NARKOPROBLEEM EESTI KOOLIDES
Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee
UURINGU TAUST
Eesti koolinoorte kokkupuuted uimastitega tekitavad viimastel aastatel üha enam muret. Kiirabitöös on järjest sagedamini ha- kanud ette tulema eestlastest patsiente, kellel on mitmesuguseid probleeme uimastitega, näiteks kanepi ja alkoholi koostoimel tek- kinud hirmusündroom; alkoholi ja ecstasy segajoove ning selle tüsistused; samuti amfetamiini tarvitamise järgne depressioon, enesetapukatsed ja suitsiidid ning muud isiksuse-, psüühika- ja somaatilised häired. Pikaaegne kiirabitöö kogemus on autoritele näidanud, et sõltu- vusest tingitud, ühiskonnale kulukate meditsiiniliste probleemide kõrval on vähemalt sama tähtsad noorele inimesele sotsiaalselt laostavad tagajärjed: õpi- ja tööoskuste kadumine, isiksuse muu- tumine, elutüdimus. Autorid on uimastiennetustegevuse käigus küsitlenud sadu õpilasi ja õpetajaid ning jälginud mõnuainete levikut koolides alates 1999. aastast. See oli aeg, mil enamiku inimeste arvates levis uimastite kasutamine vaid Ida-Virumaal ja Tallinnas ning hõlmas vaid vene noori. Koolid ja paraku ka ühiskond tervikuna olid suure määral veendunud, et eesti noortel uimastitega prob- leeme pole. Alles viimastel aastatel on tekkinud arusaam, et ka eesti kooliõpilased kasutavad uimasteid ja et koolides on uimas- tikaubandus laialt levinud. Niihästi legaalsete kui ka illegaalsete
3 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee uimastite tarvitamine koolinoorte seas on sagenenud kogu Euroo- Tubakat, alkoholi ja kanepit peetakse väravaks uimastite maa- pas, Eesti ületab aga Euroopa riikide keskmist mitme näitaja poo- ilma, sest on tõenäoline, et neid tarbides tutvuvad noored inimeste lest (Allaste 2008: 46). ja paikadega, kus tarbitakse ka teisi aineid. Kui me suudame laste Siirdeühiskonnas toimunud kiired muutused on toonud en- tubakaproovimist vältida, aitab see neid eemal hoida ka alkoholist daga kaasa uued väärtushoiakud. Osa ühiskonna liikmetest ei ole ja narkootikumidest. Laste uimastitarbimist mõjutab väga tuge- neid omaks võtnud ja laialdaselt on levinud subjektiivne seaduse- vasti vanemate seisukoht. Kui alaealisel lubatakse kodus vesi- tus, mis avaldub kuritegevuse kasvus, seaduslike ja ebaseaduslike piipu popsida või alkoholi tarvitada, et ta seda mujal ei teeks, uimastite kuritarvitamises ühiskonnale kahjulikus ulatuses. Riik siis õpetab see neid ka uimasteid tarbima. Tegelikult näitab lap- on normide kehtestamisega üritanud legaalsete sõltuvusainete le- sevanem sellega, et on lapse uimastitarvitamisega nõus (Liiger vikut alaealiste seas pidurdada, kuid paljud õigusaktid on jäänud 2005, 2006b). Teismelise arengus on paraku etapp, kus haka- võrdlemisi toimetuks. takse teadlikult seatud piire laiendama. Mida nooremana hakkab Ühiskonnas on olemas ka teine ja tunduvalt atraktiivsem nor- teismeline legaalseid ja illegaalseid uimasteid tarbima, seda suu- milooming. See tungib nii meile kui meie lastele peale tele- rema tõenäosusega satub ta neist ainetest sõltuvusse. Noortel, visiooni, raadio, ajalehtede ja välireklaami kaudu. Eesti sot- kes alustavad sõltuvusainete tarbimist enne 21. eluaastat, on hil- siaalteadlased on kirjeldanud hedonistlike hoiakute süvenemist jem alustanutest kaks korda suurem tõenäosus sõltuvusse sattuda, nooremates vanuserühmades (Kalmus, Lauristin, Pruulmann- enne 15. eluaastat alustajatel aga juba neli korda suurem (De Wit Vangerfeldt 2004). et al. 2000). Olukorras, kus on tekkinud konflikt ühiskonna deklareeri- Akadeemik Ain-Elmar Kaasik (2007) peab oma ülevaatear- tud väärtushinnangute ja ühiskonnast võõrdunud inimrühmade tiklis tekkinud olukorda äärmiselt ohtlikuks ja nendib, et Eesti väärtushinnangute vahel, on uimastite kasutamine Eesti kooli- ühiskond ei tunneta piisavalt selles peituvat ohtu. Praegu kuu- noorte seas hüppeliselt kasvanud ja näitab pidevat kasvutrendi lub Eesti nende kolme Euroopa Liidu liikmesriigi hulka, kus järjest nooremate õpilaste seas (Kutsar 2000; Abel et al. 2003: 9– sünteetiliste uimastite tarbimise sagedus on suur. Probleemiks on 10; Talu et al. 2004: 18–21; Allaste 2004: 62–65; Järvelaid 2005). stimulantide süstimine ja segatarbimine, s.t kasutatakse korraga Allaste (2004: 62) mainib kokkuvõtvalt, et ebaseaduslike uimas- mitut ainet (Narkomaania. 2008). titega katsetamine on muutumas elustiili osaks üha suuremale Uimastite tungimine kooli ei ole ainus sotsiaalne probleem, osale koolinoortest. Kiirabitöös on 11–13-aastaste laste alkoho- mis on siirdeühiskonnas muutunud koolielu lahutamatuks osaks. limürgistus juba igapäevane nähtus. Lastehaigla vastuvõtutuba Sellele lisandub järjest süvenev koolikohustuse eiramine (Annus näeb nädalavahetustel välja nagu kainestusmaja filiaal. Kiirabis et al. 2000: 7; Rummo 2007: 41–42). Noorte kasvatamise ja on valvekordi, kus kümmekonna kutse kohta tuleb vaid paar kainet jälgimise võtmeroll on üha enam kandunud õpetajale. Lapse- patsienti. Silmini täis teismelised sõidavad surnuks nii omaealisi vanemate osa kasvatusprotsessis on kiiresti vähenenud. Paljud kui ka vanemaid inimesi. Amfetamiini küüsi langeb kõige ande- vanemad on kaotanud ülevaate oma laste tegevusest. Suur osa lap- kam ja ambitsioonikam osa noortest, kellele on 15 aastat peamiselt sevanematest on delegeerinud laste kasvatamise koolile ja nõuab meedia kaudu sisendatud, et edukus ja rikkus on põhiväärtused, head haridusteenust, tundmata huvi oma lapse edasijõudmise ja mis tuleb kätte saada vahendeid valimata. Ilmalike ja materiaal- probleemide vastu. Kuna perekond ei taga sageli lastele piisavat sete väärtuste domineerimist Eesti ühiskonnas — kusjuures selle armastust, hoolitsust ja järelevalvet, siis tähtsustub üha enam kooli poolest ületab Eesti kõiki teisi postkommunistlikke riike — on kir- ja õpetaja roll. Kool ei ole enam pelgalt haridusasutus ja pedagoogi jeldanud ka Ingelhart ja Welzel oma uuringus, mis hõlmas 85% töö ei piirdu muutunud ühiskonnas ainult õpetamisega; koolis ilm- maailma ühiskondadest (Ingelhart, Welzel 2005). nevatele sotsiaalsetele probleemidele lahenduste leidmiseks peab
4 5 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee
õpetaja suutma olukorda adekvaatselt hinnata ning valida sellest davad. Väärtuslik on tuntud rahvatervisespetsialistide tõdemus, et johtuvalt sobiva toimetulekustrateegia (Hargreaves 1972; Leino tegurid võivad piirkonniti erineda ja seetõttu peaks laiahaardelise 2002: 39). Õppe- ja kasvatustöö kõrval on koolis tähtis koht nar- ennetustöö esimeseks sammuks olema kohalike olude põhjalik koennetusel, mis on tõhusam ja ühiskonnale ka tunduvalt odavam tundmaõppimine (Hawkins, Catalano 2002: 951–976). Sellised kui elamine koos uimastisõltuvuses olevate ühiskonnaliikmetega. põhjalikud uuringud peaksid autorite arvates andma parema üle- Nii paljude ülesannete lisandumine nõuab aga pedagoogidelt mo- vaate alkoholi ja uimastite tarbimise tendentsidest ning kohalikest tiveeritust ja eeldab riigi igakülgset tuge. Selleks et tagada noorte riski- ja kaitseteguritest. edukas sotsialiseerimine, on õpetajatele määratud hulgaliselt ko- Ka Soomes puudub seni kõikehõlmav teoreetiline ülevaade hustusi, kuid ei ole ette nähtud nendeks tegevusteks vajalikke res- narkomaania olukorrast, probleemide ulatusest, probleemsete sursse ega otsustusõigust ning uute ülesannete täitmiseks puudu- uimastikasutajate hulgast ning ühiskondlike nähtuste ja narkoo- vad vajalikud tingimused. Uuringud näitavad, et õpetaja ei tunne tikumide vahelistest seostest. Sotsiaalsete vaatenurkade täpsus- ennast täieõigusliku subjektina, vaid pigem ülevalt tulnud ettekir- tamiseks vajatakse muu hulgas etnograafilisi või sotsiaalpsühho- jutuste täitjana. Eesti õpetajad on väsinud ja neil ilmneb sageli tu- loogilisi uuringuid, et oleks võimalik sügavamalt mõista narkoo- gev stress. Töövõime säilitamiseks ning oma mina kaitsmiseks ka- tikumide kasutamise psühhosotsiaalset ja kultuurilist tausta, tar- sutatakse mitmesuguseid psühholoogilisi kaitsemehhanisme (Tei- bimisharjumusi ning sõltuvuse kujunemise mehhanisme (Saarto verlaur 2003), mis võimaldavad õpetajatel oma tööd jätkata, kuid 2000: 67). see toimub pidevas konfliktsituatsioonis. Lahendamata lahkhelide tagajärjel väheneb märgatavalt tööviljakus ja kannatab organisat- siooni toimimine. See omakorda viib alla õpetajakutse maine, NARKOOTIKUMIDE KASUTAMISE STAADIUMID mida pedagoogid ise hindavad väga madalaks, sest neile ei ole antud tegelikku otsustusõigust (Rõuk 2000; Kello 2005; Salumaa USA uurijad Rodgers ja Goldstein (2002) on eristanud järgmisi 2006). narkootikumide kasutamise staadiume: Pedagoogidele on küll kirjutatud uimastiennetusalaseid raa- • Eksperimenteerimine e proovimine — aine väikestes kogus- matuid ning koostatud metoodilisi materjale õpilaste tervisliku tes tarvitamine ilma eelneva planeerimiseta. Tubakas, mari- käitumise edendamiseks ja neile sotsiaalsete toimetulekuoskuste huaana ja alkohol on väravaks uimastite maailma, sest teisme- õpetamiseks, kuid õpetaja, kes puutub koolis kokku narkojoobe- lised tutvuvad selliste inimeste ja paikadega, kus tarbitakse ka kahtlase lapsega, satub sageli olukorda, kus tal puudub vähimgi teisi aineid. Kõigi kolme uimastiga eksperimenteerimine suu- toetus juhtkonnalt, kolleegidelt, lapsevanematelt, politseilt ja oma- rendab märkimisväärselt tõenäosust, et proovitakse ka teisi. valitsuselt. Õpetajatele antavad teadmised ei tohiks piirduda vaid • Regulaarne kasutamine e väärtarvitamine — ainete tar- sotsiaalse toimetulekuga ja uimastite mõjuga, vaid nad peaksid vitamine muutub regulaarsemaks ja sagedasemaks, planeeri- olema võimelised ära tundma ka narkojoobes nooruki. Selli- takse ostmist. Hinded halvenevad. Võõrdutakse uimasteid sel juhul peaksid õigusaktid ühtlasi õpetaja sekkumist lubama. mittetarvitavatest sõpradest. Uimasteid tarvitatakse tegevuse Eelnimetatust kujuneski uurimisprobleem — vastuolu ühiskonna täiendamiseks või rikastamiseks, sageneb tugevamate uimas- poolt õpetajale esitatavate ootuste ja nõudmiste ning talle tagatud tite tarvitamine. turvalisuse, riikliku ja kogukondliku toetuse ja abi, teadmiste ja • võimaluste vahel kooli narkoprobleemi kontekstis. Kuritarvitamine — tegevuse keskpunktis on uimastid, muu on kõrvalise tähtsusega. Tarvitatakse ka üksinda, pilves ole- Eestis on tehtud mitu koolinoorte narkoteemalist uuringut, mine on norm. Noor võib mõista, et on sattunud nõiaringi, kuid paraku on need piirkonniti erinevad ja sageli raskesti võrrel- kuid eitab seda meeleheitlikult. Tekib kõrgenenud taluvus e
6 7 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee
tolerantsus aine suhtes. Loobutakse õppimisest. Alustatakse Õpilasi anketeeriti alates viiendast klassist seetõttu, et see uimastite müümise ja vahendamisega. Sageli tekivad masen- on esimene põhikooli klass ja selles vanuses hakatakse rohkem dus, enesetapumõtted ja -katsed. Ei olda enam võimeline tar- käima pidudel. Küsitletud õpetajatest 42% töötas põhikoolis, 25% vitamist lõpetama. gümnaasiumis ja 7% algkoolis; ülejäänud 26% moodustasid koo- • Sõltuvus — kasutatakse ainet ka siis, kui seda ei taheta. Te- lide sotsiaaltöötajad, huvijuhid ja sotsiaalpedagoogid. Küsitlus kivad kehalised ja psüühilised haigused, sagenevad enesetapu- korraldati Tallinna ülikooli kasvatusteaduskonna terviseõpetajate katsed. Aine tarvitamine jätkub negatiivsetest tagajärgedest täiendkoolituse raames. Eelduseks oli, et küsitletud on terviseõpe- hoolimata. Sageli võivad noorukid eitada, et probleemide tuse tundides muu hulgas käsitlenud ka uimastiteemat. Rühmain- põhjuseks on uimastid. tervjuud 23 kooli pedagoogidega toimusid enne õpetajate uimasti- alast täiendkoolitust. Rühmade suuruseks oli 2–5 pedagoogi. Lin- distatud intervjuud kestsid keskmiselt 20 minutit. 23 intervjuust UURINGU AINESTIK, EESMÄRK, MEETOD JA VALIM valiti analüüsimiseks välja 12 kõige informatsioonirikkamat.
Uuringu ainestiku moodustasid eestikeelsete koolide õpetajate ja õpilaste ankeetküsitluse tulemused, õpetajate fookusrühma inter- TULEMUSED. NARKOPROBLEEM EESTIS vjuude analüüsil kogutud materjal ning ekspertide arvamused. ÕPILASTE PILGU LÄBI Uuringu eesmärk oli 90% meie kooliõpilastest peab narkoprobleemi Eestis tõsiseks või • hõlmata võimalikult paljudes Eesti piirkondades vähemalt väga tõsiseks. Vaid 2% õpilastest arvab, et probleem on tühine ja 10000 eesti keelt kõnelevat õpilast vanuseastmes 5.–12. klas- 8% ei oska seda kommenteerida. Koolinoored saavad narkoprob- sini, mis võimaldaks regionaalsete erinevuste kindlakstege- leemi tõsidusest aru, kuid see ei takista neid uimasteid proovimast. mist; Noortel on sageli arvamus, et “minuga” ei juhtu midagi. Muret • uurida narkoprobleemi dünaamikat õpilase esimestest kontak- valmistab tendents, et nii tüdrukutel kui suitsetavatel poistel on tidest narkootikumide kasutajatega kuni lahkumiseni koolist; positiivne suhtumine uimastitesse. • saada ülevaade uimastiennetuse olukorrast ja selgitada välja Küsitluse andmetel tekivad õpilastel esimesed kontaktid uimas- õpetajate uimasti- ja ennetustööalane teadlikkus ning seda teid kasutavate klassikaaslaste või tuttavatega tavaliselt viiendas mõjutavad tegurid. klassis — 11–12-aastaselt (11%); 13–14-aastastest õpilastest on narkootikume kasutavaid tuttavaid 32%-l, 15–16-aastastest 59%-l Teiste riikide kogemusi arvestades on alust oletada, et õpeta- ja 17–19-aastastest juba 77%-l. Piirkonniti on need kontaktid eri- jate teadmised uimastitest ning valmisolek tunda ära narkojoobes nevad. 1999. ja 2003. aastal teadsid vähemalt ühte kanepitoodete noorukit ei tarvitse olla piisavad. See ei sõltu mitte niivõrd koo- müügikohta ligi pooled õpilastest (Allaste 2004: 30). Sellest ajast, litusest, kui ühiskonnas levinud massilisest probleemi eiramisest, kui hakkavad tekkima narkootikume proovivad sõbrad, hakkab le- meedia vaenulikkusest, õpetajate kutsealase maine madalseisust vima ka narkoinfo ja koos sellega mitmesugused uimasteid puudu- ja koolide ebakindlusest tuleviku suhtes. tavad müüdid, nt kanepitooted on süütud, looduslikud ja ohutud; Uuringus kasutati nii kvantitatiivset (ankeetküsitlus) kui kva- ecstasy toimemehhanism on sama mis meeleolutõusul endal; ühe- litatiivset uurimismetoodikat (rühmaintervjuud). kordne uimasti tarvitamine ei tekita sõltuvust jne. Narkoinfo levi- Valimi moodustasid 18263 anketeeritud 5.–12. klasside õpi- misele kaasõpilaste vahel viitab järjest enam avalduv narkosläng last, sh kuue maakonna kõigi koolide õpilased ning Tallinnast ka- ankeetides. Koos slängiga saab õpilane kaasa ka võimalikud kon- heksa ja mujalt Harjumaalt kümne kooli õpilased, ja 698 õpetajat. taktid edaspidiseks narkootikumi omandamiseks.
8 9 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee
Järgnevalt esitame vestlustes õpilastega kogutud slängi ja • ei tekita sõltuvust — jah, füüsilisele sõltuvusele omased vae- müüte levinumate narkootikumide kohta koos autorite kommen- vused ja piinad puuduvad, kuid sageli on proovijatel edas- taaridega. pidi raske loobuda kanepist isegi üheks päevaks, rääkimata nädalast; see tähendab psühholoogilist sõltuvust, millest veel Amfetamiin (amf, a, Ants, speed, vitamiin, triip, vaese mehe piisavalt ei teata. kokaiin, kollane rebane, jahu, pori, Antonio): LSD (Lucy in the sky with diamonds, Lucy, keemia, keemiline, • aitab õppida — näiliselt jah, kuid pärast eksamit ja amfetamiini hape, Elle, Elts, Ellekas, paber, kleeps, stamp, hipi kusi, inglitolm, toime lõppemist kaob mälust vähimgi jälg õpitust; lüsergiin). • aitab kõhnuda — aitab küll, kuid toob kaasa ränga depres- siooni, mis võib kesta aastaid, ja lisaks varakult vananenud GHB (korgijook, kork, keepekos, gepekos, FBI, KGB, g, gamma, välimuse; ketamiin, vedel ecstasy, date rape drug, sex rape drug). • aitab autot juhtida — see on vale, sest ohutunne minetatakse Suur osa õpilastest vastas ankeedis, et narkootikume jagatakse täielikult. Mida suurem on kiirus, seda rohkem riskitakse, sõprade ja tuttavate ringis. Mida rohkem on kasutavaid tuttavaid, kiirus süvendab amfetamiini toimet; seda rohkem hakkavad noored ka ise proovima. Mida varem te- • aitab elus läbi lüüa — tekib tunne, et oled parim, kuid kivad koolinoortel narkootikume kasutavad tuttavad, seda varem seda vaid joobes. Toime lõppedes on enesetunne vastupi- hakkavad nad neid ise kasutama ja seda kiiremini lähevad nad dine — oled enda arvates täielik luuser. Halb enesetunne on üle mitme uimasti kasutamisele. Koolis sõltub õpilaste käitumine väljakannatamatu ja tekib soov oma elu lõpetada. suurel määral rühma liidri käitumisest. Selleks et kuuluda rühma ja olla populaarne, hakkavad paljud koolinoored narkootikume Ecstasy (komm, ratas, ketas, tablakas, tabla, vidin, diskoküpsis, proovima isegi siis, kui nad seda tegelikult ei taha. Kui tahad diskodroog, päkapikk, ahvirohi, vitamiin, e, Ellekas, mersu): rühma kuuluda, pead olema regulaarne tarbija. Tekib hirm öelda • parandab meeleolu “looduslikul” moel — ecstasy mõjutab “ei”, et mitte tõrjutuks muutuda. ajutegevust serotoniiniretseptorite kaudu analoogselt paljude Lisaks uimasteid kasutavatele tuttavatele on internet too- antidepressantidega. Paraku kurnab ka mõõdukas ecstasy tar- nud paljudele käeulatusse informatsiooni, mida varem ei olnud vitamine serotoniini reservi ja see ei tarvitse enam taastuda. võimalik kusagilt saada või mille hankimine oleks olnud väga kee- Sageli ilmneb meeleoluhäire (depressioon) ka aastaid hiljem; ruline (Seppälä 2003: 20). Võib arvata, et narkootikumide kohta • aine, mis teeb enesetunde nii heaks, ei saa halvasti mõjuda — saadava informatsiooni allikad on jagunenud pooleks — kasutavad on tõestatud, et nendel, kes on tarvitanud ecstasy’it regulaar- tuttavad ja internet. Paljud noored hangivad ja jagavad kogemusi selt rohkem kui kaks kuud, võivad meeleoluhäired, depres- narkootikumide kasutamise kohta just interneti kaudu (Seppälä, sioon ja enesetapumõtted tekkida ka 5–10 aastat hiljem (Ro- Mikkola 2004: 40). gers, Goldstein 2002). Uuringust selgus, et koolilastele ei tekita narkootikumide kättesaamine mingeid probleeme. Esimesed kontaktid uimasti- Kanep (savu, kansa, pops, viisleht, rohi, õis, lill, lilleke, kivi, tega algavad vanuses 12–13 aastat. Mõnedes maakondades ja koo- suits, tobi, roheline): lides suudetakse probleemi ohjeldada kuni vanuseni 14–15 eluaas- • on sama palju narkootikum kui alkohol — õige, kuid on teada, tat. Mõnes piirkonnas toimub uimastite proovimise plahvatuslik et kui alaealine hakkab tarvitama alkoholi, on tal üle 70 korra kasv 15–16-aastaste hulgas. Kui algul hakatakse kasutama vaid suurem tõenäosus saada alkohoolikuks kui neil, kes hakkavad pidudel, siis varsti tehakse seda iga kord, kui kaaslastega kokku alkoholi tarvitama 18–20-aastaselt; saadakse. Tõsiseks probleemiks on 13–14-aastaste vanuserühmas
10 11 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee nn kriitiliste ehk riskitarvitajate suurenenud osakaal (õpilased, kes põhjal öelda, et viimase paari-kolme aasta jooksul pole ühestain- kasutavad uimasteid iga päev kuni 1–2 korda kuus). Riskitarvi- sast ainest põhjustatud joovet enam peaaegu ette tulnudki. Keegi tajad moodustavad umbes veerandi kõikidest uimastitega ekspe- ei oska aga täpselt öelda, milline joove tekib mitme narkootilise rimenteerinud noortest. Mida nooremalt proovimist alustatakse, aine kooskasutamisel ja millised on selle hilisemad tagajärjed. seda suurem on riskitarvitajate hulk. Mitut uimastit kasutavate õpilaste osakaal vanuserühmas 15–16 Eranditult kõigis uuritud koolides oli esimeseks kontaktaineks aastat oli meie uuringus 49% (kõikidest uimastikasutajatest), neist kanep. Ka Airi-Alina Allaste juhtimisel hiljuti valminud uuringu 75% olid poisid ja 25% tüdrukud. Siit võib järeldada, et poisid andmeil on enim levinud narkootikumiks kanep, mida on proo- lähevad kergemini üle mitme narkootikumi kasutamisele. Ühe vinud 27% 15–16-aastastest õpilastest (Allaste 2008: 21). 21- uimasti proovimisel olulisi erinevusi tüdrukute ja poiste vahel pol- aastane kestusuuring Uus-Meremaal näitas, et pisut alla 70% uuri- nud. Kanepi osakaal on mitut narkootikumi kasutavate noorte seas tuist oli kasutanud kannabist ehk india kanepit ja veidi üle 1/4 muid oluliselt vähenenud, see oli vaid 30%, psühhostimulaatorite osa- uimasteid. Neil, kes olid kasutanud kannabist üle 50 korra elu kaal oli 37%. Nendest õpilastest, kes kasutavad rohkem kui üht jooksul, oli muude uimastite kasutamise tõenäosus 60 korda suu- ebaseaduslikku uimastit, on 3/4 nn kriitilised tarbijad, kes kõik on rem kui kannabist mittekasutanutel (Fergusson, Harwood 2000). nõus hakkama raha teenimise eesmärgil diileriks, kusjuures 21% Kanepisuitsetaja ei hakka endale tavaliselt opiaate süstima, kuid vastanutest väitis, et tegeleb uimastite müümisega praegu, ja 14%, mida nooremalt proovitakse kanepit, seda kiiremini algavad eks- et on seda varem teinud. perimendid psühhostimulaatoritega — ecstasy ja amfetamiiniga. Tallinna lastehaigla andmetel suurenes aastatel 2002–2004 Psühhostimulaatorid moodustavad eesti koolinoorte seas tarvita- kaks korda stimulantide tarbimise tõttu ravile suunatute osakaal. tavatest uimastitest keskmiselt 20–24%, opiaatide tarvitamine on 2003.–2004. a kahekordistus narkootiliste ainete segatarbimise vähene, keskmiselt 2%. tõttu ravile suunatute osakaal. 2004. aastal oli ravil viibinutest Vastamaks väidetele, et õpilased “kiitlevad” ankeetvastustes iga seitsmes laps sattunud haiglasse kui segatarvitaja (kokku oli ja näitavad oma uimastitarbimist tegelikust suuremana, testisime selliseid juhtumeid 10). 2001. a hospitaliseeriti samal põhjusel 2000. a anonüümselt 126 7. klassi nooruki uriini kanepijääkide vaid kaks last (Nurk 2006). 2007. a detsembris avati Tallinna suhtes. Testi tulemused näitasid, et 22%-l õpilastest oli uriini laste turvakeskuses tütarlaste sõltuvusainetest võõrutamiseks 10 kiirtest kanepile positiivne, s.t viimase 10 päeva jooksul olid nad lisakohta, mis on pidevalt hõivatud. See ja keskuse edasise laie- vähemalt ühe korra kanepit suitsetanud. Kõikidest proovijatest nemise vajadus näitavad uimastiproovimise tagajärgi. ei saa tarvitajaid, kuid paraku pole võimalik ette öelda, kes jääb Noortel, kes hakkavad eksperimenteerima narkootikumidega, tarvitajaks ja kes mitte. Mida tugevam on aine toime ja mida meel- langeb peagi õppeedukus ja tekib suutmatus koolis hästi toime divam esimene kaif, seda tõenäolisemalt kasutatakse seda uuesti tulla. Muutub sõpruskond, huvide ring kahaneb. Hakatakse selt- ja seda suurem on sõltuvuse tekkimise oht. sima peamiselt nendega, kes ka ise uimasteid kasutavad. Tekib Mitme psühhoaktiivse aine samaaegset kasutamist uimasta- vastikus kooli suhtes ja tahtmatus kooli minna. Narkootikumide val eesmärgil nimetatakse segatarbimiseks. Mida varem tekivad kasutamine on sageli üheks põhjuseks, miks osa noori haridustee koolinoortel narkootikume kasutavad tuttavad, seda varem hak- pooleli jätab. 2006. aastal oli 18–24-aastasi õpingud pooleli jätnud kavad nad neid ise pruukima ja seda kiiremini lähevad nad üle põhi- või madalama haridusega noormehi 19,6% — neli protsendi- mitme uimasti kasutamisele. Tavalisest alustatakse alkoholist ja punkti rohkem kui aastal 2002. Probleem seega süveneb (Rummo siis hakatakse sinna muid aineid juurde manustama. Kui midagi 2007). Rodgers ja Goldstein (2002) on täheldanud, et teismelis- ei juhtu, tekib õpilastel uudishimu, mis saab siis, kui kombinee- tel, kes kavatsevad ülikooli astuda, on madalamad uimastitarbi- rida mitut narkootilist ainet. Võime oma kiirabitöö kogemuse mise näitajad kui nendel, kellel edasiõppimise plaane pole. Teis-
12 13 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee melised, kes tarvitavad uimasteid, on vähem motiveeritud koolis ja alkoholivastase ennetustööga. Näiteks Jõgevamaal korraldab käima. seda väga hea asjatundja, mitmesugused terviseedenduslikud pro- Uimastitarbimise põhjusi, eri aspekte ja iseärasusi lastel ja noo- jektid hõlmavad noori alates algkoolist, on loodud vastav võrgustik rukitel on käsitletud mitmes uurimuses (vt Kutsar 2000; Stel 2001: ja toimub intensiivne võitlus suitsetamise vastu. Tulemus: Jõgeva 17; Kiipus 2005: 41–43). Meie uuringu andmeil reastusid õpi- maakonnas tarbitakse uimasteid märkimisväärselt vähem Eesti laste proovimisajendid järgmiselt: uudishimust ja uue kogemuse keskmisest — 6%. Ka Allaste (2004: 44) märgib, et “ainus Eesti saamiseks; soovist olla kambas vastuvõetav ja hirmust öelda ei, piirkond, kus uimastite proovimine on mõnevõrra langenud, on kui pakutakse; raskuste tõttu isiklike probleemide lahendamisel; Jõgevamaa”. konfliktide tõttu vanematega, õpetajatega, kaaslastega; meelela- Tulemuste analüüs näitab, et mittesuitsetavatest õpilastest oli hutuseks ja seltskondliku suhtlemise soodustamiseks. Peamise narkootikume proovinud ainult 1%, seevastu suitsetavate õpilaste põhjusena hakkab üha enam esile kerkima sõprade surve. See on seas oli narkootikumide proovijaid 10%. Kui me suudaksime väga tugev ja sellele on raske vastu seista. Kõik tahavad selts- koolinoorte seas piirata suitsetamist, leeveneks ka narkoprobleem. konda sobida ja rühma kuuluda. Sabalinaˇ (2004) uuringu järgi on Kanepit ei saa kasutada see, kes pole õppinud suitsetama. Sama põhjuseks veel üksindus, tegevusetus, soov silma paista. Mõned tendents ilmnes Jõgevamaal ka õpilaste alkoholi tarbimise juures: noored hakkavad narkootikume kasutama enne eksamit, et pare- alkoholi mitteproovinud õpilastest polnud mitte ükski proovinud mini õppida (Liiger 2005). Pärast eksamit aga avastatakse, et ei ka narkootikume, seevastu kanget alkoholi proovinute seas oli nar- suudeta enam loobuda. Probleemid nii kodus kui koolis hakkavad kootikumide proovijaid 15%. Mõne huvialaga tegelevad noored tugevat stressi ja depressiooni tekitama ning võivad viia enese- kasutavad uimasteid harvem ja see jääb sagedamini ühekordseks. tapukatseteni. Noorte suitsiidikäitumine ongi sageli seotud alko- Jõgeva maakonnas on uimastitarbimine vähe seotud koolikesk- holi ja narkootikumide kuritarvitamisega. Suitsiidijuhtude 1999. a konnaga ja uimastid on saadaval põhiliselt väljaspool kooli (nn süvauuringu järgi olid Eesti enesetapjatest ligikaudu 60% alkoholi punkrikultuur). ja 5% narkootikumide kuritarvitajad (Kõlves at al. 2004). Mar- Kooli kuulumine nn eliitkoolide või erakoolide hulka ei mõjuta git Kirja magistritöö (2001) andmeil oli vähemalt 50% noortest, oluliselt õpilaste kontakte uimastitega. Kanepi osatähtsus variee- kes sooritasid enesetapu või enesetapukatse, alkoholi või uimastite rub väga suurtes piirides. Kui probleem tekib varem, on kanepi mõju all. osatähtsus tublisti väiksem ja psühhostimulaatorite osatähtsus suu- Meie uuringust selgus, et maakonniti ja ka maakondade piires rem. Kui uimasti tarbimine algab hiljem, on kanepi osatähtsus kooliti on noorte uimastitarbimises suuri erinevusi. Kuna uuritute tunduvalt suurem. Mida vaesem ja suurema töötusega piirkond, osakaal kogu õpilaskonnas maakonniti varieerus, siis võib pilt olla seda väiksem on kanepi osakaal ja seda rohkem proovitakse veidi erinev tulemusest, mille oleksime saanud, kui oleksime anke- psühhostimulaatoreid. Tarvitatakse ka väga toksilisi uimastavaid teerinud kõiki õpilasi. Uimastitarvitamisest vähem haaratud piir- aineid — tareeni ja efedriini, mida ekstraheeritakse käsimüügi- kondades oli narkootikume proovinud 6–9% küsitletud õpilastest ravimitest Sudafedist ja köhasiirupitest. ja tugevalt haaratud piirkondades 15–18%. Tõsiseid probleeme Autorid on viibinud kõikides maakondades Ühiskondliku tekitab teiste maakondade koolidele Tallinnast ja Ida-Virumaalt Leppe SA ümarlaua seminaridel ja tuttavad kohapealse suhtumi- pärit õpilaste viibimine nende koolis. Ohtlikult suureneb uimas- sega uimastikasutamisse. Ilmneb tendents, et kui maakonnas tun- titarbimine ka koolides, mis paiknevad mõnes turismipiirkonnas. nistatakse probleemi ning tegeldakse aktiivselt ennetustööga ja Väiksema uimastitarbimisega koolides on rangemad turvameet- võrgustiku loomisega, on narkomaania probleem väiksem. Kui med (turvakaamerad, õpilaste liikumiskeeld koolist välja vahetun- aga probleemi eitatakse, siis see süveneb. dide ajal). Samuti tegeldakse neis koolides aktiivselt suitsetamis-
14 15 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee
Vastustest küsimusele “Kas oled ise nõus müüma narkooti- on igavad või tekitavad uimastite vastu pigem huvi ja et enne- kume?” selgus, et potentsiaalsete diilerite hulk on võrdlemisi sta- tustööd tehakse ainult projektide raames. Vaid 12% küsitletud õpi- biilne, keskmiselt 4% õpilaskonnast, ega sõltu õpilaste sotsiaalsest laste arvates on ennetustöö piisav, 13% arvates pole ennetustööd taustast. Väidetavalt käib müümine väga sageli kokku tõsisema üldse ning peaaegu pooled vastanutest arvasid, et ennetustööd “on kasutamisega (Jaatinen et al. 1998). Paljud uimastitarvitajad on ja pole” (46%). Kuni 12-aastastest õpilastest on ise ennetustöös sunnitud müüma hakkama, et rahastada iseenda narkootikumide osalenud kõigest 29%. 13–14-aastaste seas on see näitaja 40%, tarbimist. Tavaliselt on nii, et mida rohkem müüakse kaupa, seda 15–16-aastaste seas 53% ja 17–19-aastaste seas 58%. odavamaks muutub ühiku hind tarbijale, ja seega muutuvad ka Järgnevalt esitame mõned õpilaste etteheited ennetustööle: narkootikumid õpilastele kättesaadavamaks (Eik 1998: 37). 632 õpilasest, kes väitsid, et on nõus narkootikume müüma, Ma olen üheksandas klassis ja nüüd te alles tulete mulle sellest vastas 161 õpilast, et müüb neid praegu, ja 80 õpilast, et on seda rääkima! varem teinud. Peamised põhjused, miks nõustutakse uimasteid Kas peab ennetustöö käigus kirjutama tahvlile narkootikumide müüma, on järgmised: teenib hästi ja kui vahele jääb, siis karistus keemilisi valemeid? Nii võib ju keegi ka sünteesima õppida? on väike; meeldib riskida; saan olla tähtis; lõbus on; narkooti- Saadetakse rääkima mingi vana päss, kes asjast midagi ei tea. kumid on liiga raskesti kättesaadavad; saan tõmmata ja raha ka; Mõned loengud tekitavad huvi — mis keelatud, see huvitav. sest huvi on olemas; pakub põnevust. Liiga vähe räägitakse tagajärgedest. Andke meile informatsiooni. Valikuid suudab enamus meist ise teha. ÕPILASTE SUHTUMINE LAUSKONTROLLI ÕPPEASUTUSTES JA ENNETUSTÖÖSSE Õpilaste hinnangul räägitakse loengutes liiga palju sellest, mis tunde üks või teine narkootikum tekitab; loengud on pealiskaud- Eesti õpilaskond suhtub rangemasse kontrolli koolis väga posi- sed, igavad ega veena kedagi; seal valetatakse. Noored kritisee- tiivselt. 64% küsitletud 5.–12. klasside õpilastest peab mitme- rivad uimastiennetajate ühesugust suhtumist neisse, kes juba ka- suguseid kontrolliabinõusid, sh politsei kaasamist, oluliseks või sutavad narkootikume, ja neisse, kes seda veel ei tee. Samuti väga oluliseks. Keskmiselt vaid 8% õpilastest näeb selles oma väidavad õpilased, et kes tahab proovida, see proovib ikka ja en- õiguste ahistamist. Maakonniti usaldusväärset erinevust õpilaste netustöö siin ei aita. seisukohtades ei ole. Range kontrolli vastu on põhiliselt rohkem Autorite arvates tuleks uimastiennetust alustada juba esimes- kui üht illegaalset uimastit kasutanud õpilased. 53% mitut nar- test klassidest, sest hiljem on väga raske ümber lükata juttu, mida kootikumi tarbinud noortest leidis, et lauskontroll koolis on nende noored on juba oma kasutavatelt sõpradelt-tuttavatelt kuulnud. õiguste ahistamine, ja 13% ei osanud seisukohta võtta. Vaid kol- Kui perekond on harmooniline, lastega tegeldakse piisavalt ning mandik neist õpilastest pidas kontrolli oluliseks või väga oluliseks. suunatakse nende käitumisharjumusi ja kombeid, loob see soodsa Samas on huvitav, et vaid 8% neist õpilastest pidas ennetustööd aluse ennetustööks. Ja vastupidi, vanemate suitsetamisharjumuse koolis piisavaks ja ennetustööl oli osalenud alla poole neist õpilas- ja alkoholitarbimise võtavad sageli omaks ka lapsed (Green et test — 44%. Ka õpetajad peavad lauskontrolli koolides oluliseks al. 1991). “Täiskasvanud kasutavad rahusteid, tubakatooteid ja või väga oluliseks. Õpetajate arvamus ühtib uimasteid mittekasu- alkoholi. Lastele pikemalt põhjendamata rangelt keelatud, aga tavate õpilaste arvamusega. täiskasvanute poolt lõbusalt manustatavad heamaitselised joogid Õpilased heidavad ennetustööle ette peamiselt seda, et enne- on vägevam sõnum kui alkoholi ja muude uimastite mõjusid tervi- tustööd on liiga vähe, et sellega alustatakse liiga hilja, et loengud sele loetlev slaidiprogramm koolis” (Harro 2006: 271). Kõik, mis
16 2 17 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee toetab lapse kasvamist ja arenemist tasakaalukaks täiskasvanuks, Järgnevalt analüüsime vastuseid kuuele narkoennetuses kasu- on tegelikult ennetustöö (Warpenius 2002: 111–112). Selle alla tatavale väitele, mille kohta õpetajatel paluti märkida, kas nad kuulub ka iga tegevus, mida saame lapsele võimaldada narkooti- peavad seda õigeks, valeks või ei oska vastata. kumide kasutamise asemel. Kui me noortelt midagi ära võtame (nt narkootikumide kasutamise), tuleb alati midagi ka asemele anda. • Ärge proovige ühtegi narkootikumi, võite esimesest korrast Üheks oluliseks ülesandeks ennetustöös on lapsele tugivõrgustiku sõltuvusse jääda. loomine. Küsitluses osalenud õpetajatest 17% pidas sellise väite esita- Koolinoorte ettepanekutest narkoennetustöö kohta selgub, et mist uimastipreventsioonil valeks. 77% õpetajatest nõustus sel- täpsemalt tahetakse teada põhjusi, miks üldse uimasteid tarvitama lega ja 6% ei osanud vastata. hakatakse. Loengutes soovitakse rohkem kuulda elulisi näiteid Esimesest korrast ei jää sõltuvusse ühegi narkootikumi proo- ja ˇsokiteraapiat ning koolidesse järjepidevalt ootamatuid kont- vimisel. Seda peab silmas pidama iga õpetaja, kes lastega rolle: narkokoeri, haaranguid pidudel ja narkojoobes koolinoorte narkoteemal suhtleb, eriti olukorras, kus klassis viibib uimasti- lapsevanemate teavitamist. Peale selle oodatakse paremaid vaba tega eksperimenteerivaid õpilasi. Uimastitest sõltuvaks ei pea aja veetmise võimalusi — taskukohaseid huvialaringe, noorte- noor ennast ka siis, kui ta juba uimasteid kuritarvitab (Rodgers, keskusi jms. Goldstein 2002). Uimastiennetuse õpikutes (Stel 2001; Kull, Saat 2004) rõhutatakse, et sõltuvus tekib korrapärasel tarvitamisel, mis mõnede narkootikumide puhul on lühem (heroiini puhul nädalaid) ja teistel pikem (kanepisaadustel aastaid). Tegelikult on uimasteid TULEMUSED. EESTI ÕPETAJATE proovivatest õpilastest vaid veerandil oht muutuda problemaatili- UIMASTITEADLIKKUS JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID seks tarvitajaks. • Narkojoobes on paha olla. Kui võrrelda Eesti ja Soome kooli, siis on olukord mõnes mõttes äravahetamiseni sarnane, kuid teatud asjades kahjuks ka Väidet hindas valeks 45% küsitletutest ja 55% ei osanud vastata diametraalselt erinev. Soomes teatab uimastite kasutamisest ena- või oli nõus. See väide on vale. Paljude uimastite manustamis- masti kooliarst, meil on see ametikoht põhiliselt kaotatud, paljudes viis on küll äärmiselt ebamugav (süstimine, kangete kanepisaa- koolides puuduvad ka kooliõed. Lastevanemate teadmised uimas- duste suitsetamine), kuid kõik need ebamugavused kannatatakse titest on veel vähesed ja sageli puudub ka motiveeritus koolitusele ära vaid joobe saamiseks, mida tahetakse ikka ja jälle kogeda. minna. Soome koolil on õigus teha uimastite kiirtesti, sest koo- • Kanep ja suitsetamine pole omavahel seotud. lis on arst ja seda peetakse narkopreventsiooni meetodiks. Ees- tis on see julgemate koolide tulevikuvisioon. Tähelepanuväärne 48% küsitletud õpetajatest pidas seda väidet valeks, seega olid on Soome koolis sotsiaalse võrgustiku areng, mis meil, eriti nad teadlikud kanepi manustamisviisist. 51% õpetajatest ei tunne väiksemates koolides, on veel nõrk. seost kanepi ja suitsetamise vahel. Nii nagu Eestis kutsus ka Soomes uimastite teema algul esile Kui õpetaja ei teadvusta endale kanepitoodete ja suitsetamise ägeda eitamise kõikidel tasanditel, kuid sellest saadi üle, sest õpe- tihedat seost, siis ei suuda ta ka mõista suitsetamist kui riskite- tajate maine ühiskonnas on kõrge ning ebakindlus tuleviku ees gurit, sest kanep on kooliõpilaste seas esimene ja levinuim nar- vähene. Korraldati mitmesuguseid koolitusi õpetajate uimasti- kootikum. Teadmatus suitsetamise ja kanepi kasutamise seostest alase teadlikkuse tõstmiseks, koolidele pakkusid tuge ka paljud võib olla põhjuseks, miks osa koole suhtub äärmiselt liberaalselt institutsioonid ja huvirühmad. suitsetamisse ega suuda otsustavalt vastu seista ka vesipiibu suit-
18 19 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee setamise levimisele juba 12–13-aastaste õpilaste seas (Kuus 2005; Õpetajate uimastialast tegevust mõjutavad tegurid Ameljuˇsenko 2005). Negatiivselt mõjutavad õpetajate uimastialast tegevust eelkõige • Alkohol ei muuda uimastite toimet. järgmised asjaolud. Väide on vale ja sellega polnud nõus 73% küsitletutest. Ainult 1) Kooli ebakindel olukord ja ebastabiilne hariduspoliitika. 27% õpetajatest ei teadnud midagi alkoholi ja narkootikumide Õpetajate hirm õpilaste arvu vähenemise ees ei halva mitte koosmõjust. Alkoholijoove muudab uimastite toimet ja narko- üksnes õpetajate tahet lahendada uimastitega seotud probleeme: joobe tunnuseid, mistõttu uimasti kasutamist on sellisel juhul väga nendes koolides, kus õpilaste arv on langenud alla saja, on suh- raske ja sageli isegi võimatu ära tunda ka meedikul. Samas kas- tumine igasugusesse riskikäitumisse (suitsetamine, alkoholi tarbi- vab alkoholi ja narkootikumide segajoobe esinemissagedus kogu mine) märksa leebem kui suuremates koolides. Tekib suletud ring. maailmas (Narkomaania. 2008). Väike õpilaste arv ei võimalda tööle võtta sotsiaalpedagoogi, sot- • Algklassides on liiga vara teha ennetustööd. siaaltöötajat, meedikut või psühholoogi. See omakorda halvendab võrgustikutööd. Õpetajad jäävad isolatsiooni ja nende võimalused Küsitletud õpetajate enamik on seisukohal, et ennetustöö midagi muuta vähenevad. peab algama algkoolis: 84% vastanud õpetajatest pidas seda 2) Võrgustikutöö puudumine, sh koolimeedikute vähesus ja pin- väidet valeks. Algklassides peaks algama võimalikult tõhus ris- gelised suhted õpetajate vahel ning ebapiisav kontakt lapseva- kikäitumise (tubaka ja alkoholi tarbimise) ennetamine — sotsiaal- nematega. sete oskuste omandamine, mida tänapäeval peetakse kõige pare- mini toimivaks ennetustöö vormiks (Kraav, Kõiv 2001; Kull, Saat Intervjuudes avaldub selgelt õpetajate soov, et koolides töötak- 2002; Stel 2001; Kiipus 2005). sid meedikuid. Eriti soovitakse näha kooliarsti, kellega õpilaste tervise asjus nõu pidada. • Kas Teie arvates on narkopreventsioon Eesti koolides piisav? Õpetajal on keeruline saavutada mõistvaid ja loomingulisi suhteid õpilaste ja lastevanematega olukorras, kus õpilaste arvu 74% õpetajaskonnast pidas ennetustööd ebapiisavaks ja vaid vähenedes on tekkinud ebaterve konkurents koolide ja seega ka 8% piisavaks; 17% ei osanud oma seisukohta väljendada ja 3% õpetajaskonna vahel. Et osa lapsevanemaid ei huvitu oma lapse arvates puudub üldse igasugune ennetustöö. edusammudest koolis, on raskendatud ka pedagoogide võimalused sekkuda noorukite uimastiprobleemidesse ja riskikäitumisse üldse. Intervjuudest selgus, et õpetajad kasutavad uimastiteemaga kokku puutudes mitmesugustele ego kaitsemehhanismidele viitavaid 3) Pedagoogilise abipersonali vähesus. suhtlemistaktikaid. Sage on niisuguste kaitsemehhanismide ka- Pedagoogilise abipersonali vähesus mõjutab õpetajate reagee- sutamine olukorras, kus õpilaste arv koolis on viimastel aastatel rimisjulgust. Sageli tegeleb väikeste maakoolide probleemsete oluliselt vähenenud, kus samas piirkonnas on hiljuti suletud mõni õpilastega valla sotsiaaltöö spetsialist, mis intervjueeritute arvates teine kool või kus omavalitsus on võtnud suuna koolivõrgu kor- ei ole kõige tõhusam. Õpetajate soov lahendada kooli probleeme rastamisele, kuid pole väljendanud kindlat seisukohta, kas ühel kohapeal ja mitte pöörduda omavalitsusse on mõneti mõistetav või teisel koolil on lootust püsima jääda või mitte. Õpetajate koolide omavahelise konkurentsi tõttu. Samas on nendes piirkon- tõrjemehhanisme on täheldanud ka Soome autorid, eelkõige just dades ka omavalitsuste tulubaas väiksem, ressursid piiratumad nendes koolides, kus probleemid uimastitega on äsja inimeste ja pedagoogilise abipersonali palkamise võimalused väiksemad. teadvusesse jõudnud (Jaatinen et al. 1998). Käivitades riikliku õpetajate täiend- ja ümberõppe, saaks suuren-
20 21 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee dada pedagoogide kindlustunnet ja teadlikkust ning lahendada op- dagoogideks, sotsiaaltöötajateks jm. Nende spetsialistide puudus timaalselt koolide vajaduse pedagoogilise abipersonali järele. on üheks õpetajate reageerimisjulgust pärssivaks teguriks. Positiivsed tegurid, mis soodustavad õpetajate uimastialast Lapsevanemate kohustused on ebamäärased ja vajaksid regu- teadlikkust ja suurendavad nende valmisolekut uimastijoobe tu- leerimist. Kooli vastutus laste kasvatusprotsessis on määratud vastamiseks, on töötamine optimaalse suurusega koolis, õpetajate seaduste ja määrustega. Perekonna vastutus kooli ees on seni hea omavaheline koostöö, koostööaltid lapsevanemad ja piisav määratlemata. Riskikäitumist ja uimastite tarbimist ei saa ära sotsiaalne tugivõrgustik. hoida kool üksi. Kaaluda võiks kooli ja lastevanemate vahelise lepingu sõlmimist, kus mõlema poole õigused ja kohustused olek- Stabiilse õpilaskonnaga koolis, kus õpetajad tunnevad ennast sid kindlaks määratud. kindlalt, on nad võimalike uimastitarvitamise tunnuste suhtes märksa tähelepanelikumad. Intervjuudest selgub sotsiaalpeda- Sotsiaalministeeriumi kodulehelt võime lugeda tõdemust, et googide ja sotsiaaltöötajate suur tähtsus kooli uimastiennetuses. “narkomaania on kompleksne probleem, mille põhjustena võib Sageli tähendab pädeva sotsiaalpedagoogi palkamine kooli uimas- välja tuua vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse, mittetoimiva perekonna- tivastase võitluse algust. mudeli (lahutused, lapsevanemate sõltuvusprobleemid ja kasva- tusmeetodid), eakaaslaste mõju ja ebasoodsad grupinormid ning narkootikumide suure kättesaadavuse”. 2007. a Airi-Alina Allaste juhtimisel Eestis neljandat korda tehtud üleeuroopalise uuringu KOKKUVÕTTEKS andmeil on noorte uimastitarvitajate arv küll suurenenud, kuid mitte enam nii jõudsalt kui varasematel aastatel. Paraku on vara- Narkomaania ei ole ainult nende probleem, kes ise uimasteid ka- semaga võrreldes hakanud rohkem uimasteid tarvitama edukad sutavad või kelle peres on inimene, kes seda teeb. Eestis viimastel õpilased (Allaste 2008). Sama tendentsi täheldasid oma uuri- aastatel hüppeliselt kasvanud narkomaania on meie ühine mure, mistöös ka käesoleva artikli autorid. kogu ühiskonna probleem. Oluline on: Positiivseteks niheteks narkopobleemiga toimetulekul riiklikul • probleemi teadvustamine maakondade tasemel, mis võimal- tasemel on: daks paremini analüüsida, kui palju ja milliseid ressursse oleks • uuendatud kujul ja uue suunitlusega avatud internetilehekülg vaja selle paremaks lahendamiseks; “Tunne vaenlast” (www.narko.ee/et/Tunne-vaenlast), mille • töötada välja uimastistrateegia, mis tegeleks senisest rohkem eesmärk on anda ausat ja objektiivset teavet narkootikumide psühhostimulaatorite kasutamisest tekkinud probleemidega; ja nende kasutamise võimalike tagajärgede kohta, kusjuures • analüüsida “suletud kooli strateegiat”, sest paremate turva- kogu info põhineb faktidel; meetmetega koolides on narkoprobleeme vähem. Tunnistada • narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012 (Nar- koolides kasutatavad turvameetmed laste õigustega kooskõlas komaania. 2008). olevaks; • taasläbivaatusel ja täiendamisel olev narkomaania ravijuhis. • muuta kiirtestid koolides narkopreventsiooni osaks, et koolidel oleks kahtluse korral igal ajal võimalik oma õpilasi testida. Paikkondlik positiivne areng väljendub: Mõned õpetajate uimastialast teadlikkust negatiivselt mõjuta- • alkoholi- ja narkovaba noortekohviku loomises Tallinnas; vad tegurid oleksid kõrvaldatavad, kui käivitada õpetajate täiend- • lastevanemate kasvavas huvis koolituste vastu, kus käsitletakse ja ümberõpe, mis võimaldaks koolivõrgu optimeerimise käigus uimastite kasutamise tunnuseid ja perekonna toimetulekustra- koondatavate õpetajate ümberkvalifitseerumist eri- ja sotsiaalpe- teegiaid;
22 23 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee
• mitme omavalitsuse aktiivses tegevuses mõnuainete leviku Hawkins, J. D., R. Catalano 2002. Promoting Science-based tõkestamiseks. Prevention in Communities: Addictive Behaviors, pp. 951–976 Ingelhart, R. F., C. Welzel 2005. Modernization, Cultural Suurimad lootused on aga seotud kodanikuühiskonna aren- Change and Democracy. Cambridge guga ja eneseväljendustahte kasvuga noorte seas. Toimunud on Jaatinen, J., O. Kaukonen, L. Warsell, M. Halmeaho, esimesed protestiaktsioonid, kus on avaldatud pahameelt uimas- R. A h t o l a 1998. Huumeet ja kouluyhteisö. Jyväskylä: Gummerus tite laialdase leviku üle ühiskonnas. Seega ei ole kaugel aeg, Kirjapaino Oy, s. 28, 35–36, 76, 147–148 kus massi muutunud väärtushoiakud hakkavad dikteerima eliidi J ä r v e l a i d , M. 2005. Uimastid on hõivanud koha igapäevaelus.— väärtushoiakuid ja vabadus tähendab ratsionaalseid norme, mis Moodne meditsiin, mai, lk 31–34 on kohustuslikud kõigile ühiskonna liikmetele. K a a s i k , A.-E. 2007. Väljavaated Eesti rahvastiku tervise paranda- miseks. — Eesti Arst, nr 2, lk 100–109 Kalmus, V., M. Lauristin, P. Pruulmann-Vanger- f e l d t (toim.) 2004. Eesti elavik 21. sajandi algul: Ülevaade Kirjandus uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus Abel,K.,A.Talu,A.Kurbatova,A.Ahven,G.Denissov K e l l o , K. 2005. Tappa Õpetajat, iga päev. — Haridus, nr 9, lk 12–13 2003. Epidemiological situation. — National Report on Drug Situa- K i i p u s , M. (projektijuht) 2005. Alkoholismi ja narkomaania enneta- tion in Estonia 2002. Tallinn: E.M.C.D.D.A., pp. 9–24 mise käsiraamat. Tallinn: MTÜ AIDSi Ennetuskeskus, lk 41–43 Allaste, A.-A. (toim.) 2004. Trendid koolinoorte uimastitarvita- K i r j a , M. 2001. 14–19 a noorte suitsiidide riskifaktorid Eestis. Baka- mises. Tallinn: TPÜ kirjastus laureusetöö. TLÜ sotsiaaltöö osakond Allaste, A.-A. (toim.) 2008. Koolinoored ja uimastid. Tallinn: K r a a v , I., K. K õ i v 2001. Õpilaste ja nenede vanemate hoiakud Tallinna Ülikooli kirjastus uimastite kasutamisse. — Sotsiaalpedagoogilised probleemid üldha- A m e l j u ˇse n k o, M. 2005. Sotsiaaltöötaja: lapsed peavad vesipiipu riduskoolis. Vali Press trendikaks. Postimees, 29.12 K u l l , M., H. S a a t (koost.) 2004. Õpetajaraamat 7.–9. klassile ja Annus,T.,H.Jenk,K.Jõgi,D.Kimmel,R.Neudorf 2000. gümnaasiumile: Uimastikasutamise ennetamine koolis. Tallinn: Ilo Ülevaade Eesti haridussüsteemist. Tallinn K u t s a r , D. (toim.) 2000. Lapsed Eestis. Tallinn: ÜRO Arenguprog- De Wit,D.J.,E.Adlaf,D.Offord,A.Ogborne 2000. Age ramm Eestis, lk 52–56 at first alcohol use: A risk factor for the development of alcohol K u u s , A. 2005. Teismeliste seas kogub populaarsust vesipiip. — Pos- disorders. — Am J Psychiatry 157, 5, pp. 745–750 timees, 30.12 E i k , E. 1998. Meelemürkide tarvitamise psühholoogiline taust. — Kõlves,K.,A.Värnik,L.-M.Tooding,M.Väli,D.Wasser- Alkohol, uimastid: Probleemid ja nende ennetamine. Tallinn m a n 2004. Alkoholi ja narkootikumi tarbimisharjumused prognoo- F e r g u s s o n , D. M., L. J. H a r w o o d 2000. Does cannabise use sivad suitsiidi. — Eesti Arst, nr 83, lk 671–676 encourage other forms of illicit drug use? — Addiction, No. 95, L e i n o , M. 2002. Sotsiaalsed probleemid koolis ja õpetaja toimetulek. pp. 505–520 Tallinn: TPÜ kirjastus Green,C.,S.Macintyre,P.West,K.Ecob 1991. Likeparent L i i g e r , M. 2005. Lõpueksamid amfetamiiniga. — Maaleht, 12.05 like child? Assosiations between drinking and smoking behavior L i i g e r , M. 2006a. Eesti õpetajate teadlikkus uimastitest ja narkopre- of parents and their children: Research report. — British Journal ventsioonist ning seda mõjutavad faktorid. Magistritöö. TLÜ sot- of Addiction, Vol. 86, Issue 6, Jun. http://search.epnet.com/direct. siaaltöö osakond asp?an=6615489&db=aph (vaadatud 20.12.2007). L i i g e r , M. 2006b. Vesipiip avab mõnuainete maailma. — Postimees, Hargreaves, D. H. 1972. Interpersonal Relations and Education. 11.01 London and Boston: Routledge & Kegan Paul N a r k o m a a n i a . 2008. www.sm.ee/index.php?id=444 (vaadatud Harro,J.2006. Uimastite ajastu. Tartu Ülikooli Kirjastus 26.11)
24 25 Narkoprobleem Eesti koolides Margit Pärn, Mare Liiger, Ene Lausvee
N u r k , U. 2006. Sõltuvusravil viibivate noorte biopsühhosotsiaalsest MARE LIIGER (sünd. 1957) on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteadus- taustast. — Sotsiaaltöö, nr 1, lk 44–47 konna 1982. a. 2006. a-st rakendusliku sotsiaaltöö magister Tallinna P ä r n , M. 2006. Eesti koolinoorte narkoprobleem. Magistritöö. TLÜ ülikoolis. Töötab kiirabiarstina. Alates 1998. a-st MTÜ Rahvakoolitus- sotsiaaltöö osakond ELU juhatuse liige ja esmaabi baaskoolitaja ning MTÜ Eesti Esmaabi- Rodgers,P.D.,L.Goldstein 2002. Kuidas aidata uimastiprob- koolitajate Liidu juhatuse liige ja baaskoolitaja. Esmaabi käsiraama- leemidega last. Ersen tu (2001) ja trükise Esmaabiraamat ettevõtetele (2007) üks autoritest. R u m m o , T. L. 2007. Haridus kui sotsiaalset sidusust soosiv tegur. — Narkomaania ennetustöö ja uuringutega tegelenud aastast 2000. Alates Sotsiaaltrendid 4. Tallinn: Eesti Statistikaamet, lk 39–48 2006. a-st Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni doktorant. R õ u k , S. 2000. Õpetaja asend ühiskonnas. — Haridus, nr 3, lk 38–39 S a a r t o , A. 2000. Narkootikumid Soome ühiskonnas. — V. Va- ENE LAUSVEE (sünd. 1942) on lõpetanud Tartu ülikooli arstitea- sar (toim.). Narkoloogia, lk 66–73 duskonna ja kaitsnud samas kandidaadidissertatsiooni (1974) neuro- S a l u m a a , T. 2006. Kuidas luua vastutustunnet. — Haridus, nr 1–2, loogia erialal. 1967–2006 töötas Tallinna psühhiaatriahaiglas/PERH lk 30–32 psühhiaatriakliinikus. Tallinna ülikooli õppejõud alates 1976. a-st. S e p p ä l ä , P. 2003. Havaintoja huumeista. Saarijärvi: Gummerus Praegu sotsiaaltöö instituudi sotsiaaltervishoiu dotsent, ülalnimetatud Kirjapaino Oy magistritööde juhendaja. Avaldanud artikleid ajakirjas Eesti Arst. Seppälä,P.,T.Mikkola 2004. Huumeet internetissä ja nuoriso- kultuureissa. Saarijärvi: Gummerus Kirjapaino Oy S t e l , J. van der (toim.) 2001. Preventsiooni käsiraamat: alkohol, nar- kootikumid ja tubakas. Abivahend ennetustööga tegelejaile. Tallinn: Euroopa Nõukogu Pompidou Grupp ja Jellineki konsultatsioonibüroo Sabalina2004=ˇ Xabalina, V. V. Psihologi zavisimogo povedeni . Izdatelьstvo Sankt-Peterburgskogo Uni- versiteta Talu,A.,K.Abel,A.Ahven,A.Neuman,L.Laastik 2004. Drug use in the population. — National Report on Drug Situation in Estonia 2004. Tallinn: E.M.C.D.D.A., pp. 17–21 Teiverlaur,M.2003. Ego kaitsemehhanismid: Kuidas me psühho- loogiliselt kaitseme oma mina. Tallinn: Külim Warpenius,K.2002. Kuka ottaisi vastuun? Saarijärvi: Gummerus Kirjapaino Oy, s. 109–113
MARGIT PÄRN (sünd. 1973) on lõpetanud 1994. a Tallinna medit- siinikooli velskri erialal. 2006. a-st rakendusliku sotsiaaltöö magister Tallinna ülikoolis. Alates 1996. a-st töötanud kiirabis. 1998. a-st MTÜ Rahvakoolitus-ELU juhatus liige ja esmaabi baaskoolitaja ning MTÜ Eesti Esmaabikoolitajate Liidu juhatuse liige ja baaskoolitaja. Esma- abi käsiraamatu (2001) ja trükise Esmaabiraamat ettevõtetele (2007) üks autoritest. Narkomaania ennetustöö ja uuringutega tegelnud aastast 2000.
26 27 SOKRATESE ELU
Diogenes Laertios Tolkinud˜ Neeme Näripä
(2.18.1) Sokrates oli kiviraidur Sophroniskose1 ja ämmaemand Phainarete poeg, nii ütleb ka Platon Theaitetoses2, ateenlane Alo- peke3 deemist. On arvatud, et ta kirjutas kahasse Euripidesega4, seepärast kuulutab ka Mnesilochos5 nõnda:
.— .
. . (Diogenis Laertii vitae philo- sophorum. Ed. M. Marcovich. Vol. I. Leipzig: Teubner, 1999.) 1Sophroniskose kohta on vähe teada, siin kasutatud kreeka sõna võib tähistada nii skulptorit kui lihtsalt töömeest, kes raius marmorit. Pla- toni Theaitetoses (11b–c) nimetab Sokrates kujundlikult oma esiisaks müütilist kujurit ja meistrimeest Daidalost. 2Plat. Theaet. 149a1. 3Alopeke deem asus Ateena keskusest umbes poole tunni tee kau- gusel (Kessidi 1987: 13). 4Noorim kolmest suurest kreeka tragöödiakirjanikust (485/484 või 480–406 eKr). Euripideselt on säilinud 17 tragöödiat ja saatürdraama Kükloop. Eluajal leidis Euripides neist kolmest kõige vähem tunnustust, kuid tema mõju näitekirjanduse edasisele arengule on olnud äärmiselt suur. 5Mnesilochose nime kandsid Euripidese äi ja teine poeg. Siin vii- datud Mnesilochos on arvatavasti Euripidese poeg, kes olla koos Sok- ratesega aidanud Euripidesel näidendeid kirjutada (Vit. Eurip. 2(Schol. in Eurip. 1, p. 1.0)). Tsiteeritud tekstikoht pärineb Teleikleideselt, kes PEETER ULAS (1978) oli üks kuulsaid vana-atika komöödia autoreid. Meineke on asendanud Mnesilochose Mnesimachosega, kes oli keskmise komöödia autor.
29 Sokratese elu Diogenes Laertios
(2.18.5) Früüglased on uus see Eurip`ıdese teatritükk, laost12 ja Aristoxenos13 teatab, et sai ka ta kallimaks. Durise14 ... millele Sokrates sõnul (2.19.5) teinud Sokrates veel orjatööd ja töödelnud kive: tõi alla früügana haod... mõned ütlevad, et tema omad on rõivastatud kariidid Akropolil. Seepärast sõnab Timon15 Sillostes: Ja veel: Sokratese naelutet Eurip`ıdes. Ja Kallias6 Vangides: kõrvale neist kiviraiuja seadusist targutav pööras, (2.18.10) — Miks, oo sa auväärt, endast pead nii paljukest? Hellase see võlulaulik, kes leiutand täpse on mõtte, — Sest see mu õigus, põhjuseks on Sokrates. (2.19.10) keel ta retoorika teritet, sünnilt iroonik ateenlik. Aristophanes Pilvedes7: Oli ta ju retoorikas võimas, seda ütleb ka Idomeneus16; pea- Ta Eurip`ıdesele tragöödiad need on teind, legi teatab Xenophon17, et kolmkümmend türanni18 keelasid tal mis aiva heietavad, mis tarkust nõnda täis. (2.20.1) kõnekunsti õpetada. Ja Aristophanes pilkab teda kehvema (2.19.1) Ühtede sõnul oli ta Anaxagorase8 õpilane, aga kuulas ka väiteviisi tugevamaks tegijana.19 Nimelt Favorinus20 kirjutab Ki- Damonit9, nagu kirjutab Alexandros Filosoofide järgnevuses10. revas ajaloos, et Sokrates õpetas ühes oma õpilase Aischinesega21 Pärast Anaxagorase süüdimõistmist kuulas ta füüsik11 Arche- esimesena (2.20.5) kõnepidamist, mida ütleb ka Idomeneus teoses Sokraatikutest. Ta arutles esimesena eluviisi üle ning oli esimene
12 6Kallias oli vana-atika komöödiakirjanik, teostest säilinud ainult Kreeka filosoof, pärit arvatavasti Ateenast, oli Anaxagorase õpi- fragmendid. lane ja jagas tema vaateid (Wellmann 1895: 454). 13 7Aristophanes (u 445–u 386 eKr) oli kuulsaim vana-atika komöödia Kreeka filosoof ja muusikateoreetik, Aristotelese õpilane, eluaeg esindaja. Meieni jõudnud Pilvede tekstis neid värsse ei leidu. Diogenes u 354–300 eKr. 14 Laertios võis Aristophanese nime all tsiteerida hoopis Teleikleidest või Duris Samoselt: varase hellenismiaja ajaloolane, Theophrastose tegu võis olla Pilvede mingi varasema versiooniga (Hicks 1972: 148–149 õpilane, eluaeg 5. sajandi I pool eKr. m d). 15Timon Phliusest (4.–3. sajand eKr) oli kreeka filosoof (Pyrrhoni 8Anaxagoras Klazomenaist (500/499–428/427 eKr) oli kreeka loo- õpilane), kõnemees ja pilkelaulude (silloste) autor. dusfilosoof, kes õpetas esimesena Ateenas filosoofiat. Anaxagorase ar- 16Idomeneus Lampsakosest (4. sajand eKr) oli kreeka filosoof ja vates ei eksisteeri tekkimist ja kadumist, toimub vaid aine ühinemine ajaloolane, kirjutas teose sokraatikutest, millest on teada fragmendid ja eraldumine. Arvatavalt 450 eKr mõisteti ta süüdi ja saadeti maa- (Jacoby 1914: 910–912). pakku jumalate teotamise ja astronoomilise teooria eest, et Päike on Pe- 17Xenophon (u 430–354 eKr) oli kreeka filosoof ja ajaloolane, tema loponnesosest suurem kuum punane keha, millelt Kuu saab oma valguse teosed Mälestused Sokratesest, Apoloogia ja Pidusöök on olulised bio- (Blackburn 2002: 28–29). graafilised allikad Sokratese kohta. Siin viidatud tekstikoht: Xenoph. 95. sajandil eKr elanud Ateenast pärit muusikateoreerik ja Periklese Mem. 1.2.31. poliitiline nõuandja. Damon pagendati süüdistatuna türanniasõbralik- 1830 oligarhi, kes Sparta väejuhi Lysandrose toetusel haarasid pärast kuses. Muusikateoorias uuris ta helistikulaade ja nende seost eetosega. Peloponnesose sõda 404. aastal eKr Ateenas võimu. 10Alexandros Polyhistor (Lucius Cornelius Alexander Polyhistor) 19Aristoph. Nub. 112–118. oli kreeka õpetlane 1. sajandil eKr, kes langes roomlastele vangi ja viidi 20Kreeka kõnemees ja polühistor, kes elas 2. sajandi algul pKr. Dio-
orjana Rooma. Hiljem Alexandros vabastati ning ta jäi elama Itaaliasse, genes Laertios tsiteerib ta teoseid Kirev ajalugu ( )
kus kirjutas mitmeid raamatuid filosoofiast, geograafiast ja ajaloost. Siin ja Mälestused ( ). 21 viidatud teost Filosoofide järgnevus ( ) tsiteerib Diogenes Laer- Siin mainitud Lysaniase poeg Aischines on üks Sokratese truumaid tios mujalgi Filosoofide elulugudes. õpilasi (vt Natorp 1894: 1048–1050), tegu pole kuulsa kõnemehe ja 11S.o loodusfilosoof. Demosthenese rivaaliga.
30 31 Sokratese elu Diogenes Laertios
filosoof, kes hukati surmamõistetuna. Spintharose poeg Aristoxe- repärane ja ma arvan, et samuti see, millest ma aru ei saanud, ainult nose sõnul tegeles Sokrates ka laenutehingutega. Ta kogus lae- et igal juhul läheb vaja Deelose sukeldujat.” nuraha ja protsendid alati tagasi ja siis, kui protsendid kulutatud, Sokrates tegeles ka kehaliste harjutustega ning oli heas vormis. (2.20.10) laenas uuesti välja. (2.22.10) Kindlasti teenis ta sõdurina Amphipolise retkel, Delioni Byzantioni Demetrios22 ütleb, et see oli Kriton23, kes tõi Sokra- all26 päästis ta hobuse seljast kukkunud Xenophoni, tõstes ta oma tese ära töökojast ja andis haridust, olles armunud ta hinge meeldi- õlgadele. (2.23.1) Kui kõik ateenlased pagesid, taganes Sokrates vusse. (2.21.1) Mõistnud, et loodusteadus ei paku meile midagi, tasaselt, pöörates end rahulikult ringi ja olles tõrjevalmis, kui keegi filosofeeris Sokrates töökodades ja turul eetikast ning ütles, et ründab. Samuti käis ta sõjaväega meritsi Poteidaias, sest nad ei uurib seda: saanud minna maitsi, mida sõda takistas.27 (2.23.5) Kõneldakse, mis kodus sündinud sul, kas head on või ehk ka halba.24 et tol korral püsinud Sokrates terve öö ühes asendis.28 Kui teda 29 (2.21.5) Aeg-ajalt löödi uurimise käigus vägevamat arutlejat rusi- vapruse eest autasustati, andis ta autasu otsemaid Alkibiadesele , kes oli tema ihaldatu, nagu ütleb Aristippos30 neljandas raamatus kaga ja rebiti juustest, enamasti oli ta aga naeru- ja põlgusalune — 31 ja kõike seda talus Sokrates kannatlikult. Seega jäi ta kord ka jala- Muistsest lodevusest. Chiose Ion aga tähendab, et noorena reisi- nud Sokrates koos Archelaosega Samosele, (2.23.10) Aristotelese hoobi saanuna pikameelseks ning kui keegi imestas, kostis Sokra- 32 33 tes: “Kui mind löönuks eesel, kas kaeban ta kohtusse?” Ka sellest sõnul käinud ta veel Delfis, aga ka Isthmoses , nagu kirjutab pajatab Demetrios. Mälestuste esimeses raamatus Favorinus. (2.22.1) Vastupidiselt enamusele ei tundnud Sokrates vajadust viibida võõrsil — välja arvatud siis, kui tuli minna sõjaretkele. Ülejäänud aja püsis ta ühes kohas ja väitles väga võitlusvalmilt vastuvaidlejatega — mitte et püüda kummutada nende arva-
must [ ], vaid et välja uurida tõde. Räägitakse, (2.22.5) et kui Euripides andis talle Herakleitose25 traktaadi ja küsis: “Mis 26424. a eKr Delionis toimunud lahingus võitsid boiootlased ateenlasi. sa arvad?”, vastanud Sokrates: “See, millest ma aru sain, on suu- 27Sõda ei olnud arvatavasti tegelik põhjus, sest Ateenast Traakiasse reisitigi tavaliselt meritsi ning Poteidaia piiramine algas 432. a eKr, s.o aasta enne Peloponnesose sõja algust. Võimalik, et märkus sõja tõttu 22Nn Demetrios Peripateticus. Tema kohta on vähe teada, Athenaios võimatu maismaareisi kohta peaks käima Isthmose kohta, mida maini- tsiteerib Õpetlaste lauakõnedes kolmes kohas Byzantioni Demetriose takse 23. paragrahvi lõpus (Hicks 1972: 152–153 m a). 28 teost Luuletustest ( ). Siin võib olla viidatud Demetriose Plat. Symp. 220d. 29 teosele Filosoofidest ( ) või Sokratesest ( Alkibiades (u 450–404 eKr) oli Ateena riigimees ja väejuht, Sokra-
) (Martini 1901: 2841–2842). tese õpilane. Alkibiades on oluline tegelane Platoni dialoogis Pidusöök. 23Kriton oli jõukas Sokratese sõber ja toetaja. Ta pakkus end Sokra- 30Aristippos Vanem Küreenest oli kreeka filosoof ja Sokratese õpi- tese protsessis käendajaks, kui talle peaks määratama trahv (Plat. Apol. lane, kürenaikute koolkonna rajaja. Tema tütar Arete ning tütrepoeg 38b, Phaed. 115d) (Stenzel 1922: 1932–1933). Aristippos Noorem kuulusid mõlemad kürenaikute koolkonda. Siin on 24 Homeros Odüsseia 4.392, eestikeelses tõlkes 4.393 (tlk A. Annist, mainitud teost . K. Reitav). 31Ion Chioselt (u 490–422 eKr) oli mitmekülgne kirjanik, kes elas 25Herakleitos Ephesosest (u 544–u 483 eKr) oli kreeka filosoof, enamasti Ateenas. Ion kirjutas tragöödiaid, saatürdraamasid (oli kolme kes sai salapäraste ja mitmetähenduslike kirjutiste tõttu hüüdnimeks suure traagiku järel tähtsaim), eleegiaid, ditürambe, hümne ja proosat. Tume. Tema filosoofias on olulised mõisted logos ja voolamine. Vt 32Rose 1967: fr 2. ka http://www.ut.ee/klassik/eelsokraatik/herakleitos/herakleitos.shtml. 33Vt ka Plat. Crit. 52b.
32 3 33 Sokratese elu Diogenes Laertios
(2.24.1) Sokrates oli põikpea ja demokraat, mis on ilmne ta 2.25.5 Hõbenõusid tarvis läeb ja rüüsid purpurseid järeleandmatusest Kritiase34 seltslastele, kui nad käskisid hukka- tragöödiais, kuid mitte meil, et ellu jääks.40 35 miseks enda ette tuua rikkast mehest salamislase Leoni ; pealegi Peale selle oli Sokrates veel üleolev Makedoonia Archelaose41, oli Sokrates ainus, kes hääletas kümne strateegi surmamõistmise 42 43 36 Kranoni Skopase ja Larissa Eurylochosega , võtmata neilt vastu vastu. Ja kui tal oli võimalus vangist (2.24.5) põgeneda, ei soo- raha ning minemata neile külla.44 Oma eluviisilt oli ta niivõrd vinud ta seda teha: Sokrates sõitles neid, kes tema pärast halasid, 37 (2.25.10) korralik, et sageli, kui ateenlased katku jäid, tema ain- ning pidas neile ahelais kauneimad kõned . sana ei haigestunud. 38 Ta oli eneseküllane [ ] ja auväärt [ ]. Kord, kui (2.26.1) Aristotelese sõnul45 nainud Sokrates kaks naist: esmalt Alkibiades (2.24.10) andis talle maja ehitamiseks suure maatüki, 39 Xanthippe, kes sünnitas talle Lamproklese, teisena aga Myrto, nagu jutustab Pamphile Märkuste seitsmendas raamatus, vasta- kohtunik Aristeidese46 tütre, kelle ta võttis ilma kaasavarata ja nud Sokrates: “Ja kui mul oleks sandaale vaja ning sa pakuksid kellest sündisid talle Sophroniskos ja Menexenos. (2.26.5) Teised mulle nahka, millest neid endale teha, kas poleks ma seda vastu jälle ütlevad, et ta oli kõigepealt abielus Myrtoga, mõned aga, et tal võttes naeruväärt?” (2.25.1) Vaadates aga müügiks välja pandud olid mõlemad naised korraga, viimaste hulka kuuluvad Satyros47 asjade hulka, ütles ta endale sageli: “Kui palju on asju, mida mul ja Rhodose Hieronymos48. Nad nimelt väidavad, et ateenlased vaja pole!” Ja pidevalt hüüatas ta jambides: soovisid meestepuuduse tõttu suurendada rahvaarvu ja otsustasid,
40Uusatika komöödia autori Philemoni (3. sajand eKr) värsid tead- mata näidendist. 34Kritias (u 460–403 eKr) oli Ateena aristokraatlik poliitik, Platoni 41Makedoonia kuningas aastail 413–399 eKr. 42 onu, osales 411. ja 404. a eKr demokraatliku korra kukutamises Ateenas Kranoni [ ] puhul on tegu kohaga Tessaalias. Seal elas ri- ning oli 30 türanni kolleegiumi juht. kas Skopaste aadlisuguvõsa. Skopased käisid läbi poeet Simonidesega 35Võib olla samastatav Peloponnesose sõjas võidelnud Ateena stra- ning suguvõsale oleks peaaegu saatuslikuks saanud õnnetus, kui nende teegi (412/411, 406/405) Leoniga (Swoboda 1925: 2005–2007). Leonide pidusöögimaja kokku varises. Simonides jäi ellu tänu õnnelikule juhu- identifitseerimisest lähemalt kirjutab W. James McCoy (McCoy 1975: sele (vt Quint. Inst. 11.2.12jj). Kuna Diogenes Laertios viitab Sokratese 187–199). kaasaegsele Skopasele, annab see tunnistust, et suguvõsa kõik esindajad 36406. a eKr saavutasid ateenlased Arginuuside juures suurte kao- õnnetuses siiski ei hukkunud. tustega võidu Sparta laevastiku üle. Vägesid juhtinud strateege aga 43Jällegi keegi rikas tessaallane, keda on raske seostada tuntumate süüdistati selles, et nad ei pööranud piisavalt tähelepanu merehädaliste Eurylochostega. päästmisele ja langenute matmisele, ning nad hukati. See süüdistus ku- 44Seda motiivi kasutab ka Libanios oma esimeses deklamatsioonis junes populaarseks teemaks kõneharjutustes ehk deklamatsioonides, vt (Decl. 1.165.2–1.165.5). nt Hermog. Stat. 2.67–68. 45Rose 1967: fr 93. 37Plat. Phaed. 117d–e. 46Siin mainitud kohtunik Aristeides on arvatavasti kuulsa Ateena 38Eneseküllane või iseseisev, vt nt Arist. EN 1097b ja Nikomachose aristokraatliku riigimehe ja väejuhi Aristeidese lapselaps, Lysimachose eetika eesti tõlke järelsõna (Lill 2007: 363). poeg ja Sokratese õpilane (Judeich 1895: 885). 39Keiser Nero valitsemise ajal elanud naisajaloolane, võis olla pärit 47Nn Peripateetik Satyros elas 3. sajandil eKr, oli tuntud Ateena Epidaurosest, ta isa oli grammatik Soteridas ning mees Sokratidas (Suda ajaloolane ja filosoof. Kirjutas elulugusid, millest tuntuim on Euripidese
139). Pamphile perekond võis pärineda Egiptusest. Siin mainitud teos elulugu (Gudeman 1921: 228–235). 48 kannab originaalis pealkirja (või Rhodose Hieronymos oli peripateetik ja kirjandusloolane, kes elas
, ). 4.–3. sajandil eKr Ateenas (Daebritz 1913: 1561–1564).
34 35 Sokratese elu Diogenes Laertios et abielluda võib küll ühe naiskodanikuga, lapsi teha aga teisega — Tema kingsepi51 see pahe tõeline saand on ju solvanguks tänu sellele teinud nii (2.26.10) ka Sokrates. kõikide silmis. Ja ta oli piisavalt väärikas, vaatamaks pilkajaile ülalt alla. Tema nälg nii suur, aga meelitust eal pole ühtegi suust tema (2.27.1) Sokrates tundis uhkust oma lihtsa elu üle ega nõudnud sundind. kelleltki tasu. Ta ütles: süüa siis on meeldivaim, kui hõrkused ei Sokratese säärane üleolevus ja suurelisus tulevad ilmsiks ka meelita, ja: meeldivaim ka juues see, kui me ei oota jooki teist, (2.28.10) Aristophanesel, kes ütleb: ning: kel vajadusi kõige vähem, (2.27.5) on jumalaile kõige lähem. käid tänavail kerpleva ülbena sa, altkulmu ka kõrvale volk- Niisuguseid näiteid võib leida ka komöödiakirjanike teoseist, kel sad, jäi märkamata, et nad teda pilgates seeläbi kiidavad. Aristophanes et paljasjalgselt ränk elu sul, ning uhke su ilme me tõttu!52 kirjutab järgmist: Aga mõnikord tõmbas ta ülle siiski ka säravvalged rõivad, sobi- Sina üürike põrm, kes ihkamas siin oled tarkust suurt, mida tudes sündmusega, nagu Platoni Pidusöögis, kui läks (2.28.15) meil on, Agathoni juurde53. suurt õnne Ateenas tundma sa saad ning veel helleenide (2.29.1) Sokrates oli võimekas mõlemas, nii üleskutses kui ma- hulgas, halaidus. Olles näiteks arutlenud teadmisest, saatis ta minema 2.27.10 kui `on mälu sul ning mõtlari ind ja on hoolsust sees sinu inspiratsioonis Theaitetose, nagu sellest kõneleb Platon.54 Kui hingel, aga Euthyphron55 oli oma isa võõratapu eest kohtusse kaevanud, kui seismine ei tee väsinuks sind ega roiuta käimine iial, pani Sokrates ta pühadusest (2.29.5) arutledes plaanist loobuma.56 kui nukraks ei läe pakase käes, kirg puudub sul maitseda Ja Lysise57 muutis ta õhutades ülimalt eetiliseks. Sokratesel oli lõunat, 51 kui hülgad sa viina ja võimladki kõik ning ogarust muud Sokrates oli kingseppadega mitmeti seotud. Kingsepp Simon oli samalaadset.49 legendi järgi Sokratese õpilane ning Sokrates veetis tihti filosofeerides aega ta Ateena agoraa lähedal paiknenud töökojas. Simon olla kõnelused (2.28.1) Ameipsias50 toob lavale mantlis Sokratese aga öeldes Sokratesega üles kirjutanud ning neid tunti Sokraatiliste kõnede (
nõnda: ) või Kingsepakõnede ( ) nime all (Dioge- Oo Sokrates, mõndade jaoks üliväärt, paljuile ent albimast nes Laertios, Vitae philosophorum 2.122–124). Kingsepp Simoni kohta alp, toob vt Sellars 2001. Platoni dialoogides kasutas Sokrates aga sageli king- (2.28.5) tee meile sind nüüd? Oled vintske sa vend! Saaks mantli seppi näitena mingi kunsti valdajaist (vt nt Prot. 319d, Gorg. 447d, Resp. 333a, 397e, 443c, Theaet. 146d). sul’ vaid ühe kuskilt! 52Aristoph. Nub. 362–363 (U. Masingu tõlkes, KrKA lk 368). 53Agathon (u 447–pärast 405 eKr) oli Ateena tragöödiakirjanik, tegi teatriuuendusi, saavutas 416. aastal eKr võidu tragöödiavõistlustel ning elas alates 411. aastast eKr Makedoonias. Vt Plat. Symp. 174a. 54Theaitetos Ateenast (u 410–368 eKr) oli kreeka matemaatik ja Platoni õpilane. Jätkas Küreene Theodorose tööd irratsionaalarvude 49Aristoph. Nub. 412–417 (U. Masingu tõlkes, KrKA lk 370). teooria alal. Vt Plat. Theaet. 142c–d; 180c. 50Aristophanese kaasaegne Ateena komöödiakirjanik; tekstikatkeid 55Teada ainult Platoni dialoogidest. on temalt vähe säilinud, teada seitse pealkirja. Näidend Konnos, mille 56Plat. Euthyphr. 4a. värsid siin arvatakse olevat, käsitles sama ainest mis Aristophanese Pil- 57Sokratese õpilane, rohkem pole tema kohta teada (Stenzel 1928: ved. (Kaibel 1894: 1819.) 65).
36 37 Sokratese elu Diogenes Laertios
nimelt võime leiutada mõttekäike [ ] tõsiasjade põhjal [ (2.31.1) Kui Charmides talle orje pakkus, et ta nende pealt kasu
]. Veel pani ta meelt muutma oma poja Lamp- teeniks, ei võtnud Sokrates orje vastu; mõnede sõnul suhtus ta roklese, kes oli maruvihane ema peale, seda ütles kusagil Xe- üleolevalt ka Alkibiadese ilusse.66 Jõudeaega67 ülistas Sokrates nophon.58 Platoni venna Glaukoni veenis ta lahti ütlema plaanist varandusist õilsaimana, nagu mainib ka Xenophon Pidusöögis.68
minna poliitikasse (2.29.10), sest ta oli kogenematu, nagu jutustab Veel rääkis ta, et olemas on ainult üks hea [ ] — (2.31.5) 59
Xenophon — Charmidest aga, kellele see hästi passis, kutsus ta teadmine [ ] — ja ainult üks halb [ ] — rumalus 60 seevastu hoopis üles. [ ]: rikkuses ja heas päritolus pole midagi auväärset, vaid (2.30.1) Sokrates äratas ka strateeg Iphikratese61 võitlusvaimu, hoopis vastupidi, halba. Kui keegi aga Sokratesele ütles, et An- näidates talle habemeajaja Meidiase võitluskukki, kes Kalliase62 tisthenese69 ema on traaklanna, vastanud ta: “Ja kas sina arvasid, kukkede vastas tiibu lehvitasid. Ja Glaukonides63 arvas, et teda et niivõrd väärt mees saaks sündida kahest ateenlasest?” Kritonil peaks linnas säilitatama nagu faasanit või paabulindu. käskis Sokrates lunastada välja Phaidoni70, kes oli vangi langenult (2.30.5) Veel rääkis Sokrates, kui imelik see on, et igaüks oskab orjusse heidetud, (2.31.10) ja tegi temast filosoofi. kerge vaevaga öelda, kui palju on tal lambaid, mitte aga nimetada (2.32.1) Lüüramängu õppis Sokrates aga eas, mis
Xenoph. Mem. 3.7.1–2. kajastab ka Suda leksikon ( 829), kus on kirjas, et Sokrates õppis lüürat 61
Iphikrates oli 4. sajandi I poolel eKr elanud Ateena palgasõdurite mängima, olles juba vana mees ( ). Mõned väljaandjad on juht. Tõi jalaväelaste relvastusse pika mõõga ja oda ning võitis Sparta teksti võtnud ka Suda’s oleva variandi. hopliite, kelle tähtsus hakkas selle mõjul vähenema. 72Xenoph. Symp. 2.16–20. 62Kallias oli rikas ja pillavate eluviisidega ateenlane, esineb tegela- 73Vt nt Plat. Apol. 31c–d, 40a–b, 41d. sena Platoni dialoogis Protagoras, Xenophoni Pidusöögis korraldab aga 74Selle mõttetera juures on tegu jälle tekstiprobleemidega. Sõna armastatu Autolykose auks söömaaja. Vt ka märkus 92. “sünnib” on väljaandja lisanud Zenoni eluloos osundatud sarnasest sen- 63Glaukonides ehk Glaukoni poeg, s.t Charmides, vt märkus 59. tentsist (7.26.9–11), mida tsiteerides Diogenes Laertios ka teatab, et 64Eukleides oli Sokratese õpilane ja Megara koolkonna rajaja (Diog. mõned omistavad selle Sokratesele. Ühes käsikirjalises lugemis esineb L. Vit. 1.19). aga sõna “alustada”, mis juhul sentents kõlaks järgmiselt: hästi alustada 65Plat. Euthyd. 303a. ei ole väike asi, aga samaväärne väiksega.
38 39 Sokratese elu Diogenes Laertios ja et ta ei tea midagi peale selle, et ta
kord küsiti, mis on nooruki voorus [ ], vastas ta: “Ei midagi kus keegi üht tetradrahmist ära põlates loeb kuhja seesuguseid liiga palju.”76 Veel arvas Sokrates, et geomeetriat peaks inimene meelepäraseks. Kui aga Aischines ütles: “Olen vaene, muud mi- tundma (2.32.10) vaid nii palju, et osata maad mõõduga77 vastu dagi mul pole, ent annan sulle iseenda,” kostis Sokrates: “Kas võtta ja ära anda.78 sa siis tõesti ei märka, et tood mulle kõige suurema andami?” (2.33.1) Kui aga Euripides lausus Aug¯es vooruse kohta: Mehelt, kes oli rahulolematu (2.34.10), et teda ei pandud tähele, see kõige õigem jätta hooleks saatuse,79 kui kolmkümmend türanni võimu haarasid (2.35.1), küsis ta: “Sa ju ei kahetse seda ometi?”81 Teisele aga, kes ütles: “Ateenlased tõusis Sokrates püsti ja lahkus, öeldes, et on naeruväärne pidada mõistsid su surma,” vastas Sokrates: “Ja loodus nemad.” (Mõned otsimisväärseks leidmata orja, jätta voorus aga nõndaviisi kaotsi. aga väidavad, et see ütlus on Anaxagoraselt.) Kui ta naine kuulu- Kui Sokrateselt küsiti, (2.33.5) kas abielluda või mitte, vastas tas: “Sa sured ebaõiglaselt!”, kostis Sokrates: “Kas sina sooviks, ta: “Kumba ka teed, pärast kahetsed.” Sokrates avaldas imes- et sureksin õiglaselt?” Näinud unes, et keegi ütleb talle: tust ka marmorkujude valmistajate üle, kes mõtlevad kivi peale, et muuta see võimalikult kujutatava sarnaseks, ei hooli aga endast, (2.35.5) kolmandal päeval jo saan koju, viljaka Phthiase maile,82 et mitte paista kivisarnased. Samuti pidas ta noorukeile heaks sa- teatas ta Aischinesele: “Ma suren ülehomme.”83 Kui Sokrates pidi geli peeglisse vaadata, et juhul, kui nad on ilusad, saaksid ka selle putkemürki jooma, pakkus Apollodoros84 talle kaunist mantlit, et vääriliseks, (2.33.10) kui aga koledad, varjaksid inetuse haridu- 80 ta selles sureks, Sokrates aga lausus: “Miks? Kas mu enda mantel sega. kõlbas, et (2.35.10) selles elus olla, aga mitte, et surra?” Ühele, (2.34.1) Kord, kui Sokrates kutsus lõunale jõukaid külalisi ja kes ütles: “Too mees räägib sinust halvasti,” vastas Sokrates: “Sest Xanthippe häbenes, lausus ta: “Ära muretse — sest kui nad on hästi kõnelema pole ta ju õppinud.” (2.36.1) Kui aga Antisthe- mõõdutundelised, võtavad nad selle omaks, kui aga tühised, ei nes pööras päevavalgele augu Sokratese mantliräbalas, sõnas vii- mane: “Läbi räbala näen ma su tühisust.” Kui keegi uuris: “Ega 75 Vt Plat. Apol. 21d. too mees sind mitte sõima?”, sai ta vastuseks: “Ei, sest see ei ole 76 See oli kreeklaste armastatud kõnekäänd, sageli omistatakse seits- mulle omane.” Veel rääkis Sokrates, et komöödiakirjanike kätte mele targale, täpsemalt Thalesele või Solonile. 77 (2.36.5) tuleb end anda sihiteadlikult: sest peaksid nad rääkima Mõõduga maa saamise ja andmise juures võib näha vihjet ka midagi, mis on meile omane, parandavad nad meid, kui aga ei, mõõdukusele, sest daativivormi [ ] võib mõnel juhul tõlkida ad- ei puutu see meisse. Xanthippele, kes esmalt sõimas ja pärast verbiaalselt: mõõdukalt. Nii seostuks see lause veel enam mõõdukuse teemaga, mida Diogenes Laertios puudutab §32–34. 78Xenoph. Mem. 4.7.2. 81Sokratese küsimust võib tõlgendada kaheti, ühe võimalusena hei- 79Praegu leidub see värss Euripidese Elektras (379). Orestes arutleb, dab Sokrates küsijale ette soovi türannidega mesti lüüa, teise võimalusena mis võiks olla loomutäiuse allikaks, ja leiab, et seda ei saa määratleda. aga viitab türannide poolt läbi viidud arvukatele hukkamistele. Aug¯e puhul võib tegu olla kadunud Euripidese tragöödiaga, millest värss 82Hom. Il. 9.363 (tlk A. Annist, K. Reitav). Phthiast oli pärit Achil- on tulnud Elektrasse. Teisalt on mitmes käsikirjas Aug¯e asemel “selles leus, kes mõtleb selles kohas Trooja alt koju minemisele. (näidendis)” või “oma (näidendis)”. 83Vrd Plat. Crit. 44a–b. 80Tusculumi kõnelustes vahendab Cicero Sokratese väidet, et ta olla 84Apollodoros Phaleronist oli Sokratese kirglik järgija ja truu kaas- küll sündinud pahedega (vitia), ent saanud mõistuse (ratio) abil neist lane (Plat. Apol. 34a, Phaed. 59a–b, 117d). Platoni Pidusöögis on Apol- võitu (Cic. Tusc. disp. 4.80–81). lodoros läbivaks tegelaseks.
40 41 Sokratese elu Diogenes Laertios talle
aga sai veel nõusse Meletose esitama Sokratese vastu süüdistust limachose õpilane. Hermippose tuntuimaks teoseks on Elulood [ ], jumalateotuses ja noorukite rikkumises. ulatuslik raamat, mida tunneme antiikautorite tsitaatide kaudu. (Heibges 1912: 845–852.) 92Meletos oli poeet, pilkava kirjelduse temast annab Platon Sokra- tese suu läbi Euthyphronis (2b–3a). Lykoni kohta on vähe teada, Dio- 85Chairephon oli juba alates varasest noorusest Sokratese tormakas genes Laertios nimetab teda demagoogiks, hiljem Platonit osundades ja maaniline kuulaja (Plat. Apol. 21a, Charm. 153b, Gorg. 447, 458c). lihtsalt kõnemeheks. Lykoni poeg oli Autolykos, kes oli armusuhetes Teda tavatses pilgata nt Aristophanes (vt nt Aristoph. Nub. 104, 144, Kalliasega (Xenoph. Symp. 3.12). Kallias käis läbi Sokratesega ning oli 501). Autolykosest u 30 aastat vanem. 86Plat. Apol. 20e–21a; Xenoph. Apol. 14. 93Vt Plat. Apol. 23e–24a, ka järgnevalt toodud põhjuste osas osundab 87Anytos, rikas parkalitöökoja omanik, oli ka üks Sokratese süüdis- Diogenes Laertios Platonit. tajaid. Ühelt poolt arvustas Sokrates 30 türanniale järgnenud valitsust, 94Siin on juttu nn pikkadest müüridest, mis ühendasid Ateenat Pi- kuhu Anytos kuulus, teiselt poolt käis Sokratesega läbi aga Anytose reuse sadamaga. Müürid hävitati 404. a eKr, kui ateenlased alistusid poeg, mis isale ei meeldinud. spartalastele, 394. a eKr oli aga Ateena taas jõudu kogunud, Kononi 88Vrd Plat. Men. 89e–95a. juhitud laevastik saavutas spartalaste üle võidu ning müürid taastati.
42 43 Sokratese elu Diogenes Laertios
(2.40.1) Vannutatud süüdistus selles kohtuasjas esitati järgmisel kohtunikele kostis ta aga: “Selle põhjal, mis minu poolt on tehtud, kujul (Favorinus väidab, et see on praegugi Metroonis95 alles): pakun karistuseks sööke prütaneionis101. “Meletose poeg Meletos Pithosest vannub ja süüdistab Sophro- Ja nad määrasid talle karistuseks surmanuhtluse, mille puhul niskose poeg Sokratest Alopekest nõnda: Sokrates rikub seadust lisandus eelmistele veel 80 poolthäält. (2.42.5) Olles heidetud sellega, (2.40.5) et ei tunnista jumalaid, keda tunnistab linn, toob vangi, jõi ta hulk päevi hiljem putkemürki, pidanud enne seda sisse aga teisi uusi daimoneid; ta rikub seadust ka sellega, et ajab hulga üllaid ja häid102 vestlusi, millest kõneleb Platon Phaidonis. hukka noorsoo. Vääriline karistus — surm.”96 Kui Lysias97 kirju- Mõnede sõnul on ta loonud ka paiaani103, mis algab nii: tas talle kaitsekõne, luges filosoof selle läbi ja vastas: “Oh Lysias, Tervist, Apollon ja Artemis, laps kes te Deelose kumbki!104 ilus on see kõne, mulle ainult sobimatu.” Sest muidugi oli see ju Dionysodoros105 aga ütleb, et see ei ole Sokratese paiaan. (2.42.10) palju enam kohtukõne kui filosoofi oma. (2.41.1) Seepeale küsis Veel kirjutas ta aisoposliku müüdi, mis polnud väga õnnestunud. Lysias: “Kui kõne on ilus, kuidas saab ta sulle mitte sobida?” ja Selle algus on: sai vastuseks: “Ent kas pole nii, et ka kaunis mantel ja sandaalid on mulle sobimatud?”98 Aisopos andnud on nõu kord meestel’ Korinthose linnast: Tiberiase Justus99 kirjutab Stemmas, et Sokratese protsessi voorust ei määrata saa hääletustarkuse teel. käigus (2.41.5) tõusis poodiumile Platon ja ütles: “Ma noorimana (2.43.1) Aga niipea, kui Sokrates oli ateenlaste seast tõepoolest neist, oo mehed ateenlased, kes poodiumile üles astunud... ” koh- lahkunud, kahetsesid nad seda nõnda, et sulgesid palestrad ja tunikud aga ajasid ta minema hüüdega: “Alla astunud!” (s.o tule gümnasionid. Ateenlased saatsid
44 45 Sokratese elu Diogenes Laertios leialased samal päeval, kui ta nende linna jõudis. Ateenlasil ei juh- on sündinud Artemis. Ta suri 95. olümpiaadi 1. aastal114, saa- tunud sellised asjad aga mitte üksnes Sokratese puhul, neid kordi nud 70-aastaseks115, nõnda ütleb ka Phaleroni Demetrios116, sest on olnud palju. Nagu jutustab Herakleides108, nõutasid ateenla- mõned väidavad, et ta suri 60-aastaselt. (2.45.1) Nad mõlemad, sed 50 drahmi sisse Homeroselt kui hullult, ütlesid, et Tyrtaios109 nii Sokrates kui Euripides, kes sündis 75. olümpiaadi 1. aastal, läks peast segi, ja (2.43.10) austasid pronkskujuga Astydamast110 Kalliadese ametiajal117, olid Anaxagorase õpilased. enne Aischylost111 ja ta kolleege. (2.44.1) Ka Euripides teeb neile Mulle näib, et Sokrates lahkas arutlustes ka füüsikat — (2.45.5) 118
Palamedeses etteheiteid: mitmes kohas kõneleb ta ju üht-teist ettehooldusest [ ] , On mõrvat, mõrvat teil, nagu ütleb ka Xenophon,119 olgugi väites, et Sokrates pidas
46 47 Sokratese elu Diogenes Laertios
Nagu ütleb Aristoteles kolmandas raamatus Luulekunstist, pist- lophonist129, (2.46.10) Kerkops130 elava Hesiodosega131, pärast elu sid Sokratesega rinda teatud Antilochos Lemnoselt123 ja ennustaja lõppu aga eelmainitud Xenophanes, Amphimenes Kosilt132 Pinda- Antiphon124, just nagu Kylon125 ja Onatas126 Pythagorasega127, rosega133, Pherekydes134 Thalesega135, Salaros Prienest136 Bia- Syagros128 elava Homerosega, postuumselt aga Xenophanes Ko-
123Temast pole teada muud peale selle tekstikoha (Natorp 1894: 2432). 124Antiphon oli 5.–4. sajandil eKr Ateenas tegutsenud sofist ja en- deuurija. Sokratese võistlejana nimetab teda peale Diogenes Laertiose ka Xenophon (Mem. 1.6). Teada on tema nelja teose pealkirjad, mille 129 stiili nimetab Hermogenes kõrgelennuliseks ja käredaks (Hermog. Id. Xenophanes Kolophonist (u 570–480 eKr) oli kreeka filosoof, 2.11.146–157). (Wellmann 1894: 2529.) luuletaja ja rapsood. Xenophanes oli arvatavasti Anaximandrose õpilane 125Kylon oli Krotoni rikkaim kodanik. Tema ja pütagoorlaste vaenu ja Parmenidese õpetaja. Oma luules kritiseeris ta Homerose ja Hesiodose põhjustena toovad antiikautorid kaks lugu, ühe loo järgi ei võtnud Py- antropomorfistlikku jumalakäsitust, mis omistas jumalaile ka inimlikud thagoras Kylonit oma õpilaseks füsiognoomiliste märkide põhjal, teise nõrkused. Xenophanesele oli omane panteistlik maailmavaade. 130 võimalusena Kylon küll õppis Pythagorase juures, ent löödi sobima- Kerkops oli orfiline luuletaja, kelle kahe teose pealkirjad on teada tuse tõttu minema. Kylon kogus enda ümber pooldajad ning asus vaid ühest antiiksest allikast. Ta võis olla ka pütagoorlane. (Kroll 1921: pütagoorlaste vastu võitlema. Kord olevat ta süüdanud maja, kus 314.) pütagoorlased kogunesid, eluga pääsejaid oli kaks ning need päästsid 131Kuulus u 8. sajandil eKr elanud kreeka eepik, kelle tuntumad ka Pythagorase õpetuse. (Honigmann 1922: 2461.) teosed on maailma tekkimist ja jumalate sündi käsitlev Theogonia ja 126Arvatavasti on tegu pütagoorlase Onatosega Krotonist, kellelt on õpetlik-põllundusliku sisuga Tööd ja päevad. Legendi järgi võistles He- teada Platoni terminoloogiat kasutav väheoriginaalne pseudodooria dia- siodos luuletamises Homerosega ja võitis. 132 lektis kirjutis Jumalast ja jumalikust ( ) (Fritz 1939: Kosi Amphimenese kohta ei ole midagi rohkemat teada (Crusius 411). 1894: 1942–1953). 127Pythagoras (u 580–500 eKr) oli Samoselt pärit kreeka filosoof, 133Pindaros (522 või 518–446 või hiljem eKr) oli ülikute soost pütagoorlaste koolkonna rajaja. Poliitiliste erimeelsuste tõttu lahkus ta pärinev kuulus koorilüürik. Samoselt, reisis Egiptuses ja Babüloonias ning tegutses pikemalt Lõuna- 134Pherekydes Syroselt oli kreeka filosoof, kes elas u 6. sajandil eKr, Itaalias Krotonis. Pütagoorlased tegelesid arvu- ja harmooniateooriaga, ta kirjutas müütilis-filosoofilise maailma tekkeloo. Diogenes Laertios nende koolkond kujutas endast pooleldi müstilist sekti, kus pidi järgitama ütleb, et Pythagoras oli ta õpilane (Vit. 1.119). kindlat korda ja dieeti. 135Thales Mileetosest (u 624–546 eKr) oli vanim joonia loodusfilo- 128Syagros oli legendaarne kreeka eepik, kes oli noorem Orpheusest soof, kes tegeles ka matemaatika (Thalese teoreem ja ring) ja astronoo- ja Musaiosest ning vanem Homerosest. Väidetavalt laulnud ta esimesena miaga. Thales pidas maailma algeks vett. Kuulub seitsme targa hulka. Trooja sõjast. (Diehl 1931: 999.) 136Salarose kohta Prienest pole teada midagi peale siinse.
48 4 49 Sokratese elu Diogenes Laertios sega137, Antimenidas138 ja Alkaios139 Pittakosega140, Sosibios141 des145. Esmalt tuleb rääkida Xenophonist, (2.47.5) seejärel küü- Anaxagorasega ja Timokreon142 Simonidesega143. nikute juures Antisthenesest, siis sokraatikutest ja seega ka Pla- (2.47.1) Tema järgijaist, niinimetatud sokraatikuist, on tähtsaimad tonist, sest ta seisab kümneks jagunemise alguses ning just tema Platon, Xenophon ja Antisthenes; traditsioonilise kümne144 neli rajas esimese akadeemia146. Sel viisil olgu nad niisiis järjestatud. silmapaistvaimat aga: Aischines, Aristippos, Phaidon ja Euklei- Olemas oli ka üks teine Sokrates — ajaloolane, kes kirjutas Argose ülevaate147; ja veel üks, peripateetik Bitüüniast148; ja veel üks epigrammide autor149; ning koslane Sokrates150, kes kirjutas üles jumalate lisanimesid. 137Bias Prienest (6. sajand eKr) kuulub seitsme targa hulka ning teda on peetud neist targimaks. Diogenes edastab Biase eluloo Filosoofide elulugude esimeses raamatus (Vit. 1.82.1–1.88.11). DIOGENES LAERTIOS JA FILOSOOFIDE ELULOOD 138Antimenidas oli Alkaiose vend, vt järgnev märkus. Diogenes Laertiose eluaastaid on raske täpselt dateerida, ta elas millalgi 139Alkaios (u 600 eKr) on Lesboselt Mytilenest pärit ülikusoost pärast Sextus Empiricust (2. sajand pKr), keda ta oma teoses mainib, kreeka lüürik. Ta esindas luules aristokraatia väärtusi ning ründas Les- ja enne Byzantioni Stephanost (5. sajand pKr), kes tsiteerib omakorda bosel valitsenud türanne Myrsilost ja Pittakost. Peale n-ö poliitiliste Diogenes Laertiost. Laertios on arvatavasti Diogenese lisanimi ning ei luuletuste on kuulsad veel Alkaiose joogilaulud. 140 viita ta sünnikohale (on küll väljendatud arvamust, et ta pärines Laerte Pittakos (suri u 570 eKr) sai u 620 eKr Mytilenes türanniks ning linnast) ega päritolule (Laertiuste suguvõsa) (Schwartz 1903: 738). avaldas väidetavalt esimesed kirjalikud seadused ning loobus hiljem va- batahtlikult ametist. Sageli on teda peetud üheks seitsmest targast. 141Anaxagorasega võistelnud Sosibiose kohta pole teada muud peale Diogenes Laertiose vahendatud Aristotelese sõnade (Stenzel 1927: 145Aischines oli küünikute juht, Aristippos kürenaikute, Phaidon 1146). elislaste ja Eukleides megaralaste oma (ibid. 1.19). 142Timokreon Rhodoselt (u 6.–5. sajand eKr) oli kreeka lüürik. Ti- 1461.19 nimetab Diogenes Laertios vana akadeemia eestseisjaks Pla- mokreoni kohta on teada, et ta tegeles viievõistlusega ning armastas tonit, keskmise omaks Arkesilaost ja uue omaks Lakydest. 147 palju süüa. Ta pagendati Ialysosest süüdistatuna medismis (Pärsia- Sokratese nime all on antiikaurite poolt tsiteeritud teost sõbralikkuses) ning temavastase rünnaku algatajaks oli keegi luuletaja, , tsitaatides mainitakse Asklepiost, kelle tähtsaim pühapaik asus kas Simonides või Bakchylides. On teada, et Timokreon kirjutas joogi- Epidauroses Argolise maakonnas. Kui siin mainitud Argose ülevaade laule. (Maas 1936: 1271–1273.) (Argos asub samuti Argolise maakonnas) ei ole samastatav 143 Simonides Keoselt (u 556–u 468 eKr) oli kreeka lüürik ja Pinda- ’ga, siis on selle teose kohta teada vaid pealkiri. Kõiki neid Sokra- rose rivaal. Simonides kirjutas võidulaule, leinalaule (nt söögimaja va- tesi, keda Diogenes siin nimetab, on raske dateerida. (Gudeman 1927: ringus hukkunud Skopaste mälestuseks, vt märkus 41), joogilaule ja 804–806.) epigramme. 148Tema kohta ei ole midagi täpsemat teada (Arnim 1927: 891). 144Kümne all on mõeldud nn erinevaid eetika koolkondi. Filosoo- 149Seda Sokratest on raske samastada mõne mujalt tuntud Sokra- fide elulugude sissejuhatuses (1.18–19) nimetab Diogenes Laertios filo- tesega. Kreeka antoloogias seisab Sokratese nime all matemaatiline soofia kolme osa, milleks on füüsika, eetika ja dialektika. Füüsika oli epigramm (Anth. Pal. 14.1), kuid vähemalt sellisel kujul pärineb see oluline filosoofia liik Archelaoseni, eetika alates Sokratesest ning dia- arvatavasti 4. sajandist pKr (Geffcken 1927: 804). lektika Zenonist. Diogenes Laertios nimetab Sokratest eetika rajajaks 150Koslaseks nimetab jumalate nimedest kirjutanud Sokratest ainult ka 1.14. Eetika jaguneb aga kümneks: akadeemikud, kürenaikud, elis- Diogenes Laertios. Tema teosele jumalate lisanimedest on viidanud
lased, megaralased, küünikud, eretrialased, dialektikud, peripateetikud, Athenaios Õpetlaste lauakõnedes (Deipn. 3.76.8–10), Suda leksikon ( stoikud ja epikuurlased. 2706) ja Apolloniose skoliastid (Gudeman 1927: 807).
50 51 Sokratese elu Diogenes Laertios
Peale Filosoofide elulugude on Diogenes Laertios, nagu teada, kir- Tusc. disp. = Tusculanae disputationes (Tusculumi kõnelused) jutanud epigrammikogumiku kuulsate meeste surmajuhtumitest. Filo- (Pohlenz 1918) soofide elulood on jaotatud kümneks raamatuks, millest seitse esimest Diog. = Diogenes Laertius Vit. = Vitae philosophorum (Filosoofide käsitleb n-ö joonia filosoofiakoolkondi, ülejäänud kolm (alates Pythago- elulood) (Marcovich 1999) rasest) aga itaalia koolkondi (Diogenes Laertios selgitab oma jaotust sis- Hermog. = Hermogenes Id. = (Stiililiikidest) sejuhatuses: Vit. 1.13–14). Viimane, 10. raamat on tervenisti pühendatud (Rabe 1913) Epikurosele. Omaette peatükkides käsitletud filosoofe kokku on 82.
Stat. = (Seisudest) (Rabe 1913) Tõlgitud Sokratese elulugu asub Filosoofide elulugude 2. raamatus Hom. = Homeros Il. = Ilias (Ilias)∗ (Monro, Allen 1960) selle viienda peatükina. Tõlke aluseks on võetud Miroslav Marcovichi ∗∗ tekstikriitilise aparaadiga varustatud väljaanne (Marcovich 1999). Aeg- Od. = Odyssea (Odüsseia) (Allen 1990) ajalt olen lähtunud käsikirjalistest lugemitest või toonud joone all ära Isokrates Or. = Orationes (Kõned) (Mathieu, Br´emond 1963) mitme erineva lugemi tõlked. Joone all asuvad ka viited teistele antiik- KrKA = Kreeka kirjanduse antoloogia (Kaalep, Torpats 1964) autoritele, kus olen suurimat tähelepanu pööranud konnotatsioonidele Libanios Decl. = Declamationes (Deklamatsioonid) (Foerster 1909) Platoni ja Xenophoniga. Kommenteeritud on kõiki olulisemaid teks- Quint. = Quintilianus Inst. = Institutio oratoria (Kõnekunstiõpetus) tis esinevaid nimesid. Kui kommentaarides puudub viide allikale, on (Wilkins 1970) kasutatud kas eestikeelset Antiigileksikoni (Irmscher 1983) või on tegu ∗∗∗ tõlkija kommentaaridega. Noolsulgudes < > asuvad väljaandjate lisan- Plat. = Platon Apol. = Apologia (Sokratese apoloogia) (Burnet dused, nurksulgudes [ ] lisasin levinud terminite kreekakeelsed vasted. 1900–1902) Tõlgetest olen kasutanud Otto Apelti saksakeelset tõlget (Appelt 1967), Charm. = Charmides Charles Duke Yonge’i (Yonge 1853) ja Robert Drew Hicksi (Hicks 1972) Crit. = Critias (Kritias) ingliskeelseid tõlkeid ja Jacques-George Chauffepi´e(Chauffepi´e1840) Euthyd. = Euthydemus (Euthydemos) prantsuskeelset tõlget. Euthyphr. = Euthyphro (Euthyphron) Sokratest käsitlevaist eestikeelseist teoseist võiks viidata Feohari Gorg. = Gorgias Kessidi raamatule Sokrates (Kessidi 1987). Men. = Meno (Menon) Tõlkija tänab Janika Pälli, kes oli lahkelt nõus käesoleva tõlke oma Phaed. = Phaedo (Phaidon) terava silma ja mõistusega üle vaatama. Prot. = Protagoras Resp. = Respublica (Riik) Kasutatud lühendid Symp. = Symposium (Pidusöök) Anth. Pal. = Anthologia Palatina (nn Kreeka antoloogia) (Beckby Theaet. = Theaetetus (Theaitetos) 1968) Tim. = Timaeus (Timaios) Arist. = Aristoteles EN = Ethica Nicomachea (Nikomachose eetika)∗ Suda = Suidae lexicon (Suda leksikon) (Adler 1928–1935) (Bywater 1962) Vit. Eurip. = Vita Euripidis (Scholia in Euripidem) (Euripidese elu- Aristoph. = Aristophanes Nub. = Nubes (Pilved)∗∗ (Dover 1968) lugu) (Schwartz 1966) Athenaios Deipn. = Deipnosophistae (Õpetlaste lauakõned) (Kaibel 1965–1966) ∗Eesti keeles: Annist, Reitav 1960. Cic. = Cicero De or. = De oratore (Kõnemehest) (Wilkins 1962) ∗∗Eesti keeles: Annist, Reitav 1963. ∗∗∗Praeguse seisuga on eesti keeles ilmunud neist järgmised dialoo- ∗ Eesti keeles: Lill 1996, 2007. gid: Sokratese apoloogia, Charmides, Euthyphron, Phaidon ja Pidusöök ∗∗Eesti keeles (osaliselt): Kaalep, Torpats 1964. (Lepajõe 2003).
52 53 Sokratese elu Diogenes Laertios
Xenoph. = Xenophon Apol. = Apologia Socratis (Sokratese apoloo- R o s e , V., ed. 1967. Aristotelis qui ferebantur librorum fragmenta. gia) (Marchant 1971) Leipzig: Teubner Mem. = Memorabilia (Mälestusi Sokratesest) S c h w a r t z , E., ed. 1966. Scholia in Euripidem. Berlin: Reimer Symp. = Symposium (Pidusöök) W i l k i n s , A. S., ed. 1962. M. Tulli Ciceronis De oratore libri tres. Amsterdam: Adolf M. Hakkert W i l k i n s , M., ed. 1970. M. Fabi Quintiliani institutionis oratoriae libri duodecim. Oxford: Clarendon Press Kirjandus Tõlked
Antiikautorite tekstiväljaanded Annist, Reitav 1960=Homeros. Ilias. Tlk A. Annist, toim. K. Reitav. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus A d l e r , A., ed. 1928–1935. Suidae lexicon, partes I–IV. Leipzig: Teub- Annist, Reitav 1963=Homeros. Odüsseia. Tlk A. Annist, toim. ner K. Reitav. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus A l l e n , T. W., ed. 1990. Homeri opera, tomus III, Odysseae libros A p e l t , O. 1967. Diogenes Laertius. Leben und Meinungen berühmter I–XII continens. Oxford: Clarendon Press Philosophen, Buch I–X. Hamburg: Felix Meiner B e c k b y , H., ed. 1968. Anthologia Graeca, vol. 4. München: Heime- Chauffepi ´e,J.-G.,trad.1840. Les vies des plus illustres philosophes ran de l’antiquit´e, de Diog`ene Laerce. Paris: Lef`evre B u r n e t , J., ed. 1900–1902. Platonis opera, vol. 1–4. Oxford: Claren- H i c k s 1972 = Diogenes Laertius. Lives of Eminent Philosophers. don Press Vol. I. Tr. by R. D. Hicks. (The Loeb Classical Library 184.) London, Bywater, I., ed. 1962. Aristotelis ethica Nicomachea. Oxford: Cla- Cambridge (Mass.): Harvard University Press rendon Press Kaalep, Torpats 1964= Kreeka kirjanduse antoloogia. Toim. D o v e r , K. J., ed. 1968. Aristophanes, Clouds. Oxford: Clarendon A. Kaalep, Ü. Torpats. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus Press L e p a j õ e 2003 = Platon. Teosed I. Toim. M. Lepajõe. Tartu: Ilmamaa F o e r s t e r , R., ed. 1909. Libanii opera, declamationes I–XII. Leipzig: L i l l 1996 = Aristoteles. Nikomachose eetika. Tlk ja järels. A. Lill. Teubner Tartu: Ilmamaa (2. väljaanne 2007) K a i b e l , G., ed. 1965–1966. Athenaei Naucratitae deipnosophistarum Y o n g e , C. D., transl. 1853. Lives and Opinions of Eminent Philosop- libri xv, vol. 1–3. Leipzig: Teubner hers, by Diogenes La¨ertius. London: Henry G. Bohn M a r c h a n t , E. C., ed. 1971. Xenophontis opera omnia, vol. 2. Oxford: http://www.ut.ee/klassik/eelsokraatik/herakleitos/herakleitos.shtml Clarendon Press M a r c o v i c h , M., ed. 1999. Diogenis Laertii vitae philosophorum, Sekundaarkirjandus vol. I. Leipzig: Teubner Mathieu,G., E.´ B r ´em o n d , ed. 1963. Isocrate, Discourse, vol. 1. A r n i m , H. v. 1927. Sokrates 7. — Paulys Real-Encyclopädie der Paris: Les Belles Lettres Classischen Altertumswissenschaft, Zweite Reihe [R–Z], Fünfter M o n r o , D. B., T. W. A l l e n , ed. 1960. Homeri opera, tomus I, Iliadis Halbband, Silacenis–Sparsus. Stuttgart: J. B. Metzlersche Ver- libros I–XII continens. Oxford: Clarendon Press lagsbuchhandlung, S. 891 P o h l e n z , M., ed. 1918. Tusculanae disputationes, M. Tulli Ciceronis Blackburn, S. 2002. Oxfordi filosoofialeksikon. Tlk B. Mölder, scripta quae manserunt omnia, fasc. 44 M. Väljataga. Tallinn: Vagabund
R a b e , H., ed. 1913a. , Hermogenis opera. (Rheto- C o h n , L. 1903. Dionysodorus. — Paulys Real-Encyclopädie der Clas- res Graeci, volumen VI.) Leipzig: Teubner sischen Altertumswissenschaft, Neunter Halbband, Demogenes–Do-
R a b e , H., ed. 1913b. , Hermogenis opera. (Rhe- natius. Stuttgart: J. B. Metzlerscher Verlag, S. 1005 tores Graeci, volumen VI.) Leipzig: Teubner
54 55 Sokratese elu Diogenes Laertios
C r u s i u s , O. 1894. Amphimenes. — Paulys Real-Encyclopädie der K a i b e l , G. 1894. Ameipsias 2. — Paulys Real-Encyclopädie der Classischen Altertumswissenschaft, Ester Band, Aal–Apollokrates. Classischen Altertumswissenschaft, Erster Band, Aal–Apollokrates. Stuttgart: J. B. Metzlerscher Verlag, S. 1942–1943 Stuttgart: J. B. Metzlerscher Verlag, S. 1819 D a e b r i t z , R. 1913. Hieronymos 12. — Paulys Real-Encyclopädie K e s s i d i , F. 1987. Sokrates. (Suuri mõtlejaid.) Tallinn: Eesti Raamat der Classischen Altertumswissenschaft, Sechzehnter Halbband, K r o l l , W. 1921. Kerkops. — Paulys Real-Encyclopädie der Classisc- Hestiai–Hyagnis. Stuttgart: J. B. Metzlersche Buchhandlung, S. 1561– hen Altertumswissenschaft, Einundzwanzigster Halbband, Katoikoi– 1564 Komödie. Stuttgart: J. B. Metzlersche Verlagsbuchhandlung, S. 314 D i e h l , E. 1931. Syagros 3. — Paulys Real-Encyclopädie der Classisc- M a a s , P. 1936. Timokreon. — Paulys Real-Encyclopädie der Clas- hen Altertumswissenschaft, Zweite Reihe [R–Z], Siebter Halbband, sischen Altertumswissenschaft, Zweite Reihe [R–Z], Elfter Halbband, Stoa–Symposion. Stuttgart: J. B. Metzlersche Verlagsbuchhandlung, Thesauros–Timomachos. Stuttgart: J. B. Metzlersche Verlagsbuch- S. 999 handlung, S. 1271–1273 F r i t z , K. v. 1939. Onatos. — Paulys Real-Encyclopädie der Classisc- M a r t i n i , E. 1901. Demetrios. — Paulys Real-Encyclopädie der Clas- hen Altertumswissenschaft, Fünfunddreissigster Halbband, Olym- sischen Altertumswissenschaft, Achter Halbband, Corniscae–Demo- pia bis Orpheus. Stuttgart: J. B. Metzlersche Verlagsbuchhandlung, doros. Stuttgart: J. B. Metzlerscher Verlag, S. 2841–2842 S. 411 M c C o y , W. J. 1975. The Identity of Leon. — The American Journal G e f f c k e n , J. 1927. Sokrates 2. — Paulys Real-Encyclopädie der of Philology, Vol. 96, No. 2, pp. 187–199 Classischen Altertumswissenschaft, Zweite Reihe [R–Z], Fünfter N a t o r p , P. 1894a. Aischines 14. — Paulys Real-Encyclopädie der Halbband, Silacenis–Sparsus. Stuttgart: J. B. Metzlersche Verlags- Classischen Altertumswissenschaft, Erster Halbband, Aal–Apollo- buchhandlung, S. 804 krates. Stuttgart: J. B. Metzlerscher Verlag, S. 1048–1050 G u d e m a n , A. 1921. Satyrus 16. — Paulys Real-Encyclopädie der N a t o r p , P. 1894b. Antilochos 6. — Paulys Real-Encyclopädie der Classischen Altertumswissenschaft, Zweite Reihe, Dritter Halbband, Classischen Altertumswissenschaft, Erster Band, Aal–Apollokrates. Sarmatia–Selinos. Stuttgart: J. B. Metzlersche Verlagsbuchhandlung, Stuttgart: J. B. Metzlerscher Verlag, S. 2432 S. 228–235 N a t o r p , P. 1907. Eubulides 8. — Paulys Real-Encyclopädie der Clas- G u d e m a n , A. 1927. Sokrates 3. — Paulys Real-Encyclopädie sischen Altertumswissenschaft, Elfter Halbband, Ephoros–Eutychos. der Classischen Altertumswissenschaft, Zweite Reihe [R–Z], Fünfter Stuttgart: J. B. Metzlersche Buchhandlung, S. 870 Halbband, Silacenis–Sparsus. Stuttgart: J. B. Metzlersche Ver- S c h w a r t z , E. 1903. Diogenes 40. — Paulys Real-Encyclopädie der lagsbuchhandlung, S. 804–810 Classischen Altertumswissenschaft, Neunter Halbband, Demogenes– H e i b g e s , S. 1912. Hermippos 6. — Paulys Real-Encyclopädie der Donatianus. Stuttgart: J. B. Metzlerscher Verlag, S. 738–763 Classischen Altertumswissenschaft, Fünfzehnter Halbband, Helikon– Sellars,J.2001. Socraticorum Maximus: Simon the Shoemaker and Hestia. Stuttgart: J. B. Metzlersche Buchhandlung, S. 845–852 the Problem of Socrates. — Pli: The Warwick Journal of Philosophy, H o n i g m a n n , E. 1922. Kylon 2. — Paulys Real-Encyclopädie der Vol. 11, pp. 253–269 Classischen Altertumswissenschaft, Zweiundzwanzigster Halbband, Stenzel, J. 1922. Kriton 3. — Paulys Real-Encyclopädie der Clas- Komogrammateus–Kynegoi. Stuttgart: J. B. Metzlersche Verlagsbuch- sischen Altertumswissenschaft, Zweiundzwanzigster Halbband, Ko- handlung, S. 2461 mogrammateus–Kynegoi. Stuttgart: J. B. Metzlersche Verlagsbuch- Irmscher,J.,toim.1983. Antiigileksikon, 1.–2. kd. Tallinn: Valgus handlung, S. 1932–1933 J a c o b y , F. 1914. Idomeneus 5. — Paulys Real-Encyclopädie der S t e n z e l , J. 1927. Sosibios 1. — Paulys Real-Encyclopädie der Classischen Altertumswissenschaft, Siebzehnter Halbband, Hyaia– Classischen Altertumswissenschaft, Zweite Reihe [R–Z], Fünfter Imperator. Stuttgart: J. B. Metzlersche Buchhandlung, S. 910–912 Halbband, Silacenis–Sparsus. Stuttgart: J. B. Metzlersche Ver- J u d e i c h , W. 1895. Aristeides 2. — Paulys Real-Encyclopädie der lagsbuchhandlung, S. 1146 Classischen Altertumswissenschaft, Dritter Halbband, Apollon–Ar- Stenzel,J.1928. Lysis3.— Paulys Real-Encyclopädie der Classisc- temis. Stuttgart: J. B. Metzlerscher Verlag, S. 885 hen Altertumswissenschaft, Siebenundzwanzigster Halbband, Lysi-
56 57 Sokratese elu
machos–Mantike. Stuttgart: J. B. Metzlersche Verlagsbuchhandlung, S. 65 S w o b o d a , H. 1925. Leon 13. — Paulys Real-Encyclopädie der Classischen Altertumswissenschaft, Vierundzwanzigster Halbband, Legio–Libanon. Stuttgart: J. B. Metzlersche Verlagsbuchhandlung, S. 2005–2007 T r e v e s , P. 1959. Polykrates 7. — Paulys Realencyclopädie der Classischen Altertumswissenschaft, Zweiundvierzigster Halbband, Polemon bis Pontanene. München: Alfred Druckenmüller Verlag, S. 1736–1752 W e l l m a n n , E. 1894. Antiphon 15. — Paulys Real-Encyclopädie der Classischen Altertumswissenschaft, Erster Band, Aal–Apollokrates. Stuttgart: J. B. Metzlerscher Verlag, S. 2529 W e l l m a n n , E. 1895. Archelaos 36. — Paulys Real-Encyclopädie der Classischen Altertumswissenschaft, Dritter Halbband, Apollon– Artemis. Stuttgart: J. B. Metzlerscher Verlag, S. 454 Z i e g l e r , K. 1959. Polyeuktos. — Paulys Realencyclopädie der Classischen Altertumswissenschaft, Zweiundvierzigster Halbband, Polemon bis Pontanene. München: Alfred Druckenmüller Verlag, S. 1612–1630 Neeme Näripä
PEETER ULAS (1981)
58 Sergei Stadnikov
Wilhelm II poolt (1859–1941; valitses 1888–1918) oli aga oma- ette tase. Arheoloogia ei olnud iseenesestki mõista riigipea ainus VANADE IDAMAADE huvi — juurde võib lisada kas või ristlejad, allveelaevad, soomus- autod, kahurid, lennukid, Aafrika-Aasia kolooniad, koostöö Os- TÄHENDUSEST SAKSA mani impeeriumiga, “germaani eluruumi” laiendamine ja veel palju muudki. Wilhelm II vaimsete võimete kohta olen lugenud POLIITILISELE MÕTTELE väga erinevaid, kohati lausa vastakaid arvamusi: näiteks ei ole- vat ta osanud ühtegi võõrkeelt, teisalt aga osutatakse tema inglise Skitsid aegruumist ning prantsuse keele keskpärasele valdamisele ning oskusele lu- geda ladina- ja kreekakeelseid õppetekste. Ilma selleta ei oleks 1871–1945 isegi kroonprints tolleaegset sõjakooli lõpetanud. Edevalt au- ahne monarh innustus klassikaliste Idamaade ajaloost sedavõrd kõrgelennuliselt, et kasutas oma intellektuaalset kirge osalt koguni Sergei Stadnikov sise- ja välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Nii võrdles ta rahvuslik-militaarsest vaimust kantud Saksa keisririiki (1871– 1918) maailmaajaloo esimese kontinentaalimpeeriumiga — Uus- Assüüriaga (u 911–612 eKr). Wilhelm II käis tutvumas legen- 19. sajandit iseloomustab arvukate teadussaavutuste hulgas ka daarsete paikadega Lähis-Idas ning Väike-Aasias. Jeruusalemma Vana-Ida tsivilisatsioonide eri tahkude (ajalugu, religioon, kirjan- külastamisest 1898. aastal on muu hulgas säilinud foto ratsul is- dus, kunst jne) mõtestamine uuel intellektuaalsel tasandil. Umbes tuvat keisrit ülimalt aupaklikult tervitavast jalamehest Theodor kahe inimpõlve kestel (1800–1860) õppisid õpetlased vähemalt ra- Herzlist (1860–1904), sionismi rajajast. Samuti toetas impe- huldaval tasemel lugema ja tõlkima egiptuse, akadi, babüloonia, raator Assüüria-ainelise pantomiimi Sardanapalus (vanakreeka- assüüria, vanapärsia jt muinaskeeli. Euroopa haritud publikule keelne nimetuletis Assurbanipalist) lavale toomist. Teoses ku- tähendas mitmete ülioluliste Vana Testamendi motiivide avasta- jutati apologeetiliselt kunagise maailmariigi viimase suurvaldja mine (näiteks maailma ja inimese loomine, üleilmne uputus jne) Assurbanipali (u 668–626 eKr) vägitegusid. Uhke lavakujundus palju iidsemates kiilkirjatekstides midagi ˇsokitaolist; seda enam et valmis assürioloogia ja sumeroloogia ühe klassiku Friedrich De- võrreldes tänapäevaga oli vähemalt gümnaasiumi lõpetanute hu- litzschi (1850–1922) juhiste ja tollal juba akadeemilises maailmas manitaaralane haritus (eelkõige klassikaliste ja kaasaegsete keelte väga tuntud arheoloogi ning arhitekti Walter Andrae (1875–1956) alal) oluliselt mitmekülgsem. Kirjandusse, kunsti, arhitektuuri eskiiside-akvarellide järgi. Muuseas, võimu ja armastuse teema ning moodi ilmusid orientaalsed teemad — näiteks Vana-Egiptuse 1 Babüloonia-Juudamaa suhetes ilmneb geniaalselt-loominguliselt motiivid — juba 17. sajandi keskel. juba itaalia helilooja Giuseppe Verdi (1813–1901) 1842. aastal Muinsustest vaimustusid isegi üsna paljud poliitikud, kellest loodud kuulsas ooperis Nabucco (Nabucodonosor). mõnede sellealased teadmised ulatusid tunduvalt sügavamale liht- Wilhelm II mõistis üsnagi hästi arheoloogia tähtsust ka puht- sast diletantlikust huvist. Nii oskas omaaegne Briti liberaalide teaduslikus mõttes. Olen igati nõus tänapäeva saksa ajaloolase juht ja mitmekordne peaminister William Gladstone (1809–1898) Adolf Borbeini arvamusega: “Ilma Wilhelm II otsese sekku- päris korralikult heebrea keelt. Egiptuse ning eriti kunagi Me- miseta oleksid muuseumid vaevalt saanud läbi viia mõningaid sopotaamias asunud kõrgkultuuride kummardamine Saksa keisri väljakaevamisi, soetamisi ja ehituslikke laiendusi soovitud viisil. Alates Bonni-õppeaastatest jäi keiser vägagi huvitatuks arheoloo- 1Vt sellest Künzl 1970.
60 61 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov giast; Korful tegutses ta isegi väljakaevajana ja oma Doorni mõisa megapolise ehitised, eelkõige jumalanna Iˇstari imelised glasuur- pagenduses juhtis ta ühte arheoloogilist “töörühma”” (1979: plaatidest ehitatud väravad. 131).2 Väljakaevamislitsentside pidulikud kätteandmised mo- Võiks veel pikalt loetleda tolle ajastu saksa muinasteadlaste narhi enda poolt kujunesid omapärasteks seltskonna- ja teadus- väljapaistvaid ettevõtmisi, kuid piirdun ühe põhimõttelise seisu- elu tähtsündmusteks,3 nagu ka mõnikord sõjalaevade saatmine kohavõtuga. Nn Teises Riigis (1871–1918) kõiki ühiskonna elu- ära tooma rohkearvulisi muinasleide. Seega oli keiserliku mere- valdkondi läbinud põhiliselt optimistlikult tulevikku vaatav natsio- väe aluste retkedel vahel kahesugune eesmärk, nii geopoliitiline nalistlik dünaamika kajastus paratamatult ka humanitaarteadustes. kui ka teaduslik.4 Tihtipeale tegutsesid saksa arheoloogilised eks- Enamik praegustest Saksa muuseumides säilitatavatest Egiptuse ja peditsioonid eriti palavikuliselt strateegilise poolvasallist liitlase Mesopotaamia muinsustest on toodud Saksamaale keisririigi ajal. Osmani-Türgi aladel (näiteks Briti koloonia staatuses olevas Egip- Levandi valitsejate eksootiline luksus, dramaatiliselt vägi- tuses olid 19.–20. sajandi vahetusel nii poliitikas, majanduses valdne minevik, teistsugused kombed ning enamasti ka krist- kui ka muinasteaduses juhtrollis inglased ning prantslased). Üha lusest erinev usk, ajalugu jms tiivustasid paljude tolleaegsete nõrgenevas sultanite riigis nautisid aga Saksa diplomaadid, tead- eurooplaste fantaasiat, uudishimu ja reisikihku. Ka “reisikei- lased ja ettevõtjad hulgaliselt eriprivileege. ser” Wilhelm II külastas korduvalt (1889, 1898 ning isegi 1917) Hommikumaid hõlmavate arheoloogiliste tähetundide hulka Ottomanide valdusi, mis hõlmasid tollal peaaegu kogu Lähis- Esimese maailmasõja eel kuuluvad kahtlemata Walter Andrae Ida. “Nagu imelise unenäona” ilmutas end talle Konstantinoo- välitööd Assüüria esimeses pealinnas Assuris; semitisti, assürio- pol 1889. aasta riigivisiidi ajal. Seevastu suhtus “raudne” rii- loogi ja hetoloogi Hugo Winckleri (1863–1913) väljakaevamised gikantsler Otto von Bismarck (1815–1898) monarhi orientaalvi- kunagise võimsa Hetiidi suurriigi Hattuˇsa asukohas Bogazköys; sioonidesse ja nendega seotud geopoliitilistesse lootustesse täie Robert Koldewey (1855–1925) 18 aastat kestnud grandioosne õigusega pigem skeptiliselt. Teataval määral võib kõnelda kul- ekspeditsioon Babülonis, mis jätkus isegi Esimese maailmasõja tuuriimperialismi omapärasest ilmingust, mille juurde kuulus ka ajal. Muide, Paabeli uurimiseks eraldati Wilhelm II käsul rii- “arheoloogiline diplomaatia”. Kui keiser 18. oktoobril 1898. aas- gieelarvest vähemalt 2 miljonit riigimarka (praeguse kursi järgi tal Istanbuli (Konstantinoopol) saabus, vestles ta väga sõbralikult vähemalt 40 miljonit eurot). Samuti märkigem veel ühte üli- despootliku sultani Abdül Hamidiga (valitses 1876–1909), olgugi malt tähendusrikast fakti: keisri soovil toetati 1897. aastal Preisi et nelja aasta eest olid Osmani võimud korraldanud koletislikud Kuninglikku Teaduste Akadeemiat 200 000 riigimargaga suure tapatalgud kristlikus Makedoonias ja Armeenias. egiptuse-saksa sõnaraamatu koostamiseks. Esimese maailmasõja Euroopa üldsus oli säärasest teost tõsiselt ˇsokeeritud (Mar- tõttu lõpetati see saksa egüptoloogide juhitud suurejooneline rah- chand 2003: 197).5 Wilhelm II oli 1901. aastast oma muude vusvaheline projekt alles aastakümneid hiljem. Ajapikku tasusid ametikohustuste kõrval ka Saksa Orientaalseltsi (Deutsche Orient- kulutused end ka rahaliselt ära: külalisnäituste korraldamisega ja Gesellschaft, DOG) eestkostjaks. Selle kõrval tegutses mit- külastajate arvu suurenemisega Berliini Pergamoni muuseumis, meid teisigi, osalt võistlevaid akadeemilisi institutsioone, nagu kus asuvad Koldewey leidude alusel uhkesti rekonstrueeritud iidse näiteks 1895. aastal Hugo Winckleri asutatud Saksa Lähis-Ida Ühing (Deutsche Vorderasiatische Gesellschaft, DVG) või 1907. aastast tegutsev Saksa Arheoloogia Instituut Kairos (Deut- 2Vrd Wilhelm 1998; Auer 1995; Metzler 2004: 355–356; Bruch sches Archäologisches Institut Kairo, DAI). Muide, nimekas Leip- 1999; Marchand 2003: 243. zigi egüptoloog Georg Ebers (1837–1898) nõudis juba 1887. aas- 3Täiendavalt vt Marchand 2003: 243. 4Lisaks vt Marchand 2003: 217–220. 5Vt sellest Schöllgen 1984: 104–111.
62 63 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov tal “ühe saksa orientalistide koolitamise instituudi asutamist Kai- töörarheoloogilt Bernardino Drovettilt (1776–1852) kolmanda ja rosse”. Et riik ei olnud välispoliitiliselt Egiptusest kuigivõrd hu- väikseima egiptuse muististe kogu. Ost tehti noore egüptoloogi vitatud ning pealegi ei soovitud sattuda konflikti Suurbritanniaga, Carl Richard Lepsiuse (1810–1884) soovitusel. Aastail 1842– ei jõutud säärase teadusinstitutsiooni loomiseni kunagi. Küll aga 1845 juhtis ta Egiptuses eeskujulikult organiseeritud arheoloo- avati Kairos Saksa Arheoloogia Instituut. Arvatavasti ei pidanud gilisi välitöid, mille tulemusena toodi Berliini u 15 000 muinas- Ebers silmas mitte ainult egüptoloogiat, vaid ka arabistikat (Man- eset. Kogu ekspeditsioon läks maksma 126 700 taalrit. 1846. aas- gold 2004: 276).6 Keisririigi “arheoloogiline välispoliitika” kuju- tal nimetati C. R. Lepsius Berliini ülikoolis avatud esimese Saksa nes kohati niivõrd agressiivseks, et seda teostavad Saksa tippdiplo- egüptoloogia õppetooli juhatajaks.8 maadid ja muinasteadlased tegutsesid lausa ametlikest diplomaa- Erakordsetest projektidest tulevad kõigepealt meelde Robert tilistest esindustest mööda minnes. Üks vapustavamaid selletao- Koldewey juhtimisel isegi Esimese maailmasõja ajal teostatud lisi näiteid on Jordaanias asunud Umajaadide kaliifide dünastia Babüloni väljakaevamised aastail 1899–1917. Assüüria vanima aegse haruldaste nn Mschatta paleeväravate säilinud osadega pealinna Assuri (tänapäeva Kalat Shergat) alal töötas oma mees- seonduv (tõenäoliselt kaliifi Al-Walid II valitsemisajast (743– konnaga Walter Andrae; Hugo Winckler aga avastas Bogasköys 744 pKr)). Arhitektuurilise harulduse kinkis sultan Abdül Hamid suure kiilkirja-arhiivi. Selliste näidete jada võiks veel pikalt keiser Wilhelm II-le viimase vägagi tungival soovil.7 Eelkõige jätkata; oma ülevaatlikus raamatus hindab tänapäeva vene aja- DOGiga seotud ärimeeste ja teadlaste ringkondades oldi seisuko- loolane ja arheoloog Valeri Guljajev tollaste saksa muinastead- hal, et Saksamaal ei tohiks olla ühtegi arvestatavat muuseumi, mil- laste saavutusi igati õigustatult lühidalt-täpselt: “Saksamaa on lel puuduks märkimisväärne Mesopotaamia-Anatoolia muinaslei- kõikidest üle!” (2004: 53). Saksa arheoloogid, lingvistid, ajaloo- dude kollektsioon, nagu see on Briti Muuseumis ja Louvre’is (Wil- lased, arhitektid, konservaatorid jt tegid põhjalikke uurimistöid helm 1998: 5). Vastavaid kunstiaardeid ei olnud ikka veel soetatud Olümpias, Troojas, Borsippas, Shuruppakkis, Didimas, Warkas, piisaval hulgal võrreldes kas või Vana-Egiptuse päritolu ekspo- Abu Hatabis, Megiddos, Jeerikos, Pergamonis, Abusiris, Tell el- naatide arvukusega Berliini Egiptuse Muuseumis. Viimase eks- Amarnas, Axumis ja veel paljudes teistes kohtades. positsioonis olid välja pandud ka vabahärra Nicolas von Minu- 19. sajandi viimasel veerandil ilmusid esimesed kirjalikel toli (1774–1846) erakollektsiooni kuulunud muinsused. Pärast ja arheoloogilistel algallikail rajanevad põhjapanevad teoreeti- valdaja surma müüsid tema sugulased selle kogu muuseumile. lised üldistused. Samuti kajastati Vana-Egiptuse ja Mesopo- 1836. aastal soetas hommikumaa romantikust kroonprints ja tule- taamia kõrgkultuuride eri valdkondi erialastes teatmeteostes.9 vane Preisi kuningas Friedrich-Wilhelm IV (valitses 1840–1858) Egüptoloogia valdkonnas nimetaksin kõigepealt Johannes Dümi- palju reisinud seiklejalt, muinsuste vahendajalt ning rööv-ama- cheni (1833–1894) kontseptuaalselt küll mõnevõrra ühekülgselt staatilist, kuid rohkearvulistele vanaegiptuse tekstidele tuginevat 6Vrd ka Marchand 1998, 2003: 192–220. Vanimaks saksa ilma- Vana-Egiptuse ajalugu (Geschichte des alten Aegyptens; Ber- liku suunitlusega akadeemiliseks orientaalühenduseks on 2. oktoobril lin, 1879), samuti Alfred Wiedemanni (1856–1936) kaheköitelist 1845. aastal Leipzigis asutatud Saksa Idamaade Ühing (Deutsche Mor- Egiptuse ajalugu (Ägyptische Geschichte; Gotha, 1884) ning genländische Gesellschaft, DMG), mis erinevalt eelkõige arheoloogi- Heinrich Brugschi (1827–1894) monumentaalset, arheoloogilisi listele väljakaevamistele orienteeritud DOGist tegeles peamiselt Aasia, Aafrika ja Okeaania rahvaste ning keelte uurimisega. 1847. aastast il- mub ka seltsi ajakiri Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Ge- 8C. R. Lepsiuse kohta vt Marchand 2003: 47–49, 62–65; Ebers 1885; sellschaft (ZDMG). Vt lähemalt Preissler 1995. Lepsius 1933; Eine Reise. . . 1984; Karl Richard Lepsius. . . 1988; Who 7Lisaks vt Marchand 2003: 203–208. Näiteks Hattuˇsa väljakaeva- was Who. . . 1995: 249–250; Mangold 2004: 134–136. miste asjaolude kohta vt Zamarovsk´y1971: 41. 9Vt näiteks Handwörterbuch. . . 1898.
64 5 65 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov ja kirjalikke allikaviiteid ning kirjeldusi täispikitud Egiptuse aja- kujudeks olid Hugo Winckler ja Alfred Jeremias, kuid ka Hein- lugu (Geschichte Aegyptens; Leipzig, 1877). Adolphe (Adolf) rich Zimmern (1862–1931), Peter Jensen (1861–1936) ja Eduard Ermani (1854–1937) mõnevõrra hiljem avaldatud Egiptus ja egipt- Stucken (1865–1936). Mõnedes küsimustes (kuid ometigi mitte laste elu vanal ajal (Aegypten und aegyptisches Leben im Alter- kõigis!) jagas nende vaateid sajandivahetuse saksa silmapaist- tum; Berlin, 1885) ja Eduard Meyeri (1855–1930) Vana-Egiptuse vaim assürioloog Friedrich Delitzsch. Viimase meelest oli terve ajalugu (Geschichte des alten Aegyptens; Berlin, 1887) ületavad rida Vana Testamendi kõige tähtsamaid kontseptsioone hoopis varasemaid autoreid Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni analüütilise babüloonia-assüüria päritolu, nagu näiteks sabat (laupäev kui hin- mõtestamise sügavuse poolest. Meyer suutis lisaks veel kirju- gamispäev), jumala nimi, monoteism jms. Elu lõpul jõudis ta tada elitaarsele lugejaskonnale sünteesiva fundamentaaluurimuse isegi ülimalt vaieldavale radikaalsele järeldusele — nimelt seadis Vanaaja ajalugu (Geschichte des Altertums; Berlin, 1884). Delitzsch kahtluse alla Vana Testamendi kanoniseeritud kirjaliku Juba ammu enne panbabülonistliku ideoloogilis-teadusliku pärimuse ilmutusliku olemuse! P. Jensen avastas aga Gilgameˇsi voolu tekkimist 19. ja 20. sajandi vahetusel üritas assürioloog lugulaulu motiive Vanas ja Uues Testamendis, samuti Homerose Fritz Hommel (1854–1936) monograafias Babüloonia ja Assüüria Iliases ja Odüsseias.11 A. Jeremiase ja H. Winckleri toimetamisel ajalugu (Geschichte Babyloniens und Assyriens; Leipzig, 1885) anti 1907. aastast Leipzigis välja poleemilist laadi broˇsüürisarja tõestada, et “babüloonia kultuur on vanem kui egiptuse oma ja “Võitluses Vanade Idamaade pärast” (Im Kampfe um den Alten et viimane näitab oma tähtsamates ilmumisvormides isegi tea- Orient); lisaks avaldas H. Winckler uue teadusmeetodi kaitseks rea tud sõltuvust babüloonia omast” (lk 13). See teooria sai kiiresti eriraamatuid.12 Oma eluõhtul määratles Jeremias panbabülonismi väga mõjukaks ka väljaspool teadusringkonda, aga ei muutunud põhitõdesid abstraheerivalt-ekspressiivselt: “Panbabülonistid ta- saksa muinasteaduses õnneks ainuvaldavaks. Teiste seas kritisee- havad kindlaks teha, et kogu Lähis-Idast lähtuv kultuurielu näitab ris uut õpetust tuntud vanaaja mõtestaja ning ajaloofilosoof Eduard ühte arengut, mida ei ole õhtumaise maailma ajalooteadusest tu- Meyer. Loogiliselt haakus panbabülonism mõnevõrra tollal pool- letatud seaduste abil võimalik seletada. Sumeri-Babüloonia kul- ametlikult kultiveeritud räigelt ˇsovinistliku suunitlusega panger- tuurimaailm eeldab niisugust ilmaõpetust, mille alusel regulee- manistliku liikumisega (organisatsioon “Alldeutscher Verband”). riti kõiki riiklikke ja ühiskondlikke organisatsioone, mille järgi Panbabülonistid tuletasid kõikide tähtsamate (sic!) maailma- kuulutati õigust, mille põhjal kõik teadused ning kunstid lähevad kultuuride olulisemad fenomenid, eelkõige muidugi religioosse 11Tänapäeva saksa ajaloolane Klaus Johanning iseloomustab Jen- loome Babülooniast. Erilist emotsionaalsest ja intellektuaalset seni maailmakirjandusetaju nii: “Erinevalt panbabülonistidest Stucke- mõju avaldasid neile inglise iseõppijast assürioloogi ja arheo- nist, Wincklerist ja Jeremiasest, kes kõikide religioonide ja kultuuride loogi George Smithi (1840–1876) Mesopotaamiast leitud üle- taga oletasid ühte astraalmütoloogilist süsteemi, juhib Jensen Iisraeli ja ilmse uputuse kiilkirjalised savitahvlid ning nn Hammurapi koo- kristliku religiooni ning maailmakirjanduse pärimused Gilgameˇsi eepose deks. Maailmavaatelt erinesid panbabülonistid mõnikord ükstei- motiivide järgnevustele tagasi [---]. Jenseni jaoks on Piibel Gilgameˇsi sest vägagi selgesti: näiteks Alfred Jeremias (1864–1935) aren- eepose iisraeliitlik edasikujundus!” (1988: 285–286). Vt lisaks Jensen das oma “kahe jõe vahelise maa” kultuuride uurimustest välja 1890, 1906, 1909. iseäraliselt rahvaliku protestantliku usutunnistuse apologeetika; 12Vt näiteks Winckler 1901, 1906, 1907. Põhiliselt panbabülonist- seevastu Hugo Winckler esines täiesti avalikult ateistina ning pais- likke seisukohti esitas tol ajal ka Eberhard Schraderi õpilase assürioloogi tis, et ta soovis millegipärast jääda igaveseks kõrvalseisjaks amet- Felix Peiseri (1862–1921) 1898. aastal asutatud ning tänapäevani Leipzi- liku akadeemilise tunnustuse seisukohalt.10 Liikumise esindus- gis ilmuv Orientalistische Litteratur-Zeitung; väljaande põhitähelepanu oli vähemalt ametlikult aga retsensioonide ja erinevate arvamuste aval- damisel. Alfred Jeremiase põhiteoseid vt Jeremias 1902, 1903a, 1903b, 10Põhjalikumalt vt Marchand 2004: 342. 1904a, 1904b, 1907, 1909, 1927, 1929a, 1929b, 1931a, 1931b, 1932.
66 67 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov tagasi ühele taevast ilmutatud ürgtarkusele, mille järgi omandit Aegypter) (Johanning 1988: 265).14 Algupäraste kultuurilooja- hallatakse ja kaitstakse. See vanaida ilmaõpetus visandab oma tena eelistas H. Winckler babüloonlasi, seevastu Jeremias sume- kosmogoonias ja oma tsüklilisuse õpetuses ühe pildi ajast ning reid; viimane arvamus süvenes tal veelgi pärast kolleegist sõbra ruumist, mida tähistaevast maha loetakse. [---] Panbabülonism Winckleri surma.15 tahab tõestada, et see astraalne maailmavaade on jätnud pitseri maailma kõikidele kultuuridele ja religioonidele, et just eriti ka 14 piibellik maailmavaade on oma sümbolkeele eest sellele maail- Vrd ka Marchand 2006: 37–38; Carlson 1978. A. Jeremias tõstab 13 tunnustavalt esile Eduard Stuckeni teooria positiivset mõju orientaalsete mavaatele tänu võlgu” (1930: 879. vg). müütide mõtestamise vabastamisel seni valitsenud puhtfiloloogilistest Niisuguse kultuuriteooria idee väljaütleja ei ole — nagu tavali- köidikuist. Ida ja Piibli mõttemaailmale sobitati võrdlev mütoloogiline selt arvatakse — ainuüksi Hugo Winckler, vaid ka tema Moskvas meetod, mis ei tunne aja-, maa- ega keelepiire. Vana-Ida maailmatun- sündinud õpilane ja hilisem Berliini neoromantiline luuletaja ning netuse uurimise vallas on Stuckeni teene kõikide müütide astraalse ise- orientalist Eduard Stucken. Aastail 1896–1907 avaldas ta Leip- loomu kindlakstegemine ning taevaettekujutuste tähtsuse teadvustamine zigis viieosalise uurimuse Heebrealaste, babüloonlaste ja egipt- maailmapildi hindamisel (Jeremias 1907: 6–7, märkus 1–2). Väljend laste astraalmüüdid (Astralmythen der Hebraer, Babylonier und “panbabülonistid” ilmus käibele u 1903. aasta paiku; asjaosalised ise üldiselt leppisid selle terminiga (Marchand 2004: 341). 15R. G. Lehmann võtab Alfred Jeremiase teadusloome põhisisu 13Sumeri-Babüloonia-Egiptuse suhete hindamisel jääb Alfred Je- kokku järgmiselt: “Jeremias nägi “Vana-Ida mütoloogilise süsteemi tun- remias lõpuni truuks oma vanadele läbiproovitud panbabülonistlikele netamises Piibli kirjavara vormiõpetuse võtit.” Samal ajal hoiatab ta põhimõtetele, mis praeguseks on suures osas juba ammu iganenud: siiski energiliselt “faktide” lahustamise eest “mütoloogilistes ideedes” “Küsimus Sumerist ja tema ülemaailmsest tähendusest tekitab küsimuse ja käsitleb Wincklerist selgelt erinevalt näiteks vanatestamentlike patriar- Egiptuse kohta. Mõlema maailma vahel leidub nii palju vaimset sugu- hide ajaloolisust. Pigem kehtib tema jaoks tõik, et evangeelium esitab te- lust, et iseenesest tundus loogiline väita, et nad olid teineteisest sõltuvad. gelikkusena nimelt seda, mis müüdis ilmneb ja mida Iisraeli prohvetluses Kuid varem kui 2000. aastal on side, välja arvatud üksikute kauple- oodatakse. Siin on ilmutatud idee saanud ajalooks. Kuid hoolimata sel- jate ning seiklejate kokkupuuted, geograafiliselt välistatud. Ja ometigi lest, et tema rikkaliku usundiloolise materjali kirjeldus sai selge tunnus- on kultuurilise õitsengu paralleelsus hämmastav. Nii ühes kui ka tei- tuse osaliseks, ei pälvinud ta tänu assürioloogia ja konservatiivse luter- ses tärkavad kõrgkultuurid IV aastatuhande lõpuks. Nii ühes kui tei- luse lepitamise katse eest, vaid pigem heideti talle ette kriitikameele puu- ses ilmneb koos esimeste maailmalinnade (Babülon ja Teeba) tõusuga dumist ning spekulatiivsust (eriti kritiseeris teda Gunkel). Pärast seda 2000. aasta paiku aegamööda tsivilisatsioonilise tardumuse algus, ilma kui panbabülonismi süsteemi astraalsed alused tänu F. X. Kugleri töödele uue loomingulise jõuta. Kas seletub sisemine sugulus sellega, et vaimselt vankuma lõid ja pärast Winckleri surma (1913) nihkus Jeremiase töö suguluses olevad esirahvaste grupid lahknesid mereteel, minnes ühel ju- raskuspunkt semiidi-babüloonia astraalmütoloogiast ning astroloogiast hul üle Pärsia, teisel aga üle Punase mere? 2000. aastast peale, järelikult sellele eelnenud sumerite “gnostilise” astraalsümboolika (“astrosoofia”) sellest ajast, kui elav kommunikatsioon mõlemat maailma ühendas, pais- juurde. Kirjanduslikult väljendub see üleminek kõige ühemõttelisemalt tavad babüloonlased mulle vähemalt kirjandusliku kultuuri sfääris ole- ATAO (Das Alte Testament im Lichte des Alten Orients (Vana Testa- muslikult Egiptusele andva poolena. Teise aastatuhande keskel ja ehk ment Vana-Idamaa valguses)) teisest väljaandest võrsunud teoses Vana- juba ennegi kirjutas kogu maailm babüloonia keeles. Ja Marduki le- Ida vaimukultuuri käsiraamat (Handbuch der altorientalischen Geis- gendi vaimne sarnasus Amoni legendiga ei ole otsese vaimse seoseta teskultur; 1929). Sumerist “oleks nagu lähtunud loov hoovus üle maa- seletatav. Egiptusel puudus kogu vanaaja kestel reaalne ekspansiooni ilma” (lk 5). Sumeri vaimses kultuuris nägi Jeremias esiajaloolise “sise- alus, sest kogu majandus oli riiklik majandus. Kuid hilisajal saavutas miselt ühtse maailmareligiooni” vanimat hoomatavat kuju, mille tuuma Egiptus kaudselt Babülooniat ületava ülemaailmse vaimse tähenduse, moodustas lunastajaootus, järelikult “eelkristlik kristlus”, mis leidis Iis- sest Egiptus muutus hellenistlikul Rooma ajal Õhtumaa jaoks ülemine- raelis uue loomise ning Kristuses oma lõpetatuse. Selle tähtsaimate kumaaks” (1929: 7). kujundite ja ideede ühtsuse väljaselgitamine eelkristliku lunastusootuse
68 69 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov
Mõneti pikantse täiendusena olgu märgitud, et “sumerite” et- 1905).16 Tema kõige vihasem oponent oli 19. sajandi orientalis- nonüümi ja keele tõi teaduskäibesse oma saksa kolleegide il- tika üleeuroopaline juhtkuju, prantsuse-juudi semitoloog Joseph mavaatelise ning olmetasandilise juudivastasuse tõttu sünnimaalt Hal´evy (1827–1917), kelle arvates kujutas sumeri keel endast kas 1847. aastal lahkunud prantsuse orientalist Jules Oppert (1825– Kaldea preestrite salakeelt või oli hoopiski assüüria keele teist- sugune, ideograafiline väljakirjutus. Hea, et lugupeetud polemist elas piisavalt kaua, et mõista lõpuks oma fundamentaalset eksi- universalismis oli tema lõpptaotluseks pöördumisel võrdleva usundiloo 17 poole ning ühtlasi selle käsitlemine metoodilises võtmes, nagu see eriti tust. selgesti ilmneb juba tema töös Piibliväline lunastajaootamine (Die aus- Panbabülonism kujunes küll väga mõjukaks, aga õnneks mitte serbiblische Erlösererwartung; 1927), milles Jeremias üritab iga ema- ainuvaldavaks muinaskultuure seletavaks teooriaks. Teiste seas jumalannat tõlgendada madonnana. Jeremiase oskus süstematiseerida kritiseeris uut moodsat õpetust vanaaja ajaloo tuntud mõtestaja ja kokku võtta religioossete ilmingute paljusust oli ühtlasi tema nõrkus, Eduard Meyer. Suurima panuse panbabülonismi teaduslikku krii- mis oma piiramatus ühekülgsuses läks talle teaduslikult kalliks maksma. tikasse andis aga jesuiidipreestrist keemik, matemaatik, astro- Teoloogia osas teda üldiselt ei tunnustatud, seevastu usundiloos laien- noom ning assürioloog Franz Xaver Kugler (1862–1929), kes oma das ta “patterni” — ja motiivide uurimise religioonfenomenoloogilisi babüloonia tähetarkuse alastes uurimustes esitas näiteks hulgali- aspekte, mõjudes sellega teiste seas inspireerivalt Geo Widengrenile ja selt veenvaid tõendeid selle lõplikust kinnistumisest seni arva- Mircea Eliadele” (Lehmann 1992: 43.–49. vg). tust hilisemal ajal (Kugler 1909, 1910, 1907–1924, 1922; Kraus Järgnevalt toon ära mõningad A. Jeremiase olulisemad kontseptuaal- 1988; Berger 1992). Kaudses opositsioonis panbabülonistidega sed seisukohad sumeri religiooni olemusest, mida ta esitab Tema Ma- jesteedile keiser Wilhelm II-le pühendatud raamatus Handbuch der alt- olid ka monumentaalse koguteose Vana-Idamaa tekste Vana Tes- orientalischen Geisteskultur: “Raamat on sisult täiesti uus. Ainult pea- tamendi juurde (Altorientalische Texte zum Alten Testament; mine mõte on jäänud samaks: kõike valitsev ülemise olemise ja toi- Tübingen, 1909) autorid Hugo Gressmann (1877–1927), Arthur mimise harmoonia koos alumise olemise ning toimimisega — taevapilt Ungnad (1879–1947) ja Hermann Ranke (1878–1953). Ülli- nagu maailmapilt, nagu oli seda formuleerinud Hugo Winckler. Vara- tise peaeesmärgiks oli esitada kirjalikke allikaid võimalikult semast enam on mulle selgemaks saanud, et vanima loomingulise aja täpselt, tõlkijate isiklik arvamus oli rõhutatult tagaplaanil. Pealegi jaoks on taevas olnud enamjaolt pildiraamatuks kujundite intuitsioo- oli Gressmann juba 1906. aastal avaldanud üleüldse varaseima nile ning et see aegamööda muutus arveraamatuks. Samuti loodan ma, panbabülonismi kui teadusfenomeni argumenteeritult-kriitilise et mul on õnnestunud muinassumeri kultuur sumeri-babüloonia segust analüüsi (1906). esile tuua [---]. Sumerlane ei kasuta sõna nagu teised mõtte varjamiseks. Mida sumerlane ütleb, seda ta suurima reaalsustundega ka arvab. Sõna Arvatavasti negatiivse teoreetilise järelduse tõttu heebrealaste ja nimi ei ole talle kõla ja suits, vaid olemise ja tegevuse ilmutus” (1929: osast inimkonna vanemas ajaloos ning Vana Testamendi tõlgen- ix–x); “Et kõik Vana Maailma kultuurrahvad ja tõenäoliselt ka mõned Uue Maailma omad on Babülooniast vastu võtnud mõjutusi, on nüüd 16Slovaki teadusloolane, ajaloolane, kirjanik ja tõlkija Vojtech Za- üldiselt leidnud kinnitust. Kuid tegu ei ole ainult juba Sumeri ajal levi- marovsk´y(1919–2006) valgustab selle avastuse mõningaid tagamaid: nud mõõtude, kaalude, kalendrivaatluste ning müütidega, sellal kui kau- “Sõna “sumerid” oli ta [J. Oppert] esmakordselt ütelnud küll üsna ujedalt bavankritel tungisid uudised kuni Hiinani. Epiteediga “panbabülonism” aastal 1855 ilmunud uurimuses, mis käsitles babülooniakeelsete tekstide tähistatud tees ütleb, et Sumerist on lähtunud üle maailma loov hoovus. sõnavara, ent hiljem juba veendunult ning valjusti oma aruande teises Ühe loova ürgteo jõul, mis vaimuelu ülimatele küsimustele — surma- köites “Teaduslik ekspeditsioon Mesopotaamiasse aastal 1859”. Tema elu saladus, patt, saatus, jumal, sodiaak, igavik, hing, lunastus — teatud poolt esitatud kujul ei tähendanud see mitte midagi muud kui senitund- viisil vastas ja üle maailma minevas ekspansioonis nagu nõiavitsa väel matu rahva avastamist aastatuhandete sügavikust” (1980: 49–50). äratanud ning mõjutanud teistes kultuurides tukkunud võimalusi, on Su- 17Sumeri küsimuse kohta vt Cooper 1991; Zamarovsk´y1980: 47– mer mõjutanud maailma” (1929: 5–6). 51; Meyer 1913: 335–336.
70 71 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov damise meetodist (kõik olulisemad arhetüübid pärinevad Mesopo- vistlik tõlgendus; viimane saavutas muide suure rahvusvahelise taamia kultuurisfäärist) arvatakse Fr. Delitzsch 1936. aastal Ber- tunnustuse ning mõju. Egüptoloogidest hindas A. Jeremias kõige liinis (NSDAP oli juba ammu võimul!) ilmunud Philo-Lexiko- rohkem romantilise meelelaadiga H. Brugschi.20 nis avalike antisemiitide hulka (1936: 147), tähistades “äravalitu” 20. sajandi alguseks muutus liberaalse evangeelse piibliekse- nime isegi vastava sümboliga. Juudivastasena on märgistatud ka geesi rüpes tekkinud assürioloogia (üheks rajajaks oli ˇsveitslane teadlase isa, üks väljapaistvamaid evangeelse teoloogia Erlangeni Eberhard Schrader (1838–1908)) juhtivaks muinasteaduse dist- koolkonna esindajaid Franz Julius Delitzsch (1813–1890) (Philo- sipliiniks Saksamaal, edestades egüptoloogiat ja isegi klassikalist Lexikon... 1936: 148).18 filoloogiat ning arheoloogiat.21 Säärasest ühemõttelisest tendent- On huvitav märkida, et elav huvi Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni sist hoolimata üritasid sakslased visalt osta hea hinna eest vene vastu ei saavutanud õnneks kunagi eksalteeritud babülomaania egüptoloogi Vladimir Goleniˇstˇsevi (1856–1947) egiptuse muin- taset. Egüptoloogia pioneeridena Saksamaal tegutsesid Christian suste erakogu (tegelikult muuseum). Kollektsiooni päästmisel Karl von Bunsen (1791–1860), Carl Richard Lepsius, Heinrich Venemaale mängis tähtsaimat osa egüptoloog, muinasteadlane ja Brugsch (kaks viimast on saksakeelse egüptoloogia rajajad) ja kirikuloolane Boriss Turajev (1868–1920), samuti A. Ermani õpi- Lepsiuse õpilane Georg Ebers (1837–1898). A. Jeremiase krii- lane. tika egüptoloogide uurimismeetodite aadressil on minu meelest Praeguseks kuulub panbabülonism kui nähtus peaaegu täielikult osalt õige: “Ürikud tõendavad elavat suhtlemist Niilusel ja Eufra- vaid teadusloo valdkonda. Selle ähmast vastukaja võib ome- til asuvate suuriikide vahel. Vana-Egiptuse tänapäevased vaimsed tigi aeg-ajalt hoomata, kuigi teisest vaatepunktist. Näiteks igati valitsejad ei taha aga järeldusi näha. Nende egüptoloogia moodus- tunnustatud akadeemilise mainega Ameerika semitoloogi Cy- tab teadusvabariigis riigi iseeneses. Aastakümneid on nende töö rus H. Gordoni (1908–2001) monograafias Unustatud käsikirjad pühendatud peaaegu eranditult filoloogilisele uurimisele. Sellel (Forgotten Scripts; New York, 1982) tõstetakse paisutatult esile on oma head küljed. Meie, “babüloonlased”, võiksime ennast- just semiitide (heebrealased, ugaritilased, amoriidid, arameala- ohverdavast töömeetodist õppida. Aga see filoloogia rõhutamine sed jt) positiivset mõju Vahemere rahvastele. Veelgi enam, autori toob kõrvailminguna kaasa seda, et piiritletud keeleala ilmub arvates moodustasid Kreeta vanima elanikkonna suures osas just eristatud kultuuripiirkonnana. On aeg avada väravad, mis ju- semiidid! hivad Egiptusest Babüloni ja Babülonist Egiptusesse” (Jeremias 19 Teisalt jälle hindab tänapäeva nimekas assürioloog Simo Par- 1907: 29–30). Jeremiasele oli põhimõtteliselt vastuvõetamatu pola erakordselt kõrgelt A. Jeremiase teost Vana-Ida vaimukul- Adolphe Ermani Vana-Egiptuse kõrgkultuuri historistlik-positi- tuuri käsiraamat (Handbuch der altorientalischen Geisteskultur; Berlin und Leipzig, 1929), sest see on ainus süstemaatiline uuri- 18Vrd König 1954. Selle mitmes mõttes huvitava teatmeteosega mus, mis väga hästi läbitöötatud allikate põhjal püüab rekonst- on võimalik tutvuda ka mõnes meie suuremas raamatukogus; muu hul- rueerida Mesopotaamia maailmavaadet, mis pealegi on otse- gas eristatakse leksikonis mittejuutide, juutide ning antisemiitide ni- seoses muinasmaailma vastavate süsteemidega (Parpola 2004). med. Huvitav oleks lähemalt uurida väljaandjate-koostajate ilmavaate- Panbabülonismi kui tähtsa teaduslik-ühiskondliku nähtuse vaiel- list ja eetilist loogikat. Pigem võiks veendunud juudivastaseks nimetada damatu positiivse tulemina tõstaksin esmajoones esile elava, ko- Hugo Wincklerit, kes sellest hoolimata võttis kätt andmata (?!) suur- kaupmehest metseeni James Simoni (1851–1932) käest vastu 30000- margase tˇseki arheoloogilisteks väljakaevamistöödeks Türgis (vt Zama- 20Vt lisaks Horn 1974: 12–14; Jeremias 1907: 30, märkus 1. Lisaks rovsk´y1971: 44; täiendavalt Hugo Wincklerist vt Marchand 2006: 36– vt Brugsch 1894; Erman 1929; Who was Who. . . 1995: 143–144. 37). Winckleri nime aga leksikonis pole. 21Vt ka Marchand 2006: 32–33, 39–40; Bork 1907; Marchand 2004: 19Vt ka Marchand 2000: 128. 339–341; Stadnikov 2007: 83, märkus 9.
72 73 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov hati lausa palavikulise huvi tekitamise Mesopotaamias kunagi am- ideoloogilisse fanatismi ankurdatud juhtivat Parteigenosse’st mui- musel ajal eksisteerinud kultuuride vastu. Eespool sageli mai- nasteadlast: Wilhelm Weber (1882–1948), Helmut Berve (1896– nitud A. Jeremias toimetas näiteks laiale lugejaskonnale (kaasa 1979) ja Fritz Schachermeyr (1895–1987).24 Esimesed kaks olid arvatud naised ja üliõpilased) mõeldud raamatusarja “Religiooni- loolised rahvaraamatud” (Religionsgeschichtliche Volksbücher). 24Klassikalise muinasteaduste ajakirja Gnomon üks kaasväljaandja- Miks aga hääbus see algselt nii toimekalt agressiivne liiku- test Weber ühines uue liikumisega puhtalt karjäär-oportunistliku auah- mine 1920. aastate lõpuks peaaegu täiesti? Kõigepealt ei suut- nuse tõttu. nud panbabülonistid ammendavalt vastata F. Kugleri sügavalt NSDAP ridadesse astus H. Berve 1933. aasta aprillis, seega küllaltki läbimõeldud vastuväidetele. Kindlasti oli oluline osa viljaka ja kiiresti. Ülikooliprofessori ja ajakirja Hermes toimetaja (a-st 1934) karismaatilise ideoloogi H. Winckleri varajasel surmal. Samuti ameti kõrvalt püüdis ta aastail 1933–1945 oma kirjutistes visalt sobitada mõjutas saksa õpetlasi nende kodumaa totaalselt alandav kao- klassikalist muinasteadust natsionaalsotsialistlikku maailmapilti. Nii tus Esimeses maailmasõjas. Kindlasti on teisigi põhjusi. Hoo- idealiseeris Berve Sparta sõdalaste väidetavalt klassideülest ning demok- limata mitmete nimekate orientalistide reserveeritud toetusest raatiavaba, jäigalt totalitaarset ühiskonda, milles nägi muuhulgas rassi- mõnedele panbabülonistlikele postulaatidele muutus see teadus- lisel põhimõttel ülesehitatud inimkoosluse tunnuseid. Seetõttu vastan- vool 1930. aastate alguseks paljuski teaduslikuks kurioosumiks. dati rassipuhtaid doorlasi mõneti rohkem teiste orientaalsete hõimude ja rahvastega segatud joonlastele. Seetõttu sattus tema terava kriitika alla näiteks Aleksander Suure (kelle “tahte triumfi” kordumatu üliinimliku fenomenina Berve muidugi imetles) algatusel juurutatud kreeklaste, ma- * kedoonlaste ning alistatud rohkearvuliste idarahvaste ühtesulatamispo- liitika (“Verschmelzungspolitik”). Just spartiaadid ehk doorlased suutsid 1933. aastal Saksamaal võimule tulnud natsionaalsotsialistide säilitada helleni vaimu puhtust, olla tõeliselt vabad. Just nemad julgesid vanaaja käsitus oli vägagi lihtsakoeline. Ülimaks kultuurrassiks vastu hakata idast Kreekasse sissetunginud Pärsia barbaritele (kuidas arvati eelkõige muinaskreeklased, seda tihtipeale isegi roomlaste siis aga jääb ateenlastega ja Maratoni lahinguga? — S. S.). Seega oli ees,22 rääkimata vanade Idamaade rahvastest. Hellenid tulid Bal- Sparta elukutseliste sõdalaste ühiskond natsionaalsotsialistliku Saksa- kanile II aastatuhande eKr alul kusagilt Põhjalast — seega olid nad maa kauge ettekuulutaja. Samasugune paralleel leidub ka Thomas Len- päritolult põhjarahvad.23 Sellest postulaadist tulenevalt pöörati schau Sparta riikliku süsteemi käsitluses (1935: 269–270). Märkigem peatähelepanu Hellase ajaloo tõlgendamisele rassiliselt aluselt; veel, et H. Berve avastas enda jaoks rassilise uurimismeetodi põhialused eriti paelusid natsionaalsotsialistlikke ideolooge Sparta totaalne juba (sic!) enne 1933. aastat. Vt lisaks Weber 1937; Berve 1931–1933, 1937a, 1937b, 1938, Christ 1990: 125–187; Rebenich 2001; Ulf 2001: militaarühiskond ning Aleksander Suure isiksus. Oma osa oli 315–320. siin asjaolul, et nende ajalooteemadega tegelesid kolm natsi-Saksa Austrias sündinud F. Schachermeyr ei olnud ainult kuulus Antiik- Kreeka uurija, tema huvivaldkonda kuulusid näiteks ka Vana-Egiptuse 22Põhjalikumalt vt Marchand 2003: 348–349. ja Ees-Aasia kontaktid, samuti Etruski, Kreeta, Mükeene, Väike-Aasia, 23Rahvusvaheliselt kõige tuntumatest klassikalistest filoloogidest, Lähis-Ida jt muinaskultuuride kõikvõimalikud suhted, lisaks ajaloofilo- ajaloolastest ning arheoloogidest hakkasid siiski vaid vähesed, kas siiralt soofilised küsimused. Väga viljaka teadlasena mõjutas ta tuntavalt hari- või konformismist ajendatuna, tegema otsest koostööd natsionaalsot- tud publiku arvamust isegi pärast Teist maailmasõda. Erinevalt auahnest sialistidega. Nii arutleb akadeemiliselt autoriteetse erialaajakirja Klio H. Bervest esines F. Schachermeyr ajakirjanduses lahmivate ja ideolo- kaasasutaja ja toimetaja Ernst Kornemann (1868–1946) oma raamatu giseerivate artiklitega üsna harva. 1937. aastal avaldas Schachermeyr Riigid, rahvad, inimesed (Staaten, Völker, Männer; Leipzig, 1935) ees- üldtunnustatud Pauly-Wissowa Realencyclopädie der classischen Alter- ning järelsõnas pikalt saksa rahvuse taasärkamise üle seoses natsionaal- tumswissenschaft’i 19. köites artikli “Peisistratos”, milles muu hulgas sotsialistide võimuletulekuga. toonitab selle Ateena riigimehe valdavalt põhja päritolu (“blutmässig
74 75 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov kirjasõnas ja akadeemilis-pedagoogilistes ameteis eriti agressiiv- koostööd tegema. Nii ühendab Wilhelm Erbt (1876–1944),25 sed uue ilmavaate juurutajad. Nende kolme õpetatud mehe tööde üks selle liikumise mitte eriti tähtsatest tegelastest eksalteeritud põhjalikumal lugemisel selgub väga huvitav tõik: nad jõudsid sõnastuses panbabülonismi natsliku ideoloogiaga ning kirjeldab mitmete oluliste rassilis-veretähenduslike järeldusteni juba enne Akadi valitseja Sargoni (valitses u 2350–2295 eKr) ekspansioo- 1933. aastat, seega hõljusid paljud tulevase natsionaalsotsialistliku nisõdu järgmiselt: “Sargoniidide sõjakäigud tunduvad valitsejate ajalookäsituse põhimõtted juba tollal n-ö õhus. ning nende sõdalaste suurejooneliste sissetungidena; neid oleks Vanadel Idamaadel ei olnud loomulikult samasugust tähendust nagu äkitselt tabanud mingi ilmutus. Jumalus saatis nendele tulipäiste ajaloolaste silmis (peatähelepanu pöörati germaani- kõrbeelanikele taevaende oma missiooni teostamiseks maailmas. skandinaavia folkloori, mütoloogia, võrdleva keeleteaduse, etno- Nad pidasid seda ennet meeles, et selle kaudu teostada maailmas graafia, esiajaloo, medievistika ja arheoloogia uurimisele, seejärel oma ülesanne. Veel hilisematel aegadel säilitati neid oomeneid, antiiktsivilisatsioonile), ometigi ei unustatud neidki. Eeskätt huvi- et ilmutuse tagasipöördumisel olla uuesti täisrelvis” (1934: 27). tuti suurtest valitsejatest-vallutajatest ning indoeuroopa keelkonda Kolmanda Riigi (1933–1945) ideoloogia järgi väljendasid kuuluvatest, sageli lihtsalt aarjalasteks nimetatud meedlastest, laiaulatuslikud vallutussõjad inimeste meeleolu, saatust, juma- pärslastest, hettidest ning hindudest. Mitmeid panbabülonistide luse (jumalate) või traagilise kangelase tahet. Lugedes tänapäeval postulaate lisati rassilistele imperatiividele. Väike osa veel ela- omaaegsete autorite töid, torkab silma vähemalt üks neid vaim- vaid selle hääbuva teadusvoolu esindajaid hakkas uue reˇziimiga sel ning emotsionaalsel tasandil painanud küsimus: akadlased, babüloonlased, assüürlased, foiniiklased, heebrealased ja veel pal- jud teised iidse nn Viljaka Poolkuu rahvad olid ju semiidid! Hamii- tidest egiptlased asuvad semiitidele keeleliselt päris lähedal. Kui- zweifellos in sehr beträchtlichem Masse nordisch bestimmt”, lk 114). das seda vastuolu ületada? Ühest loogilist vastust natsionaalsot- Samuti tõlgendas ta Peisitratose püüdlust saavutada üldist kompro- sialistlikud ajaloolased ei suutnudki anda. Tavaliselt pöörduti va- missi erinevate huvide vahel riikluse totaalse mõtestamise mõttes (“er nemate põhjenduste juurde tagasi, rõhutades indoeurooplastest he- strebte einen allgemeinen Interessenausgleich im Sinne einer total ge- tiitide ja pärslaste uuenduslikkust (näiteks seadusandluses) kogu richteten Staatsgesinnung an”, lk 114). Samasuguseid mõtteid (tih- Vana-Ida kultuurilises ning geopoliitilises mänguruumis (muu tipeale põhjalikult) avaldas viljakas muinasteadlane F. Schachermeyr hulgas soodustati igati juba 19. sajandist pärit termini “indoger- Teise maailmasõja lõpuni. Institutsionaalselt tegi ta sageli koostööd maani keeled” kasutamist). Tõsi küll, H. Berve heitis pärslastele niihästi SS-Reichsführer’i Heinrich Himmleri (1900–1945) kureeritud ette liiga tihedat läbikäimist oma semiidi naabritega, mistõttu paljusuunalise uurimisosakondade süsteemiga “Uurimisühendus Saksa aarjalased imbusid peaaegu täiesti läbi viimaste destruktiivsest Esivanemate Pärand” (Forschungsgemeinschaft Deutsches Ahnenerbe) kui ka ühele natsionaalsotsialismi peaideoloogidest Reichsminister Ost vaimust. Kuid olgu kuidas on, pärslased jätkasid Kyros Suure (va- Alfred Rosenbergile (1893–1946) alluva ning sarnaseid eesmärke vil- litses 559–529 eKr) algatusel vahepeal assüürlaste poolt kaota- jeleva ning teaduslikult mõneti tõsiselt võetavama konkureeriva ame- tud impeeriumi idee elluviimist kogu vanaaja oikumeeni ulatuses. tiga “Das Amt Rosenberg”. Tema eriliseks akadeemiliseks lemmikuks Pärslasi vahetasid hiljem välja kõrgemal tahtelis-kultuurilisel ta- sai aga Oriendi alistaja ning peaaegu kogu õhtumaa valdjas Aleksander sandil olevad hellenid ning makedoonlased. W. Erbt iseloomus- Suur (valitsemisaastad 336–323 eKr), kuigi ta heitis viimasele ette liig- tab pärslasi järgmiselt: “Nüüd alustasid pärslased oma võidukäiku set lähenemist idarahvastele ning despotismi. Tõsi küll, maailmasõja Ees-Aasias. See ei saanud kuidagi olla üks plaan ega ühe inime- lõppedes pidi Schachermeyr vähemalt väliselt põhjalikult ümber hin- dama oma senised ideoloogilis-poliitilised vaated. Vt ka Schachermeyr 1924, 1933a, 1933b, 1939, 1940, 1943, 1944; Näf 1994, 1986; Marchand 25W. Erbti kohta vt Jeremias 1907: 14; Erbt 1906, 1907; Lehmann 2003: 343–354; Bollmus 1970; Schnapp 1977; Schuchhardt 1933. 1994: 38–39; Barton 1908: 338–342.
76 77 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov se sisendus, vaid pidi väljendama tolle ajastu inimesi haaranud leiame aga hoopis absoluutse, autokraatilise valitseja omavoli, mis meeleolu. Rahutus, ohvrimeelsus, samuti sõjakäike ettevalmistav seaduspärastatakse jumalate kaudu ja on kehtiv ainult alamatele. ülendav tunne sai nende eluliseks vajaduseks. Nii võideti Väike- Ta on kehastunud Assüüria suurkuninga tüübis, Egiptuse vaaraos, Aasia, kaldealaste impeerium ning Ida-Iraan kuni India piirini. islami sultanis. — Täielikult puudub Vana-Idas kunstnikust juhi- See kiirus seletab, miks kõiki raskusi ei suudetud kohe likvidee- isiksus, kellel on Põhjala sfääris meie hingesügavuste hõlvamisel rida. Nii ei õnnestunud kuningal helleneid alistada. Merevõimu nii suur tähendus. Vana-Ida ei tunne ei kunstniku mõistet ega ka saavutamine jäi tulevaseks ülesandeks. Paabelis pidi liit hommi- vaimse omandi kaitset. Kuid ka põhjamaised kultuurid jõudsid kumaa preesterkonnaga ostetud olema. Kaukasus ja Põhja-Iraan selleni alles oma arengu kestel. Vana-Ida kõrgkultuuridele jäi kui piirialad koormasid sakide tagasitõrjumist, kes olid valmis loova isiksuse hindamine alati võõraks ja on ülimalt tähenduslik, oma hõimukaaslastele Lõuna-Venemaalt järgnema. Pärslastele et Ees-Aasia piirkonnas märgistasid ainult põhjamaised hetiidid tuli kasuks, et indialased ja meedlased neid edestasid ning valmis- oma kirjandusteoseid autorinimega” (Schachermeyr 1933: 37– tasid hommikumaad aarjalaste valitsemiseks ette” (1934: 45).26 38).27 Ei ole sugugi üllatav, et seda nn ˇsedöövrit kasutati õppematerja- Lisaksin sedavõrd tuumakatele mõtetele vaid järgmist: Vana- lina gümnaasiumides ning isegi ülikoolides. Õnneks ei olnud see Egiptuse kunstnikud ja skulptorid mõnikord harva siiski signeeri- ainus teemakohane ülevaade, leidus mõnevõrra pädevamat erialast sid oma töid või vähemalt mainisid neid oma hauakambrite sein- lugemisvara. tele sisseraiutud nn ideaalautobiograafiates. Näiteks vanaegiptuse Eriti õpetlik on tippintellektuaalist õpetlase Fritz Schacher- ilukirjandus oli valdavalt anonüümne, ometigi märgitakse elutar- meyri natsionaalsotsialistlik ajaloometodoloogia (W. Erbtiga võr- kustes tavaliselt ära teoste autorite tegelik või legendaarne nimi.28 reldes akadeemiliselt mõneti põhjendatum) avamine: “Ajaloo- Kõige nn põhjamaise juhikesksusega seonduva kohta võin ainult kogemus pigem õpetab meid, et integreeriva eluelemendina, hämmeldunult käsi laiutada. vähemalt meie poolt tavaliselt “maailmaajaloona” tähistatud raami- Võrreldes esmajoones antiiktsivilisatsiooni (Vana-Kreeka ja des on see omane ainult põhjarahvastele. Vanade Idamaade Vana-Rooma) ning seejärel Sumeri-Akadi-Babüloonia-Assüüria mittenordilistele kultuuridele on aga aluseks hoopis teistsugused kõrgkultuuriga ideologiseeriti Vana-Egiptust mõnevõrra vähem: eluvormid. Neid ei valitse mitte niivõrd edasipürgimise print- siip, vaid pigem sidus staatika. Ideaali mõiste oma absoluutse 27 tõesuse Saavutamatuse ja Lõputuse täiuslikkuses on neile vae- F. Schachermeyri arvates murenes Oriendi tardumus teatud määral valt teada. Nende jumalad on kõikjal riikliku mõtte kandjad, po- ainult seal, kuhu põhjamaine veri (sic! — S. S.) või Põhjala vaimsuse mõjud suutsid sisse tungida, näiteks eelkõige Süürias ja Palestiinas ning liitiliselt kindlalt piiritletud sublimeeritud valitsejate figuuridena. üks kord Amenhotep IV valitsemise ajal, mil järsult elavnesid kontak- Nende religioon on alamate vaim. Nende kunst on normatiivselt tid Süüria ja Väike-Aasia indogermaanlastega ning vaarao üritas asja- tardunud eneseteostus, vegetatiivselt vähesega leppiv eluvorm. tult saada tõeliseks juhiks (Schachermeyr 1933: 38). Samuti ilmnevad Nende eetika tähendab utilitaarset kompromissi üksikisiku orga- Palestiinas varakristluse kujunemise käigus alates 2. sajandist eKr mit- nisatsiooni ja egoismi vahel. Isegi nende võimupoliitika tunneb med nordilised elemendid (samas, 38). Aleksander Suurele heidetakse puudust ideelisest õigustusest, nende valitsemismõistes puudub aga ette õilsa kreeka-makedoonia rassi ja vere segamist alistatud rah- kohustuse aspekt valitsevate suhtes. Seega ei ole Vana-Idas tege- vaste omaga ning nende kultuurilist ohverdamist geniaalse maailmaval- mist ettekujutusega juhist põhjamaises tähenduses. Selle asemel lutaja universalistlikule despootlikule kirele. Siin ei vabanda Schacher- meyri silmis niisugust teguviisi välja isegi pärslaste ja meedlaste aarja päritolu (põhjalikumalt vt Schachermeyr 1944: 240–245, 1933: 598– 26Pärslaste ja Iraani vanema ajaloo natsionaalsotsialistlikust käsitlu- 600). Vt ka Bichler 2001: 353–357; Botvinnik, Neuhardt 1986. sest vt Wiesehöfer 1988. 28Vt lisaks Stadnikov 2006.
78 79 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov
ümbritseva maailma suhtes rohkem distantseeritud, etniliselt üht- fias Indogermaanlased ja Idamaad (1944: 582, märkus 15; 588, sem vaaraode ja püramiidide maa lihtsalt ei pakkunud intellek- märkus 7) avaldama tõsist kahtlust W. von Sodeni üliradikaalse tuaalseteks manipulatsioonideks niivõrd sobivat ainest. Iseenesest väite paikapidavuses (vrd Soden 1937: 26–28). Viimane asjaolu mõista sõltus vägagi palju akadeemilisest institutsioonist, isikust, osutab ühtlasi ideoloogiliselt piiratud teadusväitluste ja eriarva- ülemustest jne.29 Nii oli assürioloogia täht Bruno Meissner (1886– muste võimalikkusele natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Kuid 1947) sunnitud lugema Berliini ülikoolis 1933/1934. õppeaasta ka Schachermeyr töötas vägagi jäikades ideoloogilistes raamides, talvesemestril spetsiaalset pseudoteaduslikku erikursust “Sisseju- mida ta vähemalt avalikult ei vaidlustanud: näiteks juutide poliiti- hatus Vana-Lähis-Ida rassiteadusse” (Einführung in die Rassen- list, majanduslikku ja religioosset osa kogu vanaaja ajaloos hindab kunde des Alten Vorderen Orients). Loomulikult pidi teadlane ta peaaegu täiesti negatiivseks, rõhutades igati, et nende seas leidus tõestama ka oma aarja päritolu.30 üksjagu kasuahnet “parasiitlikku elementi”. Võimuihalt olid juu- Natsionaalsotsialistlikke teaduspõhimõtteid jagas juba did aga võrreldavad neile rassiliselt lähedaste assüürlastega, kuid 1930. aastatel ka Göttingeni ülikooli 28-aastane professor (valiti erinevalt viimastest eelistasid juudid avalikule võitlusele ringteed 1936), SA aktivist (1934) ja NSDAP liige (1937), assürioloog ja rikkuse kasvatamise ning sellega kaasneva võimu kaudu (Scha- semitist, hiljem sõjajärgse assürioloogia korüfee Wolfram von So- chermeyr 1944: 152–153, vrd ka 334–347, 397–402, 446–450). den (1908–1996). Kõigepealt on see hoomatav tema monograa- Assürioloogia teaduslukku läks aga Wolfram von Soden eeskätt fias Assüürlaste riigi areng kui ajalooprobleem (Der Aufstieg mitme nn standardteose autorina: Akadi keele grammatika põhi- des Assyrerreichs als geschichtliches Problem; Leipzig, 1937). jooned (Grundriss der akkadischen Grammatik; Roma, 1952) ja W. von Sodeni vaateid väljendab ehk kõige selgemini see, et ta Akadi keele sõnastik (Akkadisches Handwörterbuch; I–III kd; hindab indogermaani etnilisi ning kultuurimõjusid Vana-Ida ühis- Wiesbaden, 1959–1982). Friedrich Delitzschi (1850–1922), kondadele ja rahvastele tugevamaks kui semiidi oma. Entusiastlik Bruno Meissneri (1868–1947), Adam Falkensteini (1906–1966), rahvusmuinasteadlane muutus oma väidetes sedavõrd uljaks, et Benno Landsbergeri (1890–1968) ja Dietz Otto Edzardi (1930– avastas sõjaka Uus-Assüüria impeeriumi semiidi alustes ometigi 2004) kõrval on W. von Soden saksa kõige väljapaistvamaid kiil- tugevaid põhjamaiseid-indogermaanilisi osiseid, seda eelkõige kirjatekstide uurijaid. aarjalaste juhitud Mitanni hurriitide tõttu. Isegi F. Schachermeyr Egüptoloogidest kõige aktiivsemate parteikaaslaste hulka kuu- oli sunnitud oma igati ajastu vaimus kirjutatud hiidmonograa- lunud Walther Wolfi (1900–1973) sulest pärinevas kontseptuaal- ses essees Egüptoloogia olemus ja tähtsus (Wesen und Wert 29Nii analüüsib F. Schachermeyr oma kontseptuaalses monograafias der Ägyptologie; Leipzig, 1937) heidetakse egüptoloogia klassi- Indogermaanlased ja Idamaad: Nende kultuurilised ja võimupoliitilised kule Adolf Ermanile viisakalt ette irratsionaalse, metafüüsilise ja suhted antiikajal (Indogermanen und Orient: Ihre kulturelle und macht- rassilise teguri alahindamist tema Muinas-Egiptuse kõrgkultuuri politische Auseinandersetzung im Altertum) rassilis-verelisest mee- käsitluses.31 Loobudes seni valitsenud positivistlikust meeto- todist lähtudes Vana-Egiptuse etnilist kujunemist ning koostist isegi dist, sobitas Wolf selle asemele ajaloofilosoof Oswald Speng- võrdlemisi ettevaatlikult (raamatut võib hinnata kogu Vana-Aja ajaloo leri (1880–1936) pessimistliku teooria tsivilisatsioonide tsükli- kõige terviklikumaks natsionaalsotsialistlikuks käsitluseks) (1944: 3– lisest vaheldumisest ja ajalooprotsessi objektiivse kajastamise 39). Samasugune hoiak on tal ka sumerite suhtes: “Aga see on igal juhul võimatusest positivistlikus mõttes. Inimkultuur ei arene Wolfi selge, et sumerlus tähendab ühte spetsiifilist nähtust, mis oma iseärasuses meelest mingi põhjusliku seaduse järgi, vaid suured kultuurid naabrite iseloomulikest joontest, näiteks semiitide omadest, tugevalt jõuavad paratamatult oma saatusega lõpule. Seda aga ei saa nagu eristub” (Schachermeyr 1933a: 39, märkus 1). Vrd ka Schachermeyr 1944: 26–30. 30Vt [email protected] (Charles E. Jones). 31Vt lähemalt Wolf 1937: 12–13.
80 6 81 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov mingit loodusseadust matemaatiliselt välja arvestada, vaid hoopis nii kaasaegsete kui ka järeltulijate poolt, on ta läbi töötanud eri- ajaloolase süvapilguga vaadelda (Wolf 1937: 36). Ta kirjutab: nevusi Egiptuse epohhide vahel; ja edasi, et Erman ei ole mingil “Sellega seoses peab mõtlema ka ühele positivistlikust ajalooaru- juhul olnud “positivist”, vaid tema õpilased teavad, kui täpselt ta saamast pärit nähtusele, mis egüptoloogilisele uurimisele on aval- oli teadlik irratsionaalsusest meie teaduses; ning lõpuks on ta and- danud valitsevat mõju ning avaldab seda tihti ka praegu. Pean nud ka hea näite, et ta ei ole kunagi lähtunud teooriast, vaid alati silmas vaadet, et filosoofia ei saa meile edastada tegelikkuse po- elust enesest” (1938: 438–439).35 sitiivset tunnetust ja seepärast oleme sunnitud leppima, kuidas R. Anthesi enda elusaatus natsionaalsotsialistliku reˇziimi ajal tegelikke ilminguid tehakse meie teaduslike ponnistuste vahen- kujunes üsnagi kurvaks, kuid õnneks siiski mitte traagiliseks. diks, et tunnetada neid täpsete meetodite abil. Eelmise sajandi Kuni 1. novembrini 1939 teenis ta elatist lektorina Halle üli- keskelt valitsev käsitus mõjutab egüptoloogiat eelkõige Adolf Er- koolis, 1941.–1943. aastani töötas aga ühes muuseumis. Teise mani kaudu, kusjuures see oli eriti vastuvõtlik tema iseloomu- maailmasõja lõppedes emigreerus Anthes Ameerika Ühendrii- omadustele. Tema, kellele me oleme tänu võlgu egiptuse keele kidesse, kus ajapikku töötas end üles üheks maailma juhtivaks grammatilise süsteemi aluse rajamise eest, on oma 1886. aastal egüptoloogiks.36 esimest korda ilmunud raamatus Egiptus ja egiptlaste elu vanal Tulles Walther Wolfi juurde tagasi, tõstaksin esile tema terav- ajal esitanud meile selle vaatlusviisi lausa klassikalise näite, mis meelset poleemikat Helmut Bervega. Tuginedes oma rassistlikele mitte ainult ei määra populaarses vormis pikaks ajaks elavat pilti postulaatidele, ennustas Berve egüptoloogiale ja assürioloogiale Vanast Egiptusest, vaid tõmbab püsivalt ka tema õpilasi õpetaja 37 32 tõmbumist tagaplaanile. W. Wolfi seisukohast on siin tegu liht- mõju alla.” Ja see ei ole Wolfi kaljukindla veendumuse järgi salt ühe keeruka probleemi ebaküpse lihtsustamisega, kui H. Berve sugugi hea. Samuti paneb ta ühetähenduslikult paika teadus- egiptlastele kui germaanlaste jaoks võõrale rassile osutades eitab liku tunnetuse piirid, sest kogu mõistmine rajaneb intuitsioonil, sisekaemusel, salapärasel ning mingil seletamatul sukeldumisel 35Kolmandas Riigis arvasid paljud natsionaalsotsialismi ideoloogid teise hinge. Mõtestamise juurde kuulub esimesena armastus, tei- positivistliku teaduskäsituse kahtlaste nähtuste hulka. Berliini ülikooli seks aga ka takt, seejärel instinkt ning inimeste tundmine. Kel- iranistikaprofessor Hans H. Schaeder (1896–1957) mõtiskleb talle ise- lel neid omadusi ei ole, see ei ole mingi ajaloolane.33 Teisalt loomulikus ilmekas stiilis: “Kindlalt läks positivismi ajal palju kaotsi, oli Leipzigi egüptoloog üks esimesi, kes püstitas küsimuse Vana- mis 19. sajandi algul oli märgistanud saksa vaimuteaduste eripära ning Egiptuse kõrgkultuuri tähendusest ning olemasolu õigusest kaas- paeluvat jõudu — selle tulemusega, et aegamööda kadusid erinevused aegses saksa intellektuaalses maailmas.34 saksa ja saksaväliste uurimisviiside vahel, tehes ruumi ühtsele näidisele, mis kehtib tänapäevani. Ka saksa idauurimine on niisugusele arengule Arvustades Walther Wolfi broˇsüüri, üritab egüptoloog Rudolph lõivu maksnud” (1940: 131). Anthes (1896–1985) oma akadeemilist juhendajat vähemalt pos- 36Vt R. Anthese kohta ka Who was Who. . . 1995: 17–18. tuumselt (ja miks mitte igaks juhuks kaudselt ka iseennast?) õigus- 37H. Berve meelest on teadus Vana-Idast juba olemuslikult sakslas- tada: “Üksikasjadesse laskumata pean ma vastandina Wolfi kirju- tele võõras, sest see käsitleb rassiliselt ja vaimselt hoomamatuid, võõraid tisest kujunevale Ermani-pildile osutama, et üks Ermani teenetest rahvaid, kellega aarja hõimudel oli konflikte ja lausa sõdu. Seepärast ei seisneb selles, et olgugi ta oma veidrusest johtuvalt maha kantud ole sel eluõigust ja assürioloogia ning egüptoloogia peavad astuma ta- gaplaanile. Vt ka Berve 1935: 229–230; vrd Berve 1931. Märkigem, 32Vt lisaks Wolf 1937: 12–13. et vanade Idamaade kõrgkultuuride saavutusi ja mõju alahindasid pal- 33Vt ka Wolf 1937: 33–34. jud (kuigi loomulikult mitte kõik!) saksa 19.–20. sajandi klassikalised 34Tänapäeva saksa egüptoloogi ja koptoloogi Jürgen Horni arvates filoloogid, ajaloolased ning usundiloolased; sellel oli omakorda pikk on lõivu maksmine faˇsistlikule ideestikule W. Wolfi kirjutistes ometigi traditsioon (põhjalikumalt vt Burkert 1984: 7–14; Stadnikov 2007: 81, üllatavalt tagasihoidlik (1974: 15). märkused 4 ja 5).
82 83 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov egüptoloogia eluõigust.38 Teisalt rõhutab Wolf maa ja maastiku ilmasõja kaotus ning totaalne poliitilis-ideoloogiline kollaps).40 mõju inimese kehale ning hingele, rõhutades korduvalt rassiteguri Muide, Zeitschrift’i senine teaduslik tase üldiselt säilis, mõnikord olulisust: “Kuid mitte vähem on kultuur ise oma rassikujunda- avaldati isegi juudi autoreid. Pärast sõda kujunes see tõsiasi vat jõudu Egiptuses tõestanud. Ta on loonud seose vere ja vaimu Wolfile omamoodi alibiks, samuti nagu ajakirjas avaldatud vari- vahel ning kujundanud esiaja eriilmelised hõimud ühtseks rah- serlik tänu kodumaalt jäädavalt lahkuvale kuulsale egüptoloogile vuseks. Sellega on ta vorminud tolle egiptuse inimese, kellega G. Steindorffile. Sõjajärgses Saksamaa Liitvabariigis avanes tal on meil edaspidi tegu. See on sama protsess, mis erinevatest ger- siiski võimalus teostada end teadlasena. Seda lausa fanaatiliselt maani hõimudest vormis umbes aastaks 900 saksa rahva” (1938: sihikindel mees igati viljakalt tegigi, tema peateoseid Egiptuse 250–251). kunst (Die Kunst Ägyptens; Stuttgart, 1957) ja Vana-Egiptuse kul- W. Wolfi kui isiksust iseloomustas ka sihikindel ja valimatu tuurilugu (Kulturgeschichte des Alten Ägyptens; Stuttgart, 1962) karjääritung. Nii intrigeeris ta salakavalalt ja kannatlikult oma hinnatakse veel praegugi. Muide, ka professorid F. Schachermeyr vanema juudi rahvusest kolleegi Georg Steindorffi (1861–1951) ja H. Berve säilitasid hiljem teatud raskustega oma akadeemilise vastu, kelle juures habiliteerus 1928. aastal. Viimane pidi oma va- positsiooni. naegiptuse muinsuste kogu maha müüma, loobuma professori- ja Peale W. Wolfi tegutsesid egüptoloogidest aktiivsete natsio- toimetajaametist maailma esimeses puhterialases ajakirjas Zeit- naalsotsialistlike funktsionääridena näiteks professorid Hermann schrift für ägyptische Sprache und Altertumskunde (asutatud Grapow (1885–1967) ja Hermann Kees (1886–1964).41 Viimase 1863. a H. Brugschi poolt), kus ta oli tegev rohkem kui ne- teaduskarjäär ei sujunud (erinevalt Saksa Demokraatlikus Va- likümmend aastat, ning pidi lõpuks eaka inimesena 1939. aas- bariigis elanud Grapowist) Saksamaa Liitvabariigis kuigi hästi: tal emigreeruma Ameerika Ühendriikidesse. Tema ametikohad 1952. aastal sunniti ta denatsifitseerimiskampaania käigus ametist Leipzigi ülikoolis ja toimetuses päris loomulikult Walther Wolf.39 loobuma. Aastail 1951–1956 töötas H. Kees külalisprofessorina Nagu igas totalitaarses ühiskonnas, pidi säärasel riiklikult Kairos Ain-Shams’i ülikoolis. tähtsal ametipostil olema parteilane. Ajakiri ilmus 1943. aas- 40 tani, siis “tekkis” ligi kümneaastane paus. Tundub, et võrreldes Rahvussotsialistliku ideoloogia aluspõhi — natsionaal-rassiline nõukogude stalinistidest kommunistidega vaenasid natsionaal- maailmavaade — oli põhimõttelisteks muutusteks lootusetult jäik, sotsialistlikud funktsionäärid muinasteadust ideoloogiliselt veidi rääkimata ülekaalukast eetilist laadi köitvusest kogu maailma ulatu- ses. Ja ei ole sugugi juhuslik, et natsionaalsotsialistide võim kestis tagasihoidlikumalt (kuigi natsionaalsotsialism tervikuna ei ol- ainult 12 aastat. Teisalt jällegi, nõukogude kommunismi poolt val- nud olulisteks ilmavaatelis-ühiskondlikeks reformideks juba oma gustusajastult omastatud-mugandatud teatud humanistlike ideede tuum loomu poolest võimeline — viimasest tulenes ka Teise maa- võimaldas tal osaliselt ületada stalinismi kuriteod ja viia ellu mitmeid olulisi uuenduslikke reforme. Need pikendasid omakorda süsteemi ole- masolu 1991. aasta lõpuni. Tolleks ajaks ammendusid lõplikult N. Liidu 38Kriitilisi vastuväiteid H. Berve rassistlikele postulaatidele esitas viimased sotsiaalpoliitilised, majanduslikud, sõjalised ning moraalsed muu hulgas kuulus Ameerika arheoloog ja muinasteadlane William ressursid. F. Albright (1891–1971); vt Albright 1936: 123, 137–138. 41Vt ka Kees 1936; Grapow 1940. Natsionaalsotsialismiaegsest 39Vt ka Blumenthal 1981: 29–34; Who was Who. . . 1995: 403– orientalistikast vt Schaeder 1940; Schede 1940; Hüber 1940; Antiik- 404. G. Steindorff ei olnud paraku ainus teaduspagulane, nii emigreerus Kreeka ja vanade Idamaade kultuuriloo natsionaal-rassistlikust vas- Saksamaalt juba 1934. aastal nimekas juudi rahvusest egüptoloog Hans tuvõtust vt Marchand 2003: 302–354; Bissing 1921; Wiesehöfer 1988. Jacob Polotsky (1905–1991); vt Who was Who. . . 1995: 339. Traagi- Mõlema egüptoloogi olulisemate teadussaavutuste kohta vt Wörter- liselt lõppes aga näiteks assürioloogide Ernst Heinrichi, Lubor Matouˇsi buch. . . 1926–1963; Grapow 1958; Grapow, Deines 1959; Kees 1983a, ning Paul Krausi elutee (Renger 1979: 191–192). 1983b.
84 85 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov
1938. aastal rahastas “Ahnenerbe” Saksa õhujõudude mars- eraldas ta 50 000 riigimarka aastas kuueaastasteks välitöödeks sali Hermann Göringi (1893–1946) eestkostel tuntud klassika- maailmakuulsas Olümpias. Arheoloogid olid sunnitud mitme par- lise filoloogi ja muinasteadlase Franz Altheimi (1898–1976) ning teibossi, esmajoones Reichssportführer Hans von Tschammer und tema kolleegi ja kaljukunsti eksperdi Erika Trautmanni arheo- Osteni (1887–1943) survel oma esialgsete plaanide vastaselt kae- loogilist ekspeditsiooni Lähis- ja Kesk-Idas, et uurida põhja- ja vama kõigepealt staadioni ümbruses. Saatuse irooniana saatis et- semiidi rasside vahelise võimuvõitluse tagamaid Rooma impee- tevõtmist koguni edu, muinasleidude arv kujunes küllaltki aukar- riumis. Hoolimata Briti ja Prantsuse koloniaalvõimude aktiivsest tust äratavaks (Marchand 2003: 350–353). Ekspeditsioon lõpetati vastutöötamisest suudeti (vähemalt) külastada enamikku kavas ol- 1943. aasta märtsis (Marchand 2003: 352, märkus 44). Natsiar- nud muinaskohti.42 heoloogid (eelkõige “Ahnenerbe’st”) ei piirdunud sugugi ainult Kolmanda Riigi klassikaliste arheoloogide õnneks jumaldas Olümpiaga; nad teostasid väljakaevamisi veel paljudes kohtades, füürer Kreeka ja Rooma kunsti. Nagu vanadest Idamaadest vai- nagu Delfi, Eretria, Ateena, Teeba, Sparta, Nauphlio, Argos, Epi- mustunud Wilhelm II, otsustas ka Adolf Hitler (1889–1945) ha- dauros, Herakleion, Aigina jt. kata Hellase väljakaevamiste patrooniks. Oma isiklikust fondist Mõnda sissejuhatavat eespool korduvalt mainitud “Ahnenerbe” kohta. See natsionaalsotsialistlik ja teaduslikult pretensiooni- 42 See ei olnud Altheimi ja Trautmanni ainus arheoloogiline ühis- kas organisatsioon loodi 1935. aastal Heinrich Himmleri (1900– retk: 1937. aastal komandeeris “Ahnenerbe” nad Itaaliasse Val Camo- 1945), Reichsbauernführer’i ning rassi- ja asustuspeaameti juhi nicasse. Seal uuriti kohalikke kaljujooniseid, mille järel kinnitati vii- Richard Walther Darr´e (1895–1953) ja hollandi müstitsismi- maste nordilist päritolu. See järeldus kehtis ka Vana-Rooma riikluse kohta. “Ahnenerbe” kavatses korraldada hulgaliselt etnograafilis-arheo- kalduva germanistist eraõpetlase ning saksa folkloori uurija Her- loogilisi ekspeditsioone maakera kõige erinevamatesse kohtadesse: Bo- man Wirthi (1885–1981) algatusel. Wirthi võrdlemisi leige rah- liiviasse, Peruusse, Venezuelasse, Kanaari saartele, Afganistani, Islan- vussotsialistlik innustus, saamatus bürokraatlikus asjaajamises ja dile, Iraani jm. “Ahnenerbe” presidendil 1937. aastast ja indoloogia puudulik teaduslik pädevus suurema osa akadeemilise tsunfti sil- professoril Walther Wüstil (1901–1991) oli kõige enam kahju Afga- mis põhjustas Wirthi eemaldamise 1937. aastal ühenduse pre- nistani ning Iraani projektide läbikukkumise pärast — Behistuni kal- sidendi ametist. Ta asendati “Ahnenerbe” tegevjuhi Wolfram juraidkirjad raiuti Pärsia suurkuninga, Ahhemeniidide dünastiast pärit Sieversi (1905–1948) soovitusel ja kuraator Himmleri nõusolekul valitseja Dareios I (valitses 521–486 eKr) käsul. Wüst oletas nende teaduslikult palju asjatundlikuma ning poliitiliselt igati ustavama põhja-päritolu. Suurtest teaduslikest üritustest Euroopast väga kaugel Müncheni ülikooli indoloogiaprofessori, dekaani ning hilisema asuvatesse regioonidesse õnnestus läbi viia ainult fanaatilisest natsio- rektori Walther Wüstiga (1901–1991).43 Veel võrdlemisi noor, naalsotsialistist zooloogi Ernst Schäferi (1910–1992) juhtimisel 1938.– karjäärihimuline ja pedantne orientalist oli tolleks ajaks pälvinud 1939. aastail teostatud ekspeditsioon Tiibetisse (mis, tõsi küll, ei ole klas- sikaliste vanade Idamaade osa), nn SS Expedition Schäfer. Ettevõtmise taga olid “Ahnenerbe” ja Heinrich Himmler isiklikult. Etnograafilis- 43Juba 1936. aasta suvel pidas dekaan W. Wüst ülikooli suures audi- antropoloogilis-loodusteaduslike ülesannete kõrval oli ekspeditsiooni tooriumis ideoloogilise ettekande “Füüreri Minu võitlus kui indoger- eesmärgiks “aarja ürgreligiooni” lätete leidmine vanimates budistlikes maani maailmavaate peegel”, millega kutsus oma üliõpilaste seas esile pühakirjatekstides. See jäi kahjuks kindlaks tegemata. Huvitava ku- peaaegu 15-minutilise ovatsiooni (Kater 1974: 54). Just tema rektori- rioosumina mainigem, et just Ernst Schäferi isiksus virgutas inglise me- aega (1941–1945) langeb natsionaalsotsialistliku reˇziimi vastase rühma nukirjanikku Ian Flemingit (1908–1964) Ernst Stavro Blofeldi nimelise liikmete, venna ja õe Hans ning Sophie Scholli arreteerimine (1943) superkurikaela loomisel. Samuti mõjutasid omaaegsed “Ahnenerbe” Gestapo poolt Müncheni ülikooli peahoones; vahistamisaktsiooni et- operatsioonid Indiana Jonesi filmisaaga loojaid. Vt lisaks Arnold 1992; tevalmistamises osales Wüst isiklikult. 1945.–1948. aastal viibis ta Hale 2003; Pringle 2006, samuti Altheim, Trautmann 1939; Altheim, lääneliitlaste okupatsioonivõimu otsusega vangistuses Dachau koondus- Trautmann-Nehring 1942; Altheim 1943a, 1943b. laagris. Vt lisaks Klee 2003: 688–689; Schreiber 2008.
86 87 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov tunnustust tähtsaimate hinduistlike pühakirjatekstide hulka kuu- vastu.45 Pärast sõja lõppu paigutas kohus “Ahnenerbe” inim- luva Rigveda uurimisega. Parteilistel kihutuskoosolekutel asetas susevastastes kuritegudes süüdi olevate organisatsioonide hulka. Wüst raamatu saksakeelse eksemplari tihti oma kõnepuldile. Ühenduse juhtidest mõisteti ainult “Ahnenerbe” tegevjuht Wolf- “Ahnenerbe” kaastöölised olid tegelikult ületamatu dilemma ram Sievers nn Nürnbergi arstide protsessil kuritegelikes medit- ees: ühest küljest pidid nad ilmtingimata tõestama germaan- siinilistes katsetes osalemise eest surma. Kindlasti oleks samasu- laste (mitte ainult sakslaste!) ja laiemalt võttes aarjalaste kõlbelis- gune saatus tabanud ka Heinrich Himmlerit, kes vahistamise järel intellektuaalset üleolekut kõikidest teistest rahvastest ning rassi- jõudis mürgiampulli katki hammustada. dest. Teisalt pidid nad sellega hakkama saama ikkagi põhiliselt Kokkuvõttes põhjustas natsionaalsotsialistliku reˇziimi teadus- akadeemilise teaduse raamides. See oli Himmleri põhimõtteline poliitika saksa muinasteadusele inimlikke kannatusi ning räiget nõue. Humanitaarteaduste sfääris jagunesid kaastöölised või loomingulist ahistatust, kuid ometigi ei suutnud see täielikult ühenduse kirjastuses ning perioodilistes väljaannetes töid aval- hävitada tema ratsionaalset analüütilisust. Olgugi et paljudes as- davad isikud kahte suurde ja ebavõrdsesse rühma: ühed kasutasid pektides olid saksa humanitaarteadused (kaasa arvatud vanade oma kirjutistes natsionaalsotsialistlikule ideoloogiale iseloomu- Idamaade kõrgkultuuride tõlgendus) sügavalt mõjutatud kuna- likke stampe, teised aga üritasid tegelda tasa ja targu ning hästi giste, ammu hääbunud tsivilisatsioonide ehtgermaanilikust ro- vaikselt akadeemilise uurimistööga. Mõnikord see ka õnnestus; mantiseerivast vastuvõtust, mida iseloomustas lõpmatu ja kirglik näiteks 1945. aasta suvel (seega juba pärast sõja kaotamist ning igatsus Täiuslikkuse, Ilu ning Ideaalse järele. Nagu näitas aja- Reich’i lagunemist) avaldas klassikaline filoloog Jula Kerschen- lookogemus, võis see tung väljenduda mõnikord vägagi jubedates steiner Stuttgarti kirjastuses W.Kohlhammer teadustööle igati vas- vormides. tava monograafia Platon ja Ida (Platon und der Orient). Algselt pidi raamat ilmuma Ahnenerbe-Stiftung’i kirjastuse väljaandena. LISA Teise maailmasõja alul muutus ühenduse tegevus senisest veelgi militaarsemaks. Just sellega on otseselt seotud kõige ko- Asunud elama USAsse, ei unustanud endiselt egüptoloogina töötav (sic!) letislikum peatükk “Ahnenerbe” ajaloos — meditsiinilised pii- Georg Steindorff muidugi oma saksa kolleege. 1945. aasta juunis narikkad katsed koonduslaagrite vangide peal (tõsi küll, need koostas ta muljet avaldava nimekirja eetilistest ja mitte eriti eetilistest egüptoloogidest (kokku 18 isikut). Tutvugem siis nendega. Delikaatselt moodustasid ainult murdosa kõikidest projektidest). Viima- alustab ta headest. sele lisandus veel ühenduse palavikuline osalemine kunstiva- Nendeks on dr Alexander Scharff, dr Rudolf Anthes, dr Hans Bonnet, rade massilises kokkuröövimises peaaegu üle kogu Euroopa (vii- dr Wolfgang Müller, dr Herbert Ricke, dr Ludwig Keimer, Bernhard mane oli omas vallas ainulaadne). Seda mitte ainult okupeeri- von Bothmer. 44 tud riikides, vaid isegi liitlasmaade territooriumil. Oma pa- Kollaboratsionismisüüdistus aga esitatakse järgmistele egüptoloogidele: nuse bolˇsevismivastasesse võitlusesse andsid loomulikult ka pal- dr Herrmann Grapow, dr Alfred Hermann, dr Hermann Kees, dr Her- jud saksa humanitaarid. Nende õhutusel tuletas riigimarssal Her- mann Junker, dr Cermak, dr Siegfrid Schott, dr Herbert Schaedel, mann Göring Stalingradi katlas ümberpiiratud vägedele meelde dr Heinrich Schäfer, dr Walther Wolf. Sparta kuninga lootusetult kangelaslikku võitlust Pärsia vägede Assürioloogide poolelt pani Hans G. Güterbock (1908–2000) omakorda kirja natsionaalsotsialistide toetajate nimekirja. See hõlmab — erandi- tult negatiivselt iseloomustatult — kaheksat isikut: Wolfram von Soden, 44Vastavalt kokkuleppele loovutati kujutava kunsti eksponaadid Hit- leri ja Göringi erakollektsioonidele, seevastu etnograafilised ja arheo- loogilised materjalid jäid “Ahnenerbe” käsutusse. 45Vt lisaks Rebenich 2002: 331; Watt 1985.
88 89 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov
Wilhelm Eiler, Hans Heinrich Schaeder, Heinrich Schäfer, Julius Jordan, B e r v e , Helmut 1931. Gegen den Universalismus der Geschichte. — Helmut Theodor Bossert, Friedrich Wachtsmuth, Eckhart Unger.46 Gnomon, Bd. 7, S. 65–74 B e r v e , Helmut 1931–1933. Griechische Geschichte. (Geschichte führender Völker.) Bd. I–II. Freiburg im Breisgau: Herder Kirjandus B e r v e , Helmut 1935. Zur Kulturgeschichte des Alten Orients.— Archiv für Kulturgeschichte, Bd. 25, lk. S. 216–230 A l b r i g h t , William F. 1936. How well can we know the Ancient Near B e r v e , Helmut 1937a. Sparta. (Meyers kleine Handbücher, 7.) Leip- East? — Journal of the American Oriental Society, Vol. 56, No. 2, zig: Bibliographisches Institut pp. 121–144 B e r v e , Helmut 1937b. Miltiades: Studien zur Geschichte des Man- A l t h e i m , Franz 1943a. Die Krise der alten Welt im 3. Jahrhun- nes und seiner Zeit. (Hermes; Zeitschrift für klassische Philologie. dert nach der Zweitenwende und ihre Ursachen. Bd. 1: Die aus- Einzelschriften, Heft 2.) Berlin: Weidmann serrömische Welt. (Deutsches Ahnenerbe. Reihe B, Fachwissen- B e r v e , Helmut 1938. Thukydides. (Auf dem wege zum nationalpo- schaftliche Untersuchungen. Abteilung: Arbeiten zur alten Ge- litischen gymnasium, Heft 5.) Frankfurt am Main: Verlag Moritz schichte; Bd. 2.) Berlin: Ahnenerbe-Stiftung Verlag Diesterweg A l t h e i m , Franz 1943b. Die Krise der alten Welt im 3. Jahrhun- B i c h l e r , Reinhold 2001. Alexander der Grosse und das NS-Ge- dert nach der Zweitenwende und ihre Ursachen. Bd. 3: Götter schichtsbild. — Antike umd Altertumswissenschaft in der Zeit von und Kaiser. (Deutsches Ahnenerbe. Reihe B, Fachwissenschaftliche Faschismus und Nationalsozialismus. Kolloquium Universität Zürich Untersuchungen. Abteilung: Arbeiten zur alten Geschichte; Bd. 3.) 14.–17. Oktober 1998. Hrsg. Beat Näf. Mandelbachtal—Cambridge: Berlin—Dahlem: Ahnenerbe-Stiftung Verlag Edition Cicero, S. 345–378 Altheim, Franz, Erika Trautmann 1939. Vom Ursprung der B i s s i n g , Friedrich Wilhelm von 1921. Das Griechentum und seine Runen. (Deutsches Ahnenerbe. Reihe B, Arbeiten zur Germanenkun- Weltmission. (Wissenschaft und Bildung; 169.) Leipzig: Quelle & de: Fachwissenschaftliche Untersuchungen.) Berlin: Ahnenerbe; Meyer Frankfurt am Main: Klostermann Blumenthal, Elke1981. Altes Ägypten in Leipzig: Zur Geschichte Altheim, Franz,ErikaTrautmann-Nehring 1942. Kimbern des Ägyptischen Museums und des Ägyptologischen Instituts an der und Runen: Untersuchungen zur Ursprungsfrage der Runen. 2., erw. Universität Leipzig. Leipzig Aufl. Berlin-Dahlem: Ahnenerbe-Stiftung Verlag B o l l m u s , R. 1970. Das Amt Rosenberg und seine Gegner: Studien A n t h e s , Rudolph 1938. Zu Walther Wolf’s “Wesen und Wert der zum Machtkampf im nationalsozialistischen Herrschaftssystem. (Stu- Ägyptologie”. — Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Ge- dien zur Zeitgeschichte.) Stuttgart: Deutsche Verlags-Anstalt sellschaft, Bd. 92, H. 2/3, S. 421–440 B o r b e i n , Adolf H. 1979. Klassische Archäologie in Berlin vom A r n o l d , Bettina 1992. The past as propaganda: How Hitler’s archae- 18. zum 20. Jahrhundert. — Berlin und die Antike: Architektur,Kunst- ologists distorted European prehistory to justify racist and territorial gewerbe, Malerei, Skulptur, Theater und Wissenschaft vom 16. Jahr- goals. — Archaeology, July/August, pp. 30–37 hundert bis heute: Berlin, Schloss Charlottenburg, Grosse Orange- A u e r , Grethe 1995. Wenn ich mein Leben betrachte — Wien, Bern, rie, 22. April bis 22. Juli, 1979. Hrsg. Willmuth Arenhövel, Christa Marokko, Berlin: Erinnerungen. Hrsg. von Herzeleide Henning. Schreiber. Berlin: Deutsches Archäologisches Institut, S. 99–150 Berlin: Stapp B o r k , Ferdinand 1907. Die Weltgeschichte in der Schule. — Orien- B a r t o n , George 1908. Recent german theories of foreign influences talistische Litteratur-Zeitung, Bd. 10, Nr. 1, vg. 1–8 in the Bible. — The Biblical World, Vol. 31, No. 5, pp. 336–347 Botvinnik, Neuhardt 1986 = Mark N. Botvinnik, B e r g e r , P.-R. 1992. “Kugler, Franz Xaver”. — Biographisch- A. A. Ne˘ihardt. Fric Xaherma˘ir i ego knigi ob bibliographisches Kirchenlexikon. Bd. IV: Kleist—Leyden. Herz- Aleksandre. — Fric Xaherma˘ir. Aleksandr Makedons- berg: Bautz, vg. 780–782 ki˘i. (Po sledam isqeznuvxih kulьtur Vostoka.) 2. izd., ispravlennoe. Moskva: Nauka, s. 366–374 46Vt põhjalikumalt [email protected] (Charles E. Jones).
90 91 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov
B r u c h , Rüdiger von 1999. Gelehrtes und geselliges Berlin: Urban- G r e s s m a n n , Hugo 1906. Winckler’s altorientalisches Phantasien- elitäre Zirkel als kommunikative Schnittpunkte für Akademiemitglie- bild. — Zeitschrift für Wissenschaftliche Theologie, Bd. 49, S. 289– der und Universitätsprofessoren. — Die Königlich Preußische Aka- 309 demie der Wissenschaften im Kaiserreich. Hrsg. Jürgen Kocka unter Guljajev 2004= Valeri˘iGul ev. Xumer, Vavilon, Assi- Mitarbeit von Rainer Hohlfeld und Peter Th. Walther. Berlin: Aka- ri . Moskva: Alete˘i demie Verlag, S. 85–100 H a l e , Christopher 2003. Himmler’s Crusade: The Nazi Expedition B r u g s c h , Heinrich 1894. Mein Leben und mein Wandern. 2. Aufl. to Find the Origins of the Aryan Race. Hoboken, New Jersey: John Berlin: Allgemeiner Verein für Deutsche Litteratur Wiley & Sons B u r k e r t , Walter 1984. Die orientalisierende Epoche in der grie- H a n d w ö r t e r b u c h des biblischen Altertums für gebildete Bibel- chischen Religion und Literatur. (Sitzungsberichte der Heidelberger leser. 1898. Hrsg. Eduard Riehm, Friedrich Baethgen. Bd. I–II. Akademie der Wissenschaften, Philosophisch-Historische Klasse; Bielefeld—Leipzig: Velhagen & Klasing Jahrgang 1984, Bericht 1.) Heidelberg: Winter H o r n , Jürgen 1974. Herausgefordete Ägyptologie: Geschichte einer C a r l s o n , Ingeborg L. 1978. Eduard Stucken (1865–1936): ein Dich- Auseinandersetzung unter falschen Voraussetzungen. — Göttinger ter und seine Zeit. Berlin: Haude und Spener Miszellen: Beiträge zur ägyptologischen Diskussion, H. 12, S. 12– C h r i s t , Karl 1990. Neue Profile der Alten Geschichte. Darmstadt: 14 Wissenschaftliche Buchgesellschaft H ü b e r , R. 1940. Deutscher “Drang nach Osten”. — Der Nahe Osten, C o o p e r , Jerrold S. 1991. Posing the Sumerian question: Race and Bd. 1, S. 172–173 scholarship in the early history of assyriology. — Aula Orientalis, J e n s e n , Peter 1890. Die Kosmologie der Babylonier: Studien und Vol. 9, pp. 47–66 Materialien. Strassburg: Trübner E b e r s , Georg 1885. Richard Lepsius: ein Lebensbild. Leipzig: J e n s e n , Peter 1906. Das Gilgamesch-Epos in der Weltliteratur. Bd. I: W. Engelmann Die Ursprünge der alttestamentlichen Patriarche-, Propheten-, und E i n e R e i s e durch Ägypten: nach den Zeichnungen der Lepsius- Befreier-Sage und der neutestamentlichen Jesus-Sage. Strassburg: Expedition in den Jahren 1842–184. 1984. Hrsg. Elke Freier, Stefan K. J. Trübner Grunert, Michael Freitag. Berlin: C. H. Beck J e n s e n , Peter 1909. Moses, Jesus, Paulus: drei Varianten des ba- E r b t , Wilhelm 1906. Die Ebräer: Kanaan im Zeitalter der hebräischen bylonischen Gottmenschen Gilgamesch. 2., wesentlich verm. Aufl. Wanderung und hebräischer Staatengründungen. Leipzig: J. C. Hin- Frankfurt am Main: Neuer Frankf. Verlag richs Jeremias, Alfred 1902. Im Kampfe um Babel und Bibel: ein Wort E r b t , Wilhelm 1907. Untersuchungen zur Geschichte der Hebräer. zur Verständigung und Abwehr. Leipzig: J. C. Hinrichs Leipzig: E. Pfeiffer J e r e m i a s , Alfred 1903a. Abraham als Babylonier, Joseph als E r b t , Wilhelm 1934. Weltgeschichte auf rassischer Grundlage: Ur- Ägypter: der weltgeschichtliche Hintergrund der biblischen Väterge- zeit, Morgenland, Mittelmeer, Abendland und Nordland. 3., bis zur schichten auf Grund der Keilschriften dargestellt. Leipzig: J. C. Hin- Gegenwart fortgeführte Aufl. Leipzig: Armanen-Verlag richs E r m a n , Adolf 1929. Mein Werden und mein Wirken: Erinnerungen J e r e m i a s , Alfred 1903b. Hölle und Paradies bei den Babyloniern. eines alten Berliner Gelehrten. Leipzig: Quelle & Meyer 2., verb. und erw. Aufl. Leipzig: J. C. Hinrichs G r a p o w , Hermann 1940. Deutsche Ägyptologie. — Der Nahe Osten, J e r e m i a s , Alfred 1904a. Das Alte Testament im Lichte des Alten Ori- Bd. 1, S. 163–164 ents: Handbuch zur biblisch-orientalischen Altertumskunde. Leip- G r a p o w , Hermann 1958. Die medizinischen Texte in hieroglyphi- zig: J. C. Hinrichs scher Umschreibung autographiert. (Grundriss der Medizin der alten J e r e m i a s , Alfred 1904b. Monotheistische Strömungen innerhalb der Ägypter, 5.) Berlin: Akademie-Verlag babylonischen Religion: auf Grund eines Vortrages gehalten auf dem G r a p o w , Hermann, Hildegard von D e i n e s 1959. Wörterbuch der II. Internationalen Kongress für Religionsgeschichte zu Basel 1904. ägyptischen Drogennamen. (Grundriss der Medizin der alten Ägyp- Leipzig: J. C. Hinrichs ter, 6.) Berlin: Akademie-Verlag
92 93 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov
Jeremias, Alfred 1907. Die Panbabylonisten: der alte Orient und K l e e , Ernst 2003. Das Personenlexikon zum Dritten Reich: Wer war die ägyptische Religion. (Im Kampfe um den Alten Orient; 1.) 2., erw. was vor und nach 1945?. Frankfurt am Main: Fischer Aufl. Leipzig: J. C. Hinrichs K r a u s , Hans-Joachim 1988. Geschichte der historisch-kritischen Er- Jeremias, Alfred 1909. Das Alter der babylonischen Astrono- forschung des Alten Testaments. 4. Aufl. Neukirchen-Vluyn: Neu- mie. (Im Kampfe um den Alten Orient; 3.) 2., erw. Aufl. Leipzig: kirchener Verlag J. C. Hinrichs K u g l e r , Franz Xaver 1907–1924. Sternkunde und Sterndienst in Ba- Jeremias, Alfred 1927. Die ausserbiblische Erlösererwartung: bel: Assyriologische, astronomische und astralmythologische unter- Zeugnisse aller Jahrtausende in ihrer Einheitlichkeit. (Quellen Le- suchungen von Franz Xaver Kugler S. J.. I–II. Münster in Westfalen: bensbücherei christlicher Zeugnisse aller Jahrhunderte, 1er Vorbd.) Aschendorff Berlin: Hochweg-Verlag K u g l e r , Franz Xaver 1909. Auf den Trümmern des Panbabylonis- J e r e m i a s , Alfred 1929a. Die Weltanschauung der Sumerer. (Der mus. — Anthropos, Bd. 4. Münster, S. 477–499 alte Orient; Bd. 27, Hft. 4.) Leipzig: J. C. Hinrichs K u g l e r , Franz Xaver 1910. Im Bannkreis Babels: Panbabylonisti- J e r e m i a s , Alfred 1929b. Handbuch der altorientalischen Geistes- sche Konstruktionen und religionsgeschichtliche Tatsachen. Münster kultur. 2., völlig erneuerte Aufl. Berlin—Leipzig: W. de Gruyter in Westfalen: Aschendorff J e r e m i a s , Alfred 1930. “Panbabülonismus”. — Religion in Ge- K u g l e r , Franz Xaver 1922. Von Moses bis Paulus: Forschungen zur schichte und Gegenwart: Handwörterbuch für Theologie und Reli- Geschichte Israels. Nach biblischen und profangeschichtlichen, ins- gionswissenschaft. Hrsg. Kurt Galling. Bd. 4. Tübingen: Mohr besondere neuen keilinschriftlichen Quellen. Münster in Westfalen: J e r e m i a s , Alfred 1931a. Der Schleier von Sumer bis heute. (Der Aschendorff alte Orient; Bd. 31, Heft 1/2.) Leipzig: J. C. Hinrichs K ö n i g , Franz 1954. Babel-Bibel, fünfzig Jahre später: Ein Schulbei- J e r e m i a s , Alfred 1931b. Die biblische Erlösererwartung. (Quellen: spiel für den Irrweg einer voreingenommenen Wissenschaft. — Wort Lebensbücherei christlicher Zeugnisse aller Jahrhunderte, 2.) Berlin: und Wahrheit, Bd. 7, S. 677–686 Hochweg-Verlag K ü n z l , Hannelore 1970. Der Einfluss des Alten Orients auf die eu- Jeremias, Alfred 1932. Der Kosmos von Sumer. (Der alte Orient; ropäische Kunst besonders im 19. und 20. Jahrhundert. Köln Bd. 32, Heft 1.) Leipzig: J. C. Hinrichs L e h m a n n , Reinhard G. 1992. “Jeremias, Alfred”. — Biographisch- J o h a n n i n g , Klaus 1988. Der Babel-Bibel-Streit: eine forschungs- bibliograhisches Kirchenlexikon. Bd. III. Bautz, vg. 43–49 geschichtliche Studie. (Europäische Hochschulschriften.) Frankfurt L e h m a n n , Reinhard G. 1994. Friedrich Delitzsch und der Babel- am Main—New York: Lang Bibel-Streit. (Orbis Biblicus et Orientalis; 133.) Freiburg, Schweiz: K a r l R i c h a r d L e p s i u s (1810–1884): Akten der Tagung anläss- Universitätsverlag lich seines 100. Todestages, 10.–12.7.1984 in Halle. 1988. (Schriften L e n s c h a u , Thomas 1935. Die Entstehung des spartanischen Staa- zur Geschichte und Kultur des alten Orients; 20.) Hrsg. Elke Freier, tes. — Klio, Bd. 30, S. 269–289 Walter F. Reineke. Berlin: Akademie-Verlag L e p s i u s , Bernhard 1933. Das Haus Lepsius vom geistigen Aufstieg K a t e r , Michael H. 1974. Das “Ahnenerbe” der SS 1935–1945: ein Berlins zur Reichshauptstadt. Nach Tagebuchern und Briefen von Beitrag zur Kulturpolitik des Dritten Reiches. (Studien zur Zeitge- Bernhard Lepsius. Berlin: Klinkhardt & Biermann schichte.) Stuttgart: Deutsche Verlags-Anstalt M a n g o l d , Sabine 2004. Eine “weltbürgerliche Wissenschaft” — Die K e e s , Hermann 1936. Zum Erscheinen von Ad. Erman’s “Religion der deutsche Orientalistik im 19. Jahrhundert. (Pallas Athene; Bd. 11.) Ägypter” 1934. — Göttingische Gelehrte Anzeigen, Bd. 198, Nr. 2, Stuttgart: F. Steiner S. 49–61 M a r c h a n d , Suzanne L. 1998. Down from Olympus: The Turfan K e e s , Hermann 1983a. Der Götterglaube im alten Ägypten. Berlin: expeditions. — The Koldewey-Gesellschaft. Vereinigung für Bauge- Akademie-Verlag schichtliche Forschung E. V. Wien, S. 31–40 K e e s , Hermann 1983b. Totenglauben und Jenseitsvorstellungen der M a r c h a n d , Suzanne L. 2000. The end of egyptomania: German alten Ägypter: Grundlagen und Entwicklung bis zum Ende des Mitt- scholarship and the banalization of Egypt, 1830–1914. — Ägypto- leren Reiches. 5., unveränd. Aufl. Berlin: Akademie-Verlag
94 95 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov
manie: Europäische Ägypten-Imagination von der Antike bis heute. P r i n g l e , Heather 2006. The Master Plan: Himmler’s Scholars and Hrsg. Wilfried Seipel. Wien: KHM; Mailand: Skira, S. 125–133 the Holocaust. New York: Hyperion M a r c h a n d , Suzanne L. 2003. Down from Olympus: Archaeology R e b e n i c h , Stefan 2001. Alte Geschichte in Demokratie und Dikta- and Philhellenism in Germany 1750–1970. Princeton N.J.: Princeton tur: Der Fall Helmut Berve. — Chiron, Bd. 31, S. 457–496 University Press R e b e n i c h , Stefan 2002. From Thermopylae to Stalingrad: The myth M a r c h a n d , Suzanne L. 2004. Philhellenism and the Furor orienta- of Leonidas in German historiography. — Sparta: Beyond the Mi- lis. — Modern Intellectual History, Vol. 1, No. 3, pp. 331–358 rage. Ed. Anton Powell, Stephen Hodkinson. Swansea: Classical M a r c h a n d , Suzanne L. 2006. Philhellenismus und “Furor orienta- Press of Wales; London: Duckworth, pp. 323–349 lis”. — Der Orient in akademischer Optik: Beiträge zur Genese einer R e n g e r , Johannes 1979. Die Geschichte der Altorientalistik und Wissenschaftsdisziplin. Beiträge zum 29. Deutschen Orientalisten- der vorderasiatischen Archäologie in Berlin von 1875–1945.— Ber- tag, Halle 2004. (Orientwissenschaftliche Hefte 20.) Hrsg. Ludmila lin und die Antike: Architektur, Kunstgewerbe, Malerei, Skulptur, Hanisch. Halle (Saale): Martin-Luther-Universität, S. 31–42 Theater und Wissenschaft vom 16. Jahrhundert bis heute: Berlin, M e t z l e r , Dieter 2004. “Geschichte und Philologie” — zu dem Schloss Charlottenburg, Grosse Orangerie, 22. April bis 22. Juli, zerstörten Wandbild von Fritz Roeber in Münster (1895–1900). — 1979. Hrsg. Willmuth Arenhövel, Christa Schreiber. Berlin: Deut- Bildergeschichte: Festschrift Klaus Stähler. Hrsg. Jörg Gebauer, sches Archäologisches Institut, S. 151–192 Eva Grabow, Frank Jünger, Dieter Metzler. Möhnesee: Bibliopolis, S c h a c h e r m e y r , Fritz 1924. Die Idee der Weltherrschaft im Is- S. 347–361 lam. — Mittheilungen der Geographischen Gesellschaft in Wien, M e y e r , E. 1913. Geschichte des Altertums. Bd. 1, Hälfte 2: Die Bd. 67, H. 5–8, S. 143–148 ältesten geschichtlichen Völker und Kulturen bis zum sechzehnten S c h a c h e r m e y r , Fritz 1933a. Die Aufgaben der Alten Geschichte Jahrhundert. 3. Aufl. Stuttgart—Berlin: Cotta im Rahmen der nordischen Weltgeschichte. — Vergangenheit und N ä f , Beat 1986. Von Perikles zu Hitler?: die athenische Demokratie Gegenwart, Bd. 23, S. 589–600 und die deutsche Althistorie bis 1945. (Europäische Hochschulschrif- S c h a c h e r m e y r , Fritz 1933b. Die nordische Führerpersönlichkeit ten. Reihe III: Geschichte und ihre Hilfswissenschaften; Bd. 308.) im Altertum: Ein Baustein zur Weltanschauung des Nationalsozia- Bern—New York: P. Lang lismus. — Humanistische Bildung im Nationalsozialistischen Staate. N ä f , Beat 1994. Der Althistoriker Fritz Schachermeyr und seine Ge- (Neue Wege zur Antike: Reihe 1, Darstellungen; 9.) Leipzig et al.: schichtsauffassung im wissenschaftsgeschichtlichen Rückblick. — Teubner Storia della Storiografia, Bd. 26, S. 83–100 Schachermeyr, Fritz1939. Zur Rasse und Kultur im minoischen P a r p o l a , Simo 2004. Back to Delitzsch and Jeremias: The relevance Kreta. Heidelberg: C. Winter of the pan-babylonian school to the MELAMMU project. — Schools Schachermeyr, Fritz 1940. Lebensgesetzlichkeit in der Ge- of Oriental Studies and the Development of Modern Historiography: schichte: Versuch einer Einführung in das geschichtsbiologische Proceedings of the Fourth Annual Symposium of the Assyrian and Denken. Frankfurt am Main: Klostermann Babylonian Intellectual Heritage Project. Held in Ravenna, Italy, S c h a c h e r m e y r , Fritz 1943. Karthago in rassengeschichtlicher Be- October 13–17, 2001. (Melammu symposia IV.) Ed. by Antonio trachtung. — Rom und Karthago: ein Gemeinschaftswerk. Panaino, Andrea Piras. Milano: Mimesis; Bologna: Universit`adi Hrsg. Joseph Vogt. Leipzig: Koehler & Amelang, S. 9–43 Bologna; Roma: IsIAO, pp. 237–247 Schachermeyr, Fritz1944. Indogermanen und Orient: Ihre kultu- P h i l o - L e x i k o n : Handbuch des jüdischen Wissens. 1936. 3. Aufl. relle und machtpolitische Auseinandersetzung im Altertum. Stuttgart: Hrsg. Emanuel bin Gorion, Alfred Loewenberg, Otto Neuberger, Kohlhammer Hans Oppenheimer. Berlin: Philo Verlag G.M.B.H S c h e d e , Martin 1940. Leistungen und Aufgaben der deutschen P r e i s s l e r , Holger 1995. Die Anfänge der Deutschen Morgenländi- Archäologie. — Der Nahe Osten, Bd. 1, S. 140–144 schen Gesellschaft. — Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen S c h n a p p , Alain 1977. Arch´eologie et nazisme. — Quaderni di Sto- Gesellschaft, Bd. 145, H. 2. Göttingen, 1995, S. 241–327 ria, 5, p. 1–26
96 7 97 Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele Sergei Stadnikov
S c h ö l l g e n , Gregor 1984. Imperialismus und Gleichgewicht: grabungen der Deutschen Orient-Gesellschaft in Vorderasien und Deutschland, England und die orientalische Frage 1871–1914. Ägypten. (Sonderhefte der Antiken Welt; Zaberns Bildbände zur München: Oldenbourg Archäologie.) Hrsg. Gernot Wilhelm. Mainz am Rhein: Philipp von S c h a e d e r , Hans Heinrich 1940. Deutsche Orientforschung. — Der Zabern, S. 5–12 Nahe Osten, Bd. 1, H. 8/9, S. 129–134 W i n c k l e r , Hugo 1901. Himmels- und Weltenbild der Babylonier als S c h r e i b e r , Maximilian 2008. Walther Wüst: Dekan und Rektor Grundlage der Weltanschauung und Mythologie aller Völker. (Der der Universität München 1935–1945. (Beiträge zur Geschichte der alte Orient, 3. Jahrg., Heft. 2–3.) Leipzig: J. C. Hinrichs Ludwig-Maximilians-Universität München; Bd. 3.) München: Utz W i n c k l e r , Hugo 1906. Der alte Orient und die Geschichtsfor- S c h u c h h a r d t , Carl 1933. Die Indogermanisierung Griechen- schung. (Mitteilungen der Vorderasiatischen Gesellschaft, 11, 1.) lands. — Die Antike, Bd. 9, S. 303–319 Berlin: W. Peiser S o d e n , Wolfram von 1937. Der Aufstieg des Assyrerreichs als ge- W i n c k l e r , Hugo 1907. Die babylonische Geisteskultur in ih- schichtliches Problem. (Der alte Orient; Bd. 37, Heft 1/2.) Leipzig: ren Beziehungen zur Kulturentwicklung der Menschheit. Leipzig: J. C. Hinrichs Quelle & Meyer S t a d n i k o v , Sergei 2006. Saateks vanaegiptuse elutarkustele. — W o l f , Walther 1938. Die Ägyptologie als historische Wissenschaft. — Tuna, 2, lk 52–73 Archiv für Kulturgeschichte, Bd. 28, H. 3, S. 243–262 S t a d n i k o v , Sergei 2007. Muinas-Hellase ja Vana-Egiptuse kul- W ö r t e r b u c h der ägyptischen Sprache. 1926–1963. Hrsg. Adolf tuuriseosed Gustav Teichmülleri nägemuses. — Tuna, nr 1, lk 78–93 Erman, Hermann Grapow. Bd. 1–7. Leipzig: J. C. Hinrichs Z a m a r o v s k ´y, Vojtech 1971. Hetiitide impeeriumi saladuste jälil. Tallinn: Valgus Z a m a r o v s k ´y, Vojtech 1980. Alguses oli Sumer. Tallinn: Valgus U l f , Christoph 2001. Ideologie als Grundlage für Abgrenzung und Spezifik der Antike bei Ed. Meyer, H. Berve, E. Kornemann, W. Jae- SERGEI STADNIKOV (sünd. 1956) lõpetas Tartu ülikooli ajalootea- ger und V. Ehrenberg. — Antike und Altertumswissenschaft in der duskonna 1982. aastal, ajaloomagister (2000). Töötanud ajaloolektorina Zeit von Faschismus und Nationalsozialismus: Kolloquium Univer- Tallinna Kunstiülikoolis ja Humanitaarinstituudis. Akadeemias avalda- sität Zürich 14.–17. Oktober. (Texts and studies in the history of nud artiklid “Jumalkuningas ja välissfäär: Vana riigi aegsete vaaraode humanities; Vol. 1.) Hrsg. Beat Näf unter Mitarbeit von Tim Kam- universalistlikud väljendid ja pöördumised püramiiditekstides” (1996, masch. Mandelbachtal—Cambridge: Edition Cicero, S. 315–320 nr 6, lk 1274–1296) ning “Loodus, maastik ja arhitektuur “Sinuhe jutus- W a t t , Roderick H. 1985. “Wanderer, kommst du nach Sparta”: Hi- tuses”” (1997, nr 5, lk 1041–1052). story through propaganda into literary commonplace. — The Modern Language Rewiew, Vol. 80, pp. 371–383 W e b e r , Wilhelm 1937. Rom, Herrschertum und Reich im zweiten Jahrhundert. Stuttgart: W. Kohlhammer W h o w a s W h o in Egyptology. 1995. Ed. Warren R. Dawson, Eric P.Uphill, Morris L. Bierbrier. 3., rev. ed. London: Egypt Exploration Society W i e s e h ö f e r , Josef 1988. Das Bild der Achaimeniden in der Zeit der Nationalsozialismus. — Method and Theory: Proceedings of the Lon- don 1985 Achaemenid History Workshop. Ed. Am´elie Kuhrt, Heleen Sancisi-Weerdenburg. (Achaemenid history; 3.) Leiden: Nederlands Instituut voor het Nabije Oosten, S. 1–14 W i l h e l m , Gernot 1998. 100 Jahre Ausgrabungen der Deutschen Orient-Gesellschaft. — Zwischen Tigris und Nil: 100 Jahre Aus-
98 99 GEMMIVALANDITE KOGU — ENTSÜKLOPEEDIA VÕI ILUPILT?
Jaanika Anderson
Antiikaja gemmid on huvitav nähtus kunstiteaduse seisukohast ning ühtlasi ka arvestatava ajaloolise väärtusega antiigipärand. Vääris- või poolvääriskividele lõigatud pildid kannavad endas vi- suaalset informatsiooni antiikmütoloogia, olmekultuuri ja ajaloo kohta. Peale selle on need miniatuursed meistriteosed pakkunud esteetilist naudingut juba paljude sajandite vältel. 18. sajandil elustus taas kivilõikekunst, kuid lisaks uute gemmide valmistamisele hakati olemasolevatest tegema koopiaid. Originaalgemmidest said kogumisobjektid, nad süstematiseeriti tervikkogudeks, mida publitseeriti korduvalt, peamiselt kas kip- sist või väävelmassist valanditena. Mahagonist kastidesse või raamatukujulistesse nahkkaantega karpidesse pakitud valandi- kogud ehk daktülioteegid1 said peaaegu kohustuslikuks osaks 18. ja 19. sajandi kunstikogus: neid osteti ülikoolimuuseumidele, arheoloogia- ja joonistuskabinettidele, raamatukogudele, kuid ka erakogudesse. Käesoleva kirjutise eesmärk on kirjeldada Tartu ülikooli kuns- timuuseumis säilitatavat gemmivalandite kogu: kuidas ja millal on see komplekteeritud ning milliseid publikatsioone ehk gemmiva- landite kogude väljaandeid see sisaldab võrreldes analoogsete ko- gudega Euroopas. Valandikogudest kirjutades ei saa mööda minna ka kivilõikekunstist ja originaalgemmidest, sest nende olemasolu on eelduseks valandite valmistamisele. Seetõttu antakse põgus
1 Nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast ‘sõrmus, pitsatsõr- mus’, sest pildikestega vääris- ja poolvääriskive kasutati ilu ning pitsa- PEETER ULAS (1988) tikivina sõrmusestes. Daktülioteegiks nimetatakse nii originaalgemmi- dest kui ka gemmivalanditest koosnevat kogu.
101 Gemmivalandite kogu Jaanika Anderson
ülevaade ka kivilõikekunsti levikust antiikajal ning mõningatest Rohkem tähelepanu hakati pöörama just pitsatina kasutatava gem- tehnilistest küsimustest. mipildi lõikamisele ning selles saavutasid kreeklased suure kuns- timeisterlikkuse. Idamaised mõjud on jälgitavad kreeka-foiniikia gemmide juu- KIVILÕIKEKUNST ANTIIKAJAL res. Need on valmistatud 6.–4. saj. eKr ning lisaks Egiptuse ju- malale Besile ja sünkretsistlikule Isisele on neil kujutatud loomi Gemmid ehk süvendatud (intaljod) või kõrgreljeefse (kameed) ning fantastilisi olendeid. kujutisega vääris- või poolvääriskivid olid antiikajal kasutusel 5. ja 4. saj. eKr oli kreeka gemmide õitseaeg. Meelis- sõrmusekividena ja ühtlasi ka pitsatitena (vt nt Furtwängler 1900, teemaks ei olnud enam mütoloogilised kangelased, vaid naiste III). Eraisikutest kodanikud kasutasid neid, et kinnitada dokumen- igapäevaelu. Kui klassikalise ajajärgu algul loobuti skarabeuse tide ehtsust ning isiklikku omandit. Tänapäeval on tuntumad siiski väljalõikamisest, siis hilisklassikalisel perioodil (u 400 eKr) jäeti valitsejate pitsatid, mida nad kasutasid näiteks seaduste kinnita- kõrvale sõrmuste pöörlevad kivid, mis olid kasutusel arhailisest miseks (Platt 2006). Imperaator Lucius Cornelius Sullal (138– ajast peale. Pöörleva kiviga sõrmuse puhul oli pitsatipool peidetud 78 eKr) oli pitsat, millel oli kujutatud Numiidia kuningas Ju- tavaliselt vastu sõrme ning skarabeus jäi väljapoole. Skarabeusest gurtha alistamist. Augustus (63 eKr–14 pKr) kasutas oma karjääri loobudes ei olnud enam põhjust sõrmust ümber keerata. alul pitsatit, millel oli kujutatud sfinks: ta oli nimelt leidnud oma Rooma ajaloolane Plinius Vanem (23–79) alustab oma Natura- ema sõrmuste hulgast kaks sarnast sfinksikujutisega pitsatit, mida lis historiae kivilõikekunstile pühendatud 37. raamatut gemmide oli peaaegu võimatu eristada. Üks neist oli Augustuse isikliku ülistamisega, kirjutades, et neisse on koondatud looduse suurus. nõuandja käsutuses, kui teda ennast ei olnud, kuid oli vaja allkir- Gemmides on mitmekesisust, värve, tekstuuri ja elegantsi ning jastada kirju ja edikte, mis nõudsid ta nime (vt ka Plinius Naturalis neid ei tohikski pitsatina kasutada, olgugi nad selleks tehtud. Pli- historiae 37.4). niuse järgi leidvat paljud inimesed, et ühest gemmist piisab pakku- Kivilõikekunsti ja pitsatite valmistamise algus ulatub tegelikult maks neile ülimat täiusekogemust loodusest (Naturalis historiae Lähis-Idasse, kus juba IV aastatuhandel eKr valmistati nn silin- 37.1.) Mitmed klassikalise aja kivilõikajad on tuntud ka nimepidi, derpitsateid. Aastatuhandete vältel on muutunud nii gemmipildi näiteks 5. saj. eKr tegutsenud Dexamenos on oma nime kirjutanud kujutise vorm kui ka teemad. gemmidele. Tänu Plinusele on teada 4. saj. eKr elanud Pyrgoteles, Kreeka nn geomeetrilise perioodi (11.–7. saj. eKr) glüptikat kel oli ainsana õigus valmistada pitsateid Aleksander Suurele (Na- ehk kivilõikekunsti iseloomustavad lineaarsed mustrid. Taimede, turalis historiae 37.4). loomade ja inimeste kujutamiseni jõutakse alles selle ajajärgu 5.–4. saj. eKr valmistatud kreeka gemmide alaliigi moodus- lõpul ning sedagi tehakse lihtsustatult. Melose saarelt leitud tavad kreeka-pärsia gemmid, mida on tõenäoliselt valmistanud gemmidel, mis on samuti dateeritud 7. saj. eKr, on kujutatud pea- kreeka kivilõikajad pärslastest klientidele. Kujutatud on neil miselt mütoloogilisi olendeid ning loomi ja linde. Pärsia ülikuid küttimas või võitluses. Arhailised Kreeka pitsatid-sõrmusekivid (7.–6. saj. eKr) järgi- Hellenismiaja (3.–1. saj. eKr) gemme (ja skulptuure) iseloo- sid mõneti Egiptuses levinud vormi, mis tähendab, et kivikese ta- mustab nii stiilide kui ka ainese mitmekesisus. Eelistatult kujuta- gakülg oli ümar ja skarabeusekujuline, kuid pitsati sile ehk pildiga takse neil gemmidel armastusjumalaid ning nende järgijaid. Selle pool oli äratuntavalt kreekalik. Arhailise ajajärgu lõpul ja klas- sikalise ajastu algul loobusid kreeklased järk-järgult skarabeuse- kuju väljalõikamisest, kuid kivile anti siiski skarabeuse vorm ning neid hakati nimetama skaraboidideks (vt ka Richter 1960: 236).
102 103 Gemmivalandite kogu Jaanika Anderson perioodi uuenduseks on kamee,2 mille reljeefne kujutis on justkui semisajal kuus gemmikogu Venus Genetrixi templile ning hiljem vastandiks varasemale intaljole ehk sisselõigatud gemmipildile. kinkis Augustuse õepoeg Marcellus ühe Apolloni templile Pala- Hellenismi ja Rooma impeeriumi ajajärgu (1. saj. eKr–5. saj.) tinusel (vt Plinius, Naturalis historiae 37.5). Selliseid sorteeri- kivilõikekunst oli üsna ühesugune. Et Rooma mõju kasvas Vahe- tud ja erikastikestesse paigutatud kogusid nimeti juba antiikajal mere maades hilise vabariigi ajal (1. saj. eKr), palkasid mõjukad daktülioteekideks. roomlased kreeka kivilõikajaid endale pitsateid valmistama (He- Huvi antiigi vastu ärkas taas koos renessansiajastuga, ka ki- nig 2006: 217–219). Suur osa Rooma-aegsetel gemmidel kuju- vilõikekunsti jaoks algas siis uus elu: leiti palju gemme ja tatud ainesest on Kreeka päritolu: Kreeka jumalad ja kangelased nobiliteet ehk teenistusaristokraatia, kellele need hinnalt olid ning filosoofide ja kõnemeeste portreed, kuid oluline koht on ka kättesaadavad, hakkas neid kirglikult koguma. Massiliselt lõigati Rooma portreedel.3 ka uusi ja võltsiti antiikseid gemme, mis tõi peagi kaasa kollekt- Juba arhailisest ajast alates (8.–6. saj. eKr) lõigati kive heade sionääride mõningase huvi languse kivikeste vastu (Furtwängler tööriistadega, milleks olid nn süleratas ja vibupuur. Puurid olid 1900, III: 375–382). valmistatud pronksist ning võrdlemisi pehmed. Tugev mineraal 18. sajandi keskel algas taas kivilõikekunsti õitseaeg, mis tek- korund, mida sai Naxose saarelt, purustati ja segati oliiviõliga kis koos humanistliku haridustaotlusega. Kivikesi ei hinnatud ning saadud pastat kasutati abrasiivina kivi vormimiseks. See enam üksnes nende kunstiväärtuse tõttu, vaid oluline oli ka in- tehnika jäi aastasadade vältel peaaegu muutumatuks. Kindlasti formatsioon, mida nad säilitasid piltidena antiikmaailma kohta: nõudis kivilõikaja töö palju kannatust ning puudutuse vilumust, jumalad, kangelased, valitsejad, müüdid, sümbolid jm. Selle sest tõenäoliselt töötati ilma suurendusklaasita (Henig 2006: 217; aja tuntud kirjanikud ja õpetlased nagu Goethe (1749–1832), Jo- vt ka Richter 1960: 232–242). hann Joachim Winkelmann (1717–1768), Lessing (1729–1781) ja Eduard Mörike (1804–1875) uurisid antiikkunsti gemmide või nende valandite põhjal. Gemmipiltide tundmine sai üheks osaks GEMMI- JA VALANDIKOGUDE TEKKIMINE klassikalisest haridusest, nagu oli seda ka kreeka ja ladina keele oskus (Sloan, Burnett 2003: 133). 18. sajandil hakkasid eraisi- Gemmid olid juba antiikajal eelkõige oma ilu tõttu ihaldusväärsed kud ja ka suured Euroopa muuseumid hulgaliselt gemme koguma. kogumisobjektid. Esimene gemmikogu olevat kuulunud Rooma 18. ja 19. sajandil pürgis iga tõsisem kollektsionäär selle poole, valitseja Lucius Cornelius Sulla (138–78 eKr) kasupojale Scauru- et tal oleks isiklik daktülioteek ning see ei tohtinud puududa ka sele. Edasi on teada, et Rooma väejuhile ja riigimehele Gnaeus ühestki heast raamatu- või kunstikogust (Stefanie 2007). Et ori- Pompeius Magnusele (106–48 a eKr) kuulus Pontose kuningriigi ginaalgemmid ei olnud paljudele hinna tõttu kättesaadavad ning valitseja Mithridatese kogu, mille ta annetas Kapitooliumi temp- kõigile ei jagunud parimaid eksemplare originaalidena, hakati ole- lile koos teiste ohvriandidega. Nagu Marcus Terentius Varro (116– masolevaid gemmikollektsioone paljundama. Gemmivalandeid4 27 eKr) ja teised selle aja autorid kinnitavad, olevat see olnud valmistati peamiselt kipsist või väävelmassist, neile kleebiti ümber palju hilisem ja parem kui Scauruse oma. Pompeiuse eeskuju papist, kullatud äärega raam, valandid nummerdati, kleebiti saht- järgides pühendas Gaius Julius Caesar (100–44 eKr) oma valit- 4Valandiks nimetatakse originaalgemmi täpset koopiat, mis on val- 2Tartu ülikooli kunstimuuseumi kogus on mitmeid kipsvalandeid mistatud vedelast massist (kips, klaas ja väävelmass). Jäljendiks nime- Viini Kunstimuuseumis ja Ermitaaˇzis asuvatest originaalkameedest. tatakse kas pitsatilakist või vahast valmistatud nn negatiivkoopiat ori- Käesolevas artiklis keskendutakse gemmivalandite kogudele ja kameede ginaalgemmist. Jäljendit kasutati kipsist, klassist või väävlist valandi valandeid kui üksikobjekte ei käsitleta. valmistamiseks, mis oli nn positiivkoopia orignaalist. Vt Zazoff, Zazoff 3Kivilõikekunsti ajaloo kohta vt nt Zazoff 1983. 1983: 273.
104 105 Gemmivalandite kogu Jaanika Anderson litesse või karpidesse ning need asetati omakorda puidust kasti- koopiaid antiik- ja klassitsismiaja kunstiteostest ning maal 16. sa- desse. Väga levinud oli ka raamatukujulistesse vineerist või papist jandist.5 karpidesse pakendamine. Vastavalt publitseeritud valandikogu sai kasutada ka seinapil- 18. sajandil hakati gemmikollektsioone lähemalt uurima ja dina. Sel juhul kleebiti valandid karbi põhja ja karp kaeti pealt nende kohta avaldati katalooge. Tavaliselt lisati kataloogikirjesse klaasiga. Sellist tüüpi esindavad Tartu ülikooli kunstimuuseumis ka materjali nimi, millest originaalgemm on valmistatud. Olles Nathaniel Marchant’i (1739–1816) ja Luigi Pichleri (1773–1854) gemmide pilti lähemalt uurinud, oli neid võimalik kogusiseselt valmistatud gemmidest valandikogud, milles kummaski on algselt klassifitseerida ehk paigutada teemade kaupa. olnud 50 valandit. Vineerkarbid on üle kleebitud sinise paberiga, Valandikogude väljaandmisel järgiti erinevaid kontseptsioone. mõlema karbi klaasi ja raami ühenduskoht on kaetud iluliistuga Üks neist on valandikogu kui teabekogum, mida nimetatakse ka ning kastidele on kleebitud trükitud vapid ja kuldsete tähtedega kir- entsüklopeediliseks väljaandeks, kus antud teema infoallikaks on jutatud sildid, vastavalt Marchant ja Luigi Pichler. Valandikogu gemmil olev pilt. Selline kogu on näiteks Philipp Daniel Lipperti kui ruumikujunduselement ei pruukinud üksnes seinal rippuda, Daktyliothek, mille esimene osa sisaldab mütoloogilise pildiga vaid see võis olla sobivale kohale paigutatud peene vormistusega valandeid ja teise ossa on koondatud ajaloolise pildiga valandid. puidust kast, millel olid peened nikerdused ning elevandiluust nu- Samasse kategooriasse kuulub ka Philipp von Stoschi kogu, kus pud jm detailid. gemmid on jaotatud teemade kaupa klassidesse. Õppematerjalina ja koolitundide ning loengute illustreerimi- GEMMIVALANDITE KOGUD seks anti välja ka mütoloogilise sisuga daktülioteeke (nt Martin Krause, Auswahl von 50 Gemmenabdrücken für den Unterricht in TARTU ÜLIKOOLI KUNSTIMUUSEUMIS der Mythologie und die anschauliche Kenntniss antiker Kunst), mis on tavaliselt mahult väiksemad ning üsna lihtsa vormistu- Tartu ülikooli kunstimuuseumile hankis gemmivalandite kogud sega. Tartu ülikooli kunstimuuseumis on osalt olemas Wilhelm 19. sajandi jooksul muuseumi direktor Johann Karl Simon Mor- A. Tiemanni 1805/1806. aastal väljaantud õppeotstarbeline kogu genstern (1770–1852). Morgensternil oli sisse seatud kolm tulme- Dactyliothek von 100 Stück müthologischer Chartyl-Gemmen, mis raamatut, kuhu ta tegi märkmeid muuseumisse saabunud objektide kohta. Gemmivalandite kogude andmed on lühidalt kirja pandud on silmapaistev materjali ja valmistamistehnika poolest: gemmi- 6 pilt on edasi kantud tugevale pabermassile. Teine nn õppekogu kolmandas raamatus. Morgenstern on valandikogusid kirjelda- nud üsna põhjalikult, võrreldes näiteks tema enda ja järgmiste di- Tartu ülikooli kunstimuuseumis on punasest väävelmassist va- 7 landeid sisaldav Anton Ernst Klausingi poolt 1781. aastal pub- rektorite sissekannetega kipskulptuuride kohta, kuid needki and- litseeritud Versuch einer mythologischen Dactyliothec für Schu- med on siiski üsnagi napid ja juhuslikud. Vahelduvalt on kirja len, oder Einleitung in die griechische und römische Götterlehre 5 zur Erläuterung der classischen Schriftsteller, und Denkmäler der Valandikogude erinevatest kontseptsioonidest vt Knüppel 2006: 38. 6 Kunst auf antiken geschnittenen Steinen. Vt “Verzeichniss des Museum der Kunst der Kaiserl. Universität zu Dorpat angefertigt von dessen ersten Sämler und Director Karl Morgen- Võib rääkida ka valandikogust kui kunstiköitest ja galeriist, stern. Dritter Band. Gemälde und Handzeichnungen, Daktyliothek; Ar- s.t kogusse on koondatud kunstiteoste, kas siis maali või skulp- beiten in Mosaik, Elfenbeine & in Marmor und Alabaster; Gypsabgüsse; tuuri koopiad gemmivalanditena. Tartu ülikooli kunstimuuseumis Ägyptische, Griechische und andere Alterthümer”. Dorpat, im Julius esindab sellist kogu Giovanni Liberotti Opera Scelte, milles on 1808. 7Skulptuuride kohta on märgitud üksnes nimi, kust saadud või kus valmistatud, kus asub originaal ning mõnel juhul ka ostuhind. Aega, mil
106 107 Gemmivalandite kogu Jaanika Anderson pandud, kust või kellelt on kogu ostetud, palju on kogus valan- kataloogid.10 Suurte kogude hulka kuulub veel 1825. aastal Peter- deid, mitmest kastist või karbist kogu koosneb, kas koguga oli burist ostetud Heinrich Karl Ernst Köhleri (1765–1838) väljaantud kaasas kataloog. kogu, mis koosneb 3002 punasest väävelmassist valandist ning si- Gemmivalandite kogud on saadud muuseumile kahel vii- saldab valandeid nii Ermitaaˇzi keiserlikust kollektsioonist kui ka sil: 19. sajandi esimesel poolel Morgensterni ostudena peami- Ph. D. Lipperti kollektsioonist. selt Saksamaalt või Peterburist, ja tema soovi järgi tehtud an- Tartu ülikooli kunstimuuseumi väiksematest valandikogudest netusena 1853. aastal pärast ta surma. Morgensterni pärandi võib nimetada 1792. aastal N. Marchant’i publitseeritud raama- hulgast võib välja tuua näiteks 27 valandiga Opera copiata tukujulises karbis kogu, milles on sada kipsvalandit, ning kogu da Marmi di Thorvaldsen, mis sisaldab Taani skulptori Bertel nimega Reformateurs, milles on 48 väävelmassist valandit uus- Thorvaldseni (1770–1844) tööde koopiaid kipsist gemmivalan- aegsetest gemmidest. Lisaks veel eespool mainitud skulptor Pietro ditena, inglise kivilõikaja Nathaniel Marchant’i (1755–1812) ja Bracci (1700–1773) väljaantud kogu Opera copiata da marmi di itaallase Luigi Pichleri (1773–1854) ilupildina vormistatud gem- Thorvaldsen, Giovanni Liberotti Opere Scelte, Wilhelm A. Tie- mivalandid. Morgensterni isiklikku kunstikogusse kuulus ka manni pabermassist jäljendid ja arheoloog Anton Ernst Klausingi nn Rooma kogu,8 mis sisaldab 1249 valandit. Mõned kogud (1739–1803) mütoloogiline daktülioteek koolidele. on hangitud isegi Tartust, näiteks 1816. aastal ostis Morgen- Tartu ülikooli kunstimuuseumi gemmivalandite kogus on hulk stern von Bock’i raamatuoksjonilt 1771. aastal väljaantud Wilhelm valandeid, mille kohta täpsemad andmed puuduvad. Lisaks üksi- Höckneri (1749–1820) kogu, mis sisaldab 430 punasest pitsatla- kutele kipsvalanditele on ka paar tuhat punasest väävelmassist kist gemmijäljendit ning millega oli kaasas käsikirjaline nime- süstematiseerimata valandit, mis on ostetud Peterburist. Kokku kiri. Tommaso Cadese (1772–1840/1868) valandikogu Impronte on muuseumis rohkem kui 17 000 gemmivalandit. 9 Gemmarie dell’Instituto neli esimest osa on ostetud 1837. aas- Tartu ülikooli kunstimuuseumi gemmivalandite kogu on heata- tal Leipzigist, kuid 5. ja 6. köide on omandatud kohalikult Raadi semeline ning võrreldav Göttingeni ülikooli arheoloogiainstituudi mõisnikult Karl Eduard von Liphartilt. gemmivalandite koguga. See 1767. aastal asutatud Saksamaa üks Tartu ülikooli kunstimuuseumis on suurimad Ph. D. Lipperti suuremaid valandikogusid sisaldab u 2000 antiikskulptuuri kipsist (1702–1785) Daktyliothek ja Ph. von Stoschi (1691–1757) gem- koopiat11 ning lisaks gemmivalandite kogusid. See kogu on olnud mivalandite kollektsioonid, mis direktor Morgenstern on ostnud eeskujuks Tartu ülikooli kunstimuuseumi rajamisele ja kogude 19. sajandi esimesel poolel. Nende kogude kohta on väljaantud ka komplekteerimisele. Nii Tartus kui Göttingenis on olemas näiteks Thorvaldseni, Lipperti ja Cadese daktülioteekide väljaandeid. skulptuur on hangitud, saab määratleda üksnes direktori käekirja järgi, 10Ph. D. Lippert. Dactyliothec, das ist Sammlung geschnittener Stei- kes sissekande on teinud. ne der alten aus denen vornehmsten Museis in Europa zum Nutzen der 8Nn Rooma kogu on nimetatud Morgensterni kunsti- ja raamatu- Schönen Künste und Künstler in zwey tausend Abdrücken edieret von kogu kataloogis, mis anti välja pärast tema surma: Catalogus miss. et Phil. Dan. Lippert. Erstes Mythologisches Tausend. Zweytes Histo- bibliothecae Carol. Morgenstern. Dorpat: ex Officina C. Mattieseni, risches Tausend. Leipzig, 1767; Ph. D. Lippert. Supplement zu Phi- 1868. lipp Daniel Lipperts Dacktyliothek bestehend in Tausend und Neun und 9Kogu kohta on väljaantud kaheosaline kataloog: T. Cades. Imp- Vierzig Abdrücken. Leipzig, 1776; J. J. Winckelmann. Description des ronte di Monumenti Gemmarj. Centurie I–IV. Instituto di Corrispon- Pierres Grav´ees du feu Baron de Stosch. Firenze, 1760. denza Archeologica, 1829; T. Cades. Impronte di Monumenti Gemmarj. 11Tartu ülikooli kunstimuuseumis on antiikskulptuuride järgi valmis- Centuria V–VI. Instituto Archeologico, 1835. tatud kipskoopiaid u 350.
108 109 Gemmivalandite kogu Jaanika Anderson
Vaatleme nüüd lähemalt kolme kogu: Tommaso Cadese Imp- Raadi mõisnikult Karl Ernst von Liphartilt 1857. aastal. 600 kip- ronte Gemmarie dell’Instituto (vt ka Tiisvend 2006), Philipp Da- sist valatud ning kullatud äärega pappümbrises gemmi on paki- niel Lipperti Daktyliothek ja Philipp von Stoschi valandikogu. tud karpidesse sajakaupa (vt ka Kukk et al. 2006: 108). Et gemmimaailmas liikus palju antiikgemmide võltsinguid, siis vas- tavalt kogu juurde kuuluvale kataloogile on originaalgemmide TOMMASO CADES JA tõepärasust kontrollinud spetsialistid. Lisaks gemmi kujutise kir- IMPRONTE GEMMARIE DELL’INSTITUTO jeldusele on avaldatud ka materjal, millest on valmistatud origi- naalgemm (vt ka Cades 1829, 1835). Kivilõikaja Alessandro Cadese peres sündinud Tommaso Ca- Gemmivalandite väljaande Impronte Gemmarie dell’Instituto des (1772–1840 või 1868?) saavutas tuntuse eelkõige gemmi- peatähelepanu on koondatud kivide publitseerimisele, mis on taas- valandite valmistajana, kuid kauples ka gemmide ja mosaiiki- avastatud ja välja kaevatud etruskide matmispaikadest. Vastavalt dega. T. Cadese valandite kollektsioon nimega Impronte Gemma- sellele on kataloogis antud ka viie esimese centuria alapealkir- rie dell’Instituto on Tartu ülikooli kunstimuuseumis praeguseks jad: 1) Etruskide intaljod, kangelased jm teemad; 2) Jumalad ja kõige põhjalikumalt uuritud gemmivalandite kogu. Lisaks andis igapäevaelu; 3) Etruskide gemmid, kangelased jm teemad; 4) Ju- Cades aastatel 1831–1868 välja 78 kasti paigutatud 8000 antiiksest malad ja igapäevaelu; 5) Etruskide tööd, kangelased jm teemad. ja uusaegsest gemmist koosneva kipsvalandite kollektsiooni Col- 600 gemmist umbes kolmandik on koos pildi ja kirjeldusega lezione Cades, mille originaalid asusid tähtsamates muuseumides avaldatud ka A. Furtwängleri kataloogis (I–II, 1900), mida pee- üle kogu Euroopa (vt Cades 1835: 1), ning 12 kastist koosneva takse üheks autoriteetsemaks ja põhjalikumaks kivilõikekunsti valandiseeria etruski skarabeustest ja sõrmusekividest (Zazoff, Za- käsitlevaks väljaandeks. Furtwängleri dateeringu järgi on Cadese zoff 1983: 195). kogus mitmeid arhailisi kreeka ja foiniikia gemme (7.–6. saj. eKr), 1826. aastal asutati Roomas Saksa Arheoloogiainstituut (Insti- millel on kujutatud mütoloogilisi olendeid (Minotauros, Me- tuto di Corrispondenza Archeologica) ning Cades hakkas valmis- dusa jt), kangelasi, jumalusi, loomi ja inimesi.12 tama instituudi tarbeks valandeid Euroopas asuvatest gemmikogu- Suurel hulgal on esindatud etruski päritolu skarabeused dest. Instituudi tellimusel hakkas ta välja andma valandikogu Imp- (6. saj. eKr), millel on sageli lisaks iseloomulikule mardikakujule ronte Gemmarie dell’Instituto. Sellest ajast oli ta tegevus range kujutist ümbritsev viirutatud raam. Skarabeusekujuliste gemmide teadusliku kontrolli all. 1831. aastal avaldati kogu kaks esimest hulgas on ka a globolo stiilis ehk ümarpärllõikes kive, mille kuju- köidet, 1834. aastal kolmas ja neljas köide ning 1839. aastal viies tis on lihtsustatud ning puuduvad detailid. Skarabeustel on kõige ja kuues köide. Valandite valmimise ja kontrollimise eest olid enam kujutatud inimesi: sõdalasi, ratsanikke, atleete, jahimehi, vastutavad arheoloog Eduard Gerhard (1795–1867) ja kunstitead- kuid ka mütoloogilisi tegelasi, kangelasi, näiteks Heraklest, kes lane August Kestner (1777–1853), kuid ka Cades ise. Seitsmes oli populaarne arhailise aja gemmidel,13 ning üksikuid jumala- centuria ehk sadakond (s.t igas karbis on 100 valandit), ilmus al- 12 les 1868. aastal pärast Cadese surma arheoloog Wolfgang Helbigi Arhailise aja gemmidel on sageli kujutatud sõjamehi, ratsanikke, (1839–1915) ja kivilõikaja Antonio Odelli ühistööna (Zazoff, Za- vibukütte, atleete, kütte. Mõnda neist võib identifitseerida isegi mütoloogilise tegelasena. Jumalaid ja jumalannasid näeb arhailise aja zoff 1983: 194–195; Flecker 2006: 177–178). Seda sadakonda gemmidel võrdlemisi harva, kuid sageli esinevad saatürid, sireenid, gor- Tartu ülikooli kunstimuuseumis ei ole. god ja sfinksid. Loomi on gemmidel kujutatud kas üksikult, võitluses Selle valandikogu kuuest raamatukujulisest kahepoolsest mar- teise loomaga või koos inimesega. Vt Richter 1960: 234. moreeritud kaantega karbist osteti muuseumile neli kunstikaup- 13Heraklese kujutisega gemme on analüüsinud Anu Allikas-Hallikas mees Rudolf Weigelilt Leipzigist 1837. aastal ja kaks kohalikult oma bakalaureusetöös (2001).
110 111 Gemmivalandite kogu Jaanika Anderson tekujutisi. Loomi näeb neil varastel gemmidel vähe, peamiselt esinevad nad koos inimestega. Kreeka hellenistliku aja (3.–1. saj. eKr) ning Rooma keisririigi aegsete kivide järgi tehtud valandeid iseloomustab teemade roh- kus:14 jumalad, kangelased, mütoloogilised motiivid, portreed jm. Rooma portreekunsti uurimises on gemmidel nagu ka müntidel oluline koht. Cadese väljaandes näeme 4. ja 6. centuria’s Rooma portreede tsükleid. Kujutatud on näiteks keisreid Augustust, Ti- beriust, Claudiust ja Traianust. Ka teisi valandeid on püütud teemade kaupa klassifitseerida. Esimene centuria algab näiteks Athena piltidega, suurema tsüklina järgnevad Heraklese ja loomade (emis, metssiga, hirv, koer, kukk) kujutisega valandid. 2., 4. ja 6. karbis leiduvad suuremad tsüklid Erosega valanditest: Eros delfiinidega, Eros kitaaraga, Eros liblika ja lilleõiega, Eros lootoseõiega, Eros pantrinahaga jt. Võrreldes Ph. von Stoschi koguga, mis sisaldab üle 3000 valandi, ei ole Ca- dese kogu nii selgepiiriliselt klassifitseeritud. Von Stoschi kogus ja selle juurde kuuluvas J. J. Winckelmanni koostatud kataloogis on gemmid jaotatud kaheksasse klassi.15 Cadese kogu Impronte Gemmarie ei ole oma 600 valandiga kuigi suur võrreldes näiteks Ph. D. Lipperti ja Ph. von Stoschi kogudega: mõlemas on valandeid üle 3000. Samas on Cadese väljaandesse komplekteeritud eri ajastute, stiilide ja teemadega Philipp Daniel Lipperti Daktyliothek Tartu ülikooli kunstimuuseumis valandeid, mis teeb kogust suurepärase õppematerjali. Ka kogu vormistus on võrdlemisi lakooniline: lihtne kahe poolega raama- PHILIPP DANIEL LIPPERTI tukujuline marmoreeritud kaantega karp, mis viitab samuti sellele, et tegemist on pigem õppeotstarbelise väljaandega. DAKTYLIOTHEK Ph. D. Lippert (1702–1785) töötas nooruses Meisseni portselani- vabrikus maalijana ja hiljem Dresdeni Kunstiakadeemias antiigi- kogu järelvaatajana.16 Lippert pani esimesena kokku organisee- ritud entsüklopeediasarnase gemmivalandite kogu kõigi Euroopa 14Ka hellenismiaegsete skulptuuride temaatika on mitmekesisem kui kogude põhjal, mis pidi teenima teaduslikku eesmärki (Stefanie arhailisel ja klassikalisel perioodil. 151) Egiptuse ja Vana-Pärsia kivid (hieroglüüfid, Isis ja Osiris jm); 16Viimase sajandi jooksul on Ph. D. Lipperti nimi unustusse vajunud. 2) Kreeka, Etruuria ja Rooma mütoloogia ning religioon (Saturnus, Kui 1985. aasta väljaandes Neue Deutschen Biographie ei leia Lippertile Kybele, Jupiter jm); 3) mütoloogiline aeg ja Trooja sõda; 4) Pärsia, ühtegi viidet, siis selle nn eelkäijas, 1883. aasta väljaandes Allgemeinen Kreeka ja Rooma ajalugu; 5) mängud, peod, nõud, sümbolid; 6) laevad, Deutschen Biographie on tema elu kirjeldatud. Lipperti eluloo kohta meresõit; 7) loomad; 8) Abraxas, Orient, uusaeg. vt ka Kerschner 2006.
112 8 113 Gemmivalandite kogu Jaanika Anderson
2007: 230). Ta kogus Euroopa muuseumides ja erakogudes tal- letatud gemmide valandeid, mida valmistas enda välja töötatud valgest, niiskus- ja purunemiskindlast nn Lipperti massist. Tartu ülikooli kunstimuuseumis kogus oleva Daktyliothek’i andis pärast Lipperti surma välja Gottlob Benjamin Rabenstein 1805. aastal.17 Gemmivalandid on valmistatud siiski traditsiooni- lisest valgest nn Lipperti massist ning pisut läikiva pinnaga valan- dite ümber on kleebitud papist kullatud äärega ümbris. Valandid on kleebitud sahtlite põhjale, mis on jaotatud kolme suurde raa- matukujulisse nahkköites puust kasti. Tulmeraamatu järgi ostis direktor J. K. S. Morgenstern selle kogu muuseumile 1832. aastal. 3150 valandist koosnev kollektsioon on paigutatud kolme kasti tuhande kaupa, jaotatuna kahte suurde alarühma: Mythologisches Tausend (jumalad, kangelased, ebamaised olevused, rituaalid); Historisches Tausend (Kreeka valitsejad, kangelased, filosoofid, poeedid, Rooma keisrid ja nende pereliikmed, poeedid, filosoofid, sõjad, mängud); Supplement sisaldab hiljem kogusse lisandunud valandeid. Philipp von Stoschi gemmikogu Tartu ülikooli kunstimuuseumis Kui Ph. von Stosch palus oma gemmikogu kataloogi koostada J. J. Winckelmannil, siis Ph. D. Lippert avaldas oma daktülioteegi kohta kataloogi ise: 1767. aastal ilmusid Leipzigis Mythologisches Tausend’i kui ka Historisches Tausend’i kohta käivad kataloogid PHILIPP VON STOSCHI VALANDIKOGU ning üheksa aastat hiljem avaldas ta kolmanda osa ehk Supple- mentum’i kataloogi. Valandid on neis süstematiseeritud teemade ja motiivide kaupa nagu koguski. Diplomaadist parun Philipp von Stosch (1691–1757) on saanud G. B. Rabensteini 1805. aastal publitseeritud Daktyliothek, mis tuntuks eelkõige kunstikogujana. Tema 28 000 originaalgemmist, asub teadaolevalt üksnes Tartu ja Erlangen-Nürnbergi ülikoolis, klaaspastast gemmidest ja gemmivalanditest koosnev kogu oli on Ph. D. Lipperti gemmivalandite üks viimaseid väljaandeid. 18. sajandi üks suuremaid (Kunst und Aufklärung... 2005: 178– Sellele eelneb mitu varasemat väljaannet: Göttingeni ülikooli ar- 179). Vastavalt parun Stoschi soovile on J. J. Winckelmann koos- heoloogia instituudi kogus oli juba 18. sajandi teisel poolel vor- tanud u 3400 antiikse originaalgemmi kohta prantsuskeelse kata- mistuselt sarnane, kuid neljast raamatukujulisest kastist koosnev loogi Description des Pierres Grav´ees du Feu Baron de Stosch, väljaanne; Augsburgi ülikooli raamatukogus on kaks köidet Lip- mis anti välja 1760. aastal Firenzes (vt ka Zazoff, Zazoff 1983: perti väljaandest (Graepler 2006). 71–76). Tartu ülikooli kunstimuuseumis oleva valandikogu parun Stoschi gemmidest on välja andnud K. G. Reinhard 1826/1827. aas- 17Kasti seljal on kiri Lipperts Daktyliothek neu herausgegeben von tal. See koosneb viiest mahagonkastist, millest igas on viis saht- G. B. Rabenstein in Dresden. Teine teadaolev Rabensteini väljaanne lit. Sahtlite põhjad on kaetud sinise paberiga ning sahtlitesse on asub Saksamaal Erlangenis. Vt Kerschner, Kockel 2006. kleebitud valgest kipsist kollase paberraami ja kullatud äärega va-
114 115 Gemmivalandite kogu Jaanika Anderson landid. Kokku on kastides 3467 valandit.18 Teadmata ajal on * eemaldatud 16 spintriat (Kukk et al. 2006: 106). Tulmeraamatu sissekande järgi oli kogule juurde lisatud ka Bolzenthali trükitud Tartu ülikooli kunstimuuseumi paarkümmend gemmivalandite kataloog. kogu, milles on kokku rohkem kui 17 000 valandit, on hangitud J. J. Winckelmanni kataloog nagu ka Ph. von Stoschi kogu 19. sajandi kahel esimesel kolmandikul. Nii sisult kui välimuselt on süstematiseeritud teemade järgi.19 Kogu materjal on jaga- mitmekülgse kogu eest on hea seisnud muuseumi esimene direk- tud kaheksasse klassi, kusjuures iga klassi piires on tehtud oma- tor, 1802. aastal Tartu ülikooli klassikalise filoloogia, esteetika, korda alajaotused. Näiteks esimese klassi moodustavad 139 Egip- kirjandus- ning kunstiajaloo professoriks valitud J. K. S. Mor- tuse ja Vana-Pärsia gemmi, teise klassi 1879 Kreeka, Etruuria genstern. Lisaks muuseumi valandikogu komplekteerimisele oli ja Rooma mütoloogia ja religiooniga seotud gemmi, kolmanda Morgensternil ka isiklik gemmivalandite kollektsioon, mille ta 364 mütoloogilise aja ja Trooja sõjaga seotud gemmi, neljanda pärandas samuti muuseumile. 351 vanaaja ajalooga seotud gemmi. Huvitavam ja väärtuslikum Morgenstern ostis muuseumile kogusid, mis pidid olema ka- materjal nii ajaloo kui kunsti aspektist on koondatud esimesesse sutatavad õppe-eesmärgil ja illustreerima õppetööd, nt entsüklo- nelja klassi, mis moodustab suurema osa kogust (2733 gemmi). peedilises stiilis koostatud väljaandeid nagu Ph. D. Lipperti Dakty- Et gemmide korrastamisel lähtuti temaatikast ja gemmi vanus või liothek, Ph. von Stoschi kogu ning lakoonilises vormistuses T. Ca- stiil polnud määrav, on ühes sahtlis nii antiikseid kui ka mo- dese kogu Impronte Gemmarie. dernseid gemme (vt Laiverik 2004). Winckelmanni kataloog Kui muuseumile hangitud valandikogud sisaldasid peamiselt Description... ei ole üksnes gemmikataloog, vaid selle neli esi- antiikgemmide koopiaid, siis oma isiklikust kunstikogust pärandas mest temaatilist klassi moodustavad justkui kunstientsüklopeedia, Morgenstern muuseumile 18.–19. sajandil elanud kivilõikajate mis kajastab gemmivalandite kaudu Kreeka ja Rooma mütoloogiat tööde valandeid. Neist võiks nimetada seinapildina vormistatud ja ning ajalugu (Zazoff, Zazoff 1983: 79). ruumikujunduselemendina kasutatavaid Nathaniel Marchant’i ja Müncheni Riiklikust Mündikogust ja Göttingeni arheoloo- Luigi Pichleri gemmide väljaandeid. Morgensterni pärand on ka gia instituudist võib leida ka teistsuguseid Ph. von Stoschi kogu uuemat kunsti käsitlevad nn galeriiväljaanded nagu Opera copiata väljaandeid (Kockel 2006). K. G. Reinhardt on Ph. D. Stoschi da marmi di Thorvaldsen. valandikogu publitseerinud lihtsamas vormistuses, raamatukuju- Tänu Morgensterni suurele isiklikule kunstihuvile ja sihi- listes kastides, kus valandid on punasest väävelmassist. Lisaks pärasele tööle on Tartu ülikooli kunstimuuseumi gemmivalandite on väike valik Ph. von Stoschi kogust avaldatud kullatud raami ja kollektsioonist kujunenud arvestatav kogu Euroopa kontekstis. klaaskaanega karpides, mida saab kasutada seinapildi ja ruumiku- Siinne kogu on hästi säilinud ja võrreldav ühe suurima samalaadse junduselemendina. koguga, mis asub Göttingeni ülikooli arheoloogia instituudis.
18Kogu on koostatud 3444 originaalgemmist, kuid kahepoolsetest gemmidest on tehtud kaks valandit ja need on inventeeritud eraldi Kirjandus ühikutena. 19Winckelmanni jaoks ei olnud kunstiajalugu üksnes kronoloogi- A l l i k a s - H a l l i k a s , Anu 2001. Glüptika antiikajal: Heraklese te- line narratiiv, vaid katse pakkuda süsteemi (vt ka Potts 2000: 33–46). maatikaga gemmid Tommaso Cadese gemmivalandite kogus. Tartu: Seevastu saksa arheoloogi ja ühe tuntuima 19. sajandi gemmide uurija Klassikalise filoloogia õppetool, 2001. (Bakalaureusetöö käsikiri) A. Furtwängleri poolteist sajandit hiljem koostatud kataloog-ülevaade C a d e s , Tomaso 1829. Impronte di Monumenti Gemmarj: Centurie gemmide ajaloost (1900) on ülesehitatud lähtudes ajastutest ja stiilidest. I–IV. Instituto di Corrispondenza Archeologica
116 117 Gemmivalandite kogu Jaanika Anderson
C a d e s , Tomaso 1835. Impronte di Monumenti Gemmarj: Centuria Kukk, Inge, Laidi Laiverik, Ingrid Sahk, Jaanika Tiisvend, V–VI. Instituto Archeologico Külli V a l k (koost.) 2006. 200 aastat Tartu Ülikooli Kunstimuuseu- F l e c k e r , Manuel 2006. Instituto di Corrispondenza Archeologica. mi: Valikkataloog. 200 Years of the Art Museum of the University of Impronte Gemmarie dell’Instituto. — Daktyliotheken: Götter und Tartu: Selected Catalogue. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus Caesaren aus der Schublade. Antike Gemmen in Abdrucksammlun- K u n s t u n d A u f k l ä r u n g im 18. Jahrhundert: Kunstausbildung gen des 18. und 19. Jahrhunderts. Hrsg. Valentin Kockel, Daniel der Akademien, Kunstvermittlung der Fürsten, Kunstsammlung der Graepler. München: Biering & Brinkmann, S. 177–178 Universtät: Gesamtkatalog der Ausstellungen in Halle, Stendal, Furtwängler, Adolf 1900. Die antiken Gemmen: Geschichte der Wörlitz. 2005. Hrsg. im Auftrag der Winckelmann-Gesellschaft von Steinschneidekunst im klassischen Altertum. Bd. I–III. Leipzig— Max Kunze. Ruhpolding: Franz Philipp Rutzen Berlin: Giesecke & Devrient L a i v e r i k , Laidi 2004. Ülevaade Ph. v. Stoschi (1691–1757) gemmi- G r a e p l e r , D. 2006. Philipp Daniel Lippert. Dactyliothecae Univer- kogust. (Käsikiri Tartu ülikooli kunstimuuseumis) salis Chilias sive Scrinium Milliarium Primum/Secundum/Tertium P l a t t , Verity 2006. Making an impression: Replication and the ontol- und Und Supplemet zu Philipp Daniel Lipperts Dactyliothec. — Dak- ogy of the Graeco-Roman seal stone. — Art History: Journal of the tyliotheken: Götter und Caesaren aus der Schublade. Antike Gem- Association of Art Historians, Vol. 29, No. 2 (April), pp. 233–257 men in Abdrucksammlungen des 18. und 19. Jahrhunderts. Hrsg. Va- P o t t s , Alex 2000. Flesh and the Ideal: Winckelmann and the Origins lentin Kockel, Daniel Graepler. München: Biering & Brinkmann, of Art History. New Haven—London: Yale University Press S. 154–156 R i c h t e r , Gisela M. A. 1960. A Handbook of Greek Art. London: The H e n i g , Martin 2006. Gems, jewellery and glass. — The Edinburgh Phaidon Press Companion to Ancient Greece and Rome. Eds. Edward Bispham, S l o a n , Kim, Andrew B u r n e t t (eds.) 2003. Enlightenment: Discov- Thomas Harrison, Brian A. Sparkes. Edinburgh: Edinburg University ering the World in the Eighteenth Centuy. London: British Museum Press, pp. 217–225 Press K e r s c h n e r , Christina 2006. Philipp Daniel Lippert (1702–1785) S t e f a n i e , Hubert 2007. Daktyliothek. — Die Sammlungen der Uni- und seine Daktyliothek zum “Nutzen der Schönen Künste und der versität Erlangen-Nürnberg. Hrsg. Udo Andraschke, Maria Ruisin- Künstler”. — Daktyliotheken: Götter und Caesaren aus der Schub- ger. Nürnberg: W. Tümmels Buchdruckerei und Verlag GmbH & Co., lade. Antike Gemmen in Abdrucksammlungen des 18. und 19. Jahr- KG, S. 230 hunderts Hrsg. Valentin Kockel, Daniel Graepler. München: Bier- Z a z o f f , Peter 1983. Die Antiken Gemmen. (Handbuch der Archäolo- ing & Brinkmann, S. 60–68 gie.) München: C. H. Beck’sche Verlagsbuchhandlung K e r s c h n e r , Christina, Valentin K o c k e l 2006. Die Editionsge- Z a z o f f , Peter, Hilde Z a z o f f 1983. Gemmensammler und Gemmen- schichte der Lippertschen Daktyliotheken. — Daktyliotheken: Götter forscher: von einer noblen Passion zur Wissenschaft. München: und Caesaren aus der Schublade. Antike Gemmen in Abdrucksamm- C. H. Beck’sche Verlagsbuchhandlung lungen des 18. und 19. Jahrhunderts Hrsg. Valentin Kockel, Daniel T i i s v e n d [Anderson], Jaanika 2006. Tommaso Cadese gemmivalan- Graepler. München: Biering & Brinkmann, S. 69–75 dite kogu Tartu Ülikooli Kunstimuuseumis. — Muuseum, nr 2 (20), K n ü p p e l , Helge 2006. Daktyliotheken — Konzepte einer histori- lk 30–31 schen Publikationsform. — Daktyliotheken: Götter und Caesaren aus der Schublade. Antike Gemmen in Abdrucksammlungen des 18. und 19. Jahrhunderts. Hsg. Valentin Kockel, Daniel Graepler. München: Biering & Brinkmann, S. 17–38 JAANIKA ANDERSON (sünd. 1978) on lõpetanud Tartu ülikooli filo- K o c k e l , Valentin 2006. Karl Gottlieb Reinhardt. Pierres grav´ees du soofiateaduskonna klassikalise filoloogia erialal 2001 ning saanud la- feu Baron de Stosch. — Daktyliotheken: Götter und Caesaren aus dina keele õpetaja diplomi 2002, magister klassikalise filoloogia alal der Schublade. Antike Gemmen in Abdrucksammlungen des 18. und 2005, doktorant a-st 2006. Töötanud Põlva Talurahvamuuseumi muu- 19. Jahrhunderts. Hrsg. Valentin Kockel, Daniel Graepler. München: seumipedagoogina 2001–2004, Tartu ülikooli kunstimuuseumi kogu- Biering & Brinkmann, S. 174–177 hoidja a-st 2004.
118 119 NÄHTAMATU JA NÄHTAVA VAHEKORD KULTUURIS
Jüri Arrak
Inimene erineb loomast abstraktse mõtlemise võime poolest, aga just sellepärast on ta ka teistele inimestele peidetud või “nähtamatu”, sest inimeses pidevalt vahelduvad mõttekatked, arvamused, fantaasiad oleksid väljarääkimise korral üllata• vad ja isegi hirmutavad enesele ning teistelegi. Niisiis, me peame sellega arvestama ning kasvatuse, hariduse ja reli• giooniga seda inimese nähtamatut siseelu püüdma kuidagi harmoniseerida, taltsutada meis peituvat kadedust, ahnust, viha, uhkust, lõbuhimu ja õgardlikkust. Seda ei saa teha eraldi ainult kasvatusega, ega mitte ainult haridusega, või ainult religiooniga, vaid ühiskond peab neid vahendeid kõiki oskuslikult koos kasutama. Selles tervema ühiskonna poole liikumises on suur osa Tartu Ülikoolil, sest siin koolitatakse riigi ja kultuuri juhte, kes peavad ühiskonnale kätte näitama edasiliikumise õige suuna ning tegema õiged valikud sellel teel. Universitas’e üks ladinakeelne tähendus on ka “tervik” ja seda võibki mõista kui terviklikku mõtlemist. Ülikool on ilus liitsõna: ÜLI KOOL nagu laotaks oma tiivad üle poegade! Juba esimeste Euroopa ülikoolide asutamisel oli neis neli teaduskonda: usu•, arsti•, filosoofia• ja õigusteaduskond. Ka praeguse Tartu Ülikooli struktuuris on need neli teaduskonda olemas, töötajate arv vastavalt: arstiteaduskonnas — 501; fi• losoofiateaduskonnas — 357; õigusteaduskonnas — 89; usu• teaduskonnas — 20.
PEETER ULAS (1984) Essee aluseks on ettekanne Tartu Ülikooli arengukonverentsil 7. novembril 2008. a ülikooli aulas.
121 Nähtamatu ja nähtava vahekord kultuuris Jüri Arrak
Sümboolselt võiks neid nelja teaduskonda võrrelda nelja• oma igapäevaseid tegemisi. Kui see telgivai, see vaimne jalgse taburetiga ja hea, et pärast iseseisvuse taastamist lisati tugi eemaldada või ta murdub, siis langeb telgiriie inimeste uuesti ka neljanda jalana usuteaduskond. Ainult et praegu• peale, nad ei näe kaugemale oma naabrist, moodustuvad sel kujul pole see taburet eriti stabiilne ning sellele ronides pisirühmad•sektid ja vaimne siht ähmastub ning kaob tasa• on raske ülemiste riiulite raamatutele ligi pääseda, tasakaal pisi, tekivad pisidiktaatorid, eetika deformeerub liidri suva võib kaduda. Võib•olla oleks tarvis usuteaduskonda suuren• järgi, kultuur killustub ja muutub sogaseks vees, kus kõik dada, sest arstiteaduskond, mis meie keha eest hoolitseb, on on lubatud. Üks telgivaia ülesanne on veel rahvustunde üle• 25 korda suurem kui usuteaduskond, mis juhib meie vaimu! valhoidmine, isamaa•armastuse ja ühtse kaitsetahte kasvata• Tartu Ülikoolis õppimise perioodi võib võrrelda tihedas, mine. mitmekesises metsas käimisega, kus on õppida palju huvita• Kuidas me siis oma elu alustame? Teatavasti on varane vat, uut ja erinevat, ning pärast lõpetamist jõutakse oma elu• lapsepõlv see aeg, kus inimene on nagu savi ja kõrvalised kutse sümboolsele rohumaale, täis indu ja päikesepaistet. Aga näpujäljed, muljumised ja löögid fikseeruvad kogu eluks. See ülikool peaks andma sellise hariduse, mis looks sisemise vaja• on nii, nagu oleksime lapsepõlves maha pillanud suure ilusa duse liikumiseks üle rohumaa paistva sinava mäe poole. See vaasi, saanud riielda ja peaksime selle vaasi meile antud oleks vaimsuse ja eetika mägi, kus selginevad nii mõnedki ini• elu jooksul õigesti kokku liimima. Ülikoolis õppimise aeg on meseks olemise probleemid, sest usus on tunne ja abstraktne meile väga tähtis, et killukesi õigesse kohta liimida, et vaas mõtlemine kaksikvennad! elu lõpuks mingiks ebamääraseks monstrumiks ei kujuneks. Me võiksime öelda ka nii: alguses oli tunne ja tunne sai On tähtis, et omandaksime õppimise käigus õiged teadmised, mõtteks ja mõte sai sõnaks, ning sõna sai teadmiste lihaks väärtushinnangud ja eesmärgid. See on nagu vundamendi maailma üle! rajamine. Kui vaadata majale valatud alusmüüri, siis keegi Aga kuidas ja millise jõuga ületada takistused inimeseks• peale ehitaja ei oska öelda, kui kõrge maja tuleb. Kui rajada olemise teelt ja milliseks inimeseks oleks vaja saada, sest ju inimese elule alust, siis keegi ei tea, kui vanaks ta elab. Aga me oleme oma mõtetes teistsugused, kui välja paistab? Seda rajama peab nii, et see püsiks ka vapustuste ajal, et maja nähtamatut siseilma peabki haridus puudutama, juhtima hea• peaks vastu maavärinatele ja orkaanidele, et inimene peaks duse teele. vastu ülekohtu, kannatuste ja kodumaa kaotuse korral. Ülikooli nimetatakse ka kultuuritempliks ja seda mitte Peale roomlastevastast ülestõusu II sajandil pillutati juudi ilmaasjata, sest nagu igas templis läbi ajaloo, on ka siin rahvas laiali, paljud tapeti, enamik küüditati äärealadele omad riitused, kus oma erilisel kombel segunevad teadmised Kesk•Euroopasse, likvideeriti sünagoogid ja koolid, paljud vaimsusega ja templist väljujatel on juba kindlam seisukoht õpetlased hukati. Juudamaa nimetati Palestiinaks ja allu• inimeseksolemise põhiväärtustest. Üks nendest on, et enese• tati Süüria provintsile. Kõiki, kes juudi usku läksid või kaasa teostamise protsessis ei tohi alandada teist inimest, või liht• aitasid, karistati surmaga. Kuid juudid kui rahvas ei kadunud samalt öeldes — armasta teist inimest nagu iseennast! 1800 aasta jooksul ja jälle on neil oma riik. Niisiis on valida, milliseks muuta hariduse lõppeesmärk, See on hea näide ajaloost, kuidas tugev usuline vunda• kas ainult teadmised oma elukutsest või needsamad tead• ment päästab rahva ka kodumaa kaotuse korral, ning mida mised koos meie kultuurile omase vaimse toega? See vaimne tähendab ühtne vaimsus ja miks peab seda hoidma, arendama tugi oleks nagu suur telgivai, mis hoiab üleval hiiglaslikku ja õppima. telgiriiet, nii et selle all saavad inimesed rahus toimetada Küsigem endilt, kas eestlased säiliksid rahvusena, kui meilt 400 aastaks võtta kodumaa ja paisata meid mööda maa•
122 123 Nähtamatu ja nähtava vahekord kultuuris Jüri Arrak ilma laiali, või lahustuksime nagu suhkur kohvis? Kas meie kuvateks kildudeks. Kuna kunst tekkis koos usutundega, usk päästaks meid? siis selle tunde kadumisega libiseb kunsti alt ka toetuspind, Ilma usuta on inimese seisund poolik, teda piirab mate• ning selline kunst, piirideta kunst, kaob nagu vesi kivipra• riaalne tara, mille sees ta tegutseb, õigustades oma seisundit gudesse ja märg laik aurustub. Kujutav kunst deformeerub kõikvõimalike inimlike seadustega ja lepingutega, aga mida ja alles jääb veel see osa kunstist, millel on kaunistav ja inimene kokku lepib, seda ta saab kergelt muuta, kui puudub momendimoele vastavalt keskkonda kujundav ja organisee• südametunnistus. Seda viimast ei saa aga arendada mitte riv eesmärk, mille abil raha ja karjäärijahist väsinud inimene materiaalsete tarade abil, vaid ainult vaimse kasvatusega. saaks lõõgastuda, aga see on juba dekoratiivkunst. Ilmselt inimese mõtlemisvõime piirdubki universumiga ja Sümboolselt võib ka nii öelda, et kultuuris oli kunagi ka• igavikust ei tea me suurt enamat kui seda sõna — IGAVIK. tedraal mäel ja laat asus all orus. Praegu on mäe peal Ilusa sümbolina võime universumit ette kujutada hiigelraa• kultuuri imiteeriv laat ning katedraali tükid veeretati alla matuna, mida inimkond oma helgemate peade abil loeb. Võib• orgu ja mõned kultuurihuvilised käivad neid seal vaatamas ja olla ollakse jõudnud esimese peatüki keskele. Iga lehekülje mõõdistamas! läbilugemisel saame universumi kohta midagi uut teada ja loo• Ma siiski nii pessimistlik ei ole, see on rohkem hoiatav jutt. mulikult premeerib inimkond lehekülje esmalugejat näiteks Inimkonna ajaloos võib esineda pikaajalisi mõõnaperioode, Nobeli preemiaga! Aga raamat on paks, tema vanuseks on sadade aastate pikkusi, aga lohutan ennast teadmisega, et ligi 15 miljardit aastat, nii et loomingulist lugemist jätkub koos abstraktse mõtlemisega tekkis inimesel ka usutunne kauaks! ning samuti vajadus kujutava kunsti järele. Usutunne võib Mida sealt siis kunsti kohta välja lugeda võib? Eks seda, avalduda erinevate religioonide ja õpetuste kaudu, kuid mitte et kui inimene hakkas teispoolsusega suhtlemiseks valmis• kaduda, sest see tunne kuulub inimeseks olemise juurde. Ini• tama kujukesi, kraapis ja maalis koopaseintele ja kaljudele mene võib küll kaenla alla toeks võtta tehnoloogilised ime• märke ja figuure, siis see ongi kujutava kunsti algus. Enne kargud, aga need on ainult materiaalsed abivahendid ja ei seda oli suhe vaimude maailmaga mõjuvate loodusnähtuste ja enamat. loodusvormide kaudu nagu välk, vulkaanid, mäed, kosed jne. On harjutud kordama Jakob Hurda head ütlemist, et saa• Alates koopaajast on inimkonna kunst tuhandeid aastaid tee• gem suureks vaimult, mis siis, et oleme väikesed arvult! Siit ninud vaimseid eesmärke. Euroopas on selleks viimasel kahel aga küsimus: mida siis kaasajal vaimuks arvatakse? Jakob aastatuhandel olnud kristlik kultuur ja kunst. Kuid viimase Hurdale kui teoloogile oli see kahtlemata kristlik vaimsus. kahesaja aasta kunsti muutumised näitavad Euroopa kul• Tihti kasutatakse meil lauseid ja sõnu vales kontekstis, tuuri ilmalikustumist ja praegune kujutav kunst on hakanud näiteks: kõigis neljas evangeeliumis on ristija Johannese visklema teiste loominguliste elukutsete vahel, nagu foto, tea• kuulutus: “Mina olen hüüdja hääl kõrbes, tehke sirgeks Is• ter, video, tsirkus, muusika, tants, ja isegi poliitika, sotsiaal• sanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud!” See on ju teadused, etnograafia, antropoloogia jne on kaasa haaratud! rõõmukuulutus! Tihti kasutatakse avalikes esinemistes seda On isegi kuulutatud, et töö teostamise protsess on tähtsam lauset märgina asjatust karjumisest kurtidele kõrvadele, kui lõpptulemusest! tagajärjetu tegevuse sümbolit! Siiski peaks kunstis olema mingi vaimne piir, millest üle Vaimsuse mõiste on meie ajal moondunud, aga kunstnik astudes satume kaosesse, ja ilmselt saab see piir olla kunst• areneb, see tähendab tema loomingu mõju suureneb, hinge niku sees, tema vaimne siseelu lihtsalt ei luba teostada kunsti pähe jõledusi, sest muidu pudeneb kultuur koos kunstiga vil•
124 125 Nähtamatu ja nähtava vahekord kultuuris vaimsustumise ja mitte ainult vormimuutuste kaudu, olgugi vaimsustumine ja vormimuutused omavahel seotud. LUULET Tartu Ülikooli arengukavas punktis 3 “Strateegilised ees• märgid” 1. lõigus on kirjas, et Tartu Ülikool tagab kõigis oma tegevusvaldkondades Eesti tipptaseme. See on suurepärane siht ja usuteaduskonna sellele tase• Jaan Malin mele jõudmiseks oleks vaja taastada Tartu Ülikooli kirik, kus kõik üliõpilased saaksid mõtiskleda elu ja maailma üle, ning KULUND RASKUS kes soovib, ka osa võtta hommikupalvusest. Lõpetuseks tänan ma veel kord Tartu Ülikooli teadus• Raske, hirmus raske prorektorit Kristjan Hallerit, kes mulle helistas ja pakkus on taluda armastust, võimalust nii auväärses paigas esinemiseks! mille tingimatus vaatab sulle otsa, Suur tänu ülikooliperele ja rahu südamesse! ei lausu ainsatki sõna ega küsi sult midagi — ning selle sõnatusega nõuabki enda andumuse hindamist. JÜRI ARRAK (sünd. 1936) on maalikunstnik ja graafik, Tartu Ülikooli Kas enesekesksuse ja armastuse vabade kunstide professor 1996–1997. vaheline piir jääb ka edaspidi pudelikaeltel keerlema, puhudes ikka korduvat, ammugi etteaimatavat viit? Raske, hirmus raske on taluda armastust.
SIDUV ARGILAHK
Ütled ehk, et vale sõnaga sind lõin. Enne surma siiski paluda ehk võin,
126 127 Luulet Jaan Malin
et mu ära kuulad, KOHTUMISE EEL mõtled öeldule. Ma olen õnnelik, sest — kuigi lahkusime —, See, kes mõista’i suuda, jäi kübeke Sust küütlema mu hinge astub laevale ning — pealegi — Sa poleks justkui vastu, ning on teispool lahte et kohtuda taas keset kevadpinge pea, kus põdrahõim. suurt surinat sääl supilinnakastis. Tema ajus kahte Või avanen siin milgi valel viisil? lehte löönd on võim — Kas lisad lõõma, tuled kella kaheks kõik on hea või paha mu süütust päästma meelelisest kriisist? (vahepealne jääb tundmisvõime taha). ÜLEMUS EI PRUUGI Nagu terav jää. OLLA KÕRGEMAL
OODATES Piret-naaskel, anna asu, et ma kord Su juures asu Sa tead, kuis riimivise leiaksin — Su selges pilgus võib tunduda — nii ise puhtamas kui sügistilgus end õnnitle kuis ihkad — ihkan olla võrguloomus ma ealeski ei tihka muigvel hingele. Nii oo mus Su vaimu susida miski paisub, vabaneb, või mõtteis pusida. kleepub meie vahele. Jah, peatne vaikne Jõul Nõnda tunnetet kultuuri, Sind rõõmustagu jõul, võõras, ära parem uuri: mis kaunistada vaimu tulemus sest on groteskne küll suudab; toota laimu (kuigi narratiivi-keskne). kuid mitte: selleks tema on liialt aus ning kena. KUI LÄINUKS Sind soojendagu valgus, mis on nii lõpp kui algus. Olesklevaid põtru põhjas kohata Sirje võib, kuid teistel õndsalt ohata üle jääb, sest luulelt kooritud on koor ja kultuurisillalt üle sõitnud voor pagulaspoeedi tuhaurniga.
128 9 129 Luulet Jaan Malin
Millal mängin ükskord kurni ma ÜLESKUTSE Sinuga? Jah, kus me kohtume Tule minuga põrgusse, Tiiu. ning tunneme, et pole lohtu me Seal me näitame, mida me võime — jaoks tarvis — teame niigi raamatut et kuskil ei kummita piirid, ja kirja-loovat hinge saamatut. kui oleme Hadeses, Tiiu, HOOLIMINE ENNE KÕIKE kus me naerame vihmade üle ja karjume: “Saatana vuntsid Tean vaimusaunas ootvat abi-leili, (Salvadoril ja Ilmaril samad) mis veendunud, et käsi kirjutab meid hurmavad, mind ja mu sõpru.” veel meie päevil puhtalt omatahtsi — kuid Sinu soov, neid, kellel nimeks Leili? LOO NEID See soov võiks olla valjuks seaduseks, Kirikutreppidest sinuga alla kui keegi oleks seda seadust väärt. läheksin, kevadelill. Su muigvel suu ja võbeleva pilgu Mulla seest punguvad lubavad õied, peaks veetlust hoidja muutma peatuseks! mida puuoksadki EI SAANUD vaatavad süütult või kuidagi muul pilgul, mis adub värskeimat soojust. Sel hämarasse uttu mähkund õhtul Küllap sa läbed veel oodata veidi — kui vastu tulid, tundsin põlvenõtku, tulen su juurde (kui hetkel ei loo just). sest vaatasid nii kaunilt, ärelevalt, et mõtelda vaid suutsin “Peatu, hetk!”
ARGIAND
Vaimustunu õhinaga tõttad laulule ja tööle. Oled üllameelselt vaga, kuigi tead, et üksnes ööl me tabaksime usu süütust, mis meid kirikuportaale pidi ilma juhib. Rüü must kisub Sinu pilk, mu aare.
130 131 RAAMAT SAAREMAA TALURAHVAKOOLIDES JA KAARMA KIHELKONNAS 1840. AASTATEL
Vello Paatsi
Saaremaa 19. sajandi esimese poole raamatuloost on meie tead- mised üsna napid, pisut parem on olukord aastasaja teise poo- lega (vt Aarma 1999; Lott, Rauk 2002). Raamatute arvust ja levikust saarlaste hulgas teame üksnes seda, et Saaremaal töötanud pastorid-estofiilid on kirjutanud-tõlkinud-avaldanud mit- meid raamatuid, nagu Püha pastor Peter Heinrich von Frey esimese eestikeelse aritmeetikakaõpiku Arropiddamisse ehk Arwamisse- Kunst (1806), Johann Wilhem Ludwig von Luce kaheosalise Sa- rema Jutto ramatu (1807–1812, 2. tr 1843), Terwisse Katekismusse Ramatu (1816) ja mõne teisegi teose, Mustjala pastor ja piibliseltsi tegelane Carl Johannes Masing Piibli Luggud I (1842), Jaani pas- tori Friedrich Christian Hoffmanni ja hernhuutlasest kirjamehe Johann Christoph Schreiberi sulest pärineb mitu tõlkeraamatut. Kõigi nende meeste kirjutatud raamatute levikust pole andmeid veel leitud, ent meelevaldne oleks arvata, et need Saaremaal üldse ei levinud, pigem ikka vastupidi. Üksikpudemeid on esile toodud ainult Saaremaa talurahvakoolides kasutatud raamatute kohta ja sedagi kaunis üldsõnaliselt (Buxhöwden 1840; Sass 1865: 41, 52; Soom 1930: 187, 190).
PEETER ULAS (fragment, 1973) Artikkel on valminud sihtrahastatava teema “Kultuuriloo alli- kad ja kirjanduse kontekstuaalsus” ning grandi 6084 raames.
133 Raamat Saaremaal 1840. aastatel Vello Paatsi
RAAMAT SAAREMAA TALURAHVAKOOLIDES Kõikjal levinud Piibli, Uue Testamendi ja lauluraamatu kõrval ka- 1840. AASTAIL sutati kihelkonnakoolides muudki trükisõna. Saaremaa kihelkonnakoolides on rehkenduse õpetamist alus- tatud juba enne 1830. aastat. 1840. aastail õpiti seda mitme reh- Raamatul ja rahvakoolil on eestlase kujunemisel olnud oluline kendusraamatu järgi. Otto Wilhelm Masingu Arwamise-Ramatut osa 17. sajandi lõpust alates. Koolides kasutatud õppekirjandus ja (1823) nimetatakse Püha (alates 1839), Anseküla (1839), Must- selle levik võimaldab meil üht-teist öelda ka tollase inimese maa- jala (1843) ja Muhu (1844) kihelkonnakoolis. P. H. von Frey Ar- ilmapildi, vaimuilma ning oskuste (lugemine, kirjutamine, reh- ropiddamisse ehk Arwamisse-Kunsti järgi õpiti rehkendamist An- kendamine) kohta. Saaremaa talurahvakoolide õppekirjandusele seküla (1843), Mustjala (1844) ja Muhu (1845) kihelkonnakoolis. on võimalik täpsemalt pilku heita alates 1839. aastast. Saare Jämaja (1843) ja Muhu kihelkonnakoolis (1847) nimetatakse sak- külakoolides kasutati tollal ühiskonnas enam levinud või olulisi sakeelset Rigisches Rechenbuch’i2 ja Kaarma kihelkonnakoolis trükiseid, nagu Piibel, lauluraamat ja katekismus. Kuues kihel- Heinrich Krümmeri õpikut (1843).3 konnas (Anseküla, Kärla, Mustjala, Pöide, Püha, Valjala) nimeta- takse ka aabitsat, Uut Testamenti kasutatakse koolitöös Ansekülas Lugemisraamatutena oli kasutusel nii saksa- kui ka eesti- keelne kirjasõna. Kärla kihelkonnakoolis nimetatakse (1839) ja Mustjalas. Anseküla kihelkonnas kasutatakse katekismustest 4 Katekismusse Öppetusse Selletust, mis oli ilmunud ja ilmus veel Tartu ülikooli rektori Johann Philipp von Ewersi õpikut, Anseküla edaspidi paljudes trükkides, lauluraamatuna käsiraamatut Eesti- kihelkonnakoolis kasutati Johann Wilhelm Ludwig von Luce Ma Rahwa Koddo- ja Kirko-Ramat.1 Aruannetes ei peegeldu Sarema Jutto ramatut, O. W. Masingu Pühhapäwa Wahhe- muidugi kõik talurahvakoolides tarvitusel olnud raamatud, vaid luggemissi (1818), endise Karja kirikuõpetaja Friedrich Wilhelm üksnes olulisemad. Nii märgib Mustjala pastor (1843), et ka- von Willmanni raamatut Juttud ja Möistatussed (1838) ning Peter sutatakse igasuguseid (allerlei) eestikeelseid trükiseid, mida va- August Friedrich von Mannteuffeli Aiawite pero walgussel (1838, nemad on lastele muretsenud. Ligilähedaselt sarnaseid mõtteid on 1839). väljendanud mõned teisedki kirikuõpetajad. Külakoolidele endile 1840. aastatel õpetati enamikus Saaremaa kihelkonnakooli- kuulunud raamatutest selget pilti pole, ent nende täielikku puudu- des kirjutamist. Abivahendina oli kasutusel Johann Heinrich Ro- mist ei ole ka põhjust arvata. Nii märgib Mustjala pastor (1839), senplänteri Kirjutusse-lehhed (1820). Otseselt mainitakse neid et viimaks on kõik koolid varustatud Piibliga. Aegamööda täienes Anseküla (1839) ja Kärla (1843) kihelkonnakoolis. Usutavasti raamatuvara ka külakoolides. 1841. aastal muretseti Kärla küla- tehti seda ka Püha (1839) ja Mustjala (1843) kihelkonnakoolis, koolidele Johann Leberecht Ehregott Punscheli koraaliviisiraa- kus mainitakse lihtsalt kirjanäidiseid. mat (Ajalooarhiiv (= EAA), f 1200, n 1, s 415, l 4). 1844. aastal Mustjala pastori C. J. Masingu Piibli Luggude (1842) il- nimetab Mustaja pastor ja Piibli Luggude autor C. J. Masing, et mumisel võeti see raamat 1840. aastatel kasutusele Anseküla, sealseis külakoolides kasutatakse juba seda raamatut. Kihelkonnakoolide õppekirjandus oli eeldatavalt mitmekesi- 2Selle nime all trükiti alates 17. sajandist erinevate autorite koostatud sem. Kihelkonnakoolid alustasid tööd peaaegu kõigis Saaremaa rehkendusõpperaamatuid. Arvatavasti on siin tegemist Johann Heinrich kihelkondades (v.a Jaani) juba 1820. aastail. Nii näiteks asutati Flori õpikuga Das Rigische Rechenbuch, darinn die Rechenkunst. . . Anseküla kihelkonnakool 1822 (EAA, f 1200, n 1, s 397, l 19). (esitrükk 1769, viimane teadaolev trükk 1819). 3Tõenäoliselt Heinrich Krümmeri Exempel-Tafeln, enthaltend die bürgerlichen Rechnungsarten. . . (Dorpat, 1830, 1836, 1843). 1Käsiraamatut nimetatakse tihti ka selle tähtsama osa järgi lauluraa- 4Tegemist on raamatuga Erstes Schulbuch für die deutsche Ju- matuks. gend (Mitau, 1824, 1825, 1831).
134 135 Raamat Saaremaal 1840. aastatel Vello Paatsi
Kaarma, Karja, Muhu, Mustjala, Pöide, Püha ja Valjala kihel- 1848. aastal. Kindlasti aitas rahastu tegevus kaasa Piiblite ja Uute konnakoolis. Piiblilooraamatut ei mainita üksnes Kihelkonnal ja Testamentide levikule rahva hulgas. Jämajas, mis ei pruugi ilmtingimata tähendada seda, et seal raa- matut ei kasutatud. Saaremaal nagu ka kogu Liivimaal tervikuna hakkas laialda- RAAMATULOENDUS KAARMA KIHELKONNAS selt levima J. L. E. Punscheli koraaliviisiraamat, mis ilmus Leipzi- 1845. AASTAL gis (1839) 800 eksemplaris. Teine trükk avaldati juba 1844. aas- tal (Läti Riiklik Ajalooarhiiv, f 233, n 3, s 2255, l 20). Saaremaa Saaremaa raamatulugu täiendavad Kaarma kihelkonnas 1845. aasta kirikueestseisjatelt nõuti 1840. aastal kiriku raha eest Punsche- jaanuaris toimunud raamatuloenduse säilinud materjalid (Saare- 7 li raamatu muretsemist kirikutele ja kihelkonnakoolidele (EAA, maa Muuseum, 9926: 9, pag.-mata). Raamatuloenduse algaines f 1200, n 1, s 408, l 1–2, vt ka Siitan 2003: 178). Juba järg- on kogutud Kaarma kirikukihelkonnas mõisavaldade, külade, misel aastal märgib Kärla kirikuõpetaja kihelkonnakooli õpilas- talude ja nimeliselt perede kaupa, kusjuures on näidatud pere 8 te head lauluoskust, neile ja igale külakoolile kingiti Punscheli suurus. Eristatud on talu- ja vabadikuperesid (Häusler). Va- raamat, et juba koolis harjutada noodist laulmist. 1842. aastal badikupered on seejuures väga eripalgelised nii pere suuruselt ja ongi Kärla 13 külakoolist 12-s uute meloodiate õppimisega algust struktuurilt, inimeste vanuselt, perekonnaseisult kui tööaladelt. tehtud. Enamikus kihelkonnakoolides õpiti laulmist Punscheli Siia kuulub palju leski, vallalisi, vanemaid inimesi, pere on sa- järgi. Karja kihelkonnakoolis (1842), kus oli tehtud edusamme geli ühe-kaheliikmeline; lisaks tavalistele vähese maaga vabadi- laulmises ja nooditundmises, jaotati võimekamatele kihelkonna- kele liitus neile veel mõisateenijaid, külakoolmeistreid, kihelkon- kooli õpilastele 10 eksemplari Johann August Hageni5 raamatut nakoolmeister jt. Et vabadikupered olid väiksemad ja tunduvalt Öppetus, kuida laulomehhed... (Tallinn, 1841). Ka Kaarma ki- liikuvamad, tekib mõnikord kahtlus, et osa nende perede raama- helkonnakoolis (1843) nimetatakse Hageni raamatut. tuid on jäänud mingil põhjusel loendamata (näiteks mõisateenijate Geograafia õpetamist märgitakse Kärla (18396) ja Kaarma puhul). (1845) kihelkonnakoolis (EAA, f 1200, n 1, s 397, l 13; s 460, Andmeid on Kaarmal kogutud viie olulisema vaimuliku raa- l 12). Pöide (1843) kihelkonnakoolis õpiti geograafiat ja kiriku- matu kohta (Piibel, Uus Testament, lauluraamat, jutluseraamat, lugu pastori koostatud käsikirja järgi. katekismus), ära pole küll toodud nende täpseid pealkirju ja Tublide koolmeistrite ja hoolsate õppurite auhindamiseks asu- ilmumisaastat. Kogutud raamatuloenduse algandmestik on siiski tas Saaremaa Maanõunike Kolleegium 1830. aasta detsembris 19. sajandi esimese poole senituntutest üksikasjalikumaid kogu iga-aastase 250 bankorubla (s.t Vene paberraha) suuruse ra- Eestis. Mis puhul säärane täpne raamatuloendus Kaarma ki- hastu (EAA, f 1200, n 1, s 287, l 1–9). Auhinnaraha jagati pas- helkonna toimus, pole õnnestunud selgitada. Et loenduse kok- torite esildiste põhjal. Esimest korda tehti seda 1831. aasta tule- kuvõtted on seotud Kaarma abipiibliseltsiga, võib oletada, et et- muste alusel. Selle raha eest osteti ja jaotati 1832. aastal 24 Piiblit tevõtmise taga oli Venemaa Evangeelne Piibliselts või selle Ku- ja 10 Uut Testamenti, lisaks jagati sularaha. Samuti muretseti 7 auhinnaraha eest näiteks 1835. aastal Uus Testament Kaarma ki- Raamatuloenduse materjalid kannavad pealkirja “Verzeichniss helkonnakoolile ja Hakjala külakoolile. Auhinnaraha jagati veel sämmtlicher, nach der im Januar 1845 veranstalteten, möglichst genauen Zählung, vorhandenen Bibeln, Neuen Testamente, Gesangbücher, Pos- tillen und Katechismen bei den Gliedern der Ehstnichen Gemeinde im Kirchspiele Carmel”. 5Tema kohta lähemalt Pezold 1928. 8Vabadike küsimuse kohta lähemalt vt Rosenberg 1981; Lust 2003: 6Tekstist võib aru saada, et seda tehti ka juba varem. 42–55.
136 137 Raamat Saaremaal 1840. aastatel Vello Paatsi ressaare osakond (haruselts).9 Ajaliselt langevad Kaarma ja sama Kaarma andmeid. Selge on küll see, et raamat on seniarvatust aasta mais piibliseltsi Tartu osakonna korraldatud Piiblite ning märksa rohkem levinud ka saarlaste hulgas. Raamatute suur arv Uute Testamentide loendus Lõuna-Eestis üsna lähestikku, ent Kaarma kihelkonnas ei anna mingit põhjust väita, et jõukamatel Kaarma kihelkonnas on andmeid kogutud märksa üksikasjaliku- mandrieestlastel oli rohkem raamatuid või nad ise olid altimad malt (Paatsi 2005). Et Saaremaa abipiibliseltside materjalid on neid muretsema. Ka õpetuse tase talurahvakoolis, otsustades õpe- ainult tükati säilinud, pole ka selget vastust küsimusele, kas loen- tatavate ainete ja kasutatud õpperaamatute järgi, ei jäänud millegi dus toimus ainult Kaarma kihelkonnas või hõlmas see kõiki Saa- poolest alla Tartu- ja Võrumaale ning ületas kindlasti Eestimaa remaa kihelkondi. kubermangu. Kaarmal läbi viidud loenduse taga oli hiljem eesti rahvusliku Kaarma kihelkonna kogu vaimulikust kirjandusest on kõige liikumise ajajärgu üks kesksemaid sakslasi Adalbert Hugo Willi- enam levinud lauluraamat — 1628 (46,9%), järgnesid Uus Tes- gerode (1816–1893), kes töötas Kaarma pastorina aastail 1842– tament — 776 (22,4%), katekismus — 594 (17,1%), Piibel — 1848, seejärel Karula ja Tartu-Maarja kirikuõpetajana, oli esimese 290 (8,4%) ja jutluseraamat — 182 (5,2%) eksemplariga. Nii üldlaulupeo üldjuht ja pikemat aega eestikeelse trükisõna vaimu- nagu Lõuna-Eestis, on ka Kaarma kihelkonnas vaimulikust kir- lik tsensor Liivimaa konsistooriumis. Andmed on kogutud sellise jandusest kõige enam levinud lauluraamat, Uus Testament ja ka- üksikasjalikkusega, et ilmselgelt pidi Willigerodel olema loen- tekismus, tagasihoidlikumalt jutluseraamat. Piiblite ja Uute Tes- dusel ka abilisi. tamentide koguarvult (1066) ületab Kaarma kihelkond enamiku Kaarma kihelkonnas loendati raamatuid 922 perel, mis hõlmas Liivimaa Eesti-mandriosa kihelkondi, jäädes alla Pärnumaal üks- 4928 inimest. Kokku kuulus peredele 3470 vaimulikku raama- nes Saardele (1100), Viljandimaal Viljandi-Kõpule (4470), Pilist- tut. Nende koguarv on Kaarma kihelkonnas muljetavaldav, seda verele (1467) ja Tarvastule (1100), Tartumaal Laiusele (2613), enam, et Saaremaad on üldiselt peetud 19. sajandil koos Hiiu- Torma-Lohusuule (2100), Võnnule (1300), Kodaverele (1200) ja ja Läänemaaga üheks Eesti majanduslikult vaesemaks ning ma- Rõngule (1195).10 Eraldi tuleb märkida Piiblite suurt arvu kihel- hajäänumaks piirkonnaks. See tõdemus kehtib küll sajandi teise konnas. Liivimaa Eesti-mandri osas suutsid selle ületada üks- poole kohta, ent aastasaja esimese poole Saaremaad iseloomus- nes tunduvalt rahvarikkamad Laiuse ja Torma-Lohusuu kihel- tab suhteline jõukus, kultuuri- ja majandusaktiivsus (Miller 1959: kond (Paatsi 2005: 898–900). Kaarma kihelkonnas enamlevinud 121–123). Lisaks leidus sealsetes peredes kindlasti ka muid ja Saaremaa talurahvakoolides kasutatud vaimulik kirjandus lan- trükiseid (vagaduskirjandus, kalendrid, aabitsad jm). Usutavasti geb struktuurilt üldjoontes kokku, välja arvatud jutluseraamat. jäi loendusel midagi ka kahe silma vahele. Viiendiku võrra raa- Kaarma kihelkonna siseselt oli kõige rohkem raamatuid suu- matute arvu suurendades pidi Kaarma kihelkonnas leiduma igal re elanike arvuga mõisavaldades,11 nagu Kaarma-Suuremõisa juhul 4000 või rohkem raamatut. Võrreldes Kaarma kihelkonna (Grossenhof) (534), Pähkla (Pechel) (404), Randvere (Rand- raamatute koguarvu Põhja-Tartumaa kihelkondadega oli Kaarmal fer) (338), Elme (Magnushof) (320) ja Kaarma (Carmelhof) (277). umbes samapalju raamatuid kui Kodavere ja Maarja-Magdaleena Nendesse viide mõisavalda koondus 1873 (54%) kihelkonna raa- kihelkonnas (Paatsi 2006: 141, 144). matutest ja 49,1% elanikest. Ühe raamatu kohta tuli kõige vähem Kuidas oli olukord Saaremaal tervikuna? Andmete puudu- inimesi Praakli (Brackelshof), Kasti, Laadjala ja Kaarma-Suure- misel on küsimusele väga raske vastata, ent Karja kihelkonna abi- piibliseltsi levitatud vaimuliku trükisõna rohkus pigem kinnitab 10Enamik kihelkondi oli rahvaarvult märksa suuremad kui Kaarma. 9Toimiku tiitellehel on märkus “Ad Acta der Hilfs-Bibel-Gesellschaft 11Mõisavaldade puhul on kasutatud A. H. Willigerode loenduses too- zu Carmel”. dud jaotust.
138 139 Raamat Saaremaal 1840. aastatel Vello Paatsi
Tabel 1 Tabel 2 VAIMULIKE RAAMATUTE KOGUARV JA RAAMATU KOHTA INIMESI VAIMULIKE RAAMATUTE JAGUNEMINE KAARMA KAARMA KIHELKONNA MÕISAVALDADES JA PASTORAATIDES KIHELKONNAS NENDE ARVU JÄRGI PEREDES 1845. AASTAL Vaimulike 0 1 2 3 4 5 6> Andmed Kokku Mõisavald/ Talu- Vaba- Raama- Inimesi Raamatu Raamatu- Raamatu raamatute puudu- pastoraat peredel diku- tuid kohta kohta kohta raama- peredel kokku inimesi talu- vabadikke arv vad tuid raama- inimesi Talupered 4 7 25 57 46 58 197 5 399 tuid Vabadikupered 138 79 84 89 66 34 31 2 523 Eikla 98 43 141 250 1,77 1,85 1,6 Kokku 142 86 109 146 112 92 228 7 922 Elme 211 109 320 474 1,48 1,35 1,74 % 15,4 9,3 11,8 15,8 12,1 10 24,8 0,8 Kaarma 205 72 277 354 1,28 1,27 1,29 Kaarma- 376 158 534 611 1,14 1,14 1,15 Suuremõisa äärmusrühma — ilma raamatuteta ja paljude raamatutega pe- Kaarma 99 62 161 212 1,32 1,17 1,55 red (tabel 2). pastoraat Kasti 56 20 76 85 1,12 1,16 1,0 Kellamäe 52 19 71 154 2,17 1,79 3,21 RAAMAT TALU- JA VABADIKUPEREDES Kudjapäe 34 19 53 114 2,15 2,47 1,58 Kuressaare 40 20 60 84 1,4 1,48 1,25 Mõtlemisainet pakub ka raamatute jagunemine talu- ja vabadiku- pastoraat Laadjala 7 8 15 17 1,13 1,57 0,75 perede vahel. Talumajapidamised on üldiselt majanduslikult pa- Loona koos 127 85 212 420 1,98 1,83 2,2 remal järjel, seepärast on neil võimalusi rohkem asju muretseda, Kaunis- sealhulgas ka raamatuid. Seevastu majanduslikult viletsamatel va- verega badikel on raamatuid vähe või üldse mitte. Nii vähemalt kipume Meedla 114 38 152 257 1,69 1,77 1,45 mõtlema. Muratsi 143 72 215 305 1,42 1,54 1,18 Mullutu 13 13 29 2,23 – 2,23 Kaarmal oli taluperesid raamatuloenduse andmeil 399, kuhu Piila 102 74 176 288 1,64 1,57 1,73 kuulus 3206 inimest, seega oli pere keskmine suurus umbes ka- Praakli 100 54 154 173 1,12 1,09 1,19 heksa inimest. Vabadikke loendati 1722, kes jagunesid 523 pe- Pähkla 271 133 404 499 1,24 1,23 1,25 resse, seega oli vabadikupere suurus umbes 3,4 inimest. Randvere 199 139 338 481 1,42 1,45 1,38 Tahula 62 36 98 121 1,23 1,24 1,22 Kuidas jagunesid raamatud talu- ja vabadikuperede vahel? Kokku 2296 1174 3470 4928 1,42 1,4 1,47 Kaarma taluperedele kuulus 2296 (66,2%) ja vabadikeperedele 1174 (33,8%) vaimulikest raamatutest. Keskmiselt tuli talupere kohta 5,8 ja vabadikupere kohta 2,24 raamatut. Taluperedes on keskmiselt raamatuid rohkem kui vabadikuperedes, raamatuvalik mõisa (1,12–1,14) ja kõige rohkem Mullutu, Kellamäe ja Kudja- suurem ja lugemisvõimalusi ning lugejaid rohkem. Vabadikupere- päe (2,15–2,23) mõisavallas (vt tabel 1). del on raamatuvalik ja lugemisvõimalused väiksemad. Kui perede Vaimulikud raamatud jagunesid Kaarma kihelkonnas perede tasandil on erinevused talu- ja vabadikuperede vahel üsna tunta- vahel nii, et 459 (49,7%) peret oli 2–5 raamatuga, raamatuta pe- vad, siis üksikliikmete puhul tuli iga talupere liikme kohta 0,72 resid oli 142 (15,4%), ühe raamatuga 86 (9,3%) ja kuue ning ja vabadikuperedel 0,67 raamatut. Erinevus on küll olemas, ent enama raamatuga 228 (24,8%) peret. Selgelt eristuvad kaks üsna väike (vt tabelid 3 ja 4).
140 141 Raamat Saaremaal 1840. aastatel Vello Paatsi
Tabel 3 Tabel 4 KAARMA KIHELKONNA MÕISAVALDADE JA PASTORAATIDE KAARMA KIHELKONNA MÕISAVALDADE JA PASTORAATIDE TALUPEREDELE KUULUNUD VAIMULIKE RAAMATUTE ARV VABADIKUPEREDELE KUULUNUD VAIMULIKE RAAMATUTE ARV ∗ 1845. AASTAL 1845. AASTAL
Mõisavald/ Talu- Talu- Piibel Uus Laulu- Jutluse- Kate- Kokku Mõis/ Vabadiku- Vabadiku- Piibel Uus Laulu- Jut- Kate- Kokku pastoraat perede peredes Testa- raamat raamat kis- raama- pastoraat perede peredes Testa- raamat luse kis- raama- arv inimesi ment mus tuid arv inimesi ment raamat mus tuid Eikla 25 181 8 23 41 3 23 98 Eikla 33 69 4 13 19 1 6 43 Elme 37 284 17 36 106 10 42 211 Elme 52 190 4 22 51 9 23 109 Kaarma 32 261 11 56 85 8 45 205 Kaarma 31 93 4 22 30 3 13 72 Kaarma- 51 429 34 84 184 17 57 376 Kaarma- 56 182 12 41 77 4 24 158 Suuremõisa Suuremõisa Kaarma 13 116 4 20 53 2 20 99 Kaarma 23 96 4 19 30 1 8 62 pastoraat pastoraat Kasti 8 65 4 11 27 6 8 56 Kasti 4 20 2 5 9 1 3 20 Kellamäe 13 93 2 10 27 1 12 52 Kellamäe 18 61 1 4 10 2 2 19 Kudjapäe 11 84 1 9 14 1 9 34 Kudjapäe 10 30 1 6 9 0 3 19 Kuressaare 7 59 2 10 19 2 7 40 Kuressaare 7 25 2 3 9 1 5 20 pastoraat pastoraat Laadjala 2 11 1 1 3 0 2 7 Laadjala 1 6 1 3 2 1 1 8 Loona koos 32 233 10 30 59 6 22 127 Loona koos 58 187 4 19 34 4 24 85 Kaunis- Kaunis- verega verega Meedla 27 202 10 33 54 5 12 114 Meedla 21 55 4 12 15 3 4 38 Muratsi 25 220 25 30 55 12 21 143 Muratsi 26 85 19 11 24 6 12 72 Piila 19 160 7 28 44 6 17 102 Mullutu 9 29 2 2 7 0 2 13 Praakli 15 109 8 20 53 6 13 100 Piila 39 128 13 20 28 7 6 74 Pähkla 38 333 21 47 144 22 37 271 Praakli 23 64 7 14 24 2 7 54 Randvere 36 289 15 40 89 16 39 199 Pähkla 46 166 8 22 72 7 24 133 Tahula 8 77 5 13 31 1 12 62 Randvere 52 192 11 28 74 5 21 139 Kokku 399 3206 185 501 1088 124 398 2296 Tahula 14 44 2 9 16 1 8 36 % 8,1 21,8 47,4 5,4 17,3 Kokku 523 1722 105 275 540 58 196 1174 % 9 23,4 46 4,9 16,7 ∗ Mullutu mõisavalla loendusega haaratud osas taluperesid ei olnud.
Vaimulike raamatute struktuur taluperedes ja vabadikupe- Kihelkonna üheksas mõisavallas on ühe raamatu kohta vabadikke redes on üsna sarnane. Vabadikuperedel on küll mõnevõrra vähem kui taluinimesi ja sama paljudes mõisavaldades raamatu rohkem Piibleid (9%) ja Uusi Testamente (23,4%), talupere- kohta jälle taluinimesi vähem kui vabadikke. Seega on pooltes del jälle laulu- (47,4%) ja jutluseraamatuid (5,4%) ning kate- mõisavaldades vabadikud suhteliselt paremini raamatutega kind- kismusi (17,3%). Raamatu kohta tuli taluinimesi kõige vähem lustatud kui taluinimesed. Vaimulike raamatute absoluutarvu- Praakli (1,09) ja Kaarma-Suuremõisa (1,14), vabadikke Laad- delt nii taluinimeste kui ka vabadike osas paistab silma Kaarma- jala (0,75), Kasti (1,0), Kaarma-Suuremõisa (1,15) mõisavallas. Suuremõisa mõisavald (vt tabel 1).
142 143 Raamat Saaremaal 1840. aastatel Vello Paatsi
Joonis 1 KAS KAARMALASTEL OLI RAAMATUTE JAGUNEMINE KAARMA KIHELKONNA KODURAAMATUKOGUSID? TALU- JA VABADIKUPEREDES Raamatuloendusest selgub, et mõnedel kaarmalastel oli kodus küllaltki palju raamatuid. Kaljo-Olev Veskimägi on tõdenud, et “eestikeelse kirjandusega raamatukogud algasid rahvaraamatuko- gudest” (2000: 10). Ent millest ja millal said alguse eestlaste koduraamatukogud? Sellele pole kerge vastata, sest küsimust pole tõsiselt uuritud. Kui palju peab olema kodus raamatuid, et võiksime kõneleda koduraamatukogust 19. sajandi keskel? Kui meie ei soovi ligi 20-raamatulist kogu pidada raamatukoguks, siis raamatutombuks võib seda ometi nimetada. Selge on see, et 19. sa- jandi esimese poole koduraamatukogule pole põhjust läheneda Kaarmal kihelkonnas oli raamatuta taluperesid ainul neli, ent tänapäeva seisukohalt. selliseid vabadikuperesid 138.12 Kuus või rohkem raamatut oli Loenduse andmeil oli Kaarma kihelkonnas 42 taluperet, kellel 197 taluperel ja ainult 31 vabadikuperel. Ülejäänud pered mah- oli 10 või enam vaimulikku raamatut. Kõige rohkem oli sellist tusid nende kahe äärmuse vahele (tabel 2). Taluperede puhul trükisõna Upa küla Hendrik (Hinrich) Jõe perel — 18, Kiratsi torkab silma, et raamatute arvu kasvuga peres suureneb ka neid küla Kapsi talu Karl Agari, Pähkla mõisavalla Vanema talu Gus- omavate taluperede arv, ja vastupidi, vabadikel raamatute arvu tav (Kusta) Vanema ja Lantsi talu Karl Raamatu perel oli igaühel kasvuga väheneb neid omavate perede arv (vt joonis 1). Uurides 16 raamatut. Huvituseta pole ka nende ning teistegi raamatu- vabadikke 1850. aasta hingeloenduse põhjal selgub, et suur osa rohkete perede vaimuliku kirjanduse struktuur ning eksemplaride neist olid eluõhtule jõudnud üksikud lesed, vanapaarid, kes ei va- arv, kus ülekaalukalt on esindatud lauluraamat. Nii on H. Jõgil janud enam nii väga raamatut, ja teisalt üksikud noored sulased 10, K. Agaril 5, G. Vanemal 9 ja K. Raamatul 10 lauluraamatut. Sama suundumust võib täheldada ka mitmel teisel puhul. Nii on ning teenijad, vastabiellunud, kes veel ei vajanud või polnud veel Kellamäe mõisavalla Irase küla Välja taluperemehel Mart Lenard- jõudnud raamatuid muretseda. Talupered, kus oli tavaliselt palju sonil 9 raamatut, neist kuus lauluraamatud. Upa küla taluperedel lapsi, kirikus või palvetundides käijaid, abiellumisealisi, vajasid on loenduse andmeil 138 raamatust koguni 73 lauluraamatud ja igal juhul raamatuid. Kuigi taluinimeste ja vabadiku raamatute ainult 15 Piiblid. Hübja küla taluperedel leiame 66 raamatu hulgas omamises oli mõisati erinevusi, ei saa kuidagi väita, et ainuüksi 36 lauluraamatut, ent ainult kolm Piiblit. Ka suurematel vabadi- sellepärast on Kaarma kihelkonna vabadikel vähe raamatuid, et keperedel oli kaks kuni neli lauluraamatut. Miks küll pidi peredes nad on vabadikud või vaesemad kui talupered. olema nii palju lauluraamatuid? Ka suurtele peredele oleks piisa- nud kirikus käimisel kahest või kolmest lauluraamatust. Laulu- raamatud või seda sisaldavad käsiraamatud olid üsnagi kallid ja neid ostsid talupojad põhiliselt oma raha eest. Pidi olema mingi väga oluline põhjus, miks peredes leidus kohati viis kuni kümme lauluraamatut. Teiste tähtsate vaimulike raamatute (Piibel, Uus 12Vabadikud olid üldiselt taluperedest liikuvam rahvakiht, neil oli Testament) arv oli peredes tunduvalt väiksem, ent saadi hakkama. raamatuid keerulisem loendada. Vähemasti Loona ja Kaunisvere Võimalikke seletusi on mitu. Võib-olla nõuti igalt kirikusse tu- mõisa osa vabadikuperede puhul tekib ka kahtlus, et neil raamatuid ei lijalt täiskasvanult lauluraamatu kaasa võtmist. Lõuna-Eestis on loendatud. seda mõnel pool tehtud. Lauluraamatut kasutati ühislaulmiseks
144 10 145 Raamat Saaremaal 1840. aastatel Vello Paatsi või -lugemiseks kodustes palvetundides, kuhu võis koguneda ka sed, kuulus loenduse andmeil väga vähe raamatuid. Vähemalt osa naabreid, kellel raamat puudus. Pole võimatu pruuk, et laulu- mõisateenijate puhul võib oletada, et nende raamatuid loendusega raamat kingiti igale leeris käinule ja nii kogunes neid ajapikku ei hõlmatud (Loona, Eikla mõis). Samas kuulus Eikla (Euküll) igasse peresse kenake hulk. Hernhuutlaste tegevusega saab sellele mõisa kokale ja kutsarile Ristjan Kunstmannile 11 raamatut, seal- küsimusele ainult osaliselt vastata. Kaarma mõisavallas Tömba hulgas neli Uut Testamenti ning viis lauluraamatut. Jaan Reinfeldi talus tegutses hernhuutlaste palvemaja. Võiks ar- vata, et selles peres oli lauluraamatuid rohkesti, ent loenduse and- meil oli neid ainult neli. KUST PÄRINEB KAARMA RAAMATURIKKUS? Küladest tõuseb eriti esile Kaarma-Suuremõisa Upa küla. Seal Kaarma raamaturohkusel on usutavasti mitu allikat. Ei tohi unus- elas 14 taluperet, kellele kuulus loenduse põhjal 138 raamatut: tada, et loendati ainult viit liiki raamatuid. Lauluraamatute suurt 15 Piiblit, 29 Uut Testamenti, 73 lauluraamatut, 7 jutluseraamatut arvu tuleb seostada talupoegade endi raamatuostudega või kinki- ja 14 katekismust. Ainult ühel taluperel oli neli raamatut, teistel misega. Väärib ka meenutamist, et Kaarma kiriku laulukoori asu- kõigil seitse või enam. Kiratsi küla 16 taluperel oli 116, Tahula tas u 1835. aastal pastor Hermann Johann Friedrich Harten (1794– küla kaheksal taluperel 62 raamatut. Kohati leidus ka vabadikupe- 1841) (Arro 1933: 80). Piiblite ja Uute Testamentide suhteline redel väikesi raamatukogusid. Nii oli Upa küla 19 vabadikuperel paljusus seostub piibliseltside tegevusega. Ühe esimestest abi- 63 raamatut, kusjuures vabadik Sikassaare Friido (Priido) Ausi piibliseltsidest Saaremaal asutas Kaarma kihelkonda kirikuõpetaja 7-liikmelisele perele kuulus 10 vaimulikku raamatut (sealhulgas Carl Friedrich von Mickwitz 29. septembril 1816 (vkj) (Vierter kolm lauluraamatut ja kolm Uut Testamenti). Bericht... 1817: 88). Kaarma abipiibliseltsi aruandeid pole küll Koolmeistrid on tuntud igal ajastul ärksate inimeste ja raamatu- leitud, ent säilinud on kokkuvõtted Kuressaare osakonna13 tööst. huvilistena. Kaarma kihelkonnas töötas 18 külakoolmeistrit ning Selle osakonna kaudu müüdi Saaremaal juba 1817. aastal 440 kihelkonnakoolmeister. Enamik neist olid vabadikud (16, seal- ja jaotati tasuta 253 Uut Testamenti (Fünfter Bericht... 1819: hulgas kaks naist), kolm taluperemehed. Koolmeistrite peredele 72). Venemaa Piibliseltsi töö küll keelustati (1826), ent lubati kuulus kokku 111 raamatut, sealhulgas 14 Piiblit, 28 Uut Tes- mööndustega uuesti tegutsemist alustada 1831. aastal. Kaarma tamenti, 44 lauluraamatut, 10 jutluseraamatut ja 15 katekismust. abipiibliselts taasasutati 1837. aastal (Vierter Bericht über... Kõige rohkem kuulus raamatuid Kaarma mõisavalla koolmeister 1840: 57). Piiblite ja Uute Testamentide kinkimine ja müük Mihkel Saare perele — 12 (nendest kolm lauluraamatut) ja Elme jätkus. 1839. aasta algusest 1840. aasta veebruarini müüdi Ku- mõisavalla koolmeister Peeter Kahjo perele — 11 raamatut (seal- ressaare osakonna kaudu 115 Piiblit ja kingiti 22, Uut Testamenti hulgas kuus lauluraamatut). Loona (Clausholm) mõisavalla kool- müüdi 54 ja kingiti 126 (Zweiter Bericht... 1840: 14). Vähemasti meistri Ristjan Lao puhul pole selge, kas tal raamatuid polnud või osaliselt annab Kaarma ja usutavasti kogu Saaremaa raamaturoh- jäid need loendamata. Eesti kultuuriloos hästi tuntud Oskar ja kust seostada ka suure koolide ja õpilaste arvuga, nendes kasu- Rudolf Kallase isale, Kaarma kihelkonnakooli koolmeister Mih- tatud õppekirjandusega ning Saaremaa Maanõunike Kolleegiumi kel Kallasele, kes on arvatud vabadike hulka, kuulus ainult neli toetusrahaga koolmeistritele, õpilastele ning koolidele. raamatut: Piibel, Uus Testament, lauluraamat ja katekismus. Siin Oma osa Piibli, Uue Testamendi ja lauluraamatu laia le- võib tegemist olla sellega, et M. Kallas võis kasutada ka kiri- vikusse nii Saaremaal üldse kui ka täpsemalt Kaarmal andsid kule või kihelkonnakoolile kuuluvaid raamatuid. Kui jätta kõrvale kindlasti hernhuutlased, kellele nimetatud kolm raamatud olid Loona koolmeister Ristjan Lao, siis olid koolmeistrid raamatutega elu väga olulised osad. Rudolf Põldmäe mainib Saaremal Val- keskmisest tunduvalt paremini varustatud. Kuus ja rohkem raa- jala kihelkonnas Jõõril tegutsenud hernhuutlasete hoolekandjat, matut oli üheksal koolmeistril. Lauluraamatuid oli neil tavaliselt mitu, kahel puudus küll Uus Testament, viiel katekismus ja seits- 13Venemaa Piibliseltsi Kuressaare osakond (haruselts) asutati mel Piibel. Mõisateenijatele, kes olid enamasti üksikud inime- 1814. aastal (Luce 1815: 95–98).
146 147 Raamat Saaremaal 1840. aastatel Vello Paatsi kirjanduseharrastajat ja mugandajat Johann Christoph Schrei- B u x h ö w d e n , P. 1840. Die Volksschulen in der Provinz Oesell. — berit, kellel õnnestus aastail 1811–1818 trükis avaldada ning Inland, Nr. 20, vrg 305–312 levitada 20000–30000 eestikeelset raamatueksemplari (1940: F ü n f t e r B e r i c h t der Comität der Russischen Bibel-Gesellschaft 81). Schreiber kirjutab 1813. aastal, et on müünud ja kinkinud vom Jahre 1817. 1819. St. Petersburg: N. Gretsch 100 Uut Testamenti. Kaarma kihelkonnaga seotud hernhuutlik L o t t , Mare, Maire R a u k 2002. Raamatulugu. — Saaremaa: loodus, mõisnikeperekond Güldenstubbe on samuti kinkinud talupoega- aeg, inimene. I. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 255–256 dele Piibleid (Põldmäe 1974–1975: 373, 376). Väga napilt on [ L u c e , Johann Wilhelm Ludwig von] 1815. Beschreibung der wohl- teateid käsikirjalistest raamatutest Saaremaal. Lõuna-Eestis levis thätigen Anstalten in der Provinz Oesel / vom Kreis-Schulinspector hernhuutlaste seas rohkesti käsikirjalisi raamatuid. Pole põhjust Dr. J. W. L. von Luce. Riga: Wilhelm Ferdinand Häcker arvata, et Saaremaal neid polnud. L u s t , Kersti 2003. Uuenev Saaremaa kroonuküla (1841–1919). (Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 10 (17).) Tartu: Eesti Ajalooarhiiv Kaarma kihelkonna raamatuloendus sunnib vaatama kogu M i l l e r , Voldemar 1959. Jooni mineviku põllumajandusest. — Saare- saarlaste raamatuvarale ja -levikule senisest avarama pilguga. maa: Kogumik materjale. Koost. ja toim. Evald Tooms. Kingissepa: Vähemasti Kaarma kihelkonna talupoegadel on arvatust märksa Ajalehe “Kommunismi Ehitaja” väljaanne, lk 119–123 rohkem vaimulikke trükiseid. Eriti palju on Kaarmal Piiblit, Uut P a a t s i , Vello 2005. Piiblite ja Uute Testamentide loendus Lõuna- Testamenti ja lauluraamatut. Vaimuliku kirjanduse struktuuris on Eestis 1845. aastal. — Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 891–900 selges ülekaalus lauluraamat, mille eksemplaride rohkus külati ja P a a t s i , Vello 2006. Raamat Tartu- ja Võrumaal 19. sajandi esime- perekonniti on hämmastav. 1840. aastatel Saaremaa külakoolides sel poolel II: Raamat Põhja-Tartumaa kihelkondades. — Paar sam- kasutatud kirjavara on küll üldjoontes sarnane, ent kihelkonna- mukest XXII: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Tartu: Eesti koolide õppetöös ja raamatuvalikus on paikkondlikke erijooni. Kirjandusmuuseum, lk 127–160 Laialdane õigeusku siirdumine Saaremaal paiskas segi senise koo- P e z o l d , A. 1928. Johann August Hagen (1786–1877): In memo- livõrgu ja -töö ning raamatute levitamise, mis õnnestus taastada riam. 2. — Eesti Kirjandus, nr 2, lk 98–113 alles 1850. aastate teisel poolel. P õ l d m ä e , Rudolf 1940. Eesti ainestik Vennaste-uniteedi arhiivis Kaarma kihelkond ei paista 19. sajandi esimesel poolel silma Herrnhutis Saksamaal. — Ajalooline Ajakiri, nr 2, lk 73–84 mitte ainult raamatute arvult, vaid ka hilisemas kultuuriloos Saa- P õ l d m ä e , Rudolf 1974–1975. Eesti vennastekoguduse kirjandusest. remaa ühe vaimuelu keskusena. Sealt on pärit Rudolf Gottfried, Tartu. Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Ar- Eduard Friedrich ja Oskar Philipp Kallas, kes kõik on jätnud olu- hiivis (reg. 1977/24) lise jälje Eesti kultuurilukku. Kaarma kihelkonnas töötas Kaarma R o s e n b e r g , Tiit 1981. Vabadikeküsimus Liivimaal 19. sajandi esi- Õpetajate Seminar (1871–1910), kus on õppinud üle 300 Saare- mesel poolel. — Eesti ajaloo probleeme. Tallinn: Eesti NSV Tea- maa ärkamisaegse ja hilisema koolmeistri, kes on mõjutanud kogu duste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 123–133 [ S a s s , Ludwig von] 1865. Studien-Skizze über die Estnische Volks- Saaremaa käekäiku. Ka mandrieestlased Johannes Kerg, Martin schule (auf der Insel Oesel). Mit einem Anhang: Ueber eine projek- Lipp, Friedrich Ederberg, Thomas Undritz on vähemasti osa oma tierte Oeselsche Sparkasse für die ländliche Bevölkerung. Beitrag elutööst teinud Kaarmal. zur Zeitfrage. Leipzig: Verlag von Otto Wigand S i i t a n , Toomas 2003. Die Choralreform in den Ostseeprovinzen in Kirjandus der ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts: Ein Beitrag zur Geschichte des protestantischen Kirchengesangs in Estland und Livland. Sinzig: A a r m a , Liivi 1999. Seltsid ja literaadid Saaremaa trükinduse eden- Studio dajaina. — Saaremaa Muuseum: Kaheaastaraamat 1997–1998. Ku- S o o m , Arnold 1930. Märkmeid Saaremaa rahvakoolide kohta XIXsa- ressaare: Saaremaa Muuseum, lk 56–85 jandil. — Ajalooline Ajakiri, nr 4, lk 177–195 A r r o , Elmar 1933. Geschichte der estnischen Musik. Bd. I. Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv
148 149 Raamat Saaremaal 1840. aastatel
Z w e i t e r B e r i c h t der Arensburgischen Sectionscommität an die Hauptcommität der Evangelischen Bibelgesellschaft in St. Peters- burg. 1840. Dorpat: H. Laakmann V e s k i m ä g i , Kaljo-Olev 2000. Kahte kappi on ühhetassa majas tarwis: leiwakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn: Ühiselu V i e r t e r B e r i c h t der Comität der russischen Bibel-Gesellschaft vom Jahre 1816. 1817. St. Petersburg: N. Gretsch V i e r t e r B e r i c h t ü b e r die Wirksamkeit der Evangelischen Bibel- gesellschaft in Rußland. 1840. St. Petersburg: Iversen
VELLO PAATSI (sünd. 1948) on lõpetanud Tartu ülikooli geograafia- osakonna 1973; geograafiamagister 1993, filosoofiadoktor kasvatus- teaduste alal 2003. Olnud Eesti Põllumajandusakadeemia noorem- teadur (1973–1978), ajakirja Eesti Loodus osakonnatoimetaja (1978– 1989), Tartumaa Muuseumi vanemteadur (1989–1992), Tartu Ülikooli kunstide osakonna vanemõpetaja (1990–1993) ja lektor (1993–2001), Eesti Kirjandusmuuseumi teadur (2002–2004) ja a-st 2004 vanemtea- dur. Akadeemias on varem avaldanud artiklid “Europa ja Palästina: Esimene eestikeelne kaart” (1996, nr 12, lk 2570–2583), “Seal kir- jutab nüüd juba karjapoiss. . . : Eesti rahvakooli muutumisi 1840– 1886. I” (2001, nr 5, lk 875–903), “Kooli-öpetajal on kooskäimisi nii- sama tarwis nagu kristlasel kirikus-käimist”: Eesti rahvakooli muutu- misi 1840–1886. II” (2002, nr 1, lk 93–121), “Kuidas Villem Reimanist sai Kolga-Jaani kirikuõpetaja?” (2007, nr 5, lk 968–984) ja “Raamatu- teateid Tartu- ja Võrumaalt 1833. ja 1834. aastal” (2007, nr 10, lk 2237– 2252) ning arvustused meie ajakirjanduse ajaloo (1995, nr 8, lk 1742– 1749), Eesti ajaloo kronoloogia (1996, nr 2, lk 178–185), eestikeelse gloobuse (1996, nr 8, lk 1739–1745), Anu Raudsepa raamatu Riia Vai- mulik Seminar 1846–1918 (2000, nr 5, lk 1092–1102) ja Tõnu Raidi raamatu Tabulæ Livoniæ kohta (2003, nr 1, lk 160–166) ning väidelnud ajakirjandusloolastega (1995, nr 12, lk 2635–2636) ning Triinu Ojamaa ja Kanni Labiga (2008, nr 3, lk 684–686).
PEETER ULAS (1983)
150 Arvustus
tud — võin näiteks nimetada oma artiklit Maalehes (9. II 2006), ent Eesti tegelikkuses ei asenda see väljaütlemisi nn ametlikes, mõnede ARVUSTUS arvates ainsana tsiteerimist väärivates lehtedes. Euroopas ilmus hilju- ti Uwe Backesi ja Patrick Moreau toimetatud koguteos Communist and Post-Communist Parties (I; Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht), kus KOMMUNISTE OLI SEITSE (TÜÜPI) JA Stephane Courtois’, Uwe Backesi, Patrick Moreau jt kõrval leidub ka allakirjutanu arhiivimaterjalidele tuginev üllitis Eesti arengust, milles KOMSOMOLI POLNUDKI? mitmed asjad on esitatud teisiti, kui seni eesti keeles on tehtud. Euroopat selja taga tundes pakungi nüüd Küllo Arjakase koosta- Eesti Vabariik 90: Sündmused ja arengud. Koostanud Küllo tud teose alusel välja teistsuguse käsituse Eesti 1960.–1980. aastate Arjakas. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008. 342 lk. ajaloo kohta. Kes ikkagi olid siis “peategijad” ehk need, kes väärivad kohta (mainimist) seda tüüpi teostes? Muidugi mõista “Nõukogude võimusüsteemi keskne osa EKP” (lk 175). Võib pidada isegi sea- Uue esindusteose Eesti Vabariik 90 avaldamine juubeliaastal oli iga- duspäraseks, et 1966. aasta sündmused algavad statistikaga EKPst (sa- ti loogiline ja teretulnud ettevõtmine ning pole kahtlustki, et lugejaid mamoodi oli see XX sajandi kroonikas). Minu sügava veendumu- jätkub. Pealegi kauaks, sest niisuguseid teoseid loetakse ikka jupiti — se järgi tulnuks mõlemal puhul seda aastat alustada hoopiski statis- kord siit, kord sealt. Enamasti on ühe aasta sündmused kahel leheküljel, tikaga ELKNÜst ehk Eestimaa Leninlikust Kommunistlikust Noor- ning millal ja mitu aastat korraga lugeda, on igaühe enda teha. Koos- sooühingust ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXIII kong- taja kiituseks tuleb öelda, et peamise kajastus, vaatenurga värskus ning ressist vahutamise asemel (arvustatavas teoses lk 220–221) kõnelda vajalik hulk uudist ja huumorit on peaaegu kõikjal olemas. ELKNÜ XIII kongressist 1966. aasta veebruaris. Ootuspäraselt juhatab “hääd lugejad” ajaloo teele Vabariigi Presi- Tänapäeval on seda tähtsündmust rumal maha vaikida (rääkimata dent Toomas Hendrik Ilves, mis meie väikses riigis paneb mõtte kohe sellest, et 1966.–1967. aastal kongressist vaid kõneldi, sest noorte orga- kindlas suunas liikuma. Siis aga avastasin koostaja rollist Küllo Arja- niseeritud väljakutse parteile ja Moskvale oli ju erakordne). Olgu siinko- kase, kes omakorda üllatas sellega, et on endagi raamatusse sokutanud, hal lühidalt mainitud, et ELKNÜ XIII kongressil võeti tartlaste algatusel nimelt talle Eesti Vabariigi 90. aasta avaüritusele saadetud kutset ära üksmeelselt vastu (lisaks ametlikule ka) alternatiivne 10-punktiline tege- trükkides (lk 332). Et säärast enesejäädvustamist suurteoses on ajaloos vusprogramm (IME eelkäija, ilmunud vaid eriarhiivi tarvis 200 eksemp- varemgi ette tulnud, siis küllap on koostaja arvestanud ka tavalisest suu- laris märkega “Ametialaseks kasutamiseks”) ja hääletati maha Moskvast rema kriitikaga. Seda allpool ka tuleb, ehkki vaid sotsialismi perioodi saadetud keskkomitee II sekretär — midagi selletaolist ei sündinud va- esitamise kohta. rem ega hiljem kusagil mujal NSV Liidus. Tegu oli selleaegse tippsaavu- Paluksin siin öeldut siiski võtta pelgalt tähelepanu juhtimisena selle- tusega (Tartu vaim on miski, millest rääkisid kõik 1960.–1970. aastatel, le, et korporatiivsusest ja vastastikuse kiitmise ning laitmisetõttuonmeil ent mis praegu millegipärast esindusväljaannetesse ei mahu), mida asuti tekkinud stamplähenemised mõnele ajalooperioodile ja isikule ning on kohe maha vaikima, ja praegust seisu arvestades edukalt. viimane aeg üht-teist lõhkuda ja kokku leppida enamusele vastuvõetavas Omapäitsi ja ka Moskva vastu läinud suutsid küll häält teha veel uues seisukohas. Ikka selleks, et saada veelgi parem ja täiuslikum Eesti ELKNÜ XIV kongressil 1968. aasta veebruaris, ent ei enamat, sest tolle Vabariik 100 — sõltumata sellest, kes selle teose kümne aasta pärast kongressi delegaatide hulgas oli juba suur arv kommuniste — Mosk- kirjutab. valt peapesu saanud EKP juhtkond ei lasknud end teist korda üllatada. Tegelikult avaldusid jutuks tulevad vajakajäämised juba XX sajan- Järgmistel nädalatel kõrvaldati ametist viimased isepäised noortejuhid di kroonikas (I–IV; Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002–2007), ning kõik vajus EKP ja NLKP juhtidele sobivatesse rööbastesse. Eesti mida kõnealust teost koostades on usinalt kasutatud. Ent sama käib ka Su- üliõpilaste opositsioonilisus mõistagi säilis, toimus mitu kõmu tekitanud lev Vahtre koostatud ülevaate Eesti ajalugu: Kronoloogia (1994, 2007; üritust, ent see kõik pole kõrvutatav aastatel 1963–1967 toimunuga, kui Tallinn: Olion) kohta. Ei saa öelda, et suisa puuduvast poleks kirjuta- Tartu ülikooli klubi oli pilgeni rahvast täis, sest seal tehti poliitikat, kui
152 153 Arvustus Arvustus käisid koos Rahvusvaheliste Suhete Ring ja BIT klubi, toimusid KVNid, ja mida tegi esimesena, siis miks mitte tuua varjust välja Eesti komso- loodi Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev, koostati — Ju- moli need teod, millest võib julgelt teistelegi rahvastele rääkida? Pealegi goslaavia ja Tˇsehhoslovakkia eeskujul — uus noorsoo-organisatsioonide kui neid mujal niigi teatakse — teose Eesti Vabariik 90 kinnitusel radi- struktuur, Tartu koolides peeti tuliseid mitmeparteilisi poliitikamänge, kaliseerisid Tˇsehhoslovakkia sündmused Eesti noori (lk 224), ent võin ülikooli komsomolikomitee muretses selle pärast, et tema aktivistid va- kinnitada, et 1968. aastal tuli sealt tervitusi ka ELKNÜ XIII kongressi litaks rajoonikomiteede sekretärideks, sest tulemas oli XIII kongress — tegijatele. Ju taibati, et ajasime ühist asja. Meil aga püsib aastakümneid ettevalmistus selleks oli ülevabariigiline! Paraku pole seda trükisõnas kentsakas lähenemine: Prantsusmaa noorte mässe kajastame, vajadusel kusagil kajastatud, küll aga mõnda sündmust 1968. aasta sügisest peale, isegi Hiina hungveipinge, ent oma noorte suurtest tegudest ajaloos vai- mis jäid lokaalseks ning suhteliselt kitsa ringkonna ettevõtmiseks. kime. Äsjatoodu taustal võib vaid õlgu kehitada Küllo Arjakase väidete Noorte tegude tunnustamise kõrval kutsub Eesti Vabariik 90 kõne al- puhul `ala “1960. aastate lõpus muutus tähtsaks komsomolikarjäär” ja la võtma veel paari põhimõttelist küsimust. Nimelt jätkab see teos Sulev “1970. algupoolel kujunes nn. komsomolipõlvkond”. Väidetut kinnitab Vahtre klassikaks saanud kronoloogiates alustatud ja XX sajandi kroo- tal isikute loetelu (lk 226–227), kellest vaid üks oli n-ö üle Eesti “tegija” nikates jätkatud ENSV Ülemnõukogu valimiste esiletõstmist. Ikka: kui 1963–1966! Ja Arjakas pole esimene — samasuguse käsitlusega pais- palju valiti ja kui palju neist oli parteituid, kommuniste ja liikmekan- tis silma XX sajandi kroonika, üksikpublikatsioonidest rääkimata. See didaate. Tegelikult vägagi küsitav lähenemisviis, sest viimased arvud on klassikaline näide ajaloo ümberkirjutamisest, kus terved perioodid muutusid kähku parteilaste kasuks (see oli ju paljudel juhtudel tingimu- ja n-ö ebasobivad sündmused (mainimiseks välja valitud isikud neis ei seks — muidu ei valitud “valituks”) ja tuleb mõelda sellelegi, kas 20 aas- osalenud) jäetakse lihtsalt ja järjekindlalt nimetamata. Hilisemad “tegi- ta pärast Eesti Vabariik 90 lugeja ikka mõistab, mis oli sõna “parteitu” jad” said ju midagi korda saata üksnes tänu oma eelkäijate pingutustele, taga. Märksa tõsisem on probleemi sisuline külg, sest totalitaarse partei- mis tõi kaasa noorte poliitilise aktiivsuse kasvu — see lubas aastaid üha riigi puhul teeme selle “regulaarsete valimiste” rõhutamisega reklaami uutel juhtidel esile kerkida. Samas teadsid kõik uued tulijad algatajate hoopis pseudodemokraatiale ja totalitarismile endale. Õigem ja ausam saatust — kes “pääses” sisepoliitikast rääkimise keeluga, kes läks eri- oleks ikka kommunistliku partei kongresside ja (vajadusel) pleenumite alatööle, kes pandi ametisse, kus oli raske olla “tegija”. Mainitute uusi mainimine (kus langetati ka otsused ülemnõukogu iga istungi eel, mida ameteid silmas pidades olnuks ammu võimalus ajalookirjutajad korrale viimase parteitutel liikmetel tuli vastuvaidlematult heaks kiita), lisades kutsuda, ent. . . Ka Eesti Vabariik 90 tekstist pole raske aru saada, et kir- kongresside delegaatide ja keskkomitee rahvusliku koosseisu. Vähemalt jutaja ise teab rohkem, kui esitamiseks valib — näiteks lk 224 mainitakse korra võiks esitada koos elanikkonna ja EKP rahvusliku koosseisu, et lu- Tartu IV üliõpilaspäevi 1968 ja üliõpilaspäevade lõpetamist 1971. aas- geja mõistaks — eestlaste napp arvuline ülekaal kommunistlikus parteis tal — ju siis toimusid ka kolm esimest (allkirjutanu arvates väärinuks tähendas sisuliselt muulaste suuremat esindatust ainuparteis, mis tagas neist nimetamist kindlasti ka kaks kõige esimest). Tahaks siiralt loota, nende eelisasendi ja teatud mõttelaadi kinnistumise. et järgmine sama tüüpi teatmeteos mainib vähemalt Karl Adamsoni ja Kommunistide omavahelistest suhetest rääkides mainib Eesti Vaba- Eenok Kornelit, kui tõsta esile vaid kaht tervest plejaadist isikutest, kes riik 90 1950. aastal lahvatanud võimuvõitlust Eesti ja Venemaal sündinud esimestena innustasid “omasid” ja tegid “Tartu vaimu” tuntuks Moskvas eestlastest kommunistide vahel (lk 188) ja jõuab kommunistide jaga- ning isegi väljaspool NSV Liitu. miseni seitsmeks (!) kategooriaks 20 aastat hiljem: vanameelsed, refor- Lisaks neile väärib minu meelest veel teinegi rühm Eesti NSV mimeelsed, ortodoksid, mõõdukad, kohalikud eestlased, Venemaa eest- komsomolijuhte seda tüüpi teostes mainimist — 1989. aasta novembris lased ning venelased (lk 229). Ei oska selle jagamise kohta arvata muud, kuulutas ELKNÜ XXIII kongress end lahku löönuks ÜLKNÜst — te- et kui alaliike palju, siis võib mõni neist ka hea olla? Et aga samas öeldak- gu, mis on täiesti kõrvutatav Leedu KP iseseisvumisega NLKPst üks kuu se lausa otse, et käis edukas kommunismitondi kodustamine Eestis (on hiljem. Huvitaval kombel pole ka seda fakti meil kusagil mainitud — selleks tõesti teenistujate ja haritlaste astumine EKPsse?), siis on raske ikka on jutt vaid EKPst, ent tõele näkku vaadates ei saanud parteilastest mõista, miks Eestis suudeti “uutmisega” kaasa minna alles 1987. aas- ei Hruˇstˇsovi sula kasutajat ega ka õiget “tegijat” 1989–1991. Et mitut tal, nagu õigesti väidetakse (lk 176)? Kes seda siis takistas või mis seda riiki korraga hõlmanud protsessides pole sugugi teisejärguline see, kes takistas? Kas pole üks põhjus selles, et meil ongi kombeks julged endi
154 155 Arvustus Arvustus hulgast unustada ning joonduda suurepäraste igas-süsteemis-kohanejate ÜLIKOOLI METSIK PILDIALBUM ja äramärgitud-saajate selja taha, ehkki pole kunagi teada, millal nemad julgeks saavad? Universitas Tartuensis . Tekste kirjutas ja toimetas Juhani Igal juhul vajaks EKP ladvik ja eeskätt partei keskaparaadi kuju- Püttsepp. Koostasid Lea Leppik ja Juhani Püttsepp. Tartu: nemine ning tegevus lahkamist ka seda tüüpi teostes, sest lauslollusi ja sigadusi ei tehtud ainult Moskvas, neid sündis ka Tallinnas. Lisa- Tartu Ülikool, 2007. 143 lk. gem siinkohal vürtsi kenasti lahti kirjutatud TRÜ sotsioloogialabori sul- gemisele (lk 238–239). Selle käigus süüdistasid kohalikud rivaalid ja Tartu ülikool on selle poolest huvitav asutus, et tal on õige mitu lihtsalt kadetsejad Ülo Vooglaidu “parteivastases tegevuses” (antipar- sünnidaatumit, mida vaheldumisi ikka suurema või väiksema pidu- tinaja dejatelnost) ja alles siis, kui tema Moskva tuttavate abil jõudis likkusega tähistatakse. Peamised neist on muidugi ülikooli asutamine päris tippu teave, et tegu pole uue Malenkovi-Molotovi grupiga, muu- 1632. aastal, taastamine 1802 ning eestikeelse ülikooli loomise päev deti süüdistus “mitteparteiliseks tegevuseks”. Pole siis ime, et pärast 1919. aastal. Aga kui lisada veel üksikute väärikate hoonete tähtpäevad, seda kirjutati Eestist veelgi rohkem NLKP Keskkomiteesse, sest samad instituutide ja teaduskondade suurpäevad jne, siis ei pruugi pidutsemisel väiksed ja väiklased tegelased püsisid Tallinnas ametis veel 15 aastat. üldse lõppu tulla. Primus inter pares on aga ikkagi Gustav Adolfi edikt, ja Mis sest, et nende kõrval oli ka mõistlikke mehi ja naisi — ebanormaal- seepärast pole patt veel praegugi tagasi vaadata ka hiljutise suurjuubeli, set süsteemi said koos hoida ikka kõige nürimad ning aremad. 375. aastapäeva puhul ilmunud trükistele. Selleks tähtpäevaks ilmus ter- Kuidas kellele, aga mulle Eesti Vabariik 90 meeldib, sest ta pakub ve hulk pidulikku ülikoolikirjandust, eeskätt tuleb mainida muidugi roh- uut ja ärgitab kohati kohe kõvasti vastu vaidlema. kem kui 800-leheküljelist ülikooli tervikajalugu asutamisest tänapäevani Universitas Tartuensis 1632–2007 (toimetajad Toomas Hiio ja Helmut Toomas Alatalu Piirimäe; Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus). Sellele sekundeerib väärikalt üliõpilasorganisatsioone tutvustav entsüklopeediline Vivat, crescat, flo- reat alma mater! (koostanud Indrek Ilomets, Toomas Hiio ja Mart Orav; TOOMAS ALATALU (sünd. 1942) on lõpetanud Tartu ülikooli aja- Tallinn: Aasta Raamat) — huvitaval kombel on mõlemal tähtteosel peal- loo erialal 1965, õppinud ÜLKNÜ kõrgkoolis Moskvas 1966 (heide- kiri ladinakeelne. Lisaks anti välja dokumentaalfilm Universitas Tar- ti välja), olnud Leningradi ülikooli aspirant 1967–1970, filosoofiakan- tuensis 375 (Lauri Vahtre ja Jaak Lõhmuse stsenaariumi järgi), kahe raa- didaat 1977. Töötanud Tartu ülikooli teadusliku kommunismi kateedri matu ilmumisega kirjastuselt Aasta Raamat avanes ülikooli kirjastuses õpetaja ja vanemõpetajana 1970–1975, Tallinna Pedagoogilise Instituu- rektorite raamatusari — Priit Rohtmetsa monograafia Henrik Koppe- di teadusliku kommunismi kateedri vanemõpetaja ja dotsendina 1975– list ning Ken Kallingu oma Johan Kõpust ilmusid ses sarjas esimestena 1991 (v.a 1988–1990, mil oli Nicaraguas Managua Kesk-Ameerika Üli- 2007. aastal. kooli filosoofiaprofessor), professorina ja Tallinna Rahvusvahelise Po- litoloogiakooli kaasdirektorina 1991–1993. Olnud ELKNÜ Tartu Lin- Omaette kategooriasse paigutub juubelitrükiste seas aga esindus- nakomitee I sekretär 1965–1967 ja ELKNÜ Keskkomitee liige 1966– album Universitas Tartuensis (jälle ladinakeelse pealkirjaga, kuigi si- 1968, NLKP liige 1966–1990. Riigikogu liige 1992–1999 ja 2003–2007. su poolest eesti- ja ingliskeelses paralleeltõlkes) — suureformaadili- Euroülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonna dekaan 2000–2003 ja ne pidulik trükis. Omaette on esindusalbumid ikka olnud, eks ole neid a-st 2007. ju juubelite puhul ikka välja antud. See ametlike esindusalbumite rida annab juba iseenesest mingi pildi ülikooli arenemisest ja eneseretsept- sioonist. Teisalt on selle ˇzanri ülesanne ülikooli laiemalt tutvustada ehk lihtsalt reklaamida. Võib olla üsna kindel, et just see raamat jõudis juube- likülaliste kaudu meenena eriti paljudesse maailma kohtadesse, kindlasti ka Rootsi kuninglikku raamatukogusse. Kingiks, tunnistan, sain selle ju minagi.
156 157 Arvustus Arvustus
Esindusraamat jääb niiviisi paljudele inimestele hulgaks ajaks mee- Tuleb leppida, et see on lihtsalt pildialbumi seekordne omapära. Üld- nutama Tartu ülikooli. Abivahendiks on ta nii nendele, kellele juubeli- mulje, nagu metsastki seal rännates, tekib siingi üksikvaadete summa- aegne Tartus-käik jäigi üheks eksootiliseks ekskursiooniks, kui neilegi, na — siin lagendik, seal salu — siin teaduskond, seal õppejõuportree. kes ülikooli tunnevad. Ja paljud tuhanded inimesed tunnevad oma alma Siiski on album loetav ja järjest — nagu metsarajal saab ka järjest läbi mater’it ju läbi ja lõhki. Seetõttu on esindustrükise kokkupanemine alati metsa kõndida ning kõike tähele panna. Seevastu ülevaatlikku tunnet, vastutusrohke ülesanne. On huvitav, et seekord on ülikoolirahvas usal- et saaksime kergesti aru, kus on jutt ühest või teisest teaduskonnast, danud oma albumi kokkupaneku oma bioloogiharidusega vilistlasele Ju- kus on juttu 17. sajandist või kus 21. sajandist, meile ei võimaldata. hani Püttsepale. Küll mitte üksi: Püttsepa kõrval on raamatu koostajaks Kõik on olemas korraga ja ei ole ka. Kusagilt vilksatavad Lotman ja Lea Leppik — ülikooli ajaloo muuseumi teadusdirektor. Jäsche, kusagil on Harald Keres ja teisal istub Runnel. On olemas Seekord siis koostaja, tekstide kirjutaja ning toimetaja ametisse pa- üliõpilasorganisatsioonid ja nende teklid, on aula Marta ja rektorite lutud Püttsepp laiemat tutvustamist ei vaja, on ta ju tuntud ajakirja- loend; isegi Tartu Rock ja paadiralli. Nagu metsas, kus kohtame metskit- nik ja loodusemees, kes seni peamiselt just loodusradu käies ning mit- si ja oravaid, näeme kusagil mõnd sookurge või metsist. Kõik on olemas, mes ajakirjandusväljaandes kaasa lüües on lugejaid vaimustanud eeskätt teame, aga ega me ekseldes tea, kus puu taga just karu peidus on. n-ö lihtsate lugude jutustamisega. Püttsepalt on ilmunud looduskesk- Ka on albumisse tekste kirjutanud autorid peidus nagu üraskid met- seid vaatlusi, inimlikke persoonilugusid ning eriti tuleb esile tõsta tema sas — kus leheküljel ja kelle tekstid just raamatus on, ei saa teada muidu südamlikke lasteraamatuid. Niisiis pigem lihtsate lugude jutustaja kui kui ainult raamatut järjest läbi lehitsedes. Kui puudub juba sisukord, siis kõrgakadeemiline on olnud Juhani Püttsepa seni väljapoole paista olnud aine- või isikunimede loendist ei maksa unistadagi. Siiski on kiiduväärt, profiil. Ja ega selles miskit häda pole, pigem kumab siin läbimõeldud et kasutatud kirjanduse, illustratsioonide allikad ning fotograafide ni- pingestavat intriigi, kui ülikool loodusmees Püttsepale ettepaneku tegi med on ilusasti ja selgesti kirjas. Viitamise täiuslikkusele pole tegelikult esindusalbum kokku panna. miskit ette heita. Ka ülikooli saab vaadata ju ühe loomuliku kooslusena. Nii nagu loo- Ühesõnaga — seekordne album annab üheselt mõista, et ülikool on dus on tervik: metsas kasvavad kõrvu noored võsud ja vanad hiigelpuud. midagi loomulikku, mida ongi raske kvalifitseerida ja liigitada, et te- Nii on ka ülikoolis — on praegusi üliõpilasi, kellest veel keegi ei tea, ma puhul on tervik tähtsam kui üksiktükkide ratsionaalne järgnevus. Et mis saab või ei saa, ning on vanu kände ja masuurikaid. Kõiki neid on mulje on olulisem kui metoodika. Miks mitte — ka see on üks võimalik heatahtlik toimetajapilk hõlmanud ja ülikoolile iseloomulikku välja tuua lahendus. Võib-olla tuleb üldmulje loomisel niisama suurelt kui koosta- püüdnud. jate tööd hinnata ka kujundaja Maarja Roosi panust. Ja tervik — praegusel juhul siis raamat — on saanud ka täpselt sama- Mõne puu ees või mõnel leheküljel pannakse lugeja ka kukalt krat- sugune kui mis tahes teine tervikkooslus — raske on seda uurida ja sima. Nagu selgesti on märgitud tiitellehe pöördel, on tekstid inglise niisama hõlpsalt aru saada, sest pole otsa, kust kinni hakata. Ka metsi keelde tõlkinud Reet Sool. Siiski tuleb selle väite absoluutsuses kahel- ja luhtasid tuleb tundma õppida vaikselt ning tasapisi. Albumi juures da, näiteks lk 19 on Gezeliuse ladinakeelse teksti inglise keelde tõlkijaks algab asi sellest, et ei ole olemas tavapärast tiitellehte ega sisukorda, kus märgitud hoopis Janika Päll. Kas uskuda seda või kuidas sellega siis ik- raamatu struktuur ja selles esinevad asjad ning isikud kokkuvõtlikult ja kagi on — kas vahest on Janika Päll hoopis vahendanud Gezeliuse eesti ülevaatlikult olemas oleksid. Loodusterminoloogias: meile pole antud keelde ja siis on juba Reet Sool selle tõlke edasi tõlkinud inglise keelde? taime- ja loomamäärajat, milleks tavaliselt raamatutes on sisukord ja Või on Reet Sool tõlkinud inglise keelde ainult teate, et Gezeliuse tõlkis igasugu indeksid ning loendid. Seekord on raamatu päris viimastel le- Janika Päll? Või mine sa võta kinni. . . hekülgedel sisukorra kohal ja asemel näha sedasama pilti, mis raamatus Üldse on kakskeelsete raamatute häda, et nad kipuvad olema raskesti endas. Kaunis kujunduses seisab meie ees seesama “mets” — lihtsalt loetavad — eriti siis, nagu see on ka praegusel juhul —, kui eestijainglise kaugemalt vaates. Sest egas metsa minnes ju ka sisukorda olemas ei tekst on antud samas kirjas ning kujunduses. Kui ühe lõigu ühes keeles ole. Mets elab ja on. Samuti on lugu ülikooliga. Selline mahe ja kont- loetud saad, ei tea enam, kas selleks, et keelt mitte vahetada, tuleb jätkata rastne ühtaegu on Leppiku ning Püttsepa koostööst sündinud trükitud ja lugemist samast veerust alt või uuest veerust ülalt jne. Aga eks seegi köidetud kooslus. segadik meenuta metsa või muud looduskooslust — raba näiteks, kus on
158 159 Arvustus samuti keeruline järgmise mätta tugevust hinnata, kas ta su sammu peab või vajud läbi. Hooletusvigu on ka mõned, mis silma jäid. Kõigepealt on trükivea- VAITLUS¨ kurat üllatanud, kui lk 48 loeme kummalist väljendit “hauast hällini”, samal ajal on lk 49 seesama inglise keeles ikka harjumuspäraselt “from birth to death”; Akadeemias ilmunud (2002, nr 12) G. F. Parroti kõne KAS REKAPITULATSIOONITEOORIA TAASSÜND? tõlkijana võin kinnitada, et seal esineb lause ikka normaalkujul: “Nemad on teie toitjad hällist hauani.” Et ühes kohas samas on “mõtelge” asemele tulnud “mõtelgem”, selle puhul võib silma kinni pigistada. Tühiasi on Toivo Maimets. “Millal algab inimese elu?” — Akadeemia, ka see, kui mõnes kohas on ingliskeelses tekstis unustatud võõrkeelsed 2008, nr 8, lk 1671–1693. sõnad kaldkirja panemata (nt lk 24 p.o Gespensterfurcht). Hullem on lugu, kui ingliskeelses tekstis (lk 40) seisab kogema- ta Jurjevski (siis dˇzöödˇzevski), aga peaks olema ikka Yuryevski. Üld- Toomas Vooglaid: se on raamat paaris kohas kohanimedega pahuksis, neist markantseim näide on lk 28, kus nii eesti- kui ingliskeelses tekstis leidub kohani- Augustikuu Akadeemias ilmunud essees “Millal algab inimese elu?” esi- mi “Westfaal”, ometi on see Saksamaa paikkond inglise keeles tuntud tab Toivo Maimets oma arusaama inimese elu alguse määramatuse kohta. Westphalia’na, eesti keeles Vestfaal’ina ning saksa ehk siis kohalikus Ta käsitleb lühidalt inimese varast embrüogeneesi, vaateid inimelu al- keeles on kirjapilt hoopis Westfalen. Nimekuju “Westfaal” on seega gusele eri kultuurides, religioonides ja poliitilises praktikas ning lõpuks miski senitundmatu estoesperanto. Nn estoerperantisme võib ingliskeel- mõningaid kloonimisega seotud küsimusi. Kogu artiklit näib läbivat mu- setes ridades raamatust veelgi leida, nt “Miitav” (lk 27) või samas ka re embrüonaalsete tüvirakkude uurimisega seotud piirangute pärast ning “Yelgava”, mis peaks tähistama linna, mis eesti keeles on muidugi Mii- püüd nende uurimist õigustada. tavi, saksa keeles Mitau ning läti keeles Jelgava ja selliselt peaks ta ka Tahaksin siinkohal vaatluse alla võtta Maimetsa argumentatsiooni muudes ladina tähestikku kasutavates keeltes kirjutama. Vormid “Mii- korrektsuse. Millisel moel põhjendab ta pealkirjas esitatud küsimusele tav” ja “Yelgava”, mis sõbralikult koos ingliskeelses tekstis esinevad, antud vastust? Kas see argumentatsioon on loogiliselt veatu ja piisavalt on aga seninägematud keeleuuendused. Leheküljel 32 häirib ekslik poo- põhistatud? litus Domb-runnen, s.o Toomk-aev, peaks ikka olema Dom-brunnen, Üldise märkusena olgu öeldud, et ligi pool artiklist on otsene tõlge või s.o Toom-kaev. Kui muidu on eesti- ja ingliskeelsed tektid samased, siis mõne lõigu puhul ümberjutustus arengubioloog Scott Gilberti tekstidest. lk 39 on millegipärast üks lause (“Mäletatakse, et talle iseloomuliku tu- Üheks allikaks on Gilberti artikkel “Millal algab inimese elu”1 — see on lise agarusega lõi Buchheim juurdeehituse uksed lahti veel enne, kui täiendav materjal tema raamatu Arengubioloogia (Developmental Bio- lubi ära kuivas”), mis eestikeelses tekstis esineb, üldse inglise keelde logy) 8. väljaande juurde. Selle tekstiga langeb suures osas sõna-sõnalt tõlkimata jäetud. kokku Maimetsa ajalooülevaade ja religioossete seisukohtade võrdlus (vt On ka suisa eksitavaid selgitusi-märkusi, näiteks lk 118 äratrükitud lk 1675–1682). Teiseks allikaks on Gilberti raamatu Bioeetika ja uus 2 töökuulutuse juures, kus mitmeid keeli oskav neljanda kursuse filoloogi- embrüoloogia teine peatükk. Osutatud artikli ja raamatu tekst ajaloo neiu otsib tööd (“Neiu . . . otsib kohta. Leppib vähesega”), väidab selgi- ja religioonide ülevaate osas kattuvad suurel määral. Peamiselt raama- tav tekst hoopis, et neiu otsivat korterit, mis peab küll viga olema. tust pärineb tänapäevaste seisukohtade käsitlus lehekülgedel 1683–1686. Siiski on see üks igavesti mõnus padrik, mille Püttsepp ja Leppik Iseenesest on ju hea teksti vahendamine kiiduväärne, ent seda tehes ei koostanud on. Meie ülikoolil pole häbeneda midagi. 1When Does Human Life Begin? http://8e.devbio.com/article.php?id Toomas Kiho =162 TOOMAS KIHO (sünd. 1963) on Tartu ülikooli vilistlane (1986) ja Aka- 2Bioethics and the New Embryology. www.sinauer.com/pdf/Bio- deemia peatoimetaja. ethicsCh02.pdf.
160 11 161 Vaitlus¨ Vaitlus¨ tohiks esitada teise autori teksti oma originaaltekstina. Tõsi, mõnes ko- ei tee. Teiseks, kui Gilbert osutab, et on mõned teadlased, kes ei omista has on Maimets vastavatele Gilberti tekstidele ka viidanud, ent kusagil embrüole enne gastrulatsiooni isegi individuaalsust, siis Maimets kuu- ei anna ta mõista, et umbes poole tema artiklist moodustavad otsesed tsi- lutab individuaalsuse puudumist lõpliku ja vaieldamatu tõena. ∗ taadid Gilbertilt. Pealegi tekib kahtlus, kas Maimets on üldse tutvunud Maimets delegeerib esialgu vastamise pealkirjas esitatud küsimusele mitme teise tekstiga, millele ta viitab, sest viited nendele materjalidele “praegustele teadlastele ja filosoofidele”, kelle “seisukoha võib lühidalt pärinevad Gilberti tekstist. kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole Kuna Maimetsa artikkel on nii tihedalt seotud Gilberti tekstidega, siis jõutud, ja tõenäoliselt ei olegi see võimalik” (lk 1671). Hiljem kinnitab on kohati ebaselge, kelle vaateid ma õieti analüüsin. Samas muutuvad ta, et “ainus kindel teadlaste seisukoht elu algushetke kohta on see, et tekstide läheduse tõttu eriti informatiivseks need lõigud Maimetsa artik- seda ei ole võimalik üheselt defineerida” (lk 1683). Paar lõiku hiljem for- list, kus ta on pidanud vajalikuks Gilberti tekstist eemalduda ja asendada muleerib ta ka oma seisukoha: “Tuleb ilmselt leppida tõsiasjaga, et ühte mõni lause või lõik oma sõnastusega. Näiteks “geneetilise” või “viljas- kindlat elu algushetke (ehk sekulaarset ekvivalenti “hinge sisenemisele tumisseisukoha” esitlemise viimases lõigus (lk 1685) kirjutab Maimets: lootesse”) olemas ei ole ning inimese areng toimub järk-järgult üheksa kuu jooksul emaorganismis ning ilmselgelt ka hiljem” (lk 1683–1684). See, kas omistada viljastatud munarakule individuaalse inimesega võrdväärne staatus, on eelkõige ühiskondliku arvamuse, filosoofia ja Vaadeldes kaht esimest vastusevarianti, mis pealiskaudsel lugemisel teoloogia, mitte niivõrd teaduse küsimus. Kuna enne gastrulatsiooni tunduvad olevat sama väite variatsioonid, torkab silma, et kui esime- on ühest embrüost võimalik saada mitu indiviidi (mitmikud), siis ei ses variandis “ühtse seisukohani ei ole jõutud”, siis teises variandis saa selle ajani isegi individuaalsusest rääkida. mõned leheküljed hiljem on teadlastel juba “ainus kindel seisukoht”. Kindlasti ei ole “ühtse seisukoha puudumine” samaväärne “ainsa kind- Gilberti vastav lõik näeb aga välja nii: la seisukohaga”, seisnegu see kas või defineerimise võimatuse kinni- Viljastumise teel loodud entiteet on tõepoolest inimembrüo ja sellel tamises. “Ühtse seisukoha puudumine” osutab sellele, et individuaalse on potentsiaal olla inimtäiskasvanu. Kas nendest faktidest piisab, et inimese elu algushetke määratlevad eri teadlased ja filosoofid erinevalt. omistada sellele isikulisust, on küsimus, mida ei mõjuta mitte niivõrd “Ainus kindel seisukoht” tähendab aga seda, et inimese elu algushetke ei teadus, vaid pigem arvamus, filosoofia ja teoloogia. Mõned teadlased määratleta erinevalt, vaid et kõik teadlased ja filosoofid või vähemalt nen- kinnitavad, et varane embrüo ei ole isegi indiviid, enne kui ta teeb de märkimisväärne enamus jagavad mingit seisukohta selles küsimuses. läbi gastrulatsiooni. Maimetsa enda vastus on veelgi kitsam, minnes väidetavalt ühese defi- neerimise võimatuselt üle väitele, et “ühte kindlat elu algushetke olemas Võrreldes neid kaht tekstilõiku torkab silma, et Maimetsa seisu- ei ole”. Väide, et üks selge algus puudub, on oluliselt tugevam väitest, et koht on märksa kitsam ja kategoorilisem. Kui Gilbert tunnistab fakti- selle alguse ühese määratluseni ei ole jõutud või et seda ei saa üheselt de- na, et viljastumise teel tekib inimembrüo, millel on potentsiaal saada fineerida. Milliseid tõendusi toob Maimets oma astmeliselt kitsenevale täiskasvanud inimeseks, siis Maimets omistab selle tunnistamise ühis- vastusele? kondlikule arvamusele, filosoofiale ja teoloogiale. Gilbert jätab viimaste Esimese kahe vastusevariandi juures annab Maimets kummalegi otsustada ainult selle, kas omistada inimembrüole isiku staatus. See- veidi erineva põhjenduse. Esimesel juhul, kus tegemist on veel üht- ga teeb Gilbert selget vahet teadusliku fakti ja teoloogilis-filosoofilise se seisukoha puudumisega, ütleb ta, et “vastus sellele [inimelu algu- otsustuse vahel — fakti vahel, et inimorganism tekib viljastumisel, ja ot- se] küsimusele peegeldab tegelikult ühiskonna või ka üksikisiku us- sustuse vahel, kas omistada sellele isiku staatus. Maimets sellist eristust kumusi, väärtushinnanguid ja kindlat sotsiaalset konteksti” (lk 1671). ∗ Seega viitab ta inimelu alguse määratlemise subjektiivsele tingitusele. Toimetus oli Toivo Maimetsa artiklit avaldamiseks ette valmistades Ent teise vastusevariandi korral põhjendab ta seda teisiti: “Küsimuse Gilberti mainitud tekstide sisust teadlik ega näinud nende osalises kat- “Millal algab inimese elu?” muudab keeruliseks piiri ebaselgus inimese tuvuses Maimetsa tekstiga mingit probleemi. Arengubioloogia on kogu kui bioloogilise ja inimese kui sotsiaalse olendi vahel, sest selle kesk- maailmas levinud kõrgkooliõpik ja õpikutele enamasti üldse ei viida- mes on “(üksik)isik”, mis on nii bioloogiline kui ka sotsiaalne kate- ta. Muide, Scott Gilbert on Tartu bioloogide kutsel korduvalt ka Eestis gooria” (lk 1683). Seega ei osuta ta teise vastusevariandi puhul mitte käinud ja Tartu ülikoolis loengutega esinenud. Toim.
162 163 Vaitlus¨ Vaitlus¨
üldisele subjektiivsele kontekstile, vaid teatud ebamäärasusele vaatluse neerid. Teised autoriteedid, kellele Gilbert viitab, on taas Thomas Shan- objektis — piiri ebaselgusele inimese kui bioloogilise ja kui sotsiaal- non ja Allan Wolter, teoloog Norman Ford ning üks katoliikliku dis- se olendi vahel. Ent see ebaselgus ei pruugi tuleneda mitte objektiiv- sidentluse võtmekujusid Richard McCormic. Ükski viidatutest ei ole sest määramatusest vaatlusobjektis, vaid selle objekti käsitlemise teooria autoriteet inimembrüoloogia alal ning seisukohad, mille tõttu neile vii- ebakorrektsusest. Vaatleme järgnevalt iga kitsenevat vastusevarianti koos datakse, vastanduvad üldisele teaduslikule konsensusele selle kohta, mil- vastava põhjendusega. lal tekib antud liiki kuuluv uus indiviid ja millal saab alguse selle uue indiviidi elu. ÜHISELE SEISUKOHALE POLE JÕUTUD Ei “neuroloogilise” ega “sündimis-” seisukoha juures esita Maimets ühtegi viidet nende esindajatele, mille põhjal võiks otsustada toodud Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku seisukohtade autoriteetsuse üle. Gilbert viitab neuroloogilise arusaama võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole juures Harold Morowitzile, kes on biofüüsik, ja James Trefilile, kes on jõutud, ja tõenäoliselt ei olegi see võimalik (lk 1671). füüsik ja füüsika populariseerija. Käsitledes inimelu alguse samastamist eneseteadvuse tekkimisega, viitab Gilbert oma eespool osutatud artiklis Osutuses ühise seisukoha puudumisele “praeguste teadlaste ja filosoo- ainult filosoof Michael Tooleyle, kes esindab seisukohta, et kuna spet- fide” seas väärib tähelepanu, et ehkki artiklis on üsna pikalt käsitletud siifiliselt inimlik eneseteadvus tekib alles mingil ajal sünnijärgse arengu eri kultuurides ja eri religioonides esinevaid vaateid inimese elu algu- käigus, siis ei ole põhimõttelist vahet abordil ja väikelaste tapmisel, ku- sele ning on vaadeldud selle probleemi käsitlemist eri riikide seadustes na enne eneseteadvuse tekkimist polevat tegemist spetsiifiliselt inimliku ja ka rahvusvahelises õiguses, samuti toodud esile mõnede filosoofide eluga. Taas ei ole ühtegi viidet inimese embrüoloogia uurijatele ehk siis seisukohad, mis Maimetsa käsitust toetavad, ei ole artiklis korralikku kõne all oleva valdkonna peamistele teaduslikele autoriteetidele. ülevaadet embrüoloogide, s.t inimese varase arengu eriteadlaste seisu- Gilbert ise kirjutab oma raamatu Arengubioloogia kuuenda väljaande kohtadest. Eri kultuurides, religioonides ja poliitilistes süsteemides esi- võrguversioonis nii: “Kui me näiteks käsitleme koera, siis kujutame te- nevate seisukohtade võrdlus ei anna mingit alust väita midagi “tänapäeva da tavaliselt ette täiskasvanuna. Aga koer on “koer” hetkest, mil koera teadlaste ja filosoofide”, eriti aga inimese embrüoloogia nüüdisaegsete munarakk viljastatakse koera spermiga. Ta jääb koeraks ka vana sureva uurijate vaadete kohta. Võiks arvata, et püüdes kokku võtta teadlaste koerana. Seepärast on tegelikult terve selle looma elutsükkel “koer”, seisukohti inimese elu alguse kohta, otsitakse vastust eelkõige nende viljastumisest surmani. [---] Uue indiviidi elu saab alguse kahe ga- teadlaste töödest, kes antud valdkonnaga erialaliselt tegelevad, sest see meedi — spermi ja munaraku — geneetilise materjali ühinemisel.”3 on nende otsene uurimisobjekt — kuidas algab individuaalse inimese See seisukoht väljendab üldist bioloogiaalast konsensust, mis kajas- elu ja kuidas toimub inimese varane areng. tub ka näiteks Encyclopedia Britannica artiklis: “Ehkki organismidest Tõsi, lehekülgedel 1673–1675 kirjeldab Maimets väga lühidalt vil- mõeldakse sageli kui täiskasvanutest ning paljunemist käsitatakse uue, jastumist ja embrüonaalset arengut kuni gastrulatsioonini, kuid ei too eelmise põlvkonna täiskasvanuga sarnaneva täiskasvanu kujunemisena, seejuures välja embrüoloogide seisukohti individuaalse inimese elu algu- on elav organism tegelikult organism kogu oma elutsükli jooksul, vil- se küsimuses. Hiljem esitatud üldises seisukohtade loetelus inimese elu jastunud munarakust täiskasvanuni, mitte ainult lühikese lõigu jooksul alguse kohta (1683–1686), mis, nagu öeldud, on suurel määral Gilberti sellest tsüklist.”4 Kas Maimetsa arvates erineb inimene selles mõttes raamatu tõlge, ei ilmne, milline on nende seisukohtade esitajate autoriteet kogu ülejäänud elusloodusest? kõnealuses valdkonnas. Kas tegelikult on ühtegi inimese embrüoloogi, Milles väljendub teaduslik konsensus? Võib ilmselt öelda, et see leiab kes oma ala eriteadlasena oleks nn “embrüoloogilisel” seisukohal, et muu hulgas väljenduse käsiraamatutes, õpikutes ja teatmeteostes. Toon individuaalne inimene (või siis tema elu) saab alguse gastrulatsioonil? siinkohal mõned näited uue indiviidi tekkimise käsitlemise kohta rah- Ainsad, kellele Maimets selle seisukoha juures viitab, on teoloogilised fi- vusraamatukogus näppu jäänud üldteatmeteostest: losoofid Shannon ja Wolter. Gilbertil on viiteid rohkem. Marilyn Renfree uurib peamiselt kukkurloomi ja ainupilulisi ning Clifford Grobstein oli konnaembrüoloog, kelle spekulatsioonidest inimembrüoloogia alal haa- 3www.ncbi.nlm.nih.gov/books/bv.fcgi?rid=dbio.chapter.176. rasid 1970.–1980. aastatel kinni vast tekkinud distsipliini bioeetika pio- 4Encyclopedia Britannica, 1998, vol. 26, p. 611.
164 165 Vaitlus¨ Vaitlus¨
Encyclopedia Britannica, 1998, kd 26, lk 664: “Uus indiviid luuak- Keith L. Moore: “See viljastatud munarakk, mida nimetatakse se potentse spermi ühinemisel viljaka munarakuga.” sügoodiks, on suur diploidne rakk, mis tähistab inimese algust või The Gale Encyclopedia of Science, 1996, kd 3, lk 1327: “Esime- teket [primordium].”6 se kaheksa nädala jooksul pärast viljastumist nimetatakse arenevat William J. Larsen: “[---] gameedid, mis ühinevad viljastumisel, et inimolendit embrüoks.” algatada [initiate] uue indiviidi embrüonaalne areng.”7 The Hutchinson Dictionary of Science, 1994, lk 209: “Embrüo — Bruce M. Carlson: “Inimese rasedus algab munaraku ja spermi looma või taime arengu varane staadium, mis järgneb munaraku vil- ühinemisel.”8 jastamisele või munaraku aktiveerimisele partenogeneesis.” Bradley M. Patten: “Viljastatud munarakust kujuneb [gives rise] The Hutchinson Dictionary of Science, 1994, lk 340: “Elutsükkel — uus indiviid. [---] Viljastumisprotsess [---] tähistab uue indiviidi elu (bioloogias) mingi liigi isendite läbitavate arenguetappide järgnevus. algust.”9 Tsiteerides F. R. Lilliet: “Viljastumisaktis [---] sõlmitakse Enamikul selgroogsetel on lihtne elutsükkel, mis koosneb sugurak- kokku kaks elu [---] ja kootakse need uueks individuaalseks elu- kude ehk gameetide viljastamisest, arenemise perioodist embrüona, looks [life-history].”10 nooruskasvu perioodist pärast koorumist või sündi ja täiskasvanueast, Thomas W. Sadler: “Inimese areng algab viljastumisega.”11 mis hõlmab sugulist paljunemist, ning lõpuks surmast.” Keith L. Moore ja T. V. N. Persaud: “Inimese areng on pidev prot- Van Nostrand’s Scientific Encyclopedia, 2002, kd 1, lk 1290: sess, mis algab hetkel, mil naise munarakk viljastatakse mehe spermi “Embrüo. Arenev indiviid sugurakkude ühinemisest kuni organite poolt.”12 moodustumiseni, mis iseloomustavad tema keha, kui ta saab eraldi- Ronan R. O’Rahilly ja Fabiola Müller: “Viljastumine on oluline seisvaks organismiks. [---] Hetkel, mil isa sperm kohtub ema muna- tähis, sest tavalistes tingimustes kujuneb sel teel uus, geneetiliselt rakuga ja nende ühinemine päädib viljastunud munarakuga (sügoot), unikaalne inimorganism.”13 on alanud uus elu.” Van Nostrand’s Scientific Encyclopedia, 2002, kd 1, lk 1291: “Ra- Kahtlemata ilmub erialakirjanduses alatasa valitsevast konsensusest sedusaeg algab spermi ja munaraku ühinemisest. Munaraku viljas- kõrvalekalduvaid ja sellele vastanduvaidki seisukohti, ent selliste sei- tumise hetkest (eostumine) algab uus elu.” sukohtade olemasolu iseenesest ei muuda veel valitsevat paradigmat. Paradigma hakkab lagunema ja muutuma alles ülekaalukate argumenti- Collier’s Encyclopedia, 1987, kd 9, lk 121: “Uus indiviid moodus- tub viljastumise ajal ja embrüonaalne areng lihtsalt valmistab seda 6Essentials of Human Embryology. Toronto: B. C. Decker Co, 1988, indiviidi ette täiskasvanuelu heitlikkuseks ning tulevaste embrüote p. 2. arenguks.” 7Human Embryology. New York: Churchill-Livingston, 1993, p. 1. Collier’s Encyclopedia, 1987, kd 9, lk 117: “Ühinenud sperm ja 8Human Embryology and Developmental Biology. St. Louis: Mosby, munarakk, mida nimetatakse sügoodiks, on uus indiviid, millel on 1994, p. 3. Rasedus on siinkohal oluline, sest seda on määratletud kui täielik võime areneda normaalses keskkonnas.” järeltulija kandmist üsas ema poolt. Minus tekkis sportlik huvi — kas ei leidu siis ühtegi autoriteetset teat- 9Human Embryology, 3rd ed. New York: McGraw-Hill, 1968, p. 13, meteost, embrüoloogia käsiraamatut või õpikut, mis annaks alust Mai- 43. metsa väitele, et “ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud”, 10Problems of Fertilization. Chicago: The University of Chicago või väljendaks mingisugustki muud seisukohta peale selle, et uue indivii- Press, 1919, p. 41. di elu (sh inimese elu) saab alguse viljastumisel. Viiteid otsides sattusin 11Langman’s Medical Embryology, 6th ed. Baltimore: Williams and embrüoloog C. Ward Kischneri artiklile “Elu algus ja pidevuse teke”,5 Wilkins, 1990, p. 3. milles ta tsiteerib mitmeid inimembrüoloogia autoriteete: 12The Developing Human, 5th ed. Philadelphia: W. B. Saunders Co., 1993, p. 1. 5The Beginning Of Life And The Establishment Of The Conti- 13Human Embryology and Teratology. New York: Wiley-Liss, 1992, nuum. — www.lifeissues.net/writers/kisc/kisc 08lifecontinum.html. p. 5.
166 167 Vaitlus¨ Vaitlus¨ de toel. Gilbert toob oma artiklis näiteid erinevatest käsitustest, ennast mitte kui piiri ebaselgusest kahe eri algusega olendi või olendi kahe eri otseselt ühegagi neist sidumata. Maimets määratleb enese selgelt “me- elu vahel, vaid kui piiri ebaselgusest inimese kui olendi bioloogilise ja tabolistlikul” seisukohal olevana (Gilberti artikli mõistes). Kas aga ar- sotsiaalse aspekti vahel. gumendid, millele Maimets ja teised “geneetilise” seisukoha kriitikud On tõsi, et nende kahe aspekti vahele ei saa ranget eraldusjoont toetuvad, on piisavalt tugevad, et olemasolevat konsensust muuta? tõmmata. Isikuna intentsionaalsete tegude subjektiks olev inimene on paratamatult ka bioloogiline olend. Kujunemine intentsionaalsete tegu- ÜHTE ALGUSHETKE de subjektiks nõuab piisavat arengutaset ja inimese areng on eostumi- POLE VÕIMALIK DEFINEERIDA sest peale suunatud selliseks subjektiks kujunemisele. Normaalse arengu korral kujunevad järk-järgult bioloogilised struktuurid ja funktsioonid, Ainus kindel teadlaste seisukoht elu algushetke kohta on see, et mis on aluseks inimese ratsionaalsele ja sotsiaalsele aktiivsusele. Ratsio- seda ei ole võimalik üheselt defineerida (lk 1683). naalne ja sotsiaalne intentsionaalsus annab inimesele erilise koha teiste olendite seas, kuid see intentsionaalsus on kehastunud konkreetses bio- Selle väite juures osutab Maimets põhjenduseks piiri ebaselgusele ini- loogilises olendis. mese kui bioloogilise ja kui sotsiaalse olendi vahel. Mis selle põhjenduse Siin on üks nendest kohtadest, kus Maimets eemaldub Gilberti teks- sisu täpsemalt on? Kas ta peab silmas, et viljastumisel võib küll alguse tist, ja seega ilmneb siin Maimetsa ja Gilberti seisukohtade erinevus. saada inimese kui bioloogilise olendi elu, mitte aga inimese kui sotsiaal- Gilbert ütleb sel kohal: se olendi elu? Igal juhul toimib see väide põhjendusena ainult juhul, kui selles eeldatakse inimese kui bioloogilise ja kui sotsiaalse olendi elu eri- Teadus ei anna kindlat ja kiiret vastust küsimusele, millal inim- nevat algust. Sest ainult juhul, kui selle väidetava erinevusega kaasneb elu algab, ja teadlaste arvamuste vahel puudub kindel konsensus. elu alguse erinevus, on üldse mõtet seda väidet vaadeldavas kontekstis Tõepoolest, küsimus “Millal algab inimese elu?” kipub ähmastama põhjendusena esitada. Sellise käsituse järgi tuleb aga välja, et bioloo- piire bioloogia ja sotsiaalsete hoiakute vahel, kuna selles peitub ole- giline inimene ja sotsiaalne inimene on kaks eri olendit, kuidas muidu muslikult “isiku” idee, mis on nii bioloogiline kui sotsiaalne kate- saaks nende kummagi elu alata ise ajal? gooria. Tõenäoliselt eeldab Maimets, et inimese kui bioloogilise olendi elu Pigem võiks bioloogia olla suuteline andma informatsiooni, et algab varem ja inimese kui sotsiaalse olendi elu hiljem. Kas ta peab see- vastata küsimusele “Millal saab organism eostumise ja rasedusaja juures silmas, et varasem bioloogiline olend, kes ei ole inimene, muu- vältel piisavalt individualiseerunuks, et olla käsitatav eraldi orga- tub mingil ajal järk-järgult sotsiaalseks olendiks, kes on inimene? Või nismina?” Ent isegi siin ei ole selgepiirilist konsensust ja mõned pigem, et bioloogiline olend, kes on inimene, areneb järk-järgult sot- teadlased väidavad, et inimeseks saamine on järkjärguline ning et siaalseks olendiks, kes on ka inimene, ainult et esimene inimene pole pole olemas konkreetset hetke, mil mitteinimlik entiteet saab äkit- nii inimene kui teine? Tundub, et siin on segi aetud olendi elu ja sel- selt inimlikuks.14 le elu mitmesugused avaldused. Inimesel kui olendil on bioloogiline ja sotsiaalne aspekt ning palju teisi aspekte, niisamuti olendi elul. Bio- Võrdleme seda Maimetsa vastava, eespool juba tsiteeritud lõiguga (lk loogilistes aktides väljendub tema bioloogiline elu, sotsiaalsetes aktides 1683): sotsiaalne elu. Niisamuti väljendub tema psüühiline elu psüühilistes ak- Nagu juba öeldud, on praegune ainus kindel teadlaste seisukoht tides, kodanikuelu kodanikuaktides. See aga ei tähenda, et igas säärases elu algushetke kohta see, et seda ei ole võimalik üheselt defineeri- aspektis oleks meil tegemist eri olendiga, kelle elu algab teiste omast da. Küsimuse “Millal algab inimese elu?” muudab keeruliseks piiri erineval ajal, ega ka seda, et tegemist oleks ühe olendiga, kellel on hulk ebaselgus inimese kui bioloogilise ja inimese kui sotsiaalse olendi elusid, mis algavad ja lõpevad eri ajal. Samuti ei tähenda see, et tegemist vahel, sest selle keskmes on “(üksik)isik”, mis on nii bioloogiline oleks üksteisest rangelt eraldatud aktidega, vaid et ühe ja sama olendi kui sotsiaalne kategooria. ühtedel ja samadel aktidel võivad olla erinevad aspektid — füüsikaline, bioloogiline, psüühiline, sotsiaalne, kultuuriline jm. Piiri ebaselgusest inimese kui bioloogilise ja kui sotsiaalse olendi vahel ei saa me rääkida 14Bioethics and the New Embryology, lk 40–41.
168 169 Vaitlus¨ Vaitlus¨
Nagu eelnevalt juba osutatud, saab Gilberti väitest “teadlaste arva- ÜHTE KINDLAT ELU ALGUSHETKE POLE OLEMAS muste vahel puudub kindel konsensus” Maimetsa versioonis “ainus kin- del teadlaste seisukoht”. Gilbert ei erista inimest kui bioloogilist ja kui Ühte kindlat elu algushetke [---] olemas ei ole ning inimese areng sotsiaalset olendit, vaid viitab inimese mõistes sisalduvale isiku ideele, toimub järk-järgult üheksa kuu jooksul emaorganismis ning ilm- mis olevat nii bioloogiline kui sotsiaalne kategooria. Tõsi, siinkohal te- selgelt ka hiljem (lk 1684). kib küsimus: mis mõttes on “isik” bioloogiline kategooria? See saab olla bioloogiline kategooria ainult selles mõttes, et isik on kehastunud Siin on tegemist kahe väitega: esiteks, et elul puudub üks kindel algus- konkreetses bioloogilises organismis, inimeses kui bioloogilises olen- hetk, ja teiseks, et inimese areng toimub järk-järgult. Need on just samad dis. Bioloogial ei ole midagi öelda isiku kui spetsiifiliselt isiku kohta, ta väited, mille analüüsiga lõpetasime eelmise lõigu ja nende suhtes keh- saab midagi öelda vaid isiku kui kehalise olendi kohta, s.t isiku ühe, bio- tib sama kriitika: nad räägivad teineteisele vastu. Oletan, et Maimets ei loogilise aspekti kohta. Ja tõepoolest, järgmises lõigus Gilbert just seda pea siin silmas mitte elu kui sellise algust, vaid individuaalse inimese ütlebki: nimelt et bioloogia saab pigem öelda midagi organismi ja selle elu algust. Seega ütleb ta, et individuaalne inimene areneb, ilma et tema individualiseerumise kohta eraldi (separate) organismiks. Ta ei väljenda elul oleks konkreetset algust. Kuna jutt on teatud liiki kuuluva isendi elu siinkohal isiklikku positsiooni, küll aga osutab konsensuse puudumise- algusest, siis jääb arusaamatuks, mis asi see on, mille areng toimub järk- le. Ometi pole autoriteetide seas, kelle arvamusi ta on toonud näiteks järgult. Kui see ei ole konkreetsesse liiki kuuluv isend, kes areneb, siis konsensuse puudumise kohta, ühtegi inimembrüoloogi; paradoksaalsel mis asi see on? Kui see isend pole veel elus, siis kuidas ta saab areneda? moel on suurel määral tegemist teoloogide ja teoloogiliste filosoofidega. Maimets näib ütlevat, et see on küll inimese areng, aga see pole inimene, Erilist tähelepanu tsiteeritud lõigus väärib Gilberti viimane lause kes areneb. teadlaste kohta, kes väidavad, et “inimeseks saamine on järkjärguline” Kõigele vaatamata alustab Maimets embrüogeneesi kirjeldust lause- ning et “ei ole olemas konkreetset hetke, mil mitteinimlik entiteet saab ga “kõik inimesed on alguse saanud munaraku ja seemneraku ehk spermi äkitselt inimlikuks”. Paistab, et need kaks väidet räägivad teineteise- ühinemisest” (lk 1673). Esmapilgul võiks arvata, et sellega tunnistab ta le vastu. Kui inimeseks saamine on järkjärguline, siis on protsessi al- inimese elu algamist munaraku ja seemneraku ühinemisel. Ent see ei ole guspunktis mitteinimene ja lõpp-punktis inimene. Enne kui protsess nii lihtne. Kohe relativeerib ta selle väite, osutades, et “selles väites peitub lõpp-punkti jõuab, on meil tegemist ikkagi mitteinimesega, olgugi et mitmemõttelisus, sest tegelikult said need spermid ja munarakud “algu- väidetavalt on tal üha rohkem inimlikke elemente. Seega peab ta lõpp- se” meie isa ja ema arengus tükk aega enne nende kokkusaamist. [---] punkti jõudmiseks siiski läbi tegema transformatsiooni mitteinimesest Nii ei olegi kerge öelda, mida täpselt mõeldakse “alguse” all” (lk 1673). inimeseks — või ta ei saa selleks kunagi. Aga teine väide ütleb, et sel- Maimets ei täpsusta, milles seisneb siin mitmemõttelisus, aga paistab, list hetke, kus mitteinimlik entiteet saab äkitselt inimlikuks, ei ole ole- et ta peab silmas sõna “algus” erinevat tähendust sõltuvalt sellest, mille mas. Tõepoolest, kui inimene ei teki eostumisel, mil vanemate ühinenud algust me otsime. Ent tegemist ei ole sõna “algus” mitmemõttelisusega, seemne- ja munarakk omandavad uue, inimorganismi arengutrajektoori, vaid eri asjade algusega. Kui me otsime sugurakkude algust, mis vil- ilma et gameetide kantud inimlik elu katkeks, või selle inimese jagu- jastumisel kokku saavad, siis peame vaatlema sugurakkude tekkimist ja nemise või kloonimise teel, mil saab alguse samasugune arengutrajek- küpsemist isa ja ema arengu käigus. Ent käesoleval juhul ei otsi me ju toor, siis ei teki ta üldse. Mis tahes muu punkti fikseerimisega sellel sugurakkude ega inimkonna, vaid individuaalse inimese elu algust. Ole- arengutrajektooril üritatakse kehtestada hetke, mil mitteinimlik entiteet tan, et Maimets ei usu konkreetse indiviidi eksistentsi algust ulatuvat transformeerub inimlikuks. tema ema ja isa sugurakkude tekkeni või esimese inimeseni või koguni Suure Pauguni, nagu oleks see konkreetne indiviid hakanud juba siis arenema. Loomulikult ei usu ta seda, sest nagu juba nägime, usub ta, et individuaalne inimene tekib hoopis järk-järgult tüki aja jooksul pärast viljastumist. Probleemi ähmastavalt mõjub ka viljastumise mõiste kunstlik ve- nitamine (vt lk 1674). Loomulikult on viljastumine vaadeldavas ajas kulgev protsess, mitte Plancki hetkes aset leidev muutus. Ent sõltuvalt
170 171 Vaitlus¨ Vaitlus¨ valitud vaatlustasemest on see vaadeldav ka sündmusena ja nagu eespool (C) Seda hetke [gastrulatsiooni] võib nimetada ka embrüo individuali- nägime, peetakse just seda sündmust tänapäeval valitsevas teaduslikus seerumiseks — siit edasi ei saa embrüo olla algeks rohkem kui ühele arusaamas sugulisel paljunemisel tekkiva uue olendi elu alguseks. Vil- inimorganismile (lk 1675). jastumise mõiste “venitamine”, hõlmamaks ka sugurakkude valmimist, (D) Ei ole võimalik ette kujutada, et mingil hetkel on lootes “natuke” seemnerakkude liikumist munajuhas ja lõplikku küpsemist, on kunst- hinge, siis “veidi rohkem”, ja lõpuks “piisavalt palju”. Aga just nii lik, ehkki need kõik on viljastumiseks vajalikud ettevalmistused. Vaid- toimub inimese teke tänapäeva loodusteaduse vaatenurgast (lk 1677). lus käib küll selle üle, millist sündmust konkreetsemalt viljastumise kui 15 (E) Kuna enne gastrulatsiooni on ühest embrüost võimalik saada mitu protsessi sees pidada sügoodi, s.t uue inimese esimese raku alguseks. indiviidi (mitmikud), siis ei saa selle ajani isegi individuaalsusest Ent kuidas Maimets ikkagi need väited ühitab, nimelt et kõik ini- rääkida (lk 1685). mesed saavad alguse munaraku ja spermi ühinemisest ning et inimesed tekivad järk-järgult tüki aja jooksul pärast viljastumist? Ainus võimalus Võime vaadelda koos kaht esimest lauset, sest neil on sarnane struk- nende kahe väite ühitamiseks näib olevat käsitus, et viljastumisel tekib tuur ja nad esitavad sarnase küsimuse. Mõlemas lauses küsitakse: millise mingi uus entiteet, mis ei ole küll inimene, kuid mis järgneva arengu hetkeni on tegemist lihtsalt mingi rakumassiga ja sealt edasi juba inimese käigus omandab järk-järgult inimlikke tunnuseid ja muutub vastavalt eluga? Struktuuri poolest on huvitav, et see küsimus kerkib alles eelneva üha rohkem ja rohkem inimeseks. Alternatiivsed, Maimetsa käsitluses otsustuse järel — esimesel juhul abordi lubatavuse kohta ja teisel ju- kõrvale lükatud seisukohad oleksid, et (1) individuaalne inimene tekib hul embrüonaalsete tüvirakkude uurimise hädavajalikkuse kohta. Ehkki eostumisel (munaraku viljastumisel) ja tema inimlikud tunnused aval- lauses (A) ei ole otseselt langetatud otsust abordi lubatavuse kohta, esita- duvad järk-järgult arengu käigus, ning et (2) individuaalne inimene te- takse siin otsustuste prioriteet — inimelu alguse küsimus tuleneb otsus- kib pärast viljastumist mingil hetkel, mida Maimets esitleb “hinge si- tusest abordi lubatavuse kohta. Lauses (B) on otsustus embrüonaalsete senemisena” moodustuvasse kehasse; selle arusaama omistab ta suures- tüvirakkude uurimise hädavajalikkuse kohta esialgselt juba langetatud, ti aristotellik-skolastilisele traditsioonile. Niisiis ei näe ta viljastumisel lähtudes muudest kaalutlustest. Seega langetatakse kõigepealt otsus, et tekkivas sügoodis mitte uue inimese algust, vaid järjekordset alget selle abort on lubatav ja embrüonaalsete tüvirakkude uurimine hädavajalik, inimese kujunemisel, nii nagu on tema algeteks sperm ja munarakk või ning alles seejärel ja selle otsustuse valguses võetakse vaatluse alla esimene inimene või esimene rakk või Suur Pauk. Sellepärast peabki küsimus “millise hetkeni” ja “millisest hetkest alates enam mitte”. Min- ta vajalikuks selle viljastumise kui alguse muutmist kokkuleppeliseks: gis mõttes jätab see eelnev a priori otsustus oma paratamatu pitseri “Aga olgu, lepime siinkohal kokku selle tähtsa ühinemishetke juures” (lk järgnevale “alguse otsimise” loogikale. Kuna lubatavuse otsus on juba 1673). antud, siis sisuliselt on välistatud küsimus “kas see on lubatav “päris Maimetsa positsiooni väljatoomiseks tsiteerin mõningaid lauseid te- algusest””, s.t sellest algusest, millele Maimets osutab eespool viidatud ma artiklist, kus see positsioon kõige selgemini näib avalduvat: lauses: “Kõik inimesed on alguse saanud munaraku ja seemneraku ehk spermi ühinemisest.” Sellele on juba a priori jaatavalt vastatud. Jääb (A) Läbi ajaloo on neid vaidlusi õhutanud küsimus, kas abort on lubatav, küsimus, kas see lubatavus lakkab mingil hetkel, lakkab järk-järgult või ja kui jah, siis millisest hetkest alates ei ole tegu mingi rakumas- ei lakkagi, s.t kus on see teine algus, millest alates ei ole enam eeti- si eemaldamisega (nagu igasuguse kirurgilise lõikuse korral), vaid liselt lubatav aborti teha ega embrüot tüvirakkude saamiseks hävitada. inimelu hävitamisega (lk 1671). Loogiline oleks kõigepealt esitada küsimus, kas sellist “teist algust” on (B) Seega tundub inimese embrüonaalsete tüvirakkude uurimine vähemalt üldse olemas, ja kui on, siis millal, ning alles seejärel hakata vaagima ettenähtavas tulevikus hädavajalik olevat ja sestap ei saa ka mööda kõnealuste toimingute eetilist lubatavust. Vastasel korral omandab kogu küsimusest, millisel ajahetkel me käsitseme lihtsalt mingit rakumassi arutelu ratsionaliseeriva iseloomu, muutudes iga hinna eest õigustuse ja millisel hetkel on sellest saanud inimelu (lk 1672). otsimiseks mainitud tegevustele. Mõlemas vaadeldud lauses vastandab Maimets “lihtsalt mingi raku- 15Vt When Does Human Life Begin?: A Scientific Perspective, West- massi” ja “inimese elu”. Arvatavasti nõustub ta, et embrüo kui “raku- chester Institute White Paper, 2008. www.westchesterinstitute.net/ima- massi” näol, olgu siis tegemist inimesega või mitte, on meil tegu elavate ges/wi whitepaper life print.pdf. rakkude massiga. Siis ei ole küsimus selles, kas see rakumass “ärkab”
172 173 Vaitlus¨ Vaitlus¨ mingil hetkel ellu, vaid kas on olemas hetk, milleni saame selle raku- pärilikkusinformatsiooni. Osutus, et pärilikkusinformatsioon ei määra massi elust rääkida kui mitteinimlikust elust. Sest me kõik oleme bioloo- isendi struktuuri ja funktsioone täielikult, vaid ainult koosmõjus kesk- gilisel tasandil rakumass — inimrakkudest koosnev ja inimorganismiks konnaga, on kahtlemata õige, kuid variatsioon saab toimuda ainult teatud organiseerunud rakkude mass. Küsimus on selles, kas embrüo puhul on piires. Näites mesilasperest (lk 1684-1685), kus “DNA “ehitusplaani” tegemist “lihtsalt mingi” (s.t mitteinimliku) rakumassi või “inimliku” võidakse “lugeda” nii- ja naapidi ning tulemuseks võivad olla täiesti eri- rakumassiga. Kui tegemist on mitteinimliku rakumassiga, siis saab see neva välimuse ja funktsioonidega organismid”, on nendeks “täiesti eri- olla mitteinimlik kahel moel — esiteks, koosnedes küll inimrakkudest, nevateks organismideks” ju ikkagi vaid töömesilased ja emamesilased, aga mitte moodustades individuaalset organismi, või koosnedes mitte- mitte sipelgad ega elevandid, ja pealegi vahendavad toitumise mõju orga- inimrakkudest, ükskõik kas need moodustavad individuaalse organismi nismi arengutrajektoorile just geneetilised mehhanismid, s.t vaadeldav või mitte. variatsioon on geneetiliselt määratud, selleks on olemas liigispetsiifi- Lause (C) põhjal näib Maimets tunnistavat, et tegu on inimrakkude- line geneetiline potentsiaal. Ning asjaolu, et identse DNAga isenditel ga, kuid väidab, et need ei moodusta kuni gastrulatsioonini ühte orgaa- on sõltuvalt keskkondlikest mõjudest erinev arengutrajektoor, ei kõiguta nilist tervikut, mida võiks käsitada konkreetsesse liiki kuuluva indivi- mitte mingil moel nende individuaalsust selle arengu käigus. duaalse organismina. Siiski on see lause sõnastatud liiga ettevaatlikult Teatud mõttes toimub gastrulatsiooni käigus tõepoolest individuali- ka sellise järelduse tegemiseks. Siin tunnistatakse küll embrüo indivi- seerumine — aga ainult teatud mõttes; nimelt Maimetsa osutatud mõttes, dualiseerumist gastrulatsiooni käigus, aga veel mitte inimorganismiks, et gastrulatsioonist alates ei saa kudede spetsialiseerumise tõttu üldjuhul vaid “algeks [mitte] rohkem kui ühele inimorganismile”. Kahjuks ei ole enam toimuda embrüo spontaanset jagunemist (jätame siinkohal kõrvale Maimets käsitlenud piiripealseid juhtumeid, kus jagunemine on toimu- küsimuse ühendatud kaksikutest ja fetus-in-fetu-kaksikutest, kus jagu- nud väga hilja ja pole lõpule jõudnud, nii et tulemuseks on nn Siiami nemine võib toimuda hiljem). Ent see ei tähenda individualiseerumist kaksikud, osalt ühise kehaga eri isikud. Mõnikord võib juhtuda, et ühen- absoluutses mõttes, nagu ei oleks enne gastrulatsiooni tegu individuaalse datud kaksikud ei ole teineteisest kirurgiliselt eraldatavad, sest neil on embrüoga. Vastupidi, jagunemine seisnebki individuaalse embrüo jagu- näiteks kummalgi oma ülakeha, ent ühine alakeha. Kas sellised inimesed nemises kaheks individuaalseks embrüoks, nii et jagunemise järel ei ole lugeda individualiseerunuks või mitte? Lisaks võib olla võimalik kloo- tegemist enam ühe, vaid kahe embrüoga. nida täiskasvanud inimest. Sel juhul ei ole isegi täiskasvanud inimese Segadus tekib sõna “indiviid” mitmetähenduslikkusest: ühes tähen- mittesuguline paljunemine (paljundamine) välistatud. Ent kas see seab duses on tegemist “jagamatu tervikuga”, teises “jagunematu tervikuga”. kahtluse alla kloonitava inimese individuaalsuse? Esimeses mõttes on embrüo jagamatu, kuna me ei saa jagada embrüot On palju liike, mille isendid võivad paljuneda mittesuguliselt, s.t mõtteliselt osadeks, nii et iga osa säilitaks oma “embrüoteedi” — tege- mitte seemne- ja munaraku ühinemise (geneetilise materjali rekombi- mist oleks embrüo osadega, mitte embrüotega. Teise tähenduse kohaselt neerimise) teel, vaid olemasoleva isendi jagunemise teel. Liikide puhul, on aga embrüo jagunematu juhul, kui ta ei saa enam jaguneda kaheks mis paljunevad mittesuguliselt, peaks jagunemisargumendist lähtudes või enamaks embrüoks. Gastrulatsioon on “individualisatsioon” teises üldse eitama individuaalsete isendite olemasolu, vähemalt seni, kuni ja- tähenduses, s.t embrüol kaob jagunemisvõime, mitte ei muutu embrüo gunemisvõime säilib. Aga kelle jagunemisvõimega oleks siis tegemist? alles nüüd jagamatuks tervikuks esimeses tähenduses. Samamoodi ei Ma kahtlen, kas selle argumendi pooldajad nii kaugele läheksid. Ent siis räägi me ju “individuaalsetest rakkudest” mitte ainult siis, kui rakk on tuleks põhjendada, miks see argument peaks kehtima inimeste, mitte aga kaotanud pooldumisvõime; ka pooldumise korral on individuaalsed ra- teiste liikide isendite korral. kud need, mis poolduvad. Ent kui mingi isend jaguneb kaheks sama liigi Näib, et Maimets käsitab mõistet “embrüo” hulgamõistena ega pea isendiks, siis on tegemist mittesugulise paljunemisega. Seega, kui en- selle all silmas mitte terviklikku organismi, vaid tervet hulka rakke, mis ne jagunemist on tegemist individuaalse organismiga, siis on embrüo ei ole organiseerunud üheks organismiks ega saa seega olla elav inimene. jagunemise puhul tegemist algse individuaalse embrüo mittesugulise Embrüo oleks sel juhul lihtsalt rakkude kooslus, võib-olla koloonialine paljunemisega. Ning ei saa unustada, et selliseid paljunemisi on Mai- organism, mitte individuaalne tervik. Ent rakud, millest embrüo koosneb, metsa andmetel 0,25% kõigist juhtumitest (lk 1675). S.t 99,75%-l juh- on kahtlemata inimrakud, kandes inimese genotüüpi, teda määratlevat tumitest jõuab embrüo sellesama ühe ja jagamatu indiviidina lootelisse
174 175 Vaitlus¨ Vaitlus¨ arengufaasi või sureb. Olgu see vastuseks lauses (E) esitatud väitele, et inimese teke”, aga teisal, oma seisukoha sõnastamisel ütleb ta, et “ini- “kuna enne gastrulatsiooni on ühest embrüost võimalik saada mitu indi- mese areng toimub järk-järgult”. Selleks et inimene saaks järk-järgult viidi (mitmikud), siis ei saa selle ajani isegi individuaalsusest rääkida”. areneda, peab ta olema juba tekkinud. Tekkimine tagab olemasolu ja Saab küll. ainult olemasolev indiviid saab areneda, s.t kasvamise, diferentseeru- Käsitleme nüüd lauses (C) esitatud osutust, et gastrulatsioonist “edasi mise ja organiseerumise teel jõuda oma inimsuse rohkem või vähem ei saa embrüo olla algeks rohkem kui ühele inimorganismile”. Gastru- täieliku avaldumiseni. latsiooni läbi teinud embrüot nimetatakse siin “algeks [---] inimorganis- On oluline erinevus elusolendite ja tehisasjade tekkimises. Kui as- mile”. Miks peab Maimets vajalikuks vastandada “individualiseerunud” jad “tekivad” või täpsemini tehakse mingi idee, plaani, mudeli alusel, embrüot inimorganismile, nimetades seda “algeks”? Tundub, et “alge” s.t nende lähtekoht asub väljaspool neid, tegija kavatsuses, siis elus- tähendab siin “veel mitte päris”, sellele peab midagi lisanduma, enne olendid, vaadelduna oma loomulikus kujunemises, ei teki mitte välise kui sellest saab päris inimorganism. Eelnevalt on ta juba tunnistanud, et intentsiooni, vaid sisemiste organiseerivate protsesside toimel. Kui asjad tegemist on individuaalse embrüoga. Nüüd on kaks võimalust — ta kas “pannakse kokku” ettevalmistatud osadest ja nad “tekivad” selle kokku- eitab, et individuaalne embrüo on organism või et see on spetsiifiliselt panemise lõpuks, niivõrd kui nad vastavad oma tegija kavatsusele, siis inimorganism. Usutavasti Maimets nõustub, et igasugune elav rakulise olendid tekivad oma algetest, kui nad hakkavad uue indiviidina arene- struktuuriga indiviid on organism. Kui see on nii, siis peab ta silmas, et ma kasvamise, diferentseerumise ja organiseerumise teel neis sisalduva ehkki tegemist on individuaalse organismiga, ei ole see (veel) inimorga- potentsiaali täieliku(ma) avaldumise suunas. Kui tegijale näib asi “are- nism. Jääb üle võimalus, et see organism kuulub mõnda teise liiki või on nevat” ideest teostuseni ja lõpuks “tekkivat” kavatsetud asjana siis, kui üldse liigitu “elusaine”. Esimene kujutab endast täiemahulist rekapitu- see on valmis, kui idees nähtud potentsiaal on teostatud, siis olend on latsiooni, milles peaks leidma aset “evolutsioon ontogeneesi käigus”, kus olend sellest hetkest alates, kui ta hakkab antud olendina arenema temas mingisse teise liiki kuuluv organism “areneb” inimeseks. Ent muidugi sisalduva potentsiaali avaldumise suunas. ei saa organism ontogeneesi käigus ühest liigist teise “areneda”. Seega Tänapäeva biotehnoloogiline revolutsioon võib tekitada kiusatuse ikkagi “elusaine”? See teooria tundub liiga ulmeline, et seda pikemalt käsitada inimest asjana, mis valmistatakse laboratooriumis. Tõepoolest, käsitleda. Niisiis jääb siinkohal minu küsimuseks Toivo Maimetsale: in vitro viljastamisel ja sel moel loodud embrüote manipuleerimisel just mis asi on inimgenoomi kandvatest rakkudest moodustuv ja inimlikku see näibki toimuvat. Ent tehniliselt ei ole tegemist uute olendite loomi- arengutrajektoori läbiv individuaalne elav organism? sega, vaid nende tekkimise ja elu tingimuste manipuleerimisega. Mani- Lõpetuseks vaatleme lauset (D): “Ei ole võimalik ette kujutada, puleerimisvõime kasvamisega kaasneb aga oht kaotada aukartus mani- et mingil hetkel on lootes “natuke” hinge, siis “veidi rohkem”, ja puleeritava elu ees ja see asjastada. lõpuks “piisavalt palju”. Aga just nii toimub inimese teke tänapäeva loo- dusteaduse vaatenurgast.” Mida Maimets siin väidab? “Hing” tähistab KOKKUVÕTTEKS filosoofilis-teoloogilises diskursuses eluprintsiipi — mis elab, sellel on hing, mis ei ela, sellel pole hinge, vaid mingi muu vorm. Kas Maimets väidab, et “tänapäeva loodusteaduse vaatenurgast” on individuaalne ini- Maimetsa arutelu võib lühidalt kokku võtta nii: läbi ajaloo on küsimusele mene algselt elutu ning “tekkimise” käigus lisandub talle “natuke” elu, inimelu alguse kohta antud eri kultuurides ja eri religioonides erinevaid siis “veidi rohkem” ja lõpuks “piisavalt palju”? Kas kudede diferent- vastuseid. Ka tänapäeva teadlaste seas on mitmesuguseid seisukohti, seerumine ja organiseerumine gastrulatsioonil, närvisüsteemi ja muude kuid valitseb konsensus, et ühte selget algushetke ei saa määratleda. organsüsteemide moodustumine, lapse sündimine, eneseteadvuse kuju- Vastuste mitmekesisus on tingitud bioloogilise elu ja sotsiaalse indiviidi nemine ja sotsialiseerumine on elu(de), mingite inimsusühikute lisandu- elu vahelise piiri ebamäärasusest. Tegelikult ei olegi nende vahel sel- mine või on need ühe elava inimese küpsemise ja arengu eri etapid ja get piiri, vaid bioloogiline pidev elu saab pärast mitmesuguste algete aspektid, tema inimsuse järkjärguline avaldumine ja teostumine? kuhjumist ja astmete läbimist järk-järgult inimisikuks. Siin võib olla tegemist segadusega “tekkimise” ja “arengu” mõistes. Artiklit analüüsides ilmneb, et osutades konsensuse puudumisele Vaadeldavas lõigus ütleb Maimets, et “just nii [s.t järk-järgult] toimub või “negatiivsele” konsensusele, ei ole viidatud ühegi inimembrüoloo- gi seisukohale inimese elu alguse kohta. Teatmekirjanduses ja inim-
176 12 177 Vaitlus¨ Vaitlus¨ embrüoloogia käsiraamatutes näib valitsevat märkimisväärne konsen- viidanud. Kui tegu on autori enda originaalse mõttega, siis tuleb selle sus viljastumise käsitamisel indiviidi (sh inimese) elu algusena. Inime- nimetamisel kasutada viidet — nii nagu ma olengi teinud, näiteks tutvus- se kui bioloogilise olendi eristamine inimesest kui sotsiaalsest olen- tades Gilberti mõtet neljast võimalikust elu algushetke käsitusest (“Gil- dist ning nende vastandamine näib olevat põhjendamatu ja viivat vas- bert (2005) osutab sellele, et on vähemalt neli hetke loote arengus, mil turääkivusteni. Identsete kaksikute argument individualiseerumise ni- eri teadlased ja filosoofid väidavad elu algavat.” Ja järgneb loetelu ning hutamiseks 14. päevale ei ole veenev ja tekitab rohkem küsimusi kui tutvustus). Kui aga tegu on autori vahendatud teiste inimeste mõtetega, vastuseid. nagu see on mu artikli ajaloolises osas, siis tuleb need artiklid välja otsida On tohutu vahe Gilberti väitel (vt eespool), et viljastumisel tekib ja neid lugeda veendumaks, et vahendaja pole artiklist kuidagi vääriti aru inimembrüo, millel on potentsiaal areneda inimtäiskasvanuks, ja Mai- saanud. Seejärel tuleb viidata muidugi originaalartiklit ja mitte selle va- metsa seisukohal, et viljastumisel tekib embrüo, mis areneb järk-järgult hendajat. Seda ma olen ka kõigi Gilberti osundatud artiklite puhul teinud, inimeseks. Peamine erinevus seisneb selles, et esimene kirjeldab teadus- ehkki ühe erandiga. Nimelt ei õnnestunud mul kätte saada New England likke fakte, teine moonutab neid. Esimeses on meil viljastumisest peale Journal of Medicine’i vajalikku numbrit ja seetõttu pidin viitama Gilberti tegemist ühe entiteediga, inimesega, kes areneb embrüonaalsest olekust kaudu: “Gilbert (2005) viitab väitlusele ajakirjas New England Journal täiskasvanuks, teises aga eri entiteetidega, millest üks on embrüo (veel of Medicine. . . ” — mis on ka täiesti korrektne. mitteinimene) ja teine inimene. Selline käsitus on vastuoluline ja lähtub Kokkuvõttes tundub mulle, et Vooglaidu ei häiri siiski mitte niivõrd pigem ideoloogilisest õigustuse otsimisest eetiliselt vaieldavatele toi- Gilberti mõtete tutvustamise vorm, vaid pigem see, et sellelaadseid mingutele, maskeerides selle teaduslikkuse oreooliga. mõtteid eesti keeles üleüldse tutvustatakse. Siin jääme ilmselt ka edas- Positiivse panusena võiks välja tuua eelkõige küsimuse püstitamise, pidi vastandlikele seisukohtadele. tähelepanu juhtimise DNA ja hinge samastamise ebaadekvaatsusele ning mõningate kesksete mõistete täpsustamise. Gilberti teksti eestindamist võiks pidada ühelt poolt positiivseks, teisalt tekitab aga kahtlusi selle eestinduse ebakorrektne esitamine. Toomas Vooglaid:
Maimets käsitleb oma repliigis kaht küsimust — minu seisukohta üldiselt Toivo Maimets: ja osutust teiste autorite tööde väärkasutusele. Esimeses osas nimetab ta minu käsitlust ühe võimaliku positsiooni Toomas Vooglaiu kirjutis on ehe näide sellest, kuidas absolutiseerida absolutiseerimiseks, teisitimõtlemise kurjaks hurjutamiseks ja (kaudselt) ühte paljudest võimalikest elu alguse käsitustest. Just sedamoodi — ja kristliku taustaga religiooniideoloogiaks. On tõsi, et ma kaitsesin üht po- igasugust teisitimõtlemist ikka kurjalt hurjutades — on sel teemal kir- sitsiooni — nimelt et viljastumist saab käsitada ja üldjuhul käsitataksegi jutanud enamik kristliku taustaga religiooniideolooge alates paavst Pius uue isendi (sh inimese) elu algusena — ning kritiseerisin seisukohta, et IX ajast. Minu artikli põhiteesiks on, et ei ole (olnud) võimalik kokku sellist algust ei saa määratleda või et sellist selget algust ei olegi. See- leppida, millal algab inimese elu. Vooglaid aga ütleb, et on küll — juhul juures ei teinud ma seda “kurjalt hurjutades”, vaid osutades ühelt poolt kui kõik mõtlevad täpselt nii nagu tema. Tundub, et ruumi sisuliseks teatmeteostes ja käsiraamatutes esitatud autoriteetsetele seisukohtade- akadeemiliseks diskussiooniks siinkohal enam ei ole. le, teiselt poolt aga analüüsides Maimetsa artiklis toodud argumente. Küll aga pean vajalikuks kategooriliselt vastu vaielda Vooglaiu vih- Maimets tajub aga oma seisukohtade kriitikat kurja hurjutamisena ning jetele, justkui oleksin ma teiste autorite töid väärkasutanud ja nagu oleks samastab hurjutaja kristliku religiooniideoloogina. Sellega väldib ta vas- mu artikkel seetõttu “kahtlane” ja “ebakorrektne”. tamist esitatud vastuargumentidele ja võtab kasutusele retoorika ad ho- Teaduslikes artiklites (erinevalt ideoloogilistest) on kindlad tavad minem, juhtides tähelepanu vaidlusaluselt küsimuselt oponendi isikule. selle kohta, kuidas teiste autorite panust uuritavasse teemasse kirjelda- Seejuures eksib ta, väites mind ootavat, et kõik mõtleksid täpselt na- da. Teiste mõtete serveerimine ilma neile viitamata on lubamatu. Sestap gu mina. Rahulduksin palju vähemaga — et argumentatsioon lähtuks olen ka seitsmel korral Scott Gilbertile oma tekstis vajalikes kohtades tõestest eeldustest ja oleks järjekindel, mitte vastuoluline.
178 179 Vaitlus¨
Mis puudutab teiste autorite töödele viitamist, siis loobun Maimetsa vastava kinnituse põhjal rõõmuga kahtlusest, kas ta on kõiki viidatud töid lugenud, kuivõrd viited pärinevad Gilberti vastavatest tekstidest. Siis- ABSTRACTS ki on tähelepanuväärne, et lehekülgedel 1675–1686 olevast 39 lõigust vähemalt 29-s on kasutatud otsest või lühendatud tõlget Gilberti vasta- vatest tekstidest või mõne lõigu puhul ka parafraseeringut. Ma ei ole väitnud, et artikkel oleks kahtlane või ebakorrektne teiste autorite tööde MARGIT PÄRN, MARE LIIGER, ENE LAUSVEE. Drug väärkasutamise tõttu; ma väitsin, et see (arvatav) väärkasutamine on problem in Estonian schools ebakorrektne. Põhitähelepanu minu artiklis on suunatud argumentide analüüsile, mitte tsiteerimise korrektsusele. The authors have combined their practical experience in am- Ning lõpuks, ehkki mind häiris Gilberti mõtete esitamise vorm, olen bulance service and research methods of social sciences to ma pigem rõõmus, et selleteemaline artikkel ilmus ja et toimub arutelu study the spread of addictive substances among Estonian nende ülimalt oluliste probleemide üle. Oleks väga kahju, kui edasisest school students and teachers’ reflections on drug-related prob- arutelust loobutaks ja piirdutaks vaid üleolevalt formaalse osutamisega lems. oponendi kristlikule maailmavaatele. The wide spread of various pleasure-giving substances among Estonian school students has been confirmed by for- eign as well as Estonian researchers. In the authors’ opinion, the roots of the wide spread of addictive substances among the youth lie in hedonism, one of the causes for which was the rev- TOOMAS VOOGLAID (sünd. 1960) on lõpetanud Tartu ülikooli keha- olutionary change in social existence during the restoration of kultuuriteaduskonna. Praegu töötab Vanalinna Hariduskolleegiumi tea- independence in the 1990s. The constantly increasing use of durina. Ta on avaldanud kirjutisi usu, abordi, eutanaasia jt teemadel. pleasure-giving substances by young people is a problem that is aggravated by discord in transition society — poverty, rejec- tion by peers, decrease in the role of the family in upbringing TOIVO MAIMETS (sünd. 1957) on molekulaar- ja rakubioloog, bio- and supervision of children and delegation of these functions loogiakandidaat (1984, Moskva Riiklik Ülikool), filosoofiadoktor mole- to school. Educational establishments, however, are unable kulaarbioloogia alal (1991, TÜ), Euroopa Akadeemia liige (a-st 2004). to interfere in the case of coping difficulties, including addic- Lõpetanud Tartu ülikooli (1980), töötanud samas rakubioloogia profes- tive substances use, as teachers have obligations but lack the sorina, bioloogia-geograafiateaduskonna dekaanina ja teadusprorekto- rights and resources to fulfil them. rina, samuti Eesti Biokeskuses ja Inglismaal Marie Curie Memoriaal- fondi uurimisinstituudis külalisteadurina; aastail 2003–2005 haridus- ja The aims of the study as set by its authors were to map teadusminister, praegu TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi di- Estonian school students’ contacts with drugs and study the rektor. Uurinud muu hulgas bakteriaalse valgusünteesi molekulaarseid dynamism of spread of addictive substances in Forms 5–12, as mehhanisme ja rakusiseseid signaalradasid, mis seonduvad onkogeen- well as to specify the situation in drug prevention and teach- sete muutustega. Avaldanud varem Akadeemias artiklid “Aja- ja tule- ers’ knowledge about drugs and the factors influencing it. vikulugu kahekümne kolmes peatükis” (2003, nr 2, lk 452–463), “Kas In order to achieve these aims, a questionnaire was admin- siniste silmade, valgete õite ja haiguste geenid on olemas?” (2005, nr 11, istered to students and teachers, and group interviews were lk 2344–2384), “Millal algab inimese elu?” (2008, nr 8, lk 1671–1693) conducted with teachers. Ninety per cent of students consid- ja arvustuse “Mitmeti mõistetud Darwin” (2001, nr 7, lk 1524–1531) ered drug-related problems serious or very serious. The first ning tõlkinud Richard Dawkinsi artikli “Kadunud aegade geneetiline contacts with friends who use drugs begin at the age of 11 or raamat” (2000, nr 2, lk 342–363). 12 years. In secondary school, 77% of the questioned students had acquaintances who had tried or used drugs. Drug com- munication (slang, instructions for use) has developed, which
180 181 Abstracts Abstracts
encourages drug use and provides possibilities of acquiring DIOGENES LAERTIUS. Life of Socrates and trying drugs. Experimenting with drugs begins at the age of 12–13 years, but trying or use of drugs grows explo- Laertius’ Lives of the Philosophers is divided into ten books, sively among 14–15-year-olds, although there are variations the first seven of which deal with the Ionian schools of phi- according to regions and schools. The county with the lowest losophy, the remaining three, however (from Pythagoras on- drug use rate was Jõgevamaa. Drug use trends among the wards), the Italian schools. The last of the books, the tenth, students of different schools were related to having students deals entirely with Epicurus. The total number of philoso- from Tallinn and Ida-Virumaa County in these schools. On the phers discussed in separate chapters is 82. The biography of average, 4% of students agreed to sell drugs; this percentage Socrates, translated for our journal, comes from the second was stable and did not depend on the location of the school or book of Lives of the Philosophers. its other characteristics (including the so-called elite schools). Like in his other works, Diogenes Laertius has collected Sixty-four per cent of students consider toughening of in- into the biography of Socrates facts from authors of ear- spection essential; only 8% of students, the majority of whom lier centuries and traditional opinions attributed to philoso- try or use drugs, consider regular check-ups a limitation of phers. We can learn about Socrates’ descent, his formation rights. as a philosopher, the peculiarities of his lifestyle compared Teachers’ knowledge about drugs proved to be scanty. Half to the customs of the period, his accomplishments, his court of the teachers were found not to know causative relations trial and finally, about his opponents and the followers of his between legal and illegal pleasure-giving substances, and for ideas. (Edit.) drug prevention, declarative myths were used. Study into the reasons of low awareness revealed that teach- SERGEI STADNIKOV. On the significance of ancient Ori- ers used communication tactics that referred to ego-protective ent for German political thought: Sketches from the space- mechanisms. Most frequently, these were applied when the time of 1871–1945 situation of the school was unstable, the number of students The article analyzes in depth the impact of studies of the antiq- was decreasing, and the school lacked auxiliary staff (doctor, uity (Egyptology, Assyriology, classical philology and archae- social worker). Unstable education policy had a devastating ology) on German social and political life from 1871–1945. effect on teachers. Its first part deals mainly with the phenomenon of Panbaby- The authors are of the opinion that, along with the drug lonism. It discloses the reasons why this influential ideological strategy concentrating on opiates, more attention should be movement emerged namely in Germany and describes its main paid to the spread of psychostimulants and cannabis among forms of expression. A characterization is given of its main students. By now, this has been done (see www.narko.ee). academic leaders — Hugo Winckler (1863–1913) and Alfred Serious consideration should be given to allowing inspection Jeremias (1864–1935). The article also views the principal measures at schools, including drug testing, which has been concepts of Panbabylonism and their impact on the culture successfully applied in many European countries. It would be and politics of Germany. Special mention is made of Emperor necessary to define the obligations of the family in bringing Wilhelm II’s (1888–1918) deep interest in high cultures of an- up and supervising children; public resources should be used cient Orient. The opponents’ arguments are also presented, to support informing and training of parents; attention should and the first part ends with a description of the crisis of this also be paid to expressions of good will by civil society. (Auth.) trend of research and the reasons for its demise. The second part discusses the results of research policy of the Third Reich (1933–1945), in particular the academic and bureaucratic activities of the historians Helmut Berve (1896–1979), Fritz Schachermeyr (1895–1987) and Walther
182 183 Abstracts Abstracts
Wolf (1900–1973). In addition, it describes the nature and The Art Museum of the University of Tartu owns about goals of the Nazi-created association Ahnenerbe. Finally, the twenty collections of gem casts, more than 17,000 casts in article provides an overview how the ideologists of National total, which were procured for the museum by its curator Socialism viewed the civilizations of ancient Orient, Greece J. K. S. Morgenstern (1770–1852). The collections have been and Rome. It is particularly interesting to watch the drawn-out either bought for the museum (mainly from Germany or St. Pe- emergence of the racist and totalitarian mindset in Germany tersburg) or bequeathed to it in 1853, after Morgenstern’s and its acceptance in one or another form in the works of many death. academics. Totalitarianism as a phenomenon (although in a The largest, thematically systematized collections at the Art somewhat different form) also manifested itself in the Soviet Museum of the University of Tartu are the Daktyliothek of Union in that period. The reader will inevitably find interest- Ph. D. Lippert (1702–1785) and the collections of Ph. von ing thoughts for comparison. (Auth.) Stosch (1691–1757), which were bought in the first half of the 19th century. The most noteworthy among the collections bequeathed by Morgenstern are the collections of 18th–19th- JAANIKA ANDERSON. Collection of gem casts — an en- century stonecutters like Opera copiata da Marmi di Thorwald- cyclopaedia or a beautiful picture? sen and the gem casts collections of the Englishman Nathaniel Marchant (1755–1812) and the Italian Luigi Pichler (1773– Ancient gems are an interesting phenomenon for art research 1854), which could be hung on the wall like framed pictures. but also ancient heritage of considerable historical value. Pic- Through Morgenstern’s great interest in art and determined tures cut into precious or semiprecious stones carry visual work, the collection of gem casts he built up at the Art Museum information about ancient mythology, everyday culture and of the University of Tartu became considerable in the whole of history. In addition, these miniature masterpieces have been Europe. The collection is well preserved and is comparable to a source of aesthetic enjoyment through many centuries. a similar collection at the Institute of Archaeology of Göttingen In the 18th century the art of stone cutting revived, and University, which is one of the largest collections in Europe. along with producing new gems, copies of existing ones were Gem casts are essential sources of ancient culture and their made. Original gems became collectors’ items, which were publications or wholesome and systematized collections con- systematized into collections and published as casts made of tribute to our knowledge of ancient culture. (Auth.) plaster of sulphur mass. Cast collections of or dactyliothe- ques, packaged into wooden or book-shaped boxes, became an almost obligatory part of an 18th or 19th-century art col- JÜRI ARRAK. The relation between the visible and the lection; they were bought for university museums, archae- invisible in culture ological collections, drawing studios and libraries but also for private collections. In the latter case, the appearance of In the presentation made at the development conference of the collection was often considered more important than its the University of Tartu on 7 November 2008, the author, an content. The term dactyliotheque is derived from the Greek artist, emphasizes the need to move towards a healthier society,
word (‘ring’, ‘signet ring’), as precious or semi- which can be achieved when education also concerns people’s precious stones with pictures were often used as decorative invisible inner selves. Such development is possible if, along or seal stones for rings. The term dactyliotheque can mean a with disseminating knowledge, a strong religious fundamentis collection of original gems as well as that of gem casts. The laid, which, for example, enabled the Jews to save their nation current article studies the collection of gem casts preserved at even when they lost their homeland. The feeling of faith can the Art Museum of the University of Tartu — when and how it be expressed through different religions or teachings, but it was obtained and which publications of gem casts it contains cannot vanish, as it is part of being human. Art also had its compared to analogous collections in Europe. beginnings in the feeling of faith, but when this watered down,
184 185 Abstracts Abstracts
art will lose its basis; art without limits, however, is conducive the New Testament with 776 copies (22.4%), the catechism — to the predominance of spiritless decorative art. 594 (17.1%), the Bible — 290 (8.4%) and the book of ser- Relying on the development programme of the University mons — 182 (5.2%). The main part of the families of the of Tartu, according to which the University will strive for the parish (49.7%) owned 2–5 books; 15.4% did not have any highest level in Estonia in all spheres of its activities, the au- at all, 9.3% had one book, and 24.8% of families had six thor recommends, as a concrete goal, to restore the University books or more. 66.2% of books belonged to farmers’ fami- church where all students might contemplate about life and lies and 33.8% to cottagers’ families, but the families of the the world. (Edit.) latter were about twice smaller. On the average, each mem- ber of a farmer’s family had 0.72 and of a cottager’s family JAAN MALIN. Poetry 0.67 books, although in some manor communes cottagers had more books than farmers. There were also some differences in VELLO PAATSI. Books in peasant schools of Saaremaa the structure of books owned by farmers and cottagers. Some and in Kaarma parish in the 1840s homes in Kaarma parish even had small libraries. Some fam- ilies had 16–18 counted books. Among religious literature, Not much is known about book history in Saaremaa, the largest the hymnal was predominant; the great number of its copies of Estonian islands, in the first half of the 19th century. There was amazing. Often, homes possessed 4–10 hymnals. The are only a few vague facts about books used in peasant schools 19 schoolmasters of Kaarma parish (mostly cottagers) owned of the island. A clearer overview of educational literature used a total of 111 books, most often hymnals and the New Testa- by peasant schools is available only from 1839. The village ment (72 in total). There were three essential reasons for the schools of Saaremaa used the Bible, the New Testament, the abundance of books in Kaarma parish — books bought by the hymnal, in some parishes also the primer and the catechism. In farmers themselves or presented to them (hymnals), the activ- the 1840s some village schools began to use J. L. E. Punschel’s ities of the branch of the biblical society in distributing Bibles chorale book and, in Mustjala parish, a book of biblical sto- and New Testaments, and the activities of Herrnhut Brethren ries compiled by the local pastor. The educational literature who favoured the spread of religious literature. (Auth.) used by parish schools was more diverse and varied accord- ing to locality. Along with Estonian textbooks, J. P. v. Evers’s reader in German was used; arithmetic was taught from Rigi- sches Rechenbuch and H. Krümmer’s book. Hymns were sung Review mostly from Punschel’s chorale book, but two parishes also TOOMAS ALATALU. There were seven (types of) Com- used J. A. Hagen’s chorale book. Writing was learned from munists and no Komsomol at all? J. H. Rosenplänter’s writing sheets, biblical stories from the textbook by Mustjala pastor C. J. Masing. Eesti Vabariik 90: Sündmused ja arengud. [90 Years of the In 1845 a book census was carried out in Kaarma parish of Republic of Estonia: Events and Developments.] Compiled by Saaremaa; probably in relation to the activities of the Kures- Küllo Arjakas. Tallinn: Estonian Encyclopaedia Publishers, saare branch of the biblical society. Data were collected on 2008. 342 pp. five religious books: the Bible, the New Testament, the cat- echism, the hymnal and the prayer book. The population of TOOMAS KIHO. University’s wild picture album the parish comprised 922 families who owned 3470 religious Universitas Tartuensis. Texts written and edited by Juhani books. Not all the books were counted; the estimated num- Püttsepp. Compiled by Lea Leppik and Juhani Püttsepp. ber of publications can be 4000 or even greater. Among the Tartu: The University of Tartu, 2007. 143 pp. counted books, the most widely spread book was the hym- nal with 1628 copies (46.9% of families). It was followed by
186 187 Abstracts Abstracts
Discussion Another specific feature of Russian culture is glossophobia. At the level of the individual, glossophobia manifests itself in TOOMAS VOOGLAID, TOIVO MAIMETS. Rebirth of the fear of speaking; at the cultural level, it can acquire a spe- recapitulation theory? cific form, which is expressed as fear of (foreign) languages. Toivo Maimets, “When does human life begin?” — Akadeemia, Namely this kind of glossophobia has been characteristic of 2008, No. 8, pp. 1671–1693. Russian culture throughout the times, where language has al- ways been a dangerous and alien element. The understanding of threat in one or another culture is at least partly determined by the cognitive structure of the Serial respective language. Therefore, it is illuminating to compare the Russian models of fear with those that have been expressed MIHHAIL LOTMAN. Semiotics of fear and typology of in Estonian, where fear is much more isolated from threat Russian culture. I: The semiotics of culture and the phe- (sayings like “better be afraid than regret”, in any wording, nomenology of fear remain incomprehensible when translated into Russian). The study consists of five parts: 1. Semiotics of culture and In the last part, the author returns to the theoretical frame- phenomenology of fear. 2. Space of fear in Russian culture. work of fear and elaborates considerably on the premises pre- 3. Glossophobia in Russian culture. 4. Fear and its cognitive sented in the first part. (Auth.) models (fear and threat in Estonian and Russian). 5. Borders of fear. Some fragments of the study, mostly concerning the first three parts, have been published earlier in Russian as well AUTHORS as in English; the whole of it is published in Akadeemia for the first time. The first part defines the specific semiotic features of fear, TOOMAS ALATALU PhD (b. 1942), dean of the Faculty of relying on the traditions of both Charles Sanders Peirce and International Relations at Eurouniversity (in Estonia) Ferdinand de Saussure. In the framework of Peirce’s tradition it turns out to be simpler to speak about concrete manifesta- JAANIKA ANDERSON MA (b. 1978), curator at the Art Mu- tions of fear, but the Saussurean angle makes it possible to seum of the University of Tartu, classical philologist speak about fear as a specific language that does not only apply the existing signs but also creates them. JÜRI ARRAK (b. 1936), Estonian artist Analyzing the models of fear in Russian culture, the author DIOGENES LAERTIUS (approx. 2nd–3rd cc. AD), doxog- applies a systemic approach. He does not refer to individual rapher texts or viewpoints that characterize their authors rather, but uses only those views that occur in the texts of different authors TOOMAS KIHO PhD (b. 1963), editor-in-chief of the journal in different periods and different genres. Thus, they can be Akadeemia believed to represent culture-specific stereotypes. ENE LAUSVEE PhD (b. 1942), associate professor of social One of the significant specific features of Russian culture health care at the Institute of Social Work, Tallinn University is its emphatic cognition of space, which is closely related to threat and fear. Such a threat has a dual nature — large, limit- MARE LIIGER MA (b. 1957) works as an ambulance doc- less space is dangerous and frightening, but decrease in space tor, board member of non-profit organizations Rahvakoolitus- is also dangerous. Agoraphobia transforms into claustropho- ELU and Estonian First Aid Trainers Association, first aid bia. trainer
188 189 Abstracts
MIHHAIL LOTMAN PhD (b. 1952), head of the Department of Cultural Theory, Estonian Institute of Humanities, Tallinn University HIRMUSEMIOOTIKA JA TOIVO MAIMETS PhD (b. 1957), director of the Institute of Molecular and Cell Biology at the University of Tartu VENE KULTUURI TÜPOLOOGIA JAAN MALIN (b. 1960), Estonian writer VELLO PAATSI PhD (b. 1948), senior researcher at Estonian Literary Museum MARGIT PÄRN MA (b. 1973) works in the ambulance ser- vice, board member of non-profit organizations Rahvakoolitus- Mihhail Lotman ELU and Estonian First Aid Trainers Association, first aid trainer SERGEI STADNIKOV MA (b. 1956), Egyptologist Tolkinud˜ Kajar Pruul PEETER ULAS (1934–2008), Estonian artist TOOMAS VOOGLAID (b. 1960), research fellow at Col- legium Educationis Revaliae
I. Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia (probleemi püstituseks)
Tõlgitud käsikirjast “Semiotika kulьtury i fenomeno- logi straha (k postanovke problemy)”.
190 Mihhail Lotman
Seda, kes uurib hirmu semiootikat kultuuris, varitseb lai spekter ohte alates metaforismist ja lõpetades reduktsionismiga. Muide tihtilugu langevad need vastandid ühte ning kultuuris toimu• vate semiootiliste protsesside metafoorse tõlgendamisega kaas• neb järelduste sirgjooneline publitsistlikkus. Luban siinkohal en• dale ühe isiklikku laadi meenutuse. Pärast Andrei Tarkovski So• larise vaatamist — mille lõpumoraalil, et pääsmine pole mitte hir• mus, vaid häbis, puudus analoog Stanisław Lemi jutustuses, küll aga näitas see kahtlemata tutvust käsitlusega häbi ja hirmu se• miootilistest mehhanismidest (Lotman 2007a) — oli Juri Lotman ühtaegu nii meelitatud kui ka kimbatuses: tema kontseptsiooni tõlgendamine globaalse inimkonnapäästmise projektina paistis talle ohtliku lihtsustusena. Kõige läbitöötatumaid lähenemisviise hirmuprobleemile on pakutud filosoofia• ja psühholoogia•alastes, eelkõige psühhoana• lüütilistes1 uurimustes. Arvatavasti küll igati seaduspärased nonde distsipliinide raames, paistavad need kultuurisemioo• tika vaatepunktist ühtaegu nii reduktsionistlike kui ka meta• foorsetena, sest tihtilugu põhinevad üksikindiviididele omis• tatavate tunnusjoonte mehaanilisel ülekandmisel kogu kultuu•
1Traditsiooniline psühhoanalüüs ei seosta hirmu esmajoones mitte agressiooniga, vaid äparduste ja hälvetega seksuaalsfääris (sealjuures seose iseloom varieerub: ühtedel juhtudel on säärased äpardused hirmu põhjuseks, teistel tagajärjeks); hirm on vastandatud naudingule. Kul- turoloogilise analüüsi eesmärkide seisukohalt paistab olevat viljakam jungiaanlik käsitus hirmust kui individuaalse või kollektiivse mittetead- vuse kujutluspiltide teadvustamata äratundmise tagajärjest.
13 193 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman risüsteemile tervikuna. On ilmne oht kasutada semiootilist ter• Selles mõttes on õpetlik pöörduda opositsiooni naljakas/ minoloogiat üksnes sellekohaste mõttekonstruktsioonide “deko• hirmus tekkimise ajaloo poole. Tänapäeva ühiskondades on see ratsioonina”. Igatahes ei ole siinse käsitluse autor valmis arutama opositsioon peaaegu kultuuriline universaal, kuid paljudele ar• küsimust olemishirmu ja olematusehirmu vahekorrast vene kul• hailistele kultuuridele oli ta tundmatu — tragöödia on alati va• tuuris (näiteks huvitavat, kuid mitte kuidagi kontrollitavat ar• nem kui komöödia. See opositsioon on selgelt asümmeetriline, vamust, et erinevalt “normaalsest” domineerib vene kultuuris tema liikmetel on põhimõtteliselt erinev loomus. Huumor on olematusehirmu asemel olemishirm), või arutlema venelastele omane üksnes inimesele ja võib•olla mingil määral ka mõnedele just nagu mingil iseäralikul määral omase kastratsioonikomp• kõrgematele primaatidele, hirm aga on üks põhiemotsioone leksi üle.2 Ehkki ei saa jääda märkamatuks, et olemishirmu kõigil loomaliikidel, kes on emotsioonide kogemiseks suutelised. ja kastratsioonikompleksi puhul on võimalik esile tuua teatavat Laskumata siin huumoriteooria üksikasjadesse, võib väita, et nal• ühisalust, jääb täiesti mõistetamatuks, kuidas seda sorti väiteid jakas on võimalik üksnes hirmsa taustal,4 hirmus aga ei vaja nalja• saaks empiiriliselt kontrollida — erinevalt inimesest pole kultuuri kat, tema juured peituvad arvatavasti instinktides (näiteks enese• võimalik psühhoanalüütiku diivanile pikali panna. alalhoiuinstinktis; Heideggeri järgi on hirm seotud olemise enese aluspõhjaga5). Edasi: kuigi huumor ei ole taandatav ratsionaal• 1. Enne kui rääkida hirmu semiootikast üldse, kõnelematagi hirmu semiootikast mingis konkreetses (näiteks vene) kultuuris, mittesemiootilisi nähtusi: semiootilisus pole a priori antud, vaid on se- tuleb esitada endale küsimus, kas hirm on märgilist laadi moo• miootilise analüüsi tulemus. dustis või vähemalt kas ta omab semiootilist spetsiifikat; teiste Semiootika on empiiriline teadusala, mis tegeleb mitmesuguste sõnadega — kas saab hirmu pidada semiootilise käsitluse “sea• märgiliste moodustiste struktuuri, semantika ja funktsioneerimistingi- duspäraseks” objektiks.3 Vastus sellele küsimusele pole sugugi muste uurimisega. Niisama nagu igasuguste füüsiliste kehade vastas- ilmselge. tikmõju võib käsitleda ülemaailmse gravitatsiooniseaduse vaatepunk- tist, võib tõepoolest mis tahes nähtustes ja protsessides eristada ka se- miootilist aspekti; ometigi on taevakehade kokkupõrke ja tantsijate kon- 2Selle arvamuse kinnituseks võib kohata viiteid skopetslusele — takti puhul balletilaval gravitatsiooniliste ja märgiliste mehhanismide nähtusele, mis on maailmakultuuris unikaalne ja omane just vene kul- osakaal täiesti erinev. Juhul kui hirm õnnestuks taandada pelgalt tuurile. Tundub siiski, et skopetsluse tüüpilisuse ja levikuga on tugevasti psühhofüsioloogiliste tegurite kompleksile, saaks hirmu kulturoloogiast liialdatud — tal oli marginaalne iseloom. Kui aga kollektiivse enesekast- või semiootikast kõnelda üksnes metafoorses mõttes. ratsiooni terminites käsitletakse näiteks Vene revolutsiooni ja kommu- 4Toonitagem, et jutt on koomilisest üksnes opositsiooni nalja- nismiprojekti, siis sellist tõlgendust tuleb pidada läbinisti metafoorseks, kas/hirmus kontekstis; opositsioonis naljakas/tõsine näitab koomiline kusjuures väljapakutud metafoor pole põrmugi etem kui ükskõik milline end sootuks teistsugusest küljest. teine. Peale selle tuleb silmas pidada, et skopetslus pole otseselt kast- 5Heideggeri venekeelses tõlkes ei kõnelda hirmust [strah], vaid ratsioonikompleksist tuletatav (vähemalt mitte niisugusel kujul, nagu õudusest [uжas] (nt Heidegger 1993: 20 jj); meie eesmärkide seisu- psühhoanalüüsi klassikud viimast tõlgendavad). Pigem on siin tegu taas kohalt ei paista hirmu ja õuduse piiritlemine oluline, seda enam et hei- vaid sõnamanipulatsioonidega, mitte süvapsühholoogia mehhanismide deggerlikku hirmu ja õuduse vastandust saab vene keeles edasi anda ka tegeliku analüüsiga. siin kasutatava opositsiooni kohkumus/hirm [ispug/strah] abil. Tu- 3Tahaksin distantseeruda võrdlemisi levinud seisukohast, mida on leb ka arvesse võtta, et Heidegger esineb siin Kierkegaardi järelkäija väljendanud Umberto Eco ja mitmed prantsuse uurijad, nimelt et se- rollis, viimase vene tõlgetes aga on jutt just nimelt hirmust; vrd kas või miootikat (nagu ka näiteks filosoofiat) ei iseloomusta mitte eriomane järgmisi, oma vaimult Heideggerile üpris lähedasi kirjakohti: “See on uurimisaine, vaid üksnes uurimismeetodid ning seetõttu saab semioo- eimiski. Kuid mis mõju on eimiskil? Eimiski tekitab hirmu” (siinse tõlke tika ühesuguse eduga käsitleda nii oma olemuselt semiootilisi kui ka aluseks: Kierkegaard 2008: 52–53). “Kui nüüd lähemalt küsida, mis on
194 195 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman setele skeemidele, on paljude selle vormide puhul mängus loo• • Kui hirm pole ei märk ega tähendus, vaid mingi märgilise gika, teised jälle on tihedalt seotud keelega jne; niisugusel taus• tegevuse tagajärg,7 siis mis tegevus see säärane on ja kuidas tal muutub eriti märgatavaks hirmu loogikavälisus ja tummus.6 on hirm temaga seotud? Iseloomulik on seegi, kuidas neutraliseeritakse opositsiooni nal• • Kas on hirm kood või teade? Kas saab rääkida hirmu keelest, jakas/hirmus. Kõige levinum skeem paistab olevat hirmsa redut• hirmudiskursusest ja hirmutekstist? seerimine naljakaks. Asi võib olla nii hirmu neutraliseerimises Kõik need küsimused tuleb kui mitte lahendada, siis vähemalt huumoriga kui ka naerus kui hirmupinge lahenemise tagajärjes, teadvustada ja formuleerida, muidu võivad kõik arutlused kusjuures sellega alati kaasneb hirmu mingis vormis ratsionali• hirmu semiootikast osutuda sisutuks. Enne kui püüda esitatud seerimine (või vähemalt verbaliseerimine ja harilikult ka narrati• küsimustele vastata, tuleb kas või kõige pealispindsemalt pea• veerimine), olukorra selginemine (põhimõttel “kui aru saadi, mis tuda mõnedel semiootika teooria probleemidel. see tegelikult oli, jätkus naeru veel kauaks”). Oluliselt harvemini võib täheldada vastupidist protsessi, naljaka üleminekut hirm• saks, kusjuures neil puhkudel on alati tegemist naeru deratsiona• 2. Semiootika. On kaks peamist semiootikatraditsiooni, esi• liseerimisega, primitiveerimisega ja automatiseerimisega, naeru mene neist lähtub Charles Sanders Peirce’i ja teine Ferdinand lahutamisega huumorist (näiteks Gogolil, Saltõkov•Stˇ sedrinilˇ või de Saussure’i ideedest. Erinevused nende vahel paistavad olevat Leonid Andrejevil). Veelgi tähtsam on asjaolu, et huumoril on nii suured, et nüüdisajal on raske rääkida mitte ainult mingi• selgelt väljendunud kultuuriline värving, sageli ka — rahvuslik test väljavaadetest sünteesiks, vaid ka lihtsa teineteisemõistmise eripära, hirmu puhul aga seda sama kindlalt kuidagi öelda ei saa. võimalusest kummagi paradigma raames töötavate uurijate va• hel. Arusaamatused algavad juba alusmõistete sfääris: Saussure Niisiis kätkeb sõnaühend “hirmu semiootika” endas vähemalt ei räägi semiootikast, vaid semioloogiast. Meie loeme need termi• probleemi, isegi tervet hulka probleeme: nid siin sünonüümseks, ehkki mitmed autoriteetsed autorid (ni• • Kas hirm on märk? Kui on, siis esiteks, milline on selle märgi metagem kas või Emile´ Benveniste’i ja Paul Ricoeuri) on välja semiootiline spetsiifika; teiseks, mis on tema tähendus, ja kol• pakkunud erinevaid variante nende sisu piiritlemiseks. Veelgi mandaks, mis laadi objekte selle märgiga tähistatakse? hullem on see, et eri nähtusi tähistatakse ühe ja sama termi• • Kui aga hirm ei ole märk, vaid tähendus, siis esiteks, mis on niga. Kõige hämmastavamaks näiteks on märgi mõiste: hari• selle tähenduse märgiks, ja teiseks, kas on sellel tähendusel likult ei pöörata tähelepanu sellele, et Peirce ja Saussure ei tähista ka mingisugust spetsiifikat? selle sõnaga mitte üksnes erinevaid, vaid lausa ühitamatuid asju. Peirce’iliku semiootika põhiprobleemistik jääb saussure’ilikule lähenemisviisile tabamatuks; probleeme aga, mis erutasid Saus• sure’i ja tema järelkäijaid, on mõnikord raske isegi formulee• rida peirce’ilikes terminites (kõige kohusetruum sellealane katse leidub mõnedes Roman Jakobsoni teostes, kuid seegi taandub hirmu eesmärk, siis tuleb siinkohal vastata nagu kõikidel muudelgi juhtu- del, et see on eimiski. Hirm ja eimiski vastavad alati teineteisele” (116). lõppkokkuvõttes Saussure’i kukutamisele ja Peirce’i võimu kind• 6Vrd: “Hirm jätab meid sõnatuks. Kuna olev tervikuna käest libiseb lustamisele); kaks põhilist semiootikatraditsiooni osutuvad vas• ja eimiski peale surub, vaikib tema palge ees iga “on”-ütlemine” (Hei- tastikku tõlkimatuks. Kuna edasise käsitluse käigus tuleb meil degger 1967/1929: 112). S.t Heideggeri järgi kuulub hirm märgilisuse- eelsesse või -välisesse sfääri. Hirmu tõlgendamine tõmbejõuna algse Eimiski poole on lähedane Mandelˇstami sõnastusele: “On langemine 7S.o kas saab rääkida aktina käsitatava hirmu lokutiivsusest, illoku- hirmu alatine saatja, / hirm ise — tunne tühjusest” (1912). tiivsusest ja perlokutiivsusest kõneaktide teooria vaimus?
196 197 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman kasutada nii peirce’ilikku kui saussure’ilikku terminoloogiat, on nitsioonides saab Peirce hakkama ilma selleta (vrd 2.274; 6.177; vaja anda selle kohta kas või kõige põgusamaid selgitusi. vrd ka 5.484, kus Peirce määratleb semioosi kui representa• meni, objekti ja interpretandi vaheliste suhete süsteemi). Ter• 2.1. Peirce’ilik traditsioon ja hirmu problemaatika. Peirce’i jaoks on mini “interpretaator” enda pakkus hiljem välja Charles William semiootika uus loogika, mis hõlmab ka uut universaalsete kate• Morris, kes oluliselt revideeris Peirce’i kontseptsiooni: tõi sisse semioosi viienda parameetri — konteksti, objekti aga asendas gooriate süsteemi, uut epistemoloogiat ja uut teadusmetodoloo• 9 giat — kogu teadmiste süsteem muutub Peirce’il märgiliseks. Sel• tähendusega (arvatavasti mitte ilma Gottlob Frege mõjuta ). lepärast huvitas teda märkide puhul esmajoones nende tunnetus• “Semioosi (ehk märgiprotsessi) käsitletakse kui suhet viie lik funktsioon, tähenduse olemus, märkide ja märgimoodustiste liikme vahel — V , W , X, Y , Z —, kus V kutsub W •s esile tekkimise ning toimimise tingimused. Peirce’i rohketest märgi soodumuse teatud kindlaks reaktsiooniks (X) teatud kindlat definitsioonidest on kõige tuntum järgmine: liiki objektile (Y ) [•••] teatud kindlatel tingimustel (Z). Seal, V “Märk ehk representamen on miski, mis tähistab kellelegi mi• kus eksisteerib selline suhe, on märk, W interpretaator, X in• Z dagi mingis suhtes ja/või mingil määral” (2.228; autori kur• terpretant, Y tähendus [•••], aga kontekst, milles märk esi• siiv).8 neb” (Morris 1983: 119). Peirce’i semiootikat võib nimetada substitutiivseks: märk on Põhjused, mis ärgitasid Morrist Peirce’i määratlust revidee• miski, mis asendab ja esitab midagi muud. Sealjuures märgil rima, on üsna ilmselged: teda ei huvitanud niivõrd mitte iseenesest, a priori, puuduvad igasugused märgilisuse tunnu• puhas märgiteooria, vaid pigem selle võimalikud rakendused sed; märgiks teeb ta üksnes nende suhete kompleks, mis tal on psühholoogia• ja sotsiaalteaduste sfääris; ehkki teoreetilises plaa• semioosi ülejäänud osalistega. Semioos on neljast tundmatust nis jääb tema märgi• ja semioositõlgendus Peirce’i omale alla, koosnev süsteem: märk (esimene miski), tema poolt representee• osutub see praktilises mõttes kultuurinähtuste analüüsimisel so• ritav objekt (teine miski), interpretant (mingi määr või suhe, millel bivamaks. või milles märk representeerib objekti) ja interpretaator (keegi). Iga semioosi komponent määrab vaatepunkti, millest on Peirce’i semiootika on avatud ja ekstensiivset laadi: märgi in• võimalik erinevaid märgilisi nähtusi vaadelda; mis puudutab terpretant on ise märk (märk “adresseeritakse kellelegi, s.o ta hirmu, siis võib vastavad aspektid välja tuua ligikaudu järgmiselt: loob selle inimese peas võrdväärse või vahest ka edasiarenda• • aspektist v võib hirmu vaadelda kui tema erinevate tunnuste, tuma märgi”, 2.228), sellel märgi loodud märgil on omakorda sümptomite ja tähiste kogumit (mis iseendast ei pruugigi interpretant (mis on jällegi märgiks) jne. Mis tahes objekt võib üldse olla hirmuäratavad); saada märgiks, mis tahes märk võib olla mingile teisele märgile • aspektist w — subjekt, kes kogeb hirmu: kui tema “soodu• objektiks, mis tahes interpretaator võib esineda niihästi märgi mus teatud kindlaks reaktsiooniks” osutub liialdatuks, siis rollis kui ka mingi märgi objekti rollis. Tõtt•öelda rikub interpretaatori sissetoomine Peirce’i konst• 9Frege eristab märki, tema tähendust ja osutust: märgi osutus on ruktsioonide triaadilisusel rajaneva loogika; teistes märgi defi• “teatud kindel objekt”, tema tähendus aga on viis, kuidas tähendus märgis on esitatud. “Meie väljendame märgiga selle tähendust ja 8Originaali sõnastuses tuleb märgi representatiivne loomus veelgi tähistame temaga ta osutust” (Frege 1995: 92). Peirce’i terminoloo- enam esile (jutt pole tähistamisest, vaid just nimelt asendamisest): gias vastab tähendusele interpretant, osutusele aga objekt; Saussure’i “Sign [---] something which stands to somebody for something in some ja tema järgijate vaatekohalt aga vastab tähendusele märgi tähistatav, respect or capacity” (Peirce 1965–1967, 2.228; minu kursiiv — M. L.). osutusele — asi (vt edaspidi).
198 199 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman
võidakse teda nimetada araks, kui ebapiisavaks, siis vapraks tile (2.285–288), näiteks hundiulg viitab hundi lähedalolekule. või arutuks — sõltuvalt z•ist; Viimaks, sümbol on märgiks seeläbi, et “ta on reegel, mis määrab • aspektist x – y•i hirmuäratavate külgede tuvastamine ja fik• interpretandi”, ja veel: “Kõik sõnad, laused, raamatud ja teised seerimine, kusjuures käsitlusalused objektid iseenesest ei pea konventsionaalsed märgid on sümbolid” (2.292; minu kursiiv — tingimata sugugi olema a priori ohtlikud, vaid võivad olla ka M. L.). Hirmuga võib sümboliline märk olla seotud mitmesugust neutraalset laadi (näiteks hirm ei pruugi olla mitte üksnes in• laadi konventsionaalsuste kaudu. terpretaatorit ründava kiskja või röövli interpretant, vaid võib olla ka näiteks mulla•, õhu• või veekoostise keemilise analüüsi 2.2. Saussure’i semioloogia ja hirmu probleem. Erinevalt Peirce’ist ei tagajärg; just seda laadi hirmud on sünnitanud ökoloogilise paku Saussure üldse mingit lõpetatud süsteemi, rääkimata uni• mõtteviisi) või isegi midagi armast (õuduskirjanduses ja •fil• versaalse süsteemi loomisest (asi pole mitte ainult selles, et ta mides levinud süzeeˇ on mänguasja või lemmiklooma muutu• ei jõudnud lõpuni lugeda oma välja kuulutatud kursust kõne mine hädaohtlikuks vaenlaseks); lingvistikast ega loetudki osi trükiks ette valmistada, vaid tema • aspektist y — objektid ja tegevused, mis tekitavad hirmu; seal• Kursuse loomulaadis eneses — ka selle kõige viimistletumad juures pole tähtis, kas tegu on ratsionaalselt hinnatavate reaal• fragmendid kujutavad endast pigem pelgalt illustreeritud kui sete ohtudega või foobiatega, mida kutsuvad esile näilised süstemaatiliselt läbitöötatud teoreetilisi konstruktsioone). Peirce ohud; püüab anda oma järeltulijatele valmisinstrumendi ning autorid, • aspektist z saavad vaatlusobjektiks tingimused, milles te• kes Peirce’i paradigma raames töötavad, ongi ametis kas tema kib hirm; erilist huvi pakuvad juhtumid, kus just kontekst loomingu uurimisega või siis ta ideede rakendamisega üha uute• määrab, mis osutub hirmuäratavaks ja mis mitte (üksinduses le analüüsiobjektidele, Saussure aga üksnes näitab kätte suuna sugenevad ühed hirmud, rahvamassis sootuks teised). edasisteks otsinguteks ning kõige olulisemad saavutused, mil• On selge, et kultuurisemiootika vaatepunktist pakuvad kõige leni saussure’iliku suuna raames on jõutud, seostuvad ühtlasi suuremat huvi aspektid x ja z. vaat et kõigi suure sveitslaseˇ põhiseisukohtade vaidlustamise või kummutamisega. Saussure jaotab keelesfääri (langage) keeleks endaks (langue) 2.1.1. Peirce pöörab palju tähelepanu märkide klassifikatsioonile, ja kõneks (parole). Selle piiritluse juures paistavad olevat kõige eriline tähtsus on “märkide teisel trihhotoomial”: märgid jagune• tähtsamad kaks asjaolu: esiteks, keel on abstraktne süsteem, vad ikoonideks, indeksiteks ja sümboliteks (2.247). Ärgem hakakem mis võtab kuju kõnes, kusjuures viimase puhul pakub ling• siin taastama Peirce’i klassifikatsiooni loogikat — see on küllaltki vistilist huvi vaid see, kuidas ja millisel määral ta realisee• keeruline ning uurijad, kellele kõnealune traditsioon on võõras, rib keele struktuuri;11 teiseks, ainult keel on märkide süsteem. suhtuvad sellesse pahatihti põlgliku mõistmatusega10 —, meie Viimane näib eriti paradoksaalne: hääldatavad ja tajutavad eesmärgi seisukohalt piisab lihtsustatud käsitlusest. Ikoon sar• kõnesignaalid (mitte ainult üksikhäälikud, vaid ka terved fraasid) naneb objektiga, mille substituudiks ta on (2.276), järelikult peab hirmu esile kutsuv ikooniline märk ise olema hirmuäratav oma sarnasuse tõttu hirmutava objektiga. Indeks rajaneb märgi ja objekti vahelisel reaalsel seosel, misläbi märk viitab oma objek• 11Saussure teatab seda täie kategoorilisusega: “Mis puutub kõne- 10Vrd Emile´ Benveniste’i iseloomulikku verdikti: “See trihhotoomia tegevuse teistesse elementidesse, siis teadus keelest [kui semioloogia on peaaegu kõik, mis väga keerukatest loogilistest konstruktsioonidest osa] võib täiesti hakkama saada ka ilma nendeta” (1977: 53; edaspidi tänapäevaks alles on jäänud” (1974: 69–70). on sellele väljaandele viidatud tekstis üksnes leheküljenumbritega).
200 201 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman iseenesest märgid ei ole, nad vaid representeerivad keele märke. süsteemide märkides: pantomiimis, etiketis. See seisukoht on Seda võib esitada järgmise skeemina:12 ka Saussure’i kõige ustavamate järgijate seas nõutust tekitanud ja korduvalt kuulutatud lihtsalt eksituseks, sellepärast on tähtis (1) KEEL KÕNE jõuda selgusele Saussure’i mõttekäigu loogikas. Saussure’i filosoofiliseks aluspõhjaks — mida ta küll ise sel• lisena kunagi deklareerinud ega tõenäoliselt ka teadvustanud pole — oli platonism, kusjuures selle ranges variandis13 (olgugi et mitte alati järjekindlalt elluviiduna): keel on idee, kõik selle kehastised kõnes on üksnes kahvatud ja amorfsed varjud. Saus• sure’i kummaline väide keele muutumatusest ajas ja ruumis — muuhulgas pärineb temalt ju hulk hiilgavaid ideid ajaloolise ling• vistika vallas — ongi seletatav just sellega, et keel asub väljaspool aega ja ruumi. Mis tahes uuendused, muutused tähenduses Otsesidemeid mõistelise sfääri ja kõnesubstantsi vahel ei ek• ja/või kõlas pole mitte keele, vaid kõne faktid; kui nad aga kinnis• sisteeri, neid seob vaid see, et neis realiseerub keelemärk. Me tuvad normidena, siis ei tule rääkida mitte märgi muutumisest, pöördume veel hiljem tagasi, et selle seisukoha üle arutada, vaid teisest märgist (niisama meelevaldsest ja obligatoorsest kui praegu märgime vaid, et keskne roll selles skeemis on suhtel, kõik ülejäänudki), kusjuures mõttetu on arutada selle üle, milline mis seob märgi tähistatavat ja tähistajat (hiljem nimetab Louis neist märkidest on vanem — saab ainult fikseerida fakti, et kõnes Hjelmslev selle märgifunktsiooniks). Kuigi terminit “semioos” leidis üks neist varem rakendust kui teine. Saussure’i traditsioonis harilikult ei tarvitata, võib öelda, et just Traditsioonilisele käsitusele tähendusest kui millestki, mis esi• märgifunktsioon on märgiloome, s.o semioosi aluseks. Sellist se• neb märgi suhtes millegi välisena ja ühel või teisel määral peale• mioosi võib nimetada sisemiseks, erinevalt peirce’ilikust välisest sunnituna, vastandab Saussure sisemise väärtuse (valeur) mõiste, semioosist. mis on määratletav kui nende süsteemisiseste suhete kogum, mil• Saussure’i järgi on seos tähistatava ja tähistaja vahel mee• lesse üks või teine keele element astub: keelesüsteemi iga element levaldne (arbitraarne), sel seosel puudub igasugune loomulik on võimalik üksnes seeläbi, et ta erineb kõigist ülejäänud elemen• põhjendus (100–102); teiselt poolt on sellele omane ka teatav ob• tidest. Nende erinevuste kogum moodustabki keele. ligatoorsus, igatahes kui jutt on loomulikust keelest, siis “ei ole inimese võimuses teha märki isegi vähimat muutust” (101); ana• “Keeles ei ole midagi peale erinevuste. [•••] Keeles on ainult loogilist obligatoorsust täheldab Saussure ka teiste semiootiliste erinevused ilma positiivsete süsteemiliikmeteta. Kuigi tähis• tatav ja tähistaja eraldi võetuna on puhtanisti diferentsiaalsed 12Huvitav seik: ehkki Peirce kogu aeg kasutab termineid, millel on ja negatiivsed suurused, on nende seos positiivne fakt” (152– visuaalsed konnotatsioonid (diagrammid kui märgi omaette erikuju jms), 153). ei kasuta ta ise illustratsioone — harvad erandid välja arvatud, näiteks Keelemärk on keelesüsteemi osa, arvukad suhted seovad artiklis “Kuidas muuta meie ideid selgeks” (5.388–410; eesti k-s: Peirce 1997) —, eelistades sellele üksikasjalikke, pidevalt täpsustatavaid for- teda teiste märkidega, veel enam: just nende seoste kogum muleeringuid; Saussure’ile seevastu meeldib oma vahel laialivalguvaid määratlebki ta kui märgi. Seega jõuab Saussure järjekordse para• arutlusi illustreerida skeemide ja joonistustega. Sealjuures on Peirce’i teoorias tähtis koht ikoonilistel märkidel, Saussure’i tähelepanukeskmes 13Platon ise on keele olemust käsitlevas dialoogis “Kratylos” märksa aga on üksnes arbitraarsed märgid. vähem kategooriline.
202 203 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman doksini: keelemärgiga tähistatav pole motiveeritud ta tähistajaga jata varjatud hirmud tule selgemini nähtavale unes kui ärkvel; ja vice versa, kuid keelemärk tervikuna võetuna on motiveeritud tihtilugu on hirme hõlpsam tõlkida visuaalseteks kujutisteks kui kogu keelestruktuuriga (146–148). Niisiis saussure’ilikust vaate• verbaliseerida, ja nii nagu unenägudegi puhul — kui hirmud ver• punktist ei ole üksikmärkide atomaarne analüüs kuigi viljakas baliseerimise tulemusena ka ei kao, siis igatahes võivad nad oluli• ettevõtmine, tuleb analüüsida kogu keelesüsteemi tervikuna.14 selt leeveneda (see ei kehti nende hirmude puhul, mida kutsuvad Kõik see paistab eriti päevakohane, kui tegemist on mitte• esile konkreetsed objektid või situatsioonid — hirm kõrguse või verbaalsete märgisüsteemidega või süsteemidega, mis on raja• ämblike ees samahästi kui ei allu veenmisele). tud verbaalse keele kohale. Sellised on näiteks mitmesugu• Hirmust saab kõnelda mitte üksnes kui keelest, vaid ka kui sed kunstikeeled, kuid samuti müütide, unenägude jne keel. spetsiifilisest semioosi mehhanismist, kuid mitte peirce’ilikus Psühhoanalüüsi üks tähtis teene on unenägude tõlgendamine tea• “substitutiivses” mõttes, vaid saussure’iliku semioloogia vaimus: detena teatud kindlas keeles, mida küll veidi ebaõnnestunult (või• hirm võib täita märgifunktsiooni, siduda omavahel tähistatavat malike assotsiatsioonide tõttu peirce’iliku terminoloogiaga) on ja tähistajat, ühendada eri märke keerukatesse kompleksidesse.16 nimetatud sümboolseks, aga samuti selle keele lähendamine müütide ja mõningate neurooside keelele (Freud 2007; Fromm 2.3. Järeldused. Niisiis on Peirce’i ja Saussure’i märgikäsitluse 1994). Sümboolne keel on loomulikust keelest ja formaalse loo• kõige tähtsam lahknevus selles, et Peirce’il representeerib märk gika keelest kaugel, ta ei allu põhjuslikkuse ja ruumilis•ajaliste su• midagi muud, Saussure’il aga representeeritakse märki ennast hete seadustele; välist loogikat ja tervemõistuslikkusele tuginevat temast põhimõtteliselt erineva substantsi poolt. Paistab, et tõepära asendab mõistekomplekside semantilise lahtihargnemise küsimus ei taandu siin üksnes kontseptuaalsetele erinevustele, siseloogika, ajalist korrastust ja ruumilist lokalisatsiooni — seose tänapäeva semiootika rajajad ei pea silmas mitte ainult erine• intensiivsus (seos ei pruugi põhineda tähendusel, vaid võib olla vaid lähenemisviise märkidele, vaid ka erinevaid märke: ühelt ka kõlaline — vrd Freudi huvi keelevääratuste, kalambuuride jms poolt suvalisi objekte, mis asjaolude sunnil osutuvad märkideks, vastu — saussure’ilik märgi mõiste “töötab” siin selgelt paremini ja teisalt märke par excellence, milleks on näiteks loomuliku keele kui peirce’ilik): s.t mida tihedamalt on omavahel seotud selle sõnad. keele elemendid, seda lähemal üksteisele nad tekstis asuvad.15 Mitmes muuski põhimõttelises suhtes erineb Saussure’i se• Nüüd tuleb esitada endale küsimus, kas ehk pole hirmulgi miootika oluliselt Peirce’i omast. Erinevalt Peirce’i substitutiiv• oma spetsiifilist keelelist mõõdet. Seni öeldu põhjal tuleb sellele sest semiootikast võib Saussure’i semiootikat nimetada bilateraal• arvatavasti vastata jaatavalt: vastupidiselt Heideggeri seisuko• seks: (keele)märk on tähistaja ja tähistatava lahutamatu ühtsus, hale ei võta hirm toimuvalt tähendust, vaid enamgi veel, on isegi väga intensiivseks tähendusseoste loojaks; õigem oleks öelda, et 16Muidugi on hirm vaid üks paljudest seda liiki mehhanismidest. hirm hävitab ratsionaalsed seosed, kuid seda jõulisemalt astuvad Vrd Vadim Rudnevi publikatsioone tähendusloome kujunemise trau- esile teised, tema enda loodud seosed. Hirmu keel on lähemal maatilisest iseloomust ja ta teravmeelseid käsitlusi (1999a, 1999b jm). unenägude keelele kui loomulikule (verbaalsele) keelele, ega as• Tundub siiski, et taandades kogu tähendussfääri traumatismile, ahendab autor kunstlikult probleemi. Sellepärast nõuab ka ta artikli lõppjäreldus 14Samalaadsed kaalutlused viivad Vladimir Proppi hiljem kontsept- mõningast korrigeerimist. Rudnev kirjutab: “Kultuur on semiootiline siooni loomisele süsteemisisestest funktsioonidest, mis on invariantsed ja sellest vaatepunktist on ta tõesti “mõttetu”, kuid mingeid muid teid oma realisatsioonide suhtes eri tekstides. peale tema meil mõtte juurde pole” (1999c: 168). Tundub, et asi pole 15Freudi kirjeldatud unenägude-loogika osutub lähedaseks Lucien siin kultuuri mõttetuses, vaid pelgalt atraumaatilisuses: kultuur tervi- L´evy-Bruhli tuvastatud ja partitsipatsiooni põhimõttel rajaneva “primi- kuna pole traumaatiline, ta kujutab endast vaid lava, millel mängitakse tiivse mõtlemise” seaduspärasustele (L´evy-Bruhl 1930). maha mitmesuguste traumade poolt sünnitatud draamasid.
204 205 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman mitte millegi väljaspool teda asuva substituut. Ja veel: erine• lemärk realiseerub kõnes. Selle realisatsiooni loomust Saussure valt Peirce’i semiootikast on Saussure’i semioloogia suletud ja ei avanud, seda tegid tema õpilased ja järgijad: Charles Bally intensiivne. Peirce püüab hõlmata semiootikasse võimalikult ja Emile´ Benveniste. Lihtsustatult näeb see välja niimoodi: kui laia nähtuste ringi, Saussure aga puhastab hoolikalt pinda tu• keelemärgid põhimõtteliselt rajanevad oma ainuüksi keelesisesel levase teaduse tarvis, tema semiootikal on põhimõtteliselt mini• motiveeritusel (ja järelikult täielikul motiveerimatusel välistest malistlik ja süsteemne iseloom. Süsteemsed pole mitte üksnes asjaoludest), siis kõnes märgid, vastupidi, astuvad vastastikus• märgisisesed suhted, veelgi tähtsam on märkidevaheliste suhete tesse suhetesse väga mitmesuguste kõneakti iseloomustavate te• süsteemsus, peale tähistaja ja tähistatava vahelise suhte iseloo• guritega: tema ajaliste ja ruumiliste parameetritega, kõne sub• mustab iga märki ka süsteemisisene väärtuslikkus, mille määrab jekti ja objektiga jne, — kõnemärgid on (väliselt) motiveeritud: nende suhete koguhulk, mis tal on keele teiste märkidega. motiveeritus koodiga määrab nende sümbolismi, motiveeritus kõneakti tingimustega (Benveniste’i “mina”, “siin”, “praegu”) “Ühelt poolt paistab mõiste meile millenagi, mis on märgi• 17 nende indeksaalsuse, sarnasus kõneobjektiga nende ikonismi. siseses vastavussuhtes akustilise kujundiga, teisalt aga on Just seepärast ei saa kõne puhul rääkida ikoonilistest, indeksaal• see märk ise, see tähendab tema mõlemat komponenti siduv setest ja sümboolsetest märkidest nende puhtal kujul, vaid märgi suhe, samuti ja samal määral omakorda vastavussuhtes keele vastavatest koostisosadest. Tuleb öelda, et samalaadsete tule• teiste märkidega” (147; vrd ka 164–166). musteni on jõutud mujalgi kui lingvistikas; loogikalis•filosoofilise Peirce’i huvitab eraldiseisvate märgiliste moodustiste (niihästi argumentatsiooni raames on analoogiliste järeldusteni jõudnud üksikmärkide kui ka tervete tekstide) funktsioneerimine, Saus• Jerzy Pelc, kelle arvates pole korrektne rääkida niivõrd mitte ikoo• sure’i tähelepanukeskmes aga on keel kui niisuguste moodustiste nilisest märgist, vaid pigem märgi ikoonilisest tarvitusest (1986), looja. Saussure’iliku semioloogia vaatepunktist jääb peaaegu s.t ikoonilisus tekib märgi teatava kindla realisatsiooni tulemu• kõik, millega tegeleb Peirce, väljapoole keele sfääri ja asub kõne sena, kusjuures see märk ise ikoon ei ole. On selge, mutatis mu• sfääris. On avaldatud arvamust (eriti innukalt on seda teinud tandis kehtib see ka sümboli ja indeksi kohta — nad on kõne ning Roman Jakobson), et Peirce uurib märke kogu nende mitmekesi• mitte keele märgid. suses, Saussure aga püüab, eirates ikoone ja indekseid, taandada Niisiis on peirce’iliku semiootika põhimõtteline erinevus kõik sümbolitele. Ent asi on selles, et ka Saussure’i konventsio• saussure’ilikust semioloogiast selles, et esimese huvikeskmes on naalset märki ei saa samastada Peirce’i sümboliga. Kogu Peirce’i juba ilmnenud märgid, kultuurisemiootika sfäär paistab n•ö kul• märkide tüpoloogia põhineb märgi ja selle objekti vastastikusel tuuritekstide summana, teine aga tegeleb ainuüksi märkide suhtel; tema semioos on kõneakti semioos. Saussure’il aga kee• süsteemidega ja kultuurisemiootika kangastub kultuurikoodide süsteemina. Põhimõtteliselt erinevana paistavad ka võimalikud 17Saussure’i lugemist raskendab ta muutliku terminisüsteemi amorf- lähenemisviisid hirmule. Kui peirce’ilikust vaatepunktist võib sus, iseäranis aga see, kuidas ta oma lõppkokkuvõttes antipsühholoogilise hirm lülituda semioosi selle ühe komponendina, siis saussure’ilik suunitlusega loengutes tarvitab termineid, mis on üle võetud just nimelt käsitusviis annab võimaluse kõnelda hirmu kreatiivsusest, hir• psühholoogiast. Näiteks räägib ta korduvalt keelemärgist kui mõiste ja must endast kui spetsiifilisest semioosi vormist. Lihtsustatult akustilise kujundi ühtsusest jms. Samal ajal on ta märgikontseptsioon öeldes: kui peirce’ilikus semiootikas kutsub hirmu esile hirmus, igasugusest psühhologismist kaugel: vrd kas või ta arutlusi selle üle, siis saussure’ilikus semiootikas loob hirmsa hirm. et keel korraldab mõttetegevust ja mitte vastupidi, et pole olemas mõistet väljaspool akustilist kujundit ja vice versa (144–150); see-eest ta terminid “tähistatav” ja “tähistaja“ annavad asja enese olemust edasi 3. Hirmusituatsioon. Nii nagu Kierkegaardist ja Heideggerist tõepoolest parimal võimalikul viisil. lähtuv filosoofiatraditsioon, nii püüab psühhoanalüüski viia
206 207 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman hirmu välja teispoole teadvuse ja loogika piire, esitada teda 3.1. Impersonaalne oht. Lihtsaim hirmuga seonduvatest situatsioo• kui Eimiski, alateadvuse või kollektiivse mitteteadvuse saa• nidest koosneb kolmest komponendist: subjektist, tema poolt dust. Hirm on hirmus ja ühtaegu ligitõmbav, kusjuures see li• tajutavast ohust ja hirmust enesest kui selle tajumise tagajärjest: gitõmbavus omakorda muudab ta veelgi hirmsamaks.18 Meie ülesandeks on kui ka mitte võit hirmu üle (“lõplik” võit hirmu (2) OHT → SUBJEKT → HIRM19 üle on põhimõtteliselt võimatu), siis vähemalt lepituse leidmine hirmuga, võimaluste otsimine kooseksisteerimiseks hirmuga sel• Näilisele lihtsusele vaatamata pakub see skeem mitmeid va• les hirmsas maailmas. Sellisel haaraval foonil paistab siin esitatav riante, tulenevalt nii subjekti (indiviid või kollektiiv) ja ohu loo• tõlgendus iseäranis proosaline ja kui nii võib öelda — turvaline: mulaadist kui ka tekkivatest hirmudest. Esimese ja semiootilisest hirmu analüüs ei pea ilmtingimata olema hirmuäratav. vaatepunktist arvatavasti kõige olulisema piiritluse määrab ohu Selles paragrahvis ei ole vaatluse all mitte hirm ise, kui tea• ja selle poolt esilekutsutava hirmu ajaline suhestatus: tav läbielamus, vaid üksnes hirmu fenomen, mis on väljastpoolt kirjeldatav ja klassifitseeritav hirmusituatsioonina. Seetõttu eelis• (a) hirm kui reaktsioon juba toimunud sündmusele; tame näiteks hirmu põhjuste asemel rääkida pelgalt ta allikatest; (b) hirm, mis ennetab alles toimumata sündmust. see lubab meil abstraheeruda arutlusest niihästi psüühiliste meh• Tundub, et sel erinevusel on fundamentaalne iseloom; see ei hanismide kui ka põhjuslikkuseprobleemi üle: kas äratab mingi puuduta mitte ainult ajalist, vaid ka subjektiivset tegurit: ju• objekt hirmu või on ta ise hirmu vili. hul (a) on sündmus harilikult subjektile ootamatu, juhul (b) Hirmu allikaks on oht; kõige üldisemal kujul saab hirmu aga on peale ees ootava ohu ka selle ootus ise teguriks, mis määratleda kui reaktsiooni ohule. Märkigem, et hirmu laadile, vähemalt potentsiaalselt aitab hirmu suurendada. Paljudes keel• tema allikale jne ei seata ette mingeid piiranguid: oht võib olla tes on erinevus nende hirmuvormide vahel kinnistunud ka ter• näiline, subjekti sisemiste tunnusomaduste väljapoole projitsee• minoloogiliselt; vene keeles ei räägita esimesel juhul harilikult rimise tagajärg jms; ja lõppude lõpuks võib oht olla ka oletuslik: mitte hirmust [strah], vaid kohkumusest [ispug]. Kohkumus “kui ma teen seda ja seda, siis võib juhtuda see ja see” jne. on sama tüüpi emotsioon nagu külmatunne kokkupuutumisest Viimaks tuleb rõhutada, et tundub olevat üsna ilmselge, et külma esemega, löögi tagajärjel kogetav valutunne jne — see hirmul on ka hulk positiivseid funktsioone: hoiatav, talitsev jne, on loomulik reaktsioon teatud kindlale ärritajale ja mitte inter• seepärast ei paista mis tahes katsed hirmu juba ette demonisee• pretatsiooni tulemus. Hirmu loomus on põhimõtteliselt teistsu• rida kuigi viljakad. Hirmust saab negatiivne tegur vaid siis, kui ta kasvab välja signaliseerivast funktsioonist ja omandab ene• 19Võib paista, et leidub veelgi elementaarsemaid situatsioone: täiesti seküllase iseloomu, jätab ohu oma varju ning takistab seda õigesti põhjusetud hirmud; hirmud, mille puhul puudub oht, näiteks hirm vastu- hindamast ja sellele adekvaatselt reageerimast; neil juhtudel saab tuse ees jne. Näib, et siin tuleb teha vahet situatsiooni struktuuril ja tema hirmust endast ohtu võimendav tegur ja mõnikord ka peamine verbaalsel sõnastusel. Näiteks hirm vastutuse ees võib tähistada kaht oht. põhimõtteliselt erinevat asja: hirmu oma (konkreetsete) tegude pärast või siis passiivsust ja seesmist ebamugavust, mida kogeb otsuseid vastu võttev subjekt sõltumata nende tagajärgedest. Esimesel juhul on meil tegemist hariliku (2)-tüüpi situatsiooniga, kus tegevuse tagajärjed esi- 18Hirmu ambivalentsust — teadvustatavat eemaletõukumist hirmu- nevad ohu rollis; teisel juhul on ohu rollis vastutus ise; võimalik, et objektist ja alateadlikku tungi tema poole — oli esile toonud juba neil juhtudel on hirmu asemel parem rääkida rahutusest või ärevusest. Freud (1991; vrd ka peatükke “Hirmu loomusest” ja “Hirmu fenomeno- Muide, psühhoanalüüsi vaatepunktist ei saa üldse rääkida põhjusetutest loogia”: Levitski 1995: 220–238). hirmudest, vaid üksnes hirmudest, mille põhjused pole kindlaks tehtud.
208 14 209 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman gune: ta pole reaktsioon mitte sündmusele enesele või objek• Märkigem, et ka see erinevus on suhtelise iseloomuga: nii• tile, vaid ühtedele või teistele seda ennetavatele märkidele, mida öelda olemasolevale ähvardusele adekvaatse hirmu ja täiesti tõlgendatakse kui hirmuäratavaid või ohtlikke. On ilmselge, et põhjusetute hirmude vahele jääb põhiosa juhtumeid, kus ohu semiootilisel osisel on hirmu mehhanismides palju suurem si• allikat kujutatakse liialdatult (põhimõttel “hirmul on suured sil• suline osa kui kohkumuse mehhanismides; ajaline vahemaa on mad”) ning teda mütologiseeritakse. tähendusloomemehhanismides üldse tähtis tegur: “Tähenduse Tähtis osa on ka hirmu allikal. Sellest vaatepunktist toome taas kasvu ja ajakoorma vahel peab olema olemuslik seos” (Ricoeur esile kaks põhimõtteliselt erisugust juhtumit: 1995: 39 jj).20 Siiski ei tohiks kohkumuse ja hirmu erinevust ka absolutisee• (e) ohu allikas asub väljaspool; rida, tihtipeale kasvab kohkumus üle püsivaks hirmusündroo• (f) ohu allikas asub subjekti sisemuses. miks, hirm aga kahaneb põgusaks kohkumuseks. Kui individuaalset subjekti jälitavad hirmud kuuluvad pea• Järgmine piiritlus on seotud ähvarduse reaalsusega. Selle miselt kategooriasse (e), siis kollektiivsed foobiad kalduvad sa• tähtsust kultuurisemiootikale on rõhutanud Juri Lotman: geli tüübi (f) poole. Tüübi (f) tähtsaks erijuhuks on hirm “Vaadeldes ühiskonda, mis on langenud massilise hirmu ohv• välise hädaohu sissetungi ees: mikrobofoobia, kartus (varjatud) riks, eristame kahte tüüpjuhtu: 1. Ühiskonda ähvardab mingi võõraste ja kahekeelsete renegaatide ees, vandenõuteooria jms. kõigile silmanähtav oht (näiteks “must surm” — katkuepi• Tihti kombineeruvad mainitud situatsioonitüübid omavahel; deemia, või türklaste sissetung Euroopasse). Sel juhul on ohu on mõtet esile tõsta kaks kõige selgemalt väljendunud kombinat• allikas selge, hirmul on “reaalne” adressaat ning hirmu esile siooni: ühelt poolt (a), (c) ja (e), teisalt (b), (d) ja (f). On ilmne, et kutsuv objekt on üks ja seesama nii selle hirmu ohvri kui ka teine kombinatsioon pakub igas suhtes suuremat huvi. olukorda uuriva ajaloolase silmis. 2. Ühiskond on haaratud hirmuhoost, mille reaalsed põhjused jäävad ta enese eest var• 3.2. Personifitseeritud oht. Komplitseerituse poolest järgmise astme jatuks (ja sageli varjatuks ka ajaloolase eest, kellel seega tuleb moodustavad situatsioonid, kus meil on tegemist kahe subjektiga ette võtta eraldi uurimistöö nende väljaselgitamiseks). Sel• ja ühel neist on eesmärgiks teist hirmutada; neil juhtudel täidab lises olukorras tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konst• hirm lisaks märgifunktsioonile ka kommunikatiivset funktsiooni. rueeritud adressaadid — mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, Peamine erinevus tüübi (2) situatsioonidest seisneb selles, et ohul vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu. Hirmu objekt osutub on siin teatud kindel ja harilikult personifitseeritud allikas: sotsiaalseks konstruktsiooniks, nende semiootiliste koodide
sünnitiseks, mille abil see sootsium iseennast ja ümbritsevat ähvardus maailma kodeerib” (Lotman 2007b: 51). (3) SUBJEKT1: OHT ———•> SUBJEKT2 : HIRM Seega eristuvad järgmised hirmusituatsiooni erikujud: See skeem varieerub olenevalt subjektide, ohu ja hirmu tun• (c) hirm kui reaktsioon selgele ja reaalsele ohule; nusomadustest, ähvarduse parameetritest ning nende tegurite (d) hirm kui reaktsioon varjatud või näilisele ohule. koosmõju eri vormidest. Peatume vaid ühel paljudest liigi• tusvõimalustest, see on seotud ähvarduse ja ohu vastastikuste suhetega. Eristame siin põhimõtteliselt nelja erijuhtumit: 20Vrd ka Michel Foucault’ arutlusi “karistuse ajalise moduleerimise (A) Ähvardus eelneb reaalsele ja selgele ohule; näiteks jahti kasulikkusest” “tõkkemärkide” efektiivsuse huvides (1999: 157–158). pidava kiskja möire enne oma ohvri ründamist. Hirmutamisel
210 211 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman on siin abistav roll, see on lisavahend, mis peab ohvri demorali• Nende tähtsus on iseäranis suur neis olukordades, kus nad osutu• seerima, murdma ta võimaliku vastupanu. vad ühtaegu nii ähvarduse heitunud adressaatideks kui ka selle (B) Ähvardus seisab ohust lahus ja täidab hoiatavat funkt• ähvarduse levitamise vahendiks. On huvitav, et filosoofilises hir• siooni, näiteks koera lõrisemine, kes kaitseb oma territoo• mukäsitluses domineerivad individualistlikud motiivid; hirmu riumi jne. Kuid see, kes hoiatust eirab, satub reaalsesse ohtu. interaktiivne olemus on sotsioloogiliste uurimuste aine (vrd Ca• (C) Ähvardus, mida ähvardaja kasutada olevad võimalused netti 1990; Hoffer 2001 jt). Rahvamassis võimenduvad hirmud adekvaatselt toetada ei saa. Siin tuleb eristada omakorda kaht mitmekordselt, tekib omamoodi nõrgima lüli efekt: monoliitne situatsiooni: bluff, kui ähvardaja kasutab ära seda, et see, keda rahvamass on hirmust haaratud sel määral, kui palju kardavad ähvardatakse, tema reaalseid võimalusi ei tea, ja tõepoolest tühi tema kõige pelglikumad liikmed (tõelised õudusfilmisõbrad tea• ähvardus. Mõnes mõttes esindab just niisugune ähvardus kõige vad seda: neid filme tuleb vaadata rahvast täis kinosaalis, kus puhtakujulisemat tüüpi, kuna siin on ähvardav just ähvardus• hirm täidab ruumi lausa füüsiliselt — see liigub lainetena pingi• akt ise. Vrd Jevgeni “Oot•oot!. . . ” Puskiniˇ Vaskratsanikus; teisalt ridasid mööda ning kellegi tahtmatult vallandunud karje käivitab devalveeruvad seda sorti ähvardused kiiresti ja ähvardaja riskib hüüatuste ja kiljatuste ahelreaktsiooni). jääda naerualuseks: vrd leitnant Dubi “Kas te tunnete mind?! Te Tähtis osa on hirmu kommunikatsiooniruumil ja tema levi• saate mind veel tundma!” Hasekiˇ Svejkisˇ . kanalitel. Hirmu (nagu ka viha) puhul ei ole sugugi ükskõik, milliste vahendite kaudu teda levitatakse: see, mis on nii (D) Ähvardamine naljaviluks. Oma eesmärkidelt vastandub mõjuv kuulujuttudes, grafitis, lendlehtedes jms, kaotab raama• see ähvarduse tüüp tühjale ähvardusele: ähvardatavat ei varitse tus trükituna märkimisväärse osa oma tõhususest. Nii näitavad mitte see “reaalne” oht, millest talle teada antakse, vaid oht naeru• sotsioloogilised küsitlused 1990. aastate Venemaal (enne Mosk• aluseks saada. vas toimunud plahvatusi ja Teise Tsetˇ seeniaˇ sõja algust), et Skeem (3) näitab selgesti, et hirmusituatsioon on kommu• üle 50% küsitletutest väljendas ühel või teisel määral negatiiv• nikatsioonisituatsiooni erikuju. Seetõttu on hirmusituatsiooni set suhtumist tsetˇ seenidesse,ˇ üle 40% mustlastesse, ligikaudu võimalik kirjeldada kõneaktide teooria terminites. Kõige lihtsa• 30–40% teistesse Kaukaasia rahvastesse ja ainult ca 10% juuti• mal juhul seab SUBJEKT1 endale eesmärgi kutsuda SUBJEKT2•l desse (tõsi küll, Vene Föderatsiooni Kommunistlikkusse Parteisse esile hirmu ning selle saavutamiseks vormistab ähvarduse, mille kuulunud vastajate puhul tõuseb see näitarv 18%•ni; Gudkov tulemuseks ongi hirm. Sel juhul on hirm perlokutiivne akt, ähvar• 1999: tabelid 2 ja 6). Kui suhtumine tsetˇ seenidesseˇ on mõningal dusse kätketud illokutiivse jõu tagajärg. Tuleb eraldi toonitada, et määral seletatav vägivallaaktidega ja nende valgustamisega mas• isegi selle primitiivse näite puhul ei ole ähvarduse (illokutiivne) siteabevahendites, siis foobiad, mida tuntakse mustlaste, aserite jõud üldsegi mitte ilmtingimata ohu (reaalse) jõu automaatne või armeenlaste suhtes, saavad toitu ainuüksi peamiselt turgude tulemus; siin on tähtis osa terve hulgal lisateguritel: ähvardaja ümber levivatest kuulujuttudest. Igasugune mustlastevastane, staatusel, tema reputatsioonil, ähvarduse formuleeringul jne. Tei• armeenlastevastane, Dagestani•vastane kirjasõna Venemaal puu• selt poolt on võimalik ka terve hulk keerukamaid juhtumeid, kui dub. Ja vastupidi: pidevalt paisuval antisemiitlikul kirjasõnal ähvardus kas on lausungi soovimatu kõrvalsaadus või siis vas• pole samahästi kui mingit mõju rahvahulkade meeleoludele (sot• tupidi — on varjatud laadi (niisugustel puhkudel võib kõnelda sioloogiliste küsitluste andmetel peab end teadlikuks antisemii• ähvardusest kui kaudsest kõneaktist) jne. diks püsivalt vaid umbes 6% elanikkonnast). Viimasel ajal saab aina aktiivsemaks foobiate levikukeskkon• 3.3. Hirmu edastajad. Hirmusituatsiooni osaliste hulk on põhi• naks internet; arvatavasti peatselt hõivab ta selles mõttes domi• mõtteliselt piiramatu, erilist rolli mängivad siin vahendajad. neeriva asendi.
212 213 Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia Mihhail Lotman
Kirjandus P e l c , Jerzy 1986. Iconicity: Iconic signs or iconic uses of signs? — Iconicity: Essays on the Nature of Culture. Festschrift for Tho- mas A. Sebeok on his 65th birthday. Ed. by P. Bouissac et al. (Prob- Benveniste 1974 = З. Benvenist. Obwa lingvistika. lems in Semiotics. Bd. 4). Tübingen Moskva (orig.: Emile´ Benveniste. Probl`emes de linguistique R i c o e u r 1995 = P. Rik¨er. Konflikt interpretaci˘i. Oqer- g´en´erale. I–II. Paris, 1966–1974) ki po germenevtike. Moskva C a n e t t i , Elias 1990. Massid ja võim. Tallinn R u d n e v 1999a = V. P. Rudnev. Psihotiqeski˘idiskurs. — Foucault 1999 = M. Fuko. Nadziratь i nakazyvatь. Logos 3 (13). Moskva Roжdenie trьmy. Moskva (orig.: Michel Foucault. Surveiller R u d n e v 1999b = V. P. Rudnev. Xizofreniqeski˘idis- et punir: Naissance de la prison. Paris, 1975) kurs. — Logos 4 (14). Moskva F r e g e , Gottlob 1995. Tähendusest ja osutusest. — Akadeemia, nr 1, R u d n e v 1999c = V. P. Rudnev. Smysl kak travma: psiho- lk 87–108 analiz i filosofi teksta. — Logos 5 (15). Moskva F r e u d 1991 = Z. Fre˘id. “” i “Ono”. Trudy raznyh let. Saussure 1977 = F. de Sossr. Trudy po zykoznani. Kniga 1. Tbilisi Moskva (orig.: Ferdinand de Saussure. Cours de linguistique F r e u d , Sigmund 2007. Unenägude tõlgendamine. Tallinn g´en´erale. Paris, 1995/1913) F r o m m 1994 = З. Fromm. Zabyty˘i zyk. Vvedenie v ponimanie snov, volxebnyh skazok i mifov. Angarsk (Esimese osa lõpp) G u d k o v 1999 = L. Gudkov. Antisemitizm v postsovetsko˘i Rossii. — Neterpimostь v Rossii: starye i novye fobii. Pod red. G. Vitkovsko˘i i A. Malaxenko. Moskva H e i d e g g e r , Martin 1967/1929. Wegmarken: was ist Metaphysik? Frankfut am Main Heidegger 1993= M. Ha˘idegger. Vrem i bytie. Statьi i vystupleni . Moskva H o f f e r 2001 = З. Hoffer. Istinnoveruwi˘i. Mysli o prirode massovyh dviжeni˘i. Minsk Kierkegaard, Søren2008. Ängi mõiste. Tartu L ´e v y-B r u h l 1930 = L. Levi-Brlь. Pervobytnoe myxlenie. Moskva L e v i t s k i 1995 (1958) = S. A. Levicki˘i. Tragedi svobody. Soqineni . Tom 1. Moskva L o t m a n , Juri 2007a (1970). Mõistete “häbi” ja “hirm” semiootikast kultuurimehhanismis. — J. Lotman. Hirm ja segadus. Tallinn L o t m a n , Juri 2007b (1998). Nõiajaht. Hirmu semiootika. — J. Lot- man. Hirm ja segadus. Tallinn M o r r i s 1983 = Q. U. Morris. Znaki i de˘istvi . — Semiotika. Moskva P e i r c e , Charles Sanders 1965–1967. Collected Papers. Vol. 1–8. Cambridge, Mass. P e i r c e , Charles Sanders 1997. Kuidas muuta meie ideid selgeks. — Akadeemia, nr 8, lk 1679–1701
214 215 PEETER ULAS (1961)