Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetised 4
Maaarhitektuur ja maastik. Kihnu
Rural Architecture and Landscape. Kihnu
Tallinn 2015 Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Kesk-Läänemere programm INTERREG IVA projektist HELTH.
Koostaja/Compiler: Rasmus Kask Toimetanud/ Edited by: Maret Tamjärv, Elo Lutsepp
Tõlge inglise keelde/ English translation: Tiina Mällo
Kujundus ja makett/ Graphic design: Irina Tammis
Trükitud/ Printed by: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
ISBN 978-9985-9819-7-9 ISSN-L 1736-8979 ISSN 1736-8979 Sisukord / Contents
Eessõna 7 Foreword 10
Marju Kõivupuu Marju Kõivupuu See tuttav ja tundmatu Kihnu The familiar and unfamiliar kultuuriruum 13 Kihnu cultural space 25
Rasmus Kask Rasmus Kask Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Estonian Open Air Museum Kihnu saarel 2012. aastal 27 fieldwork on Kihnu island in 2012 43 Rasmus Kask Taluarhitektuuri väärtused Rasmus Kask ja miljöö-väärtuslike alade Values of rural vernacular planeerimispraktika Eesti architecture and milieu-valued maapiirkondades 47 area planning practice in Estonia 89 Anneli Banner Anneli Banner Ülevaade Kihnu taluaiandusest Farm gardening in Kihnu and its ja muutustest selles viimastel changes in the past decades 121 aastakümnetel 93
Jaan Sudak Jaan Sudak Luupainaja rahvapärased Interpretations of supernatural seletusviisid Kihnu saarel 125 assault experience from Kihnu Island: Painaja as a vernacular category 147
Hanno Talving Hanno Talving Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu Excertps from Kihnu Community ja -valitsuse protokollidest Council and Local Government 1888–1918 149 Minutes 1888–1918 192 Eessõna
Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sarja järjekordses väljaandes „Maaarhitektuur ja maastik. Kihnu“ keskendume UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kantud väikesaare – Kihnu – pärandile. Tähelepanu all on tunduvalt laiem teemadering kui Kihnu traditsiooniline arhitektuur. Kogumiku lähtepunktiks said saarel läbiviidud välitööd. Algtõuke selleks andis Kihnu vallavalitsuse huvi koguda teavet valla territooriumile jääva taluarhitektuuri ning selle väärtuste kohta. Ühelt poolt oli Pärnu maakonna üldplaneeringus märgi- tud Kihnu väärtusliku piirkonnana ilma väärtusi täpsustamata, teiselt poolt oli tarvis leida põhjendatud alus sobimatute uusehitiste kerkimise takistamiseks väikesaare külakeskkonnas. Kogutud andmete põhjal sai vallavalitsusele küll antud soovitus loobuda miljööalade planeerimisest, samas aga jagati ka juhiseid väärtusliku arhitektuuripärandi säilitamiseks. Olgugi et käesoleva kogumiku artiklid lähtuvad küll kõik 2012–2013 toimunud välitöödest, ei koosne see väljaanne vaid välitööde aruannetest, vaid kogutud empiirilise materjali analüüsist. Marju Kõivupuu (TLÜ EHI, vanemteadur) märksõnaks välitöödel oli kogukonna roll, maastike väärtus ning seda eelkõige religioossete tavade seisukohast. Oma artiklis „See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum“ võtab autor lühidalt kokku Kihnu kultuuriprogrammi (2008–2014) toimimise uuringu, mis viidi läbi tema koordineerimisel 2014. aastal.
7 Eessõna
Oleme kogumikku lisanud lühendatult ka Kihnu vallavalitsusele välitööde järel koostatud aruande pealkirja all „Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal. Ülevaade“. Rasmus Kase (EVM, Maaarhitektuuri keskuse teadur) kui Kihnu projekti juhi ja käesoleva kogumiku koostaja uurimisteemaks oli algülesandest lähtuvalt kohalike arhitektuuriväärtuste mõtestamine. Kui sageli käsitletakse väärtusi kui normatiivset (ning kohati ka kui ettekirjutavat) nähtust, siis antud välitööde käigus püüti vaa- delda erinevaid taluarhitektuuri väärtuseid ja väärtustamise viise nii, nagu seda mõistavad Kihnu elanikud. Artikkel „Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades“ mõtestab probleemi lahti laie- malt, andes teoreetilise aluse ning tuues võrdlusi teiste maakondade miljööalade käsitlemisega. Anneli Banneri (EVM, teadur) uurimisteemaks olid Kihnu aiad ning aiandus. Vaatluse all olid viimastel aegadel aset leidnud muutused aedades kasvatatavate taimede osas. Uurimise käigus usutleti inimesi nende muutuste põhjustes. Väli- töödel vaatles autor aedade struktuuri ja kujundust ning selle muutumist ajas, samuti pööras ta tähelepanu aiatööde korraldamisele, aiapidamise tähtsusele ja tähendusele. Artikli „Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel“ küsimuseks oli (ilu)aedade väärtus nende harijate silmis. Välitööde uurimisülesanded kujunesid kohapeal laiemakski, kui esialgu ette nähti. Uurijatega hiljem liitunud Tartu Ülikooli folkloristika eriala üliõpilane Jaan Sudak on peamiselt oma intervjuudel põhinevate materjalide põhjal kirjutanud ülevaate „Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel“. Artikli peamine uurimisküsimus on, millised tegurid mõjutavad inimest luupainaja selgitamisel. Analüüsis lähtub autor informantide isiklikul kogemusel põhinevatest narratiivi- dest. Hanno Talvingu (EVM, teadur) ülesandeks jäi esialgu arhiiviandmetel põhi- neva ülevaate koostamine, mis kirjeldaks kohalikku ajaloolist konteksti ja aitaks mõista Kihnu arhitektuurilugu ning selle kujunemist. Arhitektuurialast teavet arhii- vides paraku piisavalt ei leidunud, küll aga põnevat kultuuriloolist materjali, mis võiks olla kohalikele elanikele huvipakkuv. Seega otsustasime kogumikku lisada
8 Eessõna seni trükisõnas ilmumata värvikad lood Kihnu 19. sajandi lõpu valladokumentidest: „Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918“. Selle kogumikuga soovime tänada nii Kihnu vallavalitsust, kes oli kogu uuri- misprojekti algatajaks kui ka Kihnu Muuseumi ja rahvamaja meeldiva koostöö eest.
Elo Lutsepp EVMi Maaarhitektuuri keskuse juhataja
9 Foreword
This issue titled Rural Architecture and Landscape: Kihnu, in the series Procee- dings of the Estonian Open Air Museum, focuses on the cultural heritage of Kihnu, a small Estonian island inscribed on the UNESCO Representative List of the Intangible Cultural Heritage of Humanity. The collection comprises a far wider range of topics than the vernacular architecture of Kihnu Island. The collection draws on the materials gathered during fieldwork conduc- ted on the island. The primary initiative came from the Kihnu rural municipality government, who were interested in obtaining information about vernacular architecture on the territory of the rural municipality, and its values. On the one hand, the general planning of Pärnu County mentioned Kihnu as a valuable region without specifying its particular values; on the other hand, the authorities needed a well-grounded argumentation to prevent the erection of new buildings unsuited for the village environment of a small island. On the basis of the collected data the local authorities were advised to abandon the idea of planning milieu areas, whereas they were also given guidance of how to preserve the valuable architectural heritage. The articles in this collection emanate from the materials of the 2012–2013 fieldwork; yet, they are not merely reports of fieldwork but also analyse the gat- hered empirical material. Marju Kõivupuu’s (senior researcher at the Estonian Institute of Humanities,
10 Foreword
Tallinn University) keywords at fieldwork were the role of community and value of landscapes mainly from the point of view of religious traditions. Her article titled The Familiar and Unfamiliar Kihnu Cultural Space briefly summarises research into Kihnu cultural programme (2008–2014), which was carried out under her coordination throughout 2014. We have also included in the collection a brief summary of the report that we submitted to the rural municipality government after finishing fieldwork in Kihnu, under the heading Estonian Open Air Museum Fieldwork on Kihnu Island in 2012: Overview. The research objective of Rasmus Kask (researcher of the Centre of Rural Architecture at the Estonian Open Air Museum), the leader of the Kihnu project and compiler of this collection, was to interpret local architectural values, procee- ding from the primary target of the project. While values are often treated as a normative (and sometimes also dictating) phenomenon, then in the course of this fieldwork period the researchers tried to construe different values and ways of valuation of vernacular architecture the way that the inhabitants of Kihnu do. The article under the heading Values of Rural Vernacular Architecture and Milieu- Valued Area Planning Practice in Estonian Rural Regions analyses the problem on a wider scale, providing a theoretical base and presenting comparisons with the treatments of milieu-valuable areas in other counties. The research theme of Anneli Banner (researcher of the Estonian Open Air Museum) was gardens and gardening. The researcher examined the changes that had taken place during the past couple of decades, regarding the plants that were grown in Kihnu gardens. In the course of her study, she questioned local people about the reasons why the changes had occurred. During the fieldwork the author observed the structure and design of gardens and the changes that occurred in time, turned her attention to the organisation of gardening, as well as its meaning and importance. Her article, Farm Gardening in Kihnu and Its Changes in the Past Decades, is devoted to the value of (pleasure) gardens in the eyes of their tenders. The range of research tasks during fieldwork was even wider than initially
11 Foreword intended. Jaan Sudak, student of folkloristics at the University of Tartu, who joined the researchers later on, has written a survey article on the basis of his interview materials, under the heading Interpretations of Supernatural Assault Experience from Kihnu Island. The main question that the article is trying to find an answer to is what factors influence a person when they explain the nightmare. In his analysis, the author proceeds from personal experience narratives of his informants. The initial task of Hanno Talving (researcher of the Estonian Open Air Museum) was to compile, on the basis of archival data, a general overview, which would describe the local historical context and help to understand the architectural history of Kihnu in its evolution. Unfortunately, archives did not yield sufficient material in the field of architecture; yet, there was plenty of material on cultural history, which could be of interest to local inhabitants. Therefore we decided to include in our collection colourful stories from the local government documents dating from the end of the 19th century, which have not been published so far, under the heading Excerpts from Kihnu Community Council and Local Govern- ment Minutes 1888–1918. With this collection we would like to express our gratitude to Kihnu rural municipality government, on whose initiative the whole project was started, as well as to the Kihnu Museum and the local community centre for their pleasant cooperation.
Elo Lutsepp Head of the Centre of Rural Architecture, EOAM
12 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Marju Kõivupuu TLÜ EHI, vanemteadur See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
2013. aasta sügistalvel levis tuttava kihnlase FB-seinal postitus, mis kiiresti kogus märkimisväärse hulga „meeldib“-klikke. Nimelt helistatud ühele Kihnu naisele uuringufirmast ja arenes umbes järgmine dialoog: - Mida te viimati Selverist ostsite? – Ma ei käi Selveris. - Te käite siis Prismas ostlemas? – Ma ei käi Prismas. - Et siis Rimis käite? – Ei käi. - Siis Maximas? – Ei. - Kus te siis poes käite, kas Säästumarketis? – Ma ei käi Säästu- marketis. - No kuulge, see ei ole võimalik. Kus te siis ikkagi poes käite? – Mina? Mina käin Kihnu kaubamajas.
2013. aasta oli Eestis kuulutatud kultuuripärandi aastaks,1 mille jooksul otsiti vas- tuseid võtmeküsimustele: Mis on kultuuripärand? Kuidas see tekib? Kellele see kuulub ja kuidas meid puudutab? Kuigi kultuuripärandi aasta on praeguseks lõppenud, on esitatud küsimused jätkuvalt igati asjakohased, sest kultuuripä- randi mõiste on käesoleval aastatuhandel märkimisväärselt avardunud – väärtuste süsteem on liikunud eelläinud põlvedelt pärandiks saadud suuliselt ja aineliselt pärandilt ning muinsus- või looduskaitsealustelt üksikobjektidelt jätkusuutliku kultuuriväärtusliku keskkonna hoidmise ja säilitamise suunas. Sellest tulenevalt oli teema-aasta fookus ideaalis suunatud kultuuripärandile tervikuna, hõlmates nii pärandi vaimset kui ka ainelist poolt, aga ka igapäevast elukeskkonda, mida ei ole võimalik kaitse alla võtta, kuid mida on võimalik väärtustada, hoida ning kohandada tänase inimese vajadustega in situ. Kultuuripärandi aastal täitus unikaalsel Kihnu kultuuriruumil kümme aastat kuulumisest UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nime- kirja. 2008. aastal liideti Kihnu kultuuriruum koos teiste meistriteostega inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.
1 Kultuuripärandi aasta tegemistega on detailsemalt võimalik tutvuda kodulehe vahendusel: http://www.parandiaasta.ee/et (30.03.2014).
14 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Kihnu kultuuriruumi omapäraks on Kihnu ja Manija (Manõja) saarel valitsev kogukondlik elulaad, mitmekesised kultuuritavad, kihnu keel ja looduskeskkond, mis on alati sõltunud ümbritsevast Läänemerest. Viimane aga on mänginud ja mängib tänaseni olulist rolli kogukonna tekkimises ja tavade kujunemises (vt ka: http://www.kultuuriruum.ee/; 05. 12. 2014). Side kollektiivse minevikuga on nüüdisühiskonna inimestele oluline ning Ees- tis on Kihnu Setomaa kõrval neid märgilise tähendusega kultuuriruume, mille diskursuses korduvad mõisted ja kategooriad „arhailine“ ning „traditsiooniline“ ning mille all peetakse silmas esmajoones ülekaalukalt talupojatraditsiooni ula- tuvat kultuurimälu järjepidevalt kandvat kogukonda. Alates modernismiajast on hääbuvate traditsioonide saatuseks sageli olnud saada tunnistatud kogukonna kultuuripärandiks, mis toob kaasa nii riiklikust kultuuripoliitikast juhitud kui üksik- isikutest entusiastide ja valitsusväliste organisatsioonide aktsioone käibelt kaduva materjali kogumiseks, säilitamiseks ja populariseerimiseks (Kapper 2013). Kultuu- ripärandi väärtustamine tõstab äärealad perifeeriast tsentrisse, avaliku tähelepanu keskpunkti, nii nagu see on toimunud ka Kihnu kultuuriruumiga. Välitöödest Kihnus on saanud viimase poolsajandi jooksul etnoloogide-folklo- ristide-lingvistide jaoks sümbolväärtusega rituaal: kui sa pole Kihnus või Setomaal välitöödel käinud, siis oleks nagu üks ülimalt oluline erialane kogemus puudu. Seetõttu võib kihnlaste, kuid samaväärselt ka setode kohta julgesti kohaldada folkloristide-etnoloogide-etnograafide-antropoloogide seas levinud humoristlikus võtmes ütlust, et siinsele kultuuriruumile tunnuslik perekonnavorm on vanavane- mad, vanemad, lapsed, lapselapsed ja – folklorist (etnograaf, etnoloog, etnomu- sikoloog, antropoloog vms). Kui Setomaal aastaid tagasi andis tuntud lauluema Anne Linnupuu minu küsimusele naiste ehete kandmise kohta vastuse, et kuidas ma tahan, et ta vastab, kas nii nagu Mare Piho on kirjutanud või nii nagu arva- vad Ingrid Rüütel ja Vaike Sarv (1946–2004), siis võin öelda, et sama suhtumist kogesin ka 2012. ja 2014. aastal nii mitmelgi korral Kihnus – mis sa minu käest enam küsid, see on ju selles või teises raamatus selle või teise poolt juba ammu kirja pandud. Teaduslikku diskursust kihnlasest ja Kihnu elulaadist peeti kohapeal sageli olulisemaks kui iseenda arvamust või kogemust.
15 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Kihnu naised jutuhoos. Foto M. Kõivupuu, 2012.
16 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Väitsid ju sõjajärgsed käsitlused, lähtuvalt tolleaegsest folkloori mõistest, et n-ö „ehtsat“ folkloori võib leida veel vaid Kihnust ja Setomaalt. Folkloori mõiste sõnastanud urbane literati seisukohast lähtuvalt said traditsionaalsuse ning irrat- sionaalsuse tunnused kuuluda vaid talupoeglike või primitiivsete ühiskondade juurde. Seega omistasid nad folkloorile kolmandagi omaduse – maaläheduse. Maapiirkonnad ja metsiku looduse avarused olid folkloorile sobiv kasvupinnas. Folkloori kui looduskogemusest välja kasvanud nähtust peeti inimese loomupära- seks väljenduseks, enne kui linn, kaubandus, tsivilisatsioon ja kultuur tema puhta elu ära rikkusid (Ben-Amos 1983). Kultuuriministeerium on alates 2008. aastast toetanud Kihnu kultuuriprog- rammi kaudu Kihnu kultuuriruumi toimimist. Kihnu kultuuriprogrammi eesmärgiks on säilitada Kihnu ja Manija (Manõja) saare kultuuriline ja keeleline eripära ning väärtustada väikesaari kui elukeskkonda. Programmi abil aidatakse kaasa Kihnu vaimse ja materiaalse kultuuripärandi säilimisele, taastumisele ning arengule ning Kihnu traditsioonilises kultuuris osalejate ringi laiendamisele; samuti noorte sidu- misele esivanemate keele ja kultuuripärandiga nii Kihnu saarel kui ka kihnlaste kogukonnas väljaspool saart. Kihnu kultuuriprogrammi (2008–2014) toimimise uuring viidi artikli autori koordineerimisel läbi 2014. aastal.2 Tänane Kihnu kultuuriruum on unikaalne sulam kaasajast ja minevikust. Eri- nevalt ülejäänud Eestist kannavad naised ja tütarlapsed igapäevaselt körte ja sitspluuse. Mehed aga paksu villast kampsunit troid ehk „kihnu kuulikindlat“, mille masinkootud „vennad“ on populaarseks saanud mandrimeeste ja turistide hulgas. Kihnu kört on läbivalt olnud kohaliku identiteedi ja kogukonda kuuluvuse sümbol. Kui 2012. aasta suvel asutasin end üliõpilastega Kihnu välitöödele sõitma, siis hoolimata eelnevatest sissejuhatavatest seminaridest Kihnu-küsimusse kitsamalt ja välitööde temaatikaase laiemalt, arenes mul „Liisiks“ ristitud parvlaeval, mis Pär- nust Kihnu suundus, üliõpilastega järgmine vestlus. Nimelt küsis üks antropoloo- gia-eriala üliõpilastest, et kust kihnlased endale seda triibukangast ikkagi ostavad, millest nad seelikuid teevad, kas kuskilt välismaalt? Tema on vaadanud, et poes
2 Uuringut aitasid läbi viia TLÜ kultuuriteaduste üliõpilased Anni Haandi, Margot Lindpere ja Tuuli Piirsalu. Uuring viidi läbi Kultuuriministeeriumi ja Rahvakultuuri Keskuse tellimisel. Artiklis kasutatakse näidetena nimetatud uuringu tulemusi.
17 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum pole, aga kangesti tahaks, et kas ma tean, kas saarel mõnest kohalikust poest saab seda kangast osta. Tõepoolest, viimastel aastatel on moodi ja poodi tulnud lisaks rahvariideseeliku-kupongidele ka külluslikult arvukaid erinevate piirkondade ja kihelkondade mustritest-kirjadest inspireeritud tooteid – olgu selleks vihmavar- jud, kummikud, kalossid, õla- ja vöökotid vms. Ent disaineritel ja moeloojatel ei tule pahatihti pähegi kaasata ka kogukonna esindajaid otsustusprotsessi – kas ja kuidas ja millistel esemetel kasutada piirkondlikke mustreid. Nii olid kihnlased ja muhulased vägagi häiritud müügilepaisatud körditriibulistest jalamattidest: Ühe jaoks on see lihtsalt ilus viide piirkonna rahvusmustri värvidele, aga teise jaoks väga konkreetse sümboli jalge alla tallamine, ütleb muhulane Imre Sooäär.3 Kuna Kihnu mehed on olnud suurema osa ajast merel, siis kodune elu oli eelkõige naiste korraldada ning mehe kui perekonnapea roll on Kihnus olnud tagasihoidlikum kui mujal Eestis. Vanaperenaine säilitas juhtpostiooni peres ka siis, kui tallu jäänud poeg oli naise võtnud. Kihnu naistest, Kihnu vaimse kultuuri pea- mistest kandjatest minevikus ja tänapäeval on kirjutanud põhjaliku monograafia kihnlaste pärimuse üks parimad tundjaid ning produktiivsemaid uurijaid, folklorist Ingrid Rüütel (Rüütel 2013). Siinkirjutajal jääb üle vaid tõdeda, et ka suhteliselt juhuslikult saarele sattujale paistab naiste liidriroll selgesti silma – seda nii kirikus, koolis kui muuseumis. Ka Kihnu kultuuriprogrammi toimimise uuringule vastajate (kokku 176 inimest) enamuse moodustasid naised – 76%. Kihnlaste, eriti Kihnu naiste elus on oluline roll õigeusu kirikul. Kihnlased läksid kaasa 19. sajandi keskel toimunud usuvahetusliikumisega ning 1846.–1847. aastal läksid kõik kihnlased üle vene usku, lootes saada tsaari käest maad ja Kihnus nad tõepoolest seda ka said. Väärib märkimist, et Kihnu Püha Nikolai kirik on ainuke õigeusu kirik kogu Eestis, mis on ümber ehitatud luterlikust sakraalhoonest. 2012. aasta suvel oli siinkirjutajal õnn ja au osa saada harukordsest rituaalist – Kihnu kiriku risti pühitsemisest. Kihnu kultuuriprogrammi toimimise uuringust selgus, et kümne kõige enam toetust vääriva või vajava tegevuse hulgas olid kirikulaul ning kirikukalendri tähtpäevade tähistamine – tegevused, millele seni pole piisavalt
3 Vt ka http://www.ohtuleht.ee/575818/marko-kiigajaanile-ei-meeldi-kihnu-mustriga-jalamatt-kas-jarg- miseks-tehakse-eesti-lipu-varvides-tualettpaber#.U0uE9jcnytY.facebook (12.05.2014).
18 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Kihnu Püha Nikolai kiriku risti õnnistamine 26. juulil 2012. Foto M. Kõivupuu, 2012. tähelepanu ja rahalist toetust jagunud. Kas õigeusu kirikupühi tähistada uue või vana kalendri järgi, ka see on kihnlaste jaoks arutelu vääriv küsimus.
Fb küsib avalehel, millest mõtled? Mina mõtlen ikka jälle kas täna on Suur Reede või mitte. Kuna kihnlased on õigeusklikud, võiks vist sae käima tõmmata ja metsas puid maha võtma hakata... Kuid probleem on hoopis sügavam ja suurem, millele Eesti Apostliku Õigeusu kirik lahendust ei leia, kihnlased tahavad, et pühad olek- sid samal ajal, kui riigi kalendris (siis luterlus on meie riigiusk, tuleb nii välja?), muidu kaob viimnegi soov kirikuga kaasa mõelda ning hetkel tundub, et viimastegi kiriku ja usutraditsioonide hoidjate usk on tugevalt kõikuma löönud, kuna on ette nähtud, et maikuus
19 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
tähistame talipühasid ning värvime mune, mai keskel on valgu- senädal ja pärast seda võib taas pesu pesema hakata ... absurd kihnlaste jaoks. Ei noh, olukord selle kirikuga on igatahes hullem kui nõukogude ajal, süstemaatilise tööga saab veel viimastestki traditsioonihoidjatest lahti. (Mätas 29.03.2013)
Kihnlaste traditsioonilise toidulauaga seostub hülgeliha. Olen seda proovinud ja tunnistan, et nagu mitmete teistegi rahvaste eksootiliste hõrgutiste puhul kahjuks oodatud vaimustust ei kaasnenud. Lähiminevikus oli hülgepüük arvestatavaks elatusallikaks kõigi Eesti saarte elanikele, vähemal määral tegeles sellega ka ran- narahvas. Kuulsamad olid aga Kihnu ja Ruhnu hülgekütid. Rahvasuu teab rääkida, et vanasti, enne viimast suurt sõda, olla Ruhnu mehed Kihnu mehi kadestanud ning uurinud, et miks Kihnus sünnib peredesse rohkem lapsi kui Ruhnus. Aga põhjus olnud lihtne – Kihnu mehed sõid toorest hülgeliha.
Nii nagu üks kihnu naise tugeva paikkondliku identiteedi väljen- dus on kört, nii on kihnu mehe puhul üks identiteedi väljendusi olnud ajast aega hülgepüük, mis nõuab väga häid teadmisi hül- jeste elust, asukohast ning oskusi hüljest tabada. Kihnu mehed ei ole röövellikud meeletu tapmiskirega metslased, vaid austavad ja armastavad sügavalt loodust ja iseäranis merd. (Mätas 2009a)
Hülgeid kütiti talviti lahvanduste lähedal jääl ning see nõudis erilisi oskusi ning asjatundlikku ettevalmistust. Edukale jahile eelnesid ka mitmed maagilised toi- mingud nagu näiteks lauluski sõnastatud keeld, et enne jahti hülgekütt naisesse ei tohtinud puutuda, see viis jahiõnne ja rikkus püünised. 2009. aastal välja antud Mare Mätase koostatud „Kihnu kokaraamat“ (Mätas 2009b) annab üsna põhjaliku ülevaate ka hülgeliha toiduks tarvitamisest. Ise ütlevad kihnlased oma kokaraamatu tutvustuseks selges kihnu keeles, et kihnlastõ piämine süemine odra- ning rugijahutoitõ kõrvõs oli kala ning ülgeliha. Sialiha, luõmaliha ning lambaliha süedi kua, aga arvõmini, ikka enämeste suurdõ pidudõ ning pühäde aegõs.
20 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Kördikangast koob Lohu Ella ehk Ella Leas Lemsi külast. Foto M. Kõivupuu, 2012.
21 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Kihnu kultuuriprogrammi toimimise uuringust selgus, et kohaliku toidu teema tervikuna on kihnlastele väga oluline ning nad leiavad, et ka sellele kultuuripä- randi valdkonnale tuleks senisest enam tähelepanu pöörata. Osundan tsitaadile küsitluse ankeedist.4
Kihnus on täna veel säilinud näiteks laupäevane saiategu, saun, liha-kartul, kõik tähtpäevade söögitegemised. Seda on nii vähe talletatud ja varsti me ei oska oma külalistele midagi pakkuda sellest vanast kultuurist. Täiesti tegemata töö kultuuriruumis.
Siinkirjutaja poolt Tallinna Ülikoolis loetud kursuse „Loodus, pärimus, turism“ raa- mes tegi Kihnust pärit üliõpilane mõni aasta tagasi lühiuurimuse oma kodusaarest Kihnust kui eksootilisest (sise)turismiobjektist.5 Oma töös võrdles ta turismi poolt- ja vastuargumente, rõhutades, et turism on oluline komponent küll saarerahva ellujäämisstrateegia majanduslikult poolelt vaadatuna, sest turistid jätavad saarele oma raha, kuid tema poolt nähtuna oli kaalukaks vastuargumendiks turismimajan- dusele praktiliselt igasugune privaatsfääri puudumine, piltlikult öeldes „argielu „ehtsas“ vabaõhumuuseumis“:
Ma niidangi siin suvel päriselt heina, jah, justnimelt iga päev vikatiga niidan, see ei ole šõu ja ma olen tüdinud poseerimast fotograafidele ja ma ei taha ka seda, et ükskõik mida ma ükskõik kus ka teen, ikka ilmub välja mõni turist ja suvatseb mind luba küsimata pildistada.
Selleks, et kultuuripärand säiliks, tuleks keskenduda esmajoones pärandit toitvate protsesside toetamisele, samuti väärtustada ja tähtsustada kohalike elanike loovust kultuuripärandi kujunemisel ja taastootmisel. Kultuuriprogrammi uuringust
4 Küsitluse tulemused on artikli autori valduses. Kuna küsitlust läbi viies oli kihnlastega kokkulepe, et tulemusi analüüsime anonüümselt, siis eelosundatud põhjusel pole võimalik siin ja edaspidi täpsemat viidet lisada. 5 Proseminaritöö artikli autori valduses.
22 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum selgus, et kuigi mõni üksik vastaja leidis, et kultuur peaks sündima/taassündima iseenesest, mitte raha toel, siis 91,7% vastanutest pidas Kihnu kultuuriprogrammi ülioluliseks kihnlaste traditsioonide ja tavade säilitamisel. Sellest olulisemad on kihnlaste endi arvates pärimusmuusika (pillimäng, laul, tants), Kihnu pulmad, merepärand (kalurite elu, naivistlik kunst), käsitöö (körtide kandmine, õmble- mine), toidupärand (traditsiooniliste toitude valmistamine ja toiduvalmistamise õpetamine), kadripäeva tähistamine. 62,5% vastanutest leidis, et riigipoolne toetus on Kihnu kultuuriruumile lausa hädavajalik, sest teenimisvõimalus on Kihnus ainult hooajaline ning Kihnu ette- võtetel ja inimestel ei ole suutlikkust iseseisvalt panustada kohaliku kultuuri kest- likkusse. Riigi poolt eraldatavad toetused on seotud erinevate projektidega, mis kaasavad tegevustesse kohalikke inimesi ning tagavad sel moel kultuuriruumile tunnuslike tavade ja traditsioonide kestmise:
Kihnu kultuur on üks eesti kultuuri vanimaid elusana säilinud juurekesi, seetõttu on loogiline ja põhjendatud, et Kihnu kultuuri püsimist toetatakse riiklikult, arengukavade alusel ja eelarveliste rahastusprogrammide läbi.
Ootuspäraselt väärtustavad kihnlased kõrgelt ka kihnu keele säilimist toetavaid tegevusi ja projekte (kihnukeelse aabitsa avaldamine, raamatute ja trükiste levi- tamine):
Kihnu keel on tähtis, keelt sa ei saa osta, kördi ja riided saab igaüks osta, aga keelt ei saa; Kirjalikku keelt on tarvis, sest keele kasutamine jääb vähamaks.
Küll aga nähakse teatavat ohtu selles, kui kihnu keelest saab üks paljudest õppeai- netest Kihnu koolis. Olulisemaks peetakse vajadust kõnelda kihnu keelt ennekõike ikka kodudes. Laias laastus on samu hoiakud keeleõppe küsimues väljendatud ka võru ja seto kultuuriruumis, ses osas ei erine kihnlased teistest kultuuripiirkon- dadest, kus oma keel on au sees:
23 See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Sellest ajast, kui Kihnu keel on kooliprogrammis kohustuslik, ei taha lapsed seda enam rääkida. Nii keel ju kaob. Pealegi kodus räägitakse kogu aeg. Ja mis asi see Kihnu kirjakeel üldse on! Sellist asja ei ole algselt olemas!
Kultuuriprogrammi uuring andis kõige positiivsema tagasiside Kihnu muuseumile, millest on saarel kujunenud peamine kogukonnakeskus ning kus korraldatakse traditsioonilisi pärimuskultuuri sündmusi, samuti on kogukond rahul muuseumi ekspositsiooniga, mis on atraktiivne ja informatiivne nii kihnlastele endile kui ka saare külastajatele. Kaasaegsetes pärandikäsitlustes ning pärandipraktikas endas on oluline osa kogukonnal. (Kultuuri)pärand ja kogukond on mõisted, mis on hõlvanud olulise koha nii rahvusvahelistes ja riiklikes arengukavades kui ka küla teadetetahvlil, olgu viimane siis puust ja paberist või virtuaalses keskkonnas. Kogukonna vaatepunktist on oluline käsitleda pärandit sotsiaalse tegevusena ka seetõttu, et kogukond loob pärandit samavõrra kui pärand loob kogukonda. Kuigi erinevad teoreetikud on Euroopa praktikatele toetudes väitnud, et pärandiprojekte tehakse praktikas pigem kogukonna jaoks, mitte niivõrd nende poolt, siis Kihnu kultuuriruumi puhul näikse õnneks olevat asi siiski pigem vastupidi. Kultuuriprogrammi toimimist käsitlev uuring seda suuresti ka kinnitas, kuid osundas ka mõningatele Kihnu kultuuriruumile ise- loomulikele valdkondadele, millele tuleks senisest rohkem tähelepanu pöörata.
Kirjandus Ben-Amos, Dan 1983. The Idea of Folklore: An Essay. Ben-Ami, Issachar & Dan, Joseph (toim). Studies in Aggadah and Jewish Folklore. Folklore Research Center Studies VII. Jerusalem: The Magnes Press, lk 11–17 (http://www.sas. upenn.edu/folklore/faculty/dbamos/TIOF.html – 15. mai 2009, vt ka. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator9/folkloori_moiste.pdf (20.12. 2014) Kapper, Sille 2013. Muutuv pärimustants: kontseptsioonid ja realisatsioonid Eestis 2008–2013. – Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste dissertatsioonid 35. Tallinn. Mätas, Mare 2009a. Hülgepüük on kihnlaste oluline identiteedi tunnus. – Eesti Loodus, nr 12. Mätas, Mare (koostaja) 2009b. Kihnu kokaraamat. Kihnu: Kihnu Kultuuriruum. Tallinn. Rüütel, Ingrid 2013. Naised Kihnu kultuuris. Tartu: EKM Teaduskirjastus.
24 The familiar and unfamiliar Kihnu cultural space
Marju Kõivupuu
The year 2013 was designated as the year of cultural heritage in Estonia. In this millennium, the concept of cultural heritage has considerably expanded: the value system that formerly covered the oral and material heritage inherited from former generations, as well as individual objects under heritage or landscape protection, has moved towards the maintenance and preservation of sustainable culturally valuable environment. As a result, the theme-year focused on cultural heritage in its entirety, involving both intangible and tangible parts of heritage as everyday living environment, which cannot be taken under protection but can be valued, maintained and adapted to the needs of today’s people in situ. By the year of cultural heritage, the unique Kihnu cultural space had been on the UNESCO Representative List of the Intangible Cultural Heritage of Humanity for ten years. A unique feature of the Kihnu cultural space is the communal lifestyle followed on Kihnu and Manija Islands, versatile cultural traditions, the Kihnu dialect, and its natural environment, which has always depended on the surrounding Baltic Sea. The latter has and still does play an essential role in the formation of the community and shaping of its traditions. Connection with the collective past is important for today’s people, and in Estonia Kihnu is one of the cultural spaces with a symbolic meaning, the discourse of which keeps repeating the notions and categories of ‘archaic’ and ‘traditional’, and by which we primarily mean a community that consistently carries cultural memory extending back to predominantly peasant culture. Since the beginning of modern times, fading traditions have often been regar- ded as community’s cultural heritage, which involves actions initiated either by the state’s cultural policies or individual enthusiasts and non-governmental
25 The familiar and unfamiliar Kihnu cultural space organisations, targeted at the collection, preservation and popularisation of the fading material. The valuation of cultural heritage brings remote regions from the periphery to the centre, to public attention, as it has also happened to Kihnu cultural space. Since 2008, the Ministry of Culture of Estonia has, by way of a cultural prog- ramme, supported the development of Kihnu cultural space, in order to preserve the linguistic and cultural idiosyncrasy of the islands of Kihnu and Manija and value small islands as living environment. The article gives an overview of the functioning of Kihnu cultural space, as well as of how highly the members of the community value the influence of state support on Kihnu cultural space.
Käte töö teeb inimese kuulsaks (rahvasuust). Foto M. Kõivupuu, 2012. Work done by hand glorifies man (folk saying). Photo M. Kõivupuu, 2012.
26 The familiar and unfamiliar Kihnu cultural space
Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Ülevaade
Rasmus Kask Eesti Vabaõhumuuseum, teadur Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnus toimusid 2012. aastal EVM Maaarhi- tektuuri keskuse eestvedamisel koostöös Kihnu valla, Kihnu Muuseumi, Tallinna Ülikooli, Viljandi Kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli folkloristika tudengite ja Eesti Kunstiakadeemia antropoloogia tudengitega. Rahalist tuge saadi Kesk-Läänemere programmi INTERREG IVA projektidest HELTH ja FaBBi ning riiklikust toetusprog- rammist „Kihnu kultuuriruum 2011–2014“.
Välitööde põhilisteks eesmärkideks oli: • koguda Kihnu üldplaneeringu miljööväärtuste osa koostamise tarbeks vajalikke lähteandmeid ning anda vastavasisulisi soovitusi; • koguda etnoloogilisi andmeid Kihnu taluarhitektuuri kohta erinevate uurimuste jaoks.
Lisaks eelnevatele peamistele eesmärkidele olid olulised ka järgmised välitööde aspektid: • teadlaste kaasamine väljaspoolt muuseumi, kes vaatleks taluarhitektuuri oma uurimishuvist lähtuvalt; • Kihnu Muuseumi kogude täiendamine teabega kohalikust taluarhitektuurist; • praktikakohtade võimaldamine erinevate ülikoolide tudengitele.
Metoodika
Andmete kogumise vahenditeks olid inventeerimisankeedid ning intervjuud. Lisaks fotografeeriti hooneid ja taluõuesid, tehti ülesvõtteid vanadest fotodest ning võeti mõnedest sobivatest kohtadest välisviimistluses ka värviproove. Võetud eesmärk (100 talu) osutus aga mahult liiga suureks ning tegelikult jõuti läbi käia vaid 75 talu. Inventeerimisankeet (vt Lisa 1) koosnes kolmest osast – pikemast ankeetküsitlu- sest ja talu- ning õueplaani koostamisest. Kogutavad andmed puudutasid talukoha ajalugu, elamu ehituslugu, õuekujundust ning hoonete ehituskonstruktsioone.
28 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Intervjuude küsitluskavad (vt Lisa 2) koosnesid kahest osast – üldine küsitlus- kava talu ehitusloo kohta ning teemakavad, milles iga uurija esitas täpsustavaid küsimusi tema jaoks olulisel teemal. Põhiline osa üldisest küsitluskavast täiendas inventeerimisankeeti, kuid süvaintervjuu vorm võimaldas täiendavate küsimuste esitamist ning pikemate lugude talletamist, mida ankeetvormi lühikesed lahtrid sageli ei võimalda. Inventeerimisandmed sisestati MS Access andmebaasi (koopia kasutamiseks kohalikule omavalitsusele), pildid ja helifailid salvestati digitaalsel kujul ning anti üle Kihnu Muuseumile ja Eesti Vabaõhumuuseumile. Järgnev kokkuvõte on esmane ülevaade Kihnus teostatud välitööde tulemustest ning selle käigus saadud andmete visandlikust analüüsist. Kokku viidi 2012. aasta suvel läbi 76 intervjuud, millest kanti andmebaasi 62 taluõue andmed. Viimastel põhineb ka kogu järgnev statistika. Kui arvestada, et 2004. aastal oli Kihnus ühte-
1 kokku 182 n-ö „elus talu“ , siis katsid meie vaatlused umbes 1/3 valla asustusest ning on jaotatud erinevate külade lõikes suhteliselt võrdselt (Tabel 1). Seega võib esitatud andmeid pidada küllaltki esinduslikeks.
Tabel 1. Inventeeritud talud külade kaupa. Sääreküla 15 Rootsiküla 15 Linaküla 19 Lemsi 13 Kokku 622
1 Loover, J-A. 2006. Kihnu üldplaneeringu eskiis 2006. Skeem 5 – analüüs „Tühjad talud“. 2 Hiljem lisandusid järelkogumise käigus veel mõned intervjuud ilma inventeerimisankeetideta.
29 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Naada rehemaja 1960-ndail. Foto J. Köster, Kihnu Muuseum.
Kihnu hoonete miljööväärtustest inventeerimistulemuste põhjal
Enamasti peetakse miljööväärtuste all silmas mingi piirkonna ajalooliselt kuju- nenud eripära, mis avaldub sarnastes arhitektuursetes lahendustes. Seejuures on olulisteks elementideks hoonetüübid, põhiplaanides kajastuv ruumijaotus, ehitusmaterjalid, arhitektuursed vormid, värvid jne ning teatavat laadi tänava- ja õuealade struktuur.3 Kuigi kohati märgitakse kirjanduses ära ka miljöö sotsiaalne, kultuuriline ja tunnetuslik mõõde, on enamasti planeeringutesse kaasatud just vor- miesteetiline aspekt – hoonete, õuede ja tänavate välisilme. Sel moel määratletud
3 Siinkohal tuleb ära mainida, et ei Ehitus- ega Planeerimisseadus ei määratle üheselt miljööväärtuse sisu ning seetõttu varieeruvad definitsioonid ühest dokumendist teise väga suurtes raamides (täpse- malt võib selle probleemi kohta lugeda Lehari, L. (2012). Väärtuste diskursus miljööväärtuslike külade teemaplaneeringutes. Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž, magistritöö.
30 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal miljöö juures peetakse eelloetletud elemente säilitusvääriliseks nende vanuse, traditsiooniliste ehituslahenduste, autentsuse, originaalsuse, autorluse (s.t. tuntud arhitekti looming) jm pärast. Järgnevalt teen lühikese ülevaate Kihnu ehituspäran- dist ning selle väärtustest Eestis üldlevinud praktikat ja teooriat silmas pidades. Kuigi Kihnus leidub ka üksikuid tuntud arhitektide teoseid (nt aastal 2000 ehi- tatud Kihnu rahvamaja, arhitektid Leonhard Lapin ja Toomas Rein), siis valdavas enamuses on tegemist taluhoonetega, mille „projekteerijateks“ ja ehitajateks on olnud kihnlased ise. Seega muinsuskaitses hinnatavat autorluse väärtust esineb vaid üksikute hoonete puhul. Välitööde käigus inventeeritud hoonete keskmiseks vanuseks on 62 aastat ning hooneid, mis oleksid vanemad kui 100 aastat, leidub ainult üksikuid (Tabel 2). Kuigi sajandit võib puithoonestuse puhul pidada juba üpris väärikaks vanuseks, jääb suurem osa Kihnu hoonete ehitusajast esimese Eesti Vabariigi ja nõukogudeaja algusperioodi.
Tabel 2. Kihnu eluhoonete ehitusajad.
14
12
10
8
6
Hoonete arv 4
2
0 kuni 1850 1850–1899 1900–1920 1921–1939 1940–1950 1951–1970 1971–1990 alates 1991
Elamute ehitusaeg
Autentseid – see tähendab ehitusajast saadik samailmelisena säilinud – taluhoo- neid on ainult mõned üksikud (nt juba muinsuskaitse all olev Laose talu). Enamus alaliselt kasutuses olevatest ehitistest on ühel või teisel ajal läbi käinud uuendus- kuuri, milleks võib pidada nii nõukogudeaegset silikaatvoodrit kui kaasaegseid
31 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal plekk-katuseid ja plastikaknaid. Kihnu taluarhitektuuri ühe suurema tugevusena võiks välja tuua elava traditsiooni, mis kajastub eluhoonete põhitüübis – s.o rehe- maja-tüüpi põhiplaanis, mis koosneb kambritest, toast (vanematel hoonetel rehe- tuba), mõnelpool vahelikust ja rehealusest ehk laudaosast. Kui võtta arvesse, et enamus koosehitistest on rehemaja põhiplaaniga, siis välitööde käigus inventee- ritud eluhoonetest kuulub 70% vastavasse kategooriasse (Tabel 3).
Tabel 3. Kihnu talude eluhoonete tüübiline jaotus. Arv % Rehemaja 29 48,3 Koosehitis 12 20,0 Lahuselamu 15 25,0 Pood 1 1,7 Taluelamu 1 1,7 Suvila 1 1,7 Kolhoosi projekt 1 1,7 Kokku 60 100
Intervjuude käigus selgus, et viimased rehielamu-tüüpi hooned on ehitatud 1970. aastatel silikaattellistest (nt Noodi) ning mitmed omanikud avaldasid arvamust, et uut eluhoonet ehitades järgiksid nad sama põhijaotust, kuid kasutaksid kaasaeg- seid materjale ja ehitusvõtteid. Traditsioonilistele materjalidele eelistatakse täna- päeval valdavalt kaasaegseid lahendusi nende odavama maksumuse, paremate tehniliste näitajate ja pikema kasutusea tõttu. Eluhoonete juures on Kihnu taluarhitektuuris olulisel kohal mitmed kõrval- hooned. Kuigi keskmiselt on Kihnu talus 4 kõrvalhoonet, siis välitöödel kogutud vastavate andmete alusel on see arv 6. See tähendab, et kuue kõrvalhoonega talukomplekse on arvuliselt kõige rohkem. Olulisteks rajatisteks on olnud aidad, kuurid, suveköögid, keldrid ning hiljem lisandunud erinevad garaažid autodele ja mootorratastele (Tabel 4). Allpool esitatud andmeid moonutab mõnevõrra mõiste „koosehitis“, mis tähistab mitme funktsiooni paigutamist ühise katuse alla ning võib
32 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal tähistada nii ait-laut kui ka köök-saun kombinatsioone. Samas näitab see selgelt, et väga levinud praktikaks on paljude eraldiseisvate hoonete asemel kahe-kolme või ka enama otstarbe koondamine ühe katuse alla. Üldjuhul moodustavad kõr- valhooned ristküliku-kujulise siseõue, kuid eraldi statistilisi andmeid selle kohta ei kogutud.
Tabel 4. Kihnu talude kõrvalhoonete tüübiline jaotus. Arv % Koosehitis 59 24,5 Kuur 45 18,7 Ait 39 16,2 Kelder 25 10,4 Garaaz 17 7,1 Käimla 13 5,4 Laut 11 4,6 Muu 11 4,6 Suveköök 8 3,3 Saun 5 2,1 Elamu 3 1,2 Suvila 2 0,8 Küün 2 0,8 Rehemaja 1 0,4 Kokku 241 100
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui järgida täht-tähelt tavapärast arusaama miljööväärtustest maapiirkondades, siis leidub saarel üksikuid aspekte, mida võiks pidada säilitamisväärseks – rehielamu-tüüpi eluhooned, tervik- likud külatänavad, väiksemate kõrvalhoonete paljusus ja paigutus krundil. Kuid materjalikasutust vaadates tuleb nentida, et pilt on kirju. Näiteks pole vist sellist katusekatte materjali, mida Kihnus ei kohtaks – valatud tsementkivid, plekk, eterniit, ondulain, laud, laast, roog, varasemalt ka
33 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal sindel on kõik esindatud. Traditsiooniliste ehitusmaterjalide4 kasutamise nõue võib aga kohata kohalike elanike tugevat vastasseisu.
Intervjuud Kihnu elanikega miljööväärtuste teemadel
Miljööväärtuste temaatika leidis põhjalikumat kajastust umbes pooltes läbiviidud intervjuudes. Kuigi järgnevalt olen teinud ka mõned üldistused, siis tasuks silmas pidada intervjuu-metoodika kvalitatiivset loomust, millest tulenevalt tuleks iga üksi- kut vestlust analüüsides pidada silmas intervjueeritava isiklikku konteksti, koge- musi ja väljaütlemisi ning taoliste andmete põhjal üldistuste tegemist kaudseks interpretatsiooniks, mida on väga raske hiljem kasutada ühe või teise konkreetse situatsiooni mõtestamisel. Küsides inimeste käest, mida võiks üldplaneering ja sellega kaasnev/lahenda- tav miljööväärtuste osa reguleerida, suunata või kujundada, ei osanud suurem osa vastajatest seisukohta võtta. Jäi mulje, et üldjuhul oli teadlikkus planeerimisprot- sessidest ning -terminoloogiast suhteliselt vähene. Mõned inimesed väljendasid lootust leida kaitset väljaspoolt tulevate sobimatute ehitiste suhtes, kuid ei osanud öelda, mil moel seda teostama peaks (s.t kas peaks keelama mingisuguseid ehitisi või ehitusmaterjale, saati siis millised ja kuskohas). Valdavalt suhtuti erinevatesse regulatsioonidesse (nt katusekatte- või seinamaterjali valik) negatiivselt, arvates, et see piirab omaniku otsustusvabadust. Siinkohal tuleks kindlasti toonitada, et kuigi seda negatiivset eelhäälestatust regulatsioonide suhtes võib pidada valdavaks, siis jääb selle arvamuse kõrvale (tihti ka samas intervjuus) mõistev suhtumine ehitustegevuse piiramise vajadusse ja vallavalitsuse püüdlustesse sellesosas. Teiseks tunnetavad kohalikud elanikud igasuguseid ehitusalaseid regulat- sioone liigsetena, sest ollakse harjunud olukorraga, kus aruandlust ega järel- valvet ehitustegevuse suhtes pole olnud ning hoonestuse rajamine on toimunud oma vajaduste, teadmiste ja ressursside najal. Arvan isiklikult, et seda ei tuleks niivõrd näha sihiliku seadusvastase tegevusena, vaid omamoodi väärtusliku ja
4 Konkreetsete materjalide määratlemine iseenest on keeruline, sest erinevatel aegadel on domineerinud erinevad materjalid ning mõned neist – näiteks õlgkatused – ei ole kaasajal kättesaadavad või tähen- davad oluliselt suuremaid kulutusi.
34 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal elava ehitustraditsioonina, mis satub mõnelpool kehtivate seadustega juhuslikult vastuollu. Üsna sagedasti kohtas pahameelt projektide esitamise, kooskõlastamise ja muu taolise „tarbetu bürokraatia“ suhtes, nt uute kõrvalhoonete rajamise puhul. Küsides arvamusi erinevate materjalide ja arhitektuursete elementide (nt katuse tüüp) sobilikkuse kohta leidus väga erinevaid arvamusi, kuid üldjuhul jäi kõlama soov, et neid ei püütaks rangelt reguleerida ning lootus, et kihnlased oskavad ise oma hooneid väärilisel moel korras hoida. Kolmandaks jäi mulje, et erinevatest konkreetsetest juhtumitest on osadel ela- nikel tekkinud tunne, et regulatsioonid ei kehti kõigile ega kõikjal võrdselt. Osalt tingituna erinevatest tsoneeringutest (nt miks just siit jookseb Natura ala piir), teisalt isikuliselt (nt miks tema võib, aga mina ei tohi). Isegi isikliku kokkupuuteta on kujunenud teiste kihnlaste kogemuste põhjal teatav negatiivne eelhäälestatus. Kuigi ma ei ole kohalike oludega ega planeerimisprotsessidega piisavalt kursis, siis tundus, et suur osa kohalike pahameelest oli tingitud pigem möödarääkimistest ja teadmatusest ehitustegevusi reguleerivate protsesside toimimisest. Viimase olulise suhtumisena tuleks toonitada kihnlaste tehnilis-pragmaatilist suhtumist ehitustegevusse. Kuigi traditsioonilisi materjale kasutatakse suhteliselt vähe, siis enamik omanikest on nende kasutusvõimalustest teadlikud, kuid otsus- tanud kaasaegsete materjalide kasuks tulenevalt nende soodsamast hinnast, kasu- tusmugavusest ja/või vastupidavusest. Mõnel juhul tuli välja, et miljööväärtuste seisukohast autentsete tarindite (nt palkseinad) taastamine tähendaks kihnlase jaoks tagasiminekut eelnevasse olukorda, mille suhtes on viimastel aastakümne- tel toimunud edasiminek – kaasaegsed materjalid võimaldavad sirgeid seinu ja heledamaid pindu, mis tähendab rohkem valgust ja avarust. Seega ei ole tegemist otsese vastuseisuga vormiesteetilisele miljööväärtusele, vaid kohalike (ja küllaltki levinud) arusaamadega „paremast elukeskkonnast“. Vastukaaluks on ka mõned nooremad omanikud, kes eelistavad kaasaegsemat lähenemist ning on miljöö- väärtuste teemaga kursis, kuid neid on mõned üksikud.
35 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Soovitused miljööväärtuste lahendamiseks üldplaneeringus
Nagu eelnevalt mainitud, esindab miljööväärtuste teemaplaneering teatavat laadi vormiesteetilist väljanägemist rõhutavat arusaama ehitusväärtustest, millest otse- selt tulenevad ka nende väärtuste säilitamise meetmed – piirangud ehitusmah- tude, -materjalide ja konstruktsioonide osas. Samas ei arvesta taoline lähenemine nende ehitusvõtete algse kontekstiga, mis tingis teatavate materjalide kasutust (nt õlgkatused olid viljakoristuse jääkide ärakasutamine; ka odavus, käepärasus, traditsioon), ning mille taastootmine tänapäeval tähendab omanikule olulisi lisa- kulutusi või tundub suisa ebaratsionaalne.5 Pragmaatilistest kaalutlustest lähtuva ning „modernsemaid“ – n-ö sirgeid pindu – eelistava kihnlase jaoks tähendaksid miljööväärtuslikele aladele kehtestatavad piirangud mitte ainult täiendavat büro- kraatiat, vaid ka otsest väärtuskonflikti selle vahel, mida nemad peavad kasulikuks, sobilikuks ja ilusaks ning mida miljööväärtuste alusel nõutakse. Juhul kui võtta seisukohaks praktikas levinud viisid miljööväärtuste kaitseks nagu miljööalade määratlemine ning teatavate ehituspiirangute või -soovituste kehtestamine, siis tuleks arvestada võimaliku vastureaktsiooniga kohalike poolt. Esiteks ei oleks mõistlik võtta kogu Kihnu saart miljööalana, kuid ühe või teise piirijoone tõmbamine ning rakenduspiirkondade määratlemine tooks kaasa hul- ganisti küsimusi stiilis „miks just minu maja sisse jääb, aga naabri oma mitte?“. Teiseks oleks äärmiselt raske määratleda kindlaid arhitektuurseid elemente (väljas- pool eluhoone tüüpi ja gabariite, aga sellest hiljem), mida peaks järgima. Kihnu praegune pilt materjalide ja konstruktsioonide kasutuse osas üpris mitmekesine. Väärtuste määratlemisel peaks hakkama eelistama üht ajalist perioodi teisele, mis oleks kohalikule elanikule mõistetamatu ning põhjendamatu piirang. Taolises olukorras julgen soovitada miljööväärtuslike alade määratlemata jät- mist. Samas osa kohalikest elanikest ootab kaitset väljaspoolt tulevate negatiivsete mõjude suhtes. Ideaaliks oleks kohalike elanike konsensuslik kokkulepe regulat-
5 Mitmel pool argumenteeriti rookatuste vastu mitte ainult selle ehitusmaksumuse, vaid ka tuleohtlikkuse ning pideva töömahuka hooldusvajaduse tõttu.
36 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal sioonide osas, mida miljöö säilitamiseks ollakse nõus „taluma“, kuid kahtlen selle saavutamise võimalikkuses – erinevaid arvamusi ja huvisid on lihtsalt liiga palju. Pakun välja lahenduse, mis koosneb kahest osast – esiteks määratletakse üldistes ehitusnõuetes piirangud eluhoonete gabariitidele ning kõrgusele. Ma ei oska konkreetset sõnastust välja pakkuda, kuid kõrguse osas võiks lähtuda 1,5 korruse nõudest (sh võimalusest tõsta sarikaid katusealuse korruse väljaehitamiseks) ning üldmõõtmetelt rehielamu tüüpi hoone proportsioonidest (laiuse ja pikkuse suhe u 1:3, laiem sein 6–9 m). Siinkohal tuleks aga arvestada ka võimalusega laiendada rehielamu tüüpi hoonet L-kujulise tiivaga (nagu seda on tehtud Lepa talus), sest mõnelpool puuduvad võimalused katusealuse pinna kasutuselevõtmiseks, kuid võib tekkida vajadus täiendavaks eluruumiks. Kõrvalhoonete ehituse osas võiks anda soovituslikke juhiseid, kuid mitte seada rangemaid piire kui Ehitusseadusest lähtuvad normid. Põhjuseks on muutuvad vajadused ja materjalid, mis võivad regulatsioonidega vastuollu sattuda. Samas võib planeeringust suuniste väljajätmisel Kihnu ehituslik miljöö muu- tuda tundmatuseni ning külapildist võivad kaduda mitmed iseloomulikud aspektid, mis tänase päevani on säilinud. Rangemate regulatsioonide asemel soovitaksin siinpuhul nn „positiivseid ja pehmeid“ suunamisviise. Esmajärgus tuleks inimesi teavitada olemasoleva taluarhitektuuri ja külamiljöö väärtustest, mis mandrilt kul- tuurituriste saarele meelitavad. Seda tuleks teha läbi positiivsete näidete esile tõst- mise ning selgitustöö, mis võiks toimuda traditsiooniliste materjalide ja töövõtete õpitubade näol.6 Teiseks oleks äärmiselt tõhusaks vahendiks mistahes toetuste või soodustuste tegemine teatud tüüpi materjalidele. Kõige lihtsamaks viisiks oleks muidugi otsetoetused valla nägemuses sobilikele materjalidele, kuid vaevalt, et rahalised võimalused kunagi nii heaks osutuvad. Samaväärselt toimivaks lahen- duseks oleks Kihnu miljööle sobilike elu- või kõrvalhoonete projektide võistlus, mille võitjate lahendused oleksid kohalike jaoks mugandatavad ja kasutatavad. Ühelt poolt tähendaks see rahalist võitu projekteerimise pealt, teisalt kohalikule omavalitsusele võimalust ehitustegevust kaudselt suunata.
6 Siinkohal võib probleemiks pidada osavõtuaktiivsust ning rahastusküsimusi, kuid vähemalt teoorias võiks taoline positiivne meede viia soovitud tulemusteni ilma olulise vastureaktsioonita.
37 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Kokkuvõttes leian, et miljöö ei peaks tähendama abstraktse ja suhtelise „ilu“ nimel kohalike elanike jaoks arusaamatute piirangute kehtestamist, vaid vältima tarbetuid konflikte ja looma parema sotsiaalse õhkkonna. Kui mujal on sageli otsustatud KOV’i tasandil spetsialistide abiga ehituskeskkonna väärtuste üle ning hakatud seda normatiividega kehtestama, siis Kihnus võiks proovida teistmoodi lähenemist. Jääb oht, et ehitustegevus muudab saare miljöö arhailisest kaas- aegsemaks ning homogeensest mitmekesisemaks, kuid vähemalt on see elanike endi valitud tee. Täpsema argumentatsiooni siinkohal esitatud väidetele ning järeldustele leiab käesoleva kogumiku artiklist “Taluarhitektuuri väärtused ja mil- jööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades” (lk 47–85).
Kasutatud allikad: Kihnu andmebaas Loover, J.-A. 2006. Kihnu üldplaneeringu eskiis 2006. Skeem 5 – analüüs „Tühjad talud“.
38 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
LISA 1. Inventeerimisankeet Inventeerija(d) Inventeerimise aeg
Talu nimi Aadress
Omanik Intervjueeritav(ad)
Taluõu Talu ajalugu
Kes talukoha rajas, kes on eelmised omanikud olnud, hävinud kõrvalhooned Kaev Tarastus Haljastus
Viljapuud, marjapõõsad, lillepeenrad, juurviljaaed, kasvuhoone Liikumisteed
Lähiümbrus
Elamu Vana laudis ei jah Hoone tüüp Ehitusaeg Määramine Ehituslugu
Kes ja millal ehitas, millised ja millal on toimunud ümberehitused Kirjeldus
Vundamendi (sokli), välisseinte, akende/uste ja katuse konstruktsioonid ja materjalid
Tähelepanuväärsed detailid
39 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Kõrvalhooned Hoone I Ehitusaeg Määramine
Võib olla ka periood Dateering, hinnang vm Kirjeldus
Vundamendi (sokli), välisseinte, akende/uste ja katuse konstruktsioonid ja materjalid
Hoone II Ehitusaeg Määramine
Võib olla ka periood Dateering, hinnang vm Kirjeldus
Vundamendi (sokli), välisseinte, akende/uste ja katuse konstruktsioonid ja materjalid
Hoone III Ehitusaeg Määramine
Võib olla ka periood Dateering, hinnang vm Kirjeldus
Vundamendi (sokli), välisseinte, akende/uste ja katuse konstruktsioonid ja materjalid
Hoone IV Ehitusaeg Määramine
Võib olla ka periood Dateering, hinnang vm Kirjeldus
Vundamendi (sokli), välisseinte, akende/uste ja katuse konstruktsioonid ja materjalid
Hoone V Ehitusaeg Määramine
Võib olla ka periood Dateering, hinnang vm Kirjeldus
Vundamendi (sokli), välisseinte, akende/uste ja katuse konstruktsioonid ja materjalid
Hoone VI Ehitusaeg Määramine
Võib olla ka periood Dateering, hinnang vm Kirjeldus
Vundamendi (sokli), välisseinte, akende/uste ja katuse konstruktsioonid ja materjalid
40 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
LISA 2. Poolstruktureeritud intervjuu kava
Kihnu välitööd: üldised intervjuuküsimused Jäädvustamiseks nõusoleku küsimine intervjuu alustamisel: „Intervjuu käigus kogutud materjalid antakse üle Kihnu Muuseumile ja Eesti Vabaõhumuuseumile, kus need on uurijate kasutada. Materjale võidakse avaldada oma nime all või anonüümselt. Kas te annate salvestamiseks ja pildistamiseks loa?“ Oluline on, et nõusolek saaks jäädvustatud.
Sissejuhatus: Mis Teie nimi on? Millal olete sündinud? Kas olete kohalik? Mit- mendat põlve olete kihnlane? Kuidas teie esivanemad tulid Kihnu? Kas teate, mis ametit teie esivanemad pidasid? Mis valdkonnaga ise tegelete?
Üldist talu kohta: Millal talukoht rajati? Kes rajas? Kas tegeldi põhiliselt põllma- janduse või meresõidu/kalapüügiga? (Kui 1, siis kas karja- või viljakasvatus? Kus olid põllumaad? Palju ja milliseid loomi oli?) Kui palju tolleaegsest hoonestustest on säilinud? Millal (milliste sündmustega seoses) on varasemad hooned hävinud? Kus need paiknesid? Kas talul olid ka oma paadikuurid? Mis neist on saanud?
Ehitised: Kas praeguse eluhoone puhul tegemist on algse taluelamuga? Millised olid varasemad elamud? Millal praegune elamu on ehitatud? Kes ehitas? Kas ja milliseid talguid on tehtud? Kust materjalid saadi? Millist tööjõudu kasutati? Kust kohast ehitusalased teadmised võeti? Kuidas valiti hoone asukohta krundil? Millised on hilisemad ehitusetapid/ümberehitused/remonttööd? (Kes teostas? Miks? Kust materjalid saadi? Kust kohast pärinesid ehitusalased teadmised?) Millal toodi hoonesse veevärk/ elekter/ kanalisatsioon? (Kas ja millised komplikatsioonid nende uuenduste lisamisega kaasnesid?) Millised on praeguse hoone suuremad/ väiksemad ehituslikud head ja vead, mis aastate jooksul ilmnenud on? Millal on praegused kõrvalhooned ehitatud? Milline oli kõrvalhoonete algne otstarve? Kui- das ja miks on hoone otstarve muutunud? Kas algupärase funktsiooni iseärasused segavad kaasaegset kasutust?
41 Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Väärtused: Millised suuremad muutused on toimunud külamaastikus (ehitiste osas) viimase 10/25/50 aasta jooksul? Mis on nendes muutustes head/halba? Kuidas oleks võinud olla parem? Millised on teie hirmud/lootused lähiaastate ehi- tusarengu suhtes? Kui palju on külatänaval liiklust? Kas siinkandis on ka avalikke platse (külaplatsid)? Millal neid kasutatakse? Milliseid kohti saarel peate enda jaoks olulisteks? Mida peate Kihnu arhitektuuri ja/või külamaastiku iseloomulikuks?
Kas külas/saarel ehitatakse liiga palju uusi hooneid? Kuidas hindate nende sobivust külamaastikus? Kas hoonete välimuse/mõõtude/muude näitajate osas tuleks kehtestada piiranguid? Kas mingeid materjale/arhitektuurseid vorme võiks pidada Kihnule omasteks? Kas mingeid materjal/arhitektuurseid vorme võiks pidada Kihnus sobimatuteks? On teil olnud konflikte ehitamise või planeeri- misega seoses? Oskate nimetada mõnd planeerimisdokumenti, mis mõjutavad siinset ehitustegevust? Millised on nende dokumentide eesmärgid? Kas nende mõju on Teie meelest olnud ootuspärane? On neist teile kasu/kahju tekkinud? Olete kuulnud ehk mõnest konfliktist saarel? Kas UNESCO nimekirja saamine on mõjutanud igapäevaelu? Kas see on toonud muutusi, piiranguid või hüvesid?
42 Estonian Open Air Museum fieldwork on Kihnu island in 2012
Overview
Rasmus Kask
In 2012, the Centre of Rural Architecture at the Estonian Open Air Museum initiated fieldwork on Kihnu Island, in cooperation with the Kihnu rural munici- pality government, the Kihnu Museum, Tallinn University, the University of Tartu Viljandi Culture Academy, students of folkloristics from the University of Tartu and students of anthropology from the Estonian Academy of Arts. The fieldwork was financially supported by the projects of the Central Baltic INTERREG IVA Programme – HELTH and FaBBi, and the state-supported programme, Kihnu Cultural Space 2011–2014. The main purpose of the fieldwork was to collect preliminary data necessary for the general planning concerned with milieu-valued areas, provide corres- ponding recommendations, and gather ethnological data about rural vernacular architecture in Kihnu for various researches. In addition to these main objectives, the following fieldwork aspects were also important: • To involve researchers from outside the museum, who would investigate vernacular architecture, proceeding from their own particular research interests; • To supplement the collections of the Kihnu Museum with information about local vernacular architecture; • To provide training possibilities for the students of different universities. Data were collected by means of inventory questionnaires and interviews.
43 Estonian Open Air Museum fieldwork on Kihnu island in 2012
In addition, buildings and farmyards were photographed, pictures were taken of old photographs, and paint samples were collected from suitable places in exterior finishing. As concerns the current use of materials and constructions in Kihnu, it is quite diversified. Value specifications would dictate preference of one period of time over another, which would be an ungrounded restriction and incomprehensible as such for local inhabitants. In a situation like this, it is recommendable not to define milieu-valued areas. Yet, there are also local inhabitants who expect protection against negative influ- ence from the outside. As an ideal situation, we would see local inhabitants’ consensus agreement on the extent of regulations they consent to ‘tolerate’ in order to preserve the existing milieu. We have suggested a two-part solution. First, general building regulations specify restrictions on the overall dimensions and height of buildings. As concerns height, the requirement of 1.5 storeys should be observed (including the possibility to raise rafters in order to build the attic), and the general measurements should follow the proportions of the barn-dwelling- type of building (the relation of width and length 1:3, the longer wall 6–9 m). However, here we should also consider the possibility of expanding the barn- dwelling-type of building by an L-shaped annex, as sometimes the space under the roof cannot be taken into use; yet, extra living quarters might be required. Recommended guidelines could be provided for erecting outbuildings, yet the restrictions must not be more severe than the standards stipulated by the Build- ing Act. The reason here is the changing needs and materials, which can be at variance with the regulations. However, if we do not include these guidelines in the planning, the building milieu in Kihnu may change beyond recognition and the village view may lose several characteristic facets that have survived until today. Instead of strict regula- tions, the author would recommend so-called ‘positive and lenient’ guidance. First of all, local people should be informed about the values of vernacular architecture and village milieu, which could be carried out in the form of workshops dedicated to traditional materials and working methods. Second, it would be efficient to
44 Estonian Open Air Museum fieldwork on Kihnu island in 2012 give support or discounts on certain types of materials. Another effective solution would be to organise a competition for the best design of a dwelling-house or outbuilding suitable for Kihnu milieu, and the winning works would be adaptable to and usable in local environment. On the one hand, it would mean financial gain in design expenditure; on the other, the local authorities would be able to indirectly control the building activities. The preservation of local milieu should not involve the imposing of restrictions that the local inhabitants fail to understand, on behalf of abstract and relative ‘beauty’; it should rather avoid unnecessary conflicts and create a more favour- able social atmosphere. While more often than not, local authorities together with specialists make decisions about values and impose normative standards, then in Kihnu we could try a different kind of approach. We cannot rule out the possibility that building activity on the island would destroy the archaic features and make the formerly homogeneous milieu more diverse; yet, it would be the inhabitants’ own choice.
45 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Rasmus Kask Eesti Vabaõhumuuseum, teadur
Artikli valmimist on toetatud INTERREG IVA Kesk-Läänemere programmist Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
1. Sissejuhatus
Käesoleva artikli ning terve kogumiku lähtepunktiks saanud välitööde algtõukeks oli Kihnu omavalitsuse huvi koguda teavet valla territooriumile jääva taluarhitek- tuuri ning selle väärtuste kohta. Ühelt poolt oli Pärnu maakonna üldplaneeringus märgitud Kihnu väärtusliku piirkonnana ilma väärtusi täpsustamata, teiselt poolt oli tarvis leida põhjendatud alus sobimatute uusehitiste kerkimise takistamiseks väi- kesaare külakeskkonnas. Eesti Vabaõhumuuseumi poolt pakkusime koostööd and- mete kogumisel ning tulemuseks soovitusi miljööalade määratlemiseks, hoiatades siiski ette, et lisaks ehitustehnilisele inventeerimisele viime läbi ka intervjuusid ning tunneme huvi väärtuste vastu laiemalt. Koostatud vahearuandes1 esitasin kogutud andmete põhjal soovituse loobuda miljööalade planeerimisest, mis ei läinud kokku valla ootustega saada metoodiline eksperthinnang Kihnu taluarhitektuuri väärtuste kohta. Püüangi siinkohal põhjalikumalt selgitada, miks miljööväärtuslike alade planeerimine on oma praegusel kujul minu hinnangul konfliktne praktika, mille rakendamisest tuleks maapiirkondade kohalikes omavalitsustes hoiduda. Soovin lõpetada siiski positiivsel noodil, visandades alternatiivse vaate taluarhitektuuri väärtustest ja loodan, et positiivse tagasiside korral esitatud põhimõtetele võib selle pinnalt edaspidi välja töötada kaitsemetoodika. Alustan ülevaatega miljööalade planeerimise põhimõtetest ja praktikast Eestis. Taluarhitektuuri väärtustamine ja kaitse toimib Eestis mitmekülgselt ja -tasan- diliselt. Erinevate institutsioonide tegevuse läbi – alates praktilisi nõuandeid jaga- vatest mittetulundusühingutest2 kuni kultuuripärandi kaitseni rahvusparkides ja riikliku tähtsusega mälestiseks tunnistamiseni – püütakse säilitada maapiirkondade ehituspärandit. Viimase kümnendi jooksul on üheks olulisemaks taluarhitektuuri alalhoiu viisiks kujunenud miljööväärtuslike alade kehtestamine kohalike omava- litsuste tasandil. Algselt Tallinna puitasumite põhjal välja töötatud metoodika laiem
1 Vahearuande ülevaade käesolevas kogumikus artiklina “Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal” lk. 27–42. 2 Tuntumad näited taolistest organisatsioonidest on Säästva Renoveerimise Infokeskus koos oma piirkond- like harudega üle Eesti ning peamiselt Kagu-Eestis tegutsev MTÜ Vanaajamaja.
48 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades rakendamine sai alguse 2003. aasta Planeerimisseadusega,3 milles kohustatakse muu hulgas linnasid ja valdasid arhitektuuriväärtuste ja miljöö küsimusele enam tähelepanu pöörama. Mitmete juhendmaterjalide koostamise4 ja planeeringute kaasajastamise tulemusena on miljööalade kehtestamise praktika ühel või teisel moel jõudnud valdava enamuse maapiirkondade omavalitsuste arengudoku- mentatsiooni. Kuigi planeeringutega kaetud taluhoonete täpset arvu on raske hinnata, julgeksin väita, et miljööalad hõlmavad suuremat hulka ehitisi kui ükski varasem kultuuriväärtuste kaitse metoodika seda senimaani on suutnud. Seega võiks Eesti taluarhitektuuri säilimise hetkeolukorda ning tulevikuväljavaateid hin- nata heaks. Planeeringute tulemuslikkust pärandi säilimisel maapiirkondades on küll põhjalike mõju-uuringute puudumisel keeruline hinnata,5 kuid kahtlemata on taluarhitektuuri miljööväärtuslikkuse idee jõudnud laiema avalikkuseni ning teadlikkus vanemate palk- ja kivihoonete väärtuslikkusest on kasvanud. Hoolimata kaitsemetoodika näilisest võidukäigust sooviksin tähelepanu juhtida mõningatele probleemidele miljööalade planeeringute kohaldamisel maapiirkondades.
Miljööväärtuslike alade kehtestamise eesmärgiks on olnud linnalise keskkonna ajaloolise hoonestuse ja asustusstruktuuri terviklik säilitamine. Kaitstes piirkondi ja üksikobjekte läbi planeerimispiirangute ja soovituste visuaalselt ebasobivate ümber- ja uusehituste eest, püütakse tagada piirkonnale omase ajaloolise ilme säilimine. Taolist arusaama kandvaid määratlusi võib leida erinevates juhendma- terjalides, mis hoolimata varieeruvast sõnastusest kannavad sarnast ideed ning on leidnud sagedast viitamist uuringutes ja planeerimisdokumentides:
Linnaehituslikku miljööd kujundavad nii arhitektuur, haljastus, kui ka tänavavõrk ja krundijaotus. Miljööväärtusega on just need
3 Põhjalikumad ülevaated miljööalade planeeringute kujunemisest Tallinnas leiab Talk, T. (2013) Puitasumi areng miljööalana Kalamaja näitel, lk 23–46, Eesti Kunstiakadeemia. 4 Hansar, L. (2004) Miljööväärtused linnas. Keskkonnaministeerum, Välja, L. (2009) Miljööväärtuslikud hoonestusalad planeerimisprotsessis ning Hellström, K. ja Kais, M. (2011) Miljööväärtused maapiir- konnas. Maapiirkonna miljööväärtuslike alade käsitlemise juhend Põlvamaa näitel. Lisaks sellele on maakondliku tasandi väärtuslike alade määratlemise seisukohast oluline juhend Palang, H. ja Sepp, K. (2001) Väärtuslike maastike määratlemine. Metoodika ja kogemused Viljandi maakonnas. 5 On küll teostatud üks käsitlus linnalisest piirkonna (Kalamaja, vt. Talk 2013) kohta, kuid külakeskkonna vastav mõju-uuring hetkel veel kahjuks puudub.
49 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
alad, kus eelnimetatu on hästi säilinud ja üldmulje harmooni- line. Sageli tähendab see seda, et väärtuslik pole niivõrd iga maja üksinda, kui neist kujunev ansambel või kooslus. /.../ Kõige sellega tuleb arvestada, et säiliks ajastule iseloomulik miljöö. Olemasolevate hoonete välimuse uuendamisel peaks säilitama algsed viimistlusmaterjalid ning kujundusdetailid. Juurdeehitised tuleks rajada hoone mahulist lahendust ja arhitektuurset algideed rikkumata. Uute hoonete puhul saab määravaks just nende maht ja materjalikasutus. /.../ Miljööväärtusega hoonestusaladel on oluline ka sotsiaalne keskkond. Neis piirkondades on välja kuju- nenud traditsioonilised elamise viisid, inimeste vahelised suhted, igapäevaelu. Ka see on tähtis osa miljööst. (Hansar 2004: 6)
Miljööväärtuslik hoonestusala on kohaliku omavalitsuse õigusak- tiga (volikogu otsusega) üld-planeeringu või detailplaneeringu raames kehtestatav piiranguala, kus kaitstakse olemasolevat aja- loolist hoonestust, ruumilist tervikut ja seda moodustavaid üksike- lemente (hooned, hoonestus-struktuur ja planeering, haljastus, infrastruktuur). Miljööväärtusliku ala kuvandit mõjutavad ka palju n.ö pehmed väärtused: inimesed, lõhnad, helid, emotsioonid jne. Et aga nende hoidmisel on administratiivsed meetodid üsna jõue- tud, jäävad need selles käsitluses vaatluse alt välja. Miljööväär- tuslikel aladel on reeglina märkimisväärne roll linna üldilme ja imagoloogia kujundamisel. (Välja 2009: 4)
Vaadeldes „miljöö“ mõistekasutuse ja planeerimispraktika kujunemislugu Eesti kon- tekstis, on näha selget järjepidevust muinsuskaitseliste põhimõtete ja metoodikate ning miljööväärtuslike alade kehtestamise vahel ning selle lähtumist linnalisest, tihedast keskkonnast.6 Mõlemad tõstavad esile samu väärtusideaale („autentsus“,
6 Põhjalikuma ülevaate muinsuskaitseliste põhimõtete kujunemisest ning seostest miljööväärtuslike alade planeerimisega leiab Lehari, L. 2011 Väärtuste diskursus miljööväärtuslike külade teemaplaneeringutes, lk 38–59, Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž.
50 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
„originaalsus“, „tüüpilisus“, „algupärasus“, „ajaloolisus“, „esteetilisus“, „terviklik ilme“ jne.), keskenduvad oma eesmärkide püstitamisel sarnastele arhitektuurse- tele ja struktuursetele elementidele, on liikunud üksikutelt objektidelt piirkondade kaitsele, tuginevad väärtusteoreetilises plaanis kunstiajaloole jne. Teisiti öeldes on miljööalade näol tegemist muinsuskaitseliste printsiipide rakendamisega üksik- objektist suuremal territooriumil ning kohaliku omavalitsuse tasandil. Varasema- tel aegadel on taluarhitektuur kunstiajalooliste väärtuskriteeriumite puudumise tõttu jäänud märkamatuks – võrdluses näiteks keskaegsete kindluste või mõisa- häärberitega pole tegemist tehniliselt, esteetiliselt, ajalooliselt ega kvaliteedilt silmapaistvate hoonetega. Väga selgelt kajastub see asjaolu riiklikus mälestiste registris: üle 5200st kaitsealusest ehitismälestisest on taluarhitektuuri alla liigitatud ca 200 hoonet, millest ligi pooled paiknevad Koguva küla kaitsevööndis.7 Viimasel kümnendil on arhitektuuri väärtusskaalad muutunud avatumaks – kui veel mõni aeg tagasi ei peetud alla sajandi vanust hoonet piisavalt eakaks, siis tänapäeval räägitakse juba mõnikümmend aastat tagasi püstitatud ehitiste väärtustest ja kait- sest. Seetõttu on hakatud ka taluarhitektuurile üha rohkem tähelepanu pöörama ning seda eelkõige kohalikul tasandil. Samas on taluarhitektuuri väärtuste mää- ratlemisel ning kaitsemetoodikate rakendamisel omavalitsuste tasandil tekkinud mitmeid probleeme.8 Esiteks ei ole üldiselt tunnustatud ning üheselt määratletud väärtusi, mille alusel miljööalasid kehtestatakse ning tulemuseks on valdkonnas valitsev mõiste- line segadus. Dokumendist dokumenti kohtab erinevaid termineid, nende defi- nitsioone ja konnotatsioone. Samu kaitse-eesmärke esindavad juhendmaterjalid sisaldavad detailsemal vaatlusel erinevaid metoodilisi rõhuasetusi.9 Planeerin- gutes kasutusel olevad väärtuskriteeriumid on sageli defineerimata ning nende
7 Muinsuskaitseameti kultuurimälestiste riikliku registri (www.register.muinas.ee) andmete põhjal 12.09.2014 seisuga. 8 Järgnev loetelu on intuitiivne ning spekulatiivne, tuginedes isiklikel kogemustel. Seda tuleks käsitleda pigem impulsina uurimustöö ette võtmiseks kui adekvaatse kirjeldusena miljööväärtuslike alade planee- rimise hetkeseisust. 9 Näiteks soovitab Leele Välja (2009: 17–18) hinnata eraldi hoone enda „tüpoloogilisust“ (objektikeskne väärtus) ning üldist sobivust linnaruumi (linnaruumiline väärtus), ilma täpsemaid väärtuskriteeriume esile toomata. Lilian Hansar (2004: 32– 33) aga rõhutab planeeringu tasandit (sh planeeringut, tänavate struktuuri ja hoonete paigutust), üksikobjektide mahulist struktuuri (sh arhitektuuri, hoonete ühtsus, haljastust ja väikevorme) ning identiteediväärtust.
51 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades eelistamine alternatiivsetele või sarnastele terminitele jääb põhjenduseta. Tavali- selt esitatakse miljööaladele väärtuskriteeriume ekspertiiside ja/või inventeerimiste tulemusena, mõnikord harva on läbi viidud ka küsitlusi kohalike elanike seas. Kuigi mõlemad metoodikad on aktsepteeritud, on metodoloogiliselt tegemist äärmiselt erinevate vahenditega väärtuste mõtestamiseks ja hindamiseks. Lühidalt öeldes valitseb valdkonnas terminoloogiline ja metodoloogiline anarhia.10 Teiseks tekib eelnevast probleemist oluline teoreetiline küsimus: kui väärtusi on nii palju erinevaid, et neid pole võimalik üheselt määratleda, siis mida täpse- malt kaitstakse ning miks peaks kaitse sisaldama ranget regulatiivset praktikat? Olukorras, kus väärtused on üheselt ja selgelt määratletud, ning metoodiliselt korrektselt välja selgitatud, võib kasutuspiirangute seadmist õigustada vajadu- sega säilitada kõige suuremat väärtust (nt nagu seda näeb ette muinsuskaitseline lähenemine). Lõputu hulga väärtusmõistete puhul satub kahtluse alla mitte ainult üksikute mõistete paikapidavus, vaid kogu metoodika teaduslik legitiimsus. Kuid kui väärtuskriteeriumite paljusus on ilmne ning puudub ühtne lähenemine ühtede mõistete ja lähenemiste eelistamiseks teistele, on sekkumist ehitustegevusse mis- tahes praktilisel moel „väärtuste kaitseks“ raske avalikkusele põhjendada. Kolmanda probleemina olen välitöödel kohanud inimeste vastuseisu miljöö- väärtuste suhtes, mis tuleneb vähemalt osaliselt kahest eelnevast probleemist. Majaomanikud ei mõista sageli vajadust reguleerida katusekattematerjale või fassaadilahendust ühtse väljanägemise või „autentsuse“ nimel, mis on igapäeva- sest olmest kaugele jäävad abstraktsed kunstiesteetilised kriteeriumid.11 Võiks ju tõdeda, et miljööväärtuste näol on tegemist avaliku huviga, mis on ellu kutsutud erahuvide poolt loodava stiihia ärahoidmiseks. Samas peaks avalik huvi esindama vähemalt osaliselt iga üksiku kodaniku nägemust ning väga harva olen kuulnud miljööalade kehtestamise suhtes sümpaatseid arvamusavaldusi. Lõpetuseks on taluarhitektuur objektina miljööalade kaitsemetoodika alla sat- tunud kuidagi pooljuhuslikult peale 2003. aasta Planeerimisseadust, mis kinnitas
10 „Anarhia“ kirjeldab miljööväärtuslike alade planeeringute välja tervikuna ega ole suunatud ühegi konk- reetsema kirjatöö pihta. Valdavalt on igas üksikus seletuskirjas terminoloogia paigas, kuid erinevaid käibel olevaid väärtuste hindamise metoodikaid (sh üksteisele vasturääkivaid) on leida ülekülluses. 11 Etteruttavalt tuleks mainida, et see ei tähenda nagu majaomanikud ei arvestaks esteetiliste kaalutlustega, vaid see on vaid üks vähem oluline kriteerium paljude teiste seas.
52 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades juriidiliselt „miljöö“ mõiste ning tegi miljööväärtuse määratlemise kohustuslikuks kõigile kohalikele omavalitsustele. Alles praktika rakendamise käigus on tekkinud küsimus maapiirkondade ehituspärandi väärtuskriteeriumitest. Uute põhimõtete kujundamise asemel on suuresti taaskasutatud linnade puitasumite juures väljatöö- tatud teoreetilist raamistikku ja terminoloogiat. Miljööväärtuslike alade planeeri- mispraktika on läbi seadusandluse tehtud kohustuslikuks kõikidele omavalitsustele arvestamata asjaolu, et valdav enamus hoonestusest esineb külades või hajusalt paiknevate taludena ning seetõttu tuleks mõelda teistsuguse lähenemise peale. Põhiliseks probleemide allikaks on minu meelest laialt levinud arusaam ja eeldus, et taluarhitektuur on arhitektuur samadel alustel nagu templid, lossid ja mõisad. Kuigi maapiirkondade ehitised on saanud omajagu mõjutusi ka mõisa- ja linnahoonetelt, ei tuleks neid taandada kunstiajaloolisteks vormilis-esteetilisteks objektideks ega hinnata samadel alustel tuntud arhitektide suurejoonelise loo- mingu või töölistele ehitatud tüüpelamutega. Talude näol on olnud esmajoones tegemist põllumajanduslike tootmisüksustega, mis on tinginud hoonete praktiliste igapäevaste vajaduste baasi, millest on omakorda tulenenud nende arhitektuur- sed põhimõtted. Sageli kipuvad algsed ehituslikud tagamaad talude juures unu- nema ning linnade vormiesteetika tahab end tulutult kehtestada ka seal, kus tal on olnud aegade jooksul üpris vähe võimu. Tulemuseks on kohalikele elanikele pandud kohustus säilitada visuaalseid elemente, millel pole omanike seisukohast vaadates kunagi olnud praktilist tarvet ega eesmärki iseeneses. Käesoleva artikli raames püüan leida vastuseid kolmele põhilisele küsimusele: • millised on miljööväärtuslike alade arhitektuuriväärtused ja väärtusarusaamad? • millised on taluarhitektuuri omanike väärtushinnangud? • kuidas need kaks perspektiivi omavahel kokku puutuvad ning millised on taluarhitektuuri kaitse võimalused?
Artikli eesmärgiks ei ole anda hinnanguid väärtusarusaamade ega kaitsemetoo- dikate tõesusele või tõhususele, vaid püüda kaardistada erinevaid teoreetilisi vaatepunkte taluarhitektuurile ning asetada nad dialoogi võimaldavale pinnale.
53 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Artikli esimeses pooles analüüsin miljööväärtuslike alade planeeringudokumen- tide keelekasutust, kirjeldamaks neis väljenduva väärtusarusaama põhijooni. Töö teine pool põhineb Eesti Vabaõhumuuseumi Kihnu välitööde käigus teos- tatud intervjuudel ning käsitleb majaomanike vaateid ehitiste väärtuslikkusele ja miljööalade planeerimisele. Artikli arutelu osas keskendun kahe perspektiivi – muinsuskaitselise ja argipäevase – erinevustele, sarnasustele ning kokkupuutele taluarhitektuuri väärtustamise praktikas.
2. Miljööalade väärtusdiskursuse analüüs Eesti maapiirkondade planeerimisdokumentide näitel
Iseloomustamaks miljööaladega seotud väärtusarusaamasid, olen võtnud vaatluse alla maapiirkondade kohalike omavalitsuste vastavad planeerimisdokumendid või nende osad. Lähteandmete kogumisel oleks alternatiivina või täiendusena võinud teostada intervjuusid valdkonna võtmeisikutega (ametnikud, planeerijad, metoo- dikate koostajad jne), käsitleda eraldi planeeringute kaardimaterjale, pöörata tähelepanu seadusandlikele dokumentidele jne, kuid need andmed ei vastaks otseselt uurimisküsimusele ning oleksid täiendavate allikatena väljunud töömahult käesoleva artikli piiridest. Lisaks on miljööväärtuslike alade planeeringute näol tegemist legislatiivset toimet omavate ja jõus olevate dokumentidega, mis annavad parima ülevaate hetkeolukorrast.
2.1 Metoodika Empiiriliseks materjaliks olen koostanud juhuvalimi 48 kohaliku omavalitsuse aren- gudokumendist.12 Pea viiekümne vaatluse alla võetud arengudokumendi puhul puudub „miljöö“ mõiste ainult mõnest üksikust. Seda kahel erineval põhjusel: esiteks leidub veel omavalitsusi, kus (väikeste muudatustega) on korduvalt üle vaadatud, väikses ulatuses parandatud ja uuesti kinnitatud enne 2003. aastat kehtestatud üldplaneeringud (nt Urvaste). Kuna sel hetkel ei olnud veel seadus-
12 Koostasin valimi veebiportaalis www.neti.ee oleva Eesti kohalike omavalitsuste kodulehekülgede loetelu põhjal. Võtsin valimisse iga 3–6. omavalitsuse, pidades silmas maakondlikku esindatust.
54 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades andlikku kohustust miljööväärtustega tegeleda, siis ei ole neid ka mainitud. Teiseks on mõned omavalitsused väärtuslike alade kaardistamisel lähtunud maakondlikest planeeringutest ning kasutanud miljööväärtuslike alade asemel „väärtuslike maas- tike“ mõistet (nt Torma). Lisaks miljööväärtuslikele aladele on samades peatükkides käsitletud veel muinsuskaitsealuseid objekte ja alasid, väärtuslikke maastikke ning looduskauneid vaateid. Kuigi tegemist on planeerimisdokumentides esineva väär- tusarusaama oluliste aspektidega, ei puuduta need enamasti otseselt taluarhitek- tuuri ning erinevad oma sisult ja metoodikalt vaatluse all olevatest miljööaladest. Seetõttu käesolevas artiklis ma neid teemasid lähemalt ei käsitle. Diskursiivanalüüs on tänapäeval üks levinumaid ja mitmekesisemaid uuri- mismetoodikaid humanitaarteaduste vallas. Erinevaid lähenemisi pakuvad näi- teks korpusanalüüs, kriitiline diskursiivanalüüs, lingvistiline diskursiivanalüüs, vahendatud diskursiivanalüüs jne. Ühelt poolt võimaldab mahukas tööriistapagas erinevaid vaatepunkte mistahes (tekstilisel kujul) esinevale empiirilise materja- lile, kuid teiselt poolt külvab definitsioonide ja perspektiivide üleküllus segadust diskursuse olemuse, tähenduse ja toimimise osas. Visandan põgusalt omapoolse lähenemise diskursiivanalüüsile, toetudes Michel Foucault (2005) lähtekohtade suhteliselt vabale tõlgendamisele. Kõige üldisemalt tähendab diskursus keelekasutust ning diskursiivanalüüs mingi tekstikogumi keelekasutuse süstemaatilist käsitlust. Diskursus võib hõlmata „globaliseerumise“ üleilmset mõistekasutust või palju väiksemat nähtust nagu MTÜ Eesti Põdrakasvatajate Seltsi vaated loomade õigustele – valiku diskursuse määrat- lemisel ja piiritlemisel teeb uurija. Diskursiivanalüüsi eesmärgiks on iseloomustada valitud nähtuse ulatuses kõnekasutust: kuidas määratletakse antud diskursuses põhimõisteid; milliseid seaduspärasid võib kõneldavas täheldada; kellel on õigus rääkida ja millest; kas, kuidas ja millised kõnelemise viisid välistatakse; kuidas saavutatakse diskursuse ühtsus jne. Konkreetsema metoodika valik ning küsimuste ring sõltuvad taaskord uurija huvidest ning vaatluse alla võetud objekti iseloomust. Diskursus toimib üksikuid tekstilisi akte ehk lausungeid siduva süsteemse tervi- kuna. Lause tähendus ei peitu mitte sõnades endis, vaid kontekstis, milles lausung esitatakse – mis on ütleja positsioon, kes on kuulajad, mis on öeldud enne seda,
55 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades milliseid teadmisi eeldatakse vaikimisi jne. Mistahes diskursiivse nähtuse mõist- miseks tuleb seega vaatluse alla võtta vastava valdkonna keelekasutus tervikuna, arvestada lausungite esinemise kontekstiga ning leida üles reeglipärasused, millele üksikud kõnelejad/kirjutajad on allutatud. Seega võib lihtsustatult öel- des näha diskursiivanalüüsi järgmiste operatiivsete etappidena: esiteks eristada objektide kategooriad, teiseks kirjeldada nendevahelisi seoseid ning lõpuks ise- loomustada diskursuse toimimist tervikuna. Foucault enda lähenemisel on oluliselt suurem rõhk ajaloolisusel – diskursuse moodustumisel, moondumisel, unustusel jne pikema perioodi jooksul. Kuigi ka siinkohal vaatluse alla tulevat materjali võiks allutada teadmiste „arheoloogilisele“ vaatlusele, jätan praeguses käsitluses need võimalused välja13 ning keskendun miljööalade väärtusdiskursuse hetkeolu- korra kirjeldamisele. Andmete põhjal üldistusi tehes ei tohiks unustada aluseks võetud empiirilise materjali piiratud hulka ning rakendusvälja, mistõttu ei saa kõiki edaspidi esitatud järeldusi üheselt kohaldada näiteks „väärtuslike maastike“ kontseptsiooni või üldisemalt muinsuskaitse väärtusarusaamade iseloomustami- seks. Rõhutan veelkord, et ma ei vaatle planeeringute tegelikku rakendamist, vaid ainult tekstides esinevat keelekasutust. Seetõttu pole antud andmete põhjal võimalik öelda, mil määral esitatud soovitusi või keelde omavalitsustes tegelikult järgitakse ja ellu viiakse. Kuigi miljööalade praktilise mõju uuringud oleksid samuti vajalikud, piirdun antud töös väärtusdiskursuste analüüsiga.
2.2 Analüüs Miljööväärtuslike alade planeeringud koosnevad kaardist ja tekstilisest poolest – seletuskirjast – ning esinevad kas alapeatükina üldplaneeringus või eraldi teema- planeeringuna. Esimene variant on levinum, kuid oluliselt sõnaahtam väärtuste ja koostamismetoodika selgitamisel ning piirangute põhjendamisel. Kui jätta kõr- vale teemaplaneeringute metodoloogilised sissejuhatused ning erinevad pikemad objektide, külade või muude piirkondade väärtuste loetelud,14 siis moodustavad seletuskirjade tuuma umbes järgmises sõnastuses laused:
13 „Miljöö“ ja „väärtuse“ mõiste diskursuse ajaloost Eesti arhitektuuripärandi kaitse vallas on põhjalikumalt kirjutanud Lehari (2011: 38–59). 14 Kahtlemata peitub olulist teavet ka algandmete esitamises/esitamata jätmises, organiseerimises ning selgitamises, kuid antud töös pole ma neil pikemalt peatunud. Põhjuseks asjaolu, et neis esitatavad objektid või arhitektuursed elemendid, millele väärtuslikkust omistatakse, tuuakse üldistustena välja hiljem piirangute osas. Üksikute objektide põhjal tehtud järeldused on küll oluline osa metoodikast, kuid nagu töö alguses öeldud, siis ma ei keskendu otseselt miljööalade metoodikale vaid neis esitatud taluarhitektuuri väärtusarusaamadele.
56 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Säilitada ja taastada tuleb piirkonnale iseloomulikud tänavaruumi elemendid nagu piirdeaiad, väravad. /.../ Säilitada välja kuju- nenud ehitusmahud ja hoonestusstruktuur /.../ Säilitada akende kuju ja ruudujaotus, fassaad, varikatuse ja katusekarniisi kujundus, katuse kalle ja kuju, seinte viimistlusmaterjal. Lubamatu on kasu- tada naturaalseid materjale imiteerivaid materjale nagu plastik- uksed ja -aknad.15
Uushoonestuse korral kasutada esmajärjekorras varasema hoo- nestuse asukohti, järgida traditsioonilist taluõue loogikat (erinevad funktsioonid erinevate katuste all, kompleks moodustub mitmest erineva suurusega hoonest).16
Olemasolevad vanad puidust elu- ja kõrvalhooned tuleb säilitada või taastada väliselt autentsel kujul. Järgida tuleb hoonete algu- pärast arhitektuuri. Säilitada või taastada tuleb maju kujundavad iseloomulikud detailid – akende ja uste kuju ning asend fassaadil ja seinas, aga ka akende ruudujaotus ja piirdelauad.17
Seletuskirjade analüüsi käigus olen eristanud neli põhilist struktuurielementi, mis moodustavad miljööalade väärtusdiskursuse tuuma. Esiteks esinevad planeerimis- dokumentides väärtusprintsiibid (nt „iseloomulik“, „välja kujunenud“, „traditsioo- niline“ jne), mis väljendavad hoonete ja hooneosade abstraktseid hindamiskri- teeriume ning väärtusi. Lihtsamalt öeldes vastavad väärtusprintsiibid küsimusele, mille poolest objekt on väärtuslik või milles seisneb objekti väärtus? Teiseks on väärtuselemendid: materjalid, vormid, struktuurid jne ehk aspektid hoonestusest, mis üldse võivad väärtusi omada. Kolmandaks on väärtuskriteeriumid ehk skaa- lad, mis näitavad väärtuse esinemise määra objektis ning väljendavad ühtlasi normatiivseid piire. Kriteeriumid vastavad küsimustele „kas objekt on väärtuslik?“
15 Abja valla üldplaneering (2008). 16 Rapla valla üldplaneering (2011). 17 Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneering. Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik (2009).
57 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades ja „kui väärtuslik on objekt?“. Viimaseks elemendiks on piirangud, mis puudutavad väärtuste kaitsekorralduse praktilist poolt. Järgnevalt vaatlen väärtusdiskursuse struktuurielemente ükshaaval ning seejärel laiemas kasutuskontekstis.
2.2.1 Väärtusprintsiibid Tabelis 1 on esitatud kõikides valimisse kaasatud planeeringutes esinenud väär- tusprintsiibid. Esiteks võib täheldada, et nende hulk on suhteliselt väike ning kattuvus sünonüümide näol suur. Tegemist on piiratud sõnavaraga, mida kor- ratakse dokumendist dokumenti. Esmapilgul tundub, et miljööalade diskursus on homogeenne: spetsiifiline ja kitsas kasutusvaldkond planeerimisdokumentide seletuskirjades, selgepiiriline lähteülesanne ja eesmärgid, käsitletava ainese (st arhitektuuri ja asustuse) ühekülgsus jne. Seda asjaolu kinnitavad ka näiteks kit- sas teostajate ring,18 selge institutsionaliseeritud praktika väljakujunemine, sage viitamine eeskujuks olevatele juhendmaterjalidele jne.
Tabel 1. Väärtusprintsiibid miljööväärtuslike alade planeeringute seletuskirjades.19 Ajalisus Ühisus Ainulaadsus Subjektiivne maitse
“autentsus” “ühtsus” “eripära” “stiilne” “algupärasus” “ühtlus” “erilisus” “naturaalne” “ajaloolisus” “terviklikkus” “ainulaadne” “atraktiivsus” “traditsioonilisus” “harmoonia” “omapära” “kultuur(ili)sus” “sobivus “hästi säilinud” „unikaalsus“ “esteetiline” (ümbrusse)” “piirkonnale “väljakujunenud” “kaunis” omane” „varasem“ “tüüpilisus” “väärtuslik” „vanem“ “iseloomulikkus” „rikkumatus“ „iseloomulik ilme“
18 Valimis esinenud üldplaneeringutest on 50% teostatud nelja suurema ettevõtte poolt, ülejäänud jagu- nevad kohalike omavalitsuste enda jõududega koostatud dokumentide (14%) ja väiksemate firmade teostatud tööde vahel (36%), kes seisid 1–2 planeeringu koostamise taga. 19 Selguse huvides ning nüansierinevuste esiletoomiseks on tabelis välja toodud kasutusel olnud sünonüü- mid. Erinevad antonüümid on tabelist välja jäetud. Enamus negatiivsed termineid esines kontekstis, kus markeeriti mõne positiivse väärtuse rikkumist või esitati piirang keelavas vormis (nt „Tehislike materjalide kasutamine keelatud“) ning seega polnud nende loetlemine tabeli terviklikkuse mõttes oluline.
58 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Samas tähistab üks ja sama termin sageli väga erinevat sisu ning üksikute tööde kõrvutamisel võib täheldada pigem mõistekasutuse stiihilisust kui ühtsust. „Autentsus“ võib tähendada: 1) konkreetse hoone materiaalset ehitusaegset algseisukorda, 2) sarnasust algupärase väljanägemisega või 3) visuaalse mulje kokkulangevust ehitusaegse ajaloolise perioodi tüübi-ideaaliga (nt „traditsiooni- line“) ehk sarnasust teiste samal ajal ehitatud hoonetega ja/või nende algupärase väljanägemisega. Erinevatel määratlustel on aga otsesed tagajärjed väärtuste hindamise metoodikale ning säilitamise eesmärkidele ja vahenditele. Väljaspool üksikuid miljööväärtuslike alade teemaplaneeringuid, kus nii metodoloogiline kui terminoloogiline osa tööst on sageli selgemalt lahti kirjutatud, puuduvad väär- tusprintsiipide definitsioonid. Sellest võib järeldada, et dokumente koostavad eksperdid eeldavad osapooltelt üheselt ja iseenesest mõistetavat sõnakasutust, mis aga ei vasta tõele. Eeskujude ja printsiipide paljusus on ühe töö teostamise perspektiivis ainult terminoloogilise valiku küsimus, mitte üldisem teoreetiline probleem miljööväärtuste hindamise praktikas laiemalt. Tabelis 1 esitatud neljane jaotus illustreerib miljööaladel taluarhitektuuri kohta kasutatavate väärtuste põhiideid. Hoonete väärtuslikkus seisneb diskursuse koha- selt 1) seoses minevikuga, 2) teatavas (visuaalses ja ajaloolises) holistilisuses, 3) kordumatus individuaalsuses ja/või 4) subjektiivses maitse-eelistuses. Järgne- valt vaatlen erinevaid probleeme, mis tekivad käibelolevate väärtusprintsiipide rakendamisel maapiirkondade ehituspärandile. Esiteks tuuakse esile hoonete ajalooline väärtus, mis seisneb kõrges vanuses, teatava kunstiloolise epohhi esindamises või olulisuses ajaloolise sündmuspai- gana. Eakuse väärtus seisneb omakorda rariteetsuses ja/või võimaluses siduda objekti teatava perioodi või olulise hetkega. Ajalise väärtuse hindamine on talude puhul problemaatiline – esiteks on mälukivide ja dokumentide puudumisel äär- miselt keeruline hinnata hoonete tegelikku vanust. Isegi olukorras, kus dateerimi- sel kasutatakse nii suulist pärimust, kirjalikke andmeid kui dendrokronoloogilisi uuringuid, võib erinevate hindamismetoodikate abil saadud tulemuste vahel olla parimal juhul paarikümneaastane ajavahemik (Talving, 2002: 128–135). Liialdades võiks öelda, et taluarhitektuur on eatu ega mahu kuigi hästi ajalooliste
59 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades väärtuste raamidesse. Teiseks, isegi vanuse teadmisel ei ole taluarhitektuuri puhul välja kujunenud klassikalises mõistes kunstiajaloolisi „epohhe“, mille säilinud eksemplaride või ideaalkujude suhtes oleks võimalik hinnata objekti tüüpilisust või erandlikkust. Sageli räägitakse murrangulistest muutustest, mis leidsid aset 19. sajandi keskpaigas: hakati ehitama korstnaid ja avaramaid kambreid, õlgkatuste kõrval hakkasid enam levima laast- ja sindelkatused jne (Viires 1962). Samas jääb esimeste laastkatuste ja viimaste õlgkatuste vahele enam kui sajand, mistõttu ei anna ükski eelnevalt loetletud muutus selget ajalist eristusalust nagu seda on olnud näiteks kunstiajaloolised stiilid. Oma üldkujult on rehielamu püsinud muutumatuna praktiliselt 13. sajandist saadik, mistõttu ei saa välja tuua ka ajaloo- lisi vormilisi tüpoloogiaid. Seetõttu on väljendid nagu „algupärane“, „autentne“ ja (ajalises mõttes) „tüüpiline“ taluarhitektuuri kontekstis sageli sisutühjad ning loovad aluse väga hinnangulistele ja kergesti vaidlustatavatele normatiividele. Viimaseks on objekti sündmusväärtus, mille puhul taluarhitektuur esineb mõne olulise isiku sünnitaluna (nt A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel) või harvem ajaloolise sündmuse toimumispaigana (nt Kärde rahumajake või Atla-Eeru kõrts). Tegemist on üksikute eranditega, mis on juba valdavalt võetud riikliku kaitse alla ning mida miljööalade planeeringutes eraldi ei käsitleta. Teiseks seisneb ehitiste väärtus miljööalade diskursuse järgi ühisuses ehk selles, kuivõrd objektid esindavad mingit üldisemat kategooriat või sobituvad muul moel ümbruskonda. Üldistuse aluseks võib olla nii etnograafiline tüpoloo- gia (nt Põhja-Eesti rehemaja)20, planeeringu lähteandmete kogumiseks tehtud inventuur, abstraktse struktuuri terviklikkus (nt kolmest küljest piiratud ja keskelt hekiga poolitatud taluõu), visuaalne ühetaolisus ümbruskonna või naabritega kui ka hetkeolukorra vastavus mingile ajaloolisele ideaaltüübile. Ühisus toetab ka planeeringute koostamise praktilist eesmärki – sarnase välimuse taotlus võimaldab koostada ühesed normatiivsed regulatsioonid, kus eranditele jääb väga vähe ruumi. Erinevatest aluseks võetavatest väärtusprintsiipidest ning metodoloogilis-
20 Etnograafiliste tüpoloogiate kasutamise problemaatilisusest inventeerimisandmete kogumisel olen kirjutanud mujal ning usun, et kriitika arhitektuursete kategooriate moodustamise ja kasutamise osas kehtib ka väärtushinnangute andmisel. Samas tuleb nentida, et planeerimisdokumentides on vormiliste tüpoloogiate määramisel harva tuginetud etnograafilisele teadmisele, peamiselt esineb see teemapla- neeringute puhul.
60 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades test lähenemistest andmete kogumisel ja tõlgendamisel ühisuse määratlemisel on olulisem ühisuse nõue ise, mis on taluarhitektuuri puhul rakendades mõneti problemaatiline. Ühes külas ja ühel taluõuel on ehitatud erinevatel aegadel ning vastavalt tolle aja parematele teadmistele, oskustele ja võimalustele. Tabeli kolmas jaotus esindab ainulaadsuse väljatoomist, mis leiab planeerin- gutes kasutust vaid üksikutel juhtudel. Kuna antud kategooria on otseses vastuolus eelmisega, siis vähemalt miljööväärtuste kontekstis on selgelt täheldatav ühisuse domineerimine ainulaadsuse üle. Näiteks kasutatakse terminit „omapära“ pigem kontekstis – „erinevus teistest omavalitsustest ja piirkondadest“, rõhutamaks piir- konna miljööala ühisuse taotlust, silmapaistvust ja kordumatust võrdluses teiste piirkondadega. Viimaseks leidub vähesel määral subjektiivseid maitse-eelistusi väljendavaid väärtusprintsiipe. Ähmaseid mõisteid nagu „ilu“ üldjuhul välditakse, sest planee- ringudokumentides on eelistatud väärtusprintsiibid, mis võimaldavad normatiiv- sete kriteeriumite esitamist. Subjektiivsed printsiibid on sekundaarsed või peamisi printsiipe täiendavad, millega lisatakse tekstile „värvi“. Mõnel juhul mainitakse eraldi nende subjektiivsust kui problemaatilisust väärtuste kindlakstegemisel ehk neid käsitletakse metodoloogilise ohuna. Kaks viimast väärtusprintsiipi on selges vähemuses eelnevate suhtes ning neid võib pigem pidada muinsuskaitseliste väärtusarusaamade reliktideks, mis on „eksporditud“ varasemate metoodikate juurest miljööaladele üle, kuid mis ei ole leidnud uues kontekstis eesmärkidele vastavat, sidusat ja õigustatud rakendust. Diskursiivanalüüsi seisukohast oleks väärtusprintsiipide juures võimalik edasi käsitleda mitmeid olulisi küsimusi, nt kellel on õigus sõnastada väärtusprintsiipe, miks minevikulisi printsiipe eelistatakse teistele ning peetakse vähem subjektiiv- seteks, millest tuleneb väärtusprintsiipide rõhutatud visuaalsus, kuidas varieerub mõistetele antav sisu dokumentide võrdluses jne. Käesoleva töö seisukohast on aga oluline märkida, et tegemist on kaudselt muinsuskaitseliste väärtusprintsiipidega, mis on vajaduse tekkides mälestistelt ja linnalistest piirkondadest „eksporditud“ taluarhitektuuri. Ainus väärtusprintsiip, mida võib teistega võrreldes pidada ainult maapiirkondade ehituspärandile omaseks, on miljööalade seletuskirjades sage-
61 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades dasti esinev „traditsiooniline“. Tegemist on sisulises plaanis väga suures ulatu- ses varieeruva mõistega, mida kasutatakse üldisemalt taluarhitektuuri sidumisel minevikulisuse ning ühisuse väärtusprintsiipidega. Kui maapiirkondade ehitiste puhul puuduvad selgelt eristuvad epohhid, millega saaks taluhoonete „tüüpilisust“ määratleda, siis „traditsiooniline“ annab mõiste, mis esitab ajalise tüpoloogia (nt „autentsuse“ mõistes) funktsiooni ning võimaldab seda täita praktiliselt mistahes väärtuskriteeriumite ja -elementidega. Ühtlasi võimaldab „traditsioon“ koondada enda alla erinevaid loetelusid „traditsioonilistest“ vormidest ja materjalidest, mis võimaldavad luua metoodilise aluse visuaalsetele ühisustele. Ilma „traditsioonita“ poleks võimalik taluarhitektuuri väärtuselemente ja -kriteeriume ühe kindla väär- tusprintsiibi juurde koondada, sest maapiirkondade lihtsad ehitised ei allu kuigi hästi muinsuskaitselistel alustel välja töötatud tüpoloogiatele. Samas võivad sõltu- valt eksperdist „traditsioonilisteks materjalideks“ olla nii roog, sindel, laast, plekk kui ka mõnel juhul eterniit – kõik on defineerimise küsimus. Kuna antud artikkel keskendub laiematele probleemidele, siis jätan „traditsiooni“ teema siinkohal lahtiseks ning loodan, et keegi teine võtab kunagi ette põhjalikuma analüüsi ning toob selgust selle mõiste kasutusvõimaluste ja sisu kohta.
2.2.2 Väärtuselemendid ja -kriteeriumid Uute elamute ehitamisel tuleks eelistada ajaloolisi talukohti ning soovitav on arvestada vanade kinnistu piiridega. Uute hoonete ehitamisel on oluline nende sobivus miljöösse. Tähtis ei ole ole- masolevasse külamiljöösse ajaloolise ilmega majade ehitamine, vaid ehitatavate majade mastaap ja õige välisviimistlusmaterjalide valik. Uued hooned ei tohiks olla suurema mahu ja gabariitidega, kui olemasolevad hooned. Soovitav on mitte projekteerida hoonete kõrguseks üle 1,5 korruse (erandkorras 2,5 korruselisena). Välis- viimistluse materjalidest tuleks kasutada naturaalseid materjale: klaasi, betooni, puitu, kivi. Vältida tuleks Peipsi piirkonna ehitust- raditsioone eiravate freespalkmajade ehitust. Freespalki on raske lugeda traditsiooniliseks ehitusmaterjaliks ning materjal annab
62 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
ehitisele kämpingliku ilme. Palkehitistest on Peipsi piirkonnale omased tahutud ristpalkhooned. Samuti tuleks vältida kataloogi- majade ehitamist.21
Eelnev lõik iseloomustab hästi väärtuselementide hulka, milleks võivad olla hoone ise, abstraktsed struktuurid (sh taluõu, küla), ehitusmaterjalid, konstruktsioo- nid, arhitektuursed vormid jne. Ühtlasi tulevad näitest välja väärtuskriteeriumid, mis mõnede elementide puhul on neile eriomased, mõnel juhul võivad katta mit- meid elemente – hoone juures on olulised selle gabariidid, õuealal paiknemise ajalooline struktuur, materjal ja vorm (nt katusematerjal ja -kuju) jne. Väärtuskritee- riumid on ühtlasi piirangute normatiivseks mõõduks ning esinevad seetõttu kahe erineva skaalana: sobilike materjalide loeteluna („klaas, betoon, puit, kivi“) või mõne mõõtme numbrilise vahemikuna („kuni 1,5 või 2,5 korrust“). Lisaks esineb sageli väärtusprintsiipide kasutamist väärtuskriteeriumina (nt „eelistada traditsioo- nilisi materjale“) ilma, et järgneks selgitavat skaalat. Umbmääraste ja kindlapii- riliste piirangute valiku taga tuleks näha väärtuste selgitamise metoodika ja pla- neerimispraktika iseärasusi. Loetelu ja skaala formuleeringus esitatud piirangud seavad kohalike elanike tegevusele väga selged ja kitsad raamid, mida kohalik omavalitsus on teemaplaneeringu jõustumisel sunnitud rida-realt rakendama. Üldsõnalised selgitused jätavad vastavatele ametnikele tõlgendusvabaduse ning teatud mõttes võimaluse piirangute eiramiseks. Teisalt annavad selged sõnastused ametnikele tugevama juriidilise seljataguse soovimatute uusehitiste keelamisel ning oma otsustuste õigustamisel (nt detailplaneeringu kooskõlastamata jätmisel). Ähmaste terminite tõlgenduste paikapidavust ühe või teise osapoole kasuks on keerulisem tõendada.
21 Peipsiäärsete külade miljööalade planeering (2004).
63 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Tabel 2. Väärtuselemendid ja -kriteeriumid (kursiivis) miljööväärtuslike alade planeerimisdokumentides.
Elemendid Struktuurid Vormid Muu fassaad hoone ruudujaotus värv (kui viimistlus) materjalid krundistruktuur kuju värvus uksed õuestruktuur kujundus materjalid küla(maastiku)- aknad kaldenurk vaade(ldavus) struktuur viimistlusviis katus (ehitusalune)pind (nt käsitsi tahutud) viimistlus (ehitus)maht hoonetüüp (hoone, piirde) avatäited kõrgus karniis arhitektuur traditsiooniline seinad mastaap algupärane (katuse) harjajoon gabariidid loomulik väikevormid naturaalne detailid ajalooline juurdeehitised autentne sokkel välja kujunenud
Ülalolevat tabelit vaadeldes on taaskord võimalik tõdeda miljööväärtuslike alade planeeringute seletuskirjade diskursuse homogeensust – ligi paarkümmend väär- tuselementi koos veidi üle paarikümne kriteeriumiga. Mõned elemendid leiavad sagedasemat käsitlust (nt katuse materjal ja kuju, avatäited, seina- ja välisviimist- luse materjal, õue ja küla struktuur), teisi mainitakse üksikutel juhtudel (nt karniis, sokkel, ehisdetailid). Hoolimata teatavatest piirangutest nende kombineerimisel (nt ruudujaotus käib eranditult akende kohta) on dokumentidest võimalik leida palju varieeruvust, eriti väärtuskriteeriumite piiritlemisel. Näiteks, võib praktiliselt mistahes element või struktuur olla traditsiooniline. Teiseks on Tabeli 2 põhjal näha, et kuigi hooneid ja piirkondi väärtustatakse ideeliselt tervikuna, seisneb ehitiste väärtus teatud üksikute elementide (vastavalt detailide või ehitiste) seisukorra summas, taluõue väärtus hoonete summas ning
64 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades küla seisukord õuede summas. Üksikute elementide väärtus moodustab sum- maarselt terviku väärtuse. Nii võib tekkida olukordi, kus ühe nõukogudeaegse „sobimatu“ hoone tõttu jääb kogu õu miljööalast välja või suuremaks ehitatud aknaava tõttu ei ole vana rehemaja enam väärtuslik. Vorme (nt katuse tüüp või kaldenurk) vaadeldakse sageli materjalidest eraldi (nt roogkatus), kuid praktikas tuleks neid vaadelda ühtse konstruktsioonina, ehitustehnilise tervikuna. Taoline killustatus tingib olukorra, kus miljööalade seletuskirjas on lubatud nii roog katu- sekattena kui viilkatuse tüüp, mis aga pole kuigi sageli koos esinenud. Selge on see, et tegelikke lahendusi vaadeldakse kohalike omavalitsuste ametnike poolt tervikuna ning tegemist on pigem pseudoprobleemiga, kuid taoline atomaarne lähenemine on muinsuskaitselisele väärtusarusaamale iseloomulik. Jättes kõrvale suuresti ainult kaardi pealt aimatavad väärtuselemendid (nt küla/maastiku struktuur), on valdav enamus neist rõhutatult arhitektuuri visuaalselt tuvastatavad aspektid. Peale fassaadi värvi, katuse kattematerjali ja akende ruudu- jaotuse koosneb taluarhitektuur veel seinatarinditest, sokli ja põranda sõlmedest, tappidest, katuse kandekonstruktsioonidest – pennid, roovitused, murispuud, toolvärgid jne. Samas on neid elemente ning nende väärtusi kogu dokumentide valimi ulatuses mainitud ainult üksikutel kordadel. Räägitakse küll traditsioonilistest materjalidest või ehitistest, kuid mitte traditsioonilistest ehitusvõtetest. Võimalike teiste (talu)arhitektuuri koostisosade hulgast on esile tõstetud ainult need osad hoonest, mis on väljastpoolt vaatleja jaoks nähtavad.
2.2.3 Piirangud Üldjoontes võib miljööväärtuslike alade planeeringute seletuskirjade piiranguid puudutavat sõnavara iseloomustada leebe-range skaalal. Ühes otsas asuvad käs- kivas kõnevormis sõnastatud kohustused ning teisel pool soovituslikud hoiakud. Kahtlemata on terminite leebus või rangus sõltuv ka kasutuskontekstist (nt „kasu- tada tuleb ainult puitmaterjale“ vs „kasutada tuleb traditsioonilisi materjale“), kuid ülevaatlikkuse huvides olen siiski paigutanud piirangute sõnavara Tabelis 3 kahte tulpa. Ühtlasi ei saa öelda, et kõik planeeringud jaotuksid selgelt ühte või teise skaala äärmusse. Sageli leidub ühe dokumendi raames nii rangeid kui leebeid sõnastusi.
65 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Tabel 3. Piirangud miljööväärtuslike alade planeerimisdokumentides. Piirangud Ranged Leebed tuleb säilitada arvestada tuleb taastada võib nõuda keelatud (on) soovitatav kasutada sobitada ei tohi vältida peab tagada välistatud (on) järgida mitte kavandada eelistada ei ole lubatud säilitada
Silmapaistvaimaks jooneks, mis esineb nii rangete kui leebete piirangute puhul, on nende umbisikuline kõneviis. Praktiliselt kusagil ei ole täpselt määratletud ei kohustusi seadev isik või asutus ega kohustust kandev osapool. Juriidilises mõttes on planeeringu koostajaks muidugi kohalik omavalitsus ning seda tuleb järgida kõigil valla territooriumil elavatel kodanikel, kuid sageli on nende soovituste taga konkreetne arengudokumendi koostanud ettevõte ja/või isik(ud). Umbisikulisust võib vähemalt osaliselt selgitada akadeemilistes tekstides esineva sarnase võttega, mille eesmärgiks on rõhutada esitatavate väidete objektiivsust ehk sõltumatust konkreetse uurija isikust. Tõmmates paralleele planeerimismaastikuga võib ole- tada, et omavalitsuse ametnik ei või esineda kohalike väärtuste määratlejana, sest tal puudub vastav pädevus. Isegi eksperdid, kel on see pädevus olemas, ei rõhuta oma isiku esiplaanile tõstmisega oma arvamuse subjektiivsust, vaid peavad päevavalgele tooma asjade „tegeliku“ väärtuse. Sel moel on tagatud väärtuste sõltumatus konkreetsest arvajast ning justkui leiaks kinnitust nende universaalne kehtivus.
66 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Akende ja uste vahetamisel peavad uued olema sarnased esialg- setega, säilitades materjalid, gabariidid, ruudujaotuse ja profiilid. Lubatud on sisemise raami ühekordne klaas vahetada klaaspaketi vastu. Akende ja uste vahetamiseks ning uute avade tegemiseks või vanade sulgemiseks on vajalik igakordne valla ehitusala ametniku kirjalik nõusolek. /.../ Ehitiste rajamisele või ehitiste remondi- või ümberehitusprojektide koostamisele peavad üldjuhul eelnema ehitusajaloolised või arheoloogilised uuringud, mille vajadus mää- ratakse detailplaneeringuga või projekteerimistingimustega.22
Valla territooriumil määratud miljööväärtuslikele aladele seatud maakasutuse tingimused on säästva arengu põhimõtteid toetavad ja määratud maastiku kaitse ja hoolduse eesmärke teenivad: • säilitada traditsioonilisi elemente, struktuure ja maakasutust; • säilitada põllumajandusmaastiku avatust ja vaateid väärtuslikele elementidele; • võimaluse korral taastada traditsioonilisi elemente ja maakasutust (kivi- ja lattaiad, puiesteed, looduslikud niidud jms); • sobitada uusi elemente (hooneid, rajatisi) ja maakasutust vanaga nii, et ei tekiks häirivat ebakõla ning ei rikutaks pöördumatult neid väärtusi, mille pärast maastik välja valiti.23
Eelnevad kaks näidet illustreerivad planeeringute kahte põhimõtteliselt erinevat hoiakut miljööalade toimeviisi kohta – kohustav ja soovituslik. Esimese taotluseks on määratleda võimalikult selged piirid ja kohustused ning kehtestada neid detail- planeeringute kaudu. Teise eesmärgiks on pigem sõnastada väärtused võimalikult vabalt, kuulutada need planeeringute kaudu soovituslikeks ning loota omanike heatahtlikkusele nende järgimisel. Ühtlasi kasutatakse kehtestav-kohustusliku hoiaku puhul väärtuskriteeriumite määratlemisel rohkem loetelusid ja numbrilisi
22 Juuru valla üldplaneering (2009). 23 Pärsti valla üldplaneering (2006).
67 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades vahemikke, et kohustusi täpsemalt fikseerida. Kuigi miljööväärtuslike alade kehtes- tamine on oma olemuselt pigem passiivne kaitsemeede (enne detailplaneeringu koostamist mingeid muid sekkumisvahendeid ei rakendata), siis on soovituslik lähenemine kaugenemas selgesõnaliste kohustuste määratlemisest. Ühelt poolt on see kahtlemata omanikusõbralikum lähenemine, jättes vabad käed oma varaga ümberkäimisel, kuid teiselt poolt võiks rakendusliku aspekti ärajäämisel miljöö- väärtused samahästi ka sõnastamata jätta.
2.3 Kokkuvõte Probleemide ja iseärasuste kõrval tuleb mõista kõigi erinevatel alustel koostatud üksikute metoodikate ühisosa ning terviklikkust. Üldiselt järgivad kõik miljööalade väärtusi hindavad dokumendid sama valemit – väärtusprintsiipide põhjal on vaat- lusaluste elementide hulgas teatavate kriteeriumite alusel koostatud normatiivsed piirangud printsiipidest tulenevate väärtuste säilitamiseks. Kuigi definitsioonide esinemine, terminite sisu, väärtuskriteeriumite valik, töö põhjalikkus, piirangute sallivus jne varieeruvad suurel määral ühest dokumendist teise, peavad need aspektid kindlasti esinema ning üksteisega suhestuma. Vastasel juhul pole tege- mist miljööalade väärtusi käsitleva seletuskirjaga. Erinevate väärtusprintsiipide ja definitsioonide taga peituvad aga üldisemad arusaamade sellest, mis on väärtus. Esiteks on miljööalade dokumentides esitatud väärtused objekti või nähtuse omadused, mitte üksiku vaatleja subjektiivne hinnang. Seletuskirjades pole üheselt öeldud, kas need on oma olemuselt sarnased füüsikalistele parameetritele nagu aine mass või tihedus või sõltuvad mingil moel ka vaatajast, kuid kahtlemata kuulub väärtus pigem arhitektuuri kui hindaja juurde. Valdkonna eksperdid on suutelised esemete tegelikku väärtust määratlema neid metoodiliselt vaadeldes, analüüsides ja võrreldes. Kuigi igaühel meist võib olla vastakaid arvamusi hoonete ilu, kasulik- kuse ja stiilipuhtuse kohta, siis väljendavad need ainult isiklikke maitse-eelistusi, mitte arhitektuuri tegelikku väärtust. See tuleb alles välja selgitada. Väärtus ei ole seega kõikuv ja muutlik hinnang, vaid midagi püsivamat. Teiseks on miljööalade väärtuste diskursuse seisukohast oluline universaalse väärtusprintsiibi olemasolu. Kuivõrd väärtused ei seisne ühe inimese hinnangus,
68 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades vaid püsivad üldisematel alustel, siis peaks kõnealune väärtusprintsiip olema mää- ratletav ja fikseeritav väljaspool ühe inimese arvamust. Tegemist on miljööalade planeeringute põhilise eesmärgiga – selgitada välja hoonete tegelik väärtus ning tagada selle säilimine. Juhul kui väärtused poleks universaalse iseloomuga, vaid pidevalt muutuvad või suhtelised, oleks väga raske õigustada kindlapiiriliste nor- matiivide kehtestamist. Püsivad väärtused tähendavad püsivaid väärtuskriteeriume ning kui need on hoone juures tuvastatud, siis on avalikkusel moraalne kohustus tagada nende säilimine. Siit jõuame viimase olulise aspektini, milleks on miljööväärtuste diskursuse normatiivsus. Kui meil on võimalik välja selgitada näiteks taluarhitektuuri univer- saalne väärtus, siis asetuvad kõik käsitletavad objektid kvaliteedi määra poolest ühtsele skaalale. Sel juhul tõuseb üks hulk objekte esile ning teine hulk jääb skaala negatiivsele poolele või üldse väljapoole hindamisväärilisust. Iga normatiivne skaala esitab end absoluutse ja universaalse alusena üksikute objektide hindami- sel. Taolisel puhul osutub alumine ots „väärtusetuks“ või „sobimatuks“ ehk peale positiivsete väärtuste eristatakse ka negatiivsed. Olgugi, et ühe mõiste (nt „tradit- sioonilisus“) ümber võib luua mitmeid sarnaseid ja ka vastandlikke skaalasid, on nende kriteeriumite väljatöötamine üksiku planeeringu juures endiselt kohustuslik. Eelnevalt miljööalade väärtusdiskursusest esile toodud kolm aspekti on ühtlasi aluseks kunstiesteetikaga tihedalt seotud väärtusteooriale, mida nimetatakse aksio- loogiaks (Herrnstein Smith 1991). Lühidalt on aksioloogia eesmärgiks selgitada välja kunstiteostes leiduvad universaalsed väärtused, mistõttu on mingid teosed teistest põhimõtteliselt paremad. Lähtekohaks on küll arvamuste paljusus, kui seda nähakse olemuslikult konfliktse situatsioonina. Kaks vastuolulist hinnangut ühele ja samale objektile tähendab, et ühel hindajal peab olema õigus ja teine eksib. Sel moel on väärtuste küsimus ühtlasi ka tõe ja õiguse küsimus ning põhjustab tänapäevani tülisid ja arusaamatust. Aksioloogia kriitikud on välja toonud mitmeid vildakusi teooria ülesehituses, mis on otseselt täheldatavad ka miljööväärtuste diskursuse juures. Näiteks peetakse arusaama väärtusest kui objekti omadusest problemaatiliseks, sest erinevalt palgi suurusest, survetugevusest, erikaalust jne ei ole tema väärtus seinakonstruktsioonina kuidagi tuletatav palgist endast, vaid
69 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades alati suhteline. See tähendab, et olukorras, kus keegi mõõtmise asemel hindab objekti väärtusi, on tegemist subjektiivse hinnanguga. Eksperdi puhul on need lihtsalt (tavaliselt) põhjalikumalt põhjendatud ja mõtestatud, kuid siiski tema vald- konnast lähtuvad. Teiseks argumendiks on erinevate võimalike väärtusprintsiipide määratluste (ja neist tuletatud skaalade) lõputu hulk, mis kuidagi ei toeta väärtuste universaalsuse eeldust. Iga skaala koostamisel tuleb siiski rakendada üht määrat- lust ning jätta teised kõrvale. Väärtusprintsiibi valiku ja definitsiooni aluseks ei ole kindlat teooriat, vaid tegemist on eksperdi isikliku dispositsiooniga. Eelneva peatüki eesmärgiks ei ole esitada väidet nagu oleks miljööväärtuslike alade planeerimispraktika olemuslikult halb, sest taluarhitektuur vajab tunnustust, tähelepanu ning sobivat lähenemist kaitsemeetodite väljatöötamiseks. Väga suures osas on miljööalad suutnud neid eesmärke ka täita. Püüdsin juhtida tähelepanu mõningatele puudustele metoodika rakendamisel taluarhitektuurile veendumu- sega, et olukorda saab parandada. Kuigi mul ei ole välja pakkuda konkureerivat metoodikat maapiirkondade ehituspärandi säilimise tagamiseks, püüan siiski avada majaomanike väärtusarusaama ning loodan, et see võiks olla täiendavaks aluseks väärtuste mõtestamisel ning uute kaitsepraktikate väljatöötamisel.
3. Kihnu elanike väärtusdiskursus
Vastukaaluks planeeringute seletuskirjades esitatud miljööalade väärtusdiskursu- sele analüüsin järgnevalt Kihnu majaomanike arvamusi nende hoonete väärtuste osas. Küsimused, millele püüan vastuseid leida, on eelmise peatükiga suuresti samad – milliseid kategooriaid kasutatakse taluarhitektuurist kõneldes, kuidas hinnatakse hoonete väärtust ning millist üldist väärtusarusaama kätkeb vaadeldav diskursus. Siinkohal tuleks aga rõhutada olulisi erinevusi miljööväärtuslike alade seletuskirjade ning intervjuude formaatide vahel. Viimast kujundab väga suures osas ette antud küsimuste sõnastus, toon, järjestus jne. Hoolimata meediumi eri- nevast vormingust on siiski võimalik välja tuua sarnaseid kategooriaid mõlema dis- kursuse puhul ning saadud tulemusi võrrelda. Käesolev peatükk lähtub osaliselt ka välitööde andmete põhjal valminud Mariliis Mieleri magistritöö (2013) tulemustest.
70 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
3.1. Metoodika Koostöös Tallinna Ülikooli ning kohaliku omavalitsusega korraldas Eesti Vabaõhu- muuseum 2012. aastal Kihnus välitööd, mille käigus koguti 75st talust andmeid hoonete konstruktsioonide ja seisukorra kohta, tehti fotosid ning viidi läbi interv- juusid. Sõltuvalt intervjuud läbi viinud teadlaste ja tudengite erialastest huvidest puudutasid küsimuskavad ka aiandust ja õigeusku, kuid põhiosa küsimustest kes- kendus (miljöö)väärtustele ja taluarhitektuurile (vt Lisa 2 lk 42). Pool-struktureeri- tud intervjuu kava väljatöötamisel tundus otsene lähenemine väärtuste temaatikale problemaatiline. Küsimused nagu „Milline on teie jaoks hoone väärtus?“ või „Kui- das väärtustate oma hooneid?“ kõlavad pentsikult ning eksitavad vastajat mõt- lema hoone turuhinnale või kodukaunistamisele. Kahtlemata on ka need aspektid osa omanike väärtusdiskursusest, kuid need võivad suunata vastaja tähelepanu eemale laiemalt väärtuste spektrilt. Kõige viljakamaks küsimuseks osutus näiteks „Millal te viimati remonti tegite?“, mis võimaldas rääkida nii valikutest, materjalide omadustest, töökogemustest kui rahulolust tulemusega. Kuna intervjuusid pole transkribeeritud ega litereeritud, siis on materjalidele viidatud kui eravalduses olevale audiokogule.24 Olulisemateks metoodilisteks probleemideks on minu jaoks olnud intervjuude põhjal analüüsitava materjali piiratud hulk ning väärtusdiskursuse nimetamine. Esiteks on läbiviidud intervjuudest põhjalikumalt väärtustele keskendunud ainult umbes 30. Kuigi ka teistes on esitatud kavale vastavaid küsimusi, on seda teinud muude valdkondade tudengid, kes pole osanud pool-struktureeritud intervjuud edasi suunata oluliste täpsustuste poole. Teiseks ei oska ma täpselt määratleda diskursuse piire – kas tegemist on majaomanike väärtusdiskursusega või Kihnu elanike väärtusdiskursusega või millise muu terviku alla neid intervjuusid saaks viia? Enamus vastanutest olid talude peremehed ja -naised, kuid leidus ka oma- nike abikaasasid ja teisi sugulasi. Isegi diskursust Kihnu elanikega piiritledes tekib küsimus, kui hästi see esindab kõiki kihnlasi tervikuna ning iga kihnlast individuaalselt. Loodan, et minu väidetega eri arvamusele jäävad kihnlased arves-
24 Kogutud andmed on üle antud Kihnu Muuseumile ning soovi korral saab nendega tutvuda ka Eesti Vabaõhumuuseumis.
71 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades tavad tõlgenduse käigus tekkida võivate vigadega ning andestavad oma isiklike vaadetega sobimatute üldistuste puhul.
3.2. Analüüs. Enne analüüsi juurde asumist tooksin välja ühe põhimõttelise erinevuse eelneva seletuskirjadel põhineva empiirilise materjali ja intervjuude vahel, mis tuleneb andmete vormist ning esitaja perspektiivist. Näiteks võib küsitluste käigus kohata järgnevale sarnaseid jutustusi:
Enne oli ikka palk [ehitusmaterjaliks]. Ikka mandrilt hobusega [toodi]. Üks palk peale, jälle teinekord tuleb tuisk merepeal, tuleb palk ka veel maha lasta mere peale sellepärast, et hobune ei jõua vedada: värske tee olnud. Teine päev mine otsima, kus see palk on kõik lumesse tuiskand. (Talu P)25
Taoliste tähenduskihtide ning mälestuskildudeni jõuab üldisi küsimusi esitades harva ning jääb üle ainult aimata värvikaid maailmu väheste lühikeste lugude taga. Siin võib näha üht intervjuudes selgelt esiletulevat väärtusvormi isikliku emotsionaalse kogemuse näol, mida eksperdi pilk ei suuda enamasti tuvastada ega hinnata. Kuigi antud analüüsis ma personaalsetele kogemustele rohkem otsest tähelepanu ei pööra, on siiski oluline näha eksperdi ning indiviidi perspektiivide olulist ja põhimõttelist erinevust. Esimesel juhul on väärtushinnangute eesmärgiks üldiste universaalide tuvastamine ja metoodiline määratlemine kindlat formaati järgiva dokumendi koostamiseks, teisel juhul situatiivsete otsustuste langetamine isikliku kogemuse pinnalt. Edasi püüangi näidata nende perspektiivide põhimõt- telisi erinevusi, kuid ka mõningaid sarnasusi.
25 Siin ja edaspidi kasutan allikate anonüümsuse tagamiseks talude märkimisel lühendeid, mille taga olevad intervjuud on mulle teada. Rakendades materjale, mis on avaldatud ka Mieleri lõputöös, kasutan otseviitamist.
72 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
3.2.1. Väärtusprintsiibid Erinevalt miljööalade seletuskirjadest ei väljenda intervjuudele vastajad end sel- gepiirilistes väärtuskategooriates ega kasuta kindlat terminoloogiat. Näiteks esineb järgnevas lõigus mitmeid hinnanguid, mis pole otsesõnu esitatud:
Mulle palkseinad ja sellised asjad ei meeldi. Ma eeldan puhtaid seinu, et koristada kergem oleks. Palkseinaga tuleb rohkem vaeva näha, ikka aegajalt üle lakkida ja õlitada. (Mieler 2013: 51)
Siinkohal olen võtnud intervjuusid analüüsides tõlgendusvabaduse väärtusprint- siipide määratlemisel ning näiteks eelnevast lõigust tuvastanud järgnevad väär- tusprintsiibid „kasutusmugavus“ („et koristada kergem oleks“) ning „hooldatavus“ („Palkseinaga tuleb rohkem vaeva näha, ikka aegajalt üle lakkida ja õlitada“). Artikliruumi kokkuhoiu mõttes ei hakka ma iga järgnevalt esitatud analüüsikate- gooriat põhjalikumalt lahti selgitama, keskendudes enam nende üldisele iseloo- mustamisele. Olen püüdnud allolevasse tabelisse koondada kõik intervjuudes esile tulnud väärtusprintsiibid (Tabel 4).
Tabel 4. Kihnu elanike taluarhitektuuri väärtusdiskursuse väärtusprintsiibid. Ressursimahukus Funktsionaalsus Omandilisus Väljanägemine Kättesaadavus Käepärasus Isetegemine Ilu Maksumus Hooldatavus Iseotsustamine Sobivus Töömahukus Kasutusmugavus Regulatiivsus Ajakulu Vastupidavus Oskused
73 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Arhitektuuri väärtuse avaldumise põhiliseks viisiks omaniku jaoks on hetk,26 mil tuleb vastu võtta majanduslik ning pragmaatiline otsus mõne ehitusliku muudatuse osas – remonttööd, ümberehitus, pööningu väljaehitamine, hoone soojustamine jne. Esmajoones nähakse ressursina muidugi raha, millesse konverteeritakse ka soojustamisel saadavad küttevõidud, ehitusele kuluvad töötunnid, materjalide valikud jne. Samas on aeg-ajalt vestluses esile kerkinud ka ise ehitamine, mille puhul võib ressursiks pidada ka oskusi, kuigi sellest otseselt nii ehk ei mõelda. Ühtlasi on raske hinnasilti külge panna näiteks kolhoosiajast pärit plokkidele, mis on kunagi hangitud ja ladustatud. Tegemist on käepäraste kättesaadavate materjalidega, mis võivad ehituses kasutust leida. Lühidalt võib ressursimahuku- seks pidada omaniku võimekust realiseerida vajadusel põhinevat arhitektuurset ideed. Funktsionaalsuse puhul rõhutatakse sageli materjalide või konstruktsioo- nide praktilisuse olulisust. Kaheks olulisemaks teemaks funktsionaalsuse puhul on hooldatavus ning kasutusmugavus. Kuigi neid võib pidada samavõrd maitse küsimuseks nagu hoone väljanägemistki, siis omanike seisukohast on need selgelt olulisemad aspektid arhitektuurist, mis peavad olema argumentidega põhjen- datud. Omandilisuse puhul on olulisemaks mõneti eelmise punktiga vastandlik väärtus, isetegemine. Näiteks vanade puitakende ja uute plastikute võrdluses tuuakse mõni kord välja küll plastikakende kergem hooldatavus, kuid samas ka probleem nende parandamisel – juhul kui midagi puruneb, siis on seda väga raske ise korda teha või asendada. Mieler on Tabelis 4 esitatud kolm esimest väärtusprintsiipi kokku võtnud ühe nimetaja alla – kasutusväärtus (Mieler 2013: 50–51). Kasutusväärtus rõhutab omaniku perspektiivi ning ei seisne objekti (materjali või konstruktsiooni) mõnes fikseeritavas omaduses, vaid väljendab väärtushinnangu sõltuvust olukorrast ning otstarbekust mingi eesmärgi täitmisel. Näiteks laastkatus on üldjuhul kallim ja vähem vastupidav kui plekk-katus ning vajab sagedasemat hooldust. Samas võib majaomanikul olla oma mets, võimalus laenata naabrilt laastulõikamise masin ja
26 Erinevalt eksperdist ei hinda omanik oma hoonet pidevalt ja teadlikult ning see ei toimu abstraktsete kriteeriumite suhtes ja paberil. Teisteks hetkedeks, millal avaldub hoone väärtus omanikule, võib olla näiteks teise inimese kiitus või laitus, ebamugavalt madal uksepiit, kuhu kummardusest hoolimata lööb alatasa pea ära, kodukujundusajakirjades esitatud nõuanded võrdluses oma koduga jne.
74 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades hakkajad noored sõbrad-sugulased, kes tuleksid laastulöömise talgutele. Sel juhul kaalub materjali kättesaadavus ning madal omahind (toit ja öömaja talgulistele) üles selle väiksema vastupidavuse. Seega ei saa üheselt öelda, kas üks materjal on teisest parem, kui ei ole selge konkreetne kontekst: mille jaoks parem, millest parem, millise kättesaadavuse ja töömahukuse juures jne. Isegi samas olukorras samale otsusele hinnangut andes asetavad erinevad inimesed (nt varasematest kogemustest või saadaolevast teabest sõltuvalt) mõnele aspektile rohkem rõhku kui teisele. Lühidalt kokku võttes on kasutusväärtus alati sõlteline ehk relativistlik. Siinkohal tuleks rõhutada, et intervjuudes tuleb selgelt välja ka esteetiliste (sh „vana-ilmelisus“ või „traditsioonilisus“) aspektide olulisus muude hulgas, kuid alati kooskõlas teiste väärtusprintsiipidega.
3.2.2 Väärtuskriteeriumid ja kontekst Miljööväärtuslike alade väärtusdiskursuse juures võis selgelt eristada väärtusele- mente ning -kriteeriume. Intervjuude põhjal on olukord üpris sarnane: väärtusele- mendid on praktiliselt samad, lisaks veel peidetud konstruktsioonid nagu vunda- mendid ja sõlmede detaillahendused, ning kriteeriumid on otseseks järjeks print- siipidele. Samas on kriteeriumite puhul täheldatav oluliselt suurem varieeruvus ka ühe objekti puhul ning vasturääkivuste aktsepteerimine ja arvestamine. Kuna kõiki kriteeriume, mis on arhitektuursetele elementidele omased, ei jõua siinkohal loetleda, siis piirdun ühe väärtustamise konteksti põhjalikuma avamisega. Heaks näiteks hindamiskonteksti kujunemisel on miljööalade seletuskirjades mõnikord taunitud plastakende kasutamine, mis välitööde hetkel tundus olevat Kihnus moes:
Vanu maju tehakse korda. Mida tehakse ja mille peale igaüks nina kirtsutab, mis me kõik teeme siin väga paljude majade kor- dategemisel, ei kasutata vanu materjale. Enamus lähiajal kor- datehtud on plastikakendega. See on üks ajastu märk, see on au küsimus, et igal kihnlasel peab plastikaknad ees olema. Mina isiklikult seda plastikakent nii väga ei karda, on hullemaid asju, mis mulle ei meeldi. (14)
75 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Plastikakendega jääb hetkel umbseks, avad küll akna. Õhk ei liigu. Isegi kui puitaken meeldib, siis raha vähesuse tõttu tuleb võtta plastik. (15)
Läksin linna kindla plaaniga puidust aknad ette panna, aga räägiti ümber, et kui ei ole hoolitsevat abikaasat, kes akende eest igal aastal hoolt kannaks, oleks mõttekam võtta hooldusvabamad plastikaknad. (30) (Mieler 2013: 50)
Lisades eelnevatele katketele täienduseks muid arvamusi saame akende puhul järgmise väärtuskriteeriumite loetelu: parem õhutihedus (st tuul ei puhu klaasi vahelt tuppa), küttekulude vähenemine, hooldusmugavus, sümboolne väärtus (nt märk elu edenemisest talus), ressursikulu, purunemiskindlus, halvem ventilatsioon, halvem õhukvaliteet, niiskus- ja hallituskollete teke, väiksem vastupidavus, ise remontimise võimaluse puudumine, suurem asenduskulu jne. Ainult ühel juhul, mis on ülalpool ka välja toodud, on intervjuudes mainitud plastakna „mitte-autent- sus“. Enamus kriteeriumitest on asjakohased varasema puitaknaga võrreldes. See tähendab, et konteksti ei loo ainult vaadeldava objekti enda omadused, vaid paiknemine teiste (nii olnud kui uute, saadaolevate) alternatiivide väljas. Oluline roll on ka kogemusel – varasem lahendus on uuema suhtes halvemas seisus, kuna aja jooksul on selle puudused ilmsiks tulnud ning võistlevad neis aspektides ilmselget paremate variantidega. Plastikakent eelistatakse peamiselt seetõttu, et tegemist on hooldusvaba, vas- tupidavama ning kättesaadavama (odavama) lahendusega. Kuid nagu eelpool esitatud loetelust näha võis, on praeguseks kogunenud ebameeldivaid kogemusi ka plastakende suhtes ning neid hinnatakse mõnel pool praktilistest lähtekohta- dest tulenevalt negatiivselt. Seega plastikakende väärtus või väärtusetus ei tulene mitte neist endist ega kõrvutusest mõne olemuslikult „väärtuslikuma“ materjali, vormi või konstruktsiooniga, vaid indiviidi olukorra-sõltelisest valikust. Viimase aspekti kontekstist moodustavad relevantse info hulk, kättesaadavus ning tõe- pärasus. Millegipärast on levinud arusaam, et plastikaknad parandavad hoone
76 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades soojusefektiivsust ning sisekliimat. Samas näitavad Eesti palkelamutes tehtud soo- justehniliste mõõdistuste põhjal modelleeritud energiatõhususe arvutused, et ainult vanade akende renoveerimise ja uute plastikute asendamise mõju eraldi vaadeldes on tulemused suhteliselt sarnased: esimesel juhul 3% võitu küttekulu osas, teisel juhul 4% (Alev et al. 2014: 58–66). Põhjus on selles, et akende pindala on muu seinaga võrreldes suhteliselt väike ning isegi kui plastakende U-väärtus on vanadest puitakendest oluliselt parem, siis selle reaalne mõju jääb väikseks. Seega väärtuskriteeriumid, mida võidakse otsustuse langetamisel arvesse võtta, ei pruugi olla mõnest objektiivsest vaatepunktist relevantsed, vaid tuginevad inimeste arvamustele ja veendumustele. Samas ei saa väita, et need oleksid inimeste jaoks vähem olulised.
3.2.3. Piirangud ja omand Intervjuude käigus esitasime küsimusi ka miljööväärtuste mõiste sisu ja planeeri- mise vajalikkuse kohta. Valdavalt tuli meil selgitada nii miljöö mõistet kui miljöö- alade planeerimispraktikat ning eesmärke, et vastaja saaks üldse anda hinnangut nende otstarbekuse kohta. Kuna Kihnus oli välitööde ajal üldplaneering alles koos- tamisel ning miljööväärtuste osa polnud veel arutatud, siis võib öelda, et vähene teadlikkus ei tulenenud huvi puudumisest, vaid informatsiooni kättesaadavusest. Lühidalt öeldes on pelgalt vormi ja välimuse tõttu konstruktsiooni või materjali säilitamine või taastamine kihnlaste jaoks arusaamatu ettevõtmine. Nii ei hinda paljud miljööväärtuslike alade sisu ega vajalikkust kuigi kõrgelt:
Selles suhtes, et vanematel inimestel käib üle mõistuse see, et peab küsima vallast, et kas ma tohin ehitada oma maale ja kuidas tohin. Sest kõik majad on ehitatud, pole kelleltki küsitud, kõik on ehitanud omal ajal. (Talu K)
Mina ei tea, mina ei sätiks neid norme nii väga. Sest kui praegu mingeid norme ei ole, minu arust ei ole need majad siin nii väga silmatorkavad ükskõik miukse katusega. (Talu T)
77 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Intervjuude käigus ilmnes, et mõned aastad tagasi oli omavalitsuses arutatud nõuet taastada vanade talude rookatused, mis majaomanikke ärritas. Probleem pole otseselt rookatuse materjalis, vaid vastasseisus normatiividele, mis ei ole võimelised arvesse võtma konkreetseid otsuseid kujundavat konteksti. Kasutusväär- tuste seisukohast ei seisne materjali väärtus ühes kitsas aspektis – nt ajaloolises väärtuses –, vaid see on paljude kriteeriumite kaalumise tulemus. Nõuda kõigi teadmiste hülgamist visuaalse välimuse „traditsioonilisuse“ tõttu ei ole omanike jaoks piisavalt põhjendatud:
Vanadel majadel võiks ju [rookatus] olla. Ilus oleks. /.../ Aga meil ei ole sellist roogugi. See on selline habras. (Talu K)
Mina küll rookatust ei taha. Enne vanasti pidi rookatus olema, nüüd teeb igaüks seda, mida tahab. Kas teeb plekk-katuse või eterniidi. Vanasti oli õlgkatus ja sindel. Sellele rookatusele läheb hirmus palju raha. Eterniit on ikka lihtsam. (7)
Ta on alguses ilus, pärast muutub rookatus tumedaks. Eks ta tahab hooldust saada. See on sellistele inimestele, kes elavad kogu aeg kodus. Mul ei ole aega selliste asjadega tegelda. Selle maja katus on pandud siis, kui popp oli plekk. Rookatus ei läheks selle majaga kokku. (11) (Mieler 2013: 48)
Intervjuudes tuli ühtlasi välja, et inimesed ei ole põhimõtteliselt seaduste vastu, sest mingid piirid peavad olema paika pandud ehitusliku kaose ärahoidmiseks, kuid need reeglid peavad sel juhul kehtima kõigile võrdselt ning olema igaühele mõistetavad. Vajadus ehitada hooneid või neid remontida lähtudes ainult välimu- sest ei ole aga kihnlase jaoks piisavalt hästi põhjendatud.
78 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
3.3. Kokkuvõte Võrreldes miljööväärtuste diskursusega kajastub Kihnu majaomanike intervjuudes palju laiem hulk väärtushinnanguid, mõisteid ning arusaamu taluarhitektuurist. Suurem vastajate arv, täiendavad intervjuu küsimused või täiendavate allikate kasutamine oleksid ehk andnud paremini üldistatavaid tulemusi, kuid muudaksid niigi kirju pildi veelgi raskemini hõlmatavaks. Järgnevaid väiteid tuleks pigem käsit- leda piiratud andmete põhjal visandatud teoreetilise tõlgendusena, mitte võtta sõna-sõnaliselt tegeliku olukorra kirjeldusena Kihnus või veelgi laiemas kontekstis. Kihnu elanike väärtusdiskursuses võib leida sarnaseid lihtsaid seaduspä- rasusi väärtusprintsiipide, elementide ja kriteeriumite vahel nagu miljööalade diskursuses, kuid ühe olulise erinevusega – hindamise eesmärgiks pole objekti universaalse väärtuse kindlakstegemine, vaid olulise otsustuse langetamine muu- tuvas kontekstis. Võrreldes eelmise näitega ei avaldu objekti väärtus mitte mõnes selle omaduses, kontekstist sõltuvas hinnangus. Lihtsaks näiteks on haamer, mis sobib suurepäraselt naelte löömiseks, kuid mille väärtus kahaneb kiiresti, kui on vaja laudu saagida. Samamoodi ei sobi iga materjal igaks konstruktsiooniks ning on allutatud enamatele väärtusprintsiipidele, mille valguses antakse ühele või teisele objektile hinnanguid. Kui väärtus ei ole mitte omadus, vaid hinnang, siis ei ole enam tegemist universaalse, vaid relativistliku nähtusega. Siinkohal on oluline rõhutada, et suhtelisus ei tähenda absoluutset relativismi. See tähendab, et väärtused on dünaamilised ning tihedalt seotud kontekstiga. Ehk kui ei saa öelda, kas haamer on saest absoluutselt parem, ei tähenda see, et neid kahte ei saaks võrrelda või anda olukorra kohta sisukat väärtushinnangut. Selleks tuleks küsida: „Mille jaoks parem“? Sõltuvalt kontekstist muutub ka vastus. Omades situatsiooni kohta piisavalt teavet, on võimalik paljude kaalumisel olevate lahenduste seast välja sõeluda kõige efektiivsem või optimaalsem – sõltuvalt endale seatud eesmär- gist. Taolist käsitlust väärtustest võib nimetada utilitaristlikuks või pragmaatiliseks (Herrnstein Smith 1991). Kindlasti ei saa väita nagu oleksid kõik kihnlased valmis eelnevalt kirjeldatud pragmatistlikule väärtuskäsitlusele alla kirjutama. Tegemist on suunatud interv- juude põhjal tehtud üldistusega, mille eesmärgiks oli mõtestada ühte perspek-
79 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades tiivi ning siduda see teoreetiliselt kokku. Nii paljude erinevate arvamuste juures oli raske esile tõsta ühe või teise arusaama või väärtusprintsiibi domineerimist. Üheks erinevuseks miljööväärtuslike alade seletuskirjade väärtusdiskursusega on vastuolude võimalikkus. Aksioloogilises käsitluses otsitakse „tegelikku“ ja „õiget“ väärtust, kahe hindamismeetodi tulemusi peaks võtma problemaatiliselt. Prag- maatilisest seisukohast võivad arvamused jääda ka erinevatele seisukohtadele, sest hindajate kontekst on erinev. Teisiti öeldes suudab suhteline väärtusteooria paremini seletada arvamuste paljusust ning seda arvesse võtta kui universaalidele orienteeritud lähenemine.
4. Arutelu
Järgnevalt püüan eelnevate analüüside põhjal argumenteerida miljööväärtus- like alade planeerimismetoodika kasutamise vastu maapiirkondades. Üldiselt on vastuväited järgmised: miljööalade praktika sobimatus taluarhitektuuri väärtuste mõtestamiseks ja hindamiseks ning tehisliku konfliktsituatsiooni loomine väärtus- arusaamade pinnalt omavalitsuse ja majaomaniku vahel. Lõpetuseks annan oma- poolsed soovitused taluarhitektuuri väärtustamise edendamiseks ning ülevaate võimalikest edasistest uurimisteemadest. Miljööväärtuslike alade diskursus esindab kunstiajaloole ning muinsuskaitsele omast aksioloogilist käsitlust väärtustest, mis on välja töötatud n-ö „kõrgkunsti“ määratlemise ja eristamise käigus. Nagu eelnevalt mainitud, on taluarhitektuur ajalooliselt jäänud neist kriteeriumitest puutumata, paiknenud väärtusskaalade alumises otsas või on seda peetud etnograafia objektiks, mitte ehituskunsti osaks. Hindamisaluste avardudes on järg hakanud üha kiirenevas tempos jõudma ka taluhoonete rehabiliteerimiseni kultuuriväärtusena. Samas rakendatakse maapiir- kondade ehituspärandi hindamisel endiselt muinsuskaitselisi väärtusprintsiipe, mis on välja töötatud kõrgarhitektuuri objektide najal.27 Kitsas ring (MA väärtus- printsiibid) mõisteid välistab suure hulga muid potentsiaalseid hindamisaluseid,
27 Võrdluseks võib tuua Muinsuskaitseameti ehitismälestiseks tunnistamise kriteeriumid veebilehel http:// www.muinas.ee/muinsuskaitsetegevus/malestised/arhitektuurimalestised (viimati vaadatud 19.11.2014), mis on miljööalade seletuskirjades esineva keelekasutusega üpris sarnane.
80 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades mis jäävad erinevatel põhjustel diskursusest väljapoole, kuid mida võiks teatud tingimustel pidada taluarhitektuuri juures relevantseteks: „kaasaegsus“, „meis- terlikkus“, „vastupidavus“, „praktilisus/funktsionaalsus“ jne. Juba käibelolevad mõisted on väärtusdiskursuses end aja jooksul õigustanud ning ei ole tekkinud praktilist tarvet otsida alternatiive. Toon siinkohal aga välja veel ühe võimaliku „ajaloolise“ väärtuse tõlgendus- viisi, mida miljööväärtuste diskursuse juures vaadeldud väärtushinnangute osas ei esinenud. Erinevatel välitöödel olen sageli kuulnud lugusid, kuidas mõni kõr- valhoone on (lahingutegevuse tagajärjel) maha põlenud, vundamenti on rajatud salapiirituse peidik, moega kaasa minnes on hoonet ümber ehitatud vms. Taolistel juhtudel ei esinda hooned ajalugu sünni- või sündmuspaigana ega tüüpilise näitena arhitektuursest vormist, vaid sündmused on jätnud hulgaliselt väiksemaid, eriilmelisi märke hoonetele või õuedele. Ajaloo n-ö „kihilist kuhjumist“ võib tähel- dada iga rehielamu juures: mõnel pool on kasutuseta jäänud rehealusel lastud ära laguneda, mõnel pool on see ümber ehitatud töötubadeks, funktsiooni kaota- nud rehetoad on tehtud köökideks, vannitubadeks (moodne vajadus) või jäänud lihtsalt kolikambriteks, kambrite aknaavad on valguse sisselaskmiseks suuremaks lõigatud jne. Kui praegusel hetkel hinnatakse miljööalade kontekstis neid muutusi negatiivselt – kui algupärase materjali kadu ja/või ajaloolise „autentsuse“ rikkumist –, siis võiks seda samaväärselt vaadelda kui ajaloolist kihilisust, mis on vanadele taludele iseloomulik ning kõnekas. Praegune diskursus välistab oma ideaalpiltide taastamisele orienteeritud minevikulisuse käsitluses ühe võimaliku väärtusprint- siibi täielikult, kustutades ideaalis ette võetavate taastamistööde käigus hilisemate perioodide „ebasobivad moonutused“. Samavõrd problemaatiline on ka „ühisuse“ väärtusprintsiip. Valdav enamus rehielamutest pole valminud ühekorraga, vaid on ehitatud järguti ning hiljem vas- tavalt vajaduste muutumisele ümber ehitatud. Talukomplekside ja külatanumate ehituslik kujunemine on paratamatult toimunud järjepidevalt pikkade perioodide vältel ning pole kunagi vastanud ühele visioonile, ajahetkele ega materjalikasutu- sele nagu seda võiks näiteks rääkida Tallinnas Kalamaja kvartali või Õismäe kohta. Linnalises keskkonnas, kus terved piirkonnad on rajatud paari aastakümne jooksul,
81 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades on vormilis-visuaalne ühtsus ehk selgemini täheldatav ja kriteeriumitesse asetatav, kuid taluarhitektuuri ajalises, vormilises ja materiaalses palimpsestis on mistahes ühisustaotluste seadmine teatav vägivald tegeliku mitmekesisuse suhtes. Osaliselt tuleneb antud väärtusprintsiibi rakendamine ka puhtalt planeerimispraktilistest vajadustest ning kaalutlustest. Lihtsam on öelda, et „taastada taluõuel 1940ndatele aastatele eelnenud hoonestusolukord“ kui hakata määratlema väärtuskriteeriu- meid igale perioodile eraldi ning lubada võrdväärselt kõigi aegade vormide ja materjalide esinemist. Üldjuhul on „ühisuse“ väärtusprintsiibi taga taotlus luua esteetiliselt aktsepteeritav ja äratuntav sarnasus üksikute hoonete ja talude vahel, mida maapiirkondade arhitektuuris pole sellisel moel suure tõenäosusega kunagi olnudki. „Tüüpiliste“ vormielementide määratlemine taluarhitektuuri juures on mil- jööalade selgemaid sümptomeid, milles avaldub ühtlustaotlus seal, kus seda algupäraselt – teine väärtusprintsiip – pole kunagi olnud. Valdavas enamuses rannaalade (aga ka sisemaa) kohalike omavalitsuste miljööalade seletuskirjades on toonitatud rookatuste kasutust tüüpilise traditsioonilise materjalina. Siinkohal tuleks arvestada aga ka rookatuste ehitamise traditsiooni sisuga, mis seisneb materjali ajaloolises kasutusväärtuses. Enamus taluhooneid oli enne 1850ndaid aastaid õlgkatustega ning isegi rookasutuse kõrghetkel 1934. aastal oli neid Saa- remaal kõigest 37,2% ning Läänemaal 10,8% (Viires 1962: 99–120). Kuna õled olid talumajandite kohustusliku töö – viljalõikuse – jääkprodukt, mida sai edukalt ära kasutada ehituses, siis ei peetud otstarbekaks kulutada tööd ja aega eraldi materjali varumiseks. Roo levik algas koos rehepeksumasinate kasutuselevõtmi- sega, millest läbi käinud kõrred ei sobinud enam katuste ehituseks. Kuna rannikul ja saartel polnud puitmaterjal piisavalt kättesaadav, oldigi sunnitud kasutama roogu (Samas: 116–117). Ehitada kaasajal (nt Kihnus) rookatust olukorras, kus materjalid ning oskustöölised tuleb mujalt kohale tuua, on vastuolus igasuguse pragmaatilise loogikaga, mille tulemusena roog üldse algselt kasutusele võeti. Ühe visandliku näite põhjal on küll raske põhjapanevat argumentatsiooni luua, kuid mulle tundub, et kasutusväärtus on taluarhitektuuri loomisel läbi selle ajaloo olnud kujundavaks jõuks. Seega väärtuste mõistmiseks tuleks mõista vormiliste ja
82 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades materiaalsete muutuste konteksti, mitte ainult kirjeldada visuaalseid muutusi, luua nende pinnalt ideaalkujusid ning nõuda nende taastootmist. Talude puhul pole tegemist universaalsete ja muutumatute väärtuste ilmingutega, vaid oma ajaloo tõmbetuultes kujunenud ja lakkamatult muutuses olevate objektidega. Miljööväärtuslike alade määratlemise osapoolteks on ebavõrdsetel positsioo- nidel asetsevad perspektiivid – planeerija ja omanik – oma lahknevate arusaama- dega väärtustest, mis loob pinnase väärtuskonfliktideks. Esimese jaoks on oluline hoone välimus, ajaloolised väärtused ning vastavus arhitektuursetele tüpoloo- giatele. Teise seisukohast on aga ehitise väärtuseks selle vastupidavus, kasutus- mugavus, kulukus jne. Kui need kaks perspektiivi ühe ja sama talumaja juures kokku saavad, ei jääda mitte ainult eriarvamustele, vaid räägitakse erinevat keelt. Praeguses praktikas ei paista taolised potentsiaalsed konfliktid kuigi teravalt silma. Eeldan, et põhjus on selles, et kuigi miljööalasid ning piiranguid märgitakse kaartidele ja seletuskirjadesse, siis nende järgimise kontrollimiseks pole kohalikes omavalitsustes ressursse. Kuid kui mõni pretsedent peaks tekkima, siis on ilmsel- gelt majaomanik kehvemas seisus oma väärtusdiskursuse kaitsmisel. Miljööalade seljatagune on ekspertiisi, planeeringu ning muinsuskaitseliste argumentidega kindlustatud. Avaliku huvi nimel kehtestatakse ühesed väärtused, mis lähemal vaatlusel ei esinda sageli ühegi majaomaniku huve ega arusaamasid. Tihedalt asustatud linnamiljöös, kus planeeringud mõjutavad mitmeid erine- vaid osapooli, on nõudlikumate mängureeglite kehtestamine miljööalade näol ehk mõistetavam ning ka majaomanike poolt aktsepteeritavam. Teistlaadi väärtus- arusaamadel tuginevat taluarhitektuuri võib küll hinnata aksioloogiast lähtuvalt, kuid selle käigus lähevad need hinnangud sageli vastuollu hoonete omanike perspektiivi ja kasutusväärtustega. Suure ressursimahuga tööde (nt katusekatte vahetamine) puhul on palju teisi ning omaniku jaoks olulisemaid aspekte kui „autentsus“ või „tüüpilisus“. Siinkohal ei maksaks arvata nagu püüaks omanik nimme oma hoone kultuuriväärtust pleki või ondulainiga „kahjustada“. Enamasti on siiski roo või laastu väljanägemisest olulisem mõne muu materjali hind ja vastupidavus. Konflikti vältimiseks tuleks lubada kõigi materjalide kasutamist, mis võimaldab taluarhitektuuril areneda oma pragmaatikast lähtuvat teed pidi. Taluar-
83 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades hitektuuri säilitamiseks on vaja teha pidevat teavitustööd ja anda põhjendamatute nõudmiste asemel asjakohast väärtuste- ja ehitusalast nõu. Taluhooned ei hävine mitte siis, kui mädanenud alumised palgid asendatakse Fibo-plokkidega, vaid kui palgi ja ploki vahele unustatakse panna hüdroisolatsioon. Ma ei taha siinkohal väita nagu tuleks pragmaatilist lähenemist pimesi aksio- loogilisele eelistada. On mitmeid näiteid ka olukordadest, kus praktiline lahendus on enda saba söönud – näiteks aurukindla ruberoidi kasutamine palkhoonete õhukindluse tagamisel on saanud mitmele rehemajale hukatuseks. Aksioloogiline ja pragmaatiline teadmine täiendavad teineteist, esimene aitab lisada kultuuri- loolise ja pärandilise mõõtme, teine paremini mõtestada taluarhitektuuri olemust ja erilisust. Miljööväärtuste tõhusamaks toimimiseks peaks erahuvide tahaplaa- nile tõrjumise asemel püüdma mõista nende sisu ja tööprintsiipe. Pragmaatiline väärtusteooria võib siinkohal osutuda heaks abivahendiks, kuid vajaks esiteks võrdväärset aktsepteerimist ning samavõrd põhjalikku süsteemset uurimist ja prak- tikasse töötamist kui see on senimaale saanud osaks aksioloogiale. Küsimuseks pole kumb lähenemine on õigem, vaid kuidas nende sünteesil tagada paremad tingimused Eesti taluarhitektuuri säilimiseks. Arusaamatusel põhineva väärtuskonflikti vältimiseks soovitangi omavalitsustel kirjutada miljööväärtuste kohta, et need antud vallas puuduvad nagu mõnel pool on juba tehtud. Kindlasti on ehitusalased regulatsioonid ka maapiirkondades vajalikud, kuid nende põhjendatus peaks tulenema praktilistest kaalutlustest, mitte miljööväärtuste pinnalt. Sel moel on nad kohalikele elanikele arusaadavamad ja vastuvõetavamad. Neile, kes pelgavad taluarhitektuuri väärtuste kadumise pärast, võin lohutuseks öelda, et isegi kui hooned lagunevad või tundmatuseni ümber ehitatakse, ei kao talupoeglik pragmaatiline mõtlemine kuhugi. Piisab ainult tähe- lepanelikust ja teadlikust pilgust, mis suudab hinnata ka näiteks plastikakende võlu ja valu. Kuigi Eesti taluarhitektuuri väärtuste kaasaegsel uurimisel on mõningad sam- mud juba astutud (Lehari 2011; Mieler 2013), on ees veel väga lai tööpõld. Esiteks oleks relativistliku või pragmaatilise lähenemise kasutuselevõtu eel vaja töötada välja põhjalik väärtusteoreetiline raamistik. Eelnevalt mainitud kaks magistritööd
84 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades on küll avanud mõned perspektiivsed suunad, kuid vajalik oleks süstemaatilisem väärtusfilosoofiline käsitlus, mille pinnalt lähtudes võiks vajaduse ja vahendite ilmnedes välja töötada ka metoodilised suunised väärtuste edendamiseks. Teiseks tuleneb praegune väärtuskonflikt suuresti teadmatusest sellest, mis laadi objek- tiga taluarhitektuuri puhul üldse tegemist on. Kuigi viimasel ajal on kirjutatud mitmeid huvitavaid töid näiteks taluhoone moderniseerumisest (Pärdi 2007), kodukujunduse liikumise mõjust taluehitistele (Saron 2010) ning ühiskondlike muutuste mõjust elamute ruumijaotusele (L’Heureux 2010), kujutab maapiirkon- dade ehituspärand praktiliselt ammendamatut uurimisvaldkonda. Seda eriti tee- mades, mis puudutavad materiaalse kultuuri lõikumist ühiskondlike nähtustega. Lõpetuseks tahaksin loota, et mõistvam ja avaram suhtumine väärtustesse võiks levida ka teistesse relevantsetesse valdkondadesse, kus tuleb kokku puutuda hinnangute andmisega. Kahtlemata on teatud piirangute sätestamine vajalik ning ma ei poolda ka absoluutset relativismi, kuid perspektiivist sõltuvate ning pidevalt muutuvate väärtuste pinnalt nõudmisi esitades saab jõuda ainult konfliktide, mitte lahendusteni.
Kasutatud kirjandus: Alev, Ü., Eskola, L., Arumägi, E., Jokisalo, J., Donarelli, A., Siren, K., Borström, T. & Kalamees, T. 2014. Renovation alternatives to improve energy performance of historical rural houses in the Baltic Sea region. – Energy and Buildings, Nr 77, 58–66. Foucault, M. 2005. Teadmiste arheoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Hansar, L. 2004. Miljööväärtused linnas. Keskkonnaministeerium. Hellström, K. ja Kais, M. 2011. Miljööväärtused maapiirkonnas. Maapiirkonna miljööväärtuslike alade käsitlemise juhend Põlvamaa näitel. Herrnstein Smith, B. 1991. Contingencies of Value. Harvard University Press. Lehari, L. 2011. Väärtuste diskursus miljööväärtuslike külade teemaplaneeringutes. Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž. L’Heureux, M-A. 2010. Modernizing the Estonian Farmhouse, Redefining Family, 1880s–1930s. – Journal of Baltic Studies, Nr 41, 473–506. Palang, H. ja Sepp, K. (koost.) 2001. Väärtuslike maastike määratlemine. Metoodika ja kogemused Viljandi maakonnas. Mieler, M. 2013. Miljööväärtuste määratlemine tuginedes relativistlikule väärtusteooriale Kihnu näitel. Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž: Maastikuarhitektuuri õppetool.
85 Taluarhitektuuri väärtused ja miljööväärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Pärdi, H. 2007. Eesti talumaja moderniseerumine 1850.–1920. aastail. Elamiskultuur ja hügieen. – Suitsutare 4, 39–88. Talk, T. 2013. Puitasumi areng miljööalana Kalamaja näitel. Eesti Kunstiakadeemia: magistritöö. Talving, H. 2002. Sassi-Jaani – aeg, inimesed, sündmused. – Suitsutare 3, 127–182. Saron, J. 2010. Unistus moodsast maakodust 1918–1940. Kodukultuuri edendamisest Eesti Vabariigis. – Suitsutare 5, 9–53. Viires, A. 1962. Materjale Eesti taluelamute arenemisest XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algupoolel. – Eesti Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVIII. Tallinn. Välja, L. 2009. Miljööväärtuslikud hoonestusalad planeerimisprotsessis.
Muud kasutatud allikad: Abja valla üldplaneering (2008). Juuru valla üldplaneering (2009). Peipsiäärsete külade miljööalade planeering (2004). Pärsti valla üldplaneering (2006). Rapla valla üldplaneering (2011). Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneering. Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik. (2009).
86 Suvel elavad kihnlased otsekui "ehedas vabaõhumuuseumis". Foto M. Tamjärv, 2012.
87 Values of rural vernacular architecture and milieu-valued area planning practice in Estonia
Rasmus Kask
Supported by the projects of the Central Baltic INTERREG IVA Programme
Rural vernacular architecture is valued and protected in Estonia by various ins- titutions, ranging from small NGOs that organise workshops and seminars, to the level of recognition by the National Board of Heritage as a national treasure. Beginning in 2003, when the new Planning Act made milieu-valued areas a mandatory part of the planning documentation, it has become the most eminent local level method of evaluation and protection of vernacular architecture. Around 90% of rural municipalities have adopted the practice of placing construction and renovation restrictions in selected areas, based on the cultural heritage value of the architecture of single buildings and ensembles. However, there are many problems concerning the practices of milieu-valued area planning: a lack of theoretical understanding of vernacular architecture, a lack of consensus on the values of vernacular architecture, and a latent conflict of interests with the owners of these buildings. The aim of the current article is to explore these problems in depth, using a combined analysis of the milieu-valued area planning documents and semi-structured interviews conducted with the inhabitants of Kihnu rural municipality on their views and values of vernacular architecture. Starting out in Tallinn urban environments of two-to-three storey wooden his- torical buildings and based on heritage protection ideals, the terminology and practice of milieu-valued areas was developed to emphasise not only the cultural value of individual houses, but a sense of a district on a larger scale. The values of architecture, such as authenticity, historicality and unity, became the hallmarks of
89 Values of rural vernacular architecture and milieu-valued area planning practice in Estonia whole areas and their structural elements. Although some guidebooks claim that ‘milieu’ should be understood as a complete sense of place or as an individual’s experience, the planning practice is mainly about the preference or restriction of the use of certain materials (e.g. plastics), architectural forms (e.g. tilt of the roof) and other visual elements of individual buildings. This is all very well in line with the development of heritage protection on local municipality level, based on the values derived from art history. Problems start to arise when the criteria of value judgments of architecture, which can be considered fine art, are put to use in vernacular architecture. It is a well-known fact that the rustic and makes- hift nature of rural dwellings has been the reason why it has been considered as ‘less valuable’ in the eyes of the National Board of Heritage, for example. As the tolerance and inclusiveness of heritage protection ideals have widened, the gaze has turned towards vernacular buildings. Even so, the criteria of evaluation – authenticity, traditionality, architectural unity, etc. – are still taken from an axiolo- gical understanding of values. Although well-established and widely practiced, it is at odds with the actual values embedded in constructing and using rural architecture: they are not meant to be gazed at, but to be taken advantage of. The interviews revealed that the concept of milieu and the values it repre- sents were considered incomprehensible and alien by the inhabitants of Kihnu. The argument of the heritage protection point of view is that they represent the interest of the general public, but such a claim can be easily revoked, based on how people tend to describe their views. Another argument might be that peo- ple are often ignorant of the greater cultural heritage values that their property presents, and therefore should be educated or directed (through planning, for example) to conserve the objects of interest. While it might be true that the inter- viewed house owners do not share the values of art history, they still value their property highly from a rather different perspective. For instance, replacement of old wooden-frame windows with plastic ones on century-old log buildings is considered one of the greatest modern scourges of heritage protection, causing the loss of authentic historical materials and forms, decrease of visual unity, etc. Yet, for the owner this change means quite the opposite: lower cost as compared
90 Values of rural vernacular architecture and milieu-valued area planning practice in Estonia to contemporary wooden-frame windows, reduced maintenance work (wooden frames have to be re-painted every 3 to 5 years), durability and the resulting cost efficiency, reduced loss of heat, a sense of renewal and progress, etc. Also the negative aspects, such as an increased mould risk and the cost of fixing and replacement were mentioned. So the value of an architectural structural element is a function of pragmatist variables concerning its practicality, cost, and how it seems fit from an individual perspective. Therefore, if a planning document states that only thatched or wooden roofs can be used in a milieu-valued area, then it will be at odds with some inhabitants’ wishes to use tin roofs, which are cheaper and last longer. It is important to understand that we have a tradition of thatched roofing not because it is traditional, but because it was practical at the time when grain was cut with scythes and long straws were the side product of the process – abundant and free at hand. The author is not trying to present a pragmatic value system as superior to axiology, but to show how they are both needed in the context of heritage pro- tection in developing conservation methods. Pragmatism alone has sometimes led to disastrous results and needs to be complemented with the knowledge of heritage, engineering, architecture, building physics, etc. Every aspect of the knowledge of vernacular architecture helps to understand the multiverse that it presents and complements. Judging rural buildings solely based on art historical values leads to a partial view and results in a conflict situation. Contemporary local level heritage protection methodology has to integrate the understanding and perspective of pragmatist values within its core.
91 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Anneli Banner Eesti Vabaõhumuuseum, teadur Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Sissejuhatus
Õued ja aiad on ajast-aega hoonete juurde kuulunud ning need kajastavad taluelus üldisemalt asetleidvad arenguid. Seetõttu on igati asjakohane seoses Kihnu ehituspärandi uurimisega pöörata tähelepanu ka siinsele taluaiandusele. Saare vanemast aiandusest võib üksikuid noppeid leida kirjalikest allikatest. Näiteks kirjutas tuntuim kohalik kodu-uurija Theodor Saar 1966. aastal Eesti Rahva Muuseumile võistlustöö Kihnu saare maakasutusest, milles ta puudutas põgusalt aiataimede kasvatamist (ERM KV 136). Etnograaf Vilve Kalits kogus 1950. aastate lõpus – 1960. aastate alguses materjali kihnlaste elatusalade kohta ning vormistas selle 1963. aastal kandidaaditööks „Kihnlaste elatusalad XIX sajandi keskpaigast XX sajandi keskpaigani“ (Kalits 2006). Põllumajandust käsitlevas peatükis esitas temagi andmeid Kihnu aiandusest. Viimasel ajal toimunud muutuste uurimiseks küsitlesin 2012. aastal Kihnu aia- omanikke 23 talus. Koostasin ka küsitluslehe, ent kihnlased ei olnud kuigi varmad seda täitma – neid laekus vaid 5 tükki (EVM EA 171). Välitöödel vaatlesin aedade struktuuri ja kujundust ning muutumist ajas, samuti pöörasin tähelepanu aiatööde korraldamisele, aiapidamise tähtsusele ja tähendusele. Kogusin materjali nii ilu- kui tarbetaimede kohta ja kuigi köögiviljad on Kihnus traditsiooniliselt olnud pigem põllu- kui aiakultuurid, ei välistanud neidki. Kihnu on kehva pinnasega maakild, kus mehed on rannaaladele iseloomulikult käinud merel või mere taga ning kogu kodune majapidamine on seisnud naiste õlul. Võiks eeldada, et see ei ole aianduse mõttes just kõige põnevam paik, ent nii see siiski pole.
94 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
1. Põlluaed Kihnus. 1940. ERM
Kihnule omane
Kihnu taluaiandusest rääkides tooksin kõigepealt välja mõned saare elu-olule iseloomulikud asjaolud, mis on seda omal moel mõjutanud.
Aia mõiste Varem olid nii taluõued kui ka põllud ja heinamaad vabalt ringihulkuvate kari- loomade eest kaitstud tugevate piirdeaedadega, mistõttu terve saar oli kaetud tiheda tarade võrgustikuga.1 Leidus nii kivi- kui puitaedu (foto 1). Tasub silmas pidada, et sõna „aed“ ei olegi Kihnus kasutatud mitte taluaia mõistes, vaid see
1 Kihnus oli kuni maade kruntimiseni koguni oma seadus, nn aa siädüs – leping maaomanike vahel, mis kohustas neid oma valdusi taraga kaitsma. Loomade põldudele pääsemisel pidi selle järgi kahju hüvitama mitte looma omanik, vaid see, kelle katkise tara kaudu loomad paha peale läksid (ERM KV 136: 200, Kalits 2006: 180).
95 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel tähendas tara ja tarastatud alasid – eelkõige heinamaid ehk puisniite.2 Iga hei- namaa nimes oli põhisõnaks „aed“ ehk „aid“, näiteks Pärämetsä aid, Alametsä aid jne (ERM KV 136: 163). T. Saare andmetel olevat 19.–20. sajandi vahetusel siiski nii Lina- kui Rootsikülas kahele talule küla karjamaast eraldatud väikesed maatükid – aiad ehk aad.
Need olid põldudeks haritud, kus kasvatati kartuleid, kapsaid ja juurvilja. Maamõõtjad annud need maad neile taludele teistele maadele lisaks sellepärast, et nad olnud seal korteris ja saanud ka pistist – kindaid ja pähkleid (ERM KV 136: 181).3
Kihnule on siiani iseloomulik, et kartulit ja köögivilja ei kasvatata taluhoonete vahe- tus läheduses õueringis, vaid kaugemal – põllul, kus leidub taimekasvuks kõige sobivamat pinnast. Nõukogude ajal oli kolhoosnikel kasutada 0,6 ha aiamaad maja juures, aga praegu olevat sellegi maalapi puhul enamlevinud nimetuseks „põld“. On kasutatud sõna „õunbuaid“, mis viitab sellele, et ilmselt oli õunapuuaedki omal ajal taraga piiratud. Muidu räägiti vanasti majaümbruses ikka toatagusest ja õuest. Aiast ei olnud juttugi (mees, s 1936, Lemsi küla).4 Õu tähendab keskset elumajaesist ala, ülejäänud kohad on maja- ehk toatagune, saunatagune, aida- tagune jne. Kasutatakse küll sõna „aiatagune“ ehk aatagune, aga seda jällegi tähenduses taratagune, mitte õuna- või iluaia tagune.
Elatusalade piiratus Läbi aegade on Kihnu põhilised elatusalad olnud meresõit ja kalapüük ning põllumajandus, kusjuures merega seonduvat on alati tähtsamaks peetud. T. Saar nimetab põllutööd lausa „hädamajanduseks“, mis pääses valitsema rasketel aega- del, kui mereleminek oli mingil põhjusel takistatud (ERM KV 136: 221).
2 Puisniite kutsutakse Kihnus veel praegugi heinaaedadeks. 3 19. sajandi keskpaiku mõõdeti Kihnus külade ühised põllu- ja heinamaad nöörimaadeks ja jagati talude vahel ära. Karjamaad ja laiud jäid endiselt külade ühisvaldusesse. Nöörimaad olid kasutusel kuni 1930. aastate lõpuni, mil Kihnus talud krunditi (ERM KV 136: 177). 4 Olgu siinkohal märgitud, et ka sõna „talu“ on T. Saare sõnul Kihnus uudne ja kirjakeele mõjul kasutusele tulnud alles viimase 150–200 aasta jooksul. Varasem vaste sellele on koht ehk muakoht (ERM EA 136: 223).
96 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Talude kruntimine algas mandril 19. sajandi II poolel, tuues kaasa põlluma- janduse moderniseerumise. Kihnus säilis kuni 1930. aastate lõpuni maakasutuses traditsiooniline kolmeväljasüsteem, samuti algelised tööriistad ja -viisid. Ka uued kultuurid juurdusid visalt (Peterson 1979: 718, Kalits 2006: 153). Väikesed kehva mullaga talumaad tingisid selle, et oma leivaga tuldi välja vaid headel aastatel ning loomasöödaks vajalikku heina tuli igal aastal mandrilt juurde osta või silkude vastu vahetada (ERM EA 1: 325, KV 136: 180). Põllumajandussaadusi, sealhulgas aiavilju, kasvatati eelkõige oma pere tarvis.
Kogukondlik elukorraldus Kihnu peamised elatusalad põhinesid ühistegevusel. Kuni kruntimiseni kasutusel olnud nöörimaid tuli tervel külal harida ühel ajal ja ühte moodi. Tihti kasvatasid kõik talud ühe põllu piires samu kultuure. Ka meresõit oli meeskondlik tegevus, laevad olid laevaseltside ühisomandis. Nii oldi harjutud naabritega koos töötama ja nendega arvestama. Mitmed suured ettevõtmised tehti ära ühiselt talgute korras ja püsis tugev kogukondlik kontroll.
Kihnu naise fenomen Kuna Kihnu mehed olid meresõidu ja kalapüügi tõttu suurema osa ajast kodust ära, oli kuivamaaelu naiste korraldada. Lisaks majapidamistöödele ja lastekasva- tusele jäid nende õlule kõik põllutööd. Isegi kui mehed juhtusid kibedal põllutöö ajal kodus olema, ei võtnud nad tavaliselt sellest osa (ERM EA 66: 21). Kodu kor- rashoidmise kui naiste esmase ülesande endastmõistetavaks osaks oli ka õues ja aias toimetamine – argiseid toiduköögivilju kasvatati igas peres. Arvestades aga Kihnu naise suurt töökoormat, võib eeldada, et lilli jm „kasutuid“ ilutaimi oli omal ajal majade juures hoopis vähem.
Õued Eesti taluõuesid uurinud etnograafi Gea Troska andmetel valiti traditsiooniliselt õuekohaks kõrgem, kuivem, päikesele avatud ja tuulte eest varjatud koht. Võima- lusel välditi ka viljakale põllumaale ehitamist, et mitte raisata taimekasvatuseks
97 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
2. Linaküla vaade. Foto A. Banner, 2012. EVM
sobivat maad (Troska 1993: 53). Välitöödel kogetu põhjal võib väita, et Kihnu külasüdamed on maastikku paigutatud just neid põhimõtteid järgides. Silme ette tuleb Linaküla oma mööda luiteserva kulgeva külatee ja selle ääres ridamisi asuvate taluhoonete ja -õuedega (foto 2). Majade taga mere suunas laskuval pinnal paiknevad viljapuud, peenramaad, omaaegsed heina- ja karjamaad. Sama võib vähem silmatorkaval kujul täheldada teistegi külade puhul.
Meil on sellise mäe otsas on see maja, et täitsa kuiv või, noh, kruus on nagu ning kohe, kus õunaaed hakkab juba, sealt on märg, porine (naine, s 1973, Rootsiküla).
98 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Siis me ei saand mingeid hekke siia kasvama, kõik kuivasid ära. [---] Siin on ikka hästi mägine, aga kusjuures siit alt on juba ju täitsa sopane. Tänava aasta kõik ujub, see heinaaed ja…(naine, s 1965, Lemsi küla).
Kuna osa Kihnust on märg ja lodune, tuligi õuede rajamiseks otsida kõrgem ja kuivem koht. Samuti pidi siin meresüles asuval maalapil elades arvestama, et vee tõustes meri tuppa ei tuleks. Seda, kui halastamatu see naaber olla võib, näitas viimati selgelt 2005. aasta jaanuaritorm. Hästi valitud kohta ehitatud elumajad jäid aga selgi korral veest puutumata.
See maja on nagu kõik Kihnus ehitatud luitele. Luite peale. Selle- pärast ka selle suure uputuse ajal ei tulnud meil vesi lähemale kui mingi… Aias oli küll, aga mitte õues (naine, s 1947, Lemsi küla).
Paraku on kihnlasi aastasadu vaevanud maanälja tõttu nüüdseks taluõuesid raja- tud ka varem välistatud kohtadesse. Üheks selliseks on soine Vanaaugu põhi, mis omal ajal ei kõlvanud millekski muuks kui lõpnud loomade matmiseks. Kruntimise ajal mõõdeti sinna kahe talu – Soometsa ja Nõmmiku maad. Nõukogude aja algu- ses jagati Lemsi külas uue kolhoosikeskuse ehitamise tuhinas majakrunte keset lutsernipõldu, kuhu ehitati välja küll vaid neli talu: Kaja, Tõnni, Kurve ja Lohu. Nii vanemate kui uuemate taluõuede planeering tundub Kihnus olevat üsna traditsiooniline (vt Troska 1993: 56–58; Tihase 2007: 43–46). Õue ühes servas asub elumaja ja selle vastas ning ringis ümber õue paiknevad kõrvalhooned (joon 1). Kui elumaja on külatee ääres, võivad abihooned asuda ka vaid õue külgedel (joon 2). Teinekord jääb osa neist (näiteks kelder ja uus laut) väljapoole õueringi, olles siis tavaliselt ehitatud mõnevõrra hiljem kui ülejäänud hooned (joon 1).5
5 Iseloomulik ongi, et nõukogude ajal loomapidamise hoogustudes ehitati taludes juurde lautasid, mis praegu seisavad tühjalt ja leiavad kasutust kuuridena. Ka saare silmatorkavalt kõrged keldrimäed on suures osas pärit sellestsamast ajast, sest loomasöödaks kasvatati palju peete ja kartuleid, mida oli vaja ületalve hoida.
99 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Joon 1. Luha talu õueplaan. Joonistanud A. Banner. 2012.
Keskmise talu muruga kaetud õueala suuruseks on hinnatud Eestis 1000–2000 m² (Tihase 2007: 43). Kihnus olevat 19.–20. sajandi vahetusel taluõued olnud palju väiksemad – keskmiselt 0,35 tiinu6 ehk 380 m² (ERM KV 136: 180). Praegu kõigub välitöödel külastatud taluõuede suurus Maaameti geoportaali andmetel vahemikus 0,1–0,4 ha, olles keskmiselt 0,23 ha.7
6 1 tiin e dessantiin = 1, 0925 ha 7 http://xgis.maaamet.ee/xGIS/Xgis(30.05.2013)
10 0 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Joon 2. Kuraga talu õueplaan. Joonistanud Õ. Vesik, 1973. ERM KV 219: 271. 1 – kamber; 2 – köök; 3 – sahver; 4 – rehetuba; 5 – rehealune (rihalune); 6 – tagasi; 7 – lambalaut; 8 – sealaut; 9 – lihaait; 10 – riideait; 11 – saun; 12 – köök; 13 – puukuur; 14 – magamiskamber; 15 – riideait; 16 – kuused, istutanud Aleksei Vesik 1930. a; 17 – kased, istutanud Aleksei Vesik 1920. a; 18 – sirelid, istutanud Juhan Vesik; 19 – segamets; 20 – õunaaed; 21 – kaev, 22 – kressid, lillepeenar; 23 – lillepeenar, tokkroosid; 24 – pihlakas, istutanud Viktor Vesik 1942. a.
101 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Kihnu varasemast aiandusest
Igapäevaseks toiduks tarvitatavaid köögivilju kasvatati pea igas talus. Väidetavalt sai laialdasem juurviljade kasvatamine siinmail üldiseks alles 1920.–1930. aastail (ERM EA 74: 579). Enne seda oli tavaline, et aedvilja toodi lastele kaasa Pärnu laadalkäikudelt (ERM EA 47: 295). Enim kasvatati kapsaid ja kaalikaid, neile lisaks veel herneid, ube ja sibulaid. Veidi hiljem lisandusid kurgid, kõrvitsad ja tomatid (ERM EA 66: 13–15). Talundilehtede andmetel kasvatati 1939. aastal tomateid 9 Kihnu talus, kokku 88 taime (ERA.181.1.3321). Vanimad viljapuuaiad 19. sajandi II poolest on saarel teada Linaküla Üleõue ja Sääreküla Alametsa talus. 19. sajandi lõpul rajati need ka kooli ja kirikla juurde (Kalits 2006: 154). Mitmed välitöödel küsitletud inimesed arvasid, et enne nõuko- gude aega Kihnu taludes viljapuid suurt ei tuntudki. 1920.–1930. aastatel tehtud põllumajandusloendused kinnitavad, et enamuses taludes oli juba sel ajal vähe- malt mõni viljapuu ja marjapõõsas kasvamas. 1939. aastal loendati saarel 1445 õunapuud (ERA.1831.1.3321). Tollele ajale iseloomulikult oli nende hulgas kõige rohkem suvisorte (705 tk), peaaegu sama palju kui sügis- ja talisorte kokku (vasta- valt 419 ja 321 tk) (vt Prima 1935: 259). Suuremad õunaaiad olid sel ajal Alametsa, Umba, Naada ja Suti talus (vastavalt 55, 35, 28 ja 27 puud), kusjuures Umba talu erines teistest suure talisortide ülekaaluga – neid oli tervelt 25 tk. Teisi viljapuid kasvatati vähem: ploomipuid 29 talus kokku 74 tk, kirsipuid 27 talus 85 tk, pirnipuid vaid 5 talus ja 10 puud. Marjapõõsaid kasvatati 121 kohas, neist kõige enam punaseid sõstraid (424 tk), vähem tikreid (275 tk) ja musti sõstraid (160 tk). Suti talus kasvatati veel natuke aedmaasikaid ja Tiidumetsal vaarikaid (ERA. 1831.1.3321). 1939./1940. aasta kärekülm talv nõudis oma osa ning 1945. aasta märtsis loendati saarel kokku vaid 231 õuna- ja pirnipuud, 6 ploomi- ja kirsipuud ning 136 marjapõõsast (ERM KV 136: 215). Seega olid sõja-aastate kaod puuviljan- duses märkimisväärsed ning ei peagi imestama, et paljud kihnlased seostavad õunapuude kasvatamist nõukogude ajaga. Ilutaimede kasvatamise ajaloo kohta on vähe andmeid. T. Saare kodutalus Kaerametsal olevat kasvanud õuepuudena maja ees jalakas ja kastan ning õue
102 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel piirdele riigimaale olevat rajatud väike taraga piiratud salu kaskedest ja sirelitest (Saar 1998: 208). 20. sajandi algul olid seal maja ees mõned tuliliiliad ja käokin- gad (ERM KV 219: 536). Kihnus on majade juurde istutatud teisigi roose8 nagu murtudsüda ja talijorjen (ERM KV 40: 302). Peenraid ääristati kaitseks kanade eest vana võrgulina või lippidest aiaga, hiljem sätiti lillepeenra äärde ka telliskive (EVM EA 171: 98). 1949. aasta kevadel loodi Kihnus kalurikolhoos „Nõukogude Partisan“.9 See- järel mõõdeti kolhoosnikele välja 222 õue-aiamaad (ERM KV 136: 218). Esialgu ei lubatud sinna teravilja külvata, seal kasvatati peamiselt kartulit. Hiljem oli aia- maast umbes pool kartuli all, teisel poolel kasvatati valdavalt otra ning väike osa oli jagatud enamvähem võrdselt söödajuurvilja ja köögiviljade vahel.
Vanasti sai luõma pidädä, siis tuli rohkõm kasvata kõiki. Nüüd ju põlõ enäm kedägi kasvata meitel. [---] Sii ümber oli sie, 60/100 oli ju ennemä lubatud vene aegõs, noh. Sie oli terven, nagu kõik oli, oli juurikatõ ning kartulitõ ning vilja ning all. Siesama, mis sii murulapp ond, sie oli üksi muru (naine, s 1940, Lemsi küla).
Nõukogude aja lõpukümnenditel kasvatati ka kodumajapidamistes arvestata- val määral avamaakurki, porgandit ja kartulit müügiks. Kihnu liivastel ja kergetel muldadel kasvasid porgandid ja kartulid hästi ning see ettevõtmine oli paljudele tuluallikaks. Samuti saadi sel ajal lisasissetulekut köögiviljaseemnekasvatusest, tub- limad kasvatajad müüsid aastas kuni 100 kg porgandiseemet (EVM EA 171: 66).
8 Vanemal ajal nimetatud Kihnus kõiki aialilli roosideks (EVM EA 171: 19, 76). See on olnud tavaline mujalgi saartel ja läänepoolses Eestis (ERM KV 40: 206 Emmaste, 250 Tõstamaa, KV 574: 138 Märjamaa, 242 Pärnu-Jaagupi). 9 Kasutamaks ära saare pehmemat merelist kliimat, otsustati kolhoosis ühe tootmisharuna arendada ka aiandust. Endine Alametsa talu aiandushuviline peremees ja poepidaja Nikolai Pull sai kolhoosi aian- dusosakonna juhatajaks ja tema eestvedamisel rajati saare keskele kirikutagusele alale suur viljapuuaed. 1952. aastal istutati sinna üle 200 viljapuu ja marjapõõsa (Kalits 2006: 190). 1970. aastate alguses kasvas seal juba ligi 600 õuna- ja ploomipuud, lisaks veel sõstrapõõsaid (Saar 1973: 10). Nüüd on õunaaiamaa tagastatud endistele omanikele ja suurem jagu puid maha võetud. Samuti tegeldi kolhoosis köögiviljandusega – kasvatati kurke, tomateid, kõrvitsaid, hiljem ka porgandit ja porgandiseemet. Siiani mäletatakse, kuidas omal ajal Kihnust kolme kolhoosi grusavikuga Leningradi turul aiasaadusi müümas käidi (EVM EA 171: 13).
103 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Peaaegu kõik küsitletud kinnitasid, et veel nõukogude ajalgi ei saanud Kih- nus (ilu)aiandust olla, sest selleks polnud naistel palgatöö, majapidamise, laste kantseldamise ja loomakasvatuse kõrval lihtsalt aega.
Vanasti mitte ei jõvasski roheda kõiki. Lill ju tahab kordõs oeda. Siokõst lille mia ei kannata, mis lilleke rohus. Sie miolõ üldse ei mieldi. Mia tahaks, et kui ond pienär, siis ond ta kua puhas. [---] Siis oli põllu piäl naa paelu tüed. Et lihtsalt ei jõvass siis sedä, sedä lille ning sie olõss tarbõese mitte. Siis oli vaesus suur ning kasvatati siokõst, mis seüä sündüs (naine, s 1940, Lemsi küla).
Elumaja ja kõrvalhoonete seinaääred olid tallelepandud asju ehk eluma koli täis, sest äkkest läheb taris. Õuel võisid paikneda kartuliaugud või solgi väljakallamise kohad. Siin-seal laiutasid heinakuhjad, laudast väljaaetud sõnnikuhunnikud, õue kaugemates osades nõgesed (EVM EA 171: 14, 43, 61, 98). Toa ukseesine hoiti korras, mujalt niideti nii, nagu vajadus tekkis ja võimalik oli.
Muidu oli ju niimoodi et, et enne jaani niideti õued korra ära, et mingit muruga jauramist ei olnud, nagu nüüd iga nädal, onju. Et niideti käsitsi ära ja see, mis kasvas nagu õunapuude all ja seal, seda niideti iga õhtul vastavalt loomadele, lehmadele ette ja see oli siokõ nagu praktiline või selles mõttes, et õhtul anti nagu lehmale ja selles mõttes seda õueala ei olnud ka vene ajal teab mis palju (naine, s 1965, Lemsi küla).
Kusagil kasvas sirelipõõsas (sirinäs) või näärelehine kibuvits (valge kibuvits), maja taga mõned õunapuud ja marjapõõsad. Enamasti oli toa akna all ka väike lille- peenar.
104 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
3. Tõnni talu aed. Foto A. Banner, 2012. EVM
Sii akna all oli oma lillepienär ikka. [---] Ruhnuruõsid olid.10 [---] Ning jorjenid olid kihnlastõl kõegõ suurõmad lilled ikka. Jorjenid. Algusõs. Ning pujeng oli kua siis mõnõl õuõs. Ning roosa ning punanõ ning. Aga vägä, vägä vähä üldiselt oli nagu lille sedäsi. Aenult akna all (naine, s 1940, Lemsi küla) (joon 2).
Huvitava tõsiasjana ilmnes, et iluaianduse n-ö maaletoojateks nõukogude ajal võib pidada aiandushuvilisi mandriinimesi, kes asusid saarele tööle ja elama. Väljast tulijad olid tihtipeale eriharidusega ametimehed (põllumajandusspetsialistid, kooliõpetajad, meditsiinitöötajad), kel oli ilmselt mõnevõrra rohkem vaba aega
10 Ruhnuroosiks kutsutakse Kihnus kosmost (Cosmos bipinnatus), kuid keegi ei oska enam seletada, miks talle on selline nimi antud.
105 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel kui kolhoosi põllutöölisel ja karjatalitajal. Sagedamini jäi siinkohal kõrvu endise õpetaja, Tõnni talu perenaise Aime Kösteri nimi, kelle 1960. aastatel rajatud iluaeda peetakse saarel üheks esimeseks taoliseks, mis on väga heas korras veel tänaselgi päeval (foto 3). Mitmel pool nimetati ka kunagist mandrilt tulnud kolhoosi agronoomi Endel Kasesalu, kes umbes samal ajal koos oma meditsiinitöötajast naisega rajas samuti kauni aia, mida mäletatakse siiamaani. Kahjuks on nende kunagine kodu vahetanud omanikku ja aiast pole enam midagi järel. Juba nõu- kogude ajal oli heas korras aed Tammela talus, mille peremees Viktor Mihhailov tuli saarele Ukrainast ja töötas koos oma naise Salmega tuletornis. Koduaia kõr- valt jätkus neil ettevõtmist ka tuletorni juurde kena aed kujundada. Kindlasti oli saarel sel ajal veel teisigi huvilisi, kes võimaluste piires majaümbrust korrastasid ja kujundasid, kuid suuremad muutused taluaianduses leidsid Kihnus aset siiski alles Eesti taasiseseisvumise järel.
4. Õitsev kiviaed Uue-Jaani taluõue piirdel. Foto A. Banner, 2012. EVM
106 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Muutused viimaste aastakümnete jooksul
Kui vanadel aegadel oli Kihnu tihedalt tarasid täis ja veel nõukogude ajal võis õuede piirdel näha lippaedu, siis praeguseks on tarad maastikust ja külapildist kadunud. Kadumas on nad ka inimeste mälust, kuna tarade puudumist peetakse nüüd Kihnule iseloomulikuks ja sobivaks (EVM EA 171: 98). 27-st vaadeldud talust 17-l ei olnud õuepiirdel tara.11 Linakülas torkavad veel silma vanad kiviaiad ja siinseal on neid ka uuesti üles laotud, kuid need on madalad ja pigem dekora- tiivsed õuepiiri märkijad kui takistajad, varjajad ja kaitsjad (foto 4). Tänapäeval kasutatakse õue piiramiseks tavaliselt traatvõrku, puidust aedu võib leida vaid mõne üksiku.12 Tarastatud õu on saarel pigem harv nähtus. Õued on taludes enamalt jaolt sama suured kui talu rajamisel. Erinevus on selles, et hooldatud ala pind on viimasel ajal suurenenud ja suureneb veelgi. Põhu-, heina-, sõnniku- ja kolahunnikud on kadunud ja õuede äärealad korras. Üha võimsam aiandustehnika võimaldab kergema vaevaga laiendada korrapä- raselt niidetavaid murualasid.
Et noh, ajad muutuvad, loomi enam ei ole. Ma räägin, ma vaa- tasin, Säärekülas käisin, sinna rannani on murutraktoriga ära niidetud. Kujutad pilti, mingi 2 hektarit,murutraktoriga, kujutad pilti – bensiin või mis iganes. Noh ei, mis sa rikku räägid, aga jah … (naine, s 1965, Lemsi küla).
Kui naaber, külatänav, riigimets või meri vastu ei tule, võib hooldatud õueala kasvada seni kuni pererahval tahtmist ja võimalusi jätkub. Ehkki oma tarbeks kasvatatakse kartul ja kõik olulisemad köögiviljad ikka ise, on peenramaade suurus vähenenud. Sama suund on iseloomulik koduaedadele mujalgi Eestis (vt Banner 2005: 313). Kui sõnnikut ja maaharimistehnikat ei ole omast käest võtta, võib aedvilja kasvatamine kallimaks minna kui ostmine. Ometi
11 Taluaianduse andmebaas 2012 12 Küll aga piiravad ja varjavad õuesid külatänava poolt pügatud või vabalt kasvanud sireliheki lõigud.
107 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel kostus nooremate inimeste suust arvamust, et sageli tehakse seda veel nüüdki mõttetult palju maha. Lihtsalt vanast harjumusest, sest kui on põld, peab seal ka midagi kasvama. Igapäevaelus piisaks vähemast (EVM EA 171: 29). Lisaks tava- pärastele kapsastele, kaalikatele, punapeetidele, sibulatele, kurkidele, hernes- tele ja ubadele on hakatud katsetama ka mõnede uuemate ja varem vähetuntud kultuuride kasvatamist. Tänase Kihnu aedades võib leida baklažaani, melonit, arbuusi, suvikõrvitsat, mehhiko ja aafrika kurki, hiina ja rooskapsast, mustjuurt, sellerit, pastinaaki, erinevaid maitsetaimi (basiilik, rukola) ja lehtsalateid.13 Uute kultuuridega katsetavad kas kohalikud aiandushuvilised või nooremad aiapidajad. Vanemad inimesed on jäänud traditsioonilisemate aedviljade kasvatamise juurde.
Ma ei teagi nende maitset, ausõna. [---] Mis ma nendest [istikutest] ostan, kui ma ei oska nendega midagi peale hakata. Aga mulle piisab sellest, kui mul on sibulalaugud ja tillid (naine, s 1939, Rootsiküla).
Kasvuhoone oli pooltes läbikäidud taludes. Need erinesid nii suuruse kui mater- jali poolest. Peamiselt kasvatati seal kurki, tomatit, paprikat ning mõnes kohas ka viinamarju. Saarel pole vist talukohta, kus ei kasvaks mõni viljapuu või marjapõõsas. Endi- selt kasvab aedades enim õunapuid, neile järgnevad arvukuselt ploomipuud. Vähem on pirni- ja kirsipuid (joon 3). Keskmiselt kasvas külastatud taluaedades 6 õunapuud. Sortidest nimetati kõige sagedamini ´Valget klaari´ ja ´Trebuud´ ehk ´Pärnu tuviõuna´, rahvakeeli lambanina. Mõlemat leidus 13 aias ja viimast peeti Kihnu aedadele eriti iseloomulikuks.14
Ja need nii hästi kannavad ja need on nii head. Ja nad on natuke tolmlend, igaühel natuke oma maitsega. Ära surra võib... Ja nüüd
13 Taluaianduse andmebaas 2012 14 ´Pärnu tuviõuna´ aretas 1861. aastal Pärnus kooliõpetajana töötanud Šveitsist pärit Jules Treboux. Esmakordselt hinnati sorti 1897. aastal Riia Aianduse Seltsi koosolekul. Esialgu levinudki see peamiselt Pärnu ümbruse aedades ja laiema tuntuse sai 1930. aastatel (Jõe 1999: 24–25).
108 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
10
7,5
5 Talude arv
2,5
0 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 Viljapuude arv
õunapuud pirnipuud ploomipuud kirsipuud
Joon 3. Viljapuude esinemine uuritud taludes 2012.
oli vahepeal ju auk. Pärnus ei olnud kusagil seda ´Trebuud´ saada. Alati kõikidel, ka nendel Türi lillelaatadel, alati kõige esi- mesena osteti ta ära. Ta oli kogu aeg kadunud. Ja mina nüüd sain siis eelmine aasta omale ka oma ´Trebuu´. See on siis mu õnn (naine, s 1947, Lemsi küla).
Rohkem kasvab Kihnu aedades praegu veel ´Liivi sibulõuna´, ´Kuldrenetti´, ´Antoonovkat´, ´Suisleppa´, ´Martsipani´, ´Sügisjoonikut´, ´Tartu roosõuna´, ´Paide taliõuna´ja ´Pepingut´. Paremini osati nimetada vanu õunasorte, mis aga ei tähenda, et uuemaid ei kasvatata.15 Mõned õunapuud, mille täpset sordinime ei teata, on saanud omad peresisesed nimed: mage, kompotipuu, moosipuu, pirkoõun, kaevandõun jne (EVM EA 171: 52, 65, 90). Paaris kohas nimetati ka nn isepuid ehk õunapuid, mis on aias ise kasvama hakanud või siis teadmata kust toodud (EVM EA 171: 27, 64).
15 Uuemaid õunasorte nimetati lihtsalt harvemini ja arvan ka, et neid ei tunta nii hästi kui juba ammustest aegadest kasvatatuid.
109 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Teised on siokesed vanad ja isekasvand, ilma pookimata või kuidas öelda. Kolm tükki on selliseid. [---] Mees tõi nad kuskilt. Aga päris head õunad on (naine, s 1939, Rootsiküla).
Juba nõukogude ajast kasvatatakse mõnes kohas alõtšasid, viimasel ajal on päris mitmele poole istutatud murelipuid. Marjapõõsastest esines kõige rohkem musti sõstraid, natuke vähem punaseid sõstraid ja tikreid veelgi vähem. Mõnes üksikus kohas nimetati ka ebaküdooniat ja arooniat. Populaarsust võidavad viinapuud, mida leidus 5 talus; mitmes kohas öeldi, et ollakse huvitatud nende kasvatamisest. Kõige suuremad muutused on viimasel ajal aset leidnud Kihnu iluaianduses. Nagu öeldud, polnud varem selleks aega ega osatud seda ehk tahtagi.
5. Lillepeenar Aaviku talu rehemaja ees. Foto A. Banner, 2012. EVM
110 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Ennem nad ei pannud seda üldse tähelegi, ei pidanud mikskikski. Meil oli Kihnu-Ruhnu mängud 65.–72. aastal ja siis oli seal, oli heakorra punkt oli ka, et nagu kodukaunistus või. Ja siis pandi mõned kressid maha ja siis arvati, et see küll vägev ju, küll „jõlus“. Et, noh, nüüd see suhtumine on muutunud. Tegeldakse sellega ja siis tuntakse ka rohkem huvi ja nähakse ka, mis teine teeb (naine, s 1947, Lemsi küla).
Umbes paarkümmend aastat tagasi hakati hoogsamalt õuesid korrastama ja kujundama ning ilutaimi istutama. Kuigi lillepeenarde arv ja suurus on kasva- nud, leidub endiselt palju vanadest taluaedadest teada-tuntud lilli. Ülekaalukalt kõige sagedamini nimetati pojengi ja floksi. Arvukamalt esines veel krookusliiliat (keisrikroon), aediirist, jorjenit, habenelki, lupiini, sügisastrit (oktoobrilill), kure- kella, täidisõielist lõhislehist päevakübarat (talijorjen), päevaliiliat, krüsanteemi, asparaagust. Uuemaaegsetest püsililledest leidus tihedamini hostat, bergeeniat ja kuningakeppi, kuid innukamatel aednikel on kaasaegsete püsilillede valik nii suur ja mitmekesine, et neid kõiki ei ole võimalik üles lugeda. Sibullilledest nimetati kõige rohkem tulpi ja nartsissi. Suvelilledest kasvatatakse peamiselt neid, mille istikuid mandriaiandid saarel müümas käivad: petuuniaid, võõrasemasid, peiulilli, begooniaid, lemmmaltsasid, raudürte jm. Küsitlustest tuli välja, et pea kõikjal kasvatatakse peenraroose – tervelt 22 aias 27st.16 Tavaliselt on mõned roositaimed leidnud koha muude lillede vahel pee- nardes, aga on talusid, kus neid kasvab kümnete kaupa (EVM EA 171: 86, 91). Lisaks peenraroosidele leidub aedades veel näärelehist ja kurdlehist kibuvitsa. Lillepeenrad asuvad endiselt tihti maja seina ääres akende all, aga ka maja ees õuel. Varasemal ajal nii tavalist võrgulina võib nüüd peenarde ääres näha vaid üksikutes kohtades (foto 5). Enamasti on lillepeenarde ümber laotud põllu- kive, aga mitmel pool võib näha ka vanade rehvide sisse kujundatud suve- või püsilillepeenraid (foto 6). Suvelillede kasvatamiseks sobivad sageli kõikvõimalikud vanad anumad (pajad ja potid) – neid ei leidunud ainult viies talus. Mõnes üksikus
16 Taluaianduse andmebaas 2012
111 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
6. Vana autorehvi sisse istutatud suvelilled Luha talus. Foto A. Banner, 2012. EVM
7. Järve talu iluaed. Foto A. Banner, 2012. EVM Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
8. Soometsa talu iluaed. Foto A. Banner, 2012. EVM
113 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
9. Lindude jootmisnõu Kuraga talus. Foto A. Banner, 2012. EVM kohas võis näha ka vana sõiduvahendit (paat ja vanker) või põllutööriista suvelil- lede kasvukohana. Kel rohkem huvi ja pealehakkamist, on viimaste aastakümnete jooksul kogu endise õueala suureks iluaiaks kujundanud. Siinkohal väärib ära- märkimist tervikliku lahendusega Järve talu aed (foto 7). Rikkaliku taimevalikuga on ka Soometsa talu ümber laiuv iluaed (foto 8). Kihnu pehmem kliima võimaldab nii mõnegi eksootilise taime kasvatamist. Üks üllatusi oli Tammela talu kreeka pähklipuud.17 Vanim neist on juba 30-aastane ja tema järglasi on jagatud Kihnu teistessegi aedadesse (EVM EA 171: 55–56). Samas kasvab ka kunagi Ukrainast toodud elujõuline ja rikkalikult viljuv mooruspuu.18 Ootamatu oli aedades näha veel metasekvoiasid, kämmalvahtrat ja magnooliat.
17 Puukujulised viljuvad kreeka pähklipuud olid Saaremaal teada juba 1960. aastatel (Paivel 1968: 11). 18 Tõenäoliselt on tegu valge mooruspuuga (Morus alba), kuid kahjuks ei olnud välitööl võimalik taime täpselt määrata.
114 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Veesilmad on taludesse rajatud eelkõige vajadusest. Üheksas talus kaevati tiik eesmärgiga kuivendada liigniisket õueosa, ainult kahes oli väike veesilm rajatud aia kaunistamiseks. Lehtlat nägime vaid Tammela talus, kuid õues istumise koht kasvõi ainult paari aiatooli näol oli olemas pea kõigis kohtades. Suvisel ajal olevat õues söömine siin tavaline ning küllap leitakse vahel aega ka lihtsalt õues puhata. Muudest aiakujunduselementidest on kasutatud peamiselt erinevas suuruses maa- kive, neljas aias leidus aiaskulptuure. Kaluriperedes, kus oli veel alles klaaspoisid, on neid lillepeenardesse seatud. Silma jäi tsemendisegust valatud lehekujulisi lindude jootmisaluseid (foto 9).
Arutelu
Nõukogudeaegne ühiselu sobitus üsna hästi kihnlaste kogukondlikul tunnetusel põhinevasse elumudelisse. Kuigi juba selle ajajärgu lõpukümnenditel halvenes kalurite olukord ja vähenesid sissetulekud, tabasid tõsisemad tagasilöögid saare elu-olu Eesti taasiseseisvumise järel 1990. aastate alguses. Vanad süsteemid ja struktuurid lagunesid, siiani leiva lauale toonud töökohad kadusid. Osadele peredele jäi elatiseks vaid lehmapidamisest saadav piimaraha. Seegi võimalus lakkas olemast meierei sulgemisel. Peale lehmi kadusid majapidamistest riburada teisedki loomad. Praegu on saarel vaid paar lehma- ja seapidajat, lambaid peetakse mõnes peres kas enda tarbeks või PRIA toetuse saamiseks. Loomapidamise lõppedes jäi inimestel ühtäkki üle aega ja energiat, mis suunati aiandusse. Tööd peab tegema, muidu on igav. Kui toas pikali oled, siis jääbki süda seisma (naine, s 1937, Lemsi küla). Taimede kasvatamine ei seo inimest niipalju kui loomapidamine. Pealegi pakub aiatöö hingele rahuldust ja silmale rõõmu. Et sie ond na jõlus tüe. Jästi jõlus tüe. [---] Ning mia uõlitsõ nende iest ning nämäd õitsõvad miolõ (naine, s 1969, Linaküla). Kui varem seostus sõnaga „aed“ eelkõige viljapuuaed, siis nüüd on sellele lisandunud iluaed või nimetatakse aiaks kogu hooldatud õueala hoonete vahel
115 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
(EVM EA 171: 14, 79, 84, 98, 94). Seega on aia mõiste muutunud ja võib öelda, et õuedest on nüüdseks saanud aiad.19 Aiapidamise hoogustumisele on kindlasti kaasa aidanud taimede ja muu vajaliku mitmekesisem valik ning parem kättesaadavus võrreldes varasemaga. 1990. aastate lõpus käidi ühiselt Türi lillelaatadel (EVM EA 171: 7). Nüüd külas- tatakse usinalt puukoole ja suuremate ehituspoodide aiaosakondi. Suureks abiks on internet, mille abil saab kätte aiandusalase oskusteabe ning on võimalik tellida seemneid ja istikuid soovi korral mistahes maailma nurgast (EVM EA 171: 6, 16, 51). Hakkajamad välismaal tööl käijad toovad lillesibulaid ja istikuid sealtki kaasa (EVM EA 171: 48). Mereline kliima lubab Kihnus katsetada selliste taimede kasvatamist, mida mandriaedades eriti ei kohta. Samas piirab taimekasvatust siinne kehvapoolne pinnas. Mitmed kihnlased kinnitasid, et valivad taimi aeda küll ilu ja huvi pärast, aga oluline on ka see, et taim siinsetes oludes vastu peaks (EVM EA 171: 16, 47, 61, 69). Aiakultuuride kasvatamisel on viimasel ajal tõsiseks takistuseks osutunud veel vesirottide ehk mügride rohkus.20 Eriti kurdeti nende poolt tehtud kahju vil- japuudest rääkides. Tähtsaks peetakse ka taime ja aiakujunduse sobivust Kihnu keskkonda.
Igale poole peab jääma ikka oma iseloom asjale. Ja see Kihnus on üsna selline karge, esteetiline ideaal ja siis selle järgi tulebki talitada (naine, s 1947, Lemsi küla).
Aiakujundused ongi lihtsad, materjalide ja väikevormidega üle ei pingutata. Kasu- tatakse seda, mis on Kihnule iseloomulik ja koha peal kättesaadav. Ükski kihnlasest küsitletu polnud aia loomisel kasutanud väljast tulnud aiakujundaja abi ega üks- ühele üle võtnud mujal nähtut. Taimi sobitatakse aedadesse oma vaistule toetudes. Vaatamata sellele, et katsetatakse uuemate kultuuride viljelemist, on valdavalt jää- dud siiski vanade ja äraproovitud liikide ning sortide juurde. Nüüd on mitmel pool
19 Kõnekeeles kasutatakse sõna „aed“ siiski endiselt harva. 20 Varem polevat vesirotti Kihnus esinenud (EVM EA 171: 7). On arvatud, et ta jõudis siia mandrilt laidude kaudu ja muutus rohkearvuliseks 1970. aastatel (Saar 1973: 12).
116 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel loobutud esialgses tuhinas muretsetud töömahukatest kultuuridest nagu suvelilled või külmaõrnad püsililled (EVM EA 171: 16, 44, 64). Vaid roose armastatakse ja neid kasvatatakse pea igas aias, kuigi ka see ei taha sageli õnnestuda.
Ma kunagi tõotasin, et ma ei osta enam mitte ühtegi roosi, kuna üks talv võttis mul 7 roosi, ennem seda, kui ma nüüd... Aga möö- dunud aasta mul läks ikka süda haledaks. Ma tõin uued roosid ja see aasta võttis jälle, ma ei tea, kas 3 või 4 roosi ära (naine, s 1974, Lemsi küla).
20. sajandi poliitilised ja majanduslikud ümberkorraldused ning viimastel aas- takümnetel hoogustunud üleilmastumine on osutunud kihnlaste traditsioonilise elulaadile tõsiseks proovikiviks. Tundub siiski, et eraomanduse ja individualismi võidukäik pole suutnud lõplikult murda saare vanu kogukondlikke tavasid.
Kihnu inimene on kade. Umbes sedasi, et naabrist parem, onju. Kevadel, nii kui üks läheb põllu peale mingit kündma või et kartult panema, siis ühesõnaga kõik: kuule, need panid juba kartult, me peame ka minema. Et, noh, kogu aeg nagu mingisugune võistle- mine või (naine, s 1969, Lemsi küla).
Kihnus on eluaeg olnud see, mina mäletan oma vanematest, et kui ema õel oli miskit, siis tema tahtis ka seda saada. Et see üksteise ületrumpamine (naine s 1970, Rootsiküla).
Seda ehk ei teadvustata, kuid sellesama võistlemise ja ületrumpamise taga võib näha kunagiste ühistegemiste peegeldust. Üksteise abistamise komme on saarel endiselt tugev. Kui kellelgi on taimi või istikuid ülearu, jagatakse neid lahkelt naabritele. Sellepärast Kihnus ongi kõigil lillepeenardes ühed ja samad lilled (naine, s 1969, Lemsi küla). Raha sellisel puhul ei oodata ega pakuta, vaid antakse midagi vastu või tehakse teene.
117 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Ka tarade puudumist külapildis saab seletada kihnlaste kogukondliku ellusuh- tumisega. Ollakse harjunud naabrite silma all elama ja ka ise teistel silma peal hoidma. On tähelepanuväärne, et tarastatud õuega taludes elasid tihti mandrilt tulnud inimesed või oli pererahvas pikemalt saare pealt ära olnud. Kihnlasest perenaine arvas, et tema ei taha „vangimajas“ elada, vaid tahab oma naabreid ikka näha (EVM EA 171: 19). Vastupididselt sellele varjus Kihnu elama asunud mandrinaine tara ja heki taha ega jõudnud ära imestada, kuidas naabreid ei häirivat see sugugi, kui möödakäijad neid saunaskäigu ajal õues poolpaljastena näevad (EVM EA 171: 35). Vanemate inimeste seas valitseb siiani arvamus, et aed on naiste pärus- maa.
Tämäle [mehele] ju siokõ asi kua ei mieldi. Tämäl ilumielt põlõ antud, otse ütle puhtalt ää. [---] Tämä ond lihtsalt selle mereaigõ, noh. Tämä ond mereaigõ. Tämä lihtsalt jõustub siäl… 2 võrku panõb sisse ning jõustub siäl mere piäl ning ning parandab neid ning tieb ning (naine, s 1940, Lemsi küla).
Tubli kihnu naise kuvand leiab heakskiitu tänaseni.
Mul on üks täditütar, kes on praegu üle 70 aasta vana, aga tema siis on eluaeg tegelend siis selle kultuuriga, folklooriga, tantsind, laulnud, mida iganes, aga ka hirmsasti tööd teind. Omal 3 poega üles kasvatand, väga korras hoovid ja mitu maja tal veel ja… [---] Vot seda hinnatakse – sa pead kõigega hakkama saama. Eelda- takse, et sellisel naisel on selline toetav mees kõrval ikka. Aga ikka naine on põhiline, kes Kihnu saare peal on eluaeg töö ära teinud (naine, s 1970, Rootsiküla).
Noorema põlvkonna mehed löövad aiatöödes kaasa. Tavaliselt on nende teha masina- ja suuremat füüsilist jõudu nõudvad tööd. Naised kujundavad, istutavad
118 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel ja rohivad. Ometi tuleb öelda, et viimane sõna aias tehtavate muudatuste ja täienduste asjus jääb ikkagi naistele.
Mia ei tiä, mia olõ kõik läbi surun, oma nied tahtmised. Lähäb aega, mis lähäb, aga ikka suab. Ning, noh, üksi mia sua mitte. Kui F. oma traktoriga põlõ mitte, siis mia kua ikka ei sua (naine, s 1969, Linaküla).
See on ikka minu aed selles mõttes. Et mina ütlen ja vaatan, kuhu ja mis asja. Ma võin ju küsida, et on ju ilus, et kas teile meeldib. Aga kuidas ja kus ja kui palju – see on ikka minu otsustada (naine, s 1964, Linaküla).
Just neis kohtades, kus terve pere aia tegemisest osa võtab, on jõutud ka rohkem ära teha.
Kokkuvõte
Kihnu taluaiandus on viimastel aastakümnetel teinud läbi märgatava muutuse. Koduse loomapidamise lõppedes on inimeste vaba aeg ja energia suunatud kodukaunistamisse. Vähenenud on köögiviljade osakaal, kuid veel kunagi varem pole saare aedades olnud niipalju õieilu kui nüüd. Ühes sellega on muutunud ka aia mõiste – selle all mõeldakse viljapuu- ja iluaeda, sageli kogu hooldatud õueala hoonete ümber. Kihnu koduaedade üldpilt on korras ja hästi hooldatud. Tore on näha saare aianduse ajalist järjepidevust. On kohti, kuhu sattudes võib ette kujutada 1920.– 1930. aastaid. Leidub nõukogude ajal rajatud iluaedade häid näited, rääkimata tänapäevaste aedade virrvarrist oma mitmekesisuses. Tuleb tunnistada, et vaatamata praegustele peaaegu piiramatutele võimalustele, on siinsetes aedades hoidutud kujunduslikest uperpallidest ja kunstilistest liialdustest. Oma osa võib siin mängida kogukondlik vaim. Aedadesse on tee leidnud küll mitmed uued kultuu-
119 Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel rid, kuid nende kõrval kasvatatakse palju vana ja äraproovitut, Kihnule iseloomu- likku. Seetõttu mõjuvad ka rohkem kujundatud aiad üldreeglina traditsioonilistena ja sobituvad külamaastikku. Saarel on kohalike inimeste näol olemas arvestatavad aianduse asjatundjad, kelle käest iga huviline võib vajadusel nõu ja abi saada.
Tänuavaldus Suur aitäh Maie Aavale, kes vaatas üle artiklis kasutatud kihnukeelsed tsitaadid.
Allikad ja kirjandus ERA – Eesti Riigiarhiiv ERM EA – Eesti Rahva Muuseumi etnograafiline arhiiv ERM KV – Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide vastused EVM EA – Eesti Vabaõhumuuseumi etnograafiline arhiiv
Banner, A. 2005. Aeg, aed ja inimene. Aianduse tähendusest Eesti maamajapidamistes. – Eesti Looduskultuur (koost. T. Maran ja K. Tüür). Tartu: Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus: Eesti Kirjandusmuuseum, 305–325. Jõe, L. 1999. Jules Treboux´ loodusteaduslikud harrastused Eestis. – Muuseum nr 6, 24–25. Kalits, V. 2006. Kihnlaste elatusalad XIX sajandi keskpaigast XX sajandi keskpaigani. – Kihnu Kultuuriruum. Paivel, A. 1968. Võõrpuuliikide introduktsioonist ja selle perspektiividest Eesti NSV-s. – Taimede introduktsioonist Eesti NSV-s (toim. V. Paju). Eesti NSV Teaduste Akadeemia Tallinna Botaanikaaed. Tallinn: Valgus, 5–13. Peterson, A. 1979. Mõnda kihnlaste ja ruhnlaste tegevusaladest minevikus. – Eesti Loodus nr 11, 718–722. Prima, A. 1935. Lähima tuleviku ülesanded taluaianduses. – Aed nr 10, 259–262. Saar, T. 1973. Kihnu ja Ruhnu. Tallinn: Eesti Raamat. Saar, T. 1998. Kihnu raamat. – Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised nr 68. Tihase, K. 2007. Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. Troska, G. 1993. Eesti taluõued 17.–20. sajandil. – Muunduv rahvakultuur. Etnograafilisi uurimusi (toim. A. Viires). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 41–90.
120 Farm gardening in Kihnu and its changes in the past decades
Anneli Banner
Throughout times farmyards and gardens have formed an integral part of farms- teads, featuring the more general developments in farm life. Therefore it is quite logical that, side by side with conducting studies into the built heritage on Kihnu Island, farm gardening should also be explored. In the past, nearly all the farmsteads in Kihnu were engaged in the growing of vegetables for everyday consumption: mainly cabbages and turnips, but also peas, beans and onions. Cucumbers, pumpkins and tomatoes appeared in the kitchen gardens somewhat later. The oldest orchards on the island, on the farms of Linaküla village, date back to the second half of the 19th century. In the 1920s–1930s, fruit trees and berry bushes were already grown in most of the places. The severe winter of 1939/40 took its toll, and by March 1945 only 231 apple and pear trees, 6 plum and cherry trees and 136 berry bushes had survived on the island. The loss was considerable, and therefore many islanders associate the growing of apple trees with the Soviet period. Decorative plants were rather scarce in Kihnu gardens. Here and there, in front of the farmhouse or under the windows, aconites, orange lilies, bleeding- hearts and rudbeckias grew. In the Soviet period, pleasure gardening was int- roduced by garden hobbyists from the mainland, who came to work and live on the island. These were often educated professionals (agricultural specialists, schoolteachers, health workers), who must have had somewhat more free time to pursue this hobby than collective farm labourers or milkmaids. Major changes in gardening have occurred mainly during the past couple of decades. While in the olden times Kihnu Island abounded in fences and even in
121 Farm gardening in Kihnu and its changes in the past decades the Soviet period picket fences bordering farmyards could be encountered here and there, then today fences have practically disappeared from the landscapes and village views. Maintained areas around houses have considerably expanded and the process is ongoing, as more and more powerful gardening machinery facilitates the expansion of regularly mowed lawns. Although people grow potatoes and most essential vegetables for personal consumption themselves, the plots have decreased in size. However, besides tra- ditional vegetables, kitchen gardens on Kihnu Island feature egg-plants, melons, watermelons, zucchinis, Mexican and African cucumbers, Chinese cabbage, Brussels sprouts, black salsify, celery, parsnips, different herbs (basil, arugula), and lettuces. Characteristically of Kihnu Island, potatoes and garden vegetables are not grown in the vicinity of farm buildings, but farther away, in the field, where soils are more suitable for plant growth. Apple trees still predominate in orchards, being followed by plum trees by their abundance. The number of pear and cherry trees is lower. Recently morello cherry trees have been planted in several places, and grapes also appear to be gaining in popularity. As people are not engaged in livestock raising any more, they dedicate their free time and energy to home decorating. Never before have gardens on the island featured so many beautiful blossoms as today. Although the number and size of flowerbeds has increased, people still grow flowers that were characteristic of old farm gardens: peonies, phloxes, orange lilies, German irises, dahlias, sweet williams, lupines, bushy asters, columbines, rudbeckias, daylilies, chrysanthe- mums, asparagus. More zealous gardeners’ assortment of modern perennials is so versatile that it is impossible to mention them all. The relatively mild climate of Kihnu Island allows to grow quite a few exotic plants. It is surprising to see in the gardens fruit-producing common walnuts, mulberry bushes, dawn redwoods, Japanese maples and magnolias. Generally, home gardens in Kihnu are well kept and in good order. For the most part, garden planning is simple, with no superfluous small forms or
122 Farm gardening in Kihnu and its changes in the past decades unsuitable materials. The materials used are characteristic of Kihnu and locally available. There are efficient local gardening experts on the island, to whom everyone can turn for advice and help.
123 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Jaan Sudak Tartu Ülikool, magistrant Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Sissejuhatus
Käesolevas artiklis analüüsin kahte luupainaja seletusviisi Kihnu elanikega tehtud intervjuude põhjal. Neist esimest nimetan pärimuslikuks seletusviisiks ning selle põhjal on luupainaja inimene, kes vaimu kujul või oma mõtte jõul sotsiaalsete pingete või konflikti tõttu öisel ajal kedagi vaevab. Teist nimetan meditsiiniliseks seletusviisiks ning selle põhjal on luupainaja meditsiiniline häire. Mõlemal puhul kirjeldatakse luupainajat sarnase füüsilise seisundina. Painaja all kannatav ini- mene ei saa lühikese aja jooksul hingata, rääkida ega liigutada ning tunneb enda rinnal või kõri ümber survet. Artikli empiirilise materjali kogusin kahel välitööl, mis toimusid 2012. aasta novembris ning 2013. aasta veebruaris. Välitöömaterjali analüüsimisel lähtusin usundiloolase Mircea Eliade sakraalse ja profaanse maailmakogemise teooriast. Eliade püüab selgitada usundilist mõtlemist ning selle avaldumisvorme ning eristab kahte maailmakogemise viisi (vt Eliade 1992). Nendest esimest nimetab ta sakraalseks – maailma selline kogemine põhineb usul, et nähtava reaalsuse kõrval eksisteerib nähtamatu, seda muutev ja mõjutav reaalsus; teine ehk profa- anne maailmakogemine välistab nähtamatu reaalsuse võimalikkuse ning käsitleb maailma ilma usuliste seosteta (Eliade 1992, XII: 74). Eliade teooria sobib antud materjali analüüsimiseks, kuna toob välja kaks paralleelset ja omavahel võrdset maailma modelleerimise viisi, mille põhjal leitakse maailmas toimuvale selgitus ning toimitakse oma keskkonnas. Sarnaselt käsitlen ka mina usundilist mõtlemist viisina, kuidas inimene maailma vaatab, sellega suhestub ja selles käitub. Minu peamine uurimisküsimus on, millised tegurid mõjutavad inimest luupai- naja selgitamisel. Püüan selgitada, miks inimene seletab endale oma kogemusi just nii nagu ta seda teeb. Analüüsis lähtun informantide isiklikul kogemusel põhinevatest narratiividest. Lisaks annan ülevaate luupainaja uurimisest eesti allikate põhjal, toon paralleele rahvausundist ning tutvustan lühidalt luupainaja meditsiinilisi seletusviise. Edaspidi kasutan luupainaja asemel Kihnus levinud nimetust painaja.
126 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Mis on painaja?
Painaja on minu jaoks mõiste, mida kasutatakse sümptomaatiliselt sarnastest kogemustest jutustamiseks. Antropoloog Elliott Oring kirjutab, et üleloomulikud olendid ja jõud on reaalsuse tõlgendamise ja narratiivide loomise vahendid ning moodustavad niinimetatud usundilise keele sõnavara. Usundilise keele abil jutus- tatakse üleloomulikest kogemustest, omavahel sarnased narratiivid viitavad ühisele kujutlusele konkreetsest olendist või jõust (Oring 2012: 106). Välitööde põhjal on painaja narratiivid osa kaasaegsest Kihnu pärimusest. Painajast jutustavad nii need, kes on veendunud painaja seoses maagiaga, kui need, kes selles kahtlevad ning otsivad pärimusliku seletusviisi asemel teisi. See tähendab, et painaja seos maagia ja vaimudega ei pruugi iga jutustaja jaoks olla relevantne ning samale nähtusele on mitu selgitusviisi. Painaja viitab samal ajal nii sümptomaatiliselt sar- nasele füüsilisele häirele kui ka sellele häirele antavale usundilisele tähendusele. Seepärast käsitlengi painajat mõistena, mille abil jutustatakse sarnastest koge- mustest, olenemata selgitusest, mis sellele kogemusele antakse.
Mircea Eliade sakraalne ja profaanne
Usundiloolane ja filosoof Mircea Eliade on loonud teooria sakraalsest ja profaan- sest maailmakogemise viisist, mille abil ta selgitab religioosse käitumise olemust ja selle erinevaid avaldumisvorme (Eliade 1992, I–XII). Nende mõistetega tähistab ta omavahel võrdseid, kuid polaarseid maailma tajumise viise (Eliade 1992, I: 54). Neist esimene põhineb usul, et nähtava tegelikkuse kõrval eksisteerib näh- tamatu, millest inimene saab teada ainult siis, kui see end avaldab. Avaldumise teel muudab ta nähtava maailma objektid millekski teiseks, jättes alles nende põhiomadused. Näiteks püha kivi jääb kiviks, sest nähtavalt ei erista miski teda teistest omataolistest (Samas: 53) Teine mõiste peab objektide sakraalset tähendust eba- või irratsionaalseks ja seega vastandub esimesele (Eliade 1992, XII: 74). Lääne nüüdisühiskonnas on välja kujunenud profaanne inimene, kes püüab end objektide desakraliseerimisega religioonist ja üleinimlikust tähendusest tüh-
127 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel jendada (Eliade 1992, XII: 75). Samas leidub drastiliselt mittereligioosset eluko- gemust Eliade meelest harva (Eliade 1992, XI: 67), mis tähendab, et inimene jääb alati uskumuste poolt mõjutatuks (Eliade 1992, XII: 75). Väga kauges minevikus oli sakraalne tähendus nii inimese kõikidel elunditel ja füsioloogilistel kogemustel kui ka kõikidel toimingutel (Eliade 1992, X: 61). Seega sobib antud teooria painaja kui füsioloogilise kogemuse analüüsimiseks. Eliade teooriast saab järeldada, et profaanne ja sakraalne on objektile antavad erinevad tähenduskihid. Profaanne on objekt oma esmases tähenduses, näiteks painaja kui meditsiiniliselt selgitatav füüsiline häire. Sakraalne on objekt, millele antakse lisatähendus – näiteks painaja kui füüsiline häire, mis on üleloomulikku päritolu. Seega tähistab profaanne objekti sellena, mis see on ilma lisaseosteta, ent sakraalne lisab sellele uue tähendusseose. Inimene annab tähenduse lähtuvalt oma veendumustest selle kohta, mis on või pole maailmas võimalik. Informandid, kes seletasid painajat meditsiinilise problee- mina, välistasid sageli seosed nõiduse ja vaimudega, pidasid neid ebareaalseks ning pakkusid lähtuvalt meditsiinialastest teadmistest enda jaoks ratsionaalsemana tunduvaid tekkepõhjuseid. Pärimusliku seletusviisi põhjal on aga vaimolendid ja nõidus reaalsed painaja tekkepõhjused. See selgitus põhineb teadmistel pärimu- sest. Järelikult on painaja kaks seletusviisi märk kahest erinevast maailmakogemise viisist, millest esimene tugineb pärimusele, teine teaduslikele teadmistele.
Painaja varasem uurimislugu Eesti allikate põhjal
Alljärgnevalt vaatlen painaja varasemat uurimislugu Eesti folkloristikas kesken- dudes olulisematele suundadele ja autoritele. Uurimislugu peegeldab laiemalt rahvaluuleteaduse arengut Eestis, mida iseloomustab liikumine tekstikeskselt uurimiselt kontekstuaalse uurimistöö suunas. See tähendab muutust küsimuste esitamises. Kui tekstikeskse uurimise eesmärk on tegeleda rahvaluule kui teksti omadustega, siis kontekstikeskne uurimine keskendub tekstide sotsiaalsele rollile (Jaago 2009: 126).
128 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Enne folkloristika kui iseseisva distsipliini väljakujunemist 20. sajandi alguses tegelesid rahvausundi ja laiemalt folkloori uurimisega baltisakslased, estofiilid ning eestlastest haritlased. Varasemad käsitlused painaja kohta ilmusid 19. sajan- dil saksakeelsetes Beiträge´des koos üldkäsitlustega eesti rahvausundist. Painaja puhul kirjeldati tema ilmumiskuju, tekkepõhjuseid ning kaitsemaagilisi praktikaid (vt Luce 1827, Holzmayer 1873, Wiedemann 1875). Eesmärk oli anda ülevaade painajast kui usundilisest nähtusest. 20. sajandi alguses ilmusid Matthias Johann Eiseni ja Oskar Looritsa käsitlused painajast (Eisen 1922, Loorits 1998), mis on mõjutatud 19. sajandi teisel poo- lel alanud teaduslikust lähenemisest usundilistele nähtusele (Põvvat 1992: 48). Painaja puhul algab teaduslik lähenemine Friedrich Reinhold Kreutzwaldist, kes käsitles painajat meditsiinilise häirena (Kreutzwald 1884). Hiljem esindas sama vaadet valgustusliku sisuga kalendrikirjandus (Eestlaste kalender... 1888, Val- guse Kalender 1903, Saarlaste kalender 1907) ning O. Loorits ja M. J. Eisen, kes rahvauskumusi kirjeldades seostasid painajat riketega seedimises, vereringes, närvisüsteemis ning hirmutava või erootilise sisuga unenägudega (Eisen 1922: 46, Loorits 1998: 193). Võrreldes varasemate rahvausundi alaste töödega on Looritsa ja Eiseni käsitlused põhjalikumad, kuna nad said kasutada rahvaluule kogumisakt- siooni teel loodud mahukaid andmekogusid. Lisaks analüüsis O. Loorits painajat liivlastelt kogutud välitöömaterjalide põhjal (Loorits 1998). Tekstikeskselt lähenemiselt suunduti folkloristikas 20. sajandi jooksul konteks- tuaalse uurimistöö suunas, pöörates tähelepanu folkloori esituskontekstidele, esi- tajatele ning funktsioonile. Kaasaegsetest autoritest esindab seda suunda Pille Rekker, kes kaitses 2000. aastal Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures bakalaureusetöö „Luupainaja muistendite tähendusest Eestis“ (Rekker 2000). Autor analüüsib ERA materjalide põhjal painajast kõnelevate muistendite funktsiooni 19. sajandi talupojaühiskonnas ning jõuab järeldusele, et need illust- reerivad inimeste hirme ja sotsiaalseid pingeid, peegeldades ka seksuaalsusega seotud elamusi ja kujutlusi (Rekker 2000: 3637). Muistendite keskmes on painaja vastu suunatud tõrjemaagilised võtted (Samas: 42).Lisaks on painajast kirjutanud Marju Kõivupuu ja Reet Hiiemäe. R. Hiiemäe annab painajast ülevaate eesti
129 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel rahvausundi kaitsemaagiat tutvustavas allikapublikatsioonis (Hiiemäe 2012), M. Kõivupuu Eesti rahvakultuuri käsitleva ülevaateteose rahvameditsiini peatükis (Kõivupuu 2008). Nimetatud tööde eesmärgiks pole uue teooria ega empiirika loomine. Senises uurimistöös võib eristada kolme tasandit. Esiteks kirjeldatakse füüsilist seisundit ja selle (meditsiinilisi) tekkepõhjuseid. Teiseks analüüsitakse narratiivide aluseks olevaid uskumusi. Kolmandaks otsitakse seoseid rahvausundi ning selle kandjate elukonteksti vahel, milles on esiplaanil seosed painaja ning sotsiaalsete- seksuaalsete konfliktide vahel. 19. sajandi lõpus eristub kaks lähenemisteed, mil- lest üks selgitab painajat rahvausundilise, teine meditsiinilise nähtusena. Käesolev töö täiendab varasemat uurimislugu, tutvustab uut tänapäevast materjali ning keskendub pärimusekandja mõtteviisile.
Painaja eesti rahvausundis
Pärimuse põhjal käib painajaks nõiavõimetega inimene või mütoloogiline olend. Esimese põhjaliku käsitluse painajast eesti rahvausundis kirjutas Ferdinand Johann Wiedemann ning see ilmus teoses „Aus dem inneren ind äusseren Leben der Ehsten“ (1875). Selles käsitleb ta rahvaluuleainese põhjal painajat öösel inimesi või loomi (eriti hobuseid) viha või armastuse pärast vaevama tulnud nõiana. Pai- naja ilmub nii mehe kui naise, looma kui eseme kujul, kuid püüab harilikult jääda märkamatuks ja ohu ilmnemisel põgeneda. Kinnipüüdmise või maagilise sekkumise järel võtab ta selle inimese kuju, kes painajaks käib, samuti kandub painajaks-käijale üle painajale tehtud kahju (Wiedemann 1875: 434–435). M. J. Eisen täiendab Wiedemanni ja viitab, et painamas võib käija ka surnud inimese hing (Eisen 1922: 17) või haigusvaim (Eisen 2000: 261). O. Looritsa meelest kir- jeldatakse painajat haigus- või pahatahtliku vaimuna harva ning tunduvalt sage- dasemad on teated painajast kui elava või surnud inimese hingest, mis ründab konflikti või negatiivsete tunnete ajel (viha, raev, kadedus) (Loorits 1953: 415421). Sarnaselt jõuab P. Rekker järeldusele, et muistendid painajast illustreerivad sot- siaalseid pingeid (Rekker 2000: 36). O. Looritsa meelest on usk painajasse osa
130 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel animistlikust maailmapildist ning veendumustest, et haigused põhinevad nõidusel või vaimolendite tegevusel (Loorits 1951: 255–256). Usk painajasse kuulub uurali rahvaste ühisaega, keeleliselt läänemeresoome ühisaega ning on seotud kont- septsiooniga irdhingest ehk hingest mis võib inimese kehast lahkuda ja iseseisvalt tegutseda (Loorits 1953: 429).
Painaja meditsiinis
Meditsiin käsitleb painajat haiguse või häirena. Esitan mõned näited. Eesti keeles kirjutab painajast kui närvi- või krambihaigusest esimesena F. R. Kreutzwald 1884. aastal ilmunud meditsiinikäsiraamatus „Kodutohter“ (Kreutzwald 1884: 172–173). Ta selgitab painaja teket häiretega vereringes, vales asendis magamise ja õhtuse ülesöömisega, mis kutsuvad südame ligidal esile närvikrambi (Samas: 92–93). Loorits ja Eisen lisavad painaja tekkepõhjustena hingamise, seedimise, närvite- gevuse ja muude keha füsioloogiliste rikete kõrval ka hirmutavad või erootilised unenäod (Eisen 1922: 45; Loorits 1998: 193). Ühe varasema, maailmas laiemalt tuntud meditsiinilise seletuse andis paina- jale 2. sajandil elanud Rooma arst Galenos, kes selgitas, et painajat põhjustavad seedehäired, mis segavad inimese und (Oates 2003: 217). Peale seedehäirete on painaja tekkepõhjustena nimetatud ka noorukieale omast keha hormonaalset tasakaalutust ning stressi (Davies 2003: 191). Painajat on käsitletud unehalvatu- sena, mis tekib siis, kui REM-unefaasis oleva inimese mõistus ärkab, kuid keha magab edasi ning on seepärast liikumisvõimetu (Hufford 1989: 122, Marques- Bonham 2001: 99) Unehalvatust võib põhjustada rahulikku und häiriv ärevus- tunne (Terrillon, Marques-Bonham 2001: 105). Halvatus kestab lühikest aega ning möödub, kui inimene väljub REM-unefaasist. Sellega võivad kaasneda kuulmis-, nägemis- või puutehallutsinatsioonid, mis selgitab painajaga kaasnevaid näge- mis-, kuulmis-, või puuteaistinguid (Kolb, Whishaw 2009: 771). Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. väljaandes on painaja (uneärevus) psüühika-, täp- semalt unehäire ja kannab koodi F51.5 (vt RHK-10), mis tähendab, et painajal on tänapäeva meditsiinis kindel koht.
131 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Välitööde kontekst ja metoodika
Empiirilise materjali kogumiseks tegin Kihnus kaks välitööd: 2.–4. novembril 2012. aastal ning 22.–24. veebruaril 2013. aastal. Esimese uurimisreisi ajastasin samale ajale hingedepäevaga, mis hõlbustas vestluse juhtimist painajat puudutavate küsimuste juurde. Teisel uurimisreisil kogusin materjali juurde ning ei ajasta- nud seda samale ajale mõne konkreetse kalendritähtpäevaga. Valisin välitööde jaoks nädalavahetused eeldades, et puhkepäevadel on inimesed kodus ja neil on minuga suhtlemiseks rohkem aega. Artikli lisas esitatud küsimuskava põhjal küsisin painaja tunnuste ja seletusviiside kohta ning huvitusin painaja narratii- vide esituskontekstidest ehk sellest, kus ja kellega sellel teemal räägitakse. Huvi painaja vastu tekkis mul 2010. aastal, kui käisin bakalaureusetudengina Kihnus ning kuulsin jutte painajast kui millestki ammusest, mis on tänapäevaks kaotanud oma aktuaalsuse. Välitöödel kogutud rikkalik materjalihulk näitab aga, et pärimus painajast on Kihnus praegugi elujõuline. Kokku tegin 27 poolstruktureeritud vormis intervjuud 36 informandiga. Välitöödel salvestatud materjal on minu eravalduses, sest küsisin luba kasutada neid isiklikuks uurimistööks. Nimelt pidasin teemat informantide jaoks tundlikuks, kuna see on seotud usundi ning sotsiaalsete konfliktidega. Informantidest kakskü- mend neli olid naised ning kaksteist t mehed. Vanuseliselt on kaksteist informanti 70-aastased või vanemad, viisteist 50–60-aastased, kuus neljakümnendates, üks kahekümnendates ning kaks paariteistkümne aastased. Intervjueeritavate valikul lähtusin põhimõttest, et nad oleksid kohalikud, Kihnus alaliselt elavad inimesed, eeldades, et võrreldes saarel hooajaliselt peatuvate või sisserännanutega on nad kohaliku pärimusega paremini kursis. Kahekümne seitsmest intervjuust kümne jooksul vestlesin samaaegselt mitme isikuga, ülejäänud toimusid ühe inimesega. Rohkemate isikute osalemine intervjuus oli tingitud vestluspartneri soovist vastata koos oma sõbra, abikaasa või sugulasega. Samuti tingis sellise lähenemise olukord, kus peresse saabudes viibis toas rohkem kui üks inimene, mis samas ei takistanud intervjuu toimumisel vastajat ega häirinud vestlust. Intervjuudel saatis mind sõber, kellega koos oli mul kergem
132 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel võõrastega kontakti astuda. Küsimusi esitasin intervjuude jooksul peamiselt ise. Informantide otsimisel käisime ukselt uksele ja külastasime üksteise naabru- ses elavaid peresid. Lisaks küsisin aeg-ajalt, kelle poole soovitatakse pöörduda. Intervjueeritavad, kes polnud painajat ise kogenud, juhatasid mind sageli nende juurde, kes olid seda teinud. Teisel välitööl loobusin sellest küsimusest, sest ini- mesed, kelle juurde meid juhatati, ei soovinud sageli maagia ja painaja seostest rääkida. Viis informanti olid pärit Säärekülast, kuus Linakülast, seitse Lemsi külast, seitseteist Rootsikülast, ühe informandi puhul jäi tema koduküla teadmata.
Analüüsitava materjali valik
Kogutud materjalist valisin täpsemaks analüüsiks narratiivid, kus informant kõneles oma isiklikust kogemusest. Selleks suunas mind välitöödel tehtud tähelepanek, et kuigi enamasti olid kõik informandid painajast kuulnud, pidasid nad isiklikku kogemust oluliseks teadmiste allikaks painaja kohta.
Mina ei tea sellest painajast mitte midagi. Ma olen kuulnud, et rahvas on rääkinud, et mõnel käib painaja peal, aga mina ei tea. Mina ei mäleta, et minul on peal käinud. Mina ega minu mees pole seda tundnud (naine, s 1930).
Kolmekümne kuuest informandist kakskümmend kaks ei rääkinud painajast isikliku kogemuse põhjal. Painajast olid nad kuulnud teiste juttude kaudu ning väitsid, et neil pole painaja üle otsustamiseks piisavalt teadmisi. Teised väitsid, et kui painajat ise pole kogenud, siis ei saa ka öelda, kas selline asi eksisteerib. Kuigi pärimusel on oluline roll painaja kohta teadmiste levikul, põhineb lõplik veendumus siiski isiklikul kogemusel.
No ega kui endal sellist kogemust pole olnud, siis ei tea öelda, on ta või pole. Teisi kuulata võid, kui teised inimesed räägivad, aga ei saa öelda (naine, s 1946).
133 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Ma olen kuulnud, ma kogenud ei ole. Kui ma oleks ise kogenud, siis ma ütleks, aga ma ei ole kogenud. [---] Mina ei ole kogenud seda. Kui ma tõesti oleksin kogenud, oleksin näinud seda, siis ma ütleks, et selline asi on. Mina seda ei ole kogenud, mina ei tea (mees, s 1960).
Informantidest, kes polnud painajat isiklikult kogenud, seostasid neliteist seda üleloomuliku päritoluga. Kaheksa ei osanud kindlat seisukohta võtta või olid pai- naja maagilise päritolu suhtes skeptilised. Järelikult sattus valimisse rohkem neid informante, kes selgitasid painajat pärimuslike teadmiste põhjal. Antud materja- lihulk ei võimalda siiski teha üldistusi Kihnu elanikkonna kohta laiemalt. Samuti on kategooriatel ühisosa, kuna mõlemas on informante, kes väitsid, et pole ise painajat tundnud ja ei oska öelda, mis see täpselt on.
Painaja pärimuslik seletusviis
Pärimuse põhjal käib Kihnus painajaks inimene (naine, harvem mees), kes oskab kuntsitada, või surnu vaim. Kuntsitamine tähendab maagilisi oskusi ning neid seostatakse kindlate isikute ja perekondadega. Sarnaselt on Reet Hiiemäe osu- tanud, et painajaks käimist või painaja saatmist peetakse eesti pärimuses väheste inimeste oskuseks (Hiiemäe 2012: 180–181). Uskumused painaja kohta on üld- joontes eesti rahvausundile sarnased, kuid on ka erinevusi. Näiteks arvatakse, et painaja on teine inimene, mitte iseseisev mütoloogiline olend, või tema poolt suunatud energia.
Mina või paljud teised inimesed arvavad, et see luupainamine ongi nagu energia. Teine inimene kõrval kas teadlikult või mitte- teadlikult suunab oma selle hea või paha energia, mida iganes, siis näiteks minule või teisele kellele nagu see vaev peale tuleb (naine, s 1970).
134 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Painamise eesmärgiks võib olla püüdlus lahendada sotsiaalseid pingeid ja konflikte või tagada üldistele, väljakirjutamata reeglitele alluv elu, samuti korras- tada sassiläinud suhteid ning tagada enda heaolu. Inimene püüab painamisega kätte maksta, hirmutada ning enda huve kehtestada. Seos konfliktidega näitab, et painajal oleks justkui õigus oma ohvri piinamiseks, ta ei ründa niisama.
Miks need painajad tulevad? Kihnus arvatakse, et ta ikkagi tahab midagi. Ta on millegipärast rahulolematu selle inimesega ja eks ta mingit paha tahab, ega ta heast meelest ei tule. Mingi konflikt või mingi selline asi peab olema (naine, s 1969).
Painaja on seotud öise ajaga, ründab une pealt ja jääb üldiselt nähtamatuks. Tema tegevusega võivad kaasneda helid (näiteks sammud muidu inimtühjas toas) või ebamäärane hirmutav tunne. Nähtaval kujul ilmub ta isikuna, kes painajaks käib, ebamäärase musta varju või olendina. Inimene, keda painaja ründab, jääb liiku- mis- ja kõnevõimetuks, tal on raske hingata ning tunneb end füüsiliselt rõhutuna. Neid kannatusi selgitatakse endale karistusena varasemalt tekkinud konflikti tõttu.
See oli nii, et mu voodi oli hoopis seal toas. Üks öösene aeg oli, või mis ta oli, ühekorraga tõusin üles ja ülevalt nagu niisugune kuju, naisterahva kuju moodi, suured laiad juuksed, riided selgas lehvivad, tuli nii tugevalt minu peale, et ma ei saanud mitte midagi tehtud ja liigutada üldse ei saanud. Ma olin viha täis ja ütlesin ühekorraga: „Kurat!“ ja oli ühekorraga läinud minu pealt. Mitte midagi rohkem ei tundnud. Aga niivõrd tugevalt hoiab kinni, et mitte midagi liigutatud ei saa. Just tõusin ülesse ja nii tugevalt hak- kas minust kinni. Tume kuju, selline varjutaoline. Valu ega krampi ega mitte midagi, ta lihtsalt ei lase liigutada. Ma ei tea, kas ma olin kellelegi midagi teinud, või on surnuaias selline inimene, kes elu- ajal minu peale viha kandis. Kes selline võib olla? (mees, s 1943).
135 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Narratiiv painajast võib sisaldada kirjeldust millestki, mida nimetan üleloomulikuks komponendiks. See on kirjeldus füüsilise seisundiga paralleelsest või ajaliselt lähe- dastest elementidest (painaja ilmumiskuju, sammud inimtühjas toas, nähtamatu jõud jne). Üleloomulik komponent näitab, et kogemus, millel narratiiv põhineb, sisaldab peale füüsilise häire veel midagi. Näiteks võivad omavahel seguneda unenäod ja reaalsus.
Ma läksin pikka ja mina mitte tea, uni oli nagu peale tulnud ning siis mina nägin, unes oli sedasi. Üks hakkas jalge pealt sedasi tulema ja mina ei näe. Ma ise olin külje peal ja tuleb ikka siit üles kohe, üles kohe ning selja taha ja mina ei saa liigutada. Mina nägin unes seda ja siis mina hakkasin katsuma, et mis asi see on ja siis kargas sedasi, siuke must nahk käsi oli, kargas minul siit kinni ning ning selle momendiga oli uni läind ja mõistus selge ja liigutada ei saa üldsegi. Sedasi nagu kivistand lihtsalt. Siis mina hakkasin abi karjuma. Öö-öö tegin sedasi, annab natuke nagu röökida siit. Ning siis tulevad sinna sängu ette ja minul mõistus peas, aga liigutada ei saa. Ning siis hakkasid küsima, et mis viga on ning mina tegin öö-öö ikka vasta ning kui [tütar – JS] katsus sedasi käega minul pealt siit, siis laskus üle ja mina kargasin sealt püstü ja otse momendiga oli kõik kordas. Ei ole haigust ega kedagi nagu vahel vererõhk jaurab, et mõnda viga. Mina arvas kedagi. Siis mul oli siuke mõte, et üsna praegu pani minema, et pole viga kedagi (naine, s 1939).
Neljateistkümnest informandist, kes jutustasid painajast isikliku kogemuse põhjal, selgitasid seda pärimusel põhinevate teadmiste kaudu üheksa: neli meest ja viis naist. Sageli kommenteerisid informandid, miks nad on veendunud painaja seo- ses teise inimesega, viidates isikutele, keda nad painamises kahtlustavad ning põhjendades oma arvamust varasemate tülide kaudu. Samas ei pruugi informant kirjeldada konflikti sel juhul, kui ta ei oska painajat konkreetse konfliktiga seostada
136 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel või peab seda informatsiooni liialt isiklikuks. Konfliktidest jutustasid kokku kuus informanti. Järgnevas näites konfliktikirjeldus puudub, kuid informant toob välja kahtlusaluse, kes tema arvates painajaks käis.
Läksin õhta magama, säng oli siin ahju taga. Läksin magama ning ühekorraga teki otsad hakkasid laperdama sedasi ning liigutada ei saas enam mitte, kange noh. Siis tõusin üles ning olin kümme-viis- teist minutit ülal, mõtlesin, misasi siuke oli ning läksin uiest magama ning hakkab uiest sama jama peale. Aga siis läksin teise tuba diivani peale magama ning magasin hommikuni ära oma une. See küsis noh, kus eelmisel päeval käisime, ning see üks küsis, üks vanem naisterahvas nihukene, üsna vana ikka oli, küsis, et kus sa magad, noh. A mis temal oli asja küsida, kus mina magan? (mees, s 1969).
Välitöödel selgus, et painajast räägivad peamiselt naised ning seda väikestes, usaldusväärsetes seltskondades. Kui mehed on seltskonnas, siis seda teemat väldi- takse, sest nad võivad selle suhtes olla kriitiliselt meelestatud. Seega on painajast jutustamise kontekst valdavalt soospetsiifiline, kuid võib olla ka erandeid. Näiteks räägivad mehed painajast oma lähedastega, pere ja parimate sõpradega. Päri- muslik teadmine painajast ringleb nii naiste kui meeste vahel.
JS: Kas sellistest kogemustest räägitakse ainult oma lähedastele? Ma arvan küll, jah. Ma mõtlen näiteks oma ema naljakat koge- must. Ma ei usu, et ta sellest kellelgi teisele rääkis, kui ainult meile. Oma kõige lähematele inimestele ikkagi. Sealtsamast, kui seal midagi piinliku ei olegi, ma oma sõbrannadega ikka arutaks, jah. JS: Kas meestele ka räägitakse sellest? No ikka, ma arvan küll, mis seal ikka, kui hästi läbi saad. JS: Oled Sa oma kogemusest rääkinud? Ei ole, aga pole juttu tulnud otseselt. Ma ei lähe ju niisama ka rääkima. Ma arvan, et ei ole jah (naine, s 1970).
137 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Oluline roll pärimusega tutvumisel on lapsepõlvekodul. Informandid kujutasid intervjuudes oma kodu rolli pärimuse edasiandmises erinevalt, meenutades, kas seal räägiti painajast või mitte. Mõned kuulsid painajatest hiljem, kui tekkisid koduvälised suhted, mõned olid nendega kursis juba väiksena. Sellel, kellega inimene suhtleb, on oma osa tema arvamuse kujunemisel.
Meil olid ka kõik veendunud, et need asjad ei ole õiged [---] Meil näiteks painajatest mitte keegi peres pole olnd. Üks on see, mis ma tean oma pereliini pidi, teine on see, mis ma külakogukon- naga suheldes olen kuulnud ja teiste jutud juba ja teiste vanemate inimeste jutud ja külarahva jutud ja need sellised koos istumised, kus neid jutte räägitakse, et see on juba järgmine asi ja seal on juba igasugu põnevamaid jutte (naine, s 1975).
Painaja selgitamisel ei piisa üksnes pärimusega kursis olemisest, vaid inimene peab olema veendunud, et need teadmised on tõesed. See tähendab, et tema jaoks on nõidus ja vaimsed rünnakud reaalsed painaja tekkepõhjused. Pärimus mõjutab isiklikku arvamust, kuid isiklik veendumus määrab, millise selgituse ta oma kogemusele annab. Ka siis, kui informandi narratiivis eelpool kirjeldatud üleloomulik komponent puudub, võib ta väljendada usku, et painaja on rohkem kui füüsiline häire.
Ma ei kuules, et oleks tulnud, aga lihtsalt liigutada ei saanud ning täpselt samamoodi, et kui lõpus varbad liikuma hakkavad, siis kaob ära. Mina tundsin otse, et raskus on keha peal ning liigutada ei saa. Ise oled siis ülal, tahaks nagu abi hüüda, aga ei saa. Sõnad ei tule välja suust. Looma hääl tuleb välja üksinda. Ma olin kahekümnendates või sedasi. Ju ta ikka painaja oli, ju see vaimne maailm ikka olemas on (naine, s 1972).
138 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Painaja meditsiiniline seletusviis
Meditsiinilise seletusviisi põhjal on painaja keha füsioloogiline häire, seosed maa- gia või vaimudega on välistatud. Selle asemel lähtutakse meditsiinialastest tead- mistest inimkeha talitusest ning seda häirivatest teguritest. Painajat põhjustavad näiteks lihaskrambid, mõne aine puudus või vereringehäire. Kuna usundiliste nähtustega painajat ei seostata, puudub ka seos häire tekke ning sotsiaalse pinge või konflikti vahel, mis tähendab, et meditsiiniline seletusviis asetab inimese väl- japoole painajat ümbritsevat pärimuste ringi. Neljateistkümnest informandist, kes jutustasid painajast isikliku kogemusel põhjal, selgitasid seda füüsilise häirena kaks ning kolm polnud kindlad, kas painaja on maagilist või meditsiinilist algupära. Kokku viiest informandist kaks olid mehed ning kolm naised, kusjuures mõlemad mehed kahtlesid painaja üleloomulikus päritolus, mitte ei eitanud seda. Alljärg- nevalt vaatlen neid kahte kategooriat koos, sest mõlemad erinevad pärimuslikust selgitusviisist ning on mõjutatud meditsiinialaste teadmiste poolt
Mina olen seda küll tund, et magades kaua ühes asendis, et siis nagu, siuke nagu surve... Me ütleme, et sured või liigutama hak- kad, siis hakkad tundma. Tundmine kaob ää, siuke. Ju veri top- pama jääb, tahad liigutada... Ma olen ilmsi tundnud siukest asja, et mina olin diivani peal pikkas ning jalg oli siis natuke kõveras ning see oli päisel päeval. Ma olin ülal. Telefon helises ning mina läksin sedasi tõusma diivani pealt, et nagu ikka harilikult lähe astma ning see alumine jalg toetagi. Üldsegi liigugi jalg. Minul oli siuke mõte, et halvatus. Seni kui selle jala käüma sai või liikma sai, telefon läks kinni. Ei jõuas na ruttu. Teist korda tundsin veel, siis ma juba teadsin, kuidas ma telefoni juure lähen. Siis ma läksin roomates. Ma mõtlen, et inimesed tundvad siukest ja siis mõtlevad, et painaja on. Mina ütlen, et jalg oli surnd. Ju nemad mõtlevad, et see on painaja (naine, s 1918).
139 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Üks põhjus, miks painajat selgitatakse meditsiiniliselt, on minu meelest selles, et kogemus on võrreldes pärimusest tuntud kirjeldustele veidi erinev. See tähendab, et kui isiklik kogemus ei haaku selgelt pärimusest tuntud kirjeldustega ehk selle tekke eeldused ning sümptomid on erinevad, võib inimeses isikliku kogemuse pinnal tekkida skepsis painaja pärimusliku seletusviisi suhtes. Tekke eelduste all mõtlen ajalisi ning ruumilisi tegureid, mis loovad olukorra painaja peale tulemi- seks. Selleks on öine aeg ja selili asend magamisel. Sümptomite all mõtlen painaja pealetulekul tekkivat halvatust, hingamistakistusi, kõnevõimetust ja rõhumistunnet, millega võivad kaasneda nägemis- ning kuulmisaistingud. Eelduste ja sümptomite erinemine tähendab, et selget seost painaja ning oma kogemuse vahel ei saa luua. Seega osa kogemusi, millest jutustatakse kui painaja kogemustest, on siiski midagi muud ning nende selgitamiseks sobib paremini meditsiiniline seletusviis, kuna side pärimusega on nõrk.
Üks, mis ma arvan, tagantjärgi hakkasin mõtlema, et võis olla painaja kogemus, oli küll. Millal see võis olla? Viis aastat tagasi umbes. Neli-viis. Ma ei maganud kodus, ma olin Pärnus ja siis hommikul korraks tõusin üles, sest et keegi mu kõrvalt läks minema ja siis jäin uuesti magama. Siis õues vihma sadas ja äkki oligi see hetk, et ma taipasin, et... Ma oma arust magasin, siis äkki ärkasin üles ja liigutada ei saa, jube vastik tunne. Ja siis mõte hakkas... Alguses ei saa aru, et mis toimub, midagi nagu ei suru, lihtsalt ei saa liigutada, raske on. Ja siis hakkasin mõtlema ja tuli hirm, et mis nüüd, et neid painaja jutte kuulnud küll, onju. Siis hakkasin mõtlema, et ei, ma jäin külili magama. Ma tean, et ma vaatasin uksest veel välja, et ma jäin külili magama. Noh, ilmselt see oli selline uni. Ja siis teadsin, et tuleb teha varbaga. Varvast liigutada ei saanud, onju. Kuidagi kõik need asjad, et ma tean, et ma magan külili, ma tunnen, et magan selili, kuidagi raske on, mõte on selge, aga jube vastik on, et liigutada ei saa. Siis tuli selline hirm peale. Aga mingil hetkel jäin uuesti magama ja olingi külili tegelikult. Et ilmselt see oli selline unenägu (naine, s 1987).
14 0 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Kahe seletusviisi paralleelses eksisteerimises näen hariduse, teadmiste leviku ning ühiskonna üldise arengu mõju Kihnu kultuurile ning pärimusele. Sageli tõid infor- mandid, kes minu jaoks esindavad meditsiinilist selgitusviisi, välja, et varem oli rahvas rumalam, neil oli vähem kooliharidust, kuid rohkem aega üksteisel külas käija ja lugusid rääkida, mis tähendab, et painaja seostamine nõidusega on nende jaoks märk madalast haridustasemest. Selget soolist ega vanuselist vahet pole informantide puhul seletusviiside osas võimalik teha, mis tähendab, et need kate- gooriad pole selgituse andmisel olulised ning üleminek ühelt seletusviisilt teisele pole lineaarne ega järsk. Painajale antav selgitus võib ühe inimese puhul aja jook- sul muutuda, sest ta hindab oma varasemad veendumused uute teadmiste ning kogemuste valguses ümber. Kogemustele selgituse andmine on seega protsess, kus oma veendumusi kaalutakse ja hinnatakse uue informatsiooni mõjul ümber.
Kui ma pisike olin siis olin sängis ja siukene nagu... Tahtsid karjuda, aga ei suas karjuda. Liigutada ei suas ning mitu korda sedasi, kaks õhtat järjest oli. Et tahtsin nagu karju, aga liigutada ei suas ning siis varbu sai natukene liigutada. Ning siis ma olin pisiksem kua ja ja mõtlesin täiesti teistmoodi kui nagu praegu mõtlen. Siis ma mõtlesin küll, et nagu mingi luupainaja on olnd, aga praegu ma ei tea ka, kas see oli siis see luupainaja või oli mingi tervislik seisund (mees, s 2000).
Sama inimene võib kasutada paralleelselt ka mõlemat seletusviisi. Nende vaheline piir pole jäik. Välitöömaterjalide põhjal Kihnu mehed üldiselt väldivad painajast rääkimist ning võtavad teema üles ainult oma lähedaste sõpradega, kuna meest, kes tabuteemat puudutab, koheldakse halvustavalt ning sõimatakse rumalaks. Meeste vahel kehtib painajast rääkimisel sotsiaalne surve, mis naiste puhul puu- dub. Sooline identiteet seab piirid ehk määrab millest räägitakse ning millest on parem vaikida. Samas räägivad mehed painajast oma usaldusisikutele, pereringis ning parimatele sõpradele.
141 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Lihtsalt tuleb see asi, et sa ei suuda ennast liigutada, sul on kõva press sedasi peal, saad aru ning unest ärkad sedasi üles, et sa ei liiguta mitte oimu enam. Siuke kõva surve on sul peal sedasi nagu rindu keegi suruks sind. Teed silmad lahti ning mingi hall kuju on silmade ees ning lihtsalt sa oled jõuetu. Tunned, et sul on ette raske olla, õudsalt raske on olla, mingi lihas enam ei liigu. Lihtsalt tunned, et keegi nagu surub su peale. Iseenesest ta kaob ää. See on, mis ta on, alla minuti isegi. Valus on ta siin noh, peas, et sa oled võimetu. Peas on siuke tunne, et ma ei saa mitte midagi teha, oled teise mõju all sedasi. Mul on omal siuke mõte, et ületöö- tamine, närvisüsteemist, mis seal muud võis olla. Lihtsalt väsinuna hüppad voodisse ja seliti olin voodis maas ja ühekorra ärkan üles ning siuke noh, keegi nagu ärataks sind. Ma nägin nagu halli kuju voodi ees. Tema nagu juhendaks mind, siuke tunne oli. Lihtsalt näed, siuke inimene sul seisab voodi ees. Mis ma võisin olla siis, kahekümne kahe aastane. JS: Kas Sa teistele meestele oled ka rääkinud, et sul painaja käis? Ma tegelt ei usu tasse, noh, aga mul on käün ühekorra. Painaja, noh, kesse usub sellist asja. Vaatavad, et lollakas on. [---] Meitel tuli [sõbraga] omavahel jutus sedasi välla, et täpselt see jama, mis me suvel tükitasime, sügisel käis painaja peal (mees, s 1969).
Järeldused
Välitöömaterjalidest saab teha kuus olulist järeldust otsides vastust küsimusele, millised tegurid mõjutavad tänapäeval Kihnus oma isikliku kogemuse põhjal pai- najale seletuse andmist. Esiteks pole painaja kogemuse selgitamine soo- ega easpetsiifiline, mis tähendab, et kaks selgitusviisi on saarel paralleelsed ning võrdsed. Selget kaldumist ühe või teise poole ei saa välitöömaterjali põhjal välja tuua. Teiseks mõjutavad inimest teadmised saarel ringlevast pärimusest. Pärimu- sega puututakse kokku sotsiaalses elus osaledes ning selle põhjal õpitakse oma
142 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel kogemusi paigutama laiemale taustale ning leidma seoseid teiste poolt jutustatud narratiivide ning enda isikliku kogemuse vahel. Oma osa mängivad suhted teiste kogukonnakaaslastega ning lapsepõlvekodu. Kolmandaks mõjutab inimest tema veendumus nõiduse, vaimolendite ja vaimsete rünnakute reaalsuses. Kui ta neisse usub, tundub painaja kohta käiv pärimus ratsionaalsena, vastupidisel juhul mitte. Neljandaks mõjutab inimest isikliku kogemuse sarnanemine pärimusest tuntule. Kui isiklik kogemus sarnaneb painaja kohta varasemalt kuuldule, nähakse neid kahte omavahelises seoses, vastupidisel juhul pole seos tugev ning ei saa kindlalt väita, et tegemist oli painajaga. Siis otsitakse alternatiivseid seletusviise. Viiendaks mängivad olulist rolli kooliharidus, teadmised meditsiinist ning elukogemus. Koo- lihariduse, kirjanduse ja meedia vahendusel levivad teadmised pakuvad painaja pärimuslikule selgitamisele alternatiive ning inimene on oma isikliku veendumuse loomisel või selle vahetamisel vaba. Kuuendaks tuleb arvestada sotsiaalse konteks- tiga. Painajast kõnelemine kuulub Kihnus pigem naiste repertuaari. Ka meestel on sellealaseid kogemusi, kuid sotsiaalne surve sunnib neid sel teemal avalikkuse ees vaikima. Nii mehed kui naised räägivad oma kogemustest peamiselt väikestes ringkondades, lähedastele ja usaldusväärsetele inimestele.
Kokkuvõte
Artiklis analüüsisin välitöömaterjali alusel põhjuseid, miks Kihnus on painaja kohta paralleelselt kaks vastandlikku selgitust. Kui inimese puhul, kes selgitab painajat pärimuse põhjal, piisab usust nõidusesse või laiemalt sellesse, et lisaks nähtavale reaalsusele eksisteerib nähtamatu, siis meditsiinilise seletusviisi puhul vastandub teadmine usule, kindla ehk reaalse põhjusena sobib üksnes teaduslik seletus. Vastuolu on selgitatav Mircea Eliade teooria põhjal sakraalse ja profaansega, s.o kahe maailma tajumise viisiga, millest esimene põhineb veendumusel usundiliste nähtuste reaalsuses (antud puhul maagiasse ja vaimudesse), teine välistab selle kui ebareaalse ning irratsionaalse. Mõlema seletusviisi puhul on painaja sümptomaatiline kirjeldus sarnane. See
143 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel tähendab, et painajat kasutatakse sarnasest kogemusest narratiivide loomiseks. Meditsiiniline seletusviis põhineb teadmistel meditsiinist. Painaja kui füüsiline häire tekib keha väärtalitlusest. Pärimusliku seletusviisi puhul aga on painaja teke seotud maagia ja vaimudega, see on vastureaktsioon sotsiaalsetele konfliktidele või pingetele. Seega pärimusliku seletusviisi puhul on painaja seotud laiema uskumusteringi ning sotsiaalsete normide rikkumisega. Põhjuseid, miks inimene selgitab painajat pärimuse või meditsiiniteadmiste põhjal, on mitu. Inimest mõjutavad sotsiaalsed suhted ja selles kehtivad tabud, teadmised pärimusest ja meditsiinist, veendumus pärimuse poolt vahendatud narratiivide reaalsuses, isikliku kogemuse sarnanemine teiste omale, haridus ja elukogemus. Arvestada tuleb ka kaaslaste survega, mis kehtestab väljaütlemata reeglid omavahelises suhtluses. Kokkuvõtteks tahan öelda, et painajaga seotud pärimus on Kihnus tänapäeval mitmekesine, kaasaegne ning põnev uurimisma- terjal.
Allikad ja kirjandus
Välitööl salvestatud materjal autori eravalduses.
Davies, Owen 2003. The Nightmare Experience: Sleep Paralysis, and Witchcraft Accusations. – Folklore. A fully peer-reviewed journal of folklore and folkloristics first published in 1890. Vol. 114, No. 2. Ed. by Westwood Jennifer. Pp. 181–205 Eestlaste Kalender ehk Täht-raamat 1888 aasta peale. Tallinn: H. Mathiesen, [1887] Eisen, Matthias Johann 1922. Painaja. Arutused ja jutud painajast. Tallinn: Kirjastuühisus Kool. Eisen, Matthias Johann 1995 [1920]. Eesti mütoloogia. Tallinn: Kirjastus Mats. Eisen, Matthias Johann 2000. Esivanemate varandus. Tallinn: Sinisukk. Eliade, Mircea 1992. Sakraalne ja profaanne. Religiooni olemus. (Tõlge: Mai Tiits) – Vikerkaar, nr 4–12. Hiiemäe, Reet 2012. Kaitsemaagia eesti rahvausundis. Tallinn: Pegasus. Holzmayer, Jean Babtiste 1873. Osiliana: Erinnerungen aus dem heidnischen Göttercultus und alte Gebräuche verschiedener Art, gesammelt unter den Insel-Esten. Dorpat. Hufford, David J. 1982. The Terror That Comes In The Night. An Experience-Centered Study of Supernatural Assault Traditions. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. Jaago, Tiiu 2009. Lugu ja sündmus jutu-uurimises: situatsioonianalüüsist kontekstianalüüsini.
144 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Mäetagused 43, lk 125–145. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Kolb, Bryan; Whishaw, Ian Q. 2009. Fundamentals of Human Neuropsychology. New York: Worth Publishers. Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1884 [1879]. Kodutohter: Õpetus, kuda haigetega peab ümber käidama ja neile arsti abi puudusel kergitust tehtama. Schnakenburg, Tartu. Kõivupuu, Marju 2008. Rahvameditsiin. Painaja. – Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 363–378. Loorits, Oskar 1951. Grundzüge des Estnischen Volksglaubens. 2. Heft 1. Uppsala: Lundequistska Bokhandeln. Loorits, Oskar 1953. Grundzüge des Estnischen Volksglaubens. 2. Heft 2. Uppsala: Lundequistska Bokhandeln. Loorits, Oskar 1998. Liivi rahva usund. 1–3: mit einem Referat: der Volksglaube der Liven. Tartu: Eesti Keele Instituut. Luce, Wilhelm Ludwig von 1827. Wahrheit und Muthmassung: Beytrag zur ältesten Geschichte der Insel Oesel. Von Dr. Joh. Wilh. Ludw. von Luce, mehrerer gelehrten Gesellschaften Mitgliede. Pernau: Gotthardt Marquardt. Oates, Caroline 2003. Cheese Gives you Nightmares: Old Hags and Heartburn. – Folklore. A fully peer-reviewed journal of folklore and folkloristics first published in 1890. Vol. 114, No. 2. Ed. by Westwood Jennifer, pp. 205–227. Oring, Elliott 2012. Just Folklore. Analysis, Interpretation, Critique. Los Angeles Cantilever Press. Põvvat, Lea 1992. Teaduslik meditsiin contra rahvameditsiin. – Kultuur ja Elu, nr 12. Tallinn: Tallinna Ajakirjandustrükikoda, 46–52. RHK-10. Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon. – http://rhk.sm.ee/ (külastatud 09.11.2014) Rekker, Pille 2000. Luupainaja muistendite tähendusest Eestis. Bakalaureusetöö. Juhendaja professor Ülo Valk. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool. Saarlaste Kalender ehk Täht-Raamat 1907 aasta pääle. Kuresaare: Kuresaare Nädalileht, [1906] Terrillon, Jean-Christophe; Marques-Bonham, Sirley 2001. Does Recurrent Isolated Sleep Paralysis Involve More Than Cognitive Neurosciences? – Journal of Scientific Exploration, Vol. 15, pp 97–123; http://scientificexploration.org/journal/jse_15_1_terrillon.pdf (Vaadatud 15.10.2014) Walguse Kalender 1903 aastaks. Tallinn: H. Mathiesen, [1902]. Wiedemann, Ferdinand Johann 1876. Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten. Sankt Peterburg: Keiserliche Akademie der Wissenschaften.
145 Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
LISA
Küsimuskava 1. Kas oled ärganud nii, et Sul on raske ennast liigutada, hingata või tunned, et miski rõhub Sind? 2. Millal oled neid asju tundnud? Miks need tekivad, kaua kestavad, kuidas lõpevad? 3. Mitu korda seda Sinuga on juhtunud? 4. Kas see sarnaneb mingile teisele kogemusele? Millisele? Kuidas? 5. Kuidas seda tunnet Kihnus nimetatakse? 6. Mis on painaja? 7. Kuidas Sina painajast aru saad? 8. Kas oled näinud inimest, kes painamas käib? Näinud, kuidas painajaks min- nakse? Palun jutusta mulle sellest. 9. Miks painaja tuleb? 10. Kuidas painajat vältida? 11. Kas oled kuulnud kelleltki teiselt painaja kohta? Palun, saad Sa mulle edasi rääkida? 12. Kus ja kellele sellistest asjadest räägitakse? Keda painamises kahtlustatakse? 13. Milliseid erinevusi meeste ja naiste vahel oskad välja tuua?
146 Interpretations of supernatural assault experience from Kihnu Island: Painaja as a vernacular category
Jaan Sudak
The article is based on experience-centred belief narratives about supernatural assaults, collected during a fieldwork trip on the island of Kihnu in the Gulf of Riga of the Baltic Sea, in November 2012. The material consists of thirteen interviews, conducted with informants of both sexes and from various age groups. Previously the author participated in four fieldwork trips to the local community, during which he collected rich folk belief material. Kihnu cultural heritage is unique and live. The influence of modernisation has not been strong due to the isolation from the mainland. In the year 2003, Kihnu cultural space was inscribed into the UNESCO list of World Cultural Heritage. However, the extensive study of Kihnu culture is not focused on folk belief, which is necessary to understand the local identity. The protagonist of the supernatural assault narratives is commonly recognised as a spiritual entity known as painaja. The term is used by the local community and it refers to a sleep-time phenomenon, during which an individual senses the presence of a supernatural unseen agent, is unable to move or breathe, but is still aware of the surroundings and often feels a pressing or strangling sensation. The assault experience occurs during the nighttime, just before the victim has slumbered, and terminates when the victim is finally able to move and breathe. The experience itself is neither gender nor age group specific but the interpreta- tions vary and depend on several circumstances like the existence of a personal experience, personal belief in the supernatural origin of the experience, and the nature of the experience itself. Nowadays it is possible to find heterogeneous interpretations of the assault experience origins and actuality. The author has used several examples of those
147 Interpretations of supernatural assault experience from Kihnu Island: Painaja as a vernacular category interpretations, in which the assault is believed to originate from a supernatural entity, witchcraft or physical dysfunction of the human body. Based on the field- work material, he has created a twofold distribution of the experience interpre- tation. It is a belief connected, on the one hand, with witchcraft or supernatural entities, and, on the other, with medical knowledge. Even if the informant finds it hard to believe in the supernatural origin of the experience, they use the spiritual entity as a narration tool. A similar phenomenon is widely known as a nightmare. Physiologically the assault experience occurs during the rapid eye movement (REM) stage of sleep, during the suppression of muscular and brain activity. Through the history it has found heterogeneous interpretations. A belief that the supernatural attacker wants to seduce its victim sexually is characteristic of the medieval period. Nightmares also tend to be regarded as a result of indigestion problems or witchcraft, or are attributed to the spirits of the dead. Today the scientific explanation of the night- mare as the abovementioned sleep paralysis is widespread.
148 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888 – 1918
Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseum, teadur Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
1866. aastal andis keiser Aleksander II välja Balti kubermangude (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) vallakogukonnaseaduse. Osalt talupoegade palvekirjaaktsiooni mõjul kehtestatud seadus vabastas vallad mõisa järelvalve ja eeskoste alt ning jättis talu- rahvakogukonna ainsaks vormiks vallakogukonna. Seadusega eraldati mõisa- ja vallamaad ning loodi vallavolikogud, mille valis valla täiskogu kolmeks aastaks ja kuhu kuulusid pooled liikmed peremeeste ja pooled maatameeste hulgast. Täiskogu valis ametisse ka vallavanema ja selle abid, kes kokku moodustasid val- lavalitsuse. Alates 1866. aastast saab Eestis rääkida iseseisvatest omavalitsustest. Nüüdsest alates tuli hakata koostama eelarvet, õppida määrama ja koguma makse, ülal pidada valla koole ja vaeseid, ehitada ühiskondlikke hooneid jne. Kihnu vallavolikogu ja valitsuse protokollid (EAA 4542.1.1–14, 328) on säilinud 1888. aastast alates. Nendes dokumentides ei peegeldu mitte üksnes selleaegse omavalitsuse tegevusvaldkonnad, vaid laiemalt terve toonane elu-olu kogu oma
150 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 värvikirevuses. Loodetavasti pakub nende ajalooliste materjalide lugemine prae- gustelegi kihnlastele nii äratundmisrõõmu kui ka palju avastamisväärset. Väljatoo- dud protokollilõikudes on koostaja püüdnud teadlikult säilitada võimalikult palju tollast kõnepruuki, sest seegi iseloomustab tänaseks ajaloohõlma vajunud aegu. Võimalusel järgneb väljavõttele artikli autori kommentaar.
31. augustil 1888 nõudis Kihnu valla rõugepanija Toomas Köster palka juurde, mis seni üks vakk (1 riia vakk = 69 l) rukkeid aastas, sest see oli kasin. Volikogu tõstiski rõugepanija palka kahele vakale aastas (EAA 452.1.1 l. 2p).
Kommentaariks: Esimese rõugetevastase vaktsineerimise tegi Eestis aastal 1756 arst A. Schulinus. 1812. aastal moodustati kubermangudes ja kreisides nn rõuge- komiteed, mis korraldasid vaktsineerimist ja rõugepanijate koolitamist. 19. sajandi teisest poolest alates teostasid kaitsepookimist kohtadel omavalitsused. Rõuge- panija kuulus valla ametimeeste hulka ja tavaliselt oli ta lõpetanud kreisi- või linnaarsti poolt korraldatud vastava kursuse. Vaktsineerimiseks vajaliku rõugelima või -mäda pidi reeglina muretsema rõugepanija ise. 1880. aastatel maksti osade Kihnu valla ametimeeste töötasu veel viljas. Alles sajandi viimasel kümnendil mindi üle peamiselt rahapalgale.
22. novembril 1889 valis volikogu ärasurnud kohtukirjutaja ase- mele 3 aastaks uue, kelleks sai Pootsi kirjutaja Johann Lasn. Kohtu- kirjutaja palgaks määratati 175 rbl ning 1 vakamaa (1 riia vakamaa = 0, 37 ha) maad. Kirjutuse materjali nagu paberi, tindi ja suled sai kirjutaja valla poolt priilt. Kihnu vald kohustus suvel, kui meri lahti on, kirjutajale Pootsi paadi meestega vastu saatma ja talvel kindlustama hobuse küüdi. Kirjutaja pidi endale volikogu soovituse kohaselt palkama 100 rbl ja 1 vakamaa eest abikirjutaja, kes saa- rel tema asemel vallakirjutaja asju toimetaks. Abikirjutajaks soovis vald Aleksander Leppiku’t, kes sai elamiseks ka kirjutaja elutoad (EAA 452.1.1 l. 7).
151 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
Kommentaariks: Tavapäraselt oli Eesti omavalitsustes nii valla- kui kohtukirjuta- jaks üks ja sama isik, kes sai mõlema töö eest eraldi palka. Kihnu taolised juhud, mil kasutati kahte ametimeest, olid suhteliselt harvad. Ilmselt tingis säärase vaja- duse saare eraldatus.
25. augustil 1890 valis Kihnu volikogu kolmeks aastaks uue valla- kirjutaja. 180 rbl aastapalga eest sai selleks Nikolai Wulf. Samal päeval valis valla täiskogu kolmeks aastaks ka uue vallavanema. Alates 1891. aasta algusest sai senise vallavanema Jüri Kösteri asemel ametisse Mihkel Kott (EAA 452.1.1 l. 9p).
Kommentaariks: Vallavanemaid, kohtunikke ning nende asetäitjaid valis valla täiskogu, mille koosseisu kuulusid varem kõik valla täiskasvanud talumehed. Ala- tes 1866. aastast kuulusid täiskogusse taluperemehed ning iga 10 maatamehe kohta üks saadik.
1891. aastal oli Kihnu hingemaks 1 rbl 48 kop. Maksu suurus saadi selle aasta eelarve kulude 324 rbl 41 kop jagamisel 220 hinge (maksumaksja) vahel. Lisaks tuli tasuda veel õigeusuliste maks koolide kütte heaks 17 rbl, mis jagatuna tegi 8 kopikat juurde (EAA 452.1.1 l. 16p).
Kommentaariks: Hinge- ehk pearahamaksu maksid kõik mehed vanuses 15–60 aastat. Eelarve kuludest moodustas tervelt 262 rbl 50 kop kirjutaja palk. Samal ajal oli vallavanema ja kohtumeeste palk 1 rbl 50 kop.
27. veebruaril 1891 selgus, et ametist lahkub senine vallakirjutaja Nikolai Wulf. Volikogu valis uueks kirjutajaks Tartu kreisikooli lõpe- tanud Gustav Alldorfi, kellele lubati palka 175 rbl aastas, lisaks 1 vakamaa maad ning prii korter kohtumajas (EAA 452.1.1 l. 19p).
152 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
25. aprillil 1891 tegi volikogu ametist lahti senise kohtukirjutaja Johann Lasna, kuna see elas üle mere Pootsi vallas ja mitte ikka kui tarvis Kihnu ei saa tulla. Kohtukirjutajaks valiti vallakirjutaja Gus- tav Alldorf – palgaks kohtukirjutuse eest 150 rbl, kohtumaja maa,
1/3 tiinu (1 tiin = 10 925 m²) valla maast ning prii sõit ametitali- tusteks (EAA 452.1.1 l. 20p).
Kommentaariks: Valla- ja kohtukirjutaja ameti eest sai Gustav Alldorf kokku raha- palka 325 rbl, mis oli täiesti võrreldav mandri valdade palkadega. Nii näiteks sai 1893. aastal Harjumaal Triigi vallakirjutaja palgaks 175 rbl ning kohtukirjutamise eest lisaks 125 rbl ehk kokku 300 rbl.
20. septembril 1891 otsustas volikogu, et magasiaidast võib Vene- maale viljaikalduse käes kannatavatesse kubermangudesse saat- miseks kuni 1892. aasta sügiseni laenata 65 setvertit (1 setvert = 209, 91 l) rukkeid ja 65 setvertit otri. 28. septembril 1891 muudeti see otsus ja laenati näljahädalistele üksnes 65 setvertit rukkeid (EAA 452.1.1 l. 24).
Kommentaariks: 1891–1892 tabas Venemaa Euroopa-osa 16 kubermangu suur näljahäda. Ametlikult keelati sõna „näljahäda“ tarvitamine, mistõttu räägiti üksnes viljaikaldusest.
8. oktoobril 1891 sai volikogu istungil teatavaks, et Pärnu maakonna 1. jaoskonna talurahvaasjade komissari kirja järgi 30. septembrist oli Kihnu vallakirjutajaks määratud Hans Mar- tinson. Viimasele anti üle 52 vallavalitsuse erinevat raamatut (EAA 452.1.1 l. 26).
Kommentaariks: Vallakirjutaja õlul lasus kogu valla paberitöö, millest annab
153 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 tunnistust ka erinevate asjajamisraamatute suur hulk. Nn vallaraamatute hulka kuulusid näiteks arreteeritute ja karistatud isikute registreerimise raamat, elanike registrid, protokolliraamatud, väeteenistuslaste raamatud, küüdikohustuse raama- tud, passiraamatud, maksuraamatud, vaeste- ja arstiabiraamatud, inventari- ja kinnisvararaamatud, arhiivi pidamine, kirjavahetuse toimikud, vakuraamatud jne.
5. detsembril 1891 sai vallavalitsus (vallavanem Mihkel Kott, abid Jaan Lamend ja Mihkel Laus) teada, et Kihnu vana mõisa juurest, mis oli kohaliku õigeusu kooli omandus ja kus hoone oli uue koo- limaja ehitusplatsile vedamiseks maha lõhutud, oli laudu ja puid varastatud. Süüdlaste kättesaamiseks tehti läbiotsimine ja leiti – Jakub Loobi juurest õuelt 5 lauda 6 jalga pikad ning 3 latti; Turu Jaan Larentsi juurest hoone pealt 4 lõhkisaetud hoone laepuud, mis vana mõisa juurest toodud, kaks neist 17½ jalga pikad ja kaks 12 jalga pikad. Peale selle leiti koolimaade rentniku H. Westmanni lukustamata rehetoast, mis oli Jüri Vesiku ja Gustav Oadi eluma- jade lähedal, 8 lauda ja mõned poolmädad palgi tombid, rehetoa pealt aga 27 poolmäda palgitükki. Kes need sinna vedanud oli, ei saadud teada, sest hoone oli lukustamata ja kõigile lahti (EAA 452.1.13 l. 8).
15. veebruaril 1892 otsustas volikogu, et vaestemajas elanud Liina Oad lastega peab kuni uue vaestemaja ehitamiseni vallas peresid mööda käima (EAA 452.1.1 l. 33).
Kommentaariks: Kihnu vaestemaja põles maha 1891. aasta sügisel. Iga vald pidi oma vaesed ja vigased üleval pidama. Valdades, kus vaestemaja puudus, oli selleks põhimõtteliselt kolm võimalust – anda vaestele, kel peavari olemas, otsest abi raha, vilja või küttepuude näol; panna vaesed võõrastesse perekondadesse kostile või anda neile valla piirides kerjamisõigus.
154 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
22. veebruaril 1892 arutas Kihnu valla täiskogu kokkutulnud 70 liiget (kokku oli täiskogus 95 hinge), kas võtta valda tagasi Ado Tooma poeg Oad, kes 1889. aastal hobuse varguse pärast vangi mõisteti ja kelle vangis olemise aeg täis sai või mitte. Ühehäälselt otsustati Ado Oadi mitte enam endi keskele tagasi võtta, sest val- lal ei olla niisugusest mingisugust kasu, vaid ennem kahju (EAA 452.1.1 l. 35).
Kommentaariks: 19. sajandil oli valla täiskogu pädevuses heita kogukonnast välja sinna sobimatuid isikuid, mis tähendas reeglina Siberisse saatmist. Täiskogu otsustas ka, kas võtta karistuse ärakandnud isikud valda tagasi või mitte. Rõhuval osal juhtudest otsustati eitavalt, vastupidised näited on üliharvad.
17. augustil 1892 otsustas volikogu vastavalt talurahvaasjade komissari ettepanekule, et vallakassast võib võtta 50 rbl koolera haiguse vastu võitlemiseks, kui see peaks valda ilmuma (EAA 452.1.1 l. 39p).
Kommentaariks: Tollase koolera ja tüüfuse leviku põhjustas aastatel 1891–1892 Venemaad tabanud näljahäda.
20. augustil 1892 keelas vallavalitsus kõigil Kihnu elanikel kuni 1. septembrini tooreste pähklite korjamise ja söömise. Käsust esimest korda üleastujaid ähvardati karistada kas 1 rbl trahvi või 2 päeva türmiga. Seda käsku pole ometi järgitud – vallavanema abi Mihkel Laus sai 16. augustil kätte 9 Rootsiküla 8–12-aastast poissi, keda trahviti 25 kopikaga (maksta tuli vanematel) ning kaks vanainimest – Liis Loobi ja Madli Jürgensi, keda trahviti 50 kopikaga (EAA 452.1.13 l. 9p ).
155 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
21. novembril 1892 ilmus vallavalitsusse mitu Kihnu valla meest, kes olevat leidnud Kihnu lähedalt merest korgipuu pakkisid, mis pärinesid hukkasaanud laevalt. Peale selle olevat randa uhutud hukkunud laeva kajut, mille leidsid 20. novembri hommikul Jaan Vidrik, Mihkel Laarents ja Jakub Aav. Kajutist olla leitud palju kraami, mida nimetatud mehed kohe endale võtnud, ka mõned raamatud ja kirjad. Paar laevaraamatut jõudsid Kihnu paagi (tule- torni) ülevaataja kätte, millest nähti, et laev oli Norramaa Stavan- geri linna purjelaev „Nordahl Brun”. Kuna leidjad polnud leiust politseile teatanud, läks vallavalitsus asja vaatama ning leidsidki eelpoolnimetatud mehed ja lisaks Jaan Laarentsi lammutamas lae- vakajutit, kust laudu, raudesemeid (teiste hulgas ka rauast kamin) jms hobustega koju viidi. Vallavalitsuse küsimuse peale, miks leiust ei teatatud, vastati, et nende arvamise järgi olla see selle oma, kes leidis (EAA 452.1.13 l. 11).
1893. aastal võeti eelarve tegemisel hingemaksu alla ka seni priid olnud üle 60-aastased peremehed. Nõnda sai maksulisi hingi saa- rel kokku 283. Sellest arvust arvati maha valla koolmeister, õigeusu kiriku teener, 8 tööjõuetut ja vaest, 6 väeteenistusse astunut, 6 vahepeal surnut, 1 esimest aastat kroonuteenistusest prii olev alam tagavaraväelane, 13 otstahvku (eru-) soldatit, 6 teadmata kadunut, störman ehk tüürimees Jaan Uietua, 2 teenistusse läinud nekrutit, 1 üle 60-aastane, kes peremees ei olnud, 1 Siberisse saadetu, 2 ümberkirjutatut (vallast lahkunut). Nõnda jäi maksjaid 235 hinge. Eelarve oli 384 rbl 87 kop, koos 17 rbl kooli küttega 401 rbl 87 kop – hinge pealt tuli maksta 1 rbl 72 kop (EAA 452.1.1 l. 40p).
3. mail 1893 leidis volikogu, et kuna magasiaida vahi ametisse panemine oleks vallale suureks kuluks, siis seatakse sisse kord, et valla igast talust peavad vahid kordamööda väljas käima (EAA
156 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
452.1.1 l. 52p). Kommentaariks: Vastavalt keiser Paul I ukaasile 1799. aastast tuli magasiait ehk vallakogukonna ühisait ehitada igasse valda. Magasiaita koguti viljatagavara, mis võimaldas anda vaestele toiduabi ning see tagas ikalduse korral vajaliku seemnevilja olemasolu. Iga meeshinge kohta pidi olema vähemalt 3 setvertit (1 setvert = 209,91 l) rukist ja 3 setverikku (1 setverik = 26,239 l) suvivilja, millest pool otra ja pool kaera. Esialgu ehitati magasiaidad reeglina mõisa kaasabil ja viimase maadele, alates 1866. aastast aga kogukondade poolt. 19. sajandi algul ehitatud magasiaidad olid tavaliselt puuhooned, alates sajandi keskpaigast hakati ehitama võimsaid kivihooneid. Taoline on ka Kihnu magasiait. Kindlatel nn magasipäevadel oli soovijatel võimalik aidast laenata vilja, mis tuli sügisel väikese protsendiga tagastada. Sisuliselt oli tegu omamoodi viljapangaga, seetõttu oli
157 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 magasiaida valve väga oluline küsimus. 26. mail 1893 kindlustati Liivimaa kubermangu vastastikuse tule- kahju abistamise kassas ehk kindlustusseltsis valla ühiskondlikud hooned. Vallamaja – puust seinad, 6½ sülda (1 süld = 2, 1336 m) pikk, 3 sülda lai 6½ jalga (1 jalg = 0, 3048 m) kõrge, selles 4 tuba, 2 arestikambrit ja 1 sahver. Hoone väärtuseks hinnati 168 rbl, sellest üldosa 100 rbl, aknad-uksed 18 rbl, põrand-lagi 20 rbl, õlgkatus 10 rbl, 2 ahju ja 2 korstent 20 rbl. Magasiait – õlg- katusega kivihoone 3×7 sülda, kõrgus 9 jalga, väärtus 80 rbl; magasiait asus lähemast Mihkel Alase Ala talust 55 sülda eemal (EAA 452.1.1 l. 53).
27. oktoobril 1893 valiti täiskogu poolt Kihnu vallavanemaks Daniel (Tanil) Kosser (EAA 452.1.1 l. 57).
19. novembril 1893 ilmus vallavalitsusse Kihnu preester Leonid Solovjov ja teatas, et öösel vastu 19. novembrit on tema elumaja külge ehitatud sahvrist akna lahti lõhkumise läbi ära varastatud rohkem kui nael võid, peale selle veel liha, villu ning loomanahku kokku 15 rbl väärtuses. Preester arvas süüd olevat teenijatüdru- kul Mari Laarentsil. Vallavalitsus otsis läbi teenijatüdruku vane- mate maja Lauri sauna, kuid midagi süüdtõendavat ei leitud (EAA 452.1.13 l. 13p).
30. novembril 1893 määras volikogu vallakirjutaja M. Thomsonile aastapalgaks 200 rbl, kantseleikuludeks 10 rbl, 5 rbl vallamaja valgustuseks ja prii ahjukütte (EAA 452.1.1 l. 61p).
18. mail 1894 ilmusid vallavalitsusse Kihnu valla mehed Jaan Arget ja Jakob Loob ning teatasid, et nemad on 17. mail saare ligidalt leidnud tühja kalameeste võrgupüügi paadi, peal kiri T. O. № 472,
158 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
mida arvati olevat Hiiu saare kalameeste oma, kes olid kevadel Pärnu randas räimepüügil. Leidjad palusid seaduslikku leidmise maksu. Vallavalitsus jättis paadi leidjate hoolde kuni omaniku ilmumiseni. 23. mail 1894 ilmusidki vallavalitsusse Emmaste valla mehed kipper Mihkel Treisalt, Jakob Kärn, Kustav Pärtel ja Liiso Treisalt ning teatasid, et neil oli Uulu rannast öösel ankru pealt üks võrgupüügipaat ennast lahti kiskunud, mis kuulu järgi olevat Kihnu rannas. Emmaste mehed esitasid ka sealse vallavalitsuse tõendi, et paat № 472 oli nende oma ning maksid kummalegi leidjale tasuks 1 rbl (EAA 452.1.13 l. 15).
4. juunil 1894 otsustas vallavalitsus seda paati, mis Jaan Palu oli 20. detsembril 1893 Kihnu saare läänekaldalt leidnud ja mille omanikku oli tulutult Liivi kubermangu ajalehes kolmel korral kuulutusega otsitud ning mille tähtaeg oli nüüd ümber – müüa 20. juunil ära oksjonil, millest kuulutati 6., 12. ja 17. juunil kiriku ja vallamaja juures. Oksjonil oli kohal 10 soovijat. Paadi kaks merekaldal olevat osa ja lõhutud tükid, mis Jaan Palu oma koju viis, müüdi enampakkumisel 11 rbl 50 kop eest Jüri Vesikule (EAA 452.1.1 l. 16).
31. augustil 1894 pani vallavanem Pärnumaa 1. jaoskonna talu- rahvaasjade komissari nõudmisel volikogule ette osta raha- ja väärtpaberite tarbeks vallamajja tulekindel raudkapp väärtu- ses 100–110 rbl. Volikogu polnud nõus sellist suurt summat vallaliikmete käest sisse nõudma; kui aga komissar nõudmisest ei tagane, otsustati võtta raudkapi jaoks 110 rbl valla kassast (EAA 452.1.1 l. 72).
Kommentaariks: Tulekindla raudkapi olemasolu valla- ja kohtumajas nõuti 1866. aasta vallakogukonnaseadusele järgnenud määrustega, Eestimaa kuber-
159 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 mangus näiteks kindralkuberneri määrusega 5. detsembrist 1869 „Vallakogukonna kokkutulemise, vallakohtu pidamise ja kohtu pidamise ja kohtu raamatute kirju- tamise seadmised“.
11. septembri ööl vastu 12. septembrit 1894 jäi tormis teel Riiga kadunuks laev „Kateriina” 5 inimesega pardal. Teiste seas uppus Kihnu valla Pulli talu peremees Jaan Pull, kes sõitis Riiga hanesid müüma. Orvuks jäänud laste toitjaks ja kasvatajaks määras volikogu Mihkel Lamendi, kes seeläbi kroonu teenistusest priiks sai (EAA 452.1.1 l. 74).
17. detsembril 1894 ilmusid vallavalitsusse 15 Kihnu saare meest ja teatasid, et on leidnud Kihnu saare ligidalt 55 lauaplanku ning 7 palgijuppi. Peale selle ilmusid Jaan Lamend, Jaan Vesik, Pärt Vesik ning Jaan Palu ja teatasid, et nemad olid leidnud saare lõunapoolses servas 20 sammu kaugusel kaldast ühe laeva osa. Vallavalitsus otsustas leitud lauad ja laevaosa leidjate hoole alla jätta kuni kreisipolitsei iseäraline seadus saab korda saadetud. Peale selle takseeriti 19. detsembril laevaosa, mis oli 2½ sülla pikkune ning 2 sülla laiune laeva eesotsa tükk, mis kaunis vana ja mädanenud. Laevaosa juurest ei leitud mingisuguseid kirju ega raamatuid ega midagi muud, mis viidanuks omanikule. Laevaosa väärtuseks hinnati 6 rbl 50 kop ning kohustati leidjaid seda kaldale tõmbama ja terve hoidma. Pärast vallavalitsuse lahkumist ilmusid laevaosa juurde 12 Linaküla meest ja hakkasid seda keelust hoo- limata puruks lõhkuma. Keelamise peale vastasid nad, et nemad olla samamoodi selle laevaosa leidnud, mispeale 4 esimest leidjat teatasid vallavalitsusse, et nemad ei saa enam vastutada laevaosa tervena püsimise eest. Vallavalitsus otsustas juhtunust teada anda Pärnu kreisiülema nooremabile, et laevaosa lõhkujad saaks oma- voli eest vastutusele võetud (EAA 452.1.13 l. 18p).
160 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
1. veebruaril 1895 takseeris vallavalitsus äralõhutud laevaosa väär- tust, kus oli 6 puuda vanarauda, 1 puud vana vaske ja 3 puuda vana malmi, lisaks puitosad, kõik kokku väärtuses 6 rbl. Otsus- tati kõik see anda vallavanema abi Jaan Palu kätte hoidmiseks. Lisaks otsustati leidjate käest vallamaja juurde tuua 55 lauda ning 7 palgikest, mille üle pidi vahti pidama ja vastutama vallakirjutaja Thomson, kes sai tasuks 20 kop öö eest. Kogu leitud kraam müüdi lõpuks ära vallamaja juures 11. novembril 1895 oksjonil, kus kohal oli 25 tahtjat; kraami eest saadi kokku 22 rbl 75 kop. Saadud raha maksti Pärnu kreisi rentereisse (riigikassa osakonna nimetus Eesti- ja Liivimaal) Liivi kubermangu valitsuse deposiidiks (EAA 452.1.13 l. 21).
4. veebruaril 1895 otsustas volikogu lõpetada peremeeste maga- siaida vahikorra kohustuse, kuna magasiaidal olid nüüd väga kindlad uksed ja kolm uut väga kõva lukku, mida volikogu arva- tes polnud kuidagi võimalik avada ega magasiviljale kahju teha (EAA 452.1.1 l. 83).
21. märtsil 1895 läksid vallavanema abi Mihkel Alas ja kirjutaja Thomson Pärnu-Viljandi ringkonna Rahukohtu kirja täitmiseks Aabrami Jaan Alase majja liikuvat kraami üles kirjutama 1 rbl 50 kop väärtuses, sest viimane polnud peale kolmekordset nõudmist trahviraha ära maksnud. Jaan Alasele oli varem teada antud, kui tema priitahtlikult raha ära ei maksa, saab see 21. märtsil temalt sisse riisutud ja tema peab ka kodus olema. Ometi oli Jaan Alas kodunt ära läinud, tema naine Liiso Alas oli uksed kinni pannud ja ei lasknud kraami üles kirjutada, vaid sõimas häbemata teota- vate sõnadega valla ametimehi, et nemad olla tema liha luude pealt ära söönud, täna tahta nad ka tema hinge ära hukkata
161 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
jms. Vallavalitsus otsustas vastuhakkamise ja käsu täitmata jätmise pärast Liiso Alase Maakogukonna seaduse § 24 põhjal panna 1 ööpäevaks kinni valla arestikambrisse. Kraamist sai üles kirjutatud – üks mustakirjak lehmik mullikas väärt 6 rbl, ja sai kuulutatud, et peale kolmekordset kiriku juures mahakuulutamist saab see mul- likas vallamaja juures 14. aprillil oksjonil ära müüdud. 12. april- lil maksis Jaan Alase eest 1 rbl 50 kop ära Tiiu Kosser, mistap otsustati oksjon pidamata jätta ja mullikas müümise alt priiks jätta (EAA 452.1.13 l. 24).
2. novembril 1895 sai volikogule teatavaks talurahvaasjade komis- sari ettepanek, et edaspidi võib magasivõlgasid vilja asemel rahas tasuda ja võib ka magasivilja müüa. Volikogu otsustaski müüa 50 setvertit rukkeid ja 50 setvertit otri vastavalt hinnaga 7 ja 5 rbl setverti eest (EAA 452.1.2 l. 4p).
20. novembril 1895 anti vallavalitsusele teada, et hommikul oli lei- tud Tuumapeetri õue pealt aia äärest Aru Pärt Juhkami surnukeha, keda arvati olevat surnud liig rohke viinajoomise läbi. Vallavalitsus vaatas leitud surnukeha üle ega leidnud mingeid vägivallamärke, siiski näitas tema keha küll kui palju viina joonud ära surnud välja. Selgitati välja seltskond, kellega koos Pärt Juhkam jõi ja kust viina saadi. Selgus, et sala ilma padentita viina saadi Rehe Ann Türk’i käest, kus algul joodud raha eest. Hiljem Mikku Mihkel Mättas jäänud väga purju ja võtnud Ann Türk’i käest viinaankru vägi- valdselt ära ja viinud selle Mikku talusse, kus oli ka Pärt Juhkam ja kus nad viina, mida ligi 7 toopi (1 toop = 1, 23 l) olnud, ära jõid. Vallavalitsus otsustas, et Pärt Juhkami surnukeha tuleb kreisitohtril üle vaadata, samuti otsustati tõsta aktsiisivalitsuse juures kaebus salaviinamüüja Ann Türk’i vastu ning kohalikus politseivalitsuses kaebus Mihkel Mätase vastu vägivaldselt 7 toobi viina äravõtmises
162 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
(EAA 452.1.13 l. 30p). 16. detsembril 1896 sai täiskogu otsusega järgmiseks kolmeks aastaks Kihnu vallavanemaks Toomas (Timofei) Pull (EAA 452.1.2 l. 20p).
7. juulil 1897 tõsteti vallakirjutaja M. Thomsoni palk 255 rublani aastas. Põhjenduseks, et Kihnu rahvas tülitab vallakirjutajat mit- mes asjas, iseäranis kevadel ja sügisel kui meretee on lahti, sest ükski paat ega laev ei või ilma iseäralise tunnistuseta saarelt välja minna, sest muidu võtavad randvahid paadi vahi alla. Seda tun- nistust tahtes viidavad inimesed kirjutajal palju aega ära (EAA 452.1.2 l. 32p).
15. detsembril 1897 asutasid Kihnu peremehed ja saunikud tule- kahjude vastastikuse abistamise seltsi. Seltsi liikmed kohustasid talusid alal hoidma teatud hulka ehitusmaterjali, mida saaks anda kahju kannatanud liikmele, või siis vastavas väärtuses raha. Talud jagati kolme liiki – I jaos talukohtade peremehed, kellel olid täis elumajad; II jaos peremehed, kellel olid poole väiksemad eluma- jad ja III jaos saunikud. Selts andis ärapõlenud elumaja eest ühes rehega abiks 210 palki, 210 latti, 578 puuda õlgi, 386 katuse- malka, 1930 katusevitsa, tegi 386 jala töötegemise päeva ja andis 96 rbl sularaha. Poole väiksema elumaja eest ühes rehega anti 139 palki ja latti, 366 puuda õlgi, 244 katusemalka ja 1220 katusevitsa, 244 jalapäeva ning 61 rbl sularaha. Sauniku elamise põlemise korral anti abi 139 palki ja latti, mis 11 jalga pikad, 208½ puuda õlgi, 139 katuse malka, 695 katusevitsa, 139 jalapäeva ning 34 rbl 75 kop sularaha. Kui põles vastavast liigist maja, siis rehkendati igast jaost vastav arv materjali välja. Näiteks kui põles täistalu elumaja, siis need liikmed, kellel olid endil täistalude elumajad, pidid andma iga-
163 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
üks 2 palki (21 jalga pikk ja ladvast 7 tolli jäme), 2 sama pikka latti, 6 puuda katuseõlgi, 4 katusemalka, 20 katusevitsa, tegema 4 päeva ehituse juures tööd ja maksma 1 rbl. Poole väiksemate elumajade omanikud pidid andma poole vähem, saunikud aga veerandi sellest. Vastavad normid olid ka II ja III jaole. Ehitusma- terjal tuli 7 päeva jooksul ärapõlenud hoone juurde vedada, raha aga vallavanema kätte maksta. Seltsi liikmed pidid valmis hoidma poomhaagid, veeämbrid ja muud kustutusvahendid, peale selle polnud õigust ei enne ega pärast päikesetõusu-loojangut ahjusid kütta. Seltsi liikmeks astus I jao tingimuste kohaselt 71 peremeest, II jao tingimuste kohaselt 34 peremeest ja III jao tingimuste kohaselt 34 saunikut (EAA 452.1.2 l. 38-44).
15. detsembril 1897 pani volikogu paika nii nagu varasematel aastatelgi küüdi ja muude kohustuste (kordas käimine) nimekirja, mida tehti vallavalitsuse käskimise järgi. Kordas käimise alla kuu- lusid: küüdisõidud merel Pärnu ja mujale valla valitsuse ja kohtu liikmetele ning ülematele ametnikele; valla- ja koolimaja tarbeks küttepuude vedu; valla hoonete parandamise materjali vedu; küü- disõidud merd mööda Pärnu nekrutitele ja teistele sõjaväekohus- lastele; iga nädal 2 korda (kesknädalal ja laupäeval) postipauna vedamine Seli vallamajja; valla hoonete põrandate puhastamine; valla vahimehe kohustuste täitmine; valla hoonete parandamise tööd. Nimetatud kohustustest olid vabad vallavalitsuse ja -kohtu ametnikud (EAA 452.1.2 l. 45).
15. detsembril 1897 otsustas täiskogu, et magasiaida väga vana ja vett mitte kinnipidava katuse asemele tuleb teha 1898. aasta suvel uus sindelkatus, mille jaoks 60 täistalukohta maksavad igaüks 1 rbl ja 34 saunakohta igaüks 25 kopikat. 6. juunil 1898 selgus, et varem rahva käest sisse aetud 68 rbl 50 kopikast magasiaida õlekatuse asendamiseks sindelkatusega ei jätku. Vaja läinuks veel 100 rbl,
164 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 mis otsustati laenata valla magasikassast (EAA 452.1.2 l. 47p). 6. juunil 1898 selgus volikogu istungil, et Pärnumaa 1. jaoskonna talurahvaasjade komissari otsusega 27. maist 1898 oli senine val- lakirjutaja M. Tomson lahti lastud ja uueks vallakirjutajaks määratud senine Taali vallakirjutaja Jakob Heinrichson. Volikogu määras kir- jutajale palgaks 255 rbl, veel 5 rbl valgustuseks ja 10 rbl kantselei- tarveteks, lisaks 1 vakamaa maad ning 15 rbl vallamaja ja korteri kütteks (EAA 452.1.2 l. 59p).
8. juunil 1898 toimus magasiaida uue sindelkatuse tegemise välja- pakkumine. Kuulutuse peale ilmus kohale üks tahtja – Peeter Adler Pärnust, kes töö ka sai. Palgaks määras volikogu 25 kop ruutsülla eest. Vald pidi tooma materjalid, lammutama vana katuse ja andma kaks meest appi katuselattide kätteandmiseks (EAA 452.1.2 l. 60p).
8. juunil 1898 vallakirjutajate vahetusel anti üle ka vallamajas olev inventar lisaks 102 nimetusele vallaraamatutele-kirjadele. Vallamaja sisustusse kuulus sellel hetkel – üks punase kaleviga kohtulaud, mis ka vallavalitsuse pruukimisel oli; üks keisrihärra pilt kullatud raamis; üks kollane laud ilma aluskastita; kaks kollast pinki leeniga; üks raud rahahoiukapp; üks pikk kollane pink eestoas; kaks lühikest värvimata pinki; kaks laelampi, üks koosistumise, teine ootamise toas; kaks traadist valmistatud riiete shnali; üks petroo- leumi kann; üks ahjuroop; üks värvimata raamaturiiul; üks pruun kapp; üks kollaseks värvitud rautatud kast; üks pruun ametimeeste valimise kast; üks õnnistegija kuju koosistumise toas; üks vallavalit- suse vaskpitsat; üks vallavalitsuse stempel plankide tarvis; üks pilt vallavanematest Petrovski palees; üks Aleksander Aleksandrovitši pilt; üks keisrihärra Nikolai ja keisriproua Aleksandra pilt krooni- misest; üks keisriproua Aleksandra Feodorovna pilt kroonimisest; üks väike laud (EAA 452.1.2 l. 61).
165 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
19. juunil 1898 müüs vallavalitsus oksjonil Kihnu magasiaida katuse vanad õled, latid ja malgad, millele leiti kokku 24 ostjat. Oksjoniga saadi raha 13 rbl 56 kop, mis arvati valla magasikapitali kassasse (EAA 452.1.13 l. 47).
2. novembril 1898 arutas Kihnu volikogu talurahvaasjade komissari soovi asutada valda tulekahju kustutamise selts. Jõuti järeldusele, et seda oli võimatu teha, kuna Kihnu mehed olid pidevalt laevade peal meresõidus või kalapüügil (EAA 452.1.2 l. 79).
3. oktoobril 1898 pani talurahvaasjade komissar ette asutada Kihnu valla koolilaste jaoks raamatukogu ja eraldada selle tarvis valla eelarvest 20 rbl. 21. detsembril 1898 otsustas volikogu raha mitte eraldada, sest vallavanem on raamatukogu asutamise üle preest- rihärra ja kooliõpetajaga läbi rääkinud ja olla iseäranis preestri- härra avaldanud arvamust, et raamatukogust mingit iseäralikku kasu ehk tulu loota ei olla (EAA 452.1.2 l. 78).
21. jaanuaril 1899 pandi valla rõugepanija ametisse Tappu Mihkel Sutt, kes sai aastapalgaks 3 vakka rukkeid. Ühtlasi jäi rõugepanija välja valla maksude ja kordas käimise alt. Mihkel Sutt pidi esitama enne tööle asumist kreisitohtri tunnistuse, et tema rõugepanija ametit tunneb (EAA 452.1.2 l. 96).
13. aprillil 1899 võttis Mihkel Türk lõpuni tegemiseks vallamaja juures pooleli oleva töö ehk pidi tegema vallamaja otsas oleva ehituse 3 palgikorra võrra kõrgemaks ja panema kahed paarid (sarikad) uuele osale peale, nõnda et katuse ots uue ehituse peal niisamasugune välja näeks kui olemasolev ots. Selle töö eest pidi Mihkel Türk saama tasuks 6 rbl 50 kop. Peale selle pidi ta tegema
166 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
uuele osale ja vallamaja põhjapoolsele küljele uue sindelkatuse, saades tasuks 25 kop ruutsülla eest. Materjali pidi muretsema vald, ka samblad, mis sindlite vahele pidi pandama. Vana katuse pidid lahutama valla antud töölised, keda kogu ehituse ajal anti abiks 2 meest. 18. juulil 1899 selgus aga, et vallamaja juurdeehituse ja sindelkatuse töö tegema pidanud Mihkel Türk oli kaubast tagane- nud ja polnud tööd teinud. Seepeale otsustati kasutada vallamaja juurde toodud 10 palki ära vaestemaja ehitamiseks ning lükata vallamaja juures pooleliolevad tööd 1900. aastasse, poolelioleva ehituse peale aga panna ajutiselt õlekatus (EAA 452.1.3 l. 10).
17. juulil 1899 arutas volikogu, mida teha pidalitõbise Jaan Otten- soniga, keda kreisipolitsei oli soovitanud paigutada Tartumaale Ninasi või Muuli leprosooriumisse, kuid kust oli tulnud kohapuu- dusel äraütlev vastus. Lahendusena otsustas volikogu ehitada val- lamaja maa peale väikese 11×18 jala suuruse maja, kuhu Jaan Ottenson elama panna. Ehituse tarvis pidid 60 Kihnu valla talu- poega andma igaüks 2 palki, mis 7 jalga pikad ja 7 tolli (1 toll = 2, 54 cm) ladvast jämedad, tasuks rehkendati neile 15 kop palgi pealt. Peale selle tõid 34 mõisamaa talupoega igaüks 1 roika ja malga (roigas 18 jalga ja malk 12 jalga pikk), mille eest said 8 kopikat. Maja ehitus anti välja 18. juulil 1899. Maja tuli ehitada 7 jalga pikkadest ja 7 tolli jämedadest palkidest 3 palgi pikkuselt ja 2 palgi laiuselt, kõrguseks 12 palgikorda. Majale tuli teha 2 ust, üks välisuks ja teine vaheuks eestoast kambri, 2 akent, õlekatus. Ehituse võttis 43-rublase odavaima pakkumisega teha Palu Jaan Palu. (EAA 452.1.3 l.13).
Kommentaariks: Tegu oli põhimõtteliselt uue Kihnu vaestemaja ehitamisega. Jaan Ottenson saadeti siiski Ninasi pidalitõbilasse, kus ta suri 1900. aastal. Tema matusekuludeks maksis vald leprosooriumile 10 rbl. Peipsiäärne Ninasi leprosoo-
167 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 rium tegutses endises postijaamas aastatel 1892–1916. 3. novembril 1899 valis Kihnu täiskogu järgmiseks kolmeks aas- taks uueks vallavanemaks Jaan (Ivan) Uetoa. Viimane loobus siiski ametist, sest 23. novembril valiti tema asemele Mihail Laus (EAA 452.1.3 l. 16p).
1899. aasta lõpul lahkus kõrgema koha peale senine valla- kirjutaja Jakob Heinrichson, uueks kirjutajaks valiti Hans Tamm (EAA 452.1.3 l. 25).
10. detsembril 1901 otsustas Kihnu vallavalitsus – seda tähele pannes, et Kihnu valdas Lina külas väga pahurad poisid on ja rahvas palju joob ja sagedaste üksteisele paha teevad, nii kui aknaid lõhuvad, kaevu vett roojastavad, nii kui surnud koeri sisse on viskanud, öösetel ümber ulguvad ja rahu seega rikuvad ja mit- meid joomise allikaid edendavad – Linakülla igal öösel 2 öövahti välja panna (EAA 452.1.13 l. 68).
29. detsembril 1901 leidis volikogu, et magasiaida kaitseks pole enam vaja uusi abinõusid kasutusele võtta. Magasiait oli juba varem kahekordsete uste, 4 luku ja 2 tabaga kindlaks tehtud, nüüd aga oli veel komissari nõudmisel kõige välimise taba ümber valla- vanema pitsat pandud ja selle välimise taba ja pitsati varjamiseks puust kastike ümber tehtud, mis omakorda väikse tabaga lukku pandud, mille võtmed on vallavanemal ja ta 2 abil. Vallavanema abi Jüri Laarents, kes magasi lähedal elab, käib iga päev aita väli- selt ja pitsatit vaatamas, samuti pole Kihnus praegu suuri vargaid ja väljas käivad ka öövahid (EAA 452.1.3 l. 87).
26. jaanuaril 1902 küsis Kihnu preester A. Janson kihelkonna koo- limaja krohvimiseks 1500 sarapuu vitsa, mille tegemise pani voli-
168 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 kogu perede peale. 60 taluperemeest pidid igaüks valmistama 20 keppi ja 35 popsi igaüks 10 keppi, mille nad pidid ise ka lõhki kiskuma (EAA 452.1.3 l. 92).
17. märtsil 1902 kutsuti kokku Kihnu valla täiskogu (88 hääleõi- guslikku liiget, kohal 65) arutama saare elu raputanud küsimust. Nimelt käis 1. märtsil Kihnus aktsiisiülem vaatamas riigi viinamo- nopoli poe asutamiseks sündsat kohta. Sellest tõusis suur hädakisa ja nurin, mille täiskogu valas pikaks 4-leheküljeliseks otsuseks. Lühidalt kokkuvõttes oli Kihnus juba 15 aastat kõrts kinni olnud, kuna viimasest sündis suuri pahandusi ja riide, sinna veeti oma viimased krossid jne. Pärast kõrtsi sulgemist oli elu edenenud, tollal oli kõigest 10 väikest laeva, nüüd 50 laeva ümber, mille hulgas ka kaugesõidu laevad. Kardeti, et viinapoega tulevad kõik endised hädad ja viletsused tagasi. Täiskogu kahtlustas, et viinapoe ava- mise plaanile on kaasa aidanud 1901. aasta sügisel Kihnu rannast leitud 11 ankrut salakaubaviina. Täiskogu vandus, et kihnlased pole mingid kontrapandistid (salakaubavedajad), see oli esimene kord kogu saare istorias. Salakaubaviin toodud Liibavist Preisimaa piiri lähedalt, kus mee- litus oli suur ja tõesti mõned kerge aruga olid oma meremehe au ära unustanud. Ent salaviin leitud kiirelt ülesse, lisaks rannast saadule leidis urjadnik 6 toopi viina ühe lesknaise juurest. Üleüldse oli kihnlasi nii vähe – tollal 1011 hinge, neist 485 meest ja 526 naisterahvast, sellest maha võtta veel alaealised ja naisterahvad – ja nõnda jääks vaevalt 100 joojat hinge, millise väikse arvu peale polevat viinapoodi vaja. Pealegi võivat meresõitjad Riiast või Pär- nust seaduslikul moel viina niipalju kui tarvis osta, lisaks oli 15 versta kaugusel Selis riigi viinapood, kust Kihnu talitee mööda käis. Seega palus täiskogu 65 kokkutulnu häälega – viinapoodi pole vaja, pigem sooviti rahva teemaja, kus saaks mõistlikult üheskoos juttu ajades ajalehti ja raamatuid lugedes oma prii aega mööda
169 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
saata (EAA 452.1.4 l. 8). 20. novembril 1902 valiti täiskogul järgmiseks 3 aastaks vallava- nemaks Toomas Pull (EAA 452.1.4 l. 27).
1903. aastal oli vallakirjutaja palk 300 rbl, vallavanema palk oli lõpuks tõstetud 1 rbl 50 kopikalt 25 rublale, abidel endiselt 1 rbl (EAA 452.1.4 l. 33).
Kommentaariks: Küllaltki levinud on eksiarvamus, et tsaariajal oli vallavanema ja selle abide ametipost palgata auamet. Palga suur erinevus vallakirjutajaga näitab viimase töökoormust ja olulisust.
27. märtsil 1904 arutas volikogu talurahvaasjade komissari ette- panekut valla magasiaida kaotamiseks ja seal hoitava vilja müü- miseks. Otsustati küll osa vilja müüki panna, kuna seda oli aidas tülikas hoida ja rotid seda raisata püüavad, kuid magasiaita päri- selt ära kaotada polnud mõtekas, sest Kihnus võib talvel üle mere käimine vaevaline olla, pealegi on saarel palju popse, kes aidast vilja laenavad ja pole võimelised oma hobuste puudumisel mand- rilt vilja vedama (EAA 452.1.4 l. 80).
Kommentariks: 20. sajandi algul minetasid magasiaidad toitlustusolude para- nemise tõttu kõikjal oma tähtsuse. Magasiaitades hoitav vili müüdi ja saadud rahast moodustati peamiselt vaeste aitamiseks mõeldud toitlus- ehk magasikapital. Endistele magasiaida hoonetele leiti uus otstarve või müüdi need äraviimiseks. Paljudes kohtades muudeti magasiaidad seltsimajadeks, meiereideks jne.
25. juunil 1904 otsustas volikogu lasta vallamaja juurde teha laua pindadest puukuur, sest seni puud sadude käes ära mädanevad ning vargad neid pimedatel öödel mineva tassivad (EAA 452.1.4 l. 84).
170 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
Kommentaariks: Puukuur ehitati 1905. aastal, lauad selleks toodi Pärnust.
6. novembril 1904 nõudis preester A. Janson volikogult, et iga 2 nädala järgi saaks valla poolt koolimajas laste söögitoa ja köögi põrand puhtaks pestud, sest muidu läheb põrand väga mustaks. Volikogu otsustas, et piisab, kui iga 3 nädala tagant saadetakse valla taluperemeeste poolt 3 pesijat laupäeviti neid põrandaid pesema (EAA 452.1.4 l. 89).
24. novembril 1904 teatas vallakirjutaja Hans Tamm, et ta on kut- sutud tegevteenistusse ja tegi volikogule ettepaneku võtta samadel tingimustel ajutiselt kirjutajaks Kihnu köstri 23-aastase poja Alek- sander Valdmanni, kes oli lõpetanud Pärnu gümnaasiumi. Nii ka sündis (EAA 452.1.4 l. 90).
30. detsembril 1904 tegi Kihnu volikogu volimehele Peeter Leasile ülesandeks esitada palvekiri siseministrile, et politsei ei takistaks laevameestel võtmast merepõhjast raudkive linnadesse müügi tarbeks. Kaaskirjast selgus, et kihnlaste ja mõisnike vahel oli terav konflikt merekivide pärast. Mõisnikud toetusid Balti eraseaduse § 1032-le, mille järgi võisid maaomanikud, kelle maa piirnes merega, keelata nendes piirides 3 versta kauguseni kalapüügi. Seda tõlgendati nii, nagu kuuluks kogu meri ja merepõhi maa- omanikule. Kihnlased apelleerisid sama seaduse § 1011-le, mille järgi pole meri ning ühtlasi ka merepõhi alates veepiirist kellegi omandus, mistõttu on kivid ilma peremeheta asjad ja saavad selle omanduseks, kes need endale võtab. Tegelikkuses kihutasid mõis- nikud ja nendega mestis olev politsei kihnlasi kivivõtmiselt minema või lubasid seda teha maksu eest. Paljud laevaomanikud kaevati kohtusse. Rahukohtus jäi tavaliselt õigus kihnlastele, kuid kõrge-
171 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
mate astmete kohtutes Tallinnas või Kuressaares oli otsuseid ringi muudetud. Kauge maa pärast ei saanud kihnlased ise seal kohal käia ning neile oli trahve määratud. Kihnlased kaebasid, et eriti Eestimaa mõisnikud takistasid neil omavoliliselt kive võtmast, vii- mati oli Vanamõisa mõisnik kahe püssiga kihnlaste peale lasknud, nõnda et haavlid paadi ääresse on kukkunud. Kihnlased apellee- risid sellele, et merepõhja kividest puhastamine oli laevasõidule kasulik, sest tormi korral laevad kaldal kivide otsas ära purustatud saavad, samas kui puhta liivase põhja peal võisid need tervelt kaldale jõuda (EAA 452.1.4 l. 99)
Kommentaariks: Alates 19. sajandi teisest poolest sai Kihnu üheks olulisemaks sissetulekuallikaks kivivedu peamiselt Riiga, Pärnusse, Tallinnasse, aga ka teis- tesse Läänemere-äärsetesse linnadesse. See pani aluse ka kihnlaste laevade arvu kiirele tõusule.
5. mail 1905 valiti volikogu poolt Kihnu valla- ja kohtukirjutajaks Pärnu linnakooli 1904. aastal lõpetanud Enge valla talupoeg Jaan Herrmann, kes sai palgaks 280 rbl ja 15 rbl kantseleikuludeks (EAA 452.1.4 l. 116).
9. novembril 1905 valiti täiskogul järgmiseks kolmeks aastaks uueks vallavanemaks Joob Pull (EAA 452.1.4 l. 123).
13. detsembril 1905 oli vallamajas koos Kihnu täiskogu, arutluseks 17. oktoobri manifestiga seonduv. Täiskogu võttisvastu rea otsuseid – kõik kiriku, kooli ja kroonu maad Kihnu saarel võtta viivitamatult tasuta kogukonna kasuks ja ära jagada, kusjuures maata inimes- tel oleks eesõigus; renteist (riigikassa osakond Eesti- ja Liivimaal) kogukonna raha viivitamatult välja võtta ja paberraha ning väärtpa- berid kohe kulla vastu vahetada; metsade järele valvamine saarel
172 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
anda omavalitsuse kätte; kõik kõlbmata vallaametnikud, nende hulgas ka kooliõpetajad ja vallakirjutajad, kes vägivalla, valskuse, pettuse ja muude teiste kõlvatustega rahva vastu on patustanud vii- vitamata ametist lahti teha, uutel valimistel peavad osalema kõik üle 20-aastased valla liikmed, edaspidi pole vaja ametnike kõrgemal pool kinnitamist, üksnes vald ise ja kohus võivad neid lahti teha; kõik valla ja kohtu raamatud tulevad viivitamata ainult eesti keele peale kirjutada; õpetus vallakoolides tuleb eesti keeles maksma panna; hariduse andmine peab olema sunduslik ja maksuta mõle- male soole kuni 15. eluaastani; sõjavägi viivitamatult lahti lasta, nekruteid mitte enam saata, igal tingimusel sõjaväge boikoteerida, sest mis välimisse vaendlastesse puutub, siis ei olla need koguni kardetavad ja kuigi neid oleks, siiski ei suudaks praegune sõja- vägi neile midagi teha, nagu seda viimasest Vene-Jaapani sõjast näha oli, nõnda et sõjaväe peale kulutatud miljonid, mida vaese rahva higist välja pigistatakse, maha visatud on [---]; ta on palju ilma süüta vaeste rahva ja tööliste verd valanud, kes meie õiguste eest võitlevad ja oma suguvendade vastu, kes neid toidavad on nad püssisi ja piikisi koledate tagajärgedega tarvitanud – niisu- gust sõjaväge pole riigil tarvis; kõiki, kes joovastavaid jooke liialt pruugivad või avalikult teiste ette joobnult ilmuvad, trahvida 3–5 rbl, milline summa panna vaestekassasse; randvahtisi Kihnu saa- rel boikoteerida, samas igaüht, kes kontrabandi sisse toob, kohtu kätte anda; vallamaksud progressiivse süsteemi järgi sisse seada. Nimetatud otsustest tulenevalt tehti ühtlasi kohalt lahti vallavanem T. Pull, kes mitmesuguste valskusega rahvast on petnud ja min- gisugust teated ega manifesti avaldanud ei ole ning valiti uueks vallavanemaks Jaan Alas (EAA 452.1.4 l. 128–131).
Kommentaariks: 1905. aastaks oli Venemaa sotsiaalmajanduslik ja poliitiline olukord jõudnud sügavasse kriisi. Esimese Vene revolutsiooni puhkemist kiirendas
173 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 tsaaririigi lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas. Revolutsioon algas Peterburis Verise pühapäeva sündmustega 9. jaanuaril. Ka Eestis järgnesid sellele ulatuslikud strei- gid ning rahutused, mis kulmineerusid detsembris maal mõisate põletamise ja rüüstamisega. 17. oktoobril avaldas Nikolai II manifesti, millega lubati kodanikuva- badusi ning Riigiduuma kokkukutsumist. Revolutsiooniajastule iseloomulikult olid ka Kihnus vastu võetud otsused käremeelsed, teiste hulgas kõige radikaalsem ja üllatavam oli kahtlemata sõjaväe laialisaatmise nõudmine. Kõnekas on, et hiljem on püütud repressioonide hirmus otsuseid siluda – näiteks on täiskogu protokollis tagantjärgi sõjaväe vastane punkt jämedate joontega maha tõmmatud, nõudmisele hakata valla- ja kohturaamatuid täitma eesti keeles on juurde kirjutatud – ja vene jne. Ka vabastatud vallavanem T. Pull ennistati ametisse 1906. aasta jaanuaris.
9. jaanuaril 1906 palus Kihnu volikogu Baltimaade kindralkuber- neri, et hülgejahi püssid, mis 3. jaanuaril 1906 Pootsi urjadniku kätte anti, saaks tagastatud, sest muidu tuleks nälja surma surra (EAA 452.1.4 l. 142).
Kommentaariks: Kihnlaste hülgepüssid korjati ära 1905. aasta revolutsioonile järgnenud karistusaktsioonide käigus. Muuseas on eelmisesse volikogu protokolli 9. jaanuaril 1906 kirja pandud sama püsside tagastamise palve, kuid märksa emotsionaalsemas sõnastuses, kuid jällegi on see hiljem protokolli silumiseks maha tõmmatud. Mahatõmmatud palves kõneldakse muuhulgas, et Kihnu saarel pole mingisuguseid vastuhakkamisi toimunud ega saa toimuma, mida võivad elani- kud vanduda; kuulujutud, et kihnlased tahavad kroonuasutusi nagu tulepaaki ja kordonit maha lõhkuda, ei vasta tõele, sest kihnlased on meresõitjad ja ilma tulepaagita läbi ei saa jne.
5. aprillil 1906 valiti esmakordselt Kihnu valla vahimees, kelleks sai 10-rublase aastapalgaga Toomas Sutt. Tema kohustuseks oli vallamaja, kantselei ja ootetoa kütmine ja pühkimine, kusjuures pühitava hulka arvati ka vangikambrid, vöörus ja vallamaja esine. Vahimees pidi vajadusel minema kümniku või muu vallaametniku
174 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 järele ehk täitma ka käskjala kohuseid (EAA 452.1.4 l. 160). 23. mail 1906 valiti volikogu poolt vallakirjutajaks juba märtsikuust neid kohuseid täitnud Audru vallakirjutaja abi, Laiksaare valla liige Jaan Leiburg. Ta sai valla poolt palgaks 325 rbl, kantseleikuludeks 15 rbl, valgustuseks 5 rbl, prii korteri, ühe vakamaa põldu ning prii küüdi valla asjades linna sõitmiseks (EAA 452.1.4 l. 162).
1. novembril 1906 otsustas volikogu vallamaja vahtimist (valvamise) järele jätta ning ainult siis vahid vallamaja juurde panna, kui kirju- taja kodust ära sõidab, sest Kihnu vallamaja on mere saare peal, kuhu eeldavalt kurjategijad tulema karta ei ole, oma vallas aga niisuguseid pole (EAA 452.1.4 l. 169).
1907. aasta alguses oli Kihnus vallamaksu maksjaid 529 mees- hinge. Maksust vabastati 245 maksujõuetut, 13 tegevväeteenis- tuses olijat, 10 alamat tagavaraväelist, kes esimest aastat taga- varaväes, 7 otstahvku soldatit ja kirikumees ning rõugepanija (EAA 452.1.6 l. 2).
10. aprillil 1907 otsustas volikogu, et suvel tuleb magasiaida põrand, mis tükati mäda ja vilja läbi laseb, parandada, samuti parandada vundament ja tõrvata magasiaida katus ning eraldas nendeks töödeks 85 rbl. 25. juunil 1907 volitati vallavanemat Joob Pulli ostma selleks Pärnust materjali – 1 vaat tõrva, 46 saelauda, naelad jm väiksem materjal. Hilisema rehnungi järgi kulus materjali ostuks 55 rbl 74 kop ja töötasudeks 16 rbl 40 kop; kokku 72 rbl 14 kop (EAA 452.1.6 l. 33).
9. juunil 1907 oli volikogus arutlusel küsimus, mille kohaselt taha- vad kaks siit valla talupoega ja mõned õlle vabrikandid siia Kihnu saarele õlle ladusid müügi tarvis avada ja nõuavad selleks valitsu-
175 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
selt luba. Volikogu ei pidanud õllelao avamist saarel soovitavaks, põhjendused olid suuresti samad nagu 1902. aastal kroonu vii- napoe avamise katse puhul (vt eespool). Muuhulgas seisis pikas põhjenduseskirjas: Sest leidub ju nõrkasid kes oma ihaldustele ei jõua vastu seista ja silma all oleva õlle keldri meeliduse küüsi kergesti võivad langeda, ka kõvemate kohta võib see aega pidi mõjuda, et ka nemad joodikuks saavad. Mis siis võib ka meie kasvavast noorest soost välja tulla, kui nende silma all vanemad joovad, riidlevad ja muid rumalaid tempa teevad, see harjub niisama jooma ja läheb sellega hukka. Ja selleks leiavad Kihnu saare mehed aega küllalt. Peaaegu terve talve otsa elavad nad ilma mingi suurema ametita oma suvisest teenistusest ja ka suvel leiavad nad sell korral aega, kui torm või tuul vastu on, et nad oma laevadega ära ei saa sõita, milledega nad saare ranna ääredest kiva linnadesse veavad, ja et nad suvel muu töösse ei lähe, sest naesterahvad Kihnus üksinda kõik põllutöö teevad, siis saaks sell aeal õlle ladu neile päris armsaks aea viitmise kohaks, kus jooma õppiks ja oma vaevaga teenitud kopikad alla neelaks, selle peale vaatamata, et kodus naene ja lapsed nälgivad. Kirjast selgub ka, et viimased 20 aastat polnud Kihnu saarel enam kõrtsi ega viinamonopoli olnud. Kui 20 aastat tagasi oli veel kõrts, siis rahvas täieste jooma küüsis oli, aga kõrtsi kinniolekust saadik on rahvas nii hästi varanduslikust kui ka vooruslikust küljest palju paranenud ja edasi jõudnud. Endiste viletsate kala mehe onnikeste asemele on kenad majakesed tekkinud ja mõne paari veikese laevakese ja kala püügi paadi asemele saare kohta on juba neil praegusel aeal umbes 50 ranna ja ka mõned kauge sõidu laevad ja mitu sada kala püügi paatisid, nii et praegu iga- mees on laeva osanik. 22. juulil 1907 hääletas sama küsimust valla täiskogu– 142 hää- leõiguslikust liikmest oli kohal 78, kes kõik hääletasid üksmeelselt
176 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
õllelao avamise vastu (EAA 452.1.6 l. 38–42). 29. novembril 1907 otsustati vastavalt Pärnu kreisi rahvakoolide inspektori ettepanekule, et vallakoolis pikeneb õppeaeg 15. sep- tembrist 15. maini, kuna hariduse andmine noore soole väga täht- jas asi on ja Kihnu vallas pole selle vastu mingit tähtsat takistust (EAA 452.1.6 l. 64).
Kommentaariks: Alates 1891. aastast kestis õppetöö vallakoolis 15. oktoobrist kuni 15. aprillini. Tegelikkuses Kihnus õppeaega siiski ilmselt ei pikendatud, sest 1913. aastal otsustas volikogu pikendada kooliaega nii, et õppetöö algaks 1. oktoobril ja lõpeks 1. mail.
1908. aastal oli Kihnu vallas 9 vallavaest, kellele anti aas- tas abi 8–24 karnitsat (1 karnits = 3, 28 l) rukist ja 8–16 kar- nitsat otra; lisaks 24 rbl abiraha Triinu Laamendile lastega (EAA 452.1.7 l. 22).
15. märtsil 1908 selgus volikogu istungil, et senine kirjutaja Jaan Leiburg oli Taali vallakirjutajaks kinnitatud ning uueks kirjutajaks valiti Pärsama valla liige August Toom. Volikogu määras kirjutajale palgaks 300 rbl aastas, vallakantselei kuludeks 10 ja kohtukantse- lei kuludeks 5 rbl, lisaks küte ja valgustus. Valdade üle järelvalvet teostav talurahvaasjade komissar millegipärast seda otsust ei kin- nitanud ning 28. juulil 1908 määrati tema poolt kirjutajaks senine Koonga vallakirjutaja abi Jaan Sild (EAA 452.1.7 l. 26).
16. detsembril 1908 arutas volikogu postiveo küsimust. Kihnu tule- torni ülem ja õigeusu koolimaa rentnik Hendrik Westmann ning Mäe Mihkel Kurul ei käinud postikordades ega ka maksnud selle eest, kui nende kirjad ja ajalehed ära toodi, samas kui Kihnu vald maksis Seli vallakirjutajale posti edasitoimetamise eest. Otsustati
177 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
võtta nimetatud isikutelt posti äratoomise eest kummaltki 5 rbl aas- tas alates 1. jaanuarist 1909; kui nemad maksta ei soovi, siis nõuda neilt postikorras käimist (EAA 452.1.7 l. 42).
22. jaanuaril 1909 magasiaita ümber mõõtes leiti, et rukkeid ja otra oli aidas rohkem kui raamatu järgi pidi olema, kaeru aga 24 karnitsat (1 karnits = 3, 28 l) vähem, mis äranägemise järgi suurtest rottidest ära söödud on. 31. juulil 1909 järjekordselt magasiaita mõõtes pidi seal kirjade järgi olema rukist 33 setvertit 56 karnit- sat, otra 66 setvertit 24 karnitsat ja kaeru 38 setvertit 3 karnitsat. Tegelikult oli rukkeid 24 karnitsat rohkem, otra aga 40 ja kaeru 16 karnitsat vähem. Talurahvaasjade komissari käsu peale vahetati hiljem üleolev talivili suvivilja vastu, puudujääv osa aga tuli maga- siaita sisse osta (EAA 452.1.7 l. 48).
Kommentaariks: Magasiaida kui omalaadse viljapanga majandamine, sunni- vilja sissevõtmine ja väljalaenamine, protsentide ja võlglaste arvestus, seemnevilja regulaarne väljavahetamine selle värskuse säilitamiseks, allesoleva viljakoguse väljaselgitamiseks toimepandavad ümbermõõtmised, magasiaida valve jmt oli vallavalitsusele üks töömahukamaid ja keerukamaid ülesandeid.
10. oktoobril 1909 arutas volikogu valla aidamehe küsimust. Seda ametimeest seni vallas polnud, tema kohuseid täitis vallavanem. Kuna 1866. aasta vallakogukonna seaduse § 28 järgi vallavanemal selleks õigust polnud, valiti 3 aastaks aidameheks vallavanema abi Jaan Mättas. Palka aidamehe töö eest ei määratud, kuna Kihnu vald hingede arvu poolest veikene on ja ametnikkude palkadest juba küllalt koormatud on. 7. novembril 1909 oli küsimus uuesti päevakorral, sest talurahvaasjade komissari ettekirjutuse järgi pidi aidamees olema iseseisev ametimees. Seepeale valiti aidameheks Ala pooletalu peremees Peeter Sutt, kellele palka ei määratud.
178 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
Ka see aidamees vabastati hiljem komissari poolt ametist ja kästi valida uus. 18. novembril 1910 valiti aidameheks Peetri poolekoha peremees Toomas Türk, kellele määrati nüüd palgaks 1/3 tsetvertit rukkeid ning 1 rbl raha aastas (EAA 452.1.7 l. 61).
18. novembril 1910 andis vallavanem volimeestele teada, et maga- siaida põrand oli rottidest läbi näritud ja rotid lasid aastas palju vilja magasiaida põranda alla, sestap tulnuks teha magasiaidale tsemendist põrand. Volikogu oli asjaga nõus, põrand tuli teha 1911. aasta suvel, selleks eraldati kassast 300 rbl. Raha kulus15 püti tsemendi ostmiseks 90 rbl, lubja ostmiseks 50 rbl, meistri pal- gaks 50 rbl, materjali veoks 80 rbl ning vahi palgaks, kes tööde ajal vilja valvas, 30 rbl (EAA 452.1.8 l. 5). 18. novembril 1910 valiti uueks vallakirjutajaks Rääma vallakirju- taja kohusetäitja Jaan Nõmm, palgaks 335 rbl, vallamaja ümber olev maa ning 1/3 tiinu põldu valla maa pealt. 22. jaanuaril 1911 määrati aga komissari poolt samasse ametisse Anton Roosileht. Samal perioodil, 1909–1911 oli Kihnu vallavanemaks Peeter Meis- ter (EAA 452.1.8 l. 5).
31. märtsil 1911 otsustas volikogu, et vallamajas tuleb kirjutaja elutua põrmand uus teha uutest laudadest, aga köögi põrmand parandada elutua endise põrmandu laudadest ning elutua põr- mand ära värvida õlivärviga kollaseks, laed ja köök valgeks lub- jata, ahjud aga sinakaks ja elutuba ning magamise tuba paberi tabediga ära tabitseerida. Nimetatud tööd võis vallavanem välja kaubelda (EAA 452.1.8 l. 25).
25. juunil 1911 otsustas volikogu aasta teisel poolel vaestele vilja asemel raha anda – Madli ja Enn Ottensonile 10 rbl, Georgi Juh- kamile 1 rbl 75 kop, Irina Oadile 2 rbl 25 kop (EAA 452.1.8 l. 32).
179 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
5. novembril 1911 arutas volikogu talurahvaasjade komissari käsku, et Kihnu tuletorni ja telefonijaama ülevaataja posti peaks veetama kihelkonna postist eraldi. Otsustati seda mitte teha, vaid nõuda viimaselt postiveo eest valla kasuks 10 rbl kuus alates 1. augustist. 1. jaanuarist 1912 otsustati aga nõuda aastas kõigi Kihnu saare peal olevate ametnike ja võõra valla liikmete liht- ja ametiposti vedamise eest kihelkonna postipaunaga tasu järgmiselt: Kihnu tuletorni ja telefonijaama ülevaataja 60 rbl, õigeusu preester 25 rbl, politseikordnik 15 rbl. Luteri ja õigeusu koolide maade rent- nikke kohustati aga posti järel käima samamoodi kui poolekoha peremehed seda tegid. Tasuküsimist põhjendati sellega, et Kihnu saare peremehed olid postiveoga küllalt koormatud ja raiskasid selle peale aastas kuni 240 orjuse päeva (tööpäeva), mis tegi rahas kuni 300 rbl, samas said ülalnimetud tegelased posti samapalju kui terve Kihnu vald, mistap pididki nemad kandma kolmandiku kuludest (EAA 452.1.8 l. 38).
5. novembril 1911 võttis vallakirjutaja Anton Roosileht oma peale ka vallakasaka kohustused, mille eest sai tasu 15 rbl aastas. Ala- tes 1. jaanuarist 1912 oli ametis siiski jälle omaette vahimees ehk kasakas, kes pidi käsud ja kirjad viima – selleks sai Alametsa talu peremees Toomas Pull, tasuks jalapäevadest vabastamine (EAA 452.1.8 l. 42).
Kommentaariks: Taoline juhus, et vallakirjutaja täitis vahimehe ehk kasaka kohus- tusi, on üliharv – reeglina ei lubanud seda teha juba ametiau ning kirjutaja märksa kõrgem positsioon.
19. novembril 1911 valiti täiskogus eeltulevaks 3 aastaks uueks
180 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 vallavanemaks Jaan Vidrik (EAA 452.1.8 l. 47). 14. detsembril 1911 otsustas kokkutulnud Kihnu peremeeste kogu, et 1912. aastal antakse kiriku ja surnuaia puhastamiseks valla poolt 30 orjuse päeva (tööpäeva), niisamuti veetakse kiriku kütmise puud valla poolt. Vangide ja politsei kordniku rutuliste kirjade vedamise raha pidi jääma peremeeste kohuseks. Samas otsustati, et iga peremees, saunik ja soldatimaa pidaja peab oma krundi ette 4 jala kõrguse aia tegema ja seda korras hoidma. Kui loom tähendatud korras aiast üle läheb, siis peab looma peremees krundi omanikule sündinud kahju tasuma; kui aed aga madalam on ega korras pole, kannab krundi omanik ise oma kahjud (EAA 452.1.8 l. 67). 16. jaanuaril 1912 arutas volikogu mitmesuguseid kooliga seo- tud küsimusi vastavalt Pärnu jaoskonna rahvakoolide inspektori saadetud kirjale. Kihnu vallas oli sellel ajal 1190 elanikku, neist kooliealisi lapsi 161 (8–11 aastasi 109 ning 10–14 aastasi 106), kellest alguskoolis õppis 55 last, kihelkonnakoolis 41 last, 62 õppis aga kodus vanemate juures ja käis ainult laupäeviti alguskooli juu- res katsetel. Otsustati, et kroonu kulu peal pole uut kooli valla piires vaja ehitada, kuna laste kooliskäimise maa pole pikk; kõik abikooli ülalpidamise kulud oleks soovitav katta kroonu abiga; soovitav oleks Kihnu abikool kaheks jagada, need aga ühte majasse jätta, mille tarvis praeguse kihelkonna ja abikooli maja juurde üks klas- situba ehitada, samuti ühe kooliõpetaja tarvis 2 tuba ühes köögiga, teise õpetaja tarvis aga 1 tuba ühes köögiga; praegust üheklassilist kooli kaheklassiliseks ümber muuta pole tarvis, jätta õppeaastate arv 3-aastaseks, kuid õppeaega 2 kuu võrra pikendada, kui kroonu poolt abi saab (EAA 452.1.8 l. 85).
25. veebruaril 1912 otsustas Kihnu volikogu, et sama aasta keva- del tuleb vallamaja juurde valla poolt antavast materjalist ehitada
181 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
vihusaun, mis suur 10×16 jalga, seest aga 7 jalga kõrge. Saunas saab olema 3 ruumi, hoonel sindelkatus ja laudpõrand. Hoone ehitamise pidi vallavanem laskma teha valla päeviliste ja meistri abiga, kellele võis maksta 1 rbl päevas. Sauna ahju, uste ja akende tegemine tuli välja kaubelda volikogu ees. Vallavanem pidi kaubel- dud meistri juhatusel valla töölistega ära parandama ka vallamaja lae, katuse ja puukuuri (EAA 452.1.9 l. 3).
25. juunil 1912 oli plaanis Kihnu valla volikogu istung, kuid: Seda tähele pannes, et rahva pruugi järgi enamasti kõik laeva mehed jaanipäevaks so 24. juuniks kodu sõidavad, oli tänaseks volikogu kokku kutsutud mitmesuguste asjade arutamiseks, aga et jaanilau- päeval torm oli nõnda, et ainult 5 volimeest kodu olivad saanud
2 tulla, seega siis vähem kui /3 kõigist volikogu liikmete arvust, mis pärast siis täna volikogu pidamata peab jäema (EAA 452.1.9 l. 7).
Kommentaariks: Teiste Eesti valdadega võrreldes oli see ainulaadne nähe. Sõl- tuvus meresõidust tingis selle, et suvekuudel kogunes Kihnu volikogu vaid korra, jaanipäeva paiku.
23. oktoobril 1912 oli arutlusel järgmine asi – Kihnu kiriku salmi- laulja Georgi Valdmann lahkus vanaduse nõrkuse pärast ametist. Ta oli olnud kiriku peal üle 20 aasta teenistuses, missuguse aja jooksul tema oma eeskujuliku elu, lahke rahvaga läbikäimise jne läbi täieliku kohaliku rahva lugupidamise ära on teeninud. See- tõttu otsustas volikogu Georgi Valdmannile kauaaegse teenistuse eest tänu avaldada ja temale mälestuseks piibli annetada ning teha sellesse sissekirjutuse, et see on annetus Kihnu kihelkonna poolt (EAA 452.1.9 l. 17).
23. oktoobril 1912 suurendas volikogu vallakirjutaja Anton Rooslehe palka 65 rbl võrra, mis oli nüüdsest 420 rbl aastas
182 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
(EAA 452.1.9 l. 17). 22. novembril 1912 otsustas volikogu, et kuna vallamaja oli vana ja nõudis ümberehitamist, kaunis rutulisel tulevikul uus vallamaja ehitada puu materjalist, mis tarvis juba eestuleval 1913. aastal maksujaotusega maksjate käest palkide ostmiseks 250 rbl sisse nõuda (EAA 452.1.9 l. 24).
3. jaanuaril 1913 otsustas volikogu vastavalt rahvakoolide inspek- tori ettepanekule määrata kooliaeg kolme talve pealt neljatalve- liseks, samuti nõustuti õppimise aega ühe kuu võrra pikendama, nõnda et vanemad pidid oma lapsed kooli saatma 1. oktoobrist kuni 1. maini. Samas lükati edasi gümnastika kuuri ja selle õpe- tamise peale kulude määramise ning kooliteenri ja lastele sooja söögi valmistamise küsimused (EAA 452.1.9 l. 37).
3. jaanuaril 1913 oli volikogus arutlusel järgmine küsimus: 10 ehk rohkem aastat tagasi preester Jansoni aegus kinkinud preester Joann Kronstatski Kihnu ämmaemanda õpetamiseks 100 rbl ja preester Janson ise 3 rbl. See raha oli kohaliku kiriku nõukogu valitsuse all kroonu hoiukassas kasvanud 182 rbl 36 kopikani. Voli- kogu soovitas anda raha vallavalitsuse käsutusse. Kirjutaja Anton Roosileht pidi selle kapitali suurendamiseks läbi viima priitahtlikku korjanduse ja pärast vajaliku summa kokkusaamist otsima kohase isiku, kes 1914. aastal ämmaemandaks õppima saata. Kui vajalikku summat ei saada kokku korjandusega, tulnuks see võtta valla mak- sukassast. 23. mail 1913 oli Kihnu kiriku nõukogu raha üleandmi- sega päri tingimusel, kui vallavalitsus teeb enne korjanduse ning ämmaemandaks õppija isik on välja valitud ning see ja temaga tehtud kaup saab kirikunõukogule heakskiitmiseks ette pandud. 17. märtsil 1914 arutas volikogu asja ja leidis, et võimatu on kohalike naeste rahvaste poolt niisugust isikut leida, kes soovib,
183 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
et teda mitmesugused asutused ja isikud arvustavad ja heaks kiidavad, sarnast arvustamist võib enese üle ainult see isik lasta teha, kes ise priitahtlikult tahab õppima minna, aga iialgi mitte niisugune, kes õppusele teise soovitusel läheb. Volikogu otsustas kirikunõukoguga asja edaspidise toime- tamise lõpetada ja paluda kreisitohtri kaudu, et maakassast antaks vallale ämmaemanda ülalpidamise abi. Kreisitohter andis 26. aprillil 1914 teada, et Liivimaa maanõukogu kolleegiumil pol- nud midagi selle vastu, et Kihnu ämmaemanda õpetamiseks saaks eraldatud 250–300 rbl ja tema iga-aastaseks palgaks määratud 100 rbl, tuli ainult vastav isik välja valida (EAA 452.1.9 l. 38).
Kommentaariks: Ämmaemandate koolitust alustati Eestis 19. sajandi algul Tallin- nas ja Tartus, kuid esialgu oli saksakeelne õpe mõeldud esmajoones linnarahva jaoks. Alles 1898. aastal asutati Tartu Ülikooli juures venekeelne kool ämmaeman- date ettevalmistamiseks maapiirkondade tarvis, kuhu ilmselt taheti saata ka Kihnu valla esindaja.
3. jaanuaril 1913 otsustas Kihnu volikogu, et vallamaja ümber ole-
vale u 1/3 tiinu suurusele vilja harimiseks kõlbmatule kogukonna maale tuleb kogukonnale kasu toomiseks aed ümber teha ja män- nipuu seeme sisse külvata (EAA 452.1.9 l. 39).
4. veebruaril 1913 otsustas volikogu, et sel aastal kesa alla jäänud kogukonna maatükk jagatakse 26 tükiks ja antakse liisu läbi ilma maata inimestele kartuhvlite alla. Maatamehed kohustusid selle pruukimise eest maksma vallale 60 kopikat ning kartuhvlid rukki külvamise ajaks üles võtma (EAA 452.1.9 l. 41).
4. veebruaril 1913 andis volikogu Kihnu saare rahva raamatukogu seltsile loa vallamaja ootuse tuppa raamatukogu kappi sisse seadida
184 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
(EAA 452.1.9 l. 42). Kommentaariks: Enamus Eesti maaraamatukogudest ongi alguse saanud valla- majadest. Tsaariajal ja ka 1920.–1930. aastatel kujutas raamatukogu endast tava- liselt paari võtmega suletavat kappi, kust vallakirjutaja (hiljem -sekretär) laenutas raamatuid paaril korral nädalas. Osades kohtades küsiti raamatute laenutamise eest ka väikest tasu.
4. veebruaril 1913 otsustas volikogu teha Seli ja Kihnu vahelisele jääteele pragude peale laudadest sillad (EAA 452.1.9 l. 45).
24. juunil 1913 volitas volikogu vallavanemat Jaan Vidrikut, et see saadaks Liivimaa kuberneri kaudu Peterburi kaubanduse ja tööstuse ministeeriumi palvekirja, et Kihnu saare juurde ehitataks sadam, kus laevadel oleks võimalik varju ja talvekorterit leida ja saaks laevadest kraami välja laadida. Siiani olid kihnlaste laevad järelvaatajata talvekorteris saarest kaugel Pärnu jões, Tõstamaal ja mujal, kus nad noorest jääst lõhutud said. Sellel ajal oli kihnlastel 63 purjelaeva (15–60 registertonni), 1913. aastal pidi veel 4 juurde tulema (EAA 452.1.9 l. 62–65).
24. juunil 1913 volitati vallavanemat Jaan Vidrikut, volimeest Laas Oadi ja Mihkel Lamendit, samuti vallakirjutajat Anton Rooslehte järgmiseks koosolekuks uue vallamaja plaani tegema. 26. oktoobril 1913 kiitiski volikogu plaani heaks – vallamaja pidi tulema mõõ- tudes 4,5×10 sülda, seest 10 jalga kõrge. Ehituse palkide muret- semiseks anti tarvitada 400 rbl, laudadele 400 rbl, sindlitele 100 rbl, telliskividele 120 rbl, raudkividele 20 rbl, klaasidele 50 rbl, lukkude-linkide peale 150 rbl, naelte peale 50 rbl, lubjale 20 rbl, muude tarvituste peale 40 rbl ning ehitamiseks 1200 rbl – kokku 2550 rbl (EAA 452.1.9 l. 65).
185 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
25. novembril 1913 otsustas volikogu, et uus vallamaja tuleb ehi- tada Kihnu saare suure tee äärde kroonu poolt selleks vallale antud vallamaja platsi peale, 20 sammu vanast vallamajast põhja poole (EAA 452.1.9 l. 80).
25. novembril 1913 volitas volikogu Jaan Vesikut koostama valitsu- sele palvekirja, et Kihnu saare lähedale Aleksandra madalikule ja Kakre sääre otsa saaksid tule poid seatud, kus muidu tihti laevad kinni on ja vigastatud saavad (EAA 452.1.9 l. 84).
25. novembril 1913 otsustas volikogu, et vastavalt Balti kuberman- gude õigeusu rahvakoolide nõukogu loale 30. septembrist kulu- tada kooli trahviraha 34 rbl 53 kop Kihnu koolide õppeabinõude muretsemiseks, sest koolidel polnud korralikke õppeabinõusid (EAA 452.1.9 l. 85).
Kommentaariks: Trahviraha määrati lastevanematele, kelle lapsed koolist põh- juseta puudusid. Reeglina ei puudunud lapsed omal tahtel, vaid neid rakendati pigem vanemate käsul talutöödel.
17. märtsil 1914 selgus, et sellel talvel polnud võimalik uue val- lamaja palke juurde vedada, sest üle mere saamise aeg oli väga lühike ja halb. Tuli otsustada, kas muud materjalid suvel vallamaja juurde vedada või mitte. Vallavanemat volitati samal aastal uue vallamaja materjali niipalju kui võimalik ostma ja juurde vedama (EAA 452.1.10 l. 23).
25. juunil 1914 otsustas volikogu, et uue vallamaja ehitamine jääb 1915. aasta peale (EAA 452.1.10 l. 37).
Kommentaariks: Alanud maailmasõja tõttu jäi Kihnu uus vallamaja ka siis ehi-
186 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918 tamata. 25. juunil 1914 palus volikogu Liivi maanõukogu kolleegiumi saata Kihnu saarele maakonna kulul velsker, kes annaks talvekuudel nii inimestele kui ka loomadele esialgset arstiabi. Nimelt asus lähim arst 50 versta kaugusel Pärnus ja saarelt oli võimatu alati välja pääseda (EAA 452.1.10 l. 38).
8. juulil 1914 volitas Kihnu laevameeste koosolek (kohal 160 laeva- mehest 103) vallavanemat Jaan Vidrikut sõlmima Riia kindluse jaoks 3000 kuupsülla kivide vedamise kontrahti (EAA 452.1.10 l. 41).
15. novembril 1914 valiti täiskogu poolt eeltuleva 3 aasta peale uueks vallavanemaks Peeter Sutt (EAA 452.1.8. l. 96).
2. detsembril 1914 otsustas Kihnu volikogu paluda talurahvaasjade komissari, et Tõstamaal asuv kõrts saaks kinni pandud ja selle ase- mel avataks teemaja koos öömajaga. Palvet põhjendati asjaoluga, et Kihnu elanikud pidid talvel Tõstamaa kõrtsis tihti öömajal olema, kuid alkoholiste jookide müük mõjub neile kõlbeliselt halvasti (EAA 452.1.8 l. 105).
21. detsembril 1914 olid vallamajas koos Kihnu laevamehed (lae- vaomanikud) arutamaks Dünamünde (Daugava ehk Väina-Jõesuu) kindluse ehitaja kirja. Otsustati: 1) kihnlased võivad kindluse ehita- miseks kive viia hinnaga 60 rbl kuupsüld; 2) kivide vastuvõtmiseks olgu kindluse ehitusvalitsuse poolt volinik, kes kviitungi annab; 3) kõik kulud kivide vastuvõtmisel ja väljavõtmisel kannab kroonu, ainult töömehed annab iga laev omalt poolt, samuti peab alati plats olema kivide väljavõtmise jaoks; 4) kive võib hakata tooma alles siis kui meri lahti läheb ja niipalju kui võimalik, sest kivivedu on kihnlastele ainukeseks ülalpidamise allikaks; 5) kuna Riiga sissesõit
187 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
on kõige kardetavam, peab kroonu poolt laevade sisseviimiseks puksiir antama; 6) kindluse ehitusvalitsus peab omalt poolt enne kauba tingimisele asumist aegsasti omad tingimused teada andma (EAA 452.1.8 l. 107).
Kommentaariks: Riiat kaitsva Dünamünde ehk venepäraselt Ust-Dvinski kindluse moderniseerimistööd algasid 1912. aastal.
30. jaanuaril 1915 volitas Kihnu laevameeste koosolek (kohal 86 laevamehest 47) Toomas Kösterit ja Jaan Kösterit, et nemad või- vad teha kaupa Riia Düüna jõesuu kindluse jaoks 624,8 kuupsülla raudkivide vedamiseks. Ainus tingimus oli, et hind kuupsüllast jääks 55 ja 60 rbl vahele (EAA 452.1.11 l. 24).
25. juunil 1915 arutas Kihnu volikogu talurahvaasjade komissari ettepanekut 8. juunist 1915 valla nime muutmiseks. Leiti, et Kihnu ei ole mitte saksa nimetus, sellepärast otsustati ühel häälel valla nime Kihno (vene keeles Kjuno) mitte muuta (EAA 452.1.11 l. 40).
Kommentaariks: Üheks 1914. aastal puhkenud maailmasõjaga kaasnevaks kam- paaniaks oli saksapäraste kohanimede muutmine. Nii muudeti juba sõja esimestel päevadel Venemaa pealinn Sankt-Peterburg Petrogradiks. Ümber muudeti ka mitmed Eesti vallanimed: 1916. aastal näiteks Kirna-Kohatu vald Aleksei, Riisi- pere Sergei ja Esna Russki vallaks; 1917. aastal Mäo Suvorovi vallaks jne. Tehti ettepanekud muuta ka saksapärane Revel Romanovo-Nikolajevskiks, Weissenstein (Paide) Belokamenskiks ning Wesenberg (Rakvere) Aleksandro-Nevskiks.
30. aprillil 1916 volikogu, tähele pannes asjaolu, et paberi hind palju tõusnud on ja praegusel sõjaaegsel ajal palju isikutunnistusi välja tuleb anda, tuleb naesterahvastelt ja meesterahvastelt, kes valla- maksust vabastatud on, võtta vallakassasse kantseleikulude arvele
188 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
iga väljaantud isikutunnistuse pealt 2 kopikat (EAA 452.1.12 l. 20). 23. septembril 1916 otsustas volikogu jätta selle aasta magasilae- nud sisse nõudmata ja lükata need 1917. aasta sügisesse, sest: 1) Kihnu vald on sõja-piirkonna lähedal ja sellepärast praegu kardetaval seisukohal; 2) viljahinnad on käesoleval aastal väga kõrged; 3) vilja pole tänavu ka väljastpoolt kusagilt osta ja seega on magasivõlgade sissenõudmine võimatu (EAA 452.1.12 l. 26).
5. novembril 1916 kogunes valla täiskogu valima uut vallavane- mat, sest senine vallavanem Peeter Sutt pidi 1. detsembril minema sõjaväe tegevteenistusse. Uueks vallavanemaks valiti Enn Leas (EAA 452.1.12 l. 28).
21. detsembril 1916 valis volikogu talurahvaasjade komissari ees- kirja täitmiseks volikogu hulgast isikud, kes pidid valvama, et valla piirides kangeid jookisi ei valmistataks ega salaja ei müüdaks ning kes pidid seda märgates politseile viivitamatult ette kandma. Val- vama valiti Säärekülasse Toomas Pull, Lemsikülla Mihkel Laus, Rootsikülla ja Tooni külla Jüri Vidrik ning Mihkel Allik Lina- ja Mõi- sakülla (EAA 452.1.12 l. 32).
16. veebruaril 1917 otsustas volikogu talurahvaasjade komissari nõudmisel keelata, et keegi Kihnu valla elanik ei tohi 1917. aasta jooksul õnnemängusi mängida, ega niisuguste mängude mängi- mist oma majas lubada. Rikkumisel karistataks seaduse kohaselt esimesel korral kuni 3000 rbl ja teisel korral vangistusega 4–8 kuud (EAA 452.1.12 l. 36).
Kommentaariks: Talurahvaasjade komissar oli ka eelnevatel aastatel nõudnud säärast otsust, kuid Kihnu volikogu vastas alati, et saarel õnnemänge ei mängita ja otsust pole vaja teha – nüüd siis tehti lõpuks taoline otsus vormi täiteks.
189 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
3. märtsil 1917 pöördus volikogu hädapalvega Pärnu maakonna Toitlustuskomisjoni esimehe poole, et Kihnu vallale müüdaks esi- mesel võimalusel 2800 puuda (1 puud = 16, 38 kg) rukist ja 1000 puuda otri, sest oma maa pealt muretsetud vili oli otsas ja suur- maapidajad mannermaal ei tahtnud vilja müüa hoolimata sellest, et mõnel neist olid suured varud (EAA 452.1.12 l. 39).
28. märtsil 1917 seletas ajutine vallakirjutaja A. Rõigas kohaletul- nud 76 täisealisele meesterahvale missugune seadus ja kord meil praegu maksel on, et vana riigikord kukutatud on ja uus vaba- meelne selle asemele astunud; missugused õigused on praegu riigikodanikudel ja kuidas peab õige, vaba kodanik praegustel ärevatel aegadel ennast üleval pidama, et verega võidetud vaba- dust kinni pidada ja vana hirmuvalitsuse ikest täitsa vabaks saada ning ühegi provokaatori ässitust mitte tähele panna, kes vana valitsuse heaks kihutuse tööd teevad, et tema põrmuks langenud hoonet uuesti üles ehitada. Peaasjalikult tuleb aga täielikku rahu ja korda alal hoida, sest sel teel võib ainult välimisest vaenlasest võitu saada. Küladesse valiti militsionäärid – Sääre- ja Mõisakülla Mihkel Kosser Kossu talust, Lemsi külla Taniel Köster Allika talust, Rootsi- külla Pärt Sutt Allikivi talust, Linakülla Peeter Vesik Maruse talust (EAA 452.1.12 l. 41).
23. mail 1917 valis vallakogu, kus olid kohal mõlemast soost täis- ealised isikud, Pärnu soldatite, tööliste ja linnakodanike saadikute nõukogusse Kihnu vallast Jüri Uuetoa (EAA 452.1.12 l. 45).
12. juunil 1917 valiti samasuguse kogu poolt valla miilitsaülemaks Jüri Vidrik.
19 0 Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918
23. juunil 1917 valiti valla militsionääride vanemvolinikuks Kihnu kihelkonna kooliõpetaja Anton Rõigas (EAA 452.1.12 l. 46). 3. septembril 1917 valis valla nõukogu oma keskelt vallavanemaks Jüri Vidriku (EAA 452.1.12 l. 50).
20. septembril 1917 otsustas valla nõukogu vastavalt maakonna nõukogu eeskirjale liita Kihnu valla maadega: 1) Kihnu õigeusu kiriku maad; 2) Kihnu õigeusu koolimaad; 3) Kihnu luteriusu endi- sed köstrimaad; 4) Kihnu kroonu metsavahi maa (EAA 452.1.12 l. 54).
5. detsembril 1917 otsustas valla nõukogu, et kuna praegusel ajal, kus toiduainete ja riiete puudus ennast teravalt tunda annab, karta on, et kuritahtlikud isikud ööseti varastama ja röövima hakkavad, nagu see juba ilmsiks on tulnud, sellepärast on tarvis öövahid välja panna. Külades pidi iga maja alates küla otsast kordamööda öövahi välja saatma, kokku pidi igas külas olema 2 öövahti, kuid Tooni külas 1 öövaht (EAA 452.1.12 l. 55).
27. veebruaril 1918 lõpetas valla Töörahva Nõukogu oma tegevuse ning ametisse astus endine valla nõukogu. 2. aprillil 1918 andis Jüri Vidrik ameti üle Tõstamaa komandandi poolt ametisse nime- tatud endisele vallavanemale Enn Leasele (EAA 452.1.12 l. 59p).
Kasutatud allikad Eesti Ajalooarhiiv - EAA F 452 n. 1 s. 1-14, 328
191 Excertps from Kihnu Community Council and Local Government Minutes 1888–1918
Hanno Talving
In 1866, Emperor Alexander II enacted the peasant township law in the Baltic Provinces (Estonia, Livonia and Courland). This law, which was adopted partly as a result of the peasants’ petition action, freed the peasants’ local govern- ment councils from the landlords’ authority and wardship and ordained the rural municipality as the only form of the peasant community. The law separated manor lands from municipal lands and established community councils, which were elected by the community assembly for a three years’ period, with half the members from among farmers and half from among the landless peasantry. The assembly also elected the rural municipality mayor and his assistants, and they all together formed the local government. Beginning in 1866, we can talk about independent local governments in Estonia, which had to learn how to draw up their own budget, impose and collect taxes, maintain local schools and support the poor, erect public buildings, etc. The minutes of Kihnu community council and local government have survi- ved since 1888. These documents reflect not only the spheres of activity of the local administration of the period, but also the variegated life of that time on a wider scale. Hopefully, Kihnu people of today, when reading these materials, will also find things that they recognise and that are worth to be discovered. In the sample excerpts from the minutes the author has purposefully tried to preserve the language of the period, as this is one of the facets that characterises these historic times.
192