Sotsrealistlik Keskaeg. Tallinna Vanalinn ENSV Mängufilmis 1969–1972
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Sotsrealistlik keskaeg. Tallinna vanalinn ENSV mängufilmis –* Eva Näripea Tallinna vanalinn, mille tänini säilinud ilmet sätestav kude kujunes peamiselt 13.–15. sajandil, on alati olnud pildilisele meediale atraktiivne motiiviallikas. Tähelepanuväärse lõigu selle kujutamise ajaloos moodustavad aga 20. sajandi kuuekümnendad ja seitsmekümnendad aastad, mil vanalinn ja keskaja temaatika laiemalt omandasid korraga erilise aktuaalsuse nii akadeemiliste ringkondade kui massikultuuri jaoks, inspireerisid nii pildilist kui sõnakunsti. See nostalgilis- romantiline “vanalinnamood” materialiseerus lugematus hulgas tarbeesemetes, arvukates interjöörikujundustes ning terves reas filmides. Eesti kahes filmistuu- dios, “Tallinnfilmis” ja “Eesti Telefilmis” valmis nende kahe kümnendi jooksul 1950. või 1980. aastate toodanguga võrreldes märkimisväärselt palju vanalinna kujutavaid-käsitlevaid kontsert-, dokumentaal- ja vaatefilme. Eriti reljeefselt ja ajaliselt kontsentreeritult kajastus see aga mängufilmis: 1969–1972 valminud umbes paarikümnest mängufilmist tuginesid vanalinna kujundistule koguni viis.1 Käesolev artikkel püüabki nende näitel mõtiskleda keskajavaimustuse am- bivalentse, kohati paradoksaalse olemuse ja tihti konfliktsete tähendusväljade üle ning esile tuua motiivikasutuse erinevaid paradigmasid. 1. Tardunud vaated: fragmendid, monumendid, panoraamid 1925. aastal kirjutas Le Corbusier oma märkustes Plan Voisin’ile: “Voisin’i projekt 1 isoleerib kogu iidse linna ning toob rahu ja vaikuse Saint Gervais’st tagasi Etoile’i {---] nii pole minevik enam ohtlik elule, vaid leiab hoopis oma õige koha selles” (tsit Kahn 1992: 24). Selle idee on kinematograafias suurepärase peene irooniaga * Artikkel valmis ETF grandi nr. 5965 toel. 1 “Viimne reliikvia” (režissöör Grigori Kromanov, kunstnik-lavastaja Rein Raamat, Tallinnfilm, 1969), “Varastati Vana Toomas” (rež. Semjon Školnikov, kunstnik-lavastaja Heikki Halla, Tallinnfilm, 1970), “Kolme katku vahel” (rež. Virve Aruoja, kunstnik-lavastaja Silva Mere, Eesti Telefilm, 1970), “Don Juan Tallinnas” (rež. Arvo Kruusement, kunstnik-lavastaja Mari-Liis Küla, Tallinnfilm, 1971), “Verekivi” (rež. Madis Ojamaa, kunstnik-lavastaja Halja Klaar, Tallinnfilm, 1972). Eva Näripea visualiseerinud Jaques Tati filmisPlaytime (1967), kus vanast Pariisist pole moder- niseerimise käigus alles jäänud muud kui mõned ikoonobjektid, nagu Eiffeli torn, Place de la Concorde ja Étoile, mis vilksatavad kättesaamatute peegeldustena uue linna klaaspindadel, justkui hoolikalt vitriinides säilitatud muuseumieksponaadid. Analoogne nägemisviis iseloomustab ka 1970. aastal “Tallinnfilmis” valminud “lauludega lugu” “Varastati Vana Toomas”, kus Tallinna vanalinna vaatamisväärsusi eksponeeritakse eraldiseisvate kildudena, piltpostkaardilike võtete reana. Alus sellisele monumendikesksele nägemis- ja esitlusviisile pandi õieti juba 18. sajandi lõpul, mil tärkavate rahvusriikide võimudiskursus avastas kaasajal loodud monumentide kõrval ka ajaloolise ehituskunsti kui efektiivse kollektiivse identiteedi sideaine, kogukondliku mälu konstrueerimise ning oma võimsuse ja kultuurilise järjepidevuse legitimeerimise vahendi. Ajalooline substants kippus aga peagi jalgu jääma industrialiseeruvale ja urbaniseeruvale ühiskonnale, mis- tõttu tekkis tungiv vajadus tagada monumentide kaitse ja säilimine. 19. sajan- dil tegutsesidki muinsuskaitsjad ja restauraatorid riigi kopsakal toetusel selle nimel aktiivselt kõikjal Euroopas. Svetlana Boymi restauratiivse ja reflektiivse nostalgia määratlust kasutades võib võimu esindushuve teeniva, identiteete sätestava muinsuskaitsepraktika arvata esimese alla: “Restauratiivne nostalgia avaldub mineviku monumentide täielikes rekonstruktsioonides, reflektiivne nostalgia võrsub aga varemetest, aja ja ajaloo paatinast, teise koha ja aja unistu- sest.” (Boym 2001: 41.) Restauratiivset nostalgiat iseloomustab püüd kehtestada objektiivset tõde mineviku kohta, mis ei tähenda aga midagi muud kui mineviku koloniseerimist oleviku huvide positsioonilt. Restauratiivne nostalgia taotleb aja ruumistamist, selle jätkuvuse peatamist täiusliku ja igavikulise momentvõttena, mil puuduvad igasugused märgid kulumisest, algupärase ja autentse välimuse muutu- misest (Boym 2001: 41, 49–50). Modernismi lätetel linnaruum seega teatavas mõttes tarretati. Samuti tähen- 2 3 das võimu ja muinsuskaitsjate eriline tähelepanu konkreetsetele ajaloolistele ehi- tistele linnakoe killustamist reaks üksikobjektideks, mis kapitalistlikus süsteemis omandasid lisaks varasematele kultusväärtustele ka turuväärtuse (Linnap 2003: 436), ning linnas “hakati nägema turistlike vaatamisväärsuste kogumit” (Groys 2004: 85). Turismitööstus omakorda võimendas rahvuslike ajaloomonumentide sümboolset väärtust – Boris Groysi arvates “alles turism ise loobki need monu- mendid, [---] monumentaliseerib linna – alles läbisõidul oleva turisti pilgu all saab linna pidevalt voolavast ja muutuvast argipäevast monumentaalne igavi- Sotsrealistlik keskaeg. Tallinna vanalinn ENSV mängufilmis 1969–1972 kupilt.” (Groys 2004: 85–86.) Siiski ei tasu alahinnata ka riiklikku/rahvuslikku aspekti, seega kohalikku alget kui algset tõukejõudu vaatamisväärsuste loomise protsessis, sest vähemalt Lääne-Euroopas on ennekõike kohaliku pilk see, mis esimese valiku teeb. Seda kinnitab ka Dean MacCannelli konstrueeritud turismi- atraktsioonide nn sakraliseerimise mudel, milles vaatamisväärsused läbivad viis faasi (vt MacCannell 1999: 44–45). Esimene on nimetamise faas, millele sageli eelneb hoolikas ettevalmistustöö tõestamaks objektide väärilisust: objekte vaa- deldakse röntgenikiirte all, neid fotografeeritakse ja uuritakse spetsialistide poolt, määratakse kindlaks nende esteetiline, ajalooline, rahaline, ühiskondlik ja ajaviite- väärtus. Teist astet sakralisatsiooniprotsessis nimetab MacCannell raamistamise ja esiletõstmise, objekti eksponeerimise faasiks. Sellele järgneb nn pühaliku säilita- mise ehk talletamise (enshrinement) faas, mis saavutatakse, kui objektide raamistus ise siseneb sakralisatsiooni esimesse astmesse. MacCannell peab selle klassikaliseks näiteks Pariisi Sainte Chapelle’i, mille Louis Püha ehitas “tõelise okaskrooni laekaks”. Esimeses kolmes faasis on mälestised peamiselt erialateadlaste, muin- suskaitsjate ja restaureerijate tähelepanu all. Neljas on nn mehaanilise reprodukt- siooni faas, kus toimub plakatite, fotode, mudelite või kujutiste loomine objektist, mida omakorda hinnatakse ja eksponeeritakse. Just see tõstab vaatamisväärsused turismitööstuse huviorbiiti. Sakralisatsiooniprotsess lõpeb sotsiaalse reprodukt- siooni faasiga, kus linnad või piirkonnad hakkavad end nimetama oma kuulsate turismiatraktsioonide järgi. Neljandas faasis toimuv mehaaniline reproduktsioon tõstatab arhitektuuri re- presenteerimisviiside küsimuse. Otseselt on omavahel seotud ülalkäsitletud monu- mendikeskne lähenemine linnaruumile, mis mõtteliselt killustab selle isoleeritud fragmentideks, ning giidiraamatutes ja vaatealbumites kinnistunud arhitektuuri kujutamise laad, mis kandus üle ka filmikunsti turismimarketingi eesmärki teeni- vatesse “kaleidoskoopsetesse” (Linnap 2002: 258) vormidesse (selgeim näide on 2 3 vaatefilm, ent see võib esineda teisteski žanrites). Sellist lähenemisviisi iseloo- mustab enamasti pealiskaudsus, objektide, ehitiste või linnaruumi lõikude teadlik ja tahtlik irrutamine argipraktikatest, nende “musealiseerimine”, kontekstist ja kohamälust lahti rebimine, stereotüpiseerimine. Edward Relph (1986: 80–87) nimetab niisugust turistlikku kohakogemust mitteautentseks, võltsiks, levinud arusaamade kriitikavabast ülevõtmisest lähtuvaks vahekorraks ümbritsevaga, millele vastandub autentne, keskkonnaga süvitsi suhestuv, otsene ja ehe koha ko- gemise viis.2 Kuigi linnakude objektideks killustav representatsioonilaad tingib Eva Näripea turismidiskursuse raames enamasti klantsiva ja ühemõõtmelise soovtegelikkuse loomise, millel puudub igasugune side reaalse linnamaastiku mitmepalgelisusega, võib seesama fragmentaarne kogemis- ja esitlusviis anda diametraalselt erine- va, Relphi terminit kasutades, autentse3 tulemuse. Nii näiteks loob Dziga Vertov oma filmis “Inimene kinokaameraga” (1929) monumentaalse arhitektuuri ja mä- lestusmärkide isoleeritud võtete reast killustatud linnamaastiku, mis ei muutu äratuntavaks geograafiliseks tervikuks. Montaažilaual konstrueerib ta “mängulise visiooni linnast, mida pole võimalik kaardistada”, vaatleb keskkonda perifeerselt, mitte tsentraalselt positsioonilt ning loob nii nägemuse hierarhiseerimata ruu- mist (Widdis 2003: 225–226). Vertovi linnamaastik on inimestega asustatud ja elav, seevastu turiste ligi meelitama seatud visuaalid on tihti inimtühjad ning monumendid seisavad uhkes, kuid üksildases vaakumis. Vertovi käsitlus vastandub teisele suurele pildilise kujutamise kaanonile, mille 19. sajandi maastikukujutuses lõid valged Lääne fotograafid Francis Frith, Wil- liam Henry Jackson, Timothy O’Sullivan jt, pildistades kaugeid eksootilisi paiku, peamiselt Lähis-Idas, aga ka Ameerika kõrvalistes inimtühjades maanurkades. Selle tunnusteks on panoraamsus, laiahaardelisus, põgus ja pealiskaudne pilgu- heit kaugelt ning eredas päikesepaistes (Linnap 2003: 437). Ehedaim näide on muidugimõista vaade linnulennult, milles avaldub keskkonda kaardistav, korras- tav, abstraheeriv ja seetõttu kontrolliv pilk. Eriti vaimustusid sellest rakursist mo- dernistid 1920. ja 1930. aastail, kuna õhuperspektiiv tegi võimalikuks ühe nende peamise arhitektuurse ambitsiooni – muuta linn selgeltloetavaks (vt nt Frisby 2002) – saavutamise või õigemini küll selle