“I Ga “Jumalikku Komöödiat” Lehitsenu Teab, Kui Väga Selle Vormi

TUNA KOLME(L) TEEMAL

Toimetuselt

ga “Jumalikku komöödiat” lehitsenu teab, kui väga selle vormi on määranud kolmesus: kogu poeem on kirjutatud tertsiinides, “Ita jaotub kolmeks osaks ja igaüks neist sisaldab kolmkümmend kolm laulu. Ühtaegu teame, et seda teost on mõnigi kord peetud kristliku kultuuri kokkuvõtteks, “keskaja entsüklopeediaks”. Kui kokkuvõte ise on igas suhtes kolmeks jaotatud, siis pidi selline jaotus kehtima ka kokkuvõtte võrsutanud vaimuelus.” Need Ilmar Vene avaessee sõnad panevad tahtmatult otsima kolmesust ka Tunas endas. Kindlasti võib seda leida nii ajakirja üldjaotusest kui ka eri osadest. Piirdugem siiski vaid kolme keskse teema eristamisega. Esimene neist ongi seotud kristlusega, otsemini reformatsiooniga ja selle erinevate aspektide mõjuga kirikuelu ümberkujundamisele 1520. aasta Tallinnas. Teise teemana võiks vaadelda ajaloo käsitlemist propagandarelvana, mille kasutamine seoses Vene info- ja muude rünnakutega on viimasel ajal sagenenud. Kuigi Tunas avaldatav ei jookse vähimalgi määral päevasündmuste jälgedes, on omamoodi õpetlik jälgida, kuidas 1945.–1960. aasta okupatsiooniaegses ajakirjanduses käsitleti 1940. aasta juunisündmusi, mis muutus selle nüanssides ja dünaamikas. Ja kolmandaks, lõviosa seekordsest “Variast” hõlmab väliseestluse teema. Ajajärkudest on seekord kõige ilmekamalt esindatud Stalini võimu- periood Eestis. Seda omamoodi “musta huumori” ajastut sobib hästi iseloomustama lugu tolleaegsest ENSV julgeoleku välisluureülemast, kes sattus 1947. aastal lõpuks ise trellide taha. Omamoodi kaksikelu näiteks kõlbab aga ka 21-aastasena Kivimäe kopsuhaiglas surnud üliandekas poetess Ilmi Kolla, kelle surmaeelsed värsid levisid käsikirjaliselt üle Eesti ja muutsid luuletaja enda legen- diks. Samal ajal avaldas ta trükisõnas värsse, mida tolle aja mõistes honoreeriti hästi ja mis kuigivõrd ei erinenud muust toonasest ametlikust luulest. Pisut enam aitavad tema isiksust avada siinkohal pub- litseeritavad viis kirja. Tähelepanu maksaks juhtida ka Anu Männi kirjutisele Riiast leitud 16. sajandi kalendrist, mis suure tõenäosusega võib osutuda Tallinna trükiseks. Avastusrõõmu lugejalegi!

O t t R a u n SISUKORD 3/2007

Sisukord

Toimetuselt 1 ESSEE

Ilmar Vene: Maagiline kolm 4 KÄSITLUSED

Tiina Kala: Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad 10 Urmas Salo: Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939 27 Tiiu Kreegipuu: Ajaloo rakendamine propagandarelvana ehk kuidas kujundati ajalookäsitlus Nõukogude võimu kehtestamisest 21. juunil 1940 Nõukogude Eesti ajakirjanduses aastatel 1945–1960 46

DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Anu Mänd: Ootamatu leid Riiast – 16. sajandi kalender Tallinnast? 70 Küllo Arjakas: Karl Laane päevikud II 87 Jaak Pihlau: Lehekülgi Eesti lähiajaloost: kuidas ENSV MGB välisluureülem GULAG-i arhipelaagi sattus 99 Eesti Filmiarhiiv: Ajalugu propaganda teenistuses 111 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Eve Annuk: “Mul on nii palju tahet kirjutada…”: Ilmi Kollast ja tema kirjadest 117 Ilmi Kolla viis kirja aastatest 1951–1954 121

ARVUSTUSED

Juhan Kreem: Liivimaa reformatsiooni poliitilised, religioossed ja sotsiaalsed aspektid 131 Ülle Tarkiainen: Koguteos Soome põllumajanduse ajaloost 136

VARIA

Peep Pillak: Sõjaajaloo konverents Rein Helme mälestuseks 139 Kärt Hellermaa: Ajalookonverents “Pirita klooster 600” 142 Kaja Kummer- Haukanõmm: Väliseestlus kodueestlase silmade läbi 143 Ülle Tarkiainen: Adelheid Laro – eestlasena Soomes 146 Anne Valmas: Maarjamaalased Briti Kuningriigis 150

Summary 157 E S S E E Maagiline kolm

Ilmar Vene

as me teame, mispärast vajatakse tänase päevani horoskoope? Augustinus tegi ometi juba neljandal sajandil selgeks, et tähtede seis inimeste elukäiku ei mõjuta! Ilmselt jääb Kmeie sellekohaseis veendumusis millestki puudu, ja see ei käi mitte ainult “üldsuse”, vaid ka silmapaistvate kultuuritegelaste kohta. Üks üldtuntud kirjanik on end otsesõnu eba- usklikuks tunnistanud: intervjueerija sai teada, et kirjanik kardab musta kassi, arvu kolmteist jne. Millest sellised pihtimused? Võib-olla ajendas selliseid tunnistusi tegema teadlikkus üldisest suhtumisest? (Teistel oli häbi möönda, et lapsikused neid mõjutavad, kuid tema, tuntud kirjanik, tohtis endale seda luksust lubada.) Välistatud pole seegi, et arvatavat hirmu endale sisendatakse – elu on ju nii lootusetult igav, et lõpuks võidakse hakata meelelahutust nägema suisa tobedustes. Kardame arvu “kolmteist” sellepärast, et nõnda on huvitavam. Ei saa me neid asju selgeks iseendagi puhul, kõigist ülejäänuist sootuks kõnelemata. Kuid ometi nende osatähtsus seeläbi ei kao; võib liialduseta väita, et veidruseni ebamäära- sed arvusuhted on suunanud mitte ainult meie isiklikku elu, vaid ka kultuuriloolist arengut tervikuna. Ja me saame teha ainult oletusi, mispärast see või too arv on mingis kultuuris erilist osa etendanud. Muistsetele hiinlastele näiteks meeldis iseäranis “viis”; tohiksime ehk arvata, et säärase eelistuseni võis olla viinud sõrmede arv paremal või pahemal käel. Indoeurooplased jälle pidasid paremaks võtta arvesse mõlemat kätt nende ühtekuuluvu- ses ja nii muutus eriti oluliseks “kümme”. Selle otseseks avalduseks on kümnendsüsteem matemaatikas, kuid osutada saab ka kaudsematele väljendustele. Tetraadi esiletõstmine näiteks, mida harrastasid vana-kreeklased, võis olla johtunud sellest, et nelja esimese arvu summa on kümme. Arvus “viis”, hiinlaste silmis sedavõrd olulises, ei leidnud kreeklased midagi erilist, “nelja” täius tundus neile piisavana. Ja see tundmus võis aidata kaasa, kui Empedokles taandas kogu nähtava maailma neljale elemendile. Tõsi ju on, et Aristoteles lisas neile viiendagi, jumaliku elemendi – “kvintessentsi”, kuid päris kindlasti polnud seejuures põhjuseks mitte hiinaliku eelistuse mõju, vaid ainult filosoofilist laadi subtiilsus. Hiinlased, teadagi, pidid arvesse võtma oma meeldimusi. Lausa silmahakkavalt tõendab seda sealne elementide arv: “neli” tundus puudulikuna ja seepärast saadi hädatarviliku “viieni” jõudmisel abi “puidult”. Juba põgusal vaatlusel hakkab silma, et täienduseni pidi olema viinud esmajoones vormitäiteline sümmeetrianõue. Kuidas saaks “puit”, maapinnast võrsunu, olla võrdväärseks algolluseks “mulla”, “vee”, “õhu” ja “tule” kõrval? Ennemini sobinuks juba täiendava viienda au kivimitele; on ju silmaga näha, kui olemuslikult erineb kõvaduses läikiv graniit kohevast mustmullast! Puud seevastu on põõsaste ja taimedega silmahakkavalt sarnased; kui “puit” tähistab omaette elementi, siis esinevad sellena ka teised mullast ilmunud võrsed. Aga sedalaadi eritlustööst muistses Hiinas ei hoolitud. Puud olid muudest võrsetest sedavõrd ülemad, et neid võeti ühenduslülina kõikesünnitava maa ja jumaliku taeva vahel; see üleloomulikkuse hõng võis kaasa aidata ka nende erilisele ülendamisele, omaette elemendiks kuulutamisele. Õhtumaal, nagu juba mainitud, eelistati “viiele” neljasust; neli elementi, mis koondasid endasse kogu nähtava maailma, said peagi täienduseks neli põhiomadust: “märja” ja “kui- va”, “külma” ja “kuuma”. Ja hiljem leiti järjepanu üha uusi tõendeid, mis kõik kinnitasid

4 Tuna 3/2007 Ilmar Vene / Maagiline kolm

“nelja” erilisust. Sellegipoolest osutus kristlikus kultuuris kõige mõjuvõimsamaks “kolm”; iga “Jumalikku komöödiat” lehitsenu teab, kui väga on selle vormi määranud kolmesus: kogu poeem on kirjutatud tertsiinides, ta jaotub kolmeks osaks ja igaüks nendest sisaldab kolmkümmend kolm laulu. Ühtaegu teame, et seda teost on mõnigi kord peetud kristliku kultuuri kokkuvõtteks, “keskaja entsüklopeediaks”. Kui kokkuvõte ise on igas suhtes kolmeks jaotatud, siis pidi selline jaotus kehtima ka kokkuvõtte võrsutanud vaimuelus. Kuidas see viimane avaldus kõige üldisemalt, on vist igaühele teada ka praegustes il- malikes oludes: kristlik jumal juhib maailma kolmainulisena; igaüks neist kolmest eristub kahest ülejäänust omaette jumaluseks, kuid samas moodustavad kõik kolm, tarviduse korral üksteisest erinevad ja olenematud, siiski ühtekuuluva terviku. Sedalaadi eritlustöös oli Dante kõigiti kompetentne; ta annab oma “Pidusöögi” teises traktaadis teada, et igat kolmainsuse jumalust saab käsitleda kolmeselt: kõigepealt suhestuses iseenda ja seejärel kahe ülejäänud jumalusega. Kolm korda kolm annavad kokku üheksa, niisiis on Jumalal juba kõige üldisemalt võttes tervelt üheksa avaldumisviisi. Ootuspäraselt tuleb see kolmesus, mis osutub hädavajalikuks Jumala olemuse mõistmisel, ilmsiks ka inglite hierarhias ja alamates sfäärides, nähtav taevalaotus kaasa arvatud: nähtavad taevad, sarnaselt vaimsuse nähtamatute kandjatega, jaotuvad triaadideks, andes kokku üheksa; nendest kõrgemal on veel ainult kümnes, millele alati kuulub eriseisund ja täielik olenematus kõigest ülejäänust: liikumatu kristalltaevas, mille ainuline täiuslikkus paneb liikuma kõik ülejäänud taevad ja kes Aristotelese “Algliigutajast” peale on aegade vältel kandnud erinevaid nimesid. Pole saladus, et küsimus kolmainsusest kuulub ülemõistuslike müsteeriumide hulka; lisada võiks veel ainult, et just väljakutsuvuseni selgepiiriline ülemõistuslikkus on määranud ära kristluse põhilise eripära, s. t. ainulise dünaamika, mis sajandite vältel andis vaimuelule säärase pingestatuse, et lõpuks sai järgneda ainult tüdimine. Või teisisõnu: sajandeid jätkunud püüd ülemõistuslike küsimustega hakkama saada pidi paratamatult lõppema loobumisega, huvikeskme teisale suundumisega. Kiirkokkuvõte kristliku teoloogia arenguloost peaks ennist toodud väite veelgi mõistetavamaks muutma. Esimene kolmainsuse seletuskatse ilmus neljandal sajandil ja lõpuajaks tohiksime määrata kuueteistkümnenda aastasaja, mil M. Servet tõlgendas ülemõistuslikku müsteeriumi nii väljakutsuvalt, et ta põletati lõpuks ära. Suuresti olid seejuures süüdi ka uusaegsed olud, mis inimestevahelisi suhteid teravdasid. Keskaja staati- listes oludes oldi sallivam; eks olnud Abélard’gi nii vaidlemishimuline, et ta lubas kolmainsust seletades endale ülemäärast mõistuslikkust, kuid tema puhul arvati raamatu põletamine piisavaks. Toodud näited kuuluvad kõige tuntumate hulka, aga see ei tähenda, et me kolmainsuse lõppematu loo vaagimisel saaksime nendega piirduda; vastupidi, palju suurem tähtsus on rahumeelsel ja anonüümseks jäänud mõttetööl, mis äärmuslikke ja üldtuntuks muutunud juhtumeid igast küljest ümbritses. Kirik toonitas alati, et kolmainu müsteerium on inimmõis- tuse poolt lähenematu ja ta ei soovinud ettenähtud piiride ületamist, kuid ühtaegu polnud tal mõtteski kättesaamatut uurimisobjekti keelu alla panna: esmajoones olid jumalikud saladused ikkagi selleks, et inimene neid oma kasinat suutmist mööda selgitada püüaks. Siin tulebki nüüd ilmsiks too eelmainitud “dünaamika”: ühelt poolt oli igasugune ammendav seletus juba ette välistatud, kuid samas ajendas see seletamatus üha uutele selgita- miskatsetele. Lugu sai lõppeda ainult selgitajate vaimse suutluse ja teotsemistahte raugemi- sega; kuueteistkümnendast sajandist peale hakkab Looja taanduma tagaplaanile, et maad anda loomele, ja aegamööda muutub loome uurimine väärtuseks omaette. Üheksateist- kümnenda sajandi olusid tohib pidada juba täisilmalikeks. (Praegused poleemikad kristluse poolt ja vastu jätame siinses vaatluses endastki mõista kõrvale.) Muule lisaks iseloomustab täisilmalikke olusid seegi, et teoloogiat hakatakse käsitlema tagasivaatavalt. Ja neis taga- sivaatavais käsitlusis ollakse sunnitud möönma, et Püha Vaim on teoloogias püsinud läbi aegade võõraslapse osas. Konkreetsemalt tähendab see kujundlikkus: Jumal-Isa ja Poeg on

Tuna 3/2007 5 E S S E E

kristlikele teoloogidele tundunud nii piisavana, et nad poleks nagu Püha Vaimu vajanudki. Kui ennist toodu peaks paika pidama, siis kõige üldisemalt tähendaks see, et kolmainu kujunemisel on kaasa rääkinud vormitäiteline sümmeetrianõue. Püha Vaimu, nagu üldiselt teada, mainitakse üldreeglina Jumal-Isa ja Jumal-Poja järel. Katsume nüüd selgitada, missugune on selle jumaluse tegelik seisund kahe ülejäänuga võrreldes. Mingil määral esineb jumalus püha vaimuna, s. t. millegi seletamatuna, elu andja ning kandjana, kõigis religiooni- des; ja kuna elusus avaldub kõige nähtavamalt lakkamatu hingamisena, siis ka hing ja isegi hingus, nagu tõendavad heebrea “ruah”, kreeka “pneuma” ja ladina “spiritus”, omandavad usundeis erilise tähenduse. Paraku neil kahel, hingusel ja vaimul, mis religioossete müstee- riumide seletamisel ilmuvad esmase lahendusena, on ka olulisi puudusi: hingus tundub nii tavaline ja vaim mõjub nii ilmetult üldisena, et mingit meeldejäävat õpetust, milles inimlik mõistuspärasus saaks väärilise rakenduse, ei saa nendele rajada. Ja seepärast lähevad usund- like maailmapiltide loomisel käiku nii-öelda ekspressiivsemad ja arusaadavamad tähised. Kristlikus kolmainus püsivad esiplaanil Jumal-Isa ja Poeg, sest ilmetuseni üldisest Pühast Vaimust mõjuvad nad isikulisemalt ja inimkujutlusele vastuvõetavamalt. Esimene märgib ainelisusega mõõdetavat vägevust, sellal kui teine esineb Sõnana, mille kaudu kõik on loodud: Jumal-Isa ütleb Sõna ja öeldu ilmub aineliselt nähtavana. Kristus on seega Sõna, too vaim, kelle kaudu kõik loodi, aga – missugust osa on seejuures etendanud Püha Vaim? Kogupilt mõjub sedavõrd vaimsena, et kolmainu kolmandat liiget poleks nagu vajagi. Üksnes erilistel puhkudel võib temagi esiplaanile kerkida. Nii näiteks peeti pikka poleemikat küsimuses, kas Püha Vaimu lähteks tuleb pidada ainult Jumal-Isa või ka Poega, ja läänemeelsed teoloogid olid arvamisel, et Püha Vaim lähtub ka Pojast, filioque. Kuid isegi sellel erijuhul mõjub Püha Vaim eelkõige täiendajana, vahendina Isa ja Poja tõelise vahekorra selgitamiseks. Hiljem aga, kui põhimõttelise tähtsusega küsimus oli lahendatud, taandus Püha Vaim veelgi rohkem tagaplaanile; kuidas me ka juurdleksime kolmainu kolmanda liikme ra- kendatavuse kallal, midagi paremat kui kord juba loodud maailma juhtimine talle ei jää. Aga just see on teoloogias kõige problemaatilisem valdkond – alailma toob maine hädaorg esile nähtusi, mis muudavad jumaliku juhtimise küsitavaks. Pole juhus, et deistid, praeguse ilmalik- kuse esiisad ja vahetud ettevalmistajad, viisid kõigepealt läbi põhimõttelise uuenduse: Jumal on maailma küll loonud, kuid omistada talle loodu juhtimist pole mingit alust! Niimoodi toimides tegid nad vaid järjekindla lõpu varasemate aegade traditsioonile, milles jumaliku juhtimise määravust tunnistati ainult sõnades, sellal kui endamisi kalduti maise hädaoru juhtijat nägema hoopis Jumala antipoodis, salakavalas ja tigedas Vastases. Seega selgub, et ka siis, kui määrata ajaliku maailma juhtimisel Pühale Vaimule peaosa, kujuneb ta seisund ikka ebasoodsaks. Püha Vaim on sedavõrd üldine, et talle vääriliselt jumalikku rakendust ei leidu justkui üldse. Muidugi osales Püha Vaim vahetult kirikukogudel, kus võeti vastu kõiki kristlasi kohustavaid otsuseid ja tema otsesel kaasaaitamisel valiti isegi üksikuid paavste, kuid neilgi puhkudel esines ta alati ülimalt üldise ja nähtamatuna. Kõik hea, mida tema kaasaaitamisel saavutati, kadus peagi meelest, sellal kui juhtumid, mis olid saanud võimalikeks tema kaheldamatu puudumise tõttu, äratasid palju suuremat tähelepanu. Need tähelepanekud sisendavad, et teoloogid, kes pidid oma tagasivaadetes nentima Püha Vaimu võõraslapse-seisundit, toimisid igati mõiste- tavalt. Kui on aga nõnda, siis tohime arvata, et Püha Vaimu muutumisel täisväärtuslikuks jumalaks on kaasa rääkinud kolmesust erilisena tunnistav sümmeetrianõue. Vähemal määral peab öeldu paika “puhastustule” tekkeloo seletamisel, ja nimelt selles mõttes, et puhastustule puhul, erinevalt kolmainsusest, kuulub elementaarse loogika nõudele kaheldamatu esimus; kolmesuse kujundamine sai toimida ainult kõrvaltegurina, kuigi selle osa täiesti tühiseks arvamine ei oleks õige ka kõnealusel juhul. Sest kuidas saanuks sealpoolsus pühast jaotusest ilma olla, kui see iseloomustas Jumalat ennast, talle alluvaid vaimseid jõude ja isegi nähtavat taevalaotust? Sealpoolsuses pidid tingimata leiduma vasted siinpool-

6 Tuna 3/2007 Ilmar Vene / Maagiline kolm susele; Dantel on isegi põrgu ringid triaadideks jaotatud, niisiis ei saanud ka sealpoolsuse suuremad üksused kolmikjaotuseta olla. Kuid nagu juba mainitud, toimis kõige mõjusamalt “puhastustule” ilmumisel loogikast tulenev jõud. Kõik ehk ei teagi, et viiendal sajandil olid teoloogid vastamisi eriskummalise olukorraga. Pikad arutlemised olid selgitanud, et sealpoolsus jaotub paradiisiks ja põrguks; esimene pidi osaks saama väheseile äravalituile, teine aga, nojah, kõigile ülejäänuile, kes mõistagi moodustasid valdava enamuse. Jumal oli ju kõike mõistev ja meeleldi andestav, kuid kujutlus temast kui kohtumõistjast, kelle täiuslik õiglus saab väljenduse esmajoones ranguses, ei kadunud kunagi. Kuulsas ladinakeelses luuletuses öeldak- se otsesõnu, et isegi õigel ei saa tol suurel kohtumõistmise päeval olla täielikku kindlustunnet: cum vix justus est securus. Niisiis oli jumalik õndsus määratud kõigest kasinaile äravalituile, kõik ülejäänud pidid vaevlema põrgupiinades. Üldisemal kujul tähendas see: Jumal oli inimese loonud selleks, et panna teda igaveseks ajaks põrgusse vaevlema! Sellise kujutluse näol oli tegu koletu väärõpetusega ja seepärast hakati otsima teed pääsemaks kitsaskohast. Kõige kohasem tundus väljapääs, mille Origenes oli kätte näidanud juba kolmandal sajandil: ei ole igavest põrgut, jumalik halastus on nii kõigeväeline, et isegi säärased, kes meie meelest on oma hinge surmapattudega lootusetult hukutanud, saavad lõpuks, pärast ülipikki puhastavaid kannatusi, Jumala juurde tagasi. Mõte, mille kohaselt igavene sai olla ainult paradiis, jäeti Läänes otsustavalt kõrvale, kuid too teine pool, kujutlus puhastavaist kannatusist, mis lõpuks avavad puhtaks saanule paradiisi, arvati kasutuskõlblikuks. Nii löödi kaks kärbest ühe hoobiga: sealpoolsus muutus kristlikult kolmeseks ja peale selle saadi lahti ka tollest koletust blasfeemiast, mille kohaselt Jumal järeldati olevat Looja, kes loob inimese selleks, et teda põrgusse saata. Nüüdsest peale vastandusid heas mõttes äravalitud ainult oma vastandeile, halvas mõttes äravalituile. Võis arvata, et teine rühm on esimesest suurem, kuid enamust ta mingil juhul ei moodustanud; enamus ju, kõik nood, kes oma hinge polnud hukutanud lootusetult, jäid hoopis kahe äärmusi märkiva rühma vahele. Eks üldisim elutarkuski sisendanud nõnda: äärmused moodustavad vähemusi, kõik teised on aga laias laastus üheväärtuslikud. Need kaks, kolmainsus ja puhastustuli, kuuluvad näidete hulka, milles kolmesuse osa- tähtsus avaldub nii-öelda suures plaanis; pisiformaadis avaldumisi on nii palju, et nende ammendav esitus eeldaks kogu varasema kultuuriloo ümberjutustamist. Tõsiasja põhjustajat tuleks näha eelkõige analoogiameetodis, mis ju varasematel aegadel, iseäranis keskajal, kuulus kõige rakendatavama vaimuvara hulka. Teisisõnu: mõttetöö rajanes suuresti sarnasuste äratundmisel ning see viimane omakorda algas arvuliste vahekordade täheldamisest. Kergus, millega seoseid avastati, mõjub praegu võõrastavalt, kuid tollal iseloomustas see paraku kõiki mõtlejaid, kõige silmapaistvamad vaimuinimesed kaasa arvatud. Dante “Pidusöök”, milles leiduvale kolmainsuse tõlgendusele oleme eespool juba viidanud, pakub näite ka analoogia- meetodi ilmalikumast rakendamisest. Inimea tükeldamisel osadeks tunnistas suur luuletaja kõige kohasemaks neljasuse: noorus, meheiga, vanem meheiga ja raugapõlv, ning seda esi- tades sai ta, Albert Suure autoriteedile viidates, tuge ka põhiomaduste jaotumisest: noorus olevat “kuum” ja “niiske”, meheiga “kuum” ja “kuiv”, vanem meheiga “külm” ja “kuiv” ning raugapõlv “külm” ja “niiske”. Ja kohemaid selle kannul tuleb täiendus: täpselt samasugune põhiomaduste vahekord ilmnevat ka aasta neljaosaliseks jaotumisel: kevadeks, suveks, sü- giseks ja talveks. Nõnda mõteldi varasematel aegadel: üldmõisted moodustasid alati kandva teljestiku ja mõttetöö seisnes nähtava mitmekesisuse paigutamises nende alla. Aga ühtaegu tuleks siinkohal toonitada, et säärase mõttetöö harrastamisel ei mindud kunagi praeguse loodusteadusliku järjekindluseni: Dante täheldas, et põhiomaduste vahekord jääb vanuseastmete ja aastaaegade puhul ühesuguseks, kuid tal polnud mõtteski väita, et inimea jaotus t u l e n e b aasta jaotumisest neljaks. Looduses toimub kõik jäiga järjekindlusega; on temperatuur nullist allpool, siis vesi p e a b jäätuma, nagu kaks korda

Tuna 3/2007 7 E S S E E

kaks saab olla ainult neli. Sellise järjekindluse esiletoomist peame me teaduslikkuseks, ja eeskujuks on see muutunud sealtpeale, kui tõesuse tagatiseks olid muutunud laitmatult klappivad arvutused. Varasematel aegadel seevastu nähti arvudes kõigest mõttetööle ajen- dajaid; keegi poleks söandanud arvata, et tõelise, s. t. inimeksistentsi seisukohalt olulise äratundmiseni saab jõuda arvutuste teel. Oli ju ilmselge, et hinge pääsemisele ei saa arvu- tamine kuigivõrd kaasa aidata. Võtame kõige triviaalsema näite: kristlane oli patustanud ja pihiisa kohustas teda oma pattu lunastama mingi palve sajakordse lugemisega; ka kõige rumalamale on selge, et käesoleval juhul pole tähtis mitte palvete arv, vaid see, missuguse meelsusega palvet loetakse. Aga kuidas saaks meelsust mõõta arvudes? See pole rahulda- valt iseloomustatav ühelgi viisil, arvulisest määratlemisest sootuks kõnelemata. Ja selles on põhjus, miks kultuuriloolised ülevaated ei saa kunagi muutuda teaduslikeks selle sõna praeguses tähenduses. Pidi mööduma tervelt viis sajandit, enne kui kristlikud põhi- tõed pääsesid üldiselt maksvusele, ja selle aja vältel toimisid nii mitmekesised tegurid, et isegi nende äratundmine, kõnelemata juba arvudele taandamisest, ei tule üldse kõne alla – jääb vaid piirduda lihtsakoelise üldistamisega. Varasematel aegadel nähti piisavat seletust jumaliku Tõe kõigeväelisuses; kuidas tigeduse kandjad ka püüdsid jumaliku valguse levikut tõkestada, lõpuks tuli neil paratamatusega leppida. Uusajal muutus suhtumine teadagi äraspidiseks. Jumalik tõde, mis varasemail ajastuil oli arengu peamääraja, alanes muu mütoloogia hulka ja peapõhjust hakati nägema ainelistes vajadustes. 19. sajandil arvati, et kristluse võidukäik tulenes esmajoones Rooma impeeriumi alamkihtide troostitust olukorrast: orjad vajasid lohutust ja selle nad leidsid kristlikust taevariigist. Need kaks on jäänud tänini kaheks peatel- jeks, millele ühiskonna teaduslikul tõlgendamisel toetutakse, ja oleneb täielikult tõlgendaja isiklikumat laadi arusaamadest, missugusel määral kumbagi momenti toonitatakse. Kui nii on üldistustega, siis mida arvata üksikasjust? Me ei saa kunagi rahuldava selgu- sega teada, missugune põhjus on kolmainsuse ilmumisel toiminud määravana. Seda rohkem peaks meid trööstima üldjoonelise põhjenduse tundmine: Jumal ise (Matteuse evangeeliumi lõpus) käskis, et kõik rahvad ristitaks “Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse” ning sellega oli Püha Vaimu edasine seisund kindlaks määratud. Sest mida muud sai selline reastus tä- hendada kui mitte üksikliikmete võrdväärsust? Sealtpeale siis kuulusid need kolm kokku, moodustades ühtse terviku. Paraku oleme niimoodi saanud ainult religioosset laadi seletuse; teaduslikkuseni oleksime jõudnud alles siis, kui täiesti usaldusväärselt teaksime, kuidas too käsk Matteuse evangeeliumi ilmus. Kuid just see on küsimus, mida pole mõtet isegi mitte esitada. Võib-olla (kui lubada endale trafaretsevõitu oletusi) ei peetud üldse midagi suisa erakordset silmas, võib-olla nimetati Püha Vaimu kõigest meediumina, mille kaudu jumalus toimib? Sellest siis järgneks, et hilisemad teoloogid, olles tõlgendanud jumalikku kolmesust ebaõnnestunult, määrasid Püha Vaimu osasse hoopis Jumal-Poja ja rikkusid kõik ära. Aga sedalaadi küsimustele, nagu juba toonitatud, me rahuldavat vastust ei saa. Kuid kas ongi seda tingimata tarvis? Me ei saa usaldusväärset ettekujutust Püha Vaimu ilmumisloost, kuid meil on ülevaade sellest, kuidas üks lähenematu ilmum suunas pikki sajandeid meie elu Armastusena. Sest kelleks muuks pidada toda Armastust, kes Dante poeemis paneb liikuma päikese ja teised taevakehad? See oli Püha Vaim, kelles terve ajastu vältel nähti parimat selgitust vaimsuse seletamatule fenomenile. Mõnikord võib lugeda väidet, et olemuslikult räägivad kõik filosoofid üht ja sama juttu. Muidugi peab see paika – iga kutsumuslikku mõtlejat on alati huvitanud küsimus, milles õieti seisneb mõtlemine, ja vähemalt mingil määral on ta seda oma arutlustega ka selgitanud. Juba Platon mõtiskles kogu elu vältel hingede päritolu üle. Temalt pärineb ka esimene kolmesus, mida õhtumaa kultuuriloos üldiselt tuntakse. Hing jagunes vana-kreeka mõtleja meelest kolmeks osaks: ihkavaks, tundvaks ja mõtlevaks. Uusplatonistliku filosoofia hiilgeaegadel mõteldakse siis lõpuni seegi, kuidas hingelisus, pärinedes Ühesusest, vaimsuse algallikast, on üldse mai-

8 Tuna 3/2007 Ilmar Vene / Maagiline kolm sesse maailma jõudnud. Ja lõpuks täpsustuvad nood ebamäärased kujutlused kristlikeks. Kristliku ajastu hääbudes taandub kolmainsuse lahendamatu problemaatika tagaplaanile; vaim jääb ilma pühadusest, kuid tema olemus, “vaimu fenomenoloogia”, oma köitvust ei kaota. Ja vähemasti Hegeli esituses ilmub too “fenomenoloogia” ikka jälle kolmesena. Hegel, olgugi hariduselt teoloog, ei hoolinud kolmainsusest, kuid vaimu olemust nägi ta miskipärast triaadina; täpsemalt: vaimu olemust nägi ta l i i k u m i s e s tõe ja tunnetaja vahel. Igatahes saab niimoodi mõista kokkuvõtet, mille Hegel on vestluses Goethega teinud “dialektikast”. “Dialektika,” selgitas filosoof, “pole iseenesest muud kui reeglitele toetuv, metoodiliselt välja arendatud vasturääkimise vaim, mis on omane igale inimesele ja mis suutlusena eristada tõde eksitusest evib suurt tähendust.” Sõnastus kõlab igati Hegeli vaimus, kuid sisus, mis aimdub raskepärasest eneseväljendusest, pole midagi keerulist. Hegel tahab öelda, et eales Tõeni jõudmata saame me tema poole ainult liikuda. Meie võtame mingi nähtuse kokku kindlapiiriliseks tõdemuseks, kuid meie oponent, kelle üldkujutlus tõest erineb meie omast märgatavalt, märkab meie seletuse küündimatust ja nii on tal või- malus juhtida tähelepanu meie ühekülgsusele, “rääkida vastu”. Teesi kannul tuleb antitees ning sellele järgnev süntees tõstab meie tunnetuse kõrgemale tasandile. Või siis kristlike analoogiate najal näitlikustades: Jumal-Isa asemel on Hegelil Tõde ja Jumal-Poega asendab tunnetav inimene. Kui püüdlikult inimene oma tunnetusvõimet ka ei rakendaks, iga tema seletuskatse, niipea kui seda on kõrvutatud objektiivse tõe määratu hõlmavusega, osutub alati ühekülgseks. Üha uuesti läheneb tunnetaja objektiivsele tõele, veendub selle haaramatuses ja pöördub siis tagasi oma ühekülgse seletuse juurde, et seda avardada. Selles l i i k u m i s e s, subjektiivse vaimu liikumises objektiivse vaimu ja iseenda piiratuse vahel seisneb vaimsuse olemus. Võime veenduda, et tipptasandi saavutanud “dialektika” sarnanes ikka veel silmahakkavalt sellega, mida ta oli tähendanud oma tekkeajal: ka Platoni dialoogides tahab Sokrates jõuda võimalikult paikapidava tulemuseni ja seepärast vajab ta vestluskaaslast, kes opo- neerivaid küsimusi esitaks. Paraku osutuvad oponendid sageli saamatuks; Sokrates toob mõttekäike arendades ise kõikvõimalikud vasturääkivused esile ja näitab kätte, kuidas neist üle saada, mistõttu vestluskaaslasel jääb üle vaid noogutada ja poetada nõustuvaid repliike. Õnneks ei kulge kõik dialoogid ühtmoodi. Kui Sokratese partneriks on Parmenides või mõni teine suurkuju, siis tuleb vestluse käigus täisväärtuslikult esile ka dialektika otstarve. Oponendid teevad üha oma läbinägelikkust tõendavaid märkusi, kuni lõpptulemiks kujuneb vastuoludest puhastatud tõde. Sellist meetodit rakendati rohkem kui kahe aastatuhande vältel. Alles kahekümnenda sajandi teisel poolel, mil küberneetika hakkas üha enam oma õigustesse tõusma, kaotas maagiline kolm oma varasema tähenduse. Elektroonika ajajärgul ei hoolita enam kolmesu- sest, piisab “ühest” ja “nullist”; need kaks, püsides lakkamatus vaheldumises, seletavad ära kõik maailma mõistatused. Me ei tea, millal “null” saavutab selles vaheldumises ülekaalu. Seni on “üks” püsinud kindlalt esiplaanil.

Ilmar Vene (1951)

Lõpetas 1975. aastal TRÜ saksa keele ja kirjanduse erialal. Alates 1979. aastast Tartu ülikoolis raama- tukoguhoidja. Mitme esseeraamatu autor.

Tuna 3/2007 9 KÄSITLUSED Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad

Tiina Kala

iguliste kiriku pastorile magister Thomas Ka on Pfützner tahtlikult või tahtmatult teki- NPfütznerile († 1756)1 omistatud sedelis tanud seose, mille kohaselt Lutheri õpetuse on Tallinna reformatsioonisündmusi kirjelda- vastuvõtmine tähendas peaasjalikult kirikute tud järgmiselt: puhastamist katoliiklikust atribuutikast. “Aastal 1524, sügisel, pühal ristipäeval, Loomulikult ei saa pidada Pfütznerit ük- võeti siin vastu Lutheri õpetus, viidi kirikutest sinda sellise reformatsioonikäsitluse eest vas- minema [püha]kujud, hävitati altarid. Jutlus- tutavaks. Tegemist pidi olema usupuhastuse tajad olid härra Johan Lange ja härra Johan sündmuste üldlevinud esitamisviisiga. Käsit- Massin.”2 lusväärtuse annab sedeli tekstile pigem mitte Näiliselt ei ole selles rohkem kui kaks sa- selle sisu, vaid vorm – just nende teatud sünd- jandit pärast reformatsiooni teadmata eesmär- muste ülesmärkimine eraldi lehele. Hiljem gil tehtud ülestähenduses midagi huvipakkuvat. on lähenemisest, mille esindajaks Pfützneri Sedelis kirjeldatud sündmusi tuntakse varase- sedelit võib pidada, kasvanud historiograafias matest allikatest. Küsimust tekitab vaid Johan välja arusaam reformatsioonist kui Liivimaa Massina nimi, 3 mida 16. sajandi esimese poole ajaloos ülitähtsast sündmusest. Tallinna allikatest pole aga õnnestunud leida. Kas Johan Massina nimeline jutlustaja Reformatsioon on ajalookirjutuses väga Tallinnas tegutses või mitte, ei ole praegu- kirglikult käsitletud teema. Puudutab see ju ses seoses oluline. Sootuks tähelepanuväär- äärmiselt teravalt religioosset ja rahvuslikku semaks tuleb pidada viisi, kuidas Pfützneri identiteeti, samuti võimu ja suurte sissetule- sedelis reformatsioonisündmusi kujutatak- kute ümberjagamist. Arvamusi leidub seinast se, ehk milles nähti juba 18. sajandi esime- seina, alates reformatsiooni esitamisest rah- sel poolel nende sündmuste tuuma – nimelt vusliku, keelelise ja religioosse vabastajana kirikute rüüstamises ja luterlike jutlustajate kuni usupuhastuse kui üdini ebaõnnestunud tegevuses. Pildirüüste kui konkreetne da- ettevõtmise kontseptsioonini. Kui identitee- teeritav sündmus on omandanud peaaegu et diküsimused on suurema kaalu saanud pigem Tallinna reformatsiooni avapaugu tähenduse. reformatsioonijärgsetel sajanditel, jagades

1 Vt. tema kohta: H. R. Paucker. Ehstlands Geistlichkeit in geordneter Zeit- und Reihefolge. Reval, 1849, lk. 359, 366. 2 TLA, f. 230, n. 1, s. Bq 2, fol. 108r (originaali kirjaviis muutmata): “Anno 1524. im Herbst am des heiligen Crucis dag, do wort hier erst Lutheri lehr angenomen, de Bilder uth der Kercken gedahn de altar afgebracken, unde dee Prediger waren Herr Joh. Lange und Herr Johan Massin.” 3 Vt. lähemalt: L. Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Leipzig und Riga, 1919, lk. 279, 283.

10 Tuna 3/2007 Tiina Kala / Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad

Niguliste kiriku pastorile Thomas Pfütznerile (surn. 1756) omistatud sedel, milles kirjeldatakse reformatsiooni algust Tallinnas. TLA, f. 230, n. 1, s. Bq 2, fol. 108r. selle teemaga tegelevad ajaloolased laias laas- lähtudes võiks väita, et “linn oli reformatsiooni tus kahte leeri, siis küsimus sissetulekutest on arengu seisukohalt väga tähtis, reformatsioon olnud terav kogu kirikuajaloo vältel. linnale aga pigem teisejärguline”.4 Moodsas ajalookirjutuses hõlmab reformat- (Balti)saksa ja eesti ajalookirjutuses päri- siooni käsitlemine lisaks usulistele ka poliitilisi, nevad usupuhastusega seotud hinnangud ja keelelisi, jutlustamisalaseid, kirjasõna ja trüki- otsustused enamasti luterliku leeri esindaja- kunsti seoseid puudutavaid jm. probleeme, telt, mis jätab nende uurimustele sageli jälje seega polegi enam nii hõlbus vastata küsimu- ka siis, kui religiooniküsimused ei ole asja- sele, mis on reformatsiooniajalugu. Seisukohad omastele uurijatele isiklikult olulised.5 Seda, lahknevad ka selles osas, kui tähtsaks tuleks re- et reformatsioon oli vähemalt sotsiaalses ja formatsiooni pidada. Arutledes usupuhastuse kultuurilises mõttes positiivne sündmus, võe- käigu üle Põhja-Saksa linnades, leiab Johannes takse eeldusena, mida ei ole vaja tõestada.6 Merz, et puhtalt linnaajaloolisest perspektiivist Reformatsioonisündmusi on püütud siduda

4 J. Merz. Landstädte und Reformation. – Die Territorien des Reichs im Zeitalter der Reformation und Kon- fessionalisierung 7 (Katholisches Leben und Kirchenreform im Zeitalter der Glaubensspaltung 57). Hrsg. v. A. Schindling, W. Ziegler. Münster, 1997, lk. 107–135, siin lk. 109. 5 Nt. L. Arbusow. Die Einführung der Reformation; O. Pohrt. Reformationsgeschichte Livlands. Ein Überblick. Leipzig, 1928; A. Ritscher. Reval an der Schwelle zur Neuzeit. Teil 1. Vom Vorabend der Reformation bis zum Tode Wolters von Plettenberg (1510–1535). Bonn, 1998, lk. 109–135. 6 Nii nt. J. Kivimäe. Luterliku reformatsiooni kultuurimõjud Eestis XVI sajandil. – Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis III. Koost. J. Kivimäe. Tallinn, 1987, lk. 33–56. Luterlikest eelarvamustest vabama käsitluse näitena võib nimetada: I. Põltsam. Eesti raamatu ajaloo algus – kas luterliku või katoliikliku kirjasõnaga? – Tuna 2000, nr. 2, lk. 13–19.

Tuna 3/2007 11 KÄSITLUSED

ka Liivimaa poliitilise ajalooga,7 veenvaid tu- ra kehtestamiseni Tallinnas tollal aga veel ei lemusi ei ole sellised katsed aga andnud. jõutud.9 Pärast Leonid Arbusow nooremat on ras- Võrreldes näiteks Põhja-Saksa hansalinna- ke tuua Liivimaa reformatsiooniajaloo, seal- dega võitis reformatsiooniliikumine Tallinna hulgas Tallinna sündmuste kohta käibele uusi linnavõimude toetuse väga vara, asjade niisu- fakte. Mänguruumi võib pigem võita uute gusele käigule pole aga seni õnnestunud ühest raskuspunktide ja hinnangutega. Ka järgne- veenvat põhjust leida. Lühidalt kokku võttes vas käsitletakse seetõttu enamalt jaolt tuntud on reformatsiooni tausta kirjeldatud järgmi- tõsiasju ja tuttavaid allikaid. Ent kui seni on selt: 16. sajandi alguseks oli katoliku vaimulike neid allikaid pruugitud esmajoones kui üles- saamahimu ületanud rahva taluvuse piiri, kiri- kirjutusi sündmuste kohta, siis järgnevalt kuteenistuse sisu jäi inimestele kaugeks ning peatutakse lähemalt ka allikate vormil ja ise- kõik see põhjustas rahulolematust. Samal ajal loomul ning sellel, millises kontekstis refor- kuulutasid evangeelsed jutlustajad aga puhast matsiooniajalooga seotud teated neis esine- jumalasõna ning paljastasid katoliiklikke ku- vad. Vaatluse alla tulevad aastad 1524–1531, ritarvitusi. Pärast niisugust selgitustööd pidi mida võiks tinglikult nimetada reformatsiooni muidugi iga mõistlik inimene vana väärusu esimeseks faasiks Tallinnas, kusjuures põhi- kõrvale heitma. Selline pilt jääb ka siis, kui see rõhk langeb aastatele 1524–1525. Kuigi sel- on esitatud detailsemalt kui siin, mitte ainult lise perioodivaliku kirjutavad osaliselt ette liialt must-valgeks, vaid ka allikatest ei ilmne allikad, on ka nende aastate sündmuste ise- asjade niisugune käik. Ei ole selge, kes olid loomu põhjal alust arvata, et just siis pandi täpsemalt need, kelle huve katoliku vaimulike alus pöördele Tallinna kirikuelus. ebaväärikus ning õpetuse ja kirikuteenistuse Esimesed teated reformatsioonisündmus- sisulised ebakõlad, mõistusevastasus või liht- test Tallinna allikates pärinevad 1524. aasta salt arusaamatus häirisid. kevadest.8 1531. aastal surid evangeelsed Üldine rahulolematus katoliku kirikuga jutlustajad Johann Lange ja Zacharias Hase ja vastuolud kiriku sees, millele mõned uuri- katku, toimus tulekahju dominiiklaste kon- jad on viidanud,10 allikatest ei ilmne. Rahul- vendis, mis muutis kasutamiskõlbmatuks eesti olematuse tõendina toodud vahejuhtumid, kogudusele määratud Katariina kiriku. milles üheks osapooleks oli mõni kiriklik ins- Nende aastate jooksul on allikates selgelt titutsioon või vaimulikust seisusest isik, on jälgitav rae osavõtt linna kirikuelu ümberkor- vaid üksikkonfliktid.11 Selletaolisi tuli ette ka raldamisest, evangeelse jumalateenistuskor- varem12 ning valdavalt ei olnud need seotud

7 Vt. nt. J. Heyde. ”Das Wort Gottes und das Heilige Evangelium so zu predigen ..., dass daraus Liebe, Eintracht, Friede und kein Aufruhr erwachse”. Städtische Reformation und Landesherrschaft in Livland. – Nordost-Archiv, N. F. Bd. XIII/2004. Aspekte der Reformation im Ostseeraum. Lüneburg, 2005, lk. 267–287. 8 Alfred Ritscher on juhtinud õigusega tähelepanu asjaolule, et kuigi enne 1524. aastat ei ole Tallinna allikates reformatsioonist mingit märki, käibib historiograafias väide, et tollal oli reformatsioon Tallinnas juba kanda kinnitanud. Vt. A. Ritscher. Reval an der Schwelle zur Neuzeit, lk. 112. Kaudseid andmeid kasutades oletab Leonid Arbusow, et luterlikud jutlused algasid Tallinnas 1523. aasta sügisel (L. Arbusow. Die Einführung der Reformation, lk. 280–181). Vt. ka nt. O. Greiffenhagen. Luthers persönliche Beziehungen zur Revaler Reformation. Reval, 1933, eriti lk. 2–3. 9 Esimese Liivimaa linnadele mõeldud jumalateenistuskorra koostas Riia rae ülesandel Johannes Briesmann, kelle töö trükiti 1530. aastal Rostockis. Selle jumalateenistuskorra kasutuselevõtt Tartus, Riias ja Tallinnas kiideti heaks Wolmari maapäeval 1533. aastal. Vt. A. Ritscher. Reval an der Schwelle zur Neuzeit, lk. 129. 10 Nt. A. Ritscher. Reval an der Schwelle zur Neuzeit, lk. 109; J. Kuhles. Die Reformation in Livland – religiöse, politische und ökonomische Wirkungen (Hamburger Beiträge zur Geschichte des östlichen Europa 10). Hamburg, 2007, lk. 39–56. 11 Vt. selliste vastuolude kohta nt. A. Ritscher. Reval an der Schwelle zur Neuzeit, lk. 110–111 ja 116–117, samuti J. Kuhles. Die Reformation in Livland, lk. 46–49. 12 Nt. nn. koolitüli 15. sajandi teisel veerandil. Vt. selle kohta: B.-U. Hergemöller. Der Revaler Kirchenstreit (1424–1428). – Hansische Geschichtsblätter 109 (1991), lk. 13–41.

12 Tuna 3/2007 Tiina Kala / Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad usuliste tõekspidamistega. Tüli osapoolteks See teeb kõne all oleva, juba niigi keerulise olid tavaliselt ilmikvaimulikud ja kloostrid või ajajärgu käsitlemise veelgi tülikamaks. Ladu- ka linn ja kloostrid. Samas ei leidu reformat- sa jutustuse reformatsioonisündmustest ole- siooni eel ja kestel allikates mingeid tõendeid me pärinud hilisematelt luterlikelt pastoritelt, usulistest vastuoludest all-linna katoliiklike kelle retoorika on kohati äravahetamiseni ilmikvaimulike ja linlaste vahel. sarnane sajandeid tagasi tarvitatud paganlike Nii allikates kui ka ajalookirjutuses on pruukide vastu suunatuga.14 väga palju manipuleeritud väljendiga “puhas Väga oluliseks, ent seni lahendamata jumalasõna”, pole aga tõendeid selle kohta, küsimuseks jääb, miks asus Tallinna raad mida õigupoolest mõisteti puhta jumalasõna nii kiiresti toetama reformaatorite leeri. või evangeelse jumalateenistuse all näiteks Katolikuajal oli magistraadil raehärradest 1520. aastate Tallinnas. Tolleaegsetest kato- eestseisjate kaudu kirikute ja seekide raha- liiklikest või luterlikest jutlustest pole sõnagi asjadest hea ülevaade.15 Kirikhärrade vali- säilinud. Ükski Tallinna reformatsioonitege- mise korrast katolikuajal ei ole peaaegu mi- lane ei ole endast maha jätnud religioosseid dagi teada, arvukad vikaarid,16 kes teenisid kirjatöid. Nii jääb ainukeseks kohaliku refor- kõrvalaltarite juures, valiti aga annetajate matsioonimõtte esindajaks Wanradt-Koelli – nii üksikisikute kui ka korporatsioonide katekismus ning sedagi vaid tinglikult, sest poolt. Niisiis oli linlastel kirikuasjades suur pole teada, kus Klevest pärit Simon Wanradt sõnaõigus. Võimalus altarite ja teenistuste oma katekismuse kirjutas.13 ülalpidamiseks annetatud kapitalidest raha Tallinna dokumendid ei anna varastest re- laenata aitas edendada äri, osaga altarikapi- formatsioonisündmustest mingit süstemaati- tali intressidest peeti ülal annetajate sugulasi list ülevaadet, see on aga iseloomulik tollase jne. Linnas, kus ilmalik pangandus peaaegu asjaajamise kõigile valdkondadele: 15. sajandi puudus (või piirdus rahalaenajatest üksikisi- üsna kindel linnaraamatute süsteem asendus kutega), ei saa sellise süsteemi majanduslikku 16. sajandi algupoolel järk-järgult lohakate ja sotsiaalset tähtsust kuidagi alahinnata. mustanditega lahtistel lehtedel ja poognatel. Ka poliitiline olukord ei olnud reformat- Loomulikult kasutati selliseid ülestähendusi siooni-ideedega kaasaminekuks 1520. aasta- ka varem, ent nüüd hakati üha vähem tähele- tel soodne. Viidates Wormsi ediktile, keelas panu pöörama linnasisese asjaajamise käigus Lübecki raad 1524. aastal oma linnas refor- tekkinud dokumentide puhtale ümberkirjuta- matsiooni-ideede kuulutamise, 1525. aastal misele ja valdkondade kaupa korrastamisele. järgnesid sellele eeskujule hansalinnad Ham-

13 Vt. K. Altof-Telschow. Wanradt-Koelli katekismus ja tema aeg. – Eesti vanimad raamatud Tallinnas / Die ältesten estnischen Bücher in Tallinna (Reval). Koost. L. Kõiv, M. Luuk, L. Petina, U. Sildre. Tallinn, 2000, lk. 63–77, siin lk. 66–68. 14 Balthasar Russow kirjeldab Liivimaa reformatsioonisündmusi järgnevalt: “Anno 1522. by disses Meisters regeringe, hefft dat Licht des hilligen Euangelij in den Lyfflendischen Steden angefangen tho luechten, vnde alse ydt de Luede tho dem rechten vorstande Goedtlikes wordes vorluechtet hadde, dat se nu des Pawestes schendtliken miszbrueck vnd vorfoeringe, sehen vnd erkennen konden, hebben se stracks einen Krych mit den hoelten goetzen, in den dren Steden, Riga, Reuel vnde Doerpte, angefangen, vnde de Kercken gestormet, de Goetzen daruth vorbannet, vnde de Monstrantien, Kelche, vnde allerley kercken geschmide, wech gefoeret, dat men nicht weth, wor ydt gebleuen ys. Solcken Krych hebben etlike vth einem Christliken yuer, den miszbrueck vth der Kercken tho bringende, etlike auerst vnder dem schyne des Euangelij, dat rapiamus tho spelende, angefangen.” (Balthasar Russow. Chronica Der Prouintz Lyfflandt... Augustin Ferber, Rostock, 1578, lk. 57v–58r). Vt. reformatsiooni alguse kirjeldust Christian Kelchi kroonikas: Christian Kelch. Liivimaa ajalugu. Tlk. I. Leimus. Tartu, 2004, lk. 128–131. 15 Kuigi vastavad normatiivsed allikad puuduvad, näib, et kahest kirikueestseisjast pidi vähemalt üks olema raehärra, ent pole välistatud, et seda võisid mõnikord olla ka mõlemad. 16 1520. aastal oli Toompeal ja all-linnas kokku 85 preestrit. Vt. A. Mänd. Hans Bouwer, kaupmees. – T. Kala, J. Kreem, A. Mänd. Kümme keskaegset tallinlast (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, nr. 10). Tallinn, 2006, lk. 60–89, siin lk. 80, viide 78.

Tuna 3/2007 13 KÄSITLUSED

burg, Lüneburg ja Rostock. Nende otsustega Kerjusvendade konvendid olid esimesed keelati sõnaselgelt ka luterlikud jutlused ja nii Tallinnas, Riias kui ka Tartus, mille lin- Lutheri tööde levitamine.17 Ka ei paista Tal- navõim laiali saatis ja mille vennad minema linnas olevat olnud häid eeldusi teoloogili- kihutati. Allikates – need pärinevad aga üle- seks diskussiooniks, mille käigus uute mõtete kaalukalt vastaspoolelt – etendas kerjusven- eeliseid oleks saanud demonstreerida. Väärib dade vastu suunatud rünnakus peamist osa märkimist, et kui Saksamaal olid evangeelse nende varandus, täpsemalt selle suurus ja sel- liikumise vastu suunatud sammud peaaegu le hankimise viis, mis just nagu oleks riivanud alati seotud Martin Lutheri nimega, ei võtnud linlaste õiglustunnet. Religioosne moment on Tallinna raad ja gildid normatiivsetes allikates sellele tundele küll pigem uurijate poolt ta- Lutheri nime 1520. aastate esimesel poolel gantjärele lisatud. tavaliselt suhu.18 Niisiis, kui Saksamaal rääki- Kindlasti pole tähtsuseta, et just domi- sid usu-uuendajad ja kirikuelu ümberkorral- niiklaste ordus töötati luterliku reformat- dajad Lutherist, ei sattunudki Tallinna raad siooniliikumise puhkedes välja tugev vastu- oma ümberkorraldusi tehes, ent samaaegselt programm. Selleks olid vendadel juba enne Lutheri-retoorikat vältides tegelikult Saksa- Lutheri ideede levikut head eeldused, näi- maal rakendatud katoliiklike meetmetega teks teoreetilised tööd eklesioloogia alalt,21 formaalselt võttes vastuollu. mida reformatsiooniaegses võitluses kasutati. Nimetada tasub näiteks magister sacri palatii’d, dominiiklast Silvester Mazzolinit Dominiiklased (teisiti Prierias) ning tema tööd “Errata et argumenta Martini Luteris” või Ambrosius Kõige radikaalsemaid samme võeti evangeel- Catharinus Polituse “Apologiat”. Mõlemad se liikumise ajal Tallinnas ette dominiiklas- ilmusid 1520. aastal.22 1524. aasta kevadel te konvendi vastu. Kerjusordud said kõikjal pöördus Tallinna konvendi lektor Thomas reformatsioonist haaratud aladel kannatada de Reken (kes dominiiklaste tavasid ar- ning langesid repressioonide ohvriks kiire- vestades kindlasti ei reisinud üksi) tagasi mini kui teised katoliiklikud institutsioonid. Pariisist, dominiiklaste tähtsaimast haridus- Seda on muu hulgas seletatud asjaoluga, et keskusest.23 Kindlasti ei olnud värsked lu- ilmalikud võimud suhtusid neisse oluliselt terlusevastased “võitlusvahendid” Rekenile hooletumalt kui patronaadisidemetega kind- ja tema kaaslastele tundmatud ning see lustatud kogudusekirikutesse või kloostri- etendas ehk oma osa ka Tallinna konvendi tesse.19 Vähemalt Tallinna puhul on selline saatuses. seletus siiski ebapiisav – paljudel linlastel olid Esimene raekorraldus, mis viitab refor- jutlustajavendadega tihedad, sealhulgas va- matsiooniliikumisele Tallinnas, pärineb 1524. randuslikud sidemed.20 aasta aprillist.24 Tegemist oli jutlustajavenda-

17 Vt. W.-D. Hauschild. Kirchengeschichte Lübecks. Christentum und Bürgertum in neun Jahrhunderten. Lübeck, 1981, lk. 173 jj. 18 V. a. mõne erandiga. Vt. nt. Tallinna rae kirju Tartu piiskopile 1522. aastast: G. v. Hansen. Die Kirchen und ehemaligen Klöster Revals. 3. Aufl. Reval, 1885, lk. 207–208. 19 K.-B. Springer. Die deutschen Dominikaner in Widerstand und Anpassung während der Reformationszeit (Quellen und Forschungen zur Geschichte des Dominikanerordens 8). Akademie Verlag, 1999, lk. 336. 20 Vt. T. Kala. Vend Lucas, dominiiklane. – Kümme keskaegset tallinlast, lk. 177–206, siin lk. 194–197. 21 Vt. nt. U. Horst OP. Zwischen Konziliarismus und Reformation. Studien zur Ekklesiologie im Dominikanerorden (Institutum Historicum FF. Praedicatorum Romae ad S. Sabinae. Dissertationes Historicae, fasciculus XXII). Roma, 1985, lk. 126. 22 U. Horst. Zwischen Konziliarismus und Reformation, lk. 146, 162. 23 T. Kala. Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides. Tallinna dominiiklase David Sliperi taskuraamat (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, nr. 5). Tallinn, 2001, lk. 102. 24 W. Ebel. Das Revaler Ratsurteilsbuch (Register van affsproken) 1515–1554. Göttingen, 1952, nr. 126.

14 Tuna 3/2007 Tiina Kala / Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad de konvendi priorile suunatud raekohtu ot- Rae aprilliotsuse tähelepanuväärne osa susega, milles dominiiklastelt nõuti, et nad seisneb selles, et dominiiklastele keelati edas- ei astuks oma jutlustega üles Johan Lange, pidi kõik eestikeelsed (undeutsche) jutlused, Zacharias Hase ja teiste evangeelsete jutlus- saksakeelsetes jutlustes ei tohtinud nad aga tajate vastu, sest see segab avalikku korda.25 kuulutada muud kui “puhast jumalasõna”.29 Pole sugugi kindel, kas Tallinna raad, tavalin- Niisiis ei ole “puhas jumalasõna” 1524. aas- lastest rääkimata, oskas evangeelseid jutlusi ta Tallinnas veel konfessionaalsusega seotud seostada tollal mingi olulise, kaugeleulatuvate mõiste. Pigem näib, et sellega on lihtsalt tagajärgedega usu-uuendusliikumisega. Jut- mõeldud püsimist religioossete teemade lustamine oli hiliskeskajal väga laialt levinud juures. Segaseks jääb, mis peitus eestikeelse- ja sisuliselt hästi arenenud, ringi liikus palju te jutluste keelamise taga. Kas oli eestlaste rändjutlustajaid.26 Järjekordsete selletaoliste näol tegu linnarahva rahutuma osaga või oli väljailmumine ei pruukinudki esialgu äratada rael eestikeelsete jutluste sisu raskem kont- muud tähelepanu kui see, et dominiiklased rollida? Viimane on ebatõenäoline. Rae- astusid nende võõrsilt tulnud kõnemeeste kohtu otsusele pidi eelnema mingi kaebus vastu teravalt välja. Just mendikandid võisid dominiiklaste priori või Lange ja Hase poolt, Lange ja Hase Tallinna saabudes kõige pare- mille sisu aitaks ehk sündmuste tausta selgi- mini aru saada, milline oht katoliku kirikule tada. Tolleaegsete, enamasti üsna lünklikult nende uustulnukatega kaasnes. Loomulikult säilinud kohtudokumentide seast ei ole seda ei saanud selleks ajaks Saksamaal ja ka Riias aga õnnestunud leida. aset leidnu olla Tallinna raele tundmatu, pi- 1520. aastate jooksul esineb Tallinna rae gem olid raehärrad ja gildivennad aga tutta- ja gildide allikates korduvalt nõue jutlustada vad nende sündmuste poliitilise ja majandus- mitte midagi muud kui vaid puhast jumala- liku kui usulise küljega. sõna. Kas võib oletada, et tolleaegsed kato- 1524. aasta aprilli kohtuotsusest on näha, liiklikud jutlused olid suunatud mitte ainult et raad ei mõista evangeelsete jutlustajate te- evangeelse (luterliku) usuvoolu vastu, vaid gevust hukka. Niisiis pidid nad oskama end sisaldasid ka mingeid sotsiaalkriitilisi elemen- raele näidata kui mitte meelepäraste, siis te, mis võisid põhjustada rahutusi? Allikad ei vähemalt talutavatena, neil võis kaasas olla anna sellele vastust, küll aga torkab silma, et soovituskirju, nende jutlused ei pruukinud Tallinna raadi ei huvitanud 1520. aastatel põr- vähemalt esialgu katoliiklust otseselt õõnes- mugi liturgia, ei katoliiklik ega luterlik, vaid tada. Nii Langel kui ka Hasel puudus selleks üksnes jutlused, s. t. see, mis võis kuulajatele tegelikult isegi süstemaatiline ettevalmistus. edastada mingit sõnumit. Esimene luterlikus mõttes väljaõppinud jut- 1524. aasta 28. mail esitas raad domi- lustaja Tallinnas oli 1524. aasta suvel saabu- niiklastele kaheksa punkti nõudmisi, mil- nud Herman Marsow,27 tema tulek ei toonud lest enamik puudutas konvendi varandust aga usupuhastajate leeri õiglust, rahu ega ja õigusi, muu hulgas aga rõhutati ka, et korda. Reformatsiooni usuliste juhtfiguuride vennad ei tohi jutlustes kasutada oma isik- vahel oli 1520. aastail palju tülisid ja näotuid likke exemplum’eid (iwe drome vnde fabulen intsidente, nende õpetuses valitses ebaühtlus vnde exempla).30 Exemplum’eid – lühikesi, ja kohati sai seda vaevalt pidada luterliku teo- löövaid ja meeldejäävaid, moraliseeriva loogia puhtaks edastuseks.28 sisuga elulisi lugusid – kasutati jutlustes

25 Vrd. ka A. Ritscher. Reval an der Schwelle zur Neuzeit, lk. 112. 26 Vt. nt. A. Pettegree. Reformation and the Culture of Persuasion. Cambridge, 2005, lk. 12–17. 27 A. Ritscher. Reval an der Schwelle zur Neuzeit, lk. 113. 28 Vt. nende tülide kohta: L. Arbusow. Die Einführung der Reformation, lk. 692–700. 29 Vrd. L. Arbusow. Die Einführung der Reformation, lk. 287. 30 T. Kala. Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides, lk. 102. Vt. konvendi prokuraatori David Sliperi ülestähendusi rae nõudmiste kohta samas lk. 265–267.

Tuna 3/2007 15 KÄSITLUSED

Tsunftiskraade ja Tallinna rae reformatsiooni- aegsete määruste ärakirju sisaldav köide raearhiivis. TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5.

laialt, neid ringles mahukate kollektsiooni- Raad ja gildid dena. Exemplum ei olnud retoorilise žanri- võttena võõras ka luterlikule jutlusele. Kas Ükski kesk- või varauusaegne Tallinna al- ei võinud üks raehärradele meelehärmi likas ei käsitle süstemaatiliselt kirikuelu tekitavatest küsimustest olla see, et domi- (ümber)korraldamist. Ka 1520. aastate uuen- niiklased kippusid kasutama mitte lihtsalt dusi puudutavad ülestähendused leiduvad traditsioonilisi exemplum’eid, vaid oma- läbisegi muude teemade kohta kirjutatuga poolseid, võib-olla pigem päevapoliitikat – kirikuelu oli vaid üks osa raehärrade tol- puudutavaid lisandeid? leaegsetest igapäevastest töömuredest. Valik Tuleb ka arvestada, et katoliiklik teoloo- 1520. aastate raemäärusi on säilinud kaasaeg- gia oli alates kontsiliaarliikumisest teinud sete ärakirjadena köites, millest suurem osa läbi palju muudatusi. 16. sajandi algul ei on pühendatud tsunftiskraade ärakirjadele.31 kujutanud see endast toda ebaratsionaalset, Seetõttu nimetame seda köidet järgnevalt kivinenud ja formalistlikku õpetust, millisena skraaköiteks. Kolmkümmend lehekülge sel- luterlik leer seda tagantjärele soovinuks näha. lest köitest on pühendatud 1524.–1525. aas- Ääremaadel nagu Liivimaa huvitas katoliikli- tate raeotsustele,32 mille on üles kirjutanud ku teoloogia uuem areng peale mendikantide tollane raesekretär Marcus Tirbach. ehk üsna väheseid vaimulikke ning evangeel- Esimene osa nendest korraldustest päri- setel jutlustajatel ei olnud kuigi raske oma neb 1524. aasta 3. septembrist, s. o. mõni kuu kuulutustöö huvides ära kasutada tavalisi pärast dominiiklastevastaseid määrusi. Naistel inimlikke kuritarvitusi, mida siinses katoliku keelati “üldise heaolu huvides” kallite ehete, kirikus esines. vääriskivide ja uhkete kleitide kandmine kolme

31 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5. 32 Kiriklike küsimustega seotud otsuseid on avaldatud ja refereeritud nt. Fr. Bienemann. Die Anfänge unserer Reformation im Lichte des revaler Rathsarchivs. – Baltische Monatsschrift 29 (1882), lk. 431–460, siin lk. 438–453; Fr. Bienemann. Aus Livlands Luthertagen. Reval, 1883; A. Ritscher. Reval an der Schwelle zur Neuzeit, lk. 120–121.

16 Tuna 3/2007 Tiina Kala / Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad marga suuruse trahvi ning ehete konfiskeeri- ankrusse heitnud ja purjed kokku rullinud. mise ähvardusel, samuti pruutkleitide ülemää- Ka ei tohtinud mittekodanikud sadamas ega rane kaunistamine. Suurgildi vendade naised linnaväravate ees kaubitseda. Mõlema üleas- tohtisid kanda kaheloodist peaehet, teiste gil- tumise eest oli ette nähtud 10 marga suurune dide naised poolteiseloodist. Edaspidi tuli kõi- trahv. Kui mõni teener või sell aga eesti või gi naiste ehete suhtes sisse seada kaalu- ning rootsi talupoegi kauplemise juures pettis või karusnahkadele suurusepiirang ja viimasest midagi neilt vägivaldselt ära võtta püüdis, pidi teatada ka köösneritele.33 Pulmade pidamisel ta selle eest raekohtu ees vastust andma.35 pidi piirduma mahakuulutamisega Pühavaimu Luksus- ja kaubandusmääruste järel on kirikus ja söömaajaga gildimajas, loobudes seni skraaköites ära toodud evangeelsete pastori- kombeks olnud õllejoomistest ja muudest liial- te Johan Lange, Zacharias Hase ja Herman dustest. Prostituutidele keelati üldse igasugus- Marsowi 13 punktist koosnevad ettepanekud te ehete ning paremate riiete kandmine.34 Kui Tallinna kirikuelu ümberkorraldamiseks.36 viimane punkt välja arvata, paistab valdav osa Need on arvatavasti pärit ajavahemikust nendest piirangutest puudutavat ainult gildide, 3.–18. september 1524. Lühidalt kokku võt- eeskätt Suurgildi liikmeid. tes panid pastorid ette valida evangeelne Sellised luksusmäärused on 16. sajandile ülempastor, luua kummagi kogudusekiriku üsna iseloomulikud, mis aga võis Tallinna raa- juurde ühislaegas, mille majandamist pidid di just sel ajal nende väljaandmisele tõuga- korraldama jumalakartlikud eestseisjad, lõ- ta? Esmajärjekorras puudutasid kehtestatud petada katoliku vaimulikele tasu maksmine, kitsendused ju rae oma ringkonda! Tubli lu- trahvida prostituute, keelata dominiiklastele terlane sooviks selles tõenäoliselt näha evan- jutlustamine ning linlastele Toompeal pee- geelsete jutlustajate selgitustöö tulemusel rae tavatel katoliiklikel jutlustel käimine. Taas seas tärganud püüdu tagasihoidlikkuse voo- tasub märkida, et siin räägitakse nimelt ka- ruse poole. Kui aga meenutada eespool kir- toliiklikest jutlustest, s. t. võimalikust kihu- jeldatud dominiiklaste-vastast määrust, pole tustöö vahendist, mitte aga katoliiklikest ki- ehk välistatud, et linnas valitses tollal teatud rikuteenistustest üldse. sotsiaalne rahutus ja raad otsustas naiste väl- 19. septembril kogunesid raad ja linna- janägemise osas sõna võtta mitte linlaste mo- kogukonna (s. t. gildide) esindajad raekotta, raalse palge puhtuse huvides, vaid luksusega et valida evangeelne ülempastor, kelleks sai liialdamisest põhjustatud avalike rahutuste Johan Lange. Seejuures otsustati, et kumma- vältimiseks. gi kogudusekiriku juurde tuleb lisaks valida Ülalkirjeldatud määrustele järgnevad evangeelsed vaimulikud, kes muu hulgas pi- skraaköites kaubandust puudutavad artik- did korraldama vaeste ja haigete eest hoo- lid: keegi ei tohtinud Rootsi laevadelt enne litsemist.37 Samal päeval valiti ka ühislaeka midagi osta, kui laev oli sadamasse jõudnud, eestseisjad.38

33 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 77r–77v. 34 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 77v–78r. 35 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 78r–78v. 36 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 79r–81r. 37 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 81r–81v. 38 Niguliste kiriku juurde: raehärra Simon van Werden, Suurgildi liikmed Vincentius Schonenberch ja Rotger Boisman, Kanuti gildi liikmed Meynhart Dreues ja Clawes Schriuer, Olavi gildi liige Heyne Morken ja Hans Scharpe ning mustpea Pauwel Mencke. Oleviste kiriku juurde: raehärra Ewert Hessels, Suurgildi liikmed Jurgen van der Heyde ja Peter Kleuinghuszen, Kanuti gildi liikmed Fabian Belou ja Clawes Reder, Olavi gildi liikmed Hans Wytkop ja Hermen Korszwerter ning mustpea Tonnies Smit (TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 82r. Vrd. A. Ritscher. Reval an der Schwelle zur Neuzeit, lk. 119. 1525. aasta ülestõusmispühade ajal valis raad ühislaeka eestseisjateks Oleviste kirikus taas Jurgen van der Heyde ja Peter Kleuinghuszeni (TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 4, fol. 1r), Niguliste ühislaeka eestseisjad olid raehärradest vähemalt veel 1526. aastal endiselt Vincentius Schonenberch ja Rotger Boisman (TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 4, fol. 2v).

Tuna 3/2007 17 KÄSITLUSED

Järgnevalt puudutatakse skraaköites tun- Plettenbergi kirja, milles nõuti dominiiklaste tud episoodi, mida eestikeelses ajalookirju- vastu suunatud tegevuse lõpetamist ja puudu- tuses on tavaks nimetada pildirüüsteks (sks. tati lühidalt ka Mihkli kloostrist lahkunud Bildersturm). Tegemist on ebaõnnestunud nunnade küsimust.41 Tasub rõhutada, et ühtegi otsetõlkelise terminiga, mis annab vastavate teist kiriklikku institutsiooni peale dominiik- sündmuste sisu edasi puudulikult ja eksitavalt. laste konvendi ja Mihkli kloostri Plettenbergi Alamsaksa bilde (belde, belt, bilt) tähendab ki- kirjas ei puudutata. Niisiis oleks seos kirja rikuvara puhul eeskätt pühakuju, mitte -pilti. ning Oleviste ja Pühvaimu kiriku ründamise Lisaks rööviti või lõhuti “pildirüüste” käigus ka vahel vaid kaudne. Ka tähendanuks kirikute palju muud peale pühakujude: altaririistu, teks- ründamine just ordumeistri läkituse ajendil tiile, valgusteid, raha jne. Järgnevalt tähistame otsest vastuhakku maahärrale, millest linn ei neid sündmusi seega sõnaga kirikurüüste. saanud kindlasti huvitatud olla. Tallinna kirikurüüste kuupäevaks on juur- Kirikurüüstevastasest raemäärusest ilm- dunud tava järgi peetud 14. septembrit – ris- neb, et röövitud esemed tuli tagastada kiri- ti ülendamise päeva. Nii on selle sündmuse kutele, mitte raele. Niisiis ei olnud tollal veel skraaköites dateerinud Marcus Tirbach ja eesmärgiks katoliikliku atribuutika üleüldine nähtavasti on just see allikas olnud aluseks kirikust kõrvaldamine. Kummalisel kombel ei hilisematele dateeringutele. Suurgildi tolle- nähtud aga ajal, mil isegi liigsete ehete kand- aegses vendaderaamatus on sama sündmust mise eest tuli tasuda rahatrahvi, kirikuvara dateeritud 23. septembriga.39 Skraaköitesse tagastanud rüüstajatele ette mingit karistust. ümber kirjutatud määrusega nõutakse kõigilt, Võimalik, et raad soovis nii vältida tülikat kes Oleviste, Pühavaimu ja dominiiklaste ki- uurimist, repressioonide kohaldamist ning rikust väärtasju röövisid, röövitu kiiret tagas- sellest tulenevat uut rahutustelainet. tamist. Märkimist väärib aga sellele korral- Veidi aega pärast kirikurüüstet, 1524. aas- dusele järgnev lause: kõik, kellel on Niguliste ta mihklipäeval, said katoliku preestrid, kel- kirikus pühapilte või -kujusid, peavad need le rendised maksis välja raad, oma viimase laskma eelolevaks pühapäevaks (s. t. kahe regulaarse palga.42 Pärast seda esinevad rae päeva jooksul) sealt minema viia, vastasel arveraamatus vaid üksikud katoliku vaimuli- korral need konfiskeeritakse.40 Järelikult ei kele tehtud väljamaksed. käsitletud annetatud, või õigem oleks öelda 22. oktoobril jätkas raad oma tööd kau- deponeeritud, esemeid kiriku omandina, vaid bandust puudutavate korralduste välja- eraomandina. Kas raad tahtis selle käsuga andmisega. Soola tohtis tulevikus kaaluda kirikuelu ümberkorraldamist kiirendada või ainult leisika (Liespfund) või marknaelaga hoopis kodanike varandust kaitsta? Andis ju (Markpfund), mitte külimituga. Samuti keela- kirikurüüste küllalt põhjust karta, et pühako- ti 100 marga suuruse trahvi ähvardusel soola jad ei ole sedalaadi väärtasjade hoidmiseks kokkuostmine kallimalt edasimüümise ees- enam kindel koht. märgil.43 28. oktoobril keelas raad evangeelse Kirikurüüste otsese ajendina on histo- usu sarjamise mis tahes seisusest, soost ja rah- riograafias käsitletud ordumeister Wolter von vusest isikutele nii avalikult kui ka salaja.44

39 TLA, f. 191, n. 2, s. 1, fol. 59v. Vt. dateeringute kohta lähemalt: L. Arbusow. Die Einführung der Reformation, lk. 356, viide 4. 40 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 82v. 41 G. v. Hansen. Die Kirchen und ehemaligen Klöster, lk. 138; L. Arbusow. Die Einführung der Reformation, lk. 356–357; K. Altof-Telschow. Wanradt-Koelli katekismus, lk. 64.Vt. Plettenbergi kirja tõlget: G. v. Hansen. Die Kirchen und ehemaligen Klöster, lk. 137–138. 42 TLA, f. 230, n. 1, s. Ad 32, fol. 172r. Rendised laekusid tavaliselt kaks korda aastas, mil arveraamatus on ka pikemad raha saanud vaimulike nimekirjad. 43 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 83r. 44 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 83v.

18 Tuna 3/2007 Tiina Kala / Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad

Tallinna rae määrus 1524. aasta 15. septembrist, millega manitsetakse tagastama kirikurüüste ajal röövitud vara. TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 82v.

Rae otsuste kuupäevade järgi võib arvata, lega, et luterlik ideoloogia pakkus keskmisele et istungiteks koguneti kord nädalas, keskmi- inimesele vähe.46 Kui pidada silmas dominiik- sest ärevamatest aegadest hoolimata ei haka- laste tegevuse ja kirikurüüste vastu suunatud nud raehärrad oma töögraafikut tihendama. abinõusid, siis pidi Tallinnas kummagi leeri Kui püüda teha lühike kokkuvõte 1524. esindajate seas olema madalamat päritolu aasta kirikuelu puudutavatest sündmustest, rahvast. Seda muidugi eeldusel, et kirikuid siis näib, et sel ajal oli Tallinnas kaks leeri riisus pigem pööbel kui eliit. – katoliiklik ja evangeelne –, kelle vahel oli 1525. aasta 12. jaanuaril saadeti dominiik- tekkinud konflikte. Mida aga tähendas 1524. laste konvent rae otsusega laiali,47 ent sellest aasta Tallinnas “evangeelne”, pole teada. pole skraaköites mingit teadet. Küll aga lei- Mõlema osapoole puhul võib oletada mingit dub seal 22. jaanuariga dateeritud märkus sotsiaalset momenti, aga kindlat sotsiaalset selle kohta, et igaüks, kes varjab dominiik- jagunemist vastavalt usule ilmselt ei olnud. laste väärisasju ja dokumente, peab need Euroopas täheldatud lihtrahva innukat osa- raele välja andma, vastasel korral käsitletak- võttu reformatsiooni algfaasist45 Tallinna alli- se varjajat vargana.48 Ühelt poolt näitavad kad ei näita. Mujal on esialgsele vaimustusele allikad selgelt, et dominiiklaste jutlused olid järgnenud rahva huvi lahtumist seletatud sel- populaarsed ja et märkimisväärse osa nende

45 Vt. nt. H. A. Oberman. The Impact of the Reformation: Problems and Perspectives. – Politics and Society in Reformation Europe. Essays for Sir Geoffrey Elton on his Sixty-Fifth Birthday. Ed. E. I. Kouri, T. Scott. Macmillan, 1989, lk. 3–31. 46 H. A. Oberman. The Impact of the Reformation, lk. 5. 47 T. Kala. Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides, lk. 104. 48 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 84r.

Tuna 3/2007 19 KÄSITLUSED

publikust moodustas lihtrahvas. Sel juhul on On üsna tõenäoline, et kehvematel aasta- raske seletada, miks tabas kirikurüüste, mille tel ei olnud ka linna lihtrahvast kummitavas osalised olid eeldatavasti pärit pööbli seast, kevadtalvises toidupuuduses midagi erandlik- ka dominiiklaste kirikut. Teisalt nõudis raad ku. Allikate laadist tulenevalt pole selle kohta dominiiklaste väärisasjade ja dokumentide varasemast ajast lihtsalt järjekindlaid teateid. varjajailt vendade varanduse väljaandmist. Toidupuudus võis asjaolude kokkulangemi- Siin on pigem mõeldud mitte kirikurüüste sel etendada sotsiaalses õhustikus osa, mida käigus röövitud, vaid vendade endi hoiule sellel varem ei olnud. On ju 16. sajandit üldi- antud varandust. Dokumentidel ei saanud selt peetud ajaks, mil konfliktid ja sallimatus ju rüüstajatele olla mingit väärtust. Niisiis eskaleerusid54, ning näib, et see pole vale ka oli linlaste seas nii dominiiklaste poolt kui Liivimaa puhul. ka nende vastu meelestatud isikuid, pole aga 1525. aasta 2. aprillil keelas raad katoliik- teada, kumb pool oli arvukam või kaalukam. like jumalateenistuste külastamise Toompeal. Samuti ei tea me, kes osalesid Tallinna kiriku- Preestrid, kes ei olnud nõus loobuma katoliik- rüüstes ja kui ulatuslik see üldse oli. Peale rae likust teenistuskorrast, pidid oma eluruumid septembrimääruse puudutatakse seda episoo- ülestõusmispühadeks (1525. aastal 16. aprill), di vaid paaris dokumendis, sealgi riivamisi. s. t. kahe nädala jooksul vabastama. Samuti Ent pöördugem tagasi skraaköites lei- kästi linlastel hoida eemale Mihkli kloostrist duvate raemääruste juurde. 8. märtsil 1525 ja mitte tülitada nunni ilma nende vanemate keelati raehärradele 10 marga suuruse trahvi ja sugulaste loata.55 ähvardusel hasartmängud linnasarase pii- Kuigi Tirbachi ülestähenduses pole seda res, 12. märtsil laiendati seda keeldu kõigi- eraldi märgitud, käis käsk välja kolida ilmselt le linnaelanikele.49 Samas teatati, et vaesed preestrite kohta, kes elasid linnale või kirikule linlased (schamelen Bürger und vorwanten), kuuluvates korterites. Kui paljusid vaimulik- kes näljahäda tõttu rukist vajavad, peavad ke see puudutas, pole teada, ent ilmselt mitte pöörduma rae uksehoidja (huessluter) Clawes kõiki: osa võis elada ka isiklikes eluruumides Dukeri poole, et tolle käest rukist osta. Seda (eraomandi kallale raad aga juhul, kui tema vilja kallimalt edasi müüa oli rangelt keela- korraldusi täideti, ei kippunud), üürnikuna tud.50 Niisiis kannatas Tallinna vaesem rahvas või kostilisena.56 1525. aasta kevadtalvel mingil määral näl- 23. mail ja 11. juunil väljastas raad taas ga.51 Nädal hiljem (19. märtsil) järgnes ruk- kaks kaubandusalast korraldust, mis puuduta- kimüügikorraldusele keeld vürste, isandaid, sid Hollandi laevu: keegi ei tohtinud nendelt mõisnikke, prouasid ja preilisid ebaviisakalt laevadelt soola osta enne, kui kaaluja oli selle kõnetada.52 Seos viljapuudusega ning sellest kaalunud, samuti ei tohtinud hollandlastele tuleneva rahulolematusega on siin kerge tek- müüa rukist enne, kui nad olid soola maha kima. 1524.–1525. aasta ikaldus põhjustaski laadinud.57 talurahvarahutusi mitmel pool Liivimaal.53 18. augustil 1525 palusid gildid rael anda

49 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 84r–84v. 50 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 84v. 51 Linna valgus ka nälga kannatavat maarahvast. Vt. A. Süvalep. Ordumeister Herman von Brüggeney külaskäik Tallinna 1536. a. ja turniir raekojaplatsil. – Vana Tallinn I. Tallinn, 1936, lk. 55–76, siin lk. 60. 52 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 84v–85r. 53 J. Kuhles. Die Reformation in Livland, lk. 206–207. 54 B. Scribner. Preconditions of tolerance and intolerance in sixteenth-century Germany. – Tolerance and Intolerance in the European Reformation. Ed. O. P. Grell, B. Scribner. Cambridge, 1996, lk. 32–47, siin lk. 39. 55 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 85r. 56 Vt. kostiliste kohta Tallinna seekides: T. Kala. Johan Kullert, seegieestseisja. – Kümme keskaegset tallinlast, lk. 207–235, siin lk. 230–231. 57 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 85v.

20 Tuna 3/2007 Tiina Kala / Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad välja ordonnantsi, mille kohaselt kõiki kirik- ehk siis koht eestlastega tegelemiseks oli ole- likke sissetulekuid (kaasa arvatud preestrite mas. Võib-olla peeti eestlasi liialt rahututeks ja munkade isiklikke tulusid) tuli kasutada ja eraldi kohtlemist vajavateks? Sellele võiks seal, kus õiglane.58 Siin ei täpsustata küll, mi- viidata nõudmine jutlustada neile, s. t. teha da mõeldakse sissetulekute õiglase kasutami- nende seas selgitustööd kolm korda nädalas, se all, küll aga võib sellest episoodist järelda- samas kui Niguliste ja Olevist kirikus piisas da, et juba 1524. aasta septembris otsustatud Lange arvates ühest jutlusest nädalas. ühislaeka loomine ei olnud peaaegu aasta 1525. aasta 19. mail kiitis raad heaks kõik hiljem veel rakendunud. Järgnevad Johan Lange nõudmised – ülal refereeritud punktid Lange poolt 1525. aasta kevadel raele ette loeti Langele ette ja anti talle koos rae kin- pandud artiklid kirikuelu korraldamiseks.59 nitusega üle. Ainult sakramendi monstrantsis Sarnaselt Lange, Hase ja Marsowi ühisettepa- hoidmise küsimusest ei osanud raehärrad näh- nekutele 1524. aasta sügisest ei puudutata ka tavasti midagi arvata ja jätsid selle oma mää- siin usuküsimuste teoreetilisi aluseid. Lange rusest lihtsalt välja.60 Lange punktidel rajane- nõudis kirikuteenistuse pidamist saksa keeles, va raeotsuse mustand on säilinud raeproto- iga kiriku juurde täiendavalt nelja vaimuliku kollide seas61 ning sisaldab peale skraaköitest palkamist (nende töötasu pidi tulema kiriku tuntud ettepanekute veel üht punkti: nimelt vahenditest), Niguliste kiriku juurde kooli tuli kõik apostli-, Maarja- ja muude pühaku- rajamist, kogudusekirikutes ja dominiiklaste päevade tähistamised üle viia pühapäevastele juures iga nädal jutluste pidamist, kirikule päevadele. Probleemiks ei olnud niisiis nende kuuluvate elukorterite andmist evangeelsete päevade pidamine (mis tähendas katoliiklike vaimulike kasutusse, samuti mittesakslastele kommete säilitamist), vaid suur töövaba- eraldi kiriku määramist, kus neid kolm kor- de päevade hulk. Juba 1524. aasta kevadel da nädalas “kristlikult juhatataks”. Lange nn. oli raad palunud Tartu ja Tallinna piiskopilt kirikukorralduse viimane punkt ütleb, et pü- Johann Blanckenfeldtilt kirikupühade arvu hakirjas ei seisa kusagil, et sakramenti tuleks vähendamist, tol korral lükati see palve aga monstrantsis hoida. tagasi.62 Kas uut sellealast korraldust ka ellu Nende punktide põhjal võib arvata, et viima hakati, allikatest ei selgu. 1525. aasta kevadel ei peetud Tallinnas veel Vahetult pärast ülal mainitud kirikuelu süstemaatiliselt saksakeelset liturgiat. Jutlus- küsimusi on skraaköites ära toodud 1525. te puhul ei saanud seda probleemi olla, kuna aasta juulis Wolmari maapäeval vastu võetud ka katoliku kirikus olid ilmikutele mõeldud otsused mündinduse kohta, millele järgneb jutlused alati olnud rahvakeelsed. Samuti pidi ülevaade võõramaiste kuldrahade väärtu- Tallinnas tollal tavaks olema katoliku kirikus sest.63 Lisaks korratakse kaebusi, mille koha- juurdunud sakramendi elevatsioon ja austa- selt mõningad jutlustajad, ent ka väikekaup- mine. Miks nõudis Lange aga mittesakslas- mehed ja linlased on talurahvast ässitanud te koondamist eraldi kirikusse, ei ole selge. sõnakuulmatusele oma isandate vastu.64 Teatavasti olid hiliskeskajal nn. mittesaksa Järgnevad raekorraldused almuste kogumi- kantslid mõlemas Tallinna kogudusekirikus seks uue seegi heaks, keeld teha linnasarases

58 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 85v. 59 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 87v–88r, sama tekst kahes eksemplaris ka TLA, f. 230, n. 1, s. Bq 2, fol. 9r ja 10r. 60 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 88r–89r. Vt. Lange nõudmiste ja rae vastuste refereeringut ka: J. Kivimäe. Ees- tikeelsest trükisest anno 1525. – Eesti vanimad raamatud Tallinnas, lk. 13–35, siin lk. 26. 61 TLA, f. 230, n. 1, s. Ab 1, pag. 149–150. 62 Vt. Blanckenfeldti vastust Tallinna raele: G. v. Hansen. Die Kirchen und ehemaligen Klöster, lk. 201–202. 63 TLA, f, 230, n, 1, s, Ac 5, fol. 89r–89v. Vrd. Akten und Rezesse der Livländischen Ständetage. Bd. III. Hrsg. v. L. Arbusow. Riga, 1910, nr. 210. Tallinna esindajatena viibisid maapäeval Hinrik Smit, Hinrik Stumme ja raesekretär Marcus Tirbach (Akten und Rezesse III, nr. 207, § 2). 64 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 89v–90r.

Tuna 3/2007 21 KÄSITLUSED

küttepuid ja hoida küttepuude tagavara lin- mulike ja vaestehoolekande vahel. Eestlasi namüüride sees, korraldus kolida välja väljas- hakati kogudusekirikutest välja tõrjuma. pool linnamüüre asuvatest kuuridest, samuti 1525. aasta sügiseks seisis kõik ülalöeldu keeld pidada sellistes kuurides kõrtsi või teha paberil; teine küsimus on, milline oli olukord seal tuld.65 kirikuelus tegelikult. Kirikuteenistuste kohta ei 1525. aasta 9. septembril loeti Suurgildi saa me olemasolevatest allikatest teada muud, saalis ette määrus nn. vaimulike läänide tulu- kui et need pidid olema evangeelsed (mida see de jagamise kohta.66 Sissetulekud vikaariatelt, ka ei tähendanud) ning saksa-, dominiiklaste tunnipalvustelt, vennaskondade annetustelt, kirikus eestikeelsed. Puuduvad igasugused mälestamistelt ja valgustuselt tuli määrata viited täpsemale kirikukorraldusele või evan- kummagi kogudusekiriku juures ühislaeka geelsetele kirikuraamatutele (üks kord nimeta- kaudu evangeelsete pastorite ülalpidamiseks takse käsitsi kirjutatud lauluraamatuid70). Kui ja vaestehoolekandeks. Seejuures pidi kapita- Niguliste ja Oleviste kirikut mainitakse tihti, liannetaja patronaadiõigus püsima jääma. siis linnas nii kesksel kohal asuvast Pühavaimu Skraaköites järgneb sellele määrusele kirikust,71 ent ka väljapoole linnamüüri jääva- keeld mittekodanikele väljaspool linna- test kabelitest ei ole ümberkorraldustega seo- väravaid kaubitseda, korratakse veel kord ses juttu. Näib, et need asutused ei pakkunud ülal toodud sätteid küttepuude kohta ning sisserännanud evangeelsetele jutlustajatele hu- kästakse kahe nädala jooksul ära vedada vi, võib-olla muu hulgas ka seepärast, et nad aedade ja kuuride vahel olev sõnnik.67 Kõik ise ei oleks seal niikuinii jõudnud või tahtnud need punktid on säilinud ka mustandina lah- jutlustada ja teenida. tisel topeltlehel,68 mis oli kirjutaja Marcus Näib, et skraaköitesse ei ole raemäärusi Tirbachile ilmselt aluseks ärakirja tegemisel ümber kirjutatud kuigi süstemaatiliselt. Ot- skraakäsikirja jaoks.69 Mustandi väljanägemi- sused on esitatud kronoloogiliselt läbisegi, sest ja koostamise viisist võib arvata, et kõik mõni on ümber kirjutatud kaks korda. Jääb viimatinimetatud küsimused alates vaimulike ka teadmata, miks otsustas Marcus Tirbach läänide sissetulekute jagamisest kuni sõnniku umbes ühe aasta jooksul – 1524. aasta sügisest ja küttepuudeni olid arutusel ühel ja samal 1525. aasta sügiseni – välja antud raekorral- raeistungil. dused skraaköitesse ümber kirjutada, loobus Niisiis olid Tallinna rae suurimad mured aga hilisemate otsuste kopeerimisest. Tirbach 1524.–1525. aastal luksuse piiramine, hasart- tegutses Tallinna raesekretärina 1535. aasta mängude keelamine, soola- ja rukkikauban- novembrini72 ja tema ajal oli skraaköites veel duse kontrollimine, spekulatsiooni takista- piisavalt tühja ruumi. Küll paistab aga selge mine, uue mündikorralduse sisseseadmine ja olevat, et ei Tallinna raad ega Tirbach kavat- küttepuude hoidmise ning sõnniku vedamise senud tol ajal sisse seada mingit eraldi kiriku- reguleerimine. Kirikuelu puudutavate otsus- elu puudutavat asjaajamist. Kirikuasju arutati tega keelati katoliku vaimulikele teenistuste koos muude jooksvate, sageli üsna proosaliste pidamine, evangeelsed vaimulikud võeti rae küsimustega. eestkoste alla ning anti korraldus jagada ki- Üks vähestest reformatsiooniajalugu puu- riku tulud ühislaeka kaudu evangeelsete vai- dutavatest teadetest säilinud raeprotokollides73

65 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 90v. 66 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 91r. 67 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 92r. 68 TLA, f. 230, n. 1, s. Bq 2, fol. 111r–112v. 69 TLA, f. 230, n. 1, s. Ac 5, fol. 91r–92v. 70 TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 4, fol. 5r. 71 Heinrich Bockholti nimelise evangeelse jutlustaja väidetavale tegutsemisele Pühavaimu kirikus ei ole tõendust leitud. Vt. A. Ritscher. Reval an der Schwelle zur Neuzeit, lk. 112. 72 Vt. T. Kala. Reinold Korner, linnakirjutaja. – Kümme keskaegset tallinlast, lk. 121–149, siin lk. 130.

22 Tuna 3/2007 Tiina Kala / Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad on gildide esindajate palve 15. maist 1529 skan- pärast esimeste ümberkorralduste väljakuulu- daalse käitumisega silma paistnud Herman tamist. Seega ei olnud evangeelsed meeleolud Marsowi Tallinnast väljasaatmise edasilükka- tol ajal veel üldised ja linlaste hulgas leidus mise asjus.74 Episood iseenesest on tuntud,75 arvatavasti piisavalt neid, kes külastasid ka- Marcus Tirbachi üles tähendatud protokolli- toliiklikke asutusi. tekstist saame teada aga ka palve esitanud ko- gukonnaliikmete nimed: Jurgen van der Heide (Suurgild), Tile Schroder (Kanuti gild), Hans Ühislaegas Wagehals (Olavi gild) koos järgmiste kolme gildi vendadega: Wolmer Brockhusen, Wilm On kiusatus eeldada, et ühislaeka dokumen- Rinckhoff, Bartelt Bomhouwer, Vallentin did, s. t. arvepidamine kiriku sissetulekute ja van Hagen, Joan Klenou, Rotger Boisman, väljaminekute kohta, peaks andma ülevaate Peter Kleuinghuszen, Hans van der Heide, reformatsiooniaegsetest ümberkorraldustest Harmen Grothusen, Clawes Radenbeck, Hans kiriku rahaasjades. Kiriku sissetulekud, ena- Frame, Harmen Korsewerter, Hans Dromeke, masti vaimulike läänirendid, ongi loetletud Baltsar Slichtekrul. Van der Heide, Boisman, üsna süstemaatiliselt, nimetades altarite pü- Kleuinghuszen ja Korsewerter valiti mäleta- hitsust ja jumalateenistuse liiki, samuti ren- tavasti juba 1524. aastal ühislaeka eestseisja- dist maksnud isikuid, s. t. neid, kes olid alta- teks.76 rikapitalist raha laenanud. Kuidas neid sisse- Nn. kogukonna ehk gildide osalus refor- tulekuid aga jagati, selle kohta saame 1520. matsiooni juurutamisel näib olevat olnud aastatel aga teada väga vähe. Ülestähendused märkimisväärne, võib-olla isegi otsustav, kuigi väljaminekute kohta enamasti puuduvad ning selle tagamaad jäävad ebaselgeks. Raad andis nii pakuvad ühislaeka dokumendid pigem mitmed otsused välja just gildide nõudmisel. andmeid hiliskeskaegse katoliikliku kirikuelu, Ka gildid ise reguleerisid oma liikmete usu- mitte luterlike ümberkorralduste kohta. elu, ning seda kohati täpsemalt ja rangemalt Esimesed ühislaeka tarvis tehtud ülestä- kui raad. Vähemalt jääb selline mulje säilinud hendused katoliiklikelt teenistustelt laekunud allikatest. sissetulekute kohta pärinevad 1524. aasta sü- Nii 1526. kui ka 1528. aasta vastlajootude gisest, need on aga vaid lohakad mustandid. ajast pärinevad gildide otsused evangeelse ju- Suurem osa nendest ülestähendustest leidub malasõna juurutamise ja trahvide määramise nn. altarieestseisja raamatus,78 mida pidas kohta Toompeal, Mihkli kloostris või Pirita eespool korduvalt mainitud raesekretär Mar- kloostris katoliiklikel teenistustel käinutele. cus Tirbach. Mitmetel juhtudel sisaldab see Torkab silma, et iga säärasest rikkumisest raamat viiteid eraldi sedelitele või kirikute ja teadjat manitsetakse sellest raele teatama, vennaskondade eestseisjate arvepidamisele, et süüdlane ei jääks trahvimata.77 Niisiis soo- mida ei ole aga enamasti säilinud. Tagantjäre- dustati nuhkimist ja pealekaebamist avalikult. le ei saagi ütelda, kas „altarieestseisja raama- 1528. aasta otsus on vastu võetud neli aastat tus” püüti tõepoolest fikseerida võimalikult

73 Tallinna raeprotokollide seeria (TLA, f. 230, n. 1, seeria Ab) algab 1526. aastaga. Esimene protokolliraamat (Ab 1) kujutab endast tegelikult hiljem kollatsioneeritud mustandeid ajavahemikust 1526–1540, milles on väga palju lünki. 74 TLA, f. 230, n. 1, s. Ab 1, pag. 76. 75 L. Arbusow. Die Einführung der Reformation, lk. 325–326, 696. 76 Vt. viide 38. 77 A. Mänd. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350–1550 (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, nr. 7). Tallinn, 2004, lk. 405–406; TLA, f. 230, n. 1, s. Bq 2, fol. 138r–139r. 78 Vt. selle raamatu kohta: T. Kala. Tallinna raad ja katoliku kirik reformatsiooni algaastail. “Dat register der Vicarien vnd presentien wadt se don Ock van den monken”. – Muinasaja loojangust omariikluse läveni. Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks. Koost. A. Andresen. Tartu, 2001, lk. 147–172, siin lk. 150–152, 163–170.

Tuna 3/2007 23 KÄSITLUSED

paljusid kiriklikke sissetulekuid või kujutas tarvet ei saanud ei ilmalikud ega kiriklikud see endast vaid Tirbachi isiklikku märkmete- võimud päris omavoliliselt muuta. Säilinud raamatut kirikutulude asjus. arvete põhjal võib öelda, et vähemalt mõne- 1524. aasta 6. oktoobril volitas magistraat de kapitalisummade puhul jäid rendisesaajate raehärrasid Johan Eckholti ja Hinrik Smiti õigused jõusse ning selline võimalus oli ette üle vaatama Oleviste kiriku varalaegast ja nähtud ka rae korraldustega. Näiteks sai vi- sissetulekuid.79 Korraldus võis olla seotud kaar Jacob van Hurle veel 1526. aasta mihk- värskelt toimunud kirikurüüstega. Selle re- lipäeval 24 marka rendist vikaarialt, mille visjoni tulemusena märgiti üles üle 20 võlg- tema vanemad olid asutanud Oleviste kiriku lase või võlglase esindaja, nende seas ka Jo- Kolmainu altari juurde.83 han Eckholt ise. Raehärradest olid Oleviste Evangeelsete vaimulike tasustamine kirikuga seotud kapitalidest laenu võtnud ühislaeka vahenditest on jälgitav alates 1525. veel Victor Lippe, Johan Gruter ja Hinrick aasta kevadest. Sellega seoses on üles tähen- Eppinckrode, lisaks jõukad linnakodanikud datud ka madalamate evangeelsete vaimulike nagu Johan Selhorst, Evert Bels, Valentin van nimed, keda seni pole Tallinna reformatsioo- Hagen ja Peter Tymmermann, aadlikest Hans niajaloos eraldi esile tõstetud. 1525. aasta 1. Soye (Zöge) Rummust. Ka teised tollest ajast mail maksti Oleviste kiriku juures selliste tun- säilinud arved näitavad, et katoliiklikelt kapi- tud isikute kõrval nagu Herman Marsow (25 talidelt raha laenajad olid enamasti just jõu- mr.), Johan Koel (25 mr.) ja Zacharias Hase kad linlased, aga ka aadlikud.80 (10 mr.) palka veel Jacob Prusszenile (17 Arvet ühislaeka sissetulekute üle peeti mr.), Jacob Trampenowile (17 mr.), Jasper 1520. aastatel eri viisil, näiteks sissetulekute Schomakerile (7 mr.), Heinrich Grutmakerile päritolu (s. t. altarite või katoliiklike teenis- (8 mr.) ja Henricus Treuerisele (4 mr.).84 tuste järgi, mille kasuks kapitalisumma oli 1527. aastal said Johan Lange (70 mr.) kõr- määratud) või tagatiseks oleva kinnisva- val palka Hinrik Buckholt (35 mr.), Jurgen ra järgi.81 Ühetaoline arvepidamissüsteem Kopperselger (25 mr.), Johan Lanckhorst (35 ühislaekas tollal puudus. Ilmselt ei säilitatud mr.), Euert (35 mr.), Gregorius (35 mr.) ja asjaomaseid dokumente ka kuigi hoolikalt koolmeister Hermannus (35 mr.).85 ega süstematiseeritult, sest nende hilisem arhiivinduslik korrastamine pole olnud kerge. Sisult lähedased või kokkukuuluvad do- Antoniuse vennaskonna arvepidamine kumendid on nii mõnigi kord sattunud eri säilikutesse.82 Üks väheseid allikaid, mis võimaldab heita Sageli annetati kapital või asutati vaimu- pilku tegelikult aset leidnud ümberkorral- lik lään kindla isiku ülalpidamiseks või talle dustele 1520. aastate Tallinna kirikuelus, on lisateenistuse tagamiseks: vanemad rajasid ülestähendus Püha Antoniuse vennaskonna vikaariaid oma poegadele, korporatsioonid sissetulekute ja väljaminekute kohta aasta- oma liikmete poegadele, kes soovisid preest- test 1524–1530.86 Ühegi teise Tallinna kirik- riks saada. Selliseid isikuid ei võinud niisama liku institutsiooni rahaasjadest ei ole sellest lihtsalt jätta elatiseta, mis aga ilmselt oluli- ajast nii head ülevaadet säilinud. Vennaskon- sem: eraomaniku raha kasutamise sihtots- na eestseisja Cordt Buschmann andis arved

79 TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 7 I, fol. 9r. 80 TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 7 I, fol. 13r–15v, 16r–25r; TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 4, fol. 6r–6v. 81 Nt. TLA, f. 230, n. 1, s. Bq 2, fol. 132r–136v. 82 Vt. TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 4, Bl 7, Bq 2. 83 TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 4, fol. 5r. 84 TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 4, fol. 2r. 85 TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 4, fol. 30v. 86 TLA, f. 230, n. 1, s. Ba 1, fol. 439av–443v.

24 Tuna 3/2007 Tiina Kala / Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad raele 1535. aastal üle ja nii on need ka rae evangeelsetel vaimulikel kui mitte matta, siis dokumentide seas säilinud. vähemalt mälestada. Kahjuks pole teada, keda Ülestähendused algavad 1524. aasta paas- täpsemalt katoliiklikud ja evangeelsed vaimu- tuajaga, mil Buschmann sai vennaskonna likud mälestasid, ent välistada ei saa sedagi, eestseisjaks ja võttis asjaajamise üle eelmiselt et ühe ja sama isiku või perekonna mälesta- eestseisjalt Cordt Cardinalilt. Need märkmed mist võidi kindluse mõttes tellida mõlema- ei ole veel seotud kiriklike ümberkorraldus- telt. Kummagi kogudusekiriku katoliiklikud tega, vaid tegu oli tavapärase, ametivahetu- preestrid said vennaskonnalt tasu ka 1525. sega kaasneva tulude-kulude ülevaatamisega. aastal, nende kõrval maksti evangeelsele pas- Muu hulgas ilmneb siit, et Cordt Cardinal oli torile “härra Johanile”, kelle all mõeldi ilm- koos Gert Anebatiga vennaskonna suurim selt Johan Langet. Pärast 1525. aastat maksed rendisemaksja: mõlemad tasusid 27 marka katoliiklike teenistuste eest lõpevad. aastas, mis tähendab, et 6-protsendilise int- Vennaskond toetas ka dominiiklaste juur- ressi korral võlgnes kumbki vennaskonnale de paigutatud haigete ülalpidamist. 1526. 450 marka. Keskmiselt oli vennaskonnal viis aastal anti selleks otstarbeks üks sõnn, 1527. võlgnikku, kelle tasutud intressid laekusid aastal mainitakse aga, et ajutiselt on haigete 1528. aastani vennaskonnale, mitte ühislae- toetamise eest võlgu jäädud. kale. Ainuke summa, mis Buschmanni ülestä- Vennaskonnale kuuluvad kirikuriistad henduste kohaselt 1520. aastatel ühislaekale – kolm karikat, kolm pateeni, kaks suudlus- maksti, oli Clawes Synthelt saadud 36 marka tahvlit, kaks ampullat, samuti dokumendilae- – kahe aasta intressid. gas – anti ühislaeka eestseisjatele Helmich Vennaskonna vara ei saanud kirikurüüste Fickele, Clawes Radenbeckele ja Hinrick ajal kannatada: arvetes märgitakse, et “kui ki- Boismanile üle alles 1530. aastal. Missarüüd rikutes kujusid hävitati”, maksis vennaskond ja liturgilised raamatud paigutati siis Niguliste Püha Antoniuse altari juurde kuuluvate ese- kiriku käärkambrisse sealse köstri valve alla. mete (tuch) väljaviimise eest kolm veerin- gut. 1520. aastate lõpul müüs Buschmann osa vennaskonna varast maha, näiteks Evert Lõpetuseks Hesselsile 1529. aastal 12 marga eest hõberis- ti ja linna arvehärradele kuus messinglühtrit Esimesed viited liikumisele, mida hiljem on kokku 7 marga ja 12 killingi eest. hakatud nimetama reformatsiooniks, ilmuvad Buschmanni arvete juures pakuvad suure- Tallinna rae dokumentidesse 1524. aastal. Sel mat huvi aga väljaminekud. 1524. aasta üles- ajal oli Tallinnas juba kaks leeri: evangeelse- tõusmispühade ajal lasi Buschmann valmis- te ja katoliiklike jutlustajate pooldajad. Võib tada Antoniuse altari jaoks küünlaid, maksis oletada, et nende sotsiaalsed hoiakud kui- preestritele mõlemas kogudusekirikus pee- gipalju erinesid, milles need erinevused aga tud missade ja vigiilide eest ja begiinidele87 täpsemalt seisnesid, jääb ebaselgeks. Allikates küünalde valmistamise eest. Nimeliselt on leidub viiteid rahutusele lihtrahva, sealhulgas mainitud kuus Oleviste ja neli Niguliste ki- eestlaste seas, mida ärgitasid katoliiklikud riku preestrit.88 Selle kõrval said ka mõlema jutlustajad. kiriku evangeelsed jutlustajad tasu surnute Kuigi raad ja gildid võtsid reformatsiooni- mälestamise eest. See tähendab, et juba 1524. algatuse varakult enda peale, rakendas eriti aasta kevadel oli katoliikliku vennaskonna ri- raad seda ellu erakordselt ettevaatlikult. Üm- dades neid, kes soovisid lasta oma perekon- berkorraldused, nagu evangeelse ülempastori naliikmeid või kadunud vennaskonnakaaslasi valimine ja ühislaeka loomine, otsustati küll

87 1525. aastal oli Tallinnas 11 begiini. Vt. TLA, f. 230, n. 1, s. Ab 1, pag. 19. 88 Oleviste kirikus Jurgen Frank, Jurgen Schroder, Johann Smoker, Johan Degelinck, Frederik Strodinck, Symon Taffelmaker, Niguliste kirikus Evert Galle, Lorents, Markus Breningk, Hermen Kley.

Tuna 3/2007 25 Tiina Kala / Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad

juba 1524. aasta sügisel, ent veel vähemalt Majanduslike ümberkorralduste tegemisel aasta aega toimusid mõlemas kogudusekiri- linnas lähtusid raehärrad ilmselt kaalutlustest, kus katoliiklikud jumalateenistused evangeel- mis ei kujunenud ainult Tallinnas tegutsenud sete kõrval, kusjuures pole teada, milliseid evangeelsete jutlustajate sõnumi põhjal. Sel- külastati innukamalt. leks olid uuendused liiga tõsised ja mahukad. Evangeelsete jutlustajate Tallinna saa- Kuigi reformatsiooni on kombeks käsitleda budes olid mitmed raehärrad ning gildide ja kirikuelu sündmusena, jääb Tallinna allikate vennaskondade juhtfiguurid tegevad katoliik- põhjal pigem mulje, et tegu oli eeskätt finants- like kiriku-, altari- või vennaskonna-eestseis- reformiga. Loomulikult etendab sellise mulje jatena, seejärel läks nii mõnigi neist, olgugi kujunemisel otsustavat osa allikate iseloom. ilmselt mitte kõik, vaid mõne kuu jooksul üle Kui uurida Tallinna dokumentides leidu- evangeelsele poolele, kiirustamata seejuures vaid teateid katoliku kiriku kohta, annavad siiski materiaalsete ümberkorralduste elluvii- needki ülevaate pigem panganduslikust kui misega. Olid nad ju katoliiklikest kirikukapi- religioossest tegevusest. Erinevalt evangeel- talidest laenanud suuri summasid, mitmed setest jutlustajatest ei teinud ükski katoliiklik katoliiklikud ilmikvaimulikud olid nende pe- kirikhärra Tallinna raele aga ettepanekuid, rekonnaliikmed või sugulased. Väärib rõhuta- veel vähem ettekirjutusi selle kohta, kuidas mist, et reformatsiooniaastatel ei tõusnud rae peaks kirikuelu religioosset ja rahalist külge ega gildide poolt katoliiklike ilmikvaimulike korraldama. Evangeelsed vaimulikud nõudsid vastu ühtegi etteheidet. endale aga õigusi, mis põhinesid üksnes nende Tallinna reformatsiooni paradoks näibki õpetusel, mitte süstemaatilisele seadusandlu- seisnevat selles, et kui uuendused said toe- sele toetuval autoriteedil nagu piiskopi- või tust n.-ö. ülalt, s. t. rae ja gildide seast, siis paavstivõim. Et me 1520. aastate Tallinnas toimiva katoliikliku finantssüsteemi, sealhul- levitatud evangeelse sõnumi üksikasju ei tea, gas krediidisüsteemi ümberkorraldamine, polegi siinkohal oluline. Tähtis on, et seda esmapilgul lausa lammutamine ning üldine õpetust võis vähemalt ääremaade reformat- eitav suhtumine luterlikesse ideedesse Saksa siooni algaastail esindada põhimõtteliselt kes riigivürstide ja hansalinnade seas ei saanud tahes. Karistamatusetunne, mis sellises olu- linnaladvikule kuidagi olla julgustav. korras maad võttis, seletaks nii lihtrahva seast Miks asus aga raad koos gildidega siiski alguse saanud korratusi kui ka ilmaliku võimu nii kiiresti evangeelsete jutlustajate poolele? enneolematut sekkumist kirikuellu. Olgu siinkohal pakutud järgmine seletus: 1524. aasta kevadtalvel valitses Tallinna lihtrahva, sealhulgas eestlaste seas rahulolematus, mille põhjused ei ole selged. Mõningaid viiteid selles suunas annab viljanappus ja spe- Tiina Kala kulatsioon. Seda rahulolematust eskaleerisid erinevad jutlustajad, kes lisasid olukorrale re- (1967) ligioosse momendi. Allikad ei räägi midagi sellest, kuidas suhtus lihtrahvas 1524.–1525. Lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo osakonna 1991. aastal evangeelsetesse jutlustajatesse, küll aastal, kaitsnud 2001. aastal samas doktoriväi- aga lubavad mitmed dokumendid arvata, et tekirja teemal “Euroopa kirjakultuur hiliskesk- see osa rahvast oli vastuvõtlikuks publikuks aegsetes õppetekstides, Tallinna dominikaan- katoliiklikele jutlustajatele, eriti dominiiklas- lase David Sliperi taskuraamat”. Töötab alates tele. Just need jutlused toitsid ka lihtrahva 1991. aastast Tallinna Linnaarhiivis. Peamised rahulolematust ja nimelt seetõttu, ja mitte uurimissuunad: Eesti keskaegne kirikulugu, hi- esimeses järjekorras usulistel kaalutlustel, liskeskaegsete tekstide ja vormi seosed, Tallinna asus raad koos gildidega vastaspoolele, s. t. varasem õigusajalugu. evangeelsete jutlustajate leeri.

26 Tuna 3/2007 KÄSITLUSED Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939

Urmas Salo

iigikaitse Nõukogu oli riigivanema (presi- Nõukogu fondis hoitavad nõukogu istungite R dendi) juures töötav põhilistes riigikaitse ja nõukogu otsuste protokollid ning kirjava- küsimustes kõrgem nõuandev organ aastatel hetus.3 1933–1939. Nõukogu loodi ajal, kui majanduskriisi tõttu kerkis üles Eesti riigikaitse põhjaliku reorganiseerimise küsimus. Järg- Riigikaitse Nõukogu loomine nev autoritaarse riigivõimu aeg tõi muudatusi nõukogu esialgu planeeritud tegevusse. Riigikaitse Nõukogu loomise idee kerkis es- On huvipakkuv, kuidas Riigikaitse Nõukogu makordselt esile juba 1923. a., kuid jäi 1920. (RKN) täitis talle pandud ülesandeid ja kas aastatel teostamata. See oli kaitseväe juha- tegemist oli küsimusi sisuliselt või formaal- taja ametikoha loomise kõrval üks riigikait- selt lahendava organiga. Milline oli RKN roll se juhtimise reformi olulisemaid küsimusi. Eesti riigikaitse arengus? Kui väärtuslikud Riigikaitse juhtimine oli puudulik, sest põhi- ajalooallikad on RKN protokollid? seadus andis nii riigikaitse üldise suunamise Riigikaitse Nõukogu pole eraldi teemana kui ka kaitseväe praktilise juhtimise valitsuse ajalookirjanduses käsitletud, kuid selle loomi- kompetentsi. Kuna valitsused vahetusid tihti sest on hea ülevaade Ago Pajuri monograa- ja ka kaitseministriteks olid poliitikud, siis fias.1 RKN protokolle on ära kasutatud palju- puudus sihikindlus riigikaitse ülesehitamises des uurimustes, sh. ka siinse autori magistri- ja sõjalistes ettevalmistustes. Oli vaja valitsust töös.2 Järgnevalt püütakse anda põgus ülevaa- kaitseküsimustes nõustavat ja ametkondade de RKN loomisest, koosseisust ja tegevusest. riigikaitsealast tööd kooskõlastavat organit.4 Kuna RKN materjalid on väga mahukad ja Nõukogu loomise suurim eestvõitleja oli nende põhjal võiks kirjutada eraldi uurimuse, kaitsevägede staabiülem kindralmajor Juhan on artiklis käsitletud vaid RKN rolli Eesti rii- Tõrvand.5 Esimese kava Riigikaitse Kõrgema gikaitse organisatsiooni ümberkorraldamisel Nõukogu loomiseks esitas Tõrvand pärast lä- ja riigikaitse moderniseerimisel. birääkimisi kaitseministrile 15. aprillil 1931.6 Artikli aluseks on Riigiarhiivis Riigikaitse Riigikaitse Nõukogu asuti looma Konstan-

1 A. Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918–1934. – Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost. 2. Tartu, 1999, lk. 281–285. 2 U. Salo. Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanu võimalused 1939. aastal. Magistritöö Tartu Ülikooli ajaloo õppetoolis. Tartu, 2005. Juhendaja prof. emer. J. Ant. 3 ERA, f. 988, n. 1, s. 1, Riigikaitse Nõukogu otsuste protokollid; f. 988, n. 1, s. 2, Riigikaitse Nõukogu protokollid 27.03.1933–23.04.1934; f. 988, n. 1, s. 1, Riigikaitse Nõukogu protokollid 16.02.1935–02.10.1939; f. 988, n. 1, s. 6, Riigikaitse Nõukogu kirjavahetus. 4 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 230; f. 495, n. 12, s. 27, l. 3–7, Kaitseministri ja Kaitsevägede Staabi ülema märgukiri Vabariigi valitsusele 07.01.1933; A. Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika…, lk. 281–284; A. Pajur. Kaitseministrina. – Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2004, lk. 132–133. 5 Juhan Tõrvand (1883–1942), kindralmajor, Sõjavägede Staabi ülem 1925–1926, Kindralstaabi ülem 1926–1929, Kaitsevägede Staabi ülem 1929–1934, 16.01.1935 vabastati teenistusest, vangis 1936–1937. 6 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 295–297.

Tuna 3/2007 27 KÄSITLUSED

ümberkorraldamise küsimusi väljaspool kait- seametkonda. 20. jaanuaril 1933 moodustati ettepanekute läbivaatamiseks ministritevaheli- ne komisjon. 7. veebruaril esitas kaitseminister seadluse eelnõu valitsusele, kes selle järgmisel päeval kinnitas. Riigikaitse Nõukogu loomine oli esimene samm kaitseväe juhtimise reorga- niseerimisel.7 Nõukogude Eesti ajaloolane Karl Mang pidas Riigikaitse Nõukogu kokkukutsumise põhjuseks aga Hitleri võimuletulekut Saksa- maal ja sõjaohu kasvu.8

Riigikaitse Nõukogu ülesanded

Riigikaitse Nõukogu asutamise seadluse9 jär- gi pidi nõukogu olema rahu ajal riigivanemale nõuandev organ riigikaitse korraldamise ül- diste sihtjoonte määramisel ning võimaluste otsimisel põhiliste riigikaitse küsimuste tegelikuks lahendamiseks. Oma seletuskirjas Riigikaitse Nõukogu Kindralmajor Juhan Tõrvand. asutamise seadluse juurde selgitas J. Tõrvand riigiorganite tööjaotust riigikaitse vallas ning tin Pätsi valitsusajal (01.11.1932–18.05.1933), märkis: “... kõikide ametkondade ülesanded kui kaitseministriks sai kindralmajor Aleksan- ja kogu rahva organiseerimise alused riigi- der Tõnisson. Põhjuseks oli majanduskriisist kaitse ettevalmistamisel ja teostamisel määra- tingitud ümberkorralduste vajadus kaitseväes. takse kindlaks erilises kõrgemas rahvuskaitse 9. detsembril 1932 otsustati sõjanõukogus toe- nõukogus või komitees.”10 tada Riigikaitse Nõukogu loomist. 1933. a. jaa- Milliseid ülesandeid tegelikult seadis kait- nuari algul ilmus ajakirjanduses erukindralleit- sevägede staap esialgu nõukogule, on näha nant Johan Laidoneri terav kriitika riigikaitse Tõrvandi 1933. a. algul koostatud seadluse aadressil. Minister Tõnisson ja staabiülem projektis.11 Riigikaitse Nõukogu pidi: a) sel- Tõrvand saatsid valitsusele kaks märgukirja gitama ja määrama üldised alused riigikaitse nõukogu kokkukutsumise vajaduse põhjen- ettevalmistusteks; b) konkretiseerima üksi- damiseks ning jaanuaris esitas Tõrvand ka kute ministeeriumide, riiklike ja omavalitsus- Riigikaitse Nõukogu asutamise seadluse pro- asutiste ülesanded riigikaitse alal; c) konkre- jekti. 19. jaanuari märgukirjas peeti nõukogu tiseerima riigikaitse üldise organisatsiooni ja kokkukutsumist möödapääsmatult vajalikuks, relvastatud jõudude aja- ning oludekohase et seoses kaitseministeeriumi eelarve suure ülesehituse põhijooned; d) konkretiseerima vähendamisega otsustada kaitseväe eesseisva üldalused mobilisatsiooni ettevalmistamiseks

7 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 222, 224, 265–265p; f. 495, n. 12, s. 27, l. 1–12, 14–14p, Kaitseministeerium Vabariigi Valitsusele 7.01.1933 ja 19.01.1933; A. Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika…, lk. 281–285. 8 K. Mang. Eesti rahvaväe loomine 1940. aasta sotsialistliku revolutsiooni käigus. Kandidaadidissertatsioon EKP KK Partei Ajaloo Instituudis. Tallinn, 1971, lk. 53. 9 Riigi Teataja 1933, nr. 17, art. 118, lk. 169–170. 10 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 230–233. 11 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 262–263.

28 Tuna 3/2007 Urmas Salo / Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939 ja otsima võimalusi selle läbiviimiseks; e) te- pandud ülesannetega seotud üldkavadega.13 gema ettepanekud tarvilike sõjavarustuse ta- Algse seadluse kohaselt pidi kaitseminis- gavarade loomiseks ning välismaalt varustuse ter nõukogu poolt läbi kaalutud küsimustes juurdeveo ettevalmistamiseks; f) valmistama esitama konkreetsed ettepanekud riigivane- ette kaitsejõudude ja elanikkonna varusta- male, kes pidi nõustumisel korraldama nende mist sõja korral üldtarvilike ainete tagavara- elluviimise valitsuse või ametkondade poolt. dega; g) hoolitsema, et oleks välja töötatud 1934. a. “Riigikaitse rahuaegse korraldamise mitmesuguste sundnormide kavad sõjaks; ja juhtimise seaduses” oli märgitud, et nõu- h) jälgima, et seadusandlus oleks suunatud kogu otsused võetakse täitmisele riigivanema riigikaitse huvides. kinnitamisel.14 “Riigikaitse rahuaegse korraldamise ja Seoses uue põhiseaduse ja “Riigikaitse ra- juhtimise seaduses”, mis jõustus 3. märtsist huaegse korralduse seaduse” kehtestamisega 1934, olid loetletud küsimused ja valdkonnad, 1938. a. juunis muudetud Riigikaitse Nõuko- mille eelnõud ja ettepanekud pidi antama gu asjaajamise korra kohaselt ei võtnud nõu- Riigikaitse Nõukogule läbiarutamiseks:12 kogu vastu enam otsuseid, vaid arvamusi, ning president ei pidanud neid kinnitama.15 1) rahvusvaheliste lepingute sõlmimine riigikaitse kindlustamise eesmärgil; 2) riigi ja rahva jõuallikate ettevalmistamine Riigikaitse Nõukogu koosseis mobilisatsiooni läbiviimiseks ning sõjapi- damiseks ja riigielu korraldamine sõja 1933. aasta Riigikaitse Nõukogu loomise puhuks; seadluse järgi pidid nõukogusse kuuluma 3) riigikaitse korraldamiseks vajalik ülesan- peale selle esimeheks oleva riigivanema veel nete jaotus ministeeriumide vahel; neli ministrit seitsmest (kaitse-, välis-, majan- 4) riigikaitse nõuete rahuldamiseks vajalike dus-, kohtu- ja siseminister), kaitseministri ja võimalike riigieelarve krediitide kogu- abi, kaitseväe staabiülem, Kaitseliidu ülem ja summa selgitamine; kaks valitsuse määratavat kõrgemas auastmes 5) põhjapanevad muudatused riigikaitse kor- kaitseväelast. Nõukogu töös võis täieõigusliku ralduse, kõigi relvastatud jõudude organi- liikmena osaleda Riigikogu riigikaitsekomis- satsiooni ning võitlusvahendite alal; joni esimees. Abiesimeheks oli kaitseminister. 6) kindluste ja kindlustatud rajoonide või Sama koosseis oli ka Tõrvandi 1933. a. algul punktide ehitamine ning piiriäärsete ra- esitatud seadluse projektis.16 joonide ja vööndite määramine; Nõukogu loeti otsustusvõimeliseks, kui 7) teised tähtsamad ettevalmistused riigikait- koos olid esimees või abiesimees, kaitsevä- seks. gede staabiülem ja vähemalt neli liiget. Nõu- Riigikaitse Nõukogu pidi kokku kutsutama kogu asjaajamine oli koondatud kaitsevägede riigivanema või esimehe korraldusel. staapi. 1938. a. 16. märtsil välja antud uues “Rii- Kindralmajor J. Tõrvand pidas 1933. a. gikaitse rahuaegse korralduse seaduses” on jaanuaris-veebruaris vajalikuks nimetada ülesanded veidi ümber sõnastatud. Esimese nõukogu koosseisu tulevane sõjaaegne ülem- punktina tuli tegelda riigikaitse üldkava ja va- juhataja reservist ning tegevteenistuses olev litsuse, ministeeriumide ja omavalitsuste peale diviisiülem.17 K. Pätsi valitsus nimetas 28.

12 Riigi Teataja 1934, nr. 18, art. 127, lk. 325. 13 Riigi Teataja 1938, nr. 29, art. 234, lk. 755–758. 14 Riigi Teataja 1933, nr. 17, art. 118, lk. 169–170; 1934, nr. 18, art. 127, lk 325. 15 ERA, f. 988, n. 1, s. 3, l. 164–168; f. 988, n. 1, s. 5, l. 1–4; f. 988, n. 1, s. 6, l. 18–20a; Riigi Teataja 1938, nr. 29, art. 234, lk. 755–758. 16 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 222, 263; Riigi Teataja 1933, nr. 17, art. 118, lk. 169. 17 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 220, 266, 229.

Tuna 3/2007 29 KÄSITLUSED

veebruaril kaitseministri ettepaneku järgi 1938. aasta jaanuaris muudeti riigihoid- nõukogu liikmeteks kaks kõrgemat sõjaväe- ja K. Pätsi käskkirjaga Riigikaitse Nõukogu last reservist: kindralleitnant Johan Laidone- koosseisu. Osalevate ministrite arvu vähen- ri ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe dati viiele, sõjaväelaste koosseis jäi endiseks. kindralmajor Jaan Sootsi.18 Laidoneri võib Alles jäid sõjaminister, välisminister, sisemi- vaadelda kui mitteametlikku tulevast ülem- nister, majandusminister ja teedeminister. juhatajat, Soots oli Vabadussõjas ülemjuha- Ajutiselt osales 1938. a. veebruaris-märtsis taja staabiülem. Seega oli nõukogu esimeses nõukogu töös riigikontrolör K. Soonberg koosseisus juba väike ülekaal sõjaväelastel: (Soonpää). 10 liikmest 6 kõrgemat sõjaväelast, kuid kõik 1938. a. 16. märtsil välja antud uues “Rii- olid keskasutustest. gikaitse rahuaegse korralduse seaduses” oli Seoses valitsuse vahetustega 18. mail ja 21. koosseisu täiendatud, arvestades uut 1937. oktoobril 1933 muutus nõukogu koosseis. a. vastu võetud põhiseadust (13. ptk., § 142). 1934. aastast nõukogu koosseis suurenes. Liikmeteks olid: sõjavägede ülemjuhataja või “Riigikaitse rahuaegse korraldamise ja juhti- juhataja, peaminister, Riigivolikogu ja Riigi- mise seadusega” (jõustus 3. märtsist 1934)19 nõukogu esimehed, viis valitsusliiget presi- laiendati Riigikaitse Nõukogu koosseisu 18 dendi nimetamisel, Sõjavägede staabiülem, liikmeni. Sinna pidid kuuluma lisaks peami- sõjaministri abi, presidendi määratavad kolm nistrile kõik 8 ministrit, kaitsevägede juhataja, väekoondiste ülemat vastavalt maaväest, kaitseministri abi, kaitsevägede staabiülem, õhuväest ja mereväest ning Kaitseliidu ülem. kaitseväe varustusvalitsuse ülem, Kaitseliidu Seoses kaitseväe asutuste nimede muutmise- ülem ja kolm riigivanema määratud kindra- ga sõjaväeasutusteks 1937. aastal olid muu- lit, neist vähemalt üks diviisiülem. Esimeheks tunud ka nõukogu liikmete ametinimetused. pidi olema peaminister, abiesimeheks kait- President võis vajaduse korral teatavaks ajaks sevägede juhataja. Riigivanem võis osaleda liikmeid juurde määrata. Nõukogu esimeheks koosolekutel ja ise juhatada neid. Riigivane- pidi olema ametis olev sõjavägede ülemjuha- ma otsusega 9. märtsil määrati nõukogusse taja, tema mittenimetamisel aga peaminister. peale Laidoneri ja Sootsi 3. diviisi ülem kind- President pidi istungitel osalemisel neid ise ralmajor Gustav Jonson.20 juhatama.21 Seoses 12. märtsil toimunud Pätsi–Lai- 29. aprillist määrati peale 5 ministri nõu- doneri riigipöördega sai kindralleitnant Jo- kogu koosseisu juurde õhukaitse ülem kolo- han Laidoner kaitsevägede ülemjuhatajaks. nel Richard Tomberg ja merejõudude juhata- 1934–1936 jagati kaks ministeeriumit: koh- ja mereväekapten Valentin Grenz. Riigihoid- tu- ja siseministeerium (dekreet 1. aprillist ja käsunduskindral kindralmajor G. Jonson 1934) ning haridus- ja sotsiaalministeerium asendati nõukogus maaväe esindaja 3. diviisi (1936). ülema kindralmajor Herbert Bredega. Nõu- Juba enne riigipööret, 7. märtsil ametist kokku jäeti ka kindralmajor J. Soots.22 vabastatud (näiliselt hävitajate müügi skan- 24. aprillil 1938 valiti senine riigihoidja daali pärast) kindralmajor J. Tõrvandi ase- Konstantin Päts presidendiks. Seoses uue mele määrati uueks kaitsevägede staabiüle- valitsuse ametisseastumisega 9. maist muutus maks kindralmajor Nikolai Reek. 1935. a. 16. mõnevõrra nõukogu isikkoosseis. Nõukogu veebruari istungist määrati Reek Riigikaitse koosseisu arvati juurde peaminister Kaarel Nõukogu asjadevalitsejaks. Eenpalu ja uus sõjaministri abi kindralmajor

18 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 217. 19 Riigi Teataja 1934, nr. 18, art. 127, lk. 325. 20 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 126, 155. 21 Riigi Teataja 1938, nr. 29, art. 234, lk. 757–758. 22 Riigi Teataja 1938, nr. 46, art. 438, lk. 1602.

30 Tuna 3/2007 Urmas Salo / Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939

Tõnis Rotberg. Uus merejõudude juhata- 1934. a. 2 istungit: 16. ja 23. aprillil. ja 1938. a. oktoobrist mereväekapten Valev 1935. a. 2 istungit: 16. ja 18. veebruaril. Mere osales 1939. aastal nõukogu istungitel 1936. a. 2 istungit: 22. oktoobril, 5. no- eriteadlasena. vembril. Vajadust mööda kutsuti Riigikaitse Nõu- 1938. a. 6 istungit: 27. jaanuaril, 14. veeb- kogu istungitele ekspertidena erialaspetsialis- ruaril, 5. ja 7. märtsil, 2. ja 27. mail. te (eriteadlasi), nt. merejõudude ja õhukaitse 1939. a. 3 istungit: 25. mail, 9. septembril juhatajaid, sõjaväe varustusvalitsuse ülemat ja ja 2. oktoobril. tema abisid, juriste ja teisi. 1937. aastal ei toimunud ühtegi istungit, Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et Riigikait- kas siis polnud, mida arutada? Sel aastal ei se Nõukogu loomises ja selle tegevuses 1933. töötanud ju ka Riigikogu. Tundub, et Eesti aastal mängis kõige olulisemat rolli kaitse- juhtkond oli hõivatud poliitiliste ümberkor- vägede staabiülem kindralmajor J. Tõrvand. raldustega ja riigikaitsele tähelepanu ei jät- Tema oli ka põhiettekandjaks paljudel istun- kunud. gitel. Diskussioonides osalesid aga aktiivselt Teemad, mida Riigikaitse Nõukogus aru- ka teised liikmed eesotsas riigivanemaga. Pä- tati, aastate lõikes muutusid. Esimesel tege- rast 1934. aasta riigipööret mängisid juhtivat vusaastal toimus palju istungeid ja käsitleti rolli kaitsevägede juhataja kindralleitnant J. väga laia teemaderingi.23 Esimesel istungil Laidoner ja kaitsevägede staabiülem kindral- arutati vaid nõukogu kodukorda. Kahel is- major N. Reek. Nüüd olid põhiettekandjateks tungil esitati ülevaated Eesti ja potentsiaalse nemad. Teiste liikmete, sh. kaitseminister Lil- vaenlase, Nõukogude Liidu sõjajõududest le, välisministri ja majandusministri osakaal ning ka sõjategevuse võimalikust arengust ja jäi episoodiliseks, istungitelt kadusid suure- tulemustest. Samuti käsitleti esimestel istun- mad diskussioonid. Ainult seaduste arutelu gitel Eesti kaitseplaani üldideid. Väga laia oli sisukam. K. Päts esines aktiivsemalt mõnel teemaderingi haaras pärast Pätsi ja Laidoneri istungil. Aegade jooksul osalesid kõigil istun- riigipööret toimunud istung 16. aprillil 1934. gitel kindral J. Laidoner ja kindralleitnant P. Sellel käsitleti Eesti riigikaitse probleeme, Lill. Kindralmajor J. Orasmaa (Roska) puu- strateegia ja sõjapidamise arengusuundi Eu- dus kolmelt istungilt. K. Päts juhatas riigiva- roopas ning Eesti sõjalis-poliitilist olukorda nema või presidendina kõiki oma valitsusaja aga ka välispoliitikat. Anti ülevaade ka Nõu- istungeid, kokku 22 istungit, J. Tõnisson viit kogude Vene relvajõudude, sõjatööstuse ja istungit. Võib märkida, et Riigikaitse Nõu- sõjadoktriini arengust ning Eesti kaitseväe kogus oli sõjaväelaste ülekaal poliitikutega relvastuse ja sõjatagavarade seisust ning võrreldes ja see suurenes. riigikaitse moderniseerimise põhimõtteist. Arutati ka noorsoo sõjalist ettevalmistamist koolis.24 Riigikaitse Nõukogu istungid 1933. a. kahel istungil arutati majandus- ja nende päevakord olukorrast tingitult ka kaitseväe sõjaaegse ja rahuaegse organisatsiooni muutmise, si- Kokku toimus 1933. aasta märtsist kuni 1939. suliselt koosseisu vähendamise üldkavasid. aasta oktoobrini 27 Riigikaitse Nõukogu is- Kaitseväe uue sõjaaegse organisatsiooni, tungit (koosolekut). mobilisatsiooni ja tagala organisatsiooni ka- 1933. a. 12 istungit: 6., 13., 20., 27. märtsil, vad olid uuesti arutusel 1935. aastal. Aastatel 10. ja 11. aprillil (üks istung), 31. mail, 12. 1933–1934 olid majanduskriisi tõttu kordu- juunil, 5. ja 6. juulil, 15. septembril, 26. ok- valt arutlusel riigikaitse finantseerimise, aga toobril ning 16. novembril. ka relvastuse arendamise küsimused, suurt

23 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 196. 24 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 48p–53; f. 988, n. 1, s. 1, l. 27–27p.

Tuna 3/2007 31 KÄSITLUSED

tähelepanu pöörati laevastiku uuendamise- 1933. a. kahjuks teada vaid päevakord ja ot- le. Pikemat käsitlust leidis 1933. a. nii mii- suste protokollid, osalt ka nende mustandid. niristlejate müük kui ka uute sõjalaevade Riigikaitse Nõukogu esimene kodukord – allveelaevade ja mootortorpeedopaatide võeti vastu teisel istungil, 13. märtsil. Ehk- ostukavad. 1936. a. novembris esitas kaitse- ki kaitsevägede staabiülem kindralmajor J. vägede juhataja informatsiooni kaitseväe sei- Tõrvand soovis nõukogus esitatud arvamised sukorrast ning 1938–1939 käsitleti nõukogus ja avaldused protokollida, ei saanud sellised riigikaitse moderniseerimise plaani ja selleks põhimõtted algul teiste liikmete toetust.25 loodud Riigikaitse Fondi eelarvet. 31. mai istungil leidis kindralleitnant Lai- Üheks Riigikaitse Nõukogu ülesandeks doner, et varasemad protokollid on koostatud oli riigikaitset puudutavate seaduseelnõu- ilma vajalike üksikasjadeta. Pärast mõtteva- de läbivaatamine. 1933. a. oktoobris pärast hetust otsustati edaspidi istungitel räägitu, nii vabadussõjalaste põhiseaduse heakskiitmist ettekanded kui ka läbirääkimised ja arutelud rahvahääletusel arutati riigikaitse kõrgema üksikasjalikult protokollida. 12. juuni istun- juhtimise organiseerimist uue põhiseadu- gil täiendatigi nõukogu kodukorda: istungitel se kohaselt. 1936. a. novembris vaadati läbi tehtud avaldused pidi protokollima abisek- sõjaväeteenistuse seaduse eelnõu. Aktiivselt retär, ohvitser kaitsevägede staabist. Istungi tegeldi seadusandlusega 1938. aastal, arutati protokolli põhjal pidi sekretär koostama Rii- läbi “Riigikaitse rahuaegse ja sõjaaegse kor- gikaitse Nõukogu protokolli (s. t. üldproto- ralduse seaduse” ja “Kaitseseisukorra sea- kolli ehk otsuste protokolli). Eriti salajasi asju duse” eelnõud ning “Kodanliku õhukaitse ei tulnud vastaval nõudmisel protokollida.26 üldkava” eelnõu. Seaduseelnõudega kiirus- Kuna 1934. a. märtsis oli vastu võetud tati, sest need taheti välja anda riigivanema “Riigikaitse rahuaegse korraldamise ja juh- dekreediga enne Riigikogu töölehakkamist. timise seadus”, töötati välja Riigikaitse Nõu- Pärast Teise maailmasõja puhkemist vaadati kogu uus asjaajamise kord, mis vaadati läbi kiiresti läbi “Riigikaitseliste sundkoormatiste 1935. a. 16. veebruari istungil ja kinnitati seaduse” eelnõu. Ka välispoliitilised küsimu- riigivanema poolt 18. veebruaril. Seoses uue sed, rahvusvahelised lepingud leidsid nõu- “Riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse” kogus käsitlemist. 1933. a. arutati Eesti–Läti kehtestamisega 1938. a. muudeti veel kord kaitselepingu realiseerimist ja kuulati infor- nõukogu asjaajamiskorda. Uue, 21. juunil matsiooni desarmeerimiskonverentsi tööst. kinnitatud asjaajamiskorra kohaselt ei võtnud 25. mail 1939 arutati nõukogus Saksamaaga nõukogu vastu enam otsuseid, vaid arvamusi mittekallaletungi lepingu sõlmimist ning vii- (seisukohti) ning president ei pidanud neid masena 2. oktoobril NSV Liiduga sõlmitud kinnitama. Arutelul Riigikaitse Nõukogus 27. vastastikuse abistamise lepingu ratifitsee- mail 1938 pidas president Päts paremaks jätta rimist. Riigikaitsealased lepingud nimelt ei nõukogu küsimuste otsustajaks, kuid heaks kuulunud Riigikogus kinnitamisele, need pidi kiideti ikkagi uus kava.27 läbi vaatama Riigikaitse Nõukogu. On märgata, et nõukogus arutatavate teemade ring ahenes pärast riigipööret, ei Kaitseväe reorganiseerimine toimunud enam ka tõsiseid diskussioone. Ka Riigikogu töölehakkamine 1938. a. suvel vä- Kaitseväe organisatsiooni ümberkorraldami- hendas Riigikaitse Nõukogu tähtsust. ne majanduskriisi oludes oli üks põhiküsimus, Kuna esimestel istungitel räägitut ei pro- mis seisis Riigikaitse Nõukogu päevakorras tokollitud, on esimesest seitsmest istungist pärast selle kokkukutsumist.

25 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 295–297; f. 988, n. 1, s. 1, l. 14. 26 ERA, f. 988, n. 1, s. 1., l. 14, 16; f. 988, n. 1, s. 2, l. 2. 27 ERA, f. 988, n. 1, s. 3, l. 17–19, 164–168; f. 988, n. 1, s. 5, l. 1–4; f. 988, n. 1, s. 6, l. 18–20a.

32 Tuna 3/2007 Urmas Salo / Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939

1928. a. läbi viidud kaitseväe reformi tule- tähelepanu Kaitseliidule. Ei selles artiklis ega musel oli loodud uus riigikaitsesüsteem, mis järgnevates vastustes oponentidele selgitanud tagas esialgu ettenähtud ülesannete täitmise Laidoner, milline peaks olema kaitseväe uus – väljaõppe, piirikatte ja mobilisatsiooni kind- organisatsioon, mida peaks kujutama “väike lustamise. Kaitseväe organisatsioonis olid la- armee”.30 hinguvalmis katteüksused ja kaadriüksused 19. jaanuaril 1933 tõstis ka kindralmajor noorsõdurite väljaõppeks. Mitmed asjaolud Tõrvand seoses kaitse-eelarve suure vähene- ja tegurid vähendasid järgnevatel aastatel misega üles kulude kokkuhoiuks kaitseväe kaitseväe rahuaegse organisatsiooni väärtust, kaaderkoosseisu vähendamise küsimuse. Ta nõrgestasid kaitseväe jõudu. Majanduskriisi leidis, et see raskendab tunduvalt rahuaeg- aastatel oldi kokkuhoiu eesmärgil sunnitud set väljaõpet, nõrgendab piirikatet, aeglustab korduvalt kärpima koosseise, likvideerima mobilisatsiooni ja vähendab mobiliseeritud üleajateenijatest vahiüksused, kasutama kait- kaitsejõudude lahinguväärtust.31 seväelasi majandustöödel ning lühendama Arutelu sel teemal toimus Riigikaitse ajateenistuse kestvust 2–3 kuu võrra. Teiseks Nõukogus pärast 1933/1934. a. eelarve vas- hakkas 1930-ndate esimesel poolel vähenema tuvõtmist Riigikogus. Viiendal istungil, 10. ajateenijate aastane kontingent kutsealuste ja 11. aprillil 1933 esitati nõukogus ülevaade arvu kahanemise tõttu. Polnud võimalik et- mobilisatsioonitagavaradest, arvestades sõja- tenähtud määral komplekteerida väeosi ega aegsete koosseisudega kehtiva organisatsioo- teostada sõdurite väljaõpet. Halvenes juhti- ni kohaselt. Riigi mobilisatsioonitagavarasid mise praktika. 1930-ndatel algas ka sõjapi- kaaludes jõuti seisukohale, et riigi majandus- damisvahendite areng. Eesti ei suutnud aga lik kandejõud ei võimalda kehtivate kavade majanduslikel põhjustel ajaga kaasas käia. järgi mobilisatsiooni läbi viia. Otsustati, et Polnud võimalik uuendada ka mobilisatsioo- mobilisatsiooni korral väljapandavate jõu- nitagavarasid. Kokkuvõttes esialgu väga hea dude arvuline koosseis ei või ületada väli- ja kaitseväe organisatsioon ei vastanud enam tagavaraüksustes kokku 70 000 allohvitseri ja aja nõuetele ning vajas muudatusi.28 sõdurit. Senini oli see arv olnud 90 000. Üht- 1932. a. sügisel toimunud väliõppuste suu- lasi peeti vajalikuks revideerida ja vähendada rel arutlusel osales ka riigivanem ja mõned kokkuhoiu eesmärgil ka rahuaegseid koossei- ministrid. Sellel tunnistati kaitsekorraldus se. Vabastatavaid ohvitsere ja üleajateenijaid oludele ja võimalustele üldiselt vastavaks. soovitati paigutada teenistusse teistesse amet- Erukindralleitnant Johan Laidoner esitas kondadesse.32 seal “väikse ja hästi varustatud” sõjaväe idee, Kaitsevägede staap töötas otsuse kohaselt asja konkretiseerimata.29 1933. a. 4. jaanuaril välja uue sõjaaegse organisatsiooni üldkava avaldas Laidoner ajalehes Vaba Maa kriiti- ja ka rahuaegse koosseisu vähendamise ka- lise artikli, tema arvates oli Eesti rahvavägi va. Pärast valitsusevahetust arutati 6. juulil muutunud Balti riikide seas kõige nõrgemaks. 1933 neid kavu Riigikaitse Nõukogus. Seda Erukindral pidas kaitsekulutuste vähendami- istungit tuleb pidada nõukogu üheks kõige se tõttu vajalikuks kaitseväe ümberkorralda- huvitavamaks ja sisukamaks, sest kaitseväe mist ja vähendamist. Laidoner eelistas väi- vähendamise küsimuses tekkis väga tõsine kest, hästi varustatud ja heade juhtidega sõja- diskussioon, milles osalesid aktiivselt ka po- väge. Samaaegselt soovis ta pöörata suuremat liitikud.

28 ERA, f. 495, n. 12, s. 468, l. 2–4, Sõjaväe rahuaegse organisatsiooni muutmise kava. 1938. a.; f. 988, n. 1, s. 2, l. 21p–22, 26p; vt. U. Salo. Eesti kaitsejõudude areng kuni 1939. aastani. – Sõja ja rahu vahel. I kd. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Tallinn, 2004, lk 171–175. 29 ERA, f. 495, n. 12, s. 27, l. 5, Kaitseministri märgukiri Vabariigi Valitsusele 7.01.1933. 30 A. Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika…, lk. 242–245. 31 ERA, f. 495, n. 12, s. 27, l. 13–14p, Kaitsevägede Staabi ülema märgukiri kaitseministrile, 19.01.1933. 32 ERA, f. 988, n. 1, s. 1, l. 9–11.

Tuna 3/2007 33 KÄSITLUSED

Kaitsevägede staabiülema kindralmajor J. Laidoneri järgi oli reservist tulevatel juhtidel Tõrvandi poolt nõukogule esitatud sõjaaegse vähe juhtimispraktikat. Lõpuks tunnistas ka organisatsiooni kavas nähti ette 70 000-me- Laidoner, et parem on mobiliseerida rohkem helise üldkontingendi juures vähendada jamehi, kuid kaadri ja varustuse tagavarade laväge ja suurtükiväge 20%. Kavandati moo- puudusel tuleb leppida 70 000-ga.35 dustada 15 jalaväerügemendi asemel vaid Kaitseliidu ülem kindralmajor J. Roska oli 10 jalaväerügementi, 5 üksikpataljoni, lisaks kõige kahtlevam koosseisu vähendamise suh- tagavararügemendid. Vähendati rügemendi, tes, sest ülekaaluka vaenlase pealetung võis laskurkompanii ja jao koosseisu. Suurtüki- sõja algul areneda kiiresti ja nii võis vastupa- väes pidi mobiliseeritama senise 18 asemel nu rindel kujuneda nõrgaks. “Isiklikult kar- 10 kerget ja 4 rasket gruppi. Kärbiti ka teiste dan, et ettenähtud 34 000 jalaväest on rindel väeliikide üksuste koosseisu ja kaotati ühe mitte enam kui 25 000 meest. Meie peame brigaadi juhatus. Väliväes pidi olema kokku tegema kõik, et saaksime võimalikult rohkem 52 000 meest. Tõrvand leidis, et sellise organi- mehi kokku kutsuda. Tundub et kui vaenlase satsiooniga jääb tagalasse ja tagavaraosadesse pealetung areneb kiiresti, siis võib kujuneda vähe mehi ning täiendavad mobilisatsioonid improviseeritud mobilisatsioon.” Roska soo- osutuvad möödapääsmatuks. Ta ise pooldas vitas kiiremini jalaväe varustust täiendada, et suurema kontingendi mobiliseerimist.33 ikkagi rohkem mehi välja panna. Samuti soo- Ka riigivanem Jaan Tõnisson ei toetanud vitas ta pöörata tähelepanu reservohvitseride järk-järgulist mobilisatsiooni, vaatamata va- väljaõppele, sest kaadrid kahanevad lahingus rustuse puudumisele: “Kardan et kui mobili- kiiresti.36 satsioon teostub osade kaupa, siis väeosadel Kindralmajor Tõrvand märkis hiljem, et puudub liituvus ja liitumatut massi ei saa liiku- kui anda vähem rügemente rindele, väheneb ma panna. Kui meeskond saab toitu, siis riided vastupanujõud. Rügemendile on 15 km rin- pole nii tähtsad. [– – –] Kui olukord muutub de kaitsmine väga raske. “Kui vägede arvu tõsiseks, siis rahvas tuleb heas riides.”34 veelgi vähendame, siis variseb kõik vastupanu Kindralleitnant Laidoner soovis selgelt kokku.”37 väiksemat sõjaväge ja väiksemat mobili- Istung jätkus kaitseväe rahuaegse organisatsiooni: “Esimene mobilisatsioon ei tohi satsiooni aruteluga. Kindralmajor J. Tõrvand atrofeerida üldist elu. [– – –] Järk-järgult selgitas ka olemasoleva organisatsiooni põhi- mobiliseerida on parem kui 100 000 meest mõtteid ja tekkinud probleeme. Olemasolev korraga. Samuti juhtkond ei mõista ümber rahuaegne organisatsioon nõudis jooksvaid käia suurte üksustega. Kui need 100 000 kulutusi u. 13 miljonit krooni. Kaitsevägede meest kõik kohe lahingusse viia, siis on vaja staap tegi kaadri vähendamise arvestused palju laskemoona. [– – –] Väikene riik peab eelarve kärpimiseks 1,5 miljoni võrra, ehkki tegema järk-järgulisi pingutusi. Meie suuda- varem oli nõukogus lubatud kaitsekulutusteks me vastu panna vaid siis, kui tuleb välisabi.” vaid 11 miljonit. Tõrvandi järgi oli 11 miljoni Kindral rõhutas ka Vabadussõja kogemusi krooniga võimalik mobiliseerida kuni 40 000- mobilisatsiooni osas ja tagavarade vajadust. meheline armee.38 Mobiliseeritavat kontingenti vähendama Tõrvandi poolt Riigikaitse Nõukogule sundis põhiliselt rahuaegse kaadri kärpimine esitatud rahuaegse koosseisu vähendamise kokkuhoiu vajadusel. “Seepärast on parem esimene variant nägi ette olemasolev organi- vähem sõjaväge, kuid see olgu hää kaadriga.” satsioon üldjoontes säilitada. Kaadripataljoni-

33 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 16–17; f. 988, n. 1, s. 1, l. 19–20. 34 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 17–17p. 35 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 17–19, 20. 36 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 15p–19p. 37 ERA, f. 988, n. 1, s. 2. l. 27. 38 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 20–23p; f. 988, n. 1, s. 1, l. 14p.

34 Tuna 3/2007 Urmas Salo / Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939 de koosseise tuli kokku tõmmata, jättes vaid on eksitus, kui arvatakse et riigikaitse pealt noorte väljaõpetamiseks hädavajaliku perso- saame kokkuhoidu. Riigikaitsest tuleb meil nali. Seega ei oleks jätkunud enam kaadrit iga õieti aru saada. Võime küll oma riigi admi- mobiliseeritava kompanii jaoks. Vallandada nistratsiooni reorganiseerida nii, et see oda- kavatseti u. 200 kaadriohvitseri, u. 250 alloh- vam tuleks. [– – –] Kui hädaoht meid varitseb, vitseri üleajateenijat ja 70 riigiteenijat. Teine siis peame midagi välja panema. [– – –] Kui variant oli kaadriüksuste kaotamine. Noored osutub vajalikuks radikaalselt vabadusi kär- pidi saadetama otse katteväeosadesse. Kaad- pida ja koormaid peale panna, siis tuleb seda ripataljonide asemele pidi moodustatama vä- teha. Meie ei tohi minna ideoloogia järele, hese kaadriga mobilisatsioonikeskused. Ku- et kokku tõmmata riigikaitse suunal. [– – –] lude vähendamine u. 900 000 krooni võrra Seepärast uue organisatsiooni väljatöötami- ja väljaõpe olid tagatud mõlema variandiga. sel tuleb lähtuda põhimõttest, et kaotada ära Vajalik oli ka mobilisatsiooniks territoriaal- kõik vesivõsud, kuid seda, mis vaja, peame süsteemi süvendamine, väeosades meeskonna alles hoidma.”41 nimeline arvestamine. See eeldas kaitseväe Majandusminister P. Kurvits arvas, et eel- ringkondade loomist. Tõrvandi arvates oleks arve on erakordne ja selle põhjal ei saa teha kaadripataljonide likvideerimine pikendanud kalkulatsioone tuleviku peale, küsimus tuleb mobilisatsiooni. Ta märkis ka, et uue organi- edasi lükata. 500–600 inimese sõjaväest lahti satsiooni juures on vaja reservistide väljaõp- laskmist pidas ta lubamatuks.42 pele suuremat tähelepanu pöörata.39 Kindralleitnant Laidoner pidas rahalist Ettekanne tekitas väga tõsise diskus- seisukorda arvestades vajalikuks koosseisu siooni. Riigikaitse Nõukogu liikmed pidasid kärpimist ega välistanud isegi suuremat kär- paremaks olemasoleva süsteemi säilitamist, pimist kui kavades. Kindral rõhutas: “... kui s. t. esimest varianti. Samas ei peetud soovi- sõjaväge ülevalpeame ja sellel sõjaväel ei ole tavaks ka ohvitseride ja üleajateenijate val- lahinguvarustust, siis on see mahavisatud ra- landamist. Riigivanem J. Tõnisson leidis, et ha.” Ta märkis ka, et praeguse eelarve juures eelarve võimalusi tuleb veel selgitada ja üht- ei saa varustuse alal midagi soetada ning uusi lasi kalkuleerida, palju on esimese variandi relvi läheb vaja kas või minimaalselt. “Võib kohaselt vaja kaadrit ja varustust. Ülearust tulla kaalumisele, kas üldse kõiki reserviste kaitseväe kokkutõmbamist ei pidanud riigi- õpetada välja või teha seda ainult vabataht- vanem otstarbekohaseks: “Võib kujuneda likkudega.”43 Tulevikus soovis kindral üldist nii, et praegust organisatsiooni vägistame reorganiseerimist, kuna: “Mõned alad meie momendi seisukohast ja seadime end seega riigiaparaadis on laiemad kui seda vaja.” raskesse seisukorda.”40 Jutu peale, et tuleb Siiski kartis Laidoner, et võib tulla uus va- uuesti riigikaitse süsteeme kaaluda, esines litsus ja tuleb elada redutseeritud kuludega. Tõnisson tugeva sõnavõtuga olemasoleva “Siis elatume küll, kuid varustust selle juures riigikaitsesüsteemi kaitseks: “Kas juba mitte muretseda ei saa. Seesugusest sõjaväest ilma 1928. aastal kaalutud kõiki süsteeme? Kui on varustuseta pole aga kasu. Võib ju iseennast kaalutud kõiki süsteeme ja on teada, et teised ja teisi paar aastat petta. Parem on siis juba süsteemid ei ole odavamad, siis ei maksa lõh- kohe valusalt lõigata praegust organisatsioo- kuda seda süsteemi, mis ennast juba hääna on ni, kui teame, et meie majandusline kattejõud näidanud. Selle süsteemi kohaselt saame ka ei võimalda enam teha.” Laidoner rõhutas ka kattesüsteemi, mis kõige ratsionaalsem. See Kaitseliidu ärakasutamise tähtsust.44

39 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 22p–23. 40 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 24. 41 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 26–26p. 42 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 24–24p, 27p. 43 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 24p–25, 26. 44 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 28–29.

Tuna 3/2007 35 KÄSITLUSED

Kindralmajor Roska pakkus välja kahe suurtükiväegruppi arvestamata tagavaraüksu- variandi kombinatsiooni: saata noorsõdurid si. Jalaväejaod pidid olema endise koosseisu- kohe katteüksustesse ja jätta vähendatud ga. Mobilisatsioonikava põhines territoriaal- kaadripataljonid reservlaste väljaõppeks. sel komplekteerimise süsteemil, et vähendada Reservlaste väljaõpe pidi viidama linnast kü- vedusid.49 Erinevalt 1933. aastast organisat- ladesse.45 Välisminister A. Piip ja kaitsemi- siooni kava üle diskussiooni ei toimunud. nister A. Kerem leidsid, et inimesi massiliselt 18. veebruari istungil vaadati läbi ja kii- kaitseväest vabastada ei saa, redutseerimine deti heaks kaitseväe sõjaaegse tagala organi- peab kujunema loomulikul teel. Välisminis- satsiooni kava. Kindralmajor N. Reek esitas ter märkis, et rahulolematust ei tohi ohvit- tagala ülesanded ja jagas ülesanded sõjaväele, serkonnas tekitada, kaitseväe olukorda tuleb Kaitseliidule ja ministeeriumidele. Mobilisat- parandada.46 Tõrvand tõi lõpuks välja, et suu- siooni väljakuulutamise või sõja ootamatu al- re vähendamise korral kaotab Eesti liidukõlb- guse korral loeti kogu vabariigi territoorium likkuse ja vaenlastel võivad tekkida avantüüri sõjategevuse maa-alaks ning kaitseseisukorda mõtted.47 kuuluvaks. Maa-ala väljaspool rinderajooni Lõppotsuses jäeti kaitseväe organisatsioo- moodustas tagala. Sisuliselt oli tegemist to- ni aluseks esimene variant, kuid ohvitseride taalkaitse korraldusega. Vaidlust tekitasid ja üleajateenijate vallandamise asemel soo- toitlustamise korraldamine ning ülemjuhataja vitati kokkuhoidu saada kogu riigiaparaadi õigused ministrite suhtes.50 reorganiseerimisega. Otsuses olid ka teised Vastavalt sõjaaegsele organisatsioonile tu- olulisemad ettepanekud.48 li luua uus mobilisatsiooniplaan, muuta rahu- Pärast 1934. a. riigipööret koostati kait- aegset organisatsiooni ja revideerida dislokat- sevägede staabi uue ülema kindralmajor N. siooni. Uus sõjaaegse organisatsiooni lõplik Reegi eestvedamisel kaitseväe uus sõjaaegse kava oli plaanis valmis töötada 1937. aastaks, organisatsiooni kava koos mobilisatsioonika- seejärel 1938. aastaks51, kuid see jäi venima vaga. Need esitati Reegi poolt koos riigikait- iseseisvuse lõpuni. Uue mobilisatsioonikava se üldpõhimõtetega Riigikaitse Nõukogule põhimõtted olid sees 1936. a. 5. novembril 16. veebruaril 1935 ning kiideti ka heaks. Riigikaitse Nõukogus heaks kiidetud ja rii- Uues sõjaaegse koosseisu kavas oli alloh- givanema poolt 1. aprillist 1937 kehtestatud vitseride ja sõdurite üldarv suurem 1933. a. “Sõjaväeteenistuse seaduses”.52 määratust – 81 681 meest. Planeeriti juurde Uuele sõjaaegsele organisatsioonile vas- formeerida Saaremaa rügement ja Hiiu pa- tav uus rahuaegne organisatsioon pidi välja taljon, 3 üksikut suusk-ratturipataljoni, teine töötatama ja kehtestatama 1936.–1937. aas- ratsarügement ja kuues brigaadi juhatus, üks tal, kuid seoses vajalike seaduste ja seadluste merekindluste komandantuur. Petserimaa väljatöötamisega tekkis viivitus. Uue orga- piiriäärsetest valdadest mobiliseeritavast nisatsiooni lõplikku väljatöötamist pidurdas 2800 reservväelasest kavatseti formeerida ka ebaselgus juurdehangitavate relvade arvu kohapeal 3 üksikut pataljoni. Üldse pidi for- suhtes. Pärast riigikaitse moderniseerimise meeritama 11 jalaväerügementi ja 9 üksikut plaani kinnitamist valmis 1938. a. aprillis ka jalaväepataljoni, 3 suusk-ratturipataljoni, 14 sõjaväe rahuaegse organisatsiooni muutmise

45 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 24p–25. 46 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 25p. 47 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 27p–28. 48 ERA, f. 988, n. 1, s. 1, l. 19–21. 49 ERA, f. 988, n. 1, s. 3, l. 7–12; 988, n. 1, s. 1, l. 31–32. 50 ERA, f. 988, n. 1, s. 3, l. 22–31. 51 ERA, f. 495, n. 12, s. 430, l. 13, Kaitsevägede Staabi V osakonna 1937. a. töökava; f. 495, n. 12, s. 464, l. 9, Sõjavägede Staabi 1938. a. töökava. 52 ERA, f. 988, n. 1, s. 3, l. 48–63; Riigi Teataja 1936, 15, art. 116.

36 Tuna 3/2007 Urmas Salo / Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939 kava. Riigikaitse Nõukogus seda ei aruta- arve u. 18,5–19 miljoni krooni ringis (19–20% tud, kava jäi seisma. Kindral Laidoner andis riigieelarvest).54 1930. a. Eestisse jõudnud heakskiidu uue organisatsiooni töösseraken- ülemaailmne majanduskriis sundis 1931/1932. damisele pärast kavas arvestatud relvastuse majandusaastast alates kaitsekulutusi kärpi- tellimist, 1939. a. märtsis. Olukorra muutu- ma. Eelarve saavutas madalseisu 1933/1934. mise tõttu 1939. a. sügisel töötati aga 1940. a. majandusaastal – 12,3 miljonit krooni. Kait- kevadeks välja uus kava, mida ei jõutud enne seväe jooksvaid ülalpidamiskulusid hinnati okupatsiooni ellu viia.53 samal ajal 13 miljonile. 1928. a. alustatud Kokkuvõttes selgitasid Riigikaitse Nõuko- lennuväe uuendamine peatati 1934. a.55 Ees- gu protokollid Eesti riigijuhtide ja kaitseväe ti krooni sunnitud devalveerimine 35% võrra juhtide nägemust riigikaitsesüsteemist. Ainult 1933. a. juunis lõi eeldused Eesti majanduse nõukogu materjalides on kättesaadavad paranemiseks, kuid suurendas välishangete kaitseväe ümberkorraldamise kavad aasta- kulusid. test 1933–1935. Kindral Laidoneri nägemus Riigikaitse Nõukogu mitmel istungil “väiksest sõjaväest” jäi ka nõukogus vaid 1933. a. kaaluti riigikaitse finantseerimise ja üldkavandiks, mis tähendas väiksemat algul uue relvastuse hankimise küsimusi. 10.–11. mobiliseeritavat kontingenti ja järk-järgult aprillil otsustati rahuaegse koosseisu kärpi- teostatavat mobilisatsiooni. Silmatorkav on mise ja ülalpidamiskulude vähendamisega Laidoneri pessimism Eesti majandusliku kan- säästa summasid relvastuse ja varustuse han- dejõu suhtes olukorras, kui edasine areng pol- kimiseks. Peeti vajalikuks soetada kaitseväele nud selge. Paljud riigitegelased (J. Tõnisson) uuemaid relvi ja võitlusvahendeid vähemalt ja kindralid (J. Tõrvand, J. Roska) pidasid nende tundmaõppimiseks ja katsetamiseks kaitseväe koosseisu vähendamist aga õigus- Eesti oludes. 6. juuli istungil peeti vajalikuks tatult ohtlikuks ning lubamatuks. Reaalselt eraldada riigikaitsele 15–16 miljonit krooni, jõuti nõukogus kavandatud organisatsiooni- sh. 3 miljonit uue relvastuse hankimiseks. listest muudatustest teostada vähe, järk-jär- Tankitõrjerelvade hankimise vajadust rõhutati gult toimus üleminek mobilisatsioonilt sõ- 12. juunil ja 5. juulil. Nõukogu soovis võimali- javäeosade territoriaalse komplekteerimise kult palju ehitada ja valmistada kodumaal. 56 põhimõttele. 1933. a. arutati nõukogu istungitel korduvalt miiniristlejate müüki ja uute laevade ostu. Kahe allveelaeva ja nende relvastuse ja Riigikaitse moderniseerimine varustuse ost Inglismaalt neelas 1934–1939 põhiosa kaitse-eelarve relvastuse hangeteks Eesti kaitsevägi elas peaaegu 10 aastat Va- määratud vahenditest.57 Selle tõttu jäid maa- badussõja-aegsetest laskemoona ja varustuse väe ja lennuväe vajadused mitmeks aastaks tagavaradest. Kaitseväe relvastuse, sõjavarus- tagaplaanile. tuse ja laskemoonatagavarade täiendamist Pärast Pätsi ja Laidoneri riigipööret toi- ning uuendamist piiras kaitse-eelarve maht. mus Riigikaitse Nõukogu istung 16. aprillil 1928/1929. – 1930/1931. aastal oli kaitse-eel- 1934. See oli esimene istung, kus käsitleti

53 ERA, f. 495, n. 12, s. 430, l. 13. Kaitsevägede Staabi V osakonna 1937. a. töökava; f. 495, n. 12, s. 468, Sõja- vägede Staap V osakond. Sõjaväe rahuaegse organisatsiooni muutmise kava. 1938. a.; f. 495, n. 12, s. 477, l. 1, Aruanne Sõjavägede Staabi 1938. a. töökava kohta. 54 Vt. Sõja ja rahu vahel. I kd., lk. 441. 55 ERA, f. 2553, n. 1, s. 12, l. 3, 126–127; A. Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika…, lk. 237–241; A. Pajur. Kaitsemi- nistrina..., lk. 119–127; Vt. T. Nõmm. Eesti sõjaväe varustus, sõjatööstus ja relvastuspoliitika. – Sõja ja rahu vahel. I kd. Tallinn, 2004, lk. 227. 56 ERA, f. 988, n. 1, s. 1, l. 9–12, 14–14p, 17–18; f. 988, n. 1, s. 2, l. 4p, 7p–9, 14p, 20–21p, 23. 57 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 9p–15p, 39p–48p; f. 498, n. 17, s. 10, l. 3–14; Riigi Teataja 1934, nr. 1, lk. 3; R. Kokk. Eesti merejõudude allveelaevad ja allveelaevnikud, 2006, lk. 23–31.

Tuna 3/2007 37 KÄSITLUSED

Eesti riigikaitse moderniseerimist tervikuna, I luua võimalused kaitseväe väljaõpetami- päevakorras oli põhimõtete ülesseadmine seks moodsa sõjaväe väljaõppe ja taktika Eesti kaitsejõudude relvastuse, tehnilise va- nõuete kohaselt; rustuse ning organisatsiooni arendamiseks II piirikatte tugevdamine, et ta suudaks teh- tulevikus. Kaitsevägede staabi uus ülem niliselt võidelda vastasega, s. t. katteosi tuli kindralmajor N. Reek esitas ettekande Eesti varustada modernvõitlusvahenditega mo- riigikaitse probleemidest ja sõjalis-poliitilisest toriseeritud üksuste vastu võitlemiseks; olukorrast, sõjapidamise arengusuundadest. III kogu kaitseväe moderniseerimine. Ta andis ülevaate ka Nõukogude Vene relva- jõudude arengust ning Eesti kaitseväe relvas- Eraldi märgiti ära, et on vaja tugevdada õhu- tuse ja sõjatagavarade seisust.58 kaitset ja õhujõude ning seada korda laske- Eesti riigikaitse olulisemateks probleemi- moon. Kaitseväe uuendamist ja modernisee- deks loeti järgnevad vajadused: rimist raskendas see, et Eestil praktiliselt puudus sõjatööstus. Laidoner ja Reek arvasid, et – moderniseerida kasutusel olevaid relvi, mis osa ettenähtud töid võiks teha kodumaal, kui pärinevad maailmasõja ajajärgust; investeerida Arsenali raha. Laidoneri andme- – teostada tagavarade amortisatsiooni, eriti tel vajas kaitsevägi moderniseerimiseks kokku laskemoona värskendamist; u. 72 miljonit krooni, sellest 52 miljonit välis- – muretseda moodsa tehnika tasemel uusi valuutas. Kõigi vajaduste rahuldamine oli aga võitlusabinõusid ja võitlusvahendeid; võimatu ning kõigepealt oli vaja majandusmi- – luua sõjaväe süsteem, mis oleks rajatud vii- nistril selgitada, kui palju on võimalik anda mase suure sõja kogemustele ja mis võimal- kaitseväele korralist ja erakorralist krediiti.62 daks riigikaitset uuemate võitlusabinõude Järgmisel nõukogu istungil 23. aprillil ning võitlusviisidega.59 1934 olidki päevakorras riigikaitse täienda- Reegi ettekandest selgus, et kaitseväel oli 62 miseks vajaliku krediidi saamise võimalused. miljonit padrunit, kuid neist 30 miljonit va- Majandusminister K. Selteri ettekande järgi jasid ümberlaadimist. Viimase 10 aastaga oli olid lähematel aastatel riigikaitse iga-aastase kulutatud 40 miljonit padrunit, kuid juurde krediidi võimalused 14 miljonit krooni, sel- muretsetud vaid 4 miljonit. Vajalikuks peeti lest 1,5 miljonit deviisides. Selteri arvates tuli 4–5-nädalaseks sõjaks 120 miljonit padrunit. kaitseministeeriumi eelarvet dešaržeerida, s. Suurtükiväe laskemoona küll jätkus, kuid see t. viia osa kulusid teiste ministeeriumide alla. oli sellises seisukorras, et mõnest kaliibrist ei Ta nägi võimalust suurendada kaitseministee- juletud enam lasta. Arvati, et 30–40% suur- riumi järgmise aasta eelarvet 1 miljoni krooni tükkidest võib sõja algul puruneda, kui las- võrra (14 miljonini) käibemaksu rakendami- kemoona kvaliteeti ei parandata. Suur hulk se, haridus-sotsiaalministeeriumi eelarve vä- gaasitorbikuid oli peagi amortiseerumas, va- hendamise ja siselaenu arvel. Laidoner pidas jati 40 000 uut torbikut. Maaväel puudusid sellist pakkumist väga napiks, ta luges heaks moodsad tankid, tanketid, tankitõrjerelvad, krediidiks 15 miljonit, kuid pidas hädavaja- miinipildujad ning väljaõppes oldi maha jää- likuks eraldada 14–14,5 miljonit krooni, sel- nud. Ka õhukaitsel polnud moodsaid relvi.60 lest 2–2,5 miljonit deviisides. Ühtlasi nõudis Olukorra parandamiseks ettenähtud kait- Laidoner Kaitseliidule krediiti 650 000 kr. se- seväe moderniseerimise kava pidi realiseeri- nise 500 000 asemel. Riigivanem Päts pidas tama kolmes etapis:61 vajalikuks suurendada ka ohvitseride palka

58 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 48p–53; f. 988, n. 1, s. 1, l. 27–27p. 59 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 49–49p. 60 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 52p–53. 61 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 53p. 62 ERA, f. 988, n. 1, s. 2, l. 53p–54p; f. 988, n. 1, s. 1, l. 27–27p.

38 Tuna 3/2007 Urmas Salo / Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939 ning panna osa sõjalist ettevalmistust hari- tankitõrjepüsside suuremast ostust, neid dusministeeriumi peale. Lõppotsusesse jäeti hakati valmistama Arsenalis. Samuti toimiti Laidoneri nõutud arvud riigikaitse krediidi Soome miinipildujatega, ning 1939. a. sügisel osas (14–14,5 miljonit) ning teised nõuded. oli kaitseväel neid relvi tühine hulk.66 Kaitsevägede staap pidi seda arvestades töö- 1935. aasta 27. märtsil riigivanema antud tama välja kaitsejõudude relvastuse täienda- seadusega loodi 1. aprillil majandusminis- mise ja moderniseerimise ning kaitsejõudude teeriumi juurde Rahvamajanduse Elusta- organiseerimise kava.63 mise Fond. Valitsuse eesmärk oli sekkuda Majandusministri pakkumist tuleb pidada uue majanduspoliitika kohaselt aktiivsemalt ettevaatlikuks, sest juba 1934/1935. eelarve- majandusellu. Fondist pidi finantseeritama aastast kaitseministeeriumi eelarve kasvas. uute ettevõtete ehitamist, riiklikke investee- 15. märtsil Riigikogus vastuvõetud eelarves ringuid, töömahu suurendamiseks vajalike (66,37 miljonit kr.) nähti ette assigneeringud riiklike tööde ja algatuste teostamist. Fondi kaitseministeeriumile kokku 15,37 miljonit pidi eraldatama raha riigieelarvest ning sinna krooni, sealhulgas 2,71 miljonit erakorralisi pidi laekuma tööstus- ja kaubandusettevõtteilt kulusid (sellest allveelaevade muretsemiseks võetav ajutine käibemaks. Fondi tegevusaluste 2,29 miljonit krooni, mis oli saadud miinirist- laienemisel eelarvet suurendati ja 1936/1937. lejate müügist). Veebruaris-märtsis 1935 eral- aastal tõusis see juba 9,1 miljonile. Fondi ha- dati kahe lisaeelarvega kaitseministeeriumile kati juba 1935. aastast ära kasutama riigikaitse veel 1,31 miljonit krooni (sh. 765 100 erakor- huvides, kokku eraldati selle kaudu 1935–38 ralisteks kuludeks). 1935/1936. eelarveaastal riigikaitsele 3,89 miljonit krooni. Näiteks tel- assigneeringud veidi vähenesid, koos lisaeel- liti fondist 1935. a. eraldatud rahadest 1936. a. arvetega eraldati 15,7 miljonit (vähenesid just õhutõrjekahureid Saksamaalt.67 erakorralised kulud).64 1936/1937. eelarveaas- tast algas riigieelarve ja ühtlasi kaitse-eelarve püsiv kasv. Eelarve erakorralistest kuludest Riigikaitse moderniseerimise plaan (investeeringutest) eraldati siis riigikaitsele ligi veerand. Haridus- ja sotsiaalministeeriu- 1936. a. juulis tõstis kaitsevägede ülemjuha- mi kulude osakaal riigieelarves 1934–38 küll taja kindralleitnant J. Laidoner üles vajaduse ei vähenenud. eraldada kaitseväele relvastuseks ja ehitusteks Nõukogu otsuse kohaselt kaeti osa riigi- raha väljaspool iga-aastast eelarvet. 22. ok- kaitse kulusid tõesti ühe teise ministeeriumi toobril 1936 Riigikaitse Nõukogule esitatud arvel. Teedeministeeriumi eelarvest finantsee- informatsioonis kaitseväe seisukorrast soo- riti 1936–39 sõjaväe hoonete kapitaalremonti vis Laidoner relvastusprogrammi täitmiseks ja ehitati ka uusi hooneid ja kindlustisi.65 saada erakorraliselt lisaks kaitseväe tavalise Nõukogu nõudmise tõttu valmistada roh- aastaeelarve summa (s. t. u. 15–17 miljonit kem relvastust kodumaal jäid aga mitmed hä- kr.). Sellega lootis ta kõrvaldada suuremad davajalikud relvad kaitseväel õigeaegselt saa- puudused materjalosas, eriti tankitõrjerelva- mata. 1936. a. novembris loobuti Saksamaalt de ja lennuväe alal.68 12. jaanuaril 1937 esitas

63 ERA, f. 988, n. 1, s. 2. l. 57p–62; f. 988, n. 1, s. 1., l. 29–29p. 64 Vt. Sõja ja rahu vahel. I kd. Lisa 5, lk. 441. 65 ERA, f. 2553, n. 1, s. 17, l. 3p-6, 10-11; f. 2553, n. 1, s. 25, l. 1-1p, 16-17; f. 507, n. 1, s. 40, l. 2-2p, 28p, Sõjami- nisteeriumi Nõukogu koosolekute protokollid 1937–38. 66 ERA, f. 498, n. 13, s. 505, l. 88-90, 108; T. Nõmm. Eesti sõjaväe varustus…, lk. 237–239. 67 ERA, f. 498, n. 13, s. 459, l. 34, 254, 447; Riigi Teataja 1935, nr. 32, art. 269, Rahvamajanduse elustamise fondi seadus; M. Pihlamägi. Eesti industrialiseerimine 1870–1940. Tallinn, 1999, lk. 126–127; A. M. Kõll, J. Valge. Economic nationalism and industrial growth. State and industry in Estonia 1934–39. – Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia. Nr 19. Stockholm, 1998, lk. 60–61, 69, 77, 91, 204–209. 68 ERA, f. 2553, n. 1, s. 11, l. 93–96, 103–108.

Tuna 3/2007 39 KÄSITLUSED

kindralleitnant Laidoner riigivanem K. Pät- krediidi üldsumma 36 miljonilt 28 miljonile sile pikema ettekande riigikaitse seisukor- kroonile.72 rast.69 Selles märkis ta, et sõjaväe varustuses 1937. a. välja töötatud riigikaitse moderni- on võrdlemisi suured puudused ja olukorra seerimise plaani, üldsummas 28 miljonit kroo- parandamiseks oleks vajalik kulutada 140 ni eest, esitas sõjavägede ülemjuhataja 14. det- miljonit krooni. Kuna sellise summa leid- sembril riigihoidjale.73 K. Päts saatis plaani lä- mine oli Eesti oludes äärmiselt raske, esitas bivaatamiseks Riigikaitse Nõukogusse, istung Laidoner riigi majanduslikku kandejõudu toimus 27. jaanuaril 1938. Põhjaliku ettekan- arvestava miinimumprogrammi. Väljaspool de riigikaitse olukorrast ja moderniseerimise iga-aastaseid eelarveid tuli kulutada riigi- plaanist esitas kindralleitnant J. Laidoner. Et- kaitsele umbes 5 aasta jooksul ca 35 miljonit tekande algul märkis ta, et rahvusvahelise olu- krooni. Järgnevalt töötas sõjavägede staabi korra areng näitab, et “need, kes tahavad edasi I osakond välja kava sõjaväele relvastuse ja elada iseseisvat riiklikku elu, peavad mõtlema varustuse muretsemiseks krediidi eest. 30. ok- tõsiselt oma riigikaitse ajakohasele korralda- toobril 1937 ülemjuhatajale esitatud kavas oli misele”. Kindral tõi ka välja kõik puudused üldsumma 25 miljonit krooni, kuid Laidoner relvastuse ja varustuse osas. Laidoner märkis, suurendas novembris summat 3 miljoni võr- et kõigi sõjaväe vajaduste rahuldamiseks oleks ra. Krediidid tuli määrata Rahvamajanduse vaja 200 miljonit krooni, kuid tema arvestas Elustamise Fondi. 1937. a märtsis oli fondi 120 miljoni krooni vajadusega. Kuid riigi kan- seadust muudetud, sinna kanti ka sõjavarus- dejõudu arvestades kalkuleeriti minimaalva- tuse müügist saadud raha, mida kulutati rii- jadused ja saadi 36 miljonit krooni. Laidoneri gikaitse huvides.70 järgi olid plaani sisse võetud ainult need alad, Nimelt suur relvastuse ja sõjavarustuse mis kõige teravamini mõjustasid riigikaitse müük kodusõjas olevasse Hispaaniasse 1936– valmidust ja sõjaväe võitlusvõimet. Kuna 11 1939 (kokku u. 17 miljoni krooni eest) andis miljonit oli saadud vana relvastuse ja varustuse võimaluse uue relvastuse ja varustuse kiire- müügist, oli programmi täitmiseks juurde vaja maks hankimiseks ning olemasoleva uuenda- 28–30 miljonit krooni. Sõjavarustuse välistel- miseks väljaspool riigieelarvet.71 31. märtsil limused jaotati esialgu võrdselt Inglismaa ja 1937 kanti eelarveaastal kasutamata jäänud Saksamaa vahel (kummastki u. 12 miljoni kr. summa 7,725 miljonit krooni Rahvamajandu- eest) ning 8 miljonit krooni jäeti kodumaale. se Elustamise Fondi. Selle summa kasutami- Kulud pidi jaotatama 5–6 aasta peale, umbes 5 seks koostati üksikasjalik kava. Enamik pidi miljonit krooni aastas eelarveväliselt.74 minema relvavarustuse muretsemiseks, kuid Majandusminister K. Selter leidis, et raha määrati ka Sõjamuuseumile ja sõjaväe sõjaväe eelarve tuleks eriprogrammi täitmi- tiisikusehaigete sanatooriumile. Saadud rase jooksul hoida minimaalsetes piirides. Ta ha eest telliti juba ka relvastust, nt. püstol- märkis, et välisvaluuta (deviiside) vajadus kuulipildujaid ja püstoleid. 1938. aastaks võib tingida välislaenu tegemist. Samas teatas saadud 12 miljonist kroonist läks 4 miljonit ta, et deviiside küsimuses on Saksamaa järe- krediidi uuendamiseks ja 8 miljonit arvestati le andnud ja leppinud 50% asemel 15–20% riigikaitse vahendite täiendamise ja ehituste deviisides tellimuste summast. Selter pidas plaani. Seega vähenes 1937. a. kalkuleeritud üldjoontes moderniseerimise kava riigi ma-

69 ERA, f. 2553, n. 1, s. 11, l. 103–108; Sõja ja rahu vahel. I kd. Dokument 12, lk. 486–488. 70 ERA, f. 2553, n. 1, s. 2, l. 144–145, 169–170, Sõjavägede Ülemjuhataja päevaraamat 1934–1938; Riigi Teataja 1937, nr. 26, lk. 506. 71 T. Nõmm. Eesti sõjaväe varustus…, lk. 231–232; T. Nõmm. Eesti suurtükivägi 1918–1940. Relvastus ja üles- ehitus. – Laidoneri Muuseumi aastaraamat. 4. 2004, lk. 154–159. 72 ERA, f. 498, n. 17, s. 17, l. 419, 435, 439; f. 988, n. 1, s. 3, l. 157. 73 ERA, f. 495, n. 1, s. 85, l. 2–52, Riigikaitse moderniseerimise plaan. 74 ERA, f. 988, n. 1, s. 3, l. 64–78.

40 Tuna 3/2007 Urmas Salo / Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939 jandusliku kandejõu mõttes teostatavaks 5–7 14. veebruaril 1938. Majandusministeeriumi aasta jooksul. Laidoner esitas Selteri palvel poolt oli välja pakutud kaks varianti: I – era- veel andmed sõjavarustuse müügist saadud korralise krediidi määramine (üldsumma 28 11,3 miljoni krooni kulutamisest. Laidone- miljonit ja summad igaks eelarveaastaks)78 ja ri arvates pidid riigieelarve kaitsekulutused II – jätta presidendile õigus määrata Rahva- tõusma võrdväärselt riigieelarvega. Ta rõ- majanduse Elustamise Fondi 10 aasta jooksul hutas ka, et kuna riigikaitse moderniseeri- mõnda liiki tulusid (osa tulumaksust) ning mise plaan on kõige suurem riigikaitseline fondi arvel toimuks riigikaitse vahendite saladus, siis ei tohiks seda Riigikogule ette täiendamine. Selleks tuli fondi seadust täien- kanda, vaid sõjaminister koos majandusmi- dada.79 Sõjaväejuhid ja ka majandusminister nistriga koostaksid üldsõnalise seaduseelnõu. K. Selter pidasid paremaks II varianti, kuna Moderniseerimise plaan kiideti ilma sisulise sellega jäid riigikaitseks eraldatava krediidi diskussioonita heaks.75 summad avalikkuse eest saladusse. Ka K. Päts Laidoneri ülevaatest on näha, et enamik asus toetama II varianti, kuid pidas sel juhul müügist saadud summast seisis veel kasuta- õigeks fondi nime muuta Riigi Tuleviku Kind- mata, lepinguid polnud sõlmitud. Riigikont- lustamise Fondiks. Seega oli valik tehtud, sest rolör Soonpää mälestuste järgi ei tahtnud vaid üks esineja, riigikontrolör Soonberg lei- Laidoner 1937. a. enne tellimusi anda, kui on dis II variandis vormilisi puudusi.80 selge, kui palju raha antakse ning missugune 11. aprillil 1938 antud riigihoidja dek- kogu programm saab olema.76 reediga asutati 20. aprillil Riigikaitse Fond. Selteri väide, et sakslased loobusid rel- Seaduses olid ära toodud ka riigieelarve vastuse ostusummast 50% välisvaluutas korras fondi antavad iga-aastased summad nõudmast, oli põhimõtteliselt õige. 24.–27. alates 1937/1938. a. eelarve krediidist kuni jaanuaril 1938 pidas Saksamaa Riigitööstus- 1947/1948. aastani, kokku 28 miljonit kroo- te Grupi (Reichsgruppe Industrie) esindaja ni. Kõik summad tuli välja maksta 1943/1944. hr. Eltze Tallinnas läbirääkimisi Eesti ma- eelarveaasta lõpuks ja selleks lubati valitsusel jandusministeeriumiga. Ehkki kokkulepe teha fondi arvel laene kuni 12 miljoni krooni saavutati, kirjutati vastav leping alla alles ulatuses.81 Seega, hoolimata sõjaväejuhtide juunis. Selle põhjal tuli maksta 50% tellimu- soovist ei jäetud riigikaitse moderniseerimise summast kliiringuga Saksa markades, 15% seks määratuid summasid saladusse. Inglise naelades ning 35% Eesti põlevkiviõli Riigikaitse moderniseerimise finantsee- tarnetega. Tellimuste üldsumma oli arvesta- rimine oli nõukogus uuesti arutusel 2. mail tud kuni 9 miljonit riigimarka. Tegemist oli 1938, kui päevakorras olid: Riigikaitse Fondi Saksamaa vastutulekuga, sest Neliaastaku tulude ja kulude eelarve kava ning fondi arvel (Vierjahresplan, mida juhtis H. Göring) asutis riigikaitse vahendite täiendamise ja ehituste nõudis välisriikidelt relvastuse eest tasumist teostamise kava. Kindralleitnant J. Laidoner 100% välisvaluutas. Eestil oli aga samal ajal selgitas, et majandusministri nõudel tuleb kaubavahetuses Saksamaaga tekkinud aktiva varem kalkuleeritud krediidisummat, 28 mil- riigimarkades 5 miljoni krooni väärtuses.77 jonit krooni, vähendada ühe miljoni võrra. Riigikaitse moderniseerimise plaani täit- Välja pakutud kolmest variandist otsustati II miseks krediidi määramise seaduse eelnõu variandi kasuks, mis nägi ette sõjamuuseumi läbivaatamine toimus juba järgmisel istungil ehitamist (summa 600 000 kr.), kuid loobu-

75 ERA, f. 988, n. 1, s. 3. l. 78–81; 988, n. 1, s. 1, l. 36. 76 Teenides isamaad. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik 1939–1940. – Akadeemia 1990, nr. 8, lk. 1674. 77 ERA, f. 957, n. 14, s. 497, l. 3–4, 9, 11, 42–43, 63. 78 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 70, 76. 79 ERA, f. 988, n. 1, s. 6. l. 72–73. 80 ERA, f. 988, n. 1, s. 3. l. 83–92. 81 Riigi Teataja 1938, nr. 39, art. 354, lk. 1333–1334, Riigikaitse fondi seadus.

Tuna 3/2007 41 KÄSITLUSED

mist ühest kiirmootorpaadist ja õhukaitse viimast korda arutusel 25. mail 1939. Kuna summa vähendamist. Samas pooldati Arse- 1939. a. algul oli Eestil õnnestunud ära müüa nalile summade eraldamist Rahvamajanduse oma vanad 114 mm inglise haubitsad koos Elustamise Fondist ja üks kiirmootorpaat pidi laskemoonaga, tuli kava täiendada. Saadud ehitatama rahva annetustest.82 Ehkki kasvava 4,327 miljonist kroonist läks enamik uute 105 sõjaohu tõttu tundub sõjamuuseumi ehitami- mm haubitsate ja laskemoona muretsemiseks ne ebaotstarbekana, peeti seda noorsoo kas- Saksamaalt. Riigivolikogu esimees J. Uluots vatamiseks vajalikuks. tundis ainult muret uute relvade pika, ligi ka- 4. mail 1938 kinnitas president K. Päts heaastase tarneaja ning 50% sissemakse pä- Riigikaitse Fondi arvel riigikaitse vahendite rast. Laidoner märkis, et pole midagi parata, täiendamise ja riigikaitse ehituste teostamise kõigil vabrikutel on tellimisi mitmeks aastaks kava. Riigikaitse Fondist nähti ette kulutada ette.86 kava teostamiseks kuue aasta jooksul, 1938/ Sõjaminister kindralleitnant P. Lill esitas 1939.–1943/1944. eelarveaastatel kokku 37,9 istungil ka informatsiooni riigikaitsevahendite miljonit krooni. 12. mail kanti Rahvamajan- täiendamise ja riigikaitse ehitiste teostamise duse Elustamise Fondist 9,926 miljonit kroo- kavas ettenähtud tellimiste ja tööde täitmise ni üle Riigikaitse Fondi. 1938. a. novembris kohta, kindral Laidoner sõjaväe relvastuse ja 1939. a. mais muudeti Riigikaitse Fondi seisukorra ning vajaduste kohta. Suurem osa väljamaksude teostamise plaani: suurendati tellimusi oli ära antud, kuid kätte saadud väljamakseid aastatel 1939–1941 hilisemate väike osa. Kokkuvõtvalt märkis Laidoner, maksete arvel.83 et kiidelda siiski ei saa. Sõjavarustuse seisust 1937/1938. eelarveaastal saadi ja kuluta- teatas ta: “Praegu on meil ½ vajalikust miini- ti Rahvamajanduse Elustamise Fondist rii- mumist, s. o. 150 miljoni krooni eest. Kavade gikaitse vajaduste rahuldamiseks 1 724 634 läbiviimisel saame kätte 2/3 minimaal vaja- krooni. 1938/1939. a. kulutati Riigikaitse dustest.” Miinimumvajadusest, 300 miljonit, Fondist relvastuse ja sõjatehnika ostuks ning pidi siis jääma puudu varustust 100 miljoni ehitus- ja kindlustustöödeks 6 636 399 krooni krooni eest.87 ja 1939/1940. a. 8 367 688 krooni.84 Rahvusva- Tõsist arutelu polnud. Ainult J. Uluots soo- helise olukorra teravnemine pärast Tšehho- vitas rohkem varustust valmistada kodumaal slovakkia hävingut sundis kindral Laidoneri ning kiiresti muretseda juurde õhutõrjesuur- pöörduma 25. märtsil 1939 valitsuse poole tükke. Ta tundis ka huvi idapiiriäärsete kind- nõudega kiirendada riigikaitse täiendamist. lustuste vastu. Laidoner kinnitas, et Arsenal Kindral soovis hädavajalike relvade ja varus- on mitu korda võimsam kui kolm aastat tagasi. tuse juurdehankimiseks kiiresti juurde 9 mil- Kindlustustööde alal pidi kindral tunnistama, jonit krooni, kuid majandusminister L. Sepp et 20 aasta jooksul ei ole midagi tehtud. “Tööd ei leidnud selleks majanduslikke võimalusi. on praegu käimas, aga 750 000 krooniga ei saa Küll lubas ta anda raha Arsenalile materjali- ju kuigi palju, sest tugevate kindlustuste hin- de tagavara hankimiseks. 20. aprillil eraldas naks loetakse 1 miljon krooni kilomeeter.88 valitsus Arsenalile selleks otstarbeks 2,94 mil- Kahjuks ei pakkunud valitsuse liikmed abi jonit krooni.85 kindlustustööde kiirendamiseks ja keegi ei tul- Riigikaitsevahendite täiendamise ja riigi- nud mõttele vabatahtlike kaasamiseks töödele, kaitse ehitiste teostamise kava oli nõukogus nagu tehti Soomes 1939. a. suvel.

82 ERA, f. 988, n. 1, s. 3, l. 156–162; f. 498, n. 17, s. 23, l. 13–13p. 83 ERA, f. 988, n. 1, s. 1, l. 36–37p; f. 988, n. 1, s. 5, l. 1–8; f. 498, n. 17, s. 23, l. 29, 34–35, 144–146. 84 ERA, f. 498, n. 17, s. 24, l. 43, 144; f. 498, n. 17, s. 22, l. 3, 139; f. 498, n. 17, s. 25, l. 8p–9, 53p–54. 85 ERA, f. 498, n. 13, s. 134, l. 94–97, 125; f. 498, n. 14, s. 564, l. 98. 86 ERA, f. 988, n. 1, s. 3. l. 183–187. 87 ERA, f. 988, n. 1, s. 3. l. 187–191. 88 ERA, f. 988, n. 1, s. 3. l. 191–192.

42 Tuna 3/2007 Urmas Salo / Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939

Täpsustuseks, 1939. a. augustis-septemb- Ka pärast Teise maailmasõja algust, kui ris läbiviidud inventuuriga saadi sõjaväes, sõ- tekkis probleeme osa tellitud sõjavarustuse jaministeeriumis ja Kaitseliidus olemasoleva kättesaamisega, enam Riigikaitse Nõukogu varustuse ja ehituste koguväärtuseks ligi 120 kokku ei kutsutud. Riigikaitse Nõukogu te- miljonit krooni. Mobilisatsiooniks ja moder- gevust ametlikult ei lõpetatud, kuid pärast 2. niseerimiseks oli sõjaväel ja Kaitseliidul sõja- oktoobrit 1939 nõukogu istungeid enam ei aegsete koosseisude või kavade järgi puudu toimunud. varustust 232 miljoni krooni eest. Sealjuures oli ära tellitud või sõlmitud lepingud varustuse hankimiseks 30 miljoni krooni eest. Puudujää- Võrdlusi Riigikoguga 1938–1939 gist tuli maha arvata kodumaalt rekvisitsioo- ni korras hangitav varustus kokku 25 miljoni 1938. aasta 21. aprillist alustas tööd uus Rii- krooni eest, sõjaväe ehitustest ja piirikindlus- gikogu ja võib öelda, et sellest ajast vähenes tustest 11 miljonit krooni. Kokkuvõttes oli vaja Riigikaitse Nõukogu tähtsus. Välispoliitika, tagavaraks juurde soetada varustust veel u. 166 aga ka riigikaitse küsimusi arutati nüüd Rii- miljoni krooni eest.89 Nagu näha, erinesid Lai- givolikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni istun- doneri poolt ette kantud arvud nendest. gitel, olulisemaid küsimusi aga ühisistungitel Uue relvastuse hankimisega jäädi hiljaks, Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoniga. 1939. a. sügiseks saadi kätte vaid väike osa Kindral Laidoner valiti viimase komisjoni esi- tellitud relvastusest ja tehnikast (460 püstol- meheks.93 Võrreldes nõukogu istungite proto- kuulipildujat, 40 tankitõrjekahurit, 9 õhu- kolle nende komisjonide istungite protokolli- tõrjekahurit, 10 miinipildujat, mitmesugust dega, on viimased isegi huvitavamad, sest aru- laskemoona, sidevahendeid ja osa autosid). telu oli vabam. Samas ei protokollitud ka seal Laidoner õigustas end 1939. a. oktoobris väi- suuremaid saladusi ning pärast baasidelepingu tega, et “Riigikaitse Fondi seadus” jäi majan- sõlmimist lõpetati välispoliitikat ja riigikaitset dusministeeriumi seisma ja seetõttu seisid ka käsitlenud sõnavõttude protokollimine. tellimised.90 Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja Ka piirikindlustustööde alustamisega riigikaitse komisjonide ühistel koosolekutel venitati liigselt. Ehkki juba 1937. a. olid et- 14. ja 20. oktoobril 1938 arutati Tšehhoslo- tevalmistused piirikindlustustöödeks tehtud vakkia kriisi ja ka Eesti riigikaitse problee- vähemalt Narva jõe ääres, alustati seal kind- me, tagavarade hankimist. Riigikaitse mo- lustuste rajamist alles 1939. a. suvel. Petse- derniseerimise küsimusi käsitleti pikemalt rimaal alustati 1939. a. mais alles luuret ja Riigivolikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ettevalmistustöid. Esialgne kava 750 000 8. novembri koosolekul ning Riiginõukogu krooni kulutamiseks oli olemas aga 1937. a. majanduskomisjoni ja välis- ja riigikaitseko- oktoobris.91 misjoni ühisel istungil 11. novembril 1938. Riigikaitse Fondi finantseerimiseks lubati Sõjavarustuse soetamiseks taheti ära kasu- 8. mail 1939 vastu võetud “Riigikaitsemaksu tada kaubavahetuses Saksamaaga tekkinud seadusega” valitsusel suurendada maksumää- positiivset kliiringusaldot. Raha pidi võetama rasid kuni 10%. 1. juunil valitsus seda tegigi.92 Riigikaitse Fondist.94 Riigikaitse Nõukogus neid küsimusi enam ei Riigikaitse küsimused kerkisid teravalt arutatud. esile ka Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis-

89 ERA, f. 495, n. 12, s. 483, l. 9–10; vt. ka U. Salo. Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks…, lk. 191, lisa 27. 90 Teenides isamaad. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik 1939–1940. – Akadeemia 1990, nr. 8, lk. 1673. 91 ERA, f. 512, n. 1, s. 306, l. 67–69, 71–73; f. 612, n. 1, s. 333, l. 284–285. 92 ERA, f. 498, n. 17, s. 23. l. 199–200; Riigi Teataja 1939, nr. 40, art. 316; nr. 49, art. 395. 93 Riigivolikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid ajalooallikana. – Akadeemia 2005, nr. 9, lk. 2047–2049. 94 Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid. – Akadeemia 2005, nr. 10, lk. 2293–2298, 2305–2313; nr. 11, lk. 2539–2542; 2006, nr. 4, lk. 926–937.

Tuna 3/2007 43 KÄSITLUSED

ja riigikaitse komisjonide ühisel koosolekul sh. peastaabi ülem. Relvajõudude moderni- pärast Tšehhoslovakkia annekteerimist 13. seerimise programmi koostamise ja elluvii- aprillil 1939, Riigivolikogu komisjoni esimees misega tegeles aga 1936. aastast relvajõudu- A. Jürima lubas riigikaitseks raha juurde ande peainspektoraadile alluv relvastumise ja da. Riigivolikogu vastava komisjoni koosole- varustuse asjade komitee (KSUS). 1936. a. kul 19. juunil tõstis J. Tõnisson üles Saaremaa aprillis loodi Riigikaitse Fond (FON), kuhu kindlustamise küsimuse.95 Riigikaitse küsimu- laekusid ka rahva, asutuste ja ettevõtete an- si käsitleti veel ka Riigivolikogu majandusko- netused. 1936–1939 moodustasid sõjalised misjonis. kulutused reaalselt üle kolmandiku (37–38%) riigieelarvest. Oluline abi oli Prantsusmaa poolt 1936. a. septembris antud laen, nelja Võrdlusi teiste riikidega aasta jooksul pidi eraldatama 2,6 miljardit franki (u. 550 miljonit zlotti). Relvajõudude Riigikaitse Nõukoguga analoogsed nõuandvad moderniseerimiseks planeeriti kuue aasta organid olid tollal paljudes riikides. Samuti jooksul (1936–1942) lisaks eelarvelistele va- kasutati eelarveväliseid fonde kaitsejõudude henditele kulutada 4,76 miljardit zlotti (3,3 ümberrelvastamiseks 1930. aastate lõpupoole miljardit Eesti krooni).98 teistes Läänemere-äärsetes riikides. Soomes valmis sarnaselt Eestiga riigikait- Lätis loodi 1. aprillil 1938 sõjaväe ümber- se arendamise kava 1938. a. algul ja kinni- relvastamiseks Riigikaitse Fond, kuhu laekus tati mais, selleks eraldati kogusummas 2710 raha vastavatest maksudest. Fondi arvel pla- miljonit marka (219,5 miljonit krooni). Kava neeriti tellida relvastust ja sõjavarustust kokku pidi olema täielikult ellu viidud 1944. aastaks. 76,4 miljoni lati (u. 55 miljonit Eesti krooni) Kaitsekulutuste osatähtsus üldeelarves tõusis ulatuses. Jaanuaris 1934 loodi Lennuväe Fond, 30%-ni.99 kuhu rahva poolt annetati 5,5 miljonit latti. Ra- Soomes oli Kaitsenõukogu presidendile ha saadi ka Hispaaniasse sõjavarustuse müü- nõuandva organina loodud 1924. aastal ning gist.96 Leedu armee reformimise plaanis, mis 1931. a. seda seadlust muudeti. Nõukogu kinnitati 1935. a., nähti ette kulutada 7 aasta liikmeteks olid viis kõrgemat sõjaväelast. jooksul moderniseerimiseks 175 miljonit litti Mannerheim muutis aga pärast Kaitseõuko- (u. 110 miljonit krooni) lisaks põhieelarvele. gu esimeheks saamist 1931. a. selle tähtsust, 1935. a. asutatud Relvafondi koguti 1939. aas- võttis samm-sammult võimu juurde. 1933. a. tani annetusi ligi 4 miljonit litti.97 andis president Svinhufvud Mannerheimile Poolas loodi 9. mail 1936 presidendile õiguse anda sõjaväe juhatajale juhtnööre, nõuandva organina Riiklik Kaitsekomitee mis puudutavad operatiivettevalmistusi sõja (KOR), millesse kuulusid peale presiden- puhuks, samuti planeerimis- ja organisatsioo- di ja relvajõudude peainspektori 5 ministrit nilisi töid. On öeldud, et marssali peakorter ning 3 hääleõiguseta kõrgemat sõjaväelast, sündis juba aastal 1933.100

95 Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid. – Akadeemia 2005, nr. 12, lk. 2764–2766; 2006, nr. 1, lk. 255; O. Mamers. Häda võidetuile, lk. 64–66. 96 LVVA, f. 1469, n. 1, s. 968, l. 246–247, 256–256p; E. Andersons. Latvijas brunotie spēki un to priekšvēsture. Toronto, 1983, lk. 568–570. 97 J. Vaičenonis. Lietuvos kariuomenes modernizacija. – Darbai ir dienos, 21.2000, lk. 157–158, 166. 98 ERA, f. 495, n. 12, s. 190, l. 2, 21-32; f. 495, n. 12, s. 226, l. 371, 373; E. Kozłowski. Wojsko Polskie 1936–1939. Proby modernizacji i rozbudowy. Warszawa, 1974, lk. 27–37, 64–67, 77, 84. KOR – Komitet Obrony Rzeczypo- spolitej, KSUS – Komitet dla Spraw Uzbrojenia i Sprzętu, FON – Fundusz Obrony Narodowej. 99 Talvisodan historia. 4. Sodasta rauhaan, puolustushaarat ja eräät erityisalat. Porvoo-Helsingi-Juva, 1979, lk. 241; G. Mannerheim. Mälestused. Stockholm, 1952, lk. 29–30. 100 ERA, f. 988, n. 1, s. 6, l. 294–294p, Kaitsenõukogu seadlus, 1931. a.; K. Selén. C. G. E. Mannerheim ja hänen puolustusneuvostonsa 1931–1939. Helsingi, 1980; V. Meri. Soome marssal C. G. Mannerheim. Tallinn, 1997, lk. 255–256.

44 Tuna 3/2007 Urmas Salo / Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939

Üldhinnang nud kaasa lüüa ka teised ministeeriumid. Üldjoontes püüti järgida riigikaitse mo- Üldjoontes võib Riigikaitse Nõukogu tegevu- derniseerimisel 1934. a. aprillis nõukogus se jagada kolme perioodi: esitatud üldkava: kõigepealt hangiti uusi relvi väljaõppeks ja seejärel katteüksustele. Kogu I Tõrvandi periood 1933–1934; kaitseväe moderniseerimiseni aga ei jõutud. II Laidoneri–Reegi periood 1934–1938; Üks aeglustavaid tegureid oli nõukogus kor- III Riigikogu periood 1938–1939. duvalt avaldatud nõue: valmistada rohkem Tõrvandi periood oli majanduskriisi lõpuaas- sõjavarustust kodumaal. Eesti sõjatööstuse ta Eestis, kuid see oli Riigikaitse Nõukogu võimsus oli veel väike ja uute toodete juuruta- töös kõige sisukam ja diskussioonirohkem pe- mine võttis aega. Hankeid välismaalt venitas riood. Nõukogus arutati läbi hulk erinevaid püüd saada moodsat relvastust soodsamatel teemasid ja pandi alus muudatustele Eesti tingimustel, kliiringuga makstes. Vajadused kaitseväe organisatsioonis ja relvastuses. olid majanduslikest võimalustest alati suure- Laidoneri–Reegi perioodil vähenes istun- mad. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et gitel järk-järgult sisuline arutelu ning nõuko- riigikaitse moderniseerimise plaaniga oleks gu hakati vähem kokku kutsuma, 1937. a. tulnud alustada vähemalt aasta varem, kuid istungeid ei peetud. Organisatsiooni ja rii- 1937. a. nõukogu ei töötanud. gikaitse moderniseerimise kõrval pühendati Suuri saladusi nõukogu protokollidest ei 1936–1938 põhitähelepanu seadusandluse leia, neid ilmselt kirja ei pandud. Protokolli- uuendamisele. Seadused püüti läbi arutada des leidub infot Eesti–Soome salajasest mere- enne uue Riigikogu töölehakkamist. kaitsealasest koostööst. Allikana on Riigikait- Pärast Riigikogu uuesti töölehakkamist se Nõukogu protokollid kahtlemata huvitav ja 1938. a. aprillist vähenes Riigikaitse Nõuko- väärtuslik materjal, eriti 1933–1934 toimunud gu tähtsus riigikaitse küsimuste lahendamisel, koosolekute protokollid, mis on käsikirjas ja istungid muutusid veel formaalsemaks. Peale seega sisult korrigeerimata. Nendest on kõi- seadusaktide arutati lepinguid välisriikidega. ge paremini näha poliitikute ja sõjaväejuhtide Riigikaitse Nõukogu võib pidada orga- vaated riigikaitse arendamisele. niks, mis pidi ette valmistama totaalkaitset. Tuleb tunnistada, et ehkki eri ametkondade rakendamisega riigikaitse huvides tegeldi, ei suudetud kõiki kavu lõpuni viia. Kaitseväe organisatsiooni ümberkorral- damise kohta leidub protokollides väga palju huvitavat materjali aastatest 1933–1935. Just Urmas Salo selles küsimuses toimusid nõukogus väga põh- jalikud arutelud ja diskussioonid. On näha, et (1960) ka poliitikud mõistsid riigikaitse tähtsust ega tegelnud nõukogus oma parteipoliitikaga või Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo osakonna 2000, kokkuhoiu tagaajamisega. Kavandatust jäi ajaloomagister 2005. Praegu õpib sealsamas küll palju hiljem ellu viimata, sest venis rel- doktorantuuris. Töötab Kaitsejõudude Peastaa- vastuse ja varustuse uuendamine. bis staabiohvitserina, auaste kapten. Töötanud Riigikaitse moderniseerimise kohta lei- lepinguliselt ka välisministeeriumis, osalenud dub protokollides küll huvitavat infot, kuid ajalooeksperdina Eesti-Vene läbirääkimistel. mitte kõigest olulisest. Võib öelda, et riigi- Peamised uurimisvaldkonnad: Eesti Vabadus- kaitse moderniseerimise küsimuste arutami- sõda ja Eesti kaitsevägi 1930-ndatel aastatel. ne jäi nõukogus pinnapealseks, diskussiooni ei tekkinud. Praktiliselt ei käsitletud eraldi piirikindlustamise küsimust, milles oleks või-

Tuna 3/2007 45 KÄSITLUSED Ajaloo rakendamine propagandarelvana ehk kuidas kujundati ajalookäsitlus Nõukogude võimu kehtestamisest 21. juunil 1940 Nõukogude Eesti ajakirjanduses aastatel 1945–1960

Tiiu Kreegipuu

ulised ja üha laiemat kõlapinda leidvad hukatuslik, kõik rahvuslikud väärtused asen- Tdiskussioonid ajaloo tõlgendamise ning dati Nõukogude võimu poolt pealesurutud ajalooraamatute ja -õpikute kirjutamise ees- kommunistliku ideoloogiaga, ajalugu pan- märkide teemadel näitavad selgelt, et aja- di teenima hoopis teisi eesmärke. Ometi on loole omistatakse ühiskonnas teatav roll ja Nõukogude ajalookirjutuses tänapäeval nii funktsioonid. Siiani on valdavaks käsitlus aja- mõndagi, mis väärib tähelepanu. Süvenemata loost kui ühiskonna domineerivaid väärtusi siinjuures konkreetsetesse valdkondadesse ja (enamasti oma maa ja rahva jaoks oluliseks uurimustesse, mis teaduslikus plaanis väärtust peetud) kandvast ja sisendavast distsipliinist. omavad, tahan osutada tähelepanu sellele, et Jaan Undusk on selle kohta märkinud, et iga ka kõige enam rahvuslikule ajalookäsitlusele ajalugu lakkab olemast, kui kaob tema moraal, vastukäivate ja ajaloo eesmärke vulgariseeri- kuivõrd minevikukirjeldus, mis ei sisaldaks vate kirjutiste juures on tähelepanuväärivaid mingeid moraalseid, ideoloogilisi, poliitilisi aspekte. Üheks selliseks on just nimelt see jne. järeldusi oleviku jaoks, ei pakuks ka mingit ideoloogiline sisu, mis tänapäeval teadusli- huvi ja oleks õieti tunnetuslikult väärtusetu.1 kust vaatepunktist kõrvale heidetakse, lisaks Muidugi paneb säärane, ajaloole paratamatult sellele ka vorm ja stiil, milles ajalugu kirjutati. ideoloogilist värvingut andev olukord ajaloola- Just see, kuidas ja millest kirjutati, avab ajaloo- si otsima teisi teid ja lahendusi – mõtisklused kirjutisteks vormitu tagamaid – millised olid ja arutlused universaalse, “objektiivsema”, Nõukogude võimu ideoloogilised eesmärgid etnotsentrismi ületava ajaloo teemadel pole ja rakendusmehhanismid, kuidas teostati üks midagi erakordset.2 Rääkides aga ajaloost tä- komponent ühiskonna sovetiseerimisest – nn. nases Eestis, domineerib siiski traditsioonili- kultuurirevolutsioon ajaloo abil. Käesolev kir- ne nn. rahvuslik perspektiiv – ajalugu nähakse jutis käsitlebki seda, kuidas Nõukogude Lii- olulise komponendina rahvusliku identiteedi duga liidetud Eestis juurutati nõukogulikku loomise, kujundamise ja edasikandmise prot- ajalookäsitlust okupatsiooni esimestel aasta- sessis. Sellest perspektiivist vaadatuna oli kümnetel. Üldisemate eesmärkide selgitamise Nõukogude periood Eesti ajalookirjutusele ja rakendatavate kontseptsioonide valgustami-

1 J. Undusk. Retooriline sund Eesti nõukogude ajalookirjutuses. – A. Krikmann, S. Olesk (toim.). Võim ja kultuur. Tartu, 2003, lk. 41. 2 Ajaloo ja poliitika teemal vt. Vikerkaar 2007, nr. 1–2.

46 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana se kõrval on nõukogulikku ajalookontseptsioo- nn. ideoloogilises töös oma eesmärke kunagi ni konkreetsemalt analüüsitud ühe sündmuse – sisemiselt ja siiralt nõukogude ideoloogias kajastamise näitel, selleks on Eesti Vabariigi ühiselt veendunud nõukogude rahvast ei õn- valitsuse asendamine Nõukogude valitsusega nestunud impeeriumis luua. See, kas ja mil 21. juunil 1940. Nõukoguliku ajalookäsitluse määral ideoloogiline surve ühiskonda tege- juurde käis ideoloogiliselt “õige” versiooni või- likult mõjutas, milliseid reaktsioone (ja vas- malikult intensiivne levitamine, seega on oma- tureaktsioone) esile kutsus, on kahtlemata ette roll ajalookontseptsiooni edasikandmisel huvitav probleem, millele ammendavat vas- ja juurutamisel massiteabekanalitel – Nõuko- tust võib vaevalt kunagi leida. Kindlasti on gude ajakirjandusel. Just ajakirjandustekstide aga niisama oluline ja huvitav saada selgust kaudu on võimalik jälgida, kuidas loodi ja kin- selles, kuidas ideoloogilist survet avaldati nistati nõukogulikku käsitlust sellest võimule – millised olid propagandavõtted ja -mehha- ideoloogiliselt nii olulisest päevast. nismid, milliseid eesmärke ja lühiajalisemaid sihte nõukogude ideoloogid seadsid. Eestis algas nõukogude režiimi ülistav pro- Ajaloo roll Nõukogude ühiskonnas paganda kohe pärast Eesti ala liitmist nõuko- gude Liiduga. Juba esimesel nõukogude aas- Nõukogude ajal nähti ajaloos kahtlemata ees- tal 1940–1941 alustati ühiskonna rahvuslike kätt propagandarelva, ideoloogilist kasvatus- väärtuste asendamist nõukogulikega – nõu- vahendit. Kommunistliku partei ülemvõimu kogude võimuaparaadi käimalükkamisega ja nõukogude korra parimust toetav ideoloo- kaasnes paljude ajalehtede ja organisatsioo- gia pidi kogu Nõukogude Liidu (ja ka raudse nide sulgemine, allesjäänud allutati rangele eesriidega läänest eraldatud sotsialistliku blo- kontrollile ning muudeti nõukogude propa- ki) ühtseks muutma, kõrvaldama igasugused gandakanaliteks. Ühiskonna süstemaatilisest kahtlused ja teisitimõtlemise kommunistliku ja järjekindlast vaimsest tasalülitamisest saab režiimi suhtes. Seetõttu rakendati otsese siiski rääkida alles sõjajärgsetel aastatel, mil kontrolli ja sellega kaasnevate repressioonide oli loodud ja tööle rakendatud nõukogude kõrval elanikkonna nõukogude võimule lo- võimu institutsionaalne ja organisatsiooniline jaalseks muutmiseks pidevat ideoloogilist sur- baas. Selle ehitamist tõukas tagant Moskva- vet. Just intensiivse ja agressiivse propaganda poolne surve – juba 1944. aasta sügisel võttis abil sissesüstitavad arusaamad nõukogude ÜK(b)P KK orgbüroo vastu otsuse “Eesti võimu parimusest pidid pikemas perspektiivis NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puu- mitte ainult võimu legitimeerima, vaid ka sel- dustest ja ülesannetest”. Nimetatud dokumen- le püsimajäämise tagama. Seega võib üheselt diga, mida võib pidada sõjajärgse Eesti NSV väita, et ideoloogia roll Nõukogude ühiskon- nõukogulikustamise alusdokumendiks, pandi nas oli muuta ühiskond homogeenseks, võimu alus ka ideoloogilisele survele Eestis, pearõhu- suhtes lojaalselt käituvaks ja mõtlevaks. Ise- ga võitlusel “kodanliku natsionalismi” vastu.3 asi on, kas ja kuivõrd nõukogude võim oma Eriti agressiivseks muutus ideoloogiline surve eesmärgid saavutas, millist mõju ideoloogia nii Eestis kui ka üleliiduliselt aga alates 1946. avalikkuses tegelikult omandas, kas võimule aastast, kui terve rea erinevate kampaaniate reaalselt mitte vastu hakkamine oli tingitud kaudu asuti otseselt kõrvaldama “ideoloogili- sisemisest lojaalsustundest, hirmust või sis- selt ebasobivat elementi”.4 seõpitud käitumisskeemidest? Võib väita, et Ideoloogilise surve taga oli võimuliidrite täiel määral ei saavutanud nõukogude võim soov vormida paljurahvuselisest elanikkon-

3 Eesti ajalugu. VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni, peatoim. S. Vahtre. Tartu, 2005, lk. 270. 4 1946. aastal võeti vastu ideoloogilise surve vallandanud ÜK(b)P KK otsus “Ajakirjadest “Zvezda” ja “Lenin- grad””. Selle ja järgnevate analoogsete ideoloogilisi suuniseid andvate dokumentide kohta: T. Kreegipuu. Nõukogude kultuuripoliitika printsiibid ja rakendused Eesti NSV-s aastatel 1944–1954 kirjanduse ja trükiaja- kirjanduse näitel. Magistritöö. Tartu Ülikooli ajaloo osakond. Tartu, 2005.

Tuna 3/2007 47 KÄSITLUSED

nast homogeenne nõukogude rahvas – iga im- oli konstrueerida säärane kollektiivne mälu, peeriumi elanik pidi tundma end eestlase, lät- mis toetaks parasjagu võimul olevat režiimi ja lase või ukrainlase asemel eeskätt nõukogude näitaks kehtivat ühiskonnakorda ajaloo väära- inimese, nn. homo soveticus’ena. Säärase uue matu arengu tulemusena, veelgi enam – eesti inimtüübi konstrueerimise katse tähendas rahva püsivate pürgimuste täitumisena. sisuliselt uue kollektiivse identiteeti loomist, Siin ei saavutanud nõukogude ideoloogid kuivõrd eesmärgiks oli juurutada inimeste kindlasti soovitud eesmärki täielikult. Pigem teadvuses ühtsed arusaamad, hinnangud ja vastupidi – agressiivselt režiimi poolt peale väärtused. Nende arusaamade seas on üheks surutud, rangelt ideologiseeritud ja paljudes olulisemaks suhestumine eelnevate põlvkon- alavaldkondades kanoniseeritud n.-ö. ametlik dadega, enese tegevuse ja olemise tunneta- ajalugu, mida õpetati koolides ning kajastati mine ajaloolises järjepidevuses. Ühte gruppi ajalooraamatutes, tingis vastureaktsioonina kuuluvate inimeste minevikuteadmist ja -tõl- n.-ö. mitteametliku ajaloo (või ka mitteamet- gendamist koondab ühtse ja ühise nimetaja like ajalugude) tekkimise privaatsfääris. Hu- alla kollektiivse mälu mõiste. Selle üsna prob- vitav on märkida, et kuigi mitteametliku aja- lemaatilise mõiste tõlgendused hõlmavad looversiooni elujõulisus tugines enamasti just nii küsimusi mäletamise kui individuaalse ametlikule versioonile vastandumises, nähes nähtuse sobitumist kollektiivsusega kui ka viimases tõe moonutamist ja “päris ajaloo” mälu kui n.-ö. subjektiivse ja ajaloo kui n.-ö. mahavaikimist, mõjutasid kaks erinevat lähe- objektiivse minevikukäsitluse vastandamist.5 nemislaadi – võimude poolt ette kirjutatu ja Kollektiivse mälu teoreetilistest käsitlustest rahva seas tekkinu – üksteist. Nii nagu rahva väärib siinkohal esiletõstmist James Wertschi seas levivate mineviku tõlgendamisskeemide oma, kes käsitleb kollektiivset mälu rohkem murdmisel tugines esimene osaliselt varase- teadmise kui mälu vormina, kuivõrd grupi matele traditsioonidele, kujundasid mitmed ühised arusaamad minevikust kujunevad sa- ametliku ajalookäsitluse seisukohad ka mit- geli pigem vahendatud kui otsese kogemuse teametlikke ajaloonarratiive.7 kaudu. Vahendajate ehk siis kollektiivse mälu Seega sai uuest, nõukogude ideoloogiat vormijatena näeb ta eeskätt ajaloolisi tekste. kandvast, edastavast ja kinnistavast ajaloo- Seega võib kollektiivset mälu mõista teadmi- kontseptsioonist nõukogude rahva loomisel sena sellest, mida jutustavad ajalootekstid.6 vägagi oluline komponent. Siin saab homo Ka homo soveticus’e konstrueerimise üheks soveticus’e konstrueerimisest rääkides tuua oluliseks komponendiks oli ühtse mineviku- paralleele rahvuste kujundamise traditsioo- arusaama ning mäletamis- ja tõlgendamis- niliste mudelitega. Nii nagu rahvuslike iden- mudelite kujundamine ja juurutamine. Nõu- titeetide kujunemise protsessis on olulisel kogude ajaloomudeli kehtestamine ehk selle kohal rahvale “ajaloo andmine”,8 nii kuulus paikapanemine ja kuulutamine, mida ajaloos minevikust “ideoloogiliselt õige” kujutluse ja oluliseks pidada ja mida unustada, milliseid arusaama loomine ka homo soveticus’e konst- hinnanguid protsessidele, sündmustele ja isi- rueerimise protsessi. kutele anda, on vaadeldav nõukogude rahva Ajalugu oli seega oluline võimuinstrument, kollektiivse mälu kujundamisena. Kommunist- mille abil taheti asendada senised rahvusiden- liku partei ideoloogide poolt seatud põhimõ- titeedid nn. nõukogude identiteediga. Nõuko- tete järgi kirjutatud Eesti ajaloo funktsiooniks gude Liiduga liidetud Eestis, kus alustati kohe

5 Ajaloost ja mälust vt. Vikerkaar 2006, nr. 4–5. 6 J. Wertsch. Voices of collective remembering. Cambridge University Press, 2002, lk. 24–29. 7 Eestlaste mälestuste põhjal on nõukogude perioodi ametliku ja mitteametliku ajalooversiooni teemat käsitlenud nt. James Wertsch: J. Wertsch. Mind as Action. Oxford, New York, 1998, lk. 141–143. 8 R. Pearson. History and historians in the service of nation-building. – M. Branch (ed.). National History and Identity. Approaches to the Writing of National History in the North-East Baltic region 19th and 20th Centuries. Tampere, 1999, lk. 63–77.

48 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana agressiivset rahvustraditsioonide läbilõikamist, väga kitsalt piiritletud. Ideoloogia pidi olema tuli läbi raiuda ka senini juurdunud sidemed iga kirjutise lahutamatu koostisosa, paradok- minevikuga, või siis sõlmida need ümber ja saalsel kombel tegi aga säärane, sageli võõra ja nihutada minevikku suhtumise väärtusskaa- sobimatu ideoloogilise sõnumi lisamine ideo- lal sõlmpunktid teisale. Seega tuli kehtima loogia just nimelt muust tekstist selgelt eris- panna uus ajaloomudel, milles rahvuslikud tuvaks. Ajalootekstidega mitte kokku sulan- ajaloonarratiivid ja minevikutõlgendused duv ideoloogia muutis ajalootekstid soovitule asendati marksistlikust skeemist lähtuva aja- vastupidiselt omakorda ideoloogiliselt vähem lookäsitlusega. Selles rakendasid nõukogude mõjusaks, n.-ö. vähem ohutuks. Jaan Undusk võimufunktsionäärid sarnast skeemi mitte on märkinud, et kuivõrd moraal oli läbinähtav, ainult liiduvabariikides, vaid ka Ida-Euroopa oli ta seega põhimõtteliselt ignoreeritav.11 maades. Teoreetiline raamistik, ideoloogiline Seda, et ajalugu ei olnud mitte niivõrd taust ja praktilised võtted, mida nõukoguliku püüe selgitada välja minevikus toimunut, vaid ajalookontseptsiooni loomises rakendati, olid eeskätt kasvatusvahend, inimeste “ideoloogi- sarnased nii Eestis, analoogse saatusega Lä- lise küpsuse” arendaja, peasihiga veenda kõiki tis ja Leedus kui ka teistes liiduvabariikides nõukogude võimu ainuõigsuses, deklareeriti ja Ida-Euroopa maades.9 Kõikjal rakendatud avalikult. Nii kirjutati stalinismi ajal üleliiduli- nõukogulikule ajaloomudelile on ühine, et se ajalookirjutuse etaloniks saanud “ÜK(b)P lubatud oli rangelt vaid üks ja ainus “õige” ajaloo lühikursuse” esimestel lehekülgedel, ajalookäsitlus. Kuigi ametliku, valitsemisvõi- et “ÜK(b)P ajaloo tundmaõppimine, selle mu poolt suunatud ajalookäsitluse väljatööta- võitluse ajaloo uurimine, mida meie partei mises pole iseenesest midagi eripärast, tõuseb on pidanud kõigi marksismi-leninismi vaen- Nõukogude Liit selles osas ometigi esile. Nii laste vastu, kõigi töörahva vaenlaste vastu, intensiivseid pingutusi ajaloo kanoniseerimi- aitab omandada bolševismi, tõstab poliitilist seks, minevikukäsitluse üle täieliku kontrolli valvsust”12 . ÜK(b)P KK võttis koguni 14. no- rakendamiseks, kui seda tehti Nõukogude vembril 1938 vastu otsuse “Parteipropaganda Liidus, võib täheldada vaid vähestes riikides korraldamisest seoses “ÜK(b)P ajaloo lühi- kogu ajaloo vältel.10 Kuivõrd ajalootekstide kursuse” ilmumisega”13, milles öeldi, et muu ideoloogilisus oli riiklikult ühtlustatud ja uni- hulgas on lühikursuse ülesandeks “näitlikult fitseeritud, olid ajaloolase valikud (faktide ja demonstreerida seda, milline jõud ja tähtsus rõhuasetuste valik, narratiivi stiil ja laad jne.) on marksismi-leninismi teoorial, mis teadus-

9 Ajaloo rakendamisest Nõukogude võimu teenistusse Läti ja Leedu puhul vt.: A. Ivanovs. Sovietization of Latvian Historiography 1944–1959: Overview. – The hidden and forbidden History of Latvia under Soviet and Nazi Occupations 1940-1991: selected research of the Commission of the Historians of Latvia. Riga, 2005, lk. 256–355; R. Ritter. Prescribed Identity. The Role of History for the Legitimization of Soviet Rule in Lithuania. – O. Mertelsmann (ed.). The Sovietization of the Baltic States. Tartu, 2003, lk. 85–110; teistest liiduvabariikidest võib tuua paralleele nt. Ukrainaga. – S. Yekelchuk. Stalin’s Empire of Memory. Russian-Ukrainan Relations in the Soviet Historical Imagination. Toronto, Buffalo, London, 2004; rahvuslikke traditsioone hülgavat Lääne-Euroopaga ajalooliste sidemete asendamist sõprussuhetega Venemaa ja venelastega võib leida ka nt. külma sõja aegses Poola ja Rumeenia ajalookäsitluses: D. Jarosz. How the Polish People coped with History. Polish History and Problems of National Identity 1944–1989. – A. Pók, J. Rüsen, J. Scherrer (eds.). European History: Challenge for a Common Future. Eustory Series. Shaping European History. 2002, Vol. 3, lk. 45–53; L. Boia. The Romanian Consciousness Faced with National Ideology and European Sentiment. – A. Pók et al. (eds.). European History: Challenge for a Common Future, lk. 133–144. 10 J. Wertsch. Voices of collective remembering, lk. 72–73. 11 J. Undusk. Retooriline sund Eesti nõukogude ajalookirjutuses, lk. 42–43. 12 Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei ajalugu. Lühikursus. ÜK(b)P KK komisjoni toimetusel, ÜK(b)P KK poolt heaks kiidetud 1938. a. Tallinn, 1951, lk. 4. 13 ÜK(b)P Keskkomitee otsus 14. novembrist 1938. Parteipropaganda korraldamisest seoses “ÜK(b)P ajaloo lühikursuse” ilmumisega. – NLKP kongresside, konverentside ja Keskkomitee pleenumite resolutsioonid ja otsused. III osa. 1930–1954. Tallinn, 1957, lk. 317–333.

Tuna 3/2007 49 KÄSITLUSED

likult avastab ühiskonna arenemise seadused, kümnendite jooksul ei loodud sisuliselt (teo- – teoorial, mis õpetab neid seadusi kasutama reetiliselt ja metoodiliselt) uut ajalookontsept- proletariaadi revolutsioonilise tegevuse juhti- siooni – endiselt kasutati suuresti varasemat miseks, – teoorial, mis, nagu iga teadus, vahet- ajaloolise narratiivi skeemi, asendades sel- pidamata areneb ja täieneb ning mis ei karda les lihtsalt hinnangud. Plussid muudeti mii- asendada üksikuid vananenud teese ja järel- nusteks ja vastupidi, ilma uue faktimaterjali dusi uute järelduste ja teesidega, mis vastavad kasutamise või teoreetilise lähenemiseta.17 uutele ajaloo tingimustele”14. Samas võtmes, et Vanade traditsioonide jätkamine torkas eri- ajalugu peab olema eeskätt “poliitilise valvsu- ti silma Eesti vanema perioodi ja talurahva se tõstja” ehk siis suunav kasvatusvahend, tuli ajaloo uurimisel,18 suures osas oli see endiste parteiajaloo kõrval kirjutada ükskõik millisele rahvuslike ajalootraditsiooni jätkavate ajaloo- valdkonnale keskenduv või inimajaloo perioo- laste, näiteks Hans Kruusi teene.19 di käsitlev minevikukäsitlus. Ajalooküsimusi Üldiselt aga, vähemalt väliselt, pidi Eesti arutati Eesti NSV kõrgeima juhtkonna tasan- ajalookirjutus lähtuma marksistlikust ajaloo- dil, tollane parteijuht Nikolai Karotamm lausa kontseptsioonist, mis oli Nõukogude Liidus hoiatas EK(b)P Keskkomiteed, et ajalooküsi- välja töötatud juba enne sõda.20 Nõukogude mustest möödavaatamiseks või vaid põgusalt Liiduga vastliidetud Eestis, nagu ka Lätis ja puudutamiseks on “ajalooteadus liiga partei- Leedus, püüti üleliidulist skeemi rakendada line, liiga terav poliitiline relv”.15 kohalike ajalugude ümberkirjutamisel. Ideo- loogid põrkusid siin mitmete raskuste ja vastuoludega – rääkimata sisulistest probleemidest Eesti ajaloo nõukogulik kontseptsioon ja kohalike ajaloolaste vastupanu murdmisest, tuli kiiresti leida või luua kohased ajalooteks- Eespool kirjeldatud ajaloole omistatud funkt- tid, mida laiema avalikkuse ette paisata. Esi- sioonid ja roll tähendasid Eesti oludes senis- mestel sõjajärgsetel aastatel võeti “noortes te rahvuslike ajalookirjutuse traditsioonide liiduvabariikides” eeskujuks “ÜK(b)P ajaloo hülgamist. Ajaloolastelt nõuti mitte ainult lühikursus”. See tõlgiti kiiresti kohalikesse lähiajaloo (ehk otseselt Nõukogude Liidu po- keeltesse – eesti keeles ilmus see 25 000-lises liitikaga seotud ajaloosündmuste), vaid kogu tiraažis juba 1940. aasta sügisel; kuni stalinistli- Eesti ajaloo esitamist uues võtmes.16 Ometi ku surve leevenemiseni levitati seda massiliselt on vaieldav, kas Nõukogude perioodil, eriti – eestikeelsed kordustrükid ilmusid aastatel selle algaastatel, saab rääkida sisuliselt “ajaloo 1941, 1943, 1945, 1946, 1951, 1952 ja 1955. ümberkirjutamisest”. Näiteks on Enn Tarvel Nii sai lühikursus ajalookäsitluse põhialuste välja toonud, et esimeste nõukogude võimu ja väljenduslaadi kindlaks etaloniks ning võib

14 N. Karotamm. Eesti ajaloo küsimusi. Kõne “Lühikese eesti ajaloo” I köite käsikirja arutamisel EK(b)P Kesk- komitees 30. septembril 1948. – N. Karotamm. Sotsialistlikul teel. Kõnesid ja kirjutusi 1947–1949. Tallinn, 1949, lk. 251. 15 N. Karotamm. Eesti ajaloo küsimusi. Kõne “Lühikese eesti ajaloo” I köite käsikirja arutamisel EK(b)P Kesk- komitees 30. septembril 1948. – N. Karotamm. Sotsialistlikul teel. Kõnesid ja kirjutusi 1947–1949. Tallinn, 1949, lk. 251. 16 Ajaloole uue sisu, raamistuse ja institutsionaalse baasi loomisest vt. A. Viires. Eesti ajalugu stalinistlikus haardes – Tuna 2003, nr. 1, lk. 32–47. 17 E. Tarvel. Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? – Tuna 2005, nr. 3, lk. 7. 18 E. Jansen. Hajamõtteid eesti ajaloo uurimisest ja ajaloomüütidest. Ajaloolane ja tänapäev. – Kleio. Ajaloo ajakiri 1997, nr. 1(19), lk. 35–41. 19 J. Kivimäe. Vestlus Jüri Kivimäega. – Vikerkaar 2000, nr. 8/9, lk. 124–136. 20 Ühtse ja rangelt kontrollitud ajalookirjutuseni jõuti Nõukogude Liidus järk-järgult. Kontrolli süvenemine ja parteiliidrite (eesotsas Stalini endaga) sekkumine ajalootekstide kirjutamisse süvenes 1930. aastatel. Paradok- saalselt kaasnes rangema ideoloogilise kontrolliga kaugenemine marksismi teooriast – kosmopolitismi jutlustava ja erandeid välistava ettemääratud progressi suunas liikumist kajastava ajaloo asemel hakkas Nõukogude ajalookirjutus jutustama vene rahva erakordsusest jms.: J. Wertsch. Voices of collective remembering, lk. 75–76.

50 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana nõustuda Jaan Unduskiga, kes omistab lühi- võib koondada ühisnimetaja “marksistlik me- kursusele religioosse tähenduse, nimetades todoloogia” alla, mille kolme kõige iseloomu- seda katoliku breviaari analoogiks Nõukogude likuma joonena on A. Ivanovs välja toonud Liidus.21 Lausa mütologiseeritud teksti rollis järgmised aspektid: oli partei ajaloo lühikursus üleliiduliselt. Nii 1. sage ajaloo võltsimine ja ajaloolise tõe ta- on Läti ajaloolane Aleksanders Ivanovs märki- gaplaanile surumine; nud, et Läti ajalookirjutuses lähtuti selles ette 2. ajaloofaktide ja -allikate tendentslik valik antud kontseptsioonidest ja skeemidest kuni ning ajaloo ideed lihtsustavate ja vulgari- 1956. aastani.22 Ka nõukoguliku Eesti ajaloo seerivate ebaloomulike ja üldistavate aja- kirjutamise esimestel katsetel võeti eeskuju looskeemide kasutamine; “ÜK(b)P ajaloo lühikursusest” – sellest lähtuti 3. ajalooallikate ja faktide meelevaldne tõl- nii esimeses kavandatud, kuid Hans Kruusi põ- gendamine, lähtudes pigem ideoloogilis- lu alla sattumise tõttu ilmumata jäänud Eesti test ja poliitilistest kui teaduslikest kaalut- ajaloo üldkäsitluses “Lühike Eesti ajalugu”23 lustest.25 kui ka teistes ajalookirjutistes. Põhiskeemi ja teoreetilise raamistuse kõr- Rääkides kohustuslikest kontseptsioonidest, val võeti ajalookirjutuses pea üks-üheselt üle mille kajastamist Eesti ajaloolastelt oodati, ka Nõukogude Liidus varem välja töötatud tuleb nimetada “klassivõitlust”, “eesti-vene stiil ja retoorika – nn. nõukogude marksismi rahva sõprust” ja “saksavastasust”.26 Neid keel. Seejuures ei arvestatud mingite kohali- kontseptsioone pidi ajalookirjutuses rakenda- ke eripäradega, selle asemel püüti nõukogude ma mudelitena, millesse ajaloolastel tuli paigu- marksismi keelt uute Nõukogude liiduvabarii- tada oma uurimisobjektid – seega tuli ajalugu kide ajalookirjutusse istutada mehhaaniliselt kirjutada n.-ö. ülalt alla, etteantud skeemist, samasugusena, nagu see oli välja kujunenud mitte objektist lähtuvalt. Veenvamaks ajaloo impeeriumi keskuses. Tõenäoliselt loodeti, et esitlemiseks püüti üles leida need ülalnimeta- esialgse šoki järel hakkab uus ja võõras keel tud kontseptsioonidega kooskõlas olevad Ees- juurduma ning leiab koguni heakskiitu.24 ti ajaloo aspektid, mis mitte ainult ei kõlanud Seega oli nõukogude ajalookirjutusele nõukoguliku ajalooteooria vaimus, vaid tegid omane kindel teoreetiline raamistik, marksist- seda ka Eesti elanike jaoks vastuvõetavalt. Nii likust ideoloogiast tuletatud kontseptsioonid, näiteks sobis 1920. aastatel Eesti rahvusliku mida pidi kajastama ükskõik millise perioo- ajaloomälu selgrooks olnud kontseptsioon di, rahva või valdkonna minevikukirjelduses, eestlaste põlisest võitlusest sakslaste vastu27 ning spetsiifiline keel ja retoorika. Kõik selle nõukoguliku antifašismi raamesse hästi, eriti

21 J. Undusk. Stalinismi müstilised ja maagilised märgid. Juhan Smuuli “Poeem Stalinile” oma retoorilises ümbruses. – Akadeemia 1994, nr. 9, lk. 1870. 22 A. Ivanovs. Sovietization of Latvian Historiography 1944–1959, lk. 259. 23 “Lühikese Eesti ajaloo” I köite käsikiri valmis 1948. aastal, seda arutati korduvalt EK(b)P Keskkomitees. Seejuures võrreldi seda nii periodiseeringu, ülesehituse kui ka mahu osas just nimelt “ÜK(b)P ajaloo lühi- kursusega” (vt. N. Karotamm. Eesti ajaloo küsimusi, lk. 251–262). Hoolimata “parteilisest abist”, “Lühikese eesti ajaloo” väljaandmine aga takerdus. Põhiliseks põhjuseks toodi Hans Kruusi kui peatoimetaja “pidurdav tegevus”. (Vt. V. Maamägi, A. Vassar. Kümme aastat ajalooteadust Nõukogude Eestis. – Nõukogude teaduse arengust Eesti NSV-s 1940–1950. Tallinn, 1950, lk. 11–42.) Teise, 19. saj. teist poolt ja 20. sajandit käsitlema pidanud osani ei jõutudki ja 1950. aastal, pärast Hans Kruusi täielikult kodanlikuks natsionalistiks tembelda- mist, otsustati “Lühikesest eesti ajaloost” loobuda ning anda selle asemel välja kaks üldkäsitlust: üheköiteline ja kolmeköiteline. (Eesti ajalugu. VI, lk. 231.) 24 P. Grönholm. Jutustus ja argumentatsioon. Diskursianalüüs nõukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates. – E. Tarvel (toim.). Ajaloolise tõe otsinguil II. Suur kunst metodoloogia, Tallinn, 2000, lk. 7–28, http://www. okupatsioon.ee/otsing/koikfreimid.html (08.02.2007). 25 A. Ivanovs. Sovietization of Latvian Historiography 1944–1959, lk. 261. 26 A. Viires. Eesti ajalugu stalinlikus haardes, lk. 38. 27 M. Tamm. Monumentaalne ajalugu. Mida me mäletame Eesti ajaloost? – Vikerkaar 2003, nr. 10/11, lk. 64.

Tuna 3/2007 51 KÄSITLUSED

Teise maailmasõja kontekstis; põlise eesti-vene valitsuse vastu Ždanovi juhtnööride kohaselt sõpruse rõhutamine mõjus juba kunstlikumalt, ja demonstratsioonidega Punaarmee relvade kuid ka see polnud Eesti ajalookirjutuses mi- toel,30 on kahtlemata kahe ajastu vahel oluli- dagi täiesti uut – sugulust võib leida juba vana, ne tinglik piiritleja. Eluliselt oluliseks tuli se- slavofiilide ajast pärit vene suunaga eestlaste ja da kindlasti pidada nõukogude historiograa- lätlaste ajaloo käsitlemisel, mis rõhutas Balti- fias, kuivõrd seda seostati nõukogude võimu maade talurahva seesmist tungi õigeusu ja ve- (taas)kehtestamisega. Nõukogude võimu kui ne perega ühinemisele.28 olemuselt rahvavõimu legitimeeriti edaspidi Kõige võõram ja seega kõige kunstliku- just tolle päeva sündmustele tuginedes. malt mõjuv, kuid samas ideoloogiliselt üli- Seega oli 21. juuni näol kahtlemata tegemist tähtsal kohal oli klassivõitluse kontseptsioon. ideoloogiliselt rõhuasetuselt erilise tähtsusega Käsib ju marksism vaadelda kogu maailma päevaga Nõukogude Eesti ajaloos. Tõlgen- ajalugu klassivõitluse ajaloona. Samas oli dused ja käsitlused polnud kogu Nõukogude Eesti töörahva ajalugu klassivõitluse ajaloo- Eesti ajalookirjutuse jooksul aga sugugi ühe- na ülimalt keeruline kujutada, sest ideoloogi- sed. Kuidas 21. juunit marksistliku ajaloopildi listest nõuetest hoolimata ei suudetud Eesti mustrisse täpselt sobitada, see nõudis katsetusi. ajalukku töölisklassi kui arvukat klassitead- Erinevate versioonide esitamisel mängisid oma vusega ning revolutsioonilise võitlusvaimuga rolli ka erineva rõhuasetusega ideoloogiliste tööliste kihi olemasolu sisse kirjutada. Ome- kampaaniate vallapäästmised, mis omakorda ti püüti nõukogulikus Eesti ajalookäsitluses seondusid tollaste võimumängudega kõrgei- klassivõitluse motiivi järgida – seda ajalugu mais võimuladvikus. Selge oli vaid see, et 21. läbiva ühiskonna erinevate klasside vastanda- juunil oli oluline ajalooline tähtsus. Pikema mise, kapitalismi ja sotsialismi möödapääs- aja jooksul kujunes välja nn. juunimüüt – 1940. matu vastuolu, kujutamise võtmes.29 aasta juunis alanud Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni kujutamine “eesti rahva tahte- avaldusena, revolutsioonina, mis kasvas välja Juunimüüt Nõukogude Eesti Eesti Vabariigi sisemistest vastuoludest ilma ajalookirjutuses NSV Liidu poolse otsese sekkumiseta, välista- des seejuures sündmuste välisfaktori ja mitmed Kuigi ümberkirjutamisele kuulus kogu Eesti üksikfaktid”31 . Selle müüdi kujunemist uuri- ajalugu, tuli erilist tähelepanu pöörata 20. sa- nud Andres Adamsoni sõnul sai müüt valmis jandi sündmustele. Kõige otsustavamaks tuli alles 1970. aastateks. Selle ajani jätkusid vaidlu- kahtlemata lugeda kõik, mis seondus nõu- sed nii juunipöörde esitamise rõhuasetustes kui kogude võimu kehtestamisega Eestis. Kuigi ka tähtsustamises (kas tegemist oli sotsialistliku nõukogude võimu kehtestamise alguspunkt revolutsiooniga või kõigest eelneva, nn. rahva- toodi juba 1917. aasta Oktoobrirevolutsioo- revolutsiooniga; millist rolli omistada sündmu- ni päevisse, oli nõukogulikus käsitluses (ja ses osalenud isikutele, kommunistlikule partei- on hoopis teistsuguses tõlgenduses ka täna- le, Punaarmeele jne.). päevases ajalookirjutuses) olulisemaks mur- Alljärgnevalt püüan anda ülevaate sellest, depunktiks nn. juunipööre, 21. juuni 1940. kuidas kujundati ajalookäsitlust juunipöördest aastal. Päev, mida tänapäeva historiograafias Nõukogude Eesti ajakirjanduse vahendusel. seostatakse Eesti okupeerimise, Eesti Vaba- Täpsemalt – kui palju ja millises vormis kirju- riigi valitsuse väljavahetamisega Nõukogude tati 21. juuni sündmustest keskses, nõukogu-

28 E. Jansen. Hajamõtteid Eesti ajaloo uurimisest, lk. 40. 29 “Sügavate lepitamatute klassivastuolude” esiletoomise vajadust Eesti ajaloos rõhutati eriti stalinismi ajal – vt. V. Maamägi, A. Vassar. Kümme aastat ajalooteadust Nõukogude Eestis, lk. 11–42. 30 Nii nimetatakse seda tänases Eesti ajalookäsitluses – nt. Eesti ajalugu. VI, lk. 164–180. 31 A. Adamson. 1940. aasta juunisündmuste ajaloolisest seletusest Eestis aastail 1940–1989. Magistritöö. Tartu Ülikooli ajaloo osakond. Tartu, 1994, lk. 3.

52 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana likku ideoloogiat ning eeldatavalt hetkel valit- tes püsima ka edasistel aastatel. 21. juunit esit- sevaid suundumusi ametlikus ajalooversioonis leti “Eesti NSV ajaloos” kui: kõige vahetumalt edastanud väljaandes, EKP 1) vabatahtlikku ja spontaanset sündmust KK ajalehes Rahva Hääl aastatel 1945–1960. – valitsuse vahetus nagu ka hilisem liitumine Perioodi valik on tingitud huviobjektist. Just Nõukogude Liiduga oli Eesti (töö)rahva tahe; nende aastate jooksul töötati välja nõukogulik veelgi enam – pikaajalise soovi täitumine rah- Eesti ajalookontseptsioon, suruti maha püü- va enda aktiivse tegevuse tulemusena; ded jätkata rahvuslikke traditsioone ja prooviti 2) kommunistliku partei juhtimisel elluvii- läbi marksistliku ajalooskeemi rakendatavus dud sündmust – Eesti töörahva “vabatahtlik” Eesti ajaloo sündmustele ja arengutele. ja “spontaanne” tegevus poleks kunagi jõud- 1960. aastaga võib lugeda lõppenuks ühe nud eesmärkideni ilma partei abita (eeskätt etapi juunimüüdi loomises. Ka Adamson, kel- kõneldi illegaalsest EKP-st, aga mööda ei le sõnul sai juunimüüt n.-ö. lõplikult valmis mindud ka ÜK(b)P suunavast ja juhtivast alles 1970. aastaks, möönab, et sisuliselt ei rollist); toimunud 1960-ndatel vaidlustes juunisünd- 3) ilma nõukogude võimu- ja sõjaväeor- muste käsitluse üle enam sisulisi uuendusi. ganite aktiivse sekkumiseta toimunud rahva- Teine asjaolu, millele toetudes lõpetan oma aktsiooni – väideti, et partei, nagu ka “vene käsitluse 1960. aastaga, on, et selleks aastaks seltsimeeste” abi oli moraalne ja taktikaline; avaldati kaks mahukat teost 21. juuni sünd- eriti rõhutati, et sündmuste ajal Eestis vii- muste kohta – dokumentide ja mälestuste binud Nõukogude väed ei sekkunud mingil kogumikud.32 Seega võib märkida, et juuni- viisil sündmuste käiku; müüdi loomine ja kinnistamine ajakirjanduse 4) massilist sündmust – sündmuste tähtsust vahendusel oli lõppemas, käsitlused olid ni- rõhutati, näidates seda eriti laiahaardelisena; metatud kogumike kaastekstides fikseeritud. siinjuures on iseloomulik, et konkreetsete Ajaloolaste vaidlused ja kahtlused edasise arvude asemel kasutati umbmääraseid sõnu, aastakümne jooksul jäid pigem kitsamatesse nagu palju, massiliselt, arvukalt. ringkondadesse, ajaloo uurimisega seotud Kuigi see kõige rohkem ajaloo vulga- institutsioonide raamesse. riseeringuks peetud üldkäsitlus kohendati Püüdes kirjeldada põhikontseptsiooni peagi ümber (“Eesti NSV ajaloo” teine ja juunimüüdist, tasub heita pilk sellele, kuidas parandatud trükk ilmus 1957. aastal34), jäi käsitleti 1940. aasta 21. juunit 1952. aastal il- juunisündmuste (nagu ka terve Nõukogude munud kurikuulsas G. Naani toimetatud, esi- perioodi) käsitlus samaks. meses sõjajärgsetel aastatel ilmunud Eesti aja- Ajalooraamatutest oluliselt operatiivsem loo üldkäsitluses “Eesti NSV ajalugu”33. Juba ja laiemat lugejaskonda haarav kanal, mille raamatu pealkiri – tuhandeid aastaid Eesti kaudu uut ajalookäsitlust edastati, oli aga ajalugu on sildistatud viimase 12 aasta järgi Nõukogude trükiajakirjandus. “Eesti NSV ajalooks” – annab selge rõhuase- tuse. Ka sisu proportsioonides on Nõukogude Eesti ajajärk selgelt esile tõstetud – kogu raa- Ajakirjandus kui totalitaarse ühiskonna matu 463-st leheküljest on pühendatud 1940. propagandarelv aasta järgsele ajale 90 ehk ligi viiendik. 21. juuni sündmuste käsitluses võib “Eesti NSV Nõukogude ajakirjandust tuleb, eriti stali- ajaloost” tuua välja mitmed märksõnad, mis nismi ajal, kahtlemata käsitleda totalitaarse olid tolleks ajaks kinnistunud ja jäid põhijoon- ühiskonna propagandarelva ja võimu legiti-

32 V. Maamägi (toim.). 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis: dokumente ja materjale. Tallinn, 1960; M. Teder (koost.). Saabus päev: 1940. aasta revolutsioonilistest sündmustest osavõtjad jutustavad. Tallinn, 1960. 33 G. Naan (toim.). Eesti NSV ajalugu. (Kõige vanemast ajast tänapäevani). Tallinn, 1952. 34 G. Naan (toim.). Eesti NSV ajalugu. (Kõige vanemast ajast tänapäevani). Tallinn, 1957.

Tuna 3/2007 53 KÄSITLUSED

miseerimisvahendina, mitte ühiskonna huve lutatud ühtsetele mallidele. Sõltumata väljaan- teeniva informaatorina. Trükiajakirjandus ei de kallakust või sihtgrupist hõivasid tähtsaima pidanud kajastama mitte igapäevaelu, vaid positsiooni ajalehtede esikülgedel parteiliidrite looma lugejatele pildi ümbritsevast kui har- kõned, teated ja ülevaated parteiorganite te- moonilisest ja õitsvast “sotsialistlikust tege- gevusest jms.; ka erinevates ajakirjades leidsid likkusest”. Seega oli ajakirjanduse peamine oma koha kohustuslikud parteitekstid. ülesanne nii Nõukogude Liidus kui ka sot- Tähtsaimaks, teisi kontrollivaks ja suuna- sialismileeri kuuluvates Ida-Euroopa riikides vaks, kogu Nõukogude Liidu ühiskonna jaoks muuta avalik arvamus kurdiks ja pimedaks ideoloogilist kaanonit loovaks väljaandeks oli ümbritseva tegelikkuse ja ideoloogide poolt ÜK(b)P KK häälekandja Pravda. Pravdale al- pakutava pildi vahel haigutava lõhe suhtes.35 lusid hierarhiliselt aste allpool liiduvabariikide Meedia positsiooni operatiivseima propagan- parteide keskkomiteede häälekandjad – Eesti darelvana suurendas asjaolu, et seda said par- NSV-s siis ajalehtedest vastavalt eestikeelne teiorganid igapäevaselt kontrollida ja suunata. Rahva Hääl38 ja venekeelne Sovetskaja Es- Ja kuigi laiema leviku ja kiirema infokanalina tonia.39 Viimase kui venekeelse ja seetõttu oli nõukogulikus meediasüsteemis oluline roll igapäevaselt parteiorganite poolt kergemini ka raadiol ning hiljem televisioonil, säilitas juhitava ja kontrollitava on Marju Lauristin ja juhtpositsiooni just nimelt trükimeedia.36 Se- Peeter Vihalemm seadnud ajalehtede hierar- da peamiselt seetõttu, et ajalehed/ajakirjad hias (vähemalt kontrollituse taset silmas pida- olid kindlamini kontrollitavad ja suunatavad des) kõrgemale positsioonile.40 Rahva Hääl kui kui kiirema ja eeldatavalt kirjalike jälgede eestikeelse Nõukogude ajakirjanduse tähtsaim puudumise tõttu rahva mälust kiiremini kus- väljaanne pidi aga omakorda suunama teiste tuvad infokanalid. Huvitav on märkida seda- Eesti ajakirjandusväljaannete tööd. Hierarhia gi, et doktriin “võitlevast ajakirjandusest” oli avaldus ajakirjanduses ka kajastatavate teema- täiesti avalik. Näiteks ei üritatudki väita, et de valikus ja kontrollituse määras. Kui pike- ajalehtede primaarseks funktsiooniks võiks ma perioodi lõikes Nõukogude ajakirjandust olla informeerimine, vastupidi – trükimeedias analüüsides võib välja tuua üsna selgepiirilise ilmusid pidevalt juhtkirjad ja artiklid sellest, hierarhilise skaala väljaannete, neis kajastata- et ajalehed ja ajakirjad on eelkõige kasvatus- vate teemade ja autorite ringi ning rakenda- ja propagandavahendid. tava kontrolli osas, siis esimestel sõjajärgsetel Nagu kogu Nõukogude ühiskonnas, valit- aastatel see nii selgelt veel ei avaldanud.41 Pi- ses ka ajakirjanduses hierarhiline ja tsentrali- gem võib väita, et kui hiljem jäid puhtalt ideo- seeritud süsteem. Ajakirjanduse tsentraliseeri- loogilist kaanonit kandvateks ja edastavateks tus avaldus välise ja vormilise külje pealt ühelt üleliidulise ja kohaliku tasandi tähtsaimad aja- poolt selles, et kõigis liiduvabariikides ilmus lehed ning kohalikes ja kitsamatele valdkon- enam-vähem ühesugune komplekt ajalehti ja dadele spetsialiseerunud väljaannetes võis tä- ajakirju. Teisalt olid üle riigi toimetuste struk- heldada suuremat teemade varieerumist ning tuurid, töö- ja palgatingimused ühetaolised.37 nõrgemat kontrolli, siis esimestel sõjajärgsetel Ka trükiajakirjanduse sisuline ülesehitus oli al- aastatel omandasid rangemalt ideoloogilist

35 P. Lendvai. The Bureaucracy of truth. How Communist Governments Manage the News. London, 1981, lk. 21. 36 J. Brooks. Thank You, Comrade Stalin! Soviet Public Culture from Revolution to Cold War. Princeton, New Jersey, 2001, lk. 6–7. 37 M. Lauristin, P. Vihalemm. Eesti ühiskonna ja meedia muutumine 1965–2004. – P. Vihalemm (toim.). Mee- diasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004. Tartu, 2004, lk. 4. 38 Rahva Hääl hakkas ilmuma 21. juunil 1940 suletud Uus Eesti asemel, vastutavaks toimetajaks sai A. Männik. – P. Maimik. Eesti ajakirjandus nõukogude tsensuuri all. – Eesti ajakirjanduse ajaloost. IX. Tartu, 1994, lk. 98. 39 EK(b)P KK venekeelseks väljaandeks oli 19. augustil 1940 ilmuma hakanud Trudovoj Putj, mis alates novembrist sai nimeks Sovetskaja Estonija. – P. Maimik. Eesti ajakirjandus nõukogude tsensuuri all, lk. 99. 40 M. Lauristin, P. Vihalemm. Eesti ühiskonna ja meedia muutumine 1965–2004, lk. 4–5. 41 Samas.

54 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana kaanonit edastavad valdkonnad (ideoloogia, numbrites. See näide ei illustreeri ilmekalt parteipoliitika, partei ajalugu ja Nõukogude mitte ainult teemade ja autorite hierarhiat, Liidu ajalugu, plaanimajanduse juurutamine) vaid ka eestikeelsete ajalehtede hierarhiapü- tunduvalt suurema osakaalu kõigis ajalehtedes ramiidi Nõukogude Liidus. Võrreldes Rahva ja ajakirjades. Häält ühe tähtsama Nõukogude Eesti päe- valehega, Tartu EK(b)P komitee väljaande Edasiga, tuleb välja, et Edasi lehenumber 21. juuni sündmuste kajastamine 21. juunist 1950 oli täiesti tavapärase sisuga, Rahva Hääles 1945–1960 muu hulgas avaldati ka kirjutisi 1940. aasta 21. juuni sündmustest. Seevastu järgneva päe- Kogu Nõukogude perioodi vältel edastas va, 22. juuni Edasis oli täpselt samas mahus võimude ideoloogilist sõnumit oma lehekül- ja samuti kogu leheruumi täitvalt ära trükitud gedel kõige intensiivsemalt eelnimetatud hie- eelneval päeval Rahva Hääles ilmunud Stalini rarhias eestikeelsetest ajalehtedest tipus asuv kirjutis. See kinnitab, et ideoloogiliselt kõige EK(b)P KK häälekandja Rahva Hääl. Seetõt- tähtsam, kõige enam kanoniseeritud ja kont- tu olen ka Nõukogude ajalookontseptsiooni rollitud ajaleht pidi kõige olulisemad ideoloo- kujundamist ja levitamist 21. juuni sündmuste gilised teemad rahvani edastama esimesena. kajastamisel ajakirjanduses jälginud just Rah- Madalamal hierarhiaskaalal asetsevad lehed va Hääle kirjutistes. Vaatluse all on aastatel pidid mõistagi samuti edastama ideoloogili- 1945–1960 Rahva Hääles ilmunud tekstid, mis selt tähtsaid sõnumeid, kuid mitte varem kui käsitlesid 1940. aasta 21. juuni sündmusi. See liiduvabariigi kõige olulisem leht. periood katab nii esimesed sõjajärgsed, veel Aastatel 1945–1960 ilmus Rahva Hääles teatava segaduse aastad, mil igasugune aja- kokku 25 kirjutist 21. juuni sündmuste koh- loolist mälu kujundav tegevus teenis eeskätt ta. Žanriliselt võib enamiku neist liigitada võimu legitimeerimise eesmärki;42 1940. aas- ajalooliste kirjelduste alla. Lisaks ilmus neil tate lõpu – 1950. aastate alguse kõige karmi- aastatel ka viis 21. juunit käsitlevat juhtkirja. mate repressioonide kui ka “sula” alguse aja, 1956. aastast alates asenduvad umbisikulised lootes välja tuua erinevusi ajalookäsitluses. kirjeldused järjest enam mälestustega (žanr, Oluliseks peetud ajaloosündmuste puhul mida 1950-ndate alguse juunikommuniste on tavaks sündmuste aastapäevadel nende hukkamõistvas õhustikus vaevalt eriti vilje- juurde ikka uuesti tagasi pöörduda. Ka 1940. leda õnnestunuks – sai ju igasugune isiklik aasta 21. juuni sündmusi kajastati Rahva seos juunipöördega kirjutajale ebasoosingut Hääles igal aastal 21. juuni lehenumbris ja kaasa toovaks, koguni ohtlikuks). Sellest läh- juhul kui sel päeval lehte ei ilmunud, siis päev tuvalt erineb ka kirjutiste laad. Kirjeldustes varem või hiljem. Märkimisväärne on üks on pea igal aastal kasutusel sama ülesehitus: kõrvalekaldumine muidu nii kindlast tavast. ligi kolmandiku (isegi rohkem) tekstist hõivab Nimelt ei pühendatud 1950. aasta 21. juuni eelneva Eesti Vabariigi perioodi riigikorra, Rahva Hääles ridagi 1940. aasta 21. juuni majanduslike olude, võimuliidrite jne. mus- sündmustele, nagu ka mitte ühelegi muule tamine; ligikaudu sama palju ruumi haarab Eestit puudutavale teemale. Selle asemel täi- reeglina kaasaegsete olude kirjeldamine kehtis terve lehe ideoloogilise tähtsuse poolest tivat sotsialistlikku korda ülistavas toonis; li- hierarhia tipus asetsev Stalini kirjutis “Mark- saks on üsna lühidalt toodud ära ka 21. juuni sismist keeleteaduses” (lisaks avaldati Rahva sündmuste käik. Mälestustes aga muutub 21. Hääles ka Pravdast tõlgitud juhtkiri “Suure juuni sündmuste käsitlus isiklikumaks, emot- Stalini targal juhtimisel”). Tõenäoliselt varem sionaalsemaks; kõrvalekaldumisi dogmadest ette valmistatud tekstid 21. juuni sündmuste ja väljakujunenud stampidest on rohkem. kohta ilmusid 22. ja 23. juuni Rahva Hääle Kirjutiste üsna sarnane ülesehitus ja esi-

42 R. Ritter. Prescribed Identity. The Role of History for the Legitimization of Soviet Rule in Lithuania, lk. 88.

Tuna 3/2007 55 KÄSITLUSED

tuslaad olid kindlasti tingitud kohustuslikust võrgust sirgunud parteiajaloolasi, sai tavaks, esitusskeemist, retoorikast ja argumentatsioo- et 21. juunist kirjutasid professionaalsed aja- nivõtetest. Samas võib seda osaliselt seletada loolased (professionaalsus tähendas siinkohal ka kirjutiste autorite üsna kitsa ringiga. Eri- pigem ametikohta kui haridust). Autorite hul- nevatel aastatel kirjutasid Rahva Hääles 21. gas tõuseb konkurentsitult esile Joosep Saat.45 juunist korduvalt samad autorid. Laias laastus Tema kirjutised juunisündmustest ilmusid võib juunisündmuste kirjutiste autorid jagada aastatel 1946, 1952, 1953, 1955, 1958 ja 1959. kahte rühma: kõrged partei- ja võimufunktsio- Pikemat pausi 1940-ndate lõpus ja 1950-ndate näärid ning kutselised ajaloolased. Sõja ajal alguses võib selgitada asjaolu, et ajal, mil nn. olid nii ajakirjanduses kui ka teistes väljaan- juunikommunistid pidid kannatama repres- netes 21. juunit käsitlevate tekstide (nt. 1942. sioone, tuli ka Joosep Saadil vaikida. aastal Moskvas ilmunud J. Varese brošüür “Aasta nõukogude võimu Eestis”) autoriteks Rahva Hääles ilmunud tekstide analüüs põhiliselt partei- ja riigitegelased, mitte kutselised ajaloolased.43 Ka esimestel sõjajärgsetel I. Metodoloogilised ja teoreetilised aastatel jätkus sama praktika, näiteks 1945. lähtekohad aasta 21. juuni 1945 Rahva Hääles ilmusid juunisündmusi kirjeldavad ja nende tähtsust Selle kõrval, mida räägiti, oli nõukoguliku esile toovad kirjutised EK(b)P KK esimese ajalookontseptsiooni loomisel kahtlemata sekretäri Nikolai Karotamme, EK(b)P KK väga oluline ka see, kuidas seda tehti. See- propaganda- ja agitatsioonisekretäri Eduard ga väärib nõukogulikku Eesti ajalookäsitlust Pälli ja Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi kui nõukogude võimu toetavat ideoloogilist esimehe Johannes Varese sulest.44 Eesti ta- propagandarelva uurides üldiste kontsept- sandi kõrgeimate võimufunktsionääride ak- sioonide ja teoreetilise lähtekohtade kõrval tiivne sekkumine/kaasamine juunisündmuste eritähelepanu ajalootekstide väljenduslaad käsitlemisse kinnitab väidet, et nõukogude ja retoorika – keel, milles ajalugu kirjutati. võimu esimestel aastatel nähti vastavasisulis- Kuivõrd keele kaudu pidi visuaalsete märkide te tekstide (ja ajaloo esitlemise, kuivõrd 21. (monumentide, sümbolite) kõrval ühiskonda juunit käsitleti ajaloolise arengu tulemina) selgelt kanduma nõukogude ideoloogia, nõu- esmase ülesandena nõukogude võimu kind- dis uus Nõukogude ühiskond ka uut tüüpi lustamist. Samasugust, 21. juunit kui võimu keelt. Selles keeles ei vastanud sõnad tege- legitimiseerivat sündmust kasutavat joont jät- likkusele ja tähistaja (significant) ning tähis- kavana võib vaadelda ka 1947. aasta Rahva tatava (signifié) suhe muutus vastandlikuks.46 Hääles ilmunud tollase Eesti NSV kohtumi- Françoise Thom on kommunismi keele nime- nistri Aleksander Jõeääre artiklit “Ajalooline tamisel võtnud kasutusele George Orwelli ta- pöördepunkt eesti rahva elus”. Edaspidi, kui bava nimetuse “uuskeel” (newspeak), kuivõrd juunikommunistid põlu alla sattusid ja lei- keelestruktuur oli täiesti ühtne ja väljendus- dus juba nõukoguliku ajaloo-institutsioonide laad pretendeeris tõe monopolile.47

43 A. Adamson. 1940. aasta juunisündmuste ajaloolisest seletusest Eestis aastail 1940–1989, lk. 25. 44 Rahva Hääl 21.06.1945; edaspidi täpsemad viited Rahva Hääle artiklitele lisas. 45 Joosep Saadi näol oli tegemist tolleks ajaks juba teeneka parteiajaloolasega – Eesti Vabariigi ajal vangistuses viibimisel (aastatel 1924–1938) olevat J. Saat hakanud suurt huvi tundma ajaloo vastu, Nõukogude ajal asus ta tööle EKP KK Partei Ajaloo Instituuti, akadeemik alates 1951. a. Lisaks parteiajaloolase staatusele oli Saat tihedalt seotud ka ajakirjandusega – juba enne sõda töötas ta töölisajalehtede toimetustes, tema juhtimisel võeti 21. juunil 1940 üle Uus Eesti toimetus ja muudeti see Rahva Hääle toimetuseks, mille koosseisus asus tööle ka Saat ise. Hiljem töötas ta veel Kommunisti ja Eesti Bolševiku toimetustes. – V. Ansko. Akadeemik Joosep Saat – kommunist ja karikaturist. – Maaleht 01.09.2005; M. Teder (koost.). Saabus päev, lk. 380. 46 M. Thing. The Signs of Communism – Signs of Ambiguity: Language and Communism. – T. Saarela, K. Rentola (eds.). Communism. National & International. Helsingi, 1998, lk. 244. 47 F. Thom. Newspeak. The Language of Soviet Communism. London and Lexington, 1989, lk. 14.

56 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana

Ametlik võimude ettekirjutustele vastav et nõukogude ajalookirjutuse tekste võib vaa- ajalookäsitlus tuli kirja panna kõige orto- delda teadetena, millel on saatjad ja vastuvõt- dokssemas kommunismikeeles. Siinjuures jad.51 Seega saab Nõukogude ajalehtedes trü- töötas nõukogude historiograafia välja uue kitud, eriti aga 21. juuni sündmusi kajastavaid, “teaduskeele”, mille võtmesõnadeks said selgelt ideoloogilist sõnumit edastama pidanud võitlus, marksism, formatsioon, klass, proleta- tekste käsitleda kui Nõukogude võimuorganite riaat, revolutsioon jne.48 Keelekasutuse kau- kommunikeerumist ühiskonnaga. du püüti muuta ajalookäsitlust veenvamaks Kitsendades diskursuse mõiste kasuta- ning kehtestada ideoloogilisi väärtusi. See mist, võib nõukogulikku ajalookontsept- annab põhjust rakendada võimu ideoloogilis- siooni, veelgi enam selle kajastusi stalinismi test rakendusmehhanismidest arusaamiseks perioodil ajakirjanduses käsitleda poliitilise tekstianalüüsi meetodeid. Üks võimalikke diskursusena. Poliitilist diskursust tõlgendan uurimismeetodeid on siin palju erinevaid siin sotsiaalse aktina, mis on seotud poliitilise lähenemisnurki pakkuv diskursusanalüüs. käitumisega. Poliitilise käitumisena omakor- Eesti ajalookirjutust Nõukogude perioodil da on defineeritud neid tegevusi (olgu need on diskursusanalüüsi võtmes uurinud näi- siis lingvistilised või mingid muud), mis on teks Pertti Grönholm. Nõukogude ajal Eesti seotud võimuga või vastupanuga sellele.52 Vabariigi aja kohta kirjutatud ajalookäsitlusi Püüdes avada võimude poolt edastava on ta analüüsinud narratoloogia ja argumen- poliitilise diskursuse tekstide analüüsi kau- tatsioonianalüüsi metoodika abil.49 du ajastul domineerinud ideoloogilisi ees- Toetun diskursusanalüüsi teoreetikutele märke, mõjutusi ja rakendusi, pakub tuge (Fairclough, van Dijk, Wodak), kes käsitlevad diskursiajalooline meetod. Selle meetodi diskursust laiemas tähenduses kui sotsiaalset abil peaks diskursusenäidete analüüsi kaudu akti, sotsiaalse praktika suulist, visuaalset, jõudma laiemate järeldusteni ühiskondlike tekstilist või mis iganes muud vormi.50 Minu olude ja arengute kohta, kuivõrd suurt täht- uurimismaterjal on käsitletav sotsiaalse akti sust omistatakse võimalikult täpsele konteksti tekstilise vormina. Rääkides ajalehes avalda- kirjeldusele ja laiahaardelise tausta loomi- tud ajalootekstidest kui sotsiaalsete suhete sele ning sellest lähtuvaga arvestamisele.53 võrgustikus aset leidnud diskursiivsetest ak- Diskursiajaloolise meetodi analüüsiaparaadis tidest, tõstatub küsimus kommunikatiivsuse eristatakse kolme analüütilist tasandit: sisu, mõõtmest. Nõukogude ajalehtede puhul, argumentatsioonistrateegiate ja lingvistilise milles traditsiooniline meediakanalite kom- realisatsiooni vormid (mida rakendatakse munikatiivne funktsioon oli kindlalt allutatud omakorda nii teksti, lause kui ka sõna tasan- ideoloogilisele, kitsenes kommunikatsioon tih- dil).54 Lootuses heita rohkem valgust Nõuko- ti ühepoolseks, või vähemalt domineeris selles gude ideoloogilise surve toimimise mehhanis- üks pool. Pertti Grönholm on ajalookirjutuse midele ajakirjanduses, pakuvad käesoleval kommunikatiivse vaatenurga puhul selgitanud, juhul kõige enam huvi strateegiad kui teksti

48 A. Ivanovs. Sovietization of Latvian Historiography 1944–1959, lk. 261. 49 P. Grönholm. Jutustus ja argumentatsioon: diskursianalüüs nõukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates. – E. Tarvel. (toim.) Ajaloolise tõe otsinguil II. 50 T. A. van Dijk. Ideoloogia: multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu, 2005; R. Wodak. Fragmented identities. Redefining and recontextualizing national identity. – P. Chilton, C. Schäfner (eds.). Politics as Text and Talk. Analytic approaches to political discourse. John Benjamins Publishing Company, Amsterdam and Philadelphia, 2002; N. Fairclough. Discourse and Social Change. Polity Press, Cambridge and Oxford, 1999, lk. 63–64. 51 P. Grönholm. Jutustus ja argumentatsioon: diskursianalüüs nõukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates. 52 P. Chilton, C. Schäffner, C. Discourse and Politics. – T. A. van Dijk (ed.). Discourse as Social Interaction. Discourse Studies: A Multidisciplinary Introduction. Vol. 2, Sage, London, 1998, lk. 212. 53 R. Wodak. Fragmented identities. Redefining and recontextualizing national identity, lk. 266. 54 S. Titscher. Two approaches to critical discourse analysis. – S. Titscher et al. (eds.) Methods of Text and Discourse Analysis. Sage, London, 2000, lk. 158–159.

Tuna 3/2007 57 KÄSITLUSED

loomise kavatsuslikud alused. Siinjuures tuleb II. Diskursiajaloolise meetodi rakendamine märkida, et poliitilises diskursuses avalduvad strateegiad ei pruugi alati olla ratsionaalsed Seda, millised strateegiad (nii makrostratee- ja teadvustatud, kuid on sõltumata teksti au- giate kui nende alla kuuluvate kohalike ja tori teadlikkusest alati diskursuses olemas.55 lisastrateegiate tasandil) ilmnevad 21. juuni Diskursiajaloolise meetodi abil rahvusli- sündmuste esitlemisel Rahva Hääle kirjutis- ku identiteedi konstrueerimist analüüsinud tes, olen analüüsinud järgmise kolme aspekti Ruth Wodak on terve hulga individuaalsete ja kaudu: kohalike strateegiate korrastamiseks toonud 1) 21. juuni sündmuste nimetamine; välja neid hõlmavad nelja tüüpi nn. makro- 2) meie konstrueerimine; strateegiad: 3) nende konstrueerimine. – konstrueerivad strateegiad (constructive strategies) – keelelised vahendid, mille abil (1) 21. juuni sündmuste nimetamine luuakse rahvuslikku identiteeti; Ajaloosündmuste nimetamise, nagu ka ajaloo – jätkumise ja õigustamise strateegiad periodiseerimise kaudu avalduvad eriti kõne- (strategies of perpetuation and justification), kalt ajalookontseptsiooni ideoloogilised ja kus diskursuse loojate väärtuste kinnitami- teoreetilised rõhuasetused. Üliideologiseeri- seks pöördutakse tihti mineviku poole, ajaloo tud, loosungitest ja hüüdlausetest küllastatud arengu loogikas nähakse õigustust kehtivale oludes tuli anda kõlavad nimed kindlasti ka olukorrale; “nõukogude võimu suurpäevadele” ajaloos. – üleminekustrateegiad (strategies of 1940. aasta 21. juunit, mis osutus Eesti ta- transformation) – rahvusliku identiteedi loo- sandil üheks olulisemaks ajaloosündmuseks, misel püütakse diskursusesse haarata varase- tuli piisavalt tähtsa nimetusega esile tõsta. mad, juba kinnistunud, väärtused ja normid; Nimetamisel kui kogu sündmuse käsitlusele – hävitavad strateegiad (destructive strategies) ideoloogilise suuna kätteandmisel rakendati – uue rahvusliku identiteedi loomiseks, uute eeskätt konstrueerivaid strateegiaid. väärtuste sisendamiseks tuleb varasemad Torkab silma, et kirjutistes 21. juunil väärtushinnangud eelnevalt hävitada.56 1940. aastal toimunust on valdavalt kasu- Kuivõrd ka nõukoguliku ajalookontseptsioo- tatud nominalisatsiooni – verbist tuleta- ni levitamist võib vaadelda rahvusliku identi- tud substantiive. Fairclough toob välja, et teedi loomisena, on käesoleval juhul vaatluse nominalisatsiooni puhul lähevad kaduma all eeskätt konstrueerivad strateegiad. Seda sündmuse aeg ja modaalsus, samuti jää- tüüpi strateegiate selgemat ilmnemist selgitab vad tihti välja sündmuses osalejad – seega ka asjaolu, et 21. juuni sündmuste kohta ei nominalisatsiooni läbi üldistatakse, luuakse eksisteerinud varasemat “ametlikku” ajaloo- seoseid konkreetse sündmuse ja teiste sar- versiooni, seega on hävitavad, muundumise naste vahel.57 Analüüsitud tekstides on 21. strateegiad kasutusel vaid kaudselt – tausta juuni kohta kõige enam kasutatud nimetust ja seoste loomise, mitte otseselt 21. juuni juunipööre. Teisalt on kasutatud mitmesugust sündmuste kirjeldamise puhul. Veelgi enam mine-lõpulist nominalisatsiooni – võimuhaa- üldistades võib aga öelda, et kõik lisa-, alam- ramine, kukutamine, valitsuse vahetumine jmt. ja makrostrateegiad täitsid lõppkokkuvõttes On täheldatud, et niisugune nominalisatsiooni konstrueerivat eesmärki – luua, asendada või kasutamine seostub ühiskonna ideologiseeri- kohandada olemasolevaid käsitlusi ideoloogi- tuse määraga – nõukogudeaegset eesti ajakir- liselt uuetähenduslikega. janduskeelt uurinud K. Kerge on märkinud,

55 Samas, lk. 156. 56 R. Wodak. Fragmented identities. Redefining and recontextualizing national identity, lk. 152–153. 57 N. Fairclough. Analysing Discourse. Textual analysis for social research. London, New York, 2003, lk. 143–144.

58 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana et mine-nominaalsus oli maksimumis 1950- vutati (ajalooline) võit. Võitlusele, vana korra ndatel, s. o. stalinistliku ideoloogia ajal, ning kukutamisele viitamine toetas omakorda ot- tõusis taas sinna lähedale 1980. aastate uue seselt marksistliku ajalookäsitluse klassivõit- venestamislaine ajal.58 luse dogmat. Kui klassivõitluse dogmale on Kuigi nominalisatsiooniga kaasneb suu- viidatud üksnes kaudselt, siis 21. juuni nime- rem üldistamine ja tegija eemaldamine tamisega puututi kokku ka teise olulise nõu- protsessist, ei saaks siiski öelda, et 21. juu- kogude ajalookirjutuse dogma – proletariaadi ni sündmustest kirjutades on sellega seotud revolutsiooniga. Juunisündmuste seostamine inimestest ja inimrühmadest täiesti mööda revolutsiooniga osutus aga problemaatiliseks. mindud. Kuigi sündmuse nimetus ise jääb Näitamaks, et sotsialistliku korra maksma- nominalisatsiooni puhul anonüümseks, on panek toimus Eestis revolutsioonilisel teel, juba mõnedes pealkirjades nimetuse juurde eemaldati eesti ajalookirjutusest välisfaktor, lisatud sündmustes osalejatele ja selle läbi- sündmusi käsitleti kohapealsete arengute viijatele viitavaid täiendeid. Torkab silma, et paratamatu tagajärjena. Teiselt poolt, jättes tegijaid on sel viisil esile toodud just juhtkirja- kõrvale faktid, mis rääkisid rahva poolt alga- des: “Töörahva võimuletulek Eestis” (juhtkiri tatud laiahaardelisele revolutsioonile vastu, 1950. aastast), “Töötava rahva tulemusrikas põrkusid ajaloolased mitmete ideoloogiliste võitlus” (juhtkiri 1952. aastast), “Eesti tööta- vastuoludega nõukoguliku kontseptsiooni jate ajalooline võit” (juhtkiri 1955. aastast). sees. Kui 21. juunil võimule pandud valitsus oli rahva tahe, siis kuidas sai sellesama Muutust märkivana said levinuimaks pöörami- valitsuse liikmeid 1950. aastal hukka mõista sega seotud tähistajad – juba 1940. aastal kasu- ja nende tegusid rahvavaenulikuks lugeda? tusele võetud pööripäeva (viidates ka suvisele Kuidas suutis eesti rahvas nii lühikese ajaga pööripäevale) kasutamine59 oma variatsioo- (Nõukogude Liidu poolt 16. juuni esitatud ul- nides jätkus. Alates 1946. aastast tuli käibele timaatumist kuni 21. juuni valitsusevahetuse- juunipööre. Nimetus, mis iseenesest jääb umb- ni) küpseda sotsialistlikuks revolutsiooniks? määraseks selles osas, kes ja mida pööras (ka Sel teemal – kas ja kui, siis millisel määral oli selle teisendused – pöördelised sündmused, juunisündmuste puhul tegemist revolutsioo- pöördepunkt), kinnistub hilisemas ajalookir- niga, peeti ajaloolaste seas ägedaid diskus- jutuses kuni Nõukogude võimu lõpuni. Riigi- sioone 1950. aastate keskel. Vähendamaks pöörde nimetus tuli analüüsitud tekstides ette juunisündmuste osatähtsust ajaloos, võeti vaid ühel korral – J. Saadi artiklis 1946. aastal, kasutusele ka nn. “kahe revolutsiooni teoo- hilisemas väljakujunenud retoorikas säärast ria”, mille kohaselt 21. juuni sündmusi võis ajaloolisele järjepidevusele tuginevale legiti- küll vaadelda revolutsioonina, kuid rahvare- meerimisstrateegiale vasturääkivat mõistet ei volutsioonina, mitte tõelise, uut korda loova kasutatud. Üsna umbmäärane, millegi pöör- sotsialistliku revolutsioonina.60 dumise/pööramisega seostatud nimetamine Need vaidlused peegelduvad ka tollases oli valdav kuni 1950-ndate alguseni, siis tõusis ajakirjanduses. Üldiselt oldi üsna ettevaat- esile pigem aktiivsusele selgemat suunda an- likud revolutsiooni mõiste kasutamisega. dev aspekt: 21. juuni esitlus muutus agressiiv- Esmakordselt ilmus see Rahva Hääle kirju- semaks – kirjutati ühe olukorra kukutamisest, tistesse 1950. aastal – kui 21. juunit nimetati murdmisest asendamaks seda teisega. sotsialistliku revolutsiooni alguseks. Rahvare- Läbivalt kirjutati meeleavaldustest, miitin- volutsiooni mainiti 1952. aasta Rahva Hääle gutest, väljaastumistest, mille tulemusena saa- juhtkirjas, seda pikemalt lahti seletamata,

58 K. Kerge. Kirjakeele kasutusvaldkondade süntaktiline keerukus. – Tekstid ja taustad. Artikleid tekstianalüüsist. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 23. Tartu, 2002, lk. 37. 59 Juba sündmustele järgneva päeva, 22. juuni 1940 Rahva Hääles on J. Vares-Barbaruse pöördumises märgitud, et “sisuliselt kujunes eilne päev Eesti töötavale rahvale suurimaks ajalooliseks pööripäevaks”. 60 A. Adamson. 1940. aasta juunisündmuste ajaloolisest seletusest Eestis aastail 1940–1989, lk. 55–56.

Tuna 3/2007 59 KÄSITLUSED

sotsialistliku revolutsiooni algusele viida- side võitluse alguse aastasse 1872, viidates ti aga 1955. aasta Rahva Hääle juhtkirjas: Narva Kreenholmi manufaktuuri streigile: “1940. aastal avanes uus helge lehekülg eesti “Töölisliikumise ja töölisklassi võitluse algus töötajate elus. Töölised ja talurahvas võtsid Eestis ulatub kaugele ajalukku. [– – –] 76 aas- võimu enda kätte. [– – –] 1940. a. 21. juuni tat tagasi, 1872. aasta suvel, puhkes Narva revolutsiooniline pööre oli meie rahva sot- Kreenholmi manufaktuuris esimene suurem sialistlikule arenguteele pöördumise algus. streik. Töölised hakkasid aktiivselt võitlema Veendunud sotsialistliku korra suurtes eelis- oma klassihuvide eest, mis 1905. aastal puh- tes, tugevdab eesti rahvas kommunistliku par- kes relvastatud ülestõusuks üle kogu maa. See tei juhtimisel oma visa ja loova tööga meie suruti maha, ent võitlus tugevnes ja töölisklassi sotsialistliku kodumaa, kogu maailma rahu ja poliitilise teadlikkuse kasvades lõi proletariaat progressi kantsi jõudu ja võimsust...” (Rahva oma eesrindliku väesalga ja võitluse juhi kom- Hääl 21.06.1955) munistliku partei näol, kes 1917. aasta Suure Viimane määratlus – juunisündmused Oktoobrirevolutsiooni päevil juhtis eesti töö- olid vaid sotsialistliku revolutsiooni esimene tava rahva organiseeritult nõukogude võimu etapp – oli korduvalt kasutusel ka hilisema- kehtestamisele. [– – –] Võitlus hõõgus kui tuli tes kirjutistes. Seejuures on märkimisväärne, tuha all kodanluse surveaastail sügavale põ- et kitsamates professionaalsete ajaloolaste randa alla surutud kommunistliku partei juhti- ringkondades heideti nn. kahe revolutsiooni misel ja puhkes täie leegiga 21. juunil. [– – –]” teooria lõplikult kõrvale alles 1969. aastal.61 (Rahva Hääl 20.06.1948). Seega antakse nimetamise kaudu ajakirjanduse vahendusel juunisündmustele oluline (2) meie konstrueerimine ajalooline tähendus, jäädes ajalookontseptsiooni loomisel siiski piisavalt ebamääraseks Kuivõrd nõukogude poliitilises diskursuses üh- ja mitte laskudes sisulistesse vaidlustesse. tis meie semantiliselt rahvaga,62 avaldub nõu- 21. juuni nimetamise puhul kasutati ka kogude ideoloogias meie kategooria rahva ter- jätkumise makrostrateegia alla kuuluvaid ar- mini kaudu. Kõige ilmekamalt avaldub antud gumenteerimistehnikaid. Oluline oli näidata, juhul rahva konstrueerimine vaatluses, kuidas et 21. juuni sündmused tulenesid ajaloolise esitleti Eesti rahvast seoses 21. juuni sündmus- arengu järjepidevusest. Seega oli argumentat- tega. Analüüsitud materjalis ilmneb, et rahva sioonistrateegiana kasutusel ajaloolise järje- seostamisel 21. juuni sündmustega rõhutati pidevuse loomine. mitmesuguseid allpool kirjeldatud aspekte. Järjekindlalt lähtuti sellest, et Nõukogude valitsuse võimuletulek oli nõukogude võimu Rõhutati rahva massilist osalemist. Osaleja- taaskehtestamine. Pea kõigis analüüsitavates test rääkides kasutati nimi- ja omadussõnu, tekstides viidati kas otseselt või kaudselt (ni- mis viitasid küll suurele arvule, jäädes samas metades nt. vanu revolutsioonilippe) sellele, et ebamääraseks: hulgad, laiad hulgad, rahva- nõukogude võim oli Eestis kehtestatud juba murd, rahvamass, rohkesti rahvast, tohutud 1917. aastal ja Eesti Vabariik oli olnud katkes- inimhulgad. tus “loomulikul arenguteel”. Erinevused ilmnevad vaid selles, kui kaugele tagasi ajaloos Klassikontseptsiooni juurutamine (rahvas ja nõukogude võimu algeid ehk siis töörahva vas- klass). Kuna 21. juunil toimunut tuli käsitleda tuhakke kehtivale korrale otsides mindi. Kõige revolutsioonilise sündmusena, tuli ka sünd- pikema hüppe ajaloos tegi L. Remmelgas, kes muses osalejate ringi kitsendada konkreetse- viis oma artiklis töölisliikumise ja töölisklas- maks kui kogu elanikkonda hõlmav rahvas.

61 Samas, lk. 81. 62 A. Ventsel. “Meie” konstrueerimine Eesti poliitilises retoorikas 1940.–1953. a. Magistritöö. Tartu Ülikooli semiootika osakond. Tartu, 2005, lk. 87–88.

60 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana

Ilma lisanduvate, rahva “eesrindlikumale” maatiline, siis Nõukogude valitsuse võimule- osale eristavate täienditeta on sündmuste el- saamisega lõppenud sündmuste puhul leiti luviijana kasutusel rahvas, meie rahvas vaid klassivõitluse aspekti sissetoomine siiski või- Aleksander Jõeääre (tollase kohtuministri) malik olevat.63 Nii mainitigi 21. juuni miitin- kirjutises 1947. aastal. Siingi pole tegemist ot- guid ja demonstratsioone kui “progressiivse seselt autori tekstiga, vaid on kasutatud 22. töötava rahva võitu kodanlaste, kapitalistide juunil 1940. aastal Rahva Hääles ilmunud ja imperialistide üle”. Kuivõrd sõna-sõnalt sündmuste ülevaadet. Seega võib arvata, et töölisklassi sissekirjutamisel Eesti sündmus- kitsamates ajaloolaste ringkondades toimu- tesse põrkus nõukogude ideoloogia kokku vate kontseptsioonide- ja mõistetealasest raskustega (1940. aasta suvel oli Eesti tööliste diskussioonist eemal seisjate jaoks ei olnud hulk väike, mingist klassiteadvusest rääkida ideoloogiadiskursus veel kinnistunud, aja- ei saanud), siis kombineeriti ideoloogiliselt loolisi dokumente, milleks seitsme aasta ta- õiget klassi-kategooriat sihtgrupile mõisteta- gune päevaleht teatud mõttes kujunenud oli, vama rahva-kategooriaga. Nii sai levinuimaks edastas aga kohtuminister kohusetundlikult väljendite eesti töötav rahvas, eesti töörahvas punktuaalselt. Ka 1949. aasta ilma autorita kasutamine, mis on käsitletavad kahe kate- kirjutises kasutati korduvalt eesti rahvast, ena- gooria omalaadse kombinatsioonina. Rahva mikel kordadel oli aga juurde lisatud mõni kontseptsioon, mis võeti Eesti traditsioonilise ideoloogilist suunda andev väljend: “[– – –] rahvuskeskse ühiskonna teadvuse ümberku- eesti rahvas saavutas selle võidu verevalami- jundamiseks kasutusele juba nõukogude või- seta, rahulikul teel. [– – –] Eesti töötav rah- mu esimestel päevadel,64 viitab pigem klassi- vas kommunistliku partei juhtimisel [– – –] lisele kui etnilisele kuuluvusele. Sündmuste areng kõneleb eesti rahva ja tema Püüdes siiski rõhutada sündmuse klas- eesrindlike jõudude poliitilisest küpsusest.” sivõitluslikku iseloomu, kasutati ka mõistet (Rahva Hääl 21.06.1949) töölisklass. Seejuures aga vaid harvadel juh- Ka 1952. aasta 21. juuni Rahva Hääles, tudel üksinda, tavaliselt tuli lisada – liidus samas numbris, kus on kasutatud rahvarevo- talurahvaga; liidus töötavate haritlastega jne. lutsiooni määratlust, on ühtlasi sündmuste Töölisklassile kui sündmusi vallandavale jõu- läbiviijatena nimetatud lihtsalt rahvast. 1950. le viitab näiteks 1945. aastal oma kirjutises aastate kirjutistes on rahvast kasutatud veel- E. Päll: “[– – –] võime põhjendatult märkida gi, lisades sellele aga laiendeid – eesti rahva nende ajalooliste sündmuste suurt tähtsust, enamus, rohkesti rahvast, rahvamurd. mis seisneb selles, et need sündmused vallan- Kui rahvas üksinda on kasutusel harva, dasid reaktsiooniliste jõudude surutisest meie siis läbiv on töörahva (töötav rahvas, töölised) töötava rahva progressiivsed jõud, et nende mõiste kasutamine. See viitab omakorda ju- jõudude etteotsa astus eesti töölisklass Ees- ba ideoloogiliselt rahvast olulisemale klassi timaa Kommunistliku (bolševike) Partei juh- kategooriale. Oli ju marksistliku ajalookä- timisel [– – –].” (Rahva Hääl 21.06.1945) sitluse pea kohustuslikuks komponendiks Huvitavat konstruktsiooni kasutab J. Saat, ajaloosündmuste seostamine klassivõitluse kes oma kirjutistes nii 1946., 1956. kui ka kontseptsiooniga. Kui muidu oli klassivõitluse 1958. aastal kasutab määratlust (revolutsioo- sissekirjutamine Eesti ajalukku üsna proble- nilise) töölisklassi liit kogu töötava rahvaga,

63 See, kas nõukogude reaalsuses klass tõepoolest sotsiaalse baaskategooriana kehtis, on kaheldav, eriti pärast 1930. aastate pööret rahvuspoliitikas, kus internatsionalismi asemel hakati kommunismi levitamisel ja ülesehi- tamisel rõhutama rahvuse, eeskätt siis vene rahvuse rolli. (vt. S. Fitzpatrick. Ascribing class. The construction of social identity in Soviet Russia. – S. Fitzpatrick (ed.). Stalinism. New directions. Rewriting histories. Lon- don, 2000, lk. 20–46; P. Burke. History and Social Theory. Cambridge, 1994, lk. 58–59). Samas jäi vähemalt ideoloogilises retoorikas ja seega ka ajaloos klassikontseptsiooni ja klassivõitluse rõhutamine oluliseks. 64 A. Ventsel. Meie kategooria konstrueerimine Nõukogude Eesti poliitilises retoorikas 1940. aasta ‘juunisünd- mustest’ kuni 1941. aasta juulini. – Acta Semiotica Estica, II, 2005, lk. 89.

Tuna 3/2007 61 KÄSITLUSED

mis annab selgelt märku, et väljendeid töö- se kohta kasutatud, ilmneb aktiivsus selgelt ag- tav rahvas ja töölisklass ei saanud käsitleda ressiivses vormis. Eesti rahvas: tõusis üles, tuli, samastavalt. Samas õõnestab säärane lähene- nõudis, otsustas, võitis, vallutas, heitis ikke, viis mine visiooni massilisest üldrahvalikust üles- ellu oma nõudmised, saavutas vabaduse, võttis tõusust, sest rangelt töölisklassi kategooriale oma saatuse juhtimise oma kätte, organiseeris vastavaid inimesi oli vähe, kui aga nemad olid relvastatud kaitse, kukutas kodanliku korra, pa- üksnes revolutsiooni õhutajad, mitte täielikud ni kehtima töölisklassi diktatuuri, purustas vana läbiviijad, siis ei saanud tegemist olla tõeliselt kodanliku riigimasina, haaras võimu enda kät- sotsialistliku revolutsiooniga. Kõiki neid vas- te, rebis puruks orjastavad ahelad. Neutraalse- tuolusid püüti lahendada juba ülalkirjeldatud te tegevusvormidena võib neist esile tuua vaid kahe revolutsiooni teooriaga. tuli ja otsustas. Ülejäänud, vähemalt esitatud Seega võib järeldada, et juunisündmuste seostes, on selgelt agressiivse, kellegi või mil- läbiviijate nimetamise, nende määratlemise legi vastu sunnatud loomuga. Eriti emotsio- kaudu püüti ajakirjanduses intensiivselt juu- naalseid väljendeid on kasutatud mälestuste rutada klassivõitluse kontseptsiooni. Kuivõrd vormis kirjutistes – A. Resevi “Saabus otsustav aga mitmed probleemid ja vastuolud olid veel päev”: “Rahvas muutub järjest aktiivsemaks. läbi vaidlemata professionaalsete ajaloolaste- Nõutakse jõu tarvitamist, Toompeale marssi- gi seas, kajastub teatud ebajärjekindlus aja- mist ja seal uue valitsuse kujundamist [– – –] kirjandustekstideski. Rahvas ei taha enam oodata, ta tahab tegutseda [– – –] Ollakse paljakäsi valmis kõigeks Rahva aktiivsus. Üldiselt on nõukogude polii- [– – –].” (Rahva Hääl 21.06.1960) tilist diskursust analüüsides jõutud järelduseni, Agressiivne toon, mis käib aktiivsusega et rahvas kui meie-mõiste tähistaja pole aktiiv- kaasas, ei ole kindlasti mitte rahva suhtes ne enesemääratluse vabadust elluviiv subjekt, hukkamõistev, see pidi tekitama negatiivseid vaid passiivne subjekt, mille tahe oli täielikult assotsiatsioone üksnes vastaspoole – eelneva tingitud ja raamitud marksistlikust-leninlikust riigikorraga seoses, mille suhtes nõukogude ideoloogiast.65 Juunisündmuste käsitlemisel retoorikasse oli sisse kirjutatud totaalne vas- Nõukogude ajakirjanduses 1945–1960 esitleti tasseis. Mälestustevormis kirjutistes on mär- aga seda piiratud tahet pigem inimeste tegeliku gata ka seda, et rahva viha ja ägedus polnud sisemise tahte ja soovina, mis võttis pikaajalise sugugi mitte alati plaanipärane käitumine – “kodanliku surve tõttu väljendamata jäämise“ “rongkäigu juhtkonnal oli tegemist, et hoida järel aktiivse vormi. Seega tuli juunisündmuste tagasi rahva viha,” kirjutas O. Sepre oma mä- käsitlemisel esitleda rahvast kui aktiivset, oma lestustes “Jälle hakkas lehvima punane lipp”. tahet ellu viivat subjekti. Just selle sündmuse Kui see võib veel olla tõlgendatav näitena puhul tuli rõhutada rahva tahet, mis hilisema- heast organiseerimisest rahva eesmärgistatud te sündmuste ja arengute käsitlemisel polnud käitumisel väljapurskuva viha allasurumisel, enam niivõrd päevakorral, sest siis esindas siis A. Resevi mälestused poliitvangide vabas- rahva tahet juba nõukogude võim. Lähtudes tamisest, mis tõepoolest läks “revolutsiooni” nõukogude poliitilisest diskursusest, mis pidi korraldajatel käest, kirjeldavad selgelt kor- olema kooskõlas ideoloogiliste alustega, aval- raldajate nõutust ja paanikat, kuuldes asjade dub rahva kategooria eeskätt juunisündmuste ootamatust pöördest: “[– – –] Vaevalt jõuan J. esitlustes aktiivsena. Lauristinile kirjeldada sündmusi Kadriorus, Rahva aktiivsus seondub juba sündmuse kui keegi rutates teatab, et Narva maanteed nimetamisega – tegemist oli võimu haaramise, kaudu tagasitulevast rongkäigust eralduvad valitsuse kukutamise, meeleavalduste, väljaas- üksikud grupid ja siirduvad sadamapoolseid tumistega jne. kõrvaltänavaid kaudu keskvangla poole, et Vaadeldes, milliseid verbe on rahva tegevu- seal jõuga vabastada poliitilised vangid. Kuid

65 Samas, lk. 82.

62 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana

Patarei on ju kindlus, vangivahid relvastatud olnud Eestis veel niisuguseid massilisi organi- [– – –] Teate tooja ei oska vastata Lauristini satsioone, mis oleksid hõlmanud kogu töörah- pärimisele, kes Patareisse minejate seas on ka va. [– – –] 21. juunist alates võis ka Eestimaa mõni kommunist, kes suudab olukorras orien- kommunistlik partei legaalselt eesti töörahva teeruda. Pärast hetkelist mõtlemist pöördub juhtimisele asuda” (Rahva Hääl, 21.06.1946); J. Lauristin minu poole: “Asi on tõsine, rutta “[– – –] eesti töölisklass kuulas üha tähele- Patareisse. Vaatame, mis teha annab!”” (Rah- panelikumalt EKP häält, kes kutsus neid va Hääl 21.06.1960) üles fašistlikku režiimi kukutama ja veenas Poliitvangide vabastamise teema ongi neid vajaduses end otsustavalt vahele segada ilmselt osutunud kõige problemaatilisemaks sündmuste käigusse [– – –] kogu seda rah- kogu juunisündmuste kirjeldamise käigus. vahulkade innukat tegevust juhtis Eestimaa Siin väljus etteplaneeritud “spontaansete Kommunistlik Partei, kes tuli nüüd 22 aasta demonstratsioonide ja meeleavalduste” ka- järel välja põranda alt ning ühendas ja suunas va korraldajate kontrolli alt, stiihiline laiali- hulkade revolutsioonilist energiat kodanlike valgumine mööda linna ja vandaalitsemine ei natsionalistide vastupanu mahasurumiseks ja sobinud ka ajalookontseptsiooniga. Seetõttu demokraatliku rahvavõimu kindlustamiseks.” rõhutati järjekindlalt, et demonstrandid ise (Rahva Hääl 21.06.1949) vabastasid poliitilised vangid, samas kui teis- Samas, arvestades tausta, et kommunist- te sündmuste – rongkäigu, demonstratsiooni, liku partei ajalugu oli Nõukogude Eestis üli- uue valitsuse võimulepaneku – juures on ikka malt laialt ja põhjalikult valgustatud teema, viidatud kellegi organiseerivale jõule või siis ei ole põhjust arvata, et Rahva Hääl püüdis sügavale “pikaajalise rõhumise” käigus küp- seda osa partei ajaloost maha vaikida. Küll senud tahtele. aga võib arvata, et ajaloolased ei olnud veel Kuigi eesti rahvast oli näidatud aktiivse- suutnud esile tuua piisavalt veenvaid argu- na, oma tahet elluviivana, ei kajastunud tema mente EKP võimsa tegutsemise toetuseks. tegutsemine juunisündmustes üheski kirjuti- Teiseks faktoriks, mis aitas kaasa “Eesti ses täiesti iseseisvana. Kõigis kirjutistes on töörahva suurele võidule”, oli “sõbraliku ve- rõhutatud Eestimaa Kommunistliku Partei ne rahva abi ja eeskuju”. Sellele on osutatud rolli, kes selgitas, suunas, juhtis, koondas, Rahva Hääle kirjutistes juba esimestest sõja- näitas – ehk üldistavalt – oli sündmusi tagant järgsetest aastatest alates, nt.: “Nõukogude tõukavaks jõuks. Juba sõja-aastatel kinnistus Liidu vennasrahvad, eesotsas meie ajalooli- ajalookontseptsioonis käsitlus EKP juhtivast se sõbra ja liitlase, suure vene rahvaga, lõid osast juunisündmuste läbiviimisel, aja jooksul lõplikult pihuks ja põrmuks meie rahva vaen- suurendati EKP osakaalu sündmuste kajas- lased, nii saksa röövvallutajad kui ka nende tuses järjest enam (Nõukogude Liidu ja Pu- kannupoisid eesti kodanlikud natsionalistid naarmee osakaalu kajastamise arvelt).66 Ana- [– – –].” (Päll, Rahva Hääl 21.06.1945); “Ees- lüüsitud tekstides erilisi muudatusi EKP rolli ti rahvas pööras üha kindlamini oma pilgu kajastamises ei ilmne, huvipakkuvamad selles võimsa Nõukogude riigi, rahu ja rahvaste jul- osas on kirjutised, mis kajastavad mingilgi geoleku kantsi poole, nähes sotsialismimaas määral EKP enda olukorda. Tegelikkuses ol- oma ustavat sõpra ja kaitsjat [– – –] tänu ven- nuks EKP 1940. aasta juunis, seni illegaalsena nasrahvaste, eriti suure vene rahva pidevale ja tegutsenud ja väikese liikmeskonnaga reaalset omakasupüüdmatule abile [– – –].” (juhtkiri, mõju mitte omavana, vaevalt võimeline ilma Rahva Hääl 22.06.1950) Nõukogude Liidu poolse abita midagi korral- Vene rahva “abistava ja eeskuju andva” dama. Seda, et kuni kõnealuse sündmuseni rolli rõhutamise osas erilisi muutusi läbi aas- EKP-d seaduslikult ei eksisteerinud, kajastati tate analüüsitud tekstides märgata ei ole. otseselt vaid vähestes kirjutistes: “21. juunil ei Märkimisväärne on aga see, et viited vene

66 A. Adamson. 1940. aasta juunisündmuste ajaloolisest seletusest Eestis aastail 1940–1989, lk. 24.

Tuna 3/2007 63 KÄSITLUSED

(või vennasrahvaste) abile jäid umbmää- sel. Nii pole reaalselt sündmusi koordinee- raseks ja üldiseks – konkreetseid näiteid ei rinud Nõukogude Liidu valitsuse ja partei toodud, Rahva Hääles avaldatud mälestustes juhtorganite, isikute ning relvajõudude rolli (vähemalt memuaaride neis osades, mis otse- pea üldse kajastatud. Osutatakse ainult Nõu- selt sündmusi meenutavad) ei mainita samuti kogude Liidu ja vene rahva moraalsele abile otsest või konkreetset venelastepoolset abi. ja/või innustavale eeskujule. Ometi on tänasel päeval leidnud kinnitust, et nn. “vabatahtlik Valetamine ja varjamine. Üheks argumentee- rahvaülestõus” oli pikalt ja detailselt ette pla- rimisstrateegiaks võimu legitimeerimisel on neeritud Nõukogude võimuorganite poolt, võimalikku negatiivset valgust heitvate fak- nagu ka valitsuse vahetus oli ette kirjutatud tide ja asjaolude varjamine või otsene vale- Nõukogude Liidu võimuliidrite poolt eesotsas tamine. See on tüüpiline positiivse meie-pildi Andrei Ždanoviga.69 Ka Punaarmee rollist 21. konstrueerimise võte – jätta negatiivsed as- juuni sündmustes taheti anda pilt, mis erines jaolud meie kohta tagaplaanile.67 Käesoleval tegelikkuses toimunust. Seda juba visuaalselt – juhul – ajaloo abil nõukogude võimu kind- juunisündmusi kajastavatelt fotodelt koristati lustamisel – tähendas see otsest ajaloofaktide Punaarmee soomukid ja sõdurid. Samamoodi võltsimist ja pseudofaktide konstrueerimist. jäeti Punaarmee kõrvale 21. juuni ametlikust Üheks värvikamaks näiteks nn. faktide kirjeldusest. See ei toimunud aga kohe, vaid kinnistumisel on 21. juunil Tallinnas demonst- järk-järgult. Just ajakirjandustekstide vahen- ratsioonil osalenud inimeste arvu kajastami- dusel on näha, kuidas järk-järgult vähendati ne. Järgneva päeva lehtede andmed kõigu- Nõukogude Liidu relvajõudude osa sündmus- vad 6000–7000-st (Päevalehes) 30 000–40 000 te käigus. Enamikus käsitlevatest tekstidest on inimeseni (Rahva Hääles). Pravdasse jõudis Punaarmee teemast vaikides mööda mindud. TASS-i korrespondendi Pjotr Izmestjevi Mõnedes, eeskätt 1957–1960. aastail mäles- versioon, kes hindas demonstrantide arvuks tustevormis kirjutatutes, on aga ühes või tei- 5000, lisades, et kõrvaltvaatajatena oli tänava- ses seoses viidatud Punaarmee kohalolekule tele kogunenud umbes kaks korda sama palju Tallinnas toimunud demonstratsioonidel: inimesi. Kui sõja-aastatel püsis viimane ver- “[– – –] juba kümnetesse tuhandetesse ulatuv sioon, siis pärast Teist maailmasõda pakkusid rahvahulk võtab üksmeelselt omaks kodan- Nõukogude Eesti ajaloolased välja juba uued likele riigivõimudele esitamiseks määratud numbrid: Arkadi Uibo kirjutas 1945. aasta- nõudmised, [– – –] kiidab heaks tervituse Pu- tel “sadadest tuhandetest” demonstrantidest naarmeele ning tervitab müriseva aplausiga üle Eesti, 1947. aastal tõi Aleksander Jõeäär Punaarmee esindaja sõnavõttu.” (A. Resev, uuesti käibesse 22. juunil 1940 Rahva Hääle Rahva Hääl 21.06.1960) äratrükitud numbri 30 00–40 000, mis jäigi Ka Rahva Hääle varasemates kirjutistes sellest alates püsima.68 (aastatel 1945, 1946, 1950, 1954) on nimetatud, et Punaarmee oli sel ajal Eestis. Ak- Sündmustel osalenute arvust veelgi mõjuva- tiivset sekkumist Eesti sündmustesse aga ei ma faktori, mis täielikult revolutsiooni ja rahva mainita, selle asemel rõhutatakse, et Nõu- tahte realiseerimise kontseptsiooni oleks ümber kogude armee jäi passiivseks (ja toetavaks) lükanud, oli Nõukogude Liidu ja Punaarmee kõrvaltvaatajaks: “...juuni-juuli sotsialistliku surve meeleavalduste ja miitingute läbiviimi- revolutsiooni võidu võimaldas Nõukogude

67 T. A. van Dijk. Politics, Ideology and Discourse. – R. Wodak (ed.). Encyclopedia of Language and Linguistics. 2004. http://www.discourses.org/Unpublished/Politics,%20ideology%20and%20discourse%20%28ELL%29. htm (30.11.2006). 68 A. Adamson. 1940. aasta juunisündmuste ajaloolisest seletusest Eestis aastail 1940–1989, lk. 10. 69 E. Kaup. Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse 1940. aasta suvel. – Tuna 2005, nr. 2, lk. 83–91; nr. 3, lk. 75–83.; T. Tannberg, E. Tarvel. Documents on the Soviet Military Occupation of Estonia in 1940. – Trames 2006, nr. 1, lk. 81–95.

64 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana armee väeosade siinviibimine, kuigi need ei imperialistlikke lääneriike (seda järjekindlalt seganud põrmugi maa siseasjadesse.” (Aule, 1949. aasta tekstidest alates, taustaks külma Rahva Hääl 22.06.1950) sõja vallandumine). Teise perspektiiv ulatub ka kaugele ajalukku – 1955. aastal kirjutas J. (3) nende konstrueerimine Saat saksa ja taani röövvallutajatest, baltisaksa parunitest, vene tsaari satraapidest. Meie konstrueerimise üks olulisi strateegiaid on vastandamine. Rõhutamaks meie ja meie 2. Sotsiaalsed struktuurid: töölisklass (rah- aja positiivset kuvandit, loodi samal ajal ne- vas) ↔ kodanlus ja kapitalism gatiivset nende-pilti. Van Dijk on välja toonud neli põhimõtet, mille kaudu poliitilises dis- Luues positiivset meie-määratlust eelkõige kursuses säärast antagonismi luuakse: klassikuuluvuse alusel, ongi klass nõukogude – rõhutatakse positiivset meie kohta, retoorikas peamiseks vastandamise aluseks. – rõhutatakse negatiivset nende kohta, Seega sai kodanluse, kapitalismiga seosta- – jäetakse rõhutamata negatiivne meie koh- mine automaatselt nende piiritlejaks. Nagu ta, juba eespool kirjeldatud, pidi juunisündmus- – jäetakse rõhutamata positiivne nende koh- te kirjeldamisel klassimääratlustes tegema ta.70 teatavaid mööndusi. Nende hulka kuuluvad Nende, nõukogude korra vastaste konstruee- nõukogude diskursuses aga kindlasti kodan- rimise eeskujud Eesti ajaloo nõukoguliku lased, kapitalistid, maaomanikud, kulakud; ka käsitluse jaoks võeti dogmaatilisest ÜK(b)P välisvaenlasena kujutatud välisimperialistid. ajaloo lühikursusest. Juba selle sissejuha- Need üldistavad negatiivsed määratlused tuses nimetati ära peamised “töölisklassi esinevad analüüsitud tekstides läbivalt, lisaks vaenlased”: mõisnikud, kapitalistid, kulakud, kitsamalt: kodanlikud natsionalistid, hallparu- kahjurid, spioonid, kõigi kapitalistliku ümbruse nid, pankurid, linnade suurkodanlus, kodanlik palgalised agendid.71 kultuur, rahvusvaheline finantskapital. Rahva Hääle 21. juuni kirjutisi analüüsi- des tuleb esile, et vastandused võib üldistada 3. Ideoloogiad: kommunism ↔ kõik teised kolmele tasandile. ideoloogiad

1. Riigi- ja ühiskonnakorrad (ja neid esin- Analüüsitud tekstides on vaenulike ideoloo- davad isikud) giatena põhiliselt nimetatud fašismi ja natsionalismi. Kõige värvikamalt on välja joonista- Nende kategooriasse kuuluvad kõik teised tud aga kommunismile kõige lähema – teiste ühiskonnad peale nõukogude oma. Meie rii- sotsialistlike liikumiste – negatiivne kuvand. giks on eeskätt Nõukogude Liit (Eesti NSV Kommunistliku partei vastastena, kellega bol- kui selle koostisosa on Nõukogude hierarhi- ševike parteil tuli “võitlust pidada”, nimetati lise tsentraliseeritud ühiskonna tingimustes juba “ÜK(b)P ajaloo lühikursuses” esseere alles teisel kohal). Nende kategoorias kujutati (ja nende eelkäijaid narodnikke), menševikke, käsitletavates tekstides eeskätt Eesti Vabarii- anarhiste ja iga liiki kodanlikke natsionaliste; ki, mille hävitamine oli juunisündmuste peasi- veelgi ohtlikumaks tuli aga pidada kommu- su. Mitmes kirjutises toodi samas tekstidesse nistliku partei sees tekkinud nn. menševist- sisse ka Eestiga sama saatust jaganud Läti ja likke ja oportunistlikke voolusid – trotskiste, Leedu. Lisaks tõsteti vaenulike režiimide- buhhaarinlasi rahvuskallaklasi ja muid antile- na esile fašistlikku/hitlerlikku Saksamaad ja ninlikke rühmasid.72

70 T. A. van Dijk. Politics, Ideology and Discourse. 71 Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei ajalugu. Lühikursus, lk. 3. 72 Samas.

Tuna 3/2007 65 KÄSITLUSED

Need on põhilised vastandused, mille ja autoritaarse valitsemiskorra vahel Eesti abil loodi nende-kategooria, Nõukogude Vabariigi ajaloos. Rahvavaenulikuna käsitleti ühiskonna tingimustes vaenlase kuju. Need, Eesti Vabariigi valitsuse tegevust läbi ajaloo, keda ei loetud meie hulka kuuluvateks, said majanduslikku koostööd mõne lääneriigiga automaatselt nõukogude korra vaenlasteks. tõlgendati koostööna hitlerlaste leeriga. Ko- Nende konstrueerimine väljendus diskursu- danluse kasutamine sai hoobilt aluseks mis ta- ses erinevate argumentatsioonistrateegiate ja hes nähtuse miinusmärgistamiseks – kodanlik lingvistiliste realisatsioonide kaudu. kultuuripoliitika, kodanlikud parteid jne. Ko- Negatiivne leksika. Teisi riigikordi kirjel- danlikuks sai nõukogude retoorikas nimetada dati eranditult negatiivse sõnavara vahendu- pea kõike, mis ei vastanud parteiideoloogide sel. Eesti Vabariigi riigikorra kohta kasutati arvates sotsialistlikele kriteeriumitele. omadussõnu tagurlik, reaktsiooniline, kodan- Konkretiseerimine. Nende kujutamisel oli lik, fašistlik. Valitsust nimetati klikivõimuks, tavaks rõhutada nende negatiivsust detailse- (veriseks) diktatuuriks, sõjaprovokaatorite vate kirjelduste abil. Juba enamik analüüsitud litsuseks, terrorirežiimiks. kirjutiste ülesehitusest osutab, et nende täp- Eriti teravalt avaldub negatiivne leksika se kirjeldamisega pole kitsi oldud. Kui juu- isikute puhul. Kui meie puhul oli konkreet- nisündmuste enda esitamise osas oldi üsna setest nimedest ja isikutest vähe juttu, siis üldsõnalised ja umbmäärased, siis kõik sellele vaenlase-kuju esitleti isikukesksemalt ja seda eelnev, olukord, millest juunisündmused nõu- vägagi värvikalt. President Pätsi, sõjaväge- kogude retoorika kohaselt “välja kasvasid”, de ülemjuhatajat Laidoneri ja peaminister on vägagi faktirikkad. Uluotsa nimetatakse Hitleri käsilasteks, ma- Juunisündmuste-eelse Eesti Vabariigi rodöörideks. Näiteks iseloomustati J. Saadi majandusolukorda näidati äärmiselt kehvas kirjutises 1953. aastal Pätsi kui eesti kodan- seisus olevana, tema tööstuslikku toodangut luse ülemat, verekoera. Veel Stalini elusoleku võrreldi tsaariaegsega ja näidati langusi selles. ajal osati Eesti juunisündmusi kajastavates- Põllumajanduse olukorra negatiivses valguses se kirjutistesse põimida ka reeturliku Trotski näitamiseks tuli aga näidata talumajanduse nimi (Aule, Rahva Hääl 22.06.1950). Ehk “rõhuvat” ja töölistele laastavalt mõjuvat ole- veelgi tugevamalt avaldub negatiivne leksi- must. Arvud, protsendid, mis muidu Nõuko- ka sotsialistide kujutamisel, nt.: “[– – –] kogude ajakirjandustekstides olid pigem tabud, danlusele olid ustavaiks abilisteks sotsid, kes olid siin, juba hävitatud vastase iseloomus- olid valgeks põlleks eesti kodanluse verisele tamisel au sees. Nii sai statistiliste andmete timukakirvele [– – –].” (juhtkiri, Rahva Hääl, abil töötute hulga ja riiklikku tööpuuduse 22.06.1950) väidetavalt tahtliku tekitamise abil õigustada Negatiivne võrdlus. Eesti Vabariigi valit- töölisklassi pea olematut staatust Eestis juu- sust võrreldi, lausa samastati teiste nõukogu- nipöörde ajaks. Samas ei ole üheski kirjutises de ideoloogia silmis negatiivsete valitsusvor- öeldud, kust on esitatud andmed võetud.73 midega, heideti ette koostööd hitlerlaste, lääne Hoiatamine. Kuigi nemad on analüüsi- imperialistidega. Samuti seostati kodanlasi nii materjalis üsna sõnaohtralt ja detailselt ku- fašistide kui ka imperialistidega; eesti kapitalis- jutatud, ei näidata neid diskursuses ohtlike, tid pandi ühte patta saksa mõisnikega; vapse vaid pigem jõuetute, varem või hiljem para- aga ka Isamaaliidu fašistidega. tamatult hävingule määratutena. Seega võib Üldistamine. Kogu Eesti Vabariigi aega on öelda, et 21. juunit kajastati pigem positiiv- esitletud hinnanguliselt üheselt miinusmärgi- ses toonis, ähvardamist ja hoiatamist leiab ga. Siinjuures ei tehtud vahet demokraatliku analüüsitud kirjutistes vaid üksikutel juhtu-

73 Erandiks on ainult J. Saadi artikkel Rahva Hääles 21.06.1958. Selleski ei tooda fakte mitte 21. juuni sündmuste, vaid esimeste nõukogude valimiste tulemuste kohta. Osavõtu- ja poolthääletanute protsente nimetades viitab Saat 1945. aastal ilmunud J. Varese artiklitekogumikule – J. Vares. Nõukogude Eesti taassünd. Tallinn, 1945.

66 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana del. Kui ka ajaloolisi vaenlasi on kirjeldatud mine ehk “saavutused uutel teadusradadel” veriste, sõjaõhutajate, provokaatoritena, jääb jääma üksnes väljakutseks kitsale ajaloolaste kõik see minevikku, mille kordumise on välis- ringile. Võimule meelepärast ajalookäsitlust tanud nõukogude võim. Hoiatamist võib leida tuli levitada võimalikult laialt, paisata see vaid hüpoteetilises vormis: “[– – –] mis oleks massitiraažides ilmuvates ajalooraamatutes juhtunud, kui eesti töötav rahvas poleks astu- avalikkuse ette, nõuda vastavat ajalooõpetust nud 21. juunil 1940. aastal otsustavat sammu koolides. Veelgi enam – ajaloost pidid rää- ega võtnud oma saatuse juhtimist enda kätte kima ka massiteabekanalid. Tähtsa ideoloo- – Eesti kodanlus oleks tõuganud eesti rahva gilise sõnumi edastamine, mis kajastus uutes täpselt samasugusele hukatuslikule teele, na- nõukogulikke väärtusi sisendavas ja edasta- gu tõukas soome, ungari, rumeenia ja teiste vas ajalookontseptsioonis, leidis oma koha hilisemate saksa satelliitide kodanlus oma ajalehtedes ja ajakirjades. Eriti nõukogude rahvad meeletusse sõtta Hitleri maailmaval- võimu algaastatel loodeti Eestis, et laialdase lutuse plaanide teostamise eest.” (L. Rem- levikuga ajalehed on kõige mõjukamad nõu- melgas, Rahva Hääl 20.06.1948) koguliku ajaloo kontseptsiooni levitajad ja kinnistajad, sest läbi kaalutud ja -kontrollitud ajalookirjandust polnud jõutud veel aval- Kokkuvõtteks dada. Ka seetõttu – et 1940. ja 1950. aastate ajalehtedest võib ajalookontseptsioonis leida Ajalugu, mis on läbi aegade kandnud endas mõndagi sellist, mis hiljem ehk õpikutesse ja ideoloogilisi väärtusi, olnud minevikusünd- ajalooraamatutesse ei jõudnudki – on Nõu- muste teadvustamise, neile hinnangu andmi- kogude trükiajakirjandus Eesti ajaloo nõuko- se ja ajaloolise järjepidevuse seoste loomise guliku kontseptsiooni juurutamise uurimisel kaudu rahvusliku identiteedi üks tugisambaid, tänuväärne allikas. sai üliideologiseeritud nõukogude ühiskonnas Et kõiki ajalookirjutusega seonduvaid eri- olulise propagandarelva rolli. Eesti rahva ja nevaid aspekte ei saa korraga hõlmata, siis Eesti ajaloo jaoks tähendas seega Eesti ala analüüsiti siinses kirjutises ühe, nõukogude liitmine Nõukogude Liiduga ajaloo ümber- võimu silmis erilise ideoloogilise rõhuase- mõtestamist. Senised rahvuslikud ajalookirjutusega ajaloosündmuse kajastamist ajalehes tamise traditsioonid lõigati läbi, minevikutõl- Rahva Hääl aastatel 1945–1960. Selleks sünd- gendus pidi olema kooskõlas kommunistliku museks on nõukoguliku ajalookäsitluse seisu- ideoloogiaga ning õpetama ja sisendama seda kohalt oluline murdepunkt – 21. juuni 1940. vastliidetud liiduvabariigi elanikele. Nõnda aastal – nõukogulikus retoorikas juunipööre, – inimestele uue ajaloolise mälu andmise juunirevolutsioon. Aastatel 1945–1960 oli teel – võisid võimufunktsionäärid loota, et Rahva Hääles sellele pühendatud 25 kirjutist, paljurahvuselisest erinevate traditsioonide ja sealhulgas nii juhtkirju kui ka mälestusi, kõi- väärtushinnangutega elanikkonnast õnnestub ge rohkem aga üldisemaid kirjutisi, mis said vormida mitte ainult nõukogude võimu legi- käesolevas artiklis koondatud ühisnimetaja tiimsuses, vaid ka selle parimuses veendunud “ajalooline kirjeldus” alla. Uuritud kirjutiste nõukogude rahvas. autorid olid eeskätt ortodoksset marksistlik- Eesti ajaloo jaoks tähendas see uute teo- ku ajalookirjutuse liini järgivad ajaloolased, reetiliste raamistike seadmist, senikirjutatu varasematel aastatel aga ka kõrgel positsioo- ümberhindamist ja kohustuslike marksistli- nil olevad võimufunktsionäärid (nt. Nikolai ke kontseptsioonide juurutamist ajalookirju- Karotamm, Eduard Päll). Ülesehituselt ja tuses. Selleks rakendati tööle terve asutuste stiililt järgisid kõik kirjutised sarnast joont. võrk, püüti esmalt “ümber veenda” juba te- Nende stiililt ja ülesehituselt üsna ühe- gutsenud ajaloolasi ja koolitada uusi, “õige ülbaliste kirjutiste puhul diskursuseanalüüsi ideoloogilise kasvatusega” ajalookirjutajaid. rakendades selgus aga, et 21. juuni sündmus- Mõistagi ei pidanud nn. uue ajaloo kirjuta- te käsitlemine Rahva Hääles polnud aastatel

Tuna 3/2007 67 KÄSITLUSED

1945–1960 täiesti ühene. Kaanonid ja dog- töörahvas, rahvas omakorda saab samaväär- mad, mis kinnistusid nii Eesti ajaloo nõuko- seks marksismi retoorikas dogmaatilise klas- gulikus kontseptsioonis laiemalt kui ka konk- si-kontseptsiooniga, senine etniline-kultuuri- reetsemalt 1940. aasta suvesündmuste edas- line-keeleline ühtekuuluvustunne tuli asen- tamisel, kujunesid välja aastate jooksul. Nn. dada klassilisega. Eesti töörahvast omakorda juunimüüt – nõukogulik käsitlus 1940. aasta on esitletud aktiivse rühmana, kes küll “va- 21. juunist kui “eesti rahva tahteavaldusest” batahtlikult oma tahet ellu viis”, kuid toetus ja “Eesti Vabariigi sisemistest vastuoludest seejuures Nõukogude Liidu, “sõbraliku vene välja kasvanud revolutsioonist ilma NSV vennasrahva” ja kommunistliku partei “abi- Liidu poolse otsese sekkumiseta” – kujunes le”. Erinevalt hilisemast ajalooraamatutesse välja alles 1960. aastatel. Sinnamaani polnud jõudnud juunimüüdist võib aga ajakirjandus- ajalookontseptsiooni kallal töötanud ideoloo- tekstides siinkohal leida teatavat ebajärje- gid paljuski selgusel ega ühel meelel. Juba 21. kindlust – ajakirjanduses vihjati hiljem ma- juuni nimetamise puhul ilmnes, et selle väli- havaikitud Nõukogude Liidu ja Punaarmee selt väikese, kuid sisuliselt vägagi kaaluka ja aktiivsele tegutsemisele ja sekkumisele. kogu käsitlusele ideoloogilist suunda andva Kinnistamaks positiivset meie-käsitlust on ülesande lahendamine tekitas lahkhelisid. sinna kõrvale väga värvikalt loodud negatiivne Rahva Hääles avalduv esialgu üldistavam, nende-kuvand. Negatiivse sõnastuse, võrdlus- umbmäärasem ja vähem hinnanguid andev te, üldistavalt kõike halba neile üle kandes ja sildistamine muutus ajapikku agressiivse- konkretiseerides nende negatiivsust kõikvõi- maks; dogmaatiliselt nii olulise, kuid samas malike muidu nõukogude retoorikas tabuks ideoloogiliselt vaieldava revolutsiooni kasu- olnud numbrite ja statistika abil, on loodud tamisel oldi ajakirjanduses üsna ettevaatlik. lai spekter neist – Nõukogude korra vastastest Oluline oli rõhutada, et 21. juuni muutis Eesti ja vaenlastest. Sinna alla kuuluvad mõistagi ajalugu kardinaalselt, pööras ühiskonna aren- kõik teised ühiskonnakihid peale töörahva (ja gut, taastas nõukogude võimu Eestis, oli Eesti temaga liidus olevad üksikute “progressiivsete töörahva ajalooline võit. jõudude”) ning kõikvõimalikud mittenõukogu- Ideoloogiliselt nii olulise, hinnanguid likku maailmavaadet ja ühiskonnakorraldust seadva ja kogu sündmuse käsitluseks hää- esindavad isikud, riigikorrad, ideoloogiad. lestava nimetamise kõrval kasutati 21. juuni Nii selgitati inimestele, milline tähendus ja ajaloolise tähtsuse rõhutamisel mitmeid argu- tähtsus oli Nõukogude ühiskonna tingimustes menteerimisstrateegiaid. Tekstides, mida võib 1940. aasta 21. juunil toimunul. Ajakirjandus käsitleda nõukogude ideoloogiat edastava po- kui lootuste kohaselt partei võimsaim pro- liitilise diskursusena, kasutati erinevaid võt- pagandarelv pidi mitte ainult täitma esialgse teid, loomaks mitte ainult soovitavat kuvandit ajalooraamatute puudumisest tingitud tühiku, Nõukogude valitsuse võimulepaneku päevast, vaid jätkuvalt, püsivalt ja intensiivselt sisenda- vaid ka üleüldist positiivset pilti nõukogude ma nõukogulikku käsitlust päevast, mil Eestis tegelikkusest. Sügavamaks eesmärgiks oma- pandi võimule Nõukogude valitsus. Kas ja kui korda oli tekitada lugejate teadvuses uudne palju see ka tõepoolest inimeste ajaloomälu nõukogulik identiteet, tunnetus endist kui ümberkujundavana mõjus, on küsimus, mis ühtsest ja nõukogude võimule sisemiselt lo- jääb paljalt ajakirjandustekste lugedes õh- jaalsetest nõukogude rahva liikmetest. Aval- ku rippuma. Mälestused ning mitteametliku duvad mitmed konstrueerivad strateegiad, ajaloo väljakujunemine ja püsimine okupat- millega sedasama nõukogude rahvast ehk siis sioonikümnendite jooksul räägivad igal juhul meie-gruppi luua püüti, teiselt poolt kaasnes ideoloogide jõupingutuste tulemuslikkuse sellega hävitavate strateegiate rakendamine kahjuks. Küll aga võib öelda, et Nõukogude nende-grupi loomiseks. Meie-rühma konst- ajakirjandus on tänuväärne allikas Nõukogu- rueerimise analüüsimisel ilmnes, et 21. juuni de ideoloogia eesmärkide ja rakendusmehha- sündmuste käsitlustes moodustab selle eesti nismide valgustamisel.

68 Tuna 3/2007 Tiiu Kreegipuu / Ajaloo rakendamine propagandarelvana

Lisa

Rahva Hääles aastatel 1945–1960 ilmunud 21. juunit puudutavad kirjutised

Rahva Hääl 21.06.1945, nr. 144: inglise–ameerika imperialistide sepitsuste N. Karotamm. Eesti enne 1940. aasta läbikukkumine, lk. 2. juunipööret. (Katkend artiklist “Õnnelik Rahva Hääl 21.06.1952, nr. 146: aasta”), lk. 2. Töötava rahva tulemusrikas võitlus, lk. 1. E. Päll. Suure murrangu ajajärk, lk. 2. (Juhtkiri). J. Vares-Barbarus. Mis on nõukogude J. Saat. Fašistliku sõjaprovokaatorite va- võim ja mis ta tõi eesti rahvale, lk. 2. litsuse kukutamine Eestis 21. juunil 1940. Rahva Hääl 21.06.1946, nr. 144: aastal, lk. 2. J. Saat. 21. juuni pööre Eestis 1940. aastal, Rahva Hääl 21.06.1953, nr. 145: lk. 2. J. Saat. Kodanlik-natsionalistliku dikta- Rahva Hääl 1947, 21.06.1947, nr. 143: tuuri kukutamine 21. juunil 1940, lk. 2. A. Jõeäär. Ajalooline pöördepunkt eesti Rahva Hääl 20.06.1954, nr. 145: rahva elus, lk. 2–3. V. Maamägi. Fašistliku diktatuuri kukuta- Rahva Hääl 20.06.1948, nr. 143: mine Eestis, lk. 2. L. Remmelgas. 21. juuni, lk. 2. Rahva Hääl 21.06.1955, nr. 145: Rahva Hääl 21.06.1949, nr. 144: Eesti töötajate ajalooline võit, lk. 1. (Juht- Revolutsioonilised sündmused Eestis kiri). 1940. a. juunis ja juulis, lk. 2. J. Saat. 1940. a. 21. juuni pööre ja selle Rahva Hääl 22.06.1950, nr. 147: ajalooline tähtsus, lk. 2–3. Töörahva võimuletulek Eestis, lk. 1. (Juht- Rahva Hääl 21.06.1956, nr 145: kiri). A. Päss. 1940. aasta ajalooline pööre, lk. 2. A. Aule. 1940. aasta 21. juuni kui sotsia- Rahva Hääl 21.06.1957, nr. 145: listliku revolutsiooni algus Eestis, lk. 3. Juunis 1940, lk. 3. (Sissejuhatuseks mäles- Rahva Hääl 23.06.1950, nr. 148: tustele toimetuse poolt). V. Kruustee. Siis kui murti kodanluse O. Sepre. Jälle hakkas lehvima punane diktatuur. (Mõtteid juunipöörde 10. aas- lipp, lk. 3; B. Kumm. Nii algas Pärnus, tapäeva puhul), lk. 3. lk. 3. Rahva Hääl 21.06.1951, nr. 144: Rahva Hääl 21.06.1958, nr. 145: Tulemusrikka võitluse eredad leheküljed, J. Saat. Eesti kodanluse võimu kriis ja rah- lk. 1. (Juhtkiri). vavõimu kehtestamine, lk. 2. A. Gronski, O. Riss. Reaktsioonilise re- Rahva Hääl 21.06.1959, nr. 145: žiimi kukutamine Eestis 1940. a. juunis ja J. Saat. Juunipäevil 1940, lk. 2.

Tiiu Kreegipuu (1977)

On lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo osakonna 2001. aastal, 2005 kaitsnud samas MA kraadi teemal “Nõukogude kultuuripoliitika ja rakendused eesti NSV-s aastatel 1944–1954 kirjanduse ja trükiajakir- janduse näitel”. Praegu TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna doktorant. Uurimisteema: Eesti ajakirjandus Nõukogude ajal, ajakirjanduse roll ja selle juhtimismehhanismid.

Tuna 3/2007 69 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

tatakse kalendaariumi ja mitmesuguste Ootamatu leid Riiast meditsiinilis-astronoomiliste-astroloogiliste tekstide kogumit, on hiliskeskaja kontekstis – 16. sajandi anakronistlik: algselt võeti see kasutusele 18.–19. sajandil laiale lugejaskonnale orien- kalender teeritud kalendrikirjanduse kohta. Keskaja “rahvakalender” ei olnud kindlasti kätte- saadav kõigile ühiskonnakihtidele (eriti Tallinnast? n.-ö. lihtrahvale), vaid üksnes haritud eliidile. Saksa kultuuriruumis on varaseim rahvaka- Anu Mänd lender teada 15. sajandi alguse Augsburgist. 1405. aastal Johannes Wissbieri koostatud (või tõlgitud või kopeeritud) tekst sisaldab kalendaariumi ning traktaate kosmoloogiast, äti Rahvusraamatukogu käsikirjade ja ha- seitsmest planeedist ning kaheteistkümnest Lruldaste raamatute osakonnas on peidus sodiaagimärgist. Sarnase sisuga käsikirju on aare, mille kohta kataloogis seisab napisõna- teada üle kolmekümne. 1420. aastatel tu- liselt Arzneibuch (kohaviit RXA 221S/N6).1 li selle kõrval käibele veel teine, tunduvalt Sellise pealkirja on alamsaksakeelsele teks- mahukam rahvakalendri versioon, mis lisaks tikogumile andnud selle uusaegne omanik eelnimetatuile sisaldas ka hulga teisi tekste, Engelbrecht Alexander Korff. Kuigi meditsii- näiteks ennustusi 12 kuu ja üksikute päevade nilised juhtnöörid ja ravimtaimede tutvustus kohta (nn. õnnetud või ebasoodsad päevad), moodustavad tõepoolest suurema osa käsi- ülevaadet neljast temperamendist ning ju- kirjast, ei piirdu köite sisu kaugeltki sellega. hiseid aadrilaskmise, kümblemise ja klistiiri Täpsem oleks käsikirja nimetada rahvaka- kohta.2 Säilinud käsikirjade tekstid variee- lendriks (sks. Volkskalender), sest see algab ruvad nii sisu kui ka pikkuse poolest. Paljud kalendaariumiga, millele järgnevad mitmed rahvakalendrid on illustreeritud. Oma prak- praktilise ja ennustusliku iseloomuga tekstid. tilise ning hariva-lõbustava sisu tõttu kujunes Käsikiri ei sisalda ühtki aastaarvu, ent käe- selline lugemisvara haritud klasside hulgas kirja järgi otsustades pärineb see 16. sajandi peagi äärmiselt populaarseks ning levis laialt esimesest poolest või keskpaigast. Miks aga nii käsikirjalisena kui ka trükitud kujul. Ana- peaks üks hiliskeskaja-varauusaja piirile jääv lüüsides säilinud rahvakalendreid ning nen- rahvakalender meile sedavõrd huvi pakkuma, dega kokku köidetud tekste, on oletatud, et et teda siin lähemalt tutvustada? Nimelt või- esmajoones on selliseid käsiraamatuid oma maluse tõttu, et see pärineb Tallinnast. Kesk- igapäevatöös kasutanud arstid, apteekrid, aegsest Tallinnast ei ole aga seni teada ühtegi aga ka juriidilise haridusega linnaametnikud. terviklikult säilinud kalendrit, mis võimaldaks Laiemalt võttes koosnes rahvakalendrite ost- täpsemalt uurida näiteks siinset pühaderingi. jaskond aadlikest, kaupmeestest, jõukamatest Millised on need asjaolud, mis osutavad Tal- käsitöölistest, kirurgidest-habemeajajatest, linnale, sellest lähemalt allpool. Esmalt aga kümblusasutuste pidajatest ja teistest ülem- anname lühiülevaate rahvakalendrist kui žan- või kesk-ülemklassi esindajatest.3 rist, samuti tutvustame Riias asuvat käsikirja Mis seisusest või millise elukutse esindaja tervikuna. võis olla Riias asuva kalendri omanik, käsikir- Termin rahvakalender, millega tähis- jast ei selgu. Kuna astroloogilistes osades on

1 Tänan Läti kolleegi Gustavs Strengat, kes mind käsikirja olemasolust teavitas. Artikkel on kirjutatud ETF-i grandi nr. 6900 raames. 2 Põhjalikumalt on rahvakalendri teket, sisu ja levikut käsitlenud F. B. Brévart. The German Volkskalender of the Fifteenth Century. – Speculum, vol. 63 (1988), lk. 312–342, siin lk. 312–313. 3 Sealsamas, lk. 336–338.

70 Tuna 3/2007 Anu Mänd / Ootamatu leid Riiast – 16. sajandi kalender Tallinnast? tihti juttu soodsatest aegadest kauplemiseks, Nahkköites käsikiri on väga mahukas: sel- merereisiks ja maja ehitamiseks, võiks oleta- les on kokku 290 sekundaarselt nummerdatud da, et need juhised olid suunatud eelkõige ja 29 nummerdamata paberlehte mõõtmetega jõukamale kaupmehele, ent teisest küljest umbes 20 x 29 cm. Tühjad lehed on jäetud on sarnased valdkonnad esindatud enami- köite algusesse (19) ja lõppu (10). Kaks suu- kes rahvakalendrites. Käsikiri on võrdlemisi remat tekstiosa on nummerdatud ka kirjutaja vähe kulunud (v.a. kalendaarium) ja sellel enese poolt: meditsiinilise sisuga juhistes (fol. puuduvad täiendavad ääremärkused, mis 13r–195v) kannavad lehed rooma numbreid võib osutada sellele, et omanik ei kuulunud I–CLXXXII ning ravimtaimi tutvustavas nende hulka, kes kasutas kalendrit igapäevase osas (fol. 196r–244r) numbreid I–XLVIII. praktilise käsiraamatuna, nagu oleks teinud Käsikiri on köidetud pärast selle koostamist, näiteks arst või apteeker. sest pool sisukorda on köidetud valesti (selle Arvestades 16. sajandiks käibel olnud esimene pool asub fol. 3r–5v, tagumine pool trükitud ja käsikirjaliste eeskujude hulka, aga fol. 58r–60v) ning fol. 12r asuvas tabelis on tõenäoliselt üsna raske ja aeganõudev on mõnedel pikematel sõnadel tagumised kindlaks teha, milline tekst (või tekstid) on tähed lõikamisega kaotsi läinud. Valdav osa koostajale eeskujuks olnud. Lisaks kalendaa- käsikirjast (kuni fol. 245r) on kirjutatud ühe riumile sisaldab köide järgmisi tekste. Esmalt ja sama käega ning pärineb, nagu juba mai- iseloomustatakse nelja aastaaega (mida ühel nitud, tõenäoliselt 16. sajandi esimesest poo- või teisel aastaajal süüa-juua, millised keha- lest või keskpaigast. Teine (fol. 246r–280r) ja lised tegevused on soovitatavad, millal rohtu kolmas käekiri (fol. 280v–286v) pärinevad võtta, aadrit lasta või intiimelu elada jne.), samuti 16. sajandist; sisult on tegemist mõ- seejärel 12 kuud (ebasoodsad päevad, juhi- ne varem esinenud meditsiinilise juhtnööri sed aadrilaskmise, kümblemise, magamise ja kordamisega. Käsikirja lõpus, vahemikus fol. söömise kohta, millise iseloomuga laps sünnib 286v–289v leidub mõningaid 17. sajandil või ühel või teisel kuul ning mis pühakupäevaga 18. sajandi algupoolel kirja pandud retsep- kuu algab ja lõpeb) ning lõpuks iga kuupäeva te. Kuna rahvakalendrist tervikuna on koos eraldi (millised kuupäevad on soodsad teatud Läti Rahvusraamatukogu töötaja Gustavs ettevõtmisteks, nagu kauplemine, reisimine, Strengaga kavas üllitada põhjalikum käsit- maja ehitamine, naisevõtt jne., ning milliste lus, loobugem siinkohal käsikirja üksikasja- kuupäevadega kaasneb kahju ja õnnetus). likust paleograafilisest ja kodikoloogilisest Järgneb osa, milles tänapäeva inimene tun- kirjeldusest ning tekstide sisu analüüsist ning neb ära horoskoobi, nimelt 12 sodiaagimärgi vaadelgem lähemalt üksnes selle algusosa ehk kirjeldus: millised omadused (kuum-külm, kalendaariumi. kuiv-niiske) on ühel või teisel märgil, milli- Alustagem kalendaariumi kõige põneva- se kehakuju, silmade värvi ja iseloomuga on mast osast, nimelt pühakupäevadest. Neid teatava märgi all sündinud laps ning mida on on kalendrisse kantud üsna hõredalt, ent kasulik ühe või teise märgi all ette võtta (nt. teatud-tuntud varakristlike pühakute kõr- hobust ja relvi osta, sulaseid palgata, reisile val leiame ka selliseid, kes tuntuse poolest minna jne.). Veel ennustatakse, milline talv “esiviiekümnest” välja jäävad ja kelle kohta ja suvi (ja vastavalt saak) tulevad juhul, kui mõne pühakuleksikoni abita suurt midagi ei uue aasta algus langeb teatavale nädalapäe- meenuks (näiteks Püha Petronilla või Püha vale. Edasi järgnevad praktilised juhised, Tiburtius). Hiliskeskajal pühakustaatusesse kuidas ravida ja ennetada haigusi: alustatak- jõudnuist leiame kalendrist vaid 13. sajandil se inimese peast ja liigutakse allapoole ku- kanoniseeritud Püha Dominicuse (5. aug.), ni jalgadeni välja. Pärast seda tutvustatakse Assisi Franciscuse (4. okt.) ja Tüüringi Elisa- mitmesuguseid ravimtaimi (sealhulgas ürte, bethi (19. nov.). Nagu käsikiri tervikuna, nii köögivilju ja lilli), mis on pärit nii Euroopast on ka kalendripühad kirja pandud alamsak- kui ka idamaadest. sa keeles ehk siis nende rahvapärasel kujul.

Tuna 3/2007 71 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Näiteks kui ladinakeelsest kirikukalendrist Esmapilgul on tegemist küllaltki tüüpilise leiaksime 6. jaanuari alt Epiphania Domini, alamsaksa kultuuriruumile omase kalendriga, siis Riia käsikirjas seisab sellel kohal der dryer mille juures ei torka silma suuremaid lokaal- konnynck dach (kolmekuningapäev), 2. veeb- seid eripärasid, mis võimaldaksid kalendrit ruaril on Visitatio Marie asemel Maria to siduda mõne linna või piiskopkonnaga. Lä- Elizebeth (Neitsi Maarja külaskäik Eliisabeti hemal süvenemisel aga pälvivad tähelepanu juurde) ning 25. detsembril Nativitas Christi kolm püha: Rootsi kuninga Püha Eriku päev asemel Cristus gebort (Kristuse sünd). Pühade (18. mai), Norra kuninga Püha Olavi päev pühitsusastmeid pole kalendrisse märgitud, (29. juuli) ja Püha Viktori päev (10. oktoober). ent tähtsaimad pühad (s.t. mis vastavad ka- Kaks viimast püha on tähistatud punasega, mis tegooriatele totum duplex ja duplex)4 on kirja tähendab, et nad kuulusid kalendri koostamis- pandud punase tindiga. kasutamispiirkonnas kõige tähtsamate pühade Kokku on kalendris 36 punasega märgi- hulka. Just nimetatud pühade koos esinemine tud püha: uusaastapäev (1. jaan.), kolmeku- ning iseäranis Viktori püha tähelepanuväärne ningapäev (6. jaan.), Neitsi Maarja puhasta- koht viisid siinkirjutaja mõttele, et kalender mise püha (2. veebr.), apostel Peetruse ahe- võiks pärineda Tallinnast. late püha (22. veebr.), apostel Mattiase püha Kui vaatleme Saksa aladelt säilinud ka- (24. veebr.), Neitsi Maarja kuulutamise püha lendreid, eriti just selliste keskaegse Liivimaa (25. märts), evangelist Markuse püha (25. ap- ajaloo seisukohalt tähtsate kohtade nagu Lü- rill), apostlite Filippuse ja Jaakobus noorema becki, Bremeni, Magdeburgi ja Kölni omi, siis püha (1. mai), ristileidmispäev (3. mai), Ristija neis ei leidu ei Püha Olavi ega Püha Eriku Johannese püha (24. juuni), apostlite Peetru- püha.5 Loomulikult olid aga nimetatud pühad se ja Pauluse püha (29. juuni), Neitsi Maarja tähtsal kohal Skandinaavia maades. Olav oli külaskäik Eliisabeti juurde (2. juuli), Maarja- Põhjamaade pühakutest enim tuntud, esi- Magdaleena püha (22. juuli), apostel Jaakobu- nedes kõikides Taani-Rootsi-Norra-Soome se püha (25. juuli), Püha Olavi püha (29. juu- kalendrites. Püha Eriku püha tähistati totum li), Püha Laurentiuse püha (10. aug.), Neitsi duplex’ina tema kultuse keskuses, Uppsala Maarja taevaminemise püha (15. aug.), apostel peapiiskopkonnas, samuti Uppsalale allunud Bartolomeuse püha (24. aug.), Neitsi Maarja Strängnäsis, Linköpingis, Västeråsis ja Turus.6 sünnipäev (8. sept.), apostel Matteuse püha Taanis oli Erikul kui Rootsi rahvuspühakul (21. sept.), peaingel Miikaeli püha (29. sept.), arusaadavalt vähem tähtis koht: Lundis oli te- Püha Viktori püha (10. okt.), evangelist Luu- ma püha tähtsusastmeks märgitud küll duplex, ka püha (18. okt.), apostlite Siimoni ja Juudas ent näiteks Århusis või Kopenhaagenis kuu- Tadeuse püha (29. okt.), kõikide pühakute lus see päev vähetähtsate pühade hulka.7 päev (1. nov.), Püha Martini püha (11. nov.), 10. oktoober oli teatavasti mitte üksnes Püha Eliisabeti püha (19. nov.), Püha Katarii- Xanteni Viktori, vaid ka Gereoni ja nende na püha (25. nov.), apostel Andrease püha (30. kaaslaste püha. Mõnedes kalendrites ongi nov.), Püha Nikolause püha (6. dets.), Neit- esikohal Gereoni, teistes Viktori nimi. Püha si Maarja eostamise püha (8. dets.), apostel oli tuntud mitmel pool Saksamaal ja Madal- Tooma püha (21. dets.), Kristuse sünnipäev maades, ent valdavalt jäi selle tähistamine (25. dets.), Püha Stephanuse püha (26. dets.), võrdlemisi tagasihoidlikuks, piirdudes kolme evangelist Johannese püha (27. dets.) ja või üheksa lektsiooniga. Vaid kahes kalend- süütalastepäev (28. dets.). ris leiame nimetatud püha tähtsaimate hul-

4 Pühade tähtsusastmetena olid levinud: totum duplex, duplex, semiduplex, festum simplex, IX lectionum, III lectionum, memoria. Kõik need ei pruukinud ühes kalendris korraga esineda ning piiskopkonnast või ordust sõltuvalt võis esineda teisigi variante. 5 H. Grotefend. Zeitrechnung des deutschen Mittelalters und der Neuzeit, Bd. 2/1. Hannover, 1892. 6 Sealsamas, lk. 218, 224, 238, 244, 247. 7 Sealsamas, lk. 215, 221, 227.

72 Tuna 3/2007 Anu Mänd / Ootamatu leid Riiast – 16. sajandi kalender Tallinnast? gast: Kölni peapiiskopkonnas oli Gereoni ja tegemist Tallinna kaitsepühakuga. Tema le- Viktori püha tähtsusastmeks duplex (Gereon gendi on kujutatud Niguliste kiriku peaaltari kuulus Kölni linna kaitsepühakute hulka), retaablil võrdsel positsioonil kiriku kaitsepü- samuti Münsteris (Münsteri piiskop oli Köl- haku Püha Nikolause omaga, samuti leiame ni sufragaan).8 Skandinaavia kalendrites oli ta Püha Vaimu kiriku peaaltari ja Mustpeade Gereoni ja Viktori püha tuntud vaid Lundis vennaskonna Maarja altari retaabli kõige pi- ja Kopenhaagenis, jäädes seal väiksema suu- dulikumalt asendilt. Niguliste ja Püha Vaimu rusjärgu pühade hulka.9 retaablitel ning ka mõnedel hõbeesemetel on Keskaegne kalender on säilinud ka Riiast, just Viktor see, kes hoiab käes Tallinna vappi. sisaldudes Riia toomkiriku Püha Risti altari Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et Viktorit 15. sajandi algusest pärinevas missaalis. Li- on ühes 16. sajandi algul kirja pandud kroo- saks on võrdluseks kasutada ka Riia diötseesi nikas nimetatud “meie armsaks kaitsjaks ja jaoks 1513. aastal trükitud breviaar. Üheski patrooniks”, samuti see, et Tallinna raad on neist ei leia me Viktorit, Olavit ega ammu- püstitanud Viktori kujusid linna väravate et- gi mitte Erikut.10 Tõsi, kaudselt on Viktor te. Argumente Viktori kui linna kaitsepühaku kalendris siiski olemas, sest 10. oktoober kasuks leidub teisigi.14 kannab nimetust Gereoni ja tema kaaslaste Nagu eespool juba mainitud, pole kesk- püha (tähtsusaste 9 lektsiooni).11 Tundmatu aegsest Tallinnast terviklikul kujul säilinud polnud Riias ka Püha Olav, kelle nime kandis ühtegi kalendrit. Mõnevõrra aitavad siinset üks linna religioossetest vennaskondadest.12 pühaderingi uurida Pirita kloostrist leitud Ent sellega teated nende austusest Riias ka kalendrikatkend, mis oli kasutusel aastatel piirduvad. 1474–1544, ent mis hõlmab kahjuks vaid mai- Seevastu hiliskeskaegses Tallinnas kuulu- ja juunikuud,15 ning 1509. aastal Veneetsias sid nii Viktor kui ka Olav kõrgelt austatud trükitud martüroloogium, mis on tõenäoliselt pühakute hulka. Viimatinimetatu kultuse kuulunud Tallinna dominiiklaste konvendile välistel märkidel pole ilmselt tarvis pikemalt ja millel leiduvate käsikirjaliste märkuste abil peatuda: kõigil seisab silme ees Oleviste ki- on võimalik kindlaks teha kohapeal tuntud rik ning ajaloost peaks tuttav olema ka Olavi pühi ning nende suurusjärke.16 Püha Viktori gild. Pühakut on kujutatud Oleviste kiriku püha, mis dominiiklaste kalendrites tavaliselt koori päiskivil ning Püha Vaimu kiriku pea- puudub, on selles märgitud duplex’ina, mis altari retaablil. Lisaks oli Oleviste kirikus rõhutab selle pühaku suurt tähtsust Tallinna 15. sajandil Püha Olavi altar, mille patro- kontekstis.17 Püha Olavi püha, mida mujal naadiõigus kuulus tõenäoliselt Suurgildile.13 dominiiklaste kalendrites jällegi ei esine, Püha Viktori näol on aga vägagi tõenäoliselt kannab aga koguni tähistust totum duplex.18

8 Sealsamas, lk. 85, 135. 9 Sealsamas, lk. 222, 228. 10 Nimetatud allikaid on põhjalikult käsitlenud H. von Bruiningk. Messe und kanonisches Stundengebet nach dem Brauche der Rigaschen Kirche im späteren Mittelalter. (Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Bd. 19). Riga, 1904. Kalendaarium on avaldatud lk. 201–213. 11 Sealsamas, lk. 211. 12 Vt. K. Mettig. Über die St. Olavgilde in Riga. – Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde der Ostseeprovinzen Russlands aus dem Jahre 1904. Riga, 1905, lk. 16–20. 13 A. Mänd. Hans Bouwer – kaupmees. – T. Kala, J. Kreem, A. Mänd. Kümme keskaegset tallinlast. Tallinn, 2006, lk. 68. 14 Vt. pikemalt A. Mänd. Püha Viktor – Tallinna kaitsepühak? – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 3–4 (2003), lk. 9–26. 15 P. Johansen. Kalendrikatkend Pirita kloostrist. – Vana Tallinn III. Tallinn, 1938, lk. 24–27. 16 Tallinna Linnaarhiiv, Htr. 21; T. Kala. Tallinna dominiiklaste kalender reformatsioonieelse ajakasutuse peeg- lina. – Vana Tallinn II (VI). Tallinn, 1992, lk. 16–27. 17 Sealsamas, lk. 18, 24. 18 Sealsamas, lk. 18, 23.

Tuna 3/2007 73 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Püha Eriku püha martüroloogiumis puudub Püha Anna, kellele oli all-linna kirikutes pü- ning selle pühaku austamisest Tallinnas po- hitsetud neli altarit, kelle nime kandis Toom- le suurt midagi teada. Dateerimisel kasutati peal tegutsenud usuline vennaskond ning Eriku püha väga harva, mis võib küll osali- keda on kujutatud mitmel kunstiteosel.21 Nii selt tuleneda sellest, et 18. mai jääb tähtsate Püha Blasiuse kui ka Püha Anna püha on liikuvate pühade, eelkõige nelipühade, var- kantud 1509. aasta martüroloogiumisse, esi- ju. Küll aga on Püha Eriku püha märgitud mene tähtsusastmega festum simplex,22 teine totum duplex’ina Pirita kloostri kalendris. Et koguni totum duplex.23 Mõlemad pühad esine- aga Pirita kalender järgis Linköpingi oma, vad näiteks nende ürikutes, millega Jaani see- kus asus birgitiinide emaklooster Vadstena, gi külastajatele-toetajatele lubati 40-päevast ei ole selles ka midagi imekspandavat.19 Võib indulgentsi.24 Mõlemad pühad kuulusid 15. arvata, et vähemalt birgitiinide kaudu, aga sajandi viimasest veerandist alates ka nende ka geograafilise läheduse tõttu Rootsiga oli hulka, mil Suurgildi Lauagild jagas vaestele Püha Erik Tallinnas siiski tuntud, ehkki enim almuseid.25 Miks on Riias asuva käsikirja austatud pühakute hulka ta ei kuulunud. koostaja sellised tuntud pühad märkimata Kui võtta kokku Viktori, Olavi ja Eriku jätnud (unustanud?), jääb selgusetuks. kohta käiv andmestik Tallinna kontekstis ja Käesoleva artikli lisast leiab huviline ka- võrrelda seda Saksa ja Skandinaavia maade lendri editsiooni. Tutvustame selle ülesehitust kalendritega, tundub küll, et Riia käsikir- lähemalt. Esimeses veerus on siinkirjutaja li- jas leiduv kalendaarium ei sobi ühegi teise satud numbrid, mis näitavad kuupäevi. Teise paigaga nii hästi kui Tallinnaga. Kas ülejää- (ehk originaalis esimese) veeru moodustab nud käsikirjast on võimalik leida Tallinna nn. Cisiojanus – 365 silbist koosnev mäluteh- kasuks veel teisigi argumente, seda näitab niline tekst, mis jaguneb kaheteistkümneks tulevik. heksameetriliseks värsiks, üks iga kuu koh- Nagu öeldud, on kalendaariumisse kan- ta. Enamik silpe moodustab lühendi mõnest tud võrdlemisi vähe pühi. Eriti hõredad on ladinakeelsest pühakupäevast või muust selles osas aprill ja mai, sisaldades vastavalt tuntud pühast (näiteks pur 2. veebruaril on kuus ja kaheksa pühakupäeva. Kohati tundub Purificatio Marie). Varaseimad teadaolevad kirja pandud pühade valik olevat mõnevõrra Cisiojanus’ed on säilinud 13. sajandist ning juhuslik: näiteks puuduvad kalendrist sellised neid kasutati kalendrite koostamisel veel hiliskeskajal populaarsed pühakud nagu Püha 16. sajandilgi.26 Blasius (3. veebr.) ja Püha Anna (26. juuli). Näiteks jaanuari kohta olid enim levinud Mõlema puudumist tuleks imeks panna mis järgmised värsiread: tahes Saksa kultuuriruumist pärit kalendris, Cisio Janus Epi sibi vendicat Oc Feli Mar An samuti Tallinna kontekstis. Neljateistkümne Prisca Fab Ag Vincen Ti Pau Po nobile lu- püha avitaja hulka kuulunud Püha Blasius oli men. Suurgildi Niguliste kirikus asunud altari pea- pühak.20 Veelgi populaarsem oli 15. sajandi Kui pühad ja pühakupäevad välja kirjutada, teise poole ja 16. sajandi algupoole Tallinnas näeks see rida välja järgmine:

19 P. Johansen. Kalendrikatkend, lk. 26–27. 20 A. Mänd. Hans Bouwer – kaupmees, lk. 67. 21 Vt. lähemalt M. Koppel. Tallinna Püha hõimkonna altariretaabel. Algsest pildiprogrammist Madalmaade hiliskeskaegsete Püha Anna legendide taustal. – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 3 (2006), lk. 37–66, eriti lk. 63–65. 22 T. Kala. Tallinna dominiiklaste kalender, lk. 20. 23 TLA, Htr. 21, fol. 46r. T. Kala publikatsioonist on Anna püha kogemata välja jäänud. 24 LUB II, nr. 997 (1363); LUB X, nr. 649 (1449). 25 TLA, f. 191, n. 2, s. 4, fol. 27v, 37r (kapitali annetamine prebendide jaoks); vt. ka s. 3, nt. fol. 3r, 4r, 15v–16r. 26 H. Grotefend. Zeitrechnung, Bd. 1. Hannover, 1891, ms. “Cisiojanus”, lk. 24.

74 Tuna 3/2007 Anu Mänd / Ootamatu leid Riiast – 16. sajandi kalender Tallinnast?

Circumcisio Domini, mensis Januarius, Mych Ier. Epiphania Domini, Octava Epiphaniae, Oktoober: Remyque Francyscy Marcy Dy Ger Felix in pincis, Marcellus, Anthonius, Fa- Arteque Calix bianus et Sebastianus, Agnes, Vincentius, Galle Lucas uel Vn Se Seue Crispyny Symo- Timotheus, Conversio Pauli, Polycarpus.27 nis Quyn. November: Omne nouenbre Leo Qua Theo Meie kalendris on Cisiojanus järgmisel kujul Martyn Briccyyque (pühade algussilbid olen kirjutanud parema Post hoc Elyza Ce Cle Cris Katheryna Sat An. mõistmise huvides suure tähega): Detsember: December Barba Nyco Concep et Dama Lucya Jaanuar: Cisyo Ianus Epi syby vendicat Oc Feli Sanctus abnyde (!) Thomas modo Nat Steff Mar An Yo Pu Tome Syl. Prisca Fab Ang Vincen Ty Pau Po nobyle lumenmen (!). Ehkki Cisiojanuse tekst varieerus hiliskesk- Veebruar: Bry Pur Blasus Ag Dor Febru Ab (!) aegsetes kalendrites võrdlemisi vähe, esines Scolastyca valent piirkonniti siiski teatud erinevusi, mis oli tin- July conyunge tunc Petrum Mathyam gitud ühe või teise pühaku tähtsusest vastavas ynde. diötseesis. Näiteks Rootsis ei puudunud mai- Märts: Marcius Adria Per decoratur Gregorio Cir kuus kunagi viide Pühale Erikule, seal oli sil- Gerdrud Alba Bene iuncta Maria genitrice. pide maius in hac serie asemel kasutusel maius Aprill: April in Ambrosiy festis ouat atque Eric serie.28 Meie kalendri juures torkab silma Tyburcy Püha Olavi lülitamine juulikuu värssi – see oli Et Valer sanctyque Geor Marcyque Vitalis. tavaline Skandinaavia, ent mitte Saksa kalend- Mai: Philyp Crux Flor God Iohan latyn Epy rites ja osutab jällegi Tallinna kontekstile, kus Ne Ser et Soff põimusid mõlema regiooni mõjud. Maius in hac cerie tenet Vrban ni (!) pede Cisiojanus’e juures tuleks osutada ka sel- Cris Pe. lele, et jaanuarikuu poole peal on kirjutaja Juuni: Nic Marcelly Bony dat Jun Prymy Bar omadega pisut rappa läinud: Püha Felixi pü- Cyriny hale osutav feli tulnuks jagada kahe rea vahel Vytyque Mar Prothos Al sancty Johan Yo (fe ja li), sest kõik järgnevad silbid on nüüd Do Le Pe Pau. sattunud rea võrra ülespoole pühast, mida Juuli: Jul Proces Odal Ock Wyl Kyly Fra Bene nad tähistavad (näiteks Marcellusele osutav Margar Apost Al mar on 15., mitte 16. jaanuari kohal). Enami- Arnolsus (!) Prax Mag Ab Cris Iacoby Pan ku järgnevatest pühakupäevadest on kirjuta- Olaf [Ab]don. ja siiski märkinud nende õigetele kohtadele, August: Pe Stef Steff Pro Do Six Do Cy Ro Lau v. a. Pauluse pöördumise ja Polycarpuse püha, Tybur Yp Eus mis mõlemad peavad asuma rea võrra allpool. Svmpcyo Agapyty Thymo Bartolo Ruff Au Ka on veast tulenevalt jaanuari Cisiojanus’e Col Aucty. lõpus mitte lu-men, vaid lu-men-men. September: Egydyum Sep habet Nat Gorgen Kalendri kolmandast (originaalis teisest) Prothique Crux Nic veerust leiame nn. “kuldse arvu”, mis tähis- Eu Lambertyque Ma Mauricius et Daim (!) tab aasta asukohta metoonilises tsüklis.29 See

27 R. M. Kully. Cisiojanus. Studien zur mnemonischen Literatur anhand spätmittelalterlichen Kalendergedichts. – Schweizerisches Archiv für Volkskunde, Jg. 70, H. 3–4 (1974), lk. 101. 28 Vt. O. Odenius. Cisiojani Latini. Neue Beiträge zur Bibliographie der metrischen Kalendarien des Mittelalters. – Arv: Tidskrift för Nordisk Folkminneforskning, 15 (1959), lk. 75, 77–79, 81, 83–84, 86–87, 89, 91. 29 Metooniline tsükkel on nime saanud 5. sajandil e. Kr. elanud Ateena matemaatiku ja astronoomi Metoni järgi, kes avastas, et 19 päikeseaastat on võrdne 235 kuuaastaga ning et 19 aasta möödudes langevad Kuu faasid taas samadele kuupäevadele.

Tuna 3/2007 75 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Kuu tsükkel koosneb 19 aastast ja on kalend- kultuuriruumist pärit kalendritest33 ei ole siin ris tähistatud numbritega 1–19.30 Neljanda ja aga ära märgitud n.-ö. keskmisi (mittel) või viienda veeru täpset otstarvet pole seni õn- ebasoodsaid (bos) aegu. nestunud välja selgitada. Kuna neis esinevad Kalender on Riia käsikirjas kõige kulu- vastavalt numbrid 0–24 ja 0–59, on tõenäoli- num osa: kas see on tingitud keskaegse oma- selt tegemist tundide ja minutitega. Võima- niku (omanike) poolsest aktiivsest kasutami- lik, et neis veergudes on märgitud Kuu faasid. sest või hilisemate kasutajate-uurijate huvist, Kuuendas veerus on tähtedereaga A-st G-ni ei ole muidugi võimalik kindlaks teha. Küll tähistatud nädalapäevi: see täht, millele lan- aga näitavad põhiosa lõppu mitme inimese ges jaanuari esimene pühapäev, jäi pühapäe- lisatud täiendused seda, et käsikiri ei kaota- va märkivaks täheks terve aasta jooksul. Liig- nud oma praktilise käsiraamatu funktsiooni aastal toimus arvestuses nihe 24. veebruaril.31 ka hilisematel sajanditel, mil trükitud rahva- Seitsmendas veerus on kirjas pühakupäevad, kalendrite ning astroloogilise ja meditsiinili- millest oli juttu eespool. Viimases veerus on se kirjanduse kättesaadavus plahvatuslikult lunaartsüklit (Kuu sideerilist tiirlemispe- suurenes.34 rioodi) tähistavad tähed. Kuna lunaartsükli pikkuseks on 27,3 ööpäeva, kasutati keskaeg- setes kalendrites selle tähistamiseks 27 süm- bolit: tavaliselt lisati tähestikule neli või viis sümbolit.32 Meie kalendris on 24-le tähestiku tähele lisatud neli sümbolit, mis tähistavad ladinakeelseid lühendeid: z-tähte meenutav sümbol on kalendri rekonstruktsioonis edasi antud kui ladina sõna “et”, topelt z kui “est”, allajoonitud z kui “etc” ning araabia number 9-t meenutav sümbol kui “us”. Et Kuu tiirle- misperiood on 27,3 ja mitte 27 päeva, on kirjutaja kolm korda aastas – juunis, septembris ja novembris – kasutanud us-sümbolit kaks korda järjest. Detsembrikuule järgneb veel kaks tabe- lit: fol. 12r on “kuldse arvu” ja lunaartsükli tähtede abil võimalik määrata Kuu asukohta Anu Mänd sodiaagimärkides ning fol. 12v on “kuldse arvu” ja nädalapäevi tähistavate tähtede abil (1968) võimalik määrata liikuvaid pühi. Esimeses tabelis on kirjutaja sõnaga gudt (hea) või g- Lõpetas 1992. aastal Tartu Ülikooli kunstiaja- tähega tähistanud neli eriti soodsat perioodi: loolasena. Kaitses 2000. aastal Kesk-Euroopa kui Kuu on jäära (ld. aries / alamsks. wedder), Ülikoolis doktorikraadi keskaja-uuringute alal. kaalude (libra/wage), amburi (sagittarius/ Töötab TLÜ Ajaloo Instituudis vanemteadurina. schutte) ja veevalaja (aquarius/waterman) Uurimisvaldkonnad: keskaja kultuur, gildid ja tähtkujus. Erinevalt paljudest teistest Saksa vennaskonnad.

30 Vt. lähemalt H. Grotefend. Zeitrechnung, Bd. 1, ms. “Goldene Zahl”, lk. 75, ms. “Mondcyclus”, lk. 128. 31 The Kalendarium of Nicholas of Lynn, ed. by Sigmund Eisner. London, 1980, lk. 6. 32 H. Grotefend. Zeitrechnung, Bd. 1, ms. “Lunarbuchstaben”, lk. 115. 33 F. B. Brévart. The German Volkskalender, lk. 315. 34 Tallinna kohta vt. nt. G. Raassalu. Tallinna saksakeelsed kalendrid 1602–1939. – Vana Tallinn XVIII (XXII). Tallinn, 2007, lk. 121–214.

76 Tuna 3/2007 Anu Mänd / Ootamatu leid Riiast – 16. sajandi kalender Tallinnast?

Kalender

Märkused

Pühakute nimed on järgnevalt kirjutatud suure algustähega (originaalis valitseb selles suhtes ebajärjekindlus). Rasvase kirjaga on edasi antud punase tindiga kirjutatud osad.

Jaanuar (f. 6r) Januarius dat is de hardemonn

1 Ci A Nie yars dach A 2 sy viij viij xlij b b 3 io xvi xxj xxiij c c 4 ia d d 5 nus v x iiij e e 6 e f der dryer konnynck dach f 7 pi xij vj xiij g g 8 sy ij xviij liiij A h 9 by b i 10 ven x xv xj c k 11 di d l 12 cat xviij iij xliij e m 13 oc vij xvj xxiiij f n 14 feli xv xvj xxxiij g Ffelyx bychtiger o 15 mar A p 16 an iiij j xv b Marcellus pawes q 17 pris xij xxj xxv c Anthonnyus abbet r 18 ca d Prisca junckvrow s 19 fab j x vj e t 20 ang f Fabian vnd Sebastiann v 21 vin ix vj xiiij g Angneta (!) juncvrow x 22 cen xvij xviij xlviij A Vincencius merteler y 23 ty b z 24 pau vj vij xxxvj c Paulus bekerynge35 et 25 po d Policarpus bysschup36 est 26 no xiiij iij xlv e etc 27 by iij xvj xxvi f us 28 le xj xij xxxiiij g a 29 lu A b 30 men xix j xvj b c 31 men viij xxj xxvj c d

35 Kirjutaja on eksinud: Pauluse pöördumise püha on 25. jaan. 36 Kirjutaja on eksinud: Polycarpuse püha on 26. jaan.

Tuna 3/2007 77 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Veebruar (fol. 6v) Februarius de hornynck

1 Bry d Birgida yunckvrow e 2 pur xvj x vij e lychtmyssenn f 3 bla v xxij xlviij f g 4 sus g h 5 ag xiij xviij lvij A Agata yuncvrow i 6 dor b Dorotea yuncvrow k 7 fe ij vij xxxviij c l 8 bru d m 9 ab x iij xlvj e Appolonia yuncvrow n 10 sco xviij xvj xxviij f Scolastica yuncvrow o 11 las g p 12 ty vij v viij A q 13 ca xv j xvij b r 14 va iiij xiij o c Valentynus merteler s 15 lent d t 16 ju xij x ix e Juliana yuncvrow v 17 ly j xxij l f x 18 con g y 19 yun ix xviij lviij A z 20 ge b et 21 tunc xvij vij xxxij c est 22 pe vj xx xx d Peter to dem stole etc 23 trum e us 24 ma xiiij xvi xxix f Mathias appostel a 25 thy g b 26 am iij v x A c 27 yn xj j xviij b d 28 de xix xiiij o c e

Märts (fol. 7r) Marcius de mertze

1 Mar x d f 2 ci viij x x e g 3 us xvj xxij lj f h 4 a g Adryanus bysschup i 5 dri v xj xxxiij A k 6 a b l 7 per xiij vij xli c Perpetua iuncvrow m 8 de ij xx xxij d n 9 co x xvj xxx e o 10 ra f p

78 Tuna 3/2007 Anu Mänd / Ootamatu leid Riiast – 16. sajandi kalender Tallinnast?

11 tur xviij v xij g q 12 gre vij xvij lij A Gregorius pawes r 13 go b s 14 ri xv xiiij j c t 15 o d v 16 cir iiij xi xliiij e Ciriacus merteler x 17 ger xij xxij xxij f Gerdrud iuncvrow y 18 drud g z 19 al j xj xxxiiij A et 20 ba b est 21 be ix vij xlij c Benedictus abbet etc 22 ne xvij xx xvi d us 23 iunc e a 24 ta vj ix iiij f b 25 ma xiiij v xiij g de bodesschup Maryen c 26 ri iij xvij liiij A d 27 a b e 28 ge xi xiiij ij c f 29 ni d g 30 tri xix ij xliiij e h 31 ce viij xxij liiij f i

Aprill (fol. 7v) De appryl

1 Ap g k 2 pril xvj xj xxxv A l 3 in b m 4 am v o xvj c Ambrosius bisscop n 5 bro xiij xx xxv d o 6 si e p 7 y ij ix vj f q 8 fes x v xiiij g r 9 tis xviij xvij lvj A s 10 o b Leo pawes t 11 uat vij vj xxxvj c v 12 at d x 13 que xv ij xlv e y 14 ty iiij xv xxviij f Tyburcius merteler z 15 bur g et 16 cy xij v xxxvij A est 17 et b etc 18 va j o xviij c us 19 ler ix xx xxvi d a 20 sanc e b

Tuna 3/2007 79 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

21 ty xvij ix o f c 22 que vj xxj xlviij g d 23 ge xiiij xvij lvij A Georgius merteler e 24 or b f 25 mar iij vj xxxviij c Marcius ewangelista g 26 cy d h 27 que xj ij xlvij e i 28 vi f Vitalis merteler k 29 ta xix xv xxviij g l 30 lis viij v xxxviij A m

Mai (fol. 8r) Maius de meymonn

1 Phi b Philippus vnd Iacob n 2 lyp xvj o xix c o 3 crux v xiij o d de cruces vindinge p 4 flor e q 5 god xiij ix ix f Godehardus bysscop r 6 io ij xxj l g Iohan vor der porten s 7 han x xvij lviij A t 8 la b v 9 tyn xviij vj xl c x 10 e vij xix xx d y 11 py e z 12 ne xv xv xxix f et 13 ser g Seruasius bysscop est 14 et iiij iiij xij A etc 15 soff b us 16 ma xij o xxj c a 17 ius j xiij ij d b 18 in e Eryck konnynck c 19 hac ix ix x f d 20 ce xvij xxj xliiij g e 21 ri A f 22 e vj x xxxij b g 23 te xiiij vj xlj c h 24 net iij xix xxij d i 25 vr e Vrbanus pawes k 26 ban xj xv xxx f l 27 ni g m 28 pe xix iiij xij A n 29 de b o 30 cris viij o xxij c p 31 pe xvj xiij iij d Petronylla juncvro q

80 Tuna 3/2007 Anu Mänd / Ootamatu leid Riiast – 16. sajandi kalender Tallinnast?

Juuni (fol. 8v) Junyus de brackmaen

1 Nic e Nicomedis merteler q 2 mar v j xliiij f r 3 cel xiij xxj liij g s 4 ly A Barnabas appostel t 5 bo ij x xxxiiij b Bonifacius pawes v 6 ny x vj xliiij c x 7 dat xviij xix xxiiij d y 8 jun e z 9 pry vij viij iiij f et 10 my g est 11 bar xv iiij xij A Barnabas appostel etc 12 cy iiij xvj lvj b us 13 ri c us 14 ny xij xiij v d a 15 vy e Vytus merteler b 16 ty j j xlvij f c 17 que ix xxj liiij g d 18 mar A e 19 pro xvij x xxviij b f 20 thos vj xxiij xvj c g 21 al xiiij xix xxv d h 22 sanc e teyn dusent rydder i 23 ty iij viij vj f k 24 jo g Johannes de doper Cristi l 25 han xj iiij xiiij A m 26 yo xix xvj lvj b Johannes vnd Paulus mr. n 27 do c o 28 le viij xiij vj d p 29 pe e Peter vnd Pawel q 30 pau xvj j xlvij f Paulus gedechtenysse r

Juuli (fol. 9r) Julyus de hoymone 1 Jul v xiij xxviij g s 2 pro A Maria to Elizebeth t 3 ces xiij x xxxvj b v 4 o ij xxiij xviij c x 5 dal x xij xxvi d y 6 ock e z 7 wyl xviij viij viij f et 8 ky vij xx xlviij g Kylianus bysschup est 9 ly A etc

Tuna 3/2007 81 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

10 fra xv xvj lvij b seuen broder dach us 11 be c a 12 ne iiij v xl d b 13 mar e Margaret iuncvrov c 14 gar xij j xlix f d 15 a j xiiij xxx g aller appostel dach e 16 post A f 17 al ix xxiiij xxxviij b Allexius bychtiger g 18 ar xvij xxij xij c h 19 nol d i 20 sus vj viij o e k 21 prax xiiij xx ix f Prexedis juncvro l 22 mag iij ix l g Magdalena m 23 ab A n 24 cris xj v lviij b Cristiana juncvrow o 25 ia c Jacob appostel p 26 co xix xviij xl d q 27 by e r 28 pan viij xiij l f Panteleonn s 29 o xvj iij xxxj g Olaff konnynck t 30 laf A v 31 don v xxiij xij b Germanus bysschup x

August (fol. 9v) Augustus de ostmone

1 Pe xiij xxiij xxj c Petrus in den keden y 2 stef d z 3 steff ij xij ij e et 4 pro x viij x f est 5 do xviij xx lij g Domynicus bychtyger etc 6 six A Sixtus merteler us 7 do vij ix xxxij b a 8 cy c b 9 ro xv v xlj d Romanus merteler c 10 lau iiij xviij xxiiij e Laurencius merteler d 11 ty f Tyburcius merteler e 12 bur xij xiiij xxxiij g f 13 yp A Ypolytus merteler g 14 eus j iij xiiij b h 15 svmp ix xxiij xxij c Maria to hemmel geuaren i 16 cy d k 17 o xvij xj lvj e l 18 a vj xxiiij xliiij f m 19 ga xiiij xx liij g n 20 py A Bernerdus abbeth o

82 Tuna 3/2007 Anu Mänd / Ootamatu leid Riiast – 16. sajandi kalender Tallinnast?

21 ty iij ix xxxiiij b p 22 thy c Thymoteus vnd Simforianus q 23 mo xj v xlij d r 24 bar xix xviij xv e Bartolomeus apostal (!) s 25 to f t 26 lo viij xiiij xxxiij g v 27 ruff A Ruffus merteler x 28 au xvj iij xv b Augustynus bysscop y 29 col v xv lvj c Johannes doper enthouet z 30 auc d et 31 ty xiij xij v e est

September (fol. 10r) September de heruestmone

1 E ij xxiiij xlvj f Egidius abbeth etc 2 gy x xx liiij g us 3 dy A us 4 um xviij ix xxxvj b a 5 sep vij xij xvj c b 6 ha d c 7 bet xv xviij xxv e d 8 nat f Maria geborenn e 9 gor iiij vij viij g Gorgonius merteler f 10 gen A g 11 pro xij iij xvij b Protus vnd Iacinctus h 12 thi j xv lviij c i 13 que d k 14 crux ix xij vj e l 15 nic f Nicodemus merteler m 16 eu xvij o xl g n 17 lam vj xiij xlviij A Lambertus bysscop o 18 ber xiiij ix xxxvij b p 19 ty iij xij xviij c q 20 que d r 21 mat xi xviij xxvj e Matheus apostel s 22 mau f Mauricius merteler t 23 ri xix vij viij g v 24 ci A x 25 us viij iij xviij b Cleofas iunger Cristi y 26 et xvj xv lviij c z 27 da d Cosmas vnd Damianus et 28 im v iiij xl e est 29 mych f Mychael ertzengel etc 30 ier xiij o lix g Jeronimus bychtiger us

Tuna 3/2007 83 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Oktoober (fol. 10v) October de wyndemone

1 Re ij xxiij xxx A Remygius bysschop A 2 my x ix xxxviij b b 3 que xviij xxij xx c c 4 fran d Franciscus bychtiger d 5 cys vij xj o e e 6 cy f f 7 mar xv vij ix g g 8 cy iiij xix lij A h 9 dy b Dyonysius merteler i 10 ger xij xvj j c Victor merteler k 11 ar d l 12 te j iiij lij e m 13 que f n 14 ca ix o v g Calixtus pawes o 15 lix xvij xiij xxiiij A p 16 gal b Gallus bychtiger q 17 le vj ij xij c r 18 lu xiiij xxij xxj d Lucas ewangeliste s 19 cas iij xj ij e t 20 uel f v 21 vn xj vij x g eluen dusent iuncvrow x 22 se xix xix lij A y 23 se b Seuerinus bysscop z 24 ue viij xvj ij c et 25 cris d Crisinus (!) vnd Crispinianus est 26 py xvj iiij xlij e etc 27 ny v xvij xxiiij f us 28 sy g Symon Jude a 29 mo xiij xiij xxxiij A b 30 nis b c 31 quyn ij ij xiiij c Quintus merteler d

November (fol. 11v) Nouember de wyntermone

1 Om x xxij xxij d Alle godes hyllygen e 2 ne xviij xj iiij e Aller selen dach f 3 no vij xxiij xliiij f g 4 uen g h 5 bre xv xix liij A i 6 le b Lenardus abbet k 7 o iiij viij xxxvij c l 8 qua d m

84 Tuna 3/2007 Anu Mänd / Ootamatu leid Riiast – 16. sajandi kalender Tallinnast?

9 the xij iiij xlv e Theodoricus merteler n 10 o j xvij xxvj f o 11 mar g Martynus bysscop p 12 tyn ix xiij xxxiiij A q 13 bric b Briccyus bysscop r 14 cy xvij ij viij c s 15 y vj xiiij lvj d t 16 que xiiij xj v e v 17 post iij xxiij xlvj f x 18 hoc g y 19 e xj xix liij A Elyzabet wedewe z

Tuna 3/2007 85 Anu Mänd / Ootamatu leid Riiast – 16. sajandi kalender Tallinnast?

20 ly b et 21 za xix viij xxxvj c est 22 ce d Cicilia juncvrow etc 23 cle viij iiij xlvj e Clemens pawes us 24 cris xvj xvij xxvij f us 25 ka g Katerina juncvrow a 26 the v vj viij A b 27 ry b c 28 na xiij ij xvij c d 29 sat ij xiiij lviij d Saturnynus bysscop e 30 an x xj vj e Andreas apostel f

Detsember (fol. 11v) December de wuluemone 1 De xviij xxiij xlviij f g 2 cem g h 3 ber vij xij xxviij A i 4 bar b Barbara juncvrow k 5 ba xv viij xxxvij c l 6 ny iiij xxj xx d Nicolaus bysscop m 7 co e n 8 con xij xvij xxix f Maria entfangen o 9 cep g p 10 et j vj x A q 11 da b Damasus pawes r 12 ma ix ij xviij c s 13 lu xvij xiiij lij d Lucia juncvrow t 14 cy e v 15 a vj iij xl f x 16 sanc xiiij xxiij xlix g y 17 tus iij xij xxx A z 18 ab b et 19 ny xj viij xxxviij c est 20 de xix xvj xxx d etc 21 tho e Thomas apostel us 22 mas vi xvij xxj f a 23 mo g b 24 do xvj vj xj A c 25 nat v xviij lij b Cristus gebort d 26 steff c Stefanus merteler e 27 yo xiij xv j d Johannes ewangely (!) f 28 pu e der kynder dach g 29 to ij iij xlij f Thomas ertzebysscop h 30 me x xxiij l g i 31 syl xviij xij xxxij A Syluester pawes k

86 Tuna 3/2007 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Karl Laane päevikud II

Küllo Arjakas

15.4.45. – On mingi imelikult vaikne, tinaselt hall pühapäev.8 Ametlikku tegevust ega ülesandeid pole. Oleks kui vaikus enne tormi. Nüüd on siis ametlikult tõeks osutunud, et tervet selle rügemendi väljaõppe osa tahetavat ära viia Saksamaale, diviisi juurde. Ka noored poisid. Külastasin neid täna. Noored on tujust ära. [Siin K. Laane joonistatud rindekaart. – K. A.]

Umbes säärasena näeb välja praegune rindeolukord: ainult üsna kitsas koridor läheb veel kahe – ida- ja lääne – frondi vahelt läbi, laiusega vast umbes 100 km. Kõneldakse isegi, et liitlased olevat juba üsna Berliini lähedusse välja jõudnud. Ent sellest koridorist tahetakse meid nüüd läbi viia diviisi juurde, milline asuvat Hirchbergi9 juures. Kõigile meie hulgast paistab see hullumeelsena. Võimalik, et transport kavatsuste kohaselt pannaksegi liikuma. See võib teel ka palju kannatada saada. Aga keegi ei usu, et see ka Hirchbergi välja jõuaks. Seda muljet jagavad ka need, kes neil päevil on Saksamaalt tulnud. Ja kui pääsekski pommitustest, siis vähemalt raudteeliiklus on ülekoormatud ja segi paisatud, nagu võib arvata. Tõenäoline on aga seegi, et teel sunnitakse kunagistesse Kampfgruppidesse. Nagu juba märgitud, on siia jõudnud Saksamaalt nn. “Eesti komitee” ja ajalehetegelasi, nagu

8 K. Laane päeviku publikatsiooni algust vt. Tuna 2007, nr. 2, lk. 91–101. 9 Pärast Oppelni piiramisrõngast väljamurdmist oli Eesti Diviis mõnda aega reservis ning paigutati 15. aprillil Schönau all rindele. Pärast kapitulatsiooni teatavakstegemist 8. mail 1945 alustati liikumist Hirschberg–Praha suunas, kusjuures paljud võitlejad hukkusid nn. Tšehhi põrgus.

Tuna 3/2007 87 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

nad ise selle tuleku põhjust iseloomustavad, selleks, et tulla ära sõja jalust ja “Taanis kord kõht täis süüa”. Ühe “vabastamise komitee” liikmega oli juttu. Talle oli endale uudiseks, et meie nende komi- teest midagi ei tea. Küsitlesin teda, et kes selle komitee moodustas ja mis on tema ülesanded. Tema seletuse järgi olevat see “seltskonnategelaste” poolt otsustatud ja neile ei olevat survet avaldatud. Muidugi olevat Himmler kinnitanud komitee esimehe (rüütliristimehe Riipalu, kes ka praegu siin näikse viibivat). Nende ülesanne olevat igasuguste muutuste puhul eestlaste huve kaitsta. (Just see on kõige kahtlasem, sest vaevalt teda siis arvestataks). Kõige suurem saavutus olevat see, et eestlastele (“Himmleri eestkostel”) olevat lubatud samasugused toidunormid kui sakslastele. (Tõesti imetlemisväärt saavutus, kuigi eestlastel oma verd saksa sõjaväes lubatakse ohverdada endist veelgi rohkem!). Et aga eesti poisse (lapsi) ja mehi veel praeguseski olukorras tahetakse viimseni suurele rindele, viies vastu ilmsele hävingule, see ei puutuvat “Eesti vabastamise komiteesse”, kes ilmselt selleks annab isegi oma õnnistuse, olles lubanud võidelda koos Saksamaaga kuni viimseni. Muidu- gi ajaloo looduslik areng ise kujundab lahenduse ja võib-olla säästab veel osagi meist, kes oleme praegu asetatud alasi ja vasara vahele. Selle tsivilistide-seltskonna seas leidub ka üks mulle varem tuntud lehemehi (P.), kellega vestlesin lõunalauas. Ka tema perekond olevat jäänud Eestisse. Tema teadmist mööda polevat seal olukord mitte nii halb, nagu vast propaganda kaudu see nähtub. Vähemalt seal paigalolijad on pääsenud otsese sõja jalust. Ka on paljud eestlased Lääne-Saksas sattunud uude olukorda, kus ei tarvitse enam igapäev karta pommide sadu õhust ja muid sõja ähvardusi. [– – –]. Käsu kohaselt peab homme olema laadimine. Täpsemalt midagi ei tea. Kuuldusi aga on mit- meis variantides. Üks jutt teab ärasõidu võimalusena laevasõitu Nyborgist, kuhu pidavat marssima jala. Kuid, nii raudteel kui ka laevasõidul võib arvestada mõnedegi ohtudega. Täna saabus siia trobikond vanemaid ja viletsama tervisega ohvitsere, kes diviisi juurest kui mittevajalikud on ära saadetud. Nende iseloomustuste kohaselt on sõit seotud paljude raskustega. Siit saadetud eelmine transport istuvat ikka veel Neumünsteris, kuna transpordiks vajatavate võimaluste leidmine seal olevat raske. Linn olevat täiesti purunenud. Tihti ilmuvat kohale inglise-ameerika lennukeid. Rinne läänest aga läheneb üha. Ka Taanis olevat mitmel pool raudteed lõhutud ning ronge õhku lastud… Diviisi juurest tulijailt kuuleb ka lähemalt sealsest olukorrast. Vähemalt 10% viimasest koosseisust ei olevat “kotist” välja tulnud. Järelejäänud relvastus ja varustus olevat väga vilets, puudulik. (Sel puhul on huvitav märkida, et siit saadetavaid lubatakse varustada ja relvastada diviisi juures! Püsse jätkub siin mõnes kompaniis paarikümnele mehele). Ka kuulsin nüüd jälle teateid mõnegi tuttava kohta, kellest polnud pikemal ajal mingeid teateid. Nii viibivad seal praegugi A. Kannel10, Kraav11, Lukman12 jt. Surmasaanuid on nähtavasti olnud kõige rohkem rindele viimise esimestel päevil. Hiljem, peale varemteatute olevat veel kadunud Ain Talma13 (vist saanud surma) ja J. Pless14, kes ei jõudnud “kotist” välja. Siia on jõudnud eile mu endistest kaaslastest Aug. Sorr15, Kallas, Asu16 ja teisi. Praegu selgitatakse, kas nad saavad jääda diviisi määramise kohaselt Taani, või saadetakse nemadki koos teistega Saksamaale tagasi. Huvitav on iseloomustav seik, kuidas saksa võimud tahavad eestlasi oma rahva hirmutamiseks kui mingit metsikut suguvõsa ära kasutada. Nii hirmutatavat rinde taga tsiviilelanikke sellega, et kui nad korralduste kohaselt ei evakueeru, siis tulevad eestla-

10 A. Kannel teenis 45. rügemendi staabikompaniis. 11 Hans Kraav, sünd. 1902. a., leitnant (Ustuf). 12 Verner Lukman, ka Luukmann, leitnant (Ustuf). Emigreeris USA-sse. Suri New Yorgis. 13 Ain Talma, leitnant (Ustuf), sünd. 1909. a. 14 Johannes Pless, leitnant (Ustuf). 15 August Sor(r), leitnant (Ustuf). 16 Ilmselt Albert Asu, leitnant (Ustuf).

88 Tuna 3/2007 Küllo Arjakas / Karl Laane päevikud II sed (“Estnische kosaken”) ja tapvat nad ära. Sellest tingituna olevat tekkinud tsivilistide seas eestlaste vihkami- ne, mis küll haihtuvat, kui nad tegelikult eestlastega kokku puutuvad. Muidugi leidub eestlaste hulgas mõ- nesuguseidki “sangareid”, kes võivad olla paavstliku- mad kui paavst ise. Enamus aga olevat samuti sõjast tül- pinud kui see sakslaste endi enamikugi juures üldiselt näib ilmnevat… Täna oli rüütliristimees Riipalu kõnelnud I patalj. poistele, et – poisid hoidku kõrgel eestlaste nime ja võidelgu ükskõik kellega bolševistide vastu. – Noortele on ju tarvis vaimustust ja neid saab veel õhutada; vanemad, kogenumad aga lähevad resigneerunult vastu oma tulevale paratamatusele. Kõrge komitee liikmed eraviisiliselt seletavad, et saksa kavatsevat ida rindel alata suurt ofensiivi, et idast ruumi juurde võita, kuna läänes on üha pinnakaotusi. Sellele pidavat ka meie oma “lootused” rajama. Nüüd aga olevat meie kohus vaid “täita käsku”. Tänasest ametlikust teatest kuuleme, et venelased on alganud uut suurt ofensiivi Neisse suud- me ja Oderi-allika vahel, kus kibedad võitlused on käimas. Tähendab, et see ruumilaiendamine näikse toimuvat küll idafrondil, kuid vastupidises suunas. 18.4.45. – Niiske, pilvis hommik. Oleme juba üle Taani piiri, s. o. Saksamaa pinnal. Eile kujunes lahkumine ruttamisi. – Oli päikesepaistene ilm, kuidagi nagu pidulikki. Meeleolu muidugi oli kõigil resigneerunud. Pikkamisi hakkas kella ½ 6 ajal meie pikk-pikk transpordirong, mille vagunid olid kiilutud täis mehi, Odensest liikuma. Ootamatult kujunes lahkumine eriliseks, otsekui kogu selle reisi kõiki võimalikke väljavaateid sümboliseerivaks. – Vaevalt oli rong jõudnud linnast välja talude ja põldude vahele, kui vasakult, küngaste tagant madalalt-madalalt sööstis linna suunas üle kümne hävitaja. Teisel ringil ümber rongi lendasid need meist otse üle ja siis võis eraldada lennukeil inglise märke. Rong peatus ja mehi valgus kahele poole raudteed põldudele laiali. Veel korraks lendasid lennukid meist üle, kuid kardetud pommitamist ning tulistamist ei järgnenud. Ainult Odensesse visati nähtavasti mõned pommid ja meie uuesti kogunedes ning rongi taas edasi liikudes jäi linna kohale paisuv suitsusammas. (Hiljem, Federicias oli kuuldus, et Odenses olevat pommid tabanud SD-maja). [– – –]. 19.4.45. – Hamburg. – Varahommikul ärgates leidsime oma transpordi peatumas ühes H-gi eeslinna jaamas. Õhu-eelalarmi saatel hakkas rong taas liikuma. Läbisime linna: varemed, varemed, varemed ja siin-seal pommide augud ning risuhunnikud, milliste vahel aga haljendavad juba puud- põõsad ning valendab kirsse ja õunapuid. – Igavene elu jätkub ka varemete vahel. Majades, kus vähegi veel seinad on püsti jäänud, elab inimesi. Mitmel pool isegi purunenud varemete katustelt lehvitas tüdrukuid ja lapsi mööduvale rongile. Ja meie nooremate hüüded kajasid vastu varemetes. Üldiselt oleks linn otsekui välja surnud: ainult üksikuid, peamiselt naisi ja vanu võis näha liikumas varemetega palistatud tänavail või siis linnaäärtel askeldamas oma peenarde kallal… Rong liigub kirde suunas, s. o. Lübecki sihis. Vahepeal – Ahrensburgi juures – saime õhurünnaku osaliseks: inglise lennukid ragistasid pardarelvist, nii et võis kuulda kuulide vingumist. Edasiselt võis tee

Tuna 3/2007 89 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

ääres näha ka värskeid pom- miauke. Praegu on peatus Bad-Ohlesloes. Vist jätkub siit reis lõunasse – Berliini sihis. Paistab päikene, kuid on tuuline. Ühelt kaaslaselt (ustu- filt) võeti ära relv ja ta hoiti tükk aega kinni, kuna ta vahele astus kui üks sakslasist h-stufe üht alljuhti kätega õpetada tahtis… Õhtu eel lendasid jälle lennukid meie kohal ja tulistati. Üks punaseristirongi vedur oli saanud pihta. Asulas (Grewesmühles) põles midagi. Enne seda nägime raudtee ääres ühes võsastikus mahalangenud lennukit suitsemas. [– – –]. 21.4.45. – Üle ööpäeva on möödunud, kuid ikka veel istume samas, kuhu eile lõunaks jõudsi- me, metsadevahelisel raudteel Trudhofi jaama juures Neu-Schwerinist põhja p. Vedurit ees pole ja kõige eelneva suhtes valitseb täielik teadmatus. Hommikust saadik sajab üsna tihedat, kuid siiski soojavõitu vihma, nii et kased raudtee ääres on löönud lausa rohetama. Peale selle kui käisin järve ääres end pesemas, veedan aega lamamisega oma asemel vagunis. Saksa talumees künnab raudtee ääres maad ja poolakas-karjane (“P” rinnal) hoiab samas karja, hall sinel vihmakaitseks üle. Need, kes on käinud naabruse taludes, räägivad, et sealt pole saada midagi söödavat. Eile lendas siit üle lennukeid ja mitmelt poolt oli kuulda otsekui suurtükimürinat. Täna on olnud vaikne. Värskeid teateid rindeilt pole, kuid need, mis on saadud eelmiste päevade kohta, kõnelevad kõvast survest, eriti idast, Berliinile, kuid ka lõuna pool, kus venelased olevat jõudnud juba Bautzenini. Ka siit ei peaks rinne olema väga kaugel. Eile oli ka kuuldusi, et võib-olla rakendatakse meid kuskil siinkan- dis, kui läbisõit Berliinist on kujunenud võimatuks. Kindlat midagi ei tea. [– – –]. 22.4.45.– Neuhofi metsaalused, kuskil Zöhdenicki lähedal, asume nüüd laagris, olles rongilt maha laaditud. Hooti sajab vihma. Üles tehtud tulede ääres soendatakse ja küpsetatakse vorstike- si. Eile õhtul kella 9 paigu hakkas transport liikuma. Läbi une võis kuulda rongi manööverdamist edasi-tagasi, kuni hommikul ärgates jõudsime praegusse asukohta. Vahepeal siin metsa all vaatas pataljoniülem P. kompaniid üle ja ütles üsna uduseid sõnu. – Et selle järele, kuidas teie end ülal peate, hinnatakse teid. Et Taanist tuli ära tulla, selles olete 75% ise süüdi. Ühiselt saavutavat enam kui üksi. Ärgu keegi lahkugu. Meie pataljonil tulevat minna rindele, kuna I ptlj. poisid jäävat veel väljaõppele. On juba õhtupoolik (kell 15) ja anti käsk rännakuks paigalevõtmiseks… Ja meie kirju ning logu kolonn liikus mööda maanteed ja läbi asula, otsekui liiguksime rasket teekonda, mitte vähemalt kui vangilaagrisse. Ent sedapuhku viis tee ühte telliskivivabrikusse (näh- tavasti siiski kasutatav ka alumiiniumitööstusena). Läbitava asula akendel ja õueväravail oli rohkesti inimesi, eriti vanemail neist kurb ja lootusetu ilme näos. Vastutulevate näitsikutega aga tegid noorme- hed ülemeelikut nalja. Lapsi – neid on aga ikka kõikjal… Tellisevabriku (Ziegelei) pikkade ja hallide barakkide vahel ootasime mitu tundi meie ööbimisvõimaluste selgitamist. Viimaks asetati mehed noisse pikisse kuurialustesse, paksu savitolmuga kaetud põrandale ja laudistele magama. Sealjuures pidas aga patül “südantliigutava” kõne, et – teile on vastu tuldud ja ma usaldan teid neisse ruumidesse, kuna olen andnud sõna, et mingit pahandust ei tule. Siiski, pahandused ei jäänud siingi tulemata: mehed ei tahtnud just loomadena savitolmus püherdada, vaid kasutasid samas külluses olevat puu- laastu asemealusena. Peagi oli kogu ümbrus lärmi täis, kuna vabriku asjamehed, eriti naistegelasi, oli

90 Tuna 3/2007 Küllo Arjakas / Karl Laane päevikud II seda väga agaralt hukka mõistmas, et – “ordnung muss sein!”. Jah, “ordnung muss sein”, eestlasest sõjamees ei tohi ka frondi lähimas asukohas enda aseme eest hoolitseda, vaid peab tundma end otsekui mingi armuosalisena ka siis, kui võib sama korra peremeeste teenistuses olles vaid looma- moodi varjualust leida. Ohvitseridest osal võimaldus saada ööbimisvõimalust tööliselamu koikudel, lutikate seltskonnas. (Ses majas elavad muide poolakad – “P” täht rinnas – sipelgatena koos). Õhtul oli kuulda selgesti suurtükimuusikat ja sekka suuremaid, võib-olla õhkimise, plahvatusi. Mitmelt poolt paistis tulekuma ja sähvatusi. Ametlikud teated kõnelevad võitlustest Berliinis ja Oranienburgi vallutamisest venelaste poolt. Juttude järele pidavat nad ka meie asukohast põhja poolt mööda olema. Ka kõneldakse inglaste jõudmisest Wittzdocki ja Neu-Ruppini. Teiselt poolt aga levitatakse juttu rahust läänes ja valitsuskriisist Inglismaal ja Ameerikas. Igatahes on siin nähtavasti tegemist tavalise meeleolu loomisega, eeskätt just käsutajate ringkonnast. [– – –]. 24.4.45. – Täna on jälle kuidagi kevadisem kui vahemistel viludatel päevadel; isegi päikest paistab vahetevahel. Eilsest saadik kuulun ohvitseride reservi juurde. Sellele ettenähtud õppuste nime all käisime maastikuga tutvumas, eriti Zöhdenicki linnas ja selle ümbruses. Maanteed on täna võtnud veelgi enam taanduva transpordi tagala ilme: alatasa voorib põgenikke, enamus väikeste käsivankri- tega – naised, vanakesed ja suured karjad lapsi. – Põgenetakse, kuid ei tea – kuhu. Linnatänavad on põgenikke täis ja väheste, poolavatud kaupluste uste taga seisavad suured “sabad”. Samas suunas kui põgenikudki, voorib ka suuri karavane sõjaväeautosid, paljudel neist ka eraisikute kolu peal. Tavaline on nähe, et üks auto veab vähemalt nelja-viit teist trossidega järele: pole bensiini… Metsavahelisel teeristil seisis rühmiti “Volkssturmi” mehi. Vanad, murrakut kõnelevad ätid ei tea isegi, milleks neid on täna hommikul siia toodud. Üldse informatsioon on puudulik ja ebamää- rane. Linna tänavad on pooleldi suletud nn. “Sperredega”, teeääred ja väljad täis kaevikuid. Näib, et ka meisse puutuvalt on toimumas üsna olulisi muutusi. Meestelt (2/3) korjati ära relvad, mis praegu veetakse jaama. I (poiste) pataljon viidavat kuhugi ersatsi17 juurde väljaõppele, kuna IV pataljon pandavat mingi pi-üksuse18 juures kindlustustöödele. Senine eestlastest moodustatud A. u E Rgt 2019 olevat seega likvideeritud, Missuguseid ametlikke kavatsusi on ülejäänud ohvitseridega, ei tea. Üldiselt aga paistab, et on toimumas suuri väliseid kui ka sisulisi muutusi. Iga päev ja tund võib kõike oluliselt muuta. Täna aasta eest olin viimast päeva omaste seltsis. Vaikselt mõtlen sellele, kuigi pikemalt, ka mõtteis, kõige möödanikuga tegeleda pole mahti: pilk ja mõtted peavad olema suunatud paadi sõidu suunas ettepoole. Sinkjashallide pilvede alt kostab lennukite mootorite mürinat, vahetevahel ka pardarelvade pobinat. Õhtul vooris linnast läbi – lõuna poole – suuri motoriseeritud üksusi. Väliselt jättis linnapilt üsna segase mulje. Raske on teha vahet – on´s tegemist nn. “kablutamisega” või üksuste ühest rindelõigust teise ümberpaigutamisega. [– – –].

25.4.45. [– – –]. Õhtupoolikul hakkas kostuma teispoolt linna ka kuulipildujate laskmist. Et olukorras jõuda selgusele, saadeti igas suunas välja luure, mis tegi aga kindlaks, et see polnud siiski lahingukära. Küll oli aga kogu päeva vältel väga elav õhutegevus: vene lennukid kimbutasid maanteil voorivaid ümberpaigutatavaid saksa väeosi. Üldiselt näikse olevat õige elavat sõjalist liikumist. Tõelisest olukorrast aga puudub ülevaade. Elektrivoolu puudumisel ei saa isegi raadioteateid. Näib siiski, et venelased arendavad jälle hoogsamat pealetungi. Kõneldakse Berliini täielikust ümber- haaramisest ja ka läbilõikamisest linna sügavuses. Teed siin on endiselt täis põgenikke. Siin-seal näikse kokkukorjatud meestest formeeritavat uusi üksusi.

17 Mõeldud on tagavararügementi. 18 pi-üksus – pioneeriüksus. 19 A.u. E. Rgt. 20 – Ausbildung und Ersatz, 20. diviisi väljaõppe- ja tagavararügement.

Tuna 3/2007 91 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Levis uusi kuuldusi, et meid võib-olla ei kasutatagi pioneerehitustöödel, vaid olevat hoopis kavatsus rakendada mingis moodustatavas lahinguüksuses. Seega juba ära korjatud püssid toodud tagasi. Neid ei saada siiski veel välja jagada, kuna mingi Wehrmachti üksus, kellele need olnud määratud, võtnud need uuesti üle. Gransee’st (Pi-Bat rüg. asuk.) kuulsime, et meil tulevat jääda endiselt siia, võib-olla seniks, kuni sõjaline olukord sunnib siit lahkuma. Seega püsib täielik selgu- setus ja on märgata mõnetigi ärevust ning rahutust. Ka senised saksa ülemused näikse olevat siin ju tegelevat probleemidega. [– – –]. Kui mul peaks olema õnne ja võimalust taas leida tee oma koju, siis tahaksin teha kõik, et mu poeg (ja pojad) ei õpiks mitte sõjameesteks ja et nad kogu oma eluenergia võiksid ja saaksid rakendada vaid elutähtsais ülesandeis. Aga selleks on tarvis igas inimeses palju rohkem sisu ja sügavust, kui seda näeme tavaliselt. – Selleks et noorsugu kasvatada sõjaks, piisab vaid kehatreeningust, mundri- ja paelakultusest ning väliseist maneeridest, tehnikatundmisest ning mõnedest propagandafraaside kriitikavaesest pähetuu- pimisest. Loovate ülesannete jaoks kasvatatav noorsugu peab kasvama kehalt ja vaimult tervena, kuid mitte ainult välise efekti ja mõistuse, vaid rohkem igakülgsete isikuväärtuste ja ka südame ning hinge avaruste suunas. See on suurim ülesanne ja loomistöö, mida peaks tegema inimene – kasvatada noori inimesteks, kes ise tajuvad-tunnetavad elu loovülesandeid ja suudavad neid ka iseseisvalt lahendada. Kari-inimene võib ka teha loovtööd. Kuid seda enamasti vaid kubjaste sunnitud orjadena. Kus aga inimest kui karilooma vaid vajatakse, see on sõdade hävitustöö. Selleks sunnitakse väevõimuga ka teisiti mõtlejaid ja tundjaid kõik oma isikupära ja tõekspidamised alla suruma, et vaid järgneda mingile meeletule sundusele. Neile, kes näitavad, nagu usuksid nad kõike selle vajalikkust ja suurust, veel enam aga neile, kes jõuavad rohkem teisi surmale vastu viia mingite õõnsate fraaside ja käsklustega, jagatakse riste ning paelakesi. Nood viimased peavad omakorda sisendama tollele sunnitavale karjale aukartuse- ja hirmutundeid, või siis taas auahnust samadeks tegudeks. Need tuhanded aga, kes mesi- lastena kannavad lipendavaid ristikesi mõne mehe vatiga kumerdatud rindadele, jäävad tavaliselt ilma neistki ristidest, mis (tavaliselt) püstitatakse sureliku hauapäisesse, kui nende maailm on kustunud ja kadunud mullakünka alla. Ning tuuled nende nimetute haudade rohtunud ja sammaldunud kamara üle ei tea palju midagi kõnelda tulevastele põlvedele, kuigi jah mõneski pateetilises kõnes nende surma suurteks sangaritegudeks kiidetakse. – Elu tantsib ja naerab üle kõigi nende haudade ja läheb oma teed. Kes suudaks küll ja tahaks mõista-mälestada kõiki noid kannatusi ja pingutusi, kõike seda ülekohut, mida varjavad kõik need nimetud hauad?! [– – –]. 27.4.45. – Eile õhtust saadik kostab frondi mürin jälle kõvemini kui varem; selgesti on kuulda suurtükkide sõjalaske-pauke ja “Stalini oreli” pobinat. (Ja seda kõike kohe pärast seda, kui keegi saksa ohvitser, nagu kõnelesid mehed, olid rääkinud, et venelased olevat koguni 20 km tagasi löödud. Meenub analoogiline juhtum veebruaris Neuhammeris, mil kõneldi laialt Steinau sillapea likvideerimisest, ajal, mil vaid mõne päeva möödumisel oligi front jõudnud koguni Neuhammeri külje alla!). [– – –]. Siin on tööstuses rohkesti poola ja ka vene töölisi. Õhtuti, kui päevane askeldamine lõppenud, seisavad nad rühmiti oma hallide töölismajade nurkadel ja kuulatlevad üha lähenevat lahingukära. Paljusid neist on juba 5-e aasta eest vast sama mürin saatemuusikana nende kodudest ja kodumaalt ära saatnud. Nüüd on see jõudnud taas vastassuunalt neile järele, siia sügavale Saksamaale. Siin on üks vilets päev lükkunud teise kõrvale, kuni neist on saanud pikad aastad. Hallid ja täiskiilutud on nende eluasemed, napp ja ühekülgne nende söögilaud, riided viletsad ning lapsed kõhnad ning kleenukad. Need – “Uus-Euroopa” hallid töölised, endised talupojad, kaupmehed, käsitöölised jne. teistes oludes. Täht “P” õmmeldud nende rinnale. Ja see viimane küllap on idandanud ning suureks kasvatanud rohkesti põlgust ja trotsi nende südameis. Võib-olla loodavad nad nüüd, läheneva sõja-

92 Tuna 3/2007 Küllo Arjakas / Karl Laane päevikud II muusika saatel, kord jälle tagasi jõuda oma koju ja kodumaale. Kindlasti kostab nende kõrvadele see lähenev kõmin teisiti kui näiteks eespool mainitud SS-isandatele, kelle autojuhid iga hetk on valmis käivitama nende mootoreid. Jah, tänapäeval on küll kõik inimeste lootused, võib-olla tihti illusioonid, kartused ja kujuteldavad tondid seintel, nii kummaliselt ning omapäraselt segamini. – Mine tea, kuhu lõpeb ühe hirm ning ahastus ja algab teise arg-hämar lootusekuma või lilleline unistusteriik?! Kesk seda imelikku saatuste kujunemise aega on tekkinud omapärane võimalus veeta üsna rahulikke päevi. Sest otseseid ülesandeid ja tavalist rabelemist pole. Isegi informatsiooni pole üldis- te sündmuste käigu kohta. Ainult vaid kuuldused ja see, mida ise oma silmaga võib tähele panna. (Eile muide teati kõnelda mõningaist ametlikest saksa väljendustest, millest võib järeldada, et peale Berliini ka Praha olevat muutunud juba võitluste kohaks. Nendega hävivat viimsed läänekultuuri väärtused. – Ja vististi selleks ongi tarvis neid kramplikult kahuritega “kaitsta” ning taandumisel kõik “sõjalise eesmärgina” taeva poole põrutada!). [– – –]. 28.4.45. – Enne kella nelja varahommikul äratati teatega, et venelased olevat rindest läbi murdnud. – Kus, kui palju, ei teadnud. Asusime liikuma. Maanteil voorib palju põgenikke, metsaalused kubisevad neist: naised nutvate lastega jne. On rohkesti läänerinde sõjavange, liikumas läände ja ka väeüksusi. Pikk liivane maantee on väsitanud. Kõrvus kumiseb alatine mootorsõidukite selles ja teises suunas sõitmise müra. Kaugem suurtükikõmin mõlemalt poolt – nii põhjast kui lõunast, on kesk- päevast saadik olnud alatiseks muusikaks. Praegu just, mil puhkame jalgu lõhnavate mändide all samblal, jalad tõstetud väikese männi okstele, hakkab käratama isegi lähedasi suurtükihaugatusi. Läbi võsastiku okste vaatlen puhkuseks peatuvat põgenike vankrit. Vankri pära juures einestab pere oma vähenõudlikku õhtueinet. Liigutav on vaadata vast kolmeaastast väikemeest, sinine mütsikene peas, kahe käega kummutamas kruusi millegagi oma suule. Tea, mis ses sees on? [– – –]. 29.4.45. – Juba vara enne koitu äratas meid unest kontidesse kippuv niiske külm. Kogu öö ei lakanud hetkekski möödakihutavate autode mootorimürin. Vastu hommikut näis liikumine läände muutuvat koguni paaniliseks. Maantee ummistus oma kodukohtadest lahti kistud elanikest. Võis näha inimesi, kes olid otsekui unepealt üles aetud ja nii kuidas juhtus tulema tulnud: juhuslik man- tel ja tekk üle õlgade, kingad paljail jalul ja juuksed korraldamatult laiali; näos aga ärakohutatu, hirmunud ja lootusetu ilme. 30.4.45. – On tujukas aprilli lõpupäev: hommikul oli laotus kaetud külma halli pilvitusega. Keskpäeva saabudes paistab ajuti ka päikest. Kuid taas tuleb alla vihma ja rahet. Liigume endises sihis. Kuskil tee ääres on sõdureid väljad täis: vististi valmistatakse ette mingeid vastupanuposit- sioone. Eile oli juttu ühe saksa sõjaväelasega, kes pisut informeeris sõjalisest olukorrast. Tema teadmisel olevat Hitler nõus liitlastele tingimusteta kapituleeruma. Viimased olevat jõudnud juba Lübeckini. Berliin on venelaste poolt täielikult piiratud. Oodatakse rahu. Wittstock on taanduvate väeüksuste kogunemise ja korraldumise koht. Ühtlasi valgub siia ka kogu tsiviilpõgenike laviin. Tükk maad enne linna jõudmist juhiti eraelanikud parempoolset kõrvalteed kaudu. Ka meie kasutasime sama teed. Jäime aga enne linna jõudmist kraavikaldale jalgu puhkama. Seal aga avanes korraga vaade madal-õhurünnakule: järsku ilmusid vene lennukid ning sööstsid peatee kohal alla. Pardarelvade tuli ja pommide plahvatused täitsid õhku. Peagi tõusid kuskil, raudtee kandis, suured suitsupilved. Selletaolisi madalrünnakuid korrati hiljem sama linna kohal mitu. Õnneks võisime neid kõiki vaid vaatlejatena eemalt jälgida… Linn ise on alatistest elanikest peaaegu tühi. Ka tavalised ametasutused näivad olevat lahkunud. Ainult sõjaväelasi igat liiki ja põgenikke näikse läbi voorivat; muide võis näha liikumas ka suurt karja tsiviilvange, igasugu plakatid ja nr-id rinnas.

Tuna 3/2007 93 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Jõudnud paar kilomeetrit linnast välja, kästi meid sisse astuda kohalikku Ortskomandatuuri, kus tuli oodata õhtuni. Siis saadeti meid linna kommandatuuri. Meestele anti kätte relvad ja Pz-faustid20. Ka meile taheti Sturmgewehrid21 anda. Oli mulje, nagu saadetaks kohe kuskile lahingusse. Kuna meie otsisime aga oma üksust, siis jäeti meid siiski relvadeta. Vaatlesin noid mehi, kelle- de seltsis pandi nüüd tagasisuunas marssima. – Väsinud, tülpinud, kõhnunud mehed, vähimagi lootuseta ilmes. Nõnda veavad nad kuidagi vaevaliselt oma jalgu järel, kui kästakse liikuda. Ja nende otsus: “Das ist alles sinnlos.” [Kõik see on mõttetu. – K. A.] Ja niisugune on ilme ja hoiak läbilõikes kogu saksa sõjaväes, milline on ses viim- ses kotisopis sunnitud arendama veel viimset, mõttetut võitlust. Nõnda, ses lootusetus karjas, kõndisime siis Wittstocki raekotta, kus kõik esikunurgad ja põrandad on kokku korjatud halli sõdurmassi, millest tahetakse kokku klopsida veel viimseid topiseid tohu- tuile rindeaukudele. Komandant, keegi Wehrmachti major, kõnetas meid üsna viisakalt, igatahes viisakamalt kui meie seda SS-üksuste führerite poolt oleme harjunud nägema. Meile lubati anda järgmisel päeval marsikäsk oma üksuse juurde, milline pidi asuma ca 30 km edelas – Kyritzas. Öö- majale juhatati meid aga linna suurima kiriku – St. Maria kiriku – käärkambrisse. 1.5.45. – See oli esmakordne ja omapärane öö – magada kahekesi tühjas ja loomulikult külmas kirikus. Linn oli pime kui kott. Otsides juhatatud kohta, tegime pisut valgust taskulambist. Sellest sattusid aga mõned vanakesed, kes seisid kusagil õueväravas, ärevusse, kuna päevased õhurünnakud olid neid väga kohutanud. [– – –]. Liigume jälle läände. Tee on endiselt täis inimesi ja igasugu veokeid. Teeäärtel ikka enam võib näha purunenud autorisusid, tapetud hobuste soolikaid ja luid, kuna liha on ära võetud. Linnast väl- judes nägime selle taga suuri suitsusambaid üles tõusmas. Ja praegugi, mil istume taas ühe männituka serval ja küpsetame kartuleid, kostab lõuna poolt järjekindlalt hõredat suurtükituld. Vähe maad meist eemal seatakse üles kahureid. Suur sõjaväe autovoor kiirustas lähedasest külast aga juba minema. Meie juures oleva talu peremees, vanamees, tatsas meie juurde. Ta teadis, et rinne olevat siit vaid 13 km kaugusel. Küsis, mis teha, kas jääda või minna? Kõik naabruses jäävat kohale. – Ja kuhu minnagi? Siin on sündinud ja elu elatud, siin on elanud esivanemadki aastasadu. Kuskil pole ootamas midagi head. “Tuleb jääda ja käed üles tõsta,” oli vanamehe arvamus. Heiligengrube on selle suure küla nimi, kuhu jõudsime õhtu eel. Ka siin olevat juba antud evakueerumise käsk. Nõutult tullakse meilt küsima informatsiooni, mida me aga ei tea isegi. Ka- vatseme selle küla lõpul otsida endale öömaja. Muuseas pöördume sisse ühe suure telliskivist aiamüüri vahelt ja küsime naljaviluks öömaja võimaluse järgi ühelt vanemalt härralt. See olevat iseendast mõistetav. Ja vana juhibki meid huvitavasse ehitusesse. Oleme sattunud vanasse kloost- risse, mis olevat rajatud juba 13. sajandil. Hiljem olevat olnud see kooliks, nüüd aga võimaldatavat

20 Panzerfaust – tankitõrjerusikas, võeti kasutusele 1943. a., ulatuslikumalt 1944. a. ja oli toona tankile ohtlik lastuna ca 30 m pealt. 1945. aastaks oli relva täiustatud ja nüüd oli ta tankile ohtlik ca 60 m kauguselt. 21 Sturmgewehr – Saksa relvakonstruktori Hugo Schmeisseri konstrueeritud universaalne automaatrelv: töökindel, täpne, lihtne toota. Katsetatud 1941. a., tootmises 1942. a., kokku toodeti 1942–1945. a. ca 440 000 relva.

94 Tuna 3/2007 Küllo Arjakas / Karl Laane päevikud II siin sõjaväelaste öömaja. Nõnda siis, hommikul ärkasime Wittstocki suures kirikus ja õhtul heidame magama vanas kloostris. Mugavuse seisukohalt ei saa neid kahte võrreldagi: kirikus magasime too- lidel, siin koguni päris tõelistes voodites, korralikus ning puhtas toas. Vanem daam, kes näib olevat haritud, juhib meid tuppa, läbi suurema saali, kus seintelt silmitsevad meid uuditsevalt vanaaegsete abtisside ja nunnade valgete kraedega ümbritsetud näod. – Läbime otsekui pühakute spaleeri. Olnud pesnud, isegi suurimad vaevanägijad – jalad – saavad üle mitme päeva mõnuleda külmas vees, võtame ette õhtuse jalutuskäigu kloostri ümbruses. [– – –]. 2.5.45. [– – –]. Hommikul vara oli majja tulnud soldateid, kes olid meie esikut revideerinud ning üks oli mu tualettasjade kotikese ära võtnud. Vastavalt soovile tõid hiljem siiski tagasi. Asutuse daamidelt palusime pisut toitu kaasa võtmiseks. Lahkelt juhatati meid pagari juurde. Nõnda on see ikka, kui tahetakse ise andmisest pääseda, siis juhatatakse teise juurde ja see jälle edasi. Nõnda tegi meiega ka see Oberleutnant22, kes tuli meie pabereid kontrollima. Temalt kuulsime aga, et eile olevat Adolf Hitler langenud. Meile on rinne jõudnud hoopis külje alla; kõneldakse veel 3-st kilomeetrist. Isegi Pritzwaldist ei saavat läbi, kuna Kyritz olevat koguni piiratud, kui sellest õieti aru sain. Näeme kuis edasi läheb. [– – –]. Täna on siis ametlikult (Pritzwaldis näiteks kuulutusena linna raekojas, kuna teisi vahendeid – ajalehti jne. – enam pole) teatavaks tehtud Adolf Hitleri surm eile. Saksa sõdur tähistab seda päeva sellega, et viskab oma relva ja kiivri maanteekraavi ja litsub vaid päkkadele valu tagant. Nõnda on ikka, kui “kõikvõimas” kaob, siis ei jää teistelgi muud üle. Maantee on täis paanilist põgenemist. Vähe tea- takse isegi, kuhu tee lõppeks välja viib. Igasugu sõjaväeline juhtimine näib puuduvat. Mootorsõidukid ja motoriseeritud üksused loomulikult on kiiremad ja vaevalt võetakse kedagi pära peale, kuigi oleks ruumi. Maanteekraavid on täis igasugu rususid, maha visatud relvi, mürske, pomme, autoriismeid, lõpnud hobuseid jne. Sic transit gloria mundi… Päev on tinakas, sinakate pilvedega, millest tuleb vahetevahel udutavat vihma. Harva kumab päikene kurvalt ja õudselt läbi tolle pilveloori. Tundub siiski, et maikuu on alganud ja pikapeale näikse kalduvat taas soojemale. [– – –]. 3.5.45. – Varahommikul oleme jõudnud Grabow linna. Linn on täis rahvast ja sõjaväge. Kui eilnegi päev oli juba küllaltki sõjalõpumeeleoluline, pole täna siin selles enam mingit kahtlust. Pea kõigi majade aknaist ripuvad välja valged lipud. Linnast välja viiva tee ääred on hunnikutena täis igasugu maha loobitud relvi. Siin näeme ka esimesi ameerika sõdureid, nende päris asukoht pidavat aga siit veel 3 km eemal – Ludwigslustis – olema, kuhu ka meie pidavat minema. Enne aga peatume ilusa männiku serval. On haruldaselt ilus hommik. [– – –]. Pärast seda rahulikku varahommiku meeleolu hakkasime taas selles suures rodus kaasa liikuma – paar kilomeetrit edasi olevasse Ludwigslusti linna. Kõik teeääred on täis igasugu relvi ja mitmesuguseid esemeid, millest igaüks otsib tarvilikumad kaasa võtmiseks. Aga imestama pani, et leidus isegi taskukelli. (Selle põhjus selgus hiljem kohe – linnas). Tsiviilpõgenike hulgas kohtasin ka mitmeid eestlasi, hulgas ka Arthur Puudiste venda Vastseroosast. Nüüd on neilgi üks etapp seljataga; mis aga ootab ees, seda ei tea nemadki. See, mis meid ootas linnatänavail, oli pisut üllatav. – Läksime läbi ameerika sõjameeste ja vanglast vabanenud juudinoormeeste spaleeridest. Viimased olid agarad eriti taskukelladele, nahkkinnastele. On huvitav ja õpetlik vaadelda, milliseks võib kujuneda juutide kui Hitleri-Saksamaa poolt tagakiusatud rahvuse viha kõigi nende massiliste hirmutegude järeldusel. Mul- le jäid küll asjad üldiselt järele. Paljude juures luges ka seletus, et olen eestlane, – jäeti rahule. Kuid oma 25-daks sünnipäevaks Elolt kingituseks saadud taskukellaga pidin siiski seekord järsku jäädavalt hüvasti jätma. Mu kaaslaselt võeti ära suurem osa ta asjadest. Ka mõned jänkid olid kurjad. Aga, pole viga. Küllap tuleb vast mõndagi raskust veel kanda. Aga ehk hakkavad koitma siiski paremadki

22 Oberleutnant – Wehrmacht´i ülemleitnant.

Tuna 3/2007 95 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

päevad kord: kui tuleks vaid jälle rahu. Need kolletanud, kõhnunud inimesed vanglamüüride varjust tahavad vististi enda meelest heaks teha kõike seda, mis neile on vahepeal sündinud. Ja mine tee neile selgeks, et sul just pole olnud isegi halba kavatsust nende ega nende omaste ja vara suhtes. See on suur ja mõtlematu viha, mis on käesolev sõda üles piitsutanud rahvuste vahel. Ja nüüd peab saksa rahvas vast seda ka ise kõige kibedamal kujul lõikama. See siis ongi lõppeks see nende “päästmine” ja enda asetamine maailma parima rahva pjedestaalile. Kahju on süütuist inimesist, kes peavad asjata kannatama, ja kes on juba pidanud nii palju juba aastate vältel asjata kannatama. Värsked sõjavangid ja sõjapõgenikud liiguvad pikas vooris linnast välja, edasi. Ei tea kuhu, kui kaugele? Pärast väikest puhkust tuleb ka minna samas sihis. – Vastu uuele ajajärgule mu elus. [– – –]. 4.5.45. – Kuskil külahakul leidsime ühe talu õuelt lahtise katusealuse ja sellest hunniku õlesasi. Seal magav koer urises nördinult ja silkas kuhugi teisale oma und jätkama. Tollel õlesasil magasime oma esimese öö sõjavangina. Kuid lakkamatult voorib saksa mundris mehi, nii veokitel kui jalgsi, Hamburgi suunas. Uni vastleitud teki ja mantli all oli võrdlemisi korralik. Hommikupäikese paistel istume ühe jõekese kaldal puude all. Keetsime kartulisuppi veel taani päevist järele jäänud rasvaga. Maitses igatahes suurepäraselt. Ja egas polegi sel elul selviisil suurt viga, eriti teades, et eeloleva suve jooksul võib veel paljugi kasulikku selguda. Teede ääres on välja pandud kindral Eisenhoweri korraldused ja proklamatsioon. Selles on lausutud muide, et liitlasväed ei tule allaheitjatena, vaid nad tulevad kui võidukas sõjavägi, et hävitada saksa rahvussotsialistlik partei ja Saksa imperialistlik militarism, mis ajaloo vältel tihti on põhjustanud hävitavaid sõdasid. Kõiki saksa sõjaväelasi, eeskätt parteilasi jne. kästakse endid üles anda kümne päeva jooksul. Eluliste asutuste ametnikud ja töölised täitku kuni korralduseni edasi oma ülesandeid. Kõik rahvussotsialistlikud (N.S.D.A.P) asutused, org- id ja kasvatuslikud asutised katkestavad tegevuse kuni korralduseni. Igatahes seisukohad ja nõuded on selged. – Hitlerism peab lõpetama oma tegevuse. Et viimane on põhjustanud maailmale nii palju kannatusi ja leina, nii palju raskusi, siis on mõistetav ka see viha suurus, mis osaks saab kõigile, kes tahtlikult või sunnituna tollel poolel pidanud olema ja võitlema. Olukordadest peab läbi minema, nagu nad on, ega saa ju alati enda tõelisi tõekspidamisi ja mõtteid selgitada. Siiski paistab, et eestlaste, kui kannataja rahva suhtes mõnigi suudab olla mõistvam. Saksa rahvas peab aga lõikama, mis ta suured juhid on külvanud. Ja ka meie peame nüüd lõikama seda needust, mida saksa võimude määratud eesti rahva “juhid” meile on kaela toonud, meid asetades otsekui sundabiellu Saksamaaga. Väga kahju, et paljud meie hulgast sellest paratamatust tulemusest varem ei suutnud aru saada, vaid lootsid täie rinnaga kaasa lüües midagi saavutada. See, mis nad on saavutanud, on vastuvaidlematult vaid suured kaotused, alandus ja häbi meie rahvale. Kuid, kui süda on puhas, võib kanda ka pead püsti, kui vaid kõhutühjus ja väsimus ei kirjuta ette vastupidist vahel. Kuni Pitzier´ini liikusime edasi täiesti vabalt. Nimetatud kohas – teederist mõningate majadega ja põlistammedega tee ääres, kaugemal mingi loss valge lipuga tornis – jäeti kõik peatuma ühele teeäärsele väljale. Siin esmakordselt ei lubatud meil enam liikuda oma äranägemise järgi. Õhtu eel eraldati sõjaväelased ja viidi mõned kilomeetrid edasi, kus jäime laiale odrapõllule laagrisse. Põlluäärse metsa ääres laagerdavad aga tsivilistid-sõjapõge- nikud. – On jahe õhtu, piserdab alla peent vihma. Savikal, väikese orasega kaetud põllul seame end sisse ööbimiseks, nii hästi kui keegi seda oskab. [– – –].

5.5.45. [– – –]. Õhtupoolikul veeres terve hulk ameerika veoautosid laagrisse ja nendega toodi ka meie I ptl. terve koosseisuliselt. Nõnda siis on nemad siiski ka pääsenud lahingutest ja noored poisid võivad läbi laagrielu paratamatuse minna vastu päevadele, mida toob sõja lõpp, nii hääd-halvad kui need ka ei ole. Jälle terve hulk tuttavaid inimesi. Poisid on nendest pikkadest matkadest väsi- nud ning näod pesematusest ja suitsunõest mustad kui neegritel. Hiljem liitusin ka selle suurema eestlaste grupiga… Olnud tollel odraoraseväljal end uueks saabuvaks ööks sisse seadnud, nii hästi

96 Tuna 3/2007 Küllo Arjakas / Karl Laane päevikud II kui see võimalik – kandes kuskilt kaugemast talust põhku aluseks, kuuseoksi jne., oli tekkinud palju omapäraseid telke ja varjualuseid, nii et kogu laager näis välja kummalise linnana – tuli millegi pärast järsku lahkumine. Oli elavat autoliikumist. Valvureid polnud näha. Seal hakkas kogu laager liikuma ja pea oligi maantee vaid üks pikk kirju läände liikuv kolonn. Ca 5 km. eemal aga, (Brahlstofis) peatati aga see pikk kolonn nimetatud küla juures. Ja pea kerkis taas laager ja laagrielu oma tuledega ja onnidega. [– – –]. 6.5.45. [– – –]. On väga kasulik ja õpetlik siin olemine. Sest siin näeme elu neid külgi, mida tavaliselt ei nähta ega osata õieti näha ning õpime hindama iga väikseimagi eseme, iga puupulgake- se, õlekõrre, veetilga, iga toidupalukese ja veepiisa suurt väärtust. Ja inimesed, need on muutumas kiiresti närviliseks ja okkaliseks üksteisele. Nii võib-olla mõistab ka kunagi nähtud vene sõjavange, kes olid üsna agarad üksteist klobima ja nuutidega mudima. Igatahes igat asja mis omad, peab hoidma kui silmatera… [– – –]. 7.5.45. – Niiske külm tungis meie magamisauku ning imbus läbi riiete, eriti põlvede ja jalgade kallale. Nõnda tuli juba varahommikul oma saviaugust välja pugeda. Tuul oli pöördunud vastassuunda ja puhus jäiselt põhjast. Ent senine tihe pilvitus hakkas ühtlasi hõrenema, ja – ennäe, praegu paistab isegi juba jälle päikene. Ning see oleks otsekui suure osa kõigist siinseist muredest võtnud enda kanda. Praegu ujub sinirohetaevas valgeid pilvekarju ja kuuldub isegi lõokeste tillerdusi õhust… Et teha kindlaks täpsemat meeste arvu, oli hommikul üldine ülesrivistumine 100-mehelistesse gruppidesse. Öeldakse, et selles laagris pidavat olema üldse 8000 meest, kellest eestlasi on ligemale 800. Kuulume gruppi, kus peale eestlaste on veel 2 soome ohvitseri ja lätlasi ning leedulasi. II pa- taljonist, kellega olin viimati koos veel teel Zöhdenickist Wittstocki, ei ole kuulda midagi. Tea, kas jäid sinnapoole, või olesklevad nemadki kusagil mõnes ameeriklaste poolses vangilaagris. Meeleldi tahaksin teada mõnestki tollesse eestlastegruppi kuuluvatest kaaslastest. Päevasündmustest midagi täpsemat ei kuule. Räägitakse siiski, et ka Taani, Norra, Holland ja Tšehhoslovakkia on jälle vabad. Nähtavasti sündis see kõik otsekui üleöö, nõnda kui see sõda siingi kandis järsku lõppes. Ja olgu kuis on, aga tunnen, et mullegi see sõda ise on lõppenud, kuigi paratamatult peab läbi tegema selle järelmõjud ja järeldused. Praegu just, mil kirjutan neid ridu, helisevad jälle külast kirikukellad. – Kas rahukellad? Nüüd, kuigi koonduslaagris oma savist magamisaugu kaldal istudes, võiks põgusalt tagasi vaadata möödunud sõjapäevile. Mida tähendas mulle see sõda? Muidugi on raske sellele küsimusele leida täpsemat vastust. On ju see sõda olnud lõppematuks kannatuste ja viletsuse allikaks kogu maailmale. Ja, nagu näha, tema mõjud ja järelmõjud pole veel kaugeltki lõppenud. Kes loetleks küll kõiki noid mehi, naisi ja lapsi, kes on hävinud, kes on vigastatud, kes on ruineerunud nii majanduslikult kui vaimselt. On tekkinud ääretumad kodutute, varatute karjad, kelle edaspidine saatus on ju alles nii väga segane. Võtab aega, ka siis, kui rahu jääb kestma, enne kui segamini paisatud maailm hakkab jälle mingit vormi ja kuju võtma. Aga paljud arvavad isegi, et sõda veel polevatki lõppenud. Mine tea. Raske on ka seda arvata. Ning mida oli siis see sõda mulle? – Rida aastaid, kus on tulnud olla kõigist raskusist ja katsumusist varjutatud nagu kogu maailm, ähvardatud nii paljudest ohtudest. Kuigi kõige vähem olen soovinud ise selles heitluses, kõige vähem küll Saksa poolel kaasa lüüa, kujunesid asjaolud lõppeks seesugusteks, et seegi sunnitult sai paratamatuks. Ning see tegelikult Saksa võimude korraldatud, kuigi petteks tema seatud Eesti omavalitsuse läbiviidud mobilisatsioon lahutas mind mu lähimaist, mu perekonnast ja omastest. Ega tea nüüd minagi, nagu miljonid teavad, kus küll kulgeb nende rada ja mida pakub see neile. Ja üle aasta enam või vähem Saksa sõjaväes, täiesti sunnituna SS-üksuses, tähendab vaid pikka rida vastuolusid, nii seesmisi kui väliseid. Olen võinud olla tunnistajaks, kuivõrd vähe on saksa võimud tahtnud arvestada eestlaste vajaduste ja soovidega, vaid mida nad on püüdnud meile külge pookida üksnes neile omaseid ja

Tuna 3/2007 97 Küllo Arjakas / Karl Laane päevikud II

kasulikke mõtteid. Ent selles kõiges on eesti rahvusest või eesti keelt kõnelevad asjamehed kõige südimalt, tihti paavstlikumalt kui paavst ise, kaasa aidanud, luues meie rahvale igasugu eksikujutusi, et aga rahvas paneks välja oma viimse jõu ja vara panusena. Ega ole ju puudunud ka kergeusklikud ning seiklejad, kes ka agaralt kõigele sellele on järgnenud. Ja nüüd alles peaks ka kõige arutum aru saama, kuivõrd kõik see on vaid süvendanud hukatust ja õnnetusi meie rahva saatuses. Pole siis ka imestada, et nüüd meie, eestlasedki, peame kandma neid kibedaid sõjajäreldusi, mis saab osaks sakslastele. Isiklikult võin kokkuvõttena küll märkida, et ehkki olen üle aasta enda elust pidanud kaotama ebaproduktiivses sõdurielus Saksa sõjaväes, pole ka neile sellest olnud pisimatki tasu. Õn- neks ei suutnud nad mind ära kasutada meeletuks suurtükilihaks ega ole ka mina ainsamatki lasku lasknud ega ka oma mehi aktiivsesse lahingutegevusse viinud, kuigi kahel korral on mind läkitatud rindele ja kord on oldud ka tule all. Ristid ja muud aumärgid – meelitused pole mind võlunud ja sisuliselt olen näinud vaid kogu selle suurheitluse suurt mõttetust. Ja nüüd alles ehk näeme, kuivõrd asjatu on olnud kõik see suur ohver, mida on pidanud kandma meie õnnetu rahvas. [– – –]. 8.4.45. Täna on palju päikesepaistet, nii et elamine tundub koguni pühapäevasena. Hommi- kul sai segamatult magada kaua meie uue varjualuse õlgedel. Siis tegime metsaäärse ojakese vees natukene ihuharimist. [– – –]. Meile tehti teatavaks, et on alanud üldine relvarahu. Millise kuju võtab tulev rahu, pole veel teada. Kõik sõjavangid liitunute vabastatud aladelt lastavat lähemal ajal nende kodukohtadesse. Ainult SS-üksusisse kuulunud jäävat veel laagrisse. Meie, samuti teiste meie naabermaade rahvuste küsimus on igatahes veel lähema selguseta. Näib, et seetõttu, et sind on su tahte vastaselt sunnitud SS-üksusesse, peab veel mõndagi ebamugavat sellest kannatama. Kuid ehk ometi hakkavad nüüd asjad kujunema, nii et ehk saab hakata mõtlema jälle kodumaale ning omaste juurde pääsemisele. Igatahes täna nõuti ühenduses eeskirjeldatud küsimusega kõigi laagrisolijate kohta nimekirjade esitamist. Näib, et mõned eesotsas seisvad asjamehed püüavad nende isiklikke seisukohti teha kõigi siinviibivate eestlaste seisukohtadeks. Arvan, et ses küsimuses, eriti, mis puutub tagasi kodumaale minekusse, peaks küll igaüht isiklikult läbi küsitlema. Ehk selgub see kõik veel edaspidi ning vastavad võimalusedki selleks selguvad. Hakkab saabuma taas uus suvi. Igatsus kodu ja kodumaa järgi hakkab kasvama. Olen arvamisel, et iga rahva liikme kohus on jagada kõike head–halba koos oma rahvaga ja seda omaenda kodumaal. Kui jääks vaid lõppeks saabunud rahu püsima? 10.5.45. – Kogu tänane päev möödus teise kohta asumise tähe all. Nüüd on siis väikerahvastel – eestlastel, ungarlastel, lätlastel, leedulastel, soomlastel – omaette laager. Isegi kolm lippu – Eesti sini-must-valge, Ungari punane-valge-roheline ja lätlaste punane-valge-punane lehvivad üle selle omaette laagriosa. Kuigi vaeva oli rohkesti endises kohas mahalõhkumisega ja uues kõigi nende ehitiste ülesseadmisega, nii et keha on päris väsinud ning uni tõotab tulla sügav, on saavutuseks endisest vast paremini planeeritud laagriosa. Ka meie “maja” ilutseb taas, endisest vast veelgi pare- mana tema uues asukohas… Süüa saame nüüd juba üsna järjekindlalt, muidugi oleks vast söönud rohkem. Sellest aga on kõik antav kvaliteetne ja maitsev. Eile õhtul ja täna hommikul saime isegi kakaod. Leiba asendavad biskviidid… Ühe ameeriklase käes nähtud ingliskeelse ajalehe pealkirjast näib, et venelased võitlevad kuskil edasi. Informatsiooni täpsemat pole. [– – –]. 12.5.45. [– – –]. Kuu aja eest algasin kirjutamist sesse märkmikku. Ma ei teadnud siis, et jätkub aega seda nii ruttu täis kirjutada. See aeg on olnud täis paljusid kartusi, kuid ka olulisi sündmusi. Oleme jõudnud tähtsa murranguni. Ja kuigi edaspidine pole veel selgunud, tahan loota sellest lahendusi, mis muudaksid inimese taas inimeseks ja tooksid ta oma koju ja lähimate juurde. Vast ehk järgmise märkmiku täitudes selgub, ja selgub veel palju olulist?

98 Tuna 3/2007 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Lehekülgi Eesti lähiajaloost: kuidas ENSV MGB välisluureülem GULAG-i arhipelaagi sattus

Jaak Pihlau

simeseks NKVD/NKGB rahvakomissa- Kumm 6.42–11.43 Moskva keskaparaadis 4. E riks ENSV-s sai, nagu teada, vähetuntud valitsuse 2. osakonna (vahepeal 1. osakonna) Pärnu kommunist Boris Kumm, kelle Rah- Eesti jaoskonna ülemana, seejärel 30.11.43– vakomissaride Nõukogu esimees Johannes 29.3.44 NSVL NKGB operatiivgrupi ülema- Lauristin määras ametisse 1940. a. augustis. na Eestis, kuni alles märtsis 1944 määrati ta Sõja puhkemise järel tegutses Nõukogude ta- ametlikult rahvakomissari ametikohale. Näh- galas rahvakomissarina endiselt Boris Kumm. tavasti oli asi selles, et kõigepealt tehti vastav Julgeoleku koosseisu kuulus siis ka välisluu- otsus EK(b)P Keskkomitee bürool, seejärel re- ehk 1. osakond, mille funktsioonidest, te- aga kinnitati veidi hiljem üleliiduliste organi- gevusest ja agentuurist on tänapäevalgi vähe te poolt, ja toimus see 29. märtsil 1944. teada. Et välisluure (1.) osakond ENSV julgeoleku koosseisus oli loodud juba 1943. aastal, seda on tunnistanud hiljem samas osakonnas Välisluureosakond ENSV julgeolekus sekretär-masinakirjutajana juunis 1943 tööle võetud Valentina Mironova.4 Lõplikult pan- Eestis lakkas rinde lähenedes NSV NKVD/ di välisluureosakonna juhtkond paika siiski NKGB olemast, selle tööd hakati taastama 1944. aastal, osakonnajuhatajaks nimetati Nõukogude tagalas. Kuidas ja millal see täp- seni Nõukogude välisluures töötanud alam- selt toimus, selle kohta on arhiivis säilinud polkovnik Ivan Aleksejev, tema asetäitjaks mõnevõrra vastukäivad andmed. On teada, alampolkovnik Mihhail Škurenkov. Osakon- et juulis 19431 nimetati ENSV NKGB ülema na tegelikuks juhiks kujunes just viimane, asetäitjaks Aleksander Mihhailov, kes oli va- sest Aleksejevi visiit Eestisse jäi väga lühi- rem töötanud üleliidulises keskaparaadis. Bo- ajaliseks. Viimase parteitoimikust5 selgub, et ris Kummi parteitoimikus on dokument, mille ta elas lühiajalise Tallinnas-viibimise ajal ho- kohaselt EK(b)P Keskkomitee Büroo istun- tellis Palace (toas nr. 435), suurema osa ajast gil 24.2.44 Leningradis sel ajal juba NKGB viibis aga välismaal (näiteks oli veebruarist rahvakomissarina toimiv Kumm määrati kuni septembrini 1945 Pariisis) ja kutsuti ta- ühtlasi siseasjade rahvakomissariks.2 Petrovi gasi Moskva keskaparaati juba enne 1946. a. ja Skorkini koostatud teatmiku3 järgi töötas lõppu. Škurenkov jäi aga püsivalt Tallinnasse

1 ERAF, f. 1, n. 6, s. 7381. Aleksandr Aleksandri p. Mihhailov sündis 1909 Peterburis, töötas NKVD-s alates 1936. aastast, oli ENSV NKGB/MGB ülema asetäitja 1944–1951. 2 Siseasjade (NKVD) rahvakomissariks määrati kuu aega hiljem Aleksander Resev. 3 N. V. Petrov, K. V. Skorkin. Kto rukovodil NKVD 1934–40. Moskva, 1999. Vt. ka V. Ohman. Eesti NSV Sise- ministeeriumi institutsionaalne areng ja arhivaalid (1940–54). Magistritöö. Tartu, 2000. 4 ERAF, f. 129, s. 22627 (edaspidi Škurenkovi toimik), kd. 2, l. 78. 5 ERAF, f. 1, n. 1, s. 4798.

Tuna 3/2007 99 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

oli lühiajaliselt 4. osakonna ülema asetäitja, siis aga määrati välisluure (1.) osakonna üle- ma asetäitjaks.6 Nii nagu teisedki ENSV NKGB osakon- nad toimis ka see osakond vastava üleliidulise peavalitsuse juhtimise ja range kontrolli all, kuid tal olid ka mõned iseseisvad funktsioonid. Vabariikliku NKGB/MGB 1. osakonna peamine ülesanne oli imbuda oma agentuuri abil Eesti pagulaskonda välismaal, saada siseandmeid pagulaste tegevusest, valitseva- test meeleoludest, külvata nende hulgas des- informatsiooni, omavahelist usaldamatust ning vaenu. Hilisematel aastatel tegeles 1. osakond ka teaduslik-tehnilise ja poliitilise luurega. Tegelikult oli välisluureosakonnas eesti päritolu töötajaid rohkem kui üheski teises Eesti julgeolekuüksuses, selle ülemad Mihhail Škurenkov 1940. a. Narva osakonna ülemana. ja nende asetäitjad olid enamasti Venemaa eestlased, harva leidus ka venelasi, nagu juba ja eespoolmainitud Valentina Mironova sõnul mainitud Mihhail Škurenkov. Ka osakonna “oli Škurenkov ametlikult küll ülema asetäit- agentuur koosnes täielikult eestlastest, mis on ja, kuid peaaegu kogu aeg täitis tegelikult üle- mõistetav, kui meelde tuletada, et sihtobjek- ma kohuseid”. tiks olid eesti pagulased välismaal ning hea Mihhail Škurenkov oli sündinud 1902. keeleoskus oli hädavajalik. aastal Tveri kubermangus (hilisemas Kali- Škurenkoviga pidasid otsest sidet 1. osa- nini oblastis) Novotorženskis taluniku palju- konna agendid “Jurist”, “Aino”, “Flora”, lapselises perekonnas, astus parteisse 1927 ja “Poljarnik”, “Aeliita” ja “Agapi”, võimalik, et julgeolekuteenistusse aasta hiljem, lõpetades ka veel mõned teised, keda Škurenkovi juurd- OGPU transpordikooli 1931. aastal. Kuni lustoimikus ei mainita. 1940. aastani töötas ta Leningradi ja Lenin- Kõige tuntumaks 1. osakonna agendiks gradi oblasti julgeolekuorganites, peamiselt sel perioodil oli kahtlemata “Juristi” varju- vee- ja vastuluureosakonnas operatiivtöötaja nime kandnud Martin-August Grosholm ning uurijana. Eesti vägivaldse liitmise järel – Tartu ülikooli haridusega jurist, mereõigu- Nõukogude Liidu koosseisu 1940. a. suunati se asjatundja (täiendas end hiljem Hambur- Škurenkov NKVD operatiivgrupi koosseisus gi ülikoolis ja Haagi Rahvusvahelise Õiguse Eestisse ja määrati julgeoleku Narva linna- Akadeemias). 1940–1941 oli Grosholm Eesti osakonna ülemaks. Sõja alguses evakueeris ta Riikliku Merelaevanduse juriidilise osakonna Nõukogude tagalasse, tegutses paar kuud Le- ülem, kui Nõukogude välisluure ta värbas.7 ningradi oblasti UNKVD vastuluureosakon- Škurenkov rääkis tema kohta järgmist: nas jaoülema asetäitjana, aastail 1942–1944 ““Jurist” anti minu (agentuur)sidesse Kuibõševi oblasti UNKVD uurimisosakonna pärast tema tagasitulekut Rootsist, kuhu ta ülema asetäitjana. 1944. aasta kevadel kutsuti saadeti 1941. aastal Eesti Merelaevanduse lä- Škurenkov uuesti tööle ENSV julgeolekusse, hetusel ja MGB-organitelt saadud ülesande-

6 ERAF, f.1, n. 6, s. 4204; f. 1, n. 7, s. 9660. 7 ENSV julgeolekul oli sel ajal veel teinegi “Juristi” nime kandev agent, nimelt Oskar Meoma, kes värvati 1944. a. sügisel välisluure operatsioonides kasutamiseks, sest ta tundis Rootsi põgenenud Oskar Männa vanemaid. (ERAF, f. 138, s. 11, l. 147)

100 Tuna 3/2007 Jaak Pihlau / Lehekülgi Eesti lähiajaloost: kuidas ENSV MGB välisluureülem GULAG-i arhipelaagi sattus

Martin-August Grosholm. Milli Rebane. ga, olles sel ajal MGB Luurevalitsuse agent.8 naasnud kodumaale, nautisin vabadust ja Juhtkonna ülesandel lõin temaga sideme pä- tundsin samuti vajadust joomise järele.” 10 rast ta kohalesaabumist Moskvast.” Ühel hilisemal ülekuulamisel kinnitas 1958. aastal tunnistajana üle kuulatud Škurenkov, et nende esimene kohtumine Grosholm ise rääkis selle kohta nii: “1946. a. toimus juba 1945. aastal, kuid arvatavas- mais naasin Rootsist N. Liitu, saabudes Mosk- ti eksis ta aastaarvuga. Ühes julgeoleku- va kaudu Tallinna. Toetuse saamiseks pöör- dokumendis11 on kirja pandud, et Grosholm dusin repatrieerumiskomisjoni poole ja repatrieerus alles 1947. aastal. On võimalik, tutvusin seal alampolkovnik Škurenkoviga, et ametlikud dokumendid vormistati mõnin- kellega hakkasin julgeoleku salajase kaas- gase hilinemisega. Tallinnas elas Grosholm töölisena koostööd tegema “Juristi” varju- peamiselt “Estonia” artisti Milli (Milla) nime all.9 Alguses toimusid meie tööalased Rebase12 korteris, kelle ta samuti värbas kohtumised tänaval, siis viidi need üle kas koostööle julgeolekuorganitega ja kelle- minu, minu pruudi Rebase või Škurenkovi ga abiellus ametlikult 1955. aastal. Hiljem, korterisse, aga ka Tallinna restoranidesse. 1950. aastatel töötas Grosholm juhtivatel Pean siinkohal ütlema, et Škurenkov armas- ametikohtadel Riiklikus Kindlustuses, Tal- tas väga napsitamist, mina aga, olles viibinud linna Merekaubasadamas ja Kaubanduspa- üle 5 aasta Rootsis politsei järelvalve all ja latis. Ta suri 12. augustil 1966 Tallinnas.

8 Tollane nimetus muidugi NKGB. Agent “Russakovi” teatel julgeolekukapten Samuil Samovski tegi talle üles- andeks Rootsi eestlaste juhtkonda imbuda, kuid pidi varsti sidemed Nõukogude välisluurega katkestama, sest sattus Rootsi poliitilise politsei jälitamise alla. Kohe sõja lõppemise järel võttis ta uuesti ühendust Nõukogude luurekeskusega ja avaldas soovi Eestisse tagasi pöörduda (ERAF, f. 138, s. 20B). 9 Agentuurteates 28.05.46 kirjutas ta näiteks, et välisluurete heaks töötavad Rootsis krahvinna Stenbock (Kolga mõisa omanik), ajakirjanik Voldemar Kures ja ajaloolane Erik Suurväli, viimane osutus hiljem hoopis Nõuko- gude agendiks, arreteeriti Rootsi poliitilise politsei poolt ja saadeti maalt välja (ERAF, f. 138, s. 14). 10 Škurenkovi toimik, kd. 2, l. 344. 11 ERAF, f. 138, s. 14; vt. ka I. Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Tallinn, 1996, lk. 36. 12 Milli (Ludmilla) Rebane (1907, Viljandimaa, Imavere vald – 1989, Tallinn). Töötas Estonias lauljana ja tantsijana 1929–1959.

Tuna 3/2007 101 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

le. Ta oli olnud abielus jalatsikaupluse omani- kuga, värvati agendiks vangilaagris, kus andis meile väärtuslikke materjale ja teda hakati ette valmistama vaenlase tagalasse saatmiseks. Seda aga ei toimunud ja ta saabus siia. Väär- tuslikke andmeid temalt ei saadud, kuid ta otsustati siiski töös hoida. Mitu korda palus ta meilt luba õppima asumiseks ja nõukogude võimu heaks töötamiseks.” Selle loa M. Valdsoo ka sai, lõpetades 1949. a. TPI majandusteaduskonna rahandu- se erialal kiitusega. Olgu lisatud, et eelnevalt oli “Flora” lõpetanud Moskvas ka välisluure peavalitsuse koosseisu kuulunud Võõrkeelte Instituudi. Julgeoleku teadmisel kirjutas ta ENSV Ülemnõukogu Presiidiumile palvekirja oma mehe vabastamiseks laagrist ja saatis viima- sele kirja soovitusega pöörduda laagri vastava julgeolekutöötaja poole. Mees tõepoolest vabastati, kuid enne seda värbas Komi laagri- valitsuse 3. osakond ta agendiks “Poljarnik”. Julgeoleku reeglite järgi ei tohtinud agent oma värbamisest kellelegi rääkida, isegi mitte oma lähedastele. Mõlemad Valdsood rikkusid seda reeglit, kuid peasüüdlaseks selles peeti siiski Škurenkovi, kes korraldas Richard Valdsoo vabastamise kõiki elementaarseid konspiratsioonireegleid rikkudes. 1. osakonna agent “Aino” oli endise Ees- Ülevalt alla: Mare Valdsoo, Richard Valdsoo, Aida Hiir. ti Panga direktori Jüri Jaaksoni tütar Lydia Raudvere, kelle mees Nikolai Raudvere tee- 1. osakonna agendipaariks “Flora” ja nis Londoni saatkonnas aastatel 1937–1939 “Poljarnik” olid Mare ja Richard Valdsoo. sekretärina, hiljem oli Saksa sõjaväes (Eesti Richard Valdsoo, tuntud jalatsivabrikandi Leegionis) ohvitser ja põgenes 1944. a. Lään- Oskar Valdsoo (Valdsoni) poeg, arreteeriti de. “Aino” värbamisest jutustas Škurenkov koos oma naise Mare ja selle sõbranna Aida nii: ““Aino” värvati kompromiteerivate ma- Hiirega novembris 1940 Tallinna kalasada- terjalide alusel, olles arreteeritud põgene- mas, kui nad üritasid põgeneda Soome. Ta miskatse pärast Rootsi ja viibis julgeoleku mõisteti viieks aastaks vangilaagrisse,13 ka juurdluse all. Jaoskonnaülema Morozihhini tema isa ja vend Arnold represseeriti ja nad ettepanekul pöördusime juhtkonna poole küüditati 1941. aasta juunis.14 Mare Valdsoo tema värbamise ettepanekuga, sest ta vastas kohta kõneles Škurenkov juurdlusel järgmist: 1. osakonna nõuetele, omades häid sidemeid ““Flora” saabus meile Moskvast ja anti minu Rootsis. Juhtkond andis nõusoleku, me vaa- sidele üle. Kavatsesime lähetada ta välismaa- tasime uurimisosakonna materjalid üle, süü-

13 ERAF, f. 130, s. 9009E. 14 ERAF, f. 2M, s. 1813. Oskar Valdsoole kuulus Tallinnas saapavabrik Ovald ja jalatsikauplus Viru tänaval, poe loovutas ta hiljem oma poegadele, kusjuures Saksamaal erikoolituse saanud Arnold töötas ühtlasi vabriku tehnilise direktorina.

102 Tuna 3/2007 Jaak Pihlau / Lehekülgi Eesti lähiajaloost: kuidas ENSV MGB välisluureülem GULAG-i arhipelaagi sattus distuse põhjendused olid nõrgad ja me soori- tasime tema värbamise.”15 Vabanenud “Aino” töötas hiljem ette- kandja-kassiirina restoranis Palace, kuid midagi olulist MGB-le ta ei andnud, sest osutus, et ta ainsaks läänesidemetega Tallinna-tutta- vaks oli Warma16 esimene naine. 1947. a. anti “Aino” üle 2. osakonna (vastuluure) opera- tiivtöötaja Joosep Krooni agentuursidele.17 Škurenkovi lähiringkonda kuulusid veel 1. osakonna agendid “Roosimägi”, “Semjonov”, “Karavan”, “Pauer” (“Power”) ja “Simonov” (“Simon”), kuigi nende otseseks sidemeheks ta ise polnud. Kahe viimase agendi õige nimi pole teada, nad saadeti Läände 1945. aastal. “Roosimägi” (Pia Kotli) värvati 1. osakonna Liidia Raudvere. operatiivtöötaja Eduard Paju poolt peamiselt Grosholmi (“Juristi”) ülekontrollimiseks. Laskurkorpusesse, kuid deserteeris sealt “Semjonov” oli tuntud diplomaadi Elmar märtsis 1945. Ta tabati aga varsti ja värvati Kirotari poeg Ingmar18, kes värvati 1943. algul miilitsa, seejärel NKGB/MGB agen- aastal, kui ta oli asumisel Kirovi oblastis, hil- diks endise varjunime “Karavan” all. Tema jem töötas ta 2. osakonna heaks. “Karavan” välismaale saatmisest ei tulnud tõsiste alko- (Sulev Svalbe) oli värvatud koos oma venna holiprobleemide tõttu midagi välja, ta kõrval- Oleviga 1940. a. septembris, neid taheti saata dati agentuurvõrgust 1955. a. Ta suri 1966. a. välisluuretööle Soome, kuid arreteeriti veel Tallinnas,22 olles viimati töötanud paljudele enne seda, sest saadi teada, et nad olid ennast tallinlastele hästi tuntud toidubaaris Tervis teadlikult dešifreerinud.19 Vendade kasuisa šveitserina. oli Helsingi tuntud eesti päritolu ärimees Škurenkoviga lähedalt seotud olid ka res- Eduard Svalbe, EV esimene konsul Soomes, toranis Palace töötav Aliide Trutnjova (endise kes oli tuntud ka paljude Eesti poliitikute ra- Narva julgeolekutöötaja Trutnjovi abikaasa, halise toetajana. Svalbede külalislahke kodu kes tegelikult oli Eesti Laskurkorpuse vas- Helsingis sai vabariigi algusaastatel palju- tuluureosakonna agent) ja Ajaloomuuseumi dele Eesti diplomaatidele lähteplatvormiks kaadriosakonna töötaja Pavlova, kes tegeli- teel välismaale,20 tema abikaasa Ida “Adi” kult töötas MGB 2. osakonna residendina. Svalbet on nimetatud isegi Eesti iseseisvuse Oma agentide värbamiseks kasutas luure- “ristiemaks”.21 Erinõupidamisel kaheksa-aas- šeff kattesirmina vabariiklikku repatrieeru- tase karistuse saanud Sulev Svalbe vabasta- miskomisjoni, kus talle kui kaastöötajale oli ti ennetähtaegselt 1944, mobiliseeriti Eesti sisse seatud omaette ametiruum. Nii värbas

15 ERAF, f. 130, s. 2283E. Raudvere vahistati 9. apr. 1945, vabastati kuu aega hiljem. 16 August Varma (1890, Kõnnu v. – 1970, Stockholm), mereväeohvitser, diplomaat ja Eesti pagulaskonna juhte. 17 Škurenkovi toimik, kd. 2, l. 230. 18 Ingmar Kirotar (ERAF, f. 2M, s. 431; ERAF, f. 131, s. 284) värvati 1943. a. Kirovi oblastis. Vt. ka Ad Fontes, nr. 10, Indrek Jürjo kommentaar lk. 28. 19 Dešifreerimise all peeti silmas oma agendistaatuse paljastamist; Olev ja Sulev Svalbe arreteeriti 10.10.40, mõlemale mõisteti 8 a. vangilaagrit (ERAF, f . 129, s. 2630), Olev suri Petšorlagis novembris 1941, Sulev vabastati märtsis 1944. 20 E. Medijainen. Saadiku saatus. Tallinn, 1997, lk. 84. 21 Mälestusi Adi Svalbest (Voldemar Kures). – EPL Stockholmis 23.7.1965. 22 ERAF, f. 136, s. 57.

Tuna 3/2007 103 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Sulev Svalbe. ta agentuurvõrku Aida Hiire, kes oli olnud ootamatult. Ta oli teinud eksimuse, mida üks- Valdsoode kaaslane 1940. a. ebaõnnestunud ki maailma salateenistus oma kaastöötajale põgenemiskatsel. Hiir püüdis laagrist vaba- kunagi ei andesta. nemise järel tagajärjetult saada Tallinnasse sissekirjutust, pöördus siis Mare Valdsoo soovitusel repatrieerumiskomisjonis töötava Alampolkovnik Škurenkovi arest Škurenkovi poole. Viimane korraldas tema sissekirjutuse julgeolekuminister Kummi 18. detsembril 1947 sai Škurenkov kutse il- abiga otsekohe, kuid “tänutäheks” tuli Aida muda ENSV julgeolekuministri asetäitja Hiirel mitmel järgneval aastal olla luurešefi Pastelnjaki23 juurde, viimase kabinetis tehti “elukaaslane”. vana tšekist relvituks ja vahistati. Tema kohus- Škurenkovi lähituttav oli ka endine Eesti tused välisluure juhina olid selleks ajaks juba suurtööstur Mark Van Jung, kes töötas pärast üle antud uuele mehele, Leningradist kohale sõda ENSV Kergetööstuse Ministeeriumis. saadetud polkovnik Dmitri Taeverele.24 Ares- Temast veidi pikemalt allpool. ti põhjused jäid esialgu ebaselgeks, kaebusi 20-aastase tšekististaažiga ja noorena julgeoleku juhtkonnale Škurenkovi aadres- alampolkovnikuks tõusnud Mihhail Škuren- sil oli laekunud juba pikemat aega, ametlik kovi karjäär Pagari tänava välisluurejuhina süüdistusakt vormistati alles 20 päeva hiljem. ei kestnud siiski kaua. 1947. a. suvel viidi ta Teda süüdistati muu hulgas riigivara riisumi- välisluureosakonnast üle julgeoleku Harju- ses, moraalses laostumises, selles, et tööüles- maa osakonna ülemaks, seejärel arreteeriti annete täitmise asemel ta joob ja lõbutseb

23 Pavel Pastelnjak, s. 1903 Ukrainas Jekaterinenburgis (Stalinos). Tšekaas alates 1919, 1938–1945 Moskva keskaparaadi jaoskonnaülem, 1945–1951 ENSV julgeolekuülema asetäitja, läks erru haiguse tõttu. 24 Dmitri Taevere, s. 1905 Petrogradis, ankeedi järgi venelane, kuid ema oli eesti päritolu, OGPU-s 1928–1938, vallandati lühiajaliselt massiterrori ajal, naasis julgeolekusse 1939, sõja ajal vastuluure- ja Smerši ohvitser, 1945–1947 Leningradi oblasti UNKGB 2. osakonna ülema asetäitja, Eestis 1947–1950, algul 1. osakonna, siis 2N-osakonna ülem, naasis Leningradi 1950. aastal.

104 Tuna 3/2007 Jaak Pihlau / Lehekülgi Eesti lähiajaloost: kuidas ENSV MGB välisluureülem GULAG-i arhipelaagi sattus koos oma agentide ja armukestega Tallinna tatud Hiirega. Suhtus oma tööülesannete täit- restoranides, dešifreerides nii Nõukogude misse kuritahtliku lohakusega ja dešifreeris välisluure agentuuri kui ka julgeoleku sala- olustik-moraalse laostumise tõttu mitmete, jasi töömeetodeid. Sellekohase raporti olid sealhulgas riigikorrasse vaenulikult suhtunud näiteks esitanud Eesti 22. kaardiväebrigaa- inimeste ees temaga koostöös olevaid salajasi di vastuluureosakonna ülema asetäitja M. kaastöölisi. Peale selle kuritarvitas Škurenkov Krassman25 ja MGB 2. osakonna operatiiv- oma ametiseisundit, omastas riiklikeks eriku- volinik J. Kroon, kes eriti viitas temaga agen- lutusteks mõeldud vahendeid, võltsis rahalisi tuursides olevale agendile “Aino”.26 aruandlusdokumente, võttes kaks allkirja ühe Julgeolekustruktuuris oli sisejuurdluseks ja sama summa eest, väites seejuures, et esi- ette nähtud eriinspektsioon, mille ülem oli mene allkiri on tema või raamatupidaja süü sel ajal major Morozov. Julgeoleku oma töö- läbi kaduma läinud, riisudes niiviisi riiklikke taja arreteerimiseks vajati muidugi vastavat vahendeid 5000 rubla eest.” sanktsiooni Moskvast. See saadigi kõige kõr- Hiljem süüdistusakti veel täiendati, kus- gemalt tasandilt, nimelt julgeolekuminister juures on näha, et pearõhk pandi julgeole- Merkulovi enda käest. Järgnevalt sisejuurd- kuagentuuri ning sisemiste töömeetodite lus aga takerdus, sest vana tšekisti kaitseks paljastamisele oma joomakaaslaste ning nais- astusid välja mitmed ta sõbrad ja joomakaas- tuttavate ees. Lõplikus süüdistusaktis nendi- lased, nende hulgas ka inspektsiooni ülem takse, et “kohusetunde ja tšekistliku valvsuse” Morozov, kes teatas, et ta ei näe süüdistuse kaotanud ning avalikes kohtades joomisele ja esitamiseks mingit alust. Eeluurimise tege- naisagentide magatamisele asunud süüalune mine anti seejärel üle eriinspektsiooni ülema põhjustas Raudvere, Mare ja Richard Vald- asetäitjale major Danilovile,27 kes viis asja soo, Grosholmi ja teiste salajaste kaastööliste kohusetundlikult lõpuni. Esimesi ülekuula- dešifreerimise. Lisaks tehti juurdluse käigus misi teostas tegelikult ENSV MGB ülema kindlaks, et Škurenkov oli finantsdokumen- asetäitja polkovnik Vedejev,28 kelle nimele te võltsides riisunud suuri rahasummasid, Škurenkov ka kõik oma hilisemad seletuskir- päevavalgele kisti ka üks varasem afäär Nar- jad esitas. Tõrkuma hakanud Morozovi jul- vas, kui Škurenkov oli Nõukogude tagalasse geolekukarjäär katkes peatselt, 1953. aastal evakueerimise käigus 1941. aastal omasta- viidi ta üle tööle miilitsasse ja saadeti erru nud ligikaudu 20 000 rubla. Juba tollal oli ta 1959. a. Tallinna Mererajooni miilitsaülema Leningradis vahi alla võetud, kuid juurdlus ametikohalt.29 katkestati, sest sõja tõttu ei olnud võimalik Škurenkovi esialgse süüdistuse põhi- kõiki tunnistajaid üle kuulata. Sõjapäevil punktid olid: “Selle asemel, et talle usalda- pandi see kriminaalasi kalevi alla, kuid 1948. tud töölõigul riiklikku julgeolekut tagada, aastal võeti uuesti menetlusse, kui selgus, et tegeles joomisega ja magatas talle alluvaid kõik asjaosalised olid veel elus ja ka enamik naissoost kaastöölisi, elades kokku nõuko- finantsdokumente säilinud. Kahtlusvari lan- gude võimusse vaenulikult suhtuva ja varem ges endisele luurešefile ka seoses 1. osakonna kontrrevolutsioonilise tegevuse pärast karis- sekretäri Ignatjeva enesetapuga 1947. aastal,

25 Škurenkovi toimik, kd. 1, l. 228. Mihhail Krassman (1909, Petrogradi kub. – 1976, Tallinn) nimetati 1953. a. lühiajaliselt ENSV julgeolekuülemaks. 26 Škurenkovi toimik, kd. 1, l. 229. Joosep Kroon, s. 1919 Krimmis, töötas 1940–1960 Punaarmee (Eesti Laskur- korpuse) vastuluures, julgeolekus ja miilitsas, saadeti erru joomise pärast. 27 Hiljem Danilovi nime ENSV julgeolekutoimikutes ei esine, arvatavasti toodi ta Tallinnasse ainult Škurenkovi juhtumi uurimiseks. 1989. a. rehabilitatsiooni käigus vilksatab Balti sõjaväeringkonna sõjatribunali ülemana keegi G. Danilov, võib-olla seesama mees. 28 Vladimir Vedejev, s. 1911 Tambovi kubermangus, julgeolekusse läks 1938, 1938–1944 töötas Moskva oblasti NKVD-s, suunati Eestisse ja oli 1945–1951 ENSV julgeolekuministri asetäitja kaadri alal, kutsuti tagasi Mosk- vasse 1951, oli 1949. a. operatsiooni “Priboi” (märtsiküüditamine) staabiülem. ERAF, f. 1, n. 6, s. 5254. 29 Fjodor Morozov. ERAF, Siseministeeriumi töötajate teenistuslehtede kartoteek.

Tuna 3/2007 105 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

järeldusele, et meile ta ei sobi ja kohtumised katkestati. Küsimus: Kas ütlesite “Florale”, et Van Jung on MGB organite kaastööline? Vastus: Ei. Küsimus: Teile loetakse ette tunnistaja Valdsoo tunnistus Teie ja tema vahel Van Jungi puudutanud jutuajamise kohta: “...Škurenkoviga toimunud vestluse ajal avaldasin oma üllatust selle suhtes, et üks Eesti rikkamaid mehi, praegu Kohaliku Töös- tuse Ministeeriumi töötaja Van Jung, elab ja töötab rahulikult Tallinnas. Škurenkov vastas, et ta tunneb Van Jungi hästi ja mitte ainult ei tunne, vaid on temaga ka söbralikes suhetes. Kiitis väga Van Jungi raamatukogu ja tema Tallinnas elamise kohta ütles, et Van Jung on teinud väga palju ära julgeolekuorganite huvides. Sellest taipasin, et Van Jung on julgeoleku kaastööline...” Kas oli nii? Mark Van Jung. Vastus: Seda, et Van Jungil on hea raamatukogu, ütlesin, aga seda, et ta on väga palju kuigi otsest tõendusmaterjali selle kohta ei ära teinud julgeolekuorganite heaks – võima- leitud. Pahaks pandi ka seda, et Škurenkov oli lik, et ütlesin sedagi. oma naisele saadetud kirjas lobisenud välja Küsimus: Kuid seda rääkides Te ju dešif- julgeolekuminister Merkulovi ja tema 60-pea- reerisite MGB organite töömeetodeid! lise saatjaskonna viibimise Tallinnas 1947. a. Vastus: Võimalik küll. novembris, kui arutuse alla võeti metsavend- Küsimus: Miks lubasite endale sellisel vii- lusevastase võitluse tugevdamise küsimused sil oma agentuuri dešifreerida? Teil polnud Eesti NSV-s. mingit luba sellest rääkida! Ülekuulamise käigus puudutas uurija muu Vastus: Ma usaldasin “Florat”. Jutuaja- hulgas “juudi rahvusest tekstiiltöösturi” Mark mised ei kuku alati välja nii, nagu nad algul Van Jungi nime.30 Ülekuulamisprotokollis ka- mõeldud. Võimalik, et ütlesin, et ta on nõu- jastub see järgmiselt: kogude võimu heaks ära teinud rohkem kui “Küsimus: Mida Te agent “Florale” rääki- keegi teine.” site kodanik Van Jungi kohta? Juunipöörde järel Van Jungile kuuluvad Vastus: Seda nime olen kuulnud. ettevõtted natsionaliseeriti, tema pere sattus Küsimus: Kust Te teda tunnete? 1941. a. küüditamisnimekirja, kuid nad jäid Vastus: Enne siiasõitu Leningradist ko- välja saatmata,31 ka Saksa julgeolekupolitsei gusime andmeid vana julgeolekuagentuuri tegeles temaga, kuid pika juurdluse järel ta kohta, seejuures leiti üles ka Van Jungi isiklik vabastati.32 Ebaselge on ta esimese naise Elsa toimik. Selle leidis üks meie kaastöölistest, Van Jungi (sündinud Feitelberg) saatus, kes kuid paari kohtumise järel temaga jõudsime vastava korralduse peale ja mehe soovitusel

30 Eesti Entsüklopeedia (EE) täiendusköide, 1940, lk. 583. 31 ERAF, f. 2M, s. 2147 ja 2148. 32 ERA, f. R-64, n. 4, s. 924. Ligi aasta kestnud juurdluse järel leidis SD, et Van Jungi juudi päritolu pole tões- tatud, oma väitel pidas ta end venelaseks, kelle isa oli hollandlane ja ema karaiim. EE peatoimetaja Richard Kleis ei suutnud öelda, kust ta võttis oma teatmeteosesse andmed tema juudi päritolu kohta. Seda, et Van Jung oli 1940.–1941. a. avalikult esinenud juudina, ei peetud pädevaks süütõendiks.

106 Tuna 3/2007 Jaak Pihlau / Lehekülgi Eesti lähiajaloost: kuidas ENSV MGB välisluureülem GULAG-i arhipelaagi sattus olevat läinud ise Harku vangilaagrisse, kus ta valgustus põhjustasid pikema aja jooksul tõenäoliselt hukati.33 Poeg Viktor, kes langes minu haigestumise. Mingisugused palved Punaarmee (Eesti Laskurkorpuse) võitlejana ega kaebused mulle kehtestatud režiimi ei Sõrve säärel vangi ja viidi hiljem Saksamaa- muutnud. Jalutuskäikude puudumine, ran- le, töötas pärast sõda CIA-s, osaledes muu ge kongirežiim – kõik see viis haigestumise- hulgas tuntud luureagentide Kuke ja Toomla ni, arstid tegid kindlaks rinnaangiini. Selle saatmises Eestisse.34 Viimased teatavasti ta- tagajärjel viidi mind vanglasse number 1 bati julgeoleku poolt ja nad hukkusid traa- ja sealne laatsarett tundus peale vangikon- giliselt.35 gi õudusi lihtsalt paradiisina. Väliselt näis uurija Danilovi käitumine enam-vähem kul- tuursena, kõiki mõjutusvahendeid rakendati Pagari sisevangla tšekistist vangi pilgu läbi üsna viisakal kombel. Näiteks soovisin ma kokkusaamist oma abikaasaga – mulle ei Pagari tänaval asunud sisevanglast ja seal va- öeldud kunagi ära, kuid kahe-kolme päe- litsenud ebainimlikest oludest on kirjutanud va pärast teatati, et naine keeldub minuga paljud eesti poliitvangid, kuid Škurenkovi kohtumast, elab teise mehega. Kui naine toimikust leiame esmakordselt sama kirjel- pöördus Danilovi poole minuga kohtumise duse julgeolekutöötaja enda sulest. 1957. a. sooviga, vastati talle samuti, et keeldun te- oktoobris kirjutas ta avalduse Nõukogude maga kohtumisest, et tema poolt saadetud Liidu peaprokurörile Rudenkole, kus muu toiduaineid ma vastu ei võta, kuna neid saa- hulgas kirjutas: dab juba üks teine naine, mitte see, kellega “13. jaanuaril esitati mulle süüdistus ja elasin kokku juba enne arreteerimist. Sellise mind võeti vahi alla. Eeluurimiskambrist moraalse mõjutuse tunnistajaks on praegu viidi mind üle niinimetatud sisevangla kon- ENSV MVD-s töötav D. Vainrub.36 Juurd- gi, mis asus ministeeriumiga samas hoones. lust teostati süüdistuse huvides ühekülgselt See polnud mitte kong, vaid kasematt. Ilma ja mitteobjektiivselt. Eesmärgiks oli ainult loomuliku valguseta, õhku tuli ainult venti- minu süüdimõistmine. Tõendiks minu kohe- latsiooni kaudu. se süüdimõistmise kohta on fakt, et juba am- Uurijaks määrati eriinspektsiooni tööta- mu enne juurdluse lõppu anti minu Tallinna ja Morozov. Mõne ülekuulamise järel teatas korter üle alampolkovnik Tarakanovile, kes ta mulle, et keeldub edasisest eeluurimisest elab seal kuni tänase päevani. Enne koh- minu asjas, sest ei näe põhjust minu arestiks tulahendi väljakuulutamist loeti mind juba ja juurdluseks. Peale asja üleandmist uuele süüdimõistetuks. Kui pöörduda juurdluse lä- uurijale major Danilovile olukord muutus: biviimist iseloomustavate faktide poole, siis kongis kehtestati erirežiim. Tavalise 50–60- tuleb ainult imestada Danilovi keerutamist vatise elektrilambi asemel keerati sisse 250– juurdluse ajal. Vastandamisele välja kutsu- 300-vatine pirn, mis nari alumiselt poolelt tud tunnistajaid valmistati eelnevalt ette. viidi üles lakke, lamp rippus otse pea kohal, Kostitati teega, pirukatega, heade paberossi- magama tuli asuda peaga ventilaatori suu- dega jne. Nende kostituste jääke võis uurija nas. Ventilaatori segav müra ja lambi tugev kabinetis teisel laual alati näha. Tunnistajale

33 Riigiarhiivis leiduval Elsa Van Jungi SD-arvestuskaardil esineb märge 21.11.41 E, mis arvatavasti tähendab eksekuteerimist, kuid Eestis hukkunud juutide nimestikus (vt. I. Paavle. Eesti rahvastikukaotused 1941–1944. II/1, Tallinn, 2002) tema nime ei esine. 34 E.-N. Kross. Lahkus salapärane Eesti luuraja. – EPL 13.4.02. Viktor van Jungi mälestusi säilitatakse J. Lai- doneri muuseumi fondis. 35 Kuke ja Toomla 8-köiteline juurdlustoimik leidub Riigiarhiivis, f. 129, s. 18379. Vt. ka I. Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Umara, Tallinn, 1996, lk. 116–118. 36 Mõeldud on Škurenkovi töökaaslast Kuibõševi päevilt Mordko Vainrubi (s. 1914), kes 1944–1952 töötas Eesti julgeolekus uurijana, hiljem oli siseministeeriumis juhtivatel ametikohtadel.

Tuna 3/2007 107 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

esitatud küsimustele formuleeris Danilov ise lat ületavat raiskamist kahe-kolme aasta vastused, luges siis ette ja tunnistaja teatas jooksul avastanud. Siiski jäi see süüdistuse oma nõusolekust peanoogutusega. Vastan- formuleeringusse sisse. Uurimisasja lõp- damine toimus nagu tummade vahel. Juurd- pedes ja dokumentidega tutvumise järel luse käigus tuli mul koos uurija Daniloviga ma avastasin, et toimikust on kõrvaldatud läbi käia peaaegu kogu kriminaalkoodeks, hulk süüdistatava seisukohalt positiivse ühelt süüdistuselt siirdus ta teisele. Kui kõik tähendusega dokumente. Minu küsimuse see ei kõlanud eriti veenvalt, otsiti välja üha peale vastas Danilov, et juurdlus ei pea va- “uusi fakte”. Mind süüdistati riikliku saladu- jalikuks nende lisamist toimikusse. Nende se väljaandmises, kuid ei öeldud, kelle ees dokumentide hulgast kadus ära finantsosa- olin seda teinud, süüdistati spekulatsioonis konna tõend selle kohta, et puudujääke ei ainult selle põhjal, et korteri tualetist leiti esinenud, kadus rida tunnistajate ülekuu- Leningradis kaubabaasis töötavale vennale lamisprotokolle, mis juurdluse seisukohalt kuuluvate kaaskirjade koopiaid, süüdistati olid kõlbmatud. See kõik osutab minu et- kuritarvitustes seoses rahareformi läbivii- tekavatsetud süüdimõistmisele. Ma ei tea, misega, tehti katset tunnistuste saamiseks mida kõike süüdistusakt sisaldas, kuid fakt minu sidemete kohta välissaatkondadega, on see, et N. Liidu Erinõupidamisel mõisteti nõuti tunnistusi osakonnajuhataja Ševelkovi mind 10 aastaks laagrisse. Ma tahan juhtida süüdistamiseks selles, et ta koos minuga jõi tähelepanu järelevalvet teostanud prokuröri maha riigirahasid, kattes kulutusi fiktiivsete alandavale käitumisele. Ta lõi ühte kampa dokumentidega. Kõik see oli sedavõrd koh- uurijaga. Mida eraldi ümbrikusse pandi, mil- makas võltsing, et Danilov oli sunnitud see- lised need “dokumendid” olid, seda ma ei suguste andmete saamiseks võtma kasutuse- tea, kuid kõik teenisid minu süüdimõistmise le veelgi rafineeritumaid meetodeid ja minu eesmärki. Eesmärk oli mind iga hinna eest kongi saadeti “alampolkovnik Androšnikov”, süüdi mõista – ja selle ka Danilov saavutas. kes alustas kohe nõukogude- ja parteivas- Kes on see Danilov, kellele tehti üles- taseid vestlusi. Ta püüdis mind provotsee- andeks minu “süüasjas” juurdlus läbi viia? rida, kuid ma ütlesin “Androšnikovile”, et Karjerist, tallalakkuja, moraalselt laostunud ma ei pea oma arestis süüdlaseks ei parteid isiksus. See oli tema, kes vägistas oma 13- ega valitsust, süüdi on partei ja nõukogude aastase kasutütre; see oli tema, kes ENSV võimuorganitesse pugenud üksikisikud, kes MVD operatiivtöötajate koosolekul tunnis- kodumaa patrioodi märki ja maski kasuta- tas end ametlikult süüdi selles, et ei mär- des teevad oma räpaseid tegusid. Nii tõmbas ganud minus, s. t. Škurenkovis, välisluure “Androšnikov” mind mitme päeva jooksul agenti, kuid et Moskva parandas selle vea nõukogudevastastesse vestlustesse. Ühel kriminaalasja teistkordsel läbivaatamisel, päeval ilmus “Androšnikov” pärast “ülekuu- mõistes mulle 25 aastat. Sellest ta teatas mi- lamist” kongi joobnuna ja ajas õelat laimavat nu vennale, ENSV MVD töötajale kapten loba, nii et ma ei suutnud enam vastu pidada V. V. Škurenkovile, kes saatis mulle laagrisse ja lõin teda, mille järel ta viidi ära. järelepärimise seepärast, et ta partei liikme- Mind süüdistati riiklike vahendite rais- na on kohustatud tegema teatavaks sellise kamises kogusummas enam kui 20 000 rub- fakti partei allorganisatsioonis, kus ta ise on la ulatuses. Ma nõudsin finantsosakonnalt arvele võetud. Sellest faktist teatas mulle ka tõendit minule alluva osakonna puudujää- praegune pensionär ja Tallinnas elav kaad- kide kohta. Tõendis öeldi, et puudujääke rite osakonna endine ülem alampolkovnik pole. Peale süüdistuse esitamist nõudsin Tšibissov. Nii õigustas Danilov oma räpast puudujäägi osas rahasummade täiendavat võltsingut ühiskonna ja Ministeeriumi kaas- revisjoni. Sellest keelduti minule mitte tea- töötajate ees. da olevatel põhjustel. Oleks naeruväärne, Olles omal ajal Eesti NSV MGB-s palju- kui raamatupidamine ei oleks 20 000 rub- de ebanõukogulike ilmingute tunnistajaks,

108 Tuna 3/2007 Jaak Pihlau / Lehekülgi Eesti lähiajaloost: kuidas ENSV MGB välisluureülem GULAG-i arhipelaagi sattus millest ma siinkohal ei saa rääkida, kirjuta- Liidu MGB komisjon eesotsas 5. osakonna sin raporti tollasele Nõukogude Liidu MGB ülema polkovnik Volkoviga. Varsti pärast ko- ministrile Merkulovile selle kohta, mis Mi- misjoni ärasõitu ilmus jaanuaris 1950 ÜK(b)P nisteeriumi juhtkonnas tegelikult toimus. otsus vabastada sm. Kumm julgeolekuministri Minu raport Merkulovi resolutsiooniga ametikohalt. EK(b)P Keskkomitee VIII plee- “Seltsimees Kumm, selgitamiseks” saadeti numil märtsis 1950 ja parteiaktiivi koosoleku- Ministeeriumi tagasi ja nagu näete – ta sel- tel Tallinnas ja maakondades arutati ÜK(b)P gitaski.” otsust “Vigadest ja puudustest Eestimaa Nii hakkas “suure terrori” ajal oma verist K(b)P töös” ja kõlasid teravad kriitilised tegevust alustanud tšekist kogu süüd veere- märkused julgeolekuministeeriumi aadres- tama Eesti julgeoleku juhtkonna, eriti aga sil ja isiklikult sm. Kummi vigadest kulakute Boriss Kummi peale. küüditamisel kevadel 1949 Eesti piiridest väl- japoole ja nõrgast tööst võitlusest banditismi- ga vabariigis.” Süüdistused julgeolekukindral B. Kummi EK(b)P arutas ÜK(b)P otsust “Viga- aadressil dest...” ja vabastas 26. märtsil 1950 sm. B. Kummi bürooliikme kohustest seoses julge- Siiani on jäänud saladuseks, milliste teenete olekuministri ametikohal tehtud vigadega. eest nimetati Eesti Vabariigi aegne Pärnu Alates 6. aprillist 1950 töötas ta ENSV Kom- puidutööliste ametiühingujuht ja vähe- munaalmajanduse ministri asetäitjana.37 tuntud kommunistist põrandaalune Boris Paradoksaalne on tõsiasi, et just küüdi- Kumm 1940. aastal Eesti julgeolekujuhiks. tamise eduka läbiviimise eest ülendati Boris Kuigi pole kahtlust, et valik tehti Moskvas, Kumm kindralmajoriks ja ta sai Lenini orde- mitte Tallinnas. Aastaid on hõljunud õhus ni. Ühes hilisemas tšekiste ülistavas raama- oletus, et Kumm töötas juba enne 1940. tus ei mainita Kummi tehtud “vigu” üldse, aastat Nõukogude julgeoleku salajase agen- vaid kinnitatakse, et ta “pidi maha jätma töö dina, kuid seniajani pole selle kohta doku- julgeolekuorganites tervislikel põhjustel”.38 mentaalset kinnitust saadud. Škurenkovi Osaliselt on viimane väide kindlasti õige, sest juurdlustoimikus leidub siiski dokument, kuuldavasti põdes ta juba pikemat aega lahtist mis neid ammuseid oletusi ja kahtlustusi tuberkuloosi, jäi kolm aastat hiljem pensioni- kinnitab. le ja suri raske haiguse tagajärjel 1958. aastal Nagu teada, kindralmajor Boris Kumm Tallinnas. Peamine põhjus oli siiski selles, et kõrvaldati oma kõrgest ametist 1950. aastal ja partei ja julgeolek vajasid uusi vene päritolu asendati Venemaalt kohale saadetud endise juhte ning viiekümne aasta piiri ületanud ja Taga-Baikali julgeolekuülema polkovnik Va- mitte kõige parema tervisega eesti kommu- lentin Moskalenkoga. Teatavasti vahetati just nist ei kõlvanud enam sellele vastutusrikkale sel aastal kõik eesti päritolu juhtkommunistid ametikohale. välja kas venelaste või Venemaa eestlastega. Luurešeff Škurenkov kandis oma karis- Julgeoleku enda sees oli selletaoline “vereva- tusaega Komi ANSV Sevželdorlagis (hilisem hetus” eriti radikaalne, pärast 1950. aastat ei Petšorlag), kus ta sai Kummi tagandamisest jäänud oma ametikohale ükski eesti päritolu muidugi varsti teada. Kohe pärast seda hak- osakonnajuhataja, veelgi kõrgematest üle- kas ta pommitama Nõukogude juhtkonda mustest rääkimata. avaldustega, kinnitades, et tema süüdimõist- Kompartei uue peasekretäri Ivan Käbini misel on juhtunud tõsine eksitus. Kogu süü koostatud õiendis 19.09.50 on öeldud: “1950. pani ta endisele julgeolekuministrile Boris a. jaanuaris kontrollis ENSV MGB tööd NSV Kummile, nõudes 1952. aastal N. Liidu jul-

37 ERAF, f. 1, n. 6, s. 1423. 38 R. Oras, V. Mänd. Boris Kumm, revolutsionäär ja tšekist. – Kompromissid on välistatud. Tallinn, 1984.

Tuna 3/2007 109 Jaak Pihlau / Lehekülgi Eesti lähiajaloost: kuidas ENSV MGB välisluureülem GULAG-i arhipelaagi sattus

geolekuministrile suunatud kirjalikus aval- tunnistusest selgub, et Kumm värvati Nõuko- duses süüdimõistva otsuse ümbervaatamist, gude välisluure teenistusse juba enne juuni- kuna selle aluseks oli tema arvates “juurd- pööret ja tema teened salajase agendina olid luse ebaobjektiivne ja erapoolik suhtumine ilmselt niivõrd suured, et kohe 1940. aastal ning Eesti NSV julgeolekuministri kindral määrati ta ENSV NKVD/NKGB juhiks. Kummi vaenulik suhtumine minusse kui ve- Niipalju kui teada, jäi Škurenkov siiski nelasesse”.39 Ta lisas, et tema tuttava alam- rehabiliteerimata, julgeolekusse teda enam polkovnik Kolki40 tunnistuse järgi elas teda tööle ei võetud. Nõukogude välisluure juht- süüdistanud agent “Flora” Moskva perioo- kond ei suutnud kunagi talle andestada vä- dil kokku minister Kummiga ja “Flora” anti lisagentuuri dešifreerimist ega ka paljude pärast sõda üle agentuursideks temaga sel- Eesti pagulaskonna vastu suunatud luu- leks, et teda välismaale saatmiseks ette val- reoperatsioonide totaalset läbikukkumist mistada, mida aga ei toimunud, sest agent sõjajärgsetel aastatel. Kuidas see hiljem õn- ja tema abikaasa dešifreerisid end ükstei- nestus tema järglastel, on aga juba omaette se ja oma tuttavate ees. “Aino” ja “Juristi” uurimisteema. dešifreerumise kohta ta küsis: “Miks toimus see ainult eesti rahvusest agentuuri puhul, kes olid ennast juba varem kompromiteeri- nud, kuid mitte vene agentuuri puhul, keda minu sidemete hulgas oli palju rohkem – nii naisi kui ka mehi?” Vabanemise järel 1958. aastal kirjutas ta Jaak Pihlau avalduse enda rehabiliteerimiseks peapro- (1937) kurör Rudenkole, kus uuesti võttis jutuks B. Kummi “kuritahtliku” käitumise. Kaebuse Lõpetanud TPI automaatika erialal (1961), tehni- järelevaatamise käigus kuulati üle endine kakandidaat (1970). 7 leiutise, ligi 40 teadusliku eriinspektsiooni ülem Morozov, kellelt küsiti artikli ja üle 10 raamatu autor. Käesoleval ajal muu hulgas arvamust Škurenkovi ja Kummi tegeleb Eesti lähiajaloo uurimisega. omavaheliste suhete kohta. Morozov vastas: : “Mulle tundub, et suhted Škurenkovi ja ENSV MGB tollase juhtkonna vahel olid normaalsed. Vähemalt väliselt paistis see nii. Mulle on näiteks teada, et Škurenkov töötas koostöös Kummiga juba ammu, juba aastail 1937–39. Škurenkov saadeti agendina Eestis- se ja ta oli sel ajal agentuursides ka Kummi- ga. Ühesõnaga, mingitest ebatervetest suhe- test või hõõrdumistest Škurenkovi ja ENSV julgeoleku juhtkonna vahel pole mul midagi teada.” Kuna Kumm vabanes Eesti vanglast am- nestia käigus alles 1938. aastal, siis tõenäoli- selt algas Nõukogude luure koostöö temaga kohe vanglast vabanemise järel. Morozovi

39 Škurenkovi toimik, kd. 2, l. 294p 40 Konstantin Kolk (s. 1901 Venemaal), oli 1940/1941 mere- ja siis salajas-poliitilise osakonna ülema asetäitja, sõja ajal Smeršis, 1944–1949 mitmel juhtival kohal KGB-s ja ENSV SM-s, viimati siseministeeriumi vastuluureosakonna ülem, hiljem visati parteist välja ja arreteeriti 1949. a. raiskamise pärast.

110 Tuna 3/2007 F O T O N U R K Ajalugu propaganda teenistuses

Vanade pulmakommete demonstreerimine ENSV 20. aastapäevale pühendatud rahvakunstiõhtul Komsomoli-nimelisel staadionil juulis 1960. Foto: O. Juhani. EFA 5.0-26121

esti Filmiarhiivis on tallel peaaegu tervikkogu ringvaateid “Nõukogude Eesti” alates 1945. aastast. Ringvaated koosnevad teatavasti erinevatel teemadel lõikudest, lisaks on ka nn. te- Emaatilised ringvaated, kus 10 minuti jooksul käsitletakse üht teemat. Ringvaadete erinevate arengute järgi on võimalik neid mitmeti periodiseerida. Vaatasin, kuidas on kajastatud järgmisi tollal obligatoorseid teemasid: maipüha, võidupüha (9. mai), ENSV aastapäev, Tallinna “vabas- tamine” ja Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Võib kohe öelda, et nii maipüha kui ka Oktoobrirevolutsioon säilitasid oma positsiooni kogu Nõu- kogude perioodi vältel, rohkem kajastati neid tähtpäevi temaatiliste ringvaadetena kuni 1960. aastateni. 1945–1961 oli üliolulisel kohal aga ENSV “taasühinemine” Nõukogude Liiduga, ja ehkki lau- lupeod olid ju alati pühendatud mingile seesugusele sündmusele, oli rohkesti muidki temaatilisi üritusi, mida fotovalikus on püütud näidata. Kuigi paljude sündmuste kajastamisel lähtuti ümmar- gustest juubelinumbritest, rõhutati ENSV sünnipäeva igal aastal. Huvitav on aga, et võidupüha hakati tähistama alles Brežnevi valitsusajal. Murdepunktiks oli aasta 1965, mil möödus 20 aastat Suure Isamaasõja lõpust. Tasub meeles pidada, et sel ajal räägiti ikka Suurest Isamaasõjast, mitte Teisest maailmasõjast. Alles 1970. aastal mainitakse pärjapanekut Tõnismäele “Vabastajate monumendi” juurde – see ei muutunud kohe traditsiooniks. Kaamera on üles võtnud põhiliselt sõjaveteranide kokkutulekuid erinevates kohtades. Sama lugu on Tallinna “vabastamisega”, mida on kajastatud küll kui Laskurkorpuse kojusaa- bumist, monumendi avamist 1947. aastal ja 1954. aastal kümne aasta möödumist Tallinna “vabas- tamisest”, aga sinnapaika asi kuni 1960. aastateni ka jäi. 1970. aastatest on aga viimatimainitud sündmusi kajastatud järjepidevamalt – neid hakati ka muidu pompoossemalt tähistama. Seevastu ENSV sünnipäeva tähistamine jääb kesisemaks ja seda on nimetatud seoses laulupidudega või kui täitus mõni nulliga lõppev aasta. Fotovalikus on ka mõned n.-ö. neutraalsemad tähtpäevad, mida on tähistatud iga korra ajal. Jüriöö ülestõus ja Mahtra sõda sobisid Nõukogude ajal muidugi põhjusel, mis on Mahtra Verepõl- lu mälestustahvlilgi kirjas: “mõisnike tahtel, tsaari korraldusel ja kiriku õnnistusel julmalt peksti oma rõhujate vastu ülestõusnud eesti talupoegi.” Need kolm sobisid hästi vaenlaste võrdkujuks – sakslased, tsaarivõim ja kirik. Ivi Tomingas

Tuna 3/2007 111 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Kehakultuurlaste paraad ENSV 7. aastapäeval juulis 1947. EFA 3.0-855

Kehakultuurlaste paraad ENSV 7. aastapäeval juulis 1947. EFA 4.0-847

112 Tuna 3/2007 ENSV 25. aastapäeva tähistamise piduliku koosoleku presiidium: (vasakult) EKP KK I sekretär J. Käbin, NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. Mikojan, ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. Müürisepp, ENSV Ministrite Nõukogu esimees V. Klauson Estonia teatris juulis 1965. a. EFA 8.0-80193

ENSV 25. aastapäeva pidustustele saabunud kosmoselendur, Nõukogude Liidu kangelane G. Titov (paremalt teine) tutvub näitusega “25 a. Nõukogude Eestit”, 1965. a. EFA 7.0-80194

Tuna 3/2007 113 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Mahtra sõja mälestuskivi Verepõllul Mahtras 1958. a. Foto: O. Juhani. EFA 0-25 889

Mahtra sõja mälestusmärgi avamine. Istuvad (vasakult) Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Roska ja major Boris Leeman 1933. a. Mahtras. EFA 0-122980

Mahtra sõja 130. aastapäeva puhul pannakse lilli mälestusmärgi jalamile, 1988. a. Foto: E. Tammsaar. EFA 0-147776

114 Tuna 3/2007 Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva tähistamise koosoleku presiidium Moskvas. Vasakult: N. Andresen, J. Vares-Barbarus, A. Meri, 23. aprill 1943. EFA 0-117793

ENSV 40. aastapäevale pühendatud pidulik koosolek V. I. Lenini nimelises Kultuuri- ja Spordipalees, juuli 1980. a. Foto: G. Vaidla. EFA 0-128 099

Tuna 3/2007 115 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Mälestustahvel hoonel, kus 1922.–1924. a. toimusid Eesti kommunistide kohtuprotsessid. Tallinn, 1970. a. Foto: P. Kuznetsov. EFA 0-82201

Mälestusmärgi avamine Tartu Ülikooli õppejõududele ja kasvandikele, kes võtsid osa võitlusest tsaarivalitsuse ja kodanliku diktatuuri vastu Eestis. Tartu, 1982. a. Foto: E. Norman. EFA 0-129208

116 Tuna 3/2007 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST “Mul on nii palju tahet kirjutada…”: Ilmi Kollast ja tema kirjadest

Eve Annuk

Ilmi Kolla. KM EKLA, A-37:5132

uuletaja Ilmi Kolla (04.04.1933–18.12.1954) saada 30–50 rubla, mis oli rohkem kui Ilmi Kolla L mainimine tekitab tavaliselt äratundmis- ema kuupalk kolhoosis. Luuletuste avaldamise rõõmu, tema luulet mäletatakse ja sellest pee- eest saadud honoraridega toetas Ilmi Kolla ka ko- takse lugu. Kultuurimälus on Ilmi Kollal kindel duseid, aidates maksta nt. riigilaenu või põlluma- koht, iseasi, kuivõrd on ettekujutus temast ja jandusmaksu, nagu selgub kirjavahetusest emaga.1 ta loomingust mütologiseerunud. Ilmi Kol- Leidus ka paar ajutist töökohta: 1952. aasta lat mäletatakse romantilise luuletajakuvandi esimesel poolel töötas Ilmi Kolla mõne kuu kaudu, tema elukäiku kujutatakse traagilisena Tallinnas, toimetajana ajalehes Säde, 1953. ta varase surma tõttu. Ent traagiline oli hoopis aasta sügisel oli ta ligi kolm kuud Pärnus ehi- ajastu, mil ta elas, ja ühiskond, mis jättis ta ilma tustarvete poes müüja. Poemüüja kogemust on paljudest võimalustest, mis olnuksid kättesaada- ta kajastanud ka luuletuses “Ehitustarvete poes” vad demokraatlikus ühiskonnas. (1953). Alates 1953. aasta detsembri algusest Ilmi Kolla sündis ja elas esimestel eluaastatel kuni järgmise aasta jaanuari lõpuni oli Ilmi Kolla Pärnus, kuid sõja ajal läks ta perekond elama järjekordselt Taagepera sanatooriumis ravil. Surjusse, onult päranduseks saadud tallu. Surjus Seejärel oli ta mõnda aega vanematekodus ning lõpetas Ilmi Kolla 1948. aastal 7-klassilise kooli ja elas vaheldumisi Tallinnas ja Pärnus. Ilmi Kolla läks edasi õppima keskkooli Pärnusse. Õpingud viimane elupoolaasta möödus Tallinnas Nõmmel katkesid haiguse tõttu, sest juba 8. klassi alguses Kivimäe tuberkuloosihaiglas. avastati tal tuberkuloos ja ta pidi minema Taa- Kuigi oma eluajal avaldas Ilmi Kolla palju gepera sanatooriumisse, kus oli 1948/1949. a. luuletusi ajalehtedes ja ajakirjades, ilmus ta vahetuse. Kolla püüdis jätkata õppimist mitte- esimene luulekogu Lehti Metsaalti lühikese statsionaarselt, kuid õpingud jäid pooleli, sest ta eessõnaga alles postuumselt (1957). 1966. pidi 1950. a. lõpul uuesti Taageperra ravile sõitma. aastal ilmus artikkel Helene Siimiskerilt “Ilmi Ravil viibis ta hiljemgi, sest haigus ei taandunud. Kolla elust ja lauludest”,2 mis jäigi pikaks ajaks Haridustee jäigi haiguse tõttu poolikuks – kesk- ainsaks põhjalikumaks käsitluseks. 1983. aastal kool jäi lõpetamata, kuigi edasiõppimiskavatsused ilmus Silvia Nagelmaa koostatud ja järelsõnaga on kirjade järgi otsustades Ilmi Kollal pidevalt varustatud valimik Ilmi Kolla luulest “Minu meeles mõlkunud. Raha enda ülalpidamiseks kevad”. Taasiseseisvunud Eestis on uusi aspekte (kolhoositööd tegevad vanemad ei suutnud teda Kolla-müüti püüdnud lisada Arne Ruben oma rahaliselt toetada) oli Ilmi Kollal võimalik teenida ajalehekirjutisega “Ingel ei ole naine – Ilmi luuletuste avaldamisega, sest honorarid olid tollal Kolla juhtum” ajalehes KesKus.3 Allakirjutanu suured. Näiteks võis ühe neljarealise stroofi eest uurimistöö on tipnenud mitmete artiklitega aja-

1 EKLA, f. 220, m. 1:1, m. 2:10. 2 Looming 1966, nr. 7–8, lk. 1112–1122, 1267–1277. 3 KesKus 2001, nr. 1.

Tuna 3/2007 117 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Ilmi Kolla noorte kirjanike konverentsil 1950. Vasakult: August Eelmäe, Harald Suislepp, E. Keskküla, Ilmi Kolla, Vladimir Beekman, Jüri Saar. Foto: Hans Soosaar. KM EKLA, B-37:1087

kirjades Ariadne Lõng ning Keel ja Kirjandus.4 ja tutvuda uute inimestega olid Ilmi Kolla jaoks Ilmi Kollast järele jäänud käsikirju, kirja- väga olulised. Reisimisvõimaluste olemasolu oli vahetusi, märkmeid, joonistusi jm. säilitatakse ka üks põhjusi, miks Ilmi Kollale meeldis väga Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (f 220). Ilmi töötada Sädemes, sest ajakirjanikutöö eeldas Kolla kirju leidub seal aastatest 1941 (esimene pidevaid komandeeringuid. lapsepõlvekiri) kuni 1954, viimane ärasaatmata Ilmi Kolla kirjad on huvitavad ja nauditavad kiri (kodustele) on kirjutatud paar nädalat enne mitte ainult ajastust ja isikust kõnelevate allikate surma. Lisaks leidub EKLA fotokogus ka fotosid kogumina, vaid ka tekstidena, kus avaldub autori Ilmi Kollast. kirjanduslik talent. Kolla põimib oma kirjadesse Ilmi Kolla kirjad ja kirjavahetused on olulised eri stiilikihistusi, kasutades kõnekeelseid väl- kultuuriloo allikad, valgustades stalinistlikku jendeid kõrvuti romantilise väljenduslaadiga ajastut ka vähemuuritud aspektidest, nt. tuues või lisades kirjadesse oma luuletuste katkeid. esile honoraripoliitika tagamaid. Ilmi Kolla ise Olustikulised kirjeldused kohtadest, sündmustest on suuri honorare teadlikult ära kasutanud, kirja inimestest on kirja pandud värvikalt ja emotsio- jutades avaldamiseks konformistlikke luuletusi ja naalselt, tuues esile autori suhtumise, mis ajastu iseenda jaoks teistsuguseid, sisemisest vajadusest konteksti arvestades võib mõnikord tunduda lau- sündinud tekste, mida ei olnud võimalik avaldada, sa ohtliku eneseväljendusena, nagu Jõhvi olude sest need ei sobinud sotsialistliku realismi estee- kirjeldus kirjades kodustele 1951. aastast. tikaga. Näiteks kirjas sõbratar Lehti Metsaaltile Luuletuste kõrval on kirjad ainsateks allika- on ta väitnud: “Kirjutan nüüd iga päev. Minu teks, kust saame kuulda Ilmi Kolla enda häält. töötunnid on 11.–13.-ni, ja 17.–19.-ni. Alati olen Kirjakirjutamine on Ilmi Kollale olnud teatavas nii raudne enese vastu, et sunnin end tööle. Ede- mõttes otsekui päeviku aseaineks, sest kirjades neb, pole viga. Ma ju pean kirjutama, et kord jälle kujutab ta ka oma mõtteid, tundeid, unistusi võimaldada reise ja sõite. Tähendab – teen raha.”5 ja loomingulisi kavatsusi. Seda küll eelkõige Ilmi Kolla rahutu ja boheemlaslik elustiil tähen- kirjades sõbrataridele, sest kodustele (emale) das muu hulgas reise ja seiklemisi, mis eeldas saadetud kirjades kujutab ta end pigem hoolit- ka teatavaid rahalisi võimalusi, eriti arvestades seva tütrena, kes arutleb praktilist igapäevaelu sõjajärgset materiaalset kitsikust – ilma honora- puudutavatel teemadel ning muretseb pere- rideta olid ta liikumisvõimalused väga piiratud. konna heaolu ja materiaalse käekäigu pärast. Janu uute muljete järele, vajadus näha uusi kohti Kodustele saadetud kirjad on rõhutatult argi-

4 E. Annuk. Tekstid ja vastutekstid: kirjavahetused stalinismi kontekstis. – Keel ja Kirjandus 2003, nr. 11, lk. 838–848; E. Annuk. Naised ja kirjanduslugu: tuntud ja tundmatu Ilmi Kolla. – Ariadne Lõng 2003, nr. 1/2, lk. 72–90; E. Annuk. Keha ja haigus Ilmi Kolla kirjades ja luuletustes. – Ariadne Lõng 2004, nr. 1/2, lk. 43–57. 5 I. Kolla L. Metsaaltile 6. sept. 1952. EKLA, f. 220, m. 1:4.

118 Tuna 3/2007 Eve Annuk / “Mul on nii palju tahet kirjutada…”: Ilmi Kollast ja tema kirjadest elukesksed, paljudest oma elu boheemlaslikest siivne ja loominguliselt viljakas: sõbrataris on tahkudest Ilmi Kolla neis ei kirjuta. Ilmi Kolla leidnud partneri, kellega jagada mitte Avaldamiseks on valitud viis Ilmi Kolla ainult oma rõõme, muresid ja unistusi, vaid ka kirja aastatest 1951–1954. Kirjad on erinevatele loomingulisi kavatsusi, nagu tõendavad ka siin adressaatidele: kaks varasemat on saadetud ko- avaldatud kirjad. Vajadus saada tagasisidet oma dustele (emale), kolm viimast on adresseeritud värskele loomingule on olnud pidev, nii leidub sõbratarile, Lehti Metsaaltile (1933–2003), kes mitmes Ilmi Kolla kirjas Lehti Metsaaltile uute on tuntud kui ajakirjanik ja tantsupedagoog. luuletuste katkeid või terveid luuletusi. Esimesed kaks kirja on kirjutatud 1951. aasta Siin avaldatud kirjad kajastavad ka haigla- novembris Jõhvist, kus Ilmi Kolla kui Kirjanike olustikku, seda erilist subkultuuri, mis tuber- Liidu Noorte Autorite Koondise liige (alates kuloosisanatooriumite ja -haiglatega seostus. 1950) oli loomingulises komandeeringus, eesmär- Neis oldi kaua, kuude kaupa, ja see võimaldas giga tutvuda kaevandustega ja kaevurite tööga. tekkida omaette maailmal, millega käisid kaasas Loominguline komandeering oli kirjanikele nõu- sõprussuhted ja sageli kerge flirtki nais- ja mees- koguliku tööeluga tutvumise vormiks: kirjanikud patsientide vahel. See bravuurselt “lõbus” elu, pidid viibima teatud aja tööstusettevõtetes või kus ei olnud võõras ka alkoholi pruukimine, ning kolhoosides ja seejärel nähtust kirjutama, kajas- mille taustal luuras eksistentsiaalne hirm, võis viia tama seda oma loomingus. Nagu selgub sõbratar haigla kodukorra rikkumisteni ja selle tagajärjel Irene Jürnale saadetud kirjast, olid koos Ilmi sanatooriumist (või haiglast) väljaviskamiseni. Kollaga Jõhvis ka Hans Leberecht ja Manivald Nii on Ilmi Kollagi kirjutanud, et lasi end kord Kesamaa.6 Need ongi need “kaks Tallinna meest”, sanatooriumist joomise pärast välja visata.8 kellele Ilmi Kolla oma teises Jõhvi-kirjas viitab. Et tuberkuloos oli sõjajärgsetel aastatel laialt Jõhvist kodustele ning sõbratar Irene Jürnale levinud ja osutus sageli ravimatuks, siis oli surm saadetud kirjad kujutavad endast värvikat olu- selles haiglaõhkkonnas igapäevane kaaslane. kirjeldust sõjajärgsest Kirde-Eestist ja toovad Nii iseloomustab ka Ilmi Kolla haiglaõhustikku esile rahvustevahelise erinevuse problemaatika, oma kirjas Lehti Metsaaltile kui “rohtude- ja kontrastina toonasele ametlikule nõukogude surmalõhnalist ümbrust”. rahvaste sõpruse loosungile. Kirjade tonaalsus Nõukogude tuberkuloosisanatooriumitel ja väljenduslaad on ajastu konteksti – stalinismi ja -haiglatel oli ka erijooni, näiteks palgalise – arvestades ootamatult avameelne ja tekitab kultuuritöötaja (“kulturniku”) olemasolu, kes küsimuse epistolaarse kommunikatsiooni ohu- hoolitses patsientide meelelahutuse eest: organi- tusest stalinismiaastatel ning kirjade võimalikust seeris näitemängu ja seinalehe tegemist, mängis jälgimisest ametivõimude poolt. igal õhtul kindlal kellaajal akordioni jms. Jõhvis oli Ilmi Kolla kaks nädalat, pärast Ilmi Kolla läks haiglasse juba 1954. a. juulis. seda, pärast mõnepäevast peatumist Tallinnas Algul oli ta Tallinnas Vabariikliku Tuberkuloo- sõitis ta mõneks ajaks vanematekoju Surjusse. sitõrje Dispanseri statsionaarses osakonnas ja Komandeeringurahad Jõhvi-sõidu eest (700 rub- seejärel Kivimäel Tallinna Linna Tuberkuloosi la) ei olnud sugugi väikesed, samas suurusjärgus Haiglas, kuhu jäi kuni surmani. Kuna haigus oli (790 rubla) oli ka näiteks Ilmi Kolla kuupalk süvenenud ja Kolla tervislik seisund ei võimalda- 1952. a., kui ta töötas kolm kuud ajalehe Säde nud koheselt vajalikku ravi – operatsiooni –, siis korrespondendina.7 pidi ta haiglas enne planeeritud operatsiooni kuu- Ilmi Kolla järgmised kolm kirja on viimased, de kaupa kosuma. Kirjade järgi otsustades (sest mis on saadetud haiglast sõbratarile Lehti Met- haiguslugu pole säilinud) hakkas ta alles sel ajal saaltile. Ilmi Kolla kirjavahetus Lehti Metsaal- saama streptomütsiinisüste. Nii on ta kirjutanud tiga on dateeritud 06.09.1952–01.12.1954, Ilmilt Kivimäe haiglast kodustele: “Saan streptomedsiini on säilinud 19 kirja ja Lehtilt 26 kirja. 1953. aasta [streptomütsiini – E.A.] süste. See on see kallis sügisel asus Lehti Metsaalt õppima Moskvasse rohi. Kaks süsti päevas. Üks hommikul, teine ja sealt alates muutus kirjavahetus harvemaks. õhtul. Saan vist üle saja süsti, hiljem vist veel kalt- Viimane siin avaldatud kiri on kirjutatud mõni siumi ja glükoosi soontesse. Puruks torgivad. Aga nädal enne Ilmi Kolla surma (18. dets. 1954). hiljem, – see on nüüd esialgu selleks, et kosuksin, Kirjavahetus Lehti Metsaaltiga on olnud inten- et protsess jääks seisma ja et saaksin veidi jõudu

6 Ilmi Kolla Irene Jürnale 23. nov. 1951. EKLA, f. 220, m. 11:5. 7 Ilmi Kolla kodustele aprillis 1952 [dateerimata kiri]. EKLA, f. 220, m. 1:1. 8 I. Kolla L. Metsaaltile 6. sept. 1952. EKLA, f. 220, m. 1:4.

Tuna 3/2007 119 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

– hiljem tuleb Kivimäel operatsioon.”9 1943. aastal ärasaatmata kiri (adresseeritud kodustele) on leiutatud streptomütsiin oli ravim, mis toimis ena- kirjutatud 6. detsembril 1954, mõni päev enne mikku tuberkuloosibakteri tüvedesse, kujutades operatsiooni.16 Selles kirjas informeerib Ilmi endast koos isoniasiidiga (võeti kasutusele alates Kolla ka koduseid (ema) oma abiellumisest, 1952) läbimurret tuberkuloosiravis.10 Paraku oli nagu ta oli sellest mõni päev varem kirjutanud streptomütsiin sõjajärgsel ajal, kuni 1950-ndate ka sõbratar Lehti Metsaaltile. alguseni Eestis kallis ja defitsiitne, nii et vajalikku Ilmi Kolla abiellus operatsioonipäeva eelõh- ravimikogust haigetele lihtsalt ei jätkunud.11 Võib- tul, 9. dets. 1954, ja seda seika Ilmi Kolla elust on olla on ka selle ravimi raske kättesaadavus üks käsitletud kui ootamatut ja mõistetamatut. Tege- põhjuseid, miks Ilmi Kolla haigus oli arenenud likult viitab Ilmi Kolla oma võimalikule abiellu- kaugele, lisaks muidugi Ilmi Kolla enda suhtumine misele juba kirjas tädile 1954. aasta mais: “Tahan haigusesse kas või ravi järgimises. Näiteks ühes abielluda, kuid kõik seisab selle neetud korteri- oma 1953. a. lõpul kirjutatud kirjas on Ilmi Kolla küsimuse taga.”17 Abiellumisele on Ilmi Kolla ka ise tunnistanud, et sai arsti käest pragada selle mõelnud varemgi: see temaatika esineb Ilmi Kol- eest, et on olnud oma haiguse suhtes kergemeelne la kirjavahetuses juba alates 1951. aastast.18 ja pole mitu aastat arsti juures käinud.12 Viimane sõbratarile adresseeritud ilma allkir- Ilmi Kollat ootas ees raske operatsioon – tora- jata kiri jäi pooleli, katkedes keset mõttejooksu. koplastika, mis tähendab roiete osalist eemalda- Võib-olla kavatses autor seda kirja hiljem jätkata, mist rindkere ühelt poolt, mille tagajärjel rindkere kuid ei jõudnud? Samamoodi jäi lõpetamata ka langeb eemaldatud roiete kohal sisse, surudes viimane kodustele kirjutatud kiri. kokku haigestunud kopsuosa. Sisuliselt tähendas Ilmi Kolla kirjade valik on lähtunud põhi- operatsioon invaliidistumist, mis oli Ilmi Kollale mõttest esitada kirju erinevatest ajaperioodidest kui noorele kenale naisele raske otsus. Nii on ta ja erinevatele adressaatidele. Kirjad on avalda- kõhelnud operatsiooniks nõusoleku andmisega, tud Ilmi Kolla kirjaviisi muutmata, säilitades nagu selgub kirjast kodustele 11. juulil 1954: “Mu autori keelekasutuse ja ortograafia. kops on kokku liitunud ja augud sees. Muidugi on see [operatsioon – E. A.] kole ja praegu nad seda ette võtta ei riskeeri. Ma kardan ja esialgu protesteerisin ägedalt, ütlesin, et ma ei kirjuta alla, et ma ei anna oma nõusolekut lõikuseks. Aga hil- Eve Annuk jem hakkasin mõtlema ja üldse saan aru, et vaevalt (1964) teist võimalust jääb. Mis jääks veel üle?…”13 Paar nädalat hiljem kodustele saadetud kirjas väidab Lõpetas Tartu Ülikooli 1989. a., kaitses samas Kolla: “Ilma operatsioonita ma ei saa – seda ma 2006. aastal doktorikraadi teemal “Ilmi Kolla ja tean. Aga ma valin neist selle, mis ei riku välimust. tema aeg. Biograaﬁlise lähenemisviisi võimalu- See on küll õudselt raske – sundõhk nimelt.”14 si nõukogude aja uurimise kontekstis”. Töötab Operatsioon toimus alles 10. detsembril, nagu tõendab Kivimäe Haigla kirurgia osakonna alates 1993. a. Eesti Kirjandusmuuseumis tea- operatsioonide registreerimise raamat.15 Ka- durina. Koostanud naiste elulugude kogumiku heksa päeva pärast seda (18. detsembril) Ilmi “Naised kõnelevad” (1997) ning Gustav Suitsu Kolla suri. Ilmi Kolla viimane säilinud, kuid ja Bernard Kangro kirjavahetuse (2001).

9 I. Kolla kodustele 11. juulil 1954. EKLA, f. 220, m. 1:1. 10 S. Rothman. Living in the Shadow of Death. Tuberculosis and the Social Experience of Illness in American History. The John Hopkins University Press, Baltimore and London, 1995, lk. 248; A. Rumm. Tagasivaateid tuberkuloosi kemoteraapiale. – Tuberkuloos ja teised kopsuhaigused. Kivimäe haigla toimetised, V, Tallinn, 2001. 11 G. Arro. Teater, tiisikus ja tervishoid ehk möödunud aegade meenutusi. OÜ Fontese Kirjastus, Tartu, 2001; G. Arro. Tartu Tiisikuse Nõuandla 80. OÜ Fontese Kirjastus, Tartu, 2003, lk. 36. 12 I. Kolla kodustele 4. dets. 1953. EKLA, f. 220, m. 1:1. 13 I. Kolla kodustele 11. juulil 1954. EKLA, f. 220, m. 1:1. 14 I. Kolla kodustele, juuli lõpp 1954. EKLA, f. 220, m. 1:1. Tegelikult oli operatsiooniks ikkagi torakoplastika. 15 SA PERH arhiiv, f. Kivimäe Haigla, n. 1-M, s. 4, l. 49p–50. 16 EKLA, f. 220, m. 1:1. 17 Ilmi Kolla Amalie Kutsarile 18. mail 1954. EKLA, f. 220, m. 1:3. 18 Ilmi Kolla abiellumise tagamaid olen põhjalikumalt käsitlenud artiklis “Naised ja kirjanduslugu: tuntud ja tundmatu Ilmi Kolla”, lk. 86–87.

120 Tuna 3/2007 Eve Annuk / Ilmi Kolla viis kirja aastatest 1951–1954

Ilmi Kolla viis kirja aastatest 1951–1954

Jõhvis, 22. nov. 1951. a.

Paid kodused!

Jõudsingi Jõhvi. Ühe päeva olin Pärnus, siis kohe sõitsin edasi. Tallinnas anti mulle kohe komandeering, sain kätte 700 rbl. Ma ei viibinud enam Tallinnas, vaid sõitsin kohe lõuna ajal Narva rongiga edasi. Juba rong oli täis igasugust “rämpsu”, nii et mul kohe tekkis kujutlus, kui võrd lolli kohta ma sõidan. Joobnud lällasid ja naised olid räpakad ja sorakil. Juba enne Tapa jaama jõudmist läks väljas pimedaks, ei näinud enam ümbrust. Tapas peatus kaua, seal käisin maas. Võib öelda, et see on Eesti ilusaim jaam, isegi Tallinna Balti jaamast uhkem. Tohutus hoones oli 5 (!) saali ooteruu- mina + emade ja laste tuba, hotellitoad ja kiirabi punkt. 3 sööklat, 8 einelauda (kioskit) ja hiigla kohvikusaal ühes majas. Peale selle 4–5 raamatu ja ajalehtede letti, apteegilett, kosmeetikakaubad, toalett-toad. Ja kõik väga puhas ning inimesi rongide läbisõidul täis. Kaevandusterajooni jõudsin öösel. Hakkasin juba vagunis vestlema ühe noormehega, kes ka sõitis Jõhvi, see lubas mind ho- tellini saata. Üksi polekski julgenud minna, noh palju olevat siin igasugu bandiite ja vargaid. Pori on terves linnas põlvini. Võõrastemajas olen ühes toas kolme eidega: üks eestlane, kaks venelast. Toalettruume pole siin üldse, peseme koridoris, ja jäle peldik on õuel kesk pori järvesid. Kuid tuba on väga soe ja üldiselt hea. Rahva arvult on 85% venelased. Kõikjal tuleb rääkida venekeelt. Pursin ja saan hakkama ka. Söökla ja ühtlasi restoranihoone on ilus ja kuninglik – isegi Pärnus pole sellist maja. Aga sisemus! Laualinad 3 kuud vist juba laual. Ettekandjad räpased, toidud õudsed. Kuskil ei anta vist sellist solki. Lusikaid ja nuge ma uurin alati enne valge käes, kas nad pole pesemata. Aga siinne seltskond pole paremat saanud. Kaevurid ei käigi selles sööklas. Neil on oma kõrts, nimega “Korea”. Sellepärast, et seal tapetakse ja kakeldakse nagu Koreas. Sinna mul ei soovitatud ilma tugeva saatjata minna. Siis on veel “Tünn” – ümargune putka, kus tantsitakse. Rohkem siin “kultuu- riasutusi” pole. Täna kohe algul käisin kirjaga komsomoli komitees, sealt lubati kaevandusse ette helistada minu tulekust. Läksingi kaevandusse nr. 2 linna lähedal. Tunnimehega oli kohe esimene sõnelus. Panin kogu oma vene keele välja, lõpuks laskis luugi juurde “propuskit”1 nõudma. Nõudsin kohe kaevanduse ülemat. Sain kuidagi peahoonesse, istusin sekretariaadis, natšalnikut2 ei olnud seal. Igavesed bürokraadid need ametnikud. Siis otsisin üles partorgi. See oli jälle venelane. Poole tunni jooksul seletasin talle ikka ära, mis mul vaja. Jõle karm mees oli see, kuid siis äkki oli kohe nõus. Anti selga kaevuri jopka, pikad vatkitud püksid ja kummisäärikud jalga ja suur plekkkiiver pähe. Mind tuli juhtima üks osakonnajuhataja, noor mäetehnikumi lõpetanud poiss. See seletas mulle viimaseni täpselt kõik ära ja näitas ära kõik kaevandusekäigud. 50 meetrit maa all oli see kõik. Pikad, pikad käigud, keskel rööpad vagonettide sõidu jaoks. Ja õhk lihtsalt võimatu. Mõnes käigus see oli nii läppe, et lihtsalt polnud midagi hingata. Ta rääkis mulle, et kaevurid vahest minestavad siin. Kui mina jõudsin üles tagasi, olid lihtsalt mul külmad higitilgad näos. Töö seal all on kõik mehhaniseeritud. Vagonetid sõidavad elektriga, elektriga nad kallutavad põlevkivi välja, elektriga tõugatakse töötletud põlevkivi ja jäägid jälle renne mööda edasi. Väljas on otse taeva tõusvad tu-

1 Luba (vn. k.). 2 Ülemust (vn. k.).

Tuna 3/2007 121 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Vasakult teine Ilmi Kolla. KM EKLA, A-37:5390

hamäed. Ainus töö käsitsi oli laadijate töö. Labidatega uhuti kivid liikuvatesse transportööridesse. Ja kirkaid oli ainult seal, kus rajati uusi käike, tähendab enne lasti lõhkeainega pinnas puruks ja siis eraldati sodi kirgastega. Mõned käigud olid märjad ja pimedad. Hüplesime liipritel ainult kaasaantud kaevurilampide valgusel. Ja kõik need käigud olid ime vaiksed. Veepiiskade tilkumist ainult oli kuulda. Just kui öö. Temperatuur kõikjal ühesugune +10°. Käisime veel pumbamajades ja veehoidlates, vaatasime toestajate töid, tagavara väljapääse ja vanu varisenud kohti. Nii et esimene päev õnnestus. Aga see ümbrus on jõle. Õnn, et mulle anti siin olemiseks ainult 15 päeva – seepä- rast, et oli ka teisi komandeeringu tahtjaid. Need päevad elan kuidagi ära. Aga pean olema. Ise ju tahtsin. Ärge mulle midagi siia saatke, ei kirju ega midagi. 7. dets. pean olema Tallinnas tagasi, umbes 8.–9. olen kodus. Selliste ilmadega on ainult kodus mugav.

С приветом!3 Ильми

*** Jõhvis, 27. nov. 51.

Jälle kirjutan natuke. Mul pole küll kuskil nii igav olnud kui siin. Igal õhtul tõmban mõttes ühe päeva maha – nüüd on neid veel 10 siin olla. Ja kui see kiri teile jõuab, siis on neid veel vähem. Nii väga tahaks koju. Tegin küll mõne tutvuse, kuid sest on vähe. Õhtuti istume siin hotellisaalikeses kollektiivselt koos, samovar keeb ja mängime doominod. Ega siin meid üle kümne inimese polegi. Teised on venelased, kaks Tallinna meest4 on eestlased. Koos käime kinos ja loeme üksteise raamatuid või lehti, mis vaid leidub. Minu toas on moskvalanna pojaga – 12-aastane Oleg. Väga andekas ja hea poiss. Joonistab suurepäraselt ja on hästi kasvatatud. Temaga joonistame kahekesi karikatuure ja ajame juttu. Ta on kannatlik ja õpetab mulle vene keelt. Kõik sõnad, mis ma valesti räägin, laseb uuesti hääldada.

3 Tervitades (vn.k.). 4 Manivald Kesamaa (1921–1985) ja Hans Leberecht (1910–1960).

122 Tuna 3/2007 Eve Annuk / Ilmi Kolla viis kirja aastatest 1951–1954

Samovar huugab alatasa ja kõikjal peab rääkima venekeelt. “Корея’s” lõhuti täna jälle lauanõusid ja peksti pudelitega. “Упорная” juurde on 200 m pori. Täna käisin сапожник’ute5 artellis, lasin kinga- nina kinni taguda. Lõi vähemalt 50 naela ninasse, nüüd peab ka veidi. Siin on igas tänava ääres 3–4 kingsepaputkat. Turulgi käisin kord. Seal oli küll selline vedel sopp, et andis sukki pesta pärast. (Muidugi koridoris, topsist valades.) Kurat teab, kuis ühes linnas küll nii palju pori võib olla! Muidu on siin vist küll kõik majad – peale äride ja meie “hotelli” – uued, valged ja kivist. Ilusad. Aga ikka ühele või 1½ perekonnale mõeldud. Aga igalt poolt sa märkad, et tegu on tööstuslinnaga. Liiguvad ainult tööriides inimesed kõiksugu puuride ja kirkatega, sõi- davad ainult veoautod – neid on nii palju, et raske on üle tee minna. Igalt poolt paistab kõrgeid korstnaid ja tööstuste planke. Õhtu- ti on selgelt näha linnal lasuv tõmmu suits. Kaevurid tööriides, kõik ikka ametivormis.

Selles linnas ei tarvitse kellelgi peljata riiete Ilmi Kolla Taagepera sanatooriumis. KM EKLA, A-37:5381 pärast. On loomulik lausa, kui käid tänaval tahmase ja savisena, või kui ostad turult ilma paberita toorest liha ja kannad seda kaenlas läbi linna. Aga töö on siin raske, väga raske. Mina ei elaks seal maa all ainsatki vahetust – õhk on halb. Ma mõtlen, et just neile rasketöötegijaile oleks vaja siin kultuursemat õhkkonda, kvaliteetsemaid toite ja viisakamat teenindamist. Aga mina olen tüdinenud, tüdinenud. Veel kümme päeva. See ei lähe sugugi ruttu... Vaat, mis ma mõtlesin. Täpselt 7. detsembril ma pean Tallinnas tagasi olema – nii nõuavad komandeeringu andjad. Ma arvan, et mul pole tuju Tallinnas kauem olla – ja kui ei tule eriliselt mõjuvaid takistusi, siis sõidan 7.-dal kohe Pärnu poole edasi ka. 8.-da lõuna ajal bussiga võin siis Surju sõita. Ma ei tea praegu, kas see 8. ongi ehk laupäev. Mul on raske kohver – vast saaks Mati6 mind seni koolimajas oodata? Buss tuleb kolmveerand viis. Kahekesi saaks kohvri kergesti koju. Mis Mati arvab? Ma usun, et ma kindlasti sõidan 8.-dal. Mõelge läbi, kuis sobib see. Jumala eest – surmani tüdinenud olen juba. Kuid pean olema. Kas Tallinnast saadetud raha saite kätte? Ja see on praegu kõik.

Nägemiseni.

5 Kingseppade (vn. k.). 6 Ilmi Kolla noorem vend.

Tuna 3/2007 123 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

*** 27. sept. 54.

Kallis Lehti!

Aitäh pika ja huvitava kirja eest – esiteks kirja enese, reisikirjelduse eest juba eraldi. Mitu korda ma ka seda ei loeks, ikka pean vaimustusest õhkama ning sind kadestama. Kui kord tuled, ära unusta kaasa võtmast neid oma matkapäevikuid (ja võibolla on sul ka fotosid). Ootan ahnelt. Aga teine teema su kirjas – ma tean, mida sa läbi elad. On mage ja igapäevane, kui ütlen, et tunnen kaasa. Ma ju tean, mida see tähendab, mõistan, kui ränk on lahkumispiin. Ütlen sulle nagu sina mullegi – ole tubli. Ja ma tean, et seda sa ka oled. Meelt heita võivad ehk minutaolised virisejad (näed, ma isegi ei ütle enam enda kohta meelitusi, et optimist jne.), aga mitte Lehti Metsaalt. Ole vahva. Ja minul siin – ikka haigla elu. Päevarežiim paneb nahka terve päeva, aega nagu millekski õieti ei jää. Magama ja jälle üles, kord kraadiklaas hammaste vahel, kord tuleb visiiti oodata. Nii lõpmatuseni. Ikka veel tuleb mul siin järjekorras olla ning oodata, millal kord mind lahkelt lõika- ma hakkavad. Selge, et mul läheb kaua ära. Lehti, tead, kui juba sina ka nii arvad, siis ma hakkan tõepoolest veel uskuma, et kõik pole veel otsas. Et on veel ometi võimalus elada nagu vaja ning õigemini elada. Olen nüüd kodunenud siinses peres (oldud on selles majas 2 kuud), kuid juba ajalehed üksinda tellisin aasta lõpuni samal aadressil. Ei hakkagi pead murdma ning südant vaevama küsimuse kallal, millal välja saan siit. Enneaegselt välja kippuda siit, tähendaks edasi vireleda. Igal pool on kuldne sügis. Meie maja ühe poole akendest paistab ainult männimets, vihmane, niiske, pruuni kanarbikuga männimets, aga teiselt poolt on näha vahtrad, lõpmatult kollased ja kirjud vanad vahtrad. Kuhu see suvi ning terve aasta õieti jäi, sellest on raske aru saada. Sain omale hea voodi, otse akna all, vastu radiaatorit. Vihmaste päevadega on mõnus istuda patjade najal. Soe ja hea. Ainus käik on siit üleskorrale söögituppa. Hiljem tuleb kolida nagu-nii maja teise poole peale, ja peale esimest lõikust tuuakse ka toit voodisse. Otsustan endamisi, et talun ja kannatan kõik ära, et karjuma ei hakka ja surnukuurini ka asja ei lase minna. Lõpuks, miks peaksin surema? Hapnikupadjad ja kõiksugu süstid on olemas, kui peaks minema pahasti. Hoian ju ka ennast ja kosun vähehaaval. Meil on siin klaverimängija Raag. See mees arvab ikka, et võimatu olevat mind opereerida. Tema kaal on 3 korda minu kaal. Kuid mind see lihtsalt vihastab. Tahaks otse näidata, et pean vastu. Nüüd hakkangi ootama talve, et sind kord jälle näha. Ja kord tuled ju jälle päriselt Tallinnasse tagasi. Meid on praegu kuus naist toas. Üks nendest venelanna, teised aga eestlased ning toredad eided. Elvi Mäe on minuga ühevanune, kuid eriliselt me ei klapi. Ta käib koos ühe paksu plikaga teisest toast. Siis on veel Siina (28-aastane), vaiksevõitu naine, Niina – kes on eelmisest kümme aastat vanem, kuid lõbus vanapiiga ja Nelli, kes on üle prahi. Ta on abielus, on 34-aastane, pummel- dab vahete-vahel ja ei karda kuraditki. Siis tirime teda vägisi visiidi ajaks voodisse ja surume teki alla, et vähemalt seni kuni arst käib, vakka oleks ja voodis püsiks. Võiks sulle palju-palju rääkida siinsest seltskonnast, siinsetest elumeestest ja muidu toredatest ja seltsivatest nolkidest, kooliõpetaja Palmist, kellesse olen kõrvuni armunud, kuid kes on hellitatud, kardab tõmbetuult ja 37° palavikku, siis Otost, kes mind järjekindlalt jalutama kutsub ja toast end laseb välja visata. Pinduse Jürist, kes arvab, et võib võita iga naise, kui vaid tahab, siis kunstnik Tertiusest7 ja niimoodi viiekümnest mehest ja teist samapaljust naisest. Aga kõik need inimesed lähevad ka ruttu meelest, kui siit ise ära minna, või kui nemad siit pikkamööda ükshaaval lahkuvad. Oleme ja elame küll koos pikki kuid, võibolla

7 Tõenäoliselt kunstnik Harry Tertsius (1915–1979).

124 Tuna 3/2007 Eve Annuk / Ilmi Kolla viis kirja aastatest 1951–1954 mitu aastaaega ühesugustes oludes, ühes majas ja sama saatusega, kuid kui saame välja tõelisesse ellu, siis vähesed, kes veel meenuvad. Pole midagi sellist toredat ja head, mis meid seoks. Mul on nii palju tahet kirjutada, otse valutab ja pakitseb kõik see, mida tahaks öelda. Kunas aga paberile panna ja kui hästi, kes teab. Hakka kirjutama – siis ei mõistagi. Aga muide, ma ikka kirjutan ka vahetevahel ja siis on nii lõpmatult hea olla, kerge ja rõõmus, kui midagi ka vahest olen teinud ja parajasti õnnestunult paberile valanud. Paremat tunnet tõesti ei saagi olla, see on nagu rõõm kingituse üle, rõõm tehtud tööst. Vahest ma olen küll kohe kui haige, sõrmeotsteni sügeleb kehas see “loomispalavik”. Juma- luke, kuidas tahaks midagi teha. Minu need “isiklikud asjad” on minust kuidagi praegu väga kaugel. Otsekui ei puutukski praegu minusse see poiss, kelle eest mõni kuu tagasi oleks tulle pugenud. Ma armastan teda ikka ja ikka, kuid nii on parem. Ta ei häiri mind, ma ei piinle, ei karda tema pärast ega värise ootuses. Kas ma oleks siis saanud rahulikult siin rääkida aastasest haiglas olekust, kui kogu aeg oleks päevi lugenud kohtumisest kohtumiseni. Ma ei tea temast palju, kuid kui halb ta ka oleks – ma olen valmis minema temaga koos jälle, kui kord siit vabanen. Aga kes teab. Aeg ise peab seda selgitama. Ta mammi käib mind vaatamas tihti, kuid teda ma ei näe. Ainult õhtutel vahest, kui raadio annab nii südantrebivat muusikat, siis tuleb meelde ja võtab näo nutuseks. Aga selle nutuse näo magan ka tavaliselt hommikuks välja. Kirjutada tahaks, laule, ja ei tea mis kõik veel. Kui ma ometi saaks kord puhtalt, rikkumatult paberile selle tule, mis mind piinab. Umbes nagu kana munavalus. (Ma ei tea, kust ma kuulsin sellise totra võrdluse.) Mind kutsutakse siin Imbiks ja mul on kaks pisikest patsi ja hiiglasuured patsilindid. See on siin operatsioonihaigete mood (siis on raske palju kammida). Ah, mis. Siis on võimatu üldse midagi kätega teha, sanitar isegi söödab lusikaga. Kuule, sa ka ju loed ikka eesti ajakirju ja lehti ja vast kuulad raadiost ka Tallinnat. Ütle, mis sa arvad Uno Lahest. Kõik need ta laulud, millele Podelski on muusika loonud8 ja estraadikavad ja satiirilised asjad. Ja see kogu “Piimahambad”.9 Tead, missugune minek sellel oli. Tüdrukud õpivad lennust ta laulude sõnu. Hea küll. Tahan täna ruttu kirja lõpetada, saan ehk posti enne õhtust äraviimist. Läheb rute- mini. Palju viivitada sa küll ei tohi, sest mina hakkan vastust ootama kohe, kui kirja kasti viskan. Väga vara (kell 11 umbes) jääme siin õhtuti magama. Selle rumala kombe peab juurest ära harjutama, muidu läheb päris käest ära see elu. Kavatsen juba mitu nädalat, et hakkan ööseti all vannitoas käima, seal on vaikne ja keegi ei sega. Võib lugeda või kõvasti oma värsse pomiseda. Aga trepp, mis sinna viib, on jälle pime ning õudne. Siin majas nii palju rahvast on surnud, päris narr, kuid veidi pelgan neid pimedaid kohti ja nurki. Kole ikka veidike. Ühel õhtul käisime väljas närve karastamas. Ott ja mina läksime täitsa pimedas surnukuuri akna taha, tahtsime näidata, et me ei karda midagi. Seal sees oli parajasti kaks surnut. Loomulik, et midagi ebaloomulikku ei juhtunud, kuid õudne oli tõsiselt. Tundus, et iga minut võivad need kühmakad valge lina all liigutada. Ja veel. Meil on nüüd siin uus kultuurnik, palgaline selline. No on kultuurnik. Enne oli kuskil kõrtsis akordeonimängija. Nüüd mängib meil igal õhtul (täpselt kella järel, mitte minutitki ei jää kaue- maks) kolmveerand tundi vestibüülis akordeoni. Lood on restoraanist pärit kõik. Tangod ja muu bugi. Keegi teda suurt ei kuulagi, igaüks tegeleb oma seltskonnaga, kes mängib koroonat, kes piljardit, kes

8 Helilooja Gennadi Podelski (1927–1983) on viisistanud mitmeid U. Lahe tekste, nagu “Kevade valss” (Noorte Hääl 6. juuni 1954), “Kodumaa kutsub” (“Repertuaarileht: kunstilise isetegevuse ringidele 1955. a. Lenini päevadeks ja Nõukogude armee päevaks”. Tallinn, 1954). 9 Uno Lahe luulekogu “Piimahambad” ilmus 1954. a.

Tuna 3/2007 125 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

muidu ajab juttu. Vana mängib kui mehhanism, siis lööb pillid kotti ja läheb. Praegugi on kell varsti sedamoodi, et peaks hakkama mängima. Lähen lippan postkasti juurde, siis jään veidi kuulama. Aga sina kirjuta ruttu ja ole hästi tubli ning vahva. Kes seda teab, kuis võib sinulgi minna kõik see lugu. Aga hästi läheb kindlasti.

Ela hästi seni. Ilmi. Tallinn-Nõmme Põllu 63

*** 10. okt. 54.

Kallis Lehti!

Sa oled hea ja ei oska sulle lihtsalt seletada, kuidas see on mulle troostiks. Siia aga kulub nii ära, kui tunned, et keegi hoolib ja püüab aru saada. Sain su kirja just kinosaalis, vaatasime filmi “Juhtum taigas”. Meil ikka enamasti kord nädalas on kino. Mul istus üks siinne “austaja” kõrval, kuid olin kannatamatu, andsin talle ümbriku vaadata (ilus mark oli), ise aga lugesin kohe su kirja. Aitäh, Lehti. No muidugi olen ma endiselt optimistlik ja hing on mul visa. Vilistan surnukuurile. Veel ikka ei opereerita mind, olen siin juba vana oleja, kuid ma ei karda ka. Küll kuidagi läheb. Ajaviiteks jändame väikselt poistega, tühjast asjast on teinekord lõpmatult hea-meel, või jälle väga kurb. Mul on üks metsikute silmadega cow-boy, vist Tori hobuinstituudist. Tore on vahest. Mõnikord jooksen teisele korrale, kus on praegu peale lõikust voodis üks tore kooliõpetaja Palm ja üks klaverimängija. Hea ja seltsimehelikult lõbus on meie vahekord. Ja siis vehime teiste tüdrukute noormehi üle, nemad jälle meilt. Õpime mängima piljardit ja koroonat. Seinalehe kirjanduslik osa on ka minu vaev ja higi – isegi masinaga õppisin kirjutama teises majas punases nurgas. Kunst- nik Tertius aga hoolitseb seinalehe joonistuste ja kunstilise kujundamise eest. Kurivaim joonistas sõbralikke šarše meie inimestest ja – mind ka. Marsin raamat kaenlas ja sulepea löögivalmis kui ilmatu oda, raamatu peal on “LUULE” ja hästi on tabatud nagu-nii. Allpool võtab mind käed laiali vastu üks prillidega onkel, kellega ainult korra olen jalutanud. Ma algul päris vihastasin, kuigi on joonistatud ka teistest ja umbes samas toonis. Tertius ainult irvitab ise. Helilooja Hillar Kareva otsis mind siit üles – tahab laulutekste.10 Vast tõesti siis, kui mind rohkem ergutatakse, hakkan midagi liigutama ka. Ega ma nii väga laisk polegi – olen üht-teist kirjutanud. Aga ikka nii – üht kui teist. Midagi sellist pole, millele võiks ausalt uhke olla. Laulutekste ja muud sellist. Sinu mõtted selle kooli kohta on head. Vast tõesti sobib see kultuuritöötajate kool. Kui saan omaga hakkama siin selles majas, siis astun samal sügisel. Kuidas siis, vist on tarvis anda sisseastumis eksamid või mismoodi? Tõesti ma ei taha mittemidagi muud kui õppida. Hakkan kuulama, kuis see on ja mis, et siis suvel saaks anda sisseastumis eksamid. Õppida väikselt jõuan siin ikka, ainult ma pean vist õppeplaani või kava kuskilt hankima. Jah. Muud ma ei tahagi, siis kujuneb kõik ise-endast, vast jõuan ka kunagi Tartuni.

10 Hillar Kareva (1931–1992) on viisistanud mitmeid Ilmi Kolla tekste, nt. “Heinavedu” (Stalinlik Noorus 1953, nr. 2), “Kauneim nääripuu” (Stalinlik Noorus 1954, nr. 12).

126 Tuna 3/2007 Eve Annuk / Ilmi Kolla viis kirja aastatest 1951–1954

Õpin ja sealjuures kirjutan luuletusi – ja vast aja jooksul jõuan nii edasi. Kaasüüriliseks on vaja end kaubelda, kuid usun, et seegi on ajajooksul võimalik. Võibolla aitab Bruno ema energia siin, kuigi ma selle perekonnaga ei klapi enam nii nagu varem. Ah, ma praegu üldse ei mõtle selle viimase punkti üle. Mitte kuidagi ei vaeva see mu südant praegu. Nii on parem. (Jutt on Brunost.) Mul on nii paha ja piinlik – “Noorte Hääles” oli ühele mu väga vanale tekstile kirjutatud Veenre laul “Puhkehetkil”.11 See on nii nõrk, vastik tekst, ei mäleta enam, millal selle valmis soperdasin. See on rahvalaulikus ja nüüd lehes ka, aastate pärast. Oma töö, kuid pean punastama paratamatult. Mille pagana pärast nad seda nüüd veel kasutavad! Vat kui halb, kui vahel praaki toodad. Siiski, ma pean sulle kirjutama mõne oma salmi. Järgmine kord kirjuta, mis arvad.

Sügisene tervitus.12

1.) Nüüd laine märjaks peksab kaldakivid, liiv rannal enam kuivada ei saa. Ja mere kohal kured lähvad rivis, on jälle sügis üle Eestimaa.

2. Siin Kadriorg neid sügistorme kuuleb, täis tuult on Matsalu ja Peipsi veed. On sügis seal, kus südilt läbi tuule käib minu vennas oma kooliteed.

3. Ta ümber kodumetsad kohisevad ja kuldseid lehti palju on ta teel. Nii kaua, kuni jälle tuleb kevad on ainult õppida seal koolis veel.

4. Ma saadan oma tervitused sinna, on meeles kodupaik mul igal pool, kuid nagu sealgi, nii ka meie linnas on praegu väga palju tööd ja hoolt.

5. Sa õpi, vennas, kasuta neid aegu, ma soovin edu igas sinu teos. Ei saa ma ise tõesti tulla praegu, ka mind see sügis kohustab ja seob.

6. Kolmnurkses rivis kured läksid teele, nüüd hetkeks pilvitu on taevakaar. Ja särab päikest vahusele veele, on kuldne sügis üle Eestimaa.

11 Ilmi Kolla laulutekst “Puhkehetkil” ilmus U. Veenre viisistatuna “Rahvalaulikus I” 1952. a. ja Noorte Hääles 10. nov. 1954. 12 Luuletus ilmus trükist postuumselt avaldatud kogus “Luuletused” (1957).

Tuna 3/2007 127 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

See ongi üks viimaseid mul üldse. Jaa, mul on meeles, kuidas kolasime Pirital ja mujal. Ainult neid värsse ei mäleta. Mul on nii palju selliseid, otse pakkidena. Surjus13 nad seisavad, vast on omal lusti kunagi vaadata. Armastust mis hirmus. Ainult mõned on sellised, mis meeldivad praegugi. Sa oled vahva ikkagi. (Sa tead, mida ma sellega mõtlen.) Mina sinu olukorras ei tea koguni kuidas käituks. Pole viga midagi, Lehti. Elu läheb edasi ja kes võib öelda, mida kõike tal veel varuks ei ole. Meie aastates ei ole õigus mõelda teisiti. Igal päeval on tegelikult ikka midagi uut anda, isegi mulle siin rohtude- ja surmalõhnalises ümbruses. Tugev peab olema. Tead kui valus on vahest. Kui õhtuti tuleb kõrvaklappidest ilusat igatsevat muusikat, siis paneb oigama. Füüsiliselt olen veel tugev, kuid hinge käristab. Aga see on nii, et ise sugugi ei tea, mida tahaks. Seda, mis oli, õiguse poolest korrata ei taha, tagasi ei ihalda. Või siiski? Kuid ikka vist on see ootus millegi järele, millel pole praegu nime, mis on veel ees, on tulemata ja võibolla ei tulegi. Lihtsalt rebib. Õnneks jääb vähe aega siin unistada ja muretseda. Hommikul on kirjeldamatult hea uni, tuleb jõuga lasta end voodist välja kiskuda peale hommikust kella. Kordamööda üks mu toakaaslastest on teiste hommikune ergutaja, kas või külma veega. Pagana hea on siin magada, tuba on jahe ja karge. Päev on ka kiire, kaine ja vast ka mugav. Siis peale lõunat ei anta aega. Mil- lal tuleb magada, millal aga kutsutakse mind toast välja jalutama. Nõnda läheb. Inimesi on palju, üksteist ei lasta nukrutseda. Kas sa “Noorte Hääle”juurest Arno Ottinit tead? Luuletas ka veidi. Ta on ka siin, kuid tal on meningiit. Peaaju tuberkuloos. Hoitakse eraldi tubades neid ja nad peavad kogu-aeg lamama, ei tohi külalisi vastu võtta ega absoluutselt midagi lugeda. Lähedane tavalisele hullumeelsusele. Seepärast neid hoitakse tubades eraldi kinni ja meie kutsumegi neid “hulludeks”. Ma ei ole kuulnud, et nad just märatsenud oleks, aga üks poisike (10-aastane) koledasti kriiskab ja räägib alati, kui teda vist selja-ajusse süstitakse. Vat siis, mis võib kõik mõnega juhtuda. Uut ei tea ma midagi. Linna pole saanud – pole mõjuvat põhjust olnud. Ikka ainult oma ümbrus, Nõmme, Kivimäe, Hiiu jne. Isegi India film “Hulkur” jäi mul sedasi vaatamata, kuigi kõik seda kiitsid. Terves linnas jooksis kaua aega, kahes seerias. Tähendab jään jälle ootama su kirja, sest sind ennast näha – see on segane lootus. Õpi hästi! Seniks siis lugemiseni.

Ilmi.

PS. Käekiri on mul käest ära, peab olema püsivust ja kannatust, et aru saada. Sinul ka samuti. Andsin su kirjast reisikirjelduse osa lugeda oma toakaaslasele. Puuris, puuris, kuid aru ei saanud kuigi palju, enne kadus tal kannatus. Aga teineteist mõistame vist hästi.

Tallinn–Nõmme Põllu 63.

13 Vanematekodus.

128 Tuna 3/2007 Eve Annuk / Ilmi Kolla viis kirja aastatest 1951–1954

Ilmi Kolla haiglas. KM EKLA, A-37:5384

Kivimäel, 1. detsember 1954.

Kallis Lehti!

Jälle on palju aega mööda läinud viimasest kirjast. Kuidas elad, mu armas, pai sõber? Sügis on tulnud, nüüd on talvgi juba käes, paks lumi mändide all; tead, seal kus suvel olid meie lamamistoolid ja raamid. Aga muidu on kõik ikka veel vana viisi. Elan nüüd küll kirurgilisel poolel, kuid keegi ei taha mind veel lõigata. Meie toas on 5 toredat tüdrukut, kõik juba kord või paar operatsioonil käinud. Seljad on neil risti-rästi sidemetesse mässitud, pikad roosad armid üle selja, ainult mina olen seni puutumata. Väljas suurt käia ei saa – vinged, vastikud ilmad. Kolame mööda maja, õpime piljardimängu ja mürame. Midagi pole teha. Mõned – need eriliselt virgad – koovad, õmblevad. Mina peamiselt magan, loen ja vedelen muidu. Ma ei usu, et kunagi elus enam tuleb sellist võimalust või tahtmistki nii palju vedeleda ja laiselda. Kole päris kõrvalt vaadata ja mõelda, kuid mulle on see praegu üsna konti mööda. Olen ju ikka haige, õhtuti on palavik veidi ja kopsumaht on nii väike, et väga ruttu paneb lõõtsutama. Terve inimene muidugi iialgi ei taluks sellist jõude-elu. Käisin ka noorte autorite seminaris – nõupidamisel Kirjanike Liidus.14 Juta Kaidla15 oli seal ja Mai-Liis16 ka. Ning siis nad tutvustasid mulle Helju Rammot17 seal. Tore tüdruk, päris kahju, et ma teda varem ei tundnud. Muidu polnud seal midagi erilist; need novellivõistluse laureaadid18 tegid jõle tähtsat nägu ja pidasid kõnesid. Kalev Raave19 istus oma naisega üksi kõige esimeses reas ja oli lai leht. Ühe päeva ma käisin seal, teist enam ei läinud, sest see ükski väsitas mu nii rängalt ära, nagu oleksin päev läbi füüsilist tööd teinud.

14 Kirjanike Liidu noorte autorite seminar-nõupidamine toimus 31.10–01.11.1954 Tallinnas. 15 Juta Kaidla (1923–1968), luuletaja. 16 Mai-Liis Alamaa, noor luuletaja, kellega Ilmi Kolla pidas kirjavahetust. 17 Helju Rammo (1926–1998), kirjanik. 18 Novellivõistluse laureaadid olid E. Rannet (“Elulõimed”), V. Panso (“Näitleja Joller”), E. Tennov (“Trapets 561”), K. Raave (“Vesiroos”), R. Vaidlo (“Mees vabrikust”). 19 Kalev Raave (1925–2004), ajakirjanik, kolhoosiesimees, kirikuõpetaja. Oli aastatel 1951–1953 ajalehe Pärnu Kommunist toimetaja.

Tuna 3/2007 129 Eve Annuk / Ilmi Kolla viis kirja aastatest 1951–1954

Küsisin täna arstilt, millal ma ükskord ometi lauale pääsen. Ütleb, ärgu ma kiirustagu, aega olevat küll. 5 kuud juba ootan, ikka veel et ärgu kiirustagu. Arvan siiski, et varsti tuleb minna, nüüd nad lõikavad kahes toas, oma 5 haiget korraga. Toodi uusi aparaate, uus röntgen ja lõikuslauad. Ületavad plaani ja hekseldavad rohkem päevas läbi. Nüüd aga pean sulle jälle midagi pihtima. Küll oleks hea, kui sa praegu oleksid siin ja mu korralikult läbi peksaks, nuhtleks ja raputaks. Pole ilmas suuremat tuulepead minust. Siin üks toa- kaaslane Nelli ikka vahest kolgib mind (nimekski on ta mulle pannud “tainapea”). Selle kõigega olen hästi rahul, aga nüüd sain hakkama millegi hästi totraga, ei julge sulle rääkida. Keegi ei ole nii kergemeelne kui mina. Valetasin pea-arstile tont teab, mis kokku, sain registratuurist passi kätte – ja sõitsin ühe oma sümpaatiaga linna perekonnaseisuametisse. Noh, mis sa nüüd ütled. Meile anti mõned päevad aega (esialgu oli tarvis vaid avaldus anda), aga ega see kedagi targaks tee. Nii et korraga muudan nime – muu aga jääb endiseks. Miski ei muutu, olen edasi haiglas võibolla kevadeni. Mis siis saab, kuhu mind siit viiakse, pole praegu teada. Noh, see ongi tainapea viimane pea-aju sünnitus. Kõige narrim on, et absoluutselt keegi ei tea sellest, kuid mul on hirm, et äkki uurivad kuskilt või kuidagi välja. Боже мой20, mis siis küll saab! Ah, ma ei räägi rohkem sellest. See kõik on mul omalgi nii segane ja naljakas veel. Ei tea, mis tuleb. Kuidas elad sina? Nii harva sa mulle kirjutad, ainult ähmane ettekujutus on mul sinu ümb- rusest ja elust. Kuis sinu Hairiga on? Üldse, kallis Lehti, on mul millegist roppu moodi kahju, isegi ei saa aru, mis see on või kuidas. Millal sa tuled Tallinnasse jälle? Kas uue aasta alguses üldse ei saa? Ma jään ju ka nüüd ikka siia, tuleb kord hakata oma lugupeetud abikaasaga elama jne. Sügisel, kui hing sees, lähen õhtukeskkooli ja asi sihker. Võibolla ei oskakski sulle kõike seda seletada, miks nii tegin. Vast sellepärast, et mitte olla nii üksi, nii laastu sarnane, mida tuul siia-sinna loobib. Mul pole ju ilmaski õiget kodu olnud (sa tead, kuis elasin Tallinnas Ferrumi21 juures ja mujal). Ei olnud seda ka Pärnus22 ega Surjus ega sealgi, kuhu mind kevadel oodati. Praegu pole muud kui Kivimäe haigla, kuhu olen vedanud kogu oma eluta inventari. Just sellepärast ei öelnud ära võimalusest kellegagi kõike jagada, sest koos on kergem. Mis puutub armastusesse ja südamesse, siis see on mul kõige külmem ja ükskõiksem koht üldse. Sa mu Jumal, kuidas kord mõtlesin ja kujutlesin, et armastan Brunot, et temata on võimatu elada jne. Aga näed, kõik vedas teisiti – ja nüüd näen, et suudan küllalt hästi ka temata. Käisin Oktoobripühade ajal neil – ja kõik see oli ääretult võõras ja ükstapuha mulle. Mitte üks närv ei liikund. Nii. Midagi muud erilist pole mul sulle pihtida. Päev läheb päeva järel – päris ühtemoo- di. Vahest lipsan linna, vahest tullakse linnast siia, ootan telefoni – ja päevad lähevad. Lugesin Oblomovit23 – noh, tema ka elas umbes sedasi. Pool raamatut on läbi, kuid Oblomov ikka veel ei tõuse voodist üles. Hinge teeb täis juba. Minu koduseid (siin ma mõtlen oma vanemaid) pole mu elu huvitanud. Ah, mis siis ikka. Eks sul vist ole samuti. Palju sa kodustest tead? Või siiski?

20 Mu jumal (vn. k.). 21 Kirjanik Mart Raua (1903–1980) hüüdnimi. Ilmi Kolla elas Raudade perekonna kodus Tallinnas 1952. a. kevadel. 22 Pärnus elas Ilmi Kolla üürikorteris. 23 Vene kirjaniku Ivan Gontšarovi tuntuim romaan, ilmus esmakordselt 1858, eesti keeles 1934 A. H. Tamm- saare tõlkes.

130 Tuna 3/2007 ARVUSTUSED

“Reformatsiooni sisseviimine Liivi-, Eesti- ja Liivimaa reformatsiooni Kuramaal”1, mille fookuses on Liivimaa reformatsiooni esimese aastakümne sündmustik. Te- poliitilised, gemist on tänini kõige põhjalikuma käsitlusega religioossed ja sellest perioodist. Üle 800 lehekülje paisunud teoses on Arbusow kasutanud toona Riias sotsiaalsed aspektid leidunud ulatuslikku ärakirjade kollektsiooni, refereerides põhjalikult oma allikaid. 1928. aastal ilmunud Otto Pohrti lühike “Liivimaa Joachim Kuhles. Die Reformation in Livland reformatsiooniajalugu”2 täiendab Arbusowi – religiöse, politische und ökonomische mahukat teost religiooniloolisest küljest. Wirkungen. (Hamburger Beiträge zur Kuigi eestikeelses historiograafias ei ole luterliku reformatsiooni teemal monograafiat Geschichte des östlichen Europa, 16). ilmunud,3 ei ole luterluse tähtsuse rõhutamisel Verlag Dr. Kovač, Hamburg, 2007. 363 lk. baltisakslastest maha jäädud. Oma osa on selles kindlasti ka asjaolul, et nii Eesti ajaloo varasemate kontseptualiseerijate (Jakob Hurt, Villem Reiman) kui ka kitsamalt kirikuloolaste (Mar- õib kõhklemata öelda, et Baltimaade, tin Lipp, Olaf Sild, Johann Kõpp) seast leiab V Vene impeeriumi Läänemere-provintside arvukalt sellesama luterliku kiriku vaimulikke. identiteedi nurgakive oli saksluse kõrval just Martin Lipu raamatu pealkiri “Kodumaa kiriku luterlus – konfessioon, mis eristas seda piirkonda ja hariduse lugu”4 võtab hästi kokku selle, mil- ülejäänud tsaaririigist. Niisiis pole imestada, et liseid aspekte meil reformatsioonis hinnatakse. luterluse varasemaid päevi, s.o. reformatsiooni Konfessionaalne kallutatus on uuemast eesti- Liivimaal on baltisaksa historiograafias pühen- keelsest historiograafiast taandumas. Endiselt dunult ja professionaalselt uuritud. Konfessio- domineerib aga huvi reformatsiooni kultuuriaja- naalsetel eelistustel on selle juures samuti oma looliste taustade vastu, mille hulka kuuluvad ka kindel koht. Reformatsioon tähendas oma kiriku kirjandus-, keele- ja kunstiteaduslikud teemad. minevikku, selle isemoodi uut algust ning see Reformatsiooni poliitilise ajaloo aspektid on paistis kui mitte ilmutusliku sündmusena, het- eestikeelsest historiograafiast endiselt puudu. kena, mil evangeeliumi valgus äkitselt paistma Monograafiat reformatsioonist Liivimaal hakkas, siis vähemalt ühe suure ja pöördumatu ei ole ilmunud pikka aega ka saksa keeles. eduloona, evolutsioonina, mis pidigi nii minema, Viimastel aastakümnetel on kirjutatud küll sest nii oli õige ja hea. arvukalt ülevaateartikleid,5 kuid mitte mahu- Reformatsiooni uurimise seniseks täht- kamat käsitlust. Liivimaale pühendatakse kaks saimaks teetähiseks on aastatel 1919–1921 peatükki Christoph Schmidti raamatus “Kividele ilmunud Leonid Arbusow noorema raamat külvatud. Reformatsioon Poolas ja Liivimaal”6,

1 L. Arbusow (jun.). Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. (Forschungen zur Reformationsgeschichte, kd. 3.), Leipzig und Riga, 1919–1921. 2 O. Pohrt. Reformationsgeschichte Livlands. Ein Überblick. Schriften des Vereins für Reformationgeschichte, Jg. 46, H. 2 (nr. 145), Leipzig, 1928. 3 Selles seoses tasub siiski esile tõsta koguteost: Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924. Usupuhastuse juubeli kirjanduslise kommisjoni wäljaanne usupuhastuse tuleku 400-a. mälestuspäewaks, Tartu, 1924. 4 M. Lipp. Kodumaa kiriku ja hariduse lugu. 1. raamat. Katoliku kiriku ajast Rootsi aja lõpuni. Jurjev, 1895. 5 R. Wittram. Baltische Kirchengeschichte. Göttingen, 1956, lk. 35–76; J. Kuhles. Die livländische Reformation unter vergleichenden Aspekten. – Comparativ, Leipziger Beiträge zur Universalgeschichte und vergleichenden Gesellschaftsforschung. Heft 1–2. (1993), lk. 144–160; Heft 3 (1993), lk. 89–105; C. Schmidt. Ursachen und Bedeutung der Reformation in Livland. – Die Baltischen Staaten im Schnittpunkt der Entwicklungen. Vergangenheit und Gegenwart, hrsg. v. Carsten Goerke und Jürgen von Ungern-Sternberg. Basel, 2002, lk. 48–57; J. Heyde. “Das Wort Gottes und das Heilige Evangelium so zu predigen..., dass daraus Liebe, Eintracht, Friede und kein Aufruhr Erwachse”. Städtische Reformation und Landesherrschaft in Livland. – Nordost- Archiv. Zeitschrift für Regionalgeschichte, NF, Bd. 13 (2004), lk. 267–287. 6 C. Schmidt. Auf Felsen gesät. Die Reformation in Polen und Livland. Göttingen, 2000. Omaette teema on, kas pealkirjas kasutatud kujund on ikka Liivimaa puhul tabav.

Tuna 3/2007 131 Arvustused

kuid ka sellest teosest paistab silma, millises sõl- reformatsiooni poliitilist ajalugu, alustades tuvuses on Liivimaa reformatsiooni kujutamine esimeste jutlustajate lubamisest linnadesse. Üks endiselt Leonid Arbusowist. Nüüd on siis meie reformatsiooni arengu murdepunkte on tema ees lõpuks ometi uus raamatumõõdus käsitlus jaoks linnade ja rüütelkondade liit 1524. aasta Liivimaa reformatsiooni kohta staažikalt saksa maapäeval Tallinnas. Õigesti märgib Kuhles selle uurijalt Joachim Kuhlesilt. liidu ilmalikke tagamaid, nimelt vasalkondade Raamatu alapealkiri “Religioossed, poliiti- vastuseisu oma maahärradele (Saare-Lääne lised ja majanduslikud mõjud” näitab hästi ära, ja Tartu piiskoppidele). Kuhles näitab, et just et kuigi tavateadvuses on reformatsioon usuline vasallide olupoliitika oli põhjuseks, miks see liit sündmus, on õigupoolest tegu väga mitmetahu- juba järgmisel aastal lagunes. Tõepoolest, vasal- lise epohhiga Euroopa ajaloos, nii ka Liivimaal. lide ja linnade tüliküsimused 16. sajandil teevad Vaadates Kuhlesi teose ülesehitust, paistab liitumised nende kahe leeri vahel pigem erandiks esiteks, et autori põhitähelepanu on pööratud kui normiks. Samas on ehk siiski ebaõiglane poliitilistele sündmustele. Sissejuhatavale, kesk- omistada omakasu ja ilmalikku kaalutlust ainult aegset Liivimaad tutvustavale peatükile järgneb ühele lepingupoolele. peatükk reformatsiooniideede leviku algusest. Liivimaa reformatsiooni poliitilises ajaloos Eraldi peatükk on pühendatud reformatsiooni on kesksel kohal sekulariseerimise küsimus. radikaalsele faasile, kirikurüüsteaktsioonidele Lühidalt öelduna on uurijaid vaevanud prob- ja sellega seotud jutlustajatele. Neljas peatükk leem, miks ei toonud reformatsioon Liivimaal käsitleb linnade ja vasalkondade vastuolusid kaasa ulatuslikumat poliitilist reformi. Kuhlesi seoses reformatsiooniga ning päris põhjalikult käsitlus sisaldab siin uusi, varem tagasihoidli- ka mittesaksa küsimust. Viies peatükk kirjel- kumat tähelepanu pälvinud aspekte. Kui seni dab reformatsiooni tulemuste kindlustamist ja on poliitilise reformi ärajäämist reformatsiooni kirikuelu korrastamist Liivimaa linnades. Kaks ajal seletatud peamiselt Wolter von Plettenbergi viimast peatükki käsitlevad keskaegse Liivimaa isikuomaduste ja Liivimaa konföderatsiooni konföderatsiooni reformimise problemaatikat iseärasustega, siis Kuhles tõstab esile ka or- juba laiemalt: vürstlike suguvõsade püüdeid dusiseseid tegureid, eelkõige meistri sõltuvust Liivimaa poliitikas kanda kinnitada, vana käsknike nõukogust: see ordu traditsiooniline konföderatsiooni hävingut ja protestantliku sisemine struktuur oli Liivimaal säilinud pare- hertsogkonna loomist Kuramaal. mini kui Preisimaal vürstlike kõrgmeistrite ajal Ebaõiglane oleks aga pidada kogu raamatut (lk. 281 jj.).7 Samas oli meistri võim lokaalta- pelgalt poliitiliseks ajalooks. Kuhles on hooli- sandil, oma käsknike piirkondades vähenenud. kalt käsitlenud Liivimaa esimeste jutlustajate Lisaks tuleb muidugi arvestada, et ordu oli vaid tausta ja vaimset kujunemist, sidemeid Lutheri, üks Liivimaa valitsejaid ja kuigi Liivimaa linnad Melanchthoni ja Karlstadtiga, samuti Liivimaa pakkusid ordule ülemvõimu kogu Liivimaa üle, reformaatorite isemõtlemist. Niisiis on reli- tuleb tunnistada, et Liivimaa teiste vaimulike gioosse aspekti väljatoomine alapealkirjas igati härruste sisemine tugevus ei lasknud neid nii õigustatud. Problemaatiliseks saab aga pidada lihtsalt alla neelata. reformatsiooni majanduslike mõjude käsitlust. Sekulariseerimisproblemaatikaga on lä- Majandusaspektid, nagu mõisate areng, nälja- hedalt seotud Liivimaa ja Preisimaa suhted. hädad või võõrandatud kirikuvarade halduse Preisimaa sammus ju luterliku reformatsiooni korrastamine, tulevad teoses küll jutuks, kuid esirinnas. Liivimaalaste Preisi-sidemeid on seni eraldi liini nad siiski ei moodusta. Pigem on nähtudki paljus läbi “evangeelse asja” edenda- Kuhlesi tähelepanu all sotsiaalsed hõõrumised, mise prisma. Kuhles rõhutab õigusega, et asi ei mis tulenesid nii reformatsioonist kui ka ül- olnud mitte ainult luterluse edendamises, vaid disest majandusolukorrast. Ühesõnaga, teose ka vürstlike suguvõsade, eelkõige Brandenburgi alapealkiri võinuks ehk sõnastust ja järjekorda markkrahvide soovis Liivimaal võimu haarata modifitseerides olla – “poliitilised, religioossed (lk. 259 jj.). Liivimaal kujunevadki rindejooned ja sotsiaalsed mõjud”. mitte niivõrd konfessionaalsel alusel, kui Preisi- Vaadakemgi nüüd Kuhlesi monograafiat meelsuse ja Preisi-vastasuse pinnalt. Saksa Ordu nende kolme märksõna kaupa. Kuhles jälgib viimane kõrgmeister Brandenburgi Albrecht oli

7 Seda seisukohta on Kuhles avaldanud ka varem. Vt. J. Kuhles. Wolters von Plettenberg Haltung zur Reformation und Säkularisation Livlands. (Hg.). – Wolter von Plettenberg und das mittelalterliche Livland. Hrsg. v. Norbert Angermann und Ilgvars Misāns, Lüneburg, 2001, lk. 33–53.

132 Tuna 3/2007 Arvustused ju Preisimaa (kui kasutada omaaegset termino- s. o. uut tüüpi professionaalseid sõdalasi, ta loogiat) muutnud päritavaks (erfflich gemacht), suudab värvata ja ülal pidada. mis ei tähenda lihtsalt sekulariseerimist, vaid Kuid tulgem reformatsiooni poliitiliste pigem “privatiseerimist”. Sellisele asjade käigule aspektide juurest religioossete juurde. Kuhlesi oli aga Liivimaal küllalt vastaseid, konfessioonist raamatu vaieldamatute väärtuste hulka kuu- sõltumata. luvad Liivimaa reformaatorite elukäikudele Kontrastiks uuele leiab aga Kuhlesi raama- ja intellektuaalsetele portreedele pühendatud tust ka vananenud ja vaieldavaid seisukohti, osad. Liivimaa esimese reformaatori, Riia nagu näiteks juba Leonid Arbusowi poolt Peetri kiriku kaplani Andreas Knopkeni rõhutatud orduvõimu legitiimsuse erosioon taustas leiab ta humanistlikke jooni. Knopken reformatsiooni tagajärjel. Kui Lutheri kiri Saksa püüdis suhelda Erasmusega ning oli esialgu Ordu vendadele kuulutaski abielukeelu ja iga- pigem reformaator vana kiriku sees. Johannes vesed vanded kehtetuks, siis ei sisaldanud see Bugenhageni mõjul saab temast luterlane, kuid kiri siiski programmi selle kohta, kuidas peaks ka hiljem on Knopken Lutheri enda tsiteerimi- organisatsioon ilmalikku valitsemist korraldama. sest hoidunud (lk. 76–81). Knopkenist radikaal- Lutherist lähtuv idee, et vaimulik võim ei tohi sema Sylvester Tegetmeyeri kujunemises näeb omada ilmalikku võimu, võis küll õõnestada Lii- Kuhles mitte niipalju Lutheri, kuivõrd Andreas vimaa piiskoppide jalgealust, samas ei andnud ka Karlstadti mõjusid. Oluline moment on juba see enne Liivimaa sõda mingeid tulemusi. Saksa seegi, et Tegetmeyer õppis Wittenbergis just Ordu puhul paistab aga, et teda ei tajuta 16. saj. Lutheri äraoleku ajal. Tegetmeyeri paigutab Liivimaal vaimuliku, vaid ilmliku võimuna. Ordu Kuhles juba radikaalsete rahvajuhtide poo- tegutsemist ei seata küsimärgi alla enne, kui ta lele, kelle Karlstadtist inspireeritud jutlused osutub Liivi sõja sündmuste keerises võimetuks on otseselt pildirüüste ajendiks. Tegetmeyeri organiseerima maakaitset.8 taganemise oma radikaalsetest vaadetest paneb Legitiimsuse küsimusega on tihedalt seotud Kuhles tema poliitilise oportunismi arvele (lk. Kuhlesi väide, et orduvendade arv reformat- 143–145). Liivimaa reformatsiooni kahtlemata siooni tagajärjel vähenes (lk. 310). Esiteks kõige rahutum kuju Melchior Hofmann pälvib teame me orduvendade arvukusest siiski liiga Kuhlesil rohkesti tähelepanu. Tema juures vähe, et suuta demonstreerida mingit radikaal- saavad kokku reformatsiooni usulised ideed set arvukuse vähenemist.9 Ordusse astumise ja Kuhlesi ammune uurimisobjekt, sotsiaalsed motiivid ei ole sel ajal seotud konfessiooniga.10 liikumised. Erinevalt teistest Liivimaa jutlus- Kuigi Saksa Ordu tervikuna jääb küll valdavalt tajatest oli Hofmann ilmalik (Laienprediger), keisri ja vana usu pooldajate leeri, leiame me köösner, s. t. oli taustalt käsitööline ega oma- eri konfessioone esindavaid orduvendi mitte nud jutlustaja väljaõpet. Selliste, rahva seast ainult Liivimaalt, vaid ka keisririigist, ning esile kerkinud jutlustajate sotsiaalne radikalism lõpuks ka ju terve kalvinistliku orduharu Ut- on väga hästi võrreldav mujal esile kerkinud rechtis. Orduvendade arvukuse vähenemine analoogse taustaga predikantide puhul (lk. oli alanud juba varem, 15. sajandil, ja see on 168). Kokkuvõttes paistab Kuhlesi käsitlusest seotud sõjalise organisatsiooni teisenemisega välja kogu religioosne kirevus, mis reformat- aadelkonnale seisusekohast äraelamist või- siooni esimestel aastatel Liivimaal valitses. maldavaks struktuuriks, hoolekandeasutuseks. Religioosne kirevus ja rahvalikud rahu- Ordu sõjalist võimsust ei saa hiljemalt 15. sa- tused asenduvad Liivimaal üsna ruttu n.-ö. jandi teisest poolest mõõta mitte rüütelvendade reformatsiooniga ülaltpoolt (Obrigkeitliches arvuga, vaid sellega, kui palju palgasõdureid, Kirchenregiment), millele Kuhles pühendab

8 Vt. nt. 16. sajandi pilkeluulet: L. Mackensen. Baltische Texte der Frühzeit, Riga, 1936, lk. 199 jj. 9 Selle teema tõstis üles juba Oskar Stavenhagen. Tema ja teiste kohta vt. J. Kreem. Der Deutsche Orden in Livland im 16. Jahrhundert: Einige Betrachtungen zur Entwicklung seines Personalbestandes. – Jahrbuch für die Geschichte Mittel- und Ostdeutschlands. Zeitschrift für vergleichende und preußische Landesgeschichte. Bd. 51 (2005), München, 2006, lk. 77–89. 10 Vt. nt. H.-J. Dörn. Die Deutschordensballei Westfalen von der Reformation bis zu Ihrer Auflösung im Jahre 1809 (Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens 26). Marburg, 1978, lk. 143; S. Neitmann. Westfalen als Rekrutierungsgebiet des Deutschen Ordens in Livland. – Wolter von Plettenberg und das mittelalterliche Livland. Hrsg. v. Norbert Angermann und Ilgvars Misāns, Lüneburg, 2001, lk. 113–127, siin lk. 127.

Tuna 3/2007 133 Arvustused

oma teose viienda peatüki. Siin tulevad vaat- osaliselt Wolfgang Küttleri uurimustele toetudes luse alla kirikukorralduse koostamisega seotud linnapatritsiaadi ja aadli majanduslikku ja sot- probleemid, hoolekandeasutuste reformimine, siaalset lähenemisest reformatsiooni tagajärjel vaidlused evangeelsete jutlustajate vahel ja (lk. 209–211). Linna patritsiaadil ja väikeaadlil otsesidemete tekkimine Wittenbergi ja Martin oli tõepoolest teatav ühisosa, s. o. linnakodani- Lutheriga. Omaette teema selles peatükis moo- kud, kes omandasid maad, ja väikeaadlikud, kes dustavad reformatsiooni rahvalikud vormid ja elasid linnas. Samas pole õige seostada seda 16. raega opositsioonis olevad jõud (Bürgerlicher sajandiga, teateid selle kohta on kogu keskajast.11 Opposition). Kui mitmes teises hansaruumi Materjalirohkus 16. sajandi kohta laseb tekkida linnas on reformatsioon toonud kaasa raevõimu eksliku pildi, nagu oleks see protsess alles siis ajutise kukutamise, siis Liivimaal seda ei juhtu- alguse saanud. Tolle ühisosa rolli linna poliitika nud. Liivimaa linnade raed haarasid ise kiiresti kujundamisel ei maksa siiski üle tähtsustada. initsiatiivi ja saavutasid olukorra stabiliseeru- Eriti teravate konfliktide puhul võis see ühisosa mise. Kuhlesi esituses sõnastatakse seda koguni ju toimida vahendajana (nagu näiteks Tallinnas rahvaliikumise mahasurumisena (Unterdrückung Thomas Vegesack Johann Üxkülli hukkamise der Volksbewegung). järel), kuid linnade poliitikas on siiski märksa Liivimaa 16. sajandi sotsiaalsete protsesside olulisem mitte kitsalt linna patritsiaadi aadlilem- kirjeldamine on keerukas ja mitmeski aspektis bus, vaid laiemalt linna kaug-kaupmeeskonna kindlasti edasist uurimist vääriv. Milline nendes huvid. Linnade ja vasalkondade poliitiliste lii- protsessides täpselt on just reformatsiooni roll, tude lühiajalisus, millele sai ülalpool viidatud, on omakorda segane. Kui küsida üldisemalt, kinnitab veel kord maa-aadli tagasihoidlikku millised sotsiaalsed jõud reformatsiooniga seo- mõju linnade poliitikale. ses aktiviseerusid, siis tuleb tunnistada, et nende Niisiis ei tee pilti keeruliseks mitte ainult koosseisu me ikkagi täpselt ei tea. Enam-vähem saksa-mittesaksa problemaatika, vaid nii käsi- kaasaegsed allikad viitavad lihtrahvale, pööblile, tööliste ja kaupmeeste kui ka üleüldse seisus- aga Riias ja Tartus ka näiteks mustpeavendade- tevahelised suhted. Liivimaa linnade reformat- le. Kui lihtrahva mõiste sisaldab endas ilmsesti siooniloos on sotsiaalsete hõõrumiste aspekt suurt hulka linnaeestlasi, siis sellega ei öelda kahtlemata tähtis. On ju kõigist suurematest ja tegelikult, et mässajate seas polnud teisi ning ka mitmest väiksemast Liivimaa linnast teada et mittesakslasi mujale ei jagunud. Eriti must- vägivaldseid rahutusi. Kui aga reformatsiooni- peade puhul jääb Kuhles hätta nende osalemise aega võrrelda teiste teadaolevate linnasiseste seletamisega kirikurüüstes, mille ta seostab konfliktiolukordadega, näiteks Tallinnas gildide nende tõrjutud positsiooniga linnaühiskonnas ja rae tüliga 1540-ndatel, mil linn ei suutnud ise (lk. 146–147, 160). Vaadates, mis on mustpeade konfliktidega toime tulla ja lahenduse saamiseks tegevusest teada, ei paista see tõrjutus küll ku- oli vaja abi väljastpoolt,12 siis tundub, et refor- sagilt välja. Et nad ei olnud veel püsivalt linna matsioon ei eristu erilise konfliktsuse poolest. elama asunud, annaks ehk küll põhjust neid Olukorra kiire stabiliseerumine 1520-ndatel autsaideriteks nimetada, kuid see pole veel tõr- on pigem märk sellest, et antagonism erinevate jutus. Tegemist oli prestiižse korporatsiooniga, sotsiaalsete jõudude vahel ei olnud nii suur, et mis oli linna avalikus elus väga nähtaval kohal süsteemi tasakaalust välja viia. ja mille liikmetel oli suurepäraseid väljavaateid Üks Kuhlesi keskseid uurimisküsimusi tule- tõusta linna eliidi hulka. Seega ei saa küll öelda, neb paralleelidest Saksa ajalooga. Miks ei puhke- et kirikurüüsteaktsioonides (ükskõik kui oluli- nud Liivimaal reformatsiooniga seoses talurah- seks või väheoluliseks neid sündmusi pidada) vasõda, nagu me teame seda Lõuna-Saksamaalt? kaasa löönud oleksid sotsiaalsetelt püüdlustelt Historiograafias on pakutud erinevaid seletusi, homogeenne grupp või mingi kindlapiiriline näiteks tõdetud parunlik-paternalistlikult, et (rahva)liikumine. küllap oli siis talupoegade elu nii hea. Kuhlesi Valitsevate kihtide osas kirjeldab Kuhles käsitluses langeb see variant ära (lk. 206–207):

11 Selle kohta vt. P. Johansen. Die Estlandliste des Liber Census Daniae, Kopenhagen, 1933, lk. 758–759; P. Johansen. Die Bedeutung der Hanse für Livland. – Hansische Geschichtsblätter 65/66 (1940/1941), lk. 1–55, siin lk. 13–16; Baron E. Maydell. Der Bürgerliche Gutsbesitz in Alt-Estland. – Baltische Monatshefte, Jg. 1937, lk. 215–228, siin. lk. 215–218. 12 A. Margus. Rahvus- ja sotsiaalvahekordade teravnemine Tallinnas XVI sajandi esimesel poolel. – Vana Tallinn IV, Tallinn, 1939, lk. 83–104.

134 Tuna 3/2007 Arvustused talupoegade küsimus, mille kõige tuntum aspekt otsetsiteerimine. Kuhles on võtnud vaevaks on linnade õigus talupoegi mitte välja anda, oli ning otsinud üles ja tutvunud paljude allikatega 16. sajandi Liivimaal korduvalt konflikti tee- otse, viiteid leiab nii Stockholmi Riigiarhiivile maks. Mõisamajanduse areng ja liikumispiiran- kui ka Läti ja Eesti ajalooarhiividele. Samas on gud oleksid Kuhlesi arvates andnud küllaldaselt kummastav, et kasutatud arhiivide nimekirjas põhjust vastuhakuks. Mässu ärajäämist seletab pole leida Tallinna Linnaarhiivi. Kuhles püsib Kuhles rahvuslike vastuoludega, mis takistas liitu tihedalt oma allikate küljes. Kohati, nagu näi- linnade kodanike opositsiooniliste jõudude ja teks 1524–1525 aasta ikalduse ohvrite kirjelduse talurahvaliikumise vahel. Tema teine argument juures, kipub koguni hägustuma, kes jutustab, on, et muukeelne talupoegkond ei suutnud kas 20. sajandi ajaloolane Kuhles või 16. sajandi retsipieerida Saksamaalt levivaid sotsiaalkriitilisi kroonik Russow (lk. 196–197). Nii vahetu teksti ideid inimeste võrdsusest, reformatsioon ei saa- juures hakkab kannatama kriitika, mida oleks nud arendada talupoegade seas antifeodaalseid ehk eriti vaja olnud näiteks Balthasar Russowi ideid, sest rahvas oli katoliku ajal liiga põgusalt reformatsioonieelsete olude kujutamise (lk. kristianiseeritud (lk. 213–215).13 39) või Tilman Bredenbachi Tartu rahutuste Metodoloogiliselt on igal juhul raskem seleta- kirjelduse (lk. 160) puhul. Teisal kohtab jälle al- da asju, mida polnud, kui neid, mis olid. Samas on likate liiginterpreteerimist. Näiteks kui Melchior arusaadav, et laiema kontekstiga tuttavat uurijat Hofmann mainib, et ta teenis Tallinnas haigeid, jääb paratamatult painama küsimus, miks oli siis siis Kuhles teab, et ta tegi seda seekides ja do- Liivimaal nii rahulik, kui muus osas astuti sama miniiklaste kirikus, millest aga allikas juttu ei ole jalga Saksamaaga. Talurahvaülestõusu ärajäämise (lk. 178). 1543. aasta maapäeva puhul, kus nõuti, seletus, mis utreeritult viitab “vähesele revolut- et endistes mungakloostrites hakataks õpetama sioonilisele selgitustööle” talurahva seas, on igal mittesakslasi, oskab Kuhles lisaks allikas kirjas juhul nõrk. Ideede levimisel polnud küll kindlasti olevale täpselt öelda, milliste ordude kloostrite- mitte keele-, rahvusega usubarjääri. Maapäeva- ga oli tegemist ja kus need asusid (lk. 307). de materjalidest leiab küllalt andmeid selle kohta, Kuhlesi historiograafiline haare on mitmeke- kuidas talupojad on rahutuks muutunud, kuna sine. Saksa keeles Liivimaa reformatsiooni kohta kaubasellid kannavad linnast maale mässulisi kirjutatust tasub Kuhlesi puhul esile tõsta tema ideid, samuti on viimasel ajal revideeritud vaateid kompetentsi nii vanema kui ka uuema baltisaksa selle kohta, kui kristlik oli talurahvas katolikuajal. historiograafia (kohati lausa rara baltica) alal. Reformatsiooni pole mitte igal pool (näiteks Samuti leiavad käesolevas teoses tsiteerimist Põhja-Saksamaal) seotud ulatuslikumate rahva- mitte ainult endisel Ida-Saksamaal kirjutatud rahutustega ning see võiks maha võtta indu neid käsitlused “varakodanlikust revolutsioonist”, kahte sündmust omavahel jäigalt seostada. Seda vaid ka laiem rahvusvaheline reformatsiooni enam, et laiemalt vaadates paistab, et maarahvas historiograafia näiteks pildirüüste või radikaal- oskas, suutis ja tahtis 16. sajandil mässata küll, sete jutlustajate kohta. Enamgi veel, Kuhlesi nagu näitavad 1560. aasta sündmused. Otsustav vaatevälja on jäänud ka eksootilisi väikekeeli, on aga viimasel juhul isandate totaalne läbikuk- nagu läti ja eesti keel. Siiski torkab silma mõnin- kumine Liivimaa sõja algaastatel. Kuigi talupoja gane süsteemitus sellise kirjanduse kasutamisel: ja tema isanda suhe ei olnud 16. sajandi alguses eestikeelsetest teostest on nimestikku pääsenud kindlasti mitte idülliline, oli see süsteem samas näiteks Evald Blumfeldti allikapublikatsioon ikkagi võimeline stabiilselt toimima. Saare-Lääne piiskopkonna visitatsioonipro- Tulles nüüd lõpetuseks selle juurde, millistel tokollidest, Martin Lipu “Kodumaa kiriku ja allikatel ja kirjandusel Kuhlesi raamat põhineb, hariduse lugu” ning Leo Tiigi uurimus Tallinna tuleb esiteks märkida, et pärast Arbusowit on gildidest ja nende kinnistutest. Eesti keeles ääretult raske leida päris tundmatuid allikaid. ilmunud uuem kirjasõna reformatsiooni kultuu- Arbusowi puhul on aga pidevaks probleemiks rilistest mõjudest on jäänud tähelepanuta. Ka allikate tsiteerimise asemel nende refereerimine suuremates keeltes ilmunu puhul torkab silma, ning ebapiisav viiteaparatuur. Siin tuleb ilmsiks et kuigi kõige uuem viidatud teostest pärineb Kuhlesi raamatu üks voorusi, nimelt allikate aastast 2005, on viimase aastakümne refor-

13 Kokkuvõttes veel kord, lk. 330: “Da das Christentum bisher in die undeutsche Landbevölkerung nur oberflächlich eingedrungen war, konnte (sic!– J. K.) die Reformation bei ihr kein sozialreligiöses Bewusstsein hervorbringen, wie das in Deutschland der Fall war.”

Tuna 3/2007 135 Arvustused

matsioonihistoriograafia nõrgalt esindatud.14 Kurbusega tuleb tunnistada raamatus esi- Koguteos Soome nevat tehnilist praaki. Kasutatud allikate ja kirjanduse loetelus on mõnigi teos sattunud põllumajanduse kahte kohta ning vaevaline on leida viidetes ajaloost lühendatult edasi antud teoseid. Samuti pole kirjanduse alajaotuses kirjed alati tähestiku- Suomen maatalouden historia, osa I. Perin- järjekorras, mõnel kirjel puudub autori nimi, teisen maatalouden aika. Esihistoriasta mõnel kirjel on puudu leheküljenumbrid. 1870-luvulle. Toim. Viljo Rasila, Eino Omaette teema on kohanimede õigekiri, mida Jutikkala, Anneli Mäkelä-Alitalo. Helsinki, oleks võinud kontrollida, näiteks “Baltisches 2003. 646 lk.; osa II. Kasvun ja kriisien historisches Ortslexikoni” abil. Kuhlesi tekstis aika. 1870-luvulta 1950-luvulle. Toim. on näiteks Saare- ja Hiiumaa kihelkonnakirikute nimed moondunud pea tundmatuseni (lk. 42) Matti Peltonen. Helsinki, 2004. 534 lk.; ja Kusal´ist (e. k. Kuusalust) on saanud Küsal osa III. Suurten muutosten aika. Jälleen- (lk. 306), Wesenberg’ist Wesenburg (lk. 307) jne. rakennuskaudesta EU–Suomeen. Toim. Õigeks ei saa pidada ka Söderköpingi kirjutamist Pirjo Markkola. Helsinki, 2004. 518 lk. kujul Süderköping (lk. 311), samas lauses saab Rootsi kuningas Gustav Vasa muide teise eesni- me Adolf, mis samuti on vale. Faktivigu on veel: oomes on ilmunud kolmeosaline põlluma- Balthasar Russowist tehakse Tartu Pühavaimu Sjanduse ajalugu. Põllumajanduse ja asustuse kiriku õpetaja (lk. 39), ordumeister Heinrich von ajalugu on olnud viimasel ajal vähe esil, sest nii Galeni ajal Lübeckis ilmunud katekismust nime- teadlaste kui ka laiema lugejaskonna huvi on kes- tatakse esimeseks eestikeelseks katekismuseks kendunud peamiselt 20. sajandi murrangulistele (lk. 303) jne. Kõik see kahandab käesoleva teose sündmustele, nagu näiteks Vabadus- ehk Kodusõ- võimalusi olla usaldusväärne käsiraamat. da ja Talve- ning Jätkusõda, aga ka Kekkoneni aja Mida öelda aga kokkuvõtteks? Kuhlesi poliitilistele keerdkäikudele. Teise põhjusena võib raamatu näol on meil tegemist hea ülevaate- esile tuua, et Soome ajaloo suurkuju akadeemik ga ühest olulisest ajalooperioodist. Siit leiab Eino Jutikkala (1907–2006) ning ka teiste tead- kokkuvõtte varasemast historiograafiast, siit laste põllumajanduse ja asustuse ajaloo alased leiab uusi seisukohti. Sellest raamatust saab ka teadustööd on olnud nii laiahaardelised ja põh- aimu, millised valdkonnad keskaegse Liivimaa jalikud, et see valdkond on tundunud juba täieli- ajaloos, hoolimata soliidsest historiograafilisest kult uurituna. Varasem vastav peateos “Suomen traditsioonist, vajaksid uusi baasuuringuid ja talonpojan historia” (1942, 2. trükk 1958) ongi interpretatsioone. Tasub ju ka meeles pidada, ilmunud Eino Jutikkala sulest. Ka siinkohal vaat- et vaieldav seisukoht ei ole mitte potentsiaalselt luse alla võetud koguteose koostamine oli tol ajal vale, vaid ikka eelkõige inspiratsioon edasimi- juba üle 90-aastase akadeemiku idee. nekuks. Sedalaadi inspiratsiooni pakub Kuhlesi Vajadus kirjutada uus kõikehõlmav ja üldistav raamat rohkesti. põllumajandusajalugu kasvas välja praegusest olukorrast. Läbi sajandite on Soomes olnud põlluha- Juhan Kreem rimine ja karjakasvatus kõige tähtsam elatusallikas ja määranud kogu elulaadi. Veel 20. sajandi alguses elatus valdav osa (70%) Soome elanikkonnast 14 Olgu siinkohal viidatud vaid paarile: T. Kala. põllumajandusest, kuid sajandi lõpuks oli vastav Das Dominikanerkloster von Reval/Tallinn und osakaal kahanenud ainult 7%-ni. Majanduse ja die lutherische Reformation. – Die Stadt im tehnika areng on muutnud töö- ja elamistavasid. europäischen Nordosten. Kulturbeziehungen Põllumajandusliku tegevusega ei ole enam seotud von der Ausbreitung des Lübischen Rechts bis zur Aufklärung. Hrsg. v. Robert Schweitzer und kogu elulaad, see on vaid üks elatusala teiste hul- Waltraud Bastman-Bühner, Helsinki und Lübeck, gas. Kuigi peaaegu iga soomlase juured on mingil 2001, lk. 83–93; I. Põltsam. Einfluß der lutherischen moel olnud maaga seotud, puudub tänapäeval Reformation auf den Alltag in Livland. – Estnische paljudel maaeluga isiklik kokkupuude. Muutus Kirchengeschichte im vorigen Jahrtausend. Hrsg. v. on olnud niivõrd suur, et vana maaelu traditsioon Riho Altnurme, Kiel, 2001, lk. 71–86; Eesti vanimad on katkemas. Koguteose koostamise eesmärgiks raamatud Tallinnas /Die ältesten Estnischen Bücher on olnud avardada teadmisi endiste sugupõlvede in Tallinn (Reval), Tallinn, 2000. elust ja selle mitmekülgsusest. Samaaegselt annab

136 Tuna 3/2007 Arvustused teos seletuse, miks Soome ühiskond ja ka maastik kujunes 18. sajandi teisel poolel torparite rühm. on kujunenud selliseks, millisena me neid praegu Torppa oli renditalu, mis pidi rahuldama suurte tunneme. talude tööjõuvajadust, torpar tasus oma rendi Koguteose esimese osa “Traditsioonilise talule tavaliselt tööpäevade näol. Ka maadeja- põllumajanduse aeg. Esiajaloost 1870. aastateni” gamise piirangutest hiiliti mööda sel teel, et kui autorid on Matti Huurre, Elias Orrman, Anneli üks lastest sai talu, siis teistele anti talu maadest Mäkelä-Alitalo, Eino Jutikkala jt. Teos algab torparikohti. Neid ei eraldatud omaette taludeks ülevaatega inimasustuse tekkimisest Soomes ja nad ei maksnud maamaksu. Maarendi tõusu jääaja järel. Arheoloogiliste uurimuste, õietol- tõttu tekkinud vastuolud ja paljude rendisuhete muanalüüsi ja rahvusvaheliste võrdluste kaudu lõpetamine tekitasid 19. sajandi lõpul avaliku selgitatakse, kuidas toimus üleminek koriluselt arutluse nn. torpariküsimusest. Selle tulemuseks põlluharimisele. Põlluharimise alguse kohta ei oli 1918. aastal lunastamisseadus, mille abil rent- ole kindalt informatsiooni, kuid vanim söestu- nikud said riigi vahendusel talud välja lunastada. nud odraiva on ajast 1700 ja vanimad künnivaod Maal kadusid täielikult rendisuhted ja tekkis suur 650–700 aastat e. Kr. Soome kuulub maaharimis- hulk väiketalusid: üle 2 ha põllumaaga talusid ise- olude poolest Euroopa põhjapoolsele äärealale, seisvus 68 000 ja neist väiksemaid umbes 57 000. kust alates ükski viljaliik enam hästi ei kasva. Kogu perioodi muinasajast kuni 1870. Keskajal hakkas Edela-Soomes kujunema aastateni võib nimetada traditsioonilise põllu- põlispõllunduse piirkond, samal ajal kui idaosas majanduse ajaks. Maal vajalikud mitmekülgsed jäi veel kauaks tähtsaimaks maaharimismeeto- teadmised ja oskused õpiti vanematelt sugu- diks alepõletamine. Põlluharimine ja sellega põlvedelt eeskuju abil. Vanad traditsioonilised seotud püsiv külaasustus levis eelkõige edela- meetodid tagasid saagi, millega oli võimalik ära rannikul kergemate muldadega piirkondades, elada, kuigi sageli vili ikaldus ja saak oli napp. kust see levis piki jõgesid sügavamale sisemaale Uusi meetodeid põllumajanduses katsetasid vaid ja sealt sajandite jooksul üha kõrvalisematesse mõisad, mis suutsid üle elada ka tagasilööke. piirkondadesse. Põlispõllunduse kõrval tehti Koguteose teise osa “Kasvu ja kriiside aeg. alet kuni 19. sajandi teise pooleni, mil see lakkas 1870. aastatest 1950. aastateni” autorid on Ann- seoses metsade müügiväärtuse kasvamisega. Catrin Östman, Matti Peltonen, Teppo Vihola Maaomandi kujunemise aluseks oli Soomes ja Heikki Rantatupa. Teoses kirjeldatakse mo- algselt maa hõivamine. Kui maa oli põlluks üles derniseeruvat põllumajandust. Teine osa katab haritud ja pidevalt kasutusel, siis kujunes nii maa põllumajanduse ajaloost tunduvalt lühema aja- hõivajal ja ka ta pärijatel teiste poolt tunnustatud vahemiku kui esimene osa, kuid et see periood eraomandiõigus. Kalaveed, ääretud metsad ja on nii sündmusterikas, siis on peetud vajalikuks sageli ka niidud jäid tavaliselt ühe või mitme käsitleda seda omaette tervikuna. küla ühisomandiks. 1542. aastal kuulutati Soome 19. sajandi teisel poolel algas esialgu veel aeg- inimtühjad kõnnumaad kroonu omanduseks. lane siirdumine traditsiooniliselt maaharimiselt See avas tee suurele riigi poolt juhitud asundus- kavakindlatele uuendustele ja üleminek naturaal- ekspansioonile eriti Savos, kust alepõllundusele majanduselt rahamajandusele. Põllumajandus- tuginev asustus levis põhja ja loode poole. Ta- masinate ning uute kultuuride ja töövõtete ka- lupoegade omandiõigust tugevdas 1757. aastal sutamine kasvatas töö tootlikkust ja efektiivsust. alanud maa kruntidesse jagamine (isojako). Metsast saadavate tulude lisandumine koondas Kuigi aastast 1562 hakati Soomes jagama maale kapitali, mis tegi võimalikuks panganduse eluaegseid lääne, ei kujunenud seal välja sellist arengu ja ühismeiereide loomise. mõisate süsteemi nagu Baltimaades. Aadlikud Muutused ilmnesid kõige selgemalt karjakas- teenisid riigiametites või sõjaväes ja elasid riigile vatuse osatähtsuse kasvus. Põllunduses suurenes kuuluvates taludes. Varakamal aadlil oli siiski saagikus intensiivsema harimise ja parema väe- mõisaid Päris-Soomes, Uusimaal ja Hämes, tamise tõttu tunduvalt, kuid see jäi siiski väikse- kusjuures kõige tähtsamad olid need mõisad, maks kui maaharimiseks soodsama ilmastikuga millel oli rauavabrik (Fagervik). Mõisad püsisid maades. Karjakasvatuse eelisarendamine viis ühe ja sama suguvõsa käes läbi sajandite. olukorrani, et varem end viljaga ise varustanud Talude liigset jagunemist piirati, sest liiga Soome hakati vilja sisse tooma algul Venemaalt väike talu ei oleks suutnud tasuda makse. Pal- ja hiljem Saksamaalt. Kui puhkes Esimene galiste, sulaste, teenijatüdrukute kõrval kasvas maailmasõda, tootis Soome riigis tarvitatavast üha suuremaks see maatu elanikkond, kes elas viljast vähem kui poole. Kui sissevedu sõja tõttu juhutöödest. Maaomanike ja maatute vahele lakkas, oli tulemuseks toiduainete puudus, mis

Tuna 3/2007 137 Arvustused

viis leivavilja ja või kasutamise reguleerimiseni. parandada. Kui varem oli uudismaa raadamise Viletsalt korraldatuna pingestas see palgatöö- eest ette nähtud tasu, siis 1967. aastal nende liste ja põllumajandustootjate suhteid kodusõja maksmine lõpetati ja juba kaks aastat hiljem hakati künnisel ning mõjutas osaliselt ka rindejoone maaharijatele maksma selle eest, et nad jätaksid kujunemist. Kogemustest õppides võeti 1920. osa põllust sööti. Järgnevatel aastatel hakati põldu- aastast eesmärgiks tagada riigi toiduainetega va- dele istutama metsa, uudismaa ülesharimine ilma rustamises sõltumatus. Enne Teist maailmasõda loata keelati ja vanematele taluomanikele hakati varustas Soome end täielikult leivaviljaga, kuid maksma loobumispensioni. Põllumajanduse rat- selliste saakide saamise eelduseks oli välismaalt sionaliseerimine ja toetuste lõpetamine põhjusta- toodavate kunstväetiste kasutamine, mis osutus sid suure ümberasujate voolu maalt linna, lisaks problemaatiliseks, kui nende saamine sõja tõttu kodumaa asustuskeskustele suunduti ka Rootsi, katkes. Teise maailmasõja puhkedes alustati kuhu 1969–1970 kolis ligi 80 000 soomlast. kohe plaanikohase toiduainete normatiivse Toimunud struktuurimuutuste tulemusel reguleerimisega, mis või ja leivavilja osas jätkus kadusid traditsioonilised talud ja nende asemele kuni aastani 1949. Reguleerimise alla kuulusid tulid suurtalud, mida iseloomustas spetsialisee- ka väetised, kütte- ja määrdeained. Põlluma- rumine ning ärilise suunaga efektiivne tootmine. janduse jaoks oli siiski suurim probleem see, et 2000. aastal oli enam kui 100 ha pindalaga talusid mehed ja hobused olid aastaid sõjas. rohkem kui tuhat. Samal ajal lisandus ka piirkond- Soome põllumajanduse ajaloo teises osas lik spetsialiseerumine, kusjuures viljakasvatus kes- on kesksel kohal torpariküsimuse lahendamine, kendus maa lõuna- ja piimatootmine põhjaossa. sõjaaegne toiduainete kasutamise reguleerimine Põllumajanduse iseloomu muutumise tulemusel ja 1930. aastate kriisi mõju. Kõigi nende nähtuste kahanes maaelanikkond tunduvalt. Vajadus heina- ühiseks jooneks on riigi osa tugevnemine problee- maade järele kadus ning kuna ka üldine põldude mide lahendamisel. Riigi kasvava tähtsuse rõhuta- pindala vähenes, siis muutus paljude vanade misel on positiivselt esile toodud põllumajandus- maaharimispiirkondade maastikuline ilme. alase teadustöö ja koolituse arendamist, nõuandva Olukord muutus veelgi, kui Soome liitus võrgustiku loomist ja ühistegevuse tugevdamist. 1995. aastal Euroopa Liiduga ja põllumajanduses Koguteose kolmanda osa “Suurte muutuste hakati arvesse võtma Euroopa Liidu määrusi. En- aeg. Ülesehitusajast Euroopa Liidu Soome” auto- dine oma talus iseseisvalt tegutsenud põllumees rite hulgas on Heikki Roiko-Jokela, Leo Granberg, muutus maaharijaks, kes peab tegema ametnikele Pertti Haapala jt. Sarja viimases osas käsitletakse aruandeid talu iga ruutmeetri kohta. põllumajanduse ajaloo viimaseid suuri sündmusi. Soome põllumajanduse ajalugu annab Pärast sõda järgnes Soomes kiire ja raske majan- põhjaliku ja mitmekülgse ülevaate põllumajan- duslike ning ühiskondlike muutuste periood ja duse arengust muinasajast kuni tänapäevani. kulus kaua aega, enne kui õnnestus jälle saavutada Traditsioonilise põllumajanduse tingimustes ning ületada sõjaeelne tootmis- ja elatustase. sõltus elatuse saamine eelkõige inimeste arvust Kõige kiirem ülesanne sõja järel oli ümberasu- ja ilmastikutingimustest, järgneval perioodil jate aitamine. Soome kaotas Nõukogude Liidule määrasid selle muutuvad turuhinnad, aga Teise kaheksandiku pindalast ja loovutatud Karjalast maailmasõja järel sai määravaks ühiskondlikest siirdus mujale Soome 400 000 inimest, kellele oli võimusuhetest sõltuv poliitika. Igal perioodil vaja korraldada elatusvõimalused. Karjalaste üm- vastuvõetud otsused on tehtud olukorrast ja berasustamine maale tugines vanale mõtlemisviisi- võimalustest lähtudes. Varasem endastmõistetav le, et väikegi maalapp ja paar lehma võimaldavad side oma põllumajandusliku tegevuse ja iga- ära elada. Enamikule Karjala põgenikest anti päevase toidu vahel on tööstusliku tootmise ja mitmel pool Soomes asunikutalud, millest enamik sisseveo tõttu hämardunud. Siiski on rahvusliku olid 6–15 ha põllumaaga, kuid lisaks moodustati põllumajanduse tähtsus suur, lisaks kõigele muule sellest väiksemaid talusid, mille elanikud olid sun- tagab see turvalisuse kriiside korral ja on oluline nitud elatise saamiseks hankima kõrvalteenistust. ka maastiku väärtuse säilimise seisukohalt. Põl- Kogu protsess viidi läbi kiiresti ja tulemuseks oli lumajanduse ajaloo kirjutajateks on olnud oma väiketalude arvu kiire kasv, samal ajal kui üle 100 ala parimad asjatundjad, kelle töö tulemusel on ha suurtalude arv langes kolmandiku võrra. Vana- vähem kui kahe aasta jooksul ilmunud kaasaegne dest mõisatest osa kaotas suurema osa maadest. ja mitmekülgne esitus Soome jaoks olulise täht- Väiketalud ei tasunud end siiski ära, kuigi susega majandusharust ja elatusalast. Ida- ja Põhja-Soome vaesemate piirkondade olusid püüti suurte põllumajandustoetuste abil Ülle Tarkiainen

138 Tuna 3/2007 V A R I A

võis Napoleon Kairosse sisse marssida – see Sõjaajaloo oli mamelukkide võimu lõpp Egiptuses. Koos Napoleoni armeega oli Egiptusesse tulnud ka erinevate valdkondade teadlasi ja vallutatud konverents Kairos avati Egiptuse Instituut. Prantslaste teadusliku uurimistöö tulemused avaldati Rein Helme trükises “Description de l’Égypt”. 1799. aastal leidsid prantslased sõjalisi kindlustusi rajades nn. Rosette’i kivi ja 1822. aastal dešifreeris Jean mälestuseks François Champollion, kaasaegse egüptoloogia alusepanija, sellel kivil olevate tekstide abil Egiptuse hieroglüüfkirja. Napoleoni sõdurite massihaud Vilniuses. 21. veebruaril peeti Viimsis Laidoneri muu- Napoeleonica-teemaga jätkas Vilniuse Ülikooli seumis teist korda sõjaajaloo konverentsi Rein professor Rimantas Jankauskas, kes rääkis Na- Helme mälestuseks. Kui eelmisel korral oli poleoni sõdurite massihaua arheoloogilistest välisesinejaid vaid üks – Rein Helme hea sõber väljakaevamistöödest Vilniuses (“Inciderunt parun Volker von Buxhoeveden Belgiast –, siis itaque in fossam quam sibi ipsi fecerunt2: Mass nüüd olid külalisettekandjad isegi ülekaalus. grave of Napoleon’s soldiers in Vilnius, December See on märk sellest, et konverents hakkab tõe- 1812”). Vilniuse eeslinnas, kus varem olid olnud poolest kujunema rahvusvaheliseks, nagu see Nõukogude sõjaväeosade barakid, avastati 2001. plaanitud ongi.1 aasta sügisel ehitustööde käigus massihaud. Napoleoni Egiptuse sõjakäik. Avaettekande Esialgu arvati, et tegemist võib olla natsismi- või pidas Eesti egüptoloog Sergei Stadnikov, kes kommunismiohvritega, kuid laboriuuringute rääkis Napoleoni Egiptuse sõjakäigust – omal ja leidude põhjal selgus peagi, et tegemist on ajal oli Rein Helme kinkinud talle ühe sellele hoopiski Venemaalt taganenud Napoleoni sõjakäigule pühendatud raamatu. Prantslastel Suure Armee sõdurite hauaga. Moskvast 1812. oli huvi Egiptuse vastu olnud juba varasematelgi aasta oktoobris lahkunud Prantsuse väed jõudsid aegadel. Nüüd Marseille´st, Toulonist ning teis- detsembri alguses Vilniusesse, kus jäädi talvitu- test Prantsuse ja ka Itaalia sadamatest laevasti- ma. Kuna talv oli erakordselt külm, tingimused kuga Egiptuse poole teele asudes oli prantslaste halvad ja poole aasta jooksul mitmekordselt jaoks oluline hoida seda aktsiooni inglaste eest kahanenud armee vaim langenud, siis võtsid saladuses, sest admiral Nelson oleks suutnud võimu haigused, mis viisid Napoleoni sõjamehi prantslaste laevastiku juba merel hävitada. Kuigi kümnete tuhandete kaupa hauda. Napoleoni kümnete suurte sõjalaevade ning tuhandete sõdurite matmispaiga leidmisest informeeriti sõjameeste kogunemist ja teeleasumist on raske Prantsuse saatkonda Vilniuses ning Leedu varjata, see siiski õnnestus. Kõigepealt vallutati ja Prantsusmaa teadlastest koosnev töörühm Malta ja 1798. aasta 2. juulil Aleksandria all alustas Leedu arheoloogi I. Poskienė juhtimisel maabudes asuti üllatusmomenti edukalt kasuta- väljakaevamisi 2002. aasta märtsis. Väljakaeva- des ilma kahurväe toetuseta kohe rünnakule ja mised kestsid umbes kuu aega, Leedu teadlased saavutati edu. Napoleonil oli käsutada ligikaudu jätkasid järelkaevamisi veel ka septembris ning 35 000 sõjameest, lisaks meremehi umbes 12 000. laboriuuringud lõpetati oktoobris. Ühishaud oli Pealinna Kairo suunas liikudes kohati ka pidevat ligikaudu nelikümmend meetrit pikk, kümme- mamelukkide vastupanu, kuni 21. juulil toimus kond meetrit lai ja kuni paari meetri sügavune. kuulus püramiidide lahing, kus Napoleoni vastu Ilmselt kasutati matmiseks varem kindlustus- kogunes ligikaudu 6000 ratsanikku ja kuni 20 000 tööde käigus reduutide rajamisel kaevatud sü- jalaväelast. Ränkraskest rännakust väsinud Na- vendeid. Luustikud asetsesid tihedasti kihtimisi poleoni vägede vastu teravaid ratsarünnakuid üksteise peal ja olid maetud enam-vähem samal ette võtnud mamelukid olid õhtuks siiski pu- ajal. Kõigi luustike asendid fikseeriti, niipalju rustatud, ellujäänud päästsid end üle Niiluse kui see vähegi võimalik oli, tehti kindlaks nende ujudes, kuid paljud uppusid. Järgmisel päeval sugu ja vanus. Ühel ruutmeetril oli keskmiselt

1 Vt. eelmise konverentsi kohta: P. Pillak. Sõjaajalookonverents Rein Helme mälestuseks. – Tuna 2006, nr. 3, lk. 151–153. 2 Ladina keeles: nad maeti hauda, mille nad ise kaevasid.

Tuna 3/2007 139 Varia

Kolonel Leif Törnquist. Foto: P. Pillak

seitse luustikku, kokku leiti 3269 isiku luustikud võimsamaid aadlikke. Tema tähelend sai teoks ja neist õnnestus identifitseerida umbes 30%. tänu Kolmekümneaastasele sõjale, kus vajati Kõik luustikud ja ka identifitseerimata luud asjatundlikke ohvitsere kindlustuste rajamisel. said numbri ja viidi uurimiseks Vilniuse Ülikooli Erik Dahlberghil oli selles valdkonnas väga Meditsiiniteaduskonna anatoomia, histoloogia hea ettevalmistus, mis saigi tema sõjaväelise ja antropoloogia osakonda. Meeste hulgas karjääri aluseks. Ta oli kuningas Karl X Gustavi olid ka 29 naise luustikud, ilmselt oli tegemist lähedane kaasvõitleja sõjakäikudel Poolasse ja armeega koos liikunud pesupesijate, kokkade, Taani. Pärast kuninga surma läks ta erru, abiel- tubakamüüjate jt., kes tegid armeega kaasa lus, reisis mööda Euroopat ja sai tööpakkumisi kõik sõjakäigud. Enamik maetutest olid olnud nii Inglismaa kui ka Taani kuningatelt. Kui noor kahekümnendates eluaastates. Leiti ka kuue kuningas Karl XI sai täisealiseks, puhkes peagi hobuse luustikud. Arheoloogilisi leide oli kül- sõda ja Dahlbergh kutsuti taas teenistusse. Nüüd laltki vähe, ilmselt võeti surnutelt enne matmist pidi ta vastutama kõikide Rootsi kindlustuste kõik vähegi väärtuslik ära. Nii ei leitud näiteks eest. Pidanud mitmeid kõrgeid ameteid ja teinud ühtegi relva. Põhilisteks leidudeks olid mund- peadpööritavat karjääri nii sõjaväelises kui ka ri- ja jalanõudekatked, nööbid, eraldusmärgid tsiviilvallas, pühendus Dahlbergh enne Põhjasõ- jms., mis võimaldasid kindlaks teha väeosa, kus da Läänemere provintside kindlustuste moder- surnu teeninud oli. Luustiku põhjal sai kindlaks niseerimisele. Dahlberghi plaanide järgi kind- teha ka haigusi ja vigastusi – nii leiti mitmete lustati Riia, Narva ja osaliselt Tallinn ning tema sõdurite luustikelt jälgi süüfilise ja ka troopi- juhendamisel rajati kindlustusi Pärnu, Tartu ja liste haiguste põdemisest. Dokumentide järgi Kuressaarde. Tema viimane ametissemääramine on teada, et Vilniusesse ja ümbruskonda maeti oli Liivimaa kindralkuberneri kohale. Dahlbergh Napoleoni sõdureid kaheksasse eri kohta ja tegutses siin energiliselt nii sõjalises, poliitilises, surnud sõdureid oli kokku ligikaudu 37 000. Nii majanduslikus kui ka kultuurilises vallas kuni et samalaadseid üllatusi võib veelgi tulla. Pärast erruminekuni aastal 1702. Erik Dahlbergh suri põhjalikke uuringuid sängitati leitud luud 2003. Stockholmis 16. jaanuaril 1703. aasta 1. juunil Vilniuse sõjaväekalmistule. Rootsi Esimese maailmasõja ajal. Dr. Johan Erik Dahlbergh kindlustuste rajajana. Engström rääkis Rootsi poliitikast Esimese Kolonel Leif Törnquist Rootsist tutvustas ühe maailmasõja ajal, fokuseerides ettekande Lää- Rootsi 17. sajandi ühe silmapaistvama kuju nemere regioonile (“Sweden and the First World Erik Dahlberghi elukäiku, rõhuasetusega tema War – with Focus on the Baltic Sea Area”). Sõja tegevusel kindlustuste rajajana (“Erik Dahlbergh puhkedes kuulutas Rootsi end neutraalseks, ja as a Fortification Officer”). Erik Dahlbergh on kuigi suutis seda säilitada, ei pääsenud mitmetest oma nime käegakatsutaval kujul jäädvustanud kriisiolukordadest. Rootsi ühiskonnas oli süm- ka Eesti ajalukku. Laiemalt tundmata taustaga patiseerimist ja toetust erinevatele suurriikidele. perekonnas võrsunud Erik Dahlberghist sai Kõige enam kardeti Venemaa rünnakut, mitte Rootsi Kuningriigi üks kõrgemaid ja mõju- Inglismaad või Saksamaad, kelle mõlemaga olid

140 Tuna 3/2007 Varia suhted head. Rootsi oli oma armeed moderni- rinde lahingutes teenimatult sekundaarsena. seerinud suurriikide eeskujul alates 19. sajandi Eestlased Porhovi lahingus. Toe Nõmm lõpust. Üks intsidentidest toimus Ahvenamaal, kaitseministeeriumist rääkis 22. territoriaalse mis kuulus Soome koosseisu, kuigi seal oli laskurkorpuse osalemisest Porhovi lahingus rootslastest elanikkond. Saarel oli ligikaudu 8.–10. juuli 1941. Eesti sõjaväest moodustatud 2000 Vene sõdurit, valged ja punased, ning Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus (180. Saksa väed. Rootsi vahendusel sakslased desar- ja 182. laskurdiviis ning korpuseüksused) viidi meerisid Vene sõdurid, et nad kodumaale saata. sõja algul Eestist välja ning paigutati kaitsele Nende hulgas oli poolakaid, ukrainlasi, lätlasi ja Porhovi linnast läänes ja edelas. 8. juulil ründas sada üksteist eestlast. Hiljem osales tuhatkond E. v. Mansteini juhtimisel Leningradi suunas Rootsi vabatahtlikku Soome valgete armees ja tunginud Saksa 56. motoriseeritud armeekorpus ligemale kolmsada Eesti Vabadussõjas. 22. korpust, mille komandör oli kindralmajor A. Baltisaksa üliõpilased Eesti Vabadussõjas. Ksenofontov. Jõudude vahekord oli küll meeste Tiina Metso Soomest oli pealkirjastanud oma ja suurtükkide arvu poolest 22. korpuse kasuks, ettekande: “Unustatud sõdurid – üliõpilased kuid lahingu tulemuse otsustasid sakslaste suu- Balten Regiment’is” (“The Forgotten Soldiers rem sõjakogemus, tankid, motoriseeritus, side – Students in the Balten Regiment”). Esimene ja üleolek õhus. 9. juuli õhtul murdis Mansteini maailmasõda ja sellega kaasnenud Vene kodusõ- 3. motoriseeritud jalaväediviis tankide toetusel da andsid võimaluse põlisrahvastele iseseisvuda. 22. korpuse 182. laskurdiviisi kaitsest läbi ning Baltisaksa vähemus oli olnud Vene impeeriumile tungis 10. juuli õhtuks Porhovisse ja sealt edasi truu ka pärast rahvuslikku ärkamist 19. sajandil. Novgorodi peale. 22. korpus kaotas lahingus üle Nüüd oldi aga sunnitud valiku ees: kas toetada 6000 mehe, 182. diviisi purustatud ja hajutatud rahvusriikide sündi või leida alternatiivne tee? üksused taganesid itta Šeloni jõe taha, paremini Alternatiiviks peeti Saksa keisririigiga perso- säilinud 180. diviis aga taandus eraldi ning võt- naalunioonis oleva Balti hertsogiriigi loomist. tis sisse ringkaitse. Porhovi lahing, kus osales Põlisrahvaid ja baltisakslasi ühendas siiski ühine ligikaudu 6500 Eesti sõjaväelast, oli ülekaalu- vaenlane – kommunistlik Venemaa. kalt suurima eestlaste osalusega lahing Teises Läti aladel formeerus baltisakslastest koos- maailmasõjas enne Velikije Lukit ning ühtlasi nev vabatahtlik maakaitse Landeswehr’ina, tähtsaimateks tuleristseteks Eesti armee sõjaeel- millest sai koos riigisakslastest koosneva sele kaadrile, väljaõppele ja relvastusele. Suur Rauddiviisiga äsja loodud Läti Vabariigi ainus osa eestlastest andis end võimaluse avanedes relvastatud jõud. Noore Eesti Vabariigi kaitse- sakslaste kätte vangi, sest ei soovinud võidelda väe ridades osalesid baltisaksa vabatahtlikud Nõukogude korra eest. taganemislahingutes detsembris 1918 ja neist Ettekannete lõpuks vaadati Tiit Noormetsa formeeriti Balti rügement. koostatud pooletunnist filmiprogrammi Eesti Mis sundis baltisakslasi sõdima noorte sõjaväest 1930. aastatel, millele järgnes kaitse- rahvusriikide eest? Esmalt oli selleks siiski ministeeriumi vastuvõtt. kodumaa-armastus – võideldi Heimat’i eest. Järgmisel aastal on plaanis korraldada kon- Teiseks ühiseks teguriks oli kaheldamatult ühi- verents aprillis ja piiritleda see kindla teemaga. ne vaenlane. Kommunistid olid oma lühikese Esialgsete kavade kohaselt tahetakse käsitleda valitsusperioodi ajal Eestis jõudnud kuulutada teemasid nekrutivõtmisest, ajateenistusest ja baltisaksa vähemuse lindpriiks ja osaliselt ka palgaarmeest. Need küsimused peaksid olema Venemaale küüditanud. Balti rügement võitles ühtviisi huvitavad nii ajaloo seisukohalt kui ka noore Eesti kaitseväe ridades. 1919. aasta juu- tänasel päeval Eesti ühiskonnas. Loodetavasti nis toimunud Landeswehr’i ja Eesti Vabariigi saab järgmisel konverentsil teoks ka aasta- sõjaline kokkupõrge oli kaheldamatult väga preemia väljaandmine parima sõjaajaloolise raske katsumus mõlemale osapoolele. Rinde- uurimuse eest. joon jooksis nüüd ka läbi baltisaksa vähemuse. Perekondades ja aadlisuguvõsades oli neid, Peep Pillak kes võitlesid Landeswehr’i ridades, ja neid, kes võitlesid Eesti armee koosseisus. Sama juhtus ka üliõpilasorganisatsioonides. Eesti ajalookäsitlu- ses on baltisakslased pigem unustatud sõdurite staatuses ja 1930. aastatel ilmunud käsitlustes kirjeldatakse nende osa Vabadussõja Narva

Tuna 3/2007 141 Varia Ajalookonverents “Pirita klooster 600”

Konverents “Pirita klooster 600”, esineja Linda Kaljundi ja moderaator Marek Tamm. Foto: H. Bome

16. juunil 2007 toimunud ajalookonverentsil käsitles ka kiriku suhteid maahärra ja Skandinaa- “Pirita klooster 600” esinesid ajaloolased Marika viaga, erinevate ordude mõjupiirkondi ja nende Mägi, Tiina Kala, Juhan Kreem, Ruth Rajamaa, muutumist. “Kes asutas Pirita kloostri?” oli Juhan Kersti Markus, Helen Bome ja Linda Kaljundi, Kreemi ettekande küsimus. Ruth Rajamaa käsitles kes vaatlesid Pirita kloostri ajalugu ja kohta Eesti Pirita kloostrit (“Pirita kloostri asutamine ja üles- ajaloomälus laiemalt. Konverentsi moderaator ehitus 1407–1436 Rootsi allikate valguses”) selle oli Marek Tamm, avasõnad Vello Salolt. asutamise ajal ja sealsete nunnade elukorraldust. Konverentsi lähim eesmärk oli luua pilt Kersti Markus heitis pilgu Pirita kloostri jõukuse sellest, missuguselt ühiskondlikult pinnaselt ja mõjuvõimu tagamaadele, kõneldes nunnade ja võrsus Pirita kloostri ehitamise idee ja kes olid vendade elustiili erinevustest birgitiinide kloost- selle algatamise eesotsas. Ent käsitleti ka püha ris. Püha Birgitta ei pooldanud oma ilmutustes Birgitta ilmutustest pärinevaid motiive, mis pa- vägivaldset ristiusustamist ja eelistas paganaid nid aluse birgitiini kloostrite elukorraldusele ja halbadele kristlastele, toonitas ettekande autor. nende vaimse mõjuvälja iseärasustele. Ilmutustega seondus ka Helen Bome ettekanne, Pirita kloostrit on tänini uuritud pigem mille teemaks oli ““Mina olen viinapuu ja mu isa ruumilis-arhitektuurilise kandi pealt, mitte on aednik.” Allegooriline motiiv 15. sajandi vor- toonasest religioossest taustast ja vaimulikust miplaadil Pirita kloostrist”. Viinapuu sümboolika keskkonnast lähtuvalt. Otseste allikate vähesuse lähtub lunastusallegooriast ja viinapuu istuta- tõttu on vastus küsimusele, kuidas käis Pirital mine on Jumala hoone rajamine, leidis Bome. töö ja elu sajandeid tagasi, ka rohkem hüpo- Linda Kaljundi kõneles kloostri kohast teetilist laadi. Nagu konverentsil selgus, leidub Eestis (“Pirita kloostri koht Eesti ajaloomälus: sellele erinevaid vaatenurki ja nii mõnigi neist “Mitte ainult kloostri taga metsas””), rõhutades põhjustab ajaloolaste seas poleemikat. siinsete mälupaikade jõujoonte puhul eriti oma Eesti kirikuelu aspektist väärib laiem ühis- ja võõra teemat. Esineja viitas kultusfilmile kondlik taust, millele klooster tekkis, kindlasti “Viimne reliikvia”, mis määratleb Pirita kloostrit edasist uurimist. Küsimustele, miks klooster just kui võõra võimu kantsi. Pirita klooster eksis- niisuguse koha peale rajati ja miks ehitati Pirita teerib Eesti ajaloomälus nii loo, metafoori ja klooster ruumiliselt suuremaks kui Vadstenas abstraktse idee tasandil kui ka olulise visuaalse asuv birgitiinide emaklooster, pole samuti ühest märgina, leidis Kaljundi. vastust. Pole ju Eestis ajalooliselt arenenud pü- Konverentsil peetud ettekannetest on kavas hakute kultust ja ka siinse rahva vagadus on esile välja anda kogumik. Pirita kloostri 600. aasta- kutsunud ebamääraseid hinnanguid. päeva tähistati nii konverentsi kui ka juubelimar- Marika Mägi vaatles Pirita jõe suudmeala mui- gi ja -medali presentatsiooniga ning Marguerite nasajal, peatudes lähemalt Iru linnusel ja muistse- Tjaderi raamatu “Elisabeth Hesselblad. Kõige tel sadamakohtadel. Tiina Kala ettekanne “Põh- tähelepanuväärsem naine Roomas” eestikeelse ja-Eesti kirikuelu 15. sajandi alguseks: millisesse tõlke esitlusega. vaimulikku keskkonda tekkis Pirita klooster?” Kärt Hellerma

142 Tuna 3/2007 Varia

kutsuma lihtsalt “Venemaa eestlasteks”, ning Väliseestlus Lääne eestlasteks. Siin jäägu kõrvale idapiiri taga elavad eestlased, kes nn. Läänes elavatest eestlastest oma olemuselt erinevad. kodueestlase Terminiga “väliseestlus” pole aga asjad nii lihtsad kui mõistega “väliseestlane”. Tartu Üli- silmade läbi kooli Välis-Eesti uuringute keskuses jõudsime arutelus kaastöötajatega selleni, et väliseestlu- seks tuleks pidada väliseestlaste teadlikku tegevust oma päritolu, sealhulgas ka päritolumaaga seotu alalhoidmiseks, säilitamiseks ja enda 2001. aastal ilmus Eesti Vabariigi taasiseseisvuse eestlasena identifitseerimisel. 10. aastapäeva puhul A. Bertricau koostatud ar- Tänane hetkeseis väliseestlaste seas on oma tiklite kogumik “Eesti identiteet ja iseseisvus”1. olemuselt sarnane Teise maailmasõja järgse Raimo Raag kirjutab mainitud kogumikus olukorraga, kui uusi pagulasi võtsid mõneski avaldatud artikli lõpetuseks: “Pärast Eesti piirkonnas vastu varem välja rännanud eest- omariikluse taastamist on suhtlemine kodu- ja lased. Tol ajal jaotati väliseestlased kaheks: väliseestlaste vahel märgatavalt tihenenud. vana- ja uuseestlased. Enne Teist maailmasõda Väliseestlaste ja kodueestlaste erinevuste rõhu- väljaspool Eestit ning Venemaad (sh. N. Liitu) tamine ja mõnelt poolt vahel kostma hakanud elanud eestlasi kutsuti “vanaeestlasteks” või vastastikune tõrjuv või üleolev suhtumine võivad ka “vanaolijateks”. Teise maailmasõja käigus vastuolusid ja erinevusi süvendada ning viia sel lisandunud pagulasi hakati Läänes nimetama moel kahe Eesti suuremale eraldumisele. See “uuseestlasteks”.5 Tänaseks on suur osa nn. oleks areng, mida usutavasti kumbki osapool vanaolijatest meie hulgast lahkunud ning nende tegelikult ei soovi.”2 järeltulijad Eesti kultuuriga vähem seotud. Kui me läheneme eestlusele/eestlasele maa- Käesoleval ajal saame taas rääkida uuest ilma tasandil, saame tõdeda, et tänaseks päevaks väljarändelainest Eestist Läände. See jääb juba eksisteerib ka nn. globaalne eestlus kui selline. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgsesse aega. On olemas nn. Kodu- ja Välis-Eesti, ent kahjuks Kahe uuseestlaste rühma vahel tuleks siiski ei moodusta eestlus ise päris tervikut. kuidagi vahet teha. Seetõttu teen ettepaneku Väliseestlus pole oma olemuselt uus ega käesoleva ettekande/artikli raames nimetada nii unikaalne. Elujõulised eestlaste kogukonnad Teise maailmasõja käigus kui vähesemal määral eksisteerisid ning korrapärast eesti seltsielu ka külma sõja vältel kuni Eesti Vabariigi taasise- viljeldi mitmetes linnades üle maailma, sh. New seisvumiseni Läände sattunuid ühtviisi pagulas- Yorgis, juba enne Teist maailmasõda. teks, nagu nad end on ka kogu aeg nimetanud, Mida aga mõelda mõiste “väliseestlus” all? ning pärast Eesti omariikluse taastamist läände Termin “väliseestlane” pole väljaspool Eestit ehk kolinuid “uuteks eestlasteks”. eelkõige (poliitilises mõttes) Läänes elavatele Teise maailmasõja järgsete pagulaste baasil eestlastele sümpaatne. Nii selgub lugedes Raimo varasemad väliseesti kogukonnad laienesid või Raagi raamatut “Eestlane väljaspool Eestit”3 tekkisid Läänes hoopis uued eesti diasporaad. ning selline on olnud ka siinkirjutaja isiklik ko- Kui nüüd pagulasi vaadata ja iseloomustada gemus. Kodueestlasele on väljaspool Eestit või kodueestlase pilguga, siis joonistub esmalt välja, eestlaste etnilist ala elanud või elavad eestlased et nad kannavad endaga kaasas 1930. aastate väliseestlased.4 Nii et alljärgnevalt kasutangi Eesti Vabariigi mentaliteeti (meelsust); sellest mõistet “väliseestlased” just sellises kontekstis. ajast on valdavalt pärit keel, tavad, kombed ja Väliseestlased jagunevad omakorda Ida ehk väärtushinnangud. Olles sattunud poliitiliste siis endise N. Liidu territooriumil elavateks sündmuste tõttu uude keskkonda, tekitasid Eesti eestlasteks, keda kodueestlased on harjunud pagulased endale Läänes pärast Teist maail-

1 A. Bertricau. Eesti identiteet ja iseseisvus. Avita. As Bit, 2001. 2 R. Raag. Läänes elavate eestlaste rahvuslik identiteet ja kultuur 1944–1991. – Eesti identiteet ja iseseisvus. Koostaja A. Bertricau, lk 191. 3 R. Raag. Eestlane väljaspool Eestit. Tartu, 1999, lk. 12. 4 Samas, lk. 13. Mõiste “väliseestlane” ei ole uudne – seda kasutati juba esimese Eesti Vabariigi ajal. 5 R. Raag. Eestlane väljaspool Eestit, lk. 12.

Tuna 3/2007 143 Varia

masõda nn. Mini-Eesti.6 Kui Eestis eristusid eesti rahvakalendriga (eestlusega) seotud täht- omavahel mulgid, saarlased, hiidlased, setud ja päevi. Lisaks asukohamaa organisatsioonidele teised piirkondlikud grupid, siis pagulaste puhul moodustati üleilmseid väliseestlasi ühendavaid on arhiivimaterjalide ning vestluste põhjal jää- liikumisi. Tekkis pagulasühiskonna kohalik, nud mulje, et selline vahetegemine ei ole seotud piirkondlik ja rahvusvaheline tasand. päritolupaigaga Eestis, vaid uue asukohamaa Tolleaegsete pagulaste seas oli piisavalt ha- piirkonnaga. Sealjuures paigutavad USA välis- ritlasi, poliitikuid ja kultuuriinimesi, kes võisid eestlased end hierarhiaredelil kõige kõrgemale ja hakkasidki vedama eesti seltsi-, kultuuri- ning pulgale. Muu hulgas eristuvad idaranniku eest- poliitilist elu. Samas oli piisavalt ka neid, kes jäid lased lääneranniku omadest nii nagu mulkidel väliseesti elu n.-ö. realiikmeteks ning pakutava oamulgid hernemulkidest. USA eestlastele järg- tarbijaks.11 nevad Kanada eestlased, Londonis ja Inglismaal Teise maailmasõja aegsete põgenike poolt elavad eestlased ja seejärel teised. Niisuguse kaasa võetud vaimne pärand on vaieldamatult jagunemise põhjuseks pean eelkõige seda, et Välis-Eesti olemuse oluline ja määrav osa. See EV peakonsulaadi näol oli Eesti kõige olulisem pärand aitas tõsta inimeste eneseteadvust – pak- diplomaatiline esindus pärast Teist maailmasõda kus tegevust, tunnet, et oled uues ühiskonnaski New Yorgis. Poliitiliselt aktiivsemad väliseestla- keegi.12 Siin tuleb lisada, et kodumaalt kaasa võe- sed asusid Põhja-Ameerikas (hoolimata sellest, tud ning uuel asukohamaal edasi viljeldud vaimne et eksiilvalitsus ise moodustati Norras). Kas see pärand pakub pagulastele tänaseni väga palju. eristumine on tingitud mallist “kultuur Rootsis, 1950. aastatel kordas Rootsis elanud Andrus poliitika Põhja-Ameerikas”,7 jääb hetkel lahti- Saareste, et väliseestlusel (pagulastel) on kanda seks ning tuleks uurijatel välja selgitada. kolm rahvuslikku kohustust: Nii nagu erinevates käsitlustes on mainitud – poliitilise vabadusvõitluse organiseerimine; ning kinnitab Alur Reinans oma uurimuses, oli – emakeele ja rahvuskultuuri säilitamine; eesti põgenikkond koostiselt ning vanuselt kirju. – demokraatliku EV ideaali alalhoidmine ja Pagulaste seas leidus sõjaeelse Eesti Vabariigi arendamine.13 iga sotsiaalse kihi ja haridustaseme esindajaid. Et püstitatut paremini ellu viia, hakkasid Oli maaelanikke ja linlasi, töölisi, teenistujaid, tegutsema metsaülikoolid, ESTO-d, New Yorgi haritlasi, põllumehi ja kalureid, kellest aga uutes kultuuripäevad, ja teised samalaadsed üritused. asukohamaades said enamasti linlased.8 Väliseestluse kõrgajaks peetakse just nimelt Uues asupaigas loodi kiiresti või siis jätkasid 1960.–1970. aastaid. tegevust laagrites sündinud erinevad organisat- Pärast Eesti omariikluse taastamist oleksid sioonid, arvukad poliitilised, seltskondlikud, püstitatud eesmärgid just nagu täidetud. Vaiel- kultuurilised ühendused, kirjastused, koolid damatult on väliseestlaste roll ka Eesti Vabariigi ja täienduskoolid, kus anti eesti-ainelist ja taasiseseisvumisel suur – väliseestlased selgitasid eestikeelset haridust.9 Eriti oluliseks peeti just kodueestlastele demokraatia ja turumajanduse keeleõpet. Rajati noorteorganisatsioonid, nagu põhitõdesid. Väliseestlaste antud impulss Eesti näiteks skautide-gaidide organisatsioonid, mis Vabariigi omariikluse algusaegadel oli väga osutusid hilisemate uurimuste kohaselt eestluse oluline. Ent pärast Eesti taasiseseisvumist läks edasikandjaina (kõige) olulisemaks.10 Jätkasid konkreetne, selge siht pagulaskonna tegevuses ilmumist – kuid siis juba suuremale lugejaskon- kaduma. Uut sihti ei ole tänaseni veel leitud. nale – või hakkasid ilmuma uued eestikeelsed Teisalt, umbes samal ajal kui taastati Eesti ajakirjad ja ajalehed, anti välja eestikeelset omariiklus, Tiina Kirsi järgi 1990-ndate keskpai- kirjandust, käidi oma kirikus, tähistati Eestiga ja gast alates või ka juba varem, võis märgata, et

6 R. Raag. Läänes elavate eestlaste rahvuslik identiteet, lk. 180. 7 R. Raag. Läänes elavate eestlaste rahvuslik identiteet, lk. 185. 8 Vt. lähemalt A. Reinans. Eesti põgenikud Rootsi statistikas. – Suur Põgenemine 1944. Eestlaste lahkumine lään- de ning selle mõjud. K. Kumer-Haukanõmm, T. Rosenberg, T. Tammaru (toimetajad). Tartu, 2006, lk. 122–146. 9 Eriti oluliseks peeti just eesti keele õpet: R. Raag. Läänes elavate eestlaste rahvuslik identiteet, lk. 180. 10 J. Rakfeldt. Väliseestlaste identsusest. – Akadeemia 1993, nr. 1, lk. 3–12; T. Kirss (koostaja). Rändlindude pesad. Eestlaste elulood võõrsil. Tartu, 2006, lk. 532. 11 R. Raag. Läänes elavate eestlaste..., lk. 179–180. 12 Vt. nt. T. Kirss. Rändlindude pesad, lk. 491. 13 T. Kirss. Rändlindude pesad, lk. 676.

144 Tuna 3/2007 Varia paljudes Välis-Eesti organisatsioonides hakkas ja meelsus samamoodi edasi. Eesti elu jätkus, ilmnema järelkasvu puudumise ja juhtkonna vastavalt võimalustele kanti edasi traditsioone, vananemise probleem, kuid ka põlvkondade tavasid ja kombeid. Eesti omariikluse taastami- irdumine üksteisest.14 seks oli vaja Kodu- ja Välis-Eesti koostööd. Täna Tuldagu nüüd nn. uute eestlaste juurde, kes elame me justkui erinevates maailmades ja võime on läinud ja ka jäänud Läände pärast Eesti taas- paljudest asjadest vägagi erinevalt aru saada. iseseisvumist. Kaasaegse väljarände puhul on Globaalsel tasandil kanname endas sar- väljarände sihtkohad muutunud – uute eestlaste naseid iseloomujooni – jonnakust, kangust, peamised suuremad asukohamaad on Soome, töökust, tahet edasi pürgida ja ellu jääda. Eesti Saksamaa, Inglismaa, seoses Eesti liitumisega tasandilt vaadatuna aga kehtivad nii kodu- kui ka Euroopa Liiduga ka Belgia, Luxemburg, kuid väliseestlase kohta käibeväljendid, nagu “parim ka USA. Uute eestlaste puhul on teravamalt toit on teine eestlane”, “seal, kus on kaks eest- kui pagulaste puhul tunda, et see grupp jaguneb last, on kolm parteid”. veel omakorda kaheks – ühed on eesti kultuuri Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et pagulaste vaatevinklist eksiilis kultuuriliselt aktiivsemad, tegevus on olnud eestluse säilitamisel ja eda- enamasti töötavad vaimselt suuremat pingutust sikandmisel tähelepanuväärne. Pärast Teist nõudvatel erialadel ja ametikohtadel, on tavali- maailmasõda püstitatud raske ja võimatuna selt läinud välismaale õppima; teised on läinud näiv eesmärk on täidetud, ja edukalt. Kuid mis välismaale lihtsalt tööle. Nende viimaste jaoks seisab nüüd ees? ei oma kultuur tähelepanuväärset väärtust ning Tiina Kirss on öelnud, et väliseestlased mainitud grupi puhul võib tekkida probleeme peavad leidma rolli, mis sobib ka Kodu-Ees- kultuuripärandi edasikandmisel. Näiteks käis tile.17 Riina Kindlam märgib samas raamatus mõni aasta tagasi meediast läbi jutt, et pärast pagulaste suunas: “Väliseestlaste seas on palju üht pidu tuli Chicago Eesti Majas uuendada potentsiaali, kasutamata energiat – tuleb leida mööblit ning vaipu. Kahjuks teevad pagulased see paik, kus seda kasutada.”18 Me peame olema kodueestlaste aadressil üldistusi sageli just vii- võimelised analüüsima teineteist neutraalselt mati kirjeldatud grupi põhjal. pinnalt. Ärgem laskem emotsionaalsel “müral” Nii meedias kajastatu kui ka isikliku kogemu- end segada. Nii vana ja uue generatsiooni kui ka se järgi saan öelda, et ei saa rääkida pagulaste ja pagulaste ja uute eestlaste vahel tuleb ehitada uute väliseestlaste omavahelisest sulandumisest. kandvad sillad. Kui me soovime, et eestlus jääks Nn. uusi eestlasi sageli ei usaldata, neile heidetak- püsima, peame kõik olema muutusteks valmis. se ette nende nõukogude minevikku, kaheldakse Võtkem vastu Eestist pakutud abi, sest kuna- N. Liidu okupatsiooni ajal omandatud hariduse gisest abisaajast on saanud abiandja. Tehkem tasemes. Just see on see, mis panebki küsima, kas Eestiga koostööd. Eesti riigi poolt algatatud meil on tegemist kahe erineva rahvusega. ning rahastatav Rahvuskaaslaste programm on Minu arvates tulenevad probleemid kahe hea võimalus näidata, et me suudame koostööd Eesti vahel sellest, et 1) pagulased ja uued eest- teha ning usaldame teineteist. lased, 2) kodu- ja väliseestlased – eelkõige siiski Lõpetuseks Heino Jõe mõte 1972. aasta pagulased – ei mõista teineteist. ESTO-lt, mida 2000. aasta ESTO-l kordas Pagulased otsivad nii uutes väliseestlastes kui Lennart Meri: “Väliseestlased on väike vend, ka Eestis “mingit” vana hingust.15 Jääb mulje, et suur vend on Eestis. Me peame rohkem koos pagulased ei arvesta, et tänaseks päevaks on ka töötama ja seda mitte unustama.” nende meelsus ja kultuur oma asukohamaa kultuurist mõjutatud. S. t. muutumine ei hõlma vaid Käesoleva artikli aluseks on 2007. aasta 31. väljaspool Eestit elamise jooksul omandatud võõr- märtsil New Yorgis toimunud Eesti kultuuripäe- mõjusid, vaid ka Välis-Eesti siseseid eriarenguid, vadel esitatud ettekanne. n.-ö. omaloomingut: pärand + võõrmõju + oma- looming = Välis-Eesti identiteet ja kultuur.16 Kaja Kumer-Haukanõmm Nii arenesid koju jäänud eestlaste kultuur TÜ VEUK-i teadur

14 T. Kirss. Rändlindude pesad, lk. 651. 15 Nt. Tiina Kirsi intervjuu Eesti Elule jaanuaris 2007. 16 R. Raag. Läänes elavate eestlaste..., lk. 190. 17 T. Kirss. Rändlindude pesad, lk. 539. 18 Samas, lk. 505.

Tuna 3/2007 145 Varia Adelheid Laro – eestlasena Soomes

Adelheid Laro aastal 1981.

eine maailmasõda hajutas eestlasi kogu maa- kogu juhataja. Aastal 2001 surnud Adelheid T ilma laiali. Suured pagulaskeskused tekkisid Larost jäi järele mahukas arhiiv, mis loovutati lähemates ja kaugemates maades, nagu Rootsis, Mikkeli maakonnaarhiivile ning on praeguseks Kanadas, Austraalias ja mujal. Seevastu kõige korrastatud ja uurimistööks avatud. Eestis lähemas naabruses, Soomes, oli eestlasi vähe. on Adelheid Laro peaaegu tundmatu, kuigi Sinna saabunud pagulased pidid Nõukogude tema nimi figureerib mitmetes matriklites ja Liidule väljaandmise ohus siirduma edasi turva- artiklites. Kes siis oli Adelheid Laro ja mille lisematesse maadesse. Seetõttu ei kujunenudki poolest tema järelejäänud paberid on märki- Soomes sellist suurt ja mõjukat eestlaskonda misväärsed? kui mujal. Adelheid Okas sündis 23. novembril 1911. Eestlasi on Soome siiski erinevatel põhjustel aastal Lätis Jaunjelgava linnas kooliõpetaja Mar- ja erinevaid teid pidi elama asunud. Vanemast tin Okase ja Adele Josephiene (sünd. Gustavson) põlvest on kõige tuntum eesti päritolu kirjanik peres. Kooli- ja kirjamehena tuntud isa oli sinna ja ühiskonnategelane Hella Wuolijoki. Soome rahvusliku meelsuse tõttu välja saadetud. Esi- ülikoolides on tegutsenud mitmeid eestlasi: mese maailmasõja puhkemise järel evakueeriti Helsingis prof. Peep Koort, lektorid Villem isa töökoht Volga kaldale Rõbinskisse ja pere Grünthal-Ridala ja Eeva Niinivaara ning Turus pääses Eestisse tagasi alles pärast 1917. aasta prof. Ilmar Talve. Rahvasaadik Jutta Zilliacus on revolutsiooni. Aastatel 1919–1933 töötas Martin avaldanud mitmeid esseekogusid. Näitleja Liina Okas Tartu XV algkooli juhatajana.1 Reiman suri Helsingis ja on maetud Hietaniemi Adelheid Okase koolitee algas Tartus Eesti surnuaiale. Samale surnuaiale on maetud ka Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaa- Aino ja Oskar Kallas. Lisaks nendele on Soo- siumis 1919. aastal, mille lõpetamise järel 1929. mes elanud ja tegutsenud mitmed vähemtuntud aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofia- eesti soost naised, nagu Erika Nivanka ja Leeni teaduskonda. Samal aastal võeti ta korp! Filiae Vesterinen, kes olid siirdunud üle lahe juba Patriae liikmeks. Olulise tähtsusega tulevase ala enne sõda perekondlikel põhjustel ning saanud valikul oli Soomes Häme osakonna suvepidus- Soome kodakondsuse. tustel toimunud kohtumine Friedrich Puksooga. Selliste naiste hulka kuulub ka Adelheid Tolleaegse Tartu ülikooli raamatukogu juhataja Okas-Laro, pikaaegne Mikkeli linnaraamatu- vaimustus oma töömaast oli inspireeriv. Ka

1 Martin Okase mäletuste käsikirja II osa (I osa läks sõja ajal kaduma) andis Adelheid Laro aastal 1998 üle Eesti Ajalooarhiivile ja seda säilitatakse arhiivi raamatukogus. Eesti Ajalooarhiivis on hoiul ka muid Martin Okase käsikirju (EAA, f. 2292, n. 1 s. 27).

146 Tuna 3/2007 Varia raamatukogu ise oma haruldaste aaretega endises toomkirikus äratas austust ja imetlust. 1936. aasta kevadsemestril võttis Adelheid Okas osa Friedrich Puksoo bibliograafiaseminarist. Seminaritööks oli Tartu Linnaraamatukogu ha- ruosakondade seisukord ja see teostati rühmas, kuhu lisaks Adelheid Okasele kuulusid kirjanik Jüri Parijõgi ja hilisem raamatukoguteadlane Helene Johani. Juba järgmisel aastal toimus Adelheid Okase elus suur muutus – ta abiellus Soome kodaniku Arvo Laroga (aastani 1933 Lindholm), asus elama Soome Vaasa linna ja temast sai Soome kodanik, kuid ta säilitas ka Eesti kodakondsuse. Nende tutvumine olid leidnud aset juba 1931. aastal, mil Arvo Laro saabus stipendiaadina Tartusse eesti keelt õppima. Mõlemad olid tulvil hõimuaateid ning huvitatud kirjandusest ja muusikast. Adelheid Okas mängis klaverit ja Arvo Laro oli algaja kirjanik, kes oli avaldanud juba luuletuskogu ja näidendi. Uue elu alustamine Soomes osutus keeruli- semaks, kui Adelheid Laro oli ette kujutanud. Ta ise on hiljem kirjutanud, et ta saabus Vaasa ülevast hõimusümpaatiast hingestatuna, kuid sai kohe külma vett kaela selles pooleldi root- sikeelses väikelinnas, kus rahvas oli püsinud täiesti immuunsena akadeemilise noorsoo “hõimlemisele” ja pealinna kosmopoliitsusele. Vähehaaval õnnestus tal siiski kohaneda uue Adele ja Martin Okas pulmareisil Soomes Imatral 1910. a. kodumaaga. Talvesõja süttides läks mees rin- dekirjasaatjana sõtta ja Adelheid Laro osales Aastal 1950 kolis pere Mikkelisse, kus Adelheid vabatahtlikuna Punase Risti hoolekandetöös. Laro asus tööle Mikkeli linnaraamatukokku ja Alles siis sai ta kontakti soome rahvaga ja õppis Arvo Laro sai ajalehe Mikkelin Sanomat pea- tundma tema varjatud hüvesid ning tõdes, et see toimetaja koha. maa, kuhu saatus ta oli viinud, on suuremeelsem Oma elutöö tegigi Adelheid Laro Mikkelis ja humaansem kui mitmed teised. sealse linnaraamatukogu juhatajana. Kogu Soomes sattus Adelheid Laro ilmselt oma hingega tööle pühendununa viis ta Mikkelis abikaasa kaudu kõigepealt ajakirjandusalale. läbi mitmeid uuendusi ja osales Soome Raa- Aastatel 1942–1945 töötas ta Tamperes ilmuva matukoguühenduse Keskjuhatuse liikmena ka ajalehe Aamulehti juures, kus ta hiljem avaldas kogu Soome raamatukogunduse arendamises. kirjutisi nime all “Maret Martintytär”. Suureks Kirjanduselu oli Mikkelis 1950.–1960. aastatel pettumuseks oli, et hoolimata kunagisest Soo- elav, sest seal elas ka mitmeid kirjanikke. Lin- me-Eesti vahelisest kultuurilepingust ei võetud naraamatukogu külastajate arv ja populaarsus arvesse tema Tartu ülikooli diplomit. Adelheid kasvasid. Suure kõlapinna saavutas korra aastas Laro, nii nagu mitmed teisedki eesti naised, raamatukogu korraldatud suur kirjanduslik oli sunnitud uuesti otsast alustama, et saada matinee, kus esinesid külalisena soome suuri- endale vähegi sobivat tööd. Ta jätkas õpinguid mad kirjanikud F. E. Sillanpääst Väinö Linnani. Yhteiskunnallinen Korkeakoulu´s (Tampere Pikemaaegse töö järel valmis ka uus raamatuko- Ülikooli eelkäija) Helsingis, mis oli ainus või- guhoone. Adelheid Laro osales aktiivse ja rõõm- malus raamatukogundusliku kutse saamiseks. sameelse inimesena Mikkeli ühiskondlikus elus Diplomitöö valmis aastal 1949 ja selle teemaks ning kuulus mitmesse seltsi ja ühingusse. Kogu oli “Helsingi arstiteaduslikud raamatukogud”. oma elu jooksul esindas Adelheid Laro Soomes Jyväskylä ülikoolist sai Adelheid Laro 1957. aas- eesti kultuuri, pidades kodumaa ajalugu ja kir- tal veel ka muusikaraamatukoguhoidja diplomi. jandust käsitlevaid ettekandeid ja loenguid.

Tuna 3/2007 147 Varia

Kirjanik F. E. Sillanpää Mikkeli Linnaraamatukogus 10.11.1956. Paremalt teine Adelheid Laro, kolmas F. E. Sillanpää.

Olulise tähtsusega oli Adelheid Larole asuvate sugulastega. Esimese reisi Eestisse tegi võimalus minna aastal 1956 stipendiaadina ta 23 aastat kestnud pausi järel 1963. aastal ja Ameerika Ühendriikidesse. Seal oli ta Washing- seejärel külastas ta Eestit igal aastal ja mõnel tonis kongressi raamatukogus kuus nädalat ning aastal isegi mitu korda.2 seejärel neli ja pool kuud ringreisil suuremates 1968. aastal jäi Adelheid Laro leseks. Arvo ülikooli- ja linnaraamatukogudes. Nendes sõlmis Laro sai südamerabanduse, nähes televiisorist ta palju sidemeid ning tundis erilist huvi muusi- Praha sündmusi. Need puudutasid teda süga- kaja kunstiosakondade vastu, milliseid Soomes valt, sest ta oli olnud viis aastat sõjakirjavahe- siis veel ei olnud. Lisaks erialastele kontaktidele tajana sõjas ja näinud oma silmaga ka 1940. oli tal seal võimalus kohata sugulasi ja teisi eest- aastal Eesti okupeerimist. Kuna neil ei olnud lastest pagulasi. Adelheid Laro võeti seal korp! lapsi, siis seda suurema tähtsuse omandas Filiae Patriae USA koondise liikmeks. Adelheid Laro jaoks sugulaste ja tuttavate ring. Adelheid Laro saatus erines paljude ta kaas- Eestis oli Adelheid Larol sugulasi Tallinnas, aegsete omast. Ta läks oma sõnade järgi õigel Rakveres ja Tartus. Kõige lähedasemad olid ajal õigesse riiki elama ja säästis ennast sel moel täditütred Elsa Voiberg ja Vanda Ranne. Ta paljudest raskustest, nii poliitiliseks pagulaseks pidas tihedat ühendust ka ülikooliaegsete jõudmisest kui ka Siberisse saatmisest. Tema üks sõpradega, kellest üks olulisemaid oli Ilse vend suri Siberis vangina 29-aastasena ja teine Tasso-Brinkmann Saksamaal, ning mitmete elas poliitilise pagulasena Ameerika Ühendriiki- Filiae Patriae vilistlastega. des. Omakseid Adelheid Larol Soomes ei olnud, Adelheid Laro arhiiv sisaldab tema ja ta kuid seda rohkem oli neid mujal maailmas. Ta abikaasa biograafilisi materjale, ettekannete ja sugulastering oli tõepoolest suur: ta isal oli kõnede tekste ning suguvõsa ajalugu puuduta- 13 ja emal 9 õde-venda. Eestile lisaks oli neid vaid materjale. Arhiivi kõige olulisem ja laiemalt pagulastena Austraalias, Argentinas, Ameerika huvi äratanud osa on ulatuslik kirjavahetus mit- Ühendriikidas, Kanadas, Saksamaal, Inglismaal mele poole maailma. Kirjasaatjaid on olnud ligi ja Rootsis. Kuna Adelheid Laro oli kolinud kolmsada, nende hulgas on sugulastele ja sõpra- Soome juba enne okupatsiooni, siis oli tal pagu- dele lisaks raamatukoguala inimesi, kirjanikke, lastega võrreldes lihtsam pidada ühendust Eestis kaasvilistlasi korporatsioonist Filiae Patriae, aga

2 Adelheid Laro kohta leidub andmeid ka väljasõidutoimikus ERAF, f. 136SM, n. 1, s. 5580.

148 Tuna 3/2007 Varia ka lihtsalt tuttavaid. Kirjad on ilmselt peaaegu heaks täienduseks praegu aktuaalsele elulugude täies ulatuses säilinud. Seevastu Adelheid Laro kogumisele. enda poolt saadetud kirju on vaid koopiatena Adelheid Laro elukäik oli vägagi kirju. Ta säilinud vähe ja need on seotud peamiselt tema oli sündinud Lätis, veetnud varase lapsepõlve Eesti-reisidega. Venemaa keskosas, käinud Eestis koolis ja Mille poolest pakub see kirjavahetus laiemat elanud kogu oma täisea Soomes. Ta elu ühe huvi ega ole ainult ühe sugulaskonna infovahe- tunnusjoone on ta ise formuleerinud kirjas Ilse tus? Põhjuseks on asjaolu, et Soomes elanud Tasso-Brinkmannile: “Siin üksinda võõra rahva ja Eestis asuvate sugulastega lähedast kontakti hulgas olles märkad, et veri on ikka paksem kui pidanud Adelheid Larol oli tähtis vahendajaroll. vesi ja kuidas inimesed seal, kus neil on juured Ta lähetas põhjalikke ettekandeid olukorrast ja armsad omaksed, siiski kõikidele raskustele Eestis oma sugulastele ja tuttavatele Läänes. vaatamata, võivad elada teadlikumat ja õnne- Tema tähelepanekud ja ülevaated levisid kiiresti likumat elu, kui meie mujal!”4 Adelheid Laro mitmele kontinendile. Tema kirjadest ilmneb, elutööks oli eesti kultuuri esindamine Soomes millise mulje jätsid Eesti inimesed ja olud väl- ja maailmale laiali paisatud eestlaste sidemete jastpoolt saabunule ja milliseid nähtusi tõi ta tugevdamine. olulisena esile. Kõige suuremaks elamuseks oli esimene reis pikkade aastate järel 1963. aastal. Tallinn Kasutatud arhiivimaterjalid ja kirjandus: jättis talle hea mulje ja oli paremas seisus, kui ta oli julgenud loota. Selle reisiga oli seotud ka mure, et pagulasringkonnad võivad mõista ta teo EAA, f. 2111 – Tartu Õpetajate Seminari vilist- hukka ja tuttavad lõpetada temaga suhtlemise. laskogu. Nii siiski ei läinud ja Adelheid Larost kujunes ERA, f. 136 – väljasõidutoimikud. oluline ühenduslüli pagulaste ja kodueestlaste Mikkelin Maakunta-arkisto, Adelheid Laron vahel. Suur üllatus oli tema jaoks sugulaste arkisto. sõbralikkus ja tähelepanu. Ta kirjutab Mall Kirjastonhoitaja Adelheid Laro. Olen edustanut Jürmale: “Meeleolu oli väga südamlik ja tundus, virolaista kultuuria Suomessa. – Mikkelin et vahepealne neljandik aastasada oli nagu ka- Kaupunkilehti 19.01.1997. dunud… Üldmulje neist jäi, et nad kõik on väga Läpi elämän kirjassa kiinni. – Länsi-Savo karastunud ja vähenõudlikud ja sealsetes oludes 01.12.1974. tublid ja töökad… Minu muljeks kogu reisist jäi Puolitangossa 44 vuotta. Adelheid Laro veti sügav kaastunne nendele, kes nii mitmed tormid Viron lipun tangon huippuun. – Länsi-Savo on pidanud läbi tegema ja palju kannatama ning 04.12.1988. leian, et sealsed eestlased vajavad sõbralikku Suomen kirjastonhoitajat 1973. Helsinki-Forssa, suhtumist ja moraalset tuge ning teadmist, et 1974, lk. 83. neid pole unustatud.”3 Kuigi ta ei julgenud oma Suomen kirjastonhoitajat ja informaatikot. 1980. vaid kolm päeva kestnud reisil poliitilisi teema- Helsinki-Pieksamäki, 1981, lk. 86. sid puudutada, märkas ta kriitilist ja iroonilist suhtumist nõukogude võimu. Ka edastas ta mitmesugust praktilisemat laadi informatsiooni ja Ülle Tarkiainen andis üldhinnangu, et kuigi elatustase on madal, otsest puudust siiski ei ole. Adelheid Laro arhiivi kirjavahetus on oluline ka seetõttu, et talle saabunud kirjades avaneb terve rida elusaatusi. Eriti põhjalikud on kirjad pagulastelt, kelle elu keerdkäigud ja erinevad perioodid oma murede ja rõõmudega tõusevad selgelt esile. Mõnelgi juhul hargneb lugeja ees lahti kogu kirjutaja elu lapsepõlvest kuni kõrge vanaduseni. Need kirjad tervikuna võiksid olla

3 Kiri 7.7.1963 Mall Jürmale. Mikkelin Maakunta-arkisto, Adelheid Laron arkisto, kans. 17. 4 Kiri 7.1.1963 Ilse Tasso-Brinkmannile. Mikkelin Maakunta-arkisto, Adelheid Laron arkisto, kans. 17.

Tuna 3/2007 149 Varia

Maarjamaalased Briti Kuningriigis

eadaolevalt on eestlased viikingiaegadest Lurichist, keda ta hindas kõrgelt, kuid polnud Talates maailmameredel purjetanud, tõe- võistlustel temaga jõudu katsunud. näoliselt sattunud ka Inglismaale, kuid jälgi Enne Esimest maailmasõda leidus Inglismaal nende rännuteedest ja tegemistest pole kuigi kõige rohkem tööd rätsepatele. Londonis olnud palju leida. Tõsisemalt on maarjamaalaste aja- sel ajal 12 eestlasest õmblustöö tegijat, kes aga lugu Briti kuningriigis uurinud õigeusu kiriku ei teinud erilist karjääri, sest nende kundedeks ülempreester Nigul Hindo ja seda ka kirjasõnas olnud üsna tavalised inimesed. Londonis tegut- jäädvustanud.1 senud rätsepatest on teada Heinrich Rixon, Jüri Andmed esimeste Briti saarele elama asunud Anveldt, Johannes Piip, August Lepp, Joosep eestlaste kohta pärinevad 19. sajandist. 1850. Kärner, Aleksander Kranich, vennad Abram ja aasta paiku pages Saaremaalt Torgust pärit noor- Jaan Sauga, Gustav Engelbrecht. Teiste erialade mees perekonnanimega Sepp vanemate loata esindajatest mehaanika- ja parandustöökoja salaja laevapoisiks ja asus elama Inglismaale. omanik Johan Palmer, hotelli ja söökla omanik Noormees oli Nigul Hindo abikaasa vanaonu. Eva Christine Wiera, kokk Sharlotta Willop jt. Teinegi Saaremaa noormees, Mihkel Laur Kui eestlasi oli juba poolesaja ringis, hakati põgenes kuueteistkümneaastasena 1882. aasta omavahel koos käima ja mõeldi kaasmaalaste varakevadel oma koduranna meeste purjelaevalt seltsi loomisele. 16. veebruaril 1918 asutati Cardiffi sadamas.2 Mõni aasta hiljem abiellus Londonis esimene Londoni Eesti Ilma Parteita ta uelslannaga, asutas oma kodu ja teenis leiba Sotsialgruppe.5 Ingliskeelne nimi oli lühem ja raudteelasena.3 Kuna Cardiff oli juba sel ajal selgem – Estonian Social Group. “Sotsiaal” tä- muutunud kiiresti arenevaks söe väljaveo kohaks, hendas lihtsalt seltskondlikku rühmitust. “Ilma sattus sinna aegade jooksul üha enam eesti mere- Parteita” pidi väljendama, et seltsi juhtivad tege- sõitjaid. Veel 20. sajandi algul polnud Inglismaale lased ei levita oma poliitilisi veendumusi. Siiski asumiseks vaja muud, kui näidata ette 5-naelane kahtlustati, et kokkutulnute hulgas võis olla rahatäht ja anda lisaks suuline seletus, et soo- enamlaste mõttekaaslasi. Koosolekuid ja kultuu- vid hakata käsitööliseks. Vana meremees elas riüritusi korraldati juhatuse liikmete kodudes, Cardiffis rohkem kui kaheksakümneaastaseks. sest oma ruumid seltsil puudusid. Vaatamata Tal oli järeltulijaid, kes vanaisa päritolumaast sellele etendati isegi näitemänge. Asutajaid oli kahjuks enam suurt midagi ei teadnud. 19 liiget, kes pidid maksma liikmemaksu. Seda Üks vanemaid kaasmaalasi Londonis oli Tar- kohustust täitis aasta hiljem ainult kuus liiget ja tust pärit tuntud maadleja Georg Hackenschmidt, selts läkski hingusele. abielus prantslannaga. Kuigi mehe eesti keel oli Seltskondlik elu Londonis elavnes, kui üsna vaevaline, pidas ta end siiski tartlaseks. tegevust alustas Eesti Vabariigi esindus. 3. Londoni eestlastega hakkas ta sidet pidama mail 1918 võeti Briti kuningliku valitsuse poolt alles päris eakana, viiekümnendatel aastatel. professor Ants Piip vastu Eesti Ajutise Valitsuse 84-aastasena andis ta intervjuu Eesti Häälele.4 informaalseks diplomaatiliseks esindajaks.6 Prof. Endine maadleja tegeles sel ajal filosoofiaga Piip suhtles aktiivselt Londonis resideerivate ja pidas oma filosoofilisi töid maadlemisest välissaatkondadega, püüdes saavutada Eesti tähtsamaks. Ta jutustas ka loo, kuidas Londo- tunnustamist Ameerika, Jaapani, Norra, Rootsi, nis maadlusvõistluse auhindu üle andes sai ta Taani ja Poola poolt.7 Eestlaste hulgas korraldas venelastelt kutse kodumaale pöörduda, millest ta Londonis ja Liverpoolis rahvarohkeid koos- otsustavalt keeldus. Ta pajatas mälestusi Georg olekuid. Kuna suurema enamuse Inglismaal ela-

1 N. Hindo. Eesti organisatsioonid Inglismaal 1918–1968. London, 1971, lk. 1. 2 Cardiffi esimestest eesti meremeestest. – Eesti Hääl 28.06.1963. 3 Cardiff – suurim eesti meremeeste keskus. – Meie Tee 1963, nr. 5–6, lk. 78. 4 End. maailmameistrit G. Hackenshmidti külastades. – Eesti Hääl 1.12.1961. 5 A. Ojasoo. Eestlaste organiseeritud elu Briti kuningamaal. – Meie Tee 1982, nr. 9, lk. 105. 6 A. Piip. Tormine aasta. Stockholm, 1966, lk. 256. 7 Samas, lk. 271–275.

150 Tuna 3/2007 Varia vatest eestlastest moodustasid meremehed, esi- oli eestlaste kooshoidmine ja omavaheline nes värske diplomaatiline esindaja juba kümme läbikäimine rahvusliku koostöö vaimus. 1943. päeva hiljem, 12. mail Liverpooli meremeeste aastal asutati Londoni Eesti Seltsi Naiskoor ja ees, rääkides olukorrast kodumaal. Meremeeste rahvatantsurühm. Koori juhatasid Alice Torma, hulgas äratas Ants Piibu esinemine vaimustust. Manivald Loite ja August Torma , rahvatantse Jõukad meremehed pakkusid Eesti saatkonna õpetasid Veera Õunapuu ja Arved Viirlaid . ülalpidamiseks laenu, millega saatkonna tege- Eestlaste arv Inglismaal suurenes neljaküm- vus seati majanduslikult kindlustatud alusele. nendate lõpul saabunud eesti pagulaste arvelt Meremeestele oli eriti tähtis saada Eesti pass, jõudsalt ja elavnes ka seltskondlik tegevus. Sel mis andis neile suurema liikumisvabaduse.8 Ants ajal toimus Londonis arvukalt eestlaste muusika- Piip hindas meremeeste toetust kõrgelt, meenu- lisi ja kirjanduslikke üritusi, kus esitati eesti heli- tades seda oma mälestusteski. Raha pakkusid loojate ja kirjanike loomingut. Mitmete luule- ja esimestena tüürimees Konstantin Flink Haap- muusikapõimikute autoriks oli Gert Helbemäe. salust, kapten Jakob Laredei ja mitmed teised. Lavastati kirjanduslikke kohtuid, esinesid eesti Suurem osa meremehi sai oma raha hiljem Eesti näitlejad teistest pagulasmaadest. Londoni Eesti riigilt tagasi, kuid mitmed seda ei soovinudki. Selts alustas 1921. aastal 25 liikmega. Vähe- Ants Piip siirdus 1919. aastal kodumaale tagasi. haaval liikmeskond kasvas, saavutades suurima 1922. aastal sai esimeseks Londoni saadikuks arvu, 479, 1949. aastal. Viiekümnendate algul dr. Oskar Kallas, 1934. aastal tuli tema asemele vähenes see seoses väljarändega Kanadasse paa- August Torma, tegutsedes kuni surmani 1971. risaja võrra ja kaheksakümnendateks kahanes 7. juulil 1921 moodustati tänaseni püsima vanemate liikmete lahkumise tõttu manalateele jäänud Londoni Eesti Selts, mis jätkas “Sotsiaal- sajani. Viimastel aastatel on seltsi peakoosoleku- grupi” tegevust. Ants Piip andis seltsile võima- tel osalenud vaevalt paarkümmend seltsi liiget. luse tegutseda Eesti saatkonna keldrikorrusel Pärast 1918. aastat, Eesti iseseisvumise järel omaette ruumis. Seal paiknes lugemislaud, esi- vähenes Inglismaale asujate arv. Kolmekümnen- mees Johan Palmer ehitas väikese näitelava, kus datel aastatel hakkas Londonisse saabuma noori, esimestel aastatel esitati ka näitemänge, kokku eriti üliõpilasi inglise keelt õppima, kes tavaliselt üheksat tükki. Kaks neist – “Üüri korteris” ja töötasid majateenijatena. Seda soodustas Briti “Kodumaalt väljarändajad” – olid seltsi aktiiv- ja Eesti Vabariigi valitsuse vaheline kokkulepe, sete liikmete Henry Rixoni ja tema abikaasa Ida mis võimaldas välismaalastel saada eluaseme kirjutatud. Eestlasi oli Londonis sel ajal üsna perekondades ja töö eest ülalpidamist.10 Elamine vähe ja näitemängude tegelaste leidmisega tõsi- ja õppimine Londonis ei olnud paljudele taskuko- seid raskusi, kuid väsimatud seltsiliikmed suutsid hane, välismaalaste teenimisvõimalused piirdusid nii mõnelegi kaasmaalasele augu pähe rääkida ja lihttöölise kõige madalama palgaga. neid etendustes kaasa tegema meelitada. Seltsi 1937. aastal määras Eesti Vabariigi majan- õhtutel lauldi, tantsiti, kuulati kõnesid ja peeti dusministeerium 10 000 krooni toetusteks, et pidusid. Sissetulekuid saadi liikmemaksudest saata noori Inglismaale kaubandust, tööstust ja ning tee- ja kohviõhtutest.9 laevandust õppima. Sama suure summa andis Kui selts pidi 1939. aastal saatkonna majast Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Lisaks saadi lahkuma, üüriti ruume Londoni eri paigus. Briti Nõukogu stipendiume õpinguteks inglise Alates 1957. aastast saadi tegutseda Eesti Majas. keele ja ka teistel aladel. Sel ajal saabus Inglis- 1921–1932 oli seltsi esimeheks mehaanikatöö- maale õppima nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna koja omanik Johan Palmer, hiljem rätsep Henry Tehnikaülikooli lõpetanuid, teiste hulgas hiljem Rixon, Eugen Alfons Johanson, Boris Jacobson, Inglismaal eesti ühiskondliku elu keskpunkti Harald Kadak, kondiiter Ernst Johannes Kollist asunud Endel Aruja , kes omandas Cambridge’i ja mitmed laevakaptenid, pärast sõda 1946–1952 ülikoolis 1943. a. Ph. D. kraadi. Endel Aruja, Nigul Hindo, Otto Pärnsalu, Juhan 5. veebruaril 1943 lisandus uus organisat- Pruuden , Arnold Ojasoo , hiljem Tamara Mari- sioon – Eesti Fondi Korraldav Toimkond, mille puu , Avo Hiiemäe ja Margit Luuka . Aastatel otseseks ülesandeks oli Eesti Vabariigi saatkonna 1921–1947 oli Londoni Eesti Selts ainuke eesti majanduslik abistamine. Poliitilise olukorra tõttu organisatsioon Inglismaal ning selle peaeesmärk olid Eesti Vabariigi rahalised vahendid kinnikül-

8 Panus 35 aasta eest: Meremehe mälestuskilde Liverpoolist 1918. a. – Meie Tee 1953, nr. 4–5, lk. 52– 53. 9 Londoni eestlaste mineviku radadelt. – Eesti Hääl 15.12.1961. 10 Londoni Eesti Selts 50. – Meie Tee 1971, nr. 11–12, lk. 189.

Tuna 3/2007 151 Varia

mutatud ja ka saatkonnal polnud enam raha, 31. maiks 1951 oli sel viisil Inglismaale saa- mistõttu tuli ellu kutsuda abistav organisatsioon. bunud kokku 5317 eestlast, enamasti Saksamaa Toimkonna jõukusele panid aluse jälle eestlastest põgenikelaagritest. Arvatakse, et üle 1000 eest- meremehed, kes toetasid fondi kas igakuise osa- lase elas Inglismaal juba enne sõda.15 maksu või ühekordse panusega, sedasama tegid Suure tähtsusega eesti ühiskonnale Inglismaal laevaomanikud. Nii käis see kuni 10. oktoobrini oli 10. mail 1944 merekapten Bernhard Nelbergi 1960, mil toimkond lõpetas tegevuse. ettepanekul loodud Eesti Abistamise Komitee, 1943. aastal moodustati Stockholmis Eesti mille ülesandeks oli sõja ajal kannatada saanud Meremeeste Ühing, mis mõne aasta pärast ni- eestlaste abistamine Saksamaal, Prantsusmaal, metati Unioniks.11 Cardiffis asutati 1. novembril Belgias, kellele hakati saatma rõivaid. Inglis- 1951 Eesti Meremeeste Unioni Stockholmis maale saabunuid abistati rahaliselt haiguste ja Esindus Inglismaal, mida juhtis kirjanik Einar töötaoleku ajal, toetati eesti laste suvekodusid. Sanden .12 Esindus korraldas eesti meremeeste Sissetulekuid saadi annetustest, pidudest, loterii- asju, vahendades teavet vabade töökohtade dest, kõige rohkem esemete müügist Eesti ja Balti ja kohaotsijate vahel, sest 1963. aastal oli va- jõululaatadel. Komitee tegevus kestab praeguse- bas maailmas eestlaste kaubalaevastikus veel ni. Aastal 2003 abistati kümmet vanemat haiget paarkümmend laeva. Cardiffi esindus suleti 15. inimest ning anti toetust laste suvelaagrile. novembril 1968, uueks esindajaks Londonisse 28. juulil 1946 asutati Londonis esimene määrati kapten August Vares . EELK Londoni Kogudus Inglismaal. Esimese Einar Sandeni meenutuste järgi astus ühel jumalateenistuse pidas praost Jaak Taul 25. mail päeval nende büroosse umbes 50-aastane inglane, 1947. Jaak Taul töötas Londonis hingekarjasena kelle nimi oli Laur ja tõi tõlkimiseks kaasa ees- üle 40 aasta. tikeelse kirja. Mehe selgituste järgi oli tema isa Suurbritannias oli Teise maailmasõja ajal tulnud Saaremaalt umbes 60 aastat tagasi, sõitnud antud korraldus, et tavalised meremehed pidid merd ja viimased aastakümned töötanud raud- elama Cardiffis. Eelisõigus elada Londonis oli teel, abiellunud inglannaga ja koduseks keeleks ainult juhtkonna liikmetel või nendel, kel oli kor- olnud inglise keel. Mõni aeg tagasi läkitanud isa ter või perekond pealinnas. Seetõttu oli Cardiffis kodusaarele vanale sõbrale kirja, millele saabus enam kui 400 eestlasest meremeest, kuid sinna nüüd vastus. Isa oli aga vahepeal surnud ja poeg oli otsustanud asuda ka juhtkonna liikmeid. tuli meremeeste ühingusse kirja tõlkimiseks abi Sealsed meremehed võtsid nõuks 1943. aasta otsima, kuna ta ise eesti keelt ei osanud. Inglis- sügisel asutada oma selts, mis tegutseks kultuuri- maal sündinud poeg ei teadnud isa kodumaast listel eesmärkidel. Saadik August Torma sellega midagi, ei Eesti asukohta ega sedagi, et riigi nõus polnud, arvates, et kes soovib, võib astuda pealinn on Tallinn.13 Arvatavasti oli tegemist loo Londoni Eesti Seltsi liikmeks. Tegelikuks põhju- alguses mainitud, ühena esimestest Inglismaale seks arvati hoopis saadiku ja majandusteadlase saabunud meremehe Mihkel Lauri pojaga. Villibald Raua omavahelist vastuolu, mistõttu Teise maailmasõja järel olukord Suurbritan- eesti selts Cardiffis jäigi kahjuks loomata. nias oluliselt muutus. Venelaste vägivalla eest Inglismaa eestlaste ühendamiseks asutati põgenes tuhandeid eestlasi Inglismaale, kus 9. novembril 1947 Inglismaa Eestlaste Ühing hakati esimesena pagulasi vastu võtma. Seda (IEÜ), kuna Londoni Eesti Selts ühendas eestla- ei tehtud mitte humaansetel kaalutlustel, vaid si ainult ühes linnas. 1948 astus ka Londoni Eesti vajadusest üles ehitada sõja järel laostunud Selts IEÜ liikmeks. Kogunes 110 delegaati 24 majandus. Mehi, naisi ja lasteta abielupaare, kes keskusest ja esialgu valiti ühingu ajutine juhatus. olid nooremad kui 55-aastased, toodi Saksamaa Ühingu eesmärgiks seati säilitada ja arendada põgenikelaagritest Inglismaale põllu-, tekstiili- eesti keelt ja kultuuri, abistada sõjainvaliide ja haiglatööle “Euroopa vabatahtlike tööliste” ja haigeid, kuid eriti jätkata võitlust kodumaa aktsioonide käigus 1947. ja 1948. aastal. Hiljem vabastamise eest. Saadik August Torma koostas said ka perekonnaliikmed järele tulla.14 “Valgete tegutsemiseks põhikirja kavandi. luikedena” toodi noori naisi haiglatööle. 29. veebruaril 1948 astus kokku I Inglismaa

11 Eesti laevandus ja meremehed 30. a. paguluses. – Eesti Hääl 21.09.1973, lk. 3. 12 N. Hindo. Eesti organisatsioonid Inglismaal 1918–1968, lk. 158. 13 Meremeeste linn – Cardiff. – Eesti Hääl 4.01.1963. 14 N. Hindo . Eesti organisatsioonid Inglismaal 1918–1968, lk. 4. 15 N. Hindo. Eesti organisatsioonid Inglismaal 1918–1968, lk. 5.

152 Tuna 3/2007 Varia

Eestlaste Ühingu Esinduskogu Londonis, millest Haridustoimkond vahendas koolidele õpperaa- võtsid osa kõigi osakondade esindajad. Seal valiti matuid ja koostas töökavad. Salme Pruuden ise juba põhikirja alusel juhatus, kuhu kuulusid Jaak juhatas Londoni Eesti Täienduskooli. Esimesel Taul , Villibald Raud , A. Rebane , Endel Aruja , aastal oli koolis 30 õpilast ja kool töötas mõned Ants Oras , Bernhard Nelberg , Gert Helbemäe , aastad päris edukalt, kuid peagi andis tunda J. Triefeldt ja H. Tamvere , viimased kaks vas- õpilaste vähesus ja 1960. aasta kevadel lõpetati tuolude tõttu ainult lühikest aega, asemele tuli tegevus. Salme Pruudeni õlul lasus ka laste suve- Arnold Ojasoo .16 Ühingu esimeesteks on läbi kodude korraldamine, mis toimusid 1949–1957 aastate olnud Jaak Taul , Bernhard Nelberg , eri paigus üheksal korral. Väino Pärtel, Helmut Heinastu, Toomas Ojasoo. Kaasmaalaste meelelahutuslikest üritustest Kuna IEÜ oli organisatsioonide liit, siis regist- olid tähtsal kohal eestlaste suvepäevad, mis toi- reeris end liikmesorganisatsioonideks rohkem musid esimest korda 1953 Bradfordis. Esinesid kui 50 ühendust üle maa. Aastate jooksul on laulukoorid, näitetrupid, rahvatantsurühmad, liikmesühenduste arv järjest vähenenud. kes kõik näitasid üles tahet jääda eestlaseks. 1948. aasta sügisel loodi Eesti Rahvusfond Rahvatantsurühmad jõudsid ka inglise publiku Inglismaal, mille ülesandeks sai lääneriikide ette ning esinesid rahvusvahelistel üritustel avaliku arvamuse mõjutamine ja varustamine mitmel mandril. 2003. aastal peeti eestlaste su- teabega Nõukogude ikke all olevast Eestist. vepäeva 50. korda. Laulukoore ja tantsurühmi Kasutati Rootsis Eesti Rahvusfondi poolt välja enam polnud, kuid istuti koos, lauldi ühislaule, antud propagandistlikke materjale, mida levitati söödi ja joodi. Kui esimesel korral oli publiku ka Inglismaal. Esimene peakoosolek toimus 19. hulgas üle 1000 eestlase, siis poole sajandi järel juunil 1949, kus fondi esimeheks valiti Villibald oli nende arv kahanenud 300–400-ni, kuigi kaasa Raud. Viiekümnendate algul, kui eestlasi hakkas oli püütud tõmmata ka eesti päritolu noori. Oma emigreerima ülemeremaadesse, lõpetati 17. rahvapidusid, kus osales paarsada eestlast, peeti juulil 1954 ametlikult fondi tegevus. ka 2004. ja 2005. aastal. 27. veebruaril 1949 III IEÜ Esinduskogul Leicesteri Eesti Maja avati 25. oktoobril võeti vastu otsus sihtasutuse Eesti Maja loomi- 1960. Aastatega on sellest saanud Kesk-Ing- seks. Mõtte algatajaks oli Endel Aruja. Londoni lismaa eestlaste keskus, kus käiakse koos Eesti Maja osaühing registreeriti 9. augustil rahvuslikel tähtpäevadel ja muudel üritustel. 1949. Sihtasutuse loomise järel asuti maja 1982. aastal korraldati seal Euroopa eestlaste ostmiseks raha koguma, mis ei edenenud kuigi laulupidu, aastatel 1989–1995 organiseeriti koos jõudsalt. 1950 lõpuks laekus 272 liikmelt üle Eesti Muinsuskaitse Seltsiga paguluses ilmunud 900 naela, aasta pärast oli koos üle 1000 naela. kirjanduse Eestisse saatmist. Londoni Eesti Maja osteti alles 2. detsembril Bradfordis osteti klubile Eesti Kodu oma 1956. Tuli võtta laenu, sest vajaminevat summat maja 25. juunil 1955. Viiekümnendatel aastatel oli ei oldud kokku saadud. Laenu andis ka Londoni sinna elama asunud arvukalt eestlasi ja tegutsesid Eesti Selts. Eesti Maja põhikiri ei võimaldanud mitmed seltskondlikud organisatsioonid, kes pidada baari ega einelauda, kust oleks saadud kooskäimiseks kasutasid üüritud ruume. Maja oli tulu. Seetõttu asutati 1957 Eesti Klubi, mis sai heas korras, 1977 tehti põhjalik remont, seal te- enda kätte kõik seltskondlikud ruumid – baari, gutsesid kohalikud laulukoorid, näiteringid ning saali ja kohviku. Töö tehti seal tasuta ja puhastu- tantsurühmad. Praeguseks on tegevus muutunud lu kanti üle Eesti Majale.17 Osaühingu juhatuse tagasihoidlikuks, mõned noorema põlvkonna esimeestena on tegutsenud Endel Aruja , Artur esindajad siiski austavad vanemate ja vanavane- Lossmann , Nigul Hindo , Salme Pruuden , Hel- mate traditsioone ning toovad perekonnadki ko- mut Heinastu , Erika Pärnsalu . hale. Maja on välja üüritud ka rahvusvahelistele 5. märtsil 1949 kutsuti ellu IEÜ keskorgani- organisatsioonidele, nagu Balti Ühing, Briti-Balti satsiooni, hariduse, kultuuri, spordi, noorte, in- Ühing ja Ikestatud Rahvaste Komitee. valiidide, organiseerimise ja ERF-i toimkonnad, IEÜ juhatuse koosolekul 9. detsembril 1947 kus toimus tegelik töö. Tuntud koolitegelase, otsustati oma ajalehe väljaandmine, selle nimeks IEÜ haridustoimkonna juhataja Salme Pruudeni sai Eesti Hääl ja toimetajaks valiti kirjanikust aja- eestvõttel hakati looma Eesti täienduskoole. kirjanik Gert Helbemäe. 18 Lehe esimene number

16 I.Ü.Ü ja Eesti Hääl. S.l., 1997, lk. 6. 17 20 aastat Eesti Maja ja Eesti Klubi. – Eesti Hääl 09.09.1977, lk. 3. 18 Kümme aastat rahvuslikku tööd. – Eesti Hääl 20.12.1957.

Tuna 3/2007 153 Varia

ilmus 1947. aasta jõulupühadeks. Uskumatu in- kasutamisel ja aktsendivabal hääldamisel. Sel nuga tehti kõik tööd Gert Helbemäe ühetoalises ajal avaldas saadik August Torma tänapäevalgi korteris gaasivalgel, sest majas elektrit polnud. järgimist vääriva mõtte – väikesed rahvad või- Korteris ei asunud mitte üksnes toimetus, vaid ka davad lugupidamist ja poolehoidu eeskätt oma “trükikoda”, kus lehte paljundati fotokopeerimise vaimujõu, oma kultuurielu rikkusega.21 teel. Päris trükikodade hinnapakkumised olid nii Vanim eesti kirjastus paguluses – Boreas kõrged, et vaeste eestlaste kõhn rahakott ei luba- – loodi juba enne Teist maailmasõda. Kirjastuse nud lehe trükkimisest unistadagi. Öine korterist asutamise mõte pärineb Tartu akadeemilistest kostev kirjutusmasina klõbin häiris kaasüürnikke, ringkondadest Teise maailmasõja eelõhtul. Tege- kuigi selle summutamiseks kasutati patju ja toas vusega Londonis, Pariisis, Berliinis, Budapestis liikudes võeti kingad jalast. Isegi telefoni ei lu- ja mujal kavatseti tutvustada eesti kirjanduse batud majja panna, sest helin oli maja perenaise parimat osa. Boreas tähendab tõlkes põhjatuult arvates liiga kärarikas.19 Kõigile raskustele vaa- ja kirjastuse esialgne eesmärk oli viia Põhjala tamata jõudis Eesti Hääl lugejateni. Mõne aasta vaimuvara tõlgete kaudu läänemaailma.22 pärast suudeti trükikulusid juba tasuda ja ajaleht Aktsiaselts Boreas Publishing Company sai kaasaegse ilme. registreeriti 2. septembril 1939 Suurbritannias, Gert Helbemäe käe all ilmus ajaleht kuni seega päev pärast sõja algust.23 Kirjastuse tema ootamatu surmani 1974. Seejärel on toime- tegevdirektoriks sai Londonis elanud reeder tajatööd teinud Väino Pärtel, Zinaida Hiiemäe, Evald Jakobson , kes oli olnud osanikuks Tartus August Lembra ja praeguseni Aili Eistrat. Ilmu- Looduse Ilutrüki ja Mattieseni trükikojas. Kir- mise algusaastatel ulatus Eesti Hääle trükiarv jastuse peadirektori kohale asus Tartus paikne- 1500-ni, mis pärast eestlaste edasirännet langes nud Eesti suurima kirjastuse Loodus juhataja 600-ni. Oma missiooni eestlaste sidepidajana Hans Männik. Üheks juhiks oli Evald Jakobsoni täidab leht tänaseni, kuigi ilmub vaid kord kuus abikaasa Asta. Kirjastuse asutajate hulka kuulus ja lugejate arv järjest väheneb. ka professor Paul Kogerman . Gert Helbemäe pööras ajalehes erilist Esimese raamatuna ilmus 1939. aastal Eesti tähelepanu ilukirjanduslikule loomingule ja Teaduste Akadeemia tollase presidendi Karl päevakajaliste rubriikide kõrval avaldati terveid Schlossmanni monograafia eesti meremudast lehekülgi, kus tutvustati uusi raamatuid, ilmu- “Estonian Curative Sea-muds and Seaside tati kirjanduskriitikat, tähistati kirjanduslikke Health Resorts”, mis trükiti Tartus. Sellele järg- tähtpäevi, ilmusid andekate noorte kirjandus- nes 1940. aastal Leipzigis August Mälgu romaan katsetused. Gert Helbemäe eestvõttel korraldati “Im Angesicht des Himmels” (“Taeva palge kuuekümnendatel aastatel novembris-detsemb- all”), mille tõlkis saksa keelde Peter Woldemar ris raamatukuusid, millele pühendatud lehekül- Pezold. Raamatut trükiti 5000 eksemplari ja seda gedel võtsid sõna tuntud avaliku elu tegelased, trükiarvu ei ületanud hiljem ükski Borease poolt kirjandusteadlased ja kirjanikud. Ka Londoni välja antud raamat. Romaanist ilmus Berliinis F. jõululaadad olid pühendatud raamatukuule. A. Herbigi kirjastusel 1941. aastal teine ja 1943 Arvestatav eesti kirjanduselu Londonis kolmaski trükk. Boreasel oli kavatsus Leipzigis koonduski kirjanik Gert Helbemäe ümber, kes avaldada veel paar raamatut, kuid sõjaoludest oli tegev ka Välismaises Eesti Kirjanike Liidus tingituna lõpetas osakond tegevuse.24 1940. aas- ja PEN klubis. 1961. aastal ilmus Londonis tal Hans Männik arreteeriti ja viidi 1941. aastal PEN klubi ajakiri Arena. Inglis-, prantsus- ja Venemaale, kuhu ta jäljetult kadus. saksakeelne esiknumber oli pühendatud eesti Aastatel 1943–1961 anti Evald Jakobsoni pagulaskirjandusele, avaldades tuntud autorite käe all juba Londonis välja 21 ingliskeelset teost. loomingut.20 Korraldati kirjandusõhtuid ja Kuna kõigi teoste kirjastamine tõi majandus- raamatumüüke. Noortele korraldati kirjandite, likku kahju, kaeti see erakapitalist. 1943. aastal ka eesti sõnavara tundmise ja hiljem lugemise ilmus Ernest Howard Harrise lühiülevaade võistlusi, kui oli märgata raskusi eesti keele “Literature in Estonia”, raamatu teine trükk

19 G. Helbemäe . Eesti ajalehe sünd Dickensi miljöös. – Meie Tee 1955, nr. 9–10, lk. 128–130. 20 Eesti loomingut kolmes keeles. – Meie Elu 29.06.1961. 21 A. Torma. Raamatu kuu. – Eesti Hääl 24.11.1961. 22 “Looming nõuab täit inimest…”: Vestlus kapten Evald Jakobsoniga – Lugejalt kirjanikule. Lund, 1955, lk. 22. 23 Einar Sanden – kirjanik, kirjastaja ja laevandustegelane. – Meie Elu, 9.08.1979. 24 E. Teder. Vanim väliseesti kirjastus Boreas. – Raamat on…I, lk. 129.

154 Tuna 3/2007 Varia ilmus 1947. aastal. Paar aastat hiljem avaldati saar”. 1994. aastal ilmus koos kirjastusega Õllu sama autori lühiülevaade ka pagulaskirjandusest romaani “Viimne veerand veini” kordustrükk ja “Estonian Literature in Exile”(1949). kirjastuse viimase raamatuna seiklusromaan “An Edaspidi andis kirjastus välja rea ingliskeel- Estonian Saga” 1996. aastal. Kokku ilmus Borea- seid poliitilisi trükiseid, nagu F. W. Picki “The selt kümme Einar Sandeni raamatut. Baltic Nations Estonia, Latvia and Lithuania”, Boreas avaldas ka Fred Limbergi ajaloolise Evald Uustalu “The History of Estonian ülevaate Eesti Vabariigi sõjajõududest – “Isamaa People”, August Rei “Have the Small Nations a eest”, Andres Küngi raamatu Balti riikidest Right to Freedom and Independence?” jt. Koos “A Dream of Freedom”, Edgar Valter Saksa Eesti Rahvusfondiga Rootsis anti välja sarja eestlaste esiajalugu käsitleva raamatu “The “East and West”, kus ilmus seitse ingliskeelset Estonian Vikings”. Robert Raidi (Maksim poliitilist trükist. Aastatel 1953–1955 ilmusid Hammer-Sklowsky) teos “Kui venelased tulid” Marie Underi ja Gustav Suitsu ingliskeelsed oli Kanadas Estoprindi kirjastamisel ilmunud luulekogud “Child of Man” ja “Flames on the kahes trükis eesti keeles ja saksakeelsena Frei- Wind”. “Ükski neist raamatutest pole end seni burgis 1953. aastal. Nüüd ilmus raamat saksa ja majanduslikult tasunud, kuid tasuvust ei olegi inglise keeles Boreaselt. nende raamatute väljaandmisel taotletud. Tähtis Kirjastuse peaülesandeks jäi edaspidigi Eesti panus võitluseks Eesti eest – see on nende tasu- tutvustamine kogu maailmale ingliskeelsete vus,” meenutas kapten Evald Jakobson .25 väljaannete kaudu. 1. detsembril 1978. aastal Pärast 1955. aastat tekkis kirjastuse tege- asutati kirjastuse juurde sihtkapital Boreas vusse paus. Alles 1961. aastal üllitati koos Eesti Booktrust, mille vahendeid kasutati väärtteoste Rahvusnõukoguga Rootsis mahukas koguteos kirjastamiseks eesti, inglise jt. keeltes. Loodeti “Aspects of Estonian Culture”, millest kaheksa välja anda teoseid, mis tutvustaksid Eesti saatust artiklit eesti kultuurist, muusikast, kirjandusest, ja saata need tasuta nii Lääne kirjandusturule ajaloost, geograafiast, kunstist, arhitektuurist, kui ka raamatukogudele. Kõik annetajad, kelle teadusest ja kirikuelust anti välja ka eri trükiste- panus ületas 100 USA dollarit, said sihtkapitali na. 1968. aastal lülitus kirjastuse tegevusse Einar auliikmeks. Nende hulgas olid professor Ernst Sanden , andes välja kolm raamatut Free Europe Öpik , Andres Küng , Kalju Jõgi , Erik Thomson , Press kirjastusmärgi all. Alustati eestikeelsete Otto Mamberg , Arnold Kokk , Tõnis Raamot . raamatutega, kõigepealt ilmus Sandeni enda Kapitali kogumine ei andnud aga loodetud menuraamat “KGB kutsub Evet”, mis paljastab tulemusi ja enamasti jäid võlad Einar Sandeni KGB tegevust Eestis peategelase mälestuste kanda. Mõnigi kord tuli peale maksta kuni 4000 kaudu, järgnevad Johan Pitka mälestused “Ra- dollarit aastas või teha pangalaenu. Viimastel jusõlmed” ja Sandeni komöödia “Alcopill”. aastatel vähenes järjest eestikeelsete raamatute 1973. aastal hakkas Einar Sanden kirjastust ostjaskond ja 1999. aastal lõpetas Boreas oma Evald Jakobsonilt üle võtma. 30. mail 1973 Evald tegevuse Cardiffis. 2000. aasta mais müüdi Bo- Jakobson suri. 1975. aasta 7. veebruaril oli Einar rease maja ja Einar Sanden kolis Tartusse, kuhu Sandenist saanud Borease täievoliline omanik. tõi ka kirjastuse raamatute ülejäägid.26 Kirjastuse nimeks sai Boreas Publishing House Boreas on välja andnud kokku 47 trükist. ja see jätkas tegevust ühemehekirjastusena, Raamatute trükiarvud jäid 500–1500 piiresse, millele Sanden ostis Cardiffis oma maja. Ilmusid mõnel juhul olid ka väiksemad. Nagu meenutab Peeter Ilusa luulekogu “Lõbu ja himu” ja Einar Einar Sanden , oleks 800 raamatu müük katnud Sandeni enda raamatud – dokumentaalteos Ar- trükikulud, kuid nii palju müüdi vaid erand- tur Hamanist [Juhan Tuldavast] – “Mitme näo ja juhtudel. Ametlikult kestis Borease tegevus 60 nimega”, romaanid Eesti Kommunistliku Partei aastat (1939–1999), millega saavutas vanima neljakümnendate aastate alguse funktsionääride ning kõige kauem välismaal tegutsenud eesti kir- tegevusest, sealhulgas ka Karl Särest – “Loojan- jastuse tiitli. Borease kirjastusmärki kasutas Ei- gul lahkume Tallinnast” ning “Süda ja kivid”. nar Sanden veel oma autobiograafilise romaani Sandenilt ilmusid veel ingliskeelsena “KGB calling “Hommikutunnid” esimese osa üllitamisel 2001 Eve”, olukirjeldused-anekdoodid “Võllamäe ka- Eestis. Järgmine osa ”Näod ja maskid” (2003) valkaad”, Naissaarelt pärit eesti-rootsi kunstniku ilmus Varrakult ja kaks seni viimast “Septembri Erik Schmidti biograafia “The Painter from Nais- lapsed” (2004) ja “Kolme ilmakaare poole”

25 “Looming nõuab täit inimest…”: Vestlus kapten Evald Jakobsoniga. – Lugejalt kirjanikule. Lund, 1955, lk. 23. 26 E. Teder. Vanim väliseesti kirjastus Boreas. – Raamat on…I, lk. 131.

Tuna 3/2007 155 Varia

(2005) Eesti Keele Sihtasutuse väljaandel, mis le kõrval nimetada mõningaid lühemat aega jäi tema viimaseks raamatuks. Einar Sanden ilmunuid, neist kõige kauem, 1974–1979, on lahkus 2007. aasta aprillis. Einar Sandeni toimetusel ilmunud ajakiri Eesti Boreast tuleb eriti hinnata kui eesti kultuu- Laevandus = Bulletin of Estonian Shipping in ri, ajaloo ja kirjanduse tutvustajat maailmale Exile. Einar Sanden on katsetanud välja anda ka võõrkeeltes – suurem osa raamatutest – 33 oli Eesti Üliõpilaskonna Inglismaal ajakirja Meie inglise, 2 saksa ja ainult 12 eesti keeles. Kui Aeg 1956, kuid esimesest numbrist kaugemale Boreas läks üle Einar Sandeni kätesse, hakkas ei jõudnud. 1982 ja 1984 ilmus tema käe all kirjastus avaldama poliitilise sisuga ilukirjandust ajakirja Meie Eesti kaheksa numbrit Borease ja mälestusi, mis paljastasid Nõukogude elulaadi embleemi all. ja poliitilisi kuritegusid. Mitmed neist olid Einar Eesti Rahvusfondi poolt anti Karl Eerme Sandeni tõsielul põhinevad romaanid. toimetusel 1950–1951 välja seitse numbrit oma Eestlaste väike kogukond Suurbritannias ei ajakirja Kannatav Kodumaa, mis lõppes toime- suutnud raamatute kirjastamise alal kuigi palju taja siirdumisega Kanadasse. Kolm numbrit anti korda saata. Londonis elas ja tegutses üks ande- välja 1949. aastal asutatud Eestlaste Demokraat- kamaid pagulasprosaiste Gert Helbemäe, kelle liku Koondise Inglismaal ajakirja Tähised. romaanid “Elamata elu”, “Kägu odraokkaga”, Ainuke ülevaateteos Suurbritannia eestlaste “Õekesed”, “Sellest mustast mungast”, “Ohvri- kohta on Nigul Hindo koostatud “Eesti organi- laev”, “Ainult ajutiseks”, “Pagejad” ja lasteraa- satsioonid Inglismaal 1918–1968”. Kokku anti mat “Minni ja Miku: kaks vöötoravat” ilmusid Inglismaal välja 78 raamatut eesti autoritelt või Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandel. eestluse kohta, neist 30 ilukirjanduslikku teost. Karl Eineri romaanid “Ainult üks valge libli- Üle poole ilmunust kirjastas Boreas. kas”, Suletud sadam”, “Raudne vilepuhuja”, “Kui Kui Saksamaa põgenikelaagrites oli Inglis- aeg saab täis” avaldas “Orto”. Oma esimesed luu- maa unelmatemaaks, kus kõige varem hakati lekogud “Hulkuri evangeelium” (1948) ja “Üks põgenikke mitmetele tööaladele vastu võtma, suveõhtune naeratus” (1949) kirjastas Arved siis kolm-neli aastat hiljem hakkasid eestlased Viirlaid Londonis ise. Siin kirjutas ta ka esimese saareriigist lahkuma. Inglismaale saabumisel romaani “Tormiaasta” (1949) ja tuntuima teose määras tööministeeriumi ametnik pagulastele “Ristideta hauad”. Gert Helbemäe õhutusel sai töökohad, mis piirdusid haigla-, vabriku-, hosteli-, Inglismaal tuule tiibadesse nooruke ja andekas kaevuri- või põllutööga. Haridusele ja erialale Elin Toona, kes sõjavintsutuste kiuste emakeelse vastavat tööd saada oli võimatu. Kehtis range koolihariduseta oli vanaema abiga omandanud nõue, et abielupaarid ei tohtinud hostelites koos eesti keele. Oma esimese romaani, 1964 ilmunud elada. Neist raamidest vabaneda praktiliselt ei “Puuingliga” pälvis ta H. Visnapuu nimelise kir- õnnestunud. Karmid keelud, ühekülgne toit ja jandusauhinna, saavutamata heakskiitu Londoni piirangud liikumises ei pakkunud rahuldust. Võõ- konservatiivses eestlaskonnas. rastav oli inglaste üliviisakas, kuid kõrk ja külm Ajaleht Eesti Hääl on kahes trükis kirjas- hoiak pagulaste suhtes. Parema tööotsa saamiseks tanud Harald Riipalu sõjamälestused “Kui võimalusi polnud, eriti kui inglise keele oskus võideldi kodupinna eest”. jättis soovida. Edasipüüdlikku töörühkijat enese Nimetada võib ka mõnede organisatsioonide kõrval ei sallitud, kuna see ohustas põliselanike väljaandeid – EELK Londoni kogudus on koos- mugavust ja pigem tekitas kadedust ning viha. Nii tanud ülevaated oma tegevusest “EELK Londoni püüdsidki eestlased ränga tööga kogutud pennide Kogudus 1946–1951” ja “EELK Londoni Kogudus eest pääseda ülemeremaadesse, kus lootused 1946–1996”, Eesti Kooli Fond Inglismaal avaldas sobivamat teenistust saada olid suuremad. Salme Pruudeni toimetusel Lugemisvara noortele Viiekümnendate aastate algul hakkas Kana- “Eesti – mu kodumaa”. On avaldatud ülevaa- da põgenikke vastu võtma ja sellest võimalusest teid oma tegevusest: “Eesti Kodu 25. Bradford, haarati kohe kinni. Lahkujate arv ulatus tuhan- 1955–1980”, “Segakoor “Kungla” 25: 1947–1972”, deni, väike osa suundus ka Austraaliasse. Siiski “Eesti Meeskoor “Koit” XX. 1949–1969”. jäi tagasihoidlik, kuid tegus eestlaste ühiskond Järjekindlamalt on oma elu tutvustanud ka Suurbritanniasse, kes säilitab rahvuslikku Leicesteri eestlaskond. Aastatel 1985–1996 meelt eesti organisatsioonides Londonis, on ilmunud neli kogumikku “Eestlaskond Leicesteris ja Bradfordis ning vahendab oma ja Leicesteris”. Leicesteri Eesti Maja välja andnud Eesti olulisemaid uudiseid Eesti Hääle kaudu. bülletääni “Teated”. Ajakirjandusväljaannetest võib Eesti Hää- Anne Valmas

156 Tuna 3/2007 S U M M A R Y

ESSAY rapid success of the first evangelical preachers, however, can be partially explained by the particularities Ilmar Vene. The Magic Three of the Reformation in Europe’s periphery, especially insufficient preparation by the local Catholic Church The role of the number three in cultural lore is dis- for its struggle against Lutheranism. cussed here using the freedom that the essay form provides. Particular attention is drawn to the mean- Urmas Salo. Role of the National Defence Council in ing of the number in Christian culture. The author reforming Estonian national defence, 1933–1939 takes as a basis Dante’s Divine Comedy, in which almost everything is subordinated to the notion of The National Defence Council (NDC), under the trinity. He then examines the history of the Trinity jurisdiction of the State Elder (president), operated of God, which has greatly influenced how the entire as the highest advisory body in national defence known world is understood. There is also a close matters during the period 1933–39 in Estonia. This inquiry into the origins of the notion of cleansing article provides an overview of the Council and fire. In concluding, the author hints that a number analyzes its role in the reorganization and moderni- of later manifestations of the number three, such zation of Estonia’s national defence. The basis for as Hegel’s triad, also have similarities to central the article are NDC session minutes and decisions, precepts of Christianity. and NDC correspondence, all of which are held in the National Defence Council collection of the Estonian National Archives. ARTICLES The establishment of the NDC was one of the most important steps in the reform of the management Tiina Kala. The reorganization of church activi- of Estonia’s national defence. A body was needed ties in Tallinn in the 1520s, with a view towards its to advise the government in defence matters and to economic and social background coordinate national defence activities of the various official institutions. The formation of the Council The Lutheran Reformation in Estonia has been began during the Great Depression (1930-33), when understood for decades to be a return to the pure a thorough reorganization of Estonia’s national word of God, a rejection of pointless rituals in the defence became a pressing issue. The major propo- practice of religion, and an increase in the use and nent for creating the Council was the Chief of the prerogatives of the Estonian language in the life of Defence Force Headquarters, Major General Juhan the church. The foundation for these changes was Tõrvand. The NDC was established by the govern- laid at the beginning of the 1520s by the activities of ment of Konstantin Päts on 8 February 1933. evangelical preachers, and these were quickly sup- From the time of its inception, the members of the ported by both town-dwellers and peasants. One of National Defence Council included, in addition to the most significant events of the Reformation was the State Elder as chairman, four ministers (Defence, the iconoclastic riot. Foreign Affairs, Economy, Courts and Internal Af- In examining the peak years of the Reformation in fairs), the aide to the Minister of Defence, the chief Tallinn, questions arise that do not permit the events of the Defence Force Headquarters, the head of the of religious renewal to be seen as unambiguous as Defence League, and two high-ranked military offic- described in the introduction. Pre-Reformation ers (Lieutenant General Johan Laidoner and Major sources do not contain information regarding General Jaan Soots). In 1934 the NDC was expanded any particular dissatisfaction within the church in to 18 members. From March 1938, with the promulga- Tallinn. Catholic institutions had an extremely im- tion of the new Law of Peacetime Arrangement of portant role in the financial management of the town the National Defence Act, the NDC was comprised – the system of rents offered a means of support of the Commander-in-Chief of the Armed Forces, the and credit opportunities to many town-dwellers. In Prime Minister, the chairmen of the Riigivolikogu and siding with the reformers, Tallinn town councillors Riiginõukogu (the two chambers of the Estonian na- had to be prepared for disagreements with both their tional parliament), five members of the government, own political sovereign and also the more important the Chief of the Armed Forces Headquarters, the aide towns of the Hanseatic League, which in the 1520s to the Minister of War, and the heads of the three did not yet support the Reformation. branches of the armed services: Army, Air Defence The sources demonstrate that by 1524 at the lat- and Navy, and the Defence League. est, two opposing groups had developed in Tallinn From March 1933 to October 1939, 27 NDC sessions – those who supported Lutheran preachers and were held: 12 in 1933; two each in 1934, 1935, and supporters of Catholic preachers. The reasons for 1936; six in 1938; and three in 1939. From the first the appearance of these groups, and for the espousal seven sessions in 1933 only the agenda and the min- of the Lutheran preachers by the Tallinn councillors utes of the decisions exist. More detailed minutes and guilds, were mostly economic and social. The were recorded for subsequent sessions.

Tuna 3/2007 157 Symmary 3/2007

The topics that the NDC discussed changed from ment reconvened in April 1938, the importance of year to year. During the first year of operation, there the NDC was reduced in resolving issues of national were numerous sessions with intensive debate, and defence. The operation of the Council was never a very wide range of topics were covered. Overviews officially terminated, but after 2 October 1939 no were presented on the military forces of Estonia and further sessions were held. its potential enemy, the Soviet Union, and on the The NDC minutes provide an interesting and valu- possible development and result of military actions. able source, particularly those from 1933–34, which The first sessions also covered the general ideas of the are in manuscript form, and are essentially uncor- Estonian defence plan. Between 1933 and 1935 the rected. These provide the best sources for the views Council conducted very thorough discussions on the held by politicians and military leaders regarding the reorganization of Estonia’s Defence Forces. During development of national defence. two sessions in 1933 there was a discussion on the general plans for changing the organization of wartime Tiiu Kreegipuu. Harnessing history as a propa- and peacetime Defence Forces in reaction to the ganda weapon – how history, in the form of the economic situation, and on reducing military person- establishment of Soviet power on 21 June 1940, was nel. Wartime personnel were to be reduced to 70,000 depicted in the Soviet Estonian media, 1945–1960 non-commissioned officers and soldiers. However, this radical reorganization for peacetime was not carried History carries within itself not only the ideology of out. Plans for the new wartime organization, mobiliza- the time and society which produced it, but also the tion, and arrangement of Estonian forces in the rear schema for its interpretation and explanation, just were again discussed in 1935. These plans remained as the objective for writing history proceeds from mostly unrealized due to the slowness of updating dominant values and accepted code of ideas. In arms and equipment for the Defence Forces. conditions of the Soviet occupation, where not only In the period 1933–34, the NDC repeatedly dis- the rules of behaviour but also acceptable ways of cussed matters regarding the financing of national thinking were determined by the communist party, defence and issues of developing armaments, and history was perforce a propaganda weapon for the major attention was paid to developing the fleet. As authorities as it was seen as an element in the forma- early as April 1934 the possibilities for modernizing tion of the identity of the Soviet people. For Estonian national defence were discussed in the Council. Ob- history-writing, the Soviet occupation meant the taining new weapons for training, and thereafter for establishment of new theoretical frameworks, the the major units, were seen as a priority. reassessment of previously written history, and the In 1936, resources outside the state budget were inclusion of obligatory Marxist concepts. The version requested to meet these needs, and in 1937 a mod- of the past amenable to the authorities was mass- ernization plan for national defence was compiled. distributed through history books and in schools, Besides using credit, money from the sale of military and in the initial years it was particularly intensively supplies to Spain in 1936–39 was also used for the promoted through the media, often seen as the most modernization of national defence. The plan in- influential propaganda channel. cluded only the minimal needs of national defence, This article concentrates on how the media in So- taking into account the economic capabilities of the viet-era Estonia was used to establish a new Soviet state. In 1938–39, the Council discussed a national concept of history. The depiction of the Soviet coup defence modernization plan, and the budget of the carried out on 21 June 1940 is used as an example. The National Defence Foundation that was set up to material for the analysis are articles on the 1940 coup finance it in 1938. Expenditures from the National published in the Estonian Communist Party Central Defence Foundation for carrying out the plan over Committee’s official organ, Rahva Hääl, in the years the following six years were foreseen as requiring 1945–60. The articles develop the June myth, accord- a total of 38 million Estonian krones for the years ing to which the Soviet coup was a natural part of 1938/39 – 1943/44, of which 28 million was to be historical development, something not only expected credit. The acquisition of new armaments moved too but also carried out by the Estonian people. slowly – by autumn 1939 only some of the ordered The article provides an overview of the basic armaments and equipment had been delivered. structure of the June myth and the discursive In 1936–38 the basic attention of the NDC was methods for its formation, treating historical texts turned to the review of draft laws pertaining to na- as examples of the political discourse promoting tional defence. The 1938–39 Council also dealt with Soviet ideology. Proceeding from the methodology foreign policy matters and international agreements of discourse analysis, the article looks at a number on national defence. of argumentative strategies that have been used in The range of topics discussed in the NDC was re- the formation of Soviet history writing in Soviet- duced after the coup d’etat in March 1934, and seri- era Estonia: the labelling of the events of 21 June, ous discussions no longer took place. The Council and the construction of groups of inclusion and was convened increasingly rarely. After the parlia- exclusion – us versus them. The results characterize

158 Tuna 3/2007 Symmary 3/2007 a canonical process for the writing of history that The media, therefore, as the most powerful propa- proceeds from a Marxist interpretation of history ganda weapon of the party, filled the gap in ideo- and justifies the establishment of Soviet authority in logical work by compensating for the initial lack of Estonia. This process simultaneously exhibits both history books. The Soviet Estonian media is a good the ideological changes of direction that took place source in that it demonstrates how consistently and in Soviet Estonia, as well as ideologues’ attempts intensively it was used to internalize Soviet views to make a foreign conceptual view of history more when the Soviet government was brought to power acceptable. A comparison of the articles addressing in Estonia. Examining the media also helps in un- the 21 June events bears out disagreements created derstanding more general aims of Soviet ideology in the attempt to solve this quite weighty task, which and in bringing to light the mechanisms employed provided an ideological direction for the entire his- to achieve these ends. tory-writing process. The labelling of these events in Rahva Hääl was at first rather general in nature, vague and not overly judgmental, but it became more DOCUMENTS AND COMMENTARIES aggressive over time. The media was rather careful in using the word ‘revolution’, which on the one hand Anu Mänd. An unexpected find from Riga – a 16th was mandatory from the standpoint of Marxist his- century calendar from Tallinn tory-writing, but on the other hand was ideologically disputable. It was important to emphasize that 21 This article examines a calendar that is part of a June fundamentally changed Estonian history, that it medical-astrological manuscript in the collections revolutionized the development of society, restored of the Latvian National Library in Riga. The manu- Soviet authority in Estonia, and was a historical vic- script is written in Middle Low German and dates tory for the Estonian proletariat. from the first half of the sixteenth century. Nothing The goal of history as a propaganda weapon was to is known of its author, owner, or place of origin. create in the consciousness of the reader a sense of However, a closer analysis of the feast days in the belonging to the Soviet people, which was seen as calendar indicates that it may have been compiled united and internally loyal to the Soviet system. For in Tallinn (Reval). The following saints’ days deserve this purpose, numerous constructing strategies were particular attention: St Eric (18 May), St Olav (29 used in history-writing to construct a new us group, July), and St Victor (10 October). The latter two which was accompanied by the implementation of days are marked in the calendar with red, meaning destructive strategies as regards the them group – the that they were celebrated to the highest degree (to- opposite to the positive image of the Soviet people. tum duplex or duplex). The feasts of St Eric and St The us group, in the treatment of the 21 June events, Olav were generally not included in North-German was the Estonian working people since the concept calendars, and St Victor, in turn, was not known in of people (or, nation) in Soviet Estonian conditions Scandinavia. However, all three would perfectly fit acquired the same content as the dogmatic concept the context of late medieval Tallinn, where German of class in Marxist rhetoric. The Estonian working and Scandinavian influences merged. From other people has in turn been presented as an active group, sources we know that St Victor was the patron saint which supposedly ‘voluntarily carried out its wish’ in of the city of Tallinn and that the feast of St Olav joining the Soviet Union, while also relying on the was celebrated there as totum duplex. The feast of assistance of ‘the friendly Russian fraternal nation’ St Eric may have been promoted by the Briget- and the communist party. In contrast to the June tines, whose convent was located near the city. If myth as treated in later history books, it is possible the calendar indeed originates from Tallinn, which to find a certain inconsistency in the texts discussed is very likely, it is the only fully preserved medieval in this article; in the media there were hints of the calendar of the city. active participation and interference of the Soviet Union and the Red Army – something that was later Küllo Arjakas. The diaries of Karl Laane, II not mentioned. The them-group, on the other hand, included all The eminent local lore enthusiast Karl Laane was current and past opponents of the Soviet system, born in 1907 in Võru county. He graduated in 1930 both within Soviet society and outside it. This also from the progressive Võru Teachers’ Seminary and included all those persons, state systems, and ideolo- then became a respected teacher, working also as gies which did not share the communist worldview. an education consultant and general manager of The them-group was constructed with the help of the Estonian Educational Association. During the negative wording and comparisons, transferring all German occupation of World War II, Laane worked things bad in general to them, and making specific in the Kiviõli oil shale mine. He was mobilized in the negativity of the them through the use of all kinds February 1944 as part of the general mobilization, of numbers and statistics, which were otherwise and since he was an officer in the Republic of Es- taboo in Soviet rhetoric. tonia reserve, he was sent to Germany for further

Tuna 3/2007 159 Symmary 3/2007

training and retraining at the SS cadet school in Estonian Film Archives: History in the service of Bad Töltz. propaganda Only a few years ago, during the process of sort- ing through Laane’s papers, it was discovered that his sixteen diaries had survived intact. These CULTURAL HISTORICAL ARCHIVE cover the period from July 1944 to late autumn in 1946, providing a thorough, day-by-day overview Eve Annuk. “I do so want to write …”: Ilmi Kolla of life in Germany in wartime and in the training and her letters camp, trips to Vienna and Prague, impressions of Denmark and Germany at the end of the war, and The letters and correspondence of poet Ilmi Kolla life as a prisoner-of-war and civilian refugee in the (1933–54) are a valuable source for cultural history post-war camps. The diaries comprise a total of as they shed light on less-studied aspects of cultural over 2140 pages of authentic material. They also history in the Stalinist era, such as the politics of include twenty or so self-drawn pictures of the Soviet authorial fees (honoraria). Kolla’s letters are training camps and articles cut out of newspapers. interesting not only as a collection of sources from In August 1947 Laane began his journey home this period, but also as texts displaying the literary from Germany. He carried all 16 diaries with him talent of the author. Kolla weaves into her letters to Tallinn in his rucksack. various layers of style, using expressions of everyday Mobilization into the German army left a “stain” speech in parallel with a romantic expressive style, on Laane’s biography. In the Estonian SSR he was and adding parts of poems to her letters. variously employed as a guard, transport worker, For this article, five letters by Kolla from the pe- administrator, language editor in a publishing house, riod 1951–54 have been selected. The letters were and held other jobs as well. In the 1960s Laane be- sent to various people: two early ones (from 1951) came interested in graveyards and began to study were to her mother, the three later ones (from them systematically and carry out inventories. He 1954) were addressed to her friend Lehti Metsaalt also initiated the placing of memorial stones on the (1933–2003), a journalist and dance teacher. The graves of many forgotten cultural figures. Laane died letters to her mother were written in Jõhvi, where on 3 November 1986, but his fundamental work, Kolla had been sent on a creative work assignment Tallinn’s Graveyards, was not published until 2002. by the Estonian Writers Union. The letters sent to In honour of the 100th anniversary of Laane’s birth, her friend were written in the tuberculosis hospital we are publishing a selection from his diaries, which at Kivimäe in Tallinn, where Kolla spent the last six covers the period from the beginning of February months of her life. 1945 to the end of the war.

Jaak Pihlau. Pages from recent Estonian history: REVIEWS How did the head of foreign espionage of the Esto- nian SSR MGB end up in the Gulag? Juhan Kreem analyses Joachim Kuhles’s new study of the Reformation in Livonia. Ülle Tarkiainen This article is dedicated to an episode in the ac- introduces a major new three-volume history of tivities of the Estonian Soviet security agency in the Finnish agriculture written by Finnish scholars. initial post-war years, when the First Department – in charge of foreign espionage – was headed by Colonel Mikhail Shkurenkov, who was formally VARIA the Department’s acting head. At the end of 1947 Shkurenkov was arrested and accused of betraying Peep Pillak writes about the conference dedicated his own Estonian agents and of failing to carry out to the memory of Estonian historian Rein Helme, successfully numerous foreign operations. He was held at the Estonian Military Museum in February sentenced to 10 years in a prison camp, and during 2007. This was the second time this conference has this time he began to accuse Major General Boris been held, and it is becoming increasingly interna- Kumm, who headed the Estonian SSR security tional. Kärt Hellerma writes about the celebration agency up to 1950, as being responsible for his fail- of the 600th anniversary of the founding of the ures. Shkurenkov had been in contact with Kumm Pirita convent near Tallinn. This issue of Tuna also already before the events of June 1940, when he includes three analyses of the Estonian émigré spent time in Estonia as an illegal espionage agent. community. Kaja Kumer-Haukanõmm looks at This fact goes a long way to explaining why Kumm, Estonians abroad through the eyes of an Estonian who in 1940 was an underground communist and a from Estonia. Ülle Tarkiainen writes about Adelheid little-known union figure from Pärnu, was appointed Laro, an Estonian who lived in Finland. An over- the first People’s Commissar of the NKVD/NKGB view of Estonians in Britain during various times is in the Estonian SSR. provided by Anne Valmas.

160 Tuna 3/2007