ÜLEVAADE ELURIKKUSEST VÄÄRTUSTEST JA KASUTUSEST. JUHEND HOOLDAMISEKS JA TAASTAMISEKS.

Aveliina Helm

Tartu 2019

Eessõna...... 7 Tänuavaldused...... 9 Peatükk 1. Sissejuhatus...... 10 Loopealsed niidud ja karjamaad ­ mis need on?...... 10 Loopealsete levik, seisund ja kaitse...... 11 Hooldamine, taastamine ja seire...... 11 Kadastikud Eestis...... 12 Peatükk 2. Loopealsete kujunemine, elustik ja keskkonnatingimused...... 13 Loopealsete kujunemine...... 14 Keskkonnatingimused loopealsetel...... 16 Elurikkus loopealsetel...... 18 Loopealsete elustik...... 20 Erinevad lootüübid...... 27 Kuivad tüsedamamullalised ehk Avenetum­tüüpi loopealsed...... 28 Kuivad õhukesemullalised ehk Festucetum­tüüpi loopealsed...... 33 Ajuti märjad ehk Molinietum­tüüpi loopealsed...... 36 Loopealsete liigirikkuse kujunemine ja selle säilimise tagamine...... 39 Loopealsete elustikku toetavad teised maastiku osad...... 41 Peatükk 3 Loopealsete levik, tähtsus, kaitse ja ohutegurid...... 42 Levik maailmas ja Eestis...... 42 Loopealsete kaitse...... 43 Riiklikud kaitse­eesmärgid...... 45 Olulised looduse hüved ning loopealsete väärtus elanike heaolule ja kohalikule majandusele...... 46 Looduskaitselised väärtused...... 47 Loopealseid ohustavad tegurid...... 50 Peatükk 4 Hooldamine...... 56 Hooldustoetuste kujundamise põhimõtted...... 58 Hooldamise eesmärgid...... 59 Heas seisus loopealne...... 61 Peamised hooldusvõtted ­ karjatamine...... 62 Niitmine ­ pigem hädaabihooldus...... 68 Probleemsete liikidega tegelemine...... 70 Peatükk 5 Taastamine...... 72 Taastamiseks sobivate alade valimine...... 74 Maastikuskaalas taastamise põhimõtted...... 77 Praktilised tegevused loopealse taastamisel...... 76 Loopealsete taastamine rasketehnikaga: projekti 'LIFE to alvars' kogemus...... 84 Taastamisjärgne karjatamine ja võsahooldus...... 87 Peatükk 6 Kadastikud Eestis...... 90 Kasutatud kirjandus...... 96

5 Koostaja: Aveliina Helm Tekstide autorid: Aveliina Helm, Annely Holm, Elisabeth Prangel Esikaane foto: Kalmer Saar, Aveliina Helm Tagakaane foto: Lars Götzenberger, Aveliina Helm Kujundaja: Mart Meriste Tellija: Keskkonnaamet Väljaandja: Nordic Botanical OÜ Trükk: Tartu Trükiteenused Tartu 2019 ISBN 978­9949­01­604­4 (trükis) ISBN 978­9949­01­605­1 (pdf)

Väljaanne on valminud Keskkonnaameti tellimusel LIFE+ projekti "LIFE to Alvars" ehk "Elu alvaritele" (LIFE13NAT/EE/000082) raames. Projekt "Elu alvaritele" viidi ellu aastatel 2014­2019 Euroopa Komisjoni LIFE+ programmi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus toel. Projekti põhitäitja oli Keskkonnaamet ning partnerid olid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Soovitatud viitamine: Helm, A. 2019. Eesti pärandkooslused: loopealsed ja kadastikud. Ülevaade elurikkusest ja väärtustest ning juhend hooldamiseks ja taastamiseks. Keskkonnaameti tellimusel koostatud juhendmaterjal. Tartu.

6 Pärandkooslused on väärtuslikud ja ennekõike võiks olla abiks Eesti poolloo­ liigirohked looduslikud ökosüsteemid, duslike koosluste hooldajatele ja erine­ mis on läbi aastatuhandete meieni vatele looduskaitse, põllumajanduse kandunud esivanemate jätkusuutliku ning jätkusuutliku maastikukasutusega maakasutuse tulemusena. Selleks, et tegelevatele asutustele. Eesti pärandkooslused ja nendega Käesolev väljaanne on täiendatud seotud elurikkus säiliks ka edaspidi, tu­ versioon 2011. aastal Keskkonnameti leb meil jätkata elurikkust toetavaid te­ tellimusel valminud juhendist 'Eesti loo­ gevusi ­ karjatamist, niitmist ja muid pealsed ja kadastikud. Juhend koosluste vajalikke toimetusi. Hoiadki käes ju­ hooldamiseks ja taastamiseks'. Uude hendit, mis annab ülevaate sellest, kui­ versiooni on lisatud värsket teaduslikku das kõige paremini Eesti loopealsetel informatsiooni pärandkoosluste karjamaadel toimetada. Juhend annab väärtustest, hooldamisest ja taastamisest ülevaate loopealsete ning kadastike elu­ ning võrreldes 2011. aasta väljaandega paigatüüpidest, kirjeldab nende liigirik­ on oluliselt lisandunud hooldus­ ja kuse kujunemise ja säilimise aluseid, taastamiskogemust, eriti tänu arvukale koondab üldisi juhtnööre koosluste sobi­ ja tublile loopealsete hooldamise ja vaimaks majandamiseks ning loob teo­ taastamisega tegelevale kogukonnale reetilise aluspõhja edasiste alapõhiste ning suureskaalalisele loopealsete hoolduskavade loomiseks. Juhend on taastamise projektile "LIFE to Alvars" mõeldud kõigile Eesti pärandkooslustest ehk "Elu alvaritele". huvitatud inimestele ja asutustele ning

7 8 Tänuavaldused

Töö on koostatud Euroopa Komisjoni LIFE+ Nature programmi projekti ’LIFE to Alvars’ (Eesti loopealsete karjamaade taastamine, LIFE13NAT/EE/000082) raames. Projekti tegevuste elluviimist on toetanud Euroopa Komisjon, Eesti riik Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu ja projekti partnerid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ning Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Juhendi valmimisele aitasid läbi erinevate panuste kaasa Annely Holm, Nele Ingerpuu, Inga Jüriado, Reet Karise, Liis Kasari, Liis Keerberg, Tiiu Kupper, Ede Leppik, Riho Marja, Elisabeth Prangel, Meelis Pärtel, Triin Reitalu, Elle Roosaluste, Marek Sammul, Kaidi Silm, Villu Soon, Krista Takkis, Peeter Tarlap, Anu Tiitsaar, Martin Zobel ning loopealsete hooldajad ja taastajad: Mario Talvist, Urmas Vahur, Erkki Noor, Mihkel Leivalt, Ergo Engso ja paljud teised. Kadastike elupaigatüübi määratlemisel oli suur abi Meeli Mesipuu, Elle Roosaluste, Eerik Leibaku ja Toomas Kuke kommentaaridest.

9 ja eripärase elustiku. Loopealsed - mis Siinsed taime­ ja samblikuliigid on need on? valguslembesed, väikesed ja taluvad hästi karjatamist, kuid ei suuda hakka­ Loopealsed karjamaad on paekivil või ma saada lopsakamate taimede kon­ klibul asuvad õhukese mullakihi (kuni kurentsi, kulukihi ja võsaga. Liigirikas 20­30) cm) ja väheste põõsastega taimestik soosib ka teisi elustikurühmi, niidukooslused (edaspidi lihtsalt nii leidub loopealsetel arvukalt seene­, loopealsed, lood või looniidud, aeg­ajalt putuka­, ämbliku­, hulkjalgse­ ja linnu­ ka rootsipärane 'alvar'). Loopealsed on liike. pool­looduslikud ehk pärandkooslused, Loopealsetel on omapärased kesk­ mis on sajandite vältel kujunenud tänu konnatingimused. Otse paekivil lasuva inimtegevusele. Erilised keskkonna ­ õhukese mullakihi tõttu võib erinevatel tingimused, suur looduslik liigifond ja aastaaegadel muld kas täiesti läbi pikaajaline mõõdukas inimmõju on kuivada või olla lühiajaliselt üle ujuta­ loopealsetel kujundanud väga liigirikka tud. Talvel võib esineda külmakohrutusi.

10 Käesolev peatükk 1 annab ülevaate kä­ tulusamaks muuta metsa istutamisega, siraamatu sisust ja käsitletavatest tee­ paksema mullaga alad võeti kasutusele madest. Peatükk 2 annab ülevaate põllumaadena. Suur osa loopealsetest loopealsete elustikust, loopealsete liigi­ lihtsalt võsastusid karjatamise puudu­ rikkuse kujunemise tagamaadest ning mise tõttu. iseloomulikematest keskkonnatingimus­ Oma elustiku rikkuse ning globaalse test. harulduse tõttu on loopealsed Loopealsed karjamaad on oluliste prioriteetseks elupaigatüübiks NATURA loodushüvede ehk ökosüsteemiteenuste 2000 looduskaitsealade võrgustiku allikad, olles mullaelustiku, tolmelda­ raames, kuuludes Loodusdirektiivi I lisa jate, põllukahjurite looduslike vaenlaste esmatähtsasse elupaigatüüpi *6280 ning teiste oluliste elustikurühmade Põhjamaised lood ja eelkambriumi kar­ liigirikkuse hoidjateks, kliimamuutuste bonaatsed silekaljud. Esmatähtsad on ka leevendajaks ning elujõulise maaelu laiguti loopealsetel leiduvad plaatjad üheks osaks läbi panustamise turismi­ paepinnad: Loodusdirektiivi I lisa elu­ võimalustesse, pärandkultuuri säili­ paigatüüp *8240 Paljanduvad pae­ tamisse ja heaks eluks vajalike plaadid (paesillutised). Eestis on oluline mitmekesiste maastike hoidmisesse. osa (28%) kogu maailma loopealsetest Peatükk 3 annabki ülevaate loopeal­ (Eriksson & Rosén, 2008), mistõttu on setega seotud olulistest looduse hüve­ meil kohus tagada selle haruldase elu­ dest ja nende maastikulisest tähtsusest. paigatüübi säilimine. Loopealsete sei­ sundi ja kaitsega seonduvaid teemasid käsitleb samuti peatükk 3. Loopealsete levik, seisund ja kaitse Hooldamine, Loopealsed on kogu maailmas väga taastamine ja seire piiratud levikuga. Lisaks Eestile leidub alvareid peamiselt vaid Rootsis Ölandi ja Tagamaks liigirikaste loopealsete Gotlandi saartel. Kolmandik kogu maa­ säilimine Eestis, on vaja veel säilinud ilma loopealsetest paikneb Eestis, mis­ alasid karjatada ning kinnikasvanud või tõttu vajavad nad siin erilist kaitset. metsastatud alasid valikuliselt taastada. Loopealseid karjamaid on Eesti ala­ Kui aastal 2019. on sobivalt hooldatud del karjatatud tõenäoliselt tuhandeid umbes 5600 hektarit loopealseid, siis aastaid. Veel 1930. aastatel olid loopeal­ kooslusele iseloomuliku elurikkuse tur­ sed Eesti lääne­ ja põhjapoolsetes osades valiseks hoidmiseks võiks neid olla laialt levinud, kuid viimase sajandi jook­ hooldatud 11 000 hektarit. Sobivad sul on nende pindala vähenenud 80% hooldus­ ja taastamisvõtted on liigirik­ võrra. 20. sajandi teisel poolel püüti kuse säilimise ja taastumise aluseks ning maaharimiseks liiga vaeseid loopealsed ka oluliste ökosüsteemiteenuste olemas­

11 olu tagajaks. Loopealsete hooldust, eri­ Eestis on see elupaigatüüp loopealsete nevate elustikurühmade vajadusi ning ning teiste kadakaga kinnikasvavate Eesti tingimustesse sobivaid taastamis te­ niitude kõrval väga palju tähelepanu gevusi käsitlevad peatükid 4 ja 5. saanud. Eestis levinud kadastikud saab laias laastus jaotada kadastikeks endistel loopealsetel (lookadastikud) ning Kadastikud Eestis kadastikeks, mis on tekkinud teistsugus­ Käesolev juhend annab lisaks loo­ te niitude (palu­ nõmme­ ja aruniitude), pealsete elupaigatüübile ülevaate ka aga ka raiesmike või söötis põldude kadastikest, mis kuuluvad Loodusdirek­ kadakaga kinnikasvamisel (Paal, 2000). tiivi I lisa elupaigatüübi 5130 (Hariliku Primaarse tekkega kadastikke leidub kadaka (Juniperus communis) kooslused vähesel määral vaid mereäärsetel klibu­ nõmmedel või karbonaatse mullaga ro­ vallidel (Paal, 1997). Peatükk 6 annab humaadel) hulka. Tegu on Euroopa ülevaate kadastike elupaigatüübist ning skaalas väärtuslike kooslustega, kuid nende hooldusest ja taastamisest.

12 Loopealsed, mida rahvasuus nimeta­ Loopealsete taimekoosluste levik Eestis takse ka loodudeks, paepealseteks, piirdub Ordoviitsiumi või Siluri paekivi paasipealseteks või lihtsalt kadakasteks avamusaladega ning loopealsete mulla­ karjamaadeks, on Eesti lääne­ ja põhja­ kihi paksus on üldjuhul vähem kui 20 osas levinud õhukese mullakihi ja lub­ cm, paepragudes ja –lohkudes laiguti ka jalembese taimestikuga liigirohked ja rohkem (Pärtel et al., 1999). Antud töös kõrge loodusväärtusega eluskooslused. käsitleme loopealseid nn. laias Rootsi keelest on meile üle tulnud ka sõ­ tähenduses, see tähendab, et lähtekivi­ na 'alvar', mis tähendab puudeta, õhu­ miks võib olla nii vähemurenenud paas, kese mullakihiga või täiesti pinnakatteta lubjarikas rähkmoreen kui klibu ja lubjakivisubstraati (Laasimer, 1973). veeris (Paal, 1997; Zobel, 1984).

13 Heas seisukorras loopealsete taimes­ seal ka harilik vaher (Acer platanoides), tik on madalakasvuline, väheproduktiiv­ harilik tamm (Quercus robur) jt. Mitte­ ne ja mitmekesine, koosnedes peamiselt karjatavatel tüsedamamullalistel loo­ lubjalembestest ja stressitaluvatest pealsetel hakkavad kõige kärmemini taimeliikidest. Enamasti kasvavad loo­ kasvama männid, eriti kui seemnete aladel üksi või rühmiti kadakad (Junipe­ allikateks olevad männikud või ka üksi­ rus communis); täiesti lagedaid loodusid kud puud on lähedal (ca kuni 100 Eestis tänasel päeval pole. Lisaks kada­ meetri kaugusel). kale moodustavad põõsarinde ka harilik paakspuu (Frangula alnus, eriti Muhus ja mandri­Eestis), kuslapuu (Lonicera Loopealsete xylosteum), türnpuu (Rhamnus cat­ kujunemine hartica), kohati ka lodjapuu (Viburnum opulus) jt. Niisketes kohtades võib Loopealsetel on mitmeid kujune­ põõsarinde moodustada ka põõsas­ misteid. Osa loopealsetest taimekoos­ maran, mis on väga sage Ölandi looala­ lustest on nn primaarsed looalad ­ del, kuid Eestis esineb vaid Keila kandi loopealsetele iseloomulik kidur taimes­ loopealsetel. Puurinne enamasti karjata­ tik on kujunenud pärast jääaega merest tavatel looaladel kas puudub või koos­ tõusnud klibustele ja kivistele aladele ja neb üksikutest isenditest või paljanduvatele paeplaatidele, mis see­ puudetukkadest. Levinuimateks puudeks järel juba inimmõju (karjatamise) abil on harilik mänd (Pinus sylvestris), poop­ jätkuvalt avatuna püsisid (Lippmaa, puu (Sorbus intermedia), harilik pihlakas 1935; Paal, 1997; Zobel, (Sorbus aucuparia), Hiiumaal Sarve 1984). Mulda on sellistel kandis ka arukask (Betula pendula), siin­ looaladel sageli vaid

Loopealsete kujunemine merest tõusnud aladel. Elurikkus (tähistatud punase joonega) kasvab kuni poolavatud koosluste kujunemiseni, kuid langeb pärast kadakate jt puittaimede katvuse suurenemist üle 80%. Niitudele iseloomulikule elurikkusele sobilikku avatust aitab hoida karjatamine.

14 paari sentimeetri jagu, kui sedagi. Enamik Eesti loopealseid on aga kujunenud sekundaarselt metsataim­ kattest puude­põõsaste mahavõtmise ja edaspidise karjatamise teel. Loopealsed on tekkinud ka muistsetele põldudele (Laasimer, 1965; Pärtel, 2004). Sellise tekkega looalad on tüsedama mullaga (kuni 20­30 cm) ning enne karjamaaks kujundamist võisid nende asemel olla üsna valgusküllased ning õiterohke alustaimestikuga loometsad. Ka tänaseni säilinud vanad loodusliku struktuuriga loometsad on varieeruva aluspõhja (paepraod, lohud) ning kohati väga õhukese mullakihi tõttu küllalt valgus­ rohked ning hõredad ja neis leidub suur osa avatud loopealsetele iseloomulikust taimeliikidest. Selline tekkelugu tähendab, et ka loopealsete püsimine on tihedalt seotud inimtegevusega, eelkõige karjatamisega. Ajalooliselt karjatati loo­ pealsetel enamasti lambaid ja hobuseid (Laasimer, 1965), kuid arhiivides leidub ka pilte, mis näitavad, et looalasid on kasutatud ka veiste karjatamiseks ning isegi heinamaadena. Läbi aastasadade on loopealsed karjamaad olnud Eesti lääne­ ja põhjapoolsete piirkondade tra­ ditsioonilise külamaastiku lahutamatud osaks. Loopealsed ja ka kõik teised Eesti niidukooslused on poollooduslikud kooslused ehk pärandkooslused, mis tähendab, et nende kujunemine ja säilimine on tihedalt seotud inimese toi­ metamisega maastikes. Inimene on aga ennekõike keskkonnatingimuste Loopealsed olid Eestis enamasti karjatatavad. Näited Eesti Rahva Muuseumi, Rahvusarhiivi ja kujundajaks ja liikide levile kaasaaita­ Saaremaa Muuseumi kogudest. ERM Fk 768:1; jaks ­ loopealsete ja ka kõigi teiste SMF 4126 132; EFA.554.2­2721; ERM Fk 214:188.

15 Mõnedes piirkondades pidi ka talveheina koguma loopealsetelt. Niidetav loopealne ja karjatatav looala kõrvuti Põhja­ Eestis Kostiveres, paremal pool kiviaeda heinamaa, vasakul pool karjamaa. ERM Fk 1523:2587.

pärandkoosluste elustik, sealsed taimed ja loomad, on Euroopa põlised liigid, kes Keskkonna- on siin olnud ka enne eelmist jääaega ja tingimused ka siis, kui inimest veel Euroopas ei ol­ nudki (Willerslev et al., 2014). Nii oli loopealsetel viimastel sadadel tuhandetel aastatel, Looniitude tüüpilisteks muldadeks on enne inimese laiemat levikut, Euroopa rähksed rendsiinad või gleistunud pae­ maastike olulisteks kujundajateks loo­ pealsed (Paal, 1997). Leethorisont ja duslikud suured rohusööjad (megaher­ sisseuhtehorisont puuduvad, huumuski­ bivoorid), kellest enamik nüüdseks välja hile järgneb otsekohe lähtekivim. Loo­ surnud, inimese poolt kodustatud või pealsete aluselise reaktsiooniga äärmiselt haruldased (nt karvane mam­ mullakiht on äärmiselt toitaineterikas, mut, Euroopa ninasarvik, Euroopa jõe­ sisaldades teiste ökosüsteemidega ja hobu, Euraasia metshobune ehk tarpan, põldudega võrreldes märkimisväärselt ürgveis ehk tarvas, Euroopa piison ehk rohkem orgaanilist ainet, üldlämmastik­ pürg, hiidhirv, Euroopa pühvel, kabehirv ku ja ka makroelemente (Ca, K, Mg, P, vt jt) (Pärtel et al., 2005; Svenning, 2002). tabel lk 18). Muld aga on väga õhuke, Need suured rohusööjad hoidsid pal­ keskmiselt Eesti aladel 10.4 (±4.4) cm, jusid piirkondi avatuna või poolavatuna mistõttu kannatavad loopealsetel kas­ ja panid aluse niidukoosluste kõrgele vavad taimed pigem toitainete vaeguse liigirikkusele. Metsikute rohusööjate käes (Pärtel, 2004). Nii on loopealsetel taasasustamine meie maastikesse tooks sagedad liigid madalakasvulisemad ja kasu ka loopealsetele. oluliselt väiksema mulla toitainesisal­

16 Talvel puhub tuul lagedatelt loopealsetelt sageli lume minema ning külm tekitab arktilistele aladele iseloomulikke külmakohrutusi. Külmakohrutused tekivad, kui maapinnas oleva vee jäätumisel kergitavad jääkristallid mullaosakesi ülespoole, kahjustades taimede juuri ja tekitades vaba mullapinda. duse nõudlusega, kui loopealsetel loomulla liikuma ning tekivad külma­ harvem esinevad liigid. Mullastikutingi­ kohrutused, mis rebivad katki taimede mused alvaritel on heterogeensed – juuri (Akkel, 1967; Pärtel et al. 1999). mõnedel looaladel on väga õhuke mul­ Liikuv pinnas tekitab lokaalseid häirin­ lakiht ja seetõttu on neile üsna iseloo­ guid ja vaba mullapinda, mis on oma­ mulikud taimestumata alad kohtades, korda soodsaks pinnaseks seemnelisele kus aluspõhi paljastub; teistel loopeal­ uuenemisele. Taolised karmid tingi­ setel võib mullakihi paksus olla üle mused valitsevad ka tundras ja kõrgmä­ mõnekümne sentimeetri. Suviti on gedes, kust pärineb teine hulk alvaritele õhukese mullalistele alvaritele iseloomu­ Külmakohrutuste tekitatud polügoonid lik pinnase täielik läbikuivamine tuule ja õhukesemullalisel loopealsel. päikese mõjul. Vähesed sademed valgu­ vad aluspõhja pragude vahelt maa­ pinnalt minema, mis põhjustab kauakestvaid kuivaperioode (Rosén, 1982), mistõttu paljud taimeliigid on kuni sügiseste vihmadeni sunnitud kas­ vamise lõpetama. Selline puhkepaus on iseloomulik Eestist lõunapoole jäävatele steppidele, kust nii mõnedki loopealsete liigid pärit on. Talvel külmub loodude õhuke mullakiht sageli põhjani ja sula­ ilmaga sulab taas üles. Selline külmu­ mise­sulamise vaheldumine paneb

17 Loopealste mullaparameetrid erinevates Eesti piirkondades.

iseloomulikke liike (Laasimer, 1965). Kalamees 1994. aastal tänaseks Vähemurenenud ja murenemata täielikult kinni kasvanud piirkonnast aluspõhjaga alvaritel (nn plaatloodudel, Kahtla loopealsel Ida­Saaremaal, ca (Zobel, 1984) ei lase paas vett läbi ja 58.4029 N, 22.9885 E) (Helm, 2001). sademeterohkematel perioodidel võivad Peopesasuuruselt laigukeselt mõõtudega tekkida ajutised liigniisked alad muidu 10x10 cm on aga leitud 21 soontaime­ kuival loopealsel. liiki (Väkra loopealne Ida­Saaremaal, 58.4555 N, 22.84203 E, kirjeldatud 2013. aastal), mis on üsna võrreldavas Elurikkus suurusjärgus maailmarekorditulemusega Laelatu puisniidult, kust on sama loopealsetel suurelt pindalalt leitud 25 soontaime­ Mõõdukas karjatamiskoormus, liiki (Wilson et al., 2012). Heas sei­ mitmekesised keskkonnatingimused sukorras loopealsete taimestik on ning suur liigifond (ehk suur hulk liike, madalakasvuline, väheproduktiivne ja kellele loopealsetele omased tingimused mitmekesine, koosnedes peamiselt lub­ on evolutsiooniliselt sobivad) on jalembestest ja stressitaluvatest taime­ võimaldanud loopealsetele kujuneda liikidest (Kasari et al., 2013). väga liigirikkal elustikul. Soontaimede Loopealsete elustikku, eriti just väikeseskaalalise liigirikkuse poolest on loopealsete taimekooslusi, on Eestis avatud loopealsed karjamaad Eestis nüüdseks omajagu uuritud. Varase­ teisel kohal puisniitude järel – kõige matest uuringutest pärinevad teadmised rohkem on ühel ruutmeetril loopealsel loopealsete soontaimede (Gazol et al., leitud koos kasvamas 49 soontaimeliiki 2012; Helm et al., 2007; Kasari et al., (kirjeldanud Meelis Pärtel ja Rein 2016, 2013; Pärtel et al., 1999a; Pärtel

18 Spetsialistid ja generalistid

Iga liik on pisut erinevate elupaiganõud- lustega, kuid olenevalt sellest, milliste tingimustega liigid on kohanenud, eristatakse elupaiga spetsialiste ja generaliste. Elupaiga spetsialistid on kohanenud vaid oma elupaiga keskkonnatingimus- tele ja sobivad koos elama just sellele elupaigale omaste teiste liikidega. Elupaiga generalistid võivad aga elada rohkemates elupaikades ning on maastikes laiemalt levinud. Erinevalt generalistidest ei ole aga spetsialistidel muid sobivaid elupaiku. Sageli on elu- paigaspetsialistid läbi keeruliste suhete seotud teiste sama kooslust asustavate liikidega. Nii on näiteks Eesti loopeal- setel leiduva nõmme-tähniksinitiival oma elutsükli läbimiseks vajalik nii nõmm-liivatee kui ka kindlat liiki sipel- gate (peamiselt palurautsik Myrmica sabuleti) olemasolu. Nõmme­tähniksinitiib nõmm­liivateel. Foto: Anu Tiitsaar

19 and Helm, 2007; Saar et al., 2012; soontaimedele, samblikele, sammaldele, Takkis et al., 2013 jpt), sammaltaimede päevaliblikatele ja kimalastele ka seni (Kupper, 2007), samblike (Kolnes, 2006; vähetuntud elustikurühmade elurikkust, Leppik et al., 2015, 2013), päevalib­ sh linnud, erakmeslased, maapinnaämb­ likate (Sang et al., 2010; Tiitsaar and likud, jooksiklased, hulkjalgsed, ar­ Talgre, 2015), kimalaste (Sõber et al., buskulaarmükoriissed ja ekto müko ­ 2015) ja orhidoid­mükoriissete seente riissed seened (Helm, 2018, 2017). (Oja et al., 2015) kohta. Hulgaliselt uut informatsiooni Eesti loopealsete elustiku kohta kogunes aastatel 2014­2019 Eesti Loopealsete elustik loopealsete taastamisprojekti 'LIFE to Al­ Soontaimed vars' ning sellega paralleelselt läbi Loopealsete elustik on omapärane viidud KIK­i uuringu 'Loopealsete segu paljudest erinevatest piirkondadest suuremahulise taastamise mõju elurik­ pärinevatest vähenõudlikest liikidest. kusele, taastamiseelse seisundi jäädvus­ Siin esineb taimeliike Lõuna­Siberi ja tamine' raames, kus vaadeldi lisaks Kagu­Euroopa steppidest (kaljupuju Ar­

Loopealsete elustik on omapärane segu paljudest erinevatest piirkondadest pärinevatest vähenõudlikest liikidest. Näiteks on siin liike, mis on pärit Kagu­Euroopa ja Edela­Aasia steppidest, Lõuna­Euroopa mägialadelt, aga ka Põhja­Euroopa tundratest ning mäginiitudelt.

20 temisia rupestris, kevadmaran Potentilla (Abietinella abietina). Kadakaga tabernaemontanii, aas­hundihammas kinnikasvanud aladel on sagedaseimad Astragalus danicus, mägiristik Trifolium samuti harilik meelik, läikulmik ja hari­ montanum, harilik keelikurohi Carlina lik loodehmik, kuid lisanduvad ka met­ vulgaris, värv­varjulill Asperula tinctoria, saliigid harilik laanik (Hylocomium metsülane Anemone sylvestris), Põhja­ splendens), harilik kaksikhammas (Dic­ Euroopa subarktikast (mägi­kadakkaer ranum scoparium) ja metsakäharik (Rhy­ Cerastium alpinum, alpi nurmikas Poa tidiadelphus triquetrus) (Helm, 2017). alpina, mägimaran Potentilla crantzii) ja Samblikke on loodudelt registreeri­ Loode­Euroopa merelisest kliimast tud 263 liiki, mis moodustab 26% Eesti (väike kivirik Saxifraga tridactylites, lihhenofloorast (Kolnes, 2006). Nende valge kukehari Sedum album jt) (Helm, hulgas on ka palju haruldasi liike ja 10 2001; Laasimer, 1965; Rosén, 1982). kaitsealust liiki.

Samblad ja samblikud Hõreda rohustuga kuivad loopealsed on eriliselt sobivad kasvukohad maas kasvavatele sammaldele ja samblikele (Randlane, 2004; Kupper, 2007). Kui loodudel karjatamine lakkab, muutub rohustu tihedamaks ja need liigid kao­ vad kooslustest. Loopealsetel leidub 142 liiki samblaid (28% Eesti brüofloorast), neist 24 liiki on märgitud Eesti Punases Raamatus (Kupper, 2007). Kaitse­ Õhukesemullalisi alasid iseloomustab rikkalik sambla­ alustest samblaliikidest on loopealsetel ja samblikufloora. leitud II kaitsekategooria samblaliike Korda porella (Porella cordaeana), turd­lühikupar (Brachythecium turgi­ dum), könt­tanukas (Encalypta mu­ tica) ja jäik keerdsammal (Tortella rigens). Neist kaks viimast on avatud loopealsete tingimustest väga sõltuvad ning kuuluvad ka EL­i Loodusdirektiivi II lisa liikide hulka. Sagedaseimad samblaliigid avatud loopealsetel on lood­jõhvsammal (Ditrichum flexicau­ le), läikulmik (Hypnum cupressiforme), harilik meelik (Homalothecium lu­ Liivatüll taastatud loopealsel Kassaris Hiiumaal. tescens) ja harilik loodehmik Foto Liis Keerberg.

21 Linnud Loopealsete selgrootud Loopealsed on linnuelustikule väga Selgrootuid ei ole loopealsetel väga meelepärased kohad. Lagedatel loopeal­ palju uuritud, kuid viimastel aastatel on setel leiavad sobivaks pesitsuskoha põld­ hakanud kogunema informatsiooni eri­ lõoke, nõmmelõoke, kadakatäks, talvike, nevate liigirühmade kohta (liblikad, ki­ sookiur, kiivitaja ja suurkoovitaja, niis­ malased, ämblikulaadsed, jooksikud). kemad looalad on teiste hulgas sobivaks Loopealsete putukakooslust on võrrel­ elupaigaks tikutajale ja punajalg­tildrile. dud meist tunduvalt lõuna poole jäävate Rohkem kadakatega kaetud aladel stepialadega (Talvi, 2004). pesitsevad väike­põõsalind, pruunselg­ põõsalind, vööt­põõsalind, punaselg­õgi­ Päevaliblikad ja, karmiinleevike, võsaraat, salu­lehe­ Võrreldes teiste ökosüsteemidega on lind, käosulane, kanepilind ja talvike, loopealsed tähelepanuväärselt suure aga ka rasvatihane, metsvint, musträs­ hulga spetsialiseerunud ja kaitsealuste tas või haruldasema pesitsejana päevaliblikaliikide elupaigaks (Tiitsaar & rannakadastikke eelistav urvalind. Loo­ Talgre, 2015). Loodudelt on registreeri­ pealsetel läbi viidud linnuuuringu põhjal tud 68 liiki päevaliblikaid (Sang et al., (Marja & Keerberg 2017) on looalad lin­ 2010), mis moodustab ligi 70% kogu nurohked paigad, kus avatud alasid Eesti püsivast päevaliblikate faunast. eelistavad mitmed kaitsealused ja Mitmeid loopealsetel esinevaid vähemlevinud linnuliigid. Nii on pesitse­ päevaliblikaliike, leidub muudes koos­ jatena loopealsetel kohatud lisaks eel­ lustes harva või üldse mitte, näiteks mainitutele ka teisi kaitsealuseid tõmmupunnpea (Erynnis tages), koma­ linnuliike, nagu näiteks suurkoovitaja, punnpea (Hesperia comma), nõmme­ väänkael, väike­kärbsenäpp ja hoburäs­ tähniksinitiib (Phengaris arion), väike­ tas (Marja & Keerberg, 2019). võrkliblikas (Melitaea aurelia), tähnik­ võrkliblikas (Melitaea cinxia), väike­ pärlmuttertäpik (Argynnis niobe), nur­

Eri kinnikasvamisastmes loopealsetel arvukaimad linnuliigid (Marja & Keerberg, 2017). Avatud aladel ning taastatud aladele on iseloomulikumad erinevad kaitsealused liigid võrreldes kinnikasvanud või metsastunud aladele.

22 Püramiid­koerakäpp Kaunis kuldking Vööthuul­sõrmkäpp Anacamptis pyramidalis Cypripedium calceolus Dactylorhiza fuchsii (Foto: Triin Reitalu)

Kahkjaspunane sõrmkäpp Tumepunane neiuvaip Harilik käoraamat Harilik muguljuur Dactylorhiza incarnata Epipactis atrorubens Gymnadenia conopsea Herminium monorchis

Kärbesõis Hall käpp Tõmmu käpp Jumalakäpp Ophrys insectifera Orchis militaris Orchis ustulata Orchis mascula

Kahelehine käokeel Rohekas käokeel Arukäpp Suur käopõll Platanthera bifolia Platanthera chlorantha Orchis morio Listera ovata (Foto: Triin Reitalu) (Foto: Wikimedia Commons)

23 mikusilmik (Hyponephele lycaon) ja harilik nõmmesilmik (Hipparchia se­ mele). Tiitsaar ja Talgre (2015) arvates sobivad just need liigid ka oma piiratud leviku ning spetsialiseerumise järgi loo­ pealse hea seisu indikaatorliikideks. Niisked loopealsed on vareskaera­ aasasilmiku (Coenonympha hero) ja Käristaja (Psophus stridulus) on rohutirtsude sugulane, kelle nimi saab selge sisu kui ta nõmme­tähniksinitiiva (Phengaris arion) jalutaja jalge eest valju kärina saatel ja erepunaste tagatiibade välkudes lendu läheb. elupaigaks. Üksikute juhtudena on lei­ Maandunult vaikib kärin, tagatiivad volditakse kokku ja putuka varjevärvus teeb tud teelehe­mosaiikliblikat (Euphydryas ta peaaegu märkamatuks. Foto autor: kOchstudiO aurinia), suurt­mosaiikliblikat (Euphyd­ ryas maturna) ning sõõrsilmikut (Lo­ pinga achine). Kõik need on Eestis III kaitsekategooria kaitsealused liigid.

Ämblikud ja putukad Loopealsete ämblikufaunat on uuri­ tud Asta Vilbaste poolt 1970ndatel (Vilbaste, 1982) ja Mart Meriste poolt aastatel 2015­2016 (Meriste, 2017) ning 2019­2020 (andmed avaldamata). Loopealsed on ämblike poolest väga liigirikkad. Meriste (2017) tuvastas Nõmme­tähniksinitiiva (Phengaris arion) keeruline elukäik on tihedalt seotud loopealsetel kahe suve väldanud uuringul loopeal­ leiduva toidutaime nõmm­liivatee ning hooldatud alasid asustavate murelaseliikidega. setel maapinnaämblikke 155 liigist, mis moodustab 30% Eesti ämblikufaunast. Paljud leitud liikidest on mujal haruldased ning üleeuroopaliselt harva­ esinevad. Lisaks rikkalikule ämbliku­ faunale on looalad ka mitmete üleeuroopaliselt väga ohustatud ja kuivadele lubjarikastele elupaikadele spetsialiseerunud jooksikute (nt paugu­ jooksik Brachynus crepitans) ning ast­ laliste kiletiivaliste elupaigaks (suuline info Norbertas Noreika, Villu Soon, Pee­ ter Tarlap, andmed avaldatud PlutoF­ Lehterämblik, kelle lehtrikujulised võrgud on is). kuivadel loopealsetel hästi äratuntavad. Kimalastest on loopealsetel

24 esindatud ilmselt kõik Eesti kimalased. loopealsetel oli koldrohi, nõmmliivatee, 2015­2016 läbi viidud uurimuse raames kassisaba, arujumikas, keskmine ristik, tuvastati loopealsetelt 23 liiki kimalasi aasristik, pajuvaak, ussikeel, harilik (vt Helm 2017) ning kimalaste elurikkus hiirehernes jpt. ja arvukus oli kõige tihedamalt seotud õite esinemisega. Kimalaste eelistatuimateks toidutaimedeks

25 26 Erinevad lootüübid

Taimkatte liigilise koosseisu alusel on katsiooniüksustega ning kasutatakse ka loodusid jaotatud kolmeks kuni seits­ samu nimetusi: Avenetum, Festucetum meks tüübiks, mis eristuvad ka niiskus­ ja Molinietum­tüüp (Albertson, 1950). tingimuste ning mullakihi tüseduse Need nimetused kirjeldavad kolme eri järgi. keskkonna tingimustega loopealseid: Eesti taimkatte kasvukohatüüpide Avenetum­tüüp on kuiv tüsedamamul­ (Paal, 1997) alusel on loopealsed niis­ laline loopealne, Festucetum­tüüp on kustingimuste alusel jaotatud kahte kas­ kuiv ja õhukesemullaline ning vukohatüüpi: kuiv looniiit ja niiske Molinietum­tüüp niiske või ajuti märg. looniit, milles omakorda on eristatud Tüübid on oma nime saanud iseloomuli­

Loopealsete jagunemine kasvukohatüüpideks ja taimekooslusteks Paal 1997 kasvukohatüüpide klassifikatsiooni alusel:

2. Niidutaimkond – Grasslands 2.1. Aruniitude klass – Type class: Dry and fresh grasslands 2.1.1. Looniitude (loodude) tüübirühm – Type group: Alvar grasslands 2.1.1.1. Kuiva looniidu kasvukohatüüp – Dry alvar grassland site type 1. Nõmm­liivatee – lood­jõhvsambla kooslus (Ditricho–Thymetum) 2. Kõrge raikaeriku kooslus (Arrhenatheretum) 3. Angerpisti – mägiristiku kooslus (Trifolio montani–Filipenduletum vulgaris) 4. Kanarbiku – arukaerandi kooslus (Helictotricho–Callunetum) 2.1.1.2. Niiske looniidu kasvukohatüüp – Fresh alvar grassland site type 1. Lubika – vesihalja tarna kooslus (Carici flaccae­Seslerietum) 2. Põõsasmarana – lubika kooslus (Seslerio­Potentilletum fruticosae) 3. Sinihelmika ­ lubika kooslus (Seslerio­Molinetum) 4. Luht­kastevarre kooslus (Deschampsietum cespitosae) erinevaid taimekooslusi, neist levinum kuma taimeliigi järgi, Avenetum­tüüpi on angerpisti – mägiristiku kooslus. loopealne on nime saanud arukaerandi Eestis on matemaatiliste analüüside järgi (ladinakeelse nimega Helictotrichon põhjal koostatud loopealsete klassifi­ pratense, varasema sünonüümiga Ave­ katsioon (Pärtel et al., 1999), kus laias nula pratensis). Festucetum tüüpi loo­ laastus on vastavalt niiskustingimustele pealne on nime saanud sellistel ning mulla paksusele eristatud kolm loodudel sageda lamba­aruheina tüüpi loopealseid. Eesti erinevad lootüü­ (Festuca ovina) järgi ning Molinietum­ bid on heas vastavuses Rootsi klassifi­ tüüp niiskemaid tingimusi eelistava sini­

27 helmika (Molinia caerulea) järgi. sete optimaalseks majandamiseks. Igal Siinkohal ongi eri tüüpe lähemalt kir­ üksikul alal tuleb arvestada ka kohalikke jeldatud ning toodud välja ka soovitused tingimusi ning vajadusi (näiteks kaitse­ hoolduseks elupaigatüüpide kaupa. aluste liikide esinemine jms.). Loe hool­ Silmas tuleb pidada, et antud soovituste duse kohta lähemalt peatükist 4. näol on tegu üldise juhendiga loopeal­

Kuivad tüsedamamullalised ehk Avenetum- tüüpi loopealsed

Sellele tüübile on nime andnud peamiselt rähal või klibul Siluri ja Ordo­ iseloomulik liik arukaerand (Helictotric­ viitsiumi aluspõhja avamusaladel. hon pratense, sünonüümiga Avenula Paal (1997) kasvukohatüüpide klassi­ pratensis). Avenetum­tüüp jaguneb fikatsiooni järgi kuuluvad siia kuiva omakorda kolmeks alatüübiks: rähalood, looniidu kasvukohatüübi loopealsed nõmmlood ja klibulood. (kood 2.1.1.1.) ning ennekõike anger­ pisti – mägiristiku kooslused (Trifolio montani–Filipenduletum vulgaris). Rähalood Levik. Eestis kõige laiemalt levinud, Iseloomustus. Loopealsetest kõige esineb kõigil saartel ja Lääne­Eestis, kõrgema liigirikkusega, tüsedama mul­ enim Ida­Saaremaal ja Muhus. ERistada laga (5­20, harva kuni 30 cm), levib saab ka rähaloo Põhja­Eesti variandi.

Hooldatud Avenetum­tüüpi loopealne. Viita loopealne Matsalu Rahvuspargis.

28 Põhja­Eesti variant Avenetum­tüüpi loopealsest (Võle loopealne).

Võrreldes teiste rähaloodega on iseloo­ nõmm­liivatee (Thymus serpyllum), mulik suurem produktiivsus ning pea kohati harilik kuldkann (Helianthemum 10x kõrgem mulla fosforisisaldus, mis nummularium) jpt. võib olla tingitud nii aluspõhja ise­ Põhja­Eesti rähaloodudel puuduvad ärasustest (valdavalt Ordoviitsiumi mitmed Lääne­Eesti rähaloodudele ladestu Lasnamäe ja Kunda lade) kui ka iseloomulikud liigid (näiteks mägiristik, pikaajalisest põllumajandusest või aas­hundihammas, kevadmaran, keeli­ tööstustest pärinevast fosforisaastest. kurohi jpt. vt. Pärtel et al. 1999 Tabel Iseloomulikud liigid. Rähaloodusid 1), kuid leidub rohkem lakktarna (Carex iseloomustavad lisaks arukaerandile ka spicata), aas­seahernest (Lathyrus angerpist (Filipendula vulgaris), mägi­ pratensis), valge ristikut (Trifolium re­ ristik (Trifolium montanum), harilik pens), külma­mailast (Veronica chamaed­ koldrohi (Anthyllis vulneraria), keskmi­ rys), hapuoblikat (Rumex acetosa). ne värihein (Briza media), harilik Tähelepanuväärsemad alad Eestis. karutubakas (Pilosella officinarum), var­ Liigirikkaimad rähalood paiknevad Mu­ retu ohakas (Cirsium acaule), hobuma­ hus ja Ida­Saaremaal, kuid kauneid dar (Galium verum), lubikas (Sesleria näiteid leidub kõikjal Saaremaal, Hiiu­ caerulea), aas­hundihammas (Astragalus maal ja mandri lääneosas (Hanila, Pi­ danicus), kevadmaran (Potentilla neu­ varootsi, Kurese). Põhja­Eesti manniana), harilik keelikurohi (Carlina märkimisväärsed loopealsed on Lasna­ vulgaris), lamba­aruhein (Festuca ovina), mäe, Maardu, Kostivere, Haavakannu, kortsleht (Alchemilla), sipelgapesadel Kiiu, Palmse, Vihula, Kunda, Lüganuse,

29 Toila ümbruse loopealsed. tari kohta (kuni 6 lammast hektaril) Hooldusega seonduv. Tegu on (Laasimer 1975, Rosén 1982). kõrgeima liigirikkusega ning ka kõige Alustaimestiku biomassi produktsiooniks enam hoolsast karjatamisest sõltuva kuivkaalus Avenetum­tüüpi looaladel on kooslusetüübiga. Sobiva koormusega mõõdetud ca 100­300 g/m2 (1000­3000 karjatamisel muutuvad sellised koos­ kg/ha), varieerudes aastast aastasse lused aina liigirikkamaks; karjatamise ning eri aladel (Saar 1996, Rosén 1982).

Heas seisukorras kuivale loopealsele on iseloomulik liigirikas ja õitsev niidukamar.

lakkades hakkavad aga küllaltki kiiresti Alade produktiivsus on Põhja­Eestis kadakatega kinni kasvama. Säilitamaks/ suurem kui Lääne­Eestis ja saartel. taastamaks loopealsete traditsioonilist Oluline on jälgida koosluse seisundit liigilist koosseisu, on soovitatud opti­ ka karjatamise vältel (vältimaks pikaaja­ maalseks lammaste arvuks 1.6 kuni 3.5 list üle­ või alakarjatamist) ning eemal­ lammast hektaril (0.2­0.5 loomühikut dada vähemalt iga viie aasta tagant hektari kohta, Saar 1996). Kuna tüse­ liigset kadaka­ ja lehtpuuvõsa ning noori damamullalised ja korralikult kamardu­ puid. Väga kasulik on kariloomade lii­ nud looalad on küllalt karjatamis ­ kumine eri alade vahel ning võimalusel tolerantsed, on võib produktiivsematel eri liiki kariloomade korraga pidamine rähaloodel katsetada ka suuremat karja­ või liikide vaheldumine aastate lõikes. tamiskoormust sõltuvalt konkreetse ala Kõrgema karjatamiskoormuse juures omadustest ka kuni 1 loomühikut hek­ võiks pidada ka aastaseid pause karja­

30 tamises (näiteks igal neljandal aastal) või suunate karjatamis­ koormust alasiseselt koplite abil. Põhja­Eesti kõrge produkt­ siooniga (suurema biomassiga, põlvekõrguse rohustuga) loo­ aladel võiks karja­tamiskoor­ mus olla ligikaudu 1 loomühikut hektaril. Kui karja­ Nõmmloo Saaremaal Eeriksaare tamiskoormus on väike, võib koosluse poolsaare kaelal Vilsandi rahvuspargis. seisundi parandamiseks ra­ kendada hoolduse algusaas­ tatel ka niitmist ning kindlasti niidetud biomassi kõrvaldamist ringlusest. Võib olla otstarbe­ kas kombineerida niitmist ja karjatamist ning vajadusel eemaldada ka kadaka­ ja leht­ puuvõsa ning noori puid.

Nõmmlood Iseloomustus. Kuivad liiva­ segused alad rähkmoreenil, Nõmmloo­tüüpi taimekooslus Sõrve sageli rähaga segunenud merelähedastel säärel Vesitükimaa hoiualal. Esiplaanil liivaseljakutel. Haruldane kasvukoha­ liivastel aladel kasvav aas­karukell (Pul­ satilla pratensis). tüüp, mis on üleminekuastmeks loodude ja nõmmede vahel. harilik liivkann (Arenaria serpyllifolia), Paal (1997) kasvukohatüüpide klassi­ mugultulikas (Ranunculus bulbosus), ke­ fikatsiooni järgi lähevad nõmmlood vadtarn (Carex caryophyllea), mägi­ kuiva looniidu kasvukohatüübi loopeal­ kastehein (Agrostis vinealis), aga ka lam­ sete (kood 2.1.1.1.) all eristatud kanar­ ba aruhein (Festuca ovina), kassikäpp biku – arukaerandi koosluse (Antennaria dioica), harilik kukehari (Helictotricho–Callunetum) hulka. (Sedum acre), koldrohi (Anthyllis vul­ Levik. Lääne­Saaremaa, Hiiumaa, neraria), nõmm­liivatee (Thymus serpyl­ mandri lääneosa. lum). Palju erinevaid sambla­ ja Iseloomulikud liigid. Karakterliiki­ samblikuliike, küllalt seenerikkad. deks arukaerand (Helictotrichon Hooldusega seonduv. Karjatamis­ pratense), kanarbik (Calluna vulgaris), koormus võiks olla väiksem kui rähaloo­

31 Klibuvallidele kujunev kooslus Saaremaal Tagamõisa poolsaarel Tagamõisa hoiualal.

del. Karjatamiskuid hooldamise puudu­ kõrge raikaeriku kooslus. misel liigirikkus kahaneb ja alad Levik. Vilsandil, Väinamere laidudel, võsastuvad. Õrnema kamara tõttu võiks Saaremaal, Hiiumaal, Lääne­Eestis. sellistel kooslustel veistega karjatamist Iseloomulikud liigid. Kõrge vältida. raikaerik (Arrhenatherium elatius), hobumadar (Galium verum), käokannus (Linaria vulgaris), tui­tähtpea (Scabiosa Klibulood columbaria), harilik kukehari (Sedum Iseloomustus. Kuivad klibule acre), haisev kurereha (Geranium kujunevad õhukesemullalised robertianum), sõlmine kesakann (Sagina lookooslused. Esinevad aladel, kus nodosa), hapu oblikas (Rumex acetosa), taimestik on kujunenud klibule, sageli ei longus põisrohi (Silene nutans), suuda õhuke muld ja taimestik klibu ja humallutsern (Medicago lupulina), veerist veel katta. Selline kooslus lamba aruhein (Festuca ovina) arvatakse olevat suktsessiooni esimeseks Hooldusega seonduv. Karjatamise astmeks merest kerkinud aladel ning organiseerimine eraldiseisvatel seda nendest peaks pikema aja jooksul tüüpi aladel ei ole vajalik ega ole ka kujunema rähaloo­tüüpi loopealsed. biomassi vähesuse tõttu võimalik. Kui Iseloomuliku tunnusena säilib mulla aga klibuvallid jäävad karjatatava ala tavalisest suurem huumusesisaldus kõrvale, ei ole põhjust neid karjamaast (isegi üle 20%). Hoolduse puudumisel välja jätta. Karjatamine aitab kiirendada võib tekkida ka tihe põõsastik kadaka, rähaloo kujunemist ja liikide levikut magesõstra vm põõsaliikidega. Paal alale. Klibustel rannavallidel võivad (1997) kasvukohatüüpide vähesest mullast hoolimata kujuneda ka klassifikatsiooni järgi kuulub siia kuiva primaarsed (looduslikud) kadastikud looniidu kasvukohatüübi loopealsete alt (vt. allpool peatükki kadastikud).

32 Istutatud männikust ja tihedast kadastikust 2017. aastal taastatud klibuloo Kassaris, Käina lahe­Kassari maastikukaitsealal. Esiplaanil hobumadar (Galium verum), nõmm­liivatee (Thymus serpyllum), ümaralehine kellukas (Campanula rotundifolia).

Kuivad õhukesemullalised ehk Festucetum- tüüpi loopealsed Iseloomustus. Väga kuivad ja õhu­ kesemullalised (<5 cm) loopealsed, kus võib esineda ka külmakohrutustest põhjustatud taimes­ tikuvabasid kuid mullaga kaetud laike aga ka plaatja loo pindasid (vähese taimestikuga plaatja loo laigukesed kuu­ luvad Natura 2000 elupaigatüüpi 8240 Klassikaline festucetum­tüübi esindaja, üks Eesti – Paljanduvad pae­ esinduslikumaid loopealsed, Lõu loopealne Kaugatoma­Lõu plaadid). Liigirikkus on küll maastikukaitsealal Sõrve säärel. väiksem kui Avenetum­tüübil, kuid Festucetum­tüüpi loorohumaad haruldaste ja areaali piiril olevate taime­ esindavad äärmiselt haruldast taime­ liikide kasvukoht ning seega suure loo­ kooslust ning on rea taimegeograafiliselt duskaitselise tähtsusega. Sellele tüübile

33 Lammas hooldamas Hiiumaal Sarve maastikukait sealal Festucetum­ tüüpi Sarve loopealset.

on nime andnud iseloomulik liik lamba­ loopealsed Saaremaal, Sarve loopealne aruhein (Festuca ovina). Taimkate on su­ Hiiumaal. vise puhkeperioodiga, kuna muld kuivab Hooldusega seonduv. Festucetum suvel kuni aluspõhjani läbi. Kevadeti alad on väga väikese biomassi produkt­ esinevad külmakohrutused. Paal (1997) siooniga, hinnanguliselt vaid 20­60 g/ kasvukohatüüpide klassifikatsiooni järgi m2 (200­600 kg/ha) (Krall et al. 1980) kuuluvad siia kuiva looniidu kasvukoha­ ja need alad pole karjamaadena kuigi tüübi (kood 2.1.1.1.) nõmm­liivatee – hinnatud. Need alad sobivad madala lood­jõhvsambla kooslused. koormusega lammaste karjatamiseks, Levik. Eestis esineb Saaremaa lääne­ eriti kui nad asetsevad suuremas erine­ osas ning Hiiumaal. vaid elupaigatüüpe hõlmavas maastikus. Iseloomulikud liigid. Lisaks lamba­ On arvatud, et raskemate loomadega aruheinale on iseloomulikud liigid on hooldamine võib sellistele aladele mõ­ veel valge kukehari (Sedum album), juda negatiivselt, põhjustades õrna murulauk (Allium schoenoprasum), liiv­ niidukamara lõhkumist ja nitrofiilsete koeratubakas (Crepis tectorum), põldpu­ umbrohtude sissetungi (Krall et al. ju (Artemisia campestris), kaljupuju (Ar­ 1980). Samas on veised seda tüüpi loo­ temisia rupestris), harilik kukehari pealsetel Rootsis Ölandi saarel küllalt (Sedum acre), sõlmine kesakann (Sagina sagedad ning negatiivset kogemust sealt nodosa), väike nõmmemünt (Acinos ei ole. Kindlasti tuleb vältida ülekarja­ arvensis) jt. Palju on samblaid ja samb­ tamist. Kuna elupaigatüüp on võrdlemisi likke. haruldane, tuleb jälgida, et nendele Tähelepanuväärsemad alad Eestis. aladele ei satuks karja kogunemiskohad, Lõu loopealne Sõrve säärel, Atla kandi nagu joogikohad või varjualused. Eesti

34 Festucetum­tüüpi alad on sarnased kinni kasvamas, mistõttu tuleb ka vähese Ölandi Suure alvari loopealsetele, mistõt­ karjatamise (või karjatamise puudumise) tu võib rakendada Ölandi looaladele välja puhul viia iga 5 aasta tagant läbi kada­ pakutud karjatamiskoormust suurusjär­ kate eemaldamist ning jälgida, et kada­ gus 1 lammas 2­4 hektari kohta. Põuase­ kate katvus ei ületaks 30%. Selliste alade matel suvedel ei pruugi karjatamine taastamistööd võiks pigem ette võtta niis­ üldse võimalik olla. Seda tüüpi loopeal­ kel ajal (sügisel­talvel) ning püüda välti­ setel võiks iga­aastaselt jälgida ka karja­ da sammalde ja samblike ning tamise mõju nii soontaimedele kui soontaimede üleliigset kahjustumist veel sammaldele ja samblikele. Õhukesest avatuna säilinud aladel taastamistööde mullast hoolimata on ka sellised alad käigus.

Kuiv õhukesemullaline Festucetum­tüüpi loopealne Atla külas Saaremaal koos paljanduvate paeplaatidega. Piltidelt on näha, et hoolimata õhukesest mullast kasvavad ka seda tüüpi looalad ikkagi tasapisi kinni.

35 Ajuti märjad ehk Molinietum-tüüpi loopealsed Iseloomustus. Niisked ja ajuti mär­ seemnelist uuenemist. jad tüsedama mullaga loopealsed. (Paal Paal (1997) kasvukohatüüpide klassi­ 1997 kood 2112). Seda tüüpi kooslused fikatsiooni järgi kuuluvad siia niiske esinevad ajuti seisva ülaveega aladel ja looniidu kasvukohatüübi (kood 2.1.1.2.) sulglohkudes või lamedates nõgudes, kooslused: lubika – vesihalja tarna koos­ kus ülavesi seisab pikemat aega ja vee lus, sinihelmika ­ lubika kooslus, äravool on takistatud. Mullakihi tüsedus 5­20 cm. Liigirikkus ei ole võr­ reldes rähaloodudega madalam, kuid heas sei­ sus aladel leidub aga sageli erinevaid käpalisi ning teisi väheneva arvu­ kusega liike (nt pää­ susilm Primula farinosa). Taimestikus on suurem osakaal kõrrelistel ja pro­ duktiivsus on teiste loo­ pealsetüüpidega võrreldes suhteliselt kõrge. Hästi on erista­ Kärbesõie, lubika ja hariliku tarnaga niiske loopealne tavad lubika (Sesleria cae­ Arukülas Sarve maastikukaitsealal Hiiumaal. rulea) ning sinihelmika (Molinia caerulea) poolt domineeritavad põõsasmarana – lubika kooslus (ainult kooslusetüübid. Lisaks kadakale võivad Harku­Klooga­Keila kandis). nad olenevalt kohaspetsiifilistest kesk­ Levik. Levivad põhiliselt ajutiniis­ konnatingimustest kinni kasvada ka ketel aladel Põhja­Eestis ja läänesaartel. sarapuu paakspuu, lodjapuu, hariliku Keila lähedal on Eesti jaoks äärmiselt tuhkpuu, mageda sõstraga. Üldiselt aga haruldased niisked lookooslused, millel kasvavad niisked loopealsed kinni palju domineerivaks põõsaliigiks on põõsas­ aeglasemalt kui kuivad tüsedamullalised maran (Potentilla fruticosa). rähalood, mistõttu on neid ka suhteliselt Iseloomulikud liigid. Iseloomulikud rohkem säilinud. Kuigi kinnikasvamine soontaimeliigid on harilik sinihelmikas on aeglasem, hakkab sellistel aladel kar­ (Molinia caerulea, andnud kooslusetüü­ jatamise lakkamisel kogunema elurik­ bile ka nime), lubikas (Sesleria caeru­ kust kahandav kulukiht, mis ei võimalda lea), hirsstarn (Carex panicea),

36 vesihaljas tarn (Carex flacca), värvmadar (Galium boreale), tedremaran (Potentilla (Galium boreale), tedremaran (Potentilla erecta), harilik tarn (Carex nigra), paju­ erecta), harilik tarn (Carex nigra), paju­ vaak (Inula salicina) jt. vaak (Inula salicina) jt. Sinihelmikas Hooldusega seonduv. Sobivad hästi (Molinia caerulea, andnud kooslusetüü­ karjatamiseks ja ala hooldamisel bile ka nime), lubikas (Sesleria caeru­ kehtivad samasugused põhimõtted nagu lea), vesihaljas tarn (Carex flacca), Avenetum­tüüpi kuuluvate rähaloode hirsstarn (Carex panicea), värvmadar puhul (vt ülalt).

Kevadeti üleujutatav ehk ajuti liigniiske loopealne pääsusilmade (Primula farinosa) ning hariliku võipätakaga (Pinguicula vulgaris) Türju lähedal Kura kurgu hoiualal Sõrve säärel.

Niiske Molinietum­ tüüpi loopealne Vahtrepa maastikukaitsealal Hiiumaal.

37 38 Loopealsete liigirikkuse kujunemine ja selle säilimise tagamine

Loopealsed on soontaimede arvu ne mitmekesisus sõltub sellest, kui palju poolest Eesti liigirikkaimad kooslused on ajalooliselt olnud selle niidu ümb­ puisniitude järel (Pärtel et al., 2007a). ruses teisi looniite. Keskkonnatingimus­ Heas seisus loopealsele iseloomuliku te varieerumine, liiga intensiivne liigilise koosseisu kujunemine ning liiki­ inimmõju aga ka puhas juhus võib aeg­ de lisandumine kooslusesse on aga aeg­ ajalt viia mõne liigi lokaalsele kadu­ lane protsess, suure liigirikkuseni misele looalalt. Ajalooliselt on Saaremaa loopealsetel selliseid liikide kadumisi kom­ penseerinud taaslevi­ mine naaberaladelt kas transporditava heina või alalt­alale liikuvate kariloomade abil: loopealsetel (nagu puis­ ja ranna­ niitudelgi) kasvab rohkesti taimeliike, mille seemned on justkui loodud reisi­ ma lambavilla taker­ dunult (Bruun & Fritzbøger 2002). Tihti liikusid lambad küllaltki laialt, eriti jõudmine on nõudnud aastatuhandeid pikki vahemaid kaeti neid ühelt alalt (Pärtel et al., 2007b). Loopealsete teisele või müügile viies. Kuigi lammaste tänase liigirikkuse taga on pikaajaline hulk on meie loopealsetel viimasel küm­ inimmõju ja loopealsete laialdane nendil taas jõudsalt suurenenud, on nad ajalooline levik ja sellega seotud hea nüüd üsna paiksed, nii et soontaimede omavahelise ühendusega alade võrgus­ laialdasemale levikule nad ilmselt enam tik, kus on toimunud soontaimede levi suurt kaasa ei aita. loolaikude vahel. (Helm et al. 2006, Praeguseni säilinud niidukooslused Pärtel et al. 2007b). Uurides Saaremaa on üksteisest sageli isoleeritud. Mida pi­ looalade ajaloolist võrgustikku (Helm et semaks muutuvad koosluselaigud ja mi­ al., 2006) on selgunud, et ühe ala liigili­ da kaugemale nad elupaikade

39 killustumise tõttu üksteisest jäävad, seda poolmainitud võrgustiku olemasolu. väiksema tõenäosusega toimivad senised Oleme kindlaks teinud, et tänastes levikumehhanismid. Fragmenteerumise maastikes on eriliselt ohustatud just ning pindala kahanemise tõttu satuvad väikesekasvulised, valgusnõudlikud ka loopealsetel kasvavate liikide popula­ taimeliigid ja nendega seotud teised tsioonid isolatsiooni, mis omakorda viib elustikurühmad. Väljasuremisvõla tõttu nende geneetilise vaesumiseni (Helm et tuleb loopealsete ja teiste pärandkoos­ al., 2009) ning väljasuremiseni. Siiski, luste kaitsesse ja taastamisse suhtuda täna on Saaremaa loopealsed on veel väga tõsiselt ja süstemaatiliselt. Liigifon­ sama liigirikkad kui ajalooliselt. See aga di säilimise tagamiseks on ülioluline tähendab, et meie loopealsed kanna­ mitte ainult üksikute hästi hooldatavate tavad nn. väljasuremisvõla (extinction lookaitsealade loomine, vaid ka näiliselt

Erineval ajal hüljatud karjäärid Muhus Lõetsa külas (vasakul) ning Harjumaal Haavakannu külas näitavad, et paiknedes heas seisus loopealsete lähedal, taastub nendel loopealsetele iseloomulik taimestik. debt) all. Väljasuremisvõlga jäävad need väheväärtuslikumate alade hooldamine liigid, kes suudavad koosluse killustu­ ja taastamine. Taimestiku liigirikkusest mise järel ebasobivaid keskkonnaolusid sõltub suuresti ka teiste organismirüh­ trotsides püsida veel lühemat või pike­ made – putukate, lindude, imetajate – mat aega eluvõimelisena (kuigi juba liigiline mitmekesisus, mistõttu on liigi­ vähenenud ohtrusega). Samas ei ole rikaste koosluste säilitamine äärmiselt elupaik neile enam kuigivõrd sobilik ja oluline kogu ökosüsteemi funktsionee­ lõplik kadu on vaid aja küsimus, kuna rimise tagamisel. paljud loopealsetele iseloomulikud liigid vajavad pikaajaliseks püsimiseks eel­

40 Loopealsete karjääri mullatingimusi ning taimede mitmekesisust loopealsete mullatingi­ elustikku toetavad muste, taimede liigilise koosseisu ning teised maastiku osad liigirikkusega (Uustal, 2011). Kuigi hül­ Loopealsed ja kadastikud moodus­ jatud karjääride muld oli reeglina oluli­ tavad maastikes sageli mosaiike teiste selt toitainevaesem kui loopealsete väärtuslike elupaigatüüpidega, olles kõr­ muld, leiti 24­st karjäärist kokku 314 vuti näiteks rannaniitude, lubjarikaste soontaimeliiki, sealhulgas 144 loopeal­ aruniitude või puisniitudega. Need elu­ setele iseloomulikku liiki ning 12 teise paigatüübid toetavad osaliselt ka loo­ ning kolmandasse kaitsekategooriasse pealsetele iseloomulike liike ning kuuluvat soontaimeliiki. Mida rohkem parandavad seeläbi looliikidele maastiku leidus karjääride ümber 2 km raadiuses sidusust. Loopealsete elustikule vajalik­ veel säilinud loopealseid, seda rohkem ku maastikulist sidusust aitavad hoida oli loopealsetele iseloomulikke liike levi­ aga ka paljud piirkonnad, mis on nud ka karjääridesse. leidus rohkem loo­ ajalooliselt olnud loopealsed karjamaad, pealsetele iseloomulikke liike just kuid tänaseks kas kahanenud või sellistes karjäärides, kus loopealsete muutunud, näiteks kuivad lubjarikkad ajalooline pindala 2 km raadiuses oli teeservad, metsaservad ja põlluservad kõrgem olnud (Uustal, 2011). Sarnane aga ka majade ümbrused ja aiad tulemus leiti Kanadas läbiviidud uuri­ kunagistel loopealsete karjamaade ala­ muses, kus võrreldi 70 aastat tagasi ma­ del. Õiterohkeid loopealsetele sarnane­ ha jäetud paekivikarjääride taimkatte vaid alasid tuleb nende omanikel liigilist koosseisu sealsete alvaritega väärtustada ja hoida kui Eesti olulist ning leiti, et endiste karjääride taimestu liigirikkust toetavaid elupaiku. Loopeal­ liigiline koosseis oli loodusliku taastu­ sele iseloomulik elustik võib aga pelgu­ mise tulemusena kujunenud alvarite paika leida ka uudsetest elupaikadest. sarnaseks (Tomlinson et al., 2008). Nii Nii on mitmed nii kodumaised kui ka on Eesti paekivikarjääridel on potent­ rahvusvahelised uuringud näidanud, et siaali ka ilma olulise aktiivse vanade lubjakivikarjääride loodusliku taimestamiseta kujuneda oluliseks kas­ taimestumise või aktiivse teadliku re­ vukohaks ümbruskonnast levivate niidu­ kultiveerimise tulemusel võib niiduliiki­ liikide jaoks. Ülimalt tähtis on aga sobiv de jaoks tekkida uusi sobivaid maastikuline kontekst: looliigid saavad kasvukohti (Krauss et al., 2009; Prach et hüljatud karjääre asustada vaid siis, kui al., 2015). Tartu Ülikooli magistritöös ümbritsevas maastikus on säilinud loo­ võrreldi 24 looduslikult taimestunud pealseid veel piisavalt.

41 Euroopast ja Põhja­Ameerikast Suure Levik maailmas ja Järvistu piirkonnast kriidi ja lubjakivi Eestis aladelt (Catling & Brownell, 1999; Alvarid on kogu maailmas väga Tomlinson et al., 2008). Eestis levivad piiratud levikuga, mis teeb nad globaal­ loopealsed peaasjalikult lubjakivi ava­ selt haruldasteks ja seetõttu ka erilist musaladel Saaremaal, Muhus ning kaitset vajavateks kooslusteks. Lisaks Läänemaal ja Hiiumaal aga ka Harju­ Eestile leidub loopealseid arvestataval maal ning Ida­ ja Lääne­Virumaal. hulgal veel vaid Rootsi suurtel saartel, 1950­ndatel aastatel oli loopealseid eelkõige Ölandil ja Gotlandil (Rosén, Eestis ligikaudu 55 000 hektarit (Laasi­ 1982). Väikeste isoleeritud aladena on mer, 1965; Helm & Toussaint, 2020). loopealseid ka Lõuna­Rootsi mandril 1978 ja 1981 aasta inventuuril Västergötlandis ning Sankt­Peterburgi registreeriti ~16 000 hektari ümber lähistel (Helm & Pärtel, 2002). Loo­ lookooslusi, millest 25% oli juba vähem dudega sarnanevaid taimekoosluste või rohkem kinni kasvamas (Aug & Kokk tüüpe on kirjeldatud ka siit sealt mujalt 1983). Aastal 2019 on Eestis kaar­

42 distatud ~17 000 hektarit loopealseid karjamaid (elupaigatüüp *6280 Põh­ jamaised lood ja eelkambriumi kar­ bonaatsed silekaljud), millest ~10 000 asub kaitstavatel aladel (Helm & Touss­ aint, 2020). Kadastikke (elupaigatüüp 5130 Hariliku kadaka (Juniperus com­ munis) kooslused nõmmedel või kar­ bonaatse mullaga rohumaadel) on kaardistatud ~4800 hektarit, millest ~3600 asub kaitstavatel aladel (Helm & Toussaint, 2020). Avatud loopealsetel paiknevaid paljanduvaid paeplaate (elu­ paigatüüp *8240 Paljanduvad pae­ Taastatud loopealne Rootsis Ölandi saarel. Rootsis taastati Euroopa Liidu LIFE­prog­ plaadid (paesillutised)) on kaardistatud rammi abil 1996­1999 aastatel 7700 ha kinnikasvanud looalasid ning jätkati säili­ ca 40 hektari jagu, neist 30 kaitstavatel nud ning taastatud loopealsetel tra­ aladel. ditsioonilist maakasutust.

Rosén, 2008), mistõttu on meil kohus Loopealsete kaitse tagada selle haruldase elupaigatüübi Loopealsed on prioriteetseks elupai­ säilimine. Eesti loopealsete regionaalne gatüübiks Euroopa Liidu looduskaitse­ liigifond on oma koosseisult Rootsi loo­ alade võrgustiku NATURA 2000 raames pealsete omast erinev, sisaldades (Loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüp suuremas osakaalus idapoolse pärito­ *6280. Esmatähtsad on ka laiguti loo­ luga liike Euraasia ja Eurosiberi floora­ pealsetel leiduvad plaatjad paepinnad elemendist (Helm, 2001). See näitab, et (*8240). Eestis on oluline osa (28%) ko­ me ei saa loopealsete globaalsel kaitsel gu maailma loopealsetest (Eriksson & lootma jääda Rootsi jõupingutustele,

Loopealsete asupaigad Euroopas. Pindalalt kõige rohkem leidub loodusid Rootsis Ölandi ja Gotlandi saarel. Järgmine oluline levikuala on Eesti.

43 Eestis on loopealsete säilimise korral­ damine saanud hoogu hooldustoetuste süsteemi käivitamisest ning eriti alates vaid me peame ka ise astuma jõulisi 2014. aastast on läbi viidud rohkem samme oma loopealsete säilimiseks. taastamistöid ning hooldusesse on Rootsis on 100% loopealsetest. Euroopa lisandunud varasemalt hüljatud alasid. suurim loopealsemassiiv Suur Alvar Euroopa Liidu LIFE­programmi toetusel (Stora Alvaret, 26 000 hektarit) Rootsis taastati aastatel 2014­2019 rohkem kui Ölandi saarel on UNESCO maailma­ 2500 hektarit loopealseid (projekt Elu pärandi nimekirjas. Alvaritele). Samal perioodil on looalasid

44 Loopealsete ja kadastike levik 2019 aastal. Ülevaate koostamiseks on kasutatud Keskkonnaregistri poollooduslike koosluste andmekihti, Natura 2000 elupaikade andmekihti ja Pärandkoosluste Kaitse Ühingu poollooduslike koosluste inventuuri andmebaasi. taastatud ka loodushoiutoetuste ja ühte­ kuuluvusfondi vahendite abil ning RMK Riiklikud hooldustööde tulemusena. kaitse-eesmärgid Liigirohkete pärandkoosluste Eestis on kokku ca 17 000 hektarit säilimiseks on oluline teadvustada loopealseid, neist kaitsealadel paikneb elanikkonna ja otsustajate seas liigi­ ~10 000. Aastal 2019 maksti hooldus­ rikaste niidukoosluste suurt väärtust toetust ~5500 hektari kaitsealadel paik­ mitte ainult lokaalses vaid ka globaalses neva loopealse hoolduse (valdavalt kontekstis. Tuleb mõista looalade olu­ karjatamise) eest. Strateegiadokumendi lisust üldise bioloogilise mitmekesisuse „Poollooduslike koosluste tegevuskava säilitamisel, tähtsust pärandkultuuri ja aastateks 2014­2020" raames nähti ette traditsiooniliste maastike kandjatena 7700 hektari loopealse sobilik hooldus ning olulisust paljude loodushüvede aastaks 2020. Aastal 2018 oli hoolduses säilimise tagamisel (sh tolmeldamine, 3690 hektarit kaitstavatel aladel paikne­ mulla elurikkus, süsiniku stabiilne vat looala (elupaigatüüp 6280) ning 307 ladustamine, oluliste elustikurühmade ja hektarit kadastikku (elupaigatüüp liikide olemasolu). Maaomanike ja 5130). Suurem osa loopealsetest ja maahooldajate algatusi looalade majan­ kadastikest olid karjatatavad (vastavalt damisel tuleb kõigiti soosida. 3627 ning 31 hektarit) ning vaid ca 70 Tegu on kooslusetüübiga, mille hektarit niidetavad (vastavalt 63 ja 6 poollooduslik toimimisviis annab täna­ ha) (Holm et al., 2019). Tuginedes päeval majanduslikku tulu nii niiduliha pärandkoosluste ökoloogilisele pind­ (pärandkooslusi hooldavate loomade alavajadusele on tarvilik vähemalt 11 ökoloogiliselt puhas liha) ja selle väärin­ 000 hektari loopealse säilimine Eestis, et damise kui ka teiste toodete abil (vill, oleks tagatud loopealsete elupaigaga kadakaga seotud tooted, ravimtaimed seotud liigirühmade olemasoluks vajali­ jm) (Keskkonnaamet, 2017). kud tingimused (Helm & Toussaint, 2020). Väljaspool kaitsealasid ei ole vähe­

45 Kes korraldab Eestis loopealsete hooldust ja taastamist?

Poollooduslike koosluste hooldamise toetust sh loopealsete hooldamise toetust reguleerib maaeluministri määrus ja seda administreerivad Eestis Keskkonnaamet ja PRIA. Hooldustoetust makstakse Natura 2000 aladel paiknevatele kooslustele (vähemalt kuni aastani 2020, tulevikus võib muutuda) vastavalt hooldaja taotlusele. Keskkonnaameti maahoolduse büroo teostab poollooduslike koosluste toetuse taotluste kooskõlastamise, seab majandamise tingimused ja vajadusel alade kohapealse kontrolli. PRIA menetleb hooldustoetuse taotlusi ning korraldab toetuse väljamaksmist taotlejatele. Aastal 2019 oli loopealse hooldustoetuse suuruseks karjatamise puhul 250 eurot hektar ning niitmisel (ainult Keskkonnaameti loal) 185 eurot hektar. Riigimaadel asuvate poollooduslike koosluste hooldust korraldab Riigimetsa Majandamise Keskus, andes riigimaid alade hooldajatele rendile. malt aastani 2020 hooldustoetust Olulised looduse makstud, kuid ilmselt on osasid alasid hüved ning hooldatud ühtse pindalatoetuse abil. Edaspidi on vajalik tagada, et väärtus­ loopealsete väärtus like loopealsete säilimine oleks kind­ elanike heaolule ja lustatud nii kaitavate alade sees kui ka väljaspool kaitstavaid alasid. kohalikule majandusele Liigirikastel, mitmeste majandusvõi­ maluste ja turismipotentsiaali suurenda­ vatel pärandkooslustel võib nende oskuslikul väärtustamisel olla väga olu­ line sotsiaalmajanduslik mõju muidu

Loopealsete mullaelustik on väga liigirikas. Uuringud Eesti loopealsetelt on näidanud, et 5 grammis loopealse mullas on keskmi­ selt 40, aga mõnel loopealsel isegi rohkem kui 60 taksonit arbuskulaarmükoriisseid (AM) seeni ehk krohmseeni, mis moodus­ tab tervelt 20% kogu maailma krohmseente liigirikkusest. Krohmseened on väga olu­ lised sümbiondid, kes aitavad taimedel (ka põllukultuuridel) paremini toitaineid omastada ning teevad neid vastupidava­ maks erinevatele ekstreemsetele tingimus­ tele.

46 Loopealsed ja kliimamuutus

Liigirikaste ökosüsteemide hoidmine ja taastamine on ka hädavajalik meede kliimamuutuste pidurdamiseks ja leevendamiseks ning maastike ja muldade degradeerumise vältimiseks. Elurikkus aitab puhverdada kliimamuutustest tu- lenevaid ohtusid meie olulistele majandusharudele, sealhulgas põllu- majandusele ja metsandusele. Nii võib meid ümbritsevate teiste liikide säilimist vaadata kui kindlustuspoliisi kliimamuutustega kohanemisel - me ei tea, millised liigid, liikide tunnused või genotüübid osutuvad hädavajalikuks uutes tingimustes. Loopealsed on paljude põuda ja teisi ekstreemseid ilmastikuolusid taluvate liikide kodu nii taimede, putukate kui ka mullaelustiku osas. Keeruliste oludega kohanenud liigid võivad muutuvas kliimas olla hädavajalikud. Loopeal- sete muld on ka äärmiselt hea süsinikuhoidja, sisaldades keskmiselt 10-15% or- gaanilist süsinikku (SOC) (võrdluseks, mineraalsetes põllumuldades on orgaanilise süsiniku sisaldus valdavalt alla 3%, (Putku, 2016). muust majandustegevusest kaugemale käigu tagamisel. Elurikkaid ökosüsteeme jäävatele maapiirkondadele. Eesti loo­ peab säilitama ja taastama igas maasti­ pealsetega seotud sotsiaalmajanduslikke kus, vaid nii suudame tagada põllu­ hüvesid, sealhulgas loopealsete rolli majanduslikult olulise elurikkuse ­ kohalike kogukondade seas on vaadel­ tolmeldajate, kasurite ja mullaelustiku ­ dud uuringus Hog (2017). Tegu on põl­ ning teiste oluliste loodushüvede lumajandustegevusi ja toidutootmist säilimise. mitmekesistavate ökosüsteemidega, või­ maldades kohaliku ökoloogilise lihatoot­ mise edendamist ning muude saaduste Looduskaitselised ja toodete (vill, kadakatega seonduvad väärtused tooted, ravimtaimed jm) väärindamist. Alad suurendavad ettevõtlusvõimalusi Loopealsete looduskaitseline väärtus turismiettevõtjatele (retked, orhidee­ tuleneb ennekõike nende eripärasest ja vaatlused, maastikuvaatlused) ning pa­ rikkalikust elustikust (vt ülalt) ning nen­ nustavad väga positiivselt Eesti dega seotud looduse hüvede ehk öko­ kuvandisse loodussõbraliku ning öko­ süsteemiteenustega (vt tabel lk 48). loogilise Euroopa riigina. Kui käivitub Pärandkooslusi võib maastikes vaadata Euroopa Liidu plaan rakendada ökosüs­ ka kui Eesti elurikkuse säilimiseks vaja­ teemiteenuste põhine majandusarvestus, likke turvaalasid. on ajaloolised liigirikkad kooslused olu­ liseks osaks uuest süsteemist. Loopealsete ja teiste pärandkoos­ lustega on seotud suur osa Eesti elurik­ kusest, mistõttu mängib nende säilimine väga tähtsat rolli Eesti looduse hea käe­

47 48 Oluliste ökosüsteemiteenuste pakkumine avatud, kinnikasvanud ning metsastatud loopealsetel. Mida suurem on vastava teenuse väärtus, seda parem on antud teenuse pakkumine. Avatud loopealsed on võrreldes kinnikasvanud ja metsastatud aladega oluliselt paremad elurikkuse, kultuuriliste hüvede, tolmeldamise ja loomasööda allikad. Mulla kvaliteet (kombineeritud indeks, mis hõlmab nii mulla geokeemilisi parameetreid kui mullaelustikku) ning mulla süsinikuvaru avatud ja kinnikasvanud loopealsetel ei erinenud (Prangel, 2017).

<<< Olulised looduse hüved loopealsetel ning nende muutumine loopealsete kinnikasvamisel. Ülevaate autor Elisabeth Prangel.

49 Loopealseid ohustavad tegurid

Kinnikasvamine koosluste traditsiooniline majandamine Puittaimedega kinnikasvamine ka­ intensiivse põllumajanduse leviku tõttu, handab loopealsete elurikkust tugevalt. mis tõi kaasa vähemproduktiivsete piir­ Eestis tehtud uurimustele tuginedes ka­ kondade hülgamise. Loopealsetel toob haneb kinnikasvamisel soontaimede, karjatamise lakkamine nende kinnikas­ sammalde, samblike, kimalaste, päeva­ vamise põõsaste (põhiliselt kadaka) ja liblikate, erakmesilaste, kimalaste, ämb­ puudega (enamasti männi) ning suure­ kasvuliste karjatamistund­ like rohttaimede invasiooni. Eriti haavatavad on metsa pealetungi suhtes Eestis laialt levinud pakse­ ma mullakihiga ja aluspõh­ ja suurema murenemis ­ astmega lootüübid (Avenetum­tüüp, vt pea­ tükki Erinevad lootüübid), kus on metsaliikidele ja puudele sobiv keskkond (Zobel 1984). Siiski, ka õhukesemulla­ lised ja suisa plaatjad lood ei ole kinnikasvamise eest kaitstud – alguses juurdu­ Kinnikasvanud loopealne Muhus. Selline ala on kiire taastamisvajadu­ sega, et päästa avatud looniitudele iseloomulik elustik. vad karjatamise lakkamisel puittaimed paepragudes ja likulaadsete, jooksiklaste ning tüsedama mullaga laigukestel, seejärel arbuskulaarmükoriissete seente (valda­ moodustab iga üksik põõsas nn. koloni­ valt rohttaimedega sümbioosis elavate satsiooni­tsentri. Kolonisatsioonitsentris seente) arvukus ja liigirikkus (Helm, tekivad lokaalselt metsaliikidele sobivad 2017). Kinnikasvamisel suureneb ekto­ keskkonnatingimused (varjukas, kiirene­ mükorissete seente (valdavalt puudega nud mullateke sammalde ja okkakõdu sümbioosis elavate seente) elurikkus ja abil), mis viib edasisele põõsaste­puude arvukus. või varjutaluvate rohttaimede Alates 1930ndatest aastatest ja läbi invasioonile. nõukogude aja vähenes kõigi pärand­

50 Parasvöötmes eelistavad laiahaardelisema juurestiku­ ga puud toitainete ning mul­ lasügavuse poolest heterogeensemat (laigulise­ mat) mulda kui väiksema juurestiku mahuga roht­ taimed (Pärtel et al., 2005b). Uurides mändide invasiooni Eesti loopealsetele oleme tu­ vastanud, et puude juurdumi­ ne avatud niidul on Õhuke muld ei säästa veel kinnikasvamisest. Hoogsalt kinnikasvav tõenäolisem, kui alal leidub Festucetum­tüüpi loopealne Saaremaal Tagamõisa poolsaarel. üksikuid sügavama mullaga kohti. Seejärel muudavad puud juba kõrvale või tehti koguni lõhkamistöid. oma elutegevuse tulemusena mulla Kuigi ebaõnnestumisi oli rohkelt, läksid veelgi laigulisemaks ja soodustavad tüsedamamullalistel loopealsetel sobi­ sellega edasist puittaimede pealetungi vaid võtteid kasutades (maapinna ette­ (Pärtel & Helm, 2007). Maa­aluseid valmistus, mullakihi tüseduse protsesse praktilises looduskaitses küll suurendamine mätaste pööramise abil väga hästi arvesse võtta ei saa, kuid jm) puud ka kasvama, mistõttu meil silmas tuleks pidada, et juba ka üksikute ongi täna hulgaliselt umbes 50­60 aasta­ mändide ilmnemine loopealsele on mur­ seid monokultuurseid loomännikuid. ettekitavaks märgiks, kuna viitab mulla­ Kokkuvõttes õnnestusid tööd siiski vaid tingimuste nihkumisele puittaimedele neljadikul aladest. Samas on paljudel sobivas suunas. Sellisel juhul tuleb õhemamullalistel ning avatud loopeal­ asuda kiiretele taastamistöödele. setel endiselt märgata vähesest mullast kokku kraabitud madalaid valle või Metsastamine paepinda lõhatud auke. Saaremaa katse­ Alates 1950ndatest kuni 1970ndate kultuuride hilisem analüüs näitas, et osa aastate lõpuni viidi Eesti looaladel läbi looaladest ei sobi üldse metsastamiseks metsastamistöid. Tegu oli katsega ja ülejäänud on raskesti metsastatavad suurendada väheproduktiivsete alade (Örd, 2000). Tänaseni säilinud ebaõn­ tulusust. Kui varasematel aastatel rajati nestunud ja ka õnnestunud met­ katselappe, siis seitsmekümnendatel anti sastamiskatsete tulemusel tehtud Saaremaa metsamajandile met­ aukude ja vallidega pole midagi peale sastamiseks üle 25 000 hektarit lookar­ hakata –ilmselt pakuvad nad tänapäeval jamaid (Laasimer, 1973; Kaar, 1986). Et ka mitmekesisemalt kasvukohti, tekita­ puudele vajalikku mulda koguda, künti des mikroreljeefi. Kui augud majan­ sügavaid vagusid, keerati mättaid käsitsi damisel väga segavad, siis heas seisus

51 loopealsetel võib neid laiguti ka võima­ Väetamine likult säästvalt tasandada, kuid mitte Väga ohtlik on loopealsete taime­ rohkem kui kuni 20% alast korraga, kooslustele väetamine. See loob tingi­ võimaldades taimestikul vahepeal mused kõrgemakasvuliste taimeliikide taastuda. invasiooniks, mis omakorda suruvad Metsastamisohust ja loopealsete jät­ välja loopealsetele iseloomulikud kuvast kinnikasvamisest ei ole me pää­ väikesekasvulised taimeliigid ning nen­ senud ka täna. Kuigi ajalugu on dega seotud teised organismirühmad. näidanud nende tööde viljatust, katse­ Loopealsete väetamist võib nõukogude tatakse metsade rajamist õhukesemul­ ajal olla läbi viidud üle Eesti, kuid veel lalistele looaladele ikka ja jälle. Siiski tänagi paistavad kõrgema produktiiv­ tuleb meeles pidada, et kui ka puude suse poolest silma Põhja­Eesti loopeal­ istutamine õnnestub, ei ole sel viisil ra­ jatud monokultuurne puistu oma loo­ dusväärtuselt ega ka inimestele 1970. aastatel hädavajalike ökosüsteemiteenuste ehk ette võetud met­ sastamistööde looduse hüvede pakkumise (ja seeläbi käigus rakendati erinevaid prak­ ka majandusliku tulususe) poolest võr­ tikaid, et puude reldav kaotatud väärtusliku avatud kasvu õhukesel mullakihil soodus­ liigirikka lookooslusega. Loopealsete tada, kaasa arvatud künni­ metsastamise negatiivsele mõjule juhiti vagude rajamist ja lõhkamistöid. tähelepanu juba nõukogudeaegse met­ Istutatud puud ei olnud siiski kuigi sastamiskampaania käigus (Laasimer, hea kasvuga, pil­ 1980) ning tänased teadmised avatud dil on toodud võrdluseks sama loopealsete suurest rollist looduse hü­ vana (20 aastat) tavatingimustes vede ja Eesti elurikkuse hoidmisel kasvav mänd ning õhukesemulla­ kinnitavad seda veelgi (Prangel, 2017). lisele loopealsele Metsastamisel ja loopealsete kinnikas­ istutatud mänd. vamisel langeb oluliselt nii loopealsete elurikkus kui ka kahaneb loopealsete poolt pakutavate looduse hüvede kätte­ saadavus (vt ka peatükk Olulised loo­ duse hüved).

52 sed. Põhjuseks võib olla nii otseväe­ tamine (nn pealtparandamine), aga kohati ilmselt ka õhu kaudu levinud lämmastiksaaste (Pärtel et al., 2004; Saar et al., 2012). Täna ei tohi säilinud pärandkooslustel mineraalväetistega väetamine olla enam aktsepteeritav, elustiku säilimise seisukohalt on pari­ maks väetiseks alal viibivate Metsastamiskatse tulemus Lõo loopealsel Saaremaal. kariloomade sõnnik.

Otsene hävitamine Ajalooliselt levinud loopealsetest karjamaadest on suur osa ka otseselt hävinud, jäädes linna või infra­ struktuurirajatiste alla. Nii on näiteks suur osa idapoolsest Harjumaast endised looalad, kus Lasnamäe linna­ osa ning mitmed tänased uued elamurajoonid katavad endisaegseid liigirikkaid looalasid. Täna on oluline 1970ndate metsastamiskampaania käigus istuta­ uute rajatiste loomisel arvesse võtta tud tihe männik Tagamõisa poolsaarel Kõruse kandis. Klibusesse pinnasesse rajatud "künniribad" veel säilinud elupaigalaike ning püüda võimaldasid õhukesest mullakihist hoolimata män­ neid maksimaalselt hoida. Ajaloolisi, nikultuuridel kasvama minna, kuid tulemuseks ei ole kuigi produktiivsed metsad. Tootmiskultuu­ pikaajaliselt kujunenud elupaiku ei saa ridele valmistati maapind ette enamasti künni­ vagudena (vagude vahe kuni 1,5 m). me kuidagi tagasi, mistõttu on nende

Loopealsete metsastamiseks kasutatud maapinna ettevalmistustööde jäljed Võrsna­Sagariste loopealsel Saaremaal Kuressaare­Kuivastu maantee ääres on tänaseni näha. Ortofotolt eristuvad paepinnasesse küntud istutusvaod ning ümberpööratud mätaste abil tüsedamaks muudetud mullakihi moodustamise katsed.

53 säilitamine maastikus esmase täht­ või hoone/infrastruktuuri rajatise susega. Kui elupaiga kahjustamist ei õn­ osadesse. Sellisel puhul tuleb kaaluda nestu ära hoida, peab rajatiste loomisel innovaatilisi lahendusi näiteks elupaiga elupaika maksimaalselt säilitama näiteks terviklik või osaline ümberasustamine põimides seda ümbritsevasse haljastusse (Eestis kogemus olemas) ja/või integ­

Loopealsete kinnikasvamisel või metsastamisel ei lange mitte ainult taimeliikide arv vaid kahaneb ka paljude teiste oluliste liigirühmade liigirikkus. Nii on kinnikasvanud ja metsastatud loopealsetel oluliselt vähem kimalase­ ja liblikaliike, aga ka maapinnaämblikke ning krohmseeni (Helm, 2017; Prangel, 2017).

54 reerimine hoonetesse (sisehoovid, suur häiring, kuid oluliselt soovitatavam katused). On oluline aru saada, et ka lahendus kui elupaiga täielik hävimine. selline tegutsemine on algse elupaiga

Veel säilinud loopealne ning I kategooria taimeliikide elupaik Tallinnas Lasnamäel Paevälja asumis, kuhu planeeritakse Tallinna Haigla ehitust. Juhtudel, kus looduskaitse ning riiklik huvi sellisel moel põrkuvad, tuleks kaaluda võimalikult otstarbekaid planeeringuid elupaiga maksimaalseks säilitamiseks.

55 põõsaste eemaldamine vastavalt vajadu­ Hooldamise üldised sele (kuid mitte harvem kui iga viie aas­ põhimõtted ta tagant) ning vajadusel/võimalusel Loopealsete hooldamisel tuleb niitmine. eelkõige silmas pidada kolme asjaolu. 2. Pikaajalise edu tagab mitme­ 1. Loopealse hooldus on ennekõike kesine majandamine. Kui ajalooliselt karjatamine. Tegu on poollooduslike tagas alvarite mitmekesise elustiku tra­ kooslustega, mis vajavad pikaajaliseks ditsiooniliselt hooldatavate loopealsete avatud kooslusena säilimiseks mõõdukat ja teiste poollooduslike koosluste suur inimmõju. Inimmõju tähendab loopeal­ pindala, siis tänapäeval on regionaalse setel eelkõige karjatamist ning vajadusel liigifondi säilimiseks ning maksimaalselt aeg­ajalt puittaimede eemaldamist. Kar­ efektiivse kaitse korraldamiseks hea ra­ jatamisest huvitatud maaomanike sihi­ kendada nn. mitmekesise majandamise pärast tegevust tuleks alati soosida. põhimõtet. See tähendab, et ei ole Karjatamisvõimaluse puudumisel mõistlik kõikidel aladel rakendada sar­ hoiab loopealse avatuna ka puude­ naseid majandamisvõtteid (näiteks

56 samaaegselt intensiivne karjatamine sama tüüpi kariloomadega ja nii aastast aastasse). Kasulik on, kui nii ajas kui ruumis varieeru­ vad karja tüübid (lambad/ veised/hobused/kitsed), karjatamiskoormused (intensiivsema ja mõõduka karjatamisega perioodid ja alad vaheldumisi). Hästi mõjub väikeste segakarjade pidamine (näiteks hobune­ Loopealse säilimise tagab sobiva karjatamiskoormusega karjatamine. lammas­veis), aeg­ajalt kar­ Karjatamise lakkamisel hakkavad vohama suuremakasvulised kõr­ jatamata piirkondade teki­ relised ning järgneb kinnikasvamine kadakatega. (Foto: Meelis Pärtel) tamine jne. Normaalse Seetõttu on hea rakendada nii ajaliselt karjatamiskoormuse korral teeb avatud kui ruumiliselt mitmekesist majan­ alal pigem head ka üks­kaks karjatamis­ damist, mis puhverdab võimalikud vead vaba aastat (puhkeaastat) viie aasta ala optimaalse karjatamiskoormuse jooksul. Sel ajal võiks sama karjaga kar­ määramisel. Hindamaks majandamisvõ­ jatada hoopis naabrusesasuvaid poolloo­ tete efektiivsust igal konkreetsel alal, duslike kooslusi. Karja tüübi vahetamine võiks hooldaja iga­aastaselt jälgida taim­ annab võimaluse aladel elupaiga leida kattes toimunud muutusi ning konsul­ väga mitmesuguste vajadustega liikidel, teerida vajadusel maahooldus? kuna eri loomad eelistavad erinevaid spetsialistiga järgnevate tegevuste toidutaimi (selektiivne karjatamine; vt planeerimiseks. Kui inventuuride tule­ ka juhiseid orhideerikaste loopealsete musena on teada mõnelt konkreetselt karjatamiseks allpool). Karjatamiskoor­ alalt haruldasi ja kaitsealuseid liike, tu­ muse vaheldumine laseb levida ka karja­ leb seda hooldusvõtete rakendamisel tamisele tundlikemal soontaimeliikidel, arvesse võtta. samuti sõltub paljude selgrootute rüh­ Mitmekesise majandamise soovituse made liigirikkus ning arvukus karjatami­ arvesse võtmisel on oluline jälgida, et sintensiivsusest (Pöyry et al., 2004; see ei tekitaks lisabürokraatiat tekkimist Horváth et al., 2009; Tiitsaar & Talgre, ning loopealsete hooldajatele uute 2015). nõudmiste esitamist. Pigem tasub liht­ Ka sama kooslusetüübi raames salt tutvustada maaomanikele mitme­ võivad tingimused olla eri aladel väga kesise majandamisviisi plusse ning erinevad. Samuti võib sõltuvalt ilmasti­ soovituse tagamaadeks olevaid öko­ kutingimustest eri aastatel olla biomassi loogilisi protsesse. Proovides arvesse produktsioon ka samal alal väga erinev. võttes piirkonna poollooduslike koos­

57 luste ruumilist levikut, võiks tutvustada majandamise tagamise analüüs" (Holm naabruses asuvaid maaomanikke oma­ et al., 2019). vahel ning innustada neid karjamaade Oluline on üheaegselt tagada maa­ jagamisele. omanike ja hooldajate huvi ja soov hool­ 3. Tähelepanu liikide maasti­ dusskeemis osaleda ning oluliste kuskaals levimisele. Väljasuremivõla loodusväärtuste ja looduse hüvede esinemise tõttu on väga oluline kind­ säilimine ja paranemine. Lisaks suurtele lustada nii taime­ kui loomaliikide levi­ hooldajatele, kellel on sageli võimekus mine elupaigalaikude vahel ehk hoida tagada suuremate piirkondade hooldus, elupaigalaikude võrgustikku. Selleks on tuleks maahooldusesse kaasata ka väike­ vaja loopealse majandamisel/taas­ seid maaomanikke ja kohalikke tamisel vaadata üle ka ümbritsevas elanikke, kelle individuaalne lähenemi­ maastikus leiduvad sarnased kooslused ne oma hooldatavatele aladele ning side (ka puisniidud ja aruniidud) ning või­ ümbritseva maastikuga on vajalik heade malusel asuda ka neid majandama isegi tulemuste saavutamiseks. Kaaluda võib juhul, kui need tunduvad esmapilgul hooldustoetuste süsteemi, mis vähemalt väheväärtuslikumad. Ideaalsel juhul osaliselt lähtub saavutatud tulemusest võiks eelnevas punktis soovitatud (nn tulemuspõhine toetusmeede). kariloomade rotatsiooni viia läbi just Hooldustoetuste tulemuspõhine osa nende nn võrgustikku kuuluvate tugi­ peaks soodustama: alade abil ning vahetada karjasid eri • indikaatorliikide lisandumist ja elupaigalaikude vahel eri aastatel – li­ kaitsealuste liikide head käekäiku; saks soontaimede leviste liikumisele elu­ • segakarjatamist; paigalaikude vahel, rikastab selline • samas maastikus olevate eri tüüpi praktika loomade toidulauda ning väldib niidukoosluste koordineeritud hooldust, taimeliikide kadu aastatepikkuse selek­ et saavutada hoolduse ajalist ja tiivse söömise läbi. ruumilist mitmekesistamist (puhkeaas­ tad igal aastal eri aladel samas maasti­ kus, põuastel aastatel pigem karjatada Hooldustoetuste samas maastikus olevatel produktiivse­ kujundamise põhi- matel/niiskematel aladel, erinevate hooldusmeetmete varieerimine (niitmi­ mõtted ne, karjatamine, võsa eemaldamine, Hooldustoetuste süsteem peaks puhkeaasta, erinevad kariloomad); olema kasutajasõbralik ning ka riigile • suurematele hooldajatele vähe lihtne administreerida. Põhjaliku üle­ atraktiivsete isoleeritud jäänuk­alade vaate vajadustest hooldustoetuste skee­ kaasamist hooldusskeemi läbi väike­ mi kujundamisel on andnud uuring hooldajate motiveerimise; "Poollooduslike koosluste jätkusuutliku • hoolduse laienemist veel seni hool­

58 dusest väljas olevatele aladele, kaasa Niisked loopealsed on aga ka neile arvatud väljaspool kaitstavaid alasid. iseloomulikult sageli küllalt lagedad. • Taimkate: ei domineeri mõned ük­ sikud liigid vaid kooslus moodustub pal­ Hooldamise ees- judest loopealsetele iseloomulikest märgid liikidest. • Kulukiht on vähene, katab vähem • Hooldamise eesmärk: liigirohke, kui 30% alast. õiterohke, mitmekesise struktuuriga • Taimkatte struktuur: kooslus. ­ juuni­august õiterohke, ro­ • Puud ja põõsad: puittaimede kat­ hundite osakaal vähemalt 40% (välja vus ei ületa 50%, soovituslikult võiks arvatud niisketel loopealsetel, kus on aga kuivadel loopealsetüüpidel kadakaid kõrreliste suurem osakaal iseloomulik) olla alal vähemalt 20%, et pakkuda ­ mitmekesine kõrgus, kui ra­ pesitsuskohta lindudele ja hoida tuule­ kendatakse pikemaajalist karjatamist, on varju liblikatele ja teistele selgrootutele. alal nii madalmurusaid (alla 7 cm) kui

59 ka kõrgemate taimedega (üle 15 cm) kõrgekasvulised kõrrelised, ülekarja­ piirkondi. Kui rakendatakse portsionkar­ tamist, liigset toitainesisaldust indikee­ jatamist, siis on vahetult pärast karja­ rivad liigid, võõrliigid tamist pea kogu alalt taimed ära söödud, kuid taimestik taastub kuu­kahe Loopealsetel ja kõigil pärandkoos­ jooksul. lustel on rangelt keelatud väetiste ning • Sobiva karjatamiskoormuse indi­ biotsiidide kasutamine ning elukohale kaatorid: karjatamise perioodil madal­ mittespetsiifiliste looma­ ja taime liikide murusat ala ca 20% kogu karjamaast ja introdutseerimine. Eemaldada tuleb kuivadel niitudel on õitsevaid taimi invasiivsete võõrliikide nn. musta nime­ vähemalt 25% alast. Rakendades kopli­ kirja kuuluvad isendid. Vältida niiduka­ süsteemi on korraga karjatatud 1/3 alast marat kahjustavaid tegevusi, millest kui ala on suurem kui 10 hektarit ning kõige kahjulikumad on kündmine, portsionkarjatamise korral hoitakse loo­ freesimine, metsastamine! mi ühes koplis maksimaalselt 5 päeva. Loopealsed on väga sobilikud erine­ • Positiivsed indikaatorliigid ­ vateks rekreatiivseteks tegevusteks – tel­ niiduspetsialistid, madalakasvulised ja kimiseks, matkamiseks­jalutamiseks, õitsevad liigid. kooliekskursioonideks. Loopealsed ja • Negatiivsed indikaatorliigid – teised poollooduslikud kooslused on

Kuivad loopealsed on väga õiterohked. Mõõdukas karjatamiskoormus lubab õistaimedel oma elutsükkel läbida, kuid alale ei tee ka halba kui aeg­ajalt rakendada suuremat karjatamiskoormust, et hoida ära võsastumine ning kulukihi teke.

60 pärand meie esivanematelt ning nad kannavad tuhandeid aastaid ajalugu. On vajalik, et see teadmine jõuaks iga eestlase südamesse. Tuleb võimaldada loopealsete külastamist ning luua kau­ neid vaateid kiviaedadele, merele. Prahi ärapanekuks ning lõkketege­ miseks peavad külastatavamatel loo­ pealsetel olema ette nähtud vastavad Heas seisus ja sobiva koormusega karjatatud niiske loopealne Rajametsa kohad. Hea oleks jälgida, et rajatiste alla hoiualal. jääks vähem kui 1% niidukooslusest ning kui üle jääb niidukamaraga mät­ taid, siis istutada need taastatavatesse Heas seisus kohtadesse. loopealne Paealadel paiknevana on loopeal­ Heas seisus ja liigirikast kuiva setele ohuks kaevandamised. Kui kae­ (Avenetum­ ja Festucetum­tüüpi) loo­ vandust on tarvilik rajada, siis pigem pealset iseloomustavad järgmised eelistada avatud loopealsega külgnevaid tunnused: alasid ning kindlustada, et pärast kae­ • esineb palju erinevaid õitsevaid ro­ vandamiste lõppu saaks hüljatud alale hundeid, õitsevad liigid katavad vähe­ kujuneda niidukooslus. Kombeks on saa­ malt 20% alast; nud tuuleparkide ja päikeseparkide • rohttaimestik on madal, kuni pool­ rajamine avatud loopealsetele. Siinkohal de säärde, kõrreliste õisikud ja niiske­ tuleb rõhutada, et Natura 2000 elupaik mates kohtades olevad mättad võivad ei tohi olla tuuleparkide rajamise koht, kohati olla kõrgemad; kuid muudel aladel tuleks leida ka roh­ • kulukiht puudub või on väga vähe­ kem degradeerunud piirkonnad ning si­ ne; duda tuule­ ja päikeseparkide rajamine • väikeses skaalas on kooslus liigiti­ ala hooldamisega karjatamise teel. Üldi­ he: leidub mitmeid erinevaid liike ning selt tuleks nii kaevandusi kui ka tuule­ näiteks 10x10 cm skaalas on tavaline parke rajada aladele, mis ei oma leida 3­9 taimeliiki; looduskaitselist või maastikulist väär­ • puuduvad suured sulg­aruluste ko­ tust. gumikud; • põõsaste­puude katvus ei ületa 30­ 50%.

Heas seisus ja liigirikast niisket (Molinietum­tüüpi) loopealset iseloo­ mustavad järgmised tunnused: • taimestik on üldiselt madal (alla

61 Loopealsete säilimise ning nende liigirikkuse tagab mõõduka koormusega karjatamine. põlve), domineerib sinihelmikas või lu­ bikas, kuid leidub ka orhideesid (nt kär­ Peamised besõis, kahkjaspunane sõrmkäpp, hooldusvõtted - muguljuur, soo­neiuvaip, harilik Karjatamine käoraamat); • taimestik on liigivaesem kui kuiva­ Loopealsete säilimise ning nende del niitudel, kuid siiski mitmekesine ja liigirikkuse tagab mõõduka koormusega kõrreliste vahel kasvavate õitsevate ro­ karjatamine. Loopealseid võib karjatada hunditega; nii lammaste, veiste, kitsede kui hobus­ • kulukiht on vähene; tega. Sobivaimaks on peetud lambaid, • kadakaid on vähem kui 30% alast, kuid tulemuslikku tööd teevad ka teised lehtpuuvõsa puudub või on väikeste klu­ loomad. Eriti hea on segakarjatamine. mpidena alla 20% alast. Kariloomade sõnnikuga levivad „head“

62 niiduliigid ehk need, keda me loopealsel Soovitused karjatamiseks kasvamas ootame: madalad, valgus­ • Võimalusel tasub rakendada sega­ nõudlikud, väikeste ja püsivate seemne­ karjatamist tega (Auffret et al., 2012). Kui loomad • Hea on ajalis­ruumiline mitmekesi­ liiguvad karjatamisperioodi jooksul elu­ sus karjatamisel ­ mõnel aastal võib olla paigalaikude vahel, muutub sõnnik üha karjatamiskoormus suurem, teisel „liigirikkamaks“! Niiduliigid vajavad kar­ väiksem. Liigirohkust soosib ka karja­ jatamist ning kariloomade aladevahelist tamise mitmekesisus (koormustes jm) liikumist! lähestikku asetsevate alade puhul. • Karjatamine aitab ära hoida • Hooldus võiks olla paindlik, läh­ võsastumist ning hoiab loopealseid tudes loomade heaolust, ilmast, taime­ avatuna. kasvust ja muust sõltuvalt aastast. • Karjatamine hoiab taimede omava­ • Ülekarjatamist mitme aasta vältel helise konkurentsi madalana, võimal­ tuleks vältida. dades nii ka väikestel taimedel kasvada • Võib rakendada koplisüsteemis ja liigirikkusel suureneda. karjatamist. • Kariloomad levitavad seemneid eri­ • Head teeb loomade liigutamine eri nevate alade vahel, nii sõnniku kui villa alade vahel (seemnelevile kaasaaitami­ ja karvkatte abil. ne). • Loomad tekitavad sõrgade ja kap­ Suviti loopealsel lisasööta anda ei to­ jadega mullahäiringuid. Avatud laigud hiks, eriti ohtlik on kultuurkarjamaadelt on elupaigaks mitmetele taimeliikidele, pärineva heina viimine sealt levivate aitavad kaasa looliikide seemnelisele kultuurtaimede seemnete tõttu. Talvisel uuenemisele ning toetavad teiste mulla­ karjatamisel jälgida, et koormus alale ei häiringuid ning avatud mullapinda vaja­ oleks liiga suur (ei trambitaks mudale). vaid liike (osad samblad, samblikud, Tänapäevased loomatõud on enamasti putukad, ämblikulaadsed, vähilised nt ka raskemad, suuremad ja nõudlikumad kakandid). kui need, kes on traditsiooniliselt • Kariloomade sõnnikuga on seotud poollooduslikke kooslusi meie mail paljud putukad, putukavastsed ja mul­ hooldanud. Võimalusel tasuks eelistada laelustik. kohalikke või muidu vähenõudlikumaid Karjatamiskoormuse määramisel tu­ tõuge (näiteks eesti maatõugu veis, leb arvesse võtta niiduheina maalammas). Veiste puhul võiks ka energiasisaldust ning karjatatavate eelistada keskmise­ ja väiksemakasvuli­ loomade energiavajadust. Silmas tuleb semaid lihaveisetõuge (nt aberdiin­an­ pidada, et biomassi produktsioon on igal gus, šoti mägiveis, hereford). Rakendust alal erinev ning varieerub aastast­aasta­ on leidmas nn rendilammaste pidamine, sse, mistõttu tuleks koormuste kus väiksemate poollooduslike koosluste määramisel olla paindlik. Vt kast karja­ omanikud saavad suuremate karjade pi­ tamiskoormused. dajatelt väheses koguses loomi rentida

63 vaid karjatamisperioodiks või hoopis rootuid potentsiaalselt toetavate maasti­ anda oma lambad talviseks ajaks kuelementide (teeservad, raiesmikud, suurema tootja hoole alla. liinialused) rohke esinemine piirkonnas, Liiga suure koormusega karjatamine ei ohusta ajutine ülekarjatamine ühtegi ei soosi loopealsete selgrootuid, sh elustikurühma vaid pigem loob näiteks liblikaid. Tiitsaar ja Talgre struktuurset mitmekesisust ja keskkon­ (2015) leidsid, et hooldatud loopealsetel natingimuste paljusust, millest mõned puudusid liblikad peaaegu täielikult teised elustikurühmad või liigid (nt pal­ sellistelt karjamaadelt, kus enamik alast jud taimeliigid) omakorda võidavad. oli madalmurune ning puudusid kõrge Ajutisele ülekarjatamisele peaks alati heinaga laigud. Liblika­ ja ka muu putu­ järgnema puhkeaasta. kafauna seisukohast tuleks tagada, et Liblikaid soosivate karjatamisprak­ hooldatud aladel oleks alati õitsevaid tikatena käisid Tiitsaar ja Talgre (2015) taimi ning esineks ii kõrgema heinaga välja järgmised võimalused: kui madalmuruseid piirkondi. Siiski ei pea ajutist ülekarjatamist ilmtingimata 1) Liblikaid soosiv püsiv karjatami­ pelgama, sest kui on tagatud loopealsete ne hea maastikuline sidusus ja teiste selg­ Sobib heas korras aladele. Selle kar­

Vähenõudlikumate tõugude veised teevad taastataval alal head tööd koosluse taastumise kiiren­ damiseks. Šoti mägiveised Türju loopealsel Sõrve säärel.

64 jatamisskeemi korral hoitakse loomkoormus sellisel tasemel, et säiliks ala heterogeensus st alal on korraga nii madala muruga kui ka kõrge heinaga kohti. Ma­ dalamuruseid alasid on kuni 50% alast. Kuna selline skeem võib olla liiga madala karja­ tamiskoormusega ala avatuna hoidmiseks, siis tuleb vastavalt vajadusele eemaldada pealekas­ vavat võsa ja kadakaid.

2) Liblikaid soosiv rota­ tsiooniline karjatamine vahe­ aastatega Selle variandi puhul karjata­ takse mõnda aega maksimaalse võimaliku koormusega nii, et ter­ Päevaliblikate arvukus Saaremaa ja Muhu loopealsetel sõltuvalt karjatamiskoormusest. Mõõdukas karjatami­ ve ala on madalamurune ning ne mõjub liblikate arvukusele hästi, kuid intensiivne seejärel jäetakse 1­3 vaheaastat karjatamine vähendas liblikate arvukust vaadeldaval aastal. Joonis: Tiitsaar ja Talgre 2015. vahele. Vaheaasta(d) võimalda­ vad alal puhata ning liblikad saa­ vad ühe elutsükli segamatult läbida. Õhukesemullaliste alade (Festuce­ Selline skeem võimaldab muuta majan­ tum­tüüpi loopealsete ja plaatloo­ damist mitmekesisemaks. Seejuures on dude) karjatamine oluline, et vaheaasta kestaks terve aasta, Säilimiseks vajavad seda tüüpi loo­ et anda kõikidele liblikaliikidele või­ alad erilist säästlikku kaitserežiimi ehk malus oma elutsükkel segamatult läbi­ väga väikest karjatamiskoormust. Eesti da. Festucetum­tüüpi alad on sarnased Sobib püsivaks majandamisskeemiks Ölandi Suure alvari loopealsetele, mis­ näiteks klibustel õhukese mullakihiga tõttu võib rakendada Ölandi looaladele loopealsetel, kus põuastel aastatel ei välja pakutud karjatamiskoormust pruugigi karjatamine võimalik olla. Võib suurusjärgus 1 lammas 2­4 hektari koh­ olla optimaalne skeem, kui loomi on ta. Põuasematel suvedel ei pruugi karja­ vähem ja tahetakse suuremaid alasid tamine üldse võimalik olla. Tuleb korras hoida. jälgida, et nendele aladele ei satuks kar­ ja kogunemiskohad, nagu joogikohad või varjualused.

65 Orhideerikaste alade karjatamine Sobivale või ebasobivale karjatamis­ Rikkaliku orhideeflooraga või koormusele viitavad indikaatorliigid haruldasemate käpaliste esinemise pu­ Pikaaegsele sobiliku koormusega kar­ hul tasub astuda samme käpaliste sei­ jatamisele viitab tüsedamamullalistel sundi soosimiseks. Suur osa käpalisi loopealsetel madalate ja valgusnõudlike vajab säilimiseks elupaiga mõõdukat liikide laialdane levik ning tihe, tallami­ majandamist ning avatud kooslust, kuid sest rikkumata niidukamar. Heade lammaste karjatamine suure koor­ valgustingimuste indikaatorliigid on musega võib osutuda pikaajaliselt po­ näiteks harilik kassikäpp (Antennaria pulatsioonide arvukust vähendavaks. dioica), harilik kuldkann (Helianthemum Seda silmas pidades on orhideerikaste nummularium), nõmm­liivatee (Thymus alade majandamiseks 4 võimalust: serpyllum), vahulilled (Polygala sp.), ke­ 1) rakendada madalamat karjatamis­ vad­kadakkaer (Cerastium semidecand­ koormust ja hoida puittaimi kontrolli all rum), harilik koldrohi (Anthyllis iga viie aasta tagant läbi viidavate vulneraria), kevadmaran (Potentilla ta­ puhastustöödega; bernaemontanii), värv­varjulill (Asperula 2) karjatada mõõduka karjatamis­ tinctoria), kevadtarn (Carex caryophyl­ koormusega hobuseid (kes väidetavalt lea). Aladel levivad käpalised, millest käpalisi ei söö, Ekstam & Forshed 2002); mõned saavad oma elutsükli läbida. 3) piirata eriti orhideerikkad laigud Liiga madala karjatamiskoormuse elektrikarjusega. Ilmselt tuleb seda igal puhul või karjatamise lakkamisel hakkab aastal pisut eri kohas teha, vastavalt po­ akumuleeruma kulukiht, muutub koos­ pulatsioonide esinemisele; luse liigiline koosseis ning liikide ohtrus­ 4) karjatada pigem suve teisel poolel, suhted. Eelkõige hakkavad vohama kui käpalised on juba viljunud. hilisema arenguga soontaimeliigid ning Kindlasti vältida ülekarjatamist. An­ kõrgemakasvulised kõrrelised: arukae­ tud orhideede soodustamise võimalused rand (Helictotrichon pratense), kõrge kehtivad pigem Avenetum­ ja raikaerik (Arrhenatherum elatius), sulg­ Molinietum­tüüpi orhideerikastel aladel. aruluste (Brachypodium pinnatum), Kui orhideesid leidub Festucetum­tüüpi loodtimut (Phleum phleoides), nurmikad plaatloodudel, siis tuleb rakendada eriti (Poa sp.), kasteheinad (Agrostis sp.), madalakoormuselist lammastega karja­ kastikud (Calamagrostis sp.). Sarnaselt tamist (1 lammas 6­8 hektarile, Rosén, Hollandi lubjarikastele rohumaadele on 1982) või loobuda suve esimesel poolel ka Eesti loopealsetel sulg­aruluste tõeli­ üleüldse karjatamisest). selt heaks indikaatorliigiks koosluse kehvast seisukorrast veel enne põõsakatvuse suurenemist. Mitmed loopealseliigid on väga vastupidavad ka valgustingimuste

66 Karjatamiskoormused

Karjatamiskoormuse valimisel peab ennekõike lähtuma iga karjamaa tingimustest ja ka suvisest ilmast, mistõttu tuleb karjatamiskoormuse valimisel olla väga paindlik ja üheseid juhiseid anda ei saa. Mahukaima töö loopealsetele sobivate karjatamiskoormuste leidmiseks on läbi viinud Kadriann Saar Vilsandil (Saar, 1996). Ta leidis, et juulikuus on tüsedama mullakihiga (Avenetum-tüüpi) loopealsetel rohustu biomass 1334 kg/ha, energiasisaldusega 1.6 Mcal/kg. Ühe lamba energiatarvidus karjatamisperioodiks (180 päeva) on 700 Mcal, ühe hobuse energiatarvidus 180 päevaks on 2300 Mcal. Neil andmetel vajab 1 lammas Vilsandil 0.6 hektarit ning 1 hobune 2 hektarit loopealset üheks karjatamisperioodiks. Rootsi töödes on soovitatud alvarite hooldamiseks 0.2-1 loomühikut hektari kohta (üle 24 kuu vanune veis = 1 LÜ, noor veis = 0.6 LÜ, lammas, kits = 0.15 LÜ, kuni 6-kuu vanune tall = 0.05, hobune = 1 LÜ, varss = 0.35 LÜ). Kindlasti tuleb silmas pidada, et aastast- aastasse keskkonnatingimused varieeruvad väga tugevasti – põuase aasta koormus võiks olla nullilähedane, vihmase suvega aga rohkem. Samuti on iga- aastaselt loodude produktiivsuses kaks maksimumi – esimene juunis, teine sügiseste vihmade ajal augusti lõpust septembri alguseni, kusjuures vahepealsel ajal võib kuivadel suvedel biomassi produktsioon täielikult puududa. muutumisele – nii võib ka juba kinnikas­ pealsete elustikule hästi. Pikaajalisel vanud loopealsetel või loometsas kasva­ liiga tugeva koormusega karjatamisel da värvmadar (Galium boreale), hakkavad levima nitrofiilsed üheaas­ härjasilm (Leucanthemum vulgare), tased ning trampimist ja stressi taluvad punane aruhein (Festuca rubra), harilik mitmeaastased liigid (nt valge ristik Tri­ näär (Pimpinella saxifraga), mets­ folium repens, suur teeleht Plantago ma­ maasikas (Fragaria vesca), arukaerand jor, võililled Taraxacum sp.), (Helictotrichon pratense), käbihein (Pru­ domineerima hakkavad kõrrelised nella vulgaris), varretu ohakas (Cirsium acaule), harilik naiste­ puna (Hypericum perforatum), angerpist (Filipendula vulgaris) jpt.

Ülekarjatamine ehk liiga tu­ gev karjatamiskoormus pikema perioodi jooksul või mitme järjes­ tikuse aasta vältel ei mõju loo­

Sulg­aruluste kasvamas taastamis­ tööde ajal Vanamõisas Sutu lahe hoiualal. Tegu on ka hea indi­ kaatorliigiga ka avatud aladel ­ te­ ma ilmumine näitab, et tingimused muutuvad liiga toitainerohkeks.

67 (arukaerand Helictotrichon pratense, ke­ damise määruse alusel on hooldus­ rahein Dactylis glomerata, orashein Ely­ toetuste saamiseks toetusõiguslikel mus repens) ning spetsiifiliste rannaniitudel ja loopealsetel lubatud herbivoorivastaste tunnustega liigid hooldusvõtteks vaid karjatamine. Ainult (varretu ohakas Cirsium acaule, mis küll niitmise teel hooldamine on lubatud, väiksemate populatsioonidena on ka kui see on vajalik liigikaitseliste eesmär­ paljudel headel loopealsetel; põldohakas kide saavutamiseks või kui alal on või­ Cirsium arvense, kähar karuohakas Car­ malik teha heina ja niide kokku koguda. duus crispus, kõrvenõges Urtica dioica, See on mõistlik regulatsioon, mis üheksavägine Verbascum thapsus jt). Li­ arvestab ajaloolist kasutust ning liikide saks soontaimedele mõjub ülekarjatami­ vajadusi ­ suur osa looliikidest on seotud ne halvasti ka mitmetele teistele pigem kariloomade ja karjatamisega. organismirühmadele, näiteks liblikatele Niitmine on sobiv meede ka või ämblikele. Juhul, kui ülekarjatamine kombineeritult sobiva koormusega kar­ on toimunud, tuleks ala jätta aastaks jatamisega, et vähendada vajadusel puhkama ja edaspidi karjatada sobivama mittesoovitavate taimede arvukust (nt koormusega. Paljud taimeliigid (sh kä­ mittesöödavate taimeliikide, umbroh­ palised) peavad koosluses püsimiseks tude jm eemaldamine). saama kauem ning suuremate popula­ Mõned soovitused niitmiseks: tsioonidena kasvada, mistõttu soon­ • Produktiivseid alasid (heina kõr­ taimede liigirikkus kahaneb gus üle põlve) tuleks niita üks kord ülekarjatamisel kiiresti. Lühiajaline üle­ aastas, eelistatult juunis või juuli karjatamine on siiski väiksem probleem alguses. Varasem niitmine soosib kui karjatamise lõppemine pikaks ajaks. taimestiku liigirikkust, mis omakorda Ülekarjatamist ei maksa aga segi mõjub positiivselt paljudele teistele liigi­ ajada portsjonkarjatamisega, mil karja­ rühmadele. Hiline niitmine (augustis ja tatakse ühe või mitme (soovitatavalt hiljem) soodustab kõrreliste dominee­ maksimaalselt kahe) lühiajalise perioodi rimist ning taimede liigirikkuse kahane­ jooksul suure koormuseg, lastes muul mist ajal kooslusel taastuda ja ka näiteks ära • Võimalusel tuleks rakendada tava­ õitseda. pärast heinategu ehk niidetud hein tu­ leks kuivatada samal alal ning kuivanud hein eemaldada. Heina kuivatamine alal Niitmine - pigem aitab kaasa niiduliikide seemnete valmi­ hädaabihooldus misele ja levimisele. Värskelt niidetud heina kohene eemaldamine on aga soo­ Loopealsete parim hooldus on karja­ vitatav juhul, kui alal on mittesoovita­ tamine ja niitmist peaks kaaluma vaid tavaid taimeliike (suuri kõrrelisi, karjatamisvõimaluse puudumisel. Hetkel umbrohtusid, invasiivseid taimeliike). kehtiva poollooduslike koosluste hool­ • Väga regulaarne niitmine võib liigi­

68 rikkuse alla viia. Rakendades niitmist võimalusel kaaluda erinevate hooldus­ põhilise hooldusmeetmena, võiks jätta meetmete kombineerimist (karjatamine, igal aastal erinevad piirkonnad ca 20% niitmine eri meetoditel). ulatuses kogu alast niitmata. See või­ • Meelepäraste taimeliikide seisundit maldab erinevatel lülijalgsetel elutsük­ soosiv meetod on valikuline niitmine, kel läbida ning soosib ka taimeliikide mille puhul jäetakse niitmata nende seemnelist uuenemist. Hea oleks ra­ liikide isendid, mille laienemist soo­ kendada mitmekesist hooldust ka niit­ vitakse, kuid ümberringi niidetakse ära. misele: niita eri aastatel eri aegadel, Meetod töötab hästi näiteks käpaliste, rakendada samal alal eri aegadel niit­ aga ka teiste taimeliikide puhul, andes mist (osa alast niita varem, teine osa hil­ neile konkurentsieelise. jem), jätta niitmata erinevad osad, • Niitmiseks tuleks kasutada väikest

69 niidutehnikat (võsalõikaja, motoplokk, Taastamisjärgselt ei ole niitmine väike lattniiduk) ning vältida nõmm­ sobilik meetod, kuna ühe korra suve liivateega kaetud sipelgapesade kahjus­ jooksul niitmine ei aita ära hoida juure­ tamist. Jõhviga trimmeri kasutamist tu­ võsudest lehtpuuvõsa pealetungi ega ai­ leks pigem vältida, eriti juhul, kui alal ta kaasa liikide seemnelevile taastatud on noort võsa ning tarna­ ja kõrreliste alal. Kui karjatamine (kombineerituna mättaid. vajadusel juurevõrsete purustamisega) • Heas seisus väheproduktiivsetel ei ole taastamisjärgselt võimalik, tuleks ning Festucetum­tüüpi loopealse hoid­ niita kombineeritult juurevõrsete purus­ miseks heas seisus võib piisata niitmisest tamisega või eemaldada niitmise abil ja pealetungiva võsa eemaldamisest üle tekkinud juurevõrseid mitu korda suve kahe­kolme aasta. Väheproduktiivsetel jooksul ning leida võimalusi liigirikkalt aladel, kus taimestiku kõrgus on alla 10 loopealselt pärit heina või seemnete lao­ cm ei ole kulukihi kujunemine nii suur, tamiseks alale, sest puudub karja­ et see ohustaks liigirikkust. Väheproduk­ tamisele iseloomulik seemnete levi. tiivsetel aladel Sel juhul on hoolduse eesmärgiks hoida ära võsastumine ja ta­ kistada olemasolevate põõsaste laiene­ Probleemsete mist. liikidega tegelemine • Niitmise tulemused: ­ säilinud on avatud lookooslus Loopealsetel võivad kas pärast taas­ (põõsaste katvus vähem kui 40%); tamist, ülekarjatamise korral või toit­ ­ alalt on eemaldatud noor kadaka­ ja ainete laiguti kuhjumisel (näiteks lehtpuuvõsa ning noored männid; talvisel koplil või lisasöötmisalal) hakata ­ niitmise käigus on osaliselt purus­ vohama ohakad, sulg­aruluste, mõnin­ tatud suuremakasvuliste tarnade ning gatel juhtudel ka invasiivsed liigid nagu kõrreliste mättad; tõlkjas. Ka ida­kitsehernes ehk galeega ­ niitmise käigus on välditud nõmm­ võib lähedalasetsevatelt vanadelt põl­ liivateega kaetud sipelgapesade kahjus­ luservadelt liiga tugevalt häiritud loo­ tamist; aladele elama asuda. ­ vähemalt iga mõne aasta tagant on Valdavalt on vohama hakkavate liiki­ niidetud ka põõsaste alt­ümbert; de puhul tegemist lokaalse probleemiga, ­ valikuliselt on kasvama jäetud mida võib leevendada näiteks piirkonna meelepäraste taimeliikide (nt kaitse­ trimmerdamisega enne taimede õitse­ alused liigid) isendid, kuid nende üm­ mist ja viljumist, kuid piisava karja­ bert on ära niidetud; tamiskoormuse korral kaovad ­ rakendatud on mitmekesist niitmist probleemsed taimed lõpuks ise. ning kui niitmine on põhiline hooldus­ meede, on igal aastal jäetud eri kohta­ dest 20% niitmata.

70 Taastamisjärgselt on karjatamine sobilikuim meetod liigirikkuse ja loopealsetele iseloomuliku taimkatte kiireks taastumiseks. Veised Kahtla­Kübassaare hoiualal kaks aastat pärast taastamistöid.

71 Tagamaks selle haruldase ja rikka raames. Euroopa Liidu LIFE+ program­ kooslusetüübi säilimine Eestis, on vaja mist ja Keskkonnainvesteeringute heas seisus loopealsete pindala Keskuse finantseeritud projekt taastas suurendada vähemalt 11 000 hektarini. aastatel 2014­2019 kokku 2500 hektarit Kui varasemalt taastati loopealseid väärtuslikemaid loopealseid Saaremaal, peamiselt käsitsi ja väga väikestes mah­ Muhus, Hiiumaal, Läänemaal ja Pärnu­ tudes, siis alates 2014. aastast on Eestis maal. Mahukaid töid loopealsete taas­ tegeletud loopealsete suureskaalalise tamisel on läbi viinud ka Riigimetsa mehhaniseeritud taastamisega (vt pea­ Majandamise Keskus, kes on taastanud tükki Loopealsete taastamine rasketeh­ suuri looalasid näiteks Vilsandi Rahvus­ nikaga: projekti „LIFE to Alvars“ pargis, Tagamõisa hoiualal, Karala­Pil­ kogemus). Praktiline taastamiskogemus guse hoiualal (Katri pangal), Hiiumaal suureskaalalisteks töödeks hakkas Eestis Sarve poolsaarel, Muhus Oina hoiualal kogunema loopealsete taastamise pro­ ja Väikese­Väina hoiualal ning mujal. jekti 'LIFE to Alvars' ehk 'Elu al­ Taastamiskogemus on 2015. aastast ala­ varitele' (LIFE13NAT/EE/000082) tes kogunenud ka paljudel eraettevõte­

72 Muutused loopealsete kinnikasvamisel ning vajalikud tegevused erinevates suktsessiooniastmetes

73 tel, kes taastamistöid on läbi viinud. 'Elu alvaritele' projekti käigus viidi Pärand­ Taastamiseks koosluste Kaitse Ühingu poolt läbi teo­ sobivate alade reetiline ja praktiline koolitus kõigile taastamistööde läbiviijatele, kokku on valimine Eestis vastavasisulise koolituse läbinud Taastamiseks sobivad kõik ajaloolised ning taastaja sertifikaadi omandanud loopealsed karjamaad, isegi kui nad on 160 maahooldajat, maaomanikku või täna võrdlemisi kinni kasvanud või met­ ettevõtjat. saga kaetud. Kogemus senistest taas­ Et luua sobivad tingimused väärtus­ tamistöödelt näitab, et Eesti likele looliikidele, tuleb kinnikasvanud kinnikasvanud loopealsetel on veel säili­ aladelt eemaldada noored puud, met­ nud loopealsetele iseloomulike taime­ sastamiskampaaniate käigus rajatud liikide liigifond ning enamasti ka kiireks männikultuurid ja suurem osa kadakaid, taastumiseks vajalik maastikuline sidu­ viies puittaimede katvuse 30­40%. See­ sus (heas seisus nn doonorelupaikade järel rajatakse alade edasiseks hool­ lähedus). Kalamees jt (2012) on näi­ duseks vajalik taristu – karjaaiad, teed, danud, et paljud loopealsetele iseloo­ loomade joogikohad ja vajadusel var­ mulikud liigid on Eesti kinnikasvanud jualused. looalade seemnepangas säilinud ka 50

Loopealse taastamine Ruhve poolsaarel Kahtla­Kübassaare hoiualal. Ortofoto taastamiseelsest ajast ja droonifoto vahtult pärast taastamistöid. Fotod: Maaamet, Ants Animägi, RMK.

74 Taastamisväärsed on kõik hüljatud ning kinnikasvanud looalad, kuid piiratud vahendite puhul tu­ leks taastatavate alade järjekorra otsustamisel tuleks valikuid teha järgnevalt:

aastat pärast kinnikavamist, luues või­ malused tulemuslikuks taastamiseks. Eestis on Keskkonnaameti tellimusel Maastikuskaalas koostatud pärandkoosluste taastamise taastamise põhimõt- ökoloogilise prioritiseerimise metoodika ning kaardikiht, mis annab ülevaate ted millistele veel hooldusest väljas olevate Taastatavate alade paigutus alade taastamisele peaks esmajärjekor­ Loopealsed on hetkel Eestis veel ras keskenduma (Helm & Toussaint parandamist vajavas seisus ning opti­ 2020). Ökoloogiline vajadus taastamise maalseima tulemuse saamiseks tuleb hi­ järgi on suur: hinnanguliselt peab Eestis nnata, kas maastikuline kontekst looliikide turvaliseks säilimiseks olema võimaldab alade head taastumist või tu­ 11 000 hektarit looalasid leks sidususe parandamisele kaasa aida­

75 Otsustuspuu taastamispõhimõtete kujundamiseks ning tegevuste planeerimiseks sõltuvalt taasta­ tavate koosluste seisundist ning maastikulisest sidususest (Aavik & Helm 2017). ta. Aavik & Helm (2017) on koostanud rühmiti, võivad needsamad rühmad ük­ otsustuspuu, abistamaks taastamistööde steiest suhteliselt kaugel asuda. Päeva­ planeerimisel, et oleks tagatud elustiku­ liblikad jõuavad suure tõenäosusega le vajalik sidusus (vt ülal). Tiitsaar & edukalt kohale, kui nad seal juba Talgre (2015) on päevaliblikate sei­ varasemast ei ole (Tiitsaar & Talgre, sukohast hinnanud, et sidususe 2015). säilimiseks tuleb loopealsete taastamisel eelistada lähestikku paiknevate alade rühmi, kus elupaigalaigud ei asuks ük­ Praktilised tegevused steisest kaugemal kui 600 m. Sellisel ju­ loopealse taastamisel hul toimivad need päevaliblikatele ühtse elupaigasüsteemina ning pidev isendite Taastamistöödel tuleb üheaegselt liikumine ning vahetus tagab liblikapo­ silmas pidada mitmeid tegureid. Kuna pulatsioonide säilimise ka siis, kui iga eesmärgiks on võimalikult liigirohke konkreetne laik igal ajahetkel sobiv ei ning heas seisus ala kujundamine, tuleb ole (näiteks esineb ajutine ülekarjatami­ töödele läheneda läbimõeldult. ne). Teisalt, kuigi alasid tuleks taastada

76 Ka väikesed ja isoleeritud alad on olulised!

Elupaigaga seotud liikide turvalise säilimise tagavad peamiselt suurte tuumikpiirkondade olemasolu, kus on elupaigalaikude vahel hea sidusus, mitmekesiselt erinevaid keskkonnatingimusi ning mille ümbruskonnas on liike toetav maastik. Siiski peab silmas pidama, et vaesunud maastikes - linnades, põllumajandusmaastikes, noore metsaga piirkondades - on veel säilinud niidulaigud eriti olulise tähtsusega piirkonna elurikkuse toetamisel. Sellised elupaigalaigud küll ei suuda tagada pärandkooslustega seotud liikide säilimise, kuid nad on ebaproportsionaalselt tähtsad piirkonna elurikkuse toetamisel ja oluliste ökosüsteemiteenuste pakkumisel. Kõiki säilinud ajaloolisi pärandkooslusi tuleb täna säilitada, kaitsta ja taastada.

Hoolduse korraldamine satud ­ nii on tagatud, et taastamisest Enne taastamistööde algust peab väljub hoolduseks sobilik ala. olema selge edasise hoolduse korral­ Kadakate ja teiste puittaimede kat­ damine. Taastamise tulemusena peab vuse vähendamine ala olema sobilik hooldusskeemi sisene­ Taastamise tulemusena peaks saavu­ miseks. Taastamise tulemusena on ta­ tama puittaimede katvuse kuni gatud kariloomadele turvaline keskkond 30(40)%, kusjuures on hea kui taas­ ning looliikidele sobilikud tingimused. tamise tulemusena tekib samasse piir­ Hea praktika on see, et ala edasine konda eriilmelisi ja eri puittaimede hooldaja on ka taastamistöödesse kaa­ katvusega alasid ­ lagedamad alad on mitmetele linnuliikidele, kadakaklumpidega alad aga liblikatele ja põõsastes pesitsevatele lindudele. Silma järgi hinnatuna on 30% kat­ vus selline, kus põõsaste­puude vahelt on üldiselt vaade karja­ koplile kuni silmapiirini või ala piirini. Kadakate katvusega 30­50% on tegu veel suhteliselt

Kinnikasvanud alade taas­ tamisel on eesmärgiks viia kadakate jt puittaimede katvus 30­40% kanti.

77 avatud loopealsega, kus on esindatud vad tihedamate põõsagruppidega. kõik alvaritele iseloomulikud tunnused. Suuremad puud ning põõsatukad on Sellisel puhul ei ole esmajärjekorras va­ head tuuletõkkeks ja päikesevarjuks. jalik kadakate harvendamine (mida võib Vältida tasub ala kujundust, kus kada­ muidugi ka teha), vaid ala hooldamine kad on jäetud ühekaupa ühtlaste vahe­ ning jälgimine, et ala rohkem kinni ei dega. Tihti on metsastunud aladel kasvaks. kadakad pikad ja hõredad, mis lagedale Mitmekesise maastikupildi kujun­ jättes tuule ja lumega murduvad ning ka damine päikesekahjustusi saavad. Sellisel puhul Hea praktika on kujundada mosaiik­ tasub pigem luua neis piirkondades la­ ne maastikupilt, kus lagedamad alad gedamad alad. ning hajusate kadakate laigud vaheldu­

Taastatavate alade valik LIFE to Alvars projektis

Projekti "Elu alvaritele" käigus taastatud alad valiti nii, et nad asetseksid paremini säilinud looalade vahetus läheduses. See tagab liikide kiire leviku taastatud alale. Joonistel on näidatud veel säilinud alad ning taastamisse läinud alad Ilpla loopealsel (Tahula-Reo hoiuala, ülemine joonis) ning Vanamõisa − Suure-Rootsi loopealsel (Sutu lahe hoiuala).

78 Värskelt taastatud ala Ruhve poolsaarel Kahtla­Kübassaare hoiualal. Kuna ala oli üsna tihedalt kinni kasvanud, on taastaja otsustanud kujundada ala nii, et suuremad kadakatukad vahelduvad avatud alaga. Foto: Ants Animägi, RMK.

Elurikkust hoidvate elementide Taastamistööde ajastus loomine ja hoidmine ning pärand­ Taastamistöid (raadamine ja materja­ kultuuriobjektide säilitamine li äravedu) on tähtis teha väljaspool Oluline on säilitada taastamistööde lindude pesitsusperioodi ehk augustist käigus välja tulnud maastikuelemendid: kuni aprillini. Loopealsetel pesitsejatest kiviaiad, vundamendid, üksikud kivid, on varaseimateks saabujateks märtsis­ kivikangrud, paemurrukohad, tähelepa­ aprillis maaspesitsevad liigid ­ kiivitajad, nuväärsed puud, püstisurnud jäme­ põldlõokesed ja talvikesed. Hiliseimad damad puud või muud maastikku on mai keskpaiku pesitsusaladele naas­ rikastavad nähtused. Nad pakuvad elu­ vad III kaitsekategooria liigid punaselg­ paika erinevatele elustikurühmadele õgija ja vööt­põõsalind, kes pesitsevad ning rikastavad maastikupilti. Näiteks põõsastikes (sh kadastikes). NB! Kuna üksikud kivid ja kiviaiad pakuvad mitmed liigid (nt punaselg­õgija, lina­ pesitsuspaika kivitäksile. västrik, punarind, hall­kärbsenäpp) va­ livad teinekord pesitsuskohaks ka

Taastamistööde käi­ gus avanevad sageli vanad pärand­ kultuuriobjektid, asulakohad, ki­ viaiad, põlispuud ja muudki põnevat. 2016. aastal läbi viidud loopealse taastamise käigus avanenud vana asulakoht Igakülas, Muhus. Ants Animä­ gi, RMK

79 taastamise käigus raiutud ja kuivama nud uus taimestik), et edasine hooldus jäetud puidu vaalud, on oluline, et ka oleks lihtsam ja visuaalne ilme ilusam. materjali vedu toimuks väljaspool • Kindlasti tuleb vältida väljaveotee­ pesitsusaega. de ning maha võetud puude­põõsaste ladustamiskohtade rajamist veel Kamara kahjustamine, puitmater­ avatuna säilinud loopealsealadele ning jali ladustamine kaitstavate liikide (nt käpaliste) potent­ • Kamara kahjustamine kas rataste/ siaalsetele kasvukohtadele. Põletamiseks roomikute tõttu või purustamistööde või ladustamiseks tuleb võimalusel va­ käigus on taastamistöödel mõneti väl­ lida rohukamarata või vähese rohuka­ timatu ning seda ei peagi ilmtingimata maraga koht (nt varasema tiheda pelgama ­ senised kogemused on näi­ kadakagrupi alus). danud, et näiteks kettpurusti töötamisel • Vältida tuleb arheoloogilise või tekkinud häiring kinnikasvanud ala kat­ kultuurilise tähtsusega maastiku­ vas okka­ ja kõduvarises on vajalik, et elementide kahjustamist, samuti tea­ seemnepangas tukkuvad niiduliikide daolevate kaitsealuste taimede (nt seemned saaksid signaali muutunud kuldking, raunjalad jne) kasvukohtade tingimustest. Suured rööpad ei ole siiski kahjustamist. kellelegi meele järgi ning seetõttu tasub • Maha saetav materjal (nii puud kui taastamistöödeks valida sobivad ilmasti­ põõsad) tuleb sama taastamishooaja kuolud ja aastaaeg vastavalt kasuta­ jooksul kokku koguda ja sobivas kohas tavale tehnikale. Erilist ettevaatust tuleb põletada või väljaveoks/hakkeks ladus­ rakendada niiskematel aladel. tada. Ladustatud materjal peab olema • Tekkinud rööpad tuleb kindlasti alalt eemaldatud niipea kui võimalik. tasandada tekkimisele järgneva aasta Pikaajalisem ladustamine soodustab jooksul (st enne kui rööbastele on tekki­ umbrohtude vohamist ning toitainete

Joonis. Taas­ tatud alalt ko­ gutud kadakad ja männid oo­ tamas äraviimist. Puitmaterjali ei tohiks ladusta­ da kauem kui ühe hooaja.

80 kuhjumist ladustuspaiga alla. vajadusel järgnevatel aastatel täienda­ • Ladustatud materjali ei tohi eemal­ valt eemaldada (niita, purustada) dada linnurahu ajal. • Taastamisel tuleks jätta kadakaid alles pigem erisuuruste gruppidena ehk Põõsarinde kujundamine üksikute kadakate asemel tasub kada­ • Senine praktika on näidanud, et kate harvendamisel jätta kadakatest puude ja põõsastega kaetud alal on es­ väiksemad tihedamad klumbid, mille­ malt kasulik hõrendada põõsarinne sobi­ dest vähemalt osade laius võiks olla mi­ va katvuseni ning alles seejärel asuda nimaalselt 10 x 10 meetrit ja kõrgus puid eemaldama. minimaalselt 1,5 m. Selliste klumpide • Põõsarindest tuleb eemaldada ko­ olemasolu soosib põõsalindude, gu okaspuude (mänd, kuusk) järelkasv. punaselg­õgijate ja teised kadastikes • Valikuliselt eemaldada alt laasunud pesitsevate värvuliste pesitsemist. Oluli­ või surnud kadakad, välja arvatud juhul ne on, et säilitatav kadakatukk oleks ti­ kui tegu on jämedate (üle 10 cm tüvelä­ he ning vähemalt 1,5 m kõrge. bimõõduga kadakatega ­ sellisel juhul Madalatesse ja hõredatesse klumpidesse on nad ka kuivanuna oluliseks elupaiga­ linnud üldjuhul pesitsema ei lähe. ks). • Puittaimede eemaldamisel tekki­ • Säilitada jämedatüvelisi põliseid nud kännud ei tohi olla kõrgemad kui kadakaid (nn puukujulisi kadakaid). 10 cm. • Lehtpuuvõsa kännuvõrseid tuleb • Taastamisalale ei tohi jääda raid­

Lõetsa loopealne Muhus enne (2015. aastal) ja vahetult pärast taastamist (2017. aastal).

81 meid, mis on üle 5 cm läbimõõduga ja selliseid puid kasutavad ümbruse vaatle­ rohkem kui 0,5 m pikad. miseks ja teiste lindude pesadest toidu­ • Ära kasuta purustajat suurte (üle poolise leidmiseks vareslased (hallvares, 1.2 m) kadakatega ala taastamiseks. ronk). Kõrgete üksikupuude jätmine la­ Tekkinud puiduhake takistab ala taimes­ gedale alale võib vähendada tiku taastumist, suureneb oht umbro­ maaspesitsevate kahlajate (kiivitaja, hustumisele. suurkoovitaja, tikutaja, punajalg­tilder) • Mõtle tuulevarjule ­ kui tegu pole pesitsusedukust. Kui mingil põhjusel (nt just rannaniidule üleminekuga (sel juhul päikesevarjuks karjatatavatele ava kooslus merele), siis jäta merepool­ loomadele) on puud ala majandamise setesse piirkondadesse mõni põõsatukk seisukohast tarvilikud, võiks need jätta või riba, et luua alale paiguti pisut taastatava ala serva, mitte keskele. tuulevaiksemad tingimused. • Alale jäetavate puudegruppide või põõsaklumpide suurus ei tohiks olla Taastamistööd ja puud suurem kui 0.05 hektarit. • Taastatud looala võib olla puudeta, väheste puudega (NB mitte okaspuud Karjaaedade rajamine ning karja­ vaid pigem pooppuud, pihlakad, tamm, tamiseks vajaliku infrastruktuuri kask jt lehtpuud) või ka väikeste met­ rajamine satukkadega, kui on vajadus tagada vari Karjaaedade rajamisel tuleb silmas kariloomadele ning luua alale mitme­ pidada, et hooldatavad alad on sageli kesisemaid tingimusi. suured, kuid rajatavad karjaaiad ei tohi • Noored ja keskealised männid ja piirata metsloomade ligipääsu maastiku kuused tuleb loopealsetelt eemaldada. ülejäänud osadele ning ei sunniks mets­ • Säilitada põlispuid (nii okas­ kui loomi ületama maanteid või muul moel lehtpuid), kui neid alal leidub, sh nende liikumist piirama. Nii peab suurema läbimõõduga (üle 30 cm) näiteks poolsaare osade karjatamisel jäl­ lamatüvesid, kui on. gima, et metsloomadele ei suletaks kogu • Lehtpuid (tamm, pihlakas, poop­ poolsaart. puu, kask jne) ja põõsaid tasub säilitada Talveks või muuks perioodiks kui nt kiviaedade, paemurdude vmt maasti­ kariloomi alal ei ole tuleb karjaaiad kuelementide läheduses. vähemalt osaliselt avada, et tagada • Väikeste okaspuugruppide säili­ metsloomade ligipääs ka karjatatavale tamine taastataval looalal on mõeldav alale. juhul, kui edaspidi poleks karjakoplis Heaks praktikaks on olnud karjaaia­ kariloomadele muud sobivat päikesevar­ postide tegemine lõhestatud tammepos­ ju. Eelistada tuleks lehtpuude gruppi. tidest, mis on pikaealised ja peavad • Muidu lagedamatel rannikualadel hästi vastu ilmastikuoludele. Ka kadaka­ ei ole hea taastatavale alale jätta kõrge­ tüvedest rajatud karjaaiad on vastupida­ maid üksikpuid või nende gruppe, kuna vad.

82 Mida teha mahavõetud kadakate ja puudega? Kadakaid on võimalik kasutada eri­ nevalt: saab ehitada aedu, teha haket, kasutada kütteks, multšiks, jämedamaid ka kadakast puidutoodeteks. Väikse­ mate tööde puhul võib kaaluda ka kohapealset põletamist.

Seemnete külvamine taastumise kiirendamiseks

Isoleeritud ja kehvas seisus aladel Joonis. Lõhestatud tammest postid elektrikarjuse võib kaaluda kohalikku päritolu (st hoidjana Võiküla loopealsel Muhus. samast piirkonnas olevatelt heas seisus loopealsetelt pärit) seemnesegude kasu­ tamist taimestiku taastumise kiiren­ damiseks. Eestis on loopealsetel eri meetoditel seemnete külvamist katseta­ tud "Elu alvaritele" projekti raames hea­ de tulemustega (MTÜ Elurikas Eesti, 2018). Et seemnesegude kasutamine oleks tõhus ning jätkusuutlik, tuleks kinni pidada järgnevatest nõuannetest: seemnesegud peavad olema kohalikku päritolu st pärinema samas piirkonnas (50 km raadiuses) olevatelt sama tüüpi 'Elu alvaritele' projekti raames soetatud liigutatavad niitudelt. Tööde planeerimise ning läbi­ loomade jootmistünnid. viimise jaoks tuleb siinkohal kindlasti nõu küsida spetsialistidelt.

Eestis on loopealsete taastamisel kasutatud lähedalasetsevatelt aladelt pärit seemnete külvi taastamisaladele. Pildil on seemnete kogumiseks kasutatav tehnika.

83 Loopealsete taas- kui jõuti üldse hooldamisega alustada. Järkjärgulise ja aeglase taastamise käi­ tamine rasketeh- gus loodud valgustingimused ei olnud nikaga: projekti rohumaa taimestiku taastumiseks 'LIFE to alvars' ko- piisavad. Aastatel 2007­2014 suudeti Eesti loopealsete pindala suurendada gemus käsitsi teel taastamisel kokku vaid 500 Annely Holm hektari võrra. Aastal 2013 viidi projekti Puittaimestikuga kinni kasvanud loo­ "LIFE to alvars" ehk "Elu alvaritele" ette­ pealsete taastamine toimus Eestis kuni valmistamise käigus läbi masinatega aastani 2014 valdavalt käsitsi, kus võsa loopealse taastamise katsed Hiiumaal ja puude eemaldamiseks kasutati Kassaris. Aastal 2014 käivitatud projekti mootorsaage ja trimmereid. raames asuti loopealseid taastama juba Kinnikasvanud loopealseid püüti masinaid kasutades. Katsete põhjal töö­ taastada järk­järgult, vähendades kat­ tati välja täiesti uus kompleksne lähene­ vust sammhaaval rakendades aeglaseid mine loopealsete taastamisele, mis on käsitsi taastamise töövõtteid. Selle tule­ praeguseks kasutuses ka teiste poolloo­ musel tekkis sageli olukord, kus värskelt duslike koosluste taastamisel. taastatud ala kattus uuesti võsaga, enne

Ekskavaatorile kinnitatud kettpurusti aitab purustada madalaid kadakaid.

84 Vasakpoolne tulp: Koguva loopealne 2014. aastal enne taastamist, ülemine pilt näitab vaadet alale, alumine pilt näitab kogu taastamisala taimkatte kõrgust aerolaserskaneerimise (LiDAR) alusel koostatud taimkatte kõrgusmudeli põhjal. Parempoolne tulp: Koguva loopealne 2017. aastal pärast taastamist.

Uudse lahendusena hakati loopeal­ mused näitavad, et kui ilmastikutingi­ sete taastamisel kasutama ekskavaatori­ musi arvesse võtta, ei kujuta le kinnitatud kettpurustit ja giljotiini rasketehnika kasutus taastamistöödel ning tavalisi metsamasinaid, näiteks elupaigale ohtu. Kui maapind on tugeva harvesteri ja forvarderi. Kettpurustit on tavaliselt kasutatud elektriliinide alla Taastamise kulud: näide 1 jääva ala puhastamiseks ja teeäärtes Masinatega taastamine Koguvas põõsaste kärpimiseks. Selgus, et ekska­ vaatorile kinnitatud kettpurusti ja giljo­ Koguva loopealsel taastati 2018- 2019 aasta talveperioodil 24 nä- tiin on tõhus kombinatsioon dalase perioodi jooksul ühe masi- kinnikasvanud loopealsete nakomplektiga, millesse kuulus puhastamiseks. Forvarder on tõhus giljotiin, kettpurusti, harvester ja forvarder 60 hektari suurune loo- lõigatud biomassi kogumiseks ning väl­ pealne. Kokku töötasid kaks javeoks ja harvester suuremate puude inimest, kumbki hinnanguliselt 190 raieks ja materjali väärindamiseks. päeva ehk umbes 1500 tundi. Ühe Enne taastamistööde alustamist oli hektari loopealse taastamiseks ku- lus hinnanguliselt keskmiselt 50 suurim hirm see, et suured masinad, tundi. Ühe hektari loopealse taas- nagu harvester, forvarder ja ekskavaator tamise maksumuseks koos kõigi jätavad töö käigus sügavad rööpad ja kuludega oli 1500 eurot. kahjustavad taastatavaid alasid. Koge­

85 Taastamise kulud: näide 2 Käsitsi taastamine Pädastes

Pädaste loopealsel taastati 2018- 2019 aasta talveperioodil 3- nädalase perioodi jooksul käsitsi 0.6 hektari suurune loopealne. Kokku töötas kaks inimest, kumbki hinnanguliselt 100 tundi. Arvutades töööaja kulu ümber ühe hektari loopealse taastamiseks, siis kuluks selleks käsitsi töö puhul hinnanguliselt 330 tundi. 0.6 hektari loopealse taastamise maksu- museks koos kõigi kuludega oli 1800 eurot. Ühe hektari loopealse taastamise maksumus ümber- arvutatuna oleks 3000 eurot.

Käsitsi taastamine Pädaste loopealsel. Foto: Annely Holm vihma ajal või lume sulamise järel liig­ maha lõikamist ja eemaldamist kinni niiske, tuleb tööd mõneks ajaks peatada kasvanud loopealsetelt. Teine etapp viidi ja soise pinnasega kohtade ületamist tu­ ellu tavaliselt ca üks aasta pärast esim­ leb vältida. Nende lihtsate reeglite ese etapi lõppu, mil korrigeeriti kett­ järgimisel saab olemasolevaid masinaid purustiga kändude kõrgust. Teine etapp loopealsete taastamises tõhusalt kasuta­ oli vajalik, kuna projektialadel, kus on da. Need võimaldavad kiiret taastamis­ kümneid aastaid kasvanud männid ja tööd suurel pinnal. Ühe hektari kadakad, oli maapinnale kogunenud pa­ mehhaniseeritud taastamisele kulutatud ks okkavarise kiht. Kui puud ja põõsad keskmine aeg on ligikaudu üks nädal, maha võetakse ning okkavarise kihti aga käsitsi taastamise korral kulub sama karjatamise käigus tallatakse, muutuvad töö teostamiseks ligikaudu kaks kuud. kännud uuesti kõrgemaks, kuna varise­ Lisaks on mehhaniseeritud taastamise kiht ja sammal vajuvad madalamaks ja kulutõhusus võrreldes käsitsi taastami­ hakkavad taanduma. Kettpurustiga üle sega suurem. Seega, kui eesmärk on purustatud kännud lagunevad samuti taastada sadu või tuhandeid hektareid, palju kiiremini kui need, millel on sirge on aja ja eelarve mõistes selgelt lõikepind, kuna viimastesse on keeruline eelistatud mehhaniseeritud taastamine. sademeveel, seentel ja muudel lagunda­ Projekti raames rakendatud taas­ vatel organismidel tungida. tamisprotsess jagunes kahte etappi: esi­ mene hõlmas mahukat võsa ja puurinde

86 Loopealse taastamine Sarve poolsaarel. Vaade alale enne taastamist 2016. aasta jaanuaris ning pärast taastamist 2016. aasta aprillis. Ants Animägi, RMK Taastamisjärgne rohukamara taastumiseks tuleb ra­ kendada maksimumilähedast karja­ karjatamine ja võsa- tamiskoormust (kasvõi periooditi) ning hooldus minna üle varieeruva koormusega karja­ Värskelt taastatud alad peavad kohe­ tamisele hiljem kui ala on täielikult selt olema haaratud karjatamisse. Kõige taastunud. otstarbekam on see, kui kariloomad saa­ Kännuvõrsetest tekkiva lehtpuuvõsa vad liikuda heas seisus ning värskelt eemaldamiseks võib olla vajalik ala üle­ taastatud alade vahel, et liigid saaksid purustamine kettpurustiga teisel ja/või kiiremini levida. Taastamisjärgselt ei ole kolmandal taastamisjärgsel aastal ning mõistlik piirata karjatamiskoormust ning vajadusel veel hiljemgi. võtta puhkeaastaid. Võsa ja puude pealekasvu kontrolli alla saamiseks ning

Täienduse saanud masinad

Taastamisraiete puhul on tingimuseks, et raiealale ei tohi jääda raidmeid, mis on üle 5 cm läbimõõduga ja rohkem kui 0,5 m pikad. Samuti peavad kännud oleme võimalikult madalad ja lõigatud maapinnaga paralleelselt, et nad ei ohustaks kariloomade jalgu. See on taastamistöödele läbiviijale väl- jakutseks, kuid vaid ajutiseks. Nii on taastamistööde läbiviijad ise ehitanud ekskavaatori noole otsa käivaid kett- purusteid, mis purustavad nii alal veel vedelenud viimased oksad ja peh- mendab kändude otsad. Pildil on Atla loopealse taastaja poolt ehitatud kett- purusti. Foto autor Kaupo Kohv, RMK.

87 Praktilised väljakutsed taastamistöödel

Rannaaladel lebavad tihedas kadastikus või metsa all sageli kalurite jäetud võr- gud ning eri aegadest pärit jäätmeid, sealhulgas metallijäätmed, okastraadid ja muud. Võrgud on küll ajaga läinud rabedaks, kuid kerivad siiski tööriistade va- hele. Metallijäätmed võivad vigastada masinaid ja võivad ohtlikud olla ka töö- de läbiviijale. Ettevaatus on asjakohane.

Sobiva koormusega karjatamisel taastub kinnikasvanud ala kiiresti, eriti juhul, kui alal on enne taastamist veel säilinud avatud loopealsele iseloomulikku rohukamarat.

88 Taastatud alale tekkiv noor lehtpuuvõsa vajab teisel või kolmandal aastal taas purustamist. Fotol Kassari taastatud loopealsele tekkiv paakspuu­ ja kuslapuuvõsa.

89 Kadastikud kuuluvad Euroopa Liidu lustega ei ole kadastik Eestis kliimaks­ Loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpi kooslus (ehk pikaajaliselt iseseisvalt 5130 (Hariliku kadaka (Juniperus com­ püsiv kooslus) vaid suktsessiooniline munis) kooslused nõmmedel või kar­ (ebapüsiv) koosluseks enne metsakoos­ bonaatse mullaga rohumaadel luse kujunemist. Kadastike leviku kaar­ (kadastikud)). Eestis levinud kadastikud distamisega pole spetsiaalselt tegeletud. saab laias laastus jaotada kadastikeks Hetkel on Keskkonnaregistri poolloo­ endistel loopealsetel (lookadastikud, duslike koosluste kaardikihi, Natura elu­ tekkinud avatud loopealsete võsastu­ paikade kaardikihi ning PKÜ kaardikihi misel) ning kadastikeks, mis on tekki­ kombineeritud andmekihi alusel Eestis nud teistsuguste niitude (palu­ nõmme­ kaardistatud 4800 ha kadastikke, neist ja aruniitude), aga ka raiesmike või söö­ kaitsealadel ~3600 ha. tis põldude kadakaga kinnikasvamisel Antud juhendis kasutatakse jaotust (Paal, 2000). Primaarse tekkega 'lookadastikud' ning 'kadastikud', kuna kadastikke leidub vähesel määral vaid nende teke ning võimalik hooldus on mereäärsetel klibuvallidel (Paal, 1997). erinevad. Nii nagu ka paljude teistegi niidukoos­

90 Lookadastikud käekäigu eest. Seega, et mitte riskida loopealsete hävimisega Eestis ning seal Lookadastikuks võib pidada kinnikas­ kasvavate liikide väljasuremisega peame vanud loopealset, millel kas puudub me eelkõige taastama ning majandama taastamispotentsiaal avatud loopealseks pindalalt võimalikult palju loopealseid või ei ole soov ala taastada. Enamasti on (isegi, kui seda tuleb teha elupaigatüübi tegu on suktsessioonilise seisundiga 5130 arvelt). Valdavalt peaks kinnikas­ avatud loopealse ning loometsa vanud looalasid püüdma taastada (enamasti männiku, mõnedel harvadel avatud loopealsetena ja seetõttu on olu­ juhtudel ka lehtmetsa või kuusiku) va­ line käsitleda ka 50% tihedama kada­ hel. Teist tüüpi niitudest tekkinud kate katvusega ajaloolist loopealset kadastikest eristab lookadastikku 30 elupaigatüübina *6280, mis säilitab või­ sentimeetrist õhem karbonaatne muld. maluse nende taastamiseks ning edasi­ Algselt arvati Eestis Loodusdirektiivi seks hooldamiseks. elupaikade käsiraamatu (Paal 2000) Kuna valgusnõudlike niiduliikide alusel Eestis kadastike hulka kinnikasva­ osakaal koosluses hakkab kiiresti vähe­ nud loopealsed, kuid juba toona oli sel­ nema kadakate katvuse (või männi liitu­ ge, et loopealse kui esmatähtsa elupaiga vuse) ca 80% juures (Pärtel et al. 1999), puhul on degradeerunud (kinnikasva­ on enne selle katvuse saavutamist õigus­ nud) alade puhul oluline tegeleda nen­ tatud ala määratlemine loopealsena de seisundi parandamisega, mitte aga ning ka ala taastamine rohkem avatud määrata nad uude elupaigatüüpi. Tihe koosluseks on tulemusrikas ja igal või­ kadastik tekib loopealsetele küllaltki kii­ malusel väga soovitatav. Kogemused resti – hiljemalt 30–40 aastat peale ala Eesti loopealsete taastamistöödelt (nt hooldamise lõpetamist võib tüsedama­ "LIFE to Alvars" projekt) on näidanud, et mullalistel aladel kadakate katvus olla ka täielikult kadakatega kinni kasvanud juba 100% lähedane. Kõige kiiremini aladel on taastamine väga tulemuslik ja kasvab kadakas 5–20 aasta vanuselt. elurikkus taastub kiiresti juhul, kui tegu Tänased Saaremaal ja Lääne­Eestis levi­ on ajaloolise niiduga ning kui vahetus nud tihedad kadastikud on 40–50­aasta­ ümbruskonnas on veel säilinud avatud sed (Kalamees, 2004). Väga tihedate loopealsetele iseloomulikke liike. ning nooremapoolsete (alla 100 aasta Siiski, kui alal puudub taastamispo­ vanuste) lookadastike puhul on Eestis tentsiaal, puuduvad huvitatud hooldajad on enamasti tegu ka äärmiselt liigivaese või kui eelistatakse säilitada tihedamat kooslusega. kadastikku kui on soovitatav avatud loo­ Kuigi ka elupaigatüüp 5130 on pealsele (alla 50%), siis võib kaaluda loetud kaitsetväärivaks Euroopa skaalas, elupaiga määramist elupaigatüübi 5130 oleme meie siin Eestis eelkõige vastu­ alla. Heas seisus kadastiku elupaigatüü­ tavad prioriteetse ja haruldase loopeal­ bis ei tohiks siiski kadakate jt puittaime­ sete elupaigatüübi säilimise ja hea de katvus ületada 75­80%. Seega,

91 soovitatav kadakate katvuse vahemik (1) ala eelnev seisund on olnud lookadastikes (ehk aladel, mis võiksid looniit; olla ka potentsiaalselt loopealsed) võiks (2) mulla tüsedus (ilma okkavarise­ olla ca 50­80%. Alla 50% katvusega tu­ ta) alla 30 cm; leks ala kindlasti määrata avatud loo­ (3) alaga külgneb või vahetus lähe­ pealseks elupaigatüübi koodiga *6280. duses (kuni 200 meetri kauguses) on Lisaks soontaimedele, mis eelistavad avatuna säilinud loopealseid (isegi kui avatumaid tingimusi, eelistavad elupai­ nad on väikesed mõnesaja ruutmeetri gana pigem mosaiikseid kadakatukkade­ suurused alad). ga niite, mitte lausaliselt kadakatega kaetud ala ka mitmed kadastikega seostatud linnud (vööt­põõsalind, Teist tüüpi punaselg­õgija). Liigirikkus hakkab tasa­ kadastikud pisi suurenema kadastiku vananedes kui valgustingimused pisut paranevad ning Alati ei ole kadastikud seotud pae­ lisandub loometsale iseloomulikku pealsete aladega ning lisaks loopeal­ alustaimestikku ja puid­põõsaid. Hilje­ setele võivad ka mitmed teised malt esimese põlvkonna kadakate sure­ pool­looduslikud niidud kadakatega misel (osadel aladel ka oluliselt varem) on enamasti loodud tingi­ mused ka männi­, kase­, vahtravõsa ning edasise loometsa tekki­ miseks. Eesti praktika perioodil 2007­2020 ongi olnud kinnikasva­ nud loopealsete käsit­ lemine pigem loopealsete, mitte aga kadastikena. Siiski on Osaliselt hekseldamise teel hooldatav kadastik Kalvi hoiualal Lääne­Viru­ maal. Tegu on ilmselt lubjarikkale aruniidule kujunenud kadastikuga, mis vajalik üle rõhutada, elurikkuse hoidmiseks vajaks hekseldamise asemel kas niitmist (juuni lõ­ pus­juulis koos heina äraviimisega) või eelistatult karjatamist. Tihe taim­ et kui on täidetud kate on takistanud kadakate laiemat levikut. järgnevad tingimused, tuleks ka edaspidi kinnikasvanud või kinni kasvada: kuivemad pärisaruniidud kinnikasvamisohus kadakatega ala käsit­ (nn. sürjaniidud) ning liivaste muldade­ leda loopealsena (loodusdirektiivi elu­ ga kuivad nõmme­ ning paluniidud paigatüüp *6280), mitte aga (Jürgens & Sammul, 2004). Enamasti kadastikuna (5130): on siis kadakate vohamine märgiks eba­

92 piisavast niiduhooldusest. Samas võivad taastamissoovitusi. Taastamisjärgselt mõnedel juhtudel olla sellised kooslused võib olenevalt alast olla biomassi pro­ ka kadakasse kasvanuna kõrge loo­ duktsioon kõrgem kui niidule tavaliselt duskaitselise väärtusega (näiteks Koiva­ omane. Sellisel juhul peab karjatamist Mustjõe), mistõttu võib teist tüüpi alustama pisut suurema koormusega kadastikke Natura 2000 elupaigatüübina ning vähendada seda aasta­aastalt mõõ­ 5130 defineerida ka väiksema kadakate dukaks. katvuse kui lookadastike piiriks oleva 80% puhul. Täpsemalt vaata peatükist „Teist tüüpi kadastike hooldus”. Kadastike Kadastikud võivad kujuneda ka hooldamine aladele, mille eelnev seisund ei ole ol­ nud pool­looduslik niit. Sellised alad on Üldises Natura 2000 elupaikade ma­ näiteks mahajäetud põllumaad, raiesmi­ jandamisjuhistes kadastike (5130) ma­ kud jt. Sagedased on Lääne­Eestis ma­ jandamise kohta juhendid puuduvad haraiutud loometsade asemele (Management of Natura 2000 Habitats. kujunenud kadastikud (Jürgens & Sam­ http://ec.europa.eu). mul, 2004). Kadastike elupaigatüüp võib Kõige tõenäolisemalt tekivad ka kõi­ enamikel juhtudel olla küll poolloodus­ kidest neist kadastikest vananedes ja liku tekkega, kuid üle 80% kadakate leht­ või okaspuude invasioonil ka (mõnedel juhtudel lisaks kadakatele ka kunagi mullatüübile vastav mets. lehtpõõsaste) katvuse puhul Täiesti loodusliku tekkega on (lauskadastik) ei ole otstarbekas ilma kadastikud primaarkooslustena merest sekkumiseta kooslust hooldada vaid tu­ kerkinud klibuvallidel (nt. Hiiumaal, leb otsustada, kas jätta ala looduslikku Suur­Pakri saarel). arengusse või taastamissoovi korral puittaimestiku katvust hõrendada. Lauskadastik ei ole pikaajaliselt iseseis­ Lauskadastike valt säilitatav kooslus, kuna esimeste taastamine niiduks põlvkondade kadakate suremisel ei suuda kadakate järelkasv tõenäoliselt Ka üle 80% kadakate katvusega ala võistelda kiiremakasvuliste lehtpuude taastamine eelnevaks kooslusetüübiks või mändidega. Suktsessioon viib loo­ (nii loopealseks kui mõnda teist tüüpi metsa tekkele. niiduks) võimalik. Eriti tasub seda teha Samas võib lausaline kadastik ka siis, kui niidukamarat on veel säilinud, ilma igasuguse hoolduseta kesta päris kadakad ei ole päris 100% katvusega pikka aega (kuni mitusada aastat). ning ümbritsevas maastikus on niidu­ Nõmmedele või paluniitudele kujune­ liike veel säilinud. Selliste alade taas­ nud kadastike dünaamika võib tamisel järgida peatükis 5 toodud lookadastikust erineda (näiteks võib

93 nendel kadakate maksimaalse katvuse pealsetena. Tuleks olla seisukohal, et saavutamine võtta kauem aega), kuid lookadastiku hooldamine (puude eemal­ selle kohta uuringud puuduvad. Tiheda damine, karjatamine) ei ole enam ots­ rohttaimede katvusega aruniitudele tarbekas juhul, kui kooslusetüüp on kujunenud kadastikel ei ole kadakatega sellistel aladel õigesti määratud (s.t. loopealsetest tekkinud kadastike puhul kada­ kate katvus üle 80%, niidukamar hävinud ning valgustingimused kadakate all väga keh­ vad). Kui on soov sellist ala hooldada (karjatada), siis tuleb ala eelnevalt taastada avatud loopealsena ning eelnevalt hinnata taastumise edukust (kas liikidel on kuskilt tulla ehk kas läheduses on avatud loopealseid, taastamisjärgse karja­ Kadastiku (5130) elupaigatüüpi kuuluv tamise võimalus jms). Vt taastamise kadakatega aruniit Lätis, Aknīste piirkonnas. kohta peatükki 5. ja teiste puittaimedega kinnikasvamine kuigi kiire ja sellised alad püsivad Teist tüüpi kadastike hooldus avatuna sageli päris kaua. Teist tüüpi kadastike määratlemine Lauskadastiku (kadakate katvus üle ning nende hooldamisjuhised on 80%) hooldamise eest maahooldus­ lookadastikele esitatavatest erinevad. toetuse ette nägemine ei ole põhjenda­ Aru­, nõmme­ või paluniitudest kujune­ tud. Samas ei tee karjatamine neile nud kadakasi kooslusi võib kadastikuna halba, mistõttu ei pea teda ka karja­ määratleda ka katvuse 30­80% juures aedadest välja jätma. ning säilitada neid hooldatava kadasti­ kuna (5130). Hoolduse alustamiseks ei Lookadastike hooldus tohiks siiski kadakate katvus ületada Lookadastikud on lausalise kadakate 60%, mis tagab nende sobivuse nii var­ katvusega endised loopealsed (mullakihi julisemaid kohti kui avatumaid laike paksusega alla 30 cm) ning 80% väikse­ eelistavatele liikidele. Avatuse tagab ma kadakate katvuse puhul tuleb neid pikaajaliselt vaid karjatamine või aeg­ defineerida taastamisvajadusega loo­ ajalt kadakate ja teiste puittaimede väl­

94 jaraiumine. ­ säilitada ala hooldatava kadasti­ Kui on juba moodustunud kuna, aeg­ajalt eemaldada kadakaid lauskadastik (kadakate jt puittaimede sobiva katvuse säilitamiseks (5130, katvus üle 80%, niidule iseloomulikud kadakate jt puittaimede kogukatvus 30­ liigid kadunud), tuleb ala kas taastada 60%, taastamistoetus, hooldustoetus). hooldamisväärseks (ehk viia puittaime­ Sobivaks hoolduseks on niitmine või de katvus alla 60%) või jätta looduslik­ karjatamine, hekseldamine ei ole sobi­ ku arengusse. Vastasel juhul pole lik; (sarnaselt lookadastikega) hooldamine ­ taastada ala vastavalt eelnevale sei­ õigustatud. sundile kas hooldatavaks aru­, nõmme Lühidalt tuleb teist tüüpi kadastike või paluniiduks (katvus <30%, taas­ puhul pidada nõu maaomanikuga ning tamistoetus, hooldustoetus), hooldada koos otsustada, kas vastavalt elupaigatüübi hooldussoovi­ ­ säilitada ala mittehooldatava tustele. Primaartekkelised kadastikud lauskadastikuna (kood 5130, kadakate klibuvallidel üldiselt ei vaja hooldust, katvus >80%, hooldustoetuseta); kuid karjatamine ei tee neile ka halba.

95 Aavik, T. & Helm, A. (2017) Restoration of teem ehk kes seal elab ja kuidas neile plant species and genetic diversity de­ kinnikasvamine mõjub? XLIV Teoreetilise pends on landscape­scale dispersal. Bioloogia kevadkool, Schola Biotheo­ Restoration Ecology. retica. Akkel, R. (1967) Eesti lage­ ja põõsasloo­ Helm, A. (2001) Liigiline mitmekesisus ja dude taimkattest. Eesti Looduseuurijate liikide tunnused: Eesti ja Rootsi loopeal­ Seltsi Aastaraamat, 58, 70–92. sete taimkatte võrdlus. Lõputöö. Albertson, N. (1950) Das grosse südliche Al­ Helm, A. (2017) Loopealsete suuremahulise var der Insel Öland: Eine pflanzensozio­ taastamise mõju elurikkusele, taas­ logische Übersicht. Svensk Botanisk tamiseelse seisundi jäädvustamine. Tidskrift, 44, 269–331. Helm, A. & Pärtel, M. (2002) Ingerimaa loo­ Auffret, A.G., Schmucki, R., Reimark, J. & pealsetel. Eesti Loodus, 53, 108–111. Cousins, S.A.O. (2012) Grazing networks Helm, A. & Toussaint, A. (2020) Poolloodus­ provide useful functional connectivity for like koosluste ökoloogilise toimimise hi­ plants in fragmented systems. Journal of nnang., Tartu. Vegetation Science, 23, 970–977. Helm, A., Urbas, P. & Pärtel, M. (2007) Plant Aug, H. & Kokk, R. (1983) Eesti NSV loodus­ diversity and species characteristics of al­ like rohumaade levik ja saagikus. Eesti var grasslands in Estonia and Sweden. NSV Agrotööstuskoondise Informatsiooni Acta Phytogeographica Suecica, 88, 33– ja Juurutamise Valitsus, Tallinn. 42. Bruun, H.H. & Fritzbøger, B. (2002) The past Hog, B. (2017) Assessing the social­ impact of livestock husbandry on economic impact of a grassland dispersal of plant seeds in the landscape management project on the local of Denmark. Ambio, 31, 425–431. community with Territorial Ecology Catling, P.M. & Brownell, V.R. (1999) Addi­ framework: project Life to Alvars. tional notes on vegetation of dry ope­ Holm, B., Aavik, T., Kasari, L., Luuk, O., nings along the Trent River, Ontario. Holm, A., Väli, K., S­L., S. & Kallaste, E. Canadian Field­Naturalist, 113, 506–509. (2019) Poollooduslike koosluste jät­ Eriksson, M. & Rosén, E. (2008) Manage­ kusuutliku majandamise tagamise ment of Natura 2000 habitats. 6280 Nor­ analüüs, Tartu. dic alvar and precambrian calcareous Horváth, R., Magura, T., Szinetár, C. & Tóth­ flatrocks. Technical report 16/24. Euro­ mérész, B. (2009) Spiders are not less di­ pean Commission. verse in small and isolated grasslands, Gazol, A., Tamme, R., Takkis, K., Kasari, L., but less diverse in overgrazed grasslands: Saar, L., Helm, A. & Pärtel, M. (2012) A field study (East Hungary, Nyirség). Landscape­ and small­scale determinants Agriculture, Ecosystems and Environ­ of grassland species diversity: Direct and ment, 130, 16–22. indirect influences. Ecography, 35, 944– Jürgens, K. & Sammul, M. (2004) Bio­ 951. loogilise mitmekesisuse seisukohast väär­ Helm, A. (2018) Eesti loopealsete ökosüs­ tuslike metsaga seotud pool­looduslike

96 koosluste majandamisjuhiste väljatöö­ Leppik, E., Jüriado, I., Suija, A. & Liira, J. tamine,. (2015) Functional ecology of rare and Kaar, E. (1986) Loometsad ja looalade met­ common epigeic lichens in alvar grass­ sastamine. Looduseuurijate Seltsi Aasta­ lands. Fungal ecology, 13, 66–76. raamat, pp. 31–38. Tallinn. Leppik, E., Jüriado, I., Suija, A. & Liira, J. Kalamees, R. (2004) Kadakate pärusmaa. (2013) The conservation of ground layer Eesti Loodus, 47, 10–13. lichen communities in alvar grasslands Kalamees, R., Püssa, K., Zobel, K. & Zobel, and the relevance of substitution habita­ M. (2012) Restoration potential of the ts. Biodiversity and conservation, 22, 591– persistent soil seed bank in successional 614. calcareous (alvar) grasslands in Estonia. Lippmaa, T. (1935) Eesti geobotaanika põhi­ Applied Vegetation Science, 15, 208–218. jooni. Acta et Commentationes Univer­ Kasari, L., Gazol, A., Kalwij, J.M. & Helm, A. sitatis Tartuensis (Dorpatensis) A, 28 (4), (2013) Low shrub cover in alvar grass­ 1–151. lands increases small­scale diversity by Marja, R. & Keerberg, L. (2019) Aastatel promoting the occurrence of generalist 2015­2019 loopealsetel teostatud linnus­ species. Tuexenia, 33, 293–308. tiku inventuuride tulemused LIFE+ Kasari, L., Saar, L., de Bello, F., Takkis, K. & programmi projekti „Elu alvaritele“ tule­ Helm, A. (2016) Hybrid ecosystems can muslikkuse hindamiseks. contribute to local biodiversity conser­ Marja, R. & Keerberg, L. (2017) Lindude vation. Biodiversity and Conservation, elurikkus. Loopealsete suuremahulise 25. taastamise mõju elurikkusele, taas­ Keskkonnaamet (2017) Working group for tamiseelse seisundi jäädvustamine. Aru­ promotion of added­value products from anne. (ed. by A. Helm), pp. 21–27. alvar grasslands Report on the results , Meriste, M. (2017) Ämblikud. Projekti “Loo­ Action E . 8 . LIFE to alvars. pealsete suuremahulise taastamise mõju Kolnes, K. (2006) Eesti loopealsete samblike elurikkusele, taastamiseelse seisundi elustik. jäädvustamine” aruanne. Krauss, J., Alfert, T. & Steffan­Dewenter, I. MTÜ Elurikas Eesti (2018) Restoration of (2009) Habitat area but not habitat age habitat through seed sowing. Final report determines wild bee richness in limesto­ of LIFE to Alvars project Action C.4. ne quarries. Journal of Applied Ecology, Oja, J., Vahtra, J., Bahram, M. & Tedersoo, L. 46, 194–202. (2015) Orhidoid­mükoriissete seente Kupper, T. (2007) Loopealse sammalkatte ruumiline levik ja selle seos majandamise dünaamikast levisepanga, häiringute ja mõjuga loopealsetel. Loopealsete ja ilmastikutingimuste mõjul. rannaniitude majandamine ja elustiku Laasimer, L. (1965) Eesti NSV Taimkate, seisund. Looduskaitse rakendusuuringud Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia (LOORA) Keskkonnakaitse ja ­tehno­ ja Botaanika Instituut. Kirjastus “Valgus,” loogia teadus­ ja arendustegevuse prog­ Tallinn. ramm, pp. 24–29. Tartu. Laasimer, L. (1973) Loopealsed siit­ ja sealt­ Örd, A. (2000) Kaitsemetsad ja nende ma­ poolt Läänemerd. Eesti Loodus, 16, 683– jandamine Eestis. (Protection forests and 687. their management in Estonia), Keskkon­ Laasimer, L. (1980) Saaremaa loopealsed ja naministeerium, Tallinn. põllumajandus. Põllumajandus ja kesk­ Paal, J. (1997) Eesti taimkatte kasvukoha­ konnakaitse. Teaduslik­praktiline kon­ tüüpide klassifikatsioon. Tartu Ülikooli verents 30. ja 31. mail 1980. a, pp. 46– Botaanika ja Ökoloogia Instituut, Tallinn. 49. ENSV Teaduste Akadeemi Tallinna Paal, J. (2000) “Loodusdirektiivi” elupaiga­ Botaanikaaed, Kingissepa Rajooni RSN tüüpide käsiraamat. Täitevkomitee, UNSECO rahvusvahelise Pärtel, M. (2004) Loopealsed. Pärandkoos­ programmi “Inimene ja Biosfäär” Eesti lused. Õpik­käsiraamat (toim T. Kukk), vabariiklik komitee, Tallinn. lk. 178–190. Pärandkoosluste Kaitse

97 Ühing, Tartu. avatud ja kinnikasvavatel loopealsetel. Pärtel, M., Bruun, H.H. & Sammul, M. Putku, E. (2016) Prediction models of soil (2005a) Biodiversity in temperate Euro­ organic carbon and bulk density of arable pean grasslands: origin and conservation. mineral soils,. Grassland Science in Europe, 10, 1–14. Randlane, T. (2004) Samblikud. Pärand­ Pärtel, M. & Helm, A. (2007) Invasion of kooslused. Õpik­käsiraamat. (toim T. woody species into temperate grasslands: Kukk), lk 143–148. Tartu. Relationship with abiotic and biotic soil Rosén, E. (1982) Vegetation development resource heterogeneity. Journal of Vege­ and sheep grazing in limestone grass­ tation Science, 18, 63–70. lands of south Öland, Sweden. Acta Phy­ Pärtel, M., Helm, A., Roosaluste, E. & Zobel, togeographica Suecica, 72, 1–104. M. (2007a) Bioloogiline mitmekesisus Saar, K. (1996) Vilsandi saare loopealsete Eesti pool­looduslikes ökosüsteemides. liigiline mitmekesisus ja biomass. Keskkonnauuringute nüüdisprobleeme Saar, L., Takkis, K., Pärtel, M. & Helm, A. (toim J.M. Punning), lk 223–302. (2012) Which plant traits predict species Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut, loss in calcareous grasslands with extinc­ Tallinn. tion debt? Diversity and Distributions, Pärtel, M., Helm, A., Reitalu, T., Liira, J., & 18, 808–817. Zobel, M. (2007b). Grassland diversity Sang, A., Teder, T., Helm, A. & Pärtel, M. related to the Late Iron Age human (2010) Indirect evidence for an extinc­ population density. Journal of Ecology, tion debt of grassland butterflies half 95, 574­582. century after habitat loss. Biological Pärtel, M., Kalamees, R., Zobel, M. & Rosén, Conservation, 143, 1405–1413. E. (1999) Alvar grasslands in Estonia: Sõber, V., Mesipuu, M. & Leps, M. (2015) variation in species composition and Maakasutuse muutuse mõju õistaimedele community structure. Journal of Vegeta­ ja tolmeldajatele. Loopealsete ja ranna­ tion Science, 10, 561–570. niitude majandamine ja elustiku seisund. Pärtel, M., Kull, T. & Tali, K. (2004) Alvar Looduskaitse rakendusuuringud grasslands in Estonia. International Orc­ (LOORA) Keskkonnakaitse ja ­tehno­ hid Workshop 2004 Haapsalu, Estonia. loogia teadus­ ja arendustegevuse prog­ Programme and Abstracts, p. 35. Institute ramm, pp. 15–23. Tartu. of Zoology and Botany, Estonian Ag­ Svenning, J.C. (2002) A review of natural ricultural University; Estonian Orchid vegetation openness in north­western Protection Club, Tartu. Europe. Biological Conservation, 104, Pärtel, M., Laanisto, L., Erdem, Ü. & Nurlu, 133–148. R.M. (2005b) The effect of herbaceous Takkis, K., Pärtel, M., Saar, L. & Helm, A. and woody vegetation on soil nutrient (2013) Extinction debt in a common heterogeneity: a global assessment. X. grassland species: Immediate and European Ecological Congress Abstracts delayed responses of plant and popula­ Book, p. 109. META Press, Bornova/Iz­ tion fitness. Plant Ecology, 214, 953–963. mir, Turkey. Talvi, T. (2004) Putukad pärandkooslustel. Pöyry, J., Lindgren, S., Salminen, J. & Kuus­ Pärandkooslused. Õpik­käsiraamat. (ed. saari, M. (2004) Restoration of butterfly by T. Kukk), p. 149–162. Tartu. and moth communities in semi­natural Tiitsaar, A. & Talgre, I. (2015) Päevaliblikad grasslands by cattle grazing. Ecological vajavad mõõdukalt majandatud loopeal­ Applications, 14, 1656–1670. seid. Loopealsete ja rannaniitude majan­ Prach, K., Fajmon, K., Jongepierová, I. & Re­ damine ja elustiku seisund. Looduskaitse hounková, K. (2015) Landscape context rakendusuuringud (LOORA) Keskkon­ in colonization of restored dry grasslands nakaitse ja ­tehnoloogia teadus­ ja by target species. Applied Vegetation arendustegevuse programm (toim R. Science, 18, 181–189. Rannap, V. Sõber, A. Tiitsaar, A. Kraut), lk Prangel, E. (2017) Ökosüsteemi hüved 7–14. Tartu.

98 Tomlinson, S., Matthes, U., Richardson, P.J. & Larson, D.W. (2008) The ecological equivalence of quarry floors to alvars. Applied Vegetation Science, 11, 73–82. Uustal, A. (2011) Lubjalembeste taimede liigirikkus ja liigiline koosseis vanades paekivikarjäärides. Magistritöö. Tartu Ülikool. Vilbaste, A. (1982) Matsalu Riikliku Loo­ duskaitseala ämblikufaunast. Eesti NSV Riiklike Looduskaitsealade Teaduslikud Tööd., III, 56–69. Willerslev, E., Davison, J., Moora, M., Zobel, M., Coissac, E., Edwards, M.E., Lorenzen, E.D., Vestergård, M., Gussarova, G., Hai­ le, J., Craine, J., Gielly, L., Boessenkool, S., Epp, L.S., Pearman, P.B., Cheddadi, R., Murray, D., Bråthen, K.A., Yoccoz, N., Binney, H., Cruaud, C., Wincker, P., Gos­ lar, T., Alsos, I.G., Bellemain, E., Brysting, A.K., Elven, R., Sønstebø, J.H., Murton, J., Sher, A., Rasmussen, M., Rønn, R., Mourier, T., Cooper, A., Austin, J., Möller, P., Froese, D., Zazula, G., Pompanon, F., Rioux, D., Niderkorn, V., Tikhonov, A., Savvinov, G., Roberts, R.G., MacPhee, R.D.E., Gilbert, M.T.P., Kjær, K.H., Or­ lando, L., Brochmann, C. & Taberlet, P. (2014) Fifty thousand years of Arctic ve­ getation and megafaunal diet. Nature, 506, 47. Wilson, J.B., Peet, R.K., Dengler, J. & Pärtel, M. (2012) Plant species richness: the world records. Journal of Vegetation Science, 23, 796–802. Zobel, M. (1984) Loopealsed, kadastikud, lookadastikud. Eesti Loodus, 27, 372– 378.

99

Pärandkooslused on väärtuslikud ja liigirohked looduslikud ökosüsteemid, mis on läbi aastatuhandete meieni kandunud esivanemate jätkusuutliku maakasutuse tulemusena. Selleks, et Eesti pärandkooslused säiliksid ka edaspidi, tuleb meil jätkata elurikkust toetavaid tegevusi ­ karjatamist, niitmist ja muid vajalikke toimetusi. Hoiadki käes juhendit, mis annab ülevaate sellest, kuidas kõige paremini Eesti loopealsetel karjamaadel toimetada. Juhend annab ülevaate loopealsete ning kadastike elupaigatüüpidest, kirjeldab nende liigirikkuse kujunemise ja säilimise aluseid, koondab üldisi juhtnööre koosluste optimaalseks majandamiseks ning loob teoreetilise aluspõhja edasiste alapõhiste hoolduskavade loomiseks. Juhend on mõeldud kõigile Eesti pärandkooslustest huvitatud inimestele ja asutustele ning ennekõike võiks olla abiks Eesti poollooduslike koosluste hooldajatele ja erinevatele looduskaitse, põllumajanduse ja jätkusuutliku maastikukasutusega tegelevatele asutustele.