Murrang Eesti Maa-Arhitektuuris
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseum, teadusdirektor, M.A. Eesti maa-arhitektuur moderniseerus ja mitmekesistus XX sajandil põhjalikult. Sajandi kahel esimesel aastakümnel haaras Eesti elu tormiline uuenemine kaasa ka üldiselt alalhoidliku maarahva. Muutus inimeste mõtteviis, mis kujundas uue „modernse isiksuse” koos üksikisiku kasvava individualiseerimisega. See oli põh- jus, miks majast sai taluperemehe üks tähtsamaid staatusesümboleid ja sotsiaalse eristumise märke. Ehitiste väljanägemine ja suurus muutus omanike jaoks üha enam au- ja uhkuseasjaks. See kehtis ka avalike hoonete suhtes – maarahva ühis- ettevõtmisena ehitatud seltsi- ja koolimajade või meiereide puhul oli otstarbekuse kõrval sama tähtis nende arhitektuurne ilme. Eesti riiklik iseseisvumine lõi soodsad tingimused ka maa-arhitektuuri aren- guks: 1920.–1930. aastail ehitati maale mitukümmend tuhat uut talu, sadu ja sadu uusi moodsaid koolimaju, rahvamaju, raudteehooneid, meiereisid ja muid avalikke hooneid. Nõukogude aeg pööras senise arengu paljuski pea peale ning paljude 105 XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris hoonete seisund ja funktsioonid muutusid. Edaspidi määras maa-arhitektuuri ilmet ja arengusuundi nõukogude suurmajandite areng. See tõi meie maa-maastikku nii stepilaadseid suurkõlvikuid, linnasarnaseid keskasulaid linlike kortermajadega kui ka suurejoonelisi esindushooneid ja väga moodsaid pereelamuid paremailt Eesti arhitektidelt. Kõige selle tõttu on XX sajandil raske kõnelda ühtse stiili ja ilmega Eesti maa-arhitektuurist. 1900–1920. Turumajandus ja modernism Sajandi algul ehitati maal, eriti palju jõukamates Lõuna-Eesti, aga ka Tallinna lähiümbruse ja Ida-Virumaa taludes uusi hooneid sama suure hooga kui linnades. Üldiselt süvenesid siis erinevused eri piirkondade arengus – Põhja- ja Lääne-Eesti külades säilis vana arhitektuuripilt paar aastakümmet kauem kui Lõuna-Eestis. Vaesemad ja rikkamad talud hakkasid üksteisest selgesti eristuma mitte ainult ehitiste suuruse ja kvaliteedi, vaid ka arhitektuurse ilme poolest. Puidu kõrval hakati järjest rohkem kasutama tellist, maakivi ja paasi. Elumajad muutusid nii välisilmelt kui ka sisestruktuurilt keerukamaks ning ühtlasi kõrgemaks. XX sajandi algul muutus maamajade peaaegu lahutamatuks osaks klaasveranda, mille peale tehti sageli veel lahtine rõdu. Elamute arhitektuuri muutis ka uus arusaam ruumikasutusest, mille järgi oli igale asjale ja toimingule ette nähtud oma kindel koht. Vana hulgiotstarbega rehe- toa asemele tuli hulk eriruume: köök, söögituba, sahver, esinduslik võõrastetuba, peremehe töötuba, magamistuba, puhvetituba jmt. Samal ajal hakkas kujunema arusaam talust kui ühest tervikust kindla korra järgi paiknevate ühtses stiilis hoonetega. Sellega kaasnes teadlikum suhtumine haljas- tusse: viljapuuaedade kõrval hakati rajama iluaedu ning kujundama taluparke. Üheks suuremaks muutuseks siinses arhitektuurielus enne I maailmasõda on peetud eestlaste ilmumist sellesse valdkonda (Hein 2000: 22). Oluline märk sellest oli see, et 1913. aastal laskis eesti talumees esmakordselt oma elumaja kavandada arhitektidel. Uue-Kariste valla Puisi talu omanik Karl Unt tellis projekti Karl Burmani ja Artur Perna arhitektibüroolt. (joon 1) 106 107 XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris 1. Puisi talu oli esimene Eestis, mille projekteerisid arhitektid. 1913, Karl Burman ja Artur Perna. Halliste vald. Äratrükk ajakirjast Talu nr 8, 1913. Puisi farmstead was the first one in Estonia that was designed by architects. Karl Burman and Artur Perna, 1913. Halliste commune. Elamuist veelgi hoogsamalt uuendati taludes tollal majandushooneid. Kar- jakasvatuse tähtsuse tõus sundis talumehi kõige põhjalikumalt moderniseerima loomalautu ja hobusetalle. Sageli on tahutud maakivist laudad, tallid, kuivatid ja aidad välimuselt isegi mõjuvamad kui elamud. Neid hooneid ilmestavad tellistest või paekivist nurgad, uste-akende sillused ja raamistused ning muud detailid. Samal ajal edenes maal jõudsalt ka avalik arhitektuur – ehitati hulk moodsaid koole, seltsimaju, vallamaju, kauplusi ja meiereisid. Kui oma talu oli iga peremehe isikliku uhkuse ja enesetunde asi, siis ühiselt püstitatud ehitised kujundasid ja tugevdasid kohalikku identiteeti. Paljud neist muutusid aja jooksul oma küla või isegi valla sümboleiks. Kirikute ja kõrtside kõrval muutusid XX sajandi sajandi 107 XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris 2. Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi maja, mille 1912 projekteeris Fromhold Kangro, oli omal ajal üks moodsamaid ja esinduslikemaid rahvamaju terves Eestis. Foto H. Pärdi, 2005. The building housing Väike-Maarja Farmers’ Association, which was designed by Fromhold Kangro in 1912, was in its time one of the most modish and presentable commune centres all over Estonia. Photo by H. Pärdi, 2005. algul kohaliku elu keskmeks ja sümboliks seltsimajad, mida kõige elavamalt ehi- tati aastail 1905–1915. Hulk tollal ehitatud paremaid seltsimaju, millest enamus kuulus tuletõrjeseltsidele, on kasutusel tänaseni (joon 2). XX sajandi algul hoogustus ka koolimajade ehitamine. Soodsamas seisus olid nn ministeeriumikoolid, mille ehitamist ja ülalpidamist toetas riik, aga ehitati ka kihelkonna- ja kohalike haridusseltside koole. Nii nagu seltsimajade puhul, pöö- rati ka uute koolihoonete välimusele suurt tähelepanu. Paljudes paikades täitsid koolimajad ka seltsi- ehk rahvamaja ülesannet (joon 3). Paljude meie külade ja alevike arhitektuuripilti ilmestavad talumeeste ühiset- tevõtmisel ehitatud arvukad meiereihooned. Suuremalt jaolt ehitati enne I maa- ilmasõda seks otstarbeks historitsistlikus laadis puit- ja kivihooneid. Meie külade ja alevite ilmet kujundasid tollal ka rohked erapoed, ent veelgi enam esindus- 108 109 XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris 3. Järvakandi ministeeriumikooli maja (1901) Purku külas Raikküla vallas. Foto H. Pärdi, 2006. Järvakandi Country Elementary School (1901) in Purku village, Raikküla commune. Photo by H. Pärdi, 2006. likuma arhitektuuriga ühiskauplused. Eraldi tasub mainida samuti talumeeste ühisettevõttena vahetult enne I maailmasõda rajatud Abja linatööstuse stiilseid tellishooneid. XX sajandi alguse maa-arhitektuuri on märgatava jälje jätnud kaks paik- kondlikku kiviehitusstiili – üks kujunes välja Muhu saarel, teine Peipsiveere vene külades. Nii muhulased kui peipsivenelased ehitasid lisaks kodukandile palju ka mujal Eestis, sest ehitustöö oli nende tähtsamaid tulundustegevusi. Muhu stiili ise- loomustab tumeda maakivi oskuslik ühendamine heleda dolomiidi või paekiviga ning avapiirete ja nurkade kvaaderladu, mis andis hoonetele väga dekoratiivse ja värvika välimuse. Selle parimad näited asuvad kodusaarel: „suurel maal” nähtu ja õpitu on talukeldrite, -aitade, -sepikodade ja -õueköökide juures loovalt ühen- datud kohaliku traditsiooniga (vt Saron 1988; joon 4). Hinnatud müürseppadena ehitasid Muhu mehed palju majandushooneid (viinavabrikuid, sepikodasid jmt) 109 XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris Lääne- ja Põhja-Eesti mõisades, kuid näiteks ka Ruhnu uue kiriku (1912), Hiiumaal a/s „Viscosa” kunstsiidivabriku (1910–1913), Saaremaal Tornimäe, Läänemaal Kõmsi ja Lihula õigeusu kirikud jpm. Teist, veelgi laiema levikuga kiviehituslaadi esindasid peipsivene müür- sepad. Peipsiveere külade arhitektuur moodustab omaette, muust Eestist selgelt erineva piirkonna. Sajandi algul arenes siin välja oma ehitusstiil, mis kõige sel- gemini väljendub tellishooneis. XX sajandi algul keskendusid vene müürsepad e murnikud talude majandushoonete (laudad-tallid, kuivatid, aidad) ehitamisele, ent päris palju tehti tööd ka mõisades ja linnades (Moora 1964: 226). Kuulsaimad müürsepad pärinesid Kolkja-Kasepää-Varnja vanausuliste seast, ent tuntud olid ka Mustvee kandi mehed. (Richter 1976: 39–43). Nende tegevuspiirkond ulatus kaugele läände – umbes Tallinn-Rapla-Pärnu jooneni. 4. Rootsivere küla Mihkli talu õuehoone ja kelder esindavad Muhu müürseppade parimat taset. Foto H. Pärdi, 2007. Outbuilding and cellar on Mihkli farmstead, Rootsivere village, represent the best work of Muhu masons. Photo by H. Pärdi, 2007. 110 111 XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris 1920.–1930. aastate iseseisvusaeg – riik abistab ja suunab Maa-arhitektuuri kujundamisel ja hoonete ehitamisel suurenes otsustavalt riigi osa. Kõigepealt tingis seda vajadus abistada kümneid tuhandeid asunikke oma talude ülesehitamisel. 1920.–1930. aastate ulatuslik asunikutalude rajamine sarnaneb praegusaegsele massilisele uusasumite ehitamisele lagedaile põldudele (joon 5). Hoonestikku uuendati ka paljudes vanataludes, eriti Põhja- ja Kesk-Eestis, kus see varem rahapuudusel oli jäänud tegemata. 1920. aastail loodi Asunikkude, Riigirentnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu ehitustalitus, mis 1932. aastal korraldati ümber Põllutöökoja ehitustalituseks. Kehtestati kord, mille järgi võis pangast ehituslaenu saada ainult siis, kui oli ette näidata hoone põhiplaan, eest- vaade ja ristlõige. Taluhooneid projekteerinud arhitektidest olid kõige tuntumad ja viljakamad õde-venda Erika Nõva ja August Volberg ning Edgar Velbri, vähem tegid seda Nikolai Kusmin, Alar Kotli, August Soans, Johannes Ilmas, Arnold Väli, 5. Esindusliku elamuga (ehit 1924) Turve asunikutalu Visusti külas Palamuse vallas. Foto erakogust, 1930. aastad. Turve peasant holding