KÄSITLUSED Kas Eestis osteti päriseks oma esivanemate talud? Taluperemeeste vahetumisest 1840–1889 Kersti Lust aluvalduse püsivus on keskseid küsi- eesti talurahva ajaloo uurija tähelepanu. Otsa Tmusi Balti kubermangude talupoegade tegi lahti Juhan Vasar läinud sajandi kolmanda maakasutuse, kandevõime, toimetuleku ning kümnendi keskel. Tema väitel oli taluvaldus laiemalt majandusliku olukorra ja kogu- „ühtlaselt väga ebastabiilne nii pärisorjuse, konnasiseste suhete hindamisel. Alljärgne- kaitseseaduse kui ka vabalepingute ajal“.3 vas uuritaksegi taluperemeeste vahetumise Pärisorjuse kaotamisele järgnenud kümnen- määra.1 Agraarreformide elluviimist Eesti-, ditel vahetanud talud üsna sageli peremeest,4 Liivi- ja Kuramaal eristab sarnastest protses- kuid pankrottide arv olnud mõisati väga eri- sidest Venemaal, Poolas ja mitmel pool Saksa nev.5 Liivimaa vabastamisseadust üksikasja- aladel, kus pärisorjusest vabastatud pereme- likult käsitlenud August Traat on kirjutanud, hest sai kas väljaostumaksude, äralõigete vm. et vahetult selle ellurakendamisele järgnenud moel kohe ka oma maa omanik,2 asjaolu, et aastatel „peremehed laostusid järjest hul- siin jäi vabastamise ja maa ostu vahele pikk galisemalt“.6 Sellisele järeldusele jõudis ta ja katsumusterohke ajavahemik. Et järgnev arvukate oksjoniaktide põhjal, mis fikseeri- artikkel eritleb arenguid nimetatud ajavahe- vad „kehvemate peremeeste massilise laos- mikul, siis otsesest sarnasusest eelmainitud tumise“ mõisa-, magasi- ja riigimaksude võl- aladega rääkida ei saa. gade koorma all.7 Taluperemeeste ebakindlat Küsimus talude püsivusest perede käes on olukorda 19. sajandi teisel veerandil käsitles aegade jooksul köitnud mitme prominentse oma töödes korduvalt ka Juhan Kahk.8 Oksjo- 1 Juba J. Vasar pakkus toimetuleku mõõdikuna välja talude ühe perekonna valduses püsimise koefitsiendi, kuid seni pole seda kasutatud: J. Vasar. Teoorjuse-aja põhiprobleemidest. – Ajalooline Ajakiri 1935, nr. 3, lk. 124. 2 P. Zajončkovskij. Otmena krepostnogo prava v Rossii. Moskva, 1978; D. Schwab. Eigentum. – Geschichtliche Grundbegriffe. Historisches Lexicon zur politisch-sozialen Sprache in Deutschland. O. Brunner, W. Conze, R. Koselleck (Hg.), Bd. 2. Stuttgart, 1975, lk. 91–92; J. W. Hedemann. Ein Überblick über die Entfaltung des Privatrechts in Deutschland, Österreich, Frankreich und Schweiz. Zweiter Teil. Die Entwicklung des Boden- rechts von der französischen Revolution bis zur Gegenwart. 1. Hälfte: Das materielle Bodenrecht. Frankfurt/ Main, 1968, lk. 11–31. 3 H. Sepp, O. Liiv, J. Vasar (toim.). Eesti majandusajalugu. I. Tartu, 1937, lk. 423, 457–458. 4 J. Vasar. Teoorjuse-aja põhiprobleemidest, lk. 127. Ta tugineb vaid Pajusi mõisa näitele. Vasara seisukohta kinnitab ka R. Treiali hilisem põhjalikum uurimus: R. Treial. Põltsamaa kihelkonna asustus 17.–19. sajandil. Diplomitöö. Juh. H. Ligi. Tartu, 1982, lisa 13. 5 H. Sepp, O. Liiv, J. Vasar (toim.). Eesti majandusajalugu. I, lk. 424. 6 A. Traat. Talurahva õiguslik olukord Liivimaal feodalismi lagunemise perioodil. Dissertatsioon juriidiliste tea- duste kandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu, 1955. Käsikiri Tartu Ülikooli raamatukogus, lk. 499. 7 Samas, lk. 484. 8 J. Kahk. Die Krise der feudalen Landwirtschaft in Estland. Tallinn, 1969, lk. 165–186; idem, Talude päriseks- ostmise aegu. Tallinn, 1993, lk. 13–53 jt. teosed. Tuna 4/2015 33 KÄSITLUSED niprotokollide najal on „feodalismi kriisi“ tin- ja kreisikohtute arhiivide põhjal. Raamatus gimustes talude käest kätte liikumist näidanud „Talude päriseksostmise aegu“ nendib Kahk väljapaistev Läti uurija Melita Svarāne, kelle küll esmalt, et talude päriseksostmine oli hinnangul läks Liivimaa Läti osas haamri alla talupoegadele suureks katsumusteajaks, sest 20–45% talude peremeeste vara. Seejuures „küllalt sageli“ ei suutnud senised peremehed olid piirkondade vahel märgatavad erinevused, oma talusid välja osta ja pidid oma esivane- mis tulenesid nii majanduslikust arengutase- mate kodust lahkuma, kuid käsitluse edene- mest kui ka mõisnike suvast.9 des märgib ta, et Vassari andmeil kaotasid Sajandi keskel rüütli- ehk eramõisates Tartu- ja Võrumaal aastail 1858–1889 oma toimunud raharendile üleminekule on mär- koha kuus protsenti peremehi, mis lubavat gatavalt vähem tähelepanu pööratud. Taluval- kokkuvõtvalt väita, et „suur enamus talupere- duse püsivuse seisukohast on seda teinud vaid mehi“ suutis oma talud neil aastail siiski säili- Artur Vassar, puudutades mainitud küsimust tada.12 Tegelikult Vassar sellist väidet ei esita, väga põgusalt seoses „üleminekuga mõisnik- vaid hoopis manitseb kohtu- ja ametiasutusi lik-patriarhaalselt korralt talukohtade rendi- nimetatud eksmissioonijuhtumite arvu põhjal lepingute süsteemile“, mis olnud mõisnike tegema järeldusi üksnes oma kohtadelt välja käes „kõige tõhusam viis ja kõige püsivamalt aetud talupoegade ühe protestivormi dünaa- mõjuv vahend“ võitluses „talurahva hulgas mika kohta, sest kaebuste hulk ei näita välja- levinud vaate vastu maavaldusele kui isade tõstmiste arvu, vaid iseloomustab talurahva pärandile“.10 vastupanu intensiivsust. Taludest väljatõstmise teema on tõstata- Ilmselt põhiliselt Kahki ja Vassari töö- tud taas väga teravalt seoses talude päriseks- dele tuginedes on ka Ea Jansen arvanud, ostmisega ja siinkohal lähevad eri autorite et maade „mõisastamisest ja pillutamisest hinnangud lahku. Vassar on märkinud kahet- hoolimata oli ostjate põhiosa elanud põlvest sevalt, et puuduvad andmed, kui suur osa põlve samas talus“.13 Küsimust talupidajate mõisniku poolt müüdud taludest läks võõra ja sagedasest vahetumisest autor isegi kordagi ei rahaka naabrimehe või kaugemalt saabunud maini oma eesti peremehe „koondportrees“, enampakkuja kätte.11 Ta oletab, et arvesta- mis lahkab talunike kihi eluilma eri tahke des arvukaid kahjutasu nõudmise kohtuasju pea saja aasta vältel valgustussajandi lõpust teistele müüdud kohtade pärast ning selle- venestusajani. Ka rahva ajalooteadvuses on sisuliste individuaalsete palvekirjade hulka üsna juurdunud arusaam, et Eestis püsisid kindralkubernerile mitmekümne aasta vältel, talud ühe pere käes kaua. Kõnealune oli kohast ilmajäänute protsent küllaltki suur. arvamus peab kindlasti paika eestikeelse Sama küsimus huvitas ka Kahki, kes kasutas Liivimaa kroonutalude kohta, mille käekäiku nii Vassari tulemusi kui ka uuris iseseisvalt 19. sajandi teisel poolel olen jälginud oma taludest äraajamisega seotud kaebusi kind- varasemates töödes.14 Seevastu eramõisate ralkuberneri talurahvaasjade departemangu puhul olen selle väite üldkehtivuse vastusta- 9 M. Svarāne. Saimnieks un kalps Kurzemē un Vidzemē XIX gadsimta vidū. Rīga, 1971, lk. 73–74. 10 A. Vassar. Eesti talurahva vaated maavaldusele XIX sajandi teisel poolel. – Eesti talurahva sotsiaalseid vaateid XIX sajandil. Tallinn, 1977, lk. 142–146. 11 Samas, lk. 141–142. 12 J. Kahk. Talude päriseksostmise..., lk. 82, 87. Täiesti suvaline on Kahki baltisaksa statistikult Jung-Stillingilt võetud näide, et aastail 1864–1868 ütles ainult 0,5% peremehi oma koha liiga kõrge rendi tõttu üles: J. Kahk. Die baltischen Agrarreformen Mitte des 19. Jahrhunderts in neuer historischer Perspektive. – Eesti TA Toime- tised. Ühiskonnateadused, 1991, nr. 4, lk. 339. 13 E. Jansen. Eestlane muutuvas ajas: seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Tartu, 2007, lk. 295. 14 K. Lust. Taludest väljatõstmisest eestikeelse Liivimaa kroonukülas 19. sajandil. – Eesti Ajalooarhiivi Toime- tised 14 (21). Tartu, 2006, lk. 256–278; idem, Pärisorjast päriskohaomanikuks: talurahva emantsipatsioon eestikeelse Liivimaa kroonukülas 1819–1915. Tartu, 2005; idem, Uuenev Saaremaa kroonuküla (1841–1919) (Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 10 (17)), Tartu, 2003. 34 Tuna 4/2015 Kersti Lust / Kas Eestis osteti päriseks oma esivanemate talud? Taluperemeeste vahetumisest 1840–1889 nud mulgi rännet vaatlevas uurimuses.15 See Artikli ajaliste raamide seadmisel on läh- seisukoht polnud ennegi täiesti tundmata – tutud senisest uurimisseisust, siinse käsitluse ka mõisnikud leidsid, et rendikohtade pere- temaatilisest rõhuasetusest ja allikate kätte- mehed vahetusid sageli.16 Samuti fikseerivad saadavusest. Kuna ka selle töö raames läbi arvukad kohaloolised uurimused perede tallu vaadatud arhiivimaterjal ei anna alust kum- tuleku ja sealt mineku.17 mutada väidet, et vabastamisele järgnenud Käesoleva kirjatüki eesmärk on indivi- paaril aastakümnel käisid talud sageli käest duaalandmetele tuginedes kvantitatiivselt kätte, algab teemaarendus 1840. aastate näl- hinnata talude püsivust ajavahemikul, mil jakriisiga. Lõpeb see 1889. aastaga, mil Lõu- maad vapustasid rängad näljahädad ning na-Eestis talumaa müük hakkas lõpusirgele talu ja mõisa suhetes toimusid põhjalikud jõudma. 1889. aasta valimine ajaliseks piiriks ümberkorraldused. Käsitluse põhiosa jagu- johtub asjaolust, et kuni selle ajani on Lõu- neb kaheks, neist esimene keskendub 1840. na-Eesti talude ostu-müügitehingud kinnis- aastate agraarkriisile, teine aga ümberkorral- tusürikute raamatute põhjal hõlpsasti jälgita- dustele – teotöö asendamisele raharendiga vad, seevastu 1889. aastale järgnenud ostust ja talupoegliku väikemaaomandi tekkele. tervikpildi saamine on materjali pihustatuse Muidugi vahetus peremehi ka muutusteva- tõttu märksa aeganõudvam ja tülikam. Päri- helisel ajal. Eramõisates kaasnes raharendile seksost ei tähenda, et talupidajate asendu- üleminekuga talumaade ulatuslik mõisasta- mine uute ostjatega lakanuks, kuid kui palju mine kvoodi- ja kuuendikumaa nime all ning ja kus seda ette tuli, on teadmata, sest päri- seetõttu kaotasid paljud oma koha.18