Randy Rhoads 06.09.1956 - 19.03.1982

Koostaja Kaur Maran 8b

Eddie Van Halen :

Randy Rhoads was one guitarist who was honest and very good. I feel so sorry for him, but you never know--he might

be up there right now, jammin' with John Bonham and

everyone else.

Algus, varasemad aastad Randall William Rhoads sündis kuuendal septembril 1956. aastal St.Johni haiglas Santa Monicas, Kalifornias. Tal oli vanem vend Doug ja õde Kathy, Randy oli noorim. Isa William Arthur Rhoads, kes oli koolis muusikaõpetaja, jättis pere maha kui Randy oli ainult 18 kuud vana. Ema Delores Rhoads pidi lapsi üksinda kasvatama. Hiljem isa abiellus uuesti ja sündisid Randy poolvennad Dan ja Paul.

Randy oli umbes kuue või seitsme aasta vanune kui ta hakkas õppima kitarrimängu Põhja-Hollywoodi Musonia nimelises muusikakoolis, mis oli tema ema oma. Randy esimene kitarr oli akustiline Gibson, mis oli kuulunud tema ema isale, Randy vanaisale. Randy ja ta õde Kathy hakkasid võtma folk-kitarri tunde ja Randy ka klaveritunde (seda viimast nõudis tema ema, kes tahtis, et poiss õpiks nooti lugema. Klaveritunnid ei kestnud väga kaua. 12-aastaselt tekkis temas huvi rock-kitarri vastu. Delores Rhoadsil oli olemas vana Harmony Rocket poolakustiline kitarr, mis oli sel ajal peaaegu sama suur kui poiss ise. Peaaegu aasta õpetas Randyt Scott Shelly, Randy ema kooli kitarriõpetaja. Lõpuks läks mees rääkima oma õpilase emaga ja ütles, et ta ei saa poissi edasi õpetada kuna too teadis juba niigi kõike, mida õpetaja.

11 aasta vanuselt kohtus Rhoads oma parima sõbra Kelly Garniga. Randy oli alati teistest erinev, ta kandis erinevaid rõivaid jne. Kelly mäletab, et Randy oli alati väga artistliku välimusega, ja ka ebasportlikuga. Ja ta oli kasvult väga väike. See tõmbaski Kelly talle ligi. Kaks poissi hakkasid hästi läbi saama ja varsti käis Kelly peaaegu iga päev Randyl külas. Sel ajal õppis teadis too juba akorde ja õppis soolosid. Oli ka selgelt näha, et terve pere oli väga musikaalne. Ka Randy ema Delores Rhoads mäletab seda, et nad olid parimad sõbrad, nad käisid samas klassis ja olid üldse kogu aeg koos. Ühel päeval ütles Randy Kellyle :”Ma tahaksin, et mul oleks bassimängija, kellega koos mängida. Ma õpetan sind basskitarri mängima.”. Randy õpetas Kellyle bassimängu selgeks. Poisid olid selle järel veelgi lahutatumad. Nüüd esinesid nad tihti pidudel ja tihti aeti need peod ka politseid poolt laiali. Lõpuks suutsid nad sõlmida lepingu Randy ema kooliga, mille järgi võisid nad mängida kooli ruumides tingimusel, et nad toetavad kooli bändi nimega “The Six Musonians”. Sellesse gruppi kuulusid Delorese parimad õpilased. Kollektiiv kasutas igat trummarid, kelle nad suutsid nõusse rääkida, aga lauljat kasutati väga harva. Natuke mängisid nad ka laulja Smokey bändis, mis läks lõpuks laiali.

Randy oli umbes 14 aastat vana kui ta lõi bändi nimega Violet Fox. Violet oli tema ema teine eesnimi. Randy mängis kitarril saadet ja tema vend Doug trummi. Violet Fox kestis vaid 4-5 kuud, pärast seda osales Randy mitmes bändis nagu näiteks The Katzenjammer Kids ja Mildred Pierce. Ta mängis ka paljudel pidudel. 1976. aastal lõi ta koos Kelly Garniga Quiet Rioti.

Quiet Rioti aastad:

Kelly Garni mäletab asja järgmiselt:

Ta istus Randyga ühe tüduku juures, kelle nimi oli Hillary, ja ta rääkis telefoni teel oma sõbrannaga lauljast, kelle nimi oli Kevin. See tõmbas kohe tähelepanu ja Kelly hakkas asja lähemalt uurima. Ega tüdruk ka palju rohkem midagi ei teadnud, aga sai siiski anda tolle Kevini telefoninumbri. Seega helistasid Randy ja Kelly Kevinile ja leppisid kokkusaamise. Kui nad lõpuks kokku said, nägi Kevin esmapilgul välja väga ebasobiv, nohiklik. Randy ja Kelly pööritasid silmi ja hakkasid otsima viisi, kuidas sealt välja pääseda. Kuid Kevin muudkui helistas neile ja käis peale seni kuni teised nõustusid ja ta bändi võtsid. Alguses oli Kevini laulmine päris jube kuid pärast mõningaid näpunäiteid hakkas asi ja jumet võtma. Lõpuks oli Kevin DuBrow juba päris hea laulja ja sellega kindlustas ta endale ka koha bändis. Kui see juba tehtud, võttis ta kõik ohjad enda kätte. Randy ja Kelly ei olnud siiski eriti selle vastu kuna seni olid nemad kõike ise pidanud tegema. Aga Kevinist nad niipea lahti ei saanud. Trummariks võtsid nad Drew Forsythi, kellega Randy ja Kelly ennegi töötanud olid. Kui temagi bändis kindel olija oli, oli Quiet Riot koos ja valmis esinema. Kevin kuulis bändile nime Quiet Riot Status Quo liikmelt. Algselt oli sama kollektiivi nimi Little Woman.

Kevin ise mäletab, et ta oli suure Humble Pie austajana läinud kontserdile San Diegos Kalifornias. Kontsert jäi ära ja tagasi jõudes ütles automaatvastaja talle, et Randy Smokey bändist on talle helistanud. Nad arutasid Randyga tema olukorda. Randy ja Kelly olid ühe laulja Smokey bändist, mis esines klubis nimega ‘Rodney’s English Disco’, lahkunud ja otsisid nüüd omale uusi kaaslasi. Randy ja Kevin hakkasid rääkima ja tuli välja, et Randy mängib kitarri ja et neil on väga palju ühist. Siis said nad kokku ja Randy mängis kitarril juba lugusid, mis olid ka Quiet Rioti esimesel albumil. Seda tegi ta vaid ühe väikese võimendi ja Gibson SG kitarriga. Juba siis näis Randy olevat ülimalt hea kitarrist. Nad hakkasid proove tegema Randy ema garaažis, aga peagi tekkisid esimesed erimeelsused. Randy ja Kelly olid Alice Cooperi austajad ja tahtsid teha temaga sarnast muusikat, aga Kevinile Cooperi muusika nii väga ei meeldinud. Ja ka Randy tollasel tüdruksõbral oli suur mõju muusikale, mis ei meeldinud Kevinile. See hakkas segama bändi. Kevin tõi bändi ka ärilise mõtlemise, mis Randyl ja Kellyl puudus. Kevini hiljematel väidetel olid Randy ja Kelly sel ajal ainult lapsed, tema sai aga neile selgeks teha majandusliku mõtlemise vajaduse. Aga kokkuvõttes sisemised arusaamatused rahunesid ja kõik sai hästi organiseeritud.

4 Quiet Riot esines esimest korda Kelly ja Randy kooli lõpupeol, aga algselt ei saavutanud nad suurt populaarsust, seda väidetavalt nende välimuse pärast. Hiljem tõusid nad aga päris ausse ja nende elu läks paremaks. Teine kontsert toimus Burbankis Halloweenipeol ja siis ka tšillitoitude valmistamise festivalil. Quiet Rioti liikmed ostsid Randyle ka Gibson Les Paul kitarri, mis on näha all pildil.

Kelly, Kevin, Drew ja Randy(Randyl on käes Gibson Les Paul kitarr, Drew on taga trummidel)

Pärast seda sai Quiet Riotist üpriski tuntud bänd, klubides suutis ta pakkuda konkurentsi isegi sellistele bändidele nagu Van Halen. Samal ajal õpetas Randy oma ema koolis kitarri ja öösiti mängis bändis. Nende mänedžer sundis neile peale suhteliselt glamuurse välimuse ja sellest tuli ka üks Randy kaubamärke : must, valgete täppidega kikilips. Bänd sõlmis ka lepingu plaadifirmaga Casablanca, mis enne esimese plaadi väljatulekut lepingu katkestas. Ka teine plaadifirma oli ebaõnnestunud valik – Buddah Records läks samuti vaid veidi aega enne lepingut pankrotti. Nii otsisid Kelly, Kevin, Drew ja Randy plaadifirmat, kuid peaaegu igal pool keelduti lepingut sõlmimast. Lõpuks sattusid nad jaapani firma CBS/Sony’ga kokku ja nendega tegid nad kaks plaati: Quiet Riot 1 (1978) ja Quiet Riot 2 (1979) ja ka ühe singli. Ükski neist ei imunud USA’s. Jaapanis oli neil nüüd palju fänne. Nad pidid minema Jaapanisse tuurile, aga see jäi Kelly Garni lahkumise tõttu ära. Ta asendati Rudy Sarzo poolt. Bänd jätkas USA’s klubides ja koolipidudel mängimist. Viis kuud enne bändist lahkumist läks Randy Karl Sandovali juurde palvega valmistada talle spetsiaalne kitarr. Pärast mitut kohtumist ja joonisust otsustasid nad teha musta, valgete täppidega Flying V, millest sai üks Randy Rhoadsi sünonüüme. Kitarri sai Randy enda kätte 1979. aasta 22. septembril, ta maksis selle eest $738.00.

Randy oma Flying-V kitarriga, Quiet Riot(Randy on reas kolmas)

Randy akustilisega, pilt on arvatavasti tehtud Delores Rhoadsi muusikakoolis Musonia

6 Ozzy Osbourne’i aastad:

Blizzard Of Ozz:

1979. aastal läks Randy sõbra (Dana Strumi) soovitusel endise Black Sabbathi solisti Ozzy Osbourne’i juurde proovi. Ozzy pani nimelt kokku uut bändi. Ta oli proovinud peaaegu igat kitarristi Los Angeleses ja oli kaotamas lootust uue bändi jaoks. Sisse tuli Randy Rhoads. Randy ise ei näinud erilist põhjust Ozzyga ühineda kuna ta oli oma senise bändiga rahul. Randy esimese kohtumise kohta Ozzyga on mitu erinevat teooriat: • Randy läks Ozzy hotellituppa, pani oma Fenderi harjutusvõimendi seina ja hakkas kitarri häälestama. Seejärel tegi ta paar soojenduslugu ja sai 22-aastaselt Ozzy bändi sisse. • Ozzy tutvus Randyga baaris, kus keegi tutvustas teda Ozzyle kui selle järgmist kitarristi.

Ozzy hakkas kokku panema ülejäänud bändi, mis lõpuks salvestas ta esimese sooloalbumi. Jällegi on mitu varianti sellest, kuidas bänd kokku tuli: • Bändis olid juba olemas Ozzy Osbourne, Randy Rhoads, bassimängija Dana Strum ja trummar Frankie Bannalli, nad tegid Los Angeleses proove ja kõik oli ilus. Aga kui nad pidid minema Inglismaale, kus albumit pidi lindistama, said plaadifirma ülemused alalise tööloa ainult ühele bändi liikmele... Randy Rhoadsile. • Lee Kerlake tegi proovi ära ja sai koha. Paar nädalat hiljem Inglismaal sai Ozzy kokku Bob Daisleyga ja veenis toda bändiga liituma. • Ozzyl olid juba mõned bändiliikmed kui ta kohtus Bob Dailsleyga (endine Uriah Heepi basskitarrist) , kelle ta ka ‘värbas’. Hiljem lisati veel Randy Rhoads ja Lee Kerslake(endine Uriah Heepi trummar)

Randy lendas Inglismaale enne 1979. aasta tänupühi. Seal kirjutasid nad koos Ozzyga laule plaadile ‘The Blizzard of Ozz’. Nad harjutasid Londoni proovisaalis “John Henry’s”’is, aga ei andnud avalikke kontserte seni kuni nad mõne uue loo valmis said. Kui see juhtus, läksid nad kohalikku pubisse ja mängisid seal ükskõik kellele, kes parajasti kuulas. Üks selline lugu oli Crazy Train, mis mõjus publikule eriti. Hästi mõjus ka fakt, et bändi kuulusid Uriah Heepi liikmed Bob Daisley ja Lee Kerslake. Kui kõik lood valmis olid, läksid nad Ridge Farm Studios’esse ja lindistasid seal ligikaudu kuu aega oma plaati.

7 Algselt tegeles uue plaadi miksimisega Chris Tsangarides, kuid ta vallandati nädal aega hiljem kuna Ozzy tundis, et selle mehega ei tulnud töö nii hästi välja kui oleks pidanud. Chrisi tööd palgati jätkama Max Norman, Ridge Farm Studiose peainsener.

Pärast The Blizzard Of Ozz’i lindistamist 1980. aastal läks Randy tagasi Los Anglesse, koju, et veel viimast korda Quiet Riotiga koos mängida. Tagasi Inglismaal, korraldas Ozzy bänd oma esimese ‘ametliku’ esinemise 1980. aasta 12. septembril Apollo teatris Glasgows Šotimaal. Neid ootas üle 4000 fänni, The Blizzard of Ozz läks koheselt briti edetabelis seitsmendale kohale. Tuur kestis edasi, toimus 34 kontserti, kõik Inglismaal. Iga järgmine linn oli eelmisest kiiremini ja rohkem välja müüdud.

1980. aasta jõuludeks läks Randy jälle koju Kaliforniasse. Jälle tahtis ta tellida endale spetsiaalset kitarri, seekord läks ta Grover Jacksoni juurde Charveli kitarrifirmasse, see oli umbes nädal aega enne jõule. Nad joonistasid paberitükile algse joonise, kavandi, mille järgi tehti maailma ajaloo esimene ‘Jackson’ kitarr. See oli valge ja meenutas Flying-V’d, ta saadeti Randyle Inglismaale ligikaudu 2 kuud hiljem.

Randy uue Jacksoniga

1981. aasta veebruaris ja märtsis kogunes The Ozzy Osbourne Band uuesti Ridge Farm Studios’sse eesmärgiga lindistada uus plaat nimega ‘The Diary Of A Madman’. Plaadistamisega läks kiireks ja miksimist ei jõudnud bänd vaadatagi, mis ainult suurendas nende arvamust plaadist.

Seega oli The Diary Of A Madman juba lindistatud aga mitte veel välja tulnud. Sellises olukorras läks bänd ameerika-tuurile, kus nendega liitusid ka Tommy Albridge trummidel ja Rudy Sarzo(mängis koos Randyga natuke ka Quiet Riotis) basskitarril. Nad andsid kontserte igal pool ameerikas, nende repertuaari kuulusid lood nii Blizzard Of Ozzilt, Diary Of A Madmanilt kui ka Black Sabbathi loomingust. 100 päevaga läks Blizzard Of Ozz kuldplaadi seisusse. Hoolimata suurest edust mujal tekkisid siiski vahel ebamugavad olukorrad kui väiksemates USA linnades

8 oli publikut küllaltki vähe. Ühes linnas, Province’is Rhode Islandil, oli publikut nii vähe, et korraldajad ei saanud maksta ei ozzy bänbile ega ka Def Leppardile kes koos nendega mängima oli pidanud.

USA tuuri lõpu poole läks Randy taas Grover Jacksoni juurde et teha jällegi uus kitarr. Tema peamiseks mureks oli see, et inimesed arvasid, et tema ‘Jackson’ oli flying-v. Ta tahtis, et uus kitarr näeks välja rohkem väljapaistev, rohkem teistest eristatav. Mõni nädal hiljem läksid Randy ja Kevin DuBrow Grover Jacksoni juurde, et näha, mis ta valmis oli teinud. Kui nad töökotta jõudsid, tegelesid Randy ja Grover ligi tund aega kitarri jooniste modifitseerimisega ja siis oli Randy kitarri välimusega nõus ja lasi selle välja saagida. On kaks varjanti sellest, kuidas kitarr lõpuks valmis sai: • Kuni Grover Jackson kitarri lõikamise ja viimistlemisega tegeles, istus Randy väljas ega tahtnud seda näha. • Grover lõikas kitarri toormaterjalist tüki välja ja Randy mõnules vaadeldes, kuidas talle kitarri valmistati.

Lõpuks said nad valmis uue Jacksoniga, mis erines valgest värvi ja selle poolest, et uue kitarri ülemine värv oli palju domineerivam ja märgatavam. Samal ajal tehti talle veel kolme kitarri, millest sai ta ühe musta kätte. Ülejäänud kaks valmisid alles pärast Randy surma. Teise kitarri müüs Grover Jackson kogemata oktsionil maha ja kolmas kuulub praegu Jacksoncharvelworld.comi Rob Lane’ile. Irooniliselt võis Randy kitarrimängu sarnaselt Quiet Riotiga kuulda vaid kahel Ozzy täispikal plaadil. 1980. aastal plaadistati South Hamptonis Inglismaal lühike plaat kolme looga, mis ameerika-turneel live’is olid salvestatud.

Uue kitarriga kontserdil

Diary Of A Madman

Välja oli tulnud Ozzy Osbournei uus plaat Diary Of A Madman. Terve bänd lendas Euroopasse, et alustada oma turneega Essenis Saksamaal 1981. aasta 1. novembril. Inglismaal mõeldud tuur jäi aga ära kuna Ozzy oli nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt nii väsinud, et ta ühel päeval lihtsalt kokku vajus. Terve bänd sõitis USA’sse, kus Ozzy sai puhata. Umbes kuu aega hiljem tuli ansambel uuesti välja plaanidega asuda nelja kuu pikkusele Ameerika-turneele. See algas 30.detsembril 1981. aastal San Franciscos. Neil oli ka uus lugu, Flying High Again, mis kiiresti edetabeleid vallutama asus.

Randy Rhoads oli jõudnud Los Angeleses klubide väljamüümisest ameerika suurimate kontserdisaalide ja –väljakute välja müümiseni. Kui algas Diary Of A Madmani turnee, müüs nende esimene plaat The Blizzard Of Ozz 6000 plaati nädalaga. San Francisco kontserdi avamisel sai Randy endale kitarriajakirja Guitar Player Magazine parima uue kitarristi auhinna (Best New Tallent). Auhind anti üle kontserdihoone tagaruumides. Ta võitis ka inglise ajakirja ‘Sounds’ parima uue kitarristi aunimetuse. Nende kontserti saatis ebaõnne katk, kohalikud kodanikud, kes ei pooldanud nende tüüpi muusikat ja loomakaitsjad, kes olid vihased, kuna Ozzy oli hammustanud ühel kontserdil ära nahkhiire pea, uskudes, et talle oli publikust visatud kummist nahkhiir ja ka kuna Ozzy oli maha hammustanud ühe tuvi pea, kes ühel avalikul koosolekul rahu oli sümboliseerimiseks oli mõeldud. Samal ajal oli Diary Of A Madman teel plaatinaplaadi nimetuse poole.

Kõige selle keskel kasvas aga iga päevaga Randy huvi klassikalise kitarri vastu. Oli avalikult teada, et ta kavatses ajutiselt rockmuusika maailmast lahkuda, et ülikoolis klassikalise kitarri mängu õppida. Ta lindistas bändiga koos ka akustilisi lugusid, millest aga vähesed plaadile jõudsid.

1982. aasta 18. märtsil mängis Ozzy Osbourne bänd Knoxville’is Tennessees viimase kontserdi Randy Rhoadsiga. Edasi pidi bänd minema Oralandosse Floridasse Super Bowlile mängima koos Bryan Adamsi, UFO ja Foreigneriga, aga teel peatusid nad bussijuht Andrew C. Aycocki kodukandis Leesburgis Floridas, Flying Baron Estatesis. Flying Baron Estates koosnes kolmest majast, lennukiangaarist ja lennuväljast. See kuulus endisele kantrimuusikule Jerry Calhounile, kes rentis reisibusse, mida ta angaaris hoidis. Nende buss vajas varuosi ja Aycock pidi oma endise naise, kellega ta ühel kontserdil kokku oli saanud, sinna lähedale ära viima.

______Päev, mil suri muusika______

Nad saabusid Flying Baron Estatesi umbes kell 8:00 hommikul 19. märtsil. Buss pargiti lennuväljast ligi 90 jala kaugusele ja 15 jala kaugusele majast. Bussis olid Ozzy Osbourne, Sharon Arden, Randy Rhoads, Rudy Sarzo, Tommy Albridge, Don Airey, Wanda Aycock, Andrew Aycock ja nende manager. Kui teised magasid, läksid Wanda ja Andrew Aycock bussist välja ja majja, et Jerry Calhouniga kohvi juua ja rääkida ning teised bändiliikmed väljusid bussist, et natuke liigutada ja ennast venitada. Lennukite angaaris seisis vana punast ja valget värvi 1955. aasta Beechcraft Bonanza F-35 tüüpi lennuk, mis kuulus Kissimee’st Floridast pärit Mike Partinile. Bussijuht Andrew Aycock, kellel olid lennuki juhtimise load, võttis loata lennuki ja tegi koos Don Airley ja bändi mänedžeriga mõneminutise lennu. Keegi ei teadnud, et kuna Aycock oli ilma jäänud tervist tõestavast sertifikaadist, ei kehtinud enam ta lennukiload.

Umbes kell 9:00 19. märtsi hommikul 1982. aastal läksid Andrew Aycock, Rachel Youngblood ja Randy Rhoads kiirele lennule. Kolmel maandumisel hakkas lennuk õhus värisema ja tegi paar kolm lähenemist bussile, kuid need olid kõigest piloodi trikid. Pärast nende sooritamist tõusis lennuk taas õhku. Neljandal laskumisel aga sõitis lennuk tiivaga bussi sisse ja see saatis bussi lähedalasuvasse puusse, mis suunas lennukit edasi Jerry Calhouni kodumajja, kus ta plahvatas. Kokkupõrke hetkel oli lennuk umbes 10 jalga maapinnas kõrgemal ja lendas kiirusega 120-150 sõlme. Kokkupõrge hävitas maja ja lahvatas lennuki plahvatades leekidesse. Majas sees olnud Jesse Herndon pääses vigastusteta. Viga saanud mänd seisis maja ja bussi vahel. Randy Rhoads, kes oli Guitar Magazine’I arvates potensiaalne uus maailma esikitarrist.

Ozzy Osbourne, Rudy Sarzo, Sharon Arden ja Tommy Albridge magasid õnnetuse ajal bussis. Kui nad üles ärkasid, arvasid nad alguses, et nad olid sattunud liiklusõnnetusse. Väljast tulid sisse Don Airey ja Marylee Morrisson, kes olid õnnetust pealt näinud. Morrisson oli õnnetuse hetkel lennuvälja lähedal ratsutanud ja olid ka kolm meest, kes õnnetust pealt olid näinud. Kui bussis olnud välja läksid, nägid nad, milline katastroof oli aset leidnud. Bänd kirjutas end sisse Hilco võõrastemajja Leesburgis, kus nad leinasid Randyt ja Rachelit ning ootasid nende sugulasi. Superbowli kontserdil Ozzy Osbourne ei esinenud, piletite raha maksti korraldajate poolt pileti ostnutele tagasi.

11 Politseiraportis oli kirjas, et Randy Rhoads ei olnud õnnetuse hetkel mingisuguseski joobes, Aycocki uriini abil tuvastati piloodi kokaiinijoove, Rhoadsi kehas oli vaid nikotiini. Plahvatuse tulemusel oli üks lennukis olnutest lennanud läbi esiklaasi lennukist välja, teised olid plahvatuse ajal lennuki sees olnud. See aga ei tähendanud midagi kuna kõik laibad põlesid. Randy Rhoadsi keha tuvastati ülitugevate põletuste pärast tema ehete järgi, Aycocki oma hambajäljendiga. On teada, et ilm oli õnnetuse hetkel ilus, nägemist ei seganud midagi. Ei ole teada, miks täpselt Aycock lennuki poole kolm kiiret laskumist tegi, on teooriaid, et ta tahtis oma endist naist, kes selle kõrval seisis, ära tappa. Terve aakri raadiuses vedeles lennukitükke, millest ükski ei olnud suurem kui telefon, kui välja arvata lennuki tükk, mis bussi külge oli jäänud. Päev pärast õnnetust andis murtud Ozzy võimudele tunnistuse: Umbes kell 9 1982. aasta 19. märtsi hommikul äratati mind unest. Otsekohe arvasin ma, et olime teel liiklusõnnetusse sattunud. Ma tõusin voodist üles ja hüüdsin oma kihlatule Sharonile, et ta bussist välja läheks. Samal ajal hüüdis ka tema kellelegi, et see väljuks. Pärast bussist väljumist nägin ma, et lennuk oli alla kukkunud. Sellel hetkel ei teadnud ma, kes lennukis olid. Kui ma sain aru, et meie inimesed olid lennukis, oli väga raske saada kedagi endale appi, et teisi abistada. Tegelikult läks umbes pool tundi enne kui keegi kohale jõudis. Siis ilmus väike tuletõrjeauto, milles oli heal juhul 3 gallonit vett. Me küsisime talt ka edasist abi, aga seda me ei saanud. Lõpuks leidis Sharon telefoni ja helistas oma isale(Sharoni isa oli muusikaprodutsent Don Arden)

Florida Leesburgi ajaleht kirjutas juhtunu kohta järgmist: ... Randy Rhoadsil oli suur osa kummalistes loomingulistes impulssides, mis Ozzy Osbourne’i gruppis esinesid. Record Magazine oli oma märtsiväljaandes nimetanud ta Muusikute Muusikuks (musician’s musician). 25-aastane muusik elas Burbankis Kalifornias, ta liitus Osbourne’I grupiga ilma proovita, Ozzyt on tsiteeritud ütlemas, et Randy alles häälestas kitarri, kui Ozzy ise ütles, et ta saab töö, see, mida Rhoads tegi oli fenomenaalne.Ozzy ütles Randyle, et temast võib saada maailma parim kitarrist, kuid tal pidi olema teatud tunnetust, mida Ozzy nõudis. Kui seda ei olnud, ei olnud mõtet ka püüelda …

Randy Rhoads maeti San Bernadinos Kalifornias

Ozzy Osbourne Randy Rhoadsi kirstu kandmas

Maja, kuhu lennuk sisse sõitis | Randy koos Rachel Youngbloodiga, kes temaga lennuõnnetuses hukkus

13 Pärast Randy surma vajus Ozzy suurde masendusse. Ta oli kaotanud väga hea sõbra, kitarristi ja helilooja. Kuid Randy kitarrimäng ei surnud, 1987. aastal lasti välja plaat “The Randy Rhoads Tribute”, millel olid kontsertselvestused Ozzy kontsertidelt. Albumil oli viimasena ka akustiline instrumentaalne lugu nimega ‘Dee’,mille Randy oli kirjutanud oma emale.

• 2003.aastal valib Rolling Stone Magazine Randy Rhoadsi ajaloos 85. kitarristiks. • 1993. aasta 26. oktoobril tuli välja Quiet Rioti plaat ‘The Randy Rhoads Years’

Erinevate inimeste tsitaadid Randy Rhoadsi kohta

On palju põhjuseid, mille pärast Randyt väga oluliseks pidada.

Randyt on ülistanud paljud tuntud muusikud ja siinkohas toon ma välja paar tsitaati muusikutelt, kes temaga koos mängisid.

Tommy Albridge[Ozzy Osbourne, Gary Moore ja paljud teised]: Esmakordselt kohtusin ma Randy Rhoadsiga Londonis. Ma mängisin Gary Moore’I bändis trumme ja Randy tuli meie muusikat kuulama. Ozzyga hakkasin ma mängima siis, kui mõlemad plaadid [Blizzard Of Ozz ja Diary Of A Madman – K.M.] juba lindistatud. Üks peamisi põhjuseid, miks ma selle tööotsa võtsin, oligi, et Randyga koos mängida.

Ma olen esinenud koos paljude kitarristidega, kelle hulka kuuluvad Gary Moore, Pat Travers ja Pat Thrall ja neid ei ole võimalik Randyga võrrelda. Randy oli kahtluseta parim kitarrist, kellega ma olen mänginud ja arvatavasti ka kunagi mängin. See väike osa muusikat, mille ta endast maha jättis, on vaid üks kaduvväike osake sellest, milleks ta võimeline oli. Ja ta oli väga lahke, abivalmis ja armastav inimene.

Ozzy Osbourne:

Kui aus olla, siis kuulus Randy hing klassikale, ta tahtis saada klassikalise kitarri mängijaks. Kui ta sai omale oma esimese suurema kontserditasu, läks ta ja ostis endale väga-väga kalli akustilise kitarri. Siis istus ta päevi ja öid mõeldes välja oma muusikateooriaid. Tegelikult oli ta enne oma surma mitu päeva ja ööd töödanud ühe teooria kallal, et saada sisse ülikooli, pluss veel kontserditel esinenud. Ülikoolis tahtis ta saada muusikadiplomi. Ja igas linnas, kuhu me läksime, leidis Randy endale klassikalise kitarri juhendaja. Vabadel tundidel läksin mina baari, Randy aga ei läinud. Tema harjutas terve päeva, iga päev. Ta ei tarvitanud narkootikume ja ta ei joonud ka liiga palju. Ta harjutas iga päev oma elust.

Rudy Sarzo [Ozzy Osbourne, Quiet Riot]:

Eelmiselt aastal nimetati Randy Guitar Player Magazine’I poolt aasta parimaks uueks talendiks. Kui kellegagi midagi taolist juhtub, siis on kaks võimalust: Inimene kas ütleb: “Hei, ma olen ära teinud ja ei pea enam paremaks saama.” Või ta teeb vastupidist, mis on täpselt see, mida Randy tegi. Ta keskendus täielikult oma kitarrimängule. Ta lõpetas karmi pidutsemise kui sai aru, et inimesed märkasid, mida ta tegi. Esimesel turneel oli ta veidi hullumeelne, aga teisel tuuril oli ta uskumatult tõsine – kas väga natuke või mitte üldse alkoholi. Ta veetis terve oma vaba aja oma toas, mängides kas elektri- või akustilist kitarri.

Vabadel päevadel läksime me tavaliselt mingisse linna USA’s ja seal võttis Randy esimese asjana kätte telefoniraamatu ja otsis välja kõikide kohalike muusikakoolide aadressid ja telefoninumbrid. Seda isegi siis, kui olime sõitnud terve öö ja varahommikul kohale jõudnud. Siis läks ta kohale ja võttis klassikalise kitarri tunde. Ta läks kohale oma raamatutega ja küsis õpetajatelt näppude asetuse, nootide

15 lugemise, erinevate lugude ja palju muu kohta. Tal läks uskumatult hästi.

Muidugi läks ta paljudes kohtades valesse kooli. Talle pidi tundi andma mõni kahekümne aastane tüdruk, kes täielikult endast välja läks, kui teada sai, kes tal õpilaseks oli. Tihti juhtus, et ta andis lõpuks oma õpetajale tundi ja ise maksis selle eest. [naerab]

Mida rohkem tunnustust ta sai, seda paremaks tahtis ta saada. Ta oli uskumatult malbe. Iga kord kui keegi talt autogrammi küsis või talle komplimendi ütles, naeratas Randy tagasihoidlikult. Selline oli tema loomus.

Kelle Rhoads [vend Dougi hüüdnimi]:

Ma sain alati aru kui kontsertturneel olek oli olnud halb või kui ta seda lihtsalt vihanud oli, sest kui ta koju tuli, läks ta kohe mudelrongide taha. Ma ei usu, et talle meeldis olla teel. Vaadake, inimesed nagu minu vend, ei tohiks olla seotud Rockmuusikaga. Nad on kõrgemad inimesed. Ma ei usu, et ta paljust sellest aru sai kuna teda ei olnud niimodi kasvatatud. Tihti oli olukordi, kus tekkis konflikt tema kasvatuse ja mooraalitunnetusega. Ta nägi paljusid asju, mis ta lihtsalt sõnatuks jätsid.

Need rongid olid talle tähtsad, aga teine asi, mis talle ülimalt tähtis oli, oli perekond ja perekondlikud sündmused, nagu jõulud. Mida ta suutis teha jõulupuuga!!! Ta ei tahtnud neid kunagi maha võtta, aga ta suutis maja nii kiiresti ära kaunistada, ja see nägi siis veel nii kena välja.

***

Ma viisin Randy tama esimesele rokk-kontserdile ja ta oli hämmastunud. See oli Alice Cooper 1971. aastal. Ta polnud kunagi midagi taolist näinud, ta ei suutnud pikka aega rääkida. Ma arvan, et see näitas talle mingil määral, mida ta oma andega teha tahtis ja oli osaliselt see, mille pärast ta rokki mängima otsustas hakkata. Enne seda oli ta mänginud rokk-kitarri ja mina trummi, aga me ei mõelnud kunagi oma muusikaga väga kaugele minna.

Randy Rhoads:

Ma tahaksin, et inimesed mind viie aasta pärast kitarrikangelasena tunneksid. Ma tahaksin teha sooloalbumi, aga ma pole veel kohtunud õigete inimestega. Õige asja jaoks peab olema õige asi. Mul pole eriti olnud aega lihtsalt mõelda, koguaeg on täiskäik sees. Viimasel ajal olen ma rohkem iseendale kindlaks proovinud jääda ja end asjadega kursis hoida.

Praegu olen ma millegis luku taga ja kõik ei toimu minu enda tempos. See on vahel küllaltki lämmatav. Ma tahaksin teha teiste muusikutega improviseerimist rohkem, saaks teha erinevat muusikat ja oma nime erinevates muusikavaldkondades levitada. Praegu on see väga piiratud. Ozzyga olemine on nagu KISS’iga olemine, selle pärast tahan ma minna tagasi tundide võtmise ja õpetamise juurde. Praegu on tegu rohkem unistuste ja pideva turneedel esinemiste kombinatsiooniga. Ma pean asjad kokku panema.

16 Tony Iommy [Black Sabbath]:

Loomulikult olen ma alati olnud huvitatud kitarristidest, kellega Ozzy on esinendud. Pärast kellegagi nii kaua töötamist on raske nende muusikalisi tegevusi mitte märgata, eirata. Ozzy ütles mulle kunagi, et see, mis teda Randy suhtes tõmbas, oli see, et ta oli minule täpne vastand. Ta nägi teistsugune välja ja ta stiil oli täiesti unikaalne. Mina toetan kindlaid tuuride kombinatsioone, Randyl oli oma viis end väljendada. Ma imetlen seda, mis ta tegi, kuigi ma arvan, et Ozzy oleks võinud lasta tal rohkem oma annet albumitel rohkem välja näidata.

Keith Baim [Randy Rhoadsi õpilane]:

Ma ootasin alati oma tundi põnevusega. Ta jäi alati hiljaks ja me veetsime umbes pool tundi nädalast naerdes, rääkides ja õppides. Ta ütles mulle: “Keith, tee kitarrist osa sinust. Kasuta seda oma tunnete väljendamiseks!” Ta rõhutas, et oma tunnete avaldamine on kõige tähtsam aspekt kellegi kitarrimängus. ”Inimesed ei räägi monotoonselt, ka sina ei peaks niimodi mängima. Anna oma mängimisele aksent.” Ta töötas minuga väga palju, et minule oma stiili arendada. Pole vaja öelda, et ta avaldas mulle tohutut mõju ja oli mulle suurem inspiratsioon kui tavaline inimene ette suudab kujutada.

Randy Rhoads:

Esimest korda tunnetasin ma enda oma stiili siis, kui hakkasin kitarri õpetama. Alguses tahtsid kõik teha teiste riffe ja käike. Siis ma mõtlesin: “Oota nüüd hetk, sul peab olema oma stiil!” Siis hakkasin ma ühendama seda, mida nemad õppida tahtsid natukese tehnikaga. Iga päev iga õpilasega õppisin ma midagi. Kui mu tundides hakkas käima palju õpilasi, mõtlesin ma: “Küllalt käikudega, ma pean neid saama ise õppima.” Kui sa õpetad õpilasele midagi, siis see käib kõik su peast läbi. Ja nii võid leida lahenduse probleemile, mida mõnes enda loos oled proovinud lahendada.

Ma õpetasin kaheksa tundi päevas kuus päeva nädalas, iga pool tundi erineva õpilasega. Ma andsin tundi lastele, teismelistele ja ka vanematele inimestele. Kui sa istud seal ja mängid terve päeva, areneb välja suur kiirus. Ma õppisin ka nooti lugema, aga ma pean nooti vaatama, läbi mõtlema ja siis veel natuke läbi mängima. Umbes kolmandal katsetuskorral tuleb lugu välja.

Ma arvan, et pool soundist tuleb sellest, kuidas sa mängid. Palju on sellest kätes. Kui sa harjutad vaikselt ja seejärel lähed valjult publiku ette mängima, siis kostab lugu ikka samamoodi. Laisk ei tohi olla. Kui sa tahad mängida. Kitarri peab armastama. Mina armastasin. Ma kartsin võistlejaid kuna arvasin, et kõik on väga head. Seepärast ei saanud ma käike õppida vaid pidin uued välja mõtlema.

***

17 Mul on olnud palju erinevaid inspiratsioone paljudest kohtadest. Mulle meeldib klassikaline muusika ja blues-rock. Klassikalise kohta : ta lihtsalt meeldib mulle. Siiski ei loeks ma ennast täielikult võimekaks klassikalise muusika mängijaks. Jällegi, mul ei olnud kannatust selle õpinguid läbi teha. Ma soovin, et ma oleksin selles hea.

On palju häid mängijaid. Eddie Van Halen on väga hea – ma ei taha jõuda selle lähedalegi, et peaksin temasugustega võistlema. Ma armastan Alan Holdsworhti mängimist. Tal on palju häid jazziskaalasid. Andy Summers Police’ist on kindlasti unikaalne. Pat Metheny teeb palju head akustilist värki. John McLaughlin on tehniliselt väga hea ta pole mu lemmikstiil. Minu jaoks on väga oluline Leslie West. Tal on väga hea tunnetus. Ta on võimas ja tujukas. Mulle meeldib Earl Klugh. Jeff Beck suudab kõike – ta suudab mängida ülimalt hästi kasvõi ühe noodi peal. Richie Blackmore oli väga hea; mulle meeldib tema eneseväljendus. Ma armastan B.B. Kingi. Mulle väga meeldib Michael Schenkeri ja Steve Lukatheri mängimine. Mulle meeldib veel Ronnie Montrose, eriti koos Edgar Winteriga. Mulle meeldib ta bendimisviis; mina ei suudaks kunagi keeli niimodi painutada. Mulle meeldisid briti 1870’date aastate mängijad, kes kasutasid palju vibratot.

Aga mul ei ole ühtegi rokk-kitarri albumit. Ma kuulan palju igasugust taustamuusikat, millest ma ei pea mõtlema. Ma ei kuula muusikat selleks, et sellest midagi saavutada. Ma kuulan seda lihtsalt selleks, et lõdvestuda ja seltskonnas. Peamiselt meeldib mulle rahulika jazz ja klassika. Kui ma olen avalikkuse ees, meelib mulle möirgav laetud rock, aga mitte kunagi oma enda majas. Kodus ei suuda ma oma enda muusikat kuulata.

Ajaleheteade Randy Rhoadsi surma kohta

18 Randy Rhoadsi kitarrid:

Enne oli kirjas, et Randy tahtis lasta endale teha uue kitarri kuna tema valget “Jacksonit” peeti Flying-V’ks. Siinkohal toon välja kahe kitarri pildid ja erinevused.

1. Valgetäpiline Flying-V 2. Valge “Jackson”, erineb Flying-V’st kuju poolest, ülemine tiib on palju kaugemale välja ulatuv kui alumine 3. Must “Jackson”, sama erinevus.

19 Pildid:

Üleval : pildid Randyst kontserdi ajal; All: Randy keskkooli ajal

20 21

Sisukord

1. Algus, varasemad aastad………………………………………………lk3

2. Quiet Rioti aastad……………………………………………………………lk4

3. Ozzy Osbourne – The Blizzard Of Ozz………………lk7

4. Ozzy Osbourne – Diary Of A Madman……………………lk10

5. Päev, mil suri muusika…………………………………………………lk11

6. Erinevate inimeste tsitaadid R.R. kohta……lk15

7. Randy Rhoadsi kitarrid…………………………………………………lk19

8. Pildid……………………………………………………………………………………………lk20

9. Sisukord………………………………………………………………………………………lk22

10.Kasutatud kirjandus…………………………………………………………lk23

Kasutatud kirjandus:

Kuna mul ei ole ühtegi trükitud teost, mis Randy Rhoadsi kohta avaldatud on, ei saandud ma kasutada raamatute abi. Neid raamatuid on küll kirjutatud, kuid need on kallid ja suures osas sisaldavad Randy lugude noote, mida mina ei oska.

• http://home.flash.net/~ulknatme/index.htm

• http://www.randy-rhoads.com/

• http://archive.guitarplayer.com/archive/artists/rhoads82.sh

tml

• http://www.geocities.com/SunsetStrip/Mezzanine/2335/practic

e.htm