PAAVO HAAVIKKO Investeeringute Kiituseks Soome Keelest Tõlkinud Kajar Pruul
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
PAAVO HAAVIKKO Investeeringute kiituseks Soome keelest tõlkinud Kajar Pruul 9. Ja põlvkond tuuakse taldrikul koletiste ette. Nad söövad puutaldrikutelt. Keegi neist jääb hetkeks otsima nuga ja kahvlit. Nii üürike on nooruse aeg. Ta leiab noa ja kahvli. Need meist, kes jõuavad näha õhus seda kuldset kahvlit, lähevad hulluks. Ega saa sõnagi suust. Karjatavad. Kuid teised jätkavad vestlust. (1973) 3.VIKER 9 2011.indd 1 15.09.2011 13:53:05 MAARJA KANGRO XX sajand: turist Ta ei saa sellest välja, selgub. Hommikul croissant’i ja topeltespressoga algab kõik uuesti: futurism, jõud, kiirus, sõjakus, zang! tuum! Õunpõsistest kolpadest visandab ta Majakovski-tuhatoose, teeb dada-dessante moeärides. Loojanguks kukub katse linna totaliseerida läbi, subjekt pudeneb kohvikus koost, ei ta usu serialismi ega punki, restoranis mängib ABBA, majavein teeb nukraks, ta küsib arve. Keskaegsesse hotellituppa kerkivad motikagaasid, muid sõnumeid pole. Allaandnule: Pärt või Górecki? Aga eksfuturist ei laadinud neid iPodi. Ööseks on ta süüdi, stagneerumishirmus, ärevil. Kuidas võtta ühendust? Pimedas toas vilgub punaselt suitsuandur. Mein Jahrhundert. Homme jälle. Kuldnokad: lugemist saatusele Peab oskama endale ennustada, saatusele keelt õpetada nagu teismeline, kes liigutab taldrikut ihaldatu nimetähtedeni. Tiberi ääres karjuvad novembris tuhanded kuldnokad nagu noad, 2 KANGRO 3.VIKER 9 2011.indd 2 15.09.2011 13:53:05 karjuvad ja situvad. Naine jookseb hämaras vihmavarjuga, millele sajab endeid, auto juurde, mis on ennetest hall. Kevadel maal seisab auto vana vahtra all, rändlinnud on tagasi. Noh, eluke, ah? You should give a shit! Säuts ja lirts, eluke, siin ma olen, osta, suurenda positsiooni, hoia! Sibüllid Kui Guido oli ära söönud ema maja Elbal, saamata siiski Donald Davidsoni uurijaks, õppis ta tarokikaarte panema. “Ma võtan maaginimeks Kaspar Hauser.” Väikesest Eesti külast olla masu ajal – nii rääkis pensionärist õpetaja – kõik töötud läinud nõiasaatesse. “Paljud neist muide saidki edasi.” Metsik maksusüsteem kaapab pimedas: tõmba tulevik, narrikaart! Põhjamaa vanamees mõtleb, kuidas kreeklasest lahti saada. Delfi oraakel ja sibüllid kummitavad tulevikuga. Siis ärkab ellu pime Teiresias, talle kasvavad pehmed rinnad. KANGRO 3 3.VIKER 9 2011.indd 3 15.09.2011 13:53:05 Soldat: romantiline keelekäsitus Igal aastal surevat paarkümmend keelt. Meie oma elab meid kõiki siin üle, kukume vananedes keelekehal küljest nagu surnud rakud. Aga kui keel viimaks kokku kuivab: teame küll, et enamasti on viimane rakk, paki viimane kaart eit või ätt, ja see meie keelekeha hajub nii hilja, fantoomina, ebasurnute virtuaalses ilmas (on – ei ole – ei tea), ent kas poleks uhke mõelda, keeldearmunuil kokku leppida, et viimane kõneleja on kaunis, nõtke noormees, lõhnastatud, valge žabooga, mis saab kirkalt veriseks? Janar Tõesti, jah, ma ületasin. Ei, mul polnud kuhugi kiiret. Päikese keskel on sinine kera. Ja see muusika – kuulete? Keeran kõvemaks? Ei? Teate, ma pole veel aru saanud, kas ma põgenen kihutades melanhoolia eest või toodab kihutamine õhtuks kurbust juurde. Siis peab kurbust kiirusega jälle kütma, sest juba Aristoteles arvas, et külm must sapp teeb veidraks ja tuimaks, ent soe kirglikuks, asudes mõistuse ligi. Vahel peegeldab asfalt taevast, nagu tee oleks tühjus, hõbe. 4 KANGRO 3.VIKER 9 2011.indd 4 15.09.2011 13:53:06 Viisteist trahviühikut. Ah, Janar. Üks tuttav helilooja ütles, et ei viitsi kirjutada jälle mingit sihukest lugu, kus armastus on otsa saanud, aga kuidagi peab edasi elama. Ex motu Ja ma nägingi, kuidas on hing. Mööda roosat lastebasseini sõitis tuule käes kaks palli. Suur, läbipaistev, lilleline rannapall ja väike kummist gloobus. Suur pall ajas väikest taga nagu emane isast; sihikindlalt, suureliselt ja kiuslikult seilasid nad mööda basseini. Tuli välja, et hinged on olemas, need on pallihinged, ja algpõhjus on palli algpõhjus, ja ma nägin, et see hea on. Ükskord auklike ja räsituina pidid nad minema palliparadiisi, sest aegade lõpul saab lunastatud isegi vana lötsakas korvpallinahk, mis luurab spordiplatsil pingi all. Oblomov vaatab hävitajaid Ta hakkas juba unne vajuma hõredas valges pärastlõunas, kui äkki oleks taeva all justkui metalli lõhki rebitud. KANGRO 5 3.VIKER 9 2011.indd 5 15.09.2011 13:53:06 Kaks lahedat, libliklikku latakat kihutas üle paneelmajade. Oblomov mõtles uurida järele, kelle hävitajad need on, aga välja magada oli ka vaja, ja olgu peale. Akent ei saanud ta kinni panna, palav oli, kuigi selle linnajao õhus leidus liiga palju arseeni. Enne uinumist mõtles ta korraks siiski, et temagi võiks ülejäänud elu kõnelda reaktiivmootori ahastava, jõhkra, lõikava häälega. Kalade silmad Ega ma ei salga, mõnus oli tollal sinuga rääkida; üldiselt käis justkui kõik alla, meie istusime mõnes odavas, aga šikis rahvusköögiga kohakeses ega mahtunud ühelegi graafikule, diagrammile ega kelluka- kõverale, libisesime selle vingemalt otsalt haruldustena alla või õigupoolest hõljusime juba kõige kohal jumalatena, selleks oli elu loodud, et kahekesi saaks niimoodi, ma mõistan. Nüüd uuesti Vahemere ääres oli kohvikuloojang hästi ere; me polnud kumbki midagi teinud. Õlgmehikesed olid suremas. Sa leidsid, et kaladel jääpuru peal on silmad liiga hägused, läbipaistmatud. 6 KANGRO 3.VIKER 9 2011.indd 6 15.09.2011 13:53:06 MEHIS HEINSAAR SIIN PÕHJATÄHE ALL 1. Meie isa oli halvas tujus olnud juba kolmkümmend aastat. Ta oli kur- just nii täis, et eales polnud tal külm, kuna tema tohutu süngus kaitses teda nii külma kui haiguste eest. Vahel sõi ta koguni mulda ja kruusa, et leevendada ängi enese sees, tema igemed veritsesid seetõttu alati ning ta silmad hiilgasid isegi öösel. Meiega rääkis ta nonde aastate jooksul väga harva, kuid ometi austasime ja armastasime teda väga, kuna tema elamise valu oli meie omast määratult suurem. Meie kodu asus Soome lahes ühel väikesel kõledal saarel, mis pole kaugel Osmussaarest. Vaid mõnikümmend kadakat kasvas seal, mõ- ned lepad ja pajud, siis veel üks viltune majakas lääneneemel ja kal- dale uhutud laudadest kokkuklopsitud maja keset saart. Külmad ja karged tuuled lõõtsusid enamuse ajast läbi meie kõledust täis ihude ja hingede. Õhtuti istusime oma madala laega majas ümber pika laua, jõime leiget nõmmeliivateed või adrust aetud õlut ning mõistatasime plekk-katuse kolina järgi, kas väljas on parasjagu algamas torm või mõni juhuslik pagi. Mu mornid õed paikasid petrooleumilambi valgel juba niigi lapiliseks nõelutud kleite ning kalavõrke, mina ja isa aga teritasime villakääre või jälgisime aknast veel puutumata rohumättaid otsivaid lambaid. Suurim anne, mille mina ja mu õed isalt pärinud olime, oli oskus olla vait, mis mõnevõrra leevendas meie isa halba tuju. Ainult vahel harva, novembrikuu võimsate tormide ajal, kui päike vaid kord kuus tinahallide pilvede vahelt end näitas ning lakkama- tu vihm meie aknaid piitsutas, tundis isa mingit sünget helgust ning tundide kaupa võis ta siis seista saare lääneservas, vaadates kuhugi ainult talle teadaolevas suunas. Kõige kibedam raju ning korstnas ul- guv tuul õnnestas siis ta hinge ning tema öömustas pilgus võis majaka valgusekumas näha korraga haruldast rahu, nagu oleks ta vabanenud HEINSAAR 7 3.VIKER 9 2011.indd 7 15.09.2011 13:53:06 ränkraske koorma alt. Neil harvadel hetkedel oli ta väga ilus, nii ilus, et isegi tema enda tütred näost õhetama hakkasid ning silmad häbe- nedes maha lõid. Oma emast ei tea me midagi. Räägitakse, et noorena oli ta olnud kena ja rõõmsameelne naine ning armastanud palju laulda, aga siis ta äkki kadus. Isalt pole me eales julgenud ta kohta midagi küsida. Vahel sattus meie saarele mõni matkaja, looduseuurija või muu ametimees. Kui ta oskas seal olla vaikselt ja end me elamisest kõrvale hoidis, siis talus isa tema saarelviibimise kuidagi ära. Aga juhtus ka seda, et võõras tuli meie ukse taha, koputas ning astus sisse, kuigi keegi polnud talle selleks luba andnud. Nähes siis meie vaenulikke ilmeid, põrkus ta küll enamasti kohkunult tagasi, kuid mõnel jätkus siiski veel jultumust edasigi tulla ja pärida, et miks me nii kehvades oludes elame, miks seinad vooderdamata on, miks saarel pole elektrit ning veel seda, teist ja kolmandat. Mäletan, et tuli kord üks selline mees, ülikonnas ja portfelliga ning hakkamist täis, asudes meile ääri-veeri seletama midagi kohaliku piir- konna arenguprogrammist. Ta seletas, et võib meil siin saarel aidata arendada turismi ning teha õigeid investeeringuid, et tema ülesandeks on ühendada kohalike inimeste ja tulevikku investeerivate ettevõtjate vahelised jõud ning uus arendusprogramm, mis hõlmab ka moodsaid tuulegeneraatoreid, võib maapiirkondades elavate inimeste elu muuta oluliselt paremuse suunas, kui vaid saare elanikud ise neile võima- lustele avatud on. Nii see mees muudkui rääkis ja seletas, rääkis ja seletas, isa jõi aga adrust aetud õlut, põrnitses vaikides meest ning kuulas. Mitte ükski lihas ei liikunud ta näos, aga me juba nägime, kuis ta sünguse hiiglaslikud nahkhiiretiivad end aegamisi mööda tuba laiali laotasid, kuis tormiste randade raev tema hämaraist hingesoppidest aegamisi üles kerkis, kuis ta silmad kõuesiniseks muutusid, kuni ta ühel hetkel tõusis ning mehe käeviipega välja kutsus. Nad rühkisid läbi peenikese uduvihma tuulise rannaneeme tippu ning alles seal avas isa oma suu. Ja sõnad tõusid ta suust õhku nagu vanad ja tumedad kaarnad, kes tegid vaikides tiiru ümber saare, et siis apla parvena kutsumata külalise peale langeda: “Kas pole mitte nii, et alguses usume end liikuvat valguse poole, siis aga, väsinud lõputust rännakust, läheme huupi, maapind me jal- 8 HEINSAAR 3.VIKER 9 2011.indd 8 15.09.2011