PAAVO HAAVIKKO Investeeringute kiituseks Soome keelest tõlkinud Kajar Pruul

9. Ja põlvkond tuuakse taldrikul koletiste ette. Nad söövad puutaldrikutelt. Keegi neist jääb hetkeks otsima nuga ja kahvlit. Nii üürike on nooruse aeg. Ta leiab noa ja kahvli. Need meist, kes jõuavad näha õhus seda kuldset kahvlit, lähevad hulluks. Ega saa sõnagi suust. Karjatavad. Kuid teised jätkavad vestlust.

(1973)

3.VIKER 9 2011.indd 1 15.09.2011 13:53:05 MAARJA KANGRO

XX sajand: turist

Ta ei saa sellest välja, selgub. Hommikul croissant’i ja topeltespressoga algab kõik uuesti: futurism, jõud, kiirus, sõjakus, zang! tuum! Õunpõsistest kolpadest visandab ta Majakovski-tuhatoose, teeb dada-dessante moeärides. Loojanguks kukub katse linna totaliseerida läbi, subjekt pudeneb kohvikus koost, ei ta usu serialismi ega punki, restoranis mängib ABBA, majavein teeb nukraks, ta küsib arve. Keskaegsesse hotellituppa kerkivad motikagaasid, muid sõnumeid pole. Allaandnule: Pärt või Górecki? Aga eksfuturist ei laadinud neid iPodi. Ööseks on ta süüdi, stagneerumishirmus, ärevil. Kuidas võtta ühendust? Pimedas toas vilgub punaselt suitsuandur. Mein Jahrhundert. Homme jälle.

Kuldnokad: lugemist saatusele

Peab oskama endale ennustada, saatusele keelt õpetada nagu teismeline, kes liigutab taldrikut ihaldatu nimetähtedeni. Tiberi ääres karjuvad novembris tuhanded kuldnokad nagu noad,

2 KANGRO

3.VIKER 9 2011.indd 2 15.09.2011 13:53:05 karjuvad ja situvad. Naine jookseb hämaras vihmavarjuga, millele sajab endeid, auto juurde, mis on ennetest hall. Kevadel maal seisab auto vana vahtra all, rändlinnud on tagasi. Noh, eluke, ah? You should give a shit! Säuts ja lirts, eluke, siin ma olen, osta, suurenda positsiooni, hoia!

Sibüllid

Kui Guido oli ära söönud ema maja Elbal, saamata siiski Donald Davidsoni uurijaks, õppis ta tarokikaarte panema. “Ma võtan maaginimeks Kaspar Hauser.”

Väikesest Eesti külast olla masu ajal – nii rääkis pensionärist õpetaja – kõik töötud läinud nõiasaatesse. “Paljud neist muide saidki edasi.”

Metsik maksusüsteem kaapab pimedas: tõmba tulevik, narrikaart! Põhjamaa vanamees mõtleb, kuidas kreeklasest lahti saada.

Delfi oraakel ja sibüllid kummitavad tulevikuga. Siis ärkab ellu pime Teiresias, talle kasvavad pehmed rinnad.

KANGRO 3

3.VIKER 9 2011.indd 3 15.09.2011 13:53:05 Soldat: romantiline keelekäsitus

Igal aastal surevat paarkümmend keelt. Meie oma elab meid kõiki siin üle, kukume vananedes keelekehal küljest nagu surnud rakud. Aga kui keel viimaks kokku kuivab: teame küll, et enamasti on viimane rakk, paki viimane kaart eit või ätt, ja see meie keelekeha hajub nii hilja, fantoomina, ebasurnute virtuaalses ilmas (on – ei ole – ei tea), ent kas poleks uhke mõelda, keeldearmunuil kokku leppida, et viimane kõneleja on kaunis, nõtke noormees, lõhnastatud, valge žabooga, mis saab kirkalt veriseks?

Janar

Tõesti, jah, ma ületasin. Ei, mul polnud kuhugi kiiret. Päikese keskel on sinine kera. Ja see muusika – kuulete? Keeran kõvemaks? Ei? Teate, ma pole veel aru saanud, kas ma põgenen kihutades melanhoolia eest või toodab kihutamine õhtuks kurbust juurde. Siis peab kurbust kiirusega jälle kütma, sest juba Aristoteles arvas, et külm must sapp teeb veidraks ja tuimaks, ent soe kirglikuks, asudes mõistuse ligi. Vahel peegeldab asfalt taevast, nagu tee oleks tühjus, hõbe.

4 KANGRO

3.VIKER 9 2011.indd 4 15.09.2011 13:53:06 Viisteist trahviühikut. Ah, Janar. Üks tuttav helilooja ütles, et ei viitsi kirjutada jälle mingit sihukest lugu, kus armastus on otsa saanud, aga kuidagi peab edasi elama.

Ex motu

Ja ma nägingi, kuidas on hing. Mööda roosat lastebasseini sõitis tuule käes kaks palli. Suur, läbipaistev, lilleline rannapall ja väike kummist gloobus. Suur pall ajas väikest taga nagu emane isast; sihikindlalt, suureliselt ja kiuslikult seilasid nad mööda basseini. Tuli välja, et hinged on olemas, need on pallihinged, ja algpõhjus on palli algpõhjus, ja ma nägin, et see hea on. Ükskord auklike ja räsituina pidid nad minema palliparadiisi, sest aegade lõpul saab lunastatud isegi vana lötsakas korvpallinahk, mis luurab spordiplatsil pingi all.

Oblomov vaatab hävitajaid

Ta hakkas juba unne vajuma hõredas valges pärastlõunas, kui äkki oleks taeva all justkui metalli lõhki rebitud.

KANGRO 5

3.VIKER 9 2011.indd 5 15.09.2011 13:53:06 Kaks lahedat, libliklikku latakat kihutas üle paneelmajade. Oblomov mõtles uurida järele, kelle hävitajad need on, aga välja magada oli ka vaja, ja olgu peale. Akent ei saanud ta kinni panna, palav oli, kuigi selle linnajao õhus leidus liiga palju arseeni. Enne uinumist mõtles ta korraks siiski, et temagi võiks ülejäänud elu kõnelda reaktiivmootori ahastava, jõhkra, lõikava häälega.

Kalade silmad

Ega ma ei salga, mõnus oli tollal sinuga rääkida; üldiselt käis justkui kõik alla, meie istusime mõnes odavas, aga šikis rahvusköögiga kohakeses ega mahtunud ühelegi graafikule, diagrammile ega kelluka- kõverale, libisesime selle vingemalt otsalt haruldustena alla või õigupoolest hõljusime juba kõige kohal jumalatena, selleks oli elu loodud, et kahekesi saaks niimoodi, ma mõistan. Nüüd uuesti Vahemere ääres oli kohvikuloojang hästi ere; me polnud kumbki midagi teinud. Õlgmehikesed olid suremas. Sa leidsid, et kaladel jääpuru peal on silmad liiga hägused, läbipaistmatud.

6 KANGRO

3.VIKER 9 2011.indd 6 15.09.2011 13:53:06 MEHIS HEINSAAR SIIN PÕHJATÄHE ALL

1.

Meie isa oli halvas tujus olnud juba kolmkümmend aastat. Ta oli kur- just nii täis, et eales polnud tal külm, kuna tema tohutu süngus kaitses teda nii külma kui haiguste eest. Vahel sõi ta koguni mulda ja kruusa, et leevendada ängi enese sees, tema igemed veritsesid seetõttu alati ning ta silmad hiilgasid isegi öösel. Meiega rääkis ta nonde aastate jooksul väga harva, kuid ometi austasime ja armastasime teda väga, kuna tema elamise valu oli meie omast määratult suurem. Meie kodu asus Soome lahes ühel väikesel kõledal saarel, mis pole kaugel Osmussaarest. Vaid mõnikümmend kadakat kasvas seal, mõ- ned lepad ja pajud, siis veel üks viltune majakas lääneneemel ja kal- dale uhutud laudadest kokkuklopsitud maja keset saart. Külmad ja karged tuuled lõõtsusid enamuse ajast läbi meie kõledust täis ihude ja hingede. Õhtuti istusime oma madala laega majas ümber pika laua, jõime leiget nõmmeliivateed või adrust aetud õlut ning mõistatasime plekk-katuse kolina järgi, kas väljas on parasjagu algamas torm või mõni juhuslik pagi. Mu mornid õed paikasid petrooleumilambi valgel juba niigi lapiliseks nõelutud kleite ning kalavõrke, mina ja isa aga teritasime villakääre või jälgisime aknast veel puutumata rohumättaid otsivaid lambaid. Suurim anne, mille mina ja mu õed isalt pärinud olime, oli oskus olla vait, mis mõnevõrra leevendas meie isa halba tuju. Ainult vahel harva, novembrikuu võimsate tormide ajal, kui päike vaid kord kuus tinahallide pilvede vahelt end näitas ning lakkama- tu vihm meie aknaid piitsutas, tundis isa mingit sünget helgust ning tundide kaupa võis ta siis seista saare lääneservas, vaadates kuhugi ainult talle teadaolevas suunas. Kõige kibedam raju ning korstnas ul- guv tuul õnnestas siis ta hinge ning tema öömustas pilgus võis majaka valgusekumas näha korraga haruldast rahu, nagu oleks ta vabanenud

HEINSAAR 7

3.VIKER 9 2011.indd 7 15.09.2011 13:53:06 ränkraske koorma alt. Neil harvadel hetkedel oli ta väga ilus, nii ilus, et isegi tema enda tütred näost õhetama hakkasid ning silmad häbe- nedes maha lõid. Oma emast ei tea me midagi. Räägitakse, et noorena oli ta olnud kena ja rõõmsameelne naine ning armastanud palju laulda, aga siis ta äkki kadus. Isalt pole me eales julgenud ta kohta midagi küsida. Vahel sattus meie saarele mõni matkaja, looduseuurija või muu ametimees. Kui ta oskas seal olla vaikselt ja end me elamisest kõrvale hoidis, siis talus isa tema saarelviibimise kuidagi ära. Aga juhtus ka seda, et võõras tuli meie ukse taha, koputas ning astus sisse, kuigi keegi polnud talle selleks luba andnud. Nähes siis meie vaenulikke ilmeid, põrkus ta küll enamasti kohkunult tagasi, kuid mõnel jätkus siiski veel jultumust edasigi tulla ja pärida, et miks me nii kehvades oludes elame, miks seinad vooderdamata on, miks saarel pole elektrit ning veel seda, teist ja kolmandat. Mäletan, et tuli kord üks selline mees, ülikonnas ja portfelliga ning hakkamist täis, asudes meile ääri-veeri seletama midagi kohaliku piir- konna arenguprogrammist. Ta seletas, et võib meil siin saarel aidata arendada turismi ning teha õigeid investeeringuid, et tema ülesandeks on ühendada kohalike inimeste ja tulevikku investeerivate ettevõtjate vahelised jõud ning uus arendusprogramm, mis hõlmab ka moodsaid tuulegeneraatoreid, võib maapiirkondades elavate inimeste elu muuta oluliselt paremuse suunas, kui vaid saare elanikud ise neile võima- lustele avatud on. Nii see mees muudkui rääkis ja seletas, rääkis ja seletas, isa jõi aga adrust aetud õlut, põrnitses vaikides meest ning kuulas. Mitte ükski lihas ei liikunud ta näos, aga me juba nägime, kuis ta sünguse hiiglaslikud nahkhiiretiivad end aegamisi mööda tuba laiali laotasid, kuis tormiste randade raev tema hämaraist hingesoppidest aegamisi üles kerkis, kuis ta silmad kõuesiniseks muutusid, kuni ta ühel hetkel tõusis ning mehe käeviipega välja kutsus. Nad rühkisid läbi peenikese uduvihma tuulise rannaneeme tippu ning alles seal avas isa oma suu. Ja sõnad tõusid ta suust õhku nagu vanad ja tumedad kaarnad, kes tegid vaikides tiiru ümber saare, et siis apla parvena kutsumata külalise peale langeda: “Kas pole mitte nii, et alguses usume end liikuvat valguse poole, siis aga, väsinud lõputust rännakust, läheme huupi, maapind me jal-

8 HEINSAAR

3.VIKER 9 2011.indd 8 15.09.2011 13:53:06 ge all lööb üha enam kõikuma ja viimaks ei kanna meid enam, vaid avab oma põue ja neelab meid alla,” kõneles isa. “Asjata püüame siis jätkata teekonda päikeseliste eesmärkide, õnne ja helge tuleviku poo- le – sest pimedus me sees ja me ümber aina tiheneb. Ükski valguskiir ei heida helki me langusse, meid kutsub vaid põhjatu kuristik ning me kuuletume sellele nagu vagad lambad. Pea kohale jääb kõik, mida tahtsime olla, kõik, millel polnud võimu tõsta meid kõrgemale. Ent milline õnn on siis liikuda valguse vastaspoolel! Äraspidine lõpmatus, jumal, kes alustab meie taldade alt, janu musta kiirtepärja järele! Sa oled kutsumata külalisena tulnud mu koju, rääkima arengust, gene- raatoreist ja õnnelikust elust, kuid ma näen, et tegelikult on su ainus soov kiskuda minu ja mu laste käest see vähenegi, mis meil on, ning reostada see viimne vabaduse saar oma sõgedustega. Näen su õnnest ja energiast pakatava näo taga peegeldumas elutüdimust, seepärast sa polegi võimeline rääkima millestki muust kui helgest tulevikust ning su elurõõm on vaid äraspidine hirm, mis on määndanud su aju ning sõgestanud su meeled. Sa sured iga päev koos sõnadega, mida sa enda ümber lakkamatult külvad, ja sinusugustel, kes aina räägivad, pole ühtegi saladust, pole ühtegi mõtet, millest elul oleks midagi hin- gata! Seepärast vabastan ma sind su nimest ja eluloost, su haledatest valedest ja puuslikest, mida oled enesele loonud, ning juhatan su läbi valude maailma, surmahirmu ja meeltesõgeduse eksiradade elu ürg- hämarusse, kinkides sulle taimede vaikuse ning igavese rahu, kuigi sa seda väärt pole. Saagu su hirmudest juured, mis tungivad sügavale paesesse maasse, su kehast sitke ja lõhnav tüvi, mis kaunistab ilma, saagu su mõistusest kibeda viljaga marjad, mis saavad inimesi aitama nende tõelistes hädades! Saagu sa kasvama siia kitsile maale, kanduma oma juurtega tuhandete aastatuhandete taha ning tundma maa ehedat maitset, siis kui veel vanapaganad, härjapõlvlased ja jumalad olid ringi hulkumas lõputuis laantes ning vahel harva kokku saades pajatasid lõkke ümber istudes ohtlikest imedest, mida nad oma teedel kohanud või korda saatnud olid, kui nende vahel polnud veel ülemaid ega ala- maid ega muud vahetegemist, enne kui tuli inimene ja nad omavahel tülli ajas. Sinna, neisse kaugete aegade unenägudesse sõua nüüd, väeti vennike, et leida seal oma rahu ja õnn, oma mõte ja jõud…” Isa kondised ning labidana laiad käed olid vahepeal sirutunud mehe

HEINSAAR 9

3.VIKER 9 2011.indd 9 15.09.2011 13:53:06 pea kohale ja üle keha värisedes puistas ta oma suust veel tundide kaupa mürgise sooaurupilvena lausumisi, mille tähendus meile arusaa- matuks jäi, ta segased sõnad muutusid edaspidi üha enam kassikaku klähvimise ja ritsika sirina, konnade krooksumise ning hüübi kumeda hüüdmise sarnaseks. Kuid me teadsime, et neis sonimistes olid peidus me esivanemate tumedad saladused, karidele meelitatud laevad, töö, tapmised ja röövimised, nälg ja ihne loodus, virelemine ning kõledate tuulte vaim. Nood sõnad mähkisid piirkonnaarendaja kollase pilvena enese sisse ning me jälgisime akna tagant suuril silmil, kuis hirmust kangestunud mees kõige selle mõjul silmnähtavalt kortsu ja kiduraks tõmbus, kuis juuksed hõrenesid ta peas ning hambad ükshaaval suust välja kukkusid, kuis kärbus rasvkude ta naha all, kuni temast jäi järele paljas luu ja nahk, kuni tema luud muutusid oksteks, okstele kasvasid okkad ja rohelised marjad, nõnda et mehest ei jäänud viimaks järele muud kui vaid mahakukkunud tähtsad paberid, mida tuul üle saare laiali kandis ning mida lambad meelsasti taga ajasid ja sõid. Vastu hommikut sahises seal, kus veel õhtul oli seisnud tarmukas piirkonnaarendaja, suur tumeroheline kadakas. Mõned päevad hiljem tulid mandrilt meie saarele politseinikud ja uurijad, nuhkisid igal pool ringi ning kaevasid mitmes kohas maapin- da läbi, küsitledes meid kõiki eraldi küll nii ja naa, aga me suud olid tummad nagu kivid, ning kuulmata ja leidmata ühtki märki kadunu- kesest, olid nad sunnitud saarelt sama nõutuna lahkuma kui paljudel eelnevailgi kordadel. Kuid tegelikult olime mina ja mu õed vaikimisi üsna kindlad, et kõik nood kadakad sel saarel on kunagi inimesed olnud, kes eri- nevail põhjusil isa manaviha alla on sattunud. Aimasime sedagi, et meie ema nende seas võib olla, see kõige tihedam kadakas seal saare läänepoolses tipus. Sest vahel harva, sügistormide ajal, isa seisatas ta juures ja puudutas õrnalt tema oksi. Teiste kadakatega ei teinud ta kunagi nii. Teistelt põõsastelt korjas ta suviti suuri, siniseks küpsenud marju, villis neid piiritusega täidetud pudelitesse ja lasi neil aastajagu pimedas keldris seista. Seejärel saatis ta kellegi meist pealinna turule neid müütama.

10 HEINSAAR

3.VIKER 9 2011.indd 10 15.09.2011 13:53:06 2.

Neil kadakamarjadel oli väga kallis hind, sest neis oli tallel iidse sün- guse vägi. Ühe pudeli kadakamarjade eest võis osta terve maja mõnes suuremas alevis. Kõik kasvajad ja käsnhaigused, üle poole näo harg- nenud sünnimärgid, mädanema läinud haavad või muu mürgine hai- gus, mis inimese kaudu õitsele oli löönud – need kärbusid, kuivasid ja kadusid, sest isa manajõu vastu nad ei saanud. Kõige nõutumad olid nood imeväega kadakamarjad aga paksude inimeste seas, kuna ühe pudeli jagu piirituse sisse tehtud marju põ- letas inimorganismis ära kõik liigsed rasvad, nõnda et ülekaalulisest ja inetust lihamassist juba paari kuu möödudes sale ning ilus olevus võis saada. Esines küll ka juhtumeid, kus mõni inimene manustas marju liigse ahnusega, mille tagajärjel ta kokku kuivas ja suri, ent see polnud enam meie süü, kuna me hoiatasime alati marjade üleannus- tamise eest. Kolm-neli korda aastas saatis isa mind või mu õdesid seda hinnalist kaupa turule müüma. Kuna see oli salakaup, siis laotasime letile alati porgandid, herned või oad, kuid inimesed juba teadsid, kellega tegu, ning õige pea moodustus leti taha pikk saba, sest kumu meie saabu- misest levis haigete ja ülekaaluliste seas alati kui kulutuli. Pärast kauba müümist pidime isa ettekirjutuse järgi linnast ostma kindlaid kaupu: soola, leiba, kuivaineid, mõned pudelid viina, pakkide kaupa teed, petrooleumi, ülejäänud raha aga talle sendipealt tagasi andma, mille isa siis meie silme eest hoolikalt ära peitis. Ometi olin vähemasti mina omandanud oskuse kaubelda nonde hinnaliste marjadega nõnda, et mul raha nii bordellis käimiseks kui kilode viisi jäätise ostmiseks alati üle jäi ning mu ihu ja hing paari pealinnas veedetud ööpäeva jooksul naudingutest küllastunuks sai. Ehk olekski mu elu ilma suuremate muutusteta sel viisil edasi kul- genud, kui mitte järjekordsel kaubareisil pealinna lausa erakordselt paks tütarlaps mulle ühe Narva maantee puumaja teise korruse ak- nal silma poleks torganud. Säärane looduse ime köitis mu valvsat pilku kohe. Käes oli neiul suur leivapäts ning oma pisikeste rasva sisse uppunud silmadega vaatas ta vaiksel ja igatseval pilgul kuhugi kaugusse. Teadsin, et säärases agulimajas elavatel inimestel ei saa iial

HEINSAAR 11

3.VIKER 9 2011.indd 11 15.09.2011 13:53:07 olema niipalju raha, kui palju kadakamarjad mu seljakotis väärt on, kuid ometi tungis sel hetkel mingi kummaline helin mu raudkõvast süngusemüürist läbi ja mind tabas vastupandamatu soov seda tütarlast aidata. Seadsin sammud maja poole. Nende korter oli väga vaene. Vana ja vaevatud ilmega naine vaatas mustvalgest telerist seebiseriaali ning ta paks ja higistav tütar istus akna all, peletades enese ümbert loiu käega kärbseid eemale. Olles neid viisakalt teretanud, tutvustasin ennast ja panin lauale pooleliit- rise piiritusepudeli, kus hõljusid sinised kadakamarjad. Tüdruk koos emaga jäid lummatult pudelit silmitsema. Nad teadsid väga hästi, mis väge need marjad endas sisaldasid. Seda teadsid kõik Tallinna paksud inimesed. “Kas sa tulid meid pilkama või?” küsis ema siis vaevatud häälel. “Isegi kui me terve elu peaksime koguma raha, ei jaksaks me neid marju osta.” Vaatasin õnnetut ema ja seejärel ta tütart. Lainetavaisse rasvavol- tidesse uppunud neiu naeratas mulle nukralt ning ta näos viirastus korraga ebamaine ilu. Sel hetkel ta meenutas mulle kedagi, ent keda, seda ei suutnud ma taibata. Mu lummus teda vaadates aga aina kasvas ja peale mõningast järelekaalumist jõudsin otsusele. “Raha ma nende marjade eest ei taha. Mu ainus soov on, et teie tütrest, pärast seda, kui ta on need marjad ära söönud, saaks minu naine.” Nad vaatasid kordamööda mulle ja üksteisele otsa, siis noogutas tütar laisalt emale ning ema omakorda minule. “Hästi, olen nõus, kuid tingimusel, et need marjad tõesti Brigitale, mu ainsale lapsele, mõju avaldavad.” “Selle pärast ärge muretsege,” vastasin naeratades, kummardasin hüvastijätuks ja kiirustasin edasi turule.

Lubasin ema ja tütart kuu aja pärast külastada, ometi möödus ligemale sadakond päeva, enne kui isa lasi mul uue imerohulastiga Tallinna sõita. Süda ärevusest ja ebalevaist meeleoludest tagumas, kiirustasin linna jõudes kohe tuttavasse majja ja koputasin uksele. Uksele ilmus võõras naine, jäädes mulle küsival pilgul otsa vaatama. Tal olid kõrged põsesarnad ja suured, metsikult lõõmavad, rõõmuah-

12 HEINSAAR

3.VIKER 9 2011.indd 12 15.09.2011 13:53:07 ned silmad, avara lõikega kleidi kaelusest paistsid kaks tugevat rinda, altpoolt põlvi aga torkasid silma pikad ja graatsilised jalad. Mitte miski temas ei meenutanud endisi elanikke. Hakkasin juba mõtlema, et ehk on too endine tüdruk ühes emaga sealt ära kolinud, kuid siis valgus ta näole korraga äratundmine ja õnn, naine naeratas mulle ning sel hetkel meenutas ta mulle kedagi, keda ma polnud kunagi näinud. Nüüd polnud enam kahtlust, et tegemist on tema enda, Brigitaga, kellega siinsamas kolm kuud tagasi hüvasti olin jätnud. Mu vaist pol- nud mind petnud, tohutu rasvakihi all peitus tõepoolest erakordne kaunitar! “Ma ootasin sind kõik need kolm kuud, iga öö ja päev! Mul on mitmeid kavalere vahepeal ukse taga käinud, aga ma saatsin kõik nad minema, sest ma tahan ainult sind, ainult sind, mõistad…” sosistas ta mulle kõrva ning meid mõlemat haaras kummaline erutus, me ke- had hakkasid kohmetusest värisema ja me puhkesime üksteise ümbert kinni haarates ühekorraga nutma ning naerma, nagu see ikka juhtub inimestega, kui neid on vallanud liiga suur rõõm, mis neid üleni enese alla matab.

Kartes isa ja õdede kättemaksu, põgenesime ühes armastatuga näda- lapäevad hiljem Lõuna-Eestisse, Brigita esivanemate maile, kuhu ma kadakamarjade eest kõrvale pandud rahaga ostsin Võrumaa kuplite vahel asuva väikese maja. Värvisime maja rõõmsavärviliselt kollaseks, katsime selle seestpoolt linnumustrilise tapeediga, seinad, põrandad ja lae värvisime aga eran- ditult valgeks. Mitte miski ei tohtinud tumestada meie eelseisvaid rõõmupäevi. Hakkasime elama õnnelikult ja hästi, mu noore kaasa suul helisesid päevast päeva laulud armastusest ja igavesest noorusest ning õhtuti imetlesime peegli paistel otsekui muinasjutust pärit lapsed Brigitale tagasiantud ilu. Ilu, mida ta vääris ja mis tema kaudu nüüd kõikjale vallale pääses. Elurõõmu ning tegutsemislusti hoovas mu värskest kaasast sedavõrd palju, et õnn meie majas seeläbi peagi ülevoolavalt rammusaks kasvas, täites oma magusa uimaga nii meie toad kui õue. Iga päevaga õppis Brigita juurde uusi laule ja tantse, tassis toad täis värvikirevaid lilli ja lõhnavaid taimi ning tõi Võru laadalt koju rohelise papagoi ühes

HEINSAAR 13

3.VIKER 9 2011.indd 13 15.09.2011 13:53:07 valge koerakesega, kes tagajalgadel muusika järgi karelda mõistis. Ta tõi meie poole elama ka oma vana ema ning rõõmsatest, viina ja pil- limängu armastavatest võrokestest said meie lahke kodu igapäevased külalised. Me kooselu esimesel aastal nautisin kõike seda minagi, kuna sää- rane õnn oli mu jaoks midagi täiesti uut ja eksootilist. Ümisesin oma kauni naise ja ta sõprade laulutundidele vaikselt kaasa ja kui tantsiti reinlendrit või padespaani, õõtsusin teiste selja taga omas rütmis. Aina uued õlle- ja viinaankrud panin toanurkadesse hakkama, et lustlik sumin meie majas hetkekski ei lakkaks. Kuid aja möödudes hakkas mu hinge siginema ometi rahutuse noo- te, kui tõdesin, et elurõõm meie majas mitte enam piibellikult lopsa- kaks, vaid lausa rasvamaoliseks kipub kasvama ning et lõppu sellele pärnitaignana paisuvale õnnele pole näha. Ja kui siis sündisid veel lapsed ning maja hommikust õhtuni suurt askeldamist, röökimist, pesuküürimist ning sekka muidu lõbusat kisa-kära täis sai, hakkas mul kõige selle keskel juba vaikselt hinge matma. Tahtmatult janunesid mu mõtted ja igatsused siis jälle rahulikuma elujärje järele. Sest see, mis mind Brigita juures kõige enam võlunud oli, see eba- maine naeratus ta näol, mis kumas nii selgesti temast läbi veel siis, kui ta rasva sisse uppununa agulitoa aknal kaugusse vaatas, oli nüüd lootusetult mattunud pealiskaudse elurõõmu ja rahutuse alla ning asendunud mitte kuhugi viivate vaidluste ning pidudega. Ainult ma- gavana armastasin teda endistviisi, pühalikult vaikne tõsidus oli siis ta näol ja nõnda võisin teda hardunult vaadelda tunde. Kuni koitis uus päev ja rikkus taas kõik. Isalt päritud loomupärane tundeleigus ning iha vaiksete päevade järele hakkasid üha enam koputama mu hinge uksele ja oma unedes kuulsin õdede sosinal kutset tagasi põhja, tagasi kodusaarele. Kuid ikka veel lootsin ma, nagu loodab lõunamaiste turgude kisasse ja kärasse äraeksinud põgenik, et juhtub ime, et mu armas Brigita ühel heal päeval taltub ning ta joobnule sarnane elurõõm asendub vaikiva tusameele või seletamatu nukrustundega, et ta kupatab minema kõik oma tüütud külalised ning me lärmakate laste manitsemiseks ilmuvad seintele ristid ja vitsad – kuid seda ei juhtunud.

14 HEINSAAR

3.VIKER 9 2011.indd 14 15.09.2011 13:53:07 3.

Ja pole seda tänaseni juhtunud. Mu naise õnn meie rõõmsates värvi- des maja, uute sõprade ja käratsevate laste üle on vahepealsete aastate jooksul veelgi ülevoolavamaks muutunud, see on ületanud juba iga- sugused inimmõistuse piirid, kuid tundub, et mitte keegi peale minu ei saa sellest siinkandis aru. Kõik tema lühikest kasvu rangisjalgsed setodest ja võrokatest sõbrad, see äraütlemata jaburalt hüpelda ning röökida armastav laulurahvas, voorib endiselt me majast sisse ja välja, kuid Brigita elurõõm saab sellest vaid indu juurde ning ta lõkerdab nendega aiva kaasa naerda, kamandades samal ajal mind kui tentsikut tooma sahvrist lauale küll seda, küll toda. Tundub, et see lõunapoolne rahvas suudabki õnnelik olla vaid siis, kui vähemasti kümme inimest hunnikus koos on ja kõik läbisegi lärmavad, siis nad on õndsad ega karda! Et nende elul saab olla õige maik vaid siis, kui ühekorraga ol- lakse terved ja tõbised, laenuvõlglased ja rahaloopijad, kui üleaedsete pool on juba kolmandat nädalat käimas lõbusad peied, kui kümme paanilist toimetust on ühekorraga käsil ning üheteistkümnes juba hi- muga nurga tagant piilumas, et kas temagi saaks turja karata… Aina sagedamini leian end seetõttu tõmbumas endasse, vargsi põge- nemas keldrisse ja istumas seal kägarasse tõmbunult pimedas, niiskes ja jahedas nurgas, kus mu suletud laugude taha ilmub siis taas mu kodu – too kauge saar seal üleval põhjalahel, kus raskete tindisiniste pilvede taustal rühivad piki kiviklibust kallast vastutuult edasi kõhnad ja rääbakad lambad, leides mingi ime läbi siit-sealt veel rohutuuste, kus mere poolt randa uhutud laudadest kokkuklopsitud hurtsikus istuvad pika laua taga mu mornide nägudega õed, ning see kangastus toob mu hinge taas rahu ja eneseleidmise. Ja kui ma siis veel näen, kuis mu vana isa seisab üksi seal kalda- pealsel nagu üks jändrikult sapine mänd, lastes hääl meelel kibedail loodetuultel enese ihu pureda, kuis tema näkku peksab rahet ja lund ning ta kivihalli habemesse peitunud pea kuulatab raevukate lainete sõudu seal eemal silmapiiril, siis heldib mu süda ning mu silmist voo- lab alla üksainus õnnestav pisar, mille soolane kangus on ometi väge- vam noist õnneaegadest, mida oma naise ja laste seltsis siin viimastel aastatel veetnud olen. Üha kindlamalt täidab mu rinda siis aimus, et

HEINSAAR 15

3.VIKER 9 2011.indd 15 15.09.2011 13:53:07 kaugel pole see päev, kus ma enam kõigile neile tapvatele askeldustele ja simmanitele vastu ei pea ning ühel septembriööl sellest rõõmude vanglast jalga lasen, haarates jooksu pealt kaasa oma kõige noorema ja tujukama tütre ning põgenedes tagasi vaatamata läbi Eestimaa soode ja metsade, kuni jõuan merekaldale, nähes taas oma kodusaart. Istun siis tuttavasse halli paati, patsutan õrnalt ta pehkinud küljelaudu ning sõuan koju, tähisöiste silmadega laps mantlipõues. Seal, seal siis põlvitan ma pisarsilmil oma isa kitsa surivoodi ette, nähes, kuis ta nägu tõmbub kadunud poega märgates põlgusest ja meelepahast krimpsu, ning ometi paneb ta oma raske ja soonilise käe andestuse märgiks mu pealaele, et enne viimset ohet anda mulle edasi oma õnnistus ja ühes sellega kõik nood salasõnad, mis on kõrveta- vamad kui tuli ning kangemad kui mürk. Ja veel samal ööl võtan ma üle koha ta okslikul toolil.

16 HEINSAAR

3.VIKER 9 2011.indd 16 15.09.2011 13:53:08 (:) KIVISILDNIK NÄO RAAMATUST

* täna kirjutame kirjandi teemal sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele

mis inimesed need on? mis meedia see on? mis suhted need on?

* nimetu hiina naine kannatas tööl oli nutmine keelatud ent kogu vaba aja ta halas inises vesistas ja tatistas kaastundest togisid teised hiina naised teda jalaga nii nelikümmend pikka öökimaajavat aastat vana ja väärikas hiina kultuur oli väljakannatamatu siis sündis veel mingi laps muserdatud hiina naise ainus laps oli väike kollane karvane ja nõme pärast emaks saamist pühkis kurnatud hiina naine ühe käega pisaraid ja teisega näitas lapsele jõuetult trääsa allasurutud hiina naine ei teadnud mida ta rohkem ootas

KIVISILDNIK 17

3.VIKER 9 2011.indd 17 15.09.2011 13:53:08 JÜRI PALM. — Tulede vool. 1973/1974. Õli, lõuend. 155,3×145,5 cm. Eesti Kunstimuuseum

pildid.indd 1 16.09.11 13:49 JÜRI PALM. — Hiline mööduja. 1985. Õli, lõuend. 130×170 cm. Tallinna Kunstihoone

pildid.indd 2 16.09.11 13:49 kas kommunismi kokkuvarisemist kapitalismi täielikku hävingut või oma ainsa lapse vangistamist ent hiina kultuur kommunism ja globaalkapitalism roiskusid endises tempos lehk lämmatas aga selle jama lõppu polnud näha igal aastal oli hiina naisel üks vaba päev siis kiskus ta lapse seljast puugid ära ja nad läksid koos taevase rahu väljakule ning ootasid seal kuni pimedaks läks aga tanki ei tulnud kunagi

* vaatan optimistlikult aknast välja lumehang on pool meetrit madalamaks sulanud tänu ansipile

* oh jah jaapan on kaugel eesti võiks ka kaugemal olla

* valijana otsustasin et panen riigielektri hinnale natuke otsa arvan et +40% rahuldab ka kõige nõudlikuma tarbija

20 KIVISILDNIK

3.VIKER 9 2011.indd 20 15.09.2011 13:53:08 * neli võimalikku lahendust euroopa võlakriisile 1. rahulolematud selgitatakse välja ning hukatakse 2. lõdvestutakse ja üritatakse kriisi nautida 3. lisaks vaestele maksustatakse ka surnud 4. vallutatakse norra, liibüa, andorra, šveits ja monaco

* kui eestisse on vaja ilmtingimata rajada midagi ohutut miks siis just tuumajaam parem bekaa org

* nägin telekas osamat oli väga profilt demoniseeritud teda kujutati raamaturiiuli taustal

* ja lõukoer sööb õlgi nagu veis ja ta vihkab õlgi ta vihkab veiseid ta vihkab möögimist ta vihkab seda kõike vihkab rahulikult seaduse raames

* linnul ja linnul on ikka vahe tihasele muudkui riputa pekki oksa külge aga raudkull käib ise tööl

KIVISILDNIK 21

3.VIKER 9 2011.indd 21 15.09.2011 13:53:08 pildid.indd 1 16.09.11 13:50 JÜRI PALM. Motoantropos. 1976. Õli, lõuend. 100×160 cm. Eesti Kunstimuuseum pildid.indd 2

16.09.11 13:50 JÜRI PALM. Jõuk. 1983. Õli, lõuend. 115×185 cm. Tallinna Kunstihoone * jalutan põldude vahel ja olen segaduses mida nad mõtlevad kui kirjutavad viljakus on see odrakus või kaerakus väikesed va linnainimesed

* kas teil pole südant rinnus kas teie ei muretsegi eesti ratturite pärast britannias

* miks ma pean hommikusöögi kõrvale jälle mingit sitta vaatama miks ei näidata telekast igal kanalil iga päev ja iga kell ainult stalkerit

* härra pakk tegi just vikerraadios veenva avalduse mille kohaselt surmanuhtlus polegi karistus sest meid kõiki on selle nuhtlusega juba nuheldud nõustun lisada on vaid niipalju et siis pole ka tapatalgud mingi kuritegu sest ohvrid on niikuinii juba surmamõistetud pigem on tegu kohtuotsuse täideviimisega

* pärast seda hirmsat kristlikku veretööd peaks armas jeesus tagasi astuma

* nõrganärviliste koht ei ole sellel planeedil

24 KIVISILDNIK

3.VIKER 9 2011.indd 24 15.09.2011 13:53:09 * väike illimar kleepuv nanoillimar mikroobiline, batsilliline, viiruslik illimar tuglas ei ole teda kirjutanud kindlasti mitte seda tegi keegi teine tõenäoliselt vabamüürlane metsanurk

* kui ma ütlen tuglas siis ma ka mõtlen tuglas

* konutab inimene mere kaldal sel inimesel on vähk ja ta veel hoopleb sellega

* keegi linnuke rammis heleda litriga köögi kaksikakent tegelikult meeldiks mulle palju rohkem terrassilt pilvi korjata

* tiivad on lihtsalt hobuseta pegasus

KIVISILDNIK 25

3.VIKER 9 2011.indd 25 15.09.2011 13:53:09 JÜRI PALM. — Sanatoorium. 1980. Õli, lõuend. 165×155 cm. Tallinna Kunstihoone

pildid.indd 1 16.09.11 13:51 JÜRI PALM. — Meie elufragment. 1973. Õli, lõuend. 155×159 cm. Eesti Kunstimuuseum

pildid.indd 2 16.09.11 13:51 KAI KASK PRUUDI TUBA

Revolutsioon oli äsja lõppenud. Mitte võidu ega kaotusega, vaid tead- misega millestki tumedast, et on äraarvamatud jõud, mis ei röövi mitte ainult käe- ega rahakotti, vaid võtavad minult kõik talvevarud – rulluisud, tavalised uisud, suusad, poksikoti koos kinnastega, uju- mistrikoo. Istusin Solarise ees trollipeatuses. Pink oli külm ja raudne ning seljatuge polnud ollagi, ise veel kultuuripealinnas. Lihtsalt istusin ja enam ei jaksanud. Ei viitsinud vaielda. Aeg-ajalt tõstsin pilgu taevasse, et näha tema silmi, neid kaht punast laserikiirt mind jälgimas, aga ei näinud, tänavalaternad helendasid, reklaamid särasid ja küllap tema silmad ei suutnud neist läbi tungida. Mis mõttes on Jumalal punased silmad, laserikiired? Tänapäeva Jumalal peavad olema, veel parem kui led-lambid kusjuures, muidu ei näe enam maapinnale. Aeg on edasi läinud. Istusin niisiis ja vahtisin hoopis taksojuhte. Mhh, ikka noodsamad, mõne nime juba teadsin – Edik, Vjatšeslav, Tulika takso, igalühel oma hind – sinna 55, tagasi 100 (EEK-i veel). Kuhu sinna? Imelik rahvas nad, kuidagi muretu. Või siis mured nii väikesed, lihtsad. Istusin taga- istmetel ja kuulasin nende jutte. Kes kurtis, et kardaanis on kolks sees, kellel vedas esisild viltu, kõige hullem oli keegi Andres, kes vahetpida- mata rääkis maeiteamillest, ja seal oli igav ka, sest tema kurvanäoline mersu oli nii suur, et sealt ei näinud õieti väljagi. Küll üks auto võib pealekauba nii kole olla! Siis aga Griša – kui ma temaga kord sinna sõitsin – kuhu sinna? – oli juba hämar ja talvine aeg, märkasin tee ää- res tumedat kogu istumas. Mõtlesin, et keegi kodutu, äkki on tal abi vaja, lasin auto peatada ja läksin vaatama. Seal oli aga – hunt! Mitte koer, aga hunt, teadsin täpselt. Vana, väheke tokerdanud karvaga ja nii kurbade silmadega. Kuidas tema vaeseke oli sattunud siia, võõrasse linna, kaugele metsast. Ja mul ei olnud leivapalukestki taskus, et talle anda. Astusin sammu lähemale, ära karda, tule, ma ei tee sulle midagi

28 KASK

3.VIKER 9 2011.indd 28 15.09.2011 13:53:09 halba, las ma hoian sind, juhatan su tagasi koju, metsa! Ta tõusiski aeglaselt, nuusatas ninaga minu poole, saba jõnksatas korra justkui tuttavat ära tundes, aga siis pööras pea alandlikult kõrvale, niutsatas veel korra ja – läks. Algul arglikult maadligi lonkides, siis aga hakkas jooksma, kihutama, nii et lumi tuiskas käppade all. Mul ei olnud jak- su teda otsima minna, kust ma oleksingi – kas Palatinuse künkalt või Laiuse mäelt. Ja millega talle järele – suuski, uiske ega poksikindaid mul ju enam ei olnud. Istusin taksosse tagasi. – Eh, Griša, vot i tak žizn. Davai pajehali. – Kuda, hazjain? – Sama neznaju. Vii kuhugi. I need a drink. Griša oli aumees, seda peab ütlema, truu teener. Viis mu alati, kuhu tahtsin, ootas kannatlikult ja tähelepandamatult ja sõidutas tagasi sin- na. Kuhu sinna? That’s not your fucking business. Need olid minu teed ja rajad. Koos temaga õppisin linna paremini tundma, kust saab peateedele otse, kus ei ole tarvis foori taga oodata ja millise nurga taga asub mõni 24h baar. Ega ma noist eriti hoolinudki, lihtsalt tegin oma dringi ja edasi. Te usute ka seda kõike? Selle asemel oli mul igal hommikul – hommikul ehmudes endaks – vaja tööle jõuda, juuksed kammitud, nägu silutud, tumedais rõivis. Et kus ma töötan? Olen selle üle ka ise juurelnud, see on nagu mingi imelik koht, see nagu on olemas ja ei ole ka, minu jaoks see tähendab, et uks, kust hommikul sisse astuda, on, aga mida seal ukse taga tehakse, nagu ei ole… ometi sajad tuhanded inimesed üle maailma nagu arvaks teadvat, mida te- hakse, kuigi pole neid tegemisi kunagi näinud ja annavad veel raha selle eest, aga mina ei tea, mida tehakse, kuid pean nende antud raha kokku lugema ja makstakse palka ka veel. Piisab vaid otsida taevast need kaks punast täppi. Mul ei ole vaja selleks ei rituaali ega katedraa- li. Minu asi on raha kokku lugeda. Ah, mõtlen teinekord, andis Jumal ameti, annab ka mõistuse, nagu vanasti öeldi. Mis see minu amet siis muidu oleks – jutte kirjutada? Neid sittu võin ma alati juurde teha, nagu tavatseb öelda üks mu sõber oma loomingu kohta. Heh, “Üks mu sõber”, see on päris hea film. Natuke napakas nagu eesti filmid ikka, aga sellist puänti saavad ainult tõelised sõbrad endale lubada nii, et teine ei pane pahaks. Kivastik on andekas poiss ja tundub, et

KASK 29

3.VIKER 9 2011.indd 29 15.09.2011 13:53:09 JÜRI PALM. — Rüselus öös. 1978–1980. Õli, lõuend. 146×165 cm. Eesti Kunstimuuseum

pildid.indd 1 16.09.11 13:51 JÜRI PALM. — Pööriöö interjöör. 1977. Õli, lõuend. 120×140 cm. Tallinna Kunstihoone

pildid.indd 2 16.09.11 13:51 iseloomu on tal raipel kah rohkem kui minul, kuna oma jutu järgi ei avavat ta isegi veinipudelit kunagi mitte enne kella viit.1 Aga see kõik pole praegu tähtis. Loom linnatänaval ei andnud mulle rahu. Äkitselt selgines, mida tuleb teha. Jätta ülearune sinnapaika ja sõita maale. Oli samasugune lopane november nagu tookord Posti tänaval. Ma läksin Kammi juurde, selline nimi lihtsalt. Ta oli naabrimees, keda ma õieti küll teadsin olevat, aga kunagi polnud päriselt näinud, ometi oli ta maapealne inimene, kasvatas kartuleid ja müüs metsa. Umbes 60-aastane, lühemat kasvu, kõhukas, armastas kanda siniseid tunkesid, mis pitsitades kinni mahtusid. Pea ja habe hall. Ta sõitis Volvo 740-ga, diisel loomulikult, lihtsam kütust varastada. Minu jaoks oli ta aga kuju, kes sulandus puudega üheks, hoopiski pikad pruunid juuksesalgud keerdusid ümber tüvede ja nii ta puid maha murdiski, salapäraselt, märkamatult, endal käed rinnal risti. Maksuameti ees oli loomulikult kõik korras. Võtsin julguse kokku ja läksin hoovi peale, seal ta oligi – parandas puulõhkumismasinat. – Tere… – Nooh, tere preili. – Ma ei ole preili, olen siit kõrvalt… – Ma tean. – Kust te teate? – Olen näinud. – Ahah, kui ma suvel paljalt basseinis käin? – Noojaah. Sellega oli müür murtud. – Kuule, Kamm, mul oleks abi vaja. – Küttepuid? – Ei, ma tahaksin, et sa aitaksid mul… kirstu ehitada. Kamm lausa kukkus istuma. – Tohoo kurat, keegi vanematest või? – Ei, ühele loomale… nagu hundile, mitte päris kirstu, aga mingi- sugust pesa. – Kuuti siis? Neid ju müüakse.

1 Mart Kivastik: filmis on asi esimese kahe minutiga selge. Intervjuu Kaarel Kressaga. Eesti Päevaleht, 15.01.2011. 32 KASK

3.VIKER 9 2011.indd 32 15.09.2011 13:53:10 – Mitte kuuti, aga just pesa ja ma pean selle ise tegema. Kas sa aitad mind, ma mõtlesin, et kui mõned puud maha võtta ja lauad teha ja. Mul on saag ja kõik. – Mis saag sul on, mootorsaag ikka või? – Ei, see kahemehesaag, et sellega, ja mul on viilid, et teritada, saad aru, ma pean selle ise tegema. Kamm oli tükk aega vait, ristas käed ja muutus jälle pruuniks olen- diks. Siis justkui ärkas. – Segi oled sa, tüdruk, aga no mul on siin paar puud küll, mille võiks selletarvis maha võtta. Hakkame siis homme peale.

Mäletate, oli november. Jändasime terve talve. Võtsime männid maha, poolnüri käsisaega, oleksin peaaegu puu alla jäänud, aga ma ei kart- nud. Kamm andis kirve ja ma laasisin oksad, koorisin ja saagisime parajaks. Tahtsin, et ta kohe laudadeks teeb, aga tema ütles, et peab kevadeni ootama, et kuivab. Käisin siis iga päev neid palke silitamas, et äkki läheb kiiremini. Kamm vaatas mind igalt puutüvelt kui segast, jälgis silmadega, ise oli üleni pruun, puukoore värvi. Päriselus käis ta aga Volvoga poes, tõi süüa, praadis kartuleid ja pekki ja kallas piima. Tema juures õppisin esmakordselt piima jooma. Vahel tegime lihtsalt kuuma vett, panime sinna tilga õli ja leotasime leivakuivikuid. Küll maitses hea. (j m o p n). Kas tal ka naine oli, ma ei märganud. Igal juhul oli ta puhas ja kasitud. Kevade poole, kui mina ikka oma palke katsusin, ütles ta äkki: – Mul on siin tegelikult ühed ilusad kuuselauad valmis, ma tahaksin need sulle anda. Ära lase hundil oodata, ta tahab koju, ma tunnen metslooma. – Arvad, aga ma pidin ju ise. – Teedki ise. – Aga see kirst, see pesa, see kodu, see peab olema erikujuline nagu Malevitšil. – Kes Matsulevitšil? – Ah ei, see peab olema selline, et ta saaks käpad välja sirutada. – Surnu sul nüüd sirutab. – Ta pole ju! Panen sinna padja ja teki ja samuti veekausi ja kuivi- kuid.

KASK 33

3.VIKER 9 2011.indd 33 15.09.2011 13:53:10 Mitu päeva mõõtsime, saagisime, naelutasime. Kruvidest ja puurist ma keeldusin. Lõpuks sai koht, kuhu peituda, käpad ristina laiali, ja kui nad peaksid inimkäteks muutuma, küünarnukist kõverasse. Kaant ma ei teinud. – Nüüd on valmis. – Valmis jah. – Jääb ootama, kas tuleb. – Võibolla on ta eksinud. – Ei loom eksi. – Miks sa tegid seda minu heaks? – Sul on nii ilusad silmad. – Ma ei taha ilusaid silmi, sellest on ainult häda kaelas. Vaata mind siin – rakkus käed, metsamehe saapad, puhvaika. Ma peaksin linnas kasukas käima, aga kodu mul seal enam pole, tööd ka mitte ja ainult seepärast, et ma kartsin, kui mu silmi vaadati. Läksin paanikasse, ei teadnud, kuidas olla. Niipalju lubadusi anti silmade eest! Ah, tead, Kamm, see kõik on üks n… ja nugadega mäng, ei tahagi linna enam. Nüüd ma istun sinuga siin palgijupil, aga mu süda on rahul. Valmis tegin, saad aru! Kogu oma elu tegin praegu valmis. – Muidugi tegid! Vaata ennast, sa oled tugev, ma ju nägin, kuidas sa saagisid ja lõikasid. – Mul oli põhjus. Ma tõesti loodan, et ta tuleb. – Küll tuleb, ära nüüd nii hirmsasti muretse. Aga kui sul kohta pole, kuhu niikauaks minna, mul on teise korra peal üks vaba tuba, oleksid seal, noh, nagu pruudi tuba või nii. Päeval aitad mul puid teha, sa ju oskad nüüd. – Oskan, sa ise õpetasid! Aga sina teed süüa. – Mis su lemmiktoit on? – Juustuvõileib. – Siis teen sulle võileiba. Lähme.

Sestpeale elasingi märkamatuna puutüvedel, ei olnud vaja linnu ega losse. Kui külm hakkas või hirmsasti sadas, pugesin oma kätega ehita- tud pessa, tõmbasin hundinaha peale, panin silmad kinni – ja lihtsalt ootasin. Ära ootasin.

34 KASK

3.VIKER 9 2011.indd 34 15.09.2011 13:53:10 INDREK LÕBUS

noh, härra Nozick

noh, härra Nozick kus on sinu masin?

olen nüüd õppinud alandlikkust olen valmis tooma selle ohvri

olen valmis minema

sinna, kus minul on sõbrad ja perekond ja nad on õnnelikud

ja mina olen õnnelik nende pärast

Paula,

ma kirjutan sinule nüüd, sest mina olen ka võimeline meeldivaks žestiks – võimeline andma midagi endast ära, nagu sina annad endast ära iga päev. Seda, mida jagan, ei ole palju, aga see on siiski midagi ja ma olen uhke enda üle, et ma seda teen – kui sa näeksid mind praegu. Praegu ma lubaksin psühholoogid enda kallale. Ma lubaksin lõpetada joomise, kui sina seda tahad. Sest vaata, mul on plaan. Ma ei tee mitte midagi

LÕBUS 35

3.VIKER 9 2011.indd 35 15.09.2011 13:53:10 ja maailm kaardub oma hüvedega minu ümber. Ükskõik kui ebatõenäoline, see ei ole võimatu.

Ise sa ütlesid mulle seda.

midagi meile kõigile

ma mäletan ikka veel seda, kui lugesin üha uuesti ja uuesti Salingeri kui ainus koššer toit oli vesi ja sigaretid kui päike alati loojus kui inimesed tänaval kahtlustasid et kõnnin seal põhjuseta

kui minu mantel oli minu kodu

mäletan, kuidas ma vahel sinule mõtlesin (lugeja) kuigi ma polnud ridagi kirjutanud, tead

ma kannan ikka veel neid samu riideid ma lasen oma juukseid ikka samamoodi lõigata

aga mul on nüüd oma juuksur väike koht nurga peal, ühes

36 LÕBUS

3.VIKER 9 2011.indd 36 15.09.2011 13:53:10 vanas rohelises majas kuhu vanad mehed kogunevad et arutada palju tänavu ka lund võiks tulla

Kärt,

meist kahest oled sina alati olnud see mõistuslik alge. mina olen seda otsinud, aga ma olen sõnad, nad on lahked minu vastu. ja salaja heitsid sa ette seda mulle, sest sõnad saab kokku lugeda, eks ole? ja oli aeg, mil minagi olin vist sinu moodi, tõsi, kuid ainult, et oleks, kust pihta hakata

ja ma olen nüüd poolel teel ja sina jäid sinna, kus puhus tuul, kus pilved ei võtnud mingeid kujusid, kus vein ei olnud mürk

minule oli vaja algust minule oli vaja algust

sinule ei olnud vaja midagi peale minu ja mina ei näinud seda siis, kui see kõik oli veel midagi väärt

LÕBUS 37

3.VIKER 9 2011.indd 37 15.09.2011 13:53:10 ja tõesti tõesti, ma mäletan, nad kutsusid arste meid üle vaatama. me olime teistsugused. aga see oli siis

ja siis me teesklesime hästi – nad jäid meid uskuma

miks sa lõpuks võtsid sisse need ravimid? või noh, ma tean ju ma tean, sa olid uudishimulik – tüdimuses aga mina olin ka ja mina olen elus ja sina ei ole

ja ma annaksin tagasi sulle selle aja ja kõik need sõnad, aga minule ei jääks siis midagi – sinul on ravimid.

PS. ootan ikka veel, seal kus ikka –

kui tuled, too veini.

las mina olen

las mina olen Jeesus Kristus, et sina ei peaks olema

38 LÕBUS

3.VIKER 9 2011.indd 38 15.09.2011 13:53:11 JÜRI PALM ENNASTHÄVITAV MASIN

Kui neljanda ringi lõpus vastase löök Kaspari lõuga tabas, jõudis mees ühe välkvalge hetke jooksul enne teadvuse kadumist mõelda: “Nüüd olen ma kunstnik.” Ja kui ta põrandal jälle silmad avas, nägi ta koh- tuniku valgetes viigipükstes jalgu ja kuulis: “… kaheksa,… üheksa, … kümme!” “Elukutseline poksija ei lähe ringi selleks, et demonstreerida head poksi, vaid selleks, et vastane hävitada. Kas mõistad, mis vahe on sinu ja meistri vahel?” ütles treener, kui Kaspar oli duši all ära käinud. “Sa teed mõnda asja väga lohakalt – kehapõiked unustad aeg-ajalt täiesti,” ütles sealsamas üks treeningukaaslane. Kaspar ei suutnud kuidagi meenutada, mida ta oli sealpool teadvust tundnud. “Kas ööbikulaulu kuulsid?” küsis treeningukaaslane. “Ei, aga muusikat oleks nagu tõepoolest kostnud.” “Mis muusikat? Oli see “It’s enough”?” Kaspar ei pannud sõbra aasimist enam tähele. Talle tuli nüüd meelde, mida ta oli välkvalgel hetkel teada saanud, ja muu teda enam ei huvita- nud. Mida kõike on võimalik enneaegse lobisemisega ära rikkuda! Ta oleks äärepealt välja rääkinud, et ta on nüüd kunstnik. Kaspar loobus treeningutest ja ega teda väga kinni peetudki, sest viimasel ajal oli ta järjest kaotanud. That’s enough and forever. “Õieti tegid, et ära ütlesid – olen sulle alati öelnud, et mis sa sellest rusikatega vehkimisest saad,” ütles poolpime ema, kellega ta koos elas. Kaspar avastas, et oskab maalida ja joonistada. Kogu maailm muutus, esemed varjasid endas salatähendusi ja endeid. Esmakordselt märkas ta, et valguse juurde kuuluvad ka varjud ja kui imeline see on. Aga see polnud veel kõik – ühtäkki hakkas ta taipama ka filosoofiat ja luulet ning tundma huvi muusika vastu. Kaspar tundis, et vastab kõrgetele nõudmistele, mida aeg ühele tõelisele kunstnikule esitab. Kohe tekkis ka kunstniku enesearmastus, soov teistest erineda ja parem olla. Sel aastal oli palju hulkuvaid koeri. Keegi ei teadnud, kust nad tulid.

PALM 39

3.VIKER 9 2011.indd 39 15.09.2011 13:53:11 Linn pidi nende vastu appi kutsuma sõjaväe. Neid püüti selleks spet- siaalselt kohandatud autodega. Üks õllesõber turuäärses joomakohas seletas, et koeri ei peakski püüdma, vaid hoopis kiiritama. Teine väi- tis, et koeri on sellepärast nii palju, et ahnus on inimesed loomadeks muutnud. Loomi aga ei maksaks niisama maha tappa, vaid nad tuleks panna reservaati. Kaspar vaatas neid näljaseid ja kurje, pulstunud ja kurbi loomi ning leidis, et neis on midagi kosmilist. Tema esimene näitusele pandud töö kandiski nime “Kosmilised koerad”. Lõuendil oli kaks koera, ninad taeva poole, kuid nende sügavsinised siluetid olid täis külvatud tähtede klähvatusi, galaktikate stellaarset helendust. Kaspar vaatas vastvalminud esikteost kaua ja keskendunult: “Eks ta ole – kunst on suremine, kunst on ülestõusmine.” Kaspar ei tegelenud üksnes maalimise ja joonistamisega, vaid valmistas torujuppidest või lausa rämpsust ka skulptuure, nagu räbalaist ja mullast “Golem”. Aga skulptuuristki oli vähe – see taandus moodsamate väljen- dusvahendite ees. Temast sai avangardist. Ta lindistas tundide kaupa voo- lavat vett, filmis päevade kaupa hullumajas. Mõned filmilõigud sisaldasid lavalist süžeed, mille peategelaseks oli enamasti tema ise. Need lõppesid enamasti halvasti. Loomepalanguid ei seganud ka äraõpitud kanepisuit- setamine. Umbes kord päevas pani Kaspar triipu. Ta kiindus sellesse nagu kõigesse, mis ohtlik: kunsti, dekadentlikesse naistesse, boheemlasglamuu- ri, rahasse ja muidugi oma kasvavasse kuulsusse. Ta taipas küll, mis tingimused edumehaanika käivitavad. Temalt nõuti skandaale. Ilma skandaalideta poleks kriitika teda tõsiselt võtnudki, ta oleks parimal juhul jõudnud vaid kuulsuse esimeste astmeteni. Kord, kui Kaspar oli üle poole tunni oodanud Kunstide Akadeemia rektori ukse taga jutulepääsemist, tõusis ta äkki püsti ja kuses vaibale. Veel läks tema nimele ühe vana realisti vastu alustatud kaklus. Räägiti, et ta ole- vat kanepiuimas politseiniku kõrva hammustanud, aga selle jutu laskis ta ise lahti ning keeldus seda ümber lükkamast, kui see ringiga temani tagasi jõudis. Tõde ja vale, teesklus ja siirus, mingi hingeline malbus ja hulk mässumeelt, epigoonlus ja ehtsus moodustasid tollal ta loomingus puntra, mida oli võimatu lahti harutada. Ega ta neid skandaale hiljem uhkusega meenutanud – see oli olnud puhas tellimustöö. Küllap tul- nuks ta nendetagi toime. Tema viieteistkümne aasta pikkuse karjääri algusse jäi ka pronksskulp-

40 PALM

3.VIKER 9 2011.indd 40 15.09.2011 13:53:11 tuur “Madu, kes sööb ennast sabast”. Selle ostis hiljem üks Londoni muuseum. Paarisajameetrise läbimõõduga maorõngas kujutas vaimset kriisi, tarkust, mis ennast ise õgib, nagu uuema aja filosoofia, mis te- geleb vaid iseendaga ega suuda väita midagi väljaspool iseennast. See aimas ette tema viimast, veelgi suuremat teost. Väga märgiline töö oli ka “Kõik müügiks”, mis kujutas letti ja sellele pandud hiigelvalikut esemeist. Leti keskele olid välja pandud inimaju ja -süda. Kunstimaailmas oli tal palju sõpru, aga ka vaenlasi. Mõned vana- meelsed ei tahtnud talle andestada “madalat” päritolu – tema sport- laseminevikku. Seda pidas Kaspar löögiks allapoole vööd. Üks väike hall akvarellist ja baptist ütles talle: “Olen teie loomingut juba kaua jälginud – kõik on võimas, terav, andekas, aga selles pole tunda Jumala juuresolu või selle võimalikkustki.” Jumala juuresolu – midagi tobedamat polnud Kaspar veel kuulnud! Ta vastas vihaselt: “Ma olen ateist ja ei saa teid kuidagi aidata. Palvetage, ehk hakkab kergem.” Mehike tõttas minema, jättes maha mingi taimravimi lõhnapilve. Kaspar pidi endale tunnistama, et ta oli endale äsja väga meel- dinud: illusioonideta, vahva, vapper, otsekohene oma vihas. Kaspar oli titaanliku hooga loonud taieseid, millest enamik olid möö- da maailma laiali ja nii mõnedki paari aasta taguses tulekahjus hävinud. Ühel õhtul pärast väsitavat päeva silmitses ta peaaegu tühja ateljeed ja võrdles oma töid laevadega: “Sadamast lahkuvad laevad – südames lahtuvad vaevad.” Kuidas on võimalik, et poeet seab kokku sõnad, mis nii hästi sobivad just temale? Milline vägi neist hoovab, kui neid ridu lausuda mõttes või väga vaikse häälega… “Sadamast lahkuvad laevad…” – jaa, see on lähenev lõpp, “…südames lahtuvad vaevad” – nagu kunstnikul, kes teeb oma viimase töö. Kunagi teed oma esimese pildi, siis jõuab kätte aeg, mil teed oma viimase. “Mäss väsib, raev ra- huneb, jõuab kätte aeg, kui sind viiakse jalad ees…” – ta püüdis poeedi kaht rida mõttes jätkata. Samal õhtul süstis ta endale amfetamiini, sest kanepi suitsetamine teda enam ei rahuldanud. Möödus aastaid ja lõpuks sai talle selgeks, mida ta oli alateadlikult kogu aeg oodanud. Ta oli jõudnud ideeni hiigelmasinast, mis hävitab iseenda. Jah, see kineetiline skulptuur saab kogu tema loomingu kroo- niks, ja ta polnud sugugi kindel, kas pärast seda tasubki enam kunst- nikuna jätkata. Ta palkas inseneri ja koos alustati projekteerimist. Ta

PALM 41

3.VIKER 9 2011.indd 41 15.09.2011 13:53:11 oli alati olnud kunstnik, kes ei piira end enesekohasusega, omaenda sisemaailmas veiklevate visioonidega, vaid saab oma impulsid väljast ja kiirgab neid ka väljapoole. Tema teoste maailmavalu peegeldas maailma enese valu. Ta oli mõelnud masinliku järjekindlusega sõdadele ja täius- tuvatele taparelvadele; vaesusele ja näljahädadele arengumaades, mis teaduslik-tehnilise progressi kiuste mitte kusagile ei kao; suurenevale ebavõrdsusele ja ülerahvastusele; inimese üksildumisele ja eetilisele al- lakäigule; kliima muutumisele, looduskatastroofidele, liikide hävingule. See oli vaid lühike nimekiri asjadest, mida kõik niikuinii teadsid. Kaspar tahtis selle kokku võtta ühte kunstilisse metafoori. Monstrum sai kaheteistkümne korruse kõrgune ja toetus betoonplat- vormile. Masina pead kaunistas kolm võimsat sarve, mis ründasid tae- vast. Hiigelkere oli värvitud kollaseks ja mustaks. See püstitati Messide väljakule ja avati rahvusvahelise tööstuskaupade laada avapäeval. Ilm oli ilus, taevas kõrge ja karge, hingata oli kerge. Kui mootorid sisse lülitati, hakkas šassii kergelt võnkuma, mis pani omakorda võnkuma vasarpommid – niisugused, mida kasutatakse ma- jade lammutamisel. Masin hakkas jagama iseendale purustavaid hoo- pe, esimesena purunesid hiigelsarved. Kostis apokalüptilist huilgamist, terase kõma, mis oli hullem kui laevaehitustehases. Keegi ei märga- nudki, kuidas masina juurde jooksis mees ning jäi seisma just sinna, kus oli väga ohtlik. Ta nägu õhetas ja silmades kilasid pahaendelised tulukesed – ta oli just neelanud tubli annuse kokaiini, amfetamiinist ta enam ei pidanud. Purunesid konsoolid, murdusid toendid, rebenesid keevituskohad. Iga lõhutud toes kukkus teisele ja rebis selle omakorda lahti, paaris kohas käivitusid kõvasulamist elektrisaed, terase kõminaga segunes terase kiljumine. Emad lastega olid publiku seast ammu lahku- nud, kui mees korraga maha kukkus. Terasekild oli tunginud näkku ja sinna ta lamama jäigi, käed silmade ees. Tabamus oli hoopis tugevam kui paarikümne aasta eest poksiringis. Kõrvulukustava mürinaga kukkus alla platvorm, millel olid enne etenduse algust tantsinud Sekstravaganza tantsutüdrukud. Järjest val- landusid toed, purunesid kronsteinid, lendasid killud ja kooldus ägisev teras. Püstitis oli end juba väga madalaks lõhkunud, kui puuosadest pääses valla tuli. Lõpuks jäi kõigest järele vaid vormitu lasu suitsevat rauda.

42 PALM

3.VIKER 9 2011.indd 42 15.09.2011 13:53:11 KATRINA KALDA Lugu tühjast puurist Minu prantsuse keel

Prantsuse keel tuli minu juurde läbi Vene- tu, vaid seepärast, et ta kulgeb teist laadi maa lume ja pakase ühel talvehommikul ajas, muinasjutu oli-kord-ajas, eelajaloos, 1989, kui ma ühest väikesest riigist, mis noil merede ja mägede tagustel ürgsetel sellal kandis veel totralt toretsevat nime maadel, millesse on juurdunud müüdid. Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Küllap aitab selle ajatusemulje tekkimisele ema seltsis Leningradi sõitsin, et sealsest kaasa ka talv, mis maastiku paljastas, selle konsulaadist Prantsusmaa sissesõiduviisa muistsele, algelementide kandja oleku- hankida. le taandas, kuna just säärasest talvisest Tolle novembripäeva poole tagasi mängutoosist näen ma ilmuvat saatkon- pöördumiseks tuleb mul uurida unus- nahoonet, kus meid vastu võtnud noor tust, kuna toonasest põgusast käigust naine kõnetas meid prantsuse keeles. pole mulle jäänud muud mälestust peale Miks on mul tunne, et kuulsin siis seda mõne laokil pildikese: pronksrohelised keelt esimest korda? See ei pruukinud ju ja kollased sibulkuplid, sagimine Puškini täpselt nii ollagi, kuid sisimalt see vaevalt kohvikus, mille lakke on riputatud tühi suuremat loeb – esimene kord on esimene kuldpuur, ning iseäranis lumi, mis tasan- vaid sellepärast, et me ta loo alustuseks dab ja ühtlustab vaatevälja, muudab selle esimeseks nimetame. Nii võin ma öelda, monotoonseks, kahandab kogu linna ain- et prantsuse keele avastamine leidis minu saks pikaks tänavaks. Me sumpasime läbi jaoks aset ühel novembrihommikul Vene- lume, ema ja mina, väike üheksa-aastane maal ning et see, mida ma tol hommikul tüdruk, kes kangastub mulle pupujukuna kuulda sain, sõnadeahel, mis mitte üksnes salli, mütsi ja karusnahast saabaste tõttu, et jäi mulle mõistetamatuks, vaid mida ma millesse ta ilmaolude sunnil pidi olema polnud võimeline isegi ühikuteks jaotama riietatud, veel enam aga ajaloojuhtumuste – seega pigem muusika kui keel –, tundus tõttu, mis pagendavad tolle lihtlabase käi- mulle lõpmata ihaldusväärne, täiuslik ja gu muistsesse aega, mähivad ta mineviku seega kättesaamatu. Tagasi Eestis olles kütkeisse, vangistavad ta maailma, mis valdas mind tung seda keelt õppida ning ühes Nõukogude Liidu kokkuvarisemi- aimdus, mida kogemus kinnitas: täiuslik- sega kadus. kust ei saa jäljendada, vaid üksnes vallata; Kui too minek läbi lumise linna näib armuand saab osaks neile, kes seda vägisi mulle kirjutatuna möödunud aega, siis võtta ei püüa. mitte üksnes seepärast, et Ajaloo vahe- Ehk polegi mu tee prantsuse keele poo- sein tema ja minu vahel on läbipääsma- le – läbi kõne, siis ka läbi kirja – muud kui

KALDA 43

3.VIKER 9 2011.indd 43 15.09.2011 13:53:11 tolle hetke otsing, lootus tabada taas toda ääre ajama hakkavad; kuna keel ise, vas- sära, iha etteaimamatut tärkamist, lootus tupidi, hoiab meid nende eest nagu tekk, taas kuulda muusikat, kuulda keelt, mis mille servad ema hoolikalt madratsi alla kerkib lume, vaikuse vaatemänguks muu- käänab, et lapsel oleks julgem ööle vastu tunud maastiku ja Puškini-kohviku müra minna. Ma tajusin argipäeva petturlikkust, taustal tummusele ja eristamatusele vastu. nii et koolipingid, aabits, tuhm lõhn mär- Ehk olen ma tahtnud prantsuse keeles jast kriidist ja lakist, millega kord aastas kirjutada vaid selleks, et leida üles too põrandad üle tõmmati, paistsid mulle äkki põgus, kiirelt kadunud, kiirelt neeldunud pelgalt pisikeste mõjutusvahenditena, te- valgushelk, nagu püütakse armuloos üles kitamaks usku, et merd ei olegi olemas, leida esmakohtumise hetk, välgatus pilgus, või loomaks vähemasti kujutlust kaldast, sähvakas, alge; hetk, mis ei saa korduda, sellest, mida nimetatakse tsivilisatsiooniks, mille otsing lubab meil vaid hinnata, kui mille ülesandeks on vaid lapsikute knih- kaugel me sellest emotsioonide aoristist vide ja lepitavate riitustega tegelikkust viibime. kosutada ja seeläbi ööd eemal hoida. Kuid kooliseinad paotuvad ööle, lastes sisse Tolle särava novembrihommikuga seostub imbuda mitte-keele merel, mida ma püüan mälestus ühest talveõhtust, mil Tallinna 2. rabeldes ja kaotatud sõnu asjata taga otsi- keskkoolis õpilased peoks kokku kutsuti. des võita, nagu võideldakse lakkamatult Tolleks õhtuks olin ma ema abiga pähe kirjutades, võtmata arvesse, et kõige kiire- õppinud laulu “Va mon ami, va”, mille mini neelavad vood need, kes uppumisest mõte mulle suurelt jaolt arusaamatuks jäi. pääsemiseks siplema hakkavad. Kaldast Juhtus nii, nagu arvata oligi, et laulu alates kaugel suudan ma vaid aimata maad, ei tulnud sõnad mulle meelde. Meenus millele mul pole lubatud randuda. Ehk vaid meloodia, mida hakkasin vaikides ongi tee sõnade juurde ning veelgi enam läbi kahlama, lootes selle abil üles leida kirjatöö vaid üks randuma õppimise viise; kaotsi läinud sõnu, lootes imele, mis jäi tolle tuvi kannatlik ootus, kes lendab üle juhtumata. tummaks neetud maailma, mille mõte end Ma ei saa seda mälestust oma prantsuse märjas põhjatuses peidab; otsiv pilk aima- keele õpingutest lahutada. Ta on mulle matule valgele täpile silmapiiril; täpile, meenutuseks teotusest, mida keel laseb mis hoiab nokas rohelist oksakest, tõotust meile osaks saada, kui keeldub end meile vetesügavusest ilmuvast maast. loovutamast, ning samuti meenutuseks sel- Et aga iga ahastuse üle valvab trööst, lest, et sõna vallutamine on võitlus kujutu olin ma tol päeval avastanud ka selle, et ja vormitu vastu. Sest häbi kõrval, mida keel ei ole maailma ärakiri, selle nimetami- võimetus sõnu leida mulle sisendas, tajusin ne ega süstematiseerimine – apteekritööle ma, et on olemas senitundmatu maailm, sarnanev toiming, mille käigus universum mis tähenduse uputab, teadmatuse mustad taanduks botaanikaaiaks täis sildikesi selle ja kleepjad veed, mis inimolendit igast koostisosade nimedega –, vaid et kusagil küljest piiravad, temasse tungivad ja üle on olemas mingi vahepealne paik, piiriala,

44 KALDA

3.VIKER 9 2011.indd 44 15.09.2011 13:53:12 nime ääremaa, keele ja maailma vahel sesse, mis pühaduse olemasolu tunnista- paiknevad veerised. Nendelt veeristelt mata kõik ainulaadse korduma paneb ja ulatus minuni laulus nimetatud kuu külm sündmused ühele pinnale toob. Küllap ja ähmane kuma – lune oli neid üksikuid võib keele muusikat kuulda vaid eemalt, sõnu, mis mul üles leida õnnestus. Ja tolle väljastpoolt sõnavada, mis mehaaniliste kuu kohta taipasin ma, et ta pole pelgalt žestide võrdkujuna igapäevaelu saada- kustunud taevakeha, võõra tähe valgust vad. Ehk saabki ta elada vaid paradoksis, peegeldav satelliit, vaid poeetiline objekt: väljaspool talle määratud paika, mälu või maa õeke, nägu aurunud ookeanide mä- luule mitte-kohas, vanas Sankt-Peterburis, lestuseks üleni armides. Et ma muid sõnu mis jäi pärast nime kaotamistki linn-kir- üles ei leidnud, tuli ehk sellest, et veeris- jandusteoseks, mis ta oli olnud; linn-ro- tele seiklema jäänuna ei olnud ma sõna maaniks täis käänulisi treppe, mida mööda juurde tagasi tulla suutnud. käivad liiakasuvõtja-muttide mõrtsukad, Tänu sellele keele värelusele võin ma säravaid paleesid ja lootusetutele kirgedele veel tänagi näha ööd läbi tolles laulus esile pühendatud avaraid väljakuid, avenüüsid, manatud maastiku; ning kestva saladus- millel liiguvad tõllad ja varastatud sineleid likkusega ümbritsetud kuu, mis tolles otsivad sõgedad; ka 18. sajandi Euroopa öös noomitusena särab, ei jää minu jaoks suurlinnaks, kus prantsuse keel kõlas ise- mitte lihtsaks taevakehaks, vaid kaotatud enesest väljaspool, kultuuri mõttelises ruu- armastuse inkarnatsiooniks, üheks neist mis, tsoonis, kus keel on prii, profaansest muinasjutumärkidest, mis armastajate tarvitusest vaba. Linnal oli oma seadus, lahkuminekut ette kuulutavad: südaöö- nagu oli see teisel moel hansalinn Revalil, tundi lööv kell, rohelisest jaspisest kiviga võõrvõimu all oleva riigi pealinnal, mis ise sõrmus, lõokese või ööbiku laul. oli ometi sõltumatu ning mille õiguskord nägi Balti parunite kiuste ette, et isanda Kes kord mõne tundmatu keelega rammu käsu alt põgenenud orjast, kes end seal katsunud, teab, et kõnelema õppimine surma trotsides aasta ja ühe päeva suudab eeldab millalgi nõustumist vaikusega. peita, saab vaba mees. Pimedal Eesti õhtul läbi elatud tummu- Keele sõltumatus näib mulle püsivat sele vastab sedasi vabatahtlik tummus, selsamal viisil: varjamise väel, tavakeelde millesse ma sulgusin kaheks kuuks pärast peidetud lubaduse jõul, mis sõnumis oma meie Prantsusmaale saabumist. Lähenedes jõudu ei kaota. Minu jaoks, kes ma olin tollele väiksele tummale tüdrukule, et pä- kasvanud eesti keelega, milles kirjalik tekst rida temalt ta vaikimise põhjusi, tunnen on suulise kõne foneetiline tõmmis, mõjus ma uuesti tema kangekaelsust, tema iha prantsuse keel esialgu krüptilisena, kui- ühe hääle järelkõla moondumast säästa, võrd selle õigekirja veidruseks on muuta mitte segada seda õpilase puterdamisega, iga sõna enamaks kui üks lihtne sõnava- tema kõhkluste ja kobamistega; võib-olla ra ühik, keele iseenese juurde jõudmise suurematki iha lükata edasi selle järelkõla looks, aruandeks tema pingutuste kohta ammendumist, tema lahustumist argi- ülevast ladina kultuurist eralduda, kinni-

KALDA 45

3.VIKER 9 2011.indd 45 15.09.2011 13:53:12 tada sajand sajandi järel oma erinevust, remetel, pooleldi kokkulangenud müüri- raputades eneselt käänded ja ajapikku juppidel, mis on maapinnaga tasa. Kirjalik ülearuseks muutunud silbid. Veel klassit- prantsuse keel on ajaga teistsugustes suhe- sismiajastul, mil prantsuse keel täiskasvanu tes kui suuline keel, otsekui piisaks kõla ja ja iseseisvana kinnistub, pöördub ta oma kirjapildi lahknevusest kinnitamaks, et kiri kujunemise poole arhaiseerivas kirjapildis, ei ole suulist keelt kinnistav või jäljendav millest kumavad läbi kunagised hääldus- tuletis, vaid keele iseseisev funktsioon, viisid nagu merevaigutüki sisse suletud mille osaks on mõtte kogumine, selle sise- putukad. Ma olin hämmingus, omandades miste teisenemiste jälje alalhoidmine. See seda kummalist õigekirja, milles kaks või pooleks jaotumine teeb prantsuse keelest vahel ka kolm tähte katavad üheainsa hää- otsemaid kirjandusliku keele, eneseteadli- liku, samas kui foneemid ajapikku liitu- ku keele, mis vaatab tagasi ajastute poole, mise ning viimaks segiminemiseni kokku mis ta sääraseks vormisid, viidates oma kasvavad. Olin ärritunud, et lugemine ja õigekirjaga, milles surnud meid kättpidi kirjutamine olid sedasi keeruliseks ae- edasi talutavad, oma enesekohasele, pee- tud, muudetud sarnaseks arheoloogitööga nelt väljatöötatud ja tehislikule loomusele. keele lapsepõlve kallal, mille avastasin Küllap see ongi põhjus, miks prantsuse aastaid hiljem keskaegsetes tekstides, mis keel näib mulle olevat eriomaselt tsivili- annavad tunnistust ühest väga ammusest satsioonikeel, mis on määratud tõkestama keelest, kus oli olemas nonde sillerdavate ööd ning kutsub meid jätkama tööd tema sõjavägede süütus, noorukisalkade oma, kallal, nõuab meilt tema viimistlemist, kelle jaoks sõda on mäng, ning halasta- veelgi kunstlikumaks muutmist; keel, mis matute maastike julmust, kõrgete mägede, kutsub kirjutama. Eesti keel, vastupidi, kärestikuliste jõgede, sügavate kurude ja näikse kirjutusele vastanduvat, kuna on pimedate orgude oma, mille vahel kauge arhailine, mineraalne, arvele võetud liiga häälekaja jääb venima, reetmist ei avastata hilja selleks, et anda tunnistust inimkäe õigeaegselt ning abi saabub alati liiga hil- sekkumisest. Nii hoiab ta inimtegevusest ja. Järeleandmatu maailma keel, mis on kõrvale ega lase end rünnata muidu kui ometi elus, loov ja vallatu, annab ühele soolana, mis ründab kivi – kavalusega, mis ja samale sõnale erinevaid kirjakujusid, peitub järjekindluses. Eesti keeles selliseid rüütab teda muutlikku õigekirja, laseb varemeid pole – on metsavaikus ja me- endas rüselda kuulmatuks muutunud remüha, mälestus karedatest rahvastest, tähtedel, kokkuliimunud kaashäälikutel kes ei olnud tsivilisatsioonide, templite, (forsfait, ocisre, forest), neil, mis on sula- amfiteatrite ega katedraalide rajajad, vaid nud täishäälikuteks (l sõnades altre [resp. nomaadid või talupojad, kelle vaikiv ole- autre] või halt [resp. haut]) või muutunud masolu on maailmale oma jälge jätmata haruldusteks (z, k) ja heidetud tavapärase end – pigem vastupidi – sellest mõjustada tähestiku rüpest välja. lasknud. Nii on see keel läbi imbunud Prantsuse keeles kirjutama õppimine ööst, hoides enda sees pikkade talvede on komberdamine muistse maailma va- julmust, metsikuse üksindust ja mulla

46 KALDA

3.VIKER 9 2011.indd 46 15.09.2011 13:53:12 mustavust neil Balti parunite kätte jäänud keele eas, mil keel on juba raamatute keel, mail, kus inimesed 19. sajandi keskpai- millelt lihtsa vestluse põgusus röövitud; gani omaenese peremehed polnud. Eesti võib-olla sellepärast, et iga õpitud keel keele kõnelemine tänapäeval tähendab jääb konstrueeritud keeleks, mille ehi- sukeldumist maailma, mida enam olemas tuspõhimõtted antakse meile kasutusos- pole; osa selle sõnu, nagu “veri”, “maa”, kusega koos, erinevalt emakeelest, mille “tuul”, kõige lihtsamaid ja põhimisemaid endastmõistetav ja kuuldamatu muusika sõnu, algarvudena tooreid ja nähtamatuid, saadab meid, ilma et me seda kuuleksime, näivad mulle ilmuvat mingist muust ajast, peitudes taevakehade mühas, öö pulbit- ammu kustunud tähtedena, mille valgus semises ja siseelundite lärmakas rümas. läbi kauguste, mille ulatust me ette kuju- Või rabas see mind üksnes kontrastis eesti tada ei suuda, ikka veel meieni jõuab. keelega, mis ei kuulu tänavatele, suhetele Eesti keele kõnelemine või kirjutamine ega võrgustikele, vaid rändrahnudele ja on kui hüpe sajandite taha, katkestuse üksildastele saartele, ning mille sõnade nähtavale toomine ajastute lõimes, sellal lõpmatud muutevormid ning nende loo- kui prantsuse keel kehastab kestust, aja ki- mulik kalduvus üksteisega liituda – mis hilist olekut. Kestust näitab ka tema üles- vististi omane arhailistele murretele – hõi- ehitus, mis on täienisti suunatud ootele vavad abisõnade koha ja hoiavad keelt jätmisele, kaalutluste avaldamisele: sün- iseendale, laskmata sel kirjutusse, keele taks, mis meenutab oma ranguselt, oma arhitektoonikasse astuda. liigenduselt poltide ja mutritega ühenda- tavaid augulisi metall-latte laste konstruk- Ent võib-olla ei puuduta see, mida ma torimängust. See on viivituse grammatika, ütlesin, üldse grammatikat, kui just mitte loodud selleks, et intuitsioonivälgatused seda sisemist grammatikat, seda nähtama- läbi lõigata ja silmapilgult röövida – teha tute koordinaatide võrku, mille punub need mälestuseks ning seeläbi mõtteks. meisse emakeel ning mille keskme, Ogygia Oma teisendustes muutub see grammatika saare, selle ilmamere naba moodustavad norivaks, nii näiteks konjugatsioonis, kus lapse esimesed väljaöeldud sõnad. Küllap leidub koht sellistele isevärki nüanssidele meenutasin ma prantsuse keele struktuu- nagu ajavorm futur antérieur (ennetu- ri, tema kalduvust võranevatele lausetele levik), mis kirjutab täideviidu tulevasse ja mõõdutundetule abisõnade pruugile ning käivitab aegade uskumatu ristsiir- vaid selleks, et vaikida maha see, millest demängu. Ning see grammatika muutub on vaevaline rääkida: lüüasaamistunne, ettevaatlikuks, kui kasutab subjunktiivi, mille tekitab keele käestlibisemine, mis et väljendada oma reservatsioone üksnes jätab meid silmitsi tabamatuga, ning mida oletusena eksisteeriva suhtes, tekitades nii sageli peetakse edeva keelekasutuse sedasi lingvistilisi fantoome, lausungite pepsutamiseks tegelikkuse suhtes, mis varikujusid. teda eksitab – sellal kui tabada on vaja Võib-olla jahmatas see ajaline kihilisus hoopis keelt, mitte tegelikkust, kuivõrd mind sellepärast, et ma avastasin prantsuse mõtted, tunded, ind ja iha eksisteerivad

KALDA 47

3.VIKER 9 2011.indd 47 15.09.2011 13:53:12 täiel määral vaid keele kaudu, mis laseb mis, vastupidi, viivad segadusse variserid, neil vabaneda nagu liblikatel, kes väljuvad kellele need sõnavara üürikesed kapriisid nukkudest. Kas ei keeldu me tabamatu- jäävad lahendamatumaks kui mis tahes le viidates üksnes vastu astumast sellele muud keele peensused. viletsusele, mis rabab meid siis, kui keel Nahk, keel, hingamine ja valgus, need meie eest tagasi tõmbub, sellele ilmaole- olemasolu hädavajalikud abinõud, mis kutundele, mida kogeb igaüks, kui ta pole võivad oma ülesandeid täita vaid siis, enam suuteline sõnu leidma, ning mille kui neid tähele ei panda, ning ilmutavad mina elasin läbi siis, kui andsin endale aru, end üksnes negatiivis, öö ja tuule saabu- et minu emakeel mulle enam ei kuulu? des, nõnda nagu me saame ettekujutuse Kas on võimalik kaotada oma sünnipä- elust alles siis, kui see lööb vankuma, kui rane keel? Kas on võimalik sellest väljuda, haigused või õnnetused selle kogelema jääda sellest ilma nagu Püha Bartolomeus panevad. Kuidas kirjeldada seda, mis Michelangelo “Viimsel kohtupäeval” on meie sees juhtub, kui öö kord päeva on jäänud ilma oma nahast, hoiab seda nüli- minema kihutanud, kui tuul lõõtsub ja tuna näpus kui midagi oma ja mitte-oma, me ei saa enam rääkida? Kui emakeel, see võõrast ja tuttavat, näojoontega, mis on kompamatu ja nähtamatu, osutab korra- endiselt aimatavad, kuid moondunud, ga vastupanu ning me kaotame pinna, ilged ja äratundmatud? See on elutu kest, justkui meres vee alla vajudes? Kuidas alanduse ihu, äraseletatud ihu vastand, rääkida väljalangemisest keelest, mis sun- mis äratab haletsust, rahutust ja põlgust; nib meid pruukima saamatuid sõnu, kui on justkui keele ülerõivas, kui ta on meilt kõige lihtsamad laused täituvad lõksudega, võetud ning kui ta saab abinõuks võõrale kaevavad leksikasse tühimikke ning pane- häälele, kõnele, mida tõrgume omaks võt- vad meid appi hüüdma mälu, seda kõne mast, kuna ta annab märku häbiväärsest tagaplaani, mis harilikult loovutab sõnad lõhenemisest, mis teeb meist rääkija ja ise, ilma et neid tuleks manguda? kuulaja, jälgija ja jälgitava ühekorraga. See, kes kaotab oma emakeele, on sun- Keel, mida kõneldakse mokaotsast, sõnad, nitud kõnevõimet kerjama, olema alan- mida hääldatakse jutumärkides, maha vai- duses, kuivõrd alati puuduses, korjama kides, kui tunnistusi skandaalsest sisetülist. sõnade peenraha, elama hukkamõistus Keel, mis on äkitselt uuesti toores, tehtud ilma kuriteota, kuid teades oma süüd. reeglitest, mitte üleastumistest, kaotanud Kes kogeleb, mõistetakse pikemata süüdi selle, mis ta elusaks muutis: suulised väl- nagu too Bartolomeus, kes kannab oma jendid, mis, ühel hetkel vastutulelikud, räbalaid, nägu ängistuses, käed elutud, sumbuvad järgmisel sõnavara kuristik- väljendamas lootusetust ja loobumust; ku, vaasis püsimast tõrkuvad põllulilled, tema, kes seisab küll Kristuse kõrval, kuid otse noppides närbuvad moonid, põgu- näib olevat õigete sekka eksinud, kuuludes sad sõnad, mille abil vestlejad üksteist tegelikult äraneetute hulka, keda kuradid ära tunnevad, saavad kinnitust sellele, põrgusse viivad ning kellelt Neitsi Maarja et on jaganud mingit aega või kohta, või on pilgu siivsalt kõrvale pööranud, mitte

48 KALDA

3.VIKER 9 2011.indd 48 15.09.2011 13:53:13 niivõrd kaastundest kui sellest tüdimuse- hoiavad oma võra madalamas osas alles segusest ükskõiksusest, mida tunnevad mõnd kuivanud lehte, tunnistähte möö- hukkamõistetute suhtes tavalised inime- dunud sügisest, ning mil talv kestab mulla sed, kes on kindlad oma kohas ja oma sees edasi, laskmata maal üles soeneda; õigustes. Ja kurjategijad on nad tõesti – päikeseloojangud, mida võib peos hoida need, kelle keel on ära põlanud –, sest iga talvisel pärastlõunal, kui lumi on puhaste tribunali ülesandeks on pigem karistada ballikinnastena puuokstele tõmmatud ning kui kohut mõista, nii et see, kes astub kui korterite apelsinivärvi aknad, mille kohtuniku ette, võib saada oma õiguse, kaudu kodune hubasus imbub tänavale, kuid mitte oma süütust, ja seda ennekõike lohutavad neid, kes on väljas hilja peale sellepärast, et eksiili mõistetus pole muud jäänud. Lapsepõlvekeelde suletud maas- kui karistus püsimatuse ja emakeelele tikud, mis on päris, mitte järele tehtud, truuduse murdmise eest. kuna ei peegelda midagi peale iseenda, Emakeelel pole püsima jäämiseks emakeele tähestik, mis viib iga asja oma ilmselt muud võimalust kui ilmutada olemusega kokku, tühistab vahemaa, mis paindumatust, seda enam, kui tegu on hoiab sõnu asjadest eemal, kuid samuti eesti keele taolise poolsurnud, peaaegu selle, mis eraldab tegusid kavatsustest. hüljatud, surmaheitlust pidava ja alatasa Sellisena on emakeele sõnad jäigad tä- elustatava keelega, mis on juba ammu histajad, kõne maagilise oleku jäänukid, keelte vanadusikka jõudnud, millel on pärit ajast, mis eelnes inimkonna hullu- juba ammu – võib-olla algusest peale – aeg sele, Paabeli tornile, spiraalile, mis kihu- kaduda, mis aga kõigest hoolimata ikka tati taeva poole tähenduse jälile, mis aga veel vastu paneb ning peab selle nimel peagi kivi kivi haaval, keel keele haaval üles näitama julmust, nõudma tema sisse laiali pudenes, nii et murrete rohkuses sündinuilt vankumatut usku, mis sarna- avaldus igaühe juhuslik iseloom, märgi neks ammuste aegade omale, mil pühadus ja tähistatava sattumuslik suhe. Natura- oli veel käegakatsutav, mil Jumal ilmutas listlik kujutlus keelest varises põrmuks oma kohalolu haljendama löövas riitsi- ning sedamaid haaras meid nostalgia aja ja nuseoksas, mannapurus keset kõrbeliiva ruumi järele, mis poleks suurem kui küla või klaaris vees, mis värvus veini karva. ning mille igapäevaselt kõneldav murrak Niisamuti ei moodustu lapse esimene keel lubaks endiselt uskuda, et ei leidu muu- mitte sõnadest, vaid asjadest, on pigem dele keeltele pühendatud muid paiku, ja maailma kohalolek kui vahejaam, pigem et selle väärtus, mida räägitakse meil, on ilmumine kui esilekutsumine ning terav- absoluutne. Kes tänapäevase Paabeli rüpes dab kogu kõnetegevuse loomust, milleks keelte kakofooniale Odysseuse kombel pole mitte maailma lausumine, vaid selle kõrvu sulgeda ei oska, langeb seega en- elamine. Värvide, lõhnade ja aastaaegade dastmõistetavuste maailmast välja ning nimetused on emakeeles värvilised, täis peab iga lausutud sõnaga tõdema märkide hõnge ja valgushelke: värsked ja lihtsa- ja tähenduste lahutust. meelsed kevadpäevad, mil mõned puud

KALDA 49

3.VIKER 9 2011.indd 49 15.09.2011 13:53:13 Teise keele kasvada laskmine enda sees on sarnanedes sellisena simsside, karniiside ja kui esimese viletsuse möönmine, samas skulptuuridega ehitud kantkivifassaadide- kui eksiil pole uude paika ümberasumine, le, mis on kriimustavas tuules omandanud vaid esialgne paik ise, mis tõmbub kokku, liiva pehmuse ja tooni. Teised seevastu, kuni me selle sisse enam ei mahu, kuivõrd üksildased ja järeleandmatud, rõhutud keelte säsi, nende idiosünkraasiad ja veelgi keeled, nagu eesti keel, hoiavad enda sees enam maastik, mida neist igaüks enda sees minevikumasendust, nuhtlust ja orjust, kannab, paljastavad meile tõlke eest kõr- pigem tavapäraseid kui erandlikke küüdi- vale hoidudes murrete solipsismi ja selle, tamisi ajaloos, mis tiheneb üksikutes laokil mis neis igaühes puudub. Lohutuseks pole sõnades, mis moodustavad sõnavaralehes- ka asumine üldisele seisukohale, mille järgi tikus puuvõõriku sarnaseid mälupuntraid: kirjandus on eksiil juba olemuselt, tekib neist kõige enam “Liivi sõjas”, mille nimi keele äärealadel või keele enese vastu, sisaldab kõiki võimalikke sõdasid, olles justkui peaks autor muutuma iseenese- juba iseenesest keelelt lootust võttev öö, le võõraks, unustama tolle muistse viisi, mis kõneleb verest, vägivallast, näljast, mis tema sees heliseb, sünnimaa regiviisi, katkust, vankreist inimkehadega, kes on mida võib korrata, mitte aga muuta, sest kangestunud surmas või külmas, kuna neil see koosneb õpitud sõnadest, mis ei luba kahel on inimese vastu ühine asi, mille end ainsusse panna ning millel pole muud ajamisel nad viimaks omavahel segune- eesmärki peale igavese kestmise. Sest vas- vad, peavad oma pulmapidu maakoorel, tupidiselt identiteedile on keel sisemine millel on üheks jäätunud veri ja pori, lume geograafia. Kui me võime end ära tunda räpastes, kollastes ja mustavais kurdudes, mingis paigas, siis toimub see tänu kee- millele pilved igal ööl puhast lina laotades le poolt toime pandavale nihkele, milles ja inimsaatuste peale vilistades ikka ja alati kahe objekti omadused vahetusse lähevad, süütuse tagasi annavad. justkui tuleks maailm nähtavale ületrükina Kas võivad pidu ja surm kokkulep- meie peal, nii nagu juhuslik valgusemäng pele jõuda ja keeled meie sees liituda? heidab teinekord seinale puuvarje ja laseb Või jäävad nende maastikud teineteisele metsal tärgata suletud toas. tõlkimatuks, nii et võõraid sõnu lausudes on maastik see, mille me kaotame, justkui Küllap muutume keelt vahetades teiseks, annaks maailma, mida me endas kanname, nii nagu häälgi muutub madalamaks või väljendada vaid valitud sõnadega, justkui teravamaks vastavalt kõneldavale mur- ei võiks ta nähtavale tulla mujal kui tema dele, kuna keeled panevad meid maksma oma keeles, muutes võimatuks igasuguse lõivu nende minevikule, olles mõnel juhul diglossia ning naeruväärseks katsetused siledad ja peened – prantsuse keele eesku- tõlkida, seada maailma külalislahkuse- jul, mille jaoks ajalugu on pidu, igavene ta kõnesse, mis on sunnitud pookeoksa revolutsioonisuvi, ning milles nii keele kui hülgama nagu inimkeha, mis võib saada ajaloo iva on tuhat korda inimeste suudes mürgituse, kui teda üritatakse teiselt ke- poleeritud ja kirjasõnaveskites hõõrutud, halt laenatud elundiga päästa?

50 KALDA

3.VIKER 9 2011.indd 50 15.09.2011 13:53:13 Minul ei ole prantsuse maastikku, ühtki rahvakeel võib alistuda ootamatutele pa- paika Prantsusmaal, mis räägiks minuga randustele, nagu sõna ameur teisenemine ja millest ma oleksin sunnitud rääkima, sõnaks amour (armastus) – sõna kaldus mis mulle midagi sügavalt tähendaks – on oma loomulikust kõlast kõrvale kas pro- üksnes kauged ja tundmatud Eestimaa pai- vanssaali, selle poeetide murraku mõjul gad, mis mõjuvad mulle prantsuse keeles või siis selleks, et vältida vastuolu kiriku pagendatutena, üksildastena ja süüdlas- sõnumiga, nii et prantsuse keeles ei saa tena sissetungis. Need on paigad, mida sestsaadik armastada muidu kui armasta- ma üritan rääkima panna, keele abil, mis tut õnnistades, nii et kogu maine armastus neile ei kuulu: eesti maastikud, sünged muutub tükikeseks taevasest. ja loogelised, alati hajumas, alati vaka- Mäetippude keel, milles pole võimalik tamas, alistumas kiirelt rammestuvatele väljendada ühe kõrgemate küngasteta, talvepäevadele, mil kella viiene õhtutund vaid kergelt kortsulise maa alandlikkust. kestab hommikust saadik ja lume poolhä- Maa, mis on tasa veega, majad, mis on maruses ei tule valgus mitte taevast, vaid tasa telliskivikorstnatest hõredalt hambuli- maast, lüües uppi mütoloogiad, pühitsedes se maaga. Lille-, puu- ja linnunimelised tä- maajumalate revanši, pigem rõhutades navad. Madal maa, mida miski ei ülenda, pimedust kui seda võites. Ihatud ja alailma madalate taredega talupoegade ja karmist kaotatud maa, eesti keele enese kombel igapäevast kokku nööritud mõtete maa, kõigi võõraste jõudude ähvardusalune, lootuste maa, mis katkevad liiga kiiresti, olgu nendeks loodus- või inimjõud: pea- kohates loojangut, ületamatut vett, läbista- lesurutud religioonid, vallutussõjad, lume- matut metsa või taevast, mis on maastiku vammus, tõusuvesi. Maa, mis on andunud jaoks liiga suur, justkui oleks kuningan- liialdustele, lõpmatutele talveöödele ja narüü laotatud karjatüdruku õlule. Käre igikestvatele suvepäevadele, mis maastiku põhjala, kus iga öö on päeva raamistuses kord hajutavad, kord üle valgustavad. talv; lage maa, mis on määratud taevale ja Miski muu ei vastandu paremini prant- merele, igalt küljelt piirata ja neelata, nagu suse keele ühtlasele valgusele, varjuheit- meid endid piirab hääletu öö, mille me matule keskpäevavalgusele, mille gram- läbime või millesse neeldume. Maa, mis matikud on Port-Royali aedade vaimus eksisteerib riigina vaid katkeliselt, olles täpseks ja geomeetriliseks timminud, mis enamjagu aega kaartidelt kadunud, hõlma- on sirgjooneline nagu sambad Institut de tuna suuremate rahvaste poolt, kelle päralt France’i fassaadil ja ühetaoline nagu tul- on võim ja suure ajaloo käendus; riik, mis bad sõnaraamatus. Prantsuse keel, sunni- kestab läbi sajandite vaid keeles, mida tud sõnad, taevalikud sõnad, mille sõrestik on alalõpmata püütud vaikima sundida, on ehitatud valitsejate mõõdu järgi, mille selles kummalises ja sitkes, naabrite omast grammatika, ortograafia ning vahel ka erinevas keeles, mis ei sarnane ühegi teise, foneetika peegeldavad kõrgemalt, kirikute kui ehk vaid suure venna, soome keelega ja paleede poolt ette kirjutatud reegleid teisel pool merd; keel, mille nähtamatu ning milles isegi raskemini kammitsetav rajajoon on kaua asendanud poliitilisi,

KALDA 51

3.VIKER 9 2011.indd 51 15.09.2011 13:53:13 hapramaid ja ajutisemaid piire; karm keel, kustuda, pöörduda tagasi öösse, eksida kahekordse vastupanu keel. vanalinna keskaegsetele põiktänavatele. Õigekirjauuendused ja võõrsõnad pole Küllap selle üha uuesti alustatud võitlu- ometi midagi muud kui tagasipöördumine se tõttu ongi eesti keel jäänud sedavõrd ammuste katsete juurde keelt tsiviliseerida, kalgiks, kokkukleepunuks, justkui oleks nagu tegid seda juba germaani hõimud, sõnadel selle sees vaja end üksteise vastu püüdes eesti keelde suruda tehnika-, ter- suruda ning foneemidel korduda, kogu- vise- ja usualast terminoloogiat. neda ebaharilikeks kämpudeks nagu nelja Selle ammust aega sureva keele jaoks u-tähega sõnas “kuuuurijad”, mida üks- pole see ehk muud kui viimaks avastatud ki võõras ei suuda kuulda ega hääldada. võimalus oma piiridest loobudes ja valitse- Pigem füüsika kui kultuuri keel, pigem vatele keeltele lähenedes hääbuda, langeda kivimlik kui inimlik, mis veel tänagi, kui sarnastumise sulatusnõusse, milles kõik teda pruugime, teeb meist anakronistlikud iseloomulik kaob. See kadumine ise, kui olendid; keel nagu jäälilled akendel, nood see peaks toimuma, on võrdpildiks keelte Lumekuninganna maalitud julmad õied, saatusele; keelte, mis on määratud sündi- mis sulgevad aknaruutude taga viibijad ma, kasvama ja kaduma, kuivõrd tsivili- ühte kaugesse ja äraolevasse möödunud satsioonide skaalal, nagu iga lapse suuski, maailma. sarnaneb keel lammimetsaga, mis sünnib Võib juhtuda, et ta osaks on kaduda jõkke pudenenud paplivillast, mis mudas nüüd, mil ta ellujäämise eest enam võit- või savimullas idaneb, tüve ja lehestiku lema ei pea ja on saavutanud selle, mida kasvatab, terve padriku moodustab, kuni oli ihanud: ametliku ja asise keele seisuse; veed kord oma revanši võtavad, metsa nüüd, mil keeleala piirid on riigipiiridega murravad ja vooluga kaasa viivad. Kui viimaks kohakuti ning tema arhaism muu- kirjanikuks olemisel on mingi sisemine tumas talumatuks, seda muuhulgas tema mõte, peitub see ihas vesi tagasi hoida, kõnelejatele endile, kuna tänapäevas pole kaitsta mulda poetatud seemet ja jälgida kohta kellelegi peale nende, kes elavad kannatlikult tema salajast tõotust. vahetus nüüd-hetkes ning on suutnud Mis on keele lubadus? Oma saladuse endalt heita mineviku tülika ballasti. Ehk ümber suletud viljatera kest, talve alastus, on ta liiga paindumatu ja vanaaegsena lõputu lumi, mis maastiku piirid kustutab, määratud hüljatusse, hoolimata püüetest aeglane minek läbi lumevaikuse üksnes teda kaasajastada mujalt, peamiselt inglise aimatava tähendusesaarekese poole. Või keelest laenatud sõnade abil, nõnda nagu hoopis: keset lärmi üles riputatud, sellest Lääne suurlinnade torne meenutavad Tal- ümbritsetud, ent alati puutumatu kuld- linna kesklinna pilvelõhkujad näivad küm- puur, mille osaks on vastu võtta lind, kelle mekonna aasta eest olevat ehitatud vaid laul on alles leiutamata. selleks, et saada jagu linna kalduvusest Prantsuskeelsest käsikirjast tõlkinud Anti Saar

52 KALDA

3.VIKER 9 2011.indd 52 15.09.2011 13:53:13 ROGER GRIFFIN LIMASEENEST RISOOMINI: SISSEJUHATUS GRUPUSKULAARSESSE PAREMPOOLSUSSE

“Grupuskulaarsuse” määratle- tapoliitilised, kuid peaaegu mitte kunagi mine otseselt parteipoliitilised) üksused, mis on moodustatud taotlemaks palingeneetilisi Poliitiline kultuur ja ühiskondlik kliima, (s.o revolutsioonilisi) ideoloogilisi, organi- milles revolutsiooniline parempoolsus on satsioonilisi ja aktivistlikke eesmärke ning pidanud oma võitlust status quo vastu ja mille lõppsihiks on ületada olemasoleva uue korra eest, muutusid radikaalselt liberaaldemokraatliku süsteemi dekadents. pärast Hitleri ja Mussolini surma. Selle Olles küll kindlakujulised ja autonoomsed, ideoloogia, stiil, organisatsioonid ja taktika on grupuskulitel tühine hulk aktiivseid pidid põhjalikult ümber kohastuma. Muu- liikmeid ning nende avalik nähtavus ja tused on olnud nii sügavad, et heuristiliselt toetus on minimaalsed, kui sedagi. Kuid tasuks postuleerida uue poliitilise sugukon- see kergus, millega neid annab seostada na, “grupuskulaarse parempoolsuse” teke, (olgugi mõnikord üksnes poliitiliste ekst- mille struktuur ja dünaamika erinevad remistide eneste silmis) teiste grupikestega, märgatavalt sõdadevahelist ajastut iseloo- mis on ideoloogiliselt piisavalt sarnased mustanud relvastatud massiparteidest ja ning täiendavad taktikaliselt üksteise te- totalitaarsetest režiimidest. Praegu saaks gutsemist uut tüüpi ühiskonna rajamise anda sellele mõistele mõnevõrra diskur- katsetes, suurendab nende mõju ja tä- siivse määratluse ning sellele käesolev essee henduslikkust.1 Seetõttu on grupuskulil keskendubki. Seda määratlust tuleks võtta nietzscheliku aforismi vaimus – mitte uuri- 1 See artikkel ei taha väita, nagu iseloo- mistöö lõppjäreldusena, vaid üksnes lähte- mustaks grupuskulaarsus üksnes sõjajärgset punktina tulevase uurimistöö tarvis. Niisiis äärmusparempoolsust. Pigem loodan ma, et siinne käsitlus avab tee uurimaks “grupusku- vajab see edasist täpsustamist ja nüanssee- laarsust” kui kõigi uusaegsete süsteemivastas- rimist peaaegu kohe, kui arvutiklaviatuu- te mõtteviiside kontrakultuuriliste idioomide rilt avalikkuse ette astub ning leiab järe- latentset või tegelikku omadust, iseäranis siis, lekontrollimist konkreetsete empiiriliste kui need ei suuda moodustada tuuma mingi olulise populistliku liikumise tarvis. (Uusaja- näidete peal. Grupuskulid on tänapäeva eelse grupuskulaarsuse küsimus on omaette äärmusparempoolse poliitika kontekstis keerukas teema, mis jäägu siinkohal kõrvale.) loomult väikesed poliitilised (sageli me- Fin-de-siècle’i mäss positivismi ja dekadentsi vastu sünnitas oma grupuskulaarsuse-kolded, Roger Griffin, From slime mould to rhizome: An introduction to the groupuscular right. Pat- terns of Prejudice, 2003, kd 37, nr 1, lk 27–50. Autori nõusolekul eesti tõlke tarvis kergelt lühendatud variant. Osa võrguviiteid on kaasajastatud.

GRIFFIN 53

3.VIKER 9 2011.indd 53 15.09.2011 13:53:14 nagu kahenäolisel Janusel omadus ühen- nagu ka sotsialism mitmel kapitalistlikul maal. dada organisatsiooniline autonoomsus Kuid Teisele maailmasõjale järgnenud globaal- võimega luua mitteformaalseid sidemeid se kommunikatsiooni ja kultuuripro-duktsioo- teiste samasuguste moodustistega ja nende ni eksponentsiaalne kasv, inglise keele muu- mõju võimendada.2 Kui vaadelda nende tumine rahvusvaheliseks lingua franca’ks ning interneti pidurdumatu levik on märkimisväär- kogumõju ühiskonnale ja poliitikale, siis selt avardanud grupuskulite võimet arendada paistavad nad moodustavat mittehierar- välja midagi niisugust, mida siinses käsitluses hilise, ilma juhi ja keskuseta (või mitme- nimetatakse “risoomsuseks”, ning omandada sel moel rahvusülese, metapoliitilise “üliorga- keskuselise) liikumise, millel on voolavad nismi” tunnused. Kui mainida vaid üht aspekti piirid ja pidevalt muutuvad osised. Säära- sellest protsessist: erineva kultuuri ja poliitilise ne “grupuskulaarne parempoolsus” sar- kontekstiga ekstremistlike gruppide üksteisest naneb rohkem poliitilise ja ideoloogilise teadlik olek ja omavaheliste sidemete võrk hakkavad vastu töötama senisele kitsalt nat- kontrakultuuriga kui hariliku parteipolii- sionalistlikule murele dekadentsi ja taassünni tilise liikumisega ning suhtelise poliitilise pärast, samuti revolutsiooniliste programmi- stabiilsuse perioodil on ta suurepäraselt de mahutamisele rahvusliku parteipoliitilise liikumise raamesse. Selles osas on risoomne kohastunud revolutsioonilise ekstremismi grupuskulaarne parempoolsus vägagi sõjajärg- säilitamiseks, paistku too pragmaatiliselt ne nähtus. See ei tähenda, nagu poleks äär- võttes kui tahes utoopiline. muslikke parempoolseid grupuskuleid enne Nagu mis tahes definitsioon, on ka see 1945. aastat olemas olnud (edaspidi tuleb ju- tuks, et Hitleri-eelne Deutsche Arbeitspartei kirjeldus niihästi välja- kui sissearvav. On oma algfaasis võiks sobida näiteks pigem gru- selge, et seda terminit ei anna kasutada puskulaarsest kui parteipoliitilisest üksusest). mis tahes poliitilise organisatsiooni koh- Väidaksin siiski, et nemad või see kollektiivne üksus, mille nad moodustasid, allusid mingile ta, millel on üksnes mõni tuhat liiget ja paramilitaarsele massiparteile ning igal juhul minimaalne või olematu avalik tuntus puudusid neil lõpuni väljaarenenud risoomsed omadused. Viimaks tuleb rõhutada, et pärast Workers’ Party ja Progressive Labour Party Teist maailmasõda on grupuskulaarsuse ning suhted ametlike kommunistlike parteidega. tänu moodsale tehnoloogiale ka “risoomsuse” See heidaks valgust ka rollile, mida mängi- arendanud välja vasakäärmuslus ja teised äär- vad mõned aktivistlikumad harud ja rakuke- musliikumised, nagu poliitiline islamiäärmus- sed revolutsioonilise sotsialismi traditsiooni lus. Kommunismi, revolutsioonilise sotsialismi elushoidmises demokraatiaajastul, mil kapita- ja politiseerunud religioonide uurijatelt, kes lismi hegemoonia näib kõigutamatu. Kindlasti jagavad siin artiklis visandatud lähenemisviisi, võimaldaks see ka uudset pilguheitu al-Qaida oleks huvitav teada saada, mil määral annab võrgustiku võimumehhanismidele ning selle “grupuskulaarset vasakpoolsust” käsitada immuunsusele konventsionaalsete terrorismi- “grupuskulaarse parempoolsuse” analoogina vastaste meetmete vastu. ning mil määral on grupuskulaarsus nn usu- 2 Sissejuhatavas essees ajakirja Patterns of lise fundamentalismi tunnuseks. Rahvusülese Prejudice erinumbrile – R. Griffin, The in- tsentraalse võimu ja hierarhia traditsioon credible shrinking ism: The survival of fas- niihästi ortodoksses marksismis kui ka or- cism in the post-fascist era. Patterns of Preju- todoksses islamis näib selle välistavat. Kuid dice, 2002, kd 36, nr 3, lk 3–8 – rõhutasin uurimused, mis kasutavad heuristilise raamina ma Arthur Koestleri mõiste holon tähtsust “risoomse grupuskulaarsuse” mõistet, võiksid selle ambivalentse omaduse väljendajana. Vt siiski heita valgust näiteks küsimusele, millised A. Koestler, The Ghost in the Machine. Lon- on olnud niisuguste gruppide nagu Socialist don, 1967. 54 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 54 15.09.2011 13:53:14 ja toetus. Kuni squadrismo puhkemiseni ei maksa seda segamini ajada suurema olid Itaalia Fasci di Combattimento pea- kapillaarse organisatsiooni allüksustega, aegu nähtamatud.3 Kuid dokumentide nagu squadrismo üksikud eskadronid, põhjal on võimalik näidata, et Mussolini või kui otsida näidet väljastpoolt parem- tahtis algusest peale, et nendest saaksid äärmuslust, siis natsiokupatsiooni-aegse üleriigilised eliitväed, millel oleks mas- Euroopa vastupanuliikumise rakukesed siline järgijaskond, ning tegi selle nimel või algne Irish Republican Army (IRA). kõik, isegi sinnamaani välja, et muutis Kuigi need moodustised võivad säilita- oma “antipartei” 1921. aastal poliitili- da märkimisväärse iseseisvuse, on nad seks erakonnaks. Põnevat uurimisainet juba oma määratluse poolest formaalsete võiks pakkuda küsimus, kas mitte Anton sidemete kaudu lõimitud suuremasse or- Drexleri Deutsche Arbeiterpartei (DAP) ganisatsioonilisse struktuuri ning mingi- polnud enne, kui Hitleri väljailmumine sugusesse käsundushierarhiasse. Isegi Real tegi sellest natsismi militaarse massipartei, IRA (RIRA) poolautonoomsed rakukesed pigem üks osake Weimari grupuskulaarsest paistavad alluvat mingisugusele kesksele völkisch-parempoolsusest kui poliitiline juhtimisele. partei. Ka ei käi “grupuskul”, nii nagu Grupuskuliteks ei kvalifitseeru ka mit- seda siin määratletakse, “fraktsioonide” teparteilised üleriigilised liikumised, mille kohta, mis tegutsevad laiema poliitilise kohalikud harud toimivad survegruppide- liikumise sees, nagu näiteks natsionalistid, na mingi konkreetse ürituse nimel, nagu sündikalistid ja futuristid, kes heitlesid kasakate liikumine või Liikumine Armee selle nimel, et kehtestada oma mõju va- Toetuseks5 Venemaal. Sama kehtib ka ühe rajases Itaalia fašismis, või “sotsialistlik” Venemaa kõige vanema perestroika-järgse fraktsioon, mis moodustus Ernst Röhmi ultranatsionalistliku liikumise Pamjat koh- SA-s Gregor Strasseri ümber, enne kui ta, sest selle kohalikud harud tegutsevad Pikkade nugade öö selle välja juuris, – teadlikult suurema liikumise osistena ning sest fraktsioonidel puudub grupusku- taotlevad massilist toetust. Mõttekoda lile iseloomulik autonoomia.4 Samuti nagu GRECE (Groupement de recherche et d’études de la civilisation européenne) 3 Fasci di Combattimento (Võitlusliidud) jääb samuti välja, sest on isikute ja pro- kasvasid välja Mussolini poolt 1919 rajatud samanimelisest organisatsioonist ning tõusid jektide kaudu liiga tihedalt seotud muude esile maailmasõja-järgsetel aastatel Itaaliat Prantsuse uusparempoolsuse osistega, et haaranud poliitilise vägivalla laine (squadris- mo) harjal. 1921 moodustati nende baasil Partito Nazionale Fascista (PNF, Rahvuslik case of France’s Nouvelle Résistance. Patterns Fašistlik Partei). Toim. of Prejudice, 2002, kd 36, nr 3, lk 24–49. 5 4 Võib aga esineda juhtumeid, kui grupusku- 1997 loodud organisatsioon, mille üks lid eelistavad taktikalistel kaalutlustel tegut- rajajaid oli 1995. aastal Groznõi valluta- seda laiemate parempoolsete koalitsioonide mist juhtinud kindral Lev Rohlin. Kajastas fraktsioonidena, nagu näitab Jeffrey Bale’i sõjaväeringkondade rahulolematust Jeltsini käsitlus Nouvelle Résistance’ist: J. M. Bale, poliitikaga. Püüdis saada massiliikumiseks ja “National revolutionary” groupuscules and osales valimisliiduna 1999. aasta duumavali- the resurgence of “left-wing” fascism: The mistel. Toim.

GRIFFIN 55

3.VIKER 9 2011.indd 55 15.09.2011 13:53:14 teda autonoomsena käsitleda, pealegi on ja ideoloogilise vaenlase vastu kasutab ta avalik silmapaistvus piisavalt suur, nii et elemente skinheedide Oi!-, punk-, heavy teda peaks võtma pigem lahutamatu osana metal- ja black metal-muusikast vaimus, Prantsuse poliitilisest ja intellektuaalsest mis nende žanride algset poliitilist ten- peavoolukultuurist.6 dentsi tugevasti moonutab. Mitmesuguste Mõiste saab võib-olla selgemaks, kui autonoomsete, kuid omavahel haakuvate tuua kaks näidet, mis meie definitsiooni organisatoorsete, esitamis-, tootmis- ja alla mahuvad. Christian Identity (CI) lii- levialaste sõlmpunktide ümber koondu- kumine USA-s, valgete ülimuse eest seisja- nuna arenes Blood and Honour kiiresti te segu kristlike fundamentalistidega, mis rahvusvaheliseks, ilma kindla keskuseta käitub fašismi hübriidvariandina,7 koos- poliitilis-kultuuriliseks nähtuseks, millel neb umbes 102 grupist, mis tegutsevad 35 on pigem grupuskulaarne kui hierarhiline osariigis, keskmiselt 500 liiget ühes “kiri- struktuur. Sellisena mängib see olulist, kui- kus”. CI-l pole keskvõimu või “sinodit”, gi suurel määral märkamatut rolli rahvus- aga neid gruppe seob nii omavahel kui ka vahelises parempoolsuses tervikuna, eriti teiste paremäärmusluse ilmingutega lõt- USA-s, Ühendkuningriigis, Skandinaavias vade sidemete võrgustik, mis annab talle ja Venemaal, tõmmates ligi ideoloogilisele “grupuskulaarsuse”. Või näide lähemalt: “harimisele” vastuvõtlikke rassiste ning kui Skrewdriveri laulja Ian Stuart rajas arendades sidemeid ja kontakte teist laa- 1988. aastal White Noise’i kontsertide di parempoolsete grupuskulitega, aga ka korraldamiseks grupikese Blood and Ho- “peavoolu” parteidega, nagu National nour, siis ei olnud see “uus fašistlik partei, Front ja British National Party. (Tradit- vaid ilma liikmeteta organisatsioon”.8 Sest sioonilise parteipõhise fašismi grupusku- ajast peale on White Noise’i subkultuur leerumise seisukohalt on ehk märgiline muutunud rahvusvaheliseks liikumiseks, seegi, et 1970. aastatel kandis nime White mis on üle võtnud mitmesuguseid pa- Noise ka rassistliku punkmuusika võr- rempoolseid mõjutusi, ning eesmärgiga gustik, mida kontrollis otseselt National kütta üles rituaalset vihkamist rassilise Front.)

6 Tuleb märkida, et uusparempoolsus kui rah- Abimõisted vusvaheline vastuhakk liberaalsete ja “Lääne” väärtuste hegemooniale ilmutab grupusku- laarsuse tunnuseid, kui seda käsitada ühtse Loodetavasti teeb kolme abimõiste män- entiteedina, mis koosneb üksikutest, rahvus- gutoomine siinse definitsiooniraamistuse likult orienteeritud uusparempoolsustest. pigem selgemaks ja mitte segasemaks. Esi- 7 Vt R. Griffin, Fascism. Rmt-s: Encylopedia of Fundamentalism. Toim. B. Brasher. New teks: “ebatsiviilne” ühiskond. Tsiviil- ehk York, 2001. kodanikuühiskonna mõiste on politoloo- 8 S. Silver, Blood and Honour 1987–1992. gias juurdunud märkimaks ühiskonnasfää- Rmt-s: White Noise. Toim. N. Lowles, S. Sil- ver. London, 1998, lk 13. Vt ka: M. Moyni- ri, mis külgneb formaalse parteipoliitika han, D. Søderlind, Lords of Chaos: The Bloo- ruumiga ja omab suurt tähtsust huma- dy Rise of the Satanic Metal Underground. nistlike väärtuste kultiveerimisel ning Venice (CA), 1998. 56 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 56 15.09.2011 13:53:15 liberaalsete ühiskondade demokraatliku Teine täpsustav mõiste tuleneb püüdest eetose institutsioneerimisel ja sisemisel selgitada seda sügavat mitmetähenduslik- omaksvõtul. Viimasel ajal on mõned kust, mida kätkeb endas sõna “liikumine”. uurijad veenvalt põhjendanud vajadust See termin võib tähistada suhteliselt hästi võtta kasutusele mõiste “ebatsiviilne ühis- piiritletud, homogeenseid ja hierarhilisi kond”, et tähistada seda tsiviilühiskonna ideoloogilisi jõude, millel on ühine hulk osa, ilma milleta ei saaks organiseeruda selgelt sõnastatud eesmärke ning need parlamendivälise protesti, antiliberaalsete võivad leida väljenduse isegi ühistes ideoloogiate ja süsteemivastase poliitika manifestides, nagu näiteks tšartistide, voolud. Kaks olulist artiklit on väitnud, sufražettide ja kodanikuõiguste liikumise et see, mis mängib mõnedes tänapäeva puhul. Lihtsuse mõttes võiks seda tüüpi demokraatiates kõige tähtsamat rolli äär- liikumisi nimetada “monokraatlikeks”, musparempoolse ideoloogia inkubaatori sest neil on üks peamine võimutelg või ja reservuaarina, on pigem “ebatsiviilne -selgroog. Samas võib “liikumine” tähista- ühiskond” kui parteipoliitika.9 Mõiste on da ka ebamäärast, heterogeenset, lõdvalt juba tõestanud oma heuristilist väärtust, koordineeritud ja seega “polükraatlikku” kui on püütud hinnata rolli, mida Hitleri ideede ja väärtuste voolu.12 Seesugust lii- dramaatilises võimuletulekus mängis Saksa kumist – mille näiteks on enamik kultuuri, tsiviilühiskonna rahulolematus Weimari ideede ja kunsti ajaloost tuntud isme (re- vabariigiga.10 “Ebatsiviilse ühiskonna” nessanss, dekadentism, modernism jne), mõistel on ka suur potentsiaal süvendada aga ka sellised laiaulatuslikud, äärmiselt meie ajaloolist arusaamist organiseeri- hajusad ühiskondlikud kampaaniad nagu tud populistliku poliitilise parempoolsuse feminism, New Age, loomaõiguslus ja esiletõusust 20. sajandi alguse Euroopa antiglobalism – iseloomustab minimaalne maades, näiteks Prantsusmaal, Itaalias, keskne koordineeritus ja formuleeritud Saksamaal ja Rumeenias, kui käsitletakse ühiseesmärkide vähesus ning nad kaldu- näiteks völkisch-liikumise tähtsust natsismi vad sigitama arvukalt fraktsioone, kõrval- kujunemises.11 voole, konflikte ja “dialekte”. Asja ajab veelgi keerulisemaks see, et geneeriliste 9 A. Pedahzur, L. Weinberg, Modern Euro- mõistetega kirjeldatavad liikumised kal- pean democracies and its enemies: The threat of the extreme right. Totalitarian Movements duvad viitama heterogeensetele ideoloo- and Political Religions, 2001, kd 2, nr 1, lk gilistele ja kunstilistele “polükraatlikele” 52–72; A. Umland, Towards an uncivil so- liikumistele (futurism, fašism) isegi siis, ciety? Contextualizing the decline of post- Soviet Russian extremely right-wing parties. kui koosnevad üksikutest “monokraat- Weatherhead Center for International Af- likest” liikumistest (Marinetti futurism, fairs Working Paper Series, 2002, nr 02–03, British Union of Fascists). NSDAP oli http://www.wcfia.harvard.edu/sites/default/ näiteks ühtaegu monokraatlik liikumine, files/555__Toward_An_Uncivil_Society.pdf 10 S. Berman, Civil society and the collapse of the Weimar Republic. World Politics, 1997, the Masses. New York, 1975. kd 49, nr 3. 12 Eesti keeles nimetataksegi polükraatlikke 11 Vrd G. L. Mosse, The Nationalization of (kultuuri)liikumisi enamasti vooludeks. Tlk.

GRIFFIN 57

3.VIKER 9 2011.indd 57 15.09.2011 13:53:15 mis tegutses niihästi “Los-von-Weimar” tekitades pidevalt uusi võsusid, samal ajal liikumise kui ka Saksa völkisch-liikumiste kui ennustamatus ja asümmeetrilises kasvu raames, mis ise olid polükraatlikud, ning ja kängumise mustris mõned välja surevad. – nagu mõned väidaksid – oli omakorda Kui poliitilisel võrgustikul on risoomne osa Euroopa fašismist, veel ühest polü- struktuur, siis moodustab ta rakulise, ilma kraatlikust liikumisest. keskme ja juhita võrgu, millel on ebamää- Kolmas ja küllap kõige tähtsam abi- rased piirid ning puudub formaalne hie- mõiste, mis võiks “grupuskulaarse parem- rarhia või sisemine korrastav struktuur, poolsuse” raskesti tabatavale loomusele mis annaks talle ühtse ajukeskuse. valgust heita, on “risoom”. Selle tõid Kui neid kolme mõistet rakendada poststrukturalistliku radikalismi vaimus grupuskulaarsele parempoolsusele, siis kasutusele Gilles Deleuze ja Felix Guat- saab algset definitsiooni laiendada väitega, tari, et süvendada arusaamist sotsiaalse- et tegu on liikumisega, mille loomulik test nähtustest, millele võib – vähemalt elupaik on poliitilise või isegi tsiviilühis- metafoorselt – omistada isikuüleste or- konna asemel pigem ebatsiviilne ühis- gaaniliste eluvormide omadusi, kuid mis kond ning mis on ühtaegu polükraatlik samas pole piisavalt sidusalt hierarhilised ja risoomne. või süstemaatiliselt seostatud, et kasutada puu-metafoore.13 Grupuskulaarsele pa- Grupuskulaarse parempoolsuse rempoolsusele rakendatult toob risoomi avaldumine ajaloos mõiste esile selle dünaamilisuse polü- kraatliku liikumisena, rõhutades, et see Isegi niisugune provisoorne diskursiivne ei toimi nagu üks organism, nagu puu, määratlus võimaldab küllalt täpselt tu- millel on juurestik, tüvi ja latv või millel vastada grupuskulaarse parempoolsuse on selgelt määratletud sisemus ja välimus, ilminguid uusaegses ajaloos. Võib oletada, algus ja lõpp. See toimib pigem nagu tea- selgitamisele näitab Wray, kuidas nii Hakim tud rohu- või mugultaimede puntras juu- Bey “ajutised autonoomsed tsoonid” kui ka restik, milles on “mitmed lähteid ja algusi, zapatistlik Rahvuslik Vabastusarmee kasuta- mis omavahel põimuvad ja seostuvad”,14 vad risoomistruktuuri oma võitluses “süstee- mi” kukutamise nimel. Kolmanda positsiooni 13 “Risoomi” kohta: G. Deleuze, F. Guat- ühe juhtiva ideoloogi Hakim Bey reaktsioon tari, A Thousand Plateaus: Capitalism and risoomi-kontseptsioonile näib kinnitavat sel- Schizophrenia. Tlk B. Massumi. Minneapo- le asjakohasust. Talle imponeeris eriti väljend lis, 1987. Vt ka http://waste.informatik.hu- “mitmed lähted” ning e-mailis siinsete rida- berlin.de/koubek/netze/handapparat/rhizom/ de autorile (01.09.2002) kirjutas ta: “[minu RhizomeInternet.html. grupuskuli] strateegia on olnud niisugune: 14 Tsiteeritud võrguartiklist: http://web.ar- ennast uuesti leiutada ja uuesti sündida. chive.org/web/20040821160019/http://cs.art. Mitte selleks, et edasi lükata mingisugust rmit.edu.au/deleuzeguattarionary/r/pages/ stagnatsiooni, vaid osana orgaanilisest aren- rhizomic.html. Üpris üksikasjalikku käsitlust guahelast. Justkui külvaksime ühe põhitaime risoomi-teooriast vt: S. Wray, Rhizomes, mitmeid seemneid. Munade paigutamine eri nomads, and resistant Internet Use. http:// korvidesse mitmekesistab mõistagi arengu ja www.thing.net/~rdom/ecd/RhizNom.html. edu võimalusi. Nii saab ligi tõmmata ka väga Lisaks äärmiselt põhjalikule risoomi-mõiste erinevaid inimesi.” 58 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 58 15.09.2011 13:53:15 nagu Jeffrey Kaplan, Leonard Weinberg ja Selle asemel väidan ma, et grupusku- Ted Oleson oma uurimuses World Church laarset parempoolsust tuleks esmajoones of the Creator (WCOTC) kohta teevad,15 mõista “postfašistliku” ajastu saadusena. et sel on midagi sugulaslikku “kultusliku Selle lähenemisviisi mõtestamiseks on miljööga”, mida on esinenud ajaloos mitut tarvis kaht olulist kontseptuaalset töö- puhku, iseäranis Rooma okupatsiooni aeg- riista: nüansseeritud arusaama ideoloogia sel Juudamaal (killustunud Rooma-vastane muutumisest ja rafineeritud teooriat ge- “rinne”, mida nii õelalt parodeerib Monty neerilisest fašismist. Esimest pakub Mi- Pythoni film “The Life of Brian”) ja refor- chael Freedeni “ideoloogia morfoloogia” matsiooniaegses usulises kontrakultuuris, teooria.18 Selle järgi koosneb geneeriliste mis sünnitas millenaarseid sekte, mida poliitiliste ideoloogiate iga konkreetne käsitleb Norman Cohni raamat “Millen- ilming “kõrvaldamatute” osiste kobarast, niumi ootel”.16 Tuleb siiski märkida, et millele lisandub hulk sattumuslikke (lä- WCOTC-l avalduvad esoteerilised tun- hedasemaid ja perifeersemaid). Mingis nusjooned ei ole sugugi tüüpilised gru- ideoloogias, näiteks sotsialismis või libe- puskulaarsele parempoolsusele tervikuna ralismis, omaks võetud organisatoorsed ning suhteliselt homogeensed religioossed ja institutsionaalsed vormid ning prog- kultuurid, mis sigitavad “kultuslikke mil- rammide ja poliitika stiil ja sisu erinevad jöösid”, erinevad suuresti ilmalikust, frag- mõistagi niihästi ajastuti kui ka vastavalt menteerunud ja keskmeta modernsusest, rahvuslikule kontekstile. Ometigi on iga kust võrsuvad parempoolsed grupuskulid. ideoloogia tuumikus mõni liht- või liit- Ja kui rõhutatakse 1960. aastate kontra- mõiste, mida – pigem konventsionaalsetel kultuuri kujundatud “kultusliku miljöö” (nominalistlikel, kultuurilistel) kui essent- panust, ei tohiks unustada, et esimesed sialistlikel (idealistlikel või realistlikel) täisverelised grupuskulid, kus hakati hau- põhjustel – ei vaidlustata. duma revolutsioonilisi natsionalistlikke Seetõttu sisaldab igasugune sotsialism plaane, kujunesid välja juba aastakümme alati selgesõnalist pühendumist võrdsu- enne Beatles’it, nagu on näidanud Kevin sele ja sotsiaalsele õiglusele, samas kui Coogan ja Jeffrey Bale.17 riiklikule planeerimisele või kapitalismi riiklikule juhtimisele (mis on teatavates 15 J. Kaplan, I. Weinberg, I. Oleson, Dreams and realities in cyberspace: White Aryan Re- sotsialismibrändides keskmelähedane ja sistance and the World Church of the Creator teistes perifeerne tunnus) omistatavas on the Internet. Patterns of Prejudice, 2003, tähtsuses või taaskasutatava energia (mis kd 37, nr 2. 16 N. Cohn, The Pursuit of the Millennium: on perifeerne, kuigi võib ühel päeval Revolutionary Millenarians and Mystical saada keskmelähedaseks tunnuseks) ja Anarchists in the Middle Ages. 4. tr. New usundipõhiste koolide (perifeerne tunnus) York; Oxford, 1990. pooldamises leidub suuri varieeruvusi. 17 J. M. Bale, “National revolutionary” grou- puscules and the resurgence of “left-wing” fascism; K. Coogan, Lost Imperium: The Eu- 18 M. Freeden, Political concepts and ideo- ropean Liberation Front (1949–54). Patterns logical morphology. Journal of Political Phi- of Prejudice, 2002, kd 36, nr 3, lk 9–23. losophy, 1994, kd 2, nr 2.

GRIFFIN 59

3.VIKER 9 2011.indd 59 15.09.2011 13:53:15 Muudes ideoloogiates, nagu liberaalne Esimesele maailmasõjale järgnenud konservatism või ökologism, on neilsa- liberalismi süsteemne kriis koos Vene madel mõistetel jälle teistsugused posit- revolutsiooni ja “masside natsionali- sioonid keskme lähedal või perifeerias. seerumisega”, millele sõda oli tugevasti Niimoodi võttes on “samad” ideoloogiad kaasa aidanud, olid teguriteks, mis lõid tuvastatavad oma erinevates avaldumis- ainulaadsed tingimused natsionalismi viisides, mille nad võtavad eri maades ja revolutsioonilise populistliku variandi eri evolutsioonietappidel mitmesuguste avaldumiseks uut tüüpi parteipoliitilise ajalooliste ja sotsiaalmajanduslike jõu- jõuna. Üldine ja erakordselt käegakat- dude mõjul. sutav tunne, et moodsat tsivilisatsiooni Selles kaoses, mis aastakümneid fašis- ja ajalugu on tabanud sügav struktuurne miuuringutes valitses, olnuks Freedeni kriis, võimaldas sõdadevahelise ajastu fa- analüüsi rakendamine geneerilisele fašis- šismil ühendada intensiivset ideoloogilist mile samahästi kui võimatu, sest puudus viljakust tugeva tungiga dünaamilisuse ja akadeemiline konsensus küsimuses, mis aktivismi poole, elitaarsust populistliku moodustab fašismi defineeriva “kõrvalda- “massilisusega”, sotsiaalselt konformistlik- matu” mõistekobara. Viimase kümnendi ku, konservatiivset tahku anarhilise revo- jooksul on selles vallas tegutsevate uurijate lutsioonilise innuga ning paramilitaarset seas ikka enam sugenenud otsesõnaline mõõdet elektoraalsega. Edukaimad näited (teoreetiliselt formuleeritud) või vaikiv sulatasid kõik need elemendid kokku hie- (pragmaatiline) ühisarusaam, et fašismi rarhiliseks, tendentsilt monokraatlikuks püsituumaks on nägemus poliitilise kul- liikumiseks (Hitleri NSDAP ja Mussolini tuuri ja rahvusliku kogukonna taassünnist, PNF), suuresti tänu juhisse investeeritud mille toob postliberaalne ajastu.19 Kui fa- karismaatilistele jõududele. šismi käsitada kultuurilisele palingeneesile Sellest analüüsist tulenevad kaks olulist (taassünnile) orienteeritud ultranatsiona- punkti: esiteks, relvastatud partei ja selle lismi-permutatsioonina, siis on võimalik paramilitaarsed mundrid, karismaatiline näha, et need tegelikud vormid, mille juht, ultrašovinistlik retoorika ja vaate- fašism sõdadevahelisel perioodil võttis, mänguline, “esteetiline” poliitikastiil – mis sõltusid konkreetsest ja seetõttu efemee- olid küll tollase fašismi üldised tunnused rsest ajaloolisest kliimast. ja mida seostati laialdaselt selle “olemu- sega” – olid fašismi geneerilise olemuse 19 Vt R. Griffin, The primacy of culture. The seisukohalt kõigest sattumuslikud, epife- current growth (or manufacture) of consensus within fascist studies. Journal of Contempo- nomenaalsed omadused. Veelgi enam, ka rary History, 2001, kd 37, nr 1. Silmapais- korporatism, antisemitism või eugeenika tev erand sellest kasvavast konsensusest on ei olnud fašismi geneerilise tuuma suhtes marksistid, kel juba definitsiooni poolest tu- kunagi midagi enamat kui perifeersed, leb käsitada kapitalismi kaitsmist (säilitamist?) ja kontrrevolutsioonilist (sotsialismivastast?) ükskõik kui kesksed nad ka olid selle spet- agressiivsust pigem fašismi “kõrvaldamatute” siifiliste avaldumisvormide praktikas. Kui kui keskmelähedaste või perifeersete tunnus- sõdadevahelist ajajärku kujundanud konk- tena. 60 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 60 15.09.2011 13:53:16 reetne jõudude konstellatsioon kadus, pidi limaseene-taolistes unitaarsetes organismi- fašismi välisvorm tegema läbi radikaalse des, võib heuristilistel eesmärkidel julgelt muutuse. Teiseks, fašismi parteipoliitiline pidada pigem fašismi perifeerseteks kui avaldumine “totaalse” jõuna, mis ühendas kõrvaldamatuteks osisteks. valimistel osaleva partei paramilitaarse Seega võib väita, et Teise maailmasõja revolutsiooniliikumisega, oli võimalik järgne “grupuskulaarne” parempoolsus üksnes terava struktuurse kriisi tingimus- sündis tänu ajalooliste jõudude uuele kon- tes, mis mõjutas ühtviisi nii liberaalseid figuratsioonile, mille kujundas liberaalse demokraatiaid kui ka konservatiivseid demokraatia võit teljeriikide üle ning ta režiime. ilmne edukus tolle Lääne peatse kollapsi Limaseen (Myxomycota) on lugematu- tunde hajutamisel, mis sõdadevahelisel test ainuraksetest organismidest koosnev ajal oli euroopastunud maailmas valit- hübriidne eluvorm, mis lokkab äärmiselt senud. Oluline on, et liberaalkapitalistli- niisketes oludes (näiteks leidub seda hülja- ku süsteemi tagasipöördumine suhtelise tud Inglise maamajades). Kuigi tal puudub stabiilsuse ja hegemoonia juurde pärast kesknärvisüsteem, on ta tähelepanuväärne 1945. aastat langes kokku tõsiasjaga, et selle poolest, et moodustab ajuta ja silmitu terve põlvkonna jaoks hakkas rahvusliku üliorganismi, mis mingil kombel liigub taassünni retoorika nüüd seostuma kuju- eesmärgipäraselt – nagu mollusk või nälk- teldamatus ulatuses toime pandud kalku- jas, keda hingestab ainuline teadvus.20 Üks- leeritud ebainimlikkustega. Selle kõige nes sõdadevahelise Euroopa ekstreemsed ühistagajärjeks oli, et revolutsioonilisele tingimused võimaldasid paremäärmusluse parempoolsusele ligipääsetav “poliitiline lahknevatel aspektidel mõnel maal liituda ruum” ahenes drastiliselt. Järgmistel aas- justkui limaseene parteipoliitiliseks ana- takümnetel muutus kultuurikliima talle loogiks. Fašismi klassikalisi sõdadevahelisi veelgi ebasoodsamaks, kui lääneriikides tunnuseid – karismaatiline juht, noorsoo- laiad massid üha depolitiseerusid ja “de- liikumine ja okeaanilised kogunemised, natsionaliseerusid”. Neid ei veedelnud mida nii innukalt matkisid ka parafašist- enam ultranatsionalism, militarism ega likud konservatiivsed režiimid (nt Franco ohverdumine, mis olid teinud võimalikuks Hispaania) –, nagu ka tema kehastumist 1914. aasta “sõjapalaviku”, mis omakorda oli olnud fašismi tõusu eeltingimuseks. 20 “Limaseen kuulub ühe- või mitmerakulis- Globaliseerumise mõjul kahanes rahvus- te organismide rühma, mida traditsiooniliselt riikide tähtsus ning Külma sõja lõppedes liigitatakse seenteks, kuid millel on nii taime- de kui loomade tunnuseid. Nad paljunevad ja Nõukogude impeeriumi kokku varise- eoste abil, kuid nende rakud võivad liikuda des kaotas paremäärmuslus oma edasise nagu amööbid ja nad toituvad, omastades olemasolu peamise õigustuse. toiduosakesi. Mõned limaseened on aedniku Selline konjunktuur kujundas radi- nuhtluseks, moodustades rohul želeetaolise kihi” – www.nifg.org.uk/facts_a.htm. Samas kaalselt ümber poliitilise kultuuri, milles kirjeldatakse ka eksperimenti, kus limaseen äärmusparempoolsus pidi manööverdama. suutis toiduni jõudmiseks edukalt läbida la- Nüüd pidi see jääma ellu tingimustes, kus bürindi.

GRIFFIN 61

3.VIKER 9 2011.indd 61 15.09.2011 13:53:16 objektiivselt puudus säärane süsteemne niiviisi kummalisi hübriide demokraatli- kriis, mis 1918. aasta järgsetes meeleolu- kust vormist ja antiliberaalsest sisust, nii et des oli andnud tugeva vastukaja üleskut- see võimaldas radikaalsel (reformistlikul) sele rajada poliitika ja kultuuri totaalsel ja ekstreemsel parempoolsusel liituda.22 ümbersünnil põhinev “uus kord”. Sel- Nõnda tekkisid parteid, mida sageli ni- le tagajärjel kahanes enamikus maades metatakse “uuspopulistlikeks”. Teise stra- tähtsusetuks nende inimeste hulk, keda teegia puhul loobuti kõigist püüdlustest tõmbas spontaanselt revolutsioonilise saada massiliikumise tuumaks ning võeti natsionalismi poole, ning too lakkas ole- selle asemel omaks kaadriorganisatsiooni mast piisavalt massiline, et toimida karis- vorm, mille ideoloogilist, organisatoorset maatilise poliitika vormina ehk moodsa või õõnestustegevust juhib väike isehaka- “poliitilise religioonina”. Paremäärmus- nud aktivistide eliit. Illusoorset väljavaadet liku massiliikumise koostisosad ei saanud avaldada ühiskonnale revolutsioneerivat enam liituda. Karismaatiliste populistlike mõju hoiti aga elus sellega, et rühmakesed energiate toiteallikas oli kokku kuivanud. jäid avatuks sidemetele paremäärmuslike Ultranatsionalistliku limaseene aeg sai hingesugulastega ning kuulutasid oma ümber. Selles mõttes oli Ernst Noltel õi- olemasolust valitud vähemusele suunatud gus, kui ta nimetas fašismi sel kujul, nagu tõhusa propagandatööga.23 Nõnda tekkis- see oli saanud alguse Action Française’ist ki sõjajärgne paremgrupuskul. ning kinnistunud Itaalia fašismis ja Saksa Uus ideoloogilise ja aktivistliku ener- natsismis, “ajastunähtuseks”, mis 1945. gia üksus, mille fašism tarvitusele võttis, aastal samahästi kui kadus.21 sobis hästi kohastumiseks kliimaga, milles Kuid fašism ei surnud Hitleri punkris. poliitilise ruumi avaramad tsoonid olid Darvinistlikust mutatsiooniloogikast läh- muutunud sellele ligipääsmatuks ja tuli tudes hakkasid revolutsioonilise natsiona- otsida kõikvõimalikke nišše ja nurgata- lismi jõud “postfašistlikul ajastul” instink- guseid tsiviilühiskonnas. Kõige tähtsam tiivselt järgima kaht ellujäämisstrateegiat. kohastumisprotsess oli ideoloogia meta- Üks seisnes püüdluses pälvida valijaskonna politiseerumine, millega kaasnes teadlik poolehoidu oma revolutsioonilise prog- rünnak liberalismi kultuurihegemoonia rammi tagaplaanile taandamisega või lausa vastu, ning revolutsioonilise nägemuse hülgamisega ning selle tõlkimisega võima- kaugeleulatuv internatsionaliseerumine. likult liberaaldemokraatlikku keelde, luues See avaldus näiteks kõikide etniliste nat-

21 Tuleb küll märkida, et Ernst Nolte lõpe- 22 Vt R. Griffin, The post-fascism of the Al- tab oma raamatu “Three Faces of Fascism” leanza nazionale: A case-study in ideological (London, 1965) tõdemusega, et alles siis, kui morphology. Journal of Political Ideologies, inimühiskond saavutab totaalse harmoonia ja 1996, kd 1, nr 2. emantsipatsiooni, jõuab ta “fašismijärgsesse 23 Vt R. Griffin, Interregnum or endgame? ajajärku” (lk 454). Sellega möönab ta, et fašis- Radical right thought in the “post-fascist” mil on teatav järelelu, ehkki ma väidaksin, et era. Journal of Political Ideologies, 2000, kd grupuskulaarne parempoolsus kujutab endast 5, nr 2, lk 163–178, kordustr rmt-s: Reassess- märksa elujõulisemat ellujäämisvormi, kui ing Political Ideologies. Toim. M. Freeden. Nolte oma tähelepanekut tehes ette nägi. London, 2001. 62 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 62 15.09.2011 13:53:16 sioonide ühise Euroopa-baasi rõhutamises, pide ja -fraktsioonide kasvava koostööni natsismi universaliseerimises ja nn “kol- ja oikumenisatsioonini vaimus, mis võib manda positsiooni” esiletõusus, mis otsib paista “postmodernsena”, kuigi on oma oma võitluses ainsa allesjäänud ülivõimu igatsuses sünkretismi ja sünteesi järele vastu rahvusvahelisi liitlasi (k.a Kolman- tegelikult sügavalt antipostmodernne.25 dast Maailmast).24 See viis ka üksikgrup- Otsekui kindlustamaks grupuskulaarse parempoolsuse kohta moodsas poliitikas, 24 Tuleb siiski märkida, et termin “kolmas po- ilmusid 1990. aastatel veel kaks tegurit, sitsioon” pärineb Külma sõja ajast, mil supra- mis viisid grupuskulid täiuslikku kooskõl- natsionaalsema kallakuga revolutsioonilised natsionalistid taotlesid “ühendatud Euroopa” la Läänes valitseva ajavaimuga: üldsuses loomist, mis teeks “imperialismivastaste” lii- maadvõttev tunne, et toimumas on kõik- kumistega Kolmandas Maailmas koostööd jaleulatuv kultuuriline globaliseerumi- võitluses kahe ülivõimubloki, kapitalistliku ja kommunistliku vastu. Sissevaadet sellesse ne, ning interneti kapillaarne tungimine pöörasesse sünkretismi, mis iseloomustab planetaarse ühiskonna närvisüsteemi. ideoloogiliselt avantüristlikumaid grupusku- Üheskoos tegid need tegurid võimalikuks laarseid parempoolseid valdkondades, mis on selle, et iga kui tahes tilluke grupuskul võis pühendunud vasak- ja parempoolsuse lõhe ületamisele ning võtavad üle vasakäärmus- toimida sõlmpunktina ekstremistlike or- luse ikoone, pakub kokkuvõte, mis pärineb ganisatsioonide suures, pidevalt arenevas ühelt äärmuslikult ja kangekaelselt mugane- võrgustikus, millel on tervikuna märksa matult revolutsioonilis-vasakpoolselt saidilt: “1960ndatel ei kerkinud esile mitte üksnes suurem tähtsus kui selle osade summal. New Left, vaid ka uusparempoolsus, mis sisaldas ka uusfašismi. Ja praegusel ajal val- Grupuskuli esmatähtsus sõja- mistab kõige rohkem tüli just nimelt fašismi järgses fašismis kummaline sünkretistlik võimekus. Elustunud on vasaknatsism, mis tugineb natsionaalbolše- vikele ja vendadele Strasseritele. Vasakikoo- Empiirilist kinnitust sellele käsitlusliinile nid nagu Che Guevara ja Subcomandante pakub tõsiasi, et seal, kus äärmine sot- Marcos on lülitatud uusfašistide panteoni, kes siopoliitiline krahh seda võimaldas, eriti peavad end rahvuslikeks revolutsionäärideks, tehtud on ka tõsiseid katseid propageerida Lõuna-Aafrikas mitmerassiliste valimiste natsimaoismi, mis põhineks “proletariaadi fašistlikul diktatuuril”. Tänapäeva fašistide malisem oksüümoron. Natsionaalanarhistid seas leidub toetust IRA-le, Rote Armee Frak- ammutavad oma fašismi paremalt poolt Stir- tionile, Kaddafi Liibüale ning “Palestiina neri individualistlikust anarhismist, Nietzsche rahva võitlusele sionismi vastu”. See fašistlik aristokraatlikust radikalismist, Jüngeri revo- solidaarsus rahvusliku vabastusliikumisega lutsioonilisest konservatismist ja Evola elitaar- Kolmandas Maailmas – eriti kui viimasel on sest traditsionalismist; vasakult aga Bakunini rassiline, etniline või usuline alus – on pa- põrandaaluse ülestõusu õpetusest, Kropotkini ralleelne fašistide siseriikliku toetusega ras- tegude-propagandast, Soreli müütilisest vägi- siseparatistidele, nagu Farrakhani Nation of vallast ja Proudhoni sündikalistlikust mutua- Islamile, “kõikide rahvaste [sh mõistagi ka lismist; ning oma terroristlikus servas Netša- valgete] enesemääramisõiguse” alusel. Isegi jevi konspiratiivsest nihilismist ja Kaczynski kolmanda positsiooni fašistide majandusliku antiindustriaalsest ludiitlusest.” – http://web. ümberjaotamise kavad on täiega laenatud archive.org/web/20050408231031/http:// gildi-sotsialismist. Siis on veel olemas natsio- www.huahuacoyotl.com/march.html. naalanarhism, mis on küllap seni kõige kum- 25 Vt R. Griffin, Interregnum or endgame?

GRIFFIN 63

3.VIKER 9 2011.indd 63 15.09.2011 13:53:17 eel ning kommunismijärgsel Venemaal mittegrupuskulaarsetele moodustistele, ja Jugoslaavias, hakkas paremäärmuslus mille ideoloogiliste komponentide mitme- uuesti võtma populistlike liikumiste ja kesisus on hämmastav. Sedamööda, kuidas massiparteide vorme, mis meenutasid parteipoliitiline fašism on alla käinud, sõdadevaheliste vägivaldsete mullistuste on grupuskulaarne parempoolsus haka- aegset Euroopat. Ometigi on aja märk see, nud järjest energilisemalt ekspluateerima et isegi kommunismijärgse Venemaa tera- ebatsiviilset ühiskonda, et hoida avatuna vas süsteemikriisis moodustus ekstreemset rahvusliku revolutsiooni võimalusi.26 ja paremradikaalset laadi natsionalismi Venemaa on ilmekas näide põhimude- esindavate konventsionaalsete poliitiliste list, mis on pärast natsismi lüüasaamist parteide kõrvale verisulis tsiviil- ja eba- avaldunud kogu Lääne paremäärmusluses. tsiviilses ühiskonnas kiiresti ka keerukas Tüüpiliseks organisatoorseks üksuseks, grupuskulaarne parempoolsus. Üks selle milles fašism nüüd avaldub, on kõikjal kiiret kasvu soodustanud teguritest oli Ve- saanud pigem grupuskul kui partei. Seda nemaa eliitide valmisolek teha koostööd illustreerib ilmekalt ka ühe iseäranis sõna- Euroopa uusparempoolsusega ja ekstre- osava ja eneseteadliku Briti ideoloogi Troy mistlike grupuskulitega, propageerimaks Southgate’i isiklik rännak läbi Briti parem- oma käsitlust rahvuslikust kriisist. äärmusluse muutliku maastiku.27 Üheks Ehk teiste sõnadega: internatsionalisee- ajamärgiks on seegi, et tema kirjeldus oma rumine ja metapolitiseerumine seostusid teest UK National Fronti parteiaktivistist elektroonilise kommunikatsiooni uute viljakaks grupuskulaarseks ideoloogiks, globaliseerunud vormidega, võimalda- kes liigub üha enam natsionaalbolševismi des fašismi väga spetsiifilistel variantidel ja uusanarhismi mõjuväljas, ilmus Vene valguda tühimikesse, mis olid Venemaa võrguajalehe Pravda ingliskeelses versioo- poliitilises süsteemis dramaatiliselt avane- nis.28 Lehe praeguseks eripäraks on selliste nud – niihästi suurtesse kui ka kapillaar- käsitluste avaldamine maailma olukorrast, setesse ruumidesse, mis olid muutunud mis paneksid kunagised nõukogudeaegsed Vene ühiskonnas nüüd ligipääsetavaks kultuuri- ja ideoloogiatoodangu nii tsi- 26 Vt A. Umland, Towards an uncivil viilsetele kui ebatsiviilsetele vormidele. society? 27 T. Southgate, Transcending the beyond: Kuid pärast kaheksat aastakümmet riik- from third position to national-anarchism. likult kontrollitud poliitikat ja majandust Pravda (võrguleht), 17.01.2002. http:// tekkis samal ajal ka võimas tung jõuda english.pravda.ru/news/russia/17-01- 2002/25940-0/ liberaaldemokraatlikku, laissez-faire ka- 28 On tähenduslik, et vastuseks siinse artikli pitalistlikku ühiskonda ning see takistas algversiooni väitele, et tema kirjutis väljendab revolutsioonilis-natsionalistlikel vooludel “utoopilist nägemust”, teatas Troy Southgate: sulanduda NSDAP kombel kokku üheks “Natsionaalanarhism on pragmaatiline vastus Lääne tsivilisatsiooni peatsele kokkuvarisemi- liikumiseks. Selle tulemusel on Venemaast sele. Teisisõnu, see ei ole “pead liiva sisse pei- saanud maailma kõige viljakam asuala tev” ehk eskapistlik idee, vaid viis toime tulla ultranatsionalismi grupuskulaarsetele ja sellega, mida me peame vältimatuks” (e-mail autorile, 31.08.2002). 64 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 64 15.09.2011 13:53:17 toimetajad end hauas ringi keerama. vust: 1) ideoloogia arendamine ja levita- Niisiis oli sõdadevahelisel ajal fašismi mine, 2) koordinatsioon ja suhtlus teiste dominantseks väljenduseks relvastatud parempoolsete parteide, organisatsioonide partei, mis taotles massilise baasi loomist ja grupuskulitega ning 3) süsteemivastaste liberaalse süsteemi revolutsiooniliseks ku- protesti- ja õõnestusaktsioonide või oma kutamiseks. Ainult mõningatel juhtudel ideoloogiliste vaenlaste pihta suunatud (eriti Itaalias, Saksamaal ja Prantsusmaal) rünnakute kavandamine ja teostamine. oli viljakas ultranatsionalistlik kultuuripro- Näiteks WCOTC ja Arctogaia paistavad duktsioon, kus tagantjärele võib täheldada mängivat peamiselt ideoloogilist rolli, grupuskulaarsuse elemente, juba varem Heritage Front ja Aktionsbüro Nord- üldsuses niisuguse arengu jaoks pinda deutchland (ABND) peamiselt koordinee- ette valmistanud. Pärast 1945. aastat on rivat, European Liberation Front (ELF) nii grupuskul saanud kompromissitu, lah- ideoloogilist kui koordineerivat, samal ajal jendamata revolutsioonilise natsionalismi kui White Aryan Resistance (WAR), Nou- peamiseks avaldumisviisiks. Selle tõhusust velle Résistance (NR), National Alliance ekstremistliku energia inkubaatori ja reser- (NA), Groupe Union Défense (GUD) ja vuaarina võimendavad üksikgrupuskulite Natsionaalbolševistlik Partei (NBP) sula- tegelikud või kujuteldavad seosed teiste tavad ühte kõik kolm valdkonda. Samuti parempoolsete grupuskulitega ning sellest tuleks rõhutada, et väljend “protesti- ja tulenev lõimumine grupuskulaarseks pa- õõnestusaktsioonid” hõlmab äärmiselt rempoolsuseks, millel on pigem risoomi mitmesuguseid tegevusi alates väikestest kui puu struktuur. Paremäärmusluse par- sümboolsetest tegudest – näiteks kui GUD teipoliitilised väljendused on praegu oma katkestas kord holokausti-teemalise do- tähtsuselt kas grupuskulite ees taandunud kumentaalfilmi “Shoah” näitamise Pariisi või võtnud “uuspopulistliku” kuju, mis pa- ülikoolilinnakus – kuni pommirünnakuni remäärmusluse revolutsioonilise missiooni Bologna raudteejaamas osana Itaalia ter- seisukohalt muudab nad perifeerseks. roristide “pingestrateegiast”.30 Peamiselt ideoloogilise rolliga grupus- Grupuskulite heterogeensus kulitest keskenduvad mõned (WCOTC, WAR, NBP, Arctogaia) teistest märksa Pärast grupuskuli kui ideaaltüübi definee- rohkem laiema publikuni jõudmisele, rimist ning ta tuvastamist revolutsioonilise esitades oma ideoloogiast eksoteerilisi, natsionalismi ajaloos oleks tarvis nomo- teetilisele luustikule lisada ikkagi veel pal- 30 Uurimust grupuskulaarsest maailmast, ju idiograafilist liha. Lähemal uurimisel milles 1960. aastatest 80ndateni tegutsesid selgub, et igal parempoolsel grupuskulil mustad terroristid, vt: R. Drake, The Revo- on väga individuaalne ilme.29 Igaüks kom- lutionary Mystique and Terrorism in Con- temporary Italy. Bloomington; Indianapolis, bineerib isemoodi kolmesugust põhitege- 1989; F. Ferraresi, Minacce alla democrazia. Milano, 1995; J. M. Bale, The Secret Cold 29 Vt ajakirja Patterns of Prejudice erinumb- War and European Right-Wing Terrorism (il- rit (2002, kd 36, nr 3). mumas).

GRIFFIN 65

3.VIKER 9 2011.indd 65 15.09.2011 13:53:17 avalikult propagandistlikke versioone, et paremäärmuslus on tingimata “süstee- samas kui teiste informatsioon, analüü- mivastane”, tuleks võtta teatava ettevaa- sid ja deklaratsioonid on mõeldud ainult tusega, sest veel üsna hiljuti, kui Lääne asjassepühendatutele. Seetõttu võib grupi välispoliitika peamiseks tõukejõuks oli liidri avalik profiil tugevasti varieeruda, antikommunism, pakkusid Itaalia, Kreeka, näiteks Tom Metzger (WAR) on USA-s Türgi, Prantsusmaa, Belgia, Portugal ja päris tuntud ning 1990. aastate keskel Hispaania, rääkimata Ladina-Ameerikast, tegutses Aleksandr Dugin (Arctogaia) konkreetseid näiteid varjatud kokkumän- lausa Vene parlamendi spiikri Gennadi gust “süsteemi” elementide (peamiselt sõ- Seleznjovi ametliku nõunikuna.31 Seevastu javäe, luure ja õiguskaitse ringkondadest) teised (nt GUD, ABND) paistavad tegutse- ning terroristliku parempoolsuse vahel.33 vat ilma juhita või vähemasti anonüümse Ka USA-s said mõned parempoolsed gru- vastupanuliikumise põhimõttel. Nende puskulid, nagu Minutemen, salajast tuge vahele jääb hulk gruppe, mida juhivad õiguskorra institutsioonidelt ning moo- viljakad ideoloogid, kes on küll parem- dustasid rünnakrühmi, mis ei pühendunud poolsetes ringkondades hästi tuntud, kuid mitte riigi kukutamisele, vaid selle kui ei paista laiemas avalikkuses silma, näiteks puhvri kindlustamisele kommunismi ja ELF (Francis Parker Yockey), NR (Chris- “pehmeks tegeva” liberalismi ohu vastu. tian Bouchet) ja National Revolutionary Tuleb rõhutada, et paremäärmuslu- Faction (NRF, Troy Southgate). Uut tüüpi sel leidub väga erinevaid diagnoose selle grupuskulijuhtidel, ka kõige ektravertse- kohta, milles seisneb “süsteem” ning kes matel ja meedia jaoks atraktiivsematel on rahvuse ja rassi vaenlased.34 Neonat- neist, puudub vähimgi füürerlikkus. sigrupid nagu NA ründavad peamiselt Ka on grupuskulite suhe demokraatli- liberaalset eetost, mis on “lubanud” või kesse institutsioonidesse vägagi varieeruv: “julgustanud” multikulturalismi ja rasside mõned, nagu NBP Venemaal ja Nordiska segunemist, kuid globaalse kapitalismi Rikspartiet Rootsis, on parlamendivali- vastu ei ilmuta nad sellist tigedust nagu mistel ka kandidaate üles seadnud, mis “kolmas positsioon”: esimesed ründa- viitab kas vaibumatule püüdlusele murda vad kapitalismi kui ZOG-i (sionistliku sisse konventsionaalse poliitika ruumi või okupatsioonivalitsuse) sümptomit, teised siis grupuskulaarsuse ja parteipoliitika aga tunnetatud vajadusest tuua sisse ma- vahelisele hübriidsusele.32 Isegi oletust, janduslik alternatiiv kapitalismile. Näiteks

31 Vt M. Mathyl, The National-Bolshevik Party veenda nii paljusid kui võimalik oma “õiges”, and Arctogaia: Two neo-fascist groupuscules in st parempoolses ajastudiagnoosis. the Post-Soviet political space. Patterns of Pre- 33 Jeffrey Bale valgustab riigivastase terroris- judice, 2002, kd 36, nr 3, lk 66. mi ja salaja riiklikult spondeeritud terrorismi 32 Kuigi ma rõhutan, et grupuskulite taot- vahelist keerukat, Januse-näolist kombinat- luseks pole saada populistlikeks massiliiku- siooni artiklis: J. M. Bale, Right-wing terro- misteks, on mõnel rohkem soovi kui teistel rism. Rmt-s: Europa since 1945: An Encyclo- pälvida propaganda ja reklaami teel avalik- pedia. Toim. B. A. Cook. New York, 2001. kuse toetust ning mõnikord läheb nende 34 Vt R. Ramsay, Conspiracy Theories. kaadrigrupeeringu-loomus vastuollu tungiga London, 2000. 66 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 66 15.09.2011 13:53:17 Briti NRF ja Belgias baseeruv Parti Com- antikommunism ei ole kuni viimase ajani munautaire National-Européen (PCN), olnud sedaliiki, mida kehastavad need mis on 1960. aastatel loodud kolman- kaks Résistance-gruppi, mis seisavad lä- da positsiooni teerajaja Jeune Europe’i hedal Vene gruppide Arctogaia ja NBP järeltulija, nimetavad mittestrasserlikke natsionaalbolševismile.36 Nood Vene natse ja vanamoelisi fašistlikke natsio- grupid illustreerivad omakorda, kuidas naliste otsesõnu “reaktsionäärideks” või uues globaliseerunud ja grupuskuleeru- kasutavad terminit “fašistlik” halvustavalt, nud paremäärmusluses on hegemooniliste väites, et fašismi saamatus kapitalistliku väärtuste kriitika hõlpsasti imporditav süsteemi hävitamisel kompromiteeris selle ja reeksporditav, ja see teeb lihtsakoelise revolutsioonilise hoo. taksonoomilise analüüsi veelgi võimatu- Ka siin võivad piirid hägustuda ning maks. Euroopast imporditud kolmanda ideoloogilised positsioonid hakata mee- positsiooni ja Nouvelle Droite’i mõjulist nutama pigem liivaluiteid kui mägesid. kriitikat globaalse süsteemi aadressil sün- Näiteks WAR ühendab kolmanda posit- teesisid need grupid niihästi ultranatsiona- siooni ideoloogia selgete natsi-arianismi lismiga kui ka kapitalistliku imperialismi ja bioloogilise rassismi elementidega. Või äärmusvasakpoolse kriitikaga viisil, mis veel üks näide: grupuskulaarse Front on tüüpiline nõukogudejärgsele poliitili- Politique’i (FP) võrgulehekülg väitis 2002. sele kultuurile. 1990. aastate lõpul hakkas aasta algul, et GUD on loonud tihedad see uus süntees juba omakorda tugevasti sidemed kahe natsionaalrevolutsioonilise mõjutama erinevaid kolmanda positsiooni grupuskuliga, Les Cercles Résistance’i grupuskuleid Läänes, nii et need on nüüd ja Jeune Résistance’iga, ning kõik kolm üha rohkem omandanud natsionaalbolše- on otsustanud “jätkata võitlust vasakäär- vismi tunnuseid. Näideteks sobivad siin musliku rämpsu vastu”.35 GUD alustas Briti NRF (mis on teinud palju ära Arc- 1960. aastatel tegevust kui vägivaldselt togaia tutvustamiseks võrgulugejatele), antivasakpoolne üliõpilasrühm, mis seisis National Anarchy ja Spartacus Press, mille lähedal Front Nationali noorsooliikumise- ideoloogilised segmendid näivad arenevat le, kuid oma aja lapsena hakkas ta endas- keeruka sünteesi poole, mis jääb klassikali- se sulatama Prantsuse Nouvelle Droite’i se fašismi, kolmanda positsiooni, uusanar- mõjutusi. 1990. aastate lõpuks oli ta laias hismi ja globaliseerumisvastasest liikumi- laastus omaks tunnistanud kolmanda sest võrsunud uut tüüpi süsteemivastaste positsiooni vaateviisi (mis oli omakorda poliitiliste seisukohtade vahele.37 mõjutatud Nouvelle Droite’ist) ning võt- nud üle seisukohad “uue maailmakorra” 36 Vt R. Griffin, Net gains and GUD reac- küsimuses, mis jäid kaugele ametlikust tions: Patterns of Prejudice in a neo-fascist “lepenistlikust” positsioonist. Kuid GUD-i groupuscule. Patterns of Prejudice, 1999, kd 33, nr 2, lk 31–50. 37 Vt T. Southgate, Transcending the beyond. 35 http://web.archive.org/web/ 2002 0802 Et saada mingisugust ettekujutust sellest kee- 144103/http://www.unite-radicale.com/ rulisest ideoloogilisest võrgust, mille gru- fp.htm puskulaarne internetikasutus on paremäär-

GRIFFIN 67

3.VIKER 9 2011.indd 67 15.09.2011 13:53:18 Eesseisev töö: grupuskulaarse fookusesse. Kuid juba praegu on võima- parempoolsuse silmapaistva- lik välja pakkuda selle nähtuse mitmeid mad tunnused tunnuseid, mis on tänapäeva paremäär- musluse paremaks mõistmiseks olulised Kui juba katsed defineerida “klassikalist” ja väärivad edasist uurimist. fašismi nõudsid teadlastelt ühtekokku Esiteks oleme märkinud, et grupuskulit loendamatuid töötunde pingutusi, siis määratleb suurel määral lahtiütlemine pole üllatav, et ka selle “postfašistlik” igasugusest soovist soetada endale mas- avaldumisvorm, “grupuskulaarne pa- silist avalikku järgijaskonda, apelleerida rempoolsus”, ei allu hõlpsasti taksonoo- suuremale valijaskonnale või sõlmida liite milisele kirjeldamisele ja selgejoonelisele ja kompromisse tegutsejatega konvent- liigitusele. Tegu on pidevalt kasvava, mu- sionaalses poliitikaruumis saavutamaks teeruva, proteusliku kontrakultuuriga. maksimaalset mõju ja tõhusust. Kesken- Siin ettevõetud katse seda nähtust mõ- dudes üksnes isehakanud kaadri polii- testada, ükskõik kui suurt revideerimist tilisele harimisele ja mobiliseerimisele, tulemuseks saadud ideaaltüüp edaspidi ka on ta sõjajärgses läänestunud maailmas vajaks, on oma ülesande täitnud, kui loob saanud peamiseks asupaigaks natsiona- vähemasti mõne lugeja politoloogilises lismi revolutsioonilistele variantidele (nt kujutluses ruumi selle uue idealiseeriva Universal Nazism) või “radikaalsete reli- abstraktsiooni jaoks. See aitaks muuta gioonide” uutele hübriidvormidele ning nähtavaks neid tillukesi, ülimalt spetsiali- kriitikale, mida olemasoleva maailmakorra seerunud ja individualiseerunud grupikesi, aadressil viljelevad valgete ülimuse ilma- mis moodustavad suure osa tänapäeva likud pooldajad (nt Christian Identity) paremäärmuslusest ning kujutavad endast ja isegi vasakäärmuslased (nt kolmanda üheskoos tervikut, mis on suurem kui ta positsiooni natsionaalbolševistlikumates osade summa. Kui akumuleeruvad üksik- variantides), tegemata järeleandmisi po- juhtumite käsitlused selle nähtuse varian- pulistliku veetluse, poliitilise korrektsu- tide müriaadi kohta, siis saavad definit- se, valimisedu või kuvandi kaalutlustele. siooni piirjooned loodetavasti klaarimaks Nõnda on ta vaba väljendama oma maail- ning kõrvaldatavad, keskmelähedased ja manägemust, andes voli eufemiseerimata perifeersed aspektid tõusevad selgemini tagakiusatus- ja konspiratsioonitundele ning megalomaaniale, mis iseloomustavad musluse tsoonis kudunud, vt võrguajakirja nn “paranoilist poliitikastiili”. Seetõttu on Synthesis kodulehel pakutavaid linke: www. rosenoire.org/links.php. Inimene, kes otsib pigem grupuskulaarne parempoolsus ja metapoliitilist “tarkust”, mille varal ületada mitte mõni tänapäeva “moderniseerunud” olemasolevat “süsteemi”, viiakse seal kontakti uusfašistlik (nt British National Party) või erakordselt mitmekesiste saitidega, mis seos- uuspopulistlik partei (nt Front National) tuvad teemadega, nagu anarhia, antropoloo- gia, antisionism, Forteana (sic!), indoeuroop- saanud reservuaariks sedaliiki revolutsioo- lus, keskkond, konspiratsioon, moodne “elu”, nilisele uusnatsionalismile, fanaatilisele okultuur, poliitika, psühholoogia, survivalism dekadentsi- ja taassünnikinnismõttele ning ja traditsioon. 68 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 68 15.09.2011 13:53:18 uue koidu igatsusele, mis kannustas kaks väidelda või pidada loenguid jüngrite põlvkonda tagasi kõige kompromissitu- pisikogunemistel,38 säilitavad grupuskulid maid fašiste, natse, falangiste ja Peaingel ultranatsionalistliku parempoolsuse palin- Miikaeli leegionäre ning nende seltsimehi geneetilise meelelaadi selle ekstremismi teistes fašistlikes liikumistes. Just nende täies puhtuses. Nii saavad selle eestvõit- grupuskulite võrgulehekülgedelt võivad lejad nautida täiesti illusoorset tunnet, uurijad leida külluslikult tõendeid, et need nagu oleks paremäärmuslusel potentsiaali palingeneetilise ultranatsionalismi hoo- ellu viia utoopiaid alternatiivsetest maa- vused, mis hingestasid “fašismi ajastut” ilmakordadest, kultuuriliste “juurte” ja sõdadevahelise ajajärgu Euroopas, ei ole rassilise jõu taastumisest. Need utoopiad välja surnud, vaid vabanenuna massiliiku- ei ole enam loodud tolle maailma jaoks, mistele lingua franca pakkuja rollist hoo- kus – nagu sõdadevahelise aja Euroopas piski mitmekesistunud. (Praegu saadaval – kangastus oht, et kristlik tsivilisatsioon olevate fašismiliikide tohutu mitmekesisus ja kapitalism (ta veider sängikaaslane) ei tohiks aga varjata seda, kuivõrd lilli- võivad kokku variseda, levida nõukogu- putlike mõõtmeteni on revolutsiooniline de kommunism ja puhkeda hukatuslikud parempoolsus oma ideoloogilise energia sõjad Euroopa rahvusriikide vahel. Selle ja populistliku toetuse koguhulga poo- asemel on neid vorminud hirmud kul- lest pärast 1945. aastat kokku kuivanud, tuurilise homogeniseerumise, massilise võrreldes reaalselt eksisteeriva liberaal- migratsiooni ja planetaarse ökokatast- demokraatia Gulliveriga.) roofi ees.39 Risoomne struktuur, mille Teiseks, tänapäeva grupuskulite ideo- 38 loogilise radikalismi seisukohalt on eriti Paremäärmusluse katsed koguda toetust traditsioonilisemate vahenditega ei ole siiski tähtis interneti ulatuslik kasutamine oma täiesti minevikku jäänud. Üks kolmanda po- põhimõtete levitamisel liikmete seas ning sitsiooni grupuskul oli näiteks Anarhistlike sidemete loomisel hingesugulastega mu- Hereetikute Laada peakorraldajaid 2000. aas- tal Brightonis ning aitas kavandada ka kolme jal. Nimelt võimaldab see luua aktivistide järgmist kogunemist, kus pidi peetama ava- “virtuaalseid kogukondi”, kes on veen- likke kõnesid, kuid mis jäeti “antifašistlike” dunud, et nemad on valitud hoidma alal ähvarduste tõttu ära. 39 meie maailmakorda valgustava tõe leeki Paljud paremäärmuslikud grupuskulid, mil- le juured on küll sõdadevahelises fašismis, on hoolimata domineerivast ideoloogiast, rahvusliku taassünni ideoloogiat niivõrd põh- mida nad peavad taluma, kuni kestab jalikult teisendanud, et kõrvaldamatu keskne praegune pime “interregnumi”-ajastu. tuum mure näol rahvusliku allakäigu ja taas- sünni pärast on peaaegu äratundmatu. Seega Säärane virtuaalne kogukond võib vältida oleks tarvis hoolikat uurimistööd, et visanda- mis tahes “reaalsustesti”, mähkides oma da tänapäeva paremäärmusluse kohta vähem liikmed kookonisse, mis kaitseb kontak- impressionistlik ideoloogiline kontuurkaart tide eest välismaailmaga, mis võiksid neid kui siin pakutav. Üks sümptomeid sellest, et “algse” fašistliku mõtlemise jäänukid on avada kaasaegse ajaloo relativeeritumale säilinud isegi grupuskulaarse ideoloogia pan- ja pluralistlikumale mõistmisele. Sääs- euroopalike või äärmuslike natsionaalbolše- tes ekstremiste vajadusest oponentidega vistlike vormide juures, on keskne mure just nimelt kultuurilise dekadentsi pärast (mitte

GRIFFIN 69

3.VIKER 9 2011.indd 69 15.09.2011 13:53:18 välistingimused on paremäärmuslusele poliitilise energia jõuväljal või võrgustikus, peale surunud, tähendab paradoksaalsel mis toidab organismi kui terviku vitaalsust kombel ühtlasi ka seda, et grupuskulid ja vastupidavust. Need omadused dublee- on tegelikult muutunud haavamatuks rivad interneti enese tunnuseid, mis kohe demokraatlike valitsuste katsetele neid algul äratasid huvi ka USA militaarstratee- hävitada, sest nad eksisteerivad nüüd gide seas: internetti on võimatu sulgeda keskkonnas, mis meenutab pigem James või selles sisalduvat informatsiooni kus- Bondi filmide salavaenlaste-maailma kui tutada lihtsalt mõne selle osa rivist välja poliitilisele reguleerimisele ja planeeri- löömise teel, kuna puudub “ajukeskus”, misele alluvat harjumuspärast reaalsust. mida hävitada. Grupuskulaarsus annab See on muutunud rakuliseks, keskmeta ja tänapäeva paremäärmuslusele suure ellu- juhita võrgustikuks, millel on ebamäärased jäämis- ja kasvamisvõime, isegi kui mõned piirid ning puudub formaalne hierarhia seda moodustavad üksikorganisatsioonid või sisemine organisatsioonistruktuur, ära keelatakse ja nende võrguleheküljed mis annaks talle ühtse ajukeskuse. Revo- suletakse. lutsiooniline parempoolsus ei anna end Need tähelepanekud omandavad erilise enam julgeoleku- ja luureorganitele kätte, kõlajõu kaksiktornide-järgse maailmakor- sest ei jäljenda enam ühtset elusorganismi ra kontekstis. Nii nagu palingeneetiline nagu limaseen. Selle asemel järgib ta sise- paremäärmuslus, põhineb ka al-Qaida mist dünaamikat, mida ainult kõige ees- taoline “terroristlik võrgustik” pigem eri- rindlikum eluteadus suudaks mingisuguse lisel vaimulaadil, radikaalsel nägemusel selgusega modelleerida, ning tillukesed käesolevast maailmakorrast ning inten- spontaanse loovuse pursked, mis võivad siivsel, ehkki geograafiliselt väga hajutatud üksikgrupuskuleid tekitada ja säilitada, kultuurilise ja poliitilise energia jõuväljal, moodustavad sõlmpunkte selle radikaalse mitte mingil jäigal organisatoorsel struk- tuuril, mis on tuttav korporatsioonide niivõrd ebavõrdsuse või sotsiaalse ebaõigluse pärast). Teine sümptom on see, et kui vasak- juhtimismudelite teooriaist. Näib, et tea- fašistid (nt natsionaalbolševistliku hoiakuga tav hierarhiline käsuliin, milles bin Laden kolmanda positsiooni esindajad) ründavad on selgelt mänginud tähtsat rolli, ei lase ebaõiglust, olgu see poliitiline, sotsiaalne või al-Qaidal praegusel ajal jõuda veel täieliku majanduslik, või mõistavad hukka ekspluatee- rimist ja imperialismi, siis taunivad nad ikka- grupuskulaarsuseni. Tegu on struktuuriga, gi egalitaarsuse printsiipi ning kultuurilise ja mis võimaldab liikumisel ellu jääda sel etnilise identiteedi murenemist kui moodsa moel, et tagab selle “baasi” või “vunda- maailma allakäigu allikaid. Kolmas sümptom on käsitus Euroopa taassünnist või aarialaste mendi” (mida al-Qaida sõna-sõnalt tähen- võidust oma vaenlaste üle, mis toimib ikka dabki) samastamatuse ühegi konkreetse veel rahvuslike või etniliste allüksuste raames maa, rakukese või indiviidiga, ning seda (nt USA, Prantsuse või Flaami), ja nõuab nen- võimaldab just seesama globalisatsioon, de ainulaadsete lokaalsete identiteetide säili- mist. Euroopa (selgelt mittethatcheristlike) mille vastu al-Qaida on otsustanud islamit Vene, Itaalia, Saksa ja Prantsuse uusparem- kaitsta. Kui tuleb välja, et al-Qaida jätkab poolsete omavaheline võrdlus kinnitab seda Lääne demokraatiate ohustamist isegi pä- mudelit. 70 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 70 15.09.2011 13:53:18 rast seda, kui USA eriüksustel õnnestub subkultuurist sügavalt mõjutatud. Tema (või on juba õnnestunud) bin Laden lihast pettumust riigi olukorras oli politiseerinud ja verest liidri asemel pigem märtriks muu- kokkupuude patriootiliste relvarühmade, ta, siis on selle põhjuseks peaaegu kindlasti relvaklubide ja “ellujääjate” konkreetsete organisatsiooni risoomne struktuur. revolutsiooniliste subkultuuridega ning ta Kolmandaks, kuigi grupuskulaarse pa- tunne, et tal on isiklik missioon midagi rempoolsuse väga mitmekesised utoopi- ära teha, et murda ZOG-i võim Ameerika lised salaplaanid ei realiseeru kunagi, ei üle, kristalliseerus eriti pärast National tohi alahinnata selle rolli revolutsioonilise Alliance’i juhi William Pierce’i romaa- ekstremismi subkultuuri lõimijana iga lää- ni “The Turner Diaries” lugemist.40 Ka nestunud ühiskonna koesse, mis omakor- Londoni pommimees David Copeland, da sünnitab “rassiliselt motiveeritud kuri- kelle puhul politsei samuti algul väitis si- tegusid” ja laseb vägivallaaktidel ideaalse demete puudumist organiseeritud parem- korra väidetavate vaenlaste vastu paista poolsusega, osutus mõjustatuks Christian normaalsena. Pakkudes kergesti mõisteta- Identityst ja Suurbritannias baseeruvast vaid valmisideid vajadusest regenereerida National Socialist Movementist nagu ka praegust maailmasüsteemi, võib see vor- “The Turner Diaries’ist”.41 Tema värba- mida suuri narratiive ja totaalseid tõdesid mises üksikterroristidest koosnevasse rel- otsivate indiviidide ideoloogilist arengut ja varühma, mis oli pühendunud süsteemi poliitilist karjääri, teisendades ebamäärase radikaalsele muutmisele, mängis olulist vimma ja vihkamise personaalseks tundeks rolli internet. See pakkus talle ka naela- oma kõrgemast missioonist “midagi selles pommi valmistamiseks vajalikku teavet. asjas ette võtta”. Äärmusjuhtudel on mõni Kõige hiljutisem uudistesse jõudnud näide grupuskul andnud otsustava panuse pet- on Maxime Brunerie katse tappa 2002. tunud luuserite muutmisse fanaatilisteks aasta 14. juulil (Bastille päeval) Jacques “üksikuteks huntideks”, kes on valmis Chirac. Teda mõjutanud grupuskulite hul- sooritama ühiskonna dekadentsi sümbo- ka kuulusid GUD, “universaalnatsistlik” lite vastu halastamatuid terroriakte, olgu Parti Nationaliste Français et Européen ja nende hind inimeludes kui tahes suur. hilisemast ajast Christian Bouchet’ Unité Üks varasemaid teadaolevaid niisugu- Radicale, mis oli loonud alliansi GUD-i seid terroriakte oli pommirünnak 1980. kõige hilisema inkarnatsiooni ning kol- aasta Oktoberfestil, mille pani toime Gun- mandat positsiooni esindava ja natsionaal- dolf Köhler. Kuigi algul väideti, et tegu bolševistlikuma orientatsiooniga Nouvelle on “hullumeelsega”, kes olevat tegutsenud Résistance’i vahel.42 sõltumatult paremorganisatsioonidest, sel- gus hiljem, et ta oli kuulunud Lääne-Saksa 40 M. Herbeck, D. Herbeck, American Ter- grupuskulisse Wehrsportgruppe Hoff- rorist – Timothy McVeigh and the Tragedy at Oklahoma City. New York, 2001. mann. “Oklahoma pommipanija” Timot- 41 G. McLagan, N. Lowles, Mr Evil. The hy McVeigh oli Ameerika Ühendriikides Secret Life of the Racist Bomber and Killer lokkavast grupuskulaarsest parempoolsest David Copeland. London, 2000. 42 Vt Graeme Atkinsoni artikleid “Nazi shoo-

GRIFFIN 71

3.VIKER 9 2011.indd 71 15.09.2011 13:53:19 Köhleri, McVeigh’, Copelandi ja Bru- poolsuse ebatsiviilse ühiskonna ja orto- nerie juhtumid näitavad, et lisaks kõigile doksse parteipoliitika vaheline membraan fenomenoloogilistele saladustele ja kogu mõnikord vägagi läbilaskev. Itaalia täieli- kontseptuaalsele rahuldusele, mida gru- kult getostunud MSI kujunemist vägagi puskulaarse parempoolsuse uurimine võib valimiskõlbulikuks Alleanza Nazionaleks esoteerilisema kallakuga poliitikateoree- valmistas ette agar grupuskulaarne tegevus tikule pakkuda, on sel ka demokraatia põhipartei äärealadel, mis süstis sellesse valvurite jaoks märkimisväärne praktiline ideid Prantsuse ja kohalikust Evola-mõ- tähtsus. Selle hiiliv, kummituslik kohalolek julisest uusparempoolsusest, samal ajal sotsiaalses ja poliitilises subkultuuris tagab kui Aleksandr Dugini juhtum näitab, et püsiva ja pidevalt uueneva reservuaari grupuskul võib avaldada isegi mõningast süsteemivastastele diagnoosidele käesole- otsest mõju valitsusringkondadele ning va olukorra kohta nii kohalikul, riiklikul sedakaudu ka ametlikule poliitikakujundu- kui ka globaalsel tasandil, ning kogu see sele.44 Praegu on aeg, mil üldsuses valitseb reservuaar jääb ainult hiirekliki kauguse- üha kasvav mure identiteedi murenemise le nende inimeste rahututest sõrmedest, pärast ning globaliseerumisvastasus tun- kes pole rahul praeguse reaalsusemaat- dub paradoksaalsel kombel olevat saamas riksiga. Juba mõni tund pärast rünnakut tõeliselt massiliseks populistlikuks jõuks kaksiktornidele esitasid grupuskulaarsed üle terve maailma. Seega pole kindlasti võrguleheküljed juhtunust omi versioone. liialdus kujutleda, et arvukad paremäär- Isegi vähem põnevatel aegadel võib “ri- muslikud risoomid, mis kakofooniliselt soomne” fašism pakkuda samahästi kui jutlustavad kultuurilisele puhtusele ja ürg- nähtamatut tuge uue, Läänt hukatusliku setele (olgu rassilistele, protoeuroopalikele mandumise käest päästa lubava ideoloogi- või atlantilistele) juurtele apelleerivaid lise sünteesi silmatorkavamatele ja vähem usutunnistusi või ründavad olemasoleva meediakartlikele eestkõnelejatele, eriti ja sellega seotud veebisait, mille taotluseks on Euroopa uusparempoolsetele intellektuaa- levitada inglise keeles uusparempoolset krii- lidele ning uuspopulismi rafineeritumatele tikat kehtiva maailmakorra pihta (Nouvelle ja radikaalsematele ideoloogidele. Droite’i ja Evola ideede vastuolulist segu). Seega ei peaks olema üllatav, kui ilmneb Seda toimetatakse peamiselt Saksamaal en- dise National Fronti organisaatori Michael tõendeid grupuskulaarse parempoolsuse Walkeri poolt, mis on taas heaks näiteks pa- ja Nouvelle Droite’i vahelisest koostööst, remäärmusluse internatsionaliseerumisest ja nagu GUD-i ja Arctogaia juhtum ka näi- metapolitiseerumisest, nagu ka sellest, kuidas 43 tolles poliitikasfääris on partei ajastu taandu- tab. Pealegi on grupuskulaarse parem- nud grupuskuli ajastu ees. 44 Veel üheks märgiks, kuidas grupuskulid ter targets Chirac”, “The bad boys of GUD” võivad tungida konventsionaalse poliitika ja “Unité Radical disunited” ning Nick Low- ruumi, on see, et 2002. aasta algul kutsus lesi “Would-be assassin tells world to watch” kunagi jäiga joonega marksistliku Partei des ajakirjas Searchlight (nr 326, august 2002, lk Demokratischen Sozialismus (PDS) kohalik 5–7). haru oma Berliini konverentsile kõnelema va- 43 Grupuskulaarsuse hea kandidaat oleks sakfašistliku ja natsionaalbolševistliku PCN-i The Scorpion, ebaregulaarselt ilmuv ajakiri juhi Luc Micheli. 72 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 72 15.09.2011 13:53:19 globaalse süsteemi mandumist ning kut- dade sotsiaalsele rahule ja poliitilisele sta- suvad üles uuele maailmakorrale, võivad biilsusele ei lähtu tulevikus mingist uuest avaldada tajutavat, kuigi suurel määral Hitlerist või uuest NSDAP-st, vaid mõnd “okulteeritud” (ent sugugi mitte okultist- seda tüüpi “fundamentalismist”, olgu likku) mõju süsteemile. Nende ühistoi- ilmalikust või usulisest, mille risoomne mel tekib liberaalkapitalistlikus kosmoses vorm ei allu harjumuspärasele analüü- kõikjaletungiv latentne “tumeaine”, mis sile ja sõjalistele lahendustele. Sel juhul aitab kaasa sellele, et Lääne demokraatia- ei hakka tuleviku ekstremismiuuringud te raskuskese langeb kindlalt paremale, grupuskulaarset parempoolsust käsitlema moodustades nähtamatu vastukaalu nä- mitte niivõrd klassikalise fašismi tähtsusetu gemustele ühisest inimsusest ja sotsiaalsest järellainetusena, vaid tulevaste ekstremist- õiglusest kõikide inimeste jaoks. like nähtuste tabamatu, kehatu eelkujuna Lõpuks, 11. september tegi ilmselgeks, kõrgmodernismi ajastul. et peamised väljakutsed Lääne ühiskon- Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

JÄRELMÕTTED

“Limaseene”-artikkel püüdis juhtida uu- teemat. Kuid artiklis kirjeldatud risoomsus rijate tähelepanu fašismi evolutsioonile on muutunud veelgi tähtsamaks organisa- pärast 1945. aastat, eriti selle grupusku- toorseks printsiibiks internetiajastul, kus leerumisele, ning näidata, kui tähtis on see võib ükskõik milliste veendumuste- mõista paremäärmuslust reservuaarina ga ekstremistide seas luua virtuaalse ja kontrakultuurilise ekstremismi jaoks, mis füüsilise kultusmiljöö. Selle asjakohasus ei saa enam väljenduda parteipoliitikas ilmneb, kui uurida Timothy McVeigh’, nagu sõdadevahelisel ajajärgul. Artikkel David Copelandi ja Anders Breiviki rün- kutsus üles loobuma keskendumisest nakute tausta. See on tähtis ka selleks, et silmatorkavatele, karismaatilise juhiga mõista terroristlike ringkondade – IRA, NSDAP stiilis paramilitaarsetele liikumis- ETA, islamistliku diasporaa, Palestiina, tele, mille alusel nii teadlased kui ka ekst- sionistliku, musta (uusfašistliku), punase remismivastased jõud ikka veel mõõtsid (uusmarksistliku) ja valge (valge ülimuse paremäärmusluse tugevust. pooldajate) terrorismi – sisekorraldust Kuna ma keskendusin pisiformeeringu- ja geneesi. Kõik need kujutavad endast tele ja mitte interneti poolt võimalikuks detsentraliseeritud kontrakultuure, mis tehtud virtuaalkogukondadele, siis ei puu- mõnikord kristalliseeruvad grupuskulites dutanud ma seda uut tüüpi paremäärmus- või mõnikord kõigest üksikisikutes, kes on lust, mis on virtuaalselt radikaliseerunud võtnud nõuks oma missiooni täide viia. veebisaitide ja jututubade keskkonnas, Mis puutub Breivikisse, siis tooksin ning samuti ignoreerisin “üksiku hundi” esile mõned punktid:

GRIFFIN 73

3.VIKER 9 2011.indd 73 15.09.2011 13:53:19 1. Ta radikaliseeriti ja radikaliseerus Nor- nilise natsismi ja neonatsismi geneetilisest ra pisikeses, kuid tugevas antiislamistlikus ja eugeenilisest rassismist ning keskendu- ja valge ülimuse pooldajate kontrakul- mist identiteedile ja kultuurilisele homo- tuuris, millel on pigem risoomi kui puu geensusele. Tema rünnakud võivad olla struktuur (Breivik ilmselt loodab, et tänu esimesteks paremäärmuslikeks terroriak- tema aktsioonidele muutub see puuku- tideks, mis on lähtunud pigem Euroopa juliseks või koondub limaseene-taoliseks uusparempoolsusest ja uuspopulistlikust massiliikumiseks). parempoolsusest kui neonatsismist. See 2. Viis, kuidas ideologiseerus tema ärevus on tugev märk, et natsistlik bioloogilise oma isikliku identiteedi pärast ja mõtteka rassipuhtuse kinnismõte on paremäär- eksistentsi murenemise pärast Norras, on musluses asendunud identiteedipuhtuse ülimalt sünkreetiline ja idiosünkraatiline. kinnismõttega, kus nakkuslike jõudude On selge, et sel ideoloogial pole vähi- kohale on juutide asemel pandud mos- matki pistmist kristlusega teoloogilises lemid. mõttes. Tema kristlus on etniline märk, 5. Minu teada ei ole Breiviki radikali- mis on loodud islamismi peegelpildina, seerumise eeldusi või isiklikke põhjusi et vormida heroilist sõdalasidentiteeti, dokumenteeritud, kuid võib oletada, et millele toetudes rünnata islamiseerumist see sai alguse kroonilisest või akuutsest ja sellele kaasaaitajaid. Teisisõnu: ta on isiklikust orientatsioonikaost ehk anoo- uusristisõdijate vaimus välminud teatava miast, mis oli kas kumuleerunud välismõ- “kristianismi”, et võidelda moslemite jude toimel või mille käivitasid mingid vastu Euroopas. isiklikud kogemused või sündmused. See 3. Breiviki “Euroopa iseseisvuse dekla- pani ta oma vihkamist projitseerima mul- ratsiooni” ideoloogiliste elementide äär- tikulturalismile Norras, kuni ta psüühika mine sünkretism on iseloomulik sellele hakkas lõhestuma. labürintjale ümbersünteesimisele, mis 6. Kui see protsess edasi arenes, hakkas käib kaasas igasuguse nomose (religiooni, ta oma universumit manihheiseerima, ideoloogia, poliitilise ürituse) loomisega jaotades maailma heaks (rassiliselt/kul- lahendamaks kultuurilist kriisi või akuut- tuuriliselt puhtad norralased ja euroop- set isiklikku anoomiat: tegu on protses- lased) ning halvaks (moslemid Euroo- siga, mille abil pannakse ideoloogilised pas ja multikulturalistid, kelles ta näeb elemendid kokku uueks ideoloogiaks, poliitilise korrektsuse kehastajaid, mida mille alusel mõtestada maailma ja luua ta omakorda mõistab kommunismi ja uus ühiskond (sellise protsessi teel on totalitarismi järeltulijana). loodud kõik maailmareligioonid, sektid ja 7. Selles lõhenenud universumis tegi ilmalikud poliitilised usutunnistused). Breiviki psüühika läbi “heroilise topel- 4. Breiviki süntees on uusfašistliku ideo- dumise”, mille tagajärjel ta hakkas end loogia näitena huvitav, sest lähtub popu- üha rohkem pidama sõdalaseks, kellele lismist ja Euroopa uusparempoolsusest, on antud kangelaseroll kosmilises draa- tähistades selget lahkulöömist traditsioo- mas ja missioon päästa sümboolsete ja

74 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 74 15.09.2011 13:53:19 füüsiliste rünnakute abil oma maa ja kontseptsioon meenutab al-Qaidat, au- Euroopa tsivilisatsioon “vaenlasest” või topomm Timothy McVeigh’d, tapatöö õigemini jõududest, mis on võimaldanud saarel psühhootilisi kooli- ja ülikoolitu- “vaenlasel” Euroopasse asuda. listamisi USA-s ja Soomes. 8. Selle protsessiga kaasnes omakorda 11. Kindlasti on tähenduslik, et Breivik nn Alice’i sündroom (pean silmas stseeni veetis terve aasta arvutimänguga “War- raamatust “Alice Imedemaal”, kus Alice craft”: tema meelestatus saarel sarnanes kasvab ja tõmbub kokku vastavalt sel- videomängu mängija omaga, ta heroili- lele, kui palju ta seent sööb). Breiviki ne teisik oli tema üle täielikult võimust uus heroiline mina tegi läbi “giganti- võtnud (nagu ka McVeigh’ puhul, kes oli seerumise”, kuni alistas välisreaalsuse “Star Warsi” fänn). omaenda lihtsakoelisele rekonstrukt- 12. Valides sihtmärgiks Norra Tööpartei, sioonile sellest. Tema manihheiseeru- ründas ta poliitilist klassi, mida pidas nud maailma koomiksitaolisusest annab süüdlaseks oma nomose jätkuvas hävi- aimu ta “filmi-treiler”, milles islami ja tamises, sest postkristliku tsivilisatsiooni multikulturalismi demoniseerimine on kaitsmise asemel väärtustab see multikul- eriti ilmne ja groteskne. Niiviisi puru- tuursust Euroopas. Rünnaku raevukas nesid igasugused empaatia või inimliku otsusekindlus oli samasugune nagu isla- kaastunde sidemed inimestega, keda see mistil, kes kaitseb ja levitab islamit kui jämedakoeline narratiiv demoniseeris, lahendust maailma hädade vastu. ning hävis reaalsusprintsiip, mis oleks 13. Alice’i sündroomist mõjutatud rat- talle teadvustanud tema tegude julmust, sionaalsusega kavandas ta rünnakud nagu ka mõttetust (sama sündroomi võib reklaamina oma üritusele, et äratada näha ka McVeigh’ terroristlikus kampaa- miljonid norralased ja eurooplased üles nias ZOG-i vastu). nende mugavast multikulturalismiunest 9. Viimaks sulgus Breivik ideoloogilisse, ning käivitada sõjakas liikumine, mis pää- enesetekitatud sotsiopaatilisse psühhoosi, diks rassilises kodusõjas, milles oleks nii kuhu ta oleks võinudki koos miljonite Ameerika kodusõja, Natsi-Saksa kui ka teiste “vihkajatega” jääda, kui poleks Balkani sõdade elemente ning mis viiks astunud otsustavat sammu üle Rubico aastaks 2083 islamivaba Euroopani. tegude juurde. 14. Anarhistide ja nihilistide korraldatud 10. Järgnes üksikasjaliku ideoloogia kok- plahvatused, Hitleri putš, McVeigh’ ja kuseadmine (“Euroopa iseseisvuse dek- David Copelandi pommirünnakud ja laratsioon”) ning kosmoloogia kesken- Aum Shinkryo sariinirünnak põhinesid damine konkreetseks rünnakuplaaniks. kõik samasugusel apokalüptilisel müüdil, Breiviki ikonoklastiline kujutlus valis mille järgi verevalamine tsiviilühiskon- välja autopommi sihtmärgi ja tapetavad nas puhastab ja käivitab kalaklüsmilise inimesed ning tema sotsiopaatiline rat- muutuse ning tapatööd viivad võluväel sionaalsus asus materjalide kogumisele ja ajaloolise murranguni. plaanide viimistlemisele. Topeltrünnaku See juhtum näitab, et terrorismivastased

GRIFFIN 75

3.VIKER 9 2011.indd 75 15.09.2011 13:53:20 jõud ja paremterrorismi eksperdid peaksid Selles osas võib olla ka abi mu artik- selgelt teadvustama olulisi muutusi pa- list grupuskuleerumise kohta. Kümne remäärmusluse loomuses ning hoidma aasta eest kirjutasin ma ka ülevaate pa- tihedamalt silma peal üksikisikuil, kelle remäärmusluse metapolitiseerumisest ja tekstides ja postitustes ilmnevad mär- europiseerumisest, mis vääriks samuti üle gid vandenõuteooriaist või paranoiast, lugemist, sest aimab ette niisuguse grupus- mille sisuks on mõne ühiskonnagrupi kuleerunud, kultusliku miljöö tekkimist, identiteedi ohustatuse tunne. Ja kui nad mis võis kujundada Breiviki meelsust.45 hakkavad veel tellima suuri väetisekogu- Samuti väärib meenutamist Pierre-André seid, on kindlasti aeg asja põhjalikumalt Taguieffi hoiatus tema artiklis Euroo- uurida. pa uusparempoolsusest: ““Fašism” ega Näiteks lastepornograafia tõkesta- “rassism” ei tee meile seda rõõmu, et miseks internetis on Lääs end kokku pöörduksid tagasi kergesti äratuntaval võtnud; samal moel võiks osutuda ka- moel. Kui valvsus tähendaks millegi j uba sulikuks ka interneti tihedam jälgimine, tuttava äratundmist, siis oleks küsimus avalikkuse informeerimine terrorismi ainult mäletamises. Valvsus taanduks siis dünaamika ning “kahtlaste pakkide” seltskondlikuks äratundmismänguks, re- inimanaloogide kohta. On oluline, et ministsentside abil tuvastamiseks, lohu- valitsus ja poliitikakujundajad õpiksid tavaks illusiooniks liikumatust ajaloost, valmiskäsitusi läbi nägema ning mõis- mida täidavad üksnes meie ootustele või taksid, et ajalugu ei korda end kunagi hirmudele vastavad sündmused.”46 samal moel. 22. august 2011 Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M.V.

45 R. Griffin, Interregnum or endgame? Vt: http://home.alphalink.com.au/~radnat/ theories-right/theory2.html 46 P.-A. Taguieff, Discussion or Inquisition: The Case of Alain de Benoist. Telos, nr 98/99, talv 1993 / kevad 1994, lk 54. 76 GRIFFIN

3.VIKER 9 2011.indd 76 15.09.2011 13:53:20 ROGER GRIFFIN (1948) on uusaja ajaloo professor Oxford Brookes Universitys, kelle kitsamaks erialaks on olnud geneerilise fašismi defineerimine ning fašismi ja modernsuse vahekorra teoreetiline käsitlemine. Ta on koostanud antoloogiaid fašist- likest tekstidest ja fašismi tõlgendustest ning avaldanud pool tosinat monograafiat ja sadakond artiklit. Eelkõige on ta tuntud nn kultuurilise pöörde eestkõnelejana fašismi-uuringutes ning oma määratlusega “geneerilisele” ehk üldisele fašismile (mis hõlmab Itaalia fašismi kõrval Saksa natsionaalsotsialismi ning teisi nendesarnaseid liikumisi Euroopas ja mujal). Griffini järgi on fašism “natsionalismi revolutsioo- niline vorm, mis taotleb poliitilist, sotsiaalset ja eetilist revolutsiooni, ühendades kangelasväärtusi kandva eliidi juhtimisel “rahvahulgad” dünaamiliseks rahvuskogu- konnaks. Seda projekti inspireeriva tuumikmüüdi järgi suudab dekadentsihoovust ümber pöörata üksnes populistlik, klassideülene puhastav ja katartiline rahvusliku taassünni (palingeneesi) liikumine”. Seoses siinse artikli teemadega vt varem Vikerkaares ilmunust ka: Alain de Be- noist’ “Kodanlik vaim”, Sergei Stadnikovi “Alain de Benoist – traditsionalistlik Eu- roopa mõtleja” (1992, nr 2); Julius Evola “Esseid”, Sergei Stadnikovi “Julius Evola – viimne gibelliin”, Haljand Udami “Julius Evola ja traditsiooni mõiste” (1994, nr 4); Andrei Hvostovi “Silmitsi Thomas Manni, Saksa uusparempoolsete ja Euroopa ajalooga” (1994, nr 5–6); Haljand Udami “Evola, Lenin ja teised” (1994, nr 7); Jaan Kaplinski “Mõõt sai täis” (1995, nr 3); Umberto Eco “Igikestev fašism” (1995, nr 10/11); Andrei Hvostovi “Fašismikriitika kriitikast” (1996, nr 3); Karin Pries- teri “Berlusconist paremal. Itaalia fašistid, huligaanid ja radikaalsed katoliiklased” (2009, nr 3); Edmund Griffithsi “Stalini teine tulemine. Uus Vene “patriotism” ja salatõdede otsing” (2009, nr 6).

GRIFFIN 77

3.VIKER 9 2011.indd 77 15.09.2011 13:53:20 CAS MUDDE POPULISTLIK PAREMRADIKAALSUS: PATOLOOGILINE NORMAALSUS

“Tänapäeva radikaalparempoolne po- loogia tees” empiirilist järelekontrolli- liitika on frustratsioonipoliitika – nende mist välja: populistliku paremradikaalsuse inimeste hapu võimetus, kes avastavad, hoiakud ja ideoloogilised tunnused pole et ei suuda seda keerulist massiühiskon- kaugeltki mingid hälbed, vaid on tänapäe- da, mis on nüüdisaegseks poliitkorraks, val Euroopa ühiskondades kaunis levinud. mõista, valitsemisest rääkimata.”1 See tsi- Selle asemel et käsitada populistlikku pa- taat võiks olla võetud mis tahes hiljutisest remradikaalsust normaalse patoloogia- raamatust paremradikaalsuse kohta, kuid na, tuleks selles näha pigem patoloogilist pärineb tegelikult 1962. aastast ja võtab normaalsust. Niisugusel vaatenurganihkel kokku Daniel Belli hinnangu 1950. aas- oleks suur tähtsus tänapäeva populistliku tate paremradikaalsusele USA-s. See on paremradikaalsuse mõistmisele. tüüpiline akadeemilistes arutlustes valitsev seisukoht populistliku paremradikaalsuse Normaalse patoloogia teesi kohta, mida võiks nimetada “normaalse selgitus patoloogia teesiks”.2 Selle järgi kujutab paremradikaalsus endast sõjajärgse Lää- Enamik käsitlusi populistliku paremra- ne ühiskonna patoloogiat ja tema edu dikaalsuse kohta väidab, et radikalism seletuseks on mingisugune kriis. Selles üldiselt ja ekstremism eriti põhinevad paradigmas tegutsevad autorid käsitle- väärtustel, mis on oma põhiolemuselt vad paremradikaalsust psühholoogiliselt vastandlikud (Lääne) demokraatia väärtus- ning kasutavad pidevalt meditsiinilisi ja tele. Uwe Backese poliitilis-ajalooline uu- psühholoogilisi mõisteid. rimus määratleb ekstremismi demokraatia Paraku ei kannata “normaalse pato- antiteesina.3 Radikalismi oleks ometigi õigem kirjeldada millegi demokraatlikuna, 1 D. Bell, The Dispossessed. Rmt-s: The Ra- kuid anti-liberaaldemokraatlikuna.4 Nii dical Right. Toim. D. Bell. Garden City (NY), ekstremism kui radikalism heidavad aga 1964, lk 42. 2 Vt: E. K. Scheuch, H. D. Klingemann, The- 3 U. Backes, Politischer Extremismus in de- orie des Rechtsradikalismus in westlichen In- mokratischen Verfassungsstaaten. Elemente dustriegesellschaften. Hamburger Jahrbuch einer Rahmentheorie. Opladen, 1989. für Wirtschafts- und Gesellschaftspolitik, 4 C. Mudde, Populist Radical Right Parties in 1967, kd 12. Europe. Cambridge, 2007. Cas Mudde. The populist radical right: A pathological normalcy. http://www.eurozine. com/articles/2010-08-31-mudde-en.html. Algselt ilmunud rootsikeelses versioonis: Fronesis, 2010, nr 34; pikem variant: West European Politics, 2010, kd 33, nr 6.

78 MUDDE

3.VIKER 9 2011.indd 78 15.09.2011 13:53:20 väljakutse tänapäeva Lääne ühiskondade Seda eeskuju järgivad paljud tänapäeva fundamentaalsetele väärtustele. Euroopa paremradikaalsuse käsitlused. Paljud uurimused ekstreemse ja ra- Poliitilise kallakuga uurimused, mis ku- dikaalse parempoolsuse kohta lähevad bisevad viidetest paranoiale ja teistele kaugemale radikalismi ja demokraatia psüühikahäiretele, on kahjuks ikka veel ideoloogilisest vastandamisest ning käsita- selles valdkonnas silmapaistval kohal (eriti vad paremäärmuslust (selle mitmesugustes Saksamaal ja Prantsusmaal). Isegi tõsises permutatsioonides) psühholoogiliselt, en- uurimistöös, näiteks Erwin Scheuchil ja nekõike moodsa ühiskonna patoloogiana. Hans Klingemannil, mõistetakse popu- Selle traditsiooni kõige mõjukamad näited listlikke paremradikaalseid parteisid ja on fašismi psühhoanalüütilised käsitlused, nende toetajaid tihti kui normaalset pato- nagu Wilhelm Reichi “Fašismi massipsüh- loogiat; tähtsatest autoritest jätkavad seda holoogia” ning Theodor W. Adorno ja traditsiooni veel Hans-Georg Betz, Frank tema kaastööliste “Autoritaarne isiksus”.5 Decker ja Michael Minkenberg.9 Kuna sõjajärgse paremradikaalsuse uuri- Scheuchi ja Klingemanni “Lääne in- mist mõjutas tugevasti ajaloolise fašismi dustriaalühiskondade paremradikalismi uurimine, siis pole ka üllatav, et selles val- teooria” on seni üks kõige ambitsiooni- las jäi domineerima patoloogia-tees. kamaid ja hõlmavamaid katseid seletada Eriti kehtib see sõjajärgse Ameeri- paremradikaalsete parteide edu sõjajärgses ka paremradikaalsuse käsitluste kohta. Euroopas, eelkõige Saksamaal. Lühidalt Daniel Belli klassikaline artikkel “Il- kokku võttes väidavad nad, et populistliku majäetud” analüüsib pigem paremradi- paremradikaalsuse väärtused on Lääne kaalsuse “psühholoogilist repertuaari” demokraatia väärtustele võõrad, kuid oma kui ideoloogiat ning kirendab viidetest väike potentsiaal nende jaoks leidub kõi- sellistele patoloogiatele nagu paranoia kides Lääne ühiskondades ning seega on ja vandenõumõtlemine.6 Mõjuka artikli tegu “normaalse patoloogiaga”. Vastavalt “Paranoiline stiil Ameerika poliitikas”7 sellele paradigmale põhineb populistlike autor Richard Hofstadter väitis samuti, paremradikaalsete parteide toetus “struk- et paremradikaalsus “asub psühholoogi- tuurselt tingitud patoloogiatel”.10 Tuleb liselt väljaspool normaalse demokraatliku märkida, et “normaalpatoloogia teesi” poliitika raame”.8 niisugune kirjeldus ei võta veel kokku

5 W. Reich, The Mass Psychology of Fascism. Toim. D. Bell. Garden City (NY), 1964, lk Harmondsworth, 1975 (esmatr 1933); T. W. 102. Adorno, E. Frenkel-Brunswik, D. J. Levinson, 9 H.-G. Betz, Radical Right-Wing Populism R. N. Sanford, The Authoritarian Personality. in Western Europe. Basingstoke,1994; F. New York, 1969 (esmatr 1950). Decker, Der neue Rechtspopulismus. Opla- 6 D. Bell, The Dispossessed. den, 2004; M. Minkenberg, Die neue radi- 7 R. Hofstadter, The paranoid style in Ame- kale Rechte im Vergleich. USA, Frankreich, rican politics. Harper’s Magazine, 1964, no- Deutschland. Opladen, 1998. vember. 10 E. K. Scheuch, H. D. Klingemann, Theorie 8 R. Hofstadter, Pseudo-Conservatism Revi- des Rechtsradikalismus in westlichen Indus- sited: A Postscript. Rmt-s: The Radical Right. triegesellschaften, lk 18.

MUDDE 79

3.VIKER 9 2011.indd 79 15.09.2011 13:53:21 kogu nende teooriat, vaid ainult ühe selle paremradikaalsust tuleb mõista mineviku aspekti – kuid see aspekt on olnud märksa jäänukina ja mitte kaasaegsete arengute mõjukam kui nende ülejäänud teoreetiline saadusena. süsteem.11 Populistliku paremradikaalsuse va- limisedu uurimises on alati valitsenud Normaalne patoloogia ja mõõdukam suund, mille populaarsus on akadeemiline uurimistöö kasvanud tänu teadlastele, kes lülitavad oma töödesse tähelepanekuid muude Äärmuslikumatel juhtudel on normaal- poliitiliste parteide (eriti roheliste) uu- se patoloogia teesist lähtujad uurinud rimisest.13 See mõõdukas vorm kasutab paremradikaalsust lahus peavoolu de- küll peavoolu mõisteid ja teooriaid, kuid mokraatlikust poliitikast, st kasutamata näeb populistlikus paremradikaalsuses peavoolu mõisteid ja teooriaid. Niisuguse ikkagi tänapäeva Lääne demokraatiate lähenemisviisi järgi on populistlik parem- anomaaliat. radikaalsus patoloogia ja seetõttu seletatav Normaalse patoloogia paradigmas jääb üksnes väljaspool “normaalsust”. Ena- peamiseks mõistatuseks küsimus, miks on masti on selle seisukoha taust samavõrd rahva seas nõudlus populistliku parem- poliitiline kui metodoloogiline: uurijad radikaalsuse järele. Pakutakse välja kaht usuvad, et peavoolu mõistete ja teooriate tüüpi üldisi vastuseid – protest ja poole- kasutamine justkui legitimeeriks populist- hoid –, kuigi mõlemad põhinevad sarna- likku paremradikaalsust. sel oletusel: “normaalsetes” tingimustes Säärane äärmuslik tõlgendus valitses pärineb nõudlus populistliku paremradi- populistliku paremradikaalsuse uurimises kaalse poliitika järele üksnes elanikkonna eriti 1980. ja 1990. aastatel Prantsusmaal, väikesest osast. Seega püütakse leida neid Saksamaal ja Hollandis. Paljud autorid “ebanormaalseid” tingimusi, milles “po- keskendusid peaaegu täielikult populistli- pulistlikud paremradikaalsed hoiakud” ku paremradikaalsuse ajaloolisele taustale, levivad. Enamik uurijaid on leidnud vas- selle seostele sõjaeelse fašismi ja natsismi- tuse klassikalise moderniseerumisteesi ga.12 Eeldati, et sõjajärgset populistlikku uutest tõlgendustest.14 Peaaegu kõik normaalse patoloogia 11 K. Arzheimer, J. W. Falter, Die Pathologie des Normalen. Eine Anwendung des Scheuch- teesi järgivad teooriad mainivad populist- Klingemann-Modells zur Erklärung rechtsex- tremen Denkens und Verhaltens. Rmt-s: Bürger 13 Nt H. Kitschelt, A. McGann, The Radical und Demokratie in Ost und West: Studien zur Right in Western Europe: A Comparative politischen Kultur und zum politischen Prozess. Analysis. Ann Arbor, 1995; H.-G. Betz, Ra- Festschrift für Hans-Dieter Klingemann. Toim. dical Right-Wing Populism in Western Eu- D. Fuchs jt. Wiesbaden, 2002. rope; P. Ignazi, The Silent Counter-Revolu- 12 Nt J. Van Donselaar, Fout na de oorlog. tion. Hypotheses on the Emergence of Extre- Fascistische en racistische organisaties in me-Right Wing Parties in Europe. European Nederland, 1950–1990. Amsterdam, 1991; Journal of Political Research, 1992, kd 22, H.-J. Schultz, Sie sind wieder da! Faschismus nr 1–2. und Reaktion in Europa. Frankfurt am Main, 14 C. Mudde, Populist Radical Right Parties 1990. in Europe, lk 203–205. 80 MUDDE

3.VIKER 9 2011.indd 80 15.09.2011 13:53:21 liku paremradikaalsuse toetuse seletusena vähesed autorid viitavad otseselt Weberile) mingisugust kriisi, mis kaasneb moderni- ning on täielikus kooskõlas patoloogia- seerumise ja selle järelmitega, nagu glo- teesiga. Selle järgi peaks “normaalses” baliseerumine, postfordistlik majandus poliitikas hääletamine käima ratsionaal- või postindustriaalne ühiskond.15 Mõte selt, põhinema ideoloogial või vähemalt jääb alati samaks: ühiskond kujuneb põh- identiteedil (või eristumistel), mitte aga jalikult ja kiiresti ümber, mis viib lõheni irratsionaalsel sidemel juhiga. nende vahel, kes peavad end “võitjateks” Ühesõnaga uuringud, mis rakendavad ja “kaotajateks”, ning viimased hääletavad normaalse patoloogia teesi, kalduvad populistliku paremradikaalsuse poolt kas populistlikule radikaalparempoolsusele protestist (viha ja frustratsiooni tõttu) või lähenema kas (äärmusjuhul) fašismi või poolehoiust (oma vaimse jäikuse tõttu).16 (mõõdukamal juhul) kriisi perspektiivist. Sellise lähenemisviisi korral ei mängi Põhiraskus langeb nõudluse seletamisele, populistlikud paremradikaalsed parteid mis “normaalsetes” tingimustes peaks ole- ise – ja poliitilised toimijad üldisemaltki – ma madal. Peaaegu täiesti ignoreeritakse peaaegu mingisugust rolli. Ainus seesmine pakkumise poolt, nagu ka populistlike pa- (f)aktor, mis mõnikord mängu tuuakse, on remradikaalide eneste rolli. Kui seesmine karismaatiline juht.17 See tuleneb Max We- pakkumine võrrandisse ka lülitatakse, siis beri karismaatilise juhi teooriast18 (kuigi karismaatilise juhi näol, keda mõistetakse jällegi patoloogilise minevikujäänukina. 15 Nt D. Swank, H.-G. Betz, Globalization, the Welfare State and Right-Wing Populism Hinnang normaalse patoloogia in Western Europe. Socio-Economic Review, teesile 2003, kd 1, nr 2; D. Loch, W. Heitmeyer, Schattenseiten der Globalisierung: Rechtsra- dikalismus, Rechtspopulismus und Regiona- Aga kas populistliku paremradikaalsuse lismus in Westeuropa. Frankfurt am Main, ideoloogiline tuum, mida võiks määratle- 2001; D. R. Holmes, Integral Europe. Fast- da nativismi, autoritaarsuse ja populismi Capitalism, Multiculturalism, Neo-Fascism. 19 Princeton, 2000; U. Beck, Risk Society: kombinatsioonina, seisab tõepoolest Towards a New Modernity. London, 1992 Lääne ühiskondade põhiväärtustest nii- (e. k-s: U. Beck, Riskiühiskond: teel uue mo- võrd lahus? Ja kas populistliku parem- dernsuse poole. Tlk A. Luure. Tartu, 2005). radikaalsuse väärtusi jagab tõepoolest 16 Nt F. Decker, Der neue Rechtspopulismus; M. Minkenberg, Die neue radikale Rechte üksnes eurooplaste tilluke vähemus? im Vergleich; H.-G. Betz, Radical Right- Wing Populism in Western Europe; aga ka: Ideoloogia D. Bell, The Dispossessed; S. M. Lipset, The Radical Right: A Problem for American De- mocracy. British Journal of Sociology, 1955, Populistliku paremradikaalsuse keskne kd 6, nr 2. tunnus on nativism – ideoloogia, mille 17 Vt C. Mudde, Populist Radical Right Par- ties in Europe, lk 260–263. elukutse ja kutsumus. Tallinn, 2010. Tlk J. 18 M. Weber, Politik als Beruf. Berlin, 1987 Isotamm). (esmatr 1919) (e. k-s rmt-s: M. Weber, Po- 19 C. Mudde, Populist Radical Right Parties liitika kui elukutse ja kutsumus; Teadus kui in Europe.

MUDDE 81

3.VIKER 9 2011.indd 81 15.09.2011 13:53:21 järgi peaksid riikides elama üksnes põ- võõrandamatut, tühistamatut ja suverään- lisgrupi (“rahvuse”) liikmed ning mit- set õigust valida endale valitsemisvorm, tepõlised elemendid (isikud ja ideed) määrata oma suhted teiste rahvastega ning ohustavad fundamentaalselt rahvusriigi arendada oma poliitilist, majandus- ja kul- homogeensust.20 Nativistlikul mõtlemisel tuurielu vastavalt oma vaimule ja tradit- on Lääne ühiskondades pikk ajalugu, sioonidele”. Kuid järgmised paragrahvid seda eriti USA-s, kus liikumised nagu väljendavad kaunis avatud suhtumist mit- Know Nothing ulatuvad tagasi 19. sa- tepõliselanikesse, sealhulgas “Iiri rahvuse jandi algusse.21 kindlat tahet ühendada harmoonias ja Ajalooliselt ja ideoloogiliselt on nati- sõpruses kõiki inimesi, kes jagavad Iiri vism tihedalt seotud rahvusriigi ideega, saare territooriumi, nende identiteetide natsionalistliku konstruktsiooniga, millest ja traditsioonide kogu mitmekesisuses” on saanud Euroopa ja globaalse poliitika (paragrahv 3). nurgakivi. Rahvusriigi idee järgi peaks igal Aga isegi siis, kui Euroopa riigid na- rahvusel olema oma riik ja – kuigi see jääb tivistlikud ei ole, rakendavad nad “ba- sageli ridade vahele – igal riigil peaks ole- naalnatsionalismi”, kui kasutada Michael ma üks ja oma rahvus. Mitmed Euroopa Billigi terminit, mis tähistab igapäevaseid põhiseadused sätestavad, et vastav riik “ideoloogilisi harjumusi, mis võimalda- on seotud ühe kindla rahvusega: näiteks vad Lääne kindlakskujunenud rahvustel Slovakkia põhiseaduse preambul algab end taastoota”.23 Lääneriikide kodanikele “Meie, slovaki rahvas…”, ning Rumeenia meenutatakse iga päev nende “rahvus- konstitutsiooni paragrahv 4.1 ütleb: “riik likku identiteeti” ülirohkete enam või rajaneb rumeenia rahva ühtsusel”.22 Rah- vähem peente vihjete abil, mis ulatuvad vusliku enesemääramise idee on talletatud iseseisvuspäeva pühitsemisest kuni mee- koguni ÜRO harta 1. peatüki 1. parag- diakompaniide nimetusteni (nt Irish Ti- rahvi, mis kutsub otsesõnu üles austama mes, British Broadcasting Corporation, “rahvaste enesemääramist”. Hrvatska Radio Televizija) ja ajalooõpetu- See aga ei tähenda, nagu väljenduks seni koolides. Kuigi need meeldetuletused kõigis viidetes rahvuslikule enesemäära- on banaalsed, põhinevad nad rahvusriigi misele tingimata nativism. Näiteks Iiri- konstitueerival ideel.24 maa konstitutsiooni 1. paragrahv ütleb: “Käesolevaga kinnitab Iiri rahvas oma 23 M. Billig, Banal Nationalism. London, 1995, lk 6. 20 Sealsamas, lk 19. 24 Säärast banaalset natsionalismi võib leida 21 Nt D. H. Bennett, The Party of Fear: isegi mitmerahvuselistes riikides ja föderat- From Nativist Movements to the New Right sioonides. Näiteks Belgia riik hõlmab kaht in American History. New York, 1990; J. suurt, kultuuri ja keele poolest eristuvat Higham, Strangers in the Land: Patterns of gruppi (hollandi ja prantsuse keele kõnele- American Nativism, 1860–1925. New Bruns- jaid; lisaks tillukest gruppi saksakeelseid ini- wick, 1955. mesi), millel puudub ühine (ükskeelne) avalik 22 C. Mudde, Racist Extremism in Central ruum. Samas kinnitab Belgia konstitutsioon and Eastern Europe. East European Politics otsesõnu: “kogu võim lähtub natsioonist” and Societies, 2005, kd 19, nr 2, lk 172. (paragrahv 33). 82 MUDDE

3.VIKER 9 2011.indd 82 15.09.2011 13:53:21 Autoritaarsus, usk rangelt korrastatud on demokraatial niihästi lunastuslik kui ühiskonda, kus autoriteedi-vastaseid üles- ka pragmaatiline külg: esimene rõhu- astumisi karistatakse karmilt,25 on tun- tab vox populi, vox dei ideed või ideaali nus, mis pole iseloomulik kaugeltki mitte (ehk “rahva valitsemist rahva poolt rahva üksnes populistlikule paremradikaalsele huvides”), viimane aga institutsioonide ideoloogiale. “Armastust ja lugupidamist tähtsust. “Moodsatele demokraatiatele autoriteedi vastu”, mis on lihtsalt auto- on loomuomane usk ilmalikku lunastusse, ritaarsuse eufemistlik kirjeldus, peetakse mis on küll pingelises suhtes demokraatia ju ka konservatismi alussambaks.26 Pealegi pragmaatilise palgega – lubadus, et suve- on autoritaarsus üks võtmeaspekte nii räänse rahva tegevus toob kaasa parema ilmalikes kui ka usulistes mõtteviisides, maailma.”29 Populism rajaneb sellel “de- (proto)liberaalidest nagu Thomas Hobbes mokraatlikul lubadusel”.30 Tõlgendades kuni sotsialistideni nagu Vladimir Lenin, “rahvast” homogeense moraalse üksusena, Rooma katoliiklusest kuni õigeusuni. väidavad populistid, et rahva terve mõistus Kolmas ja viimane tunnus on populism, tuleks alati asetada esikohale ning sellised mida defineerime siinkohal “õhukese” “ebademokraatlikud” institutsioonilised ideoloogiana, mis käsitab ühiskonda jagu- kitsendused nagu vähemuste konstitut- nevana kaheks homogeenseks ja antago- siooniline kaitse ei tohiks seda piirata. nistlikuks grupiks: “puhas rahvas” versus Populismi establishment’i-vastased “korruptiivne eliit”. Populism taotleb, et tundmused on tihedalt seotud Lääne poliitika peaks olema volonté générale’i, ühiskondade ühiste uskumustega. Need rahva üldise tahte väljendus.27 Kuigi popu- ulatuvad lord Actoni kuulsast ütlusest listlikul ideoloogial on märksa sügavamad “võim korrumpeerib” kuni kristlusele juured USA-s kui (Lääne-) Euroopas,28 sisemiselt omase negatiivse inimesepil- on selle elemendid selgelt seotud Lääne dini (nt pärispatt). Tõsiasi, et evangeelne ühiskondade fundamentaalsete väärtus- kristlus mängib USA kultuuris ja poliitikas tega üldiselt. palju suuremat rolli kui Euroopas, võib Nagu Margaret Canovan on väitnud, osaliselt seletada establishment’i-vastas- te tunnete suuremat sügavust ja laiemat 25 , Populist Radical Right Parties C. Mudde levikut USA-s. Kui suuremas osas Lääne- in Europe, lk 23. 26 Nt Z. Layton-Henry, Introduction: Euroopast vedas demokratiseerimise ja Conservatism and Conservative Politics. riigiformeerimise protsessi pigem eliit ning Rmt-s: Conservative Politics in Western Eu- see põhines tugeval keskvõimul ja elitaar- rope. Toim. Z. Layton-Henry. New York, 1982, lk 1. 27 C. Mudde, Populist Radical Right Parties 29 M. Canovan, Trust the People! Populism in Europe; C. Mudde, The Populist Zeitgeist. and the Two Faces of Democracy. Political Government and Opposition, 2004, kd 39, Studies, 1999, kd 47, nr 1, lk 11. nr 3. 30 Y. Mény, Y. Surel, The Constitutive Ambi- 28 Nt M. Kazin, The Populist Persuasion: guity of Populism. Rmt-s: Democracies and An American History. New York, 1995; L. the Populist Challenge. Toim. Y. Mény, Y. Goodwyn, Democratic Promise: The Populist Surel. Basingstoke, 2002; L. Goodwyn, De- Moment in America. New York, 1976. mocratic Promise. MUDDE 83

3.VIKER 9 2011.indd 83 15.09.2011 13:53:22 sel umbusaldusel rahva vastu, siis USA-s kaugemale (enamikust) populistlikest kannustas samu protsesse “meie, Ameeri- paremradikaalsetest parteidest, pooldab ka Ühendriikide rahvas” ning umbusaldus umbes 20% “täielikku repatrieerimist”, keskvalitsuse vastu, mida jagasid nii mas- nõustudes väitega, et “kõik immigrandid sid kui ka eliidid, sh riikluse isad. väljastpoolt Euroopa Liitu, olgu legaalsed või illegaalsed, ja ka nende lapsed, isegi Hoiak siinsündinud, tuleb saata tagasi nende päritolumaale”.33 Nativism ei ole küll sama mis rassism, Autoritaarsuse osas näitavad küsitlused kuid niisugused küsitlused nagu Euro- veelgi tugevamat kattuvust massihoia- baromeeter pakuvad ohtralt tõendus- kute ja populistlike paremradikaalsete materjali äärmusnativistlike hoiakute positsioonide vahel. Vastavalt 2006. aasta levikust Euroopas. Näiteks 1997. aasta Eurobaromeetri küsitlusele usub 78% EL- detsembris leidis Eurobaromeeter, et “ai- 15 kodanikest (alates 65% Austrias kuni nult üks kolmest intervjueeritavast ütles, 90% Prantsusmaal), et noored sooritak- et ta “pole sugugi rassistlik”. Üks kolmest sid vähem kuritegusid, kui neid kodus ja kuulutas end “pisut rassistlikuks” ja üks koolis tugevamini distsiplineeritaks.34 62% kolmandik väljendas otseselt “üsna või EL-15 kodanikest usuvad (alates 37% väga rassistlikke tundeid”.31 Rootsis kuni 75% Iirimaal), et noored Konkreetsemalt EL-15 elanikest 65% paneksid toime vähem kuritegusid, kui nõustub väitega, et “meie maa on jõudnud vanglakaristused oleksid karmimad.35 Kui- viimase piirini; kui vähemusgrupid veelgi gi 55% Euroopa Liidu kodanikest usub, et kasvavad, tekib probleeme”.32 Peaaegu kohalik politsei “teeb head tööd”, arvab kaks kolmandikku arvavad, et kõik ille- 74%, et “parem politseitöö” kahandaks gaalsed immigrandid tuleks tagasi saata, kuritegevust nende piirkonnas.36 Ja lõpuks kuna 80% arvab, et “tõsistes kuritegudes hämmastav 85% EL-25 elanikest (alates süüdi mõistetud” illegaalsed immigran- 70% Taanis kuni 97% Küprosel) nõus- did tuleks repatrieerida. Minnes veelgi tub väitega: “Tänapäeval on liiga palju sallivust. Kurjategijaid tuleks karistada 31 Eurobarometer: Public Opinion in the Eu- karmimalt.” ropean Union, 47.1, 1997, lk 2. 32 Sealsamas, lk 7. EL-12 hõlmab Euroopa Populismi ideoloogia uurimisel tuleb Liidu liikmeskonda 1980–1995, mil sellesse tingimata arvesse võtta selle antielitaarset kuulus 12 maad: Belgia, Hispaania, Hol- ja establishment’i-vastast aspekti. Üha kas- land, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Taani vav hulk uurimusi poliitilise apaatia kohta ja Ühendkuningriik. 1995 liitusid Austria, on väitnud (ja osaliselt ka tõestanud), et Rootsi ja Soome, nii et tekkis EL-15. 2004 järjest suurem osa EL-i elanikkonnast suh- ühines kümme uut, peamiselt Ida-Euroopa maad (Eesti, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poo- 33 Sealsamas. la, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Sloveenia ja 34 Eurobarometer: Public Opinion in the Eu- Ungari), luues EL-25. Bulgaaria ja Rumeenia ropean Union, 66, 2006, lk 9, 51. lisandudes 2007 on praegune Euroopa Liit 35 Sealsamas, lk 10. tuntud kui EL-27. 36 Sealsamas, lk 47. 84 MUDDE

3.VIKER 9 2011.indd 84 15.09.2011 13:53:22 tub halvasti oma riigi demokraatliku süs- loogia tees ei pea empiirilisele uurimisele teemi põhiinstitutsioonidesse, kuid mitte vastu. Populistlikud radikaalparempool- demokraatlikku süsteemi kui sellisesse.37 sed ideed ei ole Lääne demokraatia pea- 1999. aastal oli 40% EL-15 kodanikest voolu ideoloogiatele sugugi võõrad ning (alates 70% Itaalias kuni 22% Hollan- populistliku paremradikaalsuse hoiakuid dis) “mitte eriti rahul” või “mitte sugugi ei jaga mitte üksnes eurooplaste tillukene rahul” demokraatiaga oma riigis.38 Neli vähemus. Õigupoolest oleks populistlikus aastat hiljem väitis 46% EL-15 küsitletu- paremradikaalsuses õigem näha pato- test, et nad “kalduvad mitte usaldama” loogilist normaalsust (kui jääda truuks oma riigi parlamenti, 53% väitis sedasama Scheuchi ja Klingemanni teooriale). See valitsuste kohta ning lausa 75% poliitiliste seostub hästi peavoolu ideedega ning on parteide, Euroopa demokraatiate peamiste märkimisväärses kooskõlas laialt levinud institutsioonide kohta.39 hoiakute ja poliitiliste seisukohtadega. Mis puutub korruptsiooni, mis on Patoloogilise normaalsuse teesist ei jä- populistliku paremradikaalse propagan- reldu, nagu kuuluks populistlik parem- da peamine kinnismõte, siis teatas Eu- radikaalsus tänapäeva demokraatlike robaromeeter 2006. aastal, et 72% EL- ühiskondade peavoolu. Pigem tähendab 25 kodanikest usub, et korruptsioon on see, et oma ideoloogia ja hoiakute poolest nende riigis peamiseks probleemiks. 59% kujutab populistlik paremradikaalsus en- usub, et altkäemaksu andmine ja võtmine dast peavoolu vaadete radikaliseerumist.41 ei leia piisavalt jälitamist ja karistamist. Populistliku paremradikaalse ideoloogia Korruptiivseteks peetud sektoritest on võtmeaspekte jagab ka peavool, niihästi nimekirja tipus “riigi tasandi poliitikud”, eliidi kui masside tasandil, kuid enamasti nagu arvab 60% EL-25 vastanutest (ala- mõõdukamas vormis. Niisugusel vaate- tes 29% Taanis kuni 69% Sloveenias). viisinihkel on suur tähtsus populistliku Regionaalse tasandi (47%) ja kohaliku paremradikaalsuse ja Lääne demokraatia tasandi poliitikud (45%) on neljandal ja vahekorra mõistmise jaoks. viiendal kohal.40 Põhierinevust populistliku paremra- dikaalsuse ja Lääne demokraatia vahel Normaalsest patoloogiast ei maksaks määratleda liigierinevusena, patoloogilisse normaalsusse st antiteesina, vaid määraerinevusena, st vastandusena laias laastus samade vaadete Eelnev analüüs näitas, et normaalse pato- mõõdukama ja radikaalsema versiooni va- 37 Nt R. A. Dahl, A Democratic Paradox? Poli- hel. Seda, kui laialt on populistlik parem- tical Science Quarterly, 2000, kd 115, nr 1. 38 Eurobarometer: Public Opinion in the Eu- 41 Vrd H.-G. Betz, The Growing Threat of ropean Union, 52, 2000. the Radical Right. Rmt-s: Right-Wing Ex- 39 Eurobarometer: Public Opinion in the Eu- tremism in the Twenty-First Century. Toim. ropean Union, 59, 2003. P. H. Merkl, L. Weinberg. London, 2003; M. 40 Opinions on organised, cross-border crime Minkenberg, The Radical Right in Public Of- and corruption. Special Eurobarometer, 245, fice: Agenda-Setting and Policy Effects. West 2006. European Politics, 2001, kd 24, nr 4.

MUDDE 85

3.VIKER 9 2011.indd 85 15.09.2011 13:53:22 radikaalne ideoloogia levinud, ei saa ole- populistlikku paremradikaalsust tuleb masolevate andmete põhjal otsustada. See uurida peavoolu politoloogia mõistete nõuaks komplekssemat mõõtmismudelit, ja teooriate varal.45 Teiseks, uurimise mis hõlmaks kõigi kolme (mitmetahulise) põhiülesandeks ei peaks olema seletada ideoloogilise tunnuse42 mitut indikaatorit nõudlust, sest multietnilised Lääne demo- sisaldavat kogumit, selle asemel et mõõta kraatiad tekitavad seda “loomu poolest”, lihtsakoelisi indikaatoreid nagu vasak- või vaid pakkumist. parempoolne enesemääratlus43 või toetus Populistliku paremradikaalsuse jaoks ei rassistlikele liikumistele.44 käi poliitiline võitlus niivõrd mitte hoia- kute, vaid teemade pärast. Kuigi popu- Patoloogiline normaalsus ja listliku paremradikaalsuse kolmainsus akadeemiline uurimistöö – korruptsioon-immigratsioon-julgeolek – on mured, mida jagab märkimisväärne Paradigmanihe normaalse patoloogia osa elanikkonnast, ei ole nende “teemad” teesilt patoloogilisele normaalsusele tä- tervikuna Lääne demokraatiate poliitilistes hendaks esiteks ja esmajoones seda, et võitlustes domineerinud. Populistlikud 42 Seni on veel vähe üritatud niisuguseid mit- radikaalparempoolsed parteid ei keskendu memõõtmelisi mõõtmismudeleid konstrueeri- eeskätt sotsiaal-majanduslikele küsimustele da. Vähesedki olemasolevad on tugevasti mõ- nagu enamik traditsioonilisi parteisid, vaid jutatud Adorno ja tema kolleegide mudelitest, ehkki mitte teooriatest. Paraku töötati need sotsiokultuurilistele küsimustele, umbes välja teistsuguste, kuigi seonduvate mõistete nii nagu üks teine uus parteiperekond, (eriti äärmusparempoolsuse) jaoks ning neid rohelised. on rakendatud ja testitud ainult piiratud lo- Patoloogilise normaalsuse paradigmas kaalses ja regionaalses kontekstis (vt F. Mei- jerink, C. Mudde, J. Van Holsteyn, Right- sõltub populistliku radikaalparempool- Wing Extremism. Acta Politica, 1998, kd 33, suse edu või ebaedu mõistmine sellest, nr 2; F. Meijerink, C. Mudde, J. Van Hol- kui hästi mõistetakse võitlust teemade steyn, Rechtsextremisme. Opmerkingen over theorie en praktijk van een complex verschi- silmapaistvuse ja teemapositsioonide jnsel. Acta Politica, 1995, kd 30, nr 4; H. De pärast. Paul Lucardie terminoloogiat Witte, J. Billiet, P. Scheepers, Hoe zwart is kasutades võib öelda, et populistlikud Vlaanderen? Een exploratief onderzoek naar paremradikaalsed parteid on “puhasta- uiterst-rechtse denkbeelden in Vlaanderen in 1991. Res Publica, 1994, kd 36, nr 1. jad”, kes rõhuvad “ideoloogiale, mille 43 Nt W. Van der Brug, M. Fennema, J. Til- etableerunud parteid on kas reetnud või lie, Why Some Anti-Immigrant Parties Fail ära lahjendanud”, mitte aga prohvetid, and Others Succeed. A Two-Step Model of 46 Aggregate Electoral Support. Comparative kes “sõnastavad uut ideoloogiat”. Neil Political Studies, 2006, kd 38, nr 5. 44 Nt spetsiaalne Eurobarometeri küsitlus ras- 45 Nt S. L. De Lange, From Pariah to Power. sismi ja ksenofoobia kohta (nr 41, novemb- Explanations for the Government Participa- ris 1989) uuris küsitletutelt, kas nad kiidavad tion of Radical Right-Wing Populist Parties in heaks “rassismi pooldavaid liikumisi”. Mõis- West European Parliamentary Democracies. tagi kiitis “ainult” 4% EU-12 kodanikest need Unpublished PhD thesis. Antwerpen, 2008. “täielikult” ja 6% “mõningal määral” heaks 46 P. Lucardie, Prophets, Purifiers and Pro- (lk 16). locutors: Towards a Theory on the Emer- 86 MUDDE

3.VIKER 9 2011.indd 86 15.09.2011 13:53:23 ei tarvitse kallutada valijaid uutele posit- mise” [issue ownership]49 mõistega, ehk sioonidele, vaid uutele teemadele: eemale täpsemalt teema kohta võetava positsioo- sotsiaal-majanduslikelt teemadelt, nagu ni hõivamisega.50 Kuigi uus mänguväljak tööpuudus, sotsiokultuuriliste teemade oli kõikides maades ühetasane, oli võit- poole, nagu immigratsioon. Populistliku lus teemapositsiooni valdamise nimel radikaalparempoolse parteiperekonna erinev. Mõnel maal jõudsid uued või peamine võitlus käib “oma” teemade reformeerunud (parempoolsed) parteid – korruptsiooni, immigratsiooni ja jul- haarata korruptsiooni-, immigratsioo- geoleku – silmapaistvuse suurendamise ni- ja julgeolekualase teemapositsioo- nimel. ni oma valdusse enne, kui populistlik Populistlike paremradikaalsete partei- paremradikaalne partei jõudis ennast de kasvav valimisedu pärast 1980. aasta- sisse seada. Enamasti ei võimaldanud te keskpaika on suurel määral seletatav populistlike paremradikaalsete parteide laiema liikumisega eemale klassikalisest puudulik organiseeritus ja kaader teema- materialistlikust poliitikast mingisuguse positsiooni oma valdusse haarata. Neid postmaterialistliku poliitikavormi47 või kummitasid sisemised vastuolud ja ava- vähemalt nende kahe kombineerimise likud skandaalid, muutes nad valijate poole. Selles protsessis on populistlik silmis ebaatraktiivseks, hoolimata nende radikaalparempoolsus mänginud kõigest eelistest teemapositsioonides. marginaalset rolli. Pigem on see olnud Seal, kus populistlikud paremradi- iseeneslik reaktsioon uusvasakpoolsuse kaalid suutsid võtta teemapositsiooni edule 1960. aastate lõpul ja 1970ndatel, oma valdusse, on nende edu seletatav mis viis 1970ndate lõpul ja 1980ndatel peamiselt sisemiste tegurite abil. Kuigi uuskonservatiivse tagasilöögini.48 See etableerunud parteid (keda sundis ava- areng mitte üksnes ei loonud radikaal- likkus ja meedia) lõid suurel määral tin- parempoolsuse jaoks elektoraalse ruumi, gimused äärmusparempoolsete parteide vaid avas ka uue ja “ühetasase” mängu- läbimurdeks valimistel, oli valimisedu väljaku, kus võistelda sotsiokultuuriliste jaoks olulisem viimaste liidrivalik, or- teemade pärast nagu korruptsioon, im- ganiseeritus ja propaganda. Et saada migratsioon ja julgeolek. Tõsiasi, et mõned populistlikud pa- 49 J. R. Petrocik, Issue Ownership in Presi- remradikaalsed parteid on osanud neid dential Elections, with a 1980 Case Study. võimalusi ära kasutada ja teised mitte, American Journal of Political Science, 1996, kd 40, nr 3, lk 826; vt ka I. Budge, D. J. Far- on seletatav “teema oma valdusse võt- lie, Explaining and Predicting Elections. Issue Effects and Party Strategies in Twenty-Three Democracies. London, 1983. gence of New Parties. Party Politics, 2000, 50 Lühidalt: partei A valdab positsiooni X kd 6, nr 2, lk 175. (teemal Y), kui suur osa valijatest, kes (1) 47 R. Inglehart, The Silent Revolution. Chan- hoolivad teemast Y ja (2) jagavad positsiooni ging Values and Political Styles among Wes- X, usaldavad parteid A kui kõige pädevamat tern Publics. Princeton, 1977. parteid nihutama poliitikaid (otseselt või 48 P. Ignazi, The Silent Counter-Revolution. kaudselt) teemapositsiooni X poole.

MUDDE 87

3.VIKER 9 2011.indd 87 15.09.2011 13:53:23 selgemat pilti sellest, mis täpselt eristab tuleks neid vaadelda peavoolu väärtuste edukaid ja edutuid parteiorganisatsioone, radikaliseeritud versioonidena. Seega tu- juhivalikuid ja propagandat, läheks tarvis leks populistlikku radikaalparempoolsust märksa rohkem empiirilisi uuringuid. võtta patoloogilise normaalsusena, mitte normaalse patoloogiana. Kokkuvõtteks Laialdane nõudlus radikaalparempool- suse järele on tänapäeva Lääne demokraa- Populistliku radikaalparempoolsuse tiates pigem antus kui seletamist vajav uurimises on domineerinud normaalse mõistatus. Provokatiivselt püstitatuna ei patoloogia tees, usk, et populistlik ra- seisne põhiküsimus selles, miks on po- dikaalparempoolsus on tänapäeva Lää- pulistlikud paremradikaalsed parteid ol- ne demokraatiate patoloogia, millel on nud pärast 1980. aastaid nii edukad, vaid “normaalsetes” oludes üksnes piiratud selles, miks nii vähesed parteid on sellele toetus. Selles paradigmas on peamiseks viljakale pinnasele asunud. Vastuse võib mõistatuseks massiline nõudlus popu- leida teemapoliitika pakkumise-poolelt, listlike radikaalparempoolsete parteide esmajoones võitlustest teemade silmapaist- järele, mida saab seletada ainult mingi- vuse pärast (eriti elektoraalse läbimurde suguse teooria abil moderniseerumisega faasis) ja teemapositsioonide oma valdusse seotud kriisist. võtmise eest (siis, kui valimistel on juba Empiirilised uuringud aga näitavad, et ennast kehtestatud). Seda saab tõeliselt populistliku paremradikaalse ideoloogia mõista vaid siis, kui analüüsid ja seletused võtmetunnused – nativism, autoritaarsus hakkavad arvestama populistliku parem- ja populism – ei seisa peavoolu ideoloo- radikaalsuse endaga. giast ja massihoiakutest lahus. Pigem Inglise keelest tõlkinud M. V.

CAS MUDDE (1967) on Hollandi politoloog, kes uurib Euroopa äärmusparem- poolsust ja on õpetanud USA-s ja Belgias (Antwerpeni ülikoolis) ning avaldanud mitmeid monograafiaid. Tema vanem vend on Hollandi paremradikaalne poliitik Tim Mudde.

88 MUDDE

3.VIKER 9 2011.indd 88 15.09.2011 13:53:23 AKEN

SLAVOJ ŽIŽEK kaalse paremideoloogia kaarte. Breivik Anders Breiviki sihtmärgivali- astub välja kristluse eest, kuid jääb ise ku vastik loogika ilmalikuks agnostikuks: kristlus on talle pelgalt kultuuriline konstrukt, mida vas- Nii Anders Behring Breiviki ideoloogili- tandada islamile. Ta on antifeminist ja ses eneseõigustuses kui ka vastukajades arvab, et naisi ei tohiks julgustada kõrg- tema veretööle on mõndagi, mis peaks hariduse poole pürgima; kuid ta eelistab meid mõtlema panema. Selle kristliku “ilmalikku” ühiskonda, pooldab abordi- “marksistiküti” manifest, kes tappis Nor- õigust ja kuulutab end geimeelseks. ras rohkem kui 70 inimest, just nimelt ei Ses suhtes oli tema eelkäijaks Pim For- ole näide hullumeelse sonimisest; see on tuyn, Hollandi parempopulistlik polii- lihtsalt selle “Euroopa kriisi” järjekindel tik, kes mõrvati 2002. aasta maikuu alul esitus, mis on kasvava populistliku im- kaks nädalat enne valimisi, kus ta arvati migrantidevastasuse (rohkem või vähem) koguvat viiendiku häältest. Fortuyn oli varjatud vundamendiks – isegi ta ebajär- paradoksaalne kuju: parempopulist, kelle jekindlused on sümptomaatilised selle isikuomadused ja isegi arvamusavaldused vaateviisi sisemistele vastuoludele. (või vähemalt enamik neist) olid peaaegu Kõigepealt hakkab silma see, kuidas täiuslikult “poliitiliselt korrektsed”. Ta oli Breivik konstrueerib oma vaenlase – gei, tal olid head isiklikud suhted paljude kombinatsioonina kolmest elemendist sisserännanutega, ta ilmutas loomupärast (marksism, multikulturalism ja islam), irooniameelt – lühidalt: ta oli tubli tole- millest igaüks kuulub erinevasse polii- rantne liberaal kõiges, välja arvatud ta tilisse ruumi: marksistlik radikaalne va- põhiseisukoht, mis puudutas suhtumist sakpoolsus, multikulturalistlik liberalism, muslimi immigrantidesse. islamistlik religioosne fundamentalism. Fortuyn kehastas seega parempopu- Fašistide vana komme omistada vaenlase- lismi ja liberaalse poliitilise korrektsu- le üksteist välistavaid tunnusjooni (“bol- se lõikumispunkti. Õigupoolest oli ta ševistlik-plutokraatlik juudi vandenõu”: elav tõestus sellele, et parempopulismi bolševistlik radikaalne vasakpoolsus, plu- ja liberaalse sallivuse vastandamine on tokraatlik kapitalism, etnilis-religioosne ekslik, et meil on tegemist sama mündi eripära) naaseb siin uues kuues. kahe küljega: st et võimalik on rassism, Veelgi kõnekam on see, kuidas Breivik mis tõrjub “teist” põhjendusel, et too oma enesemääratluses segab ümber radi- on rassistlik.

Slavoj Žižek, A vile logic to Anders Breivik’s choice of target. The Guardian, 08.08.2011.

AKEN 89

3.VIKER 9 2011.indd 89 15.09.2011 13:53:23 Breivik, vähe sellest, ühitab natslikud lõimimise poliitikat Norras ja mujal”.1 jooned (ka pisiasjus – näiteks ta kaasa- Ajaleht on hiljem selle juhtkirja pärast elamine rootsi natsimeelsele folklauljale vabandust palunud. (Muide, oleks huvi- Sagale) vaenuga Hitleri vastu: üks tema tav kuulda samalaadset tõlgendust pales- kangelastest on Max Manus, Norra nat- tiinlaste terroriaktidele, umbes et: “need sivastase vastupanuliikumise juht. Breivik terroriaktid peaksid pakkuma võimaluse ei ole niivõrd rassist, vaid pigem musli- revideerida Iisraeli poliitikat”.) mivastane: kogu ta viha on koondunud Loomulikult peitub Jerusalem Pos- muslimiohule. ti hinnangus varjatud vihje Iisraelile: Ja mitte just vähim tähtsana: Breivik “multikultuursel” Iisraelil pole lootust on antisemiit, kuid Iisraeli-meelne, kuna ellu jääda, apartheid on ainus realistlik Iisraeli riik on esimene kaitseliin musli- lahendus. Niisuguse tõeliselt perversse mite ekspansiooni vastu – ta isegi soovib sionistide ja parempoolsete pakti hin- näha Jeruusalemma templi taasülesehita- naks on see, et õigustamaks oma taotlusi mist. Ta arvab, et juudid on head, niikaua Palestiinale, tuleb tagasiulatuvalt tunnus- kui neid siin liiga palju pole, või nagu ta tada ka seda arutluskäiku, mida Euroopa oma manifestis kirjutab: “Lääne-Euroo- varasemas ajaloos kasutati juutide vastu. pas ei ole juudiprobleemi (välja arvatud Vaikiv kokkulepe seisneb selles, et “meie Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal), kuna oleme valmis heaks kiitma teie sallimatu- meil on Lääne-Euroopas neid ainult üks se teiste kultuuride vastu teie hulgas, kui miljon, kusjuures 800 000 sellest miljo- teie tunnistate meie õigust mitte sallida nist elab Prantsusmaal ja Ühendkuning- palestiinlasi meie hulgas”. riigis. Seevastu USA-s, kus on rohkem kui Selle vaikiva kokkuleppe traagiline kuus miljonit juuti (600% rohkem kui iroonia aga peitub selles, et eelmiste Euroopas), on tõepoolest märkimisväär- sajandite Euroopa ajaloos olid juudid ne juudiprobleem.” Ta teeb täiuslikult ise esimesed “multikulturalistid”: nende teoks paradoksi: sionistist nats. Kuidas mureks oli, kuidas jääda ellu ja säilitada see võimalik on? oma kultuur paigus, kus ülemvõim on Võtit selle mõistatuse lahendami- teise kultuuri käes. seks pakuvad Euroopa parempoolsete Aga mis siis, kui me olemegi sisene- reaktsioonid Breiviki rünnakule: nende mas ajastusse, kus see uus mõtteviis end mantraks on, et tema tapatööd hukka maksma paneb? Mis siis, kui Euroopal mõistes ei tohiks me unustada, et ta juhib tulebki aktsepteerida paradoksi, et tema tähelepanu “õigustatud muredele tõeliste demokraatlik avatus rajaneb erandil probleemide pärast” – peavoolupoliitika “pole vabadust vabaduse vaenlastele”, eirab Euroopa murenemist islamiseeru- nagu Robespierre juba kaua aega tagasi mise ja multikulturalismi käes. Ehk kui ütles? Põhimõtteliselt ongi see muidugi tsiteerida Jerusalem Posti: me peaksime kasutama Oslo tragöödiat kui “võima- 1 Norway’s challenge. The Jerusalem Post, lust, et tõsiselt revideerida immigrantide 27.07.2011. http://www.jpost.com/Opinion/ Editorials/Article.aspx?id=230788 90 AKEN

3.VIKER 9 2011.indd 90 15.09.2011 13:53:24 õige, kuid siin peab olema väga täpne. kuhu teised rassismi vormid, seksism, Teatud mõttes oli Breiviki sihtmärgiva- homofoobia jne. Iisraeli riik on siin te- likus oma vastik loogika: ta ei rünnanud gemas saatuslikku viga: ta on otsustanud võõramaalasi, vaid neid omaenese kogu- pisendada “vana” (traditsioonilise) Eu- konnast, kes on liiga sallivad sissepür- roopa antisemitismi tähendust või koguni givate võõramaalaste suhtes. Probleem seda täielikult eirata, keskendudes selle ei ole võõramaalastes, vaid meie enese asemel “uuele” ja nn “progressiivsele” (Euroopa) identiteedis. antisemitismile, mis varjavat end Iisrae- Ehkki praegune Euroopa Liidu kriis li riigi sionistliku poliitika kritiseerimi- näib olevat majandus- ja finantskriis, on se maski taha. Samas vaimus kuulutas see oma fundamentaalses mõõtmes ideo- Bernard Henri-Lévy oma raamatus “Ce loogilis-poliitiline kriis: EL-i põhiseaduse grand cadavre à la renverse” (“See tagur- referendumite nurjumine mõni aasta ta- pidi keeratud suur laip”, 2008) hiljuti, gasi andis selgesti märku, et hääletajad et 21. sajandi antisemitism saab olema tajuvad EL-i kui “tehnokraatlikku” ma- kas “progressiivne” või teda ei saa üldse jandusühendust, millel puudub igasugune olema. See väide tekitab meis kiusatust visioon, mis võiks rahvast mobiliseerida vana marksistlik tõlgendus antisemitis- – kuni äsjaste meeleavaldusteni oli ainus mist kui müstifitseeritud antikapitalismist ideoloogia, mis suutis rahvast mobilisee- (selle asemel et süüdistada kapitalistlikku rida, Euroopa kaitsmine immigrantide süsteemi, fokuseeritakse raev ühele spet- eest. siifilisele etnilisele grupile, süüdistades Hiljutised homofoobia-pursked Ida- teda süsteemi laostamises) ümber pöö- Euroopa postkommunistlikes riikides rata: Henry-Lévy ja tema mõttekaaslaste peaksid meile samuti mõtlemisainet pak- jaoks on tänapäeva antikapitalism anti- kuma. 2011. aasta algul toimus geiparaad semitismi maskeeritud vorm. Istanbulis, kus marssisid rahulikult tuhan- See vaikiv, kuid sellegipärast veel mit- ded inimesed, kutsumata esile vägivalda te vähem tõhus lahtiütlemine neist, kes või muud rahutust; geiparaadidel, mis ründaksid “vana” antisemitismi, leiab samal ajal leidsid aset Serbias ja Horvaa- aset just ajal, mil “vana” antisemitism on tias (Belgradis, Splitis), ei olnud politsei tagasi tulemas kõikjal üle Euroopa, eriti võimeline osavõtjaid kaitsma ning neid postkommunistlikes Ida-Euroopa maa- ründasid julmalt tuhanded vägivaldsed des, Ungarist Lätini. Veelgi enam peaks kristlikud fundamentalistid. Need funda- meile aga muret tegema veider sobing mentalistid, mitte Türgi omad, on tõeline kristlike fundamentalistide ja sionistide oht, mis Euroopa pärandit ähvardab. Nii vahel USA-s. et kui EL põhimõtteliselt blokeeris Türgi Sellele mõistatusele on olemas üks- ühinemise, tuleks meil esitada endast- ainus lahendus: mitte USA fundamen- mõistetav küsimus: mis oleks, kui samu talistid ei ole muutunud, vaid sionism reegleid rakendataks Ida-Euroopale? ise on paradoksaalsel moel hakanud Antisemitism kuulub samasse sarja, rakendama mõneti antisemiitlikku loo-

AKEN 91

3.VIKER 9 2011.indd 91 15.09.2011 13:53:24 gikat oma vaenus juutide vastu, kes end võib ja isegi peab Iisraeli arvustama ja täielikult ei samasta Iisraeli riigi poliiti- lõppkokkuvõttes ka kritiseerima nagu iga kaga. Nende viha märklaud, sionismis muudki riiki, kuid et Iisraeli kritiseerijad kahtleva juudi kuju, on konstrueeritud kuritarvitavad Iisraeli tegude õigustatud samamoodi, nagu Euroopa antisemiidid kriitikat antisemiitlikel eesmärkidel. Kui konstrueerisid oma juudi-kuju – ta on Iisraeli poliitikat toetavad kristlikud fun- ohtlik, kuna ta elab meie seas, olema- damentalistid lükkavad tagasi Iisraeli te- ta tegelikult üks meist. Iisrael mängib gude vasakpoolse kriitika, siis illustreerib siin riskantset mängu: Fox News, USA nende loogikat suurepäraselt karikatuur, paremradikaalide hääletoru ja Iisraeli mis 2008. aastal ilmus Viini päevalehes ekspansionismi vankumatu kaitsja, oli Die Presse: seal on kujutatud kaht tüüa- äsja sunnitud ametist tagandama Glenn kat natsivälimusega austerlast, kellest Becki, oma kõige populaarsema saate- üks, ajaleht käes, teisele märgib: “Jälle juhi, kelle kommentaarid olid läinud kord on näha, kuidas täiesti õigustatud avalikult antisemiitlikuks.2 antisemitismi kuritarvitatakse odavaks Sionistide tüüpiline argument nende Iisraeli-kriitikaks!” Sellised on Iisraeli vastu, kes Iisraeli riigi teguviisi kritisee- riigi tänased liitlased. rivad, on muidugi see, et loomulikult Inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

2 R. Adams, Glenn Beck “to transi- tion off” Fox News. The Guardian, 06.04.2011. 92 AKEN

3.VIKER 9 2011.indd 92 15.09.2011 13:53:24 INTERVJUU

ANDREI IVANOV grammatikaga pole ma süstemaatiliselt Üks jope, ühed teksad. kunagi tegelnud. Intervjuu Jaan Rossile Et siis umbes nagu eestlased nõukogude Alustuseks küsin sinu keelteoskuse koh- ajal soome keelt õppisid. Võiksin nüüd ta. Õppisid vist Tallinna ülikoolis vene küsida veidi provokatiivselt, kas Eestis filoloogiat? Aga vene filoloogid tavaliselt pole praegu siis olukord analoogiline? skandinaavia keeli ei räägi. Aga eesti keelt sa eriti ei oska.

Kui sattusin elama Taani ja Norrasse, Jah, sel määral nagu taani keelt tõepoo- siis tuli need keeled omandada. Koolis lest mitte. Võib-olla on põhjus selles, et ma taani ja norra keelt õppinud ei ole. Skandinaavia maades elades püüdsin ma Nagu öeldakse, elu ise õpetas. Sõitsin venelastega võimalikult vähe suhelda. Taani ja vaatasin, et sildid on kuidagi Rohkem ikka kohalikega. Kõige kiire- kummalised. René Descartes kirjutab mini omandasin taani keelt sealses hipi- oma märkmetes, ma täpselt ei mäleta, kogukonnas elades. Kohas, mille nimi kus, kuidas ta sõitis Hollandisse ja tundis on Hesbjerg ja mida ma oma jutustuses end seal umbes nagu Marsi elanik. Ta ei “Tuhk” olen nimetanud Huskegaardiks. saanud aru mitte ühestki sildist majade Seal hakkasin ma taani keeles raamatuid seintel, ei mõistnud mitte ühtegi sõna lugema. Veidi, tõsi küll, uurisin ka taani jutust, mida inimesed omavahel rääkisid, keele grammatikat. ning leidis, et loomingulise töö seisuko- hast on niisugune olukord ideaalne. Et Ühes oma intervjuus raadioportaalile Go- kui inimene tahab midagi kirjutada, siis los Rossii oled öelnud: “Tõeline põgenik peab ta sõitma võimalikult kaugele ära, on see, kes teab, et ta tapetakse, juhul kui ning võib juhtuda, et siis avaneb talle ta jalga ei lase.”1 Millistel asjaoludel sa miski. Ja minuga vist umbes nii juhtus- ise Skandinaaviasse sattusid? ki. Sõitsin Taani, kus kõik näis veider, ühesõnaga erinev sellest, mida ma varem Olen neid asjaolusid püüdnud kirjeldada olin kogenud. Tol ajal oskasin juba veidi oma teostes, umbkaudu muidugi. Mul ei inglise ja prantsuse keelt, nii et alguses ole kunagi olnud kavatsust kirja panna sain taanlastega suhelda nende keelte oma elulugu, vaid pigem konstrueerida abil. Hakkasin tuttavatelt küsima üksiku- teksti, sealjuures lähtudes iseenese elu- te taanikeelsete sõnade tähendust. Väga kogemusest, sellest, mis minuga kunagi palju vaatasin televiisorit. Subtiitrite abil 1 http://rus.ruvr.ru/2011/08/01/54032958. on lihtne keelt omandada. Taani keele html

INTERVJUU 93

3.VIKER 9 2011.indd 93 15.09.2011 13:53:24 on juhtunud. Mu enese isik ei näi mulle kõigis surmapattudes, kuid endiselt jääb kuigi huvitav. Huvitavad peavad olema vastamata küsimus: isegi kui enesele aru lood, mida ma oma tekstides jutustan. anda, et ta on närukael, siis kas teie olek- Lugeja võiks huvi tunda rohkem selle site valmis Potapovit tagasi saatma sinna, vastu, mis juhtub mu raamatute tegelas- kus keegi võib-olla unistab sellest, et tal tega, mitte selle vastu, mis on juhtunud soolikad välja lasta? Minu eesmärgiks on minu enesega. olnud kujutada umbteed, millesse kogu süsteem on sattunud, ning sel umbteel Pärast seda, kui “Hanumani teekond omakorda negatiivset tegelast, kelle elu Lollandile” ilmus Moskvas, on arvus- ähvardab oht, kuid keda sellest hoolimata tustes su loomingut hakatud võrdlema võidakse riigist, kuhu ta on sattunud, vene tänapäeva ühe nimekama autori tagasi küüditada. Kuivõrd humaanseks Mihhail Šiškini omaga. On sel võrdlusel saab pidada süsteemi, mis püüab vaba- sinu meelest alust? neda lurjusest, kelle elu on küll ohus, kuid sealjuures mitte piisavalt ohus, et Eks ligikaudu samapalju, nagu kriitika tagada talle põgenikustaatust? Kujutage seda on märganud. Šiškini “Veenuse enesele ette inimest, kes töötab sellise juust”2 ja “Hanumani teekonda” ühen- süsteemi osana: ta ei saa väljastada ela- dab põgeniketeema käsitlus. Muuseas, misluba kaabakale, kuigi annab enesele sama teema läbib ka ühe teise tänapäe- samal ajal aru, et pärast kaabaka tema va autori, vene keeles kirjutava gruusia kodumaale tagasi kupatamist kistakse too päritolu Mihhail Gigolašvili romaani seal tõenäoliselt neljaks. Kuidas inimene “Tõlk” (“Толмач”, 2003), milles vaa- niisuguses olukorras käituks? Romaanis deldakse immigrantide kogukonna elu pole ma tahtnud seda küsimust nii otse tänapäeva Saksamaal. Šiškinil on põgeni- esitada, kuid ta on kaudselt tegevusse ke (või valepõgenike) karakter tavaliselt kodeeritud. Jah, ühelt poolt tuleks see negatiivne: nad satuvad tihti hüsteeriasse, põgenike kamp laiali peksta, kuid teiselt korraldavad stseene ning teevad kõik, et poolt – tegemist on ikkagi inimestega, asukohariigi võime, Punase Risti esin- keda võib-olla ähvardab oht. Kui min- dajaid ja teisi otsustuspädevaid isikuid git linna või riiki pommitatakse, siis on ninapidi vedada. Minu “Hanumanis” tegemist umbmäärase vägivallaga. Ent on sääraseks tegelaseks Mihhail Pota- kui jaht käib mõne isiku peale konk- pov – valepõgenik selles mõttes, et ta reetselt, on asi tõsisem, eriti kui jutt on pole põgenenud kusagilt, kus oleksid 1990. aastate Venemaast või Indiast… toimunud lahingud või etniline puhas- “Hanumani” tegelased ongi sattunud tus. Hea küll, Potapovit võib süüdistada sellisesse olukorda: nii Hanuman ise kui ka Potapov. Kusjuures lõppude lõpuks 2 Eesti k-s: M. Šiškin, Veenuse juus. Tlk J. keegi ilmselt ikkagi võtab vastu otsuse Ojamaa. Tallinn, 2010. Vt Mihhail Šiškinist deporteerida nad tagasi kodumaale. ka: J. Ross, Sanitaararst barakis. Vikerkaar, Šiškini “Veenuse juukse” puhul on 2009, nr 9. Toim.

94 INTERVJUU

3.VIKER 9 2011.indd 94 15.09.2011 13:53:24 analoogiline küsimus peidetud drago- Sokolovi tähendus tänapäeva vene kirjan- mani teadvusesse. Dragomani arutlused duse seisukohast on minu meelest väga tunduvad mulle tegelikult küünilistena, suur. Tema tekste loetakse laialdaselt sest dragoman arvustab oma kaasmaalasi ning need on mõju avaldanud paljudele võrdlemisi usinalt. Ta ei usu neid. Mee- teistele tänapäeva autoritele. Eeskätt just nutagem dragomani vestlust proua P-ga: oma kirjutamislaadi poolest, mida võiks “Wenn es irgendwo ein Krieg ist, dann nimetada ornamentalistlikuks. Sokolov sollte man um so mehr leben und sich mitte lihtsalt ei kirjuta, vaid loob teksti freuen, dass man selbst nicht dort ist!” abil ornamenti, põimides sellesse mui- (Kui kusagil käib sõda, on inimesel veelgi nasjutte, allegooriaid, värve, mütoloo- enam põhjust elada ja rõõmu tunda, et giat ja muud taolist. Selles suhtes on eriti ta sellest on pääsenud!). Aga just sellele iseloomulik tema teine romaan “Koera ongi rajatud kogu tänapäeva eurooplase ja hundi vahepeal” (“Между собакой и moraal. Dragoman ei öelnud proua P-le волком”, 1980). Mulle tundub, et Šiškin ju mitte midagi uut. Mind paneb imes- on ornamentalistliku kirjutamismaneeri, tama, kuidas venelane võib teinekord nii nagu see ilmneb näiteks tema viima- osutuda suuremaks eurooplaseks kui eu- ses romaanis “Kirjakirjutamisõpetus” rooplased ise ning, enamgi veel, kuidas (“Письмовник”, 2010), üle võtnud just ta võtab eurooplastele õpetada, mida Sokolovilt. Palju lühikesi, ilma sufiksita nood peaksid tegema. Mulle tundub, et omadussõnavorme… vene intelligentsi on alati iseloomustanud soov kõiki teisi õpetada. Oma riiki üles See kehtib siis ainult meespeategelase ehitada nad ei suuda, kuid eurooplasi on kohta “Kirjakirjutamisõpetuses”, või kanged õpetama: keda armastada, kuidas naispeategelase kohta samuti? oma elu korraldada… Sellest on Versilovi suu läbi romaanis “Nooruk” kirjutanud Peamiselt mehe kohta. Ent ka Aleksandra juba Dostojevski. Šiškini dragoman on tekstis, näiteks kui ta kirjeldab supelran- väga huvitav tegelane, kas või juba see- da, võib leida lühikesi omadussõnavorme. tõttu, et ta sunnib mind temast aktiivselt Need vormid on “Kirjakirjutamisõpetu- distantseeruma. se” stiilile tervikuna väga omased. Ma ei Samal ajal, nagu mulle tundub, on julgeks muidugi teha väga põhimõttelisi Šiškini ja minu tekstid konstrueeritud üldistusi, kuid “Koera ja hundi vahepeal” täiesti erinevalt. ning “Kirjakirjutamisõpetus” on selles suhtes teineteisega üsna sarnased. Mis Kinkisid mulle möödunud aastal Saša torkab muidugi lugemisel silma. Sokolovi raamatu “Lollide kool”, mis Rein Saluri tõlkes on 2005. aastal ka eesti Too eesti lugejale mõni näide. keeles ilmunud. Olete Šiškiniga mõlemad Sokolovi nimetanud oma kirjanduslike Noh, “воздух свеж”, mitte “воздух eeskujude seas. свежий” (“õhk on värske”). Võin sul-

INTERVJUU 95

3.VIKER 9 2011.indd 95 15.09.2011 13:53:25 le võrdluseks saata kaks katkendit, ühe Üks praktiline küsimus. Sul on perekond – Sokolovilt ja teise Šiškinilt, ning näed naine ja poolteiseaastane poeg. Suudad sa ise, kui sarnased need teineteisega on. kirjanikuna tagada oma perele elatise? Isegi visuaalselt. Ei suuda. Sellepärast, et ma ei ole me- “Hanumani teekond Lollandile” ilmus nukas autor. esimest korda 2009. aastal Tallinnas kirjastuselt Avenarius ning teist korda Hm. tänavu aasta alguses Moskvas kirjastuselt AST-Astrel. Nimetasid ennist, et raamatut Minu arvates on algusest peale selge, on arvustatud enam kui kümnel korral. et sellega, mida ma kirjutan, pole ene- sele elatist võimalik teenida. Niisugune Jah, arvustusi hakkas ilmuma juba pärast kirjandus ei saa olla lugejate seas popu- esimest trükki. Lisaks sellele on romaani laarne. tekst kättesaadav veebis,3 kust mitmed arvustajad on ilmselt seda lugenud. Ühe Tõlkimisega sa ei tegele? Avastasin hil- esimestest retsensioonidest kirjutas Vjat- juti, et seesama Mihhail Šiškin on vene šeslav Kuritsõn ning selle avaldas ajakiri keelde tõlkinud Richard Bachi “Jonat- Odnako. Üsna pikk arvustus. han Livingstone Merikajaka”. Kui võtta arvesse su taani ja norra keele oskust, Hindavad arvustajad su tööd õiglaselt? võiks tõlkimine ju olla üks võimalus ra- hateenimiseks. Enamjaolt küll. Need, kes ebaõiglaselt on hinnanud, kes on öelnud, et romaan Richard Bachi olen lugenud, ent tõlki- pole midagi rohkemat kui travelogue’i mise peale pole ma kunagi mõelnud. Ma vormis euroromaan, need on tänaseks ei oska taani ja norra keelt kuigi hästi. vait jäänud. Neid ei kuula enam keegi. Ilmselt ma ei saaks hakkama. Isegi inglise Sellepärast, et see, mida nad on öelnud, keelest tõlkimisega ei saaks ma hakkama. on ilmselgelt jama. Need, kes seda on Mul on oma kirjutamismaneer ning ma öelnud, on hiljem tunnistanud, et nad ei suudaks seda kohandada mõne teise pole romaani lugenudki, sest seal polevat kirjaniku malli järgi. Ma oskan kirjutada midagi lugeda. “Hanuman” pole mingi ainult nii, nagu ma kirjutan. Ma ei tegele travelogue. tõlkimisega mitte sellepärast, et ma ei taha, vaid sellepärast, et ma ei oska. Travelogue tähendab reisikirja? Millest sa omal ajal Tallinna ülikoolis Jah. Umbes nagu Laurence Sterne’i oma lõputöö kirjutasid? “Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia”. Töö teemaks oli “Vladimir Nabokovi keelekasutus 1930. aastatel”. Nabokovi 3 Nt http://lib.rus.ec/b/287577/read 96 AKEN

3.VIKER 9 2011.indd 96 15.09.2011 13:53:25 stilistika ja kirjutamismaneer sel ajajärgul. Šiškini asemel oleksin ma lugejale ammu Näiteks milliseid metafoore ta kasutab. käega löönud. Ja mind paneb imestama, et Nabokov omal ajal seda ei teinud. Na- Vene kirjanikest oleme maininud Vladimir bokov arvestas endiselt lugejaga, leiutas Nabokovit, Saša Sokolovi, Mihhail Šiš- kogu aeg mingeid uusi konstruktsioone. kinit. Kas võiksid nimetada veel kedagi, Muidugi, mulle tundub, et Nabokov oma kes… olemuselt oligi konstruktivist. See tähen- dab, talle enesele meeldis igasugu süžee- … kuulub nendega samasse ritta? sid välja mõtelda. Mulle see eriti ei istu. Jätab kuidagi kunstliku mulje… Mulle … kes oleks sinu jaoks samaväärse tä- väga meeldib Laurence Sterne’i “Här- hendusega? ra Tristram Shandy elu ja arvamused”. Suurejooneline teos. Meeldib eriti see, et See on huvitav küsimus. Vastaksin nii, autorit pole huvitanud teose vorm. See, et leidub autoreid, kes mulle meeldivad, kuhu ta oma looga täpselt välja jõuab. ja autoreid, keda ma jälgin, sellepärast Ta põimib kogu aeg tekstisse autobio- et tahan teada saada midagi enese jaoks graafilise iseloomuga märkmeid… Aga uut. Mind huvitab, kuidas nood teised jah, on ka sellist kirjandust, mida lihtsalt autorid keelt kasutavad, mitte see, millest loen mõnuga. Näiteks Marusja Klimova, nad kirjutavad või missugused on nen- Louis-Ferdinand Céline või Jean Genet de süžeed. Mind huvitab, mida nad on – nende autorite tekste lugeda pakub leiutanud, selleks et keelt senisest veel- mulle iseenesest väga suurt naudingut. gi ammendavamalt, noh, välja väänata. Nendesse pole vaja, noh, hambaid sis- Kõik eelpool nimetatud kolm kirjanikku se lüüa, nende lugemine läheb justkui kuuluvad kirjeldatud tüüpi. iseenesest. Sellega võrreldes on Šiškini lugemine raske töö. Novaatorite tüüpi? Mulle on jäänud mulje, et sa kirjutad väga Jah, keeleuuendajate. Ma tegelikult ei palju. Iga päev nii oma mitu tundi. saa aru, milleks on Šiškinil oma teostes tarvis välja mõelda veel uusi süžeesid. Ta Oh, kui see vaid nii oleks… Aga ei õn- võiks lihtsalt kirjutada… näiteks entsüklo- nestu. Mõni päev ei õnnestu mitte midagi peediat. Kuni oma elu lõpuni. Tähestiku teha. Teinekord isegi terve nädal. Aga järjekorras: A, B, C ja nii edasi. Ta võiks teadvuses tõepoolest toimub kogu aeg kirjutada kõigest, mida saab öelda A-tähe midagi. Kusjuures kõige raskemad hetked kohta. Mida iganes. Tal pole ju vaja mit- on need, kui sa mõistad, et ei suuda kir- te mingisuguseid süžeesid või faabulaid, jutatule enam midagi lisada. Et üks tekst midagi pole tarvis. on valmis saanud. Et sellega tuleb hüvasti jätta. Ja eespool haigutab tühjus, mis on Šiškinil pole, kuid lugejal vahest ikka on? nii halvav, et ei suuda isegi nuga ja kahvlit

INTERVJUU 97

3.VIKER 9 2011.indd 97 15.09.2011 13:53:25 käes hoida. Et sellist tühjust ei tekiks, Jah, kõigi eelduste kohaselt küll. Ma pole siis olen püüdnud paralleelselt tööga ühe Venemaa kirjastusest veel korrektuuri- teose kallal mõelda samal ajal juba järg- poognaidki lugemiseks saanud. Ja päris misele. Näiteks romaani lõpetades sättida aasta lõpus, nagu üldiselt teada, Vene- asjad nii, et sellele järgneks mõni jutustus. maal uusi raamatuid eriti ei kirjastata, Sest tühjus äratab õudust, maailm tundub sellepärast et see tuleb kallim. siis kuidagi täiesti mõttetuna. Huvitav, kui suured praegu Venemaal Juunikuus oli mul juhust paar sõna vahe- seda laadi raamatute tiraažid on? tada Ilona Martsoniga, kes peaks praegu eesti keelde tõlkima su romaani “Peo- Kolm kuni viis tuhat eksemplari. täis põrmu”. Ilona “kaebas”, et ta ei saa sinu käest kätte romaani lõplikku teksti. Missugust muusikat sulle meeldib kuu- Et sa kogu aeg kirjutad seda ümber ja lata? muudad. Väga erinevat. Viimasel ajal on mulle Asi on selles, et mul pole seda romaani hakanud meeldima Morrissey. Juunikuu õnnestunud korralikult ära lõpetada. Ta teisel poolel toimus Järvakandis Raba- asetseb justkui kaaluta olekus. Mul pole rocki festival, kus kuulasin näiteks sel- kõne all oleva romaani jaoks olnud küllal- liseid ansambleid nagu NoMeansNo ja daselt aega. Ta on valminud teiste, suure- Public Image Ltd. mate romaanide vahel, üsna ebasoodsates tingimustes ning mitmete aastate vältel. Kust need grupid pärit on? “Peotäis põrmu” esimene peatükk val- mis 2004. aastal, mõned teised peatükid Public Image Ltd on Inglismaalt. Nende 2005. ja 2006. aastal. Pärast 2007. aastat juht John Lydon, tuntud ka kui Johnny taipasin lõpuks, milline saab olema kogu Rotten, oli varem ansambli Sex Pistols romaani struktuur, ning siis tuli muidugi liider. NoMeansNo on Kanadast. See on olemasolevast tekstist midagi välja visata siis, mis puudutab rockmuusikat. Aga ning midagi omakorda juurde kirjutada. mulle meeldib kuulata ka klassikalist See protsess pole tänaseks veel lõppe- muusikat. Pärast seda, kui olin vaadanud nud. Mulle tundub, et punkti romaanile Klaus Kinski filmi Niccolò Paganinist, saab panna alles siis, kui selle originaal olen hakanud tihti Paganini muusikat on kunagi vene keeles trükist ilmunud. kuulama. Meeldib väga. Aga kirjastus ei näi avaldamisega eriti kiirustavat. Paganinit tuntakse vist esmajoones viiul- daja ning alles seejärel heliloojana. Nii et tõenäoliselt ilmub “Peotäie” tõlge eesti keelde varem kui venekeelne origi- Klaus Kinskit tuntakse samuti esmajoones naal? näitleja ning alles seejärel filmilavasta-

98 INTERVJUU

3.VIKER 9 2011.indd 98 15.09.2011 13:53:25 jana. Mulle meeldib Kinski “Paganini” käis möödunud aasta lõpus Eestis. Esines rohkem kui need Werner Herzogi filmid, ühes üsna väikese publikuga klubis. Ma milles Kinski mängib. Kuigi enamikule käisin teda kuulamas. nendest inimestest, keda ma tunnen, Kinski “Paganini” ei meeldi. Ma ei tea, On sul venelasena Eestis keeruline ela- miks. da?

Su jutustuses “Tuhk” nimetatakse mitu Ei ole. Või täpsem oleks öelda, et mul on korda ansamblit Einstürzende Neu- igal pool keeruline elada, sest ma olen bauten. vastuoluline inimene. Venelane või mitte, Eestis või Lapimaal, sellel pole mingisu- Jah, ka see grupp meeldib mulle. Nad gust tähtsust. Parem elada seal, kus ma pole kahjuks veel kunagi Eestis esinenud. kogu aeg olen elanud. Sellepärast et ära- Võiksid esineda. Muidugi, Einstürzende sõidu tagajärjel ei muutuks minus mitte Neubauten ei mängi praegu enam selles miski. Muuseas, juba tükk aega ei kujuta koosseisus nagu siis, kui nad mulle kõi- ma enam ette, et saaksingi kuskil mujal ge rohkem meeldisid, see on 80ndate elada. Omal ajal oli välismaal muidugi lõpus ja 90ndate alguses. Nende sound huvitav, aga ma olin siis ka noorem. Ja on praegu liiga pehme. Muuseas, Blixa mul ei olnud peaaegu üldse oma asju. Bargeld, Einstürzende Neubauteni looja, Üks jope, ühed teksad.

INTERVJUU 99

3.VIKER 9 2011.indd 99 15.09.2011 13:53:25 KUNSTILUGU

TAMARA LUUK Jüri Palm… Kaks Jüri Palmi ega ehita koode, tema käekiri on talle Suur sekvoia, mida ööpimedus hoiab, loomupärane, tema anne väljendab kee- rasked harud kaelakuti, palav pime rulisi isikuomadusi. hin- Kunstniku linnaruumi ja surmaga gus, seonduvaid paineid, kinnisnägemusi ja Elektrikumalaste lakkamatu lend – ma nende tõlgendamist eesti kunsti konteks- tean, et tis on Eha Komissarov iseloomustanud ma kõnealuse näituse kataloogis, pidades kuulun oma piltidega sellesse pilti.1 Palmi viljakamaiks aastaiks 1970ndaid, tema kandvaimaks, omal ajal uudseks Kumu püsiekspositsiooni 1970. aastate sõnumiks kunstniku peas sündinud kunsti iseloomustavas tekstis on muu- kuritegeliku ja võõrandunud maailma hulgas kirjas: “Ka sellised algupärased kujutamist, mis ühiskondlikus plaanis maalijad nagu Jüri Palm ja Tiit Pääsuke politiseerimist leidis ja 80ndatel oma leidsid keskkonnateemalises dokumen- aktuaalsuse kaotas. teerivas suunas endale uusi võimalusi. Miks aga köidab Palm endiselt täna, Nad käsitlesid isikupärasel viisil madala mil dramaatilised teemad on veelgi vä- ja konfliktse tegelikkuse keskel arenevaid hem aktuaalsed kui 80ndatel ja publiku draamasid, mis sundisid vaatajat suhestu- valmisolek näha kunstis poliitilisi ana- ma elu ülekohtuse ja vägivaldse küljega.” loogiaid olematu? Kuigi põgus, kehtib see määratlus hästi Ene Lamp: “Siin pole küsimus profes- Jüri Palmi (1937–2002) nende tööde sionaalses meisterlikkuses või stiilsuses, kohta, millele oli rajatud äsjalõppenud kategooriates, mida ka väga hästi võiks ühisnäitus Ludmilla Siimuga “Üksi lin- Palmi maalide puhul pruukida, vaid nas” Kumus. Muud stiili- ja vooluseo- teistsuguses vaimses hoiakus. Hindan sed – sürrealism, fotorealism, pop – on neis töödes teadlikku või alateadlik- kargud, mis kunstiloolist konteksti täp- ku, vahest temperamendist dikteeritud sustada aitavad. katset murda välja dramaatilisemasse Jah, Palm on “algupärane” maalija, ja teravamasse kujutluslaadi … Palmi kelle algupärane kujutamisaines on elu. piltide sisutähendustes tundub lähedust Ta ei loo intellektuaalseid märgisüsteeme Põrgupõhja Jürka kohmakale ja kange- kaelselt sirgjoonelisele tõeotsimisele.”2 Evi Pihlak kirjeldab kunstniku rohketele 1 Kunstniku tekst isiknäituse kataloogist: Jüri Palm ilmsi ja silmsi. Tartu, 1987. 2 E. Lamp, Kevadnäitusel. Sirp ja Vasar, 30.04.1976. 100 KUNSTILUGU

3.VIKER 9 2011.indd 100 15.09.2011 13:53:25 kontrastidele rajatud maale ja nendib: on sind mõjutanud?” vastab ta: “Kõige “Kogu see raskerelvastust meenutav väl- rohkem on mulle õpetanud ema. Seejärel jendusvahendite arsenal mõjuks mõttetu tulevad Omad Vitsad … Peaaegu unusta- väljakutsena, kui tal tunnetuslikus plaanis sin nimetamata oma kunagise poksitree- ei oleks sisulist katet. … Palm on vali- neri Nigul Maatsoo, kes mulle algajale nud raske tee. Ta ei ole kõrvaltvaataja noorukile kord ütles, et on kuritegu enda … Emotsionaalselt vahetu rõõmu või vastu panna silm kinni, kui vastane sind konflikti tajumiseks on vajalik teatav ründab.”5 annus usku elu põhiväärtustesse. Selle Oma provokatiivse iseolemise eest omaduse olemasolus vahest peitubki Jüri maksis Palm isolatsiooniga: ükskõik kui Palmi loomingu üks tõsisemaid voorusi.”3 haritud, ükskõik kui paljulugenud ta ka Märkides Palmi eraklikkust meie kuns- oli, ei suutnud tema otsekohene ja mässav tipildis, taandab Pihlak selle kunstniku olemus minna kaasa hõrgult kultiveeritud kujunemisperioodile, mis langes Nikolai kunstiringkondadega; kaasatust ja kuulu- Kormašovi ja Peeter Ulase põlvkonna vust otsides kippus ta ennast nende vastu ning rühmitusest ANK kantud ajastu va- pidevalt ära lööma. Tema mürgeldav, hele. Samas tunnistab Pihlak, et hilisema- aga haavatav loomus sildistus jõujunni ja te popkunsti mõjutuste taustal, mis olid löömamehe ettearvamatusena. Viimane ühtviisi tuntavad nii Rein Tammiku, And- peletas eemale kaunishingede kõhkleva res Toltsi, Ando Keskküla kui ka Jüri Pal- tarkuse ja tõmbas ligi jahiloaga laskjate mi loomingus, “jääb Palm kõige rohkem kuule. Seejuures pole asi enamasti kuns- iseendaks, voolust mõjutamatuks”.4 tiloomingus, vaid isiksuslikus tervikus, 1987. aastal Tartu Kunstimuuseumis mille poole püüdleb Palm ise ja mille lõ- toimunud isiknäituse kataloogis ütleb hestatusele (puhuti diagnoosi lõplikkuse- Palm: “Uue aja lahkusuliste kombel sõ- ga) viitavad teised.6 Kuigi Palmi maalide jakad koolkonnad, oma paljutsiteeritud kohta on öeldud, et nad: “on rünnakud, õpetussõnadega, milles peituvaid revo- frontaalsed pealeminekud vaataja värvi- lutsioonilisi lubadusi need koolkonnad meelele ja turvalisusele … Nii on aasta ise tegelikkuses kunagi ei täida – kõik pärast kuuekümneseks saav kunstnik need asjad ei kohusta mind mitte mil- rünnanud juba kolmkümmend aastat lekski. Ma võin neid reeta ilma nende juurde kuulumatagi – neilt mulle vajalik- 5 Jüri Palm: ma ei ole transavangardismi ke elemente omandades. Niisiis olgu see pupe. Kõnelusi. Sirp ja Vasar, 24.04.1987. 6 Tiit Pääsuke on suusõnal meenutanud, et välja öeldud: ükski uusim kunstidoktriin ühel päeval kohtas ta Palmi tänaval. Viimane ega maaliteoloogia pole mind köitnud oli kainestusmajast lahti saanud ja kassiahas- täielikult.” Olev Remsu küsimusele “kes tuses. “Ma tahan, et sa ütleksid kõigile, et Tallinnas on kaks Jüri Palmi,” ütles ta. Pää- suke üritas nalja viskama hakata, aga tabas 3 E. Pihlak, Maailm läbi kontrastide. Sirp ja ära, et Palmil oli tõsi taga. “Nad paistavad Vasar, 08.04.1977. täitsa ühesugused, aga on ometi erinevad. 4 E. Pihlak, Kummaline on maailm meie Üks on joodik ja kakleja, teine on hea ja ümber. Kunst, 1980, kd 56, nr 1. tark. See teine on kunstnik Jüri Palm.”

KUNSTILUGU 101

3.VIKER 9 2011.indd 101 15.09.2011 13:53:26 kõike, mis liigub … Palm on südamest lihtsate asjade müütilist alget ja poeesia sürrealist. Hingelt skiso. Skisofreeniline salapära – meeldib mulle väga, tundub sürrealist”,7 siis eesti kunstis on vähe nii selge ja õige. Nende nimel on ta valmis võimsaid natuure, nii paratamatuid. Selle meanderdama, keerdkäike pidi läbi kaas- paratamatuse jõu tunneb eksimatult ära, aegsuse kulgema ja jõhkrust õiglusega ta on haavatav, on raevukas ja ründab, segi ajades viimase eest lootusetut võitlust aga ta kunst kannab. Seda võib täna jul- pidama. Sest Lootus suure tähega, loo- gelt väita, sest peksasaamise ohtu ei ole tus, et surma ja elu, pimeduse ja valguse, ega ole ka kedagi peksta. kurja ja hea vaheline habras tasakaal on Oma deklaratiivsemate, üheplaanilise- võimalik, esineb vaid pendli võnkumise mate kirjutiste ja maalide kõrval on Palm keskpaigas, ja seda seisundit tunneb Palm selgepilguliselt tundlik ja analüütiline. Tal harva. Jüri Palm on alguse ja lõpu mees on oskust üldistada realistlikku kujundit rohkem kui keskpaiga oma, ja kui maali elamuslikuks sõnumiks, mille osad on puhul saab tasakaal peituda nii kavatsuses argised, aga tervik võimas ja poeetiline. kui väljenduda tulemuses, siis kirjanduse- Lihtsusel on eeliseid, mis hoiavad meeled ga, mida Palm vaieldamatult armastab ja avatud ja tähelepanekud teravad. Palm millega ta ka jõudu katsub, on lugu teine. teadis süsteemi kinnijäämise ohtusid, kui Siin ilma keskpaigata ei saa. ta kirjutas: Sõna on Palmile oluline, ta on luuletaja “Kui kunstitegemine, kirjutamine rohkem kui proosamees, kahjuks lõikab muutub vaid pelgaks mänguks peegli- ta järsult läbi oma lühiaegseks jäänud tega, raugeb enesereflektsiooni à la ma luulekatsetused ja üritab järjekindlamalt kirjutan sellest, kuidas ma kirjutan, kui jutuloominguga. Oma lühijuttudes on peenuse vaim vahetab välja vitaalsuse, ta üleni turvistatud, käib ajaga rabedalt kui erakordne keerulisus, tasanditeroh- ümber, üldistab elukogemust järsult ja kus, tagasiseosed mineviku ning kogu dotseerivalt, utreerib pateetiliselt lõ- kultuuriga koormavad kogu teose ning pustseene. Nagu ikka, annavad autori väsitavad selle subtiilset vormi imetlenud kirjanduslikult nõrgemad lood selgemat tarbija, siis võib ühtäkki tekkida igatsus aimu teemaarenduse realiseerimata, aga mingi esiajaloolise lihtsuse järele. See on kohalolevaist võimalusist – kirjelduse siis, kui tekib kunsti vahendusel tahtmi- tundlikkusest, autori kaasaelamise või- ne uuesti teada saada algusasjade poee- mest ja õrnusest. siat – et meri on suur ja et rohi kasvab Maalides ei suutnud Palm midagi pei- mullast.”8 ta, õnneks ka oma vaieldamatut annet Palmi julgus puudutada neid kahte – mitte.

7 J. Saar, Ära vaata raevus tagasi. Jüri Palmi retrospektiiv “Stigmad” Tallinna Kunstihoo- nes. Postimees, 17.06.1996. 8 Jüri Palm ilmsi ja silmsi. 102 KUNSTILUGU

3.VIKER 9 2011.indd 102 15.09.2011 13:53:26 VAATENURK

JOHANNA ROSS olemas selles mõttes, et nii Kalda kui Romaan, mis lugedes laguneb Oksaneni tekstid on selgesti fiktsiooniks kirjutatud, kuigi see väljendub täiesti vas- KATRINA KALDA. EESTI ROMAAN. tandlikul moel. “Puhastusele” võib ette Prantsuse k-st tlk Anti Saar. Varrak, Tal- heita põnevuskirjanduse mallide kasuta- linn, 2011. 190 lk. € 12.84. mist, süžeeliinide klišeelikkust, liiga lo- bedasti jooksvat tegevust ja lihtsustavaid Juba Prantsusmaal olla Katrina Kalda sümboleid. Seevastu “Eesti romaanis” “Eesti romaani” reklaamitud kui uue vohavad literatuursus ja metafiktsioon, Sofi Oksaneni esikteost. Siinne ajakir- mis matavad peaaegu täiesti enda alla jandus võttis paralleeli “Puhastusega” igasuguse tegevuse. Kõnekas on see, et algul omaks: kajastustele pandi pealkir- juba minajutustaja ei ole teose reaalsuses ju nagu “Sofi Oksase vaimne õde tuleb mitte lihast ja luust inimene, vaid kirjan- Prantsusmaalt” ja “Katrina Kalda, uus duslik konstrukt. Kalda mängib, kõhkleb, Sofi Oksanen?”.1 Tõesti, jälle on üks viitab ette, taha ja kõrvale ning liikleb juuripidi Eestiga seotud noor välismaa kõikvõimalike tekstitasandite vahel sellise naisterahvas püüdnud mõtestada Eesti innuga, et millekski muuks eriti mahti minevikku, sealjuures paralleelselt nii ei jää. Igal juhul on mõlemad romaanid mingit osa nõukogude perioodist kui ka heaks vahelduseks non-fiction’iga piirne- lõigukest ägedaid üheksakümnendaid. va ilukirjanduse seas, kus mõtteid avaldab Lähemalt süvenedes selgub siiski, et tegu ja asju ajab keegi autoriga äravahetami- on hoopis eri laadi raamatutega – nõnda seni sarnane. leiavad teose üle raadios vesteldes kaunis Mida suurem vahe lahutab autorit ja üksmeelselt nii Jan Kaus, Peeter Helme tegelasi, seda rängem on autori ees seisev kui ka Triinu Tamm.2 Kätlin Kaldmaa väljakutse kujutatavasse maailma sisse paigutab Kalda ka autori isiku kaudu elada. “Puhastuse” puhul reageeris siin- kitsamasse “välismaale siirdunud eest- ne publik muuhulgas elavalt sellele, kas laste” taustsüsteemi, jättes nii Oksaneni mingi ajastu Eestit on kujutatud täpselt selgesti välja.3 ja veenvalt. “Eesti romaani” puhul kerkib Paralleel (lisaks teemale) on igatahes sama küsimus esile veel teravamini ning faktivigadele osutavad peaaegu kõik kä- sitlused isegi blogosfääris, mis muidu on 1 Eesti Ekspress, 18.09.2010; Postimees, 30.09.2010. “ametlikust” kriitikast märksa leplikum. 2 Loos on asju, 15.05.2011. http://vikerraadio. 1954. aastal elus oleva Stalini kõrval4 err.ee/helid?main_id=1565551 3 K. Kaldmaa, Romaan nagu katedraal. Sirp, 4 See eksitus on juhtunud romaani eesti tõl- 03.06.2011. kes; originaalis sureb Stalin 1953. Toim.

VAATENURK 103

3.VIKER 9 2011.indd 103 15.09.2011 13:53:26 ei tundu enam nii hirmsa blasfeemiana lause 92. leheküljelt: “Teadsin, et August see, et Oksaneni kirjeldatud tursamaksa- otsib suhkrut, avab esmalt punase, val- konservi etikett vale värvi olevat. “Eesti getäpilise purgi, millel seisis vene keeles romaanis” kõneldakse Eestist küll püüd- ГЕРКУЛЕС, kuigi suhkur asus purgis kir- liku familiaarsusega, arvatavasti tahtes jaga СОЛЬ.” Iseenesest on kõik korrektne, tabada seda vinguvat rahulolematust, mis niisugused purgid olid ja on tõesti olemas, populaarse omamüüdi kohaselt eestla- sellised kirjad peal (ja hämmastavalt sa- se eripäraks on: konstrukt-peategelane geli seisid ja seisavad ained ka tõepoolest on oma looja peale väga pahane, et too valedes purkides). Ent selle tooteseeria ta just porisesse ja vaesesse Tallinna on soola- ja herkulopurk on erineva suuru- sünnitanud (lk 9), nimetades kodulinna sega ja nii tundub keeruline neid huupi “soolatüükaks Vana Maailma ninal, mil- segamini ajada; samuti on purkidel peal lest keegi ei tea ega tahagi teada” (lk 10). ka eestikeelsed kirjad, nii et eestlasel ei Kuid sellest ei piisa. olnud erilist põhjust pöörata tähelepanu Muidugi ei ole asi faktivigades. Neid just kirillitsas tähtedele, kuivõrd paralleel- võib ikka ette tulla. Häirivamad on nii- tekst oli väga harilik nähtus. Sinna võinuks öelda “meeleoluvead”, seda eriti romaani küll toppama jääda eestikeelse lapse pilk juures, kus olustikule on ette nähtud nii (näiteks kuni kümneaastase Katrina Kalda tähtis roll. Oluline tegur peaks olema oma), kelle jaoks kirillitsa oli veel midagi ajastu, ent kaks peamist, eeldatavasti keerulist, ent täiskasvanud jutustaja puhul väga erinevat ajaplaani, 1980. ja 1990. tundub selline rõhuasetus olevat poole aastad, sulavad jutustuses täiesti kokku. tooni võrra mööda. Hoolimata püüdlikult paika sätitud maa- Kui hakata sedasi kiskuma paista märkidest ei ole lugejal kerge ära tunda olevaid traagelniite, tekib Kalda puhul ega meeles pidada, millises ajas viibi- loomulikult küsimus, kas see kõik ei ole takse. Jääb koguni arusaamatuks, miks taotluslik. Mingi mäng käib siin kahtle- on eri ajaplaanide sissetoomine olnud mata. Teos tematiseerib ju tugevasti kir- tarvilik, kui need omavahel tähendus- jutamist ja koguni halvasti kirjutamist; likku kontrasti ei satu. Niisama oluline minategelane seletab, kuidas tema looja peaks olema koht. Sellele viitavad selgesti August olla pigem kehvapoolne kirjanik, romaani algus ja lõpp: teose esimestel kes materjaliga kohati õige vabalt ümber lehekülgedel kirjeldatakse metafoorikalt käib: näiteks tekitab ta Tallinna olematu tegevuspaigaks olevat pealinna ning päris saksa keele õppetooli (lk 21) ning laseb viimane lõik algab rõhuka õhkamisega: ühel tegelasel põdeda langetõbe lihtsalt “Tallinn!” Kirjeldatud Tallinn, kus sõelu- vaatemängulisuse mõttes, ise tegelikult vad ringi plekksepaõpilased, vaksalihoone haigusest midagi teadmata ega lisaks meenutab katedraali ja kedagi tiritakse uurimata (lk 113). Ebausaldusväärne ju- Kalasadama tänavalt Vikerkaare tänava tustaja on üsna harilik nähtus, aga siin bistroosse, ei muutu aga tõeliseks. on tegu koguni ebausaldusväärse auto- Nn meeleoluveana on iseloomulik ka riga; paralleelid Kalda enese tegevusega

104 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 104 15.09.2011 13:53:26 paistavad ilmsed. Eriti teravalt mõjub täpsemalt ikkagi on? Mida tahab autor väljend “suveniiripoekeseks muutunud saavutada? Lisaks olustikule on küsitavusi minevikust kunstlikult väljatõmmatud ju teisigi. Vaba ümberkäimine faktidega, mees” (lk 186). Just suveniiripoekesest meelega klišeelikuks maalitud tegelased, pärinevadki need maitseainetopsid, ron- odavast action-filmist pärinevad stseenid gis kõvakskeedetud munade söömine, – kas see kõik on ohver metafiktsiooni importpakendite eksponeerimine puh- altarile, lugulaul kirjanduslike narratiivide vetkapis ja palju muudki. juhuslikkusest ja ühekülgsusest? Metafikt- Midagi taotluslikku on siin kindlasti sioon muutub võluvaks siis, kui autoril ning tasub rõhutada, et neid taotlusi ei õnnestub publik mängu kaasa tõmmata. saa keelata. Kui kibe see aastaarvudes ja Lugeja peab olema loosse haaratud, et eh- õllehindades järge ajava kohaliku jaoks ka matada, kui autor äkitselt muiates küsib: oleks, on Kaldal täielik õigus kirjeldada ega te ole ometi unustanud, et tegu on 80ndate ja 90ndate Eestimaad “ebatõe- ainuüksi väljamõeldisega? Kalda raamatus truult”, meie jaoks vales registris. Autor ei jõua sisseelamine üldse tekkida, selleks töötab tekstiga ja piisab sellest, kui tal ei jää piisavalt aega. Kärsitult kiputakse õnnestub luua lugejat kütkestav teks- igal hetkel vahele hõikama: “See siin on timaailm. Kalda romaan on kirjutatud kirjandus! Mõistate? Kirjandus!” Eestlase- prantsuse keeles ja prantslastele, eestlaste prillidest täielikult vabaneda mul muidugi pepsid märkused vale miljöö kohta ei ei õnnestu, aga nii heausklik ja neutraalne, pruugi raamatu väärtust kuidagi kahan- kui ma lugejana rahvuslik-olustikulistes dada. Veeretagu rändkaupmehed ringi küsimustes olla püüan, minu meelest ei raamatukärusid, lõhnatagu sidrunaloi- püsi koos ka tekstimaailm. Olgugi loodud siate järele, praetagu pannkoogitaignas Eesti eksootiline ja naivistlik, sisustatud salveilehti ja tehtagu muidki tükke, mida tegelaste ja stseenidega pildiraamatust eestlaste memuaaridest ei leia – kõik on (kohati suhkrusemast, kohati süngemast), lubatud, kõik peab olema lubatud. isegi selline muinasjutumaa mureneb ja Ometi tekivad mõned agad. Kõigepealt pudeneb lugeja silme all. Kui naasta või- võib kahelda, kui sügavale see taotlus maliku paralleeli juurde Oksaneniga, siis läheb: kas tõepoolest kõik konarused on “Puhastus” oli vahest liigagi tihkelt teata- planeeritud? Seda on raske uskuda. Kui vatesse žanrikonventsioonidesse mässitud vaadata kas või kasutatud kõnekujundeid, ja lõppu lisatud “dokumentidega” veel siis kas tõesti peab ettekavatsetud võõ- kolm umbsõlme peale tõmmatud; “Eesti ritusefekti tekitama see, et peategelane romaaniga” on lugu risti vastupidi. kleepub internaadiseinte külge nagu aus- Ka keeleline rütm ei aita romaanitervi- ter (80ndate Eestile midagi üsna võõrast) kut koos hoida, tegevusliinid lagunevad – või on kirjanik siiski lihtsalt hajameel- stseenideks, stseenid omakorda lauseteks. susest haaranud käepärase, ent miljöösse Need ei ole iseenesest sugugi kehvad, tihti sobimatu metafoori järele? aimdub iroonilis-vaimukat mõtet. Mul- Ning teiseks, mis taotlus see niisugune je, et Kalda tekst meenutab kohati Viivi

VAATENURK 105

3.VIKER 9 2011.indd 105 15.09.2011 13:53:27 Luike, tekkis mul enne, kui olin lugenud, dit, mida on “Eesti romaanis” kasutatud et ta parasjagu Luige teemal doktoritööd päikese kohta. Päikest kui sõna otseses kirjutab5 – võib-olla seetõttu, et temagi mõttes igapäevast asja on kujundilem- armastab konkreetsetest asjadest moo- besel kirjanikul tarvis iseloomustada dustada rõhukaid loetelusid, millest tekib eriti leidlikult, samuti näib Kalda ülepea emotsionaalne üldistus (näiteks maailm, armastavat loodusnähtusi. Kui varane mis koosneb “mobiiltelefonide viimastest kevadine päike meenutab “praemuna, mudelitest, ühekordseks kasutamiseks mille lõpuni küpsemata rebu ümbritseb mõeldud aluspesust, ühekordsete annus- läbipaistev elastne membraan, mis ähvar- tena pakendatud kohvist, ühepäevastest dab iga hetk lõhkeda” (lk 25), tekib tõesti lipsudest ja väljapraagitavatest naistest”, silme ette vastav pilt. Et päike on ülbe lk 79). Aga puudub täitematerjal, mille (lk 149) või paheline ja võidukas (lk 93), taustal nii seda kui teist sorti lopsakad tundub pigem odava võttena, tekitamaks kujundid saaksid mängima hakata. Kõik huvitavat ja dekadentlikku meeleolu, ent laused on liiga värvikad, liiga nõudlikud, mööndavasti sobib see kokku Kalda visan- igaüks kisub enese poole. Teinekord on datud eksootilise Põhjamaaga, kus talvel lause ka niivõrd täis pakitud rammusaid on ööpäev läbi piinavalt külm ja pime, metafoore ja originaalsust taotlevat kee- suvel niisama piinavalt palav ja valge. lekasutust, et mõjub pigem kohmaka- Sarnaseid, kuigi juba segasemaid tundeid na. Niisugust asja tõlke põhjal väita on tekitab kõlblusetuks hinnatud päike, mis muidugi ohtlik, esimesena peaks tekkima ripub ebasündsalt taevas (lk 147) või tuh- kahtlus, kas viga ei ole mitte eestindu- nib kardinates nagu ebasündsa mehe käsi ses. Ent Anti Saare varasemad tõlketööd, naise pitspesus (lk 138). Arusaamatuks näiteks Daniel Pennaci “Nagu romaan”, jääb kujund greibikoorena krobelisest on temast jätnud mulje kui hea keelega päikesest (lk 111). Lausa loogiliselt häirib tõlkijast. Ei mõtle ju tõlkija välja näiteks aga kirjeldus õhtust kui ajast, “mil päike topeltvõrdlust, kus kõigepealt antakse viimaks magamaminekuga leppides ma- kujundlikult edasi, kuidas kaks tegelast on jaakendel pisikesi verevaid lõkkeid läitis” “kumbki kinni oma mälestuse otsas nagu (lk 121). Kujundlik magamaminek ja veel kuradiratta gondli rooli küljes”, ning siis kujundlikum lõkkeläitmine pärinevad eri omakorda kõrvutatakse gondli päevavar- kontekstidest ja selle asemel, et üksteist ju “assortiikompvekkide läbikumavate võimendada, lähevad pigem vastuollu: aluspaberitega” (lk 127). Kindlasti oleks magama minnes oleks tark lõke ära kus- võimalik ka assortiikompveki paberit veel tutada. Niisugune tähenärimine mõjub millegagi võrrelda – aga milleks? naljakalt, ent selle eesmärk on näidata, Et veidi süstemaatilisust teeselda, võib et Kalda ohtrad ja detailirikkad kujundid vaadata mõnd silmahakanud kõnekujun- tekitavad lugejas segadust või vähemalt mõjuvad tüütu ja häiriva hämuna. Kok- 5 Katrina Kalda, uus Sofi Oksanen? In- kuvõttes ei ole aru saada, mis suunas nad tervjueerinud Heili Sibrits. Postimees, 30. publikut juhtima peaksid, mis meeleolu 09.2010.

106 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 106 15.09.2011 13:53:27 loomisse panustama. Nii sunnib tekst kuuldemänge, kultuurisaadete toimetami- selgi tasandil eneses kahtlema. si jms, siis ei ole vaja inimest niisuguste Jah, teoreetiliselt võib see kõik ikka- retooriliste küsimustega häirida. Mida te gi olla taotluslik: kirjutada üldplaanis ise kirjutanud olete, sõbrad? katkendlikku, kahtlast, libisevat ja laia- Vadi on nimetanud oma raamatut lilagunevat lugu, mis on ometigi pilgeni “luhtunud katseks kirjutada romaani” täis kuhjatud ääretult peene pintsliga ning nõustun temaga selles mõttes, et välja maalitud kullakarva ilustusi. Seda päris romaaniks seda nimetada poleks aus kontrasti võib nautida. Ometi astub teos ja Vadi esimest päris romaani peame veel sel juhul kontseptuaalkunstile omasesse ootama, ent “luhtunud” ei ole “Kirjad lõksu: vaataja võib ju enam-vähem arugi tädi Annele” kindlasti. saada, millise efekti poole on püüeldud, “Kirjad” on kui mitte just vaimuka, siis ent igav on tal sellest hoolimata. Litera- vähemalt ebahariliku struktuuriga jutu- tuurivaap on nii paks, et miski muu ei saa kogu. See algab kahe kirjaga tädi Annele, selle all elama ega hingama hakata. milles Urmas lubab hakata tädile saatma peatükke oma esimesest romaanist, se- damööda kuidas need valmivad. Pärast teist kirja jätkuv tekst peakski graafilise SILVER SÄRA liigenduse järgi otsustades moodustama Urmas, Tartu ja kirjandus romaani (pealkirjaga “Rebaste anatoo- mia”). Ent tegelikult hõlmab see mitut URMAS VADI. KIRJAD TÄDI ANNELE. varem ilmunud juttu, üheksat kirja tädile Jumalikud Ilmutused, Pärnu, 2010. 236 (mis peaksid jääma kindlasti väljapoo- lk. € 16.87. le “romaani”), kolme mittejärjestikust peatükki “Rebaste anatoomiast” ja veel “Kirjad tädi Annele” on Urmas Vadi neljas üht-teist. Kirjade mõte on anda tädile proosaraamat. Kohe teksti algul esimeses ja lugejatele aru, miks romaan kuidagi kirjas annab sellele alla kirjutanud Urmas valmida ei taha, selgitada juttude val- ka raamatule selgituse/õigustuse: ta ta- mimise asjaolusid ja ühendada tekste, hab kirjutada romaani, sest tema varasem mis sisu poolest enam-vähem ühenda- looming koosneb lühivormidest, “vidi- matuna näivad. See võte annab kogu natest”, filmistsenaariumidest ja muust raamatule kergelt mängulise hõngu ja väheväärtuslikust kraamist. Tagapool sõltuvalt hindaja eelhoiakust võib leida mainib ta veel, et sõbrad on temalt küsi- argumente nii terminite “haltuura” kui nud: “Kus on siis, Urmas, sinu romaan?” ka “postmodernism” õigustuseks. Vadile (lk 177). Ma ei tea, kas autori sõbrad on ka varem omane olnud – ent mitte alati talle tõepoolest sellise varjatud etteheite õnnestunud – vaimutsemise püüd avaldub teinud, ent kui nooremapoolse ja viima- “Kirjades” niisiis seekord lisaks sisule ka sel ajal ka auhindadega pärjatud mehe teksti struktuuris. kontol on mitu proosateost, näidendeid, Mängulisusest ja humoorikast lähe-

VAATENURK 107

3.VIKER 9 2011.indd 107 15.09.2011 13:53:27 nemisest hoolimata ei tahaks nimetada ka arvesse, et “Kirjades” ilmub see juba “Kirju” kerglaseks ajaviiteks või ranna- kolmandat korda. lektüüriks. Autorit tundmata julgeksin “Tartu surma” mõtteliseks järjeks võiks pidada mitmeid tekste autobiograafilis- pidada Vikerkaares (2010, nr 12) ilmu- teks ja ausateks, siira sisekaemuse aval- nud juttu “Kuidas me kõik reas niimoodi dumisvormideks. Muidugi aitab sellele läheme”, mis sai Tuglase novelliauhinna. kaasa ka asjaolu, et keskse tegelase nimi Selles loos täheldab Kirjanike Liitu vastu on enamasti Urmas, et ta elab Tartus, kir- võetud peategelane, kuidas temaga kuida- jutab jutte ja tal on muidki kokkulange- gi – kas või formaalselt – seotud kirjani- vusi Urmas Vadiga. Minu kõrvus kõneleb kud üksteise järel surevad. Ilmselt ajalistel peategelane vältimatult selle iseloomuliku põhjustel kogumikku mitte mahtunud sügava hääletämbriga, mis Eesti Raadio lugu sobiks sellesse hoopis paremini kui kirjandussaadetest tuttavaks on saanud. mõni teine. Nimetan ära need tekstid, mis Kujutan ette, et “Kirjad” on sümpaatne mõjuvad kogumikus ebaloomulikult ja raamat lugejale, kellel on tõsisem huvi pigem pelgalt ruumitäitena: “Mitte sulada kirjanduse ja kirjanduselu vastu, kes on nagu lumehelves soojal käpikul!”, laulu- elanud Tartus või muul moel tunnetanud peo vahepildid, “Mul on hirm oma poja Tartu vaimu. Selles mõttes on keskne jutt pärast” ja suurem osa “Paruness Lizeti “Tartu surm”, mis kirjeldab üliõpilase ja ilmutusest”. algaja kirjamehe Urmase püüdeid leida Esimene neist on (väidetavalt) Selveri tunnustust oma loomingule, saada päris jõululehte tellimise peale kirjutatud hu- kirjanikuks ja Kirjanike Liidu liikmeks. moresk. Laulupeo vahepiltide näol on Peegli rollis on talle sealjuures juba tun- tegu irooniliselt esitatud dialoogidega, nustatud kirjanik, enigmaatiline E., kelles kus iroonia objektiks on eestlaste rahvus- teadlikum lugeja peaks ära tundma eso- likeks iseärasusteks peetavad käitumishar- teeriliseks peetud kirjandust viljelnud Jüri jumused. Pildid moodustasid osa Andrus Ehlvesti. Millised olid Ehlvesti ja Vadi Vaariku lavastustööst XXV üldlaulupeol. suhted päriselus – kui üldse olid? Kas Paratamatult tuleb tõmmata paralleele Vadi käis Ehlvesti intervjueerimas? Kas ühe teise 2010. aastal ilmunud raamatu- Ehlvest oli Vadi soovitajaks Kirjanike Lii- ga, Indrek Koffi hüsteerilise traktaadiga tu ja kas ta alguses oli vastu? Kas Vadi “Eestluse elujõust”, mis samuti püüab andis Ehlvestile lõuga? Enamik lugejaid eestlase olemust kuidagi koomiliselt kok- neid asju ei tea ja võib-olla olekski parem ku võtta. “Mul on hirm oma poja pärast” tarbida sellist juttu üldse täiesti puhta kujutab endast Eesti Ekspressis ilmunud lehena. Tagantjärele targana ma siiski te- laastu, mille sisule võiks valdavalt alla gin kindlaks, et Ehlvest oli 2004. aastal kirjutada, ent kogumikus mõjub see ik- koos Kauksi Üllega üheks Vadi soovitajaks kagi liiglihana; Vadi ise nimetab seda veel KL-i, Vadi võeti vastu häältega 9 poolt, 1 luuletuseks. vastu. Kindlasti aitab “Tartu surm” kaasa “Paruness Lizeti ilmutust” raamistab Ehlvesti-müüdi elushoidmisele – võttes Vadi ja tema sõprade külaskäik Tartu

108 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 108 15.09.2011 13:53:27 lähedale Käpa baari. Mineku kirjeldus, julgeb ja oskab veenvalt kirjeldada iseenda joomingu algus ja lahkumine on korrali- kohmetust ning ebakindlust. kult ja usutavalt paberile pandud, ent loo Reisikirja näideteks on kogumikus lugu põhiosa, “Parunessi lühikese elu” ümber- “Revident” ning neljas ja kuues kiri tä- jutustuse mõte jääb mulle arusaamatuks. dile. “Revident” on algselt ilmunud an- Kas ongi see äkki kondiks kriitikule, kes toloogias “Mehed ei nuta: kirjandusfes- peab väliselt täiesti loogikavabale pöör- tivali Prima Vista kirjanikeränd 2009”. dele tekstis võimalikult tähtsa tähen- See kirjeldab Urmase viibimist väikeses duse juurde mõtlema? Minust jääb see Peipsi-äärses külas eesmärgiga kirjutada tegemata. Vadi on mõelnud välja kellegi kauges maakohas kogetust üks jutt. Seal J. P. Smithi, kes nagu oleks kirjutanud aga peetakse teda kellekski teiseks ja koos sellenimelise romaani, mis olevat olnud eksootilise külaõhustiku ning maainimeste lapsepõlves tema lemmikraamat ja mille karikeeritud (aga mitte õela) kujutamisega süžee kokkuvõte on nüüd jutu sisuks. See on välja kukkunud koomiline ja kohati on härdalt, haledalt ja imalalt mõjuv – ent unenäoline lugu, mille puhul tahaks lisaks ikkagi mõjuv – traagiline lugu armastusest Gogolile tõmmata paralleele ka filmiga ja surmast. Selliseid tekste kirjutati-loeti “Ideaalmaastik” (linnast saabunud ke- minu teada eelkõige 150–200 aasta eest ja vadkülvivolinik kolhoosis) ja aeg-ajalt niisuguses mahus siit kogumikust leituna ajalehis ilmuvate maaelu-reportaažidega, paneb see vaid õlgu kehitama. kus kaugemate väikeste kohtade elanikke Aga ülejäänud lood, sealhulgas kõik vaadeldakse linnast tulnud ajakirjaniku kirjad tädile, ei mõju ühtede kaante vahel silme läbi otsekui imeloomi. ebaloomulikult, nende ühisnimetajaks Kuidas paigutada “Kirjad” Vadi vara- on kolmnurk Urmas-Tartu-kirjandus. semate jutukogude taustale? Siin tuleb Mitmed tekstid on nagu miniatuursed alustada asjaolust, et uues raamatus väi- reisikirjad või kultuuritelegrammid, kus dab Vadi ise kahes kohas (lk 61 ja 135), minategelane viibib kodust kaugel võõras nagu oleks tal ilmunud kaks jutukogu. kultuurilises, religioosses või intellek- Olgu, ütlejaks on raamatu-Urmas, ilu- tuaalses keskkonnas. Leebe pilke osaliseks kirjandusteksti tegelane. Aga ikkagi – saab eelkõige kõiksugu workshop’ide ja tegelikult oli tal neid selleks ajaks ilmu- konverentside elukutseline osalejaskond, nud kolm ja oleks huvitav teada, millist kelle jaoks ühelt ürituselt teisele liikumine neist tahab ta maha vaikida. Kas kõige on otsekui elamise viis (vt episoodi lk 49 esimest, 30-leheküljelist brošüüri “Kui viimases lõigus). Ent autori terava pilgu klosetist kerkib kloaak”, mis ilmus siis, alt ei pääse ka ta ise, eriti võõras miljöös kui Vadil oli aastaid 19? Ka tema teise aset leidvates situatsioonides, kus inime- kogu “Suur sekund” tagakaanel lähtub ne sõltub kellestki teisest, kellega tal on Kivisildnik eeldusest, et alles see ongi keeleliste, olmeliste või psühholoogiliste autori esimene raamat. Kindlasti pole erinevuste tõttu raske ühisele lainepikku- “Kloaagi” puhul tegu raamatuga, mille sele jõuda. On sümpaatne, kui inimene üle kirjanik peaks uhkust tundma ja võib-

VAATENURK 109

3.VIKER 9 2011.indd 109 15.09.2011 13:53:27 olla on minust üldse õel seda siin mee- paarilist leida. Ja samas ei tahaks Vadit ka nutada. Ma ei tea, kas kriitika seda üldse “uhkes üksinduses seisjaks” tituleerida. Ta tähele pani. Järgmised kaks kogu võeti stiil ei ole nii erandlik ja kaugelt äratuntav vastu pigem sõbralikult (“Märkamatult nagu Sauteril või Õnnepalul. Tõenäoli- on ukse taha ilmunud jälle uus kirjanik. selt võiks ka mõni teine kirjanik midagi … Mis seal ikka, võtame ta enda hulka sarnast kirjutada, kui samad märksõnad vastu,” kirjutas Mati Unt “Suurt sekundit” ette anda. arvustades;1 mõlemad raamatud said ära Lõpuks tahaksin veel üle rõhutada seda märgitud noorte kriitikute poolt Vikergal- romaani-asja. Valdav enamik inimesi ei lupis), aga minu arvates on Vadi kolmel kirjuta elu jooksul ühtegi romaani ja see esimesel kogul omavahel siiski rohkem asjaolu ei muuda neid halvemaks, küll ühisjooni taseme, mahu ja teemade ning aga võib end viletsa romaaniga või liigse õhustiku poolest kui näiteks “Kirjadel” üritamisega naeruvääristada. Teisalt jälle: ja “Unetute rallil”. Kui koostada kolme kui ei ürita, ei saagi teada, kas saatus on esimese kogu tasemeid võrdlev graafik, kinkinud seda annet või mitte. Vadi võiks siis tõusunurk on madal, aga “Kirjadega” vähemalt korra veel proovida, aga veel on tehtud järsem jõnks ülespoole. Jutt parem, kui ta kirjutaks mõne niisuguse jookseb kuidagi vabamalt, autor ei pin- jutukogu nagu “Kirjad tädi Annele”. Suu- guta absurdi, groteski ja vaimutsemisega re tõenäosusega loeksin seda ka siis, kui üleliia, juttudes on sümpaatset siirust, arvustust ei tellita. raamatu-Urmasega pole keeruline samas- tuda. Kolme varasema kogu peale sain ainult kaks huvitavat teksti – rütmilises KAUPO MEIEL marsitaktis kulgev “Leib” ja puändikas Majavein on meil Jägermeister “Pesamuna”. Siinkohal tuleb muidugi tunnistada, et absurdi ja groteskiga seo- KAUR KENDER. COMEBACK. Eesti tud kirjandusžanridel ongi minu silmis Keele Sihtasutus, Tallinn 2010. 240 lk. üldjuhul ees miinusmärk ja ka huumori € 13.74. osas olen üsna pirtsakas. “Kirjade” ja Vadi eelmise kogu vahele jääb aga kaheksa aas- Kaur Kenderit võib süüdistada mõne polii- tat, nii et imestada arengu ja muutuste tiku või pankuri tarvis haltuuraraamatute üle pole vaja. treimises, valesti parkimises, pseudoblat- Kui otsida ühisjooni mõne teise ees- noilikus poosis, ülbamises ja ilmselt kõigis ti kirjaniku loominguga, siis kõigepealt seitsmes surmapatus, kuid süüdistada teda meenuvad Heinsaar, Kivirähk, Ehlvest, praegu, Eesti taasiseseisvumise kolmanda Kivastik. Teisalt meenuvad need nimed aastakümne alguses, oskamatuses romaani peamiselt Vadi varasemaid teoseid sir- kirjutada küll ei saa. vides, “Kirjade” puhul ei oskagi kindlat “Comebacki” kohta olen sotsiaalmee- 1 M. Unt, Üle hulga aja rahvalik kirjanik. diast, mis suletum kui peldikusein, aga Looming, 2000, nr 4, lk 631–632. avatum kui Looming, lugenud, et see on 110 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 110 15.09.2011 13:53:28 uskumatu, kui halb on Kenderi viimane olgu Putin talle armuline, sellisena, nagu romaan, rääkimata sellest, et uskumatu, see on kirjutatud, omas võtmes ja väljen- kui sitt see on. Meeldimine ja mittemeel- dusviisides ja teksti sisemises loogikas, dimine on isiklik teema, aga paistab tões- kohtame tempokat, ladusat, vaimukat tavat tabavaimat arvamust, mida Kenderi žanripuhast teost, kus ei puudu ei kirjel- kohta olen kuulnud – et siis, kui mees dused, ei tunded, ei päris inimesed. viimaks kirjutama õppis, lõpetati tema “Comeback” toob Eestisse tagasi “Ise- lugemine. seisvuspäeva” antikangelase Karl Pajupuu. Kender kirjutab nüüd tõesti hästi ja Annotatsioon tagakaanel teatab, et Ken- hästi hakkas ta kirjutama sajandi algu- der vastab Pajupuu tagasitoomisega kõige ses, näiteks “Check Out” (2001) oli juba alatumal moel president Toomas Hendrik kõva, ehkki sellega seoses on mällu jäänud Ilvese (annotatsioonis kahjuks “Henrik”, totraid toimetamis- ja korrektuurivigu, no mida, kodanikud?!) kutsele “Talendid mida hilisemal ajal Eesti Keele Sihtasutuse koju”. Seega üsna loogiline põhjenduski residendina raamatuid avaldava Kenderi võtta, miks pätt koju tuua – president puhul läbi ei lasta. Kuigi “Check Out” pä- kutsus, tuleb minna. ris hard boiled, nagu “Comebacki” kaanel Romaani sisul pole Ilvese kutsega ja selle pöördel määratletakse, polnud, muidugi mingit pistmist. Genfis, kaunil oli see üsna boiled küll, suutes sealjuures märgilisel moel Punase Risti ja ÜRO Eu- pakkuda tõeliselt inimlikke ja kohatult roopa peakontoriga ühes linnas resideeriv õrnu värelusi. Pajupuu tuleb kodumaale tagasi, sest Pea- “Comeback” on nagu Gammel Dansk, lik annab ülesande ja on vaja asju ajada. kibe ja rõve, kuid paneb vere ja seedimise Mingi raha on vaja kellelegi anda. käima, mitte nagu külm prosecco värskelt Bisnis paistab lihtne ja loogiline: “Võ- pressitud metsmaasikamahlaga, mis same- tan viina, siis võtan raha, siis võtan viina, tiselt kurku paitades viimasedki kuumad siis viin raha ära ja siis võtan jälle viina. tunded maha peseb. Äriplaan missugune” (lk 29). Pajupuu tee Kui inimene loodab saada prosecco’t, viib Eestisse, mis on tema pika äraoleku kuid saab selle asemel gammelit, siis on jooksul palju muutunud. Suurärimehed konflikt kerge tulema. Samal ajal peaksi- valitsevad riiki ja meediat, jõustruktuu- me ju olema harjunud kõiksugu rõvedus- rid on korrumpeerunud, kõik on kokku tega, tapmiste ja ebatsensuursustega meie ülevindi masendav, kuid ainult jupikene ja maailma kirjanduses. Ilmselt Kenderit masendavam kui nüüd ja praegu ja pä- lihtsalt ei sallita, muud ma ei oska öelda. riselt. Kunagisest iidolist on sirgunud peksu- Võrreldes omaaegset Tallinna tänapäe- poiss, eesti kirjanduse paaria, kellest on vasega, käivad Pajupuu peast läbi üksikud parem mööda vaadata. Jalaga võib samuti meenutused ärkamisajast – lillekioskid ja panna, kuid kaugelt. kandilised märatsemised ning aus kokteil Kui lugeda “Comebacki” vähimagi isik- Paljassaare jäätee, milles kohtuvad kon- liku suhte või eelsuhtumiseta autorisse, jak, viski, tequila, rumm ja viin. Tallinn

VAATENURK 111

3.VIKER 9 2011.indd 111 15.09.2011 13:53:28 on muutunud, uusi maju on ehitatud, naat, Käoraadio (sic!) omanik ja õiglasel jõujooned vonklevad teisiti, mõned mä- häälel rahvale valetav Leo Värk, salapä- lestused on kadunud, mõned võimen- rane abiline Rain, tapetud sõber Vova, dunud – nagu meenutus sellest, kuidas saatuslikud naised Margaret ja Maria, ema lapsepõlves minategelast rihmaga kõikvõimas põlisrikkur Onu Ženja kui nuhtles ja kuidas rollid hiljem muutusid. ka deus ex machina, milleks on Venemaa Inimesedki on muutunud, kuidas muidu. Föderatsiooni Eesti saatkond. Ja laibad, Vana sõber Marks on üle elanud insulte laibad, laibad, mis muud. ja maandunud ajakirjaniku ametis. Karli Joomase peaga või laksu all, peksja ta ära ei tunne ja teda ja minevikkugi või pekstava rollis veedetud ärkveloleku tunda ei taha. lunastuseks on Pajupuud ära kukkudes Faabula on kogu Pajupuu kulgemise külastavad unelmad Putinist, lunasta- juures üsna kõrvaline. Mäluaugud, mil- jast, inimlikust pühakust, taevalikust lesse minategelane satub, jäävad täitmata, blatnoist. teda käivitav jõud aimub alles lõpus. Õndsad on Pajupuu ulmahetked Puti- Kõrvaltegelased ilmuvad ja kaovad, niga. Näiteks ootavad kõik teda Narvas, tulevad sageli ei tea kust ja oma funkt- aga tema ei tule. “Seisan ilusa metsatuka siooni täitnuna kaovad, kas siis Pajupuu serval ja kuulen, kuidas keegi vaikselt abil või isetahtsi. Viimast küll vähem, vilistab. Vaatan. Putin. Lühikeste varru- sest vägivaldne tropp, kes kogu seda lugu katega hele särk, tumedad prillid. Liigun räägib, juhib tegelikult sündmusi enam, vaikselt metsa poole. “Ma mõtlesin, et kui teised seda arvavad. istume siin, ma ei viitsi minna,” ütleb ta. Reedetud ja üksikule Pajupuule ei lähe Viskame murule pikali ja vahime taevast” teised korda, ei naised, ei mehed, ei ema. (lk 199). Nii et ei ole ainult lakkumine, Ainus Eestis elutsevatest tegelastest, kes keppimine ja tapmine, sest lüürilised het- vähegi sümpaatsema suhtumise ära tee- ked on “Comebackis” täiesti olemas. nib, on Rain, vist ainuke aateline mees Kuigi tapmiste, joomingute, orgiate ja sõjaväeluurest. “Mul on tunne, nagu oleks kuulsate kaubamärkidega riiete detailseid mul selles linnas midagi sõbralaadset,” kirjeldusi on tehtud palju-palju juba enne mõtiskleb Karl (lk 168), ja kogu selle Kenderit ja ta ise on seda palju teinud, vägivalla, alkoholi, kokaiini ja kiiruse suudab Kender puhtalt žanris püsides juures mõjub see mõtteserv kuidagi eriti ometi vältida kulumist ja olla lõbustav- sümpaatselt. gi. Mingis väga kaudses tähenduses ja kõ- Meeldejäävalt ladus ja tragikoomili- verpeeglis võib “Comebacki” suhtuda ne vahepala on peatükk Karli esimesest kui samuraide või Metsiku Lääne kät- kohtumisest Rainiga. Karli nending mi- temaksudraamasse. Eesmärgi saavuta- nibaari pudelikeste kohta (“Kuidas ma miseks sobivad kõik variandid ja kes on need roosiks löön? Need võib äärmisel ees, peab kaduma, ning sellesse skeemi juhul sinililleks lüüa”, lk 51) ja sellele sobituvad niihästi suur, tugev ja halb mag- järgnev tulutu rähklemine kohvimasinaga

112 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 112 15.09.2011 13:53:28 pakuvad lugejale leebemas toonis hinge- “Comeback” on hea raamat, kergelt tõmbepausi tiheda tekstimassi vahele. loetav, kas nüüd päris nauditav, aga vist Kenderil jagub rutiinivaba suhtumist tõesti, jah, nauditav omal piisavalt per- hard boiled- või yuppie-romaani formaati, verssel moel, mis tõestab kui mitte muud, mida ta üldiselt küll rangelt järgib, ja see siis lihtsat tõde, et sa pead teadma, mida ei lase “Comebackil” iseenese paroodiaks tellid, ja seda, mida sa tellid, seda sa saad. muutuda. Parem anda hingamishetk ning “Seisan Helsinki lennujaama baaris ja loen laadida mõne detaili või kirjeldusega silti: “Meie majavein on Jägermeister”. surmtõsiduse pinge maha, nagu siis, kui Ma käisin Soomes viimati veel kauem räägitakse pikalt mingi tüübi riietusest, aega tagasi kui Eestis. Imeline, et enam et tollel on üks riietusese Gucci ja teine dokumente ei kontrollita. “Anna pudel Gucci ja kõik on tal Gucci, ning hiljem majaveini,” ütlen baarimehele” (lk 33). öeldakse raadios, et tüüp on lugupeetud ettevõtja Kaido Kutsi. Lihtne, liiga lihtne, aga teose kontekstis töötab. VILJA KIISLER Peidetud ja peitmata vaimukusi pole Luuletaja, kes teab ussisõnu liialt ja näiteks sellist väärt stseeni nagu Margareti piinamine ja tapmine nendega MARI VALLISOO. TABAMATU TOALÄ- ei mürgitata. Tapatöö kirjeldus on meis- VEL. Valik 1979–2000. Tartu Ülikooli terlik, jäädes kaugele nii naeruväärsusest Kirjastus, Tartu, 2011. 108 lk. € 6.80.; kui pateetikast, tekitamata siiski õõvagi, MARI VALLISOO. KOIDUTÄHT KOO- pigem tambib tuimaks, nagu peabki ja LIVIHIKUS. Ilmamaa, Tartu, 2011. 88 nagu teab tunda igaüks, kes vähemalt lk. € 6.55. korra elus tõsiselt peksa on saanud. Omal moel on “Comeback” hoiatus- Vallisood ei ole näha. Ei võta ta kuskil romaangi. Halastamatu kajastus Eesti sõna, ei räägi kultuurisaadetes ega esine elust, kus eurotsooni oiviku maski all festivalidel, ei saa suurt kokku lugejate- vonklevad siud ja roomavad vaglad ja gagi. Ei ela kaasa nn aktiivset kirjandus- vohab hallitus. ““Mul on natuke samad elu, ei käi ega kohtu, nagu kirjanikud mõtted,” ütleb Rain, “kogu töö on mõtte ikka teevad, tema juures ei kogune ta kaotanud. Seadused muudkui muutuvad. loomingu imetlejad. Intervjuusid annab Kohtutest pole keegi kunagi aru saanud. imeharva, neis rohkem varjates kui aval- Mitte et see mind otseselt puudutaks, dades. Kirjanike liidu teatmikus pole ta aga kolleegid…” “Gangsters paradise,” telefoninumbritki, rääkimata meiliaadres- muhelen” (lk 163). sist. Pilte on Vallisoost vaid üksikuid, ühe Või sama tõde vastaspoole suus: “Sa, käe sõrmedest piisab, kui kokku lugema sitt, saad must aru küll,” ütleb Värk, “me hakata. kõik oleme elajad. Sina, mina, kõik. Aga Enne vastset valikkogu polnud talt ühtedel elajatel on ajalehed, saad aru! kümme aastat raamatut tulnud, ehkki Ajalehed!” (lk 206). uusi tekste oli ilmunud küll, peamiselt

VAATENURK 113

3.VIKER 9 2011.indd 113 15.09.2011 13:53:28 Loomingus. Ometi otsivad ja leiavad krii- saaks luuletusi teha. Võib-olla ainult al- tikud üha tema mõju paljude nooremate gajad või kehvad saavad, aga seda pole eesti luuletajate loomingus. Mõjud saavad Vallisoo kunagi olnud, “Kallitest koertest” aga teoks ainult tekstide kaudu, väga vähe (1979) peale on ta luules eriline kindlus leidub neid, kes Vallisood üleüldse näi- ja nägelikkus, mis saab sündida ainult nud on, ammugi tunnevad. Otsustanud tunnetest ja mõtetest kõrgemal – taipa- kõnelda ainult oma tekstides, on Vallisoo mise seisundis, milles nähakse, kuidas valinud isikliku silmapaistmatuse ja isegi asjad on. See nägemine või taipamine isolatsiooni. asub emotsionaalsusest ja kognitiivsusest Pole kuulda, et keegi Vallisoo luulest kõrgemal, inimese päris olemuse lähedal, monograafiat kirjutaks, kuigi pärast auto- olemata ometi see olemus ise, sest puh- ri kuuekümnendat eluaastat võiks sellega tasse olemasolusse jõudnuna pole enam ju alustada küll. Elulookirjutajad ei mõis- ei vajadust ega võimalust midagi kirja takski Vallisooga midagi peale hakata – panna. kuidas luua portreed luuletajast, kes kõike Selles nägemises, mida inimene, luule- oma isikusse puutuvat nii hoolega varjab? taja ise ei tekita ega tee, on maailm näha Kirjandusteadlastel pole ilmselt vähimatki niisugusena, nagu ta on, puhastatuna lootust kord tapeedi vahelt leida kirju või mõtetest, tunnetest ja ka ajast. See võib päevikuid, mis Vallisoo “inimliku mõõt- sündida unenägemise ja ärkvelolemise me” avalikkuse ette tooksid. Pole vist teist piiril, kui ollakse rohkem ärkvel kui päris eesti luuletajat tõsiseltvõetavate seas, kes ilmsi: “On nii kustunud valge, / et see oleks nii kinnine, nii salapärane. ühtki ei ärata. / Ainult mind. / Olen ärkvel Kriitika on Vallisoo suhtes olnud hea- / nagu elus ei kunagi”; “Sooniline käsi / tahtlik, aga natuke ebalev, justkui langeks salasõnu kirjutab, / silm aga tukub.” loomingulegi loojat katva vaikimise vari. Vallisoole omaselt paistab olemasolu Näib paratamatu, et kui tekste autori asjade kaudu, vahest polegi teist nii as- isikuga seostada ei suudeta, st millegi jalikku luuletajat. Katkine pliit, hiirte väljenduseks pidada ei saa, siis kõneleb näritud madrats, koitanud kapp. Lilleli- kriitik enamasti endast, oma mõtetest ja sed linad, lahke laega tuba, säng ja laud. tunnetest, mis tal lugedes tekkisid – või Padjad ja peeglid, peidu- ja panipaigad, proovib ette kujutada, missugused on keldrid ja kummutid. Toad, millest keegi need tunded ja mõtted, mida autor tema on lahkunud kas alles äsja või aastasadade meelest vahendab. Kirjeldatakse nii- ja eest (vahet pole), ja kääksuvad, kohe- naasugusena luuletaja “lüürilist mina”; kohe hingelt langevad uksed, mida üha otsitakse ja leitakse rahvaluule motiive kellegi võõra ja tabamatu eest suletakse ning allusioone eesti kunstluulele, mis (ise ära lennata võib alati ka akna kaudu) muidugi on olemas. – või siis avatakse, kui tulija on kerjus, Päris luule aga ei tegele vist mõtete ja vallasant, sõjast naasnu või külakoer. tunnetega, eriti mitte Vallisoo oma. Ma Ehkki sageli ballaadiliseks nimetatud, ei usu üldse, et mõtetest või tunnetest st näiliselt jutustava, kirjeldava ülesehitu-

114 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 114 15.09.2011 13:53:28 sega tekstid justkui näitaksid meile mingit lisatud. / Liha võetud ja kondid visatud pilti või lugu, on neis aeg pigem seisma / koerte ette, et lase närivad”. jäänud kui liigub. Õigemini, aega pole, Ilmasambast naisele on see loomulik, sõnasse jõudes tõusevad inimesed ja asjad sest alati on olnud, et lapsed ja mehed on ajast välja, sest ajastud liiguvad kohutava juba läinud või pole veel tulnud. Raske on kiirusega (“kambrium / devon / kriit”); hoopis luuletajal, sest omas nägemises on selleks et midagi näidata, tuleb aeg seisma ta kõik need naised: “Siinsamas õue taga panna. Aga nägemises jääb aeg seisma sõda kõmab. / Vist veri, hukkunute hala iseenesest, sest siis on niikuinii korraga kajab. / Ja veelgi pimeneb. / On luuletajal kõik see, mis enne oli ja mis veel tuleb. / nii raske!” Nägemine sünnib valude va- Suured sajud ja silmaveed on kohal juba heajal, kui selgus on nii suur, et “üksühe siis, kui vanaeit lapsega alles niitmata otsa segamini sõnad” võivad õigesse järje- heinamaalt raudrohtu korjab. Aja lugu korda minna, pärast uneta ööd, teadvuse on hetkes, mis kestab igavesti. selgeimas seisus. See ongi luuletaja saatus: See on siis, kui tuul äkki tubadest läbi olla ärkvel magavas majas. tuhiseb, perememm aimab ohtu, paneb Ega selles mõttes nõidumisel ja luule- lusika käest ja küsib rohtu “suure val- tamisel suurt vahet olegi. Mõlema jaoks ge jumala käest”. Siis, kui lapsed piiblit on tarvis näha, kuidas ja mis miski on, lehitsevad ning pildilt tõuseb üks, kes olla ärkvel, teadvel. Selleks peab olema “paneb läänetaeva sisse käe”. Kui tuleb küllalt väge, et nägemisel tekkida lasta ja keegi “keskajast läbi” ja toob kaasa tu- see seisund n-ö välja kannatada. Peab ole- liseid küpsekartuleid. Siis, kui vaarema ma väga keskendunud, et kuulda, kuidas pärandatud hallid riided on äkki kadunud lambarauad räägivad. Igaühega ju ei räägi, (“…ei ole / selles hunnikus kirevas”). See selle poolest on luuletuses rohkem antut on siis, kui kella löögid lähevad segi, kui kui tehtut. Luuletajale antakse nägemine, on “Ikka veel pealelõuna / Täna / Kuus- et näidata. Ühine on luuletajal ja tead- teist null viis”; “Iga kord esimest korda manaisel see, et sõnad peavad tingimata / kuus jääb tal löömata”. õiged olema ja neid tuleb õigesti ütelda, Alati võib keegi minna ja tulla “kaugete muidu ei toimi. Kodu pole kummalgi, sest ilmade kaudu”, kus elusid enam ei loeta. elamise ja tegutsemise paik ongi sõna. Mehed on kas just sõtta läinud, sinna mi- Selles mõttes on kahju, et “Ussisõna- nemas või sealt poolemeelsena tagasi tul- dest” (2001) pole Vallisoo valikkogus- nud, sest lõppematu Liivi sõda käib kogu se ühtki teksti võtnud. Liiga vähe on ta aeg; alles pöidlapikku vennakegi ihub ilmselt arvanud olevat noid, kes kaunist mõõka (“Mõtleb, et mõõgaga / üheksa- idamurret mõistavad, ja küllap see nõnda päise”). Õed aga aina kuulatavad, “kas ju ongi, mõistjad on kas ammu surnud või sõda siia saab”. Naine, ilmade ema, seisab pole veel sündinud. Nii ei jõua teadma- õues või tühjas toas, mäletades kõiki oma naise ja luuletaja ilmseim ühisosa “Taba- sündinud ja sündimata poegi, nõelub siis matusse toalävel”, mis koondab tekstid kartulikotti, kui “Supp keedetud, sool 1979–2000, kuigi olemas on see kõigis

VAATENURK 115

3.VIKER 9 2011.indd 115 15.09.2011 13:53:29 ilmunud kogudes. Ühtki pärast 2000. silpi, mille kordamisega võib üheainsama aastat ilmunud luuletust pole Vallisoo elu vältel viimsesse vabadusse jõuda. valikkogusse võtnud. Range, vahest lii- gagi range käega on see valikkogu kokku pandud. Kellele “Tabamatu” liiga kange on, MEELIS OIDSALU võib tagasi pöörduda varem ilmunud luu- Ja jõgi nagu vastaks lekogude juurde – neid ei saa luuletaja õnneks tagasi võtta, kätkegu nad pealegi OTT KILUSK. OKTOOBRIKUINE TUU- ka vähem täiuslikke tekste – või lugeda KER. Kirjastuskeskus, Tallinn, 2010. 64 vastset “Koidutähte koolivihikus”. Vii- lk. € 5.56. mane teeb tundeuskugi lugejale ilmsiks, et luuleks saanud kirjatähel on taevatäh- 21. augustil viibisin Islandi päeva puhul tede ja arvudega rohkem sugulust kui kontserdil Tallinna Viru keskuse ka- emotsioonide ja meeleoludega (kes heaks tuseterrassil. Viiulimängijal, poisiohtu nõiaks tahab saada, tudeerigu aritmeeti- noormehel, hakkas äkitselt ninast verd kat ja füüsikat). See, kes on juba lapsena jooksma. Minuti aja jooksul ei pannud ta sõrmede abil arvutades teada saanud, et tähelegi, kuidas verenire sõõrmest voolas mc2 on E, ja ära tundnud, et ta ise ongi – algul ülahuulele, siis lõuale ja lõpuks πr2, ei vaja jumalate nägemiseks mikro- viiulile. Poiss mängis nii, et veri ninast ja teleskoope “ega muidu kolu”. Ta võib väljas. Lõpuks ta muidugi märkas, pühkis kergelt, leivateo ja leemekulbi liigutamise veidi rohmakalt käeseljaga verd suult, kõrvalt, naljaga poolekski näidata teisi üritas plehku pistnud vereliblesid nin- maailmu, neid ajaviiteks liita ja lahutada, na tagasi hingata, surus käega sõõrmele. ruutu tõsta või kuupjuurida; ilmutada See kummastav stseen kordus veel kaks kosmose mustreid, mille teaduslikuks kir- korda. Ja iga kord tabasin end mõttelt, jeldamiseks võib kuluda inimpõlv, taipa- et viiuldaja ebateadlikkus verejooksust vaks nägemiseks aga üksainus hetk. (mitte verejooks ise) oli veidral kombel Iseenesest mahub kogu Vallisoo luule ilus. Metafoor “nii et veri ninast väljas” ühe käe pihku ära, kõik ta raamatud. Sõ- oli hetkeks tõeks saanud ja see tõehetk nad on ju nii kerged, ja Vallisoo kaalub kestis täpselt senikaua, kuni noor viiulda- igaüht nii kaua, enne kui lugeda lubab. ja olukorrast teadlikuks sai. Sama stseen Keegi ei saa tema luulest ka ükskord vii- oleks võinud vabalt aset leida Ott Kiluski mase sõnani kokku kogutuna kokku pan- debüütluulekogus “Oktoobrikuine tuu- na mitmekilost klotsi, nagu mõni kuulus ker”: “SEE ORKESTER MÄNGIS IKKA üliproduktiivne autor juba ise eluaegu SEAL TERRASSIL / vanas pargis keset teinud on. Kui üldse keegi, siis vahest puude varjusid / olid vereplekid kulund tema võiks kord kogu oma luuleteekonna kontrabassil / ja kõik instrumendid va- koondada ühteainsasse teksti, mis oleks lust karjusid / nägudeta olid orkestran- kange kui mürk. Või koguni ühteainsasse did / kelle eraeludest skandaale õhkus

116 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 116 15.09.2011 13:53:29 / publik – hoorad kerjused ja sandid / Mõistuspärasus ja tähendusejanu tun- oma kübarad ja päevavarjud lõhkus” (lk nevad ses hämarduvas, vesises maailmas 44). See luuletus on kommentaar tervele end ürgsest teadvustamatusest ohustatu- luulekogule – Kiluski tekstides kõlavad na: “KÄGARDUNULT VANNIS VÄLJA teadvustamatuse karjuvad helid. LÖÖNUD VEREST / nägu vee all kinni Teadvustamatust tähistab vesi. “Ok- hoian hinge / iidne koletis on välja tulnud toobrikuine tuuker” on vesine raamat: merest” (lk 38). Kuivale maale ehitatud “OKTOOBRIKUINE TUUKER MERE olemisehooned on aga hävingule mää- KALDAL AJAB / lõdisedes selga oma ratud, lagunevad ja hallitavad. Täheuu- roostes varustust / sireenid undavad ja ringute jaam on varemeis (lk 61), “kaua uduvihma sajab / ja tuukri ees on meri tühjas ja kõledas majas / heliseb telefon” läbitungimatult must / ja uppunu kes mus- (lk 63), “kõrvenõgeseid ja surmaputki / ta ülikonda kannab / peksleb vastu kive rinnust saadik kasvab igal pool / ümber kangestunud käes / kunstnahast portfell maja millel pole esikutki” (lk 58), ilma- millest tinti välja annab / ligunenud pa- äärses külas “nagisevad olemise vaevas / ber – ongi sügis käes” (lk 5). Tähendust hallitavad majad keset kõike”, joodikud talletanud tint liguneb paberilt lahti, saab ja pätid kondavad tühjades korterites ja värvitilgaks meres. Alateadvus lahustab mahajäetud majades (lk 50) ja eemal on tähenduse, sõnastamatus irvitab sõnade “mõni mahajäetud talu / majad milles üle: “MÖÖDA TASAST VÄGA TASAST elusid ei ole” (lk 48), isegi Petseri püha- JÕGE / pärivoolu triivib surnud kala / mehe onni lõhuvad pätid maha (lk 28). silmavaade osavõtmatu ja sõge / möödub Kui maja ise lagunetud ei saa, siis tuleb sildist – looduskaitseala / möödub tühjast merest koletis, kes “lõhkund tehase ja paadist vanast pajust / tuhat võpatust ja liinid kõrgepinge…” (lk 38). Ja kui miski hirmuhetke / läbi lõpuste on põgenenud parasjagu ei hallita ega lagune, siis puh- ajust / maailm hämardub ja kala jätkab keb tulekahi: “Võru linna kohale tõuseb retke” (lk 36). Surm voolab “tasa väga / lohekujuline pilv / Verioja saekaater põ- tasa” elukallaste vahel, laskmata end se- leb” (lk 12) või siis “Viljandi tikuvabrik gada kaldasse torgatud sildist, mis surma põleb” (lk 14). Saekaater ja tikuvabrik voogudes toimuvat reguleerida üritab. võtavad hästi tuld. “Ilmaäärses külas” Veepiiril algab surm ja algab tähenduse- võib kindel olla, et varem või hiljem nad tus, sõnastamatus. Kadumaläinud polaar- maha põlevad, sest seal on see nii sae- ekspeditsiooni juhilgi, kes on tunginud kaatri kui ka tikuvabriku loomuses. Nii tundmatusse, et teadvustamatuse valgeid nagu Kiluski luuletatud inimeste loomu- laike kaartidelt kaotada, on lõpuks ikkagi ses on surra ebaloomulikku, enneaegset suu vett täis: “grupijuht täidab päevikut surma: “surnu istub sirgelt toolil laua mida iial ei leita / see teadlane Moskvast taga / isesüttinud ja süsimust” (lk 58), kardab saabuvat und / pisarad jäätuvad tuletõrjujagi põleb, samuti katlakütja neid pole tarviski peita / ta võtab ja pistab (lk 21), sõduri laip lebab leheprügis (lk suhu peotäie lund” (lk 37). 27), “öisest metsast kostub karje” (lk 55),

VAATENURK 117

3.VIKER 9 2011.indd 117 15.09.2011 13:53:29 polaarekspeditsioon külmub surnuks (lk vabavärsilised meelisklevad vaatlused 37), metsas varitseb salamõrvar (lk 30), sarnanevad planking-poeedi Andrus Ka- vannitoa akna taga pätt (lk 47), uppu- semaa lesimisluulega) jäise, jäiga ja pisut mistest rääkimata. Alateadvuse sfääridest tuimavõitugi (Heiti Talviku loomingut pärit kiskjate läheduse aimdus, ulukihirm, meenutava) riimi-rütmini. Luulekogu kaitsetuse ja pideva jälitatuse (lk 46, 47) suurim küsitavus on kompositsioonili- tunne saadab Kiluski inimest. Kurjus, ne: selge ja veidi ootamatu vormiline ja stiihiad, koletised on valla ja irvitavad meeleoluline jõnks jääb ripakile, temaga mõistuslikkuse pretensiooni üle: “KU- pole suurt midagi peale hakata. NINGLIKU LOODUSSELTSI LOODUS- Raamat sisaldab ka mõnda nõrka (lk SAALIS RINGI / lendab pterodaktylos 18, lk 25, lk 52, lk 59) ja tüütult melan- ja paanika on suur / veider tuju ürgset hoolset, ennasthaletsevat (lk 54, 56, 57) lindu haaranud on mingi / kostab hüü- luuletust. Need oleksid võinud kogust deid päästke daamid härrad tooge puur välja jääda. Lugedes võib tekkida kahtlus, / erudeeritud professoritele lööb pähe / kas ei kasuta autor mõjuvuse võimen- nokaga ja ära roojab kalleid kübaraid / ja damiseks alatuid võtteid. Mahajäetud siis läbi gooti stiilis akna välja läheb / kos- majad, mõrvarid, uppumised, koletised, tab väljasurnud looma naerulagin vaid” põlengud jms tekitavad lootusetuse-õhus- (lk 34). Isegi tavaliste pättide vastu ei saa, tiku, fatalistliku melanhoolia, mille taustal sest samal ajal, kui mõrvar teeb metsas võivad ka lihtsakoelised tekstid eriliselt mõnusalt lõket, “pool miili eemal ühes sügavana tunduda. Wimberg on säärast heinaküünis / nägu heintes nutab detektiiv tehtud süngust vaimukalt parodeerinud: / ta südamesse punutud on püünis / ja “tänasest päevast peale / hakkangi nii kir- küüni ukse ees on raske riiv” (lk 30). jutama / päris lihtne on, näete: pimedal Esimese kümmekonna teksti norumeel- tänaval / kõnnib üks mees / vaikkus / on sust ja fatalismi pehmendavad isiklikud mu hinges / tühjus / on mu pilgus / pime- viited perekonnaliikmetele, perekondli- dal tänaval / kõnnib üks naine”.1 Säärase kud mälestusekillud: “ONU ON RONI- manipulatsioonini Kiluski luule siiski ei NUD / suitsuahju korstna otsa / ja puhub lange. Tema naturalistlikud, morbiidsed, puhtasse maikuu taevasse seebimulle / lihtsakoelised ja sugestiivsusele panusta- vanaisa toetub kepi najale / ja ütleb silmi vad tekstid kraabivad argiteadvuse alt esi- kissitades / et näeb neid seebimulle päris le selle suhtluse, mida inimene maailmaga hästi / aia tagant vaatavad meid naabri iga päev lakkamatult peab, aga mida me lapsed / nad on imestunud ja vait / Kant- teadvustada ei taha ja sõnastada ei saagi: reküla kohal on tume / halvaendeline pilv “TA RÄÄGIB / ühest mehest / näidates / Viljandi tikuvabrik põleb” (lk 14). Edasi jõe poole ja ütleb / et seal ta uppuski / lähevad tekstid julmemaks, ebaisikulise- ja jõgi nagu vastaks et jah / seal ta uppus maks, masinlikumaks. Meeleolulist aren- jah” (lk 9). gut toetab ka vormimuutus: sundimatust, 1 Wimberg, Wabastatud wärsid. Tallinn, lebasklevast vabavärsist (avaluuletuste 2010, lk 8.

118 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 118 15.09.2011 13:53:29 JOANNA ELLMANN heites. Nimelt armastab Barkalaja kirju- ROBERT KURVITZ tada riimis. Jah, riimis! Riimis ja rütmis. Debüüt armastuse ja moraali Tihti suisa klassikalises! vahel Siinkohal soovitame kujutleda härra Barkalajat kuskil meeldivas seltskonnas ANZORI BARKALAJA. LOHELAUSUJA. – välitöödel ilmselt – küsimas kolleegilt, Eesti Loomeagentuur, Viljandi, 2011. 80 käsi ahnelt, kuid värinal luuleridu kriba- lk. € 10.76. mas, kuidas see itaalia soneti silpide arv siis ikkagi käis. Sümpaatne ju! Lubage tutvustada: Anzori Barkalaja, Ikka on sümpaatne, kui televiisor on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadee- värviteleviisor, poplaulul on kena me- mia direktor, väärikas eas härrasmees. loodia ja luuletus on hoolikalt riimi sea- Väljakujunemisaastad veetnud nooruke tud. Kui mitte üldvalitseva reeglina, siis Anzori Tadžiki vennasvabariigis, kust sai vähemalt vahelduseks mustvalgele saksa Eestisse kaasa võetud: ekspressionismile, Iannis Xenakise krigi- 1) šeff nimi (luuletaja puhul ikka täh- nale ja maitsekale vabavärsi ladumisele. tis), Kogu algab vanamoodsalt stiilse võttega: 2) mõningane välisvaatleja-positsioon “Ma tänan / kõiki, kes on silmast silma siinse keele suhtes. / kas kordki jaganud nii helgeid hetki / Seda positsiooni tasub meeles pida- kui üle eland valusamaid retki / ja olnud da ka tema debüüti lugedes. Tundub, avatud ja elus. / Ma tänan / aitasite siia nagu oleks eesti keel autori jaoks armas ilma / ehk mitte päris täpselt aru andes / ja ja kummaline haldjakõne, milles kõige vahel hoopis teisi mõtteid kandes / need paremini sobib väljendada fantasy-hõn- mõned lood / mis muidu upuks melus” gulist argipäeva, folkloristi mõlgutusi (lk 6). Just nii tegigi, esitas tänuavaldu- kunagisest kallimast. Seda kahtlemata sed avatekstina, mitte näiteks siseküljel. välitööpäeviku pöördküljele. Peaks ikka mingi täiesti parandamatu Ei hakka siin numbrit tegema sellest, et küünik olema, kui selle kallal hammast väärikas eas autoritelt esineb arvestatava teritaks. tasemega debüüte kirjandusmaastikul Niisamuti viisakalt ning hoogsalt sam- harva. “Lohelausuja” puhul saab otsusta- mub “Lohelausuja” veel paarkümmend vaks pigem lugeja võime vaigistada oma lehekülge, naeratus tuleb näole, harvaesi- seesmine küüniline värdjukk. Igaühes nev heatujulisus muudkui kasvab, kuid meist peitub värdjukk, kes puhtakujulise siis, paraku – “Küllusesarv (rõõmurikku- ja naiivselt helge armastusluule lugemisel ja laul)” (lk 34). Alapealkiri on kahjuks ärkab, sõrmi ragistab ja sapitsema asub. liigagi tabav. Nimelt heidetakse siinko- Kui sul aga satub olema saladuslik ja pool- hal riim ja rütm aknast välja ja asemele müütiline “hea tuju”, sobib siinse kogu tuuakse… oh vaeva… ühiskonnakriitika. avakolmandik lugemiseks otse tänaval, Selline blogine ühiskonnakriitika. Ühis- tõtakal sammul, aeg-ajalt pilku ridadele konnakriitiline luule, vaadake, on või-

VAATENURK 119

3.VIKER 9 2011.indd 119 15.09.2011 13:53:30 durelvastumine. Mõningased pöörded nukrameelseks. Ära ainult keskelt lahti tee selles Külmas sõjas, mis leidsid aset juba seda kenasti kujundatud raamatut, sealt ei kaheksakümnendate alguses, tegid seda tasu, seal on halvasti. Naudi neid mono- Barkalaja teadmata. Avatekstides tuge- kroomseid fotosid (autorid: Epp Barkalaja vusena mõjunud naiivsus ei mõju seda ja Urmas Volmer), millele kujundaja (jälle siinkohal mitte. Anu Saagim, Urmas Ott, Epp Barkalaja) ka kohati mõned tekstid oeh… kuhu kadusid draakonid? Haldjad asetanud on. Mõjub hästi. ja valdjad, mis välja reklaamitud said? Mis Andesta kohatine moraalitsemine, vei- juhtus? Meile jumala meeldisid haldjad di pinnaline keeletunnetus ja ühiskon- ja valdjad ja nüüd on mingi Kroonika nakriitika. Võta siit kaasa parim, mis on kaanelugu ja SL Õhtuleht. ka autorile nähtavasti olulisim ja mille ta Kuigi peab ära mainima, et muidu kogu lõpus sõnastab järgnevalt: “su elu kohatu ja lausa konservatiivsena näiv olgu suine ennelõuna. / aasal, / kus alati moraalitsemine on ajast ja arust, taas- võib minna, kui on soov. / ja palun, vahel sünnitab see ühe erakordselt armsa nar- meidki võta (sinna) kaasa…” kometafoori. Kas teie, noored ja täkku täis, tuleksite selle peale, et ninakommi (ametlikus keeles “kokaiini”) kohta võiks MART VELSKER öelda ka… tähetolm? Tähetolm! Marmori ja paekivi vahel Vot siis. Paraku juhatab see tekst sisse kogu keskmise, manitseva kolmandiku. TOOMAS HAUG. KLASSIKUTE LAH- Välitööd selja taha jäetud, hakkab direk- KUMINE. 25 kirjatööd. Eesti Keele Siht- tor kõnesid pidama. Lugejana ei lähe see asutus, Tallinn, 2010. 416 lk. € 18.40. meelest kuni päris lõpuni, kus loodus ja armastus aegamööda tagasituleku tee- Toomas Haugi kaks kirjatööde kogu vad. Kus hakkab taas märkama vanakooli “Troojamäe tõotus” ja “Klassikute lah- stiilseid sentimente, nagu näiteks sõna kumine” on ühesugused. Muidugi ei “Sina”, mis kogus ainsana on suure tä- saa seda väidet lõpuni tõsiselt võtta, hega kirjutatud. Päris nii päikseliseks kui sest köited sisaldavad erinevaid tekste, alguses “Lohelausuja” lugemine enam tarkust, värskust ja paljudel lehekülgedel ei lähe, aga “Vahtramahl” on siin pöör- ka üllatusi. Ühesugused on nad mingite depunktiks tagasi luule juurde. “Vihm parameetrite poolest, mis annavad kokku lahkus mägedest veel taamal laulab kõu toomashaugilikkuse, näitavad kirjutaja / ja kirgast vahtrapuna hõõgub oru põu / oskust jääda endaks ka üllatajana. Kui ja kirgast taevasina joob järvepind / kuid nii, siis on arusaadav, et üldised tunnus- ses pildis tuikab valu vaid / kui meenutan jooned, mida ma “Troojamäe tõotust” nüüd Sind” (lk 51). arvustades arvasin märkavat,1 sobivad Küüniline värdjukk nüüd muidugi sisi- seb midagi, aga katsu olla, meile meeldib. 1 Enam nii helge ei ole, folklorist muutub M. Velsker, Korduvad tõotused. Keel ja Kirjandus, 2005, nr 5, lk 409–414.

120 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 120 15.09.2011 13:53:30 ka uue raamatu puhul. Haug armastab torkavad “Klassikute lahkumises” hästi jätkuvalt võrrelda, otsida arhetüüpe, ta silma kaks üldisemat erinevust võrreldes kirjutab muigega suunurgas ja “lavastab” “Troojamäe tõotusega”. Kas need asjad nii – kui kasutada Haugi enda sõnu, mida ta sisulised ongi, kes teab, aga ilmekad siiski: on öelnud esimeses raamatus Rein Kruusi esiteks – uus raamat pöörab rohkem tähe- kohta. Haugile on korraga olulised eesti lepanu igasugustele lahkumistele; teiseks kultuuriloo marginaalid ja kanoniseeri- – see on teistmoodi üles ehitatud. tud klassikud, endiselt pöörab ta erilist Haug on ise öelnud oma raamatu kom- tähelepanu Friedebert Tuglasele, endiselt mentaariks: “Seekord kujundas mingi puudub nimeloendist Mihkel Mutt. Mis tuuma mõnede klassikute nagu Tammsaa- aga ei tähenda, et Haugil Mutiga üldse re, Tuglase, Krossi, aga ka näiteks Aadu pistmist poleks. Näiteks pole kummaski Hindi n-ö viimsete sõnumite uurimine. raamatus teise silmapaistva Tuglase-uurija Mõtlev inimene hakkab teatud vanuses Jaan Unduski nime, sellestki aga ei saa tegema kokkuvõtteid, ta saab ju aru, et kiireid ja ühemõttelisi järeldusi teha. ei ela igavesti.”2 Raamatut ei peaks käsi- Mis on võrreldes “Troojamäe tõotu- tama kokkuvõttena Haugi enda tööme- sega” muutunud? Iga uus tekst muudab heteest, kuid mõtlev inimene on temagi midagi. Näiteks ei teadnud ma selle sa- ja ta mõtleb nüüd sagedamini selle üle, jandi alguses eriti palju Hindrik Prant- mida on teinud ja taotlenud kirjanikud sust ega Rudolf Lestast, nüüd aga tänu hilises eas või kuidas on lõppenud mõni Haugile tean ja teavad ka teised. Haug noor elu. Uuriva mõtlemisega liituvad on täitnud lünki eesti kultuurimälus ja isiklikuma-mälestuslikuma lähtekoha- samas ka muutnud käibivaid tõlgendusi, ga kirjatööd Haljand Udamist ja Juhan kõige jõulisemalt A. H. Tammsaare ja Kristjan Talvest. Haug süvendab lahku- Friedebert Tuglase, kõige ootamatumalt mistendentsi ka kirjutiste pealkirjades, ehk Aadu Hindi puhul. Artiklis “Lahku- lisaks mainitud “Lahkumisele tuuliselt mine tuuliselt rannalt” avaneb arhiivides rannalt” on raamatus ka “A. H. T. lahku- ja eravalduses olevate materjalide abi- mine Koitjärvelt”, mis kirjeldab Tamm- ga minu meelest üsna uuenäoline Hint, saare klassikalise perioodi algust, aga mitte tingimata poolhull ja mõtlematu samas on see ka äraminek Tammsaare kaasajooksik ja reageerija, vaid hoopis “protomaastikult” ning Haugi artikkel keegi, kes – hoolimata impulsiivsusest – omakorda jätk varasemale tööle “A. H. mõtles süüdivalt mingite asjade üle järele Tammsaare ja A. H. Koitjärve”. Tundub ning kes hullust olude tõttu ka teadlikult koguni, et 1987. aastast pärit arvustust etendas. Mälestuslik kallak on “Klassi- “Bernard Kangro ja Suur Möödanik” kute lahkumises” natuke tugevnenud, motiveeris raamatusse võtma seesama arvustusi on jällegi vähem, kuid endiselt valitseb kõiki kallakuid arhiivisõbraliku 2 Sõna on valitutel: Enne preemiate üle- kirjandusuurija asjatundlikkus. andmist vastasid kirjanduse aastaauhindade Väikeste ja sisukate teisenduste kõrval laureaadid kolmele Sirbi küsimusele. Sirp, 11.03.2011, lk 8.

VAATENURK 121

3.VIKER 9 2011.indd 121 15.09.2011 13:53:30 minevikku vaatav kokkuvõttelisus. Kui mas koos avalooga “Tammsaare ja Tuglas” nüüd ikka seda kirjutiste kokkukuulumist raamatule raami. Esimeses osas räägib ta otsida – arvustaja hakkab tahes-tahtmata monumentaalsetest klassikutest, teises nägema mingit komplekti, satub autori maailmameestest, kolmandas on mitut kommentaaride õnge ja otsib lõpuks just sorti arvustusi, mis mujale ei sobinud, seda, mida talle on sugereeritud. Tasakaa- neljandas pikem kirjutis Tarapitast ja seik- lustava tõe huvides peab tõdema ka seda, luslikult põnevad lood sõnade “tõusik” et mälestuslikke kirjutisi oli “Troojamäe ja “kohvik” käibeletulekust ja tähendus- tõotuseski” ning ilmekate pealkirjadega test. Muusika ja numeroloogia põimuvad. tööd “Humanisti pärandus” ja “Praosti “Troojamäe tõotuses” on 33 kirjatööd, surm” on ilmunud hoopis seal. “Klassikute lahkumises” 25, mõlemad “Klassikute lahkumise” ülesehitust kir- on arvud, mida saab tähendusrikkaks jeldades on parem rääkida lavastamise mõelda. Tekstis “Tuglase kooda” (mis aga asemel muusikalisest komponeerimisest pole raamatu kooda) kirjutab Haug: “Ja – nagu näiteks on seda oma arvustu- et ajakirjad ilmuvad meil tavaliselt kord ses teinud kriitik Arno Oja, kes vaatles kuus, 12 korda aastas, siis võiksime isegi “Klassikute lahkumist” nagu fuugat.3 Oja rääkida rahvusliku kirjanduselu kaheteist- tegi seda kindlasti ka kongeniaalselt, sest kümnendik-taktimõõdust, kui me käsit- muusikalist loogikat on Haug ju silmas leksime seda elu nagu heliteost” (lk 115). pidanud ning nii mõnedki tema arutlused Oletuse kaalu tugevdab autor faktiga, et on sellised, kus ta asetab uuritava mingi Tuglase majanumber oli 12 ja Tammsaarel teise teose raamistiku sisse. Uuematest 12a. Rütmikad mõttearendused juhivad töödest on selline näiteks “A. H. T. surm tähelepanu sellele, et raamatut saaks ja- Aafrikas”. Ja kui see näide juba jutuks gada ka kaheks tsükliks ning koodaks: tuli, siis olgu lisatud, et kokkukõlamine 12+12+1. Ja kui on juba selle võimaluse Haugiga eeldab ka mängulist uskumist, et peale tuldud, siis on aeg kokku lugeda ka raam, mille sisse midagi pannakse, pole praeguste jaotuste mahud – liidetavate lihtsalt niisama, vaid tegemist on alus- rida tuleb selline, et päris juhuslik ei saa tekstiga, mille tähendused on võtmeks olla seegi: 9+7+5+3+1. Tundub, et teise teksti avamisel. need numbritega väljendatavad mustrid Fuuga kompositsioon on siin üks mõel- võiksid olla sügavmõtteline alus raama- davatest lahendustest, Haugil endal on tule samal viisil, nagu Leo Frobeniuse siin mitu printsiipi korraga mängus. Raa- tekst on aluseks Tammsaare lahkumisele. mat on jagatud nelja tsüklisse ja lõppu on Mustrilise mõtte selgitamiseks on aga asetatud kooda – köitva dialoogina esita- arvustaja sulg väeti, kindel see. tud “Felix Ormusson ja vana Aadam”. See Kui mingitki teeotsa proovida siin kät- mõjub tõepoolest kokkuvõtva lõpetusena, te saada, siis võiks märgata neis mustrites mängib läbi varasemat ja moodustab sa- seost nende korduste, paralleelide, alus- tekstide ja arhetüüpidega, mis on raa- 3 A. Oja, Prelüüd ja fuuga eesti kirjandus- matu sisus. Kultuuriavaldused kordavad loole. Looming, 2011, nr 2, lk 293–296. 122 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 122 15.09.2011 13:53:30 varasemaid tähendusi ja konfiguratsioo- ja on kuulda lõvide hääli (lk 55). ne (teadagi mingis osas ja mõttes) ning Oma harmoneeruva lugejahoiaku nii tekib ka tunne, et on olemas mingi juures hakkasin siiski muretsema print- maagiline muster, mille alusel kõik see sipiaalsuse pärast. Kas ei peaks kriitik toimib. Selliseid näiteid sai toona toodud raamatust üles otsima midagi sellist, mis ka “Troojamäe tõotusest”, jätkakem siis mõjub liiga dissonantselt? Kerge ülesanne mustri selgitamist “Klassikute lahkumise” see pole, aga paksust raamatust leiab ikka mõne näitega. Näiteks kordab Bernhard midagi. Kui pidada kuidagi eriti oluli- Linde kohtumine Knut Hamsuniga Gus- seks raamatu kompositsiooni puhtust, tav Suitsu kohtumist Georg Brandesega siis võiks diskuteerida paari teksti üle, mis (lk 21), Tammsaare surm kordab Jaan stiililiselt tervikust eristuvad. Kaks äär- Poska surma (lk 41), Tammsaare kor- muslikumat näidet oleksid ““Tarapita” ja dab Homerost ja Tuglas Cervantest (lk tarapitalased” ning “Sass Henno, Rober- 405), vananev Rudolf Lesta peegeldab tino Loretti ja narkorealism” – esimene nooreestlaste noorust (lk 216), Arthur võib tunduda kohmakalt tõsine (selle on Roose tahab korrata Tuglast, aga saab en- Haug kaasa haaranud oma noorpõlvest), dale hoopis Juhan Liivi saatuse (lk 219), teine jällegi hirmus irooniline. Tegelikult Kaur Kenderisse sisenes ühel heal päeval aga ma nende tekstide üle ei vaidle, sest koguni Puškin (lk 268). Neid ornamente ülevaade Tarapitast on parim, mis sellest täiendavad identiteedivaegused ja mitmik- rühmast uurimuslikult üldse kirjutatud. identiteedid, mida Haug erilise huviga Sass Henno romaani arvustus on aga jäl- vaatleb. Suuri segadusi on August Gailitil, legi üks vaimukamaid töid selles raamatus Jaan Kaplinskil ja Arthur Roosel, need ning üldse mitte kuri – kuigi spetsiifilise segadused võivad ka rütmistuda. Näiteks “narkorealismi” retseptsioon võiks lubada saame teada, et kolmikidentiteediga Juhan sedagi. Talve toimis kahetaktilisena – hommikul Tekst, millega mul tegelikult väikseid soomerootsi seltskond ja protokollid ning probleeme tekkis, oli ““Tahtamaa” – ko- õhtul uinumised pagulase pojana ja Soo- deerija viimane sõnum”. Haug kutsub me sidemehena (lk 261–262). emotsionaalsel pinnal probleemi välja Mind need mängud köidavad ja ma sellega, et ta hakkab retseptsiooniga vaid- naudin ka seda, et Haug jätab lugeja lema. Kuigi ma ise Krossi viimase romaani kõhklema, kas peaksime võtma teda tõ- arvustaja polnud, ometi solidariseerusin siselt või lõbuga. Seda kõhklust ei saagi selle tasase urinaga, mis romaani ilmumi- alati lahendada, tõsijutt ja tõsiduse lam- se järel levis. Haug lahendab tegelikult ka mutamine käivad koos, ka tema stiilile selle kirjutise väga elegantselt, ta loobub iseloomulik “meietamine” kõlab minu vaidlemast esteetilisel pinnal, aga vaidleb jaoks samasuguse kaksipidisusega. Tamm- tõlgenduslikus plaanis ning teeb seda ko- saare ei surnud Aafrikas, aga sellegipoo- guni usutavalt. Suure kodeerija salamõt- lest ei tohiks kirjandussõber pahandada, ted võivad olla tõesti just sellised, nagu ta et tema surmahetkel täidab toa kuumus kirjeldab, ja asja võikski sinnapaika jätta,

VAATENURK 123

3.VIKER 9 2011.indd 123 15.09.2011 13:53:30 kui oleks kindel, et esteetikat ja tõlgendust et tuum on mõnede klassikute viimsete nii lihtsalt saab lahutada. Kross kodeeris sõnumite juures, kuid ainult need raa- keeruliselt ja kavakindlalt küll, aga kas matut ei sisusta. Haugi noorusaja oluli- ikka “virtuoosliku plaanipärasusega” (lk semaid eesti kirjanduskriitikuid Hando 172)? Kodeering võib olla vilets ka selle Runnel tuleb “Klassikute lahkumise” pu- tõttu, et temast võivad äärmisel juhul aru hul pärast pikka pausi arvustajana taas saada ainult koolitatud literaatdetektiivid, avalikkuse ette ja näitab nimeregistri ridu samas kui teised lugejad peavad leppima kokku lugedes, et esimene peakangelane triviaalse pealispinnaga. on Friedebert Tuglas.4 Enam-vähem sama Virtuoosse tõlgendusaktina imponeeris püüdsin öelda ka oma arvustuse alguses mulle aga seegi Haugi tekst, rääkimata ja Haug ise rõhutab Tuglase tähtsust ka siis teistest. Nii on minu printsipiaal- selgesõnaliselt. Vahelduseks ja löövuse suspüüded paratamatult määratud ta- huvides tsiteerin üht tema väikest teksti, kerduma väiklastesse pisiasjadesse. Näi- mida raamatust ei leia: “Vaimulooliselt teks siis sellesse üksikusse ja väikesesse oleme paljuski Tuglase tehtud, ilma et ise komistusse, mille tegi Juhan Talve, aga seda enam teaksime.”5 Tuglast kõikidel mida Haug eksaktse analüüsimetoodika ta täismeheelu hetkedel vaatleb Haug tõendusena välja toob. Talve loeb ridade ilmse õigusega kui Noor-Eesti esteetika vahelt välja õigeid fakte elamistingimus- kandjat ja autoriteetsete kirjanduslike te kohta Nõukogude Eestis ja teeb siis otsustuste käibelelaskjat. Huvi lahku- tormaka lõppjärelduse: “samal ajal, kui miste vastu nihutab raamatu ajalist keset venelastest Eestis 70% elas heakorrasta- hilisemasse aega kui “Troojamäe tõotu- tud linnakorteris, elas 71,7% eestlastest ses”, kuid ühtlasi aitab see paremini välja kas heakorrastamata linnakorteris või tuua seda nihet, mis Haugi tegevuses on maal, kus korterite varustamine on lin- kogu aeg olnud. Ta on Tuglase ja Noor- nadest tunduvalt madalamal tasemel” Eesti uurija, aga ta on eelistanud pigem (lk 254–255). Kõlab loogiliselt küll, aga fookusesse võtta Noor-Eesti lõppjärku tsiteeritud andmestikust jääb mulje, et ning eriti Siuru ja Tarapita aega. Nende linnas eramajades elavaid inimesi eraldi ei kahe Noor-Eesti järgse rühmituse uuri- vaadelda – vaevalt et kõiki eramaju saab jana Haug kunagi alustaski, ilmselt on nimetada heakorrastamata korteriteks. sellesse aega kiindumisel muidki põhjusi. Tunnistan, et L. M. Drobiševa teost, mida Vaimuloolasena jälgib ta vähem Noor- siin tõlgendatakse, ma üles ei otsinud, Eesti genereerimist (“Troojamäe tõotu- jääb ikkagi võimalus, et asjast sain valesti sest” leiab siiski sedagi) ja rohkem seda, aru hoopis mina. mismoodi Noor-Eesti edasi elab pärast seda, kui teda enam pole. * Arvustuse lõpuosas tahan tagasi tulla kü- 4 H. Runnel, Klassikute lahkumisest. Keel ja simuse juurde, kus võiks olla “Klassikute Kirjandus, 2011, nr 4, lk 295. lahkumise” kese. Raamatu autor ütleb, 5 T. Haug, Ta salajasi võrseid istutas... Eesti Päevaleht, 27.02.2006, lk 4. 124 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 124 15.09.2011 13:53:31 Ma pole aga kindel, kas see nihke osalus väärikas möödanikuseltskonnas edasinihkumine on seotud ainult mor- jäi huvitavalt meelde ja kriipima. Ma ei biidse lisamündiga. Tuglas on raamatu taha uskuda, et Haugi võlus surmateema kangelane, aga tema valitsev positsioon rohkus nende tekstides, kuid mis siis, kui pole enam nii ilmne nagu “Troojamäe mitte see? Mõlemad Haugi arvustused tõotuses”. Raamatu raam ei koosne ainult sisaldavad hinnanguid, mis enam-vähem Tuglasest, vaid ikka Tuglasest ja Tamm- ütlevad, et üldiselt võiks selline kirjandus saarest ning nende esinemistihedus on olla igav, aga-aga. Mingi “aga” jääb siin samuti muutunud: Tuglasel vähenenud, õhku ja las ta siis jääb. Ma ikkagi ei tea, Tammsaarel kasvanud. Koos Tammsaare- mida Haug teha kavatseb, aga ma loodan, ga peab nihkuma keskendumispunkt ajas, et ta teeb. sest kirjandusloolises plaanis on Tuglas vanem, hoolimata sünniaastatest. Tekib kahtlusi, kas Tuglase tehtud Haug pole ANTI LIIV mitte sellest totaalsest tegijast tüdinud. JOEL SANG Tuglast kahtlases valguses näitavaid tsi- Midagi Vahingu pärandvarast taate leiaks, aga parem on neid mitte ot- sida, nii võib tõendada ükskõik mida ja VLADIMIR TŠIŽ. KIRJANIK PSÜH- ega Haugi uusimad, sel aastal ilmunud HIAATRI SILMIS. Koost. Hando Run- kirjutised ei näita ta huvi raugemist Tug- nel. Vene k-st tlk Antti Lääts. Ilmamaa, lase vastu. Kaht raamatut kõrvu pannes Tartu, 2010. (Eesti mõttelugu; 94). 432 võib aga nentida küll “ahviliku” (tuglas- lk. € 12.13. liku) kirjanikutüübi teatavast taandumist “koeraliku” (tammsaareliku) ees. Võibolla Alustuseks mõned väljavõtted: pidanuks siis ka kahe raamatu analoogsed “Ehkki seni pole veel tõestatud, et ge- kivised kujundused olema ära vahetatud niaalsus on tingitud degeneratsioonist, siis – kui Tammsaare, siis paas, kui Tuglas, siis degeneratsiooni osatähtsust kunstilises marmor. Aga siis oleks pidanud mõtlema tegevuses on osalt juba mõistetud” (lk 67, ka uutele pealkirjadele ja asi oleks sassi “Turgenev kui psühhopatoloog”). läinud – Troojamägi on ju ikkagi paesel “Näiteks üks tuntud teadlane sõitis põhjal ja klassikud marmorist, see on küll aeg-ajalt külla oma vennale, kes oli pro- praegu just nii nagu peab. Ei ole kerge vintsis tähtsal kohal; mõlemad vennad valida marmori ja paekivi vahel, tuleb olid degenerandid, väga andekad inime- nende vahel edasi elada, nende vahelt sed” (lk 77, “Turgenev kui psühhopato- lugeda. loog”). Nüüd on see koht, kus ennustada “Kui Gogol oli tõesti onanist, siis tões- autori edasisi liikumisi. Kas marmorist tab see vaid seda, et Gogoli närvisüsteem paekivini ja siit edasi külma metalli juur- oli patoloogiline; masturbeerimine oli de à la fs ja Sass Henno? See on tuulest kahtlemata haiguse sümptom, aga mitte tõmmatud oletus, kuigi nende kahe autori selle põhjus; kui “Surnud hingede” ge-

VAATENURK 125

3.VIKER 9 2011.indd 125 15.09.2011 13:53:31 niaalne autor ei oleks olnud haige või ilmselt tubli administraator, kes kaitses ebanormaalne, siis ei oleks ta ka mastur- vapralt oma haigla ja patsientide huve. beerinud” (lk 176, “Gogoli haigus”). Kui rektor süüdistas teda raiskamises, Kõlab anekdootlikult, eks ole? Aga vastas ta avaliku kirjaga, kus märkis: selline oli 19. sajandi psühhiaatria, vene “Isegi mittepsühhiaatrile on selge, et psühhiaatria tase. Tšiž laob diagnoose õnnetud vaimuhaiged on ilma jäetud vasakule ja paremale. Tänapäeval – eriti teadlikest rõõmudest, neile on kättesaa- pärast antipsühhiaatrilise liikumise õp- davad üksnes füüsilised mõnud ja seepä- petundi – ollakse diagnoosi panemisel rast on elementaarsele inimarmastusele väga ettevaatlikud. Muutunud on ka nor- vastuvõetamatu neile mitte võimaldada maalsuse mõiste: 19. sajandil oli normiks kättesaadavaid, s.t. maitselõbusid. Tõe- ideaalne vaimne tervis, tänapäeval pigem poolest, ma olen korraldanud haigetele keskmine. Kas see või teine isik on vai- ja teenijatele koosviibimisi, kus olen neid muhaige, määratakse hääletamise teel. kostitanud suupistetega, puuviljade ja Ja siiani pole päris selge, kas hääletama kompvekkidega. Ma loen seda endale peaks arstide konsiilium psühhoneuro- teeneks, pean oma teguviisi täielikult loogia haiglas või õpetatud nõukogu õigeks ja mitte keegi maailmas ei suuda ülikooli aulas. mind veenda, et minu seesugune tegevus Tšiž pole kuigi silmapaistev ei eritead- väärib laitust.”3 lasena – ehkki avaldas ühe psühhiaat- See on asja praktiline külg. Kui aga riaõpiku – ega kirjanduse tõlgendajana, Tšiž asub filosofeerima, satub ta eetili- kippudes taandama kõik loovuse avaldu- selt kahtlastele radadele: “Peame ilmselt sed vaimseks hälbeks. Miks ta siis meile nõustuma Nietzschega, et vaimselt nõr- huvi peaks pakkuma? Kui värvikas tege- gad ja moraalselt värdjad ei vääri toetust lane Eesti ajaloost? ning nad peavad hukkuma; nende loo- Riiginõunik Vladimir Fjodorovitš Tšiž mulik hukkumine ei too muidugi endaga saabus Jurjevisse 1891. aastal venesta- kaasa midagi halba. Me ei pruugi küll mislaine harjal, kui oli käimas ülikooli Nietzschega nõustuda füüsiliselt nõrkade puhastamine saksa soost õppejõududest ja tõeliste värdjate osas; aga nüüdisaegne ja toimus sunduslik üleminek vene õppe- kaastunne värdjate vastu ei ole ilmselt keelele.1 Ta võttis psühhiaatriakliiniku ja kuigi viljakas ega vääri heakskiitu. Praegu -kateedri juhtimise üle Emil Kraepelinilt, ehitatakse varjupaiku enneaegsetele las- märksa suurema kaliibriga teadlaselt, tele, s.t. nõrkadele ja idiootidele, seega keda loetakse lausa moodsa psühhiaatria värdjatele; niisugust filantroopiat pee- isaks.2 Õpetlasena keskpärane, oli Tšiž takse vooruseks” (lk 368, “Nietzsche moralistina”). 1 Kujuka pildi, kuidas see tollal käis, annab Tšiži võtmist “Eesti mõtteloo” sarja Jaan Rossi artikkel: J. Ross, Professor Arthur von Oettingeni lahkumine Tartu Ülikoolist põhjendab Hando Runnel järgmiselt: 1893. aastal. Tuna, 2010, nr 1, lk 85–92. “Tšiži käe alt kasvasid kuulsaks ka esi- 2 J. Saarma, Psühhiaatria minevik ja täna- päev. Tallinn, 1982, lk 90. 3 Sealsamas, lk 150. 126 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 126 15.09.2011 13:53:31 mesed eesti soost psühhiaatrid ja psüh- poetades siin-seal jutu sekka ta nime. Et holoogid. Need olid eeskätt Juhan Ottas keegi polnud Tšižist suuremat kuulnud, (1870–1941), Juhan Luiga (1873–1927), siis kujunes tahes-tahtmata mulje, et tege- Siegfried Talvik (1878–1929), kaudsemalt mist on avastamata geeniusega. Saladuse- ka Konstantin Ramul (1879–1975). Mee- loori ei kergitanud eriti ka Vahingu artik- nutagem, et doktor Juhan Luiga oli meie kel “Psühhopatoloogia ja looming”,5 kus “Eesti mõtteloo” raamatusarja esimene muuhulgas refereeritakse Tšiži uurimust autor, talle kuulub sarja avaja au. Nagu “Turgenev kui psühhopatoloog”. Tšiži Juhan Luiga, nii ka Vladimir Tšiži päran- nimi kordub tihti Vahingu “Päevaraama- di kirglik uurija, tundja ning eestvõitleja tutes”. Sealt saabki selgust, mis plaanid oli psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing tal Tšižiga tegelikult olid – Vahing nägi (1940–2008). Algatus ja juhtmõtted käes- Tšižis eelkõige oma näidendi tegelast.6 olevagi köite koostamiseks pärinevad just 16. jaanuaril 1971 on ta registreerinud nimelt Vahingult. Kraepelin, Tšiž, Luiga, äsjase proovi-etteaste: “Haigla 90. aas- Talvik… Vahing – eks olegi üks uhke, tapäev. … Esitasime Lembit Eelmäega katkematu liin meie omases mõtteilmas!” Tšiži lood.”7 Tšiž keerleb ta mõtteis veel (lk 8, “Vladimir Tšiž ja tema asend eesti tosin aastat hiljemgi. 2. mail 1982 on Va- mõtteloos”). hing üles tähendanud: “Võiks näidendis Küllap õppis assistent Luiga professor kokku viia Juhan Luiga, Vladimir Tšiži, Tšižilt diagnoosimist ja tulusaid ravivõt- Ernitsa ja ta haiguslood.”8 Vahest köitis teid, kuid maailmavaateliselt pole neil Vahingut võimalus vedada paralleele kahe kuigi palju ühist. Paaris kirjatöös mainib venestamisaja vahel: 1970. aastate büro- ta Tšiži kui arsti, kuid mingit vaimujärg- kratiseeruv Tartu Riiklik Ülikool meenu- lust sealt välja lugeda ei anna. Seevastu tas mõneti Jurjevi vastavat õppeasutust. 1909. aastal kritiseerib Luiga Päevalehes Olgu kuidas tahes – isegi kui Vahing on üsna teravalt Tšiži tagurlikke seisukohti: Tšiži müstifitseerimisega meid ninapidi “Ja nüüd, kus sõjaseadus ja erakorralised seadused maksvusel, arvab professor pa- 5 V. Vahing, Psühhopatoloogia ja looming. raja aja olevat kuulutada, et poliitilised Sirp ja Vasar, 14. ja 21.11.1969. 6 Maimu Bergi sõnul “hakkas Tšiž Vahingut surumised kellelegi kahju ei tee ja et üm- huvitama eeskätt sellepärast, et ta kujutles berpöördult: “Valu karastab ja kasvatab elavalt vist Luiga sulest pärit pilti Tšižist, inimest.” … Isegi mõista ei lase rahvuse kes sõidab Tartu vahel lahtises kalessis, kõr- ja kuritegude küsimus ennast siin paari val abikaasa – ja just see abikaasa oli põnev, uhke hoiakuga ja vurrukestega ülahuule ko- reaga ära õiendada. Aga niipalju peame hal. Mitu korda tsiteeris Vaintsa mulle just tähendama, et me Tšiži otsuseid mitte seda, minulgi on tänini silme ees kujutluspilt omaks ei või tunnistada.”4 uhkest paarist, eriti daamist”. 7 V. Vahing, Päevaraamat I. Tallinn, 2006, Küll aga esines Vahing professor Tšiži lk 129. Kõrvalmärkusena: Vahing hakkas jüngrina ja oskas luua ta ümber salapära, Tšižiga tegelema professor Saarma õhutu- sel. 4 J. Luiga, Mäss ja meelehaigus. Tartu, 1995, 8 V. Vahing, Päevaraamat II. Tallinn, 2007, lk 139–140. lk 208.

VAATENURK 127

3.VIKER 9 2011.indd 127 15.09.2011 13:53:31 vedanud, on Tšiži kirjatööde avalikuks vahetult mõjutanud, või ka isemõtlejad, tegemine tervitatav, sest vabastab meid kes on jäänud omal ajal Eestimaal laiema nime lummusest. tähelepanuta? Hermann von Keyserling, Omaette küsimus on see, mis peaks kohalikest filosoofidest kuulsaim, tuli kuuluma eesti mõttelukku ja kas on seal eestikeelsesse käibesse alles pool sajandit kohta ka kodumaisel psühhiaatrial. Ilma- pärast surma ega mõjutanud sünkroonselt maa asjaomases sarjas annavad tooni ju- kuidagi eesti vaimuelu. Oma aega oota- ristid ja riigimehed. Õigusteadusega võr- vad veel mõnedki eesti intellektuaalid, reldes on mõni psühhiaatria haru, eeskätt kelle põhitööd on publitseeritud võõr- psühhoanalüüs, tunduvalt filosoofilisem keeles, kas või Andrus Park – Jüri Alliku distsipliin ja on andnud Lääne trendide sõnul üks originaalsemaid ja sügavamaid toel ohtralt siirdeid ka eesti kirjandus- mõtlejaid tänapäeva sotsiaalteadustes.10 teadusse (alates Johannes Semperist kuni Samas on isamaalisest vaatevinklist Hasso Krulli ja Jaanus Adamsonini9). Pa- kahjulikke tegelasi, kes on kunagi oma raku pole Eesti juhtivad psühhiaatrid oma mõttearendustega Eestimaal paljusid vai- mõtterännakuid esseedeks vormistanud. mustanud (või pahandanud), kutsunud Jüri Saarmal on küll hulgaliselt üllitisi, kaasa mõtlema (või vastu vaidlema) ning kuid enamasti on tegu õppevahendite või mõjutanud seega otseselt meie vaimuil- rahvavalgustuslike brošüüridega. ma. Üks sellistest on Gustav Naan. Kas Kas eesti mõttelukku kuuluvad üksnes Ilmamaal on plaanis ka Naani köide? need mõttehiiglased, kes on selle kulgu

9 Psühhoanalüüsi mõistestikku üritab Adam- son kasutada ka Tšiži kõnealust köidet ana- lüüsides, vt J. Adamson, Geeniuste asi. Sirp, 10 Vt J. Allik, Psühholoogia lihtsusest. Tartu, 17.12.2010. 1997, lk 7. 128 VAATENURK

3.VIKER 9 2011.indd 128 15.09.2011 13:53:31