Eesti Rakenduslingvistika Ühingu Aastaraamat 1 (2004)

EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Eesti Rakenduslingvistika Ühing Eesti Keele Instituut

EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

ESTONIAN PAPERS IN APPLIED LINGUISTICS 1 (2004)

Koostaja Margit Langemets Toimetaja Maria-Maren Sepper

Eesti Keele Sihtasutus Tallinn 2005 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Aadress: Eesti Rakenduslingvistika Ühing Eesti Keele Instituut Roosikrantsi 6 10119 Tallinn

Postal address: Estonian Association for Applied Linguistics Institute of the Estonian Language Roosikrantsi 6 10119 Tallinn ESTONIA

E-post / E-mail: [email protected] Koduleht / Web-page: http://www.rakenduslingvistika.ee

Toimetuskolleegium / Advisory board: Martin Ehala, Auli Hakulinen, Birute Klaas, Eino Koponen, Irina Külmoja, Maisa Martin, Jaan Mikk, Hille Pajupuu, Janos Pusztay, Kari Sajavaara, Urmas Sutrop, Helena Sulkala, Eva Toulouze, Tiia Tulviste, Marilyn Vihman, Leo Võhandu, Haldur Õim

Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 1 (2004) väljaandmist on rahastanud Eesti Keele Instituut

Autoriõigus: Autorid ja Eesti Rakenduslingvistika Ühing

ISSN 1736-2563

4 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

SAATEKS

Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 1 (2004) ei ole sündinud tühjale kohale. Enne seda on juba olemas kaks vanemat ja kaks uuemat sarnast kogumikku: Kõrvutava ja rakenduslingvistika küsimusi (Tartu, 1982), Issues in applied linguistics I (Tartu, 1995), Toimiv keel I (Tallinn, 2003) ja Toimiv keel II (Tallinn, 2004). Neist esimene sisaldab põhiliselt venekeelseid üldkeeleteaduslikke ja statistikameetoditele toetu- vaid artikleid, teise täidavad ingliskeelsed artiklid, mis keskenduvad keeleoskuse hindamisele ja teise keele omandamisele. Viimased kaks on eestikeelsed kogumikud, mis on kokku pandud 2002. ja 2003. a Tallinnas toimunud rakenduslingvistika konverentsi väga eriteemaliste ettekannete põhjal. Siinse pealkirjaga teos ei saanud ka sündida enne, kui polnud Eesti Rakenduslingvistika Ühingut. Oma ühingu loomise mõte küpses Eestis tasapisi vaat et paarkümmend-kolmkümmend aastat, kuni 2004. a aprillis tulid end rakenduslingvistikaga tegelejana määratlenud inimesed kokku ja asutasid oma ühingu, mille iga-aastase väljaande hakatuseks ongi siinne raamat mõeldud. Kui mõelda, mida võiks rakenduslingvistika nime kandev kogumik sisaldada, siis kõige üldisemalt öeldes: kõike, mis kirjeldab keele õppimi- se, hoidmise ja kasutamisega seotud tegevusi ning mida tüüparusaama järgi ei hõlma ei teoreetiline ega üldkeeleteadus. Samas on üldteada, et ka rakenduslingvistilisi töid ei tehta ilma teooria ja metoodikata ning vastupidi, teoreetilised huvid tõukuvad sageli rakenduslingvistilistest (nt keele- tehnoloogilistest) keelevaradest, vahenditest ja praktilistest uurimisees- märkidest. Järelikult mahuvad selle kogumiku kaante vahele nii teoreetili- semad kui ka praktilisemad keelekäsitlused, kusjuures neid tahke mõju- tab omakorda rakenduslingvistika konverentsi teemavalik. 2004. a konverents, mille ülevaade on ajakirja Keel ja Kirjandus loal siinses kogumikus uuesti avaldatud, kaldus vahest rohkem üldkeeleteadu-

5 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) se poole, keskendudes erisugustele liigitamistele, pikemalt kõneldi taas sõnaliikidest. Üldteoreetilisemat laadi on Pille Esloni kirjutis analoogia- printsiibi olemusest ja selle tähtsusest keelte, sh eesti ja vene keele kõrvutamisel. Kui rakendada analoogiapõhist meetodit, võib näha niisuguseid keeltevahelisi korrelatsioone, milleks kirjeldav meetod ei ole suu- teline. Silvi Tenjes selgitab esseelaadses loos kategooria mõistet ja olemust, teravdades pilku kognitiivteaduste suunas. Analoogiast (lisaks muule) on juttu ka siin, näiteks võib analoogiaprintsiip juhtida mõnede loodusob- jekte tähistavate nimisõnade sookategooria väljakujunemist. Ene Vainik ja Toomas Kirt demonstreerivad, mis juhtub, kui lasta keelel, täpsemalt selle ühe sõnavarakihi elementidel ise rühmadesse korrastuda. Autorid väidavad, et iseorganiseerumisprotsessidel on keeles märgatavalt suurem roll, kui seni on osatud mõelda. Mitu artiklit puutuvad muu hulgas kokku sõnaliigi määramise koha pealt. Uuritakse lapsekeele sõnaliigilist ambivalentsust (Reili Argus), seda, kuidas leksikaal-grammatilises andmebaasis kirjeldada sõnaliiki kui minimaalset süntaktilist infot (Merike Mägedi, Margit Langemets ja Ülle Viks), või kuidas ületada sõnaliigituse kitsaskohti arvutianalüüsis (Kadri Muischnek, Kadri Vider), või kas ja kuidas on saadud hakkama sõnaliigi määramisega Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus (Rudolf Karelson). Välja toodud seisukohad võivad sõltuvalt otstarbest olla lausa vasturääkivad. Kaks artiklit liigitavad keelekasutuse käigus paratamatult tekkivaid vigu: üks tõlkevigu ja nende tekkepõhjusi inglise-eesti tehnikatõlkes (Andres Valdre), teine eesti keele kui emakeele või kui teise keele kirjuta- misel tehtavaid vigu (Raili Pool ja Elle Vaimann). Tõlke hindamist eri tüüpi tellijast lähtudes vaeb Arvi Tavast, tutvustades uudset, performatiivset tõlkemudelit, mis vaatleb tõlkijat kui suhtlejat (mitte kui pelka, halvemal juhul lausa masinlikku vahendajat). Autor pakub omalt poolt välja kirjaliku tõlke koolitööde hindamissüsteemi, mida on Tallinna Pedagoogikaüli- koolis juba aasta jagu praktiseeritud.

MARGIT LANGEMETS

6 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

SISUKORD

Rakenduslingvistika konverents 9

REILI ARGUS Imitatiivide kohast lastekeeles: reduplikatsioonist, morfoloogiast ja sõnaliigilisest ambivalentsusest 19 Imitatives in child language: reduplication, morphology and vague word class distinctions 33

ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ Çíà÷åíèå àíàëîãèè äëÿ ëèíãâèñòèêè 35 The significance of analogy in linguistics 50

RUDOLH KARELSON Taas probleemidest sõnaliigi määramisel 53 Once again about the problems in word class determination 70

MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS Süntaktiline info sõnastikus: probleeme ja väljavaateid 71 Syntactic information in dictionaries: problems and solutions 98

KADRI MUISCHNEK, KADRI VIDER Sõnaliigituse kitsaskohad eesti keele arvutianalüüsis 99 The problems of word class disambiguation in the automatic analysis of Estonian 113

7 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

RAILI POOL, ELLE VAIMANN Vead kõrgtasemel eesti keele kõnelejate kirjalikus keelekasutuses 115 Errors in written Estonian by advanced level speakers 137

ARVI TAVAST Tellija kriteeriumid tõlke hindamisel ja nende sobivus koolitööde hindamissüsteemi alusena 139 Customer criteria of translation evaluation and their suitability in developing an evaluation system for student translations 152

SILVI T ENJES Kategooriad inimese kognitiivsel ja sotsiokultuurilisel maastikul 155 Categories in the human cognitive and sociocultural landscape 169

ENE VAINIK, TOOMAS KIRT Iseorganiseeruvad keeleelemendid eesti keele emotsioonisõnavara näitel 171 The self-organizing elements of language; the case study of the Estonian emotion terms 185

ANDRES VALDRE Inglise-eesti tehnikatõlke vigade liigid ja põhjused 187 Mistakes in English-Estonian technical translation 206

8 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 917

RAKENDUSLINGVISTIKA KONVERENTS

25. ja 26. märtsil 2004 toimus Tallinnas kolmas rakenduslingvistika konverents, mille korraldasid Eesti Keele Instituut ja Tallinna Pedagoogika- ülikooli filoloogiateaduskond. Seekordse konverentsi põhiteemaks oli klassifitseerimine: tegevus, mis kogu oma vajalikkuses ja paraku ka riukalikkuses tuttav igale uurijale. Klassifitseerimise teoreetilised aspektid teadvustas eesti uuemas keeleteaduses Mart Remmel, kes pidas 1970. aastal generatiivse grammatika grupi aastakoosolekul ettekande Klassifikatsioonidest.1 Ettekanne pani kuulajad mõtlema klassifikatsioonide paljususe, nende üldiste omaduste, optimeerimise ja võrdlemise üle. Rakenduslingvistika konverentsi teema väljapakkumisel lähtusime sellest, et rakenduslikus, nagu ka teoreetilises keeleteaduses ja mis tahes lähematel ja kaugematel teadusaladel on pidevalt vaja midagi liigitada. Kõige muu kõrval tegeleme ka klassifitseerimisega keeli ja murdeid määratledes, häälikuid, sõnu, lauseid, nimesid liigitades, muuttüübistikke määratledes, uusi sõnu moodustades, termineid luues, sõnastikke kavan- dades, arvutigrammatikat luues, keelt õpetades, keeleoskust kontrollides, keeli võrreldes, norminguid kujundades jne. Lisaks keeleinimestele oli kutsutud ka muude teadusalade esindajaid rääkima oma ala klassifitseeri- misproblemaatikast. Olid välja pakutud ka mõningad võimalikud prob- leemiringid, nagu rakendusliku ja teoreetilise suunitlusega liigitamise erinevused, eri klassifikatsioonitüüpide vaheline valik, liigituse otstarbe- kohasuse ja optimaalsuse kriteeriumid, liigituspõhimõtete arv ja omavahelised suhted, liigituskriteeriumid, liigituse astmelisus ja detailsus, liigituse loogilisus ja ebaloogilisus, ebamäärasuste käsitlemine. Nagu eelmistelgi konverentsidel käsitleti lisaks kesksele teemale muidki rakenduslingvistika alasid: oli omaette mahukas keeletehnoloogia ja arvuti-

1 M. Remmel, On Classifications. Generatiivse grammatika grupi aastakoosolek 1970. Teesid. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder, 1970, lk 22.

9 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) rakenduste sektsioon, töötas keelestrateegia sektsioon, toimus keelepolii- tika ja etnilisuse teemaline tööpaja. Konverentsi ajal tehti ka teoks mõte, mille inspireeris Jyväskylä Ülikooli rakenduslingvistika professor Kari Sajavaara oma avaettekandes esimesel rakenduslingvistika konverentsil Rakenduslingvistika Eestis (2002): asutati Eesti Rakenduslingvistika Ühing. Ühing koondab rakendus- lingvistikaalast tegevust ja Eesti selle ala inimesi, kavas on lülituda rahvusvahelisse rakenduslingvistikaühingute võrgustikku. Konverentsi ainsa plenaarettekande Keel ja murre pidas Urmas Sutrop (EKI). Ettekanne oli ilmselt ajendatud sellest, et võrukesed püüa- vad oma murdekeele hääbumisele vastu seista ning sellest regionaalkeelt arendada. Eristamaks keelt ja murret defineeris U. Sutrop neid lingvistika, poliitika, geograafia ja psühholoogia seisukohast. Näidete varal tõstis ta esile, et keele versus murde kõige tähtsamad kriteeriumid on poliitilised (s.t armeele, laevastikule ja kirikule tuginevad). Ettekannet näitlikustas läänemeresoome keelte tabel. Kui D. E. D. Europaeusel (1863) oli vaid üks läänemeresoome keel (soome ja eesti murdega) ning kui Gy. Décsy loendas eri keeli viis (1965) ja pikemat aega oli keelte arv seitse (P. Ariste 1956, A. Laanest 1975), siis lüüdi ja aunusega kasvas läänemeresoome keelte arv üheksani (K. Rédei 1988) ja meä ning kveeni keelega jõuti hiljuti juba 11 keeleni (B. H. ja J. E. Grimes 2004). Esineja tõdes, et hoolimata keelte hääbumise hoogustumisest ei pruugi maailma keelte arv edaspidi oluliselt väheneda, sest (senised) murded võivad saada keele staatuse. Ringiga Eestisse tagasi jõudnud, peatus U. Sutrop eraldi võru keelel. Ta rõhutas, et lõunaeesti hõimukeel elab tänapäeval edasi Mulgi, Tartu ja Võru murdes, s.t eesti keele murretes. Rääkida mingist eesti keelest erinevast keelest on nende murrete puhul võimatu. Regionaalkeelt ei saa defineerida murdena ja nii tekib küsimus, kas uue keele kõnelejad ei olegi enam eestlased ega pea eesti keelt emakeeleks. Et lingvistide mängumaa on paraku väike, jääb otsustav sõna poliitikuile. 25. märtsi hommikupoolse istungi esimese sektsiooni Lingvistilise klassifitseerimise eri aspekte avaettekandes Analoogiast keelte kõrvu- tamisel keskenduski Pille Eslon (TPÜ) analoogiaprotseduuri kui klassifitseerimise baastoimingu olemusele ja vajadusele. Mitmes ettekandes käsitleti semantilise klassifitseerimise probleeme. Osalt on selle valdkonna aktuaalsus seotud arvutustehnoloogia rakendus- tega, kus tuleb keeli sarnastel alustel, aga väga täpselt kirjeldada. Analüü-

10 RAKENDUSLINGVISTIKA KONVERENTS sinud eesti modaalverbide kasutamist, tõdes Ilona Tragel (TÜ), et mo- daaltähenduste jaoks ei ole täiesti standardseid ja universaalseid liigitus- kriteeriume ning tähendusrühmade vahel puuduvad järsud ja jäigad piirid. Neeme Kahusk ja Kadri Vider (TÜ) on otsinud vastust küsimusele, kuidas saavutada sõna tähenduse ühestamisel sisuline täpsus. Katrin Karu (TÜ) vaagis mööndlausete liigitusaluseid, pidades eelkõige silmas semantikal põhinevaid võimalusi. Toomas Kirt (TTÜ) ja Ene Vainik (EKI) tutvusta- sid emotsioonisõnavara iseorganiseeruvaid kaarte, kus ootuspäraselt tekkis kõige selgem piir positiivseks ja negatiivseks hinnatud emotsioone väljendavate sõnade vahele. Marja Kallasmaa (EKI) kommenteeris eesti kohanimede liigitusviise ja sel alal valitsevaid seisukohti. Muuhulgas selgus, et esmapilgul hoomatava taustaga nimede päritolu määratlemisel on eksimisvõimalus õige suur, sest nimede kuju on rahvas ajapikku oma arusaamist mööda mugandanud. Sektsiooni Klassifitseerimine tõlketeoorias, keeleõppes ja testimi- ses nelja ettekannet seostasid kaks märksõna: veaanalüüs ja hindamine. Viimasel kümnendil on oluliselt suurenenud tarbetekstide tõlkimine, millega tegelevad nii asjaarmastajad kui ka vilunud tõlkijad. Andres Valdre (TÜ) esitas inglise-eesti tehnikatõlgetes esinevate vigade klassifikatsiooni. Veaanalüüsides tavaliste, nn grammatika, sõnajärje ja stiilivigade kõrval on tõlgetes sagedased ja ehk ohtlikumadki terminivead, polüseemia põhjustatud tõlkelõksud või lausa tõlketotrused, kui lause mõte kaotsi läheb. TPÜ tõlkekoolituskeskuse lektor Arvi Tavast tutvustas tõlke kvaliteedi hindamise kriteeriume, mis olenevad hindamise eesmärgist (nt tõlke vastuvõetavus, tõlkija kvaliteet jt), ja nende kriteeriumide rakendusvõi- malusi tõlkijakoolituses. Raili Pool ja Elle Vaimann (TÜ) analüüsisid 28 vene emakeelega üliõpilase eesti keele lõpueksami esseede vigu. Eelne- valt sooritatud tasemeeksam kinnitab, et uuritavad valdavad eesti keelt kõrgtasemel. Ometi registreeriti 665 juhtumit, mida emakeelne kõneleja tajus hälbena. Neid esines kõigis keele allsüsteemides häälikuortograa- fiast lausete sidumiseni. Esinemissageduselt tõusid selleski uurimuses esiplaanile sõnajärje (117), sõnavaliku (94), objekti käände valiku (66), pronoomenivormi (43) ja rektsiooni (33) vead. Keeleoskuse hindamine oli kõne all Hille Pajupuu (EKI) ettekandes. Teatavasti on produktiivsete osaoskuste (kirjutamise ja rääkimise) hindamine paratamatult subjektiivne. Kuidas hinnata hindajaid? Kirjalikke töid lastakse hinnata kahel

11 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) teineteisest sõltumatul hindajal ja suure lahknemise korral veel kolmandal, aga näiteks riigieksami rääkimisoskust hindab ainult üks eksaminaa- tor, mis ei taga kõigi eksaminandide ühetaolist hindamist. Kuni see pole tagatud, ei ole ka eksamite tulemused usaldatavad. Pika testimistradit- siooniga maades koolitatakse hindajaid väga põhjalikult, sellele lisaks kontrollitakse nende pädevust puhtmatemaatiliste meetoditega. Eestis ei toimu siiamaani tõsiselt võetavat hindajate koolitust ega uurita sihi- päraselt hindajate pädevust. 26. märtsil pidas Heete Sahkai (EKI) sektsioonis Leksikograafia ja sõnaliigid ettekande Kategoriseerimisstrateegiaid teoreetilises keeleteaduses, kus ta pööras tähelepanu nähtustele, mis näivad kuuluvat korraga kahte traditsioonilisse kategooriasse, näiteks nominalisatsioonid, partitsiibid, infinitiivid, liitpredikaadid, kliitikud. Ettekandes vaadeldi põhimõttelisi võimalusi, mida mõningad teoreetilised mehhanismid seda tüüpi nähtuste analüüsimiseks pakuvad. Margit Langemetsa, Merike Mägedi ja Ülle Viksi (EKI) ettekanne Süntaktiline info sõnastikes, eriti EXS-s keskendus Eesti-X-keele sõnastiku (EXS) tutvustamisele. Projekti käigus valmistatakse ette kakskeelse sõnaraamatu eesti pool, mis on edaspidi aluseks erinevatele eesti lähtekeelega tõlkesõnaraamatutele. EXS-i maht on esialgu ca 40 000 märksõna, kuid edaspidi luuakse ka suurema ja väiksema mahuga versioonid. Räägiti sellest, missugust süntaktilist infot ja kuidas plaanitakse esitada EXS-is ja mis on suuremad probleemid. Heili Orav (TÜ) keskendus oma ettekandes Ühe sõnaliigi omadussõna eripärast inimest iseloomustavatele eesti omadussõnade- le. Autor oli küsitlenud 100 eestlast, kellel paluti öelda inimest ise- loomustavaid omadussõnu. Sagedasemad olid nn traditsioonilised oma- dussõnad, nagu töökas, kade, kinnine, tagasihoidlik, kuid palju nimetati ka verbi kesksõna vorme, nagu arenev, mõtlev, edasipürgiv, ning kollokatsioone, nagu endast heal arvamusel, loeb naabri varandust, küüned enda poole. Küsitlus näitas seega omadussõna kui sõnaliigi piiride suva- lisust. Silvi Vare (EKI) käsitles oma ettekandes Ühest sõnaliigiproblee- mist sõnamoodustuse nurga alt vaadatuna küsitavusi, mis tekivad eesti üldkeelesõnaraamatuis e-liiteliste deverbaalide esitamisel. Sageli on neile tuletistele kas ainukese või ühe tähendusena antud üldine teonimetä- hendus. Selle näiteks on toodud liitsõnad, mille esikomponent langeb vormiliselt kokku genitiivitüvega, mõnel juhul lisaks ka kohakäändeline seisundivorm. Teonimede vaba esinemise kohta näited puuduvad. Sõna-

12 RAKENDUSLINGVISTIKA KONVERENTS raamatutes on a priori lähtutud kolmest eeldusest: 1) struktuurilise sobivuse korral on verbist võimalik moodustada sellega rööpne e-liiteline teonimi; 2) liitsõna moodustusosana esinev e-tüvi on e-liitelise teonime genitiivitüvi; 3) kohakäändeline seisundivorm on teonime muutevorm. Lähtudes asjaolust, et vaadeldud tuletisi teonimetähenduses tegelikult ei kasutata, käsitles S. Vare neid teoreetiliste keelenditena, mis on loodud süsteemsuse põhimõttel, et täita oletatav lünk ja tekitada genitiivikuju- lisele esikomponendile ja/või kohakäändelisele seisundisõnale moodus- tusalus. Esineja jõudis järeldusele, et kõnealused liitsõnad lähtuvad otse verbist ja täiendosana kasutatav e-liiteline tegevustüvi on oma iseloo- mult seotud üksus, mida ei ole alust pidada e-liitelise teonime genitiivi- tüveks. Leksikoloogia- ja sõnaliigisektsiooni viimases, kolmandas osas oli neli ettekannet, millest kaks esimest seostusid otseselt sõnaliigiküsimus- tega, moodustades kokku ühe sisulise terviku. Kadri Muischnek ja Kadri Vider (TÜ) käsitlesid oma ettekandes Hoolimata normide kohaselt püstitatud ülesandest näivad tulemused teisel pool määratust kirjakeeleainestikku arvutuslingvistika aspektist, andes ülevaate küsimustest, mis tekitavad raskusi morfoloogilisel ja se- mantilisel ühestamisel. Selgus, et morfoloogilisel märgendamisel, kus igale teksti sõnavormile tuleb antud kontekstis lisada üks õige analüüs, tekib küsimusi igal sammul. Selle näiteks esitati väike ülevaade kaassõna- dega pool, poole ja poolt moodustatud fraasidest ja noomeni käsi käände- vormidest, mis käituvad iseseisvate määr- ja kaassõnadena. Tekstis kattuvad nimisõnade mõningad vormid (näiteks kolmes kohakäändes) määr- sõnade või kaassõnadega ja semantiliselt vale sõnaliik tingib vale tulemuse nii inimeste tehtud kui ka automaatses sõnatähenduste ühes- tamises. Murdekeele sõnaliigiprobleemidest rääkis Liina Lindström (TÜ). Esitatud rühmaettekanne Sõnaklasside liigituse küsimusi eesti murrete korpuses (teised autorid: Mari-Liis Kalvik, Rutt Läänemets, Mari Mets, Karl Pajusalu, Pire Teras, Ann Veismann, Eva Velsker) andis ülevaate Tartu Ülikooli ja Eesti Keele Instituudi koostöös valmiva eesti murrete korpuse morfoloogilisel märgendamisel kasutatud sõnaklassidest. Mur- dekeele olulise eripärana rõhutas esineja seda, et tegu on väga varieeru- vate keelenditega, mille kohta ei ole süstemaatilist ülevaatlikku grammatikat. Üldiselt on eesti keele sõnaliigitus olnud suhteliselt vormikesk- ne. See eeldab paradigma olemasolu, s.t meil peab olema ette teada, kas ja

13 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) kuidas sõna muutub. Murdekeel lahkneb sellest oluliselt, sest tegelikes murdetekstides ei ole neid täisparadigmasid paraku võimalik leida. Kui jätta kõrvale morfoloogia ning läheneda sõnaliikidele süntaksi ja semantika poole pealt, torkavadki silma hoopis teatavate sõnade teatavas tähen- duses ja funktsioonis tarvitatavad kindlad vormid, mida kasutatakse väga sageli. Reili Argus (TPÜ) pidas ettekande Onomatopoeetiliste sõnade kohast lastekeeles: sõnaliigilisest ambivalentsusest ja morfoloogiast. Onomatopoeetilised sõnad on lapse kõne arengus väga varased ja selle põhjused võivad olla nii prosoodilised kui ka semantilised. Sellised sõnad eristuvad kõnejadast selgemalt ja neid on kergem leida. Tähenduslikult oluline on häälikusümboolika: helijäljendus viitab otse referendile, s.t helile, mida ese või olend kuuldavale toob. On huvitav, et samade helide edastamiseks kasutatakse keeliti sarnaseid, kuigi mitte samaseid struktuure. Varased onomatopoeetilised sõnad on sõnaliigilt ambivalentsed ja kujult varieeruvad. Nad on enamasti reduplikatiivsed, lalisemisperioodile iseloomulikud silbijadad (teeb kop-kop, mitte koputab). Lapse keele arenedes onomatopoeetiliste sõnade kasutamine väheneb. Lapsevanem kohandab oma keelt vastavalt lapse vanusele: lapse kasvades muutub vanema keel keerukamaks. Esineja tuli järeldusele, et onomatopoeetiliste sõnade näol ei ole tegemist mitte ainult leksikaalse abivahendiga, vaid ka morfoloogilise abivahendiga perioodil, mil muutesüsteem pole veel omandatud. Niisugustel sõnadel on lihtne morfoloogia, nad ei vaja muutmist. Laiema konteksti toel saab mõningaid seda laadi sõnu küll määrata kas verbiks või noomeniks, kuid enamasti jääb sõnaliigilisus siiski ähmaseks. Karin Kaljumägi (Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused) käsitles oma ettekandes sõjandusterminoloogia korrastamist. KÜÕA-s koostatakse elekt- roonilist sõjandussõnastikku. Esineja tutvustas klassifikaatorit ja liigitus- põhimõtteid ning -kriteeriume, tõi esile sellega seonduvaid probleeme ning arutles võimalike lahenduste üle. Keeletehnoloogia ja arvutirakenduste sektsioonis pidas esimese ettekande Kari Sajavaara (Jyväskylä Ülikool), kes rääkis keeleoskuse testimi- se süsteemist DIALANG. Süsteem on valminud enam kui 20 ülikooli jm organisatsiooni koostöös Jyväskylä Ülikooli initsiatiivil ja Euroopa Ko- misjoni toel. DIALANG võimaldab õppuritel kontrollida oma lugemis- ja kirjutamisoskust ning kõnest arusaamist 14 keeles (lisaks Euroopa Liidu 11 ametlikule keelele veel iiri, islandi ja norra keeles). Süsteem jagab ka soovitusi, mida vastava tasemega keeleõppija oma keeleoskuse paranda-

14 RAKENDUSLINGVISTIKA KONVERENTS miseks peaks edasi tegema. Süsteem on Internetist tasuta allalaaditav aadressil http://www.dialang.org. Einar Meistri, Jürgen Lasna ja Lya Meistri (TTÜ foneetika ja kõneteh- noloogia labor) ühisettekandes tehti kokkuvõte eestikeelse kõnetuvastuse andmebaasi loomisest. 24 kuu jooksul on kogutud telefoni teel 1320 inimese kõnenäiteid sisaldav tuvastuskorpus (mida kasutatakse edaspidi kõnetuvastustarkvara loomiseks) ning 160 inimese korduvaid kõnenäiteid sisaldav verifitseerimiskorpus (mida kasutatakse kõnelejatuvastuses). E. Meister rääkis veel Eesti Keeletehnoloogia Arenduskeskusest. Loodav keskus ühendaks nii akadeemilisi (TÜ, TTÜ, EKI) kui ka kommertsasutu- si ja arendaks kolme keeletehnoloogia suunda: suulise keele töötlust ja dialoogsüsteeme, kirjaliku keele töötlust ning keeleressursside loomist. Tanel Alumäe (TTÜ foneetika ja kõnetehnoloogia labor) rääkis eesti- keelsest kõnetuvastussüsteemist, mille statistilises keelemudelis kasutatakse tavapäraste sõnavormide asemel nn pseudomorfeeme, mis on leitud TÜ eesti kirjakeele korpuse morfoloogilise analüüsi tulemusel. Eksperi- mentides võrreldi kahe erineva keelemudeliga tuvastussüsteeme ja leiti, et eesti keele puhul on pseudomorfeeme kasutavas süsteemis sõnade tuvastustäpsus oluliselt parem kui tavapäraseid sõnavorme kasutavas (vastavalt 59,4% ja 69,2%). Einar Kraut käsitles oma ettekandes Honeemiklassid ja hääldusprak- tika eesti foneemide rühmitamist kõnetehnilise treeningu ja praktilise hääldusõppe seisukohalt. Ettekande põhiosa oli pühendatud pikkade vo- kaalsegmentide (diftongide, pikkade täishäälikute) analüüsile, et näidata nende järgosise funktsionaalset konsonantsust. Esineja veendumust möö- da on selles, vahetult rõhujärgses faasis vajalik, et häälduselund toetuks lõdvestatult artikuleerimiskohas, kusjuures toetumise iseloom on välteti erinev. Eesti kõnes vajalik tasakaalustatud rütmikulg, reljeefse hääliku- moodustuse ja pingevabaduse paradoksaalne kooslus nõuavad kõne- ja hääldusõppes põhimõtteliselt teistsugust lähenemist kui meil tuntud suur- keelte puhul. Meelis Mihkla (EKI) ettekanne käsitles eestikeelse kõne pause ja pausieelseid taktipikendusi. Ta tõdes, et foneetikaalastes töödes on seda valdkonda käsitletud suhteliselt põgusalt. Töö eesmärgiks on uurida pause ning fraasi- ja lauselõpupikendusi kõnesünteesi kontekstis, sest pausid ja kõnetempo muutused on olulised sünteeskõne rütmi loomu- likkuse tagamisel. M. Mihkla on uurimismaterjalina kasutanud näitleja loetud ilukirjandusliku teksti ja raadiodiktorite loetud uudiste salvestisi.

15 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Analüüsitud materjali põhjal leiti, et pausid on kõnes erinevalt klassifit- seeritavad (fraasi-, lause- ja lõigulõpupausina) ja neid võiks rakendada vahetult kõnesünteesil. Pausieelsete kõnetakti pikenduste modelleerimine eeldab aga keerukamate statistiliste meetodite kasutamist. Esineja illust- reeris tulemusi sünteesinäidetega, milles olid lisatud fraasi- ja lauselõpu hingamispausid. Kuulajad võisid veenduda, et sobivalt lisatud pausidega sünteeskõne on tõepoolest loomulikum ja arusaadavam. Olga Gerassimenko, Tiit Hennoste, Mare Koidu, Andriela Rääbise ja Maret Valdisoo (TÜ) ühisettekande Dialoogiaktide klassifitseerimine: eestikeelsete infodialoogide analüüsi probleeme esitas Andriela Rääbis. Eesti dialoogikorpuse loomisel ja märgendamisel seadsid autorid endale kaks teineteisega seotud eesmärki: nii inimese ja arvuti vahelise dialoogi modelleerimise kui ka inimestevahelise suulise suhtluse uurimise. Ole- masolevaid liigitusi eeskujuks võttes on autorid välja töötanud uue dialoogiaktide klassifikatsiooni, mille keskseks aluseks on konversatsiooni- analüüsi arusaam, et vestlus on ühistegevus. Põhiküsimus on dialoogiaktide piiride määramine. Institutsionaalsetes dialoogides on kesksed aktid küsimused ja vastused. Tutvustatud töös on analüüsitud küsimuste ja vastuste naaberpaare 101 suulises infodialoogis ja püütud leida formaalseid tunnuseid, mis võimaldaksid neid dialoogiakte täpselt klassifitseerida. Jaak Henno (TTÜ informaatika instituut) ettekandes Ühise sõnavara ja nimede tekkimisest uuriti, kuidas tekib ühine sõnavara agentide (inimeste, robotite, arvutiprogrammide) ühiskonnas, eriti etappi, mil agendid hakkavad eristama välismaailma objekte kui ühtseid tervikuid ja andma neile (üld)nimesid. Esineja refereeris arvutisimulatsioonide tulemusi, mis näitavad, et ühise sõnavara tekkimiseks piisab, kui: 1) agentidel on soov või vajadus kommunikeerida; 2) agendid suudavad eristada väliskeskkonna objektide omadusi ja oskavad neid järjestikuliselt käsitle- da; 3) agente on palju ja nad ei ole üksteise täpsed koopiad; 4) nad suudavad tekitada piisavalt palju erinevaid signaale. Ettekandes vaadeldi nii üld- kui ka pärisnimede tekkimist. Nimed on abstraktsed atribuudid, mida ei tajuta välismaailmast, vaid mis leiutatakse. Nimed tekivad, kui agendid on võimelised oma ümbrust liigitama, s.t tekitama kategooriaid. J. Henno tõdes, et vaadeldud protsessil on ühisjooni laste keeleomandamise protsessiga, näiteks sõnavara omandamine peaaegu alati kiireneb teataval etapil, ilmneb nn sõnavara hüpe. Sõnumitest arusaamine tekib

16 RAKENDUSLINGVISTIKA KONVERENTS palju kiiremini kui ühine sõnavara. Siin on analoogia inimkeele omandamisega: suurema osa kasutatavast sõnavarast õpivad inimesed lugemisega, s.t ilma objektile viitamiseta. Arvutisimulatsioonid näitavad ka laste keeleomandamist käsitlevate publikatsioonide mõningaid puudusi: enamasti kasutatakse neis mõõdetava parameetrina mõistet õpitud sõna, kuid et sõnadest arusaamine tekib palju varem, kui laps hakkab kasutama õiget sõna, on see mõiste väga ebatäpne. Konverentsi tulemusteks võib pidada nii saadud infot ja kontakte kui ka rakenduslingvistikaalase tegevuse ja sellega tegelejate koondumist ja rahvusvahelistumist. Kuulamas olnud üliõpilaste loengupäevikutest oli lugeda, et nii mõnelgi noorel tekkis endalegi üllatuseks rakenduskeeletea- duse probleemide vastu huvi. Konverents sai teoks tänu Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Keelenõukogu ja Eesti Keele Sihtasutuse toetusele ja abile ning selle rõõmsa lõpetamise eest hoolitses omapoolsete kingitustega TEA Kirjastus.

HELLE METSLANG, JÜRI VIIKBERG, VILJA OJA, ANU-REET HAUSENBERG, SULIKO LIIV, SILVI VARE, MARE KOIT, EINAR MEISTER

Ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus 2004, 9, 712716.

17 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

18 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 1934

IMITATIIVIDE KOHAST LASTEKEELES: REDUPLIKATSIOONIST, MOR)OLOOGIAST JA SÕNALIIGILISEST AMBIVALENTSUSEST

REILI ARGUS

Ülevaade. Artiklis on vaatluse all selgelt eristuva leksikaalse kihi, imitatiivide omandamine. Keelematerjaliks on ühe eesti keelt emakeelena omandava lapse spontaanse kõne lindistused. Lisaks lapse kõnele on vaadeldud ka lapse vestluspartneri, ema keelekasutust. Analüüsitud materjali põhjal võib väita, et varased onomatopoeetilised sõnad, sh eelkõige imitatiivid on sõnaliigilt ambivalentsed, lapse keeles varased, lapse ja vanema keeles sagedased, varasel perioodil enamasti reduplikatiivsed, imitatiividele omase reeglipäraselt varieeruva häälikulise kujuga ning sõltuvad teatud määral sotsiokul- tuurilisest keelekeskkonnast. Lapse vanemaks saades muutuvad kõnealused sõnad nii lapse kui ka vanema keelekasutuses morfoloogiliselt keerukamaks, samuti jääb vestlus- tes vähemaks onomatopoeetilisi sõnu sisaldavaid rutiinsituatsioone. Eelöeldu annab alust oletada, et onomatopoeetiliste sõnade ja imitatiivide sagedase kasutamise üldisem eesmärk on suhtlusprotsessi lihtsustamine, tugiverbikonstruktsioonide ja hilisem sama leksikaalse sisuga tuletatud verbide esinemine demonstreerib ka morfoloogilise keeru- kuse vältimist.1 Võtmesõnad: keeleomandamine, lapsekeel, onomatopoeetilised sõnad, imitatiivid, reduplikatsioon, pre- ja protomorfoloogia, hoidjakeel, eesti keel

Eesti keele ikoonilist sõnavara, sh onomatopoeetilisi sõnu, on käsitletud eelkõige tõlkeproblemaatikaga seoses (vt nt Hausenberg 1979, Mikone 2002, Veldi 1997, Jürvetson 2003), nende omandamine ei ole aga ühegi senise käsitluse keskpunktis olnud. Onomatopoeetilised ehk helijäljendus- likud sõnad moodustavad selgelt eristuva sõnavarakihi, eripärase fono- semantilise allsüsteemi (Veldi 1999: 211), tegemist on paljudele keeltele omase universaaliga, mille olulisus ilmneb eriti selgelt just keele omanda-

5 Artikkel valmis tänu Alfred Kordelini SA Eesti fondile.

19 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) mise kontekstis ning mida on alljärgnevalt vaadeldud, asetades tähelepanu keskmesse eelkõige grammatika, mitte foneetika ega leksika omandamise2. Võtmeterminit onomatopoeetiline sõna on defineeritud eri kirjutistes eri täpsusastmega, termini ebajärjekindlale kasutamisele on juhtinud tä- helepanu Eve Mikone (Mikone 2002: 30). Siinkirjutaja lähtub küll Enn Veldi pakutud mõisteseletusest, mille järgi termin onomatopoeetiline sõna tähistab ikoonilist sõna, mille referendiks on mingi akustiline näh- tus (Veldi 1997: 236), kuid eristab onomatopoeetiliste sõnade hulgas veel imitatiive. Imitatiiviks on loetud onomatopoeetiline sõna, mille hää- likuline kuju võib olla varieeruv, mis ei muutu aga morfoloogiliselt, ei kuulu mitte alati leksikoni püsiossa (vastupidiselt onomatopoeetilistele sõnadele üldiselt), vaid võib olla ka spontaanselt moodustatud leksikaalne üksus, mille keskseks omaduseks on helijäljenduslikkus. Näiteks oleks tüüpiliseks imitatiiviks reduplikatiivne kiirabiauto signaali imiteeriv iiuiiu, mittetüüpiliseks kõndimise kohta kasutatav tip-tap või tap-tap, mille tähenduskomponentide hulgas on peale heli olulisel kohal ka liikumise laad ehk deskriptiivne tähenduskomponent. Eelöeldu demonstreerib mingil määral ka onomatopoeetilise sõna imitatiiviks määramise problemaati- lisust, sageli ei ole piir tavalise onomatopoeetilise sõna ja imitatiivi vahel (nii nagu sageli ka deskriptiivse ja onomatopoeetilise sõna vahel) väga selgelt määratletav. Termin imitatiiv on ekspressiivse sõnavara kirjelda- misel kasutusel ka soomekeelses erialakirjanduses (Leskinen 2001: 40). Onomatopoeetilistele sõnadele on omane traditsiooniliste grammatiliste paradigmade puudumine (Wescott 1980: 22). Lastekeelealastes uurimustes on onomatopoeetilised sõnad (koos hüüd- ja reduplikatiivsete sõnadega) arvatud grammmatikaväliste3 leksikaalsete üksuste hulka (Dressler jt 2002: 406). Eelnimetatud leksikaalsete üksustega on kokku puutunud pea kõik laste varase sõnavara uurijad, kuid sageli tundub, et neist on üritatud üle vaadata, hoolimata sealjuures tõsiasjast, et onomatopoeetilised sõnad moodustavad varase sõnavara hulgas märkimisväärse

2 Uurimiseesmärgist tulenevalt ei ole näidete esitamisel kasutatud foneetilist trans- kriptsiooni, näited on vastava vanuse keelematerjali käsitlenud autorite eeskujul (vt nt Protassova 1997 või Voeikova 1997) pandud kirja kuuldeortograafiat järgides, kasutades lastekeele materjali analüüsimiseks mõeldud tarkvaralahendust CLAN. 3 Kasutades terminit grammatikaväline, tuleks siinkohal mainida, et mõnes keeles on reduplikatsioon siiski selgelt grammatiline vahend, nt hiina keeles kasutatakse reduplikatsiooni määrsõnade moodustamiseks ja hulga väljendamiseks (Keelteatlas 2000: 22).

20 REILI ARGUS. IMITATIIVIDE KOHAST LASTEKEELES .. hulga. Nn tülika keelematerjaliga tegelemist raskendab ühe tegurina eelmainitud leksikaalsete üksuste ähmane sõnaliigiline kuuluvus. Liigitus- probleem tuleneb omakorda just andmetöötlusega seotud üheste lahenduste vajalikkusest, nõuab näiteks tekstikorpuse märgendamine iga sõna sõnaliigilise kuuluvuse konkreetset määramist. Varase sõnavara ja onomatopoeetiliste sõnade analüüsi juurde asumi- sel on alljärgnevalt tuginetud eelkõige konstruktivistlikule seisukohale, mille järgi grammatika omandamine ei toetu kaasasündinud grammatilis- tele (või morfoloogilistele) parameetritele ning on väga oluliselt mõjuta- tud hoidjakeelest (konstruktivistliku käsitluse põhiseisukohtade kohta vt nt Dressler jt 2002 või Bittner jt 2003) ning grammatika omandamist võib vaadelda kui õppimisprotsessi, mis juhindub muude tegurite kõrval eel- kõige teatud keelenähtuste või struktuuride esilduvusest, sagedusest hoidjakeeles ja loomulikkusest. Konstruktivistlike seisukohtadega haakub ka sotsiopragmaatiline keeleomandamiskäsitlus, mille järgi omandavad lapsed keelelisi sümboleid kui üht osa sotsiaalsest terviksuhtlusest, keelt omandatakse kui üht sotsiokultuurilist konventsiooni (Tomasello 2000: 135). Nii on omandamise seisukohast äärmiselt olulised kindlad rutiinsõ- nad, nt tervitused, tänamine, ning kindlate igapäevaste situatsioonide juurde kuuluvad väljendid, nn suhtlusrutiinid, sh ka laulud ja mängud. Mõlemat teoreetilist lähenemist iseloomustab huvi hoidjakeele vastu. Eelnimetatud teoreetiliste käsitluste põhjal võib eeldada, et: 1) onomatopoeetilised sõnad, sh imitatiivid, kuuluvad lapse esimeste sõnade hulka ning on varased seetõttu, et nad on hoidjakeeles sagedased, sotsiokultuuriliste rutiinsituatsioonide osad; 2) varased, premorfoloogilise perioodi onomatopoeetilised sõnad, eriti just imitatiivid, on oma sõnaliigilisuselt ambivalentsed; 3) onomatopoeetiliste sõnade, sh imitatiivide arv väheneb üldise sõnavara kasvades ning onomatopoeetiliste sõnade arv väheneb lapse vanemaks saades ka hoidjakeeles. Keelematerjali põhiosa moodustab koostamisjärgus olev CHILDES-i alamkorpus Mia (lindistatud dialoogid vanusest 0;111;6, koostanud Liina Vagula ja Reili Argus), võrdluseks on esitatud näiteid ka CHILDES-i eesti keele alamkorpusest Hendrik (lindistatud dialoogid vanusest 1;72;5, koostanud Reili Argus), millega täielik võrdlus ei ole lindistusperioodide erinevuse tõttu võimalik.

21 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Imitatiivid on esimesed

Onomatopoeetilised sõnad kuuluvad laste varase sõnavara hulka, ilmuvad lalisemisperioodi lõpul, mil suur osa kõnest on veel arusaamatu4. Päris esimesed onomatopoeetilised sõnad on registreeritud juba enne lapse aastaseks saamist: Mial näm (vanuses 0;10.12), mää ja mõmm (vanuses 1;0.25), njäu (vanuses 1;1.4) ning Hendrikul auh-auh koer, krr vares, drr auto, ka muud põrisevad masinad (vanuses 1;0.12). Ilmselgelt on eelnimetatud sõnad saanud tuge hoidjakeelest, esimestes lindistustes esinesid ema kõnes onomatopoeetilised sõnad enamasti mit- mete nn sotsiokultuuriliste rutiinsituatsioonide osana, sageli mingis män- gus või laulukatkes: (1) EMA: kuidas kutsu teeb, Mia? kommentaar: Mia naerab. (2) EMA: mõmm, mõmm, mõmm, mõmm, kes see laulab mõmm, mõmm? Mõned eelesitatud näited, nagu krr varese kohta ja drr auto kohta, on aga selgelt spontaanselt moodustatud ehk imitatiivid.

Imitatiivid on sageli reduplikatiivsed ning kõnest hõlpsasti segmenteeritavad

Üht keelelise arengu olulist etappi märgib lapse oskus eristada täiskas- vanute kõnejadast sõnapikkuseid leksikaalseid üksuseid (Laalo 1997: 186). Onomatopoeetilised sõnad, eriti imitatiivid, tõusevad täiskasvanute kõnes oma prosoodiliste omaduste poolest selgemini esile ning on sageli reduplikatiivsed. Reduplikatsioon on ühelt poolt tihedalt seotud hoidja- keelele omaste sotsiokultuuriliste rutiinsituatsioonidega (kiigutamine, kussutamine, hüpitamine jms), teisalt, omandamise seisukohalt segmen- teeritavuse ja sealtläbi esilduvusega. Hoidjakeeles esinevad reduplikatiivsed sõnad annavad lapsele juhiseid selle kohta, kus asub sõna piir, kui pikk on mingi keeleline üksus. Vaadeldud materjalis leidus nii lapse kui ka vanema kõnes peaaegu igast onomatopoeetilisest sõnast ka reduplikatiivne variant, vanem kasu-

4 Siinkohal tasub põgusalt peatuda ka varase häälitsuse sõnaks määramise kriteeriu- mitel. Kirjutises on lähtutud Marilyn Vihmani esitatud määrangust: sõnaks on loetud lapse häälitsus, mis sarnaneb täiskasvanu vastava sõnaga ning millel on stabiilne kon- tekstuaalne kasutus (Vihman, McCune 1994: 518).

22 REILI ARGUS. IMITATIIVIDE KOHAST LASTEKEELES .. tas tugiverbi ja imitatiivi konstruktsioone (tugiverbi mõiste kohta vt Muischnek 2004: 579), nagu teeb kop-kop, teeb tuut-tuut (mitte tuututab, koputab). Mainitud konstruktsioonide puhul on olulised kaks aspekti: segmenteeritavus ja morfoloogilise süsteemi omandamine. Nimelt annab vanem lapsele ette justkui ilma morfoloogiata keeletüki, imitatiivi, mida saab kasutada nii, et sellele ei pea lisama ei pöördelõppe, tuletuslii- teid ega muud morfoloogilist informatsiooni, mis ei muutu seega pike- maks kui kaks silpi ning millega koos käib sage, grammatilist informatsiooni kandev, lihtne ja vara omandatud tuumverb tegema. Laps omakorda jätab tuumverbi, mis leksikaalset informatsiooni ei anna, ütlemata ja kasutab ainult reduplikatiivset imitatiivi (vt näide 6). Tegema-verbi ärajät- mine ja pelgalt imitatiivi kasutamine verbi funktsioonis tundub olema eesti keele omandamise varasele etapile omane, nähtusele on juhtinud tähelepanu ka Tiiu Salasoo (2003: 154). Reduplikatsiooni kasutatakse just perioodil, mil lapse kõnes esineb lalisemisperioodile iseloomulikke silbijadasid ning grammatika omandamine pole veel alanud. On isegi väidetud, et lapse varane kõne on valdavalt reduplikatiivne (Savinainen-Makkonen 1998: 49) ning et reduplikatsiooni kasutamine taandub täiskasvanupärasele grammatikale üle- minekul (Protassova 1997: 157, Voeikova 1997: 37, Savinainen-Makkonen 1998: 49). Materjali hoidjakeele osas domineerisid reduplikatiivseid imitatiive sisaldavad tugiverbikonstruktsioonid lapse vanuseni 1;3.22.

Imitatiivide kuju ei ole stabiilne

Onomatopoeetiliste sõnade puhul kasutatakse samade helide edastamiseks keeliti sarnaseid, kuid ometi mitte identseid struktuure, sõnad on alati küll reaalse heli sarnased, mitte absoluutsed koopiad (Veldi 1997: 226). Onomatopoeetiliste sõnade, eriti imitatiivide kuju varieerub aga ka ühe kasutaja, nii lapse kui ka ema kõnes (vt ka Salasoo 2003: 155), ühest lekseemist esines materjalis enamasti vähemalt kaks häälikuliselt sarnast, kuid siiski mõnevõrra erinevat varianti ning leidus ka lekseeme, millest oli kirja pandud isegi kuni kuus varianti5: nt eristati Mia ema kõnes ühe

5 Tuleb lisada, et variantide rohkus sõltub paljuski litereerija töö täpsusest, nt nõrga- tugeva klusiili eristamine vajaks aga nii kvaliteetsemat lindistusaparatuuri kui ka lite- reerimistehnikat.

23 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) lekseemi eri häälduskujudena mjäu, njäu, mjau, njau, njää, mjää. Hääli- kulise kuju varieerumine ongi onomatopoeetilistele sõnadele üldiselt omane (Wescott 1980: 22) ning oli vaatlusaluseski materjalis selgelt süsteemipä- rane. Imitatiivide hulgas võis analüüsitud materjalis registreerida kolme liiki häälikuvaheldusi. Kui konsonantidest vaheldus ainult sõnaalguline nasaal: mjäu njäu, siis vokaalide vaheldumine, mis arvatakse olevat onomatopoeetilistele sõnadele iseloomulikumgi (Veldi 1997: 227), oli märksa üldisem. Kõige sagedamini vaheldus sõnasisene madal vokaal kõrge vokaaliga: mjau mjäu, njau njäu, tap-tap tip-tip. Madala ja kõrge vokaali vaheldumisel on oluline roll häälikusümboolikal, võib oletada, et i-häälik, mis sageli märgib deminutiivsust (Wescott 1980: 9), viitab eeltoodud näidetes kas vaiksemale, kuid kõrgemale helile või väiksematele sammudele kui a-häälikuga väljendatud sõnakuju. Reegli- päraseks võib pidada ka pika vokaali vaheldumist diftongiga: njää njäu, mjää mjäu, kus diftongiseerunud variant tähistab lühemat ja mõnevõrra nõrgemat heli kui pika vokaaliga variant (vt ka Veldi 1997: 228). Seega nähtub, et häälikusümboolikaga seotud häälikute varieerumist esineb lapse keelekasutuses tunduvalt varem kui näiteks vormimoodustusega seotud tüve allomorfide vaheldumist (vt nt Argus 2004: 40).

Imitatiivid on sagedased nii laste- kui ka hoidjakeeles

Alljärgnev diagramm 1 annab ülevaate onomatopoeetiliste sõnade kas- vust Mia kogu sõnavara kasvu taustal. Tuleb aga kohe lisada, et vanuses 1;5.20 hüppeliselt kasvanud sõnavara võib tuleneda kahest asjaolust: ühelt poolt ongi tõenäoline, et selles vanuses toimus nn sõnavarahüpe (vt nt Bloom 2001: 39), teisalt muutus aga ka lindistussituatsioon, nimelt lindistas mainitud vanusest alates lapse kõnet tema enda ema, see aga tingis tunduvalt vabama suhtluse ja suurema sõnavara. Lapse varase sõnavara hulgas on onomatopoeetilisi sõnu rohkesti (vt diagramm 1), nende kasutus väheneb aga sedamööda, kuidas sõnavara kasvab. Vanuses 1;5.20, mil sõnavara on kasvanud 75-lt 235-le sõnale, on onomatopoeetiliste sõnade arv vähenenud 16-lt 8-le. Rutiinväljendite, sh onomatopoeetiliste sõnade kasutamine on suuresti ebateadlik, olgugi et tegemist on kõnes sagedaste üksustega, jäävad nad

24 REILI ARGUS. IMITATIIVIDE KOHAST LASTEKEELES ..

Diagramm 1. Onomatopoeetiliste sõnade hulk Mia kõnes vanuses 0;111;6.4

Lapse vanus aastates, kuudes ja päevades ladusas suhtluses enamasti märkamata (vt ka Coulmas 1979: 257). Vaat- lusalusegi lapse ema ei arvanud end sedalaadi sõnu kuigi palju kasutavat, ometi moodustasid need lapse varase keele arengu etapil ema kogu lapsega kasutatavast sõnavarast märkimisväärse osa (vt diagramm 2). Hlorian Coulmasi (1979: 251) väitel on rutiinväljendite esmaseks funkt- siooniks muuta suhtlusprotsess lihtsamaks, lihtsustamine on aga hoidjakeele kasutamise esmane eesmärk. Tiiu Salasoo (2003: 154) väidab ükskeelse ja kakskeelse lapse keeleomandamise võrdlemisel, et ükskeelsel lapsel esines onomatopoeetilisi ja hoidjakeelseid sõnu märksa rohkem kui kakskeelsel lapsel, kelle eesti keelt mitte esimese keelena kõneleva ema sõnavaras sedalaadi sõnad puudusid. Seega võib oletada, et igale sotsiokultuurilisele keeleruumile on omased mingid kindlad onomatopoeetilised rutiinsõnad, mis on, nagu siinsestki materjalist ilmneb, sageli seotud kas mõne laulu või mänguga. Soome keele onomatopoeetiliste sõnadega seoses on sageli mainitud laulu ihhahaa ihhahaa, hepo hirnahtaa (Laalo 1997: 190, Savinainen-

25 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Diagramm 2. Onomatopoeetiliste sõnade hulk hoidjakeeles

Lapse vanus aastates, kuudes ja päevades

Makkonen 2001: 75). Eesti keeleruumis annavad sedalaadi rutiinsituatsioonide eksisteerimisest märku näiteks mõlema lapse kõnematerjalis esinenud onomatopoeetilisi sõnu sisaldavad laulukatked mull-mull-mull- mull väiksed kalad .., mõmm-mõmm laulab karujõmm .. või sõna kuku! abil peitusemäng ja loomade piltide vaatamisel loomahäälte te- gemine. Esimestes lindistatud dialoogides torkas silma, et eelmainitud rutiinsituatsioonid ning -väljendid moodustavad suure osa vanemate ja väikese lapse igapäevasuhtlusest. Lapse kasvades nende hulk väheneb ja sedakaudu jääb vähemaks ka onomatopoeetilisi sõnu. Onomatopoeetiliste sõnade hulk hoidjakeeles ei ole kogu vaatluspe- rioodi lõikes stabiilne, see hakkab vähenema aktiivse morfoloogia omandamise alguses, lapse vanuses 1;5.20. Tegemist on vanusega, mil lapse kõnest on registreeritud hulk morfoloogilisi markereid, nt 1. ja 2. pöörde lõpud, lihtmineviku tunnus ja genitiivi tüved, ning mida võib pidada

26 REILI ARGUS. IMITATIIVIDE KOHAST LASTEKEELES .. siirdumiseks premorfoloogiliselt perioodilt protomorfoloogilisse ehk morfoloogilise süsteemi loomise perioodi (pre- ja protomorfoloogilise perioodi kohta vt Argus 2004: 23). Nn grammatikaväliseid konstruktsioone, sh reduplikatiive ning onomatopoeetilisi sõnu on peetud iseloomulikuks just eelgrammatilisele perioodile (Protassova 1997: 154). Väidetavalt väheneb onomatopoeetiliste sõnade üldine hulk pidevalt juba enne protomorfoloogilise perioodi algust (Dressler jt 2002: 406) ning protomorfoloogilisel perioodil, mil laps alustab morfoloogia loomist, need lapse keelekasutusest peaaegu et kaovad (Dressler, Kilani-Schoch 2002: 95). Diagrammidel 1 ja 2 esitatud andmete põhjal võib väita, et eelesitatud väide kehtib nii lapse- kui ka hoidjakeele onomatopoeetiliste sõnade, aga eriti imitatiivide kohta. Protomorfoloogilisel perioodil leidub sõnavara hulgas küll konventsionaalseid onomatopoeetilisi sõnu, mis saavad edaspidigi tuge hoidjakeelest ning jäävad lapse keele- kasutusse püsima, imitatiivid aga kaovad nii lapse kui ka vanema kõnest.

Imitatiivid on premorfoloogilisel perioodil sõnaliigilt ambivalentsed

Lapse varaste sõnade sõnaliigilise kuuluvuse probleem tekib enamasti siis, kui on eesmärgiks kirjeldada sõnavara arengut sõnaliigiti. Sageli on lihtsalt väidetud, et presüntaktilise perioodi sõnade liigitamine sõnaliiki- desse ongi problemaatiline (vt nt Griffiths 1992: 294, Salasoo 2003: 156) või et sõnaliikidest saab rääkida alles mitmesõnaliste väljendite kasutami- sest alates (Clark 1993: 38). Järgnevatest kõnelõikudest esimene, näide 3, on lindistatud lalisemisperioodi lõpus, mil lapse kõnes esines küll üksikuid sõnu, kuid lalina hulk kogu kõnes oli veel märkimisväärne ning tähenduslike üksuste häälikuli- ne kuju ebastabiilne. Nii näites 3 kui ka 4 jääb selgusetuks, kas laps mõtleb imitatiiviga tegevust või objekti, mis vastavat häält teeb: (3) (Mia vanuses 1;0) EMA: kas lähme õue, kuule? MIA: äh äh äh. EMA: uu? kommentaar: ema üritab võita lapse tähelepanu MIA: addrr, drrr, brrr. EMA: just, niimoodi sa õues sõidad vankriga.

27 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

(4) (Hendrik vanuses 1;9) EMA: ma joonistan auto. EMA: tuleb. kommentaar: osutab autole paberil EMA: nii, tuled teen. EMA: sina tee katusele. HEN: iiuiiu [= kas vilkurid nimisõnana või teevad iiuiiu verbina] kommentaar: Hendrik joonistab vilkureid. Eesti keeles on leksikaalse üksuse sõnaliigilise kuuluvuse määramisel aluseks kolme tasandi, morfoloogia, süntaksi ja semantika tunnused. Et laste- keeleuurijal tekivad liigitusprobleemid eelkõige lapse varase keelematerjali sõnaliigilisel märgendamisel, selgub enamasti, et eelnimetatud kriteeriu- mitest polegi palju abi: esiteks ei ole ei lapse sõnadel muutetunnuseid (seega ei saa arvestada morfoloogilisi tunnuseid) ega sageli ka lauset kui konteksti (puuduvad süntaktilised tunnused). Varaste imitatiivide liigitamisel sõna- klassidesse võiks siiski abi olla laiemast kontekstist (ka konsituatsioonist): (5) (Hendrik vanuses 1;7) EMA: mis sa? kommentaar: Hendrik podiseb EMA: pota pota, mis sa tahad? HEN: trra. EMA: prra? kommentaar: ema joonistab auto EMA: no nii, ratta joonistan ja. Ning hiljem, kahesõnaliste väljendite perioodil saab aga lähtuda juba vastava sõna positsioonist lausungis ehk süntaktilisest opositsioonist: (6) (Hendrik vanuses 1;11) kommentaar: ema näitab legomehikest HEN: onu. EMA: see on ka onu. HEN: mõmmi taptap. kommentaar: paneb mõmmi kõndima EMA: taptap teeb? Samas leidub lapse kõnes hulk näiteid, kus ka konteksti toel jääb sõnaliigilisus ikkagi ähmaseks ja positsioonist on üldse veel vara rääkida, sest lapse väljendused ei ole pikemad kui üks sõna. Jälgides onomatopoeetiliste sõnade kasutust hoidjakeeles, võib tähel- dada, et ka täiskasvanu võib sama sõnaga viidata ühtaegu nii objektile kui ka helile, mida vastav objekt teeb:

28 REILI ARGUS. IMITATIIVIDE KOHAST LASTEKEELES ..

(7) (Mia vanuses 1;1.28) EMA: kuidas teeb hobu? EMA: ihahaa. kommentaar: üks röökiv häälitsus Mialt EMA: hobu, hobu, kallikalli, kallikalli jah. kommentaar: Mia kallistab mänguhobust MIA: mjää. EMA: mjau on seal, seal on mjau. kommentaar: kass on diivanil (8) (Mia vanuses 1;2.15) EMA: kes see on? EMA: kala. MIA: mulmul. EMA: kala teeb mull-mull, jah. Lapse varaste sõnade tähendus on lapsel esialgu reeglina laiem kui täiskasvanuil, väljendid katavad üldisemaid semiootilisi ja kognitiivseid tähistusalasid (Bloom 2001: 36, Laalo 1997: 187, Salasoo 2003: 154). Nii võib mõni sõna tähistada nii heli, tegevust kui ka objekti ennast. Semantili- sed piirid objektide, nende omaduste ja tegevuste vahel on lapse varaste sõnade puhul ähmased (vt nt Bloom 2001: 36). Seega võib väita, et heli- jäljenduseks ehk akustiliseks nähtuseks võib lastekeeles, ja nagu näide- test 7 ja 8 ilmneb, ka hoidjakeeles, olla ka objekt ise, mis selle akustilise nähtuse ehk heli tekitajaks on. Ja kui objekti ja näiteks selle objektiga teostava tegevuse kõige esilduvamaks tunnuseks on just heli, saabki sellest tunnusest helijäljenduslik sõna, mille selgem sõnaliigiline kuuluvus kujuneb välja sõnu liigitavate esmaste opositsioonide toel alles hiljem. Materjalist nähtub, et opositsioonide kujunemine algab semantilistel ja süntaktilistel tunnustel baseeruvast eristusest, morfoloogiline opositsioon eri sõnaliiki kuuluvate sõnade vahel kujuneb välja alles protomorfoloogilisel perioodil.

Onomatopoeetilised sõnad muutuvad morfoloogiliselt keerukamaks nii laste- kui ka hoidjakeeles

Paljud premorfoloogilise perioodi imitatiivid asenduvad protomorfoloogilisel perioodil tasahaaval vastavate konventsionaalsete sõnadega. Väide, et varased onomatopoeetilised sõnad asenduvad verbidega (Dressler jt 2002: 406) peab paika tugiverbikonstruktsioonide kohta. Kuid samas

29 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) leidus materjalis ka hulk näiteid, mis demonstreerivad imitatiivide asen- dumist noomenitega. Nt ühendist teeb kop-kop saab lapsel vanuseks 1;5 verb kopsib, varasemast reduplikatiivist kiiga-kaaga vanuseks 1;5.20 verb kiigub ning kui vanuses 1;3 leidus Mia materjalis kassi kohta veel imitatiiv mjäu või njäu, siis vanuses 1;4 oli see asendunud konventsionaalse sõnaga kass. Samuti asendusid imitatiivid auh või auha ja prr sõnadega kutsu (vanuses 1;5.20) ja auto (vanuses 1;4.6). Üleminek ei olnud aga järsk: vanuses 1;5 on registreeritud küll verbivormid kopsib ja kiigub, kuid nendega paralleelselt leidus veel mõningaid tugiverbikonst- ruktsioone, nagu tegi kõmps-kõmps ja Mia teeb kuku. Onomatopoeetiliste sõnade kuju muutub lapse vanemaks saades ka hoidjakeeles. Lapse vanuses 1;6 on hoidjakeelde lisandunud eelkõige onomatopoeetilise tüvega tuletatud verbe ja adverbe, mida vanuses 1;2 lindistatud materjalis veel ei esinenud: koputama, kopsima, haugub, kiigub, müraki, rögiseb ning sõnaliigiliselt interjektsioonide ja adverbide vahepeale jäävaid sõnu käuksti, hopsti, põmdi. Seega kohandab vanem enda keelekasutust lapse vanusele vastavaks, lisades onomatopoeetilistele tüvedele tasahaaval ka morfoloogilist informatsiooni.

Kokkuvõtvat

Onomatopoeetiliste sõnade, sh imitatiivide tähtsust lapse kõne arengu varasel perioodil ei tohiks alahinnata. Tegemist on sõnaliigiliselt ambiva- lentse, häälikuliselt kujult onomatopoeetilistele sõnadele iseloomulikult varieeruva, kergesti omandatava ning suuresti sotsiokultuurilistel rutiinsi- tuatsioonidel põhineva sõnavarakihiga, millel on reduplikatsiooni kaudu oma roll kõnejada segmenteerimisel ja morfoloogia omandamisel. Ono- matopoeetiliste sõnade hulka kuuluvad imitatiivid on lühikesed keeleük- sused, mida ei tarvitse morfoloogiliselt muuta ning mida saab seega kasutada n-ö valmis kujul. See võimaldab lapsel olla keelekollektiivi liige ja suhelda juba siis, kui muutesüsteem pole veel omandatud. Onomatopoeetiliste sõnade allikaks on hoidjakeel oma kindlate sotsio- kultuuriliselt välja kujunenud tüüpsituatsioonidega, onomatopoeetiliste sõnade teatavates rutiinsituatsioonides kasutamise taga on suhtlusprotsessi lihtsustamise eesmärk. Lapse arenedes muutuvad suhtlussituatsioonid mitmekesisemaks, tüüpsituatsioonide ja sealt kaudu ka rutiinväljendite

30 REILI ARGUS. IMITATIIVIDE KOHAST LASTEKEELES .. osakaal jääb vanema kõnes väiksemaks. Esialgsete imitatiivi sisaldavate tugiverbikonstruktsioonide asendumine sama leksikaalse sisuga tuletatud verbidega demonstreerib premorfoloogilise perioodi grammatikaväliste elementide taandumist ja üleminekut grammatika loomisele ehk proto- morfoloogilisele perioodile. Seega annab onomatopoeetiliste sõnade sagedus ning muutumine hoidjakeeles tuge nii konstruktivistlikule kui ka sotsiopragmaatilisele keeleomandamiskäsitlusele: helijäljenduslikud sõ- nad moodustavad olulise osa väikese lapsega suhtleva vanema sõnava- rast, on olulisel kohal vanema ja lapse igapäevastes rutiinsituatsioonides ja mängudes ning, mis siinkohal ehk kõige olulisem, muutuvad lapse vanemaks saades morfoloogiliselt keerukamaks. Onomatopoeetiliste sõnade omandamise edasise analüüsi puhul tuleks tähelepanu pöörata ka neile aspektidele, mis siinsest käsitlusest välja jäid foneetilistele ja prosoodilistele teguritele, mainitud sõnavarakihi ikoonilisusele, metonüümial baseeruvale sõnaloomele ning arvestada ka seda, et saadud tulemused pakkusid ainult mõningaid vihjeid selle kohta, kuivõrd oluline võiks keeleomandamise seisukohast olla just hoidjakeele andmestik ja selle senisest põhjalikum analüüs.

Kirjandus

Argus, Reili 2004. Eesti keele käändesüsteemi omandamine: esimestest sõnadest mini- paradigmadeni. Emakeele Seltsi aastaraamat 49 (2003). Peatoim Mati Erelt, tegevtoim Maria-Maren Sepper. Tallinn, 2348. Bittner, Dagmar & Dressler, Wolfgang Ullrich & Kilani-Schoch, Marianne 2003. Development of verb inflection in first language acquisition. A cross-linguistic perspective. Studies on Language Acquisition 21. Ed. by Peter Jordens. BerlinNew York: Mouton de Gruyter, VIIXXXIX. Bloom, Paul 2001. How Children Learn the Meanings of Words. Massachusetts: A Bradford Book. Clark, Eve V. 1993. The Lexicon in Acquisition. Cambridge University Press. Coulmas, Hlorian 1979. On the sociolinguistic relevance of routine formulae. Journal of Pragmatics 3, 239266. Dressler, Wolfgang Ullrich & Kilani-Schoch, Marianne & Klampfer, Sabine 2002. How does a child detect morphology? Evidence from production. Trends in Linguistics. Studies and Monographs 151. Ed. by Walter Bisang, Hans Heinrich Hock, Werner Winter. BerlinNew York: Mouton de Gruyter, 391425. Dressler, Wolfgang Ullrich & Marianne Kilani-Schoch, 2003. Are fillers as precursors of morphemes relevant for morphological theory? A case study from the acquisition

31 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

of Hrench. Morphological Analysis in Comparison. Current Issues in Linguistic Theory. Amsterdam/Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, 89111. Griffiths, Patrick 1992. Early vocabulary. Language Acquisition: Studies in Hirst Language Development. Ed. by Michael Garman. Cambridge University Press, 279306. Hausenberg, Anu-Reet 1981. Eesti ja soome onomatopoeetilis-deskriptiivsõnade käsitlu- sest tõlkesõnaraamatuis. Sõnavara probleeme. Emakeele Seltsi aastaraamat 25 (1979). Tallinn, 3338. Jürvetson, Maria-Magdalena 2003. Havukka-ahon ajattelija romaanissa esintyvien infini- tivus cum verbo colorativo konstruktioiden semantiikasta ja virontamisongel- mista. Lähivertailuja 13, 146155. Keelteatlas 2000. Toim Bernard Comrie, Stephen Matthews, Maria Polinsky. Tallinn: Koolibri. Laalo, Klaus 1997. Alkukatsaus lapsenkielen esi- ja varhaismorfologiaan. Virittäjä 3, 186207. Leskinen, Juha 2001. Suomalaiset, karjalaiset ja virolaiset korkeakouluopiskelijat imitatii- vien käyttäjäinä ja tuntijoina. Itameresuomalaista ekspressiivisanaston tutki- musta. Suomen kielen laitoksen julkaisuja 42. Jyväskylän yliopisto, 4073. Mikone, Eve 2002. Deskriptiiviset sanat: määritelmät, muoto ja merkitys. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Helsinki. Muischnek, Kadri 2004. Verbi ja noomeni püsiühendid eesti keeles. Keel ja Kirjandus 8, 574589. Protassova, Ekaterina 1997. Transition from babbling to word structure. Papers and Studies in Contrastive Linguistics 33, 153158. Savinainen-Makkonen, Tuula 1998. Ensisanojen kauden fonologiaa. Tapaustutkimus. Kielen ituja. Ajankohtaista lapsenkielen tutkimuksesta. Oulun yliopiston suomen ja saamen kielen laitoksen julkaisuja 10, 4483. Salasoo, Tiiu 2003. A Step in the search for an explanation of the acquisition of Estonian. Languages in development. Ed. by Helle Metslang, Mart Rannut. Lincom Europa, 149165. Tomasello, Michael 2000. Perceiving intentions and learning words in the second year of life. Language Acquisition and Conceptual Development. Ed. by Melissa Bowerman, Stephen E. Levinson. Cambridge University Press, 132158. Veldi, Enn 1997. Some typological characteristics of Estonian onomatopoetic forma- tions. Estonian: Typological Studies II. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 8. Tartu, 220238. Veldi, Enn 1999. Lexicography of onomatopoetic words. Estonian: Typological Studies III. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 11. Tartu, 204230. Wescott, Roger Williams 1980. Sound and Sense. Linguistic Essays on Phonosemic Subjects. Lake Bluff: Jupiter Press. Vihman, Marilyn May & McCune, Lorraine 1994. When is a word a word? Journal of Child Language Vol. 2, No. 1, 517542. Voeikova, Maria D. 1997. Early extragrammatical operations in the speech of a Russian child. Studies in Pre- and Protomorphology. Ed. by Wolfgang U. Dressler. Austrian Academy of Sciences. Vienna, 3744.

32 REILI ARGUS. IMITATIIVIDE KOHAST LASTEKEELES ..

Imitatives in child language: reduplication, morphology and vague word class distinctions

REILI ARGUS

The focus of the article is on the acquisition of the distinctly differentiated lexical layer of onomatopoetic words, imitatives. Both early onomatopoetic words in general and imitatives are in a period when there are no morphological characteristics in the language usage of a child and syntactic characteristics can not be spoken of due to the absence of multi-word expressions, belonging to ambivalent word class. Imitatives are short language units that need no morphological change and can therefore be used in a so-called readymade form. This enables a child to be a member of a language collective and communicate already in a pre-morphological period when the inflexion system has not yet been acquired. Imitatives are frequent and early in child language, caused mainly by their frequent use in the child directed speech and the propounding conditioned by the reduplicative structure. Already early imitatives are characterized by the regular alteration of sounds characteristic to onomatopoetic words. The usage of onomatopoetic words depends to a certain extent on sociocultural aspects: a certain language room has its characteristic words based on a number of traditional routine situations. As the child ages, in a protomorphological stage when the acquisition of morphology begins, the onomatopoetic words and imitatives become morphologically more com- plicated both in the usage of a child and the parent, also in the course of ageing there shall be less routine situations containing onomatopoetic words in conversations. It can be deduced that the more general purpose of a frequent use of onomatopoetic words and imitatives is the attempt of the one speaking with the child to simplify the process of their conversa- tion. The usage of supportive verbal constructions and the later use of deduced verbs with a similar lexical content demonstrates especially clearly the speaking ability of a child to adapt his own language use according to his development.

33 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

REILI ARGUS (1967) on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialal. Kaitses magistrikraadi Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1998. aastal, töö käsitles süntaksi omandamist. Alates 2002. aastast töötab Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti keele õppetoolis. Uurimisalaks on olnud esimese keele omandamine, paari viimase aasta jooksul on põhihuviks tõusnud kolmikute keeleline areng. [email protected]

34 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 3551

ÇÍÀ×ÅÍÈÅ ÀÍÀËÎÃÈÈ ÄËß ËÈÍÃÂÈÑÒÈÊÈ

ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ

Àííîòàöèÿ. Äëÿ ïðèìåíåíèÿ ïîíÿòèÿ àíàëîãèè â ëèíãâèñòèêå ñóùåñòâåííûìè ÿâëÿþòñÿ ñëåäóþùèå ìîìåíòû: 1) îñíîâîé âîçíèêíîâåíèÿ àíàëîãèé ÿâëÿåòñÿ ïñèõîôèçèîëîãè÷åñêèé ìåõàíèçì ÷åëîâåêà, ÷òî îáóñëîâëèâàåò íîìèíàëèçàöèþ îáúåêòîâ è ÿâëåíèé íà îñíîâå àññîöèàòèâíîé ñâÿçè ìåæäó íèìè è îòðàæàåòñÿ â ýâîëþöèè ÿçûêà ïîñðåäñòâîì äèíàìèêè ïðîöåññîâ ãðàììàòèêàëèçàöèè è ðå- ãðàììàòèêàëèçàöèè; 2) àíòèíîìèÿ îòêðûòîñòè, àñèñòåìíîñòè, èíäèâèäóàëüíîñòè è óïîðÿäî÷åííîñòè, ðåãóëÿðíîñòè, ñèñòåìíîñòè, ñîöèàëüíîñòè ÿçûêà îïèðàåòñÿ íà åãî ïîñòîÿííóþ ñïîñîáíîñòü âîçîáíîâëÿòüñÿ è îáîãàùàòü ñâîé ôóíêöèîíàëüíûé ïîòåíöèàë ïî àíàëîãèè; 3) àíàëîãèÿ îáåñïå÷èâàåò ñòàáèëüíîå íåðàâíîâåñèå (ñàìîîðãàíèçàöèþ) ñèñòåìû ÿçûêà; 4) àíàëîãèÿ ðàñêðûâàåò ïðè÷èííî îáóñëîâ- ëåííûå îòíîøåíèÿ ìåæäó ïðîöåññàìè îïðåäåëåííîãî òèïà, îñîáåííî â ïëàíå óñòàíîâëåíèÿ ìåæúÿçûêîâûõ êîððåëÿöèé â ôóíêöèîíèðîâàíèè ÿçûêîâûõ åäèíèö è êàòåãîðèé; 5) ìåæúÿçûêîâàÿ àíàëîãèÿ ÿâëÿåòñÿ ìåòîäîì ïîçíàíèÿ è ñïîñîáîì ïðåäñòàâëåíèÿ ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûõ îòíîøåíèé ìåæäó ðàçíûìè ÿçûêàìè; 6) àíàëîãèÿ îáëàäàåò îáúÿñíèòåëüíîé ñèëîé, ÿâëÿÿñü âñåîáùèì è óíèâåðñàëüíûì ïðèíöèïîì íàó÷íîãî ïîçíàíèÿ; 7) ïðîâåäåíèå àíàëîãèé ìåæäó ðàçíûìè íàó÷íûìè òåîðèÿìè ÿâëÿåòñÿ âîçìîæíîñòüþ èõ èíòåãðàöèè; 8) àíàëîãèÿ ìîæåò ñëóæèòü ìåòîäîì àíàëèçà, êëàññèôèêàöèè è ñïîñîáîì îïèñàíèÿ ôóíêöèé ÿçûêîâûõ åäèíèö; 9) àíàëîãèþ ìîæíî ïðèìåíÿòü êàê â èññëåäîâàíèè îäíîãî ÿçûêà, òàê è íåñêîëüêèõ ÿçûêîâ; êàê â ïëàíå äèàõðîíèè, òàê è â ïëàíå ñèíõðîíèè; 10) óñòàíîâëåíèå àíàëîãè÷íûõ ôóíêöèé åäèíèö ðàçíûõ ÿçûêîâ ÿâëÿåòñÿ åñòåñòâåííîé îïîðîé ïðè èçó÷åíèè èíîñòðàííûõ ÿçûêîâ è äëÿ ðàçðàáîòêè ìåòîäèêè èõ ïðåïîäàâàíèÿ.1 Â ñòàòüå âíèìàíèþ ÷èòàòåëÿ ïðåäëàãàþòñÿ íåêîòîðûå ðåçóëüòàòû èññëåäîâàíèÿ ìåæúÿçûêîâûõ êîððåëÿöèé â âûðàæåíèè àñïåêòóàëüíûõ çíà÷åíèé â ðóññêîì è ýñòîíñêîì ÿçûêàõ. Êîððåëÿöèè óñòàíîâëåíû ïóòåì ïðèìåíåíèÿ àíàëîãèè êàê ìåòîäà ïîçíàíèÿ è èíòåðïðåòàöèè ÿçûêîâîãî ìàòåðèàëà.

1 Ðàáîòà âûïîëíåíà ïðè ïîääåðæêå ãîñáþäæåòíîãî ïðîåêòà 0132493s03 Eesti keelekeskkonna arengu analüüs, modelleerimine ja juhtimine.

35 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Êëþ÷åâûå ñëîâà: òåîðèÿ ÿçûêà, ìåòîäîëîãèÿ íàó÷íîãî èññëåäîâàíèÿ, îñíîâû êëàññèôèêàöèè, ñåìàíòèêà, àíàëîãèÿ, êàòåãîðèè ãëàãîëà, ïðèíöèïû ñîïîñòàâëåíèÿ ðàçíîñèñòåìíûõ ÿçûêîâ, ìåæúÿçûêîâûå êîððåëÿöèè, àñïåêòóàëüíîñòü, ýñòîíñêèé ÿçûê, ðóññêèé ÿçûê

1. Ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûå îòíîøåíèÿ è àíàëîãèÿ

Î ðîëè àíàëîãèè â ÿçûêå è ëèíãâèñòèêå èññëåäîâàòåëè ðàññóæäàþò ñî âðåìåí àíòè÷íîñòè; íà÷èíàÿ ñ Â. Ãóìáîëüäòà â àíàëîãèè âèäÿò îäèí èç ôàêòîðîâ ñòàíîâëåíèÿ ãðàììàòè÷åñêèõ ôîðì. À. Ìåéå óêàçûâàåò, ÷òî ãðàììàòè÷åñêèå ôîðìû ìîãóò ïðèîáðåñòè ñâîé ñòàòóñ ïóòåì äâóõ ðàçíûõ ïðîöåññîâ: ïîñðåäñòâîì àíàëîãèè (îáðàçîâàíèå íîâûõ ôîðì ïî îáðàçöó êàêîé-ëèáî èìåþùåéñÿ ôîðìû) èëè æå ïîñðåäñòâîì ãðàììàòèêàëèçàöèè (ïåðåõîä ñàìîñòîÿòåëüíîãî ñëîâà â ðàçðÿä ãðàììàòè÷åñêèõ ýëåìåíòîâ ÿçûêà) (Meillet 1926). Â òðóäàõ Ô. äå Ñîññþðà òàêæå óêàçûâàåòñÿ, ÷òî àíàëîãèÿ ñâÿçàíà âñåãäà ñ îáðàçöîì, êîòîðîìó ðåãóëÿðíî ïîäðàæàþò, è ïîýòîìó ðîëü àíàëîãèè çàêëþ÷àåòñÿ â óïîðÿäî÷åíèè ïîðîæäåíèÿ åäèíèö ÿçûêà ïîñðåäñòâîì ðåãóëÿðíîñòè è óíèôèöèðîâàííîñòè ýòîãî ïðîöåññà (Ñîññþð 1977: 195196). Ô. äå Ñîññþð ïîä÷åðêèâàåò, ÷òî àíàëîãèÿ ÿâëÿåòñÿ íå ôàêòîì ÿçûêîâîãî èçìåíåíèÿ (öèò. ñî÷. Ñ. 197198), à ôàêòîì ýâîëþöèè ÿçûêà (öèò. ñî÷. Ñ. 200 è ñëåä.). Èìåííî â ñèëó òîãî, ÷òî ÿçûê ïîñòîÿííî âîçîáíîâëÿåòñÿ ïî àíàëîãèè, âîçìîæíî åãî ñîõðàíåíèå (öèò. ñî÷. Ñ. 207). Ðàçâèâàÿ ýòè ìûñëè, ìîæíî óòâåðæäàòü, ÷òî ìåõàíèçì ïîðîæäåíèÿ è ôóíêöèîíèðîâàíèÿ ÿçûêîâûõ åäèíèö íà îñíîâå àíàëîãèè, ñ îäíîé ñòîðîíû, ïîääåðæèâàåò ïîñòîÿííóþ îòêðû- òîñòü, èçâåñòíóþ àñèñòåìíîñòü è èíäèâèäóàëüíîñòü ÿçûêà, à ñ äðóãîé ñòîðîíû, ÿâëÿåòñÿ ôàêòîðîì ñîçäàíèÿ åãî ñèñòåìíîñòè è óïîðÿäî- ÷åííîñòè. Ïîäîáíûå ìûñëè ñîçâó÷íû ñ ðàññóæäåíèÿìè Ý. Ñ. Áàóýðà (Òåîðåòè÷åñêàÿ áèîëîãèÿ. Áóäàïåøò, 1982), îäíîãî èç îñíîâîïîëîæ- íèêîâ òåîðåòè÷åñêîé áèîëîãèè, êîòîðûé ïèñàë, ÷òî æèâîé ìàòåðèè ïðèñóùå ñòàáèëüíîå íåðàâíîâåñèå, ÿâëÿþùååñÿ çàëîãîì åå ñóùåñòâî- âàíèÿ è ðàçâèòèÿ (öèò. ïî Valt 1986). Â ôèëîñîôèè ïîíÿòèå ñòà- áèëüíîãî íåðàâíîâåñèÿ ïðèìåíÿåòñÿ ïî îòíîøåíèþ ê îïðåäåëåíèþ òîãî, ÷òî òàêîå çàêîí (ñì. Äðóÿíîâ 1983: 128). Ïîñêîëüêó â äèàëåê- òè÷åñêîé ëîãèêå çàêîí îïðåäåëÿåòñÿ êàê èíîáûòèå ñëó÷àéíîñòåé, òî

36 ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ. ÇÍÀ×ÅÍÈÅ ÀÍÀËÎÃÈÈ ÄËß ËÈÍÃÂÈÑÒÈÊÈ

ïðèçíàêàìè çàêîíà ÿâëÿþòñÿ íå òîëüêî âñåîáùíîñòü, ïîâòîðÿåìîñòü, ñòàáèëüíîñòü, ñîõðàíÿåìîñòü, íî è èõ îòíîñèòåëüíîñòü, ÷òî îòðà- æàåòñÿ â ñóùåñòâîâàíèè íåîáõîäèìûõ ñâÿçåé ìåæäó ïðîöåññàìè îïðåäåëåííîãî òèïà. Ýòî ïîëîæåíèå ïîäêðåïëÿåò íàøó ìûñëü î òîì, ÷òî âñÿêàÿ ñèñòåìà âîçìîæíà ïîñòîëüêó, ïîñêîëüêó îíà ïî ñóùåñòâó ñâîåìó àñèñòåìíà è èìåííî ïîýòîìó ñïîñîáíà íàõîäèòüñÿ â ïîñòîÿí- íîé ãîòîâíîñòè ðàçâèâàòüñÿ, ôóíêöèîíàëüíî îáîãàùàòüñÿ (ñì. òàêæå Ýñëîí 1994). Âìåñòå ñ òåì, ñòàáèëüíîå íåðàâíîâåñèå ÿçûêîâîé ñèñ- òåìû çàòðóäíÿåò åå îïèñàíèå, â òîì ÷èñëå è ïîñòðîåíèå ðàçíîãî ðîäà êëàññèôèêàöèé. Ïîýòîìó êàê ïðîöåññ ïîðîæäåíèÿ, òàê è ñèñòåìà- òèçàöèÿ ÿçûêîâûõ åäèíèö ïî ïðèçíàêó àíàëîãè÷íîñòè âûïîëíÿåìûõ èìè ôóíêöèé ÿâëÿþòñÿ íå ïðîñòî âñåîáùèì ïðèíöèïîì ñóùåñòâî- âàíèÿ è ýâîëþöèè ñèñòåìû ÿçûêà, íî è ìåòîäîì åå ïîçíàíèÿ, èññëå- äîâàíèÿ è ñïîñîáîì îïèñàíèÿ. Â ñâÿçè ñ ýòèì ïîíÿòèå àíàëîãèè âûõîäèò çà ïðåäåëû ñâîåãî óçêî-ÿçûêîâîãî ïîíèìàíèÿ è ñòàíîâèòñÿ äîñòîÿíèåì ìåòîäîëîãèè íàó÷íîãî èññëåäîâàíèÿ, òåì ìåõàíèçìîì, ñ ïîìîùüþ êîòîðîãî ìîæíî ðàñêðûâàòü ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûå îòíîøåíèÿ â ÿçûêå. Ïîñêîëüêó â ñóùíîñòè ïðîöåññ ñðàâíåíèÿ ÿçûêîâ îïèðàåòñÿ íà ïîèñê êîððåëÿòèâíûõ (ñèñòåìíî îáóñëîâëåííûõ) ñâÿçåé ìåæäó ðàçíûìè ÿçûêàìè, òî åñòåñòâåííûì ÿâëÿåòñÿ îáðàùåíèå ê ïðèìåíåíèþ ïîíÿòèÿ àíàëîãèè êàê ìåòîäà àíàëèçà è âñåîáùåãî ìåòî- äîëîãè÷åñêîãî ïðèíöèïà íàó÷íîé èíòåðïðåòàöèè è èíòåãðàöèè ïîëó- ÷åííîãî çíàíèÿ. Òåì áîëåå, ÷òî àíàëîãèÿ îñíîâàíà íà ñïîñîáíîñòè ÷åëîâåêà âèäåòü ïîäîáèå íå òîëüêî îäíîïîðÿäêîâûõ, íî è ðàçíûõ ïî ñóùåñòâó ÿâëåíèé (Êóðèëîâè÷ 1962), ò. å. íå òîëüêî â ñòàíäàðòíîì è ñèñòåìíîì ïðîÿâëåíèè ÿçûêà, íî è â åãî íåñòàíäàðòíîñòè è àñèñòåì- íîñòè. Ñëåäîâàòåëüíî, è Å. Êóðèëîâè÷, ïî ñóùåñòâó, ïèøåò îá àíàëîãèè êàê âñåîáùåì ïðèíöèïå èññëåäîâàíèÿ è îïèñàíèÿ ÿçûêà. Òàêîå æå çíà÷åíèå èìååò ïîíÿòèå àíàëîãèè äëÿ Ã. Äèâàëüä. Îíà îòìå÷àåò, ÷òî ýòî ïîíÿòèå ÿâëÿåòñÿ ñâîåîáðàçíûì ïðîìåæóòî÷íûì çâåíîì â èññëåäîâàíèè ÿçûêîâûõ èçìåíåíèé è ïðîöåññà (ðå)ãðàì- ìàòèêàëèçàöèè, ïîñêîëüêó àíàëîãèåé îáúÿñíÿåòñÿ ñòàíîâëåíèå ìîð- ôîëîãè÷åñêèõ ôîðì. Ã. Äèâàëüä ñ÷èòàåò, ÷òî â ýòîì îòíîøåíèè ïîíÿòèå àíàëîãèè ìåòîäîëîãè÷åñêè áîëåå ýôôåêòèâíî, ÷åì ñòðóê- òóðàëèñòñêîå ïîíÿòèå îïïîçèöèè (Diewald 1997: 101 è ñëåä.). Îáùå- èçâåñòíî, ÷òî íå âñå â ÿçûêå ìîæíî îïèñàòü â âèäå ïðîòèâîïîñòàâ- ëåíèé.

37 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Ì. Ýõàëà ðàññìàòðèâàåò âîïðîñ àíàëîãèè òîæå â ïëàíå ìåòî- äîëîãèè íàó÷íîãî èññëåäîâàíèÿ, â ñâÿçè ñ ïðèíöèïèàëüíîé âîçìîæ- íîñòüþ èíòåãðèðîâàòü ñóùåñòâóþùåå òåîðåòè÷åñêîå ëèíãâèñòè÷åñêîå çíàíèå â åäèíóþ êîíöåïòóàëüíóþ ñèñòåìó (Ehala 1996: 381 è ñëåä.). Çàëîãîì èíòåãðèðîâàííîãî ïîäõîäà ê ÿçûêó, íà âçãëÿä Ì. Ýõàëà, ÿâëÿåòñÿ îñîçíàíèå ÿçûêà êàê ñàìîîðãàíèçóþùåé ñèñòåìû. Êàê íà îäíî èç íàèáîëåå ÿðêèõ ïðîÿâëåíèé ñàìîîðãàíèçóþùåé ñóùíîñòè ÿçûêà Ì. Ýõàëà óêàçûâàåò íà óíèâåðñàëüíûé ïðîöåññ ãðàììàòè- êàëèçàöèè, êîòîðûé íàáëþäàåòñÿ â èñòîðèè ðàçâèòèÿ âñåõ ÿçûêîâ. Â îñíîâå ãðàììàòèêàëèçàöèè ëåæàò ïðèñóùèå ÷åëîâåêó ïñèõîôèçèî- ëîãè÷åñêèå ìûñëèòåëüíûå ïðîöåññû, èìåþùèå ñóãóáî èíäèâè- äóàëüíûé õàðàêòåð, ýòî ðåàíàëèç, áàçèðóþùèéñÿ íà ìåòîíèìèè, è àíàëîãèÿ, îñíîâûâàþùàÿñÿ íà ìåòàôîðå. Ãðàììàòèêàëèçàöèÿ ïðî- èñõîäèò áëàãîäàðÿ ïîñëåäîâàòåëüíîìó âçàèìîäåéñòâèþ ðåàíàëèçà è àíàëîãèè. Ïðè ýòîì ïîä âîçäåéñòâèåì àíàëîãèè ïðîöåññ ãðàììà- òèêàëèçàöèè âñå áîëüøå è áîëüøå óãëóáëÿåòñÿ (Ehala 1996: 382 383). Èç âûøåèçëîæåííîãî ìîæíî ñäåëàòü âûâîä, ÷òî àíàëîãèÿ ÿâëÿåòñÿ òåì âíóòðåííèì ðû÷àãîì èëè ìåõàíèçìîì, íà êîòîðîì îñíîâûâàåòñÿ ðàçâèòèå ÿçûêà êàê ñèñòåìû. Ýòî ïîíÿòèå íå òîëüêî óïîðÿäî÷èâàåò äèàõðîíè÷åñêèå ïðîöåññû, íî òàêæå óïðàâëÿåò ñèíõðî- íè÷åñêèìè. È â ýòîì îòíîøåíèè ïîíÿòèå àíàëîãèè ÿâëÿåòñÿ íå ïðîñòî âíóòðèÿçûêîâûì ôàêòîì, îïðåäåëÿþùèì ñòàòóñ ñèñòåìû ÿçûêà, îíî ñòàíîâèòñÿ âàæíûì âñåîáùèì ìåòîäîëîãè÷åñêèì ïðèíöèïîì íàó÷íîãî îáúÿñíåíèÿ è îïèñàíèÿ ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûõ ñâÿçåé ìåæäó ïðîöåññàìè, êîòîðûå ïðîèñõîäÿò â æèçíè ñèñòåìû ÿçûêà. Ýòî î÷åðåäíîå äîêàçàòåëüñòâî â ïîëüçó òîãî, ÷òî ïîíÿòèå àíàëîãèè ÿâëÿåòñÿ îäíèì èç èçìåðåíèé, ó÷àñòâóþùèõ â ñîçäàíèè èíòåãðè- ðîâàííîãî ïîäõîäà ê ÿçûêó è ê ïðèíöèïàì åãî îïèñàíèÿ. Ðàç àíàëîãèÿ ÿâëÿåòñÿ âíóòðåííèì ìåõàíèçìîì ðàçâèòèÿ ÿçûêà, îñíîâîé ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûõ îòíîøåíèé ìåæäó åäèíèöàìè ñèñòåìû ÿçûêà è ìåæúÿçûêîâûõ ñâÿçåé, òî ïðèíöèï àíàëîãèè äîëæåí ðàñïðîñòðàíÿòüñÿ è íà òåîðèþ ÿçûêà. Â ÷àñòíîñòè, íà òèïû íàó÷íîãî îáúÿñíåíèÿ. Ì. À. Øåëÿêèí (2002: 2428) ïèøåò, ÷òî ïðè÷èíîé îäíîñòîðîííîñòè ñóùåñòâóþùèõ òåîðèé ÿâëÿåòñÿ îòñóòñòâèå êîìï- ëåêñíîãî ïðåäñòàâëåíèÿ íàó÷íîãî çíàíèÿ. Äåéñòâèòåëüíî, åñëè â îáúåêòå ëèíãâèñòè÷åñêîãî èññëåäîâàíèÿ åñòåñòâåííûì îáðàçîì ïåðåñåêàþòñÿ ðàçíûå ñóùíîñòíûå õàðàêòåðèñòèêè ÿçûêîâîé åäèíèöû,

38 ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ. ÇÍÀ×ÅÍÈÅ ÀÍÀËÎÃÈÈ ÄËß ËÈÍÃÂÈÑÒÈÊÈ

÷òî îïðåäåëÿåò åå ôóíêöèîíàëüíûé ïîòåíöèàë, òî è àíàëèç òàêîãî îáúåêòà, è åãî íàó÷íîå îáúÿñíåíèå äîëæíû îòëè÷àòüñÿ êîìïëåêñíîé ìíîãîìåðíîñòüþ. Âìåñòå ñ òåì, îáû÷íî ëèíãâèñò îáíàðóæèâàåò àíàëîãèè íà óðîâíå ÿçûêîâûõ ôîðì è èõ òåêñòîâûõ ôóíêöèé; ãîðàçäî ðåæå íà óðîâíå òåîðåòè÷åñêîé èíòåðïðåòàöèè, â íàó÷íûõ îáúÿñíå- íèÿõ â êàóçàëüíîì, òåëåîëîãè÷åñêîì, ñèñòåìíî-ñòðóêòóðíîì, ãåíåòè÷åñêîì è äð. ×òîáû ðàçâèâàòü òåîðèþ, íåîáõîäèìî êàê-òî èíòåãðèðîâàòü ÷àñòíûå òèïû íàó÷íîãî îáúÿñíåíèÿ. Îäíîé èç âîçìîæ- íîñòåé ÿâëÿåòñÿ ïðîâåäåíèå àíàëîãèé ìåæäó íèìè. Ýòî íå áóäåò íàëîæåíèåì àíàëîãèé èëè æå ïîäâåäåíèåì ïîä àíàëîãèè, ïîòîìó ÷òî êàæäîå èç ÷àñòíûõ íàó÷íûõ îáúÿñíåíèé ñîäåðæèò â ñåáå àíà- ëîãèþ. Òàê, êàóçàëüíûé àñïåêò íàó÷íîãî îáúÿñíåíèÿ îáúåäèíÿåò ÿâëåíèÿ íà îñíîâå áëèçîñòè èëè ñõîäíîñòè èõ ïðè÷èííîé îáóñëîâ- ëåííîñòè; ðàöèîíàëüíûé íà îñíîâå âíóòðåííåé ëîãèêè ÿâëåíèé; òåëåîëîãè÷åñêèé íà îñíîâå èõ áëèçêîé èëè ñõîäíîé öåëåñîîáðàç- íîñòè; ôóíêöèîíàëüíûé îïèðàÿñü íà áëèçîñòü èëè ñõîäñòâî âûïîëíÿåìûõ èìè ôóíêöèé è ò. ä. Êàê ìîæíî áûëî óáåäèòüñÿ, ïîíÿòèå àíàëîãèè âêëþ÷åíî â êàæäûé èç ÷àñòíûõ òèïîâ íàó÷íîãî îáúÿñíåíèÿ è ïîýòîìó àíàëîãèþ äåéñòâèòåëüíî ìîæíî ñ÷èòàòü íàèáîëåå îáùèì ïðèíöèïîì íàó÷íîãî îáúÿñíåíèÿ, â êîòîðîì èíòåãðèðóþòñÿ âñå óêàçàííûå âûøå áîëåå ÷àñòíûå òèïû êàóçàëüíîå, ðàöèîíàëüíîå, òåëåîëîãè÷åñêîå, ôóíêöèîíàëüíîå, ñèñòåìíî-ñòðóêòóðíîå è ãåíåòè- ÷åñêîå îáúÿñíåíèÿ. Âîïðîñ ïðèìåíåíèÿ ïîíÿòèÿ àíàëîãèè ðàññìàòðèâàåòñÿ òàêæå â ïðèêëàäíîì àñïåêòå (íàïð., Curtis, Reigeluth 1984). Ý. Èòêîíåí (Itkonen 1992), ññûëàÿñü íà Ð. Àíòòèëà (Analogy. The Hague: Mouton, 1977), ïîëàãàåò, ÷òî â ïðîöåññå îáó÷åíèÿ èíîñòðàííûì ÿçûêàì ïðèíöèï àíàëîãèè äîëæåí èìåòü îáúÿñíèòåëüíóþ ñèëó. Íà íàø âçãëÿä, óñòàíîâëåíèå àíàëîãèè ìåæäó îáúåêòàìè äîëæíî áûòü îáúÿñíåíî ïðåæäå âñåãî êàóçàëüíî è òåëåîëîãè÷åñêè. Äåëî â òîì, ÷òî âîçíèê- íîâåíèå àíàëîãèè, êàê îòìå÷àåò Ý. Èòêîíåí (Itkonen 1992: 42), ïðè- ñóùå èíäóêòèâíîìó òèïó ìûøëåíèÿ è ïîýòîìó åñòåñòâåííî, ÷òî â ïðîâåäåíèè àíàëîãèé ìîæíî îøèáèòüñÿ. Òî æå ñàìîå îòìå÷àåòñÿ Ì. Ýõàëà â ñâÿçè ñ èçó÷åíèåì âòîðîãî ÿçûêà, êîãäà îáó÷àåìûé, óñòàíàâ- ëèâàÿ ëîæíóþ àíàëîãèþ è îïèðàÿñü íà íåå, òåì ñàìûì íà÷èíàåò óïðîùàòü äëÿ ñåáÿ òðóäíîñòè ìîðôîëîãè÷åñêèõ ïàðàäèãì (Ehala 2000: 26 è ñëåä.). Ýòî ïðèñóùå ÷åëîâåêó êàê íàòóðå òâîð÷åñêîé. Åñëè æå

39 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

àíàëîãèþ îñíîâàòåëüíî íå îáúÿñíèòü ñ ïîçèöèè êàóçàëüíîé, òåëåî- ëîãè÷åñêîé, ôóíêöèîíàëüíîé, ñèñòåìíî-ñòðóêòóðíîé, ãåíåòè÷åñêîé è äð. , ïðèìåíÿåìûõ ê ìåæúÿçûêîâûì îòíîøåíèÿì è ñâÿçÿì (ê ðîäíîìó è èçó÷àåìîìó ÿçûêó), òî ýòî ìîæåò ïðèâåñòè ê ëîæíîìó ïðåä- ñòàâëåíèþ îá èçó÷àåìîì ÿçûêå. Â ðåçóëüòàòå äåéñòâèòåëüíîå çà- ìåíÿåòñÿ êàæóùèìñÿ, ÷òî ïðèâîäèò ïîðîþ ê òðóäíî îáúÿñíèìûì îøèáêàì â óïîòðåáëåíèè ÿçûêîâûõ åäèíèö, ñì. òàêæå ïîäõîä Ý. Ìóóêà (Muuk 2002). Íåêîòîðûå èññëåäîâàòåëè, èçó÷àþùèå ïðèìåíåíèå ìåòîäà àíà- ëîãèè â ïðîöåññå îáó÷åíèÿ, îñíîâûâàþòñÿ â ñâîèõ òåîðåòè÷åñêèõ ðàññóæäåíèÿõ íà îáùåì ïîíèìàíèè àíàëîãèè êàê ïðîöåññà ñðàâíè- âàíèÿ àòðèáóòîâ äâóõ äîìåí: --- analogy is defined as a similarity between concepts, a comparison of attributes between two domains --- (Hulshof, Verloop 2002: 79). Äàëåå ïðèâîäèòñÿ ðàçãðàíè÷åíèå àíàëîãèé: àíàëîãèè, îñíîâûâàþùèåñÿ íà ìåòàôîðå (metaphorical analogy), èëè àíàëîãèè ìåæäó ðàçíîïîðÿäêîâûìè äîìåíàìè (far- domain analogy, èëè distant-analogy), íàïðèìåð, êàê àíàëîãèÿ ìåæäó áåéñáîëîì è ìàòåìàòèêîé; àíàëîãèè, îñíîâûâàþùèåñÿ íå íà ìåòàôîðå, èëè àíàëîãèè ìåæäó ñîñåäñòâóþùèìè (îäíîïîðÿäêîâûìè) äîìåíàìè (near- domain), íàïðèìåð, êàê àíàëîãèÿ ìåæäó áåéñáîëîì è áàñêåò- áîëîì. Ïî ïîâîäó ïîñëåäíåãî òèïà àíàëîãèè Ý. Èòêîíåí óòî÷íÿåò, ÷òî àíàëîãèè ìåæäó îäíîïîðÿäêîâûìè îáúåêòàìè ÿâëÿþòñÿ áîëåå åñòåñò- âåííûìè, êîíêðåòíûìè è ïîêàçûâàþò, ÷òî ìåæäó íèìè èìååòñÿ ïî ñóùåñòâó êàóçàëüíàÿ, òî åñòü, ïðè÷èííî îáóñëîâëåííàÿ ñâÿçü. Èññëå- äîâàòåëü îòìå÷àåò, ÷òî àíàëîãèþ ìîæíî âèäåòü òàêæå ìåæäó îäèíà- êîâûìè îáúåêòàìè âíóòðè îäíîé êàòåãîðèè îáúåêòîâ, íàïðèìåð, ìåæäó äâóìÿ âåëîñèïåäàìè â êëàññå âåëîñèïåäîâ, íî òàêàÿ àíàëîãèÿ ÿâëÿåòñÿ òðèâèàëüíîé. Íàêîíåö, âîçìîæíî ïðîâåäåíèå àíàëîãèè ìåæäó ñàìèìè àíàëîãèÿìè, ÷òî Ý. Èòêîíåí íàçûâàåò ìåòààíàëîãèåé (Itkonen 1992: 4041). Òàêèì îáðàçîì, äëÿ ïðèìåíåíèÿ ïîíÿòèÿ àíàëîãèè â ëèíãâèñòèêå ñóùåñòâåííûìè ÿâëÿþòñÿ ñëåäóþùèå ìîìåíòû: 1) îñíîâîé âîçíèêíîâåíèÿ àíàëîãèé ÿâëÿåòñÿ ïñèõîôèçèîëî- ãè÷åñêèé ìåõàíèçì ÷åëîâåêà, ÷òî îáóñëîâëèâàåò âîñïðèÿòèå äåéñòâèòåëüíîñòè, íîìèíàëèçàöèþ îáúåêòîâ è ÿâëåíèé íà

40 ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ. ÇÍÀ×ÅÍÈÅ ÀÍÀËÎÃÈÈ ÄËß ËÈÍÃÂÈÑÒÈÊÈ

îñíîâå àññîöèàòèâíîé ñâÿçè ìåæäó íèìè è îòðàæàåòñÿ â ýâîëþöèè ÿçûêà ïîñðåäñòâîì äèíàìèêè ïðîöåññîâ ãðàììà- òèêàëèçàöèè è ðåãðàììàòèêàëèçàöèè; 2) àíòèíîìèÿ îòêðûòîñòè, àñèñòåìíîñòè, èíäèâèäóàëüíîñòè è óïîðÿäî÷åííîñòè, ðåãóëÿðíîñòè, ñèñòåìíîñòè, ñîöèàëüíîñòè ÿçûêà îïèðàåòñÿ íà åãî ïîñòîÿííóþ ñïîñîáíîñòü âîçîá- íîâëÿòüñÿ è îáîãàùàòü ñâîé ôóíêöèîíàëüíûé ïîòåíöèàë ïî àíàëîãèè; 3) àíàëîãèÿ îáåñïå÷èâàåò ñòàáèëüíîå íåðàâíîâåñèå (ñàìîîðãà- íèçàöèþ) ñèñòåìû ÿçûêà, ÷òî, âìåñòå ñ òåì, çàòðóäíÿåò åå èññëåäîâàíèå è îïèñàíèå; 4) àíàëîãèÿ ðàñêðûâàåò ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûå îòíîøåíèÿ (íåîáõîäèìûå ñâÿçè) ìåæäó ïðîöåññàìè îïðåäåëåííîãî òèïà, îñîáåííî â ïëàíå óñòàíîâëåíèÿ ìåæúÿçûêîâûõ êîððåëÿöèé â ôóíêöèîíèðîâàíèè ÿçûêîâûõ åäèíèö è êàòåãîðèé; 5) ìåæúÿçûêîâàÿ àíàëîãèÿ ÿâëÿåòñÿ ìåòîäîì ïîçíàíèÿ è ñïî- ñîáîì ïðåäñòàâëåíèÿ ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûõ îòíîøåíèé ìåæäó äâóìÿ è áîëåå ÿçûêàìè; 6) àíàëîãèÿ îáëàäàåò îáúÿñíèòåëüíîé ñèëîé; îíà ÿâëÿåòñÿ âñå- îáùèì è óíèâåðñàëüíûì ïðèíöèïîì íàó÷íîãî îáúÿñíåíèÿ, èíòåãðèðóþùèì áîëåå êîíêðåòíûå êàóçàëüíîå, ðàöèî- íàëüíîå, òåëåîëîãè÷åñêîå, ôóíêöèîíàëüíîå, ñèñòåìíî-ñòðóê- òóðíîå è ãåíåòè÷åñêîå îáúÿñíåíèÿ; 7) ïðîâåäåíèå àíàëîãèé ìåæäó ðàçíûìè íàó÷íûìè òåîðèÿìè ÿâëÿåòñÿ âîçìîæíîñòüþ èõ èíòåãðàöèè; 8) àíàëîãèÿ ìîæåò ñëóæèòü ìåòîäîì àíàëèçà, êëàññèôèêàöèè è ñïîñîáîì îïèñàíèÿ ôóíêöèé ÿçûêîâûõ åäèíèö; 9) àíàëîãèþ ìîæíî ïðèìåíÿòü êàê â èññëåäîâàíèè îäíîãî ÿçûêà, òàê è íåñêîëüêèõ ÿçûêîâ; êàê â ïëàíå äèàõðîíèè, òàê è â ïëàíå ñèíõðîíèè; 10) óñòàíîâëåíèå àíàëîãè÷íûõ ôóíêöèé åäèíèö ðàçíûõ ÿçûêîâ ÿâëÿåòñÿ åñòåñòâåííîé îïîðîé ïðè èçó÷åíèè èíîñòðàííûõ ÿçûêîâ è äëÿ ðàçðàáîòêè ìåòîäèêè èõ ïðåïîäàâàíèÿ. Íèæå âíèìàíèþ ÷èòàòåëÿ ïðåäëàãàþòñÿ íåêîòîðûå ðåçóëüòàòû èññëåäîâàíèÿ ìåæúÿçûêîâûõ êîððåëÿöèé â óïîòðåáëåíèè ðóññêîãî è ýñòîíñêîãî ãëàãîëà, êîòîðûå áûëè óñòàíîâëåíû ïóòåì ïðèìåíåíèÿ àíàëîãèè êàê ìåòîäà ïîçíàíèÿ è èíòåðïðåòàöèè ÿçûêîâîãî ìàòåðèàëà.

41 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

2. Ïðèìåíåíèå àíàëîãèè êàê ìåòîäà ïîçíàíèÿ è ñïîñîáà ïðåäñòàâëåíèÿ ìåæúÿçûêîâûõ ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûõ îòíîøåíèé

Ïðîâåäåíèå ìåæúÿçûêîâûõ àíàëîãèé îïèðàåòñÿ, âî-ïåðâûõ, íà åäèíóþ ôóíêöèîíàëüíî-ñåìàíòè÷åñêóþ îñíîâó íà ïîíÿòèå ñåìàí- òè÷åñêîãî ïîëÿ èëè ôóíêöèîíàëüíî-ñåìàíòè÷åñêîé êàòåãîðèè (ÔÑÊ), êàê èõ ïîíèìàåò À. Â. Áîíäàðêî (1983). Îáúåêòîì íàñòîÿùåãî èññëå- äîâàíèÿ ÿâëÿåòñÿ ÔÑÊ àñïåêòóàëüíîñòè. Âî-âòîðûõ, ñ öåëüþ âûÿâ- ëåíèÿ ìåæúÿçûêîâûõ êîððåëÿöèé íà îñíîâå ýòîé åäèíîé óíèâåð- ñàëüíîé ÔÑÊ ïðîâîäèòñÿ ñîïîñòàâèòåëüíûé àíàëèç ôóíêöèé êîíê- ðåòíûõ ÿçûêîâûõ åäèíèö è êàòåãîðèé, ñëóæàùèõ äëÿ âûðàæåíèÿ àñïåêòóàëüíûõ çíà÷åíèé. Â-òðåòüèõ, ïðè àíàëèçå è ïðîâåäåíèè ìåæúÿçûêîâûõ àíàëîãèé â êà÷åñòâå âòîðîãî èçìåðåíèÿ ó÷èòûâàåòñÿ èåðàðõè÷íîñòü ïîñòðîåíèÿ ÿçûêîâîé ñèñòåìû, à â êà÷åñòâå òðåòüåãî èçìåðåíèÿ õàðàêòåð óñòàíîâëåííûõ êîððåëÿöèé (ìåæúÿçûêîâûå ýêâèâàëåíòû, êîíòðàñòû, ðàñõîæäåíèÿ è ôóíêöèîíàëüíûå òîæäåñòâà îïðåäåëåíèå ïîíÿòèé è ïðèìåðû (ñì. Ýñëîí, Ïèõëàê 1993: 35). Â èòîãå ìîæíî ïîëó÷èòü ìíîãîìåðíóþ êëàññèôèêàöèþ, â êîòîðîé èíòåãðèðîâàíû ôóíêöèîíàëüíûé è ñèñòåìíî-ñòðóêòóðíûé ïîäõîäû ê ñîïîñòàâëåíèþ ÿçûêîâ. Ïðè ýòîì ê ôàêòàì äèàõðîíèè îáðàùàþòñÿ ëèøü â òîì ñëó÷àå, åñëè îíè èìåþò îáúÿñíèòåëüíóþ ñèëó. Â öåëîì æå ïîèñê àíàëîãèé ïðîâîäèòñÿ â ñèíõðîííîì ïëàíå. Íèæå ðàññìàòðèâàþòñÿ àíàëîãèè, êîòîðûå ìîæíî îáíàðóæèòü â ðóññêîì è ýñòîíñêîì ÿçûêàõ ïðè óïîòðåáëåíèè ãëàãîëüíûõ ëåêñåì, ëåêñèêî-ãðàììàòè÷åñêèõ è ãðàììàòè÷åñêèõ êàòåãîðèé, à òàêæå ñèíòàê- ñè÷åñêèõ ñòðóêòóð ñ öåëüþ âûðàæåíèÿ ðàçíûõ àñïåêòóàëüíûõ çíà- ÷åíèé. Èçâåñòíî, ÷òî â ðóññêîì ÿçûêå ãðàììàòè÷åñêèì ÿäðîì ïîëÿ àñïåêòóàëüíîñòè ÿâëÿåòñÿ ãðàììàòè÷åñêàÿ êàòåãîðèÿ âèäà, â òî âðåìÿ êàê â ýñòîíñêîì ÿçûêå ãîâîðèòñÿ î ñóáñòèòóòàõ ðóññêîãî âèäà (ñì. Ýñëîí, Ïèõëàê 1993, Ýñëîí 2000, Vaiss 2004) ïîýòîìó ïîëå àñïåê- òóàëüíîñòè ýñòîíñêîãî ÿçûêà íå èìååò ÷åòêî âûðàæåííîãî ìîðôî- ëîãè÷åñêîãî ÿäðà. Ïðè ïåðåäà÷å àñïåêòóàëüíûõ çíà÷åíèé â ýñòîíñêîì ÿçûêå ìû èìååì äåëî ñ îïðåäåëåííûìè òèïàìè âçàèìîäåéñòâèÿ ðàçíîóðîâíåâûõ ÿçûêîâûõ ñðåäñòâ è êîíòåêñòà. Ñëåäîâàòåëüíî, ïåðåä íàìè ñëó÷àé ìåæúÿçûêîâîé àñèììåòðèè, îïðåäåëÿåìûé Þ. À. Ïóïû- íèíûì íà ìàòåðèàëå îäíîãî ÿçûêà (ðóññêîãî) êàê îòñóòñòâèå âçàèìíîé

42 ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ. ÇÍÀ×ÅÍÈÅ ÀÍÀËÎÃÈÈ ÄËß ËÈÍÃÂÈÑÒÈÊÈ

ïðîåêöèè ãðàììàòè÷åñêèõ êàòåãîðèé (ñì. Ïóïûíèí 1990: 10), â íàøåì ñëó÷àå êàê îòñóòñòâèå âçàèìíîé ìåæúÿçûêîâîé ïðîåêöèè. Ïîïóòíî îòìåòèì, ÷òî ïîíÿòèå ïðîåêöèè çàèìñòâîâàíî èç òðóäîâ Â. Ã. Àäìîíè è îïðåäåëÿåòñÿ êàê ñïîñîáíîñòü ãðàììàòè÷åñêèõ ôîðì âçàèìíî ñïðîåöèðîâàòü ìîðôîëîãè÷åñêèå êàòåãîðèè. Ïîýòîìó â ôîðìå ñëåäóåò âèäåòü òî÷êó âçàèìíîãî ïåðåñå÷åíèÿ ìîðôîëîãè÷åñêèõ êàòåãîðèé (Ïóïûíèí 1990: 8). Íà íàø âçãëÿä, â ýòîì âíóòðèÿçûêîâîì ÿâëåíèè êðîåòñÿ áîãàòñòâî ôóíêöèîíàëüíîãî ïîòåíöèàëà ãðàììàòè÷åñêèõ ôîðì (Ýñëîí 1991). Ýâðèñòè÷åñêèì ìåòîäîì åãî ïîçíàíèÿ è èññëå- äîâàíèÿ ÿâëÿåòñÿ ñîïîñòàâëåíèå ðàçíûõ ÿçûêîâ (î ÷åì ñì. Eslon 2004a). Â ðåçóëüòàòå ïîèñêà ìåæúÿçûêîâûõ àíàëîãèé ñ ó÷åòîì èåðàð- õè÷íîñòè (óðîâíåâîñòè) ÿçûêîâîé ñèñòåìû è ñîäåðæàòåëüíîé õàðàê- òåðèñòèêè óñòàíîâëåííûõ êîððåëÿöèé (ìåæúÿçûêîâûå ýêâèâàëåíòû, êîíòðàñòû, ðàñõîæäåíèÿ è ôóíêöèîíàëüíûå òîæäåñòâà), óäàëîñü âûÿñíèòü òå ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûå ñâÿçè ìåæäó ðóññêèì è ýñòîíñêèì ÿçûêàìè, êîòîðûå ïðèñóùè èì â âûðàæåíèè àñïåêòóàëüíûõ çíà÷åíèé (ñì. òàáëèöà 1). Â òàáëèöå 1 âûäåëåíû ÿçûêîâûå ïîóðîâíåâûå êîððåëÿöèè ìåæäó ðóññêèì è ýñòîíñêèì ÿçûêîì ïðè âûðàæåíèè ñåìàíòèêè àñïåê- òóàëüíîñòè. Äàëåå ÿçûêîâóþ ñîîòíîñèòåëüíîñòü ïðåäñòîèò êîíêðå- òèçèðîâàòü â ðàìêàõ õàðàêòåðà ìåæúÿçûêîâûõ îòíîøåíèé. Â êà÷åñòâå ìåæúÿçûêîâûõ ýêâèâàëåíòîâ ðàññìàòðèâàþòñÿ ëåêñèêî- ñåìàíòè÷åñêèé ñïîñîá âûðàæåíèÿ àñïåêòóàëüíîãî çíà÷åíèÿ (èñ÷åçàòü / èñ÷åçíóòü, óìèðàòü / óìåðåòü, êîí÷àòü / êîí÷èòü è terveks saama, kuulda võtma, maha kirjutama, ära andma, kokku lugema) è îáñòîÿ- òåëüñòâåííûå ðàñïðîñòðàíèòåëè ïðåäëîæåíèÿ (ñèòóàöèÿ äëèòåëü- íîñòè äåéñòâèÿ: Îí ìûëñÿ äîëãî è îñíîâàòåëüíî Ta pesi end kaua ja põhjalikult; ñèòóàöèÿ çàâåðøåííîñòè äåéñòâèÿ: Îí áûñòðî óìûëñÿ Ta pesi end kiiresti puhtaks). Êàê ìåæúÿçûêîâûå êîíòðàñòû âûäåëÿþòñÿ: 1) íàëè÷èå ìîðôîëîãè÷åñêîé êàòåãîðèè âèäà â ðóññêîì ÿçûêå è åå îòñóòñòâèå â ýñòîíñêîì; 2) íàëè÷èå íåêîòîðûõ ïàäåæíûõ ôîðì ma-èíôèíèòèâà â ýñòîí- ñêîì ÿçûêå, êîòîðûå âûðàæàþò àñïåêòóàëüíûå çíà÷åíèÿ (î ÷åì ñì. Ýñëîí 1991); mas-ôîðìà óïîòðåáëÿåòñÿ â ñîñòàâå ïåðèôðàñòè÷åñêîãî ãëàãîëà, ò. å. ãðàììàòèêàëèçîâàííîãî

43 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Òàáëèöà 1. Ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûå ñâÿçè ìåæäó ðóññêèì è ýñòîíñêèì ÿçûêàìè â âûðàæåíèè àñïåêòóàëüíûõ çíà÷åíèé

Ðóññêèé ÿçûê Ýñòîíñêèé ÿçûê

1. Ëåêñèêî-ñåìàíòè÷åñêèé óðîâåíü Íàëè÷èå àñïåêòóàëüíîãî êîìïî- Íàëè÷èå àñïåêòóàëüíîãî êîìïîíåíòà íåíòà çíà÷åíèÿ â ñåìàíòèêå çíà÷åíèÿ â ñåìàíòèêå ãëàãîëà (òèïà ãëàãîëà (òèïà èñ÷åçàòü / kaduma, surema, lõppema) èñ÷åçíóòü, óìèðàòü / óìåðåòü, êîí÷àòü / êîí÷èòü) Àíàëîãè÷íîå ñðåäñòâî íå Àíàëèòè÷åñêèå ãëàãîëû (òèïà terveks âûäåëÿåòñÿ saama, kuulda võtma, maha kirjutama, ära andma, kokku lugema)

2. Ëåêñèêî-ãðàììàòè÷åñêèé óðîâåíü Íàëè÷èå ðåãóëÿðíîãî ìîðôî- Íàëè÷èå íåðåãóëÿðíîãî ìîðôî- ëîãè÷åñêîãî ïîêàçàòåëÿ ïðå- ëîãè÷åñêîãî ïîêàçàòåëÿ ïðåäåëüíîñòè / äåëüíîñòè / íåïðåäåëüíîñòè íåïðåäåëüíîñòè (íåêîòîðûå ñóôôèêñû) ãëàãîëîâ (ñóôôèêñ èëè ïðåôèêñ) Ïðåôèêñàëüíûå è ñóôôèêñàëü- Ñóôôèêñàëüíûå ñïîñîáû äåéñòâèÿ íûå ñïîñîáû äåéñòâèÿ ñèíòåòè÷åñêèõ ãëàãîëîâ; àíàëèòè÷åñêèå ãëàãîëû ñ àäâåðáèàëüíûì ÿäðîì Ôóíêöèîíàëüíûå âèäîâûå ïàðû Íåîïïîçèòèâíîå àñïåêòóàëüíîå ïðîòèâîïîñòàâëåíèå ñèíòåòè÷åñêèé / àíàëèòè÷åñêèé ãëàãîë

3. Ìîðôîëîãè÷åñêèé óðîâåíü Íàëè÷èå ãðàììàòè÷åñêîé êàòå- Îòñóòñòâèå ãðàììàòè÷åñêîé ãîðèè âèäà (îïïîçèöèÿ ôîðì êàòåãîðèè âèäà íåñîâåðøåííîãî è ñîâåðøåííîãî âèäà) Îòñóòñòâèå àíàëîãè÷íîãî Íåêîòîðûå ïàäåæíûå ôîðìû ma- ñðåäñòâà èíôèíèòèâà Âèäî-âðåìåííûå ôîðìû Ãðàììàòè÷åñêèå ôîðìû âðåìåíè èçúÿâèòåëüíîãî íàêëîíåíèÿ èçúÿâèòåëüíîãî íàêëîíåíèÿ

4. Ñèíòàêñè÷åñêèé óðîâåíü Îòñóòñòâèå àíàëîãè÷íîãî Ïàäåæ îáúåêòà (íîìèíàòèâ, ãåíèòèâ, ñðåäñòâà ïàðòèòèâ) Îáñòîÿòåëüñòâåííûå ðàñïðîñòðà- Îáñòîÿòåëüñòâåííûå ðàñïðîñòðàíèòåëè íèòåëè Òèïîëîãèÿ àñïåêòóàëüíûõ Íå ðàçðàáîòàíà, îäíàêî ïî àíàëîãèè ñèòóàöèé âîçìîæíà

44 ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ. ÇÍÀ×ÅÍÈÅ ÀÍÀËÎÃÈÈ ÄËß ËÈÍÃÂÈÑÒÈÊÈ

ñåìàíòèêî-ñèíòàêñè÷åñêîãî åäèíñòâà, óêàçûâàþùåãî íà äåéñò- âèå â åãî äëèòåëüíîñòè (î ÷åì ñì. Metslang 1994: 333); â ðóññêîì ÿçûêå èíôèíèòèâ òàêèõ ôîðì íå èìååò, ñð. ñèòóàöèÿ äëèòåëüíîñòè: Ta on siin raamatuid lugemas Îí çäåñü ÷èòàåò êíèãè; ñèòóàöèÿ ôèíàëüíîñòè: Vend tuli võistlemast Áðàò âîçâðàùàëñÿ ñ ñîðåâíîâàíèÿ è Vend tuli võistlemast koju Áðàò âåðíóëñÿ ñ ñîðåâíîâàíèÿ è ò. ä.; 3) íàëè÷èå íîìèíàòèâíîãî, ãåíèòèâíîãî è ïàðòèòèâíîãî îáúåêòà êàê ñèíòàêñè÷åñêîãî ñðåäñòâà äèôôåðåíöèàöèè àñïåêòóàëü- íîñòè (î ÷åì ñì. Vaiss 2004: 145184) è åãî îòñóòñòâèå â ðóññêîì ÿçûêå, íàïð., Ma usaldan sind (ïàðòèòèâ) ß äîâåðÿþ (íàñòîÿùåå ÍÑÂ) òåáå; Ma usaldan sulle oma saladuse (ãåíèòèâ) ß äîâåðþ (íàñòîÿùåå-áóäóùåå ÑÂ) òåáå ñâîþ òàéíó.

Â êà÷åñòâå ðàñõîæäåíèé ðàññìàòðèâàþòñÿ: 1) ñòðóêòóðíî-ãðàììàòè÷åñêàÿ äèôôåðåíöèðîâàííîñòü àñïåê- òóàëüíîñòè ñèíòåòè÷åñêèõ è àíàëèòè÷åñêèõ ãëàãîëîâ ýñòîí- ñêîãî ÿçûêà è ãðàììàòè÷åñêîå (ñóôôèêñàëüíî-ïðåôèêñàëüíîå) ðàçãðàíè÷åíèå âèäîâûõ è àêöèîíàëüíûõ çíà÷åíèé â ðóññêîì ÿçûêå, íàïð., à) ñåìàíòèêà íåïðåäåëüíîñòè + íàëè÷èå ñóô- ôèêñà, óêàçûâàþùåãî íà äëèòåëüíîñòü äåéñòâèÿ: ðóññêèé ÍÑÂ (tervenema âûçäîðàâëèâàòü, allkirjastama ïîäïèñûâàòü è ïîä.) è á) ñåìàíòèêà ïðåäåëüíîñòè àíàëèòè÷åñêîãî ãëàãîëà: ðóññêèé ÑÂ (terveks saama âûçäîðîâåòü, alla kirjutama ïîäïèñàòü è ïîä.); 2) âûðàæåíèå àñïåêòóàëüíûõ çíà÷åíèé âèäî-âðåìåííûõ ôîðì ðóññêîãî ãëàãîëà àíàëèòè÷åñêèìè è ñèíòåòè÷åñêèìè ôîðìàìè âðåìåíè â ýñòîíñêîì ÿçûêå (î ÷åì ñì. Ýñëîí, Ïèõëàê 1993: 76108; Ýñëîí 2000: 105141); íàïðèìåð, ñèòóàöèÿ ïðåäåëü- íîñòè: Ta on öelnud ja oma südant kergendanud (ïåðôåêò) Îí ñêàçàë è îáëåã÷èë (ïðîøåäøåå ÑÂ) ñâîþ äóøó; Talu oli muutunud (ïëþñêâàìïåðôåêò) kodutute varjupaigaks Õóòîð ïðåâðà- òèëñÿ (ïðîøåäøåå ÑÂ) â óáåæèùå áåçäîìíûõ; ñèòóàöèÿ íåïðå- äåëüíîñòè: Ta ise on ka niisuguseid kirju kirjutanud (ïåðôåêò) Îí ñàì òîæå ïèñàë (ïðîøåäøåå ÍÑÂ) òàêèå ïèñüìà; Nõnda olime me arvanud (ïëþñêâàìïåðôåêò) Òàê ìû äóìàëè (ïðî- øåäøåå ÍÑÂ); ñèòóàöèÿ ðåàëüíîãî äåéñòâèÿ â ïëàíå íàñòîÿ-

45 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

ùåãî-áóäóùåãî: Ìû ñêàæåì Me ütleme; ñèòóàöèÿ â äàëüíåé- øåé ïåðñïåêòèâå âîçìîæíîãî áóäóùåãî äåéñòâèÿ: Îíè áóäóò äåéñòâîâàòü Nad hakkavad tegutsema (asuvad tegutsema). Ôîðìà íàñòîÿùåãî âðåìåíè ýñòîíñêîãî ñèíòåòè÷åñêîãî ãëàãîëà èìååò øèðîêèé ôóíêöèîíàëüíûé ïîòåíöèàë îò íàñòîÿùåãî ìîìåíòà ðå÷è äî áëèæàéøåãî áóäóùåãî è ïîýòîìó ôóíêöèî- íèðóåò àíàëîãè÷íî ñ ôîðìîé íàñòîÿùåãî-áóäóùåãî ÑÂ â ðóññêîì ÿçûêå; òàêàÿ æå àíàëîãèÿ íàáëþäàåòñÿ ìåæäó àíàëè- òè÷åñêîé ôîðìîé áóäóùåãî âðåìåíè â ðóññêîì ÿçûêå è ýñòîí- ñêèì ñåìàíòèêî-ñèíòàêñè÷åñêèì åäèíñòâîì ñ hakkama (ñì. Metslang 1994: 216218); 3) ñîîòíîñèòåëüíîñòü ìåæäó ôóíêöèîíàëüíûìè (êîíòåêñòóàëüíî îáóñëîâëåííûìè) âèäîâûìè ïàðàìè ðóññêîãî ÿçûêà (òèïà öåïëÿòüñÿ / óöåïèòüñÿ, î÷íóòüñÿ / ïðèõîäèòü â ÷óâñòâî (â ñåáÿ), ñàæàòü ïÿòíà / ïîñàäèòü ïÿòíî) (ñì. îá ýòîì Ãàê 1996: 6271, Àïðåñÿí 2004: 318) è íåîïïîçèòèâíûì àñïåê- òóàëüíûì ïðîòèâîïîñòàâëåíèåì ñèíòåòè÷åñêèé / àíàëèòè÷å- ñêèé ãëàãîë â ýñòîíñêîì ÿçûêå òèïà tervenema / terveks saama, purustama / puruks tegema, võitlema / kätte võitma (ñì. îá ýòîì Ýñëîí 2004b: 95108, Eslon 2004a: 103122); 4) ðàñõîæäåíèÿ â ëåêñè÷åñêîì íàïîëíåíèè è ñèíòàêñè÷åñêîì õàðàêòåðå àñïåêòóàëüíûõ ñèòóàöèé, îïðåäåëÿþùèõ âûðàæåíèå êîíêðåòíûõ àñïåêòóàëüíûõ çíà÷åíèé. Íàïðèìåð, íàëè÷èå ëåêñè÷åñêèõ ïîêàçàòåëåé ïîñòîÿííîé ïîâòîðÿåìîñòè äåéñòâèÿ (òèïà kaua äîëãî, iga päev êàæäûé äåíü, aastate pikku ãîäàìè, pidevalt ïîñòîÿííî, palju kordi ìíîãîêðàòíî è ïîä.) ñîîòíîñèòñÿ ñ ñèòóàöèåé íåïðåäåëüíîñòè, íàëè÷èå ïîêàçàòåëåé ðàçîâîñòè äåéñòâèÿ (òèïà äkki âäðóã, ükskord îäíàæäû, täna ñåãîäíÿ è ïîä.) ñîîòíîñèòñÿ ñ ïðåäåëüíîñòüþ ñèòóàöèè. Âìåñòå ñ òåì íåëüçÿ ñêàçàòü, áóäòî ìåæäó ýñòîíñêèì è ðóññêèì ÿçûêàìè ïðè ýòîì èìååòñÿ ïîëíàÿ ñîîòíîñèòåëü- íîñòü â óïîòðåáëåíèè ëåêñèêè è ãðàììàòè÷åñêèõ ñðåäñòâ. Ýòî âèäíî õîòÿ áû íà îñíîâå ñðàâíåíèÿ ïðèìåðîâ ñ ëåêñè÷åñêèìè ïîêàçàòåëÿìè èíòåíñèâíîñòè ïðîÿâëåíèÿ äåéñòâèÿ èëè ñîñòî- ÿíèÿ. Ïî ëîãèêå âåùåé ýòî ëåêñè÷åñêîå ñðåäñòâî äîëæíî äèô- ôåðåíöèðîâàòü íåïðåäåëüíîñòü ñèòóàöèè. Âìåñòå ñ òåì ïî îòíîøåíèþ ê ðóññêîìó ÿçûêó âñå íe òàê ïðîñòî. Ëîãè÷íî, ÷òî

46 ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ. ÇÍÀ×ÅÍÈÅ ÀÍÀËÎÃÈÈ ÄËß ËÈÍÃÂÈÑÒÈÊÈ

â ýñòîíñêîì ÿçûêå îíè íåóìåñòíû â ñî÷åòàíèè ñ àíàëèòè÷å- ñêèìè ãëàãîëàìè, ñîäåðæàùèìè ñåìàíòèêó ïðåäåëüíîñòè, âìåñòå ñ òåì â ðóññêîì ïeðåâoäe îíè â äàííîì òèïå àñïåê- òóàëüíîé ñèòóàöèè âïîëíå äîïóñêàþòñÿ: *Haige saab oluliselt (tunduvalt) terveks Áîëüíîé ñóùåñòâåííî (çíà÷èòåëüíî) âû- çäîðîâååò; *Haige sai oluliselt (tunduvalt) terveks Áîëüíîé ñóùåñòâåííî (çíà÷èòåëüíî) âûçäîðîâåë; *Haige on oluliselt (tunduvalt) terveks saanud Áîëüíîé ñóùåñòâåííî (çíà÷è- òåëüíî) âûçäîðîâåë. Ëîãè÷íî òàêæå, ÷òî â ñî÷åòàíèè ñ ñèíòå- òè÷åñêèìè ãëàãîëàìè ýñòîíñêîãî ÿçûêà, íå ñîäåðæàùèìè ñåìàíòèêó ïðåäåëüíîñòè, ëåêñè÷åñêèå ïîêàçàòåëè èíòåíñèâ- íîñòè ïðîÿâëåíèÿ äåéñòâèÿ èëè ñîñòîÿíèÿ ïðÿìî íàïðàøè- âàþòñÿ. Âìåñòå ñ òåì â ðóññêîì îíè âêëþ÷åíû â ñèòóàöèþ ïðåäåëüíîñòè: Haige on oluliselt (tunduvalt) tervenenud Áîëüíîé ñòàë ñóùåñòâåííî (çíà÷èòåëüíî) çäîðîâåå. Íà îñíîâå ïðî- àíàëèçèðîâàííîãî ñëó÷àÿ ìîæíî ñäåëàòü ñëåäóþùèé âûâîä: åñëè â ýñòîíñêîì ÿçûêå ëåêñè÷åñêèå ïîêàçàòåëè èíòåíñèâíîñòè ïðîÿâëåíèÿ äåéñòâèÿ èëè ñîñòîÿíèÿ äèôôåðåíöèðóþò ïðåæäå âñåãî àñïåêòóàëüíóþ ñèòóàöèþ íåïðåäåëüíîñòè, òî â ðóññêîì ÿçûêå îíè ïîä÷åðêèâàþò ñòåïåíü ïðîÿâëåíèÿ ðåçóëüòàòà äåéñòâèÿ èëè ñòåïåíü ïîëíîòû ñîñòîÿíèÿ, ÷òî íåïîñðåäñòâåííî íå õàðàêòåðèçóåò àñïåêòóàëüíóþ ñèòóàöèþ, à ñêîðåå âñåãî ÿâëÿåòñÿ ñðåäñòâîì âûðàæåíèÿ îöåíî÷íîñòè, âûäåëèòåëü- íîñòè. Ïîñêîëüêó òèïû àñïåêòóàëüíûõ ñèòóàöèé è óñëîâèÿ èõ ëåêñè÷åñêîãî è ãðàììàòè÷åñêîãî íàïîëíåíèÿ íà ìàòåðèàëå ýñòîíñêîãî ÿçûêà åùå ïðåäñòîèò ðàçðàáîòàòü, òî ïîêà ðàíî ãîâîðèòü, êàêèå ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûå ìåæúÿçûêîâûå ñâÿçè çäåñü íàáëþäàþòñÿ è íà ÷åì îíè îñíîâûâàþòñÿ. Ïðèâåäåííîå âûøå ðàñïðåäåëåíèå ìàòåðèàëà íà îñíîâå õàðàêòåðà ìåæúÿçûêîâûõ ñâÿçåé ÿâëÿåòñÿ ñóùåñòâåííûì íå òîëüêî â ïëàíå åãî òåîðåòè÷åñêîé èíòåðïðåòàöèè è íàó÷íîãî îáîñíîâàíèÿ, íî è â ïëàíå ïðåïîäàâàíèÿ âòîðîãî ÿçûêà. Òàê, â ìåæúÿçûêîâîé ýêâèâàëåíòíîñòè ïðîñìàòðèâàåòñÿ óíèâåð- ñàëüíîñòü ÷åëîâå÷åñêîãî ìèðîâîñïðèÿòèÿ è ñïîñîáà åãî ïðåäñòàâëå- íèÿ ÿçûêîâûìè ñðåäñòâàìè. Ýòî òîò ïëàñò ëåêñèêè è ãðàììàòèêè â ðàçíûõ ÿçûêàõ, ñ êîòîðîãî ñëåäóåò íà÷àòü èçó÷åíèå âòîðîãî ÿçûêà. Â ìåæúÿçûêîâîé êîíòðàñòíîñòè îòðàæàåòñÿ ñïåöèôè÷åñêîå äëÿ ñîïî-

47 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

ñòàâëÿåìûõ ÿçûêîâ. Åå ñëåäóåò âîñïðèíèìàòü êàê àêñèîìó è â ó÷åáíîì ïðîöåññå ñîçíàòåëüíî âûó÷èòü. Â ñôåðó ìåæúÿçûêîâûõ ðàñõîæäåíèé âêëþ÷àþòñÿ â îñíîâíîì ñêðûòûå îò íåïîñðåäñòâåííîãî íàáëþäåíèÿ àíàëîãèè, êîòîðûå âîçìîæíî îáíàðóæèòü â ðåçóëüòàòå ïðèìåíåíèÿ ìíîãîìåðíîãî íàó÷íîãî îáúÿñíåíèÿ. Îáû÷íî ýòî òå ÿçûêîâûå ÿâëåíèÿ, êîòîðûå íàõîäÿòñÿ â ñòàäèè ãðàììàòèêàëèçàöèè èëè ëåêñèêàëèçàöèè, ðàçâèâàþò âàðèàòèâíîñòü ôîðì è ôóíêöèé, ïðèíèìàþò íîâûå ôóíê- öèè, ìåòàôîðèçèðóþòñÿ è ò. ä. Ïðîâåäåíèå ëîæíûõ àíàëîãèé â ýòîé îáëàñòè ãðîçèò â îáó÷åíèè òðóäíîîáúÿñíèìûìè îøèáêàìè. Èõ ïðåäóïðåæäåíèþ äîëæíà ïðåäøåñòâîâàòü ñåðüåçíàÿ ðàáîòà ïî âû- ÿâëåíèþ ïðè÷èííî îáóñëîâëåííûõ ìåæúÿçûêîâûõ ñâÿçåé.

Ëèòåðàòóðà

Àïðåñÿí Þ. Ä. 2004. Î ñåìàíòè÷åñêîé íåïóñòîòå è ìîòèâèðîâàííîñòè ãëàãîëüíûõ ëåêñè÷åñêèõ ôóíêöèé. Âîïðîñû ÿçûêîçíàíèÿ 4, 318. Áîíäàðêî À. Â. 1983. Ïðèíöèïû ôóíêöèîíàëüíîé ãðàììàòèêè è âîïðîñû àñïåê- òîëîãèè. Ëåíèíãðàä: Íàóêà. Curtis, R. V. & Reigeluth, C. M. 1984. The use of analogies in written text. Instructional Science 13 (2), 99117. Diewald, G. 1997. Grammatikalisierung. Eine Einführung in Sein und Werden gram- matischen Hormen. Germanistische Arbeitsberichten 36. Tübingen: Max Nie- meyer Verlag. Äðóÿíîâ Ë. À. 1983. Êàòåãîðèÿ çàêîí. Ôèëîñîôñêèå íàóêè 4, 127132. Ehala, M. 1996. Integreeritud keeleteooria võimalikkusest tänapäeva keeleteaduses (II). Keel ja Kirjandus 6, 375384. Ehala, M. 2000. Second language learners impact on the structure of Estonian. Languages at Universities Today and Tomorrow. Ed. by K. Allikmets. Tartu, 2032. Ýñëîí Ï. 1991. Ðîëü âíóòðèñèñòåìíûõ îòíîøåíèé â îïðåäåëåíèè ôóíêöèîíàëüíîãî ïîòåíöèàëà ÿçûêîâûõ åäèíèö è êàòåãîðèé (íà ìàòåðèàëå ðóññêîãî è ýñòîí- ñêîãî èíôèíèòèâà). Ñèíòàêñè÷åñêèå è ïàðàäèãìàòè÷åñêèå ñâÿçè ÿçûêîâûõ åäèíèö è êàòåãîðèé (íà ìàòåðèàëå ðàçíîñèñòåìíûõ ÿçûêîâ). Òàëëèííñêèé ïåä. óí-ò. Òàëëèíí, 7076. Ýñëîí Ï. & Ïèõëàê À. 1993. Âèä è âðåìÿ. Òàëëèííñêèé ïåä. óí-ò. Òàëëèíí. Ýñëîí Ï. 1994. Ðîëü àñèììåòðèè, àíàëîãèè è íåéòðàëèçàöèè â îáúÿñíåíèè âíóòðèÿçûêîâûõ ïðîöåññîâ. Âîïðîñû ñîâðåìåííîãî ñîñòîÿíèÿ è èñòîðè- ÷åñêîãî ðàçâèòèÿ ñèñòåì ðóññêîãî è áîëãàðñêîãî ÿçûêîâ. Øóìåí: Èçä-âî íà ÂÏÈ Êîíñòàíòèí Ïðåñëàâñêè, 5071.

48 ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ. ÇÍÀ×ÅÍÈÅ ÀÍÀËÎÃÈÈ ÄËß ËÈÍÃÂÈÑÒÈÊÈ

Ýñëîí Ï. 2000. Ðóññêèé âèä è åãî ñóáñòèòóòû â ýñòîíñêîì ÿçûêå. Ôóíêöèè è âçàèìîäåéñòâèå ÿçûêîâûõ åäèíèö â òåêñòå. Òàëëèíí: TPÜ Kirjastus, 105 141. Eslon, P. 2004a. Mõningatest korrelatsioonidest vene ja eesti verbisüsteemis. Toimiv keel II. Töid rakenduslingvistika alalt. Koost Helle Metslang, toim Maria-Maren Sepper, Jane Lepasaar. TPÜ eesti filoloogia osakonna toimetised 3. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 103122. Ýñëîí Ï. 2004b. Î ãðàììàòèêàëèçàöèè àíàëèòè÷åñêèõ ãëàãîëîâ ýñòîíñêîãî ÿçûêà. Linguistica Uralica 2, 95108. Ãàê Â. Ã. 1996. Ôóíêöèîíàëüíûå âèäîâûå ïàðû â ðóññêîì ÿçûêå. Ñëîâàðü. Ãðàììàòèêà. Òåêñò. Ñá. ñòàòåé. Îòâ. ðåä. Þ. Í. Êàðàóëîâ, Ì. Â. Ëÿïîí. Ìîñêâà: ÈÐß ÐÀÍ, 6271. Hulshof, H. & Verloop, N. 2002. The use of analogies in language teaching: representing the content of teachers practical knowledge. Journal of Curriculum Studies 34 (1), 7790. Itkonen, E. 1992. Analogian käsite ja sen rooli kognitiivisessa kielitieteessa. Kielitieteen kentän kartoitusta. Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 39. Turku, 3949. Êóðèëîâè÷ Å. 1962. Î ïðèðîäå òàê íàçûâàåìûõ àíàëîãè÷åñêèõ ïðîöåññîâ. Å. Êóðèëîâè÷. Î÷åðêè ïî ëèíãâèñòèêå. Ñá. ñòàòåé. Ìîñêâà: Èçä-âî èíîñòð. ëèò., 92121. Meillet, A. 1926. Lévolution des formes grammaticales. Linguistique historique et linguistique générale 2. Société de Linguistique Paris VIII, 130148. Metslang, H. 1994. Temporal Relations in the Predicate and the Grammatical System of Estonian and Hinnish. Oulun yliopiston suomen ja saamen kielen laitoksen tutkimusraportteja 39. Oulu. Muuk, E. 2002. Häälikuseaduslikkus ja analoogilisus meie õigekeelsusnähtuste hinda- mismõõdupuuna. T. Erelt. Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasu- tus, 343360. Ïóïûíèí Þ. À. 1990. Ôóíêöèîíàëüíûå àñïåêòû ãðàììàòèêè ðóññêîãî ÿçûêà: âçàèìîñâÿçè ãðàììàòè÷åñêèõ êàòåãîðèé. Ëåíèíãð. ãîñ. ïåä. èí-ò èì. À. È. Ãåðöåíà. Ëåíèíãðàä. Ñîññþð Ô. äå 1977. Òðóäû ïî ÿçûêîçíàíèþ. Ïîä ðåä. À. À. Õîëîäîâè÷à. Ìîñêâà: Ïðîãðåññ. Øåëÿêèí Ì. À. 2002. ßçûê è ÷åëîâåê (Ê ïðîáëåìå ìîòèâèðîâàííîñòè ÿçûêîâîé ñèñòåìû). Òðóäû ïî ðóññêîé è ñëàâÿíñêîé ôèëîëîãèè. Ëèíãâèñòèêà. Íîâàÿ ñåðèÿ VII. Òàðòó. Vaiss, N. 2004. Verbi aspektikategooria eesti ja vene keeles. Eesti keel: võõrkeelest teiseks keeleks. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 145184. Valt, L. 1986. Murranguaegadele mõeldes. Eesti Loodus 7, 418424.

49 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

The significance of analogy in linguistics

PILLE ESLON

The present article describes the language means of the functional semantic field of aspectualism, comparing both Russian and Estonian. The analysis is based on the analogy as the most general principle of scientific perception that can also be used as a certain research method. It provides an opportunity to ascertain such interlanguage correlations that are hard to notice in case of a simple descriptive juxtaposition. Besides a common functional semantic subject (aspectualism), the principle of the hierarchy of language and character of correlations equivalence, contrast, difference, functional identity have been taken as a basis for highlighting the correlations and their interpretation. It results in a multi-dimensional comparative model based on the principle of analogy. The role of analogy in linguistics can be explained with the following: 1) The formation of analogies is a psychophysical process that is common to human being and helps him create connexions between the different associations that are created in comparing similar or different objects. This process is reflected in the development of the language by means of grammaticalization and regrammaticalization. 2) The development of a language system is based on openness, unsystematics, individuality and on the other hand arrangement, regularity, systematics, social antinomy, owing to that the constant analogy-based renewal of language becomes feasible. 3) Analogy ensures the stable unbalance of a language system (self- organization) that also complicates the description of language. 4) Analogy opens causal connections between certain processes and is expressed in interlanguage correlations. 5) Determination of interlanguage analogies is also both a means of perception and and the means of presenting causal relations. 6) Analogy is the most general principle of perception and an universal basis for the integration of the different classes of scientific explanation (causal, rational, teleological, functional, systematic- structural, genetic).

50 ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ. ÇÍÀ×ÅÍÈÅ ÀÍÀËÎÃÈÈ ÄËß ËÈÍÃÂÈÑÒÈÊÈ

7) The discovery of analogies between different theories is a ground for their integration and creation of new analogies. 8) Analogy can be used as a research method, as a basis to classification formation and in the description of a functional potential of language. 9) Analogy can be applied to both one and several languages, in both a synchroneous and a diachroneous plan. Hinding the functions of analogous linguistic expressions between the various languages and their description is a natural foundation for the upbuilding of foreign language teaching.

ÏÈËËÅ ÝÑËÎÍ (1950) îêîí÷èëà Òàðòóñêèé óíèâåðñèòåò ïî ñïåöèàëüíîñòè ðóññêèé ÿçûê è ëèòåðàòóðà. Êàíäèäàòñêóþ äèññåðòàöèþ çàùèòèëà â 1986 ã. â Ëåíèíãðàäñêîì ãîñóäàðñòâåííîì óíèâåðñèòåòå. Ðàáîòàåò â Òàëëèííñêîì ïåäàãîãè÷åñêîì óíèâåð- ñèòåòå ñ 1976 ã., íà÷èíàÿ ñ 2002 ã. ñòàðøèì íàó÷íûì ñîòðóäíèêîì êàôåäðû îáùåãî è ïðèêëàäíîãî ÿçûêîçíàíèÿ. Èçó÷àåò âîïðîñû ôóíêöèîíàëüíîé ãðàììàòèêè ðóññêîãî ÿçûêà, ïðîáëåìû îáùåãî è ñîïîñòàâèòåëüíîãî ÿçûêîçíàíèÿ, ìîäàëüíîñòü, àñïåêòóàëüíîñòü, èíôèíèòèâ. [email protected]

PILLE ESLON (1950) on lõpetanud Tartu Ülikooli vene keele ja kirjanduse erialal. Kaitses kandidaadikraadi 1986. aastal Leningradi Riiklikus Ülikoolis. Alates 1976. aastast töötab Tallinna Pedagoogikaülikoolis, 2002. aastast üld- ja rakenduskeeletea- duse õppetooli vanemteadurina. On uurinud vene keele funktsionaalset grammatikat, üld- ja kõrvutava keeleteaduse probleeme, modaalsust, aspektuaalsust, infinitiivi. pille. eslon@tpu. ee

51 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

52 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 5370

TAAS PROBLEEMIDEST SÕNALIIGI MÄÄRAMISEL

RUDOL' KARELSON

Ülevaade. Kirjutises kõneldakse raskustest eesti keele sõnaliikide määramisel. Käsitlu- se aluse moodustavad Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu koostamisel ja toimetamisel esile kerkinud probleemid. Sõnaliikide piirid pole absoluutsed, vaid sageli üpris hajusad. Konkreetses kasutuses tuleb ette üleminekuid ühest sõnaliigist teise. Käesolevas kirjutises on neist kõne all substantiivi ja adjektiivi, adjektiivi ja adverbi, substantiivi ja adverbi, interjektsiooni ja adverbi ning interjektsiooni ja substantiivi vahepiiri küsimus. Raskusi võib põhjustada mõnigi kord ka sõna ja sõnavormi vahekord. Siin on tegemist juhtudega, kus noomeni või verbi teatav vorm eristub semantiliselt oma paradigmast ning võib kujuneda nt adverbiks või kaassõnaks. Juttu on ka partitsiipide üleminekust adjektiivideks. Pahatihti pole aga kaugeltki selge see piir, millest alates võime lugeda vastavat vormi uude sõnaliiki kuuluvaks. Võtmesõnad: leksikoloogia, leksikograafia, sõnaliigid

1. Sissejuhatus

Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu (EKSS) toimetajana on tulnud paljude aastate vältel kokku puutuda sõnaliikide piiride küsimustega. Üpris- ki sageli on olnud raske otsusele jõuda, missugusesse sõnaliiki teatav sõna antud konkreetses kontekstis kuulub ja kuidas seda sõnaraamatus vormistada. Peab ka tõdema, et mõnel juhul on tulnud sõnapiiride ähma- suse tõttu sõnaraamatus meelevaldseltki otsustada: lihtsalt teeme nii. Siia kuulub nt kahe eri sõnaliigi märgendi esitus teatavate sõnade puhul. Sõnaliikide piiride küsimus on tegelikult ammune ja küllap vist igijät- kuvgi probleem. Olen juba varemaltki sõnaliikide vahekordade teemat käsitledes maininud, et keeles ei saa kõike kindlatesse kastidesse ära

53 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) lahterdada (vt Karelson 1977: 2948). Paratamatult jäävad ebamäärased piirialad ja üleminekujuhud. Seda tingib juba keele pidev areng ise. Ka eesti keele grammatikas (EKG) kirjutatakse: Sõnaliigid ei olegi üks- teisest jäigalt eristuvad, obligatoorsete tunnuseloenditega iseloomustata- vad klassid, vaid osaliselt kattuvad, hajusate piiridega rühmad. (EKG I: 16) Ja üleminekuid, piiripealseid juhte tuleb ette kõikide sõnaliikide puhul. Täistähenduslike sõnade korral on see kuidagi arusaadav ja ootuspäranegi. Ent üleminekuid ja ja vahepealseid juhte esineb samuti mitteiseseisvate, mittetäistähenduslike sõnade puhul, olgu need siis kas või hüüdsõnad.

2. Sõnaliikide omavaheline vahekord 2.1. Substantiivi ja adjektiivi vahekord

Kõige rohkem ühest sõnaliigist teise üleminekuid tuleb ette ühenduses substantiivi ja adjektiiviga, seda nii nende omavahelistes suhetes kui ka seoses üksikvormide adverbistumisega. On teada küllalt juhtumeid, kus substantiivid adjektiveeruvad. Olgu siin toodud näidetena sõnad sõber, koer, jamps, torm, tola, selts. See ilmneb kas või lausetes Rein on mul hea sõber mees. Ta on koer poiss. See on jamps jutt. Ära ole nii torm tormakas! See mees on küll päris tola. Kahes viimases rõhutab adjektiivsust eesasendis olev määrsõnaline laiend. Teiselt poolt on teada, et nimisõnad ei kompareeru, küll aga teevad seda adjektiivid. Kui niisiis oma põhiolemuselt nimisõnana käibiv sõna peaks ette tulema komparatiivsena või superlatiivsena, on see juba selgeks tõendiks tema üleminekust adjektiiviks. Vrd Mõni sõbrem mees andis head nõu. Lastel on kahekesi seltsim mängida. Ühesugused tobud kõik, üks tolam kui teine. Mõneti keerukam on piiritõmbamine algselt adjektiivi ja sellest kujunenud või kujunemas oleva substantiivi vahel. Toodagu siin näidetena omadussõnad tobe segane, vähese aruga, taipamatu, loll rumal, taipamatu, vaene varatu v vähese varaga, armas armastatud, kallis. Üheks substantiivsuse kriteeriumiks saaks olla adjektiivse, harvemini muu täien- di olemasolu asjaomase sõna ees. Vrd Olin suur loll, et sinu nõu kuulda ei võtnud. See tobe raiskab raha viina peale. Kõik küla vaesed tulid kokku. Jääge jumalaga, mu armsad!

54 RUDOL' KARELSON. TAAS PROBLEEMIDEST SÕNALIIGI MÄÄRAMISEL

Ent mitte alati ei ole sõnaraamatutegijad söandanud taolistelgi korda- del ühest otsust teha. Mõnikord on kasutusjuhuna ühe püstkriipsu taga sulgudes mainitud substantiivselt või ka substantiivselt. Mõned näi- ted selle kohta. Nii esinevad sõna pöörane puhul ülemineva kasutusjuhuna laused Kust sihuke pöörane on välja lastud? ja Igasuguste pöörastega ma küll asju ajada ei taha, sõna meeletu juures aga Mõned meeletud püüdsid laagrist põgeneda ja Sinusuguse meeletuga ei saa midagi mõist- likku ette võtta. Nähtavasti ei ole siis nimisõnastumist veel söandatud lõplikuks pidada ja käsitletud neid juhte n-ö elliptilistena, niisiis tõlgen- datud järelikult: sihuke pöörane [inimene, mees], mõned meeletud [mehed], sinusuguse meeletuga [= meeletu inimesega] jne. Tekib paratamatult küsimus, kas keelelise ellipsi võimalust ikkagi arvestada? Siis saa- nuks seda teha eespool toodud näideteski see tobe [inimene] raiskab; kõik küla vaesed [inimesed] tulid jne. Paraku ei ole selles osas toimetajatel alati olnud ühtseid seisukohti. EKG-s pole igatahes sõnaliikidest kõneldes ellipsit üldse mainitud. Olgu niisiis sõnaliikide määramisel ellipsiga lood, kuidas nad on, sõnaraamatutegijat ehk siiski aitab mõni- kord see kriipsu taga toodud substantiivselt esitusprobleemist üle saada, eriti siis, kui materjali piiripealse juhu kohta on vähevõitu ja mis seejuures peatähtis: perifeeriakasutusele on ikkagi tähelepanu juhitud. Teiselt poolt tuleb EKSS-is ette juhte, ehkki märksa harvemini, kus substantiivi puhul on püstkriipsu taga viidatud kasutusele adjektiivselt. Silma torkab see kas või sõna toru juures, kus kõnekeelse 5. tähenduse (rumal, taipamatu, saamatu inimene, loru) all esineb: | (adjektiivselt), nt Et inimene ka nii toru võib olla! Määrsõnaline laiend nii viitab sulaselgelt adjektiivile. Samas on suurema ainestikuhulgaga loru puhul esitatud vastav kasutus omaette adjektiivse tähendusena; vrd Loru mees, poiss, koer. Läheb iga päevaga lorumaks. Väike ebakõla esitustes on, aga mis parata.

2.2. Adjektiivi ja adverbi vahekord, vaegadjektiivid

Kõigepealt omadussõnadest ja nendega samakujulistest määraadverbi- dest. Valdav osa on neist tu-lõpulised, nagu koletu, päratu, otsatu, tohutu, arutu, määratu jne. Vahetegemise kriteerium on siin üldiselt lihtne. Ad- jektiivina esinevad nad koos substantiiviga selle laiendina, nt Koletu

55 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) sõda, ebaõiglus. Karul on koletu jõud. Päratu hoonemürakas, veteväli. Arutu hulk rahvast. Unetule tundub öö otsatu. Adverbilise kasutuse korral esinevad vastavad sõnad adjektiivi või adverbi laiendina, nt Sinna on koletu pikk maa. Ennevanasti elanud otsatu rikas kuningas. Tööd on määratu palju. Päratu palju aastaid tagasi. Analoogiliselt käibivad üldi- selt ka jõle, kole, jube, hirmus ja mõned muud määra väljendavad sõnad; niisiis Talle tehti jõledat ülekohut. Kole tuisk, kole kuumus. Teda valdas hirmus viha (adjektiivid), aga Jõle tige, jõle ihne. Mul on jõle vähe aega. Jube vastik lugu (adverbid). EKSS-is esitatakse kõnealused sõnad vastavalt kahe eraldi märksõnana. Eri arvamusi on olnud liitsõnaliste sõnakujude osas, mille järelkom- ponendiks on -karva, -laadi, -ohtu, -verd, -võitu, -värki, -värvi, -väärt või veel mõni muu seda laadi osis. E. Vääri on neid omal ajal pidanud määrsõnadele lähedasteks sõnadeks (Vääri 1959: 72), A. Kask taas nimetanud omadussõnalisteks adverbideks (Kask 1967: 93). Probleemi on põhjalikumalt analüüsinud V. Hallap, nimetades seesuguseid sõnu vaeg- käändsõnadeks, mis on vormiliselt küll lähedased partitiivile, kuid tegelikult ei käändu (Hallap 1986: 201). EKG-s peetakse neid vaegomadussõ- nadeks, sest nad esinevad atribuudi funktsioonis ja vastavad küsimusele missugune? (EKG I: 21). Selliseid kasutusi on nt Alles poisikeseohtu nooruk. Tööst kangevõitu selg. Valgetverd mees. Isevärki mõte. Tema naljad olid hoopis isevärki. Meri oli tinakarva. Tegelikult on asi siiski mõneti keerulisem. Tuleb ette juhte, kus seesuguseid sõnu oleks õigem pidada adverbiks. Vrd Napivõitu palk, teadmised (omadussõnaline kasutus), aga Andmeid oli napivõitu. Adjektiivne on kasutus Mart on alati natuke isevärki olnud, aga adverbi poole kaldub Ta nägu oli isevärki pinguli, otsekui kivistunud. Siia võrdluseks ka EKG-st sõna isemoodi kohta käivad kasutused Tema on üks isemoodi inimene ja Tema teeb kõik asjad isemoodi, kus esimesel juhul peetakse kõnealust sõna käänduma- tuks omadussõnaks, teisel aga adverbiks (EKG I: 25). Niisiis üksühene lahendus nimetatud rühma puhul puudub. Sellest lähtuvalt otsustatigi omal ajal esitada EKSS-is -karva, -ohtu, -võitu puhul kaks märgendit nii adjektiivi kui adverbi oma , -verd, -laadi, -sorti, -värki järel anda üksnes indekl adj, -moodi järel aga adv. Hilisem toimetamise käik on osutanud, et sellest tüüpmallist pole võima- lik alati kinni pidada ja selgelt mitmetähenduslike sõnade puhul on tulnud probleemi lahendada ka üksiksõnuti. Nii nt on isevärki esimesele tähen-

56 RUDOL' KARELSON. TAAS PROBLEEMIDEST SÕNALIIGI MÄÄRAMISEL dusele lisatud indekl adj, teisele aga adv; sõna teistmoodi puhul on see kahes esimeses tähenduses adverbiks loetud, kolmandas aga indeklinaabliks adjektiiviks. EKG-s esitatakse vaegadjektiivina ka pagana (poiss) (EKG I: 21). Tegelikult on olukord siingi keerulisem. Juba varasematel aastatel on kõne all olnud seesuguste sõnakujude, nagu kuradi (ka kuradima), pagana (ka paganama), saatana, sindrima, kurjalooma, pärgli jmt sõnaliigili- ne kuuluvus (Karelson 1977: 3738). EKG-s mainitakse nüüd rühma adjektiivide ja adverbide piirimail olevaid sõnu, mis võivad ette tulla nii täiendina kui ka määrusena. Näidete hulgas esinevad valmis, täis, aga ka paganama (EKG I: 22). Viimase alusel võiks ehk mõista nii, et siia rühma arvatakse ka siis kuradima, sindrima ja teised sellesarnased sõnakujud. Aga kas ka kuradi, pärgli, kurjalooma, sunniku jne? Needki saavad esineda kahes funktsioonis. Tuleb tunnistada, et EKSS-is on püütud neid nende funktsioonist lähtuvalt esitada, kuid alati vist mitte kõige õnnestunumalt. Üldiselt antakse täiendi positsioonis ja substantiivi laienditeks olevad kuradi, kuramuse, pagana, sunniku, pärgli eraldi esiletõstetuna sõnade kurat, kuramus, pagan, sunnik, pärgel all, adjektiivi ja adverbi laiendiks oleku korral aga adverbiks peetuna omaette märksõnadena. Viimasel juhul, s.o adverbina niisiis juhud, nagu Ta on kuradi kaval. Ta oli ära kuradi kaua. Kuramuse halb ilm. Mängib kitarri kuramuse hästi. Pagana piinlik olukord. Jaam jääb siit pagana kaugele. Meid aeti sunniku vara üles. Pärgli põnevaks hakkab siin nüüd minema. Samamoodi adverbidena on esitatud ka jumala ja issanda, nt Mees oli jumala kaine. Laulab jumala valesti. Elan selles majas issanda ihuüksi. Sõnaliigiliselt paistab praegu aga vastuolulisena sõnakujude kuradima, paganama, põrguma esitus üks- nes adverbidena. Näiteid on aga tegelikult toodud nii adjektiivi ja adverbi kui ka substantiivi laiendi kohta. Esimese juhu kohta tuuakse seesugused, nagu Paganama täpne mees. Paganama palju aega on kaduma läinud. Kuradima igav töö. Tunnen ennast kuradima hästi, halvasti. Kott on põrguma raske. Teise juhu kohta käivad kasutused, nagu On see alles kuradima lugu. Kuradima õnn, et ma ohtu õigel ajal märkasin. Kõigil oli paganama hoog sees. Mis põrguma tükke sa, poiss, teed? Kas viimati esitatud juhtudel on ikka tegemist adverbidega? Küllap oleks õigem olnud esitada nii, nagu on seda tehtud sindrima puhul, ja nimelt 1. adv: Sindrima suured maasikad. Sindrima vahvalt välja mõeldud. 2. indekl adj: Sindrima lugu. Millal need sindrima pirukad valmis saavad?

57 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

2.3. Adjektiivi ja pärisnime vahekord

Erisuguseid arvamusi ja tugevat mõttevahetust põhjustas omal ajal päris- nimedest, ka rahvaste nimedest jms lähtuvate väiketäheliste sõnakujude, nn käändumatute omadussõnade probleem. Sellised on nt ungari (keel, kirjandus), indiaani (keeled), aaria (rass), katoliku (usk), anglikaani (kirik) jpt. Ajakirjas Keel ja Kirjandus peeti selles osas maha kaks ägedat diskussiooni (1958 ja 1968/69), kus võitlus käis eeskätt liigse pärisnime- dest lähtuvate sõnakujude väikese algustähega kirjutamise vastu. Sellega seoses kerkis ka küsimus, kas on õige neid pidada omadussõnadeks (Karelson 1968: 290293). Sedagi valdkonda on hiljem põhjalikumalt analüüsinud V. Hallap (1986: 199200). Viimaste aastakümnetega on väikese algustähega kirjutamine siin oluliselt vähenenud. Säilinud on see keele- ja rahvanimetustes (eesti keel, läti rahvas, paapua hõimud), mõne- des uskude nimetustes (buda, brahma, muhamedi usk, dominikaani munk, katoliku kirik), taime- ja loomanimetustes (jaapani seeder, rakvere raibe, koloraado mardikas, peipsi siig) ja loomatõunimetustes (tori hobune, jorkiri siga) (Erelt 1999: 27). EKG-s loetakse neid täiendina talitlevateks vaegomadussõnadeks (EKG I: 21). EKSS-is puudub kõnealustel sõnakujudel sõnaliigimärgend, seda nende vaidluste tulemusena. Esitatakse ainult käändumatuse märgend indekl ja osutatakse võimaluse korral, missugusest pärisnimest vm sõnast ta läh- tub. Nt karjala indekl < Karjala, jaapani indekl < Jaapan, jorkiri indekl < Yorkshire, buda indekl < Buddha, angoora indekl < Angora (Ankara endine nimetus), lapi indekl < Lapi(maa), anglosaksi indekl < anglosaks. Aga katoliku indekl + seletus katoliiklaste, sest sõna tulenemist pole võimalik osutada. Tulenemise asendamist seletusega on peetud paremaks mõnelgi muul juhul, nt türgi indekl türklastele v Türgile omane, türklas- te; türklaste loodud, türklastelt pärinev, türgipärane.

2.4. Substantiivi ja adverbi vahekord

Väga tülikaks on osutunud substantiivi ja adverbi vahepiiri küsimuse lahendamine mõnede deminutiivsete -ke(ne): -kese sõnade puhul. Mitmel seda tüüpi sõnal on peale selge nimisõnalise asja märkiva tähenduse veel ülekantum tähendus, kus viidatakse millegi võrdlemisi väiksele hulgale või määrale. Seesuguseid sõnu on nt ivake(ne), kübeke(ne), terake(ne),

58 RUDOL' KARELSON. TAAS PROBLEEMIDEST SÕNALIIGI MÄÄRAMISEL raasuke(ne), kriipsuke(ne), karvake(ne), pilguke(ne). Hulga või määra vähesus tuleb esile kas või lausetes Läksime ivake maad või ivakese maad jala. Mis see kübeke suitsu teeb. Terake tsementi läheks veelgi vaja. Terake aega tagasi oli ta veel siin. Kas sul pole raasukestki halastust? Kraavipõhjas leidub veel karvake jääd. Kriipsuke puudus, et oleksin kukkunud. Mehed istusid pilgukeseks suitsu tegema. On olemas aga terve rida samakujulisi sõnu, milledel otsene asjatähendus sootuks puudub, säilib üksnes vähesusele viitamine. Toodagu siin näidetena kas või raasike(ne), natuke(ne), tsipake(ne), sutike(ne), sutsuke(ne). Vrd Tal on raasike raha kogutud. Vaikis, ootas raasike aega. Kaua me seda natukest maad ikka kõnnime. Ega mul sest natukesest kahju ole. Kaldus õigest suunast tsipakese kõrvale. Lisage supile tsipake soola. Kui ta vaid sutike- segi nalja mõistaks. Kallas kohvi peale sutsukese koort. A. Villup on näinud ke(ne)-sõnades määramäärsõna (näidetena on temal toodud ivake, natuke, kriipsuke, pilguke ja mõned teised) (Villup 1969: 23). On päris ilmne, et adverbilisust ke(ne)-sõnade puhul esineb, seda eriti neil juhtudel, kui nad laiendavad adjektiivi või adverbi. EKSS-is on raasike(ne), natuke(ne), tsipake(ne), sutike(ne), sutsuke(ne) esitatud paralleelselt substantiiviga koguni omaette adverbilise märksõnana. Il- lustreerigu viimast sedalaadi kasutused, nagu Vend oli õest raasike pikem. Vesi on suplemiseks natuke külm. Ruumid võinuksid tsipake suuremad olla. Jäin tsipake hiljaks. Olen sutike väsinud. Aega jääb sutike vähe. Astu sutsuke kõrvale. Natuke rohkem või vähem, ükskõik. Siiski puudub EKSS-is ses suhtes esitusühtlus. Nii pole sõnu ivake(ne), kübeke(ne), terake(ne), raasuke(ne), kriipsuke(ne), karvake(ne), pilguke(ne) eraldi adverbiliste märksõnadena antud, vaid on substantiivi ülekantuma tähen- duse juures märgitud ainult ka adverbilähedaselt. Ilmselt on siin silmas peetud kasutusi, nagu Ivake varem, hiljem. Püüa õppida ivake paremini! Mees muutus ivake(se) kainemaks. Täna töötati ivakene kauem. Ta oli minust kübeke pikem. Lähme kübeke(se) kaugemale! Ehk saaks terake(se) ettevaatlikumalt! Ta on raasuke edev. Räägi raasuke kõvemini. Otsustati karvakese sügavamalt künda. Pilguke hiljem oli plats tühi. Mille poolest need erinevad eespool toodud adjektiivi ja adverbiga seotud adverbidest? Esimesel tagasivaatepilgul tundub, et küllap võinuks samuti esitada kaks erinevat märksõna ja kõik oleks süsteemis olnud. Häda on aga selles, et siin esinevad genitiivsed vormid ivakese, kübekese, terakese, karvakese ei mahuks praeguse nominatiivikujulise adverbi alla. Pidada neid iseseis-

59 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) vateks genitiivikujulisteks adverbideks on ka vähetõenäone. (Märgitagu siiski, et EKSS-is on esitatud omaette adverbina natukeseks.) Ja niisiis peab vist parema puudumisel leppima sõnaraamatu praeguse lahenduse- ga, ehkki probleem jääb püsima.

2.5. Interjektsiooni ja adverbi vahekord

Eesti keeles on pikemat aega probleemiks olnud ka onomatopoeetiliste interjektsioonide ja ti- ~ di-sufiksiliste adverbide vahekorra küsimus. Siia kuuluvad juhud, nagu prants ~ prantsti, näuh ~ näuhti, kõll ~ kõldi jne. Juba P. Palmeos märkis omal ajal, et mõnigi kord on raske öelda, kas tegemist on interjektsiooni või onomatopoeetilise adverbiga, ehkki ta ise näib kalduvat liitega sõnade puhul adverbi poole. Nähtavasti olevat tegemist mingi üleminekukategooriaga interjektsioonidelt adverbidele (Pal- meos 1967: 5153). P. Alvre on ti- ~ di-sõnade osas aga üsnagi resoluutsel seisukohal, et tegemist on adverbidega (Alvre 1969: 535537). Nende adverbilisust paistab toetavat ka EKG, kus adverbituletuse (-ti, -di) all mainitakse eraldi ka vastavaid onomatopoeetilis-deskriptiivsest tüvest lähtuvaid sõnu (praksti, prõmdi, niuhti, viudi jne) (EKG I: 604). Samas esineb üldjoonest kõrvalekaldumistki. Nii leiduvad samas interjektsiooni all sõnad potsti ja natsti (EKG I: 41). On see juhus? Tegelikus tarvituses ei olegi liiteta ja liiteliste sõnade osas vahet. Mõlemad saavad esineda nii interjektsiooni kui ka adverbi funktsioonis ehk teisi sõnu neid on võimalik tõlgendada nii interjektsiooniks kui adverbiks. Sellele on eesti kirjakeele kartoteegi materjalide alusel viida- nud ka V. Põlma (vt Põlma 1975: 147154). Sellepärast ongi EKSS-i toimetajad otsustanud minna vahepealset teed ja esitada vastavate märk- sõnade juures kaks sõnaliigimärgendit. Seejuures antakse liiteta sõnade puhul esikohal interjektsiooni-, liiteliste sõnade puhul adverbimärgend. Niisiis prants (interj adv) seletusega annab edasi prantsatust ja näited: Kukkus, viskus prants pikali. Lõi, laskis ukse prants kinni. Omakorda prantsti (adv interj) seletusega prantsatusega, prantsatades: Uks lendab, löödi prantsti kinni. Olin äkki prantsti pikali. Analoogiliselt ka prantsaki (adv interj) prantsti: Kukkusin, paiskusin prantsaki pikali. Mõnikord võidakse kirjalikus kasutuses hüüdsõnalisust rõhutada veel hüüumärgi lisamisega. Nõnda on ka praegu sõnaraamatus raks (interj adv) puhul

60 RUDOL' KARELSON. TAAS PROBLEEMIDEST SÕNALIIGI MÄÄRAMISEL näited Raks! ja pulk oli pooleks. Virutas rusikaga, raks! Sõna raksti (adv interj) juures aga leiduvad näited Lõi rusikaga raksti lauale. Auto põrkas raksti! vastu puud. Sisuliselt muidugi hüüumärk siin midagi juurde ei anna.

2.6. Interjektsiooni ja substantiivi vahekord

P. Palmeos on oma hüüdsõnade käsitluses märkinud ka interjektsioonide üleminekut substantiivideks ning neist pärinevaid nimisõnu (Palmeos 1967: 5051). Vastavat üleminekut on tulnud tõdeda ka EKSS-i koostaja- tel ja toimetajatel. Selgeks näiteks on siin kas või sõna aitäh. Vrd Aitäh, kõht on täis. Aitäh meelde tuletamast (interjektsioonid), aga Selle eest sulle suur aitäh või Siin ainult aitähiga läbi ei saa (substantiivid). Subs- tantiivsusele osutavad siin täiendi olemasolu vastava sõna ees, aga samuti käänamine. EKSS-is otsustati algul jääda ühe märksõna juurde ja valiti vormistusvõimalusena aitäh, -i(22) interj (s). Edasise toimetamistöö käigus ilmnes peagi, et seesugust märksõna juures kahe sõnaliigimärgendi and- mist ja sulgudes käänamistüübigi lisamist ei saa õnnestunud lahenduseks pidada. Parem ja õigem oleks esitada kaks erinevat märksõna, nagu ongi tehtud juba halloo ja hurraa korral. Eraldi tuleb veel mainida onomatopoeetiliste interjektsioonide substantiveerumist või nende kasutamist substantiivseina. Olen seda teemat käsitlenud ka Soome keeleteaduse päevadel Turus 1993. a. Pean siin silmas kasutusi, nagu raks puhul Murdis kepi raks katki (interj või ka ?adv) ja Kepp murdus raksuga (subst). Samuti klõmm: Lõi ukse kinni klõmm! (interj) ja Lõi ukse klõmmuga kinni (subst); vurts: Lind läks vurts lendu (interj või ka ?adv) ja Kostis linnu lendutõusmise vurts (subst). Märksa ebakindlamaks tuleb pidada substantiveerumist juhtudel, nagu Taevast kostis kurgede kurluu. Ärkasin kukkede kikerikii peale. Öökulli uhhuu tekitas kõheda tunde. Kas tõlgendada neis häälitsemise edasiand- mist veel hüüdsõnana või on tegemist juba substantiiviga? EKSS-is need kasutused puuduvad. Siiski on toimetaja usaldanud nimisõnana esitada kella tiksumist märkiva heli tikk-takk (Vana kell mõõtis aega aeglaste tikk-takkidega) ja kirikukellade löömist tähistava piu-pau (Kell tornis lõi oma piu-paud). Aga eks nimisõnaks pidamist toeta siin juba algvormist erinev käändekujugi!

61 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

2.7. Kaassõna ja adverbi vahekord

Paljud abisõnad saavad esineda nii adverbina kui kaassõnana. Nende omavahelises eristamises üldiselt erilisi raskusi ei teki, sest kaassõnad kuuluvad lauses täiendina nimisõna (või muu käändsõna) juurde, adverbid on aga adverbiaali funktsioonis. Huvipakkuvad on siin ehk sõnaliikide seisukohalt kaupa, haaval, viisi. Põhiliselt on tegemist postpositsioonidega, nt Sõi kild killu haaval. Edasi liiguti saja meetri haaval. Tasus laenu osade kaupa. Päevade kaupa ladistas sadada. Osteti koormate viisi. Liitsõnana aga saavad neist adverbid, nt kildhaaval, meeterhaaval, salgakaupa, viiekaupa, kilokaupa, koormaviisi. ÕS 1999-s märgitakse küll ka võimalust saja, tosina, paari, tüki kaupa = saja-, tosina-, paari-, tükikaupa jne. Sõnade väel ja väele puhul näeb ÕS 1999 põhitähendusena ette küll ainult kasutust postpositsioonina, nt aluspesu väel või väele, samuti kleidi, särgi, vesti väel. Praktiliselt kasutatakse neid aga enamasti ikka liitsõnaliselt, niisiis kleidi-, särgi-, vesti-, pesuväel ja siis on siingi tegemist adverbidega.

3. Sõna ja sõnavormi vahekord

Küllalt olulise koha sõnaliikide eristusprobleemis moodustab sõna ja sõnavormi vahekord. Sageli võib kerkida küsimus, kus on see piir, kust- peale võime väita, et teatav sõnavorm on väljunud paradigmast ja kuulub iseseisva sõnana juba teise sõnaliiki. Iseäranis ohtralt tuleb seesuguseid üleminekuid ja arenguid ette nimisõna pinnalt. Eeskätt on selleks sise- ja väliskohakäändevormid, mis võivad üle minna adverbideks, aga ka kaas- sõnadeks. Ja alati pole sugugi kerge otsustada, kas tegu on uue sisuga või on tegemist nimisõnale omase erilise käändetähendusega. Harvemini kerkib sõna ja sõnavormi vahekord sõnaliigilisuse seisukohalt esile verbi- vormide korral. Eeskätt on nendeks partitsiibid, ka mõnel juhul infinitiivid või muud vormid.

62 RUDOL' KARELSON. TAAS PROBLEEMIDEST SÕNALIIGI MÄÄRAMISEL

3.1. Nimisõnavormid 3.1.1. Nimisõna sisekohakäändes

Teame, et valdav osa kaassõnu lähtub nimisõnade käändevormidest. Mõ- nikord võib siin tekkida probleeme sõnaliigi määramisel. Kas on tegu veel nimisõna paradigma käändega või juba kaassõnaga, siin tuleb arvestada asjaomase vormi tähenduslikku külge. Uue, muutunud sisu korral on alust näha juba kaassõna või sellele üleminekut. Samuti tuleb silmas pidada sedagi, et kaassõnastunud vormi korral ei saa selle ette asetada omadus- sõnalist täiendit (vt ka Karelson 1972: 7576). Ei ole kahtlust, et kaassõ- nadeks tuleb lugeda sisekohakäändelised käes, kätte, käest; küüsis, küüsi, küüsist; jalus, jalgu, jalust; meelest, suhtes lauseis Seda raamatut minu käes ei ole. Selle tõve küüsist pole pääsu. Põgenesid sõja, lahingute jalust. Ta on enda meelest väga tark. Toidu suhtes on ta nõudlik. Üldiselt on nii, et nõrgaastmelisest inessiivist erinevad tugevas astmes sõnakujud tuleb lugeda adverbideks. Sellest vormierinevusest lähtuvalt on lukkus, lokkis, sompus, tükkis, pilves ilma kahtluseta adverbid. Esime- se nelja puhul toetab seda ka kirjapilt. Samuti loetakse adverbideks vastavad illatiivid: niisiis ka lukku (Pani ukse lukku), pilve (Ilm läks pilve), tükki (Suhkur on tükki sulanud), tompu (Padjasuled lähevad tompu). Ent ka nõrgaastmeline inessiiv võib väga sageli esineda adverbina. Nii juba lukkus korralgi esineb paralleelselt lukus; vrd Uks, värav, kohver on lukus lukustatud olekus. Hoidis ukse lukus, ka piltliku kasutusena Kõrvad on lukus, ei kuule midagi. Kui kaugele siin käändevormi adverbiks lugemisega minna, on omaette küsimus. EKSS-i koostamisel-toimetamisel on otsustatud igatahes ebaselged sõnavormi ja adverbi piirjuhud esitada koos üleminekuseisun- dile osutava märkusega muutuva sõna, s.o nimisõna juures. Tuleb aga tunnistada, et päris ühesugust esitusmalli pole õnnestunud luua. Nõnda öeldakse kett puhul sisekohakäänetes osutab kellegi v. millegi kinnitami- sele, kinniolekule v. sellest vabanemisele. Ja näited: Pani koera ketti. Koer on ketis. Laskis koera ketist lahti. Uks on ketis. Lehm, hobune on aasal ketis. Silla juures on mitu paati ketis. Analoogiliselt on formuleeri- tud sõna köis korral. Sõnaartiklis haak aga on öeldud lihtsalt sisekoha- käänetes olukorda tähistavana ja toodud vastav näide Uks, aken, värav on haagis. Aga eks siingi ole juba mõneti adverbile lähenemisega tegemist. Sõnade sõlm, umbsõlm, leht ja mitme teisegi puhul pole probleemist

63 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) väljagi tehtud, ainult väljenditena esinevad ka näited Kingapaelad olid umbsõlme läinud. Mets läheb lehte, on lehes, lehtes, lehis. Viimase puhul esinev tugevaastmeline seisundivorm lehtes kipub leht-artiklis praegusel juhul isegi häirima. Mõneti kindlamana tundub analoogiliste sisekohakäändeliste vormide postpositsioonilisus sõnade kael ja selg puhul. Muidugi mitte kõigis EKSS-is toodud näidetes, aga siiski küllalt usutavana kas või juhtudel Kõik toimetused jäid minu kaela. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Püüab süüd oma seljast maha veeretada. Neis on tähenduseks ilmselt peal, peale, pealt. Märkusena siia juurde, et EKG-ski väidetakse, et vorme kaela, kaelas, kaelast võidavat pidada enam-vähem abisõnastu- nuks (EKG I: 38).

3.1.2. Nimisõna väliskohakäändes

Väliskohakäänete korral ei saa mööda minna juhtudest marjul, marjule, marjult; seenel, seenele, seenelt; kalal, kalale, kalalt; heinal, heinale, heinalt; jahil, jahile, jahilt, ka sepal, sepale, sepalt jts. A. Villup mainib oma adverbikäsitluses käändsõna vormistikust osaliselt irdunud teomää- rust väljendavaid vorme, nagu heinale, jahile, kalale, marjule jne ja nimetab neid pooladverbideks (Villup 1969: 49). Tegemist on vastavate nimisõnade allatiividega, aga küllap on ta sedasama arvanud ka vastavate adessiivide ja ablatiivide kohta. EKSS-is on need kasutused jäetud nimi- sõna alla, kuid siiski enamasti osutatud teatavale adverbilaadsele joonele. Harvemini on piirdutud ka ainuüksi vastavasisulise näitega sõnaartikli näitestikus ning tarbe korral varustatud see veel lühikese lisaseletusega. Nii näiteks leiduvad sepp-artiklis väljendina Sepale, sepile minema; sepal, sepil käima mingit sepatööd teha laskmas käima. Harukorril võib kerkida sõnaliigi küsimus ka onomatopoeetilis-desk- riptiivsete sõnade adessiivivormide puhul. Üldiselt on siin tegemist ikka nimisõnaga. Selliseid näiteid on kas või Puud põlesid praginal. Vesi voolab vulinal. Vett tuli voolikust pahinal. Nimisõnalisuse tõendiks on juba seegi asjaolu, et enamasti saab taolisel korral adessiivi asendada komitatiiviga põlesid praginaga, voolab vulinaga, tuli pahinaga. Ka on sageli mõeldav täiend adessiivse vormi ees, nt Puud põlesid ägedal praginal. Adverbiks pidamine on õigustatud ainult erineva tähenduse

64 RUDOL' KARELSON. TAAS PROBLEEMIDEST SÕNALIIGI MÄÄRAMISEL korral. Mainitagu siin EKSS-is adverbidena esitatud juhte, nagu sorinal ohtrasti, intensiivselt; soravalt, ladusalt, kribinal kähku, kärmesti, ka kribinal-krabinal ruttu, kähku, kärmesti, kiirustades. Praeguste hinnangute kohaselt tuleb täiel määral postpositsioonideks lugeda saatel ja arvel lauseis Asusin paari kaaslase saatel teele. Loodab teiste arvel elada ja toime tulla; samuti ka abil ja põhjal, ehkki need on EKSS-is esitatud veel postpositsioonile lähedase vormina nimisõna all. Vrd See on katsete abil kindlaks tehtud. Ütlen seda esialgsete muljete, enese kogemuste põhjal. Aga kui kaugele kaassõnaks arvamisega ikkagi minna? Postpositsioonile lähedastena on antud ka toel ja toetusel, aga on nad ikka seda? Vrd Võib linnapeaks saada oma erakonna toel. Haige ajab end arsti toetusel püsti. Lennuväe toetusel alustatakse rünnakut. Vähe- malt seesuguste näidete alusel seda päriselt ei söandaks väita. On ju siin täiesti mõeldavad omadussõnalise laiendiga kasutused Pääses edasi va- rakate vanemate kindlal toel. Haige ajab end arsti tugeval toetusel püsti.

3.1.3. Kokkuvõtvalt nimisõnavormidest

Üldiselt tuleb aga käändevormide kaassõnastumise ja adverbistumise väitega olla väga ettevaatlik: mõneti küsitavaks tuleb näiteks arvata EKSS-is sõna eesotsas pidamist tagasõnaks lausetes Ratsutas salga eesotsas ja Valitsuse eesotsas on peaminister, aga samuti adverbiks lugemist juhul Ilma temata eesotsas pole asjal õiget hoogu (Soome Nykysuomen sana- kirjas küll märgitakse samatähenduslike etunenässä, etupäässä, eturinnas- sa puhul kasutamist siiski nii postpositsioonina kui ka adverbina). EKSS-is ongi oldud näiteks sõna tagajärg adessiivi postpositsiooniks pidamisega pisut tagasihoidlikum. On öeldud ainult, et see võib esineda postposit- sioonilaadselt ja toodud näiteid: Linn hävis tulekahju tagajärjel. Põua tagajärjel ähvardab nälg. Võib-olla on seesugunegi esitus veel liiast. Kaassõna ja adverbi tuleb siiski näha mitmetes liitsõnastunud sõna- ühendites. Toodagu siin selliste näidetena käekõrval, käekõrvale, käe- kõrvalt ja seljataga, seljataha, seljatagant (ÕS 1999-s esitatakse viimased küll paralleelselt ka lahkukirjutatuna). EKSS-is esinevad postposit- siooninäidete hulgas laused Laps astub ema, isa käekõrval. Poisike ei jäänud kauaks minu käekõrvale. Koer pääses poisi käekõrvalt lahti. Maja müügiplaane peeti vanaisa seljataga. Seaduseelnõu seljataga seisab

65 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) valitsev koalitsioon. Adverbiks on peetud antud sõnu juhtudel, nagu Vedas hobust ohelikkupidi käekõrval. Ema võttis lapsed käekõrvale. Kui ülikool seljataga, läksin tööle. Teda hurjutatakse nii näo ees kui seljataga. Raske töösuvi jäi seljataha. Ega nad avalikult, ikka seljatagant. Tuleb tunnistada, et mitmed seljataga, seljataha, seljatagant näited EKSS-is on siiski pisut ülepingutatud.

3.2. Verbivormid 3.2.1. Partitsiibid

Alati pole selge, kust kulgeb partitsiibi ja adjektiivi piir, teiste sõnadega millal pidada partitsiipi juba adjektiiviks muutunuks. Ka võivad partitsiibid, eriti oleviku kesksõnad omadussõnade taoliselt käänduda, ent traditsiooni tõttu käsitletakse neid ikkagi verbivormidena. Vahetegemisel on oluline silmas pidada eelkõige vastavate vormide semantikat. Kui see on verbi omast küllalt erinev, võiks juba tegemist olla täieliku adjektivee- rumisega ning on alust lugeda partitsiibikujulist vormi adjektiiviks. K. Kerge on oleviku kesksõna adjektiviseerumise ühe tunnusena rõhuta- nud eriti uue tähenduse metafoorsust (Kerge 1998: 19). Ent alati jääb oluline osa vastava verbi partitsiibivormidest verbi paradigmasse kuulu- vaiks, ja neidki tuleb EKSS-is näidata. Toon näitena partitsiibivormi valdav. Keeleainestik osutab siin selgesti jagunemisele kahe sõnaliigi vahel. Traditsioonilise partitsiibina esineb see väljendeis Suuri rahvahul- ki valdav liikumine või Paljusid keeli valdav õpetlane. Adjektiiviks (tä- hendus ülekaalus olev, ülekaalukas, suur) tuleb seda ilmselt pidada aga lauseis Valdav osa maast on metsa all või Autori loomingus on valdaval kohal tänapäev. Semantilise erinevuse alusel on EKSS-i adjektiivina sisse võetud ka kõlav (pealegi kolmes erinevas tähenduses!), tunduv, minev, maitsev, otsitav (viimasel on küll veel substantiivne tähenduski) jmt. Siiski ei ole esitusviisis alati ühtlust. Nii on kütkestav märgendatud partitsiibina, kuid lisatud semikooloni järel juurde veetlev, võluv, vaimustav. Ilmselt sisal- dub siin juba adjektiivne kasutus, mis oleks tulnud üldise süsteemsuse mõttes eraldi tähendusena ära näidata. Oleviku partitsiipide semantilisele adjektiveerumisele viitab ka nende kompareerumise võimalus (vt ka EKG I: 67). Niisiis tuleks sõnaliigi

66 RUDOL' KARELSON. TAAS PROBLEEMIDEST SÕNALIIGI MÄÄRAMISEL määramisel sedagi asjaolu silmas pidada. Sellest aspektist lähtuvalt tekib praegu küsitavus sõnade sobiv ja silmapaistev esituse osas. Mõlemad on EKSS-is antud partitsiibimärgendiga. Näidete osas esinevad aga kompareerumise juhudki, nagu Sobivaim aeg heina teha ja Ilmus aasta silma- paistvaim raamat. Kas ei oleks õigem olnud näha mõlemas sõnas juba adjektiivi? Pealegi kipuvad asjaomased tähendusseletusedki (kohane, paslik, paras; sünnis, sobilik ja esile küündiv, tähelepanuväärne) viita- ma selles suunas. Partitsiipidel on kokkupuutepunkte ka substantiividega. Siin vahete- gemine üldiselt siiski raskusi ei valmista. Substantiivid karistatav, süüdis- tatav, otsitav, kahtlustatav, aga ka alluv jts on oma spetsiaalse tähenduse alusel hõlpsasti eristatavad. Pealegi on nud- ~ tud-partitsiibist edasi arenenud nu- ~ tu-juhud juba vormiliselt erinevad.

3.2.2. Verb infinitiivis

Ka üksikud infinitiivide muuted võivad omandada uue tähenduse ning teise sõnaliiki üle minna. EKG-s on neist nimetatud kaassõnaks kujunenud mata-vorme hoolimata ja vaatamata, mis saavad esineda nii pre- kui postpositsioonina (EKG I: 38). Näiteid nende kohta EKSS-ist: Hoolimata kõrgest east nägi ta hea välja. Hämarast valgusest hoolimata tundsin mehe ära. Paduvihmale vaatamata mindi teele. Vaatamata sellele, et puu on seest õõnes, pidas ta tormile vastu. Kas kaassõnaks tunnistada ka algama-verbi gerundiivi alates kohatist sellesuunalist kasutust (Ta töötab meil sügisest alates), pole lõpuni selge. Silma on hakanud ka teadma- verbi da-infinitiivi teada seesugused kasutused, nagu Minu teada elab ta Lasnamäel. Enese teada oli tal kõik korras. Kas näha siin teatavat semantilist nihet postpositsiooni suunas? Praegu esinevad nad EKSS-is veel näidetena verbi all. Samas ei saa ära unustada asjaolu, et uute kaassõnade tulek keelde on pidevalt jätkuv protsess.

67 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

3.2.3. Verb imperatiivis

P. Palmeos on maininud interjektsioonide lähtumist verbivormidest, ees- kätt imperatiivi ainsuse 2. pöördest (Palmeos 1967: 35). Eks selliseid ole näiteks oot, vaat, seis. Need on juba vormi poolestki erinevad ega tekita hüüdsõnadena kahtlust. Küll võib aga probleeme kerkida mõningate otseselt imperatiivikujuliste vormide puhul. Nii on tulnud EKSS-is sõnaartik- lis vaatama paratamatult tähelepanu juhtida imperatiivi 2. pöörde vormide adverbi- või interjektsioonilaadsele kasutamisele. Esile tuleb vastav olukord näiteks lausetes No vaata, siis on kõik hästi. Vaata aga vaata, kui suur poiss juba! Vaata kus tükk unustasin! Vaadake et te laua ära koristate! jne. Samasugust adverbi- või interjektsioonilaadset kasutamist märgitakse ka nägema-verbi imperatiivi (aga ka indikatiivi) 2. pöörde vormi suhtes. Siia kuuluvad juhud Näe, mida tema tahab! Tahab näe(d) kangesti kooli minna. Tema, näete, otsustas teisiti jms. Eks siingi kajastu teataval määral juba sõnaliikide üleminekuprotsess ühest kategooriast teise.

Kokkuvõte

Käesolevas kirjutises on toodud esile ainult mõningaid olulisemaid sõna- liigi fikseerimisega seotud keerukusi ja raskusi. Probleeme selles valdkonnas aga sõnaraamatutoimetajal jätkub küllaga. Oluliselt võiks siin nende lahendamisel kaasa aidata sõnaliike puudutava valdkonna edasine teoreetiline süvauurimine.

Kirjandus

Alvre, Paul 1969. Ka hüüdsõnad vajavad normeerimist. Keel ja Kirjandus 9, 535 537. EKG I = Erelt, Mati & Kasik, Reet & Metslang, Helle & Rajandi, Henno & Ross, Kristiina & Saari, Henn & Tael, Kaja & Vare, Silvi 1995. Eesti keele grammatika I. Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn. EKSS = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat I (124). 1988[2004]. Eesti Keele Insti- tuut. Tallinn. Erelt, Tiiu 1999. Eesti ortograafia. Kolmas, täiendatud trükk. Eesti Keele Sihtasutus.

68 RUDOL' KARELSON. TAAS PROBLEEMIDEST SÕNALIIGI MÄÄRAMISEL

Hallap, Valmen 1986. Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. Keel ja Kirjandus 4, 199208. Karelson, Rudolf 1968. Kas jälle käändumatu omadussõna? Keel ja Kirjandus 5, 290 293. Karelson, Rudolf 1972. Märkmeid kaassõna piirimailt. Emakeele Seltsi aastaraamat 18 (1972). Tallinn, 7683. Karelson, Rudolf 1977. Eesti keele seletussõnaraamat ja grammatikaprobleemid. Emakeele Seltsi aastaraamat 22 (1976). Tallinn, 2950. Kask, Arnold 1967. Eesti keele grammatika III, 1.vihik. Tartu. Kerge, Krista 1998. Vormimoodustus, sõnamoodustus ja leksikon. Oleviku kesksõna võrdluse all. Tallinna Pedagoogikaülikool. Palmeos, Paula 1967. Eesti keele grammatika II. Teine vihik. Sidesõna ja hüüdsõna. Tartu Riiklik Ülikool. Tartu. Põlma, Valve 1975. Interjektsioon või adverb? Keel ja Kirjandus 3, 147154. Villup, Astrid 1969. Adverb eesti keeles. Õppematerjal. Tallinn. Vääri, Eduard 1959. Mõnede sõnaliikide piirist ja funktsiooni muutumisest lauses. Emakeele Seltsi aastaraamat IV (1958). Tallinn, 7076. ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt, koost Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik ja Tiiu Erelt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

69 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Once again about the problems in word class determination

RUDOL' KARELSON

Word classes have no absolutely distinct established limits. In practical usage it is possible for the words to transcend from one word class to another. There are especially many transitions in Estonian in case of substantive and adjective. Substantives can adjectivize and adjectives in their turn substantivize. At the same time the intermediate boundaries between the adjective and adverb, also the substantive and the adverb are not always uniquely determined. There are difficulties in the differentiation of onomatopoetic interjections and some adverbs. On the other hand the relations between the word and word form can sometimes be rather vague. Some word forms can be semantically sepa- rated from the paradigm of a nomen or a verb and formed into an independent adverb, pre- and postpositions and in some cases also to a conjunction or exclamation. The whole respective set of problems is presented on the basis of ample specific language material, obtained in the course of composing and editing the Explanatory dictionary of written Estonian. At the same time also probable differentiation criteria have been presented. Unfortunately final limits can not be drawn, after all. The author refers repeatedly to cases when for example the noun approaches the adverb, but in a dictionary it has still been left under the substantive entry for the new word class still lacks in sufficient ground. It happens in particular in case of word forms. At the same time the dissertation presents the cases where the required uniform system and the most purposeful solution have not yet been achieved in the presentation of analogous cases in The expository dictionary of written Estonian. Also this shows clearly the need for further research in solving the issues of Estonian word classes.

RUDOLH KARELSON (1929) lõpetas Tartu Ülikooli eesti filoloogina 1954. aastal, filoloogiakandidaat aastast 1959. Töötab alates 1961. aastast Eesti Keele Instituudi leksikoloogiasektoris, praegu vanemteadur. Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu pea- toimetajaid. Uurinud läänemeresoome keelte side-, kaas- ja määrsõnu ning kirjutanud ühenduses kirjakeele seletussõnaraamatuga sõnaliigiprobleemidest.

70 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 7198

SÜNTAKTILINE IN)O SÕNASTIKUS: PROBLEEME JA VÄLJAVAATEID

MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS

Ülevaade. Artiklis käsitletakse süntaktilise info esitust elektroonilistes sõnastikes ja suurtes leksikaalsetes andmebaasides. Esiteks tehakse ülevaade seda tüüpi infost muude keelte elektroonilistes allikates, seejärel eesti üldsõnastikes. Neile teadmistele toetudes pakutakse välja süntaktilise info valikukriteeriumid ja esitusviisid Eesti Keele Instituudi uute sõnastikuprojektide, ennekõike eestiX-keele sõnastiku jaoks.1 Võtmesõnad: leksikograafia, arvutisõnastikud, sõnaliigid, sõltuvussuhted, semantilised rollid, XML

Sissejuhatus

Keeles on palju tuhandeid sõnu. Sõna õige kasutamine eeldab, et inimene valdab selle hääldust, õigekirja, muutmist, süntaktilist käitumist, koosesi- nemist teiste üksustega, põhitähendusi, tähendusvarjundeid, semantilisi suhteid muude sõnadega jms. Üks allikaid, kus sõnad ja kogu nende kohta käiv tarkus kokku saavad, on sõnaraamat. Siin aga kerkib põline semantikat ja grammatikat puudutav praktiline küsimus: milline info kuulub sõnastikku ja milline grammatikasse, kui on ju teada, et teataval määral on mõlemas allikas mõlemat laadi infot? Morfoloogiline info on vormirikaste keelte sõnastikes üsna tavaline, aga süntaks on traditsiooniliselt rohkem kuulunud grammatikasse. Kuid mida aeg edasi, seda suuremal määral ilmuvad süntaktilised andmed ka sõnastikesse. Oma osa on siin leksikaalse semantika arengul, mille uuemad suunad lähenevad sõnatähendusele ainult ühenduses süntaksiga,

1 Artikli valmimist on toetanud riikliku sihtprogrammi Eesti keel ja rahvuskultuur (20042008) allprogramm EestiX-keele sõnastik ja ETH grant nr 5969.

71 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) kuid vähetähtis pole ka keeletehnoloogia roll. Keeletehnoloogilised ra- kendused vajavad lisaks tarkvarale suurt hulka formaalseid keeleandmeid (sh süntaktilisi), mida ammutatakse kahel põhimõtteliselt vastandlikul viisil: harvemini suuri tekstikorpusi analüüsides ja sealt grammatilisi teadmisi tuletades (vt Kaalep jt 2000), sagedamini elektroonilisest sõnas- tikust otse üle võttes seda, mis seal olemas on. Grammatikaraamatute info pole arvutile ilma inimese vahenduseta kättesaadav. Teoreetilist põhjen- dust hoida sõnaraamatu ja grammatika infot lahus pole leitud ja seda toetab teadmine, et nendevahelised piirid puuduvad ka inimese enda meeles (Wakely, Béjoint 2002: 67). Sõnastikus või leksikaalses andmebaasis on väga hästi võimalik näidata, kuidas leksikaalsed üksused moodustavad eri konstruktsioonimalle ja see on ülimalt väärtuslik info nii kasutaja kui ka keelekirjelduse kogupildi jaoks. Robert Ilsonit tsiteerides:

Kui oleks olemas teos, mis sisaldaks kõiki keelefakte, siis meenutaks see pigem sõnaraamatut kui grammatikat. (Ilson 1992: 277) Kui morfoloogilise info esitamisel on eesti leksikograafias pikk traditsioon, siis eksplitsiitne süntaktiline info meie sõnaraamatutes sama hästi kui puudub. Vajadust selle järele ja otsust sellega tegelema hakata on mõjutanud ka aina detailsema grammatilise info paigutamine leksikaalse- tesse andmebaasidesse mujal maailmas. Käesolevas artiklis püüame põh- jendada ja kirjeldada, mis laadi süntaktilist infot peaks Eesti Keele Insti- tuudi leksikaal-grammatiline andmebaas sisaldama ja kuidas seda formaalselt esitada. Artiklis vaatleme süntaktilise info esitust nii muude keelte sõnastikes ja semantilistes andmebaasides kui ka senistes eesti üldsõnasti- kes. Seejärel kirjeldame eestiX-keele sõnastiku jaoks välja töötatud põhi- mõtteid ja võimalikke esitusviise. Aga kõigepealt mõni sõna projektist endast.

1. EestiX-keele sõnastik

Projekt EestiX-keele sõnastik käivitus Eesti Keele Instituudis 2002. aastal. Kakskeelse sõnaraamatu üks probleeme on, kuidas vältida lähte- keele semantilise ja grammatilise struktuuri moonutamist sihtkeele vastete poolt. Uuemas leksikograafiateoorias soovitatakse enne konkreetse kakskeelse sõnaraamatu koostamist luua kaks ükskeelset leksikaalset

72 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS .. andmebaasi (vt lähemalt Atkins 1996). Tänapäeva arvutiajastu tehnilisi võimalusi ära kasutades saab need andmebaasid metateksti, hüperlinkide jm abil ühendada dünaamiliseks kakskeelseks andmekoguks, millel oleks mitmeid perspektiivseid kasutusvõimalusi. Näiteks saab niisuguse andmebaasi põhjal luua keelte sarnasuste või kontrastide sõnastiku, samuti arvestada konkreetse sõnaraamatu koostamisel seda, kas kasutaja emakeel on lähtekeel või sihtkeel. Seda teooriat järgib ka projekt EestiX- keele sõnastik, mille esimeses etapis peaks sündima (universaalne) üks- keelne eesti keele leksikaal-grammatiline andmebaas, mis pikemas pers- pektiivis võiks saada mis tahes eesti lähtekeelega kakskeelse sõnaraamatu eesti poole aluseks. Iga uue tõlkesõnaraamatu koostamisel on võimalik sellises sõnastikubaasis olevat infot vastavalt vajadusele modifitseerida: võtta osa tähendusi kokku (või lisada uusi), jätta osa grammatilist infot (või kõik) üle võtmata, jätta kasutamata (või lisada) tekstinäiteid jne. See tähendab seda, et loodav ükskeelne andmebaas peab märksõnu kirjelda- ma väga põhjalikult, et sealt saaks vastavalt koostatava sõnastiku iseloo- mule valikuid ja muudatusi teha. EestiX-keele sõnastiku (EXS) maht on esialgu ca 40 000 märksõna, kuid edaspidi luuakse ka suurema ja väiksema mahuga versioonid. And- mebaasi koostatakse andmestruktuuride kaupa (mitte alfabeetiliselt), mis annab võimaluse keskenduda eraldi igale probleemiringile. Eraldi töö on sõnavalik, tähenduste liigendamine ja defineerimine, stiilimärgendus jne. Samuti ka grammatilise info esitus, mida järgnevalt käsitleme.

2. Grammatiline info muude keelte leksikaalses keelevaras

Tuntumaid ja suuremaid kakskeelseid leksikaalseid keelevarasid kirjelda- vas põhjalikus ülevaates (Calzolari jt 2001) on sõnakogud rühmitatud kolme suurde põhitüüpi: a) elektroonilises versioonis sõnaraamatud, b) arvutileksikonid ja c) masintõlkesüsteemide keelevara. (Tüüpide kee- letehnoloogilisus kasvab arusaadavalt eest tahapoole.) Kuivõrd meie huvi piirdub sõnastikega, siis oleme masintõlkesüsteemide temaatika täiesti kõrvale jätnud ja lähemalt uurime vaid kaht esimest leksikonitüüpi. Olgu need põgusalt üle korratud. Elektroonilised sõnastikud kujutavad endast pabersõnaraamatute arvutisse sisestatud versioone, sisaldades rikkalikku, aga traditsioonilist leksikograafilist infot. Arvutileksikonid on

73 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) ulatuslikud, algusest peale elektrooniliselt loodud, üldkasutuseks mõel- dud, aga tihti mingile aspektile keskendatud keelekogud (nt HrameNet, WordNet, Parole-Simple), kus leksikaal-grammatiline info on võimalikult eksplitsiitselt esile toodud. Grammatikasüsteemi kaks põhikomponenti, morfoloogia ja süntaks, on eri keeltes erineva osakaaluga, mis määrab ka grammatilise info liikide vahekorra sõnastikus. Näiteks soome-ugri keeltes, kus muutelõpud täida- vad olulisi grammatilisi funktsioone, on ka sõnaraamatutes esikohal morfoloogiline info. Seevastu keeltes, kus morfoloogia ei ole nii ulatuslik, on sõnajärjel täita rohkem funktsioone ning ka sõnastikud sisaldavad enam süntaksiteavet. Siinkohal jälgime lühidalt, kuidas ja millist süntaktilist ning sellega seotud infot pakutakse mujal sõnastikumaailmas. Andmed pärinevad N. Calzolari jt ülevaatest (2001).2 Keeled, mis seal esile tule- vad, on inglise (alati üks paarilistest) ja teise paarilisena prantsuse, itaalia, saksa ja hispaania seega rohkem süntaksi- kui morfoloogiakeeled. Vaatleme lähemalt kolme tüüpi süntaksiga seostuvaid andmeid: morfo- süntaktilist, süntaktilist ja semantilist infot.

2.1. Morfosüntaktiline info

Käsitletavates elektroonilistes sõnastikes ja arvutileksikonides on alati (või enam-vähem alati) esitatud a) sõnaliik, b) arv, c) nimisõnadel asja- sõnade ja ainesõnade vastandus ning d) adverbidel ja adjektiividel kom- paratsioon. Sõltuvalt keelest on esitatud e) sugu. Üsna üldiselt puudub f) vormimoodustuse info, ainult (ükskeelsetes) arvutileksikonides on esitatud g) tuletusinfo. Sõnaliiki kui leksikaal-grammatilist kategooriat kvalifitseeritakse kui minimaalset süntaktilist infot inglise keeles on oluline märkida seda juba sel põhjusel, et seal esineb palju noomeni ja verbi homonüümiat. Lisaks tavapäraselt esitatavatele sõnaliikidele (nimisõna, omadussõna,

2 N. Calzolari jt (2001) on lähemalt uurinud järgmisi kakskeelseid sõnaraamatuid: itaalia-inglise / inglise-itaalia (Collins 1995), prantsuse-inglise (Collins Gem 1997, 40 000 märksõna), saksa-inglise (Collins Gem 1997, 40 000 märksõna), inglise-prantsuse (Oxford-Hachett 1997), hispaania-inglise (Oxford 1998). Tuntumatest arvutileksi- konidest on vaatluse all HrameNet, WordNet ja Parole-Simple. Omalt poolt oleme lisanud näiteid ükskeelsest Longmani sõnaraamatust (LDOCE), mis on tuntud kui üks enam tarvitatud sõnaraamatuid arvutirakendustes.

74 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS .. asesõna, verb, adverb, prepositsioon, sidesõna, hüüdsõna) on tihti eristatud ka muid, vähem tavapäraseid sõnaliike, nagu määratlev asesõna, modaalverb, hulgasõna (kogunimi), lauselaiend jm. Inglise keeles märgi- takse verbi juures enamasti ka selle transitiivsust (Vt) või intransitiivsust (Vi). Eriti hoolikalt on sõnaliigiinfo kirjas ükskeelsetes õppesõnaraamatu- tes, mis õigupoolest tähendab seda, et niisama detailselt on see kirjas ka emakeele seletussõnaraamatus (inglise praktikas on õppesõnaraamat tihti seesama mis seletussõnaraamat).3 Arvu tähistatakse, kui märksõna vorm viitab ühele arvukategooriale, aga märksõna ise funktsioneerib teise kategooria esindajana, samuti siis, kui tegemist on ainsus- või mitmussõnaga (mis lauses ühildub ainult sama kategooriat esindava verbiga ja teises kategoorias kunagi ei esine). Eri sõnaraamatutes kirjeldus varieerub: kasutatud on lühiseletusi (funktsioneerib ainsuses, funktsioneerib nii ainsuses kui ka mitmuses), samuti ainsusele-mitmusele viitavaid lühendeid või lühendamata sõnu (pl, sin- gular). Asja- ja ainesõnade eristust4 märgitakse eelkõige morfosüntaktilistel (mitte semantilistel) kaalutlustel, eri uurijad on küll teinud ka semantilisi järeldusi, aga sõnaraamatutesse need üldjuhul veel jõudnud ei ole.5 Komparatsiooni märgitakse tavaliselt erijuhtudel, näiteks kui tüvi muutub kas täielikult (goodbetterbest heaparemparim) või osaliselt (fatfatterfattest rasvanerasvasemrasvaseim). Vormimoodustuse infost, mis läbivana tavaliselt puudub, piirdutakse vaid ebareeglipäraste muutevormide esitusega6 (ega inglise keel rohkem ei vajagi). Tuletusinfot on eksplitsiitselt esitatud uuemates (ükskeelsetes) arvutileksikonides (nagu ükskeelsetes sõnaraamatutes üldiselt), aga näidatud on ainult esimese astme seosed (nt snobbish adj snobbishly adv snobbishness n), mitte kogu sõnapere (eraldi märksõnad on snob, snobbery ja snobbish). Kakskeelsetes sõnaraamatutes jääb moodustussuhe tavaliselt esile toomata.

3 Sõnaraamatutüüpide erinevuste ja sarnasuste kohta vt Langemets 2003. 4 Inglise keeles count/mass noun, ka countable/uncountable noun loendatav/loen- damatu nimisõna. 5 Lähemalt vt Langemets 2004. 6 Mõnes sõnaraamatus näidatakse ebareeglipäraste verbide pööramist muuttüübi vahendusel, nii ka näiteks prantsuse-eesti sõnaraamatus (Kann 1995).

75 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

2.2. Süntaktiline info

Küllalt tihti on muude keelte leksikaalses keelevaras sõna või selle ühe tähenduse juures esitatud a) valents ehk sõna süntaktiliselt seotud laiendid, b) perifrastilised (ehk ümberütlevad) konstruktsioonid ja püsiühen- did, samuti c) muud kollokatsioonid (ehk sõnade koosesinemised) ja d) süntaktilised variandid. Harva on tähistatud e) laiendite kohustuslikkus. Valentsi osas piirdutaksegi sageli üksnes verbi laienditega esitatakse verbi sõltuvusseosed ja vastavad rektsioonid , aga esineb ka muude sõnade, näiteks adjektiivide ja nimisõnade laiendite kirjeldusi. Üldjuhul esitatakse seda tüüpi info malli abil, aga esineb ka sõnalist kirjeldust, mõnikord on laiendite arv ka eraldi välja toodud. Andmebaasis on alati rohkem ja detailsemat infot kui trükitud sõnaraamatus, kus tavaliselt loetakse rektsioonimallid lihtsalt järjest üles, nt Longmani sõnaraamatus (LDOCE)

hope n .. 5 [C, U]7 .. [+ of] there was no hope of escape | hope that There is some hope that well find .. (LDOCE) Perifrastiliste konstruktsioonide ja püsiühendite puhul püütakse sageli märkida ka fraasi sõnajärge (üksuste positsiooni, nt LDOCE-s ainult nimisõna ees, ainult nimisõna järel, mitte nimisõna ees inglise keeles puudutab see eriti adjektiive ja adverbe), konstruktsioonid järjesta- takse sageli sageduse järgi, nt

increasingly adv 1 more and more .. [+adj/adv] The classes at college have become increasingly full over the past five years (LDOCE) decide 1 [I, T]8 .. decide to do sth Tinas decided to go .. 4 decide in favour of/ decide aginst .. (LDOCE) Lisaks püsiühenditele tähistatakse eraldi üksusena ka muid leksikaalseid kollokatsioone ja nende koostisosi, näiteks tugiverbe ja kollokaate. Tugi- verbil justkui oma tähendus puudub, tema panus kogu konstruktsiooni tähendusse on üsna väike ühendi semantiline sisu lähtub eelkõige nimisõnafraasist: nii on fraasis pay smb. a compliment (kellelegi kompli- menti tegema) tugiverbi staatuses pay. Eesti keele levinuimaks tugiver- biks on tegema (konstruktsioonid tööd/nalja tegema), tuntud on ka aja-

7 C on asjasõna (countable noun), U on ainesõna (uncountable noun). 8 I on intransitiivne verb, T on transitiivne verb.

76 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS .. ma- (asja ajama) ja lööma-ühendid (tantsu lööma).9 Kollokaat võib olla verbi tüüpiline subjekt/objekt, adjektiivi poolt modifitseeritud nimisõna jm. Alati pole sugugi üheselt selge, kumb kumma määrab, kas verb kollokaadi või vastupidi. Uuemad arvutileksikonid kirjeldavad semantilis-süntaktilise infona ka argumendistruktuuri variante (eesti keeles nt Jüri vaidles Mariga, kas .. ~ Jüri ja Mari vaidlesid, kas ..). Infot selle kohta, kas laiend on kohustuslik või vaba, esitatakse harilikult mingi koodi (sõnaraamatus tihti sulgude) abil. Euroopa sõnastike standardid (EAGLES10, samuti selle edasiarendus ISLE11) soovitavad kodeerida nii laiendite arvu (kas siis otse numbri abil või kaudselt, laiendeid loetledes) kui ka laiendite obligatoorsust-fakultatiivsust (näi- teks kahe eri (liht)kirjena või ühe (liit)kirjena). Kogu verbilaiendeid puudutav info on tihedalt seotud semantiliste rollide infoga.

2.3. Semantiline info

Kui tavainimese jaoks on semantiline info sama mis seletus sõnaraama- tus, siis tegelikus keelekasutuses on asi palju kordi keerulisem: mis tahes lauses põimuvad alati moodustajate süntaktiline ja semantiline funktsioon. Järgnevalt vaatamegi lühidalt vaid niisugust semantilist infot, millel on otseseos süntaksiga. Grammatikaga seotud semantilist infot on rohkem kodeeritud uuemates arvutileksikonides, trükitud sõnaraamatutes on seda eksplitsiitselt esile toodud suhteliselt vähe (see iseenesest ei tähenda, et see seal puudub). Esitatud võivad olla: a) semantilised tüübid, b) semantilised rollid. Semantilise tüübi abil klassifitseeritakse eelkõige sõnatähendusi (resp. asjade omadusi, mida need sõnad tähistavad). Näiteks on LDOCE andmebaasis nimisõnade jaoks 32 semantilist koodi, kodeeritud on: konkreetne asi, abstraktne asi, elutu konkreetne asi, inimene, isasloom või meessoost inimene, kollektiivsõna looma või inimese jaoks jne. Niisugust infot saab osaliselt kasutada semantilise ja süntaktilise analüüsi abivahen-

9 Lähemalt on nendest kirjutanud Muischnek 2004. 10 Vt http://www.ilc.cnr.it/EAGLES96/home.html (1.11.2004). 11 Vt http://www.ilc.cnr.it/EAGLES96/isle/ISLE_Home_Page.htm (1.11.2004).

77 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) dina: lauset analüüsitakse fraasi põhisõna semantilisele tüübile toetudes (nt lause *kivi armastab Marti ei ole vastuvõetav, sest kivi kui konkreetne elutu asi ei saa kedagi armastada). Tuntuim arvutileksikon, mis hierarhi- list infot esitab, on WordNet (mille eeskujul koostatakse ka eesti keele tesaurust), ja mitmed automaatsed semantilise analüüsi süsteemid toetu- vad just WordNetist üle võetud semantilistele tüüpidele. Lause semantiliseks keskmeks peetakse üldjuhul öeldist, mille sõna- tähendusest sõltuvad teised lause situatsioonis osalejad ehk aktandid. Süvasuhet öeldise (verbi) ja aktandi vahel on nimetatatud semantiliseks rolliks12. Semantiline roll tähistab tegelikku osa, mida mingis situatsioonis osaleja etendab. Rollid on olemuslikud kõigile sündmustele, olulisemaid semantilisi rolle on agent, teema, siht, instrument, tulemus, kaasosaline jne. Semantilised rollid ja seotud laiendite süntaktiline funktsioon (subjekt, objekt jne) on omavahel tihedalt seotud, mis võimaldab teha teataval astmel lingvistilisi üldistusi. Nii on agent näiteks paljudes keeltes harilikult subjekt, teema harilikult objekt jne. Kuid üks ja sama roll võib olla süntaktiliselt väljendatud ka mitmel eri moel, st päris üksühest vasta- vust süntaktilise funktsiooni ja semantilise rolli vahel ei ole. Näiteks subjekt võib eri lausetes täita agendi, instrumendi või kogeja rolli: mees haaras võtme (agent); võti keerab halvasti / võti ei keeranud lukku lahti (?instrument); uks avanes (patsient). Sillaks leksikaalse semantika ja süntaksi vahel on argumendistruktuur, st argumendifreimid koos argumendi tüüpi tuvastava semantilise infoga. Tuntuim arvutileksikon, mis sedalaadi infot esitab, on 1997. aastast peale koostatav HrameNet, ja sellel on tuntav mõju paljude teiste semantiliste andmebaaside ülesehitusele. HrameNeti andmebaasis on semantilised rollid (ehk freimielemendid) ja nende süntaktilised realisatsioonid tähistatud sõna (resp. leksikaalse üksuse) ühe tähenduse kaupa. (Tähen- duse seletus ise on üldiselt üle võetud valmis sõnastikust.) Sõnad on korraldatud freimidesse, näiteks kuuluvad freimi asetamine (placing) verbid bottle pudelisse panema, park parkima, plant istutama, archive arhiveerima jm, freim ise on defineeritud järgnevalt:

Asetamine (placing) Üldiselt enam-vähem paigal olev Agent asetab Teema teatavasse kohta,

12 Kasutatakse ka terminit temaatiline roll, uuemas generatiivse grammatika teoorias on kasutusel teeta-roll (theta role).

78 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS ..

mis on väljendatud kui Siht. Agent/Põhjus kontrollib selles freimis Tee- mat ajahetkel, mil see jõuab Sihti. Generally without overall motion, an Agent places a Theme at a location, the Goal, which is profiled. In this frame, the Theme is under the control of the Agent/Cause at the time of its arrival at the Goal. (HrameNet13) Iga leksikaalse üksuse kohta esitatakse tema valentsimall koos sagedus- andmetega HrameNeti aluseks olevas tekstikorpuses, nt verbi bottle sage- dam mall on Agent-Siht (22 lauset), vähem esineb malli Agent-Siht- Teema (3 lauset), aga verb park esineb alati mallis Agent-Siht-Teema (32 näitelauset). Rollide täpset hulka ei ole HrameNetis lõplikult piiritletud, vajadusel moodustatakse neid lisaks. Ootuspärane on, et verbide ja dever- baalsete nimisõnadega kaasneb oluliselt rohkem infot kui lihtsate osuta- vate nimisõnadega.

3. Grammatiline info eesti sõnastikes

Et eesti keel on väga morfoloogiarikas, siis on grammatiline info sõnaraa- matutes läbi aegade olnud valdavalt seotud vormimoodustusega. Tüübi- numbrid märksõna järel ja tüüpsõna põhivormide näited eraldi osas on kasutusel juba Wiedemannist (1869) alates.14 Õigekeelsussõnaraamatute traditsiooni kuulub ka morfofonoloogiline info: kolmas välde ja eba- reeglipärane rõhk, millel on oluline roll sõnade käänamisel ja pööramisel. Teave sõnamoodustuse kohta piirdub peamiselt liitsõnaosade piiri märki- misega, vahel näidatakse ka tulenemisseoseid (nt tusaselt < tusane). Järgnevalt vaatame süntaksi ümber koonduvat infot, mida leidub hoopis vähem ja ebajärjekindlamalt. Mis laadi grammatilist infot esitatakse tänapäeva eesti sõnastikes, sellest annab kokkuvõtlikult aimu tabel 1, mis jätab täpsustamata morfoloogilise poole (koos tuletusega). Vaatluse all on Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999 (ÕS 1999), Soome-eesti suur- sõnaraamat (SM-EE), Eesti-vene sõnaraamat (EE-VN), Eesti kirjakeele seletussõnaraamat (EKSS), Tänapäeva eesti-inglise sõnaraamat (AULE) ja Eesti keele verbirektsioone (POOL). (Kakskeelsetes sõnas- tikes käsitletakse eesti poole infot.)

13 Vt http://www.icsi.berkeley.edu/~framenet/ (30.10.2004). 14 Morfoloogilise info esitamisest eesti sõnastikes vt lähemalt Viks 2001.

79 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Tabel 1. Grammatiline info eesti sõnastikes

ÕS 1999 SM-EE EE-VN EKSS AULE POOL morfoloogia + + + + (+) sõnaliik (+) + + + (+) verbi sõltuvusnõuded (+) (+) ((+)) (+) + + muude sõnaliikide sõltuvusnõuded (+) ((+)) ((+)) (+) + fraasi sõnajärg (+) (+) + (+) fakultatiivsed laiendid (+) (+) Ühekordsed sulud märgivad ebajärjekindlat tähistamist, kahekordsed sulud näitavad, et tähistatud on vaid paar juhuslikku üksikjuhtu sama ka edaspidi.

Nagu tabelist näha, esitavad morfoloogiat kõik sõnaraamatud peale AULE, mis keskendub eelkõige aktiivsele inglise keele kasutamisele. Ka sõnaliik on üsna hästi esindatud, otsest süntaksiteavet pakutakse napimalt. Sõltu- vusnõuded on eesti sõnastikes tähistatud kas juhuslikult (verbide juures) või haruharva (muude sõnaliikide juures). Üldsõnastike seas tõuseb esile AULE, kus sõltuvusnõuded on üldiselt tähistatud. Loomulikult teeb seda ka spetsiaalne verbide rektsioonisõnastik POOL. Muude sõnaliikide sõltuvust märgib üsna järjekindlalt EKSS. Hraasi sõnajärg ja fakultatiivsed laiendid on eri allikates tähistatud üksnes juhuslikult, ainsana püüab fraasi sõnajärge süsteemselt jälgida AULE. Lähemalt tuleb juttu sõnaliikidest ja sõltuvusnõuetest.

3.1. Morfosüntaktiline info: sõnaliigid

Sõnastikud märgivad sõnaliiki erinevalt. On mitmeid sõnaraamatuid ja andmebaase, kus antakse sõnaliik järjekindlalt iga märksõna kohta, nt EKSS, EE-VN, Ülle Viksi Väike vormisõnastik (VVS), Eesti Keele Instituudi liitsõnade andmebaas, SM-EE eesti vastete morfoloogiasõnas- tik (SM-EE-vasted), Paul Saagpaku Inglise-eesti sõnaraamat (1982). Tavalisem on siiski märkimine vastavalt vajadusele: ÕS 1999, Norra- eesti eesti-norra sõnaraamat (Harbregd jt 1998), uuemad eesti-inglise sõnastikud (AULE, Veldi 2002). Terminoloogiasõnastikud tavaliselt sõna- liiki ei esita.

80 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS ..

Siinkohal jälgime veidi lähemalt sõnaliikide esitust viies elektroonilises sõnastikus: VVS, EE-VN (3 köidet: AP), SM-EE-vasted, ÕS 1999 ja EKSS (23 vihikut: Aunelus). Otsisime problemaatilisi juhtumeid: 1) artikleid, kus on mitu sõnaliigimärgendit, ja 2) leksikaliseerunud muute- vorme, mis võiksid olla märksõna staatuses.

3.1.1. Mitu sõnaliigimärgendit

Kui sõna võib eri tähendustes või kontekstides kuuluda erinevatesse sõnaliikidesse, siis on mitu võimalikku esitusviisi. Esiteks võib sõnaartik- lis olla loetletud mitu sõnaliiki koos, sõnaliigiinfo (näidetes alla joonitud) paikneb sel juhul märksõna (ja morfoloogilise info) järel (näide 1). See on iseloomulik juhtudel, kui sõnaliigierinevusega ei kaasne tähenduserine- vusi (või kui sõnaraamat tähendusi ei erista).

(1a) h'ull u hullu AS 22e (VVS) (1b) aamen <'aamen 'aameni 'aameni[t -, 'aameni[te 'aamene[id S 02 && Interj> (EE-VN) (1c) 'ette DK (SM-EE) (1d) blond <20: blondi, .blondi> omds, nimis (ÕS 1999) (1e) hopsti adv. interj. (EKSS) Teiseks võivad eri sõnaliigid olla jagunenud eri artiklite vahel sõna on esitatud mitme homonüümina ja sõnaliigiinfo paikneb vastava märksõna (ja morfoloogilise info) järel (2).

(2a) alam 1. <8: -a> keskvõrdeline omds alam 2. <8: -a> nimis (ÕS 1999) (2b) haabjas, -ja, -jat2 I adj. haavakoore värvi .. haabjas, -ja, -jat2 II s. etn. Põhja-Eesti vana paadinimetus .. (EKSS) Kolmandaks polüseemsete sõnade puhul antakse sõnaliik tähendus- numbrite järel (3), väiksema tähendusliigenduse (tähendusvarjundi või kasutusjuhtumi) puhul vastava tähise järel (4).

(3a) algul 1. adv. esialgu; alguses .. 2. postp. [gen.] millegi alguses (EKSS) (3b) algul <'algul Adv & Postp> 1. (esialgu) .. 2. (millegi alguses) (EE-VN)

81 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

(3c) emane .. 1. adj. ...; ant. isane .. 2. s. emasloom (EKSS) (4) juhm adj. raske taibuga .. | (substantiivselt) .. (EKSS) Märksõna ja numbrite järel kasutatakse üldiselt sõnaliigilühendeid, väik- sema liigenduse järel on sageli kasutusel sõnaline väljend, nt substantiivi / hüüdsõna funktsioonis, adjektiivselt jms. Kolme sõnastiku põhjal (VVS, EE-VN, EKSS) tehtud statistika näi- tas, et eesti keeles on mitmesse sõnaliiki kuuluvaid sõnu 2,22,5%. Kuivõrd topeltsõnaliikide märkimisviis on sõnastikes erinev ja sõnaliigi- lühendid võivad sõnaartiklis paikneda hajutatult (eri tähenduste all), siis eriti usaldusväärne see statistika pole, aga suurusjärgu siiski ehk annab. Kõige parema ülevaate saime EE-VN põhjal, kus sõnaliigiandmed on alati ka kirje päises olemas. Rohkem kui kolmandiku (36%) kõigist mitme sõnaliigiga sõnadest moodustavad adjektiivid, mis lauses võivad esineda ka substantiivina, ligi viiendik (19%) on adverbe, mis võivad käituda adjektiivina, peaaegu sama palju (18,5%) on substantiive, mis funktsioneerivad ka adjektiivina (vt tabel 2).

Tabel 2. Topeltsõnaliigid eesti-vene sõnaraamatus (EE-VN)

Sõnaliigid ArvOsakaal topelt- Näited sõnaliikides Adj Subst 338 36% blond, eilne, emane Adv Adj 182 19% eraldi, harkis, ise+moodi Subst Adj 176 18,5% hauduja, jooksva+haige, kalda+pealne Adv Interj 80 8,4% kõlksti, justament Interj Adv72 7,6% kõlks Adv Postp 29 3% algul, jälile Num Subst 12 1,3% kaks, kuuendik Num Pron 8 0,8% mitu+sada Adv Prep 6 0,6% paitsi, peal+pool Subst Interj 6 0,6% amps, hurraa Adj Adv5 0,5% jube Konj Adv4 0,4% just+kui Subst Adv4 0,4% inkognito Pron Subst 2 0,2% paar muud (10) 1 0,1% nt Konj Prep: kuni

82 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS ..

Kui liidame kokku samade liikmete eri järjestusega paarid, siis näeme, et eesti keeles on kõige sagedamad adjektiivi-substantiivi kombinatsioonid (kokku 54,5%), järgnevad adverbi-adjektiivi (19,5%) ning adverbi-interjektsiooni (16%) kombinatsioonid. Kõige hägusam on adjektiivide klass, mille liikmed osalevad ühtekokku rohkem kui kolmveerandis topeltsõna- liigiga paaris. Muid variante numeraal-substantiiv, numeraal-pronoomen, substantiiv-interjektsioon jt on hoopis vähem (kokku 6%).

3.1.2. Leksikaliseerunud sõnavormid

Vahel on raske otsustada, kas tekstis kasutatav sõnavorm kuulub mingi sõna muutmisparadigmasse, olles noomeni või verbi muutevormi staatuses, või on ta iseseisev muutumatu sõna, mis peaks saama hoopis teise sõnaliigimääratluse. Leksikaliseerunud sõnavormide esitus on hästi kirju, lahknevusi on nii sõnastike vahel kui nende sees. Niisugune vorm võib esineda märksõnana, millele järgneb terve sõnaartikkel (5) või ainult viide algvormi artiklile (6).

(5a) .õue (majast) välja. Läksin õue. Õues on külm. Õuest tulnu (ÕS 1999) (5b) levinud, -nu2 partits. laialdase levikuga, üldiselt tuntud v. tarvitatud .. (EKSS) (5c) lõpuks 1. (viimaks) .. 2. (tegelikult, päriselt) .. (EE-VN) (6a) alates vt .algama (ÕS 1999) (6b) jõkke → jõgi (EE-VN) (6c) 'austusega sg kom → 'austus (SM-EE-vasted) Artikli sees võib leksikaliseerunud vormi kohata mitmel pool (siin alla joonitud). See võib olla vormistatud allmärksõnana tähendusvarjundi või tarvitusjuhtumi tähistaja järel (7), paradigmavälise vormina muutmisinfo sees (8) või pelga kasutusnäitena mõnes väljendis (9).

(7a) algama, alata48 1. algust saama .. 2. (midagi) alustama .. || alates millestki peale, alustades .. (EKSS) (7b) lõpp, lõpu22 s. 1. .. .. 2. .. || lõpuni täielikult, täiesti, viimase piirini .. (EKSS) (8) .hark <20: hargi, .harki; seisundivorm .harkis> .. (ÕS 1999) (9a) levima <50>. Lööve levib .. Levinud eesnimi .. (ÕS 1999)

83 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

(9b) .algama <68: alata, .algan>. Pidu algab .. Töötab meil sügisest, esimesest märtsist alates (peale). Alates lastest ja lõpetades vanakestega lastest vanakesteni (ÕS 1999) (9c) selg, selja23 s. 1. inimese keha tagaosa õlgadest tuharateni .. || (sisekoha- käänetes adverbilaadselt ..) ülle, üll, ült. Pani kleidi selga ..Aita mul mantel seljast! .. (EKSS) Sama vorm võib olla tõlgendatud ka kaheti ning korduda eri rollides: nii märksõnana (10a) kui ka näitena (10b).

(10a) elagu <8>. Olümpiavõitjat tervitati elaguga, elagufhüüetega (ÕS 1999) (10b) elama <50> .. Elagu juubilar! (ÕS 1999)

3.2. Süntaktiline info: sõltuvussuhted

Süntaktiline info on rohkem seotud sõnade omavaheliste suhetega lauses, mitte üksiksõnadega, seetõttu ei ole seda mugav sõnaraamatus kirjeldada. Põhiline, mida eesti sõnastikes süntaksi alal üldse eksplitsiitselt esitatakse, on verbi sõltuvusnõuded laiendi vormile ehk rektsioon; vahel on märgitud ka teiste sõnaliikide (substantiivi, adjektiivi, adverbi, kaassõna) rektsiooni. Suuremates sõnaraamatutes on tavaliselt välja toodud püsi- ühendid ja muud kollokatsioonid, aga üksnes kasutusnäidete kujul, mitte süstemaatilise grammatilise info osana. Ka rektsiooni märgivad eesti sõnastikud üldiselt ainult vajaduse korral, nagu eessõnades tavaliselt öeldakse. Üldsõnastikest tähistab sõl- tuvusnõudeid järjekindlalt üksnes AULE (POOL on spetsiaalne rektsioo- nisõnastik), teistes sõnastikes on seda esitatud rohkem või vähem juhuslikult (vt tabel 3).

Tabel 3. Sõltuvusnõuded eesti sõnastikes

ÕS 1999 SM-EE EE-VN EKSS AULE POOL verbi (+) (+) ((+)) (+) + + sõltuvusnõuded küsimus umbmäärane küsimus kommentaar umbmäärane küsimus / asesõna asesõna vormilühend muude sõnaliikide (+) ((+)) ((+)) (+) + sõltuvusnõuded vormilühend

84 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS ..

Nii nagu sõnaliikidega juba nägime, on ka rektsiooni märkimiseks kasutusel mitmeid eri viise. Enamasti tehakse seda rektsiooniküsimuse abil (11af) või umbmäärase asesõnaga (11g, 12), vahel vormilühendiga (13), vahel lisatakse sulgudes sõnaline kommentaar (14). Oma asukoha poolest võib rektsiooniinfo olla iseseisev struktuurielement sõnaartiklis (1214), märksõnarektsioon võib olla paigutatud morfoloogiakirje sisse (11ac), vahel ka märksõna ette (11d). Sagedamini esineb rektsioonisõna näite- fraasi juures (selle ees, sees või järel) (11eg).

(11a) edestama <52: keda> (ÕS 1999) (11b) impo.neerima <55: -.neerida, -neerin; millega kellele> (ÕS 1999) (11c) samane <13: -se; millega> (ÕS 1999) (11d) jooksul vältel, kestel (ÕS 1999) (11e) arve .. arveid klaarima v õiendama kellega (EE-VN) (11f) käsi .. mis on kellele käe järgi (EE-VN) (11g) järgima .. [kellegi] eeskuju järgima .. (AULE) (12a) haarduma .. [millegi külge v. millessegi] .. [millegi ümber].. [millegagi] .. (AULE) (12b) aprikoida 68 arutleda {jtak midagi, millegi üle}; mõtiskleda {jtak millestki, millegi üle}; juurelda {jtak millegi üle, millegi kallal} (SM-EE) (13) tänu prep. [allat.] (EKSS) (14a) harjutama 2. (koos ma-infinitiiviga). Ema harjutab last kõndima. (EKSS) (14b) ümber käima kõnek. 1. (komitatiiviga:) kohtlema .. (EKSS) (14c) korda minema 1. (sageli adessiiviga:) õnnestuma .. (EKSS) Kõige tavalisem on aga rektsiooni edastamine üksnes näidete kaudu, millest sõnaraamatu kasutaja peab ise välja lugema verbi poolt nõutava vormi (15):

(15a) tulenema <50> lähtuma, põhjustatud olema. Segadus tulenes eksiarva- mustest. Sellest tulenevalt peame .. (ÕS 1999) (15b) tulenema 1. põhjustatud, tingitud olema. Kehv saak tulenes maa viletsast väetamisest. .. 2. lähtuma, pärit olema, millestki saadud olema. .. Talude nimed tulenevad sageli nende kunagiste peremeeste nimedest. (EKSS) Andres Aule suur Tänapäeva eesti-inglise sõnaraamat (= AULE), millest seni on ilmunud kaks köidet (AK), on meeldiv erand üldkeele sõnastike hulgas. Rektsiooniteave (nurksulgudes) on seal antud tõlkevas- tete järel eraldi rektsiooniplokis, kus märksõna ennast üldiselt ei korrata.

85 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Sõnajärge näidatakse vajadusel tilde (~) abil. Rektsiooni kirjeldatakse umbmääraste asesõnadega ja sõnaühenditega või tüüpkõrvallause tähise- ga ([et ...], [kas ... ] jt tõsi, siin on küll ka kõige rohkem ebaühtlusi näha). AULE sõnaraamatus on kirjeldatud nii verbi- (16), substantiivi- (17), adjektiivi- (18), adverbi- (19) kui ka kvantorirektsiooni (20) (kuigi sõna- liik ise ei ole märgitud).

(16a) edvistama .. [millegagi] ..; [kellegagi v. kellegi ees] .. (16b) kaaluma 3 .. [midagi] ~ ..; ~ [kas ...] .. (17) himu .. [millegi] ~ v. ~ [millegi järele] ..; ~ [midagi teha] .. (18) analoogiline .. [millegagi v. millelegi] ~ .. (19) analoogiliselt .. [millegagi] ~ .. (20) hulk .. [millegi] ~ ..; suur hulk [midagi v. kedagi] .. Ka näited on varustatud rektsiooniga (21).

(21a) hoop .. [kellelegi] hoopi andma .. (21b) jagama .. [midagi] pooleks jagama ..; [kellegagi] korterit jagama ..; [kellegi] seisukohta jagama .. Eesti keele ainus spetsiaalne rektsioonisõnastik (kahjuks väike) on Raili Pooli Eesti keele verbirektsioone (= POOL). Raamatu põhiosa moodustab lihtverbide loend (kokku 563 verbi) koos tavalisemate rektsioonikir- jelduste ja näitelausetega, eraldi on esitatud tavalisemad ühend- ja väl- jendverbid ning nende rektsioonid. Rektsioonikirjeldustena on esitatud käändeküsimused, lisaks neile ka kaassõnad, ma-, da- või vat-infinitiivi tähised ning ma-infinitiivi käändelised vormid. Kolmekäändeline objekt on tähistatud lühendiga O. Välja on toodud ka verbi fakultatiivseid laiendeid, mis on pandud sulgudesse. Kui verbil on mitu täiesti erinevat tähendust (POOL: 6), siis on rektsioonikirjeldused jagatud verbi tähen- duse järgi rühmadeks ning eristatud araabia numbriga. Näitelauses on paksu kirjaga osutatud sõnadele, mis näidatud rektsiooni esindavad (kol- mekäändelise objekti sõna ei ole esile tõstetud). Kuna raamat on mõeldud eelkõige neile, kes eesti keelt võõrkeelena õpivad või õpetavad, siis on näitelaused tõlgitud ka inglise, soome ja vene keelde. (Vt tabel 4.)

86 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS ..

Tabel 4. Näiteid verbide rektsioonisõnastikust (POOL)

Märksõna Rektsioon Näide lugema kust? + O Lugesin seda õpikust. astuma 1. kuhu? Rein astus ülikooli. 2. kuhu? Astusin tänavale/poriloiku. hoiduma millest? Hoidu suitsetamisest! -mast Hoidu külmetamast. mille eest? Hoidu rongi eest! keelitama keda? + ma-inf Keelitasin oma meest teatrisse tulema. eelistama keda? mida? Eelistan teed (kohvile). (+ kellele? millele?) võrdlema keda? mida? Võrdlesin üht pilti teisega. + kellega? millega? teadlik olema millest? Ta on oma haigusest teadlik.

3.3. Semantiline info

Semantilist infot (grammatilise info liigina) esindab eesti sõnastikes hie- rarhiline info Tartu Ülikoolis koostatava eesti üldkeele tesauruse15 näol. 2004. a seisuga sisaldab tesaurus küll üksnes 10 000 mõistet, ent autorite väitel näitavad katsed tekstisõnade tähenduste ühestamisega, et eesti põhisõnavara tähenduste hulk peaks olema enamuses tesauruse kirjetega kaetud16. Semantiliste rollide (argumendistruktuuri) märkimine tuleb muus maa- ilmaski esile ainult (spetsiaalsetes) suuremates leksikaalsetes andmebaasides, nagu eespool ülevaates nägime. Eesti sõnaraamatutes ega andmebaasides seda senini tehtud ei ole.

15 Vt http://test.cl.ut.ee/ressursid/teksaurus/ (1.11.2004). 16 Samas.

87 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

4. Grammatiline info eestiX-keele sõnastikus

EXS on kavandatud kui universaalne ükskeelne leksikaal-grammatiline andmebaas, mis sobiks aluseks eelkõige uute eesti lähtekeelega kakskeelsete sõnaraamatute koostamisel (inimese jaoks), aga ühtlasi peaks ta olema kasutatav mitmesugustes keeletehnoloogia rakendustes (arvuti jaoks). Sellest on tingitud tavapärasest suurem tähelepanu ja kõrgemad nõuded formalismile. Käesolev peatükk ei paku veel süstemaatiliselt läbimõeldud esituskava, vaid mõningaid põhimõtteid ja üksikuid detaile. EXS-is kavatseme anda grammatilist infot mitmelt keelekirjeldusta- sandilt: 1) morfofonoloogiast välde ja ebareeglipärane rõhk, 2) morfoloogiast põhjalik vormimoodustuse kirjeldus17 ja jõudumööda andmed ka vormikasutuse kohta, 3) tuletusest kindlasti liitsõna-liigendus ja kompa- ratsioon18, võib-olla ka tuletustüübid19, 4) morfosüntaksist sõnaliik ja arv, 5) süntaksist sõltuvusnõuded ja püsiühendid, 6) semantikast esialgu semantilised rollid, võimaluse korral edaspidi ka semantilised tüübid. Siin vaatame lähemalt süntaksiga seotud infot: sõnaliike, sõltuvusnõudeid ja semantilisi rolle.

4.1. Morfosüntaktiline info: sõnaliigid 4.1.1. Sõnaliigi hägusus

Sõnaliik on mõneti ebaselge kategooria, sest tema määratlemise aluseks on kolme eri tasandi tunnused (morfoloogia, süntaks ja semantika) ja need ei ole kõigil sõnadel võrdselt esindatud. On suur hulk sõnu, mis eristuvad teistest selgesti kõigi kolme tunnuse alusel need kuuluvad sõnaliikide tuumossa, aga ka perifeeriaosa pole väga väike. Segadused sõnaliikide piiridega on esiteks tingitud sellest, et klassid ise on määratletud puudulikult, kõiki liigitusaluseid arvestamata. Näiteks ei tule pronoomenite ja numeraalide liigitamisel arvesse süntaktilised

17 Morfoloogilisest infost sõnastikukirjes ja selle lisamise viisist vt Viks 2000a. 18 Komparatsiooni koht keeletasandite jaotuses on käsitlustes erinev: kord kuulub ta kokku vormimoodustusega, kord moodustab omaette tasandi, EXS-is on komparat- sioon arvatud sõnamoodustuse juurde, sest nii tuletamise kui ka võrdlemise protsessi tulemuseks on morfoloogiliselt iseseisev sõna oma muutevormidega. 19 Tuge pakub siin Silvi Vare koostatav sõnamoodustussõnaraamat, selle kohta lähe- malt vt Vare 2002.

88 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS .. tunnused ja mõlemad sõnaliigid võiks omakorda jagada allklassideks vastavalt sellele, kas nad käituvad lauses substantiivi või adjektiivi kombel. Nii jagunevad pronoomenid omadussõnalisteks asesõnadeks (selline, kogu) ja nimisõnalisteks asesõnadeks (tema, keegi), numeraalid aga (ni- misõnalisteks) põhiarvudeks (neli) ja (omadussõnalisteks) järgarvudeks (neljas). Teiseks võib üks sõna sõltuvalt kontekstist kuuluda kord ühte, kord teise sõnaliiki. Osa sõnu kuulubki kahe tunnuse alusel ühte sõnaliiki, aga kolmanda alusel teise. Näiteks seisundisõnad väljendavad küll omadust ja esinevad täiendina, nagu adjektiivid (kössis poisike), aga nad ei käändu ja võivad väljendada ka viisi, nagu adverbid (istus kössis). Hulk sõnu on aga mingi tunnuse suhtes ambivalentsed. Näiteks on eesti keeles adjektiivi ja substantiivi erinevus üsna hajus ja omadussõnad võivad sageli lauses käituda nimisõnadena (blondi naljad). Omadusest saab rääkida kui asjast (daam kollases, mure homse pärast), vastupidist (asi kui omadus) esineb eesti keeles vähem, aga siiski (koer poiss, lõpp lugu). Kolmandaks toimub keeles pidev leksikaliseerumise protsess mõne sõna mõni muutevorm saab iseseisva tähenduse ja süntaktilise funktsiooni, muutudes pikkamisi sõnavormist (muutumatuks) sõnaks. Näiteks on paljudel juhtudel ilma kontekstita võimatu öelda, kas tegemist on sõnavormi või sõnaga: selg selga, seljas, seljast, tasu tasuta (vrd tasuline), lõpp lõpuks, lõpuni, elama elagu, elades, algama alates. Nagu näha, pole mõnede sõnade sõnaliigilist kuuluvust väljaspool konteksti võimalik üheselt kindlaks teha. Sõnastikuinfo esitamisel tuleb arvesse võtta vastavate sõnade konkreetseid esinemisjuhte ja ühe või teise funktsiooni sagedust tekstis, nii on teatud sõnade korral võimalik (ja ka vajalik) rääkida sõnaliigilisest primaarsusest.

4.1.2. Sõnaliigi esitus

EXS-i üldine põhimõte on, et kõik sõnaliigiandmed kajastuvad kindlasti artikli päises, kus (koos morfoloogiaga) esitatakse kogu sõnaliigiinfo. Kui märksõnal tähendusi ei eristata, siis sellega asi piirdubki (22). Kui sõnal on mitu tähendust, on sõnaliik ära toodud iga tähenduse juures (23, 24). On juhtumeid, kus ka tähendusnumbri järel on mitu sõnaliiki (23), aga enamasti on iga üksiktähendus seotud ühe sõnaliigiga (24).

89 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

(22a) ese Subst (22b) kössis Adv Adj kõveras, kühmus (23) lupsti Adv Interj 1 Adv Interj lupsuga (1), lupsu tehes 2 Adv Interj kiiresti ning kergesti (24) hall_2 Adj S 1 Adj värvuselt musta ja valge vahepealne 2 Adj valge ja pimeda vahepealne, hämar; sombune 3 Adj kaugesse minevikku ulatuv, ajaloo hämarusse kaduv 4 Adj piltl. üksluine, ühetooniline, vaheldusetu, tuim, igav 5 Subst see, kes v mis on hall (1) Leksikaliseerunud vormid, mis on piisavalt iseseisvad, saavad EXS-is oma sõnaartikli, kus on antud ka sõnaliik. Lisaks tuleb vormivii- de algvormile (25).

(25a) alates Postp Prep → algama .. (25a) tasuta Adj Adv → tasu .. (25c) selga Adv → selg .. (25d) harkis Adj Adv → hark .. (25e) elagu Interj → elama .. (25f) austusega Adv → austus .. (25g) austatud Adj → austama .. (25h) levinud Adj → levima .. Sõnavormidele märksõna staatuse andmisel järgime pigem rohkem- põhimõtet. Eelkõige sellepärast, et teistes keeltes võib sellistel puhkudel olla vasteks iseseisev sõna (nagu näiteks SM-EE-s: austusega sm kunnioittavasti; alguses sm alkuaan, alulla, alumpana, ensimmältä). Sõnaliigiinfo täpsustamiseks on EXS-is kavas jagada osa sõnaliike alaliikidesse, nt pronoomenid nimi- ja omadussõnalisteks, samuti numeraalid. Selleks lisatakse primaarsele sõnaliigitähisele juurde teine, täpsus- tav sõnaliigitunnus.

Pron_Subst substantiivne pronoomen (tema, see) Pron_Adj adjektiivne pronoomen (selline) Num_Adj adjektiivne numeraal ehk järgarvsõna (kolmas) Alaliigitamisel on mõttekas eristada hulgasõnu (ehk kvantoreid), mis süntaksi seisukohalt on lähedased arvsõnadele. Kvantori tunnuse (_q)

90 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS .. saaksid lisaks arvsõnadele ka mõõtu või rühma märkivad nimisõnad (meeter, kimp), asesõna (mitu), määrsõnad (palju).

Num_q kvantor-numeraal (kaks) S_q kvantor-substantsiiv (liiter, kilo, hunnik) Pron_q kvantor-pronoomen (mitu) Adv_q kvantor-adverb (palju, natuke) Ka verbi alaliigitamine võiks kasulik olla: eraldi abiverbid, modaalverbid ja tugiverbid.

V_abi abiverb (olema osa tähendusi) V_mod modaalverb (näima, võima jt) V_tugi tugiverb (tegema, ajama jt)

4.2. Süntaktiline info: sõltuvussuhted

Sõnastiku süntaktilise info hulka kuuluvad sõltuvusseosed, laiendite kohustuslikkus, tüüpilised konstruktsioonid, sõnajärg jms. Eesti sõnastikes on seni pööratud suurimat tähelepanu verbi rektsioonidele, eriti neile, milles sagedamini eksitakse. Rektsioon on aga ainult üks aspekt verbi sõltuvusnõuetest see, mis määrab verbi laiendi morfoloogilise vormistuse. Adekvaatse pildi loomiseks on vaja arvestada ka lause moodustajate (argumentide) teisi omadusi: laiendite arvu ja nende süntaktilisi funktsioone. Sõltumine ehk rektsioon on teatavasti niisugune grammatiline suhe lause moodustajate vahel, mille puhul alistava moodustaja ehk põhja semantilised omadused määravad alistuja ehk laiendi grammatilise vormi. Sõltuvalt sellest, mis laadi laiendivormi põhisõna tingib, võime rektsiooni jagada (Rätsep 1978: 64): 1) käänderektsioon, nt austame vanemaid (partitiiv); 2) kaassõnarektsioon, nt vastutab tagajärgede eest; 3) infiniitvormirektsioon, nt proovib laulda; 4) lause- ja lausungirektsioon, nt teab, mida teeb; rääkisime, et olete kirjanik; 5) substitutsiooniklassi-rektsioon (nt suunaklass), nt riputa jope KUHU (nt nagi otsa / nagisse / kappi / nöörile). (Oleme seda nimetanud vormiklassiks.)

91 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Paljude keelte (eriti inglise) sõnaraamatutes on sageli juba verbi sõnaliigi- tähise juures kirjas objekti olemasolu või puudumine, st transitiivsus / intransitiivsus. Erinevalt inglise keelest eesti verbi (in)transitiivsust sõna- liigi tasemel ei märgita. Sellest oleks ka vähe abi, sest eesti keeles on oluline eristada sihitise käände vaheldumise võimalust, aga see on juba rektsiooni tasandi probleem (millist muutevormi valida) ja sõltub lausekontekstist. Lisaks objektile on vaja märkida ka muude lauseliikmete olemasolu. Näiteks mõnedel ilma- või füsioloogianähtustega seotud verbidel võib subjekt täiesti puududa (Sajab. Mul iiveldab.). See pole sama nähtus kui subjekti puudumine lausetes, mis väljendavad tegijat ehk agenti implit- siitselt: pöördelõpu kaudu (Jää-n magama.) või verbi impersonaalse vormi vahendusel (Joodi õlut.). Süntaktiliste funktsioonide esitamine võimal- dab näidata ka, et predikatiiv seostub ainult olema-verbiga (Ilm on ilus.) või et adverbiaale võib olla rohkem kui üks (liikus klassist klassi). Jne. Objektiivseid andmeid eesti verbi laiendite hulga ja funktsioonide kohta sõnaraamatutest ei leia. Ainus allikas, mis sedalaadi infot süste- maatiliselt pakub, on Huno Rätsepa verbikesksete lausemallide käsitlus (Rätsep 1978). Moodustajate arvu pole seal otseselt antud, see kajastub elementaarlausete jagamises obligatoorse laiendi järgi 04-kohalisteks. Lauseliikmete olemasolu verbinõudena H. Rätsep küll märgib, aga teeb seda kaudselt positsiooni ja vormide vahendusel, ilma lauseliikmeid nimetamata. Hakultatiivseid laiendeid eristavad kohustuslikest sulud. Kuigi verb on lause keskpunkt, ei koondu sõltuvussuhted lauses ainult verbi ümber. Ka muudes fraasides sõltub laiendite olemasolu ja grammatiline vorm fraasi põhjaks oleva sõna leksikaalsest tähendusest. Nii võib rektsiooni jagada ka põhja sõnaklassi järgi (vt ka Rätsep 1978: 65, EKG II: 137141): 1) verbirektsioon, nt sõltub tingimustest, tahab magada; 2) substantiivirektsioon, nt sõltuvus perekonnast, huvi muusika vastu; 3) adjektiivirektsioon, nt kuri sõbra peale, sarnane õega, kolme meetri laiune; 4) adverbirektsioon, nt käbi ei kuku kännust kaugele; 5) kaassõnarektsioon, nt laua all, päev otsa, trepist ülest; enne õhtut, läbi akna, ilma rahata; 6) kvantorirektsioon, nt mitu meetrit, kaks ahju, hunnik raamatuid, kamp noori.

92 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS ..

EXS-is keskendume esialgu ainult verbi sõltuvussuhetele, mille kohta on kõige rohkem lähtematerjali. Info muude sõnaliikide kohta tuleb hiljem juurde, aga see vajab enne täiendavat uurimistööd. Iga verbi jaoks näidatakse tema võimalikud laiendid koos süntaktilise funktsiooniga ja rektsioonivõimalustega.

4.3. Semantiline info: semantilised rollid

Aktantide (lausesituatsioonis osalejate) semantilisi rolle (toona käände- grammatika nime all) on 1970-ndate eestikeelses teaduskirjanduses kor- duvalt arutatud.20 Kõige tähtsamad maailma kirjeldavad mõisted gramma- tikaliseeruvad, vastava protsessi käigus saavad semantilised rollid endale käänete, partiklite või sõnajärjepiirangute kujul kindla morfosüntaktilise vormistuse (Karlsson 2002: 181182, 258 jm). Rollide hulka ei ole kuskil lõplikult määratletud, üldiselt nimetatakse umbes tosinat rolli. Kõige olulisemad neist on agent ja objekt. Kui süntaktilised funktsioonid on keeliti erinevamad, siis semantilised rollid on universaalsed (Rajandi 1976: 82). Rollide näiteid: 1) agent ehk tegija tahtlik tegevuse põhjustaja, tegevuse aktiivne sooritaja (Mart loeb); 2) põhjus ehk jõud ehk mõjutegur mittetahtlik tegevuse põhjustaja (üleujutus hävitas vana templi); 3) kogeja psüühilises protsessis olija (Mart oli pahane); 4) patsient kellele tegevus rakendub (Mart lõi Tõnist); 5) objekt ehk teema millele tegevus rakendub (Mardile meeldib õlu; Mart kirjutas kirja); 6) benefitsient ehk saaja see, kelle kasuks tegevus sooritatakse (Mart andis sajalise Tõnisele); 7) suund, siht sihtkoht, kuhu toimub liikumine (Mart sõitis Tartusse); 8) instrument tegevuses kasutatav vahend (Mart viskas Tõnist kiviga); 9) tulemus tegevuse lõppsaadus (Mart küpsetas piruka); 10) allikas kust tegevus lähtub (rakett lasti õhku kindrali käsu peale);

20 Vt näiteks Õim 1976, Rajandi 1976, Erelt 1979 jt.

93 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

11) kaasosaline/partner mitu (vastastikku suhtlevat) kaasosalist (Mart ja Tõnis vaidlesid kogu öö). Keelesüsteemis on olemas mitmesuguste erinevate omadustega verbe, mis aitavad vormistada erinevaid aktantseid rolle, näiteks kogejarolli vormistamisel alusena on vaja kasutada verbi kartma, sihitisena verbi hirmutama (Rajandi 1976: 80). Jõudumööda proovimegi EXS-is verbi argumentide semantilisi rolle tähistada, kuid kogu see valdkond vajab eelnevalt põhjalikku uurimist. Rollid antakse kõigile argumentidele, mitte ainult neile, mis seostuvad rektsiooniga (26).

(26a) Mart küpsetas piruka. [agent] V [tulemus] (26b) Mart küpsetas piruka Tõnisele. [agent] V [tulemus] [benefitsient]

4.4. Süntaksiga seotud info formaalne esitus

Keeletehnoloogia rakendusi silmas pidades püüame oma baasis esitada kõik andmed formaalsel kujul. Mil moel üht või teist asja konkreetses eesti lähtekeelega kakskeelses sõnaraamatus esitada, see on eraldi küsi- mus. Üht ja sama formaalset kirjeldust saab teisendada väga mitmele eri kujule, nii et kaks sõnaraamatut võivad selles osas tundmatuseni erineda, nii trükiteksti väljanägemise poolest kui ka andmete valiku poolest. Pro- jekti EestiX-keele sõnastik eesmärk on talletada ühe või teise eesti keele sõna kohta võimalikult palju kasulikku infot, et see oleks küllaldane ja teaberohke alus tulevaste instituudis tehtavate kakskeelsete ja miks ka mitte ükskeelsete sõnastike tarvis. Oleme välja töötanud leksikaalse andmebaasi XML-põhise struktuuri- kirjelduse, kus igale infoüksusele vastab omaette struktuuriüksus. Sõnastiku koostamiseks ja toimetamiseks on loodud spetsiaalne oma-maja-tarkvara. Järgnevas näites (27) on toodud verbi kirjutama ühe tähenduse kirja panema juurde kuuluva süntaktilise info võimalik esitus EXS-is (lihtsus- tatud kujul). Süntaktiline info on koondatud omaette üksusesse (), mis omakorda hõlmab eri argumentide kirjeldusi (, jne). Iga argumendiüksuse sisus esitatakse kõigi kolme tasandi morfoloogia, süntaksi ja semantika nõuded: 1) semantilist funktsiooni märgib semantiline roll (Agent, Teema, Instrument, Koht);

94 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS..

2) süntaktilist fraasistruktuuri märgib lauseliige (Subj (alus), Obj (sihitis), Advb (määrus)); 3) morfoloogilist vormistust märgib rektsioon (NH_Nom (noomenifraas nominatiivis), NH_NomGenPart (noomenifraas nominatiivis / genitiivis / partitiivis ehk kolmekäändeline objekt), NH_Vormi- klass:kuhu (noomeni kuhu-suunaline vormiklass: illatiiv, allatiiv, kaassõnaühendid). Kolme eri tasandi info on näites omavahel eristatud tärnidega. (27) kirjutama 1 kirja panema Agent * Subj * NH_Nom Teema * Obj * NH_NomGenPart / osalause Instrument * Advb * NH_Kom Koht:kuhu * Advb * NH_Vormiklass:kuhu Lausenäited esitatud argumentide kohta: ARG1: Mart kirjutas. ARG2: Mart kirjutas kirja. Mart kirjutas, et käis ujumas. ARG3: Mart kirjutas pliiatsiga. ARG4: Mart kirjutas paberile / raamatusse / tahvli peale. Süntaktilise info esitamisel sõnastikus tekib probleeme palju, näiteks on keeruline otsustada, kas mingi laiend on kohustuslik või mitte; kas objekt esineb ainult partitiivis (osaobjekt) või ka nominatiivis ja genitiivis (täisobjekt); milline semantiline roll on verbi ühel või teisel argumendil. Sisuliste probleemide kõrval (ja nendega koos) tuleb lahendada ka otseselt formalismiga seotud küsimused: kuidas ja kui palju märkida fakultatiivseid laiendeid; kuidas panna kirja süntaktiline variatiivsus (nt vend sarnanes õega ~ vend ja õde sarnanesid) jne.

5. Kokkuvõte

Usutavasti on lugejalegi selge, et süntaktilise info esitus, mis oleks üht- aegu nii ammendav (andmebaasis, rakenduse ja keeleuurimise jaoks) kui ka hõlpsalt loetav ja mõistetav (sõnaraamatus, inimese jaoks), on üksjagu keerukas ülesanne. Kui arvuti vajab peensusteni detailset kirjeldust, siis inimest liigne detailsus pigem segab. Süntaktilise, st aktiivse info poolest on üldiselt olnud suhteliselt vaesemad just eesti kakskeelsed sõnaraama-

95 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) tud, ükskeelsed sõnaraamatud sisaldavad küll rikkalikku ainestikku, aga tihti implitsiitsel moel. EXS-i andmebaasis kirjeldatav süntaktiline info on neutraalne alus, millest lähtuda konkreetses leksikograafiatöös. Loo- dame, et sõnastiku koostamiseks ja toimetamiseks loodud spetsiaalne oma-maja-tarkvara võimaldab meil eesti sõnade kohta salvestada infot, millest saavad kasu võimalikult paljud. Soovitud eesmärgini jõudmine soovitud kujul võib aga võtta veel palju aega ja tööd.

Kirjandus

AULE = Aule, Andres 20012003. Tänapäeva eesti-inglise sõnaraamat III. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Atkins, Beryl T. Sue 1996. Bilingual dictionaries: Past, present and future. Euralex 96. Proceedings III. Ed. by Martin Gellerstam, Jerker Järborg, Sven-Göran Malmgren, Kerstin Norén, Lena Rogström, Catarina Röjder Papmehl. Göteburg University, Department of Swedish, 515546. Calzolari, Nicoletta & Grishman, Ralph & Palmer, Martha (responsible authors) 2001. Survey of Major Approaches Towards Bilingual/Multilingual Lexicons. ISLE Computational Lexicons Working Group. Deliverable D2.1D3.1. Hebruary 2001. EAGLES = http://www.ilc.cnr.it/EAGLES96/home.html (1.11.2004). EE-VN = Eesti-vene sõnaraamat 13 [5]. 19972003. Eesti Keele Instituut. Tallinn. EKG II = Erelt, Mati & Kasik, Reet & Metslang, Helle & Rajandi, Henno & Ross, Kristiina & Saari, Henn & Tael, Kaja & Vare, Silvi 1993. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: kiri. Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn. EKSS = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat I (124). 19882004. Eesti Keele Insti- tuut. Tallinn. Erelt, Mati 1979. Eesti lihtlause probleeme. Tallinn: Eesti Raamat. Harbregd, Turid & Kangur, Sigrid & Viks, Ülle 1998. Norra-eesti eesti-norra sõnaraa- mat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. HrameNet = http://www.icsi.berkeley.edu/~framenet/ (30.10.2004). Ilson, Robert 1992. BudaLEX Presidential Debate 1988: Part 4. International Journal of Lexicography Vol. 5, No. 4, 275277. ISLE = http://www.ilc.cnr.it/EAGLES96/isle/ISLE_Home_Page.htm (1.11.2004). Kaalep, Heiki-Jaan & Muischnek, Kadri & Müürisep, Kaili & Rääbis, Andriela & Habicht, Külli 2000. Kas tegelik tekst allub eesti keele morfoloogilistele kirjeldustele? Eesti kirjakeele testkorpuse morfosüntaktilise märgendamise kogemusest. Keel ja Kirjandus 9, 623633. Kann, Kallista 1995. Prantsuse-eesti sõnaraamat. 3., täiendatud trükk. Toim ja täiend Lauri Leesi. Tallinn: Valgus. Karlsson, Hred 2002. Üldkeeleteadus. Tõlk ja kohand Renate Pajusalu, Jüri Valge ja Ilona Tragel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

96 MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS. SÜNTAKTILINE IN'O SÕNASTIKUS ..

Langemets, Margit 2003. Kas ükskeelne või kakskeelne sõnaraamat? Toimiv keel I. Töid rakenduslingvistika alalt. Eesti Keele Instituudi toimetised 12. Toim Heete Sahkai, Margit Langemets, Maria-Maren Sepper. Tallinna Pedagoogikaülikool, Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 151177. Langemets, Margit 2004. Mõnda nimisõnade semantikast. Keel ja Kirjandus 10, 736 754. LDOCE = Procter, Paul (ed.) 1995 (3rd edition). Longman Dictionary of Contemporary English. Harlow and London: Longman Group Ltd, 1978. Muischnek, Kadri 2004. Verbi ja noomeni püsiühenditest eesti keeles. Keel ja Kirjandus 8, 574589. POOL = Pool, Raili 1999. Eesti keele verbirektsioone. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Rajandi, Henno 1976. Keel: protsess ja süsteem. Keel ja Kirjandus 2, 7587, 3, 133142. Rätsep, Huno 1978. Eesti keele lihtlausete tüübid. Emakeele Seltsi toimetised 12. Tallinn: Valgus. Saagpakk, Paul 1982. Eesti-inglise sõnaraamat / Estonian-English Dictionary. New Haven and London: Yale University Press. SM-EE = Soome-eesti suursõnaraamat 12. 2003. Eesti Keele Instituut, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus. Tallinn-Helsinki: Eesti Keele Sihtasutus, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus. Vare, Silvi 2002. Eesti keele sõnaperede sõnaraamatu koostamise põhimõtetest. Keel ja Kirjandus 12, 855866. Veldi, Enn 2002. Eesti-inglise sõnaraamat. Tallinn: Koolibri. Viks, Ülle 2000a. Kuidas tekib sõnastikukirjesse grammatika. Keel ja Kirjandus 7, 486495. Viks, Ülle 2000b. Tools for the generation of morphological entries in dictionaries. Second International Conference on Language Resources and Evaluation. Proceedings Volume I. Athens, Greece, 31 May 2 June 2000. Athens, 383 388. Viks, Ülle 2001. Muuttüübid eesti sõnastikes. Leksikograafiaseminar: Sõna tänapäe- va maailmas. Leksikografinen seminaari: Sanat nykymaailmassa. Eesti Keele Instituudi toimetised 9. Tallinn, 157185. VVS = Viks, Ülle 1992. Väike vormisõnastik 12. Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn. Wakely, Richard & Béjoint, Henri 2002. Word groups in bilingual dictionaries: OHHD and after. Lexicography and Natural Language Processing: A Hestschrift in Honour of B. T. S. Atkins. Ed. by Corréard, Marie-Hélène. United Kingdom: Euralex, 5972. Wiedemann, Herdinand Johann 1869. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Peterburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften. Õim, Haldur 1976. Elementaartähendused keele semantilises struktuuris. Keel ja Kirjandus 10, 598605, 11, 675682. ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt, koost Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik ja Tiiu Erelt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

97 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Syntactic information in dictionaries: problems and solutions

MARGIT LANGEMETS, MERIKE MÄGEDI, ÜLLE VIKS The article offers a brief overview of the kind and manner of syntactic information represented in typical machine-readable dictionaries and computational lexicons, focusing on the representation of this kind of information in Estonian dictionaries. Syntactic constructions have been described in several Estonian dictionaries, but mostly implicitly, by means of case examples, as no general syntactic encoding system has yet been elaborated. The ongoing national project Estonian-X Dictionary, started in 2002, aims to fulfil the needs of the source (L1) for different bilingual dictionaries and a new one- volume monolingual dictionary, as well as a variety of computer applications. A closer look will be taken at morphosyntactic information, dealing mostly with parts of speech, and dependency information. The representation of dependency relations in the database of the Estonian-X Dictionary differs from the traditional practice in that the syntactic description of each verb consists of three components: syntactic function, thematic role and government. The Estonian-X Dictionary is strictly formalized, using XML markup, in order to facilitate access by computers.

MARGIT LANGEMETS (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal. 2000. a kaitses Tartu Ülikoolis magistritöö arvutileksikograafiast, alates 2001. a Tallinna Pedagoogikaülikooli doktorant. Töötab Eesti Keele Instituudi leksikoloogia- sektori juhatajana. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu juhatuse liige. Uurimisvaldkon- nad: leksikolooogia ja leksikograafia üldiselt, arvutileksikoloogia, leksikaalne semantika, nimisõnade polüseemia. [email protected] MERIKE MÄGEDI (1975) on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal. 2003. a kaitses Tallinna Pedagoogikaülikoolis magistritöö sõnavara võõrusest ja võõrsõnadest eesti tekstis. Töötab Eesti Keele Instituudi leksikoloogiasektoris teadurina. Uurimisvaldkonnad: sõnavara struktuur, semantilised rollid. [email protected] ÜLLE VIKS (1948) on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal. 1978. a kaitses Tartu Ülikoolis kandidaadiväitekirja eesti verbide morfoloogilisest klassifikat- sioonist ja 1994. a Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja eesti keele klassifikatoorsest morfoloogiast. Töötab Eesti Keele Instituudi grammatikasektoris vanemteadurina. Uurimis- valdkonnad: avatud morfoloogiamudel ja selle realisatsioon arvutis (sõnavormide reeglipõhine süntees ja analüüs), grammatilise informatsiooni esitamine sõnastikes. [email protected]

98 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 99114

SÕNALIIGITUSE KITSASKOHAD EESTI KEELE ARVUTIANALÜÜSIS

KADRI MUISCHNEK, KADRI VIDER

Ülevaade. Artiklis vaadeldakse tekstikorpuste morfoloogilise ja semantilise ühestamise käigus kerkinud lingvistilisi probleeme, keskendudes tekstisõna sõnaliigilise kuuluvuse probleemile. Võtmesõnad: korpuslingvistika, tekstikorpused, sõnaliigid, morfoloogiline ühes- tamine, sõnatähenduste ühestamine, eesti keel

1. Sissejuhatus

Tartu Ülikooli arvutilingvistika uurimisrühmas tehti riikliku sihtprogrammi Eesti keel ja rahvuskultuur toel valmis oluline keeleressurss ühestati morfoloogiliselt 500 000 tekstisõna mahus eestikeelseid tekste, täpsemalt: 100 000 sõna ajalehetekste tänapäeva eesti keele korpusest; 100 000 sõna ilukirjandustekste tänapäeva eesti keele korpusest; 100 000 sõna seadustekste; 100 000 sõna populaarteaduslikke tekste ajakirjast Horisont; 100 000 sõna suulist kõnet Tartu Ülikooli suulise kõne korpusest. Kirjalikud tekstid on ühestatud kujul saadaval Tartu Ülikooli arvutilingvistika uurimisrühma koduleheküljel1 ja loodetavasti on selle artikli ilmumise ajaks valmis saanud ka morfoloogiliselt ühestatud tekstide kasutajaliides, mis võimaldab esitada päringuid sõna algvormi ja morfoloogilise kategooria ning nende kombinatsioonide alusel. Suulise kõne ühestatud tekstidega on asi keerulisem. Vastavalt isikuandmete kaitse

1 Vt www.cl.ut.ee (18.02.2005).

99 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) seadusele ei saa neid sellisel kujul interneti kaudu kättesaadavaks teha ja neid saab kasutamiseks Tartu Ülikooli suulise kõne uurimisrühmast vastava lepingu sõlmimisel2. Varem morfoloogiliselt ühestatud tekstidest on mahukaim George Orwelli romaani 1984 terviktekst, seda tööd kirjeldab Keeles ja Kirjan- duses ilmunud artikkel Kas tegelik tekst allub eesti keele morfoloogilistele kirjeldustele? Eesti kirjakeele testkorpuse morfoloogilise märgenda- mise kogemusest (Kaalep jt 2000).

2. Mis on morfoloogiline ühestamine?

Paljudel sõnavormidel on eraldiseisvaina, ilma kontekstita, mitu võima- likku morfoloogilist analüüsi. Näiteks sõnavorm poodi võib olla verbi pooma lihtmineviku impersonaali vorm ja noomeni pood ainsuse osastav või lühike sisseütlev. Kuid lauses Ema läks poodi piima tooma on võima- lik ainult üks neist kolmest tõlgendusvõimalusest. Teksti automaatsel analüüsil lisatakse tavaliselt igale sõnavormile kõik tema võimalikud morfoloogilised tõlgendused ja siis valitakse nende hulgast antud konteksti sobiv. Meie kasutasime kõigi võimalike analüüside saamiseks OÜ Hilosofti morfoloogiaanalüsaatorit (selle kohta täpsemalt vt Kaalep, Vai- no 2000). Õige analüüsi väljavalimiseks ehk morfoloogiliseks ühestamiseks kasutatakse morfoloogilisi ühestajaid, eesti keele jaoks on olemas nii statistikal põhinev (vt nt Kaalep, Vaino 1998) kui ka reeglipõhine (vt nt Puolakainen 2001) morfoloogiline ühestaja. Kuid meie projektis tegi ühestaja tööd inimene, veelgi enam ühte teksti ühestas paralleelselt kaks inimest, hiljem võrreldi tulemust ja erinevused lahendati ühiste arutelude käigus. Sellega lootsime tagada tulemuse sajaprotsendilise täpsuse ja korrektsuse.

2.1. Kasutatud morfoloogiliste kategooriate süsteemist

Morfoloogiline analüsaator eristab traditsioonilist üheksat sõnaliiki: substantiiv, adjektiiv, pronoomen ja numeraal kui käändsõnad, verb kui pöörd- sõna ja adverb, pre- ja postpositsioon, konjunktsioon ning interjektsioon

2 Vt täpsemalt http://psych.ut.ee/~linds/ (18.02.2005).

100 KADRI MUISCHNEK, KADRI VIDER. SÕNALIIGITUSE KITSASKOHAD EESTI KEELE ARVUTIANALÜÜSIS kui muutumatud sõnad. Eesti keele teaduslikus grammatikas (EKG I: 18) on eristatud 12 sõnaliiki; adverbi alt on eraldi sõnaliikidena välja toodud proadverbid, afiksaaladverbid ja modaaladverbid. Neid morfoloogiline analüsaator praegu ei tunnista, kuid nii statistilise ühestaja kui ka teksti edasise analüüsi huvides tuleks suur ja heterogeenne adverbide klass väiksemateks ja homogeensemateks rühmadeks tükeldada küll. Verbid on jagatud põhi- (_V_ main), abi- (olema liitaegades, ei verbi eitavates vormides, ära käskiva kõneviisi eitavates vormides (_V_ aux)) ja modaalverbideks (_V_ mod); nimisõnad jagunevad üld- (_S_ com) ja pärisnimedeks (_S_ prop), arvsõnad põhi- (_N_ card) ja järgarvsõnadeks (_N_ ord), kaassõnad ees- (_K_ pre) ja tagasõnadeks (_K_ post). Asesõnu (_P_) liigitati varasemal morfoloogilisel ühestamisel EKG I põhjal kahek- sasse alaliiki (EKG I: 2631). Juba 1984 ühestamise kogemuse põhjal võis öelda: See [asesõnade detailsed semantilis-funktsionaalsed rüh- mad] muutis otsustamise lausekonteksti arvestades sageli raskeks, sest mida täpsem on semantiline jaotus, seda enam kaalu on sisulistel otsus- tustel, mis võib suurendada määratluste subjektiivsust. (Kaalep jt 2000: 629). Nii otsustasime asesõnade alaliikidesse jaotamisest loobuda. Kasu- tatud morfoloogiliste märgendite ja kategooriate täiskomplektiga saab tutvuda arvutuslingvistika uurimisrühma kodulehekülje vahendusel.

3. Milleks meile väga korralikult morfoloogiliselt märgendatud korpus?

Täielikult vigadeta märgendatud korpust läheb vaja näiteks: süntaktilise analüüsi sisendiks; semantilise analüüsi sisendiks; automaatsete morfoloogiliste ühestajate arendamiseks; sagedusloendite ja sagedussõnastike tegemiseks; lingvistiliseks uurimistööks. Nende rakenduste huvid võivad olla mõnevõrra erinevad. Nii on statistilise ühestaja treenimiseks vaja sellist korpust, kus igale sõnavormi- le on jäetud vaid üks analüüs. Ent lingvistika seisukohalt pakuks rohkem selline lähenemine, kus kahe sõnaliigi hajusal piirialal asuvale sõnavor- mile on jäetud mõlemad võimalikud analüüsid. Selle korpuse märgen- damisel oleme siiski seadnud esikohale just statistilise ühestaja huvid,

101 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) sest kui õnnestub selle korpuse abil tema tööd piisavalt heaks muuta, siis saab veelgi suuremat hulka tekste automaatselt piisavalt kvaliteetselt ühestada.

4. Valik kerkinud lingvistilistest probleemidest

Nagu osas 2 juba näidati, tuleb morfoloogilise ühestamise käigus määrata konkreetse sõnavormi sõnaliigiline kuuluvus; edasi käändsõnal arv ja kääne ning pöördsõnal kõigepealt finiitsus/infiniitsus; infiniitsetel vormidel tegumood ja kääne, finiitsetel vormidel arv, isik, tegumood, aeg, kõneviis ja kõnelaad (jaatav/eitav). Suur osa neist kategooriatest on meie õnneks vormi põhjal üheselt määratavad. Ka suur osa mitteühesustest on inimesele lihtsalt lahendatavad (nt 2. osas toodud mitteühene näide poodi on konteksti põhjal hõlpsasti määratav). Edaspidi käsitleme aga mõnin- gaid selliseid mitteühesuse tüüpe, mis käsitsiühestajagi (s.o inimese) mõtlema panid ja millest on ilmselt oodata probleeme ka automaatsel ühestamisel. Põhiline probleem, mis järjekindlalt morfoloogilise ühestamise käi- gus teadvustus, on teoreetilise keeleteaduse arusaamine sõnaliikidest kui hajusate piiridega hulkadest vastandatuna ühestamisel kehtivale nõudele jätta igale sõnavormile ainult üks analüüs. Järelikult tuleb ühestatud tekstide kasutamisel arvestada asjaoluga, et hajusad piirialad on jagatud nn kirvemeetodil. Sõnade liigitamisel lähtusime üldtunnustatud põhimõtetest, mis Hred Karlssoni sõnastuses kõlavad järgmiselt:

Sõnaliikide määramise kõige selgemad kriteeriumid põhinevad vaatluse all oleva lekseemi struktuuriomadustel, milleks on sõna morfoloogilised omadused, distributsioon, võimalikud süntaktilised funktsioonid ja rektsioon. Neid võib täiendada sõna semantiliste omadustega. (Karlsson 2002: 218). Kuna varem oli morfoloogilise käsitsiühestamise eesmärgiks luua test- ja treeningkorpus automaatsete morfoloogilise ja süntaktilise analüsaatori jaoks, siis sõna semantiliste omadustega pole ühestamisel ega ka morfoloogiliste märgendite süsteemi väljatöötamisel eriti arvestatud. See on nüüd, mil morfoloogiliselt ühestatud tekste kasutatakse ka semantilise

102 KADRI MUISCHNEK, KADRI VIDER. SÕNALIIGITUSE KITSASKOHAD EESTI KEELE ARVUTIANALÜÜSIS

ühestamise sisendiks, tekitanud mitmeid probleeme, mida selles kirjutises edaspidi ka käsitletakse. Probleemidest morfoloogilisel ühestamisel (sõnaliikide määramisel) on juttu ka 1984 morfoloogilist ühestamist käsitlevas artiklis (Kaalep jt 2000) ja peame tõdema, et probleemid on põhijoones ikka samaks jäänud: käändsõnade ja verbide vormidest on arenemas kaassõnu ja adverbe; partitsiibid paiknevad verbi ja adjektiivi piirimail ja vahel ei piisa ka lausekontekstist otsustamaks, millisesse sõnaliiki mingi vorm kuulub. Lisaks sõnade sõnaliigilise kuuluvuse määramisele tekitas vahel harva probleeme ka nimisõna käände kindlakstegemine. Kas näiteks lauses (1) on tähelepanu nimetavas või osastavas käändes? Ja kas sama sõna on omastavas või osastavas käändes lauses (2)? (1) Meie tähelepanu juhiti asjaolule, et .. (2) .. juhib keegi tähelepanu sellele, et .. Või on oluline ainult see, et lugeja saaks aru, et nimisõna tähelepanu on siin formaalselt sihitise rollis ja püsiühendi juhib tähelepanu millelegi osa ja kääne polegi oluline? Kui aga rääkida sõnaliikidest, siis on tegeliku teksti morfoloogilisel ühestamisel üheks raskemaks probleemiks kaassõnade ja määrsõnade pidev tekkimine nimisõnade ja verbide teatud vormidest. Lingvisti seisukohast on väga huvitav jälgida grammatikaliseerumisprotsessi avaldumist tekstides, aga morfoloogilisele ühestajale on see nuhtluseks. Verbist kujuneva kaassõna näiteks võib tuua verbi algama vormi alates, mis on kirjalikes tekstides küllaltki sage (selle ja muudegi des- ja mata-vormide kaassõnastumise kohta vt nt Uuspõld 2001). Meie kasutatava morfoloogilise analüsaatori aluseks olnud Ülle Viksi Väikeses vor- misõnastikus (VVS; Viks 1992) pole vorm alates eraldi märksõna staa- tust saanud, Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus (EKSS) on ta esitatud alamärksõnana verbi algama juures, kuid tema sõnaliigilist kuuluvust pole seal märgitud. Morfoloogiaanalüsaatori järjekordse täiendamise käi- gus lisati see vorm kaassõnade hulka, nii et lausetes (3), (4) on ta meie märgendatud korpuses kaassõnaks analüüsitud. (3) .. alates uuest nädalast võib ta oma jõuvarud töösse suunata .. (4) Uuest arginädalast alates võivad Kaljukitse suhted veelgi tiheneda ..

103 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Aga mida teha verbi lõpetama des-vormiga lõpetades lauses (5)?

(5) .. alates Tallinna Masinatehase direktorist ning lõpetades kohaliku töös- tuse ministriga .. Kaassõnalaadsena kasutatakse vormi lõpetades ainult selliselt, paaris vormiga alates ja sellise ühendi kasutus on piiratud mingi loendi või skaala kahe otsa märkimisega, nt (6).

(6) Varustatus on küllaltki rikkalik, alates roolivõimendist ja lõpetades istme- te soojendusega. Ajalise või ruumilise vahemiku piiritlemiseks see konstruktsioon ei sobi, selle asemel kasutatakse ühendit alates .. kuni (mida kasutatakse ka samas funktsioonis nagu ühendit alates .. lõpetades), nt

(7) .. toimingud, mis on tehtud alates vara õigusvastasest võõrandamisest kuni seaduse kehtestamiseni .. (8) .. alates teisest korrusest kuni pööninguni saab ruumid kinnistusamet. (9) .. anda võimalused eri mudelite rakendamiseks, alates sajaprotsendilisest eesti õppekeelest kõikides ainetes kuni kakskeelse mudelini. On see küllaldane alus vormile lõpetades alati võimaliku kaassõna ana- lüüsi lisamiseks? Arvestada tuleb, et liiased märgendid teevad automaatse morfoloogilise analüüsi keerukamaks. Praegu on meie ühestatud tekstides lõpetades analüüsitud alati verbi vormina, kuigi paariskonstruktsiooni alates .. lõpetades märgendatakse selle tulemusena ebajärjekindlalt. Huvitavate probleemidega puutusime kokku ka postpositsioonide pool, poole ja poolt puhul. Valdavalt kasutatakse neid genitiivi nõudvate post- positsioonidena, nt (10)(12).

(10) .. kaitseala valitsemine on antud kümmekond kilomeetrit põhja pool paikneva Matsalu looduskaitseala pädevusse. (11) .. kes pöörduvad arsti poole ning räägivad tervisehäirest .. (12) Murdi ametist vabastamise poolt hääletas 26 volikogu liiget ..

Lisaks esinevad nad mitmetes püsiühendites, milles saab kirjeldada vorme pool, poole ja poolt kui vastavalt adessiivi, allatiivi või ablatiivi nõudvaid postpositsioone (nagu on tehtud EKSS-is poole ja poolt puhul. Alternatiivne võimalus on kirjeldada neid ühendeid sellistena, kus nimi- sõnavorm on haploloogia tulemusena lühenenud, näiteks ühend mõnel

104 KADRI MUISCHNEK, KADRI VIDER. SÕNALIIGITUSE KITSASKOHAD EESTI KEELE ARVUTIANALÜÜSIS poolel on lühenenud väljendiks mõnel pool. (Vrd EKSS-i näide Madalpis- tetikand jääb riide mõlemal poolel ühesugune). Meie oleme ühestades neid kolme sõnavormi sellistes konstruktsioonides märgendanud kaassõ- nadeks, nt (13)(23).

(13) .. ühel pool on Himaalaja hiidahelik koos 30 kilomeetri kaugusel valenda- va Everesti tipuga. (14) .. nagu igal pool mujalgi .. (15) Mitmel pool on arvutamise probleem juba lahendatud .. (16) .. ühel ja teisel pool on abivajajatele ka putru ja teed jagatud .. (17) Sind jätkub igale poole .. (18) .. vaatasin sammasportikuse all ühele ja teisele poole. (19) .. ühelt poolt häirib rohke elavhõbedasisaldus ainevahetust .. (20) Teiselt poolt tähendab see ühiseid õppekavasid .. (21) .. mida remondimeestel polnud õnnestunud igalt poolt välja tõrjuda .. (22) .. ent nende loomus uhkas kahelt poolt talle peale .. (23) .. vastab sellele omalt poolt Türgi .. Kolmanda ja kõige problemaatilisema grupi moodustavad sellised näited, kus eelmise rühma konstruktsioon (s.o vorm pool, poole ja poolt koos talle eelneva sõnaga adessiivis, allatiivis või ablatiivis) käitub tervikuna prepositsioonina, nõudes temaga liituvalt sõnalt partitiivi, nt (24)(28).

(24) .. kes siin minu vastas teisel pool lauda istus .. (25) .. kitsastel kõnniteedel kahel pool tänavat liikus hämmastavalt palju rahvast .. (26) Nad oleksid nagu olnud kinnitatud teine teisele poole hobust .. (27) Hommiku poole ööd helises telefon .. (28) .. kes teda teiselt poolt kassaautomaati hädalisena jälgis .. Näidetes domineerivad ühendid teisel pool, teisele poole ja teiselt poolt, kuid on ka teisi esikomponente, ühend on vähemalt osaliselt produktiiv- ne. Lingvistikateoreetilisest vaatepunktist võime öelda küll, et tegu on adpositsioonifraasi perifeeriasse kuuluva nähtusega ja erinevus liitsõna- listest adpositsioonidest allpool, pealpool, siinpool jne seisneb peamiselt ortograafias, aga jooksva teksti ühestamisel tuleb lisada analüüs igale sõnavormile. Lisaks peab morfoloogiliselt ühestatud tekst sobima süntak- tilise analüüsi sisendiks. Kuidas aga defineerida nende sõnavormide omavahelisi süntaktilisi suhteid? Kas kaassõnal on täiend või seob üks kaas-

105 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) sõna endaga kahte noomenit, nõudes neilt erinevaid käändeid? Praktilise lahendusena kaetakse produktiivsemad juhud (teisel pool midagi jne) ilmselt mitmesõnaliste leksikaalsete üksuste leksikoniga, aga haruldase- mate juhtude (nt hommiku poole ööd) puhul on viga garanteeritud.

5. Sõnaliigi probleemist sõnatähenduste ühestamisel

Eelnevast võis näha, et sõnaliigitus on tõsine morfosüntaktiline probleem eesti keele arvutianalüüsis. Morfoloogiast (ja süntaksist) alguse saanud kompromisslahendused tekitavad omakorda probleeme järgmises analüü- sietapis semantikas. Sõnatähendust nagu sõnaliikigi pole olemas ad hoc, vaid see on määratletav kontekstis. Hormaalsete (morfoloogiliste ja süntaktiliste) mää- ratluste jäikuse tõttu on kõrvale heidetud liigitusvõimalused, mis selgu- vad alles semantilise analüüsi etapis. Mõnede sõnavormide substantiivikasutuse ja adverbikasutuse piiri on samuti raske määrata, sellised on näiteks somaatilised sõnad pea, jalg, selg, käsi, mille vorme kolmes kohakäändes on liigitatud erinevates allikates nii substantiiviks kui adverbiks. Näiteks vormid kätte : käes : käest esinevad nii EKSS-is, VVS-is kui ÕS 1999-s omaette märksõnade- na, kahes esimeses on märksõna sõnaliigiline kuuluvus adverbina samuti ära toodud. Kuna sõnaliik peab arvutianalüüsis olema täpselt määratletav ja sõna- liigilise kuuluvuse piiri on eelnimetatud juhtudel formaalselt raske määra- ta, on morfoloogilisel ühestamisel otsustatud adverbivõimalus pigem välistada. Milles avaldub probleem sõnatähenduste ühestamise (STÜ) seisukohalt? Sõnastikus, mida STÜ jaoks kasutame, on praegu kasutamiseks märksõnad (sõnatähendused), mille sõnaliik on substantiiv (S) või verb (V), ehk täistähenduslikud, avatud klassi sõnaliigid. Adverb (D) on samuti avatud klassi sõnaliik, kuid selle sõnaliigi oluline eristav tunnus muutumatus komplitseerib sõnaliigi probleemi ülalmainitud morfoloogilises analüüsis. Vaatleme kõnealust probleemi ühe konkreetse sõna näitel. Nimisõna käsi tähistab tüüpiliselt inimese ülajäset, pole isegi oluline kui pikalt (kas ainult käelaba või koos õlavarrega). Sõnavormide kolmik kätte : käes :

106 KADRI MUISCHNEK, KADRI VIDER. SÕNALIIGITUSE KITSASKOHAD EESTI KEELE ARVUTIANALÜÜSIS käest on sisekohakäändeis, kuigi kognitiivselt võiks kasutada väliskoha- käändeid, aga see meid sõnatähenduse seisukohalt väga ei häiri. Küsimus on pigem, kas nende kolme vormi pärast substantiivina tuleks: 1) STÜ sõnastikku lisada märksõnale käsi (S) mingi uus tähendus, mis esineb ainult vaegparadigmas kolmes sisekohakäändes või 2) on võimalik mingite formaalsete tunnuste või kontekstireeglite kirjeldamise teel neid vajalikul juhul määrsõnadeks liigitada. Paljudel allpool toodud juhtudel võib ka väita, et tegemist on mitme- sõnaliste üksustega, kus tähendus ei ole niivõrd ühendi komponentide tähenduste summa vaid ühendil tervikuna on oma tähendus. Praktilise lahendusena tuleb kõne alla mitmesõnaliste üksuste tekstis tuvastamise programmi loomine, mis kasutaks juba olemasolevat verbikesksete püsi- ühendite andmebaasi (selle andmebaasi kohta vt nt Kaalep, Muischnek 2003). Sõnavormi grammatikaliseerumise peamine tunnus on leksikaalse tähenduse lahjenemine. Konkreetse (ehk leksikaalse) tähendusega sõna vormi kasutatakse ka abstraktsema (ehk grammatilisema) tähenduse väl- jendamiseks (Heine, Kuteva 2002: 114). Meid huvitavate sõnavormide konkreetne tähendus viib need kokku nimisõnaga käsi, abstraktsema tähendusega kasutusjuhud tuleks aga liigitada omaette määrsõnadeks. Tähenduse konkreetsuse või abstraktsuse hindamine on praegu jõu- kohane inimesele, empiirilise materjali detailsem uurimine annab aga ehk ka võimalusi sõnastada vajalikke reegleid arvutianalüüsi jaoks. Vaatleme tabelites 13 sõnavormide kätte : käes : käest esinemist koos lause predikaadiks oleva verbiga. Kõik näitelaused on võetud morfoloogiliselt ühestatud korpusest, pole seega teoreetilised võimalikud konstruktsioonid, vaid tegelik keelekasutus. Iga predikaadi ja uuritava sõnavormi ühendi kohta on artiklis näiteks toodud skaala KONKREET- NE ↔ ABSTRAKTNE äärmuslikumad juhud.

107 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Tabel 1. kätte

Predikaat Näide KONKREETNE ↔ ABSTRAKTNE + tooma .. kui ta kinda kätte toob .. konkreetne, toob kuhu? .. mis toob kätte kõik maailma uudised .. abstraktne, väljend kätte tooma tähenduses edastama + saama Meie kaudu saavad nad oma raha konkreetselt käte vahele kõige lihtsamalt kätte .. või käte abil, tähenduses Pudelis peitunud kiri saadi kätte alles kinni püüdma, tabama Scankristalli tsehhis .. Varas saadi kätte .. Poole tunni pärast on Endrik direktori abstraktsemalt, tegelikult telefoni teel kätte saanud .. ilma käteta, tähenduses Tugeva nokapeitliga musträhn saab kinni püüdma, tabama puudest kätte ka need maiuspalad .. .. et kuumas vees hoitud sidruneid on abstraktselt, tähenduses kergem koorida ja neist saab ka mahla omandama paremini kätte. .. ise midagi head lugeda ja vaimsus niimoodi siiski kätte saada. .. oleksin endas midagi olulist kätte saanud või õieti sellest vabanenud. + andma, .. annab mu teenija teile selle kätte. konkreetne jagama .. kellele raudrehasid kätte jagati. Seepärast ei anna kirjeldatud meetod abstraktsem otseselt doosi väärtust kätte. See andis kätte suuna edasiseks .. .. just see naiste halvustamine annabki tegelikult igale algajale joodikule kätte alatise õigustuse ise samuti teha: naisi kiruda .. + võtma Ta pöördus tagasi malelaua poole ja väga konkreetne, saab võttis valge ratsu uuesti kätte. küsida võtma kuhu? Ta valas kõigile veini ja võttis oma klaasi kätte. .. pani kuue selga ning võttis pange kätte. .. võta vardad kätte ja koo uus.

108 KADRI MUISCHNEK, KADRI VIDER. SÕNALIIGITUSE KITSASKOHAD EESTI KEELE ARVUTIANALÜÜSIS

.. mil Antti ühtegi erialast teost kätte sama konkreetne, ei võtnud. situatsioon ja järeldused nõuavad tähendusnüansi tundmist, mis kuulub hoopis teise tähendusvälja Kui nad kätte võtaksid .. abstraktne, ei saa küsida Pärtel võttis kätte ja pesi panni puhtaks. võtma kuhu? Esineb muidugi ka hulk verbe, millega koos esinedes kätte konkreetset tähendust ei saagi. + maksma Kuidas täpselt kavatseb Türgi oma väljend kätte maksma NATO liitlasele kätte maksta .. Keeldumise eest oli talle julmalt kätte makstud. .. nüüd tahtis ta kätte maksta kõigi oma piinade eest. + võitma, .. et teadusajakirjade turul valitseb ei saa küsida võitma/ võitlema äärmiselt tugev konkurents ja uuel võitlema kuhu? väljaandel on raske oma kohta teadus- päikese all kätte võita. .. mille sa kuradilt nii raske enese- ületamise hinnaga kätte oled võidelnud. .. mil meie vanaisad ja isad iseseisvuse kätte võitlesid ja seda kindlustada püüdsid .. + jõudma Ja siis jõudis see päev kätte .. väljend kätte jõudma, Tasahilju jõuab kätte aeg .. seotud ainult ajaga .. et kevad on tõepoolest kätte jõudnud. .. aga varem või hiljem jõuab alati kätte hetk .. + tulema .. kuid mõni aeg hiljem tuli minek väljend kätte tulema, tõesti kätte. seotud aja kulgemisega .. et elus tuleb ikka kõik kätte väikese hilinemisega nagu see piletki .. + liikuma, .. mille autor oli Goldstein ja mis liikus väljend käest kätte käima/ käima siin-seal salaja käest kätte. liikuma See käib osade kaupa pidevalt käest kätte, Jaava ja Tseilon võivad küll lugematuid kordi käest kätte käia ..

109 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Tabel 2. käes

Predikaat Näide KONKREETNE ↔ ABSTRAKTNE + hoidma Ta hoiab käes lühikese varrega oda. konkreetne Tema ainus soov oli seda fotot veel kord käes hoida või vähemalt seda nähagi. + olema Rongkäigus on üks loosungi ots alati konkreetne minu käes. Tal oli käes jämedast pruunist riidest tööriistakott .. 30. ringil oligi häda käes ning viies järjest abstraktsem Kanada GP võit libises sakslasel peost. .. et tal juba peremehelt ööluba käes oli. Varsti on käes riigieksamid. Kaks võitu on käes .. .. kui auto ja selle võõras kasutaja olid politseil juba käes. .. on see muutus juba käes. Aga südaöö on käes .. .. kui aeg käes on. abstraktne, seotud ajaga, Kui see lõpuks käes oli .. aga kelle või mille käega? Ent kui see hetk on käes ..

Tabel 3. käest

Predikaat Näide KONKREETNE ↔ ABSTRAKTNE + võtma, Ta võttis Edgaril käest kinni .. konkreetne kahmama, Keegi võttis tal käest ja püüdis aidata haarama, tal edasi ronida. saama Nagu demonstratsiooniks kahmas üks (+ kinni) neist tüdruku käest kinni. Ta jäi kohmetult ukse kõrvale seisma ja haaras Tehvanil käest kinni. .. aga Erlend sai tal käest kinni ja tiris tagasi. + panema, Panin raamatu käest. konkreetne pillama, .. ja pani sulepea käest. libisema, .. et ta noa käest pillas ja õlgade lendama .. vappudes naerma puhkes. .. et ta võib tema kaotada ja et see noor valge keha võib tal käest libiseda! .. kandik oli käest lennanud ..

110 KADRI MUISCHNEK, KADRI VIDER. SÕNALIIGITUSE KITSASKOHAD EESTI KEELE ARVUTIANALÜÜSIS

+ hoidma, .. kui OBrien ta käest lahti laskis; konkreetne lahti laskma aga kuigi ta ei saanud seda enam tagasi .. .. ja ta ei hoia enam endise kindlusega Iivul käest. + tirima, .. krahmasin ma ta käest pudeli. konkreetne, kuid eeldab, kiskuma, .. olid kahmanud ühe ja sama kastruli et predikaadi objekt on krabama, ja tirisid seda teineteise käest ära. eelnevalt kellegi või krahmama .. .. püüdis kastrulit ja lusikat ema käest millegi käes või valduses ära kiskuda, Siis krabas ta äkki õe käest okolaaditüki ja oli ainsa hüppega uksest väljas. + andma, .. et Pärtel ei anna krunti sellepärast käest .. abstraktne, väljend käest laskma, .. siis lasevad võimalused käest .. andma/laskma/pudenema, pudenema Alguse ja lõpu hetk pudeneb käest. tähenduses loovutama või loobuma

Tuleb tunnistada, et uuritavate sõnavormide konkreetsest abstraktseks ülemineku selget punkti tuvastada ei õnnestunud. Lihtsam oli eristada tähenduse muutumist kindlate verbide mõjuväljas. Kui tunnistada kõik kätte : käes : käest + V konstruktsioonid morfoloogilises (ja ka süntaktili- ses) analüüsis püsiühenditeks, lahendab see enamikul juhtudel nende sõnavormide semantiliselt vale sõnaliigi (substantiiv) probleemi, kuid koormab sõnastikku rohkete uute püsiühenditega, mille tähenduslik või fraseoloogiline ühtsus on vaieldav. Jääb alles ka vajadus teatud juhtudel määratleda vaadeldud sõnavorme iseseisva tähendusega substantiivi käsi vormidena (eriti kehtib see kätte puhul).

6. Kokkuvõtteks

Käesolevas artiklis kirjeldati eestikeelse teksti morfoloogilist märgenda- mist, selle töö tulemust kui uut keeleressurssi ja märgendamise käigus kerkinud probleeme. Nendest probleemidest vaadeldi lähemalt verbide ja noomenite muutevormide järk-järgulist üleminekut adpositsioonideks ja adverbideks ning sellest tulenevaid raskusi nii morfoloogilise ühestamise enda kui ka morfoloogiliselt ühestatud teksti erinevate rakendusvaldkondade süntaktili- se ja eriti semantilise analüüsi jaoks. Sõnaliikide määramise semantiliste kriteeriumite kohta võib öelda, et sõnavormide kasutuse semantilisest analüüsist on abi fraseoloogiliste

111 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

üksuste leidmisel. Võimalust või võimatust küsida mingi lause üksuse kohta iseseisvat küsimust saavad lauseanalüüsis kasutada inimesed, kuid tõene (ja ühene?) vastus pole leitav puhtformaalsete tunnuste kaudu ei morfoloogilises ega süntaktilises analüüsis.

Kirjandus

EKG I = Erelt, Mati & Kasik, Reet & Metslang, Helle & Rajandi, Henno & Ross, Kristiina & Saari, Henn & Tael, Kaja & Vare, Silvi 1995. Eesti keele grammatika I. Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn. EKSS = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat I (124). 1988[2004]. Eesti Keele Insti- tuut. Tallinn. Heine, Bernd & Kuteva, Tanja 2002. World Lexicon of Grammaticalisation. Cambridge University Press. Kaalep, Heiki-Jaan & Muischnek, Kadri & Müürisep, Kaili & Rääbis, Andriela & Habicht, Külli 2000. Kas tegelik tekst allub eesti keele morfoloogilistele kirjeldustele? Eesti keele testkorpuse morfosüntaktilise märgendamise kogemusest. Keel ja Kirjandus 9, 623633. Kaalep, Heiki-Jaan & Muischnek, Kadri 2003. Püsiühendite leidmine suurtest teksti- korpustest. Toimiv keel I. Töid rakenduslingvistika alalt. Eesti Keele Instituu- di toimetised 12. Toim Margit Langemets, Heete Sahkai, Maria-Maren Sepper. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 101136. Kaalep, Heiki-Jaan & Vaino, Tarmo 2000. Teksti täielik morfoloogiline analüüs lingvisti töövahendite komplektis. Arvutuslingvistikalt inimesele. Toim Tiit Hennoste. Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised 1. Tartu, 8799. Kaalep, Heiki-Jaan & Vaino, Tarmo 1998. Kas vale meetodiga õiged tulemused? Statistikale tuginev eesti keele morfoloogiline ühestamine. Keel ja Kirjandus 1, 3038. Karlsson, Hred 2002. Üldkeeleteadus. Tõlk ja kohand Renate Pajusalu, Jüri Valge ja Ilona Tragel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Puolakainen, Tiina 2001. Eesti keele arvutigrammatika: morfoloogiline ühestamine. Dissertationes Mathematicae Universitatis Tartuensis 27. Tartu. Uuspõld, Ellen 2001. des- ja mata-vormide kaassõnastumine ja eesti komareeglid. Keele kannul. Pühendusteos Mati Erelti 60. sünnipäevaks 12. märtsil 2001. Koost ja toim Reet Kasik. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 17. Tartu, 306321. VVS = Viks, Ülle 1992. Väike vormisõnastik 12. Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn. ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt, koost Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik ja Tiiu Erelt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

112 KADRI MUISCHNEK, KADRI VIDER. SÕNALIIGITUSE KITSASKOHAD EESTI KEELE ARVUTIANALÜÜSIS

The problems of word class disambiguation in the automatic analysis of Estonian

KADRI MUISCHNEK, KADRI VIDER

This article presents a new language resource a morphologically anno- tated text corpus and discusses some linguistic problems that rose during the process of manual morphological disambiguation. The research group of computational linguistics of the University of Tartu has developed a morphologically disambiguated corpus of Esto- nian. This work was supported by the national program Eesti keel ja rahvuskultuur (Estonian Language and Culture). During that project 500 000 running words were manually morphologically disambiguated. The disambiguated texts belong to the following text classes: newspaper texts (100 000 words) fiction (100 000 words) legal texts (100 000 words) texts from the scientific magazine Horisont and 100 000 words of transcribed spoken language texts. The disambiguated (written language) texts are available at the home page of the Research group of computational linguistics3. In this article we describe the tagset and process of the manual disambiguation, but the focus is on the linguistic problems that the annotators encountered during the process of manual disambiguation. Although in some rare cases a human annotator had difficulties i.e. in determing the case form of a noun the main difficulties were encountered in the domain of wordclass disambiguation. The borderlines between wordclasses are known to be fuzzy, in Estonian even the closed wordclasses are not really closed as new pre- and postpositions (as well as adverbs) are constantly developing from inflectional forms of nouns and verbs a phenomenon that is of extreme interest for a linguist but most depressing for a human morphological annotator. The morphologically disambiguated texts are used as an input for word sense disambiguation (in addition to many other applications). The word sense disambiguation deals only with content words, so the exact

3 www.cl.ut.ee.

113 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) border between the inflectional forms of nouns and verbs on the one hand and the adpositions on the other is important for this further task.

KADRI VIDER (1969) on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialal. Kaitses magistrikraadi Tartu Ülikoolis 1999. a üldkeeleteaduse alal. Alates 1995. a töötab Tartu Ülikoolis üldkeeleteaduse õppetooli juures arvutuslingvistika uurimisrühmas. On tegelenud leksikaalse semantikaga, semantiliste suhetega tesaurustes (eesti wordnet-tüüpi tesaurus), sõnatähenduste ühestamisega tekstides. [email protected] KADRI MUISCHNEK (1965) on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialal. Kaitses magistrikraadi Tartu Ülikoolis 1998. a üldkeeleteaduse alal. Töötab Tartu Üli- koolis üldkeeleteaduse õppetooli juures arvutuslingvistika uurimisrühmas. On tegelenud korpuslingvistika, eesti keele automaatse morfoloogilise ja süntaktilise analüüsi ning püsiühendite ja nende tekstis tuvastamisega. [email protected]

114 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 115137

VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE KIRJALIKUS KEELEKASUTUSES

RAILI POOL, ELLE VAIMANN

Ülevaade. Artiklis esitatakse kõrgtasemel eesti keelt teise keelena kõnelejate kirjalikust keelekasutusest kogutud vigade liigitus esinemissageduse alusel. Võrdlusmaterjaliks on sama haridusega eesti keelt emakeelena kõnelejate analoogilistest kirjutistest pärit keelevead. Vaatluse all on nii leksikaalsed kui ka eri valdkondadesse kuuluvad grammatilised vead. Eesmärgiks on välja selgitada vaadeldavate informandirühmade sagedasemad vealiigid ning teise keele kõnelejate puhul tuua välja võimalike interferentsivigade osakaal eri tüüpides. Võtmesõnad: keeleõpe, keelevead, teise keele kõneleja, emakeelekõneleja, interferents, eesti keel, vene keel

1. Sissejuhatuseks

Vigu teevad kõik mingi keele kasutajad, nii teise keelena kui ka emakeelena kõnelejad. Lingvistide jaoks on keelevead huvitav uurimisala, mille puhul tuleb kindlasti arvestada keele kasutusvaldkonda, kust materjal on kogutud. On selge, et näiteks formaalses kirjalikus tekstis esinevaid õigekeelsusvigu ei saa samastada vabas vestluses ette tulevate normingust kõrvalekalletega. Seega tuleks vigu määratledes ja analüüsides kindlasti kirjeldada konteksti, milles need on tehtud. Käesolev artikkel keskendub eesti keelt teise keelena kõnelejate keelevigadele, võrdluseks esitatakse emakeelekõnelejate keelekasutusest kogutud andmed, uurimismaterjal on pärit eksamitöödeks kirjutatud esseedest. Nii emakeele- kui ka teise keele kõnelejate keelekasutuses tuleb ette nii normatiivse grammatika seisukohast sobimatuid vorme (eesti keeles

115 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) praegu nt *taodeldakse, *kontserdite jms) kui ka suulises kõnes levinud keelevääratusi (slips of the tongue), nagu sõnaalguste äravahetamine jne. Analoogilisi vääratusi kirjalikus keelekasutuses on inglise keeles nimetatud slips of the pen. Kuna keelevääratuse näol on tegemist tahtmatu eksimusega, võib tekkida küsimus, kas seda üldse veaks pidada. Soome keele materjalil põhinevas vastavasisulises uurimuses toob Tapio Hokkanen keelevääratuste vigadeks pidamise kriteeriumidena välja kaks aspekti: need ei väljenda seda, mida algselt taheti öelda ning kõnelejad kalduvad ise oma vigaseid lausungeid parandama (Hokkanen 2001: 31). Keelevää- ratusi tuleks niisiis pidada üheks emakeele- (ja ka teise keele) kõnelejate vigade liigiks, samas ei sega need enamasti suhtlust, st tegemist ei ole kommunikatiivsete vigadega. Esimese ja teise keele omandamise vahel on ühe paralleelina toodud välja vigade esinemist mõlemal juhul. Kes on mõlema valdkonnaga kokku puutunud, märkab hõlpsasti, kuivõrd sarnased võivad olla laste vead oma emakeeles ja keeleõppija vead samas sihtkeeles. Keeleõppija vigade analüüsi tunnustatud teoreetik ja hilisem kriitik S. Pit Corder on arvanud, et emakeele ja teise keele omandamine on reguleeritud samade mehhanismide ja strateegiatega ning et teise keele õppimine peaks olema isegi hõlpsam tänu õppija teadmistele oma emakeelest (Corder 1981). Loomulikult ei saa esimese ja teise keele omandamist täielikult samastada ning ka vead vajavad kummalgi juhul erinevat käsitlust. Emakeele omandamisel esinevaid vigu vaadeldakse siirdevormidena, mis emakeelekõne- leja kompetentsi saavutamisel kaovad. Teise keele omandajad seevastu saavutavad harva emakeelekõneleja keelepädevuse ning üks silmatorkava- maid põhjusi selleks on kivinenud keelevormide püsimine õppijate vahekeeles. Sihtkeele seisukohast on nende näol tegemist vigadega, mis õpe- tusele vaatamata ikka ja jälle korduvad ning täielikult ei kao. Constancio K. Nakuma (1998) on võtnud kokku eri uurijate käsitlusi kivinemisest ning toonud välja üldise seisukoha, mille järgi üheks kivinemist mõjutavaks teguriks on ülekanne õppijate esimesest keelest (L1) teise keelde (L2). Teise keele omandajate vigade uurimise tuntuim meetod on kontrastiivsest analüüsist välja kasvanud veaanalüüs, mis uurib õppijate vigu sihtkeele kontekstis. Veaanalüüsi puhul on välja kujunenud kindlad etapid (Ellis 1994: 48): 1) materjali kogumine; 2) vigade identifitseerimine; 3) vigade klassifitseerimine; 4) vigade seletamine; 5) vigade hindamine. S. Pit Corder (1981) on soovitanud seejuures lahus hoida vead (errors) ja eksimu-

116 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE .. sed (mistakes), millest esimesed on põhjustatud teadmiste puudumisest, eksimused on aga juhuslikud ning keeleõppijad suudavad neid ise parandada. Kuigi S. Pit Corderi seisukoha järgi peaks veaanalüüs tegelema ainult vigade uurimisega, on tegelikkuses vigade ja eksimuste vahel väga raske vahet teha. Kuigi veaanalüüsi on palju kritiseeritud, eriti veakesksu- se tõttu, mis jättis tähelepanuta keeleõppijate korrektse keelekasutuse ning ka võimetuse tõttu arvestada vältimisstrateegiaid ning ennustada vigu (James 1998: 1518), on keeleõppijate vigade uurimine ka tänapäeval aktuaalne, seda nii efektiivsema keeleõpetamise kui ka teise keele omandamise protsessi uurimise huvides. Veaanalüüs algsel kujul jättis õppijate emakeele täiesti kõrvale, nüüdseks on paljugi ümber hinnatud ja ka eesti keele kui teise keele uurimisel on siinkirjutajate arvates otstarbekas lähtuda Carl Jamesi seisukohast, mille kohaselt teise keele kõnelejate keelekasutuse analüüsimisel tuleks ära kasutada nii kontrastiivse analüüsi, veaanalüüsi kui ülekandeanalüüsi1 vahendid ja võimalused, sest keele erinevad valdkonnad nõuavad erinevaid lähenemisviise (James 1994). Kuigi jäigavõitu vahekeele teooria pooldajate arvates tuleks õppijate vahekeelt käsitleda ainult sellest endast lähtudes, otsides ja analüüsides vahekeele sisemisi seaduspärasusi, kusjuures vahekeel tuleks nii lähte- kui sihtkeelest lahus hoida (Lakshmanan, Selinker 2001), on meie arvates õppijakeele uurimisel otstarbekas nii õppijate emakeel kui ka sihtkeel siiski taustal hoida. Eesti keele kui teise keele alal on veaanalüüsist kirjutatud mitmeid bakalaureusetöid, milles enamasti on käsitletud veaanalüüsi nelja esimest etappi. Viies etapp, vigade hindamine, on eraldiseisev ja teistsugust lähe- nemisviisi nõudev teema, mille eesmärgiks on välja selgitada, kui raskeks keeleõppijate vigu peetakse. Esimesed sellealased tööd on ka eesti keele kohta juba avaldatud, nt Renate Pajusalu (2004) on käsitlenud tähendus- vigade hindamist ja Elle Vaimann eri tüüpi vigade hindamist (uurimuse esialgseid tulemusi vt Vaimann 2002). Käesolevas artiklis esitame kõrgtasemel eesti keelt teise keelena kõ- nelejate ning emakeelekõnelejate kirjalikus keelekasutuses esinenud vigade liigid nende esinemissageduse järgi. Veaanalüüsi etappidest on siinses töös niisiis hõlmatud kolm esimest, kusjuures põhirõhk on asetatud kolmandale, vigade klassifitseerimise etapile. Neljas, vigade seletamise etapp, mis tegeleb vigade põhjuste otsimise ja analüüsimisega, on ühes

1 Kontrastiivse analüüsi, veaanalüüsi ja ülekandeanalüüsi olemusest lähemalt vt nt James 1998: 26.

117 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) artiklis käsitlemiseks liiga mahukas. Liigitamise kõrval toome välja ainult interferentsist põhjustatud vigade osakaalu eri vealiikides, muid võima- likke vigade põhjusi siinne artikkel ei käsitle.

2. Artiklis käsitletava uurimuse taustast

Artikkel põhineb uurimusel, mille materjal on pärit Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) eriala üliõpilaste eesti keele lõpueksami esseedest. Materjal koosneb kahest osast: 1) teise keele kõnelejate (kõigi emakeeleks on vene keel) vead (28 informanti, kokku 664 näidet); 2) emakeelekõnelejate vead (19 informanti, kokku 101 näidet). Teise keele kõnelejad on emakeelekõnelejatest informantidega oma vanuse ja haridustaseme poolest võrreldavad ning ka materjal on kogutud sarnastes tingimustes kirjutatud esseedest: sama eksam ja sarnane teema- dering, võrdne kirjutamisaeg. Teise keele kõnelejatest informantideks on kaasatud kõik üliõpilased, kes materjali kogumise hetkeks olid kõrgtase- me eksami sooritanud. Niisuguse valikupiirangu põhjuseks on soov või- malikult täpselt määratleda informantide keeleoskuse tase, mis on oluline eelkõige muid eesti keelt teise keelena käsitlevaid uurimusi silmas pidades. Sellest, kuidas teise keele omandamise alastes uurimustes informantide keeleoskust on määratletud, annab põhjaliku ülevaate Margaret Thomas (1994). Ta toob välja neli levinuimat viisi: a) uurija subjektiivne hinnang keeleoskusele; b) lähtumine informantide sotsiaalsest staatusest, nt mit- menda aasta ja millise eriala üliõpilastega on tegemist; c) standardtestide tulemuste alusel; d) lähtumine uurija enda koostatud testi tulemustest. Objektiivseimaks neist peab ta taseme määratlemist standardtestide tulemuste põhjal. Siinkirjutajad jagavad seda arvamust, kuna näiteks subjektiivne hinnang, mille kohaselt informandid oskavad keelt üsna hästi, ei pruugi mõne teise uurija arvamusega kokku langeda, inimestel võib olla heast keeleoskusest üsnagi erinev arusaam. Hinnangu andmine uurija enda koostatud testi tulemuste põhjal ei sobi teistele võrdluseks enamasti seetõttu, et väga sageli uurimuste autorid oma testi ei avalda. Eesti keele oskuse testimiseks on praegu olemas kolme taseme testid alg-, kesk- ja kõrgtaseme määratlemiseks. Samas on kõrgtaseme määratlus väga lai ega diferentseeri õppijaid keeleoskuse järgi piisavalt. Inglise

118 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE .. keelt kõnelejate liidu2 paljudesse keeltesse tõlgitud keeleoskustasemete süsteemi üldskaalal on eesti keele kõrgtasemele vastavaks peetud astmeid 58, milles 5. astmel on lubatud sagedased puudused keelekasutuse korrektsuses, samas 8. tasemel kasutab teise keele kõneleja kõiki keeleva- hendeid peaaegu sama hästi kui oma emakeeles (Hausenberg jt 2003: 12 14). Eesti keele kõrgtaseme kirjeldus Tuul tiibades (Kerge, Loog 1999) keskendub astmetele 67, mööndes, et keelt, sh eesti keelt, on võimalik osata veel kõrgemal, n-ö asjatundja tasemel (proficiency level), millele vastavad tasemed 89, kuid sellist suurepärast keeleoskust, mis on lähe- dane emakeelekõnelejate keeleoskusele, ei ole enam otstarbekas kirjeldada (samas: 1518). Subjektiivse hinnangu alusel võime öelda, et meie informantide tegelik eesti keele oskus on küllalt erinev on neid, kelle keeleoskus võiks vastata tasemete üldskeemi 5. astmele, kuid on ka neid, kes võiksid vähemalt mõne osaoskuse poolest kuuluda 8. tasemele. Kogu meie teise keele kõnelejatest informantide rühm eristub muudest kõrgtasemel eesti keele oskajatest selle poolest, et tegemist on eesti filoloogia üliõpilastega, kes on lisaks laiaulatuslikule praktilise keele õpetusele saanud teoreetilise eesti keele alase hariduse. Materjal on kogutud seotud tekstist, mitte üksiklausetest, niisiis on kontekstil oluline roll selles, kas mõnda juhtumit veaks pidada või mitte. Näiteks võib üksiklause tunduda vastuvõetavana, kuid laiemas kontekstis võib häirivana mõjuda ajavormi valik. Arvestada tuleb ka asjaolu, et materjali aluseks olevate esseede näol on tegemist vabade kirjutistega, mis küll ühelt poolt annavad pildi informantide produktiivsest keeleoskusest, kuid teisalt jätavad kirjutajatele vabad käed vältimisstrateegiate rakendamiseks. Hiloloogiaüliõpilastena on meie teise keele kõnelejatest informantidel kasutada olnud sisendkeel (input; kogu eesti keele aines, millega nad on kokku puutunud, nii teoreetilised teadmised kui keele- keskkonnas omandatu) võimaldanud detailset süvenemist eesti keele struktuuri ja sõnavarasse. Teise keele omandamise alased uurimused on kinni- tanud, et keeleõppijad ei mõista mitte kogu neile pakutavat sisendkeelt ja ka sellest, mida nad mõistavad, võetakse tegelikult kasutusse, ehk teisi- sõnu realiseerub väljundkeelena (output) vaid osa (Siitonen 1999: 26, Ellis 1994: 349). Seejuures annavad keelevead eelkõige tunnistust just sellest, mida õppijad on vastu võtnud, mitte sellest, mida õpetajad arva-

2 English Speaking Union.

119 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) vad olevat õpetanud (Corder 1981). Nimetatud asjaolusid arvesse võttes on siinses artiklis käsitletav materjal vajalik seetõttu, et võimaldab välja selgitada, mida informandid neile pakutud õpetusest on küll reaalselt vastu võtnud ja mis on leidnud väljundi nende produktiivses keeleosku- ses, kuid mille puhul ometi eesti keele seisukohast pole tegemist täiesti korrektse keelekasutusega. Nimetust viga kasutame siinses artiklis mõnevõrra tinglikult. Analüüsi- tava materjali hulka oleme arvanud kõik juhtumid, mis meile kui emakeele- kõnelejatele on mõjunud eesti keele seisukohast häirivana.3 Seejuures ei pea alati olema tegemist otseselt normi rikkumisega, näiteks pika ja lühikese pronoomenikuju kasutamine ei olegi eesti keele grammatikas normeeritud, ometi mõjub pika asesõnakuju liigtarvitus lauserõhutus positsioonis emakeelekõnelejale võõrana. Arvestanud oleme ka esseedele esitatavaid nõudmisi, nt oleme vigadena käsitlenud tarbetuid sõnakordusi jms. Mõlema informandirühma kirjutisi oleme käsitlenud samadel alustel. Kuigi vigade määratlemine on alati subjektiivne (eri keeleuurijate ja - õpetajate arvamused sellest, mida pidada veaks ja mida mitte, ei pruugi alati kokku langeda, sest inimeste keeletaju on erinev), vähendab käesole- val juhul subjektiivsust loodetavasti asjaolu, et veaks pidamise otsuse taga on kahe inimese arvamus.

3. Vigade liigitamise erinevaid võimalusi

Kuna veaanalüüsi üks tähtsamaid eesmärke oli ja on vigade põhjuste väljaselgitamine, on eri autorid aja jooksul välja pakkunud mitmesuguseid vigade liigitusi just nende põhjusi arvesse võttes. Kõigis seesugustes liigitustes on vähemalt üheks oluliseks tüübiks õppijate emakeele mõjul tehtud vigade liik. Näiteks on vigu jagatud kahte suurde rühma: keelteva- helised (põhjuseks esimese keele mõju sihtkeelele) ja keelesisesed vead (põhjuseks sihtkeele reeglite üldistamine, väärvalik vm, mille puhul esimese keele mõju on välistatud) (James 1998: 137138). Richards (1974,

3 Emakeelekõnelejate keelekasutust on traditsiooniliselt peetud selleks normiks, mille põhjal otsustada teise keele kõnelejate keelekasutuse sobivuse üle. Emakeelekõneleja kõiketeadvat rolli on ka kritiseeritud, vt nt Hirth, Wagner 1997. Käesolevas artiklis on autorid võtnud aluseks iseenda kui emakeelekõneleja keeletaju, kuna materjali mahu- kuse tõttu polnud võimalik suuremat hindajate hulka kasutada.

120 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE .. viidatud Braidi 1999: 12 järgi) on neile kahele tüübile (emakeele mõjul tehtud vigu on ta nimetanud mitte keeltevahelisteks, vaid interferentsivigadeks, milline nimetus on ka rohkem juurdunud) lisanud veel arenguliste vigade tüübi, need on vead, mis peegeldavad sihtkeele omandamisel rakendatavaid strateegiaid. Tuntud on ka Dulay ja Burti (1973, viidatud Ellis 1994: 2829 järgi) liigitus vastavalt vigade psühholingvistilisele päritolule, milles on lisaks õppijate emakeele mõjudele arvestatud ka esimese keele omandamise kohta kogutud empiirilisi andmeid. Üks või- malik liigitusalus on veel vea mõjuulatus lauses. Tuntuks on saanud Burti ja Kiparsky (1972, viidatud James 1998: 93, 208 järgi) sellekohane liigitus lokaalseteks ja globaalseteks vigadeks, millest esimesed avalda- vad mõju ainult mingile lause üksikelemendile, teised aga kogu lausele. Vigade käsitlemisel tuleb kindlasti silmas pidada konteksti, milles need esinevad, muidu võib osa vigu ka tähele panemata jääda. Konteksti- ga seotuse seisukohast on S. Pit Corder (1973, viidatud James 1998: 93 järgi) eristanud varjatult vigaseid (covertly erroneous) ja ilmselgelt vigaseid (overtly erroneous) näiteid, millest esimesed võivad väljaspool konteksti olla mingitel tingimustel vastuvõetavad, teised aga on sihtkeele seisukohast igal juhul võimatud. Käesolevas töös mängib kontekst vigade määramisel olulist rolli, seega oleme arvesse võtnud nii varjatud kui ilmselged veajuhtumid, mõjuulatust lauses ei ole seejuures oluliseks peetud, niisiis ei hoia me lahus lokaalseid ja globaalseid vigu. Vigade liigitamisel mitte nende põhjuste, vaid olemuse järgi on põhi- küsimuseks see, millised liigid luua ja kui detailne peaks liigitus olema. Eri autorid on vastavalt uuritavale materjalile pakkunud välja erinevaid liigitusvõimalusi. Nii on näiteks K. Bardovi-Harlig ja T. Bofman (1989) jaganud inglise keelt teise keelena õppijate kirjalike tööde vead kolme suurde klassi süntaktilised, morfoloogilised ja leksikaal-idiomaatili- sed ning liigitanud detailsemalt nende klasside sees. Seevastu Charlene G. Polio (1997) on esitanud ainult 38 üksikliigist koosneva kirjalike tööde vigade klassifikatsiooni, liike suurematesse rühmadesse grupeerimata. C. James (1998) kirjeldab mitmesuguseid vigade liigitamise võimalusi. Üheks neist on Dulay, Burti ja Krasheni (1982) poolt esitatud pindstruk- tuuri taksonoomia, mis põhineb viisidel, mille poolest õppijakeeles esinevad vigased juhtumid erinevad eeldatud sihtkeelepärasest versioonist: 1) väljajätt; 2) lisamine; 3) väärmoodustus; 4) väärjärjestus. C. James (1998: 106113) omalt poolt lisab sellesse liigitusse veel viienda rühmana

121 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) sulandid (blends). Võimalik lähenemisviis on ka klassifitseerimine ling- vistiliste kategooriate alusel. Sel juhul tehakse kõigepealt kindlaks, mis- sugusele keele tasandile viga paigutub: fonoloogia, grafoloogia, grammatika, leksika, tekst, diskursus. Seejärel liigitatakse viga juba vastava tasandi sees klassideks, näiteks kui on tegemist grammatikatasandi veaga, liigitub see edasi nimisõna, tegusõna jne klassi, seal veel omakorda nt arvu, ajavormi jne grammatilisse süsteemi (samas: 104105). Käesoleva artikli autorid puutusid töö käigus kokku probleemiga, mida on kirjeldanud ka nt K. Bardovi-Harlig ja T. Bofman (1989) ning Ch. G. Polio (1997). Nimelt esineb materjali hulgas juhtumeid, mille puhul kahe uurija arvamused veaks pidamise või liigitamise osas kokku ei lange. K. Bardovi-Harlig ja T. Bofman (1989) olid vigade suhtes ühel meelel 88% juhtudest. Käesolevas töös oleme näited, mida üks autor on veaks pidanud ja teine mitte, pidanud otstarbekaks koondada eraldi rühma. Eesti keelt teise keelena kõnelejate vigade liikidest on seni kirjutatud väga vähe. Venelaste tüüpilisi vigu eesti keeles (ilma arvuliste andmeteta) on käsitletud Irina Külmoja, Eda Vaigla ja Maie Solli eesti-vene kontrastiivse grammatika lühiteatmikus (Külmoja jt 2003: 111123). Vene emakeelega õppijate kirjutistes esinevate keelevigade omapoolse liigituse on esitanud ka Anna Verschik (2004), millega meie poolt järgnevalt esitatavad tüübid osaliselt sarnanevad.4 A. Verschiku ja käesoleva töö ühiseks jooneks on liikide reastamine vastavalt vigade esinemissagedusele.

4. Vead informantide kirjalikus keelekasutuses nende esinemissageduse järgi 4.1. Kõrgtasemel eesti keelt teise keelena kõnelejate vead

Veatüüpide järjestamine nende sageduse järgi peaks kõige ülevaatlikumalt illustreerima eesti keele valdkondi, mis kõrgtasemel keeleoskajatele ikka veel probleeme valmistavad. Oleme arvesse võtnud nii leksikaalsed kui ka grammatilised vead ning püüdnud need liigitada võimalikult detailselt.5

4 Käesoleva artikli ja A. Verschiku (2004) lähtematerjal ei ole täielikult võrreldav, kuna A. Verschik on osa veatüüpe teadlikult kõrvale jätnud. 5 Inglise keelt teise keelena kõnelejate kirjalikest töödest kogutud vigade detailseid liigitusvõimalusi vt Polio 1997.

122 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE ..

Eraldi rühma moodustavad nn mehaanilised vead, mille põhjuseks ei ole niivõrd keeleteadmiste puudumine, kuivõrd ilmselt lihtsalt tähelepane- matus. Kuna käesoleva artikli üheks eesmärgiks on vaadelda ka emakeele mõju kõrgtasemel eesti keele kõnelejate keeles, toome näitelausetena6 välja nii selliseid, milles esinevaid vigu interferentsiga põhjendada ei saa, kui ka niisuguseid, mille puhul oleks emakeele mõju võimalik, viimasel juhul toome sulgudes ära ka vastava venekeelse struktuuri. Arvulised kokkuvõtted võimalike interferentsivigade kohta on esitatud tabelis 1.

4.1.1. Sõnajärg (117) (sh nii sõnajärjestus NP-s kui ka fraaside järjestus lauses) .. see motiveerib uusi kontakte teiste rahvustega looma. (vrd looma uusi kontakte teiste rahvustega) Tänapäeval me kõik hästi aru saame, et keeleoskus on saanud hariduse lahutamatuks osaks. (vrd saame me kõik hästi aru, vene ìû âñå õîðîøî ïîíèìàåì) 4.1.2. Sõnavalik (92) (alaliigitus asendamist vajava sõna sõnaliigilise kuuluvuse järgi) Siia on koondatud leksikaalsed vead, mille parandamiseks piisab ühe sõna asendamisest teisega. 1) tegusõna (49) Kuigi usun, et ülikool andis mulle palju uusi ja vajalikke teadmisi ning laienes mu silmaringi. (vrd laiendas) Ei pea ju teadma selle maa keelt, et lugeda selle maa kirjandust. (vrd oskama, vene çíàòü) 2) nimisõna (26) Kvaliteetse hariduse saamine, edukas karjäär, tervislik toitmine, .. (vrd toitumine) Kui sissetulekud ei luba inimestel elada nii, nagu nad tahaksid, siis tekib rahuldamatus, tülid ja solvangud. (vrd rahulolematus, vene íåóäîâëåòâîð¸ííîñòü)

6 Näitelaused on esitatud autentsel kujul. Alla on joonitud ainult see viga, mis kuulub vaadeldavasse vearühma (samas lauses esinevad muud vead kajastuvad teiste vea- liikide andmetes). Üldjuhul on näidetena esitatud terviklaused, vaid väga pikki on osaliselt lühendatud.

123 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

3) määrsõna (11) (sh määrsõna omadussõna asemel) Mõned inimesed juba täiskasvanueas käivad kursustel. (vrd veel) Kui mina oleksin kodutu, siis ei oleks mina juba õnnelik. (vrd enam, vene óæå) Lihtsamini on elada. (vrd lihtsam, vene ëåã÷å) 4) omadussõna (8) Kas on siis tõeline öelda, et raha avaldab mõju kogu inimese elule .. (vrd õige) Mina kui tulevane ema tahan, et minu laste tulevik oleks õnnelik, hele, rõõmus, .. (vrd helge, vene ñâåòëîå) 5) sidesõna (6) On ju huvitav vaadata, kuidas teised inimesed mujal elavad, mis on nende kultuur, kombed ja tavad. (vrd missugused) Nii et mitte ainult ajakirjandus mõjutab meie ühiskonda, kui ka meie ühiskond mõjutab ajakirjandust. (vrd vaid ka) 6) asesõna (4) Õnneks leidsin ma varsti sõpru minu kursusekaaslaste hulgast .. (vrd oma) Minu arvates ülikoolis peab rohkem olema üldaineid nagu ajalugu, kirjandus, psühholoogia, poliitika, võõrkeeled ja teised ained. Nad võimaldavad meil paremini maailma mõista. (vrd need, vene îíè) 4.1.3. Täis- ja osasihitise valik (66) Et nendele vastuse leida, tuleb mõtelda selle peale, kust religioon üld- se tuleb. (vrd vastust v vastus) .. tema naine jättis teda maha .. (vrd jättis ta maha, vene áðîñèëà åãî (akusatiiv)) 4.1.4. Sõnastus (44) Siia on arvatud juhtumid, mille puhul korrektsuse saavutamiseks ei piisa ühe sõna vahetamisest (vrd 4.1.2.), vaid ümber sõnastada tuleb terve lause või osalause. Elu näitas oma selga ja seda osa, mis on natuke all. (vrd elu näitas oma pahupoolt) Seda kurvem on mõelda selle peale, et kahe kuu pärast lõpeb viimane semester ja kõik osutuvad maailma või vähemalt Eesti erinevates nur- kades. (vrd satuvad .. erinevatesse nurkadesse, vene îêàæóòñÿ â ðàçíûõ óãîëêàõ)

124 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE ..

4.1.5. Pika ja lühikese pronoomenikuju valik (43) Kui mina olen tagasihoidlik inimene ja kardan võõraste inimestega suhtlemist, siis kui tark mina poleks, ei võeta mind tööle. (vrd ma) Kuid inimesele on iseloomulik see, et tema ennem märkab ümbritseva maailma ja oma lähedaste puudusi kui enda omi. (vrd ta) 4.1.6. Rektsioon (33) (alaliigitus regeeriva sõna sõnaliigilise kuuluvuse järgi) 1) verbirektsioon (29) (sh maja da-infinitiiv) Inimene õpib ka kasutada arvutit .. (vrd kasutama) Ma olen väga tänulik ülikoolile selle eest, et ta aitas mulle n.-ö. inimeseks saada. (vrd aitas mul, vene ïîìîãàë ìíå) 2) nimisõnarektsioon (3) Vastates sellele küsimusele, pean meenutama oma ootusi ülikooli astu- mise kohta. (vrd ootusi mille suhtes) Minu õppimise esimene aasta seostub kõigepealt Tartu tutvumisega. (vrd Tartuga tutvumisega) 3) kaassõnarektsioon (1) Õudne oli näha, mis sellest inimesest sai mõnda aega pärast. (vrd mõne aja pärast, vene ÷åðåç íåêîòîðîå âðåìÿ) 4.1.7. Vormimoodustus (31) (sh nii verb kui noomen) Ausalt öeldes, vene kirjanduse õppetooli loengud olid ainukesed, kus ma ei märkanud üldse aega. (vrd ei märganud) Tihti on need rikkaste vanemate lapsed .. (vrd rikaste) 4.1.8. Liigne sõna (23), sh 1) tegusõna (7) Mul on olemas üks tuttav naine, kellel on kõrgharidus. (vrd mul on üks ..) Koolis püüame me saavutada parimat, et saada edasi õppima minna. (vrd et edasi õppima minna, vene .. ÷òîáû ìîæíî áûëî èäòè ó÷èòüñÿ äàëüøå) 2) määrsõna (7) Aga juhtus nii, et ta kaotas töö ära. (vrd kaotas töö) Paljud on Lotmani õpilased, mis mõjutab väga tunduvalt nende suhtu- mist üliõpilastesse. (vrd mõjutab väga v mõjutab tunduvalt) 3) asesõna (5) Elus on nii palju huvitavaid asju, mida me saame teha või avastada midagi enda jaoks. (vrd või avastada enda jaoks)

125 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Minu arust on see lihtsalt ebakorrektne mitte teada eesti keelt. (vrd on lihtsalt .., vene ýòî ïðîñòî ..) 4) nimisõna (3) Suurem osa õpilastest, kes lõpetavad gümnaasiumi, kavatsevad oma õpinguid jätkata üli- ja kõrgkoolides. (vrd kõrgkoolides) 5) kaassõna (1) See tähendab seda, et enne ülikooli sisseastumist oli mul hoopis teine elu. (vrd enne ülikooli astumist) 4.1.9. Ajavorm (22), sh 1) lihtminevik täismineviku asemel (16) Loodan, et teistele tudengitele kinkis ülikool samuti palju häid hetki, mida ei tohi unustada, mis jäi igaveseks südamesse. (vrd on kinkinud, vene ïîäàðèë) 2) olevik täismineviku asemel (4) Mida on mulle andnud ülikool? Kui keegi esitaks mulle sama küsimust mitu aastat tagasi, siis vaevalt ma vastaksin adekvaatselt. (vrd oleks esitanud, oleksin vastanud) 3) täisminevik ennemineviku asemel (1) Ülikoolis õppides sain ma külastada mitu Eesti linna, kus mina pole kunagi olnud. (vrd polnud olnud) 4) olevik lihtmineviku asemel (1) Olin hämmustunud ka sellest, et mind ümbritseb palju uusi tuttavaid, keda ma leidsin ühiselamusest ja ülikoolist. (vrd ümbritses) 4.1.10. Käände valik (18) Siia on koondatud lausetesse sobimatud käändevormid, mille puhul pole tegemist otseselt rektsioonivigadega (vt 4.1.6.) ega sihitise (vt 4.1.3.) või aluse (vt 4.1.25) käände valikul tehtud vigadega. Tol momendil teadsin ainult seda, et ei taha õmblusvabrikul kogu oma elu töötada. (vrd õmblusvabrikus, vene íà øâåéíîé ôàáðèêå) 4.1.11. Kokku- ja lahkukirjutamine (17) Selline mudel toimib praegu igalpool, igas eluvaldkonnas. (vrd igal pool) See võib olla lemmik töö või harrastus: .. (vrd lemmiktöö, vene ëþáèìàÿ ðàáîòà) 4.1.12. Ühildumine (17) (sh nii arvu- kui isikuühildumine) Mina ja teised inimesed peavad teda ikka targaks. (vrd peame) .. seal maksud on madalam .. (vrd madalamad, vene íàëîãè íèæå)

126 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE ..

4.1.13. Puuduv sõna (15) Siis tema perekonnas on head √ vahelised suhted .. (vrd head ini- mestevahelised suhted) Igal loomal √ oma spetsiifiline, ainult sellele liigile omane, hääletsus .. (vrd igal loomal on, vene ó êàæäîãî æèâîòíîãî) 4.1.14. Lausete sidumine (7) Kui vaadata maailma peale, kas üldse maailmas keel liidab või lahutab, siis arvan niimoodi. Mõlemad nii lahutab, kui liidab. (vrd siis arvan, et nii lahutab kui liidab) 4.1.15. Sõnamoodustus (6) Ja kuna ta on otsusvõimeline inimene, ei ole kahtlust, et kõik saab korda. (vrd otsustusvõimeline) On tõesti kurb, et kui keegi on sunnitud mõtlema rahale, unustab ta tihti teisi asju, muutub sallimatuks ümberolijate suhtes .. (vrd ümbrit- sevate suhtes) 4.1.16. Arv (5), sealhulgas 1) ainsus mitmuse asemel (2) Ma räägin vabalt eesti keelt nii tundides, loengutel kui ka kaupluses, apteegis ja muus kohas. (vrd muudes kohtades) 2) mitmus ainsuse asemel (3) Ma kardan igasuguseid pettumusi, meeleheiteid. (vrd meeleheidet) 4.1.17. Verbivormi valik (5) Siia kuuluvad infiniitsed verbivormid, mis on küll korrektselt moodustatud, kuid lause seisukohast sobimatud. Samuti jääb lootus, et omandanud eriala aitab neid selle abil oskaksid need tulevikus parema töö leida. (vrd omandatud) Vanemad õpetavad meid lapsepõlves, nad õpetavad, kuidas käituma, mis on hea, mis on halb, mida on lubada teha, mida mitte. (vrd kuidas käituda, on lubatud) 4.1.18. Kõneviis (5) (kindel kõneviis tingiva kõneviisi asemel) Vanemad tahavad, et nende lastel oli parem elu, kui on neil. (vrd oleks, vene ÷òîáû ó èõ äåòåé æèçíü áûëà ëó÷øå) 4.1.19. Eitav konstruktsioon (5) Võib-olla olen mitte eriti tark, aga täiesti rumalaks ka end ei pea. (vrd ma ei ole eriti tark, vene ÿ íå ñëèøêîì óì¸í) .. ja ta ei saa sinust aru või toob mitte seda, mida sa tahtsid. (vrd toob seda, mida sa ei tahtnud, vene ïðèíåñ¸ò íå òî, ÷òî òû õîòåë)

127 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

4.1.20. Võrdlusastmed (4) Tartu ülikool oli minu suuremaks unistuseks juba sel ajal, kui ma õppisin keskkoolis. (vrd suurimaks v kõige suuremaks v suureks) Inimene näeb unistustes oma elu kõige parimana .. (vrd parimana v kõige paremana, vene ñàìîé ëó÷øåé) 4.1.21. Sõnakordus (4) Näiteks võiks tuua vägivaldsuse teemat ajakirjanduses, kuna see on vägagi sagedane ajalehtedes, ajakirjades ning telesaadetes esinev teema. 4.1.22. Poolitamine (3) Õppisime eksameid poole ööseni, ki-rjutasime spikreid, sooritasime eksameid, käisime diskol ja lihtsalt olime kõik koos. (vrd kir-jutasime) 4.1.23. Võõrsõnade õigekiri (3) .. lapse seljas on ilus ja kvaliteetne kombenüsoon. (vrd kombinesoon) 4.1.24. Olematu sõna (2) Tohutavaid elamusi pakuvad tudengite kevadpäevad. (vrd tohutuid) 4.1.25. Täis- ja osaaluse valik (1) On teosed mida ma hea meelega loeksin vene keeles, mitte eesti keeles. (vrd on teoseid, vene åñòü ïðîèçâåäåíèÿ)

Mehaanilised vead:7

4.1.26. Vale täht (5) Tänapäeval omandavad kõrgharidust paljud imimesed. (vrd inimesed) Anna edasi suur tervutus mehele ja lastele. (vrd tervitus, vene è = eesti u käsikirjalises tekstis) 4.1.27. Puuduv täht (4) Ette kujutada saaks küll, sellek tuleks vaid oma fantaasiat kasutada. (vrd selleks) Võib olla oli vaja varem mõtelda, kelleks mina taha saada. (vrd tahan) 4.1.28. Tähed vales järjekorras (1) Keda me peame tagraks inimeseks? (vrd targaks) 4.1.29. Liigne täht (1) Minu näidetest lähtudest ei ole tark inimene mitte alati edukas, vaid edukas inimene on alati tark? (vrd lähtudes)

7 Arvestades informantide ülejäänud teksti, võib selle grupi vigu pidada juhuslikeks.

128 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE ..

Järgmised kolm veatüüpi on paigutatud väljapoole üldist sagedusjärjes- tust, kuna tegemist on mõneti erandlike rühmadega. Kaheti analüüsitavad vead (20) Igale on omane unistada ainult parimast tulevikust. Sellesse tüüpi on arvatud näited, mida oleks võrdselt võimalik liigitada kahte vearühma, toodud näites oleks liigitusvõimalusteks nii sõnavalik (asesõna) (vrd igaühele) kui puuduv sõna (vrd igale inimesele). Eri arvamus (16) Avastasin nii palju uusi asju, mida varem ei märganud või ei tahtnud märgata. Siia on koondatud juhtumid, mida üks artikli autoritest on veaks pidanud, teine mitte. Konkreetses näites on üks autoritest konteksti arvestades tajunud ajavormi viga (vrd polnud märganud või polnud tahtnud märgata), teise arvates on lause ka sellisena vastuvõetav. Interpunktsioonivead (29) Minu arvates pole vahet √ oled sa buda, luteri või muhamedi usku. Paljudel juhtudel on kirjavahemärgi panek või panemata jätmine otseselt reegli rikkumine, samas esineb ka näiteid, kus kirjavahemärkide tarvitamist reguleerib kirjutaja soov öeldut rõhutada. Kuna sellistel juhtu- mitel pole vead üheselt määratletavad, on interpunktsioonivead üldisest sagedusjärjestusest välja jäetud.

4.2. Emakeelekõnelejate vead

Eestlaste kirjutistest kogutud vead on liigitatud teise keele kõnelejate vigadega samadel alustel. Kahe informandirühma veatüüpide sagedusjär- jestused ei kattu, samuti ei tule kõik teise keele kõnelejate vealiigid emakeelekõnelejate kirjutistes esile.

4.2.1. Kokku- ja lahkukirjutamine (16) Alles mõned aastad tagasi suheldi omavahel kirjateel. (vrd kirja teel) Leian, et tänu eksami eelsele pingeseisundile olen tavaelus palju rahulikumaks muutunud. (vrd eksamieelsele) 4.2.2. Sõnajärg (14) (nii sõnajärjestus NP-s kui ka fraaside järjestus lauses) Vahel muudavad su elu täiesti mingid pisikesed valikud, mis sa teinud oled. (vrd mingid täiesti pisikesed valikud)

129 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

On selge, et suurt süsteemi tervikuna ümberstruktureerida ei saa paari aastaga, kuid .. (vrd süsteemi tervikuna paari aastaga ümber struk- tureerida ei saa) 4.2.3. Sõnastus (10) Inimene pole täiuslik: tal on vead, aga need vead on halvad. (vrd .. : igaühel on omad vead) Keskmistel lehekülgedel olid koos fotodega välja toodud viiekümne Rootsi suurema sissetulekuga naised. (vrd olid välja toodud Rootsi viiekümne suurima sissetulekuga naise fotod) 4.2.4. Sõnavalik (7) (alaliigitus asendamist vajava sõna sõnaliigilise kuuluvuse järgi) 1) nimisõna (5) Rahu, tahame elada rahus, olla õnnelikud niisuguste naiivsetekillast hüüunditega puutume sageli kokku. (vrd hüüdlausetega) 2) kaassõna (2) Rumalamad nõuavad ja raevutsevad, kalduvad äärmustesse ja ei anna järgi. (vrd ei anna järele) 4.2.5. Poolik lause (4) Tema suudab hetkel pakkuda mulle kõike seda, mis on vajalik, et olla õnnelik. Mitte materiaalselt. 4.2.6. Puuduv sõna (4) See pole ju mitte midagi muud kui √ peale surumine. (vrd enese pealesurumine) 4.2.7. Lausete sidumine (3) Haridussüsteem iseenesest aga on tundlik valdkond, sest see puudutab otseselt noort, arenevat ja kasvavat inimest, keda on suhteliselt kerge mõjutada ning kes ehk pole veel enesele jõudnud paksu nahka kasvatada. Samuti ümbritseva suhtes teatavat immuunsust tekitada. (vrd .. paksu nahka kasvatada ega ümbritseva ..) 4.2.8. Ühildumine (3) Arvan, et raha on oluline, kuna raha abil on võimalik rahuldada teatuid vajadusi ja soove. (vrd teatud vajadusi ja soove) 4.2.9. Vormimoodustus (2) Selline jutt võib tunduda ideaalitseva ja kulununa ning selle võib mitmet moodi ümber lükata ja tühiseks kuulutada. (vrd mitut moodi)

130 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE ..

4.2.10. Sõnakordus (2) Raskem on aga neil noortel, kes on oma iseseisvat elu alustamas. Kergem on muidugi sellistel noortel, kes on suutnud leida endale hea töökoha. Raskem on aga sellistel noortel, kel pole tööd, haridust ega vanematepoolset toetust. 4.2.11. Ajavorm (1) (lihtminevik täismineviku asemel) Sidevahendite kvatiteedi paranemisega muutus ka inimestevaheline suhtlemine. (vrd on muutunud) 4.2.12. Täis- ja osasihitise valik (1) Kuid teisest küljest vaadates, julgevad ka muidu häbelikud ja tagasi- hoidlikud inimesed avaldada oma arvamust, võtta osa aruteludest, või leida isegi südamesõber ja seda tänu internetile. (vrd südamesõbra) 4.2.13. Käände valik (1) Alati on igal asjal oma head ja halvad küljed. Nii ka arvutiga. (vrd nii ka arvutil) 4.2.13. Liigne sõna (1) Ühel suvekuupäeval Stockholmi vanalinnas jalutades pisteti mulle pihku mingi broüür, mis hilisemal vaatlemisel osutus ajakirjaks ajakirjaks, mis avas mu silmad. (vrd ühel suvepäeval)

Mehaanilised vead:

4.2.14. Vale täht (5) Eelpool välja toodud näidete taustal võib tegelikult mistahes rahvad jagade kahte rühma. (vrd jagada) 4.2.15. Liigne täht (2) Tahtes üha rohkem ja rohkem nii materiaalseid hüvesid (näit. valluta- mise au), võttis ta need endale omatahitsi, vastu kellegi teise tahtmist. (vrd omatahtsi)

Samadel alustel nagu teise keele kõnelejate vigade puhul, on ka siin järgmised kolm veatüüpi esitatud väljaspool üldist sagedusjärjestust. Kaheti analüüsitavad vead (2) Kuid pole kindel, kas meie, noorem põlvkond, päris täpselt oskabki ette kujutada, mis on sõda. (ühildumine, vrd oskamegi või interpunktsioon, vrd kas meie noorem põlvkond päris täpselt oskabki ..)

131 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Eri arvamus (5) Ühesõnaga, eestlaste seaski on rootslasi ja vastupidi. (sobib nii või sõnavalik) Interpunktsioon (21) Maja, milles nad elavad √ on hiiglaslik. (koma puudu)

4.3. Kokkuvõtteks

Tabel 1 võtab kokku eesti keele valdkonnad, milles teise keele kõneleja- test informantidel vaatamata praktilisele ja teoreetilisele eesti keele alase- le ettevalmistusele ning vältimisstrateegiate kasutamise võimalusele ikka veel lünki esineb. Seejuures tuleb arvestada, et liigituse aluseks on kirja- lik keelekasutus, see määrab paljuski nii vigade liigid kui ka selle, mida üldse veaks pidada. Ainult kirjaliku materjali põhjal kujunevad sellised liigid nagu poolitamine ja kokku- ja lahkukirjutamine ning ka lausete sidumist ja sõnakordust ei saaks suulisest kõnest kogutud materjali põhjal samadel alustel vigadeks pidada nagu esseede puhul. Nn mehaaniliste vigade rühma võiks käsitada ka kirjalikus keeles esinevate vääratustena (nn slips of the pen). Antud tingimustes kujunes sagedasimaks vealiigiks sõnajärg, mis oli ka emakeelekõnelejatest informantide rühmal esimeste hulgas. Teise keele kõnelejate kirjutistes esines palju ka leksikaalseid vigu (sõnavalik ja sõnastus). Täis- ja osasihitise kasutamist on traditsiooniliselt peetud eesti keele kui teise keele õppijate komistuskiviks, seda emakeelest olenemata ning siinne materjal kinnitab selle üldlevinud arvamuse paikapidavust ka kõrgtasemel informantide puhul. Objektikäänete ja leksikaalsete vigade osas on tulemused käesoleva töö ja A. Verschiku (2004) materjali vahel üsna sarnased, meie liigituses on sõnavalikuvead sageduselt teisel ja objektivead kolmandal kohal, A. Verschiku töös on esikohal semantilised ning teisel kohal sihitisevead. Mõneti üllatav on pika ja lühikese pronoomenikuju valiku vigade paigutumine sageduselt 5. kohale. Siin mängivad aga olulist rolli õppijate individuaalsed iseärasused. Nimelt jaguneb selle liigi suhteliselt suur näidete arv (43) väga väheste informantide vahel, näiteks ühel inimesel on 17, ühel 11, ühel 5, ühel 2 ja kaheksal 1 viga, samas kui 16 informanti ei ole seda tüüpi viga üldse teinud. Võrdluseks: objektivigu esines 25

132 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE ..

Tabel 1. Arvulised andmed vigade esinemissageduse kohta

,QWHUIHUHQWVLYLJDGH 7HLVH NHHOH RVDNDDO (PDNHHOH N}QHOHMDWH 9,*$'( /,,*,' ,QWHUIH 0XXG N}QHOHMDWH YHDG YHDG UHQWV S}KMXVHG Q Q Q Q 6}QDMlUJ 6}QDYDOLN 7lLV MD RVDVLKLWLV 6}QDVWXV 3URQRRPHQLNXMX ± ± ± 5HNWVLRRQ ± ± 9RUPLPRRGXVWXV ± /LLJQH V}QD $MDYRUP .llQGH YDOLN .RNNX MD ODKNXNLUMXWDPLQH hKLOGXPLQH 3XXGXY V}QD /DXVHWH VLGXPLQH ± ± ± 6}QDPRRGXVWXV ± ± ± $UY ± ± 9HUELYRUPL YDOLN ± ± ± .}QHYLLV ± ± ± (LWDY NRQVWUXNWVLRRQ ± ± ± 9}UGOXVDVWPHG ± ± 6}QDNRUGXV ± 3RROLWDPLQH ± ± 9}}UV}QDGH }LJHNLUL ± ± ± 2OHPDWX V}QD ± ± ± 7lLV MD RVDDOXV ± ± ± 3RROLN ODXVH ± ± ± ± 0HKDDQLOLVHG YHDG 9DOH WlKW 3XXGXY WlKW ± ± ± 7lKHG YDOHV ± ± ± MlUMHNRUUDV /LLJQH WlKW ± 0XXG MXKWXPLG .DKHWL DQDOVLWDYDG YHDG (UL DUYDPXV ,QWHUSXQNWVLRRQ .RNNX

133 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) informandil 28-st ning sõnajärjevigu ei olnud ainult ühe informandi töös. Õppijate individuaalseid iseärasusi, sealhulgas näiteks seda, milliseid vorme konkreetsete informantide vahekeeles võiks käsitleda kivinemiste- na, ei ole siinses artiklis võimalik põhjalikumalt käsitleda. Tabelis on välja toodud ka andmed selle kohta, kui suur hulk vigu võib olla tingitud negatiivsest ülekandest õppijate emakeelest ehk interferentsist.8 Seejuures tuleb kindlasti arvestada, et vigade puhul ei saa rääkida ainult ühest kindlast põhjusest, enamasti on mingi vea taustaks mitme teguri omavaheline koosmõju. Nii tuleks meie poolt esitatud andmeid käsitada viisil, et interferents oli neil juhtudel võimalik, kuid mitte tingimata ainus vigu põhjustanud faktor. Eesti ja vene keele vahelised struk- tuurierinevused välistavad osas tüüpides interferentsi täielikult (nt pika ja lühikese pronoomenikuju valiku vead, vormimoodustusvead jm). Ema- keele mõju tuleb kõige enam esile objektivigades (eesti keele partitiivob- jekti võib olla mõjutanud vene keele akusatiiv), sõnajärjes, sõnavalikus, sõnastuses ja rektsioonis. Kogu vaadeldud näitematerjalist on 39,3% vigadest võimalik pidada interferentsivigadeks, ülejäänud 60,7% juhtudest on tegemist muude põhjustega. Interferentsivigade hulka oleme arvestanud ka nn varjatud interferentsi juhtumid, mille puhul kahe keele struktuur pole täielikult sarnane, kuid on põhjust arvata, et õppijad on eesti keeles tehtud valikutel lähtunud emakeelest. Suurim rühm on siin ajavormivead, mille puhul vene keele ainus minevikuvorm on käesoleva uurimuse informantide vahekeeles üldistunud lihtminevikuna, jättes kõr- vale täis- ja ennemineviku. Huvitav on märkida, et materjalis puudusid täielikult ajavormivead, mille korral lihtmineviku asemel oleks tarvitatud täisminevikku, mis on keeleõppijate puhul väga tüüpiline, ning et ülekan- ne emakeelest on võimalik ka nn mehaaniliste vigade rühmas (vt 4.1.26.).

5. Lõpetuseks

Sarnase filoloogilise haridusega teise keele kõnelejatest ja emakeelekõ- nelejatest informantide kirjalikus keelekasutuses ilmnes tendents, et teise keele kõnelejate suurima esinemissagedusega vealiigid osutusid veaohtli- keks ka emakeelekõnelejatel. Nii esines mõlemal informandirühmal roh-

8 Otsustamaks, millistel juhtudel võib olla tegemist interferentsivigadega, on kasutatud eesti keelt kõrgtasemel valdavate vene keelt emakeelena kõnelejate abi.

134 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE .. kesti sõnajärje-, sõnastus- ja sõnavalikuvigu. Mõneti üllatavalt mõjus emakeelekõnelejate interpunktsiooni- ning kokku- ja lahkukirjutamise vigade märgatavalt suurem osakaal, võrreldes teise keele kõnelejate sa- malaadsete vigadega. Siinses artiklis käsitlesime filoloogilise haridusega eesti keelt teise keelena kõnelejate vealiike. Millised vealiigid on iseloomulikud mittefi- loloogidest kõrgtasemel eesti keele kõnelejatele, kas ja kuivõrd erinevad alg-, kesk- ja kõrgtasemel eesti keele kõnelejate vead, millised on täpse- malt nende vigade põhjused (nt kas võimalike interferentsivigade osakaal eri tasemetel on erinev) ning kas eri emakeeltega õppijate veatüübid kattuvad see vajaks edasist uurimist.

Kirjandus

Bardovi-Harlig, Kathleen & Bofman, Theodora 1989. Attainment of syntactic and morphological accuracy by advanced language learners. Studies in Second Language Acquisition 11, 1734. Braidi, Susan 1999. The Acquisition of Second-Language Syntax. London: Arnold. Corder, S. Pit 1981. The significance of learners errors. Error Analysis and Inter- language. Oxford: Oxford University Press, 513. [Reprinted from International Review of Applied Linguistics 1967, Vol. 5, No. 4, 161170.] Ellis, Rod 1994. The Study of Second Language Acquisition. Oxford: Oxford University Press. Hirth, Alan & Wagner, Johannes 1997. On discourse, communication, and (some) fundamental concepts in SLA research. The Modern Language Journal 81, 285300. Hausenberg, Anu-Reet & Kikerpill, Tiina & Rõigas, Maia & Türk, Ülle 2003. Keeleos- kuse mõõtmine. Tallinn: TEA Kirjastus. Hokkanen, Tapio 2001. Slips of the Tongue. Errors, Repairs and a Model. Hinnish Literature Society. Helsinki. James, Carl 1994. Dont shoot my dodo: on the resilience of contrastive and error analysis. IRAL: International Review of Applied Linguistics in Language Teaching Vol. 32. Issue 3, 179201. James, Carl 1998. Errors in Language Learning and Use. Exploring Error Analysis. London and New York: Longman. Kerge, Krista & Loog, Mai 1999. Tuul tiibades. Eesti keele suhtluse kõrgtase. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. Tallinn. Külmoja jt = Êþëüìîÿ, Èðèíà & Âàéãëà, Ýäà & Ñîëëü, Ìàéå 2003. Êðàòêèé ñïðà- âî÷íèê ïî êîíòðàñòèâíîé ãðàììàòèêå ýñòîíñêîãî è ðóññêîãî ÿçûêîâ. Òàðòó: Tartu Ülikooli Kirjastus.

135 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Lakshmanan, Usha & Selinker, Larry 2001. Analysing interlanguage: how do we know what learners know? Second Language Research 17, 4, 393420. Nakuma, Constancio K. 1998. A new theoretical account of fossilization: implications for L2 attrition research. IRAL: International Rewiew of Applied Linguistics in Language Teaching Vol. 36, Issue 3, 247257. Pajusalu, Renate 2004. Keeleõppija tähendusviga ja selle hindamine. Toimiv keel II. Töid rakenduslingvistika alalt. Koost Helle Metslang, toim Maria-Maren Sepper, Jane Lepasaar. TPÜ eesti filoloogia osakonna toimetised 3. Tallinn: TPÜ Kirjas- tus, 218235. Polio, Charlene G. 1997. Measures of linguistic accuracy in second language writing resarch. Language Learning 47, 1, 101143. Siitonen, Kirsti 1999. Agenttia etsimässä. u-verbijohdokset edistyneen suomenoppijan ongelmana. Väitöskirja. Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 63. Turku. Thomas, Margaret 1994. Assessment of L2 proficiency in second language acquisition research. Language Learning 44, 2, 307336. Vaimann, Elle 2002. Mis on eesti keeles viga? Emakeel ja teised keeled III. Toim Liina Lindström, Oksana Palikova. Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) õppetooli toimetised 1. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 250257. Verschik, Anna 2002. Viga! Viga? Viga ... Oma Keel 2, 7682. Verschik, Anna 2004. Mõnda vahekeelest ja kontrastiivsest analüüsist. Eesti keel: võõrkeelest teiseks keeleks. Koost Mart Rannut, toim Mart Rannut, Marju Kõivupuu, Tiit Päeva. TPÜ eesti filoloogia osakonna toimetised 1. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 132144.

Kaudviited

Burt, Marina K. & Kiparsky, Carol 1972. The Gooficon: A Repair Manual for English. Rowley, MA: Newbury House. Corder, S. Pit 1973. Introducing Applied Linguistics. Harmondsworth: Penguin. Dulay, Heidi & Burt, M. 1973. Should we teach children syntax? Language Learning 23, 245258. Dulay, Heidi & Burt, Marina & Krashen, Stephen 1982. Language Two. Rowley, MA: Newbury House. Richards, Jack C. 1974. A non-contrastive approach to error analysis. Error Analysis: Perspectives on Second Language Acquisition. Ed. by Jack C. Richards. Lon- don: Longman, 17288. [Reprinted from English Language Teaching 25.]

136 RAILI POOL, ELLE VAIMANN. VEAD KÕRGTASEMEL EESTI KEELE KÕNELEJATE ..

Errors in written Estonian by advanced level speakers

RAILI POOL, ELLE VAIMANN

This article presents categories of errors made by non-native Estonian speakers in order of frequency of occurrence. This compilation of errors was compared with the errors made by native Estonian speakers. Both groups consisted of students of the Estonian as Horeign Language Department, University of Tartu. The compilation of errors (664 errors by non-native speakers, 101 by native speakers) was gleaned from the composition portion of the Estonian language final examination. The errors made by non-native speakers were also examined for possible influences by the native language (L1). The most common error category by non-native speakers was word order (17.6%), followed by word choice (13.9%), incorrect object case (9.9%) and improper phrasing (6.6%). Errors caused by interference were found most frequently in the object, followed by word order, lexical errors and government. Possible interference errors comprised 39.3% of the total error count. Written errors by native Estonians were dominated by improper construction of compound words (15.9%), followed by word order (13.9%) and lexical errors: phrasing (9.9%) and word choice (6.9%). A comparison of the native and non-native speaker groups (who both share the same philological education) revealed that both tend to err in the same category.

RAILI POOL (1969) on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialal 1992. a, samast aastast töötab Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) õppetoolis. Kaitses magistrikraadi Tartu Ülikoolis 1999. a eesti keele alal. Peamiseks uurimisvaldkonnaks on eesti keele kui teise keele omandamine ja kasutus. [email protected] ELLE VAIMANN (1960) on lõpetanud 1983. a Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialal. Aastast 1993 töötab Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) õppetoolis. Uurimisvald- konnaks on keelevigadega seonduvad küsimused. [email protected]

137 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

138 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 139153

TELLIJA KRITEERIUMID TÕLKE HINDAMISEL JA NENDE SOBIVUS KOOLITÖÖDE HINDAMISSÜSTEEMI ALUSENA

ARVI TAVAST

Ülevaade. Tõlkeklientide kasutatavatest tõlke hindamise kriteeriumidest lähtudes esitab artikkel hindamissüsteemi, mille eesmärk on toetada tõlkekoolitust, andes õppijale piisaval määral konstruktiivset tagasisidet ilma samas õpetajat üle koormamata. Süstee- mi aluseks olev performatiivne tõlkemudel peab tekstide asemel tähtsaks suhtlevaid isikuid, nende suhtlustaotlusi ja tehtavaid kõnetegusid. Tõlkija on kirjeldatava mudeli järgi oma suhtlustaotlust realiseeriv inimene, mitte tekste teisendav mehhanism, ning tõlkimine ei erine kuigi palju muudest kõnelemise liikidest. Seni ümber lükkamata hüpotees on, et selline mudel toetab tõlkekoolitust, aidates olemuslikult välistada tekstide mehaanilisest teisendamisest tekkivaid tüüpvigu ning tõstes tõlkija vastutust, talle esitatavaid nõudmisi ja koos sellega ka tema enesehinnangut. Võtmesõnad: tõlkimine, tõlke hindamine, tõlketeooria, performatiivne lingvistika, tõlkekoolitus

Mitmesugustel majanduslikel ja poliitilistel põhjustel on ka eesti keel nüüd jõudnud nende umbes poolesaja maailma vägeva keele hulka, milles oma tekstide avaldamist peavad vajalikuks hargmaised ettevõtted ja rah- vusvahelised organisatsioonid ning millesse tõlkimine on seetõttu omandanud tööstuslikud mõõtmed. Üks massilise ja rutiinse tõlkimise tulemusi on eraldi tegevusala tõlgete kvaliteedikontrolli tekkimine, teine aga tõlkijakoolituse kiire areng. Järgnevas kirjeldan lühidalt esimeses kasuta- tavaid vealiigitusi, et kaaluda nende sobivust teise jaoks.

139 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Tõlkeklientide hindamiskriteeriumid

Kuna tõlke tellijal endal puudub reeglina igasugune pädevus sihtkeele alal, aga tõlkekvaliteedist sõltub palju nii tõlkekulude kui ka tulevase tarbijaedu mõttes, peab kvaliteedikontroll olema võimalikult keelesõltu- matu, seega täpselt reeglistatud. Selleks on tellijad välja töötanud oma hindamissüsteemid, mis on esmapilgul küll üsna erinevad, kuid põhine- vad siiski teatud ühistel eeldustel ja valikutel. Järgnevas kõrvutan lühidalt nelja reaalse, kuid teema konfidentsiaalsuse tõttu nimepidi nimetamata kliendi hindamissüsteeme nende eesmärkide, veatüüpide ja -raskusastmete kaudu. Materjal pärineb nende klientide sisemiseks kasutuseks mõeldud hindamisjuhenditest, millega olen tõlgete kvaliteedikontrolli alal tegutsedes kokku puutunud. Klient A süsteem on kõige lihtsam: viga on viga, neid ei kategorisee- rita ega loendata. Eesmärk on teha korda see konkreetne tõlge ja koolitada tõlkijat lootuses, et nii saavad korda ka sama tõlkija järgnevad tõlked. Eesmärk ei ole tõlkijat hinnata ega tema sobivust arutada. Infot annab hindaja tõlkijale vabavormiliste kommentaaride kujul kas otse tõlketekstis või eraldi kommentaarifailis, viimasel juhul viidates ka kommenteeritava nähtuse asukohale. Nii siin kui ka ülejäänud klientide puhul toimub kommenteerimine inglise keeles, et ka sihtkeelt mitteoskav klient võiks soovi korral vestlust jälgida, ja ka failid liiguvad enamasti kliendi kaudu, mitte otse tõlkijalt hindajale ja tagasi. Üldjuhul üritab klient üldse vältida otsesuhtlust hindaja ja tõlkija vahel. Lisaks kommentaarile annab hindaja ka täpse paranduse. Parandused viib sisse tõlkija ning protseduuris on ette nähtud ka võimalus paranduse vaidlustamiseks, kirjutades parandustabeli vastavasse veergu ei viinud sisse ja põhjenduse. Klient B eesmärk on eelmisega võrreldes täpselt vastupidine: hinnata tõlkijaid, paigutades nad pingeritta, et siis tulevaste tööde puhul eelistada seni paremaid tulemusi näidanud teenusepakkujaid. Tõlget korda ei tule teha, sest niimoodi hinnatakse proovitöid, millel muud kasutust pole. Ka tõlkija koolitamist ei peeta vajalikuks: vaikimisi saab tõlkija teada ainult oma koondhinde, eraldi küsimise peale ka eri veatüüpide osakaalud selles hindes ning hindaja üldkommentaari, aga konkreetseid parandusi ei näi- data talle ühelgi juhul. Tulemuste vaidlustamise võimalus sisuliselt puudub. Veatüüpe on neli:

140 ARVI TAVAST. TELLIJA KRITEERIUMID TÕLKE HINDAMISEL JA NENDE SOBIVUS ..

sisu tõlge kannab vale tähendust või on arusaamatu; grammatika ja süntaks; täielikkus tõlkest on puudu osa lähteteksti infost; stiil ja õigekiri. Täielikkuse näitamine eraldi tüübina, mitte sisuvigade all, on põhjen- datud ajapiirangutega proovitöö tegemisel. Kui aeglane kandidaat ei saa kogu teksti valmis, siis see on teistsugune viga võrreldes arusaamatusest tuleneva sisumuutusega. Küll aga on raske seletada viimast kategooriat, kus tunduvad koos olevat keelenähtuste skaala eri otstes asuvad hinda- misalused, üks väga subjektiivne ja teine täiesti selgelt reeglistatud. See tekitab hindamisel pidevalt mõttepause ja suurema hulga tekstide puhul juhtub pahatihti ka nii, et hindajal endal ei püsi meeles, kuidas ta mõnda konkreetset tüüpviga on kategoriseerinud, ja teise tõlkija töös satub sama viga kogemata teise kategooriasse. Raskusastmeid on kolm: väga raske, raske ja ebaoluline. Kõiki neid astmeid võib esineda ja iga järgmine on lõppsummasse minevate punkti- de arvu mõttes kaks korda kergem kui eelmine. Klient C ühendab kõik seninähtud eesmärgid: teksti kordategemise, tõlkija koolitamise ja info hankimise tõlkija sobivuse kohta. Sobivust väljendatakse pingerea asemel binaarse hinnanguga jah või ei ning see arvutatakse raskusastmetega kaalutud veapunktide summast. Sarnaselt kliendile A annab ka siin hindaja täpse paranduse ning selle viib sisse tõlkija, kuid parandusi selle kliendi puhul vaidlustada ei saa. Küll aga on võimalik vaidlustada hinnangut öelda mõne paranduse kohta see ei ole minu süü, nt kui vea on põhjustanud tõlkeülesande ebaselgus, viga on tekkinud küljendamise või kompileerimise käigus või pärineb teksti eelmisest versioonist, mis ei ole sama tõlkija tehtud. Sel juhul ei lähe viga arvesse tõlkija sobivuse arvutamisel, muidugi kui ütlus kontrollimisel õigeks osutub. Veatüüpe on sellel kliendil kolm: sisu tõlke sisu ei vasta originaaltekstile või kirjeldatavale tootele, tõlkest on osa infot välja jäänud, tõlgitud on tõlkimatu element (nt tootenimi); konformsus ignoreeritud on tellija antud sõnastikke, stiilijuhendeid või standardeid; keel eksitud on sihtkeele õigekirja- või grammatikareeglite vastu, sõnavalik on sobimatu muudel alustel peale konformsuse liiki kuuluvate, või on väljendus kohmakas.

141 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Tasub tähele panna, et tõlke sisuveana läheb arvesse ka selline olukord, kus tõlge vastab küll originaalile, aga kumbki ei vasta tõele. Rääki- mata muidugi sagedasemast olukorrast, kus originaal on kahemõtteline ja tõlkes on sihtkeele iseärasuste tõttu tulnud selgemalt väljenduda, kuid tõlkija pole osanud neist kahest mõttest õiget valida. Raskusastmeid on jälle kolm, raske, keskmine ja kerge, kuid nende määratlused on hoopis teistsugused võrreldes klient B-ga. Raske viga on nii raske, et selle sissejäämine avaldatavasse teksti põhjustaks toote turult ärakorjamise, kohtuasju ja olulist majanduslikku kahju. Juba üks raske viga põhjustaks automaatselt tõlkija sobimatuks tunnistamise. Arusaada- valt on sellised vead väga haruldased, nt minu praktikas ei ole esinenud ühtegi, mille kategoriseerimine raskeks üldse arutluselegi võiks tulla. Keskmiseks nimetatakse tavalist viga, mis tuleb ära parandada, ja kerge on väike iluviga, mis parandatakse võimaluse korral. Igal veatüübil on arvulised kaalud koondsumma arvutamise jaoks. Klient D on eelmisega väga sarnane. Eesmärk ja protseduur on täpselt samad, kuid veatüüpides ja -raskusastmetes siiski leidub siinse arutelu seisukohalt huvitavaid erinevusi. Veatüübid: sisu tõlgitud tekst ei kirjelda toodet adekvaatselt või sisaldab valesid viiteid teksti muudele osadele; terminoloogia ignoreeritud on tellija sõnastikke või sihtkeeles väljakujunenud kasutust, või on tõlke terminikasutus sisemiselt ebaühtlane; keel eksitud on sihtkeele õigekirja- või grammatikareeglite vastu, tõlkes on näpuvigu või kohmakat sõnastust; stiilijuhend ignoreeritud on tellija antud stiilijuhendeid; kohandamine tekst on jäetud sihtkultuuri jaoks kohandamata. Siin on tõlke sisulise hindamise juurest originaaltekst üldse puudu ja tõlget võrreldakse üksnes kirjeldatava tegelikkusega, samuti on tõlkija ülesanne hoolitseda tõlke kultuurilise sobivuse eest (nt kui inglise originaa- lis tuuakse näide pesapalli alalt, siis see tuleks ümber teha mõne sihtkul- tuuris tuntud mängu näiteks). Võrreldes klient C-ga on natuke nihkes ka normatiivseks loetavad allikad terminiveana käsitletakse nii kliendi enda antud sõnastike kui ka muude sõnastike ja terministandardite vastu eksimist. Need muud allikad on siiski kliendi antud stiilijuhendis loetletud. Raskusastmeid on sellel kliendil kaks: suur ja väike viga, mille ülemi- sed piirid vastavad klient C raske ja keskmise vea omadele. Ebaolulist,

142 ARVI TAVAST. TELLIJA KRITEERIUMID TÕLKE HINDAMISEL JA NENDE SOBIVUS .. võimaluse korral parandatavat kategooriat ei ole, mis tähendab, et praktikas on kõik vead ühe kaaluga: väikesed. Veatüüpidest siiski mingi kaalumine järeldub, sest eri tüüpi vigadele on kehtestatud erinevad maksimaal- arvud, nt võib sobivaks peetavas tõlkes keelevigu esineda rohkem kui sisuvigu. Järgnevatel joonistel on lühidalt kokku võetud veatüüpide (joonis 1) ja -raskusastmete (joonis 2) erinevus klienditi. Pikk tühi ruum raskusastmete joonisel sümboliseerib vigade tegelike tagajärgede suurt erinevust. Näiteks kliendi C raske viga on definitsiooni põhjal oluliselt raskem kliendi B väga raskest veast, kuigi samade tagajärgedega viga satuks kliendil B ikkagi samasse väga raskete vigade kategooriasse.

Joonis 1. Nelja kliendi veatüüpidega kaetava vigade skaala umbkaudne võrdlus

$% &' VLVX VLVX VLVX WlLHOLNNXV JUDPPDWLND MD VQWDNV NHHO YLJD NHHO VWLLO MD }LJHNLUL NRKDQGDPLQH WHUPLQRORRJLD NDWPDWD NRQIRUPVXV VWLLOLMXKHQG

Joonis 2. Vigade raskusastmetega kirjeldatavate tegelike tagajärgede umbkaudne võrdlus

$% & '

UDVNH VXXU YlJD UDVNH

YLJD NHVNPLQH UDVNH YlLNH HEDROXOLQH NHUJH

143 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Vaatamata erinevustele on kõigil neil hindamissüsteemidel ka ühiseid omadusi. Kui vigu liigitatakse, siis alati hindamiseks, mitte niivõrd tõlkijale sisulise tagasiside andmiseks. Tagasisidet antakse vaba tekstiga kommentaarides. Ei üritata määrata vea tekkimise põhjust, vaid piirdutakse vigade leiukohtade klassifitseerimisega. Hindajal on kommentaaride kirjutamiseks piisavalt aega. Tavaline töökiirus on 400 sõna tunnis, mis vähegi mõistliku tõlkekvaliteedi korral võimaldab iga veaga pikalt ja põhjalikult tegeleda. Tarbetekstidele orienteeritud tõlkekoolituse eesmärk on valmistada tulevasi tõlkijaid ette just selliseid kriteeriume kasutavale tõlketurule. Sellest võiks järelduda samalaadse hindamissüsteemi kasutamine ka koo- litööde puhul, kuid leidub olulisi vastuargumente. Vead on nii tüüpide kui ka raskusastmete mõttes liiga vähe dife- rentseeritud, mis teeb hindamise töömahukaks, nõudes iga vea puhul käsitsi selgituse lisamist; sobiva peenusega eristatud ja asjakohaste veatüüpide puhul piisaks tüübi määramisest. Vigade jaotus tüüpidesse on kas teooriaeelne või põhineb teooria- tel, mille sobivuses tõlkekoolitusse on põhjust kahelda. Positiivsed nähtused on kategoriseerimata.

Seisukoht tõlke olemuse teemal

Tõlgete hindamine eeldab seisukohta tõlke olemuse teemal. Soovides jõuda tööstuslikelt hindamissüsteemidelt koolitusse sobiva juurde, kirjeldan Gottlob Hregest, klassikalisest terminoloogiateooriast ja perfor- matiivsest lingvistikast (Robinson 2003) lähtuvat ning arvutivõrkude pro- tokollivirna sarnasusest inspireerituna esitatud mudelit, mille kohaselt ka tõlkija on oma suhtlustaotlust realiseeriv inimene, mitte tekste teisendav mehhanism. Mudeli kaugem alus on G. Hrege keelefilosoofia, mille kohaselt lisaks keelele on selgelt olemas ka väljaspool keelt asuvad ja keele abil väljen- datavad mõisted, ning Eugen Wüsteri töödest alguse saanud klassikaline terminoloogiateooria. Viimase kohta vt nt Wüster 1985, Helber 1984 või Temmerman 2000. Rita Temmermani raamat kritiseerib klassikalist teoo-

144 ARVI TAVAST. TELLIJA KRITEERIUMID TÕLKE HINDAMISEL JA NENDE SOBIVUS .. riat ja pakub asemele oma sotsiokognitiivse lähenemise, kuid ka see sobib siinse mudeli aluseks suurepäraselt mõisted (R. Temmermanil mõist- misüksused) on endiselt olemas enne keelt ja keelest sõltumatult ning keel on üksnes vahend nendest rääkimiseks, mitte eesmärk iseeneses. Vahetu alus on aga Douglas Robinsoni performatiivne lingvistika (2003). D. Robinson omistab kõneaktide teooriale keskse tähtsuse ja võrdleb sellel põhinevat performatiivset lingvistikat, mille kohaselt keele abil peamiselt tehakse asju, konstatiivsega, kus keele abil asju peamiselt kirjeldatakse. Nagu raamatu alapealkirjaski (speaking and translating as doing things with words) öeldud, kasutab D. Robinson oma mõtete illust- reerimiseks lisaks tavalisele kõnelemisele ka tõlkimist, kusjuures tõlkimi- ne ei erine sisuliselt muudest kõnelemise liikidest. Ka tõlkija teeb keele abil asju. See on põhimõtteline erinevus tõlkimise olemuse varasematest käsitlustest. Tõlketeooria on oma arengus liikunud üha suurematele üksustele: sõnalt lause kaudu tekstini, selle funktsioonini ja kohani kultuuris. Siiski on praktiliselt kõik uurijad tegelenud sellega, kuidas ühes keeles kirjutatu viia üle teise keelde, võttes aluseks kirjas oleva, fikseeritud, lõpliku teksti. Tõlge on siis seda esialgset teksti tõlgendav metatekst. Tõlkija ülesanne on tekste uurida ja kirjeldada ning tema tähtsate pädevuste hulka kuulub heatasemeline (lähte)keeleoskus koos stiilinüansside märkamise ja kirjeldamise oskusega. Suhteliselt uued, kuid juba üldtunnustatuks saada jõudnud on Katharina Reissi ja Hans J. Vermeeri töödel (alates 1984) põhinevad funktsionalist- likud teooriad, sh skopos-teooria (vt ülevaadet nt Nord 1997): tõlkimine on abinõu mingi eesmärgi (skopos) saavutamiseks, eesmärk pühitseb abinõu ja eesmärke võib olla palju erinevaid ka sama lähteteksti puhul. Selle pere teooriad arendavad varasemaid edasi väga praktilises suunas, võimaldades tõlkeprotsessist saada lisaks lähtetekstide tõlgetele (meta- tekstidele) ka ehtsaid sihtkeelseid tekste. Äärmuslik, kuid iseloomulik näide C. Nordilt: kui tuleb tõlkida ärikiri inglise keelest hiina keelde, siis ei ole tõlkijal originaaliga midagi peale hakata; ta kirjutab täiesti uue hiinakeelse kirja. Hunktsionalism on deskriptiivne ja tal tõepoolest õnnes- tub edukalt kirjeldada kõiki praktikas esinevaid tõlkeliike; puudus tõlke- koolituse seisukohalt on aga jätkuv lähtumine tekstist, mille tulemusel ka ennast funktsionalistideks pidavad tõlkijad tegelevad peamiselt siiski sellesama tekstiuurimise ja -teisendamisega.

145 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

D. Robinsoni seletus erineb varasematest teksti täieliku kõrvalejätmi- se poolest. Tekstid ja tekstielemendid on muidugi endiselt kasutusel infoedastuse vahendina, aga oluliseks peetakse nende asemel hoopis suhtlevaid isikuid: kõnelejat, kuulajat ja mitmekeelse suhtluse korral ka tõlkijat, nende suhtlustaotlusi ja tehtavaid kõnetegusid. Siit tulenebki väide, et tõlkija on kõneleja ja kuulajaga sarnanev, tahet ja tõekspidamisi omav inimene, mitte tekste teisendav mehhanism. See väide toob kaasa täiesti teistsuguse ettekujutuse tõlkimisest, tõlkijast, tõlkija vajalikest pädevustest ja tööülesannetest ning lõpuks ka kvaliteedikriteeriumidest. Ei ole oluline, mis originaaltekstis kirjas on; teksti täpse järgimise asemel on tarvis sihtteksti lugejani viia algse autori suhtlustaotlus. Iseloomulik on suhtumine lähteteksti sisuvigadesse: performatiivse lähenemise korral on enesestmõistetav, et tõlkija parandab nad ära, samal ajal kui tekstipõhi- selt mõeldes ei ole niisugusele parandamisele kuigi lihtne õigustust leida. Siinkohal tuleks lugejas kindlasti tekkiva vastuväidete hulga vähenda- miseks ehk täpsustada, et tekstipõhine tõlkimine on endiselt täiesti olemas: kirjandusklassikute tõlked eesmärgiga uurida klassikut, eksamitöö- de tõlked eesmärgiga teavitada muukeelset komisjoni töös esinevatest vigadest, dokumentaalne (Nord 1997: 47 jj) õigustõlge eesmärgiga kirjeldada lähtekeelset dokumenti jms. Siinse käsitluse rõhuasetust õigustab ainult asjaolu, et tõlketurul on praktiliselt ainuvaldavad performatiivset tõlkimist vajavad tööd. Tüüpiline näide on kasutajajuhendid ja muud tooteid tutvustavad tekstid, kus lähteteksti kirjutaja ja tõlkija on mõlemad ühesugused, sarnaste oskuste ja vastutuspiiridega anonüümsed palgatöö- tajad, kelle tekstid lähevad avaldamisele tootjafirma nime all. Tootjafirma on alati ka tõlke initsiaator. Töötajatelt eeldatakse meeskonnatööd ja lojaalsust tööandjale, millest tulenebki artikli esimeses osas mainitud klient D sisuvigade puudumise kriteerium: tõlge peab vastama kirjeldatavale tootele, mitte vältimatult lähtetekstile.

146 ARVI TAVAST. TELLIJA KRITEERIUMID TÕLKE HINDAMISEL JA NENDE SOBIVUS ..

Performatiivne tõlkemudel

Mudeli kuju ja esitusviis on inspireeritud arvutivõrkudes toimuvat suhtlust kirjeldavast ISO OSI mudelist1. Kui inimene soovib saata teisele inimesele näiteks arvet, siis ta annab vastava käsu oma raamatupidamis- programmile, see suhtleb sõnumivahetussüsteemiga, see omakorda võr- guprotokolle realiseerivate komponentidega ja nii edasi järjest madala- male tasemele, kuni lõpuks on arve saatmise soovist saanud ühtede ja nullide jada, mis esitatakse elektrivõngetena ja saadetakse traatipidi ad- ressaadi arvutisse. Seal kordub kõik vastupidises järjekorras, kuni inimene saab kätte talle mõeldud arve. Oluline on tähele panna kaht asja: arvet kui niisugust ei edastata, edastatakse üksnes elektrivõnked, edastamise ajal ei tähenda need elektrivõnked mitte midagi ja neile luuakse tähendus alles palju kõrgematel kihtidel. Inimsuhtlust võib kirjeldada samamoodi. Elektrivõngete asemel on õhuvõnked või paberile tehtud märgid ning võrguprotokolli-kihtide asemel on keelesüsteemi tasemed. Kui kõneleja tahab midagi öelda, siis ta enam või vähem teadlikult valib selle väljendamiseks sobivad vahendid alates pragmaatikast (kas anda otsene käsk aken kinni panna või pigem märkida, et toas on jahe) ja semantikast (otsese käsu valimisel tuleb selgelt rääkida aknast, mitte uksest) läbi tekstiõpetuse, süntaksi, leksikoloogia ja ortograafia kirjatehnika või foneetikani välja (kuidas kirjutada või hääldada sõna aken). Tekitatud õhuvõnked jõuavad kuulajani, olles teel täiesti tähendusetud, ja kuulaja hakkab neid dekodeerima, leides kuuldud helide hulgast üles tähed, sõnad ja laused, ühestades sõnatähen- dused, analüüsides öeldu pragmaatikat ja rekonstrueerides lõpuks kõnele- ja oletatava suhtlustaotluse. Kuidas kodeerimine ja dekodeerimine täpselt käib, selle seletamine ei ole siinse töö ülesannete hulgas ega allakirjutanu pädevuses; piisab tõde- musest, et suhtlus kahe aruka ja koostööle orienteeritud2 inimese vahel enamasti kuidagi toimib. Praktiliselt alati saab kuulaja suhtluse tulemuse-

1 Open Systems Interconnection, vt http://www.iso.org/iso/en/CatalogueListPage. CatalogueList?ICS1=35&ICS2=100 (18.02.2005). 2 Tavalises tõlkimist vajavas suhtlussituatsioonis järgivad osalised Gricei koostöö- printsiipi, mis seisneb kõneleja püüdluses võimalikult asjakohaselt väljenduda ja kuulaja püüdluses öeldut võimaluse korral nii tõlgendada, et see oleks asjakohane. Vt ülevaadet nt Thomas 1998.

147 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) na lisaks tegelikult öeldule midagi teada ka sellest, mida kõneleja öelda tahtis, miks ta seda ütles või millist muljet ta oma kavatsuste teemal jätta tahtis. Kui tuua mängu ka tõlkimine, muudame suhtluse kakskeelseks: kõne- leja väljendub keeles, mida kuulaja ei mõista. Tarvis on mingit vahendajat. Vahendajad aga võivad toimida mitmesugustel tasemetel, nagu arvuti- võrkudeski: päris madalal füüsilisel kihil töötav järgur võimendab ja puhastab elektrivõnkumisi, ilma nendega edastatavatest andmetest midagi teadmata; kõrgematel protokollikihtidel on üha taiplikumad lüüsid, marsruuterid jne, mis võivad küll aru saada nt sellest, kuidas bittidest paketid moodustuvad, aga arvest ega ammugi mitte selle saatmise põhjus- test ei tea ka nemad midagi. Järguriga sarnane on hea masinakirjutaja, kes töötab märgitasemel, kirjutades täpselt ümber käsikirjas olevad märgid. Mõnikord tohib ta ka ortograafiavead ära parandada, aga midagi rohkemat tema ülesannete hulka kindlasti ei kuulu. Sõnatasemel töötab sõnastiku abil üksiksõnu asendav tõlkija (ka niisuguseid tegutseb tõlketurul). Järgmisel, lausetase- mel töötav tõlkija oskab juba sõnadest laused kokku lugeda ja sihtkeelsete lausetega asendada, kuid ei mõista endiselt nende sisu. Siit edasi võib veel eristada tekstitaset, kus jälgitakse ka lausete omavahelisi seoseid ja vaadatakse, et neist ilus terviklik sihttekst kokku saaks, kuid semantilist ega pragmaatilist analüüsi endiselt ei toimu. Tekstitasemeni küünivad praegu- sed parimad masintõlkesüsteemid, samuti töötab niimoodi suur hulk inimtõlkijaid. Järgmine tase on semantika, kus tõlkija saab teadlikuks sellest, mida on tekstiga öeldud, ja seejärel pragmaatika, kus jõuab kohale ka põhjus, miks on just niimoodi öeldud. Igal neist tasemetest peaks tekkima vastavatasemeline ekvivalents lähte- ja sihtkeelse teksti vahel, mida on ka põhjalikult kirjeldatud ekvivalentsil põhinevates tõlketeooria- tes kuni funktsionaalse ekvivalentsini välja. Performatiivne mudel lisab veel ühe taseme tõlkija kui inimese, kui sel teemal pädeva suhtleja. Tõlkija osaleb kõigepealt lähtekeelses suhtluses kuulajana, mõistab algse kõneleja suhtlustaotlust samamoodi nagu teisedki lähtekeelsed kuulajad, ja võtab endale seejärel sihtkeelse kõnele- ja rolli, väljendades nüüd juba oma (NB! mitte algse autori) suhtlustaotlust sihtkeeles. Kui mõlemas keeles toimib suhtlus edukalt, nagu see tavaliselt juhtub, siis jõuab algse kõneleja väljendada tahetu lõpuks tõlki- ja abil sihtkeelse kuulajani.

148 ARVI TAVAST. TELLIJA KRITEERIUMID TÕLKE HINDAMISEL JA NENDE SOBIVUS ..

Et tõlkija on inimene ja tal on oma suhtlustaotlus, mitte ta ei vahenda kellegi teise oma, viib suhteliselt olulise mõtteviisimuutuseni: suureneb tõlkija vastutus, talle esitatakse rangemaid nõudmisi ning tulemusena tõuseb ka tema enesehinnang. Kuid mis peamine, niisugune mõtteviisi- muutus peaks tegema olemuslikult võimatuks suure osa nii koolitöödes kui ka päris tõlgetes nähaolevatest vigadest, mis tekstipõhise (et mitte öelda masinliku) tõlkimise puhul sarnanevad kahtlaselt tüüpilise masin- tõlkesüsteemi omadele. Kirjeldatud mudeli headus tõlkekoolituse jaoks on seni ümber lükka- mata hüpotees. Esitan sellest lähtuvalt tõlkenähtuste liigituse, mille ees- märk on maksimaalselt toetada koolitusprotsessi, lihtsustades õppejõu rutiinset tööd ja andes samal ajal võimalikult konstruktiivset tagasisidet õppijale.

Koolitööde hindamissüsteem

Kirjaliku tõlke magistriõppesse sisseastujad, nagu ka algajad tõlkijad büroodes tõlgivad alguses tekste ja nende osi, olles ise veendunud sellise lähenemise ainuvõimalikkuses ja tehes järjekindlalt sellest tulenevaid süstemaatilisi vigu. Koolituse eesmärk on õppida neid vigu vältima ja selleks on minu hüpoteesi kohaselt tarvilik ja piisav, et tõlkija hakkaks pidama ennast inimeseks ülalkirjeldatud mõttes. Et olla kasulik ja raken- damiskõlbulik, peaks hindamissüsteem täitma järgmisi tingimusi: põhinema kasulikuks peetaval teoorial ja toetama seda, andma õppijale soovitud määral tagasisidet (täitma õppija ootused), töötama väga kiiresti ka suurte mahtude ja vigaste tekstide korral (arvestama õpetaja töömahust tulenevate võimalustega), aitama vältida subjektiivsust hindamisel, olema skaala mõttes kooskõlas vigade tagajärgedega reaalsel turul, olema piisavalt lihtne meelespidamiseks ja ühtlaseks järgimiseks. Lähtuvalt ülalkirjeldatud tõlkemudelist jagunevad veaks peetavad näh- tused kõigepealt kaheks. Dekodeerimise vead ehk lühised dekodeerimis- ja kodeerimis- protsessi vahel, kus analüüs mingil tasemel takerdub, kõrgemate tasemete analüüs jääb ära ja minnakse otse üle vastava taseme juurde sihtkeelsel kodeerimisel, näiteks võetakse arusaamatule

149 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

sõnale sõnastikust vaste ja kirjutatakse see sihtteksti. Lisaks on olemas ka dekodeerimise vead ilma lühiseta, kus tõlkija saab lähtetekstist täielikult aru, kuid tema arusaam osutub vigaseks. Need on lühistest nii palju haruldasemad, et eraldi kategooria nende jaoks ei näi olevat tarvilik. Kodeerimise vead, kus tõlkija soovib midagi sihtkeeles väljen- dada, aga ei saa sellega puuduliku sihtkeeleoskuse tõttu hakkama. Kummaski liigis saab vead täiendavalt jaotada keelesüsteemi taseme- tele, tehes dekodeerimisel vahet näiteks sõnastikulühise ja süntaksilühise või kodeerimisel sobimatu sõnavaliku ja ortograafiavea vahel. Tulemu- seks on kergesti meeldejääv veatüüpide klassifikatsioon, mis on samas nii detailne, et õppijale piisava tagasiside andmiseks piisab veatüübi määramisest; ei ole tarvis juurde kirjutada pikki kommentaare. Kui tööde hindamiseks kasutada mingit tehnilist abivahendit (nt tõlke hindamise tarkvara Markin3), siis piisab tööde lugemisel iga vea märkimiseks ühest või paarist hiireklõpsust, mis teeb õppejõu töömahu mõttes võimalikuks isikliku tagasiside andmise suhteliselt suure arvu tööde kohta. Üliõpilaste küsitlused näitavad, et isiklik tagasiside on nende jaoks oluline, tunnis tehtavast üldisest analüüsist ei piisa, küll aga on nad rahul kirjeldatud viisil Markini abil tehtud veatüüpide märkimisega. Kui lisaks tagasiside andmisele on tarvis kvaliteeti ka kvantitatiivselt hinnata, siis saab omistada eri veatüüpidele kaalud ja arvutada lõpphinde veapunktide kaalutud summana. Kaalude määramine ei ole muidugi tri- viaalne ülesanne ja päris edukalt saab seda lahendada ainult pikema perioodi jooksul süsteemi täiustades, küll aga on selge, et lühised peaksid olema kodeerimisvigadest tunduvalt kaalukamad. Samuti tuleb arvestada, et kodeerimisel saab reeglistada ainult madalamaid tasemeid (kirjatehnika ja ortograafia), kõrgematel tasemetel on asjad vaieldavad ja vigadest rääkimise asemel on produktiivsem arutada põhjenduse olemasolu või puudumise teemal. Lisaks võib arvestada vigade tagajärgedega, nt pidada keelesüsteemi alustugede kõigutamist nominatiivsete eestäiendite vms kujul raskemaks juhuslikust teadmatusel põhinevast süntaksiveast. Viga- de niisugune, tekkepõhjusel põhinev kaalumine annab tõlkijale palju sisulisemat tagasisidet kui ülalkirjeldatud klientide kasutatav leiukohal põhinev kaalumine.

3 Vt http://www.cict.co.uk/software/markin/index.htm (18.02.2005).

150 ARVI TAVAST. TELLIJA KRITEERIUMID TÕLKE HINDAMISEL JA NENDE SOBIVUS ..

Kirjeldatud süsteemi on alates 2003/2004. õppeaastast kasutanud osa TPÜ tõlkekoolituskeskuse õppejõude ja senised muljed on üldiselt positiivsed. Leitud on järgmised puudused. Positiivseid nähtusi on endiselt väga raske liigitada. See, kui tõlge on igati hea ja täidab oma eesmärgi, on nullseis, ja erinevusi sellest saab olla peamiselt negatiivses suunas. Vea põhjuse otsustamine on kohati vaieldav. Näiteks võib igati korrektse tõlkeprotsessi lõpus kogemata tehtav näpuviga anda tulemuse, mis näeb välja nagu lühis, st nagu oleks tõlkeprotsess algusest peale puudulik olnud. Ainus lahendus on rakendada süü- tuse presumptsiooni nagu muudegi hindamissüsteemide puhul: kui on mingi võimalus tõlkijale õigus jätta, siis tuleb seda ka teha.

Edasise töö suund

Kirjeldatud hindamissüsteemi praktilise rakendamise kohta koolitöös on küll olemas õppijate rahulolevat tagasisidet, kuid tarvis oleks empiiriliselt kontrollida hindamissüsteemi ja eriti selle aluseks oleva mudeli enda pare- mat sobivust tõlkijakoolitusse võrreldes seni kasutatud alternatiividega. Plaanin seda teha nii, et küsitlen õppijaid nende pooldatava tõlkemudeli väljaselgitamiseks ja seostan tulemused samade õppijate tõlketulemustega nii õpingute alguses kui ka lõpus. Sama meetodit saab rakendada ka tegut- sevatele tõlkijatele, kui ületada sellega kaasnevad logistilised raskused.

Kirjandus

Helber, Helmut 1984. Terminology Manual. Unesco. Paris. Nord, Christiane 1997. Translating as a Purposeful Activity. Hunctionalist Approaches Explained. Manchester, Northampton: St Jerome Publishing. Robinson, Douglas 2003. Performative Linguistics: Speaking And Translating As Doing Things With Words. New York, London: Routledge. Temmerman, Rita 2000. Towards New Ways Of Terminology Description: The Sociocognitive Approach. Amsterdam, Philadelphia: John Benjamins Publishing Company. Thomas, J. 1998. Cooperative principle. Concise Encyclopedia of Pragmatics. Ed. by Jacob L. Mey. Amsterdam: Elsevier, 176179. Wüster, Eugen 1985. Einführung in die allgemeine Terminologielehre und terminolo- gische Lexikographie. 2. Aufl. Kopenhagen Hachsprachliches Zentrum.

151 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Customer criteria of translation evaluation and their suitability in developing an evaluation system for student translations

ARVI TAVAST

An increase in the volume of translations into Estonian has had two effects: emergence of linguistic quality assurance as a separate industry for checking the quality of commercial Estonian translations, and rapid development of translator training. This paper briefly describes translation evaluation criteria of the former, finds them to be unsuitable for the latter, and proposes a system of evaluation for student translations that facilitates the learning process. Translation customers develop their evaluation criteria with language- independence and objectiveness in mind. The resulting systems are quite different at first sight, but they share a number of common characteristics. Although the aim of translation training is to prepare the students for entering a marketplace with these exact requirements, it seems that copying these customer criteria would not be beneficial. The systems are too work-intensive for the instructor and, not being explicitly based on any modern translation theory, do not give the right kind of feedback to students. Evaluating translations presupposes a point of view on translation theories. This paper describes a model based on Hregean philosophy of language, classical terminology theory and Douglas Robinsons performative linguistics. Presentation of the model is inspired by the ISO OSI model of computer network communications. Instead of source and target texts, the model works with participants of the exchange, their communicative intents and the speech acts they perform. The centre of the model is a human translator possessing full communicative competence and oper- ating in the same way as the speaker and listener, as opposed to the text- coding mechanism described in many earlier translation theories. Based on this model, the paper presents an evaluation system for student translations that categorises errors according to their cause in the translation process, thereby providing students with constructive feedback with minimum effort from the instructor.

152 ARVI TAVAST. TELLIJA KRITEERIUMID TÕLKE HINDAMISEL JA NENDE SOBIVUS ..

ARVI TAVAST (1969) on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli arvutite ja arvutivõrkude erialal 1993. aastal ning kaitsnud magistrikraadi eesti keele erialal Tartu Ülikoolis 2002. aastal, praegu Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant. Töötab Tallin- na Pedagoogikaülikoolis terminoloogia ja tehnikatõlke lektorina ning teeb Microsofti jt tellijate jaoks eesti tõlgete kvaliteedikontrolli. [email protected]

153 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

154 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 155170

KATEGOORIAD INIMESE KOGNITIIVSEL JA SOTSIOKULTUURILISEL MAASTIKUL

SILVI TENJES

Ülevaade. Artiklis käsitletakse kategooria mõistet ja olemust. Arutletakse, kuidas kategooria on seotud inimese mõtlemise ning arusaamisega maailmast. Uuritakse kategooria rolli inimese kognitiivsuses ning seda seoses teadmistega ja inimese püüdlustega kujundada oma ümbrust, st seoses sotsiokultuuriliste muutustega. Kategoriseerimist seoses kognitiivsusega vaadatakse keeleteaduse seisukohtade ja näidete varal. Arutle- takse, mis on lingvistiline tähendus ning kuidas see on seotud inimese kognitiivsusega. Kultuurilisi arenguid vaadatakse nii Lääne kultuuriruumi muutuste raames kui ka põlisrahvaste kultuuri esindajate kaudu.1 Võtmesõnad: kognitiivne lingvistika, keel ja kognitsioon, kategooria, mälu, projitseering, mõtlemine

1. Kategooria mõiste ja roll kognitiivteadustes

Kategooriate käsitlemine on kognitiivteadustes kesksel kohal. Kognitiivse vaateviisi kohaselt kuuluvad kategooriad2 olemuslikult aruka tegevuse ja mõtlemise juurde. Kui inimene seisab silmitsi uue objekti, situatsiooni või probleemiga, siis ta seostab seda oma teadmistega, selleks et seda mingisse tüüpi klassifitseerida3. Olles nüüd uue objekti, situatsiooni või probleemi mingisse tüüpi liigitanud, hakkab inimene kasutama selle tüübiga seotud

1 Käesolev uurimus on võimalik tänu ETH grandile nr 5519. 2 Kategooria (kr katçgoria avalikult öeldu, väidetu) 1. järk, liik, rühm; 2. mingi teadusala (nt filosoofia, esteetika) või valdkonna (moraali, stiili) põhimõiste (Vääri jt 2000: 481). 3 Klassifitseerima vt klassifikatsioon liigitus või rühmitamine vastavalt mingile aluseks võetud tunnusele (Vääri jt 2000: 491).

155 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) teadmisi selleks, et määratleda, kuidas objektiga või probleemiga ümber käia, kuidas uues situatsioonis käituda. Näiteks me liigitame tundmatu objekti pastakaks. Siis meie pastakate kategooria teadmine aitab meil ka sellest aru saada, mida sellega teha (nt kirjutada) (Ross, Makin 1999: 205). Kategooria on eesti keeli nii järk, liik kui rühm, mis lubab kategooriat määratleda teatud üleminekutes, eelkõige vastavalt erinevates teadusha- rudes vajaliku metodoloogia jaoks. Kategooria on eelkõige ja oma ajaloo- lise arengu tõttu filosoofiline mõiste, teda on peetud mõtlemise vormiks. Ta fikseerib nii selle, mis ilmneb reaalsuses, kui ka selle, mis ilmneb meie teadvuses. Kas see on peegeldus või kehastanud kujutelm, see on ajastu- omase mõtteviisi küsimus. Kategooriate süsteem on paindlik ning ajastuti erinev. Kategooriate paindlikkus võimaldab inimestel loominguliselt mõel- da. Kategooriateks nimetatakse ka erinevate teadusalade põhimõisteid, näiteks mehhaanikas jõudu, massi ja kiirendust, bioloogias liiki, pärilik- kust, keeleteaduses uuritakse keeles olevaid grammatilisi kategooriaid. Selline kategooriate lühiülevaade on olemuselt entsüklopeediline. Vaata- me kategooriate arenguid inimese üldise kognitiivsuse raames, kuhu kuuluvad nii evolutsiooniline kui ka sotsiokultuuriline areng. Etteruttavalt võib öelda, et kategooriate puhul tekib alati ka piiri küsimus. Kuhu asetub piir millegi määratlemisel? See on eri ajastutel ja eri kultuurides sageli erinev. Kas on ka ühist, inimesele omast üldist arusaamist kategooriatest ja nende piiritlemisest? Mingeid üldisemaid jooni saab küll välja tuua, aga universaalsusideed on tänasel päeval suure kahtluse all. Üldiselt uurib kognitiivteadus, kuidas kategooriateadmisi representeeritakse, konkreetselt aga uurib, kuidas representeeritakse neid teadmisi, mida kasutatakse liigitamiseks. Kategooria on näidete hulk, mille kontsept ehk mõiste on välja valinud või esile tõstnud. Mõiste on mingi klassi (nt koerad, professorid) mentaalne representatsioon, mis sisaldab meie teadmisi antud klassi asjadest (Ross, Makin 1999: 206). Tegelikku- ses kasutatakse neid kaht terminit sageli sünonüümselt nii mentaalsete representatsioonide kui ka näidete hulga puhul, mille mõiste välja valis. Teadmised on tekkinud ja arenenud kategoriseerimisprotsessis, kui arenev organism hakkas kasutama mälu, mis sai püsimajäämise üheks oluliseks vahendiks. Mälu abil sai ümbruskonnast hakata välja sortima eluks vajalikke tegevusi. Võib olla saab tegevusi nimetada ka eluks vajalikuks infoks. Organismi võime mäletada enda jaoks olulisi asju, nähtusi, sündmusi jne on esmane teadmiste kategoriseerimise viis.

156 SILVI TENJES. KATEGOORIAD INIMESE KOGNITIIVSEL JA SOTSIOKULTUURILISEL MAASTIKUL

Seega on kategoriseerimine evolutsiooni käigus tekkinud suhe või seos mälu ja keskkonna vahel. Kognitiivne vaateviis ütleb, et see, kuidas me infot kasutame, käitume, on määratletud geneetiliselt ja kogemuse kaudu. Võrdleva kognitiivteaduse keskne probleem on selgitada, kuidas kategooriaid õpitakse ja representeeritakse. Sageli öeldakse, et kategooriad on sellised mõistete kimbud, mis on mingil viisil seotud mõne kontekstiga. George Lakoff on seisukohal, et enamik meie sõnadest ja mõistetest osutab kategooriatele. Pole midagi nii põhilist kui kategoriseerimine. Me liigitame oma mõtteid, tajumist, tund- musi, tegevusi ja keelt. Iga kord, kui me näeme midagi, mis on just nagu (nt puu), siis me juba kategoriseerime. Kategoriseerimine on oluline selleks, et mõista, kuidas me mõtleme ja tegutseme, seega on ta oluline meie inimeseks-olemisele (Lakoff 1987: xiii, 5, 6). Olulised sündmused ümbruskonnas vajavad reaktsiooni4. Organismid võivad projitseerida5 potentsiaalselt lõpmatu hulga ümbritseva maailma sündmusi suhteliselt väikesele arvule sündmuste kategooriatele, ja see nõuab kindlaid reaktsioone. Kui projitseerimine lubab organismidel efek- tiivselt vastata olulistele aspektidele selles ümbruskonnas, siis järelikult vajab organism ainult lõpliku hulga mälumahtu, et vastata potentsiaalselt lõpmatule keerukale ümbrusele. Teisisõnu, ainult läbi efektiivse kategoriseerimise võivad teadmised eksisteerida keerulises ümbruses. Seega võr- dub teadmine organismide püsimajäämisega. Ellu jäävad need, kes on võimelised kasutama mälu kategoriseerimisprotsessis, et valida sobivaid tegevusi erinevates ümbruskondades. Kategoriseerimine on evolutsiooniline (kontroll)suhe mälu ja ümbruskonna vahel. Järelikult ei ole teadmise mõistmine lihtsalt vaatleja sõltumatu reaalse maailma kategooriate projitseerimine oma mälusse, vaid pigem meisse kehastunud, seega subjektiivne konstruktsioon olulistest eristustest oma ümbruses selleks, et ellu jääda (Rocha 1997: 37). G. Lakoff (1987) on samuti rõhutanud kategooriate idee juures subjektiivseid konstruktsioone (kategooriaid), st me ise loome neid.

4 Sellest vajadusest saab edasi arendada aktuaalse teema osutamisvõimest kui esma- sest võimest suhtluseks, kõneks ja üldse inimese keeleliseks arenguks. 5 Projitseerimisidee on teine aktuaalne teema kognitiivteadustes, eriti kognitiivses semantikas. Vt nt G. Lakoffi 1987 või C. Sinha 1999 käsitlusi. Ingl mapping projitseerimine, eesti keeles ka kujutus, projitseering, ülekanne (Erelt jt 2003: 62, 96).

157 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Siin on tähtis osa ebamäärasusel, mis on oluline vahend keerulistes süsteemides. Kehastamine (embodiment) lubab organismil ära tunda (konst- rueerida) olulisi sündmusi oma ümbruskonnas. Kuid kui äratuntavad sündmused on siiski liiga keerulised, et haarata neid piiratud mälu süstee- mi, siis saab nende sündmuste juures oluliseks üks-mitmele suhe. Teisi- sõnu, piiratud mälumahuga süsteemide jaoks võib ebamäärasuse sises- tamine olla paratamatu, selleks et säilitada olulist infot ümbruskonna kohta. Üks esimesi kategoriseerimise võimalusi oli, nagu me juba eespool vaatasime, organismi võime mäletada enda jaoks olulisi asju, nähtusi, sündmusi jne. Nüüd vaatame, mida on inimesel olnud võimalik mäletada ja kuidas ta seda on teinud, eelkõige sotsiokultuurilises ja keele kaudu vahendatavas keskkonnas. Need mõlemad valdkonnad on vaadeldavad ka üldisest kognitiivsest seisukohast inimese seisukohast.

2. Joonia pööre

Eneseteadvus äratab inimeses soovi pürgida kellekski, kuhugi jms, mis on aga üks sotsiokultuurilise arengu olulisemaid hoobasid. Jüri Allik tsiteerib eneseteadvuse tekkimise selgitamiseks Jean-Pierre Vernanti:

VI sajandi alguses eKr toimus Mileetoses nn vaimne pööre, mis pani aluse kogu Euroopa kultuurile, mille üheks iseloomulikuks avalduseks on filosoofia ja teadus. Seda intellektuaalset revolutsiooni nimetatakse Kreeka imeks, kuna pikka aega tundus, et see tekkis praktiliselt mitte millestki. Jean-Pierre Vernanti arvates põhines intellektuaalne revolutsioon kolmel printsiibil: 1) kujunes välja mõtlemine, mis ei põhinenud usul, vaid üritas maailma nähtusi seletada ratsionaalsete põhjustega; 2) kujunes välja idee kosmilisest korrast, mis ei põhinenud kellegi ülemvõi- mul (Jumal, ülemvalitseja, monarh), vaid üldisel kõigile ühesugusel sea- dusel (kr nomos); 3) kogu mõtlemine omandas sügavalt geomeetrilise iseloomu: mõtlemise objekte ei projitseeritud hierarhiliselt religioossetele ruumi kategooriatele all-ülal või alam-ülem, vaid kujutati mõttelises ühetasandilises ruumis, milles valitsevad sümmeetrilised ja vastastikku pööratavad suhted. (Allik 1995: 21)

158 SILVI TENJES. KATEGOORIAD INIMESE KOGNITIIVSEL JA SOTSIOKULTUURILISEL MAASTIKUL

Mis oli ülalnimetatud vaimse pöörde põhjuseks? Miks just Joonias? Vernant vastab:

Kreeka kolooniates Mileetosel kujunes selleks ajaks välja seniolematu inim- ühiskonna tüüp polis. Uut tüüpi mõtlemine on polise sotsiaalse ruumi kujuti- seks. Võim polises ei kuulu enam jumaliku pärimisõigusega ainuvalitsejale, kes teostab seda sakraalsete ettekirjutuste ja piirangute läbi. Polise sotsiaalse maailma keskpaigaks kujuneb linnaväljak (kr agora), mida valitseb ilmalik sõna, mis kehtestab ennast vaidluses ja dialoogis. Hierarhiliste alluvussuhete asemele astuvad polises suhted sarnaste ja omasuguste vahel, kes on seaduse ees võrd- sed. Tsiviilühiskonnas on alluva ja valitseja suhted geomeetriliselt pööratavad: iga kodanik võib kronoloogilises järgnevuses saada nii valitsejaks kui ka allu- vaks, samuti aga loobuda valitseja ja alluva rollist. Teadvuse tekkimise seisukohalt on ilmselt kõige olulisem polise dialoogilisus (võrdväärse teise olemasolu), mida on peetud vajalikuks tingimuseks teadvuse tekkimiseks ja edasikestmi- seks. (Allik 1995: 2122) Üldiselt on nn geomeetriline mõtlemine tänapäeval üks matemaatika osa, mis tegeleb eukleidilise geomeetria6 küsimustega. Etteruttavalt võiks öel- da, et kõige poleemilisem on kolmas printsiip G. Lakoffi metafooriteooria valguses. G. Lakoffi (1987 jj) järgi on meie mõtlemine metafoorne ja hierarhilised kategooriad ALLÜLAL jms on seotud meie kehaga. Küll aga võiks eeldada, et Joonia pöörde järgselt on meil ka sümmeetrilised ja vastastikku pööratavad suhted ajas piisavalt kehaga seotud. Erinevate keelte materjalide võrdluse põhjal paistabki siin kas just vastuolu, aga huvitav edasiarenduste koht kindlasti. Põlisrahvaste kultuuri- ja keele- leiud võimaldaksid püstitada hüpoteesi, et selline pööre võis olla pigem erandlik. Kreekas toimununa laienes see vaid meie jaoks tuntud tänasesse Lääne kultuuriruumi. Võib-olla on tänaseni alles jäänud ka nn intellek- tuaalse revolutsiooni eelne maailmatunnetus, mida leidub loodusrahvaste juures ja mis kajastub nende kategooriates maailma kohta. Kas kahe maailmatunnetuse vahel on vastuolu? Aga võib-olla mingit vastuolu polegi, nagu C. Lévi-Straussi uurimusest (2001) võib välja lugeda (sellest alljärgnevalt).

6 Eukleidiline geomeetria reaalsuse ruumiliste vormide ja vahekordade matemaati- line teooria, mida arendati Vana-Kreekas ja mida ulatuslikult käsitles Eukleides. Nime- tus eukleidiline geomeetria võeti kasutusele 19. sajandil, kui loodi mitteeukleidilised geomeetriad (ENE 1987: 633).

159 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

3. Kategooriad keeles

Keelelise suhtlemise maailmas on peale ruumitaju ja ruumi kategoriseerimise oluline just teisele osutamine ja teiseks tõlkimise võimalus see ongi see olemuslik, mis teeb märgisüsteemi selleks, mis ta on. Klassikali- ne 20. sajandi (ja varasemate sajandite) teooria ütleb, et märgisüsteem nagu nt loomulik keel eksisteerib väljaspool inimest. Iga inimene leiab keele juba eest. Seega, iga kõneleja jagab kollektiiviga midagi ühist, mingit ühisosa, seda konkreetset keelt, mis ise on muutumises. Igatahes peab inimene astuma keelejõkke ja jalad märjaks tegema. Eelneva seisukohaga paralleelselt on eksisteerinud vaateviis, et keel on seotud seda keelt kõneleva rahva kultuuriga. 21. sajandi kognitiivne keeleteadus väi- dab, et keel on inimesse kehastanud ega asu temast väljaspool. Kognitiiv- ne vaateviis arvestab ka kõnelejate kultuuritaustaga. Selline sündmuste paratamatu järgnevus näib viivat peaaegu vältimatu järelduseni, et see, kuidas ja eriti mida inimesed mõtlevad, ripub täielikult ära kultuurist, milles nad satuvad elama. (Allik 1995: 22) Tänased keele ja kognitiivsuse uuringud väidavad eelkõige seda, et osutamine ja tõlkimine on evolutsiooni käigus arenenud kõige olulisemad võimed keelelise sümboliseeri- misvõime arenguks. Osutamine ja tõlkimine (ehk n-ö struktuuri kokkupa- nek) on keele representatiivse funktsiooni aluseks olevad funktsionaalsed komponendid ja sümboliseerimise areng on olemuslikult sama representatiivse funktsiooni läbitöötamise protsess (Sinha: ilmumas). Kategooriate puhul on eksperimentaaluuringud näidanud, et oluline on kogemuse roll tajumises, kategoriseerimises ja mõistestamises (vt nt Rosch 1973, 1975a, Miller, Johnson-Laird 1976, Berlin 1978, Schank 1982, Tversky, Hemenway 1983, Medin, Smith 1984, Abbott jt 1985, Keil 1989, Newell 1990, Hampton 1993, Smith 1996, Lopez jt 1997 kui nimetada vaid mõnesid vastavaid töid kognitiivteadustes). On leitud, et taustteadmised mõjutavad kategooria valikuid ja uute mõistete omandamist. Võib oletada, et keeleline tähendus kuulub liigituslikult maailma- vaate sisse. Näiteks primaarne episteemiline kontrast mina-sina peegeldab esimest ja kõige olulisemat sammu kognitiivses kategoriseerimises, mis on keele kui representatsioonisüsteemi fenomenoloogiline7 tuum.

7 Henomenoloogia (< kr) 1. filosoofiline õpetus teadvuse nähtumustest ehk feno- menidest (nt Hegeli teoses Phänomenologie des Geistes), 2. tunnetusteoreetiline õpe- tus, mille rajas E. Husserl 20. sajandi alguses, lähtudes H. Brentano jt intentsionaal- susekäsitusest (ENE 1987: 678).

160 SILVI TENJES. KATEGOORIAD INIMESE KOGNITIIVSEL JA SOTSIOKULTUURILISEL MAASTIKUL

Keeleteaduses on tänaseks uuritud ja leitud, et sookategooriad peegeldavad üsna suvalisi klassifikatsioone. Seega pole leitud semantilist õigus- tust noomenite klassifitseerimiseks erinevate grammatiliste sugude alusel. Näiteks vene den päev ja veèer õhtu on maskuliinumid, noè öö feminiinum ja utro hommik neutrum. Seda valdkonda võiks uurida lähtudes ideest, et pronoomenid on ontogeneetiliselt primaarsemad kui noomenid (Kravchenko 2002: 4). Nii võib püstitada hüpoteesi, et pronoomenite grammatiliste sugude erinevused oli järgmine samm maailma taksonoomilise mudeli loomisel. Henomenoloogiliselt võis see olla nii, et reaalsus jagunes kaheks: kõneaktis osalejad (kanooniline lausungisituat- sioon, kõneleja ja adressaat) ja ülejäänud maailm. See tekitas episteemilise kontrasti mina-sina. Põhiline viitamispunkt, kõik võimalikud osutajad loomulikus keeles asetusid kontsepti see (kõneasi) kui miski, mis pole vahetult hõlmatav esimese kontseptiga (st kõneaktis osalejad või mina- sina). Ka keele animalistlik minevik aitab seletada, miks paljud noomenid mitmetes indoeuroopa keeltes on saanud oma nn sookategooriad. Näiteks vene keeles on maskuliinumid mitmed elutust väljendavad nimisõnad, eriti elementide nimed ja loodusnähtused, nagu veter tuul, grom äike, dod vihm, sneg lumi, moroz pakane jne. Nad osutavad objektis olevale elusale, sõltuvalt sellest, kas objekt kuulus iseliikuvate või mitte iseliikuvate klassi (Premack 1990). Analoogiaprintsiip võib juhtida mõ- nede nimisõnade nt loodusobjektide nimetuste soolisusele. Neile objek- tidele omistatakse samasugused prototüüpsed jooned, mis eristavad meest naisest, nt vene keeles dub tamm suur, tugev; rjabina pihlakas õrn, painduv, naiselik. Esemetele võib rakendada ka funktsionaalse assotsiat- siooni printsiipi. Arvukad sedasorti näited lubavad arvata, et vene keeles peegeldab sookategooria määratleja kindlat süsteemi, mis on oma olemuselt kognitiivne ja struktureeritud episteemilise kontrasti on/ono ümber. Nimisõna grammatiline sookategooria on peegeldus tema aluseks olevast maailma taksonoomiast, nagu seda representeeritakse ka personaalpro- noomenite süsteemis (Kravchenko 2002: 6). Nii oleme kognitiiv-kultuuriliselt püüdnud vähemalt ühes kategoriseerimise valdkonnas keeles vaadelda osutamise, projitseerimise ja tõlkimise/tõlgendamise käitu- mist.

161 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

4. Kultuuri küsimus

Kultuurimehhanismi aluseks võib olla emotsionaalne mälu. Selle tõde- musega me seome inimese kognitiivsuse ja sotsiokultuurilise valdkonna. Kuidas me pääseme kõikehõlmavale kultuurile lähemale?8 Kust algab kultuur? Kas põlisrahvaste igapäevaeluks vajalikud esemed on juba kultuur? Läänelik mõtlemine ei kipu sedasorti asju kultuuriks nimetama. Leidsin sobiva kultuurimääratluse Jaan Kaplinskilt:

Kahetseme, et eestlastel polnud meie meelest nii olulisi asju kui kiviehitused, kuningad, riiklik organisatsioon, kujutav kunst, kiviheitemasinad jms, mis olid vallutajatel. Kui aga võrdleme näiteks vanemat riimkroonikat meie rahvalau- ludega, tunduvad rüütlid õige labaste sellidena meie rafineeritud lauluemade kõrval. Selge on see, et niisuguste tavahinnangutega ei jõua kuskile. Vaja on objektiivsemaid mõõdupuid. Kui kõigepealt määratleme kultuuri kui kollektiivi (enamasti rahvas või hõim) kõigi õpitud oskuste, teadmiste, hinnangute sum- mat, saame kultuure võrrelda näiteks keerulisuse ja integraalsuse järgi. Keeruli- sus on kultuuris sisalduva informatsiooni hulk, mida kultuuri kandva kollektiivi liige peab omandama, et teda normaalseks kollektiivi liikmeks peetakse. Integ- raalsus on kultuurielementide omavaheline seos. (Kaplinski 1987: 151) Kuigi integraalsus võib antud juhul pisut edevana tunduda, on see parim arutlus kultuurist ja sobib artikli temaatikaga. Kultuur kui teadmised, mida edastatakse suhtluses mitmesuguste märgisüsteemide kaudu, paigutub kognitiivsust sotsiokultuuriga siduvana ka käesolevasse artiklisse, hõlmates sealjuures nn Lääne kui ka pärimuskultuuri ilmingud. C. Lévi-Strauss (2001: 205) on juhtinud tähelepanu, et heterogeensed uskumused ja tavad, mis on suvaliselt paigutatud totemismi sildi alla, on suguluses teiste uskumuste ja praktikatega, mis on otseselt või kaudselt seotud klassifitseerimisskeemidega, mis võimaldavad haarata looduslik- ku ja sotsiaalset universumit kui organiseeritud tervikut. Ainus erinevus nende skeemide vahel taandub ühe või teise klassifikatsioonitasandi (mitte kunagi teisi välistavale) eelistamisele (NB! Artikli algupoolel nimetatud subjektivism: kategooriate projitseerimine on subjektiivne konstruktsioon.). Loodusrahvastel on klassifikatsioonid sageli inspireeritud looma-

8 Siinkohal tahaksin tänada Elo Rohultit kultuuri puudutava küsimuse eest konverentsil, sest edasised arutlused kultuuri mõiste mõtestamise ümber on paljuski kantud vastuse otsimisest sellele küsimusele.

162 SILVI TENJES. KATEGOORIAD INIMESE KOGNITIIVSEL JA SOTSIOKULTUURILISEL MAASTIKUL liikide omapärast ja individualiseeritusest, eelistatakse zooloogilisi ja botaanilisi tüpoloogiaid. C. Lévi-Strauss leiab, et inimene on liigimõistele (vt allmärkus 3) omis- tanud väga suurt tähtsust. Liigimõiste kasutust uurides saaksime aru, kuidas see mõiste aitab meeleliselt tajuda looduses objektiivselt esinevat kombinatsiooni ja kuidas vaimutegevus ning ka ühiskondlik elu laenavad seda uute taksonoomiate loomiseks. Näiteks Lõuna-Hilipiinide hanunood jagavad universumi selleks, mida saab nimetada, ja selleks, mida ei saa nimetada. See, mida saab nimetada, jaguneb ühelt poolt asjadeks, teiselt poolt inimesteks ja loomadeks. Zooloogilised ja botaanilised taksonoo- miad ei moodusta tavaliselt omaette valdkondi, vaid on oluline osa dünaa- milises globaaltaksonoomias, mille ühtsuse garanteerib tema perfektselt homogeenne (järjestikustest dihhotoomiatest koosnev) struktuur. Sellest omadusest tuleneb kõigepealt võimalus minna alati üle liigilt kategooriale.9 C. Lévi-Strauss (2001: 212) esitab skeemi pooni indiaanlaste kogu aastat hõlmava riituste liturgia kohta. Skeemis valitseb pidevus (vt joonis 1):

.. Näiteks on postid selles onnis, kus tseremoonia toimub, tehtud vastavalt nende asendile nelja liiki puust ja värvitud eri värvi. Need värvid vastavad ilmakaartele, mis omakorda sümboliseerivad aastaaegu, mis kokku moodustavad aasta:

Joonis 1. Pooni indiaanlaste aastaajaliste riituste liturgia skeem (Lévi-Strauss 2001: 212)

Teistegi loodusrahvaste kultuurist võib tuua näiteid selle kohta, kus toimub sujuv üleminek liigilt või liikide grupilt omaduste või kategooriate süsteemi.

9 Siinkohal tahaksin tänada Martin Ehalat, kelle arutluskäik konverentsil kategoo- rialt liigitamisele üleminekust inspireeris mind üle vaatama ka asjaomased mõisted (vt allmärkused 2 ja 3).

163 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

5. Sotsiokultuurilised ühisjooned ja mõistete muutumine kultuuris

Esitatud näited .. annavad tunnistust mõtteviisist, mis on tuttav kõikidele mõtte- tarkadele ja mis sarnaneb antiik- ja keskaja loodusteadlaste ja hermeetikute Galenose, Pliniuse, Hermes Trismegistose, Albertus Magnuse omaga .. Sellest vaatepunktist on totemistlikud klassifikatsioonid tõenäoliselt arvatust lähe- mal kreeklaste ja roomlaste taimsele emblemaatikale, mis leidis väljenduse oliivi-, tamme-, loorberi-, metsselleri jt pärgades, või emblemaatikale, mida kasutati keskaja kirikus, kus olenevalt pühast puistati koorile kas heina, kõrk- jaid, luuderohtu või liiva. (Lévi-Strauss 2001: 7475)

Ülem-Missouri poonid seostavad (vanade roomlaste kombel!) rähni tormi ja äikesega, samal ajal kui oseidid ühendavad selle linnu Päikese ja tähtedega. Meenutame, et eespool oli kahtlus, kas Joonia pööre mõjutas ainult Lääne kultuuriruumi. Kui seal ka sündis miski eriline, sattus see varsti muutuste pöörisesse. Paistab, et inimkond on oma arusaamistes maailmast olnud esiajal ühtsem, kui me oskame arvata. Inimese üldised kognitiivsed arengud lubavad seda oletada. Ka siin võime toetuda J. Kaplinski mõnedele arutlustele:

Inimteadvusel ei ole selgeid piire, ta ei tegele üksnes kindlalt määratud üksik- ülesannete lahendamisega, vaid on pidev voolamine, mille komponentideks on ümbruse meeleline, samuti pidevalt muutuv-voolav peegeldus, mälu, mälestu- sed olnud ümbrustest, kujutlused ja loogilis-sümbolilised operatsioonid, mis algavad taju või kujutluse lihtsast, automaatsest liigendamisest osadeks, millele saab anda nime, mõiste, ja lõpevad keerulisemate loovate mõtetega, mille tulemusena sünnivad uued teooriad, luuletused, muusikateosed (Kaplinski 1980: 77) Sotsiokultuuriline erinevus on tulnud hiljem, aga võib olla seda intensiiv- semalt. Seoses eespool käsitletud prototüüpsuse mõiste ilmumisega kee- leteadusse (vt Rosch 1975b, 1978), on kategoriseerimine saanud uue hoo just kognitiivses lingvistikas. Selle arendused ja kriitika laiemalt ei ole antud artiklis vaatluse all. Küll aga on seoses kultuuriliste arusaamadega sobiv siinkohal tuua näide mõistega nädal. Sõnaraamatutes üldiselt nimetatakse nädalaks seitsmepäevast tsüklit. Jean Aitchisonil on näide, kus

164 SILVI TENJES. KATEGOORIAD INIMESE KOGNITIIVSEL JA SOTSIOKULTUURILISEL MAASTIKUL inglane tüüpiliselt (ehk prototüüpselt) nimetab nädalaks viiepäevast töö- nädalat. Näide sobib samavõrd ka meie Eesti praegusesse kultuuriruumi. Nädal on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja reede. Sellele järgneb nädalavahetus (inglastel the weekend) laupäev ja pühapäev. Sellist nädalamudelit kasutavad kõik, ka need, kelle isiklik nädal ei kattu antud jaotusega. Selline nädala mudel on kultuuriline moodustis on ka ju kultuure, mis alustavad nädalat pühapäevaga (Sunday päikesepäev). See traditsioon on ka kristlikus kirikus säilinud. Kuid J. Aitchison toob veel kaugemalt näite prototüüpilisest nädalast: inkadel on nädalas üheksa tööpäeva ja üheksas päev on turupäev: siis vahetab kuningas naisi (Aitchison 1995: 69).

6. Kokkuvõte ja arutlus

Kultuuriga seotud klassifitseerimises esineb palju eelarvamusi kategooriate ja maailma vahel. Eelarvamused puudutavad nt rassi, etnilisust, sugu, religiooni, seksuaalsust jpt faktoreid. Kultuurispetsiifilised klassifikatsioonid peegeldavad konventsionaalse klassifikatsiooni struktuuri praktikas. Kas Lääne kultuur on tekitanud printsiipe klassifikatsioonide struktureerimiseks? Kas klassifikatsioonistruktuuri analüüs annab paremaid võimalusi liigendamiseks? Kas klassifikatsiooni struktuurid on kultuurispetsiifilised? Iga küsimus ise on suuremahulise diskursuse analüüs, kus valitud tekstid pärinevad Euroopa kultuurist ja on Kreeka päritolu ning on laiali pillutatud üle terve kontinendi koloniseerimise käigus. Kategoriseerimist käsitlesime seoses kognitiivsusega, väljundiga kee- leteadusesse. Kognitiivsuse konkreetne panus lingvistikasse võiks olla projitseerimine. Projitseerimine on inimese fundamentaalne kognitiivne võime (Sinha 1999). Sellesse valdkonda on kognitiivlingvistid oma panu- se andnud metafoori, mentaalsete ruumide ja kontseptuaalsete sulandite uurimisega. Kognitiivlingvistika oluline hüpotees on, et tähendus on motiveeritud projitseerimine mõistestamisest väljendisse (Sinha 1999: 227). Iseasi, et seda on mõnikord segi aetud doktriiniga tähendus-kui- mentaalne-objekt. 21. sajandil on esinenud dünaamika mõiste tähenduse esiletoomisel (vt nt Talmy, Sinha käsitlusi). Tähendused ei ole objektid, vaid aktid, tegevused (nii kõneakti mõttes kui üldisemas mõttes). Kom- munikatsioon on sotsiaalne ja praktiline tegevus. Osaliselt võiksid ka

165 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) kognitiivlingvistid mõelda, kas tähendused ikka on olemuslikult mõisted või skeemid või mingit tüüpi mentaalsed representatsioonid. Ma arvan, et täielikult tähendused seda pole, ruumi võiks jätta dünaamilisusele. Ling- vistiline tähendus on sotsiaalne tegevus, mis viiakse lõpule subjektideva- heliselt, tähendus pole asi. Mõistestamine on aktiivne protsess. Me mõistestame keeles (mitte keelt) ja teeme seda selleks, et osutada millelegi, kuhugi, kellelegi. Nagu eespool mainitud, on primaarne episteemiline kontrast nii maailmas kui keeles mina-sina. Kui kogu keeleline mõistes- tamine on osutav, siis mitte kogu osutamine ei sisalda keelelist mõis- testamist. Siin on roll ka estidel ja muul diskursuses kaasneval. Lingvis- tilise osutamise lätted on keele-eelsetes jagatud tähelepanu episoodides ja estilises osutamises. C. Sinha selgitab uut seisukohta, et tähendus on dünaamiliselt mõistetav. Ta ütleb, et tähendus on projitseeriv suhe või seos keeleliselt mõistestatud osutava situatsiooni ja kontseptuaalselt motiveeritud väljendi vahel (Sinha 1999: 231). Sedakaudu võiks minna üks tee kognitiivses semantikas ja pragmaatikas. Lõpetuseks olgu toodud mõned näited. Klassifikatsiooni kultuurilise diskursuse näiteks peetakse Aristotelese teost Kategooriad (kr Katç- goriai) ühte kuuest loogika-alasest tööst. Meie aga esitame kategoriseerimise näite ajas lähemalt tuntud füüsiku Lev Okuni raamatu Elemen- taarosakeste füüsika peatükist Terminite sõnastik:

Huvitav klassifikatsiooni näide, mis asub väljaspool füüsika raame, on Argen- tiina kirjaniku Jorge Luis Borgese (18991986) essees John Wilkinsi analüüti- line keel. Selles essees tsiteerib Borges just nagu mingit idamaist entsüklopee- diat: Elusolendeid jaotatakse: a) imperaatori läheduses olevad, b) balsameeritud, c) kodustatud, d) piimapõrsad, e) sireenid, f) muinasjutulised, g) hulkuvad koerad, h) antud klassifikatsiooni kuuluvad, i) hullumeelsetena ringitormavad, j) loendamatud, k) väga peene kaamelikarvast pintsliga joonistatud, l) ja muud, m) just äsja teekannu purustanud, n) kaugusest kärbestena näivad. Kui füüsika mingi klassifikatsioon kuidagi meenutab teile eelnevat elusolen- dite klassifikatsiooni, siis tähendab, et te ei valda jaotust piisavalt. Õppige seda seni, kuni sarnasus ei kaogi ära. (Okun 1988: 177178) Inimese kategoriseerimisvõime püüd maailmast aru saada on kõige- külgne.

166 SILVI TENJES. KATEGOORIAD INIMESE KOGNITIIVSEL JA SOTSIOKULTUURILISEL MAASTIKUL

Kirjandus

Abbott, Valerie & Black, John B. & Smith, Edward E. 1985. The representation of scripts in memory. Journal of Memory and Language 24, 179199. Aitchison, Jean 1995. Words in the Mind: An Introduction to the Mental Lexicon. (2nd ed.). Oxford: Blackwell. Allik, Jüri 1995. Inimeseks saamine. Ajalaval. Toim Jan Blomstedt, Maarja Lõhmus, Eero Tarasti. Tartu-Helsinki: Kullervo-Synteesi, 1735. Berlin, Brent 1978. Ethnobiological classification. Cognition and Categorization. Ed. by Eleanor Rosch, Barbara B. Lloyd. Hillsdale, NJ: Erlbaum, 926. ENE 1987 = Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 2. kd. Tallinn: Valgus. Erelt, Mati & Erelt, Tiiu & Veldi, Enn 2003. Eesti-inglise keeleteaduse sõnastik. Tartu Ülikool. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Hampton, James A. 1993. Prototype models of concept representation. Categories and Concepts: Theoretical Views and Inductive Data Analysis. Ed. by Iven Van Mechelen, James A. Hampton, Ryszard S. Michalski, Peter Theuns. London: Academic Press, 6795. Kaplinski, Jaan 1980. Silmad ja mõistus hallolluse evolutsioonilisest tähendusest. Jaan Kaplinski kirjutisi. Tartu: Omakirjastuslik trükk, 63104. Kaplinski, Jaan 1987. Rahvalaulu juurde jõudmine. Võimaluste võimalikkus. Tallinn: Vagabund, 143183. Keil, Hrank C. 1989. Concepts, Kinds, and Cognitive Development. Cambridge, MA: Bradford Books. Kravchenko, Alexander V. 2002. The cognitive roots of gender in Russian. Glossos. The Slavic and East European Language Resource Center 3, 113. http:// new.seelrc.org/glossos/issues/3/kravchenko.pdf (13.12.2003). Lakoff, George 1987. Women, Hire, and Dangerous Things. What Categories Reveal about the Mind. Chicago: University of Chicago Press. Lévi-Strauss, Claude 2001. Metsik mõtlemine. Tallinn: Vagabund. [Tõlgitud väljaan- dest C. Lévi-Strauss. La pensée sauvage. Paris: Plon, 1962.] Lopez, Alejandro & Atran, Scott & Coley, John D. & Medin, Douglas L. & Smith, Edward E. 1997. The tree of life: Universal and cultural features of folkbiological taxonomies and inductions. Cognitive Psychology 32, 251295. Medin, Douglas L. & Smith, Edward E. 1984. Concepts and concept formation. Annual Review of Psychology 35, 113138. Miller, George A. & Johnson-Laird, Philip N. 1976. Language and Perception. Camb- ridge, MA: Harvard University Press. Newell, Allen 1990. Unified Theories of Cognition. Cambridge, MA: Harvard University Press. Okun, Lev B. 1988. Hizika elementarnyh èastic. Moskva: Nauka, 150209. Premack, David 1990. The infants theory of self-propelled objects. Cognition 36, 116. Rocha, Luis M. 1997. Evidence Sets and Contextual Genetic Algorithms. Exploring Uncertainty, Context, and Embodiment in Cognitive and Biological Systems.

167 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

PhD Dissertation in Systems Science. State University of New York at Binghamton. http://www.c3.lanl.gov/~rocha/dissert.html (12.12.2003). Rosch, Eleanor 1973. On the internal structure of perceptual and semantic categories. Cognitive Development and the Acquisition of Language. Ed. by Timothy E. Moore. New York: Academic Press, 111144. Rosch, Eleanor 1975a. The nature of mental codes for color categories. Journal of Experimental Psychology: Human Perception and Performance 1, 303322. Rosch, Eleanor 1975b. Cognitive representations of semantic categories. Journal of Experimental Psychology: General 104, 192253. Rosch, Eleanor 1978. Principles of categorization. Cognition and Categorization. Ed. by Eleanor Rosch, Barbara B. Lloyd. Hillsdale: Lawrence Erlbaum, 2849. Ross, Brian H. & Makin, Valerie S. 1999. Prototype versus exemplar models in cognition. The Nature of Cognition. Ed. by Robert J. Sternberg. Cambridge: The MIT Press, 205241. Scank, Roger C. 1982. Dynamic Memory: A Theory of Reminding and Learning in Computers and People. Cambridge, England: Cambridge University Press. Sinha, Chris 1999. Grounding, mapping and acts of meaning. Cognitive Linguistics: Houndations, Scope and Methodology. Ed. by Theo Janssen, Gisela Redeker. Berlin & New York: Mouton de Gruyter, 223255. Sinha, Chris (ilmumas). Biology, culture and the emergence and elaboration of symbolization. In Search of a Language for the Mind-Brain: Can the Multiple Perspectives be Unified? Ed. by Anjum P. Saleemi, Albert Gjedde, Ockey- Schewn Bohn. Aarhus: Aarhus University Press. Smith, Barry 1996. Mereotopology: A theory of parts and boundaries. Data and Knowledge Engineering 20, 287303. Tversky, Barbara & Hemenway, Kathy 1983. Categories of environmental scenes. Cognitive Psychology 15, 121149. Vääri, Eduard & Kleis, Richard & Silvet, Johannes 2000. Võõrsõnade leksikon. Kuues, uuendatud trükk. Parandanud ja täiendanud Eduard Vääri. Tallinn: Valgus.

168 SILVI TENJES. KATEGOORIAD INIMESE KOGNITIIVSEL JA SOTSIOKULTUURILISEL MAASTIKUL

Categories in the human cognitive and sociocultural landscape

SILVI TENJES

Categories are important in cognitive sciences. The cognitive science studies generally how category knowledge is represented and specifically how the type of knowledge used for classification is represented. Knowledge came into existence and developed during the categorization process when the developing organism began to use the memory, which later on became an important means of human survival. The ability of an organism to remember important things and events is called the method of knowledge categorization. The cultural and linguistic finds among indigenous people allow to raise a hypothesis that the Ionian Revolution in Greece spread only to the Western cultural space and the perception of the world before the so- called intellectual revolution has survived among some indigenous peoples, having been reflected in their world categorization. Apart from spatial perception and spatial categorization, the linguistic communication world is characterized by the possibility of pointing and translation into something different. Pointing and translation are the most important faculties for the development of linguistic symbolization capacity in the course of evolution. Hor example, the primary epistemic contrast I you reflects the first and the most important step in cognitive categorization. The cultural mechanism can be based on emotional memory. Culture is knowledge, transmitted in the course of communication by means of various sign systems. According to this view, culture links cognitiveness and socioculture both in the West and in indigenous cultures. C. Lévi- Strauss (2001) provides some examples of the cultures of indigenous peoples where one can see a smooth transition from a species or a group of species to the system of properties and categories. Mapping seems to be the specific contribution of cognitiveness to linguistics. Meanings are acts or activities. Linguistic meaning is a social act, an intersubjective accomplishment, not a thing. Sinha suggests that meaning is a mapping relationship between a linguistically conceptualized referential situation and a conceptually motivated expression (Sinha 1999: 231).

169 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

SILVI TENJES (1958) on lõpetanud Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal eesti keele spetsiaalsusega. Kaitses Tartu Ülikoolis magistrikraadi üldkeeleteaduse erialal 1995. a ning filosoofiadoktori kraadi üldkeeleteaduse erialal 2001. a. Alates 2004. a töötab Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonna eesti keele (võõrkeelena) õppetooli dotsendina. On uurinud käeestide seoseid keele ja kommunikatsiooniga, kognitiivset lingvistikat ja tähendusmuutuste meh- hanisme ruumimõistete kujunemisel. Huvitub 1) kognitiiv-funktsionaalses keeleteaduses tähendusmuutuste kujunemisest, tähendusest ja grammatikaliseerumisest, metafori- satsioonist ja ruumi mõistestamisest ning 2) keele seostest kultuuri ja bioloogiaga. [email protected]

170 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 171186

ISEORGANISEERUVAD KEELEELEMENDID EESTI KEELE EMOTSIOONISÕNAVARA NÄITEL

ENE VAINIK, TOOMAS KIRT

Ülevaade. Artiklis lähtutakse ideest, et üks viis keeleelementide sisemist korda ja struktuuri avastada, on lasta neil ise organiseeruda. Eesti keele emotsioonisõnavara semantika uuringus oli eesmärgiks lahendada psühholoogiakirjanduses vastuolulisena ilmnenud emotsioonisõnavara universaalse struktuuri probleem. Iseorganiseeruvate kaartide meetodit kasutades jõuti tulemusele, et emotsioonisõnavara jaguneb kaheks kõrgema abstraktsioonitasemega jaotuseks: positiivseteks ja negatiivseteks mõisteteks. Positiivsus seostus uuritavatest tunnustest teotahte andmisega, meeldivusega, eelnemisega sündmusele, tunda olemisega kehas. Negatiivsus seostus ebameeldivusega, teotahte langusega, järgnemisega sündmusele ja tunda olemisega mõtetes. Psühholoogiatea- duses saadavad vastuolulised tulemused (nn ringmudel vs. unipolaarne lahend) leiti taanduvat kasutatava metoodika ja algandmete spetsiifika mõjule.1 Võtmesõnad: leksikoloogia, semantika, psühholoogia, emotsioonisõnavara, iseorganiseerumine, semantilised tunnused

Taustafilosoofiat

Keel on protsess, milles dünaamiliselt põimuvad kaose ja korra elemen- did. Tung keelenähtustest eelkõige korda ja ennustatavust otsida pärineb strukturalistlikust mõttevoolust. Keeleelementide mõnigi kord tuskatoo- vad kategoriseerimisprobleemid usutakse üldiselt lahenduvat, kui leitakse õigemad ja paremad liigitamise ja süstematiseerimise viisid. Küsimust on kaldutud nägema vaid kategoriseerimise protseduuride ning põhimõtete täiustamises. Keegi pole küsinud, kas keel üldse vajab mingisugust välist klassifitseerimist või keelenähtused ette ennustamist.

1 Artikkel on valminud ETH grandi nr 5040 osalisel toel.

171 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Kuidas küsida keelelt, kas ta soovib sisemiselt liigenduda, kuidas küsida keeleelementidelt, kas nad soovivad omavahel grupeeruda ja al- lianssi astuda? Üks võimalik vastus on proovida, mis juhtub, kui lasta keeleelementidel ise organiseeruda. Iseorganiseerumise ja mittelineaarse dünaamika mõiste pärineb üldisest süsteemiteooriast (nt Bertalanffy 1968) ning kaose filosoofiast (nt Bohm 1980), neid ideesid on edukalt rakendatud loodusteadustes, nüüd aga juba ka sotsiaalteadustes (nt organisatsioo- nikäitumise käsitlustes vt Wheatley 2002; psühhoteraapiakäsitlustes nt Butz jt 1998 ning sellesuunalisi lähenemisi on keeleteaduseski, nt Skousen 1989). Kahekümnes sajand on arvutitehnoloogia näol andnud uued võimalu- sed iseorganiseerumisprotsesside modelleerimiseks, üks variantidest on nn iseorganiseeruvate kaartide meetod (SOM)2 (vt Kohonen 2000), andmete reduktsioonimeetod, mis kasutab närvivõrgustiku analoogiat. Artik- lis kirjeldatakse, mis juhtus, kui autorid lasid osal eesti keele emotsiooni- sõnavarast selle programmi abil ise organiseeruda, lähtudes tavakõneleja- test informantide poolt antud hinnangutest sõnade tähendustele.

Uurimisprobleemi olemus

Psühholoogiaalases kirjanduses valitseb juba aastaid vastuolu kahe kool- konna uurimistulemuste vahel, millest nn unipolaristid väidavad et 50 75% emotsiooninimetuste semantikast on kirjeldatav kahe mittevastand- liku dimensiooni abil, milleks on üldise positiivse ja üldise negatiivse afekti faktorid (Watson, Tellegen 1985), ja nn bipolaristid väidavad, et emotsiooninimetuste semantikat esitab paremini ringmudel, mis moodus- tub kahest lõikuvast bipolaarsest (st vastandlike otstega) dimensioonist, milleks on meeldiv ebameeldiv ning madal kõrge aktivatsioon (Russell 1980). Mõlemad koolkonnad on leidnud kinnitust paljude keelte andmetest, ja ka eesti keele emotsioonisõnad on demonstreerinud allumist mõlemale lähenemisviisile (Allik 1997, Allik, Realo 1997, Russell, Lewicka, Niit 1989, Kästik 2000). See tõik andis autoreile alust küsida, kas emotsiooni- sõnavara semantika väidetavalt universaalne, kuid jätkuvalt vastuolulisena ilmnev struktuur ei põhine mitte osaliselt psühholoogiauurimustes

2 SOM = Self-Organizing Map.

172 ENE VAINIK, TOOMAS KIRT. ISEORGANISEERUVAD KEELEELEMENDID .. järjekindlalt kasutatavates andmeanalüüsi meetodites faktoranalüüsis ja multidimensionaalses skaleerimises. Selle võimaluse kontrollimiseks pöör- dutigi SOM-ide kui eeldatavalt sõltumatu andmetöötlusmeetodi poole, mis laseb andmete sisemisel struktuuril iseorganiseerumise teel esile tulla. Läbi viidud emotsioonisõnavara semantika empiirilise uuringu ees- märgiks oli leida eesti keeles edasi kantav kollektiivsete emotsiooniteadmiste struktuur ja testida valitud semantilise tunnuste kimbu relevantsust emotsioonisõnade tähenduste eristamisel selles mõisteruumi osas.

Emotsioonisõnavara semantika uuring

Aastal 2003 läbi viidud uurimuses vastas küsimustikule 100 katseisikut vanuses 1476 aastat (keskmine iga 40,2), pooled vastanutest olid mehed ja pooled naised. Uuriti 24 emotsioone või emotsionaalseid seisundeid tähistava eesti keele sõna semantikat nende inimeste intuitsiooni ja teadmiste põhjal. Pilootuuringuga testiti mõõdetavate omaduseskaalade relevantsust, ülesannete sõnastuse arusaadavust ning jõukohasust tavaliste, ilma eriettevalmistuseta informantide jaoks. Uuritavad sõnad olid valitud nii, et esindatud oleksid emotsioonide põhinimetused eesti keeles (viha, armastus, rõõm ja kurbus, vt Vainik 2002), kuid leiduks ka nende sõnade poolt tähistatavate emotsionaalsete seisundite kestuse ja intensiivsuse alusel oletatavasti eristatavaid astmeid (nt masendus, vaimustus, kirg, raev), eeldatavalt sotsiaalselt orienteeritud (nt kaastunne, kadedus) ja intrapersonaalseid tundeid (nt mõnu, ärevus), kognitiivsete protsessidega eeldatavalt seotud (nt pettumus, vaimustus) ja mitteseotud seisundeid (nt iha, mõnu). Võrdselt oli negatiivseid ja positiivseid emotsioonisõnu ning lisaks paar eeldatavalt indiferentset (nt ülla- tus, kaastunne). Siinses artiklis vahendame esimese ülesande tulemusi, milles katse- alustel paluti hinnata sõnade tähendust seitsmel 7-astmelisel skaalal oma- dustepaaride suhtes, kus kumbki skaala otstest esindas ühte näiliselt vastandlikest omadustest (tugev vs. nõrk tunne, kestuselt lühike vs. pikk, annab vs. võtab teotahet, tunda kehas vs. tunda mõtetes, oleneb ainult endast vs. oleneb rohkem teistest, meeldiv vs. ebameeldiv ning eelneb vs. järgneb sündmusele).

173 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Semantiliste diferentsiaalide meetodist (Osgood jt 1975) inspireeritud küsitlusmetoodikale omaselt sai mõlemat poolt hinnata väärtustega 1, 2 ja 3. Kui kumbki tunnustest ei olnud küsitletute meelest oluline, sai vastaja valida skaala keskkoha ehk nulli. Selgitamaks vastandlike omaduste samaaegse esinemise võimalikkust või võimatust anti osalejatele võima- lus märkida lisaks esimesele spontaansele hinnangule ka nn teine arvamus, mis sai hilisemas analüüsis arvesse võetud 0,5 väärtusega ja lahuta- tud esialgsest valikust. Hindamisskaalad miinus kolmest pluss kolmeni said töötlemise jaoks muudetud läbini positiivseteks skaaladeks ulatusega seitsmest üheni, kus 7 tähistas tugevamat, informantide poolt enamvali- tud tunnust ja 1 selle vastandtunnuse selget avaldumist.

Kuidas toimub iseorganiseerumine?

Iseorganiseeruvad kaardid kujutavad endast edasisidega neurovõrku, mis kasutab valveta õppimise algoritmi ja läbi iseorganiseeruvuse protsessi kujundab väljundiks sisendandmete kaardistatud esitluse. Õppimisprot- sess SOM-ides toimub järgmiselt. Sisendandmete hulgast võetakse juhuslikult üks näide ja kui seda näidatakse võrgule, siis väljundkihi sõlmed võistlevad omavahel, et saada võitjaks. Võidab väljundkihi sõlmedest esitatud näitevektorile eukleidilise läheduse järgi kõige lähedasemaid kaale omav sõlm. Võitnud sõlme kaalud muudetakse sisendvektori kaalude suunas õpetamise mõju võrra. Lisaks võitja kaaludele kohandatakse näitevektorile lähemale ka selle ümbruses asuvate sõlmede kaale. Kui kaart on algväärtustatud juhuslikult valitud kaalude väärtustega, siis väljundsõlmed korrastuvad kiiresti. Õpe- tamisprotsessi käigus ümbruse ulatus pidevalt väheneb, kuni muudetud saab ainult võitnud sõlm. Samuti kahaneb õpetamismõju õpetamisprot- sessi käigus. Mõningates rakendustes väheneb õpetamismõju ka kauguse suurenedes võitnud sõlmest. Õppimisprotsessi tulemusena koonduvad sarnased sisendvektorid rüh- madesse. Mitmedimensioonilised sisendandmed esitatakse kahedimen- sioonilisel kaardil, kus sisendruumis lähedased vektorid on koondunud üksteise lähedusse.

174 ENE VAINIK, TOOMAS KIRT. ISEORGANISEERUVAD KEELEELEMENDID ..

Tulemused ja arutelu

Uuritud emotsioonimõisted organiseerusid SOM-programmi abil kaardile (joonis 1), mis kujustab nendevahelist eukleidilist kaugust, kui kõik vahemaad on optimaalsed. Tumedamad alad kaardil tähistavad antud hinnangute suuremat erinevust. Üldine sõlmede paigutus osutus väljave- nitatud ristküliku taoliseks, kusjuures mõisted ja mõistegrupid paigutusid kaardi äärtele3. Viimane asjaolu ilmutab naabergruppide suhtelist sar- nasust ja üksteisest kaugel paiknevate mõistete suurt erinevust antud hinnangute alusel.

Joonis 1. Iseorganiseerunud emotsioonimõisted 7 omaduseskaala põhjal

DUPDVWXV P}QX O}EX NLUJ

U}}P }QQ YDLPXVWXV LKD HUXWXV OODWXV XKNXV

lUHYXV NDDVWXQQH

NDGHGXV UDHY PXUH

YLKD KLUP

V NXUEXV SHWWXPXV PDVHQGXV S}OJXV KlEL

3 Kaartidel on programmi eripära tõttu emotsioonimõisted esitatud numbertähiste abil (vt tabel 1). Mitme mõiste paiknemisel kaardi samasse punkti kujutab programm neist vaid ühte, seepärast on kujutist vajadusel sõnasiltidega täiendatud.

175 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Selline tulemus iseorganiseeruva kaardi näol annab alust mitmesugusteks interpretatsioonideks. Kaardi väljavenitatus räägib selle kasuks, et üks domineeriv, võimalik, et üldise negatiivse ja positiivse afekti dimensioon, määrab enamuse emotsioonimõistete struktuurist, nagu on väitnud unipolaristid (Watson, Tellegen 1985), ovaalne paigutus kaardi servades- se toetab jällegi nn ringmudelit ja kahe bipolaarse dimensiooni teooriat (Russell 1985). Heleduse-tumeduse abil kujutatud nn kolmas mõõde kaardil lubab põhimõtteliselt tuge kirjanduses esitatud hüpoteetilisele kolmemõõtmelisele semantilisele ruumile, mille mõõtmeteks on hinnang, aktiivsus ja tugevus (Osgood, Suci, Tannenbaum 1975). Täie kindlusega ei kinnita ega lükka antud tulemus ümber ei bi- ega unipolaristide tulemusi. Tulemus räägib eelkõige erinevatest tõlgendusvõimalustest. Mõistete paigutus kaardil on bilateraalselt sümmeetriline: negatiivse- tele seisunditele osutavad sõnad paiknevad all ääres ja positiivsed ülal, vahepeale jääb üleminekupiirkond, kus asetsevad väljendumata või ambi- valentsete hinnangutega mõisted (nt ärevus, üllatus, kaastunne). Kui püüda mõttes kaardil tumedusena kujutatud erisuste kuhjumist muuta distantsiks, siis on selge, et kaardi positiivne üla- ja negatiivne alaots paikneksid teineteise suhtes nurga all, mis erineks 180°-st. Selline mõtte- eksperiment räägib mittevastanduvate dimensioonide kasuks. Lisaks aine spetsiifikast johtuvale küllalt kergesti ennustatavale val- davale jaotusele positiivseteks ja negatiivseteks emotsioonisõnadeks hu- vitas autoreid, mis tegurid veel peale hea ja kurja tundmise mõjutavad emotsioonikategooria iseorganiseerumist. Seepärast vaadeldi lähemalt mõistete iseorganiseerumist uurimuses kasutatud hinnanguskaalade või semantiliste tunnuste kaupa. Eesmärk oli välja selgitada, millised valitud tunnustest on markeeritud ja millised distinktiivsed antud mõisteruumi osa jaoks, millised tunnused iseloomustavad emotsioonikategooria kesk- seid liikmeid eesti keeles. Katses ühele skaalale paigutatud kahest näiliselt vastandlikust omadusest osutus üks emotsioonimõisteid kui semantilist välja tervikuna enam iseloomustavaks markeerimata tunnuseks. Emotsioon kui seesugune kaldub eestlastest informantide hinnangul olema pigem tugev kui nõrk, kestuselt pigem pikk kui lühike, kaldub pigem andma kui võtma teotahet, olema seotud pigem enda kui teistega, olema pigem ebameeldiv kui meeldiv ning pigem tunda mõtetes kui kehas. See markeerimata tunnuste- komplekt kujundab üldise arusaamise emotsioonist kui seesugusest eesti

176 ENE VAINIK, TOOMAS KIRT. ISEORGANISEERUVAD KEELEELEMENDID ..

Joonis 2. Distinktiivsed tunnused

keeles. Eestlaste jaoks väidetavalt prototüüpne emotsioonimõiste viha (Vainik 2002b) näib kandvat just neid emotsioonikategooria tavaomadusi. Võimalik on ka vastupidine, et need omadused on viha kui emotsioonikategooria parima esindaja põhjal üldistatud kategooriale tervikuna (Vainik 2002b). Mõned kasutatud tunnustepaaridest osutusid distinktiivseteks selles mõttes, et osalesid kõigi või enamuse uuritud mõistete kirjeldustes kõigi või enamuse keelejuhtide jaoks ning nende alusel toimus mõistete küllalt selge jagunemine markeeritud ja markeerimata tunnuseid kandvatesse mõistegruppidesse. Sellised tunnused olid ebameeldiv vs. meeldiv, annab vs. võtab teotahet, eelneb vs. järgneb sündmusele ja tunda mõtetes vs. kehas. Joonis 2 esitab 24 emotsioonimõiste paiknemise nende tunnuste alusel. Sõnade paiknemine on näidatud numbertähistega (vt tabel 1), kuid olulisem kui üksiksõna asukoht, on praegu nende kaartide selge jagunemine kaheks piirkonnaks, millest alumises paiknevad valdavalt markeerimata tunnust kandvad mõisted ja tumedast alast ülevalpool valdavalt markeeritud tunnusega mõisted. Tunnuse olemasolu või esinemise määr

177 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) muidugi varieerus informantide lõikes ja nii saame ka distinktiivtunnus- test rääkida vaid tinglikult. Tegelikkuses on iga semantilise tunnuse olemasolu astme küsimus. Mõned neist kalduvad lihtsalt olema eri mõistete ja informantide lõikes selgemalt väljendunud.

Tabel 1. Uuritavad emotsioonisõnad ja nende numbertähised SOM esitustel

Numbertähis Sõna Numbertähis Sõna 1 süü 13 kadedus 2 uhkus 14 kirg 3 ärevus 15 mure 4 õnn 16 iha 5 häbi 17 raev 6 vaimustus 18 armastus 7 masendus 19 viha 8 rõõm 20 lõbu 9 hirm 21 pettumus 10 mõnu 22 kaastunne 11 kurbus 23 põlgus 12 erutus 24 üllatus

Tabel 2. Omaduseskaalade omavahelised korrelatsioonid /LLWVNDDOD WXJHY YV Q}UN HPRWVLRRQ ² MlUJQHE YV HHOQHE VQGPXVHOH ² WXQGD SLJHP P}WWHV YV NHKDV ² NHVWXVHOW SLNN YV OKLNH ² ROHQHE DLQXOW HQGDVW YV WHLVWHVW ² DQQDE YV Y}WDE WHRWDKHW ² HEDPHHOGLY YV PHHOGLY ² 0lUNXV 7XJHYDPDG NRUUHODWVLRRQLG NXL U RQ HVLOH W}VWHWXG S

178 ENE VAINIK, TOOMAS KIRT. ISEORGANISEERUVAD KEELEELEMENDID ..

Joonis 3. Mittedistinktiivsed tunnused

Tunnuste omavaheliste korrelatsioonide vaatlemine osutas (vt tabel 2), et nendest tunnustest ebameeldiv vs. meeldiv oli tugevalt negatiivselt seotud tunnusega annab vs. võtab teotahet (r=-.720), st ebameeldivaks peetu ühtlasi võtab teotahet ja meeldivaks peetav üldiselt paneb tegusema. Tunnus järgneb vs. eelneb sündmusele korreleerus positiivselt tunda olemisega pigem mõtetes kui kehas (r=.239), st mõtetes kaldutakse tund- ma olulisele sündmusele järgnevaid seisundeid ja kehatunded kalduvad olulisele sündmusele pigem eelnema. Ülejäänud uuritud tunnusepaaridest ilmutasid vähest distinktiivsust mõistete ja/või suurt variatiivsust vastajate lõikes ning mõisted nende tunnuste põhjal organiseerunud SOM-kaartidel ei ilmutanud grupeeru- mist tunnuse markeerimatuse-markeerituse alusel (vt joonis 3). Näiteks tunnus tugev osutus mittedistinktiivseks ja vaikimisi omaseks kõigile valitud mõistetele. Selline leid on kooskõlas kirjanduses leiduvate väidetega intensiivsusest kui emotsiooni prototüüpsuse peamisest kritee- riumist (Zammuner 1998; Niedenthal jt 2004). Suhteliselt tugevamaks hindasid keelejuhid siiski positiivseid emotsioone, mis nähtub jooniselt 3.1 paarisnumbritega tähistatud positiivsete mõistete paigutumisena ühes- koos allapoole, kus hinnatud tugevuse aste on suurem. Emotsiooni hinnatud tugevus ilmutas lisaks positiivset korrelatsiooni (tabel 2, r=.253) teise kvantitatiivse näitaja seisundi pikkusega, mis samuti ei osutunud

179 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) kogu mõisteala mõttes distinktiivseks (vt joonis 3.4). Emotsioonide puhul ei näi tajutav intensiivsus tähendavat energiahulka ajaühiku kohta, vaid pigem hõlmatavat koguenergiat, mis pikema kestuse puhul on suurem. Ka tunnus oleneb rohkem endast vs. teistest ei osutunud mõisteala liigendavaks distinktiivseks tunnuseks (joonis 3.5), kuid korreleerus mõ- ningal määral seisundi tajutud pikkusega (r=.137). Pikemaajalisi seisundeid (nt süü) kaldutakse rohkem pidama ainult endast olenevaks, samal ajal kui lühemaajaliste eest (nt raev, üllatus) peetakse vastutavaks peamiselt teisi. Kogu mõisteala suhtes mittedistinktiivsed ja teineteist vastamisi mitte välistavad (unipolaarsed) tunnused ilmutasid suurt varieeruvust vastajate lõikes, kuid võivad sellegi poolest detailsemal käsitlusel osutuda rele- vantseks üksikmõistete struktuuris, eristades nt sisult lähedasi mõisteid omavahel või põhjustades polüseemiat ühe mõiste siseselt. SOM-kaartide põhjal, mis kujutavad iga üksiku tunnusepaari panust emotsioonimõistete organiseerumisse (joonised 2 ja 3), tehti järeldus, et mõistete üldises organiseerumises (joonis 1) on nähtavasti suur panus hedooniliste hinnangute skaalal ebameeldiv vs. meeldiv, mis organiseeris mõisted tugevalt kaheks (joonis 2.7), venitades SOM-kaardi kuju ebapro- portsionaalselt pikaks. Seega võiks hedoonilisi hinnanguid pidada skaa- laks, mis põhjustas ühe dimensiooni domineerimise teise üle andmete esmasel iseorganiseerumisel (joonis 1). Katseliselt proovisime lasta mõistetel organiseeruda ilma hedoonia- skaalata. Tulemusena kogunesid mõisted nelja selgesti eristatavasse grup- pi, mis on joonisel 4 piiratud kõverjoontega: negatiivsed emotsioonid, mida mõistetakse pigem järgnevana kui eelnevana olulisele sündmusele (nt masendus, kurbus, häbi, viha, raev kadedus), negatiivsed emotsioonid, mis pigem eelnevad fookussündmusele (nt hirm, mure, ärevus), fookussündmusele eelnevad positiivsed seisundid (sõnad iha, erutus, kirg) ja fookussündmusele järgnevana tajutud positiivsed seisundid (uhkus, rõõm, õnn, vaimustus, mõnu, lõbu). Kuna hedooniaskaala oli eemaldatud, siis on selge, et piisab ka kuuest ülejäänud skaalast, et mõisted jaguneksid positiivseteks ja negatiivseteks. See tinglik jaotus on kujutatud joonisel valge punktiirjoonega. Positiivsu- se ja negatiivsuse suhtes ambivalentseks osutusid mõisted kaastunne ja üllatus, mille puhul vastajate hinnangud on olnud vastuolulised ja varieeruvad või selgesti väljendumata. See tulemus sobib hästi kokku uurija

180 ENE VAINIK, TOOMAS KIRT. ISEORGANISEERUVAD KEELEELEMENDID ..

Joonis 4. 24 emotsioonisõna paigutus hedooniahinnanguteta

süü kurbus häbi pettumus

mas endus põl gus

viha raev kadedus

hirm üllatus mur e

kaastunne är evus

uhkus

rõõm õnn erutus vaimus tus iha ar mas tus kirg mõnu lõbu intuitsiooniga, mis ütleb, et üllatus võib olla nii meeldiv kui ebameeldiv ja et kaastunne, kuigi moraalselt kõrgelt väärtustatud, ei pruugi tundena olla siiski kuigi positiivne, sest kellelgi on esmalt pidanud minema halvasti. Grupeerunud sõnade tähenduse alusel saab väita, et selle SOM-kaardi varjatud dimensioonideks on suure tõenäosusega seisundit fookussünd- muse suhtes orienteeriv skaala järgneb vs. eelneb sündmusele ja motivat- siooniliste hinnangute skaala annab vs. võtab teotahet. Kuna ka hedooniaskaalat arvesse võtmata koondusid mõisted tähen- duslikult sarnastesse gruppidesse, ainult et harmoonilisemalt, üldist kujutist deformeerimata, siis tegime järelduse, et emotsioonisõnade semantikas sisalduvad emotsioonide positiivsus- ja negatiivsushinnangud on kõrgema tasemega abstraktsioonid, mis sünnivad teiste semantiliste tunnuste oma- vahelise koostoime põhjal. Tunnuste omavahelistest korrelatsioonidest (vt tabel 2) selgus, et negatiivsus seostub ebameeldivusega, teotahte langusega, seisundi järgnemisega sündmusele, tunde nõrkusega ja tunda olemisega mõtetes; positiivsus seostub meeldivusega, teotahte suure- nemisega, tunde tugevusega, eelnemisega sündmusele ja tunda olemisega kehas. Kaudselt on negatiivsuse-positiivsusega seotud ka ülejäänud

181 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) tunnused, ainult et mittedistinktiivse tunnuse tugevus kaudu, mis seostub positiivselt pikkusega ja viimane omakorda olenemisega ainult endast. Hedooniliste hinnangute skaala toimib nagu mitmemõõtmelise semantilise ruumi näiline projektsioon ühele mõõtmele. Meeldib-ei meeldi on arvatavasti evolutsiooni käigus kujunenud kiire ja prekontseptuaalne kahevalentne viis otsustada iga sündmuse kasulikkuse ja kahjulikkuse üle isikule ja tema eeldatavale teovõimele antud olukorras (Vainik 2004). Tegemist on nn esimese astme emotsiooniteadmistele omase struktuuriga (Planal, Hitness 1999). Näiline on see projektsioon ka selles mõttes, et tegelikkuses võib olla tegu ajalooliselt hoopis vastupidise protsessiga: mitmemõõtmeline semantiline ruum oma dimensioonidega on emotsiooniteadmiste struktuuris võetud kasutusele selleks, et interpreteerida organismi toimimisest saada- vat primitiivset positiivset ja negatiivset tagasisidet (Vainik 2004). Viima- ne tõlgendus on kooskõlas kirjanduses esitatud seisukohaga, et inimtead- vus kui selline on evolutsiooni käigus kujunenud seoses eelistega, mida on andnud emotsioonide tundmise äratundmine ja interpreteerimine seoses asetleidvate intra- ja interpersonaalsete sündmustega (Damasio 1999).

Kokkuvõtteks

Emotsiooniteadmiste struktuuri bi- ja unipolaristlike seletuste vastuolu kirjanduses on osalt seletatav eri koolkondades kasutatavate lähteandme- te ja statistiliste mudelite erisusega. Enesekohaste hinnangute tulemused töödelduna faktoranalüüsiga kalduvad tulemuseks andma unipolaarset struktuuri ja sõnasarnasuse hinnangute tulemused töödelduna multidimen- sionaalse skaleerimisega kalduvad andma tulemuseks ristuvate vastandu- vate dimensioonidega ringmudelit. Iseorganiseeruvate kaartide meetod näitas andmete mitmetitõlgendatavust ja võimaldas lähemalt vaadelda üksikute tunnusepaaride panust emotsioonimõistete üldise valentsi kuju- nemisse. Artikli autorid on seisukohal, et üldise positiivsuse faktorit ei peaks samastama meeldivushinnanguga ja üldise negatiivsuse faktorit lihtsalt ebameeldivusega. Väidame eelpool esitatud uurimistulemuste põhjal, et emotsioonimõistete üldises valentsis toimivad koos omavahel tugevalt negatiivselt korreleeritud hedoonilised ja motivatsioonilised hinnangud ja

182 ENE VAINIK, TOOMAS KIRT. ISEORGANISEERUVAD KEELEELEMENDID .. et üldist positiivsust võiks samastada pigem teotahte tõusuga ja üldist negatiivsust ebameeldivusega. Niiviisi mõistetud positiivsus ja negatiivsus ei välista teineteist, mida on näha ka mõnede mõistete struktuurist, mis ebameeldivusele vaatamata olid hinnatud mõõdukalt teotahet andva- teks (nt viha, raev, kadedus) või mida teotahte andmisest olenemata ei hinnatud eriti meeldivatena (nt iha). Ka kirjanduses väljatoodud mõisteli- ne tühik eesti keeles madala aktivatsiooniga positiivsete seisundite jaoks (Kästik 2000) seletub tendentsiga tõlgendada positiivsena pigem teotahet andvaid ja kõrgema aktivatsiooniga seisundeid. Madal aktivatsioon seostub teovõimetusega, mida kaldutakse hindama negatiivsena. Emotsioonimõistete teotahtega samastatud positiivsus ja ebameeldivusega samastatud negatiivsus ei ole sellised vastandid nagu ühe ja sama skaala diametraalselt eri otsad. Tegemist on eraldi skaaladega, mis toimivad koos ja enamasti erisuunaliselt ning loovad sellega aluse emotsioonide vastandamisele mõistelisel tasandil ning emotsiooninimetuste anto- nüümiale leksikonis.

Lõpetuseks

On põhjust oletada, et nn kaose piiril toimuvatel iseorganiseerimisprot- sessidel on ka keelenähtuste tekkes, kujunemises ja dünaamikas suurem roll, kui seni on üldiselt osatud või tahetud mõelda. Käesolevas artiklis kirjeldatud närvivõrku modelleeriva meetodiga läbi viidud eksperimendid üritavad olla vaid katseks esitleda ühte alternatiivset viisi keelenähtuste käsitlemiseks, mis kaost aktsepteerivast taustafilosoofiast välja võib kas- vada. Ja keegi ei tea, millega see kõik veel ükskord lõpeb.

Kirjandus

Allik, J. 1997. Psühholoogia lihtsusest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Allik, J. & Realo, A. 1997. Emotional experience and its relation to the Hive-Hactor Model in Estonian. Journal of Personality 65 (3), 625645. Bertalanffy, L. 1968. General System Theory: Houndations, Development, Applications. New York: Braziller. Bohm, D. 1980. Wholeness and the Implicate Order. New York: Ark. Butz, M. R. & Carlson, J. M. & Carlson, Jon 1998. Chaos theory: Self-organization and symbolic representation in family systems. Hamily Journal 6 (2), 106126.

183 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Damasio, A. R. 1999. The Heeling of What Happens. Body and Emotion in the Making of Consciousness. New York, San Diego, London: Harcourt Brace & Company. Kohonen T. 2000. Self-organizing Maps. 3. trükk. Berlin: Springer. Kästik, L. 2000. Emotsioone väljendavate terminite subjektiivne ruum. Diplomitöö Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Niedenthal, P. M. & Auxiette, C. & Nugier, A. & Dalle, N. & Bonin, P. & Hayol, M. 2004. A prototype analysis of the Hrench category émotion. Cognition & Emotion 18 (3), 289312. Osgood, C. E. & Suci, G. J. & Tannenbaum, P. H. 1975. The Measurement of Meaning. Urbana and Chicago: University of Illinois Press. Planalp, S. & Hitness, J. 1999. Thinking/feeling about social and personal relationships. Journal of Social and Personal Relationships 16 (6), 731750. Russell, J. A. 1980. A circumflex model of affect. Journal of Personality and Social Psychology 39, 11611178. Russell, J. A. & Lewicka, M. & Niit, T. 1989. A cross-cultural study of a circumflex model of affect. Journal of Personality and Social Psychology 57 (5), 848 856. Skousen R. 1989. Analogical Modelling of Language. Dordrecht: Kluwer Academic. Zammuner, V. L. 1998. Concepts of emotion: Emotionness, and dimensional ratings of Italian emotion words. Cognition and Emotion 12 (2), 243272. Vainik, E. 2002a. Emotions, emotion terms and emotion concepts in an Estonian folk model. Trames 6 (4), 322341. Vainik, E. 2002b. Kas eestlased on kuumaverelised? Eestlaste rahvalikust emotsioo- nikategooriast. Emakeele Seltsi aastaraamat 47 (2001). Tallinn, 6386. Vainik, E. 2004. Lexical knowledge of emotions: The structure, variability and semantics of the Estonian emotion vocabulary. Dissertationes Linguisticae Universitatis Tartuensis 5. Tartu: Tartu University Press. Watson, D. & Tellegen, A. 1985. Toward a consensual structure of mood. Psychological Bulletin 98, 219235. Wheatley M. J. 2002. Juhtimine ja loodusteadus: korra otsingul kaootilises maailmas. Tartu: Hontese Kirjastus.

184 ENE VAINIK, TOOMAS KIRT. ISEORGANISEERUVAD KEELEELEMENDID ..

The self-organizing elements of language: the case study of the Estonian emotion terms

ENE VAINIK, TOOMAS KIRT

In the present article it was claimed that one way to study the inherent structure of language and its elements is to use a self-organizing approach. In the reported study the method of self-organizing maps (SOM) was applied on the semantic data of Estonian emotion terms. One hundred informants had filled in the questionnaires about the presence and mea- sure of seven specific semantic features in different emotion concepts. The purpose of the task was to find out about the reasons of the main controversy the matter of the proposed universal structure of the emotion lexicons has been handled in the psychological literature so far. As a result the self-organizing algorithm of the program generated a topological map of Estonian emotion terms that demonstrated a clear division of the concepts into two bilaterally symmetric clusters: positive and negative emotion terms. This kind of structure is in accord with the findings of the universal structure of the emotion lexicons in the psychological literature. The discussion is about whether the positivity and negativity should be treated as unipolar (and not mutually exclusive) dimensions or as the opposite ends of one bipolar dimension acting together with a crossing dimension of general activation. The role of the single features co acting in the generation of the self- organizing map were further investigated and discussed. It was found that four of the seven features were distinctive by nature causing the set of selected emotion terms to cluster clearly into two subsets (unpleasant vs. pleasant, increases vs. decreases action readiness, follows vs. precedes the event, felt in the mind vs. body). Three of the selected features were found to be indistinctive (strong vs. weak emotion, long vs. short in duration, depends mostly on oneself vs. others). The scale of hedonistic evaluations (pleasant vs. unpleasant) was suspected to act as a higher order abstraction among the specific evaluations given on the other scales, as it caused a far stronger division of the concepts, even extending the self-organizing map in one direction. It was concluded from the analyses that it might be reasonable to interpret the overall negativity of emotion terms as the unpleasantness of the referred states and the general

185 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) positivity as the capacity of the referred state to increase ones action readiness. In that way the controversy of the psychological literature will be resolved. It was further hypothesized in the end of the article that the hedonistic dualism of the emotion concepts could be understood as a projection of the evolutionary primary two-valenced evaluations on to the multiplicity of contexts and situations presented in the specific semantic content of every single emotion term. The contrary is also possible: the additional semantic features and distinctions in the situations and contexts have been added in the history of human cognition to interpret and to learn better form the two-valenced primitive feedback given by automatic hedonistic- motivational evaluations. The self-organizing approach to emotion terms demonstrated the possibility of multiple interpretations and confirmed the suspicion that controversial results of different schools in psychology might easily be a result of applied methodologies and statistical methods.

ENE VAINIK (1964) töötab Eesti Keele Instituudi leksikoloogiasektoris vanemteadurina. On lõpetanud Tartu ülikooli eesti keele eriala aastal 1989. a, psühholoogiaõpingud aastail 19972000, magistrikraad üldkeeleteaduses aastast 2001 ja doktor samal alal aastast 2004. Huvi- ja uurimisalaks on läbi aastate olnud semantika ning keele ja psühholoogiliste nähtuste lõikumisala inimteadmistes ning käitumises. Teemad on olnud seotud hinnangulise suhtlusleksikaga, kognitiivse grammatikaga (väliskohakään- ded), semantiliste suhetega õigussõnavaras. Emotsioonisõnavara temaatikaga tegeleb aastast 2001. [email protected] TOOMAS KIRT (1971) töötab Hinantsinspektsioonis IT audiitorina. 1999. aastal omandas Tallinna Tehnikaülikoolis tehnikamagistri kraadi (magistritöö Iseorganiseeruvad kaardid panganduses). Alates 1999. aastast tegeleb Tallinna Tehnikaülikoolis doktori- kraadi omandamisega. 2001. aasta kevadsemestril õppis Helsingi Tehnikaülikoolis. Uurimisteemadeks iseorganiseerumine, andmeanalüüs ja tehisintellekt. [email protected]

186 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004), 187207

INGLISE-EESTI TEHNIKATÕLKE VIGADE LIIGID JA PÕHJUSED

ANDRES VALDRE

Ülevaade. Üks põhjusi, miks tõlge ei vasta algupärandile, võib olla tõlkeviga ehk olukord, kus tõlkeprotsess on olnud häiritud. Enamasti tekivad tõlkevead tõlkija süül, kui tõlkimisel jääb midagi vajalikku tegemata. Tavaliselt tekivad vead lähtetekstist arusaamisel ja sihtkeeles väljendumisel. Käesolevas reaalsetel toimetamisnäidetel põhinevas töös on vead jaotatud 8 liigiks. Nendel on eritletud 5 liiki objektiivseid (tõlkijast sõltumatuid) veapõhjusi ning 10 liiki subjektiivseid (tõlkijast sõltuvaid) veapõhjusi. Võtmesõnad: tõlkimine, tehnikatõlge, tõlkevead, tõlkevigade põhjused, inglise keel, eesti keel

Sissejuhatus

Mis on tõlkeviga? Miks need tekivad? Milliseid vealiike on olemas? Kuidas saab neid vältida? Tõlkimine võib tunduda lihtne ainult inimese jaoks, kes ei ole tõlkimise- ga tegelenud. Tundmus, et osatakse mingit keelt, hajub sedamaid, kui sellesse keelde tõlkida ja lasta tõlge asjatundjal üle vaadata. Keel on keeruline süsteem ja eri keeled on erinevad. Mis on ühes keeles loomulik või reeglikohane, on teise keelde otsetõlgituna väga sageli ebaloomulik või reeglivastane. Tõlkeviga on olukord, kui tõlge ja algupärand ei vasta tõlkimisel tekkinud häirete tõttu üksteisele. Neid häireid võivad põhjustada tõlkijast sõltumatud tegurid, nagu arusaamatu tõlkeülesanne või sõnastikuviga, kuid enamasti on põhjus tõlkijas, kes on jätnud midagi tegemata. Sagedai-

187 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) mad põhjused on seotud tõlkimisprotsessi alguse ja lõpuga lähtetekstist arusaamise ja sihtkeeles väljendumisega. Käesoleva artikli aluseks olev konverentsiettekanne oli vahekokkuvõte autori magistriprojektist Inglise-eesti tehnikatõlke vead (Valdre 2004). Probleemistiku käsitlus muutus töö käigus esialgsest selgemaks ja täpse- maks ning need muudatused on tagasivaatena sisse kirjutatud ka siia artiklisse. Olles leivaametis tõlkebüroo tõlkija-toimetajana, enamasti just viima- tinimetatu ülesannetes, puutun kokku väga mitmekesiste tarbetõlgetega. Mõnes on vigu rohkem, mõnes vähem, kuid pikapeale ilmneb, et need vead järgivad teatud sarnaseid malle. Autentseid veanäiteid kogunes ma- gistriprojekti valmimiseni 918 (toimetamisel parandatud lauset või fraasi). Et olen hariduselt insener, on teemavaldkond tavaliselt tehnikatõlge laiemas ja kitsamas mõttes. Veanäidete keelesuuna valiku tingis see, et valdav osa minu tööst on inglise-eesti tõlkimine või toimetamine. Artiklis toodud veanäited ei esinda valmis tõlgete tegelikku kvaliteeti (või selle puudumist), sest need on leitud toimetamisel ja ära parandatud.

1. Tehnikatõlge

Tehnikatõlge laiemas mõttes on see tarbetõlke osa, mis jääb üle õigus- ja majandustõlkest. Peale otseselt tehnika (st tehnikatõlge kitsamas mõttes) hõlmab see ka muid täppis-, loodus- ja rakendusteadusi käesoleva töö näitekogus keskkonnakaitset, ohutust, meditsiini, arvutiasjandust, raud- teetehnikat, materjaliteadust, automaatikat, elektroonikat ja lennundust; ning veidi siiski ka poliitikat, majandust ja õigust, sest piirid tõlkeliikide vahel on hägused. Peale tarbetõlke esineb tehnikatõlke elemente (st teks- tilõike, mis vajavad käsitlemist tehnikatõlkena) ka muudes tõlkeliikides, nt aime- ja esseistikatõlkes. Tehnikatõlke kohta kasutatakse eesti keeles sageli otsetõlkena ka võõrkeeltest laenatud nimetust tehniline tõlge. Eesti keele reeglite järgi on see väljend tehnikatõlke tähenduses ebatäpne, sest viitab tõlke omadusele (tõlgitakse tehniliselt?), mitte tõlkimise teemavaldkonnale. Inglise technical translation on mitme tähendusega: tehnikatõlge, tehniline tõlge, tõlki- mise tehniline kulg jt. Sõnaosiste äravahetamisel saab sõna tõlketehnika, mis tähistab tõlkimismenetlusi ja tõlkimise tehnilisi abivahendeid.

188 ANDRES VALDRE. INGLISE-EESTI TEHNIKATÕLKE VIGADE LIIGID JA PÕHJUSED

Tüüpiline tehnikatekst nii kitsamas kui laiemas mõistes on isiku- päratult kirjutatud ja keeleliselt üsna vaene, mis mõneti lihtsustab selle tõlkimist vormilisest küljest. Tekstid võivad olla üldkeelelähedased või täppistekstid, mida on vaja tõlkida eri strateegiatega: jutustavaid üldkee- lelähedasi tekste (nt tootetutvustusi, üldkirjeldusi) saab tõlkida vabamalt (mõttetõlge), kirjeldavaid täppistekste (nt seadmete juhtimisjuhiseid, tehnilisi andmeid) tuleb tõlkida tekstilähedasemalt. Loomulikult on tõlkimisel vaja peale lähtekeelsete sõnade grammatika mõistmise saada aru ka nendega kirjapandud mõttest. Seda võiks nimetada kahetasandiliseks tõlkimiseks, kus esimene tasand oleks grammatiline (sõnad) ja teine sisuline (mõte). Eriti tähtis on see tehnikateksti edukal tõlkimisel. Tehnikatõlke alla kuulub väga palju valdkondi ja samad sõnad võivad tähendada eri valdkondades eri mõtet, mille mittemõistmine tekitab tõlkevigu. Tehnikatõlke maht on viimase paarikümne aastaga märkimisväärselt suurenenud. Kogu maailmas on tõlketegevuse mahu suurenemise tinginud kolm põhitegurit: 1) üleilmastumine, 2) turumuutused ja kaubavahetuse mahu suurenemine ning 3) arvutitehnika levik (sh Inter- net) (Ørsted 2001: 440). Eestis on tõlkimise, eriti inglise-eesti tõlgete maht viimase viieteistkümne aasta jooksul pidevalt kasvanud (EE 2002: 525). Tõlketurg on kirju ja tõlgete kvaliteet paraku samuti. Võib öelda, et hoolimata elukutseliste tõlkijate suhteliselt suurest arvust (üle Euroopa Liidu keskmise, mis on u 380 tõlkijat miljoni elaniku kohta (Ørsted 2001: 441)) teevad üsna suure osa tõlkeid tellija võõrkeelt õppivad noored sugulased nagu seda tõlkimisturu kohta üldse täheldas Eugene Nida (2000) või teevad turustusfirmad vajalikud tõlketööd ise, halvemal juhul eemaletõukavate tulemustega. Tarbijakaitseseaduse § 6 kehtestab küll eestikeelse kasutusjuhendi nõude (Tarbijakaitseseadus 2004), kuid tihti jääb kahtlaseks, kuivõrd on tootega kaasnev juhend ikka eesti keeles. Tõlkekvaliteedi määrab hulk tegureid, millest põhilisim on tõlkija oskuslikkus. Oskustekstide täpse tõlkimise ülesandele saab läheneda kahest, keelelisest ja sisulisest küljest, mille tulemuseks oleks puhtalt keelepõhine ja puhtalt sisupõhine tõlge. (Ahvatlev, kuid väga ebatäpne oleks neid nimetada vastavalt filoloogi- ja inseneritõlkeks.) Esimese eelis on toimetulemine keelelise küljega, teisel mõttest arusaamisega. Kahjuks on mõlemal ka omad puudused: keelepõhisel tõlkimisel see, et püüdlemine

189 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) keeleliselt täpse tõlke poole viib tihti otsetõlgeteni; sisupõhises tõlkes on jällegi suur tõenäosus tekitada keelevigu. Humanitaar- ja reaalhariduse lahususe tõttu puudub keeleinimestel sageli ettekujutus tehnikast ja tehnikainimestel keelest. Tulemuseks on see, et keeleosav tõlkija võib jääda hätta spetsiifiliste terminitega või valdkonnateadmistega ja tõlkijale, kellel on head taustateadmised, võivad raskusi tekitada lähtekeele keerulisemad tarindid ja sihtkeele ladusus.

2. Vealiigid

Vigade liigitamise eesmärk on tavaliselt olnud praktiline tõlgete paran- damine ja hindamine. Hindamisel saab eri liiki vigadele anda eri kaaluku- se ja kogu teksti ulatuses punktid kokku liita. Kuigi seda saab kasutada ka tõlkijale tagasiside andmiseks ja selle kaudu tõlkija arendamiseks (Martínez Melis, Hurtado Albir 2001: 279), väljendab see samas ainult teksti mikro- struktuuri ega hinda teksti kui tervikut. Kõige põhjalikum tõlkevigade liigitus on välja töötatud Kanadas: CTIC-i1 skaala tõlgete parandamiseks ja SICAL-i2 skaala tõlgete hindamiseks. Viimane põhineb D. Goudadeci uurimustel, kes on pakkunud välja 675 vealiiki (300 sõnavaraviga ja 375 lauseehitusviga) (samas: 274). Järgnevalt on esitatud 8 peamist tõlgetes esinenud vealiiki.

2.1. Sihtkeele vead

Sihtkeele vigadeks nimetatakse käesolevas töös selliseid vormivigu, mis ei moonuta teksti sisu ja mille tekkimine ei ole tõlkeprotsessi tulemus (st sama hästi võiksid need olla algupärases tekstis). Sihtkeelevead on nt õigekirjavead (sh ühikute ja arvude kirjavead), stampväljendid, võõrmõ- julised keelendid ja muud keeleiluvead (vt Liivaku 2001) ning lauseehi- tusvead (nt ühildumisvead). Niisugused keelevead on siinkäsitlevatest veatüüpidest kõige kerge- mad, sest need tavaliselt ei muuda teksti sisu ja neid on muudest vigadest kergem avastada.

1 Conseil des traducteurs et interprètes de Canada. 2 Système canadien dappréciation de la qualité linguistique.

190 ANDRES VALDRE. INGLISE-EESTI TEHNIKATÕLKE VIGADE LIIGID JA PÕHJUSED

2.2. Teema-reema vead

Teema-reema veaks nimetatud veatüübis eksitakse põhimõtete vastu, kui inglise lause mõtte vormimisel eestikeelseks lauseks ei arvestata erineva lauseehituse tõttu teema ja reema asetusega lauses (st uue teabe esitamist lause lõpus). Üldiselt on teema ja reema korralikus lähtetekstis paigas (1).

(1) Inglise lause: the aim of which is to apply new findings in technology to industry Toortõlge: mille eesmärgiks on kohaldada tööstustes uusi tehnoloogia- avastusi Toimetatud tõlge: mille eesmärgiks on rakendada uusi tehnoloogiasaa- vutusi tööstuses

2.3. Kollokatsioonivead

Selles veatüübis on eksitud eesti keelele omaste kollokatsioonide vastu, nt kasutatakse otsetõlkelist omadussõna kohas, kus eesti keeles kasutataks teist omadussõna. See veatüüp ei ole tingimata seotud tõlkimisega, sest esineb tihti ka eestikeelses originaaltekstis, kuid tihti inglise (ja muude) keelte kaudsel mõjul, olles seega ikkagi tõlkeviga. Üks tüüpilisemaid kollokatsioonivigu on inglise keele mõjul oma- dussõnade kõrge-madal kasutamine kohas, kus eesti keeles kasutataks pigem omadussõnu suur-väike või nende erimeid. Näiteks Eestis on füüsikuid, kelle arvates saab magnetväli olla kõrge (ja mitte tugev). Kollokatsioonivigu aitaks vältida hoolikas läbimõtlemine, mida kirjapandud sõnad õigupoolest tähendavad.

2.4. Stiilivead

Stiilivigadeks nimetatakse käesolevas töös tõlkevigu, kus tõlke stiil ei sobi lähteteksti ja tõlke sama eesmärgi korral kokku lähteteksti vastava osa stiiliga või tekib soovimatu mitmeti mõistmise oht. Stiilivigade hulka kuulub stiilivarjundite ehk registrite vääriti mõistmine või väljendamine. Stiil oleneb mõningal määral tõlke kasutusotstarbest, mis aga on tehnikatekstidel üldiselt sama kui algupärandil. Seetõttu peaks ka stiil

191 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) jääma tõlkes samaks. Stiiliviga võib olla ülenev või alanev, kus tõlke stiil on lähteteksti stiilist vastavalt kõrgem (harva) või madalam (2).

(2) Inglise lause: The Brussels gathering was the interim phase of a multi- stage process. Toortõlge: Brüsseli koosistumine tähistab esimest sammu paljuastmeli- ses protsessis. Toimetatud tõlge: Brüsseli konverents on esimene samm pikas protsessis. Sageli kasutatakse tõlkes argikeelt kirjakeele asemel (nt näpp selmet sõrm või mahamüümine selmet müümine).

2.5. Terminivead

Kui tõlkija peab ühe valdkonna terminit teise valdkonna terminiks (meenub mikrolaineahjus pöörleva plaadi ajamvõlli nimetamine kardaanvõll) või kasutab mingit terminit süstemaatiliselt valesti (nt ta ei tea, mida see täpselt tähendab), siis on tegemist terminiveaga. Tõlkija võib terminit üldse mitte ära tunda ja kasutada selle vastena üldkeele sõna (nt arvab inglise mainframe suurarvuti tähendavat põhi- raam); või ta ei leia õiget vastet (kuigi see on eesti keeles olemas) ja kirjutab terminivaste asemel pika ümberjutustuse, mis võib olla õige või mitte (nt tööjooniste (manufacturing drawings) nimetamine tootmisprot- sessi kirjeldav joonis). Suhteliselt harv (kuid huvitav) on olukord, kus üldkeelesõna tõlgitak- se terminiks (nimetaksin seda alaliiki hoog-sees-vigadeks kui tõlkijal oli erialasõnastiku kasutamise hoog sees), nt arvutitekstis olnud inglise check for late updates tõlkimine fraasiks viimaste uuenduste märkimine, kuigi loogilisem oleks olnud uuenduste kontrollimine.

2.6. Sõnastusvead

Puhtal kujul on sõnastusviga selline viga, kus sõnastus on ebakorrektne (nt on sõnajärg vale või sõnastus on kohmakas), kuid lause mõte oluliselt ei muutu (kui see muutub, on tegu loogikaveaga). Erinevalt ülalkirjelda- tud sihtkeele vigadest on sõnastusvead tekkinud tõlkeprotsessi käigus (ei ole sihtkeele keelevead).

192 ANDRES VALDRE. INGLISE-EESTI TEHNIKATÕLKE VIGADE LIIGID JA PÕHJUSED

Tõlge võib olla kohmakas, nt inglise day and a half oli kord pooleteist päeva asemel tõlgitud kujul päev ja veel pool päeva (see on sisuliselt inglise teksti otsetõlge). Tõlkes võib tekkida tautoloogia ehk tähendusliiasus, nt up to 12 % oli kord tõlgitud kuni maksimaalselt 12%, kus üks kahest sõnast on liigne. Sõnaliiasus tuleneb sellest, et inglise keeles on tavaks öelda asju teistmoodi, nt inglase jaoks on täiesti tavaline öelda to switch on or off, place your finger .., kuid oma sõrme rõhutamine on eesti keeles kohatu, sest kelle teise sõrmega ikka nupule vajutatakse. Sõnastusviga võib olla ka lähtetekstis, nt meenub ühes tekstis seisnud mõttetu up to 3,5 mm or more. Siin seisab tõlkija küsimuse ees, kas tõlkida sõna-sõnalt kuni 3,5 mm või rohkem või teavitada tekstis olevast mõttetusest tellijat.

2.7. Otsetõlked

Otsetõlked on sagedaimad tõlkevead üldse (kogutud vigade hulgast üle poole) ja sisaldavad sageli ka loogikavigu. Otsetõlke kui vealiigi alaliikideks võivad olla: sõnade otsetõlge ja grammatilise ehituse otsetõlge. Esimeses on lähteteksti fraasi või lause sõnad asendatud sihtkeelsete sõnadega, kuid sihtkeelse teksti grammatiline ehitus on sihtkeeleomane. Teises alaliigis on järele aimatud lähtekeele grammatikat (nt täiendite järjekorda, lauseehitust, suurtähtede ja side- sõnade kasutust, lühendeid või on kasutatud sihtkeele sõnade jaoks tava- tut sõnaliiki), kuigi sõnatasandil võib otsetõlge puududa. Need kaks alaliiki võivad esineda ka koos. Sõnatasandi otsetõlkeid põhjustab suur hulk nn tõlkekarisid, mida tõlkijad tõlgivad pahatihti valesti. Tavalisimad on nt national, standard, traditional, control, technology ja industry. Inglise national on eesti rahvuslik suhteliselt harva, sest eesti keeles tähendab rahvus pigem etnost ja inglise nation pigem riiki. Omadussõnana on standard pigem tavaline kui standardne (kui jutt ei ole standardist). Samuti on traditional pigem tavapärane kui traditsiooniline (kui jutt ei ole traditsioonist). Control on pigem ohjamine kui kontrollimine, sest kontrollimine on inglise keeles pigem check välja arvatud prantslaste kirjutatud inglis- keelsetes eurotekstides (Le mot juste 2002). Viimasel ajal on technology

193 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) vasteks saanud tehnoloogia, hoolimata varasemast vastest tehnika (keda huvitab, mis on tehnika ja mis on tehnoloogia, leiab ammendava selgituse ENE-st ja sama paaril real ÕS 1999-st). Väitega, et tähendus ajapikku muutub ja et õigsuse paneb paika kasutussagedus, ma päris ei nõustu, sest tehnoloogia kasutamine tehnika asemel on toorlaen inglise keelest kui mingit viga tehakse piisavalt palju, kas siis selle vigasus kaob? Tõlkekaride üks põhjus on koolist meelde jäänud tähendused ehk sõnastiku esimesed vasted. Nt inglise accidental failure ei pruugi tingimata olla avariiline rike, vaid juhuslik rike, sest sõna accident põhitähendus on juhus, mitte õnnetus, nagu koolist võib olla meelde jäänud. Lähtekeele grammatika otsetõlge on näiteks sõnaliigi otsetõlge kohas, kus eesti keeles kasutataks teist sõnaliiki inglise is responsible vaste oleks ilusas eesti keeles vastutab, mitte on vastutav, sest tasub meeles pidada, et inglise keeles ei ole eesti sõna vastutama tegusõnalist vastet. Tõlkija, kes tõlgib lähtekeele lühendid seniolematuteks eestikeelse- teks lühenditeks, näitab üles hoolimatust teksti kasutaja vastu, kes mõis- tatuslikust lühendist arusaamiseks peab hulga tarbetut vaeva nägema. Sellises olukorras peab tõlkija endale aru andma, kas tema näpuvaeva kokkuhoid on ikka kokkuhoid õiges kohas. Meenub ühe tõlke suur tabel, mille pooltes ruutudes oli lühend PN, mis alles lähemal uurimisel osutus inglise lühendi NI = not indicated tõlkimisel saadud sõnade pole näidatud lühendiks.

2.8. Loogikavead

Loogikaviga on selline tõlkimisel tekkinud sõnastusviga, kus mõte muutub (st sisuviga). Sageli (kuid mitte alati) on tegu otsetõlkega. Loogikavi- ga on varjatud sisuveana kaalukaim tõlkeviga. Kergeim loogikaviga on veidrate kõrval- või vastandtähenduste tekkimine, nt avage käega värav tähendab ka seda, et värava peal või küljes on käsi (parem oleks avage värav käega) ning tõsine vigastus lubab oletada, et olemas on ka naljakas vigastus (parem oleks raske vigastus). Oma mõju võib avaldada ka mõttepaus, nt reavahetuse sattumine sobimatusse paika. Kerge loogikaviga on vastuolu kirjutatu ja tegelikkuse vahel, nt activated partial thromboplastin time ei saa olla aktiveeritud osaline

194 ANDRES VALDRE. INGLISE-EESTI TEHNIKATÕLKE VIGADE LIIGID JA PÕHJUSED tromboplastiini aeg, sest aeg ei saa olla aktiveeritud (parem oleks aktiveeritud osaliste tromboplastiinide aeg). Raske loogikavea võib põhjustada vale sõnajärg (kui tõlkija ei ole aru saanud, millest on jutt), nt underground coal gasification ei või olla maa- aluse söe gaasistamine (sest kus mujal kivisütt ikka leidub kui maa all), vaid söe maa-alune gaasistamine. Korraga otsetõlgete, sõnastusvigade ja loogikavigade hulka kuulub sage vealiik, kus lähtekeele tekst (fraas või rohkem) tõlgitakse sõna- sõnalt, kusjuures lähtekeeles on asjal mõte, eestikeelsetel sõnadel omaette on ka mõte, aga kokku on tõlge muutunud loogika väga tugeva väändu- mise tõttu totruseks. Nt adopted solutions ~ adopteeritud lahendused (pigem rakendatud lahendused; kuigi hea, et ei olnud lapsendatud lahu- sed); portable air conditioner ~ kaasaskantav õhukonditsioneer (pigem teisaldatav või veel paremini teisaldatav kliimaseade); wide range of infectious diseases ~ lai valik nakkushaigusi (pigem mitmesugused nakkus- haigused) jne. Loogikavigade tekkimist aitab vältida tõlkija silmaring ja kaasamõtle- misoskus tuleb vaid kirjapandu mõttega üle lugeda ja kontrollida, kas tekstis kirjutatu on võimalik ja kas teksti saab mõista ainult ühte moodi.

3. Veapõhjused 3.1. Üldist

Tõlkevead ei teki niisama, kuid nende tekkepõhjusi on uuritud vähem kui vigu endid. PACTE3 töörühm eristab lingvistilisi (leksikaalseid, süntaktilisi, tekstilisi), ekstralingvistilisi (kultuurilisi, temaatilisi, entsüklopeedilisi), ülekande- (transfer problems; dünaamilise ekvivalentsi leidmise raskused), psühhofüsioloogilisi (loovuse ja loogilise mõtlemisega seotud) ning professionaalseid ja instrumentaalseid (tõlkeülesandest või dokumendist tingitud probleemid) põhjusi (Martínez Melis, Hurtado Albir 2001: 281). Käesolevas töös on tõlkevigade tekkepõhjused jaotatud kaheks rüh- maks: objektiivseteks ehk tõlkijavälisteks (5 liiki ja 11 alaliiki) ning subjektiivseteks ehk tõlkijaomasteks põhjusteks (10 liiki ja 13 alaliiki). Esimesed on tõlkijast sõltumatud; teised kajastavad seda, mis toimub tõlkija peas (või mis seal toimumata jääb).

3 Process of the Acquisition of Translation Competence and Evaluation.

195 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Nagu vealiigid, nii kattuvad osaliselt ka vigade tekkepõhjused, sest nende vahel ei ole selgeid piire. Sama vealiigi võib tingida mitu põhjust ja sama põhjus võib tekitada mitut liiki vigu. Oskuslik tõlkija tuleb aga vigade tekkepõhjustega toime.

3.2. Objektiivsed ehk tõlkijavälised põhjused 3.2.1. Tõlkeülesanne

Tõlkeülesande (translation brief ) all mõeldakse tellija sõnastatud kõiki tõlkimisega seotud asjaolusid; praktikas koosneb tavaliselt ainult täht- ajast. Tõlkeülesandest tingitud vead tekivad, kui tõlkeülesanne on puudulik või arusaamatu, ja puudutavad kogu teksti tervikuna. Õnneks kujutavad head tõlkijad kes teavad, et täpne tõlge ei tähenda sõnasõnalist tõlget ja et lähteteksti sõnadest (kuid mitte mõttest) kaugenemine ei ole veel vabatõlge endale tavaliselt tõlkides ette, kellele ja misjaoks tõlge on ette nähtud.

3.2.2. Lähteteksti vähene sidusus

Korralik tekst peab olema sidus nii süntaktiliselt kui ka semantiliselt. Semantiline sidusus tähendab mõtte järgnevust loogilises järjestuses ja süntaktiline sidusus tähendab selle saavutamise vahendit (Hraser 1998: 7). Tekst võib olla sidus sama teksti ulatuses või tekstide vahel (tekstisisene ja tekstidevaheline sidusus/koherentsus). Vähese sidususe (ja enamasti puuduva semantilise koherentsusega) tekstid on näiteks segmendid automaattõlke jaoks. Kui nende kasutusjär- jekord jääb ka tõlgituna inglise või muu võõrkeele taoliseks, võib arusaa- davuse seisukohalt järgneda katastroof. Näiteks teatud sugupuutarkvara kasutajaliidese ühe pealkirja ehitus oli algselt [son]/[daughter] [of] [father] [and] [mother]. Kasutusliidese keele vahetamisel kasutatakse vaid teise keele segmente, kuid nende paigutus jääb samaks: nii oli eestikeelne pealkiri algselt [poeg]/[tütar] [kelle] [isa] [ja] [ema]. Sisuliselt korrektsest lähtetekstist arusaamist võivad takistada ka eba- kõla [oletatava] tõlkeülesandega, arusaamatud joonised või nende puudumine (üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna) ja lähteteksti keerulisus (nt hiiglapikad keeruliselt liigendatud laused patendikirjeldustes).

196 ANDRES VALDRE. INGLISE-EESTI TEHNIKATÕLKE VIGADE LIIGID JA PÕHJUSED

3.2.3. Lähteteksti vead

Mõnikord on viga sees juba lähtetekstis ja tõlkija tõlgib täpsuse poole püüeldes selle ka ära (üldjuhul arvestades tehnikatekstide tavalist kasu- tusotstarvet tuleks ilmsed vead ära parandada, soovitatavalt kliendiga nõu pidades). Need võivad olla näiteks vormivead, tekstituvastusel tekkinud vead, loogikavead, stiilivead ja segane sõnastus. Erakordseim tuvas- tusviga, mida olen näinud, oli ühe inventariloetelu eesti-inglise tõlkes, kus eesti 2 komplekti oli algselt lühendatud 2 kompl., mis aga tuvastamisel oli lähtetekstis moondunud vigaseks vormiks 2 kõmpi, misjärel originaalile orjalikult truu tõlkija oli selle ümber pannud kui 2 stilts. Segase sõnastuse võib tingida sage olukord, kus lähteteksti keel on autorile võõrkeel. Näiteks kirjutasid ühes tarkvarakirjelduses jaapanlased käsiraamatust otsimise kohta paper-based manual search, mille tõlkija oli arvanud paberipõhiseks käsitsiotsinguks. Kahjuks on ebamääraselt sõnastatud ka paljud eurotekstid, udususe vähendamiseks alustas Euroo- pa Komisjoni tõlkekeskus 1998. aastal kampaaniat Hight the Hog4. Sageli esineb olukord, kus lähtetekst ei ole algtekst, vaid on ise tõlge. Sellise olukorra avastamisel on parim lahendus üritada hankida algtekst ja tõlkida selle järgi, sest varasem tõlkija võib olla samuti teinud vigu ja mitmekordse tõlkimise tulemus võib jääda algtekstist üpris kaugele. Hea tõlkija peaks suutma aimata, mis on liikunud varasema tõlkija peas ja oskama selle põhjal rekonstrueerida oma tõlkesse algteksti mõtte. Nime- taksin sellist tegevust tekstiarheoloogiaks.

3.2.4. Sõnastikuvead

Tõlkevigu võivad tekitada sõnastike aegunud või väärad vasted, ebaadek- vaatne koostamismeetod, sihtkeele vastete tegeliku kasutuse eiramine, keele- ja trükivead või olulise vaste puudumine. Inglise-eesti üldisi tehnikasõnastikke on praegu olemas kaks: TEA kirjastuse Teaduse ja tehnika seletav sõnaraamat ja Euroülikooli Ingli- se-eesti tehnikasõnaraamat. Mõlemad on ideaalist kaugel, kuid neid saab siiski kasutada, kui teada nende plusse ja miinuseid: esimeses on teemavalik laiem (tehnika, täppis- ja loodusteadused), kuid sellega kaasneb

4 Vt http://europa.eu.int/comm/translation/en/ftfog/.

197 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) vähene sügavus; teine on esinduslik kompaktne inglise-eesti terminivas- tete kogu, kuid on ainevaldkonniti väga ebaühtlane (sõnastik on mehaani- line, toimetamata ja ebaühtlane segu ainevaldkondade sõnastikest), selles on rohkesti vigu ja sealt puuduvad üldterminid. Heal tõlkijal peaks olema peas palju rohkem teavet kui sõnastiku kaante vahele mahub, nimelt selle kohta, kuidas sõnad selgeks ja meeldivaks tekstiks kokku käivad (Nida 2000). Keeled ei ole tegelikult sõnasti- kes, vaid inimeste peas (samas).

3.2.5. Spellerivead

Speller ehk arvuti õigekirjakontroll on hea abiline enamiku näpuvigade leidmisel, kuid ainult spellerile lootma jäädes võib sealt läbi lipsata mõni eriti totter näpuviga, kus speller on arvanud sõna korrektsetest osistest koosnevaks liitsõnaks, nt sisendeit > sisendeid, tähistakse > tähistatakse, kaesolev > käesolev, praemale > paremale, liiguba > liigub, võikese > väikese, automatse > automaatse, roitevõrk > toitevõrk, kitselüliti > kaitse- lüliti ja läbiröökimised > läbirääkimised. Tegu ei ole otseselt mitte põhju- se, vaid tagajärjega (kuid speller takistab selletüübiliste vigade leidmist).

3.3. Subjektiivsed ehk tõlkijaomased põhjused 3.3.1. Terminipiiri mittetajumine

Selle põhjuseliigi korral ei tunne tõlkija terminit või selle ulatust ära. Tavaliselt mõjutab põhjus mitmesõnalise termini äratundmist, nt active carbon filter ei ole efektiivne süsifilter, vaid on aktiivsöefilter, ja lead acid cell ei ole pliihappe element, vaid on pliielement ehk pliiaku element. Peale tavaliste terminite mõjutab terminipiiri mitteäratundmine ka süsteemsete terminite ja kinnisväljendite tõlkimist, mille omaalgatusliku tõlkimise asemel tuleb kehtiv vaste järele vaadata. Süsteemsed terminid on näiteks bioloogiliste liikide, anatoomiliste üksuste, haiguste ja ühingu- te nimetused, kohanimed, standardite ja õigusaktide pealkirjad, ohtlike kemikaalide riski- ja ohutuslaused ning muud tähised.

198 ANDRES VALDRE. INGLISE-EESTI TEHNIKATÕLKE VIGADE LIIGID JA PÕHJUSED

3.3.2. )aktiviga

Ka selle põhjuse tingib väike silmaring, aga otsesemalt kui terminipiiri tajumata jätmise: teksti õigeks tõlkimiseks on vaja tekstiväliseid teadmisi (st võib juhtuda, et neid teadmisi tõlgitavast tekstist ei saa). Nt Euroopa Liidu asutus European Council ei ole Euroopa Nõukogu (mis on inglise keeles Council of Europe ja ei ole kuidagi seotud ELiga), vaid Euroopa Ülemkogu; UN Charter ei ole ÜRO põhikiri, vaid on ÜRO harta; World War I antitank gun ei olnud oma kontekstis I maailmasõja aegne tankiru- sikas, vaid I maailmasõja aegne tankitõrjepüss (tankirusikad leiutati alles II maailmasõjas ja õhema soomuse vastu kasutati varem tõesti suure- kaliibrilisi tankitõrjepüsse); ja spiders and other insects peaks ämblike ja muude putukate asemel olema pigem ämblikud ja putukad, kuivõrd ämb- likud ei ole putukad. Head tõlkijad on suure silmaringiga inimesed ja neil tekib faktivigu harva. Siin tuleb kasuks spetsialiseerumine teatud valdkonnale, kus aja vältel koguneb rohke teadmistevaru.

3.3.3. Sarnane võõrsõna

Sage veaallikas on ahvatlus tõlkida lähtetekstis olev sõna sarnase oma- keelse võõrsõnana (või laensõnana). Viga tekib juhul, kui (näiliselt) samatüveliste sõnade tähendus erineb keeleti. Nt hospitals, doctors practices, radiology institutes vasteks oli tõlkija arvanud haiglad, arsti- praksised, radioloogiainstituudid, mis oleks pigem haiglad, arstide vas- tuvõturuumid, radioloogiaasutused; samuti tihti tõlgitakse sõna silicon räni silikoon, rääkimata juba eksitavatest oksiidinimetustest silica räni- dioksiid, magnesia magneesiumoksiid ja alumina alumiiniumoksiid. Inglise galvanised on eesti keeli mitte galvaniseeritud (mis üldterminina on inglise keeli plated), vaid tsingitud; ja inglise plastic nimisõnana tähendab eesti keeles plast või plastmass, mitte plastik, mida ÕS 1999 seletab kui plastsuusk.

199 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

3.3.4. Terminimoodustuse puudulik oskus

Tõlkevigu võib põhjustada olukord, kus tõlkija ei tea sihtkeele terminimoodustuse reegleid. Sage komistuskivi on inglise täiendite järjekord (mis põhineb veidi teistsugustel reeglitel kui eesti keeles) ja inglise lõppliide -er, mis võib tähendada nii elusat kui elutut, kuid mida sageli tõlgitakse ja-liitega (mis enamasti tähendab elusolendit) ning saab oskus- keele jaoks kohatuid tulemusi, nagu traktori korstna otsas olev sädeme- püüdja selmet sädemepüüdur või toalaadija selmet toalaadur.

3.3.5. Vähene lähtekeele oskus

Levinud on arvamus, et tõlkija ei pea lähtekeelt oskama sügavuti. Ometi võivad vigu tekitada (ja loomulikult tekitavadki) lähtekeele tundmatud sõnad, rasked tarindid, tegusõna ajad, lühendid, tautoloogiaoht, idioomid, metafoorid, tähendusvarjundid, iroonia, eufemismid ja düsfemismid. Inglise tarindid, mille tõlkimisel on tehtud vigu, on nt a number of mitu, at times mõnikord, by reference to (millegi) järgi, mitte viidete järgi), in order to millekski, olen näinud selle vastet järjekord sama tõlkija arvas ka, et in particular tähendab üksikosised, mitte eelkõige), to account for balance, to be subject to ja tingimuslik while. Tõlkijad, kes ilmselt ülehindavad oma inglise keele oskust, satuvad hätta passiiviga, eristamata seda minevikuvormidest, tõlkides fraasi plug to be removed kork tuleb eemaldada kui kork on eemaldatud, rääkimata tingimuslausete olevikku väljendavast vormist if .. were .. Tautoloogiaoht on juhul, kui inglise keeles on sõnad laiema tähendu- sega ja selle piiramiseks kasutatakse lisasõnu, nt paint brush on pigem pintsel kui värvipintsel, sest brush üksi võib tähendada ka hari; samuti on a moment of time pigem hetk kui ajahetk. Idioome ja metafoore on tehnikatekstides vähe, kuid nende väärtõlki- mise oht on siiski olemas. Olgu näiteks tõstukite eripära, kus nii eesmist kui tagumist rattapaari pööratakse samas suunas, nii et tõstuk ei pöördu (mis juhtub siis, kui üks rattapaar jätta pööramata või pöörata rattapaare eri suundades), vaid liigub külitsi; seda nimetatakse inglise keeles crab movement. Eesti keeles oleks ilusam külitsiliikumine kui liikumine vähi- kombel (sest krabi liigub külitsi ja vähk tagurpidi seda oleks võinud tõlkija arvestada).

200 ANDRES VALDRE. INGLISE-EESTI TEHNIKATÕLKE VIGADE LIIGID JA PÕHJUSED

3.3.6. Loogilise kaasamõtlemise puudumine

Kui tõlkija ei suuda tekstiga kaasa mõelda, mille tulemusena muutub mõte vastupidiseks või kirjapandud teksti tähendus lahkneb mõeldud tähendusest, on tegemist loogilise kaasamõtlemise puudumisega. Nt obstacles-plough ~ takistuste äralükkamise ader, pigem vedurisahk; DC 3 kV ~ alalisvool 3 kV, pigem alalispinge 3 kV, sest volt ei ole vooluühik. Ka see põhjuseliik tekitab halvimal juhul totrusi, nt human specimens with anti-mouse antibody levels ~ inimeste hiirtevastaste antikehade tasemetega vereproovid (pigem inimpäritoluga proovid, mis sisaldavad hiire antigeenide vastaseid antikehi).

3.3.7. Ettekujutusvõime puudumine

See veapõhjus, mis teatud viisil tähendab samuti loogilise kaasamõtlemi- se puudumist, tekitab vastuolu mõeldu ja kirjutatu olemuse vahel, näiteks ühikute, suuruse või toimimispõhimõtte osas. Meenub tõlkeviga raamatus Skorzeny erimissioonid, kus ühes kohas kandsid sõdurid kuulipildujat MG 42 (mille mass oli 11 kg), mis oli tõlgitud 42-millimeetrise kaliibri- ga kuulipilduja see oleks kaalunud vähemalt tonni, kuid tõlkija ei olnud ilmselt ette kujutanud, kui raske selline relv oleks (ja mispärast seda nimetati üldse veel kuulipildujaks, mitte suurtükiks). Teine ettekujutusvõime puudumise näide oli ühes kliimaseadme pai- galdusjuhendis (3).

(3) Inglise lause: The cassette types air-conditioners can be mounted neatly into a lowered ceiling space as narrow as 25.5cm, by only one person. Toortõlge: Kassett-tüüpi õhukonditsioneere on ühel inimesel võimalik hõlpsasti paigaldada madalama laega ruumidesse piirkõrgusega 25,5 cm. (Siit jääb mulje, et tõlkija arvates saab 25,5 cm kõrguses ruumis hõlpsasti liikuda!) Toimetatud tõlge: Kassett-tüüpi õhukonditsioneere saab paigaldada hõlp- sasti ripplae peale isegi siis, kui seal on ainult 25,5 cm kõrge vaba ruum. Paigaldamiseks on vaja ainult üht inimest. Kolmas ettekujutusvõime puudumise näide oli ühe raskeveduri hooldus- juhendi toortõlkes, kus juhiruumi ühe seadme katte kinnitamise (secure) vasteks oli tõlkija kirjutanud seejärel toetage vedur vastu kindlat ja

201 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) tugevat seina. Tõlkija ilmselt ei olnud endale ette kujutanud, kuidas see 200-tonnise veduri puhul võiks välja näha.

3.3.8. Sõnastike ja terminibaaside sihipäratu kasutamine

Sõnastike sihipäratu kasutamine on näiteks see, kui sõnastikku kasutatakse võhiklikult, nt võetakse vihjesõnastikust5 esimene ettejuhtuv vaste. Peale erivormiliste sõnastike (paberipõhiste, elektrooniliste ja interneti- põhiste sõnastike) kehtib sama ka terminibaaside kasutamise kohta, kui sealt on võetud vale termin või sarnane (kuid konteksti sobimatu) termin. Siia põhjuseliiki kuulub ka teguviis, kui tõlkija jätab miskipärast liigse enesekindluse, sõnastiku või järelevaatamisvõimaluse puudumise või lihtsalt laiskuse tõttu sõnastikust või terminibaasist järele vaatamata ja eelistab kasutada oma väljamõeldist. Viimaste kasutamine on koht, kus tõlkijad sageli oma fantaasiat kokku ei hoia ega loogilist mõtlemist ilmaasjata kuluta. Käesolevat liiki veapõhjustest saab hea tõlkija üle laia silmaringi abil. Et inimese pea ei ole kummist ning kõike ei ole võimalik meelde jätta, aitab palju kaasa ka teadmine, kust või kuidas mingi valdkonna termineid saab otsida ja mis allikad on usaldusväärsed.

3.3.9. Tõlkimise abitarkvara puudulik kasutamisoskus

Suur osa tarbetõlkimisest toimub tänapäeval arvutipõhise tõlkena, millel on hulk eeliseid tavalise tõlkimise ees, ent ka oma erilised veapõhjused. Kui tõlkija ei loe tõlkemälust võetavaid täpseid vasteid üle, kandub seal olla võiv viga tõlgitavasse teksti (rääkimata osalistest kokkulangevustest). Samuti juhtub sageli, et tõlkija ei oska valesti segmenteeritud lauseosi liita (kui lause keskel on punkt, koolon või semikoolon) ja tõlgib osised eraldi, hoomamata, et tegu on ühe lausega. Nt tabelipäise Correct VAT Reg. No Sormat for each country vasteks sai tõlkija Õige käibemaksuko- huslase registreerimisnumber. Iga riigi jaoks puuduv vorming, kuigi terve alljärgnenud tabel oli registrinumbrite formaate täis.

5 Vihjesõnastik loetleb vasteid ilma neid seletamata, sellise sõnastiku kasutamine eeldab vastete täpse tähenduse teadmist.

202 ANDRES VALDRE. INGLISE-EESTI TEHNIKATÕLKE VIGADE LIIGID JA PÕHJUSED

3.3.10. Psühholoogilised tegurid

Kuigi hooletusel on siin mingi osa, võivad muude põhjustega seletamatud tõlkevead tekkida sellepärast, et tõlkijal on kiire, ta on väsinud või on mõtted hajevil. Valestilugemise näiteid: log files ~ pikad failid (p.o logi- failid tõlkija on log asemel lugenud long); system of the invention ~ sekkumissüsteem (p.o leiutises kirjeldatud süsteem tõlkija on invention asemel lugenud intervention); followed by the country name ~ mis järg- neb riigi nimele (p.o millele järgneb riigi nimi). Peale lugemisvigade tekke võivad kirjeldatav põhjus ja muu tegevus (nt tõlke keelelise külje korduvad silumiskatsed või tugev toimetamine) pärssida ka terminipiiri tajumist ja loogilist mõtlemist, mis üheskoos võib välja viia loogikavigadeni või koguni tõlketotrusteni. Mõttejooksu võib takistada ka väsimus, mis olevat olnud kogenud tõlkija tuntud tõlkeapsu gas station bensiinijaam ~ gaasijaam tekkepõhjuseks. Psühholoogiliste veapõhjuste hulka tuleks kindlasti arvestada ka nn silmamälu, kus teksti kauaaegsel töötlemisel silm harjub kirjapildiga ja sõnad jäävad lõpuni lugemata.

4. Mis aitab?

Tõlkevigu täielikult vältida ei ole võimalik. See on sama paratamatu nagu see, et häid tõlkijaid on vähe, vähem kui keskpäraseid tõlkijaid. Täielikult veatu tõlke nõue tekitab vaid asjatut stressi, soodsam oleks mõistlik kvaliteedijuhtimine (nt keskendumine raskete ja sisuvigade vältimisele). Tõlkekvaliteedi üldise kvaliteedi parandamisel tuleb kasuks tõlkijate oskuste arendamine, eelkõige tõlketeooriavõtete rakendamine näiteks transpositsioon ehk sõnaliigi muutmine, deverbalisatsioon ehk sõnasõna- lisuse vältimine lähteteksti taotluslikku sisu moonutamata, ikoonilisus ehk vormi ja sisu vastavus (nt tegevuse ajaline edasiandmine lauses) ja relevantsuse järgimine. Valmis tõlget saab ja tuleb keeleliselt ja sisuliselt üle vaadata (korrek- tuur ja toimetamine). Seda peaks alati tegema teine inimene kui teksti tõlkija teine silmapaar ja teine pea suudab tõlke värske mõttega üle vaadata ja leiab sealt vigu, mida tõlkija ei ole tähele pannud. Keelelist korrektuuri peaks tegema keeleosav inimene (kes oskab sihtkeeles ladu-

203 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004) salt ja korrektselt väljenduda), sisulist toimetamist erialainimene, kogenud tõlkija või toimetaja. Kui tõlgete eest tasustatakse mahu järgi, peaks sisuliselt õige ja samas ka ladus ja keeleliselt korrektne tõlge olema rohkem väärt kui kohmaka sõnastusega või sõnavahuga pikaks aetud tõlge. Tõlkija professionaalsust aitab suurendada tõlkimiseks vajalike oskuste süvendamine. Eelkõige tuleb arendada lähtekeele oskusi (et täpselt saada aru lähtetekstist), väljendusoskust sihtkeeles, valdkonnateadmisi ja allikakriitilist meelt (kuidas termini- ja teabeallikaid võib usaldada) (Hraser, Titchen Beeth 1999: 1112). Kasuks tuleb ka üldise silmaringi laiendami- ne, sh lähte- ja sihtkeele erinevuste osas, et tunda sagedaid tõlkekarisid, samuti muude keelte tundmine. Tõlgitakse sageli suure vaimse pinge all, kusjuures eri tööde puhul võivad selle pinge tekitada eri tegurid (nt tähtaeg, kvaliteet, välised häiretegurid). Tõlkijale tuleb kasuks, kui ta arendab endas järgmisi psüühi- lisi võimeid: süvenemisvõime, kriitikameel, avatus, keskendumisvõime, lõõgastumisvõime, tähelepanu pööramine üldpildile ja tähelepanu pööra- mine üksikasjadele (Hraser, Titchen Beeth 1999: 4). Tõlkevigade vältimi- sel on olulisim tõlkijate kaasamõtlemise ja kujutlusvõime arendamine, sest seda jääb pahatihti vajaka.

Võib tunduda, et tõlkevead ei oma erilist tähtsust, kui tõlkest on võimalik veel aru saada, elu läheb ka tõlkevigadega edasi. Semiootikud väidavad, et kogu kultuur on tõlge. Kuivõrd midagi väga tõlkeprotsessi sarnast toimub kogu eluslooduse pärilikkuse kandja DNA paljunemisel, võib väita ka, et kogu elusloodus on tõlge ja DNA tõlkimise kvaliteedist oleneb see, milline on iga üksiku elusolendi käekäik. See võib olla hea vaid siis, kui tõlkevigu on tähtsusetult vähe.

204 ANDRES VALDRE. INGLISE-EESTI TEHNIKATÕLKE VIGADE LIIGID JA PÕHJUSED

Viited

EE 2002 = Eesti Entsüklopeedia 11. Eesti üldosa. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Hraser, Bill 1998. The new rhetoric: how discourse analysis can help translators. http:// europa.eu.int/comm/translation/reading/articles/pdf/1998_tp_new_rhetoric_ fraser.pdf (29.08.2004). Hraser, Bill & Titchen Beeth, Helen 2001. The hidden life of translators: the quest for the roots of quality. http://europa.eu.int/comm/translation/reading/articles/pdf/ 2001_hidden_life_of_translators.pdf (29.08.2004). Le mot juste 2002 = Le mot juste: a list of terms frequently misused in the European institutions. 15.10.2002. (Hight the Hog.) http://europa.eu.int/comm/translation/ en/ftfog/motjuste.htm (29.08.2004). Liivaku, Uno 2001. Väike soovitussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Martínez Melis, Nicole & Hurtado Albir, Amparo 2001. Assessment in translation studies: research needs. META 46, 272287. (http://www.erudit.org/revue/ meta/2001/v46/n2/003624ar.pdf (29.08.2004).) Nida, Eugene A. 2000. Translators confrontations with false ideas about language. http://europa.eu.int/comm/translation/reading/articles/pdf/2000_tp_nida.pdf (29.08.2004). Tarbijakaitseseadus Elektrooniline Riigi Teataja. 15.04.2004. https://www.riigiteataja. ee/ert/act.jsp?id=715202 (29.08.2004). Valdre, Andres 2004. Inglise-eesti tehnikatõlke vead. Tartu Ülikool, filosoofiateadus- kond, germaani-romaani filoloogia osakond. Magistriprojekt. Tartu. ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt, koost Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik ja Tiiu Erelt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Ørsted, Jeannette 2001. Quality and efficiency: incompatible elements in translation practice? META 46, 438447. (http://www.erudit.org/revue/meta/2001/v46/ n2/003766ar.pdf (29.08.2004).)

205 EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 1 (2004)

Mistakes in English-Estonian technical translation

ANDRES VALDRE

The article is based on a database of 918 genuine translation mistakes collected by the author during editing of raw (unedited) professional translations. Translation mistake is defined as a mismatch between the target and source texts, especially one which affects the meaning and is created during the translation process. Eight basic groups of translation mistakes can be identified: 1. target language mistakes (mistakes independent of the translation process); 2. theme-rheme mistakes; 3. category mistakes (such as the misuse of translations of high and low as literal translation from English); 4. stylistic mistakes; 5. terminology mistakes; 6. wording mistakes (with minor shifts in meaning); 7. literal translations of words and grammar (accounting for 51% of the causes in the database); and 8. logical mistakes (major shifts in meaning, incl. absurdities). The causes can be divided into two major groups: objective (independent of the translator) and subjective causes (dependent on the translator). 1. Objective causes are: 1.1. an insufficient translation brief; 1.2. non-coherent source text; 1.3. source text mistakes; 1.4. dictionary mistakes; and 1.5. spelling mistakes. 2. Subjective causes include: 2.1. the misidentification of terms; 2.2. factual mistakes; 2.3. words resembling nonrelated words in the target language; 2.4. errors in term creation; 2.5. insufficient command of source language (vocabulary, constructions, idioms); 2.6. insufficient logic;

206 2.7. inconsistent use of dictionaries and termbases; 2.8. insufficient command of translation software; and 2.9. psychological causes (e.g. reading errors, fatigue). As the main cause of bad translations is insufficient logic, and as the most frequent mistake types are literal translations and logic mistakes, any translation would benefit from a thorough consideration of whether the words of the translation really carry the intended meaning, while maintaining a clear and understandable wording in the target language.

ANDRES VALDRE (1970) on lõpetanud Helsingi Tehnikaülikooli materjaliteaduse eriala tehnikamagistrina (1994) ja tehnikalitsentsiaadina (2003). Kaitses 2004. aastal teise magistrikraadi Tartu ülikoolis kirjaliku tõlke erialal. Tegeleb tehnikatekstide tõlki- mise-toimetamisega 2000. aastast; alates 2003. a töötab tõlkebüroos Eurologos-Tallinn Galandrex OÜ. Alates 2004. aastast õpetab Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjaliku tõlke magistriõppes tehnikatõlget. [email protected]

207