Renovatum Anno 2010

2010 Renovatum 2010

Head lugejad! Kolmeteistkümnes Renovatum ilmub Teie ette tavalisest palju mahukamana ja uuel kujul. Kogumiku võr- guväljaandena avaldamise otsus ei tulnud kergelt, sest traditsiooniliselt tegeleb konservaator ainelise pä- randiga ja näeks meelsasti ka kogumikku käega katsutaval kujul. Kultuuripärandi ja sellega seotud teabe laiema levitamise eesmärgil on kogumiku internetti „kolimine“ aga ilmselt protsessi loogiline jätk. Loodan, et lugejate hulga kasvades suureneb huvi kultuuripärandi ja selle hoidmise ning väärtustamise vastu veelgi.

Kriste Sibul Ennistuskoda Kanut direktor

ENNISTUSKODA KANUT Pikk 2 10123 Tallinn Tel 6446 915 Faks 6313 935 e-post [email protected] www.kanut.ee

ISSN-L 1406-8060 ISSN 1736-9150

Toimetaja: Kriste Sibul Keeletoimetaja: Sirje Ratso Ingliskeelsed tõlked: Tiido & Partnerid Keeleagentuur, Raua 35, I korrus, 10124 Tallinn Kujundaja: Maite-M. Kotta Fotod: Ennistuskoda Kanut (kui ei ole märgitud teisti)

2 Renovatum 2010

SISUKORD

1 – SÄILITAMINE 88 / Sirje Kask, Seljametsa muuseumile kuuluva fotoalbumi konserveerimisest 5 / Marike Laht, Hallitusest ja puitu lagundavatest seentest ning nende tõrjeabinõudest Eesti 90 / Tulvi Turo, Köitemeister Karl Haupti luksuslik Vabaõhumuuseumis fotoalbum 1930. aastatest

93 / Enno Rennit, Küllike Pihkva, Ernst Jaaksonile kuulunud Eesti kaardi konserveerimine 2 – UURINGUD JA MATERJALID Ajalooarhiivi ja Eesti Rahva Muuseumi konservaatorite ühistööna 10 / Heige Peets, Tekstiilide konserveerimisest Eestis. Tekstiilide toestamine 98 / Timo Talvik, Buduaarimööbli restaureerimine

18 / Alar Nurkse, Infrapuna reflektograafiga teostatud 101 / Viljar Talimaa, Intarsialaud alusjoonistuste uuringutest Eesti Kunstimuuseumi valitud kunstiteostel 103 / Riin Rohtla, Ühe eestikeelse kooligloobuse restaureerimisest

108 / Jolana Laidma, Kassi sarkofaag ehk muumiahoidja 3 – KONSERVEERIMINE 111 / Markus Samma, Heige Peets, Ülevaade Eesti 28 / Urve Kolde, Ave Tarvas, Larissa Petina, Heige Ajaloomuuseumist Kanutisse konserveerimisele Peets, Raja vanausuliste koguduse raamatukogu toodud vabamüürlaste põlledest, kinnastest ja raamatute ja käsikirjade konserveerimine joonestuslauast

33 / Külli Valk, Ikooni eeskujujoonised – säravad 121 / Ruth Paas, Euroopa lehvik. Kadrioru kunstiteosed või kõnekas materjal tööprotsessist? kunstimuuseumi lehvikute kogu Gavriil Frolovi ikoonitöökoja materjalide põhjal

42 / Vilja Sillamaa, Ikoonide eeskujujooniste konserveerimine 4 – DIGITEERIMINE

49 / Andres Uueni, Martin Sermat, Ikoonide 129 / Kadri Merila, Mari Siiner, Kultuuripärandi eeskujujoonistest reprode valmistamine digitaalsest tagatiskopeerimisest

51 / Marika Mängel, Üüve Vahur, Mari-Liis Paaver, 132 / Rene Haljasmäe, Veebipõhine andmebaas Raja vanausuliste ikoon „Jaakobi unenägu“ „Hällitrükised Eesti mäluasutustes“

54 / Maria Lillepruun, Signe Vahur, Pia Ehasalu, Ebbe 135 / Andres Uueni, Pilootprojekt: 2D-objektidest Ludwig von Tolli vapp-epitaaf Kaarma kirikust kõrgekvaliteedili ste digitaalsete kujutiste loomine

59 / Signe Vahur, Maria Lillepruun, Pia Ehasalu, Georg 138 / Andres Uueni, Digitaalse ainese pikaajaline Johann von Wrangelli vapp-epitaaf Lüganuse säilitamine kirikust 140 / Andres Uueni, Kultuuripärandi kaardistamiseks ja 64 / Pia Ehasalu, Tallinna Püha Vaimu kiriku juurdepääsu loomiseks algatatud europrojektid kappaltari tabernaakli uurimine ja konserveerimine: pilootprojekt altari seisundi ja konserveerimisvajaduse hindamiseks 5 – MIS TEOKSIL? 74 / Maria Lillepruun, Polükroomne figuur Coloche: ajalooline taust ja konserveerimine 143 / Ruth Tiidor, Konservaatorite kutseomistamine 2003–2010 78 / Signe Vahur, Hanila Pauluse kiriku altari restaureerimine ja selle paigaldamine kirikusse 146 / Kriste Sibul, Arengud konserveerimise terminoloogias 84 / Vilja Sillamaa, Ajaloolised fotoalbumid ja nende ülesehitus 149 / Henno Tigane, Kanuti raamatukogu URRAM-is

3 Renovatum 2010

6 – HARIDUS JA TÄIENDÕPE

152 / Kriste Sibul, Koidu Laur, Koolitused Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise Rahvusvahelises Uurimiskeskuses

158 / Alar Nurkse, Sümpoosion paneelalustel maalikunsti konserveerimisest Getty Konserveerimiskeskuses

159 / Üüve Vahur, Kursus maalide struktuurist ja mehhaanilistest omadustest Kopenhaageni Konserveerimiskoolis

160 / Üüve Vahur, Dubleerimiskangaste töötuba Courtauld’ Kunstiinstituudis Londonis

161 / Ingrid Pihelgas, Keskaegsete polükroomsete skulptuuride maalitehnikate kursus Amsterdami- Maastrichti suveülikoolis

162 / Vilja Sillamaa, Kirde-Ameerika Dokumentide Konserveerimiskeskuse õppeprogramm Kesk- ja Ida-Euroopa fotokonservaatoritele

164 / Riin Rohtla, Koolitus paberi puhastamise uutest meetoditest

167 / Maie Valkmaa, Pabermaterjalide taustamiskoolitus

168 / Küllike Pihkva, Seminar kalkapaberi konserveerimisest

170 / Ruth Paas, Kostüümide kollokvium

172 / Heige Peets, Moodsad materjalid mäluasutustes

4 Renovatum 2010 HALLITUSEST JA PUITU LAGUNDAVATEST SEENTEST NING NENDE TÕRJEABINÕUDEST EESTI VABAÕHUMUUSEUMIS

Marike Laht Eesti Vabaõhumuuseum Vabaõhumuuseumi tee 12 13521 Tallinn [email protected]

„Kõik on seotud kõigega“ ja elus loodus nõuab oma (suur-toonesepp Anobium pertinax, majasikk Hy- küsimata, kas meie seda tahame või mitte. Sellest lotrupes bajulus), hallitusseeni (Poria, Gloephullus tulenevalt on hallitusseened ja puitu lagundavad sepiaria), samblikke jm. Näiteks ilmnes laudvood- seened olnud läbi aegade Eesti Vabaõhumuuseumis riga koolimaja lahtivõtmisel pärast voodri eemal- tõsine probleem. On ju ületoodud vanade hoonete damist, et tagaseina palgid olid peaaegu hävinud, adapteerimine uude keskkonda niigi problemaa- kuigi välisvaatlusel oli olukord tundunud rahuldav. tiline, muuseumi geograafilisest asendist tingitud Seega tuli amortiseerunud puitmaterjal suures ula- tihti ebasoodsad kliimatingimused raskendavad tuses muuseumis asendada uuega. vabaõhuekspositsiooni säilitamist veelgi. Hoonete taaspüstitamiseks vajalik asendusmaterjal Eksponeeritavad Eesti maa-arhitektuuri mälestus- oli enamasti toores palk, sest majandustingimused märgid aga väärivad jõupingutusi nende hoidmi- ei võimaldanud varuda ehitusmaterjali tagavaraks seks, sest sisaldavad rikkalikult ajaloolist informat- (1). Sellele lisandusid hoonete asukoha muutusest siooni meie taluarhitektuuri arengu kohta. Eestile tingitud kahjustavad tegurid – põhjuseks erinev on iseloomulikud ainulaadsed taluelamud – rehe- kliima ja suhteline õhuniiskus. majad. Monumentaalsed rehielamud hakkasid ku- Kakumäe poolsaarel asuvas muuseumis valitseb junema ligi 1000 aastat tagasi ja muutusid valitse- väga niiske mereline kliima. Õhku kuivatavate vaks elamutüübiks 17. sajandil. Teatud arengu läbi lõuna- ja idatuulte osakaal on väike. Ka pinnas on teinud rehemaju ehitati veel 20. sajandi alguseski. paiguti väga niiske, sest muuseum asub liivakivist Eesti Vabaõhumuuseumi kaheteistkümnest talu- „kausis“, mille mereäärne kõrge serv takistab vee õuest üheksal seisavadki rehemajad sinna juurde äravoolu. Kuumadel suvepäevadel tõuseb pinnasest kuuluvate aitade, lautade, saunade, sepikodade, veeaur, mille hajumist tuulevaikuse korral takistab heinaküünide, kaevude ja muuga. Ühtekokku on hooneid ümbritsevate puistute liigiline koosseis, Vabaõhumuuseumi 79 hektari suurusel maa-alal kasvukõrgus ja tihedus (palju suuri lehtpuid). Kõik praeguseks 72 rahvaarhitektuuri kogusse kuulu- see halvendas/halvendab puithoonete säilimist, vat hoonet. Neist paljusid on aja jooksul erinevatel kahjustades eelkõige eksponaathoonete alumisi viisidel ohustanud nii hallitus- ja puitukahjustavad konstruktsioone. Nii hakkasidki kooruma problee- seened, vetikad kui ka kahjurputukad. mid, mis on aktuaalsed olnud kogu Vabaõhumuu- seum eksisteerimise aja. Kui esimesed kümmekond aastat tegeldi peamiselt Eelloost algsest asukohast kaasa toodud puidukahjurite tõr- Esimesed kaks eksponaathoonet – püstkoda ja tuu- jega, siis alates 1969. aastast on tulnud tegeleda ka lik – toodi muuseumisse 1958. aastal. Järgnevatel hoonete töötlusega hallitus- ja puitulagundavate aastatel lisandus ridamisi taluhooneid. Neist osa seente vastu. 1969., 1970. ja 1972. aastal töödeldi olid oma algses asupaigas juba mõnda aega kasu- igal aastal küll vaid 3 hoonet, 1973. aastal vajas tamata seisnud ning nende olukord oli üsna halb. aga tõsist antiseptimist hallitusseente vastu juba Sageli olid väga halvas seisukorras ületoodavad lau- 16, 1978. aastal 34, 1979. aastal 26, 1980. aastal 15 dad, mida oli määndanud sõnnik, kuid teistegi ehi- hoonet. 1983. aastal vajas taas abi 21 arhitektuurset tiste alumistel ja kehva katuse korral ka ülemistel eksponaati. Järgmistel aastatel (kuivemad aastad + palgikordadel esines kõdunemist, puidukahjureid antiseptimise mõju) vähenes hallitusseente levik

1 – Säilitamine 5 Renovatum 2010 nii, et 1984. aastal vajas töötlust 4, 1985. aastal 6 ja 1988. aastal 2 hoonet. 1989. aastal tõusis hallitavate hoonete arv jälle 10-ni. 1990. aastal vajas töötlust 22 hoonet, 1991. aastal aga 15 hoonet. Seejärel toimus taas hallitusnähtude vähenemine, nii et järgnevail aastail vajasid töötlust vaid 1–2 hoonet. Seega võib tõdeda, et alates 1973. aastast on muuseumis peamiseks probleemiks muutunud hallitusseente aktiivne paljunemine, mis on tingitud niiskuse kont- sentratsioonist eksponaathoonetes ja nende ümber. Ill 2. Majavamm Serpula lacrymans Liberty hoone Vabaõhuekspositsiooni säilimise huvides on viima- seinal 2005. aasta augustis se paarikümne aasta jooksul oluliselt suurendatud põõsarinde raiet, samuti piiratakse suurte puude kasvamist hoonete vahetus läheduses, sest rahvusvaheliselt soovitatakse hoida eksponaathoonete ümbruses 4–5 m laiusi tuulekoridore. Järjest rohkem tähelepanu pööratakse pinnasest vee ärajuh- timisele. Mõne hoone ümbruses on pinnas aga vihmaste il- madega ikka liigniiske ja seetõttu on neis jätkuvalt Ill 3. Majavammi pidevaks mureks nii hallitusseened kui ka muud seenekolded Härjapea hoone seinapalkidel 2005. puidu mädanemisprotsessi soodustavad seened. aasta oktoobris. Katastroofilähedaseks muutus olukord muuseumis sademeterohketel 2004. ja 2005. aastal, eelkõige 2005. aasta augustikuul, mil Tallinnas sadas vihma 132 mm ehk 169% normist (2). Vabaõhumuuseum muutus tõeliseks „seeneparadiisiks“ (vt ill 1). Suur- tes kogustes sadanud vihmavesi, mida niigi märg pinnas ei jõudnud endasse imada, moodustas ta- luõuedel veelompe, milles erinevad õhus hõljunud seeneeosed leidsid soodsa koha pinnasesse imbu- Ill 4. Köstriaseme lauda miseks. 2005. aasta augustis-septembris läbi viidud muldpõrand on kaetud mullaseene Poriaceae gen. ekspositsiooni seirete käigus, kuhu olid kaasatud sp viljakehadega 2005. aasta septembris. erialaspetsialistid mükoloogide näol, tuvastati seenkahjustusi ühtekokku 14 objektil, seejuures oli majavammi (Serpula lacrymans) koldeid 7 ja need Mõne sõnaga majavammist paiknesid laiali muuseumi erinevates osades (vt ill Kõige ohtlikum on puitekspositsioonile kahtle- 2–3). Ekspositsiooni välisilmet kahjustasid ka pui- mata majavamm, mis põhjustab kiiresti arenevat tulagundavate seente Ceriporia sp. ja Fomitopsis destruktiivmädanikku – puit muutub pruuniks pinicola viljakehad ning mullaseened (Corticiaceae ja lõhestub kuubikuteks. See seen pole meil en- gen. sp. ja Poriaceae gen. sp.) (vt ill 4). deemiline liik, vaid 16.–17. sajandil Himaalajast okaspuiduga Euroopasse imporditud. Varaseimad andmed tema esinemisest Baltikumis pärinevad 1805. aastast Liivimaa kubermangust (arvatavalt Lõuna-Eestist). Umbes 1855. aasta paiku märgati majavammi aga Märjamaal ühes päris uues majas. Levik hoogustus möödunud sajandil, mil sellele aitasid kaasa sõjad-ajaloopöörded, sest paljud vihma läbilaskvad katused jäid õigeaegselt paran- damata ja vihmaveetorud paikamata. Nimelt vajab majavamm meie kliimas oma eksistentsiks inime- Ill 1. Sademete hulk Tallinnas 2005. aasta augustis.

1 – Säilitamine 6 Renovatum 2010 se toetust. Kuna majavammi algses elukeskkonnas vemõisa territoorium koos seal asuva hoonestusega valitseb üsna jahe kliima, ei talu ta eriti kõrgemaid Vabaõhumuuseumile (4). Enne muuseumi oman- temperatuure. Kui temperatuur on üle 40 ºC, seen dusse tulekut seisid majad mitmeid aastaid hool- sureb. Kasvamiseks on optimaalne 18–23 °C; mak- duseta, läbisadavate katustega, avatuna ilmastiku simaalne temperatuur, mille juures majavamm veel ja vandaalide meelevallale. Kahjuks ei paranenud kasvab, on aga 26–27 ºC. Seega on tüüpilisel eesti- hoonete seisukord oluliselt ka Vabaõhumuuseumi maisel suvel talle soodsaimad kasvutingimused (3). valdusesse saamisega, sest muuseumil puudus raha Igasuguse seenorganismi kasvamist majas soodus- suuremateks korrastustöödeks. Hädapäraselt lapiti/ tavad kolm tingimust: lapitakse vaid katuseid ja aknaid. Seega oli muuseumile antud uue ala näol tegu majavammi koloonia- 1) niiskus, ga, kus seene elutegevust ja arengut ei häirinud eriti 2) halb ventilatsioon, miski. Maa-alune seeneniidistik ja õhus levivad 3) temperatuur 18–20 °C. eosed jõudsid ka muuseumi ekspositsioonialale, Soodsaimad tingimused on parajalt soojades, kül- otsides soodsaid avaldumisvõimalusi. lastunud niiskuse ja seisva õhuga ruumides. Tuu- 2005. aasta sügiseks olidki nakatatud mitmed muu- letõmbuses kaotab seene viljakeha rohkem vett, seumi eksponaadid. Seisime küsimuse ees, mida kui ta on võimeline tootma, ning seetõttu ta hävib. antud olukorras ette võtta. Võitlus majavammiga Lisaks on majavammil võime toota tiheda kestaga on väga keeruline ja pikaajaline. Vammi võib oh- säilitusorganeid, mis on nii kuivamisele kui ka kül- jata või piirata, aga kindlalt ei saa väita, et see on mumisele väga vastupidavad. Soodsatel tingimustel likvideeritud, sest imeväikesed seeneeosed leiavad hakkab seen uuesti kasvama. kergelt endale uued sobivad kasvulavad. See sai Majavamm hakkab tavaliselt arenema hoone alu- selgeks, kui mükoloogid, kes määrasid kõigi seen- mistes osades – keldrites, seinte allosas ja põran- kahjustuste tekitajate liigid, leidsid ka väga algelises dates, tungides tugeva nakkuse korral kõrgemalegi. vormis majavammi – sellisel kujul pole seda lihtsa Viljakehade esinemine on kaugele arenenud kah- visuaalse vaatlusega võimalik kindlaks teha. Nime- justuse tunnus. Kord juba levima hakanud, tungib tatud juhul meenutas majavamm välimuselt pigem majavamm ka kuiva puitu, kuna toodab ise vett kõrval asunud hoone põrandal levinud mullas- ning transpordib seda märjast puidust kuiva. Subst- eent. Nakatanud olidki mitte ainult laudpõrandad raadi niiskusesisaldus võib seente kasvu tõttu suu- ja -seinad, vaid mõnes hoones ka muldpõrandad. reneda kuni paarkümmend protsenti. See omakor- Külmutamine (s.o talvine külm) sellisel puhul ei da loob eeldused uute niiskuslembeste seeneliikide aita ja kuumutada pole võimalik. Seega eemaldati ilmumiseks. Kuigi vamm toitub eelkõige puidust, laudpõrandaga hoonetes (ühes rehemaja kojalaad- koloniseerib ta edukalt ka muid materjale – krohvi, ses eeskambris ja ühes saunas) alustuseks põran- telliseid ja kive. Sellistest anorgaanilistest materjali- dalauad ja põletati need. Edasi toimiti samuti nagu dest kasutab majavamm kaltsiumit, mis tõenäoliselt nakatunud muldpõrandate puhul. Pinnas eemal- kulub ta elutegevuse käigus toodetava oblikhappe dati umbes poole meetri sügavuselt, kusjuures neutraliseerimiseks, ja rauda, mis on lagunemis- väljakaevatud pinnas koguti konteineritesse. Kogu reaktsioonide oluline lisafaktor. kaeveauk puistati üle booraksiga (naatrium tetra- boraadidekahüdraat). Seejärel jäid hooned pideva kontrolli alla. Mõnes hoones ilmus 2006. aasta ke- Eksponaathoonete vadel seeneniidistik uuesti nähtavale. See eemalda- seenkahjustuste vastu võitlemise ti veel kord mehaaniliselt ja uuesti kaeti kogu pind booraksiga. abinõudest Sama tegevusskeemi kasutati eksponaathoonetes Majavammi kollete olemasolu Eesti Vabaõhumuu- ka mullaseente Cortciaceae gen. sp ja Poriaceae seumi praegusel territooriumil fikseeriti juba 1970. gen. sp. vastu võitlemisel. Nende puhul nakatunud aastate lõpul hoonetes, mis ei kuulunud küll muu- pinnas ainult kooriti ja seejärel puistati kooritud seumile, kuid asusid muuseumi territooriumi laien- kohtadele booraksit (vt ill 5). Ka mullaseened il- damiseks mõeldud reservalal, ajaloolise Liberty su- musid mõnes kohas järgmisel kevadel taas, siis vemõisa territooriumil. Pärast Teist maailmasõda kasutati nende tõrjeks 1% P3-triquart AP vesi- olid Liberty maa-ala ja hooned kasutusel pionee- lahust, mis põrandale pihustati. P3-triquart AP ride suvelaagrina ja 1986. aastast kuulub endise su- näol on tegemist toiduainetetööstuses kasutatava

1 – Säilitamine 7 Renovatum 2010 desinfitseerimis vahendiga, millega välditakse hallitus- ja pärmiseente levikut. Desinfitseerivad omadused on saavutatud efektiivsete kvanternaarsete ammooniumiühendite koosmõjul koos madala pindpinevusjõuga. Hoonetes, kus majavamm oli nakatanud puitu ja puudus võimalus see lihtsalt välja vahetada, eemaldati seeneniidistik ja -viljakehad mehaaniliselt. Seejärel kuumutati kahjustunud kohti kuumapu- huriga ja töödeldi pindu Aidol Multi GS-iga, see on vedel pikaajalise toimega puidukaitseõli, mille mõjuained on 1,00% tebukonasooli ja 0,002% del- tametriini. Õli kanti pindadele pintsliga ja pärast kuivamist muutus see värvituks. Positiivsena tuleb märkida sedagi, et pärast õlitöötlust tundus puit Ill 5. Mullaseene Poriaceae gen. sp. olevat tugevama struktuuriga (vt ill 6). viljakeha eemaldamine Köstriaseme talu laudast 2005. aasta oktoobris Lõpetuseks Suhtumine seentesse on aegade jooksul, samuti lähtuvalt vaatepunktist olnud erinev – kui purepec- ha hõim Mehhikos peab seeni mulla õiteks, flor de tierra, siis inglise filosoof ja teadusloolane Francis Bacon väitis 16.–17. sajandi vahetusel, et seened on üks sort mulla väljaheiteid, excrements (5). Vaba- õhumuuseumis probleeme tekitavate seente puhul Ill 6. Puitulagundavatest seentest nakatunud võiks nõustuda pigem viimase seisukohaga. puidu töötlus Aidol Multi GS-iga 2005. aasta Võitluseks nii hallitus- kui ka puitulagundavate oktoobris. seentega on muuseumis läbi aegade kasutatud väga erinevaid keemilisi aineid, kuid imerohtu, mis meid nendest muredest alatiseks vabastaks, pole me siiski veel leidnud. Oma osa mängivad siin ka erinevad situatsioonid ja muutlikud keskkonnategurid. Nii kontrollitakse kõiki, eriti varem probleemseid hooneid regulaarselt, ennetamaks uusi võimalikke kahjustusi. Võivad ju meile tajumatud muudatused keskkonnas olla piisavad selleks, et kahjurseened taas arenema hakkaksid. Selle vältimiseks viiak- Ill 7. Hallituskahjustusega se aeg-ajalt läbi ka erinevaid profülaktilisi töötlu- soad EVM-i hoidlas 2006. si. Hoonete puhul tähendab see eelkõige niisketel aasta jaanuaris. perioodidel kütmist. Suletuna eksponeeritavaid ja küttekolleteta hooneid, mille termo-niiskusrežii- mi muuta ei saa, tuulutatakse. Põrandaaluse ven- tilatsiooni parandamiseks niidetakse regulaarselt hoonete ümbrust. Liigvee ärajuhtimiseks hoitakse drenaažkraavid töökorras. Samuti kontrollitakse pisteliselt hoidlates ja avaekspositsioonis asuvaid esemeid, millel on olnud varasem hallituskahjustus.

Jälgitakse, kuidas on mõjunud erinevad töötlused, ll 8. Hallituskahjustuse kas on vajalik täiendav töötlus või on seisukord sta- likvideerimine ja eksponaatide puhastus biilne. Fondihoidlates seisavad eksponaadid sageli 2006. aasta jaanuaris.

1 – Säilitamine 8 Renovatum 2010 palju aastaid samades tingimustes, seega sõltuvad jalid ja kemikaalid, mis lihtsustavad tööd kultuuri- ilmnevad kahjustused suuresti eelnevatest puhas- pärandi säilitamisel. Kõrvale on jäänud ained, mis tus- või konserveerimisvõtetest (vt ill 7–8). on ohtlikud nii eksponaatidele, kasutajatele kui ka Aegade jooksul on muutunud nii mõnedki konser- ümbritsevale keskkonnale, sest kõik on kõigega veerimisvõtted, kasutusele on tulnud uued mater- seotud.

Viited Materjalid 1. Troska, G.; Saron, J.; Tomps, F. 1976. Eesti Riiklik Borax (booraks ehk naatrium tetraboraat) Vabaõhumuuseum 1957–1971. – Suitsutare. Tallinn: Eesti Algol Chemicales Vabaõhumuuseum, lk 14–18. Peterburi tee 44 2. EMHI 2005. aasta ülevaade/sademed; http://www.emhi.ee. 11415 Tallinn 3. Konsa, K. 2006. Konserveerimisbioloogia. Tallinn: Eesti Tel +372 605 6010 Kunstiakadeemia restaureerimiskool, lk 120–121. 4. Üprus, H. 1976. Rocca al Mare minevikust. – Suitsutare. P3-triquart AP Tallinn: Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum, lk 53–73. OY Ecolab Ab 5. Parmasto, E. 2005. Ühe seenevana seenelood. Tallinn: Mäkelänkatu 54a Varrak, lk 53. 00510 Helsinki Tel + 358 939 6561

Aidol Multi GS Remmers Baltica Laki 11e 12915 Tallinn Tel +372 655 6571

Mould and wood-decaying fungi, and relevant control of this in the Estonian Open Air Museum

Marike Laht

“Everything is connected with everything” and living nature demands its share, without asking whether we want it or not. As a result, mould fungi and the fungi decaying wood have been a serious problem for the Estonian Open Air Museum throughout times. The current article dwells more lengthily on the issues encountered in the Estonian Open Air Museum in the conservation of exhibit buildings, focusing on 2005, the catastrophe for the museum when the whole premises became a real “fungal paradise”. More extensively, the author describes the essence of dry rot and the methods applied in different exhibit-buildings of the museum to get rid of the dry rot. Several conservation devices have altered in the course of time, new materials and chemicals have been introduced, simplifying the endeavours in conserving cultural heritage. Hazardous substances detrimental for the exhibits, users and the surrounding environment have been discarded as everything is inter-related.

1 – Säilitamine 9 Renovatum 2010 TEKSTIILIDE KONSERVEERIMISEST EESTIS. TEKSTIILIDE TOESTAMINE

Heige Peets Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Vaatamata pikale kasutusloole pole tekstiilide hulk Muuseumis, Vilniuses P. Gudinase nimelise Leedu ja mitmekesisus muuseumides väga suur. Vanimad Kunstimuuseumi restaureerimiskeskuses. Samuti tekstiilid on jõudnud meieni arheoloogiliste haua- on väike osa meie muuseumides ja kirikutes säili- või juhuleidudena. Etnograafilised ja ajaloolised tatavaid tekstiile konserveeritud Leningradis Riik- tekstiilesemed on dekoratiivse disaini objektina likus Ermitaažis (Tallinna Piiskopliku Toomkiriku leidnud oma koha ka kunstiajaloos, nt gobeläänid, 8 sõjaväelippu, Tallinna raekoja piltvaip 17. sajan- sakraaltekstiilid, pitsid, tikandid ja luksuslikud tar- dist jm). beesemed (lehvikud, päevavarjud, sirmid), aga ka Tekstiilide konserveerimisega tegelenud ja tänaseni lipud, mööbli- ja tapeedikangad. Kindlasti kuulu- tegelevate asutuste lühike kronoloogiline loetelu on vad nende hulka ka rõivad, mida koguti, pärandati esitatud artikli lõpus. ja säilitati eelkõige nende hinnalise materjali, rikkaliku tikandi või peene käsitöö pärast. Lisaks on taolistel esemetel ka emotsionaalne väärtus, mis koos eelnimetatuga rõhutab eseme eripära, nõudes Liim versus nõel ka vastavat kohtlemist. Kui kujunesid välja suure- „Riideid peab ikka parandama, sest uus asi ei pea mad erakätes või ametiasutustes olevad kunsti- ja kuigi kaua vastu, aga paranda teda korra-paar, raamatukogud ning arhiivid oma erilaadsete kol- siis peab väga kaua vastu,” kõlab vanaema kuldne lektsioonidega, hakati samaaegselt kogude moo- soovitus. Konservaatori töövõtted ei erine oluliselt dustamisega tegelema ka neis olevate esemete kor- meie igapäevasest tekstiilide hooldamisest – pese- rastamisega. misest ja paikamisest –, kuid suhtumine konser- Eestis hakkasid süstemaatilised objektide korras- veeritavasse objekti ja oma tegemistesse, võrreldes tamisega seotud kogemused levima 19. sajandi II sajanditaguse praktikaga on oluliselt muutunud. poolel, kui tekkisid esimesed suuremad kollekt- Ometi on paljud lahendust nõudvad metoodilised sioonid (J. Burchardt, A. W. Hepel, E. P. Körber), ja tööeetikasse puutuvad probleemid jäänud tänini mille baasil hiljem moodustati muuseumid, kus vastakate diskussioonide ja vaidluste tallermaaks esemete korrastamisega tegelesid juba konkreet- ning sellest ei pääse mööda ka tekstiilide konser- sed isikud. 1960.–70. aastatel loodi Eestis mitme veerimisega seonduv. Õmmelda või liimida – see muuseumi juurde konserveerimistöökojad, mis küsimus on konservaatori igavene saatja ja polee- ühendasid erinevate materjalide, sh tekstiilide kon- mika tekitaja, kui asjatundjate ringis tuleb teemaks servaatoreid. Mitmed meie esimesed (professio- tekstiilide toestamine. naalsed) konservaatorid said väljaõppe Peterburis, Tekstiilide toestamine (taustamine, dubleerimi- Londoni Kuninglikus Muuseumis, Taanis, Rootsis ne, paikamine) on konserveerimismeetod, mille ja mujal Euroopas (1). eesmärgiks on rebenenud, auklike või rabedaks Pärast Teist maailmasõda oli Eestis kasutusel pea- muutunud kangaste ning terviklikkuse kaotanud miselt sotsialismimaade ja muidugi eriti Nõuko- objekti fikseerimine uuele alusele, mis tagaks kah- gude Liidu konserveerimislaborites kasutatav me- justunud materjalile mehaanilise tugevuse, kuid toodika. Ainuke võimalus erialast väljaõpet saada säilitaks seejuures objekti autentsuse (2). Alusma- oli NSVL-i suuremates konserveerimiskeskustes: terjalina on läbi aegade kasutatud erinevaid natu- Leningradis Riiklikus Ermitaažis, Moskvas I. Gra- raalseid tekstiilkangaid, aga ka paberit, pappi, klaa- bari nimelises Restaureerimisinstituudis ja Kremli si, pleksiklaasi ning kunst- ja sünteetilisi kangaid

2 – Uuringud ja materjalid 10 Renovatum 2010

(viskoos, nailon, Holytex). Fikseerimismeetoditeks on originaali õmblemine (niidi-nõelaga) sidepistes või kinnitamine liimiga aluskangale (liimtoestus). Millal milline meetod valida? Klassikalise niidi-nõela meetodi kasuks räägib hulk argumente: Ill 1. Salonginukk. Tartu • protsess on tehniliselt lihtne, Mänguasjamuuseum, TMMM 6228. Kollasest • võimalik on teha lokaalseid parandusi (vt ill täissiidist koemustriline kleidikangas oli 1–3), räbaldunud ja auklik. • sobitub hästi kanga koestruktuuriga ja parandused on vähe märgatavad; parandus- ja originaalmaterjali vahel on üksnes mehaanili- ne kontakt ning parandusniite saab vajadusel eemal dada (vt ill 4–5). Meetodi puuduseks on niidi ja nõela tõmbamine Ill 2. Detail kleidi kangast: rebend pärast läbi riide, mis hoolimata ettevaatlikkusest ning nii- konserveerimist. Kangarebendid ja di-nõela peenusest jätab materjali püsivad augud ja tekstiilikaod toestati võib seega kahjustada originaali. toonitud naturaalse siidiga ja fikseeriti Liimi kasutamisel võib olla mitu eesmärki: sidepistes niidi-nõelaga. • väga rabeda tekstiili toestamine, kui riiet ei saa nõelaga läbistada kangakiudu veelgi rohkem kahjustamata (vt ill 6–8); • originaali abi-fikseerimine liimitatud alusma- terjalile (taustakangale), et kergendada suure- mõõtmelise tekstiileseme (nt lipp) õmblemist taustakangale või kahe loorkangakihi vahele Ill 3. Salonginukk (nn sandwich-tehnika), pärast konserveerimist. Konservaator Ruth Paas, • maalitud kangaste ja lagunenud tikandiga teks- EK Kanut, 2007–2008. tiilide üldtoestamine, • (koi)aukude täitmine tekstiilimassiga (vt ill 9–11), • kiudude tugevdamine ehk impregneerimine Ill 4. Aknakardin. Tallinna Linnamuuseum kahjustunud kiudude mehaanilise lagunemise / E. Vilde majamuuseum, TLMEVM 229EVAj6. vähendamiseks (valdavalt vajavad seda arheo- Puuvillane vabrikukangas loogilised tekstiilid; vt ill 12–14), oli rebenenud, pikaajalise otsese päikesevalguse • liimimine võib olla praktilisem ja otstarbekam toimel olid tekstiilkiud muutunud väga rabedaks. (väiksem ajakulu) kui suurel alal lahtiste niitide niidi-nõelaga fikseerimine. Milline liimaine on tekstiilide jaoks parim? Kas see on korrektne küsimusepüstitus ja kas liimi kasutamine tekstiilide juures on üldse eetiline? Need Ill 5. Kardinatekstiil pesti, on küsimused, mis tekitavad konservaatorites alati sassis niidid sirutati ja kangas fikseeriti niidi- hulga vastakaid arvamusi ja mis ilmselt kunagi ka nõelaga võrkriidele. ühest vastust ei saa. Toestuseks kasutatud hõre võrk ei muuda oluliselt kardina läbipaistvust. Konservaator Ruth Paas, EK Kanut, 2008–2009. Liimid konserveerimises Konserveerimismaterjalide, sh liimainete oma- ratavad”), soovitavalt kasutatavad toa- või sellele dustele on konkreetsed nõuded. Need materjalid lähedasel temperatuuril (liimaine Tg) ja need ei peavad olema ajas stabiilsed (liimained ka „pöö- tohi muuta originaalobjekti omadusi ja välisilmet

2 – Uuringud ja materjalid 11 Renovatum 2010

(elastsus, värvus jm). Muutused, mis võivad kaas- Ill 6. Pühenduslindid Eduard Sõrmusele. Eesti neda liimi kasutamisega, ilmnevad aga enamasti al- Ajaloomuuseum, TE 186-191 AM 3798- les aastate möödudes objekti loomuliku vananemi- 3803. Punase siidkanga se käigus. Otsustamaks liimivaliku sobivust, saame tekstiilkiud olid muutunud väga rabedaks. toetuda isiklikele ja konserveerimise lähiajaloost Kangas oli rebenenud ja pärinevatele teadmistele ja kogemustele. Järgnevalt särp lagunenud tükkideks võtan vaatluse alla Eestis tekstiilide konserveerimi- Ill 7. Detail ses kasutatud liimained ja toon mõned näited nen- konserveerimise käigus. dega töödeldud esemete tänasest seisundist. Fragmendid fikseeriti liimitatud toestussiidile, lahtised sassis niidid korrastati ja sirutati. Traditsioonilised materjalid Toestuskanga ja originaali liimliidet töödeldi termiliselt kuumaspaatliga Kliister (nisujahu, nisu-, riisi- ja maisitärklis) on 50–60 °C juures ◀◀ traditsiooniline liim, mida on kasutatud ja kasu- Ill 8. Detail pärast tatakse ka tänapäeval erinevate materjalide (pa- konserveerimist. Liimitatud kangale ber, nahk, tekstiil) liimimisel. Üks varaseim (1861) (abi-fikseering) toestatud särp kinnitati kirjalikult dokumenteeritud teade kliistri kasuta- lisaks ka niidi-nõelaga misest Venemaal pärineb Moskva Relvapalati ar- sidepistes, et asendada kangastruktuuris hiivist. Selles kirjeldatakse siidlippude säilitamise puuduvaid lõimelõngu. Konservaator Anna eesmärgil nende kleepimist tüllile. Liimina on ka- Zenkevitsh, sutatud želatiini lisandiga jahukliistrit (3). Alates EK Kanut, 2009. ◀ 1936. aastast kasutati Nõukogude Venemaal origi- naaltekstiili tüllile dubleerimist kliistriga juba väga laialt ja 1960. aastal andis Moskvas asuv Üleliidu- Ill 9. Vormimüts, 1942. Eraisiku annetus line Kultuuriväärtuste Konserveerimisnõukogu Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi sellele meetodile kõrge hinnangu ning tunnistas ajaloomuuseumile. üldkasutatavaks kogu Nõukogude Liidus (4). Eri- Konservaator Anna Zenkvitsh, EK Kanut, nevaid konserveerimismeetodeid ja kliistriretsepte 2008. kirjeldav Nikolai Semenovitši raamat muuseumi- tekstiilide konserveerimisest oli pikka aega NSV Liidus kasutusel kui tekstiilide konserveerimisõpik. Kliistrit kasutati valdavalt siidi ja villaste materja- Ill 10. Detail enne konserveerimist. lide toestamiseks ning immutamiseks. Viimasega Kalevis on eri suurusega püüti taastada kiudude elastsust ja töökirjelduste koiaugud. ◀◀ põhjal võib tõdeda, et seda tehti ka enne liimtoes- Ill 11. Detail pärast konserveerimist. tust. Immutamisel kasutati traditsioonilise vedela Koiaugud toestati õhukese kliistri lahuseid, aga ka etanooli, vee ja glütseriini alusriidega, millele liimiti kiht-kihilt kalevist (3 : 6 : 1) segu ning töötlust lanoliini lahusega (5). särfitud karvamass.◀

Ill 12. Martna kirikust remonttööde käigus leitud siidkangast Ill 13. Siidniidid olid väga rabedad, tekstiil tolmas Ill 14. Tekstiilifragment toestati niidi-nõela meetodil maalinguga protsessioonilipu fragment (24 x 30 cm). ja kangapind vajas tugevdamist. Kangas töödeldi kahe kihi naturaalse siidi vahele. Hoiustamiseks vaakumpesulaual 2% Klucel G (hüdroksü- ja eksponeerimiseks kirikus fikseeriti fragment propüültselluloos) lahusega. paspartuu-ümbrisesse. Konservaatorid Anna-Liisa Liiver ja Heige Peets, säilitusümbris ja vormistus Vilja Sillamaa, EK Kanut, 2004–2005.

2 – Uuringud ja materjalid 12 Renovatum 2010

Eestis kasutati kliisterliimistust veel 1980. aastatel. Peamiselt oli käibel nn vedela kliistri retsept: 2% Ill 15. Detail. Vanemuise lauluseltsi lipp (1865; jahu, 2% želatiini, 2% glütseriini, 15% etüülalkoho- 157 x 232 cm) Teatri ja Muusikamuuseum, li, 0,2% bensoehapet, destilleeritud vett (6). Prae- TMMD 31-95. guseks on kliistriga üldtoestatud originaalkangad Naturaalne siid, keskosas liimvärvidega kaotanud oma loomuliku elastsuse ja liimliide nõr- maaling ja kullavärviga tekst. Rebendite ja genenud. Nähtuse põhjuste ühene väljaselgitamine materjalikadudega on raske. Ilmselt on tegemist mõjude kompleksiga lipukangas oli toestatud puuvillasele tüllile. (alates hoiutingimustest). Võimalik, et määravaks Teadaolevalt konserveeriti lippu aastatel 1961–62 on kliistri muutumine vananemisel kuivaks ja jäi- Estonia teatris. gaks, mis vähendab ka liimliite ja tekstiili kontakt- pinna elastsust. Suurimat kahju näib olevat tekita- nud kiudude töötlemine immutuslahus(t)ega (eriti Ill 16. Detail. Lipp oli siidi impregneerimine), sest kiud on muutunud ra- toestatud puuvillasele tüllile ja liimainena bedaks ja mehaanilisele käsitsemisele väga tundli- oli kasutatud kliistrit. kuks (vt ill 15–16). Liimliide tekstiilide vahel oli nõrgenenud ja lipusiid Kliistriga töödeldud tekstiilid vajaksid seisundi pa- toestuskangalt lahti koorunud. Lipu seisund randamiseks liimaine väljapesemist, kuid praktika ja soov objekti edaspidi muuseumis eksponeerida on näidanud, et ümberkonserveerimine on seotud tingisid objekti suure ajakuluga ja lõpptulemus ei ole alati positiiv- ümberkonserveerimise. Konservaatorid Ruth Paas ne. Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus eksponeeri- ja Irina Sergejeva, tavad 18. sajandist pärinevad Vene sõjalaevastiku EK Kanut, 1995–1996. lipud tuli näiteks 1994. aastal tekstiilide tugeva määrdumuse ja halva seisundi tõttu interjöörist eemaldada. 1950. aastate lõpul Riiklikus Ermitaažis konserveeritud kaheksa lipu siid oli rabe ja murdus kergesti, kuid viie konserveerimata lipu kangas oli elastsem ja tugevam (7). Ermitaažis tüllile liimtoes- Ill 17. Detail. Kontradmiralilipp tatud lippude konserveerimistööde kohta puudub Tallinna Toomkiriku ajalooliste lippude kogust. kirjalik dokumentatsioon ja teave konserveerimisel Liimliide originaali kasutatud materjalidest. Siidi seisundi põhjal võib ja aluskanga vahel oli nõrk ja dubleerimistüll oletada, et kliistrit pole kasutatud ainult toestus- eemaldati mehhaaniliselt. kanga liimistamisel, vaid ka originaalsiidi on eelnevalt liimilahusega immutatud. Aastatel 1999–2002 konserveeriti Ennistuskojas Kanut (EK Kanut) kaks lippu Toomkiriku lipu- kogust. Konserveerimata lipu kangasiid muutus pärast pesemist elastseks ja taastus naturaalsele Ill 18. Lipusiidi siidile iseloomulik väljanägemine. Tüllile toestatud pesti kliistrijääkide eemaldamiseks lokaalselt lipu ümberkonserveerimiseks töödeldi lipusiidi lo- filterpaberite pakil ja sirutati vaakumlaual. kaalselt pesuaine vesilahusega, kuid siid jäi pärast Konservaator Merike märgtöötlusi jäigaks (vt ill 17–18). Neidorp, EK Kanut, 2002. Vananenud liimaine efektiivsemaks eemaldamiseks oleks vajalik täiendav töötlus ensüümi(de) tatav, kuid väga aeganõudev, nagu ilmneb Leedu lahusega. Kahjuks nõuab ensüümpuhastus eritin- kolleegide 17. sajandi gobelääni ümberkonservee- gimusi ja pole seega kahjustunud siidi puhul alati rimistöö kirjeldusest (8). praktikas teostatav (nt pikk leotusaeg stabiilse tem- Traditsioonilisi loomseid liime, nagu naha- ja kala- peratuuriga pesulahuses). Tekstiilide lokaalne tööt- liim, ei ole Eestis tekstiilide üldtoestamisel kasuta- lus ensüümlahusega liimaine pehmendamiseks ja tud, siiski on seda ette tulnud põhikanga lokaalsel eemaldamiseks on villaste materjalide korral teos- paikamisel.

2 – Uuringud ja materjalid 13 Renovatum 2010

Kaasaegsed materjalid lith DMC2, et võrrelda selle kasutamist akrülaat A-45K-ga. Mowilith DMC2 tuli konserveerimis- Küll on aga kasutatud tselluloosi derivaate ja sün- praktikasse 1960. aastate lõpul ja oli tol ajal lääne- teetilisi liimaineid. 1960. aastatel kasutati Teaduste riikides juba tekstiilide konserveerimises laialt ka- Akadeemia Ajaloo Instituudi laboris arheoloogilis- sutatav liim (14). Viimasel kümnendil on Mowilith te tekstiilide immutamiseks Soome arheoloogide DMC2 asendatud selle analoogi Clariant T1460-ga soovitatud ja hangitud Rootsi päritoluga süntee- (vinyl acetate-dibutyl maleate copolymer dispersion) tilist liimi Modocoll. Liimaineks on vees lahustuv (15). etüül-hüdroksüetüültselluloos koos plastifikaatori- na toimiva polüetüleenglükooliga (PEG). Kahjuks Akrüüldispersioonide kasutamise populaarsus on selle liimiga töödeldud tekstiilid muutunud jäi- suurenes 1950. aastatel seoses sellega, et nende kel- gaks ja katsed vananenud liimainet tekstiilist välja med kolletusid võrreldes polüvinüülatsetaat-dis- pesta pole õnnestunud. Kuna PEG on ajaliselt ja persioonidega veidi aeglasemalt. Habraste materja- keemiliselt stabiilne polümeer (on mitmel otstar- lide töötlemiseks on akrüüldispersioonid vee baasil bel, sh meditsiinis, sõja- ja kosmeetikatööstuses valmistatud liimilahustest sobivaimad (16). Ter- kasutusel olnud üle 50 aasta), on kanga jäikuse moplastne akrülaat Paraloid B72 võeti sel perioo- põhjustanud ilmselt põhipolümeer. Kuna meetodi dil kasutusele ka tekstiilide konserveerimises (17). evitas kuulus rootsi tekstiiliuurija-arheoloog Ag- Nimetatud polümeeri on Eestis kasutatud alates nes Geijer, on Modocolli-probleemiga eriti hädas 1990. aastatest peamiselt pudedate arheoloogiliste Rootsi, Soome ja Norra muuseumide töötajad ja kangaste immutamisel. Paraloidi ei ole kasutatud tekstiilikonservaatorid (9). Erialakirjanduses viida- tekstiilide liimtoestamisel. takse Modocollile kui vähe uuritud liimile ja prae- Eestis kasutas akrüülliimi tekstiilide toestamisel gu asendab seda toodet Bermocoll E (10). esimesena Tartu Etnograafiamuuseumi (praegune NSV Liidus kasutati polüetüleenglükooli (PEG 50– Eesti Rahva Muuseum) konservaator Lehti Konsin, 100) lahuseid analoogselt glütseriinilahusega peh- kes täiendas end 1968. aastal ENSV Kultuurimi- kinud kangaste immutamisel (11). Eestis on alates nisteeriumi lähetusel Berliini Ajaloomuuseumis ja 1980. aastast PEG-i kasutatud märja arheoloogilise kasutas seal õpitut edaspidi kõrvuti kliistrimeeto- puidu (PEG 400–4000), naha ja vähesel määral diga. Nn saksa meetodis kasutati kontaktliimina ka tekstiilide töötlemisel (PEG 50–100). Polüetü- ja hapraks muutunud kiudude impregneerimiseks leenglükooliga töödeldud tekstiilid on säilitanud akrülaadilahust, mis tuli (värskelt) valmistada 40% oma elastsuse. Ajalooliste tekstiilide juures ei ole polüakrüülhappeestri DAJ (Polyakrylsäureester Modocolli ja PEG-i kasutatud. DAJ) dispersioonist: küllastunud keedusoolalahuse lisamisel dispersioonile sadestus akrüülvaik valge Paralleelselt kliistriga kasutati Venemaal erinevaid massina lahusest välja, seejärel liimvaik pesti ja kui- polüvinüülalkoholi ja vinüülatsetaadi baasil dis- vatati ning lahustati etüülalkoholis (18). Meetodi persioone, näiteks etanoolis lahustuv vinüülalko- kasutamisest saab põgusa ettekujutuse Lehti Konsi- holi kopolümeer etüleeniga (СЭВС – сополимер ni konserveerimistööde protokollide väljavõtetest: этилена с винилoым спиртом) ja vee baasil etü- leenakrüülamiid-kopolümeer (ΓΠΑ – сополимер 1. Vöö 14. saj, villase kanga fragmendid. этилена акриламида). Mõlema 2–3% lahust kasu- „... eelnevalt puhastatud vöö katked asetati veel tati pudedate kangaste impregneerimisel. Esimese niisketena klaasplaadile ja kanti pehme pintsli 5–6% vee-etanooli lahust kasutati ka termoplast- abil neile piirituse-vaigu lahus. Lahusega kae- se dubleerimisliimina. Võrreldes kliistriga andis takse (fragmendi) mõlemad pooled. Kui vede- sünteetiline polümeer tugevama ja vastupidavama likku satub liiga palju objektile, eemaldatakse liimliite (12). Tekstiilide kontaktpindu töödeldi see ettevaatlikult kuivema pintsliga tupsutades, termiliselt 120–150 °C juures, mis on kahjustunud vältides läikiva kattekihi tekkimist…” (19) (siid)kangaste puhul ilmselgelt liiga kõrge tempe- 2. Sadulseppade siidlipp (ERM, D: 55: 82), 21 x 10 ratuur. Nimetatud liimaineid ei ole Eestis (ka NSV cm; materjal väga räbaldunud. Liidu ajal) tekstiilide konserveerimises kasutatud, „… lipu dubleerimisel kasutati negatiivprotses- polümeeride tootmine lõpetati Venemaal 1990. si. Lipu fragment (puhastatud) asetati pärast aastate lõpus (13). ettevalmistatud töötlemist veel niiskena alus- 1989. aastal kasutati EK Kanutis ühel korral vees lauale esikülg allapoole. Kiu elastsemaks muut- lahustuvat polüvinüülatsetaat-kopolümeeri Mowi- miseks kasutati lanoliini emulsiooni. Lipu suu-

2 – Uuringud ja materjalid 14 Renovatum 2010

rusele vastav sifoon tooniti inglise värvidega, asetati seejärel raamile ja kaeti vaigulahusega. Kaetud dubleerimismaterjal asetati konservee- ritavale lipule veel mitte päris kuivana ja suruti

märjaks tehtud kätega keskelt äärte suunas. Siis Ill 19. Sadulseppade pöörati lipp alusel esiküljega ülespoole ja kon- siidlipp, ERM, D:55:82 (21 x 10 cm). Lipp serveeriti ka pealtpoolt vaigulahusega. Seejärel pärast konserveerimist. Konservaator Lehti ühendati vajalikul temperatuuril. Taoliselt kon- Konsin, ERM, 1980. Foto: serveeritud lippu on võimalik koheselt vabasta- Anu Ansu, ERM. da etüülalkoholiga.” (20) Kirjeldatud meetodiga töödeldud tekstiilid on tä- naseks säilitanud oma elastsuse, kuid tekstiilipin- nad on vahased ja kohati kleepuvad. Kleepumise Ill 20. Detail põhjuseks võib olla tekstiili „pehmendamine” villa- konserveeritud lipust. vaha-lanoliiniga, mis on siidi puhul vägagi ebahari- Lahtised koeniidid on kohati sassis ja kleepunud lik töötlusviis. Kanga mõlemapoolne immutamine üksteise külge. Lipp on fikseeritud nn saksa ja seeläbi originaali viidud suur vaikaine kogus on meetodil toestuskangale. oluliselt muutnud siidi algseid omadusi (läiget, ma- Foto: Anu Ansu, ERM. terjali tekstuuri) (ill 19–20). Artikli autori täiendkoolitus 1988. aastal Berlii- rüüldispersiooni Lascaux 360 HV või tugevama ni Ajaloomuuseumis andis mõningase tagasiside liimliite saamiseks selle segu koos dispersiooniga eelkirjeldatud metoodikale. DAJ-dispersiooni Sak- Lascaux 498 HV (22). Akrüüldispersioon kantakse samaal (andmed Saksa Demokraatliku Vabariigi toestusriidele üle teflonkanga ja kontaktpindu töö- kohta) sel ajal enam ei kasutatud, sest oldi juba deldakse termiliselt 40–60 °C juures. Kuigi A-45K probleemi ees – töödeldud tekstiilid olid kaheküm- ja Lascaux-akrülaatide kasutamine ja tekstiilide ne aasta jooksul kaotanud esialgse elastsuse ja liim toestuse visuaalne lõpptulemus on sarnased, jääb oli muutunud kollaseks, vananenud liimaine välja- artikli autori poolehoid isiklikule praktilisele koge- pesemine oli praktiliselt võimatu. Eesti teistes muu- musele toetudes siiski A-45K-le. seumides ja konserveerimistöökodades seda liimi ei kasutatud. Vaatamata eelpool kirjeldatule on tekstiilisõbra- Kokkuvõte likke liimaineid otsitud just termoplastsete akrü- laatide hulgast. 1981. aastal esitasid P. Gudinase Konserveerimise lõpptulemus ei sõltu valitud töö- nimelise Leedu Kunstimuuseumi restaureerimis- viisist, vaid kasutatud konserveerimismaterjali(de) keskuse keemikud Ottawa konverentsil ettekande omadustest ja kasutamisviisist. Tekstiilide paranda- „Akrüülpolümeeride kasutamine tekstiilide dub- mine niidi-nõelaga on universaalne ja lihtne, kuid leerimisel”. Oma töös uurisid nad 15 vinüül- ja kahjustunud tekstiilide korral mitte alati parim ja akrüülpolümeeri ning sobivaimaks toestusliimiks otstarbekaim töövõte. Tekstiilikoe kadude ja auku- osutus termoplast A-45K. Liimi kasutamine oli de täitmisel kasutatud parandusniidid võivad anda lihtne: akrülaat lahustati atsetoonis ja kanti toestus- värvi, pleekuda või laguneda kiiremini kui origi- kangale pulverisaatoriga või (teflon)kilelt ülekand- naalmaterjal; narmendavate servade ja lahtiharg- misega, seejärel töödeldi tekstiilide kontaktpindu nenud niitide kinnitamine nõuab palju aega ja pü- termiliselt 60–80 °C juures (21). Tekkinud liimliite sivust, rääkimata pehkinud tekstiilidest, kus nõela omadused olid head ja tekstiilid on tänaseni säilita- kasutamine on mõeldamatu. nud oma elastsuse, värvi ja loomuliku läike. Liimi Vastuseis liimi kasutamisele põhineb eelkõige liimil puuduseks oli lahustina kasutatav mürgine solvent kui tekstiili suhtes võõral ainel: liimaine vananeb atsetoon, mis seadis kasutajale kõrgendatud tervi- kiiremini, jätab plekke, põhjustab jäikust, tõmbab se- ja keskkonnanõuded. ligi kahjureid, seob tolmu jne. Kahjuks lõpetati 1990. aastate lõpus Leedus (ja Praktika on näidanud, et mõlema – niidi-nõela- ja Venemaal) selle polümeeri tootmine. Alates 2000. liimimeetodi kombinatsioon võib olla efektiivseim aastast kasutatakse EK Kanutis vees lahustuvat ak- (ill 21–23).

2 – Uuringud ja materjalid 15 Renovatum 2010

Konserveerimise tulemus sõltub liimi omadustest, seks. Kiudude impregneerimine on ilmselt prob- kogusest ja kasutamisviisist. Liimainet võib kan- leemsem ja vajab eelnevalt põhjalikku vaagimist. da kogu toestuskanga pinnale ühtlase kilena või Sobiliku liimaine ja kasutusviisi valik lähtuvalt ob- pihustada nii, et kangast katab tihe polümeerkiu- jekti seisundist ja konserveerimistöö eesmärgist on dudest võrk. Pindu võib töödelda ka lokaalselt (nn aga juba uue artikli teema. punkt-liimimine) – see sobib paikade fikseerimi-

Ill 21. Detail. Johann von Derfeldeni matuselipp (1658). Tallinna Ill 22. Pestud ja sirutatud lipp (pool säilinud vimplist) toestati liimitatud Linnamuuseum, TLM 5870. aluskangale (crepeline, A-45K), kaeti crepeline’iga ja originaal fikseeriti Mustast toorsiidist kahepoolse maalitud dekooriga lipp oli väga niidi-nõelaga mööda rebendite kontuure kahe kangakihi vahele. räbaldunud, niidid pudedad ja kangastruktuur oli säilinud peamiselt dekooriga aladel. Kangas ja maaling puhastati ning lahtised niidid sirutati.

Ill 23. Johann von Derfeldeni matuse (vimpel)lipp pärast konserveerimist. Säilinud osa ja identne maaling mõlemal poolel võimaldasid taastada lipu originaalmõõtmetes. Konservaatorid Merike Neidorp, Heige Peets, EK Kanut, 1989–1990.

2 – Uuringud ja materjalid 16 Renovatum 2010

Viited Tekstiilide konserveerimisega tegelevad 1. Valk-Falk, Endel 1986. Kultuuripärandi restaureerimine asutused Eestis. Lühike kronoloogia Nõukogude Baltikumis. – Каталог первой выставки 1919 asutati Eesti Muuseum Tallinnas, mis muudeti работ реставраторов Литвы, Эстонии и Латвии, lk 5–9. 1928. aastal Eesti Kunstimuuseumiks. 1925. aasta 2. Eestis puudub tekstiilikonserveerimise üldtunnustatud aruandlusest ilmneb, et vaipade konserveerimisega terminoloogia ja artiklis kasutatud terminid on autori valik. tegeles muuseumis Helmi Nael-Kallio. 1976. aastal loodi 3. Семенович, Н. Н. 1961. Реставрация музейных тканей. Eesti Kunstimuuseumi juurde konserveerimislabor Ленинград. (maal, polükroomne puit, graafika, köide, nahkehistöö, 4. Samas. mööbel), kus tekstiile konserveeriti aastatel 1984–1987. 5. Никитин, М. К.; Мельникова, Е. П. 1990. Химиа в реставрации. Ленинград, lk 231–232. 1955 loodi Tartu Linnamuuseum, kus alates 1990. aastast 6. Konsin, Lehti. Tartu Etnograafiamuuseum. töötab üks tekstiilikonservaator. Restaureerimisprotokoll 1 / 20. november 1965: Tanupael, A 509:4556. Ese konserveeritud Ermitaažis, juhendaja Vera 1957 asutati Eesti Vabaõhumuuseum Rocca al Mares ja 1976. Anatoljevna Dudina. aastal loodi konserveerimislabor (metall, puit, tekstiil), 7. Peets, Heige; Samma, Markus 2002. Tallinna Piiskopliku kus 2010. aastal töötab üks tekstiilikonservaator (IV Toomkiriku ajaloolised lipud. – Renovatum, lk 35–38. taseme kutsetunnistus, 2009). 8. Murauskiene, Danute 2002. Analysis and Restoration of a 17th Century Tapestry from Brussels.Vilnius, lk 262–263. 1965 loodi Eesti Etnograafiamuuseumi juurde konservee- 9. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi vanemteadur Jüri Peetsi rimis labor, kus tegeldi etnograafiliste esemete suuline kommentaar Modocolli ja PEG-i kohta, detsember konserveerimisega, sh tekstiilidega. Lehti Konsin 2009. töötas seal aastatel 1947–1964 fondide hooldajana ja 10. Horie, C. V. 1987. Materials for Conservation. Oxford: 1964–1984 tekstiilikonservaatorina. 2010. aastal töötab Butterworth-Heinemann Ltd., lk 124. muuseumis kaks tekstiilikonservaatorit. 11. Никитин, М. К.; Мельникова, Е. П. (viide 5), lk 231–232. 12. Samas. Arheoloogiliste leidude konserveerimise ja teadusliku 13. Mikolaitšuk, E. A. 1999. Реставрационный сборник 2. uurimisega tegeldi juba 19. sajandi lõpul ja 1925. aastal Санкт-Петербург: Государственный Эрмитаж, lk 52–53. moodustati Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti juurde 14. Hillyer, Lynda; Tinker, Zenzie 1999. Poppy Singer: konserveerimislabor. Hiljem, ka pärast kogude ületoomist Evaluating the Use of Adhesives in Textile Conservation. – Tallinna, tegeldi siin jätkuvalt esemete korrastamisega, kuni The Conservatior 21, lk 38. 1983. aastal loodi Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi 15. CCI: Preserving My Heritage. – Conservation Treatment juurde konserveerimislabor (metall, puit, tekstiil). 2010. of the Kanehsatake Flag. http://www.preservation.gc.ca/ aastal tegeldakse arheoloogiliste tekstiilide konserveerimise ja gallery (21.06.2006). uurimistööga nii Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis kui ka 16. Sibul, Kriste 2006. Traditsiooniline ja kaasaegne materjal Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli juures. polükroomsete puitobjektide konserveerimises, 2. osa. – Renovatum, lk 10–11. 1987 loodi Vabariiklik Restaureerimiskeskus, mis 1990. 17. Horie, C. V. (viide 10), lk 109. aastast kannab nime Ennistuskoda Kanut. 2010. aastal 18. Höhe, Heidemarie 1964. Präparation und Bestmung töötab asutuses kaks tekstiilikonservaatorit (IV taseme vorgeschichtlicer Textilreste. – Neue Museumkunde, Heft 3. kutsetunnistused, 2009). 19. Konsin, Lehti 1971. ERM, Rest. protokoll nr 154/21.04. 20. Konsin, Lehti 1980. ERM, Rest. protokoll nr 316/18.02. 21. Senvaitienė, J.; Pinkevičiūtė, B.; Lukšėniene, J. 1981. On the Application of Acrylic Polymer for Lining of Ancient Textile. – ICOM Comittee for Conservation 6th Triennial Meeting Ottawa, 21–25 September 1981. Preprints 81/9/5. 22. Lascaux Water-Soluble Acrylic Adhesives. Tootja Lascaux Colors & Restauro, Barbara Diethelm AG. www.lascaux.ch, tellimus: www.kremer-pigmente.de.

Conservation of textiles in Estonia. Backing for textiles Heige Peets

The article provides a brief overview of backing methods for textiles used in Estonia at different times. Needle versus adhesive, and when to choose a particular method – these are the questions constantly accom- panying the conservator when coming across the issue of backing textiles. The mending of textiles by way of stitching is universal and easy, yet not the best and expedient solution in the case of damaged textiles. Reluctance for supporting with adhesive is primarily based on the fact that adhesive is not intrinsic in textiles: adhesives age more rapidly, leave stains, cause rigidity, attract vermin, bind dust, etc. Yet the final outcome of conservation is not solely dependent on the selected work method but also on the properties and usage ways of the applied conservation materials. Practice has shown that the combination of both methods – that of stitching and adhesive – could be most efficient.

2 – Uuringud ja materjalid 17 Renovatum 2010 INFRAPUNA REFLEKTOGRAAFIGA TEOSTATUD ALUSJOONISTUSTE UURINGUTEST EESTI KUNSTIMUUSEUMI VALITUD KUNSTITEOSTEL

Alar Nurkse Eesti Kunstimuuseum Weizenbergi 34/Valge 1 10127 Tallinn [email protected]

Sajandeid on usaldatud eelkõige silmaga nähtavat Kuigi alusjoonistuse analüüsiks on seda meetodit ja võetud sel viisil saadud teavet tõese ning ammen- rakendatud peamiselt varajase maalikunsti tehni- davana. Nii on olnud ka kunstiteoste vastuvõtmine liste võtete kindlakstegemisel, on võimalik saada visuaalne. Möödunud sajandi kuuekümnendatest olulist teavet ka hilisema ja isegi nüüdiskunsti loo- aastatest alates tõdeti, et kunstiteos võib avaneda mingu etappidest. Heaks näiteks on Picasso maali- mitmekülgsemalt nii kunstiteadlasele kui ka vaata- de uuringud (5). jale. Peamiselt on avardanud meie ligipääsu teostele Järgnevalt käsitlen Eesti Kunstimuuseumis viima- uued tehnilised vahendid ja meetodid, nt infrapuna sel viiel aastal läbi viidud IPR-uuringuid, selgitades reflektograafia (edaspidi IPR), mis edastavad teavet ühe peidetuma maalikunsti osa – alusjoonistuse – loomisprotsessist ning selles kasutatud materjali- olemasolu. Käesolevas artiklis on näiteid erinevate dest (1). Uuringud võimaldavad varasemaid eeldu- ajastute kunstiteostest. si ja oletusi kas kinnitada (sel juhul ka dokumenteerida) või neid ümber lükata. Maali alusjoonistus väljendab kunstniku esmast Alusjoonistus kujutlust kompositsioonist. Max Friedländer on Alusjoonistus on maalikunsti kontekstis aluse et- alusjoonistuse ja maalingu seost võrrelnud skeleti tevalmistatud pinnale tehtud ükskõik milline joo- ja lihasmassiga (2). Alusjoonistuse väljatoomine ja nistus, mis järgneva tööprotsessi käigus täielikult salvestamine IPR-meetodil annab kvaliteetset tea- värvikihtidega kaetakse. Alusjoonistuse põhiees- vet maalimise käigust ning kasutatud materjalidest märgiks on taotletavas mõõtkavas ning vormis (3). kujundi ja kompositsiooni märkimine alusele. Va- IPR põhineb elektromagnetkiirguse nähtava val- rajase kunsti meistrite loomingu näidetel on alus- guse piirkonnast pikema, 700–2200nm lainepik- joonistust käsitletud kui maalimise või lõpetatud kusega ala omadusel läbida värvikihte, samas kui joonistuse üht staadiumit. Meetodit on kirjelda- inimsilma tundlikkus piirneb nägemisvõimega nud Cennino Cennini, Karel van Mander, Georgio 400–700 nm lainepikkusega kiirgusalas. Vasari, Albrecht Dürer jt. Alusjoonistus võis olla 1960. aastatel tegeles infrapuna uurimismeetodi tööjoonistuseks või visandiks, mille toel kunstnik arendamisega Johan Rudolph Justus van Asperen töötas välja värvilise maalikompositsiooni. Samuti de Boer. Tema töötaski välja infrapuna reflekto- võis see olla mudeliks või töölepingueelseks illust- graafia, mille käigus on elektromagnetkiirguse ratsiooniks, saamaks tellijalt heakskiitu töö tege- pika lainepikkuse läbivusega võimalik eristada miseks või jätkamiseks. Kompositsiooni ja pints- alusjoonistuse tunnuseid. Kunstiteosesse sissevaa- likasutust organiseeriv alusjoonistus võimaldas det võimaldava aparatuuri füüsikaliste ja tehniliste kasutada töökoja-ateljee tööjaotuses õpilaste ja sel- parameetrite kohta on kunstiteaduslikus erialakir- lide abi (6). Suhteliselt kiire teostuse tõttu oli alus- janduses mitmeid põhjalikke käsitlusi (4), mistõttu joonistus otsivam, sundimatum ja tundlikum. See neid siinkohal ei tutvustata. polnud siiski iseseisev, sest sõltus maalingut üles

2 – Uuringud ja materjalid 18 Renovatum 2010 ehitades selle eesmärgist. Joonistus suunas pintslit 12. Alusjoonistus võib olla rutiinne koopia või see- nii esiplaanil kui ka foonil, nii tähtsa kui ka vähem- riatoode. tähtsa osas. Joonistus kandis tunnuseid ühe- või 13. Alusjoonistuses võivad eristuda töökodade tun- mitmeseansilisest tööst modelli või kompositsioo- nused. niga, samuti ühe või mitme käe tööst, mis seondus Vana maalikunsti alusjoonistuse materjalikasutus töökoja või ateljee töökorraldusega. Näiteks palju- oli mitmekülgne ja varjundirohke. Alusjoonistus del põhja renessansi kunstnikel oli alusjoonistus võis erineda oma lõpetatuselt ja keerulisuselt, sa- ainukeseks säilinud märgiks nende joonistusstiilist. muti töövahenditelt ning sideainelt. Teostuse tase Enamik uurijaid on lugenud alusjoonistust põhi- ulatus üldistatud visandist kuni väljajoonistatud liselt vormikäsitluse ettevalmistuseks, millega ei põhjalikult läbitöötatud kompositsioonini. Liht- märgitud ära keerulisi detaile (7). Laiahaardelise sad või täiuslikud, stiliseeritud või ka väljamõel- viirutusena või akvarelja joonega vormi märkivat dud kujundid ja vormid võisid olla teostatud nii alusjoonistust, millega viidati varjule-valgusele või joonmärgistusena, kuid ka tonaalselt erinevas joo- modelleeriti vorm, on mitmed autorid nimetanud nemodelleeringus. Alusjoonistuse analüüs aitab alusmodelleeringuks. mõista kunstniku töömeetodit. Näiteks võis algus Valdavalt toimus joonistuse detailne arendus järg- olla tehtud üldistatult jämeda pintsli ja joontega, lõ- nevates maalikihtides. Alusjoonistuse funktsioon petamine aga peene pintsliga detaili ning meeleolu eristub teistest ettevalmistavatest joonistustest (nt kujundavalt. Lõpliku detailitäpsuse ja meeleoluku- eraldi paberil), sest on kaetud pealolevate maalin- se kujundas loomulikult ja igal juhul maaling. gukihtidega. Peamine on alusjoonistuse uuringus materjali ja 1990. aastatel alustas Jellie Dijkstra seoses Rogier tehnika tunnuste kindlakstegemine. Uurija vara- van der Weydeni IRR-uurimise projektiga alusjoo- sem kogemus ja analüüsioskus avavad kiiremini nistuse analüüsi põhielementide sõnastamist, mille joonejälgede nüansid, võimaldades välja tuua ise- Molly Faries 2003. aastal järgnevalt kokku võttis loomulikud tunnused: (8): 1) joonejälgede juures: 1. Alusjoonistuse tegemise meetodid ja tunnused a) kuiv või vedel materjal, võimaldavad eristada kunstniku isikupära või b) kestev või katkendlik, määratleda sidet töökoja loominguga. c) granuleeritud või ühtlane materjal, 2. Alusjoonistuses on äratuntav originaalsus või d) kattev või läbipaistev, kopeerimise tunnused. e) kuiv pintsel, 3. Alusjoonistuses eristuvad kopeerimise või pau- f) tume või hele, simise võtted. 2) töövahendite juures: 4. Alusjoonistused kinnitavad töökoja joonistus- a) pintsel, mudelite [eeskujuraamatute] olemasolu ja nen- b) söepulk, de kasutamist. c) sulg, 5. Alusjoonistus näitab töökoja meistri ja sellide- d) puantellaugus-pulberdus vms, õpilaste koostööd. 3) seosed aja ja loominguga, 6. Alusjoonistuse abil on võimalik leida suhet 4) võrdlevalt alusjoonistuse ja maalingu muutus, kunstniku teiste joonistuste ja teostega. 5) vaba käe töö (visandlik, metoodiline, korrekt- 7. Alusjoonistus kannab teavet kunstniku etteval- ne), mistusest ja kogemusest. 6) vormiarendus ja visuaalsete efektide loomine; 8. Alusjoonistuse kõrval võib esineda märkusi, 7) joonimise, punktiiri või ruudustiku kasutamine täiendusi. ülekandel, 9. Alusjoonistuses võivad olla nähtavad patrooni 8) joon või viirutus vormi kujutamisel, või tellija soovid, muudatused, kinnitused jm. 9) ülekandematerjal (söepulber, tahm vms), 10. Kompositsioonimuudatused alusjoonistuses 10) maalingu ja alusjoonistuse haakuvuse täpsus seostuvad peale patrooni soovide ka ikonograa- või haakumatus, filise tähendusega. 11) alusjoonistuse nähtavus tavatingimustel, 11. Alusjoonistus võib sisaldada erinevaid ajaloolisi 12) vedela alusjoonistuse sideaine eristatavus, ja kohaiseloomulikke tunnuseid.

2 – Uuringud ja materjalid 19 Renovatum 2010

13) kuiva materjali eristatavus, nende analüüs toimub järk-järgult. Järgnevalt vaat- 14) metallipliiatsi ehk metallpulga (hõbe, tina, sea- len Lichtensteini lossi meistrile omistatud okas- tina, vask, väga harva kuld) eristatavus, puust alusel maali „Kristuse esitamine templis“ 15) värvilise kriidi kasutamine (punane on sageli (M 1149; vt ill 1) salvestuste valikut. silmaga nähtav), Reinhold von Lipharti (1808–1891) Raadi mõi- 16) meistri ja töökoja abiliste tunnused ning töö- sa kogust pärineva anonüümse kunstniku teos on jaotus, 17) näidiste kasutamine, 18) alusjoonistuse rõhutamine kraapejäljega (stylu- se või nõelpliiatsi abil). Euroopa maalikunsti arengus on võimalik välja tuua selge ja võrreldav jaotus Madalmaade kunstiks põhjas ja Itaalia koolkondadeks lõunas. 15. ja 16. sajandil kujunesid neis piirkondades maalikunsti materjalikasutuse põhialused kolmemõõtmelise realistliku illusiooni loomiseks kahemõõtmelisel tasapinnal. Tehnilised kunstiuuringud on nimetatud perioodile ja piirkondadele omistanud rea kindlaid materjalikasutuse võtteid ning läbi nende analüüsi omakorda arendanud uuringumetoodi- kaid ja aparatuuri. See on saanud aluseks ka alusjoonistuste uuringutel.

Alusjoonistuste analüüs Eesti Kunstimuuseumi kogude põhjal Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni alusjoonistuse analüüsid on keskendunud eksponaatidele, mis on iseloomulikud eelkõige Põhja-Euroopa kunstile. Esitlen järgnevalt näiteid saksa ja flaami koolkonda Ill 1. Lichtensteini esindavate teoste alusjoonistuse materjalitehnoloo- lossi meister, „Kristuse esitamine templis“ giast. Hilisema maalikunsti eksemplaridest on kõ- hajutatud valguses. nekamad mitme balti-saksa kunstniku teosed, mille alusjoonistused on võrreldavad ja heaks näiteks vabas õhus toimunud visandi ja etüüdikogemusest. Alusjoonistuste uuringu saab jaotada üldjoontes kolme etappi: 1) salvestuse tegemine, 2) alusjoonistuse tehnilise teostuse analüüs, 3) samalaadsete tunnustega teoste otsimine ja võrdlus. Viimastel aastakümnetel on maailma erinevates kunstikogudes teostatud hulgaliselt salvestusi ja avaldatud üldistavaid analüüse koos järeldustega, mis selgitavad ateljeede, meistrite ja koolkondade loomingut. Meie kunstimuuseumi teostel seisavad nimetatud võrdlevad uuringud veel ees. Esimeste Eestis läbi viidud IPR-uuringutega on salvestatud mitme Niguliste muuseumis ekspo- Ill 2. Detail, nõelpliiatsi kraapejäljed neeritava vana kunsti teose alusjoonistuste jäljed, röntgenogrammil.

2 – Uuringud ja materjalid 20 Renovatum 2010

dateeritud 1430.–40. aastatega. Maalile tehti rönt- Järgnevalt vaatlen teise Niguliste muuseumi Ill 3. IPR-detail, Siimeoni käte alusjoonistus ja genogrammid ja IPR-salvestused. Teose pinnal šedöövri, 15. sajandi lõpust pärineva Bernt Not- aknamodelleering. ◀◀◀ on kohati külgvalguses nähtav nõelpliiatsi peen ke „Surmatantsu“ (M4174, tempera, õli, lõuend) Ill 4. IPR-detail, Siimeoni kraapejälg, mille kulgemine on ebaühtlane. Siiski säilinud osa (vt ill 6). Seda teost on Mai Lumiste kätel oleva rätiku ja haakub see kompositsiooni alusjoonistuse kontuu- nimetanud Tallinna tähelepanuväärseimaks kuns- riietuse detaili vaba joone ja modeleeringuga ridega. Kraapejäljena alusjoonistust kasutati Põhja- titeoseks (9). 2009. aastal õnnestus alusjoonistuse alusjoonistus. ◀◀

Euroopa maalis suhteliselt harva, iseloomulikum olemasolu jäljed IPR-iga salvestada. Põhjalik uuri- Ill 5. IPR-detail, oli see Itaaliale Lõuna-Euroopas ja õigeusu ikoo- mistulemuste käsitlus seisab veel ees, järgnevalt alusjoonistus Neitsi Maarja näos. nimaalile. Selline alusjoonistust täiendav jälg oli paar iseloomulikku näidet leitust. põhjendatud katva paksukihilise maalingu juures, Maali tehniline ülesehitus ning ulatuslikud kah- kus oli vajalik ja oluline järgida kompositsioonijoo- justused ei võimalda alusjoonistust selgelt eristada, nistust. Röntgenogrammidel selgelt nähtav terava sest puudub ekraanjas krunt ja kadude taastamise töövahendiga tehtud peen jutt markeerib kontuu- ulatus on piirkonniti segav. Ajastu maalitehnika ri nii figuuride kui ka arhitektuurse dekoori osas kirjeldusest on teada, et kuiva materjaliga teostatud (vt ill 2). Kraapejälg on sarnane Moskvas Puškini alusjoonistus fikseeriti sageli vesivärviga. Tõenäoli- muuseumis („Kristuse sünd“, „Tarkade kummar- selt on samamoodi olnud ka selle kompositsiooni damine“) ja Müncheni Pinakoteegis („Petlemma tegemisel. Kohati on täpses ning kindlas, kohati lastetapp“) asuvate Lichtensteini meistri töödel ole- aga ka väga raskelt aimatavas ebamäärases figuuri- vatega. de, fooni ja riietuse tekstiilide joonejäljes võimalik Infrapuna reflektogrammidel eristub selge vään- näha erinevat lähenemist. Selgelt on näha jõulist Ill 6. Bernt Notke „Surmatants“, detailfoto leva joonega alusjoonistuse jälg, mis on teostatud paavsti riietuse joonistuse teostust, millel on kuiva paavsti rüüst hajutatud pika painduva karvaga pintsliga. Vedela värviga vähekestva, suhteliselt läbipaistva värvipintsli joo- valguses. ◀◀ tehtud ulatuslikud löögijutid on plastilised. Aktiiv- nega tehtud voltide varjuosa viirutus (vt ill 7). Maa- Ill 7. IPR-detail, langevate voltide alusjoonistus ja selt liikuva pintslijälje visandlikkuses on professio- ling ei korda täpselt joonega etteantud piire. modelleering. naalsust, jälge iseloomustab ennem närvilisus või hoolimatus kui rahulik kindlus. Pintslijoonistus on otsinud kompositsiooni detaile, visandanud figuuride kõrval ka interjööri arhitektuurset lahendust koos varjuosa ristviirutusega (vt ill 3). Riietuse vii- rutusega modelleering kujundab pigem vormi kui varju märkimist, on teostuselt otsiv ja korduva jäl- jena kammitsemata (vt ill 4). Maaling ei järgi kõik- jal alusjoonistuses tähistatud kompositsiooni, kuigi osa detailidest on täpses vastavuses (vt ill 5). Võib tõdeda, et vormi otsiv kontuurimäng lõpeb alles maalingus. Selline komponeerimise mitmekesisus skemaatiliselt lõpetava ja vormitäpse teostusega viitab töökoja mitme kunstniku tegevusele.

2 – Uuringud ja materjalid 21 Renovatum 2010

Ill 8. Detailfoto paavsti foonil olevast hoonest hajutatud valguses. ◀◀

Ill 9. IPR-detail lindude kujutamisest.

Katuse ja taeva piirkonnas paavsti foonil oleva võimalik näha piirkonniti selgelt altari kesktahvlil hoone kohal (vt ill 8) eristub IPR-is rida kujutisi ning tiibade sisekülgedel läbipaistva maalingu alt. lendavatest, maalimata jäänud lindudest (vt ill 9). Joonistusvahendiks on võrdlustunnuste järgi peh- Jälgitavaks muutuvad erinevused algse ja lõpetatud memetalli pulk, mille jäljed on tonaalselt nüanssee- kompositsiooni detailide maalingus ja ka kujundite ritud. ülesehituse töökäik. Tõenäoliselt tina- või hõbedapliiatsiga teostatud Põhja-Euroopa Madalmaade maalikoolkondade kompositsioonijoonistus on vaba ja otsiv, paran- materjalikasutuse ehedaks näiteks on Kannatus- duste ja täpsustustega ning varjupindu mõõdukalt altar (Adriaen Isenbrandti töökoda, u 1515, M viirutav (vt ill 11). Valgel krundipinnal mõjuvad 5172, tempera, õli, puit; vt ill 10), mille alumise osa jäljed ootamatult, sest osa neist on toonina laiali mitteterviklik alusjoonistus on IPR-iga salvesta- hõõrutud (vt ill 12). Kunstnik on joonistanud kind- tud 2004. aastal. Joonistuse jälgi on heas valguses lalt. Figuuride liigutused ja poosid on väljendusli-

Ill 10. Adriaen Isenbrandti töökoda, Kannatusaltar hajutatud valguses.

Ill 11. IPR-detail maastikust. ◀◀◀

Ill 12. IPR-detail sõduritega. ◀◀

Ill 13. IPR-detail Maarja Magdaleena näo alusjoonistusega.

2 – Uuringud ja materjalid 22 Renovatum 2010 kud ning kujutatud vabas liikumises. Maastikku viirutav, kohati isegi kritseldav joon modelleerib vaateperspektiivi. Vormi kujutatakse loominguli- selt ja emotsionaalselt. Maalingu katvuse vähenemine ei ole ainuke põh- jus, miks joonistus on eristatav. Maaling ei kata ette tehtud kompositsiooni sugugi mitte täpselt, vaid korrigeerivalt, arvestades tõenäoliselt maalimisel moodustuva kujundi harda meeleolu värvi- ja vormisuhetega (vt ill 13). Järgmiseks näiteks sobib Kadrioru kunstimuuseumi 18. sajandi maalikunsti kollektsioonist päri- nev tundmatu kunstniku loodud „Merelinn kahe suure puuga“ (M1178; 18. saj, õli, puit; vt ill 14). Teosele pole leitud analooge ega autorit. Maalin- gult lihtne kaldavaade on ootamatult väljendusliku alusjoonistusega. Töö on vahetu ja isegi naivistli- ku kujutamislaadiga ning on kõnekas nii kunstni- Ill 14. Tundmatu autori „Merelinn kahe suure ku ettevalmistuse kui ka kogemuse väljendamises, puuga“ hajutatud õigem oleks osutada hoopis viimase vähesusele. valguses. Visandlik puulehestiku komponeerimine, jõulise kunsti eksponaatidest. Sealt leiab mitu iseloomuli- joonega ehitiste, inimeste ja kariloomade teostus on ku alusjoonistuse jäljega teost. Euroopa kunstielus alusjoonistuse vormis harva nähtav ja origi naalne sajandi esimesel kolmandikul valitsev klassitsism (vt ill 15, 17). Kuiva vahendiga teostatud joonistus joondus antiikkunsti idealiseeritud lihtsuse ja ta- kannab iseloomulikke, tükilisema jäljega söe tun- sakaalu poole, mille peegeldust võib näha ka eesti Ill 15. IPR-detail kirikuga. nuseid (vt ill 16). Vaba käega tehtud ootamatult ehe kunstis. ◀◀◀ söepulga jälg on selgelt nähtav, seega võib järeldada K. F. von Kügelgeni (1772–1832) „Vaade Tallinna Ill 16. IPR-detail puuokste selle kinnitamist krundipinnale fiksatiiviga. alusjoonistusega. Toompeale“ (M35, 1829, õli, lõuend) on sobiv näi- ◀◀ Järgnevalt vaatlen lisaks vanale kunstile ka paari hide 19. sajandi Saksamaa, Itaalia ja Vene maalikoo- Ill 17. IPR-detail purjekate lisema kunsti näidet EKM Kumu 19. sajandi maali- li rakendusest Eestis. Kunstnik lähtus sageli oma ja lehmadega.

Ill 18. K. F. von Kügelgeni „Vaade Tallinna Toompeale“ hajutatud Ill 19. IPR-detail karjusega. Ill 20. IPR-detail Toompea vaatega. valguses.

2 – Uuringud ja materjalid 23 Renovatum 2010

Ill 21. Johann Köleri „Ungern Sternbergi portree“ hajutatud valguses. ◀◀

Ill 22. IPR-detail ülekandmisruudustikuga maastikuvaadetes madalmaade ja prantsuse kunsti kuivus ja skemaatilisus. Sissevaade maalingu alla eeskujudest (vt ill 18). Katva värvikihiga teostatud võimaldab lisaks näha ka seda, kui täpseks meis- linnavaade on komponeeritud traditsioonilisele ter portreekujundi vormi lihvis ning poolvarjuga valgeks krunditud aluslõuendile ja alusjoonistus isikupära esitas. Ka vormil oleva varju tonaalselt tehtud pliiatsiga. Sellele on iseloomulikud kuivale täpne piiritlemine alusjoonistuses on silmatorkav. joonistusvahendile omased teravad kulgevad joo- Juuste rõhutamine laubal on kuiva ja konkreetsesse ned varieeruvas toonitugevuses (vt ill 19). Pliiatsi- alusjoonistuse teostusse lisanud emotsiooni, maa- jälg on kohati väga täpne, tõenäoliselt on kunstnik lingus on see aga kaduma läinud. osade ehitiste märkimisel kasutanud isegi joonlau- Peale selle, et maal on väga iseloomulikuks näiteks da (vt ill 20). Mitme linnavaate näitel saab joonis- ruudustiku abil kujundi ülekandmisest, ei asu ruu- tust enne maalimise alustamist hinnata põhjalikuks dustik tsentreeritud formaadi järgi, vaid nurga all. ning detailseks. Tõenäoliselt värsketele plenääriko- Selline lähenemine näitab teadlikkust ning loomu- gemustele baseeruv lõplik kompositsioon on tasa- likult ka eelnevat meetodi rakenduse kogemust. kaalustatud paigutusega ning hästi läbi komponee- IPR-võimalusi illustreerib iseloomulik näide Jo- ritud. hann Köleri loomingust. Ootamatu oli maali Ill 23. Johann Köleri „Villem Tamme portree“ 19. sajandi teise poole eesti maalikunstnike loomin- „Mees kirvega“ ehk „Villem Tamme portree“ ehk „Mees kirvega“ gust on analüüsitud P. A. C. von Ungern-Sternber- (deposiit, õli, lõuend) sissevaatlus (vt ill 23). Nähta- hajutatud valguses. ◀◀ gi portreed (M1349, õli, lõuend), mis on klassikali- vaks sai meistri käega tehtud ülemaalingu all mehe Ill 24. IPR-detail täpse alusjoonistuse, varjuosa ne näide Johann Köleri portreekunstist. Kunstniku peas olev rahvusliku vormiga müts (vt ill 24). Maali piiritlemise ja ülemaalitud loomingu uurijad on täheldanud varasema perioo- mütsiga. di kauni romantilise stiili asendumist kuiva teostuse ja kokkusurutud väljendusrikkusega hilisemas maaliloomingus (10). Portree on pintslitöölt väga skemaatiline, nii-öelda kalkuleeritud ning emot- sioonitu, kuigi portreekunstile olulisest psühho- loogilisest küljest täpne (vt ill 21). IPR-uuring toob esile tõenäolisema põhjuse eeltoodud hinnanguks, sest jäljed alusjoonistusest ning ruudustikust näi- tavad välja emotsionaalse poole vähesust tõenäoli- selt vahetu kontakti puuduse tõttu töö tegemisel (vt ill 22). Järelikult oli komponeerimisel ja maalimisel abiks kas natuurist tehtud skits või foto. Eeskuju kasutamine portreemaalis oli levinud võimalus ja kindlasti kaasnes sellega ka maalimisel mõningane

2 – Uuringud ja materjalid 24 Renovatum 2010 iseloomustab vaieldamatult professionaalne port- reekompositsioon ning täpne vormijoonistus ja valguse-varju käsitlus teostuses. 20. sajandi maalikunsti alusjoonistuse uuringuid on peetud vähelubavaks, sest traditsioonilise maali ülesehituse etappide ja arvestusliku materjalikasutuse asemele on tulnud mitmekesiselt kujundit ja meeleolu loov, julge, aga sageli ainult hetkeemot- sioonist tingitud mäng. Harvad polnud juhused, kui kompositsiooni ja kujundit otsiti lõpliku töö formaadil. Uuringutel avalduvad jäljed ei võimal- da piisavalt eristada olulisi loomeetappe. Mõnikord Ill 25. Nikolai Triigi on see siiski võimalik ning üht sellist näidet saabki „Lennuk“ hajutatud tutvustada. valguses. Sajandi esimestel kümnenditel esindas rahvus- romantilist suunda Nikolai Triigi Eesti-aineline looming. Mitmed tema muinasteemalised dekoratiivsed teosed on huvipakkuva ülesehitusega. Ka- vandiks jäänud rahvuseepose „Kalevipoeg“ kolme- osaline maal „Lennuk“ (M 3438, 1910, tempera, pastell, pliiats, hõbe- ja pronksvärv, paber) peegel- dab juugendstiili dekoratiivsust ja dünaamilist sära, lisaks väljendab seda ka mitmekesine materjaliva- Ill 26. IPR-detail, purje lik (vt ill 25). Segatehnikas töö on kihilise teostuse- vormiotsing. ga. Temperasideainega tehtud maalingu pinnal on märgatavad pastellkriidiga täiendatud piirkonnad. Metaljalt läigib grafiitpliiatsi jälg, millega on tehtud helenduva kaare värviliste valguskildude piirjoonte võrk laeva kohal. Pronks- ja hõbevärviga on teostatud näiteks laevalauad, sõjameeste kiivrid ja rüüd. Kunstniku täiendused ja täpsustused viimistluses on nähtavad paljudes kompositsiooni detailides, mille alt ei oskakski oodata jälgi kompositsiooni es- masest mõttest. IPR eristas aga ootamatuid algseid jälgi. Nikolai Triik tegi esmase ideearenduse paberile pliiatsijoonistuses ning see oli kobav, ebaühtla- Ill 27. IPR-detail, vasak ülanurk. se joonetugevusega otsiv mäng. Näiteks on punnis purje dünaamilist, pliiatsiga vormitud pinda hiljem märgatavalt lihtsustatud (vt ill 26). Kompositsiooni ääreosades on samuti näha detaile, mis filtreerusid välja eskiisi lõpetatud versioonis. Peen detailimus- ter, mida näeb alusjoonistuses, oleks teinud kompositsiooni kirjumaks (vt ill 27). Värvilahenduses üldistuvad nii foon kui ka mitmed detailid. Taeva sinise värvuse ühendav koloriit vähendab infra- punas nähtavat killukujunditest koostatud väga liikuvat ja isegi närvilisena mõjuvat lahendust. Ka Ill 28. IPR-detail, on mitu figuurikujundit, nagu näiteks tegelased parempoolne alumine all paremal nurgas, alusjoonistuses detailsemad ja nurk. rõhutatud ilmega, mida maaling silub ja tervikuks ühendab (vt ill 28).

2 – Uuringud ja materjalid 25 Renovatum 2010

Kokkuvõte 15. ja 16. sajandi maalikunsti baasil alanud infra- teadus- ja säilitustegevuses, suunates maalikunsti puna-uuringu metoodika ja tehnika arendamine mõistmist. Lisateave loomingulises köögis kunsti- on olnud märgatavalt Põhja- ja Lõuna-Euroopa teose valmimise tööetappide detailide, kronoloogi- keskne. Vaatamata sellele on tulemused andnud lise järjestuse ja autentsuse kohta on kunstiajaloo- jõulise impulsi kogu maalikunsti analüüsile ning lises käsitluses vaieldamatult oluline. Analüüside kujundanud konkreetseid interpreteerimise alu- ja võrdluste läbi kasvab erialane kompetents ning seid. Kunstiteaduse ja konserveerimise eesmärkide teosed meie väikestes kollektsioonides omandavad nimel väljatöötatud IPR on vähendanud oletuste ja lisaväärtust. hüpoteeside rolli maalikunsti uuringus. Tehnilise Alusjoonistuse uuringumeetodi rakendamine Ees- uuringu meetodina võimaldab infrapuna elektro- ti Kunstimuuseumis koos teiste uuringutega lubab magnetkiirguse materjaliläbivus selgitada teoste kunstnike loomeetappides näha uusi külgi ning loomisel kasutatud värvaine koosluse tunnuseid. leida ja mõtestada seoseid konkreetsete teoste loo- Salvestatav pilt visualiseerib loomingulise protses- misel. si etappe. Alusjoonistuse jälje dokumenteerimine Lisaks tahab autor siinse artikliga juhtida tähelepa- on lisanud meetodi rakendamisel kindlust ja kaa- nu vajadusele läbi viia kompleksseid uuringuid ja lukust, mis võimaldab näha seoseid kunstnike, uurimistulemusi huviliste ringile julgemalt tutvus- töökodade, koolkondade ning ka kunstistiilide va- tada. hel. Viimasel paaril aastakümnel on IPR-i rutiinse järjepidevusega kasutamist leidnud muuseumide

Kasutatud kirjandus Kasutatud aparatuur 1. Taft, W. Stanley Jr.; Mayer, James W. 2000. The Science of Infrared vidicon equipment ARTIST PRO Multi Spectral Paintings. New York: Springer, lk 118–127. System, PanaVue Image Assembler, CPS; Art Innovation BV 2. Friedländer Max J. 1942. On Art and Connoisseurship. (Netherland) London, 1942, lk 220–221. 3. Asperen de Boer, J. R. J. van 1986. Examination by Infrared Radiation. – Art History and Laboratory: Scientific Fotod: Stanislav Stepaško, Alar Nurkse Examination of Easel Paintings. Edited Schoute, R. van, Verougstraete-Marcq, H. (Pact 13.) Strasbourg, lk 109–130. 4. Asperen de Boer, J. R. J. van 1969. Reflectography of Painting using as Infrared Vidicon Television System. – Studies in Conservation 14, lk 96–118. Weiner, C. Improved Acquisition Technique of Underdrawings in Oil-Paintings Using IR-Reflectography. http://www.cis.rit.edu/research/thesis/bs/1999/weiner/ thesis.html (13.12.2009) Asperen de Boer, J. R. J. van 2003. Slowly Towards Improved Infrared Reflectography Equipment. – Recent Developments in the Technical Examination of Early Netherlandish Painting. Methodology, Limitations & Perspectives. Turnhout: Brepols Publishers, lk 57–65. Ruuben T. 1993. Analüütilised ja füüsikalised uurimismeetodid puit- ja lõuendmaalide puhul. – Renovatum, lk 16–17. Taft, W. Stanley Jr.; Mayer, James W. 2000. The Science of Paintings. New York: Springer. 5. Cabrera, J. M.; Garrido, M. C. 1981. Underdrawing in Picassos Guernica was revealed by irr in a recent examination: Estudio tècnico del Guernica. – Buletin del Museo del Prado, II, 6, lk 147–156. 6. http://www.clemusart.com/exhibcef/PicassoAS/ html/7464063.html (13.12.2009). 7. Spronk, R. 1996. More than Meets the Eye. Harvard University Art Museums Bulletin, Vol 5, 1, lk 34. 8. Faries, M. 2003. Technical Studies of Early Netherlandish Painting: A Critical Overview of Recent Developments. – Recent Developments in the Technical Examination of Early Netherlandish Painting: Methodology, Limitations & Perspectives. Turnhout: Brepols Publishers, lk 21–24. 9. Lumiste, M. 1976. Tallinna Surmatants. Tallinn: Kunst, lk 35. 10. Enst, B. 1980. Johann Köler 1826–1899. Tallinn: Kunst, lk 21.

2 – Uuringud ja materjalid 26 Renovatum 2010

Research on the use of infrared reflectography to ascertain the underdrawing of selected paintings in the Estonian Art Museum

Alar Nurkse

The article dwells upon the research conducted during the recent six years in the Estonian Art Museum, concerning the IR examination of the underneath paintings by the German and Flemish schools, and the Baltic-German and Estonian artists. The implemented method is the one devised in the 1960s by J. R. J. van Asperen de Boer, with the state- of-the-art technology solutions, and the principles for the analysis of underdrawings, laid down in 2003. The examples, together with brief analyses, given in the article, regarding the underdrawings of paintings from different eras, provide additional information about the search for the images and composition of the work of art, and about the used materials. The introduction of the research method for underdrawings in the Estonian Art Museum makes it possible to highlight new facets in the creation of artists and to rethink associations in comparing concrete paintings with other works of art.

2 – Uuringud ja materjalid 27 Renovatum 2010 RAJA VANAUSULISTE KOGUDUSE RAAMATUKOGU RAAMATUTE JA KÄSIKIRJADE KONSERVEERIMINE

Urve Kolde, Ave Tarvas, Larissa Petina Eesti Rahvusraamatukogu Tõnismägi 2 15189 Tallinn [email protected] [email protected] [email protected] Heige Peets Ennistuskoda Kanut Pikk 2

10123 Tallinn Ill 1. Raja palvela koos [email protected] taastatud kellatorniga.

Vene vanausuliste kirikulugu ja koht Eestimaa raamatute kasutamissagedust ja kahjustusi, valiti ajaloos on jäänud laia avalikkuse jaoks peaaegu tookordse kogudusevanema eestvedamisel välja 13 tundmatuks. Meie teadmised piirduvad 17. sajandil raamatut (1). Venemaal toimunud kirikulõhega ja vanausuliste 2005. aastal esitas Rahvusarhiiv eksperthinnangu tagakiusamisega. Esimesed vanausulised jõudsid edasisteks konserveerimistöödeks ja 2006. aasta Eestisse 17. sajandi lõpul – 18. sajandi algul. Ees- algul korraldas Kasepää vald riigihanke Raja raa- ti idapiiril Peipsi järve kaldal on säilinud tänaseni matukogu 172 raamatu ja käsikirja konserveeri- vanausuliste kogukonnad, kes järgivad eripäraseid miseks-restaureerimiseks ning tagatiskoopiate val- traditsioone ja elukombeid ning on jäänud truuks mistamiseks. Riigihanke võitjana alustas mahuka oma usule. 1860. aastal Raja külas asutatud fedos- projekti juhtimist Ennistuskoda Kanut, tööd teos- sejevlaste koguduse oluliseks sümboliks on vana- tati aastatel 2006–2007. usuliste palvemaja, mis ehitati 1879. aastal. 1902. aastal alustati palvela kõrvale pühakoja ehitamist, mille eestvedajaks ja suurannetajaks oli kuulsa Koguduse raamatukogu ikoonimaali koolkonna rajaja Gavriil Jefimovitš iseloomustus Frolov (1854–1930). Frolovi ja tema õpilaste maalitud ikoonidega rikkalikult kaunistatud pühakoda, Raja koguduse esimesed raamatud on seostatavad mis valmis 1920. aastal, hävis Teises maailmasõjas 1879. aastal Raja puitpalvela kasutuselevõtuga ning 1944. aastal. Praeguses palvelas on kokku 11 ruu- seni raamatukogu asutamisajaks peetav 1718. aasta mi, sealhulgas ka koguduse raamatukogu, millel on pole põhjendatud (2). suur ajalooline ja kultuurilooline väärtus.(vt ill 1). Raamatud olid koguduses arvele võetud ja inventa- Raja raamatukogu konserveerimise ja säilitamise rinumbriga märgistatud, kuid puudus nende täpne temaatikaga on tegeldud juba kümmekond aastat. bibliograafiline kirjeldus. Projekti ühe osana kirjel- 1998. aastal koostas Tartu Ülikooli Raamatukogu dati kõik konserveeritud raamatud ning neist koos- restaureerimisosakond säilitus- ja restaureerimis- tati üksikasjalik kataloog, mis kahjuks ei kajasta projekti, mis oli Peipsiääre Arengu Fondile aluseks kõiki Raja koguduse raamatukogus olnud raama- Raja kogudust abistavate tegevuste planeerimisel. tuid: inventarinumbrite järgi otsustades pidi raa- 2000. aastal käivitati Eesti Kultuurkapitali toetu- matukogu kunagi sisaldama üle 300 raamatu, sest sel (taotleja Tartu Restauraatorite Klubi) priori- suurim inventarinumber läbivaadatud raamatutes teetsemate köidete konserveerimine. Arvestades on 307. Kataloogis on kirjeldatud trükitud raama-

3 – Konserveerimine 28 Renovatum 2010 tuid, hektograafiliselt ja litograafiliselt paljundatud väljaandeid ning käsikirju – kokku 164 nimetust (176 köidet). Raamatukogu põhiosa moodustavad kirillitsatrükised, mille ilmumisaeg on 16.–20. sajandini. 16.–17. sajandi väljaanded kuuluvad nn vanatrü- kiste hulka ja on eranditeta haruldased. Vanim raamat kogus ja ühtlasi ainus 16. sajandi väljaanne on 1594. aastal Ostrogis vürst K. K. Ostrožski trükiko- jas trükitud Vassili Veliki (Suure) teos paastumisest.

17. sajandi raamatute (25 nimetust / 27 köidet) kõi- Ill 2. Selline G. J. Frolovi ge väärtuslikuma osa moodustavad enne patriarh omanikumärk on 8 köitel. Nikoni kirikureformi (1650–1660) trükitud liturgi- lised teosed, mis olid määratud konfiskeerimisele ja jutamisega ja oli ka ise kirjamees. Raja raamatuko- hävitamisele. Kuna vanausuliste jumalateenistustel gus leidub muuhulgas Frolovi isiklikke raamatuid, kasutatakse ainult reformieelseid teoseid, on just mida on lihtne ära tunda iseloomuliku templi järgi see raamatute grupp iga vanausuliste raamatukogu köitel, sissekirjutuste ning raamatute vahel säilinud traditsiooniline koostisosa. Kolm 17. sajandi refor- märkmepaberite, arvete, ümbrikute ja postkaartide mijärgset raamatut on mitteliturgilised teosed, mis järgi (vt ill 2). on määratud vaimulikuks lugemiseks. 19.–20. sajandi alguse kirillitsatrükised, kaasa ar- 18. sajandi kogum jaguneb kahte peagu võrdsesse vatud vanausuliste raamatud on ajaloolaste ning ossa. Esimeses leiduvad vanausuliste väljaanded raamatuteadlaste poolt kõige vähem uuritud. Nen- (19 nimetust / 20 köidet), mida 18. sajandil ja 19. de kohta pole olemas ka spetsiaalseid katalooge, sajandi algul trükiti vaatamata kirikutsensuurile mistõttu nende kultuurilise väärtuse ja harulduse vanausuliste kulul uniaadi trükikodades, kroonu- kohta võib teha vaid oletusi, pidades silmas eelkõi- ja eratrükikodades ning salajastes vanausuliste trü- ge enne 1917. aastat ilmunud kirillitsaraamatute kikodades. Selle grupi harulduse määramisel tuleb tähtsust. silmas pidada kõiki tsensuurikeelde, raamatuareste Raja raamatukogus leidub ka litograafilisel ja hek- ja konfiskeerimisi, mistõttu iga säilinud eksemplari tograafilisel teel paljundatud väljaandeid: vanausu- tuleb hinnata bibliograafiliseks harulduseks. Tei- liste istungite dokumente ning 1880.–1890. aastate ne 18. sajandi väljaannete grupp (15 nimetust / 18 käsikirju, mis on pühendatud usuküsimustele ja köidet) pole seotud vanausulistega, vaid hoopis va- -kommetele (7 nimetust). nausuliste vastastega. Tegemist on mitteliturgiliste Raamatukogus leiduvast 40 käsikirjast on üks kirja raamatutega, enamasti Moskvas Sinodi trükikojas pandud 16. sajandil, ülejäänud 18.–20. sajandini. trükitud kirikuisade teoste ja pühakute elulugude- 25 nimetust käsikirju on nootidega varustatud juga. malateenistuse tekstid, 15 moraliseerivad ja dog- 19.–20. sajandi kogumisse kuulub 12 nimetust (17 maatilised teosed (3). köidet) 19. sajandi ja 45 nimetust (49 köidet) 20. sajandi väljaandeid. 1820. aastatest hakati Moskvas ametlikult trükkima vanausuliste jumalateenistu- Kogu seisund seks vajalikke raamatuid Sinodi kontrolli all Ühis- usuliste trükikojas. 20. sajandi algusest alates anti 166 konserveeritud köite seas oli 131 täisnahkköi- aga reformieelsete raamatute ümbertrükke välja det, 17 poolnahkköidet ja 11 tekstiilköidet. Papp- mitmetes Moskva vanausuliste trükikodades vana- kaanelisi raamatuid oli 37 ja puitkaanelisi 129, kaas de kolofoonidega. Üheks selliseks trükikeskuseks või kaaned puudusid 2 raamatul. Köidete sisuplo- oli Moskva vanausuliste-fedossejevlaste Preobra- kid olid üldjuhul õmmeldud, vaid 2 köidet oli traa- ženski kloostri trükikoda. Tänu Raja koguduse ditud. vaimse juhi Frolovi isiklikele suhetele selle kesku- Pidevast kasutamisest ja hoiutingimustest tulene- sega on Raja raamatukogus koguni 26 nimetust seal valt olid raamatud kahjustunud, enamikel nii paber trükitud väljaandeid. Frolov võttis raamatukogu ra- kui ka köide. Tüüpilisemaks köitekahjustuseks oli jamisest aktiivselt osa, tegeles raamatute ümberkir- määrdumine, kaante deformatsioon, nurkade kulu-

3 – Konserveerimine 29 Renovatum 2010 mine, nahapinna marrastused ja rebendid, selja ja kaptaali kahjustused (vt ill 3). Paljudel köidetel oli sisuploki kinnitus ja ühendus kaantega purunenud ning mitmeid raamatuid oli korduvalt köidetud. 57 köitel oli puudu üks või kaks lukkumit, säilinud detailid olid korrodeerunud ja lukkumipaelad kahjustunud või puudusid. Köidete paranduseks oli kasutatud mitmes toonis nahkpaikasid, aga ka teisi materjale, nt lederiini (vt ill 4). Üksikutel köidetel oli uue kattenaha all säilinud originaalkaanekat- Ill 3. Köite kahjustused (nr 219) te fragmente. Ümberköitmise käigus oli lõigatud plokki, vähenenud oli raamatute avatavus. Raamatuplokid olid valdavalt kaltsupaberist, 45 juhul puidumassipaberist. Kõige sagedasem pabe- rikahjustus oli määrdumine nurkadel ja veeristel, voolujooned, hallitus- ja muud plekid, küünlava- ha – tugevalt määrdunuks hinnati 36 köidet. Paber oli pehastunud ja rebenenud ning 20% köidetest Ill 4. Köite kahjustused, eelnevad parandused puudusid lehenurgad (vt ill 5). Putukakahjustusi (nr 61). täheldati 81 ja näriliste kahjustusi 8 sisuplokis. Ena- mikul raamatutest olid ees- ja kaanelehed tugevalt kahjustunud ja sageli olid originaalkaitselehed üm- berköitmise ajal vahetatud välja juhuslikust materjalist paberite (sh näiteks tapeet) vastu. Varasemaid paberiparandusi esines 87 köitel. Paberiparan- dusteks oli kasutatud erinevaid paberisorte alates kaltsupaberist kaasaegsete tarbepaberiteni, samuti kleeplinti (vt ill 6). Mõnikord olid paigad suured ja katsid olulise osa tekstist, tihti oli paigapaberil kä- Ill 5. Paberi kahjustused sikirjaline tekst. (nr 35). Käsikirjalisi sissekirjutusi nii sisuploki lehtedel kui ka ees- ja kaanelehtedel esines 70% köidetest. Sisse- kirjutusi oli tehtud erinevate tintide ja pliiatsitega. Tekstide ja illustratsioonide kahjustusi esines 82 köitel. Raudgallustinti leidus 12 raamatus, millest tindikorrosiooni tõttu töödeldi 3 raamatut (4).

Konserveerimine Konserveerimis-restaureerimistöödeks sobivate Ill 6. Paberi parandused meetodite ja materjalide valikul arvestati kahjustu- (nr 84). se liigi ja ulatusega (vt ill 7 ja 8) ning asjaoluga, et Raja koguduse raamatukogu näol on tegemist ka- sutuskoguga (5). Võimalusel välditi köidete lahtivõtmist ja teosta- hastust kasutati 57 raamatu puhul. Paberi parandati paberiparandused ploki sees erineva paksusega mist ei vajanud vaid kolm köidet. parandus- ja loorpaberite ning nisujahu või nisu- Biokahjustuste rohkuse tõttu vajasid 31 köidet tärklise kliistriga. Lehed puhastati pintsli ja puhas- spetsiaalset desinfitseerimist sügavkülmutamise tuskäsnadega, vahaplekid eemaldati mehaaniliselt teel (–40 °C juures 5–7 ööpäeva) ning suuremahu- skalpelliga. Osalist pesemist või lokaalset märgpu- list märgtöötlust. Paberi ülihalva seisundi tõttu tuli

3 – Konserveerimine 30 Renovatum 2010

Ill 7. Köidetel esinenud paberikahjustused. Ill 8. Köidete konserveerimisel kasutatud töötlused.

25 raamatul sisuplokk täielikult lahti võtta, ülejää- uute kaltsupaberist lehtedega. Kaptaal parandati nutel eraldati enimkahjustunud poognad raamatu või asendati uuega 85 raamatul ja õmblemisel järgiti algusest ja lõpust. Tindikirjad ja templid kinnitati võimalusel originaalset õmblusviisi ning värvitoo- enne märgtöötlust tsüklododekaani lahusega pet- ne. Ümberköidetud raamatute tekstiilist kaptaalid rooleetris. Paberi konserveerimiseks pesti lehti asendati käsitsi õmmeldutega. Uus selg valmistati veevannis filtreeritud veega ning puhverdati Bar- 61 köitele. Kuna raamatud on Raja koguduse kiri- row’ puhverlahuses. Vanad parandused eemaldati kuteenistustel pidevas kasutuses, otsustati nende märgtöötluse käigus. Mõnel juhul säilitati ulatus- parema avatavuse huvides loobuda esialgsest kin- likud kaltsupaberist ja käsikirjalise tekstiga paran- nisest seljast ja asendada see hüppeseljaga, mis te- dused, kui nende eemaldamine oleks tähendanud kitab kasutamisel valtsi piirkonnas vähem pingeid. olulist informatsioonikadu. Hallituskahjustuse pu- Kaante parandamist või väljavahetamist vajas 80 hul töödeldi köitest lahti võetud sisuploki paberit köidet. Pappkaanelistest raamatutest ainult 8 köitel pärast pesemist 0,1% bensalkooniumkloriidi vesi- olid kaanepapid terved, ülejäänutel oli vaja defor- lahuses. Paberi parandamine toimus kas käsitsi või matsioon kõrvaldada, kaaned tugevdada, nurgad valamismeetodil, liimistamine vastavalt kas me- parandada ja väga pehkinud materjalid välja va- tüültselluloosi- või metüültselluloosi-nisutärklise hetada. Puukaaned parandati 46 köitel. Pikilõhed liimistusega. Märgtöötlusega lehtedest parandati kaantes täideti liimiseguga ja murdunud kaane- ligi 50% (kokku üle 4000 lehe) valamismeetodil, pooled liimiti kokku, vajadusel tugevdati liimkin- mis on eriti sobiv pehastunud ning mehaaniliselt nitust tappide abil. Putukakahjustused ja muud tugevalt kahjustunud paberi puhul (vt ill 9). Vala- suuremad augud või ebatasasused kaantes täideti mismassina kasutati tselluloosikiudusid (kanepi vajadusel peene saepuru ja liimi seguga. Köidete ja puuvilla segu). Ka käsitsi parandamisel kasutati kattematerjal puhastati kuivalt või puhastussegusid paranduspaberina valatud paberit, mis sulandub kasutades, parandati ja vajadusel tugevdati. Katte- hästi originaaliga, rebendite kinnitamiseks ja lehe- materjal asendati 30-l ja varasemad ebasobivad pa- servade tugevdamiseks erineva paksusega (3–9 g/ randused eemaldati 33 köitel, võimalusel dubleeriti m2) loorpabereid. vana kattematerjali säilinud fragmendid uuele kat- Lahtivõetud sisuplokkide õmblemisel järgiti ori- tematerjalile (vt ill 10). Puuduvad lukkumid asen- ginaalset õmblusviisi ning köitmete paigutust. Kui dati koopiatega. Lukkumid kinnitati nahkrihmade puudusid templid ja sissekirjutused, siis tugevalt külge vaskneetidega, kaantele messingnaeltega. kahjustunud ja ebasobivad kaitselehed asendati Valmis köited viimistleti nahakreemiga.

Ill 9. Valamismeetodil parandatud paber (nr 230). ◀◀

Ill 10. Konserveeritud köide (nr 61).

3 – Konserveerimine 31 Renovatum 2010

Kokkuvõte Raja vanausuliste raamatukogu pakub kõige enam Raamatutes sisalduva informatsiooni säilivuse ta- huvi ajaloolastele, filoloogidele ja raamatuloolaste- gamiseks valmistati tagatiskoopiad mikrofilmile. le, kelle uurimisalaks on vene vanausuliste kultuu- Mikrofilmiti kõik raamatud, mille köite seisund ripärand ja eriti vanausulised Eestis. Raamatukogus seda võimaldas. on mitmeid kronoloogilisi, bibliograafilisi ja kuns- Konserveerimistööde raames valmis 2007. aasta tilisi haruldusi. Viimaste hulka tuleb luksusväljaan- märtsis kogudusehoones ka uus raamatukogutu- nete ja kaunilt kujundatud käsikirjade kõrval luge- ba koos ruumikliima reguleerimiseks paigaldatud da ka originaalsed kunstipärased raamatuköited. konditsioneeriga, mis tagab suhtelise õhuniiskuse Lisaväärtust Raja koguduse raamatukogule annab ja temperatuuri püsimise stabiilsena. ka seotus Peipsi-äärsete vanausuliste seas ühe tuntuma isiksuse Gavriil Froloviga. Konserveerimise tulemusel paranes oluliselt kõigi Ennistuskoja Kanut juhtimisel aastatel 2006–2007 raamatute paberi säilivus: taastati füüsiline tervik- läbiviidud suuremahulises konserveerimispro- likkus, paranesid paberi mehaanilised omadused. jektis osalesid ka Eesti Rahvusraamatukogu, Tal- Taastatud köited kaitsevad raamatuplokke, raama- linna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Eesti tud on hästi käsitsetavad, otstarbekusest lähtuvalt Ajalooarhiiv ja Tallinna Linnaarhiiv, kokku üle 50 ja võimaluste piires on säilitatud originaalne köit- spetsialisti. mistehnoloogia.

Viited 1. Tiidor, Ruth. Raja vanausuliste koguduse raamatukogu konserveerimisest. Memo 17.08.2005. 2. Petina, Larissa. Raja vanausuliste koguduse raamatute ja käsikirjade inventeerimise aruanne 2006–2007 / Raja vanausuliste raamatukogu 172 raamatu ja käsikirja konserveerimine-restaureerimine ja tagatiskoopiate valmistamine (riigihanke reg-nr 024056T) aruanne. EK Kanut, 2007. 3. Samas. 4. Samas. 5. Samas.

Conservation of the books and manuscripts in the library of the Raja Old Believers’ congregation

Urve Kolde, Ave Tarvas, Larissa Petina, Heige Peets

The library of the Russian Old Believers in Raja village is of great historical and cultural value, comprising several bibliographical and art-related rarities. Printed works in Cyrillic, published during the 16th-20th centuries, form the predominant part of the collection, in addition to hectographically or lithographically copied publications. During 2006-2007, the Conservation Centre Kanut steered a large-scale project the implementation of which entailed the bibliography, description, conservation and, upon possibility, also the microfilming of 176 volumes (164 titles). The books were severely damaged due to frequent use and preservation conditions, with both the paper and the binding being harmed in the majority of instances. While the paper of most of the books was restored in the block, 25 volumes needed full paper conservation. Original binding methods were followed in the conservation, the missing elements were replaced with copies or analogues. The restored bindings protect the book blocks, making them easy to handle. The library room, within the congregation premises, was repaired to improve the preservation conditions and equipped with an air con- ditioner to stabilise the micro-climate.

3 – Konserveerimine 32 Renovatum 2010 IKOONI EESKUJUJOONISED – SÄRAVAD KUNSTITEOSED VÕI KÕNEKAS MATERJAL TÖÖPROTSESSIST? Gavriil Frolovi ikoonitöökoja materjalide põhjal

Külli Valk Tartu Ülikooli kunstimuuseum Ülikooli 18 50090 Tartu [email protected]

Artikkel käsitleb kirjandusallikate põhjal peami- Moskvas vanausuliste-fedossejevlaste keskuses selt 18.–20. sajandil kasutusel olnud ikoonijoonis- Preobraženski kalmistu juures. Sinna oli kutsutud te valmistamise ja paljundamise viise ning nende ikoonimaalijaid kõikjalt Venemaalt: Jaroslavist, kasutamismeetodeid ikooni valmistamise protses- Tverist, Novgorodist, Saraatovist, Kaasanist, Sim- sis. Visuaalse vaatluse teel on selle materjali põhjal birskist, Doni äärest, Liivimaalt ja mujalt (3). Gav- otsitud paralleele Raja jooniste kogust. Raja kogu riil käis õppimas ikoonimaalikeskustes Kaasanis, illustratsioonid on valitud Ennistuskojas Kanut Samaaras ja mujal Venemaal, omandades sajandi- renoveeritud tööde (134 lehte) ja Tartu Ülikooli te jooksul väljakujunenud vanavene ikoonimaali kunstimuuseumi näitusel „Pühapildi sünd. Vana- koolkondade kogemusi. Naasnud 1879 Lätti, töötas vene ikoonitraditsioon” 2008. aastal eksponeeritud ta Rēzeknes Vaksali tänaval Vasilkovide majas isa tööde (15 lehte) hulgast. Raja kollektsiooni kuu- pärandatud ikoonimaalitöökojas, kasutades oma lunud ja 1970.–1980. aastatel Eestist Venemaale töös ilmselt isa pärandi hulgas olnud ikoonijoo- viidud töödega tutvusin Gleb Markelovi raamatu niste ja -šabloonide kogu. Kaheksakümnendate vahendusel (1). aastate lõpus asusid Gavriil ja Tit Peipsi-äärsete Ikooni eeskujujoonisteks nimetan mitmesugustes vanausuliste kutsel elama Eestisse. Peagi rändas tehnikates valmistatud ja paberil olevaid ikooni- Tit kogemusi omandama kuulsasse ikoonimaali- kunstis kanooniliseks peetavaid pühapiltide kon- keskusesse Msteras, kuid Gavriil jäi Eestisse. 1893. tuurjooniseid, mis on täitnud abistavat rolli ikoo- aastal esitas Gavriil Liivimaa kubernerile palve, et nimaalimise protsessis. saada luba ikoonitöökoja rajamiseks. Pärast usureforme ja kirikulõhet pidi 1688. aastast alates olema ikoonimaalijal Vene õigeusu kiriku tegevusluba. Pilk Eesti kultuurilukku Vanausulistele anti see õigus alles 1883. aastal. Gav- riil Frolov sai Eestis tegutsemiseks võimudelt loa Vaadeldav ikooni eeskujujooniste kogu pärineb ja 1894. aastal ka oma meistritempli. Lisaks hari- Eestist Peipsi-äärsest Raja külast. 19. sajandi lõpust dustegevusele asutas ta Rajal ikoonimaalikeskuse ja kuni 1930. aastani valmistati Raja palvela juures koguduse nastavnikuna (vaimulikuna) võttis enda munk Gavriil Jefimovitš Frolovi (1854–1930) ju- kanda Raja kiriku ehitamise ja ikonostaasi kaunis- hendamisel ikoone vanausuliste palvelate ja koduse tamise ligi 200 uue ikooniga (4). harduselu tarbeks. Pärimuse järgi olevat Gavriilil olnud Rajale tulles Gavriil Jefimovitš Frolov sündis 1854. aastal Mit- kaasas hulk ikoonijooniseid. Ilmselt oli see kogu kovkas Tšernigovi kubermangus sügavalt usklikus kujunenud aegade jooksul. Vanema osa sellest vanausuliste peres (2). Ikoonimaalialased teadmi- moodustavad joonised isa töökoja tegutsemise sed omandas Gavriil varakult, töötades koos ven- päevilt ja nende hulgas leidub üksikuid vanemaidki naga isa juures abilisena. Isa Jefim Frolov tegutses lehti 18. sajandi II poolest. Oletatavasti on ta osa 19. sajandi algul ikoonimaalijana Mitkovkas ja töid ja paljundusi kopeerinud oma õppekäikude 1868. aastast Lätis Rēzeknes. Pärast isa surma 1875. ajal või kaasa toonud erinevatest vanausuliste ikoo- aastal jätkasid pojad Gavriil ja Tit ikoonimaalimist nimaalikeskustest. Kirjavahetuse teel võis kogusse

3 – Konserveerimine 33 Renovatum 2010 sattuda töid vennalt Msterast. Hilisemad joonised on valmistanud Rajal 20. sajandi alguses Gavriili juhendamisel õppinud ja töötanud ikoonimaalijad (Pimen M. Sofronov, Mark G. Solntsev, Filipp A. Mõznikov, Jefim Kekišev, D. Poljakov, N. Gluhhov). Traditsiooniliselt ikoone ei signeeritud, kuid mõnel eeskujujoonisel esineb pealiskiri teate ja signa- tuuriga, kes selle töö kopeeris ja kus. Nii leiduvad kogu lehtedel nimed V. P. Obramov, N. V. Gradaev, N. Kuznetsov, F. Sidorov, I. N. Merzljakov, A. Ra- gozin jt (vt ill 1). Seega pärinevad Raja ikooni eeskujujoonised peamiselt 19. sajandist ja 20. sajandi algusest, mida võib nimetada hiliseks ikoonimaaliperioodiks vene ikoonikunstis. Ill 1. Jumalaema õnnistamine. Selle ikooni joonise võttis (kopeeris) N. V. Gradaev eeskujujooniselt 30. juulil Ikooni eeskujujoonised. Mis ja 1827. aastal. Foto: Andres milleks Tennus. Ikooni eeskujujoonised (иконописная прорись) kujutavad endast pühapiltide kontuurjooniseid, mis olid vajalikud õigeks peetud kaanoni säilita- miseks. Oli ju mõeldamatu, et igas ikoonitöökojas olid olemas eeskujud originaalikoonide näol. Maa- limisjuhendid kujunesid juba Bütsantsis. Vanim teadaolev Athose mäe maalimisjuhend on arvatavasti koostatud 15. sajandil. Aja jooksul tekkis algu- pärandite kogumikke juurde, nagu näiteks Uvarovi ja Anton-Siiski käsiraamat (Сийский Подлинник) ning vanausulistele mõeldud Dolotovi juhend (17. saj). Üks tähelepanuväärsem, Stroganovi pildiko- gumik (Строгановский лицевой Подлинник) on koostatud 16. sajandi lõpus – 17. sajandi alguses. Nende järgi maaliti ikoone, aga neist tehti ka käsitsi paljundusi. 19. sajandi suurenenud ikooninõudluse tingimustes olid need eeskujulehed ikoonitöökoda- des hinnatud materjal, mida koguti, kasutati, pal- jundati, vahetati, levitati ja pärandati põlvest põlve. Ill 2. Suure kirikuikooni maalimiseks kasutatud Ühest küljest vaadatuna olid joonised asendama- ruutvõrgustikuga eeljoonis. Foto: Andres tuks abivahendiks, mida meistrid kasutasid oma Tennus. igapäevases töös ikooni valmistamisel. Neid vajati kompositsiooni pealekandmiseks krunditud ikoo- saks tuntud graafikatehnikatele kasutati 19. sajandil nitahvlile või kompositsiooni suurendamiseks. aga ikoonitöökodades ka muid leidlikke paljun- Seetõttu on ka Raja eeskujulehed kasutamisest ku- dusvõtteid ning käepäraseid materjale, mis teevad lunud. Aukkontuuriga šabloonid on ülekandmisest konservaatori töö keeruliseks. Nii leidub ka Raja tahmaga määrdunud ja rebenenud. Mõnele on suu- kogus joonistuste ja litode kõrval vanade ikoonide rendamise eesmärgil peale joonitud ruutvõrgustik äratõmbeid, nende ülekandeid ning muudes tehni- (vt ill 2). kates töid. Nende konserveerimisel on oluline sil- Teisest küljest võib eeskujujooniseid vaadelda kui mas pidada, et graafiliste kunstiteoste ja ikoonijoo- erilist graafikažanri, kus töid on sarnaselt graafika- niste valmistamise eesmärk on olnud erinev. Ühed ga tiražeeritud ning valmistatud tõmmistena. Li- on mõeldud esteetiliseks nautimiseks, teised aga

3 – Konserveerimine 34 Renovatum 2010 eeskujuks ja abivahendiks ikoonivalmistajale. See- ga peab konservaator ikoonijooniste konserveerimisel säilitama võimalikult palju seda, mis on ikoonimaalija töö tulemusena aegade jooksul lehtedele talletunud. Kõik need värvi-, õli- ja tahmaplekid, torkeaugud ning pealiskirjad annavad väärtuslikku kultuuriloolist informatsiooni tänapäevaks unus- tuse hõlma vajunud, kuid mitmeid sajandeid ikoonimaalikeskustes kasutatud töövõtete ja meetodite kohta.

Ikooni eeskujujooniste, Ill 3. Kahvatu litotõmmis, mida on hiljem kasutatud šabloonide ja ikoonitõmmiste joonise kopeerimiseks valmistamise viisid, nende auktehnikas. Detail. ▲ tiražeerimine ning kasutamine ikooni valmistamise tööprotsessis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Ill 4. Kindlakäelise Näited Raja kogust joonega, arvatavasti juba vilunud meistri joonistus. Foto: Andres Tennus. ◀ 1. Litotehnika 18. sajandi lõpul Alois Senefelderi leiutatud litotehnika ehk kivitrükk levis 19. sajandi algul pal- jundustehnikana, kuid leidis peagi laialdast kasu- tust ka graafikakunstis. Litograafia oli tehniliselt keerukam kui muud ikoonitöökodades kasutatud paljundusvõtted ja vajas kallist litokivi ning muid erilisi materjale ja oskusi, mis olid mõeldavad suuremates keskustes või trükikodades. Vanausuliste põrandaalused trükikojad tekkisid 18. sajandil. Pä- rast Vene keiser Nikolai II ukaasi usuvabaduse kohta 1905. aastal avati esimene legaalne vanausuliste trükikoda. Seega võib ikoonijooniste hulgas kohata mitmesugustest ikoonisüžeedest litotrükised (vt ill 3). Nii näiteks ilmus Stroganovi kogumikust 1869. aastal litotehnikas kordustrükk Moskvas Kunsti- tööndusliku Muuseumi litotrükikojas (5).

2. Joonistused Tehniliselt kõige lihtsamad, kuid samas kõige ae- Ill 5. Ebalevate ja kohati ristuvate joontega töö. ganõudvamad on joonistused. Ikoonimaalijad Foto: Andres Tennus. joonistasid pliiatsi, itaalia grafiidipulga või sulega pabereeskujusid õppeesmärgil joone kindluse ja Jooniste paljundamiseks kasutati ka kopeerimist käe vilumuse omandamiseks (vt ill 4). Samuti oli läbi omavalmistatud musta kopeerpaberi. Selleks see kõige käepärasem viis kopeerida või omakäelist niisutati paberit meeveega ja tolmutati tahmaga. kompositsiooni luua. Pärast kuivamist asetati kopeerpaber puhtale le- Ebalevate joontega tulemus tekib tavaliselt vastu hele, tahmane pool allpool, selle peale pandi ees- valgust (läbi klaasi) kopeerides (vt ill 5). kujujoonis, mille kontuurid joonistati üle. Sule ja

3 – Konserveerimine 35 Renovatum 2010 pintslijoonistuste puhul kasutati tušši või lahustatud musta värvipigmenti (vt ill 6). Kompositsioone kopeeriti ka kalkale või ise läbi- paistvaks tehtud paberile (vt ill 7). Läbipaistvuse suurendamiseks töödeldi paberit õli või rasvaga. Sellisele paberile jäi pliiats vabalt, kuid värv mitte. Selleks kuivatati paberit kummiga hõõrudes ning töödeldi pooleks lõigatud küüslauguküünega. Haruldase erandina on illustratsioonil 7 toodud leht ääristatud kuldse paberiga, mis laseb oletada, et joonistust on austatud pühapildina (paberikoo- nina).

Ill 6. Sulejoonistus.

3. Aukkontuurjoonised (šabloonid) Joonistuse kandmine krunditud puittahvlile oli ikoonimaalija töös vastutusrikas etapp enne värvi- dega töölehakkamist. Sellest sõltus ikooni kvaliteet ja õigsus. Joonise võimalikult täpseks ülekandmi- seks kasutati ühe meetodina aukšabloone. Ikoo- nimaalijad said kasutada tööstuslikult valmistatud šabloone, kuid Raja kogu vaadates ilmneb, et neid valmistati küllalt palju ka ise (vt ill 8). Käsitsi nõelaga läbi torgitud joon jäi konarlik ja aukude vahed ebaühtlased. Joonistuse läbitorkimine puupulga otsa kinnitatud nõelaga oli väga täpne ja aeganõudev töö. Seetõttu asetati joonise alla mitu puhast paberit, mis kõik koos kinnitati knopkade- Ill 7. Läbipaistvale paberile kopeeritud ja ga puust lauale. Nii sai töid tiražeerida ja tulemu- suures osas värvitud seks oli juba mitu kasutamisvalmis šablooni. Sellest joonistus. meetodist annavad tunnistust mõned pealiskirjad, kus venekeelne sõna накаловаль tähendab „torkis läbi“. Seda märget on näha illustratsioonil 9. Sellises tehnikas paljundatud šabloonide iseärasu- seks on puhas aukkontuur ilma igasuguse joonistatud või trükitud kontuurita (vt ill 10). Ühtlasem kontuur saadi töötades tillukese hammasrattaga (vt ill 11). Selliste tööde puhul on kõnekaks infoallikaks aukude reljeefsus. Nende järgi saab aru, kas töö on Ill 8. Käsitsi valmistatud paljundatud parempidise joonistuse või peegelpil- aukšabloon. Detail. dis kujutise pealt. Töö õigel pool olevad torkekona- rused näitavad, et šablooni aluseks on olnud peegelpildis töö. Samuti on kõnekas aukude korrapära, mis näitab, kas kontuur on torgitud käsitsi nõelaga, tehtud hammasrattaga või hoopis tööstuslikult. Ill 9. Tehnikat iseloomustav pealiskiri. Joonise ülekandmine plaadile toimus järgmiselt. Detail. Šabloon asetati kriidi ja liimaine seguga krunditud plaadile ning tupsutati pealt tahma sisaldava riide- dile. Seejärel ühendati täpiline kontuur pintsli ja nutsuga. Must pigment läks augukestest läbi plaa- värviga või kraabiti nõelaga krundikihi sisse.

3 – Konserveerimine 36 Renovatum 2010

Ikoonide suure nõudluse tingimustes kiirendas plaadi suurusega sobiv korduvalt kasutatav šabloon oluliselt ikoonimaalija tööd. Korduvast kasutusest annavad tunnistust tugevad tahmajäljed paberil (vt ill 12). Jumalaema ikooni puhul sai ühe ja sama šabloo- niga teha erinevaid ikoone. Näiteks Eleusa-tüüpi Vladimiri Jumalaema ikoonil istub laps ema paremal käel, seega pildil vasakul. Kui šabloon ümber pöörata, saab seda kasutada näiteks Tolga Juma- laema ikooni tegemiseks, kus laps on ema vasakul käsivarrel. Plaadile kantud joonistusel tuleb muuta vaid mõni väike detail. Sellisest kasutusest annavad tunnistust tahmajäljed šablooni mõlemal küljel (vt ill 13). Seega on tahmajäljed töödel väga kõnekad. Ill 10. Šabloon vaadatuna vastu valgust. 4. Tõmmised

Üheks eriliseks ja ilmselt küllalt vanaks ikooni ees- kujutis oli veel selgesti nähtav. Et mitte kahjustada kujujooniste valmistamise meetodiks oli tõmmis- originaali, tehti kujutise kontuurid üle peene pints- te tegemine vanadelt ikoonidelt. Sellisel juhul on li ja vees lahustuva ise valmistatud musta värviga. kõrgtrükiplaadina kasutatud originaalikooni. Nen- Selleks kasutati ikoonitöökojas olemasolevaid käe- de tõmmiste ehk ikooni äratõmmete (прорись) päraseid looduslikke materjale. Värvi valmistami- omapäraks on vees lahustuv värv ning silmaga seks segati tahm küüslaugu- või sibulamahlaga. nähtavaks tunnuseks peegelpildis kompositsioon. Mustaks pigmendiks võis olla ka põletatud luu või Venekeelne sõna прорисовать tähendab üle joo- kirsipuu peenestatud süsi. Lahusesse võidi sega- nistama, mis iseloomustab tabavalt seda tööprot- da ka mõdu või kalja ja isegi suhkrut. Paikkonniti Ill 11. Ühtlase kontuuriga paljundus, mille sessi. Raja jooniste kogust moodustavadki suure oli materjalikasutuses kindlasti erinevusi. Ained pealispinnal on näha osa ikoonidelt tehtud tõmmised. Nende hulgas on aukude konarused. Foto: hõõruti sõrmedega puulusika sees ühtlaseks värvi- Andres Tennus. ◀◀◀ valdavalt mustvalged tööd, kuid leidub ka kahe- ja massiks. Pintsliga kontuure tehes jälgiti originaali Ill 12. Vanausuliste üksikuid kolmevärvilisi. kontuuri paksust, see ei võinud olla jämedam ega juures populaarse Püha Nikolause (Nikola) ikooni peenem, kui oli ikoonil. Kui värv oli kuivanud, korduvalt kasutatud 4.1. Äratõmme (tõmmis) ikoonilt asetati puhas paberileht ikoonile, ühe käega hoiti šabloon. Foto: Andres Tennus. ◀◀ Kontuurjoonise mahavõtmine ikoonilt toimus järg- lehte kinni ja teisega kergitati serva. Üleskergitatud Ill 13. Jumalaema ikooni miselt: selleks võeti kõrgetasemeline ikoon, millel paberilehe serva alla puhuti niisket hingeõhku, mis šabloon, mille mõlemad pooled on tahmased.

3 – Konserveerimine 37 Renovatum 2010 võimaldas värvitud kontuuril kleepuda paberile. Paber siluti niisutatud kohas käega tihedalt vastu ikooni ja teise käega paberit paigal hoides kergitati järgmist nurka, kuni kogu ikoon oli paberile üle kantud. Seejärel tõmmati paber ikoonilt ära (6). Lehele kandus ikoonipildi ümberpööratud kujutis kontuurjoonisena (vt ill 14). Korraliku tõmmise saamine nõudis suurt vilumust (vt ill 15). Mõnikord kaeti esmalt vana ikooni pealispind kal- jas lahustatud munaseguga selleks, et värv paberile paremini üle kanduks ja originaal vähem kahjustuks. Pärast muna kuivamist tehti ikoonil musta värviga üle kõik kontuurid ja trükkimine toimus sama moodi. Pärast tõmmise võtmist tuli ikoonilt Ill 14. Mustvalge värv ja muna niiske vatiga eemaldada. Parema tõmmis. Kristus õnnistab vasaku käega ja ka kiri tõmmise saamiseks võidi lehe tagakülge niisutada on peegelpildis, mis vee ja pintsli abil (vt ill 16). näitab, et tegu on ikooni äratõmbega. Ikooniga trükkimiseks oli kasutusel teisigi leidlikke võtteid. Ikoonil tehti piirjooned üle küüsaugu- mahlaga, mis oli segatud meevee või kaljaga. Ikoon asetati näoli tahmaseks puuderdatud paberile. Tahm kleepus nakkuva kontuuri külge, aga määris ka tausta. Seejärel trükiti ikooniga puhtale niiskele paberile jäljend (оттиск). Sarnase meetodi kasutamist võib oletada ühe Raja töö puhul, sest tõmmise taustal on näha tahmaga määrdumise jälgi. Samuti joonistuvad tahmaga selgelt välja ikooni kui trüki- plaadi servad (vt ill 17). Harvem rakendati tehnoloogiat, mille eripäraks oli valge värvipigmendi kasutamine. Kui musta vär- viga tehtud piirjooned olid kuivanud, kaeti kogu ikoon üle valge värviga. Nii võis kontuuri must värv veidi valgega seguneda. Sellist võtet kasutati, Ill 15. Paigast liikunud kui sooviti äratõmme otse uuele krunditud ikooni- tõmmis. Kristuse kõrval plaadile üle kanda. Pliivalge aitas mustal kontuu- vasakul on inglite peade kontuur kahekordne. ril paremini peegelsiledaks lihvitud kriidikrundile kleepuda. lihtsustas ning kiirendas ikoonimeistri tööd, kuid Illustratsioonil 18 oleval Raja tööl on näha valgeid rikkus ja kulutas tõmmist. Palju mõttekam oli ära- värvijälgi, mis lasevad oletada, et tõmmis on saa- tõmbega trükkida jäljend teisele paberile. dud eelpool kirjeldatud meetodil. Arvatavasti on sellelt lehelt tehtud ülekanne ikooniplaadile, sest jä- rel on vaid kohati õhuke kiht valget pigmenti. Teise 4.2. Värvilised ikoonitõmmised versiooni kohaselt on must tõmmis kantud niisuta- Raja ikoonitõmmiste hulgas leidus kahe- ja isegi tud ikooniplaadile millelt on omakorda kleepunud kolme värviga tehtud tõmmiseid (vt ill 19). Ena- valge pigment paberile. masti kasutati peale musta pigmendi punast ookrit Sobilikus suuruses ikoonitõmmiseid kasutati kon- või kinaveri ja kolmanda toonina kollast ookrit. tuurjoonise kandmiseks uuele krunditud ikooni- Ikoonitõmmiste üheks tunnusjooneks ongi ena- tahvlile. Tõmmis asetati pildi poolega krundile, masti punast värvi kunstipärased kirikuslaavikeel- niisutati ja siluti vastu plaati. Kuna äratõmme oli sed pealiskirjad, mis on samuti peegelpildis. 19. negatiivis, siis plaadile kandus kujutis õiget pidi ja sajandil hääbus kirikuslaavi keele oskus, kuid vana- ikoonimaalija sai alustada värvimist. See meetod usulistele, kes elasid patriarh Nikoni reformide eel-

3 – Konserveerimine 38 Renovatum 2010

Ill 16. Taustal on niisutuse jäljed. ◀◀◀

Ill 17. Tahmane jäljend. ◀◀

Ill 18. Valgete värviplekkidega tõmmis. se õigeusu traditsiooni järgi, oli oluline kirjutada tiražeerimiseks. Selle lihtsa paljundusviisiga sai uuele ikoonile pealiskiri õigesti vana traditsiooni trükkida eeskujulehti vahetuskaubaks. Selle pealt kohaselt (vt ill 20). sai valmistada ka aukkontuuriga šabloone, kuid ei Punast tooni on kasutatud tõmmistel veel rõivavol- saanud trükkida joonist otse ikooniplaadile. Süžee distiku, mägede reljeefsuse ja nägude ruumilisuse oleks jäänud valet pidi. Ülekande pealt sai aga maa- esiletoomiseks. Neid värvilaike kontuurjoonisena lija kontrollida kontuuride õigsust, mis plaadil vär- uuele ikooniplaadile üle ei kanta, kuid ikoonimaa- videga töötades kippusid ära kaduma. lija saab värvidega ikoonil töötades nendest ju- Selliseid ülekandeid oli ka Raja tööde hulgas. Neid hinduda. Punased rütmilised kiirtevihud rõivastel iseloomustab tuhmim hall kontuur. Mõnele on alla (пробелы) tähistavad ikoonil heleda värviga või kirjutatud märkuseks „õige pool” (vt ill 22). kullaga peale kantavat valgussära, nagu näiteks il- Tööde hulgas oli mõni niiskelt keskelt kokku mur- lustratsioonil 21 (7). tud ülekanne, mistõttu lehe pooled on trükkinud vastaspoolele oma kujutise (vt ill 23). 4.3. Ikoonitõmmiste ülekanne Ikoonitõmmiste (äratõmmete) ja nende ülekanne- Ikoonilt tõmmisena võetud kontuurjooniseid pal- te suur osakaal Raja kogus annab tunnistust sellise jundati. Üks ikoonitõmmis (прорис) võis omakor- ikoonikunstile iseloomuliku tehnika käepärasusest, da anda paberile 1–4 ülekannet (перевод, sõnast olulisusest ja elujõulisusest käsitletaval perioo- перевести ‘siirdama’). Muidugi jäi ikoonitõmmis dil – oli ju iga järgnev ikoon suures osas eelneva selle võrra kahvatumaks. Ülekande tegemiseks su- koopia. Eriti konservatiivsed olid traditsioonide ruti puhas niiske paberileht ikoonitõmmise peale säilitamisel vanausulised. Nende juures olid hinna- ja saadi positiivis ehk õiget pidi kujutisega kon- tud just Bütsantsi traditsioonile tuginevad aastasa- tuurjoonis. Ülekannete tegemine oli vajalik süžee dade jooksul vene kultuuriruumis edasi arenenud

Ill 19. Kolme värviga tõmmis. ◀◀◀

Ill 20. Tõmmis, millel on punase värviga kirikuslaavikeelne pealiskiri. ◀◀

Ill 21. Ikoonitõmmis, millel on punase värviga märgitud helenduste kohad.

3 – Konserveerimine 39 Renovatum 2010 ja kasutusel olnud vanavene ikoonid. Kuid aegade jooksul muutus vanade ikoonide õlikiht tumedaks ning kujutis arusaamatuks. Kui sellist ikooni on võimalik endiselt kasutada palveobjektina, siis uue ikooni valmistamise eeskujuna see oma eesmärki ei täitnud. Selleks, et õppida tundma vanemat ikoonikunsti ja säilitada nende pildikeel ka pärast originaalide hävimist, oli nutikaks lahenduseks ikooni äratõmmete valmistamine. Pole teada, millal täpselt selline meetod kasutusele võeti, kuid oletatavasti on see litograafiast vanem. Tõmmiste tegemiseks vajati paberit. Seda oli Venemaal tootma hakatud juba 16. sajandil, kuid paberi kallidus seadis võima- lustele kindlasti omad piirid. Võib vaid oletada, et pärast patriarh Nikoni usureforme 17. sajandil olid aastasadu kestnud riikliku terrori (pühakodade hä- vitamise, ikoonide põletamise ja vanausuliste väl- Ill 22. Ülekanne. All jarände) tingimuses ikoonitõmmised vanausuliste on märkus „õige pool” ikoonitöökodades väga väärtuslikuks infoallikaks. (правый). Need pabereeskujud võimaldasid valmistada uusi ikoone, säilitades traditsiooni järjepidevuse.

Kokkuvõte Ikoonitöökodades kasutati eeskujujooniste saamiseks ja paljundamiseks erinevaid meetodeid. Nii olid eeskujulehed ja šabloonid oluliseks abivahendiks ikoonimaalijale, kelle tegevuse eesmärgiks ehk lõpptulemuseks oli laiale kasutajaskonnale mõel- dud, värvidega teostatud õige pildikeelega ikoon. Seega oli vaadeldud joonistekogu väärtuslik vahend eesmärgi saavutamiseks, mitte mõeldud võõ- rastele silmitsemiseks. Eeskujujooniseid valmistati, kasutati, levitati ja pärandati kitsas ikoonimaali sa- ladustesse pühendatute ringis. Neil oli täita tähtis roll ikoonikaanoni muutumatuna püsimisel, samas võtsid joonised töökojas vähe ruumi; neid sai õppe- reisidelt kaasa tuua ja kasutada kogemuste vaheta- misel vahetuskaubana. Eeskujujoonised kannavad kultuurilist identiteeti, Ill 23. Niiskelt kokku pakkudes tänapäeval vanavene ikoonikunsti uuri- murtud ülekanne. jatele väärtuslikku materjali. Nii võimaldab ka Raja eeskujujooniste kogu uurida, millised ikoonisüžeed olid kasutusel konservatiivsete vanausuliste-fedos- abiks joonistele ladestunud informatsioon: tahma sejevlaste juures. Lisaks kultuurilisele aspektile või- määrdumus, värvipigmendi plekid, niisutusjäljed, maldab Raja kollektsioon tutvuda üldisemalt ikoo- samuti plaadi jälg, torkeaukude reljeefsus ning eri- nitöökodades 18. sajandist kuni 20. sajandi algseni lise koostisega vees lahustuv trükivärv. Kõige selle- kasutusel olnud töövõtete ja -meetoditega, mis tuga arvestamine oli kindlasti põnevaks väljakutseks ginevad eelnevate põlvkondade kogemustele. Siin konservaatoritele, kuid ometi vajalik, et tagada esitletu on vaid osa sellest kogemusest. Eelpool kir- eeskujujooniste kõnekus ja inforikkus kultuuriloo jeldatud meetodite kindlaksmääramisel oli suuresti uurijatele.

3 – Konserveerimine 40 Renovatum 2010

Viited 1. Маркелов, Г. В. 1998. Прориси и переводы с икон из собрания Пушкинского Дома. Санкт-Петербург: Буланин, lk 7. 2. Барановский, В. ; Поташенко, Г. 2005. Староверие Балтии и Польши: краткий исторический и биографический славарь. Вильнюс: Аидаи, lk 438. 3. Hollberg, W. 1994. Das russische Altgläubigentum: seine Entstehung und Entwicklung, B. II. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 579. 4. Ponomarjova, G.; Šor, T. 2006. Eesti vanausulised. – Väike kirikuloo teatmik. Tartu: Huma, lk 78, 80. 5. Строгановский иконописный лицевой подлинник. Москва: Издание литографии при Художественно- промышленном мусеуме, 1869. 6. Маркелов, Г. В. 2001. Книга иконных образов. 500 подлинных прорисей и переводов с русских икон XV– XIX веков. Том I. Санкт-Петербург: Издательство Ивана Лумбаха, lk. 6. 7. Samas, lk 19.

Example-drawings for icons – conspicuous works of art or an expressive material concerning the work process? Based on the materials of Gavril Frolov’s icon workshop

Külli Valk

Relying on literary references, the article focuses on the ways and methods of making and multiplying icon drawings utilised during the 18th-20th centuries, and draws relevant parallels with regard to the collection of the icon workshop operating in Raja village, Estonia, 1880-1930, under the supervision of Gavril Yefimovich Frolov (1854–1930). The masters of the time needed the contour drawings as an assisting tool, primarily for the observation of a correct example, and also for facilitating the work process. The drawings were reproduced by way of litho- graphic technology, copied on a tracing paper, with off-settings taken from old icons. The stencils, obtained by way of making needle holes through the drawings, were used for transferring the under-drawing onto new icon plates. When conserving icon drawings, it is recommended to preserve the oil and soot stains, un- even surfaces of needle-points, and the water-soluble paint, as these provide valuable cultural history related information with regard to centuries-old methods and tricks of work.

3 – Konserveerimine 41 Renovatum 2010 IKOONIDE EESKUJUJOONISTE KONSERVEERIMINE

Vilja Sillamaa Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Raja vanausuliste-fedossejevlaste koguduse köidete ja käsikirjade konserveerimisprojekti lõppedes leiti võimalus konserveerida samasse raamatukokku kuuluv unikaalne, kuid halvas seisundis olev ikoonide eeskujujooniste kogu. Jooniseid oli hoitud riiulitel lahtiselt hunnikutes, erinevad suurused läbisegi. Lehed olid tolmunud, määrdunud, pleki- lised ja rebenditega. Kuna korrastatud joonised pidid minema tagasi koguduse valdusesse ja jääma piiratud juurdepää- Ill 1. Jooniste kogu 134 lehest 28-l esineb suga koguks, peeti oluliseks joonised põhjalikult kollektsiooni algne, Frolovide-aegne dokumenteerida, et need oleks edaspidi kättesaada- numeratsioon. vad ka uurijatele. Vanausuliste kirikuloost Eestis on säilinud väga vähe infot ja eeskujujoonistel leiduv teave on sellele tubliks täienduseks. Seda ka ühe Joonistekogu kirjeldus tuntuma Peipsi-äärse vanausulise Gavriil Jefimo- Frolovi ikoonitöökoja kavandite hulgas leidub nii vitš Frolovi osas, kes oli Raja raamatukogu asutaja grafiidi- kui ka tušijoonistusi, litosid ja kopeeri- ja kuulsa ikoonimaali koolkonna jätkaja. miseks tehtud aukšabloonlehti. Joonistekogu 134 Eeskujujoonised kirjeldati ja lisaks üldvaadetele di- lehest 28-l esineb kollektsiooni algne, Frolovide- giteeriti detailselt lehtedel leiduv info: vesimärgid, aegne numeratsioon (vt ill 1). Jumalaema sündi käsikirjalised tekstid, signatuurid, daatumid, pi- kujutaval ikoonikavandil on vendade Frolovide metrükis templid. Aruande koostamisel olid abiks suru trükis tempel (vt ill 2) ja tagaküljel tekst Rahvusraamatukogu vanemteadur Larissa Petina, „snimal Fjodor Ivanovits Zepkov“ dateeringuga kes aitas konservaatoreid kirillitsas tekstide luge- 9. oktoober 1886 ja kohamääratlusega Vitebski ku- misel ja ikoonimaali terminoloogia kasutamisel, bermangus (vt ill 3). Kuna Gavriil Frolov omandas ning Tartu Ülikooli kunstimuuseumi koguhoidja meistri templi alles 1894. aastal, on eeskujujoonis Külli Valk, kes kirjeldas eeskujujooniste valmista- tehtud varem ja Frolov on selle ilmselt Rajale kaasa mise erinevaid tehnoloogiaid. toonud.

Ill 2. Vendade Frolovide surutrükis tempel. ◀◀

Ill 3. Käsikirjaline tekst „snimal Fjodor Ivanovits Zepkov“ dateeringuga 9. oktoober 1886.

3 – Konserveerimine 42 Renovatum 2010

Ill 4. Vesimärgiga sinine kaltsupaber. ◀◀◀

Ill 5. Ligniinivaba kvaliteetne toonpaber. ◀◀

Ill 6. Puidumassist paberi näide.

Kogusse kuuluvatest joonistest pärinevad kolm aja kohta. Tuvastatud vesimärgid viitavad Venemaa lehte 18. sajandi II poolest, ülejäänud dateeriti 19. paberiveskitele, enamasti on kasutatud kirillitsas sajandist kuni 20. sajandi alguseni ja on teostatud suurtähti või kahe peaga kotka kujutist (vt ill 10). erinevate autorite poolt. Sellest on tingitud jooniste Varaseim dateeritud paber pärineb aastast 1791, väga lai paberi valik: kasutatud on vesimärkidega mis näitab küll paberi valmistamise aega, kuid ees- heledat ja Venemaa paberiveskitele iseloomulikku kujujoonise valmistamiseks võidi seda kasutada ka sinist kaltsupaberit (vt ill 4), ligniinivaba kvaliteet- hiljem (vt ill 11). Kogus leidub üks Kaluuga pabe- set toon- ja kirjapaberit (vt ill 5) ning suure lignii- rivabriku vesimärgiga leht (vt ill 12) ja daatumiga nisisaldusega puidumassist paberit aastast 1914 (vt märgistatud vesimärke on veel aastatest 1839, 1840 ill 6). ja 1831. Dateeritud vesimärgiga paberid jäävad aja- Jooniseid leidub ka teistkordset kasutamist leidnud vahemikku 1791–1872. tarbepaberil. Põnev oli leida joonistus näiteks raud- Käsikirjalised tekstid lisavad olulist infot jooniste teepiletilt – 1878. aasta 15. juulil Rjazani–Kozlovs- valmistamise aja ja autorite kohta. Daatumitega le- ki liinil ostetud III klassi pilet ühele (vt ill 7) – või hed on enamasti 19. sajandi II poolest, neist vanim kirikukellade valamistöökoja reklaamlehelt, millel 1798. ja hiliseim 1914. aastast. Osa käsikirjalistest on ka eeskujujoonise tehnoloogiale viitav tekst „na- tekstidest on signeeritud ja see võimaldas määra- koloval 19. juunil 1926. a“ , kuid kahjuks loetamatu ta 16 erinevat jooniste autorit (1). Seitsmel lehel autograaf (vt ill 8). Arveraamatu joonitud lehel on on Merzlekovi signeering, näiteks joonisel Pühast kujutatud Pietà-motiivi aastaarvuga 1887 (vt ill 9). Kolmainsusest (ill 13–14). Veel mõned näited: Ris- Üksteist joonistust on valmistatud vesimärgiga tija Johannes K. Fjodorovilt 1883. aasta 7. septemb- paberile. Vesimärgi abil on võimalik saada infor- rist (ill 15–16); „Sei risunok nakoloval Ragozin“ matsiooni paberisordi, valmistamise piirkonna ja 16. juulist 1914 (ill 17); „Sei obrasets Danil Ogurt-

Ill 7. Eeskujujoonis raudteepiletil. ◀◀◀

Ill 8. Augustatud eeskujujoonis kirikukellade reklaamlehel. ◀◀

Ill 9. Augustatud eeskujujoonis arveraamatu joonitud lehel.

3 – Konserveerimine 43 Renovatum 2010

Ill 10. Vene paberi tüüpiline vesimärk. ◀◀◀

Ill 11. Varaseim dateeritud paber aastast 1791. ◀◀

Ill 12. Kaluuga paberivabriku vesimärk.

sova“ 1798. aastast (ill 18); joonistus „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel“, mis on signeeritud kolme ristiga, anonüümselt joonistajalt (vt ill 19). Joonistel leidub hulgaliselt käsikirjalisi märk- meid, mis viitavad kujutise valmistamise viisile: „snimal“ – võttis maha, „nakoloval“ – augustas (ill 20), „proris“ – eeskujujoonis, „nanesil“ – kandis üle, „snjat“ – maha võetud, „podrisovka“ – juurdejoonistus . Huvitav on näide joonistusest, kus numbrid on kirjutatud tähtedega: „joonis on maha võetud 15. septembril 1875. aastal Vitebski kubermangus Volikovo külas“ (ill 21). Joonistel leidub muuhulgas arvukalt vihjeid ja jäl- gi ikoonimaalimise tehnoloogia kohta. Näiteks on kujunditele kirjutatud soovitatavate värvitoonide

Ill 15. Eeskujujoonis K. Fjodorovi signeeringuga. Ill 13. Eeskujujoonis Merzlekovi signeeringuga.

Ill 14. Merzlekovi signeering.

Ill 16. K. Fjodorovi signeering.

Ill 17. A. S. Ragozini signeering.

Ill 18. Danil Ogurtsovi signeering.

Ill 19. Anonüümne autor.

3 – Konserveerimine 44 Renovatum 2010

Ill 20. Eeskujujoonis tekstiga „nakoloval“ – augustas. ◀◀

Ill 21. Eeskujujoonis tekstiga „snjat“ – maha võetud. nimetused (lasuursinine, kinaver jt), mõnele joo- valmistatud ikooniplaadile. Aukkontuuriga lehed nisele on kompositsiooni suurendamise eesmär- olid füüsiliselt kõige õrnemad, seega ka kõige kah- gil peale joonistatud ruutvõrgustik. Paberil leidub justatumad ning osadel lehtedel kulgesid rebendid ikoonimaalimisel kasutatud pigmentide jälgi, näi- mööda aukkontuuri; kohati oli oht, et tükid lange- teks osakesi ikooniplaatide valgest krundist ja pu- vad välja (ill 22–23). nasest alusviirutusest. Aukudeta ikoonikavandid olid rahuldavas seisun-

Diagramm: joonistekogu kirjeldus. dis, kuid pakendamata hoidmisest ja pikaajalisest kasutamisest oli lehtedel palju mehhaanilisi vigas- tusi, kortsunud ja katkiseid servi, tugevaid murde- jooni üle lehe ning arvukalt kadusid ja ulatuslikke rebendeid. Joonistel esines palju erinevaid plekke (õli, värv, vein) ja mitmel lehel oli tugevamaid veevoolujooni. Kõikidele paberitele tehti ligniinisisalduse test (2). Jooniste seisundi hindamine Ligniini leidus 34 lehes, mis näitab, et need paberid sisaldavad puidumassi. Joonistes kasutatud kirju- ja testid tusmaterjalidele (tušš, tindid, pliiatsid) ja värvidele Kõik lehed mõõdistati ja grupeeriti tehnika järgi. tehti veetundlikkuse test. Enamuses on joonised Suurima lehe pikem külg on 70 cm ja väikseimal 10 ja äratõmbed ikoonilt tehtud musta tušiga, mis oli cm. Kogusse kuuluvatest joonistest on 36 aukkon- ilmselt valmistatud meistri enda poolt tahmast ja tuuriga, nendest 15 lehte on tahmased, sest neid sideaine segust. Tindi ja tuši traditsiooniliseks side- on kasutatud joonise ülekandmiseks uuele ette- aineks on kummiaraabik, kuid see polnud paikkon-

Ill 22. Augustatud leht enne konserveerimist. ◀◀

Ill 23. Augustatud leht pärast konserveerimist.

3 – Konserveerimine 45 Renovatum 2010 niti alati kättesaadav ja võidi asendada vees lahus- Ill 24. Kinnitatud veetundlik tušš. tuva kirsi- või kreegipuu vaigugu. Eeskujujoonistel kasutatud tušid olid kergesti vees lahustuvad ning nõrgalt aluspaberiga seotud, mõnel lehel oli joonis fiksatiiviga kinnitatud (ill 24). Kogusse kuulub litograafiaid, mille trükivärv on veekindel, kuid mõned lehed on üle joonistatud musta veetundliku tušiga. Ikoonilt ülekandunud punane ja kollane värv olid veetundlikud. Grafiitpliiatsiga tehtud joonised ja tekstid, samuti käsikirjaliste tekstide must tint olid veekindlad. Musta tindi identifitseerimiseks kasutati PEL-i in- dikaatorpaberi testi ja tuvastati, et 40 analüüsitud lehele on tekst kirjutatud raudgallustindiga (3).

Konserveerimine Joonised grupeeriti tehnika ja sellest tuleneva kon- serveerimismetoodika järgi. Aukkontuuriga lehtede konserveerimisel tuli säilitada aukude reljeef, Aukudeta ikoonikavandid puhastati esmalt kuivalt seega kasutati pinna puhastamiseks ainult kerget pintsli, skalpelli ja miniotsikutega tolmuimejaga. kuivpuhastust pintsliga ja kujutisest vabadel osadel, Seejärel tehti poolniiske pinnapuhastus, mille tule- põhiliselt lehtede äärtel, pinnapuhastamist destil- musena muutusid lehed märgatavalt puhtamaks ja leeritud vees niisutatud vatitikuga. Eriti ettevaatlik samaaegselt oli võimalik „pehmendada“ ning silu- tuli puhastamisel olla tahmaga kaetud lehtede pu- da paberi murdeid. Puhastatud lehed (üld-)niisu- hul, et mitte tahma ära pühkida. Tugevamalt kort- tati Sympatexi kompressiga ja asetati pressi viltide sunud lehtedele tehti väga kerge niisutus Sympatexi vahele kuivama. Pärast kuivamist lehed paranda- kompressiga (4). Niisutatud lehed sirutati ja kui- ti – fikseeriti rebendid ja tugevdati murdejooned. vatati viltide vahel kerge raskuse all. Lehed, millel Parandamiseks kasutati erineva paksusega jaapani esines mööda aukkontuuri rebendeid, niisutati ja paranduspabereid ja nisutärklise kliistrit. ka sirutati lokaalselt väikeste raskustega. Rebendid Mitmel lehel esines veevoolujooni. Üheksa väga fikseeriti peente Filmoplasti teibi ribadega (5). määrdunud ja tugevate veevoolujoontega lehte

Ill 25. Värviline ikoon enne konserveerimist. ◀◀

Ill 26. Värviline ikoon pärast konserveerimist.

3 – Konserveerimine 46 Renovatum 2010 otsustati pesta. Märgtöötluses lehtedel mõõdeti Kokkuvõtteks paberi happesust (pH) nii enne kui ka pärast pesu. Kahel lehel oli paberi happesus enne pesu 5,14 ja Eeskujujooniste konserveerimisel rakendati mi- 5,19, teistel lehtedel jäi näitaja alla 5,0. Pärast pese- nimaalset sekkumist – joonised (kuiv)puhastati, mist (vesi, ammooniumhüdroksiidi lisand; pH 8,0) sirutati ja rebendid kinnitati. Välditi kadude asen- tõusis paberi pH üle 6,0. Kolmel, tugeva pinnatööt- damist (paberi paikamist), sest püüti võimalikult lusega kirjapaberil muutus happesuse väärtus vähe vähe oma tööst nähtavaid jälgi jätta. Töö käigus ja jäi natuke üle 5,0. Lehed liimistati 0,5% želatiini püüti koguda võimalikult palju infot nii kasutatud vesilahusega ja kuivatati viltide vahel pressis. materjalide kui ka joonised loonud meistrite kohta. Konservaatorile on nii eripalgelise ja mitmekesise Eeskujujooniste hulgas oli ka üks paberil ikoon – materjaliga töötamine suur väljakutse, pakkudes joonistuse värvid olid kantud poolläbipaistva pabe- samal ajal palju leidmisrõõmu ja põnevust. ri tagaküljele ja kujutis kumas läbi paberi. Ikoon oli servadest liimitud aluspaberile ja selline jäik fiksee- Jooniste hoidmiseks valmistati 2 mm köitekar- ring oli põhjustanud niiskuse muutumisel paberi tongist poolnahkköites säilitusmapp, mõõtudega venimist ja kokkutõmbumist, millest ka arvukad 74 x 40 cm (vt ill 27–28). Mapi sees on kolm jao- rebendid ja puuduvad osad. Rebendid fikseeriti Fil- tust: ühel pool neliklapp-ümbris suurtele lehtedele moplasti teibi ribadega, pressiti lokaalselt ja ikoon ja teisel poolel kaks väiksemat taskut. Taskud on kinnitati konserveeritud kandiga samale aluspabe- kolmklapp-ümbrise konstruktsiooniga, nii et for- rile (ill 25–26). maadi järgi jaotatud lehed on fikseeritud tugevalt pappide vahele; jooniste vahel on vahepaberid. Mapp on tihkelt suletav ja selles on võimalik jooniseid turvaliselt säilitada nii mapi lamavas kui ka püstises asendis. Paberi konserveerimisel osalesid Vilja Sillamaa, Riin Rohtla, Sirje Kask, Jolana Laidma. Ümbris- mapi valmistas Jolana Laidma.

Ill 27. Jooniste hoidmiseks valmistatud poolnahkköites säilitusmapp. ◀◀

Ill 28. Säilitusmapp avatuna.

3 – Konserveerimine 47 Renovatum 2010

Viited: 1. Kõik eeskujujooniste kirillitsas tekstid luges ja kommenteeris Rahvusraamatukogu vanemteadur Larissa Petina. 2. Ligniini kvalitatiivne määramine fluoroglutsiini meetodil (TAPPI Standard T 401). – Lehtaru, Jaan. Paberi omadused ja analüüsimeetodid. Tallinn: Ennistuskoda Kanut, 2007, lk 15–16. 3. Rauaioonide määramine PEL-i indikaatorpaberiga. – Lehtaru, Jaan. Paberi omadused ja analüüsimeetodid. Tallinn: Ennistuskoda Kanut, 2007, lk 14. Indikaatorpaberit saab firmast Preservation Equipment Ltd. (Suurbritannia), toote kood 539-3000, www.preservationequipment.com (05.01.2010). 4. Sympatex on spetsiaalse membraaniga kaetud sünteetiline (polüester)vilt, mis laseb niiskust läbi auruna, mitte vedelikuna. See võimaldab niisutada veetundlikke materjale väga mõõdukalt, ilma et need otseselt vedelikuga kokku puutuksid (Preservation Equipment Ltd.). 5. Filmoplast on õhuke läbipaistev 100% tselluloosikiududest valmistatud spetsiaalne teip (Neschen AG, Saksamaa; maaletooja Maksing OÜ, Tatari 4, Tallinn).

Conservation of the example-drawings for icons

Vilja Sillamaa

An opportunity emerged, at the end of the conservation project for the volumes and manuscripts in Raja congregation, to also conserve the unique collection of example drawings for icons, preserved in the same library, yet at the time in a poor condition. As the conserved drawings were supposed to go back into the ownership of the congregation and the collection would only have a restricted access, it was regarded necessary to thoroughly document all the drawings in order for them to be available for researchers in the future. Digitisation comprised the general view of the papers, and also the more detailed information thereon: watermarks, manually written texts, signatures, dates, blind-print seals. Dated papers with watermarks are from the period 1791–1872, whereas the dated pages with manual script are prevailingly from the 2nd half of the 19th century, the oldest from 1798 and the latest from 1914. The drawings were grouped pursuant to the graphic techniques used thereon, with the relevant conservation method selected respectively. In case of pages with needlepoint contours, it was essential to preserve the relief of the holes. The conserved drawings were placed in a specially made semi-leather-bound portfolio.

3 – Konserveerimine 48 Renovatum 2010 IKOONIDE EESKUJUJOONISTEST REPRODE VALMISTAMINE

Andres Uueni, Martin Sermat Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected] [email protected]

Raja vanausuliste kogudusele kuuluva Gavriil Fro- Ikoonide eeskujujoonistest reprode valmistami- lovi ikoonitöökoja kavandite kogu, ikoonide eesku- seni jõuti mitmeetapilise töödejaotusega. Esmalt jujooniste konserveerimine, säilitusümbristesse pa- fikseeriti ikoonijooniste seisund (üld- ja detail- kendamine, digiteerimine ja reprode valmistamine vaated) enne konserveerimist ja seejärel tehti va- oli üks huvitavamaid ja ka keerukamaid tervikpro- jalikud konserveerimistoimingud. Kvaliteetsete jekte, mis Ennistuskojas Kanut 2008. aastal teostati. koopiate tegemise eelduseks on korrastatud ja Raja vanausuliste ikooni eeskujujooniste vormid konserveeritud objekt, mis kindlustab ligipääsu pärinevad 19. sajandi lõpust – 20. sajandi algusest, kõikvõimalikule objektil olevale informatsioonile. andes valdkonna uurijate käsutusse olulise pärand- Paberikonservaatorite töö tulemusena võis pärast materjali. Kõnealuse projekti tulemusena koostas konserveerimist tehtud ikoonide eeskujujooniste Tartu Ülikooli kunstimuuseum näituse „Pühapildi digiteerimisel loodud faile lugeda piisava kvalitee- sünd. Vanausuliste ikoonitraditsioon“ ja EK Kanut diga tagatiskoopiateks. korraldas 9. detsembril 2008 seminari „Vanausulis- Digiteerimisel lähtuti konkreetse objekti omaduste sakraalne pärand Peipsi-äärses Raja külas“. test. Projekti raames digiteeriti kokku 134 ikoo-

Ill 1. Läbivalgustusega digiteeritud aukkontuurjoonistus. ◀◀

Ill 2. Töödeldud aukkontuurjoonistus.

3 – Konserveerimine 49 Renovatum 2010 nikavandit, sh ka üks ikoon. Eeskujujooniseid naali, mis tagas parima tulemuse ja faili sarnasuse formaadis kuni A3 oli 105 tk ja suuremaid kui A3 eeskujujoonistega. 29 tk (väikseim 78 x 135, suurim 370 x 460 mm). Järgmiseks etapiks oli reprode valmistamine. Es- Kui valdav enamik eeskujujooniseid digiteeriti malt teostati test-trükkimine, seejärel tehti printe- tavapäraseid võtteid kasutades, siis 12 objekti di- rile täppisseadistus ja loodi vastavad ICC-profiilid giteeriti valguslaual. Nendel eeskujujoonistel olid ning asuti reprosid valmistama. Trükkimiseks so- kujutise kontuuriks vaid nõelatorkeaugud ning bilik paber valiti eesmärgiga, et reprode säilimine arusaadavad pliiatsi- või tušijoonised puudusid oleks tagatud vähemalt kakskümmend viis aastat. täiesti (vt ill 1 ja 2). Valguslaual digiteerimine an- Kõik valmistatud reprod numereeriti ja märgistati. dis võimaluse hilisemal faili töötlemisel kujutise Konserveerimine, digiteerimine, failide töötlemi- taustaomadusi muutes kontuurjoonise inimsilmale ne ja reprode valmistamine oli terviklik töövoog nähtavaks teha. Tagatiskoopiate loomisel kasutati eesmärgiga tagada originaal-eeskujujooniste pika- Kanuti parimat tehnoloogiat: Linhof Digi Master ajaline säilimine. Ikoonijooniste omanik sai lisaks Repro System ja Anagramm production2 Scanback. reprodele ka trükiks sobilikud kujutised DVD-l, Loodud tagatiskoopiatest valmistati kasutuskoo- mis annab lisavõimaluse vajadusel uusi reprosid piad. Kasutuskoopiate töötlemine oli keskmisest valmistada või objektidele teiselaadilist ligipääsu keerukam ülesanne: eeskujujooniste loomisel oli anda (Internet). Samuti on korraldatud loodud di- kasutatud erinevaid tehnoloogiaid, materjale ja gitaalse ainese säilitamine Ennistuskojas Kanut ja lõppviimistlusi, mistõttu tuli iga faili eraldi kont- Eesti Rahvusringhäälingu digihoidlas. rollida (originaalmõõdud) ja töödelda (värvid). Täpsemalt on eeskujujooniste kultuuriloolisest Failide töötlemisel oli suureks eeliseks võimalus taustast ja objektide konserveerimise käigust juttu kasutada võrdlusmaterjalina konserveeritud origi- Külli Valgu ja Vilja Sillamaa artiklis.

Making reproductions of the example-drawings for icons

Andres Uueni, Martin Sermat

The conservation, packaging into archival boxes, digitisation and the making of reproductions of the design collection, i.e. the example-drawings for icons of the Gavril Frolov’s icon workshop, currently in the ownership of the Raja Old Believers’ congregation, was one of the most interesting and complicated integral projects implemented in the Conservation Centre Kanut in 2008, with an aim to guarantee the long-term preservation of the original example-drawings, and also provide an access to these rare designs. The making of reproductions of the example-drawings for icons comprised a work process of several stages. Digitisation proceeded from the properties of the particular objects. The total of 134 icon designs, including one icon, were digitised within the framework of the project. The best technology of the Conservation Centre Kanut – Linhof Digi Master Repro System and Anagram production2 Scanback – was used in making archival copies.

3 – Konserveerimine 50 Renovatum 2010 RAJA VANAUSULISTE IKOON „JAAKOBI UNENÄGU“

Ill 1. Üldvaade enne Üüve Vahur, Marika Mängel restaureerimist. Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected] [email protected]

Mari-Liis Paaver Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituut Tartu mnt 1 Ill 2. Detail enne 10145 Tallinn restaureerimist. [email protected]

20. sajandi esimesel kolmandikul valminud „Jaa- kobi unenägu“ on teos, mis eristub ülejäänud Gav- riil Jefimovitš Frolovi töökoja toodangust. Peipsi- äärses Raja külas tegutsenud vanausulisest meistri Frolovi puhul oleme harjunud nägema traditsioo- nilist vanavene ikoonimaali tehnikat, kompositsiooni ja ikonograafiat järgivaid ikoone, kuid sel ta maalinud erinevaid pühakirja teemasid ja laien- maalil on kombineeritud eelmainitut tolleks ajaks danud valikut tavapärasest suuremaks. Teisest kül- vene maalikunstis valitseva natuuritruu kujutus- jest võis eripärase süžeevaliku põhjustada sootu- laadiga. Nii vastandub üldjoontes vabalt maalitud maks muu põhjus, näiteks tellimus: maali suured looduselementide käsitlus inglite omaga – näib, et mõõtmed eeldavad, et see valmistati konkreetse mida kaugemal maisest, seda traditsioonilisem on koha tarvis. maalivõttestik. Ja ometigi mitte: tähelepaneliku- Ennistuskotta Kanut jõudis maal avariilises sei- mal silmitsemisel kerkivad natuuritruu käsitlusega sundis 2008. aasta septembris. Okaspuidust jäigale maapinnast esile traditsioonilisele ikoonimaalija ilma faasita alusraamile kinnitatud maali vasak tehnikale omased kivinukid ... Vabadust ihkavat külg oli kinnitusnaeltest lahti ja selle tulemusena pintslit näib pea et märkamatult ohjavat sajandite- kaarekujuliselt keskosa poole kokku tõmbunud (vt pikkune vaimne traditsioon. Inglite poosid tulevad ill 1). Üle kogu lõuendipinna laius hulgaliselt suuri tuttavad ette – neid kohtab Frolovi töökoja ikoo- kaardunud äärtega jäiku rebendeid (vt ill 2). Kat- nidelgi –, kuid siingi näib meister huvituvat uud- tekihiks kasutatud lakk oli täielikult tuhmunud, semast ja kaanonile mitteomasest: teda köidab ra- kogu maali pind ühtlaselt määrdunud. Visuaalse kursside mitmekesisus, mis ei kipu alati tehniliselt vaatlusega tuvastati, et teost on mitmel korral pa- alluma maalija mõttele. randatud: algselt on lõuend olnud kinnitatud pealt- Tavapärane ei ole ka süžeevalik: vanausulistel esi- poolt ka alusraami ristpuude külge, kuid hiljem on neb harva eraldi ikoone sel teemal. Enamasti ku- naelad põikpuu küljest eemaldatud ja augud toes- jutatakse Jaakobi prohvetlikku unenägu (piiblirefe- tatud tagantpoolt lõuenditükkidega. Kogu tegevus rents) mingi peateema kõrval. Frolovi puhul tuleb on toimunud maali täies mahus alusraamilt eemal- alati meeles pidada, et tema elu oli täielikult pühen- damata, kuna alusraami ja lõuendi äärtel on vaid datud usule, sealhulgas suurema osa oma päevadest ühed naeltega kinnitamise jäljed. Seejärel on lõuen- tegeles ta noorte vanausuliste harimisega. Ilmselt di tagakülge niiskuse tõkestamiseks immutatud õli seletamaks neile elu põhitõdesid ja väärtuseid, on ja ookermulla seguga, mille toimel on tööstusliku

3 – Konserveerimine 51 Renovatum 2010

Ill 3. Tagakülg enne restaureerimist. ◀◀◀

Ill 4. Detail enne restaureerimist. ◀◀

Ill 5. Detail puhastuse käigus. krundiga kaetud lõuend muutunud happeliseks Edasine tööprotsess sisaldas ettevalmistusi ülddub- ja erakordselt rabedaks, mis on tinginud ka hulga leeringuks: rebendite fikseerimine profülaktilise edasisi lõuendikahjustusi. kleebisega ja töötlust deformatsioonide eemalda- Kõige šokeerivamaks parandusmeetodiks osutus miseks. aga 1/3 ulatuses maali tagaküljele liimitud 4 mm Ülddubleering tehti vaakumlaual BEVA-kile ja li- paksune puitkiudplaat (rahvapärase nimetusega nase lõuendiga. Enne dubleeringut täideti suure- „soome papp“; vt ill 3). Ilmselt oli see paigaldatud mad lõuendi puudujäägid tagaküljelt intarsiapai- fikseerimaks esimesi tekkinud rebendeid. Liimina kadega ja praod krunditi kalaliimi-kriidi seguga. oli kasutatud PVA-liimi, mis oli ilmselt suure pints- Kahjustatud alad toestati lokaalselt BEVA-kile ja liga paksu ja ebaühtlase kihina kantud vaid papi loorpaberiga. Pärast dubleeringut teostati esiküljel pinnale. Esiküljel oli liimikihist tekkinud ebatasa- kõik vajalikud puhastus- ja lakieemaldusprotsessid. susi üritatud täita vaheletopitud sitsist riideribade- Pinnapuhastuseks kasutati 5% triammooniumtsit- ga (vt ill 4). Klaasjaks kuivanud liimijääke leidus ka raadi vesilahust (vt ill 5), millega eemaldus pindmi- esiküljel. ne mustusekiht. Lakikihti õhendati ja kaod krundi- Ehitusmaterjaliks mõeldud papi omaduste tõt- ti täiendavalt esiküljelt (vt ill 6). tu (paksus ja erakordne jäikus) ei olnud esialgu Kuna vana alusraam oli jäik ja ilma faasita ning mingit kontseptsiooni selle eemaldamiseks, sest suhteliselt nõrga konstruktsiooniga, asendati see kõikmõeldav sekkumine oleks kahjustanud ka liimpuidust kiilraamiga. maalipinda. Maali alusraamilt eemaldamisel selgus Kui maal oli kiilraamile pingutatud, võis alustada aga, et papi ääred ei olnudki täies ulatuses liimiga toonimist, kasutades esimeses kihis akvarellvärve, kaetud ja osutus võimalikuks vahetoestusena õhu- pealmises Maimeri restaureerimisvärve (vt ill 7). kest metallplaati kasutades papp väikeste ribadena Kattelakiks kasutati dammarlakki ja selle peal sün- järk-järgult mehhaaniliselt eemaldada. Soodsa as- teetilist mattlakki. jaoluna mängis kaasa tagakülje impregneerimiseks Pärast restaureerimist paigutati maal Raja vanausu- kasutatud õli-ookrisegu, mis oli takistanud osaliselt liste koguduse palvela seinale (vt ill 8). liimil kangakiududesse imbuda.

Ill 6. Detail pärast kruntimist. ◀◀

Ill 7. Detail pärast restaureerimist.

3 – Konserveerimine 52 Renovatum 2010

Ill 8. Üldvaade pärast restaureerimist.

Materjalid Triammooniumtsitraat Oriola AS Kungla 2 76505 Saue Eesti Tel +372 651 5100 E-mail [email protected]

BEVA 372 Film (etüleenvinüülatsetaat, polümeerkile), kalaliim (tuurakalaliim, Sturgeon glue, Isinglass), Maimeri restaureerimisvärvid Kremer Pigmente GmbH & Co. KG Hauptstr. 41–47, D-88317 Aichstetten Saksamaa Tel +49 7565 91120 E-mail [email protected]

Icon “Jacob’s dream” of the Raja Old Believers congregation

Üüve Vahur, Marika Mängel, Mari-Liis Paaver

The icon painting “Jacob’s dream“ from the Raja Russian Old Believers congregation was brought to the Conservation Centre Kanut in the year 2006 in a catastrophic state. The whole canvas was covered with big tears, the covering varnish was completely dulled and 3-4 mm thick hardboard was glued to the rear side of the canvas. The hardboard was removed and the lining was carried out (BEVA film and linen canvas) on a vacuum table. The surface was cleaned (5% tri-ammonium citrate in water) and the varnish removed. The painting was retouched and covered with varnish (dammar, topped with synthetic matt varnish).

3 – Konserveerimine 53 Renovatum 2010 EBBE LUDWIG VON TOLLI VAPP-EPITAAF KAARMA KIRIKUST

Maria Lillepruun, Signe Vahur, Pia Ehasalu, Maike Naumann Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected] [email protected] [email protected] [email protected]

Saaremaa Kaarma kirikust pärit Ebbe Ludwig von Ill 1. Von Tolli suguvõsa vapp Tiit Saare raamatus Tolli vapp-epitaaf on valmistatud 1693. aastal, arva- „Eesti mõisnike vapid“ (lk 173). tavasti Christian Ackermanni töökojas. Ebbe Ludwig von Toll sündis Meedla mõisas 6. augustil 1646 ning langes Soomes 1697. aastal. Ta maeti 21. veebruaril 1698 Kuressaare linnakiri- kusse oma isa ooberst Christian von Tolli kõrvale. Ebbe Ludwig von Toll teenis Rootsi armees ülem- leitnandina. Vapp-epitaaf toodi Ennistuskotta Kanut 2007. aasta kevadel mitme osana. Väga halvas seisundis oleva vapp-epitaafi konserveerimise ja konstruktsiooni- töödega tegelesid kahe osakonna, maali ja polük- roomsete objektide ning puidu ja metalli konserveerimise osakonna konservaatorid, lisaks sel ajal Saksamaalt Erfurti ametikõrgkoolist (Erfurt Fach- Siiski kohtab Tollide suguvõsa eri harudes ka erine- hochschule) Kanutis praktikal olnud restaureeri- vaid värvilahendusi (2). Heraldilise lahenduse ko- mistudeng Maike Naumann. Konserveerimistöö haselt oli algselt vapikilbi kohal kulla ja punase vär- eesmärgiks oli vapp-epitaafi taastamine ja selle eks- viga aadlikrooniga kiiver, krooni peale kinnitusid poneerimine Kaarma kirikus. mustad kotkatiivad (praeguseks hävinud). Kiivriga vapikilpi ümbritsevad lopsakad akantuselehed, mis kokku keerdudes moodustavad uhkeid ruumilisi Vapp-epitaafi kirjeldus ja ažuurseid kerasid. Akantuselehtedest moodus- Ebbe Ludwig von Tolli vapp-epitaafi kõrgus on um- tuvad vapimantlit piiravad väliskülgedelt vapikilbi bes 220 cm ja laius 190 cm. Figuraalne vapikilp on alla nikerdatud puujuurtest lähtuvad võimsad tam- ruudukujuline ja jaotatud neljaks osaks, diagonaal- meoksad. Neile kinnitusid kord Tollide suguvõsaga seid punaseid ja hõbedasi vapivälju seovad verti- seotud perekondade väikesed vapikilbid. Sugupuu- kaalselt paigutatud vapifiguurid. Paremal paiknes harudest väljaspool seisavad palja ülakehaga nais- arvatavalt kuldne kroonitud lõvi (hävinud) ning figuurid, ilmselt surmageeniuste kujutised. Ebbe vasakul sinine vetevoog. Märgatav on lahknemine Ludwig von Tolli sõjaväelisele tegevusele viitavad Tollide suguvõsa vapi levinud heraldilisest kujun- ka epitaafi ümbritsevad suurtükid, lipud, trummid dusest, kus lõhestatud kilbi paremal väljal paiknes ja püstolid, mis on läbi põimitud dekoratiivsete punane lõvifiguur ning vasakul hõbedasel väljal si- akantuselehtedega (3).Vapi epitaafiosa tekst on vär- nine kaldpalk (1) (vt ill 1). vikao tõttu praktiliselt loetamatu (4).

3 – Konserveerimine 54 Renovatum 2010

Ill 2. Vapp-epitaafi detailid Vapp-epitaafi konstruktsioon enne konserveerimist. Vapikilbi ülemine osa (mida ääristab akantusorna- ment), alumine osa ja tekstitahvel on nikerdatud mitmest horisontaalsest lauast ning suure tõenäo- susega olnud omavahel kokku liimitud. Laudu hoiab tagaküljelt koos naelliitega ühendatud kolm pikka vertikaalset puulatti. Kiiver, akantusekerad ja teised eenduvad detailid on puidust eraldi nikerdatud ja kinnitatud horisontaalsetele tahvlitele kas liimi või naelte abil. Tahvlid on arvatavasti valmistatud okaspuust (mänd) ja kõik nikerddetailid lehtpuust (pärn). Detailide kinnitamiseks on kasutatud tüübel- ja naelseotist ning naturaalset liimi. Tagaküljel on alles metallist riputuskonstruktsioon.

Vapp-epitaafi seisund enne Ill 3. Vapp-epitaafi detailid konserveerimist enne konserveerimist. Vapp-epitaaf toodi konserveerimisse eraldiseisva- te osadena: eraldi detailidena olid karkass, kiiver, tekstitahvel, vapikilbi ülemised ja alumised osad ning lisaks veel üle 30 erineva akantuse- ja relva- motiividega detaili (ill 2 ja 3). Juba varem, 2001. aasta suvel, oli Kanutile üle antud vapi juurde kuuluv surmageeniuse figuur, mille konserveerimist alustati 2005. aasta sügisel. Vapp- epitaafi detailid olid väga halvas seisundis, kogu vapp oli kaetud paksu tolmukihiga ja osaliselt oli Ill 4. Vapp-epitaafi detail oli kaetud paksu mustus tugevalt värvikihile kinnitunud (vt ill 4). tolmukihiga ja väga määrdunud. Lehthõbe oli oksüdeerunud tumehalliks. Profülak- tilise kleebise fragmente leidus vapi esikülje akan- tusornamendil ja kiivril, kogu tekstitahvel oli üleni kaetud profülaktilise kleebisega (vt ill 5). Kleebise all olev värvikiht oli väga pude ja puidupinnalt lahti, mis näitab, et sideaine sisaldus värvikihis oli väga madal. Värvikadusid oli palju ja säilinud värvikihid olid puidupinnalt lahti. Värvikihi kadude kohtades oli krundikiht kohati alles, aga väga määrdunud Ill 5. Enne ning side puidupinnaga oli nõrk. Enamik konst- konserveerimist oli tekstitahvel kaetud ruktsiooniühendusi oli lahti ja kõik naelad oksü- profülaktilise kleebisega. deerunud. Peenelõikelistel (akantusornamendid, värviga. Tekstitahvel oli kullatud, sellele oli musta surmageeniuse figuur) detailidel esines murdejälgi. värviga kantud tekst. Kullatist leidus ka aadlikrooni Vapp-epitaafil puudus osa akantusornamente, kiiv- võrel. Kasutatud oli heraldika värvusreeglile vasta- riehis ja parempoolne surmageeniuse figuur. vaid puhtaid värvitoone, metallidest lehtkulda ja -hõbedat. Vapi värvilahenduses ei peetud aga heraldika põhimõtetest kuigi rangelt kinni: nimelt oli Värviuuringud vapikilbil üks värvus asetatud teise värvuse peale Visuaalsel vaatlusel tehti kindlaks, et akantusele- ning metall metallile. Nii paigutus kuldne lõvifi- hed olid kaetud sinise, rohelise ja punase värviga, guur hõbedasele taustale, sinine vetevoog aga pu- samuti hõbedat, kulda ja pronksi imiteeriva lüster- nasele taustale. Värvid olid kantud valgele kriidi-

3 – Konserveerimine 55 Renovatum 2010

Ill 6. Punase värvikihi IR-spekter. Ill 7. Punase värvikihi SEM-EDS-spekter. krundile õhukese kihina. Vapp-epitaafi tagakülg oli Konserveerimine värvitud mustaks. Esmalt puhastati pehme pintsliga vapp-epitaafi Vapp-epitaafilt võeti erinevatest kohtadest väikesed pind lahtisest tolmust. Pärast seda tuli kinnitada proovitükikesed ja teostati värviuuringud mikro- lahtised krundi- ja värvikihid. Kinnitamiseks valiti ATR-FT-IR-spektroskoopilisel ja SEM-EDS-mee- sünteetiline liim – 5–10% Paraloid B72 etüülatse- todil. Instrumentaalmeetoditel teostatud uuringud taadi lahuses. Valiku tingis asjaolu, et vapp-epitaaf tegi Tartu Ülikooli katsekojas Signe Vahur. pidi pärast konserveerimist tagasi minema niiske Visuaalsel vaatlusel tuvastati kaks kihti – krun- sisekliimaga Kaarma kirikusse. Teiseks põhjuseks di- ja värvikiht. Seega võib väita, et vapp-epitaa- oli, et selle liimainega sai kõige paremini fikseerida fi pole varem üle värvitud ja kõik säilinud värvid allesjäänud värvikihid, mille keemiline koostis oli pärinevad vapi loomise ajast, 17. sajandist. Kee- nõrk. Kohati teostati ka värvikihtide termotöötlus miliste uuringute eesmärgiks oli määrata origi- soojaspaatliga, et kinnitada paremini jäigad värvi- naalvärvikihtide keemiline koostis (teha kindlaks kihid. pigment, täiteaine ja sideaine). Instrumentaalmee- Kõige problemaatilisem oli kirjatahvel, mis oli kae- toditel teostatud uuringutest selgus, et tegemist tud profülaktilise kleebisega. Värvikihid selle all on õli-temperavärviga (sideaineteks õli ja valgu- olid lahti. Värvikihtide fikseerimiseks immutati line aine). Roosa värvitoon on saadud pliipuna- olemasolevat profülaktilist paberit destilleeritud se (Pb3O4) segamisel valgete täiteainetega (kriit, kips), puhaste punaste värvitoonidega pindadel on kasutatud aga värvi andva pigmendina kinave- Ill 8. Vapp-epitaafil säilinud polükroomia ri (HgS), millel võib olla juures väikeses koguses skeem (skeemi autor pliipunast (täiteaineteks kriit, kips ja silikaatsed Maike Naumann). ained). Visuaalsel vaatlusel eristati mitut sinist vär- vitooni. Helesinine värv sisaldab pigmendina arvatavasti mingit silikaatset pigmenti, suure tõenäo- susega ultramariini (3Na2O·3Al2O3·6SiO2·2Na2S), tumesinine värv aga võib sisaldada asuriiti

[2CuCO3·Cu(OH)2]. Roheliseks pigmendiks võib olla malahhiit [CuCO3·Cu(OH)2] või vaseroheline

[Cu(OH)2·2(CH3COO)2], lisaks sisaldab roheline värvikiht veidi hõbedat. Värviproovides on täite- ainetena ja lisanditena kasutatud põhiliselt kriiti

(CaCO3), kipsi (CaSO4·2H2O), silikaatseid aineid (nt kaoliin, kvarts jt) ja sinise puhul ka pliivalget

(2PbCO3·Pb(OH)2). Näitena on toodud punase vär- vikihi IR- ja SEM-EDS-spektrid (vt ill 6–7). Värviproovidele toetudes teostati ka vapi olemasoleva polükroomia skeem (vt ill 8).

3 – Konserveerimine 56 Renovatum 2010 veega, seejärel fikseeriti värvikihid 2–4% jänese- liimiga läbi sama paberi, kasutades kuumaspaatlit (70–75 ºC). Liimiga kinnitamist läbi paberi korrati mitu korda. Kleebise eemaldamiseks immutati paberit destilleeritud veega ja eemaldati paber ettevaatlikult värvikihilt. Viimane värvikiht kinnitati 8% jäneseliimiga, kasutades kuumaspaatlit (läbi Ill 9. Vapp-epitaafi detail silikoonpaberi). konserveerimise käigus. Seejärel tehti üldpinna märgpuhastus, milleks kasutati algul destilleeritud vett, aga kuna mustus oli tugevasti värvikihil kinni, siis oli vaja kasutada ka selliseid tugevamaid lahuseid nagu etanool, atsetoon ja 2–5% triammooniumtsitraadi vesilahus (vt ill 9). Kui kõik detailid olid mustusest puhastatud ja vär- vikihid fikseeritud, algas objekti konstruktsiooni taastamine. Vapp-epitaafi detailide kokkupanemine oli suur töö. Võrdlusmaterjalina kasutati 1984. aastal Ilmar Jõudvaldi poolt vapist tehtud fotot (vt ill 10). Vapi suuremad detailid liimiti külmliimiga Titebond ja kinnitati puittüüblitega. Säilinud origi- naalkonstruktsioonile valmistati juurde männipui- dust lisatoestik, mis tooniti musta vesipeitsiga. Pärast konstruktsioonitöid kaeti vapp-epitaaf kaitsekihiga, selleks kasutati Winsor & Newtoni matt- ja läiklakki. Konserveerimistööd lõppesid mais Ill 10. Vapp-epitaafi 2008 (vt ill 11). foto raamatus „Kaarma kirik“ (foto autor Ilmar Vapp-epitaafi konserveerisid polükroomia konser- Jõudvald) vaatorid Ingrid Pihelgas, Signe Vahur, Maria Lil- lepruun ning praktikant Maike Naumann. Konst- ruktsiooni taastamistööd tegi puidukonservaator Viljar Talimaa.

Kokkuvõte 17. sajandist pärit üle 2 m kõrge Ebbe Ludwig von Tolli vapp-epitaaf toodi konserveerimisse mitme detailina. Vapp-epitaafi detailid olid väga halvas seisundis: kaetud paksu tolmukihiga ja väga määr- dunud, allesjäänud värvikihid olid osaliselt aluspinnalt lahti. Lisaks oli profülaktilise kleebisega kaetud kogu tekstitahvel, mille all olid värvikihid samuti osaliselt aluspinnalt lahti. Konserveerimis- materjalide valikul arvestati objekti seisundit ja kiriku sisekliimat. Pärast konserveerimistööde lõ- petamist 2008. aastal viidi vapp-epitaaf tagasi Kaa- rma kirikusse. Ebbe Ludwig von Tolli vapp-epitaafi kordategemine esitas konservaatoritele suure välja- kutse, mis nõudis osavust ja kannatlikust. Lõpptu- lemuseks suudeti taastada vapi konstruktsiooniline Ill 11. Vapp-epitaafi üldvaade pärast terviklikus. konserveerimist.

3 – Konserveerimine 57 Renovatum 2010

Viited Materjalide nimekiri 1 Saare, Tiit 2006. Eesti mõisnike vapid. Tallinn: Argo, lk 173. • Paraloid B72 2 Essen, Nicolai von 1935. Genealogisches Handbuch der • Jäneseliim baltischen Ritterschaften. Tartu. • Tidebond (original wood glue) 3 Markus, Kersti; Kreem, Tiina-Mall; Mänd, Anu 2003. Kremer Pigmente GmbH & Co. KG Kaarma kirik. Eesti kirikud I. Tallinn, lk 173. Hauptstr. 41–47, 4 Ebbe Ludwig von Tolli vapi epitaafi tekst: „Anno 1646 den D-88317 88317 Aichstetten 7. August ist der Weiland Hoch Wohl Edel gebohren [...] Germany fest Und Manhaffter Herr Ebbe Ludwich Toll Gebohrn auf Tel +49 756 591 120 Medell Ihr Königl. Maij. [...] ff Zu Schweden Wolbediente E-post [email protected] Oberjster Lieudtnant von das Neu Schloss Lehns Regiment [...] und Ao 1693 d 3 Februarii ist er in Finland auff sein ... Triammooniumtsitraat [?] und ... [?]“ Tekst on arhiivifoto järgi transkribeeritud OÜ Kemasol Kieli ülikooli professori Uwe Albrechti abiga, vt rmt: Kaarma Männiku tee 104 kirik, lk 216, viide 138. 11216 Tallinn Tel +372 658 5221

Artists’ Original Matt Varnish; Artists’ Gloss Varnish (mattlakk ja läikega lakk, Winsor & Newton) AS Vunder Kesk tee 21, Jüri Tehnopark 75305 Rae vald, Harjumaa Tel +372 656 4003 E-post [email protected]

Ebbe Ludwig von Toll’s coat of arms-epitaph in Kaarma Church

Maria Lillepruun, Signe Vahur, Pia Ehasalu, Maike Naumann

The coat of arms-epitaph, from the Kaarma Church on Saaremaa island, belonging to the chief lieutenant of the Swedish army, Ebbe Ludwig von Toll, was made in 1693, probably in Christian Ackermann’s workshop. The arms-epitaph, at the time in an extremely poor condition, was brought into the Conservation Centre Kanut in spring 2007, split into several details. All the details were very soiled, the remaining paint layers partially flaking from the base, with some details and the entire text board being covered with Japanese paper to prevent paint layer from dropping. The condition of the object was assessed prior to conservation, with additional technological studies. In the course of a complicated conservation process, it was possible to restore the constructional integrity of the arms-epitaph, and in 2008 the item was returned to the Kaarma Church for display.

3 – Konserveerimine 58 Renovatum 2010 GEORG JOHANN VON WRANGELLI VAPPEPITAAF LÜGANUSE KIRIKUST

Signe Vahur, Maria Lillepruun, Pia Ehasalu Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected] [email protected] [email protected]

2008. aasta lõpus toodi Lüganuse kirikust Ennis- tuskoja Kanut maali ja polükroomsete objektide osakonda töösse Georg Johann von Wrangellile kuuluv vapp-epitaaf, mis on valmistatud 18. sajandi keskpaigas arvatavasti Anthony Rabe poolt. Vapp-epitaaf oli üle lubjatud ja kehvas seisundis. Konserveerimistööde üheks peamiseks eesmärgiks oli eemaldada lubivärv sellisel moel, et see ei kah- justaks alumisi värvikihte, ning taastada vapp-epitaaf nii, et seda oleks võimalik uuesti eksponeerida Lüganuse kirikus.

Ajalooline taust Georg (Jürgen) Johann von Wrangell sündis Tal- linnas 16. detsembril 1672 ja suri Maidlas 6. juu- Ill 1. Georg Johann von nil 1746, oli Sausti, Maidla ja Aidu mõisa omanik. Wrangelli vapp Lüganuse G. J. von Wrangell tegi läbi silmapaistva sõjalise kirikust. Foto väljaandest Acta Wrangeliana 1938, karjääri: oli algul Rootsi armees, seejärel kindral- nr 2. leitnandina Hannoveri teenistuses ning karjääri lõ- pupoole ka Haarburgi kindluse komandant. 1711. ku sõjalistele saavutustele – lipud, kahurid, taprid aastal abiellus ta Bremenis Katharina Margaretha jpm. Need on enamjaolt hävinud. Algselt kuulus von Pufendorffiga (1). vapi juurde ka kiivriehis kahe paari hõbedaste tiibadega, millel samuti oli kujutatud müürikatket. Konstruktsiooniliselt koosnes vapp neljast verti- Georg Johann von Wrangelli kaalsest lauast, mis polnud omavahel liimitud, vaid neid hoidis koos naelliitega tagaküljele ühendatud vapp-epitaafi kirjeldus kaks horisontaalset puidust latti. Akantusekerad Suurejooneline 214 cm kõrgune ja 161 cm laiune ja teised eenduvad detailid olid nikerdatud eraldi (sügavus 19 cm) puidust nikerdatud vapp-epitaaf puutükkidest ja kinnitatud alustahvlitele kas liimi, (vt ill 1) koosneb vapikilbist, millel on hõbedasel naelte või puittüüblite abil. Selles hilisbaroksete ja põhjal kujutatud suguvõsa vapifiguurina musta rokokoo-elementidega kujundatud vapp-epitaafis müürihammaslõiget. Vapikilbi allosas asetseb ni- on Sten Karling näinud sarnasusi Tallinna Toom- kerdatud orvandimotiividega epitaafiosa. Akan- kirikule kuuluvate Christian Adam Richteri (1758) tusmotiividest kiivrikatte värvilahendus on algselt ning S. J. Pilar von Pilchau vappidega, mida ta olnud samuti hõbe mustaga. Vappi ümbritsevad seostab 18. sajandi keskpaigas Tallinnas tegutsenud nikerdatud atribuudid, mis viitavad vapiomani- skulptor Anthony Rabe nimega (2).

3 – Konserveerimine 59 Renovatum 2010

Seisund enne konserveerimist Vapp-epitaaf oli enne konserveerimist üleni lubi- värviga kaetud (vt ill 2). Lisaks sellele oli kogu vapp-epitaaf tugevasti tolmunud ja määrdunud, tolmu sees leidus nii putukaid kui ka ämblikuvõrke. Objekt oli tugevasti määrdunud ka tagaküljelt. Lu- bivärvil oli kohati näha ka hallitust ja sooldumist. Hallitusseente aktiivne elutegevus tehti kindlaks Hygicult Y&F testiga. Lubivärvi all olevad värvi- ja krundikihid olid suuremalt jaolt puidupinnalt lahti. Vapp-epitaafi juures oli 25 väiksemat eraldi detaili. Õnneliku juhusena leiti osa vapidetaile (tükk kiiv- rist, kiivri kaelaosa ning osa kroonist) ühe Rakvere maja pööningult. Tänu tükikeste leidjale Viljar Sar- dile jõudsid detailid 2009. aasta märtsis ka Kanutis- se ning need inkorporeeriti vapi konstruktsiooni. Varasema restaureerimise käigus olid ainult kiiver Ill 2. Vapp-epitaafi üldvaade enne ja kroon osaliselt lubivärvist puhastatud. Visuaalsel konserveerimist. vaatlusel oli näha, et neid detaile oli ka parandatud (süstitud liimi pragudesse), samuti oli pandud krooni tagaküljele uued kruvid. Teadmata on nen- värvitud pruunikasroheliseks, millele tekst oli peale de parandustööde teostamise aeg. kantud musta värviga. Visuaalsel vaatlusel tuvasta- Puidu struktuur oli sisemiselt nõrgenenud ja peeti, et seal, kus värvikihid olid eemaldunud, oli osa- nelõikelisematel detailidel esines murdejälgi. Mõ- liselt säilinud kriidikrunt (see tuvastati pärast lubi- ned detailid olid lahti, nende seas kiiver, kroon ja värvi eemaldamist). akantusornamendi osad. Puudus kiivriehis ja osa Mikroskoopilistest uuringutest selgus, et vapp-epi- relvi, visiirist oli alles ainult üks võre detail. taaf oli varasema restaureerimise käigus üks kord üle värvitud, suure tõenäosusega õli-temperavärvi- Värviuuringud dega. Kullakihiga pinnad olid üle värvitud kollase ookervärviga, teiste värvitoonide puhul oli järgitud Vapp-epitaafi erinevatel detailidel oli kasutatud algset värvilahendust (nt originaalpunane kiht vär- mitmeid värvitoone (kollast, punast, musta, pruu- viti üle veidi tumedama punase värviga). Ristlõige- nikasrohelist, ka kulda ja hõbedat). Tekstitahvel oli te põhjal tuvastati mitu kihti (vt tabel 1).

Tabel 1. Vapp-epitaafilt Ristlõike asukoht Ristlõike digitaalfoto Ristlõike kirjend võetud värviproovide ristlõigete kirjeldused

2 – pruunikasroheline värvikiht Tekstitahvlilt 1 – krundikiht

4 – tumepunane värvikiht Vapp-epitaafi kiivri alt 3 – pruunikas laki- või liimikiht punaselt pinnalt 2 – helepunane värvikiht 1 – krundikiht

Hõbedasel vapikilbil olevalt 2 – must värvikiht mustalt müürihammaslõikelt 1 – krundikiht

3 – Konserveerimine 60 Renovatum 2010

Ill 3. Vapp-epitaafi üldvaade konserveerimise käigus. ◀◀

Ill 4. Vapp-epitaafi detail konserveerimise käigus.

Konserveerimine Pärast vapp-epitaafi polükroomia konserveerimist ühendati lahtised nikerddetailid, tugevdati konst- Konserveerimistöid alustati objekti üldkuivpuhas- ruktsioon ja puhastati vapp-epitaafi metallosad. tusega. Selleks kasutati tolmuimejat ja pintsleid, Lahtised detailid kinnitati uuesti Titebondi liimiga seejärel puhastati tagakülg destilleeritud veega. (Titebond original wood glue) ning puittüüblitega. Kuna tolmu sees leidus jälgi putukate elutegevu- Seinale riputamiseks valmistati vapile uued metall- sest, siis tehti putukavastane tõrje 10% Aidol Anti- aasad, mis toetasid tagumist ülemist horisontaalset Insekti vesilahusega. puitlatti alt, vastupidiselt vanematele aasadele, mis Järgmiseks etapiks oli lubivärvi eemaldamine kogu olid horisontaalpuule kruvina sisse keeratud ning vapp-epitaafi pinnalt, mis osutus äärmiselt ajakulu- rebisid vapi raskusjõuga puud keskelt pooleks. Sa- kaks. Selleks kasutati kõigepealt peene otsikuga tol- muti ühendati nii ülemine kui ka alumine horison- muimejat ja seejärel jätkati lubivärvi mehhaanilise taalpuu vertikaalse lauaga, mis annab vapile seinal eemaldamisega – värvi destilleeritud vee ja atsetoo- rippudes lisatugevust, ennetades vapi lahtitulemist niga pehmendades eemaldati nüriskalpelli kasuta- ülemisest puust. Metallosade puhastamisel kasutati des ülejäänud lubivärvi jäljed. Kuna lubivärv oli järgmisi konserveerimismeetodeid: puhastamine tunginud värvikihtidesse ja hiljem seal karbonisee- elektrolüüsi abil, mehhaaniline puhastus, ultrahe- runud, oli selle eemaldamine äärmiselt keeruline. lipuhastus, poleerimine, keerme pikendamine ja Pärast lubivärvi eemaldamist tuli kinnitada puidu- oksüdeerimine linaõliga (vt ill 5). pinnalt lahti olevad värvikihid. Krunt oli säilinud Lõpuks, pärast konstruktsiooni taastamist, kaeti ainult värvikihi all. Värvikihtide kinnitamiseks ka- objekt kaitsekihiga. Selleks kasutati Winsor & New- sutati 5–10% Paraloidi B72 etüülatsetaati lahuses. toni mattlakki (vt ill 6). Valiku tingis asjaolu, et vapp-epitaaf pidi pärast Vapp-epitaafi konserveerisid polükroomia konser- konserveerimist minema taas niiske sisekliimaga vaatorid Ingrid Pihelgas, Signe Vahur ja Maria Lil- Lüganuse kirikusse. lepruun, konstruktsiooni taastamistöö tegid puidu- Seejärel eemaldati liimijäägid atsetooniga ja tehti konservaator Viljar Talimaa ja metallikonservaator pinna üldine märgpuhastus, milleks kasutati algul Helmut Välja. destilleeritud vett. Kuna mustus oli tunginud värvi- Pärast konserveerimistööde lõpetamist 2009. aasta kihti ja sellele paakunud, siis kasutati pinna puhas- septembris viidi Georg Johann von Wrangelli vapp- tamiseks ka atsetooni ja 2–5% triammooniumtsit- epitaaf tagasi Lüganuse kirikusse ja paigaldati koo- raadi vesilahust (vt ill 3–4). riruumi seinale (vt ill 7).

3 – Konserveerimine 61 Renovatum 2010

Kokkuvõte 18. sajandil valmistatud Georg Johann von Wran- nud visuaalselt nähtav. Üle aasta kestnud keerulise gellile kuuluv vapp-epitaaf toodi ennistuskotta Ka- ja mahuka konserveerimistöö käigus sai vapp-epi- nut konserveerimisele väga halvas seisundis. Üle taaf tagasi vähemalt osa oma endisest suurejoone- 2 m kõrgune hilisbaroksete ja rokokoo-elementi- lisest välimusest ning paigutati 2009. aasta lõpus dega kujundatud vapp-epitaaf oli üleni lubivärviga kõikidele kirikukülastajatele vaatamiseks Lüganuse kaetud, tugevalt määrdunud ning värvikihid olid kiriku kooriruumi seinale. puidupinnalt lahti. Vapi algne värvilahendus ei ol-

Ill 5. Vapp-epitaafi tagakülg pärast konserveerimist. ◀◀

Ill 6. Vapp-epitaafi üldvaade pärast konserveerimist.

Ill 7. Vapp-epitaaf Lüganuse kirikus kooriruumi seinal.

3 – Konserveerimine 62 Renovatum 2010

Viited Materjalide nimekiri 1 Genealogisches Handbuch der Baltischen Ritterschaften: Teil Aidol Anti-Insekt Estland. Bearb. von O. M. von Stackelberg. Görlitz, 1929– Pest-Chemical OÜ 1931, lk 551. Kadaka tee 70a 2 Karling, Sten 1943. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der 12915 Tallinn Renaissance und des Barocks in Estland. Dorpat: Õpetatud Tel +372 637 6513 Eesti Selts, lk 404–406. E-post [email protected]

Paraloid B72 Tidebond (original wood glue) Kremer Pigmente GmbH & Co. KG Hauptstr. 41–47 D-88317 88317 Aichstetten Germany Tel +49 756 591 120 E-post [email protected]

Triammooniumtsitraat OÜ Kemasol Männiku tee 104 11216 Tallinn Tel +372 658 5221

Georg Johann von Wrangell’s coat of arms-epitaph from Lüganuse Church

Signe Vahur, Maria Lillepruun, Pia Ehasalu

The coat of arms-epitaph of Georg Johann von Wrangell, made in the middle of the 18th century, supposedly by Anthony Rabe, was brought to the Conservation Centre Kanut from the Lüganuse Church, at the end of 2008. The arms-epitaph, decorated with late Baroque and Rococo elements was totally covered with lime paint, severely stained, with the layers of paint flaking from the timber surface. The initial colour schema of the arms was visually not to be seen. One of the main aims of the conservation works was to remove the lime paint, but not by deteriorating the paint layers underneath. In order to determine the paint layers, microscopic studies were conducted during the conservation process. After more than a year-long complicated and extensive conservation, the arms-epitaph regained at least a part of its quondam majesty and was installed on the wall of the Lüganuse Church choir-room at the end of 2009, to be admired by public.

3 – Konserveerimine 63 Renovatum 2010 TALLINNA PÜHA VAIMU KIRIKU KAPPALTARI TABERNAAKLI UURIMINE JA KONSERVEERIMINE: PILOOTPROJEKT ALTARI SEISUNDI JA KONSERVEERIMISVAJADUSE HINDAMISEKS (1)

Pia Ehasalu Ennistuskoda Kanut Pikk 2 Tallinn 10123 [email protected]

Kultuurimälestiste hulgas moodustavad altarid nii Ill 1. Tallinna Püha oma ülesehituse, funktsiooni, füüsilise kui ka kul- Vaimu kiriku kappaltari tuurikonteksti poolest täiesti unikaalse kategooria. üldvaade. Tihti on need objektid suuremõõtmelised ning ühendavad väga laia spektrit tehnoloogilist ning mistöödele ka vajadus hinnata täpsemalt nii taber- kunstilist teavet – puit- ja metallkonstruktsioone, naakli kui ka kogu altari seisundit ja määratleda al- skulptuure ning maalikunsti teoseid. tari konserveerimis- ja uurimistööde vajadus. Kasutusel tavapäraselt oma algses funktsioonis Siinses artiklis vaadeldakse altari tabernaakli kon- religioossete objektidena, osana kirikukoguduse serveerimiseelset seisundit ning sellega seoses igapäevaelust, nõuavad need objektid äärmiselt käsitletakse ka varasemaid suuremaid restaureeri- empaatilist lähenemist nii uurijatelt kui ka konser- mistöid, mis altari, eriti tabernaakli juures on ette vaatoritelt. võetud. Vaatluse alla võetakse tabernaakli juures Tallinna Püha Vaimu kiriku peaaltari hiliskeskaeg- 2009. aastal tehtud konserveerimistööd, samuti ne retaabel on silmapaistev rahvusvahelise tähtsu- summeritakse uuem informatsioon, mis taber- sega nikerduskunsti- ja maaliteos, mis on valminud naakli uurimistööde käigus ilmsiks tuli. 1483. aastal nimeka Lübecki meistri Bernt Notke töökojas (vt ill 1). Kõrvuti Taanis asuva Århusi altari ning Lübecki toomkiriku triumfikrutsifiksiga Altar on Tallinna altari puhul tegemist ühega vähestest Tallinna Püha Vaimu kiriku retaabel on pentap- allikaliselt Bernt Notke töökojale atribueeritud tühhon kahe paari liigutatavate tiibadega, mille kunstiteostest. korpuses ja sisetiibade sisekülgedel on skulptuurid 2007. aastal kappaltari juures läbi viidud hooldus- ning sisetiibade väliskülgedel ja -tiibadel maalin- ja uurimistööde käigus eemaldati altarilt taber- gud. Altari predellaosa on uus, valmistatud 2001. naakel. aastal Ennistuskojas Kanut. Avatud kujul kaunis- Bernt Notke 500. surma-aastapäeva tähistamine tab retaabli keskkappi nikerdfiguuridega Püha 2009. aastal tõstatas tungiva vajaduse tabernaakel Vaimu väljavalamise stseen: troonil istuv Maarja, kiiresti korrastada ning asetada see omale kohale keda ümbritsevad poolringikujuliselt apostlifiguu- altaril. Kuivõrd kaugemas perspektiivis on Tallinna rid. Kapi esiküljel vasakul on altari arvatava tellija Püha Vaimu koguduse ja Tallinna Kultuuriväär- Tallinna raehärra Diderik Hagenbeke palveasen- tuste Ameti eestvõttel plaanis kogu altar uuesti dis ümarfiguurne skulptuurportree. Altari tiibade konserveerida, lisandus tabernaakli konserveeri- sisekülgedel (vasakul) on skulptuurigrupp „Anna

3 – Konserveerimine 64 Renovatum 2010 ise kolmas“ ja Püha Olavi figuur, tiiva alaosa nišši- Tabernaakli kirjeldus des asuvad Ristija Johannese ja naispühaku (Püha Barbara) poolfiguurid ning paremal tiival Püha Materjal Eliisabeti ning Püha Viktori figuurid, niššides Püha • Korpus, skulptuurid: tamm, mänd (tabernaakli Antoniuse ja naispühaku (Püha Gertrud?) poolfi- figuuridealune toetuspind) guurid. Altarikapi ülaosas keskel paikneb nikerdfi- • Pigmendid: asuriit, preisi sinine, kollane ooker, guuridega tabernaakel. Altari tiibadele on maalitud umbra, pliivalge, pliipunane, kinaver, vaske si- stseenid Püha Eliisabeti elust ning Kristuse pas- saldav roheline pigment (malahhiit?, vaserohe- siooni teemadel. line?) Aegade jooksul on altari asukohta korduvalt muu- • Sideained: proteiin, õli detud, mis on kahtlemata avaldanud mõju ka altari • Metallid: kullaleht säilivusele ja seisundile. Aastatel 1483–1902 asus • Täiteained: kriit, kaoliin, kips altar Püha Vaimu kirikus, kuid asendati 1902. aastal • Lisamaterjalid: lõuend (tabernaakli figuuridel uue altariga ja paigutati Niguliste kiriku Antoniuse krundialune pind), papp (tabernaakli sees tae- kabelisse, kus see asus 1922. aastani. Ajavahemikul vavõlvile liimitud volditud viieharulised tähe- 1922–1929 paiknes altar Kadrioru lossi kuppelsaa- kesed) lis. 1929. aastal kinkis Püha Vaimu kiriku nõukogu Tehnika altari Eesti Muuseumiühingule ning see hoiustati • Puunikerdus, polükroomia (tempera- ja õli- Muuseumi Ühingu ruumides Narva mnt 4. Aastatel värv), kullatis (kullaleht) 1930–1941 oli altar Toomkirikus, alates 1941. aas- Mõõdud tast aga taas Püha Vaimu kirikus. Teise maailmasõ- ja ajal evakueeriti altar Järlepa mõisa ning hoiustati • Korpuse kõrgus ca 164 cm, laius ca 69 cm, süga- pärast sõda endises Raskejõustiku majas Rüütli tn vus ca 60 cm 7/9 (praegune Rootsi-Mihkli kirik). Tagasi Püha • Figuurigrupi kõrgus ca 46–48 cm, Maarja fi- Vaimu kirikusse paigutati altar 1953. aastal (2). guuri kõrgus ca 42 cm

Ill 2. Tabernaakli üldvaade enne konserveerimist. Tabernaaklist on eemaldatud Maarja. ◀◀

Ill 3. Tabernaakli tagakülg.

3 – Konserveerimine 65 Renovatum 2010

Ill 4. Tabernaakli skulptuurigrupp 1970. aastate konserveerimistööde käigus. ◀◀

Ill 5. Tabernaakli skulptuurigrupp (tagakülg) 1970. aastate konserveerimistööde käigus.

Ill 6. Detailvaade Kristuse figuurist. Kaheksanurkne tabernaakel on kujundatud roide- ◀◀ lise ažuurse pealisega kabelina (vt ill 2 ja 3), milles kujutatakse Maarja kroonimise stseeni. Kabelis sees Ill 7. Maarja figuur. asetseb kolm kolmveerandfiguuri: paremal Jumal- Isa ja vasakul Kristus, hoides krooni põlvitava Maa- rja figuuri kohal. Taustal on kujutatud baldahhiini hoidvat inglit. Figuurigrupp (Kristus, Jumal-Isa ja baldahhiiniga ingel) on välja nikerdatud reljeefsena ühest tammepuidust plokist (vt ill 4). Erinevalt üle- jäänud altarifiguuridest pole figuurigrupp tagantpoolt mitte välja õõnestatud, vaid tahutud siledaks nii, et selle kolmetahuline tagakülg sobitub tabernaakli siseseinaga (vt ill 5). Eraldi on välja nikerdatud ning tüübli ja liimiga ühendatud Kristuse ja arvatavalt ka Jumal-Isa parem käsi (vt ill 6). Maarja figuur on välja lõigatud ümarskulptuurina (vt ill 7), eraldi on lisatud ka Maarja kroon, mis kinnitub puidust tüübli abil tabernaakli tagaseina külge. Kabeli katuseosa moodustavad kaheksa krabide ja ehistornikestega kau- Ill 8. Tabernaakli nistatud roiet, mis on kinnitatud tüüblitega keskse siseinterjööri lagi. saleda tugitorni külge, mille tipp puudub. Katuse- osa ümbritseb paarikutena paigutatud ristlillikute pärg, mis on seestpoolt kinnitatud tugiklotsidega. Kaheksatahulise tabernaakli kolm tagumist külge on suletud, moodustades seina (vt ill 3). Avatud esikülje ülaosa on kaunistatud ažuursete kolmik- siirudega kujundatud iluvõrega; kabeli interjööri lagi on kujundatud nikerdatud roiete ning piilari- tega (6 tk), mille keskmes on nikerdatud päiskivi. Tabernaakli sisemine sein on kaunistatud kolmik- siirumustrilise reljeefse raamistik-ornamendina. Tabernaakli korpuse ja figuuride viimistluses on Ill 9. Vaade tabernaakli laele. kasutatud kullalehti ning polükroomiat. Tabernaakli siseinterjööris on võlvi kaunistusele- tõenäoline, et tegemist on algse Bernt Notke töö- mentidena kasutatud papist volditud viieharulisi koja kontseptsiooniga, sest analoogsed papist eri tähekesi, mis olid sinna liimitud (vt ill 8). On üsna suurusega tähekesed avastati 1970. aastatel toimu-

3 – Konserveerimine 66 Renovatum 2010 nud restaureerimistööde käigus ka Lübecki trium- datud artiklitele (7), võib teha järeldusi Moskva res- fikrutsifiksi raamistikult (3). tauraatorite konserveerimistööde üldpõhimõtete, Tabenaakli lael (ees keskel) tuvastati puidu sisse metoodika, kasutatud materjalide ning restauree- lõigatud märk (vt ill 9). Võimalik, et tegemist on rimistööde käigu kohta. Kohe restaureerimistööde puusepa meistrimärgiga, sest päris juhuslikeks neid alguses otsustati, et altari figuure ei eemaldata kõiki sisselõikeid pidada ei saa. korraga korpusest, vaid nende restaureerimine toimub järk-järgult figuuride kaupa. 19. septembril 1980 koostatud protokoll mainib, et korraga võeti Varasemad restaureerimistööd töösse 1–2 skulptuuri ning töötsükkel kestis labo- ratooriumis umbes ühe aasta. Otsustades konser- 1625 ja 1815 veerimistööde vastuvõtuprotokollide järgi, olid nii Altarit (sh tabernaaklit) on aegade jooksul kordu- mõnedki skulptuurigrupid Moskvas konserveeri- valt restaureeritud ning puhastatud. Põhjalikum misel aastaid. restaureerimine on aset leidnud kolmel korral. Va- Polükroomia konserveerimisel otsustati eemaldada rasematest suurematest renoveerimistöödest tuleb varasemad (1625, 1815) ülemaalingud ning avada mainida uuendustöid aastatel 1625 ja 1815, mis on algne polükroomia. Enamasti säilitati ülemaaling juurdekirjutustena märgitud altari keskkapi apostel sinise värvipigmendiga polükroomia aladel, kuna Peetruse paremas käes olevasse raamatusse: „ANO originaalpigment oli pulberjas ning tol ajal ei suu- 1625 ANO 1815“. 17. sajandi algul tehtud renovee- detud välja töötada metoodikat selle säilitamiseks. rimistööde eest sai maalija Paul (Pawel Blohme) Puhastati välja altaritiibade originaalmaalingud, Püha Vaimu kirikult 284 riigitaalrit „vor das Altar kaod krunditi ja tooniti. von neue zu Renovieren“ (4). Samuti otsustati, et skulptuuride krundikadude Otsustades aastatel 1960–1980 läbi viidud restau- täitmise ja toonimise otsustab erikomisjon kogu reerimistööde aruannete põhjal, oli 1625. aastal altariansambli lõpplahendusega seoses. Seda otsust altari polükroomne osa üle värvitud temperavär- aga ei tehtudki ning altari konserveerimistööd jäid videga, mis jälgisid originaalvärvilahendust. 1815. lõpetamata. aastal uuendati altarit aga õlivärvidega – seda hin- Tabernaakli konserveerimistööd, mis toimusid aas- nati aruandes kui robustset käsitööd, mis autori tatel 1972–1975, järgivad kogu altari polükroomia värvilahendust enam nii palju ei järginud (näiteks puhul valitud konserveerimismetoodikat. oli Püha Olavi figuur üle maalitud paksu pruuni- ka õlivärviga) (5). 19. sajandi konserveerimistööde Korpuse konserveerimistööd tehti N. Bregmani käigus kullatist ei uuendatud, väga kulunud kohta- juhtimisel Püha Vaimu kirikus kohapeal ajava- des värskendati seda ookritoonilise ülemaalinguga, hemikus 28. juulist kuni 26. augustini 1975 (8). mis on osaliselt siiani säilinud. Kinnitati krunt, korpuse siseinterjöörist eemaldati pindmine mustus ning seina punaselt foonilt ja lae roidekaartelt ülemaalingud. Puhastati nikerduste 1960.–1980. aastad kullatis. Tabernaakli välisarhitektuuril tehti proo- Altari viimane suurem restaureerimine toimus vipuhastused, eemaldati pindmine mustus, kinni- 1964.–1986. aastani. Konserveerimistööde läbivii- tati krunt tornikestel ja ristlillikutel. Tõenäoliselt mise täpne aeg, tööde käigus teostatud uuringud, ei kaetud tabernaakli korpust välispidiselt kattela- metoodilised valikud ning tööde käik pole väga kiga, sest selle olemasolu 2009. aasta konserveeri- täpselt teada, sest tööde läbiviijad pole esitanud mistööde käigus ei tuvastatud. Arvatavasti just sel lõplikku restaureerimisdokumentatsiooni. Altari ajal lisati tabernaakli korpuse katusele profileeritud tiibadega tegeles V. Titov Vene Föderatsiooni Res- peitsitud männipuust liist (vt ill 3). taureerimise Kesktöökojast ning tööd tehti Püha Maarja figuuri konserveerimistööd on vastu võe- Vaimu kirikus kohapeal, polükroomiaga tegelesid tud 12. aprillil 1972, kirjalik dokumentatsioon Moskva Restaureerimise Keskinstituudi töötajad tööde kohta puudub. Toetudes fotodokumentat- N. G. Bregmani juhendamisel. Skulptuurid konser- sioonile ning restaureerimise üldkäigu arvatavale veeriti Moskvas, korpus in situ Püha Vaimu kirikus. analoogsusele, teostati järgmised tööd: kinnitati Tuginedes restaureerimistööde vastuvõtuaktidele krunt ja värvikiht, tehti proovipuhastused näol, kä- ja lepingutele (6) ning konservaatorite poolt aval- tel ja juustel. Eemaldati ülemaalingud ning täideti

3 – Konserveerimine 67 Renovatum 2010 osaliselt krundi kaod, mis tooniti akvarellvärvidega Ill 10. Maarja figuur 1970. aastate ja lakiti (vt ill 10). Krooni konserveerimise kohta konserveerimistööde dokumentaalsed andmed puuduvad. käigus. Skulptuurigrupp, kuhu kuulusid Kristus, Jumal-Isa ja troon-baldahhiin ingliga, restaureeriti Moskvas, töö on vastu võetud 30. oktoobril 1975. Skulptuu- ride krunt kinnitati, eemaldati pindmine mustus ja ülemaalingud. Teostati ka vähesed toonimised (punase värviga) ning skulptuurid kaeti šellaklakiga. Troon-baldahhiini osa konserveeriti skulptuuri- grupiga samaaegselt. Uuringute käigus tuvastati üks ülemaalingu kiht, mis otsustati säilitada, kui- võrd algne sinine pigment oli pulberjas ning puudus metoodika selle konserveerimiseks (9).

Konserveerimis- ja uurimistööd 2001. aastal 2001. aasta kevadel viis EK Kanut läbi altari väi- kesemahulised konserveerimistööd, mille käigus konserveeriti avariiline polükroomne osa ning toestati altaritiivad. Tabernaaklit ei konserveeritud.

Tabernaakli hooldus- ja uurimistööd 2007. aastal 2007. aastal alustas konservaator Malle-Reet Hei- uuringud teostati ATR-FT-IR-spektroskoopilisel, delberg Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tellimu- SEM-EDS- ja XRF-meetodil. Mikroskoopilised sel Tallinna Püha Vaimu kiriku keskaegse kappal- uuringud tegi EK Kanut, instrumentaalsete meeto- tari hooldus- ja uurimistöid. See oli ettevalmistav ditega analüüsid tehti Tartu Ülikooli katsekojas ja etapp altari tehnilise seisundi kontrollimiseks ja Tartu Ülikooli geoloogia instituudis. puhastamiseks, samuti konserveerimise metoodika Analüüsitavateks objektideks olid 18 värviproovi, ja tehnoloogia täpsustamiseks. Altarilt eemaldati mis võeti tabernaaklilt erinevatest kohtadest. Töö tabernaakel, mis ei olnud altari külge kinnitatud eesmärgiks oli analüüsida värviproovide erinevate ega toestatud, vaid püsis raskusjõu toel. Täpsemad kihtide keemilist koostist: teha kindlaks pigment, uuringud tehti Maarja kroonil, sh testid pinna pu- täiteaine ja sideaine. Enne uuringuid eraldati kihid hastamiseks. Tabernaakli konserveerimist see et- üksteisest mehaaniliselt skalpelli ja žileti abil. Mõ- tevalmistav etapp ei hõlmanud ning tabernaakel ningad proovide pealmised värvikihid olid pealt paigutati Tallinna Püha Vaimu kiriku orelirõdule. veidi määrdunud – mustus oli tugevasti värvikihi peal. Mustus eemaldati õrnalt žiletiotsaga või destilleeritud veega immutatud vatitikuga. Kokku analüüsiti 42 kihti (nii värvi-, krundi- kui ka lii- Pilootprojekt altari seisundi mikihti). Erinevatest kihtidest registreeriti kokku ja konserveerimisvajaduse 42 IR- ja 16 EDS-spektrit. Kahele värvikihile tehti XRF-uuringud. hindamiseks Korpus Tabernaakli tehnoloogilised uuringud Mikroskoopiliste uuringute põhjal tehti kindlaks, 2009. aastal viidi läbi ulatuslikud värvikihtide mik- et tabernaakli korpus on nii seest kui ka väljast roskoopilised ja keemilised uuringud. Värviproo- kaetud kuni nelja viimistluskihiga (krundi- ja vär- vide kihtide järjestust uuriti optilise valgusmik- vikihiga). Keemiliste uuringutega selgitati välja, et roskoobiga. Pigmentide, täiteainete ja sideainete kõige alumise krundi näol on tegemist kriidikrun-

3 – Konserveerimine 68 Renovatum 2010 diga (vähese silikaatse lisandiga) (10). Uuringud Figuurid näitasid, et ookerkollase värvikihi all on korpusel Visuaalsel ja mikroskoopilisel vaatlusel on näha, et osaliselt säilinud kullatise kiht, mille all on oma- figuuride pealmine kullakiht on väga õhuke ja osa- korda tumepunane boolusekiht (vt ill 11, ristlõike liselt booluse pinnalt eemaldunud. proov 6). Selline kihtide järjestus on tuvastatav üle Figuuridel tuvastati mitmekihiline maaling ihutoo- kogu korpuse kollase värviga aladel (kabeli katuse- nidel, Kristuse rohelisel pärjal, juustel ja habemel. osa detailid, ristlillikute pärg, iluvõred, tabernaakli Eelnevate uuringute käigus on kindlaks tehtud, et nurkades asuvad piilarid, katust ja korpust ühenda- altari skulptuuride käte ja nägude inkarnaadi üles- vad horisontaalsed profileeritud liistud). ehitus on algselt olnudki mitmekihiline (vt ill 11, Korpusel leidus ka kullakihiga detaile (laes roideid ristlõike proov 34) (13). Teostatud ristlõigete alusel siduv rosett, kabeli sees tagaseinal olevad nikerdde- võib väita, et 1975. aasta konserveerimistööde käi- tailid, horisontaalne profileeritud liistu äär, ees va- gus ei avatud tõenäoliselt mitte kõikjal tabernaakli sakul lühike piilar), mida ookerkollasega üle värvi- figuuride originaalmaalikihti, kuigi tööde aruanne tud ei olnud. Võimalik, et nende detailide kullakiht seda kinnitab (14). Nii on näiteks Kristuse rohelisel oli paremini säilinud ja ookervärviga värskenda- pärjal ning juustel loetavad kuni kolm värvikihti mist ei vajanud. Ka nende kullakihtide all tuvastati (vt ill 11, ristlõike proovid 32, 33). Ülemaalingud tumepunane boolusekiht. on eemaldatud Kristuse ja Jumal-Isa mantli käänis- Korpuse punase värvitooniga aladel tuvastati eri- te punase värviga aladelt. Ristlõikest on näha, et nii nev arv kihte. Katuseosas alumisel kaheksanurksel Kristuse kui ka Jumal-Isa mantlil on kinaveri sisal- tugitornil, peentel punastel liistudel ja korpuse sees dav punane värvikiht kantud otse krundile, samuti oleval punasel taustal oli punane kinaveri sisaldav on krundikihile kantud kullatise all tumepunane värvikiht kantud otse kriidikrundile. Samas tuvas- boolus (vt ill 11, ristlõike proov 38). Ristlõigete tati katusel olevatel ehistornikestel ja ristlillikute all mikroskoopilisel uurimisel tuvastati liimijälgi, mis asuvatel kinaveri sisaldavatel punastel pindadel neli samuti viitavad hilisematele restaureerimistöödele. kihti. Ristlõigetest nähtub, et kahe punase kihi vahel Skulptuurigrupi baldahhiini sinise värvipigmendi- on pruunikas vahekiht (vt ill 11, ristlõikeproov 7). ga alalt võetud ristlõikel on kindlaks tehtav hallil Tuginedes Püha Vaimu altari varasematele uurin- alusmaalingul rohekas-sinine värvikiht. Alumisel gutele, võiks tegemist olla kas krapplakiga, millega hallil kihil on sinine värvikiht tuvastatav originaal- laseeriti punaseid värvikihte (11) või määrdunud värvi – asuriidina (vt ill 11, ristlõike proov 27).Vi- lakikihiga. Arvatavalt on ristlõikes nähtav viimane suaalsel vaatlusel tehti kindlaks, et algset sinist kihti punane kiht hilisem ülemaaling. katab veel üks sinine värvikiht, need värvikihid on Mitmekihiline on värviviimistluse ülesehitus ka si- üksteise sisse sulanud ja pole ristlõikel väga selgelt nise värviga aladel (katuseosa roided, tabernaakli eristatavad. Arvatavalt on pealmise värvikihi puhul interjööri lagi). Originaalseks siniseks kihiks on samuti tegemist asuriidiga ning on tõenäoline, et asuriiti sisaldav tumedam rohekassinine kiht, mille tegemist on ülemaalinguga 1625. aasta altari reno- all on tumehall ettevalmistav kiht. Taoline origi- veerimise ajast. Sellele viitab asjaolu, et ülemaalin- naalsinise värvikihi ülesehitus altaril on kindlaks gul ei tuvastatud preisi sinist pigmenti, mis viitaks tehtud varasema konserveerimistöö käigus (12). 19. sajandi alguse renoveerimistöödele. Ka on tea- Originaalne asuriidikiht on hiljem üle värvitud da, et 1975. aastal ülemaalinguid siniselt värvikihilt preisi sinist ja pliivalget sisaldava sinise värviga ei eemaldatud. (vt ill 11, ristlõikeproov 23). Kuivõrd preisi sinine Tabernaakli figuurigrupi sokliosas on polükroomia värv leiutati 1704. aastal, on ülemaaling tõenäo- ja krundikihi kadude alal visuaalselt nähtav lõuen- liselt seostatav 1815. aasta renoveerimistöödega. di kasutamine, mis on arvatavalt mõeldud puidu- Ristlõike uuringutest selgus veel, et asuriiti sisaldav pinna ebatasasuste ja puidulõhede tasandamiseks rohekassinine kiht on olnud ka ristlillikute pärja all (vt ill 11). See viimistluse ülesehituse viis, kus fi- olevatel nõgusatel pindadel, mis hilisemate restau- guuride puitosade olulised kohad on enne krun- reerimiste käigus on kaetud musta värvikihiga. Nii timist jämedakoelise lõuendiga kaetud, on omane mikroskoopiliste kui ka instrumentaalmeetoditega Püha Vaimu altari korpuse paljudele figuuridele tehtud uuringutega lakikihti tabernaakli korpusel (15) ning iseloomulik tehnoloogia teistelegi Bernt ei tuvastatud. Notke töökojale omistatud teostele (16).

3 – Konserveerimine 69 Renovatum 2010

Ill 11. Tabernaakli üldvaade pärast konserveerimist koos värvikihi ristlõigete proovidega.

Ristlõigete kirjend Proov nr 6 1 – beežikasvalge krundikiht 2 – õhuke tumepunane boolusekiht 3 – kullakiht 4 – kollane kiht Proov nr 23 1 – beežikasvalge krundikiht 2 – tumehall kiht 3 – tumedam rohekassinine kiht 4 – arvatavasti on tegemist pealmise heledama sinisega, mis on pealt tugevalt määrdunud ja seega ristlõikes raskesti eristuv Proov nr 33 1 – valge krundikiht 2 – tumepruun kiht (punased pigmenditerad sees) 3 – beežikaskollakas kiht (arvatavasti krundikiht) 4 – pruun kiht Proov nr 34 1 – beežikasvalge krundikiht 2 – roosa kiht (punased pigmenditerad sees) 3 – beežikasvalge krundikiht 4 – roosa kiht (punased pigmenditerad sees) Tabernaakli seisundi kirjeldus (täiteainetelt ning osakeste suuruselt) (17). Peal- Proov nr 7 miste värvikadude tõttu oli paljandunud korpuse 1 – beežikasvalge Korpus krundikiht krundikiht tugevasti määrdunud (vt ill 12). 2 – punane värvikiht Korpuse puidu seisund oli stabiilne, kuid puit oli Tabernaakli korpusel on varasemate restauree- 3 – pruunikas vahekiht kokku kuivanud ning korpuse tagaküljel olid näh- (veidi läbipaistev) rimiste käigus tehtud kullapinna prooviavamisi, 4 – punane kiht tavad praod. Puudus hulgaliselt tabernaakli korpu- Proov nr 32 suhteliselt palju esines ka värvikadusid (vt ill 13). se ning katuse puitosa arhitektoonilisi ja ornamen- 1 – beežikasvalge Teatud kohtades olid värvikihid alumisest krundi- krundikiht didetaile: üsna kahjustunud olid korpuse iluvõre 2 – heleroheline kihist eemaldunud, pealmine värvikiht aga tuge- kiht (heledad ning ristlillikutest pärg, korpuse nurgapiilarid ning vasti määrdunud. Lakikihi olemasolu ei tuvastatud pigmenditerad sees) piilarid siseinterjööris. Lahti olid kõik roided ta- 3 – tumedam roheline (ei väljas ega siseinterjööris). Kattekihiga katmist ei kiht (nõrgalt sinakas bernaakli siseinterjööris, samuti liited kabeli katu- toon juures) kajasta ka 1975. aasta 23. augusti konserveerimis- seosa roiete ja tornikeste vahel. 4 – kollakasroheline kiht tööde vastuvõtmise akt (18). Proov nr 27 Visuaalsel vaatlusel võis täheldada, et korpusel oli 1 – beežikasvalge krundikiht side krundi ja aluspinna vahel suhteliselt halb, nõrk 2 – hall kiht 3 – tumedam oli ka side krundi ja värvikihi vahel. Tegemist on rohekassinine kriidikrundiga, mille paksus korpusel, arhitektuur- kiht (segavad lihvi polümeeri terakesed) setel detailidel ning skulptuuridel on erinev. Kor- Proov nr 38 pusel olev krundikiht on oluliselt õhem kui skulp- 1 – valge krundikiht 2 – punane värvikiht tuuridel. Krunt on pude, pulbriline ja eemaldub kergelt aluspinnalt, see näitab sideaine vähesust krundis. Korpuse ja skulptuuride krundikihtide Ill 12. Vaade tabernaakli tagaosale, detailvaade erinevust täheldati juba 1960.–1980. aastate kon- puhastustööde käigus. ◀◀ serveerimistööde käigus, mil väideti, et skulptuuride ja korpuse krundikihid erinevad mitte ainult Ill 13. Detailvaade tabernaakli laele enne tugevuselt ja kihtide arvult, vaid ka struktuurilt konserveerimist.

3 – Konserveerimine 70 Renovatum 2010

Ill 14. Maarja figuuri tagakülg. ◀◀◀

Ill 15. Maarja figuur, detailvaade enne konserveerimist. ◀◀

Ill 16. Jumal-Isa figuur, detailvaade enne konserveerimist.

Figuurid Skulptuuride puidu seisund oli hea. Maarja figuuril krundi- ja värvikihti kinnitati mitmel korral – enne võis täheldada puidu kuivamisest tekkinud pragu- ja pärast eemaldamist altari korpusest, enne viimist sid, mis olid nähtavad figuuri tagaküljel ning ala- Moskvasse ja tõenäoliselt ka enne ülemaalingute osas (vt ill 14). Kuivõrd praod Maarja figuuri taga- eemaldamist. Krundikihi kinnitamiseks figuuridel küljel ei läbinud krundi- ega ka värvi-kullatisekihti, kasutati vinüülatsetaadi kopolümeeri koos 2-etüül- olid need tõenäoliselt tekkinud enne viimistluskih- heksüülakrülaadiga (VA-2EHA) ning SVED-i ve- tide kandmist figuurile. See tähendab, et lõhede- silahust (21). Seega viidi skulptuuride krundikihti pragude tekkimine oli arvatavalt tingitud nn märja täiendavalt sideainet, mis tagas ka parema säilivuse. puidu kasutamisest figuuri valmistamisel, mis vas- Skulptuuride värvi- ja kullatisekiht on kinni, kuid tab Bernt Notke töökojale iseloomulikule materja- väga tugevalt määrdunud (vt ill 16). Kullatis on eel- likasutusele (19). Figuuridel ning nikerddetailidel nevate restaureerimiste käigus tugevasti kahjustada oli paljandunud puidu pind tugevalt määrdunud ja saanud (esineb hõõrdumisi kuni booluskrundini). tolmune. Uus tolmukiht on ladestunud pärast vii- Arvatavalt ei lõpetatud 1975. aasta konserveerimis- mast restaureerimist aastatel 1972–1975. tööde käigus skulptuurigrupi baldahhiiniosa sinise Skulptuuridel oli side erinevate viimistluskihtide pigmendiga alade konserveerimistöid, sest värviki- (krundi ja aluspinna, krundi ja värvikihi) vahel hi pinnal tuvastati liimijääke. Liim oli sulandunud suhteliselt hea, kuigi viimistluskihtides esinesid värvikihti ning kinnitanud ka varasema mustuse. ulatuslikud krundi ja värvikihi kaod (vt ill 15). Ka Seega oli arvatavalt tegemist vaid värvikihi esialgse skulptuuride puhul oli tegemist kriidikrundiga. fikseerimise, mitte värvikihi lõpliku kinnitamise ja 1960.–1980. aastate restaureerimistöid kajastavas puhastamisega. artiklis iseloomustatakse skulptuuride krundikihti Visuaalsel vaatlusel oli skulptuuridel nähtav õhu- paksu ja tugevana, mis on aga suures ulatuses alus- ke läikiv kattekiht (arvatavasti kasutati vahelakina, pinnast lahti löönud (20). mitte lõpliku kattelakina). 1960.–1980. aastate kon- Kuigi artiklis kirjeldatakse üldistavalt kogu altari serveerimistööde aruannete põhjal võib väita, et skulptuure, on samad omadused tõenäoliselt üle enamik figuure kaeti šellaklakiga (22). Kuigi puu- kantavad ka tabernaakli figuuridele. Erinevused duvad dokumentaalsed andmed, mis kinnitaks šel- korpuse ja skulptuuride krundi sidususes võisid laklaki kasutamist tabernaakli figuuride juures, on olla põhjustatud mitmest asjaolust, eelkõige taber- see tõenäoline. Instrumentaalmeetoditega polnud naakli korpuse ja skulptuuride krundikihi struk- siiski võimalik lakikihi keemilist koostist tuvasta- tuuri ja teostuse erinevusest, kuid ka eelnevate res- da, sest kihi paksus oli liiga õhuke ja proovi polnud taureerimistööde erinevast metoodikast. võimalik võtta. Teadaolevalt restaureeriti tabernaakli korpus 1975. Maarja krooni tagaküljele on eelneva konserveeri- aasta suvel Püha Vaimu kirikus kohapeal, skulptuu- mise käigus 1970. aastatel jäetud „aken“ vana katte- rid aga Moskvas 1972. ja 1975. aastal. Skulptuuride kihi näidisega.

3 – Konserveerimine 71 Renovatum 2010

Tabernaakli konserveerimistööd Kristusest, Jumal-Isast ning baldahhiiniga inglist koosnevat skulptuurigruppi konserveerimistööde läbiviimiseks tabernaaklist ei eemaldatud. Eraldi konserveeriti Maarja figuur ja kroon. Esmalt puhastati tabernaakli korpus ja skulptuurid kuivalt pintslite ja tolmuimejaga. Kuivõrd lahtist värvikihti tuvastati peamiselt tabernaakli korpusel, oli vaja korpuse värvikiht väljastpoolt kinnitada 10–15% VA-2EHA vesilahusega. Eraldi kinnitati tabernaakli trooni-baldahhiini skulpturaalse osa sinine temperavärv 5–6% kalaliimi, loorpaberi ja kuumspaatli abil (vt ill 17). Ill 17. Tabernaakli Pärast värvikihi kinnitamist tehti tabernaakli ül- nomasinguga läbi viidud intervjuud võimaldasid baldahhiiniosa, dine pinnapuhastus, sõltuvalt sideaine ja määrdu- täpsustada altari konserveerimise metoodikat ja detailvaade konserveerimistööde muse astmest kasutati erinevaid lahuseid: nõrga kasutatud materjale. Nendele andmetele toetudes käigus. sideainega temperavärviga aladel (troon-baldah- võib väita, et tollel ajal rakendatud konserveeri- ◀◀ hiini osa) kasutati pinnapuhastuseks 2% triam- mismetoodika oli analoogne nii tabernaakli kui ka Ill 18. Tabernaakli skulptuurigrupp, mooniumtsitraadi vesilahust, õlivärviga pindadel kogu altari ulatuses, seega on tabernaakli seisundit detailvaade konserveerimistööde aga veidi suurema kontsentratsiooniga 2–5% tri- võimalik kasutada n-ö vähendatud mudelina kogu käigus. ammooniumtsitraadi vesilahust, väga määrdunud altari puitkonstruktsiooni, arhitektuursete ja orna- õlivärviga pindadel etanooli ja vee segu, kullalehe- mendidetailide ning puitskulptuuride polükroom- ga pindadel aga etanooli ja ensüümi segu (vt ill 18). se seisundi hindamisel. Sellest lähtudes saab teha Korpuse lubivärviga kaetud tagumine külg puhas- üldistusi kogu altari konserveerimisvajaduse kohta, tati destilleeritud veega. ehkki siiski piiratud ulatuses. Puidu ja konstruktsiooni parandused tehti külmlii- Esialgse vaatluse põhjal võib väita, et skulptuuride miga Tidebond. Liimiga kinnitati korpuse lahtised viimistluskihtide (aluspuit-krunt, krunt-värvikiht) detailid: korpuse ülaserva liistud, liidesed tornikes- seisund on üldjuhul hea ning olulisi värviirdumisi te ja klotside ning tornikeste ja roiete vahel. Taber- ei esine. Samuti ei esine silmatorkavaid muudatusi naakli siseinterjööris kinnitati kõik lahtised roide- aastatel 1964–1986 läbi viidud konserveerimistöö- kaared ja lahtine piilar. de käigus tehtud toonimises. Nii polükroomia kui ka paljastunud krundi- ja puidupinnad on aga väga Lõpuks kaeti tabernaakli korpus ja skulptuurid tugevalt määrdunud. Värvikihtide irdumist tuvas- Winsor & Newtoni matt- ja läiklaki seguga 1:1 ning tati tabernaakli välisel korpusel, mis oli konser- asetati oma kohale altaril (vt ill 11). veeritud Püha Vaimu kirikus kohapeal. Esines ka hulgaliselt lahtiseid puitdetaile. Seega võib märgata Kokkuvõte ja järeldused erinevusi tabernaakli eri osade seisundis, sõltuvalt sellest, kas need konserveeriti Püha Vaimu kirikus Tallinna Püha Vaimu kiriku tabernaakli 2009. aasta kohapeal (korpus ja arhitektuursed detailid) või konserveerimis- ja uurimistööde teostamise üheks viidi konserveerimiseks Moskvasse (skulptuurid). ülesandeks oli informatsiooni kogumine, mis või- Tabernaakli uurimistööde käigus on ilmnenud ka maldaks anda hinnangut ning teha ettepanekuid uuemat informatsiooni objekti kunstitehnoloogi- kogu kappaltari edasise uurimise ja konserveeri- lise ülesehituse kohta. Ristlõiked värvikihtidest, mise kohta. Sel eesmärgil koondati andmestik eel- pigmentide ja sideainete määramine võimaldavad nevate konserveerimistööde kohta, mis oli üheks saadud informatsiooni võrrelda juba varasema tea- lähtekohaks objekti seisundi hindamisel ja konser- bega Bernt Notke töökoja kunstitehnoloogilisest veerimistööde planeerimisel. Aastatel 1964–1986 eripärast. Kuigi teadaolevalt teostati aastatel 1964– tehti Tallinna Püha Vaimu altari juures ulatuslik- 1986 konserveerimistööde käigus üsna ulatuslikud ke konserveerimistöid. Arhiiviandmed, artiklid uuringud, pole need uurimistulemused kättesaada- ning konservaatorite Henno Tigase ja Helje Ver- vad ei siinsetele teadlastele ega ka rahvus vahelisele

3 – Konserveerimine 72 Renovatum 2010 huviliste ringile. Nüüdsed uurimistulemused an- 11. Bregmann, Lelekova (viide 7), lk 130. 12. Samas, lk 132. navad lähtekoha ja veendumuse jätkata tehnoloo- 13. MKA toimik 4-16/39, lk 68–69. giliste uuringutega laiemalt kogu altari ulatuses. 14. MKA toimik 4-16/39, kd 2. Kokkuvõtvalt võikski öelda, et tabernaakli konser- 15. Bregman, Lelekova (viide 7), lk 128. 16. Lübecki toomkiriku triumfikrutsifiksi tehnoloogia kohta veerimistööd tõstatasid põhjendatud vajaduse jät- vt nt: Petermann, K. 2000. Bernt Notke: Arbeitsweise und kata edaspidi kogu altari konserveerimis- ja uuri- Werkstattorganisation im späten Mittelalter. Dissertation. Berlin, lk 56. mistööde programmi. 17. Bregman, Lelekova (viide 7), lk 128. 18. MKA toimik 4-16/39, kd 2, lk 67. 19. Petermann (viide 16), lk 53. Viited 20. Bregman, Lelekova (viide 7), lk 128. 21.Samas, lk 129. 1. Artikkel põhineb ennistuskojas Kanuti koostatud Tallinna 22. MKA Toimik 4-16/39, kd 2. Püha Vaimu kiriku tabernaakli konserveerimistööde aruandele, mis on koostatud 2009. aastal. Aruande koostasid Pia Ehasalu, Kriste Sibul, Ingrid Pihelgas, Signe Vahur, Viljar Talimaa. Materjalid 2. Tallinna Püha Vaimu kiriku kroonika 1877–… Käsikiri Triammooniumtsitraat Tallinna Püha Vaimu kirikus; Kaitsekohustuse Teatis (KKT) OÜ Kemasol nr 1123/2002. Koost. kunstiajaloolane Sirje Simson. Männiku tee 104 3. Andmed saadud dr Kerstin Petermannilt (e-kiri, 22. oktoober 11216 Tallinn 2009). Tel +372 658 5221 4. Paul (Pawel) Blome (Bluhm, Blohm) oli Tallinna maalija aastatel 1624–1640. Maalis 1624. aastal Niguliste kiriku VA-2EHA (vinüülatsetaadi kopolümeer peaukse ja dr Ballivi hauaplaadi; värvis 1627. aastal ära 2-etüülhetsüülakrülaadiga) Niguliste kiriku uued veesülitid; värvis 1627. aastal raekoja Plastpolymer / ОАО Пластполимер tuulelipu, sõlmis linnaga lepingu raekoja põhjafassaadile Sankt-Peterburg kuue Rootsi kuninga portree maalimiseks (Kangropool, Venemaa R. 1994. Tallinna maalijad- ja puunikerdajad 1530– ca Теl +7 (812) 527-5951 1640. – Kunstiteaduslikke uurimusi 7, lk 127; Karling, S. E-post [email protected] 1946. Medeltida träskulptur i Estland. Stockholm: Kungliga vitterhets historie och antikvitets akademien, lk 155). Tidebond (original wood glue) 5. Tallinna Püha Vaimu kiriku altar. Objektitoimik varasemate Kremer Pigmente GmbH & Co. KG restaureerimiste kohta. MKA 4-16/39 kd 24. dets. 1973. a, lk Hauptstr. 41–47, D-88317 Aichstetten 52–53. Saksamaa 6. MKA toimik 4-16/39, kd 1–2. Tel +49 756 591 120 7. Vt näiteks: Bregmann, N.; Lelekova, O. 1976. Die E-post [email protected] Restaurierung des Altars von Bernt Notke in Tallinn. – Internationales Kolloquium zum Werk des Bernt Notke: Kalaliim Anlässlich der Restaurierung der Triumphkreuzgruppe im Tuurakalaliim, Venemaa; Salianski Kremer Isinglass Glue’d saab Dom Lübeck 22.–24. September 1976 (Vorträge), lk 126– tellida Kremer Pigmente GmbH & Co. KG kaudu 133; Наумова, М. М; Бирштейн, В. Я.; Тулъчинский В. М. 1981. Исследование некоторых материалов живописи Artists’ Original Matt Varnish ja Artists’ Gloss Varnish полихромных росписей деревянных скулптур 15 века. – (matt- ja läiklakk, Winsor & Newton) Художественное наследие 7 (37), lk 52–58. AS Vunder 8. MKA toimik 4-16/39, kd 2, lk 67. Kesk tee 21, Jüri Tehnopark 9. Samas, lk 68. 75305 Rae vald, Harjumaa 10. Tallinna Püha Vaimu kappaltari tabernaakli Tel +372 656 4003 konserveerimistööde aruanne. Ennistuskoda Kanut, 2009. E-post [email protected]

The study and conservation of the tabernacle in Tallinn Holy Spirit Church: a pilot project for assessing the condition and conservation needs of the altar

Pia Ehasalu

At the beginning of 2009, the Conservation Centre Kanut commenced with the conservation of the upper part (the tabernacle) of the 15th century altar by the famous Lübeck artist Bernt Notke in Tallinn Holy Spirit Church. The conservation project was construed with the ability of giving an assessment and suggestions for future conservation for the whole altarpiece. For this reason the conservation history of the whole altarpiece was build up, technical research (by preparing cross-sections and sample analyses) was carried out and detailed condition survey of the tabernacle was made.

3 – Konserveerimine 73 Renovatum 2010 POLÜKROOMNE FIGUUR COLOCHE: AJALOOLINE TAUST JA KONSERVEERIMINE

Maria Lillepruun Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Ajalooline taust Etnograafilise figuuri Coloche (EAM inv. V/64, mõõdud: K = 29,5 cm, L = 12,5 cm, S = 10,0 cm) omandas Eesti Ajaloomuuseum 1952. aastal, kui praegune Eesti Rahva Muuseum andis üle ühe osa oma võõretnograafia kogudest (vt ill 1–2). Kuna Eesti Ajaloomuuseumi inventarikaardil puudusid andmed figuuri saamisloo kohta, siis arvati veel 2007. aasta lõpuni, et ese pärineb vene admirali ja tuntud Arktika-uurija Ferdinand Friedrich Georg Ill 1. Figuur enne Ludvig von Wrangeli 19. sajandi algul (1817–19, et Eestisse sattunud Coloche osutus näituse jaoks konserveerimist (eestvaade). 1820–24) polaarvööndisse ja põhjarahvaste juurde kõlbmatuks ja kunstnik tegi uue variandi, mis ongi ◀◀ tehtud ekspeditsioonidelt. Objekti tausta põhjali- praegu Šotimaal (vt ill 3). Ill 2. Figuur enne kum uuring 2007. aastal on aga viinud uute huvi- konserveerimist Figuuri alusele kleebitud paberetiketil on kirjas: (tagantvaade). tavate avastusteni. „Coloche. Колошъ изъ Ситхи“. Tekstist saab esi- 1867. aastal toimus Pariisis 217 päevakestnud maa- algset informatsiooni kujutatud indiaanlase kohta. ilmanäitus ehk Exposition Universelle de 1867, mil- Kološid on venekeelne nimi Tlingiti indiaanlaste lest võttis osa 41 riiki. Keiser Napoleon III avas selle kohta, kes 19. sajandil elasid enamasti Sitka saa- Marsi väljakul 1. aprillil 1867. Kunsti-, tehnika- ja rel. Sitka saar oli Venemaa koloniaalpealinnaks majandussaavutuste seas eksponeeriti näitusel ka Alaskal 1867. aastani, mil Alaska müüdi Ameeri- kipsfiguurikeste sarja „Venemaa rahvused“. Peter- ka Ühendriikidele. Alaska Tlingiti indiaanlased on buri meistri I. M. Heiseri valmistatud sari oli ilm- rohkearvuline hõim, mis koloniaalvallutustele vaa- selt spetsiaalselt selle maailmanäituse tarvis tehtud tamata on suutnud säilitada oma kultuuri, mis on ja koosnes enam kui sajast polükroomsest kips- elujõuline tänapäevani, eelkõige rahvakunsti näol. figuurist, mis kõik kujutasid 19. sajandi Venemaa 2007. aasta sügisel külastas Kanutit dr Jean-Loup rahvuseid Skandinaaviast Alaskani (1). Nüüdseks Rousselot, Münchenis asuva Riikliku Etnoloogia- Ill 3. Figuur Šotimaa võib kindlalt öelda, et eesti Coloche kuulus sarja muuseumi (Staatliches Museum für Völkerkunde Rahvusmuuseumist. „Venemaa rahvused“, mille ostis Pariisi maailma- München) asedirektor ja Põhja-Ameerika rahvaste näitusel ühe vene kaupmehe käest endale Šotimaa asjatundja, et Coloche’i figuur üle vaadata. Tema Rahvusmuuseum (National Museum of Scotland). arvamusel on selle figuuri puhul üllatav äärmiselt Praegu on selle muuseumi fondis 104 figuuri, nen- korrektne Tlingiti mustrite kujutamine: figuur kude hulgas nii mees- kui ka naisfiguure. Šotimaa jutab Tlingiti rikast indiaanlast Sitka saarelt, arva- Rahvusmuuseumis on hoiul ka üks Coloche’i fi- tavasti hõimu juhti või tema sugulast. Ilmselt oli guur, mis on Eesti Ajaloomuuseumi omaga ident- vene kunstnikul eeskujuks detailne joonistus Tlin- ne, kuid erinevalt viimasest on see väga hästi säi- giti riietusest. Kuna Tlingiti indiaanlased šifreerisid linud. Mõlemad on tõenäoliselt sama autori tööd, tikandite ja trükiste abil oma nimed riietusele, siis kuid näitusele läks vaid üks nendest. Võib oletada, teoreetiliselt on asjatundjal võimalik välja lugeda ka

3 – Konserveerimine 74 Renovatum 2010

Eesti Ajaloomuuseumi Coloche’i pärisnimi. Eesti figuuril on värv kahjuks ulatuslikult irdunud, kuid Šoti omal on kogu muster täielikult säilinud – see võimaldakski Tlingiti mehe nime väljaselgitamist. Ainus ebatäpsus kuju juures on see, et tlingitid ei kandnud tavaliselt pükse, need on aga Coloche’il jalas. Kuid alati võis ju olla ka erandeid. Coloche’il on seljas mantel ja Chilkati kilt – lühike seelik, mida kandsid Tlingiti indiaanlased Chilkati alahõimust. Need esemed valmistatakse päriselus tavaliselt kas lammaste või mägikitsede villast. Kildi servad on figuuril värvitud pruunikaks. Tegelikult riputavad indiaanlased kildi servale linnunokad. Nokad kin- nitatakse ka põlle servale ja jalutamisel teevad need Ill 4. Röntgenfoto üksteise vastu põrkudes tasast heli. Figuuri püks- figuurist. te ja mokasiinide vahel nähtavad säärised tehakse alati kõvast nahast. Vasakus käes hoiab Coloche maski, mida kasutatakse rituaalides vaimudega suhtlemisel. Tlingiti maskid on rasked ja tehtud puidust – märk sellest, et tlingitid ei ole kunagi olnud rändrahvas, sest rännates poleks nad saanud neid maske kaasas kanda. Arvatavasti on Eesti Aja- loomuuseumi Coloche oma paremas käes hoidnud stiliseeritud linnukujulist käristit. Selline käristi on säilinud Šotimaal oleva figuuri käes.

Objekti uuringud ja seisundi hindamine Objekti konstruktsiooni uuringuks ja materjalide identifitseerimiseks kasutati röntgenanalüüsi, analüütilist poolmikroanalüüsi ja mikro-ATR-FT- IP-spektroskoopiat. Ida-Tallinna Keskhaiglas läbi viidud röntgenanalüüs näitas, et figuur on seest õõnes, puidust karkassiga ja koosneb kahest kokku kleebitud kipspoolest (vt ill 4). Figuuri kipskeha on Ill 5. Detailfoto tervik ja konstruktsioon tugev. kahjustustest figuuri mütsi peal. Pruuni tooniga värvitud kehaosad ja valged rõiva- detailid on suhteliselt heas seisundis, kuid teisi po- lükroomseid pindu katab tihe krakelüürvõrgustik vastatud valge krundikiht sisaldab peamiselt krii- ja kohati läbivad lõhed kattekihte kuni kipskehani. ti, millesse on täitematerjalina lisatud hulgaliselt Värvikihtide jäikuse ja rabeduse tõttu lagunevad kiude. Kriidikrundil asub silikaatseid aineid, kriiti, need väiksemagi surve korral tükkideks. Umbes vaha ja õli sisaldav erekollase värvusega kiht, millel 50% figuuri pinnast on värvikadudega (vt ill 5). paiknevad pealispinna suunas tihedad ja küllaltki Tõenäoliselt on kahjustused tekkinud ebasobivatest paksud kriiti sisaldavad heledad vahekihid. Instru- keskkonnatingimustest, mis on põhjustanud kih- mentaalmeetoditel teostatud uuringud tegi Tartu tide kuivamise ning sisepingete tekkimise erineva Ülikooli katsekojas Signe Vahur. mineraalse koostisega materjalides. Kihtide sidu- Figuuri ihu on värvitud helepruuniks ning rõivade- sus on nõrgim just kipskeha ja kriidikrundi vahel. tailides on kasutatud musta, pruuni, punast ja sinist IP-spektroskoopia uuringu tulemusel selgus, et pigmenti. Kattevärvid on veetundlikud, mustad otse kipskehal paiknev ja kõikides ristlõigetes tu- värvipinnad on tundlikud ka etanoolile.

3 – Konserveerimine 75 Renovatum 2010

Ill 6. Figuur pärast konserveerimist (eestvaade). ◀◀

Ill 7. Figuur pärast konserveerimist (tagantvaade).

Ristlõigete alusel võib väita, et figuuri autor on töö oma tugevuse tänaseni, siis valiti konsolidandiks käigus teinud ka parandusi. Näiteks on figuuri müt- PBMA tänapäevane analoog Paraloid B72. Testide sil sinised ja punased värvikihid kaetud valge krun- tulemusel selgus, et pärast kattekihtide niisutamist diga ning seejärel värvilahendust taas korratud. 75% etanooliga piisab konsolideerimiseks 5% Pa- raloid B72-st etüülatsetaadis. Lisaks tuli pinda töö- delda ka sooja spaatliga. Pärast värvikihtide kinni- Konserveerimine tamist puhastati objekt pindmisest määrdumusest Kahjustunud kihtide fikseerimisel on suurimaks ja eemaldati pinnalt liimaine jäljed. Kaod krunditi probleemiks olnud nende jäikus ja aluskihtide kui- pigmenditud kriidi-liimikrundiga. Kadude krun- vamisest tekkinud tühimikud värvikihtide all. Juba timine oli hädavajalik, kuna ühtlane pind toetab 1990. aastate algul, mil skulptuur konserveerimi- säilinud värvikihte. Konserveeritud objekt kaeti seks Kanutisse toodi, tehti testid leidmaks lahtise Winsor & Newtoni mattlakiga. Figuuri jalad kin- kattekihi kinnitamiseks sobilikku liimainet. Sel ajal nitati alusele Eskaro niiskuskindla puiduliimi abil testiti polükroomsete objektide konserveerimisel (vt ill 6–7). laialdaselt kasutatud polümeeri PBMA (ПБМА, Skulptuuri hoiustamiseks valmistati spetsiaalse ku- polübutüülmetakrülaat), töödeldes pindu eelnevalt juga arhiivipüsivast papist säilituskarp, mille sees 75% etanooliga. Testide tulemusena osutus sobiva- on objekt kaitstud põrutuste ja tolmu eest. Säili- maks aluskihtide kinnitamine 5% polümeerilahu- tusümbrise valmistas konservaator Jolana Laidma. sega. Ülemised värvikihid õnnestus fikseerida 12% Koos konserveeritud objektiga anti muuseumile PBMA lahusega atsetoonis. Mitmel põhjusel figuu- üle põhjalik dokumentatsioon kõikide uurimistöö ri tookord ei konserveeritud. tulemustega ning soovitused objekti edaspidiseks 2007. aastal võeti konserveerimine uuesti ette. säilitamiseks. Kuna Coloche’i figuur on endiselt Kuna varasem värvikihtide kinnitus on säilitanud väga habras, tuleb seda hoiustada puhta õhu ja

3 – Konserveerimine 76 Renovatum 2010 stabiilse mikrokliimaga ruumis, kaitsta tolmu ja Konservaator ei ole üksnes käsitööline, vaid vaja- otsese päikesekiirguse eest. Tingituna figuuri vär- dusel ka kunstiajaloolane ja uurija. Kui ese saabub vikihi seisundist tuleb olla eriti ettevaatlik figuuri konserveerimisele ilma andmeteta autori, koolkon- puhastamisel ja vältida lööke ning raputusi. na, valmimiskoha ja -aja kohta, peab konservaator enne tööleasumist andma endast parima selle informatsiooni leidmisel. Uurimistöö polükroomse Kokkuvõte Coloche’i figuuri kohta ei aidanud ainult hajutada Eesti Ajaloomuuseumi museaalide hulgas on müüte selle saatusest, vaid parandas ka konservaa- Coloche’i-taoline polükroomne figuur haruldus, tori arusaamist objektist, mis omakorda oli kasuks mis põhjendab ka selle ajaloolise tausta uurimist. keerulises konserveerimisprotsessis.

Materjalid Viited • Paraloid B72 1. Andmed pärinevad autori kirjavahetusest Šotimaa • Jäneseliim Rahvusmuuseumi Okeaania, Ameerika ja Aafrika kogude • Pigment nr 4710* Beinschwarz aus Knochen peakuraatori Chantal Knowlesi ja konserveerimise ja Kremer Pigmente GmbH & Co. KG analüütiliste uuringute osakonna juhataja dr Jim Tate’iga Hauptstr. 41–47, D-88317 Aichstetten 2007. aastal. Saksamaa Tel +49 756 591 120 E-post [email protected]

Eskaro puiduliim B3 Eskaro AS Fosforiidi 20 74114 Maardu Tel +372 621 79 49

Artists’ Original Matt Varnish (mattlakk, Winsor & Newton) AS Vunder Kesk tee 21, Jüri Tehnopark 75305 Rae vald Harjumaa Tel +372 656 4003 E-post [email protected]

Polychrome figure Coloche: historical background and conservation

Maria Lillepruun

Coloche, the ethnographic figure, was acquired by the Estonian History Museum in 1952. When the figure reached the Conservation Centre Kanut, there was no data with regard to the origin of the item. Yet the long-term research on the background of the figure led to interesting findings – it turned out that Coloche serves as a part of the series of gypsum figures “Nations of Russia”, made for the World Exhibition held in Paris in 1867. The remaining 104 figures of the series are currently preserved in the Scottish National Mu- seum. Prior to conservation, there were paint losses in about 50 % of the surface of the figure. As the paint layers were rigid and brittle, they fell into pieces even in the case of minor pressure. The damaged layers were fixed in the course of conservation. Thereafter, the figure was cleaned of dirt and the losses were primed with pigmented chalk-adhesive. The conserved Coloche was returned to the Estonian History Museum.

3 – Konserveerimine 77 Renovatum 2010 HANILA PAULUSE KIRIKU ALTARI RESTAUREERIMINE JA SELLE PAIGALDAMINE KIRIKUSSE

Signe Vahur Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Hanila Pauluse kiriku omapärase barokkstiilis al- ülesandeks oli ilmselt materjali imiteerimine (ar- tari valmistas 18. sajandi alguses puunikerdaja vatavalt alabaster, marmor või muu) (3). Hanila Dietrich Walter. Altar seisis Hanila kirikus 1975. kiriku varaloendites on altarit (ka kantslit) esma- aastani, pärast koguduse tegevuse lakkamist anti al- kordselt märkinud 1807. aastal kiriku tolleaegne tar osaliselt üle Eesti Kunstimuuseumile. Järgneva pastor Gustav Albert Haller. Sissekandes on juttu kolmekümne kahe aasta jooksul on altari detailid „kivist“ altarist ja kantslist. 1889. aastal kirjelda- olnud hoiul mitmes muuseumihoidlas. Selline al- takse kiriku kroonikas Hanila altarit sini-valgena – taridetailide kolimine ühes kohast teise ja erinevad valged kipsist figuurid sinisel foonil. Altar võidi üle sisekliima tingimused on põhjustanud suuri värvi- värvida 1811. aastal või 1858.–1860-ndate aastateni kihi ja kullatise irdumisi aluspinnalt, aga ka konst- kirikus tehtud suuremate remonditööde käigus. ruktsioonilisi ning mehhaanilisi kahjustusi. Altari praegune värvilahendus pärineb arvatavasti 2007. aastal alustati Ennistuskojas Kanut alta- ajavahemikust 1911–1933 (seda tõendavad altari ridetailide konserveerimist. Käesolevas artiklis taustatahvli tagaküljele sinise pliiatsiga kantud aas- vaadeldakse altaridetailide seisundit, tehtud kon- taarvud 1911–1933) (2). Seega on altaril sajandite serveerimis- ja restaureerimistöid, altari osade jooksul olnud mitu värvilahendust. kokkupanemist ning paigaldamist tagasi Hanila Altar seisis Hanila kirikus kuni 1975. aastani, mil kirikusse. altar pärast koguduse tegevuse lakkamist Eesti Kunstimuuseumile osaliselt üle anti. Pärast kirikus toimunud rüüstamisi ja vandaalitsemisi anti Eesti Ajalooline taust Kunstimuuseumi valdusesse altari kesktahvli risti- grupp (Neitsi Maarja, Kristus ristil, Johannes) koos Hanila Pauluse kirik on üks vanimaid Lääne-Eesti kahe keerubiga (inglipeaga), altari pealmik Kris- sakraalhooneid, mis on valminud Liivi ordu alga- tus-valitseja ja kahe putoga (inglifiguuriga) ning tusel 1260. aastate lõpus. Liivi sõjas tugevalt kanna- küljelt rullis dekoratiivelement (lehtornament) (4). tada saanud kiriku ehitas uuesti üles Virtsu mõisa Järgneva ligi kolmekümne kahe aasta jooksul on al- omanik, Rootsi kindral Gustav Baner ning edaspidi taridetailid olnud hoiul mitmes muuseumihoidlas, kuuluski Hanila kiriku patronaadiõigus Vana-Virt- sealhulgas Toompeal asuvas Rüütelkonna hoones su mõisa omanikele. Üks kiriku patroonidest, Erich ja enne konserveerimisse tulemist 2007. aastal Ni- Appelgreni lesk Christina Eleanora Drackenhielm, guliste kirikus. annetas 1709. aastal kirikule altari, kantsli ja torni- kella. Altari ja kantsli annetamist kinnitab ka kiri altari predellal (1). Arhiiviandmete põhjal võib Ha- nila kiriku altari (ka kantsli) valmistajaks pidada Altaridetailid ja nende seisund skulptorit ja puunikerdajat Dietrich Walterit (2). enne restaureerimist Sajandite jooksul on kirikus tehtud mitmeid re- 2007. aastal toodi Kanutisse altari kõik eraldi ole- monditöid ja nende käigus võidi üle värvida ka vad figuurid ja detailid. Juba varem, 1990. aastatel, altar. 18. sajandil oli altari üldine värvilahendus oli Kanutisse toimetatud altari predella ning raami- monokroomne, kusjuures värvkatte peamiseks ga taustatahvel.

3 – Konserveerimine 78 Renovatum 2010

Teadaolevalt on Hanila altari ülesehitus järgmine: raamiga ümbritsetud taustatahvli keskel asub Kris- tus ristil, temast vasakul Maarja ja paremal Johan- nese figuur, tahvli ülemistes nurkades keerubid; tahvelraami all on predella ja üleval altari pealmik, kus kõige tipus paikneb Kristus-valitseja ja temast kahel pool putode figuurid; tahvelraami mõlemal küljel on rullis külgdekoratiivelemendid. Enne konserveerimist hinnati kõikide altaridetailide seisundit. Teadaolevalt on altari figuure ja teisi detaile viimase restaureerimise käigus õlivärvidega üle värvitud. Valge õlivärviga (arvatavalt tsinkval- ge) olid üle värvitud Maarja, Johannese ja keerubite figuurid. Kristusel ristil, putodel ja Kristus-valitsejal oli kasutatud sarnast valget-kuldset värvigam- mat. Predellal, altari pealmikul ja rullis külgdekora- Ill 1. Kristus- tiivelementidel oli esindatud valge, kuldne, pruun valitseja figuur enne restaureerimist. ja hall värvitoon, taustatahvel raamiga oli kuldses- pruunis värvitoonis. Värvikihtide seisund figuuridel ja teistel suure- matel altaridetailidel (taustatahvel raamiga, altari pealmik, parempoolne rullis külgdekoratiivele- ment) oli suhteliselt halb. Altaridetailide ühest kohast teise transportimine, niiskuse ja temperatuuri kõikumine, samuti puidu kuivamine ning nõrk side Ill 2. Altari pealmiku krundi ja värvikihi vahel olid kaasa toonud värviki- värvikihi seisund enne hi (nii valge värvikihi kui ka kullatise) lahtilöömise, restaureerimist. aga ka pudenemise ja irdumise krundikihilt, see- tõttu olid enamikul figuuridest suured värvikaod (vt ill 1). Taustatahvlil, raamil, altari pealmikul ja parempoolsel rullis külgdekoratiivelemendil olid Ill 3. Parempoolse puto kuldselt särbilt võetud seevastu värvikihid põhiliselt krundilt lahti löönud värviproovi ristlõike foto. ja nii ulatuslikke värvikadusid kui figuuridel ei esinenud. Samas leidus ka kohti, kus värvikaod koos nagu kask, kuusk, mänd ja pappel. Altarifiguuridel krundikadudega ulatusid puiduni (vt ill 2). Nii val- ja teistel detailidel oli puit aja jooksul kokku kuiva- ge värviga kui ka kullatisega pinnad olid kaetud nud, pehkinud ning seetõttu oli kannatada saanud peene krakelüüriga. Kullatisekiht oli õhuke, selle ka mitme detaili konstruktsioon. Mitmel figuuril all oli näha punakaspruuni boolust (vt ill 3) ja mit- oli mõni detail konstruktsiooni küljest lahti (nt pu- mel pinnal oli kullatis booluselt irdunud. Kattekihi tode tiivad), murdunud või puudus üldse: näiteks puudumise tõttu olid figuuride ja teiste altaride- Kristusel ristil puudus risti horisontaalne laud ja tailide värvikihid tugevasti määrdunud (figuuride selle küljes olnud nimesilt Kristuse initsiaalidega; näod olid tahmunud), kohati oli näha hallitust ja mõlemal putofiguuril ja ka Kristus-valitsejal olid mõned detailid olid kaetud lindude ekskrementi- puudu mõned sõrmed (või sõrmeotsad); parem- dega. Hallitusseente määramiseks kasutati Hygicult poolsel putol puudus vasakus käes olnud pasun; Y&F testi. Kristus-valitsejal puudusid kroon ja lipp, mida ta Altaridetailide krundikaod olid osaliselt puiduni hoidis algselt paremas käes. välja. Säilinud paljandunud krundikiht oli määrdu- Predella (altari kirjatahvliga alumine osa) ja vasak- nud, samas oli krundikihi side puidupinnaga hea. poolse rullis külgdekoratsioonelemendi konser- Mõnel detailil esinesid krundikaod koos värvika- veerimist alustati juba 1997. aastal. Predella kon- dudega. serveerimisega tegeles konservaator Malle-Reet Alusmaterjalina on kasutatud mitmeid polü- Heidelberg. Tänu sellele, et need altaridetailid olid kroomsele puidule ebatraditsioonilisi puiduliike, eelnevalt konserveeritud, olid need ka palju pare-

3 – Konserveerimine 79 Renovatum 2010 mas seisundis. 1997. aastal tehtud konserveerimis- tööde käigus oli detailide lahtine värvikihid kinnitatud ja värvikadude kohad krunditud, predella oli kaetud dammaralakiga. 2007. aastal vaadati nende detailide seisund uuesti üle. Predella ja rullis külg- dekoratiivelement olid pealt veidi tolmused, üksi- kutes kohtades oli värv aluspinnalt lahti tulnud ja värvikiht oli jäik ning rabe, samas oli side krundi ja värvikihi vahel üldiselt hea.

Restaureerimine Analoogselt Hanila kiriku kantsliga otsustati ka altari konserveerimise ja sellele järgneva restaureerimise kasuks. Restaureerida otsustati sellepärast, Ill 4. Kristus- et tegemist on tegutseva kirikuga ja restaureeritud valitseja figuur pärast altar sobiks kokku kiriku üldinterjööriga. Kõikide restaureerimist. altaridetailide restaureerimiseks kasutati samu ma- Mitmel figuuril ja altaridetailil tuli pärast restau- terjale. Kuna oli teada, et altar paigaldatakse tagasi reerimist teha puiduparandusi ja tugevdada konst- kirikusse, siis arvestati materjalivalikul kiriku si- ruktsiooni. Lahtised detailid (nt putode tiivad, sekliimaga (temperatuuri kõikumiste, niiskuse jm akantuseleht ja pasun; altari rullis külgdekoratiive- mõjudega). lementide kullatud detailid ja teised väiksemad de- Altaridetailidel olid värvikihid pudedad ja krun- tailid) kinnitati oma kohtadele. Mitmele altaridetai- dipinnalt lahti, seetõttu oli otstarbekas kõigepealt lile tuli juurde meisterdada puuduvad osad, näiteks värvikihid kinnitada (enne seda tehti pinna kuiv- Kristusele ristil valmistati puuduv horisontaalne puhastus). Seejärel puhastati määrdunud pinnad, laud ning Kristuse käed kinnitati sellele puutüüb- krunditi ja toneeriti kõik värvikadude kohad ning litega (vt ill 5). Taustatahvli ülemises parempoolses lõpuks lakiti kõik detailid (vt ill 4). nurgas asetseval keerubifiguuril tuli tiivale juurde Tabelis 1 on esitatud altaridetailide restaureerimis- meisterdada puuduolev vahetükk, mis hiljem liimi- protseduurid ja nende juures kasutatud materjalid. ti kokku teiste lahti olevate tiivaosadega (vt ill 6).

Tabel 1. Altaridetailide Tehtud tööd Kasutatud materjalid restaureerimistööd ja kasutatud materjalid Pinna kuivpuhastus pintslid, peene otsikuga tolmuimeja

15% VA-2EHA vesilahus (liimijääkide eemaldamine etanooli ja Värvikihtide esmane kinnitamine ka atsetooniga)

5% triammooniumtsitraadi vesilahus, destilleeritud vesi, eta- Üldine pinnapuhastus nool

Korduskinnitus (kohati) 15% Acronali vesilahus (liimijääkide eemaldamine atsetooniga) Värvikadude kruntimine kriit, 8% jäneseliim Vahelakkimine mattlakk Winsor & Newton, white-spirit (1 : 1) õlivärvid (lahustina tärpentin) Toneerimine kullapulbrid (Mica Powder), läiklakk Winsor & Newton, white- spirit

mattidel pindadel mattlakk Winsor & Newton Kaitsekihiga katmine, lakkimine kullatud pindadel läiklakk Winsor & Newton

Puiduparandused ja konstruktsiooni liim Tidebond, männipuit, kasepuit, oksüdeeritud miinuspea tugevdamine kruvid

3 – Konserveerimine 80 Renovatum 2010

Restaureerimistööd olid väga mahukad ja aega- nõudvad. Altaridetaile restaureerisid Ingrid Pihel- gas, Signe Vahur, Maria Lillepruun, Maike Nau- mann (Saksamaa Erfurti Ametikõrgkooli tudeng, kes praktiseeris sellel ajal Kanutis).

Altaridetailide kokkupanemine ja altari paigaldamine Hanila kirikusse Kõige keerulisem töö oli altaridetailide kokkupanemine. Eel- ja ettevalmistustööd ning proovikokku- panemine tehti Kanutis. Lõplikult pandi altar kokku Hanila kirikus kohapeal.

Tööd Kanutis Altari kokkupanemisel tugineti varasemale foto- dokumentatsioonile (5). Kõige esimese tööna kinnitati omavahel kokku taustatahvel ja seda ümbritsev raam. Taustatahvel oli valmistatud mitmest vertikaalsest lauast, mis olid omavahel kinnitatud puutüüblitega, lisaks oli Ill 5. Kristusele ristil lisati tagakülje keskele pandud horisontaalne toestav puuduolev detail. põõn. Aja jooksul olid puidukuivamise tagajär- jel laudade vahele tekkinud praod, kuna laudade mõõtmed olid vähenenud (vähenes puidu mass). Lauad fikseeriti uuesti omavahel kokku (kaotati praod), taustatahvel pandi raami. Kahanemise tõttu ei püsinud taustatahvel korralikult raamis, mistõttu valmistati raami külgedele abiliistud, mis fikseerisid tahvli raami külge. Kasutades liimi ja tüübleid, Ill 6. Keerubi tiivale kinnitati altaritahvli keskele Kristus ristil, sellest lisatud puuduolev vahetükk. vasakule poole paigutati Neitsi Maarja ja parema- le poole Johannese figuur, taustatahvli ülemistesse nurkadesse aga keerubite figuurid. Ettevalmistustööna freesiti altari pealmikul olevate Seejärel ühendati tahvelraamile nii keel-, tüübel- putode ja Kristus-valitseja alustesse pesad, millesse kui ka kruviühendustega predella, altari pealmik liimiti keeled, mille abil sai figuurid hiljem kirikus ning külgedele rullis külgdekoratiivelemendid. kinnitada altari pealmikule (vt ill 8). Altari pealmik Algsest konstruktsioonist olid säilinud predellale on altarit ülevalt ääristav mitmest komponendist kinnituvad ühenduskeeled ja tahvli raamis olevad koosneva nikerddekoratsioon, mille keskseks ele- keelepesad ning neid oli võimalik kasutada alta- mendiks on ring, millel asub tuvina kujutatud ja ri kokkupanemisel. Altari tahvliraam ja pealmik valgeks värvitud Püha Vaimu figuur. Altari peal- ühendati omavahel tüüblitega. Kanutis fikseeriti mikul akantusdekoratsiooni ääristavate putode tahvliraamile ainult külgdekoratiivelemendid. Üle- figuuride alused kinnitati liimiga tagasi oma esi- jäänud konstruktsioonidetailid – predella, tausta- algsetele kohtadele ning tugevdati (liim, miinuspea raam, pealmik, Kristus-valitseja ja putode figuurid oksüdeeritud kruvid) tagantpoolt puitklotsidega, – olid omavahel seotud keeltega ning ühendatud millesse omakorda freesiti figuuride kinnitamiseks tüüblitega, et need oleks võimalik demonteerida keelepesad. Samasugune tugevdusklots ning kee- ning transportida Hanila kirikusse (vt ill 7). lepesa tehti ka altari tipufiguuri Kristus-valitseja

3 – Konserveerimine 81 Renovatum 2010 jaoks. Altari pealmiku alumisse profiilliistu puuriti Ill 7. Altarikonstruktsiooni skeem (skeemi autor Pia puittüüblipesad, mille abil fikseeriti pealmik hiljem Ehasalu). taustatahvli raamile.

Tööd Hanila kirikus Altar transporditi Hanila kirikusse kolmes osas. Edasised tööetapid teostati Hanila kirikus kohapeal. Altari paigaldamist alustati predella asetamisega kivialusele, millele tõsteti taustatahvel raamiga (Ka- nutis oli sellele juba fikseeritud ristigrupi figuurid koos keerubitega), kõige lõpuks tõsteti raamile altari pealmik. Et altari pealmik, taustatahvel raamiga ning predella ei tuleks tüübel- ja keelühendustest lahti, fikseeriti nende taha keskele kruvidega tala, mis ühendas omavahel kõik kolm põhikonstrukt- siooni detaili. Altari nihkumise ja ka vajumise vältimiseks kivialuselt fikseeriti altar tagantpoolt kivialuse külge kahe vertikaalse puitlatiga, lisaks kinnitati altar ka metall-latiga seina külge (vt ill 9). Kõige lõpuks paigaldati altari pealmikule putod ja la kirikus assisteerisid teda Tiit Hindpere ja Kaur Kristus-valitseja figuur. Kukkur. Altaridetailid pani Kanutis kokku puidukonservaa- Altari restaureerimine ja paigaldustööd Hanila ki- tor Viljar Talimaa, altari paigaldamise juures Hani- rikus lõpetati 2009. aasta kevadel (vt ill 10).

Ill 8. Ettevalmistustööd putofiguuri kinnitamiseks altari pealmikule.

IIll 9. Hanila kirikusse paigaldatud altari tagakülg. ◀◀

Ill 10. Hanila kirikusse paigaldatud altari üldvaade.

3 – Konserveerimine 82 Renovatum 2010

Kokkuvõte Hanila kiriku altari restaureerimist alustati 2007. ligikaudu kaks aastat. Ulatuslikumaid ja keerulise- aastal, mil altari detailid toodi Ennistuskotta Ka- maid töid oli altaridetailide kokkupanemine ning nut. Altaridetailid olid halvas seisundis: värvikihid paigaldamine kirikusse. olid osaliselt aluspinnalt lahti, pinnad olid tugevalt Mitukümmend aastat erinevates hoidlates olnud määrdunud ning konstruktsioon oli nõrk. Restau- altar sai lõpuks restaureeritud ja oma esialgsele ko- reerimistööd olid mahukad ja aeganõudvad, kestes hale Hanila kirikus paigaldatud 2009. aasta kevadel.

Viited 1. Tekst predellal on järgmine: „Gott zu Ehren und dieser Mica Powder (kullapulber) Kirche zur Zirde / hat der Wohl Sehl / Herrn Commisarieos Kremer Pigmente GmbH & Co. KG Erich Appelgrens Frau Wittiwe die Hochwohlgeborene Frau Hauptstr. 41–47, D-88317 Aichstetten Christina Eleonora Drackenhielm dieser Altar und Cantzel Saksamaa vorfertigen und vor Ehret Anno 1709.“ Tel +49 756 591 120 2. Ehasalu, P.; Sibul, K. 2000. The Pulpit of the Hanila Church, E-post [email protected] its Investigation and Conservation. – The Baltic-Nordic conference on conserved and restored works of art, 6–9 Oct Sepp Leaf Products, Inc. 1999, Tallinn, Estonia, lk 56–62. 381 Park Avenue South 3. Tigane, H. 1987. Hanila altari ja kantsli tehnoloogilistest NY 10016 New York uurimistest. – Kogude teatmik: artiklid 1985. Tallinn: ENSV USA Riiklik Kunstimuuseum, lk 46. Tel +1212 683 2840 4. Liivrand, H. 1987. Hanila altar ja kantsel 1709. – E-post [email protected] Kogude teatmik: artiklid 1985. Tallinn: ENSV Riiklik Kunstimuuseum, lk 40–45. Artists’ Original Matt Varnish, Artists’ Gloss Varnish 5. Karling, S. 1943. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der (mattlakk ja läikega lakk, Winsor & Newton) Renaissance und des Barocks in Estland. Dorpat: Õpetatud AS Vunder Eesti Selts, lk 364. Kesk tee 21, Jüri Tehnopark 75305 Rae vald, Harjumaa Tel +372 656 4003 Materjalid E-post [email protected] Acronal (akrüüldispersioon) BA-DBM / ВА-ДБМ (vinüülatsetaadi kopolümeer Tidebond (original wood glue) dibutüülmaleinaadiga) Kremer Pigmente GmbH & Co. KG Plastpolymer / ОАО Пластполимер Hauptstr. 41–47, D-88317 Aichstetten Sankt-Peterburg Saksamaa Venemaa Tel +49 756 591 120 Теl +7 (812) 527-5951 E-post [email protected] E-post [email protected]

Restoration and installation of the altar of St. Paul’s Church in Hanila

Signe Vahur

The Baroque style altar of St. Paul’s Church in Hanila was made by wood-carver Dietrich Walter at the beginning of the 18th century. The altar stayed in the Hanila Church up until 1975, and was partially handed over to the Estonian Art Museum after the congregation stopped its operation. During the next thirty-two years, the altar details have been preserved in different museum repositories. Such movement of altar details between different locations, and versatile micro-climatic conditions resulted in the flaking of the paint layer and gilding from the surface, and also constructional and mechanical damage. The restoration of altar details commenced in the Conservation Centre Kanut in 2007, lasting for approximately two years, due to the voluminous and time-consuming nature of the work. One of the more extensive and complicated stages was the assembly of the altar details and the installation thereof on its initial location in the Hanila Church in spring 2009.

3 – Konserveerimine 83 Renovatum 2010 AJALOOLISED FOTOALBUMID JA NENDE ÜLESEHITUS

Vilja Sillamaa Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Ill 1. Joonistusalbum aastast 1888, esikaas pärast konserveerimist. Koos fotograafia arenguga ja esimeste paberalustel Tallinna Linnamuuseum. Konserveerinud Sirje fotode levikuga 1850. aastatel hakati fotosid albu- Kask. mitesse koondama. Fotoalbumite struktuur lähtus suures osas fotode valmistamise tehnoloogiast ja muutus paindlikult vastavalt vajadustele. Ajaloolisi fotoalbumeid ei ole Eestis siiani süsteem- selt kirjeldatud ja ülesehituselt lähtuvalt analüüsi- tud. Richard W. Horton on uurinud ajaloolisi fotoalbumeid Ameerika Ühendriikides ning jaganud need kaheksasse tüüpi. Käesolevas artiklis vaatlen, Ill 2. Joonistusalbum kuidas meie muuseumides asuvad vanemad albu- aastast 1888, sisuplokk enne konserveerimist. mid ja Ennistuskojas Kanut konserveeritud viisteist Tallinna Linnamuuseum. fotoalbumit sellesse süsteemi sobituvad.

I tüüp fotoalbumeid on tavapärane valgete lehtedega köide. Algselt kasutati selliseid väikeseformaa- dilisi albumeid märkmete ja visandite tegemiseks, eriti reisimälestuste jäädvustamiseks. Alates 1850. aastatest hakati nendesse ka esimesi fotosid liimi- ma. Üks selline joonistusalbum aastast 1888 on konserveeritud Ennistuskojas Kanut (vt ill 1–2).

II tüübina järgnes aastail 1850–1870 juba spet- Ill 3. II albumitüübi siaalselt fotode hoidmiseks valmistatud pehmest skeem. paberist tagasipööratud valtsidega album. Ploki sul deformeerunud ja lokivad: õhuniiskuse kõiku- õhukesed paarislehed volditi köite selja poolt tagasi des albumilehtede vabad ääred venivad ja tõmbu- ja need moodustasid õmblemiseks valtsi, mis andis vad kokku, samal ajal kui liimitud foto pind säilitab fotode paksuse jaoks köite seljale ruumi (vt ill 3). oma sileduse. Esimeste paberalusel fotode alusmaterjaliks on õhuke paber, mis on immutatud soolalahusega ja III albumitüübi puhul võeti kasutusele paksem muudetud valgustundlikuks hõbenitraadi lahuse- (kuni 1 mm) paber, mis ühendati omavahel paa- ga. Hõbedaosakesed asetsevad otse paberikiudude rislehtedeks tekstiiliribadega ja köideti ajastupärase vahel ja mingeid lisakihte aluspaberil (fotol) pole, raamatuna. seetõttu ongi fotod õhukesed nagu kirjapaber ja Aastatel 1860–1900 kasutati seda tüüpi albumeid mitte eriti suured, sest fotod valmistati kas paber- originaalfotode väljaandmiseks, mille puhul köide või klaasnegatiivist kontaktkoopiana, st nad olid on toodetud ühe fotoseeria esitlemiseks. Albumi negatiiviga ühesuurused. Õhukesel paberil fotod koostas müügiks fotograaf ise ja valmistas ka albu- ei muutnud köidet märkimisväärselt paksemaks, mi teemaga sobivad fotod, mis liimiti ja allkirjastati kuid enamasti on lehed sellistes albumites aja jook- fotograafi poolt. Temaatilisi vaatealbumeid valmis-

3 – Konserveerimine 84 Renovatum 2010 tati ja müüdi fotoseeriatega kaunitest maastikest, Ill 4. Fotoalbumi „Album Photographischer arhitektuuriliselt huvitavatest linnavaadetest, ras- Ansichten von Pernau in 25 Blätter nach kesti ligipääsetavatest kohtadest, mägedest, käresti- Original-Aufnahmen von kest, koskedest või eksootilistest paikadest. L. Seidlitz, Photograph“ (Pernau 1866) esikaas Sel ajal töötas fotograaf enamasti ainult päevaval- enne konserveerimist. Pärnu Muuseum. guses ja meeles tasub pidada märgkolloidmenetlu- se spetsiifilisust: klaasplaadile valati kolloodiumila- hus vahetult enne pildistamist ja kohe niiskena tuli valmistada negatiiv. Seejärel kanti kujutis klaas- plaat-negatiivilt kontaktmeetodil üle albumiinpa- berile. 1850. aastate keskel hakati albumiinpabe- rit küll tööstuslikult valmistama, kuid fotograafil tuli paber hõbenitraadilahuses valgustundlikuks muuta. Kuna albumiinpaber on õhuke ja kipub rulli keerduma, sest emulsioonkiht on paberi ühel poolel, tuli albumiinpaberil foto paksemale alusele kleepida. Fotograaf L. Seidlitzi kahekümne viie originaalfo- Ill 5. L. Seidlitzi koostatud Pärnu fotoalbumi toga album aastast 1866 on just seda tüüpi varane sisuplokk enne konserveerimist. fotoalbum. Pimetrükis kaunistatud, kullatud lõike- ga ja lukkumitega nahkköites albumil on trükitud tiitelleht ja ploki paarislehtedele liimitud fotod Pär- nu vaadetega koos objekti käsikirjalise aadressi ja nimetusega (vt ill 4–5).

IV tüüpi fotoalbumid on paksude lehtedega, milles Ill 6. Sisuplokk kabinet- on avad fotode paigutamiseks. formaadis fotodega pärast konserveerimist. 1854. aastal patentis prantsuse fotograaf Disdéri vi- Läänemaa Muuseumi fotoalbum. siitfoto, carte de visite, 6 x 10 cm albumiinfoto, mis Konserveerinud Merily on liimitud natuke suuremale kartongalusele. 1857. Paomets. aastal patentis Disdéri ka nelja objektiiviga kaame- ra, mis võimaldas valmistada korraga neli väikest fotot. Uus tehnoloogia muutis fotod odavamaks ja paljudele kättesaadavaks. Visiitfotod said moeas- jaks, mida koguti, vahetati ja kingiti. Visiitfotode järel hakati valmistama suuremaid kabinetfotosid mõõtmetega 10 x 15 cm. Albumite valmistajad pidid oma albumid kohandama väikesemõõduliste paksul kartongil fotode paigutamiseks. Selleks loodi kolmekihiliste lehtedega albumid, milles on vi- Ill 7. IV albumitüübi siit- või kabinetfoto formaadis avad. Fotod libistati skeem. allservas oleva pilu kaudu aknasse (vt ill 6). Paksud albumilehed muudeti paarislehtedeks teks- tiiliribadest valtsidega. Hiljem lisati veel lisaliist, et parandada paksu ja suhteliselt kohmaka albumi avanemist (vt ill 7–8), kuid ikka olid albumilehed rasked ja köide ei avanenud täielikult. Albumi kasutamisel kulusid ja rebenesid lehti koos hoidvad tekstiiliribad ning seetõttu on seda tüüpi albumite peamiseks kahjustuseks köite selja lagunemine. Väga levinud kahjustus on ka albumilehtedes ole- Ill 8. IV albumitüübi skeem (lisavaltsidega).

3 – Konserveerimine 85 Renovatum 2010 vate fotode sisselibistamiseks mõeldud pilu servade rebenemine (vt ill 9–10). 1860. aastatel hakkas fotograafia laialt levima: odavama hinna tõttu suurenes läbimüük ja foto muutus paljudele kättesaadavaks, ennast võis pildistada lasta laatadel ja rändfotograafidel. Fotode odavnedes ja nõudluse suurenedes muutusid pidid odavamaks ning odavamaks pidid muutuma ka foto albumid. Kuigi fotoalbumid nägid endiselt väl- Ill 9. Purunenud köiteselg ja luksuslikud, polnud nad nii hinnalised kui välja enne konserveerimist. paistsid. Puitkaaned asendati pappkaantega, kaa- nenahk asendati kalinguri, lederiini või sametiga, nahavool ja rullornament asendati 19. sajandi ter- moplastilise papitöötlusega, mille käigus rikkalik ornament pressiti papile ühe matriitsivajutusega; kullatis asendati pronksivärviga. Käsitöö asendus väiketööstusliku masinatööga. Enamik vanemaid fotoalbumeid Eesti muuseumides on carte-de-visite-tüüpi albumid. Ennistuskojas Kanut on aastatel 1995–2009 konserveeritud viis Ill 10. Rebenenud albumileht enne sellist fotoalbumit, konservaatorid Reet Brido, Me- konserveerimist. rily Paomets ja Sirje Kask. 20. sajandi albumid on Hortoni süsteemis jagatud tedega, millesse olid lõigatud pilud fotode nurkade kolmeks: kinnitamiseks. Albumilehed olid enamasti tumedatoonilised – hallid, sinised või rohelised. V tüübi albumid on snapshot’i ehk kiirpildi hoiustamiseks. Aastatel 1900–1920 oli väga populaarne valmistada hõbe-želatiinemulsiooniga erinevas VII albumitüüpi nimetatakse lahtiste lehtedega mõõdus kiirpilte. Arvukalt tekkis amatöörfotograa- albumiks. Aastatel 1920–1970 oli selliste albumite fe, kes vajasid oma piltide hoidmiseks albumeid, õitseaeg. Üksikud paksud albumilehed ja kaaned milles oleks rohkem lehti; lehed võisid olla kerged moodustasid ploki, mis vasakus servas kinnitati ja õhukesed, sest fotod oli väikesed ja õhukesed. naeltega või metallpoltidega, samuti kasutati sis- Selliste albumite kaanekujundus oli lihtne ja need sepuuritud auke, läbi mille tõmmati albumiplokk olid märgatavalt õhemad kui eelmised albumid. paela, nööri või naharibaga kokku. Väiksemad albumid köideti ka siidpaelaga, kusjuures kaaned ei VI tüübiks on postkaardialbumid. Alates 1900. olnud sel juhul paksust kartongist, vaid dekoratiiv- aastast saavutas suure populaarsuse postkaartide paberist. Oli nii püst- kui ka põikformaadis albu- kogumine. Fotod vormistati postkaartideks, mille meid, albumilehed olid tumedatoonilised (tume- tagaküljel oli koht postmargi, aadressi ja sõnumi pruunid, -hallid või mustad. kirjutamiseks. Selliseid postkaarte osteti mäles- 1930. aastatel valmistati Eestis tuntud nahakunst- tuseks või saadeti üksteisele kirja asemel. Suuri- nike töökodades luksuslikke meene- ehk esindusal- ma populaarsuse saavutasid postkaardid Esimese bumeid. Nahkkaaned olid rikkalikult dekoreeritud, maailmasõja ajal ja järel aastatel 1914–1920, mil koloreeritud nahavooli, templitrüki ja äärepõime- kodust kaugele paisatud sõdurid saatsid postkaar- ga, tihti lisati hõbe- või pronkskaunistusi. Albu- tidel kodustele lühisõnumeid. Postkaarte valmistati milehed valiti tumepruunid või mustad, kasutati barüütpaberile nii hõbe-želatiin- kui ka kolloo- siidpaberist või dekoratiivsest ornamenteeritud va- diumemulsiooniga, samuti kasutati fotode paljun- hapaberist vahelehti. Hõbe-želatiinfotod olid kogu damiseks fotomehaanilisi protsesse: letterpressi, pinna ulatuses lehtedele liimitud. Reeglina valmis- fotogravüüri ja kollotüüpi. Ennistuskojas Kanut tati selliseid albumeid kinkimiseks mõnel täht- konserveeritud Narva Muuseumi postkaartide ko- päeval või asutuste-organisatsioonide esindusal- gus on näiteks esindatud kõik nimetatud tehnoloo- bumiteks. Ennistuskojas Kanut on konserveeritud giad. Postkaardialbumid olid tugevast paberist leh- üheksa dekoratiivset esindusalbumit, neist kolm

3 – Konserveerimine 86 Renovatum 2010

Ill 11. Köitemeister Johannes Taska fotoalbum. Konserveerinud Reet Randoja. ◀◀

Ill 12. Köitemeister Ella Sengbuschi fotoalbum. Konserveerinud Tulvi Turo. albumit Eduard Taska töökojast, lisaks albumeid Huvitav on märkida, et Eesti muuseumides on näi- Karl Haupti, Ella Sengbuschi ja teiste eesti naha- teid kõikidest albumitüüpidest ja need sobituvad ka kunstnike ateljeedest (vt ill 11–12). Albumid kon- kronoloogiliselt R. W. Hortoni süsteemi. Kahetsu- serveerisid Reet Brido, Külli Veelaid, Reet Rand oja sega tuleb aga nentida, et nii nagu ajaloolised foto- ja Tulvi Turo. tehnikad on hääbunud digifotograafia ees, nii kaob VIII albumitüübiks nimetab Horton tänapäeva- ilmselt ka komme fotosid albumitesse koguda. seid spiraalköites plastikalbumeid.

Kasutatud kirjandus 1. Horton, Richard W. 1999. Historical Photo Albums and Their Structures. Westfield, Massachusetts. (Artiklis kasutatud skeemid on samuti pärit sellest väljaandest.) 2. Tooming, Peeter 1990. Hõbedane teekond. Tallinn: Valgus.

Historical photo albums and their structure

Vilja Sillamaa

Photo albums, assembling the taken pictures, emerged along with the development of photography and the spread of the first paper-mounted photos in the 1850s. The structure of photo albums predominantly proceeded from the technology of photo-making, and was flexible to changes according to relevant needs. Up until today, historical photo albums have not been described in a systemic manner in Estonia, nor ana- lysed pursuant to their structure. Richard W. Horton has researched historical photo albums in the USA, and divided them into eight categories. After the analysis of the photo albums kept in the museums of Estonia, and the 15 photo albums conserved in the Conservation Centre Kanut, it is possible to claim that Estonian museums contain examples of all album types, all of these chronologically fitting into the system devised by R. W. Horton.

3 – Konserveerimine 87 Renovatum 2010 SELJAMETSA MUUSEUMILE KUULUVA FOTOALBUMI KONSERVEERIMISEST

Sirje Kask Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

2001. aastal asutatud Seljametsa Muuseum asub Paikuse vallas Pärnumaal. Muuseum kogub ja eks- poneerib esemeid, mis on seotud vallas asuvate küladega. Kõnealuse albumi oli Seljametsa külast pärit Margus Saare ostnud kohalikult laadalt ja Ill 1. Album enne konserveerimist. mõne aasta eest muuseumile kinkinud. Muuseumi juhataja sooviks oli album korrastada, et näidata tänastele koolilastele, kuidas hoidsid oma fotosid nende vanavanemad. Albumi konstruktsioonist annab ülevaate albumi sisuploki köitmisviis, kaante ehitus ja sisuploki ühendamine kaantega. Albumi sisuploki moodustavad kaksteist 0,02 cm paksust ja mõõtmete- ga 19,8 x 15,4 cm kartongi (1). Kartong on kaetud Ill 2. Fotoaken enne konserveerimist. kollaka paberiga. Albumilehtedes on fotode jaoks kahes suuruses aknad. Kolmel esimesel ja neljal vii- muutunud ja rebenenud (vt ill 1). Kaante serva- masel albumilehel on üks aken (14 x 11 cm) suure- del, nurkadel ja valtsil kattematerjal osaliselt puu- mate ja 4.–8. leheni kaks akent (9 x 6 cm) väikse- dus. Kaantest eemaldunud sisuplokk oli traadi abil mate fotode jaoks. Iga akna all on pilu, mille kaudu kaan te külge kinnitatud. Metallist kaitsepukleid, foto albumisse paigutatakse. Fotoaknaid piirab lai sulgurit ja keskväljal asuvat ehisplaati kattis pind- ja kitsas kuldne raamjoon. Kõik albumilehed on mine mustus. Albumilehed olid määrdunud ja omavahel ühendatud õhukesest tekstiilist valtsiga. „rebaseplekkidega“ (foxing). Paljude fotoakende Albumi eesleheks on valge muareepaberiga kaetud servad olid rebenenud (vt ill 2). Albumilehti ühen- 0,005 cm paksune paarisleht, mille murdekohal on davad tekstiilvaltsid olid kulunud ja kadudega (vt 1 cm laiune pruunist tekstiilist valts. Albumi si- ill 3). Paberi happesus (pH) määrdunud 1. leheser- suplokk ei ole õmmeldud, vaid albumilehti hoiab val oli 4,26 ja 2. lehel 5,6. koos seljale liimitud puuvillane tekstiil. Albumil on puitkaaned, mis on mõlemalt poolt kaetud õhukese kartongiga (kaane kogupaksus 1 cm). Konserveerimisest Kaaneservad on reljeefsed. Kaane kattematerjaliks Enne albumi demonteerimist tehti kuivpuhastus, on must lederiin, millele esikaane reljeefses osas on mille käigus eemaldati pintsli abil albumilehtede rullrattaga vormitud ornament, tagakaanel esineb vahelt lahtine tolm ja praht. Kartongi kattev paber pressitud muster kogu ulatuses. Esikaane keskväl- puhastati kustutuskummiga, puhastamisel tekki- jale on kahe neediga kinnitatud metallist ehisplaat. nud kummipuru eemaldati miniotsikuga varus- Tagakaanel on neli metallist puklit, mis kaitsevad tatud tolmuimejaga. Pärast kuivpuhastust puhas- kaanekatet kulumise eest. Album on suletav metal- tati albumilehti 50% etanooli lahuses niisutatud list lukkumi abil. vatitampoonidega. Album demonteeriti: eemaldati Albumi seisund oli halb, lederiin kaantel oli ku- traat, mis hoidis koos sisuplokki ja kaasi. Muaree- Ill 3. Fragment kulunud lunud ja pleekinud, seljal oli see eriti õhukeseks paberis olevad rebendid, plokilehti koos hoidvad valtsiribast.

3 – Konserveerimine 88 Renovatum 2010 tekstiilist valtsiribad ja pildiakende servad paran- Ill 4. Konserveeritud fotoaken ja valtsiriba. dati erineva paksusega ja sobivas toonis (2) jaapani paranduspaberiga (3) (vt ill 4). Liimimiseks kasutati nisujahukliistrit. Korras sisuploki selg ümardati ja toestati batistiga. Batisti servad liimiti 2 cm ulatuses eeslehele. Si- suploki seljale liimiti hülss, mis tugevdab albumi seljakonstruktsiooni ja võimaldab albumit paremini avada. Albumi kattematerjali puuduvad osad kaanenurkadel ja seljal asendati musta kitsenahaga, sest see oli oma omadustelt originaallederiinile kõi- ge sarnasem. Enne selja katmist uue materjaliga eemaldati selja- poolsed kaitsepuklid ja avati nii tagakaanel kui ka esikaanel lederiini serv, et nahk selle alla liimida (vt ill 5). Metallist ehisplaadi, kaitsenaelte ja sulguri puhastamiseks kasutati EDTA 5% vesilahust. Kon- serveeritud kaantele paigaldati tagasi kaitsepuklid ja ennistati ehisplaadil puuduv vaskneet. Albumi konserveeritud seljale liimiti tagasi originaalmater- jalist säilinud fragmendid (vt ill 6). Ill 5. Lederiinikaod köite seljal asendati nahaga.

Viited 1 kartong (pr carton < ld charta ‘paber’), paberist paksem, papist [üle 500 g/m²] õhem materjal (Kunstileksikon Tallinn 2001, lk 190). 2 Toonimiseks kasutatud värv: J. Hewit & Sons Ltd, Leather Dye Powder No 1 Dark Brown (aniliinvärvid). Ill 6. Album pärast 3 Konserveerimisel kasutatud jaapani paranduspaberid: RK-0 konserveerimist. (8 g) ja Kozo K-42 (40 g ).

Conservation of the photo album preserved in Seljametsa Museum

Sirje Kask

The album in question had been purchased by Seljametsa villager Margus Saare at a local fair, and donated to the rural municipality museum some years ago. The head of the museum wished to conserve the album so as to show the current schoolchildren how their grandparents had kept their photographs. As the album was in a poor condition it was not possible for it to be displayed. All the pages of the album were cleaned. The moiré paper front page and the tears of the photo windows were restored by way of Japanese repair paper of different thickness and appropriate toning. The back of the content block, which was in good condition, was rounded and a hollow glued thereon, reinforcing the back construction and enabling to better open the album. The missing parts on the corners of the cover material and the back of the album were replaced with black goat skin as the properties thereof were most similar to that of the original lederin.

3 – Konserveerimine 89 Renovatum 2010 KÖITEMEISTER KARL HAUPTI LUKSUSLIK FOTOALBUM 1930. AASTATEST

Tulvi-Hanneli Turo Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Artiklis käsitletakse suureformaadilise ja luksusli- ku fotoalbumi konserveerimist. Tegemist on Tartu Linna Vabatahtliku Tuletõrje Aurupritside Kom- panii albumiga, mis on valmistatud Karl Haupti köitetöökojas Tartus arvatavasti 1920.–30. aastatel. Albumis on 76 fotot, mis pärinevad aastatest 1907– 1939. Album kuulub Eesti Tuletõrjemuuseumile (Eesti Siseturvalisuse Muuseum).

Ill 1. Albumi esikaas. Köitemeister Karl Haupt Tuntud eesti köitemeistri Karl Haupti (1901–1965) peennahatöökoda Tartus kasvas välja 1923. aastal rajatud sadulsepatöökojast, kus valmistati kohv- reid, portfelle, mappe ja ranitsaid. Meistrikutse omistati talle 1932. aastal. Mõjutatuna Eduard Taska eeskujust asutas Haupt 1934. aastal eraõp- petöökoja, kus valmistati erinevaid nahatooteid, Ill 2. Albumi pidulik üleandmine. Albumi kasutades nahalõiget, prits- ja presstehnikat, käsi- meister K. Haupt ja kompaniipealik J. Klade. kuldamist ja voolitehnikaid. Põgenenud sõja eest Saksamaale, rajas ta väikeet- on toonitud, taustapind on täkestatud pimetrükk- tevõtted Weilheimis (1944–1946) ja Geislingeris templiga (vt ill 1). (1946–1948), hiljem 1950ndatel ka Austraalias, kus Kaane keskosas on algselt olnud Tartu linna vapp. valmistas kängurunahast galanteriitooteid. 1954. Seda kinnitab albumisse liimitud foto, kus albumi aastal valmistas ta auaadressi kuninganna Eliza- meister Karl Haupt surub kätt kompaniipealikul beth II-le. Karl Haupt hukkus 1965. aastal avariis. J. Kladel (vt ill 2). Hiljem, arvatavasti Eesti NSV pe- Tema Tartusse rajatud töökoda eksisteeris Eesti rioodil on see asendatud nahaintarsiaga, millel on NSV ajal mitme artellina – Edu, Sangari ja Tartu tähed Tartu LVT. naha- ja jalatsikombinaadi tsehhina (1). Kaante dekoratiivsete raamide valmistamisel on kasutatud nelja erinevat ratast: kolmnurga motiiviga, kitsa katkendliku joonega, pikliku katkendliku Köite kirjeldus joonega ning siksak-motiiviga. Köite seljal on viis Albumi esikaanel (38 x 52 cm, ploki paksus 14 cm) valeköitmeriba, nende vahele jäävad ristkülikuku- on kasutatud eesti rahvuslikku geomeetrilist orna- julised osad on ornamenteeritud pimetrükis ratas- menti – ristikheina, tulbi ja akantuse stiliseeritud tega. Tagakaanel on viis metallist puklit, mis takis- motiive, kaane ülaosas on kujutatud auruvankrit. tavad raamatu kaane hõõrdumist. Ornament on tehtud lamevooli tehnikas, lisaks on Albumi kaane sisekülgedel on nahast dublüürid – kasutatud joon- ja lõiketehnikat. Reljeefornamenti õhuke nahk on keeratud ümber kartongi ja deko-

3 – Konserveerimine 90 Renovatum 2010 reeritud nöörmarmortehnikas: värvi sisse kastetud Ill 3. Nöörmarmortehnikas albumi dublüürid. manillanööri rullitakse naha pinnal, mille tulemusena moodustub marmori imitatsioon (vt ill 3).

Albumilehtede konstruktsioon Albumi plokk kinnitub kaantele nahast valtside abil, mis on tugevuse ja vastupidavuse eesmärgil taustatud kalinguriga. Plokk koosneb 50 lehest. Üks leht moodustub kahest kokkuliimitud õhuke- sest papist, millele on liimitud 2,5 cm laiune kartongist raam tagamaks fotode albumisse liimimisel ploki ühtlast kasvamist. Lehte katab õhuke tume- külg liimitakse ploki selja külge, teine külg aga kar- pruun paber, mille serva alla jääb ka albumilehti tongist seljarootsu vastu. Hülsi eesmärk on albumi omavahel ühendav tekstiilvalts. Valtsidele on liimi- seljaosa tugevdada ja avanemist parandada. tud vaheliistud, võimaldades paksu albumi jäikadel lehtedel paremini avaneda (vt ill 4 ja 5). Seesugused valtsid ja vaheliistud valmistatakse Kahjustused ja konserveerimine järgmiselt. Kõigepealt lõigatakse 55–60 mm laiused Taimparknahaga kaetud albumikaante pind oli tekstiiliribad ehk tekstiilvaltsid. Järgmiseks lõiga- hõõrdunud, tugevasti kriimustatud ja kadudega, takse välja 10 mm laiused ja albumilehe pikkusega osaliselt oli nahk pragunenud. Nahast valtsid, selja ühtivad papiribad, mida nimetatakse selja vaheliis- üla- ja alaosa olid rebenenud. Ornamentidega kae- tudeks. Valtsiriba kaetakse liimiga ja selle keskele tud esikaane ja värvitud pindade seisund oli hea. asetatakse kaks vaheliistu, mis asuvad teineteisest Albumi sagedase kasutuse tõttu olid kõige rohkem 1–2 mm kaugusel. Selja vaheliistudest 5–6 mm kahjustunud albumilehti koos hoidvad pruunid kaugusele liimitakse albumilehed. Moodustuvad tekstiilvaltsid. Esikaas oli plokist eraldunud. Ploki lehepaarid, mis murtakse pärast kuivamist kokku seljale liimitud kotiriidest seljatugevdus oli kolmeks nii, et valtsiriba jääb sissepoole. Nüüd järgneb le- osaks eraldunud, kaptaalid ja vahelehed puudusid. hepaaride ühendamine. Lehed asetatakse seljamur- Albumilehtedel oli tolmu ja liimipuru, pruun katte- retega üksteise vastu ja ühendatakse liimiga kaetud paber oli kohati rebenenud. valtsiribaga (2). Pärast albumi kaante ja sisuploki kuivpuhastamist Ploki selga katab batistist seljatugevdusriba. Sellele eraldati plokk kaantest. Eemaldati kahjustunud Ill 4. Fotoalbumi on liimitud hülss (hüppeselg) – s.o kolmekordne seljatugevdused, nahast valtsid ja liimijäägid. Teks- sisevaade. ◀◀ tugev materjal, mis moodustab tunneli. Hülsi üks tiilvaltsid võeti lahti laponiidi ja destilleeritud vee Ill 5. Ploki konstruktsiooni joonis.

3 – Konserveerimine 91 Renovatum 2010 kompressidega. Rebenenud ja kadudega nahkvalt- Kokkuvõte sid taustati uuele vasikanahale. Parandati rebendid köite seljal ja valtside kohtades. Naha pinnal olnud Karl Haupti album on suursugune eksemplar Teise sügavad kraapejäljed täideti nahapuruga ja tooniti maailmasõja eelse eesti köitekunsti kõrgajast. Tä- nahavärvidega (3). Seljaroots asendati halli arhiivi- helepanuväärne on meisterlik lamevooli kasutus püsiva kartongiga. Lahtivõetud ja konserveeri- esikaanel ja vähenähtud nöörmarmor dublüüridel. tud albumilehed liimiti tagasi ploki külge, samuti Album kannab ka vahetunud võimu ajapitserit: ori- nahkvaltsid. Plokk ühendati kaantega, nahapind ginaalselt esikaanel paiknenud Tartu linna vapp on kreemitati mesilasvahakreemiga (4). Fotode oma- mingil ajal eemaldatud, viidates Eestimaa muutli- vahelise hõõrdumise vältimiseks lisati arhiivipüsi- kele oludele. Vaatamata suurele formaadile on ob- vast kartongist (OÜ Maksing) lahtised vahelehed jekt ajale siiski hästi vastu pidanud. (5).

Viited 1. Valk-Falk, Endel (koost) 2003. Köiteuunikume Eestis XVIII sajandist – XX sajandi keskpaigani. – Metoodiline kogumik III. Stiilitunnuste säilitamine konserveerimisel. Lutike: Tartu Kõrgem Kunstikool. 152 lk. 2. Zdorikov, A. K. 1965. Raamatuköitmine: Juhis raamatute ja lehtmaterjali käsitsi köitmiseks. Tallinn, lk 115. 3. Nahavärvid: Aniline Leather Dye No 1 Dark Brown, J. Hewit & Sons Ltd, London. Akrüülvärv: Vandyke Brown 611 Artgamma, Moskva. 4. Leather Preservative Restorer, Preservation Equipment Ltd., Inglismaa 5. Albumi konserveerimise kõik etapid koos fotodega on kättesaadavad EK Kanut konserveerimistööde andmebaasis kaardil EK-2008-330-le L-22.

Luxurious photo album from the 1930s, made by binding master Karl Haupt

Tulvi-Hanneli Turo

The luxurious leather-cover photo album was manufactured in Karl Haupt’s book-binding workshop in Tartu, probably during the 1920s-1930s. The album contains 76 photographs dating from 1907-1939. Karl Haupt’s (1901-1965) fine leather workshop in Tartu was a spin-off from the saddle-maker’s works founded in 1923. Inspired by the example of Eduard Taska, in 1934 Haupt established a private study-workshop for the manufacturing of different leather products. Karl Haupt’s album is a majestic specimen of the high tide in Estonian binding art during the pre-World War II period. Masterful flat moulding on the front cover and rarely encountered string marble on the doublure (orna- mental inside binding) are really conspicuous. The album also carries the seal of lesser known times. The coat of arms of the City of Tartu, originally placed on the front cover, was removed at some moment of time, referring to the alternating circumstances in Estonian history. Irrespective of its large format, the album has well stood up to the course of time.

3 – Konserveerimine 92 Renovatum 2010 ERNST JAAKSONILE KUULUNUD EESTI KAARDI KONSERVEERIMINE AJALOOARHIIVI JA EESTI RAHVA MUUSEUMI KONSERVAATORITE ÜHISTÖÖNA

Küllike Pihkva Rahvusarhiiv J. Liivi 4 50409 Tartu [email protected]

Enno Rennit

Eesti Rahva Muuseum Ill 1. Kaart enne Veski 32 konserveerimist. 51005 Tartu [email protected]

Aastatel 1999–2000 jõudsid New Yorgist Eesti Rah- va Muuseumi (ERM) kogudesse kauaaegse Eesti Vabariigi Peakonsulaadi teenistuja Ernst Jaaksoni- ga seotud mitmesugused isiklikud ja konsulaadile kuulunud esemed (nt riietusesemed, mööbel, Riigi Ill 2. Kaart pärast Teatajad, kaardid jm), sealhulgas ka Eesti kaart. konserveerimist. Ernst Jaakson (11. august 1905 Riia – 4. september 1998 New York) säilitas eksiilis aastakümnete Kaardi seisund ERM-i jõudes jooksul Eesti Vabariigi järjepidevust ning oli selle (vt ill 1 ja 2) pika ajajärgu vältel ainus Eesti Vabariigi diplomaa- New Yorgist Eesti Vabariigi peakonsulaadist Ees- tiline esindaja USA-s, olles välisteenistuses kokku ti Rahva Muuseumi kogudesse lisandunud kaardi 79 aastat (alustas oma karjääri Eesti Riia saatkon- seisund oli kriitiline – kaardi füüsiline terviklikkus nas jooksupoisina juba varases nooruses, kõigest oli hävimisohus (vt ill 3 ja 4). 14-aastasena). Kui Nõukogude Liit Eesti 1940. Kaart oli tolmune, määrdunud ja kogu pinna ulatu- aastal okupeeris, jätkas saatkond oma tööd, samu- ses deformeerunud. Tekstiilist taust oli samuti tol- ti tehti edukat lobitööd Nõukogude okupatsiooni mune, määrdunud, rabe, servad kohati kortsunud mittetunnustamiseks Baltikumis. Ernst Jaaksoni ja narmendavad. Tõenäoliselt oli kaart pika aja väl- osalusel algatati mitmeid olulisi väliseesti projekte, tel seinal rippunud ruumis, kus valgus, sigarisuits sealhulgas ka ESTO-päevad, mis toimusid esma- jms puidumassist kaardile tugevaid värvuse muu- kordselt 1972. aastal Torontos (1). tusi põhjustasid – kaardipaber oli väga happeline ja

Eesti kaardi üldandmed (2) rabe, kihistunud, kolletunud, murdude harjad ko- Praegune omanik: Eesti Rahva Muuseum, inventa- hati pruunikaks tumenenud. Rebendeid oli palju, rinr: ERM-i rmtk nr 29161 peamiselt servades, mis narmendasid ja olid kohati Dateering: loetamatu (19… a) kortsunud. Samuti leidus palju väsimuspurunemis- Autor/valmistaja: Kaardikoda “TERRA” Tartu, Ees- kahjustusi, mille harjad olid suures osas kahjustu- ti, Prof. A. Tammekann nud (kulunud, lõhenenud). Kaarti oli varem mit- Valmistusmaterjalid: puidumassipaber, tekstiil, mest kohast kileteibiga parandatud ning nähtavasti pruuniks peitsitud puitliistud niiske lapiga puhastatud (pühkimisjäljed pinnal). Valmistustehnikad: värvitrükk, taustatud tekstiilile Niigi hapraks muutunud paberi füüsilise terviklik- Mõõdud: 150 x 203 cm kuse oli rikkunud kaardi tihedalt ümber otsaliistu-

3 – Konserveerimine 93 Renovatum 2010 de kokkurullimine transportimise ajaks. Kaardist Ill 3. Detail kaardist enne konserveerimist. oli eraldunud arvukalt väikseid fragmente, kohati esines kadusid paberi pealmistes kihtides. Vaata- mata kujutise (värvitrükk) kahjustustele oli kaardi loetavus siiski säilinud.

Konserveerimine Eesmärgiks oli hävimisohus kaardi stabiliseerimine, terviklikkuse taastamine. Kuna Eesti Rahva Muuseumis puudub suurefor- Ill 4. Detail kaardist pärast maadiliste pabermaterjalide konserveerimise ko- konserveerimist. gemus, toodi kaart Ajalooarhiivi konserveerimisla- borisse konsultatsioonile. Alles kaarti lahti rullides selgus kahjustuste tegelik ulatus. Kõigepealt kor- jati kokku lauale ja pakkepaberi vahele kukkunud lahtised, eraldunud fragmendid – need tükikesed, mille õige asukoht suudeti kohe tuvastada, asetati asukoha joonisega varustatud ümbrikesse; teised ümbrikesse koos tõenäolise asukoha kirjeldusega. Kaarti vaadeldes selgus, et konserveerimisega oleks õigem alustada kohapeal, sellelsamal pinnal, kus ta lahti rullitud sai – oli ilmne, et veel kord kokku- laselt läbipaistmatuks. Kuna kleeplinti ei olnud või- lahtirullimine põhjustaks arvukalt uusi mehaanilisi malik eemaldada ei keemiliselt ega mehaaniliselt kahjustusi. Asjaolusid arvestades sõlmiti ERM-i ja ilma kaardi pealispinda kahjustamata (paber oli Ajalooarhiivi vahel koostöökokkulepe kaardi kon- äärmiselt rabe ja kihistunud, paberi pealmine kiht serveerimiseks, töö tegijateks määrati konservaato- kaardist osaliselt irdunud ja teibi külge kleepunud), rid mõlemast asutusest. otsustati kleeplindid jätta kaardi külge. Teibi kaardi küljest lahti tulnud ja ülespoole kaardunud servad sirutati ja kinnitati kaardi külge tagasi 4% Klucel-G Analüüsid, töötlused etanooli lahusega. Paberi happesus Kaardi parempoolses alumises servas olnud must- jaspruun, kleepuv paberteibi jälg eemaldati eetriga Enne konserveerimist pH = 3,17. Pärast konser- vatitampooni abil. Ainult üks, nõrgemalt kleepu- veerimist Klucel-G etanooli lahusega töödeldud nud kileteip kaardi parempoolselt alumiselt servalt pinna pH = 6,20. Happesust mõõdeti recto-poolelt (kaardiraamilt) õnnestus mehhaaniliselt eemalda- alumisest paremast servast liistu kohalt. Mõõteriist: da. Mettler Toledo MP 120 pH Meter. Puhverdamise katse (lokaalne): pärast kahekordset puhverduslahuse Bookkeeper pihustamist verso- Otsaliistud poolelt (st tekstiili poolt) kaardi pinnal (recto-poo- Puidust otsaliistud eemaldati. Hiljem puhastati lel) pH = 3,68; nelja pihustamise järel pH = 3,80. need ERM-is deioniseeritud vees niisutatud vati- Pärast esmakordset pihustamist kujutise (recto) tampoonidega. poolt pH = 7,37! Probleem: kujutise poolt pihustada ei saa, sest tekivad oreoolid! Kuivpuhastamine Recto-pool (vt ill 5) puhastati lahtisest tolmust ja Kleeplindid mustusest pehmete kustutuskummidega (Faber- Kileteibid olid rabedaks muutunud ja pragunenud. Castell Knetgummi Art Eraser 127020, Faber-Cas- Testiti üheksat lahust, aga ükski neist ei andnud tell Natural Rubber Eraser 7041), üksikud putukate tulemust: kleeplint muutus lahustite toimel ebaüht- ekskremendid jms eemaldati skalpelliga. Pärast

3 – Konserveerimine 94 Renovatum 2010

Ill 5. Kuivpuhastamine ◀◀

Ill 6. Tausta puhastamine. määrdunud pinna puhastamist muutusid märga- Paberi parandamine tavamaks kaardipaberisse imbunud plekid ja voo- Lahtised tükid liimiti oma kohale tagasi, kihistunud lujooned (osa neist oli tekkinud nähtavasti kaardi ja tekstiilist irdunud paber parandati (vt ill 7), ka- märja lapiga puhastamisest), mille eemaldamist sutades viskoosset nisutärklisekliistrit ja spetsiaal- niiskete vatitampoonide või kompresside abil ei seid pintsleid (La Corneille Golden Taklon Brushes olnud võimalik katsetadagi, sest see tekitanuks tu- nr 0 ja 5/0), mis võimaldasid suhteliselt hõlpsasti gevalt kollakaspruuniks muutunud kaardipaberile kanda liimi ka paberi rabedate ja lagunevate kih- uued oreoolid. tide vahele. Et kaitsta ülejäänud kaardipinda, kaeti Puhastades kaarti ümber ei pööratud. Verso-pool see polüesterkile tükkidega. Kileribakesi kasutati (rabedaks muutunud tekstiil) puhastati lahtisest ka kaardipaberis olevate avatud lõhede parandami- tolmust tolmuimejaga (Kirby, turbohari), kergita- sel, et vältida liigse liimi sattumist kaardi pinnale. des mitmekesi kaardi servi järjest üles ja puhastades Tulenevalt kaardi formaadist ja kahjustatuse ast- suunaga alt üles – sel moel oli võimalik samaaegselt mest oli nii mõnigi kord võimalik parandusi teha vaadelda kaardi näopoolt ja jälgida, et paljud pea- ainult „neljal käel“ töötades (vt ill 8). aegu lahtised tükid ära ei kukuks ega asukohta ei Parandamiseks katsetati ka vedeldatud nisutärk- vahetaks (vt ill 6). lisekliistrit (mis parandused veidi elastsemaks oleks jätnud), kuid see ei sobinud tugevalt kolla- Sirutamine kaspruuniks muutunud kaardipaberile – testitud Deformatsioonid eemaldati, lõdvestades-sirutades kohale tekkis uus oreool. Samuti ei sobinud liimi- kaarti ainult ühelt, recto-poolelt Sympatexi komp- miseks vett mittesisaldav (st oreoole mitte tekitav) ressi abil. Niisutatud kaart kuivatati plaatide ja ras- Klucel-G etanooli lahus, millega tehtud proovipa- kuste all esmalt villaste viltide, seejärel filterpaberi- randus tekstiili külge rahuldava tugevusega ei kin- te vahel – kokku 10 päeva. nitunud.

Ill 7. Parandamine. ◀◀

Ill 8. Kui kahest käest jääb väheks…

3 – Konserveerimine 95 Renovatum 2010

Puuduvaid osi ei asendatud, st ei paigatud. Pudenevad, kihistunud ja narmendava pinnaga väsimuspurunemisjoonte harjad ning rebendite servad fikseeriti 4% Klucel-G etanooli lahusega. Rabeda kaardipaberi üldise elastsuse taastamise eesmärgil kaeti ka kogu kahjustunud kaardi pealispind (recto) sama, veidi vedeldatud lahusega. Kleeplintide eemaldamise testidel kasutatud rohe- lisega koloreeritud teibiga tükk (mida hiljem tagasi ei kleebitud) ja kaardist eraldunud väikene tükike (mille varasemat täpset asukohta ei õnnestunud tu- 2 vastada) kleebiti õhukesele (9 g/m ) jaapani pabe- Ill 9. Kaardi rile ning hoitakse edaspidi ümbrikus kaardi juures transportimine. koos eraldi ümbristatud otsaliistudega.

Ümbristamine-toestamine Töö tegijad Kuna varasem kokku-lahtirullimine oli väga ra- Kaarti konserveeriti Ajalooarhiivis 2008. aasta bedale paberile põhjustanud arvukaid mehaanilisi detsembrist kuni 2009. aasta veebruarini. Kaardi kahjustusi, otsustati edaspidi kaarti ERM-is hoida konserveerisid Küllike Pihkva ja Enno Rennit, ana- sirutatult horisontaalses asendis ja puitliistudega lüüsid tegi Jaan Lehtaru, vineerist aluse valmistasid tugevdatud vineerist alusel. Kaart ümbristati ar- Arvi Tragel ja Enno Rennit. Tulenevalt kaardi suu- hiivipüsivate kartongidega (kokku 5 tk: 2 kaardi rest formaadist tekkis vahepeal vajadus kasutada li- all üksteise kõrval, 3 pealmisel poolel kaardi pinda sakätepaare – suur tänu Ajalooarhiivi heatahtlikele katmas), vahetult kaardi peale asetati õhukesed ka- abilistele/nõuandjatele. landreeritud paberid (nn kalandreeritud mikalent, Kaarti pildistati enne konserveerimist, konservee- 2 tk). Kartongide vahel oleva kaardi ülemine ja rimise ajal ja pärast seda. Digifotod tegid Benno alumine serv fikseeriti pleksiklaasist ribadega, mis Aavasalu, Küllike Pihkva, Jaan Lehtaru, Tiia Nurm- kinnitati kruvidega (loomulikult väljastpoolt kaar- salu, Arp Karm. Hiljem fotosid läbi vaadates tekkis ti!) alusvineeri külge. idee teha Tartu Restauraatorite Klubi 15. loomis- Et välistada kahjustuste tekkimist konserveeritud aastapäevale pühendatud näituse „Mineviku tu- kaardi viimisel Ajalooarhiivist Eesti Rahva Muu- levik A.D. 2009“ tarbeks kaardi kohta ülevaatlik/ seumisse, ümbristati kaart koos säilitusalusega kokkuvõtlik fotoseeria „Ühe kaardi lugu“, mille üks transpordi ajaks silikoonpaberitega, mis servadest eksemplar asub praegu Tartus ERM-is ja teine Aja- kinni teibiti (vt ill 9). looarhiivis.

Viited 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Ernst_Jaakson 2. Otsingumootori ESTER andmetel leidub analoogseid kaarte ERM-i raamatukogus, Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus ja Tartu Ülikooli raamatukogu kaardikogus. Kõik need kaardid on (erinevalt restaureeritud kaardist) mõõtkavas 135 x 194 cm, ülikooli raamatukogus on ka ühevärviline variant.

3 – Konserveerimine 96 Renovatum 2010

Conservation of the Ernst Jaakson-owned map of Estonia, as a joint effort of the Estonian Historical Archives and the Estonian National Museum

Küllike Pihkva, Enno Rennit

During an extensive period, Ernst Jaakson (1905–1998) was the sole diplomatic representative of the Re- public of Estonia in the USA, maintaining, during the Soviet occupation, the continuity of the Republic of Estonia in exile. Altogether, he worked in the Estonian Foreign Service for 79 years. After Mr Jaakson’s demise, a variety of personal and consulate-related items reached the Estonian National Museum from the New York-based consulate general of the Republic of Estonia, including a map of Estonia with the measurement of 150x203 cm. The physical integrity of the textile-based rolled map was at the verge of decay. The map was conserved in the Historical Archives during December 2008 – February 2009, as a joint endeavour of the conservators from both institutions. The renovated map is preserved in the Estonian National Museum, stretched on a special base made for the map.

3 – Konserveerimine 97 Renovatum 2010 BUDUAARIMÖÖBLI RESTAUREERIMINE

Timo Talvik Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Sohvast ja kahest tugitoolist koosneva neo-roko- koostiilis buduaarimööbli komplekti esmamulje oli tagasihoidlik, kuid üllatuslikult peitis komplekt en- das oluliselt isikupärasemat ja põnevamat tarbeeset kui algselt välja paistis. Iga kiht-kihilt eemaldatud kanga all peitus midagi huvitavat.

Istet oli suuremal või vähemal määral korduvalt Ill 1. Vana polstrimatt. restaureeritud. Vedrusid oli vähemalt kolm korda üle seotud – seda kinnitasid erinevad täitematerja- lid ja kangakihid (vt ill 1 ja 2). Eriti põnevaks osutus seljatoe lahtiharutamine. Esmalt ilmnes seljatoe alaosas tõmbekoht, mille ülesanne on lisada välist ilu ja vältida kanga lõtvu- mist suurel seljatoe pinnal. Edasi harutades tuli väl- ja väga uhke ja meisterlikult teostatud üks-kahele mõõdusuhtes rööpkülikumotiiviga kolmerealine nööbitus (vt ill 3): kaks rivi naelu ja üks rivi nööpe olid käsitsi kaetud helesinise siidiga. See originaal- Ill 2. Vana, korduvalt üle materjal oli ka üleni katmas toretsevat seljatoe ehis- seotud sidumine. vööd, mis saigi määravaks uue katteriide valimisel. Iste ja seljatugi olid nii kehvas seisus, et nende uuendamine oli hädavajalik. Säilitada otsustati meisterlikult valmistatud nööbitus ja katta see analoogse siidiga. Iste sai traditsioonilise kõva kandiga vedrupolstri. Joonisel (vt ill 4) on esitatud lihtsa vedrupolstri läbilõige, millesarnase sai ka kirjeldatav komplekt. Selgitus, miks kasutati nii palju erinevaid materjale, teostati kümneid tööetappe ja sadu sõlmesid, on toodud järgnevas. Ill 3. Originaalne ehisvöö. Sadulavöödele, millele toetub kogu polstrisüsteem, kinni õmmeldud spiraalvedrud tagavad polstri pehmuse ja meeldiva istumismugavuse. Vedrud on omakorda seotud sidumisnööridega ühtseks süsteemiks. Sellega saavutatakse vedrude püstine asend ja õige töösuund. Korrektne sidumine, su- rutuna alla 2/3 ulatuses oma vabakõrgusest, tagab polstri hea kuju ja kestvuse. Ill 4. Vedrupolstri Vedrusid katab umbes 3 cm paksune ja tugevalt läbilõige („Perinteinen läbi õmmeldud mererohumatt, mille ülesandeks on verhoilu“, lk 51).

3 – Konserveerimine 98 Renovatum 2010 katta vedrusüsteem selliselt, et seda poleks istudes tunda. Vedrusid ümbritseb mererohumatiga ühtiv kant, mis on kolm korda tugevalt läbi õmmeldud kotiriidega kaetud vorm. See tagab polstri õige vä- lisjoone ning järgib ka saripuu kuju. Samas ei ole istudes tunda tugevat serva, vaid toetavat, parajalt pehmet tuge polstri esiservas. Kõik eelnev on kaetud krusskarva ehk jõhviga ning paksu vatiinikihiga, mida hoiab kinni vaheriie. Vii- mane süsteemiosa katab aluspinna ebatasasused ja Ill 5. Ehisvöö.◀◀ tagab käega katsudes pehme ja mõnusa tunde ning Ill 6. Ehisvöö paela ja annab polstripinnale sobiva kuju. nööriga. Seljatoe mererohust polstri valmistamiseks raken- Alusserva ehib kahekordne narmas, naelutused on dati sarnaseid tööetappe kui istmel. Eraldi täideti kaetud nööri või paelaga. Mõlemad on kinnitatud tõmbekoha ala- ja ülaosa ning välisserv sai kahe- sulatusliimiga ning on stiili ning kanga tooniga so- kordse kandiõmbluse. bivalt valitud. Ehisvöö oli valmistatud naturaalsest loomsest kar- Lõpptulemusena valminud helesinine sohva on ka- vast, vatikihist ja pealistatud kahe helesinise siidi sutatud riide haprusest ja värvist tulenevalt kind- kihiga. Eemaldati lahtised otsad ja vanad naelad lasti eksponaat, mitte praktilisse kasutusse sobiv ning nööbid. Vana siid kaeti lahtise vatiiniga, mille- mööbliese, kuigi seda võimaldaks sisemuses olev le volt voldi ja nael naela haaval valmistati rööpkü- 100% uuendatud traditsiooniline polster (vt ill 7). likuid. Nende fikseerimine ülemisest rivist toimus nööpide ja alumisel kahel rivil ehisnaeltega. Tege- mist oli kindlasti kõige ajanõudlikuma tööga kogu restaureerimisprotsessi käigus (vt ill 5 ja 6). Kui plastikust pressitud nööpide riidega katmise töö sai tellida, siis naelad tuli endal käsitsi valmistada, kattes messingust ilunaelad siidriidega, mis sai kinnitatud naela alusserva sulatusliimiga. Iste on kaetud siidiga, mille aluspinda on tugevdatud liimiriidega. Samuti on istme esiserva õmmel- dud stiiliga sobiv keeder. Seljatoel on tõmbekohas õmblus, mille polstripoolsele nähtamatule küljele on õmmeldud tunnel, tunnelis olev terastraat on kinnitatud läbi polstrimati viiest kohast polstrimati külge. Ill 7. Sohva valmis kujul.

Kasutatud kirjandus: Timo Talviku isiklikud konspektid ja märkmed. Hakala, Sari; Kukkakallio, Eslo; Ylönen, Pirjo 1999. Perinteinen verhoilu. Helsinki: Opetushallitus, 163 lk.

3 – Konserveerimine 99 Renovatum 2010

Restoration of boudoir furniture

Timo Talvik

The article describes the process of restoring a set of boudoir furniture comprising two armchairs and a sofa. This Neo-Rococo set actually disguised a much more beautiful and exciting commodity than was apparent at first glance. The removal of the old upholstery revealed the methods and tricks of the padding underlying the practical and beauty-oriented purposes. The decorative belt on the upper rim of the back deserved particular attention. Likewise, different layers of covering material disguised the original light blue textile, defining the fabric for the new cover. The set was provided with full hard-edged spring upholstery. Installation of the silk covering for the furniture set was the most complicated phase in the restoration process. The outcome – the attractive light blue furniture with special details is now decorating the Iisaku Museum.

3 – Konserveerimine 100 Renovatum 2010 INTARSIALAUD

Viljar Talimaa Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

SA Virumaa Muuseumid kogusse kuuluvat intar- sialauda on Leila Pärtelpoeg iseloomustanud järgmiste sõnadega: „Tegemist on Põhja-Euroo- pa tunnustega rokokoolauaga. Rokokoolikkus on saavutatud horisontaalsete liikumistega. Orna- ment – lai paelornament on pärit Põhja-Euroopast. Lauaplaadi intarsias on tugevaid, selgeid baroki märke – ristumisi ja täisnurki. Hiinalikud figuu- Ill 1. Laua üldvaade enne konserveerimist. rid on ümbritsetud idamaise raamfiguuriga. Hiina motiivid on selge rokokoo märk. Laud on ostetud tükid liimiti ning puuduvad asendati uutega. Lii- Rägavere mõisa tarbeks 1970. aastatel Linda Ale- mimiseks kasutati külmtisleriliimi Titebond (liquid kõrre käest, kes oli Tallinna linnamuuseumi peava- hide wood glue). Samuti tehti puiduparandused. rahoidja. Laud oli Linda isa, hr Kangro kogust, kes Lahti olev, lauaplaati ümbritsev profiilliist kin- oli Tartu antikvaar enne Teist maailmasõda. 1999. nitati ning valmistati uus puuduv osa. Kuna laud aastal läks Rägavere mõis müüki. Muinsuskaitse- on lakitud šellaklakiga ja läige toob esile kõik eba- amet tegi Rakvere muuseumile ettepaneku võtta tasasused ja defektid, oleks olnud hea lauaplaadi osa mööblit muuseumisse. Teiste seas ka kõnesolev tugevasti kahjustada saanud lakikiht täielikult ee- laud“ (1). maldada, pind kergelt lihvida ning uuesti lakkida. Laud on valmistatud männipuidust ja spoonitud Viimistluse eemaldamine oli aga mõeldamatu, intarsiatehnikas, viimistlus on tehtud šellaklakiga. sest laua intarsia oli üle maalitud (figuuride näod, Laual tuvastati erinevaid kahjustusi: veekahjus- maastik, ornamentika jm). Seetõttu eemaldati laua- tusi (nii niiskus kui ka otsesed veekahjustused), pinnalt vaid spooni liimimisest jäänud liimijäägid mehhaanilisi kahjustusi, osa spooni oli irdunud ja ja muu mustus, värskendati vana viimistlust ning hävinud ning lauajalad olid tappidest lahti. Kõige värvierinevused tooniti vesipeitsiga. Saripuudelt rohkem kahjustatud oli lauaplaat, mille oli tinginud ning jalgadelt viimistluse eemaldamise vajadus otsene veekahjustus (vt ill 1–3). puudus, sest šellaklakk oli hästi säilinud ning puu- Tööd alustati kerge pinnapuhastusega, eemaldades dusid läbivad lakikaod. Pind puhastati piirituse ja suurema osa mustusest pindmistelt lakikihtidelt vatitampoonidega ning värskendati šellaklakiga (vt piirituse ja vatitampoonidega. Lahtised spooni- ill 4–5).

Ill 2. Lauaplaadi profiilliistu puuduv osa. ◀◀

Ill 3. Lauaplaadi kahjustused.

3 – Konserveerimine 101 Renovatum 2010

Ill 5. Lauaplaadi intarsia keskosa pärast konserveerimist.

Ill 4. Laua üldvaade pärast konserveerimist.

Viited 1. L. Pärtelpoja 1999. aastal koostatud materjalide põhjal koostanud ja edastanud SA Virumaa Muuseumide museaalsete varade osakonna peavarahoidja Rutt Ojarand, e-kiri 30.10.2009.

Intarsia table

Viljar Talimaa

The intarsia table, within the collection of the Foundation Virumaa Museums, deserved particular interest as the inlaid sections of wood had a drawing on top of them. This method enlivened the veneer, made the figures more movable and richer in detail, yet remarkably complicated the restoration of the table. The most time-consuming phase was the fixation of loose veneer and the replacement of the missing parts with the new ones. In addition, the construction was glued together again and the finishing received a fresher look. In conclusion, the table now has a fresher look and can be again displayed in the museum.

3 – Konserveerimine 102 Renovatum 2010 ÜHE EESTIKEELSE KOOLIGLOOBUSE RESTAUREERIMISEST

Riin Rohtla Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Gloobuste ajaloost Ideaalse kaardisiilude arvu leidmine intrigeeris isegi Leonardo da Vincit ja Albrecht Dürerit (4). Mõiste „gloobus“ pärineb ladinakeelsest sõnast Gloobuste konstruktsiooni üldpõhimõtted püsisid globus ja tähendab „kera“. Tänapäeval seostub see muutumatuna alates 16. sajandist, mil algas laial- mõiste eelkõige Maa mudeliga, kuid õigupoolest dasem gloobuste valmistamine Euroopas. Uued olid kuni 15. sajandini esmatähtsad taevagloobu- meetodid gloobuste tootmisse tõi kaasa alles töös- sed. Juba 5. sajandil eKr kasutasid Kreeka filosoofid tuse areng 19. sajandi lõpul (5). Traditsioonilise neid tähtede ja tähtkujude kujutamiseks (1). Esi- kipskattega papjeemašee-gloobuse valmistamist mesest maagloobusest on andmeid aastast 150 eKr, on kirjeldanud Maris Allik artiklis „Lõhenenud 42" kui teadlane ja filosoof Krates Mallosest ühe selli- gloobuse konserveerimine” (6). se valmistas, kuid tähtsustuma hakkas nende roll alles 15. sajandi lõpus. Vanim säilinud maagloobus „Erd apfel“ pärineb saksa maadeavastajalt ja geo- Eestikeelsed gloobused graafilt Martin Behaimilt 1492. aastast (2). Plahvatusliku geograafiahuvi ja sellega kaasnenud Eesti kartograafia sünniajaks peetakse 19. sajandi gloobuste valmistamise hüppelise kasvuni viisid algust. Sajandi lõpus jõudis maateadus kohustusli- Kolumbuse maadeavastused. Lisaks maadeavastus- ku ainena külakoolidesse ja see nõudis õpikute kõr- retkedele mängis gloobuste laiemas levikus olulist val ka kaarte, atlaseid ja gloobuseid. Murrangu Ees- osa trükitehnikate leiutamine ja areng. Kuni um- ti kartograafia arengusse tõi Eesti Vabariigi sünd. bes aastani 1500 olid gloobused töövahendiks vaid Kahekümne iseseisvusaasta jooksul varustati Eesti jõukatele teadlastele, kes lisaks teaduse tegemisele koolid algkoolist gümnaasiumini seinakaartide, at- kasutasid neid ka õpetamiseks. Alates 16. sajan- laste, gloobuste ja kontuurkaartidega (7). dist hakkasid gloobuste tiraažid koos vasegravüü- Teadaolevalt esimesed eestikeelsed gloobused val- ri levikuga kasvama ja asjaarmastajad võisid juba mistas Jaan Kitzberg Penujalt – üks neist võitis laiemalt endale gloobustepaari (taeva- ja maagloo- 1860. aastal Tartu põllumajandusnäitusel auhinna. buse) hankimist lubada. Litograafia leiutamisega Vanim säilinud gloobus „Maailma-kera“ pärineb 19. sajandil langes gloobuste hind nii märkimis- 1897. aastast ja asub Tartumaa Muuseumis Elvas. väärselt, et gloobus muutus eliidi privileegist kõigile Järgneva sajakonna aasta jooksul jõuti välja anda ühiskonnakihtidele kättesaadavaks õppevahendiks. kuus eestikeelset Maa mudelit. Umbes 1913. aas- Paljudes kodudes leidis gloobus koha ka dekora- tast pärineb 12 cm diameetriga A. Krause gloo- tiivse mööbliesemena, olles harituse sümboliks (3). bus. 1930. aastatel anti välja kolm gloobust: kaks Gloobuste valmistamiseks on kasutatud erinevaid Kuhnerti füüsilis-geograafilist gloobust (üks rel- materjale – metalli, puitu, nahka, papjeemašeed, jeefne) ja üks Räthi gloobus (reljeefne). Kõik neli kipsi, paberit jm. Metallist kerale kujutis graveeriti. on trükitud J. Raudsepa kirjastuses Tartus. NSVL Muust materjalist valmistatud kestale kleebiti kuju- Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsuse väljaandel tis tavaliselt segmentidena peale, kasutades pärga- ilmus kaks füüsilis-geograafilist gloobust – 1941. ja menti, hiljem paberit. Materjalivalik ja kahemõõt- 1952. aastal. Seejärel katkes eestikeelsete gloobuste melise kaardi kandmine kolmemõõtmelisele kerale valmistamine pikaks ajaks – kuni 1996. aastani, mil oli gloobusevalmistajatele läbi aegade probleemiks. ilmus AS Regio gloobus (8).

3 – Konserveerimine 103 Renovatum 2010

Ill 1. Gloobuse seisund Eesti Ajaloomuuseumi A. Krause enne konserveerimist. gloobuse restaureerimine Restaureeritud gloobus (AM 35853) kuulus Eesti silmapaistvale kirjandus- ja rahvaluuleteadlasele, kirjanikule ja tõlkijale August Annistile. Tema tü- tar, Eesti Ajaloomuuseumi ajaloolane ja arhivaar Anne-Sirje Annist kinkis selle Eesti Ajaloomuuseu- mile. Gloobusel puudub täpne dateering. Perekon- na mälestuste järgi osteti gloobus August Annistile 1913. aastal Tartu Kommertsgümnaasiumisse as- tumisega seoses. Dateeringut kinnitas kartograaf Heino Mardiste, kelle määrangu järgi võib kaart pärineda kõige varem 1912. aastast.

Gloobuse kirjeldus Gloobus on väga lihtsa konstruktsiooniga, koosnedes papjeemašeekestast ja terasteljega puitjalast (vt ill 1). Kaardil, Vaikse ookeani alumises osas, on ära toodud andmed gloobuse kohta: „Prof. Dr. A. Krause, Gloobus, Läbimõõt 12 sm., Mõõt 1:106 000 000, J. Raudsepp’a raamatukaupl. kirjast. Tar- tus“. Kasepuidust lihtsa treitud vormiga jala otsa kinnitub painutatud 3 mm läbimõõduga terasvarras. ei kata siilu alumist külge täielikult, vaid taandub Gloobusel puuduvad muud lisad, nagu mediaa- ühest servast 1,5–2 mm. Selle servaga katab iga siil nivõru, kuid metalltelg on olnud painutatud, imi- kõrvalolevat siilu. Nii gloobuse kera kui ka jalg olid teerimaks Maa telje kaldenurka (23,4°). Telg läbib lakitud šellaklakiga. gloobuse kera, mis on olnud teljele kinnitatud kahe nupuga: üleval ja all. Kera moodustub kahest 2 mm paksusest papjee- Gloobuse kahjustused mašee-poolkerast, mis on olnud ekvaatori kohal Gloobuse kera oli lagunenud kaheks poolkeraks. seestpoolt papiribaga ühendatud. Poolkerade serva Nupud, mis kera teljel fikseerisid, olid kadunud. on kerakuju saavutamiseks tehtud hulgaliselt läbi- Seetõttu oli lõunapoolkera vajunud varre kumeru- lõikeid, mis on erineva pikkusega ja umbes 4 mm sele ja puitjala otsale ning tugevalt deformeerunud. vahedega. Mõlemad poolkerad olid vajunud lapikuks, mõle- Kaart moodustub 12 värvilise trükisega segmen- ma diameeter oli suurenenud ning sellest tingituna dist. Kuna gloobus oli säilinud kahe poolkerana, olid kaardisegmendid ekvaatoripoolsetest otstest mille ääred olid küllaltki kahjustunud, ei saa kind- pikuti rebenenud (kuni 50 mm pikad ja 3 mm laiad lalt väita, kas siilud on jooksnud tervena üle ekvaa- rebendid). tori põhjast lõunasse või on nad ekvaatoril olnud Gloobuse lõunapoolkera oli märkimisväärselt juba algselt läbi lõigatud, kuid ühtlase serva ja teiste enam kahjustunud kui põhjapoolkera (vt ill 2). samast perioodist pärinevate gloobuste piltide järgi Telje ava lõunapoolusel oli 4 mm asemel kulunud võib oletada pigem viimast. Siilude otstesse poolus- 20–27 millimeetrini. Selle ümber oli papjeemašee tel on kleebitud ringikujulised trükisega lõpetused kihiti lahti ja augu ümbrus oli kooldunud sisse- ehk calotte’id, mis koosnevad kahest poolringist. poole. India ookeani kohal oli kesta sisemine külg Kaardi segmentide alla on samuti siiludena kleebi- metallvarda kumerusel niivõrd ära kulutatud, et tud kesta ebatasasusi ühtlustav aluspaber. Kestalt umbes 30 x 50 mm ulatuses oli alles jäänud üksnes ega aluspaberilt ei leitud mingeid jooni ega märke, mõni kiht kestapaberit. Pooluse servas esines kõi- mille järgi kaarti on paika pandud. Aluspaberikiht ki kihte läbiv rebend (vt ill 3). Lõunapoolkeral olid

3 – Konserveerimine 104 Renovatum 2010

kaardisegmendid suures ulatuses kesta küljest lahti mendid ja muu taoline pinnale kinnitunud mustus Ill 2. Lõunapoolkera ultraviolettvalguses. ja irvakil. eemaldati skalpelliga. Selgelt on näha kesta deformatsioon poolusel Põhjapoolkera oli säilinud palju terviklikumana. ja selle ümber irvakil kaardisegmendid, Siilud olid aluse küljes valdavalt kinni. Ava poo- Laki ja pinnamustuse eemaldamine fluorestseeruv šellaklakk lusel oli kulunud 8 millimeetrini, kuid calotte oli ning rebendid piki Šellaklaki ja pinnamustuse eemaldamiseks kaardi kaardisegmente. säilinud. ◀◀◀ pinnalt otsustati pärast testide tegemist kasutada Kera katnud šellaklakk oli tumenenud ja suures etanooli. Kaardi paber ja trükivärvid olid aga nii- Ill 3. Lõunapoolkera kahjustused seestpoolt. ulatuses irdunud. Mõlemad poolkerad olid määr- võrd õrnad, et ei kannatanud mehhaanilist töötle- ◀◀ dunud nii väljast- kui ka seestpoolt (tolm, putuka- mist etanoolis niisutatud vatitikkudega. Hõõrdu- Ill 4. Lakist puhastatud ekskremendid, kätemustus jm). mise vähendamiseks kanti etanool pinnale seotuna kaardisegment põhjapoolkeral. Gloobuse jalg oli üldiselt terve, vaid jala allservas oli Klucel G geelis. Väike ala kaeti geeliga, lasti mõni kaks kildu puudu. Šellaklakk oli tumenenud, rabe, minut toimida ning pühiti vatitikkudega pinnalt selles oli näha peen krakelüür. Lakita pinnad olid koos lahustunud laki ja mustusega (vt ill 4). Kuna mustusest tumenenud, esines putukaekskremente Klucel G puhul on tegemist kemikaaliga, millel ja teisi plekke. Gloobuse kera hoidev terasest telg lisaks pindaktiivsetele omadustele on ka pinda lii- oli deformeerunud (vajaliku 23,4° asemel oli telje mistavad omadused, siis samaaegselt puhastamise- kaldenurk umbes 15°) ja ebamäärase kujuga. Teras ga tugevdas töötlus ka puhastatavat paberit. oli korrodeerunud, kera hoidvad nupud puudusid. Poolkerade deformatsiooni eemaldamine Gloobuse restaureerimine Poolkerade vormimiseks koolutati niisutatud poolkerasid spetsiaalsel vormil. Poolkera niisutati Kuivpuhastamine seestpoolt 50% etanooliga ja asetati õhukese vildi- Välistel pindadel lahtist mustust oluliselt ei esi- ga kaetud täpsete mõõtmetega treitud puitvormile. nenud. Lahtine mustus poolkerade sisepindadelt Poolkera servale seoti surve andmiseks lai puuvilla- eemal dati pintsli ja tolmuimeja abil. Putukaekskre- ne pael (vt ill 5). Seejärel pingutati tugevalt üle kogu

Ill 5. Niisutatud lõunapoolkera vormimine vildiga kaetud puitvormil. ◀◀

Ill 6. Lisasurve andmiseks pingutati üle vormi elastikside ja poolkera serva kohale traat.

3 – Konserveerimine 105 Renovatum 2010

Ill 7. Taastatud lõunapoolkera. ◀◀

vormi elastikside ja lisasurve andmiseks keerati poolkera serva kohale jäme traat (vt ill 6). Poolke- ral lasti vormil kuivada üle öö. Põhjapoolkera puhul saavutati vajalik tulemus esimese vormimisega ja kaardisiile kestalt ei eemaldatud. Lõunapoolkera vajas järkjärgulist vormimist ja 12 siilust oli vaja Ill 8. Gloobus pärast eemaldada 9, seda tehti kuivalt. Vormimisel kesta konserveerimist. kahjustunud piirkonnas tekkinud voldid ja ebatasasused õhendati hiljem seestpoolt ning lihviti tehti kestale grafiitpliiatsiga märgid. Pärast siilude pealtpoolt lihvpaberiga. tagasiliimimist kinnitati kõik väikesed murded, kulunud kohad ja lahtised servad metüültselluloosiga. Papjeemašeekihtide kinnitamine ja kadude paikamine Poolkerade ühendamine Lõunapoolkera pooluse ja kulunud ala piirkonnas Poolkerad ühendati seestpoolt 20 mm laiuse pa- ulatuslikult lahti olnud papjeemašeekihid kinnitati pist ribaga, mille otsad ja servad õhendati. Kasu- metüültselluloosiga. Lõunapoolkera kulunud sise- tati sama meetodit, millega algselt kera kokku oli muse ja puuduolevate alade taastamiseks, samuti liidetud. Kõigepealt liimiti riba lõunapoolkera ser- põhjapoolkera telje läbitava ava väiksemaks muut- va külge ja lasti kuivada. Seejärel liimiti riba külge miseks kasutati papjeemašee-tehnikas kiht-kihilt põhjapoolkera. Kuivamisel surve andmiseks kasu- samatoonilisest paberist ennistamist. tati elastiksidet.

Kaardi segmentide parandamine Kaardi pinna toonimine Lõunapoolkeralt eemaldati 9 kaardisegmenti. ja uue kaitsekihi pealekandmine Kõigil siiludel esines mitmeid rebendeid. Nende Enne uue kaitsekihi pealekandmist tooniti kahjus- parandamiseks eemaldati siilude tagaküljelt alus- tunumad piirkonnad akvarellidega, mis aitas mär- paber. Sellega kadus rebendeid koos hoidnud tugi gatavalt taastada kaardi visuaalset terviklikkust. ja kõikidelt siiludelt eraldus väiksemaid või suure- Seejärel kanti kaitseks ja viimistluseks peale kaks maid tükke. Kõik rebendid ja tükid kinnitati jaa- kihti metüültselluloosi (1% etanoolis ja vees, 2 : 1). pani paberi ja metüültselluloosiga. Parandamisel Lisaks kera kaitsmisele määrdumise eest andis see kasutati toetuspinnana koolutuspakku, mis aitas gloobuse pinnale kerge läike. säilitada siilude kumerust. Kaardisegmentide puuduvaid osi otsustati mitte Gloobuse jala konserveerimine paigata, see ei olnud vajalik ei konstruktsiooniliselt ega esteetiliselt. Selle asemel ühtlustati kesta Gloobuse jala terastelg puhastati korrosioonist, pind paranduspaberiga ja sellele kleebiti siilud taastati selle eeldatav algne kuju ja kaldenurk (23,4°, säilinud kujul (vt ill 7). Korrektseks paigutamiseks enne restaureerimist oli see umbes 15°) ning kaeti

3 – Konserveerimine 106 Renovatum 2010 taniiniga. Uued nupud treiti pronksist, eeskujuks Ill 9. Gloobus säilituskarbis. sarnaste gloobuste pildid, sest samasugust gloobust leida ei õnnestunud. Gloobuse jala puitosa puhastati vanast rabedaks muutunud šellaklakist ning kaeti linaõli ja uue šel- laklakiga. Lõppviimistluseks töödeldi pind mesi- lasvahaga. Restaureeritud gloobuse hoidmiseks fondis ja tur- valiseks transportimiseks valmistati tugevast papist säilituskarp, milles gloobuse asend on fikseeritud (vt ill 8 ja 9). Gloobuse restaureeris Riin Rohtla bakalaureuse töö raames (9) Vilja Sillamaa juhendamisel. Restauree- rimisel aitasid kaasa Heige Peets, Helmut Välja, Vil- jar Talimaa ja Jolana Laidma.

Viited 1. Reyden, Dianne Lee van der 1986. The History, Technology 6. Allik, Maris 2004. Lõhenenud 42" gloobuse konserveerimine. and Care of Globes: Case Study on the Technology and – Renovatum. Tallinn: Ennistuskoda Kanut. Conservation Treatment of Two Nineteenth-Century Time 7. Mardiste, Heino; Paatsi, Vello 1999. Eestikeelsed maakaardid Globes. – http://www.si.edu/MCI/downloads/RELACT/ kuni 1940. aastani: Näitus Tartu Ülikooli Raamatukogus globes.pdf (21.12.2009). 26.06.–28.09.1998. Tartu Ülikooli Raamatukogu, Tartu 2. Dekker, Elly; Krogt, Peter van der 1993. Globes from the Ülikooli geograafia instituut. Tartu; http://www.utlib.ee/ee/ Western World. London: Zwemmer. publikatsioonid/1999/kaardid/eestikeelsed_maakaardid_ 3. Krogt, Peter van der 1993. Globi Neerlandici: The production 1940.html (21.12.2009). of globes in the Low Countries. – http://www.loeb-larocque. 8. Lepik, Leida 1996. Eestikeelsed gloobused: Pärast esimest. – com/globes.html (21.12.2009). Regio gloobuse nimeindeks. Tartu: Regio. 4. Reyden, Dianne Lee van der (viide 1). 9. Rohtla, Riin 2008. Gloobuste ajaloost ja eestikeelsetest 5. Rasmussen, Michael Høljund 1991. The Restoration of gloobustest: Ühe koolipoisi gloobuse restaureerimine. a 34 cm Terrestial Globe by Bleau. – IADA Preprints. Bakalaureusetöö. Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja 7th International Congress of Restorers of Grafic Art, restaureerimise osakond. 26–3 August 1991.

Restoration of an Estonian-language school globe

Riin Rohtla

The restored globe belongs to the Estonian History Museum and dates from approximately 1913. The construction of the globe is simple, comprising a papier-mâché shell, wooden stand and bent steel axis. The ball of the globe had fallen into two hemispheres and been severely deformed as the bearing parts, keeping it on the axis, had become lost. The surface of the map was cleaned and the darkened shellac was removed with 2.5 % Klucel G gel in etha- nol. The hemispheres, in order to obtain shape, were moistened from inside and tied closely on a special felt-covered wooden frame. The worn spots on the hemispheres were restored with the help of papier-mâché technique, using paper similar to the original. The hemispheres were connected from inside with a cardboard strip. Worn places on the map were toned with water colours, and, for protective purposes, the surface of the globe was covered with two layers of 1 % methyl cellulose. The wooden stand was cleaned and varnished with new shellac. The shape of the steel axis was restored and the missing parts were reconstructed. A special box was made for the preservation of the globe.

3 – Konserveerimine 107 Renovatum 2010 KASSI SARKOFAAG EHK MUUMIAHOIDJA

Jolana Laidma Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Eesti Ajaloomuuseumi eelkäija, 1864. aastal Eesti- maa Kirjanduse Ühingu juurde asutatud Eestimaa Provintsiaalmuuseumi vanimad esemed pärine- vad 1802. aastal alguse saanud Johann Burchar- di erakogust „Mon faible“. Raeapteeker Johann Burchard VIII sai suurema osa esemetest Ivan Buten jevilt, kes oli tsaariarmee laevastikku kuulu- Ill 1. Hechti muuseumi kassikuju. va laeva Paris kapten. Aastatel 1832–1833 osales Buten jev Nikolai I ja Türgi sultani ühisoperat- maine kehastus. Kassid olid pühad loomad ja nende sioonil Egiptuse vastu, viibides seetõttu korduvalt kujusid asetati pere kaitseks ning kurjade vaimude Aleksandrias. Seal tutvus ta Rootsi peakonsuli eemalhoidmiseks nii koju kui ka selle ümbrusse. Anastassiga, kelle huvi Egiptuse ajaloo ja rariteeti- Eesti Ajaloomuuseumi sarkofaag on puidust vor- de vastu oli laialt teada. Butenjev vaimustus tema mitud polükroomne istuva kassi figuur, mis on kollektsioonist ja nakatununa muinsuskirest, han- kinnitatud puitalusele. Sarkofaagi seisund oli väga kis diplomaatilisi sidemeid kasutades arvukalt ha- halb. Kuju oli murdunud mitmeks osaks, mis oma- ruldasi esemeid. Olles teadlik apteekri „haruldaste vahel serv servaga täpselt kokku ei sobitunud. Kõr- esemete kollektsioonist“, kinkis Butenjev kokku- vad, nina, saba ja jalad puudusid, vaid osaliselt oli kogutu Tallinnas Burchardile. Burchardi Egiptu- säilinud vasak esijalg. Tugevalt oli kahjustunud se kollektsiooni on täiendanud ka Võnnu pastor puitalusele toetuva kuju alaosa (vt ill 2). Suur osa Eduard Philipp Körber, Hiiumaa mõisnik Rudolf polükroomsest kattevärvist oli hävinud ja alus- von Gernet, salanõunik Georg von Rauch jt. Suu- krunt pragunenud ning materjalikadudega. Kuju rema osa muististest moodustavad leiud ülikute seljaosal oli auk, mis oli varasemal korrastamisel haudadest, mis on rituaalse ja religioosse otstarbe- kaetud paberi ja tekstiili tükkidega (vt ill 3). Mur- ga esemed (1). dunud puitdetaile oli parandatud tisleriliimiga, mis Artiklis vaadeldakse Burchardi kogusse kuuluvat oma jäikuse tõttu oli põhjustanud rabedas puidus Egiptuse kassimuumia sarkofaagi (AM 5896), mis uusi pragunemisi (vt ill 4). on pärit aastatest 600 eKr – 200 pKr. Analoogne, 26. Objekti kattekihte mikroskoobi all uurides selgus, dünastiast ehk Egiptuse hilisperioodist (664–525 et puitvormil on kolm kihti liimainega immutatud eKr) pärinev kuju (vt ill 1) on Hechti muuseumi kodulehel (2). Hollandi Riiklikus Antiigimuuseu- Ill 2. Kuju algne seisund. mis on kaks kassi sarkofaagi, milles on säilinud ka muumiad (3). Sealsete egiptoloogide sõnul on Aja- loomuuseumi objekti puhul tegemist kassimuumia hoidjaga ehk kassi sarkofaagiga, mille erakordselt detailirohke maaling, suur medaljon ja alusploki hea kvaliteet lubavad arvata, et tegu on haruldase ja kalli esemega (4). Egiptuses oli kass üks levinumaid vaimse maailma kehastusi. Kodu hoidja ja kaitsjana sümboliseeris kass viljakust ja emadust ning oli jumalanna Basteti

3 – Konserveerimine 108 Renovatum 2010

Ill 3. Parandus seljal. õhukest lõuendit ja sellel mitmekihiline krunt (vt Sarkofaagi terviku taastamiseks valmistati papjee- ◀◀◀ ill 5). Kassi nägu ja rinnaesine olid kullatud ning mašeest sisevorm (vt ill 7), millele fikseeriti olemas- Ill 4. Parandused kaelale oli maalitud uhke medaljon, kaela ümber, olevad puitdetailid, ühendades need omavahel ana- tisleriliimiga. ◀◀ turjal ja seljal oli säilinud värvitriipe. loogselt eespool kirjeldatule paberist sillakeste abil (vt ill 8). Puitvormi servades olevad lõuendi ääred Ill 5. Erinevate materjalide Konserveerimisülesande püstitamisel lähtuti hap- kihid. rast puitmaterjalist, sest eelkõige vajas tugevdamist niisutati liimaine pehmendamiseks Laponite’i sarkofaagi konstruktsioon ja taastamist puitvormi kompressiga ja tekstiili serv tõsteti puidult lahti. tervik. Pärast paberiribade liimimist kinnitati lõuend vormi külge tagasi (vt ill 9). Sarkofaagi detailid toetu- Vorm koosneb mitmest tappidega ühendatud puit- vad papjeemašee-vormile, mille alumise ääre külge detailist, mis olid pragunenud ja liikusid. Pragusid liimitud jaapani paberist servade abil kinnitati kuju ei fikseeritud serv-servalt liimiga, vaid paberist puitalusele (vt ill 10). Esikäppade murdunud osad sillakestega (vt ill 6): risti üle prao tehti skalpelliga asendati tumedaks toonitud bambustikkudega, mis väikesed vaod, mis täideti jaapani paberist ribade- fikseeriti alusel olevasse auku väikese puidust klotsi ga. Selline ühendus võimaldab rabedal puidul edas- abil, tagades sarkofaagile käpaosas toetuspinna alu- pidi niiskuse- ja temperatuurimuutustega kaasa sega (vt ill 11). mängida juba olemasolevate pragude arvelt.

Ill 6. Paberist ühendussillakesed. Ill 7. Papjeemašeest sisevorm. Ill 8. Murdunud osade ühendamine.

Ill 9. Ühendussillakesed välisküljel. ◀◀◀

Ill 10. Sisevormi serv sarkofaagi ühendamiseks alusega. ◀◀

Ill 11. Esikäppade toestus.

3 – Konserveerimine 109 Renovatum 2010

Objektile tehti pinna kuivpuhastus, kaeti kaitse- lakiga ja valmistati spetsiaalne säilituskarp (vt ill 12–13). Taustainfo otsingutes aitasid Anne Ruussaar Eesti Ajaloomuuseumist ja Heikki Pauts Hollandi Riikli- Ill 12. Avatud säilituskarp. kust Antiigimuuseumist. ◀◀

Ill 13. Säilituskarp. Materjalid Leather Dye Powder (tumepruun aniliinvärv nahale) J. Hewit & Sons Ltd Kinauld Leather Works Currie EH14 5RS Edinburgh Suurbritannia Tel +44 131 449 2206

Laponite RD (sünteetiline ränioksiid) Kremer Pigmente GmbH & Co. KG Allikad: Hauptstr. 41–47, D-88317 Aichstetten 1. Vestlus ja kirjavahetus Anne Ruussaarega Eesti Saksamaa Ajaloomuuseumist. Tel +49 756 591 120 2. Hecht Museum, University of Haifa: http://mushecht.haifa. E-post [email protected] ac.il/archeology/egypt_eng.aspx (01.12.2009). 3. Hollandi Riiklik Antiigimuuseum (Rijksmuseum van Artists’ Original Matt Varnish, Artists’ Gloss Varnish Oudheden) loodi Leideni Ülikooli kogude baasil. (mattlakk ja läikega lakk, Winsor & Newton) Muuseumis on rikkalik Vana-Egiptuse, Lähis-Ida, Vana- AS Vunder Kreeka ja Vana-Rooma kunsti kollektsioon; http://www.rmo. Kesk tee 21, Jüri Tehnopark nl/ (03.12.2009). 75305 Rae vald, Harjumaa 4. Kirjavahetus eesti arheoloogi Heikki Pautsiga, kes töötas Tel +372 656 4003 Eesti Ajaloomuuseumis aastani 2001. E-post [email protected]

Cat’s sarcophagus

Jolana Laidma

The article observes the sarcophagus of an Egyptian cat mummy from 600 B.C. – 200 A.D., preserved in the collection of the Estonian History Museum. The wood-carved polychrome figure of a sitting cat had crumbled into several parts. The conservation task proceeded from the fragile timber material, as it was primarily the construction of the sarcophagus that needed to be reinforced, while the whole wooden structure was in need of conservation. A papier-mâché internal mould was prepared for this purpose, with the existing timber details being fixed thereon, inter-connecting them with the help of paper bridges; the same method was used to fix the cracks in the wood. Such a joining makes it possible for the brittle timber to adjust to the changes in humidity and temperature in the future, on the account of the already existing cracks. The broken part of the front paws was replaced with bamboo sticks providing the sarcophagus with a support to the base. The surface of the artefact was dry cleaned, covered with a protective varnish and placed into a tailor-made archival box.

3 – Konserveerimine 110 Renovatum 2010 ÜLEVAADE EESTI AJALOOMUUSEUMIST KANUTISSE KONSERVEERIMISELE TOODUD VABAMÜÜRLASTE PÕLLEDEST, KINNASTEST JA JOONESTUSLAUAST

Markus Samma, Heige Peets Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected] [email protected]

2009. aasta kevadel sai Ennistuskoda Kanut Eesti levad omavahel ning kuuluvad ühtsesse ülemaa- Ajaloomuuseumilt tellimuse konserveerida va- ilmsesse vabamüürlaste vennaskonda, olenemata bamüürlaste põllekogu. Esmapilgul tundus kõik usutunnistusest, rahvusest, rassist või ühiskonna- tavapärane: tegemist on põllede – igapäevaste rõi- kihist. Kuigi traditsiooniline vabamüürlus välistab vaesemetega ja tekstiilikonservaatoril tuleb lisaks naiste vastuvõtu, on mehed oma naisi ja õdesid sa- kangale tegeleda ka naha konserveerimisega. geli kaasanud loožiga seotud tegevusse. 19. sajandi Kollektsiooni kuulus 20 erineva kuju, suuruse ja lõpul hakkas tekkima ka sega- ja naisloože, ehkki kaunistuselementidega valgest nahast põlle. Põlle- vabade ja tunnustatud vabamüürlaste loožid neid de üldseisund oli halb. Nahk oli terve, kuid kohati ei tunnista (2). väga määrdunud ja plekiline. Põllede naturaalsest Vabamüürluse eelkäijaks peetakse pärimuslikke siidist pael- ja rosettkaunistused ning vooder olid ehitusmeistrite ühinguid. Iga vabamüürlaste orga- rebenenud ja suurte materjalikadudega. Siid oli nisatsiooni ajaarvamise lähtepunkt on mingi neile pleekinud ja mõne põlle juures oli selle algset värvi- iseäranis oluline hetk. Enamik, nii ka tänane Eesti tooni raske määrata. Brokaatniitidest tikand oli Vabade ja Tunnustatud Vabamüürlaste Suurloož korrodeerunud ja nahal esines erivärvilisi rooste- peab selleks maailma loomist 4000 aastat enne plekke. Kuigi põlledel puuduvaid detaile pole kavas Kristust, nagu 18. sajandil Vana Testamendi ana- taastada (konserveerimistööd ei ole veel lõppenud), lüüsimise põhjal välja arvutati. Nende kalendris tekkis lahtihargnenud rosettide ja paelte korras- kehtiva (Anno Lucis ‘valguse aasta’) aastanumbri tamisel küsimus põllede algsest väljanägemise ja saab, kui Gregoriuse kalendri omale lisada 4000, kaunistusdetailide kui sümbolite tähenduse kohta. kuu- ja nädalapäev kalendrites ei erine (3). Vajadus kollektsiooni kuuluvaid esemeid kirjelda- Nüüdisaegne vabamüürlus hakkas vormuma Ing- da eeldas enne konserveerimistööde alustamist li- lismaal, kui neli Londoni looži ühinesid 1717. aas- sateabe kogumist nende päritolu ja kasutaja kohta. tal suurloožiks, mida praeguseni käsitletakse kui Esemete vanust ja tähendust silmas pidades tuleb ülemaailmset tunnustatud vabamüürlaste emaloo- nentida, et vabamüürlus kokku üle 6 miljoni liik- ži. Vabamüürlaste organisatsioonide põhikiri (The mega on maailma vanim ja levinuim vennaskond. Constitution of The Free-Masons) avaldati 1723. Eestis kuulub praegu sellesse vennaskonda üle 300 aastal. Alus pandud, hakkas vabamüürlus 18. sa- mehe (1). See on rahvusvaheline liikumine, mis jandil algul Euroopas, seejärel juba üle maailma taotleb inimese kõlbelist täiustamist ja inimeste- kiiresti levima (4). vaheliste suhete parandamist. Vabamüürlastel ei Esimese vabamüürlaste looži Tallinnas otsustasid ole ühtset rahvusvahelist keskust. Nende organi- asutada viis linnakodanikku oma salajasel nõu- satsioonid – loožid – moodustavad maade kaupa pidamisel 20. oktoobril 1771. Asjaajamisel abiks iseseisvaid keskorganisatsioone – suurloože. Eri Peterburis tegutsenud algul Apollo, hiljem Har- maade suurloožid, loožid ja nende liikmed suht- pocrati nime kandnud loož, õnnestus ametlikult

3 – Konserveerimine 111 Renovatum 2010 moodustada Tallinnas loož Isis 12. oktoobril 1773. Nahkpõlli ja -kindaid kannavad vabamüürlased Isise liikmed olid mehed, põhiliselt saksa ja vene oma loožis. Vaatlusalused põlled on valminud kä- aadlikud, kaupmehed, ametnikud, professorid, sitööna ja kuigi neid valmistatakse tänapäeval val- vaimulikud ja kunstitegelased, teiste hulgas ka ees- davalt tööstuslikult, on põhimõtted vabamüürlaste ti kultuurlukku jälje jätnud Otto Wilhelm Masing põllede valmistamisel jäänud kehtima tänini. Mui- ja Karl Friedrich Karell. Loož peatas oma tegevu- dugi on põlledel olenevalt ajast, loožist ja tavandist se 1794. aastal Katariina II tauniva suhtumise pä- omad erisused nii kuju, mõõtmete kui ka kaunis- rast vabamüürlusse, kuid Aleksander I päevil said tuste poolest. Osa käsitletavaist põlledest vastab ka vabamüürlaste organisatsioonid võimaluse oma hilisemale määratlusele, mille järgi koosneb vaba- tegevust legaalselt jätkata ja aastast 1812 võis Isis müürlase põll nelinurgast ja kolmnurgast, mis väl- lugeda end taas Venemaa vabamüürlaste loožide jendab numbreid neli ja kolm ning nende summa- ühenduse täieõiguslikuks liikmeks. Isis oli Tallinna na numbrit seitse (6). Number neli sümboliseerib vanim loož, mis siin ka kõige kauem püsis ja mil- vabamüürlasele neljakordset kohustust riigi, naab- le ajalugu on teistest paremini dokumenteeritud. ri, perekonna ja enda ees. Number kolm viitab kol- Isisele järgnesid 1777. aastal loož Vennaarm (Zur mele vabamüürluse astmele, kolmele suurele hiil- Bruderliebe), 1778. aastal Kolm Võitlusvasarat (Zu gavale tähele: need on Püha Raamat (Piibel, Koraan Den Drei Streithammern) ja 1787. aastal Süütuse või mõni muu pühakiri vastavalt usutunnistusele, Lootus (Hoffnung Der Unschuld). Neist kolmest Eestis Piibel), mis avatuna tähendab, et vabamüür- mõnevõrra olulisem oli Kolm Võitlusvasarat, sest lased peavad selle sõnumi järgi käituma; vinkel, mis teised eksisteerisid lühikest aega ega jätnud allik- on moraalsuse, tõearmastuse ja aususe sümbol, ja materjalidesse hoomatavaid jälgi. Ühtekokku on sirkel, mis rõhutab tegevuse tähtsust ning on mõõ- kindlaks tehtud Tallinna loožide liikmeina 387 isi- dukuse sümbol; kolmele sambale: meistrisambale, kut, nendest (topeltliikmelisust arvestamata) 200 mis sümboliseerib tarkust; rändurisambale, mis Isises, 70 Vennaarmus, 113 Kolmes Võitlusvasaras sümboliseerib jõudu; ja õpipoisisambale, mis süm- ja 13 Süütuse Lootuses. Täielik ülevaade Tallinna boliseerib ilu; kolmele ametimehele ja kolmele loožidest küll puudub, kuid teada on nelja looži vabamüürluse põhilisele tõekspidamisele, samuti olemasolu kogu käsitletava perioodi jooksul. Peale kolmele teoloogilise põhjaga voorusele: usule, loo- Tallinna loožide tegutses samal ajajärgul üks loož tusele ja kaastundele. Number seitse sümboliseerib ka Tartus, algul nime all Pollux, hiljem Zum Mor- keerdtrepi astmeid, seitset vaba kunsti ja teadust, genstern. Vabamüürlaste tegevuse peatas Tallinnas mille tundma õppimine laseb mõistusel aimata Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kuberner markii Filippo maailma taga peituvat valgust. (Philipp) Paulucci oma salakäsuga detsembris Vabamüürluse peamised astmed ehk kraadid on: 1820, ametlikult keelustati liikumine 1822. aastal I – õpilasmüürlane (õpipoiss), II – vennasmüürla- (lõplikult üle Vene impeeriumi 1826. aastal) ja alles ne (sell) ja III – meistermüürlane (meister). Lisaks 1906. aastal said vabamüürlased, küll lühiajaliselt neile astmetele eksisteerib palju erinevate tavandi- ja ebaregulaarsel kujul taas tegutseda. Eesti loožid te astmeid, mida kutsutakse lisaastmeteks. Need, püüdsid algusest peale joonduda Inglismaa reeglite numbriliselt suuremad astmed, ei ole kõrgemad järgi, kuid mõju avaldasid ka Peterburi (eriti Tal- kui kolmas ega oma esimese kolme astme loožides linnas), Riia (eeskätt Tartus) ja Saksa loožid, samuti (nagu ka ülalmainitud loožides) tähendust, küll aga Rootsi vabamüürlaste süsteem (5). avavad ja täiendavad kolme põhiastme õpetust (7). Kuna loože saavad asutada vaid vabamüürlased ise, Õpilasmüürlase astme südameks oli kohustus, siis pidid loožiasutajad nii Tallinnas kui ka Tartus mida vastu võttes seob taotleja end kogu eluks va- oma vabamüürliku astme ehk kraadi olema saanud bamüürlusega (8). Pärast esimese astme rituaali varem mujal, näiteks õpingute ajal mõnes Saksamaa läbitegemist ja vabamüürlaste looži vastuvõtmist kultuurikeskuses või Peterburis. Nii on osa vaatlus- sai uustulnuk looži riietusesemetena valge, soovita- alustest põlledest, nagu kinnitavad ka mõne põlle valt tallenahast (talle peetakse süütuse ja ohvrianni (nr 2, 6, 8, 14, 15) ja naistekinnaste legendiandmed, sümboliks) põlle, mille ülemine klapiosa pidi kand- pärit varasemast ajast, kui loože siinmail asutama misel olema üles tõstetud; valged meeste nahkkin- hakati. Täpsemate andmete puudumisel võib põlli dad rõhutamaks, et vabamüürlane on alati puhaste dateerida umbkaudu ajavahemikku 18. sajandi II käte ja mõtetega kõlbeline inimene; lisaks valged pool – 19. sajandi I veerand. naistekindad, mis ta võis kinkida oma pruudile või

3 – Konserveerimine 112 Renovatum 2010

Ill 1. Õpilasmüürlase konserveeritud põll nr 1, K2452/AM6424. ◀◀

Ill 2. Õpilasmüürlase konserveeritud põll nr 2, K2451/AM6413. abikaasale. Valget värvi käsitatakse süütuse süm- seletub suuresti asjaoluga, et harilikult pandi vaba- bolina ja see tähendab vabamüürlasele moraalset müürlase esimene põll, mida kandis nii õpilas- kui eluviisi, lojaalset allumist vennaskonna seadustele ka vennasmüürlane, omaniku matustel talle kirstu ja puhtsüdamlikku heasoovlikkust kaasvendade kaasa. suhtes. Peale selle sai uustulnuk kingituseks mi- Meistermüürlane on vabamüürluse kolmeastmeli- niatuurse poleerimata hõbedast müürsepakellu. ses loožis viimane, kolmas aste, mis sümboliseerib Õpilasmüürlase aste sümboliseerib algust, vaimset vanaduspõlve. Meistermüürlaste vahel jagati va- uuestisündi ja valguse poole teeleasumist. Tema bamüürlaste ametikohad loožis. Isises näiteks oli õigused jäid piiratuks – nii ei võinud ta osaleda veel 1780. aastal looži meister, meistri asetäitja, esimene kõigil looži rituaalidel, ei omanud hääleõigust, teda ülevaataja, teine ülevaataja, kaks kõnepidajat, vara- ei saanud loožis ametisse valida, küll aga võis ta va- hoidja, tseremooniameister ja kaks almustekogujat. bamüürlaselt abi saada ja tal oli õigus vabamüürlas- Viimast, teistest vähem tähtsat ametit võis vaba- likule matuserituaalile (9). müürlase Urmas Karileeti hinnangul vajaduse kor- Lihtsad valgest, tõsi küll, konservaator Jolana Laid- ral pidada ka vennasmüürlane. Ametimärke kanti ma hinnangul mitte talle-, vaid kitsenahast üsna lindi küljes kaelas, kuid neid siinkohal ei käsitleta, sarnased voodrita põlled nr 1 (vt ill 1; legendi järgi sest need pole veel konserveerimisele jõudnud. 18. saj, pärit Johannes Burcharti kogust) ja nr 2 (vt Mälestuseks kingiti meistermüürlasele miniatuur- ill 2; legendi järgi kuulunud Georg Johann Wran- ne kullast kellu. Tema suurimaks privileegiks on gellile 1760, annetanud S. Wrangell Kohala mõi- peetud õigust külastada teisi loože (õpilas- ja ven- sast Virumaal 1913) nagu ka valged pikavarrelised nasmüürlane võib seda teha vaid koos vennaskon- naiste nahkkindad K2471/AM6416 (legendi järgi nas kõrgemale astmele jõudnud saatjaga) (11). kuulunud Georg Johann Wrangellile 1760, anne- Meistermüürlaste nagu ka lisaastmetele jõudnud tanud S. Wrangell Kohala mõisast Virumaal 1913) ühe ja sama astme vabamüürlaste põlled võisid üks- on kuulunud seega õpilasmüürlastele. Põlled on alt teisest mõneti erineda. Nende ja muudegi teemaga kaarjad, kitsamad põlleklapid kolmnurksed. Mõle- seonduvate küsimuste lahendamisel on tõhusat abi ma klapi teravikus on kinnitusauk, et kandmisel see osutanud vabamüürlane Silver Loit. Kõige rohkem põlleosa üles tõsta. vaatlusalustest põlledest (nr-d 3–14) on kuulunud Vennasmüürlane ehk sell on vabamüürluse II aste, meistermüürlastele (12). Needki on valgest nahast, mis sümboliseerib täisiga, vaimsesse meheikka kuid paelääristusega, põlleklapp reeglina alla lastud jõudmist ja maise elu jooksul inimesel lasuvat vas- (erandiks on põll nr 14). Üheksat põlle (nr-d 3–8 ja tutust. Pärast teise astme vastuvõtmise rituaali lisa- 10–12) ehib esiküljel kolm rosetti. tati valgele põllele tavapäraselt (kuigi see ei olnud Sarnased meistermüürlase põlled on nr 3 (vt ill 3; kohustuslik) kolm rosetti ja vabamüürlasele kingiti legendi järgi kuulunud Jacob Siversile, 18. saj, an- miniatuurne poleeritud hõbedast müürsepakellu. netaja krahv Sivers), 4 (vt ill 4; legendi järgi 18. saj, Vennasmüürlase astmele jõudmine andis juurde- annetaja C. Salemann 1901) ja 5 (vt ill 5; legendi pääsu mõningatele lisahüvedele (10). Kahjuks tuleb järgi annetaja C. Salemann 1901). Need on lõikelt nentida, et vaadeldavas kogus ei leidu ühtegi ven- ühesugused, alt veidi kaarja kujuga, kõik põlleser- nasmüürlasele kuulunud põlle. vad sinise siidpaelaga kanditud, sinine siidvooder Õpilasmüürlaste põllede vähesus (2 tk) ja vennas- katmas nii põlle tagaosa kui ka kitsamat allalastud müürlaste omade puudumine vaadeldavas kogus kolmnurkset põlleklappi. Kõik kolm sinist rosetti

3 – Konserveerimine 113 Renovatum 2010

Ill 3. Meistermüürlase konserveeritud põll nr 3, K2460/AM6432/2. ◀◀◀

Ill 4. Meistermüürlase konserveerimata põll nr 4, K2453/AM6432/5. ◀◀

Ill 5. Meistermüürlase konserveerimata põll nr 5, K2458/AM6432/1. paiknevad põlle allosas: üks otse põlleklapi tipu Ill 6. Meistermüürlase konserveerimata põll nr 6, juures, teised allpool, üks ühel, teine teisel pool. K2461/AM6412. Lõikelt sarnased on ka põlled nr 6 (vt ill 6; legendi järgi kuulunud Georg Johann Wrangellile 1760, annetaja S. Wrangell Kohala mõisast Virumaal 1913) ja 7 (vt ill 7; legendi järgi kuulunud ühele vabamüür- laste looži meistrile, annetaja C. Hoheisel 1864). Need on alt laienevad, nõgusate küljeservade, keskelt pisut teravneva allserva ja kitsama kolmnurkse klapiga põlled. Mõlemat põlle ja -klappi ümbritseb sinine kant (nr 7-l vaevumärgatav jäljend), väheke Ill 7. Meistermüürlase seespool sinine pael, mõlemal asetsevad rosetid konserveerimata põll nr 7, sarnaselt eelkirjeldatutega: üks otse põlleklapi tipu K2459/AM6384. juures, teised allpool, üks ühe, teine teise põlleser- va ääres. Rosetid on aga põllel nr 6 kollased, põllel nr 7 sinised. Samasugune erinevus on ka põlle ja põlleklapi tagakülge katval siidvoodril – esimesel on see olnud kollane, teisel sinine. Põlle nr 7 ühe kinnituspaela küljes on elevandiluust võti, mis on sinna ilmselt hiljem kinnitatud. Võti oli 18. sajandil sageli kasutatud sümbol. See pidi olema looživõti ja öeldi, et tegemist on Keelega, millele lausutud õiged sõnad tuvastavad vabamüürlase ning lubavad tema Ill 8. Meistermüürlase kui vennaskonda kuuluvaga suhelda (13). konserveerimata põll nr 8, K2454/AM6427. Trapetsikujulised on põlled nr 8 (vt ill 8; legendi järgi kuulunud Georg Johann Wrangellile 1760, annetaja S. Wrangell Kohala mõisast Virumaal 1913) ja 9 (vt ill 9; legendi järgi 18. saj, pärit Johannes Burcharti (1776—1838) kogust). Põllel nr 8 (koos klapiga mõlemalt poolt) on peen kollasest paelast servakant, seespool sinine pael. Servast serva ulatuv allalastud põlleklapi serv on lamedalt kaarjas.

Tagaküljel on sinine vooder. Kolm sinist rosetti Ill 9. Meistermüürlase kollase südamikuga asetsevad põllel eelmistega konserveerimata põll nr 9, K2462/AM6425. sarnaselt. Põll nr 9 on halvasti säilinud, põlleklapp on puudu. Osaliselt on säilinud põlle kollakas, mõ- lemat poolt kantinud pael, seespool on olnud veel üks samasugune pael, põlle tagakülge on katnud beežikaskollane vooder. Põlle nr 10 (vt ill 10; legendi järgi 18. saj, annetaja Buhrmann 1908) ja selle servast serva ulatuvat allalastud kolmnurkset klappi ümbritseb kroogi-

3 – Konserveerimine 114 Renovatum 2010

Ill 10. Meistermüürlase konserveeritud põll nr 10, K2465/AM6382. ◀◀

Ill 11. Meistermüürlase konserveeritud põll nr 11, K2457/AM6426/1. ◀

Ill 12. Nimetähed konserveeritud põlle nr 11 klapi tagaküljel.

tud tumekollane pael. Ülemine paelavärvi rosett kolmnurkne klapp on samuti sinise siidiga kaetud, paikneb erinevalt kõigist teistest kolme rosetiga rosetid põllel puuduvad. põlledest põlleklapi keskel, teine põlle ühes, kolmas Ja lõpuks, meistermüürlasele kuulub ka põll nr 14 teises alumises nurgas; sama värvi vooder on põlle (vt ill 15; legendi järgi kuulunud Georg Johann tagaküljel. Wrangellile 1760, saadud Eestimaa Kirjanduse Põlle nr 11 (vt ill 11; legendi järgi 18. saj, annetaja Ühingu muuseumist), mis on allapoole laienev, krahv Sivers) ja selle eelmisest pisut kitsamat alla- nõgusate servadega, alt lameda kaarega, minipõlle- lastud kolmnurkset klappi ümbritseb sinine pael- klappi meenutava püstja ülaosaga; tagumine külg kant. Säilinud on ka kaks sinist rosetti, tõenäoliselt on kaetud sinise siidiga, mille servad on pööratud on kolmas olnud all keskel, kuid rosettide varasem ümber naha; rosetid põllel puuduvad. arv ja paiknemine jäävad mõneti küsitavaks, sest Vaatlusaluseid meistermüürlaste põlli kaunistab ringikujulisi õmblusjälgi on põllel mitmel pool. ühel või teise moel kõige enam (kaheteistkümnest Klapi all on omaniku nimele viitavad suurtähed põllest kümmet – nr-id 3–8 ja 11–14) sinine värv, „B.J.Ü.“ (vt ill 12; B. võib tähistada ka sõna vend – olgu siis tegu paelkaunistuse, roseti või voodriga. saksa k Bruder). Sinist alusvärvi kasutasid inglise vabamüürlased Põll nr 12 (vt ill 13; legendi järgi kuulunud Jacob oma vappidel, hiljem hakati sinist tõlgendama kui Siversile, 18. saj, annetaja krahv Sivers) on kilbiku- taeva värvi ja seda loetakse tänaseni vabamüürlaste juline, servast serva ulatuva kolmnurkse klapiga, peamiseks värviks (14). kõik ääred mõlemalt poolt randitud sinise paelaga, Iga kolmeastmelise looži meistermüürlane võis põlle keskosas on kummalgi pool rosett, kolmas ro- omandada lisaastmeid teistes vabamüürlaslikes sett asub all keskel. Ill 13. Meistermüürlase ühendustes (15). Ülejäänud põlled (nr-id 15–20) konserveerimata põll nr 12, Põll nr 13 (vt ill 14; legendi järgi kuulunud Jacob osundavadki lisaastmel vabamüürlastele. Need K2455/AM6426/2. ◀◀◀ Siversile, 18. saj, annetaja krahv Sivers) on allapoo- põlled on samuti paelääristega, kõigil üks või kaks Meistermüürlase le natuke laienev, kergelt nõgusate servadega, alt embleemi või sümbolit, mille tähendus on küll sel- konserveeritud põll nr 13, kaarjas, keskelt veidi teravneva tipuga, tagumine gitatav, kuid millisest loožist üks või teine põll päri- K2456/AM6426/3. ◀◀ külg kaetud sinise siidiga, mille servad on pööra- neb, jääb teadmata. Neljal põllel on ka rosetid, aga Ill 15 Meistermüürlase tud ümber naha. Servast serva ulatuv allalastud neid ei ole seal mitte kolm, nagu meistermüürlase konserveerimata põll nr 14, K2463/AM6414.

3 – Konserveerimine 115 Renovatum 2010 omal, vaid neli. Põlled nr 15–19 kuulusid IV–V astme Rootsi riituse Püha Andrease õpilase-kavaleri loožiriietuse juurde. Kõigist teistest siin käsitletavaist valgetest nahk- Ill 16. IV–V astme põlledest erines põll nr 15 (vt ill 16; legendi järgi Rootsi riituse Püha kuulunud Georg Johann Wrangellile 1760, annetaja Andrease õpilase-kavaleri konserveeritud põll nr 15, S. Wrangell Kohala mõisast Virumaal 1913) eeskätt K2466/AM6380. ◀ mustaks värvitud põllenaha poolest. Selle, horison- Ill 17. Nime ja aasta taalselt laiema, allapoole pisut laieneva, alt keskelt märgis konserveeritud põlle nr 15 klapi teravneva nurgaga põlle servad ja ka allalastud ser- tagaküljel. vast serva ulatuva klapi kumer alläär on kanditud valkjaskollase ripspaelaga. Põllel on mõlemal pool teineteise all kaks valkjaskollast rosetti, klapi keskel asub metallist pealuu ristatud reieluudel, meenutamaks surma möödapääsmatust. Tagant katab põlle ja klappi valkjaskollane siid. Klapi taha on kirjutatud „Hamilton 17–82“, nähtavasti viide omaniku nimele ja aastale (vt ill 17). Ill 18. IV–V astme Rootsi riituse Püha Põlled nr 16 (vt ill 18; saadud Eestimaa Kirjanduse Andrease õpilase-kavaleri Ühingu muuseumist) ja 17 (vt ill 19; legendi jär- konserveeritud põll nr 16, K2468/AM6383. gi annetaja Julius Gens) on nii mõõtmetelt kui ka kujult üsna sarnased. Tagakülge katvast tumekol- lasest voodrisiidist moodustub mõlemal paremal pool kant. Kandist pisut seespool kaunistab mõle- mat põlle kroogitud tumekollane pael. Põllel nr 16 ulatub kaarjas klapp servast serva, põllel nr 17 on kolmnurkosa kitsam, mõlemat klappi ääristab allosa paelast kitsam tumekollane pael ja sellest veidi seespool pruuni tooni brokaatpael. Kolmnurkse osa keskel on põllel nr 16 litritest ring, selle keskel Ill 19. IV–V astme Rootsi riituse Püha metallist kirves. Kirvest on kasutatud teadupoo- Andrease õpilase-kavaleri lest puude töötlemisel kuningas Saalomoni templit konserveeritud põll nr 17, K2467/AM6357. püstitades ning vabamüürlased loevad seda eeskätt materiaalse ja intellektuaalse energia, vahel ka kalevis vabamüürlasliku embleemina leegitsev pen- ristuse sümboliks (16). Põllel nr 17 on kolmnurkse tagramm G-tähega laiemalt) (18). Põllel nr 17 on klapi keskel reljeefne tikand (brokaatniit, erinevad lisaks mõlemal pool teineteise all kaks tumekollast litrid ja metallniit) ristatud vasaratest. Vasar on rosetti. sümbol ületamaks raskusi, piltlikult kivi tahumi- Põlled nr 18 ja 19 (vt ill 20 ja 21; legendi järgi an- sel, kuid vabamüürluses peetakse silmas tööriista netaja C. Salemann 1901) on sarnased: mõlemad eneseteadvuse arendamisel ja raskuste ületamiseks on alt kaarja kujuga, allosa ja kitsas kaarjas klapp oma hinge eest hoolitsemisel (17). Mõlemal põllel kroogitud tumekollase paelaga ääristatud, klapi on allosa keskel leegitsev heksagramm, mille sees keskel metallist ristatud kirved (põllel nr 18 on on kirjatäht G (brokaatniit, litrid). säilinud üks varrega kirves ja teise kirve varreosa), Heksagrammi, mille sees tähed jumala (tol korral põlle allosas leegitsev heksagramm, sees kirjatäht küll Jahve e Jehoova) nimega, kasutas oma sur- G. Kirve ja leegitseva heksagrammi sümboolikast ma eelõhtul juba kuningas Saalomon, et eemale oli eespool juttu. Mõlemal põllel on allosas ka neli peletada deemoneid ja meelitada ligi ingleid. Va- tumekollast rosetti: kummalgi pool üks ülal ja teine bamüürlaste leegitsev ehk lõõskav heksagramm, all. Tagant on põlled kaetud tumekollase voodriga mille sees on kirjatäht G, viitab samuti suurimale Põll nr 20 (vt ill 22; legendi järgi annetaja C. Sa- ehitusmeistrile ehk Jumalale, maailma loojale ja lemann 1901) kuulus aga Rootsi riituse VI astmel loomisele ning sümboliseerib terviklikkust (hiljem Püha Andrease meistrile (19). See on nõgusa-

3 – Konserveerimine 116 Renovatum 2010 te külgede ja ülaservaga, alt veidi kumer. Peenest Ill 20. IV–V astme Rootsi riituse Püha ääretepingust natuke seespool on lai kroogitud Andrease õpilase-kavaleri konserveerimata põll rohelisest siidpaelast ääris. Äärisnurki ühendab nr 18, K2470/AM6432/3. põiki samasugune kroogitud pael, moodustades nii Andrease risti, mille keskel on brokaatniidiga tikitud ornament – kiirtega päike. Kitsa, alt üma- ra allalastud põlleklapi keskel on rohelisest paelast samuti väike Andrease rist. Põlle ja klapi tagakülge katab roheline siidvooder. Peale põllede ja kinnaste toodi Eesti Ajaloomuu- seumist Kanutisse ka Alexander Meyerilt 1880. aastal saadud vabamüürlaste punasetaustaline – punast tuntakse vabamüürlaste vanima värvina Ill 21. IV–V astme Rootsi riituse Püha (20) – siidrätik (91 x 88 cm), millele trükitud va- Andrease õpilase-kavaleri konserveerimata põll bamüürlaste mustvalged sümbolid paiknevad nii nr 19, K2469/AM6432/4. rätiku keskosas kui ka seda nelinurkselt raamival mustriga kaunistatud ääristul (vt ill 23). Vabamüür- lased nimetavad seda joonestuslauaks. See on neile kui vaimsete väärtuste müüriladujatele ja kõlbelise- ma elu poole pürgijatele abivahendiks oma oluliste sümbolite tundma õppimisel ja mõtestamisel. Esitades joonestuslauda tabeli kujul (vt tabel 1) on sümbolid nummerdatud (seletuses on need antud Ill 22. VI astme Rootsi nurksulgudes), numbrita on jäetud vaid ääristu riituse Püha Andrease meistri konserveeritud nurkadesse trükitud ilututid. Järgneval, eelkõige põll nr 20, K2464/ mõtisklusainet pakkuval ja kirjanduse põhjal sage- AM6428. li mitmetähenduslike sümbolite tõlgendamisel on pakkunud suurt abi vabamüürlane Urmas Karileet. Rätiku keskosas, tabeli jämedamas raamistus, on kujutatud looži ülesehitust ja selle ümber vaba- müürlaste enesetäienduslikku, hinge harivat tööd piltlikustavaid sümboleid – tahumata kivi töötle- mist teaduse, müürseppade tööriistade ja Piibli, nagu ka ülal taevaste jõudude ning sõnumite abil. Looži põrandat [1] ilmestavad vaheldumisi mustad (elu kurjus) ja valged (elu headus) ruudud sümbo- meetriale ja veel üldisemalt teadusele [6]. Ülapool liseerimaks võitlust hea ja kurja vahel. Vasakul pool kujutatakse müürsepa tööriistu: tinaloodi [7], mis on põrandal joonia sammas [2] kehastamas tarkust sümboliseerib kõlbelist sirgjoonelisust ja osutab

(asub loožimeistri tooli taga) ja paremal korintose õiglasele käitumisele; vinklit, mis sümboliseerib sammas [3] ülistamas ilu (asub nooremkaitsja tooli moraalikoodeksit, ja kellut, mis „tsementeerib“ taga). Sammaste vahel on kujutatud looži altarit [4] vennaskonda [8]. Vastaspoolel, paremal on avatud avatud Piibli ja leegitseva ehk lõõskava, sümbolite Piiblil sirkel [9] korrastamas vennaskonna hinge- keskpunktis seisva tähe, pentagrammiga, terviklik- elu, allpool loodlaud [10] sümboliseerimas võrd- kuse sümboliga selle kohal, keskel trükitäht G viita- sust ja sirkel nurgamõõtmiseks [11], mis võib viida- maks suurimale ehitajale ja valgustajale – Jumalale ta oma ihasid piiravale voorusele. Lõpuks, kõige all, (21). tahumata kivi vastas on täiuslik ehk viimistletud Inimese hingelist harimist, vaimset valgustamist ehituskivi, mida ehivad vabamüürluse sümbolid piltlikustavalt jääb loožimärgistusest vasakule ta- sirkel ja vinkel [12] viitamaks eesmärgile jõudmist, humata ehk viimistlemata ehituskivi [5], mille oma elu pühakirja järgi elamist. Loožimärgistuse väljatahumiseks on vaja esmalt teadmisi. Sümbol kohal töövahendite vahel troonib vennaskonda ju- selle kivi kohal viitab Pythagorase teoreemile, geo- hendav suur avali Piibel [13] (22).

3 – Konserveerimine 117 Renovatum 2010

Looži ja selle tegevust iseloomustavate sümboli- Ill 23. Vennasmüürlaste joonestuslaud siidrätikul, te üle kõrgub taevas: vasakul päeva sümbol päike K2472/AM6381. [14], paremal ööd valitsev kuu [15] seitsme tähega (4 tähte maise, 3 taevase sümbolina), keskel kõige üle valvavat Jumalat esindav valguskiirtest ümbrit- setud kõikenägev silm [16], mille all täheruudud alt üles lugedes – F.H.C. (ingl k faith, hope, charity ‘usk, lootus, ligimesearmastus’), mis tähendavad vabamüürlastele usku jumalasse, lootust surema- tusse ja heldust kogu inimkonna vastu. Looži ja selle olemust sümboleis vaadeldud keskosa ümbritseb mustriline ääris, millel kujutatud süm- bolid kannavad üldinimlikku sõnumit õigesti elatud elu ringkäigu kohta. Nii on alläärisel vasakul ristatud hanesuled [17], duse sümbolina, ülal avali Piibel [20]; allääristu millega kirjutatakse elu puhtale lehele inimese saa- keskel on kirst [21], kaitsva emaüsa sümbol, mida tust, vastas ülaäärisel kurjusel silma peal hoidev, seostati taassünniga; ülaääristu keskmes aga Jumala äratav, valguse võitu pimeduse üle kuulutav kukk Tall nimbuse ja ristiga [22] sümboliseerimaks võitu [18]; all ristatud mõõgad [19] jumalasõna vahe- surma üle Jeesuse ohvri läbi; all ristatud taevariigi

Tabel 1. Vabamüürlaste ilututt 18 20 22 24 26 ilututt joonestuslaua kujutised. kukk avatud Jumala Tall taru eluring Piibel nimbuse ja ristiga Ristija Johannes ja apostel Johannese sammaste vahel

35 14 16 15 36 puust päike kõikenägev silm kuu 7 tähega sirkel ja kivivasar täheruutudega alt (4 tähte maise, vinkel üles F.H.C. –tähist 3 taevase sümbolina) ingl k faith, hope, charty ‘usk, lootus, ligimesearmastus’

33 8 13 9 34 tuvi vinkel ja kellu avatud Piibel sirkel avatud Piiblil loodlaud, õlipuuoksaga vinkel ja tinalood

31 7 2 4 3 10 32 taevaskera tinalood joonia altar avatud korintose loodlaud maakera sammas Piibliga, mille sammas 29 6 11 30 kohal on lõõskav tabernaakel viide mõõtesirkel mõõdupuu pentagramm, Pythagorase keskel trükitäht G teoreemile e geomeetriale

27 5 1 12 28 akaatsiaoks tahumata e looži ruuduline põrand täiuslik e viljapea viimistlema- viimistletud ta ehituskivi ehituskivi

ilututt 17 19 21 23 25 ilututt ristatud ristatud kirst ristatud kolp ristatud hanesuled mõõgad võtmed reieluudel

3 – Konserveerimine 118 Renovatum 2010 võtmed [23], ülal usinuse võrdkuju taru [24], all [34]. Ülal vasakul on meistri puust kivivasar [35], kolp ristatud reieluudel [25] meenutamaks surma raskuste ületamise sümbol, paremal vinkel ja sirkel möödapääsmatust, ülal sümbol [26], mis kujutab viitamaks õigesti elatud elule [36] (24). Ristija Johannese ja apostel Johannese sammastega piiritletud (nende vahel) tasakaalus elu ringkäiku Kokkuvõtteks võib öelda, et ajavahemikul 18. sajan- (23). di II poolest kuni 19. sajandi I veerandini on kahe- Vasakäärisel on all taassündi sümboliseeriv akaat- kümnest vaatlusalusest vabamüürlaste nahkpõllest siaoks [27], vastas paremal viljapea [28], kristlu- kaks kuulunud õpilasmüürlase, kaksteist meister- ses ülestõusmise sümbol. Akaatsiaoksa kohal on müürlase, viis IV–V astmel Rootsi riituse Püha Saalomoni poolt püstitatud tabernaakel [29], vastas Andrease õpilase-kavaleri ja üks Rootsi riituse VI sellest õigesti ehitatud templist eeskuju võtmiseks astmel Püha Andrease meistri loožiriietuse hulka. mõõdupuu [30]. Tabernaakli kohal on kogu maa- Valged pikavarrelised naiste nahkkindad, mis kin- ilma hõlmava sümbolina vasakääristu keskel tae- giti õpilasmüürlasele, olid mõeldud tema pruudile, vas- [31] ja paremal keskmes maakera [32]. Ülal abikaasale või õele. Vabamüürlaste joonestuslaud vasakul näeb saadikut heast – tuvi oliivioksaga [33] siidrätikul on olnud hiljemalt 19. sajandil vaba- meenutamaks veeuputuslugu, kus Noa laskis lae- müürlaste õppevahendiks loožis. Kuigi teadaoleva- valt lendu tuvi, kes naastes tõi oliivioksa, mille järgi te andmete põhjal ei saa määratleda, kus loožist ja Noa sai teada, et veeuputus on lõppenud ja lähedal kellelt esemed algselt pärinevad, lubavad need heita on maa ning elu võib puhastunult jätkuda. Paremal pilku vabamüürlaste looži, nende tavadele, emblee- on hingelisele ja vaimsele kasvamisele osundava midele ja sümbolitele vabamüürluse leviku algus- sümbolina loodlaud (võrdsus), vinkel (moraali- päevil Eestis, mil see jagunes Eestimaa ja Liivimaa koodeks) ja tinalood (õiglane käitumine) üheskoos kubermanguks Vene keisririigi koosseisus.

Viited 1. http://www.eestisl.ee/indexuus.php?m1=0&m2=1 15. http://www.eestisl.ee/indexuus.php?m1=6&m2=0 (10.11.2009). (10.11.2009). 2. Samas; MacNulty, W. Kirk 2006. Vabamüürlus: Sümbolid, 16. Карпачев, С. П. (viide 9), lk 234; Соловьев, О. Ф. 2001. saladused, tähendus. Tallinn: Sinisukk, lk 138–139, 219, Масонство: Словарь-справочник. Аграф, lk 311; vt ka 226–235, 283. Mt 3:10. 3. MacNulty, W. Kirk (viide 2), lk 258; http://www.eestisl.ee/ 17. Карпачев, С. П. (viide 9), lk 199; Lennhoff, E. jt (viide 14), lk indexuus.php?m1=0&m2=1 (10.11.2009). 378, 797. 4. Köörna, Arno (koost) 2006. Mehed sinistes põlledes. Vaade 18. Бидерманн, Г. 1996. Энциклопедия символов. Москва, vabamüürlusele seestpoolt. Tallinn: Olion, lk 28–44. lk 52–53: Lennhoff, E. jt (viide 14), lk 393; Allgemeines 5. Samas, lk 33, 122–142; http://www.eestisl.ee/indexuus. Handbuch der Freimaurerei. Zweite völlig umgearbeitete php?m1=0&m2=1 (10.11.2009); Wistinghausen, Henning Aufl. von Lenning’s Encyklopädie der Fraumaurerei. Dritter von 1997. Näitlejad ja muusikud Tallinna vabamüürlasloožide Band. Leipzig: F. A. Brockhaus, 1867, lk 325. liikmeina. – Akadeemia nr 11, lk 2303–2321. 19. MacNulty, W. Kirk (viide 2), lk 213. 6. Jeffers, H. Paul 2007. Vabamüürlased: Ülevaade maailma 20. Lennhoff, E. jt (viide 14), lk 721. vanimast salaühingust. Tallinn: Tänapäev, 2007, lk 167, 169, 21. MacNulty, W. Kirk (viide 2), lk 14, 160–161; Mallon, Brenda 179. 2008. Müstilised sümbolid: Suur maagiliste ja pühade 7. http://www.eestisl.ee/indexuus.php?m1=6&m2=0 märkide ning sümbolite käsiraamat. Tallinn, Varrak, lk 109, (10.11.2009). 146, 161; Lennhoff, E. jt (viide 14), lk 287; Карпачев, С. П. 8. Jeffers, H. Paul (viide 6), lk 165. (viide 9), lk 176–177; Бидерманн, Г. 1996. Энциклопедия 9. Samas, lk 165; Köörna, Arno (viide 4), lk 135; MacNulty, символов. Москва, lk 52–53. W. Kirk (viide 2), lk 213; Карпачев, С. П. 2003. 22. Bruce-Mitford, Miranda 1997. Kogu maailma märgid ja Путеводитель по масонским тайнам. Москва, lk 175–176, sümbolid. Tallinn: Varrak, lk 109; Lennhoff, E. jt (viide 14), lk 212; Бидерманн, Ганс 1996. Энциклопедия символов. lk 929; MacNulty, W. Kirk (viide 2), lk 276. Москва, lk 203. 23. Bruce-Mitford, Miranda (viide 22), lk 97; Tresidder, Jack 10. Jeffers, H. Paul (viide 2), lk 168–174; Köörna, Arno (viide 4), 2004. 1001 sümbolit: Illustreeritud teejuht sümbolite lk 135; MacNulty, W. Kirk (viide 2), lk 213. maailma. [Tallinn:] Sinisukk, lk 25–26, 99, 138–139, 317; Hb 11. Jeffers H. Paul (viide 6), lk 175–183; Köörna, Arno (viide 4), 4:12; Ef 6:17; Mallon, Brenda (viide 21), lk 64; MacNulty, W. lk 135; MacNulty, W. Kirk (viide 2), lk 213. Kirk (viide 2), lk 37, 199. 12. Vt ka MacNulty, W. Kirk (viide 2), lk 213; Масонство в его 24. MacNulty, W. Kirk (viide 2), lk 14, 50; Tresidder, Jack прошлом и настоящем. Москва, 1991, lk 97. (viide 23), lk 339; Mallon, Brenda (viide 21), lk 65, 69; 13. MacNulty, W. Kirk (viide 2), lk 160. Карпачев, С. П. (viide 9), lk 199; Lennhoff, E. jt (viide 14), lk 14. Lennhoff, E.; Posner, O.; Binder, D. A. 2006. Internationales 378, 797; Соловьев, О. Ф. (viide 16), lk 210. Freimaurer Lexikon. Herbig, lk 276.

3 – Konserveerimine 119 Renovatum 2010

An overview of the freemasons’ aprons, gloves and drawing table, brought from the Estonian History Museum to be conserved in Kanut

Markus Samma, Heige Peets

The 20 freemason aprons, delivered by the Estonian History Museum to be conserved in Kanut, comprised objects of different shapes, sizes, smeared, stained, with a silk lining of uncertain colour, loose rosettes and ribbons, in addition to a pair of white leather gloves from the same collection, and a silk scarf. The questions arising at the time of conservation, concerning the initial appearance of the aprons, their age, belonging, ways of usage, the location of loose rosettes and ribbons, the meaning of the symbols decorating the aprons and the scarf are provided with answers in the article, where it turns out that the aprons originate from the 2nd half of the 18th century to the 1st quarter of the 19th century. Two of them had been in the ownership of apprentice freemasons, 12 had belonged to master freemasons, 5 to the student-cavaliers of the St. Andreas Swedish rite of IV-V degree, and one to the master of the VI degree of the Swedish St. Andreas rite. The pair of gloves for women initially belonged to a student freemason who could have given these to his bride, spouse or sister. The silk scarf has a drawing table design covered with freemason symbols, a study aid in the lodge, supposedly used in the 19th century at the latest.

3 – Konserveerimine 120 Renovatum 2010 EUROOPA LEHVIK. KADRIORU KUNSTIMUUSEUMI LEHVIKUTE KOGU

Ruth Paas Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Ill 1. Ekraan- ehk sirmlehvik. EKMj. 49755 Vr 1462. 2004. aastal alustati Ennistuskojas Kanut Kadrioru kunstimuuseumi lehvikute kogu korrastamist ees- märgiga eksponeerida need näitusel „Vene valitse- jad. Valitsejaportreed Eesti kunstikogudest“, mis oli avatud 20. oktoobrist 2006 – 27. maini 2007. Kadrioru kunstimuuseumi kollektsiooni lehvikud kuuluvad ajajärku 18. sajandist kuni 20. sajandi al- Ill 2. Voldiklehvik, mis guseni. Kogus leidub lihtsamaid laiatarbe lehvikuid koosneb ribi- ja leheosast (paber, tekstiil, nahk). kui ka väga peene ribi väljalõikega ja leheosa maa- EKMj. 49750 VR 1457. lingutega lehvikuid, mis on valmistatud kõige eri- nevamatest materjalidest. Kogus on 17 lehvikut: 15 Euroopa lehvikut ja 2 idamaist lehvikut, millest üks on Jaapani brise ja üks jäiga raamistusega ovaalne Hiina eksportlehvik. Artiklis antakse lühike ülevaade Euroopa lehvikute tüüpidest ja materjalidest, illustreerides seda kogus Ill 3. Brise-lehvik, kus leiduvate lehvikute näidetel, ning kirjeldatakse leh- leheosa moodustub vikukogu seisundit ja konserveerimisprobleeme. lehviku ribidest. EKM VR 1443.

Euroopa lehvik kitsa tekstiilist ribaga ülaosas ja neediga alaosas ning on kokku volditav. Ribid võivad olla val- Euroopas on lehvikud olnud oluliseks naise rõivas- mistatud erinevatest materjalidest: pärlmutter, tuse juurde kuuluvaks osaks. Levinuimad lehviku- kilpkonna- või elevandiluu, loomasarv, spoon, tüübid on: sandli- või balsapuu. Lehvik on kaunistatud • Jäiga käepidemega ekraan- ehk sirmlehvik, maalingu, kullatise või väljalõigetega. mida kasutati kaitseks päikese, tuule või kami- • Rosetti meenutav lehvik (cockade), mille lehe- natule eest (vt ill 1). osa moodustab avatuna kuni 360-kraadise täis- • Voldiklehvik (vt ill 2), mis koosneb ribi- ja le- ringi ümber käepideme (Kadrioru kunstimuu- heosast. Jäikade ribide külge on kinnitatud ribi- seumi kogus see tüüp puudub). pikendused, kaks äärmist ribi on tavaliselt veidi paksemad ja kaitsevad suletud lehvikut. Lehe- 15. sajandi lõpp osa on valmistatud teisest materjalist: paberist, siidist, nahast, pärgamendist vm ning seda saab Sel perioodil levis voldiklehvik Idamaadest Euroo- kokku voltida. passe: Portugali meresõitjate kaudu Hispaaniasse • Brise-lehvikul (vt ill 3) ei ole eraldi teisest maja Itaaliasse, sealt edasi Prantsusmaale, Inglis- terjalist leheosa, vaid see moodustub lehviku maale, Saksamaale. Voldiklehviku (jaapani k Ogi ribidest, mis on omavahel ühendatud enamasti e Sensu) leiutamise kohta on mitmeid versioone:

3 – Konserveerimine 121 Renovatum 2010

ühe legendi järgi põetas hooldaja Miedo (Kyoto) templis palavikus abti ja lehvitas talle tuult kokku volditud paberilehega (1). Nagu Idamaadeski, kasutasid lehvikut nii naised kui ka mehed. Sajandi lõpuks muutus lehvik staatuse sümboliks – see oli luksusese ja hinnaline kingitus, mida said endale lubada vaid kõrgest seisusest naised. Paralleelselt, eriti Itaalias, olid endiselt populaarsed ka vähem hinnalised vimpellehvikud, kus käepideme ümber ringles õhukesest metallist, nahast või taimelehte- Ill 4. Detail. Ažuurlõikes dest leheosa. elevandiluust ribid. EKMj.49753 Vr 1460. 16. sajand Varasemad, 16. sajandi I poolel valmistatud lehvikud olid luust või väärismetallist käepidemega, mis oli kaunistatud vääriskivide või pärlitega ja jäigalt fikseeritud sulgedest leheosaga. Käepideme külge kinnitus peenike kett, millega lehvik riputati vööle Ill 5. Detail. Luust või kaela. Uue vormiga voldiklehvikud olid käepä- ribi sisse „istutatud“ hõbelitrid. EKMj. 49746 rased ja muutusid ruttu populaarseks. Algul väike- VR 1453. sed, umbes 23 cm pikkuste paksude ribidega lehvikud olid küllaltki kohmakad ja avanesid vaid 40–50 kraadi. Ribid (4–18 tk) valmistati mineraal sest materjalist (mica) (2), nahast või pärgamendist ning kaunistati maalinguga või lõigati välja pitsimustrit jäljendades. Tollest ajast on säilinud vaid üksikud Ill 6. Detail. Lehviku leht lehvikud, kuid neid on kirjeldatud ja kujutatud joo- on valmistatud õhukesest nistel ning portreemaalidel. linnu-(luige-)nahast (2). EKMj. 49754 Vr 1461.

17. sajand istutatud hõbe- või kuldlitreid (vt ill 4–5). Ribid Lehvikuid kasutasid eelkõige aristokraadid. Eri- valmistati valdavalt luust, sh elevandi- ja kilpkon- alakirjandusest ja internetilehtedelt leiab nii mõn- naluust; äärmised katteribid, mis kaitsesid kokku dagi huvitavat lehvikute ja nende omanike kohta: volditud lehvikut, dekoreeriti tagasihoidlikumalt. erinevad riigipead ja ülikud, näiteks Elizabeth I Ribisid võis olla lehvikul kuni 26 ja leheosa valmis- (1533–1603) ja Caterina de’ Medici (1519–1589) tamiseks hakati kasutama siidi. omasid tähelepanuväärset hulka hinnalisi lehvi- 17. sajandi II poolest muutus lehviku ribide pikkus, kuid (3, 4, 5). Londonis Victoria ja Alberti Muu- ulatudes kuni 45 sentimeetrini ja lehvik moodus- seumi kollektsioonis on 600 lehvikut, millest vanim tas avatuna kuni 180-kraadise poolringi. Leheosa on brise-lehvik aastast 1620. Lehvik moodustub valmistati paberõhukesest nahast (vt ill 6) (9), sh seitsmest jaanalinnusulge imiteerivast plaadikesest pärgamendist või vellumist, kuid ka mica’st. e ribist, millele on liimitud roheline siid. Tekstiil Seni veel kasutusel olnud jäiga raamistusega leh- on kaunistatud aplikatsioontehnikas, milleks on vikud kaotasid oma koha voldiklehvikule. Selle kasutatud erinevaid kõrrelisi. Lehvik on oletatavalt perioodi lehvikutele on iseloomulik väga kvali- Itaalia (Firenze) päritolu (6, 7). Üks selle perioodi teetne maaling ja rikkalikult dekoreeritud ribid. vanim, 1600. aastasse dateeritud luust ribidega ja Lehviku lehtedele maaliti koopiaid ja detaile baro- nahast lehega lehvik kuulub Inglise kuninglikku kiajastu maalidelt, selliseid näiteid on ka Kadrioru kollektsiooni (Royal Collection) (8). kunstimuuseumi kogus. Parem pool kaeti sageli 17. sajandil muutusid ribid õhemaks, need kau- maalingutega mütoloogilistest Vana-Rooma või nistati kauni ja peene graveeringu või väljalõike- Piibli-ainelistest stseenidest. Lehe teine pool oli taga, kaunistuselemendina kasutati väikesi, ribi sisse gasihoidlikum: tagaküljele tõmmati mööda ribide

3 – Konserveerimine 122 Renovatum 2010

Ill 7. Inglise stiilis voldiklehvik. Ažuurlõikes elevandiluust ribid, pärgamentleht, grafiit- alusjoonis, akvarell- ja guaššvärvidega maaling. EKMj. 49753 Vr 1460. ◀◀

Ill 8. Inglise stiilis lehviku tagakülg. Õrn akvarelljoonis, mis kujutab kolme putot. EKMj. 49753 Vr 1460. kontuure värvi, kulla- või hõbepulbriga vaid lihtne ümmargune klapiga suletav ja avatav salapeegel (vt joon või tehti õrn joonistus (vt ill 7–8). ill 12). Lehvik omandas ka teatud tseremoniaalse Eriti kvaliteetseid lehvikuid valmistati Itaalias, kuid funktsiooni, näiteks ulatati Prantsuse õukonnas 17. sajandi keskpaigaks sai lehvikute valmistamise kuningannale kingitusi avatud lehvikul. keskuseks Pariis, kust neid eksporditi lehtede de- Inglismaa ja Prantsusmaa olid kuni Prantsuse re- koreerimiseks Hispaaniasse, Taani ja mujale. 1673. volutsioonini suurimad lehvikute eksportijad ja aastal moodustati Prantsusmaal Lehvikumeistrite samas ka Idamaadest ribide importijad. Prantsu- Ühendus (Association de Eventailistes). se kunstnikud, kelle maalid mõjutasid Euroopa lehvikukujundajaid kõige enam, olid A. Watteau 18. sajand (1684–1721), F. Boucher (1703–1770 ja J.-H. Fra- gonard (1732–1806), kes ka ise lehvikuid maali- 18. sajandil levisid lehvikulehe kaunistamisel maa- sid. Itaalias valmistati endiselt kõrgekvaliteedilisi litud mütoloogilised ja pastoraalsed stseenid, mi- niatuursed medaljonid portreedega ja erinevaid olustikke või stseene kujutavad vinjetid (vt ill 9). 18. sajandi I poolel hakati valmistama odavamaid lehvikuid trükitud leheosaga, mis käsitsi maalitud lehvikute jäljendamiseks toneeriti guašš- või vesi- värvidega (vt ill 10), samuti levis paberi kasutamine leheosana. Ill 9. Siidist lehel akvarell- ja guaššvärvidega Lehvikuid valmistati poliitilise dekooriga, teatud maalitud vinjett. EKMj. õukondlikeks tähtpäevadeks, pulmadeks, matus- 49748 VR 1455. teks (vt ill 11). Paljud neist olid odavad, trükitud lehe ja lihtsate dekoorita puidust või luust ribidega lehvikud, mis valmistatigi vaid konkreetseks sünd- museks ega olnud mõeldud pikemaajaliseks kasutamiseks. 18. sajandit peetakse õigustatult lehvikute kulda- jastuks. Sel ajal muutus lehvik aristokraatidele kuu- Ill 10. Detail. Paberist luvast luksusesemest naiste rõivastuse juurde kuu- lehviku lehel on akvarell- luvaks aksessuaariks. Lehvik oli saavutanud sellise ja guaššvärvidega koloreeritud trükipilt. positsiooni, et see ei võinud puududa ühegi naise EKMj. 49754 VR 1461. garderoobist, ning ka madalama seisusega naine võis seda endale lubada. Tekkis lehvikute salakeel, mida kasutati ballidel ning tantsupidudel flirtimiseks ja salamärkide saat- miseks. Sel ajal monteeriti lehvikutesse väikseid Ill 11. Leinalehvik. prille, termomeetreid, baromeetreid ja peegleid või Puidust ribid ja paberist leht. Kahepoolne tehti väikseid avasid, mille kaudu võis märkama- trükipilt, mis on tult flirtimisobjekti piiluda. Kadrioru muuseumi koloreeritud akvarell- ja guaššvärvidega. EKM VR lehvikute kogusse kuulub lehvik, mille ääreribil on 1339 / RKM R077.

3 – Konserveerimine 123 Renovatum 2010

Ill 12. Detail. Väike flirt – klapiga suletav peegel lehviku ääreribil. EKMj. 49742 VR 1449. ◀◀◀

Ill 13. Detail. Ažuurlõikes pärlmutrist ribide ja tekstiilist lehega lehvik. Ribid asetsevad tihedalt ilma vahedeta üksteise kõrval. EKMj. 49750 VR 1457. ◀◀

Ill 14. Detail. Brüsseli pitsist lehega voldiklehvik, valmistatud Pariisis. lehvikuid, millel oli maalitud klassikalise dekoori- 19. sajandi alguse lehvikud olid vastavalt moele EKMj. 49745 VR 1452. ga paberõhukesest nahast leheosa. Tüüpiliselt olid väga väikesed ja elegantsed paberõhukeste õrnade ribid laiad ja asetsesid tihedalt ilma vahedeta üks- ribidega, kaunistatud peene graveeringu, maalitud teise kõrval (vt ill 13). 18. sajandi keskel tulid kasu- taime- ja lillemotiivide või medaljoniga. Ribidele tusele uut tüüpi kabriolett-lehvikud, mis meenuta- kinnitati väikseid hõbedasi litreid ja ribiotste kuju sid vankriratast: ribidele kinnitati kuni kolm eraldi muutus ümarast teravikuliseks (vt ill 17). Moes olid asetsevat leheosa nii, et lehviku ribid olid nende ka jäigad sirmlehvikud, mida kasutati siseruumi- vahel nähtaval. Valmistati ka pitsist leheosaga leh- des kamina kõrval kaitseks palava tule eest, tavali- vikuid, kus pits oli peenest linasest niidist. Pitsleh- selt oli neid paar (vt ill 1, 37, 39). Sel perioodil oli vikute järele oli suur nõudlus kuni 20. sajandini (vt populaarne õhuke läbipaistev siidist gaaskangas, ill 14). elevandi- ja kilpkonnaluu ning dekooriks roman- Kadrioru kunstimuuseumi kogus on kolm selle pe- tilised trükipildid ja litrid (vt ill 18–19). Suurimad rioodi (1750–1790) lehvikut: üks on valmistatud Ill 15. Pärlmutrist ribide inglise stiilis nahast leheosaga, mille paremal poolel ja õhukesest linnunahast on romantiline maaling lillelise taimornamendiga lehega voldiklehvik (1780–1790, Louis raamistuses ja kaunid ažuurlõikes elevandiluust XVI). Akvarell- ja guaššvärvidega maaling, ribid (vt ill 7, 8); teine on paberist ja nahast kahe- kullatud hõbefoolium. poolse maalingu ja pärlmutterribidega lehvik (vt ill EKMj. 49754 Vr 1461. 15) ning kolmandal on rikkaliku guaššmaalinguga siidist leht, mis on ääristatud ahelpistes kuldse brokaatniidiga (vt ill16).

Ill 16. Elevandiluust 19. sajandi algus – 20. sajand ribide ja siidist lehega voldiklehvik. 19.–20. sajandini oli lehvikutel tähtis koht inter- Guaššvärvidega maaling, mis on kaunistatud jööride, tekstiilide ja esemete dekoreerimises. Ilu- brokaattikandi ja hõbelitritega. Ažuurlõikes said ja kaunilt kujundatud lehvikuid valmistati ka ribid on kaunistatud spetsiaalselt maailmanäitustel eksponeerimiseks hõbe- ja kuldfooliumi ning värvidega. EKM VR ning näiteks armastasid impressionistid (E. Degas, 1458. C. Monet, P. Gauguin, A. Renoir jt) lehvikuid maa- lida.

Ill 17. Sarvest valmistatud brise-lehvik (u 1820. aastad); kullamaaling, Ill 18. 1860. aastatest pärit pärlmutterribide ja paberlehega voldiklehvik. Ill 19. Detail. litrid, siidpael. Foto tehtud läbivas valguses. EKMj. 49749 VR 1456. Litotehnikas trükipilt, mis on toneeritud akvarell- ja guaššvärvidega. Õhukesest gaasriidest Ribipikendused on luu asemel valmistatud odavamast puiduspoonist. lehega voldiklehvik, EKMj. 49744 VR 1451. kaunistatud akvarell- ja guaššmaalinguga ning 3 – Konserveerimine 124 rohkete litritega. Renovatum 2010 manufaktuurid olid Duvelleroy ja Alexandre, neil Ill 20. Siidist lehe, lihtsate luuribidega ja olid kauplused Pariisis ja Londonis ning nad eks- guaššmaaliga lehvik, mis on Kadrioru portisid lehvikuid ka Ameerika turule (10). kunstimuuseumi kogu suurim (pikkus 34,7 cm). 19. sajandi lõpukümnendil muutusid populaar- EKMj. 49747 VR 1454. seks väga suured lehvikud, mida kasutati teatrites, maskiballidel ja festivalidel (vt ill 20). Need olid kasutusel väga lühikesel perioodil, sest kui naiste kleidimood muutus jälle elegantseks, sarnanedes 19. sajandi alguse moega, muutusid ka lehvikud taas väiksemaks. Lehvikuid valmistati tööstuslikult Ill 21. Õhukesest gaasriidest (siid) lehega lihtsate puidust või luust ribidega ja tüllist, siidist, ja luust (loomakont) ribidega lehvik (u 1900), paberist või masinapitsist lehega (vt ill 21). Ribid kaunistatud akvarell- ja ja lehed kaunistati õhukesest metallist litritega ning guaššmaalinguga ning litritega. EKMj. 49746 kasutatav pits ja tikand sobitati kokku kleidikan- VR 1453. ga mustriga ning valmistati komplektis päikese- varjuga. Veel aastatel 1905–1910, juugendiperioodil, olid kasutusel kaunilt kujundatud lehvikud, kuid hinnalised materjalid asendusid ajapikku odavamatega (tselluloid, bakeliit, puit, masinapits ja tööstuslikud aniliinvärvid). Pärast Esimest maailmasõda kadus seoses naiste elustiili muutusega vajadus lehviku järele (v.a His- Ill 22. Lehviku ääreribil on töökoja tähis „Geslin a Paris“, Ill 23. Lehviku paberist lehel on orienteeruv dateering 1870–1900. litotehnikas ja värvidega koloreeritud paania, Hiina, Jaapan jt Idamaad) ning need kadu- maaling ning signatuur „Ruans“. sid naiste igapäevaelust.

Kadrioru kunstimuuseumi kogu kirjeldus ja seisundi analüüs Ill 24. Lehe õhukesel gaasriidel Ill 25. Lehviku luust ribil on on akvarell- ja guaššvärvidega paberist mark templiga. Taoline Ennistuskojas Kanut on varasematel aastatel maaling ning signatuur märgistus oli kasutusel Eesti (1900–2004) konserveeritud erinevate Eesti muu- „Lucien“. Provintsiaalmuuseumis. seumide lehvikuid (11). Kuna Kadrioru kunstimuuseumi kogu oli esmapilgul konservaatoritele paras „pähkel“, siis enne praktilise konserveerimistöö juurde asumist korraldati Kanutis kahepäevane seminar lehvikute Ill 26. Lehviku Ill 27. Lehviku siidist lehe tagaküljel dateerimist, tehnoloogiat ja konserveerimisme- konserveerimise käigus on ümmargune tempel. leiti ääreribi ja seda katnud toodikat puudutavates küsimustes. Oma kogemusi tekstiili vahelt musta tindiga jagas Sankt-Peterburgi Vene Etnograafiamuuseumi trükitud ning väga kulunud paberist märk. konservaator Jelena Jankovskaja, kes on tegele- Ill 28. Lehviku ääreribil nud lehvikute uurimise ja konserveerimisega üle on paberist mark, millele kahekümne aasta (12). Lehvikute dateerimine on on sisse pressitud punase värviga täht H ja krooni üpriski keerukas, sest harva esineb tootel märge kujutis. valmistaja, valmistamise aja ja koha kohta (13). kaunistamiseks. Lehvikute vaatlusel leiti erinevaid Sageli on lehvikuid kõrgelt hinnatud neil esineva märgistusi ja signatuure: daatumeid ja märke, mis maalingu või väärtuslike ribide tõttu, kuid kasutu- viitavad töökojale või valmistajale; muuseumide sel olles on õrnad ribid purunenud, leht rebenenud tulmenumbreid jms (vt ill 22–28). ja tihtipeale pole nad enam terviklikud; lehvikuosi Kõige suurema grupi Kadrioru muuseumi kogus on parandatud, vahetatud ja omavahel asendatud, moodustavad 1820.–1900. aastatega dateeritud viis levinud oli komme kasutada leheosa interjööri brise-tüüpi lehvikut. Siia kuulub üks ažuurlõikes

3 – Konserveerimine 125 Renovatum 2010

Ill 29. Kilpkonnaluust elevandiluust lehvik, mis on kaunistatud maalitud mitmest kohast murdunud ja ribiotsad puudusid. brise-lehvik, mida kaunistab idamaise lillemotiividega ja ribisid ühendava luust kinnitus- Selline kahjustus on pärlmutterribidega lehvikutele süžeega maal, millel on rõnga külge fikseeritud siidiniitidest ilututiga. Leh- väga iseloomulik ja sage. kujutatud loodust, loomi, taimi, arhitektuuri ja vik on ühepoolse maalinguga ja avaneb 180° (vt ill inimesi. EKM VR 1444. 3). ◀◀◀ Peamised lehvikutel esinenud kahjustused: Samasse tüüpi kuuluvad kolm sarvest lehvikut, Ill 30. Detail samast • lehvikute üldine määrdumus (tolm, plekid) ja lehvikust. Ribidel mille ažuurlõikes ribid on väga õhukesed ja kaunis- on meisterlikult värvide pleekimine, valmistatud lakkmaal, tatud kullavärvilise maalinguga. Lehviku ribid on mis on kaunistatud • ribide kooldumine, mille on põhjustanud liig- ühendatud ülaosas siidiribadega, mis on põimitud kuld- ja hõbevärvi, emaili, kuiv säilituskeskkond (vt ill 34), pärlmutri ja klaasiga. läbi kitsaste luu sisse lõigatud pilude ning alaosas ◀◀ • murdunud ja osaliselt puuduvad ribid ning ribi- fikseeritud needi, seibi või lihtsa pronksrõngaga. Ill 31. Detail samast pikendused, millest tulenes lehviku konstrukt- lehvikust. Katteribil on Neile lisandub üks idamaine (Jaapan) kilpkonna- elevandiluust, kullatisest siooni nõrgenemine või lagunemine (sisemised luust meisterlikult kaunistatud lehvik, millel on ja vääriskividest ribid olid murdunud valdavalt neetühenduste kaunistus. kahepoolne kuld- ja hõbevärviga lakkmaal ning kohalt), lisaks aplikatsioonina eri materjalidest kaunistus- • varasemad ribide parandused, detailid (vt ill 29–31). • ribide ülaosa ühenduspaelte siidi rebendid või Nende viie luust lehviku osas tekkis kahtlusi, kas Ill 33. Detail. paela puudumine (vt ill 35), Kullavärvidega maaling mõnel puhul pole tegemist luu imitatsiooniga. Ri- on siledal sarvepinnal • lehviku lehe lahtirebenemine (valdavalt esimes- bimaterjali keemiline analüüs tuvastas, et ühe (vt väga õrn ja mehaanilisel te ja viimaste ribide küljest), käsitsemisel tundlik ning ill 32) lehviku puhul on tegemist kunstsarvega, aga kergesti pudenev. ▼ teised neli on valmistatud naturaalsest luust või sarvest (14). Nende lehvikute peamisteks kahjustusteks olid kooldunud ribid, kulunud kullamaaling, rebenenud ja osaliselt puuduvad ühenduspaelad ning Ill 32. Ühepoolse üldine määrdumus. Ribide neetimiskohalt oli osa kullamaalinguga sisemisi ribisid murdunud. Ribide puhastamine oli kilpkonnaluud imiteeriv kunstsarvest (kaseiin) raskendatud nõrga sidususega kullavärvi tõttu (vt lehvik. EKMj. 49742 VR 1449. ◀ ill 33). Kooldunud ribid sirutati niiske filterpapi ja viltriide vahel kerge raskuse all. Paksemate, mitmest õhukesest kihist kokku liimitud ääreribide sirutamine loodetud tulemusi ei andnud ja need jäidki kergelt kooldunuks. Puuduv tekstiilist ühen- Ill 34. Kahjustus: luust dusriba ülaosas asendati sarnase siidiga. ribide kooldumine. Kogu kolm pitslehvikut pärinevad 19. sajandist. Kõigil on pitsist leheosa ning rasked ja massiivsed peenes ažuurlõikes pärlmutterribid. Üks lehviku- test on neljakordse leheosaga: parem pool on roo- sast satäänsiidist, mida katab must pits ja mille alt kumab läbi roosa siid; pahemal poolel on paber ja Ill 35 Kahjustus: lehviku valge siid, mille kihtide vahele on liimitud spoonist ülaosas sarvest ribisid ribipikendused (vt ill 2 ja 13). Rasked ribid olid ühendav siidpael puudub. EKMj. 49743 VR 1450.

3 – Konserveerimine 126 Renovatum 2010

• lehvikulehe kulumine, materjali (tekstiil, paber, • ribid toestati pahemalt poolelt lihvitud loomanahk) rebendid ja kaod, mis tulenesid kasuta- kondi lehe või pärgamendiga, misest ning lehvikute kokkuvoltimisest, • murdunud ribid liimiti ja liimliide toestati pa- • aplikatsioonide kahjustused, tikandiniitide re- hemalt poolelt naturaalse siidiga, bendid ja kaod, • analoogsest ribiosast võeti (silikoon-)jäljend ja • maalingu ja kullatise murenemine (vt ill 36– valati epoksiidvaigust uus ribi või puuduolevad 37). ribiosad ja -detailid lihviti, • ühel juhul valmistati puuduvad ribid papjeema- Konserveerimine šee põhimõttel mitmekihilisest papist. Ribide puuduvad või rebenenud ühenduspaelad Lehviku ribid puhastati, kasutades pindade kuivpu- asendati või paigati naturaalse toonitud siidiga. hastuseks puhastuskäsna (vt ill 38). Märgpuhastusel Leheosade rebendid paigati jaapani paberi või na- kasutati destilleeritud vett ja 0,5% triammoonium- turaalse siidi crepeline’iga. Vajadusel taastati maa- tsitraadi lahust (vt ill 39). Kooldunud ribid sirutati likihi kahjustused. Muuseumile üleandmiseks ja niiske filterpapi ja viltriide vahel kerge raskuse all. lehvikute hoiustamiseks pakendati lehvikud spet- Murdunud ribide parandamiseks kasutati erine- Ill 36. Detail. Kahjustus: siaalselt valmistatud säilituskarpidesse (vt ill 40). guašš-akvarellmaaling vaid meetodeid: on muutunud sideaine kuivamise tagajärjel väga rabedaks ja lõhenenud. Kahjustus on iseloomulik niiskustundlikule kummivaigule, mida tavaliselt kasutati lehvikute maali sideainena ja metallfooliumide liimimiseks luuribidele. ◀◀

Ill 37. Kahepoolse temperamaalinguga idamaise lehviku lehe deformatsioon. Siidi ja tekstiili kihtide vahel olevad spoonist ribid on deformeerunud, mis on põhjustanud kanga lõhenemise ja kattevärvide murenemise.

Ill 39. Märgpuhastus. Elevandiluust ažuurse väljalõikega käepide oli määrdunud ja mustus sügaval pinna sees. Puhastamiseks kasutati kelaatija vesilahust, pehmet pintslit ja destilleeritud vett. Pärast puhastamist pinnad kuivatati.

Ill 38. Kuivpuhastus pehme spetsiaalse puhastuskäsnaga.

Ill 40. Lehvikud pakendati siidpaberisse ja spetsiaalselt valmistatud säilituskarpidesse.

3 – Konserveerimine 127 Renovatum 2010

Viited Materjalid 1. Joseph, Lisa A. 2005. Sensu: Experiments in making a Puhastuskäsn (cleaning sponge) folding fan’s. – http://www.wodefordhall.com/sensu.htm Preservation Equipment Limited (05.02.2010). Vinces Road 2. Mineraal mica, http://en.wikipedia.org/wiki/Mica Diss (05.02.2010). Norfolk IP22 4HQ 3. Hart, Avril; Taylor, Emma 1998. Fans. London: Victoria and England Albert Museum, lk 11. Tel +44 1379 647400 4. Elizabeth I värviliste sulgedega lehvikuga. – http://www. Email [email protected] elizabethan-portraits.com/Elizabeth_2.htm www.preservationequipment.com 5. Darnley Portree, 1575, tundmatu autor, Riiklik Portreede Galerii, London. – http://www.elizabethan-portraits.com/ Triammooniumtsitraat (55% vesikontsentaat, pH 6,9) Elizabeth_2.htm (05.02.2010). OÜ Kemasol 6. Hart, Avril jt (viide 3), lk 12. Männiku tee 104 7. Rothstein, Natalie 1996. Four hundred years of fashion. 11216 Tallinn London: V&A Publishing, lk 108. Tel +372 658 5221 8. http://www.royalcollection.org.uk/eGallery (05.02.2010). 9. Paberõhukese naha all on mõeldud linnu-, nt luigenahka. • Klucel G (hüdroksü-propüültselluloos) Pärgament on parkimata, puhtaks kraabitud ja siledaks • MC (metüültselluloos) lihvitud loomanahk. Erinevalt nahast ei sisalda pärgament • Paraloid B-72 üldse või sisaldab vähe parkaineid. – Konsa, Kurmo 1998. • Araldite 2020, kahekomponentne epoksiidvaik liim Arhivaalide säilitamine. Tartu, lk 154. XW396/XW397 Vellum, itaalia keeles cabretille. • Acrylkleber 360HV (akrüülemulsioon) 10. Hart, Avril jt (viide 3), lk 96–101. Kremer Pigmente GmbH & Co. KG 11. Neidorp, Merike 1995. Lehvikud. – Renovatum. Hauptstr. 41–47 12. Peets, Heige 2006. Lehvikute ajalugu ja nende säilitamist D-88317 Aichstetten käsitlev seminar. – Renovatum, lk 78. Saksamaa 13. Lehvikuid dateerisid 2004. aastal Kadrioru kunstimuuseumi Tel +49 756 591 120 teadur Jüri Kuuskemaa ja Vene Etnograafiamuuseumi (St.- E-post [email protected] Peterburg) konservaator Jelena Jankovskaja. 14. Nimetatud lehviku ribi keemiline analüüs näitas, et materjal Naturaalne siid crepeline sisaldab kaseiini. Ilmselt on tegemist kunstsarvega (valkplast Paul L.G. Dulac & Cie e galatiit). Ülejäänud nelja sama tüüpi lehviku ribimaterjaliks 24 Avenue Joannes Masset on luu või sarv (kasutatud meetod ei võimalda loomset C.P. 718 materjali täpsemalt määratleda). Analüüsid tehti 2006. aastal 69256 Lyon Cedex 09 Tartu Ülikooli keemia instituudis, meetodiks mikro-ATR- Prantsusmaa FT-IR-spektroskoopia, teostaja Signe Vahur (EK Kanut). Akvarellid Winsor & Newton AS Vunder Kesk tee 21, Jüri Tehnopark 75305 Rae vald, Harjumaa Tel +372 656 4003 E-post [email protected]

Jaapani paranduspaberid OÜ Maksing Tatari 4 10116 Tallinn Tel +372 641 9502

European fan. The collection of fans in the Kadriorg Art Museum Ruth Paas

In 2004, the Conservation Centre Kanut commenced with the arranging of the fan collection of the Kad- riorg Art Museum, with an aim to display the artefacts on the exhibition “Russian Rulers – Portraits of Governors from Estonian Art Collections”. The fans within the collection fall within the period from the 18th to 20th centuries, comprising more simple fans for mass consumption, and also those with a very subtle carving of the ribs and paintings on the whole fan span. All in all, there are 17 fans in the collection: 15 from Europe and 2 Oriental ones, one of these of Japanese origin and the other being an export fan from China. The most frequent types of damage entailed soiling, bent, broken or missing ribs and parts of ribs, tears in or absence of the ribbons connecting the ribs, wearing and tears of the fan leaf, crumbling and disappearance of the painting or gilding. The article provides a brief overview of the types and materials of fans in Europe, with the example of fans in the collection, and describes the condition of the fan leaves and conservation related issues.

3 – Konserveerimine 128 Renovatum 2010 KULTUURIPÄRANDI DIGITAALSEST TAGATISKOPEERIMISEST

Kadri Merila, Mari Siiner Tõnismägi 2 15189 Tallinn [email protected] [email protected]

Kollektsioon „Eesti trükise punane raamat I 1535– • Eestis puudub terviklik kollektsioon (413 trüki- 1850“ (edaspidi ETPR) on rahvustrükise kullafond sest on puudu 9,2%). Väljaspool Eestit residee- (1), mille alalise säilitamise tagamine on raamatu- rivaid ainueksemplare on 35. kogudes oluline. Selle digiteerimine eristub mass- • 19 Eestis olevat ainueksemplari on mittetäieli- digiteerimisest nii oma eesmärgi kui ka trükiste kud. Nende trükiste täielike eksemplaride kohta digikujutiste kvaliteedi poolest. Hea digiteerimise tuleb teha järelepärimised lähiriikide raamatu- tulemus ei tähenda ainult trükiste e-teksti loeta- kogudesse. vust ja tärktuvastamise efektiivsusust, vaid eeldab • Kollektsiooni kuuluvatest trükistest 68,8% on digikujutise autentsust originaaliga, kujutise kõrget tugevasti kahjustatud ja vajavad enne digiteeri- (maksimaalset võimalikku) kvaliteeti ning digitee- mist konserveerimist. rimisega seotud tehniliste toimingute täpset kirjel- ETPR-i nimekirja kuuluvast 413 trükisest leidub damist. Siinkohal on erineva ainese (trükis, käsiki- Rahvusraamatukogus 107 nimetust 238 eksemplari) puhul oluline defineerida juba digiteerimiseks riga. Aastatel 2007–2009 dokumenteeriti kõik 238 ettevalmistamise käigus selle ainese olulised oma- eksemplari, määrati nende seisund ning valiti välja dused ja vastavalt sellele valida piisav kvaliteedita- 107 parimas seisundis eksemplari, mis säilitusala- se, sobivad failivormingud ning kirjeldus, et tagada selt korrastati. Digiteeriti 55 komplektset eksemp- digitaalse ainese autentsus (2). Pärandi käsitlemisel lari (6833 lehekülge). Digifailide alalise säilitamise on oluline, et originaal digiteerimisel ei kahjustuks riskide maandamiseks trükised samaaegselt mik- ning selle alalise säilitamise tagamine jätkuks ka rofilmiti. Tagatiskoopiad valmistati Rahvusraa- pärast digiteerimist. matukogu säilitus- ja ennistusosakonna mikrofil- Siinses artiklis piirdutakse vaid ETPR-i Rahvus- mitalituses hübriidkaameraga Zeutschel OK300 raamatukogu harulduste kogu trükiste digitaalseks Hybrid Color. Digiteerimiseks kasutati tarkvara tagatiskopeerimiseks ettevalmistamise, digitaal- WideImage ning loodud kujutise pööramiseks ja kujutise kvaliteedi kriteeriumite määratlemise ja skaneerimisäärte lõikamiseks Adobe Photoshop saavutatud kvaliteedi analüüsiga. Põhjalikuma ana- Elements 6.0. Digitaalse kujutise kvaliteedi objek- lüüsi tagatiskopeerimise kvaliteedi, rahvusvahelise tiivseks hindamiseks ei kasutatud tehnilisi testreid praktika kasutamise võimaluste ja selle valdkonna ega spetsiaalset testimistarkvara. eestikeelse terminoloogia kohta leiab Kadri Merila magistritööst „Kultuuripärandi digiteerimine: digi- Kollektsiooni ettevalmistus skaneerimiseks oli taalsed tagatiskoopiad“ (2009). üks pikaajalisemaid ja olulisemaid etappe. Trükis- Kui ETPR-i digiteerimist Rahvusraamatukogus te välisilme ja seisund registreeriti andmebaasis 2006. aastal alustati, oli tagatiskopeerimine raama- SÄILIK (3). 19 trükist konserveeriti, mis oli oluline tukogudes alles oma arengu alguses: puudus üht- originaali alaliseks säilimiseks ja loodava digitaal- ne terminoloogia, hea koostöö erinevate etappide kujutise kõrgema kvaliteedi tagamiseks. vahel ning juhised tagatiskoopiate arhiveerimiseks. Trükiste tehnilises ettevalmistuses märgiti üles trü- Lisaks raskendasid kollektsiooni kui terviku digi- kises leiduvad puuduvad ja defektsed leheküljed, teerimist järgmised asjaolud:

4 – Digiteerimine 129 Renovatum 2010

Ill 1. Kujutisele jäetud 1–2 mm raam. ◀◀

Ill 2. Köite väikesest avatavusest tingitud tekstikadu. numeratsioonivead, täpsustati bibliograafiline kirje Analüüsi eesmärgiks oli välja selgitada digitaalse jne. Mittekomplektse tekstiga trükiste digiteerimi- tagatiskopeerimise kitsaskohad ja nende mõju ku- sel kasutati tervikliku teksti digikujutise saamiseks jutise kvaliteedile. Originaalide iseärasustest tule- ühe nimetuse erinevaid eksemplare. nevat võimalikku kujutise kvaliteedi halvenemist Digitaalse tagatiskopeerimise töö korraldamiseks analüüsiti digikujutise kvaliteediindeksi QI abil. ja tulemuste hindamiseks koostati rahvusvahelist Järgnevalt esitatav kriitiline analüüs aitas alates parimat praktikat ja Rahvusraamatukogu eripära 2008. aastast oluliselt parandada töökorraldust arvestav juhis, mille 13 kvaliteedikriteeriumit olid ning võtta kasutusele meetmeid digitaalkujutise digiteerimisel aluseks: kvaliteedi tõstmiseks. 1) skaneerimise üldpõhimõtted, Skaneerimise üldpõhimõtete järgi lähtuti kollekt- 2) skanneritüübi valik, siooni digiteerimisel täielikkuse põhimõttest, st 3) tarkvara ja monitori omaduste hindamine, skaneeriti kõik trükises olevad leheküljed (sh ilma 4) soovitused tööruumi valikuks, tekstita). Püüti adekvaatselt edasi anda kogu origi- naallehekülge. Hilisemal analüüsil selgus, et vaid 5) soovitused skaneerija oskustele ja teadmistele, 25,6% trükistest oli esitletud kogu originaallehe- 6) skaneeritavate objektide jagunemine, külg vastavalt nõuetele, st kujutisele oli jäetud 1–2 7) tagatiskopeerimise üldpõhimõtted, mm raam (vt ill 1). 8) digitaalse kujutise kvaliteedi hindamine, Skaneerimisel oli põhiprobleemiks leheküljel oleva 9) skaneerimisjärgne tegevus, teksti terviklik edasiandmine. Tulenevalt objekti 10) faili formaadi valik, iseärasustest ja tehnilistest võimalustest esines mit- 11) värviruumi kasutamine, mel tagatiskoopia failil (4339-st 55-l) köite kitsaste

12) tehniliste metaandmete määratlemine, siseveergude ning trükise 180° mitteavanevuse tõt- Ill 3. Kujutisel puudub 13) kujutise kvaliteediindeks QI määramine. tu tekstikadu (vt ill 2). 1–2 mm raam. ◀◀

Ill 4. Kujutis lõigatud leheservadega.

4 – Digiteerimine 130 Renovatum 2010

Failide mahu vähendamise huvides lõigati digitaa- töö erinevate töögruppide vahel jättis soovida, sest lsel arhiveerimisel skaneerimisjärgse tegevuse käi- enne tööde alustamiset ei kooskõlastatud digitaalse gus 74,7% failidest maha lehekülgede ääred (vt ill tagatiskoopia mõistet ning sellest tulenevaid ko- 3, 4). Sellest tulenevalt läks kaotsi trükise ajalooline hustusi digitaalsel arhiveerimisel. Neil põhjustel ei välisilme ja leheservadel olev info. vasta 85% enne 2008. aastat loodud ETPR-i kollekt- Digitaalsel arhiveerimisel ei suudetud alaliselt säi- siooni tagatiskoopiatest kõigile tänastele kõrgetele litada 12 trükise originaalfaile, mille läbi kadus nõuetele ja vajavad uut reprodutseerimist. võimalus anda objektiivset hinnangut töödeldud Tulemuste kriitiline analüüs parandas oskusteavet kujutise kvaliteedile. ja koostööd. Koostati tagatiskopeerimise juhis ning Keskmiseks QI-indeksiks oli 12,5, mis näitab kõr- viidi läbi erinevate originaalide käsitlemise ja ska- get reprodutseerimistaset. neerimise koolitused. Kiiresti arenev kultuuripärandi digiteerimise tehnoloogia nõuab pidevat oskusteabe täiendamist. Kokkuvõtteks Kujutise kvaliteedi tagamiseks on oluline analüü- ETPR-i kollektsiooni digiteerimise algetapil aasta- sida etapiti kriitiliselt kvaliteeti ja vajadusel kaa- tel 2006–2008 ei olnud tegevusetappide vaheline sata unikaalsete kollektsioonide digiteerimisel töö koostöö ja kõigi töötajate oskusteave haruldaste erinevates etappides eksperte (konservaatoreid, raamatute digiteerimisel piisav. Kollektsiooni di- fotograafe, vanaraamatu tundjad, IT-spetsialiste). giteerimist alustati enne tagatiskopeerimise juhise Juhised ja koolitused aitavad parandada koostööd koostamist ja töötajate sellealast koolitust. Koos- erinevate spetsialistide vahel.

Viited 1. Eesti trükise punane raamat I 1535–1850: http://www.nlib. ee/PunaneRaamat/ (05.02.2010). 2. Kultuuriministeerium 2006. Võimalused kultuuripärandi digitaalse arhiivi loomiseks. http://www.kul.ee/webeditor/ files/KultParandi_DigiArhiiv_Analyysi_Raport.pdf (05.02.2010) 3. Siiner, M.; Sinisalu, U. 2005. Documentation of conservation Treatment in National Library, 7th Triennal Meeting for Restorers of the Baltic States Conference Materials. Riga, lk 293.

Creating digital archive copies of cultural heritage

Kadri Merila, Mari Siiner

The collection, “The Red Book of Estonian Publications I 1535–1850” (hereinafter as ETPR), is the golden fund of national printed matter, the securing of the permanent preservation of which is important in libraries. Digitisation thereof differs from mass-scale digitisation, regarding the expectations, technology and the realised outcomes. A good result would not merely mean the legibility of the e-text, but also pre-necessitates the authenticity of the digital image with the original, high quality of the image (maximum possible), and precise delineation of the technical operations related to digitisation. The criteria for the digital archive copy are of relevance in long-term preservation in order to guarantee the preserving and usability of information on occasions where the original has perished or deteriorated. The article focuses on the making of archive copies of the 55 printed publications within the ETPR, during the years 2007–2009, in the preservation and restoration department of the National Library. The overview entails the preparations for making digital archive copies, defining the quality criteria for digital images, and the analysis of the achieved quality.

4 – Digiteerimine 131 Renovatum 2010 VEEBIPÕHINE ANDMEBAAS „HÄLLITRÜKISED EESTI MÄLUASUTUSTES“

Rene Haljasmäe Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu Rävala 10 15042 Tallinn [email protected]

Inkunaablid ehk hällitrükised on trükikunsti al- gussajandil, kokkuleppeliselt kuni 31. detsembrini 1500 trükitud raamatud. Liikuvate tähetüüpidega trükipressi võttis esmakordselt Euroopas kasutusele Mainzi kullasepp ja trükkal Johannes Gutenberg u 1439. aastal. Algupäraselt ladinakeelne sõna incunabula tähendas mähkmeid, viidates millegi algus- aastatele või lapsepõlvele. Hällitrükised ilmestavad üleminekuetappi käsikirjaliselt raamatult trüki- kunsti vahenditega valmistatud raamatule: kasutusel on käsikirjadele omased incipit-andmed ning raamatu valmistamisega seotud isikud ning ilmumisaeg on esitatud raamatu lõpus kolofoonis. Ehisi- Ill 1. Otsingulehekülg. nitsiaalid ning rubritseeringud on käsitsi maalitud. kooli Raamatukogu, kirjete sisestamine), Enel Vaht Inkunaablid on enim kirjeldatud trükiteosed – il- (TLÜAR, kirjete sisestamine), Tiiu Reimo (TLÜ, munud on sadu bibliograafiaid ja trükikatalooge, toimetamine), Ülle Rebo (Eesti Teaduste Akadee- mis sisaldavad peamiselt raamatu valmimisega seo- mia, tõlge inglise keelde), Helje Kannik (TLÜAR, tud bibliograafilist informatsiooni ning leidumus- tõlge saksa keelde), Mihkel Põldoja ja Peeter Kont- andmeid. Infot Eestis asuvate hällitrükiste kohta ratjev (TLÜAR, IT-tugi). võib leida kahest veebipõhisest andmebaasist: Briti HEM pöörab Eestis leiduvate hällitrükiste kirjel- Raamatukogu „Incunabula Short Title Catalogue“ damisel lisaks bibliograafilistele andmetele tähele- (ISTC) ja Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raama- panu ka raamatu köitele, kahjustustele ja ennistus- tukogu (TLÜAR) „Hällitrükised Eesti mäluasutus- tele, näidates sellega raamatu elukäigus toimunud tes“ (HEM). HEM asub Internetis aadressil http:// muutusi. HEM on mõeldud kasutamiseks raamatu- www.tlulib.ee/incunabula (vt ill 1). ajaloo ja köitekunsti huvilistele, konservaatoritele, üliõpilastele ja kõigile raamatusõpradele (vt ill 2). Eesti mäluasutustes säilitatakse 127 hällitrükist: Andmebaasi loomisest Tartu Ülikooli Raamatukogus on hoiul 48, Tallinna Projekt „Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatu- Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus 48 (46 köi- kogu hällitrükiste veebipõhise andmebaasi loomi- det + 2 inkunaablilehte), Tallinna Linnaarhiivis 22, ne“ (Creating of WWW-Database of Incunabula of Eesti Rahvusraamatukogus 8 ja Eesti Ajaloomuu- Academic Library of Tallinn University; projekt nr seumis 1 inkunaabel. Andmebaasis on kirjeldatud TA, 25607; 15.11.07–01.02.09) on osa TLÜAR-i ka kaht hällitrükist, mis asuvad erakogudes. teadusarendustööst ja käeoleva artikli autori dok- Eestis asub hällitrükiseid võrreldes naaberriikidega toritööst „Hällitrükised: kahjustused ja ennistused vähe ja kõikide mäluasutuste kogusid hõlmav trü- 15. sajandil trükitud raamatutes“. Andmebaasi loo- kitud nimestik seni puudub. Tartu Ülikooli Raama- mist toetas Hasartmängumaksu Nõukogu. Projekti tukogu inkunaableid on kirjeldanud Olev Nagel, teostamisel olid abiks mitmed spetsialistid: Mati illustreeritud trükikataloog ilmus 1982. aastal. Tar- Merioja (TLÜAR, fotod), Reet Parts (Tartu Üli- tu Ülikooli Raamatukogule hiljem üle antud Boriss

4 – Digiteerimine 132 Renovatum 2010

Sukatšovi kogust tulnud Aristotelese „De natura animaliumi...“ kirjeldab Nagel ajalehe Edasi veer- gudel. Eesti Rahvusraamatukogu inkunaableid on kirjeldanud Moskva raamatuloolased N. P. Tšerkašina ja K. L. Bilenkaja kataloogis „Сводный каталог инкунабулов небольших собраний, хранящихся в библиотеках СССР“ ning J. S. G. Simmons kahes ajakirja The Book Collector artiklis. Rahvus- raamatukogus on kaheksa hällitrükist – kolm ter- viklikku raamatut ja viie teose fragmendid. Tallinna Linnaarhiivi inkunaablite kohta annavad teavet Gotthard Hanseni koostatud kataloogid aastatest 1896 ja 1924. Koos käsikirjadega kirjeldab hälltrükiseid ka Tiina Kala oma 2001. aastal ilmunud monograafias „Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides: Tallinna dominiiklase Da- vid Sliperi taskuraamat”. Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu inkunaablite kohta on varaseimad kirjalikud üles- tähendused 17. sajandist pärinevates Tallinna Oleviste raamatukogu käsikirjalistes inventari- Ill 2. Hällitrükise HEM nr 22 kirje. nimestikes-kataloogides, mille koostajateks olid bibliotecarius’ed (raamatukoguhoidjad) Heinrich trükkali, köitja või kohaviida järgi. Loetelud on Bröcker ja Jakob Felssberg. tähestikulises või numbrilises järjekorras. Lehe Enne Esimest maailmasõda Eestimaa Avalikus keskosas asuvad otsingumootori väljad, kuhu on Raamatukogus (Estländische Öffentliche Bibliot- võimalik sisestada otsinguks raamatu autori ees- ja hek), Nikolai Gümnaasiumi (Gustav Adolfi Güm- perenimi, lühipealkiri, ilmumiskoht, trükkali ees- naasiumi) raamatukogus ja Linnaarhiivis leidunud ja perenimi, formaat, keel, teose number ISTC või hällitrükiseid on kirjeldanud ajaloolased Theodor BSB andmebaasis, kohaviit, provenients, köitja ees Kirchhofer, Otto Greiffenhagen ja Hellmuth Weiß. ja perenimi. Tulemuse annab ka leidmist vajava Eestimaa Avaliku Raamatukogu hällitrükised asu- sõna sisestamine OTSISÕNA väljale. vad tänapäeval TLÜ Akadeemilises Raamatukogus Hällitrükist iseloomustav informatsioon on jaota- ja Eesti Ajaloomuuseumis. Kümne gümnaasiu- tud andmeteks teose ja eksemplari kohta. Andme- mi kogusse kuulunud hällitrükise edasise saatuse tes teose kohta on esitatud bibliograafiline infor- kohta teave puudub. 1933. aastal täiendas dr Hell- matsioon (autor, pealkiri, kirjastaja/trükkal, teised muth Weiß Tallinna hällitrükiste nimekirja Eesti- väljaandega seotud isikud, ilmumiskoht, ilmumis- maa Kirjanduse Ühingu raamatukokku (Eestimaa aeg, formaat, kõrgus, keel), digitaalse koopia ole- Avalik Raamatukogu) saabunud kuue inkunaabli masolu (DIGIKOOPIA), kirjed ISTC ja BSB-Ink’i võrra. Kahte hällitrükiselehte, mis tulid välja res- andmebaasides (REGISTREERITUD ANDME- taureerimise käigus raamatu kaanetäitest, on kirjel- BAASIDES), kirjeldused Eestis ilmunud nimesti- danud siinse artikli autor ajakirjas Raamatukogu. kes ja kataloogides (REGISTREERITUD EESTIS) ja leidumus naabermaade raamatukogudes (LEI- DUMUS). Veebilehe struktuur ja otsing Andmeid eksemplari kohta iseloomustavad lei- Koduleht http://www.tlulib.ee/incunabula on dumus Eestis (ASUTUS, KOHAVIIT), raamatu MySQL andmebaasis, kirjutatud c++c program- varasemad omanikud (PROVENIENTS), eksemp- meerimiskeeles ja sinna on võimalik lisada pildifai- lari mahtu näitavad andmed (ARVANDMED, le, mis ilmuvad kirjelehe alaossa galeriina. Veebile- SIGNATUURID), märkused eksemplari eripära he vasakpoolses valikutulbas on võimalik lehitseda kohta (MÄRKUSED) ja võimalusel andmed köit- teoseid autori nime, lühipealkirja, ilmumiskoha, ja kohta (KÖITJA). Raamatu valmistamiseks ka-

4 – Digiteerimine 133 Renovatum 2010 sutatud materjale iseloomustavad andmed paberi Allikad ja kujunduse kohta (MÄRKUSED SISUPLOKI JA 1. [Bröcker, H. 1658–1664.] Verzeichnüs derer Bücher, so var PABERI KOHTA), köite tehnoloogia ning dekoori den alten RevalschenBibliothek, sent Ao. 1552 Überblieben, undjetzo, in S. Olai Kirche, annoch vorhanden sind. [Reval.] kohta (MÄRKUSED KÖITE KOHTA, MÄRKU- Käsikiri TLÜAR V-2901, inv. nr. 48059. SED KÖITEORNAMENDI (DEKOORI) KOHTA). 2. [Felssberg, J. 1664–1684.] Verzeichniss derer Bücher, Welche Anno 1668 in der Revalschen Bibliothec befunden worden, Kahjustuste ja varasemate paranduste kohta on und seint der Zeit darzu kommen sind. [Reval.] Käsikiri andmed rubriikides MÄRKUSED KAHJUSTUSTE TLÜAR V-2941 inv. nr. 48101. KOHTA ja MÄRKUSED ENNISTUSTE KOHTA. 3. Hansen, Gotthard von 1896. Katalog des Revaler Stadtarchivs. Ревель: Тип. Авг. Миквица, lk 5–7. 4. Greiffenhagen, O.; Kirchhofer, Th. 1910. Verzeichnis der in zwei Revaler Bibliotheken und im Stadtarchiv vorhandenen Inkunabeln. Beiträge zur Kunde Est, Liv- und Kurlands VII. Kokkuvõte Reval: Franz Kluge, lk 64–85. 5. Hansen, Gotthard von 1924. Tallinna linna arhiiwi kataloog. Võrreldes teiste analoogsete andmebaasidega teeb I jagu, Codices ja raamatud (korraldanud O. Greiffenhagen) HEM-i eriliseks asjaolu, et selles on pööratud roh- / Katalog des Revaler Stadtarchivs. I Abt. Codices und Bücher (herausgegeben von O. Greiffenhagen). Tallinn: kem tähelepanu konkreetsele eksemplarile ning [Tallinna Linnaarhiiv] (Tallinn: Eestimaa Trükikoda, end. võimalus on lisada märkusi raamatu autorist ennis- J. H. Gressel), lk 9–13. 6. Gesamtgatalog der Wiegenddrucke 1904–1925 [1.–7. kd, tajani. Otsingumootorisse märksõnu sisestades on 8. kd vihik 1]. võimalik leida vasteid kogu andmebaasist. Andme- 7. Weiss, H. 1933. Ergänzungen zum Verzeichnis der in Reval vorhandenen Inkunabeln. Beiträge zur Kunde Est, Liv- und baasi struktuur lähtub raamatu valmistamisprot- Kurlands XVIII-2. Reval: Franz Kluge, lk 103–104. sessi järjekorrast – see algab teose bibliograafilise 8. Simmons, J. S. G. 1965. Incunabula in the USSR I: Russia and the Ukraine. – The Book Collector, vol 14, no 3. London, kirjega, millele järgneb eksemplari kirjeldus. Kuna lk 311–323. 500-aastase ajaloo jooksul on hälltrükised olnud 9. Simmons, J. S. G. 1966. Incunabula in the USSR 2: The Baltic republics, addenda, and concordances. – The Book Collector, raamatuköitjate ja -ennistajate käe all, siis rõhuase- vol 15, no 1. London, lk 19–34. tus on andmebaasis raamatu köitel, ornamendil, 10. Nagel, O. 1982. Inkunaablid Tartu Riikliku Ülikooli kahjustustel ning ennistustel. Kõrges eas trükised Teaduslikus Raamatukogus: Kataloog. Tallinn: Kunst. 11. Nagel, O. 1985. Väga haruldane raamat. – Edasi 25.05.1985. väärivad tähelepanu kõikides oma detailides ja 12. Черкашина, Н. П.; Биленькая, К. Л. 1982. Сводный muutustes. Loodetavasti on HEM siinkohal abiks каталог инкунабулов небольших собраний, хранящихся в библиотеках СССР / Государственная библиотека raamatukonservaatoritele hällitrükiste kujunduse, СССР им. В. И. Ленина, Научно-исследовательский kahjustuste ja ennistuste analüüsimisel. отдел истории книги, редких и особо ценных изданий (Музей книги). Москва: ГБЛ. 13. Kala, T. 2001. Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides: Tallinna dominiiklase David Sliperi taskuraamat. Tallinn: Ilo, lk 112–117. 14. Haljasmäe, R. 2009. Varatrükise fragmentide leiust läbi oletuste atribueerimiseni. – Raamatukogu 3, lk 35–36. 15. ISTC – Incunabula Short Title Catalogue: http://www.bl.uk/ catalogues/istc (14.12.2009). 16. BSB-Ink online – Inkunabelkatalog der Bayerischen Staatsbibliothek: http://inkunabeln.digitale-sammlungen.de (14.12.2009). WWW database “Incunabula in Estonian Memory Institutions”

Rene Haljasmäe

The project, associated with the history of books, “Creating WWW Database of Incunabula in the Academic Library of Tallinn University”, is a part of Rene Haljasmäe’s Doctoral thesis on the preservation, and the development activities for the Academic Library of Tallinn University 2007-2009. The compilation of the database was supported by the Estonian Gambling Tax Council. The project task was to describe 127 incunabula located in Estonian memory institutions, and to place them in a web-based catalogue. The uniqueness of the database of Incunabula in Estonian memory institutions (HEM), in comparison with its analogues (ISTC; BSB-Ink), is the fact that HEM draws attention to concrete copies of titles, and the search engine provides an opportunity to find information about the author as well as the conservator of the particular book. HEM database focuses on the volume/binding, ornament, damage and restoration of the book. The database will hopefully be of help for book conservators in analysing the content and form of the incunabula. HEM is located at an Internet address: http://www.tlulib.ee/incunabula .

4 – Digiteerimine 134 Renovatum 2010 PILOOTPROJEKT : 2D-OBJEKTIDEST KÕRGEKVALITEEDILISTE DIGITAALSETE KUJUTISTE LOOMINE

Andres Uueni Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Taust Olles 2004. aastast üks muuseumide kompe- originaalobjektidena võimalik vaid lühiajaliselt või tentsikeskustest ka digiteerimise valdkonnas, on üldse mitte. Kõrge kvaliteediga digiteeritud failid Ennistuskoja Kanut põhieesmärgiks pakkuda võimaldavad luua uut liiki juurdepääsuviise just muuseumidele parimat võimalikku digiteerimis- sellistele tundlikele objektidele. lahendust – nii oskusteavet kui tehnilist baasi, mida Lisaks Kultuuriministeeriumile ja EK Kanutile ka ise praktiliselt (n-ö hea praktika) rakendatakse. on pilootprojektis osalised Eesti Ajaloomuuseum Kompetentsikeskuse arengudokumendis aastateks (klaanegatiivid, graafika), Tallinna Linnamuu- 2007–2012, mis valmis 2007. aasta juunis, nähti seumi filiaalid Ed. Vilde Muuseum (käsikirjad) ja kasvavate digiteerimismahtude tingimustes ühe A. H. Tammsaare Muuseum (käsikirjad) ning Eesti võimaliku lahendusena tehnilise baasi täiendamist, Teatri- ja Muusikamuuseum (R. Tobiase noodiko- et oleks võimalik digiteerida kõige erinevamaid gu, klaasnegatiivid, varased noodikirjad). Hiljem objekte suures mahus ja kõrge kvaliteediga. Tänu on pilootprojektiga seotud asutuste ringi laien- Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi igakülgsele datud Tartu Kunstimuuseumi (graafika, maal) ja toetusele soetas EK Kanut tervikliku digiteerimis- Läänemaa Muuseumi (joonistused, pastellmaal) süsteemi Saksamaa firmast Anagramm GmbH. kogudega. Anagramm GmbH on pikaajalise kogemusega tootja, kes otsekontaktide tõttu Euroopa erinevate ülikoolide ja muuseumidega omab lisaks tehnilis- Täpsemalt digiteerimissüsteemist tele lahendustele ka kultuuripärandi digiteerimise ja Scanback-tehnoloogia oskusteavet. Samuti teeb Anagramm GmbH väga tihedat koostööd professionaalsete fotokaamerate omadustest tootjaga Linhof Präzisions-Systemtechnik GmbH Tervikliku digiteerimislahenduse olulisemad osad München, mis võimaldab neil ühiselt pakkuda lä- on Linhof Master Digi Repro System, Linhof Mas- biproovitud ja toimivaid tehnoloogiaid. ter Repro System, Lunarea valgustite süsteem, 2 Soetatud tehnoloogia võimaldab töötada palju- Linhof LED LightBox ja Anagramm production de erinevate materjalidega, võimaldades anda Scanback. Selle tehnoloogia kasutamine ei kahjusta suurema panuse kultuuripärandi digiteerimisse. museaale, sest järgitakse kõiki nõudeid (sh valgus- Koostöös muuseumidega kutsuti ellu pilootpro- tuse ja soojustundlikkuse osas); digiteerimisprot- jekt muuseumidele kuuluvatest kultuurilooliselt seduurid ja museaalide käsitsemise nõuded on fik- olulistest ja avalikkusele huvipakkuvatest kogudest seeritud digiteerimise juhendmaterjalides. (klaasnegatiivid, fotod, käsikirjad, plaanid, graafi- Linhof Master Digi Repro Systemi ja Scanbacki ka, maalid, plakatid) kõrgekvaliteediliste digitaa- tarkvara terviklahendus võimaldab kasutada sa- lsete kujutiste loomiseks. Paljud kogud, eriti aga made omadustega objektide (nt objekti mõõtmed) fotokogud ja käsikirjad, on materjali tõttu suure puhul juba eelnevalt salvestatud seadeid, mistõttu säilivusriskiga, mistõttu on nende eksponeerimine muutuvad mitmed menetlustoimingud lühemaks,

4 – Digiteerimine 135 Renovatum 2010 osa seadistustegevusi kaob ja seeläbi väheneb nii mad. Samas pole Scanback-tehnoloogia kasutusala digiteerimistöödele kuluv aeg kui ka ühe kujutise universaalne ja selle hind on Digibackiga varusta- loomise keskmine maksumus. tud SLR-kaameratest kõrgem. Suuremahulised failid võimaldavad väga suurt täp- sust värvide ja objekti kujutise edasiandmisel. Kõr- ge resolutsioon (vt tabel 1) võimaldab erakordselt Kokkuvõtteks kõrget kujutise kvaliteeti ja annab lisavõimalusi Pilootprojekt on esimene sellelaadne suurema- digitaalse materjali kasutamisel – detailsust kao- huline digiteerimise ühistöö, kus on seotud eri- tamata saab teostada objekti uurimiseks vajalikke laadilised materjalid ja uus digiteerimistehnika. uuringuid ja suuremõõdulisi väljatrükke. Samuti Digitaalse materjali loomisprotsess nüüdisaegsete lihtsustab see tehnoloogia suuremõõtmelistest ob- tehniliste vahenditega, mis vastavad kõrgeimatele jektidest oluliselt parema digitaalse kujutise loo- originaalobjekti säilitamise, kasutamise ja digitee- mist, seni olid need võimalused piiratud. rimise nõudmistele, annab võimaluse saada kvali- Maksimaalselt parim fookusteravus saavutatakse, teetset informatsiooni objektidest ja tagada origi- kasutades spetsiaalset tarkvara, mille abil süsteemi naalobjektide parem säilitamine. juhitakse. Tarkvara annab ka täpsema võimaluse Projekti läbiviimisel on mitmeid erinevaid tahke, kontrollida valgustust, paralleelsust ning vältida millega on ka arvestatud. Kindlasti on digiteeri- võimalikke muudatusi. mise juures oluline andmete pikaajalise säilitamise Scanback-tehnoloogia kasutusala on piiratud eri- tagamine. Andmemahtude kasvades on pikaajalise laadiliste kunstiesemete reprodutseerimise ning säilitamise seisukohalt väga oluline teha järjepide- maastiku pildistamisega, kuna tehnoloogiast tingi- vat kujutiste kvaliteedi kontrolli. Digiteeritud ma- tuna võib säriaeg olla kuni 10 minutit. Olulisimaks terjal annab muuseumidele võimaluse teha oma puuduseks võib aga pidada eeskätt Scanbacki kõr- kogud kättesaadavamaks – tekib parem võimalus gemat hinda, võrreldes Digiback-tehnoloogiaga. uurimistööks. Kõrge kvaliteediga kujutisi saab li- Lisainformatsiooni Scanbacki kohta saab aadressilt saks (virtuaal)näitustel esitamisele ning erilaadilis- http://en.wikipedia.org/wiki/Digital_scan_back te ja -mõõtmetega trükiste koostamisele kasutada (9.02.2010). ka (teadus)uuringutes originaalobjekte kahjusta- Järgnevas tabelis on võrdlus EK Kanuti kasutuses mata, tagades nii originaalobjektide säilimise neile oleva Digiback-tehnoloogial põhineva SLR-kaame- kahjustusi tekitamata. ra ja Anagramm-Linhof MDRS Scanbacki kohta Pilootprojekti eesmärgiks on 2011. aastaks 6000– (vt tabel 1). 10 000 ühiku digiteerimine ja tagatiskoopiate säi- Scanback-tehnoloogia edestab Digiback-tehnoloo- litamise korraldamine. Artikli kirjutamise ajaks on giat nii resolutsioonis, sügavusteravuses, värvide pilootprojekti osalistele digiteerida jõutud kokku täpsuses, aga ka selles, et kujutised on müravaba- umbes 4000 ühikut.

Tabel 1. Sensori suurus, Seadistuste Töövahendite võrdllus Vahend Pikslite arv Värvisügavus 1 : 1 mm salvestamine

Mamyia 645 AF + Kodak 4000 x 4000 8-bit 36 x 36 42 x 42 cm osaline ProBack 645 M

Anagramm 118,9 x 84,1 cm 8000 x 10000 48-bit 72 x 118 jah production2 (DIN A0)

4 – Digiteerimine 136 Renovatum 2010

Pilot project: making high-quality digital images from 2D objects

Andres Uueni

The pilot project is the first similar large-scale activity for digitisation, combined with different types of materials and new digitisation technology. The process of generating a digitised material, by way of the state-of-the-art technical solutions, meeting the strictest requirements regarding the preservation, usage and digitisation of the original object, makes it possible to obtain quality information about artefacts and secure the better preservation of original items. Digitised material provides the museums with an opportunity to make their collections more available – creating better conditions for conducting research and widening public access. The pilot project aims at the digitisation of 6,000–10,000 units by 2011, and the organisation of the maintaining of relevant preservation copies. The participants in the project have managed to digitise approximately 4,000 units by the time of writing the article.

4 – Digiteerimine 137 Renovatum 2010 DIGITAALSE AINESE PIKAAJALINE SÄILITAMINE

Andres Uueni Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Ennistuskoda Kanut on alates 1999. aastast, mil asutuses hakati looma süsteemselt digitaalset ainest, tegelenud informatsiooni pikaajalise säilita- mise organiseerimise ja selle vajalikkuse teadvusta- misega. Algseteks lahendusteks olid mitmesugused Ill 1. LTO-4 Ultrium WORM lint (http://www. online- ja offline-andmekandjate kombinatsioonid, tapeandmedia.com/ mis kokkuvõttes olid ebastabiilsed ja keerukad hal- images/ibm_lto_4_worm. jpg, 23.10.2009). lata. Eelisjärjekorras arendati kvaliteetset tulemust tagavaid tehnoloogiaid, mistõttu säilitamiseks op- timaalsete lahenduste loomine jäi ressursside puu- Täpsemalt põhineb Digitaalhoidla LTO-4 tehno- dumisel tagaplaanile. loogial ning koosneb arhiveeritud ühekordselt kir- jutatavatest LTO-4 Ultrium WORM tüüpi lintidest, Aastad 2005–2006 olid digitaalse ainese säilitamise lindirobotist, kettamassiivist, seda teenindavatest osas n-ö üleminekuperioodiks, mil erinevatel and- serveritest ning nendega seotud seadmetest. Süs- mekandjatel paiknevad andmed migreeriti keskses- teemis kasutatakse Tivoli Storage Manageri (TSM) se serverisse. 2006. aasta esimeses kvartalis raken- tarkvara, mille serveriversioon on installeeritud dati EK Kanutis töösse toimiv ning nõuetele vastav ERR-i TSM-serverisse ning kliendiversioonid mä- säilitusserver. Serveri maht oli sel ajal 900 GB, kuid luasutuste varundusserveritesse. Süsteemi sisesta- seoses üha suurenevate digiteerimismahtudega jäi tavad andmed kogutakse esmalt TSM-serveri ket- sellest peagi väheks. Aastatel 2008–2009 ehitati tamassiivile ja seejärel kirjutatakse andmed sobival olemasolev server ümber – tulemuseks on RAID5 ajal lindiroboti lintidele (vt ill 1). süsteem andmemahuga ligi 3 TB. 2009. aasta oli märkimisväärne ka seetõttu, et digitaalse ainese Andmed varundatakse pakkimata kujul, varunda- haldamiseks rakendati töösse pildipank, mis sisal- miseks pakutava andmesalvestusruumi kogumaht dab kujutiste leidmiseks ja haldamiseks vajalikku on praegusel ajal iga osaleva mäluasutuste kohta informatsiooni. 100 TB. Andmete töökoopiat säilitavad mäluasutu- sed, Digitaalhoidla lindiroboti lintidel säilitatakse Siiski oli kuni 2008. aasta keskpaigani oluline lüli andmete varukoopiat. digitaalse ainese pikaajalises säilitamises puudu – füüsiliselt eraldi paiknev varukoopiate hoidmiseks Digitaalse ainese säilitusprotsessi järgmiseks sam- loodud keskkond, turvaline ja nüüdisaegne digi- muks on võimaluste leidmine teise varukoopia taalhoidla. 2008. aastal sõlmiti Eesti Vabariigi Kul- säilitamiseks samaväärses keskkonnas väljaspool tuuriministeeriumi ja Eesti Rahvusringhäälingu Digitaalhoidlat. (ERR) vahel koostööleping Digitaalhoidla süsteemi Kultuuripärandi digitaalse ainese pikaajaline edu- loomiseks, millesse kaasati ka Eesti Rahvusraama- kas säilitamine sõltub paljuski asutuste koostööst tukogu ja EK Kanut. 2009. aastal valminud ja ak- ja ühiselt seatud eesmärkidest. Praegune Digitaal- tiivselt rakendunud Digitaalhoidla eesmärgiks on hoidla lahendus on selle üheks tõestuseks: tänu säilitada andmete varukoopiaid ning väljastada ühisele sihipärasele tegevusele on suurenenud ja kasutada neid andmete taastamiseks juhul, kui kindlustunne, et kõigile digiteeritud andmetele on mäluasutuste andmete töökoopiad on hävinud või tulevikus tagatud ligipääs ja võimalus neid kasuta- riknenud. da ka kaugemas tulevikus.

4 – Digiteerimine 138 Renovatum 2010

Long-term preservation of digital matter

Andres Uueni

The Digital Repository, completed and launched in 2009, aims at the preservation of the back-up copies of data and the issuance and usage thereof for the retrieving of data in case the data of the working copies in memory institutions have perished or deteriorated. Long-term and successful preservation of the digital matter of cultural heritage is largely affected by inter institutional cooperation and jointly set goals, the established Digital Repository being one of the relevant proofs: joint and targeted action has increased the certainty that digitised data can also be accessed in the future, and they can also be used in the more distant time to come.

4 – Digiteerimine 139 Renovatum 2010 KULTUURIPÄRANDI KAARDISTAMISEKS JA JUURDEPÄÄSU LOOMISEKS ALGATATUD EUROPROJEKTID

Andres Uueni Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Järgnevalt annan ülevaate kolmest omavahel seo- Portaali andmebaas põhineb riiklikel digitaalsete tud europrojektist, mis on olulised tähised Euroo- allikate loenditel, mis on loodud projekti partnerite pa kultuuripärandi kaardistamisel ja sellele keskse poolt. Kõik riiklikud loendid sisaldavad digikogu- juurdepääsu loomisel. Euroopa Komisjon on läbi de kirjeldusi, veebisaite ja teisi tooteid ning teenu- viinud ja aastaid töötanud projektidega, mille ees- seid, mis muuseumid, raamatukogud ja arhiivid on märk on digitaalse majanduse arendamine. Koos loonud. Digikogude kirjeldused on rakendusega järgnevalt kirjeldatud projektidega on või olid käi- seotud inimesed või kultuuriasutused koostanud mas teiste seotud valdkondade projektid, eesmär- spetsiaalselt MICHEAL-i jaoks. giga valmistada ette pinnas ja tagada kvaliteetse ja Algselt oli veebilehel kasutusel kolm keelt (ingli- ühtlustatud sisu loomine portaalile Europeana.eu. se, prantsuse ja itaalia keel), kuid suveks 2008 oli teenus kättesaadav 13 keeles. Kõiki kirjeid hoitakse andmebaasis originaalkeeles ja (osaliselt) tõlgitult. Projektid MICHAEL ja Kasutajatele pakutakse võimalust masintõlkeks. MICHAEL Plus (2005–2008) Digikogude kohta info kogumine projektide MI- CHAEL ja MICHAEL Plus käigus oli esimene Need projektid keskenduvad rahvusliku kultuuri- etapp liikumaks edasi digiteeritud objektide kät- pärandi digiteerimisalgatustele ja koostalitusvõi- tesaadavaks tegemisel laiale avalikkusele (vt ka mele läbi rahvuslike kultuuriportaalide, reklaami- http://michael-culture.kul.eu; http://www.michael- maks muuseumide, raamatukogude ja arhiivide culture.org). digitaalset sisu. Projekte rahastati läbi Euroopa Ko- misjoni programmi eTen, mis lõi Euroopa kultuu- ripärandi jäädvustamisele uue keskse teenuse. Projekt ATHENA Projekt MICHAEL oli algselt Prantsusmaa, Itaalia Euroopa projekt ATHENA on hea praktikavõr- ja Suurbritannia koostööprojekt, mille eesmärk gustik programmi eContentplus raames, mis on oli luua kultuuriportaali platvorm, mille tarkva- algatatud Minerva võrgustiku poolt. Projektiga on ra töötati välja Prantsusmaal. Projekti MICHAEL seotud 20 Euroopa Liidu liikmesriiki ja lisaks kolm laiendati 2007. aastal MICHAEL Plusi raames uute vaatlejariiki, kokku üle saja muuseumi ja muu kul- osalevate riikidega (Bulgaaria, Eesti, Hispaania, tuuriinstitutsiooni kas otseste või assotsieerunud Kreeka, Läti, Madalmaad, Malta, Poola, Portugal, partneritena. Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium Rootsi, Saksamaa, Slovakkia, Soome, Tšehhi ja liitus ATHENA projektiga 2009. aastal. Projekti Ungari). Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium lii- koordineerib Itaalia Kultuuriministeerium. tus projektiga MICHAEL Plus 2007. aasta kevadel. Eesti panuseks oli materjalide tõlkimine ning sisu ATHENA projekti eesmärgiks on: tootmine tolleaegses mahus. Teenuse eesmärgiks • toetada ja kiirendada muuseumide ning teiste on pakkuda portaali kaudu otsest ligipääsu Euroo- kultuuriinstitutsioonide osalemist Europeana pa digitaalsetele materjalidele just kogude tasemel. projektis, Portaal võimaldab ligipääsu muuseumide, raama- • töötada välja juhised, soovitused ja tehnili- tukogude ja arhiivide digitaalsetele ressurssidele. sed vahendid (keskendudes mitmekeelsusele,

4 – Digiteerimine 140 Renovatum 2010

semantikale, metaandmetele, tesaurustele, and- Europeana, mille algne nimi oli Euroopa digitaal- mestruktuuridele ning intellektuaalse omandi raamatukogu võrgustik (EDLnet), on üle-euroo- õigusele), mis oleksid kasutatavad muuseumi- paline partnerlus, kuhu kuuluvad saja mäluasutuse des toetamaks organisatsioonide digitiseerimis- esindajad ja infotehnoloogiaeksperdid. Projekti pa- tegevust ja kergendamaks digitaalse sisu integ- nustatakse tööpakettide raames, mille eesmärk on reerimist Europeana portaali, tehniliste ja kasutajakesksusele suunatud küsimus- • saada ülevaade erinevates Euroopa muuseumi- te lahendamine. des olevast digitaalsest sisust, Projekti juhib tuumikrühm, mis töötab Hollandi • aidata kaasa erinevate kultuuriväärtustega te- Rahvusraamatukogu juures. Tuginetakse projekti- gelevate valdkondade (muuseumid, raamatu- juhtimise kogemustele ja tehnilistele teadmistele, kogud, arhiivid) koostöö tihendamisele ees- mis omandati Euroopa Rahvusraamatukogude Di- märgiga edendada digitaalse sisu edastamist rektorite Konverentsi hallatava teenuse The Euro- Europeana portaali, pean Library arendamise käigus. • arendada välja tehniline infrastruktuur, mis Eesmärk on muuta Europeana vahendusel Euroo- võimaldaks semantilist koostalitusvõimet Eu- pa infoallikad Internetis hõlpsamalt kasutatavaks. ropeanaga. Portaali aluseks on Euroopa rikkalik kultuuripä- rand koos mitmekultuurilise ja mitmekeelse kesk- ATHENA projekti lõppeesmärk on koondada eri- konna tehnilise arengu ja uute ärimudelitega. nevad huvirühmad ja digitaalse infosisu omanikud Projekti täitmist kontrollib EDL Foundation, kelle kogu Euroopas. Projekti käigus on kavas hinnata ja liikmete seas on Euroopa juhtivad mäluasutused. integreerida erinevaid kasutusel olevaid standar- Sihtasutuse põhikiri kohustab liikmeid tagama deid ning tehnilisi vahendeid kergendamaks uue juurdepääsu Euroopa kultuuri- ja teaduspärandi- digitaalse sisu viimist Europeana portaali ja või- le valdkondadeülese portaali vahendusel, tegema maldamaks kasutajatel tutvuda uue Euroopa kul- koostööd ühisportaali loomisel ja jätkusuutlik- tuuripärandit puudutava infoga. kuse tagamisel, stimuleerima algatusi, mille toel ATHENA projekt teeb tihedat koostööd teiste pro- kogutakse olemasolevat digitaalset materjali, ning jektidega (Euroopa digitaalraamatukogu – Euro- toetama Euroopa kultuuri- ja teaduspärandi digi- peana, MICHAEL) ning arendab klaster(rühma) teerimist. tegevusi teiste sarnaste projektidega (vt ka http:// Europeana portaal esitleb erinevaid materjale: pil- www.athenaeurope.org). did (maalid, joonistused, kaardid, fotod ja pildid museaalidest), tekstid (raamatud, ajalehed, kirjad, päevikud ja arhivaalid), helindid ja videod. Euro- peana.eu on kujundatud nii, et kogu pakutav sisu Europeana portaali projekt jm võimalused oleksid ühtviisi kättesaadavad kõi- Europeana idee sündis 2005. aastal Euroopa Liidu gile kasutajatele nende käsutuses olevate tehniliste Nõukogu presidendile ja Euroopa Komisjonile saa- vahenditega. Europeana.eu üritab tagada vastavuse detud kirjast. Kuus riigipead ja valitsusjuhti tegid WC3 veebisisu juurdepääsu juhiste versiooniga 1.0 ettepaneku luua virtuaalne Euroopa raamatuko- (WC3 Web Content Accessibility Guidelines Ver- gu, mille eesmärk oleks teha Euroopa kultuuri- ja sion 1.0) ja järgib sarnast keelepoliitikat Euroopa teadusressursid kõigile kättesaadavaks. 2005. aasta Liidu ametliku portaaliga Europa. sügisel avaldas Euroopa Komisjon teate digitaalraa- Praeguseks avalikkusele kättesaadav Europeana matukogude kohta, milles kuulutati välja strateegia veebileht on prototüüp, n-ö beeta-versioon, mis Euroopa digitaalraamatukogu loomise toetuseks sündis kaheaastase projekti käigus (alates juu- ja edendamiseks. Sellest sai üks eesmärke Euroo- list 2007). Europeana.eu avas 20. novembril 2008 pa infoühiskonna strateegia i2010 raames, mis on Euroopa Komisjoni infoühiskonna ja meedia vo- suunatud infoühiskonna ja meediavaldkonna kas- linik Viviane Reding. Europeana versioon 1.0 on vu ja konkurentsivõime edendamiseks. Europeana arendamisel ning see on kavas avalikuks teha 2010. on temaatiline võrgustik, mida rahastavad Euroopa aastal, pakkudes siis linke enam kui kuuele miljoni- Komisjon programmi eContentplus raames (osana le digitaalsele objektile (vt ka http://www.europea- i2010 poliitikast) ja Euroopa Liidu liikmesriigid. na.eu).

4 – Digiteerimine 141 Renovatum 2010

European projects launched for mapping of and providing access to cultural heritage

Andres Uueni

The opportunities to introduce culture by way of different digital media channels are currently topical all over the world. In the course of several years, the Estonian Ministry of Culture has participated in the EU projects (MICHAEL Plus, ATHENA), with an aim to broaden access to the materials concerning the cultural heritage of Estonia, promote local digitisations endeavours and the use of digital materials.

4 – Digiteerimine 142 Renovatum 2010 KONSERVAATORITE KUTSEOMISTAMINE 2003–2010

Ruth Tiidor Rahvusarhiiv J. Liivi 4 50409 Tartu [email protected]

Eestis sai erinevate materjalide konservaatori- tandardi 2004. aasta novembris ning kinnitas kutse te kutsestandardi koostamine alguse 2003. aasta andjaks (tol ajal kutset omistav organ) Ennistusko- detsembris. Ettevõtmise algatajaks oli Kultuuri- ja Kanut. Kanuti juurde moodustati kutse andmise ministeeriumi alluvuses töötav kultuuriväärtus- korraldamiseks ehk kutseeksamite läbiviimiseks te säilitamise nõukogu, kuhu kuulusid peamiselt kutsekomisjon peamiselt kutsestandardi väljatöö- suuremates mäluasutustes konserveerimise, res- tamise töögrupis osalenutest (Ennistuskoda Kanut taureerimise ja säilitusvaldkonna tööde korralda- (1 esindaja), Eesti Rahva Muuseum (1), Eesti Kuns- jad. Standardi koostamisel võeti aluseks Euroopa timuuseum (1), Muinsuskaitseamet (1), Rahvus- Konservaatorite-Restauraatorite Konföderatsiooni raamatukogu (1), Rahvusarhiiv (1), SA Kutsekoda koostatud juhendid ja Suurbritannia konservaato- (1), Tartu Restauraatorite Klubi (1), Eesti Muuseu- rite kutsekvalifikatsioonisüsteemi kirjeldus. Ees- miühing (1), 2 konservaatorit). märgiks seati töötada välja konservaatori kutsekva- Vastavalt kutsestandardile tuleb kutsetaotlejal esi- lifikatsiooni süsteem ning erinevate kutse tasemete tada kutsekomisjonile mitmeid kindlaksmääratud hindamise kriteeriumid ja eksaminõuded, mis sisu ja vorminõuetega dokumente, sealhulgas ka oleksid lähtematerjaliks kutseala õppekavade ja vähemalt kaks konserveerimisprobleeme käsitlevat koolitusprogrammide väljatöötajatele ning võik- ja taotleja kutseoskusi demonstreerivat töödealbu- sid perspektiivis soodustada Eesti konservaatorite mit. Kutseeksam toimub kolmes etapis: esmalt töö- tööhõive- ja enesetäiendamisvõimaluste laienemist kohal jälgimine, mida teostavad kaks sõltumatut rahvusvahelises plaanis. eksperti; seejärel üld- ja erialateadmisi kontrolliv kirjalik test ning viimaks vestlus hindamiskomis- joniga varem esitatud töödealbumite kaitsmiseks. Kutsestandard Konservaatori kutsestandardi väljatöötamise esialgne töögrupp koosnes valdavas enamuses Kutseeksamid Kultuuriministeeriumi alluvuses tegutsenud kul- Tänaseni on konservaatori kutsekomisjon korral- tuuriväärtuste säilitamise nõukogu liikmetest, kaa- danud kolm kutseeksamit: 2006. aasta detsemb- sates lisaks konservaatoritele kutse- ja kraadiõpet ris paberikonservaatoritele, 2007. aasta oktoobris pakkuvate haridusasutuste, ainsa erialase kutse- paberi- ja köitekonservaatoritele ning 2009. aasta ühingu – tollase nimetusega Tartu Restauraatorite mais tekstiilikonservaatoritele. Kutsetunnistusi Klubi – esindaja ning kaks igapäevaselt praktilist on välja antud 19, neist 8 kolmanda kutsetaseme konserveerimistööd tegevat konservaatorit. (paber, köide, foto) ning 11 neljanda kutsetaseme Kutsestandardi väljatöötamine võttis aega veidi (paber, köide, tekstiil) oma. Neli konservaatorit on enam kui aasta. Toona kehtinud Eesti kutsete süs- sooritanud kutseeksami kahel spetsialiseerumisel teemi 5-tasemelises raamistikus, kus I kutsetase oli ja omandanud kaks kutsetunnistust. madalaim ja V kõrgeim, töötati kutsenõuded välja Lisaks kolmele kutseeksamile on kutsekomisjon tasemetele III kuni V. Standardis nähti ette spet- viimasel viiel aastal Kutsekoja toel Euroopa Sot- sialiseerumisvõimalus 17 eri materjali konservee- siaalfondi rahastusega (projektid „Kutsekvalifikat- rimisele. Kultuuri Kutsenõukogu kinnitas kutses- siooni süsteemi väljaarendamine“ 2005–2007 ja

5 – Mis teoksil? 143 Renovatum 2010

„Kutsete süsteemi arendamine“ 2008–2013) kor- alguses töörühma, et leppida kokku konservaato- raldanud mitu paberi-, köite- ja tekstiilikonservee- ri üldiste kompetentside ja erioskuste laiendatud rimist käsitlevat loengut, praktikumi ja seminari, loetelu ning teha seeläbi algust uute – igale eri- millel osalemine on üldjuhul olnud võimalik kõigil alale oma – kutsestandardite koostamisega. Samal vastava eriala konservaatoritel. aastal tehti erinevates mäluasutustes töötavate ja kutseeksami sooritanud praktikute osalusel algust paberi- ja köitekonservaatori kutsestandardi koos- Kutseandmise tulevik tamisega. 1. septembrist 2008 hakkas Eestis kehtima uus 2008. aasta sügisel toimus Kutsekoja initsiatiivil kutseseadus, mis tingib konservaatorite kutseand- Läti ja Eesti konservaatorite kutsekomisjonide töö- mises lähiaastatel olulisi muudatusi. Uue seaduse kohtumine Riias, kus vahetati senise töö kogemusi eesmärgiks on välja arendada kompetentsipõhine ning arutleti kutseomistamise süsteemide puuduste riiklik kvalifikatsioonisüsteem, mis oleks läbipais- ja vooruste üle. tev ja võrreldav teiste Euroopa riikide vastavate Valmistamaks ette uuest kutseseadusest tulenevaid süsteemidega. Kui 2001. aastal vastu võetud kutse- muid vajalikke muudatusi korraldas kutsekomisjon seaduses kirjeldatakse kutsetasemeid 5-astmelises 2009. aasta alguses konserveerimise-restaureerimi- raamistikus, siis uue kutseseaduse järgi minnakse se erialal tegutsevates asutustes ja ettevõtetes an- üle 8-tasemelisele raamistikule, mis ühildub tase- keetküsitluse, et selgitada välja kutsealal töötajate mete jaotuselt kutse- ja haridustasemeid liigitava arv ja spetsialiseerumine ning planeerida erinevate Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga. 5-tasemeli- materjalide kutsestandardite väljatöötamise järje- selt 8-tasemelisele raamistikule ülemineku protse- korda ning prognoosida kutseeksami sooritajate duuride väljatöötamise eest on vastutav Kutsekoda. arvu spetsialiseerumise lõikes. Kahekümne seits- Millised on konservaatorite jaoks olulisemad muu- mest asutusest ja ettevõttest laekunud vastuste põh- datused seoses uue seadusega? jal selgus, et Eestis töötab 16 spetsialiseerumisel • Esmalt see, et Kutsekoda korraldab edaspidi ligikaudu 170 konservaatorit. kutse andja valimiseks avaliku konkursi. Täna- Lisaks küsitlusele toimus 2009. aasta veebruaris sed kutseandjad, sealhulgas Ennistuskoda Ka- Kutsekoja korraldusel valdkonnaga haakuvate nut, on kutseregistrisse kantud tähtajaga kuni kutseõpet andvate asutuste, tööandjate ning kutse- 1. jaanuar 2011. omistajate ja -komisjonide esindajate ümarlaud, et • Kutsenõukogu võib otsustada õppeasutusele analüüsida erinevate kutsealade kutsestandardeid, kutse andja õiguse andmise ilma konkursita õp- mis suuremas või vähemas mahus käsitlevad eri- peasutuse avalduse alusel, kui õppekava vastab nevate materjalide või objektide restaureerimist, kutsestandardile ning on riiklikult tunnustatud. konserveerimist ja taastamist (nt arhitektuuri kon- See tähendab, et konserveerimise erialal kooli servaator, sadulsepp-restauraator, pottsepp-res- lõpetaja võib saada koos lõputunnistusega ka tauraator, käsitöömeister jt) ning selgitada välja esmataseme kutsetunnistuse. vajadus standardite ühtlustamiseks või kutsealade • Kutsestandardeid muudetakse, kuid vana raa- nimetuste muutmiseks tulevikus. mistiku standardid kehtivad kuni kehtivusaja 2009. aasta septembris kinnitas Kultuuri Kutse- lõppemiseni või uues raamistikus uuendami- nõukogu konservaatori kutse andmise korra uue seni. Uued (spetsialiseerumispõhised) kutses- versiooni, mille olulisemad muudatused senikehti- tandardid peaksid senisega võrreldes oluliselt nuga võrreldes on järgmised: kutsetunnistus kehtib suuremas mahus sisaldama konservaatori kom- edaspidi 5 aastat (varem 4 aastat) ning kutsekomis- petentside ehk erinevatel kutsetasemetel nõu- joni koosseisu kuuluvad ka Eesti Konservaatorite tavate oskuste, teadmiste, võimete ja isikuoma- Ühingu (varem Tartu Restauraatorite Klubi), Tartu duste kirjeldust. Kõrgema Kunstikooli ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi Kaks esimest kutseeksamit tõid esile mitmed prob- esindajad. leemid – kehtiva kutsestandardi üldsõnalisus, hin- 2009. aastal jätkati paberi- ja köitekonservaatori damiskriteeriumite ebaselgus ning konservaatorite kutsestandardi lihvimist ning tehti algust tekstiili- oskuste ja teadmiste hindamiseks ebapiisav kutse- ja puidukonservaatori kutsestandardi koostami- ala kolmetasemeline jaotus. Neist asjaoludest tule- sega. Algsete kavade kohaselt pidid paberikonser- nevalt moodustas kutsekomisjon juba 2008. aasta vaatori ja köitekonservaatori standard saama 2009.

5 – Mis teoksil? 144 Renovatum 2010 aasta lõpuks kinnitatud, kuid uuest kutseseadusest 2010. aasta sügisel on kavas korraldada neljas kon- tuleneva üldise Eesti kutsesüsteemi arendustöö servaatorite kutseeksam kõigile 2004. aasta kutses- keerukuse tõttu (kutsestandardi uue vormi, kutse- tandardis loetletud spetsialiseerumistele. Detailse tasemete arvu ning -tasemete üldkirjelduste koos- info eksamikorralduse, eksamil osalemiseks vajali- kõlastamine) peatas Kutsekoda ajutiselt uute stan- ke dokumentide, nende sisu ja esitamistähtaja ning dardite väljatöötamise kõigil kutsealadel. koolitusmaterjalide ja muu kutseomistamisega 2010. aastal on kavas uute kutsestandardite välja- seonduva kohta leiab Ennistuskoja Kanut veebi- töötamisega intensiivselt jätkata ning lähtuda stan- lehelt aadressil www.kanut.ee/kkoda. dardite koostamise järjekorda seadmisel eelkõige nendest spetsialiseerumistest, millel tegutseb küsit- lusandmetel kõige rohkem konservaatoreid.

Awarding of professional certificates to conservators 2003–2010

Ruth Tiidor

The professional standard for conservators was adopted in December 2004. The professional system valid in Estonia at the time comprised the framework of 5 levels, with professional requirements stipulated for level III to V, for the conservators of 17 different materials. Professional examination entails three phases: observation at a workplace, a written test and an interview for defending the work portfolios. The professional examination for paper conservators took place in December 2006, for paper and binding conservators in October 2007, and for textile conservators in May 2009. The number of issued professional certificates is 19, out of which 8 are awarded at the third professional level (paper, binding, photo) and 11 on the fourth professional level (paper, binding, textile). Pursuant to the Professions Act adopted in 2009, the forthcoming years will witness the transfer to the 8-level framework, complying with the European qualifications. Information on the granting of professional certificates can be obtained from the webpage of the Conserva- tion Centre Kanut, www.kanut.ee/kkoda.

5 – Mis teoksil? 145 Renovatum 2010 ARENGUD KONSERVEERIMISE TERMINOLOOGIAS

Kriste Sibul Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Siinne artikkel avab Rahvusvahelise Muuseumide poolt konserveerimise kui valdkonna kasvuga – Organisatsiooni Konserveerimiskomitee (ICOM- alates 1969. aastast, mil ICOM-CC loodi, on suu- CC) algatusel sündinud konserveerimise termino- renenud nii professionaalide arv kui ka erialade ja loogia koostamise tagamaid ja selgitab 2008. aastal kultuuride esindatus organisatsioonis. vastu võetud definitsioone. Terminoloogia töörühma kaasati juhatuse liikmete Terminoloogia ühtlustamise initsiatiiv tuli 2007. Gael de Guicheni (koordinaator), Françoise Hans- aastal ICOM-CC tolleaegselt juhatuse liikmelt Gael sen-Baueri ja Jorgen Wadumi kõrval kaks ICOM- de Guichenilt, kes, vaadates läbi hulgaliselt vald- CC töörühma koordinaatorit – Mirelle te Marvel- konnas avaldatud teadusartikleid ja monograafiaid, de ja siinse artikli autor –, samuti neli ICOM-CC tõdes, et terminoloogiline mitmekesisus ei ole oma liiget – Marie Berducou, David Leigh, Jose Luis Pe- paljususes üheselt arusaadav, veelgi enam – kasu- dersoli Jr, Rosalia Varoli-Piazza; Kultuuriväärtuste tatavad terminid viitavad ka eesmärgilt erinevatele Säilitamise ja Restaureerimise Rahvusvahelist Uu- tegevustele. rimiskeskust (ICCROM) esindas Catherine Anto- De Guichen tõi ingliskeelse kirjanduse põhjal välja marchi. Töö tulemusena sooviti näha resolutsiooni, vaid mõned näited, mis olukorda ilmekalt kajasta- mille võiks pärast kooskõlastamist vastu võtta 2008. sid: aastal New Dehlis toimuval ICOM-CC peaassambleel (ICOM-CC Newsletter 26, November 2007). conservation… restoration… preventive conservation… preservation… active conservation… reme- 2007. aasta jooksul töötas töögrupp elektroonilisi dial conservation… preventive care… restoration/ suhtlemisvõimalusi kasutades, märtsis 2008 koh- conservation… scientific conservation… direct con- tuti resolutsiooni lõppdokumendi vormistami- servation… passive conservation… curative conser- seks Roomas ICCROM-i peakorteris. Dokumendi vation… chemical conservation… indirect conserva- loomise algkeeleks oli inglise keel, mis ei olnud tion… prevention and collection care… töörühma kuulunud liikmete emakeel, v.a David Leigh’l. Seda asjaolu võib pidada pigem töörühma Analoogse, meelevaldses järjestuses esitatud loe- tugevuseks kui nõrkuseks, sest töörühma eesmär- telu võib esitada ka eestikeelses erialakirjanduses giks oli esindada rahvusvahelist kasutajaskonda. kasutatud terminitest: konserveerimine... restauree- Ingliskeelne versioon tõlgiti prantsuse ja hispaania rimine... ennetav konserveerimine... säilitamine... keelde, mis on samuti ICOM-i ametlikud keeled. aktiivne konserveerimine... passiivne konserveerimine... restaureerimine-konserveerimine... säilitav Resolutsioon võetigi vastu ICOM-CC peaassamb- konserveerimine... teaduslik konserveerimine... ot- leel, mis toimus New Delhis 2008. aasta septembris. sene konserveerimine... kaudne konserveerimine... ICOM-i kolmes ametlikus keeles tekstide ja kom- kogude hooldus... mentaaridega saab tutvuda ICOM-CC kodulehel http://www.icom-cc.org/242/about-icom-cc/what- Lisaks soovile aidata kaasa valdkonna peatege- is-conservation/ (18.01.2010). vusi defineerivate mõistete ühtlustamisele, tõdes ICOM-CC juhatus, et ainelise kultuuripärandi Järgnevalt kirjeldatakse ingliskeelset resolutsiooni, konserveerimise terminoloogia ühtlustamise va- andes vabas tõlkes edasi definitsioonid ning kir- jadus on ühelt poolt põhjendatud avalikkuse huvi jeldades muuhulgas töögrupis esitatud selgitusi ja kasvuga kultuuripärandi hoidmise suhtes ja teiselt kommentaare.

5 – Mis teoksil? 146 Renovatum 2010

ICOM-CC leidis, et tegevused, mis kirjeldavad Korrektiivne konserveerimine (remedial conser- kõige paremini ainelise kultuuripärandi konservee- vation) – kõik tegevused, mis on otseselt suunatud rimise etappe, on „ennetav konserveerimine“, „ak- objektile või objektide grupile ja mille eesmärgiks tiivne konserveerimine“ ja „restaureerimine“. on olemasoleva lagunemisprotsessi peatamine või Nimetatud baastermineid kirjeldati eesmärkide ja struktuuri tugevdamine. Tegevused viiakse läbi kaasnevate tegevuste abil, mitte otsustusprotsessi juhtudel, kui objektid on hapras seisundis või la- kaudu, sest eeldati, et näiteks dokumenteerimine gunevad määral, mis põhjustab objektide hävimise ja uuringud (ajalooline, kunstiajalooline, teadus- suhteliselt lühikese aja jooksul. Tegevuste tulemusel lik või tehniline) on kõikide tegevuste aluseks ning võib objektide ilme vahel muutuda. need arvestavad objekti kontekstiga minevikus, Korrektiivse konserveerimise näited: tekstiilide de- olevikus ja tulevikus. sinfitseerimine, keraamika soolatustamine, paberi Konserveerimise tegevusi ja meetmeid kirjeldati neutraliseerimine, märja arheoloogilise materjali neljast kriteeriumist lähtuvalt: veetustamine, korrodeerunud metallide stabiliseerimine, seinamaalide kinnitamine, mosaiikidelt • Konserveerimise eesmärk, st kas meetmed on umbrohu eemaldamine. suunatud lagunemise vastu tulevikus, olemas- olevale või varasemale lagunemisele. Restaureerimine (restauration) – kõik tegevused, • Konserveerimise mõju kultuuripärandi objek- mis on otseselt suunatud üksikule ja stabiilsele ob- tide materjalile ja struktuurile, st kas mõju on jektile ning mille eesmärk on objekti hindamise ja otsene või kaudne. mõistmise lihtsustamine. Tegevused viiakse läbi • Konserveerimise rakendamise võimalikkus ük- ainult siis, kui objekt on varasema lagunemise tu- sikule kultuuripärandi objektile või objektide lemusena kaotanud osa oma tähtsusest või funkt- rühmale. sioonist. Tegevused baseeruvad algse materjali aus- • Kas konserveerimise tulemused on kultuuripä- tamisel. Tegevuste tulemusel objekti ilme enamasti randi objektil nähtavad, tuvastatavad või mitte, muutub. st kas nad muudavad objekti ilmet või mitte. Restaureerimise näited: maalide toonimine, katkise Sõnastamisel välditi keerulisi definitsioone. Selleks, skulptuuri kokkupanek, korvpunutise vormi taas- et oleks tagatud selgus ja mõistetavus ka laiemale tamine, klaasnõu kadude täitmine. avalikkusele, mõõdeti definitsioonide pikkust rida- dega – selgitus ei tohtinud olla pikem kui viis rida. Konserveerimise meetmed ja tegevused võivad vahel olla suunatud rohkem kui ühe eesmärgi täit- Konserveerimine (conservation) – kõik meetmed misele. Näiteks võib laki eemaldamine olla nii res- ja tegevused, mis on suunatud ainelise kultuuripä- taureerimine kui ka korrektiivne konserveerimine, randi hoidmisele, kindlustamaks juurdepääsu nii kaitselaki kasutamine võib olla nii restaureerimine praegustele kui ka tulevastele põlvkondadele. Kõik kui ka ennetav konserveerimine, mosaiikide üm- tegevused ja meetmed peavad austama pärandi ob- bermatmine ennetav või korrektiivne konservee- jekti tähtsust ja materiaalseid omadusi. rimine. Ennetav konserveerimine (preventive conserva- Tulenevalt terminoloogia koostamise keelest oli tion) – kõik meetmed ja tegevused, mis on suuna- töögrupil kõige enam peamurdmist korrektiivse tud lagunemise ennetamisele ja minimeerimisele konserveerimise ingliskeelse terminiga: curative tulevikus. Tegevus viiakse läbi objekti, kuid ena- conservation või remedial conservation. Sõna cu- masti objektide grupi kontekstis või seda ümbrit- rative kasutatakse inglise keeles harva; see on liiga sevas keskkonnas sõltumata objektide vanusest ja sarnane sõnale curator, mis omakorda põhjustab seisundist. Meetmed ja tegevused on kaudsed: nad segadust ametite vahel; samuti on see lähedane me- ei mõjuta objektide materjali ega struktuuri, nad ei ditsiinivaldkonnale, andes lootust, et objekti sei- muuda objekti ilmet. sundi saab muuta endiseks. Tuleb tõdeda, et sõna Ennetava konserveerimise näited: kataloogimine, curative tõlkimisel eesti keelde tekib veelgi tihedam hoiustamine, pakkimine ja transport, turvalisuse seos meditsiiniga – raviv, parandav, tervistav... Ter- tagamine, keskkonnaseire (valgus, suhteline niis- minoloogia peegeldusgrupp, mille moodustasid kus, saaste), ohuplaneerimine, töötajate täiendkoo- ICOM-CC töögruppide koordinaatorid, pakkus litus, avalikkuse teavitamine, juriidiline nõustami- omalt poolt termineid interventive conservation ja ne. stabilisation, vastavalt ‘sekkuv konserveerimine’ ja

5 – Mis teoksil? 147 Renovatum 2010

‘stabiliseerimine’. Prantsuskeelseks terminiks jäi muti Euroopa Standardikomitee Tehniline Komi- conservation curative, hispaaniakeelseks conser- tee 346 „Kultuuripärandi konserveerimine“ (CEN/ vacion curativa. TC 346). Üldtermini „konserveerimine“ asemel kaaluti Eesti kutsestandardi kohaselt on ametinimetuseks kaksiktermini „konserveerimine-restaureerimi- „konservaator“, samuti on asutamisel Eesti Konser- ne“ kasutamist, pidades eelkõige silmas Euroopa vaatorite Ühing ja ka Ennistuskoja Kanut inglise- Konservaatorite-Restauraatorite Konföderatsiooni keelne nimetus on Conservation Centre Kanut. (ECCO) terminoloogiat, kus kutseala defineeri- Prantsuse keeles jääb kasutusele kaksiktermin, sest takse konservaator-restauraatorina (Copenhagen, sõna conservation on seotud kureerimisega, hispaa- 1984). Samas on kaksiktermini kasutamise põhjen- nia keeles kasutatakse terminit conservacion. duseks ametinimetuse puhul eelkõige kompromiss Lõuna- ja Põhja-Euroopa vahel. Otsustati, et kuna tegemist on pika ja kasutajale Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et terminoloogiaala- mittesuupärase terminiga, mis ühtlasi raskendab se dokumendi vastuvõtmisega ei soovi ICOM-CC suhtlemist laiema avalikkuse ja ajakirjanikega, on sekkuda konserveerimisalase terminoloogia kasu- ingliskeelses keeleruumis põhjendatud termini tamisse eri keeleruumides. Küll aga on ICOM-CC „konserveerimine“ kasutamine. Terminit „konser- terminoloogia järgimine oluline ICOM-i ja selle veerimine“ kasutavad ka sellised rahvusvahelised allorganisatsioonide omavahelises suhtluses, samu- organisatsioonid nagu Ameerika Konserveerimis- ti publikatsioonides, sh ICOM-CC äsja välja kuu- instituut (AIC), Getty Konserveerimisinstituut lutatud 2011. aastal Lissabonis toimuva 16. konve- (GCI), Rahvusvaheline Konserveerimisinstituut rentsi ettekannete ja postrite tekstides (http://www. (IIC), Kanada Konserveerimisinstituut (CCI), sa- icom-cc2011.org/, 16.02.2010).

Terminological developments in the field of conservation

Kriste Sibul

The article provides an insight with regard to the background of the initiative on conservation terminology launched by the International Council of Museums – Committee for Conservation (COM-CC), and clarifies definitions adopted in 2008. ICOM-CC is of the opinion that the activities characterising, in the best way, the different phases in the conservation of tangible cultural heritage comprise “preventive conservation”, “remedial conservation” and “restoration”. These base notions are described by way of goals and concurrent activities, and not by way of decision processes, as it was presumed that documentation and research (historical, art history related, scientific or technical) serve as a basis for all operations and these take into consideration the context of the object in the past, present and future. The observance of the terminology devised by ICOM-CC is of relevance in the mutual communication of ICOM and its sub-organisations, and also in publications.

5 – Mis teoksil? 148 Renovatum 2010 KANUTI RAAMATUKOGU URRAM-IS

Henno Tigane Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Kõrvuti integreeritud raamatukogusüsteemiga Mil- ratlusi „valdkond“ (nt ajalugu, konserveerimine), lennium (endise nimega INNOPAC), mis hõlmab „teema“ (nt heraldika, lipud) ja „materjal“ (nt teks- kolmeteistkümmet Eesti raamatukogu (Tallinna ja tiil, maal). Kokku oli selliseid kirjeid 19 462, mis ei Tartu elektronkataloogid ESTER), on käivitunud pruukinud olla leitavad klassikalisel moel märk- ka andmebaas URRAM. URRAM on Kultuurimi- sõnade kaudu, vaid nende leidmiseks tuli parata- nisteeriumi ja Urania Com OÜ koostöös arendatav matult kombineerida neid vabasõnaga, mille järgi veebipõhine süsteem, mille abil on lugejatel võima- leidis otsitava, vaadates läbi kogu teksti, kõik kaar- lik paljude Eesti raamatukogude teenused kasutada did ja kõik täidetud read. ka Interneti teel, mis teeb soovitud raamatute otsi- Üleminek uude integreeritud süsteemi tingis va- mise raamatukogudest ning nende reserveerimise jaduse võtta kasutusele Eesti Rahvusraamatu kogu oluliselt mugavamaks. ja Tartu Ülikooli raamatukogu koostatud Eesti Tallinna ESTER-ist leiame kaheksa olulisemat raa- märksõnastik (1), mis on tesauruse struktuuriga matukogu, millest konservaatoritele võiksid huvi- sõnastik raamatute, perioodikaväljaannete, artik- pakkuvamad olla Eesti Kunstiakadeemia raamatu- lite, nootide, helisalvestiste, kaartide jm teavikute kogu, Eesti Kunstimuuseumi raamatukogu, Eesti eestikeelseks märksõnastamiseks ja infootsinguks. Rahvusraamatukogu, Tallinna Tehnikaülikooli raa- Kanuti raamatukogus üks prioriteete on kasutusel matukogu ning Tallinna Ülikooli Akadeemiline olnud süsteemi (valdkond, teema, materjal) vasta- Raamatukogu. vusse viimine selle märksõnastikuga, et ühtlustada Tartu ESTER-ist leiame veel viis keskset raamatu- kataloog teiste raamatukogude kataloogidega ning kogu, millest olulisemad on Eesti Kirjandusmuu- muuta seeläbi paremini kasutatavaks. seumi arhiivraamatukogu, Eesti Rahva Muuseumi Võttes Eesti märksõnastikus näiteks sõna „konser- raamatukogu ja Tartu Ülikooli raamatukogu. veerimine“ saame tulemuseks: seotud mõisted – URRAM-isse on ühendatud paljud maakonna- ja konservaatorid, museoloogia, rekonstrueerimine, maaraamatukogud, riigiasutuste raamatukogud, renoveerimine, restaureerimine ja säilitamine. nende seas mitmete muuseumide erialaraamatu- Igale märksõnale on lisatud ka inglisekeelne vaste kogud (Eesti Loodusmuuseum, Eesti Spordimuu- ning valdkonnad, kus seda sõna kasutatakse. Nen- seum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Eesti deks valdkondadeks on: 24 keemia, keemiatööstus, Teatri- ja Muusikamuuseum, Eesti Koduuurijate 44 ehitus, sanitaartehnika, 47 kunst, arhitektuur, Selts, Eesti Põllumajandusmuuseum, Narva Muu- 53 infoteadus, raamatukogundus, mäluasutused, seum, Pärnu Uue Kunsti Muuseum, Tartu Kunsti- kirjastamine, trükindus. Kokku on märksõnastik muuseum). 16. aprillist 2008 on nende seas ka jagatud 60 valdkonnaks. Märksõnad, mis ei ole Ennistuskoja Kanut raamatukogu. Seda ikka ees- valdkondadesse jagatavad, on kirjeldatud „avatud märgiga muuta Kanuti raamatukogu valdkonna sõnarühmadena“. Selliseks avatud sõnarühmaks spetsialistidele kättesaadavamaks. on näiteks „rõivastus“, mis asendab sõnu „riided“, Enne liitumist URRAM-i keskkonnaga oli Kanutis „rõivad“, „valmisriided“. Valdkondadeks on siin olemas raamatukogu kataloog tabel-vormingus. 43 (kergetööstus, tekstiilitööstus, naha- ja jalatsi- See oli koostatud eelkõige Kanuti vajadusi silmas tööstus) ja 58 (etnoloogia, kultuuriantropoloogia). pidades ning seetõttu ei kasutanud raamatuko- Mõistega „moekunst“ lisandub siia valdkonnana 47 gunduses levinud märksõnade süsteemi, vaid mää- (kunst, arhitektuur).

5 – Mis teoksil? 149 Renovatum 2010

Teise uue mõistena tuli ka Kanuti kataloogis kasu- meelde tuletada, milliseid materjale on varem katusele UDK ehk universaalne detsimaalklassifikat- sutatud. Lugeja saab oma kontolt kontrollida, kas sioon, mis on kümnendjaotusel põhinev rahvusva- tal on võlgnevusi, samuti oma isikuandmete õigsust heline liigitussüsteem. Seda kasutatakse trükiste, ja soovi korral vahetada kontole ligipääsu parooli. kataloogikaartide, dokumentide jm süstematisee- URRAM on varustatud väga põhjaliku kasutus- rimiseks kataloogides, kartoteekides, bibliograafia- juhendiga (5), kuid kuna süsteemi on aja jooksul ja referaatväljaannetes ning andmepankades. täiustatud, siis tasub märkimist, et otsingusüsteem UDK-s on kõik teadusalad jaotatud 10 pealiiki, mis on muutunud paindlikumaks – seetõttu on kergem igaüks omakorda jagunevad 10 alaliigiks, iga alaliik leida ka enne URRAM-it tehtud kirjeid. Viimases omakorda 10 alaliigiks jne. Liike tähistavad indek- versioonis on teaviku- ja artikliotsing lahku viidud. sid 0–9 ja nende kombinatsioonid. Tulemuseks on astmeline, laiemalt mõistelt kitsamale minev mõis- Soovitused URRAM-i kasutajale: tekombinatsioon. Kuivõrd see on rahvusvaheline, 1. Piiratud päring. Päringu teostamiseks tuleb on see ka keelest sõltumatu, mis omakorda soodus- alumises aknas „lisa piirang“ valida „harukogu“ tab rahvusvahelist infovahetust. Kanuti raamatuko- ning avanevas aknas „vali harukogu“ on selleks gu spetsiifikat arvestav UDK on koostatud ka meie „EK Kanut raamatukogu“ ning selle kohal mär- raamatukogus ning see täieneb pidevalt vastavalt gistada klikiga „minu raamatukogu(d)“. uuenevatele vajadustele. Kanuti raamatukogu liigi- 2. Teaviku- ja artikliotsing. Raamatukogu valikut tuse koostamisel on kasutatud Genti Püha Luuka ei saa teha artikliotsingu klahvilt, vaid enne tu- raamatukogu (2), UDK konsortsiumi (3) ja Eesti leb teha valik aktiviseeritud teaviku valikus ja Rahvusraamatukogu (4) liigitustabeleid. Kanutis seejärel lülitada sisse artiklivalik. kasutatavate UDK-klassifikaatoritega saab tutvuda EK Kanuti kodulehel http://www.kanut.ee/page. 3. URRAM-is on võimalik otsingusõna sisesta- php?41. misel määrata, kas kasutada kõiki sõnu (valik „kõigi sõnadega“) või iga sõna eraldi (valik URRAM-i kataloogid on, nagu ka ESTER, avatud „ühega sõnadest“); kas kasutada täpselt sises- kõigile huvilistele, mitte ainult ühe või teise raama- tatud teksti (valik „täpne fraas“) teavikuid ilma tukogu registreeritud lugejale. Kataloogis on või- sisestatud sõnadeta (valik „ilma sõnadeta“). malik teha otsinguid kõigi maakondade, muuseu- 4. Autori otsingul oleks soovitavam otsida „auto- mide või riigiasutuste raamatukogude kohta, kuid reid“, sest sel juhul saab rohkem tulemusi, kuna erinevalt ESTER-ist ka konkreetse raamatukogu süsteem otsib peale autori ka tõlkijaid, toimeta- osas (5). jaid, kaasautoreid jt, kelleks võiks olla ka otsitud Raamatukogude kasutamiseks URRAM-is tuleb autor. Uuendusena on võimalus otsida näiteks end lugejaks registreerida soovitud raamatukogu peale perenime ka eesnime või nende osi. juures, kus avatakse lugejale isiklik konto ja kuhu 5. Näiteks kirjutades otsingu „autorid“ reale „ühe- pääseb kasutajanime ja parooli sisestades. Regist- ga sõnadest“ „h“ saate 194 vastet, kus see täht reeritud lugeja eeliseks on võimalus endale teavi- nimes esineb. Minnes aga üle artikliotsingule, kuid reserveerida, st laenutuse eesõigus reserveeri- saate üle 500 vaste, sest artikleid otsitakse mitte da enne raamatukokku tulekut. ainult valitud kogust, vaid ka kaartidelt, millel Kanuti raamatukogus kehtib reserveering 5 päe- puudub teaviku asukoha märge, st kõikidest va, mille möödumisel see aegub ja teavik on jälle raamatukogudest. Kui kirjutada otsinguks au- teiste lugejate jaoks vabas kasutuses. Teiseks annab toritena „tig“, ei leita ühtegi vastet; vajutades kasutajakonto võimaluse laenutatud teaviku tagas- aga klahvile „artikliotsing“, saab 23 vastet, nen- tustähtaega pikendada ilma raamatukokku kohale de seas ka siinse artikli autori. See on heaks il- tulemata. Kanuti raamatukogus on laenutuspe- lustratsiooniks ka varem kirjeldatud nipile teha riood 24 päeva ja seda on võimalik kolm korda valik aktiviseeritud teaviku valikus ja seejärel pikendada, pärast seda tuleb pikendussooviga juba lülitada sisse artiklivalik. raamatukokku tulla – sisuliselt tagastada teavik ja 6. Samuti ei maksaks oma määratluse sõnavormi vormistada uus laenutus. ning kirjaviisi suhtes olla alati liialt täpne, sest Kuna märkmed tükivad tihti ära kaduma ning näiteks otsingu „metallid“ puhul võiksid näi- mälu petab – eriti aastate pärast –, saab lugeja oma teks pealkirjades leiduvad sõnad „metall“ või kontolt vaadata varasemaid laenutusi, kui on vaja „metal“ tähelepanuta jääda, kui vastav märk-

5 – Mis teoksil? 150 Renovatum 2010

sõna kaardilt puudub. Teiseks võiks otsingul titute) ja Rahvusvahelise Ajaloo- ja Kunstipärandi enam kasutada vabasõna – sel juhul otsitakse Konserveerimisinstituudi (The International Insti- vajalikku kõikidelt väljadelt, nii märksõnadest tute for Conservation of Historic and Artistic Works) kui ka pealkirjadest, isiku-, koha- jt nimedest. koostöös peetav bibliograafiliste lühikokkuvõtete Samas on loota, et otsitav suurema tõenäosuse- kataloog, nn AATA-online (Art and Archeology ga ka leitakse. Technical Abstracts), kuhu on koondatud erialane 7. Leidnud vajaliku teaviku, avaneb teavik, kui kirjandus alates 1932. aastast kuni tänapäevani. Sa- klõpsata valitud teaviku reale – nii avaneb tea- muti on selles kataloogis ülevaade 150 ajakirjast ja viku kaart ning kui on soov seda teavikut reser- jätkväljaandest, nende seas ka Kanuti väljaandest veerida, tuleb klõpsata allservas olevale klahvile Renovatum. Mitmed neist ajakirjadest on olemas „reserveeri“. ka online-versioonis ning nendeni on võimalik 8. Artiklikaardil „reserveeri“ klahvi ei ole, vaid re- jõuda Kanuti kodulehe (http://www.kanut.ee/page. serveering tuleb teha väljaande kaardil. Selleks php?19) kaudu. peab klikkima valitud artikli real, avades sellega Kiireim võimalus konserveerimiserialastest trükis- kirjekaardi, kopeerima sealt real „allikas“ ole- test Eesti raamatukogudes ülevaadet saada on nii va väljaande nime (ka väljaande aasta, eriti kui ESTER-is kui ka URRAM-is, kui klõpsata klahvile tegemist on perioodikaga) ja vajutama klahvi „märksõnad“ – kasutades otsingusõnu „restauree- „tagasi“ ning minema teaviku otsingusse. Klee- rimine“ või „konserveerimine“ peaks vastav kirjan- pides väljaande nime reale „pealkirjad“ ning dus leitav olema. märkides teisele reale „ilmumisaeg“ aastaarvu, peaks otsikäsuga leidma soovitud väljaande, mille reserveerimiseks tuleks toimida nii, nagu Viited eelmises punktis kirjeldatud. 1. Eesti märksõnastik: http://ems.elnet.ee/ (07.12.2009). 2. http://www.architectuur.sintlucas.wenk.be/assets/files/ Bibliotheek%20Brussel/plaatsingscodes.pdf (19.05.2008). Kuidas aga üldse saada informatsiooni konservee- 3. UDC Consortium: http://www.udc-online.com/ (19.05.2008). rimisalasest kirjandusest, mis kusagil ilmunud on? 4. Eesti Rahvusraamatukogu: http://www.nlib.ee/1693 (16.11.2009). Üks olulisemaid allikaid selles osas on Getty Kon- 5. URRAM-i kasutusjuhend: http://urram.urania.ee/Urram/ serveerimisinstituudi (The Getty Conservation Ins- help/juhend.html (30.11.2009).

Kanut library in the URRAM electronic information system

Henno Tigane

As of April 2008, the library of the Conservation Centre Kanut joined URRAM, the electronic information system of libraries developed in cooperation with the Ministry of Culture and Urania Com OÜ, mainly consolidating the county-based libraries and smaller professional libraries. The aim of the membership for Kanut library was to become available for the specialists and professionals in the field, and not to be restricted solely to the staff of the Conservation Centre. Earlier, Kanut used to have a table-formatted catalogue, based on the needs of the staff, yet remarkably different from the system of index terms and entries applied in libraries. The transfer to the new integrated system made it necessary to also introduce the relevant system in the Kanut library. Likewise, the Kanut library had so far not implemented the UDK or universal decimal classification; therefo- re, a constantly updated classificatory was compiled, taking into account the specificity of the Kanut library. At present, all those interested may familiarise themselves with the content of the Kanut library.

5 – Mis teoksil? 151 Renovatum 2010

KOOLITUSED KULTUURIVÄÄRTUSTE SÄILITAMISE JA RESTAUREERIMISE RAHVUSVAHELISES UURIMISKESKUSES

Kriste Sibul Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Koidu Laur Rahvusarhiiv J. Liivi 4 50409 Tartu [email protected]

Et Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise suse laialdane tutvustamine üldsusele (https:// Rahvusvahelist Uurimiskeskust on vaja, otsusta- www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=26552, ti 1956. aastal New Delhis toimunud 9. UNESCO 11.02.2010). peaassambleel. Keskuse tegeliku avamiseni jõuti aga 1959. aastal. Pika ja lohiseva nimega keskuse Viimati nimetatud tegevus on ilmselt põhjus, miks taga peitub kogu maailma konservaatoritele tut- leiab huviline ICCROM-i kodulehelt konkreetsema tav akronüüm ICCROM, mida ka siinseski artiklis selgituse: ICCROM panustab maailma kultuuripä- edaspidi kasutatakse. Nüüd juba kümme aastat ta- randi konserveerimisse viie peamise tegevusvald- gasi – 27. septembril 2000 – võeti Riigikogus vas- konna kaudu ja nendeks on väljaõpe, informat- tu ICCROM-i põhikirjaga ühinemise seadus (nii sioon, teadustöö, koostöö ja selgitustöö. otsus kui ka põhikiri on avaldatud Riigi Teatajas: Väljaõpe. ICCROM panustab konserveerimisala- https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=26552, sesse väljaõppesse, arendades nüüdisaegseid õppe- 11.02.2010). Aasta hiljem sai Eesti ICCROM-i liik- vahendeid ja -materjale ning organiseerides pro- meks (praegu 127 liikmesriiki). fessionaalset väljaõpet üle maailma. Alates 1966. 1993. aasta peaassambleel vastu võetud põhikirjas aastast on ICCROM-i kursustel osalenud üle 4000 sõnastati ICCROM-i eesmärk järgnevalt: ICCROM spetsialisti. aitab kaasa maailma kultuuriväärtuste konserveeri- Informatsioon. ICCROM-il on üks maailma suu- misele ja restaureerimisele, luues ja parandades sel- rimaid konserveerimise valdkonna raamatuko- leks vajalikke tingimusi. ICCROM-i põhikirjalised gusid, mille kataloog sisaldab üle 89 000 raamatu, ülesanded on: ülevaate ja ajakirja kirje ligi 40 keeles. ICCROM-i a) koguda, uurida ja levitada informatsiooni kul- kollektsiooni kuulub üle 17 000 kujutise, koduleht tuuriväärtuste konserveerimise ja restaureeri- pakub laiahaardelist ülevaadet rahvusvahelistest mise tehniliste ja eetiliste aspektide kohta, sündmustest ja täiendõppe võimalustest. b) kooskõlastada, ergutada ja algatada uurimis- Teadustöö. ICCROM korraldab ja koordineerib projekte ning kaasata sellesse eksperte; korral- seminare, mis on suunatud ühiste seisukohtade ja dada rahvusvahelisi kohtumisi ja spetsialistide metodoloogiate kavandamisele ning konserveeri- vahetust ning avaldada publikatsioone, mises rahvusvaheliselt tunnustatud eetika, kritee- c) anda nõu kultuuriväärtuste konserveerimiseks riumide ja vajalike tehniliste standardite edenda- ja restaureerimiseks, misele. d) korraldada väljaõpet kultuuriväärtuste konser- Koostöö. Kõikidesse ICCROM-i tegevustesse kaa- veerimise ja restaureerimise taseme tõstmiseks, satakse erinevaid asutusi ja spetsialistidest partne- e) toetada algatusi, mille eesmärk on kultuuriväär- reid. Koostöövormideks on tehniline nõustamine, tuste konserveerimise ja restaureerimise täht- koostööalased külaskäigud ja täiendõpe.

6 – Haridus ja täiendõpe 152 Renovatum 2010

Selgitustöö. ICCROM levitab õppematerjale ja • Rumeenia rahvusmuuseumi ASTRA kompleks, korraldab töötubasid ning teisi tegevusi tõstmaks • Rumeenia konservaatorite ja restauraatorite õp- avalikkuse huvi ja toetust konserveerimise suh- pekeskus (CePCoR), tes. (Vt: http://www.iccrom.org/eng/00about_ • Kanada Konserveerimisinstituut (Canadian en/00_00whats_en.shtml, 06.08.2009.) Conservation Institute, CCI), Programmid, mille raames ICCROM tegutseb, on • Hollandi Kultuuripärandi Instituut (Instituut järgmised: kogud, ehituspärand, Kagu-Aasia kogu- Collectie Nederland, ICN), de säilitustingimuste parandamine (CollAsia 2010), • ICCROM, pärandialase teadlikkuse tõstmine Aafrika mandril • Kanada Loodusmuuseum (Canadian Museum (Africa 2009), Araabia regioonis (ATHĀR), La- of Nature), dina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas (LA- • Belgradi Rahvusmuuseum. TAM). Selle artikli raames peatutakse vaid kogude programmil, kõikide teiste kohta saab täiendavat Riskihaldus on mäluasutuste kultuuriväärtuslikele infot ICCROM-i kodulehelt. kogudele suunatuna täiesti uudne, kuid huvipakkuv ICCROM on olnud alati aktiivne kogude konser- ja vajalik lähenemisviis selles valdkonnas toimuva- veerimise valdkonnas. Rahvusvaheliste kursuste ja te protsesside mõistmiseks ja suunamiseks eelkõige regionaalsete ning rahvuslike programmide kau- kogude pikaajalise säilitamise eesmärke silmas pi- du on ICCROM-i tähelepanu olnud suunatud en- dades. Riskihaldust on võimalik rakendada asutus- netavale konserveerimisele, konserveerimisele ja tele kõige laiemas kontekstis (muuseumid, arhiivid, teadusele, otsustusprotsessile, eksponeerimisele ja raamatukogud, galeriid, ajaloolised hooned, arheo- kasutamisele ning hoiustamisele. Suuremat tähe- loogilised leiukohad), kus on tervikuks ühendatud lepanu on pööratud erinõudeid vajavatele kollekt- nii liikuv kui ka liikumatu kultuuripärand. sioonidele, näiteks pabermaterjalidele, jaapani la- ICCROM ja CCI koostöös ICN-iga on kogude kile, arhiivimaterjalidele, tekstiilidele ja punutistele haldamiseks välja töötanud riskide hindamisele ning viimasel ajal heli- ja pildikollektsioonidele. tugineva meetodi, pakkudes sellesisulisi kursusi Viimastel aastatel on kogude konserveerimise koostöös erinevate partneritega maailma eri riiki- programmis olnud neli peamist suunda: ennetav des. Varasemad taolised kursused toimusid Itaalias konserveerimine, konserveerimise otsustusprot- (Rooma 2003) ja Kanadas (Ottawa 2006). 2007. sess, heli- ja pildikollektsioonide konserveerimine aasta kursusele Sibius järgnes kursus Hiinas (Pe- (SOIMA), uuringud ja arendused. Esimesed kolm king 2009). sisaldavad rahvusvahelisi kursusi ja toetavaid tege- Rumeenias organiseeritud kursuse kitsamaks siht- vusi töötubade, seminaride, juhtumiuuringute jm grupiks olid eelkõige väikese eelarve ja väikese ning näol. keskmise suurusega mäluasutused. Osavõtjateks Artikli autorid osalesid kahel kogude programmi olid nii kogude haldajad, kuraatorid ja konservaa- kuuluval kursusel: Koidu Laur kursusel „Ennetav torid kui ka kogude ennetava säilitamisega tege- säilitamine: riskide vähendamine kogudele“, mis levad spetsialistid ja kultuuriväärtuste säilitamise toimus 2007. aastal Euroopa kultuuripealinnaks ol- teemasid käsitlevad õppejõud maailma eri piirkon- nud Sibius Rumeenias, ja Kriste Sibul kursusel „Ja- dadest. gades konserveerimisalaseid otsuseid“, mis toimus 2008. aastal Roomas ICCROM-i peakorteris. Sibiu kursusest osavõtuks esitati 120 taotlust. Kan- didaatidelt oodati muuhulgas ka ülevaadet nende eelnevatest kogemustest ja vilumustest, samuti „Ennetav säilitamine: riskide põhjendust, mil moel seostub just see kursus tema vähendamine kogudele“, asutuses juba toimuvate või tulevikku suunatud 18. juuni – 6. juuli 2007, Sibiu projektidega. Seega osutus Rahvusarhiivis kogude Kursus (Preventive conservation: reducing risks to ennetaval säilitamisel juba tehtud töö ning tulevi- collections) keskendus riskihaldusprotsesside tund- kuks kavandatav tegevus väga oluliseks kursusele ma õppimisele ja saadud teadmiste rakendamisvõi- pääsemise põhjuseks. Kokku osales kursusel 22 ini- malustele kogude ennetaval säilitamisel. Kursuse mest 17 riigist (Austraalia, Austria, Belgia, Brasiilia, korraldajate ja läbiviijate hulka kuulusid: Eesti, Iraan, Hiina, Holland, Kreeka, Montenegro, • Rumeenia kultuuri- ja usuasjade ministeerium, Nigeeria, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa,

6 – Haridus ja täiendõpe 153 Renovatum 2010

Suurbritannia, Ungari ja Tšehhi). Õppejõududeks ja juhendajateks olid säilitusspetsialistidele häs- ti tuntud nimed nagu Stefan Michalski, Robert R. Waller, Jonathan Ashley-Smith, Agnes W. Broker- hof, Bart Ankersmit, Catherine Antomarchi, José Luiz Pedersoli, Vesna Živković ja Katalin Orosz. Sibius toimunud rahvusvahelise kursuse sisuliseks aluseks oli Austraalia ja Uus-Meremaa riskihal- Ill 1. Kursuse õppeklassis. dusstandard AS/NZS 4360:2004 „Risk Manage- Foto: Koidu Laur. ment“ (http://infostore.saiglobal.com/store/De- tails.aspx?productID=381579, 09.12.2009) ja seda täiendav käsiraamat (HB 436:2004 (Guidelines to AS/NZS 4360:2004) Risk Management Guidelines Companion to AS/NZS 4360:2004). Kursus hõlmas rikkalikult illustreeritud teoreetilisi loenguid, prak- tiliste ülesannete lahendamist nii auditooriumis kui ka kohalikes muuseumides ja kirikutes, seminare, esitlusi, ajurünnakuid, lisaks konsultatsioone õppejõududega ning iseseisvat tööd. Vähetähtsaks ei saa pidada ka aktiivset omavahelist suhtlust ja kogemuste vahetamist kogu kursuse vältel. Nii korraldati juba esimesel nädalal minikonverents, kus kõik osalejad jagasid oma teadmisi, kogemusi ja põhjendasid säilitusprioriteetide valikut. Järg- nevalt lingilt leiab ettekannete lühikokkuvõtted: http://www.iccrom.org/eng/prog_en/01coll_en/ archive-preven_en/2007_06risks_miniconfabst- racts_en.pdf (01.12.2009). Riskihaldus on vajalik nii erakorraliste olukordade (nt vee- ja tuleõnnetused) lahendamiseks kui ka ta- vaolukordades ja -tingimustes aeglaselt ja pidevalt toimivate looduslike või inimtekkeliste riskitegurite Ill 2 ja 3. Grupitöö. (nt valgus, niiskus, temperatuur) kontrollimiseks. Fotod: Koidu Laur. Kursusel käsitleti üldist riskikontseptsiooni ja sellest tulenevaid spetsiifilisi rakendusi kultuuriväär- Kursus lõppes Rumeenia rahvusmuuseumi AST- tuste valdkonnas, tutvuti parimate uurimistöödega RA kompleksi hoonetele ja neis säilitatavatele ning eri tüüpi riskide hindamisel. eksponeeritavatele kogudele koostatud riskihaldus- projekti esitlemisega muuseumi juhtidele ja minis- Säilitusprioriteetide määratlemisel ja säilitusstra- teeriumi esindajatele. teegiate planeerimisel ollakse mäluasutustes sageli keeruliste valikute ees, eriti kui ressursid on 2007. aasta riskihalduse kursuse ülesehituse, piiratud. Kursusel õpiti järjestama kavandatavaid osalejate, õppejõudude, bibliograafia ja sõnas- ennetusmeetmeid viisil, mis pikas perspektiivis tiku kohta leiab infot aadressilt www.iccrom. aitab hinnata, prognoosida ja leevendada võimali- org/eng/prog_en/01coll_en/archive-preven_ ke kahjustavate tegurite mõju erinevatele artefak- en/2007_06risks_en.shtml (6.11.2009). Kultuuri- tidele, ning sellele tuginedes planeerida vajalikke väärtuste riskihalduse bibliograafia (http://www. investeeringuid. Osalejad said grupiti praktiseerida iccrom.org/eng/prog_en/01coll_en/archive-pre- riskihalduse iga etappi, alates riskide määramisest ven_en/2007_06risks_biblio_en.pdf) sisaldab lija lõpetades meetodite valiku ja ressursside planee- saks raamatute ja artiklite loetelule ka viiteid olu- rimisega võimalike riskide ennetamiseks ja maan- listele veebiallikatele ning bibliograafia koostajate damiseks reaalse muuseumi kollektsioonidele või Robert R. Walleri ja Stefan Michalski kommentaa- arhiivi kogudele (vt ill 1–3). re-selgitusi.

6 – Haridus ja täiendõpe 154 Renovatum 2010

Nagu juba eespool mainitud, osutus Rahvusarhiivis kogude ennetaval säilitamisel tehtu (ohuplaneering, visuaalne riskianalüüs, kogude seisundianalüüsid ja süstemaatiline digiteerimine) heaks eeltööks kursuse seminaridel ja töötubades osalemisel. Kui- gi võrdluses paljude teiste riikidega võib Rahvus- arhiivi säilituspoliitikat pidada igati edumeelseks ning terviklahendustel põhineva säilitusstratee- gia rakendamist tähelepanuväärseks ka Euroopa Ill 4. Kursuslased ja kontekstis, andis kursuse läbimine hulgaliselt uusi lektorid. ICCROM-i ametlik foto. teadmisi, senisest süsteemsema arusaama kogusid mõjutavatest riskidest ja nende vähendamise või- malustest ning avara pildi riskihalduse problee- Kursuse valmistasid ette ja viisid läbi viis partnerit: mistikust tervikuna. Saadud teadmistele tuginedes • konserveerimise ja restaureerimise keskus La on Ajalooarhiivis käivitatud riskihaldusprotsessi Venaria Reale (Centro Conservazione e Restau- pilootprojekt võimalike riskide teadvustamiseks ja ro La Venaria Reale) Torinost, nende maandamiseks. • Prantsuse kultuuri- ja kommunikatsioonimi- Et kursuse toimumispaik Sibiu oli 2007. aastal nisteeriumi Riiklik Kultuuripärandi Instituut üheks Euroopa kultuuripealinnaks, siis pakuti kur- (Institut National du Patrimoine, Ministère de suslastele ka rohkelt võimalusi tutvuda nii linna kui la Culture et de la Communication) Pariisist, ka Rumeenia kultuuri- ja vaatamisväärsustega. • Konserveerimise ja Restaureerimise Keskinsti- Kursusel osalemise rahastas täielikult Rahvusarhiiv. tuut (Instituto Superiore per la Conservazione ed il Restauro) Roomast, • Opificio delle Pietre Dure Firenzest, • ICCROM. „Jagades konserveerimisalaseid otsuseid“, Neljandat korda Roomas korraldatud konservee- 3.–28. november 2008, Rooma rimisalaste otsuste kursusel (varasemad toimusid Kursuse (Sharing Conservation Decisions) eesmär- 2002, 2004 ja 2006) osales 21 osavõtjat samast arvust giks oli kultuuripärandi valdkonnas tegutsevate riikidest (Albaania, Ameerika Ühendriigid, Ar- spetsialistide ja omanike vahel toimuvaks dialoo- gentiina, Belgia, Eesti, Egiptus, Guatemala, Hiina, giks ja teadmistevahetuseks tingimuste loomine. Iisrael, Iraan, Itaalia, Kanada, Kongo, Kuuba, Ma- Eeldati, et kursuse lõppedes on osalenute teadmi- laisia, Malawi, Mehhiko, Rumeenia, Serbia, Suur- sed konserveerimisotsuste juhtimisest ja protses- britannia, Uus-Meremaa), kattes kõik maailmajaod sis osalemisest märgatavalt suurenenud, seda eriti ja kõige erinevamad pärandivaldkonnad: arheo- järgmistes aspektides: loogia, konserveerimine, konserveerimisteadus, • erinevate osalejate ja omanike määratlemine ja arhitektuur ja valdkonna juhtimine. (kursuse kohta kaasamine, arvestades nende rolli ja mõju ot- vt ka: http://www.iccrom.org/eng/prog_en/01coll_ sustele, en/archive-sharing_en/2008_11sharing_en.shtml, • oskus kindlustada olukord, kus kultuuripärandi 11.08.2009) (vt ill 4). väärtus on kõigi konserveerimisega seotud ot- Tinglikult neljaosaliseks jaotatud kursus oli üles suste aluseks, ehitatud 6–7-tunniste teoreetiliste loengutena, • kultuuripärandi kultuurilise, sotsiaalse, juriidi- mida ilmestasid praktilised grupitööd. lise, institutsionaalse ja füüsilise konteksti uurimine ja kaasamine otsustusprotsessi, I osa: Otsustusprotsess ja konserveerimise põhi- • teiste kultuuripärandi valdkonnaga seotud ja ka mõtted sellest väljaspool asuvate vahendite, mehhanis- Kursus algas osalejatele otsustuspsühholoogia, eel- mide ja strateegiate määratlemine ja kaasamine kõige ratsionaalse valiku teooria ja organisatsioo- efektiivsesse otsustusprotsessi, niteoorias kasutatavate otsustusprotsessi eri mu- • oskus suhelda efektiivselt nii otsustusprotsessi delite tutvustamisega. Erilist tähelepanu pühendati ajal kui ka tulemuste selgitamisel. kultuuripärandiga seotud väärtustele, aga ka kon-

6 – Haridus ja täiendõpe 155 Renovatum 2010 serveerimisprintsiipide tutvustamisele. Osalejatele tutvustati efektiivse kommunikatsiooni mudeleid ja probleemilahendamise tehnikaid. Esimene nädal lõppes Accademia di San Luca’s peetud minikonverentsiga „Konserveerimisotsuste anatoomia“, millel osalejad ja lektorid andsid üle- vaate oma kogemusest konserveerimisalaste otsuste langetamisel. Ill 5. Grupitöö. Üks grupi liikmetest uurimas kiivrit, mille elukäiku kirjeldati II osa: Kultuuripärandi objektide ja nende kon- mina-vormis. teksti analüüs Foto: Kriste Sibul. Teine nädal pühendati pärandi analüüsile ja sel- IV osa: Valdkondadevaheline otsustusprotsess lest arusaamisele, pärandi tähtsusele ja kontekstile. Tutvustati rahvusvahelisi hartasid, kultuuripärandi Viimastel sessioonidel, mida kursusel osalejad ise konserveerimise õiguslikku raamistikku ja otsuste juhatasid, kõneldi otsuste tegemise interdistsipli- tegemist ohuolukorras. Praktiline õppetöö pärandi naarsuse rollist, kasust ja väljakutsetest. Sessioonid „märkamisest“ toimus ISCR-is (vt ill 5). sisaldasid teemasid avalikkuse kaasamisest, infova- hetusviisidest otsustajate ja rahastajatega. Protsessi illustreerisid külaskäigud mitmetesse konserveeri- III osa: Konserveerimisvalikute analüüsimine miskeskustesse, nt Konserveerimise ja Restauree- Kursuse kõrgpunktiks oli Itaalia vanima omatao- rimise Keskinstituuti Roomas, Opificio delle Pietre lise, Piedmonte maakonnas asuva Sacro Monte di Dure’sse Firenzes (tööpõhimõtted analoogsed En- Varallo kompleksi jaoks jätkusuutliku konserveeri- nistuskojaga Kanut). Korraldati kohtumine riikli- miskava koostamine (kuni kolmekümneks aastaks), ku eripolitseiüksuse karabinjeeridega (Carabinieri kasutades kahe eelneva nädala jooksul omandatud Tutela Patrimonio Culturale), kes tegelevad nii teooriaid ja vahendeid. Vastutuskoorem oli hoo- kultuuripärandi repatrieerimisega kui ka pääste- matav, sest koos kaheksa sarnase Põhja-Itaalias operatsioonidega sõjakolletes (Afganistan, Iraak). asuva „püha mäega“ kuulub Sacro Monte di Varallo Firenzes oli kohtumine Santa Croce kiriku seina- UNESCO maailmapärandi nimekirja (vt: http:// maalingute konservaatorite töögrupiga: 30 m kõr- www.sacrimonti.net/User/index.php?PAGE=Sito_ gusel tellingul uuriti tehtud ja veel ees seisvat tööd. en/sacri_monti_del_piemonte_e_della_lombardia, Ühepäevane külaskäik organiseeriti Herculaneumi, 12.08.2009). Kursuslaste ettepanekute parima- mis 79. aastal e.m.a toimunud Vesuuvi-purske ajal test elementidest koostati ühisettepanek Varallo maa pealt kadunud Pompei kõrval on tähtsuselt tähtsuse ja väärtuse säilitamise, selle religioosse teine arheoloogiline ala. kasutamise (palverännakud) jätkamise, kultuu- Kogu kursust kokkuvõtval sessioonil peeti ajurün- riturismi suurendamise ja Varallo linna ning pä- nak teemal „Milline on konserveerimise tulevik?“, randiala omavaheliste seoste tugevdamise kohta määratledes konserveerimise tugevused ja nõrku- (grupitöödega saab tutvuda: http://www.iccrom. sed, võimalused ja ohud lähiaastatel. org/eng/prog_en/01coll_en/archive-sharing_ en/2008_11sharing_casestudy_en.pdf, 11.08.2009) Olulisimad olid loengud otsustuspsühholoo- (vt ill 6 ja 7). giast, otsustamisprotsessidest organisatsioonides

Ill 6. Templiväljak, vaade Sacro Monte di Varallo basiilikale. Foto: Kriste Sibul. ◀◀

Ill 7. Sacro Monte di Varallo 37. kabel, stseen Kristuse ristilöömisest. Foto: Kriste Sibul.

6 – Haridus ja täiendõpe 156 Renovatum 2010 ja nende rakendamise võimalustest konservee- Kokkuvõtteks rimises; konserveerimisprintsiipidest, -eetikast Artikli kirjutamine langes ajale, mil ilmus ja -teadusest; kultuuripärandi väärtuste analüü- ICCROM-i 50. aastapäevale pühendatud ajakirja simeetoditest, samuti kultuuripärandi kasutajate Newsletter 35. number (oktoober 2009). Artikli au- kohustustest. Maailmavaadet avardas tihe kokku- torid jagavad ühe ICCROM-i partneri, Sorbonne’i puude erinevate kultuuride ja religioonide esinda- ülikooli õppejõu Marie Berdocou arvamust, kes jatega. Kursusel õpitut ja kogetut on Ennistuskojas oma enam kui kahekümne aasta pikkust kogemust Kanut juba hakatud rakendama, nt asutuse ja Kul- kirjeldades ütleb: „Koostööst [ICCROM-iga] olen tuuriministeeriumi valitsemisala muuseumide vama õppinud kahte asja: esiteks, ICCROM-ist lahku- helise infovahetuse kvaliteedi tõstmisel. takse alati kaks korda suuremate teadmistega, kui Kursusel osalemine oli võimalik tänu Eesti Vabarii- sinna tuldi, ja teiseks on suurepärane lahkuda sealt gi kultuuristipendiumile. väsinumana kui tulles – see on alati vaeva väärt.“

6 – Haridus ja täiendõpe 157 Renovatum 2010

SÜMPOOSION PANEELALUSTEL MAALIKUNSTI KONSERVEERIMISEST GETTY KONSERVEERIMISKESKUSES

Alar Nurkse Eesti Kunstimuuseum Weizenbergi 34 / Valge 1 10127 Tallinn [email protected]

17.–18. mail 2009 toimus Los Angeleses asuvas Olulisematest valdkondadest ettekannetes saab Getty Konserveerimisinstituudis sümpoosion pa- esile tuua mikrokliima kujundamise ja teoste vor- neelalustel maalikunsti konserveerimise ees seisva- mistuse valikuid, loomaks puitalusel maalidele test probleemidest: arengusuundadest, käsitlustest, erinevates ekspositsioonides optimaalset keskkon- väljaõppest (Facing the Challenges of Panel Paintings da. Mitmes ettekandes analüüsiti konserveerimise Conservation: Trends, Treatments and Training). protseduure, vastuolusid taotluste ja võimaluste Jean Paul Getty poolt 1953. aastal loodud J. Paul vahel ning kirjeldati, kuidas õnnestus vältida liig- Getty Trust on erakapitalil põhinev rahvusvaheline set vahelesegamist objekti materjali harjumuslikku filantroopne visuaalsetele kunstidele keskendunud käitumisse. Huvipakkuvad olid mitmes esitluses kultuuriorganisatsioon. 1984. aastal loodud Getty uusimate tugisüsteemide insenerlahenduste näited, Fond on rahastanud ja arendanud museoloogiat ja mis asendavad juba ligi kaks ja poolsada aastat ka- säilitamist, sealhulgas ka konserveerimispõhimõte- sutusel olnud parketaaži (süsteemi konstrueerisid te rakendamist nii teoorias kui ka praktikas. 1770. aastatel isa ja poeg Hacquinid). Sümpoosio- Teine puitalusel maalikunsti säilitamise teemali- nil osutati puitalusel paneelide säilitamisele kes- ne sümpoosion (esimene toimus 1995) oli kokku kendunud konservaatorite täiendõppe vajadusele, kutsutud Getty Konserveerimisinstituudi, Getty sest kogemustega põlvkond on vananenud ja ak- Fondi, J. Paul Getty muuseumi poolt. Juba aastaid tiivsest tegevusest lahkumas. Samuti pöörati erilist tegutseva algatuse ja selle eestvedajate eesmärgiks rõhku puitaluse kui loodusliku päritoluga materjali on koguda teavet puitalusel maalikunstist, võrrelda käitumise mõistmise uuringute vajadusele. Arutleti ja analüüsida erinevate koolkondade, muuseumi- tööseminaride võimaluste ning loodava veebipõhi- de ja konservaatoritest meistrite kogemusi, tutvu- se õppe- ja teabeportaali teemadel. da töömeetodite ja tulemustega ning otsida uusi 1995. aastal toimunud esimese puitalusel maali- kontakte. Konverentsi esinejateks olid David Bom- kunsti struktuuri konserveerimist käsitleva süm- ford, Marco Ciatti, George Bisacca, Ian McClure, poosioni väljaanne „The Structural Conservation of Mark Leonard, Jørgen Wadum, Maryan Wynn Panel Paintings: Proceedings of a Symposium at the Ainsworth ja mitmed teised vähem tuntud puit- J. Paul Getty Museum, April 1995“ tehti veebiver- alustel teoste konserveerimise eriala meistrid, kes sioonina kättesaadavaks 2009. aastal (http://www. esitlesid oma uurimistööde tulemusi ning suunasid getty.edu/conservation/publications/pdf_publica- diskussioone. tions/panelpaintings.html, 20.11.2009). Küsimused, mida ettekannetes ja vestlustes käsitle- ti, jaotusid kolme alateemasse: • puitalusel maalide struktuuri konserveerimise uuemad suunad ja tööde näited, Tänan Getty Fondi ja Taani Riiklikku Kunstimuu- • eksponeerimis- ja säilitusküsimused, seumi (Statens Museum for Kunst), kelle finantsee- • puitalusel maalikunsti säilitamise algatusest. rimisel ja organisatoorsel toel hariv reis teoks sai.

6 – Haridus ja täiendõpe 158 Renovatum 2010

KURSUS MAALIDE STRUKTUURIST JA MEHHAANILISTEST OMADUSTEST KOPENHAAGENI KONSERVEERIMISKOOLIS

Üüve Vahur Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

26.–30. maini 2008 viis dr Marion F. Mecklenburg rakendatud jõudude mõju uurimine nende mater- Kopenhaageni Konserveerimiskoolis läbi kursu- jalide füüsikalistele omadustele. Katsed on näida- se „The Structure of Paintings and the Mechanical nud, et värvikihile avaldab mõju eelkõige tempera- Properties of Cultural Materials“. Dr Mecklenburg tuur; põhiliseks lõuendit kahjustavaks teguriks on töötab Washingtonis asuva Smithsoni Instituu- niiskus. Loenguid illustreerisid rohke pildimaterjal di (Smithsonian Institution) vanemteadurina ja ja testinäidised. Lektori lähenemine on tähelepanu- tema uurimistöö eesmärgiks on maalide ja teiste väärne eelkõige ennetavas konserveerimises (kul- kultuuriobjektide uurimine füüsikaliste meetodite tuuriobjektidele optimaalse keskkonna loomises), abil. sellel alal peetakse teda üheks maailma juhtivaks Kursus keskendus peamiselt maalide koostisosa- spetsialistiks. dele (lõuend, liimistus, krunt, värvikiht, lakk), mis Kursusel oli 23 osalejat Euroopa eri riikidest, Eestit reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele eri- esindas lisaks ülevaate autorile veel Eesti Kunsti- nevalt. Üheks olulisemaks teguriks testide läbivii- muuseumi maalikonservaator Maris Klaas. misel on olnud suhtelise niiskuse (RH) ja erinevate

6 – Haridus ja täiendõpe 159 Renovatum 2010

DUBLEERIMISKANGASTE TÖÖTUBA COURTAULD’ KUNSTIINSTITUUDIS LONDONIS

Üüve Vahur Ennistuskoda Kanut Pikk tn 2 10123 Tallinn [email protected]

12. septembril 2008 toimus Londonis Courtauld’ ga, hinnata visuaalselt kangaste esteetilist välimust Kunstiinstituudis (Courtauld Institute of Art) ühe- ning mitmete seadmete kaasabil erinevaid omadusi päevane, eelkõige tegevkonservaatoritele mõeldud (stabiilsus, mehaanilised omadused, tekstuur, niis- töötuba 21. sajandi lõuendite teemal (Canvas for kuskindlus) ja diskuteerida kasutusvõimaluste üle. the 21st Century). Seminari koordinaatoreiks olid Konservaatorite nähtav poolehoid kuulus kõrgek- dr Christina Young ja dr Suzanne Jardine, kes sisse- valiteedilisele linasele lõuendile, kuid tulevikupers- juhatavas loengus tutvustasid oma uurimust nüü- pektiive silmas pidades tehti mitmeid mööndusi ka disaegsetest lõuendmaterjalidest, mis omadustest sünteetiliste materjalide osas (vt tabel 1). lähtuvalt võiksid osutuda sobilikuks maalide kon- Lõuendite uurimisprojekt on osa pikemaajalisest serveerimisel. Lõuendite uurimisse on kaasatud koostööprogrammist, mille käigus oodatakse ta- mitmete erialade esindajaid, sealhulgas tootjad, gasisidet kõigilt osapooltelt ja selle rahalisteks keemikud ja konservaatorid. toetajateks on The Arts and Humanities Research Päeva praktiline osa viidi läbi instituudi konser- Council and The Enginering and Physical Sciences veerimis- ja tehnoloogiaosakonnas, kus osalejatel Research Council. oli võimalik tutvuda erinevate materjalinäidiste-

Tabel 1. Kahe lõuendi Materjal Peenlinane (fine linen, Belgia) Fredrix Polyflax 1008 võrdlevad andmed (koostatud töötoa Russell & Chapple Russell & Chapple materjalide põhjal). 68 Drury Lane 68 Drury Lane Edasimüüja London London WC2B 5SP, UK WC2B 5SP, UK http://www.russellandchapple.co.uk/ http://www.russellandchapple.co.uk

Tara Materials, Inc. 111 Fredrix Alley Lawrenceville Tootja GA, 30046-0646 USA http://www.taramaterials.com

Kaal (unts/m2) 5,2 16,75

Kanga paksus (mm) 0,41 0,39–0,48 kude 18 kude 20 Koe tihedus (cm2) lõim 18 lõim 30 Kiu materjal linane (korrutatud) polüester (korrutatud)

Sulamistemperatuur (°C) – 250

Koe tüüp labane labane

Tehnika masinkude masinkude

Laius (m) 1,83; 2,13 3,20

6 – Haridus ja täiendõpe 160 Renovatum 2010

KESKAEGSETE POLÜKROOMSETE SKULPTUURIDE MAALITEHNIKATE KURSUS AMSTERDAMI-MAASTRICHTI SUVEÜLIKOOLIS

Ingrid Pihelgas Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

Amsterdami–Maastrichti suveülikooli kursus tuuridel kasutatud tehnikatest. Praktiline töö hõl- „The Brightness of Light: The Painting Techniques mas eelnevalt ettevalmistatud puitaluse kruntimist Applied on Mediaeval Polychrome Sculpture“ toi- (sh ka boolusega katmist) ja erinevate dekoratiiv- mus 29. juunist 4. juulini 2008. aastal. Kursuse tehnikate katsetamist: kuldamist, pressbrokaadi koordinaatoriteks ja õpetajateks olid prof Anne valmistamist, graveerimist, pastiglia’t, kalliskivide van Grevenstein, dr René Hoppenbrouwers ja Ar- (lihvitud klaasi) kasutamist rõivaste kaunistusele- nold Truyen Limburgi Konserveerimisinstituudist mendina. (Stichting Restauratie Atelier Limburg) ning külalis- Praktilist tööd toetasid dr Hoppenbrouwersi loen- õpetajaks prof Hans Portsteffen Saksamaalt Kölnist. gud puidust – puitaluste ettevalmistamisest ja Keskaegsete polükroomsete skulptuuride maaliteh- pigmentide ajaloost. Prof Portsteffeni loeng andis nikate kursus toimus esmakordselt ja sellest võttis ülevaate ettevalmistava pinna loomisest ja dekoo- osa nii konservaatoreid kui ka kunstiajaloolasi. riga kaunistamisest; prof Grevenstein tutvustas po- Osalejaid oli 6 – Hispaaniast, Horvaatiast, Hiinast, lükroomseid tehnikaid ning seost polükroomsete Hollandist ja Eestist (peale siinse ülevaate autori ka pindade ja ajaloolise interjööri vahel. Vaatamata maalikonservaator Malle-Reet Heidelberg). ajalooliste tehnikate keerukusele ja töömahukusele, Kursuse eesmärgiks oli anda lühikese aja jooksul võimaldas kursus neist saada piisava ülevaate. põhjalik ülevaade keskaja polükroomsetel skulp-

6 – Haridus ja täiendõpe 161 Renovatum 2010

KIRDE-AMEERIKA DOKUMENTIDE KONSERVEERIMISKESKUSE ÕPPEPROGRAMM KESK- JA IDA-EUROOPA FOTOKONSERVAATORITELE

Vilja Sillamaa Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123Tallinn [email protected]

Dokumentide Konserveerimiskeskus (Northeast koostama fotokogude seisundi raporteid. Eriti põ- Document Conservation Center, NEDCC) Amee- nev oli teha praktilisi töid NEDCC laboris ja näha rika Ühendriikide kirdeosas asuvas Andoveris on seni kogetust erinevaid konserveerimismetoodi- koos New Yorgi Ülikooli konserveerimiskeskuse ja kaid. Konserveerimisprotsessis kasutati töövõtteid, Getty Konserveerimisinstituudiga juba neli aastat mis oluliselt kiirendasid tööks kuluvat aega, näiteks viinud läbi ajalooliste fotode konserveerimise ala- oli pidevalt kasutusvalmis statsionaarne töölauad seid koolitusi Bratislava Kunsti- ja Disainiakadee- paberi niisutamiseks Sympatexi kompressidega ja mias Slovakkias, jätkukursusega NEDCC-s. reguleeritava temperatuuriga soojad-kuumad pres- 2008. aasta septembris avanes selle ülevaate autoril sid paberi pressimiseks ja kuivatamiseks. Praktikas võimalus osaleda nädalapikkusel kursusel Bratisla- sain proovida minu jaoks uudset paberi valgusega vas. Gruppi kuulusid konservaatorid ja konservaa- pleegitamist (light bleaching). Kõik abivahendid ja torite koolitajad Bulgaariast, Serbiast, Slovakkiast, materjalid olid laborikappides paigutatud süsteem- Ungarist, Poolast, Tšehhist ja Eestist. Õppetöö selt, et need oleks arvukale kollektiivile kergesti lei- koosnes teoreetilistest loengutest ajalooliste foto- tavad. graafiaprotsesside ja erinevate fototehnikate iden- Meie koolitusprogramm sisaldas Bostoni Kunsti- tifitseerimise kohta ning praktilisest konservee- muuseumi ja Harvardi Ülikooli konserveerimisla- rimisest. Identifitseerimise ja konserveerimise borite külastusi ning kolmepäevast lühireisi New praktikume juhendasid Ralph Wiegandt (Georg Yorki. Metropolitani kunstimuuseumi fotode kon- Eastman House, Rochester), Nora Kennedy (Metro- serveerimise osakonnas toimus ühepäevane kooli- politan Museum of Art, New York) ja Monigue tus osakonnajuhataja Nora Kennedy juhendamisel, Fischer (NEDCC). Intensiivne eriprogramm tõi tutvusime uue 3D laserskanneeriva mikroskoobi ja osalejatele suurt kasu, sest varem ei ole Ida-Euroo- konservaatorite uurimistöödega. Kõigis muuseu- pas selliseid erialateadmisi olnud võimalik oman- mides külastasime ekspositsiooni ja fondiruume, dada. rõhuasetusega ajaloolistel fotodel. Igal aastal on kursuslaste seast välja valitud neli NEDCC on kursusele järgneva aasta jooksul jär- osalejat, kel on olnud võimalik jätkata koolitus jepidevalt küsinud tagasisidet: raporteid sellest, NEDCC fotode konserveerimise instituudis (Pho- kuidas olen saadud teadmisi oma töös kasutanud, tograph Conservation Institute). Ka mina viibisin fotosid ja aruandeid lõpetatud konserveerimistöö- 2008. aasta 14. oktoobrist kuni 4. novembrini jät- dest, samuti tulevikuplaane, kuidas saadud tead- kukoolitusel, mida juhendas vabakutseline foto- misi üliõpilaste ja muuseumitöötajate koolitamisel konservaator Gary Albright koos Monigue Fishe- kasutada. riga NEDCC laborist. Väga intensiivsed 8-tunnised Ennistuskojas Kanut on juba toimunud muuseu- loengud ja praktikumid vaheldusid kontrolltestide mitöötajate ümarlaud teadvustamaks ajalooliste ja kirjalike kodutöödega. Lisaks ajalooliste foto- fotode säilitamise ja konserveerimisega seotud tehnikate tundma õppimisele jõudsime identi- probleeme. Lähiajal on kavas alustada fotokogude fitseerimispraktikumides tänapäevaste printerite hoidjate koolitust ajalooliste fototehnikate määra- väljatrükkide erinevuste määramiseni ja õppisime mise õppimiseks. Koolitusel tuli idee luua Google’i

6 – Haridus ja täiendõpe 162 Renovatum 2010 keskkonnas töögrupp Eesti fotopärandist huvitatud konservaatoritele ja muuseumitöötajatele. Lisain- inimeste koondamiseks. Vahur Puiki eestvedamisel fot fotokonservaatorite koolitustest leiab NEDCC on selline töögrupp nüüd loodud ja töötab aktiiv- kodulehelt: http://www.nedcc.org/about/archives. selt (vt http://groups.google.com/group/eesti_fo- photoinstitute.php (08.12.2009). toparand). Tulevikus on ehk võimalus NEDCC abiga alustada fotokonservaatorite koolitust Eesti, Läti ja Leedu

6 – Haridus ja täiendõpe 163 Renovatum 2010

KOOLITUS PABERI PUHASTAMISE UUTEST MEETODITEST

Riin Rohtla Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

22.–26. juunini 2009 toimus Londonis Briti Raa- Kursusel käsitleti järgnevaid teemasid: matukogus International Academic Projectsi kor- • pinnamustuse olemus ja kuivpuhastuse võima- raldatud koolitus „Uued meetodid köite- ja pa- lused, bermaterjalide pinnapuhastuses“ (New Methods of • lahuste happesuse (pH) ja ioonide kontsentrat- Cleaning Surfaces of Books and Paper). Osavõtjaid siooni kontrollimise tähtsus, oli 22, peamiselt Euroopast, kuid ka Ameerika • originaalliimistuse ja -täiteainete kaitsmise või- Ühendriikidest, Austraaliast ja mujalt. malused, Lektoriks oli Richard Wolbers Ameerika Ühendrii- • kelaatijate ja ensüümide kasutamine, kidest, Delaware’i Ülikooli restaureerimisosakonna • lahustigeelide valmistamine ja teipide eemalda- professor ja Winterthuri Muuseumi teadlane-kon- mine, servaator, kes on keskendunud puhastusmeetodite • emulsioonide valmistamine, väljatöötamisele erinevate materjalide jaoks. Bio- • puhver vs aluseline reserv. keemiku taustaga Wolbers on tuntud oma uuendus- liku lähenemise poolest konserveerimisprobleemi- de lahendamisel. Ta on nõutud lektor nii Ameerika Kõik tutvustatud meetodid järgivad kahte põhimõ- Ühendriikides kui ka Euroopas. 2000. aastal ilmus tet: 1) minimeerida originaalmaterjali kahjustamist temalt raamat „Cleaning Painted Surfaces: Aqueous konserveerimistöötluste käigus ja 2) minimeerida Methods“ ja lähiaastatel loodab ta välja anda teose konserveerimismaterjalide kumuleerumist origi- paberipuhastamismeetodite kohta. naali. Tutvustatud võtted võivad muuta konservaatori töö mõnevõrra keerulisemaks ja aeganõud- Koolituse eesmärgiks oli tutvustada uusi võimalusi vamaks, kuid kõigi nende eesmärgiks on jõuda paberobjektide puhastamisel. Koolituspäevad olid paberit vähem kahjustavate meetoditega soovitud jagatud hommikupoolseteks teoorialoenguteks (vt tulemuseni. ill 1) ja pealelõunasteks praktilisteks töötubadeks (vt ill 2). Nädala jooksul jõuti tutvustada väga erinevate konserveerimismaterjalide toimemehhanis- Puhastusmeetodite rakendamisel peaks silmas pi- me ja kasutusvõimalusi. dama järgmist:

Ill 1. Loeng. Foto: Riin Rohtla. ◀◀

Ill 2. Töötuba. Foto: Riin Rohtla.

6 – Haridus ja täiendõpe 164 Renovatum 2010

• hoida lahuste happesus lähedane neutraalsele, Ill 3. Elektrijuhtivuse mõõtur Horiba Twin • kasutada madala(ma) kontsentratsiooniga la- Cond B-173. Foto: Riin Rohtla. huseid, • töötada võimaluse korral lokaalselt, kasutades selleks geele, • kasutada toatemperatuuril lahuseid. Efektiivsete tulemuste saavutamiseks paberi pese- misel on soovitatud muuta lahus kergelt aluseliseks (pH 8,0), Wolbers aga soovitab seda vältida ja peab paberi töötlusel parimaks vahemikku pH 6,0–7,0, põhjendusega, et happesuse tõstmine võib küll Ill 4. Detail tahmaga kattunud dokumendilt aidata eemaldada paberist mustust, kuid kiiren- enne konserveerimist ja pärast Velvesil Plus dab samas ka proteiinidel põhinevate liimainete ja geeliga puhastamist. kampoli lahustumist ning värviliste, vees lahustu- Foto: Riin Rohtla. matute metallihüdroksiidide (Fe3+) teket. Proteiini baasil valmistatud liimained (želatiin, nahaliim) ning kampol on kõige stabiilsemad vahemikus pH 5,0–5,5. Samas sisaldavad paljud paberid täiteaine- na kaltsiumiühendeid, mis vastupidiselt nimetatud liimainetele on tundlikud happelisele keskkonnale ja vajavad säilimiseks neutraalset või aluselist keskkonda. Kuna enamasti ei tea me täpselt, milliseid Paberi happesuse säilitamiseks soovitab Wolbers liimaineid ja täiteaineid konserveeritavad paberid pärast iga pesu paberile tugevuse andmiseks ja kii- sisaldavad, soovitab Wolbers hoida lahuste happe- re pH-languse vältimiseks paberit karbonaatidega suse lähedal neutraalsele. Märgtöötlus on paberile puhverdada. kahjutum, kui paberi ja lahuse happesus ei erine Lahuse happesuse ja temperatuuri tõstmise asemel üle kahe ühiku. Seepärast soovitab Wolbers väga soovitab Wolbers puhastusefekti suurendamiseks happeliste ja aluseliste paberite puhul töötlus läbi kasutada vastavalt vajadusele kelaatijaid (komp- viia mitmes etapis, lähendades lahuse happesust leksimoodustajad), mis võivad teatud tingimustel järk-järgult (kahe ühiku kaupa) neutraalsele. Selli- soodustada soolade lahustumist vees. Lisavõimalu- ne töötlus muudab laguproduktide eraldumise aeg- si lokaalseteks töötlusteks pakuvad geelid, mida on lasemaks ja kaitseb paberi struktuuri. võimalik valmistada erinevatest lahustitest. Kursu- Pea kõigile osavõtjatele oli uudne vees lahustuva- sel õpiti geelistama kelaatijaid, ensüüme ja orgaani- te ioonide kontsentratsiooni määramine paberis ja lisi lahusteid ning valmistama ka emulsioone. Näi- töölahuses enne puhastamismeetodi rakendamist. teks on (lahusti)geele kasutades väga hea võimalus Ioonide kontsentratsiooni määratakse, mõõtes vee lahustada aeglaselt teibiliime, laskmata lahustatud elektrijuhtivust spetsiaalse mõõturi abil (vt ill 3). liimil paberisse tungida. Mida kõrgem on vees lahustunud ioonide kontsentratsioon, seda paremini vesi elektrit juhib. Juh- tivust väljendatakse mikrosiimensites sentimeetri Kursusele tulijatel soovitati konsulteerimiseks kohta (μS/cm). Mõõtmistulemustest lähtuvalt üht- kaasa võtta probleemseid objekte. 2009. aasta ke- lustatakse lahuse ioonide kontsentratsioon paberi vadel oli Kanutisse toodud tahmakahjustusega do- omaga. Kui paberi ja lahuse juhtivus on väga eri- kumentide ja fotode kollektsioon. Dokumentidel nev, hakkavad ioonid kõrgema kontsentratsiooniga esines lisaks raskesti eemaldatavale tahmale väga materjalist liikuma madalama kontsentratsiooniga veetundlikke värve, tinte, templeid ja ülekleebiseid. materjali (paberist töölahusesse või vastupidi). Näi- Konsultatsioonil pakkus Wolbers välja geelil põ- teks ei ole seetõttu soovitav kasutada pesulahusena hineva puhastussüsteemi. Veetundlikelt pindadelt deioniseeritud vett, mis ei sisalda lahustunud sooli peente osakeste puhastamiseks tutvustas ta sili- ja oma suurema aktiivsuse (madalama juhtivuse) koongeeli Velvesil Plus (2), mis andis tahmaosakes- tõttu viib paberist välja säilivuse seisukohalt väga te eemaldamisel häid tulemusi (vt ill 4). 2+ 2+, 2- vajalikke ioone (sh Ca , Mg CO3 ). Sobivam on Nädalane koolitus pakkus kõigile konservaatoritele selleks kasutada filtreeritud kraanivett. rohkesti uusi teadmisi ja mõtteainet välja pakutud

6 – Haridus ja täiendõpe 165 Renovatum 2010 meetodite üle, kuid samas ka segadust. Enamik lähtudes suudaks kokku panna konservaatorile konservaatoreid tunnistas, et neil pole piisavalt vajalike omadustega töölahuseid. Samas õpiti koo- keemiaalased teadmisi mõistmaks täielikult loen- litusel mitmeid uusi meetodeid, millest konservaa- gutes käsitletut. Kursusel kerkis küsimus: kuigi tori igapäevatöös abi on. mitmed esitletud ideed ei olegi nii uued, siis miks ei ole need leidnud praktilist kasutuselevõttu? Sel- lele küsimusele vastates leidis Richard Wolbers, et Viited tänapäevane konserveerimiskeemia on lihtsalt nii- 1. Nn söekustutuskumm, pehme kleepuv kummimass, võrd keeruline. Konservaatorite kõrval on olemas ingl k kneaded eraser (Cretacolor, Austria; Groom Stick, PEL, küll konserveerimisteadlased, kuid nende teadmis- Suurbritannia). 2. Naha- ja juuksehooldusvahendites kasutatav silikoongeel, te praktikasse rakendamiseks oleks vaja vahelüli – millele vett või lahusteid lisades saab valmistada emulsioone inseneri, nagu ta ennast nimetas –, kes probleemist (Momentive Performance Materials, USA).

6 – Haridus ja täiendõpe 166 Renovatum 2010

PABERMATERJALIDE TAUSTAMISKOOLITUS

Maie Valkmaa Ajalooarhiiv J. Liivi 4 50409 Tartu [email protected]

Šveitsis Asconas asuva ühingu centro del bel libro edaspidiseks tegevuseks. Patricia Engel pidas väga tehnikakool (www.cbl-ascona.ch, 16.12.2009) pa- vajalikuks konserveerimisele eelnevat kirjeldavat ja kub igal aastal erinevaid kursusi ja koolitusi pa- andmete kogumise protsessi, protokolli märgiti ka berikonservaatoritele ja köitjatele. Ajalooarhiivile esmapilgul üllatavaid detaile, näiteks paberi „hääl“. saadetud programmist selgus, et 2008. aasta augus- Uudsemad tegevused minu jaoks olid kolletunud tis toimub pabermaterjalide taustamisprobleeme kaardi päikesevalgusega pleegitamine ja tausta- käsitlev kursus. Kuna vajadus sellise koolituse järgi materjali eemaldamine ensüümkompressiga. oli Ajalooarhiivi konserveerimistalituses olemas, Vaatamata küllaltki pingelisele päevakavale ei kii- siis avaneski ühel meist võimalus osavõtjaks regist- rustatud kunagi kvaliteedi arvelt (näiteks liimi kee- reeruda. deti käsitsi segades). Tihti kõlas manitsus, et pabe- Koolitus toimus 18.–22. augustini, juhendajaks rile ei tohi tugeva pressimisega avaldada üleliigset Patricia Engel Saksamaalt. Kohapeal selgus, et osa- survet, vaid objekt soovitati lihtsalt õhu kätte kui- võtjaid oli saabunud ainult 6 ja enamik neist lähi- vama jätta. Arvatavasti stabiilse ja kõrge õhuniisku- ümbruskonnast – Šveitsist ja Saksamaalt. Grupi se tõttu niisugune meetod täiesti toimis. väiksus võimaldas kursuslaste omavahelist tihedat Kursuse ülesehitus põhines diskussioonil – arut- suhtlemist ning individuaalset juhendamist. Viie lesime pidevalt üksteise tööde üle ja esitasime ka päeva sisse mahtus nii teoreetiline kui ka praktiline enda tööde kohta põhjendusi ja järeldusi. Minu töö, alustasime juba hommikul kell 8 ja töötasime kaasavõetud fotodel näha olevate kahjustuste ula- vähemalt kella 17-ni. Centro del bel libro oli vaata- tus hämmastas enamikku osavõtjatest, sest nad ei misväärsus omaette – piisavalt suur, et mahutada olnud näinud nii halvas seisukorras kaarte. osalejad ja liikuda sujuvalt teoorialoengute juurest Saadud kogemus kinnitas, et konserveerimisalases praktilisele tööle. tegevuses on uued teadmised ja oskused alati väär- Osalejate kasutada olnud töötoas leidus suurepä- tus. Igasugune töötlus muudab objekti, lisab sellele rane valik vajaminevat tehnikat ja materjale. Iga midagi uut. Konservaatorile jääb alati valikuküsi- kursuslane töötas kolme objektiga, mille kohta mus – kuidas ja kas üldse midagi teha? Hea oli tõ- tehti kirjeldused ja analüüsid, loodi kontseptsioon deda, et me mõtlesime ühtemoodi.

6 – Haridus ja täiendõpe 167 Renovatum 2010

SEMINAR KALKAPABERI KONSERVEERIMISEST

Küllike Pihkva Rahvusarhiiv J. Liivi 4 50409 Tartu [email protected]

Eesti Ajalooarhiivis hoitav kaardikogu on Eesti suurim, koosnedes umbes 100 000 kaardist. Lisaks käsitsi valmistatud ja tööstuslikult toodetud paber- kaartidele, -plaanidele ja -joonistele leidub arvukalt läbipaistvaid, paus- ehk kalkapaberitel ja kalkarii- Ill 1. Kalkapaberi del kaarte, sealhulgas kartograafilised ja geograa- parandamine. Foto: Küllike Pihkva. filised kaardid, nt arhitektuurilised ja piirikaardid ning dekoratiivsed joonistused.

Kalkapaberid Teatavasti on „kalka“ väga üldise ja pigem paberi omadusi (läbipaistvus) iseloomustav termin, mis ei anna informatsiooni selle kohta, kuidas ja millisel eesmärgil on paber toodetud. Kuigi tegemist on pabermaterjaliga, erineb nn kal- Ill 2. Kalkapaberi taustamine. ka tootmisprotsess tunduvalt tavalise paberi toot- Foto: Küllike Pihkva. misest. Samuti nõuab kalka konserveerimine erinevat lähenemist ja võrreldes teiste paberisortidega kalkakaartide spetsialist Hildegard Homburger, on selle töötlemine sageli kui mitte keerukam, siis erastuudio omanik ja diplomeeritud restauraator, kindlasti komplitseeritum. Visuaalsel vaatlusel va- viimastel aastatel (vähemalt 2005. aastast alates) rieerub erinevate kalkapaberite värvus, paksus ja oma Berliinis asuvas stuudios korraldanud paar mehhaaniline tugevuski suuresti; konserveerimisel korda aastas kahepäevaseid kalkateemalisi semina- tekitab palju probleeme eri sorti paberite vastuvõt- re. Nendel koolitustel on olnud juttu nii kalkapa- likkus niiskusest põhjustatud kahjustuste suhtes, berite ajaloost ja tootmisprotsessidest kui ka neile mis tihti raskendab või lausa välistab paberi kon- iseloomulikest kahjustustest. Lisaks saab töötoa serveerimisel vee baasil valmisatud liimide kasuta- raames oma käega läbi teha erinevaid enamkasuta- mise. tavaid konserveerimismaterjale ja -protsesse. Seega on enne läbipaistvast paberist kalkakaartide 8.–9. novembril 2007 Berliinis toimunud inglis- konserveerimist vajalik omandada eelteadmised keelsest seminarist oli ka minul Ajalooarhiivi töö- selliste materjalide tootmisprotsesside kohta, et tajana võimalik osa võtta. Et tegemist on küllaltki mõista, kuidas või miks mõni kalkapaber käitub spetsiifilise teemaga ja kõigest kahe päeva sisse oli teistest niivõrd erinevalt. ära mahutatud nii teoreetiline osa kui ka praktika (iseseisev töö), oli tegemist tõesti intensiivsete, tõ- siste tööpäevadega. Samas ei mõtle ma sõnaühen- Koolitus dit „tõsine tööpäev“ kasutades mitte seda, et kõik Hea võimalus baasteadmiste omandamiseks on osalejad olid haudvaikselt ja surmtõsiselt ametis ai- Rahvusvahelise Köite- ja Paberikonservaatorite nult kas siis kuulamise-konspekteerimise või oma Ühingu (Internationale Arbeitsgemeinschaft der proovitükkidega töötamisega. Vastupidi, see tähen- Archiv-, Bibliotheks- und Graphikrestauratoren, das pidevat elavat arutelu kasutatavate meetodite ja IADA) poolt korraldatud koolitused. Näiteks on vahendite üle nii juhendaja kui ka kõigi osalejate

6 – Haridus ja täiendõpe 168 Renovatum 2010 vahel (vt ill 1 ja 2). Ja loomulikult, kui kellelegi oli Peamiseks eesmärgiks oli erinevatest konserveeri- kasutatav vahend või metoodika juba varasemast misetappidest ülevaate omandamine vahetu koge- tuttav, jagati teistega oma tähelepanekuid, mis vas- muse, käelise tegevuse läbi. Igaühel oli võimalus tavate vahenditega töötades silma olid jäänud – nii talle antud kalkapaberist proovitükkide peal läbi positiivseid kui ka negatiivseid. Kuigi kogemusi viia järgmisi töötlusi: erinevate teipide eemalda- omandades on oma naha peal tunda saadud vead mine, sirutamine Gore-Texiga, rebendite paran- kõige meeldejäävamad, on teiste negatiivsete ko- damine erinevate liimide ja paranduspaberitega gemuste kohta saadud info ennetavas mõttes väga (sh kuumusega aktiveeritavad), paranduspaberite kasulik, et mitte ise veel kord sama korrata. toonimine, taustamine ja kadude parandamine nii Kahepäevase maratoni edukas läbimine oli siiski paranduspaberi kui ka kalkapaberimassiga. Loo- loomulikult Hildegardi teene, kes kõiki tegevusi mulikult said kõik küsimusi esitada nii kohapeal, vilunult koordineeris ja ohjas. Kui kellelgi on huvi praktilise töö käigus tekkinud kui ka igapäevatöös või vajadust samalaadse koolituse järele, soovitan varem tekkinud küsimuste-probleemide kohta. osaleda – loodetavasti ei ole veel hilja ja koolitused jätkuvad. Ka tema stuudio (Werkstatt für Pa- pierrestaurierung) on vaatamisväärsus omaette Kokkuvõtteks (mõned märksõnad: hea asukoht, ennesõjaaegne ... nemo nascitur artifex – usus est magister optimus imposantne hoone). [... mitte keegi pole meistrina sündinud – praktika Koolitusel osales erialainimesi mitmetest riikidest, on parim õpetaja]. (Cicero) samuti oli erinev osalejate taust (eraettevõtetest Kuigi arhiivis hoitavad kalkakaardid üldjuhul eri- kuni riigiasutuste töötajateni). Kursusel osalesid nevad kursuse töötoas töötlustel kasutatutest (mis John Abbott (The National Archives Department of olid muidugi uued, kahjustusteta paberkalkad), on Collection Care, Suurbritannia), Gudrun Aurand koolitusel saadud teoreetilised ja praktilised tead- (Ameerika Ühendriigid), Irina Gorstein (Frances mised töös ajalooliste kaartidega kasulikud ja iga- Loeb Library, Suurbritannia), Lisbeth Jensen (Pa- päevaselt kasutuses. Samas kui võrrelda sisetunnet pir- og Fotokonservering Bevaringscenter Nordjyl- koolituseelse ajaga, näib, et teadmatus on tunduvalt land, Taani) ja siinse ülevaate autor Küllike Pihkva rahulikum hingeseisund: mida rohkem tead, seda Eesti Ajalooarhiivist. enam kahtled-kaalutled enne tegutsemist.

6 – Haridus ja täiendõpe 169 Renovatum 2010

KOSTÜÜMIDE KOLLOKVIUM

Ruth Paas Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

6.–9. novembrini 2008 toimus Itaalias Firenzes Ja- net Arnoldile pühendatud kostüümide kollokvium „Costume Colloquium: A tribute to Janet Arnold“, mille korraldajateks olid Romualdo Del Bianco Fond ja Firenze Kostüümigalerii Sõprade Ühing (Amici della Galleria del Costume di Firenze). Osa- lejaid oli 315 (26 riigist), enamik kohaletulnuist Ameerika Ühendriikidest ja Suurbritanniast. Se- minar viidi läbi Firenze vanalinnas asuvas ja äsja renoveeritud konverentsisaalis Auditorium al Duo- mo. Ill 1. Elizabeth I aegse Nelja päeva jooksul esitati 39 ettekannet kostüümi mehe rõivamoe näidis, ajaloost. Esimese päeva ennelõunased ettekanded esiosa. Foto: Ruht Paas. sisaldasid tagasivaadet Janet Arnoldi (1932–1998) elutööle, lugusid tema kodust, kassidest, ilusat aiast ja tema tööstiilist; sellest, kuidas ta kunagi ei kasutanud arvutit, vaid tegi vanaviisi kõik joonised pliiatsiga paberile; tema kirest fotograafia ja vanade kostüümide ning Londoni teatri Globe vastu. Palju elevust tekitas Jenny Tiramani ettekanne, millega kaasnes Elizabeth I aegse mehe rõivamoe esitlus: saime põhjaliku ülevaate tolleaegsest rõi- vastusstiilist ning käitumis- ja tantsumaneeridest. Ill 2. Elizabeth I aegse Originaalide järgi valmistatud koopiarõivaid (kur- mehe rõivamoe näidis, detail. rutatud kraed, aluskraed, mansette, sukki), mida Foto: Ruht Paas. kandis meesmodell, sai uurida, mõõta, katsuda ja pildistada (vt ill 1 ja 2). tune vastuvõtt toimus Frederick Stibberti maja- Õhtul toimus vastuvõtt Spini palees, kus asub Sal- muuseumis. vatore Ferragamo muuseum. Kolmanda päeva ettekanded puudutasid enamas- Teise päeva ettekanded olid kostüümiajaloost ja ar- ti eri muuseumide tekstiili- ja kostüümikogusid. heoloogilistest tekstiilidest (nt ettekanded Eleonora Teise päeva arheoloogiaalast ülevaadet täiendas di Toledo (1522–1562) konserveeritud matuseriie- ettekanne Eleonore di Toledo konserveeritud ma- test, Medici hauakambri leidudest ja kaevetöödest). tusekleidi ja punase sametkleidi rekonstruktsiooni Huvitav oli ettekanne uue mannekeeni valmistami- valmistamisest. sest Abeggi fondis (Abegg Stiftung, Šveits). Õhtul külastati Pitti paleed, kunagist kuningalossi, Osavõtjatele korraldati San Lorenzo katedraalis kus tänapäeval asub kostüümigalerii ja mis on oma asuva Medicite kabeli ja hauakambri külastus. Õh- 6000 esemega Itaalia suurim kostüümikollektsioon.

6 – Haridus ja täiendõpe 170 Renovatum 2010

Viimase, neljanda päeva täitsid lõpukõned. Linda matuid ning lubas huvilistel riideid ja jalanõusid Newington Winchesteri kunstikoolist ja Carlotta proovida. del Bianco Romualdo Del Bianco fondist tutvus- Konverentsi ajal esitleti ka vanade tekstiilide näidi- tasid Janet Arnoldi tööde ja jooniste hoiustamise seid firmadelt Antichita Piselli Balzano ja Sartoria projekti, kus kõik olemasolev materjal on tänaseks Teatrale, kanganäidiste stendiga esines Fondatione kogutud, arhiveeritud ja pakendatud säilitamiseks Arte Della Seta Lisio koolituskeskus. ning tudengitele kasutamiseks. Toimus ekskursioon Vecchio paleesse, mis oli Co- simo I (1519–1574) ja Eleanora di Toledo koduks Janet Arnold oli kaastegev paljudes ajaloolistes ning kus on välja pandud nende kostüümide koo- filmides ja teatrietendustes, temalt on ilmunud tä- piad. Toledo Eleonoraks riietunud giid juhendas helepanuväärne hulk trükiväljaandeid, millest osad ekskursiooni läbi Medicite perekonna eluruumide on kättesaadavad ka Eesti erialaraamatukogudes ja õpetas 16. sajandi riietumist, kõnelemist, tantsu- (kogu bibliograafia http://ravensgard.org/gerekr/ samme, tutvustas perekonna päevakava, arveraa- arnold.html (17.12.2009)):

Ennistuskoja Kanut raamatukogus: Arnold, Janet, A sack gown from the Haddington Collection at the National Museum of Antiquities of Scotland, Edinburgh. – Studies in Conservation, vol 25, nr 1, February 1980.

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ja Viljandi Kultuuriakadeemia (TÜ VKA) raamatukogus: Patterns of Fashion: The Cut and Construction of Clothes for Men and Women 1560–1620. Macmillan 1985; rev. ed. 1986, 1995.

TÜ VKA-s: Patterns of Fashion 1 (Cut and Construction of Women’s Clothing, 1660–1860). Wace 1964; Macmillan 1972; rev. metric ed. Drama Books 1977.

EKA-s: Patterns of Fashion 2: Englishwomen’s Dresses and Their Construction C. 1860–1940. Wace 1966; Macmillan 1972; rev. metric ed. Drama Books 1977.

Gino Fornaciari ettekanne „Secrets of the Medici Tombs in Florence“ ja info uuringutest Medicite perekonna haiguslugude ja kabeli kaevetööde kohta on kättesaadav: http://paleopatologia. it/.

6 – Haridus ja täiendõpe 171 Renovatum 2010

MOODSAD MATERJALID MÄLUASUTUSTES

Heige Peets Ennistuskoda Kanut Pikk 2 10123 Tallinn [email protected]

21.–23. septembrini 2009 toimus Londonis Briti

Raamatukogus plastikmaterjale tutvustav koolitus Ill 1. Kursuse lektor, „Plastics: History, Technology and Conservation“, Kölni Rakenduskõrgkooli restaureerimisteaduste mille korraldas International Academic Projects õppetooli professor Frederike Waentig. (1). Koolituse toimumispaik tundus esmapilgul Foto: Heige Peets. ootamatu – miks just siin, kus plastikuid ilmselt pole? Uusi materjale lisandub aga tänapäeval pea kõikidesse muuseumidesse, raamatukogudesse ja arhiividesse ning korraldajate eesmärgiks oli tea- vitada laiemale auditooriumile probleeme, mis kaasnevad moodsate materjalide säilitamisega mä- luasutustes. Seminaril oli 21 osalejat (konservaato- Ill 2. Numbrilauaga rid, teadurid ja tudengid Londoni muuseumidest, telefon (firma AT&T 1919), bakeliit. Londoni arhiividest, raamatukogudest ja ülikoolidest) ning Teadusmuuseum (obj nr 10304636), http://www. neile lisaks neli väliskülalist Belgiast, Šotimaalt, sciencemuseum.org.uk Soomest ja Eestist. (25.10.2009). Foto: Heige Peets. Koolitusel keskenduti eelkõige tehismaterjalist valmistatud tootele või disaineri poolt loodud taiesele ria ja Alberti Muuseumist, plastikmaterjalide kon- ja jäeti kõrvale „nüüdisaegne maal“. Kursuse lekto- servaator Lyndsey Morgan Briti Tate’ist ja kuraator riks oli Kölni Rakenduskõrgkooli (Fachhochschule Cordelia Rogerson Briti Raamatukogust. Köln) restaureerimisteaduste õppetooli profes- Koolituse raames külastati Londoni Teadusmuu- sor Frederike Waentig, kes on aastaid tegelenud seumis kaks aastat tagasi avatud juubelinäitust, mis ka praktilise konserveerimisega. Ta on töötanud on pühendatud esimese sünteetilise plastiku – ba- mitmes Saksamaa muuseumis ja konserveerimis- keliidi – saamisloole (fenoplast, 1907). Väljapanek keskuses (Bonn, Düsseldorf, Köln) puit- ja plas- tutvustab plastmasside tehnoloogia arengut 20. sa- tikmaterjalidest objektidega ning juhendab Kölni jandi algusest 21. sajandi esimese kümnendini – ul- Rakenduskõrgkoolis restaureerimiseriala tudengite mekirjandusest tõeseks saanud kõrgtehnoloogiliste praktika- ja lõputöid. „isemõtlevate“ plastikuteni. Näitusel on eksponee- Loengutes anti ülevaade plastide omadustest, teh- ritud hulgaliselt erinevaid plastesemeid muuseu- noloogilisest arengust ja kasutusest tööstusdisainis, mi kogudest (vt ill 2). Huvitav oli muuseumi põ- ruumikujunduses ja ehituses – esimesest tehisma- hiekspositsioonis teema „Materjalide väljakutse“ terjalist nitrotselluloosist kuni tänapäevaste kõrg- käsitlus, mis kajastab materjaliteaduse ja tehnika polümeerideni välja. Frederike Waentig tutvustas sajanditepikkust arengut. Siin saab igaüks oma oma slaidiprogrammides praktilist konserveeri- silmaga näha (ja katsuda) erinevaid naturaalseid, mist läbi tudengite tööde, esitledes uurimissuundi tehis- ja sünteetilisi materjale ning neist valmis- ja konserveerimisülesannete püstitusi ning võima- tatud esemeid ja tooteid. Tavapärase ettekujutuse likke lahendusi (vt ill 1). Koolitusel tutvustasid oma materjalide kasutusest võivad aga segi lüüa sellised igapäevatööd plastide uurimisel ja esemete hoolda- eksponaadid nagu klaasist sild, papist tool või tera- misel materjalitehnoloog Brenda Keneghan Victo- sest pulmakleit (2).Väljapanekut tutvustas näituse

6 – Haridus ja täiendõpe 172 Renovatum 2010

Ill 3. Briti Tate’i fondis tutvuti nitro- ja atsetaattselluloosist ning polüvinüülkloriidist esemete seisundi ja kahjustustega. Foto: Heige Peets. ◀◀

Ill 4. Erivärvilised plastdetailid arhiivipüsivast kartongist säilituskarbis. Foto: Heige Peets. kuraator Susan Mossman (erialalt keemik-tehno- peavad lisaks varahoidjatele kuuluma ka keemikud loog), kes on Londoni Teadusmuuseumis moodsa- või materjalitehnoloogid, kes suudavad orienteeru- te materjalide kogu hoidja ja teadur. da erinevate polümeersete materjalide suures hul- Briti Tate’i (Tate Britain) fondis tutvuti ajalooliste gas. „Peame meeles pidama, et plastikesemed on plastide – nitro- ja atsetaattselluloosist (CN, CA) tööstuslik toodang, mitte keskaegne käsikiri,“ ütles ning polüvinüülkloriidist (PVC) esemete seisundi Friederike Waentig, „näiteks ei ole 1920. ja 1950. ja kahjustustega (vt ill 3–6). Need 20. sajandi esi- aastal valmistatud nitrotselluloosist esemed oma- mesest poolest pärinevad ja valdavalt kolmemõõt- dustelt ja säilivuselt sarnased, sest tooraine ja toot- melised taiesed on disainerite näitusetööd, mis on mistsükkel on erinevad“. Senised uuringud on ol- valminud eelkõige kunstniku huvist kasutada te- nud reeglina projektipõhised ja näiteks Saksamaal hismaterjali, mõtlemata selle elueale. Tänaseks on on töögruppe ja konserveerimisprojekte finantsee- enamik neist esemeist deformeerunud ja tükkideks rinud ka suured polümeeritööstused, nagu Henkel. lagunenud, kohati on plastikpind muutunud klee- puvaks ning kokku liimunud tükke on raske üks- teisest eraldada. Kahjustuste tõttu ei saa taastada Kokkuvõtteks originaali vormi ja tervikut. Muuseumi kuraatorid Koolitusele minnes olin arvamusel, et Eesti muu- ja konservaatorid on püüdnud objekte näitusekata- seumid on plastikmaterjalide identifitseerimise ja loogide fotode põhjal taastada: identifitseerida ük- kirjeldamisega lootusetult ajast maas, kuid ilmnes, sikdetailide kuuluvust, teha tööjooniseid ja valmis- et enamikus koolitusel osalenute asutustes pole sel- tada papist makette. Viimane meetod pole tegijate le probleemiga veel aktiivselt tegeletud. Vastuseks arvates eriti ilmekas ja lahenduseks võiks tulevikus küsimusele, mida teha ja millest alustada, soovitati olla 3D-mudelid, mille teostamiseks puuduvad fondis olevad plastesemed süstematiseerida ja või- muuseumil praegu võimalused. malusel ka identifitseerida ning hinnata säilivus. Viktoria & Alberti Muuseumis ning Briti Tate’is on Sobiliku dokumenteerimisvormiga saab tutvuda viimased kümme aastat süstemaatiliselt tegeletud International Network for the Conservation of kogudes olevate plastikesemete kirjeldamise, plasti- Contemporary Art’i (INCCA) kodulehel (3). kutüübi identifitseerimise ja materjali seisundi hin- Kogude hindamisel ja moodsate materjalide iden- damisega. Praktika on näidanud, et töögruppidesse tifitseerimisel peaks esmalt keskenduma 19. sajandi

Ill 5. Üksteise külge kleepunud nitrotselluloosist detailid, mida ei saa teineteisest eraldada materjali kahjustamata. Foto: Heige Peets. ◀◀

Ill 6. Nitrotselluloosist detailid fikseerituna säilituskarbis. Foto: Heige Peets.

6 – Haridus ja täiendõpe 173 Renovatum 2010 lõpu ja 20. sajandi alguse esemetele. Need võivad plastitüüpide pinnapuhastusest ja liimimisest (5). olla valmistatud varastest plastidest – naturaalne Friederike Waentig tõdes, et ta ei saa anda meile kummi, nitro- ja atsetaattselluloos, (pehme) polü- ühtegi konkreetset töötlust või retsepti ning mood- vinüülkloriid ja polüuretaan –, mis vajavad eri- sate materjalide konservaatorid on sunnitud eks- hooldust ja spetsiaalseid säilitustingimusi (4). perimenteerima, teadmata, kas suund on õige või Kahjuks puudub plastidel tunnustatud konser- vale. veerimismetoodika ja rääkida saab vaid üksikute

Viited 1. http://www.academicprojects.co.uk (25.10.2009). 2. http://www.sciencemuseum.org.uk/visitmuseum/galleries/ challenge_of_materials.aspx (25.10.2009). Londoni Teadus- muuseum (Science Museum) on maailmakuulus oma ajaloolise kollektsiooniga ja interaktiivsete väljapanekutega (u 203 000 objekti). Teadusmuuseum asutati 1857. aastal, et tutvustada 1851. aastal Hyde Park’i rajatud Kristallpalees korraldatud näituse eksponaate. Suur näitus (Great Exhibition) oli pühendatud tööstusele, tehnikale ja laienevale Briti Impeeriumile (näituse patroon oli prints Albert). Eksponaate oli üle 100 000. 1851. aasta maist oktoobrini külastas Kristallpaleed 6 miljonit inimest. Hoone lammutati 1852. aastal ja püstitati uuesti Londoni lõunaosas, kus see 1936. aastal tulekahjus hävis. 3. www.incca.org/theory and ethics/documentation/sbmk_ model_for_data_registration (28.10.2009). 4. Peets, Heige 2008. Plastid muuseumis? – Muuseum 1 (23), lk 46–49. 5. EU: POPART tackles plastics deterioration in museums. University World News. http://popart.mnhn.fr (05.11.2009).

6 – Haridus ja täiendõpe 174