MONUMENTA ESTONIAE ANTIQUAE VANA KANNEL EESTI REGILAULUD ESTONUM CARMINA POPULARIA XIII 1 EESTI KIRJANDUSMUUSEUM EESTI RAHVALUULE ARHIIV MONUMENTA ESTONIAE ANTIQUAE I VANA KANNEL ESTONUM CARMINA POPULARIA XIII EKM TEADUSKIRJASTUS TARTU 2019 2 EESTI KIRJANDUSMUUSEUM EESTI RAHVALUULE ARHIIV VANA KANNEL XIII LAIUSE REGILAULUD KOOSTAJAD KRISTI SALVE, LIINA SAARLO, JANIKA ORAS EKM TEADUSKIRJASTUS TARTU 2019 3 Avaldatud tekstid pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ning Eesti Keele Instituudi eesti murrete ja soome-ugri keelte arhiivi kogudest. Avaldatud fotod päri- nevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Arhitektuurimuuseumi ning Eesti Põllumajandusmuuseumi fotokogudest. Toimetaja: Kanni Labi Nootide toimetaja: Janika Oras Keeletoimetus ja korrektuur: Inge Annom, Kadri Tamm Ingliskeelsete tekstide toimetaja: Kait Tamm Küljendus: Maris Kuperjanov (tekstid), Pille Niin (illustratsioonid) Kaas: Paul Luhtein Sarja peatoimetaja: Janika Oras Raamatu ettevalmistamist ja väljaandmist on toetanud: Eesti Haridus- ja Teadusministeerium (Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi institutsionaalne uurimistoetus IUT22-4 „Folkloor kultuurilise kommunikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad“; riiklik programm „Eesti keel ja kultuurimälu“) Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital (EV100 sünnipäevakingituste projekt EV100-KI17-115) Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp SA Eesti Rahvuskultuuri Fond Autoriõigused: autorid (sissejuhatused, registrid) AS Regio (kaart) EKM Teaduskirjastus ISBN 978-9949-677-45-0 ISSN 1406-2267 Trükk: Pakett 4 SAATESÕNA Seeria „Vana Kannel“ („Monumenta Estoniae Antiquae I: Carmina Popularia“) sai alguse aastal 1875, kui Eesti rahvusliku liikumise, folkloristika ja rahvaluulekogumise suurkuju Jakob Hurt avaldas esimese vihu oma kodukihelkonna Põlva regilaule. „Vana Kannel I“ ilmus tervikuna aastal 1886, samuti nagu teine, Kolga-Jaani köide (VK II), mille esimesed vihikud tulid trükist 1884. aastal. Lisaks neile köidetele on ilmunud veel VK III, 1938 (Kuusalu); VK IV, 1941 (Karksi); VK V, 1985 (Mustjala); VK VI: 1 ja VK VI: 2, 1989 (Haljala); VK VII: 1, 1997 ja VK VII: 2, 2003 (Kihnu); VK VIII, 1999 (Jõhvi ja Iisaku); VK IX, 2009 (Lüganuse); VK X, 2012 (Paide ja Anna); VK XI, 2014 (Kodavere); VK XII, 2018 (Vaivara ja Narva). „Vana Kandle“ esimeste köidete ilmumise ajal oli Eesti Vabariigist liiga vara isegi unistada, aga üheks teerajajaks rahva eneseteadlikkuse kasvule ja sealt edasi juba enese- määramise soovi tekkele oli kahtlemata just Jakob Hurda organiseeritud ülemaaline rahvaluulekogumine. Niisiis pole sugugi juhus, et Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kavandati Eesti folkloristide kingitusena koguni kolme „Vana Kandle“ köite ilmumine. Kuigi käesolev, Laiuse kihelkonna vanu laule sisaldav köide ei jõudnud juubeliaastal ilmuda, sai selle ettevalmistuse kõige töömahukam osa aastapäevaks valmis. Miks aga on meie ees järjekorranumbrit XIII kandvana just Laiuse köide? Üks põhjus on see, et viimastel aastakümnetel on avaldatud Ida-Virumaa, Järvamaa ja Põhja-Tartumaa laule. Eelduste kohaselt on ju lihtsam edasi minna sealt, kus rada ees. Aga viimaste köidete valikuks on olnud ka subjektiivsemaid tegureid. Nii näiteks on Anna kihelkonnast pärit Olli (Ottilie-Olga) Kõiva, kes on praeguse seisuga teenekaim „Vana Kandle“ koostaja. Lüganuse ja Vaivara-Narva köidete koostajatest Ruth Mirovi ja Ingrid Rüütli juured on osalt Ida-Virumaal. Laiuse köide liitub mõneski suhtes Kodavere „Vana Kandlega“, nii et selle koostajal Liina Saarlol oli mõistlik jätkata teise Põhja-Tartumaa kihelkonnaga. Kristi Salve osavõtt lähtub aga kodupaigatundest, nii et selleski suhtes on järgitud Jakob Hurda eeskuju. Rahvakultuuriliselt kuulub Laiuse kihelkond Põhja-Tartumaa alla nagu Kodaveregi. Valdavalt on Laiusel kõneldud keskmurret, kuid selle idaosas siiski pigem idamurdele omast keelevormi. Laiuse regilaulud kuuluvad kokku Põhja-Eesti traditsiooniga, kuid mõned jooned, nagu refräänid töö- ja tavandilauludes, on lõunaeestilised. Täheldatavad on ka spetsiifilised laiemalt idaeestilised laulutüübid. Seega on Laiuse laulurepertuaaris 5 kokku sulanud mitut algupära komponendid, andes tulemuseks ainukordse terviku. Oma nüansi Laiuse laulurepertuaarile, nagu see meieni on jõudnud, andsid ilmselt veel 19. sa- jandil Eestis aset leidnud muutused. Erinevalt paljudest kihelkondadest, kus regilaulu „kaitsealaks“ kujunesid pulmad, said Laiusel kogu lauluvara uuenemise käigus tugevama positsiooni just tavandilistest seostest väljaspool seisvad lüürilised laulud – vahel üsna lühikesed, vahel pikemad ja jutustava kallakuga. Nende stiili võib pidada meestelaulu- päraseks – asjaolu, millega on korrelatsioonis ka meeslaulikute suur osakaal. „Vana Kandle“ Laiuse köites avaldatavad laulud on talletatud poolteise sajandi jooksul, alates 1844. aastast kuni 1990. aastateni. Viimane laul jäädvustati käsikirja koostamise lõpul 2019. aastal. Vanimad üleskirjutused pärinevad Eesti kultuurilise iseseisvuse saa- vutamisele kaasa aidanud tegelastelt, nagu Eesti rahvuseepose autor Friedrich Reinhold Kreutzwald ning Kadrina pastor Arnold Friedrich Johann Knüpffer. Tasub mainida, et Laiuse kihelkond on üks nendest vähestest kodukihelkonna ja Setumaa kõrval, mille pärimust (kuigi mitte regilaule) on kirja pannud Jakob Hurt. Laiusel on läbi aegade tegutsenud aja- ja kultuurilooliselt olulised isikud, igas mõttes oli viimastel sajanditel tegu uuendusliku kihelkonnaga. Samal ajal oli seal 19. sajandi lõpuni vana rahvalaul veel säilinud küllaltki rikkalikul ja mitmekesisel kujul – kuigi põhiliselt vanema põlvkonna mälestustena, mitte enam töid ja tavandit saatva laulutraditsioonina. Nii jäädvustasidki 19. sajandi teisel poolel Eesti Kirjameeste Seltsi, Hurda ning Eiseni stipendiaadid ja korrespondendid Laiuse „Vana Kandle“ tuuma – laululiikide, temaatiliste rühmade ja variantide poolest üsna küllase laulukogu. 20. sajandi alguses regiviise kirja pannud Eesti Üliõpilaste Seltsi stipendiaadid jäid juba viimasele hetkele. Hiljem ei korraldatud Laiuse kihelkonda suuremaid kogumiskäike, üksikud kogujad ei toonudki Laiuse regilaulu- korpusse märkimisväärseid lisandusi, helisalvestusi on väga napilt. Kokku avaldatakse „Vana Kandle“ Laiuse köites 1709 laulu 628 tüübist, sh lastelaule ja loitse. Eriti silmapaistev on Laiuse korpuses lastelaulude hulk. Lisaks professor Walter Andersoni lastelaulude kogumise aktsioonile ning Eesti Rahvaluule Arhiivi lastepärimuse kogumise võistlustele 1920. ja 1930. aastatel, millest Laiuse koolid aktiivselt osa võtsid, lisandusid Laius-Tähkvere valla kooliõpetaja Priidu Tammepuu aastakümnete pikkuse hoolika kogumistöö viljad. Seetõttu otsustasid koostajad lastelaulude valikukriteeriume rangemaks muuta, avaldades vaid 26 tüübi laule – kokku siiski 510 teksti, s.o kolmandik lauludest. „Vana Kandle“ Laiuse köite koostamist alustati 2014. aastal tavapäraselt 19. sajandist pärit üleskirjutuste koondamise ja kontrollimisega ning lõpetati 20. sajandi laste korjan- duste täiendava kopeerimise ja kontrollimisega. Aastatepikkune töö tõi lisaks rõõmsatele leidudele ja huvitavatele avastustele üsna mitmeid probleeme, mis iseloomustavad suulise kultuuri üleminekut kirjalikuks, traditsioonilise talupojakultuuri ja modernse kultuuri segunemist. Rahvaluulekogudes talletatud materjal näitab, et juba 19. sajandil lauldi tegelikult rohkem uuemaid, lõppriimilisi laule ja et rahvasuhu olid jõudnud ka vanemast kirjasõnast pärit laulud. Ühelt poolt võttis rahvas omaks kirjandusliku algupäraga tekstid, teiselt 6 poolt mõjutasid suulist traditsiooni ka algupäraste rahvalaulude varased publikatsioonid. Niisuguste tekstide võtmine väljaandesse on tekitanud ootamatult palju küsimusi, millele on püütud leida parim võimalik vastus igal üksikjuhul eraldi. On eeldatud – ja mõnel puhul tõestatudki, et trükisest on vanale suulisele traditsioonile tuge saadud. Avaldada on otsustatud ilmselt küll trükisest mõjutatud, aga mitte otse kopeeritud tekstid. Tõestatult mahakirjutatud tekstid on väljaandest kõrvale jäänud, kuid kardetavasti pole kõiki juh- tumeid suudetud tuvastada. Selleks oleks vajalik kõigi trükitud regivärsside ammendav registreerimine. Praegu on meie teadmised lünklikud, eriti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse trükiste (mh koolikirjanduse) osas, mis avaldasid mõju hilisematele kogudele. On ette tulnud kord juba saadetud laulude teadlikult taaskordset saatmist, s.t dubletsete tekstide tekitamist. Sellele on osutatud igal korral, kui on ilmnenud tekstide kokkulangevus ja kogujate omavaheline seotus. Dubletsuse probleemi kasvatas lausa hiigelmõõtmeteni Priidu Tammepuu kogu. Selle kogu läbivõrdlemisel ERA ja RKMi kogudesse saadetud tekstidega leiti rohkelt kahe- ja isegi kolmekordseid dublette, kuid ka palju originaalseid üleskirjutusi. Nimetatute kõrval on väljaande koostajate ees seisnud veel üks suur probleem, nimelt ebatraditsioonilise või osalt ebatraditsioonilise materjali esitamine rahvaloomingu pähe. Olgu öeldud, et need probleemid võivad põimuda, kui mahakirjutamiseks on kasutatud ebaehtsat ainestikku sisaldavaid väljaandeid – aga kahjuks sisaldavad juba meie vanemad, 19. sajandi esimese poole rahvalauluväljaanded tekste, mis on kas täiesti või osaliselt individuaallooming. Kui materjali saatja on ise luulelennule voli andnud, siis on otsustatud üksikjuhtude kaupa. Ülekaalukalt või täiesti omaloomingulised laulud on välja jäetud. Kui ebaehtsaid värsse on põimitud