ISSN 0207-6535 reorer- muusiko • kino

EESTI KULTUURIMINISTEERIUMI, EESTI HELILOOJATE LIIDU, EESTI KINOLIIDU, EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI

•«<..»» % Ц XIX AASTAKÄIK

PEATOIMETAJA JURI ÄÄRMA, tel 6 60 18 28

TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress 10505, postkast 3200 faks 6 60 18 87 e-mail [email protected]

Teatriosakonni Margot Visnap ja Kadi Herkül, tel 6 60 18 76 Muusikaosakond Anneli Remme ja Tiina Õun, tel 6 60 18 69 Filmiosa kõnd Sulev Teinernaa, tel 6 60 16 72 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 6 61 61 77 Tehniline toimetaja Kaur Kareda, tel 6 61 62 59 Korrektor Solveig Kriggulson, tel 6 61 51 77 Infotöötleja Pille-Triin Kareda, tel 6 60 18 87, 6 61 62 59 Fotokorrespondent Harri Rospu- tel 6 60 16 72 KUJUNDUS MAI EINER, tel 6 61 61 77

"Teater. Muusika. Kino", 2000

Esikaanel: Ain Lutsepp septembris 2000, Onu Gecrge'i osatäitja Eesti Draamateatri lavastuses "Aris­ tokraadid". Harri Raspufoto

MEIE KODULEHEKÜLJE INTERNETIS http://www.use.ee/tmk/ TOOB TEIENI

Soft

AJAKIRI ILMUB EESTI RIIGI TOETUSEL. HONORARID EESTI KULTUURKAPITALILT SISUKORD TEATER VOLDEMAR PANSO — 80 AASTAT SÜNNIST VOLDEMAR PANSO — KAAREL IRDI DIALOOG Reet Neimar VEEL ÜKS DOKUMENT EHK KUIDAS JÄRGNEVAT LUGEDA? ETV SAADE "TEATRIKUU REPLIIGID" LEMBIT PETERSON VOLDEMAR PANSOST (Intervjueerib Lilian Vellerana) Gerda Kordemets MÄLESTUSTE KROKET VANAS EUROOPAS ("Aristokraadid" Eesti Draamateatris) MUUSIKA Ivalo Randalu ERSO 1999/2000. Arve, arutlusi, arvamusi I Evi Arujärv HAAPSALU VANAMUUSIKA FESTIVAL 2000 KLOOSTRIELU JA GREGOORIUSE LAULU VÕLU (Intervjuu isa Daniel Saulnier'ga) Daniel Saulnier GREGORIAANI LAADID Peeter Paemurru ALFRED VON GLEHN —110 AASTAT PEDAGOOGITÖÖ ALGUSEST MOSKVA KONSERVATOORIUMIS PERSONA GRATA. MART MIKK

VASTAB TÕNU VIRVE Heli Sarapuu DAVID CRONENBERGI EKSISTENTSIAALNE MAAVÄRIN (David Cronenbergi filmist "eXistenZ") 71 Kim Newman AJAMASINAD (Virtuaalne reaalsus filmis) 7 Tarmo Teder GALAKTIKATE KAITSJA (Igor Glazistovi portreefilmist "Kaitsja") 77 Olev Remsu KAHEKÕNE EMAGA (Edvard Oja tõsielufilmist "Autoportree emaga") 81 SAJAND TEATRIS, MUUSIKAS, KINOS 84 'щ%*М

fmt ' 'Äi VASTAB TÕNU VIRVE

Sinu tegemistest on viimasel ajal ajakirjanduses vähe juttu. Seltskonnalehtede huvi­ ringist oled täiesti väljas? Varem ma rääkisin ajakirjanduses oma plaanidest ja tegemistest. Avalikusta­ tud plaanid ei ole realiseerunud. Olen jõudnud järeldusele, et oma kavatsused pead hoidma saladuses. Tänapäeva Eestis võib rääkida ainult sellest, mis on tehtud. Kui ütled, kavatsen, tähendab see reaalsuses, et väljahõigatud projekt ei käivitu kunagi. Loominguliste inimeste püüe olla iga hinna eest meedia keskpunktis tuleb ebakindlusest ja hirmust. Ebakindlusest oma loomingu väärtuses ja hirmust kaduda ajaloo tolmu. Mind need hirmud ei vaeva. Sündisid aasta pärast Teise maailmasõja lõppu ja läksid esimesse klassi aastal, mil suri Stalin. Mida sa mäletad oma lapsepõlvest Rõuges? Viibisin tihti sepikojas, kus rautati hobuseid. Tükk maad eemal oli teine sepi­ koda, seal sepistati alevirahvale haake, uksehingi ja muid tarberiistu. Üle tee elas sõbralik tumm mees — kingsepp. Mulle meeldis vaadata, kui osavalt ta saapaid tegi. Tema tehtud saabastega käisin koolis. Alevi keskuses oli meierei ja võitööstus, selle kõrval suure kaupluse varemed, kus tihti mängisime peitust. Kiriku vastas oli kinnimüüritud akendega suur, vilja täis kivimaja, seinalt vaatas vastu Kristuse kuju. Siis ma ei saanud aru, miks Kristus on maalitud viljakuivati sei­ nale. Rahvas kutsus seda maja leerimajaks. Naabruses olid maakivist võimsad kiri­ kumõisa laudahooned, seal olid lehmad ja palju hobuseid. Mulle meeldisid hobused, ühe hobuse nimi oli Tõnu. Kuuekümnendatel aastatel vedasid kirikumõisa maadele krundi saanud indi­ viduaalmajade ehitajad vundamentide valamiseks laudamüürid laiali. Praegu pole võimsatest hoonetest jälgegi. Mu vend Helmut oli minust paar aastat vanem. Kui mina kooli läksin, tellis ema külatislerilt Paulilt männipuust peitsitud klassikalise kirjutuslaua. Kuna rohelist kalevit polnud saada, panime klaasi alla rohelise papi. Mu koolitee viis mööda ühest rohtunud künkast, millest paistis välja paar sam­ maldunud graniiditahku. See oli õhkulastud Vabadussõja mälestussammas. Kodus pildialbumis oli väike foto rahvahulgaga, kus valge aia sees püstitõstetud mõõgaga kuju selgesti näha. Kohalik mees oli pärast samba õhkulaskmist öösel kuju salaja ära viinud ja maa sisse peitnud. Nüüd on see uuesti omal kohal. Rõuge koolis käis tihti Võru raadio reporter Silver Anniko tegemas raadiole saateid. Meist said head sõbrad. Tema õpetas mulle aususe ja õigluse printsiipe. Hil­ jem kirjutas Anniko bestselleri "Rusikad", seda raamatut lugedes sain ma temast täiesti aru. Rõuge on ilus koht ja mitmed kunstnikud käisid seal suviti maalimas. Esko Lepa kirju on mul siiani alles. Stalini surm. Mäletan, et Rõuges üks mees võttis seinalt Stalini pildi ja lõi selle põlvega puruks. Aastaid hiljem võtsime Kim Vihalemmaga Raadiomajas öösel konjakit. Olin siis ETVs kunstnik ja arutasime "Käokava". Tol ööl Kim rääkis, et pärast Stalini sur­ ma olnud kummaline ajahetk, oli projekteeritud Eesti piiriposte.

Tõnu Virve oktoobris 2000. Harri Rospu foto 3 Olin ka mitu aastat mälumängude kunstnik, mida juhtis Valdo Pant. Istusime tihti "Kungla" baaris ja timmisime konjakit. Pant rääkis, et tema teenis Stalini surma pealt üsna korraliku summa, nimelt tegi ta juhi surmapäeval Võidu väljakul kahemi- nutise reportaaži Moskva raadiole. Tollal maksti selliste riigi poolt tellitud intervjuu­ de eest kuninglikult. Vestlused Pandiga "Kungla" baaris olid mulle, noorele algajale, heaks kooliks. Ta õpetas mind eristama olulist ebaolulisest ja kahepalgelises maail­ mas eneseks jäämise kunsti. Pärast Rõuget jätkasid õpinguid Tartu Kunstikoolis. Tartu Kunstikool asus siis "Ugandi" korporatsiooni stiilses funktsionalistli­ kus hoones. Kuigi kool andis keskhariduse, kasvatati meid "Pallase" vaimus ja loo­ mingulised nõudmised olid nagu kõrgkoolis. Saime paljude erialade algteadmised Tartu tippkunstnike juhendamisel. Maali andsid "Pallases" Ado Vabbe ja Jaan Vahtra juures õppinud Alfred Kongo ning tolleaegsed noored avangardistid Ilmar Malin ja Kaljo Polli, skulptuuri Endel Taniloo. Kunstiajaloo õppejõud Kati Käosaar oli daam, kes ise näinud Euroopa kunsti tippteoseid ja ta elustas isiklike kogemuste auraga kanoniseeritud reprosid, mille kaudu me maailmakunsti adusime. Aastaid hiljem, kui ma esimest korda Louvre'is käisin, tundsin kõigepealt huvi, kuidas näeb välja "Milo Venus" selja tagant. Sain üllatusliku kunstielamuse. Imelik, miks eksponeeritakse maailmakunsti teoseid alati kindla nurga alt või teatud detai­ le? Muide, Louvre'is hämmastas mind Leonardo lõpetamata maal "Kuningate kummardamine". Selles teoses peitub XX sajandi Euroopa kunsti kood. Picasso ja teised on Leonardo paljaks varastanud. Umbes nagu filmitegijad Chaplini. Mäletan: kompositsiooni tundi tuleb ekstravagantne Lola Liivat-Makarova. Lehvivad tumedad juuksed nagu Koidulal, puhastes, kirgastes toonides riietus, hin­ naline aroom, kirglik pilk ja põlev sigaret suus. Maapoisil löövad põlved nõrgaks. Nüüd, aastaid hiljem võin väita, et just tema kujundas minu alateadvuses Naise ja Kunstniku kuju. Kuna raha ei olnud, läksin tööle "Vanemuise" teatrisse — lavapoisiks. Prae­ guses tööraamatus ongi mul kirjas — elukutse: lavatööline, haridus: kõrgem. Samuel Becketti "Godot'd oodates". Lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Tõnu Virve, Sulev Luik (Estragon), Peeter Volkonski (Lucky), Eero Spriit (Pozzo) ja Aleksander Eelmaa (Vladimir). Noorsooteater, 1976. Henno Saarne fotod

Mulle meeldis väga üks pikk lavastus "Mu vaene Marat", milles mängisid Milvi Koidu, Evald Hermaküla ja Kulno Süvalep. Sokutasin ennast alati selle jaoks lava ehitama ning nautisin kümneid ja kümneid kordi nende suurepärast mängu. Mui oli väga kahju, kui lugu mängukavast maha võeti. Meenutasin tükki Evaldile veel paar nädalat enne ta äraminekut. Huvitav, ta mäletas seda hästi. Hiljem töötasin dekoratsiooniateljees, kus teostasin mitmeid Mari-Liis Küla kavandeid. Saime päris headeks tuttavateks. Tahtsin siis vist ka ise näitlejaks saada, käisin "Vanemuise" stuudios koos Helene Vannari ja Ao Peebuga. Nendest saidki head näitlejad. Kunstikooli õpilasi ühendas üliõpilastega Kaljo Põllu "Visarite" grupp — Enn Tegova, Peeter Urbla, Jaak Olep. Rein Tammikuga käisime ühel kursusel, tegime koos pulli ja koos visati meid ka Tartu Kunstikoolist välja. Lõpetasime Reinuga keskkooli eksternina, tegime poole aasta jooksul ligi nelikümmend eksamit, need kujunesid juba rutiiniks. Mari-Liis Küla kutsus mind Tallinna. Oli just loodud Noorsooteater ja ma läk­ sin sinna dekoratsiooniala juhatajaks. Dekoratsiooniateljee oli pikk ruumide jada Vene tänaval, kus praegu on kunstnike ateljeed ja salongid. Viimases ruumis hoiti teatri poolt kokku ostetud igasugust vana stiilset mööblit: biidermeieri toole ja laudu, bam­ busest sirme. Neid hoiti koos kivisöega ühes ruumis. See oli kuuekümnendate suure sula aeg. Taheti unustada möödunut, kaotati lootus omariikluse taastumisele ning inimesed viskasid välja vanaaegset mööblit. Osteti uut, saepurust pressitud jn polü- esterlakiga kaetut. See oli eestlaste identiteedi kriisi varjatud algus, kriisi, mille käes me praegu vaevleme. Noorsooteater propageeris dekoratiivset modernismi ning Mari- Liis Küla kuulutas kadu Natalie Mei ja Voldemar Peili koolkonnale.

5

Kunstiinstituudis õppisid just Mari-Liis Küla juhendamisel teatridekoratsiooni eriala. Küla andis ainult kaks tundi nädalas, tundides käis harva ja rääkis oma teatri­ kujunduse printsiipidest, mis põhinesid poola lasteraamatute illustratsioonidel. Te­ gelikult oli ERKI õppeprogramm lai, eriti teatri erialal. Saime põhjaliku õpetuse kom­ mete, mööbli- ja kostüümiajnloos, neid andsid väga tugevad õppejõud. Kuulusime maalikateedri osakonda. Mulle andis maali Ants Laikmaa ateljeekoolis ja Ado Vabbe juhendamisel «Pallases» ning Pariisis stipendiaadina õppinud Johannes Võerahansu. Ta oli peene tunnetusega kunstnik ja hea pedagoog, olin tema viimane õpilane. Eesti Vabariigi aegset filosoofilist vaimu süstis meile kunstiajaloo- ja esteeti- kaõppejõud Leo Soonpää ning lääne kaasaegseid kunstitõdesid valgustas Jaak Kangilaski. Isiklikus elus lävisin lähedalt eesti teatri eliidiga. Koik need suhted, samal ajal praktiline töö ja elav suhtlemine noorte tegijate Mati Talviku, Rein Karemäe, Tiina Alla ja Enn Eesmaaga Eesti Televisioonis idandasid kahtlusi Küla dekoratiivses filo- soofiavabas teatrikujunduse õpetuses. Konflikt tekkis siis, kui tegin uue kujunduse ja kostüümid Mai Murdmaa tellimusel Ungari festivali jaoks balletile "Kadunud poeg". Tegelikult olingi teatrile kadunud poeg, sest lõpetasin ERKI telekunstnikuna. Pärast Kunstiinstituuti kutsus Kalju Komissarov mind äkki Noorsooteatrisse peakunstnikuks, Mati Unt tuli kirjandusala juhatajaks. Meist sai päris hea meeskond. Esimese lavastusega "Valendab üksik puri", mille tegi Kaarel Kiivet, taastasin klassi­ kalise teatridekoratsiooni ja Mei—Peili koolkonna traditsioonid. Muide, kujundus sai eriaplausi, seda on juhtunud hiljemgi.

"Ringhoov", 1987. Režissöör Tõnu Virve, Kaie Mihkelson (Naine).

Oma esimest rolli mängis selles lavastuses ka praegune "Teater. Muusika. Kino" peatoimetaja Jüri Äärma. Töötasid viis aastat Noorsooteatri peakunstnikuna. Peale selle kujundasid lavastusi Draamateatris, "Estonias", "Vanemuises", "Ugalas". Mäletan neid hästi. Lembit Petersoni "Godot'd oodates" vaatasin vähemalt kümme korda, nii palju ei ole ma

"Karge meri", 1981. Režissöör Arvo Kruusement, kunstnik Tõnu Virve. Mikk Raude foto näinud ühtegi tükki. See oli avastus, kuigi teadsin Beckettit varemgi, sinu lakooniline ja samas ülitäpne lavakujundus on mul tänaseni silme ees. Mida mäletad tollasest teatrist? "Godot" oli noorte meeste — Lembit Peterson, Sulev Luik, Peeter Volkonski, Aleksander Eelmaa, Eero Spriit — programmiline rühmatöö. Nad tegid selle iseseis­ valt ja vaikselt valmis ning näitasid siis väikeses saalis teatri juhtkonnale, et kas võib seda seal ka päris etendusena mängida. Komissarov oli nõus ja määras mind kunst­ nikuks. Vaatasin proove ja hakkasin Lembitule peale käima, et ta viiks lavastuse üle Noorsooteatri suurele lavale, mis oli Jaan Tombi nimelises Kultuuripalees Salme tä­ naval. Arvasin, et seal, tühjal, kõledal laval pääseb idee võimsamalt esile. Lembit jäi nõusse ja lavastus oli mõjuv küll. Need mehed tõid eesti teatrisse uue hinguse, aga teater ei olnud küps seda vastu võtma ja toetama. Kuuekümnendate aastate jõuline sulaperiood oli selle aja tegijad riiklikult lubatud modernismi hoovustest pimestanud. Minule on üheks põnevaimaks tööks teatris olnud "Nõidkütt", kus kasutasin filmitrikke, elavat tuld ja ehedat vihmasadu, suitsu ja tuult. Enda arvates suutsin

» Luukas". Ain Lutsepp (Luukas). "Luukas", 1993/2000- Režissöör Топи Virve. Jürijäwet (Albert), Ain Lutsepp (Luukas)a Ita ja EverIta Ever (Liisbet). (Liisbet). "Firameimage " fotod

• \ Wfi щ +,к , '» ^

ffljif'»^ЩИ v, --"vw-.v» j.

ft У '* И ЗеЖ s

вРяиИ F * " ' ЙЙ *"•

9 ooperi filosoofilist tagamaad väljendada, ühendasin modernse lavapildi ajalooliselt täpse kostüümiga. Uurisin muuseumides paar kuud selle lavastuse kujunduse loo­ miseks ajaloolist tausta. Teine meeldejäävam töö on ballett "Kalevipoeg". Ka selle töö taga oli põhjalik etnograafiline uurimustöö. Lavastuse valgusrežiid Tiit Härmiga tegime paar näda­ lat, öösiti. Tiit oli tööhull. Vist üle neljasaja valguse oli lavastuses, esimesi kordi teat­ ris kasutasime valguse programmeerimisel arvutit. Üldse olen ma kujundanud ligi sada teatrilavastust. Kui sain üleliidulise tunnustuse — mind hinnati paar aastat jär­ jest Liidu parimaks teatrikunstnikuks —, lahkusin teatrist ja läksin tööle "Tallinnfilmi". Mui ei olnud enam teatrikunstnikuna midagi erilist öelda. Film on muidugi igaühe unistus, kuid kõik väidavad, et filmikunstniku töö on ränkraske. Oled teinud kümnele mängufilmile kunstnikutöö, need on visuaalselt uhked filmid. Tundub, et sinu töö oli kõige keerulisem Grigori Kromanovi ""Hukkunud Alpinisti" hotelli" ja Arvo Kruusemendi "Karge mere" juures. Millisena sa nägid ja näed praegu filmikunstniku rolli? ""Hukkunud Alpinisti" hotell" on väga hea film ja "Karge meri" halb film. Mõnikord harva, kui on väga hea meeskonnatöö, võib ka kunstnik lisada fil­ mi mõne pisikese episoodi. Filmis "Surma hinda küsi surnutelt" juhtus see nii: leid­ sin arhiivist Eesti piiripunkti foto — ühel pool sini-must-valge piiripunkt, teisel pool palkidest onn ja loosung «Privet rabotšim zapada!» Ütlesin Matile, et kirjuta üks stseen, mis toimub piiripunktis. Ta tegigi stseeni- kese ja ma ehitasin Eesti piiripunkti Leningradi lähedale raudteele. Päris uhke tunne oli — ikkagi aasta 1975. Lavastaja Kaljo Kiisk oli väga närvis, aga venelased ei saa­ nud sellest midagi aru. Mäletan, et 1980. aastal olümpiamängude ajal tehti Moskvas linnade märgid, Tallinnale kolme lõviga, Eestis korjati need märgid aga ära. Sa olid väga hea teatri- ja filmikunstnik, said mitmeid auhindu. ""Hukkunud Alpinisti" hotelli" eest võitsid ulmefilmide festivalil Itaalias kunstnikupreemia, teatrikunstnikuna tulid preemiad. Miks sa hakkasid lavastajaks? Igal loojal on oma teema. Teema, mis otsib lahendust. Kui ma tegelesin maali­ kunstiga, olin ma iseenda dirigent. Lavastuskunstnikuna oled instrument orkestris, mitte dirigent. Hing igatses aga leida lahendusi oma teemale, mis oli selginenud. Lavastajana saan ma seda teha, aga sellel on muidugi oma hind. Milline on sinu loomemeetod? Alati, kui alustan tööd filmis või teatris, ütlen endale: "Ma olen loll." Koik eelnevad kogemused ja saavutatu kaotavad uue töö alguses minu jaoks väärtuse. Olen valge leht, alustan iga tööd, nagu see oleks mu esimene. Alustan nullist, ma ei tea midagi. Väga tähtis on esimene emotsioon. Lähenen uuele näidendile või stse­ naariumile — uurin tausta, ajaloolist materjali, avan ühe kihi, siis teise, kolmanda. Eesti dramaturgias avaneb tavaliselt pärast esimest kihti tühjus, sellepärast ma enam meie dramaturgiat ei kasuta oma loomingus. Maailmas tuntud dramaturgi, islandlase Gudmundur Steinssoni materjaliga «Luukas» sain ma hamba verele. Taga­ si minna ei ole enam võimalik. Vaikselt imbun ma dramaturgilisse materjali või teemasse. Lugu ja karakterid imevad mind enda sisse, ma kaotan oma isiku, identiteedi. Materjal hakkab mind vedama ja haarab mu endaga kaasa. Ma ei tea kunagi, kuhu ta mind viib, lasen ma­ terjalil end kanda. Ma ei tea, millega see lõpeb ja milline on lõpptulemus. Loomeprot- sess kestab seni, kui tõuseb esietenduse eesriie või saalis kustub filmi esilinastuseks valgus. Siis oled ta käest andnud ja teos hakkab elama oma elu. Oli selline lugu. Üle paari aasta olin tegelnud paekivi filmiprojektiga. Filmi tegemist toetas keskkonnaministeerium. Kantsler Rein Ratas küsib minult: "Härra Virve, kas te juba filmite?" — "Ma sisenen kivvi. Ma ei näe veel kivi." — "Selge," vastab oma ala professionaal mõistvalt ja on rahul. Mees teab, mida tähendab paekivi eestlasele. 10 Ma uurisin paekivi mitme ala eriteadlastega, sõitsin mitu suve mööda Eesti­ maad ringi, osalesin paekonverentsidel. Lõpuks kirjutasin ligi aasta stsenaariumi. Ülemöödunud aasta algul sain lavastusprojekti valmis. Ja film? Taotlesin filmi tegemiseks tootmistoetust ja sain Eesti Filmi Sihtasutuse eks­ pertkomisjonilt vastuse: "Sellel filmil puudub publikuhuvi." Saatsin järelepärimise, et mille põhjal on selline otsus. Vastust ei ole tulnud tänaseni. Aga kivil on aega. Mida sa arvad meie riiklikest toetusfondidest, nende tegevusest? Minu arvates on eesti filmi edendamise juhtfiguure teatrimees Jaak Allik. Oli ju tema, kelle järjekindla asjaajamise tulemusena asutati ajakiri "Teater. Muusika. Kino". Teatrimehena ja tolleaegses situatsioonis paarkümmend aastat tagasi oli õigus­ tatud, et esmajärjekorras oli teater. Levija mõjupotentsiaali arvestades oleks tänapäeval õigustatud ajakiri "Kino. Muusika. Teater". Miks see nii ei ole, selles on kõige rohkem süüdi kinomehed ise, kes sel ajal, kui oli õige astuda sisse Euroopa filmiraha-fondide avatud ustest, käisid Toompeal filme põletamas või sisenesid kõikvõimalikesse riigiinstantsidesse ükstei­ se peale kaebama. See oli Allik, kes püüdis ihu ja hingega käivitada rahvuslikel teemadel ajaloo­ lisi mängufilme: Elmo Nüganeni "Nimesid marmortahvlil" Vabadussõjast ja Mikk Mikiveri "Lenduri noorust" eesti rahva küüditamisest. See oli Allik, kes lõi jõuga Eesti Filmi Sihtasutuse. Mitte millegi eest vastutav ja põhiliselt endale raha jagav ekspertkomisjon aga jõudis Eesti filmitootmise suruda katastroofiliselt kriitilisse seisu. Praegu on olukord Eesti Filmi Sihtasutuses muutunud. Konkreetsemaks. Siht­ asutuse ideoloogilise ülesehitusega tegeleb ja ka vastutab konkreetne inimene — pea­ ekspert. Kuigi see süsteem loodi alles mõni kuu tagasi, on näha positiivseid tulemusi — toimuvad avalikud projektide kaitsmised. Näib, et stuudiotel on võimalus hakata oma tegevust pikemaajaliselt planeerima, milleta rahvusvaheline koostöö oli välista­ tud. Laialivalguva vastutusega ekspertkomisjonil oli võimalus iga konkureeriv pro­ jekt põhja lasta, mida ka tehti. Peaeksperdi pea kohal ripub aga praegu ka kirves. Asi on nimelt selles, et uuest põhimäärusest ei tahetud kõrvaldada ülemaailmselt aktsepteeritud normi — nõukogu liikmed ei tohi kuuluda huvitatud isikute ringi. Praegu võivad nõukogu liikmed põhimääruse kohaselt peaeksperdi vallandada, kui ei meeldi tema otsused, lihtsamalt öeldes, kui ta ei toeta nõukogu liikmetele kuuluvate firmade projekte. Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitalis kehtib kontrollimatu ring­ kaitse. On loomulik, et jagatakse toetust ka õtse iseendale. Kultuurkapitali seaduse kohaselt peab Kultuurkapitali nõukogu, mille esimees on kultuuriminister, sihtkapi­ talide otsused kinnitama. Tegelikkuses on see formaalsus, sest esitatud proteste nõu­ kogus ei arutata. Kultuuriministeeriumis töötab levikomisjon, kes põhikirjaliselt toetab välis­ maa filmide sissetoomist ja eesti filmide festivalidel esindamist. Eesti filmide levita­ mist levikomisjon ei toeta. Miks, ei saa ma aru. Eesti filmi tänane olukord? Enamik eesti filmitegijaid on saanud oma koolituse Moskvas ja nad moodus­ tavad kinnise ringi. Kujuta ette, veeta viis aastat, mis on isiksuse kujunemise loova­ mad aastad, hoopis teises kultuurikeskkonnas. Nõukogude ajal oli filmimeestel oma minister. See on nii, nagu oleks maali­ kunstnikel oma ja graafikutel oma minister, umbes sama arv oli filmiloojaid. Suured Moskva rahad tegid filmimeestest üleolevad, aga samas eesti kultuurist väljaspool

11 asuvad inimesed. Sellest tulenevalt põevad filmitegijad kõige teravamalt läbi identi­ teedi kriisi, mis muidugi on iseloomulik kogu praegusele eesti ühiskonnale. Noored peaksid minema välismaale õppima, sest ei ole midagi õppida ini­ mestelt, kes põevad. Eestis puudub dokumentaalfilmi žanr, nii nagu mina dokumentalistikast aru saan. Nagu puudub ajalooline maal. See tuleb alles luua. Arvan, et varsti, lähiajal kõik muutub. Filminišš on avatud, kuid mitte kauaks. Millega sa praegu tegeled? Olen dokumentaalfilmi "Identiteet" produtsent. Filmi eesmärk on aidata ehi­ tada üles eestlaste oma identiteeti. Viiekümne kahe minuti jooksul kulgeme koos meie esiajast tänapäeva, uurides eestlaste identiteeti. Filmi tootmist toetavad rahaliselt Hollandi Kuninglik Saatkond, Haridusmi­ nisteerium, Rahandusministeerium ja Rahvastikuministri Büroo ning film valmib sellel aastal Rahvusarhiivi, Filmiarhiivi, Riigi Ajalooarhiivi, Eesti Rahva Muuseumi, Kir­ jandusmuuseumi, Ajaloomuuseumi, Tartu Ülikooli muuseumi, Pärnu muuseumi, Balti Kolledži Sõjamuuseumi, Spordimuuseumi ja TV 1 kaasabil. Nagu sa näed, ei ole praegu, oktoobris, mil me vestleme, nimekirjas Kultuuri­ ministeeriumi ega selle filmifonde, sealhulgas ka Kultuurkapitali. "Freyja Film" on omandanud islandi kirjaniku Ölafur Haukur Simonarsoni teose "Victoria ja Georg" ekraniseerimisõigused ja sõlminud mängufilmi tootmiseks koostöölepingu Islandi suurima filmistuudioga ja Taani stuudioga, millega koos tootsime mängufilmi "Luu­ kas". Eesti Filmi Sihtasutus on eraldanud rahvusvahelisele koostöö-mängufilmile arendustoetust. Olen selle filmi kaasstsenarist ja lavastaja. Ma ei ole tükk aega lavastanud. Ilmselt peab enne filmi alustamist teatris la­ vastama, sellesama näidendi. Kindlasti ei tule see aga sama kontseptsiooniga kui film.

Küsinud SULEV TEINEMAA

TÕNU VIRVE on sündinud 18. juunil 1946. aastal Võrumaal, Rõuges. Lõpetas 1974 ERKI teatrikunstnikuna, töötanud 1975—1980 ENSV Riiklikus Noorsooteatris pea- kunstnikuna, 1980—1990 "Tallinnfilmis" kunstnik-lavastajana. 1990 asutas ta stuu­ dio "Freyja Film", olnud selle kunstiline juht ja aastast 1994 juhatuse esimees. Kujun­ danud meie teatrites umbes 100 lavastust, olnud kunstnik-lavastaja kümne mängu­ filmi juures. 1987. aastal debüteeris režissöörina lühimängufilmiga "Ringhoov". La­ vakujundusi: Abby Manni ja Kalju Komissarovi "Protsess" (1975, Noorsooteatris), Samuel Becketti "Godot'd oodates" (1976, Noorsooteatris), Raimo Kangro ja Andres Valkoneni "Põhjaneitsi" (1980, "Vanemuises"), Mati Undi "Peaproov" (1981, Szol- nokis), Mats Traadi "Päike näkku" (1982, TRA Draamateatris ja Moskva Malaja Bronnaja teatris), Isaak Babeli "Maria" (1986, TRA Draamateatris), Sergei Prokofjevi "Romeo ja Julia" (1990, "Estonias"), Charles Gounod' "Faust" (1996, "Vanemuises"). Filmid: 1972 "Laulab Tallinna Kammerkoor" (kunstnik; kontsertfilm, "Eesti Tele­ film", rež Maie Kivita); 1973 "Eesti rahvalaulud" (kunstnik; kontsertfilm, "Eesti Te­ lefilm", rež Maie Kivita); 1974 "Igavene tuli" (kunstnik; kontsertfilm, "Eesti Tele­ film", rež Elmo Lööve); 1975 "Tantsib Tiit Härm" (kunstnik; ballettfilm, "Tallinnfilm", rež Ulo Tambek); 1977 "Surma hinda küsi surnutelt" (kunstnik; mängufilm, "Tallinnfilm", rež Kaljo Kiisk); 1979 ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (kunstnik; män­ gufilm, "Tallinnfilm", rež Grigori Kromanov); 1979 "Tantsib Tiiu Randviir" (kunst­ nik; ballettfilm, "Eesti Telefilm", rež Mai Murdmaa); 1980 "Metskannikesed" (kunst­ nik; mängufilm, "Tallinnfilm", rež Kaljo Kiisk); 1981 "Karge meri" (kunstnik; män­ gufilm, "Tallinnfilm", rež Arvo Kruusement); 1983 "Nipernaadi" (kunstnik; mängu­ film, "Tallinnfilm", rež Kaljo Kiisk); 1983 "Lurich" (kunstnik, mängufilm,

12 "Luukase" tegijad, stsenarist Guamun- dur Steinsson, heli­ looja Lepo Siimera ja režissöör Tõnu Virve, Islandil 1994. aasta suvel. Mait Mäekivi foto

"Tallinnfilm", rež Valentin Kuik); 1985 "Naerata ometi" (kunstnik; mängufilm, "Tallinnfilm", rež Leida Laius); 1987 "Ringhoov" (režissöör; lühimängufilm, "Sojuztelefilm"); 1988 "Tallinna "Surmatants"" (režissöör ja kunstnik, "Eesti Kul- tuurfilm"); 1991 "Surmatants" (režissöör ja üks kunstnikest, mängufilm, "Freyja Film"); 1993/2000 "Luukas" (režissöör; mängufilm, "Freyja Film" ja "Frigg Film"); 1996 "Meditatsioon" (režissöör; muusikafilm, "Freyja Film"); 2000 "Identiteet" (pro­ dutsent; dokumentaalfilm, "Freyja Film", rež Kristjan-Paul Virve).

13 VOLDEMAR PANSO — 80 AASTAT SUNNIST

VOLDEMAR PANSO — KAAREL IRD DIALOOG

Voldemar Panso, 1969. Gunnar Vnidlnfoto

VEEL ÜKS DOKUMENT tal eetris olnud telesaate jutupool. Pilti loomu­ likult alles pole, sest uhiuut vahendit, video­ EHK KUIDAS JÄRGNEVAT linti ei olnud ETV-1 tookord veel "raisata". Enamik olid otsesaated. Ja õtse eetrisse läks LUGEDA? seegi hilisõhtune dialoog. Kuid saade oli ise­ enesest küllalt erandlik, tehniliselt uudne ja Kas on veel üldse olemas Panso või Irdi keerukas. Tegemist oli nn telesillaga Tartu— autentseid tekste, mis pakuksid üldisemat Tallinn: vestlejad füüsiliselt ühes ruumis kok­ huvi, kuid mis seni veel trükkimata? Tõenäoli­ ku ei saanudki, ülekandejaama buss seisis selt üpris vähe. Täpselt ei tea, sest pole Kirjan­ Tartus "Vanemuise" juures, kus Ird istus oma dusmuuseumis Irdi arhiivis otsimas käinud ja kabinetis; Panso aga asus Tallinnas, ETV stuu­ Panso isiklik arhiiv on vist veel siiamaani uuri­ dios. Teineteist jälgiti (saate)monitori ekraa­ jatele kogunisti suletud (miks küll!?). nilt. Toimetajana seisin Panso juures kaamera See siin on üsna omapärane dokument. kõrval, eetrisse ütlesin algul vist ühe sisseju­ Tekst helilindilt, millel on säilinud 1968. aas­ hatava lause. Küsimused olid vastajatel käes 14 sedelitena ja nad ise esitasid neid teineteisele nenud muljetamistega, kandsid need saated kordamööda. nime "Teatrikuu repliigid". Just tänu nimeta­ Kes need küsimused välja mõtles? Kar­ tud telemajasisesele pingele on meil nüüd ole­ dan, et mina — mu praeguse pilguga vaada­ mas see teatrilooline helilint. Tulin vist ise selle tes ongi need ühe 22-aastase teatrihuvilise te- peale, et "kui nüüd ka veel kellelgi midagi lepiiga küsimused, küllaltki ninakad ja pea­ õiendada on, siis olgu vähemalt tekst sõna­ liskaudsed. Ning professionaalses mõttes vist sõnalt olemas", st saaks tagantjärele mingeid mitte kõige produktiivsemad, kõige sisulise­ ütlemisi kontrollida ja argumenteerida. Kas maid jätke võimaldavad, nagu nüüd näen. ma olin juba nii tark, et mõtlesin ka Panso ja Ega ma olnudki siis veel miski asjatundja, isegi Irdi jutu kui teatriajaloolise väärtuse säilita­ mitte teatri köögipoolele ligipääsenu, kuigi misele? Tahaksin loota, aga ei saa olla selles teatriinimestega teretuttavaks saada teletöö päris kindel — kui palju noor inimene ikka muidugi võimaldas. Siiski mäletan, et neid ajaloo peale mõtleb! Vähemalt ei jätkunud mul küsimusi ei lasknud ma käiku päris omapead, mõistust seda "eratellimusel" ja, paradoksaal­ vaid arutasime-valisime neid koos Evald ne küll, salaja salvestatud lindikarpi kaasa Hermakülaga, kes töötas sel ajal ETVs ja oligi haarata, kui ma mais 1968 telemajast lahku­ üks tolle veidravõitu saate initsiaatoritest. Saa­ sin. Lindi leidis Kalju Orro mu juhatuse järgi te ajal istus Evald "Vanemuise" juures ülekan- telearhiivist üles alles 1980. aastal, kui ta hak­ debussis ja oli Tartu-poolse pildi režissöör. kas Panso 60. sünniaastapäevaks kassetti Tallinnas juhtis puldis saadet Helle Karis koostama (esimene anti välja, teine kassett, (Murdmaa), hilisem filmirežissöör. kuhu ka see dialoog oli planeeritud, jäi tolla­ sel Teatriühingul tegemata). Õnneks lindistas Niisugune noortepunt siis selle asja Kalju selle oma isikliku arhiivi jaoks ümber. ette võttis ja, tõtt-öelda, sugugi mitte üksnes Ja kirjutas nüüd maha (originaali pole telear­ korüfeede eneste pärast. Ega me suurte isik­ hiivist hiljem enam leitud), Orro on muide suste kaasaegsetena nende suurust alati mõis­ mõlema, Irdi ("Vanemuise") IV stuudio (lõ- ta ega taipa ka jäädvustada. Oli oma väike asi petamisaasta 1971) ja Panso VII lennu (1976) ajada meilgi. Pean seda lühidalt mainima, et poiss. saaks selgeks saate "Teatrikuu repliigid" pi­ sut imelik pealkiri ja olukord, mis üldse tin­ Mis silmadega nüüd seda teksti loen? gis jutuajamise lindistamise. Olin 1967. aasta Kõigepealt — tema väärtus on Irdi ja Panso, sügisest teinud saatesarja "Teatrirepliik", mil­ tänaseks kultuuriloolise müüdina aina oma­ les õtse pärast etendust rääkisid oma teatri- vahel vastandatud ja ka tegelikult muidugi muljetest vaatajad, mitte profid (tõsi, hoolikalt kahe väga erineva teatrimehe üllatavas uni­ ja ühekülgselt valitud publikuesindajad, noo­ soonis esinemine. Loen seda dialoogi kui d i p- remapoolsed haritlased, näiteks: Rein Saluri, lomaa tia kullafondi kuuluvat jutuajamist. Vaino Vahing, Peeter Tulviste, Kalju Kass, Pinged nende vahel olid kahtlemata olemas, Asser Muru tar, Peeter Vihalemm, Toomas Ala­ kuigi 1968. aasta kevadeks vist veel mitte ha­ talu, Jaak Allik, Ustus Agur, Paul-Eerik Rum­ ripunkti jõudnud. Miks nad üldse nõustusid mo, Enn Roose, Boris Tamm, Kuldar Sink, Rein kahekesi saatesse tulema, mõtlen ma nüüd. Marvet jt. Kui mõni nimi siit assotsieerub Kas peibutas saate uus vorm, "tehniline ime"? nüüd siiski teatriga, siis olgu täpsustatud, et Nad mõlemad olid uudishimulikud natuurid nende isikute otsene side teatriga tekkis mõ­ •— hilisemas elus oli mul õnne seda näha. Või nevõrra hiljem). Kui saatesarja "alternatiivne", motiveeris neid, vastupidi, oma klassiku-staa- st ametlikku ideoloogiakaanonit eirav sisu tuse kohustuste tajumine? Aga äkki meeldi­ muutus ETV juhtidele (ja eelkõige juhtkonnale sid just "antavad olud", situatsioon, kus nad meie peale kaevanud isikute jaoks) juba häi­ ei pidanudki ühes stuudios viibima, said aga rivalt silmatorkavaks, sai meie esinejaid süü­ ometi meie teatrikogukonnale demonstreeri­ distada ka lihtsalt teatrialases ebaprofessio­ da oma kuninglikku üleolekut sosistatavatest naalsuses, mis oli ilmselt õige, kuigi saadete "vastuoludest"? Hermaküla on oma viimasel eesmärk oli iseenesest pisut teine. Kunsti- ja eluaastal antud intervjuus (ilmub aastaraama­ kirjandussaadete peatoimetajale Enn Vete­ tus "Teatrielu '99") küll meenutanud, et meie maale tehti igatahes peapesu ja sari taheti ära temaga lootnud tollal neid "vängeid vaname- lõpetada. Kuid Vetemaa, kaval ja liberaalne, hi" saatesse kutsudes, et ehk lähevad omava­ tolle aja ideaalne ülemus, pakkus mõlemale hel riidu... Mina nii nooruslikku kahjurõõmu poolele, "üles" ja "allapoole" välja kompro­ nagu ei mäleta. Mäletan pigem, et saatejuhi­ missi — varsti tuleb teatrikuu, las sel kuul na ma vist pelgasin seda pisut. Aga tõesti — esinevad meil ainult professionaalid. Nii teh­ "nad olid sellest üle", nagu on Evald sõnasta­ tigi. Et siduda korüfeede vestlusi siiski ka eel­ nud 1999. aastal.

15 Kas saab ainult diplomaatilise viisaku­ se tujus lendu lasi (aastatel 1920—1933 tegut­ sega seletada vastastikuseid pöördumisi täna ses Draamastuudio teatrikool). Niisamuti nii naljakana tunduvas vormis — "seltsimees näen nüüd, et Ird oma GITISe õppemetoodi­ Ird", "seltsimees Panso"? Kui ka ajamärgili- kat põhjalikult tundvaid assistente mitmu­ ne "seltsimees" asendada mõttes "härraga" — ses mainides lihtsalt uhkeldab, tegelikult oli ikkagi ootamatult tseremoniaalne ja ametlik. tal niisuguseid assistente I stuudio ajal üks ja Kas kujutleksime praegu kolleegide omava­ ainus — Endla Hermann. Loomulikult ei vä­ helisi pöördumisi laadis "härra Normet..." — henda seesugused faktitäpsustused Panso ja "härra Komissarov"? Või "härra Pedajas" — Irdi haaret. Mis nende arutelust tänapäeval­ "härra Nüganen"? Kas mõjus olukorra "ste­ gi kehtib, mis aga mõjub vaid ajamärgina, võib riilsus", reaalse vestluspartneri puudumine? iga lugeja ise otsustada. Või muutis telekaamera tollal inimesi üleüld­ Nad olid tookord väga heas vormis. Ird se jäigalt pidulikuks? Isegi nii vabalt oma pea­ võib-olla elu parimas. 1968. aasta märtsis oli ga mõtlejaid ja omatahtsi käituvaid isiksusi, ta 58-aastane, kuid väga vastuvõtlik uutele nagu siin kõnelejad? Igatahes palun neid pöör­ ideedele. Kohe hakkasid eesti teatris saabu­ dumisi lugeda vähimagi irooniata. Ei olnud ma murrangulised ajad, nn teatriuuenduse seda tollal nende alltekstis, ärgu olgu seda aastad. Irdil kui patroonil oli sellega teatavas­ nüüd ka meil — asjata üleolekutundena oma­ ti pistmist. Panso kooli III lend (lõpetas 1968), aegsetest ässadest. kelle kevadist elluastumist õpetaja ise saates Kummagi mehe erinev iseloom ja esi- mainib, tõi meie režiisse J. Toominga, K. nemisstiil tulevad siit siiski päris hästi esile: Komissarovi, R. Trassi. 47-aastane Panso ise Irdi lahtisem-heietavam mõttekerimine, Panso ütles aga tol märtsiööl pärast saadet heatuju­ napim, suletum, sõnastuse paradoksaalsele lisena taksosse istudes: "Täna lõpetasin [või efektile ja ütluse meeldejäävusele rajatud kõ­ "andsin üle"? — R. N.] "Kevade" dramatisee­ neviis. Mõlema mõttekäikude selgust annab ringu ja tegin osade jaotuse. Kas tahate teada, tänaste teleintervjuudega võrreldes päris imet­ kes hakkab Tootsi mängima? Mikk Mikiver... leda, tundub, et eesti lavastajate eneseväljen­ Üllatus, eks ole? Täna oli hea päev. Hurraa!" dusoskus on pärast Pansot-Irdi (üksikuid tä­ Ja "Kevadest" (1969) sai mäletatavasti nii naseid erandeid välja arvates) kõvasti alla Panso enda kui ka üldse 1960. aastate tähtla- käinud. Pangem seejuures tähele Panso nau­ vastusi. ditavalt professionaalset üldistusjõudu ja Irdi Loen nüüd saate teksti ja mõtlen: Panso ergast avatust ning sagedasti ilmnevat tarvet oletused kaugema tuleviku suhtes ehk "aas­ põigata oma jutus sotsiaalsele, elukorraldus- tate perspektiivis" on oma väga täpse sõnas­ likule tasandile. tusega hämmastavalt läbinägelikud. Talle en­ Muidugi, küllap nad ehk pisut posee­ dale oli siis häid loomingupäevi jäänud vä­ risid ka, edvistasid näiteks vastastikku oma hem kui üheksaks aastaks. Tänavu 30. no­ välismaakogemusega. Ajal, kui enamik nõu­ vembril tähistame Toompeal lavakoolis juba kogude televaatajaid polnud käinud üheski Panso 80. sünniaastapäeva. Temanimelise välisriigis —ja kes oligi, siis ikka kõrvalekal­ preemia peaks saama keegi lavakunstikooli dumist mittevõimaldavate üldturismi mars­ XX lennust, ta õpilase (Komissarovi) õpilase ruutidega gruppides •—•, lendavad siin kerge (Nüganeni) õpilane. Panso neljas põlv. "Kaa­ enesestmõistetavusega üksteise võidu: Lon­ rel Ird •— 90" läks mullu augustis õige vaik­ don, Berliin, Praha... teatrid, koolid, akadee­ selt mööda. Ebaõiglaselt vaikselt. Tähistagu miad... Aga teisalt, see ju oli tõepoolest nende järgnev publikatsioon siiski mõlema "kange ehe isiklik kogemus, nendele meestele oli lai nuabrimehe" unustamatust. maailm siiski kättesaadav. Ja järelikult — prae­ gustel noortel pole põhjust kahtlustada eesti teatri tookordsete liidrite vaadetes dogmaati­ REET NEIMAR list piiratust või provintslikkust. Neis kahes oli suurt joont. Vahel harva koguni selle suu­ rejoonelisuse eelistamist pisikese faktipuru täpsusele. Imelik isegi mõelda, et minul tuleb nüüd tõe huvides üksikuid Panso ja Irdi väi­ teid parandama hakata. Seda ma tookord saa­ te ajal küll ei arvanud. Aga nii see on, tollal ma ei teadnud, aga nüüd tean, et Eskola teat­ risse jõudmise ajal teatrikool Eestimaal siiski ei puudunud, nagu Panso efektse vastu- 16 ETV saade "TEATRIKUU REPLIIGID // 18. märts 1968

Voldemar Panso: Tere õhtust omalt Mulle tundub, et on vist kaks erinevat näh­ poolt. Tere hilisõhtust. Asume siis küsimuste­ tust: ühelt poolt teatrikülastaja demokratisee- le vastamise juurde: Kas teie arvates on ole­ rumine. Kui vanasti oli üks väikene ring ini­ mas mingi vahe noortele tehtava teatri ja mau mesi, kes pidevalt teatris käis... näiteks Tal­ teatri vahel? Milline? linnas, mõelda kui palju oli vanasti aastas Kogemused näitavad, et noortele tehtav tea­ esietendusi, — väiksem ring inimesi, kes tah­ ter peab olema noor, eksperimenteeriv, vaim­ tis kogu aeg uusi lugusid näha —, siis nüüd ne, paindlik. Ta peab olema noorte mõttekaas­ on läinud väga laiaks see teatripublikum, ning lane. Ta ei tohi labastada maitset. Muu teater paistab, et selline demokratiseerumine toimub võib ka muud teha. Nii, ma lõpetasin. Seltsi­ üle maailma. Vähemalt viimasel Berliinis toi­ mees Ird vast jätkab... munud Brechti-dialoogil oli sellest juttu ja Kaarel Ird: Mnjah, sellega on kõik väga toodi näiteid ka teistest maadest. See tendents õieti öeldud. Ma tuletaksin siin meelde veel vana Stanislavski sõnu, kui tema käest küsiti, kuidas tuleb lastele teatrit teha. Ta vastas ju teatavasti, et lastele tuleb veel paremini män­ gida kui täiskasvanutele. Muidugi, praktikas on siiski veel üks teine probleem: noori teatri­ külastajaid peaksime vaatama vist niisama diferentseeritult nagu vanu. Ka noorte hulgas on mitmesuguseid vaatajaid. See, mida seltsi­ mees Panso siin nimetas, on muidugi kõige erksamate vaimsete huvidega noorte teatri- ideaal, ja siin meie kogemus langeb täiesti ühte. Kuigi "Vanemuine" ei ole ju spetsiaal­ selt noorsooteater olnud, on meil just niisu­ gused lavastused nagu näiteks "Valtoniana" või "Suits pööriööluhtadel", seega "Vanemui­ se" kõige ebatavalisemad etendused, just noorte hulgas äratanud suurimat tähelepanu. Sama me märkame praegu näiteks "Kontras­ tide", Vilimaa balletiõhtu puhul, et noori hu­ Kaarel Ird oma "Vanemuise" töökabinetis 1980. vitab eksperimentaalne laad... Sama juhtus aastate algul. meil kunagi Tambergi "Ballett-sümfooniaga", Peeter Sirge foto mis püsis üllatavalt kaua repertuaaris ja lei­ dis väga sooja vastuvõtu jällegi noorte seas. Nii et, jah, üks osa noori nõuab niisugust teat­ aga tähendab, et etendustele tuleb küllalt pal­ rit. Teine osa noori aga käib Tallinnas väga 1 ju teatriga veel vähe kokku puutunud publi­ suure hooga vaatamas "Kriminaaltangot" . Ja kut, kes võtab asja lihtsamalt, kes tuleb teat­ meil Tartus umbes samasuguse vaimse nivoo­ risse vaid süžeed jälgima. See on üks nähtus. ga asju. Teiselt poolt on aga teine osa publikut, alati suurema nõudlikkusega, kes on seda juba Teatri üldised arengusuunad ja ten­ kõike näinud, kes tahab midagi uut. Ja jällegi dentsid, naga neid kogu maailmas paistab, et see uudsuse- ja eksperimendihu- võib märgata? viline publik on tekkinud üle maailma, sest kõikjal on tekkinud teatrite juures peale suur­ 1 Mõeldud on E. Ranneti näidendi lavastust te saalide veel väikesed saalid. Üle maailma. (I. Tammur) Draamateatris (1968). — R. N. Ja Euroopas on kõigis uutes või ehitatavates 17 teatrihoonetes reeglina nüüd ka väike saal. Ja Millest on teie arvates tingitud sise­ eks see ole meiegi praktikas juba tuntud... ma mise täpsuse puudumine, ka mõtte-ja mõtlen siin Noorsooteatri etendusi Kadrioru sõnaintensiivsuse puudumine meie lossis ja Tallinnas Draamateatris monoloogi­ näitlejate mängus? de esitamise väikest ruumi.2 Paistab, et hak­ Mulle näib, et režii ebatäpsus tingib mõtte kab publiku diferentseerumine. Nii et kaks ebatäpsuse ning pealisülesande ja läbiva te­ tendentsi — demokratiseerumine ja diferent­ gevuse ebamäärasus ja loidus tingib ka näit­ seerumine, mulle näib. lejal nii mõtestatud tegevuse kui ka sõnalise Voldemar Panso: Irdi väidetele ei ole tegevuslikkuse puudumise. See on vahest se­ just palju juurde lisada. Mulle tundub ainult, letatav režiikunsti diletantlikkusega, mis on et teatri enda arengus näib olevat kaks mo­ veel algusaegade pärand meie noores teatri­ menti, mida peaksime omavahel eristama. Kui elus, sest õpetatud režii traditsioon meil puu­ me ütleme, et teater kordab aina varem olnut, dub, ja seda viga, seda kunsti ebatäpsust ei kuid kogu aeg uues kvaliteedis, siis ilmneb, saa arstida üleöö, see on seotud terve teatri­ et on olemas kaks mõistet: uus, uudne ja selle kultuuri arenguga. vastand — moodne. Uus-uudne on alati see, Kaarel Ird: Kindlasti on selles, mida mis tuleb ja moodustab terve laine, värsken­ seltsimees Panso siin ütles, üks põhjus, aga dab teatrit ja teatrimälu, annab talle uut elu­ mulle tundub, et selsamal asjal on ka veel tei­ jõudu. Kuid selle kõrval käib tihti moodne, ne külg. Mulle näib, et osa meie näitlejaid ikka see on selline trikitav-nipitav teater, mida eile veel armastab mängida rohkem tundeid kui ei olnud ja mis homme on juba surnud. mõtteid. Tunnet mängida on näitlejale alati ja igal pool meeldinud, sest seda on kergem mängida, aga sellel mänguviisil on terve rida 2 Draamateatri väike saal avati 1967. aastal J. Smuuli puudusi, mida näitab ka esitatud küsimus. "Monoloogide" esietendusega. Kadrioru lossis män­ gis Noorsooteater J. Kilty "Armast luiskajat". —R. N. Teine asi — mul on niisugune mulje jäänud, kui olen saanud vaadata mujal maailmas teat­ reid, et kõiki neid iseloomustab üks eriline Kaarel Ird 60. aastate algul. joon: see on määratult suurem näitleja kont­ sentratsioon laval kui keskmiselt meil. Just tohutu vaimne kontsentratsioon. Praegu ker­ kib silmade ette kas või viimastel aastatel Euroopas laineid löönud "Draakoni" lavastus Berliini Saksa Teatris, Benno Bessoni lavastus. Kui sealset kangelast meenutada, siis tema sarnaneb väga vähe sellele romantilisele punnkangelasele, keda meie laval vahel kõ­ misemas võib kuulda. Saksamaal rabab näit­ leja oma ääretu täpsuse ja kontsentratsiooni­ ga, mis kaasneb suure füüsilise vabadusega. Mõnikord isegi vaatad, et peategelane on la­ val kuidagi loid, vaikne, aga see vaimne pin­ ge on tal ikkagi sees. Seda võib märgata ka inglise teatris, seda võib märgata prantsuse teatris. Ja siit tuleb muidugi see mõttetäpsus. Need on vist Brechti sõnad, et näitleja oskab mängida küll õnnetut armastust ja kaotatud lahingut, aga mängida kaotatud mõtet ta pa­ hatihti veel ei oska. Eks eesti laval ole sellel ka oma põhjused •—• niisuguste teostega ole­ me veel vähe kokku puutunud. Meie drama­ turgia on sagedasti olnud oma tekstilt ka nii lõtv ja lodev, nii mõtetevaene ja primitiivne, et ega näitleja pole saanud selle põhjal ka õiget kooli. Ma arvan, et need kaks asja täiendavad teineteist. Teater on sünteetiline kunst. Kas ta praegu areneb edasi veelgi sünteetili• semaks või on võimalik mingi tagasi­ tee diferentseeritud teatri poole? Selles küsimuses lõplikke retsepte mina küll ei julgeks anda. Näiteks üks sünteetilisemaid teatreid Nõukogude Liidus on kindlasti Taganka teater, Ljubimovi lavastused, kus on ju nii tehnilised efektid ja valgusemängud kui ka tantsu-, laulu-, pantomiimi-ja muusikaele­ mendid kõik koos. Aga see on siiski üks või­ malik tee. Mulle isiklikult meeldiks näiteks Ibsen ilma igasuguse tehnika, muusika ja tant­ suta vahel väga. Vana hea draama tugeva kir­ jandusliku materjali põhjal on kindlasti alati vajalik ja õigustatud. Voldemar Panso: Ma arvan, et areng läheb ehk mitte diferentseeritud teatri poole, vaid diferentseeritud teatrite poole. Sest mida tugevamaks kujuneb iga teatri omapoolne kreedo ja mida vähem hakatakse järele aima­ ma seda, mis parajasti moes, seda omanäoli­ semaks lähevad teatrid ja seda rikkamaks saab teatrikunst. Kas kaasaja teatris on nn moto-meh- haniseeritud etendused vältimatud, st tehnika hakkab laval üha suuremat rolli mängima? Sõna "tehnika" puhul tahaks öelda, et vapus­ tab alati psühhotehnika, tähendab, näitleja si­ semine looming. Ja mulle tundub, et just see on laval alfa ja oomega. Tehnikat peab olema nii palju, kui see näitleja psühhotehnikale kaa­ sa aitab. Muidugi on erandetendusi, kus teater Voldemar Panso Toompeal, läheb nimme teist teed. Palun, seltsimees Ird. teatrikooli tunnis, 1969. Kaarel Ird: Ma arvan, et siin me hin­ Tõnu Saare foto nang langeb täitsa ühte. Mina tahaksin võrd­ luseks meenutada kolme "Hamletit" — oma­ aegset Ohlopkovi lavastust Moskvas, mis oli kordsel viisaastakul, ja Hamletit kui tegelast tõesti üks moto-mehhaniseeritud vaatemäng, pole siia üldse vaja. Minu arvates on igasu­ ja omaaegset inglaste "Hamletit", külaliseten­ gune tehnika teatris abivahend, ja ta ei asen­ dusena nähtud Peter Brooki oma, mis oli risti da iialgi näitlejat. Elav näitleja on laval ikka vastupidise printsiibiga lahendatud. Ning see kõige võimsam, kõige asendamatum ja kolmandana nimetaksin kas või meie Noor­ teatri kui kunsti suhtes kõige spetsiifilisem sooteatri "Hamletit".3 Kahe viimase puhul nähtus. Muidugi, meie uus "Vanemuise" maja saab midagi rääkida — ja kas või vaielda — on ka kõvasti mehhaniseeritud, aga mina ise ka Shakespeare'i "Hamleti" sisu üle. isiklikult vaatan nendele mehhanismidele — Ohlopkov armastas aga niisuguseid vägevaid pöördlavad ja mitmesugused tõstukid — kui motoriseeritud-mehhaniseeritud asju, üks­ lihtsalt abinõule, mis kergendab meie tehni­ kord ma kurja meelega ütlesin koguni tolle liste inimeste tööd, muudab etenduse andmi­ "Hamleti" kohta, et see on rohkem nagu aru­ se kergemaks. See on tehnika peamine üles­ anne nõukogude metallurgia arengust järje- anne. Näitleja psühhotehnika jääb ikka sel­ leks, millest teater elab. Kas ei või tänapäeval märgata min­ 3 Mõeldud on V. Panso "Hamleti" lavastust (1966). git väikekodanlikku stabilisatsiooni — R.N. elus? Teatri osa selles seisukorras? 19 Jah, see on muidugi tohutu suur probleem, seltsimees Pansol, sest viimasel ajal on "Sirp mis haarab kogu elu, ja siin jätkuks seda tee­ ja Vasar" meid mõlemaid kutsunud üles ki­ mat kümneteks ja kümneteks omaette kõne­ nos isetegevuslastena kaasa lööma. Küsimus lusteks. "Väikekodanlane" on lai mõiste, ja kõlab nii: Mida teie kui teatriinimene peate sagedasti võime kuulda, kuidas üks väikeko­ meie filmikunsti mannetuse peamiseks põh­ danlane hirmsasti noomib ja pahandab teise juseks? Milles näete väljapääsu? Noh, sõna väikekodanlase üle, tegelikult aga pada sõi­ "mannetu" ma lugesin muidugi paberilt, seda mab katelt. Või nagu Gorki "Väikekodanlas- ei ole mina tarvitanud. Juba lihtsalt viisaku­ tes", mis lõpeb ju autori järgi sellega, et lap­ sest jätan ma selle eesti kino kohta ütlemata. sed jõuavad oma eluhoiakutega täpselt sin­ Aga mulle tundub, meie filmimaailmas...võib­ nasamasse, kus isa oli, kui nad nii vanaks saa­ olla üldse nõukogude kunstis on spetsialisee­ vad. Väikekodanlase tohutu visadus seisneb rumise mõiste natukene segamini läinud või ju selles, et ta muudab lakkamatult oma vor­ imelik. Sellega ei ole asjad päris nii nagu mu­ mi, oma loosungeid. Ta kohanemisvõime on jal maailmas. Ma tean, et paljud Euroopa ni­ tohutult suur. Mitte väiksem kui paljudel mekad, silmapaistvad lavastajad töötavad "patsillustel", kes kuuldavasti isegi juba DT ühtlasi nii filmis kui ka teatris. Võtame saks­ purgis edasi elavad. Ja koos heaolu tõusuga lastest Engeli, võtame inglastest Tony tema paratamatult, jah, sööb end ühiskonda Richardsoni, võtame kas või Strehleri, de sisse. Ta tugineb niisugusel võimsal asjal nagu Filippo või Bergmani... terve rida... Need on bioloogilisel egoismil, väga tugeval ürgsel la­ niisugused mehed, kes lavastavad ooperit, destusel, mis on palju vanem kui inimese lavastavad draamat ja lavastavad ka filme. mõistus. Ja teater peab siin muidugi selle vas­ Need asjad on omavahel sugulased, ning tea­ tu rohtu otsima. ter ja film ei peaks meil mitte nii eraldi seis­ Voldemar Panso: On veel üks niisu­ ma. Aga praegu — mis mind häirib kõigi ees­ gune mõiste •— pahupidipööratud väikeko­ ti filmide juures? Kõige muu kõrval ka töö danlane ehk snoob. Mulle tundub, et see vorm, näitlejaga. Väljapääs? Noh, üks, ühekordne snoob, publiku hulgas võib teatrile olla üks väljapääs oleks kindlasti selles, kui seltsimees raskemaid pähkleid, sest ta on juba parajalt Panso võtaks ja teeks ühe filmi. Mina isikli­ tark, parajalt iseteadev. Snoobi äratada on kult kahjuks... olen juba nii vana, et minust kõige raskem. enam selle peale asja ei ole, hea, kui ma veel Milline osa teie loomingus on välis• hädapärast teatris suudan midagi ära teha. reisidel? Aga tegelikult peaksid vist tulema asjaarmas­ See võib muidugi olla väga individuaalne tajad ja päästma eesti filmikunsti. Paistab, et vastus, aga ma võiksin oma reisid kokku võt­ eesti film on Üksainukene kunstiliik, mis sün­ ta nii: parim osa sellest on tunda maailma ja dis ilma isetegevusfaasist läbi käimata, mis ennast maailmas. Tunda oma tugevust ja oma läks otsekohe niinimetatud proffide kätte, ja nõrkust. Maailma tunnetamine, maailmaga võib-olla selles seisnebki tema suurim nõrkus. tutvumine, see päästab vast kõige hullemast Voldemar Panso: Mulle tundub, et sel­ hädaohust, mis võib kunstnikku tabada — lele keerulisele küsimusele on seni kõige il­ provintsialismist. mekama vastuse ja lahendusteed pakkunud Kaarel Ird: Ma olen siin täiesti ühel Lennart Meri oma artiklis "Suur üksiklane", arvamusel. Igatahes üks asi on natukene kurb: millele tuleb alla kirjutada. Ja see on tõepoo­ et me oleme veel liiga vähe võimalusi and­ lest oluline, mis seltsimees Ird praegu ütles nud noortele tea tri tegelastele maailma möö­ — kino ja teatri tihedam liit, käeandmine tei­ da ringirändamiseks. Kasutan siingi võima­ neteisele tuleks ilmseks kasuks. Hiljuti tulin lust teha etteheiteid meie ametiühingule, kes just Prahast. Praha üks huvitavamaid teatreid organiseerib turismireise — peaks siiski orga­ on 250 kohaga Draamaklubi. Kõige elavam niseerima rohkem spetsialiseeritud reise noor­ sündmus praegu Praha teatrielus. Seal män­ tele teatritegelastele. Just niisuguseid, kus nad givad koos teatrinäitlejad, filminäitlejad ja saavad ka rohkem teatrit vaadata. Seda on kinorežissöörid — vahel on nad näitlejad, tingimata tarvis, sest vastastikuste kogemus­ vahel lavastajad, ja niisugune liit rikastab. te omandamisele on ju rajatud kogu maailma Barjääride kaotamine, see on ka minu mee­ kultuur. lest ainus õige tee. Ja et eesti kinos ei püütaks Siin on veel üks keeruline küsimus mul peos teha ainult kahte, ja kohe üleliidulist huvi — see puudutab meie filmi. Sellele on mul püüdvat filmi, see tähendab seda, et on kaks täna natuke raske vastata, ja ma arvan, et ka poega, ja mõlemad peavad geeniused olema.

20 Meil on siin üks terve küsimuste rida, mis vate noorte näitlejate vanusega? Nojah. Jäl­ kannab üldist pealkirja:Mi'rfa te arvate noorte legi üks raske küsimus. Igatahes lauljate kohta näitlejate ettevalmistussüsteemi kohta?Ta on ma tahaksin küll ütelda, et minu arvates on seotud mitme alapealkirjaga. Üldiselt võiks nii see täitsa ebanormaalne, et meil tulevad kol­ öelda, et süsteem ei ole kunagi eesmärk, vaid mekümneaastased inimesed esimest korda vahend, ja iga süsteem on halb, kui ta muu­ teatrisse, alles hakkavad laulma... Samal ajal tub agressiivseks ja imperatiivseks. Kui pikk kui meil on näiteks Tallinnaski olnud võima­ peaks teie arvates olema õppeaeg? See oleneb lus näha ja kuulda lauljaid mujalt maailmast: sellest, kas näitleja omandab ainult näitleja­ 22-, 23-, 24-aastaselt võib juba maailmatase­ kutse, näitlejaoskused, või ta omandab selle mel olla. Mui oli möödunud kevadel võima­ kõrval ka kõrghariduse. Need on kaks eri lii­ lus istuda Moskvas ühes üleliidulises žüriis, ki koolitust. Käisin Londonis, Inglise Kuning­ oli konkurss, kus kõik konservatooriumid likus Draamaakadeemias, seal omandatakse saatsid oma kaks parimat lauluõpilast välja. ainult näitlejakutse, ja õppeaeg kestab kaks Esinejate keskmine vanus ulatus kaugelt üle aastat. Max Reinhardt on ka öelnud, et näitle­ kolmekümne. Žüriis istusid niisugused me­ jaks õppida tuleks 2—3 aastat, muidu ta kao­ hed, nagu Lemešev ja teised väga tuntud laul­ tab kõige hinnalisema — oma vahendituse. jad, need kehitasid kõik õlgu, ütlesid, et ne­ Kui aga näitlejakutse on seotud kõrgema hu­ mad hakkasid selles vanuses mõtlema juba manitaarhariduse omandamisega, siis alla pensionile jäämisest. Lauljate koolitusega on nelja aasta ei tule välja, nagu meie program­ kindlasti midagi viltu. Aga draamanäitleja mid ka ette näevad. Muidugi on õppeainete hulk hirmus suur, aga nad on kujundatud selle järgi, et kasvatada näitlejast ka haritlast. Pa­ lun, seltsimees Ird. Kaarel Ird: Ma olen selle asja vastu huvi tundnud. Püüdsin Saksamaal tutvuda ka nende süsteemiga. Berliini teatrikoolis on õp­ peaeg kolm aastat. Nemad õpetavad eeskätt professionaalseid oskusi. Leipzigis on aga jäl­ legi teistmoodi — pikem aeg ja üldharidusli­ kud ained ka. Huvitav on aga see, et mõle­ mas koolis on programmid väga erinevad. Küsimus seisneb selles, et kui meil midagi viga on olnud, siis viga oli see, et hulk aega tööta­ sid kõik NSV Liidu ametlikud teatrikoolid ühtse programmi järgi. Mingisugust ühtset Voldemar Panso 1956. aasta laevaretkel ümber standardnäitlejat tehti. Noh, kõike seda püüti Euroopa. Paremal reisikaaslane Eduard Inti. põhjendada vaese Stanislavskiga, arvati naiiv­ selt, et tema süsteemi järgi käib see õppetöö. Aga küsimus on laiem, kunsti õpetamise ja kunsti professionaalsuse küsimuses olen ma puhul on skeem ju selge: kui keskkool on lõ­ hakanud muutuma järjest ja järjest skeptilise­ petatud, siis neli aastat teatrikooli õtsa, ega maks. Mui on niisugune hirm, et me võime alla selle noor inimene ei saagi teatrisse tulla. õpetada ju seda, kuidas eile tehti, aga tarvis On ju nii, seltsimees Panso? oleks seda tarkust, kuidas homme tuleb teha. Voldemar Panso: Nende õppeprog­ Ma ei tea... Ma vaatan meie stuudiot, ja kõik rammide kohta ütlen ma täienduseks, et ma on nä kena, need uued noored näitlejad män­ ise näen kõige rohkem nendega vaeva, sest givad juba praegu nagu vanad vanemuisla- ametlikus koolis on ametlik õppeprogramm. sed... Aga kust see homse päeva teater siis Õppeprogramm on seal seaduseks, ja vana­ tuleb? Võib-olla tuleb selleks kõik hoopis tei­ nenud õppeprogramm on vananenud seadus. siti ümber korraldada, hoopis teisiti teha? Ning kahjuks õppeprogrammid on täiesti va­ Muidugi, on tarvis väga mitmesuguseid süs­ nanenud, mistõttu tuleb endal manööverda­ teeme, väga mitmesuguseid vorme rakenda­ da igasugu metoodiliste otsingutega, et eilset da. Siin on näiteks küsimus, mida mina saan tänasesse tuua. Aga tänast homse peale viia, nüüd esitada omamoodi seltsimees Pansole: see on sootuks keerulisem. Mis puutub näit­ Kas on meil kõik korras teatris tööle hakka­ lejate vanusesse, siis lauljate ettevalmistuse- 21 ga on üldse üks keeruline lugu konservatoo­ se jõuavad. Öeldakse, et see olla riigile üle­ riumis, ja seltsimees Irdi kahtlused on täitsa liigne kulu, aga ma arvan, et palju suurem põhjendatud. Lavakunstikateedris on vanu- kulu on see, kui inimene õpib neli aastat, ent seskeem üldjuhul: 18 + 4 = 22. Meil on praegu pärast selgub, et temast ei saa siiski päris asja. 90 protsenti õpilasi, kes tulevad õtse koolipin­ Nii, palun, seltsimees Ird. gist, tähendab, 18-aastaselt, neli aastat õppe­ Kaarel Ird: Jah, see on õige jutt. Sest tööd, ja 22-aastaselt teatrisse. Üksikud eran­ oleme ikkagi päris ausad, ega mingit teadus­ did on olemas, aga iga hilisem aasta nõuab likku meetodit ei ole, mille abil võiksime ütel­ ka tugevamat talendi taimelava. da, et just sellest inimesest saab asja. Pealegi Kui te võrdlete mujal nähtud või loe­ on näitlejaks saamiseks vaja niivõrd palju tud teatrikoolide või stuudiote koge­ erinevaid omadusi, mis kokku peavad tervi­ musi meie olukorraga, mida peate va­ ku moodustama, et neid on võimatu ühel ek­ jalikuks üle võtta? Millega võime ra­ samil, ükskõik kui targalt seda ka tehakse, hul olla? kindlaks määrata. Üldse tundub mulle, et Mille peaks kindlasti üle võtma nii mujalt kunsti õpetamisel unustame sageli ära, et me maailmast kui isegi meie oma sõjaeelsest la­ õpetame siiski kunsti. Minu arvates on siin vakunstikoolist konservatooriumi juures, kus väga suur ja põhimõtteline vahe, kas õpeta­ minagi õppisin, see on katseaasta või katse- takse tulevast teadlast või tulevast kunstnik­ semester. Aastane või pooleaastane katseaeg ku. Kui näiteks tänapäeval ükskõik missugu­ on vajalik. Praegu selle puudumine segab. On ne keskmine Tartu ülikooli lõpetanud füüsik täitsa võimatu valida kakskümmend õpilast saaks kokku Newtoniga, võiks ta temale rää­ välja kindla peale, risk jääb alati, pole mingit kida niisuguseid asju, millest Newton undki garantiid, et kõik need kakskümmend kõlba­ polnud näinud. Aga kui tänapäeval vad. Sest siin võib tekkida vigu nii ande suu­ Stanislavski tuleks hauast välja ja mõne noo­ ruse, töövõime kui ka inimlike omaduste hin­ re (või ka vana) teatritegijaga kohtuks, siis ei damisel. Seetõttu, et leida näiteks kaksküm­ suudaks teda mitte keegi mitte millegagi ül­ mend õpilast, kes jätkaksid õpinguid stuudiu­ latada. Võib-olla ainult sellega, et nii vähe on mi lõpuni, oleks täitsa normaalne, kui esime­ tema ajast peale kõik see asi muutunud. Siin seks semestriks või esimeseks õppeaastaks ei ole niisuguseid jäädavaid reegleid, siin ei võetakse vastu, ütleme, kolmkümmend viis ole seda, mida täpselt edasi anda ja mille pin­ või kolmkümmend, vähemasti kakskümmend nalt arendada, avastada uusi seadusi. Isegi viis, kellest siis selekteeritakse töö käigus need muusikud on selles mõttes paremas olukor­ kakskümmend, kes õppima jäävad ja teatris­ ras, et ka neil on oma matemaatiline süsteem

Kaarel Ird ja Evald Hermaküla 60. aastate lõpul Jüri Tensonifoto 22 Karl Ader, Voldemar Panso ja Raivo Trass eksamilaua taga, 1973. Kalju Orro foto

noodikirja näol olemas. Huvitaval kombel Ma arvan, et tulevad uued diletandid ja too­ näiteks Stanislavski oma raamatus räägib sel­ vad jälle uut. Koolitust on tarvis, et anda häid lest, ja muide sellesama lõigu on just Brecht professionaale, häid keskmisi andeid — neil välja kirjutanud ja endale kõrva taha pannud, on vaja kogemusi, ja nemad on igas maailma et teatris pole väljatöötatud süsteemi, mida teatris enamuses. Lõppude lõpuks määravad saab edasi arendada. Selles, mida on praegu nemad ühel või teisel momendil ka iga maa nimetatud Stanislavski süsteemiks, on, jah, teatri taseme, aga suured reformid, need tule­ üksikuid väga olulisi momente, aga on väga vad ikka eriliste annete poolt. Ja sageli nende palju ka seda, mis on täiesti eksperimentide inimeste poolt, kes instituutidest on välja vi­ staadiumis. Ja paistab, et nii see jääbki. Ka satud. kellelgi teisel pole teatris korda läinud mingit Voldemar Panso: On hirmus oluline üldkehtivat süsteemi luua. Ainult eksperimen­ määrata see mõiste — diletant. Sest kunstile did ja otsingud. Ja see ongi huvitav. ei ole keegi ka rohkem kahju teinud kui dile­ Kuidas te saate aru Meierholdi ütle• tant. Ja ma usun, kui Meierhold ütleb "Teatri misest: "Teatri päästavad diletandid"? päästavad diletandid", siis me peaksime lisa­ Mina saan sellest niimoodi aru, et ühel päe­ ma siia juurde — geniaalsed diletandid. Tä­ val tuleb jällegi keegi huvitav, erakordne teat­ hendab, diletant mis mõttes? Ta võib küll pro­ rimees, nagu on seni tulnud ikka ja jälle dile­ fessioonis olla diletant, kuid ta peab kandma tantide seast keegi, kes teatri on viinud edasi endaga kaasas terve inimkonna vaimset kul­ uuele tasemele. Eks olnud ju diletant Antoine, tuuri. Kui see moment puudub, võib diletant eks olnud algul diletant ka Stanislavski, meie olla ainult kunsti hukutaja, mitte kunsti pääst­ eesti teatris oli ju raamatupidaja Bachmann, kes ja. suri küll varakult, aga tegi siiski ühe huvitava On teil endal kavatsusi, muutusi, mida teatri, millest teatriajalugu mööda ei saa — tahaksite lähemas tulevikus õppeprot­ Hommikteatri, eks olnud ju täielik diletant sessis praktiliselt proovida või mida Brecht. Vaat selles mõttes diletandid, sest uus praegu proovite? sünnib kunstis ju sagedasti seeläbi, et hakkab Selge on see, et kümme aastat, juba üheteist­ vana eitama. Eks sündinud ju impressionism kümnes aasta lavakunstikateeder töötab, sel­ sellega, et ta ütles, et akadeemiline maalikuns­ le aja jooksul oleme teinud mitmesuguseid ti kool ei kõlba enam, eks sündinud ju vene katsetusi, õppinud omaenda kogemustest, ja peredvižnikud sellega, et nad oma Kunstide tänase päeva metoodika, mitmed arusaamad Akadeemiaga tülli läksid, ja miks me arvame, erinevad tunduvalt sellest, millega me alus­ et sellega on nüüd siis too protsess lõppenud, tasime 1957. aastal. Üks olulisi pöördeid kas­ et see, mis nüüd on, jääbki sellisena püsima. vas välja lihtsalt teatrisituatsioonist, see on 23 niinimetatud üliõpilaste õppepraktika, mille tust. Ja noored näitlejad said stuudios juba me saime luua seoses konservatooriumi ja kõva lavapraktika. Neid kunagisi Tartu stuu- Noorsooteatri eksperimentaallava asutamise­ diolasi on ju eesti teatris praegu päris palju, ja ga. See tähendab üliõpilaste järjest sagedase­ huvitaval kombel ka mitmeid näitejuhtidena mat väljatoomist kooli intiimlavalt suurele töötavaid inimesi. Ma arvan, et mõndagi sel­ lavale, publiku ette. Olgu see alguses massi- lest praktikast maksab rakendada, ja ma ra­ stseenis või teatri põhitrupiga tehtud lavas­ kendasin kah. Jällegi huvitav, nii nagu Panso tuses väikestes osades kaasa lüües, hiljem aga ütles — et omaaegsest eesti teatrist, meie oma kooli diplomilavastuste pidevas aasta-pooltei- sõjaeelse perioodi teatrikoolide praktikast on seses ekspluateerimises — see päästab ära mõndagi kasulikku üle võtta, ja mina olen nõndanimetatud triiphoone õhustikust. Nii, samal arvamusel. palun, seltsimees Ird. Kui oleksite teatrihuviga abiturient, Kaarel Ird: Oma stuudio esimese len­ kas läheksite siis kooli, nagu ta meil nu juures rakendasime "Vanemuises" täpselt praegu on, või õtse teatrisse, nagu läks sedasama näitlejameisterlikkuse õppemeeto­ Ants Eskola? dit, mille peäl töötab GITIS. Mina tundsin Ma arvan, et ma läheksin siiski kooli. Ma lä­ seda, noh, nii rohkem teoreetiliselt, aga assis­ heksin kooli. Sest omal ajal ma läksin Tartu tendina töötas mul õnneks inimesi, kes olid stuudiosse, vaatamata sellele, et ma olin juba ise lõpetanud Moskvas GITISes eesti stuudio praktilises teatris sees. Aga muidugi, mulle näib, et kunstis jääb ka see tee, mida mööda Eskola tuli, igavesti. Voldemar Panso: Koik teed viivad Rooma, ei saa fetišeerida ühtegi teed. Ants Eskola puhul peaks ütlema ainult seda, et nii, nagu läks Ants Eskola teatrisse — ega ta tei­ siti ei oleks saanudki minna, sest sel ajal ei olnudki kuhugi õppima minna. See oli ainus tee, mismoodi teatrisse jõuda. Kui te ise praegu teatrihuviga abitu­ rient oleksite, kas läheksite kooli? Kui ma ei läheks kooli, siis ma ei peaks ka seda ametit, mida ma praegu pean. Ja ma olen läi­ nud kahte kooli: 1938 Tallinna Konservatoo­ Evald Kampus ja Kaarel Ird õnnitlevad "Vane­ riumisse ja 1950 Moskva GITISesse. Koolide muise" stuudio lõpetanud Kalju Orrot, 29. mai puhul on ainult üks hädaoht — kui hakatak­ 1971. se orjalikult järgima seda, mida koolis on õpitud, ja seda kordama. Asi on selles, et kui sa õpitule omapoolset lisa ei too, siis sa muu­ ja kes olid mulle toeks ja praktilisteks abimees­ tud kellegi varjuks, kõige tõenäolisemalt oma teks. Ma viisin selle nõnda läbi. Nüüd aga olen õpetaja varjuks, ja siis on, nagu Goethe ütleb, ma mõningates asjades ka hoopis teisele teele "teine puudel juures". Iga kool on ikkagi läinud, ja huvitaval kombel meie kogemused mõeldud selleks, et sealt ammutada ja uusi langevad siin ühte. Mind tõukas muidugi sel­ allikaid luua. Ja oleks kangesti naeruväärne, lele teele tutvumine Saksa teatrikoolide töö­ kui minu õpilased hakkaksid kunagi õpeta­ ga, kus märksa varem lülitatakse näitleja ot­ ma täpselt nii, nagu praegu mina seda teen. sesesse teatritöösse, näitlemisülesannetesse. Ja Sest aeg muutub, ja nad võivad kunagi tule­ praegu hakkasin ma näiteks seda viimast vikus mitmete asjade üle muiata, mida me stuudiot hoopis teisiti tegema. Ja ma pean üt­ praegu väga tõsiselt võtame. Viimane küsi­ lema, et ma kasutan siin nüüd ära ka selle mus, sellega me lõpetamegi. Kas olete rahul kunagise Tartu stuudio kogemusi, kus ma ise oma senise õppetöö resultaatidega?Millised õppisin. Oli üks niisugune imelik stuudio, on ilmnenud puudused? Millega saate rahul mille organiseerisid eesti kirjamehed. Õppe­ olla? Kui ma need küsimused täna õhtul kät­ jõududeks olid Gustav Suits, Alfred Koort, te sain, siis ma lasin silmade eest mööda — Johannes Semper, Juhan Sütiste, August An­ kas olla rahul töö resultaadiga? Kunagi ei tohi nist jne jne, ühesõnaga eesti vaimse mõtte eliit. rahul olla. Kui ma lasin aga silmade eest möö­ See stuudio andis õpiaja kestel kaheksa lavas­ da kõik need, kes käe alt läbi on käinud, hak-

24 kasin mõtlema, et oleks võinud palju halve­ mini minna. Kaarel Ird: Jah, ühelt poolt ma olen rahul, väga rahul. Teiselt poolt mulle tundub, et mis meie näitlejate juures, kui vaadata tä­ LEMBIT PETERSON napäeva maailmateatri seisukohalt, puudu jääb, on just see kontsentratsioon ühelt poolt, VOLDEMAR teiselt poolt tehnika — kõnetehnika, kehateh- nika. Ja ma mõtlen hoolega siin praegu, kui­ PANSOST das oma juures seda asja paremaks teha. Ül­ diselt tuleb öelda, ma arvan, et seltsimees Panso on sellega nõus, et praegu meie teatri­ tes töötaval keskpõlvkonnal on kõnekultuur Kas meenub esimene kohtumine Voldemar Pansoga? üsna kehv. Voldemar Panso: Jaa, peab ütlema, Pansot teadsin enne, kui ma temaga isiklikult kokku puutusin. Käisin Draamateatris vaata­ üsna laias ulatuses. mas "Inimest ja inimest" ja "Seitset venda". Kaarel Ird: Reeglina. "Seitsmest vennast" tuli puudutus, mis oli Voldemar Panso: Meil on lõpetanud nagu elu kutse. Selles tegelikkuses, kus ma kaks lendu noori näitlejaid, mõnest loodeta­ elasin, tundus äkki, et see on see, mis mind vasti kujunevad ka lavastajad. Praegu läheb tõmbab ja kutsub. Sellel etendusel tundsin ellu kolmas lend, viisteist noort inimest, ja ennast nagu kodus. Sealt sain impulsi lavale neljas lend, kakskümmend noort, õpivad tei­ mängima minna. sel kursusel. Koik see kokku peaks hakkama Minu esimene kokkupuude Pansoga juba kergitama eesti teatri professionaalset oli siis, kui läksin eksamitele. Vastuvõtud toi­ nivood. Ja mulle tundub, et see on terve suur musid Draamateatri "kummisaalis". Panso plejaad, kes tuleb meie asemele, võtab meie tuli trepi peale välja. Tal oli seljas must hõbe­ töö kunagi üle, ja aastate perspektiivis võivad daga tikitud pallon. Astus ligi, oli kuidagi nad meie üle otsustada, kas me tegime õigesti koordineerimatu ja kukkus mind õlgadest või valesti. Ja isegi tänase õhtu kohta, kas me vabastama. See pani mind veel rohkem kram­ täna mõtlesime õigesti või valesti. Seltsimees pi. Mäletan, kuidas ta istus eksamilaua taga. Ird, öö on käes, homme hakkame tööle. Kas Laulsin talle ka mõned Juhani [Viidingu] lau­ võib teile head ööd soovida? Tänan ilusa vest­ lud, millele olin ise viisid teinud. Tundsin, et luse eest. see talle meeldis. Olete öelnud, et meetod kätkeb endas eetikat. Lindilt maha kirjutanud KALJU ORRO Milline oli Panso eetika? Oli selles või ka pealis- ülesande nõudes mõningast jäikust? Fotod Kalju Orro tcatriajaloolisest arhiivist.Pans o eetika küll jäik ei olnud. Ei olnud juba sellepärast jäik, et Panso loomingus oli harva esinevat hinge ja elu. Olen temast rääkides selles mõttes õnnetus olukorras, et ma ei ole olnud üheski tema teatriproovis, pole mängi­ nud teatris tema käe all. Välja arvatud diplo- milavastus, Pirandello "Kuus tegelast autorit otsimas". Et kuidas selle pealisülesandega oli? Mulle tundub, et see, mida ta otsis, ei olnud ratsionaalne pealisülesanne, ei saanudki olla. See kasvas välja temast endast, kogu tema ole­ misest. Sedavõrd peegeldasid Panso lavastu­ sed tema enda elu. Kuivõrd ta oli elus eetili­ ne, olid seda ka tema lavastused. Mulle tun­ dub, et tema puhul oli see sageli üks ja seesa­ ma. See, mida ta oli elus, seda ta väljendas ka kunstis, ja vastupidi. Mida ta kunstis koges, seda püüdis ka elus rakendada. Võib-olla ma tagantjärele idealiseerin Pansot. Tema nõud­ likkus oli suur ja see oli suur sellepärast, et ta oli väga nõudlik enda vastu. Muidu ei oleks 25 sellel nõudlikkusel olnud moraalset vastuka­ peegliharjutustest ning sellega paralleelselt ja teistes. Millist eetikat ta järgis, sellest võin tegi "Hamletit". "Hamleti" analüüsiga tule­ ainult aimamisi, intuitiivsel tasandil rääkida. vad ju kõik kesksed elu teemad kätte. Kas Mingeid eetilisi programme ta meile ei esita­ õpilase mõistus selleni küündis või ei küün­ nud. Ta alustas esimest tundi sellega, et tea­ dinud, aga talle anti kätte maailmadramatur- tas: teatris käib kõik "india seaduste järgi". gia kõige raskem teos ja paralleelselt tegeles Sellega mõtles ta kaost, milles siiski eksistee­ ta A-B-ga. rivad mingid seadused. Normaalne inimene Oma "Hamlet" oli igaühel? kõigist seadustest aru ei saa või kui saab, ei Jah, mingisugused eksplikatsioonid olid kõi­ suuda neid järgida. gil. Ei mäleta, milleni mina jõudsin. "Hamle- Mäletan seda, kui tähtis oli talle rah­ tiga" olen tänaseni intensiivselt tegelnud ja vustunne. Üks tema õpilastest oli "Nooruses" mul on tekkinud uus kontseptsioon. Viimas­ kirjutanud, et konservatooriumis ei kasvata­ te aastate jooksul on see kristalliseerunud. ta sotsiaalselt mõtlevaid inimesi. Panso oli haavunud — meie oma Toompea laps, miks Te ei taha välja öelda? ta niimoodi räägib, kas ta ei saa aru, mis olu­ Ei taha praegu. Teeksin selle enne valmis. korras me elame ja oleme. Panso oli üha Muidu räägin ära. Aga olemas see on. Panso vaimutumaks muutuvas nõukogude riigis pani seemne idanema. vaimu hoidja. See oli tema missioon ja üles­ Kas Panso rääkis teiega selliste terminitega nagu anne. Karl Adraga nad seda ülesannet ju te­ "teine plaan", "alltekst", "dialoogirežii"? gelikult jagasid. See oli aeg, kui kõrgemalt Ta rääkis kogu aeg terminitega. Pealisülesan- poolt tuli mõte võtta kooli vene kursus. Mäle­ dest kõneldes unustame me ära teise termini tan üht koosolekut, kus Panso ja Ader teine­ — pealis-pealisülesande. Ma aiman, et Panso teisele pikalt õtsa vaatasid ja Panso ütles: aga püüdis seda oma elus rakendada. Pealisüles- siis on kogu see töö, mis me siin teinud ole­ anne saab tekkida ikkagi ainult sellest, et ini­ me, mõttetu. Ta ei rääkinud nendest asjadest, mesel endal on pealisülesanne, see ongi see tal ei olnud eetika ees ja taga. Tema eetikast tema pealis-pealisülesanne, millest kasvab võib aimu saada autorite järgi, kes talle meel­ välja konkreetse lavastuse pealisülesanne. disid — Shaw, Tammsaare, Ibseni järgi. Ilm­ Need on omavahel seotud. Niimoodi olen ma selt hingas ja elas ta nendega kaasa. Nende sellest aru saanud. Üks hakkab teist mõjuta­ eetikat ta mõistis. ma ja kujundama. See protsess on vastastiku­ Keegi tema õpilastest on öelnud, et see, mis ta ne. Panso õpetas, et keskne ülesanne töös näi­ rääkis, oli nii kõrge, et sellest võis alles tagantjä­ dendi ja rollidega on pealisülesande avasta­ rele hakata aru saama? mine ja kõikide etenduse koostisosade alluta­ Kui tegime Shaw' "Südamemurdumise maja", mine sellele. Aga sellest ülesandest ei ole ker­ lugesin "Tagasi Metuusala juurde" eessõna ja ge aru saada ja seda on pööraselt raske eten­ tõin sealt tunnis välja mingeid tsitaate. Ta jäi dusse viia. Ometi annab just see elu. Kui Panso mind tähelepanelikult kuulama: ShawT on ütles, et ärge kooli reetke, ei mõelnud ta — nii otseseid vihjeid universaalsele ja igavesele mulle tundus — Toompea kooli seal üleval vaimule. Ta jäi kuulama ja mulle tundus, et mäe peäl. Ta mõtles kooli sisu, meetodit, aga leidsin temaga kontakti. Ta ise rääkis kõrgeid mitte ainult puhtalt tehnilist meetodit. Õpe­ mõtteid, andis eetilisi ideaale. Ideaal on see, tus pealisülesandest ja pealis-pealisülesandest mis ei ole saavutatav. Kui ideaal oleks saavu­ on vahetult seotud inimese vaimsuse, hinge­ tatav, siis ei olekski ta ideaal. Selles mõttes elu ja seda hoidva eetikaga. Selles mõttes suu­ käitus Panso õigesti, ta asetas lati kõrgele. Aga nas Panso otsingutele. Ta ei andnud kätte ret­ samas tundus mulle, et tegevusliku analüüsi septi, diplomit koos pealisülesandega. Aga meetodi järgimiseks oli ta liiga kärsitu. Ma ei otsimise vajaduse ta käivitas. Minus küll. Põ­ tea, kes seda meetodit üldse täielikult valdab. hiline, mida kooli all mõelda, ongi meetod, Knebel, kes on sellest rääkinud ja kirjutanud, vahendid pealisülesande leidmiseks ja reali­ valdas ehk ise küll tegevusliku analüüsi mee­ seerimiseks. todit. See meetod ehk ongi Knebeli edasiaren­ Panso suunas mõtteotsingule, mis dus Stanislavski elulõpu otsingutest. Tegevus­ kunstiloomingu kergeks ja inimese elu kerge­ lik analüüs nõuab tegijatelt väga suurt kul­ maks teeb. Mis seda tõstab ja ülendab. Ma ei tuuri. See ei ole ainult see, et mängin nagu taha teha etendust, milles puudub positiivne kassipoeg. Väga palju asju on vaja silmas pi­ ideaal, kordas ta vankumatult. Etenduses pidi dada. Minu meelest käitus Panso õigesti, kui olema päike, helin... Vaimse elu üks põhi­ ta esimesel semestril alustas kõige lihtsama­ printsiipe on ju selles, et kui õigel teel käies test etüüdidest, tähelepanumängudest ja kukun, siis tõusen ja lähen edasi. Ainuke tõe- 26 line kaotus on maha lamama jäädagi. Selle tah- Teie seitsmendal lennul oli Pansoga väga hea va­ tesuunitluse ja sealt saadava energia otsingu­ hekord, aga oli ju ka mingeid vastasseise. Kas tele ta juhatas meid küll. Meie missioon või need möödamõistmised võisid olla peamiselt kohustus on seda õpetust edasi anda. Siis võib meetodi või eluvaate pinnal? ka [meie elu] rahamajandusest läbi tulla. Need olid eluvaate pinnal. Oma kunsti nimel Ma ei tundnud Pansot inimesena, aga oli Pansos teatav hoolimatus. Ta võis haiget võib-olla oli teater tema jaoks religioon. Läbi teha. Sellest, miks Jaan [Tooming] ära läks, teatri ta tajus ja koges mingeid kõrgemaid asju. pole ma tema endaga rääkinud. Aga see ei Oli õnn, et ta sai hariduse kodanlikus Eestis. olnud Pansost tingitud. See oli tingitud sel­ Mingid nõukogude inimesele kättesaamatud lestsamast, mis minugi puhul. Huvitav, hak­ asjad olid temal lapsepõlvest kaasas. Ka see kasin sellele alles praegu mõtlema. See oli tin­ positiivne või negatiivne kogemus, mida nõu­ gitud keskkonnast, mis sisuliselt häiris, mis kogudeaegsetel põlvkondadel ei olnud. See oli töötas vastu... Võib-olla ütlen väga rängalt, oluline erinevus. Baas, millele tema ehitas, oli aga Panso vaimse otsinguga oskasid vähesed teine. Selles mõttes oli ta omamoodi aegade kaasa minna. Mõistmatuse mets oli nii tugev siduja, omamoodi Hamlet oma ülesandega. vastas. Kuidas tal seda täita õnnestus, selle üle ei saa Pansos võis olla autoritaarsust, et ühe meie otsustada. käega loob, aga teise käega võib ka hävitada. Teie kooliaeg oli avastusterohke, oli palju ahaa- Ego oli tal ikkagi kaunis suur. Aga teistpidi elamusi? — tal oli tohutu missioonitaju ja ta vedas seda kooli isiksusena. Aegade side oli suures osas Loomulikult. Panso pani mõtte väga liikuma. tema peäl. Tema missioon oli mitmene. Ma Ehkki toit, mida ta andis, oli teinekord nii tah­ arvan, et kohe pärast Moskvat ei saanud tal ke, et seda ei jõudnud korraga ära süüa. Panso eestimeelsust nii väga tugevalt olla. See kuju­ andis ülesande: kirjutada, mida ma olen õp­ pinud esimese aasta jooksul. Järsku minus nes. Niipalju kui ma Mari-Liisi [Küla] käest vallandus kõik ja kirjutasin ootamatult pikalt. kuulnud olen. Tavatult pikalt. Avastasin, et etendus on kui Miks on Panso õpilased nii palju rääkinud hir­ inimene, kui elav organism. Tajusin seda häs­ must? Et ta pani nagu kinni. Et teiste õppejõudu­ dega oli vabam olla? ti selgelt. Samasugune elusorganismi tunne tekkis ka rollide puhul. Hirm oli, minul ka. Võib-olla oli Pansol nii Hiljem on avastusi olnud kogu aeg. tähtis oma mõttega edasi minna, et tal ei ol­ Ahaa — selle olen Panso kaudu saanud või nud aega vaadata, kuhu see mees seal taga­ temalt üle võtnud. Ahaa tuleb tagantjärele. pool jäi. Sellel mehel võttis natuke rohkem Kooliajal mõtlesin, et need on minu oma ori­ aega. See mees tahtis ise oma jalad kõhu alt ginaalsed mõtted. See minu esimese kursuse välja ajada. Aga tempo näis nii üüratu, mõtte- töö meeldis Pansole vist sellepärast väga, et maht sedavõrd suur ja selle haardes teatavat võtsin ülesannet tõsiselt. hoolimatust. Bernhardi "Harjumuse jõudu" Mis mind Panso juures vaimustas, oli tehes nägin, kui palju on selles tegelases, keda dialoogirežii. Kuidas teksti kompamine ja mängib Üksküla — ürgkunstnikku. Meest, kes helisema panemine käis. Kuidas ta oskas en­ analüüsib ennast kunstnikuna. Geniaalsed nast teksti sisse kuulata. Ja teisi kuulama pan­ mõtted sind külastavad... Panso oli nendega na. Kuidas ta luges teost. kogu aeg piiri peäl. Võib-olla tekitas see hir­ Analüüs oli assotsiatiivne. Ta oli juba mu. Aga võib-olla oli ka temas endas mingi kõik valmis mõelnud, aga samas võis teda suur hirm. Peab mõtlema, millest see hirmu- proovis tabada inspiratsioon, mis saab tulla sisendus tulla võis. Kui inimene ise kardab, ainult siis, kui on tugev baas. Inimesena ja siis paneb ta ka teised kartma. Tal tekkisid alati kunstnikuna. See tuleb, aga seda ei suuda va­ lemmikud, kellega ta sai kontakti ja kellega hendada, kui puudub baas ja tehnika. Panso töötas edasi. Teisi ei pannud ta nii väga tähe­ põhirõhutus oligi, et see — pealisülesanne le. Võib-olla need lemmikud läksid lihtsalt — kasvab minust. Ise olen oma koolkonna tema nägemusega kokku, haakusid tema maa­ põhjal seda mõtet niiviisi edasi arendanud, et ilmapildiga. Ehk mõtles ta neid mingitesse see kasvab meist. Sellest koolist lähtuvalt rollidesse. Talle meeldisid maalähedased lap­ olen katsunud kätte saada seda, et iga näitle­ sed. Metsade vahelt tulnud, metsade hingust ja saab aru tervikust, milles ta mängib, tajub endaga kaasas kandvad, rikkumatud puhtad tervikut ja teab oma osa selles. Ta teab, mille inimesed. Samasaktjor aktjorovitšid. Omamoo­ eest välja läheb. Mõtestus peab läbi kõigi ja di vastuolu. kõige voogama. Kui seda pole või see ära kaob, ei ole mõtet etendusega välja tulla. 27 Räägitakse Panso muutumisest päikesepoisist siinsamas kohutavalt naljakas. Ta tajus jube murelikuks meheks. Aga teie ajalgi oli tema isi­ hästi veiklemist mõtte ja mõttetuse vahel. Seda ku ja loomingu rõõmus pool veel olemas? on temalt vähesed õppinud, kui seda õppida Oli. Oli. Ta ei lõpetanud tundi ära, mingu see saabki... kas või 10—15 minutit üle, enne kui leidis Veiklemine mõtte ja mõttetuse vahel... miks mingi puändi või naljaka loo. See oli reegel. Panso ei tahtnud lasta teil diplomitööks "Godot'd Iga tund oli sündmus. Nõudlikkus, mis kõi­ oodates" teha? gega kaasas käis, oli ainult tervitatav. See oli Ta kartis. Ta ütles, et see ei lähe ministeeriu­ su enda tahte küsimus, kas võtad selle nõud­ mis läbi. Ta kartis, et me ei saa sellega hakka­ likkuse omaks ja püüad seda rakendada. Tuli ma. Ega polekski saanud, kui poleks olnud minna mängima, tuli teha. Polnud ju, et kogu kaht asja, mis mind toetasid. Need olid "Popi aeg oleksid kartnud. Rõõmu- ja vaimustuse- ja Huhuu", mille tegime Merlega [Karusoo], hetki oli samuti. Mida suurem hirmuoht, seda kasutades tegevusliku analüüsi meetodit või suurem õnnestumisrõõm. Kui etüüd ei õnnes­ täpsemini — tegevuste loogikat. Merle on sel­ tunudki, ta tuli ikka ligi ja hakkas suhtlema... les väga tugev. Ja teiseks — Pirandello "Kuus ja kui siis talle silma vaatasid, olid need sil­ tegelast autorit otsimas". See inspireeris sa­ mad soojad, sõbralikud, toetavad. Siis läks muti. hirm ära. See oli midagi muud kui teda eemal Alguses pidid õpilased ise kõik "Kuue näha suure kunstnikuna suuri mõtteid rääki­ tegelase" osad ära jagama. Enamasti määrati mas. Ta armastas filosofeerida, luua igasugu­ mind isa rolli peale. Seda osa mängis lavastu­ seid teooriaid, arendada oma fantaasiaid või ses Endrik [Kerge]. Panso pööras kõik osad tuletada meelde seda, mida oli kunagi rääki­ pea peale ja ütles: nii päris ei saa, siin on ka nud või lugenud. Koik see jooksis tundi kok­ vanus tähtis. Olin sada protsenti nõus [Lem­ ku. Meie tunnid olidki paljus rääkimistunnid. bit Peterson mängis lavatöölist, kelle nimi oli Tegemise pool tuli suures osas kätte isikliku Peterson ja kes alati valel kohal koputas. praktikaga. Kui hakkan praegu mõtlema, oli (L.V.)]. Siis tuli suunamine ja Panso tahtis, et tunnis kommentaaride osa väga suur. Ta üt­ kaksteist inimest läheksid Draamateatrisse. les, et kui ta töötaks teatris, siis teeks ta selle Kõhklesin tükk aega. Aga siis ei lasknud ta asja kiiresti valmis, aga siin teeme niimoodi. teha "Godot'd" ja seal oli ka muid põhjusi. Käsitööoskuse kallal ironiseeris ta vahel vai­ Olin koolist tohutu palju õppinud, aga taht­ mukalt. sin nüüd oma käe peäl olla. Ei kujutanud ette, Te tegite ka loomaetüüde. Millised need loomad et peaksin minema samas voolus edasi. Võib­ olid? olla oli see viga. Võib-olla oleksin ka Draa­ Mäletan küll neid loomi. Need olid normaal­ mateatris kohanenud. Aga mul oli teine kut­ sed, lõbusad. Loom inimeses ja inimene loo­ sumus, ma ei tahtnud enam sellist elu. Võib­ mas huvitas Pansot. "Popi ja Huhuu" meel­ olla oli Noorsooteatrisse minekus lootust stuu­ dis talle pööraselt. Ta käis meiega Peterburis dioteatrit tegema hakata. Seda, millest olin ja Moskvas kaasas ja esines alati enne eten­ unistanud ja mida tänaseni püüdnud realisee­ dust pooletunnise sõnavõtuga. Tutvustas loo­ rida. maetüüdide meetodit ja kogu looma-inimese Panso hakkas olema demiurgi staatu­ — inimese-looma metodoloogiat. ses. Ega see, kui keegi teise raja peale läks, Kui vaatasin teie "Pelleast", nautisin selle huu- talle ei meeldinud. Aga lõpuks, kui "Godot" morivarjundeid. Millegipärast mõtlesin siis ka oli välja tulnud... oli meie viimane kohtumi­ Pansole. ne Draamateatri trepil väga [soe]. Kogu koo­ Olen Maeterlinck! traktaatide ja näidendite­ liaja vältel oleksime me nagu piilunud teine­ ga kaua tegelnud. Tajun, et seal peab mingi teist. Panso ei saanud aru, mis mees ma olen. kergus olema. Maeterlinck! naeratus kumab Vaatas, mida mõtlen, kuidas reageerin. Tahtis "Pelleasist" läbi. Pansos oli vaimukust. Selle­ minust aru saada. Olin küllalt kaval kaasa pärast ta Juhaniga [Viiding] ja Juhani luulega mängima. Ja kui ta siis lõpuks arvas minust nii hästi kontakti sai. Osnapi värsid on väga aru saavat, oli tohutult avatud. Siis tuli temalt vaimukad. Esimene hea kokkupuude Pansoga äkki midagi niisugust, mida ei oskagi kirjel­ oli mul siis, kui tegime koolitööna Raudsepa dada. Tema käepigistus trepil... ta andis sel­ "Siinai tähistel". Raudsepa tragikoomika lega äkki nagu midagi edasi. Seda, mida va­ meeldis Pansole. Sealt ka üks minu ahaa'dest. nemate näitlejate põlvkond, Eskola ja Lin­ Sain äkki aru, milline on lavastuse võti. Panso dau, endaga kandis. Liisuga olin Noorsooteat­ hindas paradoksaalsust ja inimese mitmeta­ ris kogu aeg loomingulises kontaktis. Tema oli hulisust. Siinsamas võis ta olla kurbtõsine, saareke, millele sai toetuda. Mulle tundub, et 28 kuskil teises plaanis saime me ka Pansoga tei­ See, mis mind hirmutas, oli alateadlik neteisest aru, aga tema, Panso, sai ka sellest hirm minna jäägitult, saba ja sarvedega kuns­ aru, et ma ei olnud temaga mitte alati nõus. ti. Seda ma ei taha siiamaani. Tahan olla vaba, Ta tahtis, et oleksite? siis saan ka kunstnik olla. Jääda kunsti van­ giks oleks hirmutav. Mulle tundub, et siin võib Just, just. Aga ma ei saanud olla. Põhiline, olla ka Panso hirmu põhjus. Hirm sajaprot­ milles ma olen opositsioonis, on seesama sendiliselt sisse minna. See on oletus, ainult kunstniku ja inimese vahekord. Kui kunstnik mõtted. neelab minus inimese, on tegelikult traagika ja natuke Fausti probleem. Jääb küsimus, kust Panso kui lavastaja j a Panso kui pedagoog — võis neis olla erinevusi? läheb piir. Ma ei oska hinnangut anda. Ma ei ole teda Ja seda mõistsite te juba kooliajal? lavastamas näinud. Olen näinud ainult tema Ma ei mõistnud seda niimoodi. Ma rohkem lavastusi. "Inimeses ja inimeses" ja "Seitsmes tajusin läbi omaenda konkreetse elu. Läbi vennas" oli tinglik mängulaad, aga teistpidi sündmuste ja konfliktide, mis hakkasid elus oli see ka väga elus teater. Psühholoogiliselt tekkima. Et millest pead loobuma. Elus on oli kaetud viimne kui samm. Eks ta niisugu­ väärtusi, millest lihtsalt lahti ütelda ei tohi. Ka ne uusromantik natuke oli, kahtlustasin, et tal kunsti hinnaga mitte. Pigem olgu see kunst sealt Novalise kandist midagi puhus. Saksa kahvatum ja olgu temas vähem sära. koolkond kõikide nende Gründgensidega

Friedebert Tuglas, "Popi ja Huhuu", 1975. Huhuu - Lembit Peterson. 29 mõjus tugevalt. Kogu saksa ja Viini teatri Teistpidi ta nagu hindas seda, kui sa kohe mõjud. valmis ei ole. Panso oli vastuolusid täis. Meie Nägin "Ehitusmeister Solnessit". Seal õnnetus on see, et tahetakse kohe isiksusi saa­ oli kunstnikuks olemise teema, seal see hirm da ja isiksuse märk on see, et ta peab tingima­ sees oligi. Mingites otsingutes kaldus Panso ta vastanduma. Tegelikult on isiksus kõrge­ äärmusse. Eesti ja soome materjalide põhjal mal tasandil see, kes on võimeline koostööks tehtud lavastused kandsid rohkem soojust. teise isiksusega. Aga sellele tasandile jõuavad "Kevadet" mäletan hästi. Artistlik, tinglik, väga vähesed. mänguline. "Tants aurukatla ümber" oli oma­ Mida rääkis Lindau Pansost? moodi... huvitav lavastus. Ta rääkis muutusest, mis Pansoga oli toimu­ Mida ütleksite Panso raamatu kohta "Töö ja ta­ nud, kui ta Moskvast tuli. Ta oli äkki muutu­ lent näitleja loomingus"? nud lavastajaks. Aga vanad näitlejad panid ta See on väga nõudlik raamat. Ta seab ideaalid, paika. Ei lasknud nii väga lavastajat mängi­ kuhu poole ja kuidas pürgida. See peabki nii da. Mäletasid teda sellest ajast, kui ta teatris­ olema. Selles mõttes oli Panso geniaalne ini­ se tuli. Aga Pansost Lindau pidas, pidas küll. mene, et ta julges püstitada ideaale ja nõud­ Ikka väikese muigega kogu asja juures. Tema misi. Niisuguseid inimesi, kes julgeksid nõu­ silmadest paistis üks teine Panso, see, kes ta da, on hädasti vaja. Et pürgige sinnapoole — oli enne Moskvasse minekut. need asjad on tähtsad. Eetika on tähtis ja kont­ Kust tuli selline näitlejaplejaad, nagu need vanad sentratsioon on tähtis. Panso oskab oma raa­ olid? matus tuua fantastilisi näiteid. Ta on suure­ See oli see vaimne õhkkond, mis valitses esi­ pärane kirjanik. Aga mulle isiklikult on lähe­ meses Eesti Vabariigis. Tegelikult ärkamine. dasem Maria Knebeli raamat. Mõistetavam on Eestikeelne haridus, vabaduse õhkkond. See, olnud ka Mihhail Tšehhov. See ärkab nagu mis toimus kirjanduses. Ja mujal ka. Koik rohkem ellu. Panso suuruses on samas mida­ plahvatas. Sellega ka see sõjajärgne raske aeg gi lämmatavat. Kunstimaailmas ei tohiks pä­ üle elati. ris nii olla. Võib-olla oleksin vajanud — ta­ Kas kujutlete Pansot meie aega? gantjärele rääkides — rohkem sellist... tegeli­ See oleks mõeldamatu. Panso oli heas mõttes kult see oligi koolis olemas, see tuli Karl Adra pateetiline isiksus. Ta kandis ühtpidi saksa kaudu. Panso oskas Adra ja Helmi Tohvel­ teatri vaimsust ja teistpidi oli tal — ma ei tea, inani targalt enda kõrvale võtta. Ader Helmi­ ga nagu toetasid ja kastsid sind, et sa päris kust pärit — võib-olla vene teatri, Stanislavski ära ei kustuks selles suures ideaalide metsas. paatos. Aga eestlasel tekib paatosega vastu­ Kas tundsite koolis ka millestki puudust? olu. Ei, seda ei olnud. Saime kogu vajaliku infor­ Kui suur teatrimees oli Panso? matsiooni koolist kätte ja võtsime kõrvalt lisa. Minu jaoks piisavalt suur, et teda ei suuda ära See, mida Panso kogu aeg rõhutas ja millele varjutada keegi varasemast eesti teatrist. Ka olen püüdnud truuks jääda, on — koolkond. hilisemas teatris on temast tunda midagi olu­ Olen püüdnud aru saada ja omaenda arusaa­ list. Aga ta oleks nagu mulla alla vajunud. Kas mist sellest edasi arendada. Muidugi tekkis Panso nimega ei spekuleerita liiga palju? Kas kooliajal kokkupuude Tartu inimestega, Jaan Panso vaimu ei omistata sageli kuulekatele? Toomingaga. Toominga kaudu tuli vaimse kir­ Kas seda ei nähta nendes, kes natuke rõõm­ janduse lugemine. Mulle oleks meeldinud, kui samad on? Ega Panso nii väga rõõmus mees oleksime ühe semestri saanud õppida olnudki. Ta oli — ausalt öeldes — keset kogu Knebeliga. Kui ta meil paar tundi oli, märka­ seda nõukogude võimu traagiline, hirmunud sin, kui tähtis on see, mida inimene endas kuju. Muidugi, päikest ja elaani oli temas pal­ kannab, kuidas ta vaatab, kuidas kommentee­ ju, aga samas ka mingi teine sügav traagilise rib. Knebeli tunnis läksin lahti. Tundsin en­ taju. Ehkki ta seda välja ei tahtnud näidata. nast hästi. Panso puhul vaatasin ennast nagu Ta oli kogu aeg nagu püssirohutünni otsas. kõrvalt... Seda Knebeli-igatsust oli küll, jah. Ma arvan, et eesti ja maailma teatri sidumise Panso armastas sõna — kummaline. mõttes on ta üks olulisemaid sõlmisiksusi üld­ Ta oligi kummaline mees. Kui temaga kontakt se. tekkis, oli ta tohutult soe. Võib-olla oli ta liiga Elus puutusin ma Pansoga vähe kok­ kärsitu, tahtis kõike kiiruga kätte saada. See ku. Olin tal külas, kui filmi "Teatri vang" teh­ lööb kinni. Ja kui kinni lööb, siis teeb närvili­ ti. Olime kogu kursusega Kivimäel. Ja veel seks. Selle tõttu kujunesid tema lemmikuteks enne ta ema matusel. Lugesin Liivi luuletust sageli need, kes resultaadi kohe välja tõid. "Üks laevuke laeb üle vee", Ader andis selle 30 mulle. Panso tunnis aeg-ajalt meenutas, kui­ Kas Panso ütles sel puhul midagi? das ma seda lugesin. See oli meelde jäänud. Jah, ta reageeris kohe. Kogu Stanislavski süs­ On teil näitlejapäevikud alles? teem selleks mõeldud ongi, et inspiratsiooni Süstemaatiline ülesmärkija ma ei ole kunagi vastuvõtmiseks ja edasiandmiseks valmistu­ olnud. Päevikud on alles küll, aga ei ole neid da. praegu üle sirvinud. Kui õpilastega töötan, Kuidas vaataja selle hetke ära tunneb? olen neid vaadanud. Koik jääb vaikseks. Näitlejale tuleb nagu elu See, mida Panso püüdis kätte saada, oli: sisse. Inimene hakkab elama. Roll hakkab ise sündmus. Põhiline probleem oligi sündmuste elama. Kuidas tekib ja mille peale tekib, ei tea, mängimine. Sündmuste mängimise, nende see on tabamatu asi. Välja seda pressida ei saa, suhestamise läbi tuleb kätte filosoofia ja kõik tuleb meelitada, peibutada. muu. Sündmused ongi selle süsteemi juures Panso olevat rääkinud, et igaühel on oma nipid? kõige raskem asi. Minu jaoks vähemalt. Mulle Jaa: "teile teada olevad vahendid". tundus, et sündmuste loogika loomine oli Mis teil selleks on, kui see saladus pole? Pansole endale samuti probleem. Knebel rää­ Ma ei tea, ei oska seda seletada. Võib-olla ku­ gib sellest, et kui iga päev võtad ühe näidendi jutlus. Rääkisin Kimiga [nimeka Korea teatri­ ja püüad luua selle sündmuste sõrestikku, lä• mehega]. Ta võttis kõik lühidalt kokku: kõigi heb analüüs nagu kergemaks. Panso ise rää­ näitlejatehnikate aluseks on — kujutlus. Koik kis, et sündmusi välja märkides võis ta öid üle­ oleneb fantaasiast. Pansol oli pöörane fantaa­ val istuda. See sündmuste juurde raudse järje­ sia. Võib-olla see reaalsuse, näivuse ja kujut­ kindlusega tagasitulek oli tänuväärne kool. luse segiajamine, mängud ja paradokslemised Laval on kogu aeg tegemist sündmustega — oligi Panso põhistiil. ükskõik mis žanris teatrit tehakse. Sest kogu aeg juhtub midagi. See, mida Panso rõhutas, Põhilised inspiratsioonihetked tekki­ oli sündmuse-tegevuse ahel. Igal tegijal, igal sid siis, kui me tunnis ei olnud. Minul vähe­ lavastajal on oma vaatenurk, ühele on tähtis malt. Tunnis oli raske inspiratsiooni saavuta­ üks, teisele teine näidendi peamine sündmus. da. Aga vahel juhtus ka. Huvitav, need het­ Vastavalt sellele, missugune sündmus kellele­ ked olid siis, kui Knebel oli tunnis. Ja Knebel gi oluline on, loob ta ülejäänud sündmuste rea. hindas seda. Aga põhiliselt juhtus see proovi­ Peamine sündmus, nagu õpetas Panso, on see, del, kui me Merlega omavahel tegime. Siis mis haarab kõiki teisi sündmusi, milles peegel­ hakkas asju sündima. dub etenduse kõige olulisem konflikt, ning Neid alateadvuse avanemise või ins- puudutab võimalikult suurt hulka tegelasi. piratsioonihetki on raske eristada. Võib-olla Alguses tuli minna faabula liini pidi ja on need tegelikult kardetavad momendid. sealt välja noppida suuremad sündmused. Võib-olla tekib teataval hetkel hirmutav iden­ Aga esimene, elementaarne tasand, millest tifitseerumine. Lummus saab äkki niivõrd tõ­ Panso meile rääkis, on fakt. Puhta fakti leid­ siseks, et sa ei tea enam, kes sa oled. Olen mine. See, "mille miilits protokolli kirjutab", veidi uurinud kiriku ja teatri suhete ajalugu. nagu ta ütles. See on kõige raskem. Ikka ta­ See on põnev. Ega kirik teatrit ei keela. Kee­ haks rääkida, mida mina asjast arvan. Panso latud on see, mida ka teatrikriitikud ei hin­ õpetas, kuidas keskenduda, kuidas tulla raud­ da: labasus, madalus, rõvedus. Seda tauni­ se järjekindlusega faktide loogika juurde. takse. On veel üks moment, mille pärast ki­ Luua [etenduse] karkass. See on ka üks mee­ rikuisad mures on. See on seotud vanade tod või tee näidendi konkreetseks analüüsiks. kreeka-rooma mängudega, mis olid avatult Kuidas te koolis sündmusi praktiliselt leidsite või provokatiivsed. Ja üksteise hävitamisele suu­ avastasite? natud. See räigus on ka meie ühiskonnas ole­ Igati. Vahel ka Panso mängis ette. See, mis ta mas. Siin on tegemist inimese hävitamise, tegi, oli suures osas etendus. Sai vaadatud, surmakultuuriga. Selle vastu seisab kirik. kuidas tema teeb. [Võrdlusest] nägi, kes hak­ Aga kui on tegemist vaimsete ja moraalsete kas ja kes ei hakanud sündmust mängima. eesmärkidega, selge intentsiooniga, siis on Panso tajus kohe, kui näitleja mängus tekkis pigem vastupidi. Näiteks enesekaotamise, sündmus. identiteedi kaotuse, segimineku moment on Saite koolis ka alateadvuse juurde jõudmise tun­ see, mille puhul valvsad ollakse. Mõnikord de kätte? on romantiliselt idealiseeritud seda, kui lõh­ Mui on mõned etüüdid meeles, kus see tuli. ki üks või teine näitleja elus minna võib ja Ka Huhuu tegemisel. Ja Raudsepa "Siinai tä­ kui huvitav ta seetõttu laval on. See on oht­ histel" tegemisel. Eks neid oli rohkemgi. lik suhtumisviis. 31 Lavakunstikateedri VII lennu lõpetamisel Tallinna Looma­ aias, mai 1976. Lembit Peterson ja Urmas Kibuspuu.

Panso aitas meid eritleda, mille pealt Panso jaoks oli fantaasia põhiline. See fantaasiad ja kujutlused tekivad. Kui fantaa­ sajand oli lavastajate sajand ja Panso oli saja­ sia sündima hakkas, tuli tal sädemeke silma. protsendiline lavastaja. Selles mõttes, et ta toi­ Aga kui oleksid läinud selle fantaasiaga tis näitlejaid oma fantaasiaga. Näitlejad või­ üksüheselt kaasa, hakanud seda reaalsuseks vad ühtpidi lavastajat eitada, arvata, et saa­ pidama, oleks klõps ära käinud. vad kõik ise valmis, aga samas on need fan- Kas Pansol ei juhtunud seda kunagi? taasiasüstid, mis lavastaja annab, väga täht­ Ei, ta teadis, mis ta tegi. Ta teadis, mis on tea­ sad. Kujutluse töölepanemiseks on tegelikult ter. Ta oskas fantaasiat reaalsusest eraldada. vaja välist impulssi. Ühtepidi — vaadata seest­ Fantaasiad võisid teda piinata ja väsitada, tal poolt, teistpidi — väljastpoolt. Seda andis ei jätkunud nende jaoks piisavalt energiat, et Panso vaieldamatult. tasakaalu hoida, aga ta ikkagi teadis, et ta teeh Mis etendamis- ja läbielamisteatrisse teatrit. Lolliks ta ei läinud. Selles mõttes oli ta puutub, siis need piirid tõmbas ta nii rangelt terve. tänu Moskva koolile, kust ta tuli. Seal sai nii

32 üks kui teine eetilise hinnangu, etendamistea­ na. Selles oli ilu. Ilu puudutas teda. Igaüks lä­ ter oli natuke nagu paha ja läbielamisteater heneb asjadele omast nurgast, oma võtmega. see tõeline, õige. Uks läbielamisteatri reegleid Filosoof lahkab tõde, esteet ilu. Pansol olid on, et emotsioon, tundmus on tegevuse resul­ need mõlemad koos. taat. Me saame tundmusi väljendada läbi kau­ Kuidas Panso seda õpetas, kuidas ta seda tegi? nilt ja loogiliselt sooritatud füüsiliste tegevuste Panso ütles ühe sõna ja avas selle sõna kaudu rea. Nii proovist proovi, igal etendusel uues­ kogu maailma. See, kuidas ta mingis konteks­ ti. (Ka aloogikas on oma loogika. Panso ar­ tis midagi ütles... sa võtsid selle nagu õhust. mastas väga korrata: selles hulluses on süs­ Seda on võimatu fikseerida. Sellepärast ongi teemi! - vrdl Polonius.) vajalik elav õpetamine, muidu võiksid olla Etendamisteatri olemus oleks nagu ainult raamatud. Konkreetsel hetkel konkreet­ selles, et ma hakkan tunnet etendama. Et minu ne impulss, konkreetne ütlemine — selles on füüsiline tegevus seisab selle tunde kujutami­ pedagoogi või kunstniku tarkus. Kuidas mis­ ses. Räägitakse, et etendamiskunstnikud ela­ ki sinus kasvama, arenema hakkab, ja kas vad läbi ja pärast imiteerivad selle hetke vä­ hakkab või ei hakka, oleneb sellest, kas vaju­ list vormi. Aga välise vormi imiteerimine toob tasid õigel ajal õigele klahvile. Pedagoogitöö teistpidi tundmuse jälle kaasa. Kui seda õigesti on nagu klaverimäng — oskus õigel ajal va­ teha. Teoreetiliselt hoidis Panso etendamis- ja jutada õigetele klahvidele. läbielamisteatri lahus. Aga tunnis andis väli­ Tagasipeegelduse saab anda konkreet­ se vormi tihtipeale ette ja sinu kui näitleja asi ne peegel. Kui peegel on ähmasem, kui hõbe­ oli selle vormi kaudu läbielamine tekitada. dat taga ei ole, võid vaadata temasse nii palju Panso kooli mindi ju sageli ka selle vaimu parast? kui tahad, sa ei näe sealt midagi. Vaatad nagu Jaa. Panso oli pühendunud. Ta ei olnud kont­ läbi akna, mis on muidugi ka tore. Mulle kui ra... Nagu see vastuvoolu ujumise preemia!... lavastajale on tähtis, kes istub saalis. Ma pean Ta ei ole kunagi teadlikult vastu voolu uju­ seda tajuma. Isegi mitte selle kaudu, mida ta nud. Kallas on seal, ta ujub selle poole. Kas räägib, vaid selle kaudu, mis ta on. Sellest te­ vool on vastu või mitte, see ei ole tähtis. Ta kib kontakt. Ka Panso olemine oli tegelikult tahab lihtsalt kaldale jõuda. Mõni otsib kogu õpetlikum kui see, mis ta rääkis. Jutt oli mui­ aeg, kuidas nimme vastuvoolu minna. Panso dugi ka tähtis. Sest kõnelemine, ütlemine on tahtis jõuda lavalise olukorra tõeni. Läbi selle samuti füüsiline tegevus. See, mida ta väljen­ tuleb ilu ja headus ja mängulisus kõik kätte. das sõna, žesti või muu reaktsiooniga sellele, See vallandub. Ja on kõikide kunstnike ees­ mida sa tegid, oli iga kord elav. Teatri puhul märk. Selles vale maailmas jõudis Panso oma on see kõige hinnalisem. kaldale aeg-ajalt päris lähedale. Selles olukor­ Ega pole tark teha Pansot maailma ras ja ajas sai ta ikkagi midagi ilmutada. Sai nabaks või keskpunktiks. Panso vaim. Mis see ilmutada mingisuguseid kõrgemaid väärtusi, ikkagi on? See on ühe konkreetse inimese ja seda mitte ainult ratsionaalsel, vaid ka hin­ gelisel, ka vaimsel tasandil. Tasandil, mis lõi vaim. Vaim, mis püüdis peegeldada teisi vai­ inimese seesmise elu. Panso võis ka kõrgus­ me. Ütleme kas või nendesamade kirjanike tesse tõusta, aga inimese mõistmise tasandid vaimu: Shaw'd või Tammsaaret või keda ne­ jäid tal kõik alles. mad omakorda tabada püüdsid. Kuidas see peegeldub, murdub läbi konkreetse inimese. Mihhail Tšehhov ütleb, et lavakuju on Ja kuidas see meis peegelduse leiab. Mis oli meie ees viimse nüansini avatud. Me saame see tema intentsioon, pealis-pealisülesanne, oma fantaasias, oma kujutluses tema viima­ kuhupoole ta pürgis. See võis eri etappidel olla sele kui sisemisele liigutusele ligi. Aga elus erinev. Mis moodustab Panso tegeliku pealis- inimene on peidetud, me ei saa tema saladust ülesande, seda oleks huvitav mõelda, uurida. kätte. Pansol on sees samasugune saladus, Üks on väline saatus, teine sisemine saatus. millest püüame aru saada. Talle peaks ligine­ Mida ta tahtis järgida ja mida tegelikult jär­ ma kui salapärasele inimesele, kelle üks ots gis. jääb tabamata. Oma missiooni selles ajas, kus ta elas, tajus Panso järjest selgemalt, järjest va­ lulisemalt. Pansole oli tähtis inimhinge muu­ sika kuulamine. Ta oskas kuulata vaikust ja Küsinud LILIAN VELLERAND vaikusest välja seda, mis toimub hingede va­ 1998. a detsember, 2000. a september hel. Seda tundis, kui ta tegi dialoogirežiid. Oma teatritegemises oli ta muusik. Ta oskas võluda välja helisid ja teisi neid kuulama pan­

33 GERDA KORDEMETS

MÄLESTUSTE KROKET VANAS EUROOPAS

Brian Friel, "Aristokraadid" tub meil oma lugu: Keila-Joa on olnud Lavastaja: Priit Pedajas Völkonskite suguvõsa mõis — ja Peeter Kunstnik: Pille Jänes Volkonski on üks väheseid hääbuva aristok­ Esietendus Keila-Joa mõisas 9. juunil 2000 raatia esindajaid, keda meil on au tunda ning — veelgi enam — ka endi hulka kuuluvaks Aristokratia (kr) — parimate, suursuguseimate valitsus. lugeda. Keila-Joa on Eesti mõisate hulgas arhi­ tektuurilt küllalt omanäoline. See ehitati 1830- ndate alguses noore ja andeka Peterburi arhi­ Keila-Joa mõis, mille Priit Pedajas valis tekti Hans Stackenschneideri projektide järgi Brian Frieli näidendi"Aristokraadid" tegevus­ ning omaniku Alexander von Benckendorffi kohaks, on üks paljudest Eestimaa arhitektuu­ soovi kohaselt lähtus arhitekt paiga romanti­ ri- ja traditsiooniharuldustest, mille tegelikku lisest loodusest. Otseseks arhitektuuriliseks tähendust meie, maarahvast pärinevad, vaevalt eeskujuks võeti inglise gootika ehk nn perpen- kunagi päris tõeliselt hoomata või hinnata suu­ dikulaarstiil, mida Eestimaa häärberite ilmes dame. Aristokraatia on siinmail ikka võõrast ei kohta just eriti tihti, mis on aga küllalt levi­ võimu märkinud, oma aristokraatiat meil ju nud katoliiklikes maades. pole. Katsed seda kunstlikult tekitada, nagu Kaunikujulised aknad, mis avanevad kadaklus või viimase kümnendi uusrikaste lii­ lagunenud terrassile ja metsistunud aeda. kumine, on paremal juhul liigitatavad raha ja Gooti stiilis puitvõlvistik juhatamas "lava" ta­ võimu valdkonda, mis vastab ainult osaliselt gaosast õhulisele verandale. Pruuniks tõmbu­ aristokraatia mõistele, halvemal juhul arvata­ nud seinad kõrgete lagede all, uhked kahe poo­ vad aga lihtsalt naeruväärsuste hulka. lega uksed avanemas arvukaisse tubadesse... Aristokraatia ülevamat tähendust ole­ Muidugi jääb enamik mõisamaid ja ruumegi me seetõttu õppinud ainult rännates — kes "saali" vaateväljast väljapoole, ent "saalis" is­ maailmas, kes raamatuis. Minusse ja küllap tuja usub siin tõeluseks nii Frieli kirjutatud vil­ veel paljudesse on tänu maailma kirjanduse­ jatud mõisamaad, mida Willie Diver peab ha­ le ning arhitektuurile kasvanud sisse teatud lastusest rentima, kui ka hoone "maalilise, roh­ aristokraatiaihalus. Sel pole midagi tegemist kesti liigendatud silueti", millest "kerkib verti- kellegi "valitsusega" kellegi üle, nagu kreeka­ kaalaktsendina esile sakmelise ülaäärega ka­ keelne termin määratleb. Suursugususega aga heksakandiline torn", millest kirjutab Juhan küll. Samuti traditsioonidega, põlvest põlve Maiste oma raamatus "Eestimaa mõisad". kanduvate väärtustega. Majadega, milles lõh­ Nagu öeldud, ei piirdu "Aristokraati­ nab vanavanavanaisade tubakas ning vanava- de" lavakujundus (kunstnik Pille Jänes) ainult navanaemade puhtad linad. Mööbli ja asjade­ saaliga. Juba parklast häärberile lähenedes ga, mis on hinnalised, sest kunagi mitu põlve pääseb mõjule paiga energeetiline väli. Eriti tagasi jättis oma energia sellesse Keegi. Või oli mõjuv oli see augusti lõpu, septembri alguse see Keegi Teine? Mälestused ja/või legendid etenduste puhul, kui väljas juba hämardus on samuti vääramatu osa aristokraatia mõis­ ning halli akendest majaesisele hoovav soe te ilusast tähendusest. valgus ja akende taga liikuvate inimeste var­ Just neidsamu mõtteid vahendab oma jud lõid kujutluspildi elluärganud mõisast. näidendis "Aristokraadid" iiri dramaturg Ühel hetkel tuli tasakesi kõndides Peeter Brian Friel. Volkonski ja jäi maja silmitsema... Kõike üle­ Eesti kontekstis on "Aristokraatide" jäänut aitas ehitada fantaasia. Ühe suguvõsa mängupaiga valik ülitäpne. Keila-Joaga seos­ lugu segunes teisega. 34 Majja siseneja leiab end hallist, kus lõh­ LAVASTAJA RUUM navad kohv ja konjak. Seintel tardunud het­ ked Keila-Joa mõisa ajaloost. Inimesed sumi­ Millal ma esimest korda kuulsin kõnel­ sevad erutatult. Tegelikult on etendus juba davat "Pedajase atmosfäärist"? Ei mäleta. Kin­ alanud. del on, et üheksa aastat tagasi sai selle termi­ Saalis võtab vastu narmendav mööbel, ni mõttemodulatsioon "Pedajase ruum" pan­ mille päritolu ja lugude tähtsust rõhutatakse dud pealkirjaks telesaatele Priit Pedajasest. kavalehe lisalehega. Me kõik, kes me hindame Vahepealsete aastate sage pruukimine näib niisuguseid väärtusi, elame juba täna muuseu­ Pedajase õhustiku rõhutamist devalveerinud mis, ärge seda unustage, näis see ütlevat. olevat, pole aga tõenäoliselt suutnud teha Nahktugitool "Hopkins", pärit Juhan Viidin­ midagi õhustiku endaga. gu kodust, andis Viidingut tundnuile lavastu­ Tegelikult on õhustik ju igal lavastusel se mõistmiseks veel kolmanda, neljanda või —vähemasti peaks olema. See sünnibki õigest kümnenda mõõtme. mängupaiga valikust, lava- ja muusikalisest Willie Diveri üles seatud titevalve- kujundusest, näitlejate mängust ja publiku krapp sobib mõisasaali seinale tõesti umbes kaasahingamisest. Peaks sündima iga kord, sama hästi nagu rohelised peldikukabiinid igal etendusel. Kui täpne olla, saabki rääkida häärberiaeda. Mis teha, elu tahab elamist, etenduse, mitte lavastuse õhustikust. Kui see hoolimata sellest, et aristokraatia on hääbu­ ei kao, vaid püsib etendusest etendusse, on mas. tegu professionaalse lavastajatööga. Lavaruumi külvab mõnusat väikeko­ "Aristokraatide" saladuse võti näib li­ danlikku kodusoojust kamin. "Lava" süga­ saks mõisa enda lisaväärtusele olevat näitleja- vusse tõusev pruuniks võõbatud põrand on mängu teises plaanis, suhete peenmängus, nii orgaaniline osa lavakujundusest, et selle mis kihiti põimudes käib korraga mitmel ta­ pidanuks Draamateater laskma ehitada, kui sandil. Nii paljude tegelastega loos võib juh­ see poleks jäänud alles mõisa vahepealsete tuda, et kõike seda esmavaatamisel ei hooma- asukate, Nõukogude armee sõdurite panuse­ gi. Ei ole tähtis püüda iga üksikut pilku, üld­ na. Kaldpind avab perspektiivi ning muudab pildi kujundamisel on aga lavastaja asetanud vaatenurki. Vastavalt sellele, kas minnakse hoolikalt paika mosaiigi iga pisima detaili. üles- või allamäge, on sammu raskuski erinev. Päev, mil näidendi tegevus algab, on Vaese Alice'i teekond üles puhvetis asuva vis­ Ballybeg Hallis eriline. Tulemas on pere noo­ kipudeli juurde on kahekordselt ränk. Onu rima tütre Claire'i (Harriet Toompere) laula­ George'i katsed tulla tuppa, kus talitab võõras, tus. Selle sündmuse auks on lisaks pidevalt Tom Hoffnung, saavad pahameelest ja põran­ siin elutsevale Claire'ile, tema vanemale õele dast sisse ennenägematu hoo. Judithile (Ülle Kaljuste), voodihaigele kohtu­ Nii on Keila-Joa iga ajajärgu asukad nikust isale (Peeter Volkonski) ja aastaid vai­ andnud oma panuse selle imelise päeva heaks, kinud onu George'ile (Ain Lutsepp) Saksa­ mil siinse häärberi elustavad taas kord aristok­ maalt kohale sõitnud vend Casimir (Tiit raadid. Sukk) ja neljas laps Alice (Laine Mägi) koos Aristokraatlikkusel on ju veel üks olu­ abikaasa Eamoniga (Sulev Teppart). Mõne­ line tähendus. Selle sõnaga võidakse mõni­ võrra varem on mõisa saabunud aristokraatia- kord tunnustada saavutust — näiteks loomin­ kiibitseja Tom Hoffnung (Tõnu Oja), et kirju­ gulist —, mida peetakse eriliselt tähendusli­ tada seal oma teadustööd pealkirjaga "Kordu­ kuks. Kui eestlaste hulgast üldse saab otsida vad kultuurilised, poliitilised ja sotsiaalsed aristokraate, siis ilmselt vaimuinimeste seast. tavad Iirimaa maapiirkondade katoliikliku Kahtlemata oli Juhan Viiding, kelle energia on ühiskonna kõrgemas kihis pärast katoliiklik­ läbi tugitooli selles teatriruumis ühtäkki üli­ ku emantsipatsiooni". Veel asjatab siin ringi malt hoomatav, meie vaimuaristokraatia üks Willie Diver (Ivo Uukkivi), abivalmis mees säravamaid esindajaid. külast, kes loeb ennast vist teatud mõttes Nii et Pedajase lavastuse "Aristokraa­ Judithi peigmeheks, kuid kellest ainsana on did" pealkiri on täpne kahtpidi: nii tegelaste abimehena asja. kui ka tegijate poolt vaadatuna. Need kaks väljastpoolt perekonda pä­ rit tegelast, ja teatud mõttes ka Eamon, moo- 35 В. Friel, "Aristokraadid", Eesti Draamateater. Lavastaja Priit Pedajas. Alice - Laine Mägi, Tom Hoffnung - Tõnu Oja.

dustavadki taustsüsteemi, millel Friel laseb Ivo Uukkivi Willie Diver on hea ning aristokraatia olemasolu mõttekust, ajaloolist abivalmis maamees, kes on harjunud võtma väärtust ja paratamatut hukulemääratust vaa­ "suure maja" rahva veidrusi kui paratamatust. gida. Ta aitab, kus saab, teeb, mis vaja, ega oota tä- nutunnet. Uukkivi on lahe ja orgaaniline ja NÄITLEJATE RUUM täpne ning hoidub põhiliselt tagaplaanile. Pere ainus poeg Casimir on kohtuni­ Tõnu Oja Tom Hoffnung püüab endas­ kust isale olnud ilmselt pettumus. Hapra ning se haarata iga fakti ja faktikest, olenemata labiilse hingeeluga perepoeg, kellele ema pani nende tõeväärtusest. Temas on tõsist respekti nime Poola printsi järgi, on natuke veider nii oma veidra pealkirjaga teema kui ka inim­ vend. Ta pole oma isa arvates ilmselt kunagi like uurimisobjektide suhtes. Et Tom selle juu­ olnud piisavalt mees, et olla vääriline poeg. res natuke naeruväärsena mõjub, tuleb sellest, Üksteist aastat tagasi on ta põgenenud siit tõe­ et ta keeldub tajumast: selle suursuguse pere näoliselt nii kaugele, kui jaksas minna. ring on väljast tulijale suletud — pallideta Tiit Sukk on neljast Draamateatrisse kroketimängu reegleid ja võlu mõistavad vaid läinud XVIII lennu poisist kõige hilisema är­ need, kel seljataga samasugune sajandite kul­ kamisega. Tõsi, pole õigupoolest olnud ka tuuritaust. võimalusterohket rolli (välja arvatud mõne­ Oja loob liigutava professorikuju, kel­ võrra episoodiline tegelane "Moondsundi le delikaatsus on liiga suur, et isegi Eamoni Vasselis"). Nii tunduski juba, et Sukka võib natuke õelale irooniale samaga vastata. Ainult tabada paljude andekate, musikaalsete, blon­ kord, päris purjus olles, püüab ta tõde näkku dide ja ilusate teatrikoolipoiste saatus. Mis tal öelda ning tõmbub siis kohe taas häbelikult mängida? Ikka neidsamu ilusaid poisse, kelle oma rolli. nahas on raske näidata, et eeldusi on hoopis 36 enamaks. Ja siis, kui poiste aeg saab õtsa, ei tea keegi, et nad võivad mängida muudki. Nüüd, "Aristokraatides" — ometi tõeliselt hea roll ja ka õnnestunud osatäitmine. Suka Casimir on seesugune kergkiirus- taja tüüp, kes ei julge hetkekski peatuda, sest siis tuleb rinda pista oma mõtetega ja mõne­ võrra suurema hulga tõega. Täit tõtt enda koh­ ta ei tea ta aga enam isegi. Ta räägib, organi­ seerib, seletab. Pealtnäha kõik justkui toimib ja, samuti pealtnäha, on ju õudselt vahva jälle lapsepõlvekodus olla. Ent Casimiri rabedates liigutustes aimub hüsteeriat, aimamatutes mõttepööretes paanilist hirmu ja põgenemisvajadust. Asjata püüab Tom Hoffnung temaga kiiretel mõtte- käänakutel sammu pidada. Tõnu Oja Torni, vaesekese, ainus häda ongi selles, et ta püüab kõigiga sammu pidada, valvsalt haarata vähe­ matki mälestuskildu ning need siis kiivalt talletada. Ta on küll hakanud aru saama, et lugudel siin majas pole saba ega sarvi, ent ometi loodab ta noppida ka mõne tõelisuse katke. Stseen, kus Casimir vahendab talle as­ jade seoseid ammu elanud inimestega, on üks lavastuse naljakamaid. Väga täpse partnerita- juga mängitud, väga puhtalt tulevad esile mõlema osatäitmise parimad pooled. See stseen ning Eamoni-Claire'i mäng "Aristokraadid". Willie Diver - Ivo Uukkivi. pruudilooriga on esimese vaatuse elavaimad hetked. Kui lavastusele midagi ette heita, siis just esimese vaatuse teatud ühetoonilisust, mis siiski ka on etendusiti erinev olnud.

"Aristokraadid". Casimir - Tiit Sukk. 37 Laine Mägi Alice'i probleemid on õde- Frieli "Aristokraate" on võrreldud de-venna omadest rohkem nähtaval — Alice Tšehhovi "Kolme õe" ja "Kirsiaiaga". Siingi joob. Vaevu jalgu järele vedades tuigub kõhnu­ on õed, siingi on kinnisvara, mida ei suudeta nud alkohoolik sel hilisel pärastlõunal saali. pidada. Ja Eamon on päris kummastav uue­ Silmad vilamas vaid ühe objekti otsingul. Ja aegne Lopahhin, kes on alati unistanud, et ennäe, professionaalse osavusega leiabki vis­ ükskord abiellub ta ühega neljast õest, ükskõik kipudeli. Siis algab ülimalt osav tagaajamis- millisega, ja siis ta alles näitab kogu sellele mäng—jook on vaja kätte saada. Pärast mõn­ ülespuhutud seltskonnale. Paraku, saatus ja­ da napsi tuleb puna taas põskedele ning sära gas kaardid kehvasti. Nii aristokraatiale kui ka tagasi sellesse balletti tantsinud tütresse, kel­ Eamonile. Ent veel nüüdki üritab ta üht õde le kohta vihjatakse, et ta oli viiest lapsest loo­ teise vastu vahetada. tustandvaim. Teppart on täpse ja mitmetasandilise Alice abiellus (samuti lootustandva) mängu meister. Tema ja Laine Mägi stseen vis­ noore diplomaadi Eamoniga (Sulev Teppart). kipudeliga on parimaid lavastuses. Mägi Tegelikult tegi ta saabuvaid aegu silmas pida­ püüab iga hinna eest pudelit enda valdusse des enda arvates partii; Eamon oli pärit külast, saada ja seejärel viskit pudelist välja saada. Ta lihtsa rahva hulgast, tulevikuga, optimistlik, on ülimalt kontsentreerunud oma ühele ees­ tegus — kõike seda, mida Alice, tema kolm märgile. Teppart, vastupidi, teeb viskipudeli­ õde ja õnnetuke vend kunagi polnud. Ent osa­ ga ülikergeid, elegantseid, peaaegu klounilik- lemine Põhja-Iiri rahutustes võttis Eamonilt ke silmamoondustrikke. Temagi tähelepanu võimaluse edasiseks karjääriks. on tegelikult keskendunud pudelile, ent näi­ Tepparti Eamon on joviaalne, iroonili­ liselt vestleb ta sundimatult elegantselt ne ja natuke üleolev oma aristokraatidest su­ Torniga keerulistel teemadel. Tema tähelepa­ gulaste suhtes, nagu ilmselt iga temasugune nuvõime on imetlusväärne, ta oleks kindlasti self-made-man, kes on kasvanud "suure maja" olnud suurepärane diplomaat. elanike lähedal ja teab neist rohkem kui nad Teppart on kummaline näitlejafeno- men. Ta pole ainus, kellele teatrikooli aegadel

"Aristokraadid". Alice - Laine Mägi, Tom Hoffnung - Tõnu Oja.

38 on Judith "Aristokraatide" peategelane. Näi­ dendi alguses ütleb ta, et see siin on tema elu, ei tea, kas hea või halb, aga tema oma. Näiden­ di lõpus kavatseb ta viimse mohikaanlasena loobuda "pärandusest", jätta selja taha varise­ va häärberi, võtta lastekodust ära oma seits­ meaastase lapse ning asuda elama nagu mil­ jonid keskmised inimesed. Claire (Harriet Toompere) läheb mehe­ le. Tema trauma tundub kõikidest lastest kõi­ ge sügavamal olevat. Just seetõttu, et pealtnä­ ha on ta rahu ise. Ta sõnab küll, et võtab tab­ lette, nii et see aeglus ja väljapeetus võib olla ka rohtudest. Näidendi jooksul ei näe me kor­ dagi, kuidas väljendub tema depressioon, miks ta tegelikult tablette võtab — ta on põhi­ liselt kahvatu, tõsine ja kuskil sisimas vist väga hirmunud. Sest meeleheitlik samm perekonna päästmiseks, abiellumine vanaldase nelja lap­ sega juurviljakaupmehest lese rahaga, kuju­ neb tõenäoliselt tema hapra hingeelu lõpli­ kuks hukatuseks. Rääkimata sellest, et, nagu lõpus selgub, ka täiesti mõttetuks ohvriks. Sest isa (Peeter Volkonski) on ju sur­ nud. Ta sureb selsamal päeval, mil Casimir "Aristokraadid". Eamon - Sulev Teppart.

"Aristokraadid". Judith - Ülle Kaljuste. kuulutati suurt tulevikku ja kes teatris kadus keskpärasusse — üsna pikaks ajaks. Ent vii­ maste aastate rollid on näidanud jälle kooli­ ajast meelde jäänud säravat, teravat ja täpset Teppartit. Eamon "Aristokraatides" ja politsei­ nik Andrus Kivirähi "Papagoide päevades" kuuluvad kindlasti selle teatriaasta parimate rollide hulka.

MAJA TÄIS VÄLJAÜTLEMATA SÕNU

"Aristokraadid" on üks kummaline lugu. Siin on kõik sassis: suhted sassis, ajad sassis, mälestused sassis. Väljamõeldised, pet­ tus ja enesepettus. Maskid. Juhuluule. Maja täis väljaütlemata sõnu. Koik kohalviibivad lapsed ("Anna on Aafrikas.") on täpselt valitud: kõik nad on nii kaunid, haprad, kahvatud, suursugused ja teatud mõttes täiesti kasutud. Välja arvatud muidugi Judith (Ülle Kaljuste), kes on ennast matnud teenima seda maja, isa, õde ja onu. Kui võtta aluseks tees, et peategelane on see, kes näidendi jooksul kõige rohkem muutub, siis 39 "Aristokraadid". Onu George - Ain Lutsepp. "Aristokraadid". Isa - Peeter Volkonski. Harri Rospu fotod "Aristokraadid". Claire - Harriet Toompere. pidanuks isa asemel kirikus loovutama juur- viljakaupmehele oma noorima õe. Pulmapäe­ vast saab matusepäev, üks ajastu on igal juhul lõppenud. Võib-olla on niisugune lõpp kau- nimgi kui aristokraatia ohvriks toomine juur- viljakaupmehe altarile. Peeter Volkonski külalisena Isa rollis tekitab kaheldamatult vastakaid tundeid. Ühelt poolt näib, et teda on juba piisavalt aris­ tokraatia sümbolkujuna ekspluateeritud, tei­ salt ei saa parata, et on hea tunne, kui üle aas­ takümnete astub Keila-Joa põrandail taas üks Volkonski — seekord teatriaristokraat. Oleks ainult, et teatriajalugu mäletaks aastasadade pärast sellest lavastusest muudki. Judith on niisiis peaaegu vaba: isa on surnud, Claire läheb mehele, ainus probleem —kuhu panna Onu George (Ain Lutsepp), kes pole rääkinud sõnagi sestpeale, kui joomise maha jättis. Lutsepp on nii ilmekas näitleja, et Onu George 'i põgusad käimised ja akendest piilumised on kahtlemata ühed värvikamad hetked kogu lavastuses. Lisaks tundub vaikiv kõnekus Lutsepale ka lusti pakkuvat. Temas nagu pakitseb ja pulbitseb midagi ning kui see 40 kõik siis ükskord valla pääseb, kui onu Geor­ ge siis lõpuks peab vajalikuks suu avada, on ÕNNITLEME! see vaimustavalt vabastav kõigile. Alice saab pikkade päevade seltsiliseks Onu George'i, Onu George saab võimaluse pärast pikki aas­ 1. november takümneid taas Londonisse minna. Vaikne ARNO OJA vabanemine, ühe ajastu vääramatu lõpp võe­ kirjandus- ja teatrikriitik —50 takse kokku oma salamängus, pallideta kroke­ tis. 4. november Tänaseks ongi kogu selline aristokraa­ ANUKAAL tia ilmselt välja surnud, ära kolinud oma lagu­ ooperisolist ja pedagoog— 60 nevatest mõisatest, mida nad pidada ei jaksa. Nad on sulandunud uueaegsesse massi, mil­ 4. november le rohmakas pealispind suudab sajanditepik­ MAIT ROB AS kust kultuurikihti suurepäraselt varjata. Möö­ laulja — 75 bel nende kodudest on koos oma lugudega rännanud kurat teab kuhu, kust antiigiihale- 7. november jad ja kollektsionäärid seda aeg-ajalt leiavad. JANNO PÕLDMA Mõnikord, kui veab, võib aga õige aristokraa­ joonisfilmide režissöör tia hõngu veel tajuda niisugustes vanades los­ ja operaator —• 50 sides nagu Keila-Joa. Tõeline aristokraatia ei kuulu enam kokku rahaga, vaid pigem selle 8. november puudumisega. LEIDA JÜRGENS Frieli näidendi "Aristokraadid" juured laulja ja laulupedagoog— 75 on küll sügavalt ja traagiliselt iiri rahva saatu- seloos, ent ometi on see arusaadav ja tunneta­ 12. november tav mis tahes paigas siin vanas Euroopas. KERSTI MIILEN filmimonteerija — 50

21. november UNO UIGA koorijuht— 75

22. november VEERA TALEŠ laulja — 50

24. november AIKIKASE laulja •— 50

26. november ENNKABRITS Kultuuriministeeriumi teatrinõunik — 60

28. november ERICH JAANSOO näitleja — 80 IVALO RANDALU

ERSO 1999/2000 I Arve, arutlusi ja arvustusi

ERSO 1999/2000. Harri Rospufoto

Teadupärast kerkis tänavu akuutselt ametnikud isegi mitte arutada. Aga arutatud päevakorda ERSO staatuse küsimus: kas min­ juba on, ning enda arvates positiivse pretse­ na pikka aega kestnud segasest seisust päri­ dendina ette toodud RAMi nüüdne 60-mehe- selt "Eesti Kontserdi" alla või täiesti iseseis­ line koosseis viitab, et ideaalse koolitusegi vuda — nii kunstilistes otsustes, haldamises puhul ei saavutata eal vajalikku kompaktset kui ka raamatupidamises. Kuigi siinse kirju­ kõlamassi (Gustav Ernesaks on öelnud — tise ülesanne on üksnes reastada orkestri hoo­ optimaalne on 80!). Orkestri organism on veel­ aja kavad, esitajad ja esinemisajad ja -kohad gi tundlikum, sest miks siis on "välja mõel­ koos väljavõtetega otseselt ERSOt puuduta­ dud" regulaatorid või miks ei mängi kammer­ vaga arvustustest, ütleksin siiski ühe mure orkestrid Wagnerit, Šostakovitšit ja Mahlerit? välja: lahenegu asi nii või teisiti, kui aga min­ ERSO on tänini meie pillirahva eliit, mis sel­ nakse koosseisu kokkutõmbamisele, paisku­ lest, et tugevaid muusikuid jätkub mujalegi me arengus otsemaid aastakümneid tagasi. — peabki jätkuma, sest seal on jälle omad te­ See on teema, mida ei tohiks muusikavälised gemised. 42 Praegu kuulub ERSOsse üheksaküm­ peatähelepanu pööratakse solistile või erilis­ mend seitse muusikut pluss peadirigent ja ad­ tel puhkudel dirigenditööle ja -isikule, orkest­ ministratsioon —• kokku sada seitse hinge, mis rit puudutatakse otseselt vähe. Osa kontserte meie oludes ka optimaalne (jõutud on selleni (pühade-, laste-ja kommertsiaalsed üritused) aga hirmsa vaevaga!). Öeldu kinnituseks ja on üldse arvustamata, sageli piirdutakse vaid orkestri kiituseks piilugem korraks "partituu­ orkestri nimetamisega. ri" (sulgudes on antud kontsertmeistrid, kes Nüüd lühidalt lubatud statistika. enamasti kõik tuntud helikunstnikud, mõnel­ Kanti ette sadakond suuremat või väiksemat gi puhul terve oma pillirühmaga): 4 flööti teost ligi kaheksakümnelt autorilt. Maailma­ (Peeter Malkov), 5 oboed (Aleksander klassikast mängiti enim (ent mitte kedagi sil­ Hännikäinen), 4 fagotti (Andres Lepnurm), 6 matorkavalt palju) Tšaikovskit (ka 1 täiskava), metsasarve (Valdek Põld), 3 trompetit (Ivar Brahmsi, Dvorakit, Wagnerit, Mahlerit ja Tillemann), 4 trombooni (Heiki Kalaus), 1 tuu­ Debyssyd, kenasti olid esindatud sakslased, ba (Andrei Sedler), 1 harf (Tatjana Lepnurm), prantslased ja venelased, taas puudusid täiesti 6 löökpilli (Kalju Terasmaa), 16 viiulit (Maano itaallased ja ungarlased, samuti ei kuulnud me Männi), 15 II viiulit (Urmas Roomere), 12 Schubertit, skandinaavlasi — kuid ega kõiki vioolat (Rain Viiu), 10 tšellot (Part Tarvas) ja igal hooajal ju jõuagi. Üldine ampluaa oli siiski 10 kontrabassi (Mati Lukk). Nagu näete, tu­ paljuhõlmav, paleti kujundasid üksikoopus- leb hiidpartituuride puhul niigi kasutada li- tega kümned heliloojad, mõnelgi korral oli sajõude. tegu otsekui väga vana võla tasumisega Nüüd asja juurde. Kõigepealt olgu kin­ (Honeggeri Kolmas sümfoonia!). Tänavu or­ nitatud, et järgnev ülevaade käsitleb üksnes kestri juures resideerivat viisimeistrit ei olnud, ERSO kontserte ega anna kaugeltki täit pilti eestlastest mängiti jälle kõige rohkem Tubinat sellest, mida Eestis sümfoonilise ja vokaalsüm- (Esimese, Kuuenda ja Seitsmenda sümfoonia­ foonilise muusika vallas vaadeldaval ajalõi­ ga jätkati sarja), veel kõlas Pärdi, Kangro, Tor­ gul kuulda võis. Ühelt poolt on tervitatav, et mise, Tüüri, Rannapi ja Sumera (autorikont- nišši on asunud täitma arvestataval kombel sert) muusika. ka mitmed teised kodumaised orkestrid ees­ Üles astuti 52 korda, erinevaid kavu oli otsas "Vanemuise" Sümfoonikute, "Estonia" 40. Meie dirigentide juhatada jäi 27 kava (koos teatriorkestri ja Pärnu Linnaorkestriga, samuti kordustega 36 kontserti), külalistele 13 (16). käisid meil esinemas Sydney SBS Raadio ja Üldse seisis ERSO ees 24 dirigenti, neist oma­ Televisiooni Noorte Sümfooniaorkester (26. sid 11. Viimased loetleme ülevaatlikkuse hu­ septembril 1999) ja Frankfurdi Raadio Süm­ vides ka ette: Arvo Volmer tegi peadirigendi­ fooniaorkester (16. aprillil 2000). Teisalt, kui­ na 13 kava (2 korrati), Tõnu Kaljuste 2(2), Anu gi teistelegi on saalides ruumi tehtud, pole Tali 2(4), Eri Klas ja Vello Pahn 2, ühe kavaga ERSO lipulaevana kahju kannatanud, temata piirdusid Lauri Sirp (1), Neeme Järvi, Olari vajuks pilt kokku. Kui nüüd järgnevalt vaid Elts, Andres Mustonen, Mihkel Kütson ja Jüri arvudesse süüvida ja neid eelmise hooajaga Alperten. Veel juhatas Pärdi seitsme oopuse võrrelda, näeme tõesti mõnes osas koormuse salvestamisel Paavo Järvi, kaks salvestust tegi teatavat kahanemist — järelikult olnuks kõi­ Aivo Välja ja ühe Paul Mägi. Esinemiskohad: ge ootuspärasem siis vist kvaliteedi tõus? Vas­ Tallinn (30), Tartu (10) ning Pärnu, Põltsamaa, tust otsige arvustustest, ütleksin — nende üld­ Paldiski (2), Narva, Võru ja Jõhvi. Raja taga toonist. käidi koos Tõnu Kaljustega Helsingis (8. I Arvustustega on aga jätkuvalt nii, et 2000) ja Genuas (17. I 2000) ning Arvo leiame neid ERSO kohta järjekindlalt vaid Volmeriga Rootsis (24. VI 2000) — olid küll "Sirbis" ja "Muusikalehes", ning kuigi neid kärmed edasi-tagasi sõidud, ent kaalukate on hakanud mullusega võrreldes rohkem il­ kavadega tõsise publiku ette. Soliste ega koo­ muma ka mõlemas keskses päevalehes, ei re ei hakka siinkohal nimetama, need selgu­ anna need juhuslikena märku toimetajate (pe­ vad järgnevalt niikuinii viimseni. Toonitamist remeeste) huvist meie kandvaima kollektiivi väärib aga see, et soliste jagus mitmel tasan­ vastu, missioonitundest rääkimata. Ent väike dil varasemast rohkemgi, tippe seejuures, seletamatu nihe paremusele on siiski toimu­ nagu ikka, vaid üksikuid. Tänu suurvormi­ nud. Arvustuste laad ise aga näitab, et üldju­ dele oli kõige mitmekesisem rahvusvaheline hul hoidutakse liigsest elitaarsusest (ja õiges­ vokalistide seltskond, ja nagu kriitikud mär­ ti kah!): enamasti avatakse põnevamate uudis- givad, olnuksid omad sageli etemad. lugude ja kaalukate teoste sisu ja tausta,

43 - Eduard Tubina Esimene sümfoonia; Arvo Volmer; Maido Maadik (jaanua­ ris 2000); - Eduard Tubina Seitsmes sümfoonia; Arvo Volmer, Maido Maadik; - Ester Mägi "Vesper"; Aivo Välja; Ma­ ris Laanemets (mõlemad märtsis 2000); - Arvo Pärdi Kolmas sümfoonia, "Frat- res", "Festina lente", "Summa", "Can- tus Benjamin Britteni mälestuseks", "Silouans Song" ja "Trisagion"; Paavo Järvi; Maido Maadik (juunis 2000).

Esitused, esitajad, arvamused

15. augustil (Pärnu) — "Puškin 200": Tšaikovski avamäng-fantaasia "Romeo ja Julia", katkendid ooperist "Jevgeni Onegin" ja "Mõtisklus". Solistid Marina Lapina ja Andrei Grigorjev (Suurest Teatrist) ja Maano Männi, dirigent Arvo Volmer.

ERSO peadirigent hooajal 1999/ 2000 — Arvo Volmer.

Vello Pahn Harri Rospufolod

Mullu rõõmustasime ERSO arvukate Ines R a n n a p (I. R., "Muusikaleht" 1999, helisalvestiste üle, neid tehti nüüd­ September) tõdeb, et "Romeo ja Julia" veeres ki, ent märksa väiksemas mahus (autor, teos, algul üsna kiretult-ebalevalt ja ka kirjastseen dirigent, helirežissöör): ei läinud eriti hinge, küll aga tekitasid saalis - Märgo Kõlari "Vaid üksainus sõna"; (Eliisabeti kirikus) märuli lisapalad. "Alates Paul Mägi; Aili Jõeleht; "Jevgeni Onegini" III vaatuse "Poloneesist" - Mart Sumeri "Ipsum esse"; Aivo Väl­ tehti imetegusid: keskmisi lüürilisi lõike em­ ja; Mati Brauer (mõlemad oktoobris basid a-osad lausa raudse keerisena, taandu­ 1999); mata hetkekski dünaamilisest ja kõlalisest - Eduard Tubina Kuues sümfoonia; maksimumist. Seevastu Maano Männi män­ Arvo Volmer; Maido Maadik (novemb­ gitud "Mõtisklus" oli otsekui kaitstud saare­ ris 1999); ke keset tunnete möllu."

44 Andante spianato ja suur polonees Es-duur op. 22, solist Ivari Ilja, dirigent Arvo Volmer. 16. septembril (Tallinn) ja 17. septemb­ ril (Narva) — hooaja avakontsert "Uuest maa­ ilmast": Adamsi "Lühike sõit kiire autoga" (Short Ride in a Fast Macinne), Gershwini Kla- verikontsertja Dvofaki IX sümfoonia ("Uuest maailmast"), solist Daniel Blumenthal (USA), dirigent Arvo Volmer. Anneli R e m m e (A. R., "Eesti Päevaleht" 20. IX 1999) ei näe valikus amerikaniseerumi­ se märki. Dvofaki sümfoonia ettekandesse olid Arvo Volmer ja ERSO "laadinud suure­ mas koguses positiivset energiat (...), see kõ­ las enamuses läbimõtestatult, valusad ja võim­ sad meeleolud mängiti mõjuvaks ning mit­ meid puhkpillisoolosid oli hea kuulata". Adamsist: "ERSOle on varem ette heidetud loidust ja rütmilist logisemist, mis selle loo esitamisel tähendaks kindlat läbikukkumist, kuid "Lühike sõit" kulges avakontserdil hea pealehakkamisega." Ning Gershwinist: "Or­ kester pakkus kontserdis paremaid hetki kui solist." Igor G а r š n e к (I. G., "Sirp" 24. IX 1999): "Kava küll ameerikalikult atraktiivne, kuid samas ka esituslikult nõudlik ja mitmekülg­ ne." Gershwini kontserdi Adagio'st: "Volmer Eri Klas. Foto "Eesti Kontserdi" arhiivistmängi s siin fantaasiarikkalt rnbato'dega kuni viiuli (Maano Männi) hea stiilitaju ning ka­ rakteritega lühikese sooloni." Ja Dvofakist: "Kuuldu põhjal tuleb (...) tunnustada ERSO 21. augustil (Põltsamaa) — avamäng vaskpillide kõlalist ettevalmistust." Tunnus­ Wagneri ooperile "Nürnbergi meisterlaul­ tuse leiab orkestri ja dirigendi koostöö kulg jad", Mendelssohni Viiulikontsert (mitte e- osast osasse, kuni finaali "kulminatsioon ra­ moll, vaid vähetuntud d-moll, trompeti ver­ bas panoraamsuse ja dramatismiga". Algavat sioonis), Brahmsi "Ungari tantsud" nr 5, 6 ja hooaega resümeerib I. G. ettehaaravalt nii­ 7; Äbrahämi "Veneetsia karneval", Johann moodi: "ERSO repertuaaripoliitika on oluli­ Straussi "Sepapolka", valss "Ilusal sinisel selt muutumas mitmekülgsuse suunas, sest Doonaul", "Radetzky marss" ja "Tritsch- ega klassikudki ole kadunud." (Viimane mär­ tratsch polka". Soleeris Sergei Nakarjakov. kus jääb muidugi oma kohale — kuigi eelmiste I. R. ("Muusikaleht" 1999, september) märgib, hooaegade "ühekülgsusele" I. G. varasema­ et ""Veneetsia karnevali" ja S. Nakarjakoviga tes arvustustes ma osutusi ei leidnud.) köeti publik sedavõrd üles, et hakati suisa Evi A r u j ä r v (E. A., "Postimees" 20. IX kaasa laulma — oli promenaadlikult tore kont­ 1999): "Saksa-austria "alateadvusega" aka­ sert, ent lossiõue heale akustikale vaatamata deemiline traditsioon ei saavuta ka oma uutes ei ulatu naturaalse heliga piano kahjuks esi­ alternatiivolekutes naljalt seda nõtket spon­ mesest paarikümnest reast kaugemale". taansust, mida näiteks Bali amatöör kollektiiv­ setes rütmimustrites suudab. Seda paratama­ tust silmas pidades olid ERSO rütmifaktuu- 28. ja 29. augustil (Paldiski) — tuntud rid üsna vabalt ja loomulikult voolavad." Pia­ hitid Andrew Lloyd-Webberi muusikalidest, nistist: "Ehk oli tegemist isegi kübeke liiga "West End Company" solistid, oratooriumi­ korraliku esitusstiiliga — autori siirast, ava­ koor, dirigent Richard Balcome (Inglismaa). tud ja rapsoodilist mõttelendu silmas pida­ des. .. See-eest paistis solisti ja dirigendi muu- 12. septembril (Tallinn) — osalemine sikanägemus klappivat ja muusikaline lõpp- EMA uue hoone avamisel, kavas ka Chopini

45 lawski IV sümfoonia, solist Evelyn Glennie (Inglismaa), dirigent Jerzy Maksymiuk (Poo- la). A. R. ("Eesti Päevaleht" 4. X 1999): "Inglise ja poola uuemast muusikast koosnev kava ootas esitajailt kõrgemat pilotaaži mõtte tabamise ning kohati ka mängutehnika osas. ERSO il­ mutas võimet mängida kandva ja ühtlase, tõe­ lise "suure orkestri" kõlaga ning kandis välja ka Lutoslawski muusikalise monumendi, Neljanda sümfoonia pinge." Loomulikult ja­ gus imetlust rahvusvahelise nimega löökpil- livirtuoosile Inglismaalt.

7. oktoobril (Tallinn) — Wagneri "Viis laulu Mathilde Wesendonki sõnadele" ja Bruckneri Kolmas sümfoonia, solist Anette Bod (Rootsi), dirigent Mare Tardue (USA/ Euroopa). I. R. ("Muusikaleht" 1999, november): "Süm­ foonia esitust väärtustasid ERSO puhkpilli-, eriti vaserühma perfektne mäng, vioolade peen kantileen, keelpillide seesmiselt pinges­ Sergei Nakarjakov (Prantsusmaa). tatud partiid." Foto "Eesti Kontserdi" arhiivist 14. oktoobril (Tallinn) — Raveli Kla­ verikontsert G-duur ja Mahleri V sümfoonia, tulemus sai vormiliselt ümar ning lõpetatud." solist Mihhail Jankovski (USA), dirigent Vel­ Dvofakist: "Teose arvukate teemameloodiate- lo Pahn. ga said ERSO pillirühmad ja solistid jälle kord I. R. ("Muusikaleht" 1999, november): pianist läbi katsutud — enam-vähem edukalt." "pälvis suure õnnestumise eest publiku ja or­ kestri tormilise heakskiidu. Ega vist nii ilusat 22. septembril (Tallinn) — Debussy muusikat saagi ükskõikselt-igavalt tõlgenda­ "Fauni pärastlõuna", Richard Straussi Oboe- da: Leinamarsi (I osa) traagilisus, tormiliselt kontsert ja Mendelssohni Neljas sümfoonia liikuma pandud II osa dramaatilisus, virtuoos­ ("Itaalia sümfoonia"), solist Thomas Inder- se Scherzo elegantsus (mille terviklikkus kip­ mühle (Saksamaa), dirigent Jin Wang (Hiina). pus küll pudenema aina kulmineeruvateks I. G. ("Sirp" 1. X1999): "Dirigendi lähenemis­ lõikudeks), võrratult kaunis Arietto — armu- viis romantilisele ja impressionistlikule oli avaldus Mahleri tulevasele abikaasale — ja ootamatult mõistuspärane ja kaalutletud, kui­ suurepärane punktipanev finaal pakuvad di­ gi mitte just tundevaene.(...) Debussy "Fauni rigendile oivalise võimaluse elada välja oma pärastlõuna" näis seetõttu mõjuvat pisut lii­ tundeid ja tõestada oma vaimsust. Seda ei jät­ ga külmalt. Samas oli dirigendi "Fauni"-vi- nud V. Pahn kasutamata, "maalides" endast sioon kahtlemata tervik: rõhutatult maaliline, targa, ülevaatliku ja aktiivse orkestrijuhi port­ aeglase nibflfo-tunnetusega algus, mis hakkas ree." arenema ühest voogavast seisundist teise. I. G. ("Sirp" 22. X 1999) Ravelist: "Dirigent Palju esituslikke detaile, kuid mitte ükski neist vastandas selgelt need kaks kujundlikku al­ silmatorkav." Ja jälle saavad kiita puhkpillid. get [imprressionistliku ja džässiliku — I. R.], "Itaalia kontserdis" tõstab kriitik esile metsa- prantsuslikult peenendatud lüürilise akvarel- sarvemängijad, leiab üldse, et dirigent on or­ suse ning aktiivsed muusikalised "amerika­ kestriproovides head tööd teinud. nismid" kui kõlamaailma teise poole. [ ] ...finaal kõlas hämmastavalt eredalt: vilkalt 30. septembril (Tartu) ja 1. oktoobril tormavad klaveripassaažid koos orkestri tar­ (Tallinn) — rahvusvaheline muusikapäev: muka liikumisenergiaga. Nii koloriitne karak­ Marek Stachowski "Chorer", James Manil­ ter pani koguni unustama, et üks episood lani "Veni, veni Emmanuel" ja Witold Lutos- polnud solistil ja orkestril just ideaalselt koos."

46 Mahlerist: "Võib arvata, et kui juba Mahleriga laiendatud variandis üle ka keelpillidele — välja tulla, siis läheb dirigent kindla peale välja võis öelda, et nii kõlab muusikaline poeesia, — et tal on ka huvitav dramaturgiline näge­ mis ongi vene (hilis)romantilistele helilooja­ mus. Vello Pahna kui dirigendi trumbiks näib tele nii iseloomulik. Volmer tundus lausa vi- olevat hea karakteritaju. Loomulikkus, mille­ ga ta ka äärmuslikke kujundeid üksteisesse sulatas, kuidas ta temposid modelleeris ning kuidas emotsionaalsete aktsentidega mängis, näitas Pahna kui dirigenti-dramaturgi ning ERSO-t veel kord kui head orkestrit."

28. oktoobril (Tallinn) — Kantšeli "Tuulest leinatud" {Voin Winde beweint) ja Rahmaninovi "Sümfoonilised tantsud", so­ list Daniel Räiskin (vioola, Holland), dirigent Arvo Volmer. I. G. ("Sirp" 5. XI1999): ""Sümfooniliste tant­ sude" non allegro alguskarakter võlus kohe oma ühemõttelise väljendusjõuga —• kõik eri­ nevate pillirühmade repliigid orkestris mõju­ sid iseloomulikult sirgjooneliselt ja eredalt. Keskmine kantileenne episood joonistus väl­ ja märkimisväärse meloodilise sisseelamise­ ga (...). Selline eepilisus kandus kõlaliselt

Löökpillide first lady Evelyn Glennie proovis Hiina dirigent En Shao. "Estonia" kontserdisaalis. Foto "Eesti Kontserdi" arhiivist Teet Malsroosi foto

sualiseerivat teose esimeses osas neid Rah­ maninovi pateetilisi karaktereid." Kriitik nau­ dib Volmerit ja orkestrit üksikasjalikult teose lõpuni. Kantšelist: partituuris esineb väga suu­ ri dünaamilisi kõrvutusi (5 t kõrvuti 5/-ga!). "Niisuguseid äärmusi Volmer oma tõlgendu­ ses siiski pisut redutseeris, arvatavalt selleks, et kulminatsioone mõjukamalt üles ehitada." Kolmveerand sellest 4-osalisest leinalisest teo­ sest on aeglane muusika, "finaali mõjujõud seisnes ühelt poolt senistes emotsionaalsetes kontrastides ning teisalt majesteetlikus välja­ peetuses". Siin, arvab I. G., võinuks kontraste dünaamiliselt rohkem esile tuua.

30. oktoobril (Tallinn) — lastekontsert: Smetana "Vltava", Bizet' "Laste mängud" (väike süit) ja Poulenci "Jutustus elevandi- pojast Babarist", dirigent Eri Klas, teksti lu­ ges Mart Sander.

11. novembril (Võru), 12. novembril (Tallinn) ja 16. novembril (Tartu) — lastekont- serdid: Kangro "Ooperimäng", dirigent Anu Tali.

47 18. novembril (Tallinn) — vene kultuu­ rigendi käekiri kui ka kava iseloom (näiteks ripäevad: Glinka "Valss-fantaasia", Rah- Liszti sümfoonia kohati väga hõre, detailne maninovi Klaverikontsert nr 4ja Tšaikovski või retoorilistest aukudest lõhestatud faktuur) Viies sümfoonia, solist Sergei Glavatskihh tõid ajuti ka pisukesi pillimängu puudujääke (Venemaa), Kremli Koorikapell, dirigent Ni­ esile. "Kammerstiil" nõuab ideaalset teostust. kolai Aleksejev (ERSO 1. külalisdirigent, Ve­ [—] Saksa külalise käeviibe peegeldus orkest­ nemaa). ri peäl väga selgelt. Et külalisdirigentide loo­ I. R. ("Muusikaleht" 1999, detsember): Alek­ minguline ego muusikast välja kostab, see sejevi "käe all hakkab ERSO kõlama eriti suu­ räägib ka ERSO professionaalsest peegelda- repäraselt (...), lõpp-produkt osutus kaasakis­ misvõimest." kuvaks. Juba Glinka lihtsakoelises, sentimen­ taalses "Valss-fantaasias" avastas N. Alekse­ 19. detsembril (Tartu) ja 20. detsembril jev "peidetud väärtusi." Hoides tempot ootus­ (Tallinn) — Barbara Hendricks. pärasest aeglasemana, tõi ta esiplaanile pala intiimse lihtsuse, lüürilise nukruse." Autor 22. detsembril (Tallinn) ja 23. detsemb­ nendib Tšaikovski Viienda sümfoonia suurt ril (Tartu) •—Joseph Jongeni Orelikontsert ja publikumenu. Saint-Saensi "Jõuluoratoorium", solist Ines I. G. ("Sirp" 26. XI1999) Rahmaninovist: "Or­ Maidre, kaastegev Tallinna Poistekoor (koor- kestri tunnustuseks tuleb märkida keelpilli­ meister Lydia Rahula) ning Pille Lill, Merle de nauditavalt kandvaid ja pikki legatokaari Silmato, Maire Haava, Mati Turi ja Rauno esimese osa repriisis." Üldiselt tunneb arvus­ Elp, dirigent Arvo Volmer. taja dirigendile terviku vormimise pingeis — eriti finaali osas — kaasa (Rahmaninovil on 30. detsembril (Tallinn) — aastalõpu- lühikesi kujundimotiive nagu "niidijuppe lõi- festival "Sünnisõnad": Pärdi "Te Deum" ja mekangas"), ent Aleksejev sõlmis materjali "Cantique de degres" (Psalm 121 — esiette­ siiski kokku "suurde pompoossesse kulminat­ kanne Eestis), Tormise kantaat "Sünnisõnad" siooni". Seevastu Tšaikovski Viienda sümfoo­ (maailma esiettekanne) ning Tüüri oratoo­ nia tõlgitsus äratas küsitavusi, eriti tempova- rium "Ante finem saeculi" ("Enne sajandi likul. lõppu"); solistid Susan Bullock (Inglismaa), Mati Turi, Uku Joller ja Teele Jõks, kaastege­ 2. detsembril (Tallinn) — Williamsi vad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, RAM avamäng "Herilased", Dvofaki Tšellokont- (koormeister Ants Soots) ja tütarlastekoor "El­ sert ja Holsti "Planeedid", solist Wang Jian lerhein" (koormeister Tiiä Loitme), dirigent (Hiina), dirigent En Shao (Hiina). Tõnu Kaljuste. I. G. ("Sirp" 7.12000): "... oli esituslikult häm­ 9. detsembril (Tallinn) — "Goethe 250": mastav muusika plastiline jagunemine kolme Mendelssohni "Merevaikus ja õnnelik sõit", koori häälerühmade ning orkestri pilligrup- Wagneri avamäng "Faust" ning Liszti "Faust- pide vahel. Just täpne kõlareljeef ühendatuna sümfoonia", kaastegevad RAM, Juhan Tral­ süvenemisega igasse helisse, artikulatsiooni- laja Piret Aidulo, dirigent Georg Fritsch (Sak­ lisse detaili ning igasse fraasilõppu tegid et­ samaa). tekandeliselt kordumatu muusikaelamuse." I. R. ("Muusikaleht" 2000, jaanuar). "Tore, et Kuid mis antud puhul ka kõigiti kohane, pea­ vokaalsümfoonilisteks suurvormideks valda­ tähelepanu pööras kirjutaja teostele endile. valt "maaletoodud" solisti(de) asemel kasu­ tati nüüd eestimaist — paraku küll Viinist Kalendriaastale pandi kaalukas punkt — hoo­ transporditud! — Juhan Trallat..." Fritschi aja tähenduses oli see semikoolon. žestides "oli ehk teatud saksalikku pedant­ sust, kuid kuna orkester reageeris laitmatu, (Järgneb) läbipaistva ja tasakaalustatud teostusega, tu­ leb seda pedantsust pidada otsterbekaks." E. A. ("Sirp" 17. XII 1999): "ERSO-t juhatanud saksa dirigent Georg Fritsch esindab kõlalee- bet ja pedantset stiili, mida on võimatu tema kooli ja päritoluga mitte seostada. Võiks ar­ vata, et see ei sobi nii väga pildilisele ja ka- rakteerivale romantilisele muusikale. Nii di­

48 EVI ARUJÄRV

HAAPSALU VANAMUUSIKA FESTIVAL 2000

Tundub, et nn vana, s.o enne Viini klas­ solistide muusikalised eesmärgid. Vanamuu­ sikuid ja pärast Bachi kirjutatud muusika on sika uurija Toomas Siitam kunstilise juhi te­ meie kultuuriruumis üsna pikka aega olnud gevuse näol iseloomustab festivali ka teatav pigem sümboolses, mingis ideaalmaailma tä­ akadeemiline kompetentsus. Viimasel, seits­ histava supermärgi rollis kui väga täpsete es­ mendal festivalil tuli mängu ka pedagoogili- teetiliste ja tehnoloogiliste — sh puhtkõlaliste "sihikutega" nähtus. Vanamuusika taasavas­ tamise alguses vastandus tema siirus avangar­ di tehnitsismile, tema "uus" tundelisus uue muusika ratsionalismile, lihtsus keerukusele, demokraatlikkus elitaarsusele. Vastukaaluks J romantismi ja selle akadeemiliste järellaine­ tuste traagilisele paatosele pakkus vanamuu­ sika hedonismi ja lapsemeelsust. Peale selle tähistas vanamuusika nõukogude vaimuruu­ mis varjatud vastumõtlemist ametlikule kul­ tuuriideoloogiale, oli nagu kujutletav oaas, kuhu võis sovetliku valepaatose eest pakku minna. Tõele au andes need sümboolsed funktsioonid toimisid vanamuusika taasavas­ « tamise aegadel igal pool maailmas. Kui aga mujal läks tee sümboolsete väärtuste juurest Festivali "tandem": kunstiline juht Toomas Siitan, peaesineja hollandi barokkviiuldaja tasapisi üha sügavamale, vanamuusika üld­ Lucy van Dael ja agentuuri "Concerto Grosso" pilti rikastavate käsitöönippide, tehnika ja tegevdirektor Egmont Välja. kõla otsingute juurde, siis näib, et meie kul­ tuuriruumis jäi "tänu" vaesusele, suletusele ja institutsionaliseerumisele muusikaliste kül­ ne aspekt — üsna viljakalt mõjunud "muusi­ gede ees ehk natukene ülemäära domineeri­ kalise töötoa" õhkkond, mille tekitas hollan­ ma puhtmärgiline — "protesti-" või alter- di barokkviiuldaja ja pedagoogi Lucy van natiivfunktsioon. Daeli meistrikursus. 1994. aastast alguse saanud Haapsalu Hollandi vanamuusikameistri osaluse vanamuusika festival on oma näoga just see­ kaudu tõusiski kogu seekordse festivali kesk­ pärast, et on tollest vanamuusika teatraalsest punkti baroki keelpillikultuur — kõla ja re­ sümboli funktisoonist enam-vähem distant­ toorika. Aga just keelpillikultuur tundubki seerunud, pühendudes rohkem "käsitöö" (peale vokaali muidugi) olevat see kriitiline probleemidele. Festivali seitsmest aastast pais­ tsoon, milles väga tundlikult peegelduvad eri tab silma kaks püsivat eesmärki: esiteks väärt- aegade euroopalike kõlastiilide eripärad —ja muusika suurvormide järjekindel esitus ja tei­ mis meie kohalikus vanamuusikatraditsioo- seks otsingud vanamuusika stilistika vallas, nis on pisut nagu "tardunud" või teadvusta­ milles on mänginud oma osa nii nimekate mata või sihitult otsivas olekus. Lucy van külalisinterpreetide osalus kui ka meie oma Daeli meistriklass ja inspireeriv roll 9. juuli tegijate, Tallinna Barokkorkestri, festivali pro- lõppkontserdi Bachi kavas jätsid Tallinna Ba­ jektkoori ja teiste kohalike kollektiivide ning rokkorkestri kõlale märgatava jälje. Asjal oli 49 vaid üks puudus: mis tahes värske stilistika duslaad. Tundub, et too "naiivne variant b" või uue kvaliteedi saavutamine vajab peale on meie kohalikus vanamuusika traditsioonis lühiajaliste loominguliste inspiratsioonihetke- üsna ülekaalukalt esindatud. de paraku ka järjekindlat ning teadlikku, män­ Seda üldist ja uudset strateegiat, mis gutehnika ning muusikatunnetuse juurteni vanamuusika interpretatsioonis tänapäeval küündivat tööd. toimub, võiks kokkuvõtlikult nimetada ehk "sensuaalsuse taasavastamiseks". See mee­ ASKEES, NAIVISM JA UUS SENSUAALSUS tod, mis tegelikult on väljenduslaadide harg­ nemine üsna erinevaid teid pidi, tähendab Kui natuke üldistada, siis paistab va­ teatavat sünteesi või tagasipöördumist askeesi namuusika kõlaotsinguist lähiminevikus ja ja eituse, naivismi ja "spontaansuse" juurest olevikus silma paar-kolm üldstrateegiat või muusika kui elava organismi, kui kõlaeritle- meetodit. mise, meeltele huvitava kõlamustri juurde. See "Askeesi ja eituse" meetodiks võiks tähendab avastust, et vanamuusikas kehtib nimetada suundumust, mis oli ülekaalukas just seesama eritlemistung ja retooriline ak­ vanamuusika taasavastamise algstaadiumis ja tiivsus, mis iga teisegi ajastu muusika puhul. seisnes teatud klassikalis-romantiliste retoo­ Tänane vanamuusika interpretatsioon tõestab riliste mudelite vältimises, esituse toonuse, põhjalikult, et tolle muusika kõlalise eritluse afekti ja kõlajõu lihtsas "mahakeeramises". võimalused ja meeleline huvitavus võivad olla Tulemuseks oli sel viisil sageli kõlaliselt natu­ sama intensiivsed kui nais tahes kõrgroman- ke hallivõitu, eelkõige "objektiivsele" mehaa­ tismi hõõguvat maailmvalu tulvil teoses — nikale, rütmile ja tekstimustrile orienteeritud hoolimata sellest, et vanamuusika "mõõtka­ "geomeetriline" esitusstiil. See meetod igno­ va" on peenem, kõlamise "vahemaad" väik­ reeris silmanähtavat tõsiasja, et muusika "alg- semad ja üldvõimsus askeetlikult taandatud. sund" on ju, stiilist või kõlamaterjalist sõltu­ mata, kõlamaterjali eritlemise, meeltele huvi­ KEELPILLID KESKPUNKTIS tava, sisukalt muutliku kõlalise konfigurat­ siooni loomise sund. Tolle tasapisi taastuva väljendusrikku­ Teise meetodi nimeks võiks olla sega on barokkmuusikasse tulnud otsingute "naiivne" meetod. Tundub, et seda lähene­ vaimu ja sädemeid pilduvaid esitusi, millest misviisi vanamuusikale toitis alateadlik us­ mõnigi on tähelepanu köitnud ka meie kont­ kumus, et koos originaalinstrumentidega serdilaval. Möödunud barokifestivalilt näiteks tuleb barokkmuusikasse lausa iseenesest ka jäi meelde taani-saksa klavessinist Lars Ulrik originaalne ehk stiilitrau kõla. Seda täiendas Mortensen; paar korda on meile esinenud era­ umbes samasugune lapselik usk kõlaloome kordselt afektiivse mängustiiliga ameerika spontaansesse "õigsusesse", mis iseloomus­ klavessinist Eduard Parmentier; meeles mõl­ tab külapillimeest või pärimusmuusikut, kes gub mõnigi kordumatu kõlapildi ja retoorika­ imiteerib alateadlikult mingit intuitiivselt ga vanamuusika ansambel. Uuesti "lubatud" omandatud, vahendavast teadmisest rikku­ väljendusrikkuses on oma osa ka eksootikal mata kõla. ja kõlastülide sümbioosil (kui mõelda näiteks Paraku on nii, et klassikalis-romantili- jaapanlase Masaki Suzuki barokitõlgendus- sel paradigmal põhinevast akadeemilisest tele või ka väikese Euroopa piirkondlikele õppesüsteemist tulnud muusiku puhul käivi­ erinevustele). Muidugi on koos taasavasta­ tuvad ka sellises "simuleeritud ilmsüütuse" tud sensuaalsusega vanamuusikas eluõigu­ seisundis vanamuusikat mängides paratama­ se saanud eriti rahvalikud või ka eriti tult ja "spontaanselt" a) kas needsamad õpi­ kommertsiaalselt lihvitud esitusstiilid, mille tud klassikalis-romantilised mudelid või b) puhul kerkib taas autentsuse ja stilistiliste pii­ "õpitud" (akadeemilisele, "keerukale", var­ ride probleem... jundatud, maneerlikule) muusikale vastand­ Kuigi Haapsalu festival on varemgi lik, nn muusikalisest olmeteadvusest pärit "sisse toonud" nimekaid välisinterpreete (sä­ väljenduskomplekt: teatud tahumatu, kare, rav näide: belgia gambavirtuoos Wieland lihtsustatud, pigem rütmile ja meetrumile Kuijken 1998. aastal), tundus hollandi muu­ orienteeritud kui intoneerimiskeskne väljen­ sikameistri Lucy van Daeli koostöö meie muu-

50 sikutega oluline, sest tegemist on muusiku­ te, energiast laetud vetruvate rütmimustrite­ ga, kes kõnnib mööda vanamuusika üht sisu­ ga Brandenburgi kontserdi nr 5 soolodes. kamat teerada, mis viib välja nii "naiivse mee­ Daeli esitus ei olnud perfektne, selles todi" kogemusinertsist kui ka "askeesimee- oli ka juhuslikke iluvigu, aga tervik oli ha­ todi" vaesusest. ruldaselt elav ja tundlik ning suunas tunta­ Pealkirja all "Esituskunsti suurmeist­ valt ka Tallinna Barokkorkestri, eriti selle keel­ reid" kõlasid Tallinna Barokkorkestri ja van pillide kõla ja retoorikat. Hollandi meistri Daeli ühiskavas J. S. Bachi populaarseimad mõjusuund on ilmselge: ta ei erguta niivõrd instrumentaalteosed: Sinfonia kantaadist "Ich triviaalset barokkmotoorikat, vaid õpetab steh' mit einem Fufi im Grabe" (BWV 156), "uuesti" intoneerima. Kõlapildi siseenergia ei Orkestrisüit nr 2 fc-moll (BWV 1067), Branden­ tulene siis mitte kõlasündmuse tempost või burgi kontsert nr 5 D-duur (BVW1050), Kont­ massiivsusest, vaid kõlamise väikestest sert viiulile, keelpillidele ja basso continuo'le nüanssidest. Ja ime küll, mulje on külluslik. g-moll (BWV 1056) ja Kontsert flöödile, viiu­ lile, klavessiinile, keelpillidele ning basso VEEL MEISTREID continuo'le я-moll (BWV 1044). Solisti esitu­ ses paistis silma eriti paindlik poognatehni- Pealdist "Esituskunsti suurmeistreid" ka, jõu ja raskuse tundlik jaotamine ja sellest kandis ka teine, 8. juuli külalisinterpreetide sündivad kõla peenendatud sügavusastmed, kontsert, küündimata siiski lõppkontserdi in­ ning sellest peenretoorikast välja kasvav eri­ tensiivsuseni. 8. juuli peaesineja oli belgia ba- line, leebelt afektiivne retoorika, milles segu­ rokkoboe mängija Paul Dombrecht, kes esi­ nevad sentiment, lüüriline tundlikkus ja väga nes koos jaapani päritolu ja haridusega, end reljeefne, isegi maneerlik muusikaline žest. Hollandis täiendanud ja seal töötava fagoti- Meie solistidest tegid kaasa flötist Reet Sukk mängija Yukiko Murakami ning belgia ja klavessiinimängija Imbi Tarum, kes jättis klavessinisti Guy Pensoniga. Kavas oli Georg väga hea mulje nii kindlakäeliste bassiliiku- Friedrich Händeli, Georg Philip Telemanni ja mistega ansamblikoostöös kui ka virtuoosse­ vähem tuntud autorite, Johann Friedrich

Belgia barokkoboe mängija Paul Dombrecht Hollandis tegutseva jaapanlannast fagotimängija Yukiko Murakami ja belgia klavessinisti Guy Pensoniga.

. "Ш

^

П 1

.-,

51 5 . tf "

•"Ц^ ä Ansambel "Vox Clamantis", paremal ansambli juht Jaan-Eik Tulve.

Faschi, Christoph Scaffrathi ja Johann Joachim paindlikult ja elusalt, pakkudes sekka ka pi­ Quantzi instrumentaalteoseid — enamik süit- sukesi kõlalisi puänte ja huumorit. liku ülesehitusega ja varieerimistehnikates Peale selle, et klavessiinimäng sõltub kirjutatud muusika: kolm sonaati, fantaasia, tugevasti konkreetse pilli kõlaomadustest, partita, duo, trio. mängib klavessinist end isikupäraseks eelkõi­ Paul Dombrecht, Brüsseli Kuningliku ge rütmiga, meetrumiga — ajakäsitluse erk­ Konservatooriumi õppejõud ja üle maailma suse ja struktuurse täpsuse (löökheli atakki­ meistrikursusi korraldav vanamuusika spet­ de selgus!) kaudu. Kõike seda, mida keelpil- sialist, Euroopas hinnatud solist, barokkor- limängija suudab teha tooniga, peab kestri "Il Fondamento" (1989) ning mitme klavessinist üritama rütmiga. Seepärast on barokkansambli asutaja, tundub oma inter- meetrumi- ja temponihked klavessiinimuu- preedinatuurilt ja kõlavalikutelt kuuluvat sin­ sikas nii olulised. (Minule isiklikult ongi tu­ nasamasse pisut askeetlikku, jahedalt intelli­ gevaima mulje jätnud mõni erksa, isegi ekst­ gentsesse vanamuusika tõlgendamise suun­ ravagantse rütmitajuga klavessinist, kellest oli da, mille ilmekaim näide on ehk hollandi kla- eespool juttu.) vessiinikorüfee Gustav Leonhardt. Barokkansamblis on klavessiini roll, Ka nn jahe stiil võib milleski köitev teadagi, rangem ja tervikule suunatud: tuleb olla. Paraku oli Dombrechti oboe toon puise­ luua muusikale paindlik, kuid kindel harmoo­ võitu ja ei allunud alati ka solisti tahtmistele. niline põhi ja hoida koos ning kujundada suu­ Et retoorika kammermuusikas sõltub väga rel määral ka teose siserütmi. Belgia otseselt kõla kvaliteedist, siis sai muusika üld- klavessinist Guy Penson kolmanda ansamb­ ilmegi pisut tuim. Dombrecht oleks võib-olla lipartnerina täitis neid ülesandeid tulemusrik­ äragi veennud nagu mis tahes oma loomuse kalt. Ka solistina (J. S. Bachi Fantaasia ja fuu­ kohaselt ennast tõestav muusik, kui tema ga й-moll) püsis Penson mõõdukalt vetruva kunstiline tahe oleks tehniliselt ladusalt, per­ meetrumi ja korrektse rütmikujunduse piiri­ fektselt ja lõpuni ellu viidud. Tema ansambli- des, ühendades hea maitsega baroki kahte partner Yukiko Murakami (Hollandi kool) olemustunnust — afekti ja distsipliini —, mehise koguga fagott kõlas seevastu pehmelt, kumbagi üle ekspluateerimata.

52 LAULDUD SÕNA le bassi- ja/või keskmisse registrisse. Sõna ja vokaali kandev kooripartii jäi selles kooslu­ Lauldud sõna oli festivalil instrumen­ ses pisut nõrgaks. Enam talitsetud võinuks taalmuusikaga võrreldes tegelikult ülekaalus. olla instrumentaalpartiid ka mõnes vokaalso- Avakontserdil kõlas Toomas Siitam juhatusel listidega osas. Pisut kiirustav, "suurt plaani" J. S. Bachi "Johannese passioon", teisel päe­ järgiv teoserütm ning üsna keskmiselt võimu­ val pakkus ansambel "Vox Clamantis" baroki kal nivool püsiv üldine dünaamika ei sihti­ lopsakusele kontrastiks kasinat gregooriuse nud samuti kammerlikke eesmärke. laulu (kontsert jäi allakirjutanul kuulamata) Solistide isikupära tõi kannatusloos­ ja kolmandal päeval dirigeeris noorepoolne, se erinevaid värve. Sopran Kaia Urb näitas kuid mitme rahvusvahelise muusikaprojekti- üles talle tavapärast artistlikkust, mida ena­ ga seotud hollandlane Rob Vermeulen Haap­ masti talitseb tehniline täpsus ja hea maitse. salu festivali koori kava Madalmaade muusi­ Soome tenor Heikki Rainio dramaatilist pin­ kast. get ja lüürilist pehmust ühendav häälema­ Bachi aastaga seostunud "Johannese terjal oli parasjagu võimas, et loo jutustajana passioon" sai tänu Toomas Siitani ideele ta­ mõjule pääseda. Ulatuslikus ja keerukas vapärasest kammerlikuma ettekandeaparaa- Evangelisti partiis tabas solisti aga nii mõni­ di, millesse kuulus kolmeteistkümnest lauljast gi ebakindluse hetk ja teelt eksimine. Vokaal­ koosnev, suures osas Filharmoonia Kammer­ se viimistluse ja kammerliku pehmusega jät­ koori liikmetest kokku pandud ansambel tis väga hea mulje bass Uku Joller (Peetrus), "Collegium Vocale" ja seitsmeteist mängijaga ka korrektse häälekasutusega Teele Jõks Tallinna Barokkorkester. (metsospran). Bass Mart Mikk pani Jeesuse Passiooni esitusstiil, selle kõlakäsitlus rolli häälematerjalist ja laulmisstiilist tulene­ ja retoorika töötasid vormilisele kammertaot- vat sooja vibratsiooni (mis seekord meloodia- lusele ometi parasjagu vastu. Kõlakese kaldus kontuuri väga ei hägustanudki nagu mõni­ enamasti tugevasti orkestrisse, täpsemalt sel­ kord varem).

Tallinna Barokkorkester pärast festivali lõppkontserti. Ees keskel, vasakult 5. — klavessinist Imbi Tarum, 6. — viiuldaja Mail Sildos, 7. — Lucy van Dael, 8. — Egmont Välja; paremal festivali kunstiline juht Toomas Siitan. Arvo Tarmula fotod

53 Lõpptulemusena oli aga seesama kii­ sioon vahendatud, töödeldud, virtuaalse rustav teose siserütm ja retoorika "suur joon" "prääniku" taolise oleku. Selline märkideks (dramaatiline fraasikujundus, afektiivsus, pakitud teave on kaotanud konfiguratsiooni, suurt kõlaruumi püüdev dünaamika) ka so­ sisukuse, arendatud seostesüsteemi kuju ja listide puhul määravaks jõuks, kuigi väljakuu­ pakub selle asemel "lühivorme" — loosungit, lutatud idee ja vähendatud koosseis panid klippi, sümbolit, stiimulit. Märgi terror kul­ ootama midagi muud — kammerlikku mõt- tuuris tähendab vaimupilku, mis on pööratud teühtsust, mis haaraks teose kõiki tasandeid. väljapoole, mis on ekstensiivne, kantud hõl- Hollandi dirigent Rob Vermeulen ei mamiskirest, üldistuskirest, ületamise ja eita­ olnud küll meistrina välja kuulutatud, kuid mise kirest, orienteeritud üha võimsamale tema juhatatud kava hilisrenessansi kiriku­ supermärgile — ning sellega väikest, vahetut, muusikast —Jan Pieterzoon Sweelincki prant­ inimese lähiruumi ja lähikontakte hülgav. suskeelsed psalmid (kalvinistliku "Genfi Kunstis tähendabki see sensuaalse külje, va­ psaltri" tekstidele) ja Orlandus Lassuse itaa­ hetult tajutava hülgamist. (Vaid näiliselt kau­ liakeelne vaimulike madrigalide kogumik ge paralleel: Mart Laar käsitleb oma artiklis "Lagrime di San Pietro" ("Püha Peetruse pi­ Eesti märgi loomist — vt PM 12. IX 2000. Sel­ sarad") — jättis väga hea mulje eriliselt puhta list näilist tõelust ehk fassaadlikkust nimetati ja selge, justkui harmooniat uuesti avastava vanasti Potjomkini külaks. Tõsiasi on, et "pa­ lähenemisviisiga. Näib, et dirigendi üks sala­ kendi" ja kaubamärgi-hullust, fassaadimaa- jane pedaal oli sõna, keel (kavas: prantsuse, niat õhkub praegu igast ilmakaarest.) itaalia ja ladina keel), mis nõudis taga vokaa­ Tõsi on ka see, et supermärkide abita lide avatust, "õiget" värvi, akustilist selgust kaotab igasugune kunstitoode oma "suure ja täpsust. Koori häälikud "laulsid" —ja har­ publiku" ja seega oma majandusliku olemas­ moonia hakkas sellest otsekui sillerdama. Ka olu õigustuse. Et märgiterror muusikas näi­ suuremast plaanist paistis kindel siht — diri­ teks kõla loovust päris ära ei sööks, selles gendi väga hoolikas, lüüriliselt tundlik üm­ aitaks ehk teatav kultuuriökoloogia, mis ei berkäimine kõlakujunditega, hingamiskohta- kummarda supermärke ja säästab ka näiliselt dega, üleminekutega. Haapsalu festivali koor tarbetuid nähtusi, nagu on muuseas ka muu­ järgis neid sihte üsna paindlikult ja tulemu­ sikaliste käsitööoskuste arendamine. Siis seks oli üsna lihvitud, kvaliteetne kõlapilt. See saaks ka Haapsalu festivali taolised muusika­ tõestab taas, et hea dirigent ei ole mitte ko­ üritused edasi kesta ja areneda. reograafiline figuur, vaid visionäär ja terviku looja.

MÄRGIST KÕLANI

Haapsalu festival pani veel kord mõt­ lema muusika vastuvõtmise "mõõtkavadele", muusika märgilise olemisviisi ja elusa kõla suhetele. Kogu praegune kultuurikaubandus on üles ehitatud supermärkide (staariimidž, firmamärk, kunstiline prestiiž) tootmisele ja ärakasutamisele. Aga märk on alati üldplaa­ ni vahend, mis tõelust "pakib" ja lihtsustab. Väike plaan, väike "mõõtkava" — aistitav, detailne tõelus — jääb selles teisele plaanile, on "ületatud" või "ei loe". Muusikas võib sel viisil näiteks kõlapilt "tsementeeruda" ja/või tähtsuse kaotada. Ja vastupidi, üksnes väike­ se mõõtkava kaudu võib muusikat restauree­ rida ja elustada. Mõõtkava probleem on kultuuris prae­ gu ehk ka üldisema tähendusega asi. Mee­ diaühiskonnas omandab mis tahes informat­

54 KLOOSTRIELU JA GREGOORIUSE LAULU VÕLU Intervjuu isa DANIEL SAULNIER'ga

Pärast mungaks pühitsemist sai Daniel Saulnier' elu- ja töökohaks Solesmes'i klooster Prantsusmaal, mis on üle maailma tuntud kui gregooriuse laulu uuringute keskus.

Mõne kuu eest toimunud gregoriaani fes- töötab Prantsusmaal Solesmes'i benediktiinikloost- tivali ajal külastas Eestit Dom Daniel Saulnier, ris, enne mungaks saamist õppis ta inseneriks ning äärmiselt põnev isiksus ja üks maailma tunnusta- omandas kaflöödimängu oskuse. Solesmes'i kloos- tumaid asjatundjaid vana kirikulaulu — ter on üle maailma tuntud gregooriuse laulu uurin- gregooriuse laulu alal. Isa Daniel Saulnier elab ja gute keskus, kus tegeldakse väga põhjalikult kato- 55 Uku kirikumuusika ajaloo ja teooriaga ning valmis­ gakiusamised küll just ei lakanud, kuid muu­ tatakse käsikirju ette trükiks. Isa Saulnier on nen­ tusid üha harvemaks. Siis sündis võimas lii­ de uuringute juht. kumine: noored mehed ja naised lahkusid lin­ Koos intervjuuga, mis Daniel Saulnier' nast, jätsid maha oma ameti, oma perekonna, rikast mõttemaailma ehk pisutki avab, avaldab oma maise vara, et minna ning elada üksinda TMK lõike tema raamatust Les modes gregoriens kõrbes. See liikumine väljendus võimsaimalt ("Gregoriaani laadid", Solesmes, 1997), mis loo­ just Egiptuses ning Palestiinas. Igal pool Je­ detavasti aitab leevendada põuda sellealases eesti­ ruusalemma ümbruses võib leida koopaid, keelses kirjavaras. milles elasid eremiidid. See leidis aset aga ka paljudes teistes Vahemere-äärsetes piirkonda­ Reformatsiooni saabudes kadus koos ka­ des. toliikliku traditsiooniga Eestist ka kloost- Munk või siis nunn — kuna alguses rikultuur. Viimasel sajandil on see siia küll mingil määral tagasi jõudnud, kuid leidus ka palju naisi, kes tundsid tõmmet sel­ tavaeestlase kujutluses on munk ja nunn le eluideaali poole — on oma olemuselt kee­ siiani inimesed, kellel pole elus ja armas­ gi, kes on Jumalast kütkestatud. Ta on keegi, tuses vedanud või kellel on muus mõttes kes kogu oma olemusega pühendub Jumala halvasti läinud. Ehk räägiksid lühidalt kloostrielu traditsioonist, mis vaatamata otsingutele. Ta elab üksi, sellest tuleb ka sõna aegade ning olukordade muutumisele "munk" — "monos" ehk siis "see, kes elab siiski väga tugevalt edasi areneb. üksinda" või teise seletuse järgi "see, kes ot­ Kloostrielu on ikka ja alati olemas ol­ sib ühtsust iseendas". See ühtsus saavutatak­ nud, juba kristluse algusaegadest peale. Me se, kui leitakse üles see, kes on üks ja ainus, näeme, kuidas inimesed, nagu näiteks Ristija kelleks on Jumal. Nii õpetab juudi traditsioon. Johannes, elasid üksinduses ja väga suures Vaatamata põhjapanevale otsusele asu­ loobumises. Selline eluvorm oli olemas ka juba da otsima Jumalat, saades mungaks või nun­ enne Kristust. Sellest annab tunnistust Vana naks, ei ole siiski võimalik oma aja ning kul­ Testamendi prohvet Elia, kes läks kõrbesse, tuuri eest täielikult põgeneda. Nii on kloost­ sammus üksinda Jumala mäe poole ja elas rielu vastavalt ajastule olnud väga erinev. koopas, et taasleida Jumalat, et olla üksi koos Selle algusaastail valitses soov maail­ Jumalaga. mast eemale tõmbuda ning minna elama kõr­ Kristluse algusaegadel tuli ette palju besse. Hiljem tõusid esile suurte ordude asu­ tagakiusamisi. Kristlane olla oli kangelastegu. tajad — idas püha Basileios ning läänes püha Inimesed surid märtritena, jäädes kindlaks Benedictus. Nemad koondasid mungad rüh­ oma usule. Kolmandal-neljandal sajandil ta­ madesse, kuna üksinduselgi olid omad ohud.

Isa Daniel Saulnier' põhitöö on vanade käsikirjade uuri­ mine, eesmärgiks avardada veelgi oma hinnalisi teadmisi gregooriuse laulust ning anda neid edasi ka teistele asjasse pühendatuile. 56 Mungad koondusid kooslustesse, mille alu­ Mis on kloostrikutsumus? seks oli oma kindel reegel — Basileiose reegel Last kloostrieluks ette valmistada pole idas ning Benedictuse reegel Itaalias. Viimati võimalik. Mulle tundub, et kloostrielu valimi­ nimetatu mõju laienes esmalt Itaaliast põhja ne lapsele sarnaneb väga nähtusega, mida poole. VIII—IX sajandil, karolingide valitse­ võib leida paljudes kultuurides. See on näh­ misajal, ulatus see juba üle kogu Lääne-Euroo- tus, kus mehele valitakse naine, kellega koos pa. Benedictuse reegli kohaselt jätsid mungad ta peab elama kogu oma edaspidise elu. Sel küll maailma maha, et elada vaid Jumalale, juhul ei saa tegemist olla armastusabieluga. kuid elasid enamasti üheskoos, et üksteist Kloostrielu on kutsumus, mille ole­ aidata. masolu avastatakse. See võib alguse saada küll Mida tähendab siis tegelikult valida juba lapsepõlves, kuid kutsumuse võib siiski kloostrielu? kindlalt ära tunda alles siis, kui inimene on See valik on alati isiklik ning pole juba täiskasvanud. See on täiskasvanud ini­ mõeldud kõigile. Õnneks muidugi, sest mui­ mese valik. du jookseks maailm peagi elust tühjaks. See Kloostril, kuhu mina astusin, on juba valik langeb osaks vähestele. Jumal kutsub poolteist sajandit olnud kiriku sees täita erili­ ning munk vastab, otsides teda kogu oma elu. ne ülesanne. Selleks ülesandeks on olnud See on munga eneseteostus. Vaatamata selle­ gregooriuse laulu jõu ning väärtuse taasavas­ le, et ta jätab oma vara, oma kiindumused, tamine, mis sai alguse XIX sajandi keskel. Nii võimaluse korraldada oma elu nii, nagu ta ise on Solesmes'i mungad alates XIX sajandi kesk­ tahab, avastab ta, et sellel moel laseb ta end paigast kuni tänapäevani töötanud andmaks Jumalal oma plaaniga täita. Mungast saab, uut elu sellisele muusikalisele aardele nagu nagu ka püha Benedictuse kohta tema eluajal gregooriuse laul. öeldi, " Jumala inimene ", ladina keeles "vir Mina saabusin siia aastal 1980, mil suu­ Dei ". rem osa tööst oli juba tehtud. Ma ei astunud Võib öelda, et maailm on juba ammus­ kloostrisse gregooriuse laulu pärast, kuid te­ test aegadest elanud, olles teadlik selliste ini­ gin seda siiski teades, et gregooriuse laul on meste olemasolust, kuid tihti ei ole see maail­ olemas ning, pean seda tunnistama, tundes ma silmis kuigi suurt tähendust omanud. Ma tõmmet selle laulu poole. Kuid peab ütlema, arvan, et praegusel ajal on selles osas palju et gregooriuse laulu ma siis veel õieti ei tund­ muutunud. Nii nagu see oli minevikus ning nud. Olin seda vaid mõned korrad kuulnud. on ka alati tulevikus, leidub ka tänapäeval Muusikaga kokku puutunud olin ma aga küll. mehi ning naisi, kes on Jumalast sisse võetud. Oma noorukieas tegelesin pillimänguga. Nad on Temast sedavõrd kütkestatud, et on Juhtus nii, et esimestest kuudest ala­ võimelised jätma kõik muu, et vaid Teda lei­ tes, puutudes kokku selle lauluga, mis saadab da. Kuid tänapäeval on kloostrielul, eriti bene­ suuremat osa meie päevast, hakkasin endale diktiinidel ning tsistertslastel, meie ajale eda­ küsimusi esitama. Ma küsisin endalt, mida see si anda oma sõnum. Nad elavad küll eemal laul endast üldse kujutab? Miks on ta nii ilus? muust maailmast, kuid tänu meie aja kommu­ Ta meeldib mulle küll, aga kuidas on ta püsi­ nikatsioonivahenditele, ajalehtedele, televi­ nud juba tuhat aastat või kaksteist, isegi juba sioonile ja muudele informatsioonikanalitele, viisteist sajandit, kuid on samas ikka niivõrd on nende olemasolu kõigile teada. See annab kaasaegne? Ning eelkõige esitasin ma endale tunnistust sellest, et kellegi jaoks on tasunud küsimuse, mis ühendab omavahel gregooriuse vaeva minna mööda kõigest, mis moodustab laulu ning vaimset elu, gregooriuse laulu ning teiste inimeste õnne, ja et ka niiviisi võib olla palvet? Kuidas võib üks muusikavorm viia õnnelik. Niisiis on see kaudne ning samas Jumala juurde? See oli mulle väga oluline. Kuid väga veenev viis öelda oma kaasaegsetele, et huvitaval kombel ei leidnud ma varem on olemas midagi, või täpsemalt, et on olemas Solesmes'i kloostrisse astunud munkade seast keegi, kes on palju väärtuslikum kui see, mida ühtegi, kes oleks osanud sellele vastata. Mäle­ tavaliselt otsitakse. Nii annab munklus meie tan, kuidas meie koori juhataja, kui ma pärast kaasajas mõjuvalt kinnitust Jumala olemas­ üht laulutundi tema käest selle kohta selgitust olust ning sellest, et kristlus kannab endas palusin, vastas mulle nagu lapsele: "Te mõis­ sõnumit, millel on püsiv väärtus. tate seda siis, kui olete suuremaks kasvanud."

57 Sellest hetkest alates võtsin ma käsile misi on see kokkupuutes teiste muusikaliiki- raamatud. Otsisin raamatukogust kirjandust dega sajandite jooksul läbi teinud. gregooriuse laulu kohta, tegin märkmeid, Gregooriuse laul, olles kaasa aidanud uute mõtlesin järele, ning kuna olin kogu aeg selle muusikavormide sünnile, on sellega mõni­ laulu sees, siis ka palvetasin ning muidugi kord isegi omaenda olemasolu ohtu seadnud. esitasin küsimusi. Esitasin küsimusi meie koo­ Sellest hoolimata on ta ikka ja jälle esile tõus­ ri juhatajale. Tema näitas mulle vähehaaval ära nud. kõik, mis ta oli avastanud, mediteerides aja­ Käesoleva sajandi algust võib pidada loo, liturgia, inimese südame saladuste ning tõeliseks gregooriuse laulu taassünniks. Muu­ muidugi ka muusika üle. Nii alustasin ma sikateadlased on gregooriuse laulu ametlikult oma teekonda. tunnistanud kogu Lääne-Euroopa muusika Nüüd, peaaegu kakskümmend aastat algallikaks. Neile, kes Lääne-Euroopa muu­ hiljem mõistan ma, et see oli Jumala tahtmi­ sikasse süveneda tahavad, on gregooriuse lau­ ne. Alati saatis Ta minu teele inimesi vasta­ lu tundmaõppimine väga vajalik. maks minu uutele küsimustele. Alates aastast Minu ülesanne kloostris on seda teed 1982 kuni aastani 1996, mil mulle usaldati jätkata ning arendada dialoogi meie kloostri gregooriuse laulu õpetamine kloostris, koh­ ning kogu maailma muusikute vahel ning ise­ tusin ma peaaegu kõigi gregooriuse laulu õpe­ gi kõigi maailma religioonide vahel, kuna tajatega nii Prantsusmaalt kui ka kogu Euroo­ kõikides religioonides ju lauldakse. past. Ma võisin nendega veeta teinekord ter­ Sa räägid erinevatest religioonidest, erine­ veid päevi. Võiksin siinkohal ära märkida sel­ vatest kultuuridest maailmas. Kõigi suu­ lised nimed nagu isa Eugene Cardine, isa Jean liste traditsioonide puhul on väga oluline muusika perekonnasisene edasiandmine Claire Solesmes'ist, kanoonik Jean Jeanneteau. isalt pojale. Euroopas võib sellist nähtust Nemad juhtisid mind gregooriuse laulu sise­ kohata eriti just kloostrites. Koik teise musse. Mind aitasid ka inimesed väljastpoolt aastatuhande alguse suured muusikud on Prantsusmaad — Itaaliast, Saksamaalt ning olnud peamiselt mungad, preestrid või siis ka nunnad nagu Hildegard von samuti idast. Kõigilt neilt inimestelt õppisin Bingen. Kas sina oma kloostris tunned ma tohutult palju. Nad korraldasid mulle kur­ selle perekonna tuge, kes sulle on eelne­ susi, andsid selgitusi. Nii leidsin ma tee selle nud? laulu mõistmise juurde ning siis paluti mul Rääkides traditsioonist, on tõepoolest seda ka teistele õpetama hakata. väga ilus kasutada sõna "perekond". Huvi­ See oli minu jaoks uus väljakutse. Aas­ tav on pöörata käsikirja lehekülgi ning õppi­ tast 1985, aga eriti just viimasel ajal, olen pi­ da tundma neid sule abil üles tähendatud väi­ devalt olnud gregooriuse laulu õpetaja rollis. kesi märke, mille vanus on teinekord oma Et teistele muusikutele gregooriuse laulu koh­ kümme-üksteist sajandit. Algul tundub see ta selgitusi anda ning neis selle vastu huvi te­ kõik olevat üsna kauge. Kuid vähehaaval, just kitada, olen pidanud üha rohkem kursis ole­ ühe kindla käsikirjaga töötades, on võimalik ma selle laulu loogikaga ning eelkõige hoid­ kohtuda inimestega nende taga. Esiteks mui­ ma sellega tihedat sisemist sidet. dugi konkreetselt selle käsikirja tegijatega, aga Minu ülesanne Solesmes'is on jätkata ka nendega, kes selles sisalduvad laulud on gregooriuse laulu tundmaõppimist. Munka­ loonud; ning nendega, kes aja jooksul käsi­ del ning kirikul on ülesanne oma teadmisi üha kirju kasutanud. Ühe käsikirja loomine nõuab süvendada ning neid üha paremini teistele ju paljude inimeste: kantorite, munkade, edasi anda. Tänapäeval näiteks avaldatakse kloostriülemate — kõigi kloostri ning kirikli­ uusi gregooriuse laulu väljaandeid, mis on ku elu rühmituste osalust. järjest täpsemad ning vastavad järjest rohkem Üht käsikirja tundma õppides võib lõ­ ajaloolisele tõele. puks jõuda tajumuseni, et ollakse ühenduses Gregooriuse laul on muusika, mis pä­ kellegagi. Sel hetkel saab käsikirjast elu eda­ rineb minevikust. Ta sündis VIII sajandi tei­ siandja. Nii kohtutakse inimestega, kes on ela­ sel poolel ühes kindlas piirkonnas, Prantsus­ nud tuhat aastat enne meid. Noodikiri pole maa kirdeosas. Nii tuleb meil ühekorraga taas­ kunagi olnud muud kui vahend meelespida­ avastada laul, mille juured ulatuvad minevik­ miseks, sest gregooriuse laul on peaaegu ala­ ku, aga samas ka mõista, milliseid muundu- ti, välja arvatud ehk renessansi ning klassit- 58 Need, kes isa Saulnier'ga lähemalt on kokku puutunud, tunnevad teda kui väga haritud ja paljunäinud inimest, kes on tõestuseks sellest, et kloostris elamine ei pruugi tähendada silmade sulgemist muus maailmas toimuva eest. Jaan-Eik Tulve fotod

sis mi ajastul, edasi kandunud just pideva kuu­ gregooriuse laulust seda õppima hakkamas. lamise ning kordamise abil. Noodikirja kau­ Kursustel püüan ma leida sõnu ning meeto­ du kohtume nii ümberkirjutajate kui ka laul­ deid, et seda pärandit edasi anda — hinda­ jate ning heliloojatega. Nende nimesid me matu väärtusega aaret, mis meie käte ning eriti enamasti ei tea. Hildegard von Bingen on üks meie häälte kaudu edasi kandub. erand, mis kinnitab muidugi reeglit, kuid sa­ mas tegutses ta gregooriuse laulu sünnist na­ Küsinud JAAN-EIK TULVE tuke hilisemal ajal. Prantsuse keelest tõlkinud EVAEENSAAR Nii võib siseneda ühe kindla kogudu­ se, ühe kindla helilooja muusikalisse mait­ sesse, tunnetusse ning isegi vaimsesse ellu, mis on gregooriuse laulu lahutamatu osa. Sa­ muti õpitakse nii selle inimese juhendamisel palvetama. Ka tänapäeval vormivad liturgili- sed laulud inimesi, kes neid laulavad. Seega ollakse tõepoolest osa ühest suurest perekon­ nast ning antakse perekonnasiseselt pärandit edasi. Minulgi on oma õpilased — noored inimesed, kes võiksid olla minu lapsed, mitte veel küll lapselapsed, aga ega seegi aeg enam kaugel ole. Tõepoolest, hea on näha mõnda noormeest või tütarlast end lahti rebimas meie aja muusikakultuurist, kui mitte öelda selle kultuuri puudumisest, ning kütkestatuna 59 DANIEL SAULNIER

GREGORIAANI LAADID

Eestis on väikese riigi kohta palju varajase muusika huvilisi, kuid asjatundlik emakeel­ ne kirjandus Euroopa muusika tähtsaima allika, gregooriuse laulu kohta sama hästi kui puu­ dub. Seda tühikut püüab täita ülemaailmse tähtsusega kirikumuusika uurimise keskuse, Solesmes'i kloostri poolt avaldatud raamatust Les modes gregoriens ("Gregoriaani laadid", Solesmes, 1997) tõlgitud materjal. Raamatu autor isa Daniel Saulnier on oma ala hinnatuim asjatundja, tõlgitu pärineb raamatu esimesest peatükist "Modaalsus" (La modalite). Ainese spetsiifikat arvestades kergesti loetavas stiilis vahendatud kirikulaulu kujunemislugu võiks muusikute kõrval huvi pakkuda ka teiste kunstivaldkondade esindaja­ tele, kes huvituvad kristliku kultuuri ajaloost.

AJALOOLISED JA ESTEETILISED ALLIKAD

Neljakandilistest nootidest ehk keskaegsetest neumadest koosnev noodikiri annab gregooriuse laulu repertuaarile tema näilise ühtsuse, varjab aga samas osavalt tegelikku pilti. Lehitsedes gregooriuse laulu kogumikke tuleb õigupoolest linnulen­ nul läbida hulk lugusid, mis on loodud kaheksa sajandi jooksul ning väga erinevates piirkondades. Laadi mõiste pole kõigil neil aegadel ning kõigis piirkondades olnud alati just ühesugune. Seepärast oleks arukas pisut peatuda gregooriuse laulu komposit­ siooni peamistel eeletappidel. Kantillatsioon Esimeseks struktuuriks, mis andis elu ning pani aluse kogu Vahemere-äärsele sakraalsele laulule, tuleks pidada jumalasõna ettelugemist rahvale. Püha teksti laul­ di, kuid selle muusikalised arendused allusid täielikult deklamatsioonile. Sõnu saa­ tev meloodia oli lihtne ning algeline. See ei olnud küll enam lihtne teksti ütlemine, aga siiski mitte veel ka välja arendatud laul. Sellist üle kogu maailma kasutusel ole­ vat püha õpetuse edasiandmise viisi võiks nimetada kantillatsiooniks. Kantillatsioonile omane kõne stiliseerimine pärineb otseselt juudi sünagoogi litur­ giast. Ilma refräänita psalmoodia Olles ära kuulanud esimese lugemise, vastavad liturgias osalejad sellele, laul­ des ühe laulu või psalmi, mis samuti pärineb pühakirjast. Laul, mida pärast pühakir­ ja lugemist lauldi, on üks kristliku liturgia vanematest muusikavormidest. Selle üles­ ehitus on lihtne, lähedane kantillatsioonile. Samas võib see olla kaunistatud melismidega. Algsel kujul, I—II sajandil, kandis selle ette solist, kantor või psalmist. Üks­ teise järel laulis ta ette kõik psalmiread esimesest kuni viimaseni, koguduse osaluse­ ta. Seda nimetatakse "ilma refräänita psalmoodiaks", teise nimega "psalmoodia in directum'"iks"'. Praeguses liturgias kasutatakse seda laulustiili väga vähe. Seda võib leida üles­ tõusmispühade vigiilia canticum'ides, paastuaja pühapäevade tractus'tes, vespri zwsifs'tes. Vastastikku lauldav ehk responsoriaalne psalmoodia Järgnevalt kohandati sedasama vana psalmilaulmise viisi nii, et kogudus saaks selles aktiivsemalt osaleda. Iga värsirea või psalmistroofi lõpul vastas rahvas solistile lihtsa meeldejääva refrääniga, mis mõnikord oli kaunistatud melismiga. Selline laulmisviis levis läände püha Ambrosiuse ning püha Augustinuse ajal, umbes IV sajandi lõpul. Kuid ka selle laulu vanem vorm ei lakanud olemast. Tänapäeval kasutatakse responsoriaalset psalmoodiat missa psalmiosas ja graduate's ning tunnipalvuste responsooriumides.

60 Kooride vaheldamine psalmoodias Lääne munkluse arenedes ning pideva ühise psalteeriumi retsiteerimise tule­ musena usaldati psalmi värsiridade laulmine lõpuks kloostrikogudusele, mis oma­ korda jagunes kaheks kooriks. Siiski ei tekitanud muudatus "laulvas personalis" uut arenguetappi gregooriuse laulu kompositsioonis. Pigem sarnaneb see "kooride va­ heldamine" kahe eelneva traditsioonilise psalmilaulmise moodusega — nii refrääni­ ga kui ka ilma refräänita psalmoodiaga. Lõpuks viis kooride vaheldamise võte psalmoodia responsoriaalse vormi tea­ tud muutuseni — loobuti algelisest "vastusest" psalmi algul ning lõpuosas. Nii sün­ dis antifon, mis muutus tasapisi üha iseseisvamaks ning mille muusikaline ülesehitus pidevalt arenes. Schola cantorum Lääne liturgia viljakaimad loominguaastad jäid V—VI sajandisse, peamistes­ se kristlikesse metropolidesse nagu Rooma, Milaano, Lyon, Sevilla jne. Tagakiusa- miste lõppemisega ning kiriku vabaduse saavutamisega muutusid usutalitused ava­ likuks ning arenesid üha edasi, ikka rikkalikumaks ning säravamaks. Nüüd pidi muusika saatma peaaegu kogu liturgiat. Vanadest vormidest, kus solist psalmi laulis ning mis selle aja ehitiste arhitektuuri võimsusega võrreldes tundusid väga algelised, enam ei piisanud. Basiilikate juurde hakkasid moodustuma elukutseliste muusikute rühmad, kes soovisid ühendada oma oskused ning anda need liturgia teenistusse. Nii sündis schola cantorum. Sellesse rühma kuulusid ka lapsed ning noored, kes alles õppisid püha­ kirja ettelugemise ning laulmise kunsti, ning olid tihti orienteeritud, kuigi mitte alati, vaimulikuametile. V—VI sajandi jooksul töötas schola cantorumvä\ja terve uue repertuaari. Schola lõi introitus'e, mis saatis missat pidavat preestrit, kui see protsessiooniga sisenes. Sa­ muti sai schola cantorum'ist paljude uute laulude looja. Muu hulgas tegi schola ümber ka vanu, lugemisele järgnenud ilma refräänita psalmoodiaid, lisades neile uusi pikemaid kaunistusi. Samas aga lühendati psalmi ennast mõnikord tähelepanuväärselt. Nii sündisid tractus ja graduale. Samuti komponeeris schola cantorum kogumiku communio'sid ehk armulaua- laule. Senini oli armulauda saatnud vaid lihtne psalmoodia. Praegused uurimused lubavad kinnitada, et Gregorius Suure paavstiks vali­ mise ajal oli suurem osa rooma meloodiate põhiosast juba sündinud. Samuti on või­ malik, et sama sajandi lõppu, järgneva viiekümne aasta piiresse, langeb ka teiste lää­ ne metropolide repertuaari lõplik väljaarendamine. Sellest kronoloogiast me teame siiski vähe. Edaspidi laienes schola mõju ka repertuaari teistele osadele — antifon'idele, responsooriumidele, hümnidele ning missa ordinaariumi lauludele (Kyrie, Gloria jne). Kõigil gregooriuse laulu kompositsiooni etappidel, alates psalmoodiast ja lõ­ petades haritud schola töödega, on kõige tähtsam osa olnud improvisatsioonil. Mui­ dugi moodustasid struktuurid nagu tekst või liturgia vorm sellele piirava kohustus­ liku raami. Ornamentide kasutamine aga, mis muutus vastavalt vajadusele, olene­ valt kohast ning olukorrast, jäi lauljate inspiratsiooni valdusse. Alles laulude kirjalik ülestähendamine IX sajandil külmutas lõplikult võimaluse vormi ning ornamenti­ dega vabalt mängida. Ümbertöötlus rooma-frangi ajajärgul Kaheksanda sajandi teisel poolel viidi rooma liturgiline repertuaar frangi valitsejate nõudmisel Galliasse, et asendada vana gallia laul. Tegelikult ei saanud täielik asendamine siiski teoks. Toimus kahe laulu segunemine. Rooma laulust jäi alles tekst ning enamik peamistest meloodialiinidest. Frangi kantorid lisasid rooma päritolu aluskihile gallia laulule iseloomulikke ornamente. Tulemuseks oli uus reper­ tuaar, mida võiks nimetada rooma-frangi repertuaariks, kuid mis sajandi möödudes sai nimeks gregooriuse laul. Frangi valitsejate survel levis see uus, oma rooma pärit­ olu tõttu hinnatud laul tasapisi üle kogu Lääne-Euroopa ning vahetas aja jooksul välja kohaliku repertuaari, millest jäid tihti järele vaid jäljed. Kaheksanda sajandi teise poole rooma-frangi muusikalised ümberkorraldu­ sed järgisid oma kompositsiooni erinevates kihtides siiski tähelepanelikult rooma tra­ ditsioone, rikastasid seda aga võrratute kaunistustega. See teeb rooma-frangi laulude kogumist haruldase chef-d'ceuvre'i. Muu hulgas kaasnes ümberkorraldustega ka pal­ jude uute muusikateoste loomine (ülestõusmispühade vigiilia laulud muudeti täies

61 ulatuses), ning laulude modaalse raamistiku süstematiseerimine (octoechos'e ehk ka­ heksa laadi süsteemi teooria). Selle karolingide esimese renessansi ajal teostunud muusikalise ristamise pu­ hul pandi suurt rõhku ka lauldava teksti retoorilistele tagamaadele. Kõnekunst ehk ars bene dicendi ehk recte loquendi, mida karolingi humanistid viljelesid, jättis rooma- frangi repertuaari esteetikale sügava jälje. Tekst ning meloodia põimusid selles oma­ vahel täielikult, tänu rooma repertuaarist pärinevale hääldusele ja artikulatsioonile (silpide puhul), rõhutamise kunstile (sõnade ning kiillausete puhul) ning lause liht­ susele ja ökonoomsusele. Hilisemad teisenemised meloodias Alates XI sajandist ilmuvad gregooriuse laulu käsikirjadesse muutused me­ loodias. Teatud helijärgnevused asendusid teiste, huvitavamatega (tõus si-st

MIS ON LAAD?

Enne kui hakata kirjeldama gregooriuse laulu laade, tuleks leida vastus sellele küsimusele, sest just selles osas tekib üha uusi teooriaid, mis on üsnagi vasturääkivad. Olles kokku võtnud kõik seda küsimust käsitleva "toimiku" osad ning mõel­ nud tükk aega selle "teose" üle, tegi üks kaasaegne muusikateoreetik järgmise järel­ duse: "Laadi mõistel pole ühest seletust, mis kehtiks kõigil aegadel ning kõigis maa­ des. See on sajandite vältel nii muutunud, et seda saab mõista vaid kooskõlas vastava ajastu ning kohaga. Peaaegu kõigi selle mõiste selgitajate viga kümne sajandi vältel on olnud lähtumine just oma kaasajal kasutusel olevast laadi kontseptsioonist, ning püüd kasutada seda selliste teooriate ning sellise muusika puhul, kus laadi mõisteti hoopis teisiti. Keerulisest olukorrast, kuhu teoreetikud meid kõige paremas usus on eksita­ nud, pole võimalik väljuda teisiti, kui teha plats puhtaks ning alustada oma uurin­ guid taas algusest."1 Teha plats puhtaks teooriatest ning alustada oma uuringuid taas algusest tä­ hendaks gregooriuse laulu puhul mitte üksnes vanaaegsete kompositsioonimeetodi­ te, vaid ka suulise traditsiooni ning improvisatsiooni taaselustamist. Kuna see kon­ tekst on meie ajaks kaduma läinud, laenameneli põhilist laadi definitsiooni praegu veel elavatest muusikatraditsioonidest.2 1. Lõpetatud ja kindla struktuuriga helirida Laadi helirea moodustab hulk helikõrgusi, mille hulgast heliteose jaoks valik tehakse. Teose struktuur moodustub nii selle põhjal, millistes intervallisuhetes need astmed üksteise suhtes paiknevad, kui ka selle alusel, milline on iga astme mõju ning tähendus. Helirida koos oma struktuuriga oli heliloojatele pärandatud, muuta nad seda enam ei saanud. Kui rääkida helireast ja selle ülesehitusest, võib mingil määral rääki­ da ka etümoloogilisest ehk algupärasest andmebaasist, kompositsiooni päritolust. (Vt näide 1.)

'J. Chailley. L'imbroglio des modes. Pariis, 1960. 2 Laadi definitsioonid käesolevas artiklis toetuvad M. Iran Van Khe määratlusele, mille võib leida väljaande Encyclopedia Universalis (1992) XV köitest, artiklist Modes Musicaux. 62 /Г f* h / r ' С Щ I »• -&- irrpr N splendo- ri-bus sancto- rum,* ex ü te-ro g /•

Selle laulu meloodia pärineb VIII sajandist. Laulu noodipilt töötati välja alles kolm sajandit hiljem, XI sajandi keskpaiku. Selle helirida koosneb viiest astmest:

1 (re) 2 (fa) 3 (sol) 4 (la) 5 (do)

Astmete vahel on niisiis kas tervetoon, nagu 2. ja 3. vahel ning 3. ja 4. vahel, või siis väike terts, nagu 1. ja 2. ning 4. ja 5. vahel. Esmapilgul tundub, et 2. astmele (fa) on antud teistega võrreldes suurem elu­ jõud. Ta vibreerib intensiivsemalt — splendoribus, ante, genui. 2. Helirea astmete vaheline hierarhia Helilooja valib helirea astmete hulgast endale sobivad ning loob neist meloo­ dia. Seda tehes annab ta igale astmele oma erilise osa, kindla funktsiooni. See saab vastava helirea astmete vahelise hierarhia aluseks. Nii on helilooja selle hierarhia loojaks. Hierarhia ilmneb meile eelkõige kvantitatiivselt — kui tugevalt ning kui tihe­ dalt iga astet teoses kasutatakse. Kuid seda on kuulda ka kvalitatiivses mõttes — igal astmel on loos täita oma eriline funktsioon, oma kindel roll. Üht laadi tundma õppida tähendab aru saada, milline on iga teoses esineva astme eriline osa. Esmalt püütakse eristada arhitekturaalseid ning ornamentaalseid noote. Seejärel tuleb kindlaks teha iga astme spetsiifiline tähendus. (Vt näide 2.)

Näide 2. Introitus Puer

/. л 4 .^ «4 -VH D h -**#- л £=3£ -i " U-ER * na- tus est no- bis, et fi- H- us С Л -«*- Л i -Лг -»*—+t- äi- tus est no^ bbi cu-ius imp£- ri- um su-per iA A rtiA> A л — 1 $^ ••• —г П2Ф3 £ тд» - hü- me- rum e- lus : * et vo-ca- bi- tur nomen A */°V /, .-. oC\ Ыз t t-m 'Л-ц-ДД e- ius, magni consi-Ii- l An-ge- lus. Ps. Can-ta-te 63 Jouluintroituse helirida koosneb järgmistest astmetest:

sol la si do mi fa l/2t l/2t

Selles helireas on do-\ kahtlemata eriline jõud (kordused unisoonis), samas kui s/-d peaaegu ei esinegi (esimeses kahes reas). Helilooja annab ehituslikult esmatähtsa osa astmetele: re — Puer, nobis, magni, psalmi toon do — natus est, datus est, imperium, super humerum, et vocabitur nomen sol — angeluse vahe- ning lõpukadents nobis. Teistel astmetel on puhtalt kaunistav roll. Neid kasutatakse ornamentides või üleminekunootidena. Nende hulgast tõuseb esile la, toestades kaht üleminekuka- dentsi — humerum ehis ning nomen ehis. Modaalsed noodid Nooti, millel on oluline ehituslik osa, on hakatud nimetama modaalseks noo­ diks. Keeleliselt on see nimetus petlik. Õigupoolest aitavad kõik helirea noodid oma kindla ülesandega, mis helilooja neile annab, kaasa teose modaalse näo vormimisele. Niisiis on kõik noodid mingis mõttes "modaalsed ". Muidugi jäävad ehituslikud noo­ did rohkem kõlama, kuna meloodia rõhutab neid (retsitatsioonid, rütmiline ülesehi­ tus, kadentsid jne). Kaunistavad noodid kaovad meie kuulmisteadvusest kiiremini. Vaatamata sellele on neil oluline roll laadi üldises kõlas. Tegelikult on nii, et just suh­ tes naabruses asuvate ornamentaalsete nootidega tunneb kõrv ära ning määrab kind­ laks, millised on vaadeldava loo ehituslikud astmed. Ornamentide kasutamine pole gregooriuse laulus "fakultatiivne ". Kaunistav noot võib olla nõrk, aga ilma selleta pole võimalik mõista teose ülesehitust. Ornamendi sünonüüm pole "ilustus" selles mõttes, mille talle annab hilisem muusika. Heliredeli ning astmete vahelise hierarhia vastasmõju Analüüsides üht meloodiat pole alati just lihtne eristada, kas astme olulisus tuleb helirea ülesehitusest või helilooja loodud hierarhiast. Eelmises näites (Puer) on do-\ lisaks sellele, et ta on helireas etümoloogiliselt tugeval positsioonil, mille kind­ lustab talle tema asukoht s/-st poole tooni võrra kõrgemal, oluline osa ka loos eneses. Nii üks kui teine mõju aitab kaasa modaalse keele väljatöötamisele. Vastavalt olukor­ rale võivad need mõjud üksteist kas täiendada või, vastupidi, üksteisele vastu tööta­ da. See nähtus on üks seletusi selle kohta, miks gregooriuse laulus on nii palju erine­ vaid laadivärvinguid. Võrreldes lugusid omavahel ning uurides kogu gregooriuse laulu repertuaari, võib sellele kinnitust leida. 3. Iseloomulikud meloodilised vormelid Laadiline ülesehitus eeldab iseloomulike meloodiavormelite kasutamist. Need vormelid sõltuvad komponeerimise protsessist ning suulise traditsiooni puhul ka meelespidamisest. Kuulajale on vormel tunnuseks, mille abil on võimalik lugu kohe tuttava muu­ sikaga seostada ning ära tunda selle kuuluvust teatud muusikatraditsiooni. Lauljale on meloodiavormel abivahend loo meeldejätmisel. Tuues esile ise­ loomulikud meloodilised seosed, aitab loo algusvormel siseneda vastava laadi kõla­ maailma. Vormelitel on oma osa ka kompositsiooni üldises ülesehituses — mõnda neist kasutatakse intoneerimisel, mõnda kadentsides, mõnda eriliste rõhkude tekita­ misel, mõnda lõpukadentsides. (Vt näide 3.) Canticum'ide ülesehitus tekib iseloomulike meloodiavormelite toel, mida ühen­ davad vähem või rohkem välja arendatud retsitatsioonid. Kõigi nende canticum'ide alguses esineb üks ja seesama intoneerimisvormel, mis hiljem laulude sees enam ei kordu. See väga vana vormel kuulub arhailise laadi juurde. See oli VIII sajandi kuula­ ja jaoks terve teose võti, kuigi oma hilisemas arengus võis sisaldada ka uusi elemen­ te. Teised vormelid on seotud canticum'i versus'te ehk värsiridade helindamisega — nende kanda on oluline osa vahekadentsides. Samuti kasutatakse seda vormelit sõ- nalõppude puhul. Lõpuvormel on teistest ulatuslikum ning sisaldab suurt melismi. Kuna see ei ole eespool kõlanud, annab ta oma uudsusega pidulikult teada laulu lõpuosa kättejõudmisest. Komponeerimise varasel ajajärgul iseloomustasid teatud vanad vormelid ainult üht kindlat laadi. Seoses erinevate meloodiavormelite kombineerimise ja repertuaari pideva lisandumisega kaotasid nad tihti osa oma erilisusest ning neid hakati üha rohkem kasutama ka teiste laadide "sõnavaras ". 64 'r± VI ,УГ 1/A л r/ ta h A щ*- Л M "4 ~dT •'>• ra ^ag № v I-nd-' a - " * fa-cta est •1< . ,Z_£ 4_f£- ЗД M iN jtf "T •^ in cornu, m Io-co u- be- run • • y / n» T- • УГ rt r + -r- 4 ££Ä «^ ^ У. Et ma-ce- ri- am circümde-di^ .et circumfo-/'"/•- /Г/ S) \ ; "г •Д Д1 |*1ГГ £ у / / / / / s —т^ dife: et plantä-vit vi-ne- am So- ее 7 гее, - t гг * „ <* И4 +~^ ^ -EJI • * •N~~fg~"T -•^t»! aedi-и- са- vif, turrun in me-di~7 - о " e- ms.'1' Г г г г fT~^ J- Q \ 'Л* 4-^ Л Й - j ?rJW^i- v '«/ / /—Z "/"—Г~ , 4 Л Л VT „,-_/ ,-Y Ж. Et törcu-lar fo-diLt, in е-/ a : /t^/' vi-ne- a 41- +-4- ^ / / r r s- стпм; • • -Wt ± K±ptt I /- e- nun Domi-ni Sa- ba- oth, do- mus Is- ra- el -i; -1/ 1 -• U У 6-w est./"-„/b/ W-.*r Näide 3. Ülestõusmispühade vigiilia canticum.

Seevastu on aga tõsi ka see, et laadikeele keerulisemaks muutudes töötati väl­ ja uuemad meloodiavormelid, mis kuulusid jällegi vaid ühe kindla laadi juurde. Märkus. Iseloomulikud meloodiavormelid on olulised laadi äratundmiseks, kuid nad on tihedalt seotud ka helirea ülesehituse ning astmetevahelise hierarhiaga. Need vormelid on üldiselt meloodilised järgnevused, mis toetuvad teose ühele kind­ lale ehituslikule astmele. 4. Laadiga seotud tunne ehk eetos Tänapäeval aktiivses kasutuses olevad modaalse muusika erinevad liigid on kinnituseks, et "iga laadi mõistega on tihedalt seotud laadist lähtuv tunne ehk eetos".3

3 M. Tran Van Khe, op. eit. 65 Seda ideed on gregooriuse laulu puhul tunduvalt raskem mõista kui ida muusi­ kaliikide puhul, kuna Idas on muusikast ning eetosest hoopis teistsugune arusaam. Igal juhul mitte nii süsteemne kui meil XX sajandil. Kuid siiski omab eetose mõiste ka Läänes väärtust. Mõtet, et hingeseisundite ning erinevate muusikaliikide vahel on mingi side, väljendas selgelt juba Platon ning kogu vanakreeka filosoofia. Kirg, mida keskajal tunti kreeka-rooma kultuuripärandi vastu, selgitab, miks saab see teema XI sajandi kommentaatorite sulgede ning skulptorite käe all niisuguse mõju. Muusikalise eetose mõistet sisaldavad muuseas ka pühakiri ning kirikuisade kirjutised. Muusikal on teatud mõju inimhinge seisunditele ning ta suudab neid sei­ sundeid ka väljendada. Kuidas oleks see nähtus saanud kristlikule liturgiale võõraks jääda? Ja enamgi veel — kuidas oleks võinud elav ning kontemplatiivne muusika, mille ülesandeks on poeetiline ilmutuse edasiandmine, võinud loobuda nii mõjuvast vahendist? Kuid sellest ajast, mil gregooriuse laul sündis, on möödunud sajandeid ning suuline traditsioon katkenud. Muusikaajalugu, mõtte ning religioosse tunnetuse aja­ lugu sisaldab mitmeid arenguetappe. Kuigi tänapäeval ei ole enam võimalik kesk­ aegsete laadide eetost täielikult taastada, annavad selle ajastu kirjutised meile siiski väärtuslikke juhiseid. Siin on kaks teksti, mis on järgnevate põlvkondadeni jõudnud. Guido Arezzost kirjutab XI sajandil, et erinevad laadid "kohanduvad ülihäs­ ti erinevate hingeseisunditega. Nii on üks meist võlutud autentse deuterus'e kergest hoost, teine eelistab plagaalse tritus'e vormikust; ühele meeldib rohkem autentse tetrardus'e voolavus, teine eelistab sama laadi plagaalse vormi mahedust, jne".4 See arvamus lähtub rohkem kuulaja subjektiivsest tundest kui muusika üles­ ehituses peituvast objektiivsest alusest. XII sajandi alguses arendab Afflighemi Johannes neid mõtteid edasi: "Nii nagu igale suule ei maitse toit samamoodi, ühele meeldivad rohkem vängemad road ning teisele mahedamad, nii ei võta ka kõik kõrvad helisid vastu ühtmoodi. Ühtesid rõõmustab esimese laadi rahulik ning pühalik kulgemine, samas kui teisi haarab tei­ se laadi veidi raskepärane sügavus; ühtedele meeldib kolmanda laadi karm ning ot­ sekui ebaväärikas hüplevus; teisi tõmbavad enda poole neljanda laadi meelitavad kõlad; mõnesid liigutab viienda laadi vaoshoitud tulisus ning selle ootamatu langus lõpuosas; teised upuvad pisaratesse, piltlikult muidugi, kuuldes kuuendat laadi; mõnedele meeldib kuulata seitsmenda laadi väljendusrikkaid hüppeid; teised jälle armastavad kaheksanda laadi harmoonilist, peaaegu kumisevat kooskõla."5 Selline käsitlus võeti taas kasutusele XVIII sajandil. Abee Poissoni sulest il­ mus jällegi hulk laadidele vastavaid omadussõnu, mis tema andmetel pärinevad mõnelt kaasaegselt, kuid nähtavasti ulatuvad nende juured aga varasemasse aega:''

PRIMUS gravis tõsine SECUNDUS tristis kurb TERTIUS mysticus müstiline QUARTUS harmonious harmooniline QUINTUS laetus rõõmsameelne SEXTUS devotus jumalakartlik SEPTIMUS angelicus ingellik OCTAVUS perfectus täiuslik

Laadiga seotud tunnete täielikum uurimine seisab gregooriuse laulu puhul alles ees. (Järgneb)

Prantsuse keelest tõlkinud EVA EENSAAR

JGui d'Arezzo. Micrologus. Pariis, 1993. 5Ioannis Cotton. Musica. Rmt: Scriptus ecelesiastici de musica. San Blasianis, 1784. ''Leonard Poisson. Traite theorique et practique du plain-chant appelle [sic] gregonen. Pariis, 1/50. 66 PEETER PAEMURRU

ALFRED VON GLEHN — 110 AASTAT PEDAGOOGITÖÖ ALGUSEST MOSKVA KONSERVATOORIUMIS

kontserttegevus välismaal pani kogu maail­ ma vaimustuma vene viiulikoolist, nii tõid Jevsei Beloussovi (samuti ka Jossif Pressi, Gri­ gori Pjatigorski ja teiste) esinemised kuulsust vene tšellokoolile." Loetletud viiuldajad on kõik õppinud Peterburi konservatooriumis professor Leopold Aueri juures, tšellistid on aga professor Alfred von Glehni õpilased Moskva konservatooriumist. Kes oli see sala­ pärane pedagoog, kellest ei ole juttu mitte üheski Eesti, Lääne-Euroopa ega Ameerika teatmeteoses? Minu õpetaja Moskva konservatooriu­ mis professor Sergei Širinski rääkis tihti oma õpetajast von Glehnist. Tähelepanu äratas tema väga austav ning lugupidav suhtumine von Glehni isikusse ja pedagoogilistesse põ­ himõtetesse. Tol ajal ei osanud ma veel sellele nimele eriti tähelepanu pöörata, kuigi tekki­ sid mõned mõtteseosed — on ju kõik tallinla­ sed kuulnud näiteks Glehni pargist Musta­ mäel. Samuti on meelde jäänud, et professor Širinski mainis midagi von Glehni surmast või lahkumisest 1921. aastal. Mõni kuu tagasi sat­ tus minu kätte Otto Greiffenhageni raamat Tallinna Kammermuusika Seltsi ajaloost. Seal on juttu Moskva professorist Alfred von Glehnist, kes saabus aastal 1921 Tallinna ja hakkas siin korraldama kammermuusika Tšellomängu ja -õpetamise ajaloos seni veel vähe kontserte ning tegelema pedagoogitööga. Tek­ uuritud Moskva konservatooriumi professor Alf­ kis küsimus, kas ei võiks olla tegemist sama red von Glehn on Eestiga mitmeti seotud — ta on isikuga, kellest rääkis minu õpetaja Moskvas. sündinud Tallinnas, siin esinenud ja õpetanud, Eestis töötab praegu tema õpilaste õpilasi ning Andmeid Alfred von Glehni kohta ei muuseas pärineb ta samast suguvõsast, millest leidnud ma mitte ühestki tuntud leksikonist. kuulsa Glehni lossi ehitaja Nikolai von Glehn. Peamise lähteinformatsiooni sain lõpuks nõu­ Arhiiuifoto kogude muusikaentsüklopeediast: Alfred (Constantin) Edmundovitš Glehn, von —sün­ dinud 1858. aastal Revalis (Tallinnas), surnud 1927 Berliinis, 1890—1921 oli Moskva konser­ Lev Solomonovitš Ginsburg kirjutab vatooriumi professor; samuti tema tuntuma­ oma raamatu "Tšellokunsti ajalugu" III osas:* te õpilaste loetelu, kelle hulgas oli nimetatud "Nii nagu väljapaistvate viiuldajate, vene kon­ ka minu õpetajat professor Sergei Širinskit (kes servatooriumide kasvandike (Jascha Heifetzi, aga ilmselt ei teadnud, et Alfred von Glehn Jefrem Zimbalisti, Mischa Elmani ja teiste) on pärit Tallinnast). Kuna von Glehni küsimus mind väga huvitab (see on otseselt seotud minu enda * Moskva, "Muzõka", 1965. õpetamissüsteemi kujunemisega), alustasin 67 andmete otsimist ja materjali kogumist. Sel­ Davõdovi juurde õppima minna. 1877. aasta gub, et trükitud materjali on väga palju —juba sügisel astuski Alfred Peterburi konservatoo­ praegu, uurimise algetapil, olen leidnud üle riumi Davõdovi tšelloklassi vastu vanemate viiekümne raamatu, kus on andmeid ja vii­ tahtmist, kes jätsid ta toetusrahast ilma. teid Alfred von Glehni ja tema perekonna koh­ Davõdov pidas oma õpilast väga an­ ta. Praegu on kahju, et ma ei osanud õigel ajal dekaks ja kasutas teda korduvalt oma "Süm- professor Širinskilt tema õpetaja kohta rohkem foonilistes harjutustes" (Karl Davõdovi orga­ küsida, sest raamatute kuivad faktid ei suuda niseeritud sümfooniakontsertide sari). Juba kuidagi asendada kaasaegsete isiklikke mä­ 1877. aasta lõpul esitas von Glehn orkestriga lestusi ja hinnanguid. Pidevalt paisuv mater­ Bachi aaria. 1879. aasta kevadisel eksamil jali hulk nõuab läbitöötamiseks pikemat aega, mängis ta Lindneri kontserti, mille eest sai esialgu püüan anda lühema ülevaate Alfred väga hea hinde. Eksamikomisjoni esimehe von Glehni elust ja tegevusest. märkmetevihikus on Davõdov von Glehni Alfred Constantin von Glehn sündis kohta kirjutanud: "Väga andekas ja küllalt 6. (18.) jaanuaril 1858. aastal Tallinnas aadli­ hoolas." 24. jaanuaril 1880 esitas von Glehn perekonnas. See vana suguvõsa on pärit sa­ Schumanni kontserti; orkestrit juhatas tema manimelisest rüütlimõisast Reini provintsis. õpetaja Davõdov. Aastal 1881 lõpetas von Suguvõsa üks haru (nende hulgas ka üks Alf­ Glehn Peterburi konservatooriumi Davõdovi red von Glehni esivanematest, Heinrich von tšelloklassis vabakunstniku diplomi ja suure Glehn) tuli Tallinna XVII sajandi keskel, ol­ hõbemedaliga. les enne seda tegutsenud kaupmeestena Hooajal 1881/82 viibis von Glehn Aachenis ja Lübeckis. Heinrich von Glehni kontsertreisidel Venemaal ja piiri taga. Ta esi­ poeg, Revali raehärra Peter von Glehn nes suure eduga Leipzigis, Dresdenis, Würz­ (1669—-1742) oli kaks korda abielus. Esime­ burgis, Viinis, Pariisis ja Londonis. 30. mail sest abielust sündinud poja Adriani poeg Pe­ 1882 esitas ta Moskvas Saint-Saensi kontserdi ter Gottlieb von Glehn oli professor Alfred Anton Rubinsteini juhatusel. von Glehni vanaisa, teisest abielust sündinud Umbes aasta mängis von Glehn Peter­ poja Peteri poeg Peter von Glehn oli Nikolai buri Itaalia ooperi orkestris. Pärast kontserte von Glehni, Nõmme asutaja ja Jälgimäe mõi­ Londonis 1883. aastal asus ta tööle Berliini sahärra vanaisa. Filharmoonia orkestri solistina. Järgmisel aas­ Alfred von Glehni isa Edmund tal võttis ta aga vastu ettepaneku minna tööle Theophil von Glehn (1800—1884) oli medit­ Harkovisse ja 1. septembrist 1884 sai temast siinidoktor, lisaks omandanud ka vene teenis- tšello- ja kvartetiklassi vanemõpetaja Vene tusaadlitiitli. Alfred oli noorim perekonna Muusikaühingu (VMÜ) Harkovi osakonna kuuest pojast ja kahest tütrest. Koik kuus pois­ muusikakoolis. Samal ajal mängis ta kohali­ si õppisid Tallinna Kubermangukoolis. Von kus VMÜ kvartetis, samuti teistes kammer­ Glehni perekonnas tegeldi palju muusikaga. ansamblites. Alfredi vendadest-õdedest vanim, kaupmees 1888. aastal asutas von Glehn Harkovi Edmund von Glehn (1841—1902), mängis ülikooli juurde üliõpilasorkestri. Korduvalt hästi viiulit ja oli 1888. aastal Tallinna Kam­ ühendas ta muusikakooli õppejõud ja õpila­ mermuusika Seltsi üks asutajatest ning selle sed ning kohaliku draamateatri muusikud aktiivne liige kuni surmani. Paljud vend koos ülikooli orkestriga üheks suureks koos­ Edmundi lapsed olid head pillimängijad: Felix seisuks ja dirigeeris selle kontserte. von Glehn mängis viiulit, Roman von Glehn Tihti esines von Glehn Harkovis ka oli hea tšellomängija (ta oli näiteks kaastegev solistina. Näiteks hooajal 1888/89 esitas von Aino Tamme kontserdil 1926), Walter von Glehn läti helilooja Andrejs Jurjänsi (õpetas Glehn mängis viiulit ja vioolat. Ta andis ka Harkovi muusikakoolis 1882—1916) talle pü­ soolokontserte. Muuseas oli ta aastail 1919— hendatud tšellokontserdi, 1890. aasta jaanua­ 1920 "Estonia" teatri orkestrant ja mängis ris koos Sergei Tanejeviga Tšaikovski Trio. vioolat kvartetis, kus kaasmängijateks olid 1888. aasta suvehooajal esines von Johannes Paulsen, Alfred Papmehl ja Glehn korduvalt sümfooniakontsertidel Peter­ Raymond Bööcke. buri "Akvaariumis", esitades Bernhard Pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallin­ Römbergi Üheksandat kontserti, Adrien nas 1876. aastal läks Alfred edasi õppima Pe­ Fran?ois Servais' kontserti ja teisi tolleaegseid terburi Teedeinseneride Instituuti. Peterburis populaarseid teoseid. tutvus ta tulevase väljapaistva vene tšellisti ja Anton Rubinstein loetles oma kirjas pedagoogi Alexander Wierzbilovicziga. Alf­ "Novoje Vremja" toimetusele 8. juulil 1889. red pidi olema Tallinnas tšellomänguga üsna aastal Peterburi konservatooriumi saavutusi tõsiselt tegelnud, muidu poleks Wierzbilovicz ja parimaid lõpetajaid, nimetades nende hul­ soovitanud tal Peterburi konservatooriumi gas kahte tšellisti: Wierzbüoviczit ja von kuulsa vene tšellisti professor Karl Juljevitš Glehni. 68 Aastal 1890 pärast professor Karl Trio koos Moskva konservatooriumi viiulipro- Friedrich Wilhelm Fitzenhageni surma tekkis fessori Jan Hfimaly ja Sergei Tanejeviga, Beet­ cäge vaidlus, keda kutsuda Moskva konserva­ hoveni Trio op. 97 Christian Pabsti ja tooriumi tšelloprofessoriks. Pjotr Iljitš Hfimalyga. Tšaikovski arvates võis kõne alla tulla ainult 1893. aastal esitas von Glehn koos Vas­ Anatoli Brandukov, ent konservatooriumi di­ sili Safonovi ja Sergei Vassiljevitš Rozanoviga rektor Vassili Safonov pooldas kindlalt von esimest korda Moskvas Brahmsi Trio klaveri­ Glehni kutsumist, põhjendades seda sooviga le, klarnetile ja tšellole. Ta on mänginud ka anda tšelloklassi juhtimine Davõdovi kool­ trios Jossif Hoffmanni ja Leopold Aueriga. konna esindajale (Brandukov oli õppinud Aastal 1899 esines ta koos Ignaz Paderews- Fitzenhageni juures ja esindas Friedrich Wil­ kiga, mängides Beethoveni Trio op. 94 ja helm Grützmacheri kooli). Konflikti tagajär­ Brahmsi kvarteti. Ansamblis Nikolai Medtne- jel lahkus Tšaikovski Vene Muusikaühingu riga esitas ta 1900. aastal Beethoveni sonaadi direktori kohalt. D-duur. Moskva konservatooriumi kunstinõu­ Pärast aastat 1905 esines von Glehn kogu otsustas 19. mail 1890. aastal kutsuda harva solistina, osaledes mitmesugustes kam­ Alfred von Glehni tšelloprofessori ametikoha­ meransamblites, eelkõige VMÜ Moskva osa­ le. 28. mail 1890 kirjutatud vastuses Vassili konna kvartetis, kus ta mängis aastail 1890— Safonovile nõustus von Glehn pakkumisega. 1910 (esimene viiul selles kvartetis oli kuni 1. septembril 1890. aastal alustas Alfred von 1905. aastani Jan Hfimaly). See kõrgetaseme­ Glehn pedagoogitööd Moskva konservatoo­ line kvartett aitas oluliselt kaasa kammermuu­ riumis. Tulles ära Harkovi muusikakoolist, sika populariseerimisele ja oli Tanejevi kahe võttis ta kaasa kaks oma sealset õpilast — esimese kvarteti ning paljude teiste väljapaist­ Mihhail Bukiniku ja Isaak Dubinski. vate teoste esiettekandjaks. 1934. aastal ilmunud "Mälestustes" 1906. aastal oli Alfred von Glehn kaas­ kirjutab Moskva konservatooriumi kauaaeg­ aegse välismaise kammermuusika kontserdi­ ne direktor helilooja Mihhail Ippolitov-Iva- sarja algataja ja osavõtja. Sama aasta novemb­ nov: "Kuigi Pjotr Iljitš [Tšaikovski] pahandas ris esitas ta koos Konstantin Nikolajevitš väga Safonovi järeleandmatuse pärast, tunnis­ Igumnoviga prantsuse helilooja Samuel tas ta siiski lõpuks, et Safonovil oli õigus. Von Rousseau sonaadi ja osales Regeri trio ja Glehn oli pedagoogina täiesti eriline nähtus, Dohnänyi klaverikvinteti ettekandel. Veel kes oli pärinud oma geniaalselt õpetajalt hooajal 1920/21 leiame von Glehni nime Beet­ Dnvõdovilt kogu tema koolkonna eripära ja hoveni trio esitajate hulgast helilooja 150. sün­ haruldase oskuse oma kunstilisi saavutusi niaastapäevale pühendatud kontsertidel. õpilastele edasi anda. Kuulates Alfred Märtsis 1910 toimus Jan Hfimaly muu­ Edmundovitši õpilasi, on kohe tunda sikalise tegevuse neljakümnenda juubeli pu­ Davõdovi kooli erilisust ja üleolekut teistest hul tema viiuliõpilaste konkurss. Züriisse kuu­ koolkondadest..." lusid Alfred von Glehn, Anatoli Brandukov, Varsti pärast Moskvasse kutsumist, Vjatšeslav Ivanovitš Suk, František Ondficek novembris 1890 esines Glehn VMÜ sümfoo­ ja teised. niakontserdil Davõdovi Neljanda kontserdi I Konservatooriumi ajaloo keerulistel osaga. Publiku nõudmisel esitas solist ka teo­ aegadel oli Alfred von Glehn üks neist, kes se II osa, kusjuures klaveril saatis teda diri­ aitas aktiivselt tööd juhtida ja korraldada. gent Safonov. Väga kiitev arvustus selle kont­ Detsembris 1905 valis konservatooriumi kuns­ serdi kohta ilmus ajalehes "Московские tinõukogu von Glehni (koos Ippolitov-Ivano- ведомости" 1890, nr 906. Mainides esineja hiil­ vi, Nikita Morozovi, Nikolai Šiškini ja Kons­ gavat tehnikat, kõlavust ning tooni pehmust, tantin Igumnoviga) konservatooriumi juhti­ kirjutab kriitik: "Härra von Glehni õilis ja sä­ mise ajutisse komisjoni, Glehn oli selle esi­ delev mäng meenutab oma võtete poolest ka­ mees. Aastal 1905 oli ta ka konservatooriumi dunud Davõdovit. Ei saajatta heaks kiitmata direktori kandidaat, kuid taandas end enne just nimelt von Glehni valimist konservatoo­ hääletamist. riumi professori kohale. Von Glehn on oman­ 1917. aasta jaanuaris Petrogradis toi­ danud Davõdovi parimad mängu- ning õpe- munud konservatooriumide direktorite ja tamisvõtted, ta on võimeline neid omakorda esindajate nõupidamisel esindasid Moskva õpilastele edasi andma ja nii jääb meie kuulsa konservatooriumi Mihhail Ippolitov-Ivanov, tšellisti koolkond elama ka pärast tema sur­ Alfred von Glehn ja Grigori Prokofjev. Sama ma. Härra von Glehnil oli tohutu menuja näib, aasta märtsi lõpul toimus Moskvas kõigi kon­ et ta võitis kohe Moskva publiku sümpaatia." servatooriumide direktorite ja kunstinõuko­ Juba Moskva perioodi esimestel aasta­ gude esindajate kongress. Moskva konserva­ tel esines von Glehn väga edukalt ka kammer­ tooriumi uue põhikirja väljatöötamise komis­ ansamblites. 1892. aastal esitas ta Tšaikovski joni kuulusid Ippolitov-Ivanov, Aleksandr

69 Goldenweiser, Grigori Prokofjev ja von Glehn. tas Alfred von Glehn koos Raja Feinsteini ja Kongressil esindasid Moskva konservatooriu­ Nikolai Orloviga Tšaikovski trio. mi Ippolitov-Ivanov, Morozov, Prokofjev, 1925. aastal sõitis von Glehn Berliini, Goldenweiser ja von Glehn. kus tema õpilane Grigori Pjatigorski aitas tal 1917. aasta sügisel moodustati konser­ saada töökoha Klindworth-Scharwenka kon­ vatooriumi orkestriosakonna professorite servatooriumis. 1926. aasta jaanuaris toimus nõukogu, mille esimeheks valiti Alfred von Tallinnas Pjatigorski soolokontsert. Artur Glehn. Lemba ennustas oma arvustuses muusikule 23. novembril 1919 kinnitati Moskva suurt tulevikku, samas kurtis aga publiku konservatooriumi juhtkond: rektor Mihhail vähesuse üle. Selle kontserdi aitas tõenäoli­ Ippolitov-Ivanov, rektori abiAlfred von Glehn, selt korraldada Alfred von Glehn, kes elas tol alates 1920. aastast lisaks prorektor Aleksan­ ajal juba Berliinis. der Goldenweiser. 1926. aastal von Glehn haigestus. Teda Hariduse Rahvakomissariaadi muusi­ asendas Grigori Pjatigorski, kes töötas kaosakonna juurde moodustati spetsiaalne Klindworth-Scharwenka konservatooriumis konservatooriumide reformi komisjon. Mosk­ kuni 1928. aastani, mil ta lõpetas kõik oma va konservatooriumist kuulusid sellesse püsivad töölepingud ja otsustas soolokarjää­ Goldenweiser, von Glehn ja Prokofjev. ri kasuks. 1921. aastal tuli von Glehn tagasi Ees­ Alfred von Glehn suri 1927. aastal Ber­ tisse. Siin tegutses ta pedagoogina (tema pe­ liinis, nekroloog on ilmunud ajakirjas dagoogiline tegevus Tallinnas vajab veel lä­ "Allgemeine Musikalische Zeitung". hemat uurimist) ja korraldas aastail 1922— Alfred von Glehni ajal suurenes Mosk­ 1925 kammermuusika kontserte. 1922. aasta va konservatooriumi tšelloklass tunduvalt, oli sügisel ilmunud ajaleheteates kuulutatakse aegu, mil seal õppis üle kolmekümne tšellisti. välja kammerkontsertide sari — kaks korda Märgatavalt rikastus õpilaste mängitud reper­ kuus pühapäeviti kell viis Mustpeade Maja tuaar — varem esitati peamiselt piiratud õp- saalis. Kolme hooaja jooksul korraldas von perepertuaari kuuluvaid teoseid. Paljud Alf­ Glehn mitukümmend kontserti. Kavad olid red von Glehni õpilased on töötanud silma­ hästi läbi mõeldud ja enamasti temaatilised paistvatel kohtadel Venemaa muusikaelus, — pühendatud kas ühele heliloojale, rahvu­ mitmed neist andsid tema õpetuse edasi oma sele või ajastule. Peale von Glehni esinesid õpilastele. Professor Sergei Širinski õpetas Artur Lemba, Alfred Papmehl, Johannes Moskva konservatooriumis aastatel 1931— Paulsen, Rudolf Miili, Sigrid Antropoff- 1974 ja mängis Beethoveni-nimelises kvarte­ Hoerschelmann, Nikolai Orlov, Vladimir tis üle viiekümne aasta. Mitmed väljapaistva­ Padva ja mitmed teised tuntud muusikud. mad Alfred von Glehni õpilased jätkasid te­ Tihti esines nendel kontsertidel laulusolisti­ gevust välismaal: Modest Altschuler, Isaak na Alfred von Glehni abikaasa Catharina von Dubinski, Mihhail Bukinik, Jossif Press, Jevsei Glehn-Runitsch, kes andis Tallinnas ka laulu­ Beloussov, Grigori Pjatigorski USAs, tunde. 1923. aastal esines sarja ühel kontser­ Kazimierz Wükomirski Poolas, Evalds dil professor Jevsei Beloussov. Tema õpetaja Berzinskis Lätis. Tbilisi konservatooriumis von Glehn oli seekord kuulajate hulgas. Hil­ töötas pikka aega professor Konstantin jem, aastatel 1930—1945 töötas Beloussov Minjar-Belorutšev —• pedagoog ja teoreetik, Juilliardi kooli õpetajana New Yorgis. kes on avaldanud mitu raamatut tšellomän- Alfred von Glehn esines ka solistina gust ja selle õpetamise metoodikast. Tema tun­ "Estonia" orkestri saatel Raimund Kulli juha­ tumate õpilaste hulka kuuluvad Daniel Safran tusel. 30. oktoobril aastal 1924, Chopini 75. ja Raja Garbuzova. Anna Ljubošits oli esime­ surma-aastapäeva puhul toimunud mälestus­ ne Moskva konservatooriumi lõpetanud kontserdil "Estonia" kontserdisaalis esitas von naistšellist, kes esines enne 1917. aastat suure Glehn koos Papmehlija Lembaga Chopini Trio eduga ka Lääne-Euroopas. Hiljem jätkus tema op. 8, samal kontserdil esitas Catharina von kontserttegevus kuni 1939. aastani Venemaal, Glehn Chopini "Viis poola laulu". 24. veeb­ ta on esinenud koos Arthur Nikischi, Fjodor ruaril 1925 esines Alfred von Glehn solistina Šaljapini ja Goldenweiseriga. Eesti Vabariigi aastapäeval Tallinnas korral­ Alfred von Glehni üle kolmekümne datud pidulikel üritustel. 1925. aastal kirjutas aasta kestnud pedagoogiline tegevus Mosk­ Artur Lemba oma arvustuses tunnustavalt va konservatooriumis oli erakordselt viljakas, uuest kvartetist koosseisus Raja Feinstein, kindlasti kuulub ta nende isiksuste hulka, kes Rudolf Miili, Johannes Paulsen, Alfred von on avaldanud kõige suuremat mõju tšello- Glehn. See koosseis esines ainult kahel kont­ mängu ja pedagoogika arengule kogu maail­ serdil 1925. aasta märtsis ja lõpetas tegevuse mas XX sajandil. seoses von Glehni ärasõiduga. Oma viimasel kontserdil Tallinnas 24. aprillil aastal 1925 esi­

70 HELI SARAPUU

DAVID CRONENBERGI EKSISTENTSIAALNE MAAVÄRIN

"eXistenZ", 1999. Režissöör David Cronenberg. Mänge tootva firma noor töötaja Ted Pikal (jude Law) satub leiutaja Allegrat kaitstes maailma, kus on kadunud piir fantaasia ja reaalsuse vahel.

Näitlejad ja nendega samastuv publik serveeritud reaalsus valmistatakse faktidest, hakkavad vaevu nähtavasse pildiruumi mida me teame, ja puruneb faktide teadasaa­ investeerima seda, mis end tavaliselt misel, mida me enne ei teadnud. Inimese ker­ alateadvuse sügavustes varjab. geusklik ihalus ühe ja ainsa "tõe ja õiguse" järele on aluseks ja aineks Cronenbergi filmi­ Peeter Linnap, "Make believe ja skisofreenia: dele, sest selle lihtsameelse lootuse happevan- külaskäik Blairi nõia juurde", TMK 2000, nr 4. ni pillamine toob omakorda publikumenu. Cronenberg kasutab kõige mõjuvamal moel ära kahel, kolmel või n-tasapinnal jooksva Paralleelselt kulgevad reaalsused jutustuse võimalused. Samas hoidub ta hoolikalt kinnastatud Realism oli ja on sobivaks käetugede- käsi meie alateadvusse murdvarguse jälgi jät­ ga ratastooliks suurtele poliitilistele diktatuur- mast. (Tõsi küll, mõnikord tavatseb ta meie süsteemidele. Üks reaalsus ja üks õige tõde, aju süvakihtidesse uputada sisalikke, hirmu, mille elluviimiseks saab olla vaid üks, olgu veidralt armistatud naisejalgu jm säärast kraa­ siis et veidi verisevõitu tee. David Cronen­ mi, aga sellest hiljem.) Seega pole Cronenbergi berg! filmide sulatusahjus toimub "raudbe­ puhul juttugi epateerimisest või lihtlabasest toonist reaalsuse" dekonstruktsioon. Tema kostüümiteatrist. Aja- ja sündmustaju nihe,

71 mida Cronenberg meis loob, on seda kohuta­ tema kõrval istuv tütarlaps ei ole tegelikult vam, et ta on päriselt olemas. See ei ole mingi noormees, kes on hoopis naine? lihtlabane huvireis Wellsi ajamasinal, kus min­ Üsna äraspidises bumerangvinklis nakse pannkoogikorvikesega Punamütsikest paneb Cronenberg kahtluse alla "kõik suure, ja tema vanaema vaatama. See on lõhe meie ilusa ja ülla", olgu siis tegemist armastuse ja sees kujunenud elumõistmise ning nende aru­ kirega ("M. Butterfly"; "Crash", 1996), tuhan­ saamade murdumisel tekkinud rusuhunniku dete aastate vanuste traditsioonidega ("M. vahel. Meie reaalsustaju lihtsalt puruneb uute Butterfly") või inimeksistentsi enesega faktide teadasaamisel — selline on Cronen­ ("eXistenZ", 1999). Cronenbergi "paralleelsed berg! eksistentsiaalse vaakumpommi mudel. realismid" panevad meid ennast lõppude lõ­ puks samavõrra võõristama kui alguses us­ kuma. Muinasjuttu ja valet on alati kergem uskuda kui Cronenbergi mitmenurkset tõde, kuna esimesed kaks on loodud ja disainitud selleks, et olla usutavad. Vale on kliendile-tar- bijale suunatuna üheselt lahtikodeeritav, elu aga ebamugavalt mitmepalgeline. Imekaunis seepjas unelm "M. Butterflys" pöördub kahe­ teralise skalpellina idamaiste ning muude iid­ sete ja vähem iidsete traditsioonide lahkami­ seks. Viirukihõngu haihtudes jääb õhku vaid formaliinihais ja mõru küsimus: kellele on traditsioonid kasulikud ning mida kõike iidsuse sildi taha varjatakse? Ehk M. Butterfly sõnul: "Osa "iidseid" armastustraditsioone lõin ma spetsiaalselt oma ohvri tarbeks." See­ ga on traditsioonide ja rituaalide mehaanikas­ se kodeeritud nii tõe varjamine kui ka pettu­ se legaliseerimise võimalus. "eXistenZ". Geniaalne Allegra Geller (Jennifer Jason Leigh) leiutab mängu nimega eXistenZ, mille aluseks Detailid — veidrad mäluankrud ning veen­ on biotehnoloogia. Mängu eripäraks on juhtkang, mis ühendatud mängija kelm ja ajuga, tänu millele sõltub vad argumendid mäng täielikult kujutlusvõimest. Kuid eXistenZi piiramatud võimalused varjavad endas ka ohtu: Cronenbergi loodud reaalsuse alusta­ Allegra muutub ise mängijate ründeobjektiks. lad on kirurgiliku vahedusega valitud detai­ lid, mida elegantse iseenesestmõistetavusega rakendatakse teema teenistusse. Mälutehni- kast on millegipärast kummitama jäänud võte Ohverdada end hulluks ajavalt šar- seostada raskesti meeldejäävaid sõnu millegi mantse naise eest on veel kuidagi talutav, aga veidraga. Ehk on Cronenbergi filme osalt just olla näiliselt samadel tingimustel julmalt ja tänu seda laadi pisikeste mäluankrute heitmi­ sarkastiliselt petetud ning alandavalt-aland- sele nõnda raske unustada? Tilluke auguke likult armastatud teise mehe poolt on taluma­ selgroos bio-kübermängu juhtme tarvis pani tu. Sedavõrd talumatu, et reaalsustaju puru­ saalitäie rahvast ebamugavustunde käes vae­ neb hullumeelsuse kildudeks ("M. Butterfly", veldes nimmepiirkonda sügama. (Femmarite 1993). rõõmuks paiknes eXistenZ 1999-nimelise mängu virtuaalreaalne naba just selles radi­ Lõpplahendus ootab nurga taga. Illusioon kuliidist enim vaevatud inimkeha osas.) Ka­ muutub hallutsinatsiooniks hepaised minisaurused, keda Allegra ja tema saatja bensiinijaamas kohtasid, ei lasknud Kõige üllatuslikuma lõpplahenduseni oma loomutruuduses ilmselt eestlastel jaani­ jõuab Cronenberg kergelt ja kordagi süžeed õhtul rahulikult vintis peaga metsas põitki ähmastamata. Koik on loogiline ja selge, see kergendamas käia. Ja Maarjamaa teedel ja tä­ järjekindlus süvendab meis illusiooni, et film navatel patrulliv pätt ja politseinikki kontrol­ on "päris". See "päris" kriteerumi järgimine lib pimedatel öödel POFFi auks, ega tal ometi uimastab vaatajat sedavõrd, et ta hakkab tas­ biopüstol kabuuris ole. kurätikut otsima, kui kinolinal keegi aevasta­ Sõnaühendil hambuni relvastatud ma juhtub. Süžee nihked tulevad järsku ja on nüüdsest aga sootuks uudne tähendus, sest ootamatult nagu maavärinad. Üllatunud vaa­ Cronenbergi loodud unenäoliste värddetaili- taja pöörab saalis pead, et kindlaks teha, kas de reas ei ole soolikatest ja kõõlustest konst- 72 rueeritud biopüstol, mille laskemoonaks ham­ järgult REC ja PLAY nupuvajutustega, seda­ bad!, just mitte kõige vaiksema kaliibriga leiu­ korda küll inimteadvuses eneses. Kunagine tis. Meisterlike minimälutorgete kõrval ka­ leiba ja tsirkust nõudnud pööbli kisa on moon­ sutab David Cronenberg ka virtuoosse osavu­ dunud märksa moodsamaks versiooniks: sega laiekraankino pakutavaid võimalusi. "Kokat, kartulikrõpsu ja kubermange!" Vaa­ Kadedusest kahvatuks võtavad kaadrid temängu vahtimine areenilt või screen'ilt tõr­ "eXistenZist", mille puhul Cronenberg on ar­ jutakse ärritaja siirdamisega lõbutseja sise­ vestanud kinos tekkivat nn ringauditooriumi musse. Tegelased on endiselt hüper-super efekti: saalis istujad ja kinolinal istujad moo­ aaria rassi meenutavad inimkonna esindajad, dustavad hetkeks täiusliku eXistenZi mängi­ aga nende füüsilisse sisemusse meil sedakor- jate ringi. Illusioon muutub hallutsinatsioo­ niks.

Moto- ja seksodroom: crash

Cronenberg on samanimeliseks filmiks vändanud ka omaaegse kultusteose "Crash". Selle teema on auto ja inimese ülimalt roman­ tiline ühtesulandumine, mille üheks teguriks on loomulikult kiirus ja tagajärjeks inimkeha lömastumine või väiksemate kriimustuste ning vigastuste tekkimine mõlemale kokku- puutuvale kehale. Kõikvõimalike haavandite ja mõlkide erotiseerimine kogu filmi vältel annab alust nimetada tulemust omamoodi seisundifilmiks. Vastandina laialt levinud coitus intemiptus-lmateoätele on siin õrritavalt püsti ja pinges iga viimane kui kaader. Cronenberg teeb tüpaažidega 10:0 ära isegi vanale heale Victor Hugole endale. Nii palju haavu ja ilu ühekorraga: imekaunid malbed eXistenZ". Tahumatu ja õline garaažiniehaa- blondiinid nümfomaanid, võrgutavad armid nik Gas (Willem Dafoe) paigaldab Tedi setg- kehal; veetlevalt abitud pooljalutud daamid; roosse biopordi, mille abil saab eXistenZi edukad, seksuaalselt täitmatud ning pikant­ mängida. Hiljem osutub Gas samuti üheks AUegra ja tema leiutatud mängu vastaseks. selt lonkavad filmimehed. Ime siis, et selline loetelu ajab Quasimodogi näost roheliseks! Vähe sellest, neid moodsa aja kultusskaala mõlemat äärmust, ilu ja õnnetust, endas kand­ da asja ei ole. Arvutimängude tootja investee­ vad kodanikud on ühendunud omalaadsesse ringud jõuavad tõelise eesmärgini: toote ja sekti, kus lisaks isiklike mehaanilis-erootilis- selle tarbija võiduka otseühenduseni. Nagu te kogemuste hankimisele haritakse end ka üks korralik invasioon kunagi toimub see al­ aegluubis vaadatavate videoklippidega õnne­ guses uudishimu, lõbu, eksootika või lihtsalt tusjuhtumitest. Kuid kõik kaunis on maiselt peeglikildude ja teokarpide vahetamise ees­ kaduv, nii tõugatakse mootorite maailm info­ märgil ja varjus. Kui "M. Butterfly" tegeleb tehnoloogia poolt troonilt. Pühitsenud mehaa­ invasiooniga Hiinasse, siis "eXistenZ" juba nika ja inimihu liitu "Crashi" veritseva pul­ sissetungiga inimese ajju. Samas aga peame matalitusega, asub Cronenberg tegutsema valmis olema infotööstuse toodangus leidu­ uuel, simulatsioonreaalsuste loojale nii vilja­ va praagi ja info-kõhu- ja -ajugripi juhtumi­ kal alal — mängud virtuaalses reaalsuses. teks. "eXistenZ" mõjub omas vallas (kuber­ mangud) võõrutava alkoholismiravina. Mei­ Frankenstein tagavaraosadeks le näidatakse justkui vorstitsehhi, kus sardel­ lidesse satuvad ka mõned rotisabad ja -sisi­ "eXistenZis" on Cronenberg loobunud konnad. Head isu! otsesest robotmehe müüdist märksa hulluta- vama inimese enese tehistumise stsenaariu­ mi kasuks. Väljakurnatud mudeli "monstrum monstrumi pärast" asendab remix inimtead­ HELI SARAPUU (sünd. 26. III 1975 Tallinnas) on lõ­ vusest ja tehistarkvarast. Jälle kord on vaene petanud 1997 Eesti Kunstiakadeemias nahakunsti eri­ ala, samal aastal astus ta EKA magistriõppesse ning Mefisto tupikusse aetud ega saa teps mitte praegu õpib ka EKA kunstipedagoogika osakonnas. Esi­ küber-Fausti kiusata: viiv peatub just siis, kui nenud näitustel ja kunstisaadetes. tarvis, ning imetlushüüded asenduvad järk­ 73 KIM NEWMAN

AJAMASINAD

Sisenemine virtuaalsesse reaalsusse David Cronenbergi "Videodroomis" (1982).

tal koos Briti filmipioneeri R. W. Pauliga püü­ "eXistenZ". Stsenarist ja režissöör David Cronen­ berg, produtsendid Robert Lantos, Andras Hämori dis patenteerida seadet, mis oli inspireeritud ja David Cronenberg, operaator Peter Suschitzky, tema romaanist "Ajamasin" (The Time monteerija Ronald Sanders, kunstnik Carol Spier, muusika: Howard Shore. Osades: Jennifer Jason Machine, 1895). Leigh (Allegra Geller), Jude Law (Ted Pikul), Ian Etenduse eest maksnud publik pidi is­ Holm (Kiri Vinokur), Don McKellar (Yevgeny Nourish), Callum Keith Rennie (Hugo Carlaw), tuma "ajamasina" mudelis ümbritsetuna roh­ Sarah Polley (Merle),Robert A. Silverman (D'Arcy ketest ekraanidest ja mitmesugustest meeleli­ Nader), Christopher Eccleston (seminari juhataja si aistinguid simuleerivatest efektidest, mis Levi), Willem Dafoe (Gas), Oscar Hsu (hiinlasest kelner) jt. 35 mm, 96 min 51 s, värviline. © Screen- pidid andma mulje reisist tulevikku. Seadet ventures XXIV Productions Ltd, an Alliance Atlantisennas t kahjuks ei jõutud kunagi konstrueeri­ company ja Existence Productions Limited, Kanada— Suurbritannia, 1999. da, kuigi tema mudeli võlusid nauditakse paljudes "teemaparkides". David Cronenbergi filmid "Video- droom" (Videodrome, 1982) ja "eXistenZ" Arusaam "virtuaalsest reaalsusest" on (1999) tõid kaasa virtuaalse reaalsuse buumi pärit vähemasti nii kaugest minevikust kui nii kirjanduslikes kui filmilistes kujutelmades. Aldous Huxley raamat "Uus uljas maailm" Kui tõsielulisteks "gravitatsioonivahenditeks" {Brave New World, 1932), kuigi võib väita, et "Videodroomis" olid siiski veel film, kaabel­ selle idee autor oli H. G. Wells, kes 1896. aas­ televisioon ja pornograafia, siis "eXistenZ" 74 toetub juba arvutimängudele, interaktiivsetele Generation, 1987—1994) on ka "eXistenZi" rollimängudele ja "vali ise stsenaarium"-tüü- mängud väljamõeldud narratiivid — tulvil pi tegevustikule. Kui "Videodroomi" vaataja loojaid, fänne, kriitikuid, marketingi stratee­ pidi olema passiivne kujutlusreisija (voyeur), giat ja huvigruppe. Lühidalt on need (nagu keda "paigati maailmapildi kommutaatori" Wellsi-Pauli masingi) kino enese analoogid, külge, selleks et temas sampleerida paranoilisi kirjanduslikud "tundmused", mis materiali­ fantaasiaid, siis eXistenZi mängija on sunni­ seeruvad ning haaravad auditooriumi selle tud vahetult osalema narratiivis, milles tegut­ määrani, et mängijad hakkavad end tundma sevad ka need seal ekraanil. Tundub, et ak­ stooride osalistena. tiivsed konsumeristid inspireerivad aktiivset Samasuguse toimega on kogemusi sal­ vastuhakku — "eXistenZi" maailm esitab vestavad masinad, sarnased nendega, mida efektse väljakutse "realistlikule arusaamale" tunneme Kathryn Bigelow' "Kummalistest tervikuna. päevadest" (Strange Days, 1995). Neil omakor­ Uue filmi habras reklaamiagent ja da on kirjanduslikke prototüüpe SQUID-sead- kähkukate privilegeeritu Perky Pat on tunnus­ mete näol Shepherd Meadi teoses "Suur tus kirjanduslikule pioneerlusele uuel territoo­ vahapall"(T/)e Big Ball of Wax, 1954) ning in- riumil. Philip K. Dicki 1963. aastal novell karnatsioone varasemates filmides, nagu "Perky Pati päevad" (The Days of Perky Pat) Michael Reevesi "Nõiad" (The Sorcerers, 1967) kõneleb nimelt marslastest kolonisaatoritest, või Douglas Trumbulli "Ajutorm" (Brainstorm, kes, toetudes aguli-Ameerika ulmakodudele, 1983), kus uus füüsilise kogemuse salvesta­ loovad "mudeleid" ja mannekeene ka barbi- mise ja taasesitamise tehnoloogia leiab kasu­ likele Perky Pati tüüpi nukukestele. Kogu oma tamist peamiselt pornograafia ja surmateema karjääri vältel pöördus Dick korduvalt tagasi käsitlemisel. Nagu küberruumi ja virtuaalset hiina võlulaegaste lõpmatult kihilise reaalsu­ reaalsust, populariseeriti sedagi teemat se juurde, kus pealtnäha kõige mimeetilisem "küberpunk-/;c(;cm'z" vormis — tänu William on tegelikult kõige konstrueerituni. "Eelviima­ ses tões" (The Penultimate Truth, 1964), ühes paljudest "Truman Show" (The Truman Show, 1998) inspiratsiooniallikatest, osutub asjaosa­ liste kergelt Eisenhoweri ajastule omane aura hoopis fantastiliseks simulatsiooniks tulevi­ kust. Siia lisandub ka paranoiku iroonia, kes leiab end olevat ühtäkki tohutu konspiratsioo­ ni fookuses Paul Verhoeveni Dickist lähtuvas "Täielikus mäluvahetuses" (Total Recall, 1990). Siit edasi küsib Cronenbergi film meilt uues­ ti, mis see "reaalsus" siis ikkagi on? "eXistenZi" mängumaailmade teiseks eelkäijaks on muidugi Lewis Carrolli "Läbi peegli ja mida Alice sealt leidis" (Through the Looking-Glass and What Alice Pound There, 1871), mis tegeleb mängudel (male, kaardi­ mäng) põhineva fantaasiamaailmaga. Samu­ ti võib kõnealuse filmi taustaks pidada Arthur C. Clarke'i romaani "Linn ja tähed" (The City and the Stars, 1956), kus vägivaldsed fantaa­ siad mängivad meelelahutuslikku rolli, ning Brian W. Aldissi "Kaheksakümneminutist tun­ di" (The Eighty Minutes Hour, 1974). Sarnaselt James Morrow' "Valede kontinendi" (The Continent of Lies, 1984) "unelmaubadele" ja "holodecki"-episoodidele seriaalis "Star Trek: Järgmine põlvkond"(Star Trek: The Next Gibsoni romaanidele, kelle suurim kokkupuu­ DAVID CRONENBERG on sündinud 15. mail 1943. aastal Torontos ja lõpetanud sealse ülikooli kirjan­ de kinoga (Robert Longo "Johnny Mne­ duse erialal. Tema isa oli ajalehe kolumnist ja ema monic", 1995) suutis vaid laenatud teemad elukutseline pianist. 1966 tegi ta esimese lühifilmi klišeedeks fabritseerida. Ilmselt väärib ka ja kolm aastat hiljem täispika. Cronenbergi uuen­ märkimist, et enamik selliseid ideid toodi te­ dusliku vormiga õudusfilmid, kus on kadunud piir reaalsuse ja fantaasia vahel ning olulisel kohal sek­ leekraanile juba "Vangi" (Tlie Prisoner, 1967— suaalsed motiivid, on temast teinud kultusrežis- 1968) episoodides: "A., B. ja C." käsitleb sal­ sööri. Kuigi teda on kutsutud korduvalt Hollywoo­ vestatud ja manipuleeritud unistusi/mälestu­ di, jätkab ta endiselt töötamist Torontos. Oma fil­ si, "Living in Harmony" on olemuselt aga vir­ midele kirjutab ta tavaliselt ise stsenaariumi. Cronenbergi psüühikat olevat väidetavasti tugevalt tuaalse reaalsuse vestern. Sama lugu on isegi mõjutanud tema alalõpmata põdevate vanemate doktor Who'ga, kes külastas fiktsioonide rii­ pikaldane surm. Sealt filmide patoloogilised lagu­ ki "Meeleröövlis"(T^e Mind Robber, 1968) ja nemise, roiskumise, suremise stseenid ning ängis­ parandas oma õpetajat stooride ümberkirju­ tav atmosfäär. Küllalt sageli on ta teinud kaastööd televisioonile režissöörina, stsenaristina ja produt­ tamisel. sendina ning mänginud vahel filmides. Täispikad "eXistenZ" ei meenuta selliseid filme filmid: 1969 "Stereo", 1970 "Tuleviku roimad", nagu John Flynni "Brainscan"(1994), kus tõeks (Crimes of the Future), 1975 "Judinad" (Shivers/The Parasite Murders/They Came From Within), 1977 "Ve­ muutuv iidne õuduslugu tehakse ümber ar­ reimejad" (Rabid/Rage), 1978 "Fast Company", 1979 vutimängude abil, või linateoseid, milles iga­ "Pesakond" (The Brood), 1981 "Skannerid" sugused tobedad action'id põhinevad labürin- (Scanners), 1982 "Videodroom" (Videodromc), 1983 "Elutu tsoon" (The Dead Zone), 1986 "Kärbes" (The dimängudel ning viivad võiduka lõpuni (Su­ Fly), 1988 "Lahutamatud" (Dead Ringers), 1991 per Mario Bros, 1993; "Tänavavõitleja" — "Alasti eine" (Naked Lunch), 1993 "M. Butterfly", Streetfighter, 1995; Mortal Kombat, 1995). Juba 1996 "Crash", 1999 "eXistenZ". "Videodroomis" näitab Cronenberg üles leid­ TMKs 1994, nr 4 ilmus Juhani Nurmi "Pu­ likkust klišeedest möödahiilimisel: küber- tukaid ja inimesi" David Cronenbergi loomingust, džokid silmitsemas oma monitore, päikese­ sealt leiab ka tema täieliku filmograafia. energia- elujõu "reaalsusmasinad", arhetüüp- S. T. sed vesterni või B-klassi ulme-action'i stsenaa­ riumid leiavad tõlgendamist kui mängumaa­ ilmad. Tema uus film viib meid alternatiivses­ se reaalsusse hoopis varem, kui me seda oota­ me, ja osutab, et on olemas teine, hoopis suu­ rem reaalsus (kuigi niisama võlts kui tavali- negi) kui see, mida me silmaga näeme. Või­ malik, et "eXistenZi" lõpustseen, mis toimub tranCendenZis, viibki selle teema oma mõel­ dava võimaliku piirini. Ühtaegu taaselustades ja eitades "Videodroomis" manifesteeritud loosungit "Elagu Uus Liha!", esitatakse hoo­ pis küsimus: kas see enam üldse mäng ongi?

Ajakirjast "Sight and Sound" 1999, nr 4 tõlkinud PEETER LINNAP

KIM NEWMANI 19Э0. aastal ilmunud romaan "The Night Mayor" on virtuaalreaalsuse võtmetelest. 1Э99 avaldas ta raamatu "Millennium Movies: End of the World Cinema".

76 TARMO TEDER

GALAKTIKATE KAITSJA

jaan Pääale ja Jaan Toomiku performance "Tõns" Haapsalu lossipargis 1998. aastal. Arno Saare foto

konna ülemineku oludes, nüüd juba videofor- "KAITSJA". Autor Igor Glazistov. Filmis on näi­ maadis ja teinekord koostöös soomlase Erkki datud Jaan Paavle maale ja kasutatud fragmente performance'itesl "Taattoo" (1992) ja "Om-mani- Lappalaineniga. See koostöö, "Kivi ja vesi" padme-hum" (1997). Video SVHS, 37 min, värvili­ (1995) tipnes pronksmedaliga 1996. aasta ne. © "Filmglain", 2000. UNICAlt. Paarikümne aasta jooksul on Glazis- tovi filmid pälvinud rohkesti auhindu rahvus­ vahelistelt, üleliidulistelt ja vabariiklikelt ama­ Igor Glazistov on Eesti üks andekaim töörfilmide festivalidelt. Kui püüda seda vee­ ja viljakaim harrastusfilmirežissöör, kes tei­ rand sajandit väldanud filmitööd ühte lauses­ nud filme juba kakskümmend viis aastat. se suruda, siis saaks mõneti vägivaldse selek­ Kunagi filmiamatörismi ja -klubide õitsemise tiivsusega järgmise märksõnade rea: tantsi- ajal tegutses rahvastuudio "Dvigatel", kus fil­ vad-väänlevad kehad, põlevad käsikirjad, mijad võisid oma rahakoti raudu suurt pao­ habisev leek, urbanistlikud inimesed, müürid, tamata tootmise tehnilisi probleeme lahenda­ lagunenud masinad, sisehoovis alla langevad da. Eesti taasiseseisvumisega lõpetas see ma­ õhupallid, kihutavad rongid, militaarsed teriaalne baas "Dvigatel" oma eksistentsi. plahvatused, vesi ja kivid, majad, jalad trepil, Glazistov aga tegi oma filme edasi ka ühis­ avanevad altarid, kella löövad mungad, tele-

77 fonidega kontakteerumine, ajanäitajate sihver- põlve otsas, siis sellest finantsiliselt eraldavast plaadid, napilt kaetud tantsijannad ja kunst­ kriteeriumist lähtudes tuleb "Kaitsja" n-ö pro­ nikud, eelkõige kunstnikud ja igatpidi liiku­ fitiimiks tunnistada. Ja ega see töö 90-ndate vad inimesed. eesti keskmisest portreteerivast tõsielufilmist Vaadanud Igor Glazistovi kaheksat- viletsam ole. teistkümmet parimat filmi, paistab, et 70- "Kaitsja" portreteerib kunstnikku ja ndate sotsiaalkriitilised katsetused ja 80-ndate luuletajat Jaan Paavlet, kes on juba aastaküm­ sümbolistlik pretensioon süvamõttelisusele neid töötanud öövahi ja turvamehena ehk liht­ asendus 90-ndatel konkreetse huviga inime­ salt valvurina. "Valvur on väga sümboolne ja se kui persooni vastu. Glazistovi abstraktne ilus nimetus, sest seda ma olen tõesti, vähe­ ja võrdleva sümboolikaga küllastatud, mõne­ malt vaimses mõttes," ütleb Paavle filmis. ti näpuga näitav laad muutub portreteerivaks. Et Paavle pole mitte ainult originaal­ Režissöör kujutab endiselt loomingut ja dest­ ne ja impulsiivne looja, vaid ka sama inten­ ruktsiooni, vett ja kivi, kuid pildiliselt peale­ siivne ja tihti iseäranis eriskummaline mõtle­ suruv ühiskonna- või inimkonnakesksus ja, siis on sellise tüpaaži fookusse tõstmine asendub inimesekesksusega. iseenesest tänuväärne ettevõtmine, mis eeldab Kassetti "Igor Glazistovi paremad fil­ huvitavat tulemust. Ja vahest ongi Glazistovi mid 1976—2000" valitud kaheksateistkümne "Kaitsja" esimese osa suurim väärtus see, et teose hulka kuulub ka üks Kultuurkapitali film ei ole igav. Kohati tundub, et portreteeri­ toetusel toodetud videofilm "Kaitsja" (2000). tav püüab režissööri üle domineerida, teda Et aga nn filmiharrastaja ja professionaalse "surnuks rääkida", aga see diktaat pole paha, režissööri peamiseks tunnusjooneks pole mit­ sest ka Paavle leidis tuge "Dvigateli" stuudios, te tema linateose originaalsus, sügavus, ter­ tegi koos operaator Gunnar Okiga mitu tä­ viklikkus vms vaieldav väärtus, vaid eelarve­ helepanuväärset amatöörfilmi ning kirjutab line aspekt, kas film on toodetud institutsio­ filmikriitikat ja stsenaariume tänase päevani. naalse raha eest või niisama harrastuslikult Nii, et "vana kala" omas vees. Vesi ongi Paavlet ja Glazistovi siduv element. Film algab pahiseva joaga, kunstnik sirutab käe hüdroelektrijaama varemetest väl­ jaan Toomik ja jaan Pcuwle Tallinna Botaanikaaia pal­ ja, langeva vee märgusse. Soliidne mees tuleb mide majas "homiku ema juubelil 1998. aastal. Balti jaama tunnelist, hele pintsak ja vest sel­ jas, lips loomulikult ees, kaabu peas ja prillid ees, ostab ajalehti ja lilli. Pool filmitundi hil­ jem, kui Paavle rukkilillede ja karikakarde kimbu lahti lõikab ja vaasi laiali kohendab, selgub, et ta on tundeline mees, kes armastab lilli. Aga sel roheliste nahkjate lehtedega täis- küpsel suvepäeval, mil päike on pilvevati taga, käiakse enne Kadriorus ja siis Toompeal. Kõigepealt läidetakse aga filtriga sigaret pika peene pitsi otsas, nagu Marlene Dietrich, näi­ datakse vihjelisi fragmente Paavle maalidest, poeet loeb: "Olen armastuse jumal/ millise kii­ rusega langeb öö/ pole näha, pole näha su nägu/ pillikeelena heliseb kinžall/ mis lõh­ nab surma järele/ olen armastuse jumal..." Maine reaalsus on proosalisem, valvuri ruumis demonstreerib valges särgis lipsus- tatud turvamees Paavle oma vana kumminuia ja taskulampi. Kõnnitakse Kadrioru kunsti­ muuseumi restaureerimise segadikus. Paavle seletab vene keeles, sest Glazistov eesti keelt ei oska; rohkem ongi ta filmid orienteeritud vene- ja ingliskeelsele vaatajale. Väga häirib see, et Paavle loeb ise enda venekeelsele sünk- roontekstile eestikeelset tõlget konarlikult sõnu otsides peale. See helindamine on liiast, 78 jaan Paavle, Jaan ja Tõnu Toomiku performance "Taattoo", mis tehti Dorian Supini dokumentaalfilmi "Muutumise vaev" (1993) jaoks. Arno Saare foto

oleks vaja subtiitreid. Üldse paistab, et helin- demus, tema usk. Pealtnäha ühiskondlikus damine on Glazistovile probleem, tema valik võidujooksus, karjääris ja parnassil oma põlv­ on liiga ahtalt äärmuslik: kas lüüriline või konnakaaslaste Paul-Eerik Rummo, Jaan Kap­ dramaatiline süvamuusika, kas vulisev-voo- linski, Jaak Jõerüüdi jt varju jäänud ning see­ gav klaver või depressiivselt kiunuv-strihhiv ga justkui ruineeritud Paavle peaks aga tege­ viiul. likult sisemiselt üsna õnnelik olema. Usun, et Kadrioru lossi rõdul ütleb Paavle: tunnetamine ongi maailma ahistatud "Koik algab soovidest, kui ei taha, siis ei juh­ inimese suurim õnn. Olen selles ammu täiesti tugi midagi." See olevat budism. Varsti val­ veendunud, et just tunnetamine, piiridest läbi vur vihastab, peaaegu et karjub režissööri tungiv tunnetusvõime — see on Paavle suu­ peale ja võtab väikese kreedoga omade ja võõ­ rim relv ja vaimne kvaliteet, mida peaksid raste teema kokku: "Koik inimesed on minu kadestama siin planeedil miljardid inimesed, omad, ma pole kellegi vastu." kõik. Jah, naerge, kuid Paavle ongi jumal, või "Sul puudub omanditunne," sedastab vähemalt jumalus, igatahes midagi enamat režissöör. "Tõesti ei ole seda. Mui on ainult kui inimene. Kuigi ta võib mõnikord justkui minu pildid ja needki nii kaua ajutiselt, kuni hullumeelseid asju uskuda, on see siiski kõik elan. Nii kaua on nad minu omad. Inimesed ikkagi piiritu fantaasia, mis ei tunne mingeid on liiga omandi kütkes, aga tegelikult on nii, looduslikke ega vaimseid tõkendeid, rääkima­ et üks galaktika või teine galaktika — pole ta sotsiaalsetest, moraalsetest vms raamidest. tähtis — see on kõik meie oma ja seda peab Glazistov on oma "Kaitsjasse" lülita­ kaitsma." nud lõike Jaan Toomiku maa-ja etenduskuns- Siit siis tulenebki filmi pealkiri "Kaits­ ti aktsioonilt "Taattoo" (1992), mida filmis ja" — Jaan Paavle on galaktikate kaitsja! Ei, Dorian Supin, ja katkendeid Toomiku võetud see pole suurushullustus ega vaimuhaigus, videost "Om-mani-padme-hum" (1997). Mõ­ vaid originaalse ja filosoofilise luuletaja, väga lemas performance'is oli Paavle üks keskne te­ tundliku ja paindliku, meeleoludele alluva ja gelane. Filmi on pikitud ka linna haljust, tä­ alati avatult kaasa mõtleva t u n n e t a j a tõ­ naval lonkimist, fragmente ja kaameravälja-

79 sõite Paavle maalidest. Dramatiseeritud vaa- jat" veidi ümber monteerida, mis sellega tepilk Toompea platvormilt ei anna konkreet­ ainult võidaks, ning tagantjärele ka lühemaks set infot, see mõtliku looja valulemise kood lõigata. on tuhandeid kordi ekspluateeritud klišee. Muide, Paavle on episoodiliselt esine­ Seal olnuks vaja kunstniku selgitavaid sõnu nud ühes varasemaski Glazistovi filmis. 1990. — miks talle meeldib kõrgelt vaatepunktilt aastal 16 mm filmilindile võetud "Eksprop- linna ja merd ehk kivi ja vett vaadata. Mõju­ rieeritud ekspresssioonis" räägib oma korter- sam on väike piknik voolava vee ääres Jägala ateljees aknalaual istuv kunstnik ja luuletaja joa all. Mitte asjata ei meeldi vaimselt paind­ sukeldujate veealusele hõljumisele elufilosoo- likule Paavlele vesi — ülimalt muutlik, ühte­ filist taustateksti. Siis oli eksperimentide ja aegu nõrk ja tugev, vormivõttev ja hingeliselt tsensuuri ärakukkumise aeg. tähenduslik element, voolav ja langev vesi. Paavle on keeruline, väga etenduslik "Panen oma pea sinu käte alla/ nagu vihma ja mänglev tüüp, tema sajapalgeliselt muut­ all üksik väsiv lõke/ valgustamas ööd/ sinu likku olemust pole lihtne filmis tabada, tema käte soojas vihmas/ lõpeb igavik." portreest võib igale inimesele üsnagi erinev Kohiseva kose foonil ejakuleeruv fal­ mulje jääda. Kuidas sa ikka vett või elavhõ­ los oli Paavle teemaks näitusel "Eesti energia" bedat püüad?! Kuid Glazistov on õtsa lahti Rotermanni soolalaos. Viimastel aastatel ongi teinud, "Kaitsja" nn esimene osa tõotab järge, Paavle rohkem etenduskunstis kui luules või aga see pole kerge. Vahest tasuks enne filmi tahvelmaalis enda loomingulist tungija ideid avalikkusele näitamist ja teise osa alustamist saanud realiseerida. Glazistov on soolalaos siiski esimest osa mõneti vormikindlamaks leidnud huvitavaid detaile, otsinud rakursse, kohendada. eriline tabamus on valguse ja varju piiril vib­ reeriv metallmask. Film võinukski lõppeda soolalao ees, pildi sinissesse taevasse sõidu­ ga, aga siis äkki kõnnivad mingid inimesed IGOR GLAZISTOV on sündinud 24. juulil 1Э52. aas­ kusagil toomkiriku ees, justkui kakskümmend tal Tallinnas. 1975 lõpetas TPI elektriinsenerina. Vii­ viis aastat tagasi mingis Glazistovi segases fil­ mased viis aastat on töötanud kaabeltelevisioonis STV. mis. Minek kunstimuuseumi Rüütelkonna Tegelnud kakskümmend aastat lastefilnüstuudiotega, oli üks "Noorfilmi" rajajaid, praegu juhendab viiendat aas­ hoonesse ei anna peategelase kohta uut sisu­ tat filmistuudiot "Meksvideo". Aastatel 1974—1995 tegi list infot. Kadriorus seda põhimõtteliselt juba liarrastusfilnie rahvastuudios "Dvigatel". Valminud on tehti, asi kipub topelt olema. Paavle enda tõl­ kakskümmend kuus anmtöörfilmi ja saadud paarküm• gitud eestikeelsest tekstist oli juba juttu. See mend auhinda rahvusvahelistel harrastusfilmifcstivali- on selge praak. Glazistov on küll aastaküm­ del. Olulisemad filmid: 1976 "Uvertüür", 1977 "Mõ­ tisklusi kvintessentsist", 1978 "Piisk piisa haaval", neid filme teinud, aga ikkagi tasuks tal mõõ­ 1980 "Kiri", 1982 "Üks, kaks, kolm", 1984 "Disso­ dutunde, eriti helindamise asjus kolleegide­ nants", 1985"Kontakt", 1985 "Revolutsioon", 1987 ga konsulteerida, vaielda ja siin-seal "Kaits- "Kuni helisevad kellad", 1988 "Katkenud unede il­ lusioonid", 1990 "Eksproprieeritud ekspressioon", 1991 "Ookean", 1990—1992 "Kaks päeva ja kaks ööd kunstniku elust", 1994 "Sellepärast", 1995 Igor Glazistov. "Kivi ja vesi", 1999 "Vaikus", 1999 "Ira Kagan. Marina Naaberi foto Portree esimene strihh", 2000 "Kaitsja". "Kaitsja" võitis auhinna oktoobri keskel Riias peetud 31. Balti amatöörfilmide festivalil.

S. T. OLEV REMSU

KAHEKÕNE EMAGA

"AUTOPORTREE EMAGA". Autor Edvard Oja, produtsent Artur Talvik, operaatorid Edvard Oja, Artur Talvik ja Rein Kotov, helirežissöör Ivo Felt, muusika: Riho Sibul, monteerija Kersti Miilen, tootmisjuht Piret Tibbo. Video Betacam SP, 52 min, värviline. © "Allfilm", 2000.

Vahest sobiks just käesoleval juhul pruukida muidu täpsema tähenduseta oskus­ sõna autorifilm — "Autoportree ema­ ga" on autori elust, räägib tema mõtetest, autor on ise režissöör, kaasoperaator ja loo­ "Autoportree emaga", 2000. Režissöör Edvard Oja. "Tegin nüüd filmi iseendast, oma emast ja ühest mulikult stsenarist, kui mitte pidada käsikir­ suurest ühisest probleemist. Olen küll ise kaameramees, ja loojaks elu ja ümbritsevaid olusid. Autor on aga muidugi ei saanud kõike ise filmitud, ikka kolleegid veel lavastaja ja näitleja, sest kahtlemata on pidid aitama. Ise filmisin, jah, kaamera nurgas, oli statiivi peäl ja intiimsetes vestlustes olid kõik teadlikud, mõned episoodid lavastatud ning lavastaja et ma filmin, salaja pole midagi filmitud." on pannud nii ennast kui ka teisi inimesi mää­ ratletud osi mängima. Kuidas sa dokumen­ taalfilmi ikka ilma lavastamata teed? Pole enne tehtud, ei tehta praegu ega tulevikuski. teadmised alkoholismist on kasinamad, kui Meie teised autorifilmi loojad Priit suudaksid pakkuda paarkümmend aastat ta­ Pärn ja Mark Soosaar on enese isiku püüd­ gasi ilmunud Harri Jänese ja Jüri Saarma raa­ nud kõrvale jätta. Ja see pole siin etteheide matud ning milliseid veel tänagi lugeda võiks, Edvard Ojale. Ka mitte tunnustus. Pigem olgugi et mitmed seisukohad on selle pika aja neutraalne konstateering. jooksul muutunud, ent mitte päris vastupidi­ "Autoportreed emaga" peaks hindama seks teisenenud. kahel tasandil. Esiteks kui enam-vähem asja­ Filmis esinev Oja teeb katseid loobu­ likku ja erapooletut informatsiooniallikat al­ da joomisest, filmi tegev Oja laseb tal käia koholismist ning teiseks kui puhtisiklikku mööda kulunud teid Wismari haigla, üliaga­ lugu, mis on tehtud loomevajadusest, kunsti- rate kristlike uususkude ja psühhoneuroloo- listel eesmärkidel. Põhimõtteliselt oleks või­ giaravila vahet. Mitu torget tehakse õnnetule malik veel kolmaski, mida rääkimise puhul viinatõbisele tuharatesse? Ei jõudnud lugeda, peetakse kõneteraapiaks, religioonides kas kindlasti said mehe kannikad päris armiliseks. palvuseks või meditatsiooniks; siinsel juhul Pidevalt korduvast (pisikeste muudatustega) oleks siis tegemist filmoteraapiaga, mille sisu episoodist, kus murest murtud napsimees seisneks selles, et inimene teeb rääkimise või püksid rebadele laseb ning naisarst süsti ku­ palvetamise asemel filmi, et teda kiusavast merasse lihha tsuskab, oli kujundatud juht­ pahest või tõvest (oleneb, kuidas keegi suh­ motiiv, mis rütmistas filmi episoodid ning tub) vabaneda. Vahel kahtlustan, et äkki oligi pani paika dünaamika. Sellega lõppesid ja autori salaeesmärk just selline, ent filmis ei sellega algasid alandatud kannataja vaevatee avaldu see aga mitte kuidagi ning arvustaja ringid. ülesanne pole uurida autorit, vaid filmi. Jäi mulje, et autori teadmised viinatõ- Alustame esimesest ja halvemast. ve vastu võitlemisest süstimisega ka piirdu­ Ütleme kohe, et oma suurest isiklikust vad, episood peaks vist vaatajale ütlema — praktikast hoolimata ei valda autor teemat näete, ma ju tahan tinutamisest lahti saada, ammendavalt, küllap oleks olnud õigem kut­ aga miski on minust vägevam ja see vägevam suda filmi juurde konsultant. Filmi autori ei lase mind vabaks. 81 Seejärel võideldakse vägevama vastu leiab väljapääsutee ummikust — lohkunuks usu ja materialismiga, näib, et suuremat lu­ teose terviku), sõnum on ka realistlik, ent te­ gupidamist tunneb autor materialismi vastu. kitab küsimuse autori vastutustundest ja fil­ Uususu keevalise pastori jutt on kohati päris mi finantseerimise vajadusest riiklikust alli­ ogar, lisaks veel tautoloogiline ja pealetükkiv, kast. alkoholismi hurjutav; end pühameheks pidav Pärime õtse: kas riiki vammina õgiva­ jutlustaja tundub ise purjus olevat. Arvatavasti tele teostele peab riiklikku raha andma? Loo­ on ta siiski kaine, aga ta kuulub tüübilt nende mulikult ei tohi keelata midagi, ent rahajaga­ väheste inimeste hulka, kes ka selge peaga jad peaksid vaatama, et püsiks mingi tasakaal näivad vindised. Igatahes näitab sellise joo­ riigile kahjulike ja kasulike filmide vahel. nega inimese valik Oja režissöörivõimeid — Ühesõnaga, mulle on autori hoiak ning filmis pastori jutu muudab variserlikuks pastor ise, propageeritav ellusuhtumine vastuvõtmatud. polegi tarvis teda mingi nipiga välja naerda Mina ei näe alkoholismis paratamatust. või lugeda diktoritekstis peale tarka ja selgi­ Võib-olla on vajalik, et ma siinkohal tavat kommentaari. Materialistlikku maailma väljenduksin täpsemini. Olgu, ma teengi seda, esindava raviarsti vastu tuntakse ehk koguni ja väga lühidalt. Viin ja mõnuained kuuluvad nukrat halemeelsust ja sümpaatiat — vaata, kõikide ühiskondade juurde, need on olemas mees, pingutad mis sa pingutad, aga mina isegi kiviaja ühiskondades, mida aeg-ajalt olen nõnda joomises kinni, et abi sust ei ole, kuskil Amazonase džunglitest või Filipiinide kuigi sa oled hea inimene. mägedest leitakse. Vähe sellest, isegi sipelga- Filmi kui informatsiooniallika suurim ühiskondades on seitse protsenti heidikuid, viga on see, et Oja kui režissöör ja stsenarist kel lastakse vabalt läilata ning kellele töösi­ suunab Oja-alkohooliku otsima abi ainult ene­ pelgad isegi joovastavaid jooke ette kannavad. sest väljastpoolt, hoopiski käsitlemata jääb Kui aga mõni töösipelgas juhuslikult jauraja- võimalus leida tuge seestpoolt ja iseendalt, tega punti lööb, siis ta tapetakse. saada oma saatusekaaslaste abiga enese ülen­ Nõnda: alkohol ja narkootikumad damise teel alkoholismist lahti. Aga just ene­ kuuluvad ühiskonna juurde ning kui ühis­ seleidmises (religioosselt kas imele või val­ kond tahab neist mingil moel (näiteks nn kui­ gustatusele) rajanevadki kõige tänapäevase­ va seaduse abil) lahti saada, siis tehakse suur mad viinatõvest vabanemise meetodid. lollus, mille valuraha tuleb hiljem kaua maks­ Oja kui režissöör ja stsenarist on tei­ ta. Küll aga on individuaalselt võimalik igal nud Ojast-alkohoolikust resigneerunud alla- inimesel kas juua või mitte juua, vähesed eran­ andja, kes on täielikult leppinud oma haigu­ did võivad endale lubada luksust juua mõõ­ sega, kes rohkem või vähem masohhistlikult dukalt. ja kaastunnet nuruvalt isegi natuke naudib Mina oodanuksin filmilt just niisugust oma haigust. Niisugune sõnum sobib filmi hoiakut, aga ma ei saa oma suhtumist peale esteetikaga (vastupidine — Oja-alkohoolik suruda. Filmis kuulutatakse alistumist, väl-

"Autoportree emaga". Eduard Oja ja tenia ema. Ema: "Kuidas sa julged neid tubasid näidata?" — Edvard: "Aga mis teha, kui see on niimoodi. Kuidas ma julgen iseennast näidata, kui ma olen niisugune. Peab julgema." 42 jajuurimatust ühiskondlikust pahest tehakse vaidlemist emale, ema hurjutamised poega­ saatuse poolt igale inimesele igavesti ette de viinatõve puhul on ilusti filmi sisse jäetud. määratud fataalne paratamatus. Aga tegemist on emaga, kes ropendab, kes ise Ent kõigest sellest hoolimata pean ma oma suuga koorib enda ümbert pühaku mai­ tõdema, et "Autoportree emaga" on hea film. ne. Tegemist on emaga, kelle kolm poega on Miks? eri isadelt. Film on avameelne, ja seda mitte küü­ Oja süüdistab oma viinatõves kesk­ niliselt, vaid teesklematult ja puhtalt. Keegi konda, kuhu aga paratamatult kuulub tema ei kisu end väljakutsuvalt ja jõhkralt alasti, ei ema. Vähe sellest —just ema on poja niisugu­ ekshibeeri oma komistusi ja nõrkusi, kuigi sesse keskkonda toonud, pojal pole jätkunud inimesed räägivad peamiselt iseendast. Vaid jõudu oludest välja rabelda. Poja eemaldumi­ üks rääkija on veidi uhke selle üle, et ta viina se emast mõistaks ühiskond karmilt hukka. viskab. Teised inimesed on mures, aga leppi­ Filmis aga ei tule eemaldumine kõne allagi, nud oma murega. Režissöör on suutnud väl­ sest poega ja ema seob armastus, mis on poja­ tida silmakirjatsemist peaaegu kõigi poolt, le hukatuslik. keda näidatakse, ise oma loomulikkusega teis­ Poja ja ema suhete avameelne näitami­ tele head eeskuju näidates. Valitud tundetoon ne teeb sellest filmist meistriteose. on täpne ja sobiv, see ei muutu kogu filmi jook­ sul. Tegemist on emotsionaalse tervikuga, mis rajaneb Riho Sibula muusika ja Edvard Oja jutu haruldasel kooskõlal. EDVARD OJA on sündinud 20. veebruaril 1951. Terviklikku kogumõju pole rikkunud aastal Valgas. 1982 lõpetas Moskvas ÜRKI filmiope­ isegi kurb ja ootamatu sündmus, mida autor raatorina. Töötanud 1972—1983 "Eesti Telefilmis" sugugi ei võinud ette näha ja oma filmi pla­ operaatori assistendina ja operaatorina, 1983—1992 neerida. Nimelt sureb võtete käigus üks "Tallinnfilmis" operaatorina, aastast 1992 vabakut­ jotasemu. Ja just seesugune, kes on kaks ja pool seline filmioperaator. Võtnud üles rohkem kui kuus­ kümmend dokumentaal-, reklaam- ja muusikafil- aastat pausi pidanud, hoidnud end tahtejõu mi ning olnud telesaadete operaator. Olulisemad abil viinast eemal ja siis tagasi pöördunud joo­ filmid: 1980 "Jätkata fortes" (op, kaasrežissöör, ma peale, et nautida hingelisi kontakte sõp­ ETF), 1981 "Koit ja Hämarik" (op, ETF), 1982 "Si­ radega, mida kuivas maailmas üsna harva ette nise taeva all" (op, kaasrežissöör, ETF), 1983 "Kül­ tuleb. jetuul" (mängufilm, op, rež Raul Tammet, ETF), 1984 "Hundiseaduse aegu" (mängufilm, op, rež Nagu sellistel puhkudel ikka, leiavad Olav Neuland, TF), 1984 "Üks, kaks, kolm" (rež, oma hoiakule kinnitust nii karsked kui ka rüü­ op, ETF), 1984 "Mehed" (op, TF), 1986 "Vene rock" pajad. Esimesed ütlevad, et küllap suri õnne­ (op, TF), 1987 "Pingul keel" (muusikafilm, op, rež tu mehike sel põhjusel, et uuesti jooma hak­ Toivo Elme, TF), 1987 "Rituaal" (op, kaasrežissöör, kas; teised ütlevad, et just sel põhjusel, et pik­ YLE TV1), 1988 "Kongress" (op, YLE TV1), 1990— ka vahet pidas. Kuhu kaldub Oja? 1991 Portreefilmid Boriss Jeltsinist ja Andrei Sahharovist (op, "Maurum"), 1990 "Sõktõvkar" Oja jätab küsimuse taktitundeliselt (rež, op, TF), 1991 "Surnud tee" (rež, op, TF), 1991 vastuseta, mida nõuabki filmi realistlik lähe­ "Läänemere relvahauad" (op, YLE TV2), 1995 "Va­ nemine. Siiski on ta lasknud enne tolle mehe badus või surm" (op, rež Artur Talvik, "Exitfilm"), surma tal endale tuhka pähe raputada kaine 1995 "Intervjuu president Dudajeviga" (op, rež eluviisi pidamise pärast. Seejärel tuleb auto­ Artur Talvik, "Exitfilm"), 2000 "Tulekummardajad" rile ootamatu surm, mis filmi on jäädvusta­ (op, rež Heini Drui, "Allfilm"), 2000 "Autoportree tud põletusmatuse näitamise abil. Valik on emaga" (rež, op, "Allfilm"). Lühendid: op — ope­ hea, aga matuseepisood on tehtud nõnda ste­ raator, rež — režissöör, ETF — "Eesti Telefilm", TF — "Tallinnfilm". "Autoportree emaga" võitis täna­ riilselt, et ei anna kuidagi aimu autori suhtu­ vu kevadel Baltimaade filmi- ja telefestivalil Born­ misest. Autor peaks aga vanale semule olema holmis täispikkade dokumentaalfilmide kategoo­ väga tänulik — too on oma surmaga parajal rias kolmanda auhinna. ajal osutanud talle teene, nõnda ohverdanud ennast sõpruse ja kunsti nimel. S.T. Kõige mõjusamad on episoodid ema­ ga. Ema on ka ainuke inimene filmis, kes ei õilista joomist. Tavaliselt kehastab emakuju loomingus ja ema elus üldise headuse print­ siipi, harva on hakatud selle vastu mässama, katsetajad on harilikult läbi kukkunud. Oja on aga osanud siingi väga peenelt jätta küsimu­ se vastuseta. Väliselt ei ole ju mingit vastu­

83 SAJAND TEATRIS, MUUSIKAS, KINOS 1956—1960

1956

• 21.1 jõuab Tokyos kinodesse üks esimesi jaapani patsifistlikke filme,Kon Ichikawa "Birma harf" noo­ rest muusikust sõdurist, kes võtab Jaapani kapitu- leerumise ajal Birmas 1945 endale buda preestri rolli ning püüab matta nii palju langenuid, kui suudab. • 15. III New Yorgis esietendub Frederick Loewe muusikal "Minu veetlev leedi", peaosades Julie Andrews ja Rex Harrison. • 21. III jagatakse Hollywoodis filmiakadeemia au­ hindu 1955. aasta töödele: parim film on "Marty" ja parim režissöör selle lavastanud Delbert Mann, meesosatäitja "Oscari" pälvib samast filmistErnest Borgnine, naisnäitlejaist neorealistide staar Anna Magnani Daniel Manni filmis "Roositätoveering", meeskõrvalosa "Oscari" saab Jack Lemmon sõja- teemalises koomilises draamas "Mister Roberts", lavastajateks John Ford ja Mervyn LeRoy, naiskõr­ valosa kuldkuju Jo Van Fleet rolli eest Elia Kazani filmis "Hommikupool Edenit". • 3. V esineb Moskva konservatooriumi Suures saa­ lis maailma tuntumaid viiuldajaid Isaac Stern, ol­ les pärast pikka vaheaega esimene ameerika solist selles majas. Aastal 1956 veetis Arthur Miller Marilyn Monroega Londonis mesinädalaid. Samal • 9. V Londoni Royal Court Theatre's esietendub John ajal mängiti West Endis Milleri näidendit Osborne'i "Vaata raevus tagasi", millest saab "vi­ "Vaade sillalt". haste noorte meeste" näitekirjanduse tugitekst. • 11. V Cannes'i festivalil tõusevad esmakordselt esiledokumentaalfilmid. "Kuldse palmioksa" või­ dab kuulsa prantsuse okeanograafi Jacques-Yves Cousteau "Vaikuse maailmas", kaasrežissööriks • Eesti lavadele jõuab uudsem, mitmekesisem ja tulevane uue laine üks liidreid Louis Malle, ja žürii inimesekesksem dramaturgia: V Kingissepa nim eriauhinna Henry-Georges Clouzot' "Picasso müs­ Tallinna Draamateatris Egon Ranneti "Südame­ teerium". Kriitikute soosingu ja samuti žürii eri­ valu" (19. VIII, I. Tammun lav; "Vanemuises" 1957) auhinna osaliseks saab Satyajit Ray bengalikeelne ja Juhan Smuuli "Atlandi ookean" (14. X, V Panso "Teekonnalaul" (Father Panchali, 1955) — esimene lav), "Vanemuises" Aadu Hindi "Peibutuslaul" film kuulsast Apu triloogiast, millele järgnevad (26. II, E. Käidu lav) jt. Suureneb üldse algupärase "Võitmatud" (Aparajito, 1956) ja "Apu maailm" dramaturgia, sh ka eesti klassika ja möödanikunäi- (Apu sansar, 1959). Väljaspool võistlust näidatutest dendite osa repertuaaris: aastatel 1955—1965 näeb saadavad ovatsioonid Albert Lamorisse'i lühifil­ rambivalgust üle viiekümne eesti kaasaegse näiden­ mi "Punane õhupall". di kahekümne viielt autorilt. Kasvab ka kaasaegse­ te lääne autorite mängimine, Eesti teatritesse jõua­ • 28. V — 5. VI Riias toimub esimene teatrifestival vad Remarque'i "Viimne peatus" (17. XII 1957, Ees­ "Balti teatrikevad", kus osaleb Balti vabariikide ti NSV Riiklik Vene Draamateater), Milleri "Vaade kõrval ka Karjala ANSV. sillalt" (13. XII 1958, V. Kingissepa nim Tallinna • Moskva Riikliku Konservatooriumi lõpetavad Draamateater), Feuchtwangeri "Lesk Capet" (19. Veljo Tormis — kompositsioon (V Šebalini kl) ja III 1959, L. Koidula nim Pärnu Draamateater) jt teo­ Viima Paalma — muusikateadus, TRK Arne Oit, sed. Samal ajal suureneb eesti dramaturgia levik NL Valter Ojakäär ja Ulo Vinter — kompositsioon; lavadel ja välismaalgi. Aleksander Rjabov — klarnet. • 21. VIII esilinastub New Yorgis King Vidori 208- • Juulis toimub Tartus esimene Balti riikide üliõpi­ minutine, kuus miljonit dollarit maksnud "Sõda ja laste laulu- ja tantsupidu "Gaudeamus". rahu" Lev Tolstoi romaani järgi, peaosades Audrey

84 Hepburn, Henry Fonda, Mel Ferrer ja Vittorio • Londonis esineb esimest korda Moskva Suure Gassman. Teatri balletitrupp, soleerib Galina Ulanova; esi­ • 5. IX tuleb Berliinis postuumselt esiettekandele mest korda külastab Suurbritanniat Berliner Siegfried Räppi esituses Prokofjevi Neljas klave­ Ensemble Helene Weigeli juhtimisel ja saabub rikontsert B-duur op 53, vasakule käele. Kontserdi Marilyn Monroe, kes veedab Londonis mesinäda­ oli 25 aastat tagasi tellinud Esimeses maailmasõjas laid näitekirjanik Arthur Milleriga ning vaatab parema kae kaotanud pianist Paul Wittgenstein, tema näidendi "Vaade sillalt" Londoni esietendust. kellele teos ei meeldinud, mistõttu see jäi loomis­ • Leningradi Suure Draamateatri (BDT) juhiks aastal, 1931 ette kandmata. saab Georgi Tovstonogov. • 3. XI esietendub RAT "Estonias" Eugen Kapi bal­ • Stratford-upon-Avoni Kuninglikus Shakespea­ lett "Kullaketrajad" (P. Abolimovi libr, F. R. Kreutz­ rea Teatris debüteerib Peter Hall, noore mehe esi­ waldi muinasjutu j, V. Päri lav). mene lavastus on Shakespeare'i "Asjatu armu- • 28. XI kutsub Roger Vadimi esimene film "Ja vaev". jumal lõi naise" Pariisis erootika ja alastistseenide • Poolas, Nova Huta teatris debüteerib lavastaja­ pärast esile skandaali, peaosas Vadimi naine na Josef Szajna. Tema seades jõuavad publiku ette Brigitte Bardot. Carlo Gozzi "Printsess Turandot" ja John • 14. X toob Voldemar Panso TRA Draamateatris Steinbecki "Hiirtest ja inimestest". lavale Juhan Smuuli "Atlandi ookeani", siit saab • Valmib Aleksandr Volodini üks esimesi menu­ alguse koostöö Smuuliga, kelle teoste põhiliseks näidendeid, "Vabrikutüdruk", aasta hiljem lisan­ tõlgendajaks ta jääbki (lavastamata jäi vaid "Pol­ dub "Viis õhtut". kovniku lesk"). • Väljapaistvate loominguliste saavutuste eest au­ • 11. XII hakkab Pariisi kinodes jooksma Robert tasustatakse Tartu "Vanemuise" teatrit Tööpuna­ Bressoni film "Surmamõistetu põgenes", tõsielust lipu ordeniga. lähtuv Saksa okupatsiooni aega viiv lugu, peaosas hiilgavalt Francois Leterrier. • Gustav Ernesaksale, Eugen Kapile ja Kaarel Kar­ mile antakse NSV Liidu rahvakunstniku aunime­ • Esile on kerkinud uus põlvkond eesti heliloojaid tus. — Eino Tamberg, Jaan Rääts, Veljo Tormis, Jaan Koha, Ester Mägi, Anti Marguste; kümnendi lõ­ • Ilmub Liina Reimani mälestusteraamat "Ram- pul liituvad neile Arvo Part ja Kuldar Sink; seni bivalgus süttib" (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, valdavaks olnud hilisromantismile toetuv stiil asen­ Lund). dub XX sajandi uue muusika iseloomulike stiilide­ • Gennadi Podelski juhendamisel alustab Tallin­ ga. Eesti muusikasse jõuab uusklassitsism. nas tegevust oktett "Laine".

Surid: 23. I Sir Alexander Korda, ungari päritolu inglise filmirežissüör ja produtsent. 31. I Alan Alexander Miine, inglise kirjanik, "Ka­ rupoeg Pühhi" looja. 18. II Gustave Charpentier, prantsuse helilooja. 25. V Lembit Rajala, eesti näitleja ja teatritegelane. 14. VIII Bertolt Brecht, saksa kirjanik, lavastaja ja teatriteoreetik. 16. VIII Bela Lugosi, ungari päritolu ameerika näit­ leja. 24. VIII Kenji Mizoguchi, jaapani filmirežissöör. 2. X Olli Teetsov, eesti näitleja. 9. XI Aino Kallas, soome-eesti kirjanik.

Eino Tamberg, kelle "Concerto grosso" sai 1956. aastal 1957 läbimurdeks uusklassitsismi eesti muusikas. Foto TMMi arhiivist • Suureneb Eesti teatrite külastatavus, iga tuhande elaniku kohta oli teatrikülasrusi: 1957 — 919,1958 — 911, 1959 — 959, ületades sellega 60ndate alguseks • Valmivad Tambergi "Concerto grosso" •—• esi­ Euroopa külastusrohkemate teatrimaade Tšehho­ mene julget stiilipööret uusklassitsismi tähistav teos slovakkia ja Saksa DV. Teise maailmasõja järgses eesti muusikas ja autori • 1.1 esietendub Londonis Covent Gardenis Britteni senini üks populaarsemaid; Veljo Tormise kantaat ballett "Pagoodide prints". "Kalevipoeg"; esimene rahvuslikust kirjandusklas­ •15. I esilinastub Tokyos Akira Kurosawa sikast lähtuv eesti film, Viktor Ne vežini "Tagahoo­ "Ämblikuvõrguloss" (ka "Troon veres"), Shakes­ vis" Oskar Lutsu jutustuse ainetel. peare'i "Macbethi" keskaegsesse Jaapanisse ülevii­ • Herbert von Karajanist saab Viini Riigiooperi ja dud filmiversioon, peaosades Toshiro Mifune ja Salzburgi festivali juht. Takashi Shimura. S3 • 16.1 Londoni Covent Gardeni juures alustab tege­ • 9. IX saadab Venezia festivalil edu Satyajit Ray vust balletitrupp, Londoni Kuninglik Ballett. filmi "Võitmatud", pälvides "Kuldlõvi", "Hõbelõ- vi" võidab Luchino Visconti Dostojevski-aineline • 26. I esietendub Milanos Poulenci ooper "Kar­ "Valged ööd", osatäitjateks Maria Schell, Marcello meliitide dialoog". Mastroianni ja Jean Marais. • 16. II jõuab Stockholmis vaatajateni Ingmar Bergmani seitsmeteistkümnes film "Seitsmes pit­ • 13. IX Londoni West End'is mängitakse 1998. kor­ sat" (Det sjunde inseglet), moralitee ristisõdadest da Agatha Christie' "Hiirelõksu", mis on enim naasnud rüütli jumala otsingutest ja surmaga ma- mängitud lavastus Inglismaal. lemängimisest, peaosas Max von Sydow. • Tallinna Riikliku Konservatooriumi juures alus­ • Heino Ellerile antakse Eesti NSV rahvakunstni­ tab Panso juhtimisel tegevust lavakunstikateedri draamaklass, õppejõududeks L. Kalmet, I. ku aunimetus, viis aastat tagasi anti see ka heliloo­ Tammur, H. Tohvelman, V Rummo jt. ja Mart Saarele, kelle 75. sünnipäeva septembris pidulikult tähistatakse. • Erich Kõlar saab Tartu "Vanemuise" teatri diri­ gendiks (peadirigent aastail 1958 — 1984). • 29. III RAT "Estonias" tulevad lavale Kalmani operett "Bajadeer" (V. Lutsu lav), Radjami osas • 24. X näidatakse Pariisis GaumontPalace'is, kuus menukana Georg Ots. 9. VI Tšaikovski ooper "Pa­ nädalat pärast Londoni esilinastust, Charles daemand" (A. Vineri lav), Jeletski •— Georg Õtsa Chaplini uut filmi "Kuningas New Yorgis", milles üks tipprolle, Herman — Viktor Gurjev, Liisa — terava satiiri aluseks on Ühendriigid ja mida amee­ Aino Külvand. riklased näevad alles 1973. aastal. • Märtsis toimub Tallinnas näitlejate loominguline • 29. XI esilinastub Londonis David Leani võimas konverents, keskseks küsimuseks tõuseb Stanislavs- draama "Sild üle Kwai jõe" (Pierre Boulle'i romaa­ ki läbielamismõiste lihtsustatud tõlgendamine. ni j). Järgmisel aastal võidab see seitse "Oscarit", sh parim film, režissöör ja meesosatäitja (Alec • 11. IV Londonis esietendub John Osborne'i uus Guinness). näidend "Varieteenäitleja" — lugu kolmandajär­ gulisest music-liaU'i koomikust Archie Rice'ist. Maa- ilmaesietendusel mängib peaosa Laurence Olivier. • Viljandi "Ugala" tõuseb arvestatavaks teatriks mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi kontekstis: Aleksander Sats lavastab Gunnärs Priede "Kuigi on sügis" (26. XII), mille eest koos lavastusega Ste­ fan Zweigi "Maja mere ääres" (A. Sats, 6. III 1958) tunnistatakse "Ugala" III "Balti teatrikevadel" (1958) perifeeriateatrite parimaks. • 31. V New Yorgi osariigi kohus süüdistab näite­ kirjanik Arthur MilleritAmeerika-vastasuses. Üle­ kuulamisel vastab Miller kõigile teda ennast ja tema tegemisi puudutavatele küsimustele, ent keeldub nimetamast ainsatki oma "kaasosalist". • TRK lõpetavad Jaan Rääts — kompositsioon, Samuel Saulus — flööt ja Lilian Semper — klaver. • 5. VII annab Berliini filmifestivali žürii "Kuldka­ ru" Sidney Lumeti debüüdile, kohtudraamale "Kaksteist vihast meest". • Juulis-augustis toimub Moskvas ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival. Tambergi "Concerto 1959 löödi briti näitleja Alec Guin­ grosso" võidab heliloomingu konkursil I preemia ness rüütliks. ja kuldmedali; Tartu Akadeemiline Meeskoor (dir R. Ritsing) kooride konkursil laureaadi tiitli,RAMi oktett kuldmedali, džässikonkursi laureaadiks saab Eesti noorte estraadiansambel Uno Naissoo juhen­ damisel. • Novembris asutatakse Tallinna Kinostuudio juur­ de nukufilmigrupp koosseisus: režissöör Elbert • 11. VIII esietendub Münchenis Hindemithi ooper Tuganov, operaator Aimee Beekman, kunstnik "Maailma harmoonia". Rein Raamat ja filmi direktor Karl Levoll. • Epp Käidu toob "Vanemuises" lavale Konstan­ • 10. XII Nobeli kirjanduspreemia pälvib Albert tin Trenjovi "Ljubov Jarovaja" (3. IX) ja Ilmar Camus. Tammur lavastab TRA Draamateatris Vsevolod Višnevski "Optimistliku tragöödia" (17. IX). Esi­ • 26. XII jõuab Stockholmis kinodesse samal aastal mest lavastust tunnustab Suure Sotsialistliku Ok­ teinegi Ingmar Bergmani tähtteos "Maasikavälu" toobrirevolutsiooni 40. aastapäevale pühendatud (Smultronstället). Peaosa kehastab rootsi tummfil­ üleliidulise teatri- ja muusikafestivali žürii I järgu mi kuulsamaid režissööre Victor Sjöström. diplomiga, teist II järgu diplomiga (laureaadidip- • Dario Fo ja tema abikaasa Franca Räme asuta­ lomi saavad Ilmar Tammur, Peeter Linzbach, Aino vad Itaalias oma teatri. Uus teater toetub farsi- ning Talvi ja Voldemar Panso). tänava- ja klubiteatri esteetikale. 86 ka ja prantsuse filmirežissöör ja -näitleja. 24. VII Sacha Guitry, vene päritolu prantsuse näi­ tekirjanik, filmirežissöör ja -näitleja. 7. VIII Oliver Hardy, ameerika menukas komöö­ dianäitleja tandemist Laurel — Hardy. 2. IX Lydia Aadre, eesti laulja. 20. IX Jean Sibelius, soome helilooja. 26. X Salme Kann, eesti muusikategelane ja laulu­ pedagoog. 26. X Nikos Kazantzakis, kreeka päritolu kirjanik.

1958

• 29.1 jõuab Pariisi kinodesse Louis Delluci auhin­ Vana professor Borg (Victor Sjöström) pöördub mäles• na võitnud Louis Malle'i esimene täispikk film, tustes tagasi noorusaega Ingmar Bergmani "Maasika­ thriller "Liftiga tapalavale" (1957) Maurice Ronet', vahus" (1957). Lino Ventura ja Jeanne Moreau'ga peaosades, mis kuulutab prantsuse režissööride uue põlvkonna il­ mumist. Novembri algul esilinastub Pariisis teine­ gi Malle'i film, peaosas Moreau, — "Armastajad", • Ameerikas löövad laineid biitnikud. Ilmub Jack mis oma seksistseenidega põhjustab skandaale. Kerouaci romaan "Teel" (On the Road), Kenneth • 1. II toimub Tallinnas "Estonia" kontserdisaalis Rexroth avaldab biitnike (Beat Generation) manifesti. Mahleri "Laul maast" eesti esiettekanne (dir N. • Pärast Kaarel Irdi lahkumist on mõnda aega täit­ Rabinovitš, ERSO, sol M. Dovenman ja G. mata L. Koidula nim Pärnu Draamateatri peanäi­ Barinova). tejuhi koht, nüüd asub teatrit juhtima Enn Toona • 4. IV esilinastub Pariisis Jacques Beckeri film (kuni 1969). "Montparnasse 19", kunstnik Modigliani osas • Kulno Süvalepa juhtimisel asub Rakvere Teatri Gerard Philipe. juures tööle õpirühm (1957—1958), stuudiotöö ise­ • 19. — 20. IV esineb "Estonia" kontserdisaalis Soo­ loomu kandsid Süvalepa lavastusedki. me mainekas dirigent Tauno Hannikainen. • Tegevust alustab Otepää Rahvateater. • Aprillis valmib eesti esimene nukufilm • Valmivad: Samuel Becketti näidend "Lõpp­ "Peetrikese unenägu" taani kirjaniku Jens mäng"; Viktor Nevežini ja Kaljo Kiisa film "Juu­ Sigsgaardi muinasjutu järgi. nikuu päevad" 1940. aasta kommunistlikust riigi­ • 1. V Voldemar Panso toob TRA Draamateatris pöördest, kuulsaks laulab end selles Kalmer lavale Brechti "Härra Punttila ja tema sulase Mat­ Tennosaar; Tambergi "Sümfoonilised tantsud ". ti". Lavastust nimetati nõukogude teatri ajaloo ül­ • Rostislav Merkulov saab Eesti Televisiooni ja distavas käsitluses sündmuseks, mis väljus eesti Raadio estraadiorkestri dirigendiks. lavakunsti raamest ja mille kogemusi arvestasid vene teatri lavastajad. Surid: • 15. — 17. V toimub Riias esimene Balti vabarii­ 14.1 Humphrey Bogart, ameerika filminäitleja. kide teatriteaduslik konverents. Eesti kriitikute 16.1 Arturo Toscanini, itaalia dirigent. pere on võrreldes sõjajärgse ajaga kasvanud. Varem 20.1 Ludvig Juht, eesti kontrabassivirtuoos. kirjutanuile (S. Levin, H. Lumet, R. Kangro-Pool, 12. V Erich von Stroheim, austria päritolu ameeri- E. Aavasaar, J. Feldbach, K. Kask) lisandusid Kalju Uibo, Lea Tormis, Endel Link, Elem Treier, Olaf Utt, Vidrik Kivilo, Ants Järv jt. 1Э57 asutas Daria Fo koos oma elukaaslase Franca • 18. V Cannes'i festivali peaauhinna võidab Mih­ Ramega Itaalias oma teatri. hail Kalatozovi "Kured lendavad" ja Tatjana Samoilova saab eriauhinna; žürii eriauhinna päl­ vib ka Jacques Tati komöödia "Minu onu". Ing­ mar Bergman tunnistatakse filmi "Elu hingus" (Niira Iivet) eest parimaks lavastajaks, eelmisel aas­ tal võitis tema "Seitsmes pitsat" žürii eriauhinna. Parima naisnäitleja auhinda jagavad Bergmani fil­ mis mänginud Ingrid Thulin, Eva Dahlbeckja Bibi Andersson. Parim meesnäitleja on Paul Newman Martin Ritti filmis "Pikk kuum suvi". • 19. V Londonis esietendub Harold Pinteri "Sün­ nipäevapidu". • Egon Ranneti "Südamevalu" Ilmar Tammuri lavastuses saavutab III "Balti teatrikevadel" Tallin- 87 nas 28.V — 5. VI kõrgeima tunnustuse — teatrite natused", 5. Jean Renoiri "Suur illusioon", 6. Erich rändkarika. Autorile, lavastajale ja peaosalistele von Stroheimi "Ahnus", 7. D. W. Griffithi "Salli­ (Kaarel Karm ja Katrin Välbe) tõi esitus laureaadi matus", 8. Vsevolod Pudovkini "Ema", 9. Orson nimetuse. Mitteametlikult tunnustati aga väga kõr­ Wellesi "Kodanik Kane", 10. Aleksandr Dovženko gelt Panso "Punttila"-lavastust. "Maa", 11. F. W. Murnau "Viimane mees" ja 12. • 28. V RAT "Estonias" tuleb lavale Mozarti ooper Robert Wiene "Dr Caligari kabinet". "Figaro pulm" (P. Mägi lav; nimiosas teeb hiilgava • 31. X Boriss Pasternakki ähvardab Nõukogude rolli Georg Ots, krahv Almaviva — liit Kuusik, Liidust väljasaatmine. Peamiselt süüdistatakse Rosina — Elsa Maasik). nobelisti selles, et kui kodumaal keelduti "Doktor • 28. V jõuab San Franciscos vaatajate ette Alfred Živagot" avaldamast, saatis ta selle publitseerimi­ Hitchcocki uus tähtteos "Peapööritus" (Vertigo), seks Itaaliasse. Palvekirjas Nikita Hruštšovile an­ staarideks Kim Novak ja James Stewart. nab Pasternak avalikult teada, et keeldub Nobeli kirjanduspreemiast. • TRK lõpetab Johannes Jürisson — muusikatea­ duse erialal; Leningradi Riikliku Konservatooriu­ • 31. X RAT "Estonias" esietendub Edgar Arro ja mi Uve Uustalu — metsasarve erialal. Leo Normeti operett "Tuled kodusadamas" (D. Normeti ja K. Süvalepa libr, K. Süvalepa lav). • 8. VI võidab Brüsseli festivalil hiilgava Hollywoo­ di come-backiga peaauhinna Orson Welles filmiga • 20. ja 21. XI esineb "Estonia" kontserdisaalis le­ "Kurjuse puudutus". Korruptsiooni paljastavas gendaarne vene pianist Maria Judina. thrilleris teevad peaosi Welles, Charlton Heston ja • 26. XII toimub "Estonia" kontserdisaalis Janet Leigh, üle aastate näeb filmis jälle Marlene Sostakovitši Üheksanda sümfoonia esiettekanne Dietrichit. Eestis (S. Prohhorov, ERSO). • 16. VII Londonis esietendub Peter Shafferi Five- • Prantsuse uue laine ilmumist näitab Cahiers du Finger Exercise. cinema kriitiku Claude Chabroli debüütfilm "Nä­ • 8. IX avastab Venezia festival Francesco Rosi, kel­ gus Serge". Järgneb veelgi edukam "Nõbud" le maffiafilm "Väljakutse" (La sfida) jagab "Hõbe- (1959). lõvi" koos Louis Malle'i "Armastajatega". Sophia • Brüsselis esietendub tšehhi teatrikunstniku ja la­ Loren ja Alec Guinness pälvivad parimate näitle­ vastaja Josef Svoboda ülimalt kujundlik "Hamlet". jate preemiad. • Georg Ots esineb suure menuga Etienne Verdier' • Ants Lauter lahkub Tartu "Vanemuise" teatrist ja rollis "Lenfilmi" operett-filmis "Mister X" (I. Kal­ asub tööle "Estonia" direktorina (kuni 1959,1960— mani opereti "Tsirkusprintsess" järgi; J. Hmelnitski 1962 — kunstiline konsultant). RAT "Estonia" pea­ lav, rež V Sadovski). näitejuhiks saab Paul Mägi (aastani 1963). • Leonard Bernstein saab New Yorgi Filharmooni- • 3. X Varssavis kinodesse jõudev "Tuhk ja tee­ kute peadirigendiks. mant" lõpetab võimsalt Andrzej Wajda sõjatriloo- gia, eelnesid "Põlvkond" (1955) ja "Kanal" (1957). • Ameerika pianist Van Cliburn saavutab rahvus­ Hiilgerolli teeb Zbigniew Cybulski, kes kujuneb vahelise tuntuse, võites Tšaikovski-nimelise kon­ uue põlvkonna protagonistiks. kursi Moskvas. Samal aastal ületab tema salvestus Tšaikovski Esimesest klaverikontserdist esmakord­ selt klassikalise muusika plaadimüügi ajaloos mil­ jonilise läbimüügi piiri. • Valmivad Messiaeni ülimalt omapärane ja erand­ lik klaveritsükkel "Lindude kataloog", ornitoloo­ gi asjatundlikkusega muusikasse kirjutatud lindu­ de portreed; Tubina Seitsmes sümfoonia, Elleri Neljas klaverisonaat, Räätsa Kontsertiino klave­ rile ja kammerorkestrile op 9, Pärdi Partiita kla­ verile — helilooja üks menukamaid klaveriteoseid seniajani; Tambergi Keelpillikvartett op 8, Villem Kapi poeem "Põhjarannik" meeskoorile, bassile ja orelile, klaverile või sümfooniaorkestrile, eesti mees- kooriloomingu populaarsemaid ja jõulisemaid teo­ seid ning RAMi hiilgenumbreid. • Kulno Süvalepa juhtimisel töötanud Rakvere Andrzej Wajda "Tuhkja teemant" (1958) teadvustab Teater jõuab oma loomekulminatsiooni: see on Sü­ maailmas poola kadunud põlvkonna ja toob esinäitlejaks valepale neljas hooaeg, mille jooksul teatrist oli saa­ Zbigniew Cybulski. nud arvestatav nähtus Eesti teatripildis. Pärast seda hakkab aga Süvalepa entusiasm raugema (seitsme aasta jooksul tegi ta 38 lavastust), teatri jõuvarud on otsakorral saavutatud taseme säilitamiseks. • 12. X avaldabBelgia Cinematheque maailma kõigi • Tegevust alustavad Eesti NSV Vabariiklik Koo­ aegade parimate filmide valiku: 1. Sergei Eisensteini rijuhtide Segakoor (algatajad G. Ernesaks, J. "Soomuslaev "Potjomkin"", 2. Charles Chaplini Variste, A. Ratassepp; dir J. Variste) ja Eesti NSV "Kullapalavik", 3. Vittorio de Sica "Jalgrattavar­ Teaduste Akadeemia Meeskoor (dir A. Ratassepp). gad", 4. Carl Theodor Dreyeri "Jeanne d'Arci kan­ 88 • 19. IV võetakse New Yorgis vaimustusega vastu Federico Fellini sarkastiline Rooma ühiskonna portreteering "Magus elu", mis leidis katoliiklikus Euroopas taunimist. Film saab kostüümide eest "Oscari", aasta hiljem ka Cannes'is grand prix. Fellini eelmine töö "Cabiria ööd" (1957) Giulietta Masinaga võitis parima välisfilmi "Oscari".

Ameerika pianisti Van Cliburni jaoks tähen• das rahvusvahelise Tšaikovski-nimelise kon­ kursi võit Moskvas aastal 1958 lõplikku läbi• murret maailma suurimatele lavadele.

Surid: 12. IV Ernst Peterson-Särgava, eesti proosa- ja näi­ tekirjanik. 7. V Mihkel Lüdig, eesti helilooja ja dirigent. 18. VI Mihhail Prokofjev, vene päritolu eesti oboe- Sõjajärgse Rooma dekadentlikus kohvikute maailmas ot­ mängija ja pedagoog. sib kahekümne nelja tunni jooksul lugu Marcello I. VII Meta Luts, eesti näitleja. Mastroianni kehastatud ajakirjanik Federico Fellini "Ma­ 26. VIII Ralph Vaughan Williams, inglise heliloo­ gusas elus" (1959) ja kohtub sensuaalse Anita Ekbergiga. ja. II. XI Andre Bazin, prantsuse filmikriitik ja -teo­ reetik, ajakirja "Cahiers du cinema" looja ja uue lai­ ne ideoloog. • 16. V teeb prantsuse uus laine Cannes'i festivalil ilma: "Kuldne palmioks" läheb Marcel Camus' "Mustale Orfeusele", parimaks režissööriks tun­ nistatakse senine vihane kriitik Franfois Truffaut debüütfilmiga "400 lööki", väljaspool konkurssi 1959 äratab suurt tähelepanu Alain Resnais' "Hiroshi­ ma, mu arm", mis saab kriitikute auhinna. • 1. I lüüakse Londonis rüütliks briti näitleja Alec • 29. V Londonis esilinastuv Tony Richardsoni Guinness. "Vaata raevus tagasi" (John Osborni j) peaosas Ri- • 6. II esietendub Pariisis Poulenci ooper "Inim­ hääl" Cocteau' järgi, ülesehituselt naise monoloog telefonitorusse. Kaheteistkümneaastast Antoine Doineli kehastav Jean- • 3. III Aleksander Sats jätkab "Ugalas" õnnestu­ Pierre Leaud kannab prantsuse uue laine sõnumit nud Priede-lavastustega, tuues lavale vähekäsitle- Frangois Truffaut' esimeses filmis "400 lööki" (1959). tud noorsooteema: "Normundi tütarlaps". I960 järgnevad Priede "Vika esimene ball" ja Vigante "Igavesti haljad palmid". • 29. III esilinastub Hollywoodi armastatumaid komöödiaid, Billy Wilderi "Džässis ainult tüdru­ kud" (Some Like It Hot), kus ühendatud romantika, seksuaalsus, paroodia, slapstick, transvestism ja iha­ lus 1920ndate lõpu gangsteri-Chicago järele, pea­ osi teevad Marilyn Monroe, Jack Lemmon ja Tony Curtis. • 6. IV purustab Vincente Minnelli muusikal Pa­ riisi kurtisaanist "Gigi" "Oscarite" jagamisel kaks­ kümmend aastat püsinud rekordi, võites üheksa kuldkuju. chard Burton, toob inglise filmi "vihased noored mehed". • TRK lõpetavad: Kuno Areng — koorijuhtimine, Valdur Roots — klaver ja Boriss Parsadanjan — kompositsioon. • 13. XI "Estonia" kontserdisaalis esineb praegu­ seks maailmakuulus saksa dirigent Kurt Masur. • 18. XI jõuab Hollywoodis vaatajateni William Wyleri piibliaineline "Ben-Hur", taas kalleim film, mis võidab järgmisel aastal üksteist "Oscarit". Sama arvuni küünib alles ligi 40 aastat hiljem James Cameroni "Titanic". • 18. XII Moskvas esilinastuv Grigori Išuhrai sõ­ javastane "Ballaad sõdurist" toob jälle rahvusva­ helist kuulsust nõukogude filmikunstile. • 31. XII RAT "Estonias" esietendub Raveli kuulus "Bolero" (V. Burmeistri lav), milles tantsivad eesti balleti uue põlvkonna esindajadTüu Randviir, Ülle Ulla, Elonna Spriit, Endrik Kerge jt. Austria helilooja Josef Matthias Hauer suri septembris 1959, saavutamata loodetud õigust 12-toonilise kotnpo- • Stratfordis, Tlieatre Workshop'is esietendub noo­ sitsioonisüsteemi esmaavastaja nimele. See au jäi Ar­ rukese näitekirjaniku Shelagh Delaney "Mee nold Schönbergite, mis ajas kaks muusikut tülli ning maik" (Joan Littlewoodi lav). jättis Haueri elu lõpuni erakuks, kes kirjutas palju, kuid • Uue muusika keskus Gaudeamus Foundation kor­ kuulis oma teoseid harva kontserdisaalis. raldab esimese rahvusvahelise uue muusika näda­ la, mis on iga-aastane tava praeguseni. Organisat­ siooni ettevõtmistel on küll teatud määral tendents­ lik ja ühekülgse maitsega ürituste maine. • Egon Ranneti "Kadunud poega" hinnatakse 17. XI Heitor Villa-Lobos, brasiilia helilooja. Nõukogude Eesti preemiaga. Näidendit mängitak­ 25. XI Gerard Philipe, prantsuse filminäitleja. se rohkem kui 170 NLi teatris (rahvateatrid kaasa 20. XII Juhan Simm, eesti helilooja ja dirigent. arvatud). • Valmivad: Ellert Keelpillikvartett nr 5, Tubina "Süit eesti karjaseviisidest" klaverile, Tormise süit "Kihnu pulmalaulud" segakoorile, Tambergi Bal- 1960 lett-sümfoonia (esietend. 1960 Schwerini Riigiteat- ris), Räätsa Kolmas ja Neljas sümfoonia; ÜRKI • 14. II esietendub "Vanemuises" Voldemar Panso lõpetanud Peipsi-venelase Igor Jeltsovi spioonifilm lavastuses Smuuli "Lea", nimiosas 1959. a Pärnust "Kutsumata külalised", Jeltsov teeb"Tallinnfilmis" Tartusse asunud Herta Elviste. Lavastus tekitab veel kaks filmi ja jääb siis segastel asjaoludel Lään­ vastakaid arvamusi, kohapealse poleemika lõpetab de. "Pravda" juhtkirjas antud hinnang "Lea" lavastu­ • Kaljo Kiisk teeb koos Juli Kuniga ülipopulaarse sele, mida tõsteti esile nõukogude teatri 1960. aasta komöödia "Vallatud kurvid", mis kaks aastat hil­ parimate saavutuste hulgas. jem kohandatakse panoraamfilmiks "Ohtlikud • 16. III kutsub Pariisis esile sensatsiooni Jean-Luc kurvid". Godard'i esimene film "Viimasel hingetõmbel", • Tegevust alustavad A. H. Tammsaare nim Tal­ peaosas Jean-Paul Belmondo, odavalt tehtud amee­ linna Rahvateater, Tartu E. Vilde nim Rahvatea­ rikalik gangsterilugu oli üles võetud tervenisti kä- ter, Tallinna J. Tombi nim Kultuuripalee Rahva­ sikaameraga. teater, Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja Rah­ • 18.—20. IV toimub Tallinnas teine Balti vabarii­ vateater. kide teatriteaduslik konverents. Surid: • 20. V saab Cannes'is žürii eripreemia Michelan­ 21. I Cecil В. DeMille, ameerika filmirežissöör ja gelo Antonioni "Seiklus" Monica Vittiga, ühtlasi produtsent. toob see filmikunsti võõrandumise teema, mida 17. III Peet Vallak, eesti novellikirjanik ja drama­ režissöör jätkab triloogia järgmistes osades "Öö" turg. (1961) ja "Varjutus" (1962). 23. VI Boris Vian, prantsuse kirjanik. • Neeme Järvi lõpetab Leningradi Riikliku Kon­ 16. VIII Wända Landowska, poola klavessiinivir- servatooriumi (N. Rabinovitši kl) ja saab ERSO di­ tuoos. rigendiks (peadirigent aastail 1963—1979). 25. VIII Robert Rood, eesti balletitantsija ja ballett­ • Anti Marguste lõpetab TRK — kompositsioon. meister. 25. VIII Verner Nerep, eesti dirigent ja helilooja. • ILVI Aldeburgh's esietendub Britteni ooper "Su­ 22. IX Josef Matthias Hauer, austria helilooja, kes veöö unenägu". võistles Schönbergiga dodekafoonia avastamise • 19.—21. VI toimub Tallinnas XV üldlaulupidu. esmaõiguse pärast. Kadriorus valmib selleks puhuks uus, 30 000 laul- 90 1960. aastal valmis Tallinnas uus laulu­ lava, mis mahutab 30 000 lauljat. Foto TMMi arhiivist

jat mahutav laululava (arhitektid Alar Kotli ja Hen­ • Valmivad: Arvo Pärdi "Nekroloog" — esimene no Sepmann); dirigentideks G. Ernesaks, J. Variste, dodekafooniline teos eesti muusikas; Kuldar Singi T. Vettik, R. Ritsing, H. Uibo, A. Velmet, L. Verlin, Kontsertiino flöödile ja kammerorkestrile; Tallin­ H. Kaljuste, K. Leinus, J. Kääramees, V. Lemmik ja na Kinostuudios Herbert Rappapordi neljas eesti O. Hõlpus. Esimest korda osalevad poistekoorid; film "Vihmas ja päikeses" — Virumaa suurehitu­ laulupeokantaadina kavas Eugen Kapi "Lääneme­ se õhkkonnast Egon Ranneti käsikirja järgi, ja Alek­ ri — rahumeri". sandr Mandrõkini "Perekond Männard", esime­ • 10. VIII Los Angeleses esilinastuvat "Psychot" ne sõjajärgne film, mille tegevus toimub täielikult nimetab Alfred Hitchcock oma esimeseks õudus­ Eesti Vabariigi ajal. filmiks. • Viis aastat tegutsenud Eesti Televisioonis valmib • Tegevust alustavad Viljandi Kultuurharidustöö esimene mängufilm, Virve Aruoja "Näitleja Joller", Kool ja Narva V. Gerassimovi nim Kultuuripalee peaosas Voldemar Panso. Rahvateater. • Dokumentaalfilmiga "Kohtumised tänaval" tu­ • "Tallinnfilmi"juures asub õppima näitlejate kur­ leb "Tallinnfilmi" ÜRKI lõpetanud Valeria sus. Anderson. • Urve Tauts saab RAT "Estonia" ooperisolistiks. • Trükist ilmuvad kogumik ""Vanemuise" rada­ delt: mälestusi teatriteelt" (kirjanduslik töötlus • 18. IX "Vanemuise" teatris toob Ida Urbel lavale Paul Rummolt, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn) ja Tambergi "Ballett- sümfoonia"; teatrisse asub näit­ Liina Reimani mälestusteraamat "Lava võlus" leja ja lavastajana tööle Heikki Haravee. (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund). • 6. X tuleb New Yorgis kinodesse Stanley Kubricki suurfilm "Spartacus", nimiosas Kirk Douglas. Surid: • 8. X Moskva Suures Teatris esietendub Prokof jevi 3.1 Victor Sjöström, rootsi tummfilmi kuulsamaid ooper "Jutustus tõelisest inimesest", mida selle režissööre. valmimisaastal, 1948 kuulis poliitilistel põhjustel 3.1 Arno Suurorg, eesti näitleja. üksnes valitud seltskond. 4. I Albert Camus, hukkus Pariisis autoõnnetuses. 10. II Raivo Opsola, eesti näitleja ja lavastaja. • Royal Shakespeare Company uuteks juhtideks 21. II Jacques Becker, prantsuse režissöör. saavad Peter Halija Peggy Ashcroft. 15. III Arnold Vaino, eesti näitleja ja lavastaja. • Londonis esietenduvad: Old Vic"\s "Romeo ja Ju­ 30. V Boriss Pasternak, vene kirjanik. lia" Franco Zeffirelli lavastuses, mängivad briti 5. XI Mack Sennett, ameerika tummfilmiajastu teatrilava uustulnukad Judy Dench ja John Stride; režissöör, produtsent ja näitleja. Harold Pinteri üks kuulsamaid näidendeid "Ma­ 17. XI Clark Gable, ameerika filminäitleja. jahoidja" ning teise absurdiklassiku Eugene Ionesco "Ninasarvik", milles teeb suurepärase "väikese inimese" rolli Laurence Olivier. Pärast kümnendipikkust vaheaega jõuab lavale omamai­ ne originaalmuusikal — Lionel Barti "Oliver!". • Georg Ots saab NSV Liidu rahvakunstniku au­ nimetuse. 91

PERSONA GRATA MART MIKK

Väljastpoolt vaadates tundub laulja elus kindlasti see, et meie kodus olid sagedasteks küla• olevat vähe probleeme, tegelikult võivad pinged olla listeks muusika maailmanimed: Emil Gilels, Georg vägagi suured. Peamiselt väljendub see laulja enda Ots, Jevgeni Nesterenko, kellest sõna otseses mõt­ tajutavas ülikriitilisuses, mida võiks jagada kol­ tes õhkus suurt kunsti. Olen ikkagi teist põlve teat­ meks: tilikriitilisus kolleegide poolt (dirigent, la­ riinimene, paljusid asju, mida isa Viljandimaalt vastaja, orkester, koor, solistid), publiku poolt, kes Tallinna muusikakooli tulles pidi õppima, teadsin on samast teosest kuulnud võib-olla kümneid pa­ mina juba lapsest saadik. remaid esitusi. Lõpuks ülikriituisus iseenda suh­ MM-i ema Reet, kes praeguseks on tes, sest laulmine on niivõrd paljudest eri osadest pensionil, töötas pärast aktiivse sportlasekar- koosnev tegevus ja iga noot, mille sa lendu lased, jääri lõpetamist vehklemistreeneri ja võimle­ on läinud, paremaks muuta seda enam ei saa. Ei misõpetajana. Ema on mind palju suunanud, sest saa mööda minna ka igal pool ringi lendavatest hin­ õiged kunstitarbijad ongi ju mittemuusikud, muu­ gamisteede viirustest, mis on samuti suur stressi sika on tehtud nende jaoks ja kõike, mida ütleb allikas. publik, tasub väga tõsiselt arvesse võtta. Mis vehk- Mart Mikk (s 1964) on vabakutseline lemisse puutub, siis on ema jaoks nii teatris kui ka ooperilaulja, copywriter reklaamiagentuuris filmis naeruväärne, kui relv kedagi ei ähvarda. Kontuur Leo Burnett ja mitme muusikalise "Boheemi" lavastuses, kus me ahjuroopidega vehk­ heategevusprojekti algataja. Ta on lõpetanud lesime, saime kiita, sest need oleval ähvardavalt Tallinna Reaalkooli, konservatooriumi Rai­ mõjunud! mond Alango õpilasena ning Sibeliuse Aka­ MM-i pojad Eero ja Ivar õpivad isa ees­ deemia Jaakko Ryhäneni ja Matti Tuloisela kujul Reaalkoolis. Abikaasa Raili on inglise lauluklassis. MM nimetab end inimeseks, kes keele õpetaja ja töötab Konstantin Pätsi Vaba­ üritab kõike lahti mõtestada ja asjadele mõis­ õhukoolis. Laulja kõrval saab elada ainult väga tuslikult läheneda. Jaakko Ryhänen, kellega suure hinge ja mõistmisega inimene, selles mõttes MM-il püsib senini väga usalduslik suhe, on on mul kohutavalt vedanud. Kui keegi tahab kin­ ainus õpetaja, kes on suutnud vastata kõigile nisilmi lauljakarjääri teha, oleks tal võib-olla tar­ tema küsimustele. gem end perega mitte siduda. Esiteks on koolitus- MM-i ooperirollide ja suurvormide aeg kohutavalt pikk ja majanduslik toimetulek sel solistiosade loetelu on pikk. Enamik olulise­ ajal keeruline. Ideaalne oleks pärast kooli lõpeta­ maid esinemisi on olnud Soomes, Savonlinna mist veel mitmel pool stažeerida või töötada. Ma ooperifestivalil on ta väikesi rolle laulnud ter­ ei näe mingit põhjust, miks inimene peaks enda velt kuuel suvel. Esimese väga tõsiseltvõeta­ karjääri nimel kogu oma lähikonda traumeerima va osa — Papageno Mozarti "Võluflöödis" — ja karistama. laulis MM siiski "Estonias", oma isa Arne Miku lavastuses aastal 1991. Üks vabakutselise elu raskemaid osi on kodust kaugel viibimine. Jaakko Ryhänen ütleb, Kas Arne Miku pojal oli lauljaks saada et ta maksab parem suuri telefoniarveid kui psüh• kergem või raskem kui teistel? Siin tuleb akti­ va ja passiva pooled kokku panna. Ühest küljest hiaatri omi. Minu elus on kõige pikem periood ho­ arvati, et mulle peaks kõik olema lihtsam — kon­ tellides elamist olnud neli kuud, kui kolme ooperi servatooriumi sissesaamine, Sibeliuse Akadeemias­ prooviajad sattusid järjestikku. Kolmandal kuul se astumine. On absurdne mõelda, et isa olemas­ oled juba valmis mööda seina üles ronima, enam ei olu seda soodustanuks, pigem oli ette määratud saa rääkida töörahust. Algid mõtled, et oleme suu­ palju raskem tee kui teistel. Näiteks, kui etendusel red inimesed, helistame kord nädalas, aga lõpuks istub saalis isa, on mul alati alateadlik vajadus teed seda juba kaks korda päevas. Abikaasa on ju ennast tema ees tõestada. Aktiva poolele kuulub inimene, kellega sa omaenese vabal valikul jagad oma elu. Olen suur ooperikunsti kaitsja, aga prae­ gusel ajal on ooperil järjest raskem. Selleks, et ini­ Bassilauija Mart Mikk on jaanuaris 2001 juba nel­ mene tuleks laulmist õppima, peab kusagilt tule­ jandat korda toimuva heategevuskontserdi Ku­ ma impulss. Laulud, mida meie kunagi laiasime ningas Arthuri Gala solist ja ideoloog. Muu hul­ (MM laulab siinkohal täiel rinnal "Käe ulatab gas on legendaarse kuninga nime kandev projekt toetanud uue katuse ehitamist "Estonia" teatrima­ noor paadimees"), tulid kõik täiest kehast, aga jale. praeguses iidolite süsteemis pole sellist laulmisviisi Harri Rospu foto olemaski. Siin on peidus oht ka publiku jaoks, kes 93 PERSONA GRATA MART MIKK juba praegu arvab, et see, kes ooperis kõige valje­ Kas vabakutselisena elab ära? Ainult mini laulab, laulabki kõige paremini! Ka lavasta­ Eestis töötades elaks ära kõige rohkem kolm-neli jad on järjest vähem ooperikunsti sees kasvanud. lauljat. Kui perega 1996. aastal Soomest tagasi Nad otsivad vahendeid, kuidas asja põnevaks ja kolisime, tundus mõte — siin ma nüüd olen, vä• ainulaadseks teha, aga unustavad ära selle kunsti­ lismaal koolitatud, võtke ja kasutage — väga sini­ liigi põhiolemuse. silmne. Miski minus ütles, et otsi midagi muud Ooper ei tohiks olla laulumängu mahamän• ka. Küsisin sõber Linnar Viigilt nõu, kas mulle gimine huvitavate nippidega pikitult. Tegevuse võiks leiduda mõnda muud rakendust peale laul­ toomisel teise ajastusse ei tohi unustada, et näita• mise, kui ma palju teha ei oska, ainult tean, mis miseks, kuidas toimiks "Aida" või "Tõsea" natsi- värvi sokke jalga panna ja kuidas noa-kahvliga Saksamaal või "Võluflööt" kaasajas, peab publik süüa. Ta soovitas seepeale esmalt ministri ametit! olema näinud vähemalt kahte lavastust, mis on Olin varem teinud mõned telesaated ja raadiorek- tehtud nii, nagu see algselt oli, kas või videolin­ laame. Reklaamiagentuuri idee, mille Linnar välja dilt. Enne, kui keerad midagi pea peale, peab pub­ pakkus, tundus igati põnev ja tänaseni olengi ol­ likul selge olema, mida sa keerad. Kunsti juurde ei nud seotud agentuuriga Kontuur Leo Burnett. Copywriter'/ töö on otseselt loominguline tege­ ole otseteed, kõik nõuab aega ja kogemust. Minu vus ja köidab mind väga. viimastel õpinguaastatel rääkis ]aakko Ryhänen laulmisest nii lihtsalt, et olin maruvihane, miks Mõte, et end kahe ala vahel lõpmatult polnud keegi varem sama lihtsalt rääkinud. Alles jagada ei saa, on MM-i painanud juba kaks hiljem sain aru, et see oli nii lihtsaks muutunud aastat. Ühest küljest oleks laulmise ohverdamisel aastatega, tagantjärele said selgeks paljude õpeta­ kahju sellele kulutatud ajast ja energiast, närvi- jate liiga keerulisena tundunud jutud. Koik toi­ rakkudest, mis läinud, samuti piinlik õpetajate ees. mib läbi pika, järjekindla ja igava töö. Lauluõpeta­ Aga motivatsiooni ja hädavajalikku vaba aega na­ jad ei peaks kartma teha igavat tööd, sest see annab pib, vähenenud on ka vajadus end igal võimalikul palju parema tulemuse sellest, kui anda algajale juhul maksma panna. 2001. aasta lõpuni antud laulda atraktiivseid aariaid, millega algab kohe võit­lubadustest kavatsen kindlalt kinni pidada, mis lemine oma võimete piirimail. Ainus asi, mida edasi saab, eks paista — never say never! Viima­ MM eesti laulukoolile ette heidaks, on ühtse sel ajal näen üht oma missiooni lauljana kas või lauluõpetuse metoodika puudumine. selles, et saaksin kaasa aidata inimeste harimisele ooperi vallas telesaadete või raadio kaudu. Teine Uut muusikat on MM laulnud suhteli­ missioon on heategevus. Meil aetakse seniajani segi selt palju. Esimene tõsine kokkupuude promotsioon ja heategevus. Järgmise aasta algul atonaalse muusikaga oli Philip Milleri "The juba neljandat korda toimuv Kuningas Arthuri Rope" Helsingis aastal 1993. Nii võimsat elamust Gala on näide jäägitult ausast heategevusest, mis ühest rollilahendusest pole mul seni olnud, sest ei reklaami ühtegi toodet ega firmat, ka annetajate muusika toetas nii hästi O'Neilli näidendi sisu ja nimed ei ilmu leheveergudel. Eelseisev kontsert toe­ ka lavastaja Bo Sivedberg oli väga hea. Kaasaegsestab 90-meetrise hüppemäe ehitamist Otepääle, kuna muusikas peab olema piisavalt selge nii endale kui tegijate arvates on ka sport lahutamatu osa väike• ka publikule, miks seda tehakse. riigi kultuurist. MM-i teine heategevusprojekt Nn taustamuusika tarbija pole MM on "Pudi rida" Reaalkooli sihtkapitali asuta­ vähimalgi määral. Nooremast peast kuulas ta miseks. palju kantrit, mis oli ka osa leivateenimisest. Eneses korra loomise vajadust hakkas MM on mänginud džässifestivalidel suupilli MM tundma 30. eluaasta piiril. Soomes elades ja draefand-ansamblis bandžot. Ansambleid, teadsin täpselt oma sissetulekuid ja väljaminekuid, milles ta on osalenud, on mitu: "Puberpillid", samuti seda, mida teen samal kuupäeval aasta pä• "Reval Revival", "Rodeo", "Barbershop-kvar- rast. Praegu tekib aeg-ajalt vajadus end koguda ja tett" jt. Põnev on heietada mõtet, et äkki tuleks paika panna. Ka puhata. Hästi palju asju on elus "Barbershop" kunagi uuesti kokku. järele proovitud. Kui endale vaimselt ega füüsili• MM pole kunagi üheski teatris täisko­ selt liiga ei tee, on kõik kogemused positiivsed. haga töötanud. Lauljale, kes end mitme riigi Kahetsemiseks ei ole põhjust. vahel jagab, sobib vabakutselise staatus pare­ mini. Pealegi teevad tema sõnul Ain Anger, Leonid Savitski, Mati Palm ja Teo Maiste "Es­ Vahendanud ANNELI REMME tonias" nii head tööd, et nende kõrvale trügi­ ma hakata ei tahakski. 94 THEATRE. MUSIC. CINEMA. 2000 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED MONTHLY BY "PERIOODIKA". EDITOR-IN-CHIEF: JÜRI ÄÄRMA. THEATRE EDITORS: MARGOT VISNAP, KADI HERKÜL. MUSIC EDITORS: TIINA ÕUN, ANNELI REMME. CINEMA EDITOR SULEV TEINEMAA. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN 10505, ESTONIA

THEATRE organised by the concert agency "Concerto Grosso". The festival's artistic director and its true spirit is VOLDEMAR PANSO — KAAREL IRD'S Toomas Siitan, music historian. The main performer Dialogue (14) this year was Lucy van Dael from Holland. In celebration of the 80th anniversary of Voldemar Panso (1920—1977), one of the most prominent Es­ The Charm of Monastery Life and Gregorian tonian theatre directors and teachers, the magazine Chants. Interview with Dom Daniel Saulnier. (55) publishes the stenography of the 1968 TV program­ Interview of Jaan-Eik Tulve, leader of the Estonian me "Notes in the Month of Theatre". In the context Gregorian chant ensemble "Vox Clamantis", with of that time, it is a fascinating conversation between Dom Daniel Saulnier, monk of the Solesmes two great personalities in theatre, Panso and Kaa­ monastery. Dom Saulnier is one of the world's most rel Ird (1909—1986) who held many opposing ideas. respected experts in early church music. The men answered questions and held their dialogue, one in the Tallinn TV studio and the other DANIEL SAULNIER. Gregorian Modes (60) in Tartu. An abbreviated translation from the first chapter of the book Les modes gregoricns, dealing with the LEMBIT PETERSON about VOLDEMAR PANSO development of Gregorian chant and its role in early (25) European music. Lilian Vellerand's interview with Panso's disciple Lembit Peterson focuses on Panso's school and the PEETER PAEMURRU. Alfred von Glehn — 110 related topics. Peterson graduated from the drama Years from his First Teaching Job at the Moscow department in 1976, in the legendary 7th class. Conservatory (67) Afterwards he worked as an actor and theatre The first Estonian-language research about the Tal­ director in the Estonian Youth Theatre. In recent linn-bom Alfred von Glehn, cellist and cello teacher years he has mostly been engaged in the small who occupied a significant place in both the Esto­ theatre "Theatrum" which he founded himself. nian and Russian turn-of-the century music life.

GERDA KORDEMETS. Guidebook to Aristocracy Persona grata. MART MIKK (93) (34) The freelance bass singer Mart Mikk has graduated The article analyses the production of Brian Friel's from the Tallinn Conservatory and the Sibelius play "Aristocrats" in the Keila-Joa manor house Academy in Helsinki. He has repeatedly performed (director Priit Pedajas). Kordemets primarily at the famous Savonlinna opera festival and in concentrates on the ensemble of actors where even many other opera theatres. In addition to singing, the smallest of roles is played with great precision. he has been successfully engaged as a copywriter and heads various charity projects. MUSIC CINEMA IVALO RANDALU. ERSO (National Symphony Orchestra) 1999/2000. Numbers, discussions, TÕNU VIRVE Answers (3) opinions I (42) Tõnu Virve (born in 1946) is a theatre and film The traditional overview of the orchestra's last designer and a feature film director. Between 1975 season. To be continued in the magazine's and 1980 he was the principal artist at the Youth December issue. Theatre of the Estonian SSR. Between 1980—1990 he worked as an artist-director in "Tallinnfilm". In EVI ARUJÄRV. Haapsalu's Old Music Festival 1990 he established a private studio "Freyja Film" 2000 (49) and was its artistic director and since 1994 chairman An overview of the festival that is rapidly gaining of the board. popularity and respect in Estonia. It is being He has produced stage sets in various Estonian thea- 95 tres for about one hundred productions and has time finding that before starting with the second worked as a designer-director at ten feature films. part of this film, Glazistov should try to do He has directed the short film "A Rounded Court­ something with the form of the first, and pay special yard" (1987) and full-length films "Dance Macabre" attention to sound. (1991) and "Lucas" (1993/2000). In the long inter­ view Virve talks about his work as an artist both in OLEV REMSU. Dialogue with Mother (81) film and theatre, and his work as a director. His Cameraman Edvard Oja's (born in 1951) 52-minute future plans are discussed as well. documentary "Self-portrait with Mother" (2000, "Allfilm") won the 3rd prize in long documentary HELI SARAPUU. David Cronenberga Existential films at the Balticum Film & TV Festival in Born- Earthquake (71) holm last spring. The film tells about Edvard Oja The article tackles David Cronenberga latest film and his mother and their common concern — "eXistenZ" (1999), including references to his earlier alcoholism. The extremely outspoken and personal works. Whereas "Crash" displayed the union of film shows the ways the author struggles with his mechanics and a human body, "eXistenZ" employs fondness for the bottle. The reviewer thinks very virtual reality. "M. Butterfly" dealt with an invasion highly of the film and finds that the most impressive into China, now it is invasion into human brain. are the episodes with mother. At the same time he We are shown what can be called a sausage factory would have expected a different attitude; Oja as a where a few rats' tails and entrails also find their director and cameraman has turned the Oja- way into sausages, remarks the reviewer. alcoholic into a sad loser who has resigned to his illness and who almost masochistically, begging for KIM NEWMAN. Time Machines (74) pity, even seems to relish his situation. An article translated from the magazine "Sight and Sound" no 4, 1999 that presents a short review of A Century in Theatre. Music. Cinema (84) virtual reality with an emphasis on David The magazine's chronicle oftlie century has reached the Cronenberga work. breaktlirougli years of 1956—1960.

TARMO TEDER. Defender of Galaxies (77) Igor Glazistov (born in 1952) is one of the most gifted and prolific amateur film directors in Esto­ nia. Over a quarter of a century, he has produced 26 amateur films and won dozens of awards at international amateur film festivals. This year, he finished a 37-minute portrait film "Defender" Ajakiri on pidevalt müügil järgmistes kohtades: (Kaitsja) about Jaan Paavle, poet and artist. The reviewer regards this film as a success, at the same Tallinnas: AS Rinder kiosk. Suur-Karja tn. 18 Kauplus "Rahva Raamat", Pärnu mnt. 10 Kauplus "Kupar", Harju tn. 1 Kauplus "Akadeemiline Raamat", Narva mnt. 27 Kauplus "Ateena", Roosikrantsi 6 Eesti Akadeemilise Raamatukogu müügipunkt, Rävala pst. 10 AS "Lugemisvara", Rahvusraamatukogu, Tõnismägi 2 Perioodika müügiosakond, Voorimehe 9 AS Lehti-Maja (R-kioskid) AS Plusspunkt Pika Jala Muusikaäri, Pikk jalg 2 Eesti Draamateater Tallinna Linnateater Von Krahli Teater

Ülikooli Raamatuäri, Ülikooli 11 Postimehe Äri, Raekoja plats 16 TOIMETUSE KOLLEEGIUM: OÜ Greif kauplus, Vallikraavi 4 JAAK ALLIK Toimetuses ja kirjastuses on veel saada selle ja möödunudki aastate AVO HIRVESOO üksikeksemplare. Ars longu, vita brevis est. ARVO IHO Hea lugeja! Kui Teil jääb mõni meie ajakirjanumber kätte saamata, TÕNU KALJUSTE palume tingimata meiega ühendust võtta telefonidel (22) 6 440 381 ARNE MIKK või (22)6 441262 või tulla Tallinn, Voorimehe 9 (AS Perioodika), MARK SOOSAAR Tartus telefonil (27) 43 13 73 või tulla aadressil Ülikooli 21 Tartu PRIIT PEDAJAS (ajakirja "Akadeemia" toimetus). LINNAR PRIIMÄGI NB! Praakeksemplarid vahetatakse Umber trükikoja tehnilise kontrolli ÜLO VILIMAA osakonnas Piimu mnt 67-a (trükikojapoolne sissekäik), tel 6 200 489.

Toimetus: 10505 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodika", 10146 Tallinn, Voorimehe 9. Trükkida antud 31. 10. 2000. Formaat 70X100/16. Ofsetpaber iv 1. Ofsettrükk. Trükipoognaid 6,0. Tingtrükipoognaid 7,6. Arvestuspoognaid 19,7. "Printall", 10134 Tallinn, Pärnu mnt 67-a. 96 M

Hetk ERSO uue hooaja avakontserdilt 15. septembril: Ivari Ilja esituses kõlas Chopini Kontsert klaverile ja orkestrile e-moll op 11; tagaplaanil dirigent Arvo Volmer.

Harri Rospufoto reorer- muusiko • kino

Orchestra of the 18th Century ja Thomas Zehetmairi eesti publikule värske ning era­ kordselt kauni Mozarti- ja Beethoveni-tõlgitsusega kontsert Tallinna Kaarli kirikus 21. septembril on vaieldamatult Tallinna uue kontserdihooaja alguse tippsündmus (võib-olla ka terve hooaja tippsündmus?). Orkester ja viiulivirtuoosist dirigent Thomas Zehetmair oma stradivaariusega proovil Tallinna Kaarli kirikus. Harri Rospu foto

78224 Hind 15.-

770207»653019"