Maaarhitektuur Ja Maastik Rural Architecture and Landscape

Home , Beresje, Diby, Hilana, Hullo, Kalatsova, Kersleti

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetised 3

Maaarhitektuur ja maastik

Rural architecture and landscape

Tallinn 2012 Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Toimetanud/ Edited by: Heiki Pärdi, Elo Lutsepp, Maris Jõks

Tõlge inglise keelde/ English translation: Tiina Mällo

Kujundus ja makett/ Graphic design: Irina Tammis

Trükitud/ Printed by: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9985-9819-5-5 ISSN-L 1736-8979 ISSN 1736-8979 Sisukord / Contents

Eessõna 7 Foreword 9

Kadi Karine Kadi Karine Sissevaade Vormsi ehituspärandi Insight into the evolution of ja külade kujunemislukku 11 villages and architectural heritage in Vormsi Island 31

Kristiina Tiideberg Kristiina Tiideberg Setu traditsiooniline Setu vernacular farm architecture taluarhitektuur ja selle säilivus and its preservation in today’s tänapäeval 35 Setu village landscape 65

Elo Lutsepp Elo Lutsepp Linnaametnikud sooasunikeks. From city officials to marsh Tallinna külje alla 1930. aastatel settlers. Õismäe settlement rajatud Õismäe asundus 69 established outside Tallinn in the 1930s 97 Rasmus Kask Rasmus Kask Taluarhitektuuri inventeerimise Problems concerning the usage teoreetilistest probleemidest 101 of inventory data of architectural heritage for scientific purposes 118

Ain Lavi Ain Lavi Arheoloogia ja Eesti varasemate Archaeology and research into the taluehitiste ajaloo uurimine 121 history of the earlier Estonian farm buildings 136

Anneli Banner Anneli Banner Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis School gardens in newly 139 independent Estonia 164

Joosep Metslang Joosep Metslang Ižmakomi puitarhitektuurist Eesti About Izhma-Komi wooden Kunstiakadeemia 2009. aasta architecture on the basis of the soome-ugri õpperetke põhjal 167 Finno-Ugric expedition of the Estonian Academy of Arts in 2009 187

Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine. Kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava 2011–2015 189

7 Eessõna

Kolmanda numbrini jõudnud Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetised hakkavad nüüd- sest ilmuma algse (ala)pealkirja all „Maaarhitektuur ja maastik“. Nende avarate üldmõistete alla peaks mahtuma enam-vähem kõik, mida siin on seni avaldatud ja kavatsetakse avaldada edaspidi. Ka praeguse kolmanda numbri artiklid hõlmavad väga laia teemade ringi kooliaedadest ja arheoloogilistest majajäänustest ižma- komi puitarhitektuuri ja ehituspärandi inventeerimise teoreetiliste küsimusteni. Kadi Karine annab oma Eesti Kunstiakadeemias muinsuskaitse ja restaureerimise alal kaitstud magistritööd kokku võtvas artiklis esmakordselt eesti keeles ülevaate Vormsi saare omapärasest ehituspärandist ja selle kujunemisest. Vaa- tamata etnilis-kultuurilisele katkestusele 20. sajandi keskpaiku, on rannarootsi ehituspärandi Vormsi variandi eripära siiani tajutav. Ka Kristiina Tiidebergi ülevaade setu põlisarhitektuurist ja praegusest seisun- dist põhineb autori magistritööl, mille ta kaitses Tartu Ülikoolis kunstiajaloo alal. Tema tööst koorub välja tõdemus, et suulise loomingu kõrval on rahvapärane ehituskunst samuti oluline osa setu kultuuriidentiteedist. Uus setu kultuuriliikumine on kaasa aidanud vana ehituspärandi elustamisele. Elo Lutsepp tutvustab oma artiklis praeguse Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumil ja naabruskonnas 1930ndail loodud Õismäe sooasundust ja selle ehitus- lugu. Siia rajatud taludest pälvisid avalikkuse eritähelepanu kaks „riiklikku“ talu – Lagle ja Hälli –, esimene kingiti riigi poolt valitud kirjanikule, teine lasterikkale riigiametnikule.

7 Eessõna

Rasmus Kask on esitanud ühe osa oma Tallinna Ülikoolis kaitstud kultuuriteooria-alasest magistritööst, kus ta kriitiliselt käsitleb taluehituspärandi inventeerimise teoreetilisi probleeme. Ta toob esile, et asi ei ole mitte inventeerimismeetodis endas, vaid selle pinnapealses kasutamises. Aastakümneid muistseid asulakohti arheoloogiliselt uurinud Ain Lavi Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudist annab oma artiklis lühiülevaate sellest, mida on taluarhitektuuri ajaloo kohta välja selgitanud muinasteadlased. Arheoloogiline materjal võimaldab meie teadmisi talurahva vanemast ehituskultuurist pikendada kuni viikingiajani ehk I aastatuhande viimase veerandini m.a.j. Anneli Banner jätkab Eesti kooliaedade ajaloo uurimist ülevaatega nende seisust alates 1990. aastate algusest tänapäevani. Kooliaed on minetanud oma tähtsuse katse- ja tootmisüksusena ning saanud uue tähenduse. Kooliaed sobib suurepäraselt õuesõppeks ja integreeritud loodusõppeks. Joosep Metslang tutvustab oma kirjutises Eesti Kunstiakadeemia uurimisretkel kogetu ja kogutu põhjal põhjakomide ehk ižmade omapärast puitarhitektuuri ja selle elujõudu tänapäevaoludes. Valmis on saanud uus kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava „Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine“, mis annab sedakorda tegevussuunised aastateks 2012–2015. Olgu seegi selle köite kaante vahele mahutatud, seekord küll vaid eestikeelsena.

Heiki Pärdi, EVMi teadusdirektor

8 9 Foreword

The Transactions of the Estonian Open Air Museum have reached their third issue and from now on they are going to be published under the initial (sub) title Rural Architecture and Rural Landscape. These capacious general notions should comprise nearly everything that has been published until now and will be published in the future. The articles in the current issue also cover a very wide range of topics, starting from school gardens and archaeological remains to Izhma-Komi wooden architecture and theoretical issues concerned with the inventory of built heritage. Kadi Karine, who defended her master’s thesis on heritage protection and restoration at the Estonian Academy of Arts, provides on this basis the first Esto- nian-language overview of the idiosyncratic built heritage and its evolution on Vormsi Island. Despite the ethnic-cultural disruption in the mid-20th century, the peculiarity of the Vormsi version of the Coastal Swedes’ built heritage is still perceivable. Kristiina Tiideberg’s article about Setu vernacular architecture and its current state is also based on her master’s thesis, which was defended in the field of art history at the University of Tartu. Her research reveals that, besides oral tradition, vernacular architecture also constitutes an essential part of the Setu cultural identity. The new Setu cultural movement has certainly contributed to the revival of the old built heritage.

9 Foreword

Elo Lutsepp in her article introduces the Õismäe marsh settlement founded on the present territory of the Estonian Open Air Museum and its vicinity in the 1930s, as well as its building story. Two of the state-owned farmsteads established here – Lagle and Hälli – deserved special attention from the general public; the first was given to a writer selected by the authorities, the second one was allotted to a civil servant with a big family. Rasmus Kask presents a part of his master’s thesis in the field of cultural theory defended at Tallinn University, where he gives a critical overview of the theoretical problems related to the inventorying of vernacular architectural heritage. He emphasises the fact that these problems are not concerned with the inventorying method itself but rather its superficial use. Ain Lavi from the Institute of History at Tallinn University, who has been engaged in archaeological investigation of ancient settlement sites for decades, provides a brief overview of what archaeologists have found out about the history of farm architecture. Archaeological material enables us to extend our knowledge about the older peasant architecture to the Viking Age or the last quarter of the 1st millennium AD. Anneli Banner continues her research into the history of school gardens in Estonia with a survey of their state from the early 1990s until today. School gardens have lost their importance as test and production units and acquired a new meaning. School gardens are particularly suited for open-air learning and integrated science classes. Joosep Metslang introduces the Northern Komi or Izhma indigenous architecture and its vitality at the present time, basing his writing on the experiences and collected items from the expedition of the Estonian Academy of Arts. The new development plan of the Ministry of Culture Rural Architecture and Rural Landscape. Study and Maintenance has been completed and provides guidelines for the years 2012-2015. It is also published within this collection, although this time only in Estonian.

Heiki Pärdi Research Director, EOAM

10 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Kadi Karine EVMi teadur Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Vormsi. Maa-ameti kaardiserver.

Tänapäeval ei eristu Vormsi kuigi palju muust Eestist, kuid II maailmasõja lõpuni moodustasid enamuse saare elanikest sajandeid siin elanud rannarootslased – 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli saarel 2547 elanikku, neist vaid 114 eestlased. Looduslik ja rahvuslik isoleeritus hoidis rahvastikku segunemast, mistõttu oli siinne kultuur omanäoline ja eristus selgelt muudest Eesti piirkondadest, ka üle- jäänud rannarootsi aladest. Tänu geograafilisele asendile püsisid keel ja kultuur järjepidevana aastateni 1943–1944, mil enamik rannarootslastest lahkus Rootsi. Suurem osa vormsirootslaste kultuuripärandist on praegu kättesaadav vaid muuseumides, arhiivides ja raamatutes. Küla ilmes ja ehituspärandis on aga vana traditsioon tänini selgelt tajutav. Ilmselt on see üks rannarootsi traditsiooni vahetumalt tajutavaid aspekte.

12 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Käesolev artikkel vaatleb aja kulgemist läbi asustuse ja taluarhitektuuri prisma asustuse algusest tänapäevani. Artikkel põhineb 2011. aasta kevadel Eesti Kuns- tiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonnas valminud magistritööl „Vormsi hoonestuse väärtused ja kaitsmise võimalused“1.

Asustuse kujunemine. Külade areng kruntimiseni 1930. aastail

Suurem osa Vormsi külasid on põlised – asustuse algus paigutatakse siin umbes 13. sajandisse, esmamainimine jääb aastasse 1391. Ehkki puuduvad täpsemad andmed, võib saare geoloogilise arengu põhjal arvata, et varem sai asustuskõlb- likuks saare läänepoolne osa. Seda toetab ka teooria, mille kohaselt suuremate külade Borrby (Borgheby), Saxby, Kersleti (Kyrkslätt) jt nimed on Nylandi (Uusi- maa) maakonna kohanimede vasted ning osutavad seega tõenäoliste esimeste asukate päritolumaale Soomele (Dahl 1973: 11). Saare lääneosa talupojad olevat endid kui vanemaid asukaid veel 19. sajandi keskpaigas idavormsilastest paremaks pidanud, „mispärast nad ka viimaste juurest naist ei võta ega sinna mehele ei lähe“ (Russwurm 1855 I: 105). Kindlaid andmeid külade kohta leiab 1565. aasta vakuraamatust. Enamik praegustest küladest oli olemas juba siis: Förby, Saxby, Kersleti, Borrby, Rälby, Diby, Norrby, Söderby, Sviby, Rumpo ja Hullo. Üks tolle aja suuremaid külasid Bussby hävitati 1604. aastal, Hullo läheduses asunud Tompole sai sama saatus osaks 1770. aastal. 17. sajandi lõpus – 18. sajandi alguses ilmus kaardile Fällarna. Uuemate külade lugu algas 19. sajandi lõpus, mil tsaariarmee erusoldatitele jagatud maadest tekkis saare idakaldal Hosby. 1919. aasta maareformi tulemusel kujunes Kerre (Kärre) ning taasrajati vahepeal mõisnik Magnus Brümmeri poolt hävitatud Bussby, mis praeguse haldusjaotuse järgi kuuluvad mõlemad Suu- remõisa küla alla. Viimased kolm küla ei loodud mitte kohalike, vaid riigi põhimõ- tete järgi ja nende areng jäi enne rannarootslaste lahkumist lühikeseks. Seetõttu

1 Töö juhendaja mag. art. Leele Välja. Tööd hoitakse Eesti Kunstiakadeemia raamatukogus.

13 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku on need ka Vormis jaoks pigem ebatüüpilised. Nimelt olid enne II maailmasõda 18 siinsest külast 13 sumbkülad (Laasi 1940: 212). 19. sajandil olid peaaegu kõik Vormsi talud koondunud küladesse – hajata- lusid oli vähem kui 5% (Troska 1987: 61). Levinuim oli hargneva tänavavõrguga sumbküla, kus talud asetsesid korrapäratult, tihedasti kobaras. Gea Troska on arvanud, et Vormsi külade õige tihe hoonestus kujunes ilmselt rannarootslaste eriseisundi tõttu kauem ja tugevamini püsinud kogukondlike suhete mõjul (Troska 1987: 72). Rootslaste eriseisund tulenes Rootsi kuninga privileegikirjast, mille järgi oli rootslaste maksukoormus väiksem ning nad ei olnud sunnismaised. Kuigi juba 16. sajandil tõlgendati seda õigust nii, et see kehtib ainult rootslaste põlisasualadel, ning tehti ranget vahet “rootsi vabade talupoegade“ ja sunnismaiste eestlaste vahet. See tõmbas selge piiri eestlaste ja rootslaste asualade vahele ja tugevdas rahvuslikku eraldumist. Vormsil on ilmselt alati elanud ka eestlasi, kuid nad olid valdavalt koondunud Svibysse. Rootslastega olevat käidud läbi ainult asja pärast (ERM EA 214: 51). Rootslaste kõrval asub Vormsis ka eestlasi. Kuigi läbisaamine nende vahel ei ole just päris avalikult vaenulik, siis ometigi peavad rootslased end maa pärispe- remeesteks. Kui mõni eestlane oma taluga on kuidagi rootslaste vahele eksinud, /…/ siis püüab ühendatud rootsi ühiskond oma kapitali nii kasutada, et võõras peab lahkuma ja maa jääks mõnele oma mehele.2 Niikaua kui rootslased olid Rootsi Kuningriigi alluvuses, ei ähvardanud nende eriõigusi miski, ent kui alad läksid mõisniku käsutusse, kelle huvides selliste õiguste säilitamine ilmselgelt ei olnud, hakati rannarootslasi suruma sunnismaiste tase- mele. 18. sajandi lõpuks ei erinenud rootsi talupoegade olukord kuigi palju eesti talupoegade omast. Vormsil, kus talupojad sellega nõus ei olnud, väljendus see 18. ja 19. sajandil korduvates konfliktides ja protsessides talupoegade ja mõis- niku vahel, kuni lõpuks Vene Tsaaririik 1889. aastal mõisa maad riigile ostis (Dahl 1973: 8).

2 Vanade skandinaavlaste järeltulijate hulgas. – Postimees nr 220, 16.08.1930.

14 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Mehed nöörimaadel. 1937. SOV B601052-06.

Selle ostutehingu tõttu jäid talumaad Vormsil kruntimata, seepärast kehtis siin ebatavaliselt kaua nöörimaa-traditsioon. Põllud ja heinamaad olid 1930. aastateni talude vahel jaotatud kitsasteks, kolme-nelja sammu laiusteks siiludeks, karjamaad ja metsad olid enamasti ühised. Põllutööd toimetati kogu külaga koos ja neid juhtis aastaks valitud külavanem ühes nõukoguga. Kuna siilud olid nõnda kitsad, ei saanud iga talupoeg kasvatada, mida tahtis, vaid nõukogu otsustas, kuhu panna kartulit ja millist vilja külvata. Siile vahetati talupoegade vahel regulaarselt (Svärd 2007: 21). Pomoloog Spuhl-Rotalia kirjutab nöörimaadest järgmist: Siilupõllusüsteemi põhjuseks on maade väga mitmekesine väärtus ning kade saareelanik ei suudaks ärakannatada, et naabril vähe parem põllu- või heina- maatükk oleks, kui temal. Kõigi halbtuste peale vaatamata, mis siilupõldude süsteemida seotud, põhjeneb viimane rahva psükoloogial ja isaisade viisidest kinnipidaja rootslane ei lahku temast niipea (Spuhl-Rotalia 1896: 50).

15 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Kuna kogukondlik külakord kehtis kaua, jõudsid külad kasvada suureks ja tihedaks. Kruntimisel 1930. aastatel talusid ümber ei paigutatud, aga õuesid hakati välja mõõtma ka külatuumikust eemale ning külad muutusid hajusamaks. Kerslet oli esimene küla, kes esitas kruntimistaotluse. Planeerimistööd olid alanud, kui 1932 toimus Svibys suur põleng, mistõttu tehti sellega algust hoopis seal (Svärd 2007: 35). Esmaspäeval kella 5. paiku õhtul tekkis Vormsi saarel Sviby külas tulekahju, mille tagajärjed on ennenägematult ja kohutavalt rängad ning rasked. Kuna külas asusid elamud üksteise ligi ja olid varustatud enamuses õlgkatustega, siis ei suudetud tulele enne piiri panna, kui selle ohvriks langesid 21 talu. Tules hukkus mitme majapidamise vallasvara, viljatagavara ja toidukraam. Tule läbi tekitatud kahju ulatub kogusummas kümnetesse miljonitesse. Hul- galistel ahervartel avanevad südantlõhestavalt kurvad pildid, ahastav nutt ja meeleheit valdab kogu väikese saare elanikkonda.3 Tuleroaks langes 36 talust 21 talu 22 elumaja, 16 aida, 17 lauda, 8 sauna ja 9 rehealusega. Peavarjuta jäi 118 inimest, kokku sai kannatada 131 inimest.4 Pääsesid need talud, mis asusid külatuumikust veidi eemal. Hävinud elamud olid võrdlemisi uued – ehitatud enamikus viimase 30 aasta jooksul, peaaegu kõigi väärtus olevat olnud ligi miljon senti.5 Kohe pärast põlengut asuti küla uuesti planeerima. Svibys käis maavalitsuse insener, kes planeeris uue küla ehituspindala. Nimelt ehitatakse uued hooned normaalsete vahedega, et hoida ära sarnase kohutava tuleõnnetuse kordumist. Kuna küla ümber asusid tihedalt põllud, siis pidid svibilased enne omavahel leppima kokku. Selleks peetigi teisipäev hommikul kogu küla koosolek ja nüüd tulevad seal paljudele maa- ning krundiomanikele hoopis uued asukohad.6 Samas olid 1939. aastal Borrby, Saxby ja Söderby maad ikka veel kruntimata.

3 Hiigla tulemeri Vormsis – Lääne Elu nr 44, 15.06.1932. 4 Svibys hävines 72 taluhoonet – Lääne Elu nr 45, 18.061932. 5 Hiigla tulemeri Vormsis – Lääne Elu nr 44, 15.06.1932. 6 Tõuseb uus Sviby küla – Lääne Elu nr 49, 02.07.1932.

16 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Suitsutare ja sellest loobumine

Vormsil kuni 20. sajandi alguseni levinud elamutüüp erines eestlaste rehielamust – siinses suitsutares ainult elati. Kõige põhjalikuma ülevaate sellisest hoonest on esitanud eestirootslaste uurija Carl Russwurm aastal 1855 (Russwurm 1855 II: 5–7). Tema teraseid tähelepanekuid on hilisemad uurijad võinud ainult täpsustada ja täiendada (Ränk 1996: 66). Vormsi maja koosnes kolmest ruumist: lahtise keedukoldega eeskoda, köetav tuba ja kamber. Kaks esimest olid elamus kõige tähtsamad: eeskoda, mis oli ka köögi eest, nimetati kodaköögiks. Eeskojast köetav tuba oli ööpäev läbi kogu

C. Russwurmi joonis Borrby taluõuest. 1855. C. Russwurm, Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö. Beilagen.

17 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Suitsutare Håkabackanil. 20. sajandi algus. SOV B602139-29. pereelu keskus. Kambrit kasutati hoiuruumina ning magamiseks. Savipõrandaga toa seinad ja lagi olid suitsust mustunud. Toa eesseinas oli kaks või kolm, tagasei- nas üks aken. Ahjust tulev suits juhiti välja madalate uste kaudu, mis olla olnud isegi kasulik, sest sundis ruume iga päev tuulutama. Oma välimuselt meenutas kodaköökelamu paljus eestlaste rehemaja, mistõttu ongi seda ekslikult peetud rehemajaks. Näiteks Karl Tihase on 1957. aasta väli- tööde käigus valminud suitsutare skeemidele märkinud „rehemaja“ ja „rehetuba“. Oma monograafias „Eesti talurahvaarhitektuur“ on ta rehemaja tüüpide levikut iseloomustaval joonisel märkinud rehemaja ka Vormsi saarele (Tihase 2007: 157). Russwurmi joonisel aga näeme üht Borrby küla õue, kus on detailselt kujuta- tud kõik õuel paiknevad hooned ühes ruumijaotusega ning taluõue jagunemine puhas- ja majandusõueks. Kesksel kohal on elamu, kus kambrile lisandub eest avatud vahelik ja eeskojale väike kamber ja köögiruum. Elamu vastas asub kolmeruumiline vahelikuga ait. Puhasõuel paremal on rehi ja vasakul, aiaga piiratud majandusõuel, mitmeruumiline vinklis laut.

18 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

19. sajandi viimasest veerandist algas esiti aeglane, hiljem lausa tormiline uute moodsate, korstnaga elamute ehitamine. Peale võimalike Soome ja Rootsi mõjude andis selleks tõuke Rootsi Evangeelse Isamaafondi misjonär Lars Johan Österblom. Ta saabus saarele 1873. aastal eesmärgiga siinseid n-ö Rootsi riigi alamaid koolitada ning paremini elama õpetada.7 Österblom kirjeldab oma päevikus: Elumajad Vormsil olid, kui ma siia tulin, üsna kohutavad. Majadel polnud korstnaid. Põrandad tehti tihti kiviklibust või kinnitambitud mullast ja kus ka olid laudpõrandad, seal olid need nii mustad, et neid ei eristanud tavalisest muld- põrandast. Aknad olid väga väikesed – umbes 30 cm suurused ruudud. /…/ Uksed olid väga madalad ja koosnesid neljast kokkulöödud lauast. Lauad olid mõnikord nii kokku kuivanud, et nende vahelt võis näpu läbi torgata. Künnised olid nii kõrged, et pidi kõrgele astuma ja sügavale kummardama. Lõin enne mitu korda pea ära, kui õppisin Vormsi taresse sisse astuma. Maja ehitamisel asetati palgid otse maapinnale. See tähendas, et alumised palgid olid juba mõne aastaga pehkinud. Siis pidi hoonet tõstma ja alla uued palgid asetama. /…/ Katused olid õlest, aga tihti nii kehvad, et vihm sadas läbi otse eluruumidesse. Nendes suitsustes ja mustades hoonetes võis aga elada kuni neli peret, igal perel oli oma nurk... (Österblom 1927: 13) Lisaks ebahügieenilistele ja kehvadele oludele olevat suitsustes majades elanud inimesi vaevanud silmahaigused. Österblom meenutab: Nad tulid [minu käest] isegi silmade jaoks ravi paluma. Siis ütlesin mina: „Selle jaoks pole muud abi, kui et sa ehitad omale katusele korstna. Tee seda ja sa näed, et su silmad on varsti korras.“ Üks noor talupoeg kuulas mu nõuannet ja ehitas omale korstna, ja varsti tuli ta selgete silmadega nagu kogu tema „perja“8. Siis ütlesid kõik, et minu retsept on hea ning sellest hetkest alates kerkis Vormsil üks korsten teise järel (Österblom 1927: 33). Olgugi et need on Österblomi kiidusõnad endale, ei saa tema 14-aastase misjonitöö mõju saarerahvale alahinnata. 19. sajandi lõpp sai osalt ka tänu temale

7 Österblom viibis saarel 14 aastat ajavahemikul 1873–1887. 8 „Pere“ Vormsi rootsi keeles.

19 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku saare ehituslikus arengus murdeliseks. Kui 1889. aastal ostis Vene riik Magnushofi mõisa, hakati üha enam talusid päriseks ostma, mis mõjus saare majandusele soodsalt. Vormsil oli peale kalurite hulk edukaid kippareid ja kapteneid ning 20. sajandi algusest hoogustus laevaehitus ja merekaubandus. Laevadel viidi Läänemere sadamatesse müügiks kartulit, õunu, vilja, puutõrva, lupja jm. Inglismaa söekae- vanduste tarbeks transporditi üle mere puitu, vastu toodi sealt muu hulgas tsink- plekki katusekatteks (Svärd 2007: 49). Rohked meresõidud andsid uut innustust ja ideid ning tärkas lootus paremale tulevikule. Häärberitüüpi moodsaid puhtaid elamuid ehitati nii hoogsalt, et 1940. aastateks olid säilinud vaid üksikud suitsutared. 2010. aasta välitööde ning arhiiviuu- ringute andmeil võib öelda, et praegused Vormsi taluelamud pärinevad kõik 20. sajandist, üksikud ka selle sajandi algusest. 19. sajandi ehituspärandit esindavad ainult mõned kõrvalhooned.

Sajandialguse moodsad elamud

Vormsi elamu on lihtne ristkülikukujulise liigendamata põhiplaaniga palkhoone. Ühe pikiküljega liitub tihti väike klaasveranda või lahtine eeskoda. Hoone otsa- küljel võib suurematel hoonetel olla teine, eeskojaga majandusuks. Üldiselt sarnanevad Vormsi elamud oma kaasaegsete elumajadega mujal Eestis. Tulenevalt külast, talu jõukusest, suurusest ning hoone ehitusajast leidub teatud erisusi. Juba 1940 jagas Ants Laasi Vormsi elamud kolme tüüpi (Laasi 1940: 20). Et Laasi analüüsitud elamud on praegugi samad, on siinne tüpoloogia tema variandi laiendus. 1. Hoonealune pind kuni u 100 m², 2–4 telge (iga ava ehk aken ja uks moodustab telje) pikiküljel, nt Norrby Andersi, Hindrusi, Hanase; Hullo Irjase; Fällarna Sarapuu; Sviby Krosmase (ülemine foto lk 21), Pearsi, Larsa. 2. Hoonealune pind u 100–160 m², 4–6 telge pikiküljel, lihtsam arhitektuurne lahendus, nt Rumpo Jobbesa, Andersi, Ulase, Martise; Rälby Erjase, Alt- Bertase; Diby Vana-Simsase, Andruse, Vana-Urbase, Uus-Mattase (keskmine foto lk 21); Suuremõisa Sjorsa.

20 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Vormsi elamute tüübid. K. Karine, 2010.

21 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

3. Hoonealune pind u 120–190 m², 4–6 telge pikiküljel, arhitektuurselt uhke- mad, tihti enam kaunistatud, vintskapp ühel või mõlemal pool hoonet, nt Hullo Andersi (alumine foto lk 21), Kalffi, Solhemi, Käänaku; Kersleti Maas-Tomase, naabertalu (endine Maas); Fällarna Larase; Borrby Puhkemaja; Saxby Nipe- arsi; Norrby Mansi; Sviby Mikkase. Saare kirjeldustes mainitakse mitmel pool vormsilaste uusi uhkeid elamuid. 1901 kirjutas Noarootsi kellamees Nymann, et „üldiselt tunduvad vormsilased olevat üsna jõukad ning nende elamud on ilusad“ (Aman 1992: 268). Ants Laasi kirjutab, et „rootslastel aga on elamu ehitatud eraldi, mille tõttu nende elamud on tavaliselt suuremad ja nägusamad eestlaste omist“ (Laasi 1939: 9). Siinsed elamud paistavad silma küllaltki rohkete ehiselementide poolest. Nii rikkalik saelõikedekoori kasutamine kui siin on eesti taluarhitektuuris pigem erandlik. Murispuu- ja sarikaotste saelõikeline kaunistamine on siin lausa valdav (Diby Vana-Simase; Fällarna Sarapuu; Hullo Aia, Käänaku; Rumpo Jonase). Harvem kaunistati viilulaudise otsi ja viiluräästa lauda, muid ehisdetaile (nt ehispenne) esineb harva. Katusekatteks kasutati saarel kaua õlgi. Veel 1940. aastal oli suurem osa hoonetest kaetud õlg- ja rookatustega (Laasi 1940: 203). Peale tavapäraste puitkatuste valmistati saarel ise tsemendist katusekive. 1920.–30. aastail oli Euroopa tehnoloogial9 põhinevaid betoonkivitöökodasid kolmes-neljas külas, kive olevat valatud ka kodus. Vorme olevat olnud kolm-neli või isegi viis-kuus tüüpi. Tehno- loogia arenedes hakati kive vastupidavuse suurendamiseks katma glasuuriga.10 Kohalikke katusekive on heas seisukorras säilinud mitmel elamul ja kõrvalhoonel: Sviby Tomase, Ny-Tomase; Norrby Mangesi; Rälby Alt-Bertase, Nymase; Kersleti Tomase; Söderby Martesi. Eesti külade jaoks erandlikult laialt kasutati Vormsil imporditud katuseplekki (Fällarna Larsti, Larase, Sarapuu; Hullo Andersi, Aia).

9 Erinevatel andmetel pärines tehnoloogia Põhja-Saksamaalt, Lõuna-Rootsist ja Prantsusmaalt. 10 Harri Rosenblad, 07.07.2010.

22 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Taluõu ja hooned

Hooneid oli kõigis taludes üsna ühepalju, sealjuures võrdlemisi arvukalt. Rus- swurm ütleb lausa, et rannarootslased „ehitavad nii palju erinevaid hooneid, kui võimalik“ (Russwurm 1855 II: 4). Pea igas talus oli rehi, ait, laut ühes talli ja küüniga, enamikul ka saun, suitsu- või suveköök, vähematel sepikoda. Vähem oli hooneid popsitalundeis, kus elamu paiknes tihti majandushoonetega ühe katuse all (Laasi 1940: 204). Taluõu oli jagatud puhas- ehk esiõueks ja karja- ehk tagaõueks, kohati eristati ka viljapuuaeda.11 Elamu asetses alati majandusõuest aiaga piiratud puhasõuel, kuhu loomad ei pääsenud. Ait asus samuti puhasõuel või viljapuuaias, rehi aga puhas- või majandusõuel, kuid peaaegu alati külatee ääres või talu põllupoolses servas, lihtsustamaks saagi rehte toimetamist. Rehi on vanim hoone õuel, mis siin oli alati elamust eraldi. Hinnanguliselt vanimad on praegustel andmetel Rumpos Andersi ja Saxbys Nipearsi talus. Hoo- ned ise on palkidest, uuemad ka kõrgel kivisoklil, korstnata ahjud on lubjakivist või tellistest. Tuleohtlikest hoonetest väärib sauna, suveköögi ja sepikoja kõrval märkimist suitsuköök või -tuba – rökstuga. Liha, kala ning kalavõrkude suitsutamiseks ehitati Vormsil eraldi hoone, mida Karl Tihase nimetab omapäraseks köögiks, nn roovi- aluseks (Tihase 2007: 265–266). Enamasti üleni kivist ruumi ühte nurka süüdati lahtine tuli; kala või liha riputati lae alla või pandi restidele, võrgud laka peale.12 Rohkem kui üht tänini kasutatavat suitsutuba leida ei õnnestunud. Välimuselt sarnaneb suitsuköök enim saunaga, mis Vormsil ei erinenud tavapärasest ees- ja leiliruumiga eesti saunast. Vormsile on iseloomulikud pikad, enamasti kolme-neljaruumilised aidad. Eri- otstarbelised ruumid koondati ühe katuse alla, seetõttu oli talus tavaliselt ainult üks aidahoone. Üheruumilisi aitu siin ei leidunud, küll aga ehitati aidavahelikke tööriistade ja vankrite hoidmiseks. Kuna aitadele on võrdlemisi lihtne leida muud

11 Sune Häggblom Rumpo Andersi talus, 07.07.2010. 12 Harri Rosenblad, 07.07.2010.

23 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Pöördusega kõrvalhoone. Rumpo. SOV B601142-19. kasutusala, on neid saarel ka palju säilinud. Parimad näited on Diby Jonase, Uus- Mattase, Vana-Urbase, Vana-Simase; Rälby Masase; Norrby Mangesi. Eestirootsi aladel oli küllaltki tavapärane, et eri otstarbega kõrvalhooned ehitati ühte rivvi üksteise külge. Kuna õued olid võrdlemisi väikesed, ehitati nn pöördu- sega ehk pööruga ehk vinklis kõrvalhooneid, kus pika hoone eri osad asetsesid üksteise suhtes nüri- või täisnurgi. Kõige tavalisem pööruga kõrvalhoone oli laut. Eri loomade jaoks olid eraldi ruumid, kuid need ehitati üksteise kõrvale ritta. Karjaruumidega olid ühendatud heinaküünid, katusealused, kuurid, aidad ja muud majandushooned. Pöördusi võis olla mitu, nii et hoone moodustas kolmest või neljast küljest suletud karjaõue. (Raukas 2002: 71) Kui 19. ja 20. sajandi vahetusel oli pea igal õuel säärane kõrvalhoone, siis tänapäeval pole täielikult säilinud ühtegi. Rumpo Jobbesa talus oli G-kujulise raidana ehitatud küün, lambalaut, küün (hävinud), lehmalaut, riideait, riideait, ait, viljaait, lihaait (hävinud), küün (hävinud), hobusetall (hävinud). Andersi talus olid järgemööda vankrikuur, rehetuba, rehealune (hävinud), lambalaut, küün

24 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

(hävinud), loomalaut ning Dibys Ny-Bundase talus J-kujuline koosehitis, millest on säilinud suitsuköögi-puidutöökoja-käimla-lauda osa, kuid hävinud on küüni- sealauda-suvelauda-rehealuse-rehe-vankrikuuri osa.

Pärisperemeeste lahkumine. Minnalaskmine

1940. aastaks oli asustus kruntimise ja hoonestamise tõttu märgatavalt tihenenud. Siis ei teadnud veel keegi, et see jääb saare asustuse tiheduse tipuks. Ehitustegevus oli aktiivne veel 1940. aastailgi, ent hulk maju jäid lõpetamata või ehitamata: Meie väikesel saarel levis mure ja rahutus. Tulevik tumenes. Isa, kes mitu aastat planeeris meie uut maja, oli valmis varunud palgid ja lauad, uksed ja aknad, ostnud pliidi ja korstna jaoks tellised, lauda jaoks ehituskivid jm. Kaev oli kaevatud ja pool laudaseinast meie uuele […] õuele üles ehitatud. Kõik see jäi nüüd arengute ootuses pooleli (Svärd 2007: 62). 1943 lubasid Saksa okupatsioonivõimud vormsilastel lahkuda Rootsi tingimusel, et maha ei jää tühje talusid ega peremeheta vara. Kinnisvara haldamine korraldati rendilepingutega ja vallasvara anti naabritele või usaldusmeestele säi- litamiskviitungite vastu (Mothander 2011: 171). Kui üürnikku ei leitud, jäi tavaliselt keegi perest maha lootuses majahoidja leida. 1944 lahkuti juba talusid tühjana maha jättes. Vaevalt et osati arvata, et kodusaa- rele enam tagasi ei pöörduta. Selleks ajaks olid paljud mehed Vene sõjaväkke mobi- liseeritud ja kui nad naasid, olid kodud tühjad või juba uute elanikega asustatud. Sisserändajatel, kelleks olid enamasti eestlastest sõjapõgenikud idast (Pihkva ja Leningradi oblastist), puudus isiklik suhe nii saare kui selle pärandiga. Seetõttu oli suhtumine kohati ükskõikne ja hoolimatu. Probleeme suurendas uus, kollek- tiivne eluviis, eraomandi vaenamine, käsumajandus, kultuurikatkestusest tingitud ehitusoskuste kadu, ehitusmaterjalide puudus ning vilets kvaliteet. Kui 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Vormsil elanikke 2547 ja talun- deid 448 (Habermann 1938: 118), siis 1946. aastal oli siin veel 313 majapidamist

25 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Borrby 1899. aastal. EA A.3724.4.820 leht 1.

26 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Borrby tänapäeval. K. Karine skeem Maa-ameti kaardiserveri järgi. Kontuuriga on tähistatud varemed.

27 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku ja vaid 1008 elanikku (Laasi 1939: 118). 1959. aastaks oli rahvastik vähenenud 797 elanikuni – peamiselt sõjapõgenike lahkumise tõttu. Muist nendest, kes olid tulnud rootslaste talusid hooldama, elasid siin ainult paar aastat, vedasid kraami Haapsallu müügiks, siis panid kolud vankri peale ja läksid jälle (Sarv 1994: 27). Terve hulk üpris uusi hooneid läks tuleroaks. Mitte ei põlenud maha, vaid pigem aeti ahju nii värskete omanike kui piirivalvurite ja sovhoosi poolt (Sarv 1994: 27–28, 33–34). Vormsi koguduse diakon Ants Rajando kirjutab: Majade hävitustöö käis siin kuni 1980. aastani välja. Veel 1960. aastail […] kisti suured korralikud majad maha. [Sovhoosi esimees] ütles, et me ehitame uued ja pare- mad. Üks mees rääkis, et tegi talv läbi tööd – saagis vanade majade palke. See hävitajate hulk on siit läinud, seda rändrahvast on siin mitu korda vahetunud (Sarv 1994: 34). Ent saareelu valib „seiklejate, virisejate, hõlptulu otsijate, rändajate ja karjeristide“ (Õismaa 1988: 98) seast ajapikku välja peremehetundega, siinsesse ellu sobivad inimesed.

Inimesed, külad, majad tänapäeval

Saare taasasustamine oli vaevaline ning ehk alles nüüd võib öelda, et seis on kindlustunud. Paljudes taludes on kasvamas juba kolmas põlvkond. Vormsi sarnaneb väga paljude teiste Eesti maakohtadega selle poolest, et püsielanike arv kahaneb pidevalt, suvitajaskonna osa aga samal ajal suureneb – suveajal elanike arv mitmekordistub. 2010. aasta 11. jaanuari seisuga oli Vormsi valda sisse kirjutatud 399 inimest, kuid tegelikult elab saarel ületalve märksa vähem elanikke. Suur osa neist on pensionärid, kellel napib võimalusi talu korras hoida. Enamik maid on tagastatud õigusjärgsetele omanikele. Neist ligi 75% on 1943–1944 lahkunud vormsilaste järeltulijad, kes suhtuvad siinsesse varasse võrdlemisi ükskõikselt. See pärsib külade arenguvõimalusi. Suurem osa hooneid kuulub siiski Teise maailmasõja järel sisserännanuile ja nende järglastele. Nõukogude ajal hävinud talude tõttu muutusid külad hõredamaks, mõni jäi peaaegu täitsa tühjaks. Ühed suuremad kannatajad on olnud Borrby ja Kerslet, mis enne sõda olid oma 200–350 elanikuga koos Svibyga saare suurimad külad.

28 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Enim mõjutas see aeg teedevõrku – mitmes külas kahanes väiksemate külatänavate osatähtsus ning need kadusid maastikust. Oluliselt vähenes ka maakasutus, mis tõi kaasa põllu- ja heinamaade, ranna- ja puisniitude metsastumise. Taasiseseisvumise järel taastati iseseisvate küladena nõukogude ajal Kersleti alla kuulunud Saxby ning Suuremõisa koosseisus olnud Fällarna ja Hosby. Samas on Bussby ja Kärre jäetud Suuremõisa alla ning Håkabackan Hullo alla. Vanad külanimed on rahvasuus veel osaliselt kasutusel. Paljude külade koetis on muutunud – talude hävimise tõttu on ajaloolistes tihekülades tekkinud tühjad kohad. Mitme küla vanapärane ilme on hästi säilinud. Asustuspildi ja ehituspärandi hea säilivuse poolest on eriti huvitavad Norrby, Diby ja Rumpo. Kuid väärtusi – nii vanemast ajast kui alles viimaseil aastakümneil loodut – leidub igas Vormsi külas. Tänapäeval on ilmekas näide Saxby, mille ajaloolisest hoonestusest on hävinud üle poole. Kuna hävinud talud paiknesid küla servas ning hooneid on taastatud asjatundlikult, on küla ilme terviklikkus säilinud. II maailmasõja järgse tagasihoidliku ehitustegevuse tõttu on krundid külasü- dameis enamasti sõjaeelsete mõõtmetega. Pärimisküsimuste lahendamisel on mõningaid ka pooleks või enamaks osaks jaotatud, aga nii on see olnud ju ka varem. Kuni II maailmasõjani oli hoonestus arenenud loomulikus rütmis ning oli väga ühtne. Seetõttu on vaatamata vahepealsele hävingule säilinud hulk terviklikke, heas seisus hooneid. Piiride avanedes ning saarele ligipääsu lihtsustudes elavnes ka restaureerimine ja renoveerimine. Asjatundliku ennistamise ning traditsioonide järgimise poolest paistavad silma näiteks Saxby Uus-Siffersi ja Sepa ning Rumpo Jobbesa talud.

Lõpetuseks

Vormsi on tugeva omapäraga väikesaar, mille ehituspärand ja külakeskkond on Eesti kontekstis eriline. Küllaltki rikkalik rannarootsi pärand on kõnekas peatükk Eesti maa-arhitektuuris. Vormsi ajalugu peegeldub saare miljöös ning on külamaastikus tänapäevalgi loetav. Tegelikult seisneb taluarhitektuuri väärtus ju üksikuist hooneist enam nende

29 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku omavahelises koosmõjus teiste ehitiste ja rajatistega moodustuvas tervikus ning see lubab rääkida ainuomasest Vormsi miljööst. Kuigi rannarootsi traditsioon katkes II maailmasõjaga, on aastasadade jooksul kujunenud Vormsi külamaastikus, ehitustes ja taluõuedes säilinud palju algupä- rast. Vaatamata nõukogude hävitajatele on uued elanikud õnneks hoidnud saare ehitustava sageli seda endale teadvustamata. See on loomulik traditsioonihoid- mine, mis tuleneb lugupidamisest keskkonna, oma kodukoha vastu. Kodaköök-elamute ümbervahetamine, saarelt põgenemine ning sidemete tagasihoidlik ja pisteline taastumine pärast taasiseseisvumist on vaid mõned, ent ilmekad peatükid kohalikust asustus- ja arhitektuuriloost. Need on kultuurikatkes- tused, mida on täis kogu Eesti ajalugu.

Kasutatud allikad ja kirjandus: Arhiiviallikad Eesti Rahva Muuseum. Etnograafiline Arhiiv EA 214: 51. Eesti Ajalooarhiiv 3724.4.820. Svenska Odlingens Vänneri arhiiv (SOV): B601052-06; B602139-29; B601142-19. Dahl, Efraim-Joel. Vormsi ajalugu. Eesti rootsise asustuse ja selle tekkeprobleemide osana. Tallinn, 1973. Asub Eesti Vabaõhumuuseumis. Spuhl-Rotalia, Jaan. Wormsi saar: ajalooliselt ja geograafiliselt kirjeldanud J. G. Spuhl-Rotalia. S.l., 1910ndad. Asub Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus.

Suulised allikad Intervjuu Sune Häggblomiga 07.07.2010. Intervjuu Harri Rosenbladiga 07.08.2010.

Kirjandus Aman, Viktor 1992. En bok om estlands svenskar. IV köide. Stockholm: Kulturföreningen Svenska Odlingens Vänner. Hiigla tulemeri Vormsis – Lääne Elu nr 44, 15.06.1932. Karine, Kadi 2011. Vormsi hoonestuse väärtused ja kaitsmise võimalused. Magistritöö, Eesti Kunstiakadeemia Muinsuskaitse ja restaureerimise osakond. Laasi, Ants 1939. Läänemaa rahvastik, asulastik ja liiklemine. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. Laasi, Ants 1940. Ormsös landskapsbild. Tartu.

30 Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku

Läänemaa ja läänlased. Koost. Õismaa, K. Tallinn: Perioodika, 1988. Läänemaa: maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. 1, Üldosa. Toim. H. Haberman, E. Kant, H. Kruus jt. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1938. Mothander, Carl 2011. Rootsi kuninga valge laev. Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia. Raukas, Elo 2002. Eestirootslaste ajalooline asustus, selle struktuur ja arhitektuur Noarootsi vallas. Magistritöö, Eesti Kunstiakadeemia Muinsuskaitse ja restaureerimise teaduskond. Russwurm, C 1855. Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö: eine historisch-ethnographische von der Kaiserlichen Akademie der Wisserschaften zu St. Petersburg mit einem demidowschen Preise gekrönte Untersuchung. I, II ja lisade (Beilagen) köide. Reval. Ränk, Gustav. Eesti rannarootsi elamu läbi aegade. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLI, 1996, lk 65–87. Svibys hävines 72 taluhoonet – Lääne Elu nr 45, 18.06.1932. Svärd, Sven 2007. Kärrslätt – min by. Nynäshamn: Sven Svärd. Söderbäck, Per 1939. Estlands svenskbygd. Stockholm: Thule. Tihase, Karl 2007. Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Kunst. Troska, Gea 1987. Eesti külad XIX sajandil: ajaloolis-etnograafiline uurimus. Tallinn: Eesti Raamat. Troska, Gea; Šlõgina, Natalia 1959. Tähelepanekuid rannarootslaste asulatest ja ehitustest. – Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XVI, lk 153–165. Tõuseb uus Sviby küla – Lääne Elu nr 49, 02.07.1932. Vanade skandinaavlaste järeltulijate hulgas – Postimees nr 220, 16.08.1930. Varjusurmast tõusnud. Eestirootslaste ja eestirootsi alade saatusest pärast Teist maailmasõda. Koost. Sarv, A. Tallinn: Huma, 1994. Österblom, Lars Johan 1927. Svenskarna i Östersjöprovinserna: minnen från 13-årig verksamhet som missionär på Wormsö samt en samling intressanta berättelser från Estland. Karlshamn: E. G. Johansson.

31 Insight into the evolution of villages and architectural heritage in Vormsi Island

Kadi Karine

Today Vormsi Island, which is situated between the mainland and Hiiumaa Island in the West-Estonian archipelago, cannot be clearly differentiated from the rest of Estonia; yet, until the end of the Second World War this island was the traditional habitat of Coastal Swedes. The Swedes constituted the majority of the population: in 1934 the number of inhabitants was 2547, whereas only 114 of them were Estonians. The natural and national isolation kept the population from assimilation, and due to this local culture was idiosyncratic and differentiated largely from that in other regions of Estonia. The language and culture persisted until the years 1943-1944, when the majority of Coastal Swedes left for Sweden. Today architectural heritage is one of the most directly perceived aspects of the local Coastal Swedes’ tradition. Although the data about the earlier history of the island are negligible, the settlement could be dated back to the 13th century, and the first settlers were supposedly Swedes coming from Finland. The majority of today’s villages existed already in 1565. The history of newer villages starts from the late 19th century. Cluster villages and strip fields surrounding them were characteristic of the island. As communal relations persisted here longer, most probably due to the special status of Coastal Swedes, the building density in Vormsi villages was quite high. The tradition of the strip field system continued in the island as long as until the 1930s, the great fire of Sviby. After the fire parcelling was carried out in nearly all the villages. The building type characteristic of Vormsi Island until the beginning of the 20th century differed from the barn-dwelling predominantly inherent in Estonia; the chimneyless structure here was used only as a dwelling house. It consisted

32 Insight into the evolution of villages and architectural heritage in Vormsi Island of three main rooms: an anteroom with an open fireplace for cooking, a heated room and a chamber. The end of the 19th century saw a breakthrough in the architectural development of the island. It was the time of economic development and purchasing farms for freeholds. Gradually new type of dwellings with chimneys started to emerge. The Vormsi dwelling house is a simple log building with a rectangular ground plan, with a small veranda or porch along one longitudinal side. Certain differences resulting from the village, wealth and size of the farmstead, as well as the building time can obviously be detected. In their general features, the new dwelling houses in Vormsi are similar to the new type ones that were built in mainland Estonia at the same time. By the 1940s only a few chimneyless dwellings had survived. All the dwelling houses standing in Vormsi today date back to the 20th, or in a few cases, also the 21st century. Part of the outbuildings, however, originate from the 19th century. The number of outbuildings in farmyards was relatively big; yet, it did not differ much by yards. Most farmsteads had a threshing barn, a storehouse, a cattle- shed with a stable and a hay barn, usually also a sauna, and a chimneyless or summer kitchen. The farmyard was divided into a clean yard and a cattle-yard, and in places the orchard could also be distinguished. Today the most significant buildings are the black kitchen – rökstuga – for smoking meat, fish and also fishnets, the threshing barn, which in places dates back to the beginning of the 19th century, and the storehouse with at least three or four partitions. Outbuildings with different functions were often built side by side in one row, whereas the parts were located at an obtuse or right angle, so that they formed a cattle-yard surrounded from three or even four sides. In 1943–1944 the majority of Vormsi Swedes fled to Sweden, leaving their homes and possessions behind. The immigrants – mostly Estonian war refugees from the east, lacked any personal relations with the island or its heritage and therefore their attitude towards local life was indifferent and superficial. The new Soviet regime caused additional problems. The population gradually diminished:

33 Insight into the evolution of villages and architectural heritage in Vormsi Island by 1959 the number of inhabitants was 797. A great number of newly completed buildings were burnt down. In the Soviet period some villages remained nearly empty. Ironically, the ones that suffered the most were Borrby and Kerslet, which before the war had been the largest villages on the island. As active land use diminished, fields and meadows were overgrown with forests. The so-called re-settling process of the island was rather toilsome and it is only by today that the situation has stabilized. After Estonia regained independence, people increasingly started to value local heritage. Restoration and renovation activities have gained impetus. In today’s context, Saxby stands out clearly with its competent restoration procedures, due to which the village has acquired a finished appearance. The structure of a number of villages has undergone changes; yet, it is still well interpretable in terms of landscape. Largely due to their insular location, several farm complexes and even villages are distinguished for their pre-World War II appearance and durability. Norrby, Diby and Rumpo are of special interest; yet, each village in Vormsi can boast its own values. Vormsi is a small island with strong local peculiarities, and its architectural heritage and village environment stands out in all-Estonian context. The comparatively rich Coastal Swedes’ heritage constitutes a significant chapter in Estonian rural architecture. Although the Coastal Swedes’ tradition was disrupted by World War II, many traditional features formed throughout centuries have been preserved in Vormsi village landscape, architectural substance and farmyards.

34 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Kristiina Tiideberg Tallinna ülikooli doktorant Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Artikkel on seotud sihtfinantseeritava teadusteemaga „Maastikupraktika ja pärand“ (SF010033s07).

Sissejuhatus

Talupoeglik eluviis ja päritolu on tänapäeva eestlaste identiteedi olulised osised nagu ka taluarhitektuur selle osana. Turismitrükised ja muud väljaanded tutvustavad kauneid Eesti maastikke romantiliste vanade taludega. Ka Eesti praegune ametlik pärandkultuuripoliitika on tihti seotud „rahvuslike“ maamaastike mütolo- giseerimisega. Taluehitisi uurisid Eesti teadlased tegusalt 1950.–70. aastail, ent tõsist algust tehti sellega juba enne Teist maailmasõda. Peamiselt võeti vaatluse alla 18.–19. sajandi taluarhitektuur. Üksikuid käsitlusi on ilmunud ka 20. sajandi alguse ning 1920.–30. aastate ehitiste kohta, mil taluhoonete kavandamise võttis üle esimene eesti soost professionaalsete arhitektide põlvkond. 20. sajandil toimunud muutuste kohta piirkondlikke uurimusi samahästi kui ei ole. Nii korratakse mantrana seisukohti, mis edastavad suuresti 19. sajandi Eesti maa-arhitektuuripilti. Siinne artikkel tugineb autori Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööle „Setu maa- arhitektuur 20. sajandi I poolel Meremäe, Värska, Mikitamäe ja Misso valla näitel“, mis põhines enamjaolt autori välitöödel ajavahemikus 2005–20081. Uurimisteema tingis vajaduse võtta kriitilise vaatluse alla küsimus, kuivõrd on Setumaa küla- maastikus traditsiooniline või selliseks peetav arhitektuur 21. sajandi algul veel üldse säilinud. Järgnevalt püüan välitöö- ja arhiivimaterjalide põhjal ning varasemate uuri- muste taustal jälgida, mil moel on setu maa-arhitektuur 20. sajandi vältel muutu-

1 Tööd toimusid mitmes etapis projekti “Setomaa traditsioonilise puitarhitektuuri uurimine ja propagee- rimine” raames, mille peaeesmärk oli tänaseni säilinud setu puit- ja saviarhitektuuri inventeerimine. Välitöödel keskenduti eelkõige enne Teist maailmasõda loodud maa-arhitektuurile. Hooned kirjeldati ja mõõdistati, lisaks pöörati tähelepanu nende seisukorrale ja säilivusele Setumaal. 2005–2008 inventeeriti osaliselt või terviklikult Tobrova, Klistina, Miikse, Kundruse, Tonja, Rääptsova (Suure- ja Väike-Rääptsova), Antkruva ja Melso külad. 2008. aasta teises pooles toimusid täiendavad välitööd Misso, Meremäe ja Mikitamäe vallas. Projekt sai teoks „Setomaa kultuuriprogrammi“ toel ja toimus Ahto Raudoja eestvõttel, kellel valmis 2007. aastal Eesti Maaülikoolis hoonete kirjeldusi ning mõõtmistulemusi kokku võttev magist- ritöö „Setomaa traditsioonilise hoonestuse uurimise metoodika ja katseinventuur: väitekiri metsateaduse magistrikraadi taotlemiseks metsakasvatuse erialal“. Välitöömaterjalid on töö autori ja projektijuhi Ahto Raudoja valduses.

36 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval nud. Teine eesmärk on välja selgitada, kuivõrd on traditsioonilist taluarhitektuuri tänapäeva Setumaal veel säilinud. Vaatluse alla tuleb siinpool kontrolljoont paik- nev Setumaa: Meremäe vald ja peamiselt Luhamaa ümbrus Misso vallast Võru maakonnas ning Värska ja Mikitamäe vald Põlva maakonnas. Artikli alguses kir- jeldan põgusalt setude ajaloolist ja kultuuriloolist tausta, seejärel annan ülevaate setu maa-arhitektuuri uurimisloost. Arhitektuuri analüüsides käsitlen kõigepealt setu talukompleksi ning jätkan üksikute hooneliikidega.

Mõni sõna Setumaast ja setudest2

Setumaa moodustab Eestis omalaadse kultuuripiirkonna. Silmapaistvamaid erine- vusi on setude kuulumine ajalooliselt õigeusklikku kultuuriruumi, õigeusu pühade ja kommetega tunnevad setud tihedat sidet ka tänapäeval. Setude päritolu on jäänud siiani vaieldavaks. Peamiselt on käibel kaks tõlgendust: tegemist on 13. sajandil ristiusustamise käigus rooma-katoliku kiriku mõjuväljast ning Liivimaa piiridest välja jäänud soome-ugri rahvakilluga või peamiselt 17.–19. sajandil Lii- vimaalt Petseri kloostri aladele väljarännanute järeltulijatega (vt nt Jääts 1998: 21). Üks versioon ei välista aga teist. Halduslikult kuulusid setu alad enne 1917. aastat Pihkva kubermangu. 1920. aastal sõlmitud Tartu rahuga Eesti Vabariigi koosseisu läinud alal moodustati Petseri maakond. Algul jagunes see neljaks vallaks: Irboska, Petseri, Lobodka ja Laura. 1922. aasta haldusreformiga jaotati maakond 11 vallaks: Mikitamäe (1923 Mäe), Järvesuu, Kulje (1939 Kalda), Petseri, Satseri (1939 Saatse), Obinitsa (1923 Meremäe), Irboska (1939 Linnuse), Senno, Vilo, Laura (1939 Lõuna) ja Pankjavitsa (1923 Rootova, 1939 Roodva) (Reissar 1996: 101–102). Peamiselt setudega olid neist asustatud Mikitamäe, Järvesuu ja Obinitsa vald; Petseri, Satseri ja Vilo vallad olid segarahvastikuga ning Kulje, Irboska ja Senno vallad olid puhtalt vene vallad.

2 Nii setude kui setu kultuuri uurijate hulgas on viimasel kahel aastakümnel levinud tava kasutada eestikeel- ste nimetuste „setu“ ja „Setumaa“ asemel vastavalt omakeelseid vorme „seto“ ja „Setomaa“, rõhutamaks setu kultuuri omapära (vt nt Kultuuripiirkonnad Eestis http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/ file/1259/Kultuuripiirkonnad_Eestis_Unesco.zip/11703024784ccaa285eb20f/seto-kultuuripaumlrand. html (26.03.2011)). Siinses artiklis olen jäänud eestikeelse vormi „setu“ juurde, sooviga säilitada neut- raalsus setu kultuuri suhtes. Erandi olen Indrek Jäätsi eeskujul teinud termini „seto-liikumine“ juures, kuivõrd vormi „seto“ kasutamine on selle liikumise üks iseloomustavamaid jooni (vt Jääts 1998: 8).

37 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Pankjavitsa ja Laura valdades, kus venelaste kõrval andsid tooni lätlased, elas vähe setusid (Petseri ja Võru 1927: 12–13). 1945. aastal liideti suurem osa Petseri maakonnast Vene NFSV-ga (Jääts 1998: 58). Praeguses Eestis jäävad kunagise Petseri maakonna piiridesse Põlvamaal Miktamäe ja Värska vallad ning Võrumaal Meremäe vald ning osa Misso vallast (Luhamaa ümbrus). Eestis tärkas huvi setu kultuuri, eelkõige laulupärimuse vastu 19. sajandi keskpaigas. Esimene setudest kirjutaja oli Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) (Kreutzwald 1848: 43–62). Tohutu tõuke setu rahvaluule kogumiseks andis Jakob Hurda (1839–1907) tegevus. Aastail 1904–1907 andis ta välja kolm köidet „Setu- keste laulusid“, millest kujunes oluline setude identiteeti vorminud teos. 19.–20. sajandi vahetuse eestikeelses kirjasõnas andsid tooni kirjeldused setudest kui „lihtsameelsest, aga hääsüdamega“ ebausklikust rahvast. Setumaal hakati talurahvale haridust andma alles 19. sajandi lõpus, sedagi venekeelsena, mistõttu kirjaoskajate hulk oli 19. sajandi lõpul setude hulgas võrreldes luterlike eestlastega märkimisväärselt madal – 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli Pihkva maakonnas õigeusklike eestlaste seas kirjaoskajaid vaid 7,6% (Jääts 1998: 30). Ka õigeusu jumalateenistused olid venekeelsed ning jäid seetõttu setudele suhteliselt kaugeks (Lõuna 2003: 20). Ka majanduslikult jäi Setumaa toona Eesti arengule alla: setusid peeti võr- reldes eestlastega vaesemaks rahvaks. Setumaa oli üsna tiheda asustusega ning talud seetõttu väiksed. Seetõttu püüdsid setud end lisaks talutööle ära elatada ka savinõude müümise ning kaltsude varumisega Räpina paberivabrikule. Kuni tsaariaja lõpuni kehtis Setumaal valdavalt hingemaasüsteem. Hoogsam talude kruntimine, mis Eestis oli toimunud enam kui poole sajandi eest, algas Setumaal alles 1920. aastail (Lõuna 2003: 17, 36–42). Viimast on peetud ka põhjuseks, mis aitas Setumaal võrreldes Eestiga säilitada kuni hilise ajani põliseid väärtusi ja kogukonna suuremat osa inimese elus. Petserimaa liitmine Eestiga tõi setude jaoks kaasa järjekindla eestistamissurve, mida on oma uurimuses põhjalikult käsitlenud Kalle Lõuna (Lõuna 2003). Kultuu- rieripärade kadumine jätkus ka nõukogude ajal. Alates 1980ndate teisest poolest seoses Eesti taasiseseisvumisega hoogustunud seto-liikumise mõjul hakkas ka

38 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval setude eneseteadvus kasvama, mille tulemusena on paljud kultuurinähtused täna- seks tugevamini ausse tõstetud. Viimast kroonib kas või setu laulutraditsiooni ehk seto leelo kandmine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja (2009). Riiklikul tasemel on loodud programmid setu kultuuri toetamiseks ning laulutraditsiooni kõrval on taas väärtustama hakatud ka ainelist kultuuripärandit, sealhulgas rah- vaarhitektuuri.

Uurimislugu

Teadaolevalt pani esimesed tähelepanekud setude elamuist ning kõrvalhooneist kirja saksa kirjamees Christian Hieronymus Justus Schlegel (1757–1842) (Viires 2001: 87–111). Seoses huviga setude ja nende kultuuri vastu leidub alates 19. sajandi teisest poolest märkmeid setu ehitiste kohta mitmete eesti kirjameeste töö- des. 1894. aastal märgib Oskar Kallas (1868–1946), et setu elamuil on valdavalt korstnad ja laudpõrandad, kuid leidub ka veel üksikuid suitsutube (Kallas 1895: 81–105). Korduvalt setude juures rahvaluulet kogumas käinud Jakob Hurt peatub ehitistel veidi pikemalt. Oma töös „Über die pleskauer Esten oder die sogenann- ten Setukesen” (1904) (Hurt 1904) kirjutab ta, et setud elavad külade kaupa, kus tavaliselt on vaid 3–4 talu. Külade vorm ei ole nii reeglipärane kui venelastel ja ka õued on avaramad. Viljarehi ja elutare on setudel täiesti lahus või siis kokku ehitatud nõnda, et neid eraldab rehealune. Elutoana tulevat rehetuba harva ette. Kõige sagedamini esineb kahe elutoaga elamutüüp, mida keskel eraldab eeskoda (seenine), elutoa all on kelder. Rehi ja saun asuvad tavaliselt teistest hoonetest eemal, vaesemad pered tarvitavad mitme peale üht hoonet.

Esimesena tegeles setu ehitistega põhjalikumalt 1924–1928 Tartu ülikooli õppejõuna ning 1922–1928 Eesti Rahva Muuseumi direktorina töötanud soome etnoloog Ilmari Manninen (1894–1935). 1923–1924 Setumaal tehtud uurimistöö tulemusel valmis artikkel „Setude ehitused” (Manninen 1925: 53–88; Manninen 1926: 103–128)3. Artikli esimeses osas on kirjeldatud talu plaane, olulisemaid

3 Ilmari Mannise materjalide põhjal on setu taluhoonetest kirjutatud ka 1928. aastal ilmunud koguteoses „Setumaa ” (Setumaa 1928).

39 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval hoonetüüpe ning elamusisustust. Teises osas analüüsib Manninen setu taluehitiste seoseid soome-ugri ning lähemate slaavi rahvaste arhitektuuriga. Eluhoonete ja saunade olemasolu ning olukorra kohta leidub statistilisi andmeid koos põgusa analüüsiga 1928–1938 ilmunud Eesti maakondade tervishoiulistes kirjeldustes (Petserimaa 1935). Nõukogude ajal tegeles setude ainelise kultuuri uurimisega Eesti NSV Tea- duste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadur Jelizaveta Richter, kellel valmis 1960 selleteemaline kandidaadiväitekiri (Richter 1961). Samalt autorilt ilmus 1996 populaarteaduslik raamat „Кто и как жил на земле Эстонии: этнографические очерки” (Richter 1996), milles antakse ülevaade ka setu külaarhitektuurist. Seoses setu talu ületoomiskavaga Eesti Vabaõhumuuseumisse 1979 koostas Juta Saron eelkõige muuseumi praktilistest vajadustest lähtuva käsikirjalise ülevaate setu talu hooneist ja sisustusest (Saron 1981). Uuemaist taluehitiste uurimustest Kagu-Eestis saab nimetada kahte. 2003 kaitses Andres Uus Eesti Maaülikoolis magistritöö „XX sajandi alguse taluhoonete traditsiooniline palkehitus Kagu-Eestis Misso valla näitel” (Uus 2003a), milles antakse peamiselt aitade ehitusele tuginedes ülevaade traditsioonilisest palkehitusest. 2007 kaitses samuti Eesti Maaülikoolis magistri- töö „Setomaa traditsioonilise hoonestuse uurimise metoodika ja katseinventuur: väitekiri metsateaduse magistrikraadi taotlemiseks metsakasvatuse erialal“ Ahto Raudoja (Raudoja 2007)4. Eesti talurahvaarhitektuuri uurimustes on setu temaatikale võrdlemisi vähe tähelepanu pööratud. Siinkirjutajale on siiski head alus- ja võrdlusmaterjali pakkunud etnograaf Tamara Habichti (1918–2001) Kagu-Eesti kihelkondade taluarhitektuuri käsitlevad tööd, kus Eesti materjali kõrval on loodud üksikuid paralleele ka Setumaa materjaliga (Habicht 1965; 1972; 1961; 1973: 54–93; 1968: 55–101; 1959 88–147).

4 Andres Uusi sulest on ilmunud ka Eesti Rahva Muuseumi XLVII aastaraamatus magistritööle tuginev artikkel palkaitadest Misso vallas 20. sajandi alguses (Uus 2003b).

40 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Setu küla ja talu

Eestis eristatakse peamiste külavormidena sumb-, haja-, ahel-, tänav- ja ridaküla (Tihase 2007: 19jj). Lõuna- ja Kesk-Eestis oli 19. sajandi lõpus valdav hajaasustus, Lääne- ja Põhja-Eestis oli rohkesti sumbkülasid. Kesk- ja Ida-Eestis olid levinud rida- ja ahelkülad, mis sarnanevad talude ridastikku paigutamise poolest, kuid eristuvad tiheduse poolest (Tihase 2007: 19, 20). Ka Setumaa külavormide levikut on mõjutanud pinnavormid. Läänepoolne künklik maastik soodustas hajali taludega külade kujunemist või väikeste sumb- külade tekkimist, idapoolsel lauskjamal maastikul leidus rohkem tänavkülasid. Nii on tänavkülad (praeguse Eesti alale jäävad Lüübnitsa, Beresje, Laossina ja Tonja5) olnud levinud pigem Petserimaa idaosas ja Peipsiveerel. Samas on küla- vormide kujunemist oluliselt mõjutanud ka kohalik kultuur. Tänavkülad olid levinud pigem venelastega asustatud piirkondades või nende läheduses. Meremäe valla tüüpilisemaid tänavkülasid on olnud Merekülä ja Kuksina, mis ajalooliselt olid vene külad. Setumaa lääneosale on olnud iseloomulik pigem Võrumaale sarnane hajaasustus koos võrdlemisi väikeste sumbküladega (Setumaa 1928: 204). Hingemaade kruntimisega 1920.–1930. aastail kolisid paljud pered külast välja uuele krundile ning paljud külad kaotasid oma senise ilme (vt nt Richter 1952, 1953: 120, 143). Senine tihke asustuspilt muutus oluliselt hajusamaks. Võib öelda, et selline suundumus on aja jooksul jätkunud. Praegu on endised külakoetised tihti ainult aimatavad. Võrreldes Eestiga on setu taluõuede puhul esile toodud nende jagunemine eri tüüpideks. Eesti taludes olid 19. sajandil ja varem avarad õued, mille ümber asetsesid vabalt taluhooned. Hoonete paigutamisel arvestati pinnamoodi, ilmakaari, teid ja muud, kuid kõnelda kindlaist õuetüüpidest pole võimalik (vt nt Habicht 1959: 88–147). Setu taluõuede tüpologiseerimise aluseks on siiani Ilmari Mannise jaotus (Manninen 1925: 55jj).

5 Sama autori poolt on ilmunud setu traditsioonilise hoonestuse inventeerimise tulemustest ilmunud magist- ritöö materjalidele tuginev ülevaade ka Setumaa kogumikus (Raudoja 2008).

41 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

1. Välishooned on eluhoone suhtes paigutatud ilma kindla korrata; hoov on võrdlemisi lahe, sagedasti mitte igalt poolt umbne. 2. Välishooned ja eluhoone on paigutatud nelinurka, nende vahele jääb kaunis kitsas umbne hoov. 3. Hooned on kolmes paralleelses reas, välishooned eluhoone mõlemal pool: ühel pool laudad, teisel aidad ja varjualune (resp.-sed). Kummalegi poole jääb hoov. Lautadepoolne hoov (tahr) on õige kitsas, täitsa umbne. Päris hoov seegi on kitsavõitu, külgedelt ning teisest otsast, vahest aga mõlematest otstest umbne. 4. Eluhoone tagaküljel on umbne tahr, eespool lahtine hoov. Neljas tüüp on õigupoolest kolmanda tüübi poolik variant

Peale nimetatud tüüpide esines veel teisi, mida oli raske liigitada, kuid ka nende puhul võivat Mannise sõnul sageli leida sarnasusi eelnimetatud plaanidega. Esimene, eestipärane, avatud õuega tüüp oli Mannise järgi iseloomulik Obi- nitsa vallale (praegune Meremäe vald). Teist tüüpi ütles Manninen samuti märga- nud olevat eelkõige Obinitsa vallas. Sellele tüübile on omane taluhoonete nurgeti kokkuehitamine. Hoonetevahelised avad suletakse väravate ning palkaedadega nõnda, et moodustub täiesti suletud ehk nn kindlushoov6. Kolmas ning neljas tüüp on iseloomulikumad idapoolsetele valdadele. Kolmerealine tüüp esines 1920. aastate alguses Mannise sõnul kõige selgemal kujul Vilo vallas. Neljas, kaherealine tüüp oli üldine Järvesuu, Satserinna ja Vilo valdades. Reeglipäraseid kahe- ja kolmerealisi õuesid esineb tüüpilisel kujul praegu Meremäe, Värska ja Mikitamäe valdades vähe. Misso valla setu külades sellist õue- tüüpi siinkirjutaja kohanud ei olegi. Meremäe vallas leidub kolme- ja kaherealisi õuesid näiteks Mereküläs, mis on (olnud) klassikalisemaid tänavkülasid Meremäe vallas. Kolmerealist tüüpi on selle töö autor näinud seal veel Lindsi ja Melso külas, ent need tüübid on Meremäel pigem harv nähtus. Mõnevõrra rohkem esineb kahe- ja kolmerealisi õuesid Värska vallas (näiteks Rääptsova, Matsuri, Tonja).

6 Siin ja edaspidi on setu küla- ja talunimed antud ametlikul kujul, vajadusel lisatud järelsulgudes kohalik või murdekeelne nimetus.

42 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Eesti-poolsel Setumaal on niisiis kõige omasem selline õuetüüp, kus taluhooned paiknevad korrapäratult ümber õue7. Kinniste (so palktaradega suletud) hoovidega talusid tänasel Lääne-Setumaal peaaegu säilinud polegi, siinkirjutajale on teada näited Tobrova (Koplioja ehk Luikjärve talu8) ja Sesniki külast. Võib öelda, et tänane setu külamaastik siinpool kontrolljoont ei erine märkimisväärselt ülejäänud Eestist. On ju ka eesti talude puhul pea alati olnud tavaks paigutada taluhooned sujuvalt ümber õue. Tõsi küll, ka Setumaal on see nii olnud osaliselt juba varasematel aegadel. Richter kirjutab 20. sajandi teisel poolel, et Petserimaa läänepoolsetel aladel, mis on olnud põhiline setu külade levikupiirkond, esineb küllaltki palju eestipäraseid avatud õuedega talusid, idapoolsele Petserimaale on omasemad aga väiksemate hoovidega kinnised õued (Richter 1961: 16–17)9. Seega oli setu taluõuetüüpide levik mõneti seotud külatüüpide levikuga. Tänav- külades tingis talude tihedalt üksteise kõrval paiknemine hoovide kitsuse. Neil aladel, kus esinesid pigem hajatalud või sumbkülad (nagu Lääne-Setumaal), olid ka taluõued avaramad. Ka Hurt on välja toonud, et võrreldes vene küladega on setu taluõued suhteliselt avaramad (Hurt 1904: 13). Setu vanadel taluõuedel oli suur hulk hooneid, kuid tavaliselt on väikese õue ümber koondatud ehitised olnud küllaltki väikesed. Väga suured ehitised ei ole setu küladele iseloomulikud. Tuleohu tõttu paiknesid saun ja rehi muudest taluhoonetest tavaliselt veidi eemal. Varasemas kirjanduses on märgitud, et setudel asusid need tavaliselt küla serval koos (Setumaa 1928: 264; Petserimaa 1935: 22).

7 Termin „kindlushoov“ või „kindlustalu“ esineb kirjanduses koos oletusega, et Setu kinnise hooviga talu on tekkinud rohkete sõdade tagajärjel ja vajadusest kaitsta talupere rüüstesalkade eest (vt nt Setomaa 2, lk. 311, kommentaar jn-le 24; Setu talu ja küla tutvustus Setumaa turismiinfo lehel www.setoturism.ee/?lang=est&m1=33&obj=117 (26.03.2011)). Nimetatud versioon haakub omamütoloogilise tõlgendusega nimetuse „seto“ tekkimisele: suurte sõdade tallermaaks olemine olevat jätnud setude eneseteadvusesse nii suure jälje, et nad oma maad sõdade maaks ehk „Sõto maaks“ (=„Seto maaks“) nimetama hakanud. Siinkohal tasub tähelepanu juhtida vaid sellele, et kinnise hooviga talu tüübid on levinud kaugemal kui vaid Setumaa piires (Eestis nt Peipsiäärsete vanausuliste juures) ning nimetatud hüpotees jätab seletamata ka selle, miks vahetult teisel pool kubermangupiiri Liivimaal sage varauus- aegne sõjategevus samasugust mõju ei avaldanud – on ju Lõuna-Eestile iseloomulikud vabalt maastikus paiknevad avara õuega talud. 8 Tuleb rõhutada, et siin on tegemist küll üldistusega Eesti-poolse Setumaa kohta. Kuna vastavad kaas- aegsed käsitlused puuduvad ja ka siinkirjutaja teadmised Ida-Setumaast põhinevad veel vanemal etno- graafilisel kirjandusel, siis tuleb siinkohal piirduda nendinguga, et Venemaa-poolsel Setumaal võib eeldada võrreldes Eestiga mõnevõrra teistsugust pilti ja venepäraste talude suuremat levikut. 9 Tänaseks kuulub Luikjärve talu Meremäe vallale ja talukompleksi plaanitakse rajada Obinitsa Seto Muuseumitarõ ekspositsioon.

43 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Setu elamu

Põline setu elumaja koosnes parteta elutoast (või -tubadest) ning eesruumist ehk seenisest (seenis, sentse; vene ceни). Tubade arvu järgi on uurijad jaganud Setumaa elumajad kahte tüüpi. Esimene tüüp koosneb kolmest ruumist: köetavast (elu)toast, eesruumist ja kolmandast ruumist, mis oli tavaliselt mitteköetav. Viimast kasutati soojemal ajal elamiseks, muul ajal panipaigana. Köetavaks muudeti see ruum siis, kui talus elas rohkem kui üks pere. Sel juhul oli üks tuba ühe ja teine teise pere kasutuses (Manninen 1925: 63). Kui 1920. aastate alguses pidas Manninen seda tüüpi Setumaal kõige harilikumaks (Manninen 1925: 63), siis tänapäeval on kolmeruumiline elamu Setumaa Eesti-poolses osas küllaltki haruldane. Üks päris heas korras hoone on säilinud näiteks Meremäe vallas Vasla külas, teine Klistina külas ning kolmas Küllätüvä külas. Misso vallas on alles veel üks väga halvas seisus kolmeruumiline maja Tiilike külas.

Teine elumaja tüüp on kaheruumiline – üks tuba ning eesruum. Kirjanduses on rõhutatud, et selline hoone on „kehva setu“ tüüpiline elamu (Manninen 1925: 62). Nimetatud hoonetüüpi esineb ümberehitatuna üpris palju ka praegu. Ilmselt ehitati sama malli järgi hooneid ka 1920.–30. aastail. Ajaloolise setu elamu elutuba (tare) jaotati neljaks osaks ehk nulgaks (Man- ninen 1925: 78–79). Uksest paremal või vasakul paiknes ahi, diagonaalselt üle toa oli ikooninurk ehk pühäsenulk. Teisel pool ust asus riiul nõude ja muude majariistade jaoks (anomanulk). Põikisihis anomanulgast ahju kõrval oli maga- misnurk (sängünulk)10. Eesti Rahva Muuseumi jooniste põhjal võib öelda, et veel 1920.–30. aastail järgis eluruumide sisutus Setumaal seda kindlakskujunenud ruumiprogrammi. Hilise ajani säilitas oma koha ahi/pliit ning põiki selle suhtes pühasenurk (vt ka Saron 1981: 33). 1920.–30. aastail hakati tuba laudvahesein- tega jaotama kaheks või enamaks ruumiks. Seenisest omakorda eraldati üks pool laudseinaga sahvri (sahvri, tsülän) tarvis. Lisaks sahvrile on tavaliseks panipaigaks

10 J. Richter kirjutab, et läänepoolsetel, künklikumal maastikul paiknevates külades on levinum nn. eesti tüüp, kus elumaja ning kõrvalhooned paiknevad vabalt ümber avatud õue. Seevastu ida pool oli rohkem kaherealisi ning selle edasiarendusena ka kolmerealisi ning Π-kujulisi õuesid.

44 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Rehemaja Kõõru külas. Foto Ahto Raudoja (2008). olnud toapõranda all ka kelder (tarõalone). Enamasti alustatigi elumaja ehitust keldri ehitamisest. Keldrisse pääses enamasti toapõrandas oleva luugi ning lihtsa redeli abil. Luuk asub tavaliselt kas anomanulgas11 või sängünulgas (vt nt ERM EJ 64: 45, EJ 362: 26, EJ 64: 37). Põliline setu elamu on Eestis erandlik. Eestlaste suurim eripära võrreldes oma naaberrahvastega on mitmeotstarbeline rehemaja, milles on ühendatud nii ela- mis-, viljakuivatus- kui muud talitlused. Rehemaja keskne ruum on rehetuba, kus asub reheahi ning parred vilja kuivatamiseks. Kuigi rehemaja ei ole Setumaale iseloomulik, on seda teadaolevalt siiski Setumaa-Võrumaa piirialadel esinenud – eelkõige Meremäe vallas Obinitsa ümbruses (Manninen 1925: 61; Tihase 2007: 133–134)12, samuti Mikitamäe (Kalm 1975: 252; ERM EJ 50: 6 (Laossina k.)) vallas, kuid teateid on ka Värska (kattub osaliselt endise Järvesuu vallaga) (Manninen

11 Saroni andmeil tulid voodid Setumaal laiemalt kasutusele 20. sajandi alguskümnendeil. 1920. aastate keskel olid Mannise sõnul sisseehitatud magamisasemed valdavad veel Satserinna ja Vilo valdades, kuid tuleb ette ka Obinitsa vallas ja mujalgi (Saron 1981: 31; Manninen 1925: 79). 12 Näiteks paiknesid kõigil Rääptsova (Suure-Rääptsova) küla elumajadel keldriluuk toa ukse kõrval anomanulgas.

45 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Kolmerealise hoonestusega talu Tonja külas. Kaheruumiline elumaja Rääptsova Foto Kristiina Tiideberg (2006). (Suure-Rääptsova) külas. Foto Kristiina Tiideberg (2006).

Päälikuga ait Melso külas Kadaja talus. Rehi Miikses Jaanikivi kõrval. Pärimuse Foto Martiina Anni (2007). järgi umbes 1886-1887 ehitatud hoone oli sügiseks 2011 lagunenud. Foto Kristiina Tiideberg (2006).

1925: 61 (Tonja k.); ERM EJ 50: 3 (Treski k.) ja endise Pankjavitsa (Richter 1952, 1953: 148) valla rehemajadest. Setumaa rehemajad on olnud lõunaeesti tüüpi, sarnasusi on leitud eelkõige Räpina, Põlva ja Rõuge rehemajadega (Habicht 1961: 18–19)13. Kultuurisidemeist annab aimu ka terminite seenis/sentse ja rehealune segunemine Setumaa lääne-

13 Vt ka ERM EJ 6: 2, 6: 4 (Obinitsa k.), 6: 6, 64: 83 (Ignase k.).

46 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval ja Võrumaa idaosas (Habicht 1961: 48). Siiski väärib rõhutamist, et rehemaja on olnud Setumaal haruldane ning hoonete plaanilahendus on märkimisväärselt erinenud Eesti rehemajadest. Näiteks ei ole Setumaal esinenud Eesti rehemajades tavalised otsakambrid (Habicht 1961: 19). Arhiivijoonistel on näha hoopis setu elamu ja rehemaja segavariante, mis koosnevad peamiselt kolmest osast: rehetoast, rehealusest ning parteta toast, kusjuures rehealune paikneb hoone keskel. Reeglina puudub sellel hoonetüübil seenine14. Vähesed säilinud andmed lubavad arvata, et rehetuba oli siin pigem majandusruum ning eluruumina kasutati parteta tuba. Ka Hurt kinnitab, et rehetuba tuleb setudel elutoana ette vaid harvadel juhtudel (Hurt 1904: 13). Ilmselt on just selline hoone praegu lagunemas Meremäe vallas Kõõru külas. 2009 oli üks rehemaja säilinud ka Melso külas.

Aidad

Kirjanduses on rõhutatud, et ait ei ole Setumaal nii tavaline hoone kui Eestis (Man- ninen 1925: 82; Saron 1981: 10). Setu taludes oli tavaliselt üks, rikkamates kaks aita. Aitade ja teiste hoonete ehitamist takistas materjali kallidus. Setumaal leidus ka talusid, kus oli rohkem aitu, näiteks Mannineni esitatud Polovina küla Kala talu plaanil on kolm aita (Manninen 1925: 55). Samuti on J. Kliimandi joonisel 1912 „jõukast setu talust“ kolm aita (ERM EJ 47: 18). Aitade ehitamine sai suurema hoo sisse 1930. aastatel. Nikolai Repäni sõnul kujunes krunditalude püstitamisel välja reegel: talu hoonestus koosnes elumajast, aidast, laudast, küünist ja saunast (ERM KV 117: 242). Vajadus uusi aitu ehitada langes ära ühismajandite loomisega 1940. aastate lõpus. Üksikuid näiteid leidub siiski ka sõjajärgsel ajal ehitatud aitadest15. Tavaliselt oli taludes üks viljaait (viläait). Kui talus oli kaks aita, siis teine oli riideait (rõivaait). Setumaal esines ka meeaitu, Pihkva järve ääres oli kalureil ka eraldi kalaaitu (ERM KV 117: 235–236). Väiksemates taludes, kus aita ei olnud,

14 Lõunaeesti tüüpi rehemaja iseloomustust vt Tihase 2007: 134. 15 Siinkirjutajale ainsa teadaoleva erandina on Viktor Reier 1903. aastal visandanud põhiplaani Laossina külas asunud talu eluhoonest, millel olid olemas nii seenine kui rehealune. Nimetatud hoone koosnes elutoast, seenisest, rehealusest, rehetoast ning paarist väiksemast ruumist rehetoa kõrval, mille funktsioon pole aga joonisele märgitud. Seenine oli rehealusest ligikaudu kaks korda kitsam. Seenisest pääses elutuppa ja rehealusesse, välisuksi on sel vaid üks. Rehealusel oli ühed väravad ning kõrge lävega uks. Rehetuppa pääses nii rehealusest kui rehetoa küljel paiknevate ruumide kaudu. Vt ERM EJ 50: 6.

47 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval hoiti talu vara tavaliselt seenises (Manninen 1925: 82). Suuremais taludes, kus oli kahe ruumiga elamu, võidi panipaigana kasutada teist tuba. Nagu mainitud, hakati esimese Eesti vabariigi perioodil majadesse ehitama ka sahvreid. Ait paiknes tavaliselt elumaja ligidal, enamasti tare-poolsel küljel. Hoiti ju aidas talu vara ning aidauks pidi majast hästi näha olema (Tihase 2007: 43). Teiste hoonetega ühise katuse alla aitu tavaliselt ei ehitatud. Üks põhjusi selleks oli põlenguohu vähendamine. Kui ait siiski ehitati mõne teise hoonega ühe katuse alla, siis varjualuse (vaheliku), küüni või teise aidaga. Laudaga ühe katuse alla aitu tavaliselt ei ehitatud nagu ka mujal Kagu-Eestis (Habicht 1965: 287), küll aga hobusetalliga. Setu ait on harilikult ümarpalkidest viil-, poolviil- või kelpkatusega hoone, mille uks paikneb külgseinas. Otsauksega aitu leidub sagedamini vanemate hoonete seas, 1920.–30. aastail ehitatud aidad on valdavalt külguksega. Üheruumiliste kõrval leidub ka kaheruumilisi aitu, mis on väga levinud aidatüüp ka mujal Eestis (Habicht 1965: 278). Üks aidaruumidest oli sellisel juhul riiete, teine vilja jaoks. Kahekordseid aitu (setu päälikuga ait, tõraga või rõduga ait (Manninen 1925: 82)) on Eestis ehitatud harva. Peale Setumaa on neid esinenud ka Kagu-Eestis Räpina, Rõuge, Vastseliina, Võnnu ja Põlva kihelkondades (Habicht 1965: 284). Lisaks leidub taolisi aitu põhjarannikul Kuusalu kihelkonnas, kus neid seostatakse Soome mõjuga (Habicht 1965: 285). Sellised aidad võivad olla nii otsa- kui kül- jeuksega. Aidapealsele pääseb otsaseinas oleva redeli või trepi abil. Teise korruse ukseesisel on põrand, mis toetub tavaliselt kolmele talale: äärtes kahele seinapalgi pikendusele ning keskel piki hoonet paiknevale, läbi otsaseina ulatuvale laetalale. Sellise põranda laius on tavaliselt kuni 1 m. Kahekordsetel aitadel oli ka rõdu- piirdeid, mis mõnikord olid kaunistatud puulõigetega (vt nt ERM EJ 14: 49, 60). Kahekordseid aitu leidub Lääne-Setumaal veel praegugi, rohkem on neid säilinud Meremäe vallas Obinitsa ümbruses, näiteks Melso, Navikõ, Antkruva ja Lindsi külades. Nikolai Repän märgib, et endise Saatse valla külades kahekordseid aitu ei tuntud (ERM KV 117: 222). Ka käesoleva artikli autor ei ole kahekordseid aitu kohanud ei Värska vallas ega Luhamaa ümbruse setu külades16. Luhamaal

16 Küll on praeguse Misso valla setu külades kahekordset aita kohanud Andres Uus Tserebi küla Tammemäe

48 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval esineb aga setude jaoks erandlikke aitu, mille all asub maakivikelder17. Sellised aidad olid 2008. aasta sügisel säilinud näiteks Savimäe külas Tammemäe talus ja Tuuleveski talus ning Toodsi külas Tootsi talus. Savimäe küla Tamme ja Tuuleveski talu aitadel ulatuvad seinapalkide otsad umbes meetri jagu seinast kaugemale, moodustades aidaesisele külgedelt kinnise ulualuse. Setumaal on see võrdlemisi haruldane. Habichti andmetel esines Eestis aida seinapalkide otste pikaksjätmist lõunapiiril, näiteks Häädemeeste, Saarde ja Halliste kihelkondades (Habicht 1965: 266–267). Nii seal kui ka Misso aitade puhul on see seletatav Läti eeskujuga (Habicht 1965: 266–267). Nagu Eestis magati ka Setumaal suvisel ja kevadisel ajal aitades. Suviti, kui toas oli liiga palav, ka söödi aitades (ERM KV 117: 224–225). Aidas asusid vilja- ja riidekirstud, seal hoiti toidukraami, aga ka hobuseriistu ja väiksemaid tööriistu. Poolpalkidest või paksematest laudadest ehitatud viljasalved paiknesid tavaliselt aida otsaseinas. Setumaa lääneosas on kõige tavalisemad nn kaheosalised salved: salvede alumise osa sein on ehitatud umbes 35–50 cm kõrguseni, seejärel nihutatud salve seinaosa umbes poole meetri võrra tahapoole ja jätkatud kõr- gusesse ehitamist kuni vajaliku lõppkõrguse saavutamiseni (tavaliselt veidi üle 1 m). Selliselt ehitatud salvedes valgus vili altpoolt madalamasse salveossa ja nii oli seda lihtsam kätte saada kui näiteks meetrikõrgusest salvest (Saron 1981: 11). Vaheseinte abil jaotati salved tavaliselt kolmeks, eraldi rukki, odra, kaera ja muu hoidmiseks.

talus (Uus 2003a: 31). Nimetatud ait on küljelt sissepääsuga ning ehitatud teise aidaga ühise katuse alla. 17 Sarnast aita mainib Manninen 1920. aastate alguses Koselki külas (Manninen 1925: 83–84).

49 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Laut

Setu talude eripära võrreldes Ees- tiga on hooneplaan, kus laut paikneb rööbiti eluhoone tagaküljel (Mannisel õuetüübid 3 ja 4). Eluhoone ja lauda vahele jääb kinnine karjaõu ehk tahr18. Tahr oli kolmerealise hooneplaani puhul tavaliselt kahelt küljelt (palk) taradega kinni ehitatud. Et karjaõu oli must ja virtsane, siis võidi maa- pinda tahras madalamaks kaevata, et hoida mustust elumaja poole val- gumast (Manninen 1925: 81). Tahra poolel paiknes sel juhul seenise ukse Trepp elumaja tagaküljel Rääptsova juures kõrgem trepp. Selline trepp oli (Suure-Rääptsova) külas. Foto Kristiina Tiideberg (2007). säilinud veel näiteks ühes Rääptsova (Suure-Rääptsova) küla lagunenud talus. Karjaõuel toideti loomi ja lüpsti lehmi, suvel hoiti seal loomi vahel ka öösiti. Ka mujal Eestis paiknes karjaõu tavaliselt veiselauda ees ja oli taraga piiratud (Habicht 1965: 346jj). Sellise lauda ees paikneva ning roigastest aiaga piiratud karjaõue joonis Verhulitsa külast on avaldatud koguteoses „Setumaa“ (Setumaa 1928: 263). Karjaõue poole jäi niisiis lautade rida, mis tavaliselt koosnes kahest laudahoo- nest ning nende vahele jäävast varjualusest. Teisel pool elumaja asus puhas õu ehk muro, sinna jäid aidad ning tihti ka küünid või hobusetall. Taluõue jaotamist puhtamaks aitadepoolseks osaks ja mustemaks lautadepoolseks osaks esineb ka

18 Sõna tahr, tara peetakse eesti keeles balti laenuks. Oletatakse, et terminid tahr, tara viitavad kergema konstruktsiooniga loomapidamishoonele, mille hiljem vahetas välja rõhtpalkseintega hoone, mis tõi endaga kaasa ka uue sõna laut (vt Habicht, Kagu-Eesti taluehitused XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul, lk. 346jj).

50 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval siis, kui tegemist ei ole kahe- või kolmerealise õuetüübiga. Näiteks on Manninen toonud ära Obinitsa valla Polovina küla Kala talu plaani, millel on taluhooned jaotunud selgelt kahte gruppi (Manninen 1925: 55, joonis 24). Kolmeruumilise elumaja ühel küljel on kolm aita, teisel küljel laudad, küünid ja varjualused. 1924. aastal rajatud Kundruse küla Tasanurme talu oli ehitatud sarnasel põhimõttel: elumaja lääneküljel oli kitsas, palktara ja väravaga suletud õu talli, lauda ja küüniga, idaküljel paiknes kaks aita. Nagu juba eelnevast paistab, on laut Setumaal ehitatud tavaliselt teiste hoonetega ühe katuse alla. Eraldiseisva hoonena ehitatud lautu leidub harvem. Laudad on tavaliselt ehitatud ühe katuse alla loomasööda hoidmiseks mõeldud hoonetega, kõlguse või küüniga. Nõnda on see ka mujal Kagu-Eestis (Habicht 1965: 318jj). Laut võib olla ehitatud ühe katuse alla ka talliga (vt nt ERM EJ 64: 47, 362: 7)19. Setumaal oli harva erinevate loomade jaoks eri laudad. Ühes laudas hoiti tavaliselt kõiki loomi. Lisaks suurematele lautadele esineb siiski üpris tihti väik- semaid lautu sigade jaoks (tsiapaht, seapaht). Need kaldkatusega hooned olid varasematel aegadel sageli ehitatud mõne teise hoone küljele (Habicht 1965: 369), kuid hiljem siiski enamasti teiste hoonetega ühe katuse alla. Hobusetalle hakati Eestis laiemalt ehitama 19. sajandi lõpus (Habicht 1965: 359–360). Et ka Setumaal tall 20. sajandi alguses enam väga haruldane hoone ei olnud, kinnitavad mitmed joonised 20. sajandi esimestest aastakümnetest. Näiteks on tall kahel 1903. aastast pärineval Viktor Reieri tehtud talujoonisel (ERM EJ 50: 1 (talu täpne asukoht märkimata), ERM EJ 50: 3 (Treski k.)). Mõlemad talud on kuulunud jõukamate majapidamiste hulka. Samuti on tall märgitud 1912. aastast pärinevale taluplaanile (ERM EJ 47: 18) ja mitmetele 1920. aastate algusest pärinevale taluplaanidele (ERM EJ 6: 1 (Polovina k., Kala talu), 14: 5 (Tonja k.), 6: 2 (Obintsa k., Kondra talu)). Kolmerealise õuetüübi puhul paikneb tall tavaliselt aitade poolses reas, aida ja varjualusega ühe katuse all. Huvitava eripärana märgib Habicht, et Vastseliina ja Põlva kihelkonnast on teada ka kahekordseid hobusetalle, mis meenutavad päälikuga aitu (Habicht 1965: 363). Selle tähelepaneku valguses saab teise mõtte Mannisel leiduv märkus

19 Tall oli laudaga ühe katuse all ka eelnevalt kirjeldatud Kundruse küla Tasanurme talus.

51 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Vilo valla Umkovitsa küla Ruusa talu päälikuga aida kohta, mis tema sõnul olevat „praegu õieti tall” (Manninen 1925: 83). Võimalik, et tegemist oligi talli ja mitte aidaga. Talli teisel korrusel hoiti heinu, samuti kui ka Kagu-Eesti kahekordsete tallide lakas. Väikeloomapidamise kadumise tõttu külades seisavad laudad ja tallid tänapäeval enamasti kasutuseta ja on halvas seisukorras. Kuna uut funktsiooni on endisele loomapidamishoonele tihti raske leida, siis on need sageli määratud kiiresti kaduma.

Kõlgus ja küün

Väga tavaline hoone setu taluõuel on küün, mida on nimetatud ka kõlguseks või kõlksiks, mis on levinud Lõuna-Eestis (Habicht 1965: 371). Praegu kasutatakse siiski enam nimetust küün. Väikesemõõtmelisi ehitisi oli talus tavaliselt enam kui üks. Lisaks küünidele võidi heina hoida ka laudalakas või rehe all (ERM KV 117: 235). Oma väliskujult ei eristu küünid kuigivõrd aitadest. Ümarpalkehitistena on nad tihti ehitatud kõrgema lävega, küünid on sageli tehtud peenematest palkidest ja kehvemast materjalist. Lisaks on küünid alati laeta hooned ja nende (tavaliselt väiksed ühe poolega) uksed avanevad väljapoole, samas kui aidauksed avanevad sissepoole. Küünid on harva eraldi hooned, vaid enamasti ehitatud mõne teise hoonega (aida, laudaga) ühise katuse alla. 1920.–1930. aastatel hakati rohkem ehitama palksõrestikuga laudseintega küüne (Habicht 1965: 322), mis oma mõõtmetelt on palkhoonetest tavaliselt oluliselt suuremad. Kuna küünides hoiti heinu, olid need suvise magamiskohana hoopis eelistatumad, kui aidad. Kui heinu ei olnud, võidi küüni tuua magamiseks ka voodid (ERM KV 117: 224).

52 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Rehi

Kui Eestis hakati elamuid rehest lahutama põhiliselt alles 19. sajandi teisel poolel (Tihase 2007: 304), siis Setumaal on rehi olnud alati eraldi hoone. Tavaline rehe- hoone Lääne-Setumaal on lõunaeesti tüüpi ning ehitatud puust. Ida-Setumaal on rehtede ehitamisel kasutatud ka paekivi (vt nt ERM EJ 126: 45). 1920–1930. aastail ehitati rehehooneid ka laudseintega sõrestikhoonena, kusjuures rehetuba tehti enamasti palkidest. Setu rehtede puhul võib tihti märgata seda, et rehealune ei ole rehetoaga tarindseoses, vaid need on ehitatud justkui kahe erineva hoonena. Selline joon on iseloomulik ka vene rehtedele (Ränk 1938: 603jj). Sarnaselt lõunaeesti tüüpi rehtedele (Habicht 1961: 48) on vaadeldava ala rehehoonetel tavaliselt rehealuse esiküljel suured väravad ning vastasküljel ühepoolne uks. Tihti on rehealuse otsaseinas ka kolmas, ühepoolne uks. Rehetoa ainus uks paikneb rehetoa ja rehealuse vahelises seinas ehk rehetuppa pääseb vaid läbi rehealuse. Petserimaa vene rehetubadele olid iseloomulikud paiksed parred (Ränk 1938: 607), mis ei olnud lükatavad nagu tavalises eesti rehetoas. Seetõttu tuli parte juurde jätta piisavalt suur ava, millest pääseks viljavihke partele viima. Teisalt on Petserimaal esinenud ka rehehooneid, millel rehetoa esiseinas oli kaks ust: alumiselt pääses rehetuppa ning ülemisest uksest otse partele (Ränk 1938: 608jj) 20. Selline tarind võimaldas anda viljavihke rehealusesse sõidutatud vankrilt otse partele. Võimalik, et samasugused rehehooned on olnud ka Tobrova külas Otsa talus ning Merekülä küla lagunenud talus. Esimene hoone on küll osaliselt ümber ehitatud ja viimane hoone oli 2009 üpris lagunenud, kuid mõlema rehetoa esiseinas oli näha kaks ukseava, mis on kindlasti algupärased. Ka 1920.–30. aastatel ehitatud Setumaa rehtedel leidub akna eelkäijaid: lükandluugiga pajaavad, st väikesed valgus- või suitsuavad (näiteks Lindsi küla Mesikäpa talu rehel). Tavaliselt paikneb kaks pajaava rehetoa esiseinas ning üks või kaks otsaseinas. Suitsu väljalaskmiseks on rehtedel suitsuava rehetoa ja rehealuse vahelises seinas, tavaliselt ukse kohal.

20 Samasuguse hoone foto on avaldatud ka koguteoses „Setumaa“ (Setumaa 1928: 209).

53 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Vasla küla rehe pajaava. Foto Ahto Raudoja (2008).

Praeguseks on vähesedki säilinud rehed väga halvas seisus. Tegemist on oma otstarbe kaotanud hoonega, millele on väga raske leida uut rakendust. Nõnda suure hoone puhul on selle pidev hooldamine või taastamine keeruline. Väga harva on tänaseks säilinud reheahje. Kuna tegemist on mahukate, oma algse otstarbe kaotanud asjadega, on need enamasti juba ammu hoonetest välja lõhutud.

Saun

Sarnaselt ülejäänud Lõuna-Eestiga kuulub Setumaa sellesse Eesti piirkonda, kus saun eraldi hoonena on olnud tavapärane: enamikel taludel on oma saun. „Pet- serimaa tervishoiulise kirjelduse” järgi oli 1935. aastal Petserimaa 921 uuritud talust saunu 722 ehk 78,4% (Petserimaa 1935: 28–29), neist pea kõik (98,8%) suitsusaunad, mis on tänaseni Setumaal väga levinud. Näiteks Värska valla Kund-

54 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval ruse küla 10 inventeeritud talust olid saunad kuuel, neist neli olid suitsusaunad (Tiideberg 2007: 23). Setu saunad on valdavalt kaheruumilised ehitised, mis koosnevad köetavast saunaruumist ning väiksemast eesruumist. Valdavalt ruudukujuline saunaruum on rõhtpalkehitis, eesruumi palksõrestikule on löödud lauad. Esineb ka saunu, mille eesruumi seinad on tehtud palksõrestikule löödud laastudest. Mitu sellist suitsusauna oli 2007 näiteks Rääptsova (Suure-Rääptsova) külas. Sageli paistab silma, et eesruum on ehitatud väga juhuslikest materjalidest. Teise maailmasõja eelsete allikate põhjal olid saunad Setumaal enamasti ühe- ruumilised, millele mõnikord oli juurde ehitatud poollahtine eesruum (Petserimaa 1935: 28–29; Manninen 1925: 84). Sellest võib järeldada, et eesruum on setu saunade puhul hiline nähtus, mida tõdeb ka Saron (Saron 1981: 12–13). Saroni järgi olid 1979. ja 1981. a välitööde ajal saunade eesruumid küll püstlaudadest, laastudega üle löödud teivastest või rõhtpalkidest, kuid igal juhul ukseta ruumid (Saron 1981: 13). Üheruumilised saunad ei ole haruldane nähtus ka praegu. Siinkirjutaja on üheruumilisi saunu kohanud näiteks Rääptsova (Väike-Rääptsova) ja Põrstõ külas. Setu saunadel on reeglina viilkatus, kuid viiluväli on sageli kinni ehitamata. Esi- neb ka kelpkatusega saunu. Katusekattena on tänapäeval ülekaalus eterniit ning laast. Traditsiooniline katuskate on olnud küll õlg, kuid tuleohtlikkuse tõttu kasutati ka muid materjale, eelkõige laudu (Habicht 1972: 36). „Petserimaa tervishoiulise kirjelduse“ andmeil oligi 1930. aastail Petserimaal enamik saunu laudkatustega (Petserimaa 1935: 29). Laudkatuseid saunadel märgib 1960. aastatel ka Niko- lai Repän Saatse valla külades (ERM KV 117: 237). „Petserimaa tervishoiulises kirjelduses“ märgitakse, et Petserimaal „leidub küllalt ka niisuguseid saunu, kus katust üldse ei ole; sel juhul on sauna lagi kaetud paksu mulla- ja mättakorraga“ (Petserimaa 1935: 29). Pole võimatu, et viimasel juhul on silmas peetud ka Eestis esinenud koobassaunu, mis olid kas suuremalt osalt või tervenisti maa sisse ehitatud (Habicht 1972: 12). Saunade sisustus on küllaltki kindel, järgides sajandite jooksul välja kujunenud malle. Ahi asetseb reeglina kas paremas või vasakus nurgas ukse kõrval, suuga

55 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval ukse poole. Lava asub tavaliselt otsaseinas, vahel ka külgseinas ahju kõrval. Sel- lised ahju ja lava paigutusviisid on Eestis iseloomulikud tervele Lõuna-Eestile (Habicht 1972: 48–49). Lava ees on enamasti väike pink, millelt on mugav lavale astuda. Setumaal on saunu kasutatud ja kasutatakse siiani ka liha suitsutamiseks, mille tarvis on lae all ehitatud kaks piki külgseinu kulgevat latti. Setumaal võib kuni üsna hilise ajani rääkida ka küla ühissaunade traditsiooni säilimisest. Endised külasaunad on teada Meremäe vallast Tobrova ja Miku külast ning Värska vallast Vedernika külast.

Väravad ja tarad

Setu arhitektuuri iseloomulikumaks jooneks võrreldes ülejäänud Eestiga on mõju- sad sõiduväravad külatänava ääres ning palktarad. Ühes talus on väravaid sageli mitu: jalg- ja sõiduväravast koosnev suur värav muro’lt külatänavale ning lisaks karjaõue väravad. Peavärav asub tavaliselt kohe elumaja kõrval, nõnda et üks

Hilana küla Ees-Kõivu talu värav. Foto Ahto Raudoja (2008).

56 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Tobrova küla Lombi talu palktara. Foto Kristiina Tiideberg (2006).

väravapostidest paikneb elumaja nurga juurde. Elumaja poole jääb tavaliselt jalgvärav, kahepoolne sõiduvärav selle kõrval. Setu väraval on alati laastudest või laudadest väike viilkatus. Tüübiti võib vära- vad jagada kaheks: ühel juhul on tegemist värava kohal asuva väikese viilkatusega, teinekord ulatub katus väravast eemale ning moodustab värava hoovipoolses osas väikese varjualuse. Sellisel juhul toetub katus ühel poolt väravale ning teiselt poolt postidele. Lääne-Setumaal on väravaid ehitatud puust, Ida-Setumaal, eriti Irboska ümbruses, on aga küllaltki levinud paekivist väravaehitused (vt nt Holst 1977). Praeguseks on traditsioonilisi kinniseid setu õuesid koos väravaga väga väheks jäänud. Väravaid ja palktarasid oli 2009. aasta alguses säilinud veel näiteks Mere- mäe vallas Navikõ küla Kuusiku talus, Triginä küla Tõnise talus, Lindsi küla Mesi- käpa (Lutsu) talus, Tobrova küla Koplioja (Luikjärve) talus ja Talka külas, Antkruva

57 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval külas Teeääre talus, Misso vallas Määsi külas Savi talus ja Leimani külas Plagandõ talus, Värska vallas Saabolda külas, Kundruse küla Tasanurme talus, Tonja külas Malle talus. Siinkirjutajale teadaolevalt nõukogude ajal suuri setu väravaid enam ei ehitatud. Viimasel aastakümnel on tänu setu kultuuri maine tõusule pööratud suurt tähelepanu ka setu puitarhitektuurile. Selle käigus on hakatud taas ehitama või taastama suuri taluväravaid, näiteks võib tuua 2000. aastate alguses taasehitatud värava Hilana külas Ees-Kõivu talus. Palktaradega piiratud talusid praegu Lääne-Setumaal enam peaaegu ei ole. Palktarad olid ehitatud kas peenikestest või lõhestatud rõhtpalkidest. Autori väli- töödel nähtud palktarad on ehitatud varatud palkidest. Palgid on enamasti üles laotud soonega püstiste postide vahele, soonde sobitumiseks on palgiotsad tahutud peenemaks. Ka palktarale tehti mõnikord peale väike viilkatus. Tobrova küla Lombi (Luso) talu palkaia poola laudisena löödud laudkatust hoidsid 1,5-meetriste vahedega paigutatud sarikad.

Ehitusmaterjalidest

Nagu kõikjal Eestis, on ka Setumaal kõige levinum ehitusmaterjal puit. Tavaliselt on ehituseks kasutatud okaspuud – kuuske või mändi. Kuna Setumaa lääneosas on laialt levinud männimetsad, on Lääne-Setumaal ka mändi kasutatud kuusest rohkem. Nii Setumaal kui mujal Eestis on levinud rõhtpalkhooned, püstpalkhoo- neid leidub väga harva. Setumaal torkab ülejäänud Eestiga võrreldes silma, et tooniandvad on tahumata palkidest ehitatud hooned. See kehtib ühtviisi nii elumajade kui kõrval- hoonete kohta. Palgid tahuti eluhoonetel ainult seestpoolt, varasematel aegadel isegi vaid osaliselt, ainult istepingi tagant selja kõrguselt (Manninen 1925: 65). Tahutud palkidest hooneid on reeglina ehitatud alates 1920.–30. aastatest. Vaatamata sellele, et valdav ehitusmaterjal on Setumaal puit, on selle kõrval kasutatud teisigi sobivaid loodusmaterjale, eriti savi. Eestis hakati ehituses savi rohkem kasutama 1920.–30. aastail, kui seda kiideti kui metsi säästvat ning puidust oluliselt tulekindlamat materjali (vt nt Lutsepp 2007: 96). Ka Setumaalt on teateid

58 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval sellest, et savist ehitati eelkõige asunikutaludes (Richter 1952, 1953: 156). Samas ei ole põhjust kahelda saviehituse ajaloolisuses; savihooneid leidus Setumaal ka juba 1920. aastate alguses (Petseri ja Võru 1927: 37). Vähem tähtis ei olnud ka ehitusmaterjali hind. Nikolai Repäni sõnul ehitati savist karjalautu enne Teist maa- ilmasõda Saatse valla setu külades massiliselt, kuna savist ehitamine tuli odavam kui puidust, kuid nimetatud hooned „ei osutunud vastupidavateks“ ja olid 1960. aastate lõpuks enamuses lagunenud (ERM KV 191: 292). Saviehitiste levik sõltub eelkõige loomulikult loodusoludest. Lääne-Setumaal leidub saviehitisi kõige enam Mikitamäe vallas, paiguti ka Meremäe (näiteks Tobrova, Miku, Obinitsa külad) ja Värska vallas. Misso valla setu külades olen kohanud savi tarvitamist ehitusmaterjalina vaid üksikjuhtudel (näiteks Koorla külas) (Palolill 2009). Savist on reeglina ehitatud lautu, teisi hooneid harva. Üksikutel juhtudel on savi kasutatud ka elumajade ehitamiseks. 1922. aasta rahvalugemise andmete järgi oli Petserimaa valdades kokku 28 savist elumaja (Petseri ja Võru 1927: 37). Kui tavaliselt on savihooned ehitatud kõrgele maakividest soklile, siis huvitava eripärana leidub Setumaal ka savist kõrge sokliosaga hooneid (näiteks lagunenud elumaja Miku külas, talu kõrvalhoone Obinitsas). Lisaks saviehitistele leidub vaadeldavas piirkonnas ka üpris palju raudkivi- ehitisi. Kiviehitiste püstitamine on seotud lubimördi laiema levikuga 19. sajandi viimasel veerandil. Seetõttu on raudkiviehitus Eesti taluarhitektuuris 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse nähtus (Saron 1988: 43). Siinpool kontrolljoont leidub ka üksikuid lubjakivist ehitatud hooneid (Triginä, Kalatsova, Tiirhanna).

Katusekatetest

Traditsioonilisele eesti talurahvaarhitektuurile on iseloomulik kelpkatus, sama kehtib ka Setumaa kohta. Viilkatuseid olid enam levinud idapoolsetes valdades (Setumaa 1928: 303). Praegusel ajal on kõikjal valdavaks saanud viilkatusega hooned, kelpkatuseid leidub praegu rohkem Meremäe vallas, esineb ka pool- viilkatusega hooneid (enamasti elumajad).

59 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Nii Eestis kui Setumaal olid põliseks katusekatteks õled, rannakülades ka roog (Tihase 2007: 69). Eestis toimus oluline muudatus katusekattematerjalides 19. sajandi lõpus, kui õlge hakkasid hoogsalt välja vahetama laast ja sindel. Kui Võru- maal olid näiteks 1881. aasta rahvaloenduse andmete põhjal 22,8% elamutest puitkatused (Viires 1962: 109), siis 1922. aastaks oli see protsent tõusnud juba üle 85 (Viires 1962: 113). Muutuse põhjustas põllumajanduse areng: 19. sajandi lõpul kasutusele võetud rehepeksumasinad hakkasid laiemalt levima, mistõttu ei jäänud enam järele katusekatmiseks sobivaid õlgi21. Petserimaal oli 1922. aastal veel 73% elumajust õlgkatustega (Viires 1962: 113), mis tähendab, et 20. sajandi alguses peksti Setumaal vilja enamasti veel käsitsi (Uus 2003a: 70). Puitkatuste hulk oli suurem läti asustusega majanduslikult jõukamas Laura vallas (Petseri ja Võru 1927: 36–37). Puitkatuseid leidus rohkem ka Peipsiäärsetes, nn kalavenelastega asustatud valdades (Kulje), kuid seal olid need palju vanemad. Peamiselt kalastusega tegelevate talupoegadel oli vähe põllumaad, seetõttu ei jäänud üle ka vajalikke katuseõlgi ning katuse katmiseks kasutati laudu (Tartumaa 1925: 188). 1920.–1930. aastatel suurenes Petserimaal puitkatuste osakaal. 1934. aastaks oli õlgkatuste osakaal langenud juba peaaegu pooleni (Viires 1962: 113). Pärast Teist maailmasõda uusi õlgkatuseid enam ei tehtud, küll püsis vanu õlgkatuseid veel 1970. aastatelgi (vt nt Kalm 1975: 244jj). Sel ajal hakkasid laiemalt levima ka praeguseks tavalised eterniitkatused. Puitkatustest ei ole autori tähelepanekute järgi Setumaal kodunenud sin- delkatused, valdavad on laastukatused. Ka pilpakatuseid ei ole vaadeldavast piirkonnast teada (Uus 2003a: 68). Laudu, nagu eelnevalt juba mainitud, on Setumaal katusekattematerjalina kasutatud saunade ehitamisel. Laudkatused on varasematel aegadel olnud ilmselt ka mitmetel külakabelitel ehk tsässonatel.

21 Kui Eesti sisemaal hakkasid õlgkatuseid välja vahetama puitkatused, siis metsavaesemates rannikupiir- kondades ning saartel hoogustus pilliroo kasutamine katusekattematerjalina. Näiteks Saaremaal tõusis rookatuste osakaal ajavahemikus 1922–1934 24,7 %-lt 37,2 %-ni (Tihase 2007: 80).

60 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Hoonete ehistest

Setu taluehitisi eristab Eesti vanast taluarhitektuurist peamiselt kaks eri- joont: kinnised õued ning puitpits hoonetel. Tegelikult veendus juba Manninen, et setu taluhooned on kaunistatud võrdlemisi tagasihoid- likult (Manninen 1925: 86–87). 1923–1924 Petserimaa setu valdades märkas ta kaunistusi kõige enam Vilos, vähesel määral Satse- rinnas, ent Obinitsa (praegu Mere- mäe) vallas ei näinud ta väljalõikeid üldse22. Seda, et setu taluhoonetele on iseloomulik pigem tagasihoidlik dekoor, märgib ka Saron (Saron 1981: 8). Raotu küla Bergi talu talli Riia linna vapiga nn Setumaal välitöödel käies olen mälukivi. Foto Ahto Raudoja (2008). kohanud lõigetega aknapiirdeid vaid mõnel üksikul korral, näiteks Misso vallas Määsi küla Variku talu üle 100 aasta vanusel elumajal ning Meremäe vallas Maaslova külas ühel mahajäetud elumajal. Lisaks lõigetega aknapiiretele on hoonete välimust püütud mõjutada veel murispuude- ja sarikaotste kujundamisega. Mitmetsealhulgas ka esteetilise otstarbega, on kivihoonete seintesse paigutatud nn mälukivid, mis kannavad infot kas ehitaja või ehitusaasta kohta. Eriti uhke näide on Riia linna vapiga mälukivi Raotu küla Bergi talu talliseinas.

22 Eesti Rahva Muuseumi etnograafiliste jooniste kogus on küll näiteks 1912. aastast pärinev Küllätüvä küla Rikka Ivvani talu lõigetega akna joonis (ERM EJ 47: 36).

61 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Kokkuvõte

Setu arhitektuuri ilmet on 20. sajandil mõjutanud samad tegurid kui mujal Eestis. 1920.–30. aastail muutis külapilti talude kruntimine ning nn krunditalude rajamine. Nõukogude aeg tõi kaasa sundkollektiviseerimise ning ühismajandite loomise. Juba varem alanud noorte suundumine linnadesse ja suurematesse keskus- tesse võttis siis niisugused mõõtmed, et terved külad jäid tühjaks ning tuhanded talud hävisid. Praegu seisab ääremaastumisega silmitsi ka Setumaa ning varemeis taluhooned pole paraku sugugi harvad. Setu identiteedi tugevdamine tegusa kultuurililiikumise kaudu on üks võimalusi säilitada piirkonna elujõulisus. Kuigi setu identiteet on tihedalt seotud suulise kultuuriga, pöörab seto-liikumine suurt tähelepanu ka põlisarhitektuurile ja selle säilitamisele, mis on Eestis võrdlemisi erandlik. Hea näide on tsässonate inventeerimine ja remontimine. Kõik see on aidanud kaasa ehituspärandi suuremale väärtustamisele ja sellealase teadlikkuse kasvule setu kogukonnas. Ka viimasel kümnendil Setumaale tagasi pöördu- nud noored aitavad kaasa setu ehituskunsti edendamisele ehitades talusid üles kooskõlas tänapäevaste vajadustega, kuid tuginevad sealjuures traditsioonidele, kasutavad kohalikke materjale, vanu töövõtteid ja ehitusvorme.

62 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Kasutatud allikad ja kirjandus Käsikirjalised materjalid: Etnograafilised joonised Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogus (ERM EJ) Korrespondentide vastused Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogus (ERM KV)

Habicht, Tamara 1965. Kagu-Eesti taluehitused XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul: dissertatsioon ajalookandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu. Käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus. Holst, Juta 1977. Setumaa taluehitistest. Käsikiri Eesti Vabaõhumuuseumis. Kalm, Piret 1975. Setumaa ehitistest. Käsikiri Eesti Vabaõhumuuseumis. Raudoja, Ahto 2007. Setomaa traditsioonilise hoonestuse uurimise metoodika ja katseinventuur: väitekiri metsateaduse magistrikraadi taotlemiseks metsakasvatuse erialal. Tartu. Käsikiri Eesti Maaülikoolis. Richter 1952, 1953 = Рихтер, Елизавета 1952, 1953. Быт и хозайство сету Петчорского района Псковской обл. Käsikiri Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis. Saron, Juta 1981. Setu talu hooned ja sisustus 19.–20. sajandi vahetusel. Käsikiri Eesti Vabaõhumuuseumis. Tiideberg, Kristiina 2007. Setu taluarhitektuurist Kundruse küla põhjal. Bakalaureusetöö. Tartu. Käsikiri Tartu Ülikooli arheoloogia õppetoolis ning autori valduses. Tiideberg, Kristiina 2009. Setu maa-arhitektuur 20. sajandi I poolel Meremäe, Värska, Mikitamäe ja Misso valla näitel. Magistritöö. Tartu. Käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus ning autori valduses. Uus 2003a = Uus, Andres 2003. XX sajandi alguse taluhoonete traditsiooniline palkehitus Kagu- Eestis Misso valla näitel. Magistritöö. Tartu. Käsikiri Eesti Maaülikoolis.

Publitseeritud materjalid: Petseri ja Võru 1927 = 1922. a. üldrahvalugemise andmed. Vihik XI : Petseri ja Võru maakonnad. Tallinn, 1927. Habicht, Tamara 1972. Eesti saun. Tallinn: Valgus. Habicht, Tamara 1976. Ehiselementidest eesti taluarhitektuuris. Etnograafiamuuseumi Aastaraamat. XXIX. Tallinn: Valgus. Habicht, Tamara 1973. Veiselaut Eestis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul. Etnograafiamuuseumi Aastaraamat. XXVII. Tallinn: Valgus. Habicht, Tamara 1968. Laudad Kagu-Eestis XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul. Etnograafiamuuseumi Aastaraamat. XXIII. Tallinn: Valgus. Habicht, Tamara 1961. Rehielamu Kagu-Eestis 19. sajandi teisel poolel. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafiamuuseum. Habicht, Tamara 1959. Taluõuest ja mõnedest kõrvalhoonetest Kagu-Eestis XIX sajandi teisel poolel. Etnograafiamuuseumi Aastaraamat. XVI. Tallinn: Valgus. Jääts, Indrek 1996. Setude etniline identiteet. Tartu: Tartu Ülikool.

63 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Kallas, Oskar 1895. Einiges über die Setud. Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1894. Dorpat: Gelehrte Estnische Gesellschaft zu Dorpat. Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1848. Mittheilungen über Volkslieder bei den im Pleskauschen Gouvernement angesiedelten Esten. Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft. Dorpat: Gelehrte Estnische Gesellschaft zu Dorpat. Lutsepp, Elo 2007. Riigi roll taluarhitektuuri suunamisel aastatel 1928–1942. Materjaliuuendused ja tüüplahendused uusasunduste näitel. Kunstiteaduslikke Uurimusi 2007/1–2 [16]. Tallinn: Eesti Kunstiteadlaste Ühing. Lõuna, Kalle 2003. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920-1940. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Manninen, Ilmari 1925. Setude ehitused I. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat. I. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Manninen, Ilmari 1926. Setude ehitused II. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat. II. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Petserimaa 1935 = Petserimaa tervishoiuline kirjeldus. Toim. A. Rammul. Tartu: Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituut, 1935. Reissar, Leo 1996. Setumaa läbi sajandite. Petserimaa. Tallinn: Kupar. Ränk, Gustav 1938. Über die russischen Riegengebäude im Kreise Petseri. Litterarum Societas Esthonica 1838–1938: liber saecularis. II. Tartu: Õpetatud Eesti Selts. Saron, Juta 1988. Raudkiviehitus Muhu saarel 20. sajandi algupoolel. Etnograafiamuuseumi Aastaraamat. XXXVI. Tallinn: Valgus. Setomaa 2009 = Setomaa. 2, Vanem ajalugu muinasajast kuni 1920. aastani. Toim. H. Valk, A. Selart, A. Lillak. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2009. Setumaa 1928 = Setumaa: maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim. A. Tammekann, E. Kant, J.V. Veski. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1928. Richter 1961 = Рихтер, Елизавета 1961. Материальная культура сету в XIX – начало XX века (к вопросу об этнической истории сету): автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата исторических наук. Академия наук СССР, Институт этнографии им. Н. Н. Миклухо-Маклая, Академия наук Эстонской ССР, Институт истории СССР. Москва – Таллин: Академия наук Эстонской ССР. Richter 1996 = Рихтер, Елизавета 1996. Кто и как жил на земле Эстонии: этнографические очерки. Таллинн: Александра. Raudoja, Ahto 2008. Setu taluarhitektuuri uurimistulemusi. Setumaa kogumik: uurimusi Setumaa loodusest, ajaloost ja folkloristikast. 4. Tallinn: Ajaloo Instituut, 2008. Tartumaa 1925 = Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Toim. J. Rumma, J. G. Granö, J. V. Veski. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Uus 2003b = Uus, Andres 2003. Palkaitade ehitus Misso vallas 20. sajandi alguses. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat. XLVII. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Tihase, Karl 2007. Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.

64 Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval

Viires, Ants 1962. Materjale Eesti taluelamute arenemisest XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algupoolel. Etnograafiamuuseumi Aastaraamat. XVIII. Tallinn: Valgus. Viires, Ants 2001. Chr. H. J. Schlegel Eesti rahvaelu vaatlejana. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa. Viires, Ants 1976. Paarist rehielamu vähetuntud variandist. – Suitsutare 1957–1976. Tallinn: Eesti Vabaõhumuuseum.

Internetiviidad: Kultuuripiirkonnad Eestis http://www.e-ope.ee/download/euni_repository/file/1259/ Kultuuripiirkonnad_Eestis_Unesco.zip/11703024784ccaa285eb20f/seto-kultuuripaumlrand. html (26.03.2011) Palolill, Margus 2009. Lõuna-Eesti traditsiooniline saviehitus: seisund, kogemused ja saviehitustraditsiooni taaselustamine. Kokkuvõte projekt-uuringust. Laossina. http://www. vanaajamaja.ee/files/Traditsiooniline_saviehitus_Setomaal.pdf (25.03.2011) Setomaa Turismiinfo www.setoturism.ee/?lang=est&m1=33&obj=117 (26.03.2011)

65 Setu vernacular farm architecture and its preservation in today’s Setu village landscape

Kristiina Tiideberg

Today the peasant way of life and descent serve as essential components of Estonians’ identity, and so does farm architecture as part of this. Travel guides and other publications introduce picturesque Estonian landscapes with romantic old farmsteads. However, the more widely spread understanding about traditional vernacular architecture is based mainly on the village landscape of the late 19th – early 20th centuries. Therefore the article focuses, by the example of Setumaa – a region in the southeast of Estonia – on the issue of to what extent the Setumaa village landscape of the early 21st century has actually preserved traditional architecture. The article is based on the author’s master’s thesis defended at the University of Tartu in 2009, entitled “Setu rural architecture in the first half of the 20th century by the example of Meremäe, Värska, Mikitamäe and Misso communes”. In the Estonian context Setumaa constitutes an idiosyncratic region, whose greatest peculiarity compared to the rest of Estonia is the fact that it belongs in a historically orthodox cultural space. Before 1918, when Estonia gained its statehood, the Setus’ habitat was incorporated in the Pskov guberniya. Pechory County was formed from the territories that were incorporated in the Republic of Estonia by the Tartu Peace Treaty concluded in 1920. Due to the consequences of the Second World War, however, the majority of the territories of Pechory County went under the rule of the Russian SFSR. In today’s Estonia Setu territories comprise Meremäe commune and the neighbourhood of Luhamaa in Misso commune, Võru County, as well as Värska and Mikitamäe communes in Põlva County. The article deals with the architecture of the villages on the Estonian side only. The origin of the Setus has remained a disputable issue until today. There are two more widely spread versions: (1) they are a Balto-Finnic ethnic minority

66 Setu vernacular farm architecture and its preservation in today’s Setu village landscape group, which stayed out of the sphere of influence of the Roman Catholic Church in the 13th-century Christianization process, and nor were they included in the borders of Old Livonia; or (2) they are the descendents of the emigrants, who came from the Livonian guberniya mainly in the 17th-19th centuries and settled down in the territories of the Pechersky Monastery. Neither of these versions excludes one another and most probably both of these processes have played their roles in the evolution of today’s Setus. Setumaa rural architecture comprises a number of features that differentiate it from the rest of Estonian rural architecture. The eastern influences manifest themselves in many traits: the traditional farm building and its different types, farmstead planning, structural peculiarities and so on. At the end of the 19th century the Setus lived in villages, which, according to Jakob Hurt, usually comprised three to four farmsteads. The system of the “soul’s acre” was valid in Setumaa until the end of the tsarist time and land parcelling, which in Estonia had taken place approximately half a century earlier, gained impetus in Setumaa only in the period of the first Republic of Estonia (1918- 1940). The latter process has also been considered responsible for the fact that, compared to the rest of Estonia, this region succeeded in preserving conservative values and a more decisive role of the community in people’s everyday lives until quite recently. In connection with the parcelling of “soul’s acres” many of the villages lost their recent appearance and the former compact settlement pattern became more and more dispersed. One of the characteristic features of Setu farmsteads was the Russian tradition to enclose the yard within solid log fences and gates. Ethnographer Ilmari Manninen in his article from 1925 divided the Setu farms into four main types according to their ground plan: (1) farmyard with dispersed buildings; (2) farm with an enclosed quadrangular yard; (3) triple-row yard with the dwelling house in the central row, with storehouses on one side (clean yard or muro) and barns on the other (tahr); (4) double-row yard, which is similar to the third type, but lacks the storehouses. Already researchers from the earlier period had detected the influence of the Estonian peasant architecture on the Setus’ yards, which,

67 Setu vernacular farm architecture and its preservation in today’s Setu village landscape due to this, were more spacious than the Russians’ ones. The log fences that rendered farmsteads the appearance of a fortress have almost entirely perished by today; yet, in places, although rather infrequently, you can encounter the big Setu-style gates, which were built before the Second World War. The author has no knowledge about the existing gates dating back to the Soviet period, but during the past decade people have started to build them again (for instance, in the villages of Hilana, Küllätüvä and Uusvada). The roots of the traditional Setu dwelling type lie in the ancient Northeast European chimneyless room without poles. In this case the dwelling house consists of a living-room and an anteroom called seenine, or, in a later version, two living- rooms and an intermediate room. The latter type was probably more widely spread in earlier times, but by today more two-room dwellings have survived. This kind of dwelling houses can be encountered in Setumaa quite frequently even today, either in the original form or slightly reconstructed. The occurrence of three-part dwelling houses (living-room, seenine, living-room) is currently rather rare. The sauna is an outbuilding that has preserved its role the best. Whereas before the Second World War the majority of the Setu saunas were smoke saunas, then today they predominantly have chimneys. Another building type that has been preserved quite well until the present time is storehouses. An exception in the Estonian context is the two-storey Setu storehouse, which can be found even today, especially in Meremäe commune (for example, in the villages of Melso, Navikõ, Antkruva and Lindsi). The political, economic and demographic processes that have had a serious impact on Estonia, have also left their imprint on Setumaa village landscape. Already at the beginning of the Soviet period villages in rural regions started to empty, which eventually has led to the destruction of old farm buildings. However, with the strengthening of the Setu movement and the re-valuation of Setu culture during the last two decades, old Setu farm buildings are also being re-appreciated. This has brought about the renovation of old buildings in the spirit of traditions and also the building of new ones on the basis of old examples.

68 Linnaametnikud sooasunikeks

Tallinna külje alla 1930. aastatel rajatud Õismäe asundus

Elo Lutsepp EVMi maa-arhitektuuri keskuse juht Linnaametnikud sooasunikeks

Kultuurmaade puudusel ning selleks, et rahuldada maasoove ja luua võimalusi elanike linnast maale suunamiseks, olid põllutööministeerium ja asundusamet 1930. aastate keskel aktiviseerinud sooja põllumajapidamiseks kõlblike metsa- maade asustamist. Muu hulgas võeti arvele need omavalitsusele kuuluvad maad, mis asetsesid linna külje all soodsates tulundustingimustes. Kui põllutööminister pöördus 1934. aastal Tallinna linnavalitsuse poole, et pealinn algatuse linnamaade asundamisel enda peale võtaks,1 oli Tallinna linn juba isegi seda taibanud ning aasta varem nende töödega alustanud. Lähtudes sellest, et suure linna lähedal, kus piisavalt maatahtjaid, ei ole otstarbekas hoida linna käes peaaegu kasutamata ulatuslikke rabamaid, koostas linnaagronoom Eduard Viirsoo kavad nende asundamiseks. Nii oli linnavalitsus juba põhimõtteliselt otsustanud asuda tegema eeltöid suure, üle 600-hektarilise Rae raba asundamiseks. Ka Tondi rabasse ja Sõjamäe raba äärtele, mis ei kuulunud linna turbatööstuse alla, oli juba kaevatud peakraavid. Esimese suurema tööna alustati 1934. aasta suvel2 (TLA 82.1.1370: 72.). Õismäe raba asundamist. Siia said esialgu krundi 34 maasoovijat, kuid tahtjaid oli kümme korda rohkem.3 See oli ühtlasi esimene katse Eestis muuta kõrgraba kultuurmaaks.

Õismäe raba asundus kavandati endise Haabersti mõisa maadele Kopli lahe, Rocca al Mare, Kakumäe ja Rannamõisa tee4 vahele jäävale alale (TLA 82.1.1370: 3). Aluskivimiks on seal kõikjal liivakivi, mille peal paiguti liiv, kruusarähk ja turvas. Turbakihi paksus ulatus kolmest meetrist 50 sentimeetrini, osalt puudus turbakiht täiesti. Veekindla liiva kiht oli mere poolt kõrgem, vee loomulik äravool puudus ning seetõttu kannatas raba kuni 1927. aastani liigvee all. Taimestik koosnes peamiselt samblaist ja kanarbikust. Liigvee kõrvaldamiseks raba looditi 1927–28 ja võeti sisse mõned peakraavid. Selle mõjul hakkas paiguti, eriti kraavide läheduses kasvama kasevõsa, viletsa pinnase tõttu ei olnud peatset metsastumist oodata.

1 Linnamaade korraldamine päevakorral. Põllutööministeeriumi ettepanek linnavalitsusele. – Postimees 05.05.1934. 2 irjas põllutööministrile tuuakse küll asundamise algusaastaks 1935, kuid tegelikud tööd olid alanud juba enam kui aasta varem. 3 Tallinna rabad rahva kätte harida. – Maa Hääl 28.12.1934. 4 Mõeldud vana Rannamõisa teed.

70 Linnaametnikud sooasunikeks

Raba planeerimisest alustati hädaabitöödega juba 1932. aastal. Esmalt valmis peakraav ja peatee muldkeha. 10,7 ha suurune turbaraba jäeti ühiskasutusse. 1932. aasta Tallinna linna majanduskomisjoni protokollidest võime lugeda, et kruntide kavandatud suurus on ligikaudu 3 ha. …Kohad võimaldavad ühele pere- konnale äraelamise juhul, kui perekonnal kõrval sissetulekuid on kas perekonna liikme väljastööl käies või jälle käsitööd tehes, muidu aga ainult kasutaja iseärali- sel osavusel ja agarusel (ERA.1112.3.112: 1). Linnavalitsuse majandusosakonna 1933. aasta 27. jaanuari otsusega määrati, et kuni harimiseni teatud määrani peaksid krundid olema kasutada rendi alusel, sest raske on ette ütelda, kes soo- vijaist võtab maad tõsiselt asumiseks ja kes spekulatsiooniks (TLA 82.1.1370: 1). Põllutöökojalt telliti esialgu vaid 20 krundi plaanid. Krediidipuudusel ei olnud võimalik maid esimeses järgus kogu ulatuses planeerida. 1933. aasta kevadeks olid kaevatud magistraalkraavid ja projekteeritud juur- depääsuteed. Üksikud maatükid planeeriti nii, et igale ühe hektari suurusele maatükile oleks eraldi juurdepääs, nii et neid oleks võimalik välja jagada ka väikemateks maatükkideks. Linnavalitsuse majanduskomisjon pidas vajalikuks (TLA 82.1.1370: 2), et esialgu oleks maatükk kasutada tasuta. Selle aja jooksul peaks krundi võtja jõudma lõpetada ettenähtud tööd. Maatükid anti välja ühe hektari kaupa, kusjuures kasutaja sai soovi korral juurde rentida kaks hektarit. Maatüki kasutamine oli esimesel kuuel aastal tasuta. Ehitiste väliskuju suhtes jäeti ehitajatele küllalt suur vabadus, silmas pidades maatüki kaugust linnast. Maasaajatega läbi rääkides selgus (TLA 82.1.1370: 2), et üksikud asunikud kavatsesid maatükki kasutada ülalpidamise hankimiseks. Mõned neist mõtlesid osa maast harida aiamaaks, püstitada kasvumajasid ja osaliselt kasutada loomapi- damise tarbeks, oli ka neid, kes soovisid maad karusloomade (pms hõberebaste) kasvatamiseks. Leidus ka kalurikoha taotlejaid. Niisuguseid asujaid ei peetud aga piisavalt elujõuliseks. 1930ndatel propageeriti laialdaselt kodulindude kasvatamiseks. Üle Eesti tegutsesid vastava ala konsulendid. Nii soovisid ka mitmed kohataotlejad rõhku panna just kodulindude kasvatamisele.

71 Linnaametnikud sooasunikeks

Näiteks Rosalie Umberg5, kes tuli Läänemaalt ja oli lõpetanud põllutöökooli, palus krunti juba konkreetselt linnukasvatuseks. Ta kirjutas 5. märtsil 1934 oma palves Tallinna linnavalitsusele (TLA 82.1.1370):6 …Palun mulle lubada Haabersti rabast nr. 33 maatükki sulglindude kasvatamiseks väljaanda. Nimetatud maatükil on vee tiik sees, umbes 200 ruut sülla suurune, pealt samblaga kinni kasvanud ja all vee soon või allikas ning oleks kohane vee lindude (anede) suplemiseks. Selle krundi muuks otstarbeks andmi- sel jääks veetiik täiesti kasutamata ehk omanikule isegi tülinaks. Nr. 33 maatükil on veel teine hea omadus, nimelt et paks mets varjab mere poolt külmad põhja tuuled ära, mis kodulindude ja mesipuude peale väga kahjulikult mõjuvad. … Et senini on Eestis ainult kaks veelindude sugulava olemas, siis kavatsen ka mina sinna sugulava asutada, mis Tallinna lähedal oleks väga soovitav… Enamik maasoovijaist olid siiski linna teenistuses olevad isikud (ametnikud). Majandusosakonna seisukoht oli, et just viimased suudaksid aja jooksul elujõulist kohta pidada. Ametnike puhul arvestati, et maatükk on neile pigem eluase või suvituskoht, kus osa maad on aia all, osa lihtsalt puiestik. Linnavalitsuse juurde moodustatud majanduskomisjon töötas välja tingimused kruntide väljaandmiseks (TLA 82.1.1370: 3):7 1) rabatükk umbes 3 ha8 antakse soovijale tasuta kasutada 6 aastaks; 2) kasutaja on kohustatud iga kahe aasta jooksul ühe kolmandiku, s.o 1 hektari üles harima vastavalt maaparandusplaanile; 3) ülesharitud rabaosa võib kasutaja omandada päriseks ostuhinnaga 100 krooni ha; ostuhind tuleb tasuda 10 aasta jooksul, ostuvõla pealt arvestatakse 3% aastas; 4) kasutaja maksab lepingu sõlmimisel linna kassasse 45 krooni; 5) kõik naturaalkohustused ja maksud kannab kasutaja. Täiesti kohaseks Õismäe rabast kohti saama loeti need, kes vastasid järgmis- tele nõuetele:

5 Krunt nr 33, hilisem Männiku talu. 6 Kõne all oleva talu nimi oli Männiku. 7 Majanduskomisjoni otsus 14.11.1933. 8 Täpsemad krundisuurused vt: TLA 400.1.670.

72 Linnaametnikud sooasunikeks

1) võivad korraga kulutada 5000 krooni; 2) peale selle viie aasta jooksul igal aastal lisaks 1000 krooni; 3) on tuttavad põllu- või aiamajapidamisega, s.o on ise põldu või aeda harinud; 4) abikaasa on lehmapidamisega vähemalt tuttav. Neile, kes vastasid täielikult nõuetele, tuli maad anda esimeses järjekorras (TLA 82.1.1370). Kandidaadid seati vastavalt tegevusaladele kategooriatesse: kalamehed, aednikud, väikeloomakasvatajad ja suvitajad. Küsimuseks jäi vaid, kas eespool kirjeldatud nädalalõppudel või vaid suvita- miseks kasutatavatele majapidamisele läheb üldse tarvis kolme hektari suurust maatükki. Aiandusosakonna arvates oli tulevikus oodata niisuguste kruntide tükel- damist, mille pärast tuleks juba lepingus ette näha tükeldamistingimused. Ajakirjanduses väideti,9 et krundid anti peamiselt nendele, kes olid juba varem tegelenud maaharimisega, seda ei maksa aga tõe pähe võtta. 1939. aastal täide- tud talundilehtedelgi (ERA 1831.1.3210), mida on paraku säilinud vaid üksikute Õismäe asunduse talundite kohta, on maasaajad talupidamiskogemuste laht- risse kirja pannud peamiselt vaid need aastad, mis nad on kasutanud asunduse maatükki.

Õismäe asundamise esimeseks suurimaks tööde pidurdajaks oli kõiki krunte Paldiski maanteega ühendava juurdepääsutee puudumine. Järgmise tööna tuli rabakraavid uuesti üle loodida ja peakraavid süvendada ning kaevata puuduvad piirikraavid, mis rahapuudusel oli keeruline nii asujale kui ka linnale. Kui põllutööministeerium 1935. aasta algul asundamise korraldamiseks Tal- linna linnavalitsuse poole pöördus, loodeti, et Tallinn annab teistele linnadele eeskuju. Pakkumine seisnes selles, et ministeerium võiks ettevõtmist omalt poolt nõuandega abistada ning anda linnale toetust ja asunikele laenu (TLA 82.1.1370: 69–70). Viimane oli eriti vajalik, sest raba harimine on seotud suurte kuludega. Otsustati, et asunikud saavad ka uudismaade ülesharimise preemiaid nagu kõik eramaapidajad.

9 Riigivanem õhutab uudismaa harimist. – Maa Hääl 27.10.35.

73 Linnaametnikud sooasunikeks

Kõrgraba ülesharimine nõudis eriteadmisi ja -oskusi ning masinajõudu. Kün- nil ja äestamisel oli kindlasti vaja kasutada traktoreid ja maaharimisriistu, mida sai riigi traktorijaamadest või asunduskomisjonilt. Asunikke tuli tööde tegemisel juhendada ning jälgida lepingute täitmist. Põllutööministeerium pakkus 1935 Tallinna linnale abi (TLA 82.1.1370): 1. Põllutööministeerium võiks määrata toetust linnavalitsuse poolt esitata- vate eelarvete ja projektide alusel asunduskapitali eelarves veejuhtmete kaevamiseks ettenähtud toetussummadest (Asunduskapitali seaduse § 3 p.17), kuni 50 kr hektari kohta. 2. Põllutööministeerium võiks anda kehvematele asujatele ehitus-maapa- randuslaenusid ministeeriumile vastuvõetavate projektide ja eelarvete alusel asunduskapitale eelarves eraviisil asujate laenutamiseks ettenäh- tud krediidist (Asunduskapitali seaduse § 3 p.8). Tähendatud laenude kindlustamisega on aga raskusi. Teatavasti sünnib „Õismäe“ kruntide kasutamine esimese 6 aasta jooksul rendi alusel, kusjuures asujatel, kes lepingutes ettenähtud kohustused täidavad, on õigus saada krunti põliseks tarvitamiseks. Eraviisil asujate laenutamise kord näeb aga ette maakoha riigile pantimist, so asunduskoht peab moodustama eri kinnistusüksuse. Siin saaks Põllutööministeerium teha erandi, andes laenu välja linnavalitsusele pausaalsummana „Õismäe“ asunduse riigile pantimisega, tingimusel, et peale asundamisetööde lõpule viimist, so asunduskohtade kinnistamist maasaajate nimele, kuuluks see laen jaotamisele kohtadele, vastavalt laenusummade ärakasutamisele. Mõlemal juhul kuuluksid lae- nud kindlustamisele rajatud kohtade pandiõigusena riigi kasuks Asundus- kapitali seaduses ja Asundustegevuse korraldamise määruses ettenähtud tasumise tingimustel. 3. Peale laenude võiksid asujad saada uudismaade ülesharimise tööde eest preemiaid, nagu kõik eramaapidajad Põllutöökoja kaudu.

74 Linnaametnikud sooasunikeks

Tollasest Õismäe rabast saab ettekujutuse teede ehituse aruannetest (ERA.66.17.1805): … Kuna tee käib mööda lagedat raba, millel kasvavad ainult harvad noored kased ja männid ning needki kruntide ülesharimisel kaovad, on ette nähtud kahel pool teed istutada kaskede read 20-meetrilise puude vahega võttes selleks kaski raba pealt... Tee, mis hakkas ühendama Kakumäe ja Rannamõisa teed, praegune Lõuka tänav, kujundati kasepuiestikuna – 1936. aastal istutati sinna 80 neljameetrist kaske (TLA 884.7.563: 11). Asundustegevuse edukust Õismäel takistas teede puudumine või väga halb seisukord, ka oli välja arendamata ja süvendamata peakraavide võrk. Selleks tööks andis põllutööministeerium Tallinnale toetust. Asuti rajama ka otseteed asundusse, maaparanduseks ja teede ehitamiseks andis asundusamet linnavalitsusele laenu. Kraavide korrashoiuks loodi Õismäe veeühing, kes jaotas kulud naabrite vahel vastavalt kraavide kasutamisele. Kogu asundusele tervikliku ilme andmiseks töötas Põllutöökoja Ehitustalitus vastavalt krundi suurusele ja asendile välja tüüpprojektid (TLA 82.1.1370). Lubatud olid ka ja ilmselt rohkem kasutati samuti Põllutöökoja Ehitustalituses kavandatud ainuprojekte. Ehitamisel eelistati tulekindlaid materjale. Asunduse ehitustööde tehniliseks korraldajaks määrati Erich-Herman Säde (ERA 984.1.1222).

1934. aasta lõpuks oli 34 krunti jagatud, kusjuures maatahtjaid oli kümme korda rohkem (TLA 82.1.1370). Enamasti sooviti krunte eluasemeks, kümme inimest soovis suvituskohta, väikelooma- ja linnukasvatuseks kolm, aianduseks neli ning kalureid oli kaks. Asunike sotsiaalsest taustast annab ülevaate kinnitatud nimekiri (TLA 400.1.670):

Johanson, Herbert Tallinna linnaarhitekt Markson, Aleksander Linna Elektrijaama juhataja Lossmann, Oskar insener Jutt, Jaan Postivalitsuse insener

75 Linnaametnikud sooasunikeks

Velber, Edgar Põllutöökoja insener Palm, Meeta Krediidipanga ametnik Selge, Rudolf õigusteadlane Elstein, Emil Tallinna Keskraamatukogu ametnik Koplik, Richard laevaühisuse ametnik Treiberg, Johannes mereväelane Riismann, Paul sadama artellivanem Tamman, Johannes eksporttapamaja „Estonia“ ametnik Müüd, Alfred ametnik Oebius, Elfriide linnateenija lesk Kalep, Johan Põllutöökoja laekur Pärn, Anton ärimees Klaussen, Oskar Harju Maavalitsuse insener Umberg, Rosalie kanakasvataja Saarmann, Jaan aednik Loesner, Nikolai aednik Tomson, Jüri aednik Pihlak, Emilie aednik Soovik, Aleksander agronoom Mäehans, Paul kalur Tiideberg, Johannes kalur Kärt, Herbert sõjaväelane Pahv, Rudolf üleajateenija Laurisson, Hans sõjaväelane Sarapuu, Aleksander tuletõrjuja Tiidemann, Ernst tööline Herman, Jüri tööline Mürson, Karl tööline Merjamaad, Madis ja Karl töölised Saagim, Rudolf tööline

76 Linnaametnikud sooasunikeks

1937–1938 loobus mitu krundisaajat oma maadest, sealhulgas ka ehitustalituse arhitekt Edgar Velbri (nimekirjas Velber). Üksikud asunikud, kes said krundi 1934. aasta suvel kätte, olid 1935. aastaks püstitanud endale ajutised elamud. 1936. aasta kevadest läks Õismäe rabas lahti juba aktiivne tegevus. Samal aastal pöördusid Õismäe Uudismaa Harijate Ühinguga liitunud asunikud Tallinna linnavalitsuse poole palvega, et neil aidataks saada pikaajalist maaparanduslaenu nagu muudki asunikud (TLA 82.1.1370: 129): „Õismäe“ rabast partsellitud 4110 uudismaakrundi omanikust on peaaegu pooled kehvikud (väiksema palgalised riigi- ja linnaametnikud, vabrikutöölised jne.), kes omal jõul suutelised ei ole Põllutöökojalt ettekirjutatud maaparandustöid, keskmiselt 1.000.- kr. krundi kohta, läbi viima. Et aga inimesed tahtmisega asja juures on, näitab asjaolu, et ürgraba on sootuks teise ilme omandanud 1 ½ aasta jooksul, missuguse aja vältel osa raba viljakandvaks maaks on üles haritud, vähemaid elamuid ehitatud, vilja- ja iluaedu soetatud, jne. Krundiomanikke heatahtmise, töö ja vaeva tulemus on, et linna külje all senine näotu, kasutamata ning kõlbmata maatükk on muutumas ilusaks ja tulutoovaks asunduseks. Seni kruntidel tehtud töö on suuremal osal omanikel tehtud kõrge %% laenude varal, kogutud väikestest tagavaradest ja palga kokkuhoiust… Esialgu jäi asundusest kolm maatükki välja andmata. Üks jäi linnavalitsuse vajaduseks reservi (krunt nr 36 – hilisem Suurekivi), kaks läksid 1935. aastal riigivanema kasutusse (krundid nr 34 ja 35 – hiljem vastavalt Hälli ja Lagle). Hiljem läks riigivanema käsutusse ka Suurekivi. Nende asupaik oli väga soodne: linnast vaid 6 km kaugusel, kruntide ja mere vahele jäi osa linna metsast (nn Rocca al Mare park), mis kaitses neid külmade põhjatuulte eest. Tänu neile kolmele tõusis Õismäe raba asundamine avalikkuse huviorbiiti. Rohkelt spekuleeriti teemal, kes on nende maatükkide tulevased õnnelikud omanikud.

10 Asunike arvus on siin vasturääkivus, sest seitse maatükki oli selleks ajaks veel välja jagamata.

77 Linnaametnikud sooasunikeks

Nende kruntidega seotud materjalid on arhiivides kõige mahukamad, ka projektid on säilinud. Suurekivist on juttu aga ka Hellar Grabbi mälestuste raamatus (Grabbi 2008: 133–140).

Lagle talu

Õismäel tehtavate tööde vastu tundis riigivanem suurt huvi. Nii võime ajalehest lugeda, et samal päeval, kui riigivanem Õismäed külastas, … alustasid seal kündi kaks traktorit. Tuleval nädalal tahetakse juba segavili maha teha. Kui võimalik, siis antakse traktorid ka teistele asunikkudele kasutada. Kündi alustati reedel riigivanema krundil nr. 35, mis on määratud tulevaseks kirjaniku talukohaks. Selle krundi hoonestamise tööd antakse välja juba varsti ja plaanid on juba valminud põllutöökoja ehitustalituses. On ette nähtud, et tulevane asunik siin tegeleb aiatööga, kuna aed võtaks oma alla suurema osa krundist, mis on 3 ha suur, teine osa jääks peamiselt heinamaa alla. Elamu sellel riigivanema krundil on ette nähtud ühekordne mansard-korraga. Talu aia kõrval on ette nähtud iluaed. Edasi ehitatakse elumaja juurde saun ühes tööliste elamuga ja teisi kõrvalhooneid. Ette on nähtud ka kasvuhoone ehitamine. Hooned ehitatakse telliskivist. … Ka määras riigivanem isiklikult ära kaevu koha sellel krundil….11 Uut suurmoodi – kasvuhoonet – näeme teisteski asundusse ehitustalituses kavandatud talundeis. Lagle talu suuruseks oli ligikaudu 3,4 ha, millele lisandus osa ühiskarjamaast. Maaharimisega alustati juba 1935. aastal. Ehitus koos maaparandustöödega arvestati maksma minevat üle 35 000 krooni. Pikavere asunduses näiteks tehti sama töö 1932. aastal ära 4600–6000 krooniga,12 mida peeti siis ilmselgelt liiga kõrgeks hinnaks. Riigis keskmiselt oli tegelik hind aga veelgi madalam. Ühe val- misehitise hinnaks kujunes keskmiselt 2800–2900 krooni. Hoonestamisel pidi asunik ise juurde panema vähemalt 500–600 krooni (Ant 1936: 404). Viimastesse hindadesse pole aga sisse arvatud maaparandustöid.

11 Kirjaniku talu ehitamisel. Õismäe rabas käib kibe töö. – Postimees 07.06.1936. 12 Uudismaadega tööpuudust lahendama. – Päevaleht 09.06.1932, lk. 3.

78 Linnaametnikud sooasunikeks

Lagle talu vahetult pärast valmimist. Foto erakogust.

1936 valmis Põllutöökoja Ehitustalituse arhitektil Edgar Velbril Lagle talu hoonestuse projekt (ERA.31.5.839: 30). Siiani on selle projekti autoriks ekslikult peetud asundusameti arhitekti Erika Nõva. Talu hoonestamine anti firmale „Peetri“ Hotelliehitus. Hinnapakkumisest saame teada ka ehitushinnad: elamu 16 700, saunahoone 6900, majandushoone 9100 ja kasvuhoone 2450 krooni ehk kokku 35 150 krooni (ERA.31.5.839: 5)! Lagle ja Hälli talu kohta on arhiivis säilinud väga täpsed ehitustööde kirjeldused. Väga põhjalikest ettekirjutustest (ERA.31.5.839: 33–39) tooksin siinkohal ära värvikamad. Saame teada, et vundament pidi olema rajatud allapoole külmumise piiri, s.o 1,5 m sügavusele,13 vundamendi isoleerkiht pidi olema kolmekordsest, vahelt tõrvatud katusepapist, keldri seinad tuli väljastpoolt katta gudrooniga. Kõik välis- ja keldritrepi astmed tuli paest puhtalt tahuda, sisetrepp tuli teha puust, astmeninad tammest, trepivõre katta mõlemalt poolt vineeriga. Elumaja välis- seinad tuli laduda segaseguga vahekorras 1:3:12 põletatud savitellistest kolmes

13 Tavaliselt nõutud 1,2 m.

79 Linnaametnikud sooasunikeks

Lagle talu elumaja ja kõrvalhoonete projekt. Arh E. Velbri. ERA 31.5.839: 30.

lapiti kihis kahe õhuvahega ning välimine täita vees uhutud põlevkivituha šlakiga. Elutoa sööginiši ja kabineti lagi valmistati „enso“ papist ja peale löödi liistudest muster. Kõikide eluruumide seinad makulatuuriti ja kaeti tapeediga. Piirded olid puu- või bagettliistudest, tapeedid ja värvid jäid tööandja valida. Ehitajale olid ette antud ka viimistlusviisid: liim- või õlivärviga, mitu kihti, mateeritud või mitte. Ahjud ehitati kodumaa värvilistest klasuur pottidest hinnaga 50-75 senti pott, pliidi puhul jäeti valikuvabadus – valgetest või värvilistest glasuurpottidest. Plii- dile ehitati sisse 10–12-liitrine vasest veekatel, mis varustati nurga kaitseraua ja nikeldatud kaitseõrrega ning nikeldatud kulbirauaga kahe poti kõrguse fliisiga. Kamina alumine, külm osa tuli ehitada välismaa klinkerkividest õõnuukidega, ülemine, köetav osa Eestis valmistatud värvilistest glasuurpottidest, küttekolde ette põrandale tuli asetada hööveldatud paekivi plated. Elamu välisfassaadi akende vahed tuli laduda ½ kivi paksuselt klinkerkividest. Sama põhjalikult on kirjeldatud ka esiku akna alla välisseina äärde tehtavat paekivist pinki ja 15 meetri kõrgust, kaks korda õlivärviga värvitud lipuvarrast elamu ees. Kokku on elumaja ehitamise ettekirjutustes 39 paragrahvi, sama põhjalikud

80 Linnaametnikud sooasunikeks

on juhised ka teiste hoonete, sh kasvuhoone kohta (ERA.31.5.839: 41–56). 1937. aasta suveks oli Lagle talu hoonete ehitus peaaegu lõpetatud ning elumaja valged seinad ja punane katus paistsid kaugele. Talu põllud olid üles haritud ja suviviljaoras kasvamas. Kirjaniku krundil olid kõrged kompostihunnikud, milleks kasutati Tallinna turu pühkmeid.14 Juuliks olid elumaja ja sauna juures kõik tööd lõpetatud ja hoovis lõpetamisel. Kõike seda on ajakirjanik väga värvikalt ka kirjeldanud: 15 …Olgu tulevase Lagle talu kirjanikust peremehe hingepuhtusega kuidas tahes, ihupuhtuse eest on aga hästi hoolitsetud. Riietusruum, pesemisruum, – vii- maks kahhelkividest kerisega ahi – kõik need on avarad ja valged. Sooja ja külma vee kraanid on seintes, ainult tuli jääb tulevasel peremehel veel katla alla teha. Sauna otsas on sulase kahetoaline elukorter. See jätab mulje, et kui selliseid meie taludes rohkem oleks, siis ei oleks ka maal karta tööliste puudust, vaid vas- tupidist. Selles mõttes võiks kirjaniku talu olla maapõllumeestelegi mustertaluks.

14 Kirjanikutalu Õismäel valmib. – Vaba Maa 18.06.1937. 15 Kirjaniku „Lagle loss“ valmis. Ringkäik Õismäe talus, mille riigivanem kingib ühele kirjanikule. – Maa Hääl 02.07.1937.

81 Linnaametnikud sooasunikeks

Teised kõrvalhooned on ühendatud kaetud käigu abil elamu külge. Auto- garaaž, võimalik kasutada ka puukuurina, puhaslaut paari lehma ja sigade jaoks, veel miskisugune kõrvalruum, kanala. Heledaksvõõbatud seinad, värvitud põrandad. Lõpuks lehemehed leiavad, et tulusam kui kanapidamiseks kasutada oleks selle ruumi suvitajatele väljaüürimine, sest paljudki peavad leppima tublisti viletsama suvituskorteriga. Lautade peal on ruum töötoaks (omanikule kui majapidajale, mitte kirjanikule). Hoone ise on elumajaga ühendatud katusega käigu läbi, mille ühele küljele on paigutatud köetavad kasvumajad. „Lagle lossi“ peahoone on rohkete tubade ja rõdudega kahekordne kivist ehitus, mille juures on kasutusele võetud kõik arhitektuuri viimaseaegsed saavutused. Siseruumide seinakate on värvilt tagasihoidlik, kuid nägus. Osa põrandaid on kaetud parketiga. Seinatühemikesse on püütud luua rohkelt panipaiku ja kappe… käsikirjade jaoks, nagu tähendatakse. Maja juures on hoolitsetud ka elektri sisse- viimise eest, kuigi praegu Õismäel puudub veel pealiin. Viimast tahetakse tuua kas Tallinnast või, tõenäolikum, otse Ellamaalt üle Keila. … Mõistetavalt on talu saamise küsimus olnud kaalumisel ka kirjanikkonnas. Tagasihoidlikkude eluviisi- dega harjunud Parnassi elanikud on seni leidnud, et talu ja majapidamine tuleks nagu pisut suur meie kirjanikkudele. Naljatoonil on lisatud, et „Lagle lossi“ võiks alles siis sisse kolida, kui oleks igal aastal kindlustatud vähemalt 3000 krooni suurune „elatispreemia“, kuna muidu puudub võimalus auto, sulase jne pidamiseks. Tõsisemate kandidaatidena taluomaniku kohale on olnud juttu siiski vaid kahest vanema põlve romaanimeistrist. Kandidaatidena olid selleks hetkeks sõelale jäänud Anton Hansen Tammsaare ja August Mälk. 25. novembril 1937 otsustati Lagle talu anda põlisele rendile kirjanikule, kes teistest paremini on kirjeldanud oma teostes ranna- ja maarahva elu ja olu ja kellel huvi on isiklikult seda pidada ja üles harida ning keda välja valib sihtasutuse “Eesti Raamatufondi” juhatus. (TLA 82.1.1370: 181) Valituks osutus August Mälk. Ehitustegevus jätkus Lagle hoonete juures ka 1938. aastal. Edgar Velbri koostatud esialgses projektis tehti siiski mõningaid muudatusi: õu piirati silikaatkividest

82 Linnaametnikud sooasunikeks aiaga, elumaja sisse ehitati keerdtrepp, keldrikorruse ruume suurendati, hoonetesse ehitati veevarustus ja kanalisatsioon (ERA 2218.1.379 II). 28. novembril 1938. aastal tegi komisjon ettepaneku Õismäe Lagle talu hooned vastu võtta, tingimusel, et aktis nimetatud puudused kõrvaldatakse. Tegelikult olid peremehel oma hoonetega üsna suured mured, nagu selgub kirjaniku värvi- kast kirjast presidendi kantselei direktorile 1939. aasta algul (ERA.2218.1.379 II):16 … Mõni aeg tagasi viibis kohal komisjon, mis toimetas ehituse ülevaatamist selle üle andmiseks Teedeministeeriumi vastavalt osakonnalt Presidendi Kantselei käsutusse. Sel puhul märgiti mõningaid puuduseid, mis tuleksid veel enne hoone juures kõrvaldada. Sel puhul ei olnud komisjonil võimalik märgata lähemalt vee- värgi olukorda. Kui ma suve kestel kestvate läbipuhumistega jõudsin niikaugele, et torustikus tsirkuleeriv ja ummistusi tekitav saepuru on enamasti väljas, siis selgus nüüd, et veevärk on äärmiselt tundelik ja ebakaitstud olukorras külma suhtes. Mis puutub torustikku, siis püüdsin külmade saabudes seda jälgida ja tarvi- duse korral kuumendamistega ja lisamähkimistega külma toimet takistada. Kuid viga ei juhtunud torustikus, vaid hoopis reservuaaride ja paakide juures. Need on varjenditega /lauad, saepuru/ kaitstud ja neile ei pääse ligi. Kuid need var- jend-seinad on nähtavasti ehitatud nii kergelt või ebahoolikalt, et juba kolmandal külmapäeval külmus ära suur reservuaar. Kas reservuaar ise seetõttu on vigas- tatud, ei saa varjendit lõhkumata teada, kuid arvan, et ta nii nõrga kaitseehituse juures seda tingimata on. Majas on seetõttu sest peale veevärk tegevusvõimetu. Ei saa kööki vett ja ei saa kasutada klosette ja elamine on seetõttu väga raske ja ebamugav, isegi piinlik. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmetest (ERA 1831.1.3210) selgub, et vastses talus oli istutatud juba 170 õunapuud, lisaks 5 pirni-, 8 ploomi- ja 12 kirsipuud ning 230 marjapõõsast! Talus peeti ühte lehma ja siga ning 32 kana. Elekter polnud aga selleks ajaks asundusse ikka veel jõudnud. August Mälk ise meenutab neid aegu oma ligi 40 aastat hiljem ilmunud raamatus nii: … „Lagle talu“ – nii oli ametlikult selle koha nimi, mis 1937. aastal annetati mulle Vabariigi presidendi poolt. … Tallinna külje all, Õismäe kõrgraba serval,

16 August Mälgu kiri (05.01.1939) presidendi kantselei direktorile.

83 Linnaametnikud sooasunikeks

Kopli lahe ja Rocca al Mare pargi ääres. Õieti polnud see ei „lagle“ ega „talu“, vaid kirjanikule kingituse otstarbel ehitatud suurejooneliselt kavandatud hooned – maalapil, mille suurus oli kolm ja pool hektarit ja mis muide polnudki mingi „Õismäe“, vaid senini tühjalt seisnud kõrgrabaline maa. (Mälk 1976: 7)

Hälli talu

Ühe kolmest asunduskrundist, nagu korduvalt ajakirjanduses juttu oli, lubas riigivanem välja loosida kõige lasterikkamate riigiametnike vahel.17 Hälli talu hoonestusprojekt telliti asundusametist, arhitekt oli Erika Nõva (ERA.2218.1.315: 2). Projekt kinnitati 1937. aasta sügisel, ehitama hakkas asundusamet. Ka selle talu hoonete kohta on väga põhjalikud andmed ettekirjutustes (töökirjeldustes) ehitajale (ERA.2218.1.315: 4–7). Väga täpselt kirjeldati nopsa- süsteemis õhuvahedega seina rajamist: elumaja välisseinad ½ kivi + 7 cm õhu- vahe + ¼ kivi + 14cm poorset täidet (sõmerturvas) + ½ kivi= 55 cm paksud. Teistest asundusameti projektidest erinevad ehisdetailid on talituskäigu postid, sadulpuud ja kandetala, mille välispinnad tuli hööveldada ja puhtalt välja töötada. Kirjas on, et elumajas ja töölismajas on puust keerdtrepid, kappidel vineeruk- sed, esikus, elutoas, töötoas ning laste mängu- ja õppimisruumis tammeparkett, valgetest glasuurpottidest pliidil on praeahi, soojaveekatel, leivaküpsetusahi ja soojakapp, eluruume soojendab neli glasuurpottidest ahju. Elumaja soemüür on toa poolt vooderdatud glasuurpottidega. Šablooniga krohviti rõdu karniis, viilu ümmargune aken, elumaja sissekäiguvõlvid ja sama lahtise rõdu võlvlagi. Elumaja sise- ja välisseintesse paigaldati ventilatsioon, teenijatoa, laste mängu- ja õppi- misruumi, elutoa, töötoa, esiku ja kõikide teise korruse tubade seinad tapeediti. Väga põhjalikult on ettekirjutustes juttu veevarustusest: …tuua kaevust 37 mm tsingitud raudtoruga vesi majandushoone eesruumi, samasse panna käsipump (bodan) ja viia 37 mm toruga vesi paaki, mis asetada tööliskorteri laele. Teha 800–1000 liitrine veepaak, vooderdada veepaak laudvoodriga, panna paagi ja voodri vahele poorne täide (saepuru

17 Kirjaniku talu ehitamisel. Õismäe rabas käib kibe töö. – Postimees 07.06.1936.

84 Linnaametnikud sooasunikeks

või sõmerturvas). Viia veevõtmise punktid sauna, talitusruumi, lauta, tööliskor- teri kööki, elumaja kööki, II korra halli ja kahele klosetile. Asetada saunakeri- sesse veesoojenduse torud. Teha soojaveepaagile automaatne paagitäitmise seadeldis. Laudas loomade jooginõud automaatse nõude täite seadeldisega. Panna halli fajanss-pesukauss tušikraaniga.

Hoolimata sellest, et elektri jõudmist asundusse tuli veel oodata, kirjutati ette, et elumajas tuleb elektrijuhtmed panna krohvi alla. 1937. aasta juunis, kui Lagle talus oli hoonete ehitamine täies hoos, olid Hälli krundil ainult ehituskivihunnikud, kuid maa oli juba üles haritud.18 Vabariigi Presidendi korraldusega 26. novembrist 1938 Õismäe raba krundi nr 34 „Hälli“ kasutamiseks väljaandmise kohta (ERA.31.5.956: 5) määrati, et Hälli krunt koos temal olevate päraldistega antakse põlisele rendile riigiametnikule, kel on vähemalt neli last, kel on huvi isiklikult seda krunti pidada ja üles harida ja kes avaldab soovi selle krundi väljaloosimisest osa võtta ning selle loosi teel võidab. Nimetatud krundi loosimisest võisid osa võtta kõik Tallinna või Nõmme linna admi- nistratiivpiires alaliselt elunevad riigiteenijad – ametnikud, kellel oli ülal pidada vähemalt neli abielulist (naissoost riigiametnikul ka väljaspool abielu sündinud), adopteeritud, legitimeeritud või oma abikaasa eelmistest abieludest sündinud last või kes on üles kasvatanud vähemalt neli seesugust last, kes taotlemise ajaks veel elavad. Neli last andis loosimisel õiguse ühe loosi peale, kuna iga laps üle nelja andis õiguse veel ühele loosile. 21. detsembril 1938 toimunud loosimisel osales 77 riigiametnikku kokku 354 lapsega, loose oli kokku 123. Loosimine toimus kahe loosirattaga. Ühte rattasse oli asetatud 123 loosi, kusjuures igale neist oli märgitud loosimisest osa võtva rii- giametniku nimi, nimestiku järjekorra number ja komisjoni liikme kinnitusinitsiaal, teise oli pandud 122 tühja loosi ja üks võiduloos, millele märgitud „Hälli talu“ ja komisjoni esimehe kinnitusinitsiaal. Loosid võtsid mõlemast loosirattast üheaegselt ja ühekaupa välja noorkotkad.

18 Kirjanikutalu Õismäel valmib. – Vaba Maa 18.06.37.

85 Linnaametnikud sooasunikeks

Hälli talu elumaja ja kõrvalhoonete projekt. Arh E. Nõva. ERA 2218.1.315: 2.

Loosimine käis sellise täpsusega, et teada on, et sellega alustati kell 11.27 ja kell 11.48, 65. loosi avamisel selgus võitja, kelleks osutus loosi nr 56 omanik Johannes Kask, Teedeministeeriumi Raudteede Talituse Ehitusameti noorem raa- matupidaja (ERA 989.1.400: 197–198). Ka selle talu edasise käekäigu kohta leidub andmeid 1939. aasta põllumajan- dusloenduse materjalides (ERA 1831.1.3210). Hälli talu 3,5 hektarist oli ca 1,5 ha köögivilja all, õunapuid oli vaid kaheksa ning ka üks lehm. Teedeministeeriumi arhitekti Friedrich Vendachi võrdlusest (ERA 2218.1.299: 5) Lagle ja Hälli hoonete kohta selgub, et Lagle ehitised olid suuremad, paljudes osades täielikumad ja märksa paremas ehitusviisis ehitatud. Asundusameti arhitekti August Esopi seletuse järgi olid Lagle talu hoonete ehitamise ajal teed väga halvas seisukorras, aga Hälli talu ehituse ajaks olid need juba valmis. Teise eelisena toob Esop välja Hälli ehitamise ajal kehtinud soodsa- mad hinnad. Peale selle olid asundusametil oma töökojad ja materjalitagavarad. Veidi odavamalt sai ehitada ka tänu standardiseeritud ehitusviisile. Erinevalt Hällist

86 Linnaametnikud sooasunikeks

kasutati Lagle ehitiste puhul ka väga palju erijooniseid detailide omapäraseks kujundamiseks.

Suurekivi

Kolmas riigivanemale reserveeritud ning ohtralt omaaegses ajakirjanduses ja arhiiviallikates mainitud asunduskrunt on Suurekivi (suurus 3,441 ha). See anti presidendi korraldusel põlisele rendile tema vanemale käsundusohvitserile kolo- nelleitnant Herbert Grabbile, kellel oli mõttes rajada sinna koht, kuhu võiks elama asuda pärast sõjaväest erruminekut (TLA 82.1.1370: 203). Asunduskoht sai nime krundil paikneva looduskaitsealuse hiidrändrahnu järgi. Hooned kavandas ja ka ehitas asundusamet, rakendades hiljuti arhitektide kavandatud tüüpprojekti, mida kutsuti „majandushooneks“, mitte elumajaks (ERA.1647.1.361).19 Elumaja kavatseti püstitada hiljem.

19 Projekti on koostatud arhitekt J. Ilmas ja see on kinnitatud 30.05.38.

87 Linnaametnikud sooasunikeks

Suurekivi talu majandushoone projekt. Arh. J. Ilmas 1938. ERA 1647.1.361.

Herbert Grabbi poja Hellar Grabbi mälestustest saame ettekujutuse krundi esmastest hoonetest: …Kahekorruseline majandushoone ehitati kärgtellistest, seinad krohviti ja lub- jati valgeks. Viilkatus, millest ulatusid välja ülemise korruse aknad, tehti punastest katusekividest. Alumisel korrusel oli laut hobusele ja kahele lehmale ning karja- köök. Lauda peal oli lakk heinte jaoks ning ülemise korruse teises otsas paiknesid eluruumid köögi ja vannitoaga. …Isal tuli ehitada maja juurde viiv sõidutee ning selle ja maja ümbrus võsast puhastada. Viljapuuaeda hakkas isa rajama juba enne maja valmimist, hiljem lisandusid marjapõõsad. … Mida aga niisuguse asunduskohaga majanduslikus mõttes peale hakata?

88 Linnaametnikud sooasunikeks

Talupidamiseks oli see ju liiga väike. Eestis propageeriti tollel ajal kanakasvatust, ametis olid vastavad konsulendid, tõenäoliselt võis saada sooduslaenu. Isa haaras sellest kinni, laskis ehitada kanala, kus algul kasvatati tibudest üles 300 valge leghorni tõugu kana. Kõik käis teadmiste moodsal tasandil, nii nagu konsultant soovitas. Söödaseguks vajaminevat teravilja hakkas isa kasvatama oma maal, lupjas happelist turbamulda ja külvas otra. Kas kanakasvatus end majanduslikult ära tasus, seda ma ei tea, ja seda oligi liiga vara otsustada, sest kanala kasu- tusaeg jäi lühikeseks. … Isa viimaseks suuremaks ettevõtmiseks Suurekivil oli koha kolmest küljest ümbritsemine kuusehekiga. Selleks istutas isa krundi piiridele puukoolist ostetud mitusada väikest kuusehakatist. (Grabbi, 2008: 133–140)

89 Linnaametnikud sooasunikeks

Teistest taludest

Teiste hulgast torkas silma linna elektrijaama direktori Marksoni20 nägusa aiaga piiratud elamu keset kasesalu. Võrdlemisi suure maja ehitus oli käsil kapten Treubergil,21 käsil olid veel linnaarhitekt Johansoni, Harju maavalitsuse ehitus- inseneri Klausseni ja dr Wollmeri majad. Kõige kõrgema mäenuki otsas oli Põl- lutöökoja arhitekti (Edgar Velbri) krunt, kuid ehitamiseni ta siin ei jõudnudki ja krunt jagati ümber.

Kibuvitsa. Hoonestuselt oli eespool loetletutest silmapaistvaim linnaarhitekt Herbert Johansonile eraldatud suvituskoht ehk „nädala-lõpu elamu“. Kibuvitsa talu hoonestust peeti omas ajas nii silmapaistvaks, et 1939. aasta oktoobris Helsingis toimunud Põhjamaade elamunäitusel oli seitsme Eesti maketi hulgas ka Johansoni Õismäe asunduse talu. (Hallas 2005: 124) Ehkki see krunt oli mõnevõrra väiksem kui teistel asunikel (2,84 ha), kasvatati ka siin ühel hektaril teravilja ja sama palju köögivilja, lisaks viljapuid (ERA 1831.1.3210). Ehitamine algas siin 1937, valmis said hooned 1939. Arhitektuuriliselt oli tegemist oma aja kohta küllaltki moodsa taluhoonestusega. Ehkki üldiselt eelistati tollal tulekindlaid materjale, on Kibuvitsa talundis peamiselt puithooned (TALA 6244). Kui endise Rocca al Mare suvemõisa ja Õismäe asunduse maadel loodi 1957 talurahvaarhitektuuri muuseum,22 asus nendesse hoonetesse muuseumi kontor. Hooned hävisid 1967. aastal tulekahjus ja säilinud on vaid varemed.

Ka Tungla ja Kauna talu võttis kasutusele muuseum. Tungla talu saanud Rudolf Pahv palus maad aiapidamiseks ja elumaja ehitamiseks juba 1932. aastal ja kor- das oma taotlust 1933. Ta soovis saada kalurikohta. Taotlusele on lisatud märge, et ta teenib auto-tankide rügemendis ja teenis vabatahtlikuna Vabadussõjas! (TLA 400.1.670) Viimane on silmatorkav fakt, sest kuni 1930ndate keskpaigani oli

20 Selja talu. 21 Silmas on peetud Kauna talu hooneid. 22 Praeguse nimega Eesti Vabaõhumuuseum.

90 Linnaametnikud sooasunikeks

Kibuvitsa talu elumaja ja kõrvalhoonete projekt. Arh H. Johanson. TALA 6244.

91 Linnaametnikud sooasunikeks

Pilte Õismäelt. Vasakul: Siia kolitakse ühe riigiteenija täishällid. Majandushoone on väliselt juba valmis, „häärber“ – alles sarikate all. nende vahele tuleb triipus. Keskel: Rahvasaadik Riisna ehitab riigiehitamise vaheajal oma kodu. – Paremal: kapten Treiberg on inspireeritud kaugete sadamate arhitektuurist. – Artikkel „Mida Õismäel õiendatakse? Ärge ütelge enam: Õismäe raba. Ütelge: Õismäe.“ ajalehest Rahva Leht 05.07.1938.

Vabadussõjast osavõtt sooasunikuks kandideerimisel üleüldiselt määrav, Õismäe asundusse kandideerimisel seda küll enam tingimuseks ei seatud. 1939. aasta põllumajandusloenduse ajal (ERA 1831.1.3210) on maatüki oma- nikuks juba Toomas Pahv, eelmise poeg. Maad on talul ca 3 ha, millest 1 ha oli kartuli, loomasööda ja köögivilja all. Märkimisväärne on, et üles on loetud 150 tomatitaime (!), 71 õunapuud, 50 marjapõõsast ning vaarikad ja maasikad. Tänapäevani Eesti Vabaõhumuuseumi kasutuses olevad Tungla talu hooned on 1980. aastatel ümber ehitatud. Kauna talu hooned (elumaja koos laudaga ühe katuse all) võttis muuseum kasutusele esemehoidlana. Ilmselt tänu hoone suurusele ja kõrgusele kirjutati ajalehes selle maja kohta, et kapten Treiberg on inspireeritud kaugete sadamate arhitektuurist.23 Tegelikult sarnanes hoone suuruse poolest pigem rehemajaga, vaid väga kõrge sokkel muutis seda sarnasust ja moonutas proportsioone. Hoonel oli isegi Põhja-Eesti tüüpi rehemajale omane tagasiaste ehk räästaalune, elamu- osas oli neli tuba. Pärast Johannes Treibergi surma jäi talu tema lesele Meta-Vero- nika Treibergile. 2/3 talu maadest oli 1939. aastal teravilja all, ohtralt oli viljapuid. Praegugi kasvava kõrge kuuseheki järgi on krundi piirid siiani jälgitavad.

23 Mida Õismäel õiendatakse? Ärge ütelge enam: Õismäe raba. Ütelge: Õismäe. – Rahva Leht 05.07.1938.

92 Linnaametnikud sooasunikeks

Tungla talu elumaja 2010. aastal, kui hoone ülemisel korrusel asus veel Maa-arhitektuuri keskus. Foto: E. Lutsepp.

2001. aastal hävis hoone tulekahjus ning ehitati Heino Uuetalu projekti järgi taas üles esemehoidlana (TALA 15572). Säilitati hoone esialgne maht ning akende kujunduses lähtuti vanadest eeskujudest Algse puitmaja asemele ehitati nüüd tellishoone. Siiani on säilinud ja väga heas korras Eduard Riisnale kuulunud Viire ja Aleksander Marksonile Selja talu hooned.

Kui teedeministeeriumi avalikkude tööde osakond korraldas 1936. aastal Õismäe asunduse ülevaatust, tuvastati, et tööd olid tehtud hooletult. Sissesõidu- teed olid äärmiselt viletsas seisukorras ega võimaldanud isegi sõiduauto läbi- pääsu, rääkimata veoautodest. Kohapeal puudus öövalve ning ehitusmaterjalid vedelesid korratult ehituste ümbruses. Hoonete vundamendiaugud olid vett täis (ERA 984.1.1222). Õismäe asunduse teed võeti lõplikult vastu alles 1937. aasta septembri keskel (TLA 884.7.563: 111).

93 Linnaametnikud sooasunikeks

Katke Õismäe asunduse plaanist (1939). ERA 112.3.112.

94 Linnaametnikud sooasunikeks

1937. aasta augustis said 41 maatükist iseseisvad kinnistud (TLA 82.1.1370). 5. mail 1938 otsustas Tallinna linnavalitsuse majanduskomisjon tunnistada nelja esimesena Õismäe raba maatükkide kasutajate Herbert Johansoni (Kibuvitsa), Johannes Treibergi (Kauna), Rudolf Selge (Sooviku) ja Eduard Riismanni24 (Viire) kohustused kasutamislepingu kohaselt täidetuks ja anda nende kasutada olevad maatükid põlisele rendile (TLA 82.1.1370). See tähendas, et Johanson ja Treiberg olid maaparanduse eelplaanis ette nähtud tööd teinud, maa torutanud, kivid kõrvaldanud, kännud juurinud, maa üles kündnud ja kasvatanud 1937. aasta suvel esimese viljana segavilja. 1938. aastaks oli peale esialgse 34 krundi välja antud veel seitse, nende hulgas Hälli, Lagle ja Suurekivi talu, seitse krunti vahetas 1937–1938 omanikku. Praegu on keeruline öelda, kui mitmele krundile Õismäe rabas tegelikult hooned rajada jõuti, sest ehitus jätkus ka 1940ndatel. Mõned neist on hiljem tundmatuseni ümber ehitatud, Nõukogude okupatsioon peatas Õismäe asunduse hoonestamise aastakümneteks, sest piirkond läks sõjaväe käsutusse. Tänapäevani on alles ja suures osas esialgse välisilme säilitanud Lagle, Hälli, Suurekivi, Män- niku, Selja ja Viire.

Suure abi eest artikli jaoks materjali kogumisel ja läbitöötamisel tänan head kolleegi, Eesti Vabaõhumuuseumi pikaaegset teadurit Juta Saronit ning mälestuste eest tänaseks lahkunud puidukonservaator Lembit Kõrgendit, kes veetis lapse- põlve Õismäe asunduses.

24 Eestistatud Riisna.

95 Kasutatud allikad ja kirjandus: ERA.31.5.839 ERA.31.5.956 ERA.66.17.1805 ERA 984.1.1222 ERA.989.1.400 ERA.1112.3.112 ERA.1647.1.361 ERA 1831.1.3210 ERA.2218.1.299 ERA 2218.1.379 II TALA 6244 TALA 15572 TLA 82.1.1370 TLA 400.1.670 TLA 884.7.563

Ant, Ernst 1936. Uudismaa-asunduste areng 1930–34. – Konjunktuur nr 19. Hallas, Karin 2005. Soome-Eesti: Sajand arhitektuurisuhteid. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Grabbi, Hellar 2008. Vabariigi laps. Tartu: Ilmamaa. Kirjaniku „Lagle loss“ valmis. Ringkäik Õismäe talus, mille riigivanem kingib ühele kirjanikule. – Maa Hääl 02.07.1937. Kirjaniku talu ehitamisel. Õismäe rabas käib kibe töö. – Postimees 07.06.1936. Kirjanikutalu Õismäel valmib. – Vaba Maa 18.06.37. Linnamaade korraldamine päevakorral. Põllutööministeeriumi ettepanek linnavalitsusele. – Postimees 05.05.1934. Mida Õismäel õiendatakse? Ärge ütelge enam: Õismäe raba. Ütelge: Õismäe. – Rahva Leht 05.07.1938. Mälk, August 1976. Peale päevapööret. Mõtteid ja mälestusi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Riigivanem õhutab uudismaa harimist. – Maa Hääl 27.10.35. Tallinna rabad rahva kätte harida. – Maa Hääl 28.12.1934. Uudismaadega tööpuudust lahendama. – Päevaleht 09.06.1932.

96 From city officials to marsh settlers

From city officials to marsh settlers Õismäe settlement established outside Tallinn in the 1930s

Elo Lutsepp

In the mid-1930s, due to lack of cultivated lands and in order to meet the demand for land and create possibilities for steering the population from town to the countryside, the Ministry of Agriculture and the Settlement Board launched a campaign for settling marsh- and forestlands suitable for agricultural purposes. In spite of the vast boglands in Pärnumaa and Virumaa counties, the state reserve at the disposal of the Ministry of Agriculture was limited supposedly to only five to ten years, and therefore the government sought to initiate settlement activities also on the lands outside of state ownership. It was decided to register also the lands in the possession of local municipalities, which were situated in the vicinity of the city, i.e., in an extremely favourable position, yet, were undeveloped or yielded little if any profit at all due to lack of planning. As it was not expedient or practical to keep in municipal possession lands that were undeveloped or used to a small extent, especially in the vicinity of a city with a great number of potential landowners-tillers, the municipality conceived a project for settling the boglands outside the city limits. The first settlement wave was initiated in the summer of 1934. The settlement of Õismäe bogland was planned on the former Haabersti estate. An outline plan was devised within the emergency work programme already in 1932. By the spring of 1933 collecting drains had been dug and access roads laid out. Each one-hectare plot was provided with an individual access, in order to facilitate, if necessary, the distribution of land in smaller pieces. Three-hectare plots were considered as sufficient. When talking to the new landowners, there appeared to be different inten-

97 From city officials to marsh settlers tions as to the land use. A few of them were going to use the plot as a means of subsistence. Some planned to turn part of the land into a kitchen garden, build greenhouses and also rear cattle to some extent; there were also those who nee- ded land for fur farming (mainly the silver fox). Some of the new settlers planned to get engaged in fishing. However, the majority of the applicants were civil servants from town, who were supposed to use the plot rather as an abode or holiday spot, with part of the land under the garden and part just for the parkland. By the beginning of December 1934, most of the plots had been distributed, whereas the applicants outnumbered the plots ten times. In order to achieve a consistent appearance of the settlement, the Agricultu- ral Chamber of the Building Service elaborated different architectural designs. Fireproof materials were strongly recommended for buildings. Initially, three plots in the settlement (Hälli, Lagle and Suurekivi) were reserved for the Riigivanem (Head of State). It was due to these three plots that the settling of Õismäe bogland attracted public interest. The Riigivanem expressed strong personal interest in the work at Õismäe and frequented the future settlement to see how work progressed on the plots that he had selected. Soil cultivation on Lagle farmstead started already in 1935. Next year architect Edgar Velbri from the Building Service of the Agricultural Chamber completed the housing project for the farmstead. By June 1937 construction work had been practically finished and, by the decision of the Estonian Book Foundation, the farmstead was allocated to writer August Mälk for hereditary tenure. The second allotment out of the three was put up for a raffle among the fami- lies of civil servants, who had at least four children. It was won by Johannes Kask, junior accountant of the Building Board of the Railway Service at the Ministry of Roads. The architectural design for Hälli farmstead was ordered from the Settle- ment Board and its author was architect Erika Nõva. The third allotment reserved for the Riigivanem, which evoked a strong res- ponse in the then press and was frequently mentioned in archival sources, was Suurekivi farmstead. By the order of the Head of the State, it was allocated to his senior liaison officer, lieutenant colonel Herbert Grabbi.

98 From city officials to marsh settlers

In August 1937, forty-one allotments were registered as individual immovable properties. It is difficult to say today on how many plots in Õismäe bogland housing was actually developed, as building activities continued also in the 1940s. In some cases the architectural appearance has changed beyond recognition. The Soviet occupation discontinued the settlement activities in Õismäe bogland for decades, and the area was handed over into the possession of the military. Lagle, Hälli, Suurekivi, Männiku, Kasemetsa and Merekalju farmsteads have survived until today and also preserved their initial appearance to a great extent. Yet, land parcelling in Õismäe bogland enabled to take advantage of the unutilised land and turn it into new living places, due to which the vicinity of the city took on a more cultural appearance.

99 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest

Rasmus Kask EVMi teadur Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest

Sissejuhatus

Inventeerimisest on saanud üks peamisi ehituspärandi kohta käiva teabe kogumise meetodeid. Eelmisel aastal lõppes pärandkultuuri inventeerimine, mille käigus tähendati üles ka ehitisi, sel aastal peaks valmima Eesti XX sajandi arhitektuuri kaardistamise projekt1 ja Lahemaa Rahvuspargi rannakülade inventeerimine. Käimas on ka rehemajade inventeerimine, mida teeb Eesti Vabaõhumuuseum. Enamasti tuginetakse metodoloogiliselt inventeerimistraditsioonile, mille eelkäi- jaks võib pidada Eesti Rahva Muuseumi tehtud etnograafilisi välitöid. Põhiliste eesmärkidena nimetatakse neis töödes ülevaadet objektidest, hetkeolukorra doku- menteerimist või alusmaterjalide kogumist (väärtus)hinnangute andmiseks. Peale selle loodetakse inventeerimisel kogutud teavet kasutada alusandmetena teadus- töödes. Arvestades tehtavate tööde mahtu ja vastavaid kulutusi on vähe pööratud tähelepanu meetodile endale ja selle seostele teoreetilise raamistikuga. Selles töös püüan analüüsida nüüdisaegse inventeerimise kitsaskohti, jättes kõrvale meetodi võimalused hoonete (miljöö)väärtuse määratlemisel ning ajaloolise dokumentat- siooni kogumisel. Artikkel tugineb Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööle (Kask 2011) ning rehemajade andmekoguga töötades saadud isiklikele kogemustele. Arhitektuuri inventeerimine tähendab üldjuhul ulatuslike küsitlusankeetide täitmist, põhiplaanide joonistamist ja fotografeerimist. Teaduslikus plaanis on meetodi eesmärk saada kindlatele kriteeriumitele vastav andmehulk, et vastata mõnele konkreetsemale – praegusel juhul etnograafilisele – küsimusele. Täpse- malt defineeriksin inventeerimismeetodi järgmiselt: mingi nähtuse juurde kuuluvate objektide kirjeldamine esindusliku valimi ulatuses, kindlaksmääratud tunnuste põhjal ning kokkulepitud korra järgi. „Nähtuse“ all pean silmas selgelt sõnastatud objektiliiki (nt „rehemajad“, „Karula rahvuspargi ehitised“) või ideed (nt „ehitus- pärand“, „rahvakultuur“), mille kohta andmete saamiseks meetodit rakendatakse. Esinduslik valim tähendab objektide valimise kriteeriumit ning vajaliku hulga määratlemist. Kindlaksmääratud tunnusteks on objekti kohta esitatavad küsimu- sed ehk vaatluse alla tulevad andmeväljad, sh ka põhiplaani ning fotode nõue.

1 http://register.muinas.ee/?menuID=architecture (viimati vaadatud 10.02.2012).

102 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest

Protokolli all mõtlen täitmisjuhendit, mis ühtlustab inventeerijate tehtavat tööd ja vähendab võimalust andmelahtreid vääriti mõista. Iga meetod on teaduses ainult spetsiifiliste eelduste ja ootuste piires toimiv töövahend, millele annab sisu ja tähenduse alles konkreetne rakenduskontekst. Teisipidi öeldes: ühtki fakti ei saa lahutada selle hankimiseks kasutatavast meetodist ega teoreetilisest raamist, mille pinnalt on andmed tähendusrikkad. Ikka ja jälle kiputakse aga koguma andmeid kogumise enda pärast ning meetodi rakendamise algne kontekst läheb kaotsi. Selleks et hinnata andmete kasutuspotentsiaali, tuleb kõigepealt küsida, millise teoreetilise raamistiku juurde see kuulub ning kui hästi valitud meetod sellesse sobitub. Artikli esimeses pooles vaatlen ühte seesugust seoseahelat Eesti taluarhitektuuri uurimises umbes 1920.–1980. aastatel domineerinud etnograafilise lähenemise ja inventeerimismeetodi vahel. Seejärel käsitlen lähemalt paari varasemat inventeerimist (sh käimasolevat rehemajade inventeerimist) ning toon esile mõned probleemid, mis puudutavad teaduslike eesmärkide ja kogutavate andmete omavahelist sidusust.

Etnograafia e rahvateaduse teoreetiline raamistik

Kuigi rahvateaduse kujunemisel on pikk eellugu, võib üheks siinseks oluliseks verstapostiks pidada soome etnograafi Ilmari Mannineni asumist Eesti Rahva Muuseumi direktori kohale 1922. aastal (Nõmmela 2009). Uus juhataja tõi kaasa uue teadusliku lähenemise rahvakultuurile, mis avaldas mõju nii kogude süste- matiseerimisele kui ka lisaandmete hankimisele, andes muuseumitööle tugevama etnograafilise aluse. Rahvateaduse põhilised eesmärgid postuleeris Manninen oma esimesel avalikul loengul järgmiselt. 1. Ühtlase, võimalikult terve kirjeldava esituse loomine Eesti asjalisest vanavarast. 2. Tüpoloogiliste tunnismärkide määramine ja tüübi arenemise jälgimine tähtsaimais rühmis. 3. Tähtsamate asjade ja tüübiliste teisendite maateaduslise levimise määramine Eestis ning etnograafiliste kultuuri-piirkondade kindlakstegemine.

103 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest

4. Sugulussidemete määramine Eesti ning naaberrahvaste asjalise vanavara vahel. (Manninen 1924: 531–532)

Kuigi oma esinemises ei määratlenud ta „rahvakultuuri“ mõistet ega selgitanud täpsemalt tüpoloogiliste tunnismärkide määramise viisi, on selle ja arvu- kate hilisemate artiklite põhjal võimalik tuletada üldine teoreetiline alus, millele tuginedes rahvateadus oma uurimisküsimusi sõnastas ning neile vastuseid otsis (Kask 2011: 7–11). Oluliseks lähtekohaks rahvateaduses on esemelise ainese tähtsus – kultuuri substantsiks on rahvateaduse mõistes asjad, mille vormidest, materjalidest ja kasu- tuslaadist on võimalik tuletada rahvuslik eripära. Kui kultuur on rahvarõivaste, taluarhitektuuri ja murdesõnade kogusumma, siis iga üksiku objekti juures tuleb ära tunda vormid ja materjalid, mille alusel nende kultuurilist kuuluvust mõista. Etnograafiline teadmine algab üksikobjekti kirjeldamisest, mille käigus märgitakse ära teatavad rahvateaduslikud tunnused. Hoonete puhul on nendeks „tunnismär- kideks“ tavaliselt olnud ehitusmaterjalid, ehitustehnikad (nt ristpalkhoonete puhul seosnurgatüübid, puitmaterjali töötlemise viisid jm), arhitektuursed vormid (nt katusetüüp, ruumijaotus), funktsioonid jne. Ühtlasi kogutakse teavet objekti ehitusaja ning asupaiga kohta. Etnograafiliste tunnuste alusel liigitatakse üksikesemed üldisematesse kategooriatesse ehk esemetüüpidesse, mis on omakorda seotud nii ajaliste kui ka geograafiliste andmetega. Peale selle kogutakse üksikobjek- tide juures kaasteavet (nt miks ehitatakse katuseid õlgedest või laastudest), mis võimaldab selgitada tüübikujunemise põhjusseoseid. Ühel ja samal ajal teatava levilaga sarnaseid etnograafilisi tunnuseid liigitatakse kultuuripiirkondadeks, mis aja jooksul muutuvad e arenevad ning üksteist mõjutavad. Laiemas plaanis on rahvateaduse eesmärk sõnastada üldkehtivaid printsiipe, mille järgi sel moel mää- ratletud kultuuride muutused aset leiavad ja vastasmõjud toimivad, ning nende seaduspärade abil omakorda selgitada konkreetseid üksiknähtusi. Eelneva kokkuvõtte illustreerimiseks toon näiteid rehemajade rahvateaduslikust uurimisloost. Selle ehitisetüübi etnograafiliseks tunnuseks on peetud kindlat ruumijaotust – ühe katuse alla paigutatud kambrid, multifunktsionaalne rehetuba

104 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest ja vastandväravatega rehealune. Lähtudes etnograafia teoreetilistest alustest, on üldisteks ja olulisteks küsimusteks olnud rehemajade areng ja päritolu – kas tegemist on eestlastele ainuomase ja kohalikes oludes tekkinud hoonetüübiga või laenuga mõnest teisest kultuuriruumist ning kuidas seletada just sellist laadi ehitise kujunemist? Huvitava arutelu erinevate hüpoteeside üle ning oma versiooni pakub välja Gustav Ränk oma etnograafilises uurimuses „Saaremaa taluehitised“ (1939). Heites kõrvale Mannineni pakutud võimalikud idapoolsete kultuuride mõjud ning ka hiljem pooldajaid leidnud nn vaesumisteooria, mille järgi on rehemajad (kokku ehitatud rehe- ja eluruumid) kujunenud vaesuse tõttu, järeldab ta, et tegemist on pika aja jooksul algsest ühekojalisest suitsutarest kujunenud, kohalike oludega kõige paremini sobituva ehitisega. Ammendavast vastusest on ehk tähtsam see, et hoolimata eelmainitud hüpoteeside tõendamise keerukusest on rahvateaduse

Rehemajade tüpoloogia ruumijaotus põhjal – a) Põhja-Eesti rehemaja b) Lääne-Eesti rehemaja c) Lõuna-Eesti rehemaja. Ruumid vasakult paremale liikudes kõikidel joonistel samad: rehealune, rehetuba ja kambrid. Skeemid: Joosep Metslang.

105 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest seisukohast igal esemevormil oma kujunemislugu koos põhjusliku seletusega, mille tõendamine õigustab ja nõuab kindlat laadi andmete – etnograafiliste kirjelduste – kogumist. Peale rehemajade arengu vajab selgitust erinevate tunnuste suur hulk ja varieeruvus, mis üldistatuna arvatakse tulenevat kultuuriareaalide iseärasustest. Kaheks peamiseks ja laiemat tunnustust leidnud kategooriaks peetakse Põhja- ja Lõuna-Eesti tüüpi rehemaju. Vahe seisneb rehetoa laiuses rehealuse suhtes: Põhja-Eesti tüüpi rehemajade rehetoad on rehealusest kitsamad, moodustades kummalegi küljele kas lisatubasid või ulualuseid, samas kui Lõuna-Eesti tüüpi rehemajades on rehetoad rehealustega ühelaiused. Seega on kõnealuseks etnograafiliseks tunnuseks põhiplaanilt loetav ruumide jaotus ning nende mõõtmed. Karl Tihase on eraldi kirjeldanud ka Lääne-Eesti tüüpi rehielamut, mida eristab Põhja-Eesti tüübist ühe rehetoa vaheseina puudumine, mille tulemusena moodustub nö. liigtuba (Tihase 2007: 127–143). Põhjaliku statistilise analüüsi rehemajade põhiplaanide geograafilisest levikust Eestis on koostanud etnograaf, endine Eesti Rahva Muuseumi direktor Aleksei Peterson (Peterson 1967). Kasutades 1959–1963 ulatuslike välitööde käigus ja varem kogutud andmeid rohkem kui 2000 hoone kohta, pakub ta eritüübina välja Ida-Eesti (Viru-, Tartu- ja Võrumaa) liigtubadeta rehemajad, mis vastanduvad Tihase Lääne-Eesti tüübile, mida leidub ka Lääne- maast kaugemal: Ei ole õige väita, nagu oleks liigtuba eriti levinud Saaremaal ja Muhus. [Joo- niste] järgi tehti liigtube rohkesti Läänemaal, nagu Lääne-Eesti rannikukihelkon- dades üldse, ning ka mujal mandril, eeskätt Kesk- ja Põhja-Eestis. Sellepärast ei saagi täielikult nõustuda K. Tihasega, kes peab kõnesolevat ehitustehnilist nähtust eeskätt ainult Lääne-Eestile omaseks. Samuti ei luba materjal kinnitada oletust, nagu oleks liigtuba tekkinud Saaremaal. (Peterson 1967: 33)

Veelgi üksikasjalikuma rehemajade tüpoloogia on välja pakkunud Gustav Ränk, eristades Kesk- ja Ida-Saaremaad Lääne-Saaremaast ning jagades selle kaheks alarühmaks: Edela- ja Loode-Saaremaaks. Peale ruumijaotuse on tema tüüpide oluline tunnus ka reheahju asend: kas rehetoa suhtes piki või põiki (Ränk

106 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest

1939: 108–162). Peatumata pikemalt Ränga tüpoloogial, võib kokkuvõttes öelda, et etnograafias on üldistuste tegemiseks hoone liike ja nende alamliike määrates oluline teada, milliseid rehemaju ühes või teises piirkonnas leidub, ning saada võimalikult ulatuslikku teavet, et esinemissageduse hinnangul („tüüpilisus“) oleks empiiriliselt tugev alus. Neile ja teistele etnograafias tähtsatele küsimustele vas- tamiseks on aga vaja kindlatele tingimustele vastavaid andmeid, mille keskmes on hoone visuaalsed tunnused.

Etnograafia metodoloogia kujunemine

Esmane etnograafiline andmete hankimise meetod on olnud küsitluskavade alusel tehtud välitööd, mis olid algselt mõeldud juhendiks ERMi poolt kogumistöödele läkitatud stipendiaatidele ning hiljem levitatud ka korrespondentide võrgu kaudu: Kõiki tollaseid teaduslikke tingimusi arvestavate kirjelduste regulaarset koos- tamist alustati siiski alles Mannineni eestvedamisel. Tema koostas ka esimesed etnograafilised küsimuskavad, mille abil stipendiaat sai rahva hulgas andmeid koguda (I „Rahvariided“ 1923, II „Ehitused“ 1924, III „Mõnede etnograafiliste nähtuste maateaduslik levimine“ 1925; viimased kavad võisid arvatavasti juba enne trükkiminekut mitu aastat valmis olla, sest stipendiaate väidetakse olevat nende järgi töötanud). Manninen kirjutab: „Etnograafiline kirjeldamine, mida sel aastal [st 1923] sihikindlalt alatakse puudutab rahvakultuuri eri külgi: vanu ehitusi, rahvariideid, naiste ja meeste käsitöid, söögimajandust, eluülespidamisviisid, kombeid. See töö aga ei lase ennast lihtsalt teha, nagu asjade korjamine. Peale selle, et nõutakse oskust rahvaga ümber käimises, on vaja eelteateid küsimuste, järelpärimiste tegemiseks. Neid raskusi on katsutud kõrvaldada väljatöötades stipendiaatidele üksikasjalised küsimuskavad eri alade kohta. Peale selle antakse üldist juhatust, kuidas tööga edasi saada. (Nõmmela 2009: 121)

Jätkates rehemajade näitega, on siinkohal tähtsaim Rahvateaduslik küsitluskava nr 2 „Ehitused“ (1924), mis puudutab nii taluõue, rehemaja kui ka kõrvalhooneid: kokku 87 küsimust. Konkreetsed punktid käsitlevad talu ja eluhoone asukohava-

107 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest likut, ehitusmaterjalide ja hooneosade nimetusi, ruumide kasutust, ehitustavasid, hoonetega seotud kombeid jne. Selles küsimuskavas paika pandud huvisuunad on suurel määral mõjutanud edasist taluarhitektuuri uurimist. Nagu Manninen tekstist selgub, peab välitööline olema põhjalikult instrueeritud, et tema kogutud andmeid usaldusväärseks pidada. Siiski tuleb etnograafilisi arhiive lugedes tõdeda, et eelnimetatud küsitluskava järginud stipendiaadid võtsid seda pigem suunava juhisena, kui püüdsid igale punktile ammendavaid vastuseid leida, mistõttu pole iga objekti kohta täpselt ühepalju teavet. See asjaolu raskendab edasisi analüüse. Hoolimata aastatega kasvanud stipendiaatide arvust jäi kogutud materjalist laiemate üldistuste tegemiseks väheks, sest leidus piirkondi, mida polnud veel jõutud läbi uurida, ent samal ajal oli saartel käidud liigagi mitu korda (Viires 1960). Arvukad põhjalikud kirjeldused ei andnud piisavat alust tugevateks üldistusteks. Nagu mainitud, korraldati 1959–63 Aleksei Petersoni juhatusel mahukad välitööd, mille käigus joonestati üles suurel hulgal rehemaju. Rehemajade põhiplaanid moodustavad olulise osa etnograafilistest andmetest, ent lisateavet on nende kohta kogutud vähe ning analüüsides kaldutakse kasutama just neid etnograafilisi tunnuseid, mida on võimalik edasi anda joonistel ja piltidel (Peterson 1967). Peale välitööde hakati juba 1930. aastatest alates koguma teavet ka korrespondentide võrgu kaudu. Aastate jooksul muutusid küsitluslehed täislauselistest küsimustest üha konkreetsemateks valikvastuste või numbrilahtritega ankeetideks, mis saadeti laiali korrespondentidele ning mõnikord ka koolidesse (nt KV 131 „Mõned küsimused rehielamust“, 1973). Seesugune meetod võimaldas saada väga palju vastuseid Eestimaa eri paikadest ning seeläbi saada ülevaadet konkreetsete tunnuste levikust. Samas ei katnud ka korrespondentide võrk kogu maad täielikult, laekunud vastuste kvaliteet oli kõikuv ning ammendavate vastuste andmiseks ei olnud piisavalt teavet. Minu arvates oli inventeerimismeetodi kasutuselevõtt kogumispraktikas üha kasvava andmevajaduse juures äärmiselt loogiline samm. Standardiseeritud pro- tokoll kiirendab tööprotsessi ning tagab korratavuse, st võimaldab eri aegadel või eri inimeste tehtud inventeerimise tulemusi hõlpsamini võrrelda. Kui näiteks etno- graafilisse arhiivi kogutud kirjelduste või korrespondentidelt saadud vastuste kva-

108 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest liteet ja kirjapilt varieeruvad üpriski laiades piirides, siis konkreetse- mate andmelahtritega inventeeri- mised on oma esitluslaadilt selge- mad ja ühtlasemad. Laiaulatuslike ja analoogses vormingus esitatud küsitluste põhjal saab vaadeldavate nähtuste kohta hõlpsamini teha sta- tistiliselt pädevaid üldistusi. Etnograafia absurdimaiguliseks ideaaliks võib pidada kõigi olemas- olevate ja olnud hoonete kirjelduste analüüsi, millele inventeerimine on oma haardelt vaieldamatult lähe- mal kui ükski varasem meetod. Samas seab inventeerimine ka pii- ranguid: suurema töömahu tõttu Näide Rahvateaduslikule küsimuskavale II „Ehitised“ saadud korrespondentvastuse jagub vähem tähelepanu igale lakoonilisusest (KV 40: 373). üksikule objektile, mistõttu standardiseeritud ankeetidesse ei jõua sageli inventeerijate endi tähelepanekud ega kontekstuaalne informatsioon iga objekti kujunemisloo ning üksikute arhitektuur- sete vormide igapäevase kasutuse kohta või on neid seal minimaalselt. Ühtlasi on andmelahtrid eelnevalt paika pandud ning vastused ühtluse ja kiiruse huvides võimalikult lühikesed, seega võib küsitlusvormi tõttu samuti osa relevantsest tea- best kaotsi minna. Samas ei tohiks ära unustada, et juba kogutud konkreetseid andmeid ei saa lahutada kogumismeetodist või vähemalt tuleks selle aspektiga uute teaduskasutuste juures arvestada. Ükski kogutud fakt ei ole tõene teadmine iseeneses, vaid ainult seoses eelduste ja piiridega, mille seavad teoreetiline raamistik ning metoodika.

109 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest

Inventeerimismeetodi kriitika

Põhjalikuma ülevaate maa-arhitektuuri inventeerimistest on koostanud Riin Ala- talu. Peatun siinkohal ainult mõnel näitel, et selgitada eelnevaid väiteid ja luua kontekst probleemidest rääkimiseks. Üks esimesi täismõõdulisi inventeerimisi oli Lahemaa Rahvuspargi rajamise aegu aastail 1972–74 arhitekt Fredi Tompsi ja 1973–77 etnograaf Jüri Linnuse juhtimisel piirkonna hoonete kaardistamine külade kaupa. Kokku inventeeriti 1913 talu ning kuigi lõplikku aruannet ei koostatud, kasutatakse neid andmeid igapäevases planeeringute menetlemises (Alatalu 2007: 43). Kuigi kasutusel oli kaks veidi erinevat ankeeti – näiteks hilisemas on põhjalikumad küsimused ka ülestähendatud etnograafiliste esemete kohta –, on üldjoontes otsitud vastuseid samasugustele küsimustele. Peale üldandmete, nagu asukoht, praegune omanik, ehitusaeg ja -projekt, on suurt rõhku pandud taluõuele ja seda piiravale maastikule (Alatalu 2007: 192–193). Pikemat konstruktsioonide kirjeldust näeb ette ainult Fredi Tompsi küsitluskava 15. punkt „Konstruktsioonide kirjeldus ja hinnang (alusmüürid, seinad, laed, katus, põrandad, uksed, aknad, kolded): materjal, kirjeldus, säilivus“. Peale selle on mõlemas ankeedis ette nähtud kõigi hoonete põhiplaani ja õueplaani joonis, kuhu oleks kantud ka puud ja põõ- sad ning märgitud nende liigid ja fotod nii hoonetest kui ka detailidest. Üldjoontes on eesmärgiks olnud luua süstemaatiline andmestik piirkonna hoonestusest, mis annaks ülevaate tulevase rahvuspargi piiresse jäävast ehituspärandist. Ankeedi küsimused puudutavad valdavalt varem käsitletud etnograafilisi tunnuseid, mis näitab selget järjepidevust varasema uurimisraamistiku ja konkreetse meetodi vahel. Seega võiks neid andmeid kasutada ka rahvateaduslike hüpoteeside kont- rollimisel või uute tüpoloogiate loomisel. Kahjuks ei ole Lahemaa Rahvuspargi hoonete inventuur sellist rakendust leidnud, kuid kindlasti on see saanud suu- nanäitajaks edasistele töödele. Samas on etnograafia teoreetilisest raamistikust meetodi kaudu omaks võetud eeldused (nt kultuuri materiaalne esinemine) ühtlasi kogutud andmete rakendamise piiriks. Setomaa traditsioonilise hoonestuse katseinventuur 2005–2006 on hea näide inventeerimismetoodika rakendamisest ning sellega kaasnevatest probleemidest (Raudoja 2007).

110 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest

Töö eesmärgid olid sõnastatud järgnevalt: 1) seto arhitektuuri uurimiseks vajaliku välitööde metoodika ja andmebaasi koostamine; 2) andmebaasi ja informatsiooniallika koostamine, mis põhineb välitööde andmetel ja mida saab kasutada nõuandvate ja kaitset tagavate otsuste langetamisel; 3) uuringu põhjal esitada Setomaa traditsioonilise hoonestuse põhikarakte- ristikud (näiteks ehitusmaterjal ja selle parameetrid; erinevate hoonetüü- pide mõõtmed ja eripärad) ning anda hoonetele ja uuritud talukomplek- sidele säilivushinnang; 4) võimalusel tuua välitööde põhjal välja etnograafilised hoonete, külade ja piirkondade tüübid (Raudoja 2007: 6).

Välitööleht koosnes 50 küsimusest, mille vastused peaksid sisaldama talu asukoha üldandmeid, kompleksi ja üksikute hoonete säilivuse hinnanguid ning hulgaliselt ehitustunnuseid: „11. Seina puuliik“, „12. Seinte kõrgus“, „15. Keskmine seinapalgi läbimõõt“, „17. Nurgapähiku pikkus“, „23. Keskmine vara laius“, „25. Katuse nurk“, „31. Roovituse kinnitamise viis“, 37. Põrandatalade arv ..... ja samm“, „42. Laetala läbimõõt“ jne. Peale arvmõõtmete on kasutatud ka valikvastustega küsimusi, nt „20. Seinapalgid on / * tahumata / * tahutud mõlemalt poolt / * tahutu ainult ühest küljest / * tahutud osaliselt / * muu“. Varasemate etnograafiliste kirjeldustega võrreldes on tunduvalt rohkem pööratud tähelepanu konstruktsioo- nidele ning täpsemalt nende mõõtmetele. Piirdudes kirjeldustes suuresti nende arvmõõtmetega, millele varem on tähelepanu pööratud ainult jooniste juures ja milles pole etnograafilises traditsioonis nähtud eesmärki omaette, tuleb koos auto- riga tõdeda, et „võrdleva materjali kasutamine [on] raskendatud“ (Raudoja 2007: 35). Näiteks pole pähiku pikkust ega laetalade läbimõõtu varem süstemaatilist üles tähendatud. Põhjuseks võib olla teadlaste püüd leida seletusi mitmesugus- tele rahvateaduses olulistele nähtustele ja nende kujunemisele, mistõttu nende fookus oli suunatud hoopis teistele, etnograafiliste tunnustega omadustele. Kui rehetoa suurust sai vähemalt teoreetiliselt siduda talu juurde kuulunud põllumaa

111 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest pindala või iga-aastase viljasaagi hulgaga (Peterson 1975), siis pähiku pikkusele on vastet leida juba palju keerulisem. Kogutavate andmete sidusus teoreetilise raamistikuga on nõrk, sest puudub üldisem küsimus, millele kogutud andmetega vastuseid otsitaks. Töös esitatud graafikud ja keskmised tulemused jäävad sageli lihtsalt arvudeks ilma selgema põhjenduseta. Andmekategooriate valikute kohta on Raudoja öelnud järgmist: Ankeedis pöörati peamiselt tähelepanu hoonete välisele poolele, jättes kõrvale sisustuse (sh. küttekolded) ja kommunikatiivsed lahendused (elekter, vesi jms.). Andmete lihtsamaks töötlemiseks kasutati võimalikult palju arvuliste näitajate hankimist ja ankeedis võimalike kirjete seest õige variandi valimist (nt. nurgatapi tegemise viisil on kaks varianti, milledest tuleb valida sobiv). Antud lahendust saab pidada edukaks. Vilumuse saavutades ja teemat hallates on võimalik kiiresti ja kvaliteetselt saada vajalikud andmed. (Raudoja 2007: 26; rõhutus R. K.).

Seega võib väita, et kõik Setomaa traditsioonilise hoonestuse katseinventuuris vaadeldavad elemendid ei tulene otseselt rahvateaduslikust uurimishuvist ega ka mõnest muust teaduslikust või teoreetilisest lähtekohast, vaid – vähemalt osaliselt – analüüsivahendite tehnilistest võimalustest. Näiteks võimaldab arvutiprogramm MS Access sisestada valikvastuseid, mis vähendavad andmesisestusele kulu- vat aega ning aitavad märgatavalt lihtsustada andmete ühtlustamist – peamiselt vähendades kirjavigadest tulenevate eksimuste võimalust. Kui korrespondentide küsitluslehtede puhul võib oletada, et valikvastuste vorm tulenes uurijate soovist saada informantidelt selgemaid vastuseid mingite etnograafiliste nähtuste leviku kohta, siis siin ei ole küsimuste vormi valikule selget põhjendust, kui kõrvale jätta andmete ühtsus ja kogumise lihtsustamine. Andmete kogumist õigustava ja selgi- tava teoreetilise raamistiku puududes mõjuvad tehnilistest võimalustest lähtuvad andmeväljad suvalisena, kindlad valikvastused determineerivad ja kitsendavad tunduvalt kogutavaid andmeid ning vähendavad nende kasutuspotentsiaali. Metoodilises perspektiivis on tegemist korrektse inventuuriga, kuid laiemas plaanis puuduvad konkreetsed hüpoteesid, millele andmete kogumise ja analüüsiga vastuseid otsitaks.

112 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest

Rehemajade inventeerimise ning vastava andmekogu2 koostamisega tehti algust juba 2006. aastal. Tegemist on ühe olulise osaga maa-arhitektuuri ja maastike programmi3 tegevuskavast, mis näeb ette maaehituspärandi järkjärgulist inventeerimist ja koondamist ühtsesse andmekogusse. Rehemajade inventeerimine näeb ette talukompleksi ja rehemaja plaani visandamist, ehitiste fotografeerimist, kõrvalhoonete põgusat ning rehemaja põhjalikku kirjeldamist.4 Hoonete juures vaadeldavad aspektid järgivad suures osas etnograafilist traditsiooni: talu ajalugu, rehemaja põhilised konstruktsioonid jne. Oluliseks täienduseks on ehituskonstruktsioonide seisukorra hinnang, mis võimaldab edaspidi hinnata majade tehnilist olukorda. Eelvalikutega vastusevariantide asemel on eelistatud pikki kirjeldusi võimaldavaid andmevälju. Ühelt poolt tagab selline avatud lähenemine võimaluse anda põhjalikumaid ülevaateid, kuid teiselt poolt on saadavad andmed tervikuna ebaühtlasemad. Algselt hoiti andmeid iga talukompleksi kohta eraldi MS Exceli failina. Andmebaasi arendamise käigus 2009. aastal tekkis vajadus töötada välja veebipõhine rakendus, mis omakorda ajendas põhjalikumalt analüüsima senist olukorda ning edasisi vajadusi. Esiteks tekkisid küsimused andmeväljade valiku ja sisu kohta: kas kogutav teave on üldse vajalik ja kui, siis millisel kujul; kas mõni küsimuslahter on üleliigne; millised on potentsiaalsed kasutajad, kas kogutavate andmete valik ja sisu vastavad nende ootustele jne. Hoolimata konstruktsioonide ülevaatlikust kirjeldusest ei ole ankeete luues silmas peetud ühtegi konkreetset uurimisküsimust, millele kogutavad andmed peaksid vastuse andma, ega ka isikut, kes seda kasutama hakkab. Tuginedes andmebaasi koostamisel valdavalt etnograafilistele küsitlus- kavadele, on küll tagatud võrreldavus eelnevate materjalidega, kuid seda ainult vormiliselt. See tähendab, et kogutakse küll pealtnäha ühesugust teavet, kuid võrreldes näiteks etnograafiliste arhiividega ei otsita nende andmetega vastuseid küsimustele hoonetüüpide ega katuse kattematerjali leviku kohta. Seepärast puudub selge teoreetiline pinnas, mille põhjal saaks argumenteerida, kas ühe

2 register.muinas.ee/?menuID=rehemaja (viimati vaadatud 28.01.2012). 3 Kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava „Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine“. 4 http://register.muinas.ee/?menuID=rehemaja (viimati vaadatud 10.02.12). Avalikus vaates pole kõik hoonete puhul kirjeldatud andmeväljad nähtavad.

113 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest andmevälja lisamine või ärajätmine andmebaasist on vajalik või mitte. Kas „Katuse“ juures tuleb kirjeldada ka kandekonstruktsioone, mida etnograafilistes kirjeldustes on tehtud suhteliselt vähe? Kas lahtris „Korstnad“ peaks peale ehitusmaterjalide kirjeldama ka pitsi kuju? Andmekogu veebirakendust luues on silmas peetud võimalikult mitmekesist kasutust – võimalusi eksportida andmeid MS Exceli for- maati, mitmesuguste otsingute tegemist, sidumist maa-ameti kaardirakendusega jne. Kokkuvõttes tuleb praeguses olukorras otsustada muudel alustel – töömaht, pärandikaitse seisukohast vajaliku teabe kogumine, tehnilise lahenduse kasutus- mugavus, andmete ühtsus ja ühildatavust teiste analoogsete andmebaasidega –, aga mitte teadustööd silmas pidades. Teine suur probleem on rahvateaduse teoreetilise raamistiku kaudne kopeeri- mine inventeerimismeetodi kasutamisel. Täpsemalt öeldes kannavad rehemajade andmekogu tervikuna ning seal sisalduvad üksikud andmed väga spetsiifilist arusaama sellest, mis hoonete juures on kirjeldamisväärilist, ning tuginevad neis hinnanguis etnograafiale. Mujal maailmas on rahvakultuuri uurimisel hakatud materialistlikust kultuurikäsitlusest loobuma juba 1960. aastatel (Stoklund 2003). Põhilise traditsioonilise rahvateaduse vastu suunatud kriitika võib üldistades kokku võtta järgnevalt: rahvakultuuri olemust ei saa tuletada pelgalt esemete vormianalüüsi põhjal, vaid vaadelda tuleks asjade igapäevast kasutust, haaratust tähendusloomesse, sotsialiseerivaid funktsioone jne (Blier 2010). Nüüdisaegse kultuuriteooria seisukohast ei ole kultuur pelgalt kõikide loodud esemete ja vormide summa, vaid tähendusloomet raamistavate arusaamade kogum. Seega ei ole teadmine, millisest materjalist ja millise kujuga üks objekt on, kaugeltki piisav mõistmaks eseme loomise ja kasutusega seotud kultuuriprotsesse. Kogudes andmeid ainult hoonete väljanägemise, vormide, materjalide ja ehitusajaloo kohta, rõhutame oma inventeerimistega endiselt väga kitsast materialistlikku arusaama kultuurist ja ehitistest. Utreeritult võiks öelda, et enamik nüüdisaegsetest teoreetilistest lähenemistest ei leiaks praegusest rehemajade andmebaasis olevast infost muud kasulikku peale aadressiraamatu, mille järgi hakata planeerima uusi välitöid tänapäeva uurimusteks vajalike andmete hankimiseks. Argumendiks, millega teaduslikus plaanis õigustada (talu)arhitektuuri inven-

114 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest teerimist, jääb tulevaste põlvede huvi ning päästekogumine andmete lõpliku hävinemise eest. Kui rehemaju praegu ei kirjeldataks, siis mõnekümne aasta pärast pole võib-olla enam midagi kirjeldada. Emotsionaalselt arusaadav väide on aga praktilisema poole pealt mitmel põhjusel küsitav. Tulevikuperspektiive tuleb küll arvesse võtta, kuid nendega ei saa inventeerimisvajadust õigustada, sest homseid vajadusi ei saa adekvaatselt hinnata. Kas keegi tulevikus üldse huvitub rehemajade katuste kattematerjalidest või vormist ning millist laadi andmed võiksid tähtsaks osutuda, ei oska praegu keegi öelda. „Igaks juhuks“ andmete kogumine ei ole veenev argument, sest kogu teavet kõigi hoonete kohta ei ole võimalik kirja panna. Alati tuleb teha valikuid andmete mahu ja kirjeldavate aspektide piiritlemiseks. Ilma konkreetsete teoreetiliste eesmärkide ja põhimõteteta saab andmebaasi kuhjata ainult varasematele analoogidele tuginevaid andmeid, mis mõjuvad juhuslikuna ja leiavad sellisena ka kasutust. On üldteada, et uurijad on leidnud tähtsat ja huvitavat teavet ka statistilistest loendustest, arhiiviallikatest ja paljudest muudest kohtadest, mille algne eesmärk polnud otsida vastuseid rahva- teaduslikele küsimustele. Samas ei saa see argument olla õigustuseks kõiksuguse teabe valimatule kogumisele ega ühe või teise dokumenteerimisviisi eelistamisele. Olen seisukohal, et ajaloolistel dokumentidel on tagantjärele vaadates väga suur väärtus, kuid me ei saa teha inventuuri lihtsalt lootes, et neis leiduvad mõne teadusdistsipliini seisukohast olulised andmed. Võiksime „dokumenteerimiseks“ nimetada ka projekti, mille käigus kõigist Eestimaa rehemajadest tehtaks üksainus pilt. Milleks siis võtta ette ressursimahukat ning aeganõudvat inventeerimist? Kokkuvõttes leian, et seniste inventeerimiste käigus on esile tulnud korduma kippuvaid probleeme ning puudub nüüdisaegne teaduslik raamistik, mille teoreetilised lähenemised vajaksid otseselt inventeerimise teel saadavaid andmeid. Kuigi ka rehemajade andmekogu on leidnud kasutust lähteallikana ehitusfüüsika- uuringutele, saaks selles sisalduvat infot ennast allutada ainult etnograafilisele analüüsile. Näib, et (talu)arhitektuuri inventeerimise puhul on tegemist teatava vormilise inertsiga teadusmaastikul – ühel hetkel kindlas kontekstis välja kujunenud meetodit rakendatakse väikestes variatsioonides näiliselt samadel eesmärkidel väliselt sarnastele objektidele. Tulemuseks on aga triviaalsed analüüsid, suured

115 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest hulgad kasutuseta jäävaid ühekülgseid andmeid ning paigalseis arhitektuuri- teoreetilises mõtteviisis. Probleem ei seisne mitte inventeerimismeetodis endas, vaid esiteks selle vahendi seotuses konkreetsete teoreetiliste eeldustega, mis seab omakorda rakenduslikud piirid, ning teiseks sagedases pinnapealses kasutuses, kus andmete kogumine ise on tähtsam kui nende sisu. Kuigi siinkohal vaatluse alt välja jäetud eesmärkide (dokumenteerimine, ülevaate saamine, praktiliste nõuannete andmine jne) nimel võiks inventeerimisi ka edaspidi teha, tasuks kindlasti vältida inventeerimist iga hinna eest. Tuleks kaaluda, kas lihtne küsitlus ei annaks piisavalt või isegi rohkem vajalikku teavet rehemajade omanike soovidest ja ootustest võrreldes kõigi hoonete põhjaliku ülestähendamisega.

116 Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest

Kasutatud allikad ja kirjandus Arhiiviallikad Eesti Rahva Muuseum. Korrsepondentide vastuste arhiiv 40 Eesti Rahva Muuseum. Korrespondentide vastuste arhiiv 131

Kirjandus

Alatalu, R. 2007. Eesti taluarhitektuur kui rahvuspärand. Rahvusliku taluarhitektuuri kestmine ja kaitse arengukava „Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoid“ valguses. Eesti Kunstiakadeemia, Restaureerimisteaduskond: magistritöö. Blier, S. P. 2010. Vernacular architecture. – Handbook of Material Culture. Ed. By Tilley, C., Keane, W., Küchler, S., Rowlands, M., Spyer, P., lk 230–253. Los Angeles; London; New Delhi; Singapore; Washington DC: Sage Publication. Kask, R. 2011. Eesti talurahvaarhitektuuri uurimise alused ja metodoloogia rehemajade näitel: ajalugu ja perspektiivid. Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut, Kultuuriteooria osakond: magistritöö. Manninen, I. 1924. Etnograafia tegevuspiiridest ja sihtidest Eestis. – Eesti Kirjandus nr 12, lk 527–537. Nõmmela, M. 2009. Rahvamuuseum rahvusriigis. Eesti Rahva Muuseum 1920–1940. – Eesti Rahva Muuseumi 100 aastat. Koost. P. Õunapuu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Peterson, A. 1967. Rehielamu ruumijaotuse arengu põhijooni XIX ja XX sajandil. – Eesti Riikliku Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXII. Tartu. Lk 7–39. Peterson, A. 1975. Rehielamu rehetoa suurusest. – Eesti Riikliku Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII. Tartu. Lk 7–23. Raudoja, A. 2007. Setomaa traditsioonilise hoonestuse uurimise metoodika ja katseinventuur. Eesti Maaülikool, Metsandus- ja maaehitusinstituut: magistritöö. Ränk, G. 1939. Saaremaa taluehitised I. Tartu: Õpetatud Eesti Selts. Stoklund, B. 2003. Ethnology and Vernacular Architecture. Revisiting a Classical Field of Study. – Ethnologia Scandinavica nr 33, lk 5–21. Tihase, K. 1974 [2007]. Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. Viires, A. (1960). Eesti taluehitiste uurimisest. – Eesti Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVII. Tartu. Lk 105–124.

117 Problems concerning the usage of inventory data of architectural heritage for scientific purposes

Rasmus Kask Researcher, Estonian Open Air Museum

Inventory-taking has become one of the principal contemporary methods for collecting information about architectural heritage in Estonia, which also serves as a foundation for the database of barn-dwellings at the Estonian Open Air Museum (EOAM). Generally speaking, the inventorying of architecture means filling in detailed questionnaires, drawing ground plans and photographing. From the methodological point of view, it is mostly based on the long-term inventorying tradition, the predecessor of which is ethnographical fieldwork conducted by the Estonian National Museum (ENM). As main objectives, these works mention getting an overview of the existing objects, documenting the current situation or collecting of source materials for evaluations. Furthermore, the information collected through inventory is planned to be used as empirical data in research. Considering the volume of the work done and the invested resources, the method itself and its relations to the concrete theoretical framework – in this case ethnography, at the service of which information collection should be - have undergone little critical investigation. Ethnography starts with the description of an object. According to ethnographical characteristics, individual artefacts are classified into object types, which in turn are related to both temporal and geographical data. Objects in a certain geographical area possessing similar ethnographical characteristics at the same time are classified as cultural areas. In a wider perspective, ethnology is aimed at formulating general principles, according to which these changes in cultures and their mutual impacts take place. Inventorying has been one of the

118 Problems concerning the usage of inventory data most significant methods for the collection of ethnographical data. The creation of the barn-dwellings database at the EOAM started already in 2006. The project envisages sketch plans of the farm complex and the barn-dwelling, photographing of buildings, a brief outline of the outbuildings and a thorough description of the barn-dwelling. The aspects examined at buildings largely follow ethno- graphic traditions. However, several fundamental problems have emerged at the application of the inventory method. Firstly, when creating the database, ethnographical questionnaires and other ethnographical sources are considered as basis. Although the material collected is seemingly similar, in comparison to ethnographical archives, these data are not used to find answers about the spread of building types or roofing material. Hence, there is no clear theoretical ground for arguing if adding or deleting one data field in the existing database is necessary or not. The second essential problem is the indirect copying of the theoretical framework of ethnography through the use of the inventory method. To be exact, the database of barn-dwellings as a whole as well as the individual data therein bear a very specific understanding of what is worth describing at the buildings, and these viewpoints are based on ethnography. In a very general way, the criticism targeted at traditional ethnography can be summarized as follows: the essence of culture cannot be deduced merely on the basis of form analysis of artefacts, but we should also consider their everyday use, their inclusion in the processes of meaning creation, their socializing functions, etc. If we collect data on the appearance, forms, materials and architectural history of buildings only, we still emphasise with our inventory an extremely limited materialistic understanding of culture and structures. The third argument that justifies the inventory of (farm) architecture in the scientific meaning is the interest of the future generations and rescue collection to save the existing data from complete destruction. Future perspectives have to be considered; yet, they cannot be used to justify the necessity of inventorying, as tomorrow’s needs cannot be assessed realistically. Without concrete theoretical objectives and principles we can accumulate in our databases only random data

119 Problems concerning the usage of inventory data based on former analogues. The author is of the opinion that historical documents are very valuable from the perspective of the past; yet, we cannot carry out inventories today just because we hope that someday they would turn into historical documents or essential data from the point of view of another scientific discipline. In conclusion we can say that within the framework of conducted inventories some problems constantly emerge and we lack a contemporary scientific discipline with theoretical approaches that would directly need the data obtained through inventories. It seems that, as concerns the inventorying of (farm) architecture, a certain formal inertia reigns in the scientific landscape – a method that has been established at a particular moment in a particular context is applied in small variations for seemingly similar purposes for outwardly similar objects. This, however, results in trivial analyses, great amounts of useless one-sided data and slow evolution in the architectural-theoretical way of thinking.

120 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

Ain Lavi Tallinna Ülikooli Ajalooinstituudi teadur Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

Eesti talurahva puitehitisi on materjali säilivuse tõttu originaalkujul võimalik uurida 18.-–20.sajandi algusest pärit näidete varal. Selliste etnograafiliste talu- ja külaehi- tiste uurimisel on enam kui sajandi jooksul eri põlvkondade etnograafid teinud ära suure töö. Varasemate, kesk- ja muinasaegsete taluehitiste tundmaõppimine on aga keerulisem, sest neid ei ole enam tervikkujul säilinud. Selle probleemi lahendamisel tuleb appi arheoloogia. Nimelt on linnamägede ja reeglina põliskü- lade alal asuvate asulakohtade kultuurkihtide arheoloogilistel kaevamistel saadud andmeid ka varasemate perioodide taluehitiste kohta.. 1935. aastal pidi Harri Moora „Eesti ajaloo” I köite kirjutamisel tõdema, et seni ei ole Eestist leitud mitte ühegi muistse ehitise jälgi (Moora 1935: 187). Olukord hakkas muutuma aga juba järgmisel aastal, kui tehti algust linnamägede süste- maatilise uurimisega. Seni oli linnamägedel tehtud väiksemamahulisi kaevamisi, mis andsid vähe tulemusi. Seega osutus vajalikuks korraldada ulatuslikumaid väljakaevamisi. Seda võimaldas 1930. aastate teisel poolel riigi paranenud majan- dusolukord. Peale riigi toetasid arheoloogilisi uurimistöid ka eraisikud, kelle abi kasutati peamiselt Iru linnamäe kaevamisel (Moora 1939: 7–8). Lisaks Irule (juhataja Artur Vassar) uuriti 1936 veel Kuusalu Pajulinna (Marta Schmiedehelm), Peedu Kerikmäge (Harri Moora) ja Muuksi linnamäge (A. Vassar). Peedu Kerikmäe uurimisel saadi esmakordselt Eestis korralik ülevaade linnamäe kultuurkihist. 1937.a. alustati kaevamisi Lõhavere linnamäel. Muu hulgas kinnita- sid Lõhavere kaevamistulemused varasemat, juba Jaan Jungi poolt esitatud seisukohta, et siin on tegemist 13. sajandi algul Henriku „Liivimaa kroonikas” mainitud Lembitu linnusega (Jung 1881: 136–142). Linnamägede uurimisel tuli päevavalgele ka muinasehitiste jäänuseid. Roh- kesti avastati sellist materjali Peedu, Iru ja eriti Lõhavere linnamäe kaevamistel (Vassar 1939: 53–100; Moora 1939: 100–120; Moora & Saadre 1939: 139–182; Moora 1955: 74–78). Ka 1950.–1960. aastail saadi puitehitiste kohta ehitusajaloolist teavet eelkõige linnamägede kaevamistel. Eriti tuleb siin mainida Rõuge linnamäge ja asulakohta, samuti Viljandimaal Sinialliku ja Lõhavere linnamäe kaevamisi (Schmiedehelm 1959: 154–185; Selirand 1989: 65–68; 1983, 46–50; Tõnisson 1983: 50–54; 1987).

122 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

Sõjajärgsel ajal kujunes Eesti muinasehitiste teenekaimaks uurijaks Evald Tõnisson. Huvitavat materjali kogus ta mitmete linnamägede (Konovere, Lohu), aga eriti Soontagana ja rida aastaid kestnud Varbola maalinna uurimise käigus. Kogutud ehitusajaloolise materjali põhjal avaldas Tõnisson uurimused esiaja ahju- dest (Tõnisson 1981: 43–56) ja rauaaja lõpupoole elamutüüpidest (Tõnisson 1980: 67–77) ning nende arenguloost nii Eestis kui ka laiemalt Balti ja lääneme- resoomlaste asualadel (Tõnisson 1985: 227–240; 1986, 43–51; 1992, 595–604). Kõige põhjalikumalt on muinasehitiste ajaloo küsimused leidnud käsitlemist tema käsikirja jäänud doktoritöös (Tõnisson 1987), millest hiljuti ilmus kokkuvõtlik publi- katsioon (Tõnisson 2008). Tõnissoni töid iseloomustab avar käsitlusviis, ta kasutas lisaks arheoloogilisele materjalile rohkesti ka etnoloogilist ja lingvistilist ainest, mis võimaldas tal tuua esile mitmeid uudseid seisukohti. Sellekohaste näidetena võib mainida uurijate seas pikka aega palju poleemi- kat tekitanud sõnu – ahjuga köetava rõhtpalkelamu nimetus pirtti ja selle vasted karjala, vepsa ja mõnes teises idapoolses soome-ugri keeles. Juba 19. sajandi lõpul osutati sõna baltipoolsele päritolule (leedu k pirtis, läti k pirts). Ilmar Talve on oletanud palkhoonetehnika levikut I at keskel e.m.a idagermaanlaste vahendusel balti rahvastele, kust see ajaarvamise vahetuse paiku koos nimetusega pirtti jõudis läänemeresoome alale (Talve 1960: 510). Seevastu Evald Tõnissoni arvates on pirtti laenatud balti keeltest I at esimesel poolel või keskpaiku ja ta seostab seda muude baltipäraste kultuurimõjude levikuga Baltikumi põhjaosas ja Soomes (Tõnisson 198: 231). 1950. aastatel hakkasid soome keeleteadlased seda sõna pidama I at lõpu- sajandeist pärit slaavi laenuks – see tulenevat karjala sauna vanavenekeelsest nimetusest пъерт (Toivonen, Itkonen ja Joki 1958: 576). Seda seisukohta jagasid Soome keeleteadlased, etnoloogid ja ajaloolased ka hiljem (Vuorela 1975: 305, 316; Talve 1980). Kahtlusi pirtti balti päritolus on toetanud ka selle puudumine balti rahvaste lähinaabrite – eesti, liivi ja vadja keeles (Ränk 1962: 29). Pirtti slaavi päritolu ja sellega seotud vanuse määratlus on tekitanud ka kahtlusi (Peterson 1977: 141). Novgorodi, üldse laiemalt slaavlaste poliitilise, majandusliku ja kultuurilise mõju levik Karjalas langeb märksa hilisemasse perioodi. Igati põh-

123 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine jendatud tundub ka Tõnissoni arvamus, et vanavene sõna пъерт on pärit slaavi keelte varasemast kihistusest, mis on algselt olnud tihedamalt seotud vanade balti dialektidega (Tõnisson 1985: 230; Ränk 1962: 29). On oletatud, et ka Eestis nimetati muistset palkelamut algselt pirtti. Talve arvates tõrjus elamu vana nimetuse nii elamu, kui rehetööde paigana kõrvale rehe kujunemine tähtsaimaks hooneks muistses majapidamises (Talve 1961: 289; Peterson 1977. 143). Või siis ahju alla ulatuvate, selle pikiteljega ristisuunaliste puutukkide tähendus, mida arheoloogid on tõlgendanud erinevalt. Näiteks Lõhavere linnamäel on neid peetud varasema ehituskihi jäänusteks. Tukkide esinemine toa ahjupoolses osas võiks osutada ahju ja tagaseina vahel asunud magamislavale. See Evald Tõnis- soni poolt esitatud interpretatsioon tundub märksa veenvam (Tõnisson 1981: 50). Tõnisson on rõhutanud, et kerisahjud olid 11.–12. sajandil levinud ka ida- naabrite juures, sh Novgorodis. Nn vene ahi hakkas põhja poole levima alles 13.–14. sajandil. Eesti taluelamus tehti sööki ahjusuu ees leel, seevastu idaslaavi alal tehti süüa ahjus. Etnoloogid on esitanud arvamuse, et leiba küpsetati peale toa- ja saunaahju ka slaavipärases ahjus nimega päts, pättsi. Kusta Vilkuna arvates levis selline leivaahi Baltimaadele, Soome ja mujalegi esmajoones õueahjuna (Vilkuna 1946, 250–276). Tõnisson väidab põhjendatult, et eesti arheoloogiline aines ei kinnita selliste ahjude olemasolu (Tõnisson 1981: 51; 1986: 47; Viires 1966: 37–61).

Taluehitiste ajaloo kohta on huvipakkuvaid väiteid esitanud ka Harri Moora (Moora & Moora 1960: 20–83; Moora 196: 25–26). Kuigi H. Moora ei ole avaldanud muinasehitiste kohta eriuurimusi, puutus ta ehitistega tihedalt kokku linna- mägede kaevamistel. Näiteks kirjeldas ta 11.–13. sajandi majade väljanägemist. Tollane elamu oli tema järgi rõhtpalkhoone, millega liituv lahtine rehealune toetus sammastele, ning neil puudus ühtne kõrge katus. Elamul oli nõrga kaldega, tõenäoliselt mätastega kaetud kisklaudkatus, veel ilma seinteta rehealusel paljas kisklaudkatus. Usutav on Moora väide, et ühtne kõrge õlgkatus tekkis 15.–16. sajandil (Moora 1965: 25–26). Väga oluline on antud seoses Harri ja Aliise Moora artikkel „Baltimaade aja-

124 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine loolis-kultuuriliste allvaldkondade ja vähemate alljaotuste kujunemisest”, kus auto- rid toovad esile mitmeid rehielamu väljakujunemise põhjusi. Eristati majanduslikke (teraviljakasvatuse keskne roll), kui ka sotsiaalseid, kliimatilisi ja muid asjaolusid. Eraldi rehehoonet kasutati aastas vaid suhteliselt lühikest aega ning seega olnuks liigne luksus. Põhjamaistes oludes tuli talurahval silmas pidada otstarbekust ja kokkuhoidu, sellest seisukohast oli rehe ja elamu liitmine otstarbekas ja loomulik (Moora & Moora 1960: 59–60). Viikingiaegsete ehitiste osas on hinnatavat materjali andnud Pada linnamä- gede ja asulakoha, Iru ja Keava linnamägede ning Saaremaal Kahutsi maalinna kaevamised (Tamla 1983: 302–306; Lang 1996; Lõugas & Mägi-Lõugas 1994a: 27–33; 1994b: 390–392). Marika Mägi on avaldanud huvipakkuvaid andmeid arvatavate surnumajade kohta (Mägi 2005: 93–131). Nii on ta leidnud ühisjooni Saaremaal uuritud Lepna surnumajade ja kalmete (nt Paju kalme Saaremaal) vahel, kus tarandkalme kivimüüride asemel võis olla hoopis ristpalkehitis. Ka on ta osutanud, et üksikasjades meenutab Lepna surnumaja maasse süvendatud põhjaga maakojalaadseid ehitisi (Mägi 2005: 107–108, 112–113).

Asulakohtade uurimisest

Taluehitiste varaajaloo põhiallikaid – enamasti praeguste põliskülade alal paik- nevaid asulakohti – uurisid arheoloogid 1970ndate lõpuni suhteliselt põgusalt. Kohati tulenes see mõnede muinasteadlaste seas visalt püsinud arvamusest, et maaharimisel segi küntud kultuurkihid ei ole enam täisväärtuslikud arheoloogi- amälestised. See suhtumine hakkas oluliselt muutuma 1970.–1980. aastail, mil seoses maa- parandusobjektide arheoloogilise järelevalvega avastati hulk uusi asulakohti. 1980. aastail tehti mitmes asulakohas ulatuslikke päästekaevamisi, kus uuriti läbi tuhandeid ruutmeetreid (Lehmja, Olustvere, Uderna, Vana-Koiola). Nende uurimistulemusi on seni tutvustatud lühiülevaadete vormis. Viimased on ilmunud Teaduste Akadeemia Toimetiste iga-aastastes arheoloogiliste välitööde ülevaadete sarjas.

125 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

Elurehtede asemete arheoloogiline uurimine on eesti taluehitiste vanema ajaloo käsitlemise üks kesk- semaid ülesandeid. Eriti tuleb siin esile tuua Lehmja asulakohta (Jüri khk), mille päästekaevamistel leiti üle üle 10 rehielamuaseme. Erinevalt keskaegsetest suit- sutoaahjudest olid 16.–17. sajandi rehetubade ahjud 13.–14. sajandi kerisahju rekonstruktsioon. juba märksa suuremad nii Esiplaanil toiduvalmistamiskoht – lee. mõõtmetelt, kui ka soojama- hutavuselt. Põhja- Eesti rehi-

Lehmja asulakoht. Rehielamu (L.VI.2) rehetoa edelanurgas väljapuhastatud kerisahju põhi (17.–18. saj). Ahjusuu ees paeplaatidest äärise ja põhjaga lee.

126 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

Lehmja asulakoht (Jüri khk). 16.–17. sajandi taluehitiste asemed arheoloogilises kaevandis. Vaade lõuna poolt. elamuasemete piirjooni aitavad täpsustada nii seinte alla laotud maakivid, kui paeplaatidega sillutatud rehetoa põrandad. 1993. aastal kaitses artikli autor magistritöö „Eesti 13.–17. sajandi külaehitiste arheoloogilisest uurimisest (Lehmja asulakoha kaevamistulemuste põhjal)”. Töö tulemusi on avaldatud mitmes artiklis, kus on tutvustatud nii asulakohti kui külaehi- tiste ajaloo allikat (Lavi 1990: 427– 433;1997: 84–144), majandusehitisi (Lavi 1995: 47–52), rehielamu kujunemislugu (Lavi 2001a: 47–77; 2001b) ja muistse suitsutoa uurimise probleeme (Lavi 2003: 149–162; 2005: 132–155).

127 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

Lehmja asulakoht. Rehemajaase (L.VII.5) ja selgemalt eristuvad vundamendid (17. saj).

Lehmja asulakoht. Rehemajaase (L.VII.6). Rehetoa põrand on sillutatud paeplaatidega (17. saj).

128 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

Liivimaa keskaegsete linnade puitehitistest.

Väärtuslikku ehitusajaloolist ainest on lisandunud ka linnakaevamistel. Sealsed varasemad hooneasemed meenutavad tihti maarahva ehituskultuurile sarnaseid puitehitisi. Näiteks Anton Pärn on avaldanud artikli Haapsalu vanematest ehitistest (Pärn 2004: 269–286). Meie linnade tekkimisel ehitasid peamiselt Saksamaalt pärit kolonistid algul sinna Lääne-Euroopale iseloomulikke sõrestikhooneid. Nende arheoloogilisest uurimisest annavad ülevaate mitme suurkonverentsi kogumikud (Hausbau 2001; Ruralia IV, 2002). Hea lühiülevaate neoliitikumist kuni keskajani esinenud hoo- netüüpidest Põhjamerest lõuna ja ida poole jäävail aladel on andnud W. Haio- Zimmermann (Zimmermann 2002: 164–168). Vast kõige üllatavamaid tulemusi andsid 1998–1999 läbiviidud pääste-kaevamised Tallinna vanalinnas Sauna tänaval. Seal tulid päevavalgele mitmete üpris hästi säilinud, 13.–14. sajandist pärit nii sõrestiktarindiga hoonete kui ka ristnurkseotisega rõhtpalkehitiste põhju (Sarv & Sokolovski 2006: 319–330). Kaevamiste juhataja Vladimir Sokolovski järgi võib seal eristada nelja ehitus- järku. Esimene järk – 13. sajandi II veerand. Avastati ühe hooneaseme jäänused ja aiamaa püsttara jälgi. Teine järk – 13. sajandi III veerandil rajati varasemale aiamaale sõrestiktarin- diga elamu, mille seinad olid savikrohviga kaetud vitspunutisest. Hoone kütmiseks ja söögitegemiseks oli toas nelinurkse kujuga lahtine kolle. Kolmas järk – 13. sajandi viimasel veerandil ehitati uued majad ristnurkseotisega rõhtpalkidest, samamoodi tehti ümber ka varasemad hooned. Ruume köeti nüüd paest ja raudkivist kerisahjudega, mille ees asus toidu valmistamiseks lee. Ühel hooneasemel sai eristada peale elutoa ka sama suurt eeskoda, mille ühes küljes oli sahvritaoline ruum. Selle uurimisel leiti puunõude katkeid, kamme, tünnilaudu ja -põhju ning teisi panipaigale osutavaid leide. Ehitistest vaba ala kasutati aiamaana. Nelja tihedalt kõrvuti paikneva palkhoone välisseinad moodustasid omamoodi kaitseseina, lisaks oli hooneala ümber 4 m laiune ja 1,4 m sügavune kaitsekraav.

129 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

V. Sokolovski arvates ei tähenda eestipäraste ristnurgaga palkehitiste püsti- tamine, et nüüd asusid sinna elama eestlased (Sokolovski poolt 24.04. 2006. a autorile esitatud seisukoht). Nimelt leiti kaevandist vähe eestipäraseid leide, peamiselt oli seal esindatud saksa-taani võõrasukatega seostuv aines. Neljandal ehi- tusperioodil (umbes 1300–1350) püsisid siin varem rajatud palkhooned. Need lammutati 14. sajandi III veerandil. Seega 13. sajandi II–III veerandil rajasid võõrkolonistid algul siia endisele kodumaale omaseid sõrestikhooneid. Viimaste sobimatus Baltimaade karmimasse kliimasse nõudis uusasukateltki rõhtpalkhoonete püstitamist. Väärib rõhutamist, et Sauna tänava hoonepõhjade näol on tegemist seni kõige paremini säilinud suitsutubade asemetega Eestis. Seega näitab Sauna tänava arheoloogiline aines, ehitati Eestis varakult ka sõrestikhooneid. Seetõttu on põhjust lühidalt käsitleda ka Eesti sõrestikhoonete uurimislugu. Eestis on 13.–14. sajandi linnaehitisi uurinud A. Pärn (Pärn 2001: 595–604; 2002: 351–385). Põhjalikumalt on ta uurinud Haapsalu ehitisi, kus esines nii Eestile omaseid suitsutubasid kui saksa- ja rootsipäraseid hooneasemeid. A. Pärn on täheldanud, et Haapsalus on ka sõrestikhoonetes leidunud eestipäraseid ahje, millest ühe ees oli paeplaatidega ääristatud keedukoht – lee. Seega 13. sajandi linnapildis esines nii eestipäraseid palkehitisi kui ka saksa ja rootsi uusasukate hooneid, mille küttekollete tarindis leidus kohalikke jooni (Pärn 2005: 101). Oluline on välja selgitada, milliseid sõrestikhooneid ehitasid kolonistid Eestisse jõudes ning mida nad tegid, et hooned vastaks Põhja-Balti hoopis karmimasse kliimasse. On selge, et koldega köetavad, õhukese savikrohviga kaetud punutis- seintega või 3–5 cm paksustest plankudest seinatäitega elamud olid Eesti talve jaoks ilmselgelt ebapiisava soojapidavusega, eriti kui neid võrrelda eesti suitsutubade 18–25 cm paksuste rõhtpalkseintega. Lisaks soojapidavuse tõhustamisele tuli senise lahtise kolde asemel kasutusele võtta täiuslikumad kütterajatised. Kolonistidele olid siin käepäraseks eeskujuks eestlaste leega kerisahjud, mis olid lahtistest kolletest palju tõhusamad. Haapsalus ehitatigi lahtise koldega sõrestikhooneid ainult 13. sajandi keskpaigast 14. sajandi

130 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine alguseni, mil need asendati eestipäraste kerisahjudega (Pärn 2001: 596–597). Ka keskaegses Lihula alevikus olid 13. sajandi esimesel poolel sõrestikmajades lahtised kolded, ent juba 14. sajandiks eelistati kerisahje (Mandel 2000: 66–67). Lihula aleviku kultuurikihi uurimisel avastati 13. sajandi II poolest pärit eestipä- rase paeplaatidest seinte ja põhjaga kerisahju ase. Leiti ka 14. sajandist pärit paeplaatidest seintega ahju ase, mille tulepesa põhi olid juba laotud tellistest (Mandel 2000: 48–49; Mandel 1991: foto 15) Tartus kujunes 13. sajandi II poolel välja leega kerisahi, mille alus oli raud- kividest, ahju seinad, nendele toetuvad võlvid ning tulepesa põhi olid laotud tellistest (Mäesalu 2001: 588). See on hea näide kerisahju hea soojustusvõime ning moodsate ehitusvõtete ja materjalide loovast ühendamisest. Ka keskaegse Riia arheoloogilisel uurimisel on avastatud hooneasemeid, mille küttekoldes olid ühitatud saksa ehituskultuurile omane lahtine kolle ning 1,2 x 1,25 m mõõtme- tega latgali- või liivipärane suurema soojamahutavusega saviahi (Caune 1984: 100–101, joonis 82; 200: 558). Ajalooteaduses on levinud seisukoht, et keskajal kujutasid Vana-Liivimaa lin- nad endast omamoodi Lääne-Euroopa kultuuri oaase, mida ümbritsesid kristlikku lääne kultuuri väga visalt omaks võtvad talupojad (Valk 2001: 105). Linnakaeva- miste uurimistulemused näitavad, et 13.–14. sajandi Liivimaa linnade puithoonete juures on märgata siinsete rahvaste ehituskultuuri olulist mõju. Uusasukate puitelamutes on lausa eestistumise ilminguid: põlisehituskultuurist laenati palju-, alates üksikosadest (kerisahjud) kuni tervete hoonetüüpideni (ristnurkseotisega rõhtpalkelamud).

131 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

Kokkuvõtteks

Kui võrrelda arheoloogilistel kaevamistel avastatud hoonepõhju hilisemate taluehi- tistega, on muinasaines sootuks napim ja ühekülgsem. Enamasti tulevad kaevamistel päevavalgele vaid hoonete põhjade jäljed, needki maaharimisel tihti tugevasti segipööratuna. Mõnevõrra teaberohkemad on põhjapoolse Eesti asulakohad, kus ehitamisel kasutati suhteliselt palju pae- ja raudkive – kas siis vundamentides või seintealuses täites. Omaaegse eluhoone kindel tunnus on kerisahju vare. Ehitis- jäänuste arheoloogilisel uurimisel saadud pilt kajastab omaaegset tegelikkust siiski üpris piiratud ulatuses. Puithoonejäänete halva säilivuse tõttu on ehitusjäänuste tõlgendamine mõnigi kord õige vaieldav. Samas aga kujutavad teadaolevad asulakihid meie muistsete rahvapäraste ehitiste ajaloo uurimise ammendamatut varasalve. Tegemist on uuritavat ajastut ja objekti peegeldava eheda originaalmaterjaliga, mida me ajalooallikana peame õppima paremini kasutama. Viimane annab võimaluse oluliselt avardada teadmisi siinsest varasemast ehitusajaloost ning luua terviklikum ülevaade meie esivanemate ehituskultuuri arengust läbi aegade.

132 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

Kasutatud allikad ja kirjandus AVE = Arheoloogilised välitööd Eestis. Archaeological Fieldwork in Estonia. Toim. E. Oras, E. Russow. Muinsuskaitseamet. Tallinn 1997–. Caune 1984 = Цауне, А. В. Жилища Риги XII–XIV вв. По данным археологических раскопок. „Зинатне.” Рига. Caune 2001 = Typen der Wohnhäuser Rigas im 12. bis 14. Jahrhundert aufgrund der archäologischen Ausgrabungen. – Hausbau, 551–568. EEA = Eesti Arheoloogia Ajakiri. Journal of Estonian Arhaeology, 1–7. Tallinn, 1997– 2003; Estonian Journal of Arhaeology. Eesti Arheoloogiaajakiri 8. Tallinn. 2004–. EM AR = Etnograafiamuuseumi Aastaraamat. Tartu.1959–. Haio-Zimmermann, W. 2001. Kontinuität und Wandel im Hausbau südlich und östlich der Nordsee vom Neolithikum bis zum Mittelalter. – Ruralia IV. Prague, 164–168. Hausbau 2001. Der Hausbau. Lübecker Kolloquium zur Stadtarhäologie im Hanseraum III. Verlag Schmidt-Römhild. Jung, J. 1881. Über die alte Estenburg Lehowa. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft.Dorpat, 136–142. Lang, V. 1996. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. – Muinasaja Teadus 4. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lavi, A., Niinre A. 1990. Einige Merkmale der Bautenresten auf dem Siedlungsplatz Lehmja. – TATÜ, 4, 427–433. Lavi, A. 1993. Eesti 13.–17. sajandi külaehitiste arheoloogilisest uurimisest (Lehmja asulakoha kaevamistulemuste põhjal). Magistritöö (käsikiri Tartu Ülikooli raamatukogus). Lavi, A. 1995a. Die WirtschaftsBauten auf den estnischen eisenzeitlichen Siedlungsplätzen. – Archaeology East and West of the Baltic. Papers from the Second Estonian-Swedish Archaeological Symposium Sigtuna, May 1991. Edited by Ingmar Jansson. Stockholm: Stockholm University, 47–52. Lavi, A. 1997. Asulakohad 13.–14. sajandi talurahvaehitiste ajaloo allikana. – EEA , 1,.84 –144. Lavi, A. 2001a. Rehielamu kujunemisloost arheoloogia andmetel. – EEA, 5/1, 47–77. Lavi, A.2001b. The hillfort of Kalana. – AVE 2001, 56–64. Lavi, A. 2003. Muinasaja lõpu külaehitised. – Eesti aastal 1200. Toim. Marika Mägi. Tallinn: Argo,149–162. Lavi, A. 2005. An addendum to the study of smoke cottages.. Special issue on the archaeology of buildings. – EEA, 9/2, 132–155. Lõugas, V., Mägi-Lõugas, M. 1994. Investigations of ancient monuments in Pöide 1991–1992. – TATÜ, 4, 27–33. Mandel, M. 1991. Lihula 1987. a. arheoloogiliste kaevamiste aruanne. (käsikiri Eesti Ajaloomuuseumi arhiivis, fond 194, nimistu 5, säilik 142, foto 15).Tallinn. Mandel, M. 1993. Läänemaa esiajalugu. – Läänemaa. Haapsalu, 9–52, 63–91. Mandel, M. 2000. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.Tallinn.

133 Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine

MEL = Muistse Eesti linnused. 1936.- 1938.a.u urimiste tulemused. Tartu, 1939. Moora, H., Laid, E., Mägiste, J., Kruus, H. 1935. Eesti ajalugu I. Esiajalugu ja Muistne Vabadusvõitlus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. Moora, H. 1939. Peedu Kerikmägi. – MEL, 101–120. Moora, H.; Saadre, O. 1939. Lõhavere linnamägi. – MEL, 39–182. Moora, H. 1955. Muistsete linnuste uurimise tulemustest Eesti NSV-s. – Muistsed asulad ja linnused. Arheoloogiline kogumik. Eesti Riiklik KirjastusTallinn, 6–94. Moora, H.; Moora, A. 1960. Baltimaade ajaloolis-kultuuriliste allvaldkondade ja vähemate alljaotuste kujunemisest. – EM Ar. XVII, 20–83. Moora, H. 1965. Feodalismile ülemineku periood. Linnustevõrgu väljakujunemine, linnaliste asulate tekkimine. – Eesti arhitektuuri ajalugu. Eesti RaamatTallinn, 5–26. Mäesalu, A. 2001. Die Haustypen hansezeitlichen Tartu (Dorpat). – Hausbau, 581– 594. Mägi, M. 2005. Mortuary houses in Iron Age Estonia. – EAA 9/2, 93–131. Pärn, A. 2001. Über die Hausbauentwicklung in Westestland im 13. bis 15. Jahrhundert. – Hausbau, 595- 604. Pärn, A. 2002. Linnade teke Eestis – mõningaid historiograafilisi aspekte. – Keskus –tagamaa- ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Muinasaja teadus 11. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn–Tartu, 351–390. Pärn, A. 2004. Külaehitiste jäljed Haapsalu varases linnaehituses. – Linnusest ja linnast. Uurimusi Vilma Trummali auks. Muinasaja teadus 14. Tallinn- Tartu, 269–286. Pärn, A. 2005. Muistsed suitsutoad Haapsalus A.D. 1250. – Läänemaa Muuseumi Toimetised 9. Läänemaa Muuseum, Haapsalu, 95–102. Ruralia IV 2002. The rural house from the migration period to the oldest standing buildings. Ruralia IV. 8.–13. september 2001, Bad Bederkesa, Lower Saxony. Germany. Sarv, K.; Sokolovski, V. 2006. Sauna tänav 10 arheoloogiliste kaevamiste noatuped. – Etnos ja kultuur. Uurimusi Silvia Laulu auks. Muinasaja teadus 18. Tartu Ülikool. Tartu–Tallinn, 319–330. Selirand 1983 = Селиранд, Ю. 1983. О домостроительстве XI–XII вв. на городище Охеярве. Проблемы изучения древнего домостроителства в северо-западной части СССР. Рига, 46–50. Selirand, J. 1989. Viron rautakausi. Viron nuoremman rautakauden aineiston pohjalta. – Studia Archaeologika Septentrionalia, 1. Rovaniemi. Talve, I. 1960. Bastu och torkhus i Nordeuropa. – Nordiska Museets Handlingar 53. Stockholm. Talve, I. 1961. Den Nordosteuropeiska rian. Helsinfors–Kobenhavn. Talve, I. 1990. Suomen kansankulttuuri. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Tamla, T. 1983. Селище в Пада. – TATÜ 32, 4, 302–306. TATÜ = Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised 1952–1955; Ühiskonnateaduste seeria 1956–1966; Ühiskonnateadused, 1967–1989; Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused 1990–1991/ Proceeding of Estonian Academy of Sciens. Social Sciens, 1992–1996. Tallinn. Toivonen, Y. H., Itkonen, E., Joki, A. J. 1958. Suomen kielen etymologinen sanakirja II. – Lexica Societatis Fenno-Ugricae XII, 2. Helsinki: Suomalais-ugrilainen seura .

134 Tõnisson, E.; Lepajõe, J. 1978. Teraviljakasvatusest Eestis 11.–13. saj (Soontagana maalinna leidude põhjal). – Tootmis-teadusliku konverentsi „Teraviljakasvatussaaduste kvaliteedi tõstmise ja teraviljakasvatuse ajaloo küsimusi” ettekannete materjale. Tartu, 28–34. Tõnisson 1980 = Тыниссон Э. Ю. Некоторые итоги изучения древнеэстонского жилища (По материалам городищ 11–13 вв). – TATÜ, 29:1. Tõnisson, E. 1981. Esiaja ahjud Eestis. – TATÜ,1, 67–77. Tõnisson 1983 = Тыниссон Э. Ю. 1983. Построики городища Лыхавере. – Проблемы изучения, 50–54. Tõnisson, E. 1986. Die frühen Formen des Wohngebäudes als einer quelle der etnischen Geschichte der ostseefinnischen Völker. – Finskt Museum, 93, 43–53. Tõnisson, E. 1990. Beiträge zur früheren Geschichte der ostseefinnischen Wohngebäude. – Finno- ugric studies in archaeology, antropology and etnography. Tallinn. Tõnisson, E. 1992a. Viron yhteiskuntajärjestelmä ja muinaislinnat 1100–1200 luvuilla- Suomen varhaishistoria. Tornion kongressi 14.–16.6.1991. Esitelmät.Referaatit. Studia Historica Septentrionalia, 21. Rovaniemi, 595–604. Tõnisson, E.1992b = Тыниссон Э. O поселениях в Эстоний- Konferencijos”Pabaltijo gyvenvietes nuo seniausiu laiku XIV amziaus pranesimu santrauka”. Vilnius, 77–79. Tõnisson, E. 2008. Eesti muinaslinnad. Prehistoric strongholds of Estonia. Toimetanud ja täiendanud Ain Mäesalu ja Heiki Valk. Tartu Ülikool. Tartu–Tallinn. Vahtre, S. 1966. Põllumajandus ja agraarsuhted Eestis XIII–XIV sajandil. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Valk, H. 2001. Rural cemeteries of Southern Estonia 1225–1800 AD, 2nd edition. – CCC papers: 3. Visby–Tartu. Vassar, A. 1939. Iru Linnapära. – Muistse Eesti linnused. 1936.–1939. a uurimiste tulemused. Tartu, 53–100. Viires, A. 1966. Leivapäts ja pätsahi. – Keel ja Kirjandus, 1, 37–61. Vilkuna, K. 1946. Leiviuunin historiaa Suomessa. – Kalevalanseuran Vuosikirja 25–26.1945–1946. Porvoo–Helsinki, 250–276. Vuorela, T. 1975. Suomalainen kansankulttuuri. Porvoo–Helsinki.

135 Archaeology and research into the history of the earlier Estonian farm buildings

Ain Lavi

In 1935 Harri Moora, an Estonian archaeologist and historian, had to admit that until then no traces of ancient buildings had been found. However, already the next year the situation started to change, as the systematic investigation of the sites of ancient stronghold hills began. During the investigation process, remains of ancient buildings emerged. Abundant material was discovered at the excavations of Peedu, Iru and Lõhavere stronghold hills. Also, in the 1950s-1960s, historical-architectural information about wooden buildings came to light primarily at these excavations. Especially noteworthy in this context are the Rõuge stronghold hill and settlement site as well as the excavations at Sinialliku and Lõhavere stronghold hills in Viljandi County. Although Harri Moora did not publish special researches on ancient structures, he was able to investigate them closely in the course of excavations. So he described, for example, the exterior of the buildings dating from the 11th-13th centuries. According to Moora, the dwelling of that period was a horizontal log structure, with the open threshing floor supported by columns and no common high (saddleback) roof. The dwelling had flat board roofing probably covered with turf, and the roof of the open threshing floor was made from plain boards. Moora’s allegation that the common high thatched roof appeared only in the 15th-16th centuries is quite probable. In the post-war period Evald Tõnisson became the most renowned researcher of ancient Estonian structures. He collected fascinating material in the course of investigations of several strongholds, such as Konovere and Lohu, and especially Sootagana, as well as Varbola stronghold, the latter of which lasted for several years. On the basis of the collected historical-architectural material Tõnisson

136 Archaeology and research into the history of the earlier Estonian farm buildings published researches about pre-historic stoves and the dwelling types of the Late Iron Age, as well as their evolution in Estonia and also on a wider scale – in the habitats of the Balts and Balto-Finns.

Investigation of settlement sites Until the late 1970s, the main sources of the early history of farm buildings – mainly the settlement sites located in the territories of today’s villages – were studied by the archaeologists relatively cursorily. It was partly due to the persistent opinion of some archaeologists that the cultural layers that had been disrupted by land cultivation, had ceased to possess solid archaeological value. In the 1970s–1980s, when due to the archaeological supervision of land imp- rovement areas a number of new settlement sites were discovered, this attitude underwent a significant change. In the 1980s, extensive rescue excavations were carried out in several settlement sites and thousands of square meters of land was investigated (Lehmja, Olustvere, Uderna, Vana-Koiola). Valuable material on historical architecture has also been added by urban excavations, the earlier finds of which often remind of wooden buildings similar to rural architecture. In historical science there is a viewpoint that in the Middle Ages the Old-Livo- nian towns were kind of oases of West-European culture, which were surrounded by peasants who were not too eager to assimilate the Christian western culture. Urban excavations indicate that in the wooden buildings of Livonian towns in the 13th-14th centuries a significant influence of local peoples’ building culture can be noticed. The wooden dwellings of new settlers reveal the manifestations of typical Estonian features, which were borrowed from the vernacular architecture – starting from individual details (keris stoves) and finishing with whole building types (horizontal log buildings with dovetail notch quoin).

137 Archaeology and research into the history of the earlier Estonian farm buildings

In conclusion If we compare the bases of buildings discovered at archaeological excavations with farm buildings from a later period, we can see that ancient material is much scantier and more one-sided. At excavations it is mainly traces of the bases of buildings that emerge, and even these have been turned upside down in the course of land cultivation. The settlement sites in Northern Estonia yield somewhat more information, as in these buildings limestone and granite were used more extensively, either in foundations or for filling the space under walls. A distinctive characteristic of the dwelling of that period is the ruin of the keris stove. The results of the archaeological survey of the building debris reflect the then reality only to a rather limited extent. Due to the high perishability of wooden buildings, the interpretation of the building debris can be rather disputable. On the other hand, the discovered settlement layers serve as an inexhaustible source for the investigation of our vernacular architecture. This is original material reflecting the era and the object under study, which we have to learn to use as a historical source to a much greater extent. It enables us to largely expand our knowledge of the earlier local architecture and provide a more comprehensive overview of the building culture of our ancestors throughout times. Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Anneli Banner EVMi teadur Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Sissejuhatus

Mitte väga kauges minevikus said kooliaiad meie maakoolide lahutamatuks osaks (vt Banner 2012). Tänapäevaks on suur osa neist kadunud. Mõned koguni nii jäljetult, et ei osata enam kahtlustadagi nende kunagist olemasolu või asukohta. Samas puudub ettekujutus, milline on praegu Eesti kooliaianduse seis, mis selleni on viinud ja millised võiksid olla kooliaedade tulevikuväljavaated. Need on küsimused, millele vastuse otsimiseks saatsin 2006. aastal paljudesse maakoolidesse küsitluslehed. Lisaks külastasin 2010. aasta suvel-sügisel kooliaedu Eesti eri paigus ning vestlesin õpetajate ja aedu hooldava abipersonaliga. Koolid valisin välja meedias kuuldu ja nähtu, samuti õppeasutuste kodulehtede põhjal . 2010. aasta kevadel võtsin väljavalitutega meilitsi ühendust ja mulle vastas umbes kolmandik kirja saanuist. Eelkõige neid koole ma vaatamas käisingi. Uurimaks, mida õpilased oma kooli aiast ja seal töötamisest arvavad, koosta- sin väikese küsimustiku ka nende jaoks. Jaotasin seda koolides, kus lapsed veel suvel aiatööd teevad. Muuseumi laekus 156 täidetud küsitluslehte viiest koolist: Märjamaa Gümnaasiumist, Vändra Gümnaasiumist, Vormsi Põhikoolist, Kullamaa Keskkoolist ja Rakke Gümnaasiumist. Alljärgnev on kokkuvõte küsitluslehtedest ja välitöödel kogetust.

Mis on kooliaed?

Aastail 1998–2000 uuriti Eesti Põllumajandusülikoolis kooliaedade funktsionaal- sust (vt Hermlin 2001). Selles töös käsitletakse kooliaiana kogu kooli juurde kuu- luvat territooriumi, mis võib koosneda eri osadest: park, spordiväljak, eesaed, iluaed, tarbeaed ja hoov vm. Sama meelt on ka mitmed õppeasutused (EVM EA 168: 76 Kivi-Vigala, 105 Lepistu, 129 Sillaotsa). Eelistaksin siiski traditsioonilisemat aia tähendust. Ütleb ju A. Saareste oma sõnaraamatus, et aed on tarastatud maa-ala või kultuurtaimede kasvatamise koht, mis on harilikult tarastatud (Saareste 1958: 38). Usun, et enamasti seostub inimestel sõnaga „aed“ eelkõige just paik, kus peenardel kasvavad aiaviljad, olgu

14 0 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis nendeks viljapuud ja marjapõõsad, lilled või köögiviljad, ja mis on kõige selle kaitseks ümbritsetud tara ehk aiaga. Seega on kooliaed kooli maa-alast vaid üks osa, samaväärne pargi, spordiväljaku, õue või hooviga. Näiteks Uhtna Põhikooli direktor kirjutas, et nemad kasutavad kooliümbrusest rääkides sõnu „kooliõu“, „haljasala“ ja „kooliaed“, ja mida üks või teine tähendab, on lastel üldiselt selge. Kõike ühe nimetuse alla panna ei saavat (EVM EA 168: 135). Kooliaianduse ajalugu uurinud pedagoog Valdeko Arold nimetab veel üht olulist kooliaia tunnust: nimelt on kooliaed aianduslikult kasutatav maa-ala, mis peab olema rakendatud õppe- ja kasvatustöö teenistusse (Aiamats 1982: 5). Järgnevalt vaatlengi just kitsamas mõttes kooliaedade käekäiku tänapäeva Eestis.

Mis on toimunud?

Taas iseseisev olemise aeg on Eestis olnud lühike – kõigest 20 aastat. Ometi on selle aja jooksul meie elus, sh ka koolielus, aset leidnud kiired ja arvestatavad muutused. Muutunud on seadused ja õppekavad, hoiakud ja ellusuhtumine. Oma pöörded on toimunud kooliaianduseski. Vaatamata segastele aegadele ärkas kooliaiandus pärast taasiseseisvumist 1990. aastate II poolel justkui uuele elule. See oli majanduslikult raske periood, eriti just maapiirkondades. Et lastele soodsamalt lõunat pakkuda, kasvatasid koolid sel ajal ise kartulit ja köögivilju. Näiteks Simuna Põhikoolis maksis lõunasöök tänu omakasvatatud aedviljale 1997. aastal neli krooni, mis oli kaks korda odavam kui paljudes linnakoolides.1 Laupa Põhikooli õpilane Kerli Kaarus on 1995. aastal oma kooli aiast kirjutanud järgmist: Meie kooli aednik on Malle Nahkur. Aias kasvatatakse toalilli, püsililli, rabar- bereid, must- ja punasõstraid, õunu ja arooniaid. Suurem rõhk on pandud meie koolil köögiviljade kasvatusele, kuna neid saab kasutada koolisööklas toidu valmistamisel. Tänu selle saavad õpilased odavamalt süüa. Kasvatatakse porgandit, peeti, kaalikat, kapsast, sibulat. Koolil on ka 1 ha suurune kartulimaa, mis ei asu kooli territooriumil. Suvel peab käima ka aiatööl. Igale klassile määratakse, mitu

1 Kosejõel on kauneim kooliaed. – Eesti Päevaleht 07.11.1997.

141 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Leisi Keskkooli aed 1990ndatel (foto A. Truumaa erakogust). päeva antud klassi õpilane peab käima: 8. ja 7. klass – 6 päeva, 6. klass – 5 päeva, 5. ja 4. klass – 4 päeva, 3. klass – 3 päeva ja 2. klass – 2 päeva. (ERM KV 784: 146)

Hoogu lisas siin Arno Tali Sihtkapitali ellu kutsutud „Tootsi peenra“ konkurss. Selle üldisem eesmärk oli küll tagada koolide maa-alade korrashoid ja õpetada lastele aiatööteadmisi ja -oskusi, kuid koole hinnates pandi erilist rõhku just kooliaedade praktilisele poolele ehk köögiviljakasvatusele. Tollal koole hinnanud žürii liikmed on võrrelnud ettevõtmist 1980. aastatel läbi viidud toitlustusprogrammiga, mil kõiki asutusi ja ettevõtteid julgustati rajama peenramaid ja kasvuhooneid, et töötajaid aiasaadustega paremini varustada (EVM EA 168: 19 Kosejõe).2 Konkurssi korraldati aastatel 1995–1999 ja tublimaid autasustati istikute, tööriistade ning õppesõitudega. Näiteks Rakke Gümnaasiumi premeeris haridusministeerium 1996. aastal tubli esinemise eest „Tootsi peenral“ faksiaparaadiga, mis oli tol ajal

2 Sama kinnitas Kadrin Linna telefonivestluses 18. oktoobril 2010.

142 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis vallas esimene omataoline (EVM EA 168: 49). Holstre Kooli kroonikaraamatust võib 1997. aastal lugeda aga järgmist: Konkursile osavõtuks tuli esitada kooliaia või põllu kavand (3–5 lk. koos skee- miga), millel planeeritav pindala, juurvilja, marja või muu saak kultuuriti. Samuti õpilaste arv, juhendaja jne. Nii võtsid meie õpilased konkursist osa teist aastat. I-IV kl. õpilased töötasid kooliaias 3 päeva, V–VIII kl. õpilased 5 päeva. Õpilased töötasid suvel usinasti ja saavutasid sügisel vabariigis III koha. Said aukirja ja väikeste aiatööriistade komplekti. Tublim õpilane oli Kalev Linnaste, kes sai tubli töö eest aiatööriistad. Kõik „Tootsi Peenral“ osalejad kutsuti Tallinna „Estonia“ talveaeda, kus anti kätte aukirjad ja autasud.“3

Paraku ei olnud sellele ettevõtmisele ette nähtud pikemat iga kui viis aastat. Polnud piisavalt sponsorite huvi ega ilmselt ka mitte laiemat koolide huvi, sest viimasel aastal tunnistasid žürii liikmed, et kuigi konkursist osa võtvate koolide aedade tase oli ühtlaselt hea, osales koole varasemast vähem.4 Sealt edasi võib kooliaedades toimunut iseloomustada järgnevalt. 1. Kooliaed on maha jäetud, umbrohtunud ja võsastunud (Kosejõe Kool, Heimtali (Raudna) Põhikool). 2. Omaaegse suure ja korrashoitud kooliaia asemel laiuvad koolimaja ümber muruplatsid puude-põõsaste ja lillepeenardega või on osale aiaalast leitud uus otstarve: palliplats, krossirada vm (Abja Gümnaasium, Leisi Keskkool, Kuusalu Keskkool, Holstre Põhikool, Lagedi Põhikool). 3. Kunagine aed on alles, aga palju väiksem, sisaldab peamiselt lillepeen- raid ja viljapuid, vahel ka köögivilja- ja maitserohelise peenraid. Mõnel pool osalevad lapsed aiatööl, teisal mitte. Küll aga hooldatakse ühiselt koolimaja ümbrust üks-kaks korda aastas toimuvatel heakorrapäevadel (Koigi Põhikool, Kabala Põhikool, Kullamaa Keskkool, Roosna-Alliku Põhi- kool, Puiatu Lastead-Algkool).

3 Holstre 8-kl. Kooli kroonika 1984–1999. 4 Head külvikätt ja sundijat sõrme. – Maaleht 16.12.1999.

143 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Leinajalakas kooliaia haual – Raudna Põhikooli endine kooliaed (foto: A. Banner, 2010, EVM F 445: 30).

Krossirada Abja Gümnaasiumi õunaaias (foto: A. Banner, 2010, EVM F 445: 4).

144 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Vormsi Põhikooli aed (foto: A. Banner, 2010, EVM F 451: 142).

4. Kooliaed on olnud vahepeal aastaid kadunud, kuid nüüd taasrajatud. Lapsed osalevad aia korrashoiul (Vormsi Põhikool, Kihelkonna Kool). 5. Kooliaed on väljaõppinud aiakujundajate koostatud haljastusprojekti alusel märkimisväärselt ümber kujundatud (Paistu Kool) või kujundamisel (Märjamaa Gümnaasium). 6. Kooliaia pind on küll mõnevõrra vähenenud, aga kooliaia traditsioon elab koolis tugevalt edasi ja selle nimel pingutab kogu koolipere (Vändra Gümnaasium, Rakke Gümnaasium, Tudu Põhikool).

145 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

2004. aastal Sultsi küla puhkekohaks ümberkujundatud Paistu Kooli endine kooliaed. Kujundusprojekti koostasid maastikuarhitektid Pille Zimmer ja Liina Indus 2003.aastal. Foto Anneli Banner 2010.

Vändra Gümnaasiumi aed (foto: A. Banner, 2010, EVM F 451: 147).

146 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Märjamaa Gümnaasiumi kooliaia kavand, mille koostas kooli vilistlane ja Eesti Maaülikooli tudeng Helen Jors 2009. a. Kujunduse võtmeks on väliklassi kujust inspireeritud kuusnurk.

147 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Kooliaedade hääbumise põhjused

Koolimajade ümbrus on üldjuhul korras ja hooldatud. Kool on läbi aegade olnud maakohas üks keskseid asutusi ja selle hea väljanägemise vajadust ei seata kaht- luse alla. Üldiselt on kooliaia pind kõikjal tasapisi kahanenud ja selle struktuur muutunud. Enamasti kasvatatakse aasta-aastalt üha vähem traditsioonilisi aiavilju ja muruala aina suureneb. Samas tuleb ette juhtumeid, kus kooliaia saatus otsustatakse sõna otseses mõttes päevapealt. Näiteks Kosejõe Koolis ei suudetud aeda enam oma jõududega korras hoida ja see kippus sügiseks ikka umbrohtuma. 2008. aasta kevadel jäeti katseaed harimata, vaatamata sellele et see oli siiani heas korras, suurepärase asukoha ja pika traditsiooniga. Direktori soov olnud küll aed konserveerida, aga tegelikult oli siiski kaks võimalust: aed kas on või seda ei ole (EVM EA 168: 19). Praegu hooldatakse Kosejõel laste abil vaid parki ning tiigi ja koolimaja lähimat ümbrust. Sama ootamatult nagu kooliaiad võivad teinekord kaduda terved koolidki. Näiteks Antsla valla Lepistu Põhikoolist laekus 2006. aastal täidetud küsitlusleht, millest võis järeldada, et koolil oli olemas väike kooliaed, kus lapsed käisid kaks korda suve jooksul aiatööl. Kasvatatud saak kulus kooli tarbeks ja istikuid müüdi soovijatele väljaspool kooligi (EVM EA 168: 105). 2010. aasta kevadel kooliaia aednikuga ühendust võttes selgus, et 1. juulist 2008 oli Lepistu Põhikool suletud ja ühes kooliga kadunud ka kooliaed. Sellistel arengutel on oma põhjused. 1. Laste arvu vähenemine. Üheks iseloomulikumaks arengusuunaks viimase paarikümne aasta jooksul on olnud maarahva arvu järjepidev kahane- mine, mistõttu on kokku kuivanud ka laste arv maakoolides. Näiteks Kihel- konna Koolis õppis õppeaastatel 1990/1991 138 last, 2000/2001 124 last ja 2009/2010 ainult 47 last (Liik jt 2010). Sama suund valitseb suure tõenäosusega kõigis maakoolides. Kooliaed on mõeldud aga eelkõige õpilastele koolitöös kasutamiseks ning selle suurus ja ülesehitus on otseselt seotud laste arvuga koolis. Kui gümnaasium reorganiseeritakse põhikoo- liks või põhikool algkooliks, muutuvad ka nõudmised kooliaiale.

148 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Skulptuur „Pioneer raamatuga“ Kosejõe Kooli aias 1998. a (foto H. Viiuli erakogust).

Kosejõe Kooli aed 2010. a. Pioneer on kaotanud raamatu ning mattunud seatappu ja kuldvitsa (foto: A. Banner, EVM F 451: 36).

149 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

2. Ebamäärane seadustik. Nõukogude kooliseadustes oli kooliaial oma kindel koht. Viimane kooliaia põhimäärus ilmus 1987. aastal, millega määrati täpselt kindlaks kooliaia ülesehitus ja töö korraldamine selles.5 Taasiseseisvunud Eestis ei ole aga kooliaedadel seadusandlikku alust. 2010/2011. õppeaastast kehtima hakanud riiklike õppekavade § 6 lõige 5 sätestab, et õpet võib läbi viia samuti väljaspool kooli ruume, muu hulgas ka kooliõues.6 See on ainuke koht nendes kavades, mida võib hea taht- mise korral seostada kooliaiaga. Nüüd on iga kooli enda otsustada, kas kooliaeda peetakse vajalikuks või mitte. Nii ongi aedade ja laste aiatööga seonduv lahendatud mitmeti. Mõnel pool on kooliaias töötamine kirjas kooli kodukorras (EVM EA 168: 59 Vändra, 33 Märjamaa, 13 Kihelkonna). Hoolekogu heakskiit aiatööle on Tudu Põhikoolis (EVM EA 168: 51). Koo- liaia vajadus ja õppetöös kasutamise võimalused on ära põhjendatud Rakke Gümnaasiumi 1.–6. kl ainekavades (EVM EA 168: 48). Enamasti aga pole aeda kooli sisedokumentides nimetatud. 3. Tervisekaitse nõudmised. 1990. aastate II poolel hakati meie seadustikku kohendama Euroopa Liidu nõuetele vastavaks ja koole hirmutati üha rohkem euronormide täitmiseks vajaminevate väljaminekutega. Tervisekaitse nõudis kooliaias kasvatatud aiasaaduste kulukat keemilist analüüsimist, arvestamata, et koolidel ei olnud enamasti rahagi suurte koguste väe- tiste ja taimekaitsevahendite ostmiseks. Sisuliselt on kooliaiad maheaiad. Mitmes koolis konserveeriti kergesti riknevaid aiasaadusi, nagu kurgid, puuviljad, marjad. Kuid ühtäkki ei olnud enam lubatud ka kohapeal valmistatud hoidiseid lastele pakkuda. Kuna endakasvatatut ei tohtinud süüa, kadus mõte suuremas koguses aiavilja kasvatada. Siin võib peituda ka üks „Tootsi peenra“ konkursi lõppemise põhjustest. Praeguseks on seis küll muutunud ja kooliaedades kasvatatud aiasaadusi võib jälle lauale panna. Samuti on lubatud koolisööklates hoidiseid valmistada.7 Iseküsimus muidugi, kui kerge on kord lõhutud masinavärki uuesti käivitada.

5 Käskkirjad ja juhendid koolidele 1987, 7 (149). Eesti NSV Haridusministeerium, Tallinn, lk 4–9. 6 https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011001 ja https://www.riigitetaja.ee/akt/114012011002. 7 Kurgipeenardest said iluaiad. – Roheline Värav 08.08.2008.

150 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

4. Vana kaadri lahkumine koolist. Need bioloogiaõpetajad, kes 1950.–60. aastatel pärast ülikooli lõpetamist kooli tööle läksid ja tollase kombe kohaselt seal kohe õppe-katseaedade juhatajateks määrati, on nüüdseks jõudnud pensioniikka. Neist suure osa jaoks oli kooliaia rajamine ja kor- rashoidmine elutöö, mida nad tegid pühendumusega. Nende järeltulijad koolis on aga uue aja inimesed, kel puudub aiaga isiklik side. Seetõttu on nüüd ka kergem teha järeleandmisi aedade mahus ja sisus. 5. Koolimajade ümber- ja juurdeehitused, mille tõttu satub löögi alla tihtipeale esmajoones maja lähedal asuv kooliaed. Nii näiteks ehitati Holstre Koolis ja Sillaotsa Põhikoolis võimla just endise kooliaia maale. Sillaotsal otsustati aed taastada väiksemas mahus koolimaja lõunaküljel, kuhu tulevad lille- peenrad ja natuke supirohelist, kuid ei mingeid köögivilju enam (EVM EA 168: 132). Holstres aga kadus kooliaed kui selline hoopis (EVM EA 168: 71).

Kooliaed tänapäeva koolis

Kooliaed on aegade jooksul täitnud väga erinevaid ülesandeid. See on olnud nii kooliõpetaja tarbeaed kui põllumajanduslike katsete läbiviimise ja saagirekordite püstitamise koht. Tänapäeval on kooliaia esmaseks ülesandeks siiski toetada klas- siruumis tehtavat õppe- ja kasvatustööd. Kõige lihtsam ja enesestmõistetavam on kasutada kooliaeda taimede tundma- õppimiseks. Ka maapiirkondades elavad paljud lapsed kortermajades ja nende kokkupuude loodusega on kasin. Samuti ei kasvatata koduaedades enam sageli aedvilju ja lapsed ei teadvat, kuidas taim kasvab või kust toit tuleb. Näiteks Vormsil küsiti kooliaiast rääkides kohe, kuidas me saame lastele öelda, et sööge kapsast, kaalikat, porgandit, kui nad ei teagi, mis taimed need üldse on (EVM EA 168: 55). Osas koolides (Rakke Gümnaasiumis ja Vändra Gümnaasiumis) on kooliaias sisse seatud algklasside peenrad (igal klassil oma), kuhu lapsed külvavad kevadel seemneid ja suve jooksul jälgivad taimede kasvu ja arengut. Rakkes täidavad õpilased aiatööl käies veel isegi vaatlusvihikut. Märjamaa Gümnaasiumi aeda on rajatud eri kultuuride näidispeenrad, kus on näha aedviljade ja lillede kogu

151 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Algklasside peenrad Rakke Gümnaasiumi aias. Foto Anneli Banner 2010.

mitmekesisus. Kui õpetajad ka ei leia aega lastega aeda tulla, saavad nad sealt tundi viimiseks igal juhul abimaterjali. Leisi Keskkooli endine bioloogiaõpetaja ja kooliaia rajaja Alma Truumaa ütles, et kui ta õpetab bioloogiat ja koolil ei oleks aeda, siis peaks tema enda koduaed olema kui üks süstemaatikaosakond, kust ta saab lastele näitamiseks taimi võtta. Sest lapsel peab olema vahetu kokkupuude õpitavaga (EVM EA 168: 31). Üha enam hinnatakse kooli ümbrust ja kooliaeda kui õpikeskkonda, kui kohta, kus lapsed õpivad vahetu kogemise ja isetegemise kaudu. Selleks on mitme kooli juurde loodud õpperajad, mis annavad võimaluse märgata, kuulata, katsuda (EVM EA 168: 45 Puiatu, 128 Sillaotsa). Ka on kooliaias ja mujalgi kooli territooriumil nimesiltidega varustatud olulisemaid ja märkimisväärsemaid kohti või taimi (EVM

152 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Lapsed aiatööpäeval Rakke kooliaias vaatlusvihikut täitmas (foto: A. Banner, 2010, EVM F 451:103).

EA 168: 41 Paistu, 26 Kuusalu). Varem on märgistamist kasutatud hoopis laiemalt, aga kahjuks on sellest nüüdseks paljudes kohtades loobutud, sest pahatahtlike sildilõhkujate vastu pole rohtu leitud. Koolide juurde on rajatud veel õppeplatse või -väljakuid eri õppeainete õpetamiseks. Näiteks Kuusalu Keskkoolis on just endise kooliaia alal nüüd matemaatikaväljak kujundite ja mõõtühikute näitlikuks õpetamiseks (EVM EA 168: 26). Õueklassid on olemas pea iga kooli juures. Neid on väga erinevaid – alates lihtsatest pakkudest või palkidest moodustatud pinkidest kuni põhjalike väike- ehitisteni. Õpilaste hulgas on tunnid õueklassides väga menukad ja kevadiste päikseliste ilmadega pidavat nendele kohtadele lausa tormi joostama. Mitmed küsitletutest pidasid kooliaeda asendamatuks ka töökasvatuses ja

153 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Tudu Põhikooli tarbeaed ja väliklass (foto: A. Banner, 2010, EVM F 451: 122).

kohusetunde õpetamisel. Õpilased teadvat tänapäeval väga hästi, millised on koolis nende õigused, aga nad ei tahtvat midagi kuulda sellest, et neil on ka omad kohustused (EVM EA 168: 25 Kuusalu). 2004. aasta muretses Harmi Põhi- kooli toonane direktor: „Olen kuulnud, kui vähe lapsed kodus tööd teevad. Mis meie ühiskonnast saab, kui nad ka koolis kas või sunniviisiliselt ei tee? Lapsed on üleolevaks muutunud – kui paber maha kukub, ütlevad nad, et koristaja võtab üles.“8 Ka Kosejõe Kooli bioloogiaõpetaja arvas, et laps peab siiski tööd tegema, sest muidu ta ei hakka ka hilisemas elus tööle (EVM EA 168: 19). Kiire ja pealis- kaudne tänapäeva elu on muutnud meie suhtumist ja hoiakuid. Kõike, mida vaja, saab väikese vaevaga poest osta ja seetõttu ei ole isetegemine moes. Kui ei ole

8 Õpetajate Leht 05.11.2004.

154 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis harjumust, siis selle peale lihtsalt ei tulda, et tore võib olla midagi oma kätega teha. Näiteks Vormsil olevat tüdrukud virisenud, kui pidid suvel kaalikaid rohimas ja kastmas käima, aga sügisel olid üllatunud ja rõõmsad, nähes, millise ilusa ja suure saagi nad olid kasvatanud (EVM EA 168: 56). Ka Koigi Kooli aednik teadis rääkida, kui uhked olid 5.–6. kl poisid, kui said valmis kompostikasti piiramiseks mõeldud punutud aia (EVM EA 168: 15). Seega võiks kooliaed aidata muuta kujunenud hoiakuid ja väärtustada traditsioone. Veel üks kooliaia ülesandeid on kindlasti ka koolimaja kaunistamine. Ammu on arvatud, et ilusas ümbruses kasvavad ilusad ja head inimesed (Port 1930: 34). Sama usutakse tänapäevalgi (EVM EA 168: 25 Kuusalu). Arvestades, et koolis veedavad lapsed suure osa oma päevast, võib mõista, kui oluline on kaunilt kujundatud ja korras hoitud keskkond nende harmooniliseks arenguks. Nii mõneski kohas hinnatakse endiselt ka kooliaia praktilist poolt. Kuigi suuremas osas koolides on köögiviljakasvatusest loobutud või külvatakse neid ainult näidispeenardele, leidub selliseidki, kus siiski kasvatatakse arvestatav osa kooli- köögis lõunasöögiks vajaminevast aedviljast. Näiteks Kihelkonna Kooli peenramaa kaheksalt sajandikult saadakse igal aastal ligi 100 kg sibulat ja 160–170 kg peeti, millest jätkub kooliperele kuni kevadeni. Porgandi- ja kaalikasaak on väiksem, sest neil on palju kahjureid, kuid kooliaias mürke ei kasutata. Lisaks saadakse kasvu- hoonest 150–200 kg tomatit (EVM EA 168: 11). Ka Tudu Põhikooli aias kasvatatud porgandit, peeti, sibulat, kaalikat ja kurki saavad õpilased süüa kuni kevadeni ja Vormsi Põhikoolis hinnatakse kooliaeda kõige muu kõrval sellegi poolest, et see annab lastele toidulisa (EVM EA 168: 52, 56). Sealsed direktorid leiavad, et köögivilja ise kasvatada on rahaliselt soodsam, sellest valmistatud toit tervislikum ja lapsed olevat ka rahul. Koigi Põhikooli aias kasvanud peet ja porgand lähevad koolisööklasse, aga tähtsaks peetakse sedagi, et kooliaiast saab materjali koolis tegutseva taimeseaderingi jaoks (EVM EA 168: 15). Mitmes koolis kinnitati, et kooliaed on asendamatu juhul, kui koolimaja kaunistamiseks või ürituste ja täht- päevade jaoks on vaja lilli. Ka need lapsed, kes muidu jalga kooliaeda ei tõsta, leidvat tee sinna üles, kui õpetajate päeval lilled kaasa võtta unustasid (EVM EA 168: 12 Kihelkonna).

155 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Kooliaia tänapäevase rolli on emotsionaalselt ja südamlikult kokku võtnud Puiatu Lasteaed-Algkooli õpetaja Reet Saare: „Kooliaed on kaunis koht, koduaia musternäidis, taimede kasvatamise koht, õppevahend, ilumeele kasvatamise koht läbi töö, praktikabaas, sidemeks lastevanemate ja kohaliku elanikkonnaga“ (EVM EA 168: 109).

Kitsaskohad

Nii nagu igal aial peab ka kooliaial olema kindel peremees – aednik, kes planeerib ja korraldab tööd kooliaias. Muidu tekib olukord, kus sellega ei tegele keegi või vastupidi on tegelejaid mitu, ja töö saab mõlemal juhul halvasti tehtud. Ka küsit- lus näitas, et paremini läheb seal, kus on olnud võimalus tööle võtta aednik. Eriti hea on veel, kui tööd aias kureerib pedagoog, sest lapsed aktsepteerivat õpetajat paremini kui kedagi abipersonali hulgast (EVM EA 168: 46 Rakke, 22 Kullamaa). Kui kooli ongi võetud tööle väljaõppinud aednik, siis on igal juhul vajalik, et tal oleks ka kooli õpetajaskonna või administratsiooni näol tugev seljatagune. Paraku praegune majanduslik olukord pitsitab koole ja sunnib otsima kokku- hoiuvõimalusi. Iseloomuliku näite selle kohta võib tuua Roosna-Alliku Põhikoolist. Pikka aega oli seal tööl aednik ja lapsedki tegid aiatööd. 2010. aastal ei olnud piiratud eelarve tõttu koolil võimalik enam aednikku palgal hoida. Kooliaia kor- rashoiuga tegeleb nüüd valla sotsiaalhoolekanne ja aeda hooldasid suvel töötud. Abivallavanem leidis, et uus süsteem toimis hästi, kuid pidas seda siiski ajutiseks lahenduseks, kuniks ajad jälle paremaks lähevad (EVM EA 168: 118). Töötute kasutamisest kooliaia hooldamisel on mõeldud mitmel pool mujalgi, kuid nende peale lootmine võib olla kaheldava väärtusega, sest töötu on ajutine ja tihtipeale on töötul „töötu mentaliteet“ (EVM EA 168: 20 Kosejõe). Selleks et kooliaed täidaks talle pandud õppe-kasvatuslikke eesmärke, peaksid lapsed kindlasti ka suvel kooliaias käima. Selle muudab aga sageli küsitavaks asjaolu, et väiksemate koolide sulgemise tõttu allesjäänute piirkond aina laieneb ja paljud lapsed elavad koolist päris kaugel. Õppeperioodil sõidutavad lapsi kooli ja sealt koju valdade koolibussid, kuid suvel jääb liiklemiseks vaid ühistransport.

156 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Liinibussipilet võib olenevalt elukohast ja arvestades maainimeste kasinamat sis- setulekut pere eelarvesse märkimisväärse augu lüüa. Eriti veel, kui ühest perest peab kooli sõitma mitu last (EVM EA 168: 48 Rakke, 21 Kullamaa). Veel üheks kooliaedade probleemiks, mis võib sundida seal otsi kokku tõm- bama, on rüüstamine. Väiksemat sorti vargust on ette tulnud igas aias, aga mõnel pool on järjekindel kooliaia laastamine saanud tavapäraseks. Ei saa välistada, et mõnikord võetakse kooliaiast midagi kaasa häda sunnil, kuid ette tuleb ka sula- selget huligaansust. Pea kõigis aedades, kus on kasvuhoone, on neid lõhutud. Kihelkonna Põhikooli aednik rääkis, kuidas pikanäpumehi ei takistanud isegi kasvuhoone ukse ette paigutatud raudvarbadest võre – keegi painutas need laiali ja puges sisse (EVM EA 168: 13). Koigi kooliaias on loobutud selliste kultuuride (nt maasikad) kasvatamisest, mis võivad kohale meelitada kutsumata külalisi (EVM EA 168: 16). Märjamaal ei tähistata püsilillepeenras enam taimi nimesiltidega, sest kui ei teata, millega tegu, varastatakse vähem (EVM EA 168: 36).

Lapsed kooliaiast

Lapsed, kes küsitluslehti täitsid, olid oma kooliaia ja koolimaja ümbrusega rahul. Vaid kuus vastajat 156-st väitsid, et neile see ei meeldi või eriti ei meeldi. Ülekaa- lukalt kõige toredamaks peeti seda, et koolimaja juures kasvavad õunapuud, sest siis saab õunu süüa, ja lilled, sest need on ilusad, värvilised ja lõhnavad hästi. Vändra õpilastele meeldis loomulikult kõige rohkem nende kooli 80. aastapäevaks aeda ehitatud purskkaev. 72 last olid oma kooli aias kõigega rahul. Kui jätta kõrvale need rahulolematud, kes nurisesid otseselt kooliaia tegevust mitte puudutavate asjade üle, nagu prahi mahaviskamine või et staadioni kate pole piisavalt pehme ja kasvuhoone uks on koledat värvi, siis võib öelda, et üle poole vastanutest olid kooliaiaga rahul. Paha- sed oldi õige mitme asja peale, alates sellest, et muru ei ole piisavalt madalaks pügatud ja jalad saavad mustaks, kuni selleni, et teod närivad taimelehtedesse auke ja kitsed söövad kõik ära. Ühele ei meeldinud, et õunu on liiga vähe, ja teisele tundusid need liiga hapud. Muidugi oli igas koolis lapsi, kes pidasid kooliaia

157 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Poisid Märjamaa Gümnaasiumi kooliaias õunajahil (foto: A. Banner, 2010, EVM F 451: 79). kõige suuremaks puuduseks seda, et seal tuleb aiatööd teha. Samas aga leidus neidki, kes arvasid, et kooliaed on veel liiga väike ja tühi ja seal võiks rohkem huvitavaid taimi olla. Küsimuses, kas ühe kooli juures üldse peaks aed olema või mitte, ilmnesid selged erinevused kooliastmete vahel. Algklassilaste vastustest võib välja lugeda neile omast püüdlikkust, usinust ja teotahet. Peaaegu kõik arvasid, et kooliaed on vajalik, ja sagedasemaks põhjuseks nimetati, et siis on ilusam (Muidu oleks lihtsalt jube igav koolimaja – 8-a tüdruk, EVM EA 170: 9). Samuti saab seal taimi tundma õppida, loodusõpetuse tundi läbi viia ja aiatöid teha (Kooli juures võiks aed olla, sest see on ilus ja siis saab rohida ja siis on aednikel ka tööd – 9-a tüdruk, EVM EA 170: 123). Selles vanuses lapsed on ka kõige meelsamini nõus ise aiatööd tegema. Neis on alles siiras abivalmidus (Aiatädid ei jõua üksi kõike – 10-a tüdruk

158 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

EVM EA 170: 19) ja õiglustunne (Lapsed ju ka käivad siin koolis ja kasutavad kooliümbrust – 9-a tüdruk, EVM EA 170: 124). Vaid kuus algkoolilast 73-st arvas, et lapsed ei peaks kooliümbruse korrastamisel kaasa aitama. Ja üks leidis, et natuke võib ju teha, aga siis peab palka ka saama (10-a poiss, EVM EA 170: 94). Põhikoolilaste vastuste puhul hakkas silma kahesugune suhtumine. Ühed vastajad olid protestivaimu täis ja vastasid kõigele „ei“. Rohkem oli siiski neid, kes olid võtnud asja üle järele mõelda ja arukalt vastanud. Peaaegu ¼ (27%) arvas, et kooliaeda pole vaja, ja 39% leidis, et õpilased ei peaks kooliaias ja kooliümbruses tööd tegema (Laste töö on õppimine – 15-a tüdruk, EVM EA 170: 117). Üldiselt põhikooliõpilastele siiski kooliaed meeldib ja 73% arvas, et kooli juures peaks aed olema (Ikka võiks olla mõnes mõttes, kuna siis paistab kool natukenegi rõõmsa- mana ja värvilisemana, mitte ei oleks üks suur hallides toonides maja – 14-a poiss, EVM EA 170: 111; Aeda oleks kindlasti vaja. Muidu ei tule tööharjumust – 13-a tüdruk, EVM EA 170: 49). Teatud tingimustel (vahetevahel ning mitte suvevaheajal ega kooliajal pärast tunde) ollakse põhikooliski nõus aiatööd tegema. Ilmnes ka üks vastuolu: mõnigi neist, kes ei olnud nõus kooliaias töötama, tunnistas hiljem, et nad on rahul, kui saavad midagi kooliümbruse heakorrastamiseks ja paremaks väljanägemiseks teha. Gümnasistide vastuseid oli kõige vähem – kõigest neli, kuigi osa lehti oli täi- detud mitme peale ühiselt. Seetõttu ei saa nende põhjal midagi järeldada. Silma hakkas see, et kooliaia olemasolu ei peetud vajalikuks või kui, siis olgu ainult iluaed (Dekoratiivtaimed võivad olla, aga kapsaid ja porgandeid pole kooli vaja, sest kool on eelkõige õppimisasutus – 17–18-a tüdrukud, EVM EA 170: 29). Kevadel ja sügisel natuke kooli juures riisuda ju võib, aga aiatöö on nende meelest mõttetu. Kuigi üheski vastused saatnud koolis ei kasvatata enam nii palju aedvilju, et saagist märkimisväärset toidulisa saaks, peeti nii alg- kui põhikooli laste hulgas tihti aia juures oluliseks just seda, et kooliaiast saab tervislikke köögivilju (Seal aias võiksid kasvada ainult juur- ja puuviljad, sest siis saaks sügisel neid süüa. Seal kasvavatel lilledel ei ole eriti mõtet – 14-a tüdruk, EVM EA 170: 108). Natuke rohkem kui pooled lapsed tunnistasid, et nad pole kooliaias midagi uut õppinud. Siin tuleb muidugi arvestada seda, et vastajate hulgas oli ka esimese

159 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis klassi õpilasi ja nemad polnud vastamise ajaks tõepoolest kooliaias vist eriti veel käia jõudnudki. Teine osa vastanuist leidis siiski, et kooliaed on neile nii mõndagi õpetanud, peamiselt taimetundmist ja aiatööoskusi: peenarde tegemist, rohimist, kõplamist, riisumist, mulla sõelumist, oksa- ja hekikääride kasutamist jm (Mina olen teada saanud, et rohides tuleb võtta umbrohtu hästi madalalt, sest siis tuleb rohi koos juurega – 9-a tüdruk, EVM EA 170: 123; Ma olen õppinud korralikumalt ja efektiivsemalt kõplama – 13-a tüdruk, EVM EA 170: 49). Üks 10-aastane poiss tunnistas ausalt, et „ma olen palju õpinud, aga mida ei mäleda“ (EVM EA 170: 99). Teine sama vana jälle kinnitas, et pole õppinud „eriti midagi, kõik on juba päris selge“ (EVM EA 170: 104). Väljaspool kooliaega tullakse kooli juurde küll spordiväljakule palli mängima või trenni, aga kooliaias käiakse ikka vaid asja pärast ehk suviseid aiatöötunde tegemas. Vaid kolmel küsitluslehel oli märgitud, et vahel käidi kooliaias jalutamas. Üks oli veel vanema õega kaasas, kui viimane kooli juures aiatööd tegi, ja üks ütles, et käis vabal ajal ühe korra kooliaias, kuna tal oli igav. Pean nentima, et laste vastused olid meeldivaks üllatuseks. Õpetajatega ves- teldes ja netifoorumeid lugedes võinuks arvata, et õpilaste arvamus kooliaedadest on läbinisti negatiivne ja tõrjuv. Ilmselt on seis kooliti erinev ning mõnel pool ongi rohkem vastalist ja mitte millestki huvituvat kontingenti kui teisal. Võib-olla oleks pilt ulatuslikuma uuringu puhul olnud teine, kuid minu kasutuses olevate andmete põhjal julgen väita, et lapsed suhtuvad üldiselt kooliaedadesse heatahtlikult ja pooldavalt. Kõige suuremat tõrget tekitab ettearvatult tunniväline ja suvine aiatöö, mille korraldamine vajaks head läbimõtlemist. Lastes on olemas loomulik tegutse- misind ja tahtmine kõike proovida, mis vajab vaid õiget suunamist. Algklassilas- tega on see ilmselt kõige lihtsam – nad on hoolsad ja abivalmid. Põhikooli puhul tuleks hästi kaalutleda, mida, kuna ja kuidas teha. Gümnaasiumiõppe sidumine kooliaiaga on kõige keerulisem ja pole ehk vajalikki. Kooliaed peaks pakkuma rohkem põnevat õpet ning vähem tuima ja üksluist füüsilist tööd. Kahtlemata tuleb koolis õpetada ka töötegemist, milleks kooliaed sobib suurepäraselt, kuid vajalikud aiatööd võiks tehtud saada märkamatult, muude teadmiste omandamise kõrvalt. Vastumeelsus tekib siis, kui lapsed tunnevad end ärakasutatuna.

160 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Lõpetuseks

Tuleb tunnistada, et erinevatel põhjustel on suur osa kunagistest arvukatest ja heal tasemel olnud kooliaedadest kas kadunud või nii suurel määral muutunud, et ei toimi enam traditsioonilise aiana. Kooliaia asemel tuleks sel juhul rääkida hoopis koolimaja ümbrusest. Siiski võib ka praegu leida väga häid kooliaianäiteid. Need on jäänud püsima tänu kolmele tugisambale. Toime on tulnud aiad, mille eesot- sas on olnud töökas ja pühendunud inimene – aednik või aia perenaine (Rakke Gümnaasium, Vändra Gümnaasium, Märjamaa Gümnaasium). Sama tähtis on kooli juhtkonna toetus kooliaiale, mis väljendub nii moraalses toes kui ka raha eraldamises aia tarbeks (Vändra Gümnaasium, Tudu Põhikool, Kihelkonna Kool). Kolmandaks on vajalik kohaliku kogukonna ja eriti lapsevanemate poolehoid. Kodu kujundab laste väärtushinnanguid ja ellusuhtumist. Kui vanemad mõistavad ja kiidavad heaks selle, mille nimel kool tööd teeb, siis pole ka lapsed kooliaia ning aiatöö suhtes tõrksad ega üleolevad. Kui ükski neist tugedest puudub, kisub asi kiiva. Küsitletud kooliinimestest arvas nii mõnigi, et üks võimalus kooliaedu lõpli- kust hääbumisest päästa oleks selle teema sidumine uuesti õppekavadega. See võiks tõenäoliselt aidata, kuid jõuga peale surutud korraldus tekitaks kindlasti ka palju vastuseisu. Ministeeriumi ettekirjutusest hoopis olulisem on ikkagi kohalike inimeste soov ja valmisolek kooliaiaga tegeleda. Pealegi pole kooliaia kohustus- likuks tegemine enam võimalikki, sest õppeasutused on ebavõrdses seisus. Kui maakoolide juures on enamasti piisavalt suured territooriumid, siis linnakoolidel on maad vaid hädapärast, spordiväljakute ja parkimisplatsi jaoks. Ei saa aga nõuda kooliaedade rajamist ainult maakoolide juurde. Kooliaiad peegeldavad teatud mõttes seda, mis toimub meie ühiskonnas, mida tähtsaks peetakse ja väärtustatakse. Kooliaianduse hiilgeaeg jäi aastakümnete taha, mil põllumajanduslik tootmine oli ülioluline ja tulevasi spetsialiste hakati sinnapoole koolutama juba algkoolipingis. Nüüdseks on aeg muutunud. Kooliaed on katse- ja tootmisüksusena oma tähtsuse minetanud ja saanud uue tähenduse. Märksõnadeks on õuesõpe ehk õppimine klassiruumi seinte vahelt väljas, vahetu

161 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis kogemuse kaudu, ja integreeritud loodusõpe. Selleks sobib kooliaed suurepä- raselt. Tänapäeval võikski see olla koht, kus saaks jälgida looduses toimuvaid muutusi (taimede kasv ja areng, aastaaegade vaheldumine) ja abi-õppemater- jali loodustundide tarbeks. Lille, lindu ja looma ei peaks koolis õppima ainult raamatupildi järgi või arvuti vahendusel, vaid lastel võiks olla võimalus minna õue ning vaadata, kuulata, katsuda ja nuusutada. On olemas meetodid, kuidas peale bioloogia õpetada õues veel matemaatikat, füüsikat, keemiat, aga ka keeli ja kirjandust, kehalisest kasvatusest ja kunstiõpetusest rääkimata. Kooliaed on sobiv koht töökasvatuseks. Mõistagi ei tule tänapäeval kõne alla laste nädalapikkune suvine aiatöökohustus. Kuid hästi läbi mõeldud ja praktiliste töövõtetega täiendatud õuesõppe abil on võimalik kooliaias nii mõnedki vajalikud tööd tehtud saada. Õpilased oskavad lugu pidada ilusast koolist ja kooliaiast ning on selle heaks üldiselt nõus käed külge panema. Mitmes koolis on mõistetud järjepidevuse tähtsust kooliaianduses. Põhiline on rasketel aegadel mitte käega lüüa. Tudu Põhikooli direktor on veendunud, et kooliaeda ei tohi lasta lihtsalt välja surra, vaid sellega tuleb vastavalt oma võimalustele jätkata. Kui vaja, siis väiksemas mahus, aga ikkagi jätkata. Vändra Gümnaasiumi direktor kinnitas samuti, et kuigi aed toob rahalises mõttes koolile pigem kulu kui tulu, on ikkagi kõige tähtsam traditsiooni hoida ja edasi tegutseda. Kui tööhar- jumus kaob, on ka olude paranedes raske sellega uuesti alustada. Võimatu küll mitte, mida tõendavad Kihelkonna ja Vormsi kooli juurde pärast aastatepikkust vahet taasrajatud kooliaiad.

162 Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis

Kasutatud allikad ja kirjandus: ERM KV – Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide vastused. EVM EA – Eesti Vabaõhumuuseumi etnograafiline arhiiv: nr 168 – Kooliaiandus enne ja nüüd: välitööde materjalid, küsitluslehtede vastused ja kirjad. 2010. nr 170 – Kooliaiad tänapäeva Eestis: üldhariduskoolide õpilaste täidetud küsitluslehed 2010. aastal.

Aiamats 1982 = Arold, V. 1982. Eesti kooliaianduse ajalugu (kuni 1940). Võistlustöö Eesti Põllumajandusmuuseumis EPM 1253:22/A 1082:22. Banner, A. 2012. Püsivus viib sihile – kooliaiad Eestis ärkamisaja ja II maailmasõja vahel. – Suitsutare 6. Tallinn: Eesti Vabaõhumuuseum. Hermlin, E. 2001. Kooliaedade funktsionaalsusest Eestis: väitekiri põllumajandusteaduse magistri kraadi taotlemiseks aianduse erialal. Eesti Põllumajandusülikool Agronoomiateaduskond. Aianduse Instituut Tartu. Liik, A., Metsmaa, T., Torga, E. (koost.) 2010. Majakatuli 3. Valik õpilaste omaloomingulisi töid aastaist 2005–2010. Kihelkonna [Saaremaa]: Kihelkonna Põhikool. Port, J. 1930. Talu ümbruse kaunistamisest ja taluaedade korraldamisest. – Taluperenaine 2. Saareste, A. 1958. Eesti keele mõisteline sõnaraamat I. Stockholm: Vaba Eesti.

163 School gardens in newly independent Estonia

Anneli Banner

Not long ago school gardens constituted an inseparable part of our rural schools. By today they have largely disappeared; yet, we currently lack a clear vision of the state of Estonian school gardening. This article is based mainly on the materials of the fieldwork conducted in the summer of 2010 and provides an overview of what has been happening to our school gardens during the last decades and what could be their function in the future. In the second half of the 1990s school gardening woke up to a new life. The period after regaining independence was economically tough and schools started to grow their own potatoes and vegetables in order to provide children with school meals at a more favourable price. This activity also gained impetus due to the competition under the heading “Toots’s Bed”, which was initiated by the non-profit organization Arno Tali Foundation in the years 1995-1999. However, since the late 1990s school gardening has shown signs of slackening and the current situation can be characterized as follows: 1. The school garden has been deserted, overgrown with weeds and brush (Kosejõe School, Heimtali (Raudna) Basic School). 2. Instead of the former vast and well-kept school garden there are lawns with trees, shrubs and flowerbeds around the schoolhouse or part of the garden has acquired a new purpose – ball grounds, a motocross track, etc. (Abja Gymnasium, Leisi Secondary School, Kuusalu Secondary School, Holstre Basic School, Lagedi Basic School). 3. The former garden still exists; yet, it is much smaller, with mainly flowerbeds and fruit trees, occasionally also vegetable and culinary herb beds (Koigi Basic School, Kabala Basic School, Kullamaa Secondary School, Roosna-Alliku Basic School, Puiatu Kindergarten-Primary School). 4. The school garden did not exist for years, but now has been started again (Vormsi Basic School, Kihelkonna School).

164 School gardens in newly independent Estonia

5. The school garden has been redesigned or is currently being redesigned on the basis of a greenery project (Paistu School, Märjamaa Gymnasium). 6. The territory of the school garden has decreased considerably; yet, the tradition is still alive and everyone at school makes efforts to keep it this way (Vändra Gymnasium, Rakke Gymnasium, Tudu Basic School).

As a rule, the territory of school gardens has decreased everywhere and the structure of the gardens has changed. The volume of traditional garden crops diminishes gradually and the lawn area expands. This has been caused by the following factors: 1. Decrease in the number of children. The school garden is meant, above all, to be used in educational work, and the size and structure of the garden are directly related to the number of children at school. 2. Vague legislation. In the newly independent Estonia, the school garden is detached from the curriculum and there is no legal basis for its existence. It is up to each school if they consider it as necessary or not. 3. Health protection regulations. Beginning from the second half of the 1990s, due to the preparations for joining the European Union, the crops grown in school gardens had to be chemically analyzed, which was very expensive. Also it was prohibited to serve children the preserves that had been made on the premises. Therefore it did not make any sense to grow larger volumes of vegetables. 4. Leaving of old staff. The biology teachers, for whom laying out school gardens gave meaning to their lives in the 1950s–1960s, reached their retirement age. Their successors have no personal relationship with the garden; therefore it is easier for them to defer to changes in their scope and components. 5. Renovation of schoolhouses and building extensions to them, where usually it is the territory of the school garden that takes the blow. To preserve school gardens, we would definitely need the support of both the school staff and the local community. The most serious bottlenecks in their

165 School gardens in newly independent Estonia management are the poor financial situation, which does not allow hiring a gar- dener, organization of schoolchildren’s summer jobs in the school garden, and devastation.

Today the school garden could serve as a place where children could learn through immediate experience and spontaneous action. The garden enables us to observe changes in nature and provides auxiliary material for biology classes. Open-air classes exist at most schools and are very popular among schoolchildren. Methods have been devised for teaching in the open air, besides science, also mathematics, physics, chemistry, as well as languages and literature, not to mention physical education and arts.

In a number of schools, the school garden is regarded as irreplaceable in labour education and diligence instruction, as participation and spontaneous action renders an additional value to the work done. And as children spend most of their day at school, it is understandable how important the nicely designed and well-kept environment is for their harmonious development. We still have schools where a considerable part of the vegetables for school meals comes from the school garden. Generally, schoolchildren’s attitude towards school gardens is benevolent and supportive. The things that they mostly object to are certainly extracurricular activities and work in the summertime, which have to be thoroughly elaborated and organized, so that everything necessary could be done unnoticeably, besides other educational activities.

166 Izmakomi puitarhitektuurist Eesti Kunstiakadeemia 2009. aasta soome-ugri õpperetke põhjal

Joosep Metslang EVMi teadur Izmakomi puitarhitektuurist

Valdavalt puidust on Komimaal hooneid ehitatud sajandeid, nõnda on see ka tänapäeval. Võisime selles oma silmaga veenduda 2009. aasta juunis-juulis Eesti Kunstiakadeemia rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia õppetooli korraldatud soome-ugri õpperetke käigus. Meie tööpiirkond asus maa põhjaosas Ižma rajoonis, kus tutvusime sealse kultuuripärandi ja tänapäeva eluga. Keskendusin välitöödel ajaloolisele ja nüüdisaegsele külamaastikule: visanda- sin, pildistasin ja mõõdistasin vanemaid ning ka praegusaegseid ehitisi, küsitlesin asjatundjaid, ehitajaid ja omanikke. Artikkel võtab kokku tehtud vaatlused ja püüab leida vastuseid järgmistele küsimustele. • Millised on sealseis külades vanemad taluhooned ja ehitusdetailid? • Millised on praegusaegsed elumajad? • Kuidas on hooned viimase sajandi jooksul muutunud ja arenenud? Huvitav on võrrelda ižmakomi arhitektuuri Eesti omaga. Nende karmis kliimas leitud ehituslahendused võiksid olla eeskujuks ka meie veidi leebemates oludes. Ehitusloolise tausta selgitamiseks on artiklit koostades olnud palju abi kirjalikest allikatest. Kõige värskema ülevaate sealsest taluarhitektuurist annab ajaloodoktor L. P. Roštševskaja 2005. aasta teos „Архитектура и строителство в Коми крае в конце XIX – начале XX веков“.1 Lisa leiab L. P. Lašuki raamatust „Очерк этнической историй Печорского края“2, kus on kirjutatud ka sealseist elamuist. Komi elumajade arengust enne 20. sajandit ja nende tüpoloogiast on üsna põhjalikult kirjutanud ajaloolane M. B. Rogatšev artiklis „Традиционный быт коми“3. Siin on viidatud L. N. Žerebtšovile, ühele tuntumale komi etnograafile, kes on uurinud põhjalikult komi külakultuuri arengulugu. Üks tema viimaseid artikleid sel teemal ilmus 1985. aastal: „Этнографический обзор народа коми“4. Asjako- hane oleks tutvuda ka raamatutega „К истории жилища коми“5 ning „Крестянское жилище в Коми АССР“6.

1 Tõlkes „Komimaa arhitektuur ja ehitus 19. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni“. 2 Tõlkes „Petšoramaa etnilise ajaloo ülevaade“. 3 Tõlkes „Komi traditsiooniline olustik“. 4 Tõlkes „Komi rahva etnograafiline ülevaade“. 5 Tõlkes „Komi elamu ajaloost“. 6 Tõlkes „Taluelamu Komi ANSV-s“.

168 Izmakomi puitarhitektuurist

Tänuväärne allikas on ka etnograafiamuuseumi / Eesti Rahva Muuseumi teaduri Kalju Konsini välitöömaterjal, kus on muu hulgas juttu küladest ja ehitistest (Konsin 1969). Jõeäärsed külad

Komimaal paiknevad külad ajalooliselt esmajoones jõgede ääres. Metsasel ja soisel alal võimaldavad jõed tänaseni liigelda nii suvel kui ka talvel. Veekogu suurele osale sealses argielus viitab see, et maja peafassaad on sageli jõe või järve poole. 19. sajandil kasvasid väheste peredega külad suuremaks. Tekkisid piirkondli- kud suur- või kirikukülad, millega neid ümbritsev väiksemate külade kobar (komi сикт) võis lõpuks kokku kasvada (Roštševskaja 2005: 6–7). Kirikukülla koondus vaim ja võim – kiriku lähedal paiknesid kohalik omavalitsus ning kaupmeeste, talupoegade, põdrakasvatajate ja kalurite majapidamised.

2009. aasta välitööpiirkond.

169 Izmakomi puitarhitektuurist

Vaade Sizjabski külale Ižma jõe ääres. Künkal puude taga paikneb kirik, esiplaanil EKA rühma liikmed.

Talude ja nende hoonete paigutus on külades sageli korrapäratu, küla keskel võib olla korrapärasemaid fragmente. Roštševskaja liigitab külasid nii: • arhailine korratu küla, kus ehitised ja elumajade peafassaadid paiknevad juhuslikult; • korrapärane küla, ka jõeäärne ridaküla, kus elumajad ja kõrvalhooned on orienteeritud enamasti jõe poole; tee jääb tagahoovide poole; • kaherealise korrapärase küla puhul on hooned pööratud tänava poole; • eri variantide segu (Roštševskaja 2005: 7–8). Uuritud külad ja alevid asuvad Ižma ja Petšora jõgede ääres: Ižma, Možjuga, Mohtša, Sizjabsk ja Ust-Ižma. Vahetus läheduses paikneb ka vene vanausuliste keskus Ust-Tsilma. Eesti kontekstis oleks viimast ja rajoonikeskust Ižmat õigem nimetada aleviks või alevikuks. Vene keeles nii neid nimetataksegi (vene село). Omapärane on Ust-Ižma küla koetis, kus jõekalda vahelduva reljeefi taustal torkab silma elumajade suunatus jõele. Sizjabskis on mitu hoonet fassaadiga jõe

170 Izmakomi puitarhitektuurist poole, samas järgib suur hulk küla maju looklevat peatänavat, kirikut või mõnd muud suunda. Näiteks Mošjuga küla südames paiknevad elumajad kahe reana peatänava poole nagu paiguti ka Mohtša külas. Rajoonikeskuse Ižma struktuur on linlikum ja korrapärasem: jõega paralleelselt jooksevad Naberežnaja, Sovetskaja ja Hatanzeiski tänav, koos ristuvate tänavatega moodustub sirgete sihtidega tänavavõrk. Elumajade pidulikud otsafassaadid on tänava poole, Naberežnaja tänava majasid on suunatud jõe poole. Samamoodi on korrastatud ka Ust-Tsilma.

Komi elumajast

Komi külad, talud ja hoonestus arvestavad ümbritseva keskkonnaga. Hoonete ja paljude rajatiste valmistamiseks eelistatakse tänaseni puitu, mis on metsaalal kõige kättesaadavam materjal. Teine asjaolu on külm kliima, talv on siin Eestiga võrreldes veelgi pikem ja lumerohkem. Nagu Põhja-Venemaa arhitektuuris üldse, on ka komi elumaja katuse alla koondatud mitmesugused talitlused ning vastavad ruumid, nagu aidad, laudad, tallid ja küünid-kuurid. Kolmas aspekt on Põhja-Vene kultuuriruum, mis on mõjutanud komi arhitektuuri juba keskajast. Kiiremad muutused komi ehituskultuuris algasid 19. sajandi teisest poolest. Maja elamuosa jaguneb kolmeks: elutuba (komi керка), eeskoda-seenine (komi посводз, керка водз) ja ait-panipaik (komi кум) või suvine elutuba (komi гожъян). Maja tagaosas (vene двор) asuv laut (komi карта) andis võimaluse tali- tada loomi talvel õue minemata. Hein on lehmade jm loomade pea kohal lakas (komi стыи), kus hoiti ka suuremaid majapidamisriistu, sh vankreid ja regesid. Üldiselt võib 19. sajandiks välja kujunenud komi talumaja iseloomustada järg- miselt. Hoone ehitati vundamendita, alumiseks palgiks kasutati vastupidavat lehist. Maja eluruumide osal oli kõrge palksokkel, elutubade all paiknes sahver (komi гöбöч). Ühekordse elamu palkseinad (palk = komi кер) valmistati männist, vahel ka lehisest, väga harva kuusest. Valdav palgiseos oli koerakaelanurk. Avatäited

171 Izmakomi puitarhitektuurist valmistati väikesed. Pärlinitega pultkatused kaeti lõhikutega, samast materjalist tehti ka põrandad. Laed on tehti palkidest või lattidest. Korstnata ahju suits väljus toast räpnaaugu kaudu. Elutoas paiknes pühasenurk. Pultkatuseid peetakse väga komilikuks, viilkatuseid aga venelikuks. Muistse komi talumaja eluruumid ehitati ühe ja majandusosa teise nn poolviilu alla (Žerebt- šov 1985: 37). Levinud on olnud kahe leibkonna majade ehitamine üksteise kõr- vale nõnda, et tekib enam-vähem terviklik viilkatus. Tänapäeval kohtab sääraseid hooneid juba harva. Katuseharjal valtsiti lõhikud eraldi palgi sisse, mille otsad kujundati dekora- tiivselt looma- või linnukujuliseks, eelkõige ižmalased kasutasid ka põdrasarvi (Roštševskaja 2005: 15).

19. sajandi II poole muutused

Külaarhitektuuri ilmet 19. sajandil mõjutas piirkonna majanduslik areng. Muidu alalhoidlikus külaühiskonnas hakati üha rohkem eeskuju võtma vene alevi- ja linnaarhitektuurist. Tsaaririigis olid paljude hoonete jaoks olemas tüüpprojektid, kasutusele võeti ka uusi materjale (Roštševskaja 2005: 5). 19. sajandi jooksul kujunes tava ehitada elumajale viilkatus, ehkki säilis hoone jaotumine elu- ja tagaosaks. Üksikute ruumide paigutuses leidub mitmesuguseid lahendusi. Seoses raamsaagide leviku ja saekaatrite tekkega hakati üha rohkem kasutama laudu, prusse ja muud saematerjali. Eluruumidesse tehti üha sagedamini laudpõrandaid ja -lagesid. Linnamajade eeskujul hakati ka külas hooneid laudisega vooderdama ning vär- vima. Fassaadiaknad tehti võrdlemisi suured ja ühes mõõdus (Rogatšev 1994: 86). Tähelepanu väärib ehisdetailidega peaukse varikatus (Roštševskaja 2005: 11). Samal ajal hakati ka katusekatmisel asendama lõhikuid laudadega. 19. sajandi teisel poolel arenes jõudsalt savitelliste põletamine. Nüüd hakati majadele ehitama korstnaid ning tegema tellistest vene tüüpi ahje, samuti pott- ahje, pliite ja ležankasid (Roštševskaja 2005: 15). Enam ei saanud siseruumide seinad nõgiseks ning neid hakati rohkem viimistlema.

172 Izmakomi puitarhitektuurist

Vaade Možjuga küla ühekordsetele majadele lehiste all.

Komi talu kõrvalhooned on sageli säilitanud oma algupärase välimuse. Ehkki mitmed talitlused on kogutud suurmaja sisse, ehitati eraldi hoonena saunad (komi пывсян), keldrid, toidu- ja kraamiaidad (komi туруш) ning rehed.7

Izma vanemad elumajad

Kõige järjekindlam on ühekordsete elumajade ehitamise tava. Hoone jaguneb võrdselt elu- ja tagaosaks, vahepeale jääb eeskoda-seenine ja ait, sissepääs hoo- nesse on küljelt. Esiosa sokkel on veidi kõrgem, mis võimaldab kasutada põran- daalust sahvri või keldrina. Maja tagaosas on esimesel korrusel madal laut, teise korruse heinalakka pääseb mööda puitsilda. Vähese ja lihtsa dekooriga hooned annavad küladele nende ühtlase hoonestusrütmi.

7 Uuritud Ižma piirkonnas ei ole aitasid ega rehtesid külamaastikul näha.

173 Izmakomi puitarhitektuurist

Ižma piirkonna kahekordsed elumajad on Komimaal ainulaadsed. Küla keskel valitsevad jõukamate kaupmeeste ja põdrakasvatajate võimsad majad, lihtsamad on peatänavalt taan- dunud. Säärased suurmajad kujunesid välja 19. sajandi teisel poolel, vanemaid kohtab piirkonnas harva (Roštševskaja 2005: 16). Ilmselt üks vanemaid elumaju asub Možjuga külas aadressil Možjuga tn 97. Omapärane hoone on kohalike arva- Lihtsa Ižma maamehe kahekordse elumaja esimese korruse põhiplaan. tes ehitatud ilmselt 1790ndail, sellest kirjutab ka kunstiteadlane G. P. Gunn (Gunn 1979: 42–45). Hoonel on mitu iseloomulikku joont. Selle eluruumide osa paikneb ühe viilu, tagaosa teise viilu all. Peafassaad on pööratud lõuna pool asuva siseõue, mitte tänava või jõe poole. Majal on tavalisest keerukam tasandilisus ja ruumijaotus: eri kõrgus- tel kelder, esimesel korrusel asuvad eluruumid ja laudaosa, teisel korrusel heinalakk ja samuti eluruumid. Terve hoone on täienisti ehitatud lehisest. Sel on kaunid puidust ehisdetailid, sealhul- Sama hoone teine korrus. gas katuse all profileeritud konsoolid, eluruumides tahutud palgid ja kumer- nurgad. Ižma ja Alam-Petšora jõe ääres jagunevad kahekordsed majad tavali-

174 Izmakomi puitarhitektuurist

Ižma alevi Sovetskaja tänava hoonestus 1969. Miljöö säilitamine eeldab riiklikku kaitset. ERM FK 1574: 80, K. Konsin 1969. selt elu- ja tagaosaks. Esimese korruse keskel asuva seenise juures on kaks ahjuga elutuba. Üht neist kasutatakse köögina. Tagaosas asuvad laudaruumid. Leivaahju tagant viib trepp teisele korrusele, kus on samuti paar elutuba. Seenise ja aida- ruumi juurest pääseb maja tagaosa laudaruumidesse, teisel korrusel paiknevad samuti seenine, aidaruum ja heinalakk. Mujal Komimaal peale Vaškorti küla ümb- ruse seesuguseid kahekordseid hooneid ei ehitatud. (Roštševskaja 2005: 18). Ižma peatänaval Sovetskajal leidub palju elumaju, mis on ehitatud kahe leibkonna jaoks (vene пятистенок – neli välisseina ja fassaadil vaadeldav „viies“, maja kaheks jagav sein). Sissepääs on seenise kaudu hoone küljel. Eluruumides on ahjuga elutuba-köök, kust pääseb teise korruse puhastubadesse. Seenise juures on ka ait või panipaik. Maja tagaosas on laudaruume ühendav koridor, kust pääseb üles heinalakka. Jõuka kaupmehe ja põdrakasvataja maja eristus hoone mahu ja materjalikasutusega. Kahekordsesse metsoniino-korrusega majja pidi peale tema elu-

175 Izmakomi puitarhitektuurist

Rikka kaupmehe V. M. Popovi maja Ižma alevis Sovetskaja 17. Hoone on ehitatud 1863. Praegu on hoones Ižma koduloomuuseum. ja majandusruumide mahtuma kauplemiseks ja kauba ladustamiseks vajalikud ruumid. Roštševskaja järgi oli I korruse äriruumidesse eraldi sissepääs. II korruse eluruumidesse sai eraldi sissepääsu kaudu, selle ees oli kõrge avatud ja varika- tusega trepp. Hoone muutsid silmatorkavaks värvitud laudis, saelõikega akna piirdelauad ning plekk-katus (Roštševskaja 2005: 19). Välitöödel torkas silma väärtuslike ajalooliste hoonete ebakindel tulevik. Ižma, Sizjabski ja Mohtša krohvitud tellisseintega (valdava puidukasutusega piirkonnas väga erandlik) kirikud on paiguti lagunemise äärel. Hästi on säilinud Možjuga puukirik, kohalik kogukond teeb pingutusi piirkonna jaoks ainulaadse lehisest kellatorni säilitamiseks ja restaureerimiseks. Suuremate ehitiste säilitamiseks ja konserveerimiseks on kindlasti vaja riiklikku tuge.

176 Izmakomi puitarhitektuurist

Ižma külade identiteeti loovad kesksed vanemad hooned on hävimisohus. Esiplaanil lammutatud Možjuga tn 79 elumaja, taustal katusekatteta Možjuga kiriku kellatorn.

Parem ei ole paljude külades asuvate ainulaadsete vanade elumajade saatus, mida ähvardab lagunemine ja häving. Näiteid on hulgaliselt, välja võib tuua Ižma alevis meie retke ajal lammutatud maja Sovetskaja tn 60, Sizjabskis põles kaks kahekordset hoonet, 2008 lammutati Možjugas ajalooline maja Možjuga tn 79. Rajoonikeskuses Ižmas on säilinud umbes 20 vanemat kahekordset elumaja, millest heaks või rahuldavaks võib pidada umbes poolte olukorda. Need paiknevad Sovetskaja, Hatanzeiski ja Naberežnaja tänaval, mis vääriks säilitamist muinsuskaitselise miljööalana. Vanade hoonete, nende eheda ilme ja mõõtude säilimisel tuleb loota omanike heale tahtele. See eeldab pikka ja pidevat tööd põlisarhitektuuri väärtuste selgitamisel. Kahekordsete suurmajade säilitamiseks on kindlasti vaja rajooni- ja riigivõimu tuge.

177 Izmakomi puitarhitektuurist

Kahekordse talupoja maja esifassaadi tarind.

Elumaja ehitamisest

Maja püstitamisel etendas keskset osa ehitusmeister, kes pidi hoone ruumijaotuse põhjal välja arvutama vajaliku puidukoguse. Kevadsuvised langetustööd tehti tal- gute korras (Roštševskaja 2005: 6). Uus maja eelistati rajada varasema hoonestusega kohta. Vundamendile suurt tähelepanu ei pööratud. Seinte ülesraiumisel tuli erilist tähelepanu pöörata järg- mistele järkudele: alumise palgirea paikapanek pühasenurga kohal, peaukse läve paikapanek, lagede ematalade ja harjapärlini paigaldamine (Roštševskaja 2005: 6–10). 19. sajandi teisel poolel tehtud elumajade ehituse eripärade kohta toon näiteid mõningate lähemalt uuritud hoonete põhjal. Põdrakasvataja elumaja Ižma alevis Hatanzeiski tn 55 on ehitatud ilmselt 1860–70ndail, hoone laguneb. Põdrakasvataja G. F. Popovi elumaja Hatanzeiski tn 61 oli ehitatud 1870ndail,

178 Izmakomi puitarhitektuurist hoone on heas seisundis, kuid kasutuseta. Omanikud kavatsevad hoone lammutada. Puitdetailide uurimisel oli abi Možjuga külas 1820ndail ehitatud (Možjuga tn 79) osaliselt lammutatud majast. Ižmalaste eluma- Elumaja ehitusdetaile. jadel puudub sageli vundament, mistõttu praeguseks on need vajunud paari palgirea jagu pinnasesse. Maju on ehitatud pinnasesse rammitud puitpostidele, kuid pehmel savisel või soisel pinnasel sellest alati ei piisa. Tavaline on hoone ebaühtlane vajumine. Tehniliselt on majade rõhtpalkidest eluruumide osa ehitatud meisterlikult. Selle tagaosa on tagasihoidlikum, sageli on see ka eluruumide osast rohkem vajunud. Esiosa seinatarindi ehitamiseks valiti suure, 30–35 cm tüveläbimõõduga palgid. Ehitamiseks kasutatud palgid on langetatud kirvega, samamoodi raiuti valmis kogu palkkehand. Kirvejäljed näitavad, et ehitati toorest puidust, ilmselt kohe metsalangetuse järel. Palktarindi valmistamisel kasutati nn tüvi-latv-paigutust: ühe rea tüve kohale raiuti järgmisel latv, et saada enam-vähem loodis rõhtpinda. Maja tagaosas on korrapära järgitud vähem. Ehitamisel arvestati süldasid.8 Maja elamuots on 10–11,5 m pikk, külg 8,5–11,5 m. Vahel on elamuosal külje- ja otsamõõdud võrdsed (nt 5 x 5 sülda). Kahekordsel elumajal ehitati seinad kolme sülla (u 6,4 m) kõrguseks, palkviil nelja sülla (umbes 8,5 m) kõrguseks. Seinad on kinnitatud välisnurkade, vaheseinte, tenderpostide ning üsna tihedalt paigaldatud salapunnidega. Varamine on eluruumides suhteliselt täpne,

8 1 süld = 3 arssinat = 7 jalga = 2,123 m.

179 Izmakomi puitarhitektuurist peaaegu kinnine. Vara laius on kõige enam 14 cm, see on väga hea, soojapidav sein. Need on üles raiutud koerakaelanurgaga ja topitud samblaga. 20. sajandi alguses levis puhasnurk, mida eelistatakse tänaseni. Eluruumides on seinapalgid seestpoolt tahutud. Toreda detailina on sisenurgad elutubades ja esikus tahutud kumeralt, rikkamates majades hööveldati seinad ka üle. Katusetarindi moodustavad palkseinad, kuus katusepärlinit ning harjapärlin toetuvad palkviiludele ja sarikatele. Katuselauad kinnitatakse pärlinitele, mis koos viiluga on veidi kumera joonega. Võimalik, et seda tehti laudkatuse veepidavuse suurendamiseks: lauad surutakse üksteise vastu. Ümarpalkidest põrandatalad on seina valtsitud, vajumise vähendamiseks on need toestatud püstpostidega. Taladele on kinnitatud lõhikud või kaks kihti pun-

Vaade teise korruse puhtasse elutuppa: teisele korrusele pääseb ahjutagusest trepist, järgmisse ruumi viib esinduslik tahveldatud tiibuks.

180 Izmakomi puitarhitektuurist nidega liidetud ca 50 x 200 mm põrandalaudu. Kahekihiline laudlagi toetub seinavaltsile ja keskel seina sisse tapitud ematalale. Peamiselt laudadest tehtud uksed on väikesed, umbes meeter laiad ja 1,5 meetrit kõrged. Esinduslikes eluruumides leidub nii ühe kui kahe poolega tahveluksi, need on ka kõrgemad. Toa- uksed, samuti välisuks, on valmistatud 60–70 mm paksustest laudadest – välisuks on kaks korda paksem kui Eestis. Välisuksel on omapärase faasiga tenderpostid ja silluspruss. Sel on tähelepanuväärne dekoratiivne, pöördriiviga ukselukk. Vanemate elumajade aknad on väikesed – laius ligi meeter, kõrgus ca 1,2 m. Need on sageli kahe püstraami ja ülal rõhtraamiga. Talvel kasutatakse sees lisa- raami. Et lumehanged võivad olla kõrged, on aknalaua sisse süvistatud soon sulavee ärajuhtimiseks. Lisan mõned maja sisemuse iseloomulikud jooned. Elutubade all on sageli kelder, kuhu pääseb põrandaluugi kaudu. Kahte korrust ühendav puittrepp asub vene ahju taga. Teise korruse tellisahi on saledam ja tihti kaunistatud. Telliskorsten algab esimese korruse ahju pealt ja ulatub läbi teise korruse ahju. Maja tagaosa teise korruse heinalakka, kuhu viib puitsild, pääseb läbi kahepoolsete laudvära- vate. Lakast saab heinu lükata läbi väikese luugi loomadele ette. Ižmakomi hooned köitsid meie tähelepanu oma eheda välimuse ja sisustusega, meisterliku puusepatöö ja kaunite detailidega. Ka tänapäevase energiatõhususe ja tarindite soojapidavuse parandamise seisukohast võiksid ižmakomi vanad elumajad olla meile suunanäitajaks: paksud, hästi varatud palkseinad, kahekordsed põrandad ja laed, kaks korda paksemad välisuksed kui meil.

Elumaja ehitus tänapäeval

Ehkki palju ižmakomi kultuurist on keeruka ja muutliku ajaloo vältel, eriti 20. sajandil, hävinud, on põlisest ja väärtuslikust pärandist siiski suur osa ka säilinud. Ižma külades on säilinud keskkond, mida Eesti maakohtades enam ei kohta: noori ja vanu inimesi täis külatänavad, kariloomad, autode kõrval hobused rat- sanike või vankritega, valdavalt vanemad ning samas palju uusi kohalikus laadis

181 Izmakomi puitarhitektuurist

Ižma uus puukirik, taamal lagunev kivikirik. Uue hoone arhitektuur sarnaneb vähendatud kujul vanaga: kreeka risti kujuline põhiplaan, julgelt liigendatud fassaadi tipus on kaheksanurkne kuplita torn. palkidest elumaju-kõrvalhooneid, uued ja vanad puittarad, põllulapid, kõikjal värske puidu valkjas-kollakas toon. Ižmakomidel jätkub toimekat ja eneseteadlikku ellusuhtumist Eraldi tasub esile tuua praegusaegset ehitustegevust külade ajaloolises süda- mes. See võiks rohkem arvestada asula ajaloolist struktuuri ja materjalikasutusega: hoonete paiknemine krundil, vorm, mahud, traditsiooniliste materjalide kasutus jne. Näiteks Ižma alevi peakiriku ümbruse nõukogude- ja nüüdisaegne kivist hoonestus näeb valdava vanema hoonestuse taustal pentsik välja. Õnneks ehitatakse külades ja alevites tänini valdavalt puuhooneid. Hea näide komi ehitusmeistrite tööst on 2007. aastal alustatud Ižma uus, Jumalaemale pühendatud Maarja Tae- vaminemise kirik.

182 Izmakomi puitarhitektuurist

Elamuid ehitatakse kolme moodi. Väga sageli ehitatakse uus maja valmis oma pere ja sugulaste abiga. Sugulastega ehitades moodustatakse nelja-viiemeheline töörühm, kes sobitab oma tegevuse osalejate töögraafikuga pikema ajavahemiku peale. Teine võimalus on lasta hoone püstitada elukutselistel ehitajatel. Ižma ümb- ruse külades leidub ehk neli-viis palkhooneid ja muid ehitustöid tegevat rühma. Sobivaim välitööaeg on tavaliselt maist oktoobri alguseni. Soojal ajal tehakse vun- damente, laotakse seinu, tehakse katusetarindeid ja -katteid. Külmal ajal tehakse ehitusel kõikvõimalikke sisetöid. Ižma piirkonnas on paar-kolm palkehituse ettevõtet, mis valmistavad palkke- handeid ning püstitavad neid tellijale sobivasse kohta. Ehitusplatsil korraldatakse töö nõnda jõudsalt, et kahe mehega saab näiteks nädalas valmis teha kaks väik- semat sauna. Kirjeldame nüüdisaegset elumajade ehitamist Ižma näidetel. Elumaja Parom- naja tn 1 ehitasid oma pere viis meest. Alustati 1999 ning katuse alla saadi kahekordne hoone 2001. Järk-järgult valmisid puitpostidest vundamendile 7,5 x 7,5 m rajatud elamu, majandusruumid ja veranda. Hoone ehitamiseks vajalik puit saadi riigi toetusel. Naberežnaja tn 17 krundi omanik tellis ehitustöö viieliikmeliselt ehitusbrigaa- dilt. Raudbetoonvundamendile rajatud hoone palkseinad valmisid umbes kuu jooksul. Edaspidi soovitakse valmis ehitada majandusosa ja veranda. Hoones, mille põhja pindala on 7 x 8 m, on kasutatud mändi, kuuske, kõige all on lehispalgid. Otsaviilud tehti Sizjabski külas lammutatud hoone palkidest. Kolmas näide on Sovetskaja tn 70 vana kahekordse maja tagaosa kohale raja- tav uus väike maja. 2009. aasta suvel oli ehitusel käimas teine aasta. Ühekordne maja rajati postvundamendile, juurdeehitisi esialgu ei plaanitud. Hoone mõõdud on 6 x 6 m, ruumijaotus otsustati teha lihtne: esik, köök, magamistuba ja lastetuba. Hoonet ehitas omanik koos oma pere liikmetega. Vana kahekordne hoone plaaniti pärast uue valmimist lammutada, sest see oli väikese perekonna jaoks liiga suur. Ižmalaste elumajade mõõtmed on otsast ca 7–8 m ja külgedelt 8–9 m. Võr- reldes vanemate elumajadega on see hoone väiksem. Sellele ehitatakse hiljem

183 Izmakomi puitarhitektuurist

Taluõu Ust-Ižma külas: taamal ühekordne elumaja, vasemal saraga saun ja paremal kilekattega palkseintega kasvuhoone. Garaaž ehitatakse sageli suurema tee äärde.

mõned ruumid juurde: majandusruumid, magamistoad, veranda ja garaaž. Kui elumaja valmis, saab ehitada ka eraldi garaaži, aga kindlasti sauna. Krundile jäetakse ruumi väikese juurviljaaia jaoks, näiteks Ust-Ižma külas ehitatakse sinna juurde ka palgist kasvuhoone. Elumaja keskmes on neli ruumi: tuulekoda, köök, elutuba-saal ning magamistuba. Sellele lisanduvad juurdeehitisena või teisel korrusel lisamagamistoad. WC ja vannituba paigutatakse kandevseinte vahele, lõunakaarde ehitatakse võimalusel veranda. Laudaruume ehitati elumajades veel 1980ndail, vahel ka praegu, see annab hoonele selle tavapärase vormi. Tellised ja ehitusplokid on seinte ehitamiseks kulukamad ainuüksi transpordi pärast. Puit on käepärasem ja kergesti kättesaadav. Ehitusel kasutatakse esma-

184 Izmakomi puitarhitektuurist joones mändi, vähesel määral kuuske. Üsna tihti laotakse alumised read lehisest, sest see säilib hästi. Sajandi eest raiuti, praegu saetakse hooned toorest palgist. Siseküljelt on seinapalgid pinnatud. Palgi paksuseks arvestatakse vähemalt 15 cm, paremaks soojapidavuseks ka 17,5 cm. Palgid on varatud ja samblaga topitud ning tapitud puhasnurgaga. Tappide valmistamisel ja varamisel ei pöörata täpsusele ja viimist- lemisele väga palju tähelepanu, pigem jäetakse ruumi samblaga toppimiseks. Vahel vooderdatakse hoone seinad laudisega, esialgu jäävad siiski palgid paljaks. Katusetarind valmistatakse palkviiludest ja sarikaist, pärlintarindit enam oluliselt mitte. Kattematerjalina eelistatakse eterniiti või plekki, laudu kasutatakse vaid kõrvalhoonete tõrvapappkatuste kinnitamiseks. Puidust uksed valmistatakse ise või tellitakse. Aknaavad tehakse palju suuremad kui sajandi eest, et ruumid oleksid valgemad. Tänapäevased plastraamiga aknad peavad paremini sooja. Leidub mehi, kes on puituksed-aknad ise valmis teinud. Vanematel majadel on enamasti vanad uksed ja aknad säilinud või värs- kendatud, mis sobib ajaloolise külamiljööga. Ižmakomi maamaastik on 20. sajandil teinud läbi muutusi. Vanemat hoonestust on jäänud vähemaks, ehkki ühe- ja kahekordsed talumajad on siiski endiselt ülekaalus. Nüüdisaegne elukeskkond on arenev, omapärane ja ajaloohõnguline. Külatänavad on täis värske puidu hõngu. Küla südames näeb siiski ka uuemaist materjalidest ja uue vormiga suuri hooneid, mis võiksid võtta rohkem eeskuju vanadest majadest.

185 Izmakomi puitarhitektuurist

Kokkuvõte

Ižmakomi külades ja alevites on tänini säilinud ainulaadne ja elujõuline kultuuri- keskkond. Ižmakomi põlisarhitektuur on kaunis ja üksikasjades mitmekesine ning väärib hoidmist ja säilitamist. Avalikkusele tuleb järjekindlalt selgitada külamaastiku hoidmise ja säilitamise vajalikkust, seni saab loota vaid omanike arukusele. Kind- lasti on vaja rajooni- ja riigivõimu tuge, sest sealne kultuuripärand on Komimaa jaoks ainulaadne ja oluline. Külamaastiku kaitseks on vaja projekteerida sobivaid uusehitisi, moodustada miljööalasid ning teha koostööd riikliku muinsuskaitsega.

Kasutatud allikad ja kirjandus Eesti Rahva Muuseum. Etnograafiline Arhiiv (EA 124: 366-409). Konsin, K. 1969. Teatmematerjali Komi ANSV-st. Kogunud 1969. a. augustis vanem teaduslik töötaja Kalju Konsin

Gunn 1979 = Гунн, Г. П. 1979. По нижней Печоре. Москва: Искусство. Жеребцов, Л. Н. 1985. Этнографический обзор народа коми. – Жеребцов, Л. Н.; Конаков, Н. Д.; Королев, К. С. Из жизни древних коми. Сыктывкар: Коми книжное издательство. Лашук Л. П. 1958. Очерк этнической историй Печорского края. Сыктывкар. Рогачев, М. Б. 1994. Традиционный быт коми. – Конаков, Н. Д. (ред). Традиционная култура народа коми. Сыктывкар: Коми книжное издательство. Рощевская, Л. П. 2005. Архитектура и строителство в Коми крае в конце XIX – начале XX веков. Сыктывкар: Сыктывкарский Университет.

186 About Izhma-Komi wooden architecture on the basis of the Finno-Ugric expedition of the Estonian Academy of Arts in 2009

Joosep Metslang

The purpose of the article is to investigate the village architecture and village landscape, as well as the evolution of building traditions and built heritage in Izhemsky district of the Komi Republic, Russian Federation. The initial motive for selecting a topic so far from Estonia was the author’s participation in the 32nd Finno-Ugric expedition, due to which he was able to undertake fieldwork in the villages of Izhemsky region in July 2009. The author interviewed local inhabitants – museum workers, engineers and builders. In order to record the parts and constructions of buildings, drawings and photos were made, only a fraction of which are presented in the article. Special literature available locally by historians and ethnographers was used to acquire knowledge about the linguistic and cultural environment unfamiliar so far. Centuries ago, Komi villages were situated along rivers, as in severe climate and almost impenetrable forested and marshy landscape waterways were of vital importance. Although the structure of Izhma villages is seemingly chaotic, some regular fragments catch the eye: similar one- or two-storey dwelling houses side by side, buildings facing the river (e.g., Ust-Izhma), straight-lined streets (district centre Izhma built according to plan) or bending roads that were formed historically or followed the relief (Moshyuga, Sizyabsk, Mokhcha). The Komi’s older housing is greatly influenced by the architecture of Nort- hern Russia; besides, several indigenous nuances have developed throughout history. Timber was and still is the almost exclusively used building material. Due to severe climate, several functions were assembled under the roof of the one-

187 About Izhma-Komi wooden architecture storey building: the living-room, the cattle-shed, and also the hay barn, stable and storehouses. The most widely spread older Ishma-Komi dwelling houses, which have survived until today, date back to the 19th century. The one-storey part of the building comprised the living-room, whereas the cold room and the storehouses separated the cattle-shed and the back part with a hayloft on the upper floor. For the Komi, two-storey dwelling houses in Izhma, Sizyabsk, and Mokhcha, as well as a few ones in Mozhyuga and one in Ust-Izhma, are really unique. Additional living- rooms were built upstairs. The preservation of older housing requires state support and protection, and the authentic village milieu is endangered. Until today the preservation of the built heritage has depended on the enthusiasm of local inhabitants; therefore, there is dire need for counselling for the preservation and restoration of rural architecture. Throughout the 20th century several old traditions have altered or perished, although Izhma-Komi culture has preserved many of its features. Today’s building activities should consider to a greater extent the historically formed milieu, old buildings, planning solutions, material use and volumes. Architecturally valuable village regions should be determined in planning. The adaptation of the new housing is a more topical issue in Izhma, Sizyabsk, and Mokhcha – villages with a more active lifestyle; in Mozhyuga and Ust-Izhma the main concern is the preservation of population and housing. Izhma-Komi culture is viable and the rural landscape and architecture in the villages are unique. In order to preserve and maintain the cultural phenomena, state and regional support and protection at the level of the Russian Federation and Komi Republic is required.

188 MAA-ARHITEKTUUR JA -MAASTIK. UURIMINE JA HOIDMINE

KULTUURIMINISTEERIUMI VALDKONNA ARENGUKAVA 2011–2015 1. SISSEJUHATUS

1.1 ARENGUKAVA ÜLDEESMÄRK JA KESTUS Ajalooliselt jaguneb kogu Eesti arhitektuuripärand, sealhulgas maa-arhitektuur, päritolult ja iseloomult kaheks väga erinevaks haruks: kohalikuks ehk rahvuslikuks ning euroopa- likuks ehk rahvusvaheliseks. Läbi aegade on just taluhoonestus olnud kõige arvukam ja Eesti maamaastikku enim kujundanud element. Maa-arhitektuuri ja -maastike temaatika on kujunenud väga aktuaalseks valdkonnaks seoses viimastel kümnenditel toimunud põhjalike muutustega maaelus. Traditsiooniliste põllumajanduslike tegevusalade hääbumine, muutused taluehitiste ja maastiku kasu- tusfunktsioonis, samuti uuema maa-arhitektuuri (nt meiereid, raudteejaamad, kolhoo- siehitised jms) kasutusest kõrvale jäämine nõuab riiklikku tähelepanu. Ühelt poolt on see seotud vajadusega säilitada ja väärtustada piirkondlikke ehitustraditsioone, teisalt suunatud praktiliste tegevuste algatamisele maaehitiste korrastamiseks, mis kokkuvõttes tõstavad kinnisvara kasutusväärtust. Seega on tegemist kavaga, millel on nii kultuuripo- liitiline kui ka majanduslik mõõde. Arengukava üldeesmärk on aidata kaasa Eesti traditsioonilise maa-arhitektuuri ja ‑maastiku omapära säilitamisele selle uurimise, väärtustamise ja hoiu (sh korrastamise) kaudu. Ehitismälestistena on tänaseni esile tõstetud eeskätt Eesti seoseid euroopaliku arhitektuuriga, käesoleva arengukava eesmärk on väärtustada taluarhitektuuri mitte kui museaali, vaid toimivat ja igapäevast eluskeskkonda, tõstes seeläbi viimase kasu- tusväärtust. Käesolev arengukava keskendub peamiselt 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi keskpaigani ehitatud pärandile, tõstmata esile või vältimata üksikuid tippe ja ajastuid. Maa-arhitektuuri ja -maastiku valdkonnas on aastaiks 2011–2015 planeeritud arengukava jätkuks eelmisele, 2007–2010 omale. Arvestades eelmise perioodi arengukavas esile toodud probleeme ning vajadust praktiliste lahenduste järele, on endiselt aktuaalne jätkata uuel tegevusperioodil sarnase meetmekavaga. Uue perioodi arengukava kinnitamisele eelnes Euroopa Liidu tõukefondidest rahas- tatavate projektide HELTH ja FaBBi käivitamine 2011. aastal. Nimetatud projektid toetavad arengukavas püstitatud eesmärkide saavutamist. Käesoleva perioodi üheks tähtsamaks ülesandeks on luua eeldused maa-arhitektuuri uurimis- ja nõustamiskeskuse (maa-arhitektuuri keskus) käivitamiseks Eesti Vabaõhumuu- seumi juurde Liberty suvemõisate kompleksi, kus pandaks tugev alus muuseumi, kõrg- koolide ja praktikute-spetsialistide ühisele uurimisbaasile ja koolituskeskusele. Keskuse oluliseks eesmärgiks on toetada maaehituspärandi säästvat arendamist läbi elukestva õppe, mis tagab praktilise nõuannete kättesaadavuse ja ajalooliste ehitusoskuste ning

19 0 191 kogemuse edasiandmise arhitektuuripärandi omanikele ja selles vallas töötavatele spetsialistidele. Kavandatavate maa-arhitektuuri keskuse hoonete ehitusprojektid valmivad Kesk-Läänemere programmi projekti FaBBi toel. Arengukava põhitähelepanu on suunatud Eesti maa-arhitektuurile ja -maastikule tervikuna (nii üksikobjektide kui nende ajalis-ruumilise konteksti mõttes). Selle lahti- mõtestamiseks (mõistmiseks ja selgitamiseks) pööratakse võrdselt tähelepanu nii meie kõige algupärasemale ja ainulaadsemale ehitisetüübile – rehemajale – kui ka teistele meie külamaastikku kujundanud hooneliikidele. Selleks jätkatakse maaehituspärandi andmekogu1 täiendamist, mis on vajalik nii ehituslike probleemide väljaselgitamiseks ja lahendamiseks, avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks ning väärtushinnangute kujundamiseks kui ka majaomanike koolitamiseks ja nõustamiseks.

Arengukava peamisteks sihtgruppideks (kasusaajateks) on maaehituspärandi omanikud, praegused ja tulevased ehitusmeistrid (ka arhitektid ja ehitusinsenerid), traditsioonilisi ehitusmaterjale tootvad ettevõtted, kohalikud omavalitsused, erinevad õppeasutused ning läbi selle ühiskond tervikuna. Arengukava elluviimise – uurimis-, nõustamis- ja koolitustegevus (praktilised ja teoreetilised koolitused jm avalikud teavitusüritused) – tulemusena tõuseb sihtgruppide teadlikkus maa-arhitektuuri ja mitmekesise maastikupildi väärtuslikkusest. Maa-arhitektuuri ja -maastiku väärtustamine on eelduseks sellele, et võetakse ette konkreetseid samme kultuuripärandi säilimise tagamiseks ning maa-maastiku korrastamiseks (sh kohandamine, taastamine, maastikku risustavate hoonete lammutamine jms). Korrastatud asumid ja maastik on eelduseks parema elukeskkonna, turismi, tööhõive ja seeläbi maapiirkondade tasakaalustatud arengule, noorte sidumisele esivanemate kodukohtadega, samuti säästvale ja loodushoidlikule eluviisile. Programmil on positiivne kaasmõju regionaalarengule.

Arengukava jätkamine on osa Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist aastateks 2011– 20152. Arengukava on koostanud Eesti Vabaõhumuuseumi direktor Merike Lang (merike@ evm.ee, 654 9116), teadusdirektor Heiki Pärdi ([email protected], 654 9105) ja maa-arhitektuuri keskuse juht Elo Lutsepp ([email protected], 654 9107).

1 http://register.muinas.ee/?menuID=rehemaja. Tegemist on avaliku teabe seaduse § 433 lg 4 alusel Eesti Vabaõhumuuseumi sisemise töökorralduse vajadusteks peetava ning riigi infosüsteemi mittekuuluva andmekoguga. 2 http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/tegevusprogramm/valitsuse-tegevusprogramm/ VV%20tegevusprogramm%202011-2015_allkirjastatud%282%29.xls

191 1.2 SEOSED TEISTE VALDKONNA ARENGUKAVADEGA Eestis on käivitunud mitu riiklikku strateegiat, arengukava ja programmi, mis muu hulgas puudutavad ka maa-arhitektuuri ja -maastiku valdkonda. Antud arengukava jaoks on tähtsamad järgmised strateegilised dokumendid.

• Eesti säästva arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“ Käesolev arengukava lähtub „Säästva Eesti 21“ peasihist ühendada üleilmsest kon- kurentsist tulenev edukusenõue säästva arengu põhimõtete ning Eesti traditsiooniliste väärtuste ja omanäolise kultuuriruumi säilitamisega. Jätkusuutlikkuse hindamise aluseks on muu hulgas Eesti kultuuriruumi ulatus, mille indikaatoriks on eesti kultuuri materia- liseerumise määr arhitektuuris, maastikus ja märgilises keskkonnas.

• Kultuuriministeeriumi strateegiline arengukava 2011–20143 Ajaloo- ja kultuuripärandiga seotud tegevusi – ehituspärandi hooldamise oskusteabe levitamine, traditsioonilise ehituspärandi uurimine ja tutvustamine – koordineeritakse ja toetatakse järgmiste arengukavade ja programmide kaudu: 1) Eesti mõisakool: mõisakoolide kultuuriloolise kompleksi säilitamine ja arendamine tänapäevaseks õpikeskkonnaks 2002–2012; 2) Setumaa kultuuriprogramm 2010–2013; 3) Vana Võrumaa kultuuriprogramm 2010–2013; 4) Mulgimaa kultuuriprogramm 2010–2013; 5) kultuuriprogramm „Kihnu kultuuriruum 2011–2014“; 6) Peipsiveere kultuuriprogramm 2009–2012; 7) Virumaa pärimuskultuuri programm 2011–2014.

• 21. sajandi Eesti muuseumid. Arengu põhisuunad aastateks 2006–20164 (vastutav ministeerium: Kultuuriministeerium) Muuseumide missioon on hoida kultuuri ajalist pidevust, olla minevikukogemuse siduja tulevikuga. Missiooni elluviimisel nähakse ette tihedamat koostööd muuseumide vahel: toimuvad koostööprojektid teiste mälu- ja teadusasutustega valdkondadevahelistel uurimisteemadel, sh rahvusvahelisel tasandil (koostööprojektid: ühised ekspeditsioonid, näitused, teaduspäevad, publikatsioonid jmt). Käesoleva arengukavaga (nt meetmed 3.1, 3.2, 5.1 ning Eesti Vabaõhumuuseum kui kogu arengukava elluviimist koordineeriv asutus) usaldatakse suur hulk ülesandeid muuseumidele, kes vastavalt dokumendile „21. sajandi Eesti muuseumid. Arengu põhi-

3 http://www.kul.ee/webeditor/files/arengukavad/LISA_100318_KuM_arengukava_2011-2014_muude- tud_ja_kinnitatud.pdf 4 http://www.kul.ee/index.php?path=0x790x1270

192 193 suunad 2006–2015“ on selleks pädevad asutused. Muuseumides tehtav teadustöö on mitmekülgne ning ei piirdu üksnes muuseumikogude uurimisega. Teaduslikud ekspeditsioonid ja väliuuringud tagavad muuseumi informeerituse ning aktiivse osalemise oma ainevaldkonna uurimisel. Käesolevas arengukavas (meetme 5.1 raames) kajastub ka muuseumivaldkonnas kirjeldatud soovitav tulemus – „muuseumid pakuvad üliõpilastele, kutseõppeasutuste ja gümnaasiumide õpilastele praktikabaasi“.

• Valdkonna arengukava „Digitaalne kultuuripärand“ 2011–20165 (vastutav ministeerium: Kultuuriministeerium) Kultuuripärandi digitaalsena säilitamine võimaldab kõigil ühiskonnaliikmetel seda ulatuslikumalt kasutada, lisab uusi võimalusi elukestva õppe korraldamiseks, tutvustab riiki ja tema kultuuri üle maailma. Käesoleva arengukava tegevuste raames läbi viidud välitöödel dokumenteeritu muudetakse Eesti muuseumide infosüsteemi MuIS vahendusel avalikult kättesaadavaks.

• Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise programm6 (vastutav ministeerium: Kultuuriministeerium koostöös Muinsuskaitseametiga) 2007. a alustati Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti algatusel Eesti 20. sajandi arhitektuuri (periood 1870–1991) kaardistamise ja analüüsiga, eesmärgiga välja selgitada Eesti 20. sajandi arhitektuuri paremik. Programm hõlmab eelkõige professionaalsete arhitektide loomingut.

• INTERREG IV A projekt „Tervislik ja energiasäästlik elukeskkond ajaloolistes elumajades“ (HELTH; „Healthy and Energy-efficient Living in Traditional rural Houses“; vastutav: Eesti Vabaõhumuuseum) Projekt tegeleb vanade taluhoonete sisekliima ja energiasäästuga ning sellega seonduvate renoveerimislahenduste väljatöötamisega.7

• INTERREG IV A projekt „Puidu seen- ja mardikakahjustused Läänemere saarte ja rannikuala hoonetes“ (FaBBi; „Fungi and Beetles in Buildings on Islands of Baltic Sea“; vastutav: Eesti Vabaõhumuuseum) Projekt tegeleb vanades hoonetes ettetulevate biokahjustustega ehk kõikvõimalike puitu lagundavate seente ja putukatega.8

5 http://www.kul.ee/webeditor/files/Digi_Kult_AK_2011_2016_l6plik.pdf 6 http://muinas.ee/muinsuskaitsetegevus/projektid/arhitektuuri-inventeerimine 7 Vt lk 22. 8 Vt lk 23.

193 • Eesti maaelu arengukava 2007–20139 (vastutav ministeerium: Põllumajandusministeerium) Eesti maaelu arengukava 2007–2013 pöörab muude eesmärkide kõrval tähelepanu ka kultuuripärandile. Nii näiteks on kiviaia rajamise ja taastamise toetuse eesmärgiks külamaastiku ajaloolise ja kultuurilise väärtuse säilitamine ning maastikulise mitmekesisuse suurendamine, poollooduslike koosluste hooldamise toetusel aga pärandkoosluste soodsa seisundi tagamine. Samuti soodustatakse mitmete toetuste kaudu kinnismälestiste ja pärandkultuuriobjektide säilimist põllumajandusmaal ja poollooduslikel kooslustel ning maapiirkonna keskkonda ja maastikku risustavate mahajäetud, väheväärtuslike ehitiste lammutamist.

• Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008–201310 (vastutav ministeerium: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) Arengukava strateegiliseks eesmärgiks on tagada Eestis elanikele sobiva ja või- malustekohase eluaseme kättesaadavus, kvaliteetne ja jätkusuutlik eluasemefond ning eluasemepiirkondade mitmekesisus ning tasakaalustatud ja säästev areng. Arengukava alusel rakendatakse erinevaid meetmeid elamute rekonstrueerimise toetamiseks ja miljööväärtuslike aladel asuvate elamute säästva renoveerimise alaseks teadlikkuse tõstmiseks.

• Eesti keskkonnastrateegia aastani 203011 (vastutav ministeerium: Keskkonnaministeerium) Üks Eesti keskkonnastrateegia eesmärke on tagada kultuurmaastiku mitmekesisuse säilimine ja ühtlasi suurendada maapiirkondade atraktiivsust ning rekreatsioonilist väär- tust. Nimetatud eesmärki toetavad kõik käesoleva arengukava meetmed.

• Eesti Looduskaitse arengukava aastani 203512 (vastutav ministeerium: Keskkonnaministeerium) Valdkond „Kultuurmaastik“ hõlmab dokumendis eesmärke, mis käsitlevad kultuurmaastiku mitmekesisuse kaitset ja hoidu laiemalt ning integreeritult eelkõige maaelu arenguga. Püstitatud eesmärgid hõlmavad eelkõige kultuurmaastiku kaitset ning loodus- ja kultuurmaastiku ühisosa, pärandmaastiku kaitset ja hoidu. Pärandmaastikuna on määratletud nt vanad põllud, heina- ja karjamaad, looduslik rannamaastik, pargid,

9 http://www.agri.ee/public/ftp/MAK_2007-2013_20_11_2007.pdf 10 https://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/arengukavad/majandus-ja-kommunikatsiooniministeerium/_eluasemevaldkonna_arengukava_2008_2013.pdf 11 http://www.keskkonnainfo.ee/failid/viited/strateegia30.pdf 12 http://web.riigikogu.ee/ems/saros/0624/062410025.html

19 4 195 põlispuud, põline maa-asustus, pikaajaliselt majandatud mets, aga ka majandamist vajavad poollooduslikud rohumaad. Poollooduslike rohumaade säilitamine ja taastamine, maapiirkonna miljööväärtuslike alade kaitse ja taastamine koos ajalooliselt väärtuslike hoonete ja rajatistega, maaehituse visuaalse ja tehnilise kvaliteedi tõstmine, traditsiooni- lisel looduskasutusel põhineva oskusteabe ja käsitööoskuste säilitamine ja edasiandmine – need on teemad, mis haakuvad otseselt nii loodus- kui kultuurmaastiku säilitamise ja taastamisega. Maastiku kultuuri- ja loodusväärtused oma mitmekesisuses on osa Eesti kultuuripä- randist, seega tuleb riigil korraldada nende väärtuste hoidu ja strateegilist planeerimist. Loodus- ja kultuurmaastiku mitmekesisuse säilitamine ja suurendamine ning toimivus läbi traditsioonilise asustuse ja maakasutuse tagab kultuuripärandi säilimise, eelkõige maapiirkondades, loob eelduse maastikulise ja bioloogilise mitmekesisuse ning ökoloo- giliste funktsioonide säilimiseks.

Lähiajal väljatöötatavatest programmidest ja arengukavadest on käesoleva arengukava seisukohast oluline 2012. aasta IV kvartalis kavandatav Riigikogu otsuse eelnõu „Eesti kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020“, mis sisaldab kultuuripärandi valdkonna hoidmise ja väärtustamise tegevussuundi.

1.3 ARENGUKAVA KOOSTAMISEL OSALENUD MINISTEERIUMID NING KAA- SATUD ASUTUSED Valdkonna arengukava aastateks 2011–2014 on koostatud Kultuuriministeeriumi algatusel ja üldjuhtimisel koostöös Eesti Vabaõhumuuseumiga, võttes aluseks ja töötades ümber eelmise perioodi (2007–2010) arengukava. Lisaks olid kaasatud (osalesid aruteludel ja/või esitasid kirjaliku arvamuse) Siseministeerium, Põlluma- jandusministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

1.4 ARENGUKAVAS KASUTATAVAD PÕHIMÕISTED Mõistega „maa-arhitektuur“ (ingl rural architecture) tähistatakse erialakirjanduses kogu ehitatud keskkonda, mille on loonud väljaspool linnu nii põllumajanduse kui ka muude elualadega tegelev maarahvas. Selle vanemasse kihistusse kuuluvad lisaks taluehitistele ka külade ja alevike ühisotstarbelised ehitised (nt koolid, vallamajad, seltsi- ehk rahvamajad, kõrtsid, poed, pritsikuurid) ja tööstushooned (nt veskid, meiereid, töökojad). Ligilähedaselt samas tähenduses, aga teatava väärtustava kallakuga kasutatakse tekstis sõna „maaehituspärand“.

195 „Maa-arhitektuuri“ kõrval esinevad arengukavas ka kitsamad mõisted, nagu „külaar- hitektuur“ ja „taluarhitektuur“. „Külaarhitektuuri“ all mõeldakse lisaks taluehitistele (s.o „taluarhitektuur“) ka küla- või vallarahva ühisjõududega rajatud hooneid, nagu vallamajad, rahvamajad, koolimajad, meiereid, pritsikuurid, ühispoed jmt.

Arengukavas ei käsitleta maaehitisi lahus üksteisest ja antud paikkonnast. Inimte- gevuse nähtavad ja nähtamatud jäljed koos looduskeskkonnaga ning inimese suhtega sellesse keskkonda moodustavad maastiku. Maastik on seega ühtne tervik, mis hõlmab nii looduskeskkonda kui ka inimtegevuse tagajärgi, maastikule omistatud tähendusi ja väärtusi ning maastiku tajumist. Soovides rõhutada fakti, et arengukava ei tegele linna-, vaid maapiirkonnaga, kasutatakse mõistet „maamaastik“ (ingl rural landscape). Arengukavas on eelistatud talupojakultuurist lähtunud terminit „rehemaja“ 20. sajandil teadlaste poolt kasutusele võetud „rehielamule“.

1.5. AJALOOLINE TAUST 1.5.1. Eesti maa-arhitektuuri eripära Ajalooliselt jaguneb kogu Eesti arhitektuuripärand, sealhulgas maa-arhitektuur, päritolult ja iseloomult kaheks väga erinevaks haruks: kohalikuks ehk rahvuslikuks ning euroopa- likuks ehk rahvusvaheliseks. Kohaliku algupäraga „rahvuslik“ taluarhitektuur on olemuselt lihtne, looduslähe- dane, traditsiooniline ja vähemuutuv. Taluehitised, eriti rehemaja, on muutunud ajapikku oluliseks märgiks eesti rahvuskultuuris. Alates 13. sajandi keskpaigast siinmail levima hakanud rahvusvaheline, euroopalikku päritolu linna-, mõisa- ja kirikuarhitektuur on olnud muutustele avatum ja individua- listlikum. Need ehitised on Eestile tähtsad visuaalsed sümbolid, mis ühendavad meie kultuuriruumi Euroopaga. Ka kogu uuem, n-ö moodne Eesti arhitektuur põhineb suuresti rahvusvahelistel, eelkõige Euroopa eeskujudel. Alates 19. sajandi lõpust on selle osakaal meie maa-arhitektuuris üha suurenenud, eriti jõudsalt hakkas see kasvama alates 1960.–1970. aastaist.

1.5.2. Maamaastiku uurimine ja hoidmine Maastikku uurides tuleb silmas pidada nelja aspekti: vormi, funktsiooni, protsessi ja konteksti. Maastikuilme säilitamisel tuleb otsustada, kas soovitakse alal hoida neid protsesse, mis maastiku omanäoliseks kujundanud, või taastada ja säilitada seisundit, s.t maastikuilmet mingist kindlast ajaperioodist. Maastik, kus inimesed elavad-töötavad, on lakkamatus muutumises. Oluline on maastiku hooldamisel ja planeerimisel kokku

19 6 197 leppida, milliseid väärtusi tuleks kõigi nende muutuste keskel hoida, et säiliks kõige tähtsam: kodutunne, maastiku ilu ja mitmekesisus, side ajaloo ja kultuuriga, mida on loonud eelmised sugupõlved.13

Pärast Teist maailmasõda on põllumajanduse osatähtsus Eestimaa majanduses oluliselt vähenenud, maakasutus on muutunud, selle tulemusena on vähenenud maarahvas- tik. Kui 19. sajandit iseloomustas põllumajandusliku maakasutuse pidev suurenemine, siis järgmise sajandi omapäraks on olnud selle vähenemine. Kui 20. sajandi alguses oli põllumajanduslikus kasutuses ca 67% Eestimaa territooriumist, siis sajand hiljem on see vähenenud ühe kolmandikuni. Sotsiaal-majanduslike formatsioonide vahetumisega on võimalik seletada maastiku ebaühtlast arengut. Primaarstruktuurid, nagu näiteks vakused kui maksustus- ja administratiivüksused, on püsivad, samas kui sümbolid, tähendused ja väärtused ning mõned funktsioonid kodeeritakse aeg-ajalt ümber või kaovad hoopiski. Võimukeskuste mõjuulatus väljendub maastikus selgelt: paljude poliitiliste ja administratiivüksuste piirid paiknevad suhteliselt asustamata aladel, nt metsades ja soodes. Selles mõttes toimib maastikul põhimõte, et võimusuhted esinevad pidevate väljadena, mille sees asuvad üleminekutsoonidega eraldatud tuumikalad. Samasugust tuumalade ja puhveralade mustrit võib täheldada ka ajas. Ajaline dimensioon on Eesti 20. sajandi maastikumuutuste mõistmisel ehk tähtsamgi kui ruumiline. Maastik kannab endas olulist osa Euroopa loodus- ja kultuuripärandist. Olemuselt on maastik kergesti mõjutatav ja haavatav ning põllumajanduse, metsanduse, tööstuse ja maavarade kaevandamise tehnoloogia, samuti transpordi ja turismi areng kiirenda- vad maastiku ümberkujunemist. Seega võib maastikku pidada mitme majandussektori mänguareeniks. Indiviidile ja ühiskonnale on maastik aga heaolu võti. Maastikul on kultuurilises, ökoloogilises ja sotsiaalses sfääris tähtis avalikkust ühendav roll. See on majandusressurss, mis õige majandamise korral aitab kaasa töökohtade loomisele. Üks arengukava olulisi eesmärke on uurida, teadvustada ja väärtustada kogu Eesti maamaastiku muutumist ja selle põhjusi kuni tänapäevani, rõhutades, et maastik ja ehituspärand on üks ja lahutamatu tervik.

1.5.3. Ajalooliste maaehitiste uurimine ja hoidmine Kõige arvukam ja Eesti maamaastikku enim kujundanud element on läbi aegade olnud taluhoonestus. 20. sajandil on meie külamaastikku ja maa-arhitektuuri oluliselt muutnud ja ümber kujundanud 3 maareformi: 1920. aasta mõisamaade jagamine asundustalu- deks, 1940. aastate nõukogulikud ümberkorraldused, mille käigus maaomand riigistati

13 Maastikuhoolduskavad ja maastikuhooldus. Tallinn: Keskkonnaministeerium, 2002.

197 ja loodi suurmajandid, ning lõpuks 1990. aastail toimunud maaomandi tagastamine sõjaeelseile omanikele. Riikliku kaitse all on vanast taluarhitektuurist praegu väga väike arv hooneid – seda on umbes 10 korda vähem kui kaitsealuseid mõisahooneid. Kultuurimälestiste riiklikus registris14 on kokku 50 talu 256 hoone ja rajatisega, neist 9 on seotud ajalooliste isiku- tega (A. H. Tammsaare, J. Jung, A. Laikmaa, vennad Liivid, C. R. Jakobson, U. Masing, A. Reinvald, J. Köler, J. Tõnisson). Kaitsealustest hoonetest asub 89 ehk ligemale 1/3 Koguva külas Muhus. Mujal Eestis on kaitse all ainult 167 ehk kaduvväike osa taluehitistest, sealjuures Jõgeva- ja Võrumaal mitte ühtegi. Kaitse all on 22 rehemaja, 26 elamut, 64 aita, 21 sauna, 21 lauta, 3 talli, 4 paar- gut, 1 suveköök, 1 suvemaja, 2 kuivatit, 14 kuuri, 10 küüni, 7 kaevu, 25 keldrit ja 4 ühe talu kartulikoobast, 1 Ruhnu pikkmaja. Lisaks taluehitistele võib traditsioonilise maa- arhitektuuri hulka liigitada ka osa 212 kaitsealusest veskist (neist 61 on vesiveskid, 62 Hollandi tüüpi tuulikud, 38 pukktuulikut, 6 saeveskit, 2 villaveskit), ent suur osa veskitest on kuulunud mõisatele. Saaremaal ja Muhumaal on Muinsuskaitseameti 2004.–2005. a loenduse järgi 161 tuuleveskit või nende jäänust. Neist umbes 60 on rahuldavas seisus ja võimalik säilitada veskitena. Võrdluseks – 1930. aastail oli Saaremaal üle 350 tuuliku. Kokkuvõttes näitab maaehituspärandit käsitleva teabe sporaadilisus kujukalt selle uurimise ja kaardistamise hädavajalikkust.

1.5.4. Rehemaja – meie arhitektuuripärandi algupäraseim osa Euroopa suurimate maaelamute hulka kuuluva polüfunktsionaalse rehemaja kujunemine on teadlasi huvitanud juba üle saja aasta. Rehemaja kui ühise elu- ja majandushoone kujunemisajaks peetakse II aastatuhande algust pKr, talirukki muutumise tõttu meie põhiliseks viljakultuuriks I aastatuhande lõpul pKr. Siinses sademeterohkes ja jahedas kliimas vastas rehemaja väga hästi omaaegse talumajanduse vajadustele, ent elamuna oli tal mitmeid puudusi. Rehemaja muutmise katseid tehti juba 19. sajandi alguses. Tegelikult hakkas talurahva elulaad ja koos sellega ka elamukultuur muutuma alles 19. sajandi keskpaiku, pärast mõisast sõltuvusest vabanemist. Eesti taluarhitektuuris oli selle aja suurim uuendus rehest eraldi lahkelamute ehitamine. Samal ajal hakati oluliselt täiendama ja parandama ka sajandeid muutumatuna püsinud rehemaja. Olemuslikuks uuenduseks oli küttesüsteemi ja sellega kaasnenud ruumikasutuse muutus – korstnaga varustatud pliitide ehitamine, eraldi köögiruumi

14 http://register.muinas.ee. Andmed seisuga 01.09.2011.

19 8 19 9 tekkimine ning soemüüri ja lõõridega ahju ehitamine kambrite soojendamiseks, mis võimaldas neis elada aastaringselt. Välistest muudatustest olid tähtsamad järgmised: õlgkatused asendati laast-, sindel- ja rookatusega, kambriteosa palkseinad vooderdati laudadega, lisati tuulekojad (verandad), kasvas kambrite arv, mis sisemiselt heakorrastati. Traditsiooniline rehemaja, mõistagi pidevalt uueneva välisilme ja sisemusega, kuid säilitades oma proportsioonid ja arhitektuurse ilme, on lahkelamu kõrval elujõulisena püsinud läbi 20. sajandi kuni tänapäevani. Paikkonniti on rehemajade hulk erinev, rohkem leidub neid saartel ning Eesti põhja- ja lääneosas. Näiteks Muhu saarel oli 1970. aastail 80% hoonetest rehielamud või uuemad koosehitised. Rehemaja säilimist on toetanud väga tugev etniline traditsioon, mis kandub põlvest põlve seni, kuni ühiskondlik-majanduslikud muutused ei sunni sellest loobuma. Tradit- sioon on näidanud oma erakordset tugevust, sest viimase kahe sajandi muutused on olnud väga suured. Eesti algupärase rehemaja uurimisega on tegelenud etnoloogid, ajaloolased, arhitektid ning viimasel ajal ka arheoloogid. Klassikalise taluelamu kohta on ilmunud hulk pikemaid ja lühemaid uurimusi ja ülevaateid (I. Manninen, G. Ränk, A. Viires, K. Tihase, T. Habicht, A. Peterson, E. Ederberg jt). Need tööd käsitlevad rehemaja arengut 20. sajandi keskpaigani, hilisemaid muutusi on puudutatud hoopis vähem (J. Saron). Praegu on traditsioonilise rahvakultuuri ja maa-arhitektuuri uurimine jäänud üpris soiku. Eriti vähe teame sellest, mis on taluelamuga juhtunud seoses omandireformiga 1990. aastatel. Hoolimata lühikesest perioodist on muutused juba praegu märgatavad ning vajavad fikseerimist ja mõtestamist.

Neli aastat kestnud arengukava raames on välitööde käigus maaehituspärandi and- mekogusse15 koondatud u 400 rehemaja inventeerimise tulemused. Kui arvestada, et hinnanguliselt on säilinud 3000–6000 hoonet, siis katab kogutud teave veel suhteliselt väikest osa kõigist ehitistest. Samas on andmekogus esindatud enam-vähem kõik maa- konnad16 ning erinevad ehitusajad, mistõttu võib seda pidada sotsioloogiliselt esindus- likuks valimiks, et teha mõningaid üldistusi kogu Eestimaa rehemajade kohta.

15 http://register.muinas.ee/?menuID=rehemaja. Kuni 27. novembrini 2011 oli vastava andmekogu nimi „Rehemajade register“. 16 Erandi moodustavad Valgamaa, kus rehemaju on üldse vähe säilinud, ja Võrumaa, kuhu tööjärg pole veel jõudnud.

19 9 1.5.6. Rehemajade hetkeolukord Hoonete elamisväärtuseks võib pidada omanike tahet maapiirkonnas kas hooajaliselt või alaliselt rehemaja kasutada ning sellest saadavat (majanduslikku või muud laadi) kasu nii omanikule endale kui kohalikule kogukonnale. Üheks paremaks hoone kaitsjaks on traditsioonilistest ja säästlikest ehitusvõtetest teadlik ning maapiirkonnas alalisest ela- misest huvitatud omanik, kes viib läbi regulaarset hooldust ja oskab hinnata ka ehitise ajaloolis-kultuurilist väärtust. Tuleb toonitada, et ainuüksi seadusliku kaitse alla võtmine, mis on suunatud autentse ilme või ehituskonstruktsioonide hoidmise ja taastamise regu- leerimisele, ei pruugi tagada hoonete säilimist. Kahjuks on elamisväärtusele senini väga vähe tähelepanu pööratud. Inventeerimisandmete põhjal võib öelda, et rehemajade olukord ei ole väga halb – säilinud on suhteliselt palju hooneid, mille keskmine vanus jääb 100 aasta kanti, kuid esineb ka ümberehitusi ja konstruktsioonilisi probleeme. Andmekogus on esitatud inventeerijate hinnangud viiepalliskaalal („hea“17, „rahuldav“, „halb“, „avariiline“, „hävinud“) rehemajadele tervikuna ning konstruktsiooniosadele eraldi. Tabelist 2 võib järeldada, et kuigi üldpilt on positiivne, on hävinud mitmed rehealused ning keskmisest madalamalt on hinnatud ka rehetubasid. Põhjused on lihtsad: pärast koduse loomakasvatuse vähe- nemist on rehealused, mida kasutati 20. sajandi II poolel valdavalt lautadena, kaotanud oma funktsiooni. Kuigi rehetuba on sageli leidnud kasutust töökuurina või panipaigana, on ta jäänud kütmata ruumiks, mis on oluliselt kahjustanud selle konstruktsioone. Reheahjud on säilinud u 25% hoonetest ning neist omakorda 5–10% on töökorras. Väiksemaid hooldamatusest tulenevaid seinapalkide, katusekattematerjalide või vundamentide kahjustusi leidub praktiliselt kõigi hoonete juures. Harvemini oleme täheldanud avariilisi olukordi, kus kahjustused oleksid ulatuslikud. Kuna inventeerimisse on kaasatud ainult need hooned, mida on hinnatud jätkusuutlikuks, st neil on omanik, kellel on soov hoonet säilitada, ning alles on rehetoa karp, ei kajastu siin hüljatud majad. Ühelt pool annab siinne olukorra kirjeldus seega tegelikkusest veidi ilustatud pildi, teisalt on võimalik, et osa hüljatud ja avariilistest hoonetest saaks konserveerimise teel säästa hal- vimast. 5–10 aasta pärast on enamik neist omanikuta või alalise järelevalveta hoonetest lõplikult hävinud.

17 Seisundi „hea“ puhul on ühe hoone erinevate konstruktsioonide (rehealune, rehetuba, välisseinad) hinnanguline keskmine nii kõrge seetõttu, et kohati puudub hoonetel rehealune, mille halb seisund mõjutaks hinnangut negatiivselt.

200 201 Tabel 1. Rehemajade seisukord konstruktsiooniosade kaupa ning võrreldes üldhinnanguga.

Tabel 2. Rehemajade kasutus.18

Kasutuseta jäänud hoonete osad, mis ajapikku kipuvad lagunema, ohustavad hoone terviklikku üldmuljet – rehemajadele tunnuslikku kolmest jaotust kambrite, rehetoa ja

18 Kategooriate selgitusi: suvekodu – kasutatakse ainult suveperioodil; maakodu – kasutatakse suveperioodil ning nädalavahetuseti; hooajaline – muu ajaliselt ebaregulaarne kasutus.

201 rehealuse vahel – ning hoone säilimist. Senimaani on omanike nõustamise rõhk olnud põhiliselt säästlikul ja traditsioonilisi ehitusvõtteid arvestaval kahjustuste likvideerimisel, kuid vähem on räägitud hooneosade funktsioonidest ja suurtele pindadele sobivate kasutuste leidmisest.

Põhilised ohud rehemajade säilimisele on järgmised (hinnangulise ohtlikkuse järjekor- ras): 1. kasutusest välja jäämine; 2. katusekonstruktsioonide kahjustused; 3. vundamentide kahjustused; 4. ümberehituste käigus tehtavad vead. Kui hoone omanik ei leia sellele (mis tahes põhjusel) alalist kasutust, siis on see määratud hääbumisele. Siia alla kuuluvad ka need hoonevaldajad, kes sooviksid oma rehemaja säilitada, kuid neil puuduvad selleks vahendid. Teostatakse rohkemal või vähemal määral hooldustöid, aga lõplikke, terviklikke ja toimivaid lahendusi hoone kasutuselevõtuks ei leita. Mõnes mõttes kuuluvad siia alla ka hooajalised kasutused, sest isegi perioodiline kasutus ei pruugi puithoonete säilimise seisukohast olla piisav. See on kõige enam tähelepanu ja tööd vajav probleem. Viimased talved on näidanud, et näiliselt tervete hoonete katusekonstruktsioonid ei pruugi vastu pidada tavalisest raskemale lumekoormale. Sissekukkunud katuse taastamine ühe korraga (koos võimalike lisakahjustuste likvideerimisega) võib omanikul hoone suuruse tõttu üle jõu käia või otsustatakse päästa ainult mingi osa hoonest. Või- malikuks lahenduseks on ennetavad tugevduste ehitamised (toolvärgid), mille kohta tuleks hakata teavet jagama. Sageli puuduvad rehemajadel vundamendid või need on maapinna kerke tõttu vajunud pinnasesse. Sealt imbuv niiskus aga kahjustab väga kiirelt alumisi palgiridu. Ümberehituste käigus teadmatusest tehtavad vead (vale materjalide või konstruktsioonide valik vms) võivad rikkuda hoone üldilmet või suisa lõhkuda algseid konstruktsioone. Eelnev olukorrakirjeldus näitab, et üha laiemalt on vaja tegeleda omanike teadlikkuse tõstmisega, kuid mitte vähema tähtsusega pole ka projekteerijate ja ehitusettevõtjate harimine, keda omanikud sedavõrd suurte renoveerimistööde juures peaksid kindlasti kaasama.

1.5.7. Uuem maa-arhitektuur19 Uuem maa-arhitektuur, kui tegemist pole just tuntud arhitektide loominguga, on senimaani pälvinud väga vähe avalikku tähelepanu. Taoline „igameheehitus“ ehk ehitus-

19 http://muinas.ee/files/20.sajand.doc

202 203 meistriarhitektuur on jäänud erinevate institutsioonide ja teadusalade huvisfääride vahe- lisse halli tsooni, kus keegi ei ole pidanud seda õieti omaks. Sellepärast on ülevaade viimase 150 aasta vältel välja kujunenud „moodsa“ rahvaliku maaehituspärandi kohta kõige lünklikum ning olukord kõige segasem. 2007. aastal alustati Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti algatusel Eesti 20. sajandi arhitektuuri (periood 1870–1991) kaardistamise ja analüüsiga, eesmärgiga välja selgitada Eesti 20. sajandi arhitektuuri paremik.20 Nagu eespool rõhutatud, keskendub käesolev arengukava peamiselt 19. sajandil ja 20. sajandi keskpaigas ehitatule, tõstmata esile või vältimata üksikuid tippe ja ajastuid.

1.5.8. 1990. aastail alanud muutused 1990. aastate alguses toimusid Eesti maaelus kardinaalsed muutused. Selle tulemusena on meie umbes 100 000 säilinud talukoha seos traditsioonilise põllumajandusliku elu- laadiga tunduvalt vähenenud. See tähendab muutusi majandamises ja mõttemaailmas ning puudutab ka ehituspilti. Ehkki turismitalusid, mille majandus põhineb külaliste majutamisel, toitlustamisel ja puhkevõimaluste (pro tegevuste) loomisel, s.o teeninda- misel, on praegu ainult mõnisada, pakuvad nad nakatavat eeskuju paljudele. Sellise majandusvormi puhul muudetakse traditsioonilise taluelamu sise- ja välisilmet sageli üpris põhjalikult, tihtipeale ka oskamatult. Põlistalusid suvekodudena kasutavad inimesed muudavad reeglina vana maja struktuuri vähem kui turismitaludes, ent siingi kohtab küllalt erinevat suhtumist ajaloolistesse hoonetesse. Jätkub hoonete moderniseerimine tänapäevaste, vanadele ehitistele sobimatute materjalidega ning tarbetute kõrvalhoonete lammutamine. Uue tendentsina lammu- tatakse ajaloolisi hooneid ka ehitusmaterjali saamiseks. Selline tegevus on ühelt poolt keskkonnasõbralik, kuid teisalt laastab see meie maamaastikku. Hoogustunud on palkehitiste vedamine ühest asukohast teise. See vana tava ei ole ehk parim, kuna hoone algupärane kontekst läheb kaduma, ent võib päästa mõnegi hoone hävingust.

Ühiskonna stabiliseerumisega on hakatud taas väärtustama ajaloopärandit, sealhulgas ka maa- ja eriti taluarhitektuuri. Kui seni tegeldi taluarhitektuuripärandi hoidmise ja väärtustamisega ennekõike museaalses keskkonnas, siis nüüd on talusid kui kultuurmaastiku olulist osa hakatud väärtustama ka looduskaitsealadel/rahvusparkides (Karula, Matsalu jne). Rahvusparkide initsiatiiv on seda olulisem, et seal ei väärtustata taluarhitektuuri mitte kui museaali, vaid kui toimivat ja igapäevast elukeskkonda. Eriti kiire ja jõuline muutumisprotsess toimub meie maamaastikul praegu ning lähemas tulevikus võib ette näha nii mõnegi olulise ehitiseliigi ja -tüübi kadumist. See

20 http://muinas.ee/muinsuskaitsetegevus/projektid/arhitektuuri-inventeerimine

203 puudutab kõigepealt traditsioonilisi taluehitisi, millest paljudel ei ole uues olukorras enam funktsiooni, aga veelgi enam suurmajandite tootmishooneid ja rajatisi. Viimaste, aastakümneid kasutusest eemale jäänud hoonete osas pole võimalik ega vajalik uue kasutusfunktsiooni leidmine, vaid väheväärtuslikud ning visuaalset keskkonda risustavad hooned tuleks lammutada.

1.6. HETKEOLUKORRA ANALÜÜS 1.6.1. Vajadus hoida traditsioonilist maamaastikku Ajalooline asustusmuster, eelkõige külad kui tervikud, on täiesti kaitseta. Praegu leidub veel külasid, mis on säilitanud oma sajandivanuse, mingile ajastule tüüpilise struktuuri ja ilme. Samas on viimase 10–15 aasta jooksul maale tekkinud arvukalt põllumajandusega mitteseotud linlaste suvetalusid ning kasvab ka meie maarahva jaoks uudsete, teenindava iseloomuga turismitalude arv. Suurlinnade ümber tekivad uued maa-asumid, mis pole maa otsese kasutamisega seotud, vaid on linna teenindava iseloomuga. Neis piirkondades hoogsalt peale tungivad kinnisvaraarendajad soovivad põhjalikult muuta nii ajalooliste külade struktuuri, hoonestuse ilmet kui ka tervete piirkondade maastiku ilmet. Kuigi maapiirkondade arendamine on igati hea suundumus, vajab vastav tegevus siiski teatud põhimõtete väljatöötamist, mis arvestaks ka piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja olemasolevat sotsiaalset infrastruktuuri (tavad, huvid, kohtumispaigad jms). Meie suuremate linnade naabervallad täituvad järjest laieneva uusasumite võrguga, kuid kaugemad alad jäävad mahajäänud infrastruktuuri tõttu vaesemaks ning tühjenevad rahvast. Selle tagajärjel jäävad hooned mahajäetult lagunema. Et löögi alla ei satuks vanad kultuuriloolises ja teaduslikus mõttes väärtuslikud ehitised, tuleb omavalitsustel aidata otsida ja välja töötada konkreetseid meetmeid hoonete taaskasutusse võtmiseks. Maa-arhitektuuri uurijatel on oluline kõiki ülalnimetatud protsesse tulevaste põlvede jaoks jäädvustada, mõtestada ning teha ettepanekuid väärtuslikumate näidiste säilita- miseks ja miljööväärtusega maamaastiku elushoidmiseks.

1.6.2. Eelneva perioodi (2007–2010) aruanne Programmi esimese perioodi, aastate 2007–2010 jooksul on suudetud kõik planeeritud tegevused käivitada. Arengukavas nähti ette vaid projektijuhi töölevõtmist, kuid ilmselgelt käisid võetud kohustused oma suure mahu poolest vaid ühele inimesele üle jõu. Ka eeldavad paljud tegevused pädevust, mis nõuab mitme spetsialisti kaasamist. Nii on programmi juures tööl juba 2007. aastast ka teadur-restauraator. 2010. aastal alanud europrojektid „Tervislik ja energiasäästlik elukeskkond ajaloolistes elumajades“ (HELTH)

204 205 ja „Puidu seen- ja mardikakahjustused Läänemere saarte ja rannikuala hoonetes“ (FaBBi) on võimaldanud programmi personali kasvatada täiendavalt veel 2 teaduri ja koolituste projektijuhi võrra. Programmi ja eespool nimetatud projektide tegevustes osaleb ka Eesti Vabaõhumuuseumi teadus- ja konserveerimisosakond. Tänaseks on loodud tihe koostöövõrgustik nii teadusasutuste (kõrgkoolid) kui ka teiste ministeeriumide osakondadega ja ametitega (Muinsuskaitseamet, Keskkonnaamet), kelle vastutusalasse kuulub nii kultuuripärandi säilimisele kaasaaitamine kui ka elukeskkonna parendamine maapiirkondades (Põllumajandusministeerium, Keskkonnaministeerium, Siseministeerium). Arendatud on koostööd ka maakonnamuuseumidega, selle parimaks näiteks on partnerlus Harjumaa Muuseumiga INTERREG IV A projekti HELTH raames. 2007. aastal töötati välja nii maa-arhitektuuri uurimise kui ka rehemajade inventeerimise metoodika, mida on viimaste aastate jooksul pidevalt täiustatud. Juba 2007. aastal alustati ka rehemajade inventeerimistega. Inventeerimisse on kaasatud kõik arengukavaga seotud teadurid ja lepinguga on kaasatud tööjõudu ka maakondadest. Viimastele on korraldatud ka 3 koolitust. Samuti teostavad inventeerimisi Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilased praktika korras. Maaehituspärandi andmekogusse on teostatud sissekanne rohkem kui 400 rehemaja kohta (http://register. muinas.ee/?menuID=rehemaja), lisaks neile on kogutud pea sama palju teateid veel säilinud taluhoonestuse kohta. Pidevalt on toimunud külamaastiku hetkeolukorra fikseerimine ja dokumenteerimine kohtadel. 2007. aastal töötati välja ka strateegia seireks 20-s Eestimaa piirkonnas. Metoo- diline seire on uurimistöödesse kaasatud teadurite vähesuse (materiaalsed piirangud) tõttu jäänud siiski pinnapealseks. Muinsuskaitseameti tellimusel on teostatud traditsioonilise arhitektuuri uurimisi- inventeerimisi Tartumaal Peipsiääre vallas („Varnja küla traditsioonilise arhitektuuri inventeerimine ja soovitused miljööväärtusliku piirkonna määramisel“, „Peipsiääre valla Kasepää küla traditsioonilise arhitektuuri inventeerimine ja miljööväärtuse hindamine”) ja Vormsi valla tellimisel Vormsi traditsioonilise arhitektuuri inventeerimine, millele toetudes on antud soovitusi miljööalade moodustamiseks ja üldplaneeringute koostamiseks. Pei- psiääre ja Vormsi vallas teostati inventeerimistööd koostöös Tartu Ülikooli Narva Kolledži üliõpilaste ja õppejõududega. Eesti Vabaõhumuuseumi iga-aastasel teaduspäeval vahendatakse viimase aasta uurimistööde tulemusi. Uurimistööde materjale avaldatakse Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetistes, kogumikus „Suitsutare“ ja teiste muuseumide väljaannetes ning erialases perioodikas. Igal aastal on korraldatud teabepäevi ja seminare nii kohtadel kui ka Eesti Vaba- õhumuuseumis spetsialistidele, kohalikele ametnikele ja ajalooliste hoonete valdajatele.

205 Suurimaks kordaminekuks selles vallas on kaks korda aastas toimuva suurürituse „Vana maamaja päev“ käimalükkamine 2009. aastal Eesti Vabaõhumuuseumis, kus oma kogemusi saavad spetsialistide kõrval edasi anda ka majaomanikud ise. 2011. aastast on üritus väljunud muuseumi piiridest ka maakondadesse ning see on kujunenud traditsiooniks ja osavõtjate arv suureneb jätkuvalt. Sarnaste ürituste ja koolituste sisukaks läbiviimiseks korraldatakse vähemalt kord aastas ka spetsialistide ümarlaudu. Alates 2008. aastast on programmi raames toimunud ohtralt praktilisi ehitus- ja renoveerimisalaseid koolitusi nii muuseumis kui ka kohtadel. Keskendutud on peamiselt palkehitusele, traditsioonilisest materjalidest katuste ehitamisele ja parandamisele, uste ja akende renoveerimisele, ajalooliste küttesüsteemide renoveerimisele (rõhuasetusega reheahjudel) ja traditsiooniliste viimistlusmaterjalide kasutamisele, kuid teemade ring laieneb aasta-aastalt. Külamaastiku ilme säilitamiseks on igal aastal korraldatud 4 puit- ja kiviaedade ehitamise ning taastamise koolitust muuseumis ja ka kohtadel (nt Lahemaa rahvuspark, Albu vald, Prangli saar, Hiiumaa jm). Maa-arhitektuuri programmi töötajad on kõik kaasatud omanike nõustamisse. Spet- sialistide poole võib peamiselt hoonete tehnilise seisukorra kohta käivate küsimustega pöörduda nii telefoni kui ka meili teel. Situatsiooni hindamiseks ja praktiliste nõuannete jagamiseks sõidetakse kohale ning vajadusel vormistatakse ekspertiis ka kirjalikult. Seni on rehemajade omanikele olnud nõustamine tasuta, vaid kirjalik ekspertiis on tasuline. Rehemajaomanike kõrval nõustatakse jõudumööda ka teiste ajalooliste hoonete omanikke. Ilmunud on majaomanikele ülivajalik käsiraamat „Vana maamaja“, mis kujutab endast eelmise perioodi kogutud kogemuse esitlust. Nelja aasta jooksul on programmi töötajad avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks avaldanud (ja tellinud kaastöid) arvukalt nõuandvaid ja programmi tutvustavaid artikleid mitmetes meediaväljaannetes. Pidevam koostöö selles vallas on ajakirjaga Maakodu (J. Metslangi „Majahiivamise lühikursus“, „Alternatiivsed katusekatted“; E. Lutsepa „Ärau- nustatud taluväravad“, „Vana küla väärib uut elu“; T. Kalamehe „Märjad ja niisked ruumid vanas majas“; K. Konsa „Seened – kutsumata majulised“, „Putukad maja kallal“ jmt). Alustatud on koostööd ETV saatesarja „Sõida maale“ tootjatega. Programmi tegevustega saab end pidevalt kursis hoida nii Eesti Vabaõhumuuseumi kodulehe (www.evm.ee), programmi ajaveebi (http://maaarhitektuur.blogspot.com) kui ka programmi toetavate europrojektide kodulehtede vahendusel (http://helthproject. eu; http://fabbiproject.eu). Maa-arhitektuuri ja -maastiku arengukava olulisust rõhutab arvukas huviliste ring – ajaveebis on 2008. aasta lõpust teostatud üle 21 000 külastuse . Äärmiselt oluline osa arengukava teostamisel on koostööl kõrgkoolidega. Eesti Vabaõhumuuseumi toel töötatakse välja ja arendatakse materiaalse kultuuripärandiga seonduvaid õppekavasid (eelkõige Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku

206 207 ehituse eriala), peetakse loenguid ja viiakse läbi praktikaid ka teistes kõrgkoolides (Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž, Tartu Ülikooli Narva Kolledž, Tallinna Ülikool). Üliõpilastele soovitatakse programmiga seonduvaid uurimistöid, mille laiemaks väljundiks on juba 5 korda toimunud üliõpilaste teaduskonverents „Vana küla uus elu“. Üliõpilasi kaasatakse praktikate käigus ka rehemajade inventeerimisse.

1.6.3. Vajadus maa-arhitektuuri ja -maastiku uurimis- ja nõustamis(koolitus) keskuse loomiseks Alates 2008. aastast asub programmi uurimis- ja nõustamiskeskus omaette hoones Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumil. Hoone tehniline seisukord ja pinna vähesus ei või- malda enam tegevuste laiendamist. Programmi edaspidiseks arenguks on vajalik välja arendada muuseumi territooriumil püsiekspositsiooni, mükoloogialaboratooriumi, spetsialistidele mõeldud tööruumidega ja tänapäeva nõuetele vastavate koolitusruumidega Eesti maa-arhitektuuri uurimis- ja koolituskeskus (Maa-arhitektuuri Keskus). Europrojekti FaBB toel valmib 2012. aasta jooksul muinsuskaitse all oleva Liberty suvemõisa hoo- nekompleksi (3 hoonet) restaureerimisprojekt. Hetkel puuduvad programmi tegevuste läbiviimiseks – koolituste ja seminaride korraldamiseks ja majaomanike nõustamiseks – sobivad hooned. Uus keskus annab majaomanikele ja teemaga tegelevatele spetsialistidele võimaluse tutvumiseks koha peal vastava kirjanduse ja tänapäeva nõuetele vastava virtuaalse ekspositsiooniga, tellida mükoloogialaborist ehitisi kahjustavate seente uuringuid, saada konsultatsiooni nii programmi töötajatelt, muinsuskaitsega tegelevatelt ametnikelt kui ka Säästva Renoveerimise Infokeskuse inimestelt. Samuti projekteeritakse tänapäeva nõuetele vastavad seminari- ja konverentsiruumid. Mitmepäevaste koolituste läbiviimiseks on kavandatud lektorite ja teiste spetsialistide majutuseks külalistemaja.

1.6.4. Euroopa tõukefondide kaasamine arengukava tegevuste elluviimiseks Viimaste aastate majandussurutis sundis ka Eesti Vabaõhumuuseumi ja konkreetselt maa- arhitektuuri ja -maastiku programmi otsima täiendavaid rahastamisvõimalusi kaugemalt. Seni on mäluasutused Euroopa erinevaid tõukefonde kasutanud eelkõige investeeringu- projektide rahastamiseks, nüüd keskenduti toetuste kavandamisel uurimis- ja nõustamis- tegevusele. Eelmise perioodi (2007–2010) arengukavas kinnitatud 9 mln. krooni asemel eraldati programmi tegevusteks kultuuriministeeriumi eelarvest vaid 3,4 mln. krooni. Kui surutise aastatel nappis raha ja tööjõudu majaomanikele ja ka ehitusspetsialisti- dele mõeldud koolituste ja teabepäevade korraldamiseks, siis aastateks 2011–2012 on see probleem osaliselt lahendatud. Avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks ja väärtushinnan- gute kujundamiseks on europrojektide eelarvest eraldatud Eesti Vabaõhumuuseumile ja Harjumaa Muuseumile kokku ca 100 000 eurot, maa-arhitektuuri ja -maastiku uurimise tagamiseks koguni 156 634 eurot.

207 2010. aastal sai Kesk-Läänemere programmist INTERREG IV A heakskiidu koguni kaks rahvusvahelist projekti, mille juhtpartneriks on Eesti Vabaõhumuuseum.

Projekt „Tervislik ja energiasäästlik elukeskkond ajaloolistes elumajades“ (HELTH) Kolmandas taotlusvoorus heakskiidu saanud projektis osalevad juhtpartnerina Eesti Vaba- õhumuuseum, partneritena Tallinna Tehnikaülikool, Aalto Ülikool Helsingis, Gotlandi Ülikool ja Harjumaa Muuseum (kestus 36 kuud ehk mai 2010 – aprill 2013; projekti kogueelarve 1 003 331 eurot). Eesti partnerite eelarve sellest aastateks 2011–2013 moodustab 424 558 eurot. Aja jooksul on muutunud ajalooliste maamajade kasutus ja tänapäeva inimestel on uued nõudmised nii mugavusele kui ka hoonete energiatõhususele. Selleks et need hooned leiaksid jätkuvalt kasutust, on vaja töötada välja lahendusi renoveerimiseks, mis toetaksid ühelt poolt hoonete säilimist võimalikult oma algsel kujul ja teiselt poolt võimaldaksid tagada nendes hoonetes 21. sajandi standarditele vastav elukeskkond. Projekti tegevused on nende eesmärkide saavutamiseks jagatud kahte võrdse kaa- luga osaks: esiteks välitööd ja uuringud määramaks uuritavate hoonete, Eesti oludes siis rehemajade ehitustehnilist seisundit, energiatõhusust ja sisekliima kvaliteeti (Gotlandil toimuvad vastavad uuringud kivi- ja Soomes puitsõrestikhoonetes). Välitöid teostatakse peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Nende tööde käigus jätkatakse juba alustatud rehemajade inventeerimist, mille hulgast valitakse välja sobivad hooned tehniliste mõõdistuste teostamiseks. Perioodiliselt ja aastaringselt köetavates traditsioonilistes taluhoonetes hindavad ülikoolide teadurid – ehitusfüüsikud – sisekliima ja niiskuse ning kütmisest tingitud hüdrotermilisi mõjusid, sealjuures auru kondenseerumisest tingitud kõdunemise riski kasvu. Analüüsitakse ka erinevate kütmisstrateegiate mõju perioodiliselt köetavates hoonetes, garanteerimaks tervislikku sisekliimat nii hoonete kui ka seal elavate inimeste seisukohast, pakkudes välja võimalusi ka energiasäästuks. Uuringutest saadud näidete varal töötatakse välja küttestrateegiad, tagamaks edaspidi hoonetes head sisekliimat ja säästvat energiaprogrammi. Teine ja sugugi mitte vähem tähtis osa sellest projektist on haridusalane ja nõustamis- tegevus, mis eelkõige on suunatud nende hoonete omanikele, kuid ka kultuuripärandiga tegelevatele praegustele ja tulevastele spetsialistidele, ettevõtjatele ja omavalitsuste töötajatele. Toimuvad nii praktilised ehituskoolitused kui ka erinevates vormides teabe- päevad, mille korraldamisel ühendatakse nii muuseumide kui ka ülikoolide varasemad kogemused. Võttes aluseks juba eelnevalt läbi viidud samateemalisi uuringuid, on või- malik neid uurimistulemusi rakendada juba praegu koolitustegevuses. Koos Harjumaa

208 209 Muuseumiga on koostamisel ka mitmed näituseprojektid. Kolmeaastase projekti tulemusel peaks loodetavalt tõusma meie kõigi teadmine sellest, kuidas ajaloolisi hooneid kütta, silmas pidades energiasäästu. Samas selgitatakse välja, millised materjalid ja tehnilised lahendused on parimad nii meie vanadele ja väärtuslikele majadele kui ka inimestele neis.21

Teiseks edukaks projektiks osutus neljandas taotlusvoorus saarte alamprogrammis kan- dideerinud projekt „Puidu seen- ja mardikakahjustused Läänemere saarte ja rannikuala hoonetes“ (FaBBi). Sellel on 4 partnerit: Eesti Vabaõhumuuseum (juhtpartner), Gotlandi Ülikool, Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA ja Eesti Maaülikool. Lisaks on kaasatud veel mitterahalise panusega partnerid: Gotlandi Kirikud, Eesti Muinsuskaitse- amet, Ruhnu Vallavalitsus, Gotlandi Läänivalitsus ja Åland Museibyrån (kestus 3 aastat: november 2010 – oktoober 2013). Kogu projekti eelarve on 1 160 253 eurot, Eesti partnerite eelarve sellest aastateks 2011–2013 moodustab 957 253 eurot. Projekti kirjutamise ajendiks oli Läänemere saarte ja rannikuala puithoonete säili- misel probleemiks olevad mardikad ja puitu lagundavad seened. Sobiva kliima tõttu on mardikate ja seente levik nimetatud piirkonnas ulatuslik. Eriti ulatuslikke mardika- kahjustusi leiab Ruhnu saare hoonetest, kuna tegemist on suletud ökosüsteemiga ning mardikate populatsioon on kasvanud väga suureks.

Projekti jooksul on plaanis teostada mitmeid olulisi uuringuid ja muid tegevusi: • Eesti Vabaõhumuuseumi hoonete (Liberty suvemõis – tulevane maa- arhitektuuri uurimis- ja nõustamiskeskus) restaureerimisprojekti koostamine ja nõustamiskeskuse ning püsiekspositsiooni kavandamine; • puithoonete või hoonete puitosade biokahjustuste (seen- ja mardikakahjustused) uuringud, monitooringud ja esmaste keskkonnasõbralike meetodite väljatöötamine kahjustuse leviku peatamiseks (kokku on plaanis uurida Eestis enam kui 100 hoonet); • puitu kahjustavate mardikate monitooring Ruhnu, Kihnu ja Vormsi saarte metsades, seoste leidmine metsas ja hoonetes levivate mardikate ning nende arvukuse vahel; • Ruhnu kirikute ja Vormsi kiriku (või muude sarnaste hoonete) seen- ja mardikakahjustustevastane töötlus (kasutades keskkonnasõbralikke töötlusmeetodeid) ning konstruktsioonide esmane tugevdamine; • puidu seen- ja mardikakahjustuste käsiraamatu väljaandmine; • puidu kestvust ja konserveerimist uurivate tippteadlaste Eestisse toomine ning

21 Projekti tegemistest vt http://helthproject.eu.

209 kaasamine ajalooliste puithoonete ja hoonete puitdetailide uuringutesse; • 35 seminari ja koolituskursust spetsialistidele, hooneomanikele ja muudele huvilistele; • kolme õppefilmi loomine (puidu seenkahjustustest hoonetes, puidu mardikakahjustustest hoonetes ja hoonete puitkonstruktsioonide töötlusest).

Projektist on olulist abi Eesti ajalooliste puidust hoonete, hooneosade ja ka esemete säilitamiseks.22 Käimasolevad projektid on juba andnud häid kogemusi ja ideid käesoleva arengukava väljatöötamiseks. Eelnevate tööde käigus jõuti veendumusele, et Eesti maa-arhitektuuri ja -maastiku omapära säilitamiseks ja jätkusuutliku arengu tagamiseks on tarvis pikaajalist arengukava, mis konkreetsetest sise- ja väliskeskkonna tingimustest lähtuvalt võimaldaks kavandada ja teoks teha ulatuslikumaid projekte. Lisaks riigipoolsele rahastusele on programmi tegevusi toetanud ka Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus KredEx.

Käesoleva arengukava perioodi (2011–2015) jooksul tuleb suurt rõhku panna maa- arhitektuuri ja -maastiku uurimis- ja nõustamiskeskuse projekteerimise lõpuleviimisele ja keskuse käivitamisele. Keskust koordineerivaks asutuseks jääb edaspidi Eesti Vaba- õhumuuseum, kuhu on koondatud vajalik hulk spetsialiste ning materiaalsed eeldused. Programmiga kaasnev uurimistegevus on oluline osa Eesti Vabaõhumuuseumi teadus- poliitikast ja programmi vahendustegevus üks missioonilistest eesmärkidest. Suure muuseumi kui katusorganisatsiooni olemasolu on aidanud maandada ka paljusid tegevusega seotud ressursside (raha, inimesed, vahendid jms) vähesusega seotud riske. Sellises koosluses suudab programm täita oma eesmärke kõige mõjusamalt ja tõhusamalt.

22 Projektist, selle tegevustest, meeskonnast ja partneritest saab lugeda lähemalt kodulehelt www.fabbiproject.eu.

210 211 2. ARENGUKAVA STRATEEGILISED EESMÄRGID, MEETMED JA TEGEVUSSUUNAD

Eesmärgid aastaks 2015: 1. Vastavalt välja töötatud maa-arhitektuuri ja -maastiku uurimisstrateegiale ja ‑metoodikale toimuvad järjepidevad uuringud. 2. Kujunenud on esinduslik ülevaade säilinud rehemajade hulgast, paiknemisest ja tehnilisest seisukorrast. 3. Toimuvad maa-arhitektuuri ja -maastikku tutvustavad ja väärtustavad tegevused. 4. Välja on töötatud maaehituspärandi omanike nõustamissüsteem. 5. Toimub traditsiooniliste ehitusoskuste ja maa-arhitektuurialaste teadmiste jär- jepidev edasiandmine.

Mõjunäitajad: 1. Süstematiseeritud teabe kättesaadavuse tõus, mida näitab a) uuringutulemuste kasutamine üldplaneeringute ja arengukavade koostamisel (meede 1.1, 3.1, 3.2); b) maaehituspärandi andmekogus sooritatud päringute arv (meede 2.1). 2. Ühiskonna teadlikkuse kasv, mida näitab a) nõustamisteenuste kasutajate arvu kasv (positiivne trend) (meede 4.1); b) läbiviidud koolituste ja neil osalenute arv (meede 4.1); c) tellitud ekspertiiside arv (meede 4.2). 3. Maa-arhitektuuri ja -maastiku uurimise populaarsuse kasv, mida näitab teemaga tegelevate uurijate (s.h üliõpilaste) arvu kasv (positiivne trend) (meede 5.1).

Väljundnäitajad: 1. Seisuga 2014 detsember sisaldab maaehituspärandi andmekogu 100% uuri- misgrupile teadaolevatest rehemajadest. 2. On kaardistatud ka rahva-, kooli- ja vallamajad. 3. Igal aastal toimub vähemalt 3 arengukava raames toimunud uuringuid tutvustavat tegevust. 4. Igal aastal toimub vähemalt 5 erinevat maa-arhitektuuri ja -maastikku tutvustavat ja väärtustavat tegevust. 5. Igal aastal toimub vähemalt 2 koolitust tulevastele nõustajatele. 6. Igal aastal toimub vähemalt 10 koolitust (praktilised koolitused ja teabepäevad) väärtuslike hoonete omanikele. 7. Vähemalt neljas Eesti regioonis on 2014. aastaks üks maa-arhitektuuri nõustaja.

211 EESMÄRK 1: Välja töötatud uurimisstrateegia ja -metoodika alusel toimuvad järjepidevad uuringud

Põhiliselt etnoloogide aastatepikkuse tegevuse tulemusena on vanemate taluehitiste kohta kogutud muuseumidesse (eelkõige Eesti Vabaõhumuuseumi ja maakondlikesse muuseumidesse) suur hulk väga väärtuslikku materjali. Sellel materjalil põhineva uuri- mistöö tulemusi on avaldatud Eesti Vabaõhumuuseumi artiklikogumikes (Eesti Vabaõhu- muuseumi Toimetised, „Suitsutare“ jt). Traditsioonilise taluarhitektuuri kohta on ilmunud ka pikemaid uurimusi ja ülevaateteoseid. Uuemat (20. sajandi) maa-arhitektuuri ning ka maastiku muutumist on meil senini vähe jäädvustatud ja uuritud. Seetõttu on üks käesoleva arengukava eesmärke koos uuri- misasutuste ja ülikoolidega meie maamaastiku ja maa-arhitektuuri kui terviku uurimine ning pikaajaline jälgimine – seire, et fikseerida toimuvaid muutusi. Arengukava perioodil moodustatakse uus uurimis- ja nõustamiskeskus Eesti Vaba- õhumuuseumi koosseisus.

MEEDE 1.1: Maa-arhitektuuri ja -maastiku järjepideva uurimise tagamine Tegevused: • koostöövõrgustiku laiendamine; • uuringute teostamine (sh osalus teistes projektides); • andmekogu täiendamine; • seire teostamine; • üle-eestiliste ja rahvusvaheliste koostööprojektide jätkamine.

Eesti Vabaõhumuuseumi juures jätkab tegevust keskne maa-arhitektuuri ja -maastiku uurimisrühm, kus töötavad spetsialistid keskenduvad üksnes maa-arhitektuuri ja -maastiku arengukava projektipõhistele ülesannetele. Uurimisrühma baasil luuakse Eesti Vabaõhumuuseumi alla Liberty suvemõisa hoonetesse maa-arhitektuuri ja -maastiku uurimis- ja nõustamiskeskus koolitusruumide ja püsiekspositsiooniga (hoonete projektee- rimine on töös Kesk-Läänemere programmi toel projektist FaBBi). Interdistsiplinaarsete uurimisküsimuste lahendamiseks ja koordineeritud tööjaotuse väljaarendamiseks sõlmi- takse koostööleppeid kaasatud asutuste, kõrgkoolide, mittetulundusühingute ja isiku- tega. Uurimisrühma juhi ülesandeks on leida riiklikule rahastamisele lisaks nii sise- kui välismaist kaasrahastamist. Üks projektipõhise uurimistöö eesmärke on anda ühiskonnale asjatundlikku abi eri paikade planeeringute ja arengukavade koostamisel.

212 213 EESMÄRK 2: Loodud on maaehituspärandi andmekogu

Üks arengukava eesmärke on tagada kultuuri- ja arhitektuurilooliselt väärtuslike rehemajade säilimine ja kasutamine ka tulevikus. Praegu puudub adekvaatne pilt rehemajade seisukorrast ja paiknemistihedusest. Inventeerimise tulemusena peab selguma, kui palju on Eestis rehemaju säilinud, kus need asuvad ning millises seisundis need on. Samuti kujuneb pilt kohalikust ehituseripärast, mida oleks soovitav renoveerimistööde puhul arvestada, et säilitada meie külamaastiku mitmekesisus ja paikkondlik omapära. Selleks täiendatakse maaehituspärandi andmekogu23, s.t jätkub arengukava eelmisel perioodil alustatud rehemajade inventeerimine ja nende andmekogusse kandmine, alustatakse tööd ka teiste hooneliikidega – nagu kooli-, valla- ja rahvamajad. Andmekogu on vajalik nii ehituslike probleemide väljaselgitamiseks ja lahendamiseks, avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks ja väärtushinnangute kujundamiseks kui ka majaomanike koolitamiseks ja nõustamiseks. Eesti Vabaõhumuuseumi ja tema kaastöötajate poolt inventeeritud hoonete andmed kantakse maaehituspärandi andmekogusse, mis annab läbilõike erinevate piirkondade ehitustraditsioonidest ja on oluline arengukava muude tegevuste planeerimisel ja elluviimisel. Muinsuskaitseameti kultuurimälestiste riikliku registri kaudu on andmekogule tagatud serveriteenus (sh andmete turvalisus) ning seotus Maa-ameti kaardikihiga katast- riüksuse tunnuse kaudu. Andmekogu on vajalik Eesti Vabaõhumuuseumi sisemise töö korraldamiseks ja arengukava elluviimiseks. Koos rehemajadega loendatakse inventeerimise käigus ka teised talukompleksi kuuluvad hooned, visandatakse nii taluõuede asendiplaanid kui ka rehemaja põhiplaan. Asendiplaanid annavad aluse planeeringutele, põhiplaanid ülevaate paikkonna hoonete traditsioonilistest mahtudest. Maaehituspärandi andmekogu täiendatakse pidevalt ja sinna kantakse ka teisi maa-arhitektuuri olulisi ehitisi, nagu kooli-, rahva- ja vallamajad. Andmekogu seotakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt hallatava ehitisregistriga andmekogu liidestamise läbi x-tee kaudu.

23 http://register.muinas.ee/?menuID=rehemaja. Tegemist on avaliku teabe seaduse § 433 lg 4 alusel Eesti Vabaõhumuuseumi sisemise töökorralduse vajadusteks peetava ning riigi infosüsteemi mittekuuluva andmekoguga.

213 MEEDE 2.1: Maaehituspärandi andmekogu täiendamine Tegevused: • rehemajade inventeerimine välitööde käigus; • valla-, rahva- ja koolimajade inventeerimine; • veebipõhise maaehituspärandi andmekogu arendamine ja haldamine; • 2012. aastal andmekogu sidumine ehitisregistriga.

Üks arengukava eesmärke on tagada kultuuri- ja arhitektuurilooliselt väärtuslike rehemajade säilimine ja kasutamine ka tulevikus. Praegu puudub adekvaatne pilt rehemajade olukorrast. Seetõttu on vaja hooned inventeerida ning kanda andmekogusse. Koos rehemajadega loendatakse ka teised talukompleksi kuuluvad hooned. Inventuuri tulemusena peab selguma, kui palju on Eestis praegu rehemaju, kus need asuvad ning millises seisundis need on. Samuti selgitatakse inventeerimise käigus välja hoone omanikud. Rehemajade kõrval kavandatakse ka teiste maaehitiste inventeerimist ning andmekogusse lisamist. Läbiviidud vallamajade üle-eestiline inventeerimine ootab andmekogusse kandmist.

EESMÄRK 3: Toimuvad maa-arhitektuuri ja -maastikku tutvustavad ja väärtustavad tegevused

Maa-arhitektuuri ja -maastiku arengukava lähtub sellest, et valdkonna populariseerimisel on muuseumidel selleks väga suured võimalused. Muuseum hoolitseb n-ö ajaloo haldaja ja tutvustajana kultuurile oluliste väärtuste ja hoiakute selgitamise ning säilitamise eest. Igasugune uurimistöö muutub sotsiaalses mõttes tõhusaks alles siis, kui selle tulemused ületavad kitsa teadlaste ringkonna piiri ning muutuvad kättesaadavaks ühiskonnale laiemas mõttes. Sellise avalikustava tegevusega ei väärtustata mitte ainult uurijate tööd, vaid tõstetakse esile ka uuritavaid piirkondi ja sealseid inimesi. Kõik see suurendab arengukava olulisust Eesti regionaalarengu seisukohast.

MEEDE 3.1: Arengukava raames toimunud uuringute tulemuste tutvustamine Tegevused: • näituste (sh veebinäituste) koostamine; • publikatsioonide ja artiklite avaldamine; • praktiliste koolituste, seminaride, ümarlaudade ja õppepäevade jmt korraldamine.

214 215 Näitused nii väikestes kohamuuseumides kui ka suurtes keskmuuseumides, trükitud teadus- ja populaarteaduslikud artiklid ajakirjades, ajalehtedes, kogumikes, samuti virtuaalsed esitlused ja infomaterjalid internetis aitavad tutvustada pärandväärtuslikke piirkondi ning tõsta sealsete inimeste eneseteadvust. Uurimistulemuste alusel välja töö- tatud arengu- ja/või säilitamissoovitused aitavad tõsta konkreetse paikkonna inimeste teadlikkust ja väärtushoidlikkust, tutvustada abiprogramme, mille vahendusel oleks võimalik leida toetust piirkonna arendamiseks ja kultuuriruumi omapära säilitamiseks.

MEEDE 3.2: Avalikkuse teadlikkuse tõstmine ja väärtushinnangute kujundamine Tegevused: • maa-arhitektuuri uurimis- ja nõustamiskeskuse püsiekspositsiooni koostamine; • avalike ürituste ja teavituskampaaniate korraldamine; • meediaprojektide käivitamine; • üldhariduskoolide õppeprogrammide täiendamine ja koostamine; • omavalitsuste nõustamine üldplaneeringutesse väärtuslike maastiku ilmet ja piirkondlikke eripärasid hoidvate ja arendavate sätete sisseviimisel; • muuseumide haridusprogrammide koostamine ja läbiviimine.

Maa-arhitektuuri ja -maastiku arengukava rakendamise tulemusena saaks korvata seni- sed lüngad muuseumide kogudes ning anda uut ja värsket materjali nende tänapäeva- semaks, informatiivsemaks ja külastajale huvitavamaks muutmisel. Ajalooliste hoonete valdajad (omanikud) vajavad üha enam praktilisi nõuandeid ja eeskujusid oma elupaikade kujundamisel, aga ka vanade töövõtete omandamisel ning retrospektiivse või loodus- ja ajaloosõbraliku eluviisi harrastamiseks. Et õpihuviliste ring on lai, tuleb koolitada välja vabatahtlike võrgustik, kes aitaks korraldada erinevaid Eesti maa-arhitektuuri ja ‑maastikku tutvustavaid ja nende säilitamist populariseerivaid üritusi. Muuseumide haridusprogrammid keskenduvad erinevatele loenguprogrammidele, mis õpetavad vajalikke töövõtteid, annavad taustinformatsiooni Eesti kultuuriruumist laiemalt jne. Haridusprogrammid toimivad mitteformaalse õppena nii kooliõpilastele kui ka elukestva õppe võimalusena täiskasvanutele. Programmi tegevuse tulemusel peaks tekkima toetav materjal ka üldhariduskoolide uutele õppekavadele, mis on suunatud kohaliku kultuuripärandi tundmisele.

Kuna üldplaneeringud on kõige olulisemad instrumendid maastikupildi edasisel kujundamisel (on aluseks detail- ja teemaplaneeringute koostamisel), siis on vajalik nõustada kohalikke omavalitsusi, et neisse viidaks sisse väärtusliku maastiku ilmet ja piirkondlikke eripärasid hoidvad ja arendavad maakasutus- ja ehitustingimused.

215 EESMÄRK 4: Toimib maaehituspärandi omanike nõustamis- süsteem ning koostöös teiste ministeeriumidega on välja töötatud maaehituspärandi säilitamiseks vajalikud toetusmeetmed

Ühiskonna moderniseerudes on suur hulk hooneid maaehituspärandis minetanud oma funktsiooni. Paljud rajatised seisavad tühjalt või ehitatakse ümber moodsateks elamuteks või suvekodudeks. Riikliku kaitse rakendamine muinsuskaitseseaduse alusel kultuuripärandile oluliste ehitiste säilitamiseks on võimalik, ent kõikidel juhtudel ei ole see mõistlik. Maaehituspä- randi näol on tegemist inimeste otsese elukeskkonnaga, hoonestuse säilitamise nimel ei saa tekitada oluliste piirangutega keskkonda. Oluline on leida kompromiss tänapäeva nõuete ja esivanemate pärandi säilitamise vahel. Seatud eesmärgi raames tagatakse Eesti kultuurmaastikule oluliste hoonete säilimine vastavate juhendite väljatöötamise ja levitamisega, nõustamissüsteemi loomisega ning koolituste korraldamisega.

MEEDE 4.1: Omanike nõustamise korraldamine Tegevused: • nõustamisvõrgustiku loomine (sh veebiportaali arendamine); aktiivsete ja pühendunud omanike kaasabil toimiv nõustamissüsteem – kogemuste jagamine kohtadel; • remondi-restaureerimise juhendmaterjalide väljatöötamine, avaldamine ja levitamine; • koolituste korraldamine: üldharivad loengud maa-arhitektuurist ja -maastikust, renoveerimisalased koolitused, seminarid ja teabepäevad; • andmete kogumine ja avaldamine traditsiooniliste ehitusmeistrite kohta.

Inimeste aina suurem huvi endale kuuluvate hoonete ajaloolise ilme säilitamiseks tingib vajaduse pidevalt toimiva ja kättesaadava nõustamisteenuse järele. Tuleb välja arendada üle-eestiline nõustamisvõrk, et huvilistel oleks võimalik sellealast professionaalset teavet ja nõuannet saada, viimast ka interneti vahendusel. Oluline on populariseerida traditsiooniliste ehitusmaterjalide tootmist ja ajalooliste töövõtete kasutamist. Suurt rõhku tuleb panna omanike omavahelise suhtlus- ja koostöövõrgustiku arendamisele (foorum ajaveebis, regulaarselt toimub „Vana maamaja päev“).

216 217 MEEDE 4.2: Osalemine toetusmeetmete väljatöötamisel ja rakendamisel Tegevused: • osalemine teiste ministeeriumide poolt algatatud ajalooliste hoonete ja maastiku säilitamiseks vajalike toetuste eraldamise põhimõtete väljatöötamises; • ekspertarvamuste andmine.

Käesoleva meetme raames töötatakse koos teiste ministeeriumidega välja toetuste jaga- mise põhimõtted, hindamiskriteeriumid ning määratletakse vajaliku projektdokumentat- siooni ulatus. Ekspertarvamuste eesmärk on aidata kavandatavates meetmetes hinnata hoonete ja maastiku etnograafilist, arhitektuurset ja kultuuriloolist väärtust.

EESMÄRK 5: Toimub traditsiooniliste ehitusoskuste ja maa-arhitektuurialaste teadmiste järjepidev edasiandmine

Tähtsaks lüliks nõustamissüsteemi loomisel ja arendamisel ning vastava juhendmaterjali koostamisel on kõrgkoolid, kus õpetatakse arhitektuuri või laiemalt maaelu käsitlevaid erialasid. Arhitektuurialast kõrgharidust saab Eestis omandada praegu ainult Eesti Kunsti- akadeemias, ent arhitektuuriga seotud erialasid (nt rakendusarhitektuur, sisearhitek- tuur, maastikuarhitektuur, muinsuskaitse ja restaureerimine, maastikukaitse ja -hooldus) õpetatakse ka Tallinna Tehnikaülikoolis, Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledžis, Tallinna Tehnikakõrgkoolis, Eesti Maaülikoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias. Etnoloogiat ja ajalugu (kunstiajalugu), mis käsitleb ka traditsioonilist maaelu ja arhitektuuri, õpetatakse EKAs ja Tartu Ülikoolis. Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut on aktiivne kultuurmaastiku uurija ja propageerija. Kõrgkoolid ja muuseumid on seni olnud omavahel seotud tagasihoidlike otsekontak- tide ja lepingutega. Mahukamat erikursust traditsioonilisest maa-arhitektuurist loevad TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala tudengitele Eesti Vabaõhumuuseumi töötajad. Jätkuvad arengukavaga seotud Eesti Vabaõhumuuseumi töötajate loengukursu- sed ja praktikajuhendamised ka teistes Eesti kõrgkoolides (EKA, TTÜ Tartu Kolledž, EMÜ, TÜ Narva Kolledž). Kõrgkoolidega koostöö tõhustamiseks sõlmitakse koostöölepingud.

217 MEEDE 5.1: Maa-arhitektuuri ja -maastiku temaatika sidumine kõrgkoolide õppetööga Tegevused: • tasemekoolitus: - traditsioonilise ehituskunsti tasemeõppe arendamine; - maa-arhitektuuri ja -maastiku loengu- ja seminarikursuste ja praktikate korraldamine; - üliõpilaste suunamine maa-arhitektuuri ja -maastiku uurimisse. • täiendkoolitus: - täiendkoolitusel osalemise toetamine; täiendkoolituste korraldamine ehituse ja arhitektuuri nõustamispraktikutele. • praktikabaas: - vabaõhumuuseumide ekspositsioonide kasutamine kõrgkoolide praktikabaasina; - praktika läbiviimine miljööväärtusega seirealadel ja rehemajade inventeerimisel; - õppesõitude korraldamine miljööväärtuslikesse piirkondadesse. • õppekirjanduse väljaandmine.

Arengukava kaudu laiendatakse õppeasutuste võimalusi muuseumide kui praktikabaa- side kasutamiseks ja uurimisprojektides kaasalöömiseks. Õppetööga sidumisel nähakse ette spetsiaalsete, traditsioonilist ehituskunsti ja selle arenguid 20. sajandil käsitlevaid loengu- ja seminarikursuste väljatöötamist muuseumide poolt.

218 219 3. ARENGUKAVA MAKSUMUSE PROGNOOS MEETMETE LÕIKES

Arengukava kogumaksumuse prognoos aastateks 2011–2014 on kokku 334 300 eurot. Lisaks toetavad arengukava meetmeid aastatel 2011–2013 INTERREG IVA projektid HELTH ja FaBBi kogusummas 668 434 eurot. Jätkuvalt otsitakse rahastust Euroopa tõu- kefondidest. Arengukava eelarve maht tagab kavandatud meetmete elluviimise ning ei nõua koostööpartneritelt täiendavate rahaliste vahenditega osalemist. Arengukava aastaeelarve kinnitatakse iga aasta alguses eraldi.

Meetme nimetus 2012 (€)1 2012 (€)2 2013 (€)1 2013 (€)2 2014 (€)1 2015 (€)1 1.1. Maa-arhitektuuri ja -maastiku järjepideva uurimise tagamine 7050 89 718 46 000 3 700 46 000 46 000 2.1. Maaehituspärandi andmekogu arendamine 3 200 3 200 3 200 3 200 3.1. Arengukava raames toimunud uuringute tulemuste tutvustamine 3 200 28 599 3 200 32366 3 200 3 200 3.2. Avalikkuse teadlikkuse tõstmine ja väärtushinnangute kujundamine 1 400 31455 41 660 45 600 45 600 4.1. Omanike nõustamise korraldamine 4 000 4 400 4 400 25000 4.2. Toetusmeetmete väljatöö- tamine ja rakendamine 2 000 2 000 2 000 2 000 5.1. Maa-arhitektuuri ja -maastiku temaatika sidumine kõrg- koolide õppetööga 1 500 58 759 1 500 2 800 1 500 1 500 Programmi haldamine 16 000 98 923 24 340 51 287 25 400 25 400 KOKKU: 38350 307454 126 300 90153 131 300 151 900

1 Kavandatavad vahendid Kultuuriministeeriumi ja Eesti Vabaõhumuuseumi eelarvest. 2 Vahendid (397 607 eurot) vastavalt Kesk-Läänemere programmist rahastatud projektide Kultuurimin- isteeriumi haldusalas olevate Eesti Vabaõhumuuseumi ja Harjumaa Muuseumi rahastustele kokku, mis vastavad projektis kavandatud tööpakettidele ja ei ole otseselt jaotatavad arengukavas toodud meet- metele. (Aluseks partneritevahelised lepingud).

219 4. RAKENDAMINE JA SEIRE

Arengukava täitmise eest vastutab Kultuuriministeerium, kes hindab iga aasta lõpus tegevuste tulemuslikkust vastavalt dokumendis toodud mõju- ja väljundnäitajatele, teeb vahekokkuvõtte arengukavas püstitatud eesmärkide saavutamisest ning vajadusel esitab ettepanekuid arengukava täiendamiseks või lõpetamiseks.

Arengukava elluviimisel tehakse koostööd alljärgnevate asutuste ja institutsioonidega: • Ministeeriumid (osalevad oma esindajate kaudu juhtnõukogu töös): - Kultuuriministeerium (arengukava täitmise eest vastutav ministeerium), - Põllumajandusministeerium (koordineerib maaelu arendamise küsimustes), - Siseministeerium (koordineerib ruumilise planeerimise alast tegevust, suunab ja toetab regionaalset arengut), - Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (koordineerib eluasemevaldkonna ja nõustab andmekogu ehitisregistriga sidumise küsimustes), - Keskkonnaministeerium (pole kaasvastutaja, kuid kaasatakse maastikuhoiu küsimustes). • Muinsuskaitseamet (töötab välja maaehituspärandi omanike toetusmeetmed ning korraldab nende rakendamist, töötab välja metoodilisi materjale, teostab ekspertiise; osaleb partnerina uurimistöös ning nõustamissüsteemi loomisel ja rakendamisel; osaleb maaehituspärandi andmekogu haldamisel ja arendamisel). • Muuseumid (teevad uurimistööd, tutvustavad arengukava raames toimunud uuringute tulemusi, populariseerivad valdkonda näituste korraldamise, haridusprogrammide ja meediaprojektide kaudu, töötavad välja metoodilisi materjale, teostavad ekspertiise, pakuvad kõrgkoolidele praktikabaasi; osalevad partnerina koolituste korraldamisel): - Eesti Vabaõhumuuseum (põhitäitja ja arengukava elluviimist koordineeriv asutus), - Eesti Arhitektuurimuuseum (partner), - Eesti Rahva Muuseum (partner), - Maakonnamuuseumid (partnerid). • Kõrgkoolid (korraldavad traditsioonilise ehituskunsti tasemeõpet ning maa-arhitektuuri ja -maastiku loengu- ja seminarikursusi, suunavad üliõpilasi maa-arhitektuuri ja -maastiku uurimisse, kasutavad muuseume praktikabaasina; osalevad partnerina uurimistöös ning nõustamissüsteemi loomisel ja rakendamisel): - Tallinna Tehnikaülikool (põhitäitja),

220 221 - Tartu Ülikool (põhitäitja on Viljandi Kultuuriakadeemia), - Eesti Kunstiakadeemia (põhitäitja), - Eesti Maaülikool (põhitäitja), - Tallinna Ülikool (põhitäitja), - Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž (koostööpartner). • Kohalikud omavalitsused (osalevad partnerina maaehituspärandi omanike nõustamisel ja valdkonna populariseerimisel). • Kolmas sektor (nõustavad omanikke, korraldavad koolitusi; osalevad partnerina uurimistöös ning metoodiliste materjalide väljatöötamisel): - Säästva Renoveerimise Infokeskused, - MTÜ Vanaajamaja, - Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA. • Ärisektor (osalevad partnerina koolituste korraldamisel, metoodiliste materjalide väljatöötamisel ning nõustamissüsteemi rakendamisel): - traditsioonilise ehituskunsti põhimõtteid järgivad firmad, - füüsilisest isikust ettevõtjad. • Koostöös Keskkonnaametiga kaasatakse maa-arhitektuuri ja maastiku uurimise ja hoidmise teema keskkonnahariduse programmidesse.

Arengukava elluviimist, hindamist, aruandlust ja täiendamist koordineerib Kultuurimi- nisteeriumi juurde moodustatav juhtnõukogu, kuhu kuuluvad: • Kultuuriministeeriumi esindaja, • Põllumajandusministeeriumi esindaja, • Regionaalministri esindaja, • Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja, • Keskkonnaministeeriumi esindaja.

Juhtnõukogu täidab järgmisi ülesandeid: • kinnitab rakendusplaani, • teostab järelevalvet arengukava elluviimise üle, • kiidab heaks aastaaruanded ja lõpparuande.

Arengukava elluviimist koordineeriv asutus on Eesti Vabaõhumuuseum, kes täidab järg- misi ülesandeid: • koostab arengukava rakendusplaani (hiljemalt kolme kuu jooksul käesoleva arengukava kinnitamisest arvates); • tagab projekti juhtimise ning moodustab töörühmad arengukava eesmärkide

221 saavutamiseks vajalike meetmete elluviimiseks; • koordineerib töörühmade tööd; • tellib meetmete elluviimiseks vajalikud tööd, sõlmib lepingud, teostab järele- valvet; • esitab juhtnõukogule arengukava täitmise aastaaruanded ja lõpparuande; • esindab programmi kui seda haldav asutus; • vastavalt Eesti Vabaõhumuuseumi eelarve jm vahendite võimalustele eraldab programmi liikmetele kasutuseks tööruumid ja vara ning haldab neid; • koostab aastaeelarve ja teostab jooksvat eelarve täitmise kontrolli; • annab välja töö organiseerimiseks vajalikke käskkirju (lähetused, hinnakirjad jms); • esindab programmi vaidlusküsimustes teiste institutsioonidega ja kohtus; • tagab seaduste ja kultuuriministri määruste täitmise.

222