DISSERTATIONES FOLKLORISTICAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 18 DISSERTATIONES FOLKLORISTICAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 18 ANDREAS KALKUN Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole Väitekiri on lubatud kaitsmisele fi losoofi adoktori kraadi taotlemiseks (folkloris- tikas) Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi nõukogu otsusega 30. juunil 2011. a. Juhendaja: professor Kristin Kuutma (Tartu Ülikool) Oponendid: professor Tiina Ann Kirss (Tallinna Ülikool) professor Th omas A. DuBois (Wisconsin-Madisoni Ülikool) Kaitsmise koht: Ülikooli 16–102 Kaitsmise aeg: 30. august 2011 Väitekiri valmis sihtfi nantseeritava teema “Folkloor ja folkloorikogud kultuurimuu- tuste mõjuväljas: ideoloogiad, kohanemine, kasutuskontekst” (SF0030180s08) ning Eesti Teadusfondi grandi “Teadmiste produktsioon rahvusteadusliku uuringu kon- tekstis” (ETF 7795) toetusel. ISSN 1406–7366 ISBN 978–9949–19–840–5 (trükis) ISBN 978–9949–19–841–2 (PDF) Autoriõigus Andreas Kalkun, 2011 Tartu Ülikooli Kirjastus www.tyk.ee Tellimus nr. 489 Eessõna Võimalik, et minu väitekirja valmimise protsess on tundunud kõrvalvaataja jaoks pikk, ebaloogiline ja ebajärjekindel ning täis katkestusi ja kõrvalepõikeid. Minu jaoks on see kaos olnud ometi üks pigem napp kui pikk rännak seto laulupärimuse representeeri- mislukku, mida on toetanud kõik mind inspireerinud usundit puudutavad, soo-uuri- muslikud ja muud “kõrvalteemad”, aga ka mu välitööd, reisid, laulmised ja õpingud. On võimatu nimeliselt tänada kõiki, kes mind sellel teel on õpetanud, julgustanud, inspireerinud ja suunanud. Aitäh mu emale ja sõpradele, aitäh kõigile setodele, kes mind on seto laulu ja muu pärimuse juurde toonud ja toetanud. Aitäh kõigile laulukaas- lastele ja välitöödel kohatud inimestele, kellelt olen nii mõndagi õppinud. Suur tänu Paul Hagule, kellega koos laulmine on juhatanud mind ülikooli esimestest aastatest seto laulukultuuri saladustesse, ning kes juhendas mu bakalaureuse- ja magistritööd. Kõige suuremad tänud kuuluvad Kristin Kuutmale, kes on olnud selle töö luge- matute fragmentide esimeseks kriitiliseks lugejaks. Kristin on andnud mulle vabad käed uurimaks mind huvitavaid teemasid mulle sobival viisil. Tema kommentaarid ja meie paljud arutelud on kiirendanud ja suunanud selle teose valmimisprotsessi. Kristini kanda on olnud ka tänamatu kupja roll, ta on piitsutanud mind üha uute tähtaegadega ning aidanud üle saada kirjutuspausidest. Meie silmast-silma kohtumised, kirjavahetus ja telefonikõned on töö laialivalgumise või lagunemise hetkedel aidanud edasi minna. Väitekirja valmimise juures on mind toetanud ja inspireerinud väga paljud kol- leegid ja head sõbrad. Tänan oma mõttekaaslasi Eesti Rahvaluule Arhiivist ja Tartu Ülikoolist eeskuju ja õpetuse eest. Aitäh ERA juhatajatele Ergo-Hart Västrikule ja Risto Järvele, kes on mind julgustanud ja toetanud. Aitäh minu Siberi-reisi kaaslas- tele Anu Korbile ja Tiit Sibulale ning Aapo Roseliusele, kellega koostasime laulu- emade näituse. Tänan suuremeelseid retsensente Mall Hiiemäed ja Tiina Ann Kirssi, kes luge- sid lahkelt toimetamata tööd ning inspireerisid mind viimasteks pingutusteks. Mall Hiiemäe alustas ka raske toimetamistööga, mida jätkasid minu kallid kolleegid Janika Oras, Mari Sarv ja Kadri Tamm. Tähelepanelik ja kriitiline lugeja oli ka Kristi Salve, kes suutis ühel viimasel hetkel teha veel hulga täpsustusi. Toimetamisel oli abiks veel Reelika Niit ning tõlget toimetas David Ilmar Lepasaar Beecher. Teksti küljendas Andrus Kalkun ja tehnilistes küsimustes aitas lahkelt Pille Niin. 5 Sisukord Sissejuhatus 11 Kuidas kirjutada seto rahvalaulude kogumise lugu? 11 Rahvaluuleteaduse ajalugu ning poliitika 12 Setod kui Eesti Teised ja “ärakadunud pojad” 14 Uurijapositsioon ja representatsioonid 16 Seto laul eesti folkloristika ajaloos 19 Ajalugu kui lugu: tõde ja poeetika 22 “Lisandused” ajaloole 25 Intiimsed allikad ja “kollasus” 27 Lähilugemine ja vastukarva lugemine 28 Teksti eripärad: “võõras sõna”, heterofoonia, märkused 29 Tutvustus 31 1. Improvisatsioonid seto laulukultuuris: uurijate ja laulikute tõlgendused 35 1.1. Eepika, lüürika ja ? 37 1.2. Setod oma laulust 39 1.2.1. Lisandus: Siberi setod oma laulust 42 1.3. Improvisatsioonide ajalugu 46 1.3.1. Kreutzwald ja Herderi ideede rakendused 48 1.3.2. Intertekstuaalsus: tekstide jäljed tekstides 54 1.3.3. Kreutzwald ja seto improvisatsioonid 55 1.3.4. Hurt ja tsorts-laulu’ 66 1.3.4.1. Hurda uustõlgendused 70 1.3.5. Hindrik Prants ja “lauluimäde” improvisatsioonid 71 1.3.6. Willem Buck ja rahva elav kirjandus 72 1.3.7. Väisänen ja johustise’ laulu’ 73 1.3.8. Kurioosum või elava laulutraditsiooni loomulik osa? 80 1.3.9. Nõukogude folkloristika ja seto improvisatsioonid 84 1.4. Kokkuvõtteks 89 2. Rahvalaulupublikatsioon kui looming. Seto pärimuse representeerimisest Jakob Hurda “Setukeste lauludes” 91 7 2.1. Autorsus, ideoloogiad ja teoreetiline raamistik 92 2.2. Autoripositsiooni kehtestamine ja teaduslik väljaanne 94 2.3. Folkloor ja fossiilid 99 2.4. Seto rahvaluule eesti ajaloo teenistuses 101 2.5. Kaarle Krohn ja geograafi lis-ajalooline meetod 106 2.6. Pärimus ja teooria: kogumiku ülesehitus 108 2.7. Laulude tükeldamine või teaduslik editsioon 110 2.8. Seto liht- ja liitlaulud kui probleem 117 2.9. Kokkuvõtteks 127 3. Välitööde kontekst ja uurimismaterjali “loomine”. Armas Otto Väisäneni 1922. aasta välitöödest ja seto naiste jäädvustamisest 129 3.1. Välitööde taustast 131 3.1.1. Mineviku varjupaigad: Setomaa ja Karjala 131 3.1.2. Ideaalsed primitiivsed laulikutüübid 137 3.1.3. Välitööpraktikad ja seto tavad 140 3.1.4. Koostöö eest maksmine 143 3.1.5. Võõras kohas küsitlemine 146 3.1.6. Välitööde seksuaalne värving 149 3.2. Laulikute hääl: välitöömärkmed ja improvisatsioonid 154 3.2.1. Välitööde kulg ja metoodika: Hurda jälgedes 155 3.2.2. Häbi ja harjumine 158 3.2.3. Kunstnikud “ehtsaid” laulikutüüpe otsimas 167 3.2.4. Büstide modelleerimine 170 3.2.5. Lauluemade loomine ja kustutamine: Treiali Ode hajus jälg 175 3.2.6. Jäädvustamise kontekst: võõras lauluseltskonda mõjutamas 179 3.2.7. Dialoogi võimalikkusest 185 3.2.8. Kokkuvõtteks 186 4. Kellele kuulub seto pärimus? Samuel Sommeri rahvaluulekogu loost ja retseptsioonist 189 4.1. Sommer Hurda ja Eiseni kaastöölisena 191 4.2. Sommeri kogu sünnist 193 4.3. Rahvaluule eest maksmise patt 195 4.4. Sommeri teostamata jäänud plaanid 199 8 4.5. Sommeri koostööst folkloristidega kogumistöö alguses 202 4.6. Vanavara printsid ja kuningad ning maailma suurim rahvaluulekogu 206 4.7. Seto vanavara kui eesti rahvuslik kultuurivara ja selle asukoht 213 4.8. Ekskurss minevikku: Eiseni kogude ostmine 216 4.9. ERA kogud ja erakogud 219 4.10. Kelle oma on seto pärimus? 224 4.11. Kogumise ideoloogiad: kelle oma on rahvaluule? 234 Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisanduste kokkuvõtteks 237 Summary 241 Seto singing culture in studies of Estonian folkloristics: A supplement to the history of representation 241 Kasutatud kirjandus 247 Nimeregister 273 9 Sissejuhatus Kuidas kirjutada seto rahvalaulude kogumise lugu? Käesolev uurimus käsitleb mõningaid aspekte seto rahvalaulude kogumis- ja uurimis- loost. Ajaliselt on fookuses peamiselt 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus, kuid tuleb ette ka ekskursse varasemasse või hilisemasse aega. Käsitluse eesmärgiks on setode ja nende laulupärimuse kohta kirjutatud tekste uuesti üle lugedes ning rahvaluulekogu- mise ja publitseerimise taga olnud ideoloogiaid ja teooriaid analüüsides panna kirja mõned peatükid seto laulupärimuse kogumise, publitseerimise ja representeerimise refl eksiivset ajalugu. Minu vaatepunkt folkloristika ajaloole on teadlikult seto pärimuse keskne ning lähtub selle loogikast. Esile on tõstetud senistes ajalugudes varju jäänud või kõrvaltegelaseks olnud setod ja nende pärimuse representeerimise küsimused. Püüan näidata folkloristide loodud teadmiste konstrueeritust ning publikatsioonide ja folkloorikogude loomise seotust ajastuomaste ideoloogiate ja poliitikatega. Tegude ja sündmuste uurimise kõrval pean oluliseks ka distsipliini ajaloo kujuteldaval areenil tegutsejate keelekasutuse ja metafooride uurimist ning minu kõrgendatud tähelepanu all on kordused ja muutused uurijate kasutatud retoorikas ja rõhuasetustes. Niisiis uurin eesti folkloristika kui distsipliini ajalugu, keskendudes setode ja seto rahvalaulude representeerimise küsimustele. Püüan oma käsitluses vabastada setode kohta kirjutatu ning nende pärimuse representatsioonid – kogud, publikatsioonid, uurimused, populariseerivad kirjutised – ajatuse ja enesestmõistetavuse loorist. Küsin küsimusi, mida pole seni peetud oluliseks küsida ja problematiseerin nähtusi, mis pole probleemina tähelepanu äratanud. Leian, et folkloristika ajaloo kirjeldamiseks ei piisa lihtsast ja lineaarsest narratiivist, vaja oleks komplekssemat ja haralisemat käsitlust, mis arvestaks erinevate vaatepunktidega. Oma käsitluses üritangi anda enam subjektsust setodele, kellel senini on olnud folkloristika ajaloos pigem instrumentaalne või ajaloo objekti roll. Minu kirjutuse vaatepunkt on võrreldes varasemate folkloristika ajalu- gudega nihutatud: minu tagasivaade on ka ühtlasi praeguse hetke refl ektsioon, ühelt poolt vanu lugusid lahti võttev ja mõrandav, kuid teisalt, seoses uue vaatepunktiga, ka uusi lugusid tootev. Väitekirja neli peatükki on erinevad juhtumianalüüsid, mis valgustavad mingit aspekti seto laulude kogumis- ja uurimisloos. Minu uuringute algtõukeks ja kogu järg- nevas esitatu fooniks on olnud küsimus setode endi jaoks väga olulistest improvisat- sioonilistest lauludest ning nende nõrgast esindatusest rahvaluulekogudes,