DOCSLIB.ORG

Rahvusväeosad Luubi Kuulu Hea Tooni Juurde

Total Page：16

File Type：pdf, Size：1020Kb

Download full-text PDF Read full-text

Load more

ARVUSTUSED kombel ühe lausega peaaegu nulliks teha ei Rahvusväeosad luubi kuulu hea tooni juurde. Hämmastust tekitavad autori selgitused, all miks rahvusväeosadele (tema arvates) vähe tähelepanu pöörati. Esimesena nimetab Vitali Lokk asjaolu, et rahvusväeosade moodustami- Vitali Lokk. Eesti rahvusväeosad 1917–1918: ne „jäi suuresti nooremohvitseride või lausa formeerimine ja struktuur. Argo, Tallinn, alamväelaste kanda, mida hilisemad kindralid meenutada ei soovinud” (lk. 10). Huvitav, kes 2008. 311 lk. küll olid need hilisemad kindralid, kes rahvus- väeosade aega meenutada ei soovinud? Kas toonane diviisiülem Johan Laidoner, diviisi staabiülem Jaan Soots, diviisi intendant Rudolf una Eesti riigikaitse kujunemislugu kä- Reimann, diviisi arst Hans Leesment, polguüle- K sitlevaid uurimusi pole jalaga segada, siis mad Aleksander Tõnisson, Ernst Põdder, Johan on kirjastuse „Argo” otsus – tuua 2006. aastal Unt, suurtükiväebrigaadi ülem Andres Larka, Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritöö (juhen- sõjaväelaste ülemkomitee liikmed Johan Pitka ja daja professor Mati Graf) laia lugejate ringi Otto Sternbeck või madalamatel ametikohtadel ette – tänuväärne ja hinnatav. Käsitluse autor, teeninud Aleksander Jaakson, Gustav Jonson, major Vitali Lokk, on Eesti Vabariigi 90. aas- August Kasekamp, Hugo Kauler, Ants Kurvits, tapäevaks publitseeritud raamatu pühendanud Johannes Orasmaa, Richard Tomberg? Tuleks „eesti rahvusväeosades teeninud ohvitseridele, arvestada, et pool tulevasest Eesti kindralkon- kes vaatamata rasketele aegadele suutsid jääda nast oli käinud läbi rahvusväeosadest. Teenistus iseendaks, pidada vastu kõikidele poliitilistele ja rahvusväeosades pigem soodustas ohvitseride majanduslikele vintsutustele ning kandsid endas hilisemat karjääri ning seda ei häbenetud, vaid kuni lõpuni armastust isamaa vastu”. eksponeeriti meelsasti. Veelgi huvitavam oleks Raamat koosneb sissejuhatusest, neljast teada, milliseid takistusi nood „hilisemad kind- osast, mahukatest lisadest ning nii eesti- kui ka ralid” rahvusväeosade ajaloo uurijatele tegid? ingliskeelsest kokkuvõttest. Paraku puuduvad Kas mitte ei antud kapten Konrad Rotschildile registrid ning kasutatud allikate ja kirjanduse juba 1920. aastal ametlikku käsku koostada loend. Viimane on eriti kahetsusväärne, sest rahvusväeosade ajalooülevaade? (Käsk jäi historiograafilist ülevaadet ei leidu ka sisseju- täitmata kapten Rotschildi surma tõttu.) Kas hatuses. mitte kolonelleitnant Oskar Kurvits ei saanud Historiograafiat asendab lakooniline mär- Vabadussõja ajaloo komitee töökomisjoni liik- kus: „Kahjuks on eesti rahvusväeosi uuritud väga mena Eesti riigilt palka rahvusväeosade ajaloo vähe.” (lk. 10) Niisuguse hinnanguga on raske selgitamise eest? nõustuda. Tõsi küll, puudub monograafiline Kummastust tekitab teinegi Vitali Loki uurimus, mis sisaldaks kõigi rahvusväeosade põhjendus: „rahvusväeosad olid osa Vene terviklikku ajalugu, kuid kirjutatud on nendest revolutsioonist ja sündisid selle tulemusena”, üpriski palju. Ainuüksi 1920.–1930. aastatel mistõttu neil olnud „revolutsiooni hõng juures”; üllitati kolm raamatut (Oskar Kurvitsa „1. Eesti samas kui kõik „enamlastega seotu” olnud Eesti polk”; Aleksander Tõnissoni „1. Eesti polk, Vabariigis „tabuteema” ning osalust sõdurite tema formeerimine ja tegevus”; Eduard Meose komiteedes püütud varjata, sest see võinud „Eesti tagavarapataljon ja temaga ühenduses „karjäärile halvasti mõjuda” (lk. 10–11). Jääb üle olevad sündmused 1917–1918”), üks sariväl- nõutult käsi laiutada ja küsida: esiteks, kas Vene jaanne („Eesti rahvusväeosade album I–III”) revolutsioon (Veebruarirevolutsioon), millest ning arvukalt artikleid nii militaarajakirjades eesti rahvusväeosad sündisid, oli siis enamlik (Sõdur, Kaitse Kodu!) kui ka mujal. Kas leidub ettevõtmine?; teiseks, milles avaldusid tabud Eesti ajaloos veel mõni episood, mis võib sellise enamlastest kirjutades (spetsiaalset kompartei kirjutiste hulgaga uhkeldada? Ja ei maksa end ajaloo instituuti Eestis muidugi tõepoolest ei petta, rahvusväeosade tegevus kujutas enesest moodustatud)?; kolmandaks, kes varjas oma tõepoolest vaid ühte väikest, ehkki olulist, epi- osalust komiteede tegevuses ja kelle karjäärile soodi Eesti riigi loomisloos. Muidugi ei tähenda see osalus halvasti mõjus? eelöeldu, nagu poleks põhjust rahvusväeosade Vägisi kujuneb mulje, et raamatu autoril ajalugu uurida. Kuid eelkäijate tööd major Loki puudub arusaam ajaloouurimise seisust Eestis 130 Tuna 3/2009 Arvustused maailmasõdade-vahelisel ajal, uurijate (ja insti- suuniseid ja nõuandeid ning Venemaa oli sun- tutsioonide) arvukusest, prioriteetseteks peetud nitud neid järgima? Ehk oli Vene–Jaapani sõjas teemadest jne. Igatahes ei saa tema hinnanguid sisuliselt hävinud sõjalaevastiku taastamine rahvusväeosade uurituse taseme kohta tõsiselt siiski Venemaa poliitilise ja sõjalise juhtkonna võtta. enese prioriteet? Raamatu sissejuhatus tervikuna on napp ja Järgmine möödalask sisaldub lauses: „Tallin- väheütlev. Lahti seletamata jääb isegi see, miks na sadam ja kohalikud tehased sobisid sõjalae- on rahvusväeosade teemat üldse vaja uurida ja vade ehitamiseks hästi.” (lk. 12) Otse vastupidi eriti sellise nurga (formeerimine ja struktuur) – olemasolevad tehased ja sadam ei vastanud ab- alt. Samuti jätab autor püstitamata nii üldise soluutselt sõjalaevastiku vajadustele. Sobilik oli eesmärgi kui ka sellest tulenevad küsimused, üksnes Tallinna geograafiline asukoht, mis või- millele järgnevalt vastust otsitakse. Mainitakse maldas nihutada Peterburi kaitse seniselt joonelt vaid, et vaatluse alla tulevad „revolutsiooni käi- (Krasnaja Gorka–Kroonlinn–Ino) Soome lahe gus tekkinud sõjaväelaste komiteed” ning „rah- suudmesse. Sõjalaevastiku vajadustele vastavaid vusväeosade juhtimisahel” (lk. 11). Aga miks tehaseid (Vene–Balti, Böckeri, Noblessneri) keskendub tähelepanu just nendele aspektidele ning uut suurejoonelist sõjasadamat hakati ning mida uut võiks nimetatud teemade uurimi- Tallinna rajama alles pärast laevaehitusprog- ne ajalootead(v)usele anda? Võib-olla polegi rammide vastuvõtmist Riigiduumas. probleemi pretsiisne teaduslik määratlemine Imperaator Peeter Suure merekindluse laiale lugejaskonnale adresseeritud raamatus (autor eelistab nimetust – Keiser Peeter Suure tingimata vajalik, kuid kas sedavõrd spetsiifilist merekindlus) kirjeldus (lk. 12) jääb napiks teemat nagu rahvusväeosade struktuur saab ega ava selle hiigelrajatise olemust ja rolli. pidada „laiale lugejaskonnale” suunatuks? Olukorda ei paranda ka viide Jari Leskineni Sissejuhatuses pannakse paika uurimuse raamatule (miskipärast soomekeelsele, ehkki ajaline lõpujoon – veebruar 1918. Selle põhjen- on tõlgitud eesti keelde). Hoopis mainimata on damiseks kinnitab Vitali Lokk, et Saksa sõjaväe- jäetud Heino Gustavsoni asjatundlik ja põhjalik võimudele allutatud eesti rahvusväeosade näol uurimus „Merekindlused Eestis 1913–1940” oli tegemist „uutel juriidilistel alustel seisva rel- (Olion, 1993). vajõuga, mis vajab eraldi vaatenurka” (lk. 11). Järgnevalt väidab autor, et Veebruarirevo- „Juriidilised alused” võisid ju erinevad ollagi, lutsiooni tulemusena võtsid Tallinnas võimust kuid sisuliselt oli ometi tegemist endiste väeosa- demoraliseerunud sõjaväelased „ning nende dega ning nende likvideerimisloo käsitlematuse relvastatud tegutsemist ei suutnud enam miski tõttu jääb lõpp justkui vaakumisse. Muidugi on piirata” (lk. 13). Seegi hinnang pole korrektne. igal autoril endal alati õigus otsustada, millest Relvaintsidente esines Tallinnas (ja mujal Eestis) kirjutada ja millest mitte, mistõttu jääb siin üle küll Veebruarirevolutsiooni kõrghetkel (märtsi seda lõpetamatust üksnes kahetseda. algupäevil) ning uuesti pärast Riia ja Lääne- Raamatu esimene osa kannab pealkirja Eesti saarte langemist Saksa vägede kätte (sep- „Taust” ja jaguneb üheksaks peatükiks, millest tember–oktoober), kuid vahepealsetel kuudel mõned koosnevad omakorda mitmest alapea- suudeti sõjaväelist distsipliini oluliselt kõven- tükist. dada (mitte küll varasemal kujul taastada) ja Avapeatükk „Üldine olukord Eestis 1917. relvastatud omavoli vältida. Autor on püüdnud aasta kevadel” on nõrk ega näita autori ajaloo- kindlustada öeldu autoriteeti arhiiviviitega, kuid teadmisi parimast küljest. Kõigepealt ei püütagi edutult, sest konkreetse viite taga on ajakirjanik avada olukorda tervikuna, vaid piirdutakse kahe Johan Juhtundi mälestustekatke, mille usaldus- aspekti – Eesti ühiskonna militariseeritus ning väärsus jätab soovida. Vene armee demoraliseerumine – põgusa mai- Hoopis arusaamatuks jääb väide: „Vene- nimisega. Lisaks esineb peatüki kahel leheküljel maal kukutati tsaarivalitsus ja asemele astus muljetavaldaval hulgal ebatäpsusi. demokraatlik vabariiklaste valitsus eesotsas Nii näiteks väidab autor: „Paar aastat enne Kerenskiga, kes kuulutas end sõjaväe ülemju- I maailmasõja puhkemist hakkas Venemaa hatajaks ning hiljem sõja- ja mereministriks.” lääne suurriikide survel ellu viima sõjalaevas- (lk. 13) Ajaloolane – ja pärast magistritöö tiku arendamise programmi.” (lk. 12) Mida kaitsmist peaks Vitali Lokk seda ju olema – to- tähendab siinkohal „lääne suurriikide survel”? hiks siiski teada, et Venemaa ajutise valitsuse Kas tõesti mõni välisriik nõudis Venemaalt esimene peaminister oli vürst Georgi Lvov, et laevastiku arendamist või jagas sellesihilisi Aleksander Kerenski sai uue kabineti esimeses Tuna 3/2009 131 Arvustused koosseisus justiitsministri portfelli, et sõja- ja Lätis, Ukrainas ja Venemaal. Magistrikraa- mereministriks nimetati ta Ajutise Valitsuse diga ajaloolaselt oodanuks vähemasti nende teises koosseisus (aprillis)
Recommended publications
  • Introduction

    Introduction

    Notes Introduction 1This study uses ‘Estonian Veterans’ League’ as the most practical translation of the Eesti Vabadussõjalaste Liit (‘Veterans’ League of the Estonian War of Independence’). The popular term for a Veterans’ League member was vaps (plural: vapsid), or vabs, derived from vabadussõjalane (‘War of Independence veteran’). This often appears mistakenly capitalized as VAPS. A term for the Veterans frequently found in historical literature is ‘Freedom Fighters’, the direct translation of the German Freiheitskämpfer. Another unsatisfactory translation which appears in older literature is ‘Liberators’. It should be noted that until 11 August 1933 the organization was formally called Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (‘The Estonian War of Independence Veterans’ Central League’). 2 Ernst Nolte, The Three Faces of Fascism (London, 1965), p. 12. 3 Eduard Laaman, Vabadussõjalased diktatuuri teel (Tallinn, 1933); Erakonnad Eestis (Tartu, 1934), pp. 54–62; ‘Põhiseaduse kriisi arenemine 1928–1933’, in Põhiseadus ja Rahvuskogu (Tallinn, 1937), pp. 29–45; Konstantin Päts. Poliitika- ja riigimees (Stockholm, 1949). 4 Märt Raud, Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu (Toronto, 1953); Evald Uustalu, The History of Estonian People (London, 1952); Artur Mägi, Das Staatsleben Estlands während seiner Selbständigkeit. I. Das Regierungssystem (Stockholm, 1967). 5 William Tomingas, Vaikiv ajastu Eestis (New York, 1961). 6 Georg von Rauch, The Baltic States: The Years of Independence 1917–1940 (London, 1974); V. Stanley Vardys, ‘The Rise of Authoritarianism in the Baltic States’, in V. Stanley Vardys and Romuald J. Misiunas, eds., The Baltic States in War and Peace (University Park, Pennsylvania, 1978), pp. 65–80; Toivo U. Raun, Estonia and the Estonians (Stanford, 1991); John Hiden and Patrick Salmon, The Baltic Nations and Europe: Estonia, Latvia & Lithuania in the Twentieth Century (London, 1991).
  • Roll Eesti Riigi Loomisel Ja Edendamisel (1917-1940)

    Roll Eesti Riigi Loomisel Ja Edendamisel (1917-1940)

    View metadata, citation and similar papers at core.ac.uk brought to you by CORE provided by DSpace at Tartu University Library Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut Eesti ajaloo osakond RÜNDO MÜLTS AUGUST JÜRMANI (JÜRIMA) ROLL EESTI RIIGI LOOMISEL JA EDENDAMISEL (1917-1940) Magistritöö Juhendaja: dots. Ago Pajur Tartu 2015 SISUKORD SISSEJUHATUS.......................................................................................................................3 Metodoloogiast ja struktuurist.................................................................................................4 Historiograafia........................................................................................................................6 Allikad..................................................................................................................................10 1.AUGUST JÜRMAN EESTI RIIKLUSE LOOMISEL (1917-1920)................................13 1.1. Eesti Maarahva Liitu asutamas......................................................................................15 1.2. 1917. aastal Pärnu maakonna agronoomina..................................................................21 1.3. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus....................................................................27 1.4. Saksa okupatsioon Pärnumaal ja August Jürman aastal 1918......................................33 1.5. Ajutise Valitsuse komissar............................................................................................38
  • Danish Volunteer Soldiers in Estonia's War of Independence

    Danish Volunteer Soldiers in Estonia's War of Independence

    EMBASSY OF DENMARK Tallinn Danish volunteer soldiers in Estonia’s War of Independence 1919 By PhD. Historian and Author MIKKEL KIRKEBAEK Danish volunteer soldiers in Estonia’s War of Independence 1919 By PhD. Historian and Author MIKKEL KIRKEBAEK P K.M.B. PREFACE by Ambassador Kristina Miskowiak Beckvard Shortly after my arrival in Tallinn as Ambassador of Denmark to Estonia, I had the honour to receive the first Danish contin- gent to NATO’s enhanced Forward Presence (eFP) garrisoned in Tapa. The arrival of these soldiers constitutes a new important part of the very special Estonian-Danish story of security, freedom and solidarity. It has been said, ‘History does not repeat Kristina Miskowiak Beckvard itself, but it often rhymes’. The rhymes or Ambassador echoes of the past are indeed often present in our minds when new developments unfold. Estonian-Danish history contains the rhymes of some interesting numbers and events. ‘200’ is the number of Danish soldiers partici- pating in the eFP, the purpose of which is to contribute to security for Estonia, the Baltic Sea Region and the whole of NATO. 200 was also the number of Danish volunteer soldiers who arrived a century earlier to participate in the Estonian War of Independence. ‘19’ is the number most frequently repeat- ed in Estonian-Danish history: A journey in time could take us back to the fervent Danish support and leading role of former Danish Foreign Minister Uffe Ellemann-Jensen in the diplomatic fight for international recognition of Estonia’s regained independence in 1991, and the journey could go further back in time to 1919 and the Danish contribution to the Estonian War of Independence.
  • Just Passing Through

    Just Passing Through

    1 JUST PASSING THROUGH 1. INTRODUCTION I was born in Estonia. Leaving there as a teenager ahead of the second Soviet occupation of that country in September 1944, I became a refugee in Germany. Immigrating to Australia in 1949 and becoming a citizen, most of my working life was then spent in the minerals industry until retirement in 1999. Some of my friends, no doubt conscious of the relentless passage of time, have urged me to record my recollections. They have been mostly too gentle to add “before it is too late”. I had been doing this in considerable detail, including my family history going back just over 300 years and the events in Western Mining Corporation during the 25 years I was the Chairman. The complete record is too detailed to be of general interest and I have therefore prepared this selection of topics which, while omitting many episodes and only just touching on others, deals with many of the happenings in my life and includes reflections on a number of issues. It is not for publication, but a private document for a limited circle of family and friends. The initial manuscript was concluded in September 2005. Amended and updated on several occasions, it was finalised in January 2008. When considering past events, we must remember that the world then was different from today‟s. Even in my lifetime both the physical conditions of life – travel, communications, living standards generally – and people‟s attitudes, perceptions and values have gone through a great change. Going further back the changes are greater still.
  • Eesti Ja Läti Sõjalis-Tehniline Koostöö Aastatel 1919–1940 Pioneeriväeosade Näitel

    Eesti Ja Läti Sõjalis-Tehniline Koostöö Aastatel 1919–1940 Pioneeriväeosade Näitel

    155 Eesti ja Läti sõjalis-tehniline koostöö aastatel 1919–1940 pioneeriväeosade näitel Igor Kopõtin, Edgars Engīzers Historiograaia ja probleemiasetus Eesti ja Läti relvajõudude koostööd käsitlevat ühtset akadeemilist uuri- must veel ei ole. Samal ajal väärib see teema suuremat tähelepanu, sest Eesti sõjalises planeerimises oli meie lõunanaabri roll äärmiselt tähtis juba sellepärast, et Eestit oli Nõukogude Liidu vastu võimalik kaitsta vaid Balti riikide tihedas koostöös. Eesti esimesel iseseisvusperioodil oli Läti ainus ametlik sõjaline liitlane, kuid arvatakse, et sõjaline koostöö nende riikide relvajõudude vahel oli üsna tagasihoidlik. Millised asjaolud seda mõjutasid, arvestades Eesti ja Läti ühist ajalugu, sarnast geograailist olukorda ja viljakat koostööd Vabadussõja ajal, eriti Landeswehri vastu 1919. aastal? Kahe naaberriigi julgeolekupoliitika kujunemises mängisid rolli diplomaatilised suhted, riigipiiri paikapanemine ja ka sisepoliitilised asjaolud, ennekõike pärast 1934. aastat. Olulist teavet nende riikide diplomaatiliste suhete kohta annab doku- mentide kogumik „Eesti ja Läti suhted 1920–1925”,1 kus on avaldatud sõjalise koostöö alusdokumendid, millest kõige tähtsam on kaitseliidu leping 1923. aastast. Üldise kirjelduse Eesti ja Läti sõjalise koostöö kohta Vabadussõja ajal saab Vabadussõja Ajaloo Komitee koostatud teosest „Eesti Vabadussõda”.2 Kahe riigi suhetest annab huvitavat teavet Jaak Pih- laku „Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad”,3 kus faleristikaküsimuste kõr- val analüüsitakse ka riikidevahelisi suhteid 1920. aastate esimesel poolel. 1 Eesti ja Läti suhted 1920–1925: dokumentide kogumik, koost. Heino Arumäe, Tiit Arumäe (Tallinn: Umara, 1999). 2 Eesti Vabadussõda, 1918–1920, 2. kd, koost. A. Traksmaa (Tallinn: Mats, 1997). 3 Jaak Pihlak, Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad (Viljandi: Viljandi Muuseum, 2010). 156 Igor Kopõtin, Edgars Engīzers Koguteoses „Sõja ja rahu vahel”4 on veidi käsitletud Balti riikide koostööd Balti liidu loomise küsimuses.
  • Tuna 60.Indb

    Tuna 60.Indb

    SISUKORD 3/2013 Sisukord ESSEE Toomas Hiio: Millist ajalugu meil üldse tarvis on? 2 KÄSITLUSED Mait Kõiv: Kaosest sünnib kord: ajaloolisest mälust muistses Spartas 8 Mati Laur: „Gute Policey” Katariina-aegsel Liivimaal 28 Reigo Rosenthal: Eesti Vabariigi juhtkonna välispoliitiline ja sõjaline strateegia Vabadussõjas (1918–1920) 35 Peeter Kaasik: Nõukogude sõjaväelaste sooritatud kriminaalkuritegudest Eestis aastatel 1944–1946 50 Atko Remmel: Nõukogude religioonipoliitika Eesti NSV-s inimõiguste ja sõnavabaduse aspektist vaadelduna 65 Eli Pilve: Nõukogude noore kasvatamisest paberil ja päriselt. Ideoloogiline ajupesu Eesti NSV kooli(tunni)s 1953–1991 82 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Mihhail Hodjakov: Välismaalastest sõjavangid Kreenholmi puuvillaladudes. 1945. aasta 101 Valdur Ohmann: Metsavend Osvald Raadiku ja poksimeister Anton Raadiku ema Mari agentuurtöötlus küüdituspaigas Siberis 109 Valdur Ohmann: Eesti hipiliikumine komsomoli fookuses 118 Eesti Filmiarhiiv: Tarmo Meristu (1913–1945). Kinomees ja vabadusvõitleja 120 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST Piret Noorhani: Kunstirahva uus algus. Paul Olaki kirjad Hanno Kompusele põgenikelaagri ajast 127 ARVUSTUSED Enn Tarvel: Hollandikeelne Eesti ajalugu 136 Kaja Haukanõmm: Mõningaid mõtteid Jüri Andi raamatust 138 Toomas Hiio: Olavi Paavolaise Teine maailmasõda 140 Enn Küng: Keeled Rootsi suurriigis 17. sajandil 148 VARIA Kaarel Vanamölder: Enn Küng 50. Kiriusutelu 151 Aivar Jürgenson Anneli Randla Tiit Rosenberg: Ajalookirjanduse aastapreemia läks Anti Selarti koostatud teosele „Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg” 154 Summary 156 Tuna 3/2013 1 E S S E E Millist ajalugu meil üldse tarvis on? Toomas Hiio Sellest kõigest on varem korduvalt kirjutatud ja kirjutatakse ka edaspidi. I Pärast Andres Kasekampi „Balti riikide ajaloo”1 ilmumist 2011. aastal sattusin kuulama üht pärastlõunast Vikerraadio saadet, kus raamat jutuks võeti. Saatejuht lubas ka raadio- kuulajail otse-eetris oma arvamust avaldada.
  • VILJANDI KIHELKOND JA VABADUSE RISTI VENNAD Jaak Pihlak, Viljandi Muuseumi Direktor

    VILJANDI KIHELKOND JA VABADUSE RISTI VENNAD Jaak Pihlak, Viljandi Muuseumi Direktor

    VILJANDI KIHELKOND JA VABADUSE RISTI VENNAD Jaak Pihlak, Viljandi Muuseumi direktor Käesolev kirjutis on üheteistkümnes sarjast, mis on pühendatud Viljandimaaga seotud Vabaduse Risti kavaleridele. Artiklite aluseks on kihelkondlik jaotus. Seni on ilmunud ülevaated Kõpu, Tarvastu, Paistu, Karksi, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Halliste, Pilistvere, Põltsamaa ja Helme kihelkonnaga seotud ristivendadest (VMA 1998–2007). Järgnevalt käsitletakse mehi, kellel oli kokkupuuteid Viljandi kihelkonnaga. Vabaduse Rist (VR) ehk rahvapäraselt Vabadusrist on Eesti riiklik teenetemärk, mida annetas Vabariigi Valitsus Vabadussõjas osutatud sõjaliste teenete, lahingutes üles näidatud isikliku vapruse ja mitmesu- guste tsiviilteenete (resp kodanliste teenete) eest. Samuti anti see kõr- ge orden Verduni linnale ning Prantsuse, Inglise ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Lisaks on Vabaduse Rist määratud 1924. aasta 1. detsembri mässu mahasurumisel silma paistnud 10 mehele. Välismaalastele annetati Vabaduse Riste nii Vabadussõja ajal osu- tatud teenete kui Eesti sõjajärgsele rahvusvahelisele tunnustamisele kaasaaitamise eest. Aastatel 1919–1925 jagati üldse kokku 3224 Vabaduse Risti (ET 2001: 395). Ordeni tegelikke saajaid oli aga natuke vähem, 3132, sest mitmele mehele on antud kaks või isegi kolm Vabaduse Risti. Eesti kodanikeks arvati neist 2076 isikut, kellele annetati 2151 teenetemär- ki. Ülejäänud 1056 olid arvatud välismaalasteks ja nemad pälvisid 1073 Vabaduse Risti (EVRKR 2004: 7). Tänaseks on otsene seos selle teene- temärgi kandjatega katkenud, sest 6. oktoobril 2000 suri Karl Jaanus, viimane Vabaduse Risti kavaler. Ta maeti sõjaväeliste austusavalduste saatel Pilistvere kalmistule. Nimetatud ordeni pälvinud Eesti kodanikest üle 300 pärines aja- looliselt Viljandimaalt, mille koosseisu veel Vabadussõja ajal kuulus tervikuna Helme kihelkond. Kui siia hulka arvata ka endise Pärnumaa Halliste ja Karksi kihelkond, mis praegu on Viljandimaa osad, kasvab arv oluliselt.
  • Konstantin Päts

    Konstantin Päts

    KONSTANTIN PÄTS BIBLIOGRAAFIA President Konstantin Päts 23.02.1874–18.01.1956 KONSTANTIN PÄTS BIBLIOGRAAFIA MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Tallinn, 2019 Konstantin Päts Bibliograafia Koostanud Sirje Madison (aastad 1897–2011) ja Rahvusraamatukogu töötajad Kristiina Kaju, Marge Allandi, Margit Tammur, Kristiina Viks, Gerli Köösel, Eve Toomra ja Mare Kurvet (aastad 2011–2018) Toimetanud Kai Ellip Teostanud ja kaane kujundanud OÜ Rein R Fotod: Rahvusarhiiv, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Reproduktsiooni “President Päts pisaraga”, 2018 (lk. 236) autor: Laurentsius Täname bibliograafia väljaandmise toetajat: Mare-Mall Riis © MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum © Eesti Rahvusraamatukogu © Rahvusarhiiv ISBN 978-9949-88-999-0 (pdf) SISUKORD Saateks. Kai Ellip, Kristiina Kaju 6 Kõned, sõnavõtud, tervitused, läkitused (pöördumised) 10 Salvestatud kõned 35 Raamatud 36 Tõlkeraamatud, -artiklid 39 Artiklid, intervjuud, arvamused ja teised kirjutised 41 Kirjad 74 Konstantin Päts – väljaandja ja toimetaja 78 Konstantin Pätsi kohta kirjutatu 80 Raamatud, väljaanded 80 Üliõpilastööd 98 Artiklid 98 Mälestusmärk Konstantin Pätsile : poleemika 230 Valik Konstantin Pätsi kajastusi loomingus 237 Ilukirjanduses 237 Kunstis 239 Karikatuurid 245 Konstantin Päts teatris ja filmis 251 Lavastused 251 Filmid 253 Heli- ja videosalvestised 260 Trükis ilmunud fotosid Konstantin Pätsist 262 Nimeregister 271 Keeleregister 297 Konstantin Pätsi eluloost 299 Konstantin Pätsi ühiskondlik tegevus ja auametid 302 Teenetemärgid ja ordenid 303 Digiteeritud arhivaale Konstantin Pätsi isikuarhiivist Rahvusarhiivi andmebaasidest Saaga, Fotis 305 Järelsõna 309 SAATEKS Käesoleva bibliograafia aluseks on Sirje Madisoni kuni 2011. a. sügiseni kogutud materjalid Konstantin Pätsi trükis ilmunud kõnedest, kirjutistest, intervjuudest, tõlgetest ja tema kohta kirjutatust. Allikateks on olnud Eesti Rahvusraamatukogu elektronkataloog ESTER, Eesti artiklite andmebaas ISE, Välis-Eesti bibliograafiline andmebaas VEART, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi kaartkataloogid: Eesti ajakirjanduse artiklid 1918–1944.

  • Eesti Ja Läti Sõjalis-Tehniline Koostöö Aastatel 1919–1940 Pioneeriväeosade Näitel

    155 Eesti ja Läti sõjalis-tehniline koostöö aastatel 1919–1940 pioneeriväeosade näitel Igor Kopõtin, Edgars Engīzers Historiograafia ja probleemiasetus Eesti ja Läti relvajõudude koostööd käsitlevat ühtset akadeemilist uuri- must veel ei ole. Samal ajal väärib see teema suuremat tähelepanu, sest Eesti sõjalises planeerimises oli meie lõunanaabri roll äärmiselt tähtis juba sellepärast, et Eestit oli Nõukogude Liidu vastu võimalik kaitsta vaid Balti riikide tihedas koostöös. Eesti esimesel iseseisvusperioodil oli Läti ainus ametlik sõjaline liitlane, kuid arvatakse, et sõjaline koostöö nende riikide relvajõudude vahel oli üsna tagasihoidlik. Millised asjaolud seda mõjutasid, arvestades Eesti ja Läti ühist ajalugu, sarnast geograafilist olukorda ja viljakat koostööd Vabadussõja ajal, eriti Landeswehri vastu 1919. aastal? Kahe naaberriigi julgeolekupoliitika kujunemises mängisid rolli diplomaatilised suhted, riigipiiri paikapanemine ja ka sisepoliitilised asjaolud, ennekõike pärast 1934. aastat. Olulist teavet nende riikide diplomaatiliste suhete kohta annab doku- mentide kogumik „Eesti ja Läti suhted 1920–1925”,1 kus on avaldatud sõjalise koostöö alusdokumendid, millest kõige tähtsam on kaitseliidu leping 1923. aastast. Üldise kirjelduse Eesti ja Läti sõjalise koostöö kohta Vabadussõja ajal saab Vabadussõja Ajaloo Komitee koostatud teosest „Eesti Vabadussõda”.2 Kahe riigi suhetest annab huvitavat teavet Jaak Pih- laku „Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad”,3 kus faleristikaküsimuste kõr- val analüüsitakse ka riikidevahelisi suhteid 1920. aastate esimesel poolel. 1 Eesti ja Läti suhted 1920–1925: dokumentide kogumik, koost. Heino Arumäe, Tiit Arumäe (Tallinn: Umara, 1999). 2 Eesti Vabadussõda, 1918–1920, 2. kd, koost. A. Traksmaa (Tallinn: Mats, 1997). 3 Jaak Pihlak, Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad (Viljandi: Viljandi Muuseum, 2010). 156 Igor Kopõtin, Edgars Engīzers Koguteoses „Sõja ja rahu vahel”4 on veidi käsitletud Balti riikide koostööd Balti liidu loomise küsimuses.
  • Vabadussõja Ajaloo Komitee (1926–1940)

    Vabadussõja Ajaloo Komitee (1926–1940)

    View metadata, citation and similar papers at core.ac.uk brought to you by CORE provided by DSpace at Tartu University Library Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut Eesti ajaloo õppetool Andero Nimmer Vabadussõja Ajaloo Komitee (1926–1940) Magistritöö Juhendaja: Ago Pajur, PhD Tartu 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS ......................................................................................................................... 2 1. EELLUGU: VABADUSSÕJA AJALOO AMETLIK KIRJUTAMINE JA MATERJALIDE KOGUMINE AASTATEL 1920–1926 ....................................................................................... 8 1.1. 1920. aastate alguse Vabadussõja materjali kogumise kampaania ...................................... 8 1.2. Vabadussõja ajaloo ametlikud kirjutajad 1920–1926 ........................................................ 11 1.3. Välisriikide eeskujudest ja sõjaajaloo büroodest ............................................................... 19 2. VABADUSSÕJA AJALOO KOMITEE 1926–1932 ............................................................ 25 2.1. Komitee loomine, struktuur ja koosseis ............................................................................. 25 2.2. Komitee tegevus arhiivialal ............................................................................................... 34 2.3. Vabadussõja ajaloo uurimine ja kirjutamine ...................................................................... 45 3. VABADUSSÕJA AJALOO KOMITEE 1932–1940 ...........................................................
  • Tartu Peace 2 February 1920

    Tartu Peace 2 February 1920

    Tartu Peace 2 February 1920 fter difficult negotiations, the peace treaty between the ARTICLE II of the Treaty ARepublic of Estonia and Soviet In consequence of the right of all Russia was signed on 2 February 1920. peoples to self-determination, to the The treaty ended the Estonian War point of seceding completely from the of Independence that had lasted for State of which they form part, a right nearly a year and a half, and was one of proclaimed by the Socialist and Federal the first major achievements in the field Russian Republic of the Soviets, of international relations for the young Russia unreservedly recognises the Estonian state. The treaty established independence and sovereignty of Estonia’s eastern border, and Soviet the State of Estonia, and renounces Russia recognised the independence voluntarily and forever all sovereign of the Republic of Estonia in perpetuity. rights possessed by Russia over the The instruments of ratification of the Estonian people and territory whether treaty were exchanged in Moscow on these rights be based on the juridical 30 March 1920 and the treaty entered position that formerly existed in public into force. law, or in the international treaties • The Treaty of Tartu is written in which, in the sense here indicated, Estonian and Russian, registered with lose their validity in future. the League of Nations and published From the fact that Estonia has with a French and English translation belonged to Russia, no obligation in Volume XI of the League of Nations whatsoever will fall on the Estonian Treaty Series in 1922. people and land to Russia.
  • Teekond Vabadussõja Radadel

    Teekond Vabadussõja Radadel

    TEEKOND VABADUSSÕJA RADADEL Rindejoon 1919 VALKA – JÄGALA – AIDU – PUURMANI – KÄRSTNA – ÕISU – VOLTVETI – MÕISAKÜLA – IKLA – VALGA – VÕNNU – RIIA ..... Vabadussõjas tuntumaid ohvitsere Kindralmajor Johan Laidoner Kindralmajor Jaan Soots Kindralmajor Ernest Põdder Polkovnik Karl Parts Polkovnik Nikolai Kreek Polkovnik Eduard Kubbo Aseadmiral Johan Pitka Kapten Anton Irv Leitnant Julius Kuperjanov 1 EESTI ESIMENE PRESIDENT – KONSTANTIN PÄTS Konstantin Päts sündis 23. Veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas maaomaniku Jakob Pätsi (1848–1909) teise lapsena. Tal oli neli venda ning üks õde. Tema ema oli Olga Tumanova, kes kasvas üles teda lapsendanud Valga linnapea Razumovski perekonnas; väidetud on ka, et Tumanova kasvatati üles parun Krüdeneri peres. Konstantin Päts oli õigeusklik. Ta omas tsaariarmee reservohvitserina vene impeeriumi personaalset, mittepärandatav aadliseisust. Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, jätkudes seejärel Raeküla Nikolai koolis ning Riia Vaimulikus Seminaris. Riia Vaimuliku Seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Gümnaasiumis. 1894–1898 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. Kraadiga. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga. 1900. aastal asus Päts tööle Tallinnas advokaat Jaan Poska abilisena. 1901– 1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte Teataja. 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste