Rahvusväeosad Luubi Kuulu Hea Tooni Juurde

ARVUSTUSED

kombel ühe lausega peaaegu nulliks teha ei Rahvusväeosad luubi kuulu hea tooni juurde. Hämmastust tekitavad autori selgitused, all miks rahvusväeosadele (tema arvates) vähe tähelepanu pöörati. Esimesena nimetab Vitali Lokk asjaolu, et rahvusväeosade moodustami- Vitali Lokk. Eesti rahvusväeosad 1917–1918: ne „jäi suuresti nooremohvitseride või lausa formeerimine ja struktuur. Argo, Tallinn, alamväelaste kanda, mida hilisemad kindralid meenutada ei soovinud” (lk. 10). Huvitav, kes 2008. 311 lk. küll olid need hilisemad kindralid, kes rahvus- väeosade aega meenutada ei soovinud? Kas toonane diviisiülem Johan Laidoner, diviisi staabiülem Jaan Soots, diviisi intendant Rudolf una Eesti riigikaitse kujunemislugu kä- Reimann, diviisi arst Hans Leesment, polguüle- K sitlevaid uurimusi pole jalaga segada, siis mad Aleksander Tõnisson, Ernst Põdder, Johan on kirjastuse „Argo” otsus – tuua 2006. aastal Unt, suurtükiväebrigaadi ülem Andres Larka, Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritöö (juhen- sõjaväelaste ülemkomitee liikmed Johan Pitka ja daja professor Mati Graf) laia lugejate ringi Otto Sternbeck või madalamatel ametikohtadel ette – tänuväärne ja hinnatav. Käsitluse autor, teeninud Aleksander Jaakson, Gustav Jonson, major Vitali Lokk, on Eesti Vabariigi 90. aas- August Kasekamp, Hugo Kauler, Ants Kurvits, tapäevaks publitseeritud raamatu pühendanud Johannes Orasmaa, Richard Tomberg? Tuleks „eesti rahvusväeosades teeninud ohvitseridele, arvestada, et pool tulevasest Eesti kindralkon- kes vaatamata rasketele aegadele suutsid jääda nast oli käinud läbi rahvusväeosadest. Teenistus iseendaks, pidada vastu kõikidele poliitilistele ja rahvusväeosades pigem soodustas ohvitseride majanduslikele vintsutustele ning kandsid endas hilisemat karjääri ning seda ei häbenetud, vaid kuni lõpuni armastust isamaa vastu”. eksponeeriti meelsasti. Veelgi huvitavam oleks Raamat koosneb sissejuhatusest, neljast teada, milliseid takistusi nood „hilisemad kind- osast, mahukatest lisadest ning nii eesti- kui ka ralid” rahvusväeosade ajaloo uurijatele tegid? ingliskeelsest kokkuvõttest. Paraku puuduvad Kas mitte ei antud kapten Konrad Rotschildile registrid ning kasutatud allikate ja kirjanduse juba 1920. aastal ametlikku käsku koostada loend. Viimane on eriti kahetsusväärne, sest rahvusväeosade ajalooülevaade? (Käsk jäi historiograafilist ülevaadet ei leidu ka sisseju- täitmata kapten Rotschildi surma tõttu.) Kas hatuses. mitte kolonelleitnant Oskar Kurvits ei saanud Historiograafiat asendab lakooniline mär- Vabadussõja ajaloo komitee töökomisjoni liik- kus: „Kahjuks on eesti rahvusväeosi uuritud väga mena Eesti riigilt palka rahvusväeosade ajaloo vähe.” (lk. 10) Niisuguse hinnanguga on raske selgitamise eest? nõustuda. Tõsi küll, puudub monograafiline Kummastust tekitab teinegi Vitali Loki uurimus, mis sisaldaks kõigi rahvusväeosade põhjendus: „rahvusväeosad olid osa Vene terviklikku ajalugu, kuid kirjutatud on nendest revolutsioonist ja sündisid selle tulemusena”, üpriski palju. Ainuüksi 1920.–1930. aastatel mistõttu neil olnud „revolutsiooni hõng juures”; üllitati kolm raamatut (Oskar Kurvitsa „1. Eesti samas kui kõik „enamlastega seotu” olnud Eesti polk”; Aleksander Tõnissoni „1. Eesti polk, Vabariigis „tabuteema” ning osalust sõdurite tema formeerimine ja tegevus”; Eduard Meose komiteedes püütud varjata, sest see võinud „Eesti tagavarapataljon ja temaga ühenduses „karjäärile halvasti mõjuda” (lk. 10–11). Jääb üle olevad sündmused 1917–1918”), üks sariväl- nõutult käsi laiutada ja küsida: esiteks, kas Vene jaanne („Eesti rahvusväeosade album I–III”) revolutsioon (Veebruarirevolutsioon), millest ning arvukalt artikleid nii militaarajakirjades eesti rahvusväeosad sündisid, oli siis enamlik (Sõdur, Kaitse Kodu!) kui ka mujal. Kas leidub ettevõtmine?; teiseks, milles avaldusid tabud Eesti ajaloos veel mõni episood, mis võib sellise enamlastest kirjutades (spetsiaalset kompartei kirjutiste hulgaga uhkeldada? Ja ei maksa end ajaloo instituuti Eestis muidugi tõepoolest ei petta, rahvusväeosade tegevus kujutas enesest moodustatud)?; kolmandaks, kes varjas oma tõepoolest vaid ühte väikest, ehkki olulist, epi- osalust komiteede tegevuses ja kelle karjäärile soodi Eesti riigi loomisloos. Muidugi ei tähenda see osalus halvasti mõjus? eelöeldu, nagu poleks põhjust rahvusväeosade Vägisi kujuneb mulje, et raamatu autoril ajalugu uurida. Kuid eelkäijate tööd major Loki puudub arusaam ajaloouurimise seisust Eestis

130 Tuna 3/2009 Arvustused maailmasõdade-vahelisel ajal, uurijate (ja insti- suuniseid ja nõuandeid ning Venemaa oli sun- tutsioonide) arvukusest, prioriteetseteks peetud nitud neid järgima? Ehk oli Vene–Jaapani sõjas teemadest jne. Igatahes ei saa tema hinnanguid sisuliselt hävinud sõjalaevastiku taastamine rahvusväeosade uurituse taseme kohta tõsiselt siiski Venemaa poliitilise ja sõjalise juhtkonna võtta. enese prioriteet? Raamatu sissejuhatus tervikuna on napp ja Järgmine möödalask sisaldub lauses: „Tallin- väheütlev. Lahti seletamata jääb isegi see, miks na sadam ja kohalikud tehased sobisid sõjalae- on rahvusväeosade teemat üldse vaja uurida ja vade ehitamiseks hästi.” (lk. 12) Otse vastupidi eriti sellise nurga (formeerimine ja struktuur) – olemasolevad tehased ja sadam ei vastanud ab- alt. Samuti jätab autor püstitamata nii üldise soluutselt sõjalaevastiku vajadustele. Sobilik oli eesmärgi kui ka sellest tulenevad küsimused, üksnes Tallinna geograaﬁline asukoht, mis või- millele järgnevalt vastust otsitakse. Mainitakse maldas nihutada Peterburi kaitse seniselt joonelt vaid, et vaatluse alla tulevad „revolutsiooni käi- (Krasnaja Gorka–Kroonlinn–Ino) Soome lahe gus tekkinud sõjaväelaste komiteed” ning „rah- suudmesse. Sõjalaevastiku vajadustele vastavaid vusväeosade juhtimisahel” (lk. 11). Aga miks tehaseid (Vene–Balti, Böckeri, Noblessneri) keskendub tähelepanu just nendele aspektidele ning uut suurejoonelist sõjasadamat hakati ning mida uut võiks nimetatud teemade uurimi- Tallinna rajama alles pärast laevaehitusprog- ne ajalootead(v)usele anda? Võib-olla polegi rammide vastuvõtmist Riigiduumas. probleemi pretsiisne teaduslik määratlemine Imperaator Peeter Suure merekindluse laiale lugejaskonnale adresseeritud raamatus (autor eelistab nimetust – Keiser Peeter Suure tingimata vajalik, kuid kas sedavõrd spetsiiﬁlist merekindlus) kirjeldus (lk. 12) jääb napiks teemat nagu rahvusväeosade struktuur saab ega ava selle hiigelrajatise olemust ja rolli. pidada „laiale lugejaskonnale” suunatuks? Olukorda ei paranda ka viide Jari Leskineni Sissejuhatuses pannakse paika uurimuse raamatule (miskipärast soomekeelsele, ehkki ajaline lõpujoon – veebruar 1918. Selle põhjen- on tõlgitud eesti keelde). Hoopis mainimata on damiseks kinnitab Vitali Lokk, et Saksa sõjaväe- jäetud Heino Gustavsoni asjatundlik ja põhjalik võimudele allutatud eesti rahvusväeosade näol uurimus „Merekindlused Eestis 1913–1940” oli tegemist „uutel juriidilistel alustel seisva rel- (Olion, 1993). vajõuga, mis vajab eraldi vaatenurka” (lk. 11). Järgnevalt väidab autor, et Veebruarirevo- „Juriidilised alused” võisid ju erinevad ollagi, lutsiooni tulemusena võtsid Tallinnas võimust kuid sisuliselt oli ometi tegemist endiste väeosa- demoraliseerunud sõjaväelased „ning nende dega ning nende likvideerimisloo käsitlematuse relvastatud tegutsemist ei suutnud enam miski tõttu jääb lõpp justkui vaakumisse. Muidugi on piirata” (lk. 13). Seegi hinnang pole korrektne. igal autoril endal alati õigus otsustada, millest Relvaintsidente esines Tallinnas (ja mujal Eestis) kirjutada ja millest mitte, mistõttu jääb siin üle küll Veebruarirevolutsiooni kõrghetkel (märtsi seda lõpetamatust üksnes kahetseda. algupäevil) ning uuesti pärast Riia ja Lääne- Raamatu esimene osa kannab pealkirja Eesti saarte langemist Saksa vägede kätte (sep- „Taust” ja jaguneb üheksaks peatükiks, millest tember–oktoober), kuid vahepealsetel kuudel mõned koosnevad omakorda mitmest alapea- suudeti sõjaväelist distsipliini oluliselt kõven- tükist. dada (mitte küll varasemal kujul taastada) ja Avapeatükk „Üldine olukord Eestis 1917. relvastatud omavoli vältida. Autor on püüdnud aasta kevadel” on nõrk ega näita autori ajaloo- kindlustada öeldu autoriteeti arhiiviviitega, kuid teadmisi parimast küljest. Kõigepealt ei püütagi edutult, sest konkreetse viite taga on ajakirjanik avada olukorda tervikuna, vaid piirdutakse kahe Johan Juhtundi mälestustekatke, mille usaldus- aspekti – Eesti ühiskonna militariseeritus ning väärsus jätab soovida. Vene armee demoraliseerumine – põgusa mai- Hoopis arusaamatuks jääb väide: „Vene- nimisega. Lisaks esineb peatüki kahel leheküljel maal kukutati tsaarivalitsus ja asemele astus muljetavaldaval hulgal ebatäpsusi. demokraatlik vabariiklaste valitsus eesotsas Nii näiteks väidab autor: „Paar aastat enne Kerenskiga, kes kuulutas end sõjaväe ülemju- I maailmasõja puhkemist hakkas Venemaa hatajaks ning hiljem sõja- ja mereministriks.” lääne suurriikide survel ellu viima sõjalaevas- (lk. 13) Ajaloolane – ja pärast magistritöö tiku arendamise programmi.” (lk. 12) Mida kaitsmist peaks Vitali Lokk seda ju olema – to- tähendab siinkohal „lääne suurriikide survel”? hiks siiski teada, et Venemaa ajutise valitsuse Kas tõesti mõni välisriik nõudis Venemaalt esimene peaminister oli vürst Georgi Lvov, et laevastiku arendamist või jagas sellesihilisi Aleksander Kerenski sai uue kabineti esimeses

Tuna 3/2009 131 Arvustused

koosseisus justiitsministri portfelli, et sõja- ja Lätis, Ukrainas ja Venemaal. Magistrikraa- mereministriks nimetati ta Ajutise Valitsuse diga ajaloolaselt oodanuks vähemasti nende teises koosseisus (aprillis) ning peaministriks käsitluste mainimist. Neljandaks sisaldab üle- kolmandas koosseisus (juulis), sõjavägede ülem- vaade allikabaasi piiratuse ja vananenuse tõttu juhatajaks alles septembris. Autor pole sellist mitmeid faktieksimusi. Näiteks hakati rah- kummalist tõlgendust ise välja mõelnud, vaid vuslikke poola üksusi Vene armee koosseisus refereerib taas Riigiarhiivis leiduvat kirjutist, moodustama juba 1914. aastal, ukrainlastega käesoleval juhul kolonelleitnant Aleksander komplekteeriti 1917. aastal mitte kaks, vaid Kiikeri sulest. Venemaa ajaloo kohta leidub aga 15 armeekorpust, hoopis mainimata on jää- märksa autoriteetsemaid käsitlusi, mida pole nud Vene sõjaväe koosseisus loodud tšehhide, isegi mainitud. slovakkide, bulgaarlaste, Põhja-Kaukaasia Olulisel määral kaldub tegelikkusest kõr- mägirahvaste üksused jne. vale lause: „Ühe uuendusena asutati enam- Raamatu usaldusväärsust ei kasvata kolmaski laste nõudmisel Ajutise Valitsuse sõjaministri peatükk – „Eesti rahvusväeosade loomise idee”. Gutškovi päevakäsu nr. 1 alusel väeosadesse Kui vastava idee esimeste välgatuste (aastatel soldatite komiteed.” (lk. 13) Soldatite komi- 1914–1916) valgustamisega võib enam-vähem teed asutati tõepoolest, kuid vastava käskkirja rahule jääda, siis väide, nagu algatanuks eesti andis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadi- rahvusväeosade loomise 1917. aastal merekind- kute Nõukogu ning kindlasti mitte „enamlaste luse staabiülem kindralstaabi alampolkovnik nõudmisel”. Leonid Kostandi (lk. 18), ei kannata kriitikat. Põhjani valeks osutub väide: „1917. aasta Nii varasemad uurijad kui ka arhiivimaterjalid märtsikuu esimestel päevadel andis Kerenski kinnitavad üheselt, et merekindluse juhtkond välja dekreedi, mille alusel said kõik vähe- pöördus selles küsimuses oma ülemate poole musrahvused õiguse hakata koondama oma alles pärast eesti sõjaväelaste esimest koos- sõjaväelasi rahvusväeosadesse.” (lk. 14) Taas olekut. kord on autor tuginenud kolonelleitnant Kiikeri Järgnevalt kinnitab autor, et eestlased kirjatööle ja jälle ebaõnnestunult. Kõnelemata haaranud Kostandi ideest kinni ja korraldanud sellest, et märtsi algupäevil justiitsministriks küsimuse arutamiseks 5. märtsil esimese avali- olnud Kerenski poleks kuidagi saanud sõjaväge ku koosoleku. Autor teab sedagi, et koosolekul puudutavat dekreeti anda, ei ilmunud kogu 1917. osales 500 sõjaväelast, et koosolekut juhatas aasta vältel ühtegi sarnast korraldust. Vastu- „lipnik Laaman” ja et pärast tuliseid vaidlusi ot- pidi, vähemusrahvused pidid tegema järjest sustati kutsuda kokku uus koosolek 28. märtsiks uusi jõupingutusi selleks, et kiskuda Venemaa (lk. 18–19). Kuna sarnaseid andmeid varasemas juhtkonnalt välja luba mõne rahvusliku väeosa kirjanduses ei leidu, siis võiks siinkohal kõnel- loomiseks. Suve lõpus lubade hankimine küll da autori esmaavastaja-rollist. Õnnetuseks ei pisut lihtsustus, kuid mingit üldist õigust vähe- luba seda teha viidete puudumine, mis seab musrahvuste koondamiseks oma väeosadesse väite tõsise kahtluse alla. Ka puhtloogiliselt ei antud kunagi. pole kirjeldus usutav, sest revolutsioon jõu- Paremaks ei osutu ka raamatu teine pea- dis Tallinna alles 2. märtsil. Kas tõesti jõudis tükk „Vähemusrahvuste koondumine Vene Kostandi kolme päevaga (ja veel millise päe- sõjaväes”, milles autor markeerib väga lühidalt vaga – pööras ju revolutsioon segi kogu senise soome, poola, läti ja ukraina rahvusväeosade elukorralduse) võtta seisukoha eesti polkude loomislugu. Esiteks ei tohiks sellesse loetellu asjus, viia selle eestlasteni, saavutada nende kuuluda Soome, sest soomlastest komplekteeri- poolehoiu ja korraldada ülelinnalise koosole- tud 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon tegutses ku? Näib, et autor on siin asjad lootusetult sassi teatavasti mitte Vene relvajõudude, vaid Saksa ajanud ja kirjutanud 28. märtsi koosolekust, armee koosseisus. Teiseks on eesti rahvusväe- millel tõepoolest osales kuni 500 sõjaväelast osadega üheaegselt formeeritud armeenia, ning kõneles teiste seas ka Laaman. Muidugi gruusia, leedu ja valgevene rahvusväeosad, mitte keegi tundmatu „lipnik Laaman”, vaid samuti moslemitest koosnenud väekoondised kõigile ajaloohuvilistele hästi teada ajakirjanik leidnud nimetamist vaid loeteluna. Kolman- ja politiik Eduard Laaman. Kui esimeste pea- daks on poola, läti ja ukraina vägede loomisel tükkide puhul võis autorile ette heita vähest tuginetud ainuüksi Oskar Kurvitsa raamatule asjatundmist, siis siinkohal saab rääkida vaid „1. Eesti polk”, ehkki tänaseks leidub rohkesti oskamatusest (tahtmatusest, viitsimatusest asjakohaseid eriuurimusi nii Poolas kui ka vms.) varasemaid uurimusi refereerida. Soov

132 Tuna 3/2009 Arvustused tugineda arhiiviallikatele on küll kiiduväärne, – erinevatel lehekülgedel esinevad nii 7. aprill kuid arhiivis leiduvate materjalide usaldamine (lk. 25) kui ka 8. aprill (lk. 23). alati ja kõiges kõneleb autori vähesest allika- Autori sõnul oli juba enne juhtorganite kriitilisusest. Viidatud materjalide koostajatel valimist „Petrogradi tänavatel peetud eesti (Aleksander Kiiker, Johan Juhtund) on olnud rahvusest sõjaväelaste miitinguid ja korraldatud ajaloost üsna kummaline arusaam. marsse” (lk. 25), mis jätnud sõjaväeringkonna Autor leiab, et Eesti Sõjaväelaste Büroo ülemale eestlastest soodsa mulje. Silmas on pee- tegeles „selge petmisega”, võttes alampolkovnik tud kuulsat 26. märtsi manifestatsiooni, millel Kostandilt allkirja dokumendile, millega piken- osalesid ka sõjaväelased, ning ringkonna ülema dati Tallinnas viibinud eestlastest ohvitseride käsul 7. aprillil Paleeväljakul korraldatud eesti puhkust või lähetust (lk. 19). Pettus seisnenud sõjaväelaste ülevaatust. Kumbagi ettevõtmist ei selles, et Kostandi kirjutas alla ainult esimesele saa liigitada „miitingute ja marsside” alla; samuti lehele (viis–kuus nime), millele hiljem lisati juur- pole usutav, et sõjaväelaste miitingud võinuks de järgmised (kokku 70 nime). Kui aga arvestada kindralile soodsa mulje jätta. asjaolu, et büroo oli saavutanud põhimõttelise Riias loodud XII armee Eesti Sõjaväelaste nõusoleku kahe kindlusepolgu komplektee- Liidu ja selle täitevkomitee tegevust on autor rimiseks eestlastega, siis vastas nende ohvit- püüdnud valgustada üksnes arhiiviallikate seride jätmine Tallinnasse igati merekindluse baasil. Sellest tulenevad mitmed suuremad juhtkonna plaanidele ega pälvi pettuse nime. ja väiksemad möödalaskmised. Näiteks on 7. Pole välistatud, et bürool oli Kostandilt suuline märtsil Riias peetud 1000 osalejaga koosolekut volitus niiviisi toimida – vastasel juhul järgne- üksnes mainitud, samas kui 17. märtsil toimu- nuks pettuse avalikuks tulekule suuremat sorti nud 38 esindaja nõupidamist tituleeritakse pahandus, mis jäi aga olemata. uhkelt „laiaulatuslikumaks kongressiks” (lk. „Eesti Sõjameest anti 1917 välja 52 numbrit, 27). Nähtavasti pole ka autor ise saavutatud 1918 jõudis ilmuda nr 1–2” (viide 28, lk. 21). tulemustega rahul, vabandades ebakohtasid Tegelikult üllitati 1917. aastal vähemalt 55 ja asjaoluga, et Riia organisatsiooni dokumendid 1918. aastal 8 numbrit. pole säilinud. Samas on jäetud kasutamata nii Kõneldes Petrogradi garnisoni eesti sõja- varem kui ka hiljem korduvalt viidatud Os- väelaste 7. aprilli koosolekust, kinnitab autor, et kar Kurvitsa raamat, milles antakse just XII „Petrogradi avaliku elu tegelased pidasid Eesti armee eesti sõjaväelaste tegemistest põhjalik Sõjaväelaste Büroo tegevust ning rahvusväeosa- ülevaade. de moodustamist kontrrevolutsiooniliseks. Nad Autori sõnul „puuduvad andmed selle nägid büroo tegevuses kodanlikke ilminguid kohta, et Põhjaarmee [p. o. Põhjarinde] Eesti ning poolehoidu vanale süsteemile, samuti Sõjaväelaste Liit oleks kunagi kokku tulnud ja teati seda, et büroo ei toetanud käimasolevat ametlikult tööd alustanud” (lk 29). Päris nii see sotsialistlikku revolutsiooni.” (lk. 23) Tule tae- siiski pole: Riigiarhiivi fondis 818 (Tartu Eesti vas appi! Kas aprillis 1917 oli Venemaal käimas Maleva Büroo) leidub mitu Põhjarinde Eesti sotsialistlik revolutsioon? Viide kolonelleitnant Sõjaväelaste Liidu täitevkomitee kirja. Nende Kiikeri kirjatööle ei ole siin sobiv, sest Kiiker ise põhjal võib väita, et detsembris 1917 paiknes viibis toona Riias ning võis Petrogadis toimunust nimetatud asutus Pihkvas aadressil Verhne- teada vaid kuulujuttude kaudu. Petropavlovskaja tänav 9 ning et selle eesotsas Järgneb suur segadus seoses Petrogradis seisid Erich Allas (esimees), A. Väärsi (abiesi- moodustatud Eesti Sõjaväeosade Organisee- mees) ja E. Leius (sekretär). rimise Keskkomiteega. Kui lisade (lisad 2 ja Soomes moodustatud eesti sõjaväelaste 3) põhjal saab teha paikapidava järelduse, et organisatsioonide osas (lk. 29–30) on autor Petrogradis tegutses kaks eraldiseisvat organi- tuginenud täielikult Oskar Kurvitsa andmetele, satsiooni – Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise kuid jätnud miskipärast märkimata, et lisaks Keskkomitee ning Petrogradi Eesti Sõjaväelaste nimepidi loendatud koondistele tegutsesid sa- Täitevkomitee –, siis tekst (lk. 23–24) seda ei malaadsed mitmel pool mujalgi (Kurvits loetleb kinnita. Selgusetuks jääb lipnik Karl Lillipuu veel kümmet paika). positsioon, kes olevat valitud Eesti Sõjaväeosade Väites, et „Lõunarindel tegutses 25. aprillil Organiseerimise Keskkomitee etteotsa, ehkki asutatud IX armee Eesti Sõjaväelaste Liit” (lk. tema nime sellesse komiteesse valitud kaheksa 30), eksib autor koguni kahekordselt. Esiteks sõjaväelase hulgas (lisa 2) ei leidu. Tagatipuks ei olnud Esimeses maailmasõjas Lõunarinnet ei klapi isegi keskkomitee asutamise kuupäevad olemas, juba 1914. aastast alates tegutsesid

Tuna 3/2009 133 Arvustused

Austria-Ungari-vastases lõigus Edelarinde väed. H. Ruusi (p. o. Hans Kruus). Teiseks aga kuulus 9. armee Edelarinde koossei- Esimese osa viimasele alapeatükile – „Kol- su ainult detsembrini 1916, siitpeale allutati see me jalaväepataljoniga vene jalaväepolk 1916. Rumeenia rinde juhatusele. aastal” – oleks raske midagi sisulist ette heita, Pealkiri „Eesti sõjaväelaste moodustatud ko- sest tegemist on polgu koosseisu kuulunud miteede ja büroode struktuur 1917. aastal” (lk. allüksuste ja muude struktuurielementide de- 30) ei vasta alapeatüki sisule. Peatükis lihtsalt tailse loeteluga seitsmel leheküljel. Küsitavusi loetletakse mitmed – eeldatavasti tähtsamad tekitavad vaid mõned terminid, nagu „sõjaväe – eesti sõjaväelaste organisatsioonid, aga ei tsiviilametnikud” (lk. 44), „vanemrühmavanem” püüta neid kuidagi liigitada, et esitada mingisu- (lk. 44), „vanem vanemallohvitser” ja „noorem gunegi struktuur. Vähemalt liigitamine olnuks vanemallohvitser” (lk. 45), samuti jääb selgu- täiesti võimalik, kas või sellisel primitiivsel moel setuks, miks olid polgus nii raskekuulipildujate nagu: organisatsioonid rinnetel (Kaukaasia kui ka kergekuulipildujate komandod, kui autori rinne ja Põhjarinne), väekoondistes (1., 5., 9., andmeil koosnes relvastus ainult Maksim-tüüpi 12. armee, 28. armeekorpus), väeosades (106., raskekuulipildujatest (lk. 45–46). 175., 179. tagavarapolk, 6. tragunipolk, 23. Olles lugeja kannatuse oma ebamääraste suurtükiväebrigaad, 3. suurtükiväepolk), Eestis ajalooteadmistega esimesel poolesajal lehekül- (Tallinn, Tartu, Muhu väina piirkond), Soo- jel katkemise äärele viinud, asub Vitali Lokk mes (Helsingi, Viiburi, Hamina jt.), Venemaa lõpuks tegeliku uurimisobjekti – rahvusväeosa- suurtes keskustes (Moskva, Kiiev), Venemaa de formeerimine ja struktuur – juurde. Siitpeale garnisonilinnades (Pihkva, Novgorod, Smolensk, muutub käsitlus mõnevõrra asjatundlikumaks Sevastoopol jt.). ja usaldusväärsemaks. Tõsi küll, peamine Sama peatüki juurde kuuluv joonis 1 (lk. häda – varasema ajalookirjanduse eiramine 32–33) piirdub tekstis nimetatud organisat- – jääb püsima ja ehk isegi võimendub. Autor sioonide (lisanduvad mõned uued) asetamisega on jätkuvalt vaimustuses arhiivimaterjalidest, kastikestesse. Joonisega ei kaasne analüüs ning pidades neid absoluutse tõe ekvivalendiks. kogu sisuline töö jääb seega lugeja õlule. Ain- Hoopis unarusse on jäänud nii allikakriitika sana struktuuri puudutanud väide – „Tavaliselt kui ka varasemad autorid. Viimastele viidatakse ühendas ühes sõjaväeringkonnas tegutsenud väga ja väga harva ning enamasti teisejärgulis- väeosade büroosid ja komiteesid kohalik sõ- tes küsimustes. javäelaste liit” (lk. 34) – jääb kahjuks katteta. Raamatu teine osa – „Eesti jalaväepolk” (lk. Sõjaväeringkondades tegutsenud katusorga- 51–81) – kordab lühidalt üle faktid, mis on tun- nisatsioonidena võib (vist?) käsitleda üksnes tud juba Oskar Kurvitsa põhjalikust uurimusest. Moskva ja Kiievi eestlaste ühendusi, teistes Kuid vähemasti selle ülesandega on autor seni- sõjaväeringkondades (Irkutsk, Kaasan, Omsk, sest korrektsemalt toime tulnud. Isegi sedavõrd, Turkestan jne.) midagi sellist nähtavasti polnud, et osutub võimalikuks otsida ka seisukohti, mille vähemasti ei viita sellele loetletud organisatsioo- ümber arendada sisulist diskussiooni. nide nimestik. Üks sääraseid on autori hinnang esimese Tundub, et Vitali Lokk pole alati suutnud eesti polgu formeerija polkovnik Siegfried jälgida omaenese teksti, et kõrvaldada sellest Pindingu tegevusele. See on traditsiooniliselt loogilised vastuolud. Nii väidab ta (lk. 35), et – traditsioon sai alguse Pindingu järeltulija Rakveres peetud eesti sõjaväelaste organisat- Aleksander Tõnissoni väidetest – kriitiline. Nii sioonide konverents leidis aset 2.–5. juulini; väidetakse, et Pinding „ei sobinud lahinguväe- sellel konverentsil valitud Eesti Sõjaväelaste osa juhtima, sest oli alamväelastega suhtlemi- Keskbüroo valmistas ette ja kutsus kokku I sel liiga seltsimehelik” (lk. 52) ning et tema eesti sõjaväelaste kongressi, mis toimus 17.–22. „eesmärgiks ei olnud algusest peale mitte luua juunil (lk. 36). Huvitav fenomen näib kuuluvat lahinguvõimeline väeosa, vaid lihtsalt võtta ajarändude valdkonda. Tõde on siiski proosa- polku vastu kõik sinna saabunud mehed ja olla lisem – Rakvere konverents peeti 1.–2. juunil. viimastele igati meele järele”. (lk. 60) Viima- Samuti eksib autor väitega, nagu oleks Rakvere ne hinnang kasvab välja vaieldamatult õigest konverentsil osalenud 9. armee esindajad (lk. tõdemusest, et polgu üleandmisel polkovnik 35), tegelikult osalesid 12. armee esindajad. Tõnissonile oli väeosa võitlusvõimelisusest väga Lk. 36 nimetatakse I eesti sõjaväelaste kong- kaugel. Siinkohal tuleks siiski rõhutada autori ressi toimumispaigana „Estonia” teatrit (p. o. enda sõnu mõni lehekülg edasi, kus ta konsta- Pandorini seltsimaja) ja ühe kõnelejana lipnik teerib, et polk saavutas esmase lahinguvalmi-

134 Tuna 3/2009 Arvustused duse augustiks, kusjuures jätkuvalt esines suuri poolest vastu ei ilma nõuetekohaselt vormistatud puudujääke (lk. 67). Seega kiidetakse polkovnik dokumentideta saabunud mehi ega baltisakslasi, Tõnissoni, kes suutis saavutada (puuduliku) la- kuid kolmandana mainitud „miilitsas teeninud” hinguvalmiduse kolme-nelja kuuga, ning laide- meeste (lk. 53) asemel tuleks kõnelda endistest takse polkovnik Pindingut, kes ei suutnud sama (keisrivõimu-aegsetest) politseinikest. Miilits tööd ära teha kahe nädalaga. Kas pole see veidi loodi teatavasti alles revolutsiooni ajal, mistõttu ülekohtune? Mis puutub Pindingu „liigsesse sellesse kuulunud vabatahtlike vastu ei saanud seltsimehelikkusse” (semutsemisse) – seda kellelgi midagi olla. kinnitavad mitmete kaasaegsete mälestused Autori kinnitusel oli eesti polk augustis –, siis järeldus, nagu poleks Pinding sobinud allunud Vene XII armee 1. korpusele, mille lahinguväeosa juhtima, näib liialdatud. Oli ju staap asunud sel ajal Rakveres (lk. 68). Ometi Pinding võidelnud pataljoniülemana ilmasõjas on ta ise varem rääkinud muud: korpuse juhatus ning teenis hiljem Vabadussõjas 5. jalaväepolgu lahkus Rakvere piirkonnast 1. juulil ja polk allus ja Pihkva väegrupi ülemana välja koguni kaks 9. juulist 118. jalaväediviisile (lk. 62). Vabadusristi. Et poliitikast kaugel hoitud vanad Hinnates 1. eesti polgu tähtsust, sedastab kaadriohvitserid ei osanud revolutsioonijärgselt autor, et „tegemist oli esimese eestlastest kohe leida soldatitega suhtlemises õiget tooni, koosneva väeosaga Vene armees, millega laoti oli levinud häda. alusmüür Eesti sõjaväele, [– – –] valmistati ette Samuti näivad olevat liialdatud autori väited, järgmisi samme ning koguti nendeks materjali nagu jäänuks formeeritav eesti polk majandus- ja kogemusi” (lk. 81). Selle hinnanguga saab liku abita „enamlaste vastuseisu tõttu” (lk. 53) üksnes nõustuda. Hämmastust tekitab aga väide, ning nagu olnuks merekindluse komandant et polgu asutamisega „loodi sõjaväeline süsteem Leskov „täielikult Tallinna Tööliste ja Soldatite ja riigikaitse ühtsed arusaamad” (samas). Raske Nõukogu mõju all” (lk. 62). Esiteks ei olnud on vastu vaielda, sest autor ei selgita, milles see enamlaste mõju aprillis–mais veel sugugi nii sõjaväeline süsteem seisnes ning millised ühtsed suur, nagu autor näib uskuvat – pigem sünni- arusaamad ja millistes ringkondades kujune- tas polgu jaoks lisaraskusi Tallinna nõukogu sid. Kuid allakirjutanule on jäänud üsna tugev tervikuna (seal aga domineerisid esseerid ja mulje, et nii juhtivate poliitikute hulgas kui ka vähemlased). Teiseks ei tohiks asjaolus, et rahva seas tervikuna puudusid tollal mitte ainult Leskov arvestas Tallinna nõukogu seisukohta- ühtsed, vaid üleüldse igasugused riigikaitselised dega, kindlasti näha „täielikult mõju all” olekut. arusaamad. Tahes-tahtmata pidid toona nõukogudes valitse- Raamatu kolmandas osas käib jutt Eesti vate meeleoludega arvestama kõik sõjaväelised Tagavarapataljoni ja Tallinna Eesti Üksikpolgu ja tsiviilvõimud. Kas tuleks väita, et ka näiteks loomisest ning need sündmused on koondatud kubermangukomissar Jaan Poska oli „täielikult pealkirja alla „Jalaväediviisi formeerimise nõukogu mõju all”? Pidi ju temagi paljudel juh- ettevalmistused”. Vaadates arengutele tagant- tudel arvestama vasakpoolsete tahtega. järele-pilguga, ei ole see pealkiri otseselt vale, Segadus valitseb Eesti polgu koosseisu- kuid toonased asjade eestvedajad pidasid silmas de osas. Vitali Lokk kinnitab korduvalt, et ulatuslikumat eesmärki – Eesti korpuse loomist formeerimine toimus 1916. aastal kinnitatud – ja nende jaoks polnud tagavarapataljon ega koosseisude alusel, mille järgi pidanuks polku Tallinna üksikpolk kindlasti mitte ettevalmista- kuuluma 74 ohvitseri, 11 sõjaväeametnikku, 12 vaks etapiks diviisi formeerimise teel. vabatahtlikku ja 3770 sõdurit (lk. 50). Järgnevalt Andes ülevaate Eesti tagavarapataljoni selgub aga, et polgus nähti ette 62 ohvitseri, 3 sünniloost, on autor tuginenud peamiselt arsti ja 3660 sõdurit (lk. 68). Veel hiljem tuleb Eesti sõjaväelaste ülemkomitee ettekandele välja, et polku formeeriti vastavalt koosseisude- 12.09.1917, unustades seejuures allikakriitika, le, mis nägid ette 3770 sõdurit ja ohvitseri (lk. jättes kahe silma vahele ilmse trükivea ning 80). Erinevused pole küll suured, kuid küsimus, tõlgendades ettekande mõningaid väiteid üsna millistest koosseisudest tegelikult lähtuti, jääb vabalt. Venemaa riiklikus sõjaajalooarhiivis siiski vastuseta. Samuti torkab silma, et polgus leiduvad dokumendid annavad toonasest as- moodustati kahe kuulipildujakomando asemel jade käigust mitmeti erineva pildi. Kõigepealt kolm, puudus leegi(heitjate)komando, kuid pöördusid ülemkomitee esindajad leitnant oli olemas keemiakomando, mida 1916. aasta Theodor Käärik ja lipnik William Tomingas koosseisudes ei mainita. Venemaa sõjaministeeriumi poole mitte mõni Formeeritavasse eesti polku ei võetud tõe- päev pärast eesti sõjaväelaste kongressi, vaid

Tuna 3/2009 135 Arvustused

alles juuli alguses, ning taotlesid seejuures antakse luba alles pärast tagavarapolgu for- luba mitte 2. Eesti polgu formeerimiseks, meerimistööde lõpetamist, taotles ülemkomitee vaid ühe Põhjarindel tegutsenud armeekor- Rosenbaumi nimetamist tagavarapaolgu ülema puse estoniseerimiseks. Ilmselt võeti eeskuju (s. t. Kiikeri) abiks. Rosenbaumi nimetamist ukrainlastelt, kes samal ajal saavutasid edu tagavarapataljoni ülemaks soovitas ülemkomitee korpuste ukrainiseerimisel – see tähendas, et esimees Konstantin Päts juba 22. septembril, s. t. loobuti uute väeosade formeerimisest ning enne nõusoleku saamist Rosenbaumilt. eelistati olemasolevad korpused n.-ö. üle võtta: Jääb arusaamatuks, miks räägib autor taga- korpusi täiendati ukrainlastest sõjaväelastega varapataljonist kui 27 jalaväerooduga väeosast ja muudest rahvustest mehed viidi üle teistesse (lk. 94, 99, 100), kui varem oli toonitatud, et väeosadesse. Sama kava üritasid rakendada ka moodustati 8 põhiroodu ja neist igaühe juurde eestlased. Sõjaministril polnud nende plaanide kaks lisaroodu – litera A ja litera B. Seega ei suhtes küll põhimõttelisi vastuväiteid, kuid saanud roodude koguarv tõusta üle 24. kõrgem ülemjuhataja pidas ühe Eesti polgu Samuti pole selge, mida peetakse silmas olemasolu piisavaks. 24. juulil (mitte juuni väitega, et alates „septembrist oli olemas ametlik keskel!) esitasid alampolkovnik Ernst Põdder, luba tuua kodumaale kõik väljaspool Eestit asu- staabikapten Peeter Kann ja leitnant Nikolai nud eestlastest sõdurid” (lk. 100). Kui jutt käib Vildenau ülemkomitee nimel kõrgemale ülem- eespool nimetatud Põhjarinde ülemjuhataja 24. juhatajale märgukirja, milles soovisid jätkuvalt septembri käskkirjast, siis puudutas see üksnes ühe armeekorpuse estoniseerimist, pakkudes Põhjarinde koosseisu kuuluvates üksustes olnud välja konkreetse kava: formeerida 2. Eesti eestlasi. Kui aga tõepoolest oli olemas luba kõigi polk ja viia see 118. jalaväediviisi koosseisu eestlastest sõjaväelaste toomiseks kodumaale, (sinna kuulus juba olemasolev 1. Eesti polk); siis tuleks selgitada, kes ja millal niisuguse loa panna 118. jalaväediviisi täiendamise kohustus andis (muidugi ka viidata). loodava Eesti tagavarapataljoni õlule; pärast Autor kinnitab, et „tagavarapataljon polnud 118. jalaväediviisi komplekteerimist eestlastega võitlusvõimeline üksus” ega suutnud „täita laiendada sama komplekteerimisviisi ka 107. ja- lahinguülesannet” (lk. 101). Aga tagavarapa- laväediviisile. Kõrgem ülemjuhataja ei pidanud taljon ei pidanudki olema võitlusvõimeline ega nii laialdast kava otstarbekaks, kuid pöördus olnud mõeldudki täitma lahinguülesandeid, siiski Põhjarinde juhatuse poole küsimusega, selle eesmärgiks oli üksnes rindeväeosade kas rinde juhtkond nõustub 2. Eesti polgu ja täiendamine. Eesti tagavarapataljoni asutamisega. 8. augustil Kas tõesti „pataljon viis pidevalt läbi miitin- teatas Põhjarinde staabiülem, et rinde ülemju- guid ja rongkäike Eesti autonoomia toetuseks” hataja on 2. Eesti polgu ja Eesti tagavaraüksuse (lk. 101)? On viidatud pataljoni osalemisele üle- (sedapuhku kõneldi tagavarapolgust) loomise- linnalises manifestatsioonis 21. novembril, kuid ga põhimõtteliselt nõus, kuid alles septembris, sellele ainsale korrale pole midagi lisada. mil jõuab lõpule 1. Eesti polgu formeerimine. Vitali Lokk sedastab, et „Pataljoni all- Tagavarapataljoni sünnipäevaks võikski pidada üksused ei paiknenud kõik Tartus, vaid olid 11. septembrit, mil ilmus kõrgema ülemjuhataja jaotatud laiali üle terve Eesti. Tegemist oli staabiülema käskkiri Eesti tagavarapataljoni maakondadesse saadetud kaitsesalkadega, mis formeerimise kohta; Põhjaride ülemjuhataja olid kohalike talumeeste ülelpidamisel.” (lk. analoogne käskkiri 24. septembrist anti alles 101–102). Selles lõigus näib olevat kokku pan- tagantjärele – selleks ajaks olid formeerimis- dud kaks erinevat asja. Tõepoolest, nagu tei- tööd käivitunud. sedki eesti väeosad, saatis ka tagavarapataljon Ka pataljoniülema küsimus pole nii liht- välja mitmeid väikseid (paarikümne-mehelisi) ne, nagu raamatus kirjeldatud. Kui esialgu kaitsesalku, kuid need tegutsesid siiski vaid soovis ülemkomitee näha alampolkovnik Jaak Lõuna-Eestis (mitte „üle terve Eesti”). Teine Rosenbaumi 2. Eesti polgu ülema abi kohal lugu oli allüksustega (roodudega), mis kas ei (ülemaks pakuti polkovnik Peeter Raudsep- mahtunud Tartusse ära – näiteks nn. Võru Eesti pa), siis 1. septembriks oli seisukoht muutunud pataljon, mida autor pole isegi maininud – või ning Põhjarinde ülemjuhatajal paluti määrata siis saadeti n.-ö. aluskaadrina uute väeosade Rosenbaum 2. Eesti polgu ülemaks ja alampol- formeerimiseks (Tallinna, Paidesse). Kaitse- kovnik Aleksander Kiiker Eesti tagavarapolgu salkadega neid samastada ei saa ja talumeeste ülemaks. Veel nädalapäevad hiljem, kui oli ülalpidamisel nad ei olnud. selgunud, et 2. Eesti polgu moodustamiseks Kui 1. Eesti polgu puhul on autor varasemat

136 Tuna 3/2009 Arvustused kirjandust kasutanud lihtsalt tagasihoidlikult, luse komandandi vastutusalas. Niisiis pole siis tagavarapataljoni puhul on see lausa mini- mõtet otsida seost 2. Eesti polgu ja Tallinna maalne (ligi sajast viitest meenutavad olemas- üksikpolgu vahel. olevat kirjandust vaid kümmekond). Järgnevas See seletab ka, miks Eesti diviisi loomisel alapeatükis 3. Eesti polgu kohta leidub aga vaid sai Tallinna üksikpolk uueks nimeks 3. Eesti üks kirjanduseviide, seegi vale. polk. Põhjus ei peitunud mitte asjaolus, nagu Alapealkiri „3. Eesti polk (Tallinna-nime- oleks aetud sõrmega rida mingis rahvusväe- line)” (lk. 102) on eksitav. Tegemist oli esialgu osade üldnimekirjas: 1) Eesti jalaväepolk; 2) Tallinna Eesti Üksikpolguga, mis nimetati hiljem Eesti tagavarapataljon; 3) Tallinna üksikpolk ümber 3. Eesti polguks, kuid Tallinna-nimeline – nii püüab olukorda seletada autor (lk. 104) polnud see kunagi. (Tallinna-nimeliseks võiks –, vaid eeskätt sellest, et 2. Eesti polku haka- ehk nimetada Vene armee koosseisu kuulunud tigi looma vastavalt Põhjarinde ülemjuhatuse 7. Reveli jalaväepolku või 40. Kolõvani jalaväe- esialgsetele kavatsustele Lõuna-Eestis ning polku.) diviisi moodustamise ajaks oli sellenimeline Polgu asutamislugu on esitatud sedavõrd väeosa juba olemas. keerukalt, et lugeja, kes teemaga esmakordselt Autor imestab, miks moodustati polgus kokku puutub, sellest vaevalt aru saab. Tundub, õppekomando – õppekomando ülesandeks et autor on üle pingutanud eeskätt „juriidiliste olevat olnud noorsõdurite väljaõpetamine, aga aluste” otsimisega ning seetõttu püüdnud iga polku noorsõdureid ei saadetud – ning oletab, hinna eest seostada Tallinna üksikpolgu loo- et põhjuseks oli soov saabunud isikkoosseis mist 2. Eesti polgu formeerimise kavatsusega. ametikohtadele määrata (lk. 110). Tegemist on Tegelikkuses etendasid toonastes segastes eksitusega – maailmasõja aastail ei õpetatud oludes igasugustest juriidilistest alustest palju noorsõdureid välja lahinguväeosades (olgu siis olulisemat rolli igapäevased praktilised sammud. juba rindel võitlevates või alles formeeritavates Seetõttu võib rahumeeli kõrvale jätta Põhjarinde polkudes), vaid tagalas tegutsenud tagavara- ülemjuhataja käskkirja 24. septembrist. pataljonides (-polkudes) ning jalaväepolkude Tallinna üksikpolgu eellasena võib käsit- õppekomandod olid mõeldud allohvitseride leda Tallinnas paiknenud 285. tagavarapolgus ettevalmistamiseks. Järelikult oli õppekomando teeninud eestlasi, kellest kapten Johan Põrk loomine igati põhjendatud samm. hakkas septembri lõpus moodustama eestlaste Samalaadse eksitusega on tegemist ametini- komandot. Veelgi varem, septembri alguses, oli metuse „Vene armee maavägede ülem” (lk. 103) staabirittmeister Artur Stolzen formeerinud puhul. Säärast ametimeest Vene armees lihtsalt Tallinnas eesti ratsameeste komando. Kasuta- polnud; siinkohal on tegemist Balti laevastiku des Vene sõjavägede juhtkonnas Lääne-Eesti maavägede (maismaarinde) ülemaga. saarte kaotamisega seoses tekkinud segadust, Vitali Loki sõnul „polkovnik Tõnisson pidi saavutas Eesti sõjaväelaste ülemkomitee mere- enamlaste vaenu tõttu Eestist põgenema” (lk. kindluse juhtkonnalt loa kujundada nende kahe 105). Nii see siiski polnud – polkovnik Tõnisson komando baasil Tallinna kaitseks eestlastest küll arreteeriti enamlaste poolt ja seda koguni koosnev väeosa. Kontradmiral Leskov kirjutas kahel korral, kusjuures teisel korral saadeti Ees- käskkirjale Eesti üksikpataljoni loomise kohta tist Petrogradi vanglasse, kuid tema ise Eestist alla 6. oktoobril. Asjaolule, et kolm päeva hil- ei põgenenud. jem polkovnik Põdderi allkirjastatud dokument 3. osa kokkuvõttes tekitab küsimusi autori kandis pealkirja „Päevakäsk formeeritava 2. väide: „Ülemkomitee otsused olid igati jurii- Eesti jalaväepolgu üksikpataljonile”, ei maksa dilised, mida tuli aktsepteerida nii Vene tsiviil- osutada erilist tähelepanu, sest juba 14. ok- keskvõimul kui ka Vene armeel.” (lk. 115) Taas toobril nimetati loodav väeosa Balti laevastiku on autor hakanud mingit juriidilist õiguspära maavägede ülema korraldusel ametlikult Tallin- taga ajama, kuid kui tavaliselt on ta nii mõnegi na Eesti üksikuks jalaväepolguks. Seega loodi otsuse või sammu õiguspärasuses kahelnud, siis Tallinna üksikpolk täiesti sõltumata varasema- sedapuhku, vastupidi – leiab ülemkomitee igati test kavatsustest 2. Eesti polgu asjus ja eeskätt legitiimse olevat. Kahjuks jääb aga selgusetuks, seoses sakslaste eduka dessantoperatsiooniga millel säärane hinnang põhineb. Varem on Eesti saartel; lisaks loodi see mitte Põhjarinde autor ise kinnitanud, et ülemkomitee põhikiri tagavaravägede inspektori alluvuses, nagu 2. esitati Ajutisele Valitsusele alles 18. oktoobril Eesti polgu puhul kavatsetud, vaid hoopiski ning puuduvad andmed selle kinnitamise kohta. Balti laevastiku juhatajale allunud merekind- Kui nii, siis ei saa ju mingist juriidilisest alusest

Tuna 3/2009 137 Arvustused

kõnelda ning tuleb tunnistada, et ülemkomitee võib veel kuidagi nõustuda – seaduslikkusega oli ja jäi „revolutsioonilise õiguse” läbi tekkinud polnud tõepoolest kõik parimas korras –, siis esindusorganiks. Vene võimud küll aktseptee- kõnelemine võltsingust on ilmselge liialdus. risid tema olemasolu ja tegevust, kuid seda Meenutagem: 7. oktoobril pidas sõjaminister ennekõike heast tahtest, mitte olematu õigusliku soovitavaks formeerida eesti diviis; 28. ok- sunni tõttu. toobril tunnistas kõrgema ülemjuhataja staa- Kahtlusi tekitab autori seisukoht, nagu biülem asjakohaseks asuda kohe eesti diviisi olnuks ülemkomitee eesmärk oktoobris 1917 formeerimisele; novembris koostati kõrgema võtta Eesti kaitsmine Vene vägedelt üle (lk. ülemjuhataja staabiülema vastavasisuline käsk- 117). Selle ülesandega poleks loodav Eesti ar- kiri, mis jäi allkirjastamata üksnes seetõttu, et meekorpus lihtsalt toime tulnud. Isegi kõigi eesti otsustamisõigus delegeeriti madalamale tase- sõjameeste – ilmasõtta oli mobiliseeritud umbes mele (Põhjarinde ülemjuhatajale); detsembri 100 000 eestlast – koondamisest kodumaale po- algul koostati Põhjarinde ülemjuhataja käskkiri leks pruukinud jätkuda. Ligi 100 000-mehelise eesti diviisi formeerimise kohta, kuid käskkiri rahvaväega saadi hiljem hakkama küll Vabadus- ei saanud kooskõlastust enamlaste algatusel sõjas, kuid maailmasõja mastaabid olid sootuks moodustatud nn. Põhjarinde valitsuselt, sest 7. teised. Ega´s Vene väejuhatus koondanud asjata detsembril oli uus kõrgem ülemjuhataja, enam- Eestisse 200 000 meest. lane Nikolai Krõlenko keelustanud ajutiselt Raamatu neljandas osas – „1. Eesti jalaväe- uute rahvuslike formeeringute moodustamise. diviisi formeerimine” – käsitletakse väeosade (Muide, 3. jaanuaril 1918 andis Krõlenko loa liitmist ühtseks tervikuks (diviisiks) ning 2. ja jätkata läti ja eesti rahvusväeosade loomist.) 4. jalaväepolgu, suurtükiväebrigaadi, ratsaväe- Tõsi, diviisi loomise käskkirja koopial, mille polgu ja inseneriroodu moodustamist. Seejuures alampolkovnik Jaan Soots Pihkvast Tallinna jääb selgitamata, miks vaadeldakse 2. jalaväepol- tõi, ei olnud rindejuhataja omakäelist allkirja, gu formeerimist, mis algas ammu enne diviisi kuid see ei muuda käskkirja ometigi võltsin- loomist, just selles osas; samuti on vaieldav rat- guks. Siinkohal tahaks autorilt küsida, kuidas saväepolgu käsitlemine neljandas osas. olid lood enamliku oktoobripöörde „juriidilise Neljanda osa sissejuhatus on äärmiselt kaoo- alusega” ning – sellest tulenevalt – kas ja kui- tiline, puudub vähegi selgem struktuur ja koguni võrd õiguspärased olid enamlaste korraldu- arusaam, millest siinkohal kirjutada tuleks. Lä- sed? Näib, et autori loogikat järgides tuleks bisegi on mainitud nii eestlaste taotlusi kui ka kuulutada õigustühiseks ka Eesti omariiklus võimude kaalutlusi, nii eesti korpuse kui ka eesti – juriidiline alus (kõrgema võimu luba) Eesti diviisi ja uute eesti polkude loomisel. Vabariigi loomiseks ju puudus. Autor toob ära ülemkomitee andmed, Autor imestab, miks asuti 1. Eesti jala- mille kohaselt olnud Põhjarindel 25 000 eesti väediviisi formeerima 1914. aastal kinnitatud sõjaväelast (lk. 119), kuid jätab selle arvu kom- koosseisude alusel, samas kui diviisi voor moo- menteerimata. Peaks olema selge, et taotledes dustati 1916. aastal seadustatud koosseisude korpuse loomiseks luba, paisutas ülemkomitee järgi (lk. 124). Imestusele ei jää kohta, kui lugeda eestlaste arvu ülemäära suureks. Põhjarinde Põhjarinde ülemjuhataja käskkirja veidi põhja- juhtkonna andmeil leidus rinde väeosades vaid likumalt – 1914. aasta koosseisude kohaselt tuli 9500 eestlast (seegi arv pole eriti usaldusväärne) fomeerida mitte diviis tervikuna, vaid üksnes ning ka loogika ei luba ülemkomitee pakutut diviisi juhatus ning diviisi juhatust polnud keegi uskuda. Teades, et ilmasõtta mobiliseeriti 100 pärast 1914. aastat reorganiseerinud. 000 eestlast, kellest iga kümnes hukkus, ning Ei saa nõustuda väitega, nagu oleks diviisi arvestades, et Vene sõjajõud jagunesid 1917. hakatud formeerima Eesti tagavarapataljoni aastal viieks rindeks (pluss sõjaväeringkonnad baasil (lk. 124). Tegelikult kõneldi diviisi loomise tagalas), ei ole 25 000 eestlase kuulumine Põh- käskkirjas vaid sellest, et eesti diviisis teenida jarinde vägede koosseisu tõenäoline. soovivad sõjaväelased tuleb esialgu viia üle ta- Järgnevalt süveneb Vitali Lokk taas oma gavarapataljoni koosseisu. Küllap soostub autor meelisteemasse – rahvusväeosade formeeri- tegevsõjaväelasena ka ise, et üheainsa pataljoni mise „juriidilised alused” – ning jõuab kahele baasil on raske moodustada tervet diviisi. järeldusele: esiteks, diviisi loomiseks puudus Miskipärast on diviisi formeerimise loo „juriidiline alus” (lk. 123), ning teiseks, „diviisi vahepalaks (eraldiseiva alapeatükina) valitud moodustamise käskkirja puhul oli tegemist detsembri keskel toimunud eesti sõjaväeosade võltsinguga” (lk. 124). Kui esimese järeldusega konverents (lk. 127–128). Põhjus, miks sellel

138 Tuna 3/2009 Arvustused sündmusel peatutakse, ei selgu. Samuti ei tagavaravägede inspektori [p. o. Põhjarinde avata konverentsi korraldamise põhjusi ega tagavaravägede inspektori] 12. novembri 1917 toimunud väitluste sisu. Refereeritakse küll korraldusele.” (lk. 131) Paar lehekülge edasi vastuvõetud otsuseid, kuid sedagi väga põgu- aga tõdetakse: „…alles 1. Eesti jalaväediviisi salt ning nende otsuste olulisust selgitamata ja ülema korraldusega [detsembris 1917] hakati neid isegi tähtsuse järgi liigitamata. Ei kuulu ametlikult formeerima 2. Eesti jalaväepolku.” ju ühte kaalukategooriasse otsus tunnistada (lk. 133) Nähtavasti tuleb lugejal endal valida, kõrgeimaks võimuks enamlikud nõukogud ning kes ja millal polgu loomise otsustas. Jääb arusaa- otsus kasutada rahvusväeosades valge põhjaga matuks, miks peab siin erinevatest ebaõnnestu- paguneid. Komissaride ametikohtade kaota- nud kavadest ja vastuseta jäänud pöördumistest mise otsus on jäänud sidumata selle eeldusega üldse kõnelema, kui Vene väejuhatus otsustas 2. – väeosade ja allüksuste ülemate valimisega. Eesti polgu formeerimise põhimõtteliselt juba Ei tundu usutav, et Rakveres formeeritud 4. augustis ning tuli oodata vaid 1. Eesti polgu ja jalaväepolgu kaitserajooniks jäi Põltsamaa Eesti tagavarapataljoni formeerimise lõppu. Sel- ümbruskond (lk. 128) – loogilisem oleks ar- gusetus valitseb ka käsuliinide osas – Põhjarinde vata, et korra tagamise eest Põltsamaal pidi tagavaravägede inspektor andis korralduse polgu vastutama seal loodud 2. Eesti polgu 8. rood loomiseks tõepoolest 12. novembril, ent tugines leitnant Arnold Hinnomi juhtimisel. Hoopiski seejuures kõrgemale käsule, kõrgema ülemjuha- pole nimetatud just rahvusväeosade formeeri- taja staabiülema käskkirjale 30. oktoobrist 1917 mise seisukohalt kõige olulisemat – teostada (selles käskkirjas kõneldi täiesti ühemõtteliselt 2. väeosade komplekteerimist edaspidi territo- Eesti jalaväepolgu loomisest ning sama käskkiri riaalsel alusel. Kõige rohkem sunnib imestama nimetas senise Eesti jalaväepolgu ümber 1. Eesti aga asjaolu, et kui nimetatud konverentsile on jalaväepolguks). Ehk tulnuks autoril alustuseks pühendatud poolteist lehekülge, siis jaanuaris selgeks teha, kellele kuulus õigus algatada uute 1918 peetud teist ülevenemaalist eesti sõjaväe- väeosade formeerimist ning kes oli täidesaatvaks laste kongressi ei mainita sõnagagi, mistõttu ja vahendavaks instantsiks? enamlik Eesti Sotsialistlikkude Sõjaväelaste Asi ei parane ka 2. Eesti polgu ülemast Nõukogu (lk. 128) astub ajalooareenile nagu kõneldes. Vitali Lokk väidab alustuseks: „Ülem- deus ex machina. komitee otsustas polguülema ametikohale kut- Vaieldavaks jääb autori hinnang, nagu suda polkovnik Undi, kellele saadeti oktoobri oleksid rahvusväeosad 1918. aasta veebruaris algul ka sellekohane ettepanek” (lk. 131), ning „sisuliselt lakanud olemast” (lk. 129). Jah, lisab kohe juurde, et ettepanek ei sisaldanud ülemkomitee ja diviisi staap saadeti laiali, suur „pakutavat ametikohta, vaid oli ainult kutse osa meeskonnast oli demobiliseeritud või laiali tulla eesti rahvusväeosadesse teenima”. Kuidas jooksnud, allüksused olid hajutatud üle kogu saab siis öelda, et Unt kavatseti määrata just maa, kuid ka veerand diviisi – selle säilimist 2. Eesti polgu ülemaks? Tegelikult pakutigi 2. autor tunnistab – oli oluline relvastatud jõud, Eesti polgu ülema kohta juba augustis polkovnik mis aitas võidelda maad tabanud rüüstamiste- Peeter Raudsepale ja veidi hiljem alampolkovnik ga ning tegi paljuski võimalikuks iseseisva riigi Jaak Rosenbaumile, samas kui Johan Unt taheti väljakuulutamise. panna hoopiski Petrogradi sõjaväeringkonnas Kirjeldades 2. Eesti jalaväepolgu loomist, moodustatava 3. Eesti polgu ülemaks. Alles kõneleb autor iseendale vastu ja ajab niigi segase siis, kui 3. Eesti polgu formeerimine Petrogradi loo veelgi segasemaks. Alustuseks väidab ta, et sõjaväeringkonnas ära jäi, polkovnik Raudsepp „neljanda rahvusväeosa [tulevane 2. jalaväe- kodumaale tulekuga hilines ja alampolkovnik polk] formeerimise otsustas Eesti Sõjaväelaste Rosenbaum tagavarapataljoni ülemaks määrati, Ülemkomitee iseseisvalt 1917. aasta oktoobri teostus polkovnik Undi nimetamine 2. Eesti algul. Mingit luba Vene kõrgemalt väejuhatuselt polgu etteotsa. enam taotlema ei hakatud.” (lk. 130) Samas Ajaliste määratlustega on 2. Eesti polgu selgub, et ei sellele ega hilisematele otsustele puhul miskipärast eriti palju segadust. Kuna ei järgnenud konkreetseid tegusid ja polk jäi raamatu tekstist pole võimalik leida ühest nende otsuste alusel loomata. Ühtlasi tuleb välja, vastust küsimusele, millal algas 2. Eesti polgu et ülemkomitee siiski „taotles luba formeerida formeerimine, siis ei ütle lugejale suurt midagi 2. Eesti jalaväepolk Tallinnas” (lk. 131), ehkki määratlused: „kümne esimese päeva jooksul” sellestki ideest ei saanud asja ning „nii alustatigi ... „järgmise kümne päevaga” (lk. 133). Samuti lõpuks polgu formeerimist Paides vastavalt Vene jääb ebaselgeks määratlus „mõni päev pärast

Tuna 3/2009 139 Arvustused

sakslaste saabumist Paidesse” (lk. 139). Huvi- vad imestust mõned veidrad nimetused, nagu line võib muidugi kirjandust lapates leida, et näiteks „Ulaani-Warssavi polk” (lk. 159) ja „1. Paidesse jõudsid Saksa väed 25. veebruaril 1918, Pribaltiiski ratsapolk” (lk. 163). Õigem oleks kuid kuna ka Viljandi ja Pärnu (2. Eesti polgu neid nimetada vastavalt Varssavi ulaanipolguks asukohad) langesid sakslaste kätte täpselt sa- ja 1. Balti ratsaväepolguks. mal päeval, siis tekib paratamatult uus küsimus Inseneriroodu formeerimist käsitledes – miks on aluseks võetud Paide, kus 2. Eesti pol- jõuab autor välja Saksa okupatsiooni aega (lk. gu allüksusi polnud? Ja veel – autor väidab: „... 168–169), ehkki teiste rahvusväeosade puhul on kolme nädala jooksul demobiliseeriti sakslaste seda välditud ja sissejuhatuseski lubatud nime- poolt kogu polk. 1918. aasta veebruari lõpuks tatud periood uurimusest kõrvale jätta. Samas oli üksus likvideeritud.” (lk. 139) Kui sakslased on autor väitnud, et 18. detsembril inseneriroo- andsid käsu polgu laialisaatmiseks veebruari du „roodukomitee esimees teavitas käskkirjas lõpus (mõni päev pärast sakslaste saabumist inseneriroodu formeerimise alustamisest ja Paidesse) ja demobilisatsiooniks kulus kolm määras roodu vanemaks ohvitseriks alamleit- nädalat, siis kuidas suudeti väeosa likvideerida nant Nikolai Petersoni” (lk. 165). Hilisemast juba veebruari lõpuks? tekstist selgub siiski, et roodukomitee valiti Väiksematest eksitustest tuleb selle peatüki alles 11. jaanuaril ja „roodu juhtimisse komitee puhul märkida veel sedagi, et oktoobris 1917 ei ennast ei seganud” (lk. 166). Seega peaks 18. paiknenud Tartus mitte „hulgaliselt lätlastest detsembri päevakäsk jääma ikka rooduülema koosnevaid Vene väeosi” (lk. 131), vaid üks ja kontosse. Raske on uskuda sedagi, et inse- ainuke Läti küttide tagavarapolk. nertehnilist kaadrit käidi inseneriroodu jaoks Raamatu neljanda osa viimased peatükid 4. otsimas „4. Eesti jalaväepolgus Viljandis” (lk. Eesti jalaväepolgu, Eesti suurtükiväebrigaadi, 167). Jääbki selgusetuks, kas käidi Viljandis (2. Eesti ratsaväepolgu ja Eesti inseneriväeroodu Eesti jalaväepolgus) või 4. Eesti jalaväepolgus loomisest on õnnestunud varasematest märksa (Rakveres). paremini. Ühelt poolt tänu asjaolule, et loetletud Raamatu põhitekstile järgnevad väga mahu- üksuste loomislugu oli, teiste rahvusväeosadega kad lisad – kokku 37 lisa 133 leheküljel. Lõviosa võrreldes, lihtsam ja sirgjoonelisem ning nende lisadest moodustavad mitmesugused nimekirjad, tegutsemisaegki jäi lühemaks. Teisalt aga seetõt- millele lisanduvad kolm dokumenti: esimese tu, et lisaks üsna vähestele arhiivimaterjalidele eesti sõjaväelaste kongressi resolutsioon enese- (suurtükiväebrigaadi ja ratsaväepolgu kohta määramisest; Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee pole peaaegu midagi säilinud) on käesoleva põhikiri; Johan Laidoneri päevakäsk, milles anti raamatu jaoks ebatavaliselt rohkesti tuginetud teada diviisi staabi likvideerimisest. Miks on varem kirjutatule. Arhiivimaterjalide nappus üllitatud just need dokumendid, ei selgu. on sundinud autorit usaldama oma eelkäijaid Nimekirjade hulgas on esiteks mitmesu- ning loobuma varasemas tekstis selgesti tunta- guste eesti sõjaväelaste esinduskogude (Eesti vast jalgratta leiutamise soovist, mis põhjustas Sõjaväelaste Büroo, Eesti Sõjaväeosade Orga- pahatihti kordusi ja vasturääkivusi ning muutis niseerimise Keskkomitee, Eesti Sõjaväelaste rahvusväeosade loomise protsessi veelgi segase- Keskbüroo, Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, maks, kui see oli tegelikkuses. Tõsi, sama asjaolu armeede ja garnisonide eesti sõjaväelaste ei ole lubanud autoril ka oma peamist uurimis- ühenduste komiteed jne.) koosseisud erineva- objekti – allüksuste formeerimist ja väeosade tel ajahetkedel. Küll mitte kõik kättesaadavad struktuuri – süvitsi kirjeldada. – mitmed Vitali Loki raamatus puuduvad Päriselt pole eksimustest pääsu muidugi koosseisud on esitanud Oskar Kurvits juba nendeski peatükkides. Tõdedes, et saladuseks 1930. aastal ning nende olemasolule võinuks jääb, millal 4. Eesti polgu sidekomando loodi vähemasti viidata. ja kes oli selle ülem (lk. 144), on autoril jäänud Teise suure rühma nimekirjadest moo- märkamata, et ta ise on veidi varem nimetanud dustavad rahvusväeosade juhtivkoosseisud ja nii sidekomando ülemat – lipnik Karl Valdek (lk. väeosades teeninud ohvitseride loetelud. Näib, 143) – kui ka komando formeerimise alguspäeva et siin on autor üle pingutanud. Nii näiteks on – 19. detsember (lk. 142). Tõsi, viimasega on ainuüksi 1. Eesti polgu kohta esitatud ohvitse- eksitud – nii side- kui ka komandandikomando ride nimekirjad seisuga 27. aprill 1917 (lisa 12), ja tööroodu loomist alustati 16. detsembril (pol- 21. juuni 1917 (lisa 15) ja 21. veebruar 1918 (lisa guülema päevakäsk nr. 2). 16) ning seejärel kokkuvõtlik nimekiri, millesse Ratsaväe formeerimisest lugedes tekita- on kantud (enam-vähem) kõik 1. Eesti polgus

140 Tuna 3/2009 Arvustused aja jooksul teeninud ohvitserid (lisa 17). Samuti seos põhitekstiga jääb kahvatuks. ei näi olevat eriti mõttekad nimekirjad ohvitseri- Peaaegu kõigi nimekirjade ühine pahe on dest, kes viidi üle 3. Eesti polgust 4. Eesti polku nimekirjadesse kantud inimeste eesnimede (lisa 25) või 3. Eesti polgust 2. Eesti polku (lisa puudumine, sh. ka üldtuntud isikute puhul. Vigu 26) või 2. Eesti polgu III pataljoni koosseisus esineb nii nimede õigekirjutuses kui ka auastme- 4. Eesti polku (lisa 28). Võinuks piirduda kuue te ja ametikohtade nimetustes. Arusaamatuks koondnimekirjaga (1., 2., 3. ja 4. Eesti polk, Eesti jääb sõna seltsimees või lühendi sm sagedane tagavarapataljon, Eesti inseneriväerood) – need kasutamine – polnud ju tegemist ei auastme ongi olemas, kuid kipuvad vähemtähtsate nime- ega ametikohaga. kirjade hulka ära kaduma. Koondnimekirjade Seejuures on autori hoolimatus raamatus puhul vajanuks selgitamist, mida tähistab ridade esinevate ajalooliste isikute suhtes märgatav mit- lõpus seisev kuupäev. te üksnes lisades, vaid ka põhitekstis. Selleski on Kolmanda rühma nimekirjadest moodus- jäänud inimeste eesnimed pahatihti märkimata, tavad rahvusväeosades tegutsenud valitud lubamatult sageli on nimekuju moonutatud ning komiteede koosseisud. Need on esitatud 1. eksitud sõjaväelaste auastmete või ametikohtade Eesti polgu (kahel erineval ajahetkel), Eesti osas. Eesnimede puudumine tekitab mitmel Tagavarapataljoni, 4. Eesti polgu ja Eesti insene- puhul segadust. Nii ei ole võimalik aru saada, riväeroodu (kahel ajahetkel) kohta. Nähtavasti kas peetakse silmas kapten Jaan Tõrvandit või ei õnnestunud teiste väeosade komiteede kohta kapten Juhan Tõrvandit, kas alampolkovnik Jo- piisavalt täpseid andmeid hankida, kuid sedagi han Puskarit või alampolkovnik Viktor Puskarit võinuks kuskil mainida. jne. Veel mõned näited: Kui komiteede koosseisude esitamine ei tekita erilisi küsimusi, sest komiteed etendasid – merekindluse staabiülem Konstandi (lk. 18 toona tõepoolest olulist rolli väeosade tegevuse jj.) p. o. Leonid Kostandi, suunamisel, siis selgusetuks jääb vajadus tuua – merekindluse komandant kontradmiral ära kohtute koosseisud. Viimased ei etendanud Leškov (lk. 21 jj.) p. o. Pjotr Leskov, ju väeosade juhtimises mingit rolli, vähemasti – Petrogradi sõjaväeringkonna ülem kindral pole seda raamatu põhitekstis kuskil esile too- Kornilov (lk. 25) p. o. kindralleitnant Lavr dud. Lisaks on kohtute nimekirjad esitatud vaid Kornilov, 3. ja 4. Eesti polgu ning Eesti tagavarapataljoni – Põhjarinde ülemjuhatajast jalaväekindral puhul; viimasel koguni kahel korral – lisaks Vladimir Tšeremissovist on saanud joone- polgukohtule veel ka ohvitseride „seltsimehelik aluses viites kindral Tšerkassov (lk. 28 viide kohus”. Tagavarapataljoni puhul lisandub veel 63 ja lk. 40 viide 116), üks nimekiri – polgu ohvitseride kogu juhatus – XII armee eesti sõjaväelaste liidu esindaja (lisa 20). Kuna teiste rahvusväeosade juures lipnik Otto Tief (lk. 29) on muutunud viites ohvitseride kogudest ei kõnelda, siis pole siingi Tiif’iks (viide 64), selle järele sisulist vajadust. – merekindluse komandant Ismestjev (lk. 78) Autori kiivalt varjatud saladuseks jäävad p. o. kindralmajor Pjotr Izmestjev, kõige mahukama lisa (lisa 37: „Ohvitserid, kes – Põhjarinde staabiülem kindral Vahruzev (lk. soovisid Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise 82) p. o. kindralmajor Mihhail Vahrušev, Keskkomitee kaudu 1917. aastal eesti rahvus- – tagavarapataljoni ülem polkovnik Jakob väeosadesse teenima asuda”) koostamise põhi- Rosenbaum (lk. 85) p. o. Jaak Rosenbaum, mõtted ja selle vajalikkus. 28 leheküljel on üle – tagavarapataljoni 3. roodu ülem lipnik 240 nime, neist paljud miskipärast korduvad (Jo- Leitkamb (lk. 88) p. o. Ernst Leithammel, hannes Semper esineb vist koguni neljal korral). – 3. Eesti polgu I pataljoni ülem kapten Perk Sealhulgas nii neid, kes tulid rahvusväeosadesse, (lk. 106) p. o. Johan(n) Põrk, kui ka neid, kes kunagi kodumaale ei jõudnud. – Vene tagavaravägede inspektor kindral Zubov Tabeli viimases lahtris olevad selgitused ei tee (lk. 123) p. o. Põhjarinde tagavaravägede asja selgemaks. inspektor kindralleitnant Sergei Zubov, Üldse kipub jääma mulje, et autor on püüd- – tagavarapataljoni rooduülem leitnant Kulbber nud avaldada kõik kättesattunud nimekirjad, kü- (lk. 136) p. o. leitnant August Kuhlberg, simata endalt, mis kasu võiks nende üllitamisest – 4. Eesti jalaväepolgu majandusülema kt kap- olla või kas raamatu seesugune koormamine on ten Kuns (lk. 141) p. o. staabikapten Gustav- mõttekas. Küllalt sageli tuleb viimasele küsimu- Adolf Kühns, sele vastata eitavalt, sest esitatud nimekirjade – Petrogradis ratsaväelaste koondumist juhti-

Tuna 3/2009 141 Arvustused

nud lipnik Althot (lk. 154) p. o. Althof (vale- täpse formeerimiskäigu rekonstrueerimine oli ohvitser), ränk töö ja sundis kõiki arhiivis säilinud päeva- – sõjaminister Kerenski juurde saadetud ratsa- käske punkt-punktilt läbi töötama, jääb hinge väelaste esindaja G. Rõuk (lk. 155, viide 159) kahtlus, kas see vääris küünlaid. p. o. juba varem tekstis nimetatud Gustav Kõneldes raamatu vajakajäämistest, tuleb Näuk, ennekõike kritiseerida autori üsna pealiskaud- – Eesti ratsaväepolgu ohvitserid rittmeister seid, lünklikke ja ekslikke üldteadmisi nii Eestis Jonson (lk. 160) ja rittmeister Eikgorn (lk. kui meie naabruses 1917. aastal toimunud 161) p. o. staabikapten Gustav Jonson ja protsessidest. Sellest tulenevalt pole võimalik staabirittmeister Herbert Eichhorn. korralikult avada rahvusväeosade loomise taus- ta, anda lugejatele paikapidavaid selgitusi, teha Mida öelda kokkuvõtteks? Pole vähimatki üldistusi ega kujundada järeldusi. kahtlust, et Vitali Lokk on teinud ära hiiglasliku Loomulikult on möödapääsmatult hädava- töö. Juba ainuüksi mahukate arhiivimaterjali- jalik, et ajaloolane töötaks arhiivides ja tooks de läbitöötamine nõudis kindlasti palju aega, käibesse seal leiduvaid materjale, kuid Vitali töökust ja visadust. Kahjuks ei jäänud arhiivis Lokk on arhiivimaterjalidest liigselt innustunud. töötamise kõrval piisavalt aega tutvumaks aja- Autor on teinud pahatihti tühja tööd, esitades lookirjandusega – nii eesti rahvusväeosade kui dokumentide põhjal fakte, mis on varasemast ka Eesti ja Venemaa 20. sajandi alguskümnen- ajalookirjandusest (seegi põhineb ju enamasti dite ajaloo käsitlustega. arhiivimaterjalidel) ammu tuntud. Lisaks jääb Töö tulemustest on allakirjutanu arvates sageli vajaka allikakriitikast ning tundub, nagu kõige tänuväärsemad raamatu lisas esitatud oleks autor veendunud, et arhiivis sälitatavatel kuus koondnimekirja erinevates eesti rahvus- paberitel on tõde, kogu tõde ja ei midagi peale väeosades teeninud ohvitseride kohta. Nende tõe. Jääb üle loota, et doktorant Vitali Lokk kokkuseadmine nõudis taas autorilt suuri jõu- suudab oma tulevastes töödes sellistest eksiar- pingutusi ning vaatamata nimestikes esinevatele vamustest loobuda. eksimustele on tegemist tänuväärse saavutusega, mis võib oluliselt hõlbustada teiste uurijate tööd Ago Pajur lähedastes valdkondades (ennekõike eesti oh- vitserkonna käsitlemisel). Positiivset hinnangut väärib ka rahvusväeosade struktuuri graafiline kujutamine raamatu põhiteksti mahutatud joonistel. Nendegi puhul on tehtud töö maht tunduvalt suurem, kui kõrvalseisja esmapilgul oletada oskab. Uudne on ka rahvusväeosade struktuurielementide – allüksuste – formeerimise täpse käigu fikseerimine põhitekstis. Midagi sarnast on varem teinud vaid Oskar Kurvits ning sedagi üksnes 1. Eesti polgu kohta. Iseküsimus on muidugi see, mida nende uute teadmistega peale hakata. Leides raamatust teabe näiteks selle kohta, et 16. jaanuaril 1918 hakkas 2. Eesti polgu ratsaluurekomandot formeerima 747. Plonski jalaväepolgust saabunud kapten Tomingas (lk. 135), võib mitte ainult tavalugeja, vaid ka ajaloolane ja koguni sellinegi, kes ise rahvusväeosade loomislooga tegelenud, õlgu kehitades küsida: ja mis siis? Mida üldse annab järeldada ühe või teise allüksuse moodustamise alguskuupäevast? Eriti veel, kui arvestada, et paljudel juhtudel ei pruukinud päevakäsus fik- seeritud daatum vastata tegelikkusele – üksuse formeerimine võis käskkirja ilmudes juba käia, aga võis alata ka märksa hiljem. Eitamata, et

142 Tuna 3/2009