ARVUSTUSED kombel ühe lausega peaaegu nulliks teha ei Rahvusväeosad luubi kuulu hea tooni juurde. Hämmastust tekitavad autori selgitused, all miks rahvusväeosadele (tema arvates) vähe tähelepanu pöörati. Esimesena nimetab Vitali Lokk asjaolu, et rahvusväeosade moodustami- Vitali Lokk. Eesti rahvusväeosad 1917–1918: ne „jäi suuresti nooremohvitseride või lausa formeerimine ja struktuur. Argo, Tallinn, alamväelaste kanda, mida hilisemad kindralid meenutada ei soovinud” (lk. 10). Huvitav, kes 2008. 311 lk. küll olid need hilisemad kindralid, kes rahvus- väeosade aega meenutada ei soovinud? Kas toonane diviisiülem Johan Laidoner, diviisi staabiülem Jaan Soots, diviisi intendant Rudolf una Eesti riigikaitse kujunemislugu kä- Reimann, diviisi arst Hans Leesment, polguüle- K sitlevaid uurimusi pole jalaga segada, siis mad Aleksander Tõnisson, Ernst Põdder, Johan on kirjastuse „Argo” otsus – tuua 2006. aastal Unt, suurtükiväebrigaadi ülem Andres Larka, Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritöö (juhen- sõjaväelaste ülemkomitee liikmed Johan Pitka ja daja professor Mati Graf) laia lugejate ringi Otto Sternbeck või madalamatel ametikohtadel ette – tänuväärne ja hinnatav. Käsitluse autor, teeninud Aleksander Jaakson, Gustav Jonson, major Vitali Lokk, on Eesti Vabariigi 90. aas- August Kasekamp, Hugo Kauler, Ants Kurvits, tapäevaks publitseeritud raamatu pühendanud Johannes Orasmaa, Richard Tomberg? Tuleks „eesti rahvusväeosades teeninud ohvitseridele, arvestada, et pool tulevasest Eesti kindralkon- kes vaatamata rasketele aegadele suutsid jääda nast oli käinud läbi rahvusväeosadest. Teenistus iseendaks, pidada vastu kõikidele poliitilistele ja rahvusväeosades pigem soodustas ohvitseride majanduslikele vintsutustele ning kandsid endas hilisemat karjääri ning seda ei häbenetud, vaid kuni lõpuni armastust isamaa vastu”. eksponeeriti meelsasti. Veelgi huvitavam oleks Raamat koosneb sissejuhatusest, neljast teada, milliseid takistusi nood „hilisemad kind- osast, mahukatest lisadest ning nii eesti- kui ka ralid” rahvusväeosade ajaloo uurijatele tegid? ingliskeelsest kokkuvõttest. Paraku puuduvad Kas mitte ei antud kapten Konrad Rotschildile registrid ning kasutatud allikate ja kirjanduse juba 1920. aastal ametlikku käsku koostada loend. Viimane on eriti kahetsusväärne, sest rahvusväeosade ajalooülevaade? (Käsk jäi historiograafilist ülevaadet ei leidu ka sisseju- täitmata kapten Rotschildi surma tõttu.) Kas hatuses. mitte kolonelleitnant Oskar Kurvits ei saanud Historiograafiat asendab lakooniline mär- Vabadussõja ajaloo komitee töökomisjoni liik- kus: „Kahjuks on eesti rahvusväeosi uuritud väga mena Eesti riigilt palka rahvusväeosade ajaloo vähe.” (lk. 10) Niisuguse hinnanguga on raske selgitamise eest? nõustuda. Tõsi küll, puudub monograafiline Kummastust tekitab teinegi Vitali Loki uurimus, mis sisaldaks kõigi rahvusväeosade põhjendus: „rahvusväeosad olid osa Vene terviklikku ajalugu, kuid kirjutatud on nendest revolutsioonist ja sündisid selle tulemusena”, üpriski palju. Ainuüksi 1920.–1930. aastatel mistõttu neil olnud „revolutsiooni hõng juures”; üllitati kolm raamatut (Oskar Kurvitsa „1. Eesti samas kui kõik „enamlastega seotu” olnud Eesti polk”; Aleksander Tõnissoni „1. Eesti polk, Vabariigis „tabuteema” ning osalust sõdurite tema formeerimine ja tegevus”; Eduard Meose komiteedes püütud varjata, sest see võinud „Eesti tagavarapataljon ja temaga ühenduses „karjäärile halvasti mõjuda” (lk. 10–11). Jääb üle olevad sündmused 1917–1918”), üks sariväl- nõutult käsi laiutada ja küsida: esiteks, kas Vene jaanne („Eesti rahvusväeosade album I–III”) revolutsioon (Veebruarirevolutsioon), millest ning arvukalt artikleid nii militaarajakirjades eesti rahvusväeosad sündisid, oli siis enamlik (Sõdur, Kaitse Kodu!) kui ka mujal. Kas leidub ettevõtmine?; teiseks, milles avaldusid tabud Eesti ajaloos veel mõni episood, mis võib sellise enamlastest kirjutades (spetsiaalset kompartei kirjutiste hulgaga uhkeldada? Ja ei maksa end ajaloo instituuti Eestis muidugi tõepoolest ei petta, rahvusväeosade tegevus kujutas enesest moodustatud)?; kolmandaks, kes varjas oma tõepoolest vaid ühte väikest, ehkki olulist, epi- osalust komiteede tegevuses ja kelle karjäärile soodi Eesti riigi loomisloos. Muidugi ei tähenda see osalus halvasti mõjus? eelöeldu, nagu poleks põhjust rahvusväeosade Vägisi kujuneb mulje, et raamatu autoril ajalugu uurida. Kuid eelkäijate tööd major Loki puudub arusaam ajaloouurimise seisust Eestis 130 Tuna 3/2009 Arvustused maailmasõdade-vahelisel ajal, uurijate (ja insti- suuniseid ja nõuandeid ning Venemaa oli sun- tutsioonide) arvukusest, prioriteetseteks peetud nitud neid järgima? Ehk oli Vene–Jaapani sõjas teemadest jne. Igatahes ei saa tema hinnanguid sisuliselt hävinud sõjalaevastiku taastamine rahvusväeosade uurituse taseme kohta tõsiselt siiski Venemaa poliitilise ja sõjalise juhtkonna võtta. enese prioriteet? Raamatu sissejuhatus tervikuna on napp ja Järgmine möödalask sisaldub lauses: „Tallin- väheütlev. Lahti seletamata jääb isegi see, miks na sadam ja kohalikud tehased sobisid sõjalae- on rahvusväeosade teemat üldse vaja uurida ja vade ehitamiseks hästi.” (lk. 12) Otse vastupidi eriti sellise nurga (formeerimine ja struktuur) – olemasolevad tehased ja sadam ei vastanud ab- alt. Samuti jätab autor püstitamata nii üldise soluutselt sõjalaevastiku vajadustele. Sobilik oli eesmärgi kui ka sellest tulenevad küsimused, üksnes Tallinna geograafiline asukoht, mis või- millele järgnevalt vastust otsitakse. Mainitakse maldas nihutada Peterburi kaitse seniselt joonelt vaid, et vaatluse alla tulevad „revolutsiooni käi- (Krasnaja Gorka–Kroonlinn–Ino) Soome lahe gus tekkinud sõjaväelaste komiteed” ning „rah- suudmesse. Sõjalaevastiku vajadustele vastavaid vusväeosade juhtimisahel” (lk. 11). Aga miks tehaseid (Vene–Balti, Böckeri, Noblessneri) keskendub tähelepanu just nendele aspektidele ning uut suurejoonelist sõjasadamat hakati ning mida uut võiks nimetatud teemade uurimi- Tallinna rajama alles pärast laevaehitusprog- ne ajalootead(v)usele anda? Võib-olla polegi rammide vastuvõtmist Riigiduumas. probleemi pretsiisne teaduslik määratlemine Imperaator Peeter Suure merekindluse laiale lugejaskonnale adresseeritud raamatus (autor eelistab nimetust – Keiser Peeter Suure tingimata vajalik, kuid kas sedavõrd spetsiifilist merekindlus) kirjeldus (lk. 12) jääb napiks teemat nagu rahvusväeosade struktuur saab ega ava selle hiigelrajatise olemust ja rolli. pidada „laiale lugejaskonnale” suunatuks? Olukorda ei paranda ka viide Jari Leskineni Sissejuhatuses pannakse paika uurimuse raamatule (miskipärast soomekeelsele, ehkki ajaline lõpujoon – veebruar 1918. Selle põhjen- on tõlgitud eesti keelde). Hoopis mainimata on damiseks kinnitab Vitali Lokk, et Saksa sõjaväe- jäetud Heino Gustavsoni asjatundlik ja põhjalik võimudele allutatud eesti rahvusväeosade näol uurimus „Merekindlused Eestis 1913–1940” oli tegemist „uutel juriidilistel alustel seisva rel- (Olion, 1993). vajõuga, mis vajab eraldi vaatenurka” (lk. 11). Järgnevalt väidab autor, et Veebruarirevo- „Juriidilised alused” võisid ju erinevad ollagi, lutsiooni tulemusena võtsid Tallinnas võimust kuid sisuliselt oli ometi tegemist endiste väeosa- demoraliseerunud sõjaväelased „ning nende dega ning nende likvideerimisloo käsitlematuse relvastatud tegutsemist ei suutnud enam miski tõttu jääb lõpp justkui vaakumisse. Muidugi on piirata” (lk. 13). Seegi hinnang pole korrektne. igal autoril endal alati õigus otsustada, millest Relvaintsidente esines Tallinnas (ja mujal Eestis) kirjutada ja millest mitte, mistõttu jääb siin üle küll Veebruarirevolutsiooni kõrghetkel (märtsi seda lõpetamatust üksnes kahetseda. algupäevil) ning uuesti pärast Riia ja Lääne- Raamatu esimene osa kannab pealkirja Eesti saarte langemist Saksa vägede kätte (sep- „Taust” ja jaguneb üheksaks peatükiks, millest tember–oktoober), kuid vahepealsetel kuudel mõned koosnevad omakorda mitmest alapea- suudeti sõjaväelist distsipliini oluliselt kõven- tükist. dada (mitte küll varasemal kujul taastada) ja Avapeatükk „Üldine olukord Eestis 1917. relvastatud omavoli vältida. Autor on püüdnud aasta kevadel” on nõrk ega näita autori ajaloo- kindlustada öeldu autoriteeti arhiiviviitega, kuid teadmisi parimast küljest. Kõigepealt ei püütagi edutult, sest konkreetse viite taga on ajakirjanik avada olukorda tervikuna, vaid piirdutakse kahe Johan Juhtundi mälestustekatke, mille usaldus- aspekti – Eesti ühiskonna militariseeritus ning väärsus jätab soovida. Vene armee demoraliseerumine – põgusa mai- Hoopis arusaamatuks jääb väide: „Vene- nimisega. Lisaks esineb peatüki kahel leheküljel maal kukutati tsaarivalitsus ja asemele astus muljetavaldaval hulgal ebatäpsusi. demokraatlik vabariiklaste valitsus eesotsas Nii näiteks väidab autor: „Paar aastat enne Kerenskiga, kes kuulutas end sõjaväe ülemju- I maailmasõja puhkemist hakkas Venemaa hatajaks ning hiljem sõja- ja mereministriks.” lääne suurriikide survel ellu viima sõjalaevas- (lk. 13) Ajaloolane – ja pärast magistritöö tiku arendamise programmi.” (lk. 12) Mida kaitsmist peaks Vitali Lokk seda ju olema – to- tähendab siinkohal „lääne suurriikide survel”? hiks siiski teada, et Venemaa ajutise valitsuse Kas tõesti mõni välisriik nõudis Venemaalt esimene peaminister oli vürst Georgi Lvov, et laevastiku arendamist või jagas sellesihilisi Aleksander Kerenski sai uue kabineti esimeses Tuna 3/2009 131 Arvustused koosseisus justiitsministri portfelli, et sõja- ja Lätis, Ukrainas ja Venemaal. Magistrikraa- mereministriks nimetati ta Ajutise Valitsuse diga ajaloolaselt oodanuks vähemasti nende teises koosseisus (aprillis)