Eesti Ülevõtmine Saksa Okupatsioonivõimudelt Novembris 1918
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
Ajalooline Ajakiri, 2018, 2/3 (164/165), 97–143 Eesti ülevõtmine Saksa okupatsioonivõimudelt novembris 1918 Ago Pajur Eesti iseseisvuse sünniloos kerkib esile kolm daatumit, mida võib tingli- kult pidada Eesti vabariigi sünnipäevaks: 15. (ukj 28.) november 1917, mil maanõukogu kuulutas end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestis, lahu- tades seeläbi Eesti Venemaast; 24. veebruar 1918, mil rahvusmeelsed jõud võtsid enamlastelt võimu Tallinnas ja moodustasid Eesti ajutise valitsuse; 11. november 1918, mil Saksa okupatsiooni ajal tegevuse katkestanud ajutine valitsus taas kokku tuli ning alustas omariikluse tegelikku ülesehitamist. Kui kahest esimesest daatumist ning neile eelnenud ja järgnenud sünd- mustest on suhteliselt rohkesti kirjutatud1, siis 11. november 1918 pole sama- sugust tähelepanu pälvinud. Muidugi ei saa öelda, nagu poleks toonaseid olusid üldse uuritud. Vastupidi, omariikluse loomist on kirjeldatud pea kõigis Eesti ajaloo üldkäsitlustes ning põhjalikult analüüsitud mitmes monograafi as.2 Lisaks on sellega seotud üksikküsimusi vaadeldud mujalgi3 ja leidub ka mälestusi kaasaegsetelt4. Sellele vaatamata võib väita, et 1918. aasta november alles ootab uurijaid. Senise suhteliselt tagasihoidliku tähelepanu üheks põhjuseks on allik- materjalide nappus, kuna riigiloojad keskendusid omariikluse aluste raja- misele, mitte aga toimuva dokumenteerimisele ja dokumentide säilita- misele. Seetõttu tuleb ajaloolastel suures osas tugineda sekundaarsetele allikatele, nagu ajakirjandus ja mälestused, mille usaldusväärsus jätab aga paratamatult soovida. 1 Nt: Vabaduse tulekul I: koguteos Eesti Maanõukogu 1917. aasta 15./28. nov. otsuse tähistamiseks (Tartu: Akadeemia, 1938); Iseseisvusmanifest: artikleid, dokumente ja mälestusi (Tartu: Rahvusarhiiv, 2014). 2 Nt: Eduard Laaman, Eesti iseseisvuse sünd (Tartu: Loodus, 1936); Mati Graf, Eesti rahvusriik: ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini (Tallinn, 1993). 3 Nt riigikaitse loomisest: Eesti Vabadussõda 1918–1920, I–II (Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937/39). 4 Nt Mälestused iseseisvuse võitluspäivilt, I–II (Tallinn: Eesti Ajakirjanikkude Liit, 1927/1929). https://doi.org/10.12697/AA.2018.2-3.02 97 98 Ajalooline Ajakiri, 2018, 2/3 (164/165) Kuna riikluse ülesehitamise protsess oli keerukas ja paljuharuline, siis pole mõeldav selle käsitlemine ühes artiklis, mistap keskendutakse järg- nevalt üksnes ühele aspektile – võimu ülevõtmisele Saksamaa haldus- ametnikelt. Taust ja eellood Ilmasõja viimase aasta (1918) kevad ja suvi näisid soosivat keiserlikku Sak- samaad. Pärast Brest-Litovski rahulepingu sõlmimist likvideerus senine idarinne ja hulk väekoondisi paisati läände. Kuid loodetud strateegilist edu, ammugi mitte otsustavat pööret sõjas, ei saavutatud. Saksamaa olukorda halvendas Ameerika Ühendriikide sekkumine sõtta. Ookeani tagant saa- bus Euroopasse hulgaliselt moodsat sõjavarustust ning miljoneid sõdureid, kes ei kannatanud kurnatuse ja sõjatüdimuse all. Tänu sellele panid lääne- liitlased oma ülekaalu maksma, sundides sakslasi taanduma Hindenburgi liinile. 27. septembril murdsid vastased sellestki läbi.5 Saksamaa eliit asus otsima võimalusi sõja lõpetamiseks. 3. oktoobril riigikantsleriks nimetatud Badeni prints Maximilian tegi Entente’ile ette- paneku alustada kõnelusi vaherahu sõlmimiseks. Kuid see samm osutus ebapiisavaks. Sõjaliste nurjumistega kaasnes riigis rahulolematuse ja revo- lutsioonilisuse kasv. 29. oktoobril puhkes Saksamaa peamises sõjasadamas, Wilhelmshavenis madruste vastuhakk, mis kasvas loetud päevadega üle- riigiliseks Novembrirevolutsiooniks. Keiser Wilhelm II lahkus troonilt, prints Maximilian andis valitsusohjad üle Friedrich Ebertile, Saksamaa kuulutati vabariigiks ja 11. novembril kirjutati Compiègne’i metsas alla relvarahule, mis lõpetas ilmasõja.6 Compiègne’i relvarahu nõudis muuhulgas Brest-Litovski lepingu tühis- tamist ja Saksa vägede lahkumist sõja eel Venemaale kuulunud aladelt.7 See tähendas, et Eesti mandriosas ligi 9 ja Lääne-Eesti saartel koguni 13 kuud võimutsenud Saksa administratsioon saab otsa. Eesti rahvuslike jõudude ees näis avanevat võimalus naasta omariikluse loomise juurde. Lihtsaks ei tõotanud see aga kujuneda. Saksa võimud olid teinud lõpu poliitilisele tegevusele, keelustanud rahvakogunemised, likvideerinud 5 John Keegan, Esimene maailmasõda (Tallinn: Varrak, 2002), 380–399. 6 Vt Reinhard Sturm, “Vom Kaiserreich zur Republik 1918/19”, Informationen zur Politischen Bildung 2011, Nr 261 (http://www.bpb.de/izpb/5549/vom-kaiserreich-zur- republik-1918-19?p=all, vaadatud 11.08.2018) 7 “Compiegne’i vaherahuleping Saksamaa kohustustest Ida-Euroopas, 11.11.18”, Kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis 1918–1920: dokumente ja materjale, I (Tallinn: Eesti Raamat, 1984), 97. Pajur: Eesti ülevõtmine Saksa okupatsioonivõimudelt 99 erakonnad, asendanud ajakirjandusvabaduse tsensuuriga, arreteerinud juhtivaid iseseisvuslasi. Eesti vabariigist ei tahetud kuuldagi, maanõu- kogul ei lastud koguneda, ajutise valitsuse kooskäimisi salliti vaid märtsi keskpaigani ning rahvusväeosade tegevust aktsepteeriti üksnes Põhja-Ees- tis ja sealgi lühiajaliselt. Kogu võim kuulus Saksa sõjaväelastele: okupeeritud idaaladel – Saksa relvajõudude ülemjuhatusele idas (Ober-Ost; kindralfeldmarssal Baieri prints Leopold); endistes Balti kubermangudes – 8. armee ülemjuhatusele (A.O.K.8; jalaväekindral Hugo von Kathen); Lõuna-Eestis – 60. armee- korpuse juhatusele (Generalkommando 60; kindralleitnant Ludwig von Estorff ); Põhja-Eestis – 68. armeekorpuse juhatusele Generalkommando( 68; kindralleitnant Adolf von Seckendorff ); Lääne-Eesti saartel – Saaremaa sõjakubernerile (kindralleitnant William Balck); maakondades ja suurema- tes linnades – Saksa ohvitseridest maakonna- või linnapealikutele (Kreis- hauptmann, Stadthauptmann). Sõjaväelaste jaoks võõrastes oludes orien- teerumiseks moodustati mitmeid nõukodasid (Beirat), kus andsid tooni baltisakslased, ehkki kaasati ka kadakasaksu. 1917. aastal demokraatlike üldvalimiste läbi moodustatud kohalikud omavalitsused saadeti laiali ja nende volikogud asendati sõjaväe päevakäskude alusel ametisse määratud üksikisikutega: linnapeadeks (Bürgermeister) ja kihelkondade eestseisja- teks (Amtsvorsteher) nimetati baltisakslasi, valdade eestseisjateks (Orts- vorsteher) aga eestlasi. Pärast seda, kui Venemaa loobus 27. augustil vormilisest suveräniteedist Eesti- ja Liivimaa üle, hakati sõjaväelise haldusaparaadi kõrvale kujundama tsiviiladministratsiooni. Kutsuti ellu Baltimaade sõjaväeline valitsus (Mili- tärverwaltung im Baltenland), mille eesotsas seisis riigipäevasaadik Alfred von Gossler. Nii Gossler kui talle allunud Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa provintsivalitsused (Provinzialverwaltung) said korraldusi osalt 8. armee ülemjuhatuselt, osalt aga Saksamaa siseministeeriumilt. Provintsivalitsus koordineeris maakonna- ja linnapealike tegevust, kindralkomando aga keskendus militaarküsimustele.8 Siiski ei õnnestunud sakslastel Eesti iseseisvusliikumist täielikult tasa- lülitada. Vabadusse jäänud ajutise valitsuse liikmed pidasid salaja sidet nii omavahel kui ka välisdelegatsiooniga. Mitmed avaliku elu tegelased koh- tusid Eestit väisanud kõrgete Saksa sõjaväelaste ja poliitikutega (kindral- admiral Preisi prints Heinrich, kindralfeldmarssal Baieri prints Leopold, ratsaväekindral Mecklenburgi hertsog Paul Friedrich, välisministeeriumi riigisekretär Max Wallraf, riigivarade ministeeriumi riigisekretär krahv 8 Tallinna ajalugu III: Vene linnaseaduse kehtestamisest (1877) nüüdisajani [ilmumisel]. 100 Ajalooline Ajakiri, 2018, 2/3 (164/165) Siegfried von Roedern jt), üritades tutvustada Eesti olusid ja esitada koguni mõningaid sooviavaldusi. Alates oktoobrist täheldati survepoliitika mõningast nõrgenemist. Olu- korda kasutades nõutas Jaan Poska kindral Seckendorffi lt välja loa Eesti era- kondade juhatustele koosolekute pidamiseks (kuna koosolekud pidanuks toimuma Saksa usaldusmeeste kontrolli all, siis eestlased loobusid võima- lusest). 21. oktoobril vabastati vangistusest päästekomitee liige Konstantin Konik ja maanõukogu esimees Otto Strandman. Mitmed Saksa poliitikud otsisid kontakte eestlastega ning mõned neist vihjanud koguni, et Saksa võim Eestis pole igavene.9 Riigipäeva saadik Gerhart von Schulze-Gaevernitz kinnitas 23. oktoob- ril toimunud kohtumisel eestlastega, et: esiteks, poliitiliselt ei suuda Sak- samaa Baltimaid toetada, kuid Saksa väed jätkavad nende sõjalist kaitset kuni rahulepingu sõlmimiseni; teiseks, senine sõjaväeline administratsioon asendatakse tsiviilvalitsusega, mille kõrgeimaks halduriks saab Baltimaade riigikomissar, kes hakkab alluma mitte Saksamaa sise-, vaid välisminis- teeriumile; kolmandaks, Saksamaa on eluliselt huvitatud baltisakslaste koostööst põlisrahvastega. Eestlased vastasid märgukirjaga, kinnitades, et rahvuslike erakondade püüdeks on sõltumatu Eesti vabariik, mistõttu on hädavajalik likvideerida võimalikult kiiresti Saksa sõjaväevalitsus ja kutsuda kokku Eesti maanõukogu, kes korraldab asutava kogu valimised. Rahvusvähemustele (eeskätt baltisakslastele) lubati tagada proportsionaalne valimisõigus ja kooliautonoomia. Dokumendile kirjutasid alla Jaan Poska (Eesti demokraatlik erakond), Jüri Jaakson (Eesti radikaaldemokraatlik erakond), Nikolai Köstner (Eesti sotsiaaldemokraatlik tööliste partei) ning Otto Strandman ja Konstantin Konik (Eesti tööerakond). Märgukiri val- mistas Schulze-Gaevernitzile pettumuse, kuna tema lootused eestlaste ja baltisakslaste koostööle kukkusid läbi. Siiski lubas ta aidata kaasa poliiti- listel põhjustel vahistatud eestlaste vabastamisele.10