Digihumanitaaria Erinumber Methis
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
STUDIA HUMANIORA ESTONICA 26 26 2020 DIGIHUMANITAARIA ERINUMBER METHIS. STUDIA HUMANIORA ESTONICA ISSN 1736-6852 (trükis) ISSN 2228-4745 (võrguväljaanne) Methis on avatud juurdepääsuga (open access), kättesaadav kodulehel (www.methis.ee) ja Tartu Ülikooli raamatukogu keskkonnas OJS (https://ojs.utlib.ee). Ajakiri ilmub regulaarselt kaks korda aastas, 15. juunil ja 15. detsembril. Methis on registreeritud rahvusvahelistesse andmebaasidesse Ulrich, MLA, DOAJ, ERIH PLUS ja Scopus. PEATOIMETAJA: Marin Laak, Eesti Kirjandusmuuseum TOIMETUSKOLLEEGIUM: Tiina Ann Kirss, Tartu Ülikool (kolleegiumi esimees) Luule Epner, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool Satu Grünthal, Helsingin Yliopisto Cornelius Hasselblatt, Eesti Teaduste Akadeemia Robert Hughes, Ohio State University Maire Jaanus, Columbia University, Barnard College Pirkko Koski, Helsingin Yliopisto Leena Kurvet-Käosaar, Eesti Kirjandusmuuseum / Tartu Ülikool Arne Merilai, Tartu Ülikool Daniele Monticelli, Tallinna Ülikool Thomas Salumets, University of British Columbia Virve Sarapik, Eesti Kunstiakadeemia Anneli Saro, Tartu Ülikool Jaan Undusk, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus / Tallinna Ülikool Piret Viires, Tallinna Ülikool Kujundus: Ly Lestberg Küljendus: Krete Pajo Methis. Studia humaniora Estonica 2020, nr 26 (sügis) Digihumanitaaria erinumber ISBN 978-9949-03-535-9 (trükis) ISBN 978-9949-03-536-6 (pdf) DOI: 10.7592/methis.v21i26 Koostajad: Marin Laak, Piret Viires Toimetajad: Kanni Labi, Marin Laak Keeletoimetaja: Kanni Labi TOETUS Eesti Kultuurkapital Eesti Kirjandusmuuseum Tartu Ülikooli kirjastamiskomisjon Tallinna Ülikooli uuringufondi projekt TF3218 „Nüüdiskultuuri uuringud Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskuses“ Haridus ja Teadusministeeriumi projekt PRG636 „Eesti siirdekultuuri arengumustrid (1986–1998)“ Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu Eesti-uuringute Tippkeskus (TK145) Euroopa Liit Eesti Euroopa tuleviku heaks Regionaalarengu Fond Kontakt: Methis, Vanemuise 42, 51003 Tartu; [email protected] © Autorid, Eesti Kirjandusmuuseum DIGIHUMANITAARIA ERINUMBER 26 2020 Methis. Studia humaniora Estonica 2020, nr 26 Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituut Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv METHIS. STUDIA HUMANIORA ESTONICA, nr 26. Digihumanitaaria erinumber (2020, sügis) Koostajad: Marin Laak, Piret Viires Toimetajad: Kanni Labi, Marin Laak Eesti keele toimetaja: Kanni Labi Inglise keele toimetaja: Marika Liivamägi Tartu 2020 SISUKORD METHIS. STUDIA HUMANIORA ESTONICA 2020, NR 26 SISSEJUHATUS Marin Laak, Piret Viires, Mari Sarv Digikultuuri väljakutsed. Digitaalse kultuuripärandi kasutamine teaduses ja hariduses 5 Andra Siibak Digipõlvkonnast sotsiaalmeedia põlvkonnaks. Põlvkondlikku enesemääratlust kujundavad trendid Eesti noorte internetikasutuses 17 Mikko Tolonen, Eetu Mäkelä, Jani Marjanen, Tuuli Tahko Arvutiteaduse kaasamine humanitaarharidusse 35 Maarja Ojamaa, Peeter Torop Kultuuripärand ja digitaalne lugemine: raamatu ja platvormi vahel 51 Larissa Leiminger, Aija Sakova Juurdepääs arhiivimaterjalidele ja nende kultuuriloolise konteksti küsimused Õpetatud Eesti Seltsi käsikirjakogu näitel 69 Theo Meder Eluraamatute arvutianalüüs – prooviuurimus 92 Eve Annuk, Piret Voolaid Soolisuse esitamine Eesti grafitis ja tänavakunstis 108 Mari Sarv Regilaulude teema-analüüs: võimalusi ja väljakutseid 137 Risto Järv Tegelasvõrgustikud kahes raamatus Reinuvader Rebasest 161 Marin Laak Kirjanduslikud digikeskkonnad keeleressursside baasina. Mõjukriitika juhtumiuuring päringusüsteemis KORP 190 Piret Viires Uued loomevõimalused internetis. Märkmeid sotsiaalmeedia kirjandusest 217 VABAARTIKKEL Leo Luks Üleinimese võimalikkusest digiteeritud elu kontekstis 237 TEOORIAVAHENDUS Philippe Bootz Digitaalne kirjandus: kas tõesti püsivalt efemeerne? 268 Philippe Bootz Saatesõna tõlkele 281 ARHIIVILEID Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman Jaan Bergmanni pilaeepos „Jaaniida“: tekst, kontekst ja intertekst 285 Jaan Bergmann Jaaniida 294 SISSEJUHATUS Digikultuuri väljakutsed. Digitaalse kultuuripärandi kasutamine teaduses ja hariduses 1 Marin Laak, Piret Viires, Mari Sarv DOI: 10.7592/methis.v21i26.16906 Digihumanitaaria on seoses arvutite üha suureneva tähtsusega meie igapäevaelus, kultuuriloomes ja suhtluses muutumas üha olulisemaks kompleksseks eri humani- taarteadusi hõlmavaks uurimisväljaks. Oleme tunnistajateks paljude eri valdkondade teadlaste inspiratsioonirikkaile lähenemistele digiajastu mõtestamisel ning samal ajal ka interneti ja digivahendite kindlate kasutusharjumuste kinnistumisele. Uuri- misvaldkonnana on digihumanitaaria olnud uurijate fookuses viimasel viieteistküm- nel aastal, kuigi esimesed katsetused humanitaaria ja arvutitehnoloogia vahelisi seoseid leida ja rakendada ning mõtestada ulatuvad juba 1950. aastatesse. Digihumaniaaria kui termin võeti laiemalt kasutusele aastast 2004, pärast Susan Schreibmani, Ray Siemensi ja John Unsworth’i antoloogia „A Companion to Digital Humanities“ ilmumist: uue termini vermimine oli ajendatud „arvutusliku humanitaa- ria“ (ingl k humanities computing) ja laiema „digihumanitaaria“ (ingl k digital humani- ties) eristamise vajadusest. Üldistavalt võiks öelda, et kuigi seda terminit iseloomus- tab definitsioonide paljusus, on neid kooshoidvaks fookuseks info- ja kommunikat- sioonitehnoloogia (IKT) ja humanitaaruuringute lõimumine, alates digitehnoloogiliste kultuurinähtuste ja inimeste digitaalse käitumise analüüsist, kultuuripärandi digi- teerimisest ja andmestamisest kuni humanitaarainese arvutianalüüsini (suurand- mete analüüs, tekstikaeve, võrgustike visualiseerimine jms). Tänapäevases digihu- manitaarias leiavad tähelepanu digitaalselt sündinud kultuurinähtused ja digimaa- ilma laiem mõju – digihumanitaaria kätkeb ka analüüsi digitehnoloogia mõjust ühis- konnale ja kultuurile tervikuna, sh kunstiloomingule (vt Schreibman, Siemens ja Unsworth 2016, xvii–xviii). Seega ei ole tänapäevane digihumanitaaria ainult humani- taaralase info mudeldamine, visualiseerimine ja andmete arvutuslik analüüs, vaid on tänapäevases maailmas kujunenud laiaks uurimisvaldkonnaks, mis hõlmab endasse peaaegu kõik humanitaaria aspektid, millele saab liita sõna digi. 1 Artikli valmimist on toetanud Eesti Kirjandusmuuseumi uurimisprojektid EKM 8-2/20/1 ja EKM 8-2/20/2 ning Haridus ja Teadusministeeriumi projekt PRG636 „Eesti siirdekultuuri arengumustrid (1986–1998)“ ja Tallinna Üli- kooli uuringufondi projekt TF3218 „Nüüdiskultuuri uuringud Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskuses“. EL Regionaalarengu Fondi kaudu on toetanud Eesti-uuringute Tippkeskus (TK145). Artiklis on tehtud üksikuid redakt- sioonilisi muutusi, võrreldes 15.12.2020 veebis (https://ojs.utlib.ee/index.php/methis) ilmunud tekstiga. 5 Methis. Studia humaniora Estonica 2020, nr 26 PIRET VIIRES, MARIN LAAK, MARI SARV Digihumanitaaria mõiste üle on olnud arvukalt debatte, milles ühe või teise suuna aktualiseerumist on mõjutanud ka väitlejate jaoks parasjagu aktuaalsed vaatenur- gad. Näiteks on 2016. aastal hetkeseisu kaardistades Lauren F. Klein ja Matthew K. Gold mõistnud digihumanitaariana suuremahuliste pildipankade visualiseerimist, sotsiaalmeedia teemaviitade (hashtag’ide) kasutust, alternatiivreaalsuse mängude uurimist, ajalooliste artefaktide 3D-modelleerimist, digitaalset kirjutamist, mobiili- rakenduste loomist (ingl k mobile makerspaces) jm (Klein ja Gold 2016). Indrek Ibrus, Marek Tamm ja Katrin Tiidenberg on „Digikultuuri manifestis“ kaardistanud kogu laia digikultuuri välja üsnagi üldistavalt – platvormidest tehisintellektini, mille vahele mahub lahedasti ära kultuuripärandi digiteerimine ja kättesaadavaks tegemine, digi- kunstid ja -kultuuritööstus, keeletehnoloogia ja arvutuslingvistika (Ibrus, Tamm ja Tiidenberg 2020). Selle teemaderingiga põimuvad ka digikultuuri ja digitaalse kultuu- ripärandi mõisted. Digikultuuri olemusest laias mõistes Enesestmõistetavalt on inimühiskonna ja digikultuuri areng otseselt ja tihedalt põimunud. Ennekõike seondub digikultuur ühiskonna üldise võrgustumisega, liiku- misega siirdeühiskonnast võrguühiskonda, kus „digitaalses vormis toimuv kommuni- katsioon saab valdavaks kõigis eluvaldkondades” (Lauristin 2012, 40). Digikultuuri võib defineerida ka kui tinglikku katusmõistet inimkultuuri arengu hüppelisele muu- tusele 21. sajandi „arvutiajastul“. Varasematest kultuurivormidest eristab seda kõi- kide objektide/andmete (tekstide, piltide, helide) eksisteerimine numbriliste koodi- dena elektroonilistel andmekandjatel, millega kaasneb nende ülikiire töötlus, üli- suurte koguste mahtuvus üliväikesele (füüsilisele) kandjale ning programmeeritavus (Manovich 2001; Aarseth 2003, 717–718). Vaadeldes lähemalt seda justkui lihtsat sõna digi, tuleb möönda, et see on kasu- tuses avara mitteanalüütilise katustermini või isegi metafoorina. Ent rangelt võttes viitab digi aga „digitaalsele“ kui vaid ühele tunnusele, mida on teoreetikud välja pak- kunud 21. sajandi uue meediakultuuri eripära kirjeldamiseks juba 2000. aastate algul. Ka uue kunsti teoreetik Lev Manovitš (2001, 52–61) on digi kui ideoloogilise või retoorilise termini suhtes üsnagi kriitiline. Laia tähendusega „digitaalsuse“ asemele on ta juba kakskümmend aastat tagasi pakkunud arvutitarkvara loogiliste printsii- pide poole pöördudes viis tunnust: numbriline representatsioon (ingl k numerical representation), modulaarsus (ingl k modularity), automatiseerimine (ingl k automa- tion), varieerumine (ingl k variability) ja kultuuriline transkodeerimine (ingl k cultural transcoding), sealjuures on digitaalne andmete esitusega seotud tunnus, mis tähen- dab eelkõige