XVII aastakäik 1/2, 2017/2018

3 Naiskaitseväelaste kaasamisega seotud hoiakutest ja kogemustest Eesti kaitseväes Andres Siplane

16 Naine kutselise autojuhina: naiste roll taksonduse arengus maailmasõdadevahelises Eestis Riho Paramonov

42 Kõnelda ajaloost – partneritena Milvi Martina Piir

53 Feministlikust panusest moraalifilosoofiasse hoolitsuseetika näitel Kadri Simm

65 Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse: Ladyfest 2011–2018 Katrin Kivimaa

76 Meesterindel muutusteta. Kakskümmend aastat portreelugusid Eesti päevalehtedes Kristi Malmberg

91 „Mingid bikiinides pildid ei ole OK!“ Õpetajate enesepresentatsioon ja interaktsioon sotsiaalmeedias: õpilaste arvamused ja kogemused Andra Siibak ja Marleen Otsus

107 Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis Redi Koobak

133 Allikapublikatsioon. Paarrahvas ja üksikud Lilli Suburg 140 Lilli Suburgi artiklist “Paarrahvas ja üksikud” Eve Annuk

144 Autoritest / ENUT 148 Summaries / About Authors / About ENUT Peatoimetaja Eve Annuk

Toimetajad Raili Marling Toimetuse aadress Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) Toimetuse kolleegium Narva mnt 25–510 Eve Annuk 10120 Tallinn Raewyn Connell Tel/faks 640 9173 Leeni Hansson Internet http://www.enut.ee Mirjam Hinrikus E-post [email protected] Suzanne Lie Krista Kaer Juhised autorile tagakaane siseküljel Veronika Kalmus Tiina Kirss Ariadne’s Clew Katrin Kivimaa Estonian Journal of Gender Studies Leena Kurvet-Käosaar Two issues per year Kristin Kuutma Anne Lill Published by Endla Lõhkivi The Estonian Women’s Studies and Nina Lykke Resource Centre (ENUT) Iivi Masso Narva mnt 25–510 Irina Novikova 10120 Tallinn, Estonia Raili Marling Tel/fax +372 640 9173 Tiina Raitviir Internet http://www.enut.ee Kristiina Ross E-mail [email protected] Eda Sepp Margit Sutrop Reet Varblane EESTI NAISUURIMUS- JA TEABEKESKUS Keeletoimetaja Riina Reinsalu The publication of the present issue of the journal has been supported by the Tõlkija The Council of Gambling Tax Raili Marling The Estonian Women’s Studies and Resource Centre

Kujundus ja makett Ajakirja väljaandmist on toetanud Kalle Müller Hasartmängumaksu Nõukogu Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus Ariadne Lõng, nais- ja meesuuringute ajakiri Väljaanne on eelretsenseeritav ning indekseeritav ISSN 1406-6246 andmebaasis KVINNSAM Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT) väljaanne Ariadne Lõng is peer-reviewed journal indexed in © Ariadne Lõng, 2018 database KVINNSAM

Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andres Siplane / Naiskaitseväelaste kaasamisega seotud hoiakutest ja kogemustest

Milleks on naisi sõjaväkke Naiskaitseväelaste vaja? kaasamisega seotud Kuigi sõjaväge ja sõjandust peetakse traditsioo- niliselt meestekeskseks valdkonnaks, on ajaloos hoiakutest ja siiski ka naised episoodiliselt täitnud nendes olulist rolli. Olgu siinkohal ühe trafaretse näi- kogemustest Eesti tena meenutatud kasvõi Jeanne d’Arci. Täna- päevasematest sõdadest väärib mainimist esi- kaitseväes mene maailmasõda, mille lõpu poole olid lagu- neva Vene tsaaririigi väed motivatsiooni kaota- Andres Siplane nud ning meeste kaitsetahte sütitamiseks loodi Maria Botškarjova naiste surmapataljon. Selle pataljoni koosseisus said sajad vene naised väl- jaõppe ning osalesid ka rindel lahingutes, kuigi olulise sõjalise eduta ja väga suurte kaotustega. Paraku ei tekitanud naiste eeskuju meestes vähi- matki patriotismi või kaitsetahet ning seega jäi ka see eesmärk täitmata (Rappaport 2017, 75). Seevastu teises maailmasõjas võeti naisi relva- jõududesse teenima, sest mehi lihtsalt enam ei jätkunud (Brundtland Steder 2015, 19). Sissejuhatus Iisrael on alates oma loomisest 1948. aastal andnud naistele sõjaväelist väljaõpet. Iisrael Enamik NATO liikmes- ja partnerriike on vii- on ka üks väheseid riike maailmas, kus naistel mastel kümnenditel võtnud meetmeid, et sihi- on kohustus osaleda ajateenistuses. Tõsi küll, päraselt suurendada naissoost sõjaväelaste osa- kuigi kõik naised on kohustatud ajateenistusse kaalu ning võimaldada neile vajalikke teenistus- tulema, saadab riik kutse siiski vaid ca 40%-le tingimusi ja meestega võrdseid kandideerimis- vastava aastakäigu naistest (Baruch 2016, 80). võimalusi. Ka Eesti kaitsevägi on astunud selles Põhjus, miks Iisraeli naistele ajateenistus kohus- valdkonnas esimesi olulisi samme. Välja on tuslikuks tehti, ei ole mitte meestepuudus, vaid kujundatud poliitika, millega soovitakse suu- see, et „Iisraeli riigi vaenlasi on liiga palju“ rendada naiste võimalusi võtta osa kaitseväe- (Israeli Defence Forces 2013). Ühes hiljuti ava- teenistusest, osaletud on nii NATO kui ka ÜRO likuks tulnud kirjas on riigi esimene peami- asjaomastes koostööstruktuurides, järjepidevalt nister David Ben-Gurion põhjendanud naiste on suurendatud naissoost ajateenijate arvu ning kutsumist teenistusse peale vastaste paljususe 2017. aastal korraldati ka esimene küsitlus, et argumendi ka pühakirja tsitaatidega, mis kinni- selgitada välja Eesti tegevväelaste hoiakud ja tavad, et nii pojad kui ka tütred peavad Iisraeli kogemused seoses naiste kaasamisega kaitse- riiki kaitsma (ibid.). väkke. Siinse artikli eesmärk on tutvustada Praeguseks ei kõnelda NATO liikmes- ega NATO liikmes- ja partnerriikide arengusuun- partnerriikide seas naiste kaasamisel mitte dumusi naiste kaasamisel relvajõududesse ning meestepuudusest, vaid diskussiooni keskmesse esitleda selles kontekstis ka olulisimaid uurimis- on tõusnud naissoost sõjaväelaste pakutav lisa- tulemusi Eesti kaitseväe kohta. väärtus. Üldistavalt võib öelda, et seda lisaväär-

3 tust nähakse kas ühena järgmistest väärtustest People Group 2014, 6). Austraalia õhujõu- või nende kombinatsioonina: dudes ja mereväes on seatud sihtarvuks 25% - ühiskonna parem esindatus relvajõududes; ning maaväes 15%, mis tuleb saavutada aas- - suurem värbamisväli ehk rohkem potent- taks 2023 (ibid., 52). siaalselt värvatavaid talente; Kanada relvajõud plaanivad viia teenistuses - teistsuguste perspektiivide ja mõtteviiside olevate naiste osakaalu 25%-ni (praegu on see toomine relvajõududesse; 14%). Naiste suurema kaasamise eesmärk on - parem ligipääs ja koostöö kohaliku elanik- tagada parem sooline tasakaal. Kanada riiklik konnaga missioonipiirkonnas. audiitor on seda plaani kritiseerinud ja osuta- nud, et relvajõududel puudub selle sihtarvuni Kui palju naisi on sõjaväkke jõudmiseks konkreetne tegevusstrateegia, sest pelka kavatsust iga aasta rohkem naisi värvata vaja? ei saa nimetada strateegiaks (Auditor General of Riigiti näiteid tuues võiks alustada Norrast, kus Canada 2017). 1985. aastal tõdeti, et teenistuses olevate naiste Iiri kaitseväe valge paberiga (Ministry of 1,2% osakaal on liiga väike, ning seati eesmärk Defence 2015, 31) on samuti võetud eesmärgiks suurendada seda näitajat etapi kaupa. 2006. naiste osakaalu suurendamine, mida põhjenda- aasta nn valge paberi järgi peaks 2020. aastaks takse vajadusega tuua rahuvalvesse ja konflikti- kasvama naiste osakaal 20%-ni (Ministry of järgsete olukordade haldamisse rohkem mõist- Defence 2016). Pisut ette rutates võib prognoo- mist sõjakogemusega kohalike naiste vajaduste sida, et seda sihtarvu ei suudeta ilmselt saavu- ja kogemuste suhtes. Kuigi valges paberis seda tada, sest naiste osakaal Norra relvajõududes oli eraldi ei nimetata, on Iiri kaitseminister seda näiteks 2015. aastal alles 9,5% piirimail. Peale dokumenti kommenteerides meedias maini- sihtarvu määrati kindlaks ka eesmärk, miks nud, et eesmärk on suurendada naiste osakaalu soovitakse teenistuses olevate naiste osakaalu praeguselt 6,5%-lt 12%-le (Murtagh 2016). suurendada. Selle lähtekohaks on tõdemus, et See, et rahuvalvemissioonidel on tänu naiste meeste ja naiste prioriteedid, väärtused, huvid kaasamisele koostöö kohaliku elanikkonnaga ja kogemused on erinevad. Naiste suurema kaa- muutunud palju tulemuslikumaks, on juba kor- samise eesmärk on seega tuua relvajõududesse duvalt kinnitust leidnud fakt (Försvarsdeparte- uusi arusaamu, perspektiive ja lahendusi ning mentet 2004, 13; Gustaffson, 2006, 6). Nii on ka muuta seeläbi organisatsiooni tegevus senisest heaks kiidetud eesmärk viia ÜRO rahuvalvemis- tõhusamaks (Brundtland Steder 2015, 267). sioonidel aastaks 2020 sõjaväeliste vaatlejate seas Austraalia relvajõududes on samuti võetud naiste osakaal 15%-ni ning politseimissioonidel mitmeid meetmeid naiste kaasatuse suu- 20%-ni (United Nations Peacekeeping 2017). rendamiseks, sealhulgas kvoodisüsteem nii Eesti ei ole küll seadnud oma kaitseväele relvaliikide kui ka auastmete tarbeks. Naiste naiste värbamise kohta sihtarve, kuid 2017. suurema kaasamise eesmärk on laiendada aastal kiitis kaitseminister heaks poliitika, mil- tegevpersonali värbamisvälja (ingl talent pool) lega soovitakse suurendada naiste võimalusi ning tagada ühiskonna parem esindatus rel- osaleda kaitseväeteenistuses ning julgustada vajõududes. Samuti pööratakse erilist tähele- neid senisest enam seda tegema, et seeläbi panu sellele, et saavutada naiste suurem osa- tagada kaitseväele laiem värbamisväli (Kaitse- kaal kõrgematel juhtimistasanditel, sest see ministeerium 2017, 2). Samas on praegu Eesti suurendab organisatsiooni võimekust ja toob kaitsevägi naiste osakaalu poolest NATO kesk- otsustustasandile ideede paljususe (Defence mise tasemel: kui NATO keskmine oli 2015.

4 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andres Siplane / Naiskaitseväelaste kaasamisega seotud hoiakutest ja kogemustest aastal 10,8%, siis Eesti näitaja oli 9,7% (NATO jääda NATO liikmesriigi enda otsustada (Office 2016, 10). Poliitilise meetmena nähakse ette ka on Women … 2001, 9). mitmesuguseid korralduslikke ja teavitustege- Kui esialgu oli rõhuasetus sellel, et naistel vusi, millega parandatakse olmekeskkonda ja oleks üleüldse õigus meestega võrdselt relva- võimaldatakse naistel teenida kõikides reserv- jõudude teenistusse kandideerida, siis praegu- üksusi ettevalmistavates väeosades. Samuti on seks on paljud NATO liikmes- ja partnerriigid tähtis meestega võrdne kohtlemine eriala mää- seadnud endale naiste värbamiseks sihtarvud. ramisel ning valdkonnas toimuva uurimine ja Ühtlasi on nad sattunud nende eesmärkide saa- tagasisidestamine. vutamisel raskustesse (Sand & Fasting 2012, 13; Vältimaks vääritimõistmist, on oluline Brundtland Steder jt 2015, 17; Auditor General rõhutada, et poliitiliste meetmetega, mille ees- of Canada 2017). märk on parandada naiste võimalusi osaleda 1961. aastal oli NATO liikmesriikides Eesti kaitseväeteenistuses, ei soovita viia tegev- kokku 30 000 naissoost sõjaväelast, kuid aastal teenistujatest naiste osakaalu kindla sihtarvuni, 2001 oli neid juba 285 000 (Office on Women vaid teha naiste jaoks paremini kättesaadavaks … 2001, 11). Praeguseks on NATO liikmesrii- võimalused panustada riigikaitsesse. Samas kide vägedes kokku üle nelja miljoni teenistuja näitab riigi kavatsust suurendada naiskaitse- (Maailmapank 2017) ning naisi on nende seas väelaste osakaalu asjaolu, et maksimaalne 10,8% (NATO 2016, 9) ehk üle 430 000. Kuna kavandatud naissoost ajateenijate arv on kas- eelmises peatükis toodud eri riikide näited vanud 2015. aasta 24-lt (2015. aasta kutsealuste naiste osakaalu suurendamise kavatsuste kohta … 2014) 2018. aastal 108-ni (2018. aasta kutse- lubavad järeldada, et see protsess ei peatu, siis aluste … 2016). võiks seda nähtust nimetada relvajõudude demaskuliniseerumiseks. Muutused lähiajaloos Kuna tavapäraselt on sõjaline riigikaitse olnud korraldatud väga meestekeskselt ning NATO liikmesriigid on juba alates 1961. aastast soolises mõttes ainult mehi arvestavalt, siis metoodiliselt tegelenud naissoost sõjaväelaste naissoost sõjaväelaste värbamine teenistusse teenistust puudutavate teemadega. Nimelt just toob kaasa terve hulga lahendamist vajavaid sel aastal peeti viie liikmesriigi (USA, Ühend- küsimusi. Tuleb tegeleda kõikvõimalike olme- kuningriigi, Taani, Hollandi ja Norra) osa- ja hügieeniprobleemidega alates kasarmukoh- võtul Kopenhaagenis esimene naiste sõjaväelist tadest ja pesemisvõimalustest ning lõpetades karjääri käsitlev NATO konverents (Ebnöher vormi ja aluspesuga. Samuti tuleb läbi mõelda & Watson 2015, 2). Konverentsil lepiti kokku füüsiliste katsete süsteem ja varustuse spetsii- edaspidises koostöös ja jõuti järeldusele, et nais- fika. Lisaks on naiste sisenemisel meestekesk- soost sõjaväelastele peab olema tagatud võima- sesse süsteemi vaja luua diskrimineerimist lus teenida NATO liikmesriikide relvajõududes. ennetavad mehhanismid ning ahistamisjuhtu- Seevastu 1973. aastal osales konverentsil juba mite menetlusprotseduurid. Pealegi juhtub tihti, üheksa NATO liikmesriiki, mille relvajõudu- et naissoost sõjaväelase abikaasa on samuti sõja- des teenis sel ajal kokku üle 100 000 naissoost väelane ning seega tekivad probleemid laste- sõjaväelase. Konverentsi delegaadid võtsid vastu hoiuga näiteks õppuste ajal või seoses välismis- deklaratsiooni, milles sõnastati, et naistel peaks sioonidega. olema võimalus teenida kõikides väeliikides Tänapäeval peetakse Iisraeli üheks olu- kõikidel ametikohtadel. Erandina nimetati, et lisimaks suunanäitajaks naiste kaasami- naiste teenistusvõimalus lahinguüksuses võiks sel relvajõududesse. Naiste osakaal Iisraeli

5 relvajõududes on kasvuteel (Israeli Defence seni oli meestel võimalus tunda end selles sfää- Forces 2017). Seda suundumust näitab ka ris eksklusiivselt ja domineerida, siis muutunud see, et Iisraelis ei rõhutata enam mitte niivõrd olukorras võivad mehed hakata otsima endale naiste osakaalu organisatsioonis tervikuna, mõnda teist „naiste poolt rikkumata oaasi“ vaid spetsiifiliselt just lahinguüksustes. Ka (ibid., 7). Kas ja kuivõrd see hoiatus paika peab, NATO liikmesriikides ja paljudes partnerrii- selgub usutavasti esmalt Iisraeli relvajõududes kides (Austraalia, Iirimaa jne) on naiste kaa- toimuvaid protsesse vaadeldes. samine relvajõududesse järjest kasvav trend. Seega tuleb järeldada, et riigi relvajõud ei ole Sotsiaalse innovatsiooni tänapäeval enam ainuüksi meestekeskne mas- kuliinne süsteem ja et naised annavad tõepoo- difusiooni teooria lest organisatsioonile lisaväärtust. Naiste kaasamist relvajõududesse võib käsitleda Kui soovida sisuliselt mõõta naiste kaasa- sotsiaalse innovatsiooni difusiooni teooria abil mise ulatust, tuleks seda teha nii relvaliikide (Rogers 2003), mis selgitab olukordasid, kus (õhuvägi, maavägi, merevägi jne), ametikoh- ühiskonnad või sotsiaalsed grupid katsetavad tade kui ka auastmete järgi. Samuti on tähtis ja võtavad omaks innovaatilisi lähenemisviise arvesse võtta, et naised kalduvad rohkem ja lahendusi. Kui innovaatiline lahendus osutub tegutsema spetsiifilistel erialadel (nt meditsiin, kokkusobimatuks grupis kehtivate uskumuste logistika), mis välistab võimaluse jõuda oma ja arusaamadega, siis see tõrjutakse kõrvale. karjääris sõjaväelisse tippjuhtkonda. Riigiti Grupp võtab omaks vaid need uuendused, mis on need kategooriad tihti raskesti võrreldavad osutuvad kasulikuks (ibid., 190). ning naiste osakaalu või värbamisnumbrite Innovaatilise lahenduse omaksvõtt jaguneb (või väljalangevuse) pelk kvantitatiivne võrd- viide faasi, mis algavad nähtuse teadvustami- lus annab vaid osalist teavet naiste kaasamise sega ning lõppevad uue lahenduse ametliku kohta. Sellegipoolest koostab NATO sooliste heakskiitmisega otsustajate poolt. Kuna NATO perspektiivide komitee (NATO Committee on liikmesriigid ja mitmed partnerid (rääkimata Gender Perspectives) nii NATO liikmes- kui Iisraelist) on naiste kaasamise relvajõududesse ka partnerriikide andmete põhjal sellekohaseid ühel või teisel viisil heaks kiitnud, reguleerinud aastaülevaateid (NATO 2016). ja institutsionaliseerinud, siis võib järeldada, et Ajavahemikus 2000–2015 kasvas NATO innovatsioon on omaks võetud ja järelikult on liikmes- ja partnerriikide relvajõududes naiste see nendele organisatsioonidele kasulik. Kõne- osakaal 6,1%-lt 10,8%-ni. Kõige suurem oli aluses teoreetilises raamistikus juhitakse tähe- see Ungari relvajõududes (20,2%), edetabeli lepanu ka sellele, et uuenduse omaksvõtmisel teist kohta hoidis Läti 16,2%-ga. USA kui kõige jagunevad grupiliikmed uuendusmeelsuse arvukama personaliga riigi relvajõududes oli alusel rühmadesse. On olemas innovatsiooni naiste osakaal 15,5%. Eesti kaitseväes oli 2015. pioneerid, arvamusliidrid ja varased liitujad, kes aastal naisi 9,7% koguarvust. Edetabeli viima- moodustavad ka uuenduse omaksvõtjate kriiti- seid kohti hoidsid 2015. aastal Itaalia 4,1%-ga lise hulga. Samas jääb mingi osa grupi liikmeid ning Türgi 0,9%-ga. (NATO 2016, 10) uuenduse suhtes pessimistlikuks, mida kajas- Naissoost sõjaväelaste osakaalu kasvu jäl- tavad ka Eesti kaitseväest kogutud näitajad (vt gimisel soovitab Serrato (2016, 7) arvestada ka joonis 1). võimalusega, et kui maskuliinsuse aspekt relva- jõududes kaob või väheneb, siis võib kaduda ka paljude meeste huvi valdkonnaga tegeleda. Kui

6 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andres Siplane / Naiskaitseväelaste kaasamisega seotud hoiakutest ja kogemustest

Ankeetküsitlus Eesti liku arvamuse uuringust (Kivirähk 2017). kaitseväes Kokku oli ankeedis 43 suletud ja 8 avatud küsimust. Asjaolu, et avatud küsimustele vas- Et mõista ja tajuda neid seesmisi protsesse ja tati kokku 2808 korral, näitab samuti, kui- suundumusi, mis tulenevad naiste kaasamisest võrd palju tahetakse sel teemal kaasa rääkida. Eesti kaitseväkke, korraldati märtsis 2017 kõi- Loomulikult ei jõua siinkohal kogu materjali kide tegevväelaste seas ankeetküsitlus (Siplane esitada, vaid tuleb piirduda olulisima ja huvi- 2017b). Ankeetküsitlus oli veebipõhine, vaba- tavaimaga. tahtlik ja anonüümne. Ankeete levitati meili Valimisse kuulunud naissoost vastajad teel kõikidele tegevväelastele. Naissoost vas- olid keskmiselt kõrgema haridustasemega tajaid oli 123 (49% kogurühmast) ning mees- ning keskmisest pisut vanemad. Seda võib soost 609 (22% kogurühmast), seega ulatus seletada asjaoluga, et naised ei tule enamasti vastajate osakaal 25%-ni kaitseväe tegevtee- teenistusse ajateenistuse kaudu ega asu tee- nistujatest (usaldusnivoo 96%, veapiir 3,16%). nima reakoosseisu ametikohtadele, vaid astu- Nii arvukas reageerimine näitab, et teema on vad teenistusse pärast mõne spetsiifilise (nt tegevväelaste jaoks oluline. meditsiinilise) hariduse omandamist. Nais- Ankeetküsitluses keskenduti vastaja seisu- soost vastajate auastmete jaotus langes kokku kohtadele, mis puudutasid naiste teenimist kõikide kaitseväes teenivate naiste auastme- kaitseväes (nii aja- kui ka tegevteenistuses tega, meeste hulgas olid ohvitseriastmes vasta- osalemist), naiste puhul tehtavatele eranditele, jad pisut üleesindatud ning allohvitserid seega senistele kogemustele ning edasistele soovi- pisut alaesindatud. Huvitav, kuid raskesti sele- tustele. Et tekitada võrdlusmoment ühiskonna tatav on tõik, et naissoost vastajate seas oli meeleoludega, kasutati ankeedis mõningaid vallaliste osakaal (26%) oluliselt suurem kui küsimusi kaitseministeeriumi tellitavast ava- meeste seas (16%).

Joonis 1. Vastused küsimusele „Kuidas saavad naisajateenijad ülesannete täitmisega hakkama?“ Joonis 1. Kuidas saavad naisajateenijad ülesannete täitmisega hakkama.

7

Joonis 2. Naised pole oma olemuselt sõjapidamiseks sobilikud

Naiste hakkamasaamisest kokku puutunud ning naissoost tegevväelaste ülesanded ja ametikohad on väga erinevad, see- Traditsiooniliselt on naissõjaväelaste teema vastu naisajateenijad moodustavad palju selge- käsitlemisel esmane reaktsioon küsimus, kas ja piirilisema ning paremini võrreldava rühma. kuidas suudab naine olla füüsiliselt meestega Naisajateenijatega kokkupuutunud ja mitte- sama võimekas. Teadupärast tuleb ju rännakutel kokkupuutunud tegevväelaste seisukohad on kanda rohket varustust ning relvad on rasked. toodud joonisel 1. Selline raske seljakoti kandmisega seotud prob- Küsitluse tulemuste kohaselt leiab 73% leemiasetus on muidugi mitmes mõttes liiga vastajatest, et naisajateenijad tulevad meestega šabloonne: ühelt poolt teeb järjest rohkem tööd võrdväärselt toime, 6% vastajatest on seisu- ära tehnoloogia ja mitte lihasjõud ning teisalt kohal, et naised tulevad meestest paremini näiteks Ukraina rindekogemusega võitlejate toime (meestest pooldas seda seisukohta 4% ja arvamuse kohaselt ei tingi praegune sõda nende naistest 15%), ja 21% vastajatest arvab vastu- kodumaa pinnal üleüldse vajadust kanda rasket pidist. Vastuseid detailsemalt vaadeldes selgub, seljakotti (Siplane 2017a). et naisajateenijatega kokkupuutumise kogemu- Eelkirjeldatud põhjustel jäeti siinsest uurin- seta meessoost tegevväelaste seas on 30% neid, gust füüsilise jõu problemaatika kõrvale ja kes usuvad, et naisajateenijad saavad meesaja- mõlemast soost kaitseväelastelt küsiti, kuidas teenijatest kehvemini hakkama. Seevastu nende Joonisüleüldse 1 tulevad. Kuidas nende saavad hinnangul naisajateenijad naisajatee- meessoost ülesannete tegevväelaste täitmisega seas, hakkama.kellel oli olnud nijad teenistusega toime. Olgu täpsustuseks kokkupuude naisajateenijatega, on see osakaal lisatud, et küsimus puudutas ainult naisajatee- 22%. Naissoost tegevväelaste puhul tundub aset nijaid sellepärast, et naissoost tegevväelastega leidvat pigem vastupidine protsess, aga kuna on paratamatult kõik meessoost tegevväelased neid oli ajateenijatega kokkupuutunute rühmas

Joonis 2. Nõustumine väitega „Naised pole oma olemuselt sõjapidamiseks sobilikud“ Joonis 2. Naised pole oma olemuselt sõjapidamiseks sobilikud

8 Ariadne Lõng 1/2, 2014 Andres Siplane / Naiskaitseväelaste kaasamisega seotud hoiakutest ja kogemustest absoluutarvuna 62 ning mittekokkupuutunute siinkohal võimalik ka võrrelda ühiskonna ja rühmas 48, siis ei saa nii väikestes rühmades toi- kaitseväelaste hoiakute erinevusi (vt joonis 2). munud mõneprotsendiliste nihete alusel suuri Väitele, et naised pole oma olemuselt sõja- järeldusi teha. pidamiseks sobilikud, reageerisid tavaelanik- Vastajatele anti võimalus oma kogemusi konna esindajad ja tegevväelastest vastajad üsna lähemalt selgitada ning seda tegi koguni 461 erinevalt. Avaliku arvamuse uuringus osaleja- vastajat. Vastustest kerkis esile kaks keskset test nõustus selle väitega täielikult või osaliselt mõtet. Esiteks, naised on tõepoolest füüsiliselt 50%, seevastu kaitseväelastest 31%, sh kaitse- nõrgemad ning ei jaksa rännakul kanda mees- väes teenivatest naistest vaid 26%. Loomulikult tega võrdseid raskusi. Samas on naiste motivat- tähendab see skaala teist poolt vaadates seda, sioon ja tahe meeste omast tugevam, sest nad et 49% kaitseväes teenivatest naistest väljendas on tulnud ajateenistusse vabatahtlikult ning neil resoluutselt oma mittenõustumist ning 24% on suurem vajadus end tõestada. Loomulikult kaldus selle väitega pigem mitte nõustuma. Olu- mainisid paljud respondendid ka seda, et sugu line on ka märkida, et kui tavaelanikkonna seas pole tegelikult tähtis ning et kõik taandub kok- ei osanud selles küsimuses seisukohta võtta 5% kuvõttes individuaalsele motivatsioonile ja suh- vastanutest ja meessoost tegevväelaste seas pisut tumisele. Teiseks väljendati ka mõtet, et ülema alla 5% vastanutest, siis naissoost tegevväelaste kohustus ongi anda ülesandeid vastavalt võitle- hulgas oli selliseid vastajaid ainult 1%. jate suutlikkusele. Tavaelanikkonna konservatiivsemad vaated Kuna kaitseministeerium tellib juba alates tulenevad eelkõige tõigast, et elanikel puudub 2001. aastast avaliku arvamuse uuringut riigi- igapäevane kokkupuude kaitseväeteenistusega, kaitse kohta (Kivirähk 2017) ning selles käsit- kus naiste osalemine riigikaitses on tegelikult letakse ka naiste osalemist, siis on tänu sellele tavapärane praktika. Mõnevõrra süvendab

Joonis 3. Nõustumine väitega „Naised pole olemuselt sõjapidamiseks sobilikud“ (Kivirähk 2017) Joonis 3. Nõustumine väitega, et naised pole olemuselt sõjapidamiseks sobilikud (Kivirähk 2017) 9

Joonis 4. Milliseks te hindate naisena oma teenistust?

konservatiivsust see, et tavaelanikkonna küsit- Mis tunne on olla nais- lusse olid kaasatud ka vanemad vanuserühmad tegevväelane? ning konservatiivsus naiste kaitseväeteenistusse kaasamise küsimuses kasvab vanusega. Samas Järgnevalt anti naissoost vastajatele võimalus olid kõik kaitseväe respondendid vanuses alla hinnata skaalal 1–10 oma kogemust naistee- 60 eluaasta. nistujana. Skaala väärtus 1 tähendas täielikku Avaliku arvamuse uuringus ilmnesid olu- nõustumist väitega „Soolise kuuluvuse tõttu lised erinevused ka rahvustunnuse alusel (vt olen tegevteenistuses kogenud palju negatiivset“ joonis 3). On huvitav märkida, et kui kaitseväes ning väärtus 10 tähendas täielikku nõustumist nõustutakse või kaldutakse nõustuma väitega väitega „Soolise kuuluvuse tõttu olen tegevtee- „Naised pole olemuselt sõjapidamiseks sobili- nistuses kogenud palju positiivset“. kud“ keskmiselt 31% ulatuses, siis nooremates 42% vastustest esindab keskmisi väärtusi, vanuserühmades on avaliku arvamuse uuringus mis tähendab, et sootunnuse alusel pole nais- osalenute seas selliste eesti rahvusest vastajate soost vastajad kogenud teenistuses midagi tava- osakaal 33%. Alates üle 40-aastaste vanuserüh- pärasemast positiivsemat ega negatiivsemat. 47% mast hakkavad konservatiivsemad seisukohad vastajatest aga andis teada, et nad on soolise kuu- tooni andma. Muukeelsete vastajate seas langeb luvuse tõttu kogenud pigem positiivset. Seega jäi ainult kõige nooremas vanuserühmas (15–19 skaala negatiivsemasse poolde 11% vastajatest. Joonisaastat) alahoidlikumate3. Nõustumine seisukohtade väitega, etpoolda naised- poleSeda tulemust olemuselt saab sõjapidamisekstõlgendada kahel viisil: sobilikud pro- (Kivirähk 2017)jate osakaal alla poole (43%). fessionaalses organisatsioonis ei peaks soolisel kuuluvusel olulist rolli olema ja seega võiksid vastused jääda keskmiste väärtuste juurde. Seega oleks soovitav vastus, et isikud pole oma soolise

Joonis 4. Vastused küsimusele „Milliseks Te hindate naisena oma teenistust?“ Joonis 4. Milliseks te hindate naisena oma teenistust?

10 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andres Siplane / Naiskaitseväelaste kaasamisega seotud hoiakutest ja kogemustest

kuuluvuse tõttu kogenud ei midagi positiivset Selgitades oma lähedaste suhtumist, kasuta- ega ka midagi negatiivset. Nii on 121-st küsimu- sid naissoost vastajad kõige rohkem sõna uhke sele vastanud naisest ka 50 arvanud. (12 korda), pidades eelkõige silmas seda, et lähe- Teine, pisut suurem rühm vastajaid (n = dased on nende üle uhked, ning sõna positiivne 56) valis vastuseks skaala neli suuremat väär- (8 korda), mis märgib lähedaste positiivset suhtu- tust, mis tähendab, et nad kalduvad hindama, mist või uute tuttavate positiivset üllatust. Kokku et on oma soolise kuuluvuse tõttu kogenud kasutas 58 naist võimalust selgitada avatud vas- kaitseväeteenistuses palju positiivset. Kuna tuse kaudu oma lähedaste suhtumist. Antud hin- praegusel juhul on diskussiooni objekt vähe- nangutest selgub, et kaitseväge peetakse heaks musgrupi integreerumine organisatsiooni, siis tööandjaks, riigi teenimist respekteeritakse, sel- võib seda tulemust vaadelda positiivselt: domi- lise karjäärivaliku üle ollakse positiivselt üllatu- neeriv grupp peabki vähemusele vastu tulema ja nud. Lisaks mainiti, et meeste rüht muutub sää- aitama sel kohaneda. rase naisega kohtudes iseenesest sirgemaks. Nii naistegevväelaste kui ka kõikide tegev- Kui võrrelda meessoost kaitseväelaste vas- väelaste puhul on oluline, kuidas ühiskond ning tuseid samale küsimusele, siis ilmneb, et ka kitsamalt lähedaste inimeste ringkond suhtub nemad selgitavad valdavalt, et lähedased tun- tegevväelase karjäärivalikusse. Sellekohasele nevad sellise karjääri valinud mehe üle uhkust. küsimusele antud vastustest ilmneb, et mees- Sõna uhkus kõrval kasutati sageli ka sõna äge, soost kolleegidega võrreldes on naissoost tegev- st meessoost vastajate arvates leiavad lähedased, väelased pisut sagedamini kogenud, et läheda- et sõjaväeline karjäär on äge. Samuti rõhutasid sed ja sõbrad suhtuvad hästi nende karjäärivali- meessoost vastajad, et kaitseväe maine ühiskon- kusse: meeste puhul kogeti seda 90% ning naiste nas on hea ja et riigikaitseteemad lähevad ini- puhul 94% ulatuses (vt joonis 5). mestele korda.

Joonis 5. Vastused küsimusele „Kuidas suhtuvad lähedased Teie karjäärivalikusse?“ Joonis 5. Kuidas suhtuvad lähedased teie karjäärivalikusse.

11

Joonis 6. Kuivõrd oluline on Teie jaoks Kaitseväes karjääriredelil edasi liikumine?

Küsides, kui oluliseks peavad vastajad oma Kokkuvõtteks kaitseväekarjääri, võiks arvata, et naiste jaoks on see meestega võrreldes vähem tähtis. Joonisel 6 Relvajõudude sotsiaalne representatsioon ühis- esitatud tulemustest aga ilmneb ootamatult, et konnas sisaldab tavapäraselt väga tugevat mas- meeste ja naiste vahel puuduvad karjääri täht- kuliinset aktsenti, lisaks on see üsnagi inertne suse puhul erinevused: karjääri pidasid võrdselt ning ennast taastootev. Kui näiteks Eesti kaitse- oluliseks mõlemast soost vastajad, sõltumata väes peetakse naiste osalemist teenistuses juba auastmest või haridustasemest. Nii meeste kui täiesti tavapäraseks, siis ühiskonnas tervikuna ka naiste puhul võib siiski märgata, et karjääri domineerib endiselt veel seisukoht, et naised tähtsus väheneb korrelatsioonis teenitud aastate pigem ikkagi ei sobi kaitseväkke. Samas ilmneb arvuga. See on täiesti arusaadav, sest piirvanuse avaliku arvamuse uuringust, et nooremates lähenemise tõttu muutub tegevväelasele teenis- vanuserühmades jagatakse seda seisukohta tuse lõpuaastatel karjäär vähem tähtsaks. vähem (Kivirähk 2017, 65), mis tähendab, et Sootunnuse tõttu ebavõrdse kohtlemise meestekeskse kaitseväe kuvand muutub aja tajumine oli meestel ja naistel ootuspäraselt möödudes sooneutraalsemaks ning muutuse erinev (vt joonis 7). Analüüsist ilmnes pöörd- kandjateks on nooremad põlvkonnad. võrdeline efekt: 2/3 meestest pole täheldanud Kaitseväes tehtud ankeetküsitlusest selgus, naiste ebavõrdset kohtlemist ning ligi 2/3 nais- et kaitsevägi suhtub juba praegu naissoost test on seda täheldanud. Siinkohal väärib mai- kaitseväelastesse väga soosivalt ja et naised nimist, et 1/3 naistest pole soopõhist ebavõrdset saavad kaitseväes väga hästi hakkama. Samas Jooniskohtlemist 5. Kuidastäheldanud suhtuvad enda puhul lähedased ning sama teiepüütakse karjäärivalikusse. muuta õigusakte ja tavasid veelgi suur osaliselt kattuv naissoost vastajate rühm naistesõbralikumaks ning tehakse metoodilisi pole soopõhist ebavõrdset kohtlemist tähelda- pingutusi naiste osakaalu suurendamiseks nud ka teiste naiskolleegide puhul.

Joonis 6. Vastused küsimusele „Kuivõrd oluline on Teie jaoks kaitseväes karjääriredelil edasi liikumine?“ Joonis 6. Kuivõrd oluline on Teie jaoks Kaitseväes karjääriredelil edasi liikumine?

12 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andres Siplane / Naiskaitseväelaste kaasamisega seotud hoiakutest ja kogemustest

kaitseväes. Seega võib lähema kümnendi paljud riigid nimetanud naiste relvajõududesse jooksul oodata nende kahe protsessi koosmõjul kaasamise põhjusena nende pakutavat lisaväär- naistegevväelaste osakaalu kasvu. Kahtlemata tust ja organisatsiooni efektiivsuse kasvu. Kuna aitab sellele arengule kaasa ka tõik, et seni on üsna vähe andmeid selle kohta, kas ja naistegevväelased tunnevad karjäärivalikut kuidas need eesmärgid realiseeruvad, siis on tehes oma lähedaste märkimisväärselt suurt ilmselgelt vaja luua selleks mõõtmisinstrumente toetust. ning teha ulatuslikke uuringuid. Loomulikult tuleb ka edaspidi uurida nii tegevväelaste kui ka avalikkuse arvamust naiste riigikaitsesse kaasamise kohta. Usutavasti on vähemalt Eesti kontekstis vaja teha ka kvalita- tiivseid uuringuid, et tuvastada neid oletatavaid asjaolusid, mis ei lase naistel oma sõjaväelist karjääri maksimaalselt arendada. Nagu eespool viidatud, hindavad naised oma sõjaväelist kar- jääri meestega võrreldes sama oluliseks, kuid näiteks naissoost kindraleid ei ole Eestis seni ühtegi. Eleriin Aalde osutab oma bakalaureusetöös (2017), et teaduskirjanduses käsitletakse prae- gusel ajal valdavalt siiski naiste füüsilise suutlik- kuse, diskrimineerimise, füüsilise ja vaimse ter- visega seonduvaid teemasid. Samal ajal aga on

Joonis 7. Vastused küsimusele „Kas olete märganud, et mõnda Teie naiskolleegi on töökohal ebavõrdselt koheldud Joonisseetõttu, et 7 ta. onKas naine?“ olete märganud, et mõnda Teie naiskolleegi on töökohal ebavõrdselt koheldud seetõttu, et ta on naine?

13

Ebnöher, Anja; Watson, Callum (2015). Factsheet on Kirjandus NATO documents and initiatives on gender and security. Partnership for Peace Consortium of Defense Academies and Security Studies Institute. 2015. aasta kutsealuste ja naissoost isikute ning osaliselt 2016. ja 2017. aasta kutsealuste ajateenistusse asumise Försvarsdepartementet (2004). Peace support operations tähtajad ja nende arvuline jagunemine ajateenijate väl- from a gender perspective. Stockholm. http://elibrary. jaõppega tegelevate struktuuriüksuste vahel ning aja- lt/resursai/Uzsienio%20leidiniai/Countries/Sweden/ teenistuse kestus (2014). Riigi Teataja I, 08.08.2014, 15. Defence/2004/mf2004_02.pdf. Tallinn. https://www.riigiteataja.ee/akt/108082014015 Gustaffson, Daniel Marcus Sunil (2006). Gender integ- (06.09.2017). ration and the Swedish Armed Forces: The case of sexual 2018. aasta kutsealuste ja naissoost isikute ning osa- harassment and prostitution. Aalborg: FREIA. http:// liselt 2020. aasta kutsealuste ajateenistusse asumise vbn.aau.dk/files/5050047/62.pdf. tähtajad ja nende arvuline jagunemine ajateenijate Israeli Defence Forces (2013). Newly-revealed letter väljaõppega tegelevate struktuuriüksuste ahel ning aja- from David Ben-Gurion: Women must play equal part teenistuse kestus (2016). Riigi Teataja I, 19.10.2016, 8. in the IDF. https://www.idfblog.com/2013/03/08/newly- Tallinn. https://www.riigiteataja.ee/akt/119102016008 revealed-letter-from-david-ben-gurion-women-must- (06.09.2017). play-equal-part-in-the-idf/ (21.12.2017). Aalde, Eleriin (2017). Naiste relvajõududes osalemise Israeli Defence Forces (2017). By the numbers: IDF kohta püstitatud uurimisküsimused teaduskirjandu- women in combat. https://www.idf.il/en/minisites/soldi- ses ja nende olulisus Eesti kontekstis. Bakalaureusetöö. ers-of-the-idf/by-the-numbers-idf-women-in-combat/ Tartu: Tartu Ülikool. (19.03.2018). Auditor General of Canada (2017). Canadian Armed Kaitseministeerium (2017). Poliitika naiste kaitseväetee- Forces recruitment and retention – national defence. nistuses osalemise võimaluste suurendamiseks. Tallinn. Ottawa. http://www.oag-bvg.gc.ca/internet/English/ osh_20170503_e_42206.html (06.09.2017). Kivirähk, Juhan (2017). Avalik arvamus ja riigikaitse. Tallinn: Turu-uuringute AS. http://www.kaitseministee- Baruch, Pnina Sharvit (2016). What is the appropriate rium.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/avalik_ model for female service in the IDF? – Military service arvamus_ja_riigikaitse_marts_2017.pdf. in Israel: Challenges and ramifications. Ramat Aviv: Ins- titute for National Security Studies, pp. 77–92. http:// Maailmapank (2017). Armed forces personnel, total. www.css.ethz.ch/content/dam/ethz/special-interest/ https://data.worldbank.org/indicator/MS.MIL.TOTL.P1 gess/cis/center-for-securities-studies/resources/docs/ (21.12.2017). INSS%20memo159.pdf. Ministry of Defence. Ireland (2015). White Paper on Brundtland Steder, Frank (2015). The way forward Defence. Dublin. http://www.defence.ie/WebSite.nsf/ towards increased diversity and a greater proportion WP2015E (06.09.2017). of women in the Norwegian Armed Forces. – Military women – The Achilles heel in defence politics? Ed. Frank Ministry of Defence. Norway (2016). White Paper no Brundtland Steder. Oslo: Abstrakt forlag, pp. 265–281. 36. Okt rekruttering av kvinner til Forsvaret. Oslo. https://www.regjeringen.no/no/dokumenter/stmeld- Brundtland Steder, Frank; Stornaes, Annett; Stubbe- nr-36-2006-2007-/id475314/sec4 (19.03.2018). rud, Kari (2015). Military women – The Achilles heel in defence politics? – Military women – The Achilles heel Murtagh, Peter (2016). Defence Forces target ’sporty in defence politics. Ed. Frank Brundtland Steder. Oslo: females’ for recrutment. – The Irish Times, April 14. Abstrakt forlag, pp. 14–52. https://www.irishtimes.com/news/ireland/irish-news/ defence-forces-target-sporty-females-for-recruit- Defence People Group (2014). Women in the ADF ment-1.2609691 (06.09.2017). Report 2013-14. Supplement to the Defence Annual Report 2013–14. Australia: Departement of Defence. NATO (2016). Summary of the national reports of NATO http://www.defence.gov.au/Publications/Womenint- Member and Partner Nations to the NATO Committee heADFReport.pdf. on Gender Perspectives. https://www.nato.int/nato_ static_fl2014/assets/pdf/pdf_2017_01/20170113_2015_ NCGP_National_Reports_Summary.pdf.

14 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andres Siplane / Naiskaitseväelaste kaasamisega seotud hoiakutest ja kogemustest

Office on Women in the NATO Forces (2001). Committe on Women in the NATO Forces. 25-th anniversary. Year- in-review 2001. https://www.nato.int/ims/2001/win/ win-2001.pdf. Rappaport, Helen (2017). Caught in a revolution; Pet- rograd, Russia 1917 – A world on the edge. New York: St Martin’s Press. Rogers, Everett M. (2003). Diffusion of innovations (5th ed.). New York: Free Press. Sand, Trond Sela; Fasting, Kari (2012). Gender and mili- tary issues in the Scandinavian Countries: A categorized research bibliography. Oslo: The Norwegian Defence University College. Serrato, Margie (2016). The internal war on servicewo- men: Gender discrimination, harassment, and sexual assault in the US Military. Res Militaris. http://resmili- taris.net/ressources/10227/30/res_militaris_article_ser- rato_the_internal_war_on_servicewomen.pdf. Siplane, Andres (2017a). Suuline teade Ukraina eri- vägede kolmanda polgu võitlejatelt (15.11.2017). Siplane, Andres (2017b). Women in the Estonian Defence Forces: Motivation, attitudes, experiences and challenges. Tallinn: International Centre for Defence and Security. United Nations Peacekeeping (2017). UN Peacekeeping sets new targets for female police, military observers and staff officers. United Nations. https://peacekee- ping.un.org/en/un-peacekeeping-sets-new-targets- female-police-military-observers-and-staff-officers (22.12.2017).

15 kuidas autojuhti eksamineeriti, kuidas autot Naine kutselise auto- käsitseti, milliseid taksoautosid kasutati.1 Seega tuleb siinset artiklit vaadata kui sissejuhatust juhina: naiste roll uurimistöösse, mille keskmes on naise koht Eesti autoajaloos. taksonduse arengus Uurimus tugineb aastatepikkusele süste- maatilisele tööle eri allikarühmadega: arhiivi- maailmasõdade- materjalide2, ajalehtede3, raamatute4, suulise

vahelises Eestis 1 Eesti transpordiajaloo tüvitekstiks on jäänud Val- deko Vende raamat „Esimesest autost viimase voo- rimeheni“ (1989). Raamat on küll vananenud, kuid Riho Paramonov kuna uuemaid käsitlusi pole, säilib selle aktuaalsus. Vende käsitleb ülevaatlikult enamikku olulisimatest transpordiajaloo all-lõikudest. Üht-teist saab teada ka Kirill Teiteri raamatust „Autoaeg. Pildikesi Eesti esimesest autosajandist” (2009), kuid see ei küündi siiski Vende tasemeni.

2 Naistaksoomanike ja -juhtide üle eraldi arvestust ei Sissejuhatus peetud (vt nt Tallinna Linnavalitsuses … 1920, 1–2). Muus osas on võimalused leida nende kohta huvita- Artikli eesmärk on tutvustada üht väga põnevat vat informatsiooni üsna ahtad. Näiteks on säilinud ajaloolist isikut – Magda Vitismanni, kes oli esi- kaks Magda Vitismanni kirja linnavalitsusele (vt mene naistaksojuht Eestis. See ei ole kerge üles- Magda Vitismann … 1928, 14, 54). anne, sest naistaksojuhid on Eesti akadeemilisel 3 Kahtlemata on ajalehed kõige olulisem allikas, sest humanitaarmaastikul täiesti katmata teema, just nendes sisaldub eluolulist informatsiooni, mida mis tähendab, et Vitismanni on vaja põhjalikult arhiivis peaaegu üldse pole. Eriti informatsioonirik- kontekstualiseerida (ainus naisautojuhtidele kad on järgmised artiklid: „Naised taksoauto tüüril“ pühendatud kirjatöö, kus on mõne sõnaga käsit- (1932), „Naised autotüüri taga“ (1935), „Auto on nende leib“ (1936), „Kõnelusi Wõru ainukese nais- letud ka naistaksojuhte, on ilmunud ajalooaja- autojuhiga“ (1936), „Esimene naine taksiauto juhina“ kirjas Imeline Ajalugu – vt Hämäläinen, Para- (1928), „Kui tüür on Eeva kätes“ (1929). Need artik- monov 2014). Kontekstualiseerimine viib kohe lid näitavad ühtlasi, et naistaksojuht oli ajalehe jaoks vajaduseni kontseptualiseerida – mõtestada tak- huvitav subjekt vaadeldava ajajärgu lõpuni. Aja- sondust, ent eriti just naisautojuhi institutsiooni lehtedest leiab informatsiooni ka liiklusõnnetuste ja muude intsidentide kohta. Arvestades naistakso- süsteemselt ja terviklikult. Seda on aga kitsa juhtide vähesust, aga kindlasti ka nende suhtumist suunitlusega ülevaateuurimuses üsna keeruline töösse, on seda laadi materjali siiski üsna vähe. teha, sest teema on äärmiselt mitmekihiline ja Eraldi tuleb peatuda Vitismannil. Kuna Vitismanni nõudlik. tegemiste kohta avaldati ajalehtedes teateid läbi aja- Eelöeldu valguses püüan avada Vitismanni järgu, võib teda nimetada meediapersooniks. Mis oli sellise huvi põhjuseks (ka pärast taksojuhikarjääri)? ümbritsevat taustsüsteemi nii palju kui vaja, Tõenäoliselt tundis ta mõnda ajakirjanikku või jagas kuid väldin põhjalikku sissevaadet Eesti tak- vajalikul hetkel teavet ise. Viimasel juhul näitab see sonduse, moderniseerumise ja naisautojuhtide oskuslikku meediaga ümberkäimist. Vitismanni ajalukku, sest igaüks neist nõuab/väärib eraldi kohta vt ka Reinart 2016. käsitlust. Libisen üle ka üksikküsimustest, mis 4 Kuna taksondusega seotud naisi mainitakse vaid pole otseselt relevantsed ja millele leiab vastuse üksikutes raamatutes, on selle allikagrupi informa- teistest uurimustest, nt mida tehti autokoolides, tiivsus väga väike. Ka autoajaloole pühendatud üld-

16 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina pärimuse5, visuaalse materjali6 ja muuga. Kõi- transpordisüsteemi arengut jms. Maailmas, kidele kätketud allikarühmadele on iseloomulik eriti aga Ameerikas, on liikumisajalugu saavu- naistaksojuhtide vähene kaetus. Kuna kätte- tanud suure populaarsuse: ülikoolides töötavad saadavad on vaid üksikud detailid, on naistak- eraldi uurimisrühmad, kellest kõige tugevamad sojuhtide elulugusid (välja arvatud Vitismanni asuvad Ameerikas, kuid ka näiteks Soomes on oma) üsna raske konstrueerida. See asetab arvestatav liikumisajaloo uurijaskond (vt nt uurija paratamatult küsimuse ette, mil määral Försti 2013); ilmuvad teadusajakirjad, nt Mobi- on võimalikud üldistused. Arvan, et nende lities, Mobility in History, Transfers, Journal of jaoks on siiski materjali piisavalt. Iga inimese Transport History, ICON; igal aastal avalda- lugu on mõnevõrra erinev, kuid tööalane kon- takse kindlatele teemadele, kuigi otseselt mitte tekst on suuresti sama. naistaksojuhtidele pühendatud monograafiaid7 Pean teemat oluliseks kahel põhjusel. (vt nt Försti 2017). Eestis ei ole transpordi- ja Esiteks vajab Eesti tehnoloogia- ja liikumis- liikumisajaloo uurimine akadeemilises mõttes ajalugu ulatuslikku uurimist, sest on keeru- esirinnas, kuid viimasel kümnendil on olu- line rääkida moderniseeruvast ühiskonnast, kord mõnevõrra paranenud. Tänuväärset tööd käsitlemata innovatsiooni, motoriseerumist, transpordiajaloo tutvustamisel on teinud Eesti Maanteemuuseum, kes on alates 2009. aastast andnud välja aastaraamatut, milles avaldatakse käsitlustes on naisautojuhtide problemaatikat ebapii- peamiselt transpordiajaloolisi uurimusi. On savalt vaadeldud, kui seda üldse on tehtud. Näiteks on Valdeko Vende pühendanud naistele Eesti auto- selge, et liikumisajalugu aitab mõtestada Eesti ajaloos vaid pisut enam kui pool lehekülge (1989, ajalugu uuel viisil. Kuna uurimine annab vas- 43–44). Naistaksojuhtidest ei räägi ta üldse. Mõned tuse küsimusele, mille poolest sarnanes/erines huvitavad väited naistaksojuhtide kohta on esitatud tehnoloogiline moderniseerumine Euroopa Kirill Teiteri „Autoajas“ (2009, 55), kuid nende tõe- äärealal ja keskuses, võib see pakkuda huvi ka väärtust pole õnnestunud kindlaks teha. Arvestades raamatus leiduvaid vigu, tuleb kirjutatusse suhtuda väljaspool Eestit. pigem kahtlusega. Väga tänuväärsed oleksid naistak- Teiseks tuleb arvesse võtta asjaolu, et Eesti sojuhi mälestused, kuid midagi sellist teada pole. autostumine teise maailmasõjani tugines väga suures ulatuses taksondusele. Näiteks võrd- 5 Magda Vitismanni käsitlus tugineb suuresti just tema sugulaste vahendatule. Eriti oluliseks allikaks on sustus Tallinnas era- ja taksoautode arv alles Vitismanni Ameerikas elav poeg Jake Laete (Jaagup 1931. aastal (vt joonis 2). Too teadmine viitab, Läte). Tema oskas valgustada Vitismanni elu Amee- miks on oluline uurida naistaksojuhtide insti- rikas. Anu Kalmilt sain informatsiooni Tallinna tak- tutsiooni: see annab veel ühe võimaluse mõista sojuhi Elisaveta Kreisi kohta ja Jüri Kaljulalt Pärnu ning mõtestada 20. sajandi esimese poole era- taksojuhi Larissa Kungla kohta. Pauline Kurisoo kohta vahendas osaliselt teavet Uno Heinvere tram- kordselt keerukaid, ent põnevaid ühiskondlikke, mimuuseumist. Suuliste allikate potentsiaal on suur, kultuurilisi ja vaimseid olusid/eripärasid. Kum- kuid need on siiski väga probleemsed. „Eks mida aeg matigi ei ole naistaksoomanike ja -juhtideta edasi, seda rohkem hakkavad kirjeldused teineteisest erinema – nii tekivadki legendid,“ on üks küsitletu- test, Magda Vitismanni sugulane Leho Läte (2011) 7 Naisautojuhi institutsiooni ajaloo baastekstidena tabavalt öelnud. Kindlasti pole võimalik koostada soovitan lugeda järgmisi: Virginia Scharffi „Taking inimese elulugu ainult mälestuste abil. the wheel. Women and the coming of the motor age“ (1992), Georgine Clarseni „Eat my dust. Early 6 Fotosid naistaksojuhtide kohta on vähe, kuid see-eest women motorists“ (2008), Deborah Clarke’i „Dri- on need väga olulised, peegeldades riietust, autosse ving women: Fiction and automobile culture in puutuvat, mõningal määral ehk ka seisuplatside sise- twentieth-century America“ (2007), Katherine kliimat jm. Parim teadaolev foto naistaksojuhist asub J. Parkini „Woman at the wheel: A century of buying, Valga Muuseumis (VaM F. 2253:4). driving and fixing cars“ (2017).

17 võimalik rääkida naise ja auto seostest Eesti 1998, 49; Volti 2004, 44; Clarsen 2008, 32–34). ajaloos. Kahtlemata vajab see valdkond valgus- Sai selgeks, et on ekslik vaadelda naisi nõrgema tamist. soona. Eraldi võib rõhutada naistaksojuhtide uuri- Naisterahvad, kes soovisid elult rohkem, kui mise olulisust kitsamalt naisajaloo seisukohalt traditsiooniline abikaasa ja ema roll võimalda- (soolisusega seotud diskussiooni/teemade kohta sid, said autot juhtides näidata oma võimeid, vt nt O’Connell 1998). Auto oli 20. sajandi üks aga ühtlasi suurendada isiklikku autonoo- tähtsaimaid uuendusi ja mängis väga suurt rolli miat. Ehkki auto oli üks võtmefaktoreist naiste naise vabanemise protsessis, naiselike/mehe- vabanemise protsessis (emantsipeerumine), ei like väärtuste ümbermõtestamisel jms. Seetõttu garanteerinud autojuhtimine tingimata vaba- tuleb välja selgitada, milline oli see roll Eestis ja nemist traditsioonilistest soorollidest, vaid võis milles seisneb erinevus võrreldes läänega. neid isegi tugevdada. Iga piiridest välja murd- Võib ju veel küsida, miks peaks nii palju nud naise kohta oli väga palju neid, kes nägid tähelepanu pöörama ühele isikule – Magda autos peamiselt instrumenti poes käimiseks, Vitismannile. Leian, et kultuuriuurija jaoks on laste sõidutamiseks ja traditsiooniliste maja- Vitismann erakordne leid eelkõige seepärast, et pidamisülesannete täitmiseks (Volti 2004, 62). ta võimaldab suurepäraselt näitlikustada Eesti Samal ajal kasvas ka nende naiste arv, kel- ühiskonna moderniseerumise problemaati- lest said kutselised autojuhid. Naised asusid kat. Teisiti öeldes, Vitismanni tähendusele ja Vana Maailma suurlinnades taksojuhina tööle tähtsusele annab sisu just moderniseerumine. suhteliselt hilja – 20. sajandi esimese kümnendi Ühest küljest näeme üksikisiku kaudu, kuidas lõpus, enamasti 1908 (Montreynaud 2005; ühiskond arenes, teisest küljest aga seda, kuidas Hodges, Russell 2007, 30; Clarsen 2008, 30). arenev ühiskond muutis indiviidi. Esimesed andmed New Yorgi kohta pärinevad alles 1913. aastast, mil Olive Schultz alustas tööd Taust taksojuhina eesmärgiga toetada naisliikumist, ajaliselt järgmine (1915) New Yorgi naistakso- Naiste liitumine motoristide perega oli osa laie- juht Wilma Russey vastab mõnevõrra paremini mast protsessist, milles autod ja nende kasutajad arusaamale tollasest reataksojuhist (Scharff kujundasid ümber kehtivaid sotsiaalseid ja kul- 1992, 85; Tate 2013). Mujal maailmas võisid tuurilisi mustreid, seeläbi aga tervet ühiskonda. naistaksojuhid ametisse asuda veelgi hiljem, Kuna arvati, et naistel nappis auto juhtimiseks näiteks Jaapanis Kyōtos 1932. aastal (Ninagawa füüsilist tugevust, intellektuaalset võimekust ja Noriko) (Freedman 2011, 294). Kõik esime- emotsionaalset stabiilsust, kulges nende tun- sed naistaksojuhid pälvisid suurt tähelepanu – nustamine autojuhina väga vaevaliselt. Ent nende kohta avaldati teateid ka väljaspool riiki, mida enam naisterahvaid sai autoomanikuks ja kus nad töötasid. Kuigi informatsiooni leidub -juhiks, seda raskem oli niisugusele seisukohale vaid üksikute varaste naistaksojuhtide kohta, on jääda (Volti 2004, 38–39; Ladd 2008, 71). Teatud äärmiselt kõnekas, et osal neist on üpris värvi- mõttes oli murdepunktiks esimene maailma- kas elukäik, mis ilmneb näiteks varasemas töös sõda, sest see andis naisele võimaluse teenida mehaanikuna, sõjakogemuses, globaalses koge- autojuhina nii sõjatsoonis kui ka kodus. Kuna muses (vt nt Clarsen 2008, 31). märkimisväärne arv naisi tegeles ühel või teisel Virginia Scharff on uurinud, kuidas auto viisil autoga (sõites, hooldades, parandades mõjutas naisi Ameerikas. Ta toob välja muu- jne), teisenesid põhjalikult tavapärased ootu- tused riietumises ja moes; moraalis, armastu- sed õigete naiselike tegevuste suhtes (O’Connell ses ja seksuaalkäitumises; tarbimisharjumustes

18 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina

(tarbijakultuuri areng); arusaamises masku- sõidutama inimesi kahesilindrilise Opeliga. liinsusest ja feminiinsusest (soostereotüüpide Nii seda kui ka teisi varaseid üüriautosid8 saab proovilepanek); eraelu ja avaliku elu vahekorras taksoks nimetada siiski vaid tinglikult. Need jne. Lisandusid uued võimalused puhkamiseks, võidi võtta mis tahes sõitudeks, kuid seejuures sotsialiseerumiseks ja lõbutsemiseks, võimalus puudus võimalus määrata täpselt kindlaks läbi- reisida autoga (autotouring) või matkata perega tud vahemaa, hinnad olid kokkuleppelised ja (autocamping) (Scharff 1992, 135–138, 140, enamasti sõideti kindlatel marsruutidel. Era- ja 144–145, 166, 168, 170–171). Muutus toimus taksoauto omadusi ühendavat ja puudulikku ka vastupidi: naised mõjutasid aktiivselt auto- bussitransporti täiendavat üüriautot on otstar- kultuuri. Naisautojuhtide arvu suurenemine bekas vaadelda takso eelkäijana.9 Üüriautosid avaldas mõju muu hulgas auto tehnilisele aren- kasutasid peamiselt jõukad juhusõitjad. Sõidu- gule ja disainile. Näiteks hakati suuresti just hinnad määrasid autoomanikud ja need olid naise vajadustest lähtudes 1920. aastatel lahtiste väga kallid (Mootor-wankrid 1908; Vilde 1970). autode asemel tootma enam kinniseid autosid 1910. aasta paiku oli Tallinnas kümmekond (samas, 122). Pole kahtlust, et auto aitas omal üüriautot. Esimese maailmasõja puhkemine kombel ümber defineerida naise identiteeti. See pärssis taksonduse arengut: rekvireeriti auto- lähendas meest naisele ja vastupidi. sid ja mobiliseeriti autojuhte (Vende 1989, 74). Järgnenud Eesti vabadussõjas vajas autosid Eesti Liikumisolude/transpordi sõjavägi (Kohtuminister … 1920, 4; Sõjaminis- teerium … 1921, 1–2). Ehkki kõiki sõidukeid areng ära ei võetud, kasutati autosid tsiviilotstarbel Enne esimest maailmasõda oli sõiduauto väga piiratud mahus. Eestis harv vaatepilt. Sõiduautode arv kasvas Teine ajajärk hõlmab aastaid 1920–1924. jõudsalt 1920. aastate algul, kümnendi teisel See on aeg, mil pandi tegelik alus moodsale tak- poolel ja aastast 1933 kuni vabariigi lõpuni sondusele. Kujunesid tähtsamad taksoomanike (majanduslikult head ajad). 1920. aastatel initsiatiivgrupid ja taksondusorganisatsioonid. asus enamik autodest Tallinnas. Ehkki hiljem Omavalitsuse tasandil reguleeriti taksondust autode regionaalne jaotumine ühtlustus, jäi vähe, küll aga tehti selleks tõsiseid ettevalmis- Tallinn autopealinnaks ajajärgu lõpuni. Näi- tusi. Taksonduse arengut suunasid peamiselt teks oli Tartus 1930. aastatel 4–5 korda vähem autoomanikud. Ka palgaliste taksojuhtide täht- autosid. Sellele ajajärgule on iseloomulik ka sus kasvas, kuid esialgu seisnes nende roll pea- taksoautode suur arv. 1929. aasta alguseks miselt auto juhtimises ja sõitjate teenindami- Eestis registreeritud 1491 sõiduautost 873 olid ses. Normeeritud sõiduhinnad ja taksomeetrid taksoautod, seejuures oli neid eraautodest 1,7 korda rohkem (Semper 1929, 339). 1937. aasta aprilli alguseks oli riigis üks taksoauto nelja 8 Seda terminit kasutati takso tähenduses ajajärgu eraauto kohta (Kits 1937, 604). 1940. aasta lõpuni. Paralleeltermin (uuem) oli taksi. algul moodustasid taksoautod 22,9% sõidu- 9 Esimesed kaks bussi, mis olid ehitatud autode põh- autode üldarvust (Kits 1940, 198). jale, hakkasid Tallinnas liikuma 1907. aastal, kuid Eesti taksonduse kujunemisloos on võimalik võeti 1909. aastal käigust maha. Nii nagu üüriauto- eristada viit ajajärku. Esimene hõlmab aega esi- del, puudus kindel marsruut ka esimestel bussidel. mese takso kasutuselevõtust 1906. aastal 1920. Transporditeenuste spetsialiseerumine hakkas lõp- likku vormi omandama 1920. aastatel, aga inimeste aastani. Taibates, et autoga on võimalik raha vajadustele vastav bussiliiklus arenes Tallinnas välja teenida, asus Tallinna lukksepp August Rammo alles 1930. aastatel (vt Paramonov 2010).

19 puudusid. Taksodena kasutati vanu autosid, maalse mahu. Kuna teenistusolud olid ülitiheda varuosi oli raske hankida ja needki olid kallid. konkurentsi ja tarbimisvõimaluste vähenemise Ehkki sõitjaid polnud palju, oli sõiduvahendite tõttu kehvad, hakkasid autoomanikud takso- nappuse tõttu (ühistransport alles kogus hoogu) ärist loobuma. Väiksemates kohtades avaldus vähemalt suuremates linnades teenistus küllal- ka vastupidine efekt – osa inimesi soovis kriisi dane. Taksosid kasutati peamiselt linnades, tingimustes oma eraautot taksona rakendada. kuigi sageli sõideti nendega ka maale (pikad Seades taksode arvule piiri (Tallinnas lubati sõidud), kus autosid oli väga vähe. Taksode arvu 1931. aasta kevadel töötada 434 autol), üritasid suurenemisega hakkas linnades välja kujunema linnavalitsused probleemi leevendada. Raha- seisuplatside võrgustik. Vaba Maa andmetel oli puuduse tõttu halvenes taksosõidukite olukord. 1923. aasta oktoobris Tallinnas 80 taksoautot ja Sõitjate ligimeelitamiseks alandasid taksooma- 27 taksomootorratast (Pealinna moodsad lii- nikud vabatahtlikult sõiduhindu. Eraautode arv kumiswahendid 1923). Kuna sõiduautosid oli ületas lõpuks taksoautode arvu. Tallinnas oli kokku 246, moodustasid taksoautod koguhul- 1934. aastal registreeritud 626 eraautot ja 325 gast umbes 30%. taksot. Kui 1930. aastal oli seal ühe taksoauto Aastaid 1925–1929 võib nimetada takson- kohta 1,2 eraautot, siis 1934. aastal juba 1,9. Ka duse kuldajaks. Enamikus linnades võeti kasu- ühistranspordi tähtsus kasvas. tusele taksomeeter ja normeeritud sõiduhinnad. Aastatel 1935–1938 leiab aset taksonduse Sõiduhind oli küll oluliselt odavnenud, kuid teine tõus. 1935. aastal hakkas majandus suurest keskmise või väikse sissetulekuga inimese jaoks kriisist toibuma. Taksode arv Tallinnas kahanes, siiski kallis. Sellest hoolimata takso kasutajas- kuid üldplaanis kasvas, sest majanduse taastu- kond kasvas – üha enam tehti taksoga töösõite. des paranesid tasapisi teenistusolud ja inimesed Kuna autoomanikud tahtsid sõiduki soetamise hakkasid autosid ostma ka seal, kus neid varem ja ülalpidamise kulud tagasi teenida, suurenes vähe oli. 1936. aasta jäi viimaseks, mil pealinna taksode arv jõudsalt. Autot osta oli kerge, sest taksode arv moodustas ligikaudu poole kogu sõidukeid müüdi soodsatel tingimustel järel- riigi taksode arvust: 1936. aasta kevadel asus maksuga. Tallinnas puhkes omamoodi takson- 630 Eestis registreeritud taksost 303 Tallinnas dusbuum. Leidus inimesi, kel oli mitu taksot, (vt joonis 1; taksode koguarvu kohta Kits 1936, millega sõitsid palgalised autojuhid. 1927. aasta 399). 1939. aastal oli Tallinnas registreeritud 250 juuni alguse seisuga oli Tallinnas 245 taksoautot taksot, eraautosid 1368 (vt joonis 2). Ühe tak- (Sõidukid Tallinnas 1927). Sealne taksode arv soauto kohta oli seega pealinnas registreeritud ületas eraautode arvu (158) enam kui 1,5 korda. ligi 5,5 eraautot. Kuna takso oli võetud kasutu- 1930. aastal moodustasid taksod kõikidest pea- sele ka paljudes maapiirkondades, olid inimesed linnas registreeritud sõiduautodest 54% (takso- takso kui sellisega harjunud. Taksoteenuse regu- sid 479, eraautosid 416). Kõik taksod ei mah- laarseid kasutajaid polnud palju, kuid klientuur tunud enam vanadesse taksopeatustesse ära oli siiski võrreldamatult laiem kui eelnevatel ja seisualad laienesid äärelinna. Kuna taksode aastatel. Kuna taksode ülemmäära vähendati arvu ei piiratud, ületas pakkumine nõudluse ja igal aastal, tugevnes suuremates linnades taas teenistusvõimalus kahanes. Mõnikord tuli tööl konkurents. Taksoomanikud hakkasid vanu, viibida terve ööpäeva või isegi rohkem. ent korralikke autosid uute vastu vahetama. Aastad 1930–1934 on taksonduse kriisi- Kuna paljud ostsid auto järelmaksuga, jätkus aeg. 1929. aastal alanud ülemaailmse majan- nn võlaorjus. Taksojuhiks saada polnud enam duskriisi mõju avaldus Eestis 1930. aastal, mil nii lihtne kui varem. Liiklusmäärused ja muud taksoturg saavutas vähemalt Tallinnas maksi- taksondusega seotud sundmäärused olid varase-

20 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina mast detailsemad ja rangemad. Et ametis püsida, Esimeseks naisautoomanikuks Eesti alal tuli olla hoolas ja täpne (professionaliseeru- võib teadaolevatel andmetel pidada Maria von mine). Tugevnes palgalisi taksojuhte koondav Braschi (von Knorring) ja tallinlannat Marie ja esindav Eestimaa Autojuhtide ja Motoristide Krantzi, kes juba enne esimest maailmasõda Ühing (EAMÜ). oli omandanud NAGi (Auto pealinna … 1934; Aastatel 1939–1941/1942 taksondus kirat- Hämäläinen, Paramonov 2014, 40). Brasch seb, sest sõja tõttu muutus kütus defitsiidiks. ja Krantz ei jäänud palju alla soome naistele, Kütuse ja autoõli ostmiseks oli vaja varustus- kelle hulgas oli autoomanikke juba 20. sajandi kaarti (Mootorsõidukite … 1939, 4). Takson- esimesel kümnendil. Enne esimest maailma- dusorganisatsioonid nõudsid korduvalt nor- sõda leidus Soomes ka mitmeid naistaksooma- mide suurendamist, ent edu ei saavutanud nikke (esimene oli 1907. aastal Vendla Hanell) (Palutakse bensiininormi ... 1939; 1939. aasta … (Mauranen 1995, 80). Kui 1920. aastal oli Tal- 1939, 46). Raske oli hankida ka varuosi.10 Paljud linnas registreerinud auto oma nimele vaid taksoomanikud jäid sissetulekuta (Hulk autosid üks naine – Anette Birkwaldt (Tallinna Lin- ... 1940). 1940. aasta riigipöörde järel asus võõr- navalitsuses … 1923, 1–2), siis 1922. aastal oli võim sõiduautosid natsionaliseerima ja hiljem, pealinnas ametlikke naisautoomanikke juba Saksa väeüksuste tulekul, ka hävitama (Kongi viis, neist vähemalt kaks eestlased. Üks oli Eesti 1978, 3, 5–16). Autoklubi (EAK) funktsionääri Juho (Johan- nes) Jeetsi abikaasa Alma Jeets. Ta oli seotud Naistaksoomanikud EAÜ selle tiivaga, millest kasvas hiljem välja EAK (Registreeritud mootorsõidukite … 1922, Enne kui naisest sai taksojuht, oli ta taksooma- 14–17). Järgmisel aastal, aga võib-olla ka varem nik (see tähendab, et esimese jaoks oli vaja omandas isikliku auto Natalie Baumverk, teist). Taksondusega seotud naiste ringi kuu- kes pani selle sõitma taksona (Tallinna linna- luvad taksoomanikud-äripidajad (edaspidi valitsuses … 1923, 514–522). Baumverk on naistaksoomanikud)11 olid enamasti küllalt seega ilmselt esimene naistaksoomanik Eestis. jõukad või ettevõtlikud, et osta auto ja palgata 1924. aastal võitlesid taksoomanikud sõidu- sellele juht. Ise nad sõitjaid ei teenindanud, tihti tariifide kindlaksmääramise vastu. Nende seas ei omanud sõiduõigustki. Naistaksoomanikke oli ka Elfriede Kiige, tõenäoliselt taksoomanik esines mõnevõrra rohkem kui naistaksojuhte, ent Mihkel Kiige abikaasa (Autoomanike kaebus nende täpset arvu pole võimalik kindlaks teha. … s. a., 2), kelle võiks arvata aktiivsete takso- omanike tuumikusse. Naistaksoomanike arv saavutas tipu majan- 10 1939. aastal oli võimalik sõidukikumme soetada duskriisile eelnenud aastatel. Inimesed olid ainult ostuloa alusel. Ostuloa saamiseks tuli sõiduki valdajal esitada kirjalik sooviavaldus sõiduki and- autoga harjunud, teated taksopidamise tulu- metega. Registreerimisasutus esitas sooviavaldu- susest levinud ja, mis peaasi, auto ostmine oli sed Maanteede Talitusele, kes kontrollis ostusoovi järelmaksu abil muutunud väga lihtsaks. Kuna põhjendatust ja esitas selle positiivse otsuse korral autod maksid palju, oli nende rakendamine tak- majandusministeeriumile. Kui ostuvajadus tundus sona teatud mõttes isegi paratamatu: kulud oli põhjendatud ja soovi oli võimalik täita, luba ka anti. (Mootorsõidukite … 1939, 1–2) vaja tagasi teenida. Aastatel 1927–1932 oli Põhja Kinnitusseltsis kindlustanud oma taksoauto ligi 11 Tuleb silmas pidada, et ka naistaksojuht võis olla 20 naist (Põhja Kinnitusseltsi … s. a.). Naistak- autoomanik, kuid siinses peatükis tähistatakse selle soomanike koguarv sel ajavahemikul võis olla sõnaga vaid neid naisi, kes ise ei sõitnud. Termin ette- võtja või äripidaja ei võimalda piisavat üldistust. ehk isegi kaks korda suurem.

21 Majanduskriisi ajal ja järel taksoäris tege- võimalik teenida (selgitamaks taksojuhi usal- vate naiste arv vähenes. Just majanduskriisi dusväärsust), või et saaks vajadusel asendada ajast pärineb ainus dokument, mis võimaldab palgalist autojuhti (Rahvas rooliratta … 1934). heita valgust naiste osakaalule taksonduses: 1936. aasta majandusloenduse andmete 1932/1933. majandusaastaks (see lõppes 1933. järgi tegutses samal aastal kõikide kuude arves- aasta 1. mail) tegevusloa saanud taksode nime- tuses Eesti 457 veoettevõttes sõiduautodega kiri. Iga isik, kes tahtis rakendada oma sõidukit kõige enam 269 meesomanikku ja keskmiselt taksona, pidi esitama selleks taotluse. Ligikaudu 8–9 naisomanikku (Kaubandus ja transport 350 tegevusloa saanud isiku hulgas esineb 1939, 93–94). Kahjuks ei ole selgitatud, mida umbes 31 naisenime, kuid puhuti ei ole eesnimi mõistetakse veoettevõtete sõiduautoga all, kuid välja kirjutatud (Autode taksona … 1932, 214– ilmselt kuuluvad siia just taksod. Niisugune 1014). Koguarvust moodustab see ligi 8,9%. numbriline suhe võiks iseloomustada ka Vaid väike osa tegevusloa saanud naistest sõitis taksoomanike üldist soolist jaotumist Tallin- oma taksoga ise. See tähendab, et enamik nais- nas 1930. aastate teisel poolel. taksoomanikke kasutas palgalist tööjõudu või oli Naistaksoettevõtjate tegevus ei omanda- autojuht mõni neile lähedane isik, enamasti abi- nud üldiselt laiu mõõtmeid. Kui autoomanike kaasa. Mitme naise puhul tekib kahtlus, kas auto hulgas oli rohkelt mehi, kel oli enam kui kaks tegelikuks omanikuks polnud samuti abikaasa.12 autot, siis arhiiviallikate järgi oli naistest kaks Kuna esineb ka juhtumeid, mil abikaasad taotle- autot Leena Treufeldtil ja Sofia Leitil. Seejuu- sid tegevusluba eri autodele, tuleb arvata, et koos res oli Leit mõlemad autod omandanud näh- tegutsemine oli pigem norm ja taksoäri haaras tavasti samal ajal. Muudest allikatest on siiski sageli tervet perekonda. Vajadusel/võimalusel teada naisi, kellel oli mitu autot (ja palgalist võidi koos asutada ka spetsiaalne taksoette- autojuhti) (Raske tuleõnnetus … 1928; Leena võte. Näiteks Paul ja Ilse Brandt asutasid 1928. Treufeldti … 1933, 632). Näiteks oli dr Chris- aastal 1200-kroonise osakapitaliga ühisettevõtte tian Pargi abikaasal Marie Pargil 1920. aastate Essex-Taxi P.&J. Brandt, mis lõpetas tegevuse teisel poolel neli taksoautot.13 1934. aastal (Teadaanne … 1928, 6; Kaubandus- Olgugi et naistaksoomanikke oli naistak- Tööstuskoda … 1934, 1). sojuhtidest rohkem, leidub informatsiooni Kui enne majanduskriisi võis taksooma- nende kohta vähem. Kuna EAÜ liikmete nike hulgas olla naisi kuni 10%, siis pärast seda nimekirjad pole säilinud, ei ole teada ühin- kindlasti oluliselt vähem. Auto müüdi maha või gusse kuulunud naiste arv, kuid arhiiviallikate jäeti enda kasutusse. Isikliku auto rakendamises põhjal tundub, et organisatoorselt polnud ainult enda tarbeks, seejuures sellega ise sõites, nad kuigi aktiivsed. Ükski naine ei kuulunud ei olnud enam midagi erilist. Mis puudutab esimese liigi juhiluba, siis seda omasid vähesed 13 Kolm autot hävisid 1928. aasta augusti lõpus suures naistaksoomanikud-ettevõtjad. Mõnel juhul oli garaažipõlengus Tõnismäel. Park hindas kogukahju naine valmis omandama esimese liigi juhiloa, et 20 000 kroonile. Autod olid kindlustatud (Raske aeg-ajalt kontrollida, kui palju oli päevas üldse tuleõnnetus … 1928; Bensiiniplahvatus … 1928). Pargi tegevuse ulatust taksoäripidajana näitab seegi, et põlema süttinud suure garaaži oli ta rentinud isik- like taksode hoidmiseks ja parandamiseks. Marie ja 12 Näiteks pikendas 1932. aasta kevadel takso A-144 Christian Park olid ettevõtte Omnia osanikud (Otse- tegutsemisluba Johannes Feldmann. 1932. aasta det- koheste … 1923, 1). Väärib mainimist, et 1923. aastal sembris nimetas end aga auto omanikuks Liisa Suits. oli olnud Marie Pargi omanduses muu hulgas viis Mõlemal isikul on sama elukoht (Johannes Feld- hobust, kuus töövankrit ja hobuseriistad (Parkide … mann … 1932, 241; Liisa Suits … 1932, 298). 1923, 3).

22 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina ka EAÜ juhatusse. Millega selgitada naistak- eest töötada vaid meestele ette nähtud ametis. soomanike väikest (teadlikku) panust takson- Niisuguste probleemide ja muredega, millega duse arengusse? Kuna osa neist oli piisavalt seisis silmitsi varane naisvoorimees, takso- jõukad, puudus neil huvi või vajadus vald- juhina töötav naine kokku ei puutunud.14 Soost konna tuleviku nimel pingutada. Teistel jälle olenemata võis taksojuhiks hakata iga isik, kes polnud aega, tahtmist või võimalust, sest tuli vastas sundmääruses sätestatud tingimustele.15 keskenduda põhitööle. Ilmselt oli meestekesk- Et saada taksojuhiks, tuli naisel ületada eelkõige ses ja mittetraditsioonilises sfääris ka üsna iseennast. See aga ei olnud lihtne, mida näitab raske end kehtestada. Kummatigi olid paljud asjaolu, et taksojuhi elukutse kasuks otsustasid naised taksondusega seotud mõne mehe (ena- vähesed naised. masti abikaasa) kaudu, mistõttu puudus vaja- Naiste tee autorooli oli Eestis pikk. Riigi dus tegutseda eesliinil. suurima autojuhte koolitava asutuse16, Noorte Olla naine ja taksoomanik eeldas palju Meeste Kristliku Ühingu (NMKÜ) autokooli vähem kui olla kutseline autojuht, kuid siiski esimese, 1922. aasta lõpus avatud autokursuse ei puudu sel oma tähtsus. Taksoomanikust lõpetas 73 õpilasest 62, nende hulgas kolm naine oli ettevõtlik, ka tema oli valmis ületama teatud piire ja võtma riske, eriti selline naine, 14 Naisi sundis illegaalselt voorimehena töötama esi- kes ei saanud toetuda abikaasale või mõnele mese maailmasõja puhkemine. Et mitte tõmmata usaldusisikule (tuli leida palgaline autojuht, võimude tähelepanu, tegutseti öösel. Tabamisega korraldada rahaasju, taotleda taksoluba, tege- kaasneva karistuse vältimiseks tuli sageli linna- leda tõrgetega jne). Ainuüksi auto ost järel- vahtide eest põgeneda. Ebaseaduslik töö tähendas kaitsetust väiksema töötasu, petmiste ja ülekohtu maksuga sundis inimese mugavustsoonist vastu. Naise töö voorimehena seadustati Tallinnas välja. Arenes rahaline mõtlemine ja (majan- alles 1916. aastal. Mõningates ringkondades peeti duslik) vastutustunne. On selge, et enamik seda muudatust suureks vastutulekuks naistele ning naisi ei saanud töötada autojuhina. Neid arvati, et naisterahvas pole võimeline voorimehena ühendas uue tehnoloogilise paradigmaga just hakkama saama (vt nt Naised seadusliste … 1916). omand auto näol ja tahe rakendada seda ava- 15 Näiteks pidi 1920. aastatel taksojuht Tallinnas olema likus teenistuses. vähemalt 20 aastat vana, teadma tänavate, ameti- asutuste, politseijaoskondade, pankade ja võõraste- majade asukohti ning tundma kõiki määruseid Naistaksojuhid mootorsõidukite ja liiklemise kohta. Autoga ümber- käimise oskusele lisaks tuli tunda ametis vajalikul Otsus hakata taksojuhiks oli julge samm, määral riigikeelt, omada normaalset kehaehitust mis tähendas mitmeski mõttes traditsiooni- ja nägemist-kuulmist ning olla töötamist segavate lisest, kindlast ja stabiilsest väärtussüsteemist vigastusteta. (Sunduslik määrus … 1924, 166) Aja jooksul nõudeid karmistati. väljapoole murdmist. Eriti julgeks tuleb seda sammu hinnata esimeste naistaksojuhtide puhul, 16 Teatud aegadel oli autojuhikandidaate rohkem kui sest 20. sajandi esimesel poolel tavatseti läheneda autokoole, mis paiknesid enamasti suuremates lin- naiste õigustele ja kohale ühiskonnas endiselt nades. Mõnikord jättis soovida ka nendes asutustes antava õpetuse kvaliteet. 1939. aastal oli Tallinnas moderniseerumiseelsete mõttemallide vaimus. neli autokooli: O Ahi Autokool, Insener M Mardi Need ei näinud ette, et naine võiks (maskuliin- Eraautokool, NMKÜ Autokool ja Politseikooli sena vaadeldud) tehnoloogia käsitsemise abil autokursused. Tartus sai õppida Tartu Autokoolis ja teenida raha või – veel vähem – end teostada. Lõuna-Eesti Autokoolis, Pärnus Pärnu Autokoolis. Naistaksojuhtidele olid sillutanud teed nais- Ajavahemikus 01.04.1929–01.01.1939 anti Tallinnas välja 4695 erinevat sõiduauto juhtimisluba, kokku voorimehed, kes pidasid ägedat võitlust õiguse aga 15 400 juhtimisluba (vt Rava 1939, 172, 190).

23 naist. Esimest korda omandas naisterahvas pidas taksoautosid. 1933. aastal lasi mees naise ametliku sõiduõiguse alles 1924. aastal (võrd- pärast lahutust maha (Mees tappis .. 1933; Kas luseks: USAs 1899. aastal) (Scharff 1992, 25).17 roim … 1933). 1939. aastast leidub samuti See innustas proovima ka teisi (Auto pealinna teade naistaksojuhi kohta Narvas (selleks ajaks … 1934, 9–16; Naised autoroolis 1927). Tartus oli saanud autojuhtimisõiguse kaheksa naist) sai esimene naine – Anna Mihkelson – juh- (Narvas … 1939). Viljandis sõitis 1930. aastate timisõiguse 1927. aastal (Tartu teated 1927). lõpus taksot Hilda Pääru, kellest paraku on Taksojuhina asus esimene naine – Magda Vitis- vähe teada (Viljandimaa 1939). Pärnus töötas mann – tööle aga alles 1928. aastal (Naised tak- Larissa Kungla (1911–1984) (Kaljula … 2017; soauto … 1932). Naistaksojuhtide arv kasvas vt ka Karistusi prefektilt 1937). Tõenäoliselt oli aeglaselt. 1932. aastal oli Tallinnas liikumas vaid ta taksojuht terve kümnendi teise poole, kuni neli taksoautot, mida juhtisid naised (samas). võõrvõim taksoauto ära võttis (Kaljula … 2017). 1934. aasta lõpuks oli NMKÜ kooli lõpeta- Tartuski oli vähemalt üks naistaksojuht (vt Auto nud autojuhtide arv kerkinud 3654 inimeseni, ja omnibus … 1939; Klubide teateid 1936, 123). kellest naisi loendati 152 (NMKÜ autokool … Vaadeldaval ajajärgul töötas taksojuhina Eestis 1932; Iga päevaga … 1934). 1935. aastal soori- kokku hinnanguliselt umbes 30 naisterahvast, tasid sõidueksami koguni 30 naist (Naised auto- kellest enamik tegutses taksonduses suhteliselt tüüri … 1935). 1936. aasta lõpus oli Tallinna piiratud aja, st mõne aasta või vähem. liiklemisinspektor Jaan Ivandi andmeil antud Kui arvestada taksode üldarvu, on ülalesi- pealinnas esimese liigi autojuhtimisluba 17 nai- tatud numbrid pigem väikesed. Tallinnas moo- sele, kellest neli sõitsid taksot igapäevatööna dustasid tegutsevad18 naistaksojuhid hinnan- (Auto on … 1936). 1939. aasta sügisel oli tollase guliselt umbes 1% (mõnel aastal vähem, mõnel liiklemisinspektori Valdu Rannaleedi sõnul Tal- rohkem) kõikidest tegutsevatest taksojuhtidest. linnas naisterahvastele välja antud 23 kutselise Teistes, ühe naistaksojuhiga linnades oli takso- autojuhi tunnistust (juhilubasid isiklikuks tar- sid ja vastavalt ka taksojuhte kokku pealinnaga beks aga 180) (Naised tublimad … 1939). võrreldes nii palju vähem, et eelmainitud prot- Tallinnast väljaspool oli naistaksojuht sent on isegi pisut kõrgem. Näiteks Võrus, kus haruldus. Näiteks teadsid Võrus pea kõik linna 1930. aastate esimesel poolel oli umbes 10 taksot, ainukest naistaksojuhti Adele Heurit, kes sõitis oli naistaksojuhtide osakaal koguhulgast 10%. beežikashalli Opeliga (Kõnelusi Wõru ... 1936; Narvas oli taksosid sel ajajärgul umbes 40, nais- Hämäläinen, Paramonov 2014, 40). 1930. aastal taksojuhid moodustavad seega koguhulgast autot juhtima hakanud Heuer oli enda sõnul enam kui 2% (autode arvu vt tabelist 1). kolmas naisautojuht [s.o naistaksojuht] Eestis Naisautojuhtide vähesust võib selgitada (samas). Ka Narvas oli 1930. aastate algul nais- ennekõike asjaoluga, et tehnilisi alasid ei peetud taksojuht – Rosalie Erapart –, kelle abikaasa naiste valdkonnaks, kuid selle põhjus ei ole ainult maailmavaateline, vaid ka praktiline. 17 See, et esimene naine sai autojuhiloa iseseisvunud Tehnoloogilise moderniseerumisega kaasne- Eestis, ei tähenda, et naisautojuhte varasemal ajajär- nud uuendused, nagu auto, olid oma arengu gul ei eksisteerinud. Naised proovisid autosõitu juba sajandi algul, mil autojuhiload tänapäevases mõttes puudusid. Üks esimesi autot juhtinud naisi oli auto- 18 Mõeldud on aktiivseid ehk reaalselt töötanud takso- sportlase Julius Johannsoni naine Alide. Samuti võib juhte. Tegutsevate taksojuhtide koguarv vastab esile tõsta Alma Jeetsi, kellest sai üks esimesi nais- enam-vähem registreeritud taksode arvule. Takso- autoomanikke Eestis. Jeetsi puhul on teada, et ta juhte endid oli küll autodest mõnevõrra rohkem, juhtis autot 15-aastase tütarlapsena ehk sajandi teise kuid polnud hetkegi, mil kõik autod olnuks kasutu- kümnendi algul (vt Seltskond … 1934). ses, liiatigi sõitsid mõne autoga kaks taksojuhti.

24 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina algjärgus. Veel 1920. aastal oli auto nii raskesti Siit järeldub, et naisautojuht oli väikest viisi sen- käsitsetav, et selle kasutamine käis mõnel naisel satsioon. Uudishimutsejate kõrval oli neidki, lihtsalt üle jõu. Üpris kõnekas on lõik autojuhti- kelle jaoks autojuhina töötav naine ei olnud ikka misõpikust, milles jagatakse teavet, mida peab veel vastuvõetav. tegema sõitu alustades: Hoiakulistel põhjustel oli varastel naistakso- Avada bensiini kraan. Katsuda, kas auto on juhtidel ka üsna keeruline omandada esimese vabal käigul. Vaadata, kas süütus hiline (muidu liigi autojuhiluba. Vitismann on probleemi võib tagasi lüüa, kätt või käivitajat vigastades). kokku võtnud järgmiselt: „Mõnelt poolt aval- Sääda gaasi kang kogemuste põhjal teatud sobi- dati arvamist, et naisi peab tublisti pingutama, vale kohale. Sisselülitada süüde. Sääda käima- sest kui kergesti saab esimeseklassi juhiks, siis laske kohale õhu korrektor (abitrossel), seguri- tulevad teised naised ka saama“ (Esimene naine kastaja ehk dekompresser, kui need autol olemas. … 1928). Ühe esimese naistaksojuhi Anna Tõmmata vändast (alt ülesse, sõrmed ühel pool) Kanguri sõnul oli eksamikomisjoni liige inse- või litsuda käivitaja nupule. Sääda tööasendisse ner Pullerits soovitanud tal koguni rahulduda korrektor ja süüde. Vaadata, kas õlipump töötab teise liigi juhiloaga (Auto on … 1936). Teatav (monomeeter tõuseb). (Raukas 1928, 9) umbusk ja stereotüüpsed arusaamad püsisid Ent see ei olnud kõik, veel tuli kontrollida ajajärgu lõpuni. Hästi peegeldab neid näiteks rooli ja pidurite korrasolekut, veetaset radiaa- liiklemisinspektor Rannaleedi arvamus, mille toris, pumbata kummid täis, lisada õli ja kont- kohaselt autojuhiks ei kõlba kergemeelne naine, rollida õli taset karteris, valada paaki bensiini, sest „see ülesanne nõuab ennekõike kindlat ise- panna autosse tööriistad ja tagavaraosad, üle loomu ning teatavat mehelikkust“ (Naised tub- vaadata signaal ja valgustus, võtta kaasa doku- limad … 1939). Mis mehelikkusega oli tegemist, mendid ning vaadelda/kuulata töötavat autot ta ei täpsustanud. tähelepanelikult, veendumaks, et kõik toimib Kuna naistaksojuhti ei usaldatud, oli tal normikohaselt. alguses raske leida ka sõitjaid. Et võita võõ- Sõidul seisis autojuht silmitsi uute mure- ristavaid kliente enda poole, pidi kavaldama. dega: juhtimine nõudis väga suurt vastupida- See katsumus jäi suuresti Vitismanni kanda. vust ja füüsilist jõudu, kõikvõimalikud rikked, Nii nagu omal ajal naisvoorimehed, sõitis ka kummipurunemised ja muud häired olid tava- tema esialgu ainult hilisel ajal, kandis meeste lised. Niisiis vajas autojuht teadmisi, kogemust sonimütsi ja hoidus näitamast nägu (Esimene ja ka füüsilist jõudu – asjata ei öeldud, et auto- naine … 1928). Kui avalikkus veendus, et sõit teeb käed tugevaks (Kas võivad olla ... 1929, naistaksojuhid on oma ametis kompetentsed, 144). Igal inimesel – ka mehel – ei pruukinud ei jäänud neil klientidest puudu (vt nt Naised autojuhtimiseks vajalikke omadusi tõepoolest taksoauto … 1932). Kuna usuti, et naisautojuhi olla. Peale keha pidi kahtlemata tugev olema ka korral on ebameeldivate intsidentide võimalus vaim, sest auto ja naise sümbioos tekitas inimes- väiksem, tekkis neil meeste ees koguni teatav tes vastakaid reaktsioone, millele ei olnud kerge konkurentsieelis. Paljudel juhtudel oli see vastu seista. Magda Vitismann on öelnud: „Kui põhjus, miks meestaksojuhid ei tolereerinud esimest korda päevavalgel masinaga välja sõit- naist oma seisuplatsil (Kõnelusi Wõru ... 1936). sin, vahtis publik mind kui imelooma ja jala- 1939. aastal oli ka range ja põhjalik liiklemis- käijad jäid isegi seisma. Autode seisuplatsil inspektor Rannaleet nõus möönma, et naised manööverdades oli mul ikka hulk pealtvaata- on meestest „võib-olla isegi mõnes suhtes kor- jaid, kes tahtsid näha, kuidas küll naine saab ralikumad“ (Naised tublimad … 1939). Sellega masinaga hakkama“ (Esimene naine … 1928). pidas ta ennekõike silmas asjaolu, et erinevalt

25 meeskolleegidest olid naistaksojuhid üldjuhul Esimene asus tööle taksojuhina pärast keskkooli karsked. Seetõttu ei sattunud nad ka alkoholi lõpetamist, teine 1930. aastal, olles 23 aastat vana mõjul muidu nii sagedastesse sekeldustesse (Esimene … 1940).20 Selle grupi liikmed olid altid või õnnetustesse (vt Esimene naine … 1928; nii uuendustele kui ka riskidele ja uskusid, et kat- Auto on … 1936; Naised tublimad … 1939). sumused on alistamiseks. Tasuv teenistus ei olnud Kahtlemata on karskus naistaksojuhtide posi- nende jaoks ainus motivaator, oluline oli võimalus tiivse kuvandi tähtis osa, kuid ilmselt olid töötada tehnilisel alal. naistaksojuhid oma ametis väga korrektsed Teise grupi moodustavad naised, kes sattu- ka üldises mõttes: nad sõitsid ettevaatlikult ja sid autojuhitööle juhuslikult või olude sunnil. sattusid harva rasketesse liiklusõnnetustesse Peamiselt on tegemist taksojuhtide abikaasa- (vt Esimene naine … 1928; Auto on … 1936). dega, kes istusid autorooli mehe või pere kasu 1936. aastal oli Tallinna liiklemisinspektor Jaan silmas pidades (vt nt Auto on … 1936). Töö Ivand, kes pidas naisi autojuhtidena meestest paaris võimaldas autot sisuliselt kogu ööpäeva palju korralikumaks, andnud neile järgmise teenistuses hoida. Siia gruppi kuuluvad naised hinnangu: „Seni ei ole nende kohta tulnud olid ealt vanemad, tavaliselt ka emad, ning mitte ühtegi kaebtust ega protokolli. Olen nendega nii progressiivsed kui esimese grupi esindajad. tõesti rahul“ (Auto on … 1936). Ivandil on Näiteks oli 1894. aastal sündinud Olga-Saneta õigus siiski vaid osaliselt, sest tegelikult tuli Põdra üks pikaaegsemaid naistaksojuhte Tal- õnnetusi/protokolle ette naistelgi.19 Selle ajastu linnas. 1930. aastal sooritas varem õmblejana kontekstis tuleb seda vaadelda paratamatusena. töötanud naine taksojuhist abikaasa soovitusel Naistaksojuhid on võimalik jagada gruppi- vajaliku eksami ning hakkas mehega korda- desse vanuse ja maailmavaate järgi. Esimese grupi mööda sõitma. Kümnendi lõpus abielu lahutati, moodustavad isikud, kelle keskmine vanus jäi alla mis ilmselt tähendab Olga Põdra taksojuhi- 30 eluaasta ja kes polnud pereinimesed, nt Magda karjääri lõppu (Olga ja Aleksander … 1938, 3). Vitismann, Anna Kangur ja Pauline Kurisoo. Kolmanda, väikseima grupi moodustavad Vitismann ja Kurisoo olid sündinud 1906. aastal. kõik ülejäänud. Siia kuuluvad näiteks keskeali- sed naised, kelle abikaasad polnud taksondusega mingil moel seotud, vähemalt kahe naistakso- 19 Olgu toodud mõned näited raskemate juhtumite juhi mehed teenisid raudteel (Auto on … 1936). kohta. 1931. aasta suvel sõitis 31-aastane Elisabeth Mis ikkagi sundis naist hakkama takso- Kaasik öösel Rannavärava puiesteel vastu raudtee- juhiks? Kui jätta kõrvale individuaalsed eelistu- ülesõidu tõkkepuud. Kaasik, kes polnud väsimuse ja nõrkade laternate tõttu tõkkepuud õigel ajal mär- sed, huvid ja hobid, tuleb alustada rahast. Ühest ganud, sai klaasikildudega näost raskelt vigastada küljest oli naisautojuhte suhteliselt vähe just (Õnnetus nais-taksojuhiga 1931). 1932. aasta juunis seepärast, et auto ost ja ülalpidamine nõudsid põrkas sama autojuht kokku teise taksoautoga, milles raha. Perekonnad, kus oli piisavalt raha auto viibinud isik sai vigastada (Autode kokkupõrked ostmiseks, võisid hoida teenistuses autojuhti – 1932). 1933. aasta augustis põrkas Elwine (Elviine) Poska kokku O-Ü Mootori omnibussiga. Õnnetuse nii polnud perepeal endalgi põhjust autorooli asjaolud ei ole teada, kuid igal juhul süüdistas bussi- asuda. See tendents muutus 1920. aastatel, mil juht Poskat ettevaatamatus sõidus. Tema taksoauto üha enam autoomanikke hakkas juhtima oma A-745 muutus sõidukõlbmatuks (Wäiksed wäära- tused 1933). 1935. aastal sõitis Olga Põdra Tatari tänava nurgal otsa sõiduvoorimehele. Hobune pais- 20 Väärib tähelepanu, et Kurisoo asus Tallinna kus löögist pikali ja murdis jalaluu, ka vanker sai kah- 1925. aastal (teistel andmetel 1923. aastal). Seega justada. Voorimees hindas oma kahju 400 kroonile. kulus vähem kui kümnend enne, kui tuletikuvabri- Süüdlasena sai Põdra protokolli (Kolm otsasõitmist kus töötanud naisest sai taksojuht. Vt Seppo 2017, …1935; Kolm õnnetust … 1935). 27; 8. koolis ... 1955).

26 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina sõidukit ise. Teisest küljest võis kutselise auto- oli väga suur tehnikahuvi. Seejuures ei piirdu- juhina teenida palju rohkem kui vabrikutööli- nud nende tehnoloogiline horisont üksnes sõi- sena. Kummatigi ei loetud taksojuhti tööliseks, duautoga. Näiteks töötas Larissa Kungla pärast mis tähendas kõrgemat sotsiaalset staatust. taksojuhitööd autojuhina kiirabis (Kaljula Enamik naistaksojuhte oli algharidusega endi- 2017). On teada vähemalt kaks naist, kes sõit- sed lihttöölised ning näinud näguripäevi (samas; sid ka veoautoga.22 See väärib märkimist, sest Kurisoo … s. a.). Nad oskasid iga võimalust hin- tollased ja ka hilisemad veoautod olid väga ras- nata. Ehkki täpsed andmed puuduvad, näib alli- kesti käsitsetavad ja ebamugavad, mis tähendab katest järelduvat, et märkimisväärne hulk (võib- tõsist eneseületust. Veoauto juhtimine ei olnud olla isegi enamik) naistaksojuhte jõudis varem ilmselt siiski eesmärk omaette, vaid miski, mida või hiljem isikliku autoni. Tõsi küll, enamasti tuli teha vajaduse tõttu. Eesmärgid olid üleva- osteti masin järelmaksuga. Sissetulek sõltus töö- mad. Pauline Kurisood huvitasid trammid. tamise ajast (aasta(te)st), seisuplatsist, võimetest Pärast taksojuhikarjääri sai tast trammikon- ja pühendumisest. 1928. aasta juuni Kajas kirju- duktor ja 1940. aastal esimene naistrammijuht tatakse, et esimene naistaksojuht (Vitismann) on Eestis (Esimene … 1940; 8. koolis ... 1955). võitnud sõitjate suure poolehoiu, mistõttu tema Magda Vitismanni kohta teame, et juba tütar- teenistus olevat „haruldaselt hea“ (Naised auto- lapsena oli tema unistus saada lenduriks23. Võru juhtideks 1928). Vitismann alustas tööd, kui tar- ainukest naistaksojuhti Adele Heuerit paelus bimisbuum polnud veel läbi. Kui temal oli või- tõsiselt purilend. 1936. aasta purilennukursustel malik järelmaksu abil osta uus auto peagi pärast oli ta ainuke naisõpilane, kuid lõpetada tal siiski töö algust, siis näiteks Anna Kangur oli sunni- ei õnnestunud (Kõnelusi Wõru ... 1936). Heueri tud palgalise autojuhina töötama peaaegu pool tehnikahuvi märgib ka tema järgmine tõdemus: kümnendit enne, kui tal õnnestus osta oma auto (vana). Peagi müüs ta selle maha ja ostis alles siis Ja kuigi autojuhtimine ei ole kerge: nõuab järelmaksuga uue Chevrolet’ (Auto on … 1936). esijoones palju tehnilist soont, kiiret otsustus- Taksojuhitöö teise eelisena võib välja tuua võimet ja silmapilkset teotsemist, võin ütelda, asjaolu, et naisele, kes oli valmis end igas mõttes et omandasin autokunsti saladused kiiresti. proovile panema, oli see töö põnev, vaheldus- Olin alles paar nädalat töötanud, kui auto- rikas ja võimaldas teatavat vabadust, mida teiste töökojas tegin remonti kahel autol. Paljud ametitega ei kaasnenud. Siit järeldub, et naistak- meesõpilased, kes minuga ühes õppinud sojuhid olid mitmes mõttes ebatavalised naised. kursustel, sellega toime ei saanud. Aga minul Eriti hästi ilmneb see esimese naistaksojuhi oli huvi. (Samas) Magda Vitismanni näitel, kuid ka tema mitte nii tuntud ametikaaslaste lood on üpris huvita- vad.21 Tundub, et enamikul naistaksojuhtidest 22 Näiteks sõitis Elisaveta Kreis 1960. aastate algul Rocca al Mare pioneerilaagris valvurina veoautoga 21 Näiteks on Anu Kalm iseloomustatud oma takso- (Kalm 2012a). Uno Aava räägib oma elulooraamatus juhist vanatädi Elisaveta Kreisi (neiupõlvenimi) naistaksojuhist, kes 1932. aastal sõidutas tema pere järgmiselt: „Mammi-tädi (29.12.1899–07.02.1978) kirsipunase Fordiga Kaarli kirikusse ristimistalitu- oli kireva elulooga, Saaremaalt Laimjalast paljulapse- sele. Aava kohtus tolle naisega uuesti 1948. aastal lisest perest pärit ja mitmeid kordi abielus olnud. Ta Põhjala vabrikus – siis töötas ta väiksema veoauto oli kuraasikas ja ettevõtlik. Minu lapsepõlves kirju- juhina. (Aava 2013, 10; Aava 2014). tas ta luuletusi, või pigem vemmalvärsse, ja mängis kõvasti kaarte“ (Kalm 2012a, 2012b). Tähelepanu 23 Mainitagu, et Sheila O’Neil, 1908. aastal Londonis äratab tõik, et Kreis oli pärit maalt. Kuidas ta kohanes tööd alustanud taksojuht, plaanis lennata enda välja- Tallinna liikluses, pole paraku teada. mõeldud biplaanil üle Iiri mere (Clarsen 2008, 31).

27 Kuigi kõiki neid naisi ühendab see, et töö pal- probleem tähendas tööseisakut, millega kaas- galise taksojuhina avas võimaluse realiseerida nes rahaline kaotus. Kuna auto oli taksojuhi oma tehnikahuvi ja liikuda kõrgema eesmärgi ainus töövahend ja sissetulekuallikas, pidi ta suunas (Esimene naine … 1928; Auto on … olema alaliselt valmis tehnilisteks ebameeldi- 1936), piirduvad sellega ameti head küljed. vusteks. Püsivale pingele ja kartusele ei suut- Taksojuhitöö kätkes mitmeid ebameeldivusi ja nud kaugeltki igaüks vastu seista. riske. Enamiku ajast oli igav, külm ja ebamu- Keerulised olid suhted meeskolleegidega. gav. Naiselikud eelistused tuli alla suruda. See Tuge neilt loota polnud, ehkki see kulunuks väljendub näiteks riietuses. On teada, et Vitis- väga ära. Viibida naisena päevast päeva üksi mann kandis tööl kollast nahkjakki ja sama meeste keskel oli tol ajal juba iseenesest paras värvi nahkmütsi (Esimene naine … 1928). katsumus, kuid eriti raske oli see seisuplat- Elisabeth Kaasik saatis kord maale vanematele sil, kus domineerisid maskuliinsed väärtused pildi endast teiste taksojuhtide seltskonnas. ja kindlad võimuprintsiibid. Seejuures tuleb Kuna fotolt ei olnud võimalik aru saada, et rõhutada, et ka meeste jaoks oli olukord, kus üks ülesvõetuist on naine, kirjutas ta taha „teie ühist ruumi tuli jagada naisterahvaga, psüh- poeg“ vms. Vanemad mõtlesid tükk aega, kes holoogiliselt keeruline. Kuna esimesed nais- lastest on fotol, sest kumbki poegadest sellel taksojuhid alustasid tegevust ajal, mil taksoäris alal ei töötanud (Kalm 2012a). Rõivastusküsi- valitses ülitugev konkurents, oli neil raske end mus on huvitav just seepärast, et naistaksojuhi kehtestada. Seda tuli aga teha, sest kui puudus kõrval esines veel teinegi markantne naisauto- võimalus töötada südalinnas, pidi leppima juhi tüüp – kadestamisväärne „sport-girl, sale väiksema teenistusega mõnel eeslinna seisup- ja noor“, kes kandis poisipead ja lühikest seeli- latsil. Kui Magda Vitismannil ei lastud isikliku kut ning sõitis ilusa sportliku autoga (Hämäläi- auto omandamisel enam seista Raekoja platsi nen, Paramonov 2014, 39–40). Tema naiselik taksopeatuses järjekorras ega kasutada tele- eneseteostus oli hoopis teistsugune, vabam ja foni, sest ta oli saavutanud lihtsast palgalisest loovam. Kuidas need kaks naisautojuhi tüüpi autojuhist kõrgema staatuse, palus ta määrata suhestusid, vajab eraldi uurimust. linnavalitsusel naistele eriseisuplats. Ehitus- Eeltoodud sotsiaal-kultuurilistest piiran- osakond leidis siiski, et sundmääruse alusel gutest olulisem on oht sattuda õnnetusse, mis pole võimalik naistele erandit teha (Esimene võis kaasa tuua keha deformeerumise, töövõi- naine … 1928; Kui tüür on … 1929; Magda metuse, psühholoogilise trauma vms. Näiteks, Vitismann … 1928, 14, 54). Vitismanni prob- 1931. aastal vastu raudtee tõkkepuud sõitnud leem oli nõnda tõsine, et viie kuu pärast pidi Elisaveta Kreisi jaoks jäid õnnetust terveks ta oma palvet kordama. Paraku ei muutunud eluks meenutama armid näos (Kalm 2012a). sellestki midagi, talle anti mõista, et eeslinnas Ka autoga võis juhtuda igasuguseid asju, selle on vabu kohti küllaga (samas, 54–58). Peaaegu täieliku hävimiseni välja.24 Mis tahes tehniline kõik naistaksojuhid kannatasid ühes või teises vormis meeskolleegide toorutsemise all. Nais- taksojuhtide tõrjumine võis verbaalsest haava- 24 Näiteks sõidutas 1930. aastal Elviine Poska üht misest kasvada füüsilise konflikti ja auto kah- meesterahvast arestimajja, kui viimane hakkas märat- justamiseni (Esimene naine … 1928; Magda sema ja peksis autoklaasid puruks (Õnnetused ja kuri- Vitismann … 1928, 54; Auto on … 1936). Üks tööd 1930). 1933. aasta juunis torgati Vanaturu kaela taksopeatuses läbi Elisabeth Tõnissoni (või ka Tõn- naistaksojuht tunnistas: nisoni) auto rehvid (Nurjatus … 1933). 1934. aastal hävis auto tules (Nõmmel põles kuur … 1934).

28 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina

Õhtuti koju minnes olid mul solvamiste ja vaimset ebameeldivust.25 Eriti just seepärast, et häbematuste pärast pisarad silmis, ning mitu naistaksojuhid tajusid oma töö tõttu väga tera- korda oli tahtmine autojuhi elukutsest üldse valt sotsiaalseid piiranguid ja ebaõiglust, mida loobuda. Suutsin end siiski kokku võtta ja ühiskond naisele endistviisi peale surus. Tuleb kõik solvamised rahulikult ärakannatada. uskuda, et ka nemad taotlesid omal kombel Siin nägin ka esimest korda, kui lapsikud ja õiglasemat ja paremat ühiskonda – sellist, kus väiklased on mehed. Siin valmis minus kindel puudub kuristik mehe ja naise vahel. otsus, et kunagi ühegi mehega ei abiellu. Viimaks: enamik naistaksojuhte pidi kor- (Auto on … 1936) raliku teenistuse nimel väga palju pingutama. Elisabeth Kaasik sõitis vastu raudtee tõkke- Siit nähtub, milline mõju oli halval töökoge- puud, kuna oli väsinud. Teisiti ei saanudki musel individuaalsele väärtussüsteemile. Veel olla, sest enda sõnul oli ta sõidus olnud kolm 1939. aastal tunnistas üks naistaksojuht, et ööpäeva (Õnnetus nais-taksojuhiga 1931). mehed ei taha naist endale võistlejaks. Ta oli See polnud erand. 1939. aastal tunnistas üks siiski veendunud, et kord nad temaga harjuvad. naistaksojuht kutsetöö raskustest rääkides, et (Naised tublimad … 1939). öö otsa valves olla pole kerge. „Naine tahab Ettevaatlik tuli olla ka sõitjatega. Eba- ikka olla kodus ja perenaine. Kui seda aga ei meeldivustest tuli kõige sagedamini ette sõi- saa, pole midagi parata ja tuleb leppida liht- duraha maksmata jätmist ehk taksojuhi taht- salt olukorraga,“ ütles ta (Naised tublimad … likku petmist (vt nt Tallinna politsei kroonika 1939). Eelöeldu ei tähenda muidugi, et kõikide 1935; Politsei kroonika 1935). Harvemad olid naistaksojuhtide töö samaväärselt raske oli. juhud, kui taksojuhti sõimati või talle tungiti Nagu iga asja puhul, sõltus siingi palju isikli- kallale (vt Viljandimaa 1939). Kõige kohuta- kest eelistustest ja valikutest, aga ka konteks- vama rünnaku elas üle 1931. aasta mais üks tist, kuhu üks või teine isik asetus. Mõni naine varaseimaid Tallinna naistaksojuhte. Hilisõh- hoidis end rohkem või siis sai ühel või teisel tul lasi 28-aastane kingsepp viia end linnast põhjusel lubada endale teatavaid mugavusi. Nõmmele. Tagasiteel pani ta Rahumäe sur- Näiteks ei sõitnud Vitismann öösel ja vajaduse nuaia lähistel tulirelva meenutava esemega korral võttis ka pikema puhkuse (Kui tüür on ähvardades toime vägistamise (Sõitja wägistas … 1929). Ka Adele Heuer mõistis hinnata isik- … 1931; Kingsepp wägistas … 1931). Sellest likku mugavust. Hoolimata sellest, et abikaasa juhtumist kirjutasid mitmed ajalehed. Võib oli Heueri autosse konstrueerinud „keskkütte“, vaid aimata, millise jälje see teade naistakso- ei seisnud ta talvel taksopeatuses, vaid sõidutas juhtide hingeellu jättis. neid, kes helistasid kodusele telefonile. Suvel Omaette probleemiks on kõikvõimalikud seisis ta seisuplatsil enda sõnul vaid ajaviiteks, eetilised dilemmad ja piiriolukorrad. Paratama- kuigi tunnistas, et konkurents oli suurem ja tult oli taksojuhi tööelus kindel koht igasugustel sõideti rohkem. Ühe näite võib tuua ka sõitja- kahtlastel isikutel, kelle eesmärgid mõnigi kord tega ümber käimise vallast: kui Heuer nägi, et läbi paistsid. Oli raske valida hea või halva vahel, sõitja on liiga „heas tujus“ või „väsinud“, loobus kui otsus mõjutas märkimisväärselt päeva sisse- ta sekelduste vältimiseks tasu küsimisest ning tulekut. Kuna edukas taksojuht oli sageli seotud tegi seda hiljem kliendi kodus, kui too oli kaine. prostitutsioonivõrgustikuga, pidid ka nais- autojuhid selles küsimuses seisukoha võtma. 25 Magda Vitismann on põgusalt maininud kokku- Millised need seisukohad olid, ei ole teada, puudet prostituutide kliendiga. Ajakirjanikule öeldu kuid igal juhul kaasnes otsustamisega rohkelt põhjal tema ise sellest sfäärist midagi ei teadnud. (Kui tüür on … 1929)

29 Tema puhul oli eelis see, et Võrus polnud palju Vitismann sündis 25. märtsil 1906. aastal. probleemseid kliente (Kõnelusi Wõru ... 1936). Tema vanematekodu (heal järjel talu) asus Pigem on aga just need helgemad momendid Rae vallas Assakul (Läte … 2009). Magdal kõrvalekalded normist. Loomulik on naistak- oli kolm vanemat õde, kellest üks sai tuntuks sojuhtide üsna üksmeelne tõdemus, et parema kokaraamatute koostajana.26 On huvitav, et tüd- meelega teeksid nad muud tööd ja nad oleksid ruku onu töötas Tallinnas sõiduvoorimehena esimesel võimalusel valmis ametist loobuma (Tallinna … 1923, 29; Poolar … 2011). Seega (Auto on … 1936). Üldiselt töötasidki naised oli suguvõsas avaliku privaattranspordi sfääris palgalise taksojuhina suhteliselt lühikest aega. tegutsenud isik. Raskem oli ametit vahetada neil, kes olid järel- Õppides mitmes võõrkeelses koolis, oman- maksuga soetanud isikliku auto. das Magda juba noorena vene ja saksa keele Kui taksojuhitööd vaadeldi episoodina (aju- ning puutus kokku teistegi keeltega (Vitismann tine teenistus), ei omanud amet identiteedis ilm- 1993). Ta paistis silma oma ebatavaliste huvide selt kuigi suurt osa. Seetõttu ei olnud ka teatud poolest. Keskkoolis paelus tehnika neiut nii kihistused taksojuhitöös naiste jaoks huvitavad tugevalt, et vabal ajal hakkas ta praktiseerima või tähtsad. Selline kihistus on näiteks organisa- töökodades. Hakkaja tütarlapse suurim soov toorne tegevus. 1934. aasta lõpus oli EAMÜ 342 oli saada lenduriks (Esimene naine … 1928). liikme hulgas vaid kolm naist (EAMÜ … 1934, 1920. aastate teisel poolel pöördus Magda kait- 26). Pärast majanduskriisi naistaksojuhtide arv seministri poole palvega võtta ta Eesti lennu- suurenes, kuid see ei kajastu ühingu liikmete väkke õppima piloodiks. Lennuvägi olevatki nimekirjas. 1936. aastal oli 670 liikmest neli nõustunud neiust esimese Eesti naislenduri naised, kellest üks töötas Tartus (Klubide teateid koolitama, kuid rahalistel põhjustel plaan 1936, 123). Pole teada, kas neist kolm kuulusid luhtus (Naised auto tüüril 1927). Vitismann ühingusse ka 1934. aastal. kontakteerus ka välismaiste lennukoolidega, kuid kuna raha oli endiselt takistuseks, otsus- Magda Vitismann tas ta alustuseks saada autojuhiks (Esimene naine … 1928). Tema tuttavad väitsid, et noor Kuna Vitismann töötas taksojuhina üsna lühi- naine pole võimeline kutselise autojuhi luba kest aega, pole ta parim naistaksojuhi näide, omandama, ja isegi kui sünniks vastupidi, ei aga kuna ta oli esimene, kujutab ta endast pea ta autojuhina vastu kahte kuudki. Sõlmiti naistaksojuhi arhetüüpi. Vitismanni tähtsus kihlvedu. Tavaload omandas Vitismann üpris peitub tõigas, et pioneerina määras suuresti kerge vaevaga, kuid I klassi autojuhtimislubade just tema naistaksojuhi kuvandi ja valmistas eksamil kukkus läbi, sest „[…] Esitati valed ette teed teistele autojuhtimisest huvitatud joonistused. Kuigi teadsin asjad olevat teisiti, naistele. Ta oli eeskuju/tõestus, et naisel on oli nii suur aukartus eksamikomisjoni liikmete, võimalik kutselise autojuhina hakkama saada. inseneride ees, et arvasin neil olevat õiguse ja Hoolimata üsna lühikesest taksojuhistaa- kiitsin kõik järele“ (samas). Teisel korral oli žist, pälvis Vitismann avalikkuse tähelepanu neiu ettevaatlikum ja eksam õnnestus (hiljem rohkem kui ükski teine naistaksojuht. Näiteks sooritanud ta I klassi eksami ka Pärnus). Sel- tema kolleegi Pauline Kurisoo elukäigust on lele ajajärgule tagasi vaadates arvas Vitismann, teada vaid mõned üksikud detailid (ta oli väga tagasihoidlik ja lihtne inimene, kuid kuna tal 26 Therese Vitismann tegutses ka majapidamis- ja polnud lapsi, puudub võimalus koguda elu- keedukursuste korraldajana. Muu hulgas korraldas loolist informatsiooni tagantjärele). ta 1931. aastal Lehmjas esimese keeduvõistluse (vt Vitismann s. a.).

30 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina et eksamineerijad olid naistega karmimad kui sisse eriseisuplats naistele, sest „Tingituna võist- meestega. lusest tekivad autojuhtidel sagedasti omavaheli- Esialgu töötas Vitismann palgalise tak- sed tülid. Minul kui naisautojuhil kujuneks piin- sojuhina. Esimestel päevadel oli ta pidevalt likkuse tõttu võimatuks nendega ühises platsis tähelepanu keskpunktis: taheti veenduda naise seista“ (samas, 14). Linna ehitusosakond leidis, pädevuses. Kuna naistaksojuhti võõrastati, et naistaksojuhtidele pole võimalik erandit eelistas ta sõita õhtuti ja varjas nägu meeste teha (Tallinna Linnavalitsuse … 1928, 15). Viie sonimütsiga. Tihti küsiti talt vanust, sest hääle kuu pärast läkitas Vitismann linnavalitsusele järgi tundus tegu olevat väga noore autojuhiga uue palve. Nüüd oli ta nõus leppima ka ainult (samas). kesklinnas seisatamise võimalusega. Sellisel Palgalise taksojuhina töötas Vitismann kompromissil oli oma põhjus. Kuna taksojuhid loetud kuud, sest arvas, et nii ei ole võimalik ei tohtinud väljaspool taksopeatust seista, varit- piisavalt teenida. 1928. aasta kevadel ostis ta ses Vitismann vaikse hooga liikudes esimesena järelmaksuga isikliku auto. See on märk riski- välja sõitvast autost vabanevat kohta, et enne- valmidusest, tegutsemisjulgusest ja enesekind- tada järgmist taksot rivis. Selline „piilumine“ oli lusest, sest auto eest tuli tasuda umbes 600 000 ebameeldiv, kuid mõnel teisel seisuplatsil ei jul- senti, mis oli väga suur summa. Pole teada, mil genud naine võõraste autojuhtide veelgi paha- määral abistas neiut pere. Isegi kui sugulased tahtlikuma suhtumise tõttu seista. Vitismann ei toetasid, oli järelmaksu tasumine tema jaoks tahtnud Marcelle’i eest lahkuda ka seepärast, et ikkagi suurim mure (samas). kliendid helistasid talle kohviku telefonil. Uus Ostetud auto oli beež 1928. aasta 9 hj nomi- seisuplats tähendanuks olemasolevate klientide naalvõimsusega Essex, mis suutis arendada kaotamist. Kindel klientuur oli Vitismanni arva- kiirust enam kui 100 km/h. Sellise kiiruseni tes just naistaksojuhi puhul väga oluline väärtus. jõudmiseks tulnuks omaniku hinnangul umbes Vitismann palus linnavalitsuselt luba seista Rae- aasta harjutada (samas). Vitismann soovis tule- koja vastas juuksuriäri ees. Ta tuletas meelde, vikus osaleda võidusõidul, kuid selleni ta siiski et esialgu ei olnud ka Marcelle’i-esine plats ette ei jõudnud. Aasta pärast auto ostmist järeldas nähtud taksode seisualaks. (Magda Vitismann naine, et sissetulek on keskmine. Ta lootis kokku … 1928, 54). Ehkki prefekt toetas Vitismanni, ei hoides osta auto välja kahe ja poole aastaga. See- võimaldatud talle eraldi seisukohta, sest eeslin- juures sõitis Vitismann peaasjalikult päevaajal. nas oli vabu kohti küllaga (Tallinna Linnavalit- Talvise teenistuse ütles ta olevat suvisest poole suse … 1928, 56). väikesema (Kui tüür on … 1929). On võimalik, et dramaatiline pilt, mis aval- Sissetulek sõltus suurel määral seisuplatsist. dub Vitismanni kirjadest linnavalitsusele, erineb Palgalise taksojuhina oli Vitismann võidelnud mõneti päris olukorrast. Vähemalt ajalehekäsit- välja koha Raekoja platsil kohvik Marcelle’i luste järgi ei olnud Vitismanni suhted meeskol- juures. Marcelle’i omanik võimaldas tal tarvi- leegidega sugugi nii halvad kui mõnel hilisemal tada kohviku telefoni. Ostnud isikliku auto, ei naistaksojuhil. Näiteks mainib ta, et mehed ei lubanud teised sellel seisuplatsil töötavad auto- kasutanud tema kuuldes ebatsensuurseid sõnu juhid naist enam rivvi ega kasutada telefoni (Kui tüür on … 1929). Eelmainitud palvekirjade (Magda Vitismann … 1928, 54). Niivõrd suure valguses on see üsna vastuoluline tõdemus, seda muutuse kollegiaalsetes suhetes kutsus esile enam, et üldiselt oli meeste kõnepruuk naistak- autoomanikuks saamine. Kangekaelne Vitis- sojuhtide jaoks üks tõsisemaid probleeme üldse. mann polnud nõus tasuvast Raekoja platsi seisu- Muidugi võib siin mängida oma osa Vitismanni kohast loobuma. Ta palus linnavalitsusel seada taksojuhikarjääri lühidus – tema kogemus oli

31 üsna piiratud. Naine ise leidis, et mehed ei saanud Kui üks sõitjatest viimast kogemata kaabakaks temast lihtsalt jagu (samas). Võib arvata, et kuna nimetas, tekkis tüli. Õnneks riid vaibus ja ka Vitismann oli esimene naistaksojuht, polnud auto õnnestus porivangist vabastada. Vitismann meestel kerge mõtestada tema kohta süsteemis. viis mehed vallavanema tallu välja magama, ise Ta oli küll konkurent, kuid selline, kelle ohtlik- sõitis linna (samas; Esimene naine … 1928). kuse või kahjutuse kohta ei osatud selget seisu- Nagu enamik taksojuhte, sõidutas Vitismann kohta võtta. Kui Vitismann sõitis mööda mõnest sageli pidutsejad restoranidesse ja kõrtsidesse, seisuplatsist, tavatseti seisvatelt autodelt signa- kuid rohkem intsidente tal nendega polnud. liseerida. Selles nägi naine märki oma „valge Kahe aasta jooksul ei tulnud ette ka sõiduraha varese“ seisundist (Esimene naine … 1928). tasumata jätmise juhtumeid, välja arvatud üks: Klientidega oli Vitismann rahul. Üsna kii- keegi noormees lasi end sõidutada jaama, viipas resti kujunes välja kindel klientuur. Vitismann kindaga ja kadus maksmata parasjagu väljuvale arvas, et naistaksojuhiga harjumine võttis rongile (Kui tüür on … 1929). naistel kauem aega kui meestel. Meeleldi sõit- Vitismann pidas end kindlakäeliseks auto- sid naistaksojuhiga välismaalased ja raja taga juhiks. Kohe pärast isikliku auto omandamist käinud eestlased, kuid parimad kliendid olid kahjustas purjus ametikaaslane tema Essexi juudid. Paar korda sattus Vitismann klientide külge, kuid kahju ei olnud suur. Paar korda astu- tõttu üsna ohtlikku olukorda. Kord kutsuti ta sid ettevaatamatud inimesed naise takso ette ja ühest saatkonnast viima teenistujaid Nõmmele said löögi – needki õnnetused olid suhteliselt Naaritsa restorani. Oodates autos, jooksis varsti kerged (samas). Nii nagu enamik naistakso- üks klient tema juurde ja laskerelvast sihtides juhte, ei tarbinud Vitismann autoroolis alko- küsis, kas Vitismann armastab teda. Saanud holi. Kuna meestel oli selle punkti täitmisega eitava vastuse, teatas mees, et laseb naise või raskusi, võis ta kainust pidada oma tugevuseks enda maha. Suuremat hirmu polnud Vitismann (Esimene naine … 1928). veel tundnud. Ta püüdis meest rahustada, kuni Autot hooldas Vitismann ise ja sai hak- saatkonna töötajad olukorra lahendasid (Kui kama ka kergemate parandustöödega, mis pea- tüür on … 1929). Armujutte rääkivaid joobu- asjalikult piirdusid kummiparandusega. Sõites nud meeskliente oli tulnud ette varemgi, kuid kord ühe vanema daamiga Rakverest Tallinna, korrale õnnestus kutsuda nad kõik. tuli lappida kummi maanteel lumesajus seitse Teine seik leidis aset läbisõidul Rakverest. korda. Kohale jõudmiseks kulus sisuliselt terve Kolm kaitseliitlasest taluperemeest palkasid päev. Vitismann jättis auto õue lahtise taeva alla kojusõiduks takso. Kuna mehed olid joobunud, ning naasis tööle alles nädala pärast (Kui tüür käskisid nad sõita tunde järgi. Pikk metsatee on … 1929). muutus aina mudasemaks ja lõpuks olid auto Olles töötanud mõne aja taksojuhina, tutvus ees vaid vankriroopad metsarägas. Vitismann Vitismann sõjaväelendur Eduard Lätega. On keeldus edasi sõitmast. Ümberpööramisel jäi võimalik, et tutvumine leidis aset seisuplatsil või auto mudasse kinni. Oli kottpime ja ümbrus- autos, sest Läte külastas Raekoja platsil asunud konnas polnud ühtegi maja. Vitismann viskas ohvitseride kasiinot (Läte 2011). Kuna huvid alkoholi autost välja ja veenis mehi minema ühtisid, otsustasid Magda ja Eduard 1929. aasta külla abi järele. Üks meestest jäi tema kaitseks suvel abielluda (Tallinnast 1929; Auto on … auto juurde, kuid uinus. Umbes kahe tunni 1936). Magda perekonnanimi muutus nüüd pärast jõudsid abiotsijad kohale: kolme purjus Läte-Vitismanniks (neiupõlvenime säilitamine mehe asemel askeldas nüüd auto kallal neli on jällegi märk naise otsusekindlusest ja enese- purjus meest. Neljas oli kohalik vallavanem. teadlikkusest). Abiellumine tegi lõpu tööle

32 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina taksojuhina, taksoauto müüdi maha. Noorpaar Saksamaal sattusid Lätted Berliini ajal, mil kolis Rakverre, sest Eduardi töö nõudis sealse linna pommitati. Läände suunduvate rongide lennuvälja läheduses viibimist. Rakvere lennu- jaam oli ülerahvastatud ja lapsega Magda eraldati väljal seisva kaheistmelise väikelennukiga õpetas mehest. Pärast pikka rännakut leidis naine end Eduard ilmselt ka Magda lennukit juhtima (Läte DP-laagrist Baieris (ilmselt Memmingenis). 2009; Kaljurand 2011). 1931. aasta jaanuari Ligikaudu aasta hiljem jõudis sinna ka Eduard, Vabas Maas teatatakse, et Vitismann on sõitnud kes oli vahepeal sattunud Saksa sõjaväkke, sealt Suurbritanniasse, et õppida lennutehnikat ja põgenenud ja sisuliselt jalgsi kõndinud Berliinist osta mootor Eestis ehitatavale lennukile (Eesti Baierisse. Magda tundis väga kõhna Eduardi saab … 1931). Ilmselt on tegemist Lätete isik- hädavaevu ära (Vitismann 1993; Laete 2011). liku lennukiga, mida nad hakkasid samal aastal Ameerika tsoonis polnud elu väga kehv: Rakveres ehitama (nende hinnangul oli see esi- Jaagup läks lasteaeda ja sai kaks korda päevas mene omataoline Eestis).27 Lätted olid aktiivsed lõunat. Lätted hakkasid uuesti otsima võimalust muuski: 1930. aastate alguseks olid nad saanud emigreeruda USAsse, Kanadasse või Austraa- ajakirja Auto „lähemateks kaastöölisteks“ (Viis liasse (Läte 2009; Laete 2011). Eduard leidis ühe sammukest ... 1933, 35). Magda organiseeris Indiana firma, mis vajas insenere. Nad said lah- Rakveres pidusid ja loteriisid (Läte 2009). kumisloa ja 1950. aastal (teistel andmetel 1949, 1933. aastal suundus Eduard abikaasaga vt Traks 1989) sõitsid ettevõtte omaniku toetu- Varssavisse, et omandada lennundusinseneri sel Bremenhavenist Bostonisse ning sealt kohe kraad. Kuna puhkes sõda, ei saanud nad Poolas Indianasse, kus Eduardi juba ootas töö. Kuna edasi viibida. 1941. aastal ähvardas Eduardi Magda oli pärast keskkooli lõpetamist töötanud küüditamine, millest pääsemiseks tuli ajutiselt ühe suve Inglismaal lapsehoidjana, tundis ta keelt metsa minna. Magda teenis mustadeks päeva- suhteliselt hästi ja sai hakkama. Eduardi aitas tõl- deks raha, müütades Vabaduse väljakul Jaani kimisel esialgu ka Jaagup (Laete 2011). Vähem kui kiriku ees isevalmistatud telke (Vitismann 1993; aasta pärast leidis Eduard parema töö Michiganis Läte 2009). Punase Risti õena abistas ta haava- autode elektrisüsteemi osasid tootvas tehases. tud sõdureid – nii venelasi kui ka sakslasi (Vitis- Ta soovitas tööandjal palgata ka oma vennapoja mann 1993). Erich Late (Magda ja Eduard olid oma nime Saksa okupatsiooni ajal olid abikaasad jälle mugandanud Laeteks). Ligikaudu seitse aastat koos. Saksamaa nõrgenedes otsustasid Lätted hiljem kolis paar tagasi Indianasse Logansporti Eestist lahkuda (Läte 2009). Ehkki olukorda ras- (Läte 2009; Laete 2011; Poolar 2011). kendas umbes neli kuud tagasi sündinud poeg Magda sai vahetult pärast Ameerikasse jõud- Jaagup, lahkusid nad 1944. aasta septembris lae- mist koduhoidjana tööd samas perekonnas, kes vade konvoiga Saksamaale, kaasas Eduardi õde oli teinud võimalikuks nende sõidu Ameerikasse Elmi. (muu hulgas pidi ta lüpsma lehma). Michiganis töötas naine öösiti hooldusõena kohalike pensio- näride kodudes. Ka lastega tuli tegeleda. Saksamaal 27 Ilmselt oli projektiga seotud ka teisi isikuid, sest tegutseti Rakvere õhuasjanduse ühingu nime all. olid Lätted adopteerinud Jaagupist noorema lapse, Kuna lennuvahendi hoidmiseks nappis ruumi, otsus- kellele pandi nimeks Tarmo. Kui Magda varahom- tati see ehitada kokkupandavate tiibadega. Vineerist mikul koju jõudis, viis ta lapsed kooli ja abikaasa kere taheti värvida Eesti lipu värvidesse. Valmis loo- tööle ning läks magama. Kolides tagasi Indianasse, deti L-1ks nimetatud lennuk saada 1932. aasta keva- jäi ta koduseks (Laete 2011). Lätted üürisid välja deks. Et õhuasjandust ja kodumaist lennukiehitust propageerida, näidati ehitusjärgus sõiduriista ka rah- oma suure ja vana maja ülemist korrust. Magda vale. (Esimene … 1931; Rakveres ehitatakse … 1931) hoolitses külastajate eest (Läte 2009; Laete 2011).

33 Pensionipõlves oli Lätetel aega laialdaselt Eesmärk oli suurem – õppida lenduriks. Näh- reisida. Kui 1980. aastatel avanes võimalus külas- tavasti oli Vitismanni tehnikahuvi väga ula- tada Eestit, tegi Magda seda kaks korda (Laete tuslik. Ta sõitis ka mootorrattaga ja korraldas 2011). Viibides Raekoja platsil, näitas Magda 1930. aasta kevadel autokursusi daamidele. sugulastele kohta, kus oli taksoga seisnud. Ta See oli „sõiduõpetus erilise uue meetodi järgi“ rääkis ka turistist, kes oli keeldunud taksosse (Hämäläinen, Paramonov 2014, 38). Ilmselt istumast seetõttu, et autojuht oli naine. Teisel ei saanud kursustest asja, kuid igal juhul oli külaskäigul Eestisse 1993. aastal oli Magda juba algatus innovaatiline ja näitab, et Vitismann väga vana ja talle ekskursiooni teinud sugulased tegutses selle nimel, et võimalikult palju naisi panid imeks naise vaprust Toompeale tõusmisel leiaks tee autorooli. Taksojuhitööga kaasne- (samas; Läte 2009). vate tõkete ületamiseks pidi olema energiline Vitaalsus ja initsiatiivikus olid Vitisman- ja tugev inimene. Magda oli pikk ja sitke, mis nile omased läbi elu. Logansportis võttis ta kindlasti hõlbustas auto käsitsemist. aktiivselt osa kogukonna tegemistest. Lätted On päris keeruline hinnata, mil määral osalesid Indianapolise Eesti Seltsi tegemis- vastab Vitismann impulsorile, see tähendab tes, kuigi Logansport asus kaugemal, põhja inimesele, kes juhuse tahtel oma ümbrus- pool. Samuti olid nad seotud Indianapolise konda enamasti mitteteadlikult ja lokaalselt Pauluse koguduse ja Indiana lennundusklu- mõjutades aitab kaasa moderniseerumisele biga (Indianapolise ... 1983; Leinateated 1995; rohujuuretasandil. Kuna ta oli niivõrd selgelt Haas 2009; Laete 2009). Mõistagi sõitis Magda tulevikule orienteeritud ning ületas mõjult Ameerikas ka autoga. Esimene auto peres tavapärast impulsorit, läheneb ta suurele inno- oli 1949. aasta Studebaker Champion. Kuna vaatorile, see tähendab inimesele, kes avaldab Eduard tavatses tööl käia jalgrattaga, kasu- moderniseerumisele impulsoriga võrreldes tas autot tavaliselt Magda. Michiganis õpetas palju ulatuslikumat mõju. Milles see siis väl- Magda autot juhtima ka pojad. Sel ajal oli jendub? Vitismanni erilisus ei avaldu pelgalt Lätetel 1950. aasta Ford Custom. 88-aastaselt autojuhiks olemises (keskmisele impulsorile sooritas Magda Indianas vanuritele kohustus- omane passiivne agentsus). Püüdes olukorda, liku autojuhtimiseksami (Laete 2009). millesse ta satub, mitmel viisil parandada/suu- Magda Vitismann suri 1995. aastal 89 aasta nata/mõjutada, saab temast aktiivne aktant. vanusena. Ta maeti abikaasa kõrvale Crown Ta ei tegutse lihtsalt olevikus, vaid kujutab Hilli kalmistule Eesti sektsioonis Indianapo- ette, mida üks või teine asi toob kaasa tule- lises. viku (ja mitte ainult tema enda oma, vaid ka Küsimusele, miks sai just Magda Vitis- teiste naisautojuhtide tuleviku) seisukohalt. Ta mannist esimene naistaksojuht Eestis, ühest teab, et naise roll on läbimas põhjalikku muu- vastust ei ole. Kahtlemata esindas ta modern- tust ning et tulevikus on autot juhtiv naine set inimesetüüpi, keda ei kammitsenud kui- täiesti tavaline vaatepilt. Vitismanni julgus ja givõrd traditsioonid ja kes oli täis otsusta- energilisus mõjuvad sütitavalt paljudele, kes vust täita oma soovid ja plaanid. On tähele- temast kuulevad või loevad – seeläbi on sel panuväärne, et lugenud Brontë „Vihurimäed“, tugev mõju soolistele arusaamadele. Niisugu- sõitis Vitismann pärast keskkooli lõpetamist seid modernsele naisele iseloomulikke oma- suveks Yorkshire’i, kus leidis tööd kolme dusi nagu vabadusjanu, iseteadlikkus, ene- väikelapse hoidjana (Laete 2011). Niisugu- sekindlus, eesmärgikesksus võib sel ajal juba seid erilisi, kõnekaid detaile on üsna palju. üsna paljude naiste juures kohata, kuid suur Taksojuhitöö oli Vitismanni jaoks vaheetapp. osa neist ei tööta nii äärmuslikul alal nagu

34 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina taksondus. Leian, et värvika natuuri ja elulooga Areng võinuks aga olla veelgi jõulisem. Seda, Vitismann väärib teadvustamist ja kindlat kohta et naistaksojuhile oli raske leida kohta tollases Eesti naise emantsipeerumise loos. väärtussüsteemis, märgib ennekõike naistakso- juhtide suhteliselt väike arv. Seejuures on para- Kokkuvõte doksaalne, et klientidest neil puudust ei olnud. Siin tuleb eristada vähemalt kahte põhjust. Selleks, et naisest saaks autojuht, oli vaja auto Esiteks kasutasid taksotransporti avatumad ja tehnilist arengut ja traditsioonilise väärtussüs- laiema silmaringiga isikud. See tähendab, et ini- teemi asendumist modernsega. 1920. aastate mene, kes ei suutnud tolereerida kutselist nais- lõpuks oli auto piisavalt täiustunud, et selle juh- autojuhti, ei vaadanud tõenäoliselt hea pilguga timise ja käsitsemisega sai suuremate tõrgeteta ka taksole kui asjale iseeneses. Teiseks hakati hakkama ka füüsiliselt nõrgem naisterahvas. naistaksojuhti vaatlema kui usaldusväärset ja Väärtussüsteemi muutumine võttis kauem aega. korralikku autojuhti, sest (alkoholi tarbimi- Vaadeldava ajajärgu lõpuni leidus inimesi, kes sest tulenevate) rohkearvuliste liiklusõnnetuste arvasid, et naise koht pole autoroolis. See siiski ei tõttu ei olnud meestaksojuhtide maine kuigi tähenda, et arengut poleks olnud. 1930. aastatel hea. Karskete ja ettevaatlike naistaksojuhtide oli enamik eestlasi harjunud tõsiasjaga, et autot näol tekkis sõitjale, kes ei tahtnud asjatut riski juhivad ka naised. Autost oli saanud naiseliku võtta, teatav alternatiiv. eneseteostuse vahend: nii nagu poisipea, oli see Ilmselt polnud naistaksojuhti, kes ei pida- atribuut, mis kuulus modernse, edasijõudnud nud oma tööd raskeks. Tööpäevad olid väga ja eneseteadliku naise juurde. Mingil määral pikad ja väsitavad. Tihti töötati öösel ja korra- mõjutas see pilt ka naistaksojuhi kuvandit. like puhkepausideta. Kogu aeg varitses oht, et Naistaksojuhi töös puudus glamuur, kuid teda autoga juhtub midagi. Kuidagi tuli argipäeva võis sellegipoolest imetleda kui kangelaslikku juurde kuuluvate riketega hakkama saada, sest ja ettevõtlikku ning seetõttu modernset naist. tööseisak tähendas kohest kaotust sissetulekus. Mitte sport-girl’id, vaid just kutselised naisauto- Valmis tuli olla ka autoõnnetuseks, mis võis ohtu juhid lõhustasid ülimaskuliinset väärtuste välja, panna nii sõitja kui ka autojuhi. Suhted mees- mis autot (ja tehnoloogiat üldse) sel ajal ümb- kolleegidega olid enam kui keerulised, kuna nad ritses. Kui puhkes teine maailmasõda, hakati ei tahtnud naistaksojuhte omaks võtta. Mehed ootuspäraselt üha enam rääkima, et naine võib kaitsesid oma positsiooni kiivalt, seejuures ja vahel isegi peab töötama meeste kõrval teh- vahendeid valimata. Valvas tuli olla ka sõitjate nilistel aladel, ka autojuhina. 1939. aasta Rah- suhtes. Sõitja võis taksojuhti tüssata, sõimata valehes kutsutakse naisi avalikult rooli taha ja või füüsiliselt väärkohelda. Taksojuhi maailm sedastatakse: „Naised õppigu mootoreid sama oli karm olelusvõitlus. Et selles hakkama saada, hästi tundma nagu õmblusmasinaid!“. Ühtlasi pidi olema tugev nii füüsiliselt kui ka vaimselt. arvab kirjutaja, et naiste lähendamisel tehnikale Kes polnud valmis iseennast ületama, ei võinud peavad määrava rolli võtma naisorganisatsioo- loota edu. Kuna enamik naisi ei tahtnud nii nid (Naised rooli taha 1939). Selliste seisukoh- ränka koormat pikalt kanda, töötati sageli lühi- tade eeldus on arusaam, et naised on võimeli- kest aega. Kuna see ei olnud amet, millega oleks sed käsitsema autot võrdselt meestega. Niisu- tahetud end siduda, jäi naistaksojuhtide teadlik guse eelduse kujunemisel ei saa ülehinnata oma panus taksonduse arengusse ahtaks. ametis suurepäraselt hakkama saanud naistak- On päris selge, et peaaegu kõik takso- sojuhtide osa (nad moodustasid kutseliste nais- juhina töötanud naised olid impulsorid – autojuhtide tuuma). isikud, kes rohujuuretasandil aitavad kaasa uue

35 tehnoloogia levikule. Kuna naistaksojuhte oli võimaluse liikuda kõrgemale, sammukese lähe- vähe, avaldas igaüks neist oma võrgustikus teis- male suurele unistusele või eesmärgile – näi- tele inimestele ja struktuuridele teatavat mõju, teks lenduriks saamisele. Takso oli vaheetapp/ mis aitas ühel või teisel viisil kaasa moderni- vahend/tööriist eneseteostuse teel. seerumise kulule ja seeläbi ka naise vabanemise Naistaksojuhtidest rohkem oli naistakso- protsessile. Märksõna on just eneseületus ja tahe ettevõtjaid. Need olid naised, kellele kuulus teha midagi uuel viisil. Aeg-ajalt tehti naisauto- taksoauto, kuid kes ise sellega ei sõitnud. juhtidest juttu ajalehtedes, mistõttu levis teave Naistaksoomanikke iseloomustab passiivne nende töö ja erilise olukorra kohta veel enam. agentsus. Sageli oli taksopidamine pereprojekt Naistaksojuhi looga oli kerge haakuda, sest ta (initsiatiiv lähtus mehest). Kuna taksopidamise ei esindanud kättesaamatut unistust (sport-girl’i peamine impulss oli pelgalt raha, ei olnud nais- ilus elu), vaid oli lihtne, töötav naine, põhijoo- autoomanike mõju ümbritsevale nii suur kui nes selline nagu enamik teisi. naistaksojuhtidel. Takso pidamise tähtsus peitub Kõige markantsem naistaksojuht on Magda tõigas, et seeläbi kasvas naiste ettevõtlikkus ja Vitismann, seda mitte niivõrd seepärast, et ta laienes tegutsemishorisont. Auto omamine ja oli esimene, vaid põhjusel, et temas avalduvad taksona rakendamine andis osale naistest üldse eriti ilmekalt uue aja kvaliteedijooned. Vitis- esimese suurema kokkupuute ja kogemuse mann oli moodne naine, kes järgis uudset moodsa sõidukiga. Naistaksoomanikes võib väärtussüsteemi, mis tegi võimalikuks tööle näha naistaksojuhi institutsiooni tekke eeldust. asumise mittetraditsioonilisel alal. Ta oli era- Virginia Scharff näitas oma raamatus, mil- kordselt tarmukas ja sihikindel. Takistused olid line oli auto mõju naistele Ameerikas. Suur osa Vitismannile enda proovilepanekuks. Ta lähtus neist arengusuundumustest, mida ta välja toob, selgelt tulevikust, mitte minevikust. Kuna tema on jälgitavad ka siinmail, ehkki mitte nii rel- mõju ümbritsevale oli üpris suur (ja ta oli sellest jeefselt. Kuna Eesti taksojuhtidel oli vaba aega ka ise teadlik), võib teda teatud mõttes käsitleda ja raha vähe, said nad mõningaid autoga kaas- ka innovaatorina (ei ole juhus, et just temast sai nenud võimalusi (nt reisimine autoga) vaid osa- esimene ja kuulsaim naistaksojuht riigis). Inno- liselt kasutada, kuid seegi oli tähtis. Auto aitas vaator on inimene, kes suunab ümbritsevat igapäevaelus paremini hakkama saada, kuid teadlikult ja kõrgel tasemel, näiteks kasutades võimaldas modernsele ja ühes või teises mõttes ära meediat. edasijõudnud inimesele ka eneseteostust, män- Naistaksojuhi motivaatoriks oli töölisest gides seeläbi olulist rolli naise identiteedi uue- parem palk ja kõrgem staatus. Taksojuht, kes nemises. oli ostnud järelmaksuga isikliku auto, oli küll Emantsipeerumine on moderniseerumise finantsiliselt seotud (võlaorjus), kuid ometigi seisukohalt ülitähtis. Naistaksojuhtidel on aga andis amet vabadustunde, mis oli modernse väga oluline osa emantsipeerumises. Nad näi- meelelaadiga inimesele väga oluline. Isikliku tasid, et naine võib olla tehnilisel alal mehega autoga töötav taksojuht tundis, et on iseenda võrdne või isegi parem. Samuti tõestasid nad, et peremees. Vabadus ilmnes ka selles, et autot naisel on võimalik saada hakkama igas mõttes omav inimene ei olnud enam seotud ühe pai- väga maskuliinses ja probleemirikkas kesk- gaga – ta võis enda tingimustel minna, kuhu konnas/tegutsemisvallas. Seeläbi lõid nad kiilu parasjagu soovis. Enamik naistaksojuhte oli domineerivatesse soolistesse arusaamadesse väga avatud uuele tehnoloogiale. Töö takso- ning olid eeskujuks paljudele naistele, kes soovi- juhina võimaldas ühest küljest realiseerida sid end teostada viisil, mis veel mõni aeg tagasi tehnikahuvi, kuid teisest küljest pakkus see ka tundus mõeldamatu.

36 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina

Försti, Teija (2017). Gendering the automobiile: Men, Kirjandus women and the car in Helsinki, 1900–1930. – The 1939. aasta ajaleheväljalõiked liiklusõnnetuste ja teede Routledge history handbook of gender and the urban kohta (1939). – ERA 2075.2.459. experience. Ed. Deborah Simonton. London, New York: Routledge, 309–320. 8. koolis ... (1955). – Õhtuleht, 7. veebruar. Haas, Ain (2009). E-intervjuu Riho Paramonovile Aava, Uno (2013). Elu- ja ralliradadel. Tallinn: Eesti 06.09.2009. Autori valduses. Autospordi Liit. Hodges, Graham Russell Gao (2007). Taxi! A social Aava, Uno (2014). E-intervjuu Riho Paramonovile history of the New York City cabdriver. Baltimore: 01.04.2014. Autori valduses. The Johns Hopkins University Press. Autode kokkupõrked (1932). – Uudisleht, 20. juuni. Hulk autosid jääb käigust ära (1940). – Päevaleht, Autode taksona rakendamise palved (1932). – TLA 3. aprill. 149.1.131. Hämäläinen, Mariliis; Paramonov, Riho (2014). Naine Auto ja omnibus põrkasid kokku (1939). – Vaba Maa, roolis, auto kraavis ehk Eesti esimesed naisautojuhid. – 5. veebruar. Imeline Ajalugu, 11. Autoomanike kaebus Tallinna Linnavolikogu sõidu- Iga päevaga üks uus autojuht (1934). – Päevaleht, hindu puudutava otsuse peale (1924) (s. a.). – TLA 11. november. 83.1.256. Indianapolise Pauluse koguduse uus nõukogu (1983). Auto on nende leib (1936). – Uudisleht, 10. november. Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu andmebaa- sid: Kirik. http://kirik.tlulib.ee/index2.php?kid=269328 Auto pealinna tänavapildis (1934). – Huvitav Zhurnaal. (19.09.2011). Sügis, 9–16. Johannes Feldmann Tallinna liiklusinspektorile (1932). – Bensiiniplahvatus Tõnismäel (1928). – Kaja, 31. august. TLA 149.1.132. Clarke, Deborah (2007). Driving women: Fiction and Kaljula, Jüri (2017). Telefoniintervjuu Riho Paramono- automobile culture in twentieth-century America. Balti- vile 06.10.2017. Märkmed autori valduses. more: Johns Hopkins University Press. Kaljurand, Valev-Indrek (2011). Telefoniintervjuu Riho Clarsen, Georgine (2008). Eat my dust. Early women Paramonovile 07.10.2011. Märkmed autori valduses. motorists. Baltimore: The Johns Hopkins University Press. Kalm, Anu (2012a). E-intervjuu Riho Paramonovile 05.10.2012. Autori valduses. EAMÜ aruanne 1934. aasta kohta (1934). – ERA 994.1.16. Kalm, Anu (2012b). E-intervjuu Riho Paramonovile 01.11.2012. Autori valduses. Eesti saab esimese naislenduri (1931). – Vaba Maa, 29. jaanuar. Karistusi prefektilt (1937). – Sakala, 17. detsember. Esimene Eesti lennuk Rakveres (1931). – Postimees, Kas roim wõi enesetapp? (1933). – Päevaleht, 9. juuli. 10. oktoober. Kas võivad olla daamid autoklubi liikmed? (1929). – Esimene eesti naistrammijuht (1940). – Esmaspäev, Autoasjanduse ja mootorspordi ajakiri Auto, 6 (16). 25. mai. Kaubandus ja transport. 1937. A. majandusloenduse Esimene naine taksiauto juhina (1928). – Rahvaleht, andmed (1939). Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo. 19. aprill. Kaubandus-Tööstuskoda Brandtidele (1934). – ERA Freedman, Alisa (2011). Tokyo in transit: Japanese cul- 891.2.9245. ture on the rails and roads. Stanford: Stanford University Kingsepp wägistas naisautojuhi (1931). – Kaja, Press. 12. august. Försti, Teija (2013). Vauhtikausi. Autoilun sukupuoli Kits, Julius (1936). Mootorsõidukid 1. IV 1936. – Eesti 1920-luvun Suomessa. Väitöskirja. Turu: Turun Yli- statistika kuukiri 07-08 (176–177). Tallinn: Riigi Statis- opisto. tika Keskbüroo.

37 Kits, Julius (1937). Mootorsõidukid 1937. aastal. – Eesti Mees tappis naise (1933). – Postimees, 13. juuli. statistika kuukiri 11 (192). Tallinn: Riigi Statistika Kesk- Montreynaud, Florence (2006). L’aventures des femmes büroo. XXe-XXIe siècle (e-raamat). Nathan. Kits, Julius (1940). Mootorsõidukid 1. I 1940. – Eesti Mootorsõidukite kummide, autoõlide, kütuse ostu- Statistika kuukiri 4 (221). müügi korra määrus (1939). – ERA 989.2.24. Klubide teateid (1936). – Auto. Mootorspordi ajakiri, 2. Mootor-wankrid (1908). – Päevaleht, 22. mai. Kohtuminister Vabariigi Valitsusele (1920). – ERA Naised autojuhtideks (1928). – Kaja, 7. juuni. 31.1.871. Naised autoroolis (1927). – Rahvaleht, 22. oktoober. Kolm otsasõitmist Tallinnas (1935). – Uus Eesti, 3. oktoober. Naised auto tüüril (1927). – Rahvaleht, 22. oktoober. Kolm õnnetust liiklemise keerises (1935). – Vaba Maa, Naised autotüüri taga (1935). – Vaba Maa, 4. detsember. 3. oktoober. Naised rooli taha (1939). – Rahvaleht, 29. september. Kongi, I. (1978). Eesti NSV autotranspordi ja maanteede Naised seadusliste woorimeestena (1916). – Tallinna süsteemi asutused aastail 1940–1960. Tallinn: Eesti NSV Teataja, 15. jaanuar. Riiklik Keskarhiiv. Naised taksoauto tüüril (1932). – Rahvaleht, 11. juuni. Kui tüür on Eeva kätes (1929). – Esmaspäev, 8. aprill. Naised tublimad kui mehed! (1939). – Uudisleht, Kurisoo, Pauline töötoimik (s. a.). – Tallinna Trammi- ja 2. oktoober. Trollibussikoondise arhiiv. Koopia töötoimiku väljavõt- test autori valduses. Narvas 8 naisautojuhti (1939). – Uus Eesti Narva uudi- sed, 8. november. Kõnelusi Wõru ainukese naisautojuhiga (1936). – Elu, 12. veebruar. NMKÜ autokool 10-aastane (1932). – Päevaleht, 12. november. Ladd, Brian (2008). Autophobia: Love and hate in the automotive age. Chicago, London: University of Chicago Nurjatus naisautojuhi vastu (1933). – Vaba Maa, Press. 22. juuni. Laete, Jake (2009). E-intervjuu Riho Paramonovile Nõmmel põles kuur ühes autoga (1934). – Kaja, 13.07.2009. Autori valduses. 31. oktoober. Laete, Jake (2011). E-intervjuu Riho Paramonovile O’Connell, Sean (1998). The car in British society: Class, 16.06.2011. Autori valduses. gender and motoring 1896–1939. Manchester, New York: Manchester University Press. Leena Treufeldti palve (adresseerimata) (1933). – TLA 149.1.162. Olga ja Aleksander Põdra abielulahutuse kohtuotsus (1938). – ERA 1357.2.6674. Leinateated (1995). – Vaba Eesti Sõna / Free Estonian Word, 17. august. Otsekoheste maksude peavalitsus Riigikohtule (1923). – ERA 1356.2.12268. Liisa Suits Tallinna linna liiklusinspektorile (1932). – TLA 149.1.132. Palutakse bensiininormi suurendamist (1939). – Päeva- leht, 24. oktoober. Läte, Endel (2009). Telefoniintervjuu Riho Paramonovile 14.06.2009. Märkmed autori valduses. Paramonov, Riho (2010). Julius Johannsoni spordile ja autodele elatud elu. – Horisont, 2, 27–28. Läte, Leho (2011). Telefoniintervjuu Riho Paramonovile 05.10.2011. Märkmed autori valduses. Parkide abieluvaranduse lahutamise leping (1923). – ERA 1357.2.7228. Magda Vitismann Tallinna Linnavalitsusele (1928). – TLA 82.1.1004. Parkin, Katherine J. (2017). Woman at the wheel: A century of buying, driving and fixing cars. Philadelp- Mauranen, Tapani (1995). Taksi! Matka suomalaisen hia: University of Pennsylvania Press. taksin historiaan. Forssa: Forssan Kirjapaino.

38 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina

Pealinna moodsad liikumiswahendid (1923). – Vaba Tallinna Linnavalitsuses registreeritud avalike autode ja Maa, 2. oktoober. mootorrataste omanike nimekiri (1923). – ERA 27.1.271. Politsei kroonika (1935). – Kaja, 10. september. Tallinna Linnavalitsuses registreeritud sõidu- ja veo- autode nimekiri (1920). – TLA 82.2.173A. Poolar, Eve (2011). E-intervjuu Riho Paramonovile 30.09.2011. Autori valduses. Tallinna politsei kroonika (1935). – Kaja, 5. juuni. Põhja Kinnitusseltsi autokindlustuse žurnaal (1928– Tallinnast (1929). – Vaba Maa, 24. juuli. 1932) (s. a.). – ERA 331.1.177. Tallinna sõiduvoorimeeste nimekiri 1923. aastal (1923). – Rahvas rooliratta taga (1934). – Rahvaleht, 20. juuni. ERA 27.1.217. Rakveres ehitatakse esimest Eesti lennukit (1931). – Kaja, Tartu teated (1927). – Postimees, 16. september. 10. oktoober. Tate, Robert (2013). The early days of women automo- Raske tuleõnnetus Tõnismäel (1928). – Päevaleht, bile drivers. http://www.motorcities.org/Story/The+Early 31. august. +Days+of+Women+Automobile+Drivers+br+By+Robe rt+Tate-313.html (26.09.2017). Raukas, Viktor (1928). Auto-juhtimisõpetus. Tartu: Tartu Linna Tööstuskooli kirjastus. Teadaanne Kaubandus-Tööstuskojale ettevõtte registree- rimiseks (1928). – ERA 891.2.9245. Rava, August J. (1939). Jõuvankrijuhi käsiraamat. Tal- linn: Aura. Teiter, Kirill (2009). Autoaeg. Pildikesi Eesti esimesest autosajandist. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Registreeritud mootorsõidukite omanike ja voorimeeste nimekirjad (1922). – ERA 27.1.215. Traks, Andreas (1989). Eesti Vabadussõja veteran major Eduard Läte. In memoriam. – Võitleja, 03/04 (2). Reinart, Heili (2016). Eesti esimese naistaksojuhi kummalised seiklused 1920ndate Tallinnas. – http:// Vende, Valdeko (1989). Esimesest autost viimase voori- sobranna.postimees.ee/3809627/eesti-esimese-nais- meheni. Tallinn: Perioodika. taksojuhi-kummalised-seiklused-1920ndate-tallinnas (06.08.2017). Viis sammukest rändamise teel (1933). – Auto- Sport&Turism, 3 (61). Scharff, Virginia (1992). Taking the wheel: Women and the coming of the motor age. Albuquerque: University of Vilde, O. (1970). Autost ja autojuhist pool sajandit New Mexico Press. tagasi. – Õhtuleht, 21. veebruar. Seltskond rooli taga (1934). – Uudisleht, 28. juuli. Viljandimaa (1939). – Uus Eesti, 10. jaanuar. Semper, Peeter (1929). Mootorsõidukid 1. I 1929. – Eesti Vitismann Magda (1993). Lindistatud vestlus 02.08.1993. Statistika, 6 (91). Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo. Vahendas Läte, Leho. Nõmme. Seppo, Raivo (s. a.). Vahakõnnu vanad perekon- Vitismann, Therese (s. a.). Kasuline kokaraamat. http:// nad. http://www.genealoogia.ee/rapla/downloads/ www.nlib.ee/html/expo/kokaraamat/aeg_7.html Vahak6nnu_vanad_perekonnad_1773-1940.pdf (08.09.2011). (08.09.2017), 27. Volti, Rudi (2004). Cars and culture: The life story of a Sunduslik määrus mootorsõidu- ja veoriistade tarvita- technology. Baltimore: The Johns Hopkins University mise kohta Tallinnas (kava) (1924). – TLA 82.1.143. Press. Sõidukid Tallinnas (1927). – ERA 891.1.163. Wäiksed wääratused (1933). – Esmaspäev, 14. august. Sõjaministeerium Vabariigi Valitsusele (1921). – ERA Õnnetused ja kuritööd (1930). – Vaba Maa, 14. jaanuar. 31.4.487. Õnnetus nais-taksojuhiga (1931). – Päevaleht, 27. juuli. Sõitja wägistas autojuhi (1931). – Postimees, 12. mai. Tallinna Linnavalitsuse ehitusosakond linnavalitsusele (1928). – TLA 82.1.1004.

39 Lisad

Sõiduautod kokku

Eraautod

Taksod

Bussid

Joonis 1. Sõidukite arv Eestis aastatel 1921–194028

Sõiduautod kokku

Eraautod

Veovoorimehed Taksoautod

Sõiduvoorimehed

Joonis 2. Sõiduautode ja voorimeeste arv Tallinnas aastatel 1922–193929

28 Autode arv Eestis. Antiikautode galerii. http://eag.vanatehnika.ee/ew.html (12.03.2017); andmed pärinevad Eesti Statistikatest (aastad 1929–1940).

29 Andmed pärinevad Tallinna linna statistilistest aastaraamatutest (aastad 1924–1940).

40 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Riho Paramonov / Naine kutselise autojuhina

Linn Sõiduki 1.1. 1.1. 1.1. 1.1. 1.1. 1.4. 1.4. 1.4. 1.1. 1.1. liik 1929 1930 1931 1933 1934 1935 1936 1937 1939 1940

Haap- Era 13 3 9 7 7 8 6 11 10 17 salu Takso - 9 12 8 9 7 12 11 12 10 Kures- Era 14 7 9 7 8 10 11 12 13 14 saare Takso 2 14 13 12 10 7 9 14 14 13 Kärdla Era 2 ------3 - 3 Takso ------3 Narva Era 1 1 4 - 9 16 21 30 45 42 Takso 41 41 39 44 34 22 23 21 22 24 Nõmme Era 9 5 3 6 20 22 27 42 70 92 Takso 1 - - - - 2 2 4 - 1 Paide Era 4 10 10 10 3 8 7 5 6 12 Takso 4 3 6 4 4 5 3 7 9 9 Paldiski Era ------Takso ------Petseri Era 7 10 10 2 11 5 7 8 14 20 Takso - - - 7 - 7 11 17 12 11 Pärnu Era 15 20 30 27 26 36 49 64 77 82 Takso 52 48 41 25 23 27 21 20 30 34 Põltsa- Era 14 11 5 4 5 7 12 10 17 13 maa Takso - - 4 2 3 - 6 9 7 7 Rakvere Era 17 24 30 26 36 34 40 35 56 59 Takso 27 32 33 28 16 20 18 21 25 26 Tapa Era 5 5 5 8 3 2 3 5 11 14 Takso 6 5 7 6 3 4 2 3 7 7 Tartu Era 39 52 56 68 103 99 139 167 188 226 Takso 147 141 133 104 101 78 91 107 106 116 Tõrva Era 2 5 5 - - - - 9 6 5 Takso 4 - - 4 9 10 13 7 11 11 Türi Era 10 4 4 2 2 4 2 5 13 10 Takso - - - 3 3 2 3 3 9 5 Valga Era 6 29 10 6 7 8 7 14 14 14 Takso 25 - 14 18 9 10 12 10 11 7 Viljandi Era 14 14 25 18 24 32 41 47 61 66 Takso 26 26 30 22 20 18 24 22 23 22 Võru Era 17 8 10 10 8 9 14 22 27 28 Takso - 9 12 10 9 9 12 13 16 17

Tabel 1. Liikvel olnud mootorsõidukite arv Eesti linnades (v.a Tallinn) ja alevites aastatel 1929–1940

41 Lähtekohad Kõnelda ajaloost – Enne sisulise arutelu juurde asumist peatun partneritena mõningatel kirjutise seisukohalt tähtsatel momentidel. Ennekõike on oluline määrata Milvi Martina Piir diskursiivne fookus kui väärtusi kandev plat- vorm ning ühtlasi positsioneerida see võimalike alternatiivide suhtes. Üsna hõlbus on eristada akadeemilist ja üldhariduskooli didaktilist dis- kursust, kumbki oma ühiskondlike ja indivi- duaalsete funktsioonide, eesmärkide, süüvi- musastme, mõtestamisviiside, keelekasutuse, meetodite, väljendusvahendite jm spetsiifikaga (pikem analüüs Piir 2017). Mõistagi pole siin tegemist äärmuste või vastanditega, sest ka ühisosa on vaieldamatu. Nii tuginevad kooli õppeained vastavate akadeemiliste teadusalade tulemustele, samas kui iga akadeemiline dist- sipliin on omakorda huvitatud enese tutvusta- misest ning seeläbi enesele järelkasvu loomisest. Nii lisandub kahele nimetatule kolmas, ava- likkusele suunatud diskursus: ajakirjanduslikel, (üld)harivatel, meelelahutuslikel jms eesmär- iinne kirjutis on temaatiliseks järjeks minu kidel toimuv kõne ajaloost. Lühiduse huvides 2010. aastal Ariadne Lõngas ilmunud sobib seda nimetada ka ajaloo populariseeri- artiklile „Sooperspektiiv ajalooõpikutes: miseks. Sellele vastav diskursuseosa toetub aka- metodoloogilisiS tähelepanekuid“ (Piir 2010). deemilise ajaloouurimise käigus loodud tead- Selles koondasin ja analüüsisin eri uurimustes mistele, kuid eristub sellest väiksema mõtes- esitatud soovitusi ja ettepanekuid sooperspek- tamissügavuse poolest; hariv aspekt lähendab tiivi tasakaalustamiseks ajaloo õppematerja- seda koolide ajalooõpetusele, kuid erinevuseks lides. Kireva ja laialipillatud ainese käsitlemi- on õppeprotsessile omase järjepidevuse ja süs- seks lõin toona kolmeastmelise taksonoomia: teemsuse puudumine. esmalt eraldasin materjali hulgast petlikult Niisugune diskursiivse raskuspunkti asetus lihtsad, kuid vähetõhusad üksikmeetodid, see- lähtub suurel määral siinkirjutaja positsioonist järel need, mille kasutusele võtmine nõuaks lõi- ajaloo õppematerjalide autorina: põimunud on mitud metoodikat, ning viimaks ettepanekud, ajalooõpetaja ja akadeemilise ajaloolase roll. mille rakendamine eeldaks põhjalikku reflek- Ajalooõpikute autor, nagu ka ajaloost kirjutav siooni ajalooõpetuse diskursuse paradigmaa- teadusajakirjanik, lähtub oma töös ajalootea- tiliste aluste üle. Siinses artiklis arendan edasi duse uurimistulemustest, omades ise teadus- viimast, metodoloogilist aspekti, kuid suunan metodoloogilist kompetentsi koos erialase selle märksa avaramatele mõtestamisväljadele, metoodilise kogemusega. Samas tuleb tal arves- otsimaks seda, mis aitaks meil – praegusel juhul tada mitmete pedagoogiliste muutujatega, nagu sooperspektiivi juhtlõnga järgides – kõnelda sihtrühma (avalikkuse, kooliõpilaste) arengu- ajaloost koostööpartnerite ja ligimestena. ja/või kognitiivpsühholoogiline valmisolek,

42 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Milvi Martina Piir / Kõnelda ajaloost – partneritena väärtushoiakute problemaatika, mis akadeemi- põhjendatakse koolis sooperspektiivi teadvus- lise uurija jaoks ei pruugi olla tähtsad. Nime- tamiseks kasutatavaid tegevusi (metoodikaid) ja tatud aspektid on populariseerival kirjutajal ja kas need vastavad taotletavatele õpitulemustele? õpetajal ühised, kuid erinevalt õpetajast puudub Milline on ühiskonna huvirühmade või kooli- kirjutajal vahetu kontakt õpilastega ja seeläbi õpilaste tagasiside sooperspektiivi teemale? Mil ka tagasiside saamise võimalus. Kui sihtrühm viisil mõjutab see inimeste hoiakuid ja ajaloo- on laiem avalikkus, jääb populariseeriv kontakt teadvust? Kas viimased aitavad kaasa ühiskonna lisaks juhuslikuks ja süsteemituks. sidususele, on korrelatsioonis koolis püstitatud Otsustava tähtsusega on siinkohal metodo- õpitulemustega? Piltlikult öeldes: kui praeguse loogia mõiste: maailmavaateliste printsiipide teema raames oleks metoodika küsimuseks üle arutlemine, põhimõtteliste väärtusotsustuste „Kuidas esitada ajalooliselt autentseid soo- tegemine ja põhjendamine (Gadamer 1990; perspektiive?“, siis metodoloogia küsib „Kuidas Creswell 1998; Chalmers 2001; Opp 2005), seda märgata ja käsitleda soolisuse ajaloolist tingitust eeskätt ajaloost kõnelemise kui väärtusi kandva tänapäeva kõnetavas retroperspektiivis?“. protsessi kontekstis. Tähistan selle mõistega filosoofilist, metatasandi vaadet ajaloodidak- Probleemiseade tikas arendatavatele metoodikatele, samuti aja ja minevikuga seotud tunnetusviisidele ja Sooperspektiivi uurimisele kooli ajaloodiskur- tähendusloomele, ühtlasi püüdlen järjekindlalt suse kontekstis on Eestis pühendatud kaks kül- väärtusrefleksiooni (Creswell 2003; Silverman laltki ulatuslikku uurimust (Mikk 2002; Aavik 2011; Howell 2013) suunas. Näen metodoloogia 2010), mille järeldusi saab laiendada popula- ülesandena kirjeldada ja mõista ajaloo popula- riseerivale ajaloodiskursusele üldisemalt. Esile riseeriva diskursuse (samuti kitsamalt ajaloo- on toodud sugude ebavõrdset esindatust, sugu- didaktika) väljakujunenud praktikast tulene- poolte järjekindlat ja süsteemset kujutamist vaid hüvesid ja küsitavusi, esitada ajaloost kõne- stereotüüpsetes tegevustes ning olukordades, lemise kohta olemuslikke (mis?), tunnetuslikke mis paratamatult toodab hierarhilisust (meeste (kuidas?) ja väärtusalaseid (miks?) küsimusi tegevuste olulisust ja eesrindlikkust rõhutatakse ning integreerida need terviksüsteemiks. lisaks naiste tegevuste tähtsusetuse kaudu). Tõsi, ajaloodidaktika (nagu laiemalt ajaloo- Välja on pakutud hulk soovitusi, kuidas seda kirjutuse) ajaloos pole sedalaadi küsimustele tasakaalustamatust vähendada ja sugupooli alati võrdväärselt tähelepanu pööratud. Mõnin- teineteise suhtes võrdväärse(ma)na kujutada. gate vaatepunktide eiramine ei pruukinud olla Olen oma varasemas arutluses (Piir 2010) osu- teadlik tegevus, küll aga eeldab nende märka- tanud, et suur osa neist soovitatud abinõudest mine ja diskursusesse liitmine teadlikku otsust. kipub jääma pinnapealseks. Ajaloolase ja kasva- Seega saab siinse artikli teemast lähtudes esitada tusteadlase pilgu jaoks pole enamik neist kuigi näiteks järgmisi metodoloogilisi küsimusi. Mis hästi rakendatavad, samuti ei too nad populaar- eesmärke taotletakse sooperspektiivi esiletoo- sesse diskursusesse uut kvaliteeti. mise või eiramisega ajaloost kõneldes või seda Siiski leidub eelnimetatud abinõude seas koolitunnis õpetades? Kuidas või kelle poolt mitu sisuliselt potentsiaalset ideed, mis eristu- on need eesmärgid kehtestatud? Missugustest vad teistest väärtuspõhise käsitlusviisi poolest. vaatenurkadest on üldse võimalik ajaloo kon- Kõigepealt suhtutakse kriitiliselt poliitilise ja tekstis sooperspektiivi käsitleda ning miks ja militaarajaloo ebaproportsionaalsesse domi- kuidas on valitud just kasutusel olev vaatenurk neerimisse kõikide muude inimtegevuse vald- (või on see hoopis valimata jäetud)? Kuidas kondade üle. Eriti alaesindatud on töötamise,

43 hariduse omandamise, perekonna ja teiste 1. samm: väärtuspositsiooni inimeste eest hoolitsemisega seotud teemad, seadmine mida tavatsetakse pidada naisspetsiifiliseks. Teiseks vastustatakse ka avaliku ja võimusfääri Kõigepealt tekib küsimus konkreetse(te)st (poliitika, halduse, majanduse, institutsionali- väärtus(t)est, millele kaasav, diskrimineeri- seeritud religiooni ja kultuuri jms) dominee- misest hoiduv ajaloonägemus võiks tugineda. rimist eraelulise ja/või individuaalse käsitlus- Enam kui kümme aastat ajaloodidaktiku tööd viisi üle. Siin tulevad kõne alla niisugused aja- on mu veendumust selgelt piiritletud väärtus- loovaldkonnad, mille kaasamine võimaldaks positsiooni vajalikkuses üksnes kinnistanud. näidata mõlema sfääri seotust ja läbipõimitust. Sotsiaalsete olenditena omavad inimesed mit- Kolmandaks soovitatakse kujutada sugupoolte mesuguseid ideid ja vaimseid hoiakuid. Sageli elu ja tegevuse varieeruvust eri maades, kul- toimivad need vaikimisi, ilma et neist teadlikud tuurides, seisustes, rahvustes, ajalooperioodi- oldaks või nende üle reflekteeritaks. Seega on del ja elukeskkondades, vältimaks stereotüüp- esmalt vaja neid hoiakuid teadvustada ja see- seid ja vaesestavaid ettekujutusi alati ja kõikjal järel lähemalt uurida. Küsimus pole ühe õige ühesugustest (nn traditsioonilistest) meeste ja vaatepunkti kokkuleppimises, vaid, vastupidi, naiste rollidest (Piir 2010, 146–147). õigete paljususes. Populariseeriva ajalookir- Need potentsiaalselt viljakad võimalused jutuse praktikas tuleb iseäranis selgelt esile, et sooperspektiivi tasakaalustamiseks esitavad pluralistlikus ja eklektilises maailmas ei piisa väljakutse diskursiivsele paradigmale. Esile eeldatavast kuulumisest mingisse traditsiooni. kerkivad küsimused on eelkõige väärtus- Esiteks on see kuuluvus hajuv, sest sünnipärane, põhised ja kompavad ajaloost kõnelemise har- kodakondsuslik, rahvuslik, usuline vm kuu- jumuspäraseid, sageli teadvustamata malle. luvus ei too automaatselt kaasa kindla rühma Õigupoolest on üldpilt isegi komplitseeritum. väärtuste aktsepteerimist. Teiseks pole tradit- Diskursusele iseloomulik tasakaalustamatus sioonid ise sisemiselt ühtsed. Spetsiifilisemalt meessoo kasuks haakub omakorda poliitilise ilmneb sama probleem ka ajalooõpetuses: ajaloo ja sõjalise eliidi perspektiiviga, millele mõne- ainekava põhjal on erinevatelt väärtuspositsioo- võrra spetsiifilisemalt liitub rahvusriigi pers- nidelt võimalik komponeerida täiesti erinevaid pektiiv. Kõik need kolm kategooriat – klass, narratiive. Iseenesest on niisugune paljusus igati rahvas, sugu –võimendavad, põlistavad ja legi- tervitatav, kuid ülevaatlikkuse huvides ei teeks timeerivad vastastikku üksteise positsioone. paha, kui üksikjuhtudel (kooliõpik, aimeteos, Selline kolmekordselt kallutatud perspek- dokumentaalfilm, näituse väljapanek jms) ref- tiiv ignoreerib suuremal või vähemal määral lekteeritaks sissejuhatavalt nende konkreetsete naiste, eliidi hulka mittekuuluvate meeste väärtuste üle, millest lähtudes teoses või välja- ning teiste rahvaste ja kultuuride ajaloolist panekus ajalugu esitatakse. kogemust ning saavutusi. Seega, kui otsime Naaseme nüüd eespool tõstatatud küsimuse võimalusi, kuidas muuta ajalookõne võrd- juurde: mis võiks olla see väärtusbaas, millest väärsemaks, kaasavamaks ja humaansemaks, lähtudes haaraks populaarne ajaloodiskursus tuleb neid lõikuvaid perspektiive käsitleda peale kallutamata sooperspektiivi ka teisi ala- koostoimelisena. Kuid milles täpsemalt peaks esindatud, ent elulisi perspektiive ning lõimiks see muutus seisnema? Järgnevalt pakun välja need ajalookäsitlusi lugevale või ajalugu õppi- mõned sammud, mis peaksid mõttemuutuse vale inimesele samastumis- ja suhestumisvõi- saavutamisele kaasa aitama. malusi pakkuvaks tervikuks? Minu arvamus on, et väärtuskontseptsiooni keskmes peaks seisma

44 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Milvi Martina Piir / Kõnelda ajaloost – partneritena inimlikkus (humaansus), ning seda kolmest vas- diskursusesse võimaldab allasurutud ja tõrju- tastikku täiendavast aspektist lähtudes. tud rühmade kogemust kirjeldades ilmestada Esiteks peab see sisaldama respekti minevi- ajaloolist muutumist kui omaette fenomeni. On kus elanud inimeste vastu. See tähendab nende üldteada, et oma kasulikkust tõendanud ajaloo- kohtlemist viisil, mille osaliseks me ise soovik- liste traditsioonide kõrval leidub küllalt neidki, sime saada. Profaanse kujutluse korral võidakse mis pole tänapäeval alalhoidmist väärt. Esma- kergesti eeldada, et minevikus elanud inimesed joones käib see just privileegideta rühmade mõtlesid nagu meie, ent kandsid veidraid rõi- ajaloolise tõrjutuse kohta. Seega peaksime võrd- vaid ja tegid tobedaid asju, olid vähem intelli- väärse delikaatsusega lähenema nii inimloo- gentsed ja moraalselt alaväärtuslikud (Barton muse püsivuse kui ka muutumise ilmingutele 1996; Ashby, Lee 1997). Selline mõtteviis eeldab, ajaloolises protsessis, hoolimata sellest, et objek- et aruka käitumise kriteeriumid asuvad täna- tiivses mõttes võivad mõlemasuunalised väited päevas ning mineviku kummalised ettevõtmi- jääda tõestamatuks. sed ja tavad annavad tunnistust toonaste ini- Kolmandaks tuleb inimlikkuse printsiipi meste tagurlikkusest, võimetusest või rumalu- silmas pidada ka ajalookõne adressaatide, st sest. Sooperspektiivi kontekstis tähendab see, et tänapäeva inimeste puhul. Semiootilises plaanis ajalooliselt kujunenud sugudevahelised suhted tähendab see lähtumist vastuvõtukontekstist ehk võidakse eelarvamuslikult lukustada üksnes asumist sõnumi saaja (lugeja, televaataja, muu- minevikku, nägemata nende edasielamist ja seumikülastaja, õpilase) positsioonile, arvesta- toimimist ka tänapäeva inimeste suhtemust- mist nende teadvuse, huvide ja emotsioonidega. rites ning ühiskondlikes hoiakutes. Tegelikult See peaks olema prioriteet sõnumi saatja (lek- varitseb kirjeldatud eksimisvõimalus ka vastas- tori, ajakirjaniku, muuseumitöötaja, õpetaja) suunas: niisama ettevaatamatu on peegeldada ning veelgi enam varjatud võimudiskursuse tänapäeva arusaamu (nt perekonnavormide, ees, mille agentidena toimivad noodsamad seksuaalkäitumise jms kohta) tagasi minevikku, sõnumite vahendajad. Taas ilmneb see vastu- mis kindlasti takistab ajalooliste tingimuste ja oksus kõige selgemalt kooli ajaloodiskursuses. suhtemustrite nägemist. Joan Kelly ja Natalie Tõepoolest, kuivõrd – ja miks üldse? – peaksid Zemon Davise klassikalised kirjutised pakuvad õpilased (või ka feminiseerunud õpetajaskond), siin häid näiteid (Kelly 2002, 104–123; Davies kelle isiklik kogemus poliitilise, sõjalise, finant- 2009, 102–119). silise vm laadi võimu poole pürgimisel on napp Teiseks eeldab humaansus kui põhiväärtus, või olematu, tundma end kõnetatuna ajaloo et diskursuses keskendutakse inimese vaimsele ainesisus domineerivate võimutaotluste poolt? ja eetilisele kasvamisele (Piaget 2007, 305). Siin- kohal peaksime lähtuma eeldusest, et potent- 2. samm: metodoloogilised siaalselt me teame praegu rohkem, kui teati varem; oleme haritumad; peame oluliseks teist- printsiibid suguseid asju, tõdesid, käitumismalle; näime Väärtuspositsiooni seadmine on kasulik üsna küpsemad, tasakaalukamad, rahumeelsemad, mitmes mõttes. See toob esile hoiakud, mida teistega arvestavamad jne. Esmapilgul võib omame, ideed, mida järgime, ning osutab sel- siin hoomata teatavat vastuolu eelmise punk- lele, mida saab kehtivatest normidest järeldada tiga, kuid hooliva suhtumise korral lisab selline soovitava olukorra kohta. Nii saame liikuda häälestus diskursusesse avatust ja mitmekesi- järgmisse etappi, milleks on küsimus populari- sust ning tugevdab selle üldinimlikku eetost. seeriva diskursuse metodoloogilistest alusprint- Kasvamise ja eetilise arengu idee kaasamine siipidest rõhuasetusega (ehkki mitte ainult)

45 sooperspektiivil. Järgnevalt esitan need print- isegi kui see mingis etapis näib ebarahuldav või siibid rinnastatud kujul vastandatuna prevalee- puudulik, tuleb kindlasti eelistada ignoreeri- riva, ülekaalukalt poliitilis-rahvusliku lähene- misele, kuna see aitab üle saada vastastikusest misviisi vaikeväärtustele (vt kriitikat nt Undusk kurtusest ja teadmatusest, võimaldab tekkida 1997; Kaljundi, Plath 2017). ka muudel tunnetel peale viha ja põlguse ning näitab, et konflikti ei pea tingimata mõistma Konflikt versus informatsioon kui maailmakorra orgaanilist osa. Kui vastan- damise asemel keskenduda maailma terviklik- Poliitilis-militaarses diskursuses moodusta- kusele ja sidususele, omandab senisest märksa vad sõdadeks valmistumine, nende põhjenda- olulisema rolli näiteks ennetus (katastroofid, mine ja õigustamine, sõdade strateegiad, käik, haigused, kuritegevus jms) ja traditsionalismi tulemused ja tagajärjed ülekaaluka osa ajaloo kriitika (naiste ja laste õigused, mitmesugu- esiletõstetud sisust. Laiemalt puudutab küsi- sed allasurutud vähemused, aga ka muude mus ajaloolises inimkogemuses aset leidnud elusolendite kohtlemine, keskkonnakaitse vägivalla, diskrimineerimise ja rahvaste (kul- jms). Sellega käib kaasas kangelase tähenduse tuuride, kogukondade) konfliktse vastanduse ümberdefineerimine: vallutaja asemel innus- kujutamist humaansuse (inimlikkuse, respekti, taja, julgustaja, abistaja. Samuti võimaldab see vaimse ja eetilise kasvamise, inimese subjekt- loobuda erinevuste liigsest rõhutamisest ning suse jms) kui põhiväärtuse kontekstis. keskenduda ühisosa otsimisele. Integreerituse Keskne mõiste on heroiseerimine, selle viis ja sidustatuse kaudu näitame, et dialoogipart- ja määr, millega käsitletakse ideid, sündmusi nerite mõju on vastastikune, selle asemel et ja/või isikuid. „Valdavalt on ajaloo jooksul liikuda ainult ühes suunas. Koos teadmistega maailma valitsenud elukutselised sõdurid, kes suureneb ka uudishimu. enda arvates tegutsesid kõige üllamal tööalal“ Pole raske kujutleda, kui palju võrdväär- (Zeldin 2001, 290). Heroiseerimise negatiiv- sem ja harmoonilisem võiks sel juhul olla ka seima külje moodustab vastaspoole vihkamine, soodiskursus. Poliitiliselt ja sõjaajaloolt ümber tema kujutamine eksinu, valeliku, ülekohtuse, suunatud tähelepanu tunnustab inimese loo- süüdioleva ja/või põlgusväärsena. Vastase hävi- muomast võimet ületada kasvades ja arenedes tamist või allasurumist põhjendatakse mit- eelarvamusi teiste omasuguste suhtes, püüelda mekesiste, osalt religioossete argumentidega tähendusrikkama kultuuri ning täisväärtusliku (püha sõda, püha liit, igavene rahu, jumala elu poole (Pervin 2003, 214–219). Ajalugu kui tahe, üllas tegu, au kaitsmine, õigluse jalule- distsipliin selle muutuse tõttu ei kannata, kuna seadmine, ülekohtu heastamine, traditsioon, selle varamusse kuuluvad kõik mõistuspäraselt huvid, patriotism, kättemaks jms), mille ühine põhjendatud minevikukogemused – sõdade eesmärk on tema objektistamine ja dehumani- kõrval ka rahupüüdlused ja diplomaatilisel teel seerimine. Ainult seeläbi on võimalik seletada lahendatud tüliküsimused; etnonatsionalismile julmusi, mida on vastaste kallal korda saade- lisaks soov mõista globaalseid protsesse ning tud, muu hulgas haritud ja kultuursete inimeste võtta nende eest vastutus (peale meeste saavu- poolt (Ruus 2009, 132). tuste langeks enam valgust ka naiste nähtama- Zeldini (2001, 261, 295–296) järgi on tule, tasustamata ja tunnustamata taustatööle). lahendus vaikuse katkestamine vastaste vahel. Seda kõike arvestades on võimalik kirjeldada See tähendab esmajärjekorras omavahelise märksa rikkalikumat rollide ja tüpaažide kontakti taastamist või tugevdamist, nii et paketti, esitada uudseid küsimusi ja mitme- informatsioon saaks vabalt liikuda. Suhtlemist, kesistada probleemipüstitusi.

46 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Milvi Martina Piir / Kõnelda ajaloost – partneritena

Võim versus respekt leidmiseks ja pakkumiseks. Tänapäeval aktuaal- Poliitilist ajalugu eelistava diskursusega kaas- sed inimõiguste, naiste võrdõiguslikkuse ja neb võimu ja staatuse rõhutamine inimsuhetes keskkonnakaitse küsimused pärinevad samast (Freire 1996). Muid inimlikke suhestumisviise psühholoogilisest vajadusest (Zeldin 2001, 197). haaratakse diskursusesse vähe ning needki on On ilmne, et lugupidamist ei võideta samade ühel või teisel viisil seotud võimu ja üleolekuga meetoditega, millega saavutatakse võimu. Soov (saavutuslikkus, omamine, allutamine, võistlus, mõista, otsida seoseid ja tähendusi ning luua milleski esimene/parim olemine jms). Oma ole- väärtussüsteeme on Maslow’ (2007, 91) järgi muselt on tegemist lõppematu protsessiga, sest üks inimese kognitiivsetest põhivajadustest. võimuhorisont liigub koos võimutäiuse suure- Need kõik on loovad, enesekohased ja subjek- nemisega. Seega on olukord, kus kellegi võim, tiivsed funktsioonid, inimese „kasvamisväär- omand või paremus on saavutanud maksimumi tused“ (Ruus 2009, 139). Liidrite ja esindajate ega saa enam (teiste arvel) suureneda, peaaegu asemel läheb selleks vaja julgustajaid, nõusta- võimatu. Ajalookõnes ilmneb see eelistähele- jaid, vahendajaid ning mitmekesiseid positiiv- panus, mida pööratakse poliitiliste suurvõi- seid eeskujusid. mude, religioossete, majanduslike ja sotsiaalsete monopolide tegevusele, ning oma positsioonide Avalik versus isiklik tugevdamiseks kasutatud vahendite heakskii- dus, resp. hukkamõistu puudumises. Psühho- Traditsiooniliselt on ajaloo uurimisvaldkon- loogilises plaanis on tegemist imperialistliku ja naks peetud avalikku elu, mida vastandatakse ekspansionistliku hoiakuga, mis on erinevuste eraelule. Nii taotletakse nn suure pildi loomist, suhtes rõhuv ja tagakiusav. Paradoksaalselt mitmesuguste arengusuundumuste ja tendent- sisaldab see suhtumine vajadust allasurutava side mõistmist, maailma ajaloo konteksti haa- tunnustuse järele, nõudes oma tasalülitava ravat lähenemist. Seetõttu kaldub nii poliit-, võimumonopoli aktsepteerimist edasiviiva ja majandus- kui ka sotsiaalajalugu opereerima arengut toetava jõuna. struktuuride, protsesside ja institutsioonide kui Siin kerkib üles küsimus, kuidas tuleks abstraktsioonidega, mille sisemiseks käivitavaks ajalooliselt autentseid võimuvahekordi ja jõuks on inimlikud konfliktid ja võimuküsimus. ‑vahendeid käsitleda tänapäevase demokraatia Ometi ei saa väita, nagu krooniks neid pingutusi positsioonidelt. Theodore Zeldini sõnul „üks edu. Üldistavad väited majanduse arengu, ühis- demokraatia tähtsamaid lubadusi on, et kõi- konnaelu, riikide tõusu ja languse jms kohta on gile saab osaks lugupidamine“ (Zeldin 2001, intellektuaalselt konstrueeritud pragmaatilised 195). Võimu saavutamisele ja suurendamisele abstraktsioonid, mida on keeruline hoomata. suunatud tegevused ei suuda aga kõigist pin- Selle tulemusena jääb inimeste arusaam mine- gutustest hoolimata tagada inimlikku austust vikust pigem fragmenteerituks, neil on raske isegi mitte võimulolijatele, rääkimata võimuta mõista mineviku suundumusi, muutusi ja aren- enamusest. Seega võimaldab fookuse ärapöö- gut terviklikkuses. ramine poliitiliselt võimudiskursuselt märksa Siinkohal tulevad mängu sellised mõisted vabamalt uurida viise, kuidas kujundada rahul- nagu interaktsioon, suhestumine, enesekoha- dust pakkuvaid suhteid inimeste vahel. Jäiga sus, empaatia, mõtestatus ja tähenduslikus- ja stereotüüpse võimufassaadi taga, väljaspool tamine. Kasvatuspsühholoogiast on teada, et harjumuspärase ajaloo valgusvihku on igal ajas- interaktsioon saab toimuda vaid subjektide tul otsitud võimalusi hoolitsuse, suuremeelsuse, vahel. Subjektsust iseloomustab aktiivsus, (ise- eneseteostuse, vastastikuse austuse ja idealismi endale) eesmärkide seadmine, oma tegevuste

47 suunamine ja neile tähenduste andmine (Hirs- matust toimunu suhtes ning seada kahtluse alla järvi, Huttunen 2005, 34–35). Indiviidi jaoks selle erapoolik jutustus. Alles isikliku suhesta- ei ole ajalooteaduslikud konstruktsioonid ega tuse, piisava hulga eeskujude ja rollimudelite üldistused just parimad vahendid, mille pin- kaudu saab hoomata nii lühi- kui ka pikaajalisi nalt kujundada ajalooteadvust kui enesekohast muutusi ajaloos, mõistmaks, kuidas erinevates ja tähenduslikku entiteeti, mõtestada inim- aja- ja ruumiperspektiivides võidakse ühtedele kultuuri ja -evolutsiooni. Küll aga on igaühel ja samadele muutustele omistada erinev tähtsus (ka õpilastel ja lastel) olemas väärtuskogemus, ja/või tähendus. Just isikliku, enesekohase lähe- mida on võimalik populaarses diskursuses nemisviisi kaudu saab turvaliselt uurida enda aktiveerida ja rakendada. Väärtuskogemusest omast radikaalselt erinevaid eluviise ja respek- lähtuvad tunnetuslikud abstraktsioonid on teerivalt mõista alternatiivseid ideid. See tähen- seotud eelkõige inimestega, üksikisikutega. dab teadlikkust erinevatest ajaloolistest rollidest Vahest kõige värvikamalt ilmneb see ajalooliste ja oskust ennast nendesse asetada, mis nõuab isikute puhul, keda käsitledes saame rõhutada kujutlusvõime ja loova mõtlemise vaba raken- tunnetuse eri tasandeid: millised need isikud damist. olid, millistena nad soovisid end teistele näi- data, millistena teised neid tegelikult nägid ja, 3. samm: kaasav diskursus viimaks, millistena nähakse neid tänapäeval (Laidre 2002, 323). Nii on ajalooliste isikute Väärtusbaasi ja metodoloogiliste aluste juu- eluseigad, tegevus, võimalused ja valikud, aseta- rest saab edasi liikuda populariseeriva ajaloo- tuna laiemale ajaloolisele taustale või vastavasse kõne enda kujundamise juurde. Loomulikult ei konteksti, inimeste, sh kooliõpilaste jaoks suh- tähenda see käsitletavate teemade (n-ö ajaloo teliselt kergesti mõistetavad. Sel juhul, iseäranis sisu) ettekirjutamist, mis oleks totalitaarne alternatiivsete vaatepunktide (naised, alaeali- taotlus, vaid teadlikku ja väärtuspõhist episte- sed, erinevad ametipidajad, vähemusrahvad moloogilist refleksiooni. Me diskuteerime iga jms) pakkumise kaudu, kasvaks mitmesuguste päev ajaloonähtuste või ‑sündmuste üle, mille eeskujude, rollimudelite ja samastumisvõima- sisu on diskrimineeriv, šovinistlik, ebaõiglane luste hulk hüppeliselt. jne. Mis tõeliselt loeb, on sellest kõnelemise Et eemaldada diskursuse keskmest konflikti viis: kuivõrd mõistvad, kaasavad ja empaatili- idee ja murendada võimufassaadi, tuleb üle- sed me suudame ja soovime olla, mis tähendusi tada avalikku („meeste maailma“) ja isiklikku/ me ainesele omistame ja mis küsimusi peame eraelulist („naiste maailma“) lahutav barjäär. oluliseks esitada. Kujutlegem lugu endisaegsest Kujundlikult öeldes peaksime keskenduma aja- ajalooraamatust, mis jutustab võidukast peale- looliste indiviidide reaalsustele, mitte üksikutele tungist linnale. Pateetilises ja ülistavas keeles suurkujudele ajalooliste reaalsuste sees. Erine- kõneldakse kangelasest, kes kodumaa vabaduse vus on väike, kuid tähendusrikas. Põhiaspektiks nimel ümberringi surma külvates heiskab võidu on avaliku ja isikliku sfääri integreeritus, mis märgiks katusele lipu. Kuna tegelik lipp on haarab inimest kui isiksust tema eneseteadvuse lahingu käigus räbalaks muutunud, asendab ta arengu kaudu, mitte pelgalt kui mingi rühma selle punase lapsekleidiga. Kogu narratiiv ja seda või seisuse esindajat. Shemilt (2000) väidab, kandev väärtusbaas suunavad meid kaasa elama et selle muutuse saavutamiseks tuleb ennast kangelasele, tundma uhkust tema saavutatud asetada väljapoole ikoonilisi sündmusi, tajuda eesmärgi üle. Ometi võime langetada valiku loo indiviidina teatud ajalooliste situatsioonide nähtamatu vaikija kasuks ning küsida: aga mis põhjuslikke ja loogilisi võimalusi, ettemäära- sellest väikesest tüdrukust sai? See näide on küll

48 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Milvi Martina Piir / Kõnelda ajaloost – partneritena utreeritud ja äärmuslik, kuid ilmestab diskur- unarusse jätmise. Seega peab muutus mõtlemi- siivsete paradigmade paljusust. ses haarama diskursuse kallutatust kogu selle Eelnevat kokku võttes pakun kaasava, dis- spektris; vastasel juhul õigupoolest ei saakski krimineerimisest teadlikult hoiduva diskursuse paradigma nihke mõistet kasutada. jaoks välja mõned kriteeriumid. See peaks: Kindlasti eeldavad need printsiibid metoo- a) olema humaanne ja üldmõistetav; respek- diliselt keerukat käsitlust, mis aga samas haakub teerima kõiki ajalooliselt autentseid tegevusi ajaloo kvaliteetanalüüsile iseloomulike tunnus- ning sotsiaalseid, rahvuslikke, soolisi ja hari- tega. Lee jt (2001) eristavad seletamise tüüpe või duslikke vähemusrühmi; etappe, mida mööda analüütilises süvenemises b) sisaldama jagatud ja isiklikku (inimeselt ini- liikuda: mesele) kogemust, mis võimaldab tihedat ja a) isiklike soovide ja vajaduste seletamine; loovat põlvkondade sidet, mida ei kujundata b) rolli või stereotüübi seletamine; üksnes minevikus kogetud kannatuste ja c) situatsiooni loogika seletamine (kasutades ebaõigluse baasilt, vaid vahendatud püüd- igapäevakeele väljendeid, mis võivad olla luste, kasvamise ja arengu kaudu; anakronistlikud); c) võimaldama ajalooliste isikute esitamist d) (vaadeldava ajajärgu) mõtlemisviisi seleta- mitmekesistes rollides ning pakkuma erine- mine; vaid samastumisvõimalusi; e) laiema ideede konteksti seletamine. d) võimaldama edukalt lõimida avaliku ja Tegemist on kasuliku juhtlõngaga, mis või- erasfääri ajalugu (sh igapäevaelu, koduseid maldab muuta ajaloo mõistetavaks, kuid see tegevusi, peresiseseid rolle); peab olema selgesti kavandatud. Olukorda d) lõimuma olemuslikult paljude eluvaldkon- samm-sammult analüüsides võib suhteliselt dadega (kooli kontekstis õppeainetega) ning hõlpsalt mõista keerukat intellektuaalset, emot- sobituma ühiskonnas tunnustatud demo- sionaalset, sotsiaalset, poliitilist, institutsionaal- kraatlike väärtustega. set ja filosoofilist konteksti, mille raames inime- Esmapilgul võivad toodud kriteeriumid sed varem tegutsesid. Ilma sellise komplitseeri- tunduda sooperspektiivi seisukohalt küllaltki tud mõistmiseta varitseb oht, et põhjuslikkuse üldsõnalised, kuid mõeldes ajaloodiskursuse seletustes ei ulatu empaatia sügavamale kui kolmekordsele tasakaalustamatusele (peale soo üksnes „Mida mina oleksin sellises olukorras ka ühiskondliku klassi ja rahvuse põhjal), peaks teinud?“ tasandile (Woodcock 2011, 132). olema ilmne, et katsed õgvendada neist kallu- Lisaks võib eespool toodud kriteeriume tatud telgedest ainult üht või kaht on nurjumi- testida ajalooteaduse enda tööriistadega, täpse- sele määratud. Claire (1996) sedastab, et aja- malt multiperspektiivsuse vaatepunktist. Eesti loolises kontekstis „kehtivad iga inimese kohta ajaloo erialaleksikasse jõudis see mõiste laie- kolm järgmist kategooriat: igaüks on kas mees malt eelmise kümnendi keskpaigas, suuresti või naine, kuulub kas privilegeeritud või töö- tänu Robert Stradlingi krestomaatilise käsi- tavasse klassi ning esindab kas põhirahvust või raamatu „Multiperpektiivsus ajaloo õpetami- etnilist vähemust“ (lk 10). Juba ainuüksi sellelt sel. Teejuht õpetajale“ (2005) ilmumisele eesti minimaalselt pinnalt leidub piisavalt põhjusi keeles. Mõtteviisi muutuse tingis Põhjamaades eelistada kaasavat ainekava, mis ei käsitle sot- juba märksa varem alguse saanud rahulolema- siaalset sugu, rahvust ega sotsiaalset kuuluvust tus ajaloodiskursuse varasema traditsioonilise üksteisest eraldatuna. Eeskätt vastab see kõige perspektiiviga, mis vähemusi välistades tegeles paremini tegelikkusele, teiseks aga hoiab ära peaasjalikult poliitilise ja rahvusliku ajalooga kunstlike hierarhiate loomise ja ühenduslülide ning keskendus pelgalt sündmuste ja isikute

49 kohta käivate valmisteadmiste edastamisele. Teine kaasatuse tasand avaldub keskmi- Potentsiaalselt kätkeb multiperspektiivsus sel real. Multiperspektiivsuse ja soouurimuse endas arvestatavat võimalust arutleda ajaloo taotlused on siin vägagi sarnased: kaasata tra- kui teaduse ja õppeaine lähtekohtade ning ees- ditsioonilisse ajalookäsitlusse uusi rühmi, keda märkide üle, et neid senisest viljakamalt ümber tavapäraselt on peetud kõrvalisteks, allajääja- mõtestada, vajaduse korral koguni ideoloogi- teks, kohatuteks, ebarentaabliteks. Tegemist on lisi muudatusi tehes. Järgnevalt võtan lühidalt jõulise püüdega laiendada vaatevälja, kus pea- kokku multiperspektiivsuse kontseptsioonis voolu poliitilisele ja militaarajaloole lisaks tuleb sõnastatud eesmärgid ning võrdlen neid soo- senisest enam kaasata n-ö pehmeid kategoo- uurimuse traditsioonis esile toodud asjassepuu- riaid ning peale avaliku ruumi hõlmata ajalugu tuvate taotlustega (vt tabel). ka privaatsfääris. Esimest rida võib nimetada mõtteviisi tasan- Kolmas rida keskendub terviklikkusele ja diks. Nii multiperspektiivsus kui ka soouuri- väärtustele. Mööndakse, et konkreetne eriala mus taotlevad eelkõige paradigmaatilist nihet või valdkond on inimelu kui terviku teenistu- mõtteviisis, kus valmisvastuste aktsepteerimise ses. Nii multiperspektiivsus kui ka soouurimus asemel väärtustatakse vastuste poole liikumist, näevad enese ülesandena praktilise probleemi- st mõistmist ja mõtestamist kui protsessi, mitte lahenduse pakkumist ning ideelist, ideoloogi- valmisteadmise kui lõpptulemuse aktsepteeri- list, sotsiaalset ja hariduslikku toetust, mis aitab mist. Soouurimuses toonitatakse problemati- kaasa subjekti kui ajaloos osaleja ja ajalooliste seerimise nõuet ehk vajadust probleemina ära konstruktsioonide kasutaja arengule. tunda realiteete, mille olemasolu on traditsioo- See põgus katse näitab, et korrelatsiooni loo- niline ajalookäsitlus pigem järjekindlalt eiranud mine ajalooteaduse multiperspektiivse suuna (ingl gender blindness). Sellise mõtteviisi puhul ning soouurimuse kui väljapoole ajaloo eriala muutub subjekti ja objekti mõiste: varem objek- traditsioonilist haaret jääva valdkonna vahele tistatud rühmad subjektistuvad ning varasemate on täiesti võimalik. Kokkupuutepunktid on subjektide domineerimine väheneb, vahekor- arvestatavad just eesmärkide ja põhiväärtuste rad muutuvad keerukamaks ja mittelineaarseks. tasandil. Analüüsi süvendades on suur tõenäo- Iseäranis on soouurimuse traditsioonis rõhuta- sus leida veelgi enam haakuvaid aspekte. tud, et ühe osalise suhtumise ja hoiakute muu- tumine tingib ka teiste asjassepuutuvate osaliste vastava reaktsiooni.

Tabel. Multiperspektiivsuse ja soouurimuse taotlused

Multiperspektiivsus (Stradling 2005) Soouurimus (Aavik 2009)

1. Ajalooliselt mõelda: analüüsida, tõlgendada ja sün- 1. Tuvastada ja mõista diskrimineerimise vorme ja põh- teesida ajaloolisi andmeid jusi

2. Kaasata rahvuslikku (ametlikku) ajalukku ka varem 2. Kajastada soo, tegevusala, vanuse, rahvuse, usutun- tõrjutud või ignoreeritud rühmi ja sotsiaalseid kate- nistuse vms alusel marginaalseks peetud rühmi ning gooriaid väärtustada avalikkuse kõrval ka erasfääri

3. Paremini eluks ette valmistada etniliselt, keeleliselt 3. Esitada erinevaid ajaloolisi sooga seotud rolle, laien- ja usuliselt kirevas ühiskonnas dades seeläbi mõistmisvõimet ja valikuvõimalusi

50 Ariadne Lõng 1/2, 2016 Milvi Martina Piir / Kõnelda ajaloost – partneritena

Järeldused, kokkuvõte positsioonilt on võimalik vastu seista diskursu- sele, mis on keskendunud konfliktile, võimule Populaarse ajaloodiskursuse väärtuste ja meto- ja avaliku elu saavutustele, otsustades enama doloogia radadel liikudes seisab uurija silmitsi informatsiooni (mõistmise), lugupidamise (kaa- küll tuttava maastikuga, kuid see näib ootavat samise) ja isikliku elu tegevuste kasuks. avastamist ja korrastamist varasemast erineval Traditsioonilisema mõttelaadi esindajad viisil. Uudses olukorras, iseäranis aga uudsete ei peaks tundma end seeläbi ohustatuna. Selge taotlustega ja uut laadi küsimusi esitades ei arusaam oma väärtusplatvormist ei nõua loobu- saa alati toetuda traditsioonilistele vastustele ja mist harjumuspärasest kronoloogilisest print- äraproovitud lähenemisviisidele. Tarvis läheb siibist ega tsivilisatsioonipõhisest jaotusest. Kir- süvendatud analüüsi ja kaalutletud otsust selle jeldatud väärtused saab edukalt toimima panna kohta, mida tuleks eelnevast kogemusest hüljata kronoloogilise raamistiku sees, kusjuures polii- ja mida uutele aladele kaasa võtta. tilise ajaloo osakaalu ei pea püüdma vähendada Metodoloogilisest vaatenurgast ilmneb, et uute (nn pehmete) teemade lisamisega, vaid see küsitavusi ja ebajärjekindlust leidub ka palju redutseerub ja integreerub humanistlikus väär- kordi läbiproovitud lähenemisviisides. Poliitili- tuskontseptsioonis tervikuna. Oluline on lähte- sel tasandil kohtab seda näiteks ajalookirjutuse hoiak, et riiklikud süsteemid ja võim püsivad ja kodanikuks olemise eesmärkide segiajami- inimeste igapäevastel tegevustel. Kuna impee- sel, ühiskonna ja avaliku arvamuse tasandil riumid ja poliitilised süsteemid tekivad ja lagu- aga retoorilises klammerdumises rahvuslikesse nevad, pole need väärtuse mõttes primaarsed, ideaalidesse, millele ei pruugi leiduda tõeseid seevastu inimene ja tema töö jäävad, hoolimata ajaloolisi vasteid. Ajalugu kui akadeemiline purustustest ja tagasilöökidest. teadus aga võib populaarse ajaloodiskursuse Traditsiooniline militaarajalugu vabaneb korral rõhutada hoopiski sekundaarseid päde- eelkirjeldatud viisil heroilisest ja paatoslikust vusi, nagu allikakriitika ja infotöötlusoskused, värvingust. Humanistlikust vaatepunktist pais- jättes samal ajal vajaliku tähelepanuta väärtuste tab sõda erandliku olukorrana, hälbimisena dimensiooni kui ühe kõige olulisema ühiskond- normaalsest elukorraldusest, mis on ebaõnnes- liku ja individuaalse muutuja. tunud suhtlemise (kaubanduse, diplomaatia Need kõik on ühtaegu nii ohud kui ka või- jms) tagajärg. Õigupoolest omandab militaar- malused. Küllap peaks diskussiooniosalisi rahul- ajalugu humanistlikus kontekstis senisest palju dav ajalookäsitlus arendama muu hulgas üldist avarama ja mitmekesisema koha ning tähen- analüüsi- ja tõlgendusoskust, kujundama mõtte- duse: tehniliste leiutiste platsdarm, majanduslik viisi ja väärtushinnanguid, kuid seda ei saa teha mõjutegur, kaubateede ümberkujundaja, keelte ilma uusi rühmi ja kategooriaid kaasamata ning ja ideede levitaja jms. võrdväärse esindatuse ja kohtlemise põhimõtet Minu arvates oleksid nimetatud väljavaated eirates. Püüd määratleda mistahes ajaloodiskur- väärt lähemat kaalumist. Meil tuleb arvestada suse metodoloogilisi printsiipe nõuab põhimõt- muutuva maailma nõuetega, toetada kohane- telisi väärtusotsustusi. Siinses kirjutises pakun misvõimet ning pakkuda lahenduskäike prakti- neid metodoloogilisi kandetalasid konstrueeri- listele probleemidele. Demokraatia tingimustes des lähtekohaks eespool kirjeldatud väärtused, ei saa ühendavat maailmapilti luua administra- mis sätestavad austava suhtumise inimesse kui tiivsete meetmetega, vaid üksnes väärtustel põhi- ajaloo subjekti nii minevikus (ajaloo aineses) kui neva sidususe kaudu, mis kasvab välja kultuuri- ka tänapäeval (sihtrühmad) kogu oma arengu lis-märgilisest kommunikatsioonist ning mille dünaamikas. Selliselt iseäranis humanistlikult väline eeldus on kodanikuühiskonna areng.

51 Laidre, Margus (2002). Peeter ja Karl: kaks kanget aja- Kirjandus loopeeglis. – Akadeemia, 2, 298–325. Aavik, Kadri (2009). Soovitused soolise tasakaalu suu- Lee, Peter; Dickinson, Alaric; Ashby, Rosalyn (2001). rendamiseks ajalooõpikutes ja -õppes. Tallinn: Eesti Nais- Children’s ideas about historical explanation. –Raising uurimus- ja Teabekeskus. http://www.enut.ee/lisa/soovi- standards in history education (Vol. 3). Eds. Alaric Dic- tused_sootundlikuks_ajaloooppeks.pdf (04.01.2018). kinson et al. London: The Woburn Press, 97–115. Aavik, Kadri (2010). „Aga mida naised sel ajal tegid?“ Maslow, Abraham H. (2007). Motivatsioon ja isiksus. Kolme 2008/2009 õppeaastal Eesti keskkoolidele mõel- Tallinn: Mantra Kirjastus. dud ajalooõpiku analüüs sooperspektiivist. Tallinn: Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. Mikk, Jaan (toim) (2002). Soorollid õppekirjanduses. Väl- jaanne nr 12. Tartu: Tartu Ülikooli Pedagoogika osakond. Ashby, Rosalin; Lee, Peter (1987). Children’s consepts of empathy and understanding in history. – The history Opp, Karl-Dieter (2005). Methodologieder Sozialwis- curriculum for teachers. Ed. Christopher Portal. Lewes: senschaften: Einführungin Problemeihrer Theorien- Falmer Press, 62–88. bildung und praktischen Anwendung. Wesbaden: VS Verlag für Sozialwissenschaften. Barton, Keith C. (1996). Narrative simplifications in elementary students’ historical thinking. – Advances in Pervin, Lawrence A. (2003). The science of personality research on teaching. Vol. 6: Teaching and learning his- (2nd ed.). New York: Oxford University Press. tory. Ed. Jere Brophy. Greenwich: JAI Press. Piaget, Jean (2007). Ajamõiste kujunemine lapsel. Tal- Chalmers, A. F. (2001). Wegeder Wissenschaft: Ein- linn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. führungindie Wissenschaftstheorie. Berlin, New York: Piir, Milvi Martina (2010). Sooperspektiiv ajalooõpiku- Springer. tes: metodoloogilisi tähelepanekuid. – Ariadne Lõng, Claire, Hilary (1996). Reclaiming our past: Equality 1/2, 142–149. and diversity in the primary history curriculum. Stoke: Piir, Milvi Martina (2017). Ajalookasvatus: subjektiivne Trentham. ajataju, väärtused, metodoloogia. Doktoritöö. Tallinn: Creswell, John (1998).Qualitative inquiry and research Tallinna Ülikool. design: Choosing among five traditions. Thousand Ruus, Viive-Riina (2009). Õppekava on ühislooming ja Oaks: Sage Publications. -vastutus. – Väärtused ja väärtuskasvatus. Valikud ja või- Creswell, John (2003). Research design: Qualitative, malused 21. sajandi Eesti ja Soome koolis. Koost. Margit quantitative, and mixed methods approaches. Thousand Sutrop jt. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, 121–158. Oaks: Sage Publications. Shemilt, Denis (2000). The Caliph’s coin: The currency Davies, Natali Zemon (2009). Üleminekuperiood of narrative frameworks in history teaching. – Knowing, „naisajaloos”: Euroopa juhtum. – Ariadne Lõng, 1/2, teaching, and learning history: National and internatio- 102–119. nal perspectives. Eds. Peter Stern et al. New York: New York University Press, 83–101. Freire, Paulo (1996). Pedagogy of the oppressed. London: Penguin Books. Silverman, D. (2011). Qualitative research: Issues of theory, method and practice. London: Sage Publications. Gadamer, Hans-Georg (1990). Wahrheit und Methode: Grundzügeeinerphilosophischen Hermeneutik. 6. Auf- Stradling, Robert (2005). Multiperspektiivsus ajaloo lage, Gesammelte Werke 1. Tübingen: Mohr. õpetamisel. Tallinn: Koolibri. Hirsjärvi, Sirkka; Huttunen, Jouko (2005). Sissejuhatus Zeldin, Theodore (2001). Inimsuhete ajalugu. Tallinn: kasvatusteadusse. Tallinn: Medicina. Varrak. Howell, Kerry E. (2013). An introduction to the philo- Undusk, Jaan (1997). Kolm võimalust kirjutada eestlaste sophy of methodology. London: Sage Publications. ajalugu: Merkel – Jakobson – Hurt. – Keel ja Kirjandus, 11/12, 721–734, 797–811. Kaljundi, Linda; Plath, Ulrike (2017). Eesti ajalookirju- tus põimitud perspektiivist. – Tuna, 1, 2–6. Woodcock, James (2011). Causal explanation. – Debates in history teaching. Ed. Ian Davies. London, New York: Kelly, Joan (2002). Kas naistel oli renessanss? – Ariadne Routledge. Lõng, 1/2, 104–123.

52 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kadri Simm / Feministlikust panusest moraalifilosoofiasse hoolitsuseetika näitel

Feministlikust Üks üsna konsensuslik feministlik eeldus on, et ükski teoreetik ega tema teooria ei asetse panusest moraali- neutraalsel ega objektiivsel eikellegimaal. Me kõik tuleme kusagilt, oma kogemuste, tradit- filosoofiasse hoolit- sioonide ning tahtmistega. Meie pagas mõju- tab seda, kuidas näeme maailma, mida tajume suseetika näitel selles maailmas enesestmõistetavana ja mida lahendust vajavate probleemidena. Suure osa Kadri Simm ajaloo jooksul on meeste-naiste elukogemus traditsiooniliste soorollide tõttu olnud üsna erinev. Kas see on tähendanud ka erinevaid kogemusi ning arusaamu õigest ja valest? Femi- nistlik moraalifilosoofia püüabki selle küsimu- sega süstemaatiliselt tegeleda. Siinses artiklis keskendun feministlikule moraalifilosoofiale hoolitsuseetika (ingl ethics of care) näitel. Hoolitsuseetika sündi seosta- takse psühholoog Carol Gilliganiga, kel ilmus 1982. aastal raamat „In a different voice“, kus ta kirjeldas poiste ja tüdrukute erinevaid moraali- käsitusi. Tänapäeval on hoolitsuseetikast saanud palju laiemal väljal rakendatav lähenemisviis, olgu selleks siis meditsiin (eriti populaarne on oraalifilosoofia sõlmküsimused – hoolitsuseetika näiteks õenduses), sotsiaalpolii- õige ja vale koos põhjenduste ning tika või globaalne õiglus. rakendustega – on paratamatult Molnud feministlike lähenemisviiside fookuses. Feministlikud etteheited Kuidas teistmoodi saakski? On feminism ju häbenemata poliitiline ning kus mujal on need traditsioonilisele moraali- poliitika juuredki kui mitte moraalis. Sellisest filosoofiale vaatepunktist tekib seega tahes-tahtmata mit- mesuguseid küsimusi. Kas universaalsusele Kuidas elada ja milline on hea elu, on juba mitu pretendeerivad eetikateooriad (ehk tegelikult tuhat aastat vanad praktilise filosoofia tuum- küll nende loojad) on arvestanud naiste koge- küsimused. Sõna moraal tuleneb ladina keelest mustega? Kuidas on moraali vaatepunktist hin- (mores ’tavad’) ja kujutab endast omakorda natud traditsiooniliselt mehelikke ja naiselikke tõlget kreekakeelsest sõnast ethikos. Seega on hoiakuid, tegusid, mõtteviisi? Kas ainult naise- eetika ja moraal algupäraselt sünonüümsed, lik, lapsed-köök-kirik-tüüpi traditsioonilisele kuigi hiljem on filosoofid leidnud neile ka eri- soorollile truu naine saab olla vooruslik või on nevaid funktsioone. Fookus on siin kahtlemata selline võimalus ka väljaspool kodu ja pereringi, ühel: õigete ja valede normide eristamisel ning näiteks avalikus sfääris tegutsejal? Milliseid krii- loomulikult nende põhjendamisel. tilisi märkusi ja ettepanekuid on feministlikel Kui suhtuda tõsiselt seisukohta, et tead- teoreetikutel esitada traditsioonilisele moraali- mine on soolisustatud – see tähendab, et maa- filosoofia kaanonile? ilma nähakse alati läbi isikliku kogemuse ning

53 selle kogemuse juurde kuulub lahutamatult malust ühiskondlikult olulistel moraaliteemadel muu hulgas inimese sugu –, siis mõjutab fakt, kaasa rääkida ega kogemusi omandada. Lisaks et moraali üle on filosofeerinud mehed, ka on naistele saatuslikuks saanud nende suurem seda, mis moraal(ne) on. Milliste mõistetega tajutud emotsionaalsus, mis äärmuslikemail seal toimitakse? Milliseid hoiakuid peetakse juhtudel võib lausa välistada ratsionaalsuse. Vii- (eba)moraalseiks? Millised argumendid lähe- mane on aga traditsiooniliselt olnud moraalse vad arvesse moraalseina? Kas traditsioonilise subjektsuse alus. moraalifilosoofia mõistete ning raamistikega on Kuna moraal on oluliste jõujoontega kultuu- võimalik õiglaselt kohelda ka naiste kogemusi? ris kinni, siis on sellelegi saanud osaks mehelik- Alison Jaggar (1992) on eristanud viit olulist kusega seotud kultuuriväärtuste – iseseisvuse, viisi, kuidas moraalifilosoofia on oma tradit- vaimsuse, ratsionaalsuse, sõja ja surma – eelis- sioonilises vormis naisi kahjustanud. Siinkohal tamine sellistele naiselikkusega seotud väär- on tähtis rõhutada, et tema käsitlus esindab tustele nagu sõltuvussuhted (nt ema ja lapse üldistust, millega kõik feministlikud mõtlejad ei vahel), vastutus, emotsioonid, kehalisus. Kuigi pruugi sugugi nõustuda, ja et kindlasti on siin ühiskondlike normide tõttu ei saanudki naised tegemist ikkagi pigem valge lääne naise ajalooli- sageli olla formaalselt iseseisvad (oldi enamasti sele kogemusele toetuva vaatega. Siiski viitavad vallasvarana kas isa või mehe omandiks) või need etteheited ehk teatavatele tendentsidele, omandada haridust, siis tõlgendati seda paraku levinuimaile kitsaskohtadele. ka naiste võimetusena neid omadusi saavutada. Esiteks on meeste huve ja õigusi eelistatud „Naiste“ moraalikeelele, kus on olulisel kohal naiste omadele. Naistele omaseks on kuulutatud suhted, vastutus, (mittevabatahtlikud) kohustu- omadused, mis teenivad eelkõige meeste huve, sed, on eelistatud „meeste“ moraalikeelt, rõhu- naiste rolli nähakse pigem instrumentaalsena. tades reegleid, õigusi, universaalseid norme. Teiseks on ebaoluliseks kuulutatud teemad Küsitakse, kuivõrd objektiivne on ikkagi see, ja probleemid, mis ilmnevad nn erasfääris. kui moraali keskpunkti asetatakse sõltumatu Aastasadu on just naised toimetanud kodus, autonoomne isik, kelle moraalisuhtlus põhineb keetnud, koristanud, kasvatanud lapsi, hoolit- pea eksklusiivselt vabatahtliku kontraktualismi senud haigete ning vanade eest. Neid teemasid mudelil. Kuivõrd vabad on naised oma pere- on filosofeerimisväärseks pidanud aga väga sfääris valima mittehoolimist ja mittehoolitse- vähesed. Ikka on tähelepanu olnud meeste- mist? Objektiivsuse ja neutraalsuse taotlus, mis keskses avalikus sfääris toimunul – ühiskond- on universalistlikes moraaliteooriates keskne, likkusel, poliitikal, lepingulistel suhetel. Ka kipub näitama halvas valguses naiste intuitiiv- õigluse teemadel pole olnud asja naistega, sest seid eelistusi lähedaste vajaduste prioritiseeri- õigluse rakendamist nähti olulisena eelkõige misel. (Jaggar 1992, 528) avalikus sfääris. Sellest tulenevate hoiakutega, Fundamentaalseks siinse diskussiooni et kõik peres toimuv (sh perevägivald) puutub juures võib seega pidada traditsioonilisi soo- vaid intiimsesse peresfääri, mitte ei ole ühis- rolle, mis on esiteks välistanud naiste tegutse- kondlik probleem, võitleme tänapäevani. Ja mise moraali seisukohalt tähtsas ühiskondlikus ometi – kas pole mitte laste kasvatamine just sfääris (ja samal ajal keelanud meestel kogeda ühiskondlikus plaanis üks fundamentaalne eneseteostuslikult olulisena perekondlikku teema? pühendumist). Teiseks on selline elu kaheks- Naisi on peetud vähem arenenud moraali- jaotus toonud endaga kaasa naiste rollide ning tajuga sugupooleks. On selge, et väljaspool kodu kogemuse alavääristamise. Kahtlemata ei ole väga piiratud rolli asetatud naistel ei olnudki või- siin siiski mõeldud, et naised üldistatuna on

54 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kadri Simm / Feministlikust panusest moraalifilosoofiasse hoolitsuseetika näitel ebamoraalsed. Pigem võib tajuda hoiakut, et asjaks“, aga samas tegelikult eeldab justnimelt neil jääb midagi nn päris moraalsusest puudu. nn õigeid valikuid ning valitsevatele kultuuri- Küll jäädakse „moraalses arengus“ peatuma normidele toetudes paneb nende valikute tege- kusagile laste ja meeste vahele, küll tunnusta- misel põhiraskuse ühele sugupoolele (Baier takse naiste vooruslikkust emarollis, aga ei või- 1993, 25). maldata neile samas täisväärtuslike subjektide Feministliku moraalifilosoofia eesmärk rolli väljaspool kööki ja lastetuba. Mõelgem (mõne erandiga) ei ole luua eraldi eetikat nais- termini avalik naine peale. Keelest sõltumata tele. Küll aga on oluline arvestada naiste koge- (ingl public woman, pr femme publique) on ava- musega ning seada küsimärgi alla raamistikud, likkuses tööd tegevale naisele olnud kättesaadav mis kipuvad välistama naiste huvide, õiguste ja ainult üks – prostituudi – roll. seisukohtade tõsiseltvõetavuse moraalis. All- Annette Baier (1993) on juhtinud tähele- pool arutlen lähemalt ühe konkreetse näite – panu asjaolule, et enamik end moraaliteooriana hoolitsuseetika – abil, mis on traditsioonilises identifitseerinud lähenemisviise on üles ehita- moraalifilosoofias feministidele problemaati- tud kohustuse mõistele. Probleem on aga selles, line ning milline võiks olla alternatiiv. Hoolit- et kohustus jätab siiski väga suure osa moraa- suseetika, pärinedes küll psühholoogiast, on list katmata, ning isegi kui kujutleme moraali 1980. aastatest alates leidnud suurt poolehoidu kohustuste ja paralleelsete karistusmeetmete ja laialdast rakendust palju kaugemalgi oma kogumina, on sellisel juhul tegemist vastasti- algsest kodudistsipliinist ning panustanud palju kustele ähvardustele ehitatud üsna võika konst- feministlikku mõttetraditsiooni ja alternatiivse- ruktsiooniga (Baier 1993, 29). Liberaalsed tesse eetikakäsitustesse. moraaliteooriad ei räägi meile suurt midagi sellest, kuidas saavad väetitest vastsündinutest Hoolitsuseetika adekvaatsed moraalikogukonna liikmed. For- muleerida armastust – mis on ometi ju selle Carol Gilligan on üks neist moraalipsühholoo- protsessi taga – samamoodi kohustusena ei gidest, kes ikka ja jälle filosoofidele nende tugi- ole aga hästi võimalik. Me võime küll mingis toolimõtisklusi ette heidab põhjusel, et sellise formaalses mõttes rääkida vanemate kohustus- reflektsiooni tulemused jäävad päris elust ning test oma laste vastu, aga me ei saa kohustada tegelikest tavadest väga kaugele (vt tänapäeval armastust – ilma armastuseta on aga vanemlik näiteks J. Knobe, J. Haidti ja teiste moraalipsüh- kohustus kõle ja tühi mõiste, mis pikas pers- holoogide uurimusi). Samas oli omal ajal Gilli- pektiivis ei taga moraalikogukondade säilimist gani hoolitsuseetika-visioon kahtlemata kriitika (ibid., 22–23). ka psühholoogia enese – selle meetodite ja järel- Liberaalsed teooriad (nt Rawls) muidugi duste – pihta. eeldavad, et vanemad armastavad oma lapsi. Normatiivse moraalifilosoofia alusena on Võib isegi väita, et ehk on meelega kõrvale pelk psühholoogia muidugi ebapiisav. Ei tege- jäetud nn loomulikud voorused ja tavad, mis leta eetikas ju mitte sellega, millised inimesed moraali ning õigluse preskriptiivset survet ei on ja kuidas nad käituvad, vaid sellega, kuidas vajagi. Küll aga on problemaatiline olukord, nad peaksid käituma ja millised peaksid olema. kus teooriate endi sisuline stabiilsus sõltub Ometi on selge, et päris üksteisest lahus need asjaoludest, millele teooriais moraalset staatust asjad ka ei ole. Ei saa öelda ahvile, et pead ja tunnustust ei jagata. Midagi silmakirjalikku hakkama lendama, ning kalale, et kuival maal on liberaalses teoorias, mis kuulutab suure osa on eetilisem elada. Samal ajal on vale väita, et moraalist teooriaväliseks „südametunnistuse ainult haugid oskavad ujuda „tõeliselt“ ning

55 teised tegelevad sellega „madalamal tasemel“. Gilligan argumenteeriski, et tolleaegne Ujuvad ikka kõik kalad ning ujumise mõistet psühholoogiline uurimismeetod ei kuule naiste defineerides tuleks arvesse võtta kõiki ujumis- moraalset argumentatsiooni.1 Normide ja stiile. õiguste abstraktsele keelele lisaks saab moraa- Psühholoogia, psühhoanalüüsi ning kir- list tegelikult rääkida teiste sõnade, seoste ning jandustekstide käsitlemise peale üles ehitatud argumentidega. Implitsiitsed moraalihoiakud, raamatust „In a different voice: Psychological mis eelistavad avalikus poliitilises ja majan- theory and women’s development“ sai kohe duslikus sfääris läbilöömiseks vajalikku õiguste pärast ilmumist 1982. aastal bestseller, milleks keelt, ei pea tüdrukute omavahelise suhtluse see on jäänud tänapäevani (seda artiklit kirju- suunatust hoolitsusele ja vastastikkususele pii- tades kasutasin 2001. aasta väljaannet, mis oli savalt väärtuslikuks ning väärikaks (Gilligan sel hetkel 37. trükk). Jätan siinkohal kõrvale 2001, 10). psühhoanalüütilised ja kirjanduslikud argu- Oma uurimuses vaatles Gilligan, kuidas mendid ning keskendun moraalipsühholoo- tüdrukud ja naised arutlesid moraali ja eriti gilistele tähelepanekutele Gilligani teoses. õigluse üle laias laastus teistmoodi kui poisid/ Gilligan töötas 1970. aastatel koos tunnus- mehed. Moraal oli esimeste jaoks pigem inter- tatud arengupsühholoogi Lawrence Kohlber- personaalne kui abstraktne, moraalne olemine giga. Viimase uurimused arengupsühholoo- oli seotud pigem headuse, empaatia ja vastutu- gia vallas, eriti seoses laste moraalitunnetuse sega kui universaalsete normide kalkuleeritud arenguga, olid väga mõjukad. Kohlbergi järgi järgimisega ning õigustega. Gilligan väitis, et areneb inimeste moraal järk-järgult läbi kuue naiste jaoks tuleneb moraal inimestevahelistest eristuva tasandi. Me kõik alustame enese- seostest, vastastikustest kohustustest ning seda keskse motivatsiooniga (karistushirm, oma- iseloomustab kontekstitundlikkus, samas kui huvi), jõuame konventsionaalsetele tasandi- mehed näevad moraali pigem abstraheeritult, tele, kus aktsepteerime ühiskondlikke reegleid suunatuna üksikule, sõltumatule indiviidile ja ning neist tulenevaid iseenda kohustusi. Vii- tema õigustele. Naisi juhtivaks põhimõtteks oli maks areneme sinnamaale, kus tunnistame hoolitsus (hoolitsuseetika), võimalikud konf- selliseid abstraktseid moraalireegleid nagu liktid eri vastutusvaldkondade vahel, meestele õiglus ja vabadus. Kohlbergi järgi jõuavad olid olulisimaks õiglusküsimused (nn õiglus- kõige viimasele astmele väga vähesed indivii- eetika) ning nad keskendusidki pigem õigustele did (hilisemates uuringutes seda astet enam ei ja nende rikkumisele. (Gilligan 2001) kasutatudki). (Colby et al. 1983, 47) Filosoofias on traditsiooniliselt privilegee- Gilliganile (2001) tegi muret, et pelgalt ritud just viimast vaadet moraalile. Emotsioo- poiste peal tehtud uurimistöö tulemused laien- nides on tavapäraselt nähtud moraaliotsustuste dati automaatselt kõigile inimestele. Uurimused takistust, lähtumine inimestevahelistest suhe- poisslastest andsid tulemuseks ikka teooriaid test ja sõltuvusseostest on tähendanud välju- inimese arengu kohta (ibid., xxiii). Ja kui neid mist objektiivsest diskursusest, eemaldumist inimarengu teooriaid siis tüdrukute ja naiste peal rakendati, selgus murettekitav asjaolu, et viimaste moraal oli teatavate puudustega, 1 Täpsemalt väitis Gilligan, et meeste ja naiste moraa- arenguliste häiretega. Kas oli siis naiste moraal lihäälest rääkimine on muidugi lihtsustus, pigem huvitas teda lihtsalt eri käsitluste analüüs, ja seda oli alaarenenud, metoodika vale või seisnes viga tal oma kogemuse põhjal kõige lihtsam näitlikustada hoopis moraalinormide endi konstrueerimise soolise erinevuse kaudu. See ei tähenda nende käsit- põhimõtetes? luste absoluutset identifitseerimist sooga. (Gilligan 2001, 2)

56 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kadri Simm / Feministlikust panusest moraalifilosoofiasse hoolitsuseetika näitel neutraalsuspüüdlustest, mistõttu on seda tau- ka meie valu ning kelle õnne jagades oleme nitud.2 Ometigi on selge, et formaalselt reeg- ise õnnelikud. Mingis päris fundamentaalses lite- ja õigustekeskne lähenemisviis ei pruugi mõttes on nad osa meist ja meie oleme osa neist alati olla kõige parem või õiglasem lahendus. ning moraalifilosoofias tuleks nende sidemete Mõelgem kasvõi pereringile, kus formaalselt fundamentaalsust tunnistada ja arvestada. Näi- võrdne tähelepanu või kohtlemine võib osutuda teks oleks psühholoogias võimalik autonoomia ebaõiglaseks või ebamoraalsekski olukordades, mõiste ümber interpreteerida – traditsioonili- kus tuleks lähtuda näiteks lähedaste vajadustest. selt on seda nähtud subjekti isikuomadusena, Siis on teiste vajaduste märkamine ning iseenda aga miks mitte vaadelda seda kui oma sõltu- vastutuse tõsiseltvõtmine, mitte abstraktsed vustest teadlik-olemise režiimi või viisi (Parlee õigused need, mis täidavad moraalse toimimise 1997, 75)? Samamoodi on filosoofias oluliseks sisuga. Lähtudes universaalsetest inimõigus- saanud rääkida abstraktse autonoomia asemel test – Kohlbergi kõige kõrgema tasandi moraa- näiteks suhtelisest autonoomiast (ingl relational limõtlemine –, keskendutakse inimeste funda- autonomy). mentaalsele eraldiseisvusele; hoolitsuseetika Kui autonoomiapüüdlused ja iseseisvus käsitleb sõlmkohana meie seotust ja suhteid on märgid täiskasvanulikkusest ning tõsiselt- (Gilligan 2001, 19). Moraali raison d’être’iks ei ole võetavusest, siis võib tähelepanu suunamist siin mitte pelgalt inimeste kaitsmine võimaliku vastastikkususele ning muret suhete pärast tõl- sekkumise ja häirimise eest, vaid ka murekoht, et gendada nõrkusena (Gilligan 2001, 17). Samal keegi neist ei hooli. Just hoolimatuse ja ükskõik- ajal on need väärtusega laetud isikuomadused suse, oma (hoolitsus)kohustuste mittetajumise tugevasti seotud soorollidega. Sellest, kuidas ka ning võimaliku täitmata jätmise pärast muretse- tänapäeval on omavahel ühendamatud otsuse- sid ka Gilligani naissoost intervjueeritavad. kindel juhiroll ja naiselikkus, kirjutas mõned Oluline on siinkohal rõhutada, et väga paljud aastad tagasi Sheryl Sandberg hitiks osutunud nendest suhetest, millega kaasneb hoolimis- ja raamatus „Lean in: Women, work, and the will hoolitsuskohustus, ei ole otseselt vabatahtlikult to lead“ (2013). Juhirollis – otsustavust, autori- valitud. Kui avalikus sfääris täiskasvanuna toi- teetsust, eneseteadlikkust ja kõiki muid nn hea metades võime tõesti justkui kujutleda, et meie juhi omadusi täites – muutub naine automaat- ees on lepingupartnerite à la carte-menüü, mille selt bitch’iks, kuigi needsamad omadused mehel alusel saame suhteid ja vastastikuseid õigusi- kvalifitseerivad ta justnimelt heaks juhiks. N-ö kohustusi valida, siis erasfääris on suur osa meie kahvlis on naised seega ikkagi: traditsioonilised lähedasi meile paljuski antud ning nende vaja- naiselikud omadused ja käitumisrollid, mis on dustega arvestamine – olgu tegemist laste, hai- õrnema soo esindajad teinud „heaks ja naiseli- gete või eakatega – on paratamatu. Siit lihtsalt kuks“, on moraalipsühholoogilises mõttes samal eemale jalutada, kuigi ehk formaaljuriidiliselt ajal tähendanud ka moraaliarengulist puudu- võimalik, oleks ebamoraalne. jääki (Gilligan 2001, 18). Siin peitub ka arusaam meie identiteedi Hoolitsuseetika püüab neid teistlaadi koge- paradoksaalsusest. Kõik me oleme ju tõesti musi süstemaatiliselt ümber hinnata ning, mis eraldiseisvad indiviidid oma kehade, soovide samuti tähtis, tahab need moraali puutuvaiks ja vajadustega. Samal ajal ei oleks me need, kuulutada (Blum 1993). Naiste suuremast kes oleme, ilma oma lähedasteta, kelle valu on ettevaatlikkusest moraaliotsuste langetamisel, nende teatavast kõhklusest, mida tõlgendati 2 Moraalifilosoofia ajaloos on loomulikult ka mõju- nõrkuse ja puudujäägina, saab hoolitsuseetikas kaid erandeid – mainigem siinkohal kasvõi Aristote- hoopiski tugevus. Kas ei või see teatav kõhklus lest ja David Hume’i.

57 anda tunnistust hoopis vajalikust tundlikkusest naiste kogemust ning eripärast moraalivisiooni) eri osapoolte vajaduste suhtes, oskusest tajuda (Gould 1988, 412)? neid vajadusi ning arvestada eri vaatepunkti- Üks strateegiline küsimus hoolitsuseetikas dega (Gilligan 2001, 16–17)? Gilligani ja tema on muidugi see, kas naised ongi oma natuu- töödest inspiratsiooni saanud käsitlusviiside rilt kuidagi rohkem hoolitsuskesksed (ikka kriitika arengupsühholoogia ja moraaliarut- see essentsialistlik arusaam) või tuleneb selle- luse (ingl moral reasoning) valdkonnas on osu- kohane empiiriline tõestusmaterjal ikkagi tunud väga mõjukaks ning sellele aluspõhjale nende paratamatutest kogemuslikest seostest ehitatakse siiani nii teoreetilisi kui ka praktilisi koduse hoolitsustegevusega. Kas naised ongi käsitlusi – ühendavaks jooneks on jäänud kon- hoolitsevamad või nad hoolitsevad, sest nad on tekstitundlikkus ja inimkogemuse holistilisus pidanud seda tegema (muud ei ole lastud teha (arvestamine inimesega tema kõigis rollides ja ja ega nüüd oskagi)? Ajalooliselt on hoolitsus- kohustustes). töö olnud feminiseeritud, privatiseeritud ning tunnustamata. Ka Simone de Beauvoir (1976) Gilligani kriitika süüdistab lastekasvatamise ja koduhoidmise rutiinset, igapäevast taaka naiste rollide kinnis- Gilligani raamatu ilmumine oli feminismi kon- tamises – need koristamised ja söögitegemised, tekstis kahtlemata sündmus. Paljude rakendus- mis mitte kunagi ei lõpe, ei võimaldagi naistel võimaluste ja edasiarendajate kõrval oli loomu- väljaspool kodu midagi saavutada. Tuleb küll likult ka rohkelt kriitilisi käsitlusi. iga päev rabeleda, aga seda kõigest status quo Feminismi ajaloolises arengus tundub Gil- säilitamise nimel, sest arengut, uut ja innovaa- ligani käsitlus paigutuvat pigem teise lainesse, tilist, sellest ei johtu. kus olulisel kohal on meeste-naiste erinevuste Hoopis fundamentaalsemalt on soorollid rõhutamine ning teatav essentsialism. Kõigi kindlaks määratud psühhoanalüüsis, mis oma kohtlemine formaaljuriidilises mõttes võrdselt anatoomiasõltuvuses viitab tüdrukute samas- (nn esimese laine naisõiguslaste nõudmine) tumisele emadega, samas kui poisid peavad annaks seega ebaõiglaseid tulemusi, sest essent- meheks saamiseks end emast lahti rebima. See sialismis tunnistatakse sugude põhimõttelisi panebki aluse tüdrukute suuremale empaatia- erinevusi ning nõutakse mehelike normide võimele ning poiste tugevamale vajadusele indi- kõrval ka naiseliku tunnustamist normina. vidualiseeruda ja eralduda (nt Chodorow 1978). Esialgu interpreteeritigi hoolitsuseetikat Hilisemad käsitlused on näidanud, et Gil- üsna essentsialistlikus võtmes. Gilligani töö ligani uurimused, mis põhinevad enamasti põhjal sai teha järeldusi, et naised on rohkem kvalitatiivsetel meetoditel, ei ole andnud hästi hoolitsemisele suunatud ning nende moraali- üldistatavaid tulemusi. Ka naised kasutavad teemalised arutluskäigud on põhimõtteliselt moraali üle arutlemisel samu termineid ja teist laadi ja teistsuguse fookusega, kui seni sama loogikat mis mehed ning seega ei saaks meeste peal tehtud uuringud olid näidanud sugude vahele sellist joont tõmmata (Kohlberg ning ka üldisem filosofeerimise traditsioon 1984). Välja on toodud metodoloogilisi prob- oli põhistanud. Kas ei pakkunud Gilligan siis leeme tema uurimustes ning küsimärgi alla on feministliku lähenemisviisi asemel hoopis pandud tolleaegne intervjuumaterjali tõlgen- pelgalt kirjeldavat feminiinset käsitlust? Ehk dus. Jätkuvalt püütakse empiiriliste uuringutega püüab ta meeldida kõigile – nii traditsiooniliste Gilligani lähenemisviisi testida, kuid mingit soorollide austajaile (naised jäävad naisteks) radikaalset selgust pole saavutatud. Näiteks kui ka kriitikuile (sest samal ajal tähtsustab ta ei ole kultuuriti võrdlevalt tehtud küsitlused

58 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kadri Simm / Feministlikust panusest moraalifilosoofiasse hoolitsuseetika näitel andnud tulemuseks, et hoolitsuseetika oleks tused moraalivundamendina, siis ilmselgelt soopõhine (Vikan et al. 2005), samas näiteks on tulemuseks inimeste ebavõrdne ning seega on leitud mõningaid soolisi moraalierinevusi ebaõiglane kohtlemine. Kasutab ju poliitika- majandustudengite testimisel (Bampton, Mac- filosoof John Rawlski oma kuulsa õiglusteoo- lagan 2009). ria ühe alusena teadmatuse loori. See johtub Gilligan ja teisedki feministlikud teoree- arusaamast, et me oleme võimelised mõtlema tikud on proovinud viia moraalidiskussiooni õiglaselt ning kaaluma üksteise vajadusi tõsi- normikesksuselt üle suhtekesksusele. Loomu- selt ja võrdselt vaid siis, kui peidame omaenda likult kaasneb fookuse liigutamisega mitmeid partikulaarse konteksti ning sellega kaasnevad ohte. Üks silmatorkavaimaid, millest oli Gil- suhted ja sõltuvusseosed. Olles neist teadma- ligan ka ise teadlik, puudutas hoolitsuseetika tuses, jõuame seejärel mõtteeksperimendi tule- võimalikku relativismi langemist. Relativistlik musel õigluse põhimõteteni. positsioon moraalis võib ju esmapilgul tunduda Gilligan esitas oma teoses teatava vastandu- sümpaatselt sallivana – kes olen mina, et saan sena hoolitsus- ja õigluseetika. Hoolitsuseetika teistele ette kirjutada õiget ja valet? Ilmselgelt on aga probleemne, kui peame suhtlema võõ- ilmnevad siin kohe ka probleemid: võimatus rastega – kui moraalinormid tulenevad pigem kriitikaks ka kõige hirmsamate tegude puhul, meie suhetest, siis võõrastega meil sellised kui tavad või kontekst viimaseid toetavad. suhted ju puuduvad. Just abstraktsed õiglus- Gilligan ise ei arvanud, et tema positsioon normid on need, mis aitavad meid suhetes võõ- oleks relativistlik, pigem oli tema eesmärk laien- rastega, aga apelleerimine õiglusele ei pruugi dada moraalikeelt ning moraalseina aktseptee- samas veidral kombel olla õiglane lähedaste ritud mõistete, nähtuste, põhimõtete areaali. seltsis. Kuidas nii? Moraalne mõtlemine ja moraalist mõtlemine Laskumata siinkohal keerulisse võrdsuse ei ammendu siin abstraktsete ning universaal- teemasse, võimaldab see dilemma illustreerida sete printsiipidega, vaid on igapäevaste tavade konteksti rolli moraaliotsustustes. Tõepoolest, ja suhete paratamatu ning nähtav osa. Just teiste õiglane kohtlemine on oluline, kuid perekonnas inimeste eest hoolitsemine ja hoolitsustegevuste võib see sisuliselt tähendada ka ebavõrdset koht- igapäevane universaalsus iseloomustavad väga lemist, näiteks ressursside jagamist mitte mate- fundamentaalsel moel inimeksistentsi. Hoolit- maatilise jagamistehtena, vaid vajadustest lähtu- semine on aluseks igasugusele õitsengule, kas- vana. Kas see on õiglane ema, kes annab kõigile vamisele ja loomisele ning olulised on siinkohal lastele ühepalju ja sama toitu süüa? Ilmselt mitte, nii kellegi eest hoolitsemine kui ka hoolitsuse kui üks on 19-aastane spordipoiss ja teine 1-aas- saaja rollis olemine. tane väikelaps. Kui põlevast majast saab päästa Ometi on selge, et hoolitsusrollid on võimu- kas ühe või kaks inimest, siis utilitarist peab rollid ning pea alati ebavõrdsed – tuleb hoolit- õigeks muidugi kahe inimese päästmist. Kui sel- seda kellegi eest või olla hoolitsetav. Kriitikud leks üheks eraldi päästmist nõudvaks inimeseks ongi rõhutanud, et selline ebavõrdsetel kohus- aga on enda laps, siis ei pea me ebamoraalseks tustel ja vajadustel rajanev mudel pole eetika- keskendumist just tema päästmisele. teooria alusena aktsepteeritav. Moraalifilosoo- Üks võimalus on argumenteerida, et hoo- filised teooriad on oma suures enamuses para- litsus ja õiglus on vastandlikud, üksteist välis- tamatult universalistlikud, eeldavad neutraalset tavad väärtused. Ehk on õigemgi, et esimene ning kõiki osalisi võrdselt kohtlevat lähenemis- valitseb erasfääris ning teine pigem avalikku- viisi. Kui hoolitsuseetika põhistab olemasolevad ses? Michael Sandel (1982) on mitukümmend suhted, vastastikused sõltuvusseosed ja kohus- aastat tagasi argumenteerinud õiglusteoreetik

59 John Rawlsi vastu just sel viisil – õigluse järele hoopis näha teatavat komplementaarsust, haarame siis, kui kõik muu on läbi kukkunud. vastastikust täiendamist. Kuigi on selge, et Formaalse õigluse abstraktne neutraalsus on see, moraaliotsustuste tegemiseks on meil vaja millest loodame leida abi, kui meie vajadusi on mingit objektiivset standardit (nt inimõigusi), ignoreeritud ning teeneid ja panuseid tühiseks mis aitaksid meid relativismisohu uppumisest, peetud. Õiglusenõudmine on viimane instants, annab sageli just kontekstitundlik lähenemisviis aga selleks ajaks on inimlikkus ja hoolitsustöö meile konkreetses olukorras eetilise lahenduse. juba läbi kukkunud ning seega ei pea Sandel ka Võtame näiteks inimväärikuse argumendi euta- õiglust kõige fundamentaalsemaks väärtuseks. naasiadebatis – sellega saab võidelda nii euta- Sarnane vaatepunkt oli mitusada aastat tagasi ka naasiapraktika poolt kui ka vastu. On ju ühelt David Hume’il (1739): „Paisuta piisavalt suure- poolt inimväärikust alandav koristada haiged ja määraliseks inimeste heatahtlikkus või looduse väetid kiirelt silma alt ära, teiselt poolt võib olla küllus, ja sa jätad õigluse kasutuks, pakkudes inimväärikust austav, kui respekteerime inimese selle asemele palju õilsamaid vooruseid ja palju kaalutletud otsust elust lahkuda. Siin sõltub soodsamaid õnnistusi“ (494–495). konkreetsest kontekstist see, millise suunitlu- Teine võimalus on argumenteerida, et õig- sega muidu abstraktset inimväärikuse mõistet luse abstraktse konstruktsiooni taga peidab end rakendatakse ja millise praktilise tulemi see palju komplekssem nähtus, kus on ruumi ka annab eetilises võtmes. hoolitsusele ja hoolimisele. Üks näide on õig- Ei saa unustada, et naiste moraalikogemuses luspluralist Michael Walzeri (1983) arusaam kesksed interpersonaalsed suhted ei ole mitte õigluse sfääridest või valdkondadest. Walzer ainult positiivsed, vaid kannavad endas sage- on seisukohal, et õiglusprintsiibid erinevad dasti ka vägivalda ja allaheitlikkust. Tove Petter- valdkonniti: meditsiinis pakutakse hüvesid sen (2008) on väitnud, et hoolitsuseetika saab vajaduse alusel, ühiskondlikus elus jagatakse olla feministliku eetika vundamendiks ainult õigusi võrdselt ning näiteks töökohtadele kan- juhul, kui oskame hoolitsuse ümber mõtestada. dideerimisel loevad hoopis kandidaatide teened Vaja on liikuda eemale traditsioonilisest pat- ja kogemus. Teine õigluspluralist David Miller riarhaalsest arusaamast, et hoolitsus on eksklu- (2001) on välja pakkunud kontekstitundliku siivselt feminiinne tingimusteta eneseohverdus, ning just nimelt suhtepõhise õiglusteooria, kus ning jõuda eetikani, mis väärtustab võrdselt rakendatav õiglusprintsiip sõltub konkreetsest nii õiglust kui ka hoolitsust (Jarymowicz 2016, suhtest. Miller räägib kolmest õigluse toimimise 121). Lõputu eneseohverdamine ja oma vaja- valdkonnast: a) solidaarsest kogukonnast, nt duste tagaplaanile jätmine toovad tõenäoliselt perekond ja muu lähedane koostöö, kus olu- kaasa läbipõlemise ning ekspluateerimise, seega line on vajadusprintsiip; b) instrumentaalsest on hoolitsustöös olulisel kohal ka enesehoolit- läbikäimisest, kus valitseb utilitaristlik ning sus ja hoolitsustöö piiride kehtestamine (Petter- konkurentsile suunatud suhtlus, nt majanduses; sen 2012). c) kodanikkonnast, kus õiglusprintsiibiks on Feministlik eetika rõhutabki, et moraal võrdsus ja võrdne kohtlemine. Kas oleks võima- rajaneb dialoogil, kogukondlikkusel ja inter- lik siis erasfääris tehtavat hoolitsustööd tõlgen- personaalsusel, vastandudes sel viisil kan- dada samuti õiglusse puutuvana? tilikule arusaamale moraalist kui millestki, Kumb lähenemine moraalile – „mehelik“ milleni võime jõuda autonoomselt, vaid pärimine õigluse järele või „naiselik“ kesken- enese sisse vaadates ning reflekteerides. See dumine vajadustele ja hoolitsusele – on siis ei tähenda, et feminismis oleks autonoo- õige(m)? Vastandumise asemel tuleks siin mia mõistest loobutud. Autonoomiat aga ei

60 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kadri Simm / Feministlikust panusest moraalifilosoofiasse hoolitsuseetika näitel vastandata seotusele ja suhetele; pigem on Ehk ei tundugi selles hoole tunnustami- vastastikkusus eeldus, et inimolendist saaks ses esialgu midagi revolutsioonilist, aga femi- mõtlev, rääkiv ja suhtlev inimene, kes taotleb nismile iseloomulikult ei jää see muidugi autonoomiat. Autonoomia on siin saavutus, poliitiliste järelmiteta. Kuigi 1980-ndatel süü- selleni jõudmiseks on aga vaja tihedat seotust distati Gilligani psühhologismis, millest on ja sõltuvust teistest inimestest. raske tuletada emantsipatsiooniks vajalikke institutsionaalseid ja struktuurseid muutusi, on Moraali laiendamine tema lähenemisviisi üsna edukalt edasi arenda- tud ka poliitikaanalüüsis. Aitab see ju esile tuua Kuna paljud feministlikud etteheited tradit- traditsioonilise poliitilise filosoofia limiteeritud sioonilisele moraalifilosoofiale keskendusid vaatevälja ja rõhutab liberaalse maailmapildi sellele, kuidas suur ja oluline osa inimeseks funktsioneerimise varjatud eeldusi, mille mak- saamise ning olemise kogemusest on välja- savad kinni need, kellele kokkuvõttes turuplat- poole moraali küüditatud, siis loomulikult sil ja poliitikafoorumis sõna ei anta. Hoolitsus- on siin üks lahendusi ka moraali kui nähtuse töö on ühiskonna tunnustamata vundament. laiendamine. Suuremat tähelepanu tuleks Teiste inimeste eest hoolitsemine on igapäe- seega pöörata „meie identiteedi seotusele vane, universaalne ja raske töö, milleta ühis- meie suhetega, inimeksistentsi kehalisusele, kond ei toimiks, inimeste ellujäämine ja õitse- kõigi inimeste vajadusele hoole järele (lastena, mine poleks võimalik. Hoolitsuse kui praktika vanadena, haigetena, kuid ka lihtsalt sõpruse väärtust tuleks seega avalikult tunnustada ja ja armastuse väljendusena) ning sellest võrsu- mitte pelgalt kord aastas aasta ema valides, vaid vale arusaamale, et moraalse autonoomia eel- laiendada hoolitsust väljapoole privaatsfääri, duseks peetud sõltumatus ja iseseisvus saavad toetada ja rakendada hoolitsus-eetika põhi- inimeksistentsi iseloomustada vaid näiliselt mõtteid poliitikas ning avalikus elus, tegeleda või siis ehk aeg-ajalt“ (Simm 2011, 69). hoolitsemise kui tegevuse mehelikustamisega Carol Gilligan on küll hoolitsuseetika jne (Simm 2004, 83). See tasuta ja nähtamatu, mõiste looja, aga pole muidugi selle ainus aga samas tohutult aega ja energiat kulutav esindaja. Nel Noddings (1984) on rakendanud hoolitsustöö tuleks vähemalt osaliselt depri- hoolitsuseetikat haridusfilosoofias, Virginia vatiseerida ning soorollidest lahti harutada. Ja Held (1993, 2006) ja Eva Kittay (1999) polii- küsida järeleandmatult, miks on nii, et me neid tika- ja moraalifilosoofias, Joan Tronto (1993) suhteid ja sõltuvusseoseid ei ole varem näinud? poliitikafilosoofias ning sotsiaaltöös jne. Hoo- Vaatame näiteks liberaalses filosoofias nii litsuseetika on rakendust leidnud näiteks olulist iseseisva indiviidi mõistet, mis märgib meditsiinisfääris, eriti õenduses. Võrreldes sõltumatut, oma valikutes vaba indiviidi. On üha enam patsiendi õiguste ja arstide kohus- ju tegemist ilmselge abstraktsiooniga, mis on tuste keeles toimuva suhtlusega panustab mõningates kontekstides kahtlemata vajalik, hoolitsuseetika teistsugusesse motivatsiooni. aga teistes ehk omakorda kahjulik. Kuna iseseis- Meditsiinitöötajad ei tee oma tööd mitte selle vus on moraalifilosoofias olnud nii fundamen- pärast, et nad peavad või et patsientidel on taalne mõiste, siis kahjustab see omakorda neid, õigus teenust nõuda, vaid selle pärast, et nad kes abi rohkem vajavad ning teistest enam sõltu- tahavad hoolitseda ja hoolida. Üks lähene- vad (haiged, puudega inimesed, vanurid, töötud misviis ei välista muidugi teist, aga hoolest jne). Me kipume paraku samastama autonoo- lähtuva motivatsiooni kaasamine võib anda miat ja iseseisvust. Viimane mõiste, just sõltu- kokkuvõttes ka parema teenusekvaliteedi. matuse tähenduses, kipub olema autonoomia

61 eeltingimuseks ning selle tulemusena näeme annab elule mõtte ja tähenduse /…/ hoolitsus- teistest sõltuvaid inimesi ka väheautonoomse- töö, laste ja vanade eest, on töö, mis loob suhted, tena (Young 2000, 46). Sellisel suhtumisel on pered ja kogukonnad, kus meie elu muutub aga väga konkreetsed tagajärjed, nt kaldutakse nauditavaks ning kus luuakse ühendused mil- arvama, et need inimesed ise ei tea, mis neile legi suuremaga kui ainult meie ise“ (lk 89). hea on, ning pole võimelised enda kohta õigeid Just hoolitsustöö on see, mis on meie elus otsuseid langetama, st nende autonoomiat ei keskne, me kõik teeme seda (kuigi muidugi tunnustata. Kuna hoolitsuseetika tõlgendab väga ebavõrdsete panustega) ning see on fun- sõltuvust inimeksistentsi paratamatu osana, damentaalne ka meie enda identiteedis. Fiona siis võimaldab see mõista ning kohelda teistest Robinson (2013), kes on kirjutanud hoolitsus- enam sõltuvaid inimesi suurema austusega, eetikast kui võimaliku globaalse õigluse teooria sest kokkuvõttes oleme kõik teistest tugevalt vajalikust vundamendist, rõhutab samuti hoo- sõltuvad. Siit ilmneb võimalusi sotsiaalpoliitika litsuseetika ontoloogilist poolt: „... see hoolitsus- ümberkorraldamiseks. tegevus ei ole meie elus perifeerne; see teeb meist Hoolitsuseetika võimaldab juhtida tähele- need, kes me oleme, olles seega fundamentaalse panu sellele, et meie elu mõjutavad väga ühiskondliku, poliitilise ning moraalse tähtsu- suures osas mittevabatahtlikud suhted – sel- sega“ (lk 136). lised, kus meil pole olnud võimalust valida. Kas mõistmine, et oleme fundamentaalsel Me ei saa endale valida sugulasi, me ei saa moel teistega seotud ja teistest sõltuvad, võiks valida, kas keegi jääb haigeks ja vajab hoolt või mõjuda positiivselt ka tänapäeva poliitika- ja mitte. Liberaalses raamistikus on kõik need moraalifilosoofias? Kas pigem vastastikkususel aga „indiviidi personaalsete valikute“ seas, ja vastutusel põhinev moraalivundament, kont- erasfääris. Ent need pole liberaalsed võta-või- rastina autonoomsetele iseolevatele indiviidi- jäta valikud, vaid inimestevahelistest suhetest dele, võiks sobida paremini globaalse maailma tulenevad vastastikused hoolitsussuhted, olgu probleemide lahendamiseks? Osalt kindlasti, nende aluseks siis sõprus, armastus, pühen- osalt kindlasti mitte. Mõlemat on vaja. dumus või ühiskondlikud tavad. Sageli põhi- Gilligani süüdistamine vaid traditsiooni- nevad kohustused ka meist sõltuvate inimeste liste soorollide takkakiitmises oleks õigustatud haavatavusel, mitte niivõrd nende õigusel meie juhul, kui vaadelda hoolitsuseetikat jätkuvalt hoolele või meie kohustusel neist hoolida. pigem patriarhaalses raamistikus, kus naised Neid suhteid ja vastastikuseid kohustusi ei ole jäävadki alalhoidlikult hoidma ja hoolitsema võimalik kuidagi lihtsasti üles öelda, nagu me ning mehed teevad täisväärtuslikku ühiskond- saame näiteks lõpetada lepingu oma üürilise likku tööd. Kui hoolitsustöö jääbki alahinnatud või mobiilsideoperaatoriga. Hoolitsuseetika ja väheväärtuslikuks eraasjaks, siis pole Gilli- kinnitab, et adekvaatne sotsiaalpoliitika peab ganist tõesti suurt abi revolutsiooniks. Küll aga samuti arvestama nende inimeksistentsi süga- võib hoolitsuseetika osutuda inspiratsioonialli- vate omadustega. kaks, kui tahta ümber mõtestada ühiskondliku Küsimus pole aga mitte ainult hoolitsustöö toimimise aluseid ja eeldusi. tunnustamises poliitikas ning avalikus tegut- semises. Hoolitsuseetika rõhutab hoolitsustöö keskset eksistentsiaalset väärtust ka indivi- duaalsel tasandil. Robin West (2002) on kirju- tanud: „Meie paljude jaoks on hoolitsustöö (ja selle viljad) elu keskseim seiklus: see on see, mis

62 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kadri Simm / Feministlikust panusest moraalifilosoofiasse hoolitsuseetika näitel

Kittay, Eva Feder (1999). Love’s labor: Essays on women, Kirjandus equality, and dependency. Thinking gender. New York: Baier, Annette C. (1993). What do women want in moral Routledge. theory? – An ethic of care: Feminist and interdiscipli- Kohlberg, Lawrence (1984). The psychology of moral nary perspectives. Ed. M. J. Larrabee. New York: Rout- development: The nature and validity of moral stages. ledge, 19–32. Essays on moral development (Vol. II). San Francisco: Bampton, Roberta; Maclagan, Patrick (2009). Does a Harper & Row. ’care orientation’ explain gender differences in ethical Miller, David (2001). Principles of social justice. Camb- decision making? A critical analysis and fresh fin- ridge: Harvard University Press. dings. – Business Ethics: A European Review, 18 (2), 179–191. Noddings, Nel (1984). Caring: A feminine approach to ethics and moral education. Berkeley: University of Beauvoir, Simone de (1976). Le deuxième sexe (I, II). California Press. Paris: Gallimard. Parlee, Mary Brown (1997). Feminism and psychology. – Blum, Lawrence A. (1993). Gilligan and Kohlberg: Imp- Toward a new psychology of gender. Eds. Mary M. Gergen, lications for moral theory? – An ethic of care: Feminist Sara N. Davis. New York: Routledge, 65–95. and interdisciplinary perspectives. Ed. M. J. Larrabee. New York: Routledge, 49–68. Pettersen, Tove (2008). Comprehending care: Problems and possibilities in the ethics of care. Lanham: Rowman Chodorow, Nancy (1978). Reproduction of mothering: & Littlefield. Psychoanalysis and the sociology of gender. Berkeley: University of California Press. Pettersen, Tove (2012). Conceptions of care: Altruism, feminism, and mature care. – Hypatia, 27 (2), 366–389. Colby, Anne; Gibbs, John; Lieberman, Marcus; Kohlberg, Lawrence (1983). A longitudinal study Robinson, Fiona (2013). Global care ethics: Beyond of moral judgment: A monograph for the society of distribution, beyond justice. – Journal of Global Ethics, research in child development. Chicago: The University 9 (2), 131–143. of Chicago Press. Sandberg, Sheryl (2013). Lean in: Women, work, and Gilligan, Carol (2001). In a different voice: Psychological the will to lead. New York: Alfred A. Knopf. theory and women’s development. London: Harvard Sandel, Michael (1982). Liberalism and the limits of jus- University Press. tice. New York: Cambridge University Press. Gould, Ketayun H. (1988). Old wine in new bottles: Simm, Kadri (2004). The contested site of human A feminist perspective on Gilligan’s theory. – Social nature: Applying ’trace’ to the Strategic Action Plan of Work, 33 (5), 411–415. the Estonian Ministry of Social Affaires 2000-2010. – Held, Virginia (1993). Feminist morality: Transforming The heart of the matter: The contribution of the Ethic culture, society, and politics. Chicago: University of of Care to Social Policy in some new EU Member States. Chicago Press. Eds. Selva Sevenhuijsen, Alenka Švab. Ljubljana: Peace Institute, 83–101. Held, Virginia (2006). The ethics of care: Personal, poli- tical, and global. New York: Oxford University Press. Simm, Kadri (2011). Soouurimus ja filosoofia. – Sisse- juhatus soouuringutesse. Toim Raili Marling. Tartu: Hume, David (1739). A treatise of human nature: Tartu Ülikooli Kirjastus, 57−79. Project Gutenberg. https://www.gutenberg.org/ files/4705/4705-h/4705-h.htm. Tronto, Joan C. (1993). Moral boundaries: A political argument for an ethic of care. New York, London: Rout- Jaggar, Alison (1992). The development of contempo- ledge. rary feminist ethics. – Encyclopedia of ethics. Eds. Law- rence C. Becker, Charlotte B. Becker. New York: Garland Vikan, Arne; Camino, Cleonice; Biaggio, Angela (2005). Publishing, 529–530. Note on a cross-cultural test of Gilligan’s ethic of care. – Journal of Moral Education, 42 (1), 107–111. Jarymowicz, Tomasz (2016). On reconciling care and justice: An interview with Tove Pettersen. – Etikk i Prak- Walzer, Michael (1983). Spheres of justice: A defense of sis: Nordic Journal of Applied Ethics, 10 (2), 119–126. pluralism and equality. New York: Basic Books.

63 West, Robin (2002). The right to care. – The subject of care: Feminist perspectives on dependency. Eds. Eva Feder Kittay, Ellen K. Feder. Lanham: Rowman and Litt- lefield, 88–114. Young, Iris Marion (2000). Inclusion and democracy. London: Oxford University Press.

64 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Katrin Kivimaa / Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse: Ladyfest 2011–2018

Nn nullindatel astus eelneval kümnendil Feministlik kultuuri- end feminismiga sidunud kunstnike, kuraato- rite ja kirjutajate kõrvale järgmine põlvkond, festival jõuab kes ühelt poolt toetus 1990ndatel loodule, kuid teisalt asus üha enam väljuma lokaalsetest ning Eestisse: Ladyfest valdkonniti määratud tegutsemisraamidest. Uue põlvkonna tegutsemismustreid hakkasid 2011–2018 kujundama uued ja tihti globaalse või rahvus- vahelise levikuga kommunikatsiooni- ja eks- Katrin Kivimaa poneerimisformaadid, nagu sotsiaalmeedia jm veebipõhised platvormid, sõltumatud projekti- ruumid ja mittetulunduslikud galeriid, pop-up- projektid, rahvusülesed aktivistide võrgustikud. Kõik need aitasid kaasa võimalusele olla vähem sõltuv peavoolu kultuuripoliitikast ning amet- like kunstiinstitutsioonide huvidest. Ka femi- nistliku kultuuriloome iseloom hakkas varase- maga võrreldes kujunema rohkem kogukond- likkuse ja aktivismi vaimus, liikudes eemale institutsionaalselt soositud ja/või kultuurilise peavoolu määratud huvidest ja väljendusvor- ndate algusest peale on midest. kujutav kunst ja kunsti- Siinse artikli eesmärk on vaadelda selle kirjutus täitnud täna- arenguliini seni kõige järjepidevamat ilmin- päeva1990 Eesti feminismi arengus tähtsat osa, olles gut – feministlikku kultuurifestivali Ladyfest. nii mõneski aspektis siinse feministliku mõtte ja Eestis on see peamiselt visuaalkunsti, muu- praktika kujundamisel peavoolupoliitikast või sikat ja kirjandust kaasav festival toimunud -meediast ees. Eriti käib see tol perioodil välja alates 2011. aastast, kuid ürituse ajalugu on kujunenud ja rahvusvahelise areeniga suhestu- tunduvalt pikem ning haare globaalne. Kui- nud nüüdiskunsti kohta, mis aitas feminismil võrd Ladyfestide formaadist, ideestikust ja kui maailmavaatel ja loomepõhimõttel avalik- kontekstist ei ole eesti keeles seni pikemalt kir- kuse ette astuda. Kunstimaailma sees tunnus- jutatud, tutvustatakse esmalt lühidalt festivali tati feministlikke näitusi, kirjutisi, kureerimist tekkimise ajalugu. Alles seejärel saab küsida, ja kriitikat seda ümbritsenud poleemikast ja millise kuju võttis festival Eestis ning kas ja vastakatest hoiakutest hoolimata pea kohe kuidas on see kohalikku kultuuri või arva- eraldiseisva suundumusena (vt nt 1990. aastate musruumi mõjutanud. Teoreetiliselt toetub kunsti peatükk Helme ja Kangilaski „Lühike- siinne käsitlus peamiselt feministlikku kuree- ses eesti kunsti ajaloos“ (1999)). Samuti hin- rimist, aktivistlikku kunsti ja alternatiivset nati selle mõju Eesti kultuuris ja avalikkuses kultuuriloomet puudutavatele aruteludele ja laiemalt: nüüdiskunsti on korduvalt nimetatud probleemipüstitustele. Peamine allikmaterjal üheks olulisimaks valdkonnaks, mille raames on ajakirjanduses ilmunud intervjuud festi- sai „feminismi kodustamine“ peale Eesti taas- vali korraldajatega, ürituste ülevaated ja krii- iseseisvumist alguse (vt Kivimaa 2001; Koobak tilised refleksioonid. Olulist infot ammutas 2015; Koobak, Marling 2014) autor siiski ka isiklikust mälupangast, olles

65 kohaliku Ladyfestiga suhestunud nii esineja, kujunes uue meedia võimalusi kasutav inter- üritustel osaleja, distantsilt vaatleja kui ka kul- netiaktivism. Peale muusika saigi riot grrls’ide tuurikriitiku rollis. peamiseks kommunikatsioonivahendiks zine’id ehk isevalmistatud (mittetiražeeritavad) ajakir- Rahvusvaheline formaat ja jad ning veebiväljaanded e-zine’id.3 Riot grrl-lii- kumine oli pühendatud elulistele feministlikele kohalik sisu küsimustele, nagu naistevastane seksuaalne ja Ladyfesti-nimeliste festivalide1 traditsioon sai koduvägivald, rassism ja seksism, seksuaalsed alguse 2000. aasta augustis Ameerika Ühendrii- identiteedid, ning nende tegevus aitas palju kides Washingtoni osariigis Olympia linnas. See kaasa seksismi ja stereotüüpide (kasvõi ajutisele) oli naiste loomingut – esialgu eelkõige bändikul- murdmisele muusikamaailmas. tuuri – esitlev ja propageeriv mittetulunduslik Popmuusikakultuuri kõrval olid Ladyfes- festival, mida korraldasid ja kus esinesid ainult tidel algusest peale esindatud performatiivne, naised. Publikuna olid oodatud kõik, kuid festi- filmi- ja visuaalkunst, kirjandus. Olulisel vali fookus oli selgelt naistel: „Ladyfest is desig- kohal olid praktilised töötoad, mis rõhutasid ned by and for women“ (’loodud naiste poolt ja festivali kaasavat iseloomu ning ei tõmma- naiste jaoks’). Festivali sisulist programmi ise- nud alati ranget eraldusjoont (professionaal- loomustas transdistsiplinaarsus, ürituse korral- sete) esinejate ja (mitteprofessionaalse) pub- damise printsiipidena rõhutati vabatahtlikkust liku vahele. Kokkuvõtlikult eristas Ladyfesti ja feministliku kogukonna vaimu.2 teist tüüpi naiste kultuurifestivalidest selgelt Esimese Ladyfesti keskne sõnum oli seega institutsioonivastane hoiak, toetumine rohu- üheselt feministlik ning see sai inspiratsiooni juuretasandi feministlikule aktivismile ning 1990. aastate esimesel poolel laineid löönud tee-seda-ise (DYI ehk do-it-yourself) formaat. noorte naiste anarhistlikust muusikakultuurist, Kõik need aspektid soodustasid globaalse mis kandis nime riot grrl-liikumine ehk riot fenomeni väljakujunemist. grrls (Foster 2001). USA läänerannikul (pea- Juba esimese Ladyfesti korraldajad soovi- miselt Olympias) alguse saanud riot grrl-liiku- sid, et festival ei jääks ühekordseks ega kohali- mise kese oli punki ja feminismi ühendanud kuks ürituseks ning osalejatele anti teele kaasa bändikultuur, kuid see laienes kiiresti väljapoole järgmine sõnum: minna koju ja organiseerida Ühendriike ning leidis muusika kõrval tei- seal oma festival (Foster 2001). Festivali idee sigi väljendusvorme, millest üheks olulisimaks ja formaat kandusidki kiiresti teistesse osarii- kidesse ja väljapoole USA piire, peegeldades selliselt feministliku aktivismi rahvusülest ise- 1 Eestis on tarvitusel nimevormid LadyFest ja Ladyfest. Tekstiühtluse huvides jään neist viimase versiooni loomu. Esimese kümne aasta vältel toimusid juurde, mida kasutatakse ka ingliskeelses kirjanduses.

2 „Ladyfest is a non-profit, community-based event designed by and for women to showcase, celebrate 3 Liikumist põhjalikult uurinud Elke Zobel on tohutu and encourage the artistic, organizational and poli- hulga materjali kogunud veebilehele http://www.grr- tical work and talents of women. It will feature per- rlzines.net/about.htm. „My overall goal for the web formances by bands, spoken word artists, authors, site is to share resources on grrrl zines in different visual artists and more!!! It will include workshops, languages, and to create connections between like- panels, and dance parties. This is a woman-run event minded but often far-away feminist youth who read but all are welcome to attend“ (http://ladyfest.org/ and produce zines. Currently the site is listing and index3.html, kasutatud 12.07.2018). See teave päri- linking around one thousand feminist-oriented zines neb esimeselt Ladyfesti jaoks loodud veebilehelt, and distros from more than thirty countries in twelve mida täiendati ja uuendati kuni 2005. aastani. languages“ (kasutatud 12.07.2018).

66 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Katrin Kivimaa / Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse: Ladyfest 2011–2018

263 Ladyfesti 34 riigis.4 Paaril esimesel aastal aktivist Mare Tralla (2011) avaldas Postimehes levis festival peamiselt erinevates USA linnades, esimese festivali toimumise puhul arvamusloo, aga kohe järgnesid üritused Euroopas (Glasgow, kus ta rõhutas, et naistepäeva algne sõnum – Amsterdam, Berliin, Hamburg, Varssavi jt) ning naistevahelise solidaarsuse ja võrdõiguslikkuse Austraalias. Baltikumi esimene Ladyfest toimus edendamine – on nõukogude perioodil kaotsi Vilniuses 2006. aastal. läinud, ning tegi ettepaneku radikaalselt Kui festivalide formaat ja organiseerimise muuta naistepäeva tähistamise traditsiooni. printsiibid on globaalsed, siis programm ise Üheks selliseks võimaluseks olekski Ladyfest, peegeldab pigem kohaliku kultuuri eripära ning et „tuua kokku eri valdkondadest, põlvkon- vajadusi: eri riikides on välisesinejate osalus ja dadest, rahvusest, erineva seksuaalse orientat- osakaal olnud erinev, kuid peamine eesmärk siooniga ja muul moel erinevad naisloojad, et on olnud tutvustada kohalikke naisautoreid koos esinedes väärtustada ja tunda naiste loo- ja -loojaid. Oluline on rõhutada, et Ladyfesti mingust rõõmu ning seeläbi jõuda võimalikult identiteedipoliitika on algusest peale toetunud paljude gruppideni ühiskonnas“ (Tralla 2011). kolmanda laine feminismi agendas kesksel Selline manifestilaadne sõnakasutus ja selles kohal olevale queer-teooriale ning koondanud esitatud festivali põhiideed viitasid selgelt rah- mõiste naised alla erinevad seksuaal- ja soo- vusülesele feministlikule aktivismile. identiteedid. On väidetud, et Ladyfest ja teised Ladyfest Tallinna enesemääratlus toetuski analoogse eetosega feministlikud festivalid lõid Ladyfesti võrgustiku globaalsetele eesmärki- omamoodi toetuspunkti transsoolistele loovini- dele ja organiseerimise printsiipidele, milleks mestele (Withers 2010). on naiste kultuuri edendamine, feministlik Eestis sai Ladyfestide ajalugu alguse 2011. aktivism, solidaarsus seksuaal- ja soovähe- aasta märtsis Tallinnas ning, nagu tavaks, muste jt vähemusgruppidega, institutsionaalne anti siinsele üritusele toimumiskoha järgi sõltumatus, avatus kõigile huvilistele (publik). nimeks Ladyfest Tallinn (kuigi mitmel aastal Detailsemalt kirjeldatakse 2016. aastal festivali on osa üritusi toimunud ka Tartus). Kohaliku põhimõtteid järgmiselt: „LFT on sõltumatu kultuuriruumi eripära arvestades valiti toimu- mittetulunduslik DIY (tee-seda-ise) algatus, misajaks märtsikuu ja naistepäeva nädal, eran- mis loob keskkonna, kus naised ja traditsioo- diks 2018. aasta festival, mis leidis aset mais.5 nilises soosüsteemis ja rolliootustes kahtlevad Esimese Ladyfest Tallinna (LFT) korraldajad inimesed saavad üles astuda ja oma teadmisi- rõhutasid ürituse tutvustuses, et soovitakse kogemusi jagada“. Eesmärgiks sai „tiivustada eristuda siinse naistepäevatraditsiooniga naisi, seksuaal- ja soovähemusi olema aktiivsed kaasnevatest hoiakutest ning „et naistele tuleb ja tegema asju nii nagu nad tahavad, esitama tulpide kinkimise juures pakkuda rohkem väljakutset iganenud rolliootustele, reageerima ruumi ja võimalusi eneseväljenduseks ning naiste ja teiste vähemusgruppide sotsiaalsele ja julgustada aktiivsemalt suhtlema nii omavahel struktuursele ebavõrdsusele ja toetama üksteist kui ka publikuga“.6 Feministlik kunstnik ja oma tegemistes. Festivali publikuks on kutsutud kõik, kes soovivad tulla, sõltumata soost, vanu- sest, rahvusest vmt“.7 Samamoodi nagu teised 4 https://www.grassrootsfeminism.net/cms/node/761 (kasutatud 12.07.2018). Ladyfestid, on LFT programm alati transdist- siplinaarne – „kirjandusest ja levimuusikast, 5 Viimane, 2018. aasta Ladyfest oli pühendatud ema- dusele ning toimus seetõttu maikuus.

6 http://www.ladyfest.ee/#arhiiv 7 http://www.ladyfest.ee/#arhiiv (kasutatud 12.07.2018). (kasutatud 12.07.2018).

67 filmidest ja kokandusest õmblemise ja ajaloo- Eestis. Käesoleva sajandi alguskümnenditel on ülevaadeteni“, nagu on 2014. aasta festivali üks nn Lääne feminismi impordi diskursuse mõju korraldajaid kunstiteadlane Rebeka Põldsam vähenenud, kuna kohalike feministide olemas- (2014) värvikalt väljendunud. Korraldajate olu ei saa eitada ei poliitikas, akadeemilises elus, antud info kohaselt külastas esimesel neljal kultuuris ega rohujuuretasandil. Siiski ei ole korral Tallinna Ladyfesti igal aastal ligi tuhat juhuslik, et feministliku kultuurifestivali ideed inimest.8 Hilisemate aastate kohta statistika on Eestis peetud liiga võõraks (Varblane 2011), puudub, kuid osaleja ja esinejana eeldan, et ning sama on juhtunud ka teistes Ida-Euroopa külastajate arv on olnud pigem väiksem. riikides (Lelea, Voiculescu 2017, 806–807). Sedasorti reageeringud on tegelikult tabavad, Feministlik omaruum ja uued kuivõrd Ladyfestide sõnum ning selle esitamise viisid (ehk siis esteetika) tõukuvadki eelkõige platvormid globaalsete näh- rahvusülesest feministlikust kultuurist. tustena 1990.–2000. aastate feministliku alterna- tiivkultuuri uurija Elke Zobli (2012) sõnul on Feministlike kultuurifestivalide globaalne Ladyfestide (ning teiste omaalgatuslike femi- fenomen on äratanud tähelepanu mitmes nistlike ja queer-festivalide) levik noorte naiste interdistsiplinaarses valdkonnas (soouurin- loodava kultuuri ja poliitilise aktivismi üks sil- gud, kultuuriuuringud, kunstiteadus jt), mille matorkavaimaid näiteid.9 Nimetatud suundu- uurimisobjekt on nüüdisaegne feministlik akti- muse eelkäijaks võib pidada Lääne varasemas vism ja selle väljundid kultuuris. Globaalselt feministlikus liikumises levinud naiste oma- leviv Ladyfest on üsna mõistetavalt tõstatanud ruumide ajalugu, kuid tänapäevased suhtlus- küsimuse, milline on seda tüüpi kultuuriloome vahendid ja -võrgustikud võimaldavad luua suhe kohaliku kultuurimaastikuga. Mil viisil – täiesti uut tüüpi kultuuriplatvorme ja alter- ja kas üldse – suhestutakse kultuurimaailma natiivseid ruume, mille formaadid rändavad peavoolu või institutsioonidega? Kui arvukas edukalt ühest kontekstist ja kultuurist teise. ja millise sotsiaalse või haridusliku taustaga on Sedasorti uusi kultuuriplatvorme (new cultural selle publik? Mil määral on kaasatud kohalikud space) iseloomustab globaalse ja lokaalse, päris- kultuuritraditsioonid ja kui suur rõhuasetus on ruumi ja virtuaalse ruumi lõimumine, mis loob eksperimentidel? noorema põlvkonna feministidele võimalused Kuivõrd feministlik festival kui poliitiliselt rahvusüleseks, omaalgatuslikuks ning laiemat aktiivne ja kunstiliselt eksperimentaalne ettevõt- kogukonda kaasavaks hariduslikuks ja kultuu- mine püüab genereerida muutusi nii ühiskondli- riliseks tegevuseks. (Zobl 2012) kes hoiakutes kui ka selles, kuidas me mõistame, Ladyfesti ja teisi noorema põlvkonna loome ja tarbime kultuuri, kerkib tahes-taht- (queer-)feministide kultuuriplatvorme ana- mata esile paratamatu pinge selle eesmärkide lüüsides rõhutavad Chidgey, Reitsamer ja Zobl ning olemasolevate üldlevinud kultuurimustrite (2009), et need paigutavad end üldjuhul välja- ja hoiakute vahel. Rahvusvaheliselt levivat for- poole institutsionaalse tunnustamise ja rahasta- maati oli lihtne nimetada Lääne feminismi mise süsteemi ning asuvad kunstivälja ja hetero- impordiks – see oli 1990ndatel tüüpiline anti- normatiivse popkultuuri äärealadel. Sellisele feministlik argument Ida-Euroopas, sealhulgas positsioneerumisele aitab kaasa anonüümse

9 Vt nt projekt „Young women as creators of new cul- 8 http://www.ladyfest.ee/#arhiiv tural spaces“; https://www.grassrootsfeminism.net/ (kasutatud 12.07.2018). cms/node/761 (kasutatud 20.07.2018).

68 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Katrin Kivimaa / Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse: Ladyfest 2011–2018 või kollektiivse autorsuse soosimine, mistõttu ja organiseerijate sekka algusest peale mitmed vastandub nimetatud kultuuripraktika nii pea- end professionaalselt tõestanud noorema põlve voolu kunstikaanonile kui ka (olenevalt riigist loovisikud või teadlased (nt kunstnik Anna- kas rohkem või vähem peavoolu kaasatud) Stina Treumund, kirjandusteadlane Johanna loojakesksele feministlikule kaanonile. Lady- Ross, muusikateadlane ja ajakirjanik Brigitta festidel esindatud efemeersed, tihti käepäraste Davidjants). vahenditega ja rahalise toetuseta valminud Kobolti käsitlus puudutab samuti üht kõigi teosed eristuvad ühelt poolt kunstiajaloos tun- alternatiivsete festivalide ja ürituste põhiküsi- nustatud feministlikust kaanonist, kuid teisalt must – kes on nende peamine publik? Kellele aitavad need feministlikku kultuuriloomet on feministlikud festivalid suunatud ehk siis propageerida ning seeläbi kaanonit rikastada. millist publikut nad soovivad kõnetada? Eraldi (Chidgey jt 2009, 6) küsimus on, keda nad suudavad kaasata ja Analoogse probleemipüstitusega tegeleb kõnetada. Sloveenia näidete põhjal väidab ta, sloveenia kuraator ja kriitik Katja Kobolt (2012), et programmi radikaalne olemus, mis põhineb kes keskendub oma feministliku kaanoni gene- eksperimentaalsel feministlikul ja queer-kunstil, reerimise käsitluses kahele eksperimentaalsele tekitab paratamatult olukorra, kus põhipublik ja feministlikult positsioonilt korraldatud naiste esindab sarnaste huvide ja hoiakutega inimesi. kultuurifestivalile Ljubljanas. Feministliku kul- Teisisõnu, tegu on spetsialiseerunud ja piira- tuuri- ja kunstiajaloo algusaastatel püüti olemas- tud publikuga. Samas tagab ürituste esteetiliselt olevat kaanonit naisloojatega täiendada, kuid ja poliitiliselt radikaalne iseloom selle, et neid peagi kujunes kriitilise analüüsi tulemusena märgatakse laiemalt, ning see omakorda aitab välja seisukoht, et kaanon on paratamatult rohujuuretasandil tegutsevaid loovisikuid etab- võimu ja hierarhia teenistuses, mistõttu peaks leerunud või peavoolus tegutsevatesse feminist- feministlik kultuuriloome kaanoni ideest loo- likesse või teistesse projektidesse enam kaasata. buma. Kobolt juhib aga tähelepanu sellele, et (Kobolt 2012, 60) igasugune valikutegemine, sh alternatiivsete Tunnustatud professionaalsete autorite festivalide programmi koostamine, panustab osalus on Eesti festivali korraldamisele ja tead- mingil määral (feministliku) kaanoni loomi- vustamisele kaasa aidanud nii praktilises kui sesse. Seda eelkõige seetõttu, et feministlik sümboolses mõttes. Kuigi festivali korralda- kultuuri- ja kunstiloome ei sünni vaakumis, mine toetus suuresti vabatahtlikule panusele vaid on alati seotud laiema kultuuritaustaga – ning mitmel korral Hooandja kaudu saadud nii siis, kui ta sellega aktiivselt suhestub, kui annetustele, kuulub toetajate hulka mitmeid ka siis, kui ta sellele vastandub või end sellest kultuuriinstitutsioone (nt Artise kino, Eesti eraldab. (Kobolt 2012, 40–41) Näib, et eelkõige Kaasaegse Kunsti Muuseum, erinevad gale- väikestes kultuuriruumides, nagu Sloveenia või riid). Ilmselgelt pidasid organiseerijad oluliseks, Eesti, on alternatiivsete feministlike festivalide et nende sõnum jõuaks peavoolu (kultuuri) suhe peavoolukaanoni(te) ja institutsionaalse meedia veergudele, ning selleks kasutati edukalt tunnustamise praktikaga paratamatult tuge- isiklikke kontakte ja varasemaid feministlikke vam, kuivõrd paljud festivali organiseerijad.– võrgustikke. Ka järjepidevad meediakajastused kutsutud esinejatest rääkimata – tegutsevad on soodustanud festivali kinnistumist kohali- aktiivselt mitte ainult feministlike aktivisti- kule kultuuriväljale, ning neid vaatleme detail- dena, vaid on professionaalselt seotud kultuuri- semalt allpool. maailma või akadeemiliste institutsioonidega. Ladyfestide eesmärke ja iseloomu on Näiteks kuulusid Ladyfest Tallinna initsiaatorite enim määranud kogukonnapõhisus, s.o

69 keskendumine ühiselt tegutseva ja sarnaste mõista nende tekkimise ajaloolisi tingimusi ideedega kogukonna arendamisele. Ühisel ja vajalikkust. Toetudes Nancy Fraseri avaliku eesmärgil või poliitilisel ideel põhinevat kogu- ruumi analüüsile, kinnitabki Shalson (2005), konda on enamasti mõistetud positiivse ja et kogukondlike ruumide ja vastuavalikkuse võimestava kontekstina, kuid sel on ka omad (counterpublics) loomine on ajalooliselt põh- varjuküljed. Kirjutades Ameerika Ühendrii- jendatud, kuivõrd vähemusgrupid, sh naised, kides 1980. ja 1981. aastal toimunud naiste on peavoolu avalikus elus marginaliseeritud. rahvusvahelisest teatrifestivalist Women’s Naistefestivalid loovad vastuavalikkust, mis One World, on Lara Shalson (2005) juhtinud omakorda avaldab mõju peavoolu laiemale tähelepanu kahele peamisele probleemile, avalikkusele. (Shalson 2005: 226) mis võivad kogukonnapõhise kultuuriloome kaudu esile kerkida: esimene neist on esine- LFT ja feministliku kogu- jate, korraldajate ja osalejate mure getostu- mise pärast ning teine seisukoht, et festival on konna loomine vaid separatistlik ettevõtmine. Intervjuus esimese Ladyfest Tallinna toim- Üldjuhul negatiivse varjundiga mõiste konnaga räägiti pikemalt aktiivse feministide getostumine viitab siinse töö kontekstis arusaa- kogukonna ehk nn sõsarkonna loomise ja male, et festivali esinejaid ja publikut peetakse laiendamise vajadusest. Dagmar Kase kir- ainult mingil ühisnimetajal – praegusel juhul jeldas toona esimese festivali korraldamise soolisel ja/või seksuaalsel identiteedil – põhi- konteksti järgmiselt: „Sõsarkond ei teki auto- neva kogukonna osaks ning nende kuulumine maatselt soolisel pinnal, vaja on maailmavaa- laiemasse ühiskondlikku ja kultuurikonteksti telist sarnasust. (…) Üks võimalus sõsarkonna jääb tähelepanuta. See võib tekitada olukorra, tekkimiseks, selle arendamiseks ja ühisloo- kus kogukonna sees saab nende looming mingu olulisuse esiletõstmiseks on just selliste positiivse hinnangu osaliseks, kuid jääb pea- ürituste organiseerimine. Ka kõik toimkonna voolukultuuris märkamatuks või marginaal- liikmed polnud varem lähedased sõbrad. Kui seks. (Shalson 2005: 225) Separatismioht aval- sõsarkond kas või paari liikme võrra laieneb, dub omakorda selles, et festival suunatakse on ka suur asi“ (Varblane 2011). Ka 2016. aasta konkreetsele kogukonnale, mis vähendab LFT üks korraldajatest Piret Sova on otse välja võimalust kõnetada publikut väljaspool selle öelnud, et selliseid ettevõtmisi on parem kor- kogukonna piire. WOW-festivalide puhul raldada ideelise sõpruskonnana ehk sarnaselt väljendati muret selle üle, et need on liigselt mõtlevate inimeste tiimina (Sukmit 2016). endasse sulgunud, mistõttu festivali ümber Ladyfest Tallinn saigi teoks eelkõige tänu sel- koondunud inimeste omavaheline seotus võib lele, et 21. sajandi esimese kümnendi lõpuks osas publikus vastakaid reaktsioone tekitada. oli hilistes 20ndates ja varastes 30ndates Separatismi küsimus tulenes paratamatult naistest välja kujunenud aktiivne feminist- festivali iseloomust, kuid USA kontekstis lik grupp, keda senised väljendusvahendid võimendas seda 1970ndatel välja kujunenud (nt akadeemiline feminism või pigem indivi- lesbilise ja feministliku liikumise separatistlik dualistlik kunstimaailma feminism) enam ei ajalugu. (Shalson 2005: 226) Analoogsed küsi- rahuldanud. Loomulikult tegutsesid paljud mused võivad esile kerkida ka teistes kultuuri- neist noortest edukalt nii akadeemilises maa- ruumides toimuvate naiste kultuurifestivalide ilmas kui ka peavoolu kunstimaailmas, kuid puhul. Ent selle asemel et neid festivale liht- samal ajal püüdsid nad luua alternatiivseid salt separatistlikeks tembeldada, tuleks siiski feministlikke sündmusi ja platvorme – väljun-

70 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Katrin Kivimaa / Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse: Ladyfest 2011–2018 deid, mida institutsionaalne kultuuriväli ena- aktiivsemas osas – eksisteerivad vajadus ja init- masti ei võimaldanud. Uue põlvkonna aktiiv- siatiiv naiste kultuurifestivali organiseerimiseks. seid feministe iseloomustas ka juhtfiguuride Ka teistes Ida-Euroopa riikides korraldatud avalik ja aktiivne osalus sel perioodil tekkinud Ladyfestide analüüs näitab, et rohujuuretasandi LGBT-liikumises. aktivismil on feministliku järjepidevuse loomi- Selle põlvkonna kõige edukam projekt sel täita tähtis osa (vt nt Lelea, Voiculescu 2017, on Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei 806). karda!“. 2010. aasta paiku loodud grupp kasvas Intervjuus 2011. aasta LFT korraldajatega välja väikesearvulisest queer-feministlikust tõstatas intervjueerija Reet Varblane küsimuse, lugemisklubist ja selle liikmesus paisus kiiresti kas naisloojatele keskendumine ei taastooda n-ö tuhandetesse. Nn Woolfi grupp funktsioneerib naiste getot – kas see ei suru neid oma nurka, edukalt kollektiivse feministliku arvamusliid- ei tee neist nišiloojaid? Kunstnik Dagmar Kase rina, olles olnud mitme avaliku pöördumise vastus küsimusele juhtis tähelepanu meie kul- platvormiks (vt Tammjärv 2016). Woolfi grupi tuuris levinud mehekesksele hoiakule: „Kui ja Ladyfesti kujunemise lugu on seotud sama meesloojast kõnelemine teda omaette nurka ei algatusrühmaga, kuid nagu selle kogukonna suru, miks naisloojast rääkimise peaks naislooja liige, feministlik teoreetik ja kunstitöötaja Airi justkui nišiloojaks muutma?“ Veidi teistsugust Triisberg on 2016. aastal kirjutanud, kujunesid vaatenurka esindas kirjandusteadlane Johanna nende eesmärgid erinevateks. Woolfi grupp, Ross, väites, et „asjal on nagu kerge segregat- mis koondas endas väga erinevatel seisukohta- siooni maik man“, kuid pidas samas mõistega del olevaid feministe või feministlikult meeles- naislooja opereerimist samasuguseks ülemine- tatud inimesi, toimis paratamatult miinimum- kuabinõuks nagu sookvoote. (Varblane 2011) konsensuse leidmise kohana. Seevastu Lady- Oluline küsimus, mis nii festivali enese- fest Tallinna on algusest peale iseloomustanud positsioneerimises kui ka intervjuudes välja tuli, programmiline radikaalsus ning selle raames on puudutab kõiki, kes on ühel või teisel viisil femi- püütud sõnastada teemasid, mis peavoolumee- nismi ideede ja praktika rakendamisega Eestis diale ja avalikkusele väljakutse esitaksid. (Triis- seotud: kuidas kaasata feministlikku tegevusse berg 2016, 19) neid, kelle identiteedid, elukogemused, haridus- Ladyfesti Tallinna korraldustiimide nime- taust ja maailmavaatelised huvid erinevad tava- kirjast artikli lõpus on näha, et festivali jät- pärasest feministlikust subjektist Eestis? kusuutlikkus ei sõltunud ainult laiema feminist- Aastatel 2014–2015 intervjueeris Redi liku toetajaskonna olemasolust, vaid eelkõige Koobak eri põlvkondadesse kuuluvaid femi- aktiivsetest võtmeisikutest. Tänu neile võtme- niste Eestis ning tegi kohaliku feminismi kohta isikutele ei jäänud LFT üksnes ühe- või paari- muu hulgas järgmised järeldused. Esiteks, siinse kordseks ürituseks, vaid kujunes seni kestvaks feminismi iseloomulikeks joonteks on kesken- kohalikuks traditsiooniks. Teise Ladyfesti kohta dumine kohalikule teemaringile ehk Eesti- kirjutas Reet Varblane (2012), et „traditsioonist kesksus; teiseks, feministliku tegevusega selle või isegi jätkusuutlikkusest kõnelda pole veel eri vormides on end sidunud pea ainuvaldavalt küll põhjust, aga märk on siiski maha jäetud“, keskklassi kuuluvad, kõrgharidusega ning ena- mis osutab nii huvile kohalikul kultuurimaasti- masti ka eestikeelsed naised (Koobak 2015). kul kui ka soovile jätta globaalsesse festivalide Ma ise olen nii esineja kui ka osalisena mitmel ajalukku oma jälg. 2018. aastal toimus seits- Ladyfesti üritusel kaasa löönud ning minu pii- mes LFT, mis näitab, et noorema põlvkonna ratud vaatluskogemus ja olemasolevad interv- feministlikus kogukonnas – või vähemalt selle juud tegijatega viitavad sellele, et feministlikusse

71 tegevusse on üsna keeruline kaasata eri tausta ja videomeediumi kasutavatest kui ka käsi- ja võimalustega inimesi. Festivali organiseeri- töötehnikas objektidest, mida peaks vaatlema jate sotsiaalne taust joonistab välja Eestis domi- eelkõige ühistegevuse ja omavahelise suht- neeriva feministliku subjekti pale: tavaliselt luse dokumentatsioonina, jättes kõrvale selle on tegu kõrgharitud ja eesti keelt emakeelena hindamise esteetiliste või tehnilis-teostuslike kõnelevate naistega. Publiku hariduslik, etni- kategooriate alusel. Kohaliku kunstielu kon- line ja sotsiaalne taust on kindlasti korraldajate tekstis on seda nimetatud erandlikuks projek- omast heterogeensem, kuid siingi moodustavad tiks, milles on põimunud aktivistlik solidaar- valdava osa eestikeelsed kõrgharidusega naised. sustöö, feministlik pedagoogika ja sotsiaalse Seetõttu on küsimused, kuidas kaasata laiemat kunsti põhimõtted (Triisberg 2016, 21). huviringi ning mil viisil kõnetada teistsugust auditooriumi, olulised ka festivali korraldajate Meediakajastus ja avalikkus jaoks. Üks 2016. aasta LFT korraldajatest Killu Ladyfesti kajastus on jäänud enamjaolt trüki- Sukmit küsis vestluses teistelt toimkonna liik- meedia raamidesse ning selgi puhul on otsus- metelt, kuidas saaksid Eestis eri valdkonda- tava tähtsusega olnud end feministina identifit- des tegutsevad feministid üksteisega rohkem seerivate ajakirjanike ja kultuurikriitikute huvi. koostööd teha. LFT organiseerimisega algusest Just nemad tagasid selle, et peale lühitutvus- peale seotud Anna-Stina Treumund rääkis, et tuste ilmusid ka intervjuud ja vestlused tegijate on proovitud kaasata eri valdkondade femi- või esinejatega. Kultuurilehes Sirp avaldati kaks niste, eelkõige võrgusuhtluse abil. Samuti tõi pikemat intervjuud (Varblane 2011; Sukmit ta eraldi esile soovi kaasata Tallinnas elavaid 2016); Eesti Päevalehe kultuurilehekülgedel venekeelseid naisi (Sukmit 2016), millele viitab ilmusid lühiintervjuud esimese LFT korraldaja- seegi, et tavaliselt on festivalid reklaaminud tega (Peegel 2011a) ning ürituse raames toimus ennast kolmes keeles (eesti, inglise, vene keel). vestlus kirjanike Elo Viidingu, Maarja Kangro, Siiski on Ladyfesti publiku põhimassi moodus- Kärt Hellerma ja Miina Leemetsaga (Peegel tanud sarnase haridus-, keele- ja kultuuritaus- 2011b). Samuti on Ladyfesti tegijaid ja prog- taga naised ning see fakt peegeldab ilmekalt rammi järjepidevalt tutvustanud kultuurivälja- kogukondlikke erinevusi meie ühiskonnas ja anne Müürileht. kultuuris. Festivali korraldajad pidasid ise tööd meedia Seni kõige edukam Ladyfesti kaasamispro- ja avaliku arvamusega oluliseks sammuks, mille jekt, mis suhestus inimestega väljaspool tava- abil kohalikku feminismi edendada. Johanna pärast kohalikku feministlikku kogukonda, oli Ross kirjeldas esimese Ladyfesti korraldamise 2016. aasta festivali kunstinäitus „Welcome me aluspõhimõtet selliselt: luua konstruktiivne ja Estonia. Добро пожаловать мне в Естонии. positiivne näide feministlikust tegevusest, mis Tere tulemast mulle Eestis“. Näitus valmis omakorda aitaks vähendada negatiivseid eel- kunstnike ja tollal Vao varjupaigataotlejate arvamusi, mis on meil feminismi kohta levinud. majutuskeskuses elanud inimeste koostöös. „Sõna „feminism“ on saanud, vähemalt meil, Ladyfesti toimkond koosseisus Minna Hint, juurde väga destruktiivse maigu: kogu eesmärk Mari-Leen Kiipli, Pire Sova ja Killu Sukmit oleks nagu hävitada, õõnestada, hukka mõista, korraldasid mitme kuu vältel Vaos varjupaiga- meeste ja maailma vastu võidelda. „Ladyfest“ taotlejatele kunstiringi, mille lõpptulemuseks on kahtlemata millegi ärategemine, see on posi- sai kunstinäitus Tallinnas ARSi maja hoovi- tiivne žest, mis ei seisne vastandumises“ (Varb- galeriis. Väljapanek koosnes nii fotograafilist lane 2011).

72 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Katrin Kivimaa / Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse: Ladyfest 2011–2018

Tänu teema aktuaalsusele tõi 2016. aasta fes- teatud ettevaatusega, kuivõrd see jätab tähele- tivali kunstinäitus „Welcome me Estonia. Добро panuta teised tegurid, mis on toetanud femi- пожаловать мне в Естонии. Tere tulemast nistlike teemade esilekerkimist ühiskonnas ja mulle Eestis“ endaga kaasa varasemast suurema avalikus arvamuses. Kindlasti väärib tähelepanu meediatähelepanu (Kivimaa 2016; Peegel 2016; see, et Eesti Vabariigi tingimustes kasvanud Triisberg 2016; Varblane 2016). Kõige põhja- põlvkond on olnud võrdõiguslikkuse teemadele likumas analüüsis, mis ilmus Airi Triisbergilt potentsiaalselt rohkem avatud ning et nende nüüdiskunsti erialaajakirjas kunst.ee, vaadeldi hoiakuid on tugevalt mõjutanud see, mis on seda näitust migratsioonidebati, feministliku toimunud globaalses arvamusruumis. Samuti aktivismi ning nüüdiskunstis levinud sotsiaalse ei saa alahinnata Euroopa Liidu ja rahvus- ja kaasava kunstiloome kontekstis (Triisberg vahelisest õigusest ja normatiividest tulenevat 2016). Ajakiri Vikerkaar, mille kunstiküljed on võrdõiguslikkuspoliitikat või akadeemilist femi- tavapäraselt pühendatud vaid eesti professio- nismi, mille mõjuulatus kohati kattub feminist- naalsele nüüdiskunstile, tegi erandliku valiku liku aktivismi nõudmistega. Ehkki Triisbergi Ladyfesti näituse kajastamise kasuks (Kivimaa hinnang feministliku aktivismi mõjuulatusele 2016). Enesestmõistetavalt soodustas meedia- võib tunduda osalt liigoptimistlik, on tal kind- huvi eelkõige näituse temaatika, mis paigutus lasti õigus selles, et 21. sajandi teise kümnendi migratsioonidebati aktuaalsesse ja vastuolulisse keskpaigaks on feministlikult meelestatud ava- konteksti. Küsimus, millist mõju Ladyfesti tegi- likkuse hääl tugevam kui kunagi varem. Femi- jate esitatud sõnum ja nägemus selles debatis nistlik festival Ladyfest Tallinn on üks neist avaldas, jääb siinkohal vastuseta, kuid kindel on väljunditest, mis tähistavad nimetatud muutust see, et 2016. aastal jõudis sõnum feministliku Eesti ühiskonnas. festivali traditsiooni kohta varasemast laiema auditooriumini, eriti arvestades, et näituse ava- Järeldused mist kajastas ka riigitelevisioon. Oma analüüsis puudutab Triisberg muu Viimase kümne aasta vältel on feminismi hulgas Ladyfestide rolli feministlikult meeles- ideede ja praktika levik noorema põlvkonna tatud avalikkuse mobiliseerimisel, mille all ta seas toonud kaasa alternatiivsete, omaalgatus- peab silmas laiema huvirühma koondamist like feministlike kultuuriruumide ja -ürituste ning selle liikmete sekkumist avaliku arvamuse tekke. Nagu näeme, täidavad institutsionaalsel kujundamisse. Selles kontekstis paigutab ta kunsti- ja kultuuriväljal tegutsevad inimesed feministliku festivali juba mainitud Facebooki endiselt aktiivset rolli feminismi arendamisel grupi „Virginia Woolf sind ei karda!“ ja alates Eestis, kuid erinevalt varasemast strateegiast 2015. aastast tegutseva võrguväljaande feminis- tegutseda olemasolevate institutsioonide sees teerium.ee kõrvale. Ta väidab, et nende „init- on noorema põlvkonna eelistuseks kujunenud siatiivide foonil ja aktuaalsete ühiskondlike sõltumatute ürituste ja kohtade loomine. Nime- debattide koosmõjul on feminism kasvatanud tan siinkohal neli peamist aspekti, millega Lady- viimastel aastatel laia sotsiaalse baasi. See on festide traditsiooni panust kohalikku kultuuri erakordne hetk, sest feminism pole vist kunagi iseloomustada. varem omanud Eesti ühiskonnas nii tugevat Esiteks, selline feministlik omaruum on positsiooni“ (Triisberg 2016, 19). loonud turvalise platvormi diskussioonideks, Tahtmata kuidagi vähendada feministliku mida peavoolu institutsioonid ja arvamus- aktivismi rolli avaliku arvamusruumi kujun- ruum alati ei võimalda. Sõltumatu festivalikul- damisel, tuleks sellesse väitesse siiski suhtuda tuur omakorda toetab feministliku kogukonna

73 kestmist ja jätkusuutlikkust. Teiseks on oluline Tänusõnad festivalide hariduslik potentsiaal: need võimal- Artikkel on valminud uurimisprojekti „Eksperimentaal- davad tutvustada teemasid ja teoseid, mis lähe- sed praktikad ja teooriad 20. ja 21. sajandi Eesti visuaal- vad peavoolukultuuris tihti kaduma või mida ja ruumikultuuris“ (IUT32-1) toel. marginaliseeritakse liiga radikaalse sõnumi tõttu. Kolmandaks tuleb rõhutada festivalide Artikli autor avaldab tänu Brigitta Davidjantsile, Dagmar rolli n-ö loomingulise laborina, kuivõrd looja- Kasele, Killu Sukmitile ja Pire Sovale, kes aitasid kokku panna Ladyfest Tallinna toimkondade nimestikud. tena saavad osaleda ka mitteprofessionaalsed autorid. Ladyfestid püüavad vältida ranget hierarhiat professionaalsete esinejate/koolita- jate/kõnelejate ja publiku vahel. Neljandaks, Kirjandus feministliku festivali traditsiooni kinnistumine kohalikul kultuuriväljal toetab pikemas pers- Chidgey, Red; Reitsamer, Rosa; Zobl, Elke (2009). Lady- fest: Material histories of everyday feminist art produc- pektiivis feministliku mõtte, poliitilise tegevuse tion. – n.paradoxa: International Feminist Art Journal, või loomestrateegia tunnustamist ühiskonnas 24, 5–12. laiemalt. Juba praegu võib öelda, et Ladyfestid Foster, Sophie (2001). Return of the riot grrrls. – The on aidanud mitmekesistada kohalikku femi- Guardian, February 13. https://www.theguardian.com/ nismi ning suutnud kõnetada nooremat põlv- world/2001/feb/13/gender.uk2 (12.07.2018). konda ja endaga kaasa tõmmata nii juba tuntud Helme, Sirje; Kangilaski, Jaak (1999). Lühike eesti kunsti loovisikuid kui ka uusi tegijaid. ajalugu. Tallinn: Kunst. Kivimaa, Katrin (2001). Introducing sexual difference into Estonian art: Feminist tendencies during the 1990s. – n.paradoxa: International Feminist Art Jour- nal, 14, 14–29. Kivimaa, Katrin (2016). Võta mind vastu, Eesti. – Viker- kaar, 4–5, 164–166. Kobolt, Katja (2012). Feminist curating beyond, in, aga- inst or for the canon? – Working with feminism: Cura- ting and exhibitions in Eastern Europe. Ed. Katrin Kivi- maa. Tallinn: Tallinn University Press, 40–63. Koobak, Redi (2015). Millest me räägime, kui me rää- gime feminismist Eestis? – Ariadne Lõng, 1/2, 49–69. Koobak, Redi; Marling, Raili (2014). Eesti akadeemiliste soouuringute lugu ajakirjas Ariadne Lõng. – Ariadne Lõng, 1/2, 8–18. Lelea, Margareta Amy; Voiculescu, Sorina (2017). The production of emancipatory feminist spaces in a post- socialist context: Organization of Ladyfest in Roma- nia. – Gender, Place and Culture, 24 (6), 794–811. Peegel, Mari (2011a). Ladyfesti korraldajad: naine saab olla väga erineval moel. – Eesti Päevaleht, 8. märts, 13. Peegel, Mari (2011b). „Eesti kirjandusilma jäik patriar- haalsus on hakanud murenema“ (vestlusringis Johanna Ross, Elo Viiding, Maarja Kangro, Kärt Hellerma ja Miina Leemets). – Eesti Päevaleht, 15. märts, 10–11.

74 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Katrin Kivimaa / Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse: Ladyfest 2011–2018

Peegel, Mari (2016). Festival LadyFest annab varjupaiga- taotlejatele hääle. – Eesti Päevaleht, 9. märts. Lisa Põldsam, Rebeka (2014). Kas identiteedipoliitika lõpp?.– Ladyfest Tallinna toimkonnad Sirp, 11. aprill, 16. Nimed on esitatud alfabeetiliselt, kuni 2014. aastani on Shalson, Lara (2005). Creating community, constructing esitatud põhitoimkond ja üksiküritus(t)e vastutav(ad) criticism: The Women’s One World Festival 1980-1981. – korraldaja(d). Theatre Topics, 15 (2), 221–239. 2011 – Brigitta Davidjants, Dagmar Kase, Aet Kuusik, Sukmit, Killu (2016). Lady võib ka riot-grrrl olla. – Sirp, Anna-Stina Treumund. Lisaks: Liisa Kuusik, Mare 4. märts, 12. Tralla, Johanna Ross, Kristiina Davidjants Zobl, Elke (2012). Kommunikation und Lernen in par- 2012 – Brigitta Davidjants, Dagmar Kase, Aet Kuusik, tizipativen kulturellen und medialen Räumen. – Medie- Anna-Stina Treumund, Paula Maria Vahtra. Lisaks: nimpulse, 4, 87–96. Kätlin Kaldmaa Tammjärv, Maia (2016). Virginia Woolf sind ei 2013 – Brigitta Davidjants, Dagmar Kase, Aet Kuusik, karda! – Grupp, mida ei tohiks alahinnata. – Müüri- Anna-Stina Treumund. Lisaks: Rebeka Põldsam, leht, 52 (märts), 14. Kaisa Eiche, Maarja Kangro Tralla, Mare (2011). Naistepäev sada aastat hiljem: lilled 2014 – Brigitta Davidjants, Dagmar Kase, Aet Kuusik, ja barrikaadid. – Postimees, 5. märts, 4. Nele Laos, Birgit Pajust, Paula Maria Vahtra Triisberg, Airi (2016). Feministlikud kunstistrateegiad 2015 – Brigitta Davidjants, Aet Kuusik, Greete Kõrvits, migratsioonidebatis. – kunst.ee, 2, 16–23. Nele Laos, Birgit Pajust, Diana Pashkovich, Mari Peegel, Liis Turu, Paula Maria Vahtra Varblane, Reet (2011). „Ladyfest“ tahab jõuda kõikide naisteni. – Sirp, 18. märts, 14–15. 2016 – Minna Hint, Mari-Leen Kiipli, Killu Sukmit, Pire Sova, Anna-Stina Treumund Varblane, Reet (2012). Eesti teine „Ladyfest“. – Sirp, 16. märts, 14. 2017 – Elli Kalju, Kristiina Raud Varblane, Reet (2016). Milline hääletämber valida, et 2018 – Heleri Luuga, Hedvig Madisson jõuda kuulajani? – Sirp, 11. märts, 13. Withers, Deborah (2010). Transgender and feminist alliances in contemporary U.K. feminist politics. – Femi- nist Studies, 36 (3), 691–697.

Allikad Eesti Ladyfest. http://www.ladyfest.ee. Grassrootfeminism. https://www.grassrootsfeminism. net/cms/node/761. Rahvusvaheline Ladyfest. http://ladyfest.org/index3. html. Riot grrl zine’i arhiiv 2001–2008. http://www.grrrlzines. net/about.htm.

75 Meediauurija Denis McQuail (2000) on Meesterindel muutus- öelnud, et ajaloolaste, antropoloogide ja sot- sioloogide arvates väljenduvad meedia sisus teta. Kakskümmend teatud aja, koha või sotsiaalse rühma väärtu- sed ja uskumused, eeldusel et meedia vastab aastat portreelugusid üldjoontes inimeste hulgas levinud lootustele, hirmudele ja uskumustele ning peegeldab üldisi Eesti päevalehtedes väärtusi. Meedia sisu peetakse kultuuriliseks näitajaks, mis iseloomustab ühiskondlikke Kristi Malmberg olusid samal viisil, nagu seda teevad sotsiaalsed ja majanduslikud näitajad (McQuail 2000, 14). Seepärast annab meediatekstide analüüsimine väärtuslikku infot selle kohta, kuidas ühiskond soorollidesse suhtub ja neid konstrueerib. On täheldatud, et meedia kujutab mehi ja naisi erinevalt: üldjuhul on naised n-ö pehmemate lugude materjal ja mehed domineerivad n-ö kõvadel teemadel kirjutatud lugudes, nt polii- tika- ja majandusuudistes. Ka portreelugudes kiputakse naisi kujutama nende pereelu kaudu, meestel tõstetakse esile aga nende tööalaseid saavutusi. Artikkel põhineb mu magistritööl, kus jät- kasin bakalaureusetöös käsitletud teemat, uuri- des meeste meediakujutise muutust Eesti Päe- valehe ja Postimehe nädalalõpulisa näitel. Kui bakalaureusetöös võrdlesin aastakäike 1996 ja 2004, siis magistritöös lisasin neile aastal 2017 meestest kirjutatud portreelood ning analüüsi- sin rohkem kui kahekümne aasta jooksul välja joonistuvaid muutuseid. Peamine uurimisküsi- Sissejuhatus mus on, kuidas on aastatel 1996–2017 muutu- nud meeste kujutamine Eesti meedias. Igal nädalal ilmub Eesti suuremate päevaleh- Miks kõnealune uurimisteema on üldse tede nädalalõpulisades üks pikk portreelugu oluline? Bergeri ja Luckmanni (1966, 13) järgi mõne tuntud isikuga. Kui tavalise lugeja jaoks on kogu meie reaalsus konstrueeritud ning selle on see lihtsalt üks kas teda huvitav või mitte- teke on mõjutatud keskkonnast. Pilvre (2014) on huvitav artikkel, siis sotsiaalteadlasele pakub rõhutanud, et maskuliinsus on sotsiaalne konst- nende tekstide analüüsimine midagi hoopis ruktsioon, sest kui bioloogia määrab, kas me enamat. Nimelt on ajakirjandusel täita olu- oleme mees- või naissoost, siis kultuur määrab, line osa ühiskonnas levinud tõekspidamiste mida tähendab olla mees- või naissoost, mis kujundamisel, kinnistamisel ja levitamisel. See tüüpi käitumist ja isikuomadusi peetakse mees- väide kehtib ka soosuhete ja -rollide kohta, tele või naistele sobivaks. Kui aga maskuliinsus mida meedia nii taastoodab kui ka peegeldab. on sotsiaalne konstruktsioon, siis on meedia-

76 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kristi Malmberg / Meesterindel muutusteta tekstide analüüsi tulemuste põhjal võimalik teha neutraalsed täiskasvanud, lihtsalt kodanikud ja järeldusi ühiskonnas valitsevate olude ja mõtte- inimesed, nagu siiani neid paljudes poliitika- ja viiside kohta. Seega tuleb ka siinses artiklis esi- majandustekstides kujutatakse. Kaugeltki mitte tatud tulemuste mõtestamisel pidada peale tolle kõik mehed pole mõjuvõimsad, domineerival ajajärgu ühiskondlike tõekspidamiste silmas ka positsioonil, ning eriti selge on see globaalses sotsiaalmajanduslikke ja poliitilisi olusid, sest perspektiivis (Hearn 2004, 51). viimastest kasvavad välja esimesed. Nagu ühiskondlikud tõekspidamised ikka, muutuvad ka soostereotüübid ajas. Kindlate Mehed ja maskuliinsused soorollide hägustumine on toonud kaasa olu- kordi, kus mehi kujutatakse meedias nii, nagu Analüüsides meestest kirjutatud portreelugusid, tavapäraselt naisi. Sotsiolingvisti Abu Saleh Md võib üheks olulisimaks teoreetiliseks tugipunk- Rafi kirjelduse kohaselt tõi Pirelli 1995. aasta tiks seada hegemoonilise maskuliinsuse mõiste, rehvireklaam, kus kujutati jooksjat Carl Lewist sest see on miski, millel põhineb suure osa punastel tikk-kontsadel, liibuvas trikoos ja kahe- meeste enesemääratlus, nende soorollipõhine mõttelises asendis, kaasa arvamuste laviini. Seni käitumine. Connelli ja Messerschmidti (2005) oli Pirelli tuntud selliste reklaamide poolest, kus kinnitusel eristub hegemooniline maskuliinsus naised reklaamisid rehve seksikates poosides. selgelt teistest maskuliinsustest, eriti just alla- Läbinisti maskuliinsena näiva tippsportlase surutud maskuliinsusest. Hegemooniline mas- surumine kontsadele ja võrdlemisi sensuaal- kuliinsus pole normaalsus statistilises mõttes, sesse asendisse tekitas kirgliku arutelu masku- sest vaid väike osa mehi saab sellest osa, ent see liinsuse kui nähtuse üle (Rafi 2014, 67). on kindlasti üldtunnustatud normaalsus, kuna Eestis mehelikkuse avaldumise viise uuri- on kõige austusväärsem viis olla mees ning kõik nud Pilvre (2014) väitel on mehed väga erine- teised mehed peavad end positsioneerima hege- vad ja võivad elada väga erinevat elu, samas kui moonilise maskuliinsuse järgi. (Connell, Mes- ühiskonnas kehtib ikka mingi ideaalmehelik- serschmidt 2005, 832). Hegemoonia ei tähenda kuse mõõdupuu, millega hinnatakse kõiki mehi sealjuures vägivalda, vaid domineerimist kul- ühtviisi. See võib tunduda enesestmõistetav, tuuri, institutsioonide ja veendumuste kaudu, ent nii mõnegi probleemi, näiteks alkoholismi, mehelikkuse ideaaltüüpi. Meeste domineeri- asotsiaalsuse, harimatuse, töötuse seostamine mine pole aga ainult sugudevaheline küsimus, teatud mehelikkuse vormidega on osutunud vaid mehed domineerivad eri viisil ka üksteise Eestis tundlikuks teemaks. (Pilvre 2014, 46) üle. Connelli ja Messerschmidti (2005, 831) järgi on maskuliinsuse hierarhia idee kasvanud Uuringu käik otseselt välja homoseksuaalsete meeste alla- surumisest heteromeeste poolt, seejuures on eri Uuringus olen kombineerinud kvantitatiivseid valdkondade uuringutest ilmnenud, et soolise ja kvalitatiivseid meetodeid, kuna nii tekstides hierarhia suhted ja maskuliinsuse vormid esi- esinevad loetletavad näitajad kui ka mitme- nevad näiteks koolides ning peamiselt meestest kordsel lugemisel välja joonistuvad korduvad koosnevates kollektiivides. teemad on siinse töö seisukohalt võrdväärselt Hearni (2004, 51) väitel pööravad sotsiaal- olulised. Kvantitatiivseid meedia uurimise mee- teadlased siiamaani liialt vähe tähelepanu todeid esindab traditsiooniline kontentanalüüs, asjaolule, et samamoodi nagu naised, nii on mida Berelson (1952, viidatud McQuail 2000, ka mehed soolised olendid, keda sotsiaalselt 292 järgi) on defineerinud kui uurimisviisi, konstrueeritakse. Mehed pole aseksuaalsed kus objektiivse, süstemaatilise ja kvantitatiivse

77 kirjelduse abil püütakse leida sõnumi manifes- tele pühendatud 59%. 2004. aastal ilmus sama- teeritud sisu. Selles eeldatakse, et teksti pind- des väljaannetes 60 portreelugu, millest meeste mine tähendus on üsna ühemõtteline, uurija kohta oli 58%. Seega pole olulisi muutusi meeste jaoks kergesti leitav ja kvantitatiivselt kirjeldatav portreelugude arvus aastate jooksul toimunud. (McQuail 2000, 292). Alternatiivne uurimis- Aastakäikude võrdluses on suur erinevus viis ehk diskursuseanalüüs põhineb McQuaili toimunud portreelugude üldarvus, mis on (ibid.) järgi just vastupidisel eeldusel: kõige olu- tingitud peamiselt majanduslikest põhjustest. lisemad on peidetud või varjatud tähendused, Näiteks 1996. aasta teises pooles suleti rahaliste mida ei saa arvuliste näitajate kaudu otseselt raskuste tõttu Eesti Päevalehe tollane nädala- väljendada. Arvestada ei tule üksnes suhtelist lõpuväljaanne Magasin ning see seega aasta vii- sagedust, vaid ka tekstielementide seoseid ja mastel kuudel enam ei ilmunud. Samuti vähen- suhteid, pannes tähele ka puuduvaid või ene- das 1996. ja 2004. aasta nädalalõpuväljaannete sestmõistetavaks peetavaid aspekte. Vaja on arvu tava mitte anda neid suviti mingil perioo- identifi tseerida ja mõista seda diskursust, milles dil välja, seevastu 2017. aastal ilmus mõlema tekst on kodeeritud (Jensen, Jankowski 1991, ajalehe nädalalõpuväljaanne kõigil nädalatel. viidatud McQuail, 2000, 293 järgi). Seejuures pole uuringus kasutatud kriitine diskursuse- Tulemused: mehed on vanaks analüüs, mis van Dijki määratluse kohaselt on viis näha ühiskonnas levinud stereotüüpide, jäänud võimu ja domineerimise taastootmist tekstis, Selge muutus on võrreldavates aastakäikudes mitte niivõrd eraldi koolkond diskursuseana- toimunud seoses portreteeritavate vanusega. lüüsi sees, vaid pigem pakub see võimalust Kui 1996. ja 2004. aastal oli portreeloo mees läheneda tekstis leiduvatele peidetud tähendus- valdavalt 25–44-aastane või ei mainitud artik- tele teisiti (van Dijk 1993, 252). lites tema vanust üldse, siis 2017. aastal oli loo Uuringu esimeses etapis tegin Eesti Päeva- keskmes vanem mees, seejuures oli tema vanus lehe nädalalõpulisas LP ja Postimehe nädala- üldjuhul ka loo juures kirjas. Täpsemalt, 1996. lõpulisas Arter 2017. aastal ilmunud 64-le mees- aastal kuulus vaid 17% kirjeldatud meestest üle test kirjutatud portreeloole kontentanalüüsi, 45-aastaste vanuserühma, seevastu 2004. aastal kasutades sama kodeerimistabelit, ning võrd- oli 45-aastaseid ja vanemaid juba 27% ning lesin tulemusi 1996. ja 2004. aasta portree- 2017. aastal lausa 63% (neist 34% vanemad kui lugude kontentanalüüsi omadega. Seejärel luge- 55). Mõnevõrra võib vanuse võrdlust mõjutada sin korduvalt 2017. aastal ilmunud portreelugu- see, et aastaks 2017 sagenes märgatavalt mehe sid, tehes pidevalt märkmeid väljajoonistuvate vanuse mainimine lugudes või nende juures teemade kohta, ning võrdlesin tulemusi varase- olevates CVdes: kui 1996. aastal ei mainitud mate aastakäikude portreelugude omadega, mis mehe vanust 24% juhtudest, siis 2017. aastal oli põhinevad samuti diskursuse-analüüsil. see näitaja vaid 8%. Vaatlusalused kolme aastakäigu numbrid Noorte sagedasemat portreteerimist 1996. sisaldasid 180 meeste kohta kirjutatud port- ja ka 2004. aastal võib seletada suure hulga reelugu, mis moodustavad uuringu valimi. Kui väga noorte poliitikute, ajakirjanike, pangajuh- 2017. aastal ilmus Eesti Päevalehe ja Postimehe tide jt tekkega taasiseseisvumise algusaastatel. nädalalõpulisas kokku 104 portreelugu, millest Kui 1996. ja 2004. aastal ei mainitud paljudel 64 ehk 61,5% oli kirjutatud meestest, siis 1996. juhtudel mehe vanust kui isiklikku fakti üldse, aastal Postimehe ja Eesti Päevalehe nädalalõpu- siis 2017. aastal olid asjad teisiti – vanus oli ära väljaannetes ilmunud 56 portreeloost oli mees- toodud pea iga portreeloo juures. Portreelugude

78 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kristi Malmberg / Meesterindel muutusteta kirjutamist vanematest inimestest on põhjenda- ajakirjanik seda ikkagi eelkõige äsjase skandaali tud asjaoluga, et need on suuresti sama põlv- või sündmuse kaudu. konna portreteeritavad,Noorte sagedasemat kes 1996. ja 2004. portreteerimist aas- 1996. ja ka 2004. aastal võib seletada suure hulga talgi. Võitjate põlvkond ehk 1990ndate alguses Viimasest aastast on sinu puhul kindlasti heaväga stardipositsiooni noorte poliitikute, saanud mehed ajakirjanike, pole ikka pangajuhtidekõige eredamalt jt meeles tekkega purjuspäi taasiseseisvumise sõitmine. algusaastatel. veel avalikult areenilt lahkunud, ja kuigi uusi Paratamatult tekib küsimus, kas oskad alko- tegijaidKui 1996. on peale ja tulnud, 2004. domineerivad aastal ei nadmainitud ava- paljudelholiga piiri juhtudel pidada. Kuidas mehe sul praeguvanust joomi- kui isiklikku fakti üldse, likussiis elus2017. endiselt. aastal olid asjad teisiti – segavanus on? oli ära toodud pea iga portreeloo juures. Meest kujutatakse tavaliselt portreelugudes Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Väga tema ühiskondliku rolli kaudu, naise puhul sea- hästi on. Mis temaga olema peab? Mida on taksePortreelugude fookusse aga temakirjutamist isikuomadused vanematest (Bjar- inimestestselle ümber enamon põhjendatud targutada? See on asjaoluga, kumma- et need on suuresti nason jt 2005). Võrdluses 1996. aastaga muutus line: olen mõelnud, et Eestis jookseb alkoholi mehestsama kirjutatudpõlvkonna portreeloo portreteeritavad, peateema nii Pos- kesteema 1996. ikka igaltja poolt2004. läbi, aastalgi.ja see on imelik. Võitjate põlvkond ehk timehes kui ka Eesti Päevalehes 2004. aastaks (Peeter Oja, Eesti Päevaleht, LP, 09.12.2017) märgatavalt1990ndate personaalsemaks alguses hea ja intiimsemaks.stardipositsiooni saanud mehed pole ikka veel avalikult areenilt Meeste kujutamine edu ja tegevuse kaudu vähe- Sellise teemavaliku põhjused pole mitte niivõrd neslahkunud, järsult, kategooria ja kuigi „Töö“ uusi kukkus tegijaid 1996. aasta on pealeaja jooksultulnud, toimunud domineerivad muutused nad suhtumises, avalikus elus endiselt. 54%-lt 39%-ni 2004. aastal. Seevastu 2017. aas- vaid pigem meedia muutumine meelelahu- taks kerkis portreeloo peateemana jõuliselt esile tuslikumaks. See on osa juba pikaajalisest ten- skandaal või sündmus. Isegi juhul, kui port- dentsist, kus meedia on hüljanud tasapisi oma reeluguJoonis keskendus 1. Portreteeritavate suuresti mehe tööle, vanuseline esitles avaliku jaotus teenuse protsentides funktsiooni aastatel meelelahutuse 1996 (n = 56), 2004 (n = 60) ja 2017 (n = 64)

40

30

1996 20 2004 2017

10

0 ! 25-34 35-44 45-54 55-64 Vanemad Ei mainita

Joonis 1. Portreteeritavate vanuseline jaotus protsentides aastatel 1996 (n = 56), 2004 (n = 60) ja 2017 (n = 64) Meest kujutatakse tavaliselt portreelugudes tema ühiskondliku rolli kaudu, naise puhul seatakse fookusse aga tema isikuomadused79 (Bjarnason jt 2005). Võrdluses 1996. aastaga muutus mehest kirjutatud portreeloo peateema nii Postimehes kui ka Eesti Päevalehes 2004. aastaks märgatavalt personaalsemaks ja intiimsemaks. Meeste kujutamine edu ja tegevuse kaudu vähenes järsult, kategooria „Töö“ kukkus 1996. aasta 54%-lt 39%-ni 2004. aastal. Seevastu 2017. aastaks kerkis portreeloo peateemana jõuliselt esile skandaal või sündmus. Isegi juhul, kui portreelugu keskendus suuresti mehe tööle, esitles ajakirjanik seda ikkagi eelkõige äsjase skandaali või sündmuse kaudu. kasuks ning suundunud avalike probleemide silma paista, sest suur osa tegevusvaldkon- juurest privaatsete ja personaalsete teemade dadest ja ettevõtmistest olid uued ja värsked. poole ehk personaliseerunud (MacDonald Ajakirjanikul oli toona märksa lihtsam esit- 2003, 60). leda portreeloo peategelast lugejale erakord- Huvitava detailina ilmneb kolme aasta- suse kaudu. käigu võrdlusest, et järk-järgult on loo peatee- Ajakirjanduses on inimese portreteerimisel mana vähenenud peategelase erakordsus. See üldjuhul kõige tähtsam tema suur tuntus tava- kategooria sisaldab lugusid, mida on ajenda- lugeja jaoks. Laenates Bourdieu (1986) mõtteid nud kirjutama kas mingi väga erakordne tegu kapitaliliikide kohta, võib väita, et tuntus on osa või avalikkuses mitte kuigi tuntud erakordne sotsiaalsest kapitalist, mis tekitab inimese jaoks isik. Kui 1996. aastal kuulus sellesse kategoo- lumepalliefekti: kui ta on juba piisavalt tuntud, riasse 19% lugudest, siis 2017. aastal vaid 6%. hakatakse temast aina rohkem kirjutama, mis Näiteks on pühendatud portreelugu päevade teeb teda järjest tuntumaks. Seejuures eelista- kaupa järjest triatlone teinud ultrasportla- vad ajakirjanikud portreeloo kangelastena ava- sele Rait Ratasepale või Urmas Alenderi seni likkuses palju nähtavamana tegutsevaid laul- avalikkuse eest varju hoidnud pojale Ion jaid või näitlejaid, kes on lugejale tuttavamad Alenderile. Portreeloo kangelase esitlemine kui näiteks teadlased või kirjanikud. Sestap mingi väga erakordse nüansi kaudu on suure astuvadki nädalalõpulisade portreelugude tõenäosusega vähenenud seetõttu, et sellist kangelastena kõigis kolmes aastakäigus kõige nüanssi on aina keerulisem leida. 1990ndatel sagedamini üles meelelahutajad: lauljad, näit- Joonisoli tunduvalt 2. Loo lihtsam peateema millegi jaotus erakordsega protsentides lejad, tuntud aastatel saatejuhid, 1996 mõned (n = 56),sportlased. 2004 Nii ( n = 60) ja 2017 (n = 64)

60 50 40 30

20 1996 10 2004 0 2017

Joonis 2. Loo peateema jaotus protsentides aastatel 1996 (n = 56), 2004 (n = 60) ja 2017 (n = 64)

80 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kristi Malmberg / Meesterindel muutusteta poliitikute kui ka ärimeeste esindatus on püsi- ning kus loo peategelane oli oma naist ja lapsi ise nud aastate jooksul üsna samana. Kunstnike maininud. Selline eristus oli vajalik, kuna 1996. osakaal on võrreldes 2004. aastaga kasvanud, aastal oli veel üsna tavaline, et mehega ei räägi- teadlaste osakaal vaadeldavate aastakäikude tud lastest, kuid neid mainiti loole lisatud CVs. lõikes aga vähenenud. Laste mainingud CVdes olid 2004. aastal mõne- Nn tähtsad teised ehk loo kangelase võrra vähenenud mõlemas lehes. Kui 1996. karjääri ja elu olulised mõjutajad figureerivad aastal ei märgitud loo juures mehe lapsi 32% tavaliselt rohkem naistest kirjutatud lugudes. juhtudest, siis 2004. aastaks oli see protsent kas- Sotsiaalpsühholoogide väitel kalduvad naised vanud 57ni ehk peaaegu poole võrra. Samal ajal oma edu pidama sageli väliste asjaolude teeneks, oli hüppeliselt sagenenud lastest ja perekonnast ebaedus aga süüdistama iseennast, samal ajal rääkimine loos endas, mis ilmselt ka tingis laste kui mehed peavad edu enda teeneks ja ebaedu vähese mainimise CVdes. Seevastu 2017. aasta ebasoodsate asjaolude kokkulangevuseks materjalist ilmnes, et laste maininguid CVdes (Bjarnason jt 2005). Varasemad Eestis tehtud pole enam põhjust eraldi esile tuua, sest peaaegu uuringud (Pilvre 2000) on näidanud, et nais- kõik mehed, kellel on lapsed, neist ka räägivad. test kirjutatud portreelugudes on tähtsaid teisi sagedamini mainitud kui meeste omades. Siiski Ma ei ole väga originaalne, kui ütlen, et kõige ilmneb analüüsitavast allikmaterjalist, et Posti- suurem väljakutse on vaadata oma lastele mehe ja Eesti Päevalehe nädalalõpulisas kasvas silma, kui nad ütlevad, et tule vaatama meie tähtsate teiste arv meeste portreelugudes vaa- esimest ujumisvõistlust, ja ma luban seda deldaval perioodil hüppeliselt: kui 1996. aastal neile. Eriti kui see on laupäeval. Ja siis avan mainis oma elu olulisi mõjutajaid portreelugu- oma kalendri ja näen, et mind ei ole sel päeval des vaid 3,6% meestest, siis 2017. aastal juba Eestis. Need on kõige raskemad hetked. Samuti 53%. Seda saab seletada 1990ndatel tärganud tõdemus, et näed oma lapsi ainult magades. traditsioonilise mehelikkuse heroiseerimisega, (Jüri Ratas, Eesti Päevaleht, LP, 25.11.2017) mis oli ajendatud sõjaeelse Eesti vabariigi ja sellega seonduva ülistamisest. Kuna traditsioo- Kas mehe välimus on tähtis? nilise mehelikkuse kaanonite järgi ei küsi mees nõu ega abi, vaid on ise tugev ja tark, ei saa Pilvre (2011) on oma doktoritöös märkinud, tema elus olla ka palju nõuandjaid ja abistajaid. et 2004.–2008. aasta Eesti Ekspressi „Persooni“ Tähtsate teiste ilmumine meestest kirjutatud rubriigi persooniloos võis märgata tendentsi portreelugudesse viitab seega traditsioonilise kirjeldada järjest rohkem ka meessoost kange- mehekuvandi mõningasele pehmenemisele lase keha. Enamasti põhines meeste välimuse järgmiste kümnendite jooksul. kirjeldus mõnel kõnekal detailil, riietuse eripäral Portreeloo mees oli nii 1996., 2004. kui ka või aksessuaaridel (Pilvre 2011, 58). Sama ten- 2017. aastal kas abielus või ei mainitud tema dents ilmnes ka 1996. ja 2004. aasta võrdluses. perekonnaseisu üldse. Üksikutes lugudes osu- Seevastu 2017. aasta portreelugudes mainiti tati, et mees on lahutatud, kuid kui ta oli valla- mehe välimust väga vähe. Üks võimalik seletus line, siis tema seisus ja võimalikud pereloomis- sellele on ajakirjaniku sugu. Kui 1996. aastal oli plaanid eraldi jutuks ei tulnud. naisajakirjanike kirjutatud 60% meestest rää- Perekonnaseisuga haakub laste teema. Vara- kivaid portreelugusid ja 2004. aastal 43%, siis semas uuringus (Malmberg 2005) paigutasin eri 2017. aastal vaid 30%. Võib eeldada, et mees- rühmadesse need juhud, kus mehe laste ja pere- ajakirjanik ei kirjelda kas teadliku või alateadliku konnaseisu oli mainitud loo juures olevas CVs homofoobsuse tõttu teise mehe välimust.

81 Üks korduv mehelik detail, millele kasvu käima. Mul on terve perekond nii, tähelepanu pöörati, on habe või karvakasv laie- et keegi pole jalgadest ega kätest eriti kar- malt. vane. (Tõnis Niinemets, Postimees, Arter, 04.02.2017) Miks sul habe on? Sest olen laisk. /---/ Ma ajan korra nädalas. Ühel juhul on meest kirjeldatud viisil, nagu Näen, et see on praktilisem ja efektiivsem – seda tavatsetakse teha naiste puhul. Kõnekas on väga lihtne! Mul on selline habe olnud juba ka asjaolu, et selline naiselik kirjeldus esitatakse mitu aastat. Ilma sügava tagamõtteta. (Taavet mehe kohta, kes loos kinnitab, et ei varja oma Hinrikus, Postimees, Arter, 16.01.2017) homoseksuaalsust, ning see kirjeldus pärineb naisajakirjanikult. Kas Suzi Vesiku jalgade raseerimine oli eba- mugav? Oma lemmikkohvikusse Coffee Gourmet’sse Ei, seda õnneks mitte. (Naerab.) Ma olen nii Kadriorus saabub Marko erksas korallroosas hädise karvakasvuga. Mul on unistus, et kui kampsunis, Maroko päevitus palgeil, lõhna- vanem laps läheb kooli, siis äkki selleks ajaks tes värskelt piserdatud parfüümi (Hermes on mul habe. Kui vana ma siis olen?... 33. Terre d’Hermès) järele. (Marko Reikop, Eesti Kuhu karvakasv jääb? Kui vaatan oma Päevaleht, LP, 25.01.2017) vanemaid, siis isal hakkas ka habe kasvama Joonisalles Vene3. Välimuse sõjaväes. Seal mainingud pidi kogu aeg protsentideshabet aastatel 1996 (n = 56), 2004 (n = 60) ja 2017 (n = ajama, sest lõug pidi puhas olema. See lõi 64)

90 80

70 60

50 Jah 40 Ei 30 20

10

0 1996 2004 2017

Joonis 3. Välimuse mainingud protsentides aastatel 1996 (n = 56), 2004 (n = 60) ja 2017 (n = 64)

82 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kristi Malmberg / Meesterindel muutusteta

Diskursuseanalüüsi 2017. aastal portreteeritud mees, kes on tulemused: läbipõlemine, vanem ja kogenum, suhtub läbikukkumistesse tüdimus ja mälestused valdavalt stoiliselt ning võtab neid kui elu vaja- likku õppetundi. Kui 1996. aastal võis edudis- Diskursuseanalüüsist selgub, et 2017. aastal kursuses eristada karjäärirepertuaari, kus port- meestest kirjutatud portreelugudes tuleb esile reteeritav mees rääkis oma senistest pingutus- elumuutuse diskursus, mis omakorda jaguneb test, rõhutades, et paremad ajad on veel ees, siis läbipõlemise/läbikukkumise ja kannapöörde 2017. aasta mees räägib edasisest karjäärist suh- repertuaariks, ning möödunud elu diskursus, teliselt vähe. See on portreteeritava mehe kesk- mis jaguneb heade aegade ja tervise/suremise mise vanuse tõusu tõttu ka mõistetav. Suurel repertuaariks. Möödunud elu diskursus tule- osal portreteeritavatest on enamik aktiivsest neb otseselt portreteeritavate vanuse märga- tööelust juba selja taga. Nii jääbki kõlama pigem tavast tõusust võrreldes 1996. ja 2004. aastaga. see, kui palju juba on tehtud ning mis on olnud Mees, kes on elanud pikka ja küllaltki läbipõle- selle kõige hind, kuidas see on mõjunud tervi- tavat elu, mõtleb paratamatult aina rohkem nii sele. Räägitakse ka otsesõnu sellest, kui karm on oma tervisele kui ka aina lähenevale surmale. meeste jaoks olnud taasiseseisvumisaeg. Kuna 2017. aasta portreelugude mees on vanem kui 1996. või 2004. aasta oma, siis on tal Eesti lähiajalugu on olnud üliraske ka juhtide üht-teist juba läbi elatud ning edu kõrvale, mis jaoks. Kui vaadata kolme me iseseisvusaja moodustas eraldi diskursuse 1996. aastal, on suurimat poliitikut Savisaart, Laari ja Kal- tulnud ka tagasilööke ja läbikukkumisi. Port- last, siis mis nad nüüdseks on? See on suhteli- reeloo mees pole rohkem kui kakskümmend selt mõtlemapanev lugu. Kas pole mitte liiga aastat hilisemates lugudes enam ainult võitja, ränk isiklik hind selle eest, et nende juhtimisel n-ö kõva mehe kuvandi kandja. Pigem on aja- tehti Eestist Ida-Euroopa kõige edukam riik? kirjanikku ajendanud temast portreelugu kir- (Jüri Mõis, Eesti Päevaleht, LP, 04.02.2017) jutama tähtsa ametikoha kaotus, läbipõlemise või pere tõttu tehtud kannapööre või tervisest Ühe läbiva joonena kirjeldavad oma tingitud põhjalik eluviisi muutus. Seejuures läbipõlemist tunnistavad mehed eelnevat elu võib Pilvre (2011) doktoritöö tulemustele tugi- erilise kogemusena, sellisena, mida enamik n-ö nedes täheldada erinevusi naistest ja meestest normaalseid inimesi ei ela. Mehed rõhutavad kirjutatud lugude vahel: naiste ebaedu kirjel- ise oma ebatervislikke eluviise, enesepõletamist, dusi pole Eesti Ekspressi „Persooni“ rubriigis ohvrite toomist. palju, sest ilmselt ei ületa edutud või läbikukku- nud naised enamasti „Persooni“ uudiskünnist Olen 23 aastat olnud kolme-neljatunnise (nende tegevuse mastaap on liiga väike), samas ööune peal. Ega see (osutab oma vatsale) kui meeste läbikukkumine suurtes ettevõtmis- ole nalja pärast, see on laiskusest. Esime- tes, äris või spordis on sageli väärt kujutamist. sel aastal, kui läksin raadiosse tööle, võtsin Lisan juurde, et mehe läbikukkumises on juba juurde 12 kilo, ilma et oleks üldse midagi iseenesest midagi vastuolulist ning see ei sobi muutnud. Siis sündis poiss ka. Mul ei olnud kokku hegemoonilise maskuliinsusega, olles enam seda rütmi, et lähen magama ja tõusen enamasti seotud mingit sorti võimu käest and- üles, et saan katkematu jadana magada misega. Läbikukkumine kui avaliku elu tegelase kuus tundi. Siis oli uni ööpäevas kolmes- pudenemine troonilt on ka ajakirjanduse jaoks neljas osas, äratuskell helises ööpäevas kolm ligitõmbav teema, kuna toob palju lugejaid. korda, ja niimoodi aastaid, aastaid, aastaid.

83 Timmisin alkoholiga vahed ära, et lustiks ja Elumuutuse diskursuses ilmnev läbikukku- jõuaks. Ainevahetus läks p***e, absoluutselt. mise ja kannapöörde repertuaar on tihti oma- See on debiilne – muuda siis, mees, midagi! vahel seotud. Põhjusena nimetatakse kas enese Aga kui tahad raadios töötada ja üritusi teha, ammendamist mingil kohal, terviseprobleeme pead midagi ohvriks tooma. (Gaute Kivistik, või vastupandamatuks muutunud soovi midagi Postimees, Arter, 25.02.2017) muud teha.

Erakordse läbipõlemise värvikaks kirjeldami- Owe oli 25, kui Elmarisse läks, ja 45, kui sealse seks toob portreteeriv mängu surmateema ning ukse kinni lõi. Kui paljud arvasid, et põhjust rõhutab, et on oma tervise ära rikkunud juba selleks andsid uued suured ülemused, kellega suhteliselt noore mehena. ühist keelt ei leitud või kelle arusaamine mee- diast ja raadiotööst Owe seisukohtadest kar- Olin läbipõlemise piirimail, kui lõpetasin dinaalselt erines, siis päris nii see polegi. Owe „Terevisiooni” juhtimise. Tegin seda kuus tahtis ise ära minna ja vaadata, mida saatusel aastat igal hommikul, alustades saadet kell talle veel pakkuda on. (Owe Petersell, Posti- 6.25 /---/ Pidin olema heas tujus ja esitama mees, Arter, 22.12.2017) mõttekaid küsimusi. Ma arvan, et olin sel ajal surmale üsna lähedal. Rikkusin selle saatega See on hea näide väga pikalt ühel töökohal tervise kümneks aastaks. (Marko Reikop, olnud mehest, kes näitab senise elu ammen- Eesti Päevaleht, LP, 25.01.2017) dumist tööaasta(kümne)te esiletoomisega. Ka väljend lõi ukse kinni rõhutab tüdimust ja Nagu eespool juba viidatud, on mõjuvõimsa vajadust muutuste järele. Vaatlusalusele reper- mehe kukkumine troonilt ajakirjanike jaoks tuaarile on iseloomulik ka see, et mees soovib üldjuhul põnev materjal. Hea näide 2017. aas- kinnitada, et tema ise lahkus töökohalt, mitte tast on aastakümneid Eesti poliitikas tooni ei pidanud lahkuma, kuigi ajakirjanik viitab andnud Edgar Savisaare portreelugu, mis oli tekstis n-ö suurtele ülemustele, kellega ühist ühelt poolt ajakirjaniku soov näidata Savisaare keelt ei leitud. keerulist olukorda ning teisalt Savisaare püüd Muutustest on kantud ka järgmine näide. näidata, et ta on jätkuvalt võimu juures ja tal on Mees, kes on pikalt tööd rabanud, olnud avalik- endiselt palju pooldajaid. kuse huviorbiidis ja võib-olla peab ka mitut peret ülal, on keskea läve ületanuna tagasi tõmbunud, Vaatan sinu praegust elu: pea igapäevane mõnel juhul maale elama läinud ja vaatab elu kohtus „töölkäimine”, peale selle valimiskam- hoopis teise pilguga. Kunagisest seltskonna- paania, kus ühel päeval oled Narvas, teisel lõvist on saanud hoolas pereisa, ohjeldamatu Tallinnas… Kuidas sa inimlikult vastu pead pidutseja on alkoholile selja keeranud, töörabaja ja jaksad? peab oluliseks hoopis teisi väärtuseid või on n-ö Aga näed, jõuan! Ja veel praegu istun pärast vastastikusel kokkuleppel sunnitud senise töö pikka kohtupäeva sinuga siin ja ajame päris jätma. Näiteks endisest telesaatejuhist ja meedias rõõmsalt juttu. Kust mu energia tuleb? Kui naistemehena eksponeeritud Alex Lepajõest on käin mööda tänavat või õigemini sõidan glamuurset elu elanud paha poisi asemel maali- selle käruga, siis iga neljas inimene, kes mulle tud portreeloos hoopis teistsugune pilt. vastu tuleb, toetab mind ja on minu poolt hääletanud. See annabki jõudu. (Edgar Savi- Oled Võrumaal. Elad maal metsas ja oled saar, Eesti Päevaleht, LP, 07.10.2017) kodune isa?

84 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kristi Malmberg / Meesterindel muutusteta

Kodune. Kirjutan, teen igapäevaseid asju. sest suur osa elust on elatud ja aktiivsemad ajad Kui kodus on kolm väikest last, siis on töid paljudel paratamatult möödas ega tule enam ja tegemisi käed-jalad täis. Viid lapsed kunagi tagasi. autoga kooli ja tood tagasi, viid trenni ja tood 1990ndad olid väga kiirete ühiskondlike ja tagasi … (Alex Lepajõe, Eesti Päevaleht, LP, majanduslike muutuste aastakümme, mis on 01.04.2017) ilmselgelt jätnud kõnealustesse meestesse nii sügava emotsionaalse kui ka majandusliku jälje. Üks mitmes portreeloos korduv teema on Too aastakümme ei olnud eriline üksnes mingi alkoholist loobumine. Kui sellega on enam- ühe valdkonna meeste jaoks, vaid väga erinevate vähem edukalt hakkama saadud, räägivad elualade esindajad meenutavad seda kui tugevat mehed sellest heameelega, sest see ongi suur stardipakku. Näiteks tollal ettevõtlusega alusta- saavutus, suur elumuutus. Pidutsemisaastad on nud mehed meenutavad, kui kiiresti nad jõud- selja taha jäänud ning tervise peale mõtlemine sid majandusliku võimuni. muutub aina tähtsamaks. Kas oli see 1992. või 1994. aastal, kui ühes Ei ole pikka aega võtnud. See soon hakkab ajaleheartiklis nimetati meid, kes me olime aastatega ära kaduma, kärakas ei lähe enam hariduse saanud sügaval stagnaajal, ikka sisse. Vahepeal oli nii, et ei võinud terava alko- kaotajate põlvkonnaks. 1997. aastal olid pea- holi – viina või viski – lõhnagi tunda. Kohe asjalikult just selle nn kaotajate põlvkonna hakkas vastu. (Arvo Kukumägi, Eesti Päeva- esindajad Eesti majanduses väga mõjukad leht, LP, 21.01.2017) tegelased – pangajuhid ja firmade omani- kud. Nuriseda oleks patt. (Ain Hanschmidt, Portreelugudest leiab ka mitmeid sunnitud kan- Eesti Päevaleht, LP, 17.06.2017) napöördeid, kus tuleb seniselt pikaajaliselt töö- kohalt lahkuda mitte päris omal vabal tahtel. Tollane ajakirjanik ja poliitik, hilisem ettevõtja Parimal juhul nimetatakse seda vastastikuseks meenutab aga peamiselt oma noorust, millele kokkuleppeks, terava olukorra puhul aga räägi- lisas veelgi rohkem erilisust selleaegne poliiti- takse otsesõnu konfliktist. line kontekst.

Miks te Estoniast lahkusite? Mingis mõttes on nood Edasi ja Postimehe Probleem ei olnud minu töös. aastad, 1987–1991, ühed ilusamad mu elus. Kas see oli siis isiklik vastuolu? See oli ikkagi mu esimene päris töökoht ning Ilmselt küll. (Neeme Kuningas, Postimees, samal ajal oli nooruse tung ja torm täies hoos: Arter, 29.07.2017) kurikuulsad Edasi peod, kus uksed hingedelt maha löödi, ja teisalt ülikooli luuleteater Vanad head ajad Valhalla, mida Margus Kasterpalu, Toomas Kiho, Indrek Tarandi ja paljude teiste sõpra- Silmatorkav osa 2017. aastal Eesti Päevalehes dega vedasime. Ja nagu sellest veel vähe oleks, ja Postimehes portreteeritud meestest räägib toimus toona laulev revolutsioon, mis oli peamiselt mälestusi. Läbiv joon on meenutu- tegelikult kõigi nende sündmuste peategelane. sed 1990ndatest, mil sai alguse paljude hiilgav (Tiit Pruuli, Postimees, Arter, 12.08.2017) karjäär, mil oldi veel noored ja aktiivsed. Ent palju on ka lihtsalt mõtisklusi aja möödumi- Kuna portreteeritava vanus on märgatavalt sest. Nende vanust arvestades on see mõistetav, kasvanud, on loomulik, et mitme 2017. aasta

85 portreeloo peategelased räägivad palju nii ter- Diskursiivsete repertuaaride viseprobleemidest kui ka suremisest. Osaliselt muutumine ajas kajastub terviseteema ka läbipõlemise/läbikuk- kumise ja kannapöörde repertuaaris, kuid seal Kolme aastakäigu portreelugude diskursuse- võtavad selle teema jutuks veel nooremapoolsed analüüs peegeldab üsna selgelt ühiskondlikke mehed, kes on tänu oma elu põhjalikule muut- olusid ja tõekspidamisi. Nii oli taasiseseisvu- misele tervist parandanud. misaja alguses 1996. aastal Eestis veel kõigi Mitmel 2017. aastal portreelugudes kujuta- võimaluste aeg. Suured karjäärihüpped ja tud vanemal mehel on olnud suuri terviseprob- kiire rikastumine olid ajastu märk ning nen- leeme, mis tihti ei luba enam edasi töötada. dega seotud väärtused kajastusid ka meestest Samuti räägivad need mehed surmahirmust, kirjutatud portreelugudes. Tähtsal kohal olid lahkunud sõpradest ja kolleegidest ning loo- uued karjäärivõimalused, palju räägiti poliiti- davad, et nende ema ei pea neid matma. Ei kasse minekust kui tollal veel väga ahvatlevast 1996. ega 2004. aastal neid teemasid nii suurel ja prestiižsest võimalusest. Mehi kujutati kon- määral ei mainitud. Lisaks on kaks meest, kes servatiivselt, esiplaanil oli tööalane edu ja uued veel mullu portreelugudes üsna värvikalt oma väljavaated, lugudesse lisasid veidi inimlikumat tervisest rääkisid, praeguseks surnud. mõõdet vestlused naistest ja vaba aja veetmise Portreteeritavate hulgas on mitu meest, harjumustest, kuid sedagi aktsepteeritud mehe- kes pole oma raskest haigusest või lihtsalt väga likkuse raamides. kehvaks muutunud tervisest saladust teinud ja 1996. aasta portreelugudes eristuvad selge- tunnistavad, et ei jaksa enam endisel viisil tööd malt kaks diskursust: edudiskursus, mis räägib rabada. mehe tööalastest võitudest ja plaanidest, ning tõelise mehe diskursus, mis sisaldab vestlusi Pärast oma naise surma 2011 mõtlesin, et naistest ja mehelikest aja veetmise vormidest. jätan «Õnne» kirjutamise järele. /---/ Lõpuks Edudiskursuses eristasin karjääri- ja tuntuse- hakkas endal ka tervis jupsima. Hakkasin repertuaari. 1996. aasta portreelugudes joo- ära väsima, kui sa kogu aeg teed. Siis suri nistusid välja ka stereotüüpsed meheliku mehe Silvia Laidla, aga mul oli talle kirjutatud kujutamise viisid, mille koondasin tõelise mehe kahe osa jagu materjali. Mäletan, et istusin diskursuseks. Mehelik mees meeldib naistele ja siin, sügistööd ees, jamasin veel tulpidega, räägib neist üsna joviaalsel toonil, ta on suhte- olin juba kolm nädalat graafikust taga. liselt jõukas ja kindlasti tööl edukas, vabal ajal Leppisin kuidagi närviliselt, aga rahulikult võtab ta napsi ning laseb püssi. Seega ilmnes Suvistega kokku, et teen jõuludeni ja rohkem tõelise mehe diskursuses naiste-, raha- ja alko- ei jaksa. (Teet Kallas, Postimees, Arter, holirepertuaar. 03.06.2017) 2004. aastaks oli tööalane edu suure osa oma uudsusest ja võlust kaotanud. Portreeloo Materjali põhjal võib väita, et suremine pole peategelane oli endiselt kahtlemata keskmisest meeste jaoks tabuteema. Nad on juba selles eas, edukam, kuid aina vähem kujutati teda seoses kus teadvustatakse, et elu pole igavene ja kõigil töövõitudega. Tööst küll räägiti palju, kuid tuleb ükskord lahkuda. Nenditakse, et paljud pigem selle kaudu, millist mõju on see avalda- olulised inimesed on kõrvalt juba läinud, ja rää- nud mehe eraelule, millist rõõmu ja valu talle gitakse surmaks valmistumisest. põhjustanud. Mehele oli aastaks 2004 tekki- nud 1996. aasta enesekindla karjeristiga võr- reldes palju rohkem emotsioone, ta oli avatum

86 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kristi Malmberg / Meesterindel muutusteta ja haavatavam. Ühe silmatorkava muutusena (Rämmer 2018). Selles kontekstis on mõistetav võrreldes 1996. aastaga rääkis mees palju oma nii mehe kujutise pehmenemine 2004. aastal lastest. võrrelduna 1996. aastaga kui ka mälestustes 2017. aastal on mees märgatavalt vanem ja see elamine ja kannapöörete kirjeldamine 2017. jätab pitseri ka temast kirjutatud portreelugudele. aastal. Viimase suure majanduskriisi mõju Mees räägib palju möödunud aegadest, mäles- kestab paljude inimeste jaoks veel siiani, sest tused on mitmes portreeloos esikohal. Paljud kaotati oma senine positsioon või varakus, mehed on jõudnud elus pöördeliste aegadeni, halvimal juhul mõlemad. Seetõttu on palju sel- jätnud senise töö või eluviisi, teinud mingi liseid võitjate põlvkonnaks nimetatute esinda- otsustava muutuse. Muidugi räägitakse mehega jaid (1960ndate esimeses pooles sündinud) ja endiselt palju tema tööst, kuid see on nüüd juba ka vanemaid, kelle elu parimad aastad jäävadki sageli minevikuvormis, jutt käib peamiselt sel- 1990ndatesse, ja mitte ainult seetõttu, et nad lest, mida kunagi on tehtud. olid siis veel noored – pigem oli see nende tipp- aeg nii karjääri kui ka ülejäänud ühiskonnaga Järeldused võrreldavate sissetulekute mõttes. Viimane majanduskriis oli tõenäoliselt ka üks põhjusi, Karl Mannheimi (1952, 23–24) järgi kujun- miks on paljud portreteeritavad mehed teinud davad samal perioodil kogetud suured ja oma elus kannapöördeid, pidanud valima teise pöördelised sündmused ühe põlvkonna maa- ameti või linnast maale kolinud. ilmanägemist, annavad sellele põlvkonnale Rämmeri (2018) uuring näitas, et kõige oma näo. Nii on ka 2017. aastal Postimehes ja paremini tulid siirdega toime noored eesti rah- Eesti Päevalehes portreteeritud meestega, kes vusest mehed, sest nad olid vanemate põlvkon- on suuresti seesama põlvkond, kes figureeris dade esindajatega võrreldes sotsialiseerunud 1996. ja 2004. aasta portreelugudes. Nüüdseks liberaalsemas keskkonnas, samuti ei olnud nad on enamik neist kesk- või ka juba pensionieas veel jõudnud nõukogude ühiskonnaelu reeglite ning see mõjutab nii nende kujutamise viisi mõjul muganduda. Nad olid vanemate põlv- kui ka lugude tonaalsust. Valdavalt olid need kondade esindajatest ka hakkajamad (Helemäe mehed aktiivsed juba nõukogude aja lõpus jt 2000, viidatud Rämmer 2018, 29 järgi). Eri- laulva revolutsiooni päevil ja tegutsesid väga nevalt noortest naistest ei kammitsenud mehi intensiivselt 1990ndatel. See aastakümme on vajadus laste eest hoolitseda (Rämmer 2018). neid selgelt väga palju mõjutanud, paljude Sellest ajast pärineb ka mõiste võitjate põlvkond, edukus põhineb tollase siirdeaja pöörastel ja kes pole endiselt areenilt lahkunud. Nad on keerulistel aastatel. Seetõttu meenutavad nad vanemad, kogenumad, kohati ka läbipõlenu- neid aegu 2017. aasta portreelugudes nii tea- mad, elult räsida saanud ja terviseprobleemi- tava heldimusega (noorusaeg) kui ka tülpimu- dega kimpus, aga tegutsevad endiselt avalikus sega (kohutav töörabamine). elus ja olulistel ametikohtadel. Siirdeaja sotsiaalse tunnetuse muutusi Kuigi 1990ndad andsid eelkõige just mees- uurinud Rämmer (2018) on oma doktori- tele parema stardi, oli sellel ka oma hind, mida töös osutanud, et individuaalsete saavutus- mitmed portreteeritud mehed lugudes kirjel- võimaluste väärtustamine vähenes Eestis nii davad. Tollal domineerima hakanud sõjaeelse radikaalsete reformide (1991–1994) kui ka Eesti vabariigi vaimus mehelikkus nõudis pere üleilmse majanduskriisi (2008) tagajärjel. ülalpidajaks olemist, n-ö tõelise mehe mudelile Samuti aktsepteeriti sel ajal sotsiaalsetest nor- vastamist. Raili Põldsaare (2009) väitel pidi midest kõrvale kalduvat käitumist üha rohkem Eesti mees pärast taasiseseisvumist kätte võitma

87 tõelise ennast määratleva mehe staatuse ning teks võimu kategoorias oli Eesti punktisumma iseolemise märksõnadeks said seega mehemeel 2017. aastal vaid 28, kuid võimu poolest kõige ja -tegu. võrdõiguslikumal riigil Rootsil 79 (Gender Kolme aastakäigu võrdluse põhjal võib Equality Index 2017). See tähendab, et poliitilise väita, et 1996. aastaga võrreldes on mehe ja majandusliku võimu juures on endiselt valda- meediakujutis 2004. aastaks märgatavalt peh- valt mehed. Tõsi, aastal 2005 oli punktisumma menenud. 2004. ja 2017. aasta võrdluses pole vaid 22,5, seega mingi areng on siiski toimunud. aga nii selget muutust toimunud. Mõnevõrra Meeste kujutamisel meedias jätkuvad juba on suurenenud tähtsate teiste mainimine, jät- 2004. aastal kirjeldatud tendentsid: pere oluli- kuvalt räägitakse palju lastest ja abikaasadest. sus, peale töö muude väärtuste esilekerkimine, Samuti viitab mõningasele muutusele mehe tähtsate teiste tekkimine meeste ellu ja selle kujutamine tema mingit sorti läbikukkumise tunnistamine. Lisanduvad kasvava vanusega ja terviseprobleemide kaudu, mis läheb vastu- kaasnevad nüansid, nagu terviseprobleemid ja ollu n-ö kõva mehe kujundiga hegemoonilise tunne, et paremad ajad on möödas, samuti aru- maskuliinsuse raamistikus. Neid väiksemaid saam, et on aeg vahetada ametit või üldse aktiiv- muutusi võib seletada hübriidmaskuliinsuse sest elust tagasi tõmbuda. mõistega, mis Bridgesi ja Pascoe (2014) sõnul Aastate jooksul pole vähenenud surve seisneb selles, et seni allutatud maskuliinsuse mehele kui pere ülalpidajale. Seda näitavad identiteeti kuulunud omadused on lisandunud ka analüüsitud portreelood, kus mitme mehe privilegeeritud meeste identiteeti. Ent kui võr- kujutamisel on ajakirjanik rõhutanud asjaolu, et relda 1996. aasta enesekindlat karjeristi 2004. endine edukas mees on nüüd kodune ja tegeleb aasta emotsionaalse ja haavatava mehega, siis lastega ega osale enam endisel määral äris või samaväärset edasiminekut pole 2017. aas- hästi makstud palgatöös. Samale tendentsile taks toimunud. Põhjus peitub tõenäoliselt osutab ka Pilvre (2014), kelle hinnangul konst- vähemalt osaliselt ühiskonna eri arengufaasi- rueeritakse praegu mehelikkust erinevate tar- des. 1990ndatel muutus kõik ülimalt kiiresti, bimisvõimaluste kaudu, mis osale meestest on seda nii majanduses kui ka ühiskondlikes kättesaadavad ja teistele jällegi mitte. „Majan- tõekspidamistes. 2004. aastaks oli 1990ndate duslik kihistumine puudutab ka naisi, ent seoses esimese poole suur rahvuskonservatismi elujõulise müüdiga mehest kui peamisest leiva- puhang möödas ning koos kõige muu lääne- teenijast on majandusliku edukuse imperatiiv likuga olid Eestisse jõudnud ka ideed soolisest Eesti hegemoonilise maskuliinsuse kese ning võrdõiguslikkusest, millest 1990ndate alguses suuresti meeste ja meestevahelise erinevuse veel peaaegu üldse ei räägitud. teema“ (Pilvre 2014, 55). Väidet, et suurt muutust pole meeste kuju- Millal võiks toimuda järgmine suurem tamisel meedias toimunud, toetavad ka soolise muutus meeste meediakujutises ja seega ühis- võrdõiguslikkuse indeksi viimased andmed, kondlikus suhtumises sugudesse? Analüüsi- mille järgi liigub Eesti võrdsema ühiskonna des eri kohortide elluastumise aega, võib väita, poole väga aeglaselt (Gender Equality Index et praegu jooksebki umbes 50. eluaasta juu- 2017). 2017. aasta sügisel avaldatud indeksi rest võitjate põlvkonna piir ning enne mõne punktisumma oli Eestil 56, mis andis Euroopa järgmise põlvkonna suuremat domineerima Liidu 28 riigi hulgas 20 koha (ibid.). Aastal hakkamist ei muutu avalikkuse suhtumine 2005 oli Eesti punktisumma 52,2, mis tähen- soorollidesse märkimisväärselt. Järgmine põlv- dab, et 12 aastaga pole hüppelist edasiliikumist kond, 1970ndatel sündinud, on praeguseks toimunud (Gender Equality Index 2005). Näi- suure osa oma täiskasvanuelust elanud mitmes

88 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Kristi Malmberg / Meesterindel muutusteta mõttes võitjate põlvkonna varjus. Seda põlv- Seega pole nii siinsele uurimusele kui ka konda uurinud Raili Nugin osutab, et kuigi teiste autorite varasematele töödele tuginedes ka see põlvkond sai teatava stardikiirenduse põhjust väita, et lähiajal toimuks Eestis mingi juba 1990ndate alguses, oli vähemalt osa selle oluline muudatus senises soostereotüüpses põlvkonna pereloomiskäitumisest sarnasem suhtumises ja selle kaudu ka meeste meedia- järgmise, 1980ndatel sündinud põlvkonna kujutises. 1960ndate alguses sündinud võitjate omaga ehk pere loodi tunduvalt hiljem, kui see põlvkond, keda on kujundanud nii nõukogude oli 1960ndatel sündinutel tavaks. Samas viitas perioodi kui ka siirdeaja konservatiivne suhtu- Nugini uuringus vaid üks respondent muutu- mine soorollidesse, küll vananeb, kuid domi- nud soosuhetele ja võrdsemale kodusele tööjao- neerib nende vanust arvestades Eesti avalikus tusele, ükski teine uuringus osalenu seda teemat elus veel mõnda aega, olles seda teinud praegu- ei puudutanud. (Nugin 2010) Sellest võib järel- seks juba pea kolmkümmend aastat. dada, et väga suurt muutust soostereotüüpides Mis on selle domineerimise negatiivne ja meeste meediakujutises ei toimu enne, kui pool peale püsivate soorollide? Pareto eliidi- avalikus elus hakkab domineerima 1980ndatel teooria järgi on vajalik eliidi ringlus, muidu on sündinud põlvkond. ühiskonnal oht stagneeruda ja tema jõukus ei Nagu eespool korduvalt viidatud, on meedia kasva, sealjuures ei tohi ringlus olla liiga kiire ühiskondlike olude peegeldaja ja tõlgendaja, ega ka liiga aeglane (Amoroso, 1938). Arvesta- kuid ka meedias endas pole viimasel kümnendil des asjaolu, et Eestis on nii majandusliku kui ka toimunud suuri muutusi, mis pakuksid võima- poliitilise võimu juures domineerinud sarnane lust esile tõusta teistsugusel lähenemisel avaliku seltskond juba aastakümneid, on teatav stagnee- elu tegelastele. Edström ja Molster kirjeldavad, rumine ühiskondlikus arengus ja tõekspidamis- kuidas endiselt domineerivad naissoost kirjuta- tes ilmselt toimunud, mida on ühiskonnatead- jad tervise-, kosmeetika- ja heal juhul ka kul- lased juba ka varem väitnud. Näiteks osutavad tuurikülgedel. N-ö kõvad teemad ehk finants- Juhan Kivirähk ja Marju Lauristin 2012/2013. ja välisuudised on jätkuvalt meeste pärusmaa, aasta inimarenguaruandes (2013), et Eestis on nagu loomulikult ka sport. (Edström, Molster tekkinud murrang riigivõimu ja rahva suhetes. 2014, 66) „Mitte et see oleks juba kaasa toonud nähtavaid Kuna uudistes esinevad valdavalt mehed, muutusi hoiakutes ja väärtushinnangutes, kuid aga vähemalt Eestis on portreelugude kange- üsna selgelt on tõusnud päevakorda ja ühis- laste valik seotud uudistes figureerimisega, siis konna mõtlevama osa poolt teadvustatud vaja- on arusaadav, miks üle 60% portreelugude pea- dus neid hoiakuid ja väärtushinnanguid muuta. tegelastest on endistviisi mehed. Ka eri autorid Vastasel korral ei ole Eesti ühiskonnal asja (Pilvre 2014; Põldsaar 2009) on rõhutanud just demokraatlike riikide kõrgliigasse“ (Kivirähk, taasiseseisvumise alguses tärganud uustradit- Lauristin 2013, 66). Seega pole uue, värskema sioonilise mehelikkuse rolli praegusaja Eesti maailmavaatega põlvkonna tulek võimu juurde sooideoloogia kujundamisel. „Asjaolu, et Eesti mitte ainult soostereotüüpide ja meediakujutise ajaloolise reaalsuse tõttu tuli iseseisva Eesti oma muutumise, vaid ühiskondliku arengu küsimus. mütoloogia soolistamises eelkõige muuta mees mehelikuks, aitas tugevdada soolist hierarhiat, kus naine oli rahvusliku ürituse raames allutatud mehele ja isamaa vajadustele ning on seda siia- maani, kui loeme pronatalistlikust retoorikast läbiimbunud meediatekste“ (Põldsaar 2009, 73).

89 Nugin, Raili (2010). Social time as the basis of genera- Kirjandus tional consciousness. – Trames, 14 (4), 342– 366. http:// eap.ee/public/trames_pdf/2010/issue_4/trames-2010- 4-342- 366.pdf Amoroso, Luigi (1938). Vilfredo Pareto. – Econometrica, 6 (1), 1–21. Pilvre, Barbi (2000). Construction of gender in a cover- column Persoon in an Estonian weekly Eesti Ekspress. Berger, Peter; Luckmann, Thomas (1966). The social Master’s thesis. Tallinn: Tallinn Pedagogical University. construction of reality. London: Penguin Books. Pilvre, Barbi (2011). Naiste meediarepresentatsioon Bjarnason, Hilmar Thorn; Pilvre, Barbi; Edström, Maria; Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis. Siivonen, Jonita (2005). Here I am! Portrait interviews Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikool. in Estonian, Finnish, Icelandic and Swedish daily news- papers. http://www.nordicom.gu.se/sites/default/files/ Pilvre, Barbi (2014). Eesti mehelikkused. – Vikerkaar, kapitel-pdf/184_057-070.pdf (11.12.2018). 4/5, 45–55. Bourdieu, Pierre (1986). The forms of capital. – Hand- Põldsaar, Raili (2009). Isamaa ja mehemeel: mehelik- book of theory and research for the sociology of educa- kuse ideoloogiad ja rahvuslik identiteet. – Ariadne tion. Ed. J. Richardson. Westport: Greenwood, 241–258. Lõng, 1/2, 63–75. Bridges, Tristan; Pascoe, C. J. (2014). Hybrid masculini- Rafi, Abu Saleh Md. (2014). Re-Channeling the myth ties: New directions in the sociology of men and mascu- of masculinity: The emergence of androgyny in Bangla- linities. – Sociology Compass, 8 (3), 246–258. deshi Media. – International Journal of Humanities and Management Sciences, 2 (2), 67–71. Connell, Raewyn; Messerschmidt, James (2005). Hege- monic masculinity: Rethinking the concept. – Gender & Rämmer, Andu (2018). Sotsiaalse tunnetuse muutused Society, 19 (6), 829–859. Eesti siirdeühiskonna kontekstis. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikool. Edström, Maria; Molster, Ragnhild (2014). Making change. Nordic examples of working towards gender Van Dijk, Teun (1993). Principles of critical discourse equality in the media. Gothenburg: Nordicom, Univer- analysis. – Discourse & Society, 4 (2), 249–283. sity of Gothenburg. Gender Equality Index (2005). https://eige.europa.eu/ gender-equality-index/2005 (11.12.2018). Gender Equality Index (2017). https://eige.europa.eu/ gender-equality-index (11.12.2018). Hearn, Jeff (2004). From hegemonic masculinity to the hegemony of men. – Feminist Theory, 5 (1), 49–72. Kivirähk, Juhan; Lauristin, Marju (2013). Eesti inim- arengu aruanne 2012/2013. Eesti maailmas. Tallinn: Eesti Koostöökogu, lk 66–69. https://www.kogu.ee/wp- content/uploads/2014/05/EIA_lowres.pdf (11.12.2018). MacDonald, Myra (2003). Exploring media discourse. London: Arnold. Malmberg, Kristi (2005). Meeste meediakujutise muutus 1996–2004 Eesti Päevalehe ja Postimehe nädalalõpuli- sades ilmunud portreelugude näitel. Bakalaureusetöö. Tallinn: Tallinna Ülikool. Mannheim, Karl (1954). Essays on the sociology of knowledge. London: Routledge & K. Paul. McQuail, Denis (2000). Massikommunikatsiooni teoo- ria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

90 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andra Siibak, Marleen Otsus / Õpetajate enesepresentatsioon ja interaktsioon

ja professionaalseid küsitavusi (Russo jt 2010). „Mingid bikiinides Muu hulgas nähtub uuringutest, et sotsiaalmee- diasuhtlusega kaasnev professionaalse ja perso- pildid ei ole OK!“ naalse identiteedi hägustumine võib omakorda mõjutada õpetaja ja õpilase hierarhilist posit- Õpetajate enese- siooni ning suhteid klassiruumis (Hershkovzt, Forkosh-Baruch 2017), tekitades seeläbi prob- presentatsioon leeme nii õpetajatele kui ka õpilastele (Wood- ley, Silvestri 2014). Näiteks on USAs käivitunud ja interaktsioon elav debatt selle üle, kas õpetajatel on eetiline ja juriidiliselt korrektne suhtlusportaalides oma sotsiaalmeedias: õpilastega suhelda, mistõttu on mitme osariigi koolides (nt Louisianas, Missouris, Texases) õpilaste arvamused vastu võetud eeskirju ja määruseid, mille ees- märk on piirata õpetajate võimalusi suhelda ja kogemused õpilastega sotsiaalmeedia, eriti just Facebooki kaudu (Lehrer 2011; Miller 2011). Euroopas on õpetajate ja õpilaste sotsiaalmeediasuht- Andra Siibak, lust keelavaid eeskirju siiani kehtestatud vähe, teadaolevalt on seda tehtud vaid Saksamaal Marleen Otsus1 Schleswig-Holsteini ja Reinimaa-Pfalzi liidu- maal (German state … 2013). Õpetajate ja õpi- laste suhtlus sotsiaalmeedias on keelustatud ka Iisraelis (Forkosh-Baruch, Hershkovitz 2018). Samas on eri riigid (nt Iirimaa, Austraalia, USA) viimastel aastatel hakanud õpetajatele välja töö- Sissejuhatus tama soovituslikke juhendeid ja käsiraamatuid selle kohta, kuidas tegutseda sotsiaalmeedias Õpetajate ja õpilaste koolisuhtluses on tähtis parimaid võimalikke tavasid järgides. Näiteks koht avatud suhtlemisel ja eneseavamisel (vt Austraalias koostatud juhendmaterjalist „Social nt Cayanus, Martin 2004; Dobransky, Frymier Media Policy“ (2018) selgub, et isiklikult sot- 2004). Varem peamiselt füüsilises ruumis toi- siaalmeediaprofiililt on õpetajatel keelatud teha munud suhtlus on nüüdseks kolinud ka inter- postitusi, mis puudutavad nende tööd, kolleege netti, sh sotsiaalmeedia avarustesse. Sotsiaal- või õpilasi. Samuti soovitatakse õpetajatel lisada meedia on andnud nii õpetajatele kui ka õpilas- oma profiilile märge selle kohta, et nad töötavad tele võimaluse ligi pääseda infole, mis varasema- küll õpetajatena, kuid nende sotsiaalmeedia- tel aegadel on olnud kättesaamatu ja privaatne. postitused ja väljaütlemised puudutavad nende Ka Estrada (2010) tõdeb, et „sotsiaalmeedia isiklikku, mitte professionaalset identiteeti. ajastu on loonud õpilastele esmakordse või- Kuna ajalooliselt on õpetajat peetud kesk- maluse piiluda õpetajate eraellu“ (lk 283), mis seks figuuriks ja nõuandjaks (Jedeskog 2000) omakorda toob kaasa uusi õiguslikke, eetilisi ning ühiskondlikult oodatakse talt mentoriks ja eeskujuks olemist ning seetõttu ka keskmi- sest rangemate eetika- ja moraalistandardite 1 Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri rahasta- järgimist (Miller 2011), on oluline uurida, mis tud personaalse uurimisprojekti PUT44 toel.

91 võimalused ja dilemmad võivad kaasneda õpe- kooli õpetajate ning õpilaste suhtlust sotsiaal- tajate ja õpilaste interaktsiooniga sotsiaalmeedia meedias on vaadeldud vähe (vt Asterhan jt 2013; keskkondades. Koolivälise suhtluse uurimine on Sumuer jt 2014; Forkosh-Baruch, Hershkovitz tähtis ka seepärast, et infoajastust tingitud muu- 2018; Thunman, Persson 2018). tuste tõttu on õpetajate roll tänapäeval pidevas Et uurida süvitsi õpilaste endi arvamusi ja muutumises (Hershkovzt, Forkosh-Baruch kogemusi õpetajate ning õpilaste sotsiaalmee- 2017). Olgugi et õpetajatel on küll üldjuhul hea diasuhtluse kohta, tegime 2018. aasta kevadel ettekujutus sellest, mis sotsiaalsete normide jär- kaheksa fookusrühma intervjuud Eesti põhi- gimist neilt klassiruumis oodatakse, ei pruugi kooli- (N = 23) ja gümnaasiumiõpilastega (N nende moraalitunnetus olla nii sirgjooneline = 20), kelle sotsiaalmeediakontaktide hulgas koolivälises kontekstis, näiteks sotsiaalmee- leidus ka õpetajaid. Eesmärk oli uurida, milline dias (Hosek, Thompson 2009). Sotsiaalmeedia on õpetajate ja õpilaste interaktsioon sotsiaal- kasutamisel võivad tekkida erinevad dilemmad meedias, kuidas mõjutab nende sotsiaalmeedia- kasvõi seetõttu, et õpetajate kogemused ja kok- suhtlus üldist klassisuhtlust ja milliseks hinda- kupuuted sotsiaalmeedia keskkondadega ei ole vad õpilased õpetajate enesepresentatsiooni üldjuhul niivõrd mitmekülgsed ja mastaapsed sotsiaalmeedias. kui õpilastel. Eestis tehtud uuringutest nähtub, et kui 15–19-aastaste hulgas on sotsiaalmeedia kasutus 98%, siis näiteks 55–64-aastastest kasu- Teoreetiline ülevaade tab sotsiaalmeediat vaid 42% (Kõuts jt 2017). Mainitud vanuserühm on aga just see, kuhu Avatud suhtlemise olulisus õpetajate ja õpi- kuuluvad ka paljud Eesti õpetajad. Nimelt on laste suhetes Eesti üldhariduskoolide õpetajad ühed vani- mad OECD riikide õpetajaskonnas: 49% õpeta- Õpetajate ja õpilaste tugev positiivne side on jatest on üle 50-aastased ja 20% üle 65-aastased õpilaste arengu seisukohalt ülioluline (Birch, (OECD 2018). Eesti üldhariduskoolide õpeta- Ladd 1998; Hamre, Pianta 2006). Bakeri (2006) jad on võrreldes teiste riikide omadega eripära- sõnul on õpetaja ja õpilase suhe isegi üks kõige sed veel selgi põhjusel, et Eesti õpetajaskond on olulisematest keskkonnafaktoritest, mis mõju- äärmiselt feminiinne – koguni 86% õpetajatest, tab õpilaste haridusteed. Eri autorid (nt Caya- kes töötavad 2017/2018. õppeaastal Eesti üld- nus, Martin 2004; Dobransky, Frymier 2004) on hariduskoolides, on naised (ibid.). eelnevast ajendatult analüüsinud avatud suhtle- Eestis tehtud varasemates uuringutes mise ja eneseavamise tähtsust õpetajate ja õpi- (Rooste 2013; Murumaa-Mengel, Siibak 2014; laste koolisuhtluses. Räim, Siibak 2014) on tähelepanu all olnud Õpetajate eneseavamisena mõistab Soren- õpetajate arvamused, hinnangud ja tavad, mis son (1989) klassis „õpetajate tehtud enese- puudutavad suhtlust õpilastega sotsiaalmeedias, kohaseid väiteid, mis võivad, kuid ei pruugi olla seevastu õpilaste perspektiivi kajastavaid uurin- seotud tunni sisuga, kuid mille kaudu õpetaja guid meile teadaolevalt Eestis seni tehtud ei avaldab enda kohta infot, mida tõenäoliselt pole ole. Ka rahvusvahelistes uurimustes on teemat õpilastel võimalik teistest allikatest kuulda“ (lk senini käsitletud peamiselt õppejõu ja üliõpilase 260). Otsus, mis infot enda isiku kohta õpilas- kontekstis (vt ülevaade Froment jt 2017) või tega jagada, on iga õpetaja jaoks isiklik, kuid uuritud õpetajaks õppivate üliõpilaste arvamusi samas sageli kantud ühiskondlikest ootustest ja ja tavasid (Olson jt 2009; Hart, Steinbrecher rollidest, mille kaudu õpetajate identiteete konst- 2011; Mikulec 2012), samas kui põhi- ja kesk- rueeritakse. Varasematest uuringutest nähtub,

92 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andra Siibak, Marleen Otsus / Õpetajate enesepresentatsioon ja interaktsioon et enamikul õpetajatel on üsna selge arusaam geoni ja Walkeri (2009) uuringust, et need õpi- sellest, milliseid privaatseid uskumusi ja koge- lased, kes on õpetajatega sõbrad sotsiaalmee- musi on neil sobilik oma õpilastega jagada ning dias, tunnetavad, et ka kooliruumis on neil õpe- milliseid mitte (Fusani 1994). Sobilike enese- tajatega palju lihtsam suhelda. Tõenäolisemalt avamise teemadena nimetavad õpetajad näiteks suheldakse interneti vahendusel aga just nende perekonnaga seotud teavet, isiklike arvamuste õpetajatega, kes käituvad vahetult, nt kasutavad ja tunnete väljendamist, igapäevaseid tegevusi õpilaste eesnimesid või saadavad emotsioonide väljaspool koolikeskkonda, sh huvid ja hobid, edastamiseks emotikone (Mazer jt 2007). Peale õpetaja eluloo detaile (McBride, Wahl 2005; klassiruumi suhtluskliima paranemise nähtub Zhang jt 2009). Seevastu ebasobivaks peetakse empiirilistest uurimustest, et õpetajate ja õpi- õpilastega jagada oma seksuaalse orientatsiooni laste vaheline veebisuhtlus võib parandada ka ja seksuaaleluga seotud teemasid, negatiivseid õpilaste tulemusi koolis (ibid.). Üks põhjuseid suhtekogemusi või isikuomadusi (McBride, võib olla näiteks see, et sotsiaalmeedia kaudu Wahl 2005), samuti rääkida õpilaste kuuldes saavad õpilased küsida õpetajatelt spetsiifilise- poliitilistest eelistustest, usulistest põhimõtetest, mat lisaabi, mida ei söandata tunni ajal küsida ebaseaduslikust käitumisest ja intiimsuhetest või mille järele tekib vajadus kodutööde tegemi- (Zhang jt 2009). Kui klassiruumis on sobilikku sel (Asterhan, Rosenberg 2015, 138). Seesugune eneseavamise määra ja käsitletavaid teemasid abi võib olla eriti kasulik nendele õpilastele, kes lihtsam kindlaks määrata, siis klassivälised olu- ei soovi end tunnis väljendada või kelle jaoks on korrad on märksa keerulisemad, kuna uuringu- liigne tähelepanu ebameeldiv. test ilmneb, et see, mida mõistetakse „professio- naalsuse“ all, on üsnagi mitmetähenduslik ning Õpetajate ja õpilaste interaktsioon sotsiaal- võimaldab erisuguseid interpretatsioone (Wang meedias jt 2015). Võimalikest dilemmadest hoolimata ilmneb uuringutest, et õpetajad tunnevad just Paljud õpetajad on hakanud rakendama sot- väljaspool koolikeskkonda, sh sotsiaalmee- siaalmeedia keskkondi õppetöö eesmärgil. Õpe- dia keskkondades eraelulist infot jagades end tajad suhtlevad õpilastega sotsiaalmeedia kaudu mugavamalt (nt Hosek, Thompson 2009). peamiselt selleks, et koordineerida klassiüritus- Nii nagu õpetajatel, on ka õpilastel väga tega seotud logistikat või vahendada neile aine- selged ootused ja arusaamad, mis infot on tundidesse puutuvat (Asterhan jt 2013; Aster- õpetajal sobilik enda kohta avaldada. Näiteks han, Rosenberg 2015). Sarnastel põhjustel, nt ilmneb Sorensoni (1989) uuringust, et õpila- selleks, et küsida õpetajatelt küsimusi ainetun- sed ootavad õpetajatelt eelkõige positiivseid dide sisu kohta või täpsustada kodutööde või avaldusi, seevastu enesekohaseid avaldusi, nt eksamite üksikasju, otsivad õpetajatega sotsiaal- enda kompetentsi kohta, hinnatakse kriitiliselt. meedias kontakti ka õpilased (Abu-Alruz 2014; Negatiivselt vaatavad õpilased ka sellistele olu- Gunnulfsen 2016). Peale korralduslike ja aja- kordadele klassiruumis, kus õpetajad kalduvad kavaga seotud teemade koordineerimise püüa- tunniteemast kõrvale, teevad sarkastilisi või teisi vad õpetajad Facebooki kaudu tugevdada side- alavääristavaid või solvavaid märkusi, kasutavad meid nende õpilastega, kes vajavad nende hin- kahemõttelist väljendusviisi (Kearney jt 1991). nangul kõige enam emotsionaalset tuge (Ophir Õpetajate ja õpilaste interaktsiooni sotsiaal- jt 2016), ning sekkuvad, kui märkavad õpilaste meedias uurinud autorid väidavad, et selline profiilidel postitusi, mis viitavad psühhosot- interaktsioon aitab tõhusalt kaasa avatud ja siaalsetele probleemidele (Asterhan, Rosenberg vahetu suhtluse tekkele. Näiteks nähtub Stur- 2015). Samuti kasutatakse Facebooki kollee-

93 gidega suhtlemiseks ja koostöö tegemiseks, et nii õpetajatel kui ka õpilastel operatiivselt infot jagada üksteisega kogemusi või ideid õpetamise vahetada, nõu ja tuge saada, võib seesama pide- kohta, küsida nõu või vahetada aktuaalset infot vat ühenduses olemist pakkuv platvorm haju- (Hart, Steinbrecher 2011). tada ka piire töö- ja eraelu vahel ning tekitada Kuigi sotsiaalmeedia keskkonnad pakuvad rollikonflikti (Asterhan jt 2013). Nende dilem- õpetajatele mitmekülgseid võimalusi profes- made lahendamiseks on vaja, et õpetajad leiak- sionaalsete eesmärkide täitmiseks, tõdevad sid tasakaalu oma professionaalse ja eraelulise õpetajate sotsiaalmeediakasutust analüüsinud identiteedi vahel (Atay 2009). autorid (nt Estrada 2010; Räim, Siibak 2014; Eelmainitud dilemmad toovad omakorda Fox, Bird 2015; Sheldon 2015) üksmeelselt, et kaasa selle, et õpetajate või õpetajaks õppivate tavaliselt ei kasuta õpetajad sotsiaalmeediat üliõpilaste arvamused ning hoiakud sotsiaal- enda professionaalsest rollist lähtudes või sel- meedia vahendusel toimuva õpetajate ja õpilaste leks, et luua lisavõimalusi suhtluseks õpilas- suhtluse küsimustes on üsnagi erinevad. Amee- tega, vaid nende sotsiaalmeediakasutuse taga rika Ühendriikides üldhariduskooli õpetaja- on soov säilitada ja kasvatada enda eraelu- teks õppivate üliõpilaste (N = 64) hulgas tehtud liste suhete võrgustikku. Tekkinud võimalus uuringust nähtub, et 38% osalenud üliõpilastest lisada õpilasi enda sotsiaalmeediakontaktide leidis, et sotsiaalvõrgustike kaudu on sobilik hulka on sundinud paljusid õpetajaid endalt õpilastega suhelda vaid juhul, kui enda isiklik küsima, „kuidas, millal ja kellega sotsiaalmee- ja ametiga seotud Facebooki lehekülg hoitakse dias suhelda ning millistel alustel need kon- teineteisest lahus, seevastu 15% valimisse kuu- taktid ja interaktsioon toimuvad – kas isiklikel lunutest oli seisukohal, et õpetaja ei tohiks mitte või professionaalsetel“ (Fox, Bird 2015, 22). mingil juhul kasutada õpilastega suhtlemiseks Asterhani ja Rosenbergi (2015) uuringu tule- Facebooki, sest see võib hägustada õpetaja- ja mustest ilmneb, et sotsiaalmeediasuhtlusega sõbrasuhte piiri (Mikulec 2012). Sotsiaalmee- kaasnev sotsiaalse konteksti kokkukukkumine diasõprus õpilastega on siiani pigem siiski erand (ingl context collapse) on toonud õpetajate kui reegel – vaid 19,4% uuringus osalenud õpe- jaoks kaasa peamiselt kolme sorti dilemmasid: tajatest (N = 180) oli enda õpilastega Facebookis autoriteetsus vs. sõprus, kättesaadav olemine sõbrad, samas kui 28,3% ei olnud sellisest sõp- vs. vastutus, privaatsus vs. avalikkus. Tekki- rusest huvitatud (Forkosh-Baruch, Hershkovitz vaid dilemmasid analüüsides nendivad Aster- 2018). han ja Rosenberg (2015), et kui koolikonteks- Varasematest uuringutest nähtub, et õpi- tis iseloomustab õpilaste ja õpetajate suhteid laste hinnangud selle kohta, kuivõrd sobilik on hierarhilisus, siis sotsiaalmeediakontaktidele õpetajate ja õpilaste interaktsioon ning sõprus automaatselt üle kantav sõbradiskursus võib sotsiaalmeedias, on üsnagi soospetsiifilised. olemasolevaid võimusuhteid ähmastada ning Näiteks Ameerika Ühendriikides bakalaureuse- tekitada seeläbi mõlemas suhtluspooles oma- õppe üliõpilastega tehtud uuringutest ilmneb, et jagu segadust. Rollidega seotud segadust võib noormeeste hinnangul on õppejõu ja üliõpilase suurendada ka tõik, et sotsiaalmeediasõprus suhtlus sotsiaalmeedias sobilikum kui neidude õpetaja ja õpilase vahel annab mõlemale ligi- arvates (Teclehaimanot, Hickman 2011) ning pääsu teineteise eraelulistele andmetele, mis suhtluse tõhususe ja täpsustuste küsimise või- võib omakorda põhjustada ebamugavust suht- malusest ajendatult on noormehed ka ise aktiiv- lemisel või tekitada küsimusi usaldusväärsuse semad õppejõude sotsiaalmeedias enda kontak- kohta (ibid.). Enamgi veel, kuigi sotsiaalmeedia tide hulka lisama (Sheldon 2015). Soolisi erine- on mugav ja tõhus suhtluskanal, mis võimaldab vusi suhtumises üldhariduskoolide õpilaste ja

94 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andra Siibak, Marleen Otsus / Õpetajate enesepresentatsioon ja interaktsioon

õpetajate sotsiaalmeediasuhtlusse ei ole samas see info ei ole konkreetselt neile mõeldud või meile teadaolevalt siiani uuritud. ei puuduta koolikeskkonda. Nii näiteks pidasid Peale soo oleneb ka vanusest, kuivõrd moraalimajakad enda kohustuseks reageerida avatud on õpilased ja õpetajad omavahelisele fotodele, kus oli näha õpilasi alkoholi tarvita- suhtlusele sotsiaalmeedias. Nii näiteks ilmneb, mas või kanepit suitsetamas. Sageli ei reageeri- et valmisolek omavahel sotsiaalmeedia vahen- nud õpetajad sellistel puhkudel siiski mitte sot- dusel suhelda on seda suurem, mida väiksem siaalmeedia vahendusel, vaid koolikeskkonnas. on vanuseline erinevus õpilaste ja õpetajate Neljandasse rühma kuulusid aga need õpetajad, vahel (Ang jt 2008). Teisisõnu, mida nooremad kes tundsid kohustust olla ka sotsiaalmeedia on õpetajad ja mida vanemad on õpilased, seda keskkonnas õpilastele moraalseks eeskujuks enam näevad nad sotsiaalmeedia vahendusel (ingl moral role model). Nende jaoks oli õpe- toimuvas omavahelises interaktsioonis kasu tajaamet kutsumus, mis nõuab rollile vastavat (Forkosh-Baruch jt 2015). autentset käitumist nii koolikeskkonnas kui Elin Thunmani ja Marcus Perssoni (2018) ka väljaspool seda, mistõttu tsenseerivad need fookusrühma uuringust Rootsi üldharidus- õpetajad erakordselt hoolikalt, mis sisu sobib koolide õpetajatega (N = 25) nähtub, et õpe- neil sotsiaalmeediasse postitada, ning tunnevad tajad jagunevad õpilastega toimuva sotsiaal- muret selle üle, et nende kontaktide nimekirjas meediasuhtluse järgi laias laastus nelja rühma. olijad võivad pahaaimamatult postitada siiski Esimesse, nn neutraalsete liidrite (ingl neutral kompromiteerivat sisu, mis võib neile negatiiv- chairman) rühma kuulusid nende uuringus set varju heita. (Ibid.) Alljärgnevalt vaatlemegi, õpetajad, kes püüdsid oma sotsiaalmeediakäi- kuivõrd võib õpetaja sotsiaalmeedia kuvand tumises selgelt eristada enda professionaalset ja mõjutada tema usaldusväärsust õpilaste silmis. eraelulist rolli ning tegid kõik endast oleneva, et mitte riivata õpilaste privaatsusootust, aga ka Õpetaja sotsiaalmeedia kuvand ja professio- mitte võtta endale moraalset kohustust vastu- naalne usaldusväärsus tada selle eest, kuidas õpilased sotsiaalmeedias käituvad. Teise, privaatsuse kaitsjate (ingl pri- Uuringutest nähtub, et õpetajate käitumine ja vacy protector) rühma kuulusid need õpetajad, eneseavamine sotsiaalmeedias – õpetaja eraelu- kes olid enda privaatsuse säilitamise huvides line info, eri gruppidesse kuulumine või tema võtnud tarvitusele lisaabinõusid, et hoida enda kontaktide kommentaarid – võivad mõjutada professionaalne ja eraeluline identiteet sot- õpilaste arvamust õpetajast, tema usaldus- siaalmeedias lahus. Need õpetajad olid loonud väärsusest ja eeskujulikkusesest hoopis enam endale sotsiaalmeedias eraldi nn õpetajaprofiili kui õpetaja enesepresentatsioon klassiruumis või -rühma (sama trendi on märganud ka Aster- (Mazer jt 2007, 4). Mazeri, Murphy ja Simon- han, Rosenberg 2015), mille kaudu õpilastega dsi (2007) uurimistulemustest ilmneb, et sot- suheldi ja kooliga seotud infot jagati. Seevastu siaalmeedias kuvatavate fotode olemasolu või oma eraelulise profiili kaudu hoiduti õpilastega hulk, aga ka õpetajate postituste keelekasutus, suhtlusest kiivalt. Kolmanda õpetajate rühma sh kirjavahemärgid, võivad mõjutada õpilaste moodustasid nn moraalimajakad (ingl moral taju nii positiivselt kui ka negatiivselt. Näiteks agent), kes tajusid endal moraalset kohustust võib õpilaste õpimotivatsioonile ja huvile posi- vastutada ka sotsiaalmeedias õpilaste käitumise tiivselt mõjuda võimalus õpetajaga postituste ja käekäigu eest. Need õpetajad tunnetasid, et kaudu samastuda, kui õpilased näevad, et õpe- peavad sekkuma, kui märkavad õpilaste tehtud taja postitab sotsiaalmeedias isiklikke pere- ja postitustes midagi ebasobivat, isegi juhul, kui sõbrafotosid või kui ta avaldab arvamust konk-

95 reetsetel teemadel (ibid.). Seevastu õpetaja ja töökoha (86%). Märgatavalt harvem olid usaldusväärsus võib õpilaste silmis oluliselt õpetajad valmis oma profiilil avaldama kannatada saada juhul, kui õpetaja profiilil infot enda usuliste vaadete (33,3%), huvide leidub fotosid alkoholitarbimise kohta või tema (22,6%) ja poliitiliste vaadete kohta (16,7%). kõnepruuk on emotsionaalselt laetud, seejuu- (Ibid., 544). res andestatakse naissoost õpetajatele emotsio- Mida suuremad on lahknevused õpetaja naalsemaid postitusi ja eneseavamist enam kui käitumise ja tema sotsiaalmeediaharjumuste meesõpetajatele (Wang jt 2015). Lisaks leiavad vahel, seda suuremal määral võib õpetaja sot- õpilased, et õpetajad ei peaks sotsiaalmeedias siaalmeediakäitumine mõjutada tema usaldus- võtma sõna tätoveeringute ja kehaaugustamise väärsust õpilaste silmis (Mazer jt 2009; DeG- teemadel, esitama halvustavaid kommentaare roort jt 2015). Samas nähtub empiirilistest uuri- oma kolleegide aadressil või tegema rassist- mustest (Wang jt 2015, 28), et mida avatumalt likke, usulisi või poliitilise sisuga mõtteavaldusi suhtuvad õpilased õpetajate Facebooki kasu- (Nemetz 2012). tusse ning mida loomulikumaks ja tavapärase- Peale õpilaste on ka õpetajad ise teinud maks nad seda peavad, seda vähem probleeme tähelepanekuid õpetajatele ebasobivaks peetava nad näevad ka õpetajate eneseavamises sotsiaal- sotsiaalmeediakäitumise kohta. Näiteks hinda- meedia kaudu. Eeltoodud tulemused annavad vad õpetajad ebasobivaks seda, kui kolleegid mõista, et sotsiaalmeediat aktiivselt kasutavad propageerivad sotsiaalmeedias valeuudiseid ja õpilased suudavad edukalt eristada õpetajate jagavad faktidel mittepõhinevat infot või kui professionaalset ja eraelulist külge, seevastu õpi- postitatakse infot, mis on vastuolus rahvuslike lased, kelle arvates õpetajad ei peaks Facebooki väärtustega. Samuti liigitatakse ebasobivaks kasutama, näevad nii emotsionaalselt laetud libakontode loomine ning õpilasi naeruvääris- postituste tegemises kui ka alkoholi tarvitamist tavate või ahistavate postituste tegemine (ibid.). kujutavate fotode postitamises selget vastuolu Kuna professionaalse ja eraelulise identi- õpetaja rolliootuste ja väärtuste vahel (ibid.). teedi hägustumine võib tekitada õpetajatele Lähtudes varasemate empiiriliste uurimuste mitmesuguseid probleeme (Woodley, Sil- tulemustest ja siinse uurimuse eesmärkidest, vestri 2014), rõhutatakse sageli (nt Carrigan sõnastame kolm peamist uurimisküsimust. 2016), et õpilaste ja õpetajate sotsiaalmeedia 1. Milline on õpetajate ja õpilaste interaktsioon interaktsiooni kontekstis on erakordselt olu- sotsiaalmeedias? line jätta postitamata info, mis võib ühele või 2. Kuidas iseloomustavad õpilased õpetajate teisele poolele problemaatiliseks osutuda. sotsiaalmeediakasutust ja sisuloometavasid? Teisiti öeldes, enda digitaalse identiteedi 3. Mis roll on sotsiaalmeediasõprusel õpetajate loomisel peaksid õpetajad hoolikalt järgima ja õpilaste koolisuhetes? professionaalseid sotsiaalmeedia kasutamise reegleid. Türgi üldhariduskoolide õpetajatega (n = 616) tehtud uuringust ilmneb, et õpeta- Metoodika jad avaldavad enda Facebooki profiilidel üsna varmalt privaatseid isikuandmeid (Sumuer Valim jt 2014). Näiteks pea kõik (96,3%) uuringus osalenud õpetajad kasutasid Facebooki enda Valimi moodustamiseks võtsime kasutusele õige nime alt ning enamik (91,6%) õpetaja- kriteeriumid, mis võimaldaks valimisse valitud test mainis profiilil ära enda haridustaseme, õpilastel etteantud teemadel vabalt ja isiklikule linna, kus nad elavad (86,7%), soo (86,4%) kogemusele tuginedes kaasa rääkida. Valimi

96 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andra Siibak, Marleen Otsus / Õpetajate enesepresentatsioon ja interaktsioon kriteeriumid olid järgmised: sotsiaalmeedia- mise käigus kood, et lihtsustada andmete eris- konto olemasolu ja sõbralistis sõber olemine tamist ja hilisemat analüüsi. Koodid koosnesid vähemalt ühe õpetajaga. Valimi koostasime intervjueeritava soost, mis on märgitud tähega mugavusvalimi meetodil, lähtudes kättesaada- T (tüdruk) või P (poiss), ning vastanu ja fookus- vuse, leitavuse ja uuritavate koostöövalmiduse rühma (FR) numbrist. põhimõttest (Õunapuu 2014, 142). Uurimuse eesmärki silmas pidades soovisime valida vali- Mõõtevahend misse ideaalsed küsitletavad (vt Rämmer 2014) ehk lähtusime sihipärase valimi moodustamise Uuringus rakendasime kvalitatiivset uuri- põhimõtetest. misviisi ning empiirilisi andmeid kogusime Esmase kontakti noortega saime otsese poolstruktureeritud rühmaintervjuudega. Kva- suhtluse kaudu ning osaga ka sotsiaalmeedia litatiivse meetodi kasuks otsustasime seetõttu, vahendusel. Kõigepealt tutvustasime noortele et fookusrühma intervjuu meetodina võimaldab uuringu teemat, eesmärke ja metoodikat ning saada rikkalikke detailseid kirjeldusi osalejate andmete kogumise, salvestamise ja kasutami- arvamuste ja kogemuste kohta (Õunapuu 2014, sega seotut. Juhul kui noored avaldasid huvi ja 52) ning seeläbi avada nende hinnangute ja tege- valmisolekut uuringus osaleda, palusime neil vuse alusmotiive (Kothari 2004). Meetodit vali- edastada uuringu eesmärke ja meetodeid tut- des olime teadlikud, et fookusrühma intervjuu- vustav infoleht oma vanematele. Kui vanemad dega võivad kaasneda ka erinevad probleemid, olid laste osalemisega uuringus nõus, palusime nt osalejad võivad vastustega üksteist mõjutada, lastel võtta intervjuule kaasa vanemate allkirjas- tõstatuda võivad uuritava teema seisukohalt tatud osalemisvorm. ebaolulised teemad ja intervjueeritavate roh- Kõik fookusrühma intervjuud tehti 2018. kuse tõttu on vastamisvoorud ajaliselt piiratud aasta kevadel. Põhikooliõpilastega tehtud viies (Patton 2002). Samuti võib kogutud andmete rühmaintervjuus osales 25 noort: 9 poissi ja 16 analüüsimine olla keeruline, sest arvestada tuleb tüdrukut. Intervjueeritavateks olid Harjumaa, vestluse kontekstiga (Krueger 1988). Leidsime Tallinna ja Tartu 7.–9. klassi õpilased vanuses siiski, et võimalikest kitsaskohtadest hoolimata 13–16 aastat. Gümnaasiumiõpilastega tehtud on fookusrühma intervjuu oma diskussioonile neljas rühmaintervjuus osales 20 Harjumaa, õhutava ja avatuma formaadi tõttu vaatlusaluse Tartumaa ja Lääne-Virumaa noort: 8 poissi ja teema uurimiseks parim võimalik analüüsimee- 12 tüdrukut vanuses 16–18 eluaastat.2 tod. Kõik fookusrühma intervjuud toimusid Intervjuukava koostades jälgisime, et esita- kooli ruumides, olenevalt noorte eelistustest kas tavad küsimused võimaldaksid leida vastuseid näiteks raamatukogus, noortekeskuses, mõnes meid huvitavatele uurimisküsimustele ning tühjas klassiruumis, ja vältasid 45–90 minutit. aitaksid koguda võimalikult näideterohkeid Intervjuud salvestati diktofonile ja transkri- andmeid. Samuti lähtusime küsimuste sõnas- beeriti. Transkriptsioonide kogupikkus on 164 tamisel põhimõttest, et vastajad saaksid liikuda lehekülge, ühe keskmise transkribeeritud rüh- vastuseid andes üldisematelt teemadelt spetsiifi- maintervjuu pikkus on 18 lehekülge. lisemateni. Siinses artiklis anname ülevaate järg- Igale intervjueeritavale anti transkribeeri- mistest intervjuukavas sisalduvatest teemadest. 1. Mil määral suhtlevad õpilased ja õpetajad 2 Autorid tänavad Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste omavahel sotsiaalmeedias? Mis põhjustel instituudi kommunikatsioonijuhtimise magistranti kontakti otsitakse? Mis teemadele suhtlus Paula Helena Kaske, kes tegi fookusrühma interv- sotsiaalmeedias peamiselt keskendub? juud gümnaasiumiõpilastega.

97 2. Kuidas mõjutab Facebooki sõprus õpetaja ja Tulemused ja arutelu õpilase suhteid koolisituatsioonis? 3. Kuivõrd jälgivad õpilased õpetajate sotsiaal- Õpetajate ja õpilaste interaktsioon sotsiaal- meediakäitumist ja sisuloomet? Mis sisu meedias õpetajad enda sotsiaalmeediaprofiilil kõige enam jagavad? Mis infot ei peaks õpetajad Olgugi et näiteks Ameerika Ühendriikides õpilaste arvates sotsiaalmeedias jagama? (Mikulec 2012) või Iisraelis (Forkosh-Baruch, Hershkovitz 2018) tehtud uuringutest on ilm- Analüüsiprotseduur nenud, et õpilase ja õpetaja sõprus sotsiaal- meedias on pigem erandlik nähtus, ei näinud Fookusrühma intervjuudest kogutud empiirilist siinses uuringus osalenud Eesti õpilased sellises materjali analüüsisime kvalitatiivse sisuanalüüsi sõpruses midagi erakordset. Samas on fookus- meetodil, mille puhul tuletatakse kodeerimis- rühma intervjuudes osalenud noored tõde- kategooriad kogutud tekstiandmetest ja raken- nud, et enamjaolt ollakse Facebooki sõber just datakse kirjeldava suunitlusega analüüsi (Hsieh, nooremapoolsemate õpetajatega (Ang jt 2008; Shannon 2005). Kvalitatiivset sisuanalüüsi Forkosh-Baruch jt 2015). Niisamuti ilmnes otsustasime kasutada seetõttu, et see meetod praegusest uuringust, et õpetajate ja õpilaste lubab analüüsida ka tekstide varjatud sisu, nt valmisolek omavahel sotsiaalmeedia vahendu- arvestada ridade vahele peidetut ehk kodeerida sel suhelda on seda suurem, mida väiksemad on teksti, kavatsusi ja eesmärke ning tõlgendamis- nende vanuselised erinevused. võimalusi (Laherand 2008, 290). Nn sõbraks olemisest hoolimata nentisid Andmeid analüüsides kõrvutasime interv- fookusrühmades osalenud õpilased, et õpe- juusid alateemade ehk küsimuste plokkide tajatega suheldakse sotsiaalmeedia vahendu- kaupa, et saada ülevaade kõigist intervjuude sel siiski üsna kaootiliselt ning tavaliselt on käigus antud vastustest, mis huvialust teemat üksteisega kontakti võtmine tingitud väga puudutasid. Olles läbi töötanud esimese interv- konkreetsest vajadusest. Nii nagu varasema- juu alateema, analüüsisime sama alateema tes uuringutes (Asterhan jt 2013; Asterhan, käsitlemist järgmises rühmaintervjuus, et Rosenberg 2015; Gunnulfsen 2016), leidsid ka vaadelda, mis sarnasusi ja erinevusi on kõigi praeguses uuringus osalenud noored, et sot- intervjuude põhjal võimalik leida. Alustasime siaalmeedia on mugav ja tõhus suhtluskanal, protsessi tekstilähedase kodeerimisega, kus üks mis võimaldab koordineerida klassiüritustega kodeerimisühik oli üks rida. Esmalt sõnasta- seonduvat, vahendada ainetundidesse puu- sime tekkinud kategooriad pigem teksti iseloo- tuvat (nt küsida täpsustavaid küsimusi õppe- mustavate lausetena, seejärel püüdsime need aine sisu kohta, arutada loovtööde teema- sõnastada abstraktsemalt (vt Mayring 2000). sid), lahendada operatiivselt korralduslikke Tekstide läbitöötamisel tekkisid näiteks järg- küsimusi (nt tundi hilinemine, kodutööde mised alakategooriad: „sotsiaalmeediasõpruse tähtajad, eksamite/proovide toimumise ajad) tekkelugu“, „eraeluline sotsiaalmeediakasu- või saada edasiõppimisega seoses nõu ja tuge tus“, „professionaalne sotsiaalmeediakasutus“, (nt sisseastumiskatsed, erialavalik, projektid). „õpetaja enesepresentatsioon sotsiaalmeedias“, Õpilaste arvates kasutavad õpetajad näiteks „diskrediteeriv veebisisu“, „õpetajate sotsiaal- Facebooki gruppe ja vestlusi eelkõige selleks, meediakasutuse jälgimine“. et meelde tuletada olulist infot või arutada teemasid, millest tunnis ei jõuta rääkida. See- vastu õpilased ise otsivad õpetajaga sotsiaal-

98 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andra Siibak, Marleen Otsus / Õpetajate enesepresentatsioon ja interaktsioon meedias kontakti eeskätt selleks, et edastada osalenud õpilased õpetajatelt sotsiaalmeedias mingit kiiret ja kohati erakorralist infot (nt korrektset eneseväljendust ja eesti keele orto- hilinemine tundi), kuna nad peavad sotsiaal- graafiareeglite järgimist. Samuti eeldavad nad, meediat selleks kõige tõhusamaks ja samas et kumbki pool ei kasuta kahemõttelisi fraase. kõige vähem invasiivseks suhtluskanaliks. T4: Noo, ma arvan, et kui no... et see oleks T2: Näiteks uurimistöö juhendajaga suhtlen veits imelik, kui sa hakkaksid õpetajaga rää- päris tihti Facebookis. Mõnele õpetajale ma kima nagu mingi sõbrannaga ja täägima ja kirjutan näiteks, kui ma jään hiljaks. Ma niimoodi. kirjutan talle Facebookis, muidu ta paneb T5: […] Kui on probleem koolis või kui sa lihtsalt ukse lukku. Ta saab selle kohe kätte. muidu õpetajat kätte ei saa kuidagi, siis mui- (FR1_gümnaasium) dugi kirjutad talle ju „Tere, mul on probleem“, mitte mingi „Tsauki, kuule, mis teed?“. (FG2_ Õpilased on märganud, et õpetajad teevad gümnaasium) Facebookis üsna sageli postitusi kooli igapäe- vaelu ja õpilasi puudutavatel teemadel. Näi- Sotsiaalmeedia kui avatud ja vahetu suhtluse teks on õpetajate profiilidelt leitud infot õpi- võimalus laste tehtud naljade, klassi väljasõitude, samuti tunnis toimuva kohta. Tavapäraseks peeti ka Sarnaselt Sorensoni (1989) tulemustele nähtus seda, et õpetajad õnnitlevad sotsiaalmeedia ka meie fookusrühma intervjuus osalenud õpi- kaudu olümpiaadidel või võistlustel edukalt laste hinnangutest, et õpetajad jagavad klassi- esinenud õpilasi. Olgugi et uuringus osale- ruumis õpilastele üsna palju eraelulist infot nud leidsid, et õpetajate ja õpilaste vahelised ehk tegelevad eneseavamisega. Fookusrühma peamised vestlusteemad keerlevad kooli- ja intervjuudes osalenud õpilaste arvates loob õppetöö, ürituste ning klassiväliste tegevuste selline eneseavamine hea aluse õpetaja ja õpi- ümber, nähtus põhikooliõpilastega tehtud lase vaheliseks avatud ja vahetuks suhtluseks. fookusrühma intervjuudest, et õpetajad tun- Viimast on täheldatud ka mitmes varasemas nevad huvi ka õpilaste kooliväliste tegevuste uurimuses (Cayanus, Martin 2004; Dobransky, vastu. Näiteks õpilaste hobidest huvituvad Frymier 2004). Samas ilmnes meie uuringus õpetajad kasutavad sotsiaalmeediat ka selleks, osalenud õpilaste kogemustest, et kohati võivad et edastada õpilastele nende huvidega haaku- õpetajad enda eluloolisi detaile jutustades ja vat infot. perekonnast rääkides liigagi avameelseks minna Fookusrühma intervjuudes osalenud ning jagada klassi ees infot, mis võib riivata põhikooli- ja gümnaasiumiõpilased leidsid õpetajate pereliikmete arusaamu privaatsusest. üksmeelselt, et sotsiaalmeediasuhtluses õpe- Samu tähelepanekuid on tehtud ka varasemate tajaga peaksid viisakaks ja väljapeetuks jääma uuringute põhjal (vt McBride, Wahl 2005; mõlemad pooled. Näiteks tõdesid nii mõnedki Zhang jt 2009). õpilased, et õpetajapoolne slängisõnade kasu- tus või vabam suhtlusstiil mõjub sotsiaal- T1: Meil on ka õpetaja, kes iga tund elulugu meedias võõristavalt ja ebameeldivalt ning jagab. Tal on hästi tublid lapsed. harjunud ollakse pigem sellise suhtlusstiili ja Kõik: Jaa. kõnemaneeriga, mida kasutatakse klassiruu- Intervjueerija: Mis ta veel jagab? mis. Seega, niisamuti nagu Mazeri jt (2007) T1: Isiklikust elust, lapsepõlvest. uuringus osalenud, ootavad ka meie uuringus T2: Esimene laps oli tal kogemata.

99 T1: Jaa, kogemata. Õpetajate enesepresentatsioon T3: […] Ta on direktori naine, aga ta räägib sotsiaalmeedias väga palju. Ei tea, kas see direktorile meel- diks? (FR2_gümnaasium) Avatud suhtlust ja eneseavamist peetakse õpe- taja ja õpilase suhtluses väga oluliseks (nt Caya- Fookusrühma intervjuude analüüs näitab, et nus, Martin 2004; Dobransky, Frymier 2004), peale õpetajate eneseavamise klassiruumis väär- kuid klassivälistes olukordades ei ole sobilikku tustasid õpilased võimalust õpetajatega suhelda eneseavamise määra ning õpilaste jaoks sobi- ka sotsiaalmeedias ning tunnetasid, et selle vaid teemasid sugugi nii lihtne paika panna kui suhtluse positiivseid järelmid jõuavad ka kooli- koolis (Wang 2015). keskkonda. Uuringus osalenud õpilased leidsid, Kuigi fookusrühma intervjuudes osalenud et kui olla õpetajaga sõber sotsiaalmeedias, on õpilaste sõnul ei pööra nad õpetajate tegutse- omavahel ka kooliruumis lihtsam suhelda, kuna misele Facebookis liiga suurt tähelepanu, vaa- sotsiaalmeediasuhtlus aitab hägustada tradit- tavad nad õpetajate sotsiaalmeediaprofiile suure sioonilist võimusuhet õpetaja ja õpilase vahel huviga kindlasti uude kooli minnes või siis, kui ning muudab läbisaamise vahetumaks ja lähe- neid hakkab õpetama mõni uus õpetaja. Õigu- dasemaks. Samadele tulemustele on jõudnud ka poolest selgub fookusrühma intervjuudest, et Sturgeon ja Walker (2009). õpetajate sotsiaalmeediaprofiilide jälgimine on saanud õpilaste jaoks üsnagi rutiinseks tege- T2: Võibolla jah, et see kui on sotsiaalmee- vuseks. Samamoodi nagu õpetajad, kellest on dia [sõprus], siis nagu puutud koolis rohkem õpilaste silmis saanud sotsiaalmeedias nn koš- kokku. Tekibki see lähedus ja kontakt. Kui- maarsed lugejad (Räim, Siibak 2014), on samas dagi tead sellest inimesest rohkem ja julged rollis ka õpilased ise, kes vahel, nagu uuringus nagu läheneda. osalenud noorte kirjeldustest ilmneb, on õpeta- T3: Minu meelest tänu sotsiaalmeediale kaob jate sotsiaalmeediakontodel „luurates“ sattunud see kuvand ära, et õpetaja on ainult õpetaja, ka tragikoomilistesse olukordadesse. et saad aru, et tal on eraelu ka, et ta on ka inimene. P15: /---/ Põhimõtteliselt ma ükskord lihtsalt T2: Toob nagu samale tasemele. vaatasin läbi nende erinevate nagu nende T1: Et õpetaja pole mingi kõrgem, et peab õpetajate nagu nende Facebooki profiilide pil- teda kummardama või (FR8_ gümnaasium) tide, et siis ma nagu avastasin et ee.. ajaloo- õpetaja teeb suitsu vahepeal ja (.) .. eee, oota Õpilased leidsid üsna üksmeelselt, et sotsiaal- mis ma veel nägin (.) aa, et niukseid asju, ja meedia kaudu saadud eraeluline info aitab siis oli inimeseõpetuse õpetaja, siis ma lihtsalt tekitada neis tunnet, et „õpetaja on ka ikkagi vaatasin läbi ta piltide ja siis tulid mingid inimene“ (FR1_gümnaasium), mistõttu tekib ranna bikiinipildid. Haha, ma ütlen, see oli ka klassiruumisuhtlusesse inimlik lisamõõde. mingi kell kaks öösel ja siis ma lihtsalt vaatan Eeltoodust nähtub, et sotsiaalmeedias õpilas- läbi inimeste Facebooki profiilid ja siis on tega suheldes peaks õpetajate eesmärk olema lihtsalt mingi inimeseõpetuse õpetaja ja siis eelkõige leida tasakaal oma professionaalse ja ma tunnen, et ma ei taha rohkem vaadata ja eraelulise identiteedi vahel (vt ka Atay 2009). hakkan tagasi vajutama ja vajutan „Share“ nuppu. (Kõik naeravad.) P15: See oli traumeeriv kogemus.

100 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andra Siibak, Marleen Otsus / Õpetajate enesepresentatsioon ja interaktsioon

P14: Sa olid paanikas mingi eieiei. Arvestades tõika, et õpetajad on hinnanud nii P15: Ma hakkasin peaaegu nutma öösel perekonnaga kui ka huvide ja hobidega seotud (FR1_põhikool) info jagamist sobilikuks eneseavamiseks ka pro- fessionaalses kontekstis (McBride, Wahl 2005; Fookusrühma intervjuudest selgub, et õpilasi Zhang jt 2009), siis pole enamjaolt oma era- huvitab väga, millised on õpetajad väljaspool eluliste suhete hoidmisele orienteeritud kesk- koolikeskkonda, millised on nende huvid, mis konnas (Estrada 2010; Fox, Bird 2015; Sheldon teemadest nad huvituvad, mis asutuste, muusi- 2015) selliste postituste tegemine kuigi üllatav. kute ja telesaadete lehti nad jälgivad, mis tege- See, et vahel võivad era- ja tööelu piirid sotsiaal- vustega nad oma vaba aega sisustavad või mis meedia keskkonnas õpetajatel siiski hägustuda uudisnuppe, meeme või ürituste kutseid jaga- (Asterhan jt 2013), nähtub kasvõi sellest, et vad. Olgugi et Eesti õpetajatega (N = 21) 2013. õpilastel on üsna selged arusaamad, mis infot aasta kevadel-suvel tehtud fookusrühma uurin- ja sisu ei sooviks nad õpetajate sotsiaalmeedia- gust (Räim, Siibak 2014) ilmnes, et enamik postitustes näha. Eelkõige just põhikooliõpilas- õpetajatest püüab maksimaalselt vältida enda tega tehtud fookusrühma intervjuud on andnud erasfääri kuuluva sisu, nt enda või pereliik- tunnistust tõigast, et õpetajate käitumine ja mete fotode või muu pereliikmeid puudutava eneseavamine sotsiaalmeedias võivad hakata info jagamist sotsiaalmeedias, nähtub praegu- mõjutama õpetaja kuvandit ning tema usaldus- ses uuringus osalenud õpilaste kogemustest, väärsust õpilaste silmis (Mazer jt 2007). Sama- et õpetajad jagavad sotsiaalmeedias siiski üsna moodi nagu Wangi jt (2015) uuringust, selgus aktiivselt eraelulist infot nii enda perekonna ka meie fookusrühma intervjuudest, et osa kui ka huvide ja hobide kohta, kuid edastavad õpilaste hinnangul ei peaks õpetajad postitama ka uudiseid ja kommenteerivad päevakajalisi sotsiaalmeediasse fotosid, kus on näha neid tar- sündmusi. Kõige enam olid õpilastele siiski bimas alkohoolseid jooke või tubakatooteid. silma jäänud õpetajate fotode jagamise tavad. Nende tähelepanekute kohaselt postitavad õpe- M14: Kui õpetajal ongi nagu pilte sellest, kus tajad Facebooki eelkõige nelja tüüpi fotosid: ta teeb suitsu või midagi niukest, siis see nagu 1) perekonnast (reisimine, teatris- ja kinoskäi- muudab ikkagi mingil määral arvamust õpe- gud, väljasõidud, pulmapildid, perepildid, väljas tajast. (FR1_põhikool) söömine); 2) tööst (klassiüritused); 3) huviala- dest (söögi tegemine, loodus, aed ja lilled) ning Taunivat suhtumist sellistesse fotodesse põh- 4) iseendast (portreepildid, selfid, pildid koos jendasid õpilased peamiselt sellega, et õpeta- sõpradega). jad peaksid oma käitumisega olema õpilastele eeskujuks ka sotsiaalmeedias ning ebasobivaid P15: Meil on valdav enamus nendest õpeta- fotosid postitades nad ei käitu õpetaja rollile jatest on vähemalt naised ja need on niuksed omaselt. Seega omistasid nii mõnedki interv- nagu niuksed mmm… nagu tavapärased jueeritud noored õpetajatele sotsiaalmeedias Eesti, no ma ei taha päris trophy wife öelda, nn moraalse eeskuju rolli (vt ka Thunman, aga siuksed nagu keskpärased eesti inime- Persson 2018) ning nõudsid neilt rollikohast sed, et käivad teevad mingeid grupifotosid käitumist ka väljaspool klassiruumi. Seevastu ja mingi käivad mingi professionaalsete foto- osa intervjueeritud noortest oli arvamusel, et graafide juures sõprusfotosid tegemas jne. õpetajad on täiskasvanud inimesed, kes võivad (FR1_põhikool) sisustada enda vaba aega neile meeldival viisil, nt veini juures, ning ka sellest tegevusest

101 fotojäädvustuste jagamine sotsiaalmeedias ei Intervjueerija: Mis see kommentaar siis oli? vähenda nende usaldusväärsust õpetajatena. T5: Poiss ei läinud koori ja siis õpetaja X kir- Samuti leidsid õpilased, et õpetajatel on eba- jutas sinna...no ta [õpilane Y] pani selfi üles sobilik postitada sotsiaalmeediasse fotosid, mil- endast ja siis õpetaja X kirjutas sinna, et miks lelt paistab liigselt paljastatud kehaosi. sa kooris ei olnud. (Üldine naer) N16: Minu arust täitsa okei ja [õpetaja] võib T5: See jätab ikka teistele õpilastele natuke seda teha ju [tarbida alkoholi], täiskasvand sellise mulje, et mis mõttes sa kirjutad... inimene. (FR4_põhikool) T1: Mis mõttes sa Y kooris ei olnud? N14: Mingid bikiinides pilte ja perega spaas ei (Üldine naer) ole ok. (FR5_põhikool) T5: Et enam ei julgegi selfit teha, et kui nii kirjutatakse, et selfi saab ülesse panna, aga Nii nagu Nemetzi (2012) uuringus osalenud kooris ei olnud. (FR2_gümnaasium) õpilased, pidasid ka meie fookusrühma interv- juudes osalenud õpilased ebasobivaks, kui õpe- Ülaltoodud kirjeldusest nähtub, et õpilased suh- tajad väljendavad sotsiaalmeedias oma poliiti- tuvad õpetaja sekkumisse kriitiliselt ning leia- lisi eelistusi või jagavad postitusi, mille sisu on vad, et see on kohatu. Ebasobivaks pidasid õpi- solvav ja võib teisi osalisi tugevalt puudutada. lased ka olukordi, kus õpetajad jagavad sotsiaal- Samamoodi nagu Deveci Topali ja Kolburan meedias infot õpilaste õppeedukuse ja hinnete Geceri (2015) uuringus osalenud õpetajakooli- kohta või kajastavad naeruvääristavalt tunnis tuse tudengid, kes pidasid ebasobivaks seda, kui toimunut. Muu hulgas nähtub fookusrühma õpetajad propageerivad sotsiaalmeedias libauu- intervjuudest, et õpilased ei ole alati rahul sel- diseid või jagavad infot, mis ei põhine faktidel, lega, kui õpetajad neist sotsiaalmeediasse foto- suhtusid ka meie uuringus osalenud õpilased sid postitavad. Õpilaste arvates võiksid õpetajad taunivalt sellesse, kui õpetajad jagavad sotsiaal- enne selliste postituste tegemist õpilastelt nõus- meedias kollase ajakirjanduse, nt Elu24 artikleid. olekut küsida. Negatiivselt hindasid noored ka nende õpetajate sotsiaalmeediakäitumist, kes võiksid N14: Üks õpetaja tegi mu klassiõest pilti, [...] Thunmani ja Perssoni (2018) klassifikatsiooni et pigem nagu ilma luba küsimata ei posti- järgi kuuluda nn moraalimajakate (ingl moral taks. (FR5_põhikool) agent) rühma. Nende õpetajate käitumine on enamjaolt kantud väga tugevast professionaal- Eeltoodu põhjal võib järeldada, et paljud meie sest identiteedist ning seetõttu peavad nad enda uuringus osalenud õpilased sooviksid näha kohuseks sekkuda ka sotsiaalmeedias olukorda- õpetajaid sotsiaalmeedias käitumas nagu neut- desse, mis ei ole konkreetselt nendega seotud raalseid liidreid (vt ka Thunman, Persson või ei puuduta koolikeskkonda. 2018), kes püüavad sotsiaalmeedias selgemalt eristada enda professionaalset ja eraelulist T5: No kui minna sinna õpetaja X3 juurde identiteeti ning seeläbi mitte riivata õpilaste tagasi, siis ma ei usu, et peale seda, mida ta privaatsusootusi. kirjutas sinna õpilane Y4 konto alla, Y ei taha nagu eriti temaga suhelda.

3 Nimi anonüümsuse kaalutlustel eemaldatud. 4 Nimi anonüümsuse kaalutlustel eemaldatud.

102 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andra Siibak, Marleen Otsus / Õpetajate enesepresentatsioon ja interaktsioon

Kokkuvõte teatris- ja kinoskäik), hobid ja huvid (söögi- tegemine, loodus, aed ja lilled). Seega, peale Eesti põhikooli- (N = 23) ja gümnaasiumiõpi- koolikeskkonnas toimuva emotsionaalse töö lastega (N = 20) tehtud fookusrühma interv- ja eneseesitluse, mille käigus võivad just õpe- juudest nähtus, et kuigi õpilased väärtustavad tajatest saada „kas traditsiooniliste soorollide võimalust suhelda õpetajatega erinevates sot- ja soolise ebavõrdsuse mehhanismide säilita- siaalmeedia keskkondades, kasutatakse seda jad või vastupidi, muudatuste taganttõukajad“ võimalust siiani veel üsna kaootiliselt ning eel- (Papp, Kütt 2012, 35), kannavad õpetajate ene- kõige selleks, et lahendada korralduslikke küsi- seesitlus ja käitumine sotsiaalmeedias täpselt musi, vahendada operatiivselt ainetundidesse samasugust soolisustatud pitserit. puutuvat ning saada nõu edasiõppimise kohta. Sellegipoolest tunnetavad õpilased üheselt, et õpetajaga sotsiaalmeedias sõber-olemine aitab muuta ka omavahelist suhtlust klassiruumis vahetumaks ja lähedasemaks, mõjudes seeläbi hästi üldisele klassikliimale. Fookusrühmades räägitust ilmnes, et õpilased sooviksid näha õpetajaid sotsiaalmeedias käitumas kas nagu neutraalseid liidreid, kes suudavad lahus hoida enda professionaalset ja eraelulist identiteeti ning seeläbi jätta riivamata õpilaste privaatsus- ootusi, või nagu moraalseid eeskujusid, kes käi- tuvad ka sotsiaalmeedias õpetaja rollile sobivalt ja väärikalt. Teisisõnu, õpilased eeldavad õpe- tajatelt ka sotsiaalmeedias emotsionaalset tööd (ingl emotional labour), enda ametile sobivat, korrektset käitumist ja sisuloomet. Negatiivselt suhtuti aga moraalimajakatesse ehk õpetaja- tesse, kes ei suuda ka sotsiaalmeedias suheldes oma professionaalsest rollist välja tulla ning sekkuvad olukordadesse, mis riivavad õpilaste privaatsustunnetust ja eneseväljendust. Olgugi et fookusrühmades osalenud õpi- lased ei too enda tähelepanekutes esile selgeid soospetsiifilisi nüansse, nähtub nende vastustest siiski, et need on tehtud eelkõige naissoost õpe- tajate sotsiaalmeediakasutusele tuginedes. Olu- korras, kus koguni 86% Eesti üldhariduskoolide õpetajatest on naissoost, ei ole ka imekspandav see, et paljudele noortele on sotsiaalmeedias silma jäänud just naissoost õpetajate käitumine. Näiteks on täheldatud, et õpetajate postitused ja jagatavad fotod on enamjaolt eraelulised: nende keskmes on perekond (pulmad, reisimine,

103 Dobransky, Nicole D.; Frymier, Ann Bainbridge Kirjandus (2004). Developing teacher-student relationships through out of class communication. – Communica- Abu-Alruz, Jamal (2014). Facebook use in education: tion Quarterly, 52 (3), 211–223. Experiences of university science education students in Estrada, Amy W. (2010). Saving face from Facebook: Jordan. – E-Learning and Digital Media, 11 (3), 291–299. Arriving at a compromise between schools’ concerns Ang, Rebecca P.; Chong, Wan Har; Huan, Vivien S.; with teacher social networking and teachers’ first Quek, Choon Lang; Yeo, Lay See (2008). Teacher-stu- amendment rights. – Thomas Jefferson Law Review, dent relationship inventory: Testing for invariance across 32 (2), 283–312. upper elementary and junior high samples. – Journal of Forkosh-Baruch, Alona; Hershkovitz, Arnon (2018). Psychoeducational Assessment, 26 (4), 339–349. Broadening communication yet holding back: Teac- Asterhan, Christa; Rosenberg, Hananel (2015). The pro- hers’ perceptions of their relationship with students in mise, reality and dilemmas of secondary teacher-student the SNS-era. – Education and Information Technolo- interactions in Facebook: The teacher perspective. – gies, 23 (2), 725–740. Computers & Education, 85, 134–148. Forkosh-Baruch, Alona; Hershkovitz, Arnon; Ang, Asterhan, Christa; Rosenberg, Hananel; Schwartz, Rebecca P. (2015). Teacher-student relationship and Baruch; Solomon, Lidor (2013). Secondary school teac- SNS-mediated communication: Perceptions of both her-student communication in Facebook: Potentials and role-players. – Interdisciplinary Journal of e-Skills and pitfalls. – Proceedings of the Chais conference on inst- Lifelong Learning, 11, 273–289. ructional technologies research 2013: Learning in the Fox, Alison; Bird, Terese (2015). The challenge to pro- technological era. https://www.openu.ac.il/innovation/ fessionals of using social media: Teachers in England chais2013/download/e1_3.pdf (19.12.2018). negotiating personal-professional identities. – Educa- Atay, Ahmet (2009). Facebooking the student-teacher tion and Information Technologies, 22 (2), 647–675. relationship: How Facebook is changing student-teac- Froment, Facundo; Garcia Gonzalez, Alfonso Javier; her relationships. – Rocky Mountain Communication Bohorquez, M. Rocio (2017). The use of social Review, 6, 71–74. networks as a communication tool between teachers Baker, Jean A. (2006). Contributions of teacher-child and students: A literature review. – TOJET: The Tur- relationship to positive school adjustment during ele- kish Journal of Educational Technology, 16 (4), 126– mentary school. – Journal of School Psychology, 44 (3), 144. 211–229. Fusani, David S. (1994). “Extra-class” communica- Birch, Sondra H.; Ladd, Gary W. (1998). Children’s tion: Frequency, immediacy, self-disclosure, and interpersonal behaviors and the teacher-child relations- satisfaction in the student-faculty interaction outside hip. – Developmental Psychology, 34 (5), 934–946. the classroom. – Journal of Applied Communication Research, 22 (3), 232–255. Carrigan, Mark (2016). Social media for academics. London: Sage. German state bans student – teacher contact on Facebook (2013). Capital News, October 22. Cayanus, Jacob L.; Martin, Matthew M. (2004). An inst- ructor self-disclosure scale. – Communication Research Gunnulfsen, Ann Elisabeth (2016). School leaders- Reports, 21 (3), 252–263. hip and the knowledge of teacher-student interaction on Facebook: A study of a lower secondary school in DeGroot, Jocelyn M.; Young, Valerie J.; VanSlette, Sarah Norway. – International Journal of Social Media and H. (2015). Twitter use and its effects on student percep- Interactive Learning Environments, 4 (2), 169–186. tion of instructor credibility. – Communication Educa- tion, 64 (4), 419–437. Hamre, Bridget K.; Pianta, Robert C. (2006). Student- teacher relationships. – Children’s needs III: Deve- Deveci Topal, Arzu; Kolburan Gecer, Aynur (2015). lopment, prevention, and intervention. Eds. George Unethical behaviours preservice teachers encounter on G. Bear, Kathleen M. Minke. Washington: National social networks. – Educational Research and Reviews, Association of School Psychologists, 59–71. 10 (14), 1901–1910. Hart, Juliet E.; Steinbrecher, Trish (2011). OMG! Exploring and learning from teachers’ personal and

104 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Andra Siibak, Marleen Otsus / Õpetajate enesepresentatsioon ja interaktsioon professional uses of Facebook. – Action in Teacher Mazer, Joseph M.; Murphy, Richard E.; Simonds, Cheri J. Education, 33 (4), 320–328. (2009). The effects of teacher self-disclosure viaFacebook on teacher credibility. – Learning, Media, and Techno- Hershkovzt, Arnon; Forkosh-Baruch, Alona (2017). logy, 34 (2), 175–183. Teacher-student relationship and Facebook-mediated communication: Student perceptions. – Comunicar: Mayring, Philipp (2000). Qualitative content analy- Media Education Research Journal, 25 (53), 91–101. sis. – Forum: Qualitative Social Research, 1 (2). http://nbn-resolving.de/urn:nbn:de:0114-fqs0002204 Hsieh, Hsiu-Fang; Shannon, Sarah E. (2005). Three (19.12.2018). approaches to qualitative content analysis. – Qualitative Health Research, 15 (9), 1277–1288. McBride, M. Chad; Wahl, Shawn T. (2005). “To say or not to say:” Teachers’ management of privacy bounda- Hosek, Angela M.; Thompson, Jason (2009). Commu- ries in the classroom. – Texas Speech Communication nication privacy management and college instruction: Journal, 30 (1), 8–22. Exploring the rules and boundaries that frame instruc- tor private disclosures. – Communication Education, 58 Mikulec, Erin A. (2012). Professional faces: Pre-service (3), 327–349. secondary teachers’ awareness issues of self-disclosure on social-networking sites. – Current Issues in Educa- Jedeskog, Gunilla (2000). Teachers and computers: tion, 15 (3), 1–16. Teacher’s computer usage and the relationship between computers and the role of the teacher as described in Miller, Rachel A. (2011). Teachers Facebook speech: international research. Uppsala: Uppsala University. Protected or not? – Bringham Young University Educa- tion and Law Journal, 2011 (2), 637–665. Kearney, Patricia; Plax, Timothy G.; Hays, Ellis R.; Ivey, Marilyn J. (1991). College teacher misbehaviors: What Murumaa-Mengel, Maria; Siibak, Andra (2014). Teac- students don’t like about what teachers say and do. – hers as nightmare readers: Estonian high-school teac- Communication Quarterly, 39 (4), 309–324. hers’ experiences and opinions about student-teacher interaction on Facebook. – International Review of Kothari, C. R. (2004). Research methodology: Methods Information Ethics, 21, 35–44. and techniques. New Delhi: New Age International. Nemetz, Patricia L. (2012). Faculty social networking Krueger, Richard A. (1988). Focus groups: A practical interactions: Using social domain theory to assess stu- guide for applied research. California: SAGE. dent views. – Journal of Instructional Pedagogies, 8, Kõuts, Ragne; Pruulmann-Vengerfeldt, Pille; Siibak, 1–13. Andra; Lauristin, Marju (2017). Internetikasutus ja sot- Olson, Joanne; Clough, Michael; Penning, Kimberly siaalmeedia kasutus. – Eesti ühiskond kiirenevas ajas. (2009). Prospective elementary teachers gone wild? An Uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ 2002–2014 tulemuste analysis of Facebook self-portrayals and expected dispo- põhjal. Toim Peeter Vihalemm, Marju Lauristin, Vero- sitions of preservice elementary teachers. – Contempo- nika Kalmus, Triin Vihalemm. Tartu: Tartu Ülikooli rary Issues in Technology and Teacher Education, 9 (4), Kirjastus, 279–298. 443–475. Laherand, Mari-Liis (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. OECD (2018). Teachers (indicator). Tallinn: OÜ Infotrükk. doi:10.1787/93af1f9d-en Lehrer, Alex (2011). Keeping the poking to yourself Mrs. Ophir, Yaakov; Rosenberg, Hananel; Asterhan, Christa; Robinson: The Missouri Facebook statute and its imp- Schwarz, Baruch (2016). In times of war, adolescents lications for teacher free speech under the first amend- do not fall silent: Teacher-student social network com- ment. Seton Hall Law e-Repository. http://scholarship. munication in wartime. – Journal of Adolescence, 46, shu.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=1001&context=stu 98–106. dent_scholarship (19.12.2018). Papp, Ülle-Marike; Kütt, Riina (2012). Soolist ebavõrd- Mazer, Joseph M.; Murphy, Richard E.; Simonds, Cheri J. sust märgatakse, probleemiks ei peeta ja lahendusi ei (2007). I’ll see you on “Facebook”: The effects of Compu- teata – Eesti õpetajate hoiakud ja arvamused seoses soo- ter-mediated teacher self-disclosure on student motiva- lise võrdõiguslikkusega. http://www.haridusjasugu.ee/ tion, affective learning, and classroom climate. – Com- wp-content/uploads/Eesti_opetajate_hoiakud_ja_arva- munication Education, 56 (1), 1–17. mused.pdf (02.01.2019)

105 Patton, Michael (2002). Qualitative research & evalua- Wang, Zuoming; Novak, Hannah; Scofield-Snow, tion methods. London: SAGE. Heather; Traylor, Sarah; Zhou, Yuan Yuan (2015). Am I disclosing too much? Student perceptions of teacher Rooste, Kädli (2013). Algklassiõpetajate ja -õpilaste credibility via Facebook. Introduction. – The Journal suhtlustrendid Facebookis: õpetajate kogemused. of Social Media in Society, 4 (1), 5–37. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool. Woodley, Carolyn; Silvestri, Michel (2014). The Inter- Russo, Charles J.; Squelch, Joan; Varnham, Sally Eli- net is forever: Stuent indiscretions reveal the need sabeth Anne (2010). Teachers and social networking for effective social media policies in academia. – The sites: Think before you post. – Public Space: The Jour- American Journal of Distance Education, 28 (2), 126– nal of Law and Social Justice, 5, 1–15. 138. Räim, Sandra; Siibak, Andra (2014). Õpetajate-õpi- Õunapuu, Lembit. (2014). Kvalitatiivne ja kvantita- laste interaktsioon ja sisuloome suhtlusportaalides: tiivne uurimisviis sotsiaalteadustes. Tartu: Tartu Üli- õpetajate arvamused ja kogemused. – Eesti Haridus- kool. teaduste Ajakiri, 2 (2), 176–199. Rämmer, Andu (2014). Valimi moodustamine. http:// samm.ut.ee/valimid (19.12.2018). Sheldon, Pavicia (2015). Understanding students’ reasons and gender differences in adding faculty as Facebook friends. – Computers in Human Behavior, 53 (C), 58–62. Social Media Policy. Implementation procedures – March 2018 (2018). NSW Department of Education. Sorenson, Gail (1989). The relationships among teac- hers’ self-disclosive statements, students’ perception, and affective learning. – Communication Education, 38 (3), 259–276. Sturgeon, Michael C.; Walker, Christin (2009). Faculty on Facebook: Confirm or deny? Paper presented at the 14th Annual Instructional Technology Conference, Murfreesboro, TN. Sumuer, Evren; Esfer, Sezin; Yildirim, Soner (2014). Teachers’ Facebook use: Their use habits, intensity, self-disclosure, privacy settings, and activities on Facebook. – Educational Studies, 40 (5), 537–553. Zhang, Shaoan; Shi, Qingmin; Tonelson, Stephen; Robinson, Jack (2009). Preservice and inservice teac- hers’ perceptions of appropriateness of teacher self- disclosure. – Teaching and Teacher Education, 25 (8), 1117–1124. Teclehaimanot, Berhane; Hickman, Torey (2011). Stu- dent-teacher interaction on Facebook: What students find appropriate. – TechTrends, 55 (3), 19–30. Thunman, Elin; Persson, Marcus (2018). Ethical dilemmas on social media: Swedish secondary teac- hers’ boundary management on Facebook. – Teacher Development, 22 (2), 175–190.

106 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis

Sõda on „nii tõdede lõhkuja kui ka looja“ Soo- ja rahvus- (Barkawi, Brighton 2011, 127), seda mitte ainult ajaloo ja poliitika, vaid ka visuaalse kunsti narratiivid kaudu. Kunst on viinud selleni, et on olemas omavahel võistlevad arusaamad „tõest“ konf- Afganistani sõja liktide kohta, ja seetõttu on visuaalseid rep- resentatsioone sõjast tihti kasutatud konflikti teemalises kunstis paigutamiseks rahvuslikesse narratiividesse (Hutchison, Robertson 2015, 103). Afganistanis viibitud aeg inspireeris Maarit Murkat võrdlema Redi Koobak kunstniku ja oma riiki teenivate missioonisõdu- rite rolli. Tema kohalolu sõjaväebaasis tekitas paljudes küsimusi ning sõdurid ei osanud tema kavatsustest ja seal viibimise põhjustest midagi arvata. Mida teeb üks kunstnik sõjatsoonis? Mis on sõjal kunstiga pistmist? Enamasti peeti Murkat ajakirjanikuks ja seega veidi kahtlaseks. Võttes arvesse, kui vähe leiab Eesti konteks- tis kriitilisi arutelusid ISAFi missiooni kohta, on tervitatav näha, kuidas Murka kunstiteo- sed rõhutavad pingeid, mille on tekitanud riigi ametlikud ja kiivalt kaitstud sõjanarratiivid ning kunstniku võimalused esitleda teistsu- õta kivi kaasa,“ juhendab silt riigikogu guseid lugusid. Panustades tänapäevase sõja- „V kunstisaalis. Seda sõnumit võib mõista ajaloo kirjutusse, tõstatavad need visuaalsed mitmeti: kanna kivi endaga kaasas, vii see enda representatsioonid ka küsimusi sõjateemalise juurde koju ja eksponeeri seda seal, mõtiskle kunsti ehk eestipäraselt rindekunsti potentsiaa- selle kaalu ja tähenduse üle. Kivi kätte võttes aga list murda riigi esitatavaid sõjanarratiive. tuleb nähtavale teisele poole joonistatud punane Ehkki massimeedia ja 24-tunnise uudiste granaat. Need kivid on osa kunstnik Maarit tsükli ajastul on kunstnikel võimalus maailma Murka näitusest „Missioon“ (2013), mille ees- sündmusi ja sõjakoldeid kommenteerida ka märk on tuua inimestele lähemale arusaam, kodust lahkumata, pole traditsioonilisemad mida Eesti osalus ISAFi (International Secu- kunsti tellimise projektid kadunud. Paljudest rity Assistance Force) missioonil Afganistanis riikidest leiab erinevaid rahastusskeeme, mil- (2001–2014) tähendab. Viibides Eesti kaitse- lega riigid toetavad kunstnike sõite sõjatsoo- väe ja Eesti sõjamuuseumi kutsel kaks nädalat nidesse, kus neil on võimalik saada nn otsene Camp Bastionis, õnnestus Murkal näha Eesti sõjakogemus. Näiteks on Suurbritannial väga missioonisõdurite igapäevaelu, mille pinnalt pikaajaline sõjateemalise kunsti programmide valmis kolm näitust, mis avavad lähemalt nn traditsioon. ISAFi missiooni jaoks on peale võõras sõjas osalemise tagajärgi ja tähendusi. Suurbritannia välja töötatud oma ametlikud või Selline sissevaade on iseäranis vajalik, sest Eesti vähem ametlikud kunstiprogrammid ka Amee- kontekstis on keeruline leida avalikku või polii- rika Ühendriikidel, Kanadal, Austraalial, aga ka tilist vastuseisu otsusele panustada Afganistani väiksematel riikidel, nagu Taani ja Eesti. Sellist missiooni. kunsti loetakse kunstiringkondades tihtipeale

107 propagandistlikuks ja seda ei võeta eriti tõsiselt, artiklis analüüsitud kunstiteosed on tehtud riigi kuna ametlikul missioonil olemist peetakse tellimusel ja neid on seetõttu keeruline otseselt kunsti jaoks liiga piiravaks ja konservatiivseks. kriitilisteks pidada, on Maarit Murka Afga- Arvatakse, et riigi tellimus tähendab nistani-teemalisi kunstiteoseid siiski võimalik ilmtingimata kunstniku autonoomia piiramist näha demokraatlikku debatti soodustavatena ja see võimaldab kajastada vaid ametlikke olukorras, kus Eesti konsensuslik suhtumine sõjanarratiive. välismissioonidesse näib kõigutamatuna. Siinse artikli eesmärk on näidata, et riigi tel- litud kunst väärib omaette uurimist, kuna see Sugu ja postnatsionaalne sõda võimaldab meil reflekteerida kriitiliselt tänapäe- vaste sõjanarratiivide ja sõjas langenute panuse Nagu feministlik uurimistraditsioon osutab, on üle. Analüüsides lähemalt valikut Maarit Murka sõda ja militaristlik heroism rangelt soolisus- Afganistani-teemalistest kunstiteostest, avan tatud. Enese ohvriks toomist kodumaa nimel kunstis peegelduvaid rahvusliku ja rahvusvahe- peetakse kitsalt meeste eesõiguseks, samas kui lise julgeoleku ning sõjategevuse ambivalentseid naiste eneseohverdusi seostatakse nende repro- ja kompleksseid tähendusi. Minu keskne väide duktiivse rolliga abikaasade ja emadena (Rud- on, et kunstiteosed aitavad kaasa demokraat- dick 1990; Pettman 1996). Ajalooliselt seosta- liku debati tekkimisele, eriti mis puudutab seda, takse omavahel jõuliselt meeste heroismi, mili- kuidas soo ja rahvuse suhted muutuvad post- taarvägivalda ja rahvuslust (Nagel 1998; Hearn natsionaalse sõja korral. 2012). See tähendab, et militaarne maskuliinsus Artikkel koosneb kahest osast. Esimeses võrdub rahvuslusega ja vastupidi (Nagel 1998, osas avan sootemaatikat postnatsionaalse sõja 252). Lisaks on sugu olulisel kohal sõdu legiti- kontekstis ja annan ülevaate riigitellimuslikust meerivates narratiivides ja rahvuslikes kaitse- sõjateemalisest kunstist, mis on seotud soo, rah- diskursustes. Näiteks on Carol Cohn (1993) vuse ja Afganistani missiooniga. See võimaldab demonstreerinud, kuidas sõjadiskursused on arutleda seda tüüpi kunsti kriitilisuse üle. Teises tulvil seksualiseeritud ja kehalisi metafoore, osas vaatlen lähemalt Maarit Murka kahte nagu potents ja penetratsioon. Teisisõnu toetu- näitust – „Operatsioon“ (2014) ja „Missioon“ vad sõjalisi konflikte legitimeerivad narratiivid (2013) – ning võrdlen neid näidetega Taani sõja- traditsioonilistele soorollidele ja kujunditele, teemalisest kunstist. Kõik need näited räägivad näiteks meessoost kangelassõdurid, kes oma pingetest kunsti, sõja, mälestamise, rahvusliku elu hinnaga kaitsevad mehi ja naisi „kaugel kuuluvuse ja muutuvate soosuhete vahel. Ase- kodumaal“ (Young 2003; Enloe 2007). Sellistes tades sõjateemalise tellimuskunsti selle ajaloo- diskursustes on meessoost kaitsjatel nn rahvus- lisse, kunstilisse ja sotsiaalpoliitilisse konteksti, lik agentsus, aga naised muutuvad vaid passiiv- ilmneb, et seda tüüpi kunsti ei saa näha kui vaid seteks objektideks, mida tuleb kaitsta ja mida kunsti, mis kas lihtsalt legitimeerib või kritisee- sümboolselt seostatakse ka rahvusega, nähes rib minevikus toimunud ja praeguste sõdade neid rahvusliku territooriumi kehastusena. ajalugu ning nende representatsioone (Cahill 20. sajandi sõdu, kus miljonid mehed ja 2014, 84). Seetõttu keskendun nende küsimuste naised langesid oma rahvusriigi ja -territooriumi üle arutledes kolmele põhilisele teemale: rah- kaitsmise nimel, legitimeeritakse tavaliselt vusliku narratiivi raamistamisele; mittespet- rahvus- ja soonormide kaudu. Eriti olulised on siifilisele maskuliinsusele ja afgaani tüdruku siinkohal väljakujunenud arusaamad kodanike troobile; sõjarinde ja kodu suhtele tänapäevases kohustustest ja sellest, et mehed peavad kaitsma postnatsionaalses sõjas. Hoolimata sellest, et naisi ja lapsi (Mosse 1990). Sõdurite langemist

108 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis

Maarit Murka (2014). „Nimetu #1“ seeriast „Operatsioon“

109 peetakse endiselt ülimaks ohverduseks, kuid Alates 2001. aastast on Afganistanis lan- muutunud on selle ohverduse põhjendamine. genud üle 700 Euroopa sõduri, kes teenisid Enam ei põhjendata militaartegevust üksnes seal NATO käsul ja ÜRO mandaadiga. ISAFi riigi territooriumi kaitsmisega, vaid nüüd rää- missiooni põhjenduseks tuuakse ÜRO reso- gitakse postnatsionaalsetest sõdadest (Beck lutsioone, mis on seotud inimõiguste ja soolise 2005) ja väärtuste, näiteks inimõiguste, soolise võrdõiguslikkusega. Ent hoolimata sellest uut võrdõiguslikkuse ja mitmekultuurilisuse kait- tüüpi postnatsionaalsest sõjast, mida ei peeta sest (Jabri 2007; Ware 2012). enam rahvusliku territooriumi kaitsmise nimel, Teisenenud olusid silmas pidades on Annica seostatakse Euroopa sõdurite surma siiski Kronsell (2012, 78f) tõstatanud küsimuse, kui- rahvus- ja soonormidega, mille keskmes on võrd tähendab see muutus seda, et sõdurid eneseohverdus oma kodumaa nimel ja masku- ohverdavad nüüd end mitte oma kaasmaalaste, liinse heroismi representatsioonid (Åse, Wendt vaid „kaugete teiste“ nimel. Selliste väidete uni- 2019). Nimelt kui langenud sõdurid tuuakse versalismi on kahtluse alla seadnud näiteks Judith kodumaale, asetatakse nende surm rahvuslikku Butler (2009), kes osutab, et siit tekib vahe, mil- raamistikku, kus on esikohal rahvuslikku au, list elu peetakse kaitse – ja seega leina – väärili- leina ja kaastunnet esindavad tseremooniad. seks ja millist mitte. Seega on küsimus, mis tüüpi Seetõttu näibki, et vägede saatmist sõjakoldesse ohverdused on õigustatud ja kelle nimel, jätkuvalt inimõiguste nimel ja rahvusvaheliste institut- oluline eetiline ja poliitiline teema. Samas see, sioonide eest võitlema saab küll õigustada, kuid kuivõrd globaliseerumine ja uus kaitsediskursus samasugused universaalsed väärtused ei ole on muutnud arusaamu legitiimsest sõjast ning piisavad põhjendamaks sõdurite surma. sellega seotud rahvuslik-maskuliinsest kangelas- Feministlik uurimistraditsioon väidab, likkusest, on küsimusena üsna avatud. et rahvusvaheliste suhete ja sõjapidamise Feministlikust perspektiivist on huvitav analüüsimisel peaks arvesse võtma analüüsida ISAFi missiooni Afganistanis selle emotsioone, sensoorseid kogemusi, sümbolilisi universaalse ja rahvusvahelise mõõtme tõttu. väljendusi ja kunstiteoseid, aga ka seksuaalsust, Missioon, kus osales militaarpersonal 47 rii- reproduktsiooni ja perekonda (Cohn 1987; gist, esitab feministliku teooria seisukohast väl- Yuval-Davis 1997; Eisenstein 2007; Sylves- jakutse arusaamadele soost ja rahvusest, mille ter 2009; Shapiro 2011; Åhäll, Gregory 2015). kaudu tavapäraselt sõda ja militaarvägivalda Arutledes rahvusvahelise poliitika avardunud põhjendatakse. Nn postnatsionaalne motivat- teemaringi üle, väidab Christine Sylvester sioon, mis tuuakse Afganistani militaarvägi- (2012), et kehad ja kogemused on sõdade olu- valla põhjenduseks, ei vasta täpselt arusaamale line osa, ning näitab, kuidas selline perspektiiv soolistatud kaitsest ja sellega seotud müüdist. nõuab, et sõda ei mõtestataks globaalse korra Arhetüüpne müüt kaitsest hõlmab maskuliin- või välissuhete kokkukukkumisena, vaid „sot- set kaitsjat/sõdurit, kes kasutab militaarvägi- siaalsete suhete intensiivistumisena“ (samas, valda n-ö oma rahva hulka kuuluvate naiste ja 489). Sõdadel ja militaarkonfliktidel on seega laste kaitsmiseks (Tickner 2001; Young 2003; loov roll sotsiaalsetes ja poliitilistes suhetes, Åse 2018). See müüt sõltub väidetavalt kõiguta- mistõttu on oluline tuua nende mõtestamisel matust arusaamast, et naised ja lapsed vajavad sisse emotsionaalne ja kehaline dimensioon kaitset, mis omakorda naturaliseerib soolise ning ka sümboolsed ja materiaalsed tavad ning binaarsuse ja privilegeerib heteroseksuaalseid esemed, sealhulgas kunstiteosed, rituaalid ja suhteid (Peterson [1977] 1985; cf. Puechguirbal tseremooniad. 2010; Jansson, Eduards 2016).

110 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis

Sõjateemaline tellimuskunst ja 20. sajandil olid peaaegu kõigil kahe maa- Afganistani missioon ilmasõjaga seotud riikidel ametlikud sõjateema- lise kunsti programmid, mis aitasid levitada riigi positsiooni sõja suhtes (Brandon 2007, 6). Ent Nagu eespool osutasin, on kunst ja sõda läbi samal ajal, kui valitsused nimetasid propaganda ajaloo olnud tihedalt seotud, ehkki sõjateemaline eesmärgil ametisse ametlikke rindekunstnikke, kunst (ingl war art) on suhteliselt hiline mõiste oli olemas ka teisi rindekunstnikke, kes osalesid (Brandon 2007, 3). Sama ilmneb lugematutelt sõjas tavaliste sõduritena ja kes püüdsid hiljem maalidelt, joonistustelt ja skulptuuridelt. Ajaloo- oma sõjakogemusi kunsti kaudu väljendada. liselt pole sõjateemalise kunsti ülesanne olnud Teisisõnu on nii sõjateemalist kunsti, mis esin- mitte ainult kuulsaid lahinguid kujutada, vaid ka dab rahvusprojekti ja selle seostamist heroilise toetada rahvuse ülesehitamise projekte ja repre- militaarvõimuga, kui ka kunsti, mis protesteerib senteerida maskuliinset võimu. Väidetavalt leiab sõjakoleduste vastu. sõjateemalise kunsti näiteid kõigist kultuuridest, Kahtlemata seostatakse sõjateemalist kunsti ehkki lääneriikidel on olnud eriti pikaajaline tugevalt populistliku rahvusliku narratiivi ja huvi seostada kunsti kaudu rahvuslus erinevate sõjapropagandaga, kuid nii ametliku kui ka sõdadega (Green jt 2015, 158). Näiteks 18. sajan- mitteametliku sõjateemalise kunsti temaatiline dil tellis Louis XIV Prantsusmaal pompoossed mitmekesisus peegeldab sõjaliste konfliktide maalid, mis kujutavad tema võidukust lahingu- ning nende mõju põhjuseid, kulgu ja taga- tes, kinnistavad kuninglikku võimu ja mälesta- järgi tihti väga kriitilisest perspektiivist. Üks vad militaristlikke saavutusi. meeldejäävamaid näiteid 20. sajandi sõjatee-

Maarit Murka (2014). „Nimetu #5“ seeriast „Operatsioon“

111 malisest kunstist on 1937. aastast pärit Pablo tikaga tegelevad, on toonud sellesse soolise Picasso „Guernica“, millel on võimas sõja- dimensiooni. vastane sõnum. Kuna tihtipeale kombineerib Kunstikriitikud on väitnud, et üllatavalt vähe sõjateemaline kunst kunstilisi ja dokumen- kunstnikke reageerib oma loomingus tänapäe- taalseid funktsioone ning kõnetab indiviidide vastele globaalsetele konfliktidele. Kunstiajaloo- sõjakogemust, olgu see siis omade või vastaste lane Mikkel Bolt Rasmussen (2014, 91) väidab, poolelt, kujutades nii sõdureid kui ka tsiviilisi- et praeguste kunstnike reaktsioon terrorivas- kuid, teenib selline kunst ka muid eesmärke, tasele sõjale on olnud oluliselt leigem võrrel- kui lihtsalt juurutada konkreetset rahvusajaloo des nende kunstnike omaga, kes 1960. aastate aspekti, illustreerida militaristlikke tegevusi lõpus reageerisid valulikult Vietnami sõjale ja või mälestada sõjas langenuid. Sõjateemaline korraldasid nii kriitilisi näitusi kui ka konkreet- kunst näitlikustab ka ühiseid väärtusi ja ajastu seid protestiaktsioone sõja vastu. Samal ajal on sotsiaalkultuurilisi hoiakuid, osutades mitte kunstikriitik Jonathan Jones (2006) skeptiline, ainult sellele, mida konkreetne konflikt endast kas tulevikus võiks näha Afganistani, Iraagi kujutab, vaid ka sellele, kuidas seda konflikti või al-Qaida teemalisi nõudlikke kunstiteoseid. tajutakse ja mäletatakse. Sellise kunsti kaudu Mõlemad kriitikud tunduvad olevat rahul- luuakse teadmisi sõja seostest riigi enda ajaloo olematud selliste kunstiprojektide kriitilisuse ja identiteediga. astmega, mis tegelevad näiteks Afganistani Nüüdiskunstis näeme, kuidas sõjateemali- missiooni temaatikaga. Neid ei peeta piisavalt sed representatsioonid on liikunud lihtsalt sõda teravaks. pooldavatest või sõjavastastest seisukohavõttu- Eelkirjeldatu käib näiteks Suurbritannia dest selliste komplekssemate seoste loomiseni, kohta, mille sõjateemalise tellimuskunsti tra- mis vaidlustavad avalikkuse arusaama rahvusli- ditsioon ulatub esimese maailmasõja aegadesse kest narratiividest, mida ametliku sõjateemalise ning mille riiklikult toetatud kunstiprogram- kunsti kaudu püütakse propageerida (Green jt mid hõlmavad suurt hulka kunstnikke ja sadu 2015). Traditsiooniline triumfaalne ja traumaa- personaliliikmeid, kes kõik tegelevad logistili- tiline sõda pooldav või sõjavastane retoorika on selt keeruliste toimingutega, mis kontrollivad asendunud kunstiliste representatsioonidega, seda, kus kunstnikud käia tohivad, mida nad mis on ambivalentsemad ning peegeldavad teevad ja mis juhtub nende kunstiteostega, mille meie ängi sõja ja selle legitiimsuse üle. Täna- nad selle kogemuse põhjal loovad (Brandon päeva kunstnikud näitavad, kuidas sõjatee- 2007, 71). See traditsioon jätkub ka nn täna- malisele kunstile on antud uus, väga kriitiline, päevaste postnatsionaalsete sõdade puhul, mis- sõja memoriaaliseerimise vastane funktsioon tõttu pole ka üllatuslik, et suurema osa ISAFi (Green jt 2015, 160). missiooni teemalisest kunstist on loonud just Sõjateemaline kunst oli alguses pigem Briti kunstnikud, nende hulgas näiteks kunst- meeskunstnike pärusmaa, kuid nüüd on ka nikeduo Ben Langlands ja Nikki Bell, Arabella naiskunstnikud hakanud oma loomingus üha Dorman, War Boutique. Osa neist kunstnikest rohkem tegelema sõjatragöödia ja militaarse teenis aega tavasõduritena, kuid paljud tegut- vägivalla temaatikaga. Osaliselt tuleneb see sesid ka ametlike rindekunstnikena Londoni sellest, et sõjad on muutunud globaalsemaks, imperiaalse sõjamuuseumi tellimusel. Ehkki sisenedes meie ellu televisiooni ja interneti mitmel kunstnikul on õnnestunud Afganistani kaudu. Ehkki on keeruline öelda, kas mees- ja reisida omal käel, on siiski enamik kunstiteoseid naiskunstnikud kujutavad sõda erinevalt, on loodud kogemuse põhjal, mille kunstnikud said täheldatud, et naiskunstnikud, kes sõjatemaa- kohapeal koos Briti sõjaväeüksusega, kes iga

112 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis nende sammu kontrollis. See aga tekitab küsi- (Alberge 2014). Tema maalid ei kujuta ainult muse, milline on nende loodud kunsti potent- nende inimeste elu, kes elavad Afganistanis siaal esitada kriitilisemaid hoiakuid. suure konflikti keskel, vaid keskenduvad ka sel- Briti kunstnike loodud Afganistani sõja tee- lele, mida seal viibimise kogemus tähendas Briti malise kunsti hulgas on tähelepanuväärseim sõduritele. Selline vaatenurk asetab tema kunsti ehk kontseptuaalne kunstiteos, mille tellis impe- muidugi Briti ametivõimude positsioonile väga riaalne sõjamuuseum 2002. aastal Ben Lang- lähedale, ent siiski on mõned tema maalid landsilt ja Nikki Bellilt ning mille eest nad said mõjuvõimsad, näiteks maal posttraumaatilise BAFTA auhinna ja mis nomineeriti 2004. aastal stressi sündroomiga võitlemisest või sõdurist, ka Turneri auhinnale. See virtuaalne arvutiani- kes istub, pea käte vahel, oma kaaslast leinates. matsioon pealkirjaga „The House of Osama bin Nii nagu kunstnik Steve McQueen, kes kasu- Laden“, mille nad lõid pärast oma kahenädalast tas Iraagis langenud Briti sõdurite fotosid oma visiiti Briti üksuste baasi Afganistanis, doku- margiseerias „Queen and Country“ (2007)2, menteerides sõjaväele ja avalikkusele huvipak- kasutas ka Arabella Dorman oma tellimus- kuvaid kohti, võimaldas auditooriumil uurida projektis langenud sõdurite portreid, osutades interaktiivselt bin Ladeni endist kodu Jalālābādi sellele kui ühele mälestamisviisile. Ehkki lähedal. Installatsioon mängib mõttega bin kumbki kunstnik ei tunnista, et tal on poliiti- Ladeni „järjepidevast eksisteerimisest, kuid line sõnum, ei sõda pooldav ega sõjavastane, on mitte kohalolekust“ ja sümboliseerib „tema selge, et „foto sõdurist pole kunagi lihtsalt foto virtuaalset reaalsust videosalvestatud sõnumi sõdurist“ (Woodward jt 2009, 222). Nagu Nata- kujul“ (Brandon 2007, 102), olles meile „meel- liya Danilova on väitnud, aitab nende kunstnike detuletuseks tema hirmuäratavast kohalolust keskendumine surnud sõdurite näopiltidele – lääne kollektiivses teadvuses“ (Irish Museum samamoodi nagu Briti meedias – kaasa sõdurite of Modern Art 2003). Fakt, et seda teost peeti surma dekontekstualiseerimisele tänapäevas- prestiižse auhinna vääriliseks, näitab, et sõjatee- tes konfliktides, kuna see humaniseerib sõjas malist kunsti loetakse nüüd „legitiimseks ja vää- langenud ohvreid, ent samal ajal ei anna meile rikaks teemaks, mida enam ei seostata ametliku konkreetsete langenud sõdurite kohta täpsemat hoiaku polsterdamisega, vaid peetakse osaks infot (Danilova 2015, 45). See loob nn kangelase globaalsest debatist sõja ja rahu üle“ (Brandon positsiooni, mis on seotud maskuliinsusega. 2007, 102). Seega on sõjateemalisel kunstil siiski Sellist kangelaslikkust rõhutab näiteks Dormani potentsiaalselt oluline roll avaliku arvamuse maal „Faces of the Fallen“ (2014)3, mis kujutab kujundajana. endast relvastatud meessõduri kummituslikku Briti kontekstis pakub aga teistsugust pers- portreed, mis on maalitud sadadest Afganis- pektiivi nn sõja- või konfliktikunstnik Ara- tanis langenud sõdurite fotodest koosnevale bella Dorman1, kellel õnnestus saada vahetu kollaažile. See on näide üsna levinud visuaalse kogemus sõjapiirkonnast, töötades Briti mälestamisviisi kohta, mis järjepidevalt kujutab väeüksustega kõigepealt Lõuna-Iraagis (2006) ja hiljem Afganistanis (2009–2014), kus ta reisis ka iseseisvalt. Teda kannustavad soov portre- 2 Steve McQueeni seeria „Queen and Country“: https://www.artfund.org/supporting-museums/ teerida sõjakannatusi ja püüe püüda lõuendile art-weve-helped-buy/artwork/10089/queen-and- „nende humaansus, kes asuvad rindejoonel“ country.

3 Arabella Dormani maal „Faces of the Fallen“: https:// 1 Valik Arabella Dormani sõjateemalisi maale: http:// artlifelondon.files.wordpress.com/2014/11/35-faces- www.arabelladorman.com/work/#/other-work/. of-the-fallen.jpg.

113 sõdureid heroilisena, ülistades militaarset mas- nist, meenutab tema lähenemine teemale vähe- kuliinsust. Samas näitab see ka, et vajadus anda malt esmapilgul vägagi riiklikku narratiivi, mis hukkunud sõdurite surmale tähendus peegel- toetab missioonil osalemist. Fenger küll eitab, et dab „muret konfliktide legitiimsuse pärast“ ta on sõja „fänn“, aga ütleb siiski, et tal on suur (Woodward jt 2009, 219). austus sõdurite vastu, kes on pärit igast ühis- Afganistani sõja edenedes, kui näiteks Taa- konnakihist ja et ta peab Taani osalust selles nist sai nn sõdiv rahvas (Daugbjerg, Refslund missioonis paratamatuseks (Hybel 2011). Tema Sørensen 2017), muutus kunst „üha tähtsamaks autoripositsioon on seega vägagi sarnane riik- ja elavamaks meediumiks, mille kaudu sai liku agendaga. harida Taani rahvast sõja ja selle inimkaotuste Erinevalt Fengerist pole kunstnik John Kørner teemal ning stimuleerida kriitilist refleksiooni ja kunagi Afganistanis käinud, kuid tal tekkis pärast debatti“ (War Meets Art 2014). Peale selle loodi kohalike ajalehtede ülevaadete lugemist hulga- hulk uusi „leiutatud traditsioone“ (Hobsbawm, liselt küsimusi, mis olid seotud Taani osalusega Ranger 2012), nagu näiteks uued medalid vap- NATO missioonil. Tema seerias „War Problems“ ruse eest, riigipüha Taani sõduritele, uus monu- (2008)6, mis koosneb 16 suuremõõtmelisest maa- ment ja riiklik veteranipoliitika, ning taaselustati list, on kujutatud Afganistanis langenud Taani lahingumaali ajalooline žanr, mis oli taas kord sõdureid. Igal maalil, mille pealkirjaks on sõduri üks diskreetne märk käimasolevatest militarisee- eesnimi (Anders, Jesper, Sonny, Thorbjørn ja nii rivatest protsessidest (Gade 2017, 137). Innusta- edasi), on stseenid, mille maalimiseks on kasu- tuna Taani kaitsepoliitika aktivistlikust pöördest tatud intensiivses toonis akrüülvärve, mida on alustas Taani riiklik ajaloomuuseum koostöös veega lahjendatud, ning mis meenutavad vaataja- Taani kaitsejõududega 2011. aastal lahingumaa- tele, et Afganistanis langenud on midagi enamat lide tellimise projekti. Liit muuseumi, sõjaväe ja kui lihtsalt nimed uudistes. Erinevalt kunstnikest, kunstnike vahel osutas viisile, kuidas kunst või- kes koos sõjaväega Afganistanis käisid, inspireeris maldab tuua esile ISAFi missioonil osalemise Kørnerit vajadus luua selliseid Afganistani sõja probleemkohad kontekstis, kus muidu on kee- representatsioone, mis oleksid „iseseisvad asjasse ruline eriarvamust avaldada. pühendatu teadmistest või uurimistööst: „Ma Üks kolmest kunstnikust, kellele Taani tahan kõigiga võrdne olla, mitte samm ees, avas- riiklik ajaloomuuseum lahingumaali tellimuse tades midagi, mida nemad ei tea““ (John Kørner esitas, oli Mathilde Fenger4, kes oli varem juba … 2008). Selline vaatenurk on üsna eripärane viis saanud loa käia koos Taani sõjaväega 2010. kirjeldada teistsugust reaalsust, seostudes sellega, aastal Helmandis. Ehkki tema maal „Transi- mida meie kodus sõjast teame ja meedia kaudu tion – Danish Forces in Afghanistan“ (2013)5, ette kujutame, ning tehes seeläbi ruumi teistsu- mille ta muuseumi püsikollektsiooni jaoks gustele debattidele tänapäevaste rahvusvaheliste Afganistani missioonist tegi, ei portreteeri konfliktide ümber. tavapärast eepilist lahingustseeni, ning ta on Kunstnikul, kes loob kunsti riigi tellimusel, distantseerinud end lahingumaali traditsioo- seisab ees raske ülesanne: otsida delikaatselt tasakaalu omaenda kunstnikuvisiooni ja ins- titutsionaalsete struktuuride vahel. Et mõista 4 Valik Mathilde Fengeri lahingumaale (2010–2011): tänapäevase sõja teemal loodud kunsti, mille on http://kopenhagen.dk/artguide/single/article/krig-i- tellinud riik, on vaja märgata neid dilemmasid, kunsten/.

5 Mathilde Fengeri maal „Transition – Danish Forces in Afghanistan“: http://dnmskole.dk/wp-content/ 6 John Kørneri maaliseeria „War Problems“: http:// uploads/2014/07/2_transition-e1406669426474.jpg. johnkorner.com/portfolio-item/war-problems/.

114 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis mida kunstnik on pidanud lahendama seoses geopoliitilise pilgu all kunstiteoses näidata, isegi oma suhtumisega ajalukku, kunsti ja rahvus- kui tal on otsene juurdepääs sõjatsoonile? lusse, sõjateemalise kunsti traditsioonidesse Eeltoodu on otseselt seotud võimuküsimu- ja oma kunstnikuvisiooni, mis peab sobituma sega, sest kunstnikud, kes käivad sõjatsoonis institutsionaalsetesse struktuuridesse (Cahill kaitseväe kutsel, leiavad end suhteliselt piira- 2014, 71). Neis dilemmades peitubki võimalus tud olukorrast. Nagu kaitseväe kutsel baasides kriitiliseks sekkumiseks ja demokraatliku debati käivatel ajakirjanikel, pole ka kunstnikel väga käivitamiseks. palju vabadust vabalt ringi liikuda ja seega Enne oma Eesti kaitseväe korraldatud saavad nad situatsioonist üsna piiratud üle- Afganistani-reisi imestas Maarit Murka, et tal vaate, mis mõjutab ka seda, mida nad märka- ei õnnestunud Google’i kaartidelt leida kohta, vad ja hiljem väljendada saavad. Samuti suunab kuhu ta pidi sõitma, sest kõik NATOga seotud sõjavägi kunstnikku kujutama vaid teatud tee- sõjaväebaasid olid kaartidel varjatud.7 Interv- masid ja on olnud ka juhtumeid, kus sõjavägi juus mainis ta õõnsat tunnet, mis tekkis, kui ta on kunstniku teose tsenseerinud, sest see pole lendas tundmatusse kohta, mida ta kaardilt ei olnud nende eesmärgiga kooskõlas. Näiteks leidnud, maandudes pilkasse pimedusse. Sama- kunstnik Simone Aaberg Kærnile10 esitati tel- hästi oleks see koht võinud olla ka Hollywoodi limus kujutada Taani vägesid Liibüas, kuid action-filmi võttepaik, sest täpselt selline see ka lõppkokkuvõttes ta vallandati, sest ta polnud välja nägi. Sõjaväebaas näis kui riik riigis, oma nõus oma maali mustandile parandusi tegema teede, poodide, majade ja nõuetega. pärast seda, kui sõjavägi leidis, et seal kujutati Murka meenutused sellest, kuidas ta sõda liiga veriseid ja ebameeldivaid sõjaaspekte.11 kohapeal tajus, tuletavad meelde kunstnik Sõjaväe esindaja Per Ludvigsen, kes oli selle Alfredo Jaari tööd „Lament of the Images“ teose tellimisel Taani riikliku ajaloomuuseumi (2002)8. Selles teoses9 tõstatab Jaar küsimuse konsultant, kommenteeris mustandit, et „see visuaalsuse kontrolli ja reguleerimise kohta. võib jätta mulje, nagu laialdane surm ja häving Näitusel, kus ta eksponeerib pimendatud võiks olla Taani õhuvägede põhjustatud“ (Gade ruumis kolme sümmeetrilist musta kasti, millel 2017, 144). Kuigi muuseumi jaoks ei saanud on helendavad sõnad, viitab üks kastidest see maal kunagi valmis, leidis kunstnik lõpuks Ameerika Ühendriikide kavandatud Afganis- erafondidest raha, et see valmis teha, ja esitles tani infosulule: „… et jälgida meedia visuaal- seda Kopenhaagenis prestiižses moodsa kunsti set juurdepääsu agressiivsele pommitamisele, galeriis12 koos kahe maha laidetud sketšiga, teki- ostis Ameerika Ühendriikide valitsus kõigi tades sellega ühiskonnas debati Taani kultuuri Afganistani ja sellega piirnevate riikide satelliit- militariseerimise üle. kujutiste õigused“ (Phillips 2005). Mida on üldse Kunstniku jaoks on seega piir riiklike sõja- võimalik ühel riigi poolt ametisse määratud narratiividega kaasa minemise ja nende kritisee- kunstnikul ülemäärase visuaalsuskontrolli ja rimise vahel kõike muud kui selge. See puudutab nii kunstnikku kui ka vaatajaid, kes paigutuvad 7 Intervjuu Maarit Murkaga (Tallinn, aprill 2015). sõja suhtes erinevalt. Nagu sõjakriitiline kunstnik

8 Lisateave Alfredo Jaari veebilehel http://www.alfre- dojaar.net/index1.html. 10 Lisateave Simone Aaberg Kærni veebilehel http:// 9 Viitan siinkohal versioonile, mida näidati 2002. aaberg-kaern.dk/. aastal Saksamaal Kasselis biennaalil „Documenta 11 Vt põhjalikumat analüüsi Gade 2017. 11“. Vt fragmenti siit: http://www.universes-in-uni- verse.de/car/documenta/11/frid/e-jaar-2.htm. 12 Lisateave näituse kohta: http://krigogkunst.dk/.

115 Leon Golub, kelle maalid kasvavad välja konf- kujutamist maalil. Nagu Judith Butler (2009) likte ja heroilisi figuure kujutavast pikast tradit- on kirjutanud sõjafotograafia kohta, „ei näita sioonist, täheldas 1994. aasta intervjuus: pildid ainult seda, mida nad näitavad, vaid ka seda, kuidas nad näitavad, mida nad näitavad“ Ja tüübid, keda portreteerin, võiks öelda, et (lk 71). Butleri praktika lähtuda piltide tõlgen- ma hoian neid au sees, selle asemel et neid damisel sellest, kuidas nad näitavad, mida nad paljastada. Näiteks kui Pentagon tahaks, näitavad, struktureerib nii pilte endid kui ka võiksid nad ühte minu suurtest Vietnami meie taju ja mõtlemist. See tähendab, et sõda maalidest eksponeerida ja väita, et see on või- kujutav foto või maal „pole ainult visuaalne dumaal. See kujutab meie poisse vertikaalselt kujutis, mis ootab tõlgendamist; ta tõlgen- ja pilusilmu [sic!] madalamana. See on või- dab ise aktiivselt, vahel isegi sunniviisiliselt“ dumaal. Täpselt nagu roomlased ja kreek- (Butler 2009, 71). Vajadus minna analüüsis lased uhkustasid oma võitudega, võitjate ja kaugemale sellest, mida sõjapildid endast kuju- kaotajatega. Seega miks on see sõjavastane tavad ja kuidas nad tähendust loovad, kehtib maal? (Brandon 2007, 91) ka Maarit Murka maaliseeria „Operatsioon“ (2014) puhul, seda enam, et neil maalidel on Sõda kujutavate piltide tegemine ja tõlgenda- dokumentaalfotograafia esteetika ja need on mine tähendavad seega midagi enamat kui loodud tänu kaitseväe pakutud võimalusele lihtsalt konfliktile tunnistajaks olemist või selle saada otsene kogemus militaarelust.

Maarit Murka (2014). „Nimetu #7“ seeriast „Operatsioon“

116 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis

Kunstnik Maarit Murka Eesti konteksti – veteranipäeva – kaudu otseselt osalusest Afganistani mis- Afganistanis ja teistel välismissioonidel Eesti sioonil eest võidelnud ja langenud sõdurite tunnusta- mis- ja mälestamistseremooniatega. Seetõttu on raske seda ka apoliitilise representatsioo- Artikli analüütilises osas keskendun lähemalt nina tõlgendada. Maarit Murka näitustele „Operatsioon“ (2014) Nagu ajaloolased on osutanud, määratlevad ja „Missioon“ (2013) ning uurin, kuidas tema rahvused end sõdade kaudu (Howard 1991), teosed peegeldavad pingeid rahvuslike ja soo- ning nagu näitab Afganistani missioonil osa- lisustatud troopide vahel. Samuti huvitab mind lemise diskursus, on see oluline narratiivi loo- koha ja paigutumise teema. Tuues esile kontras- mise vahend ka tänapäeva postnatsionaalsete tid Murka näituste ja Mathilde Fengeri lahin- sõdade kontekstis. Rahvuse rekonstrueerimise gumaali „Transition – Danish Forces in Afg- projekt taasiseseisvunud Eestis põhineb eel- hanistan“ (2013) vahel, arutlen selle üle, kuidas kõige nõukogude minevikust lahtiütlemisel, Murka teosed loovad tähendusi, komplitseeri- ajaloolise kodumaa tagasinõudmisel ja des sõjateemalisele tellimuskunstile esitatavaid läänemaailmaga taasühinemisel pärast ootusi ja Eesti tänapäevast militaarajalugu puu- viitkümmend aastat isolatsiooni (Lauristin, dutavaid ametlikke seisukohti, mis on seotud Vihalemm 1997). Eesti rahvuslik ajalooline soo ja rahvuse teemaga. narratiiv on seega lahutamatu iseseisvuse mõistest, mis on tihedalt seotud rahvusliku Rahvusliku narratiivi ja ajaloolise pärandi ajaloo tõlgendamisega vabaduse kaotamise raamistamine ja võitmise kaudu, sidudes erinevate ülestõu- sude, lahingute ja sõdade loo üheks kohe- Kaheksa maaliga seeria „Operatsioon“ oli esi- rentseks narratiiviks, mis kannab nimetust mene professionaalse kunstniku näitus, mis „suur võitlus vabaduse nimel“ (Tamm 2008). kujutas Eesti sõdureid Afganistani missioonil, See rahvuslik narratiiv on keskne ka välismis- põhinedes fotodel, mille Maarit Murka 2013. sioonidel osalemise põhjendamise retoorikas. aastal Camp Bastionis viibides tegi. Näitus Eesti osalust Afganistani missioonil represen- avati 23. aprillil 2014. aastal ehk veteranipäeval teeritakse avalikkusele kui midagi iseenesest- Eesti sõjamuuseumis, kust see hiljem teistesse mõistetavat ning seda ei seata kahtluse alla ei Eesti paikadesse rändas. Pärast näitust müüdi riigikogu aruteludel ega ka meedias. Selline maalid heategevusoksjonil, mille tulu annetati retoorika mõjutab omakorda arusaamu soo- veteranide ja nende perekondade toetuseks. suhetest, geopoliitikast ja rahvuslusest. Näitus juhatas sisse äsja loodud veteranipäeva Avalikkusele esitatakse riigi tellimusel val- pidustused, mille hulka kuulusid heategevus- minud maaliseeriat „Operatsioon“ kui Afganis- lik Sinilillejooks13, Camp Bastionist Eestisse tanis teenivate Eesti vägede tegevuste ja koge- toodud monumendi avamine Paldiskis, juma- muste visuaalset representatsiooni, mis on läbi lateenistus, kus mälestati Eesti eest langenud põimunud riikliku sõjanarratiiviga. Kaitseväe sõdureid, ja heategevuslik rokk-kontsert Tal- juhataja kindralmajor Riho Terras ütles näituse linnas Vabaduse väljakul. Seega seoti maali- avamisel: „Moodsa meedia ajastul võib tekkida seeria „Operatsioon“ näituse eksponeerimise tunne, et maali ei ole enam vaja, aga maalid ei kao kuhugi ja nende tähendus ei vähene. Maalid käivad põlvest põlve ja käest-kätte ning 13 Sinilill on Eesti veteranide toetussümbol, nagu punane moon Suurbritannias.

117 hoiavad väärtusi.“14 Selle näiliselt lihtsa väite Üks olulisi erinevusi Fengeri teose „Transi- taga on viide sellele, kuidas maalid, mida seos- tion“ ja Murka teose „Operatsioon“ vahel on see, tatakse vana aja traditsioonide ja väärtustega, et esimese tellija oli riiklik ajaloomuuseum ja eksisteerivad samal ajal tänapäevase meediaga, teise tellija sõjamuuseum. Selles mõttes on Taani kuid kujundavad jätkuvalt meie arusaama lahingumaal veidi selgemalt seotud narratiiviga, sõjast. Terras rõhutas, et veteranide teenistus mis ühendab sõjad tihedamalt rahvusliku välismissioonidel on taganud Eestile NATO identiteediga. Taani ajaloomuuseumi direktor kindla toetuse ning et nad väärivad tunnustust väitis kindlalt, et lahingumaalid on „privile- ja nende mälestused ja teenistus jäädvustust. Ta geeritud paik, kuhu me võime pöörduda, kui lisas: „Olgu need maalid mälestuseks neist, kes otsime ajaloolisi kirjeldusi selle kohta, kuidas jäid lahingutandrile, aga ka meenutuseks nen- Taani rahva võidud ja kaotused on aidanud dele veteranidele, kes neil maalidel oma elu ja kujundada rahvuslikku identiteeti ja arusaamu teenistuse ära tunnevad.“15 See näitab, et kaitse- iseendast“ (Gade 2017, 141). Teisisõnu, kunst- vägede esindajad peavad maale reaalsuse jääd- nikke, kes teevad koostööd sõjaväega, nähakse vustuseks. rahvuse teenistuses olevatena: nad äratavad ja Ka Mathilde Fengeri lahingumaal „Tran- süvendavad rahvusliku kuuluvuse tundeid. sition – Danish Forces in Afghanistan“ (2013) Fengeri lähenemine teemale on kujutav, avati avalikul tseremoonial ajaloomuuseumis, samal ajal kui Murka värvilised ja detailsed kus osalesid samuti sõjaväe esindajad (Færch maalid seerias „Operatsioon“ meenutavad oma 2013), asetades selle selgelt dialoogi militarist- lihtsa vormiga ehk sotsialistlikku realismi, mida like narratiividega. Maalil on kujutatud „nn kunstniku arvates sõjateema nõuab.16 Samal üleminekufaasi Afganistani missioonis, st jul- ajal tunnistab Murka, et ta ei saanud lihtsalt geoleku eest vastutuse üleandmist afgaani väge- tavapärases dokumentaalstiilis maalida, pane- dele“ (Gade 2017, 140). Seda sündmust esindab mata end maalidesse. Ühes ajakirjandusele maalil taani ja afgaani sõdur, kes jalutavad rahu- antud intervjuus vihjab Murka, et tal oli kahe likult vesteldes teineteise kõrval. Taamal näeme teise Afganistani-teemalise näituse tegemisel afgaani küla, kus jalutavad ringi nii sõdurid kui rohkem vabadust lisada oma hinnang teemale: ka kohalikud. Veel paistab Taani lipp ja kaks „Vormiliselt, kes tahab, näeb seal lihtsalt eesti lennukite pommitamisest tekkinud suitsusam- sõdurit, eesti sõduri lugu [...] lihtsalt, et sõdur mast, mis kunstniku sõnul viitavad 11. sep- läheb, võitleb, näeb võõramaalasi ... võibolla on tembri sündmustele ja kaksiktornidele (Færch seal ka kontakt ja – tuleb tagasi.“17 2013). Üks Afganistanis teeninud sõduritest Ehkki Murka eesmärk oli luua maale, Jimmy Solgaard osutas näituse avamisel, et mis on turvalised ja realistlikud, on tema pil- maal tundub talle väga positiivsena, samuti kin- tidel ka alltekst tänapäevase sõja kohta, mil- nitas ta, et kunstnik on olukorda väga tõetruult lest ta sai teadlikuks Afganistanis olles: „… ei kujutanud. (Ibid.) Selles mõttes on Fengeril jookse seal suured hordid kokku ja ei hakka õnnestunud täita oma ülesanne kujutada Taani seal taplema, ütleme, et on selline kaasaegne vägede jõupingutusi sõjalisele ja poliitilisele elii- taktikaline sõda, kus tegelikult vastast ei ole, dile soodsas valguses.

16 http://kultuur.err.ee/298462/maarit-murka-afganis- 14 http://www.mil.ee/et/uudised/8146/murka-maali- tani-maalinaitusest-kes-tahab-naeb-seal-lihtsalt- del-saab-naha-eesti-sodureid-afganistanis. eesti-sodurit.

15 ibid. 17 ibid.

118 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis sellepärast ei ole ka maalidel vastast ...“18 Tema tilised kaalutlused pole nii tähtsad, kuna selle tähelepanekud on sarnased Fengeri omadega, kunsti reguleerijad väärtustasid propagandat sest ka Fenger otsustas keskenduda varjatud enam. Kontroll kunsti üle oli karm ning kunst- vaenlasele, mõtestades seeläbi traditsioonilise niku enda isiksus ja vaated jäid peaaegu märka- lahingumaali žanrit ümber. Pole ka ime, et sel- matuks. line ümbermõtestamine aset leiab, sest tänapäe- Murka maaliseeria „Operatsioon“ tuleks vasi sõdu defineerib „selliste suurte, pöördeliste asetada eelkirjeldatud ajaloolisse konteksti. lahingute puudumine, mis lahendavad konflikti Tema maale võiks seostada sotsialistliku realis- poolte vahel, seega kinnitades sõja ja rahu eris- miga kahel moel: maalimisstiili ja tema kunst- tust“ (Gade 2017, 139). Mõlemad kunstnikud nikuvabaduse võimalike piirangute kaudu, mil- tegutsevad seega väga keerukas olukorras, mis lega tal tuli arvestada, kuna maaliseeria tellija oli hõlmab kaitseväe ja muuseumi eesmärki tuua riik. Murka on peamiselt tuntud fotorealistlike sõjateema inimestele lähemale, aga ka Afganis- maalide poolest, ja just selle stiili valis ta ka tani sõja konkreetseid olusid ning nende endi Afganistanis teenivate Eesti sõdurite kujutami- kui kunstnike kogemusi ja huve. Seega tuleb seks. Ehkki Murkal oli vabadus valida, kuidas nende kunstiteoste analüüsimisel arvesse võtta ta soovib Eesti vägesid kujutada, ja ehkki oleks kõigi nende tegurite kokkupuutekohti. absurdne väita, et tema loomingut suunati või Eesti kontekstis seostub riigi tellimu- piirati samal viisil nagu nende eesti kunst- sel tehtud sõjateemaline kunst sotsialistliku nike oma, kes olid sunnitud Nõukogude Liidu realismi ja kunstnikega, kes värvati punaarmee heaks töötama19, on ometigi maaliseeria „Ope- teenistusse teise maailmasõja ajal. Nende ratsioon“ tihedalt põimitud langenud sõdurite ülesanne oli ülistada Nõukogude võite ja kuju- mälestamise narratiivi ja seega sisaldub selles tada nõukogulikke väärtusi, et ellu jääda. Sot- tugev eeldus, et me peaks mõistma neid maale sialistlik realism oli ainus ametlikult tunnusta- ametliku sõjanarratiivi kaudu. tud kunstistiil Nõukogude Liidus. Kunst pidi Maarit Murka maaliseeria seostamine sot- näitama reaalsusena maailma, milles valitseb sialistliku realismi traditsiooniga sõjateemali- optimism, tahe tööd teha ning usk parteisse ja ses kunstis ja seega propagandistliku kunstiga partei võimesse juhtida ideaalset ühiskonda teel tähendab, et vähemalt osa publikust võib neid kommunismini, mis pidi iga hetk saabuma. maale pidada parteipoliitika suuvoodriks ning Kui me võtame sotsialistliku realismi seega konformistlikuks ja kunstilisest perspek- üldisemalt märksõnana propaganda kohta, tiivist ebahuvitavaks. Tähendusrikas on aga see, tuleks Murka maaliseeria „Operatsioon“ ase- et ka kunstnik ise distantseerib veidi end sellest tada riiklikul tellimusel tehtud ja kommunist- konkreetsest näitusest: selle kohta ei leia märget liku partei kontrollitud sõjateemalise kunsti tema kodulehelt20, ehkki teised kaks Afganis- ajaloolisse konteksti. Üks küsimus, mis sel juhul tani-teemalist näitust „Missioon“ ja „Kontakt“ üles kerkib, on see, mil määral neid maale võiks on seal ära mainitud. Samuti pole „Operat- vaadelda propagandana, mis aitab kinnistada siooni“ seeria maalid pealkirjastatud ja ka näi- avalikkuse jätkuvat tuge Eesti osalusele välis- tuse pealkirja pakkus välja Eesti sõjamuuseum, missioonidel. Kahtlemata on üks sotsialistliku mitte kunstnik ise.21 Samas näituse pressiteates, kunsti tunnuseid korduvus ja tõsiasi, et estee-

19 Intervjuu Maarit Murkaga (Tallinn, aprill 2015).

18 http://kultuur.err.ee/298462/maarit-murka-afganis- 20 Maarit Murka koduleht: http://murka.ee. tani-maalinaitusest-kes-tahab-naeb-seal-lihtsalt- eesti-sodurit. 21 Meilivestlus Maarit Murkaga (aprill 2017).

119 mis ilmus Eesti kaitseväe kodulehel22, on foto des loodud maalide või fotodega. Peale riigilipu kunstnikust, kes poseerib koos Eesti kaitseväe pisikeste embleemide pole neis piltides midagi, juhatajaga maaliseeria ees. See katse end riik- mis reedaks sõdurite rahvust või kohta, kus likust sõjanarratiivist osaliselt distantseerida sündmused toimuvad. on märk raskusest, mida kunstnikule koostöö Nagu ka teised pildid selles seerias, toimib kaitseväega tähendas, kuna see eeldas toetavat näiteks „Nimetu #3“ „konflikti homogenisee- suhestumist sõjas osalemise põhjuste ametliku rivalt“ (Woodward jt 2009, 218). Sellel maalil narratiiviga, millega kunstnik ilmtingimata on esiplaanil suure Chinooki helikopteri siluett nõus polnud. vastu loojuvat päikest. Helikopterisse suundu- vad sõdurid on samuti vaid siluettide kujul ning Mittespetsiifiline maskuliinsus ja afgaani nad paistavad imepisikeste varjudena eredal tüdruk taustal. Seega toetub kunstnik siinkohal „pika- ajalisele ja väljakujunenud visuaalsele tavale Üks Maarit Murka maalide silmapaistvamaid näha inimeste varjusid nende iseloomujoonte jooni seerias „Operatsioon“ on nende mittespet- või indiviidi olemuse virtuaalse „indeksina““ siifiline ilme: need näevad välja kui tavapärased (Roderick 2009, 81). Vaataja saab aru, et tegu pildid tänapäevasest sõjategevusest. Välja arva- on sõduritega, kuna nad kannavad kiivreid, tud ühel selle seeria maalil, millel on kohalik lahinguvarustust ja relvi ning nad on teel sel- afgaani tüdruk („Nimetu #7“, vt lk 116)23, on gelt äratuntavasse sõjaväe helikopterisse. Seega kõigil teistel kujutatud nimetuid anonüümseid toimivad sõdurite kujud, taandatuna nende sõdureid tegemas eri operatsioone või valmis- põhiolemusele, käepäraste visuaalsete metafoo- tudes nendeks. Nad on kas gruppides või üksi, ridena, mis viitavad sõdurite iseloomujoontele, nad kannavad kiivreid, kaitseveste ja sõduri- kuid ei kirjelda neid. Selline viis representeerida vorme, millel on mõnikord näha ka selgelt iden- Afganistani missiooni – mis on iseenesest laialt tifitseeritav Eesti lipu embleem õlal. Enamikul levinud eufemism vältimaks õigema sõna sõda sõduritest on käes relvad või on neid kujutatud kasutamist – muudab sealse sõja veretuks ja tegevuses. Kunstniku sõnul on kõik maalid ajatuks. Ehkki tausta tekstuur ja värvid viitavad tehtud õppustel olevatest sõduritest, kuid sama- ähmaselt lahingutsoonile, ei ole maalil midagi, hästi võiksid need olla ka pildid tegelikust sõja- mis seoks kujutatud sündmusi konkreetse koha tegevusest. Tõsiasi, et kõiki maalidel kujutatud või ajaga. Selline konflikti komplekssete tun- sõdureid ja ka afgaani tüdrukut, kes on samuti nuste silumine depolitiseerib konflikti ennast. nimetu, on kujutatud identifitseerimatute sõjas Need representatsioonid muutuvad universaal- osalejatena, rõhutab nende piltide mittespet- seks ja seega võib neid kasutada mistahes sõja- siifilisust: nad toimivad „võõra sõja pidamise narratiivi toetuseks, piirates seega demokraat- nimetu koha representatsioonina ja sõduri eba- liku debati tekkimise võimalust. määrase töö representatsioonina“ (Woodward jt Peale selle, et sõduri kujundi depersona- 2009, 217). See mittespetsiifilisus muudab need liseerimine muudab ta isikuna tuvastama- maalid sarnaseks teistes rahvuslikes konteksti- tuks, on seda kujutist kasutavatel inimestel väga lihtne raamistada omaenda prioriteedid ja ärevad tunded selle ümber. Paradoksaal- 22 http://www.mil.ee/et/uudised/8146/murka-maali- selt saab neid pilte seega kasutada nii ametliku del-saab-naha-eesti-sodureid-afganistanis. sõjanarratiivi toetuseks kui ka potentsiaalselt 23 Maalidel pole pealkirju ja seetõttu viitan neile vas- selle kahtluse alla seadmiseks. Neid saab kasu- tavalt nende numbrile järjekorras, milles nad Drop- tada ühtaegu nii sõja poolt kui ka selle vastu boxi kaustas asuvad.

120 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis mobiliseerimiseks (Sontag 2004), ehkki nende näituse avamisel. Kui me tõlgendame sõja- tagasihoidliku mittespetsiifilisuse tõttu on tõe- tegevuse kujutamise viisi pigem igapäevasena, näolisem, et nende kaudu edastatakse pigem mitte millegi suure ja monumentaalsena, on sõda pooldavat sõnumit. Näiteks „Nimetu #1“ meil võimalik rahvuslikku narratiivi rahu taga- (vt lk 109) võtab kompaktselt kokku Eesti misest ja rekonstrueerimisest nüansirikkamaks rahvusliku sõjanarratiivi, näidates, et Eesti väed muuta. on vaprad NATO partnerid Afganistani mis- See, et maali üldistel, mittespetsiifilistel oma- sioonil, milles osalemine on seotud Eesti välis- dustel on ka sooline dimensioon, ilmneb eriti ja kaitsepoliitiliste huvidega. Maal kujutab Eesti selgelt siis, kui keskendume maalidevahelistele sõdurit täisvarustuses, üks põlv liivas, relv käes. kontrastidele. Eriti märkimisväärne erand see- Vaataja näeb sõdurit selja tagant, tema nägu rias on „Nimetu #7“ (vt lk 116), millel on kasu- pole nähtav. Teame, et ta kuulub Eesti sõjaväkke, tatud väga võimast visuaalset troopi – afgaani kuna sinimustvalge lipu embleem tema õlal on tüdrukut. See on ainus Murka seeria „Operat- selgelt paista. Näib, nagu sõdur vaataks tema sioon“ maal, mis kujutab kohalikku tsiviilisikut, kohal kõrguva kahe helikopteri poole, mis eel- kes on naine ja mitte-Eesti päritolu, luues seega datavasti kuuluvad NATO-le. Taustal pole taas silmanähtava kontrasti teiste maalidega, millel kord mitte ühtegi märki sellest, kus see stseen keskendutakse Eesti (mees)sõdurile. Selle taga võiks aset leida. Liivane ja mägine pind vihjab võib näha Murka soovi lisada seeriasse stseen, kõrbemaastikule, seega pole see kindlasti mitte mis kirjeldaks Eesti vägede kohtumist kohali- Eestis. Teades, et kunstnik viibis Helmandis, kega. võime eeldada, et see koht asub kusagil Camp Maalil on näha afgaani tüdruk, kes toetub Bastionis. istudes vastu puud, on paljajalu ja mässitud Kuna Eesti sõdur on maali fookuses, näib rohelisse salli. Tema kõrval on üksik king, mis esmapilgul, et see maal monumentaliseerib jätab mulje korratusest ning seostub vaesuse Eesti sõjalist osalust Afganistanis. Samal ajal, ja meeleheitega. Tüdruk vaatab otse vaataja kui selge taevas, liivane kõrb ja mäeahelik pais- silmadesse, meenutades ikoonilist maailma- tavad üsna sketšilikud, on sõdurit ja sõjaväe kuulsat fotot „Afgaani tüdruk“, mille fotograaf helikoptereid kujutatud väga detailselt. Seega Steve McCurry sai kuulsaks, kuna tal õnnestus on viis, kuidas kujutatakse sõdurit ja tema tabada tüdruku „kummituslikud silmad“ (vt nt suhet liitlastega, ka kompositsiooniliselt koos- Szörényi 2004). Foto, mis on üles võetud ühes kõlas maalide tellija agendaga representee- pagulaslaagris Pakistanis ajal, mil Nõukogude rida Eesti vägesid Afganistanis ja mitte sealset Liit okupeeris Afganistani, ilmus ajakirja The sõda laiemalt. Ehkki me näeme sõdurit kõrbes National Geographic kaanel 1985. aastal ja on üksinda, näib ta olevat valmis esimesel käsklu- sellest ajast peale muutunud „mitte ainult afgaa- sel tulistama, samal ajal kui tema kohal hõlju- nide ohvristamise sümboliks, vaid ka üldisemalt vad helikopterid kaitsevad teda ja meenutavad mitte-Lääne naiste olukorra haavatavuse talle, kui võimsad on NATO liitlased. Ta vaatab sümboliks“ (Zarzycka 2016). Nagu ikooniline üles helikopterite poole ja toetub nende kait- afgaani tüdruk (kes jäi publikule tundmatuks, sele. Tänapäevases sõjas näevad need helikop- kuni McCurry läks aastaid hiljem teda otsima), terid rohkem, kui tema sõdurina suudab näha. on ka Murka maalitud afgaani tüdruk nimetu Ent selline tõlgendus kehtib vaid siis, kui vaat- ja muutub seega tüübiks või troobiks, manades leme maali ainult Eesti riikliku sõjanarratiivi esile soolisustatud ja orientalistlikud assotsiat- ideoloogilises raamistikus, mida sõjamuuseum sioonid, mis tulenevad Afganistani missiooniga kasutas kunstitööde tellimisel ja kaitsevägi seotud kujundite laiemast kontekstist.

121 Murka otsust lisada Eesti vägede Afga- sest, kuni luuakse Euroopa vaatleja“ (Mackie nistani-kogemust kujutavasse maaliseeriasse 2012, 121) ja pakkudes käegakatsutavaid nar- kujund, millel on tugevad assotsiatsioonid ratiive, mis seostuvad Lähis-Ida despotismi, lääne kolonialistlike diskursustega, võib naiste rõhumise ja kutsungiga „päästa“ need pidada nii orientaliseerivaks kui ka Eesti rolli naised. Sellele korduvale troobile toetumine nende diskursuste taastootmisel kaudselt sõjarepresentatsioonide kontekstis surub või otseselt kahtluse alla seadvaks. Afgaani „lihtsustava loogika väga komplekssetele tüdruku troobil on pikaajaline ajalugu lääne militaarsetele, tsiviilsetele, paiksetele, kontekstis, kus see ringleb „kui Teise konno- territoriaalsetele, kultuurilistele, poliitilistele, tatsioon, mida lugejad saavad kasutada oma- kogukondlikele, isiklikele ja kehalistele endi enesekontseptsioonide vastandusena“ suhetele“ (Zarzycka 2016) ning kustutab väga (Schwartz-DuPre 2007, 435). Nagu immig- olulised aspektid sõjategevuses, nagu näiteks randist ema, Napalmi tüdruk ja teised ajaloo- vastutus, mõju ja kausaalsus. Ülemäärane liselt koloniseeritud kujundid, seostub afgaani toetumine sellistele lihtsustavatele troopidele tüdruk terve hulga homogeensete tähistavate sõja representatsioonides hägustab kujundite protsessidega, sealhulgas korrates „osa klas- politiseeritud või aktivistlikku dimensiooni. sikalisi orientalistlikke klišeesid, nagu näiteks Eriti naissoost lapse kasutamine sellise troo- kujund ajatusest, väljaspool ajalugu paiknemi- bina kinnistab levinud võrdusmärki, mis

Maarit Murka (2014). „Nimetu #8“ seeriast „Operatsioon“

122 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis tõmmatakse Kolmanda Maailma ning pas- „teisi“ väga soolisustatud ja orientaliseerival siivsuse, haavatava ja naiseliku vahele, luues viisil, legitimeerides seeläbi eelarvamusi soost binaarse ideoloogia mitte-lääne saamatusest ja rassist. Eriti puudutab see naiste õiguste ja ohvristaatusest, mida kasutatakse lääne retoorikat, millest on saanud „keskne osa ter- imperialistliku laienemise agenda legitimeeri- rorivastase sõja diskursustes, mida kasutavad miseks (Zarzycka 2016). Seega toimib afgaani meedia, ametnikud ja USAs elavad liberaalsed tüdruk kui „radikaalne teine Ameerika rah- feministid ning mille kaudu rõhutatakse muret vuslikus kujutluses, tegelikult Euro-Ameerika naiste õiguste väga reaalsete rikkumiste pärast, kolonialistlikus kujutelus“ (Deb 2016, 165) kui et õigustada sõjalist vägivalda Afganistanis allutatud Afganistani rahva metonüüm. ja Iraagis“ (Khalid 2011, 19). Võrreldes lääne Ehkki Maarit Murka Eesti sõdureid kuju- kontekstiga ei näi Eesti meedia ja parlamendi tavad maalid ja kohalikku afgaani tüdrukut arutelud Eesti osalusest ISAFi missioonil mai- kujutav maal toetuvad eri troopidele, kinnista- nivat afgaani naiste „päästmist“ afgaani meeste vad nad samas seerias kõrvuti olles teineteise käest kui ühte õigustust, miks peaks Eesti sel tähenduse läbi soolisustatud ja rassi tunnuseid missioonil osalema. Peamine diskursus Eestis omistavaid norme ja tavasid. Nagu paljud tead- Afganistani missiooni ümber rõhutab Eesti lased on näidanud, kujutavad USA terrorivas- enda rahvuslikku haavatavust ja kartusi laiemas tase sõja diskursused Lähis-Ida ja islamistlikke geopoliitilises kontekstis ning on seega seotud

123 Eesti välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkidega. on selles seerias otsekui tunnistajaks Eesti uue See ei tähenda muidugi, et sellised soolisustatud kaitsva maskuliinsuse imidži demonstratsioo- ja rassi tunnuseid rõhutavad teisestavad diskur- nile. Soolisustatud müüt, mis põhineb usul, sused ei eksisteeriks. Kuna Eesti on end esita- et mehed suudavad naisi ja lapsi kaitsta ning nud kui entusiastlikku Afganistani missioonis peavad seda tegema, toetab sõja legitiimsuse osalejat, aitab ta seeläbi neid diskursusi propa- ja rahu võimatuse diskursust (Tickner 1992). geerida, ehkki missioonil osalemist ei õigustata Tegelikkuses aga õigustab see müüt kaitse pak- päästja diskursusega. kumise varjus soolisustatud hierarhiat, ebavõrd- Murka maal afgaani tüdrukust toetub kont- set kodakondsust ja agressiivset rahvusvahelist rastile, mille loovad teised sama seeria maalid, poliitikat (Åse 2018). Vaadeldes neid maale tõstes esile Eesti sõjaväe militaarset masku- seeriana, on selge, et Murka „Operatsioon“ rep- liinsust, mille kõrval tundub see väike kohalik resenteerib kaitsja ideaali ja maskuliinse kange- tüdruk vajavat kaitset. Eriti tugeva kontrasti lase narratiivi tekkimist. loob afgaani tüdrukut kujutav maal „Nimetu Eelkirjeldatule lisaks peegeldab Maarit #7“ maaliga „Nimetu #5“ (vt lk-d 116 ja 111), Murka „Operatsioon“ muutusi Eesti rahvuslikus millel on maas istuv üksik meessoost sõdur, narratiivis, mis toetab üsna kriitikavabalt USA käeulatuses varustus, relv ja antenn. Erinevalt terrorivastast sõda. Meedianarratiivid ja riigi- tüdrukust, kes vaatab otse vaatajale silma, on kogus toimuvad arutelud selle üle, milline peaks sõduri silmad kaetud päikeseprillidega ja ta olema Eesti osalus ISAFi missioonis, osutavad näib satelliittelefonis kellegagi vestlevat. Pildilt rahvuslikus enesenarratiivis toimunud nihkele: õhkub maskuliinsust, eriti kuna sõdur istub, enam ei nähta end eri riikide okupatsiooni ohv- jalad laiali. Samal moel on kunstnik otsustanud rina, vaid selle asemele on kerkinud arusaam kujutada stseeni sõjaväelaste kamraadlusest ja uuest enesekehtestamise ajastust, kus Eesti näib sõprusest maalil „Nimetu #8“ (vt lk 122), rõhu- pigem uue kangelasena. Eesti väed võitlevad tades samuti sõdurite maskuliinsust: maalil vapralt Afganistani ohtlikemas piirkondades paistab neli teineteise kõrval poseerivat sõdurit, ja näitavad end igati tublide alliansi liitlastena. kellest on näha vaid kehad ja relvad. Sõdurid, Ajalooliselt pole Eestis peetud sõdureid mitte kelle näod pildilt ei paista, pole siinkohal ka sõdalasteks, vaid isamaa kaitsjateks (Karabes- märgistatud kui eestlased ning seega tähistavad hkin 2007, 21). See arusaam ja rahvusliku nar- nad pigem mittespetsiifilist militaarset masku- ratiivi ümberfookustamine ohvrinarratiivilt liinsust ja sobituvad seisukohtadega, millega kangelasnarratiivile on muutnud ka rahvusliku USA õigustab NATO vägede kohalolu Afganis- identiteedi, sõja ja soosuhteid, eriti kinnistades tanis. teatud tüüpi maskuliniseeritud rahvuslikku Maskuliinsus on militaarses kontekstis identiteeti. alati olemas, kuid tihtipeale eksisteerib see seal Nagu Solveig Gade on väitnud, läheb Mat- naturaliseeritud kujul ehk täiesti nähtamatuna hilde Fengerilt tellitud sõjateemaline maal Taani (Nagel 1998). Juhtides tähelepanu sõdurite rahvuslikest huvidest kaugemale, sest see kuju- kehadele, rõhutab Maarit Murka Eesti sõdurite tab „„kaugeid sõdu“ transnatsionaalsete vaba- konkreetset maskuliinsust. Afgaani tüdruku duse, humanitaarsuse ja julgeoleku diskursuste teema sissetoomine toetub aga nn uute huma- kontekstis“ (Gade 2017, 143). Tõmmates tähe- nitaarsõdade diskursusele, mitte nn iseseisvuse lepanu sellele, kuidas Taani paikneb globalisee- nimel peetavate sõdade diskursusele, mille runud maailmas rahvuslike ja rahvusvaheliste eesmärk on kaitsta rahvuslikku territooriu- huvide keskmes, kontekstualiseerib ta Taani kui mit ja selle piire (Coker 2001). Afgaani tüdruk riigi, millega tuleb rahvusvaheliselt arvestada

124 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis

(ibid.). Samal moel toob Maarit Murka trans- sihtimine, asendavad infosõjad minevikus natsionaalse dimensiooni Eesti osalusse Afga- toimunud industrialiseeritud sõjategevuse ja nistani missioonis, lisades afgaani tüdruku oma surma külvatakse tihti kodurindelt“ (Shapiro maaliseeriasse maskuliniseeritud Eesti sõdu- 2011, 109). Kuidas me siis mõistame sõda kui rite kõrvale. See paneb meid küsima, kuidas miskit, mis on pidevalt kohal? Eesti suhestub neisse väärtustesse – vabadusse, Nagu see alateema osutab, võib kunsti vaa- demokraatiasse ja inimõigustesse –, mida USA delda ühe kohana, mis võimaldab meil avada ja teised rahvusvahelised koalitsioonipartnerid demokraatlikku arutelu sõja kohalolust ja propageerivad. tähendusest meile, kes me oleme kodus, ning Mittespetsiifilise haavatava afgaani tüd- diskuteerida selle üle, kuidas me võiks kriitili- ruku kujundi lisamine seeriasse „Operatsioon“ selt ümber mõelda ja hinnata poliitikat ja soo- muutub kui märgiks selle kohta, et Eesti kuulub rahvuse vahelisi suhteid, mis tulenevad amet- taas läände. See kuuluvustunne luuakse sooli- likest sõjanarratiividest. Kriitiline kunst on sustatud narratiivi „kaitses afgaani naisi, kait- seega osa „pidevast arutelust selle üle, kuidas seme oma riiki“ kaudu. Ajalooliselt on Eesti need sõjad saavad olema“ (Shapiro 2011, 115), arusaam enese identiteedist olnud tihedalt kuidas neid mäletatakse ning kuidas räägi- seotud arusaamaga Venemaast kui vastandli- takse tulevikus kõigist sõdadega kaasnenud kust teisest. Afgaani tüdruku pisut metsikutes, ohverdustest ja ka ohvritest. Maarit Murka kuid haavatavates silmades peegelduvad pinged näitus „Missioon“ (2013), millele siinkohal nende vahel, kellel on võimu ja kellel mitte, kes keskendun, asetab kunsti, soo, natsionalismi on nn esimesest maailmast ja kes kolmandast. ja militarismi üksteisega dialoogi, tõstes Vajadus demonstreerida, et Eesti kuulub Euroo- eriti esile Afganistani sõja kohalolu kodus. passe ja laiemalt läänemaailma, nõuab enamat „Missiooni“ võib pidada üheks tema otseselt kui lihtsalt tavapärase Venemaa ja kommunist- kriitiliseks kunstiprojektiks, mis valmis tänu liku mineviku tagasilükkamist. See nõuab enese tema Afganistanis-käigule. ümberdefineerimist, enese nägemist globaalsel See, mida võiks pidada riigi tellimusel tasandil olulise mängijana, toetudes näiteks loodud sõjateemalise kunsti puhul kriitili- lääne orientalistlikele troopidele, mis on alati seks, võib olla üsna vaieldav. Näiteks leiavad soolisustatud. Neid troope esindab ka afgaani mõned kriitikud, et Mathilde Fenger on palju tüdruk, kes vajab kaitset. Lisades afgaani tüd- vähem kriitiline kui näiteks kunstnikud John ruku pildi maalide hulka, mis kujutavad Afga- Kørner või Simone Aaberg Kærn, kelle otsene nistanis NATO missioonil olevaid Eesti sõdu- eesmärk oli „ärgitada surnud ja haavatud sõdu- reid, näitlikustab see Eesti katseid imiteerida rite portreedega avalikku debatti sõja ja Taani läänt, et näidata oma kuuluvust. Samuti sisal- uue staatuse kui sõdiva rahvuse teemal“ (War dub selles viide, kui oluliselt mõjutab sugu seda, Meets Art 2014). Ent Fengeri kunsti peetakse kuidas me mõtestame ümber, kes me rahvusena siiski rahvuslikku sõjanarratiivi toetavaks, oleme. kuna tema eesmärk oli taaselustada tradit- siooniline lahingumaali žanr. Samas väidab Siin ja seal: sõjarinde ja kodu suhe Solveig Gade, et lahingumaalide nimetamine „vaid militaarvõimu sümboolseks edendajaks“ Tänapäevased postnatsionaalsed sõjad tõstata- oleks liiga lihtsustatud käsitusviis, sest ka need vad küsimusi traditsioonilise sõjarinde kadu- maalid on mitmetahulised. Gade analüüsib mise ja kontseptuaalsete teemade kohta, nagu Fengeri maali „Transition“ järgmisel viisil: sõja kohalolu: „praegu, kui toimub distantsilt

125 ... maali kolm kihti näivad vihjavat, et Afga- igav. Mind huvitab piiripealsus, problemaa- nistan ja rahvusvaheline kogukond liigu- tilisemad kohad. Sõdurite sealne elu oma vad sõjast ja kaosest eemale ühise rahuliku baasis kulgeb nagu riik riigis. Noored britid tuleviku poole. Ent kahe sõduri ette ilusate kutsuvad meie omi albaanlasteks. Üks väike- moonide vahele, mis iseenesest meenutavad riik kõik. (Varblane 2013) meile oopiumi tootmist kui ühte kestvat probleemi Afganistanis, on „nähtamatu Nagu artikli sissejuhatuses mainitud, on näi- vaenlane“ peitnud IED [isetehtud lõhkesea- tuse keskmes pilt granaadist, mis on maalitud deldise]. On vaataja otsustada, mis juhtub, näitusesaali paigutatud väikestele kividele, kui üks sõduritest selle otsa komistab. (Gade mida Murka eksponeeris koos Afganista- 2017, 140) nis tehtud fotoseeriaga. Need pildid gra- naatidest viitavad suurele granaadile, mille Teisisõnu, kui liigume pinnapealse juurest kunstnik koos sõdurite abiga Eesti baasis detailide juurde, näeme, kuidas Fenger esitab Helmandis väljakule maalis. Installatsioon tegelikult küsimusi rahvuslike ja maskuliinsete dokumenteerib selle ajutise representatsiooni heroiliste väärtuste kohta, mida traditsioonili- loomist militaarse režiimi keskel. Iga järgmine selt lahingumaaliga seostatakse. Lisades pildile foto seeriast näitab, kuidas see granaadi kuju- vaenlase isetehtud lõhkeseadeldise, loob Fenger tis muutus ja lõpuks sõdurite jalge all täieli- nähtamatu ohu tunde. Pealegi on maal paigu- kult hajus, tõstatades küsimuse, mida võiks tatud riiklikus ajaloomuuseumis endise Taani tähendada nn granaadi asetamine väljakule, peaministri Anders Fogh Rasmusseni ja kunin- kust sõdurid iga päev läbi käivad, Afganistani ganna Margrethe portreede vahele (Færch muda ja tolmu keskele. Mida võiks tähen- 2013), mis toob selle varjatud ohu otse koju dada võimalus võtta koju kaasa üks sellistest kätte. Samamoodi on Maarit Murka püüdnud kividest/granaatidest? Sõdureid on treenitud lisada nähtamatu vaenlase teemat oma näitusse tundmatuid kive mitte üles korjama, kuna „Missioon“, mis oli üleval riigikogu kunstisaa- nende all võib peituda potentsiaalne oht. Meil, lis – eesmärk on panna vaatajaid mõtlema selle keda pole sel moel treenitud, on nõrgem tun- üle, millest Eestis Afganistani missioonil osale- netus, millal meie kehad võiks riskiolukorda mise kohta eriti ei räägita, kuid mis teemadena sattuda. Selle lihtsa žestiga – lisades näitusele on olulised. koju kaasa võetavad kivid – muutis Murka Murka jaoks tähendas Afganistanis Eesti meid sõjaga kaasnevatest riskidest ja meie sõduritega koos viibimine võimalust kogeda eri enda kaassüüst teadlikumaks: asetades gra- nüansse ajutise ja igavese, näilise ja reaalse vahel. naadi sinna, kus see võib meid või teisi potent- Püüd neid kihte publikule edasi anda tähendas siaalselt hävitada, muutes meid vastutavaks laveerimist kahe positsiooni vahel: ühelt poolt selle eest, et me hävitame teisi oma iseseisvuse soov olla aus kunstnik/kodanik ja teiselt poolt nimel. Seega on Murka installatsioon ühtaegu ootus väljendada positiivset hoiakut, mis vas- nii kommentaar selle kohta, et riik saadab oma taks patriootlikule teemale. Näituse „Missioon“ vägesid potentsiaalsesse ohtu, kui ka kutse avamisel ütles Murka: reflekteerida laiemalt selle üle, mida tähen- dab NATO vägede kohalolu Afganistanis. See Mind ei huvita ametlik, mugav pilt, kuidas asetab Eesti rahvusliku kaitsenarratiivi kriiti- Eesti sõdur ulatab abikäe Afganistanile. See lisse konteksti, kus me küsime endalt, mis on on tore, et meie sõdur teenib liitlaste hulgas, meil pistmist selle n-ö võõra sõjaga. kuid seda on palju kajastatud, see on mulle

126 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis

Eeltoodule lisaks on Helmandis tolmusel leele sõja ja moodsa kunsti vahele. Tema näituse väljakul granaadi pildi kõrval tekst: „Võib töö- kirjelduses on kirjas: tada“. Kunstniku sõnul hoiatab see meid selle granaadi potentsiaalse funktsionaalsuse eest, Öeldakse, et kaasaegne kunst on raiskamine.– kuid viitab ka laiemalt olukorrale Afganista- aja ja materiaalsete vahendite raiskamine. nis.24 Tema jaoks tähendab „Võib töötada“ ka Paratamatult tekib sarnane küsimus ka teatud kõhklusi. See viitab tõenäosusele, et see sõja kohta. Loodud olukorrad ja vormid granaat ilmselt ei tööta ja seda võib tõlgendada on küsitavad, kaduvad ja muutuvad ajas. kui metafoori Afganistani sõja kohta, osutades, Lihtsam on mitte küsimusi esitada ja et kõik need õigustused ja vahendid, millega käsku täita, alltekstid jooksevad vaikides seal võideldakse, ei täida oma eesmärki, vähe- subtiitritena. Silmis on enamat, kui suu malt mitte sel moel, nagu seda avalikkusele ette rääkida lubab.26 söödetakse. Kunstnik võtab seega väga selge sei- sukoha riikliku diskursuse vastu, mille kohaselt Sõdurid, kes aitasid kunstnikul granaadi kujutist on see sõda meile kasulik ja vajalik ning seetõttu luua, küsisid temalt, miks tal oli vaja kulutada on ka meie osalus selles vältimatu. nii palju värvi, et luua teos, mis on vaid ajutine, Mõned sõdurid ütlesid hiljem kunstnikule, mida ei saa säilitada, mujal näitustel näidata ega et enne näitusefotode nägemist ei saanud nad ka mitte Eestisse tagasi viia. Sõjaväes on range isegi aru, et nad seisid granaadi pildil.25 Teised kord enda järelt kõik ära koristada ja jätta koht, sõdurid aga aitasid kunstnikku ettevalmistus- kus baasis oldi, „nagu see oli“. Liitlasriikide tega, andes talle materjali ning mõõtes ja joo- sõdurite surnukehad viiakse tagasi nende kodu- nistades tema juhiste järgi pildi kontuure milita- maale ja maha ei jäeta isegi monumente, mis ristlikul moel. Kuna Murka viibimine kunstni- Helmandis hukkunute mälestamiseks rajati. kuna Afganistanis oli üsna abivalentne, tekitas Näiteks Eesti monument, mis on väga sarnane see ootamatuid paralleele tema kui kunstniku Briti ja Taani omadega, on ühel „Missiooni“ positsiooni ja tavasõdurite positsiooni vahel. seeria fotol näha kohas, kus Eesti väed seisavad Kõik nad viibisid Afganistanis riigi teenistuses, täpselt Murka joonistatud granaadi pildi peal. kõigile neile kehtisid piirangud selle kohta, kuhu Sõdurid, kellega Murka Afganistanis suhtles, nad tohtisid minna, mida nad tohtisid teha või pidasid tema seal loodud kunstiteost Eesti riigile öelda. Ehkki kunstnikule jäi kunstilise väl- kuuluvaks varaks, mis tuleks koju kaasa võtta. jendusvabaduse õigus, instrueeriti teda sellest Seega tõstatab Murka refleksioon sõja, kunsti ja hoolimata põhjalikult mitte kujutama teatud ressursside raiskamise üle ka küsimuse, mis jääb asju, näiteks tehnoloogiat, või teatud asukohti, koalitsiooniarmee lahkudes Afganistani maha näiteks sõjaväehaigla ja teiste strateegiliste ja kas on üldse võimalik lahkuda jälgi jätmata, kohtade täpset paiknemist, sest need võivad sat- nagu nad polekski seal olnud. Näidates vägivalla tuda vaenlase sihtmärkideks. puudumist ja tegevusetust, kujutab Murka Mõtiskledes tänapäevase sõja tähenduse üle vägivalda ja sõda erinevalt tavapärasest action- ja olles tunnistajaks suurele ressursside raiska- tüüpi sõjanarratiivist, mis jätab mulje sõjast kui misele, mis toimub kõrvuti sõjaväe korraldus- millestki erutavast, lõbustavast, Hollywoodi tega mitte jätta jälgegi maha, loob Murka paral- filmi sarnasest.

24 Meilivestlus Maarit Murkaga (aprill 2017).

25 Intervjuu Maarit Murkaga (Tallinn, aprill 2015). 26 Maarit Murka, näituse „Missioon“ (2013) kirjedus.

127 Kokkuvõtteks pole alati väga selged ning kunst ei paku alati vaikimisi kontranarratiive problemaatilistele Representatsioonide tegemine ja nende tõlgen- natsionalismi-, soo- ja militarismidiskursus- damine on sügavalt poliitilised tegevused. Riigi tele, on vaja, et me mõistaksime paremini, tellimusel loodud sõjateemalise kunsti analüüs kuidas kunstitavad, -teosed ja -sündmused on näitab, et sõda on palju vähem monoliitne, kui laiema maailmaga seotud. Seega aitab kriitilise riigi ja meedia narratiivid seda näitavad. Näitu- geopoliitika ja nende tänapäevast julgeoleku- sega „Missioon“ toob Maarit Murka granaadi diskursust puudutavate kunstitavade seoste kujundi ja ülekantud tähenduses potentsiaal- analüüs avada demokraatlikku debatti post- selt plahvatuslikud küsimused sõja kohta otse natsionaalsete sõdade üle. Nagu siinse artikli demokraatia koridoridesse ja sealt edasi isik- analüüs osutab, on riigi tellitud sõjateemalises likku ruumi, koju („Võta kivi kaasa“). Asetades kunstis potentsiaali kriitilisteks aruteludeks siis, granaadi Eesti vägede jalge alla ja tuues selle siis kui vaatleme neid kunstiteoseid nende loomise parlamenti, juhib ta tähelepanu ohtudele, mil- ajaloolises, kunstilises ja sotsiaalpoliitilises kon- lesse riik oma kodanikke seab, et kaitsta oma tekstis. Teisisõnu on iga riigi ajalooline pärand suveräänsust, samal ajal jättes mainimata välis- tihedalt seotud sellega, millised on võimalused missioonidega kaasneva vägivalla, milles me kunstiliseks vastupanuks või kriitikaks. oma suveräänsust kaitstes kaasosalised oleme. Maarit Murka kirjeldus sõjaolukorrast Seega rõhutavad Murka kunstiteosed vajadust kasvab otseselt välja Eesti julgeolukuretoorikast, seada kahtluse alla riigi ja meedia narratiive, mida mõjutavad soolisustatud ajaloolise trauma mis portreteerivad Eesti osalust Afganistani diskursus ning vajadus eemalduda ohvridiskur- missioonil kui midagi vältimatut selleks, et riiki susest, et sulanduda vaprate ja maskuliinsete kaitsta. Paratamatult on see narratiiv ka sooli- maailmaareenil kaasamängijate diskursusesse. sustatud. Ehkki Murka pole nii otseselt kriitiline kui näi- Mõtiskledes kunstiteoste üle, mis on loodud teks Taani kunstnik John Kørner või niivõrd vastuseks Afganistani missioonile, tuleb arvesse lähedalt sõjaväega seotud kui Briti kunstnik võtta fakti, et tänapäevane pildikultuur ja kunsti- Arabella Dorman, teeb tema kunstiteos „Mis- maailm on postnatsionaalse sõja ja konflikti sioon“ sellest hoolimata ruumi demokraatli- teema tõttu muutunud. Samuti tuleks mõelda, kule debatile. Kuigi Eesti riik tahtis kunstnikult kuidas uus globaalne julgeolekudiskursus ja eri Afganistani-teemalise töö tellimisega näidata, riikide huvid on potentsiaalselt muutnud viise, kuidas Eesti väed teevad suurepärast tööd, kuidas riiklikult tellitud kunstilisi representat- kaitstes Eesti rahvast ja Eesti suveräänsust, ei ole sioone luuakse või kuidas neid mõistetakse. võimalik vältida ka neid ebamugavaid küsimusi Nagu artikkel näitab, pole riiklikult tellitud sõja- sõja kohta, mida Murka kunstiteosed samal ajal teemaline kunst ühemõtteliselt ei kriitiline ega endaga koju kaasa toovad. mittekriitiline, kuid samas on kindlasti oluline Murka kunstiteosed rõhutavad, et Eesti vaadelda lähemalt, kuidas need kunstiteosed osalus Afganistani missioonis on mitmeti konstrueerivad või rekonstrueerivad dominant- ambivalentne. Maaliseerias „Operatsioon“ on seid narratiive sõjast. mitu momenti, mis seovad need maalid soo- Representatsioonid sõjast – hoolimata lisustatud müüdiga kaitsest. Mittespetsiifiline sellest, kas neid loovad kunstnikud, kes maskuliinsus, mida esitatakse kontrastina veedavad aega sõjaväebaasides või mitte – haavatavale, teisestatud ja orientaliseeritud pakuvad omavahel võistlevaid tõdesid sõja feminiinsusele, mida esindab afgaani tüdruku kohta. Kuna seosed kunsti ja geopoliitika vahel troop, seob selle maaliseeria pigem uue tek-

128 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis kiva rahvusliku narratiiviga, mis näeb Eestit kui vaprat kaitsjat ja millel on selgelt masku- liinne imago. Ent nagu võrdlus Taani riikliku sõjateemalise kunstiga näitab, ei saa katsed konstrueerida rahvuslikku kollektiivset mälu tänapäevase postnatsionalistliku sõjakoge- muse kohta olla rahvusliku narratiivi ja aktiivse kaitsepoliitika mittekriitilised ülistused. Samal ajal sunnib Maarit Murka „Missioon“ mõtlema kriitilisemalt soolisustatud kaitsja/ kaitstava narratiivi üle, mis muutub kompleks- semaks ja hägusemaks, kui me ei vaata ainult rahvuse tasandit, vaid keskendume laiemalt geopoliitilistele võimusuhetele. See viib meid eemale rahvuse kaitsmise narratiivist, mille kohaselt kaitseb Eesti sõjavägi Afganistanis Eesti rahvuslikke huve, ja toob lähemale arusaa- male, millised on selle missiooni tagajärjed osa- listele. See meenutab samuti, et üha suurenev ambivalentsete ja kihiliste representatsioonide hulk võib pakkuda „eetilise vastuse meie reakt- sioonile sõdadele ja konfliktidele“ (Perron 2015, 107). Mida sõja ja ajaloo representatsioonide eest vastutuse võtmine võiks tähendada, ilmneb nii Maarit Murka näitustes „Operatsioon“ ja „Missioon“ kui ka Mathilde Fengeri maalis „Transition – Danish Forces in Afghanistan“ kogu oma ambivalentsuse ja vastuolulisusega. Samal ajal balansseerivad need teosed kahe ots- punkti vahel: ühel pool on laialt levinud rahvus- likud narratiivid, mis peaksid olema lohutavad, ja teisel pool ebamugavad momendid, mis pole kohe selgelt silmale nähtavad. Viis, kuidas need kunstiteosed lähenevad kodu ja sõjarinde tee- male, taastoodab ja destabiliseerib soolisustatud ja rahvuslikke diskursusi militariseerimise ja sõdades osalemise põhjenduste kohta postnat- sionaalsete sõdade ajastul.

129 Deb, Basuli (2016). Cutting across imperial feminisms Kirjandus toward transnational feminist solidarities. – Meri- dians, 13 (2), 164–188. Eisenstein, Zillah R. (2007). Sexual decoys: Gender, Alberge, Dalya (2014). An artist in Afghanistan: “To race and war in imperial democracy. London: Zed. tell the story, you’ve got to take risks”. – The Guar- Enloe, Cynthia (2007). Globalization and militarism: dian, October 19. https://www.theguardian.com/ Feminists make the link. Lanham: Rowman & Little- world/2014/oct/19/arabella-dorman-five-years-afgha- field. nistan-tell-story-got-to-take-risks. Færch, Michelle (2013). 11 Års Krig i ét Maleri. – Åhäll, Linda; Gregory, Thomas (Eds.) (2015). Emo- Informatíon, February 9. https://www.information. tions, politics and war. Abingdon: Routledge. dk/kultur/2013/09/11-aars-krig-maleri. Åse, Cecilia (2018). The gendered myth of protection. – Gade, Solveig (2017). Reviving the tradition of the battle Routledge handbook of gender and security. Eds. Caron painting: The militarization of Danish culture. – Perfor- E. Gentry, Laura J. Shepherd, Laura Sjöberg. Abingdon: mance in a militarized culture. Routledge advances in Routledge, 273–283. theatre and performance studies. Eds. Sara Brady, Lind- Åse, Cecilia; Wendt, Maria (Eds.) (2019). Gendering sey Mantoan. New York: Routledge, 136–152. military sacrifice: A feminist comprative analysis. Green, Charles; Brown, Lyndell; Cattapan, Jon (2015). London, New York: Routledge. The obscure dimensions of conflict: Three contempo- Barkawi, Tarak; Brighton, Shane (2011). Powers of rary war artists speak. – Journal of War and Culture war: Fighting, knowledge, and critique. – Internatio- Studies, 8 (2), 158–174. nal Political Sociology, 5 (2), 126–143. Hearn, Jeff (2012). Men/masculinities: War/milita- Beck, Ulrich (2005). War is peace: On post-national rism – Searching (for) the obvious connections? – war. – Security and Dialogue, 36 (1), 5–26. Making gender, making war: Violence, military and peacekeeping practices. Eds. Annica Kronsell, Erika Brandon, Laura (2007). Art and war. London: Svedberg. New York: Routledge, 47–63. I.B.Tauris. Hobsbawm, Eric; Ranger, Terence (Eds.) (2012). The Butler, Judith (2009). Frames of war: When is life invention of tradition. Cambridge: Cambridge Uni- grievable? London, New York: Verso. versity Press. Cahill, Susan (2014). The art of war: Painted pho- Howard, Michael (1991). The lessons of history. tographs and Australia’s ‘war on terror.’ – RACAR: Oxford: Clarendon Press. Revue d’art Canadienne / Canadian Art Review, 39 (2), 71–87. Hutchison, Margaret; Robertson, Emily (2015). Int- roduction: Art, war, and truth – images of conflict. – Cohn, Carol (1987). Sex and death in the rational Journal of War & Culture Studies, 8 (2), 103–108. world of defense intellectuals. – Signs, 12 (4), 687–718. Hybel, Kjeld (2011). Hun Risikerer Sit Liv for at Male Cohn, Carol (1993). War, wimps, and women: Tal- Danskernes Krig i Afghanistan. Politiken, January 18. king gender and thinking war. – Gendering war talk. http://politiken.dk/kultur/kunst/art5492619/Hun-risi- Eds. Miriam G. Cooke, Angela Wollacott. Princeton: kerer-sit-liv-for-at-male-danskernes-krig-i-Afghanistan. Princeton University Press, 227–246. Irish Museum of Modern Art (2003). Press release: Coker, Christopher (2001). Humane warfare: The new Langlands and bell: The house of Osama Bin Laden. ethics of postmodern war. London: Routledge. http://www.imma.ie/en/page_236724.htm. Danilova, Nataliya (2015). The politics of war comme- Jabri, Vivienne (2007). War and the transformation of moration in the UK and Russia. Basingstoke: Palgrave global politics. New York: Palgrave Macmillan. Macmillan. Jansson, Maria; Eduards, Maud (2016). The politics Daugbjerg, Mads; Refslund Sørensen, Birgitte (2017). of gender in the UN Security Council resolutions on Becoming a warring nation: The Danish ‘military women, peace and security. – International Feminist moment’ and its repercussions. – Critical Military Stu- Journal of Politics, 18 (4), 590–604. dies, 3 (1), 1–6.

130 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Redi Koobak / Soo- ja rahvusnarratiivid Afganistani sõja teemalises kunstis

John Kørner: War problems (2008). Victoria Miro. Roderick, Ian (2009). Bare life of the virtuous shadow https://www.victoria-miro.com/exhibitions/391/. warrior: The use of silhouette in military training advertisements. – Continuum: Journal of Media and Jones, Jonathan (2006). The shame and the glory. – Cultural Studies, 23 (1), 77–91. The Guardian, September 2. https://www.theguardian. com/artanddesign/2006/sep/02/art.iraqandthearts. Ruddick, Sara (1990). Maternal thinking: Towards a politics of peace. London: Women’s Press. Karabeshkin, Leonid (2007). Civil-military relations in Estonia: Legal background and contemporary Schwartz-DuPre, Rae Lynn (2007). Rhetorically rep- discourse. The Estonian case. PRIF-research paper No resenting public policy: National Geographic’s 2002 I/4. Afghan Girl and the Bush Administration’s biometric identification policies. – Feminist Media Studies, 7 (4), Khalid, Maryam 2011. Gender, orientalism and repre- 433–453. sentations of the ‘other’ in the war on terror. – Global Change, Peace & Security, 23 (1), 15–29. Shapiro, Michael J. (2011). The presence of war: ‘Here and elsewhere.’ – International Political Sociology, 5 Kronsell, Annica (2012). Gender, sex and the post- (2), 109–125. national defense: Militarism and peacekeeping. Oxford: Oxford University Press. Sontag, Susan (2004). Regarding the pain of others. New York: Picador. Lauristin, Marju; Vihalemm, Peeter (1997). Return to the Western world: Cultural and political perspectives Sylvester, Christine (2009). Art/museums: Internatio- on the Estonian post-communist transition. Tartu: nal relations where we least expect it. Boulder: Para- Tartu University Press. digm Publishers. Mackie, Vera (2012). The ‘Afghan girls’: Media repre- Sylvester, Christine (2012). War experiences/war prac- sentations and frames of war. – Continuum: Journal of tices/war theory. – Millennium: Journal of Internatio- Media and Cultural Studies, 26 (1), 115–131. nal Studies, 40 (3), 483–503. Mosse, George L. (1990). Fallen soldiers: Reshaping Szörényi, Anna Veronica (2004). The face of suffering the memory of the World Wars. Oxford: Oxford Uni- in Afghanistan: Identity authenticity and technology versity Press. in the search for the representative refugee. – Austra- lian Feminist Law Journal, 21 (1), 1–22. Nagel, Joane (1998). Masculinity and nationalism: Gender and sexuality in the making of nations. – Zarzycka, Marta (2016). Gendered tropes in war pho- Ethnic and Racial Studies, 21 (2), 242–269. tography: Mothers, mourners, soldiers [E-reader ver- sion]. New York: Routledge. Perron, Mireille (2015). Trauma of signification. RACAR: Revue d’art Canadienne / Canadian Art Tamm, Marek (2008). History as cultural memory: Review XL, 1, 104–107. Mnemohistory and the construction of the Estonian nation. – Journal of Baltic Studies, 39 (4), 499–516. Pettman, Jan Jindy (1996). Worlding women: A femi- nist international politics. London: Routledge. Tickner, J. Ann (1992). Gender in international rela- tions: Feminist perspectives on achieving global secu- Phillips, Patricia C. (2005). Alfredo Jaar, rity. New York: Columbia University Press. Muxima. http://www.grandarts.com/past_pro- jects/2005/2005_05.html. Tickner, J. Ann (2001). Gendering world politics: Issues and approaches in the post-cold war era. New Puechguirbal, Nadine (2010). Discourses on gender, York: Colombia University Press. patriarchy and resolution 1325: A textual analysis of UN documents. – International Peacekeeping, 17 (2), Varblane, Reet (2013). Nähtamatu tähenduslik 172–187. vahekiht. – Sirp, 19. detsember. http://www.sirp.ee/ s1-artiklid/c6-kunst/2013-12-19-12-15-06/. Rasmussen, Mikkel Bolt (2014). Art, war and coun- ter-images. – The Nordic Journal of Aesthetics, 23 War Meets Art (2014). Department of Anthropology, (44–45), 91–108. September 16. http://anthropology.ku.dk/research/ research-projects/current-projects/soldier_and_ society/galleries/war_meets_art/.

131 Ware, Vron (2012). Military migrants: Fighting for your country. Basingstoke: Palgrave Macmillan. Woodward, Rachel; Winter, Trish; Jenkins, K. Neil (2009). Heroic anxieties: The figure of the British sol- dier in contemporary print media. – Journal of War and Culture Studies, 2 (2), 211–223. Young, Iris Marion (2003). The logic of masculinist protection: Reflections on the current security state. – Signs, 29 (1), 1–25. Yuval-Davis, Nira (1997). Gender and nation. London: Sage.

132 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Lili Suburg / Paarrahvas ja üksikud

tud hingele ülestõusmiseks kätt pakume. Paarrahvas ja Pealt on see meie õrnasoo kohus, et meie 1 appi tõttame, kus vähegi meie võimuses ja üksikud jõudes seisab: südame valusid vähendada, arga meelt vahvustada, ülekohut takistada j. n. e. Siis Lilli Suburg ärgem viivitagem sellega enam! Üks neist kõigest enam võõriti arvamiste läbi kannatav seisus on meie seltsis: üksikud, see on meheta vananevate naisterahvaste seisus. „Vana poissmeest“ nimetakse veel naerulise näuga, aga sõna „Vanatüdruku“ seest kõlab igatahel nii vali, kibe, määramata põlgtus, viimase otsuse muutmata mõistmine, et seal mitte enam armu või austuse ülesse näitamisest juttugi ei ole. Ja mitte üksi suusõnalt ei toimetada niisugust kohtumõistmist ära, vaid meie terve ilukirjandus, suuremalt jault kõik ajalehed kubisevad niisugustest toore, jah üksinda toorusest kasvab see välja, mõtete avaldustest. Et aga üksikute naisterahvaste hulk meie ajal statistika järele juba mõnes Meie seltslikus elus valitsevad nii mitu ja mitu rahvas suuremaks kasvab kui mehenaiste arv, võõriti arvamisi, otsustamisi, ilmasüitate põhja- need üksikud siis tähtsa jau rahva liikmetest tumaid põlgamisi, sellest hoolimata, küsimata, välja teevad, on juba sellepärast tungivalt vaja, kas: mõne inimesesoo liikmele, tervele seisule2 et ära kaaluda läbi võtta piame katsuma, kas: sellega ülekohut tehakse, mõnda ärateenitud nemad ka tõeste oma põlgtuste väärilised austamise asemel alandakse, mõnelt võõriti on, kas meie seltsliku elule, rahvastele, terve otsustamise läbi päris eluõnn, elulust ära röövi- inimesesoole selle põlgtuse a v a l d a m i s e takse, teda selle läbi laheda meelelisest inimesest läbi ka tõeste mõni üleüldine kasu sünnib, nagu nurjatumaks, heast pahaks muudetakse, keda näituseks joodikute hurjutamise, põlgamise, siis jälle õigusega veel enam põlastada, alandada avaliku alandamise läbi. Sest üksinda, kus see arvatakse tohtivat j. n. e. üksikute inimeste, rahvaste, terve inimestesoo Meie vaimuhele aastasada, kus ka juba loo- parandamiseks, õnnetuste ärahoidmiseks, masi, nagu isigi kassa, muttisi, konnasi j. t. võõ- õnnede kõrgendamiseks sünnib, on haritud riti, paha arvamiste vasta kaitstakse, pärib aga vaimudel lubatud ja kohuseks tehtud avaliku seda juba valjult, et meie kellegile oma soo liik- põlgamise kibedat vitsa kui arsti rohtu tarvitada. mele rumaluse, tooruse, isienese kasupüidmise Noh, eks võtame siis siin üleval seisva põh- läbi ülekohut ei lase teha, et meie igale ühele juse peale tuetades üksikult „vananevate naiste- tema väärtuse järele au anname, igale allarõhu- rahvaste“ põlgmist arutuse alla ja vaatame, mis kasu või kahju see meie tervele seltslikule elule tuua võib ja ka toob. 1 Artikkel ilmus esimest korda ajakirjas Linda 1887, Looja on kõik elava looma kahte sugu- 15. XI, nr 2, lk 66–71; 28. XII, nr 3, lk 97–100. harusse ära jautanud, see on naise ja mehe 2 seisusele. sugusse, ja selle ärajautamise peale kõigest suu-

133 remat jagu hingeliste eluõnnedest ja õnnetustest vaimude puhtas kokkukõlas (harmoniis) sündi- ära rajanud, kõige pealt mõistusega kroonitud nud, siis on ka eluõnnede pesapaik, ilmapealne inimese suguharude juures. taevariik leitud. Mees on kuningas omas välises Need kaks suguharu, naiste- ja meesterah- toimetuses, naine nõuandjaks kuningannaks vas on loomuselt nii üheteise kõrvale ja najale tema kõrval: naine on kuninganna omas sise- elama loodud, et õieti aru ei saagi, kus nende mises riigis, mees kaitsja kuningas tema kõrval. eluteed lahku piavad minema, kuidas meie Lapsed kosuvad ja kasvavad ühelt poolt õrnuse, seltsliku elu seadlused seda mõnel kohal päri- teiselt poolt valjuma käskude tuetusel, aga ikka vad. Ühest ema rüpest tulevad mõlemad ilmale, ühemeelelisel juhatusel ausateks õnnedelooja- ühes ema süles kasvavad nad joosjateks lasteks; teks, ihu ja hinge poolest terveteks inimesesoo käsikäes saadavad nad õde-vennanalt oma liikmeteks. esimese rõemuliku nooruspõlve mööda: kui Pere tunneb ennast selles majas kodu olevat, mõrsja ja peig ligistavad nad ennast kuni üks- tööorjus ei võta neilt elumaitsmise tundmist! teise hõlmani, naise-mehenalt sulavad nad üsna Kes maailma elulagendikul seestpoolt ja väljast- üheks ihuks ja hingeks kokku. poolt paljaks riisutud, haavatud ja hinge raskus- Puudub ühel mõnest elutingivatest oma- tega koormatud, leiavad sealt puhkepaika, katet dustest, siis on sellest teisel rohkemalt antud, ja kergitust. Riik saab sealt omale kõige usalda- nagu ihurammu rohkemalt meestele, südame vamad alamad, kogukond omad tublimad tued. tundmuste õrnust rohkemalt naisterahvale Aga kas saavad niisuguse õnne osalised, j. n. e. Ja ka niisugune omaduste ärajautamine niisugused õnnelikud paarisrahvad oma täie- annab selles tunnistust, et nad üksteise kõr- jõulise perekondliku elu ülesandeid, kohusid vale, najale elama loodud ja ennast kusagil ü k s i k u t e abita, tuetamiseta ära talitatud? üksteisest ära lahutada ei tohi. Sünnib see aga Ei iialgi! On kellegil pereemal vähegi loomasid, siiski kusagil, siis käib see loomuse seaduste veiksid lapsi, ühesõnaga suuremamõõduline vasta ja sünnitab vigasid olekuid, õnnede vae- majatalitus, siis piab ta abilisi palga peale võtma, sust. kui mitte tema terve majaelu pahale korrale, Kus mees oma tugevama käevarrega mitte tema toimetused puuduliselt ära talitada ei pia naisterahva nõdrema jõude3 kaitsjaks ei jää, saama. Ja kui suureks õnneks ei ole see ühele seal vintsutavad ja raputavad seltsliku elu kare- majale, kui tema omale auvääriliste kombedega, dad tormid tema ihu kui ka hinge kaunimad truumeelelise maja kasusi püidjaid tüdrukuid õied hoolimata teekäijate jalgade alla; kus mitte juhtub saama; kui veel suuremaks õnneks, kui naisterahvas oma tundmuste soojuse ja puhtus- tema noorema pere seas mõni tüdruk juhtub tega mehele omakorda pidava käega kõrvale ei olema, kes omast lapsepõlvest saadik kuni vana- jää, seal võtab vägivald, karedus ja himude orjus duseni selles samas majas oma elupäevad talita- peagi voli. Ikka tunnistuseks, et üks teisest kusa- des ja toimetades ära elanud on. Üks niisugune gil maha ei jääda, üks teist kusagil maha jätta ei tüdruk on tihti teiste palgaliste seas majatali- tohi, ja kus see sünnib, et see üksinda seltsliku tuste päris alusmüiriks. Tema silme alt ei pease elu ekslikkude seadluste mõjul sünnib. midagi talituses kõrvalisele teele pöörma, tema Kõige suuremas ühenduses on need kaks hoolekandmiste eest ei või ennast kassi-, ei suguharu mehe-naisenalt. On see ühendus kanapojake kõrvale hoida, teda ei pane keegi loomuse vooruslikkude seaduste peale põh- oma pereliikmete poolehoidmises vääruma. Ta jendatud, see on: on ta armastuses, truuduses, unustab täitsa ära, et ta ju kõige oma elujõudude ohverdamisega aga teiste varalist kui ka vaimu- list rikkust oma õnnevaese põlvega, oma õnnede 3 jõudude.

134 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Lili Suburg / Paarrahvas ja üksikud

äraandmisel, teiste õnnesid kasvatada aitab. Nii- damistega oma enese õnnesi. Ja kuidas võiks sugusel ühes perekonnas vananeval tüdrukul keegi ühest noorest tüdrukust, kes ehk oma lap- on siis ka ükskõik, kelle, kas peretütre või -poja, sepõlve tea kus maal ära elanud, ühe aasta siin tühja kõhule ta maitsvat toitu valmistab ja lauale ja teise seal ära teeninud on, kelle meel ja mõte kannab, kelle musta pesu, kas Anne või Hansu, alles tea mis oma õnne lootuste ilmas õõtsub, ta puhtaks nühib, kellele, kas Mannile või Jürile, pärida, et tema, iseennast täitsa ära unustades, ta pehmeid sukki või kindid kujub! Kõik pere- üksinda teiste, see on: maja pererahva kasude lapsed, nii heaste tüdrukukesed kui poisikesed, peale mõtlema, oma tahtmisi ja ihaldamisi täitsa on tema hoolitsemise all inimeseks kasunud, teiste tahtmiste alla ära andma piaks? Ei, seda kõiki on tema haiguste ajal ravitsenud, kõigega pärida oleks kõige loomuse seaduste vasta. Ja nende tervise aegadel rõemulikul meeletujudel ometi ei või keegi maja talitust ennast alal hoida hullanud, kõigega ligi nutnud ja naernud, sest (eristiren), kui mitte kõik, kes temas töötavad, nad on temale ka kõik ühteviisi armsad. enese tahtmisi ja püidmisi peremeeste taht- Vististe saavad siin minuga ühes kõik miste, maja kasu alla ei heida. Oleks see teisiti, ausameelelised inimesed, olgu nad noored siis ei oleks vististe mitte nii palju piina teeni- või vanad, meeste- või naisterahvad, üksikud jate igavese vahetusega. Sellepärast ikka ja ikka või paarisrahvad, tunnistama, et niisugune jälle õnn selle majale, milles üks truumeeleline „meheta“ vananev naisterahvas mitte üksinda teenijatüdruk oma peremeestega, see on: paar- selle pere poolt, vaid ka terve inimese seltsi poolt rahvaga ühes vananeb, tema elusaatuste külge kõige kõrgemat austust, armastust ja o m a oma elusaatust lahutamata köidab. aususe ja seisuse vääriliste Siiamaale vaatasime üksinda paarrahva õnnetundmuste kaitsmist ära majatalituse peale, nüid võtame tema elu pea- teeninud on, ja seda rohkemal mõõdul, mida ülesande, tema maapealse kõigest kõrgema vanemaks ta perekonna majas saanud. Ja veel kohuse äratäitmised, käsile ja vaatame, kas nad saavad õiglasemeelelised tähelepanejad kinni- nendega siis ehk üksikute abita küllalt toime tama, et need „üksikud“ ennast vististe mitte saavad, see on: laste kasvatamise ja õpetamisega. omas vanadusepäevades pahurateks, võõriti Ei iialgi ei saa nad ka sellega üksinda teiste õnnede rikkuste peale vaatajateks, ime- toime, veel vähem kui oma majatalitusega. Ka liku kombedega inimesteks ei saa muutuma, seal astuvad üksikud paarrahvale appi: esiteks kui nemad ka tõeste oma ärateenitud austuse ja lapsehoidjanalt, kus majaema talitus suur on, kaitsmise osaliseks on saanud. nõnda et tal oma lapse hoidmiseks aega üle ei Ülevel nägime siis, et paarirahvas oma jää, nagu kõrgemates seisustes lugu on, ema majatalitust mitte üksikute abita ära talitud4 ei oma last isi kanda ega koristada, tema sam- jõua saada, et tema maja õnn ka nende üksikute mude üle valvata ei suudagi; teiseks õpetajan- meeleoluse, see on: truuduse ja armastuse kui nalt üle haritud maailma. ka tubliduse peale ära rajatud on. Sest kui teisite Ehk kümnete tuhandite seast leiame vahest oleks kohe majas lugu, kui sinna üks tüdruk tee- ühe ema, kes oma tütrele isi teaduslikku õpetust nistusse juhtuks, kes kõige maja varanduse eest, annab, tema kasvatust kuni täiskasvanud inime- olgu see hingeline või hingeta, mitte nõnda ei seni üksinda isi juhib. Ühelt poolt ei ole emadele hoolitseks, nagu oleks see kõik tema oma, nagu seda laste õpetaja kasvatamise tarvilist tarkust korjaks ta oma truu teenistusega oma enese enne nende meheleminemist vähemalt jaultki majale varandust, nagu kasvataks ta oma ohver- mitte ära õpetatud – üksinda lapse sünnitamise läbi ei tule see iialgi korraga pähä; teiselt poolt ei anna neile nende seisus mehe, pere ei seltsi 4 talitatud.

135 vahel juba seda aegagi; kolmandaks puudub nende seisuse teist külgi ja küsime: mis põh- just emadel kannatus ja kindmaus5, mis kõige juste pärast võivad nemad elu kõige kõrgemast õpetamiste aluskivi on. Seal lükkavad nad siis õnnest, s. o. abielust kõrvale jäänud olla? Ehk ka selle kõigest raskema töö, kõigest kõrgema leiame sealt ometigi avaliku põlgtuse materjali, kohuse, s. o. laste õpetamise, vaimuelu kasvata- ehk pesitavad seal need süid, mis nuheldud mise ja kosutamise üksikute selga. Need astuvad piavad saama? siis ka nendele appi, kas just nende majadesse Neid põhjusid, millede pärast veel nüid- või koguvad võerastesse korteritesse nende lapsi sel ajal nii rohkel arvul naisterahvad üksikusse oma ümber. Kõiki ihu- kui ka vaimujõudusi põlve elama jäävad, on vististe nii mitmekesilisi, kokku võttes, jälle isiennast ära salates, piavad kui inimestel omadusi, kui seltsliku elul vigalisi nad seal väsimata, tüdinemata, kannatust kau- seadluste külgesi on. tamata häid vaimu seemnid laste hingedesse Neid põhjusid kõiki üksikult, kuni neid külida, nendest aga umbrohtu, mida tihti vane- nende kõige sügavama põhjani läbi võtta on mad isi sinna sisse kasuma pannud, õrnalt, ette- meil võimata juba esiteks sellepärast, et need vaatlikult, aga kindmause võimul välja kiskuda igaühe inimese enese saladused on, teiseks et katsuma. meil siin seda nõu ei ole, ühte suurt philoso- Mida kauem aga keegi laste õpetajana, kas- pialikku „artikelt“ kirjutada, vaid: muidu ühe vatajana selles omas ametis töötanud, mida jaule oma soo liikmetest, kes avaliku ülekoh- rohkemal mõedul ta juba seal juures elutarkusi, tuse võerite arvamiste all vaevleb, appi tõtada; teadusi enesele korjanud, seda paremine, mõju- mille pärast nimetame aga muidu neid kõigist vamalt ta siis ka oma kohusid täita mõistab. Ja nähtavamaid, kõigist tihedamine juhtuvamaid niisuguse omas ameti- kui ka eluteaduse poolest põhjusid, millede läbi „vanad tüdrukud“ ilmale küpsetud lasteõpetaja-kasvatajanna väärtust siginevad. teavad haritud vaimudega lastevanemad küllalt Üks neist kõige rohkema arvulistest põhjus- austada. Nad kingivad talle oma täie usalduse test „vanaks tüdrukuks“ jäämiseks on nüidse aja ja annavad oma lapsi kas maailma lagendikuni varanduse kirjukuueline seisukord. Kui mitmed tema hoole ja juhtimise alla. Nende tänu tema ja mitmed voorusliku meeleloomusega, terase vasta on otsata ja selle tunnistuseks võtavad vaimuga, osava töötegeva käega, viisaka elu- nad tihti teda kui oma perekonna armastatud ja kombetega, isi kõige nägusamad neidudest, austatud liikmeks ülesse. Niisuguses perekon- ausate vanemate tütred ei jää mitte üksikusse nas antakse temale siis ka igas asjas healeõigusi, põlve elama, kui neil mitte sajad ja tuhanded tema nõu järele käidakse ka veel tema kasvan- kaasavaraks ei ole. Sest nii mitmed ja mitmed dikkude lastega ümber. Tema au on selle maja nüidse aja noored mehed otsivad abielupõlve katuse läbi, mille all tema viivib, avaliku seltsi üksinda oma elu parandamiseks. tooruste vasta kaitstud; seal on tema enesele Mõningad nendest meestest ei ole oma vane- oma eluaegse truu töötamise läbi kodupaiga matest midagit pärinud, teistel puudub tublidus ära teeninud. ja mõistus eluteel edasi jõuda, kolmandamad on Vaatasime meie siiamaale üksikult vana- oma vanematest päritud varanduse ära pillanud nevate naisterahvaste kui paarrahvaste abiliste ja prassinud, neljandamad jagavad oma head peale ja nägime ära, kuidas nad oma selle kül- sissetulekut iga autuma elukombete orjuse pai- lelise seisuse poolt küllalt austust ja armastust gale ära ja siis, kui kuidagil viisil isi ennast enam ära teenida võivad, siis silmitseme nüid ka avitada ei või, tõttavad nad oma tõstmiseks ühte seisuse poolest austatud, rikkuse poolest kuulsat neidu enesele saagiks saama. 5 kindlameelsus.

136 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Lili Suburg / Paarrahvas ja üksikud

Häda nende neidudele, kes pealt niisuguste mete noorepõlve armuõnne ei ole kurja keele viimati nimetatud meestele saagiks langevad! peksmised ära hävitanud?! Nende elu saab muidu üks inimesesoo juma- Mõnedelt on ka halastamata saatus surma liku omaduste teutuse paik olema. Armastus, j. n. e. läbi armastatud peiu ära röövinud ja truuus6, usaldus saavad nende abielus jalgade neid üksiku põlve kurtma jätnud. Vähe on alla tallatud; neist sünnitatud lapsed võtavad neid, kes inetuma kuju või teiste loodusliku juba nende verest enesele ihusse kui ka vaimu vigade pärast, mis keegi mõistusega inimene kihvti olusid kaasa, kasvavad oma vanemate nende süiks, millede eest nad avalikku põlgtust pahade eeskujude mõjutusel inimesesoole hal- ära teeninud oleks, panna ei või, „vanaks tüdru- vadeks liikmeteks ülesse. Nende majas õpib ka kuks“ jäävad. pere muidu pettust, tülitsemist, üksteise alan- Siis on veel riikliku elu seadlused, mille damist, ülepea autuma meele kombesi; seal ei järele rahva seast noored mehed ära nopitud leia keegi elu noolidest haavatud oma haava- saavad, nõnda et selle läbi aastasadade jooksul dele valuvaigistavaid hingerohtusi, elu tormide meeste arv, naesterahva arvuga võrreldes, roh- eest kaitsvat katusealust. – N i i s u g u n e kelt osalt väheneb. Mitmelt kohalt näitab statis- paarrahva elu on tõeste kõige tika, kuidas ühe mehe peale mitu naisterahvast kibedama põlgtuse väärt, tulevad. On seal siis võimalik igaühele neiule sest: tema sünnitab niiheaste abikaasat saada? üksikute inimeste kui ka rah- Iga vähegi haritud mõistusega, vähegi oma vastele, terve inimesesoole ligimest, teist inimesesoo liiget armastava ja muidu kahjusi. austava südamega inimene, olgu ta meeste või Kui kõrge austuse vääriline ei ole siis mitte naesterahvas, ei saa vististe mitte kõige ülemal seal kõrval üks neiu, kes enesele parem üksi- nimetatud põhjuste järele, üksiku põlve elama kut põlve valitab, enne kui ta aga naise nime jääjaid naisterahvid põlgtuse vääriliseks arvama. au pärast niisugust elu põrgut, nagu siin üleval Aga mis räägib toorus? Ta vaatab kõrvalt kirjeldatud, abielu õigusega nimetada võib, sün- kui tige kiskja elajas ja hõiskab, et kõik maailm nitada aitama läheb. Kui kõrge austuse ja armas- seda heaste kuuleks: „Vana tüdruku räbalas!” tuse vääriline ei ole ta veel mitte seal, kui ta nii- j. n. e, kuidas just „Meelejahutaja“ seda veel suguse paarrahva kõrval ausa- ja truumeeleliselt kõigest osavamini mõistab! – Muidugi, noo- nende elust tärkavaid vigasi parandades selts- reks ei või, ei piagi seda nimetatama vanadust, liku elu kasuks töötab ja töötades ilmtänu ära mis loomuse seaduste järele tema kaela niisama kannatab. heaste, kui iga mehe ja mehe naese kaela langeb, Mitmed neiud jäävad ka sellepärast üksi- kui põlastuse vääriliseks süiks anda, ja veel seal kuks, et nad mitte oma väärilist meest, kel- kohal, kus austust ja tänu ära teeninud on. Jah, lele nad ennast oma terve usalduse, austuse ja seda võib üksinda, ja ikka üksinda toorus teha. armastusega igaveseks päranduseks ära anda Sest nagu eespool tähendatud, tohitakse võiks, ei leia. – On niisugused ehk põlgtuse vää- avaliku põlgtuse kibedat vitsa üksinda seal tar- rilised? vitada, kus see kas üksikute inimeste, seisuste, Suur jagu üksikult vananevatest neidudest rahvaste, terve inimesesoo kasuks, parandami- on ka niisugused, kes valjul healel seisuste võõ- seks sünnib; ja kus see mitte niisuguseks kasuks rite arvamiste oma ligimese kadeduse ja kurjuse ei sünni, seal ei või vaimu haridusest, tarku- kiusu peale kaebtust tõsta võiks. Sest: kui mit- sest, selle kohustest, ülesannetest aimamistki olla. Tõsine haritud vaim, sügavam elutarkus, kõrgem aus meel kaalub ja proovib esite kõik elu 6 truudus.

137 näitused, põhjendab neid nende osaliste loomu- need need mehed on, kes enesele, kus nad seda likkude, vooruslikkude seaduste peale ära, enne oma saagi püidmiseks tarvis arvavad olevat, kui ta oma otsustamisega välja astub. Ta teeb, inglite näud oma vana sarvilise jüngrite pildi nagu üks tark arst oma haigega, ta koputab, kuu- katteks luua, oma muidu ussikihvtiga täidetud latab ja katsub esite kõik elu soonte tuksumised keele mesimagusa sõnadega ära määrida mõis- läbi, enne kui ta rohtu annab. On ta aga haiguse tavad ja siis nende kõigest suuremate õrnustega juure ülesse leidnud, siis võtab ta julgusega ka kaunistatud, kõigest hellamate tundmustega kihvtid ja nuad selle välja põletamiseks ja lõika- täidetud, veel lapsepõlise paradiisliku teadmata miseks kätte, kuna üks sortsilane ilma vähemagi õnnepuhtuses õõtsuvate neidude peale tormi haiguse tundmiseta kohe oma rohtude pudru- jooksma lähevad. Õrnakesed, kaunikesed on dega haige ihu kallale tungib, kas kautagu see omast esimistest elu päevadest saadik harjuta- tema käte all ka oma elu, nagu toorevaimulised tud enese tahtmisi ikka lahedusega nende üle inimesed oma pilkamise ja põlgtuse avaldusega valitsevate tahtmise alla ära andma, igal pool ilma süita kallale tormavad. kaastundmust avaldama; õelatest saladustest, Ja küsime nüid siis: mis kasu loovad nad ilmusaldusest, pettusest pole nende hingedes selle oma tooruse kisendamisega inimese selts- aimamistki; – kuidas piavad nad sarviku jüng- liku elule? Ei vististe mitte ühtegi, vaid igal kohal rit ingli näukatte all ära tundma? Nad langevad muidu kahjusi! Nad haavavad ilmasüitaid7, kel- tema saagiks ja tema on see esimene, kes põrgu- lede hingesi kare elusaatus juba küllalt haavanud liku hirvitamisega maailma põlgtust langenud on, kellede hingede võitelused seal, kus teised puhtuse peale tõmbab, sellest sel teel veel ühe nende kõrval õnnerikkustes kui uimastud õõt- „vana tüdruku“ juure loob, kellest seltsliku elu sunud, tihti üle nende ihu- kui ka vaimujõu on kõigest õnnetum liige saab, kelle paha paistuse käia tahtnud. Ja seda haavamist toimetavad nad varju siis sarviku jünger ka teiste üksikult vana- nõnda kaua, kuni nad mõnestki kuldaväärt süda- nevate naisterahvaste, kelledest tema ehk mitte mest tema hellamad tundmused välja haukunud; võitu pole saanud, peale pöörda mõistab. kuni nad mõnegi laheda, rõõmuliku meelest Ja selle esimese kurja karjujaga hakkavad pahura, nurjatuma muutnud; kuni nad mõne teised inimese soo liikmed ligi hõiskama, nende osavuse truuusega teisa õnnelikumaid ligemise järele kõigest valjumine jälle meestenaised, kes teeniva vaimu seltsist välja tõrjunud on. Kui oma abielu muidu inimesesoo teutaja paigaks, mitmed ja mitmed üksikud, kes kas oma rahalise maapealseks põrguks loovad. – Isi noored neiud või vaimulise varaga seltsis lahedaste ligi elades võivad teiste karjumise õhinal ligihõisata, tähele palju head teha võiks, ei peida ennast mitte panemata, kuidas need õnnevaesed hurjutud ja seinde ja müüride vahele ära, kus nad parem põlatud üksikult vananevad ehk nende noorus- mõnda elajat oma armastuse osaliseks valivad, põlve õnnede teeradasi veel omalt pooltki õnne- enne kui mõnda tänamata inimese looma. lillekestega ehitada katsuvad; järele mõtlemata, Nüid võtame aga lõpeks ka ükskord mõnin- et ka nende noorus, mille ees mehed ennast gad nendest kõigest suurematest põlgtuste aval- nüid kummardavad, neile muidu üürikeseks dajatest, kõigest valjumalt kisendajatest, „vana ajaks antud on, et ka nemad isi veel niisuguse tüdrukute“ kohtumõistjatest natukene aruta- põlgtuse aluseks saada võivad. – Ärgu patustagu mise alla ja katsume läbi, kui suure austuse vää- nad aga tulevikus mitte enam sel moodul, nad rilised nad isi siis õieti on. Vististe ei saa meile määrivad seal juures tõeste ka oma enese hinge- keegi vasta rääkima, kui meie tunnistame, et puhtust, kautavad oma inimese jumaliku vaimu

7 ilmsüütuid.

138 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Lili Suburg / Paarrahvas ja üksikud kõrguse läigist8 suurelt osalt ära, sest ligemise sugune seisus, üks niisugune inimeste hulk, kes armastus (Humanität), mis inimesesoo hari- teiste eluteedel muidu pahanduseks, duse täiuse siht piab olema, ei kasva, ei kosu meele ä r r i t u s e k s ees on? Ära nendega mitte halastamata meele ülekohtu tegemise siis parem siit maailma süitate auvääri- ja osa- mõju all. liste seast! on vististe niisuguste tooremeeleliste Sellepärast, et meie oma arutuste najal nüid salamõte, mida nad muidu veel välja ütelda vististe küllalt ära näinud oleme, kuidas üksi- häbenevad. kult vananevate naisterahvaste põlgtus kellegile kusagil kasu ei sünnita, vaid igal pool kahjusid, pühime seda vana aja tooruse pimeduse vaimu- sünnitust nüid meie uuema aja heledama vaimusilme eest puhtaks ära, nii heaste seltslik- kus elus suusõnanalt kui ka meie „a j a k i r - j a n d u s e s t “. Ja kus veel niisugune tooruse heal ennast kuulda, niisugune ülekohuse täht ennast näidata julgeb, seal harime teda selle piit- saga, mis tema tauline on. Ühe teise kõrvale, ühe teise najale on loomus naiste- ja meestesugu igas eluigas, sei- suses elama seadinud, siis jäägu nad ka igal pool üksteise tueks, kaitsjaks, ravitsejaks, juhatajaks ja õnnede loojaks, olgu paarrahvanalt või üksi- kult elades. Kellele aga rohkemal mõõdul rik- kust antud, olgu see raha või vaimu varalist, ei ole seda rikkust mitte üksinda enese kasu tarvi- tamiseks kätte saanud, vaid ka vaesematele välja jagamiseks. Meie üksikpõlvelised naisterahvad on aga need vaesed, kes paarirahva õnnerik- kuste kõrval vaevlema peavad: häda neile, kes neilt veel seda, mille all veel nende elu maitsmise tundmused õilmitseda võivad, s. o. ligimeste austuse ja tänu tunnistuse all, röövida katsuvad! Ja tooreks vaimudeks nimetame õigusega niisugusi kirjanikka, nagu „Meelejahutaja“ ja teised ajalehed neid oma hõlma võtavad, mil- lede otsustamise järele „üksikult vananevate naisterahvaste“ kohta enam muud nõu üle ei jää, kui neid räbalid, nagu „Mamsel Mai“ inetu- maid moonutusi, kokku piitsata ja siis inimeste seltsist välja kiskja metselajate sekka ära kihu- tada, või kui need neid oma söögiks ei tarvita, isi maha nuijata. Sest mis tarvis elutseb üks nii-

8 läikest.

139 Artiklis käsitleb Suburg üksikute vallaliste Lilli Suburgi artiklist naiste teemat, tuues esile ühiskonna negatiiv- sed eelarvamused nende suhtes ja argumen- „Paarrahvas ja teerides selliste hoiakute vastu. Suburg rõhu- 1 tab, et valgustusajastu ideed kaitsevad isegi üksikud“ loomi negatiivsete eelarvamuste eest ja seda enam tuleb ka naisi kui rõhutud osa inimkon- Eve Annuk nast kaitsta ebaõigetest seisukohtadest tingi- tud ülekohtu eest. Suburg leiab, et üks kõige enam vääriti mõistmise all kannatavaid inimrühmi on „üksikud, see on meheta vananevate naiste- rahvaste seisus“. Kui poissmehi võidakse ise- loomustada veel huumoriga, siis üksikuid vanemaid naisi kujutatakse nii ilukirjandu- ses kui ka ajakirjanduses terava põlgusega. Suburg rõhutab, et statistika järgi suureneb Lilli Suburgi artikkel „Paarrahvas ja üksikud“ üksikute naiste arv pidevalt, moodustades ilmus ajakirja Linda esimeses aastakäigus 1887. küllalt olulise osa ühiskonnast, ja seetõttu on aastal läbi kahe – teise ja kolmanda – numbri. vaja lähemalt uurida, kas sellised hoiakud val- Linda teises numbris ilmusid veel Suburgi laliste naiste suhtes on ikka õigustatud. kirjutatud juhtkiri „Mõni sõnakene lugejatele Suburg analüüsib mehi ja naisi kui võrd- juhtnööriks“, osa Suburgi jutustusest „Leeni“, väärseid inimolendeid, kes on loodud üksteise mis sai alguse juba Linda esimeses numbris, kõrval elama, kes võrsuvad ühe ema rüpest, A. v. Chamisso järgi mugandatud luuletsükkel kasvavad koos vendade ja õdedena, kuni „Naisterahva armastus ja elu“, õpetlik nõuan- täiskasvanuks saades „naise-mehenalt sula- denurk „Kodu ja kool“, kus Suburg käsitles vad nad üsna üheks ihuks ja hingeks kokku“. kostikorterites elavate koolilaste kehvi korteri- Suburgi arusaama kohaselt täiendavad mees olusid, rubriik „Mõnda-sugust“, kus tutvustati ja naine oma loomuomadustelt üksteist: kui naiste haridusvõimalusi Soomes, naljarubriik loodus on andnud mehele rohkem füüsilist ja kirjavastused. Ajakirja esimene aastakäik jõudu, siis naisele rohkem „südame tund- oli tervikuna õhuke, koosnedes ainult kolmest muste õrnust“. Üks ei saa läbi teiseta, seega on ajakirjanumbrist. Siiski määras juba nende mees ja naine loodud elama koos. See põhjen- esimeste numbrite sisu väljaande üldise laadi dab ka abielu, mis peaks põhinema armastu- kui valgustusliku ja lugejat hariva. Suburg sel, teineteisemõistmisel ja harmoonial. püüdis suunata lugejat kriitiliselt mõtlema Ent abielupaarid ei saa siiski läbi üksi- mitmesuguste eelarvamuste ja stereotüüpide kute abita, leiab Suburg. Vallalised naised on üle, nagu näitab ka tema artikkel „Paarrahvas pereemadele suureks abiks majatalitustes ja ja üksikud“. lapsehoidmises, sest ilma palgaliste abilisteta ei jõuaks abielunaised kõigega üksi hakkama saada. Ustava abilise leidmine on abielupaarile 1 Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute tipp- suur õnn, eriti kui see abiline töötab noorpõl- keskus) ja see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusmi- vest kuni vanaduseni sama pere juures. Selline nisteeriumi uurimisprojektiga IUT 22-2. abiline väärib suurimat austust ja lugupidamist

140 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Eve Annuk / Lilli Suburgi artiklist „Paarrahvas ja üksikud“ ning teisalt ei saa ta seetõttu muutuda pahu- Suburg kritiseerib ka vallaliste naiste hal- raks vanatüdrukuks. Peale majatalituste on vustajaid, leides, et need on mehed, kes ise sil- vallalised naised perele suureks abiks laste makirjalikult käituvad, kui noori naisi võrgu- kasvatamisel ja õpetamisel, sest vaevalt jõuab tavad ja neid seejärel maha jätavad, tehes neist laste ema sellega üksi hakkama saada. Oma vanatüdrukud. Esimese „kurja karjujaga“ laste õpetamiseks puuduvad emadel sageli ühinevad ka abielunaised ja noored neiud, kes nii kannatus, eriteadmised kui ka aeg. Seega unustavad ära, et neistki saavad kord vanad on vallalised naised kasvatajate ja õpetajatena naised ja põlgus võib kord ka nende peale lan- asendamatud ning mida kauem nad seda rolli geda. Suburg rõhutab, et inimsoo arengu siht täidavad, seda professionaalsemad ja lugupee- peaks olema ligimesearmastus ja humanism, tumad nad on. seetõttu tuleks „vanaaja tooruse sünnitisi“, Teravapilgulise mõtlejana leiab Suburg, nagu vanade vallaliste naiste põlgamine, „ära et vallalistel naistel on seega ühiskonnas täita pühkida“ nii ühiskondlikust mentaliteedist oluline osa, mida tuleks väärtustada, ning et kui ka eesti ajakirjandusest. sageli ei ole naised üksikuks jäänud mitte oma Suburgi-uurija Aino Undla-Põldmäe on vabal tahtel, vaid saatuse sunnil. Suburg nime- nimetanud Suburgi hoiakut artiklis „ülearu tab mitmesuguseid üksikuks jäämise objek- ägeduseks“: „Korduvalt, ülearu ägedaltki tiivseid põhjuseid, nagu meeste halb majan- kaitseb ajakiri ümbruse eelarvamusliku ja duslik olukord või noorte naiste ebaõnnes- vaenuliku suhtumise vastu „vanatüdrukuid“, tunud katsed endale abikaasat leida, samuti s.o. üksikult vananevaid ja töötavaid naisi“ armastatu surm või sõjad kui meeste väiksema (Undla-Põldmäe 1981, 288). Teisalt, käsitledes arvu põhjus. ajakirja Linda rolli laiemalt, on Aino Undla- Kuna paljud noored mehed otsivad või- Põldmäe näinud selles avaldatud seisukohtade malust parandada oma majanduslikku olu- üllatavat ajakohasust: „„Linda“ printsipiaalselt korda, abielludes jõukama naisega, siis sel- valgustuslik laad, seisukohavõtud naise kasva- line abielu toob mitte ainult naisele, vaid ka tuse, hariduse ja karskuse küsimustes, aga ka mehele kibedust ja muret. Selline omakasul tema rahvuspoliitiline kindlus mõjuvad prae- ja pettusel põhinev abielu on põlguse vääri- gugi värskelt“ (samas, 304). line, rõhutab Suburg. Pigem väärib austust Suburgi seisukohad võisid omas ajas neiu, kes valib sellise abielu asemel vallalise mõjuda väljakutsena, sest need ei taotlenud saatuse. lugeja meelitamist, vaid stereotüüpsete mõtte- Suburg leiab, et on vale põlata eelnimeta- mustrite kummutamist ratsionaalsete argu- tud põhjustel vallaliseks jäänud naisi, nimeta- mentide abil. Suburgi ettekujutus mõistuse des neid halvustavalt vanatüdrukuteks. Avalik võimust, ratsionaalse mõtlemise rollist ühis- põlgus on neile naistele palju kahju teinud. kondliku (arvamus)ruumi kujundajana oli Suburgi arvates tohib avaliku põlguse kibe- küllap idealistlik, sest ta eeldas, et ratsionaalne dat vitsa kasutada üksnes siis, kui see aitab argumentatsioon suudab muuta aegade jook- ühiskonda paremaks muuta. Haritud ja tark sul välja kujunenud seisukohti ja hoiakuid. inimene aga peaks enne kellegi hukkamõist- Teisalt sundis Suburgi terav õiglustunne teda mist asjaoludes selgusele jõudma, olukorda igasuguse ülekohtu ja ebaõigluse vastu oma analüüsima ja oma seisukohta põhjendama kirjutistega välja astuma, sest kirjutamine oli ning alles seejärel kritiseerima. Põhjendamata üks võimalusi olukorda muuta. Oma osa oli halvustamine teeb palju kahju naistele, kellele ka sellel, et Suburg ei kartnud avalikus ruumis saatus juba niigi on ülekohut teinud. naisena sõna võtta, kuigi avalik ruum kuulus

141 pigem meestele, kes määrasid selles osalemise lustel, nagu kaasavara või partnerite väline ilu. reeglid. Abielu keskmes on mehe ja naise võrdväärne Kuigi Suburg ise oli vallaline, väärtustas partnerlussuhe, mille alus on armastus, teine- ta abielu. Ka tema kirjanduslikud karakterid, teisemõistmine ja austus: „Abielu on sõprus jutustuste „Liina: ühe eesti tütarlapse elulugu, selle sõna kõige kenamas ja täielikumas tähen- temast enesest jutustatud“ (1877), „Maarja ja duses; mees ja naine tahavad ja piavad üksteise Eeva, ehk suguluse truudus ja armastus mehe truid seltsilised olema elust läbi rännates, oma vastu“ (1881), „Leeni, ehk igavene käsualune“ saatust kindlasti üksteise külge sidudes, rõõmu (1887) ja „Linda, rahva tütar“ (1900) peatege- ja valu üksteisega jagades, nõu ja jõuga üksteist lased olid abielus või abielluda ihkavad naised. tuetades“ (Suburg 1891, 194). Suburg hoiatab Abielu oli peategelaste jaoks eesmärk, mille kergemeelse abiellumise eest nii majandusliku poole püüelda, kuid see pidi olema selline olukorra kehvuse tõttu kui ka siis, kui üksteist abielu, kus mees ja naine on võrdväärsed part- hästi ei tunta: „Kokkukõla on abielu õnne põhi; nerid. Näiteks „Liina“ epiloogis kujutab Suburg mõlemate abikaasade hingeline iha piab olema, ideaalset abielu, mis põhineb mehe ja naise har- üheteisele meeldida, teise soovide ja tahtmistega moonilisel teineteisemõistmisel: mees austab rahul olema ja harjuma“ (Suburg 1891, 196). oma naist, kes toetab mehe ideaale. „Leenis“ on Abielu tõlgendab Suburg sõna otseses mõttes peategelane vastu tahtmist mehele pandud ja abi-eluna: abikaasad peavad olema eluteel teine- abielu tähendab naisele ainult lõputut tööorjust. teisele igati toeks. Naine peab püüdma muuta Lõpuks aga taipavad mees ja mehe ema, et naist kodu selliseks, et mehel oleks seal hea olla, ja ei saa pidada töömasinaks, ning Leeni saab mees omakorda peab naise elueesmärke aus- lahutuse ja abiellub mehega, keda ta armastab. tama ega tohi olla isevalitseja nagu mõni „türgi Oma jutustustega püüdis Suburg propageerida pasha“. Suburg näeb kodu naise tegevusvald- ideed tänapäevasemast, võrdõiguslikele suhe- konnana, väljaspool kodu töötamine on mehe tele rajanevast abielust vanaaegse abielu asemel, tegevusvaldkond. Sellest hoolimata on mees kus naine oli allutatud seisus ja kus naises nähti kohustatud aitama oma naist kodustes töödes, peamiselt tööorja. mitte arvama, et see tema mehelikkust alandab. Suburg ei arvanud siiski, et naised peaksid Mees peab abikaasat oma plaanidesse pühen- tingimata abielus olema, vaid ta nägi abielu dama ka siis, kui naine kõigest aru ei saa. Tei- pigem ühe võimalusena teiste seas. Ta mõistis salt, kui naine märkab mehe plaanides puudusi, ka vallaliste naiste rolli ja oma essees püüdis peab ta seda mehele „armsa, tasase sõnadega“ kaitsta vallalisi naisi sotsiaalse stigmatiseerimise selgeks tegema „ja iga õige mees võtab naise nõu eest, võideldes sooliste eelarvamuste vastu, mis kuulda“ (Suburg 1891, 196). Naine ei tohi ka olla vallaliste naiste halvustamise ja alavääristamise moenarr, vaid ta peab viisakalt riides olema. kaudu püüdsid säilitada valitsevat soosüsteemi. Abikaasade vaimsed eesmärgid peavad Abielu tähendust on Suburg analüüsinud olema ühised, nad peavad üheskoos väljas mõned aastad hiljem ajakirjas Linda ilmunud käima ja ühiselt raamatuid lugema ning oma- artiklis „Abielu“, kus ta sõnastab ka oma ette- vahel mõtteid vahetama. Suburgi arvates ei ole kujutuse ideaalsest abielust: „Abielu on kõige ka hea, kui abikaasadel on teineteise ees sala- kaunim ja täielikum ühendus ja vastastikku dusi. Ka raskel ajal tuleb üksteist toetada. Abielu täiendus inimese soos“ (Suburg 1891, 194). majanduslikku poolt silmas pidades rõhutab Suburg näeb abielu kui omakasupüüdmatut Suburg, et virkus ja kokkuhoidmine on abi- ühendust, mis põhineb armastusel ja austusel, elus väga tähtsad: „Mees teenib ja naine hoiab mitte välistel asjaoludel ja materiaalsetel kaalut- kokku“ (Suburg 1891, 197).

142 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Eve Annuk / Lilli Suburgi artiklist „Paarrahvas ja üksikud“

Abielu oli 19. sajandi (eesti) naise, olgu talu- sest naiste üldine haridustase oli tol ajal madal. naise või aadliku jaoks oluline institutsioon. Sama veendumus ajendas Suburgit välja andma Abielu ei tähendanud ainult majanduslikku ajakirja Linda (Linda kohta vt Annuk 2004). kindlustatust, vaid abielu kaudu omandas naine Suburgi artiklitest on varem Ariadne Lõngas teatava sotsiaalse staatuse ja sai austusväärseks ilmunud naiste emantsipatsiooni käsitlev ühiskonnaliikmeks. Õiguslikust aspektist vaa- „Emancipirt“ (Suburg 1888/2004). 2008. aastal dates aga ei taganud abielu alati naisele mehega avaldati Ariadne Lõngas ka katkeid Suburgi võrdseid õigusi ega iseseisvat otsustusvõimet. saksakeelsest päevikust (Suburg 2008). Näiteks ei võinud abielus talunaine kuni 1889. aastani ennast kohtus esindada, vaid ta oli oma Väljaandmispõhimõtetest mehe eestkoste all. Kui naine oli vallaline, oli ta mõne teise mehe (näiteks venna) eestkoste all. Artikkel on avaldatud originaali keelekasutust Seoses uue kohtusüsteemi sisseseadmisega aga järgides ning aluseks on võetud ajakirjas Linda sai talunaine õiguse ise ennast kohtus esindada ilmunud tekst. Kuigi Suburgi artikli keel on (Olevik 1889). kohmakas, kajastab see nii autori keeleoskust Naiste vallalisus oli tolleaegses Eestis tava- (Suburg oli saanud saksakeelse hariduse) kui ka line nähtus, nagu oma artiklis rõhutab ka tolleaegset keelekasutust. Seetõttu ei tundunud Suburg. Seetõttu oli ka naiste töötamine väl- õige muuta seda tänapäevasemaks. jaspool kodu levinud, naised töötasid näiteks Ajakohastatud on ortograafiat, näiteks on linnas teenijatüdrukuna, maal aga oli taluteeni- loobutud Lindas kasutusel olnud Mihkel Veske jaid rohkem kui perenaisi (Kivimäe 1995, 126). foneetilise kirjaviisi eripärast, kus kolman- Suburgi vallaliseks jäämine oli tema tead- dat väldet märgiti kahekordse konsonandi või lik valik, kuigi see ei olnud majanduslikku vokaaliga (auustus, rahhvas). Samuti on aja- külge arvestades kerge. Suburgi haridus (Pärnu kohastatud interpunktsiooni, suure ja väikese Kõrgem Tütarlastekool) võimaldas tal tegeleda algustähe ortograafiat ning kokku- ja lahkukir- õpetamisega ja nii rajaski ta 1882. aastal Pärnus jutust. Parandatud on ka ilmsed trükivead. erakooli tütarlastele. Kool andis talle sisse- tuleku, võimaldades iseseisvalt hakkama saada. Kooli rajamise ajend oli ka Suburgi veendu- mus, et eesti naiste olukord vajab parandamist,

143 Kirjandus

Annuk, Eve (2004). Sissevaade Lilli Suburgi ajakirjan- duslikku tegevusse. ‒ Ariadne Lõng, 1/2, 183‒187.

Kivimäe, Sirje (1995). Esimesed naisseltsid Eestis ja nende tegelased. ‒ Seltsid ja ühiskonna muutumine. Talupojaühiskonnast rahvusriigini. Toim. Ea Jansen, Jaanus Arukaevu. Tartu, Tallinn: Eesti Ajalooarhiiv, TA Ajaloo Instituut, 118‒135.

Olevik (1889) = Sõnumid isamaalt. Valitsus. Kord. Kohus. ‒ Olevik, nr 25, 19. juuni, 2.

[Suburg, Lilli] (1891). Juhatused elukombetes. Abielu. ‒ Linda, nr 12, 23. märts, 195‒197.

Suburg, Lilli (1877/2002). Liina: ühe eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud. – Kogutud kirjatööd. Koost. Aino Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, 9‒106.

Suburg, Lilli (1881/1927). Maarja ja Eeva, ehk suguluse truudus ja armastus mehe vastu. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Suburg, Lilli (1887/2002). Leeni, ehk igavene käsualune. – Kogutud kirjatööd. Koost. Aino Undla- Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, 107‒145.

Suburg, Lilli (1900/2002). Linda, rahva tütar. – Kogutud kirjatööd. Koost. Aino Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, 147‒256.

Suburg, Lilli (1888/2004). Emancipirt! ‒ Ariadne Lõng, 1/2, 180‒187.

Suburg, Lilli (2008). Päevikukatkeid. – Ariadne Lõng, 1/2, 148‒150.

Undla-Põldmäe, Aino (1981). Lilli Suburg ja tema ajakiri Linda. ‒ Koidulauliku valgel. Uurimusi ja artikleid. Tal- linn: Eesti Raamat, 277‒304.

144 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Autoritest

tiajaloos Leedsi Ülikoolis Suurbritannias. Ta Autoritest on töötanud kunstiteaduse professorina Eesti Kunstiakadeemias (2006–2017) ja kultuurilehe Sirp kunstitoimetajana (1993–1997). Aastal 2010 kureeris ta koos Kädi Talvojaga KUMU kunstimuuseumis näitust „Nõukogude naine eesti kunstis“ ning aastatel 2008–2010 osales Viinis ja Varssavis toimunud suurprojekti „Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe“ rahvusvahelises töö- rühmas. Ta on avaldanud monograafia „Rah- vuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, 1850–2000“ (2009), toimetanud ja koostanud kogumiku „Working with Feminism: Curating and Exhibitions in Eastern Europe“ (2012) ning ajakirja Kunstiteaduslike Uurimuste erinumbri „Geographies of Art History in the Baltic Region“ (2010). 2009. aastal tunnustati teda Ervin Pütsepa preemiaga parima kunstiteadus- Eve Annuk (PhD) on kirjandusteadlane ja liku monograafia eest. -kriitik, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti- uuringute Tippkeskuse vanemteadur ning soo- Redi Koobak on järeldoktor nais- ja soouurin- uuringute ajakirja Ariadne Lõng peatoimetaja. gute keskuses (SKOK) Bergeni ülikoolis Norras. Tema peamised uurimisvaldkonnad on eesti Tal on doktorikraad soouuringutes Linköpingi kirjanduse ajalugu, postsotsialism, soouurin- ülikoolist Rootsis. Ta on varem töötanud soo- gud ja autobiograafiauuringud. Ta on põhjali- uuringute lektorina Linköpingi ülikoolis ja kult uurinud eesti esimese feministi, kirjaniku, külalislektorina Kalifornia ülikoolis Santa ajakirjaniku ja pedagoogi Lilli Suburgi (1841– Cruzis. Tema peamised uurimisvaldkonnad on 1923) ning luuletaja Ilmi Kolla (1933–1954) elu feministlik visuaalkultuur, postkolonialismi ja ja tegevust. Ta on avaldanud arvukalt kirjan- postsotsialismi kokkupuutepunktid, sugu, sõda dusteaduslikke artikleid ja kirjanduskriitikat. ja natsionalism, transnatsionaalsed feminis- mid ja loovkirjutamise metodoloogiad. Tema Katrin Kivimaa on kunstiteadlane, kultuuri- artiklid on ilmunud rahvusvahelistes eelretsen- kriitik ja tõlkija, Eesti Kunstiakadeemia kuns- seeritavates ajakirjades Gender, Place and Cul- titeaduse ja visuaalkultuuri instituudi vanem- ture, Feminist Theory, Feminist Review, Euro- teadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad on pean Journal of Women’s Studies ja Frontiers. feministlik kunstiajalugu, Eesti moodne kunst, rahvuslus ja kunst, sotsiaalsed kunstiprojektid, Kristi Malmberg on töötanud ajakirjanduses feministlik kureerimine, Eesti kunstiteaduse üle kahekümne aasta. Tal on magistrikraad sot- historiograafia, naiste representatsioon kunstis sioloogias Tallinna Ülikoolist. ja visuaalkultuuris. Katrin Kivimaa on õppinud ajalugu, kunstiajalugu ja soouuringuid Tartu Marleen Otsus on Tartu Ülikooli ühiskonna- Ülikoolis, Kesk-Euroopa Ülikoolis Prahas ja teaduste instituudi ajakirjanduse ja kommuni- Budapestis ning kaitsnud doktorikraadi kuns- katsiooni õppekava magistrant.

145 Riho Paramonov on Tallinna Ülikooli aja- filosoofias taas Tartus (2005). Kadri põhilised loodoktorant. On viimastel aastatel tegelenud uurimisteemad kuuluvad moraali- ja poliitika- peamiselt kultuuri- ja tehnoloogiauuringu- filosoofia valdkonda (peamiselt bio- ja medit- tega. Doktoritöös keskendub Eesti moderni- siinieetika). seerumise probleemistikule, lähenedes sellele transporditehnoloogia kaudu. Peab tähtsaks Andres Siplane on oma karjääri jooksul töö- humanitaarteaduste populariseerimist ja on tanud sotsiaalhoolekande ja sotsiaalpoliitika püüdnud sellele ka ise kaasa aidata. valdkonnas nii kohaliku omavalitsuse, riigi kui ka akadeemilisel tasandil. Aastatel 2011–2014 Milvi Martina Piir (PhD) on kirjanik ja ajaloo- oli ta Kaitseväe tugikeskuse juhataja ning alates lane. Tal on teadusmagistrikraad ajaloo erialal 2014. aastast on töötanud kaitseministeeriumis (TÜ) ja doktorikraad kasvatusteadustes (TLÜ). sotsiaalvaldkonna nõuniku ametikohal. Ta on Oma doktoriväitekirjas töötas ta välja subjek- omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi tiivsel ajatajul ja väärtuskasvatusel põhineva sotsiaaltöö erialal Tallinna Ülikoolis. ajalooõpetuse metodoloogia (ajalookasvatuse kontseptsiooni), mis mõtestab populaarses ajaloodiskursuses peituvat eetilist ja kasvatus- likku potentsiaali. Milvi Martina on töötanud SA Innoves ajaloo peaspetsialistina ja osalenud Haridus- ja Teadusministeeriumi sotsiaalainete lõimimise töörühmas. Ta on üldhariduskooli ajalooõpikute, töövihikute ja metoodiliste materjalide, arvukate loengukursuste, raadio- vestluste ja artiklite autor.

Andra Siibak (PhD, meedia ja kommuni- katsioon) töötab Tartu Ülikooli ühiskonna- teaduste instituudis meediauuringute pro- fessorina. Andra peamised uurimishuvid on seotud digitehnoloogiaga ning interneti ja sotsiaalmeedia kasutamise võimaluste ja ohtu- dega. Viimastel aastatel on ta tegelenud ka sotsiaalmeedia privaatsuse ja auditooriumite teemadega, juhtides ETAGi finantseeritud personaalset uurimisprojekti „Privaatsuse ja avalikkusega seotud tähenduste ja kogemuste muutus tehnoloogiast küllastunud ühiskonnas“ (2013–2018).

Kadri Simm on Tartu Ülikooli praktilise filo- soofia dotsent. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo-osakonna (2000), teinud magistritöö Budapestis Kesk-Euroopa Ülikoolis soo- uuringutes (2001) ning kaitsnud doktorikraadi

146 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 ENUT

ENUT

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) registreeriti mittetulundusühinguna 1997. a april- lis. ENUTi eesmärk on süvendada arusaamist inimõigustest ja aidata kaasa demokraatia arengule, ärgitades meeste ja naiste koostööd ning toetades sugupoolte võrdsust kõigis elu- valdkondades. ENUTi ametlikule avamisele 4. veebruaril 1999. a konverentsiga „Eesti naised poliitikas“ eelnes mitu aastat vabatahtlike tööd, planeerimist ja toetuste kogumist. Oma ajaloo jooksul on ENUT komplek- teerinud mitmekülgse naisuurimust käsitleva raamatukogu, millele panid aluse Kanada Ontario provints, Eesti Abistamiskomitee ning Kanada Women’s Issues Project. Tänu Tal- linna Ülikooli toetusele on ENUTil kontori- ja raamatukoguruum ülikooli peahoones. Mit- mete toetajate, nagu Euroopa Liidu PHARE demokraatia makroprogrammi, Norra, Rootsi, Soome, Hollandi, Kanada, Suurbritannia, Saksa ja USA Eestis asuvate saatkondade, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni arenguprogrammi, Põhjamaade Ministrite Nõukogu ning Norra Välisministeeriumi (koostööprogramm Kesk- ja Ida-Euroopaga) panus on teinud võimalikuks ENUTi videokeskuse, kodulehekülje ja andme- baaside loomise, eesti- ja ingliskeelse uudislehe väljaandmise ning seminaride ja konverentside korraldamise. ENUTi raamatukogu ja konve- rentside külastatavus annab tunnistust Eesti naiste ja meeste suurenevast huvist nende elu mõjutavate sooga seotud tegurite vastu. Seega on alust arvata, et on oluline ja vajalik välja anda Eesti nais- ja meesuuringute ajakirja. Ajakiri on foorumiks, kus saab kriitiliselt analüüsida soorolle tänapäeva ühiskonnas ja diskuteerida sügavuti Eesti ühiskonnas toimivate soorollide üle.

147 Feminist feast in Estonia: Summaries Ladyfest cultural festival in 2011-2018

Katrin Kivimaa The beginning of the 2000s saw the emergence of a new generation of feminist artists and crea- tive talents who, on the one hand, built on what had been created in the 1990s but, on the other hand, also increasingly stepped outside of the local and disciplinary frameworks. A series of Lilli Suburg’s article “Couples new communication and exhibition formats – and Singles” social media and other web-based platforms, independent project spaces and non-profit gal- leries, pop-up projects, etc. – emerged making it Eve Annuk possible to depend less on mainstream cultural The article is dedicated to the essay “Couples politics and the interests of the official cultural and Singles” published by Lilli Suburg (1841- institutions. Reacting to topical social issues 1924), the first Estonian feminist, writer, jour- (outside of the art sphere) became increasingly nalist and educator, in her magazine Linda in important in identifying one’s collective and per- 1887. In this essay Suburg focuses on the topic sonal creative position. This was supported by of single women, highlighting social prejudices transnational activist networks. The character about them and presenting arguments against of feminist cultural work was more than before these negative attitudes. Suburg stresses that, in guided by the spirit of community and activ- the context of Enlightenment ideas, women as ism, moving away from institutionally preferred the oppressed part of society has to be protected forms of expression and/or those determined by against mistreatment. In her opinion, single the cultural mainstream. The article will discuss older women are one of the most marginalized the longest-serving manifestation of this phe- social groups who are represented with derision nomenon – feminist cultural festival Ladyfest, in both fiction and journalism. Suburg demon- called Ladyfest Tallinn in Estonia. The focus is strates that, on the basis of statistics, the number on the aims, self-definition and media coverage of single women is constantly increasing and of the festival as well as its impact on the broader this necessitates a closer look at social prejudice public. against them. As a perceptive social observer, Suburg notes that women have remained single Artistic interventions: gender, by chance and stresses that single women fill an important social role, both as assistants in nation and the Afghanistan family households and as educators of children, mission and this should be valued. Suburg’s views were progressive for her day, as she tried to counter Redi Koobak stereotypical patterns of thought with rational This article explores state-commissioned war art arguments and, through that, to re-shape public as a particular means of reproducing­ nationalism opinion. and suggests that further in-depth study of this

148 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Summaries type of war art broadens the critical reflection trayed were still represented proceeding from on contemporary war narratives and military very conservative gender roles. There was no deaths. A critical reading of artistic representa- major change in 2017, however. On the basis tions produced as a response to the ISAF mis- of the present study, it cannot be said that there sion in Afghanistan explores the complexities has been an important positive change in the and ambiguities of national and international gender stereotypes represented and recreated security and war initiatives. The primary focus by the media. It is possible to trace the continu- is on artwork by Estonian artist Maarit Murka, ation of some processes, for ample greater emo- which was produced as a result of her being tionality in men and more talk about the family. embedded with the military in Afghanistan. The However, the comparison of 2004 and 2017 does analysis speaks to the tension between art, war, not show as significant a change as the com- commemoration, and national belonging as well parison of 1996 and 2004. This can probably be as to the changing gender relations in the Esto- explained by the fact that Estonia has moved nian context. By comparing Murka’s art­works from the stage of rapid developments in the with Danish examples of state-commissioned 1990s into a more stable stage and this can also artworks, I argue that the manner in which these be seen in the slower change in social attitudes. artworks address the gendered myth of protec- Thus, the present MA thesis and the author’s tion and the relationship between the home previous research does not allow us to assume front and the war front both reproduce and that we should expect a significant change in destabilise gendered and nationalist discourses gender stereotypes in Estonia and, through that, of militarisation and justifi­cations for war. also media representations of men. All quiet on the male front. Woman as a professional Twenty years of portrait driver: Women’s role in the stories in Estonian daily development of taxi service papers in Estonia between the two world wars Kristi Malmberg The article is based on Kristi Malmberg’s 2018 Riho Paramonov MA thesis “Changes in Media Representations The study introduces Magda Vitismann, the of Men 1996-2017“. This continued her BA first Estonian woman taxi driver. The discussion thesis that compared media representations of proceeds from a broader process of moderni- men in 1996 and 2004. The MA thesis is based zation that affected all aspects of life and social on a sample of 64 portrait stories of men pub- development. As one of the major innovations of lished in the weekend supplements of the Eesti the 20th c., the automobile played an important Päevaleht and the Postimees in 2017. The analy- part in the process of women’s liberation and in sis employed content and discourse analysis. The the re-conceptualization of feminine/masculine results for 2017 were compared to the conclu- values. sions of Malberg’s BA thesis to discuss changes By the late 1920s cars had improved to the in media representations of men in the past extent that they could be driven by weaker twenty years. women as well. By the 1930s most Estonians In 2004 media representations of men had were used to women driving cars. Cars had become softer than in 1996 when men por- become a means of female self-realization. The

149 job of a female taxi driver lacked glamor, but To speak of history – she could still be admired as a heroic/enterpris- as partners ing and therefore modern woman. Professional women drivers challenged the hypermasculine value sphere surrounding technology, proving Milvi Martina Piir that a woman could be as good as a man in tech- The present theoretical-probing article focuses nical fields. on the discourse of history that is directed to the The workdays of women taxi drivers were broader public and aims to be generally educa- long and tiring; one had to be prepared for tional. It is distinct from the purely academic breakdowns, accidents, unpleasantness from approach in its didactic and value educational male colleagues or customers. To cope in the aspect. The article analyzes the discursive biases harsh struggle for survival, one had to be both of three intertwined categories – gender, class, and physically and mentally strong. The motivations nation – and seeks for ways of balancing them. included a decent wage and status, sense of free- This is necessary to determine a value position dom and benefiting from new technology. that would proceed from a respectful attitude Women who worked as taxi drivers can be towards the diverse expressions of humanity in called impulsors – people who foster the spread different periods, with special focus on human of new technology on the grassroots level. As mental and moral education. This stands side by there were few female taxi drivers, each had an side with the need to consider the context, sub- impact on people and structures in their net- jectivity and values picture of the recipient. This work which, in turn, supported modernization value position will form the basis for the formu- and thereby the process of women’s liberation. lation of methodological principles that integrate The key words are overcoming one’s weaknesses the principle of commonality and understanding and the will to do something in novel ways. The into the discourse of history that has tended to most notable woman taxi driver from this period focus on conflict, power and public activity, stress is Magda Vitismann who embodied many of the mutually respectful human relationships and the traits. As a modern woman in essence, she fol- inexhaustible value potential of the history of the lowed the new value system that made it possible private sphere. In the third stage the article pre- for her to work in an untraditional field. sents the criteria of inclusive discourse of history, There were more women taxi owners than analyzing them from the comparative perspec- taxi drivers. Running a taxi increased women’s tives of the multi-perspective approach that has enterprise and widened their horizon of activi- been used in gender studies and history teaching. ties. Using a car as a taxi gave some women the first major experience with a modern vehicle. Bikini pictures are not OK. Emancipation is an important element of modernization and women taxi drivers, in turn, Teachers’ self-represen- play an important part in emancipation. They tation and interaction on showed that a woman could be a man’s equal social media: opinions and or even superior in a technical field. By proving experiences of students that women can cope in a very masculine field, the women challenged the dominant gendered preconceptions and became role models for Andra Siibak and Marleen Otsus many women who wished to realize themselves The interaction between teachers and students in fields that had been inconceivable before. has changed in the age of social media and has

150 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 Summaries raised many new legal, ethical and professional have also inevitably been the focus of feminist questions (Russo, Squelch, Varnham 2010). approaches. Do theories of ethics that seek to be Because of the social convergence dominant in universal consider women’s experiences? How social media (boyd 2008) teachers and students have traditionally masculine and feminine atti- have become each other’s nightmare readers tudes, actions and ways of thinking been evalu- (Marwick, boyd 2010) who unexpectedly have ated form the perspective of morals? Can only a access to intimate information about each other. feminine woman who is true to her gender role The blurring of professional and personal identity be virtuous or is it also possible outside of the that accompanies social media interaction may home and the family, for example in the public in turn influence interaction in the classroom sphere? What deconstructive critiques and and thereby create problems for both teachers constructive suggestions do feminist theorists and students (Woodley, Silvestri 2014), damag- present to the traditional canon of moral phi- ing their reputations and credibility (Mazer et al losophy? Throughout much of history men’s and 2007; Asterhan et al 2013). women’s life experiences have been quite differ- The article aims to introduce students’ opin- ent because of traditional gender roles. Has that ions about teacher-student social media interac- also meant different experiences and opinions tion and about teachers’ self-representation on about right and wrong? Feminist moral philoso- social media. The results are derived from focus phy tries to deal with these questions systemati- group interviews (N=8) conducted in the spring of cally. 2018 with students of Estonian lower- secondary The article focuses on feminist moral phi- (N=23) and upper-secondary students (N=20). losophy on the example of ethics of care. The Based on the experiences of students who inter- emergence of the ethics of care is associated with act with their teachers on social media we analyze psychologist Carol Gilligan and her 1982 book interaction and self-representation practices char- „In a different voice“, but today it has become a acteristic of teachers on social media and the role more widely applied approach, for example in of social media friendship in the teacher-student medicine, social policy or global justice. relationship in the school environment. Feminist moral philosophy does not (with Qualitative content analysis of the interviews some exceptions) seek to create a separate demonstrates that checking out teachers’ social ethics for women. However, it stresses that it media profiles has become a regular practice among is important to consider women’s experiences students to find more information about the teacher’s and to question frameworks that tend to exclude person (including interests, hobbies, values, private women’s interests, rights and positions from life). Students who participating in the study had a serious discussion of morals. very clear sense of teacher-student social media eti- quette and practices teachers should not engage in. Attitudes and experiences related to the involvement Feminist contribution to of women in Estonian moral philosophy, on the Defense Forces example of ethics of care Andres Siplane Kadri Simm Most Western countries have developed special The key questions of moral philosophy – right policies about the service of women in defense and wrong, with explanations and applications – forces and declared the desire to increase the

151 number of women in the military. Estonia is no exception. The involvement of women is not an aim in itself but it is seen as a solution to sev- eral problems, starting from the achievement of better cooperation with the local population during missions and a better representation of the society in the armed forces to the need to improve the effectiveness of the leadership of military organizations. However, the involve- ment of women also poses a challenge to the infrastructure, equipment and attitudes that express the traditionally masculine character of armed forces. The Estonian Defense Forces also face the above problems, challenges and opportunities. To map the situation, a survey was conduc- ted among active military personnel in 2017. As expected, the survey showed that Estonian Defense Forces were noticeably more progres- sive about the involvement of women than the rest of the society and that the traditional fears about women coping as soldiers are unfounded. It was also interesting to observe that women considered military careers as important as men. The increase in the proportion of women soldiers appears to be an irreversible trend as, on the example of Estonia, it can be said that the younger generations accept women serving in the military more than the older generations and at the same time the Defense Forces prepa- res for the recruitment of increasing numbers of women. Thus we can expect the continued inc- rease in the numbers of women soldiers and we need to prepare ourselves for the detection and analysis of processes taking place.

152 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 About authors

Museum and in 2008-2010 she participa- About authors ted in the international team of the project “Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe” in Vienna and Warsaw. Her books include the monograph “Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, 1850-2000” (National and Modern Femininity in Estonian Art, 1850-2000) (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009) and the edited Eve Annuk (PhD) is a literary scholar, Senior collection “Working with Feminism: Curating Researcher at the Estonian Literary Museum and Exhibitions in Eastern Europe” (Tallinna and the Centre of Excellence of Estonian Stu- Ülikooli Kirjastus, 2012). She was the editor of dies, and Editor-in-Chief of Ariadne Lõng, the special issue of the journal “Kunstiteadus- Estonian journal of gender studies. Her main likke Uurimusi” on “Geographies of Art His- research interests are Estonian literary history, tory in the Baltic Region” (2010). In 2009 she post-socialism, gender studies and autobio- received the Ervin Pütsep prize for the best graphy studies. She has extensively studied the monograph in art history life and work of Lilli Suburg (1841-1923), the first Estonian feminist, writer and journalist, Redi Koobak is Postdoctoral Research Fellow and of the poet Ilmi Kolla (1933-1954). She at the Centre for Women’s and Gender Research has published numerous articles on literary (SKOK), University of Bergen, Norway. She scholarship as well as book reviews in diffe- holds a PhD from the Department of Thema- rent publications. tic Studies – Gender Studies, Linköping Uni- versity, Sweden. She has previously worked Katrin Kivimaa is an art historian, cultural as Assistant Professor in Gender Studies at critic and translator, Senior Research Fellow Linköping University, Sweden and as Visiting at the Institute of Art History and Visual Lecturer in Feminist Studies at the University Culture at the Estonian Academy of Art. Her of California, Santa Cruz, USA. Her current main fields of research are feminist art his- research interests include feminist visual cul- tory, modern and contemporary Estonian art, ture studies; intersections of postcolonialism nationalism and art, social art projects, femi- and postsocialism; gender, war and nationa- nist curatorial practices, historiography of lism; transnational feminisms; and creative Estonian art history, representation of women writing methodologies. Her research has been in art and visual culture. Katrin Kivimaa has published in Gender, Place and Culture, Femi- studied history, art history and gender studies nist Theory, Feminist Review, European Jour- at the University of Tartu, Central European nal of Women’s Studies, and Frontiers. University in Prague and Budapest and defen- ded her PhD in art history at the University Kristi Malmberg has worked in journalism of Leeds in the UK. She has worked as Profes- over twenty years. She holds an MA degree in sor of Art History at the Estonian Academy of sociology from Tallinn University. Art (2006-2017) and art editor at the cultural newspaper Sirp (1993-1997). In 2010 she and Marleen Otsus is an MA student of journa- Kädi Talvoja curated the exhibition “Soviet lism and communication at the Institute of Woman in Estonian Art” at the KUMU Art Social Studies, University of Tartu.

153 Riho Paramonov is a PhD candidate in his- Kadri Simm is Associate Professor of Prac- tory at Tallinn University who has in recent tical Philosophy at the University of Tartu. She years primarily worked with culture and tech- holds a BA in history from the University of nology studies. His PhD thesis is dedicated to Tartu (2000), an MA in gender studies from the issues of Estonian modernization, app- Central European University in Budapest roached through transportation technology. (2001) and a PhD in philosophy from the He believes in the importance of popularizing University of Tartu (2005). Her main research the humanities and has contributed to it him- interests are moral and political philosophy, self. especially bioethics and medical ethics.

Milvi Martina Piir (PhD) is a writer and Andres Siplane has worked in the fields of historian. She holds a research MA degree social welfare and social policy in academia as in history (University of Tartu) and a PhD well as in central and local government level. in educational sciences (Tallinn University). In 2011-2014 he was the Head of the Support Her PhD thesis developed a method for teac- Command of the Estonian Defense Forces and hing history based on subjective perception of since 2014 he has worked as an advisor on social time and values education that interprets the affairs at the Estonian Ministry of Defense. He ethical and educational potential inherent in holds a BA and MA degree in social work from popular discourses of history. Milvi Martina Tallinn University. Piir has worked at the Innove Foundation as a Senior Specialist in History and participated in the work group on the integration of social subjects at the Estonian Ministry of Education and Research. She is the author of several his- tory textbooks, workbooks and methodolo- gical guidelines for schools of general educa- tion as well as many lecture courses, radio talks and articles.

Andra Siibak (PhD, media and communica- tion) is Professor of Media Studies at the Ins- titute of Social Studies, University of Tartu. Her main research interests are closely con- nected the opportunities and dangers of the use of digital technologies, internet and social media. In recent years she has mostly worked on issues of privacy and audiences in social media, being the principal investigator of the Estonian Research council personal funding grant “Conceptualisations and experiences with public and private in technologically saturated society“ (2013-2018).

154 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018 About ENUT

Estonian Women’s Studies and Resource Center

NGO Estonian Women’s Studies and Resource nal Foundation of Civil Society, Estonian Gamb- Center (ENUT) was registered in April 1997. It ling Tax Council, Estonian Cultural Endowment. was established by the Women’s Studies Center The number of visitors to ENUT’s library and of Tallinn University of Pedagogical Sciences, events testifies to the increasing interest of Esto- Women’s Training Center and the Gender Stu- nian women and men in gender issues. dies unit at the University of Tartu. The confe- From 2000 ENUT publishes Ariadne Lõng, rence “Estonian Women in Politics,” held in Tal- the peer-reviewed journal of women’s and society linn on February 4, 1999, was a key event that and debates gender issues in Estonian society. marked its launch. . ENUT aims to improve the understanding of human rights and support the development of democracy by facilitating the cooperation of men and women in all areas of life and by supporting gender equality. Over the years, ENUT has gathe- red a rich library in the field of women’s and men’s studies, supported initially by the Canadian Pro- vince of Ontario, Estonian Relief Committee and the Canadian Women’s Issues Project. ENUT is the only center and library of its kind in Estonia. ENUT has long-term collaboration ties with Tallinn University under the roof of which ENUT is situated. ENUT has had many supporters throughout its history: different programs of the EU, the Estonian embassies of Norway, Sweden, Finland, the Netherlands, Canada, the United Kingdom, Germany and the USA, UN Develop- ment Program, the Nordic Council of Ministers, Open Estonia Foundation, Fr. Ebert Foundation, the Norwegian Ministry of Foreign Affairs, Natio-

155 Kirjed järjestatakse autorite ja pealkirjade järgi tähesti- kuliselt. Kui ühe autori kohta on mitu kirjet, esitatakse need Juhised autorile ajalises järjestuses alates vanimast. a) Raamat Toimetus võtab vastu käsikirju, mille maht on kuni 25 lehe- Reisigl, Martin; Wodak, Ruth (2001). Discourse and külge (umbes 56 000 tähemärki koos tühikutega). Soovita- discrimination: Rhetorics of racism and anti-Semitism. tav kirjatüüp: Times New Roman, 12 p. Käsikiri esitada toi- London: Routledge. metusele elektroonilisel kujul (e-postiga). Kontaktandmeid b) Kogumikuartikkel vt lk 2. Lawler, Steph (2010). Stories and the social world. – Research methods in cultural studies. Ed. Michael Picke- Käsikirja vormistamine ring. Edinburgh: Edinburgh University Press, 32–49. c) Ajakirjaartikkel 1. Faili nimi peab sisaldama a) autori nime ja b) artikli Annuk, Eve (1999). Naisest tekstini: feministliku kir- pealkirja. jandusanalüüsi lähtekohti. – Keel ja Kirjandus, 11 (42), 2. Käsikirja ülesehitus 764–770. a) Artikli pealkiri b) Autori nimi d) Ajaleheartikkel c) Põhitekst Jakobson, Carl Robert (1881). Meie tütarlaste koolita- d) Viited, lõpumärkused, kirjanduse loetelu jms misest. – Sakala, nr 2, 10. jaanuar, 1. e) Üliõpilastööd Viitamine Kongot, Liisa (2014). Soorollide konstrueerimine eesti Ümarsulgudes viide koosneb autori perekonnanimest uuemas lastekirjanduses. Kriitiline tekstianalüüs. Magistri- ja avaldamisaastast, vajaduse korral ka leheküljenumbrist, töö. Tartu: Tartu Ülikool. mis eraldatakse aastaarvust komaga: (Moi 1985, 47). f) Õigusaktid Kui teosel on kaks autorit, lisatakse viitesse mõlema Karistusseadustik (2001). Riigi Teataja I, 2001, 61, 364. autori perekonnanimi, mis eraldatakse komaga: (Reisigl, https://www.riigiteataja.ee/akt/184411 (17.01.2017). Wodak 2007, 150). Kui teosel on üle kahe autori, koosneb viide esimese g) Internetiallikad autori perekonnanimest ja lühendist jt: (Johnson jt 2014, 36). Kreivytė, Laima; Lubytė, Elona (2010). Exhibition Kui sulgudes on järjestikku mitu viidet, järjestatakse “Women’s time: Sculpture and film”. http://www.ldm.lt/ need aastaarvu järgi ja eraldatakse semikooloniga: (Ainsaar NDG/moters_laikas_en.htm (01.12.2014). 2013, 5; Sammul 2015, 42). h) Käsikirjalised allikad Korduva viite korral kasutatakse nime asemel sulgudes Suburg, Lilli. Naesterahva kujud Eesti algupäralises kir- kas sõna „samas“ või lühendit „ibid.“. janduses. – EKLA, f. 122, m. 7: 25. Tsitaadid: tsitaadid on jutumärkides, pikemad tsitaadid eraldi real ilma jutumärkideta. 3. Tabelid, joonised ja diagrammid lisada põhiteksti Perioodika: perioodikaväljaannete nimed on jutumär- eraldi lehekülgedena, samuti saata need küljendamise jaoks kideta. eraldi PDF-failidena. Kursiiv: kursiivi kasutatakse esiletõstuks ning termini ja võõrkeelse tekstiosa eristamiseks põhitekstist. 4. Graafika: kui artikkel sisaldab illustratsioone, peab Jutumärgid: esitatakse kujul „“. autor saatma need mustvalgete fotodena koos artikliga. Värvilisi illustratsioone avaldatakse ainult juhul, kui Kirjandus värvi olemasolu on artiklis oluline. Kirjes esitatakse autori perekonnanimi koos eesnimega. Kirje koostatakse viidatava algallika keeles. 5. Lisad (artikli lõpus) Ingliskeelsete teoste pealkirjades kasutatakse esisuur- a) Resümee (1500–1700 tähemärki koos tühikutega) tähte. b) Autori eluloo lühikokkuvõte (kuni 800 tähemärki)

156 Ariadne Lõng 1/2, 2017/2018