Põlevkivitööstuspärandi Väärtustamine Ida-Viru Maakonnas Appreciation of Oil Shale Industrial Heritage in Ida-Viru County, Estonia

Põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Viktoria Januškevitš PÕLEVKIVITÖÖSTUSPÄRANDI VÄÄRTUSTAMINE IDA-VIRU MAAKONNAS APPRECIATION OF OIL SHALE INDUSTRIAL HERITAGE IN IDA-VIRU COUNTY, ESTONIA

Magistritöö Linna- ja tööstusmaastike korralduse õppkava

Juhendajad: Kaie Metsaots, MSc

Anu Printsmann, MSc

Tartu 2016

Eesti Maaülikool Magistritöö lühikokkuvõte Kreutzwaldi 1, Tartu 51014 Autor: Viktoria Januškevitš Õppekava: Linna- ja tööstusmaastike korraldus Pealkiri: Põlevkivitööstuspärandi väärtustamine Ida-Viru maakonnas

Lehekülgi: 127 Jooniseid: 30 Tabeleid: 1 Lisasid: 2 Osakond: Keskkonnakaitse osakond Uurimisvaldkond: Linna ja maa planeerimine (S240) Juhendajad: Kaie Metsaots, Anu Printsmann Kaitsmiskoht ja aasta: Tartu, 2016 Tööstuspärand (sh kaevanduspärand) on üks pärandi alaliikidest, mida tuleb säilitada tulevastele põlvedele. Tööstuspärandi alla kuulub Eestis ka põlevkivitööstuspärand, mille säilitamise hulk ega ka säilitamisviis ei ole praegu Eestis reguleeritud. Sellest tulenevalt on lõputöö eesmärk määratleda, kui suurel hulgal tuleks põlevkivitööstuspärandit säilitada ning millised peaksid olema selle säilitamisviisid. Lõputöö raames koostati küsimustik (eesti- ja venekeelne), mis viidi läbi Ida-Viru maakonna elanike seas perioodil november-detsember 2015. Küsimustikule vastas 127 indiviidi, kelle vastuseid analüüsiti programmiga MS Excel. Lisaks võrreldi vastajate tulemusi põlevkivitööstuspärandit puudutavate arengudokumentidega. Põlevkivitööstuspärandi erinevaid kategooriaid (tehismäed, karjäärid, tööstus- ja administratiivhooned, elamupiirkonnad) tuleks säilitada ja kasutusele võtta. Leiti, et säilitama peaks mõned kuni pooled esindajad kõikidest kategooriatest. Tehismäed võiks kasutusele võtta vaateplatvormidena, karjäärid tuleks metsastada või hakata neid kasutama turismi- ja spordivaldkonnas, elamupiirkondi võiks kasutada elamu ja suvekodude piirkonnana ning tööstus- ja administratiivhooneid üks kõik kuidas, peaasi, et kasutataks või siis võetaks kasutusele muuseumi, turismi või meelelahutusega seonduvalt. Tänaseks rekultiveeritud ja kasutuses olevad tööstuspärandi objektid (Kohtla kaevanduskompleks, Kiviõli poolkoksimägi, Aidu karjäär) meeldivad kohalikele, nende rekultiveerimisviisi loetakse õigeks ning neid külastataks. Hetkel kasutusest väljas olevat Kohtla-Järve õlitorni ja Sompa kaevanduse peahoonet tuleks säilitada ennekõike arhitektuurilise ilme pärast. Leitakse, et mõlemat võiks kasutada eeskätt muuseumina, õlitorni aga ka näiteks toitlustusasutusena või galerii/näitusesaalina. Kukruse aherainemäge tuleks säilitada ning võimalusel rekultiveerida. Aidu püramiidide rajamist tuleks kaaluda pärast turu-uuringu läbiviimist. Näited sellest, kuidas tööstuspärandit on säilitatud välismaal (maastikupark, kujundatud positiivne pinnavorm, vaateplatvorm) võiksid olla eeskujuks ka Eestis paikneva põlevkivitööstuspärandi säilitamisel. Põlevkivitööstuspärandi säilitamis- ja kasutusviisi peaksid otsustama ennekõike kohalikud omavalitused koostöös elanikega. Arengudokumentides kajastatud info ühtib enamasti vastajate arvamusega. Pigem võib öelda, et põlevkivitööstuspärandi objekte on dokumentides kajastatud liiga vähe.

Märksõnad: tööstuspärand, kaevanduspärand, põlevkivi, avalikkuse kaasamine

Estonian University of Life Sciences Abstract of Master´s Thesis Kreutzwaldi 1, Tartu 51014 Author: Viktoria Januškevitš Specialty: Management of Urban and Industrial Landscapes Title: Appreciation of oil shale industrial heritage in Ida-Viru county, Estonia Pages: 127 Figures: 30 Tables: 1 Appendixes: 2 Department: Department of Environmental Protection Field of research: Town and country planning (S240) Supervisors: Kaie Metsaots, Anu Printsmann Place and date: Tartu, 2016 Industrial heritage (included mining heritage) is one of the subdivisions of heritage that must be maintained for future generations. One part of industrial heritage is also the oil shale industrial heritage. Its amount of maintaining and the method of storage is not regulated today in Estonia. According to this, the aim of the thesis is to define in what amount the oil shale heritage must be stored and which methods of storage must be used. During the writing of the thesis the questionnaire (in Estonian and Russian) was compiled which was conducted among the people of in the county of Ida-Virumaa in November– December 2016. The questionnaire was answered by 127 people whose results were analysed in MS Excel. In addition to that, the results were compared with the developing documents regarding the oil shale industrial heritage. Different categories of the oil shale industrial heritage as artificial hills, quarries, industrial and administrative buildings, residential areas must be maintained and taken into use. It was found that almost a half of all categories must be maintained. Artificial hills should be used as viewing platforms, quarries should be afforest or use in the field of sport and tourism, residential areas should be areas of summer cottages and industrial and administrative buildings should be just used - maybe as museums, tourist attractions or sports facilities. Places that are re-cultivated and are in use today, for example, mining complex of Kohtla, the hill of semi coke and quarries of Aidu, which are the objects of industrial heritage, are enjoyed by locals. Their way of re-cultivating is good and lots of people would like to visit them. Kohtla-Järve oil tower and main building of Sompa mining, which are not in use at the moment, must be restored as architectural sights. It was said that these buildings might be used as museums and the oil tower might be used for catering or a gallery. Also, Kukruse's artificial hill should be maintained and if possible, to re-cultivate. The construction of Aidu pyramids should be considered after conducting a market research. Samples of foreign maintenance could be good ways to follow to maintain the oil shale industrial heritage in Estonia (landscape park, designed positive surface form, viewing platform). Local governments with local people should decide the way of maintenance and usage of the oil shale industrial heritage. The information that is in development documents coincides with the opinion of responders. There are situations when objects of the oil shale industrial heritage are reflected too few in documents. Keywords: industrial heritage, mining heritage, oil shale, participatory planning

SISUKORD

Sissejuhatus ...... 6 1. Kirjanduse ülevaade ...... 9 1.1. Pärand ning selle säilitamis- ja kasutamisviisid ...... 9 1.1.1. Pärand ...... 9 1.1.2. Tööstuspärand ...... 12 1.1.3. Pärandi säilitamisviisid ...... 13 1.1.4. (Tööstus)pärandi kasutamine ...... 14 1.2. Põlevkivi kaevandamine ning põlevkivitööstuspärand Eestis ...... 18 1.2.1. Põlevkivi kaevandamine ...... 18 1.2.2. Põlevkivitööstuspärand Eestis ...... 21 1.3. Põlevkivitööstuspärandi väärtustamist puudutavad strateegilised dokumendid ja projektid Eestis ...... 23 1.3.1. Ida-Viru maakonnaplaneering 2030+ ...... 23 1.3.2. Teemaplaneering Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused ...... 26 1.3.3. Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020 ja Ida-Virumaa tegevuskava 2014–2020 ...... 28 1.3.4. Ida-Viru maakonna arengukava 2014–2020...... 29 1.3.5. Jõhvi ja Kohtla-Järve linnapiirkonna jätkusuutliku arengu strateegia 2015– 2020 ...... 30 1.3.6. Kohtla-Järve linna Järve, Ahtme, Kukruse ja Sompa linnaosade miljööväärtuslike hoonestusalade teemaplaneering ...... 32 1.3.7. Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekt ...... 33 1.3.8. Interreg IV A Kesk-Läänemere programmi Lõuna-Soome ja Eesti alaprogramm...... 34 1.3.9. Kultuurimälestiste riiklik register ...... 35 1.4. Põlevkivitööstuspärandi näiteid Eestist ja tööstuspärandi näiteid mujalt ...... 36 1.4.1. Eesti Kaevandusmuuseum ...... 37 1.4.2. Kiviõli Seikluskeskus ...... 38 1.4.3. Aidu karjäär ...... 40 1.4.4. Aidu püramiidid ...... 41 1.4.5. Kukruse aherainemägi ...... 43 1.4.6. Kohtla-Järve I õlitorn...... 45 1.4.7. Sompa kaevanduse peahoone ...... 46 1.4.8. Duisburg-Nord maastikupark ...... 47 1.4.9. Northumberlandia ehk “Lady of the North” ...... 48 1.4.10. Bottropi tetraeeder ...... 48 2. MATERJAL JA METOODIKA ...... 49 3. TULEMUSED JA ARUTELU...... 52 3.1. Põlevkivitööstuspärandi kategooriad ...... 54 3.1.1. Tehismäed ...... 55 3.1.2. Karjäärid ...... 59 3.1.3. Tööstus- ja administratiivhooned ...... 63 3.1.4. Elamupiirkonnad ...... 66

3.2. Põlevkivitööstuspärandi üksikobjektid ...... 70 3.2.1. Eesti Kaevandusmuuseum ...... 70 3.2.2. Kiviõli seikluskeskus ...... 72 3.2.3. Aidu sõudekanal ...... 74 3.2.4. Kohtla-Järve vana õlitorn ...... 76 3.2.5. Sompa kaevanduse peahoone ...... 78 3.2.6. Kukruse aherainemägi ...... 81 3.2.7. Aidu püramiidid ...... 83 3.2.8. Duisburg-Nord maastikupark ...... 86 3.2.9. Lady of the North ...... 87 3.2.10. Bottropi tetraeeder ...... 88 3.3. Säilitamise ja kasutamise üle otsustajad ...... 90 4. JÄRELDUSED...... 94 KOKKUVÕTE ...... 96 SUMMARY ...... 98 KASUTATUD KIRJANDUS ...... 100 LISAD ...... 111 Lisa 1. Eestikeelne küsimustik ...... 112 Lisa 2. Vastajate jaotus ...... 123

SISSEJUHATUS

Pärand on lühidalt öeldes eelnenud põlvkondadest pärinev vara või väärtus. Tööstuspärand on üks pärandi alaliikidest, kuhu kuulub ka kaevandamispärand. Tööstuspärandit tuleb säilitada, kuna see on osa inimeste kultuuriloost ja kohalike identiteedist. Eesti saab tööstuspärandi alla liigitada ka põlevkivitööstuspärandit, mis on seotud põlevkivi kaevandamise ning töötlemisega. Tööstuspärandi väärtustamise teema on oluline, kuna viimastel aastakümnetel on tööstuspärandi väärtustamisele maailmas üha enam tähelepanu pööratud, viimasel 15 aastal ka Eestis. Samas ei ole antud hetkel aga riikliku kaitse alla võetud ühtegi põlevkivitööstuspärandi objekti. Ühtegi põlevkivitööstuspärandi objekti ei ole kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Ida-Viru maakonnas alustati põlevkivi tööstuslikku kaevandamist eelmise sajandi teisel kümnendil (90 aastat... 2008). Sellest tulenevalt on piirkonna väljanägemine tunduvalt muutunud. Tekkinud on tehismäed, mis ilmestavad lauget maastikku, järved, mis on tekkinud kaevandamise tulemusel, erinevad hooned jms. Suurimateks põlevkivitööstuspärandi kategooriateks on tehismäed, kaevandatud alad (sh karjäärid), elamupiirkonnad ning tööstus- ja administratiivhooned. Kõik need põlevkivitööstuspärandi kategooriad on olnud kunagi osa kohalike igapäevaelust, kuid praeguseks paljud nendest seisavad või lagunevad edaspidist kasutust leidmata.

Põlevkivitööstuspärandi temaatikat on varasemalt uuritud. Selle kohta on kirjutatud teadusartikleid ning magistri- ja bakalaureusetöid. Näiteks 2008. aastal kaitses Eesti Maaülikoolis Kaie Metsaots magistritöö „Aidu karjääri rekonstrueerimise visioon“, mille eesmärk oli välja pakkuda metoodiline lähenemine kaevandusmaastike ja tööstuskomplekside taastamiseks ning analüüsida maailma ja Eesti senist kogemust kaevanduslade rekonstrueerimisel. Lõpptulemusena pakkus autor välja ideed Aidu karjääri taastamiseks puhke- ja spordikeskusena. Aastal 2013 kaitses Eesti Maaülikoolis Risto Bogdanov magistritöö „Kaevanduspärandi väärtustamise ja kasutamise võimalused Ida- Virumaal“. Töös hinnati inimeste arvamust põlevkivi kaevanduspärandist ja piirkonna väärtustest ja probleemidest, analüüsiti inimeste eelistusi karjääride rekultiveerimisel ja anti soovitusi erinevatele osapooltele põlevkivikaevanduspärandi väärtustamiseks. Aastal

2014 kaitses Tallinna ülikoolis Mariliis Leitud bakalaureusetöö teemal ”Ida-Virumaa kaevandus- ja tööstusmaastike väärtustamine Kohtla-Järve poolkoksiladestu sulgemise näitel”, mille eesmärk oli uurida, kuidas erinevate elukogemuste ja teadmistega inimesed suhtuvad Kohtla-Järve poolkoksiladestu sulgemisega kaasnenud visuaalsetesse muutustesse ja laiemalt kaevandus- ja tööstusmaastike rolli Ida-Virumaa identiteedis. Selgus, et Ida-Virumaa kaevandus- ja tööstusmaastikud on kohalike inimeste jaoks olulised ning üldine soov on neid mingil määral säilitada. Nagu ka R. Bogdanovi magistritööst selgus, on üheks põhiliseks probleemiks elanike vähene informeerimine ja kaasamine.

Lisaks eelnenule viis aastatel 2011 ja 2012 Eesti Maaülikool läbi põhjaliku uuringu „Võimalused kaevanduspärandi väärtustamiseks ja kasutamiseks“, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas väärtustada, säilitada ja mitmekülgsemalt kasutada põlevkivikaevanduspärandit, kuidas suurendada maastiku väärtustamisest ja turismi võimalusi maakonnas terviklikult, kuidas suurendada kodanikuaktiivsust ning täiustada koostööd erinevate osapoolte vahel nii, et see võimaldaks edendada maakonna arengut ning välja selgitada arengu võimalusi (Metsaots et al. 2015b). Selle uuringu tulemusi on kajastatud nii eespool kirjeldatud R. Bogdanovi töös, kui 2015. aastal uuringu raames avaldatud teadusartiklites.

Eelnevalt nimetatud lõputööd ja uuring ei käsitle aga spetsiifiliselt erinevate põlevkivitööstuspärandi kategooriate säilitamisviise, veel enam kindlate kohtade säilitamisviise. Niisamuti tõdetakse, et inimesed tunnevad, et neid ei kaasata piisavalt pärandi säilitamise protsessi, kuid ei ole uuritud, kes nende hinnangul peaks põlevkivitööstuspärandi säilitamise üle otsustama ja mida nad oleksid valmis ise selleks tegema, et neile meelepärast säilitamisviisi põlevkivitööstuspärandi puhul kasutataks.

Eelnenust tulenevalt seati magistritöö eesmärgiks määratleda, kui suurel hulgal tuleks põlevkivitööstuspärandit säilitada ning millised peaksid olema selle säilitamisviisid.

Eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised uurimisülesanded: 1. Teada saada, kuidas on mujal maailmas tööstus- ja kaevanduspärandit säilitatud ning kas antud säilitamisviise on võimalik Eestis rakendada. 2. Välja selgitada, kuidas on reguleeritud põlevkivitööstuspärandi säilitamine Eestis ja millised dokumendid seda suunavad. 3. Teada saada, mida tähendab põlevkivitööstuspärand kohalikele elanikele ning kas seda on vaja nende arvates säilitada.

4. Võrrelda, kas kehtestatud arengudokumendid ja koostatud projektid sisaldavad sama säilitamisviisi, mida kohalikud soovivad. 5. Teada saada, kes peaks põlevkivitööstuspärandi säilimise üle otsustama ja mida inimesed oleksid nõus pärandi säilitamiseks tegema.

Käesolev magistritöö on üles ehitatud järgnevalt. Sissejuhatusele järgneb kirjanduse ülevaade mis, jaguneb neljaks suuremaks alapeatükiks. Esimeses alapeatükis kirjeldatakse pärandi (mh tööstuspärandi olemust), säilitamisviise ja kasutamist. Teises alapeatükis antakse ülevaade põlevkivi kaevandamisest ja põlevkivitööstuspärandist Eestis, millele järgneb peatükk, kus kirjeldatakse põlevkivitööstuspärandi väärtustamist puudutavaid strateegilisi dokumente ja projekte. Neljandas peatükis kirjeldatakse seitset põlevkivipärandi objekti Eestis ning kolme tööstuspärandi objekti välismaalt. Teises peatükis tutvustab autor materjale ning metoodikat. Kolmandas peatükis analüüsitakse 2015. aastal läbiviidud küsitluse tulemusi, võrreldakse neid arengudokumentidega ning arutletakse tulemuste üle. Järgneb järelduste peatükk. Töö sisuline osa lõppeb kokkuvõtva peatükiga.

Tänan kõiki abistajaid ja kaasamõtlejaid. Tänan juhendajaid Kaie Metsaotsa ja Anu Printsmanni, kes alati mind aitasid ning õigele teele suunasid. Tänan enda peret, sõpru, tööandjat ja kolleege. Erilised tänusõnad kuuluvad Katerina Kuznetsovale, Valeria Januškevitšile, Veronika Januškevitšile, Jane Veinbergile, Kristiin Sikule, Silva Sikule, Merilin Heinsoole, Gettel Sinkile ja Maike-Liis Piiritsile. Suurimad tänud kuuluvad ka kõigile küsimustikule vastajatele ja levitajatele, nende seas Ida-Viru Maavalitsus, kohalikud omavalitsused ning kohalikud raamatukogu töötajad. Suur aitäh küsimustiku auhinnafondi toetajatele, kelleks olid Kukruse Polaarmõis, Kiviõli Seikluskeskus, Põlevkivimuuseum, Eesti Kaevandusmuuseum ning OÜ Produktsioonigrupp, tänu kellele oli tõenäoliselt küsimustikule vastajate hulk niivõrd suur.

1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE

1.1. Pärand ning selle säilitamis- ja kasutamisviisid

Pärandi mõistet on raske defineerida, kuivõrd selle olemus on väga laiahaardeline. Kõige lihtsam ja lühem seletus pärandi olemuse kohta võiks olla, et see on miski, mille me saame eelmistelt põlvedelt ning pärandame edasi järgnevatele. Samas ei seleta see pärandi kogu olemust. Pärandit liigitatakse näiteks kultuuri- ja looduspärandiks, materiaalseks ja immateriaalseks pärandiks, tööstuspärandiks, kaevanduspärandiks, liikuvaks- ja liikumatuks pärandiks, arhitektuuripärandiks, kirjanduspärandiks, kunstipärandiks jne. Järgnevalt avatakse pärandi mõistet laiemalt ning selgitatakse, kuidas see jaguneb,miks seda säilitatakse ja mis kasu säilitamine toob.

1.1.1. Pärand

Esimene dokument, mis defineerib pärandi sisu, on Veneetsia Harta (International Charter of Venice), kinnitatud 1964. aastal: „Omades sõnumit minevikust, inimgeneratsioonide poolt loodud ajaloolised monumendid on säilinud tänaseni kui enda igivanade traditsioonide elavad tunnistajad. Inimesed muutuvad aina teadlikumaks ühtsete inimväärtuste osas ning peavad vanu monumente ühtseks pärandiks. On märgata ühist vastutust nende säilitamiseks tulevastele põlvedele. On leitud, et see on meie kohustus need täies rikkuses üle anda“ (Vecco 2010). Aja möödudes on pärandi tähendust aina enam täpsustatud. Peamiseks on, et pärand on see, mis tuleneb minevikust (Pungas-Kohv 2015) ja pärandit kasutatakse tihti kultuuriressursside kirjeldamisel nii regioonis või spetsiifilises kultuurikontekstis (Cassel, Pashkevich 2011). Banhamou (2011) on öelnud, et pärand on häguste piiridega sotsiaalne konstruktsioon, mida ei ole võimalik üheselt defineerida, kuivõrd see muutub ajas ja ruumis. Ka Pungas-Kohv (2015) ja Pendlebury (2013) on viidanud refereerides Smith`i (2006), et pärand ei ole “asi”, vaid kultuuriline ning

9 sotsiaalne protsess. Niisamuti on Graham (2002) selgitanud, et pärand on seotud rohkem tähendusega, kui materiaalse esemega.

Cassel ja Pashkevich (2011) on väitnud, et pärandil on mitu erinevat tähendust. Pärandi tähendus sõltub erinevatest asjaoludest ning ka väärtustest. Benhamou (2011) on viidanud näiteks sümboolsele ja kultuurilisele väärtusele ning rahvuslikule identiteedile. Cassel, Pashkevich (2011) on välja toonud, et pärandi kontseptsioon on mitmekülgne ning selle ressursside haldamine on problemaatiline protsess, kus ei ole võimalik jätta arvestamata võimusuhteid ning identiteedi küsimusi. Ka Henderson (2010) refereerides Graham et al. (2000) on välja toonud, et pärandi olemus sõltub indiviidist, ühiskonnast tervikuna, ajastust, majanduslikust situatsioonist ning poliitilisest režiimist. Seda arvavad ka Konsa (2007), kes on viidanud, et see, mida pärandiks peetakse, sõltub ühiskonnast, ning Myland, Graham (2012), et ka kontekstist. Tuleb arvestada ka sellega, et pärandi määratlemisel ei ole oluline õige loo rääkimine, vaid tuleb määratleda, kelle lugu ja millisele kuulajaskonnale räägitakse (Cassel, Pashkevich 2011). Pärandit on võimalik tõlgendada erinevalt nii ühes kultuuris kui kindlal ajahetkel, kultuuride vahel ja läbi aja (Graham 2002). Nii kui pärandit defineeritakse kollektiivse mälestuse või kultuuri- ajaloolise mõõtmena, saab selgeks, kui võimas on selle kontseptsioon (Cassel, Pashkevich 2011). Tänapäeva globaalses ühiskonnas on raske defineerida kindlat kultuurirühma või „inimesi“, kes saavad kokku leppida ühise pärandi (Meethan 2001 ref Cassel, Pashkevich 2011). Samas on Graham (2002) viidanud, et see, mida säilitada, tuleneb hetke nõudlusest. Nagu eespool viidatud, sõltub pärandi olemus ajastust (Graham et al. 2000 ref Henderson 2010), kuid pärandi lihtne definitsioon „säilitamist väärt asi“ viitab ka sellele, et lisaks ajas muutumisele omab see ka majanduslikku väärtust (Graham et al., 2000 ref Cassel, Pashkevich 2011, Jones, Shaw 2007 ref Cassel, Pashkevich 2011, Lowenthal 1996 ref Cassel, Pashkevich 2011).

Pärandit on võimalik jaotada materiaalseks ja immateriaalseks ning looduslikuks ja kultuuriliseks (Keisteri 1990 ref Pungas-Kohv 2015). Samas arvestatakse looduspärandit tihti kultuurpärandi hulka. Idee seostada kultuuri- ja looduspärandit tekkis pärast II Maailmasõda. Kui varasemad kultuuripärandi definitsioonid käsitlesid pärandit kui mingit kogumit huvitavaid hooneid ja objekte, siis tänapäevane vaade kultuuripärandile käsitleb seda kultuuri ja looduskeskkonna tervikliku koguna, mis on pärandatud meile minevikust, mida me mõjutame olevikus ning anname edasi tulevikku. Ehk siis tänapäevane

10 kultuuripärandi käsitlus on holistlik ning enamikul juhtudel on võimatu eraldada looduspärandit kultuuripärandist. Seega võiks neile mõlemale rakendada kultuuripärandi mõistet, milleks on, et objekte, millele ühiskond on omistanud erilise kunstilise, ajaloolise dokumentaalse, esteetilise, sotsiaalse, teadusliku, tehnoloogilise, vaimse või religioosse väärtuse, nimetatakse kultuuripärandiks. Laia määratluse kohaselt on kultuuripärand seega kõik, mida peetakse kultuuri hoidmiseks ja mida antakse edasi tulevastele põlvedele. Kultuuripärandit saab veel omakorda jaotada materiaalseks (kombatavaks) ning immateriaalseks. Immateriaalne on seotud kultuuri elava kontekstiga. Selle moodustavad uskumused, ideed, keeled, tehnoloogiad, kogemused, käitumine, muusika, sport, meelelahutus, religioon, rituaalid, jutud jms. (Konsa 2007)

1972. aastal võttis Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (ingl United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization, UNESCO) peakonverents vastu ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni (Konsa 2007). Käsitledes maailmapärandina nii kultuurilisi kui looduslikke paiku, rõhutab konventsioon inimese ja looduse suhteid ning nendevahelise tasakaalu säilitamise vajadust (Ibid.).

Aastal 1992 lisati konventsiooni ka kultuurmaastikud, mis esindavad inimese ja looduse koostööd. Siia alla kuulub ka tööstus- ja sealhulgas ka kaevanduspärand. Kultuurmaastikud on inimühiskonna ja asunduse evolutsiooni illustratsiooniks, mõjutatud füüsilistest piirangutest ja/või võimalustest, mis on tulenenud looduslikust keskkonnast ja järjestikustest sotsiaalsetest, majanduslikest ja kultuurilistest jõududest, nii sisestest kui välistest. Mõiste "kultuurimaastik" hõlmab laialdast manifestatsiooni inimkonna ja tema loomuliku keskkonna koostoimimisest. Kultuurimaastikud peegeldavad sageli konkreetseid tehnikaid jätkusuutlikust maakasutusest, võttes arvesse sealse looduskeskkonna omadusi, piiranguid ja spetsiifilist vaimset suhtumist loodusesse. Loodusmaastike kaitsega saab toetada modernseid säästva maakasutuse tehnikaid ja alal hoida või suurendada maastiku looduslikke väärtusi. Traditsioonilise maakasutuse jätkuv eksisteerimine toetab bioloogilist mitmekesisust paljudes maailma piirkondades. Seega aitab traditsiooniliste kultuurimaastike kaitse säilitada bioloogilist mitmekesisust. (UNESCO 2015)

1.1.2. Tööstuspärand

Rahvusvaheline Tööstuspärandi Konserveerimise Komitee (ingl The International Committee for the Conservation of the Industrial Heritage, TICCIH) on ülemaailmne organisatsoon, mis esindab tööstuspärandit ning nõustab UNESCO järelvalve all tegutsevat Rahvusvahelist Kinnismälestiste Nõukogu (ingl International Council on Monuments and Sites, ICOMOS). TICCIH-i kohaselt koosneb tööstuspärand tööstuskultuuri säilmetest, mis omavad ajaloolist, tehnoloogilist, sotsiaalset, arhitektuurilist ja teaduslikku väärtust. Nende hulka kuuluvad hooned ja masinad, töökojad, veskid ning tehased, kaevandused ja kohad, mida kasutati tootmisel ja rafineerimisel, laod ning kauplused, kohad, kus toodeti, jaotati ning kasutati energiat, transport koos selle infrastruktuuriga, nagu ka kohad, kus toimusid sotsiaalsed tegevused, mis olid seotud tööstusega (majutus, usukombed, haridus). TICCIH on välja toonud ka tööstuspärandi neli väärtust. Nendeks on : - Tööstuspärand on tõendiks tegevustele, mis on omanud ning omavad sügavaid ajaloolisi tagajärgi. - Tööstuspärand omab sotsiaalset väärtust, kuna on osa inimeste igapäevaelust ning sellisena moodustab see olulise osa identiteedist. - Eespool nimetatud väärtused on loomuomased väärtused ka kohale endale. - Rariteet (haruldus) ise lisab teatud väärtuse, mida tuleks hoolikalt hinnata, et säiliks mõni kindel protsess, koha tüpoloogiat või maastik. (TICCIH 2003)

Tööstuspärand on pärandi üks alaliike, mistõttu tuleks seda säilitada samadel põhjustel mis pärandit, aga ka lisandväärtuste tõttu. Bergeron (2012) on väitnud, et tööstuspärandit tuleb säilitada ning kasutusele võtta, et säilitada seda tulevastele põlvedele. Niisamuti arvab ka Benhamou (2011), kes on viidanud, et ehitatud pärand omab kultuurilist ja ajaloolist väärtust, mis õigustab selle säilitamist tulevastele põlvedele. Tööstusalade ning nende elementide säilitamine on justkui kohustus, mis meenutab nii rahva tööstuslikku tausta kui hiilgeaega (Cossons 2012). See tuletab meelde, kuidas tänapäeva maailm sai selliseks nagu ta on – tööstus värbas kogu kogukonda ning oli mitme linna ja alevi keskmeks (Ibid.). Lisaks masinad, vabrikud ning loodavad asutused, mis industrialiseerimisega tekkisid, lõid uhkustunnet (Birkeland 2008). Schumann et al. (2012) on öelnud, et tööstuspärand esindab sotsiaalset ajalugu. Niisamuti aitab tööstuspärand säilitada ka autentset kollektiivset kogemust, mida tänapäevane indiviidikeskne mälestuste säilitamine ei tee (Curulli 2007). See salvestab ning tuletab hiljem taas meelde mälestusi (Ibid.). See on justkui ühendus

12 minevikuga, mis meenutab linnade teket ning sotsiaalset arengut (Wheeler 2014). Tööstuspärand on suurejooneline pilt ühiskonna protsessidest (Taylor, Landorf 2015). Endised tööstuspiirkondi on vajalik säilitada ka seetõttu, et nad ergutavad taju ja mälu (Curulli 2007). Me vajame minevikku, kuna see aitab aru saada tänasest päevast ning selle põhiliseks komponendiks on identiteedi ning kuuluvustunde loomine (Lowenthal 2002 ref Pungas-Kohv 2015, Birkeland 2008, Schumann et al. 2012). Pärandobjekti kohtade külastamine võimaldab meil justkui põgeneda hetkest, tulevikust minevikku (Pungas- Kohv 2015). Samas viitab Taylor, Landorf (2015) refereerides Urry´t (1996) olukorrale, kus tekkimas on kollektiivne nostalgia tööstusliku ajaloo vastu, kirjeldades seda kui „kunstlikku ajalugu, mis osaliselt varjutab ühiskonna suhted ning raskused, mis olid sellele hetkele omased“. Selline mõtteviis suurendab aga uhkustunnet rahvusliku saavutuse vastu (Taylor, Landorf 2015).

1.1.3. Pärandi säilitamisviisid

Võõrkeelses kirjanduses viidatakse säilitamisele kahe erineva sõnaga conservation ja preservation. Neid mõisteid tihtipeale ei eristata ning kasutatakse samatähenduslikult, samas omavad need mõisted ka erinevat tähendust (Sustainable Enviroment 2015). Ennekõike on need seotud loodusressursside säilitamisega. Kuivõrd kultuuripärandi alla liigitatakse tihti ka looduslikku pärandit, on antud juhul püütud eelnimetatud säilitamisviise rakendada kogu pärandile. Conservationí puhul on võimalik ressurssi kasutada, preservationí puhul aga tuleb ressurss säilitada puutumatuna (Freitag 2011). Sellest tulenevalt on töö autor tõlgendanud conservationít kui säilitamist ning preservationít kui säilitamist muutmata.

Muutmata kujul säilitamise eestvedajaks oli John Muir, kes väärtustas Ameerika metsikut loodust kui osa riigi kultuurist ja identiteedist (Freitag 2011.). Ta väitis, et metsikut loodust tuleb säilitada tulevastele põlvkondadele kui kultuuripärandit (Ibid.). Ressursse ei tohi inimesed tarbida ning seda peab säilitama tema algses vormis (Cunningham s.a.). Inimestel võib olla ressursile ligipääs, kuid nad võivad seda kasutada vaid loodusliku ilu ja inspiratsiooni allikana (Ibid.). Ressurss omab väärtust lihtsalt eksisteerimise näol (Ibid).

Säilitamise eestkõnelejaks oli Gifford Pinchot, kes esitas küsimuse „kuhu siis inimesed lähevad?“ (Freitag 2011). Pichot uskus, et inimesed kuuluvad keskkonda kui tarbijad ning

13 majandajad (Ibid.). Ta viitas eetilisele kasutamisele, kus inimesed ja loodus saavad koos eksisteerida (Ibid.) Inimesed, kes seda mõtteviisi jagavad, näevad keskkonda kui kaupade ja teenuste allikat (Cunningham s.a.). Seda tuleb teha aga jätkusuutlikult, mis tagaks selle, et ressurssi oleks võimalik kasutada nii praegustel kui ka tulevastel põlvkondadel (Ibid.). Juhul kui inimesed ei majanda ressursse õigesti, on säilitamisviis ebaõnnestunud (Ibid.).

Eelnenud kirjeldusega võib tõmmata paralleele ka kultuuripärandi säilitamisele, kus on objekte võimalik säilitada kui monumente (inimmõjudest puutumata) või kui ressursina, mis võimaldavad inimestel objekti/kohta (nt tööstuspärandit) majanduslikult ära kasutada, säilitades pärandit ennast aga ka tulevastele põlvedele.

Samas tuleb viidata ka sellele, et conservationít ja preservationít kasutatakse lisaks säilitamisviisi erinevuse määramisel ka keelelisest erinevusest tulenevalt. Nimelt võivad nad mõlemad tähendada sama, kuna Ameerika inglise keeles kasutatakse pigem preservationít ning Briti inglise keeles aga pigem conservationít (Newman 2014).

1.1.4. (Tööstus)pärandi kasutamine

Graham (2002) viidates pärandile kui osale minevikust, mille me säilitame praegustest majanduslikest või kultuurilistest väärtustest lähtuvalt, on öelnud, et tööstuspärandit säilitatakse nii majanduslikul kui kultuurilisel eesmärgil. Majanduslik kasu väljendub eelkõige selles, et sellega on võimalik elavdada maa- ja linna regeneratsiooni, majanduslikku arengut ning turismi (Ibid.). Lisaks püütakse pärandi abil konkureerida teiste linnadega, tuues esile erilisi tunnusjooni ning luues erilist paigaidentiteeti, mis meelitaks investeeringuid, turiste ning elanikke (Mengüsoglu, Boyacioglu 2013). Sellest tulenevalt on see muutunud oluliseks varaks hääbuvate linnade taastamisel (Ibid.). Enne 1970. aastat ei väärtustatud Lääne riikides tööstusega seotud hoonete säilitamist ning need pigem lammutati, kuna neid ei kasutatud ega hooldatud ning muutusid kuritegevuse aladeks (Ibid.). 1970. aastatest alates on pärandi säilitamine Lääne-Euroopas liikunud objektipõhisest seaduslikust kaitsest laiahaardelisema linnade ja regioonide taastamiseni ning sotsiaalmajandusliku arendamiseni (Ashword 1997 ref Janssen et al. 2014, Ashword ref Janssen et al. 2014, Howard 1999 ref Janssen et al. 2014, Mengüsoglu, Boyacioglu 2013). Mengüsoglu, Boyacioglu (2013) refereerides Pearce (1989) on välja toonud, et alates 1975. aastast võime rääkida mõistest „kohandatud taaskasutus“ (adaptive reuse),

14 mille kontseptsioon toetab muutuse ideed. Kuivõrd 1970ndatel valitses majanduslik langus, ei olnud planeerijatel ja arendajatel enam finantseeringuid, et kõike lammutada ning ehitada uusi linnu. Sellest tulenevalt oli tööstuspärand 1980ndatel ja 1990ndatel tugevalt mõjutatud linnade uuenduskavade poolt (Janssen et al. 2014.). Ka viimastel aastatel on mure jätkusuutliku arengu pärast tinginud olukorra, kus järjest enam püütakse kasutada pärandit sotsiaalselt kõikehõlmavate ning majanduslikult tõhusate linnade ja maastike loomiseks ja taastamiseks (Ibid.). Seetõttu on pärand muutunud võtmeressursiks, mida kasutada linnade uuendamisel ja taastamisel (Ibid.). Ka Brikeland (2008) refereerides ennast (2007) on öelnud, et kultuur on muutunud uueks sõnakõlksuks, mis justkui on uueks päästjaks linnadele ja regioonidele, mis vajavad majanduslikku ümberstruktureerimist. Mengüsoglu, Boyacioglu (2013) on viidanud, et Ühendkuningriigi linnapoliitika toetab ehitatud pärandit ning nende ümbruse säilitamist ja taaskasutamist, et luua jätkusuutlikumat, kõrge kvaliteediga, segakasutusega, tiheasustusega ja ajaloolist linna-ala. Mahajäetud tööstusalade kasutuselevõtt elamupiirkondadena, aga selle kõrval ka ettevõtlus-, rekreatsiooni- ja segakasutusega alana muudab linnakeskused järjest ihaldusväärsemaks ja atraktiivsemaks (Ibid.). Sellised kasutusalad on vajalikud, et tuua inimesi nendesse kohtadesse elama, töötama ja sotsialiseeruma (Ibid.).

Samas on viidatud mitmele puudusele, mis on linnade taastamise protsessis tekkinud. Nimelt väidab Janssen et al. (2014), et enamuses Lääne-Euroopa riikides ei kasutata planeerimisfunktsioone ning pärandi kaitse-eesmärke üheskoos, niisamuti omavad vähest seost, või on täiesti seosetud, arendamise ja säilitamise poliitikad. Planeerijad arvestavad pärandi minevikuga planeerimise algfaasis, kuid ei seo seda tulevikuga (Ibid.). Eelnenust tulenevale probleemile lahenduse leidmiseks püütakse järjest dünaamilisemalt pärandi säilitamist ühendada planeerimispoliitikaga (Ibid.). Objektipõhiselt kaitsmiselt püütakse minna üle ala- ja regioonipõhisele kaitsele ehk järjest enam holistlikule säilitamise planeerimisele (Ibid.). Kasutusele on võetud väljend „säilitamine läbi arendamise“ (Ibid.). Mengüsoglu, Boyacioglu (2013) on viidanud et kuivõrd tööstushooned on ümberkujundatud elamukvartaliks siis on probleemiks ka see, et endistel töötajatel ei ole võimalik neid enam külastada. Lisaks refereerides Lees´i (2003) on nad välja toonud ka, et probleemiks on tööstushoonete kujunemine šikiks elamualaks, mille maksumus on kõrge ning mis meelitavad elama jõukaid ilma lasteta inimesi, kuna nende avatud ruum on limiteeritud ning nende kujundamisel ei ole mõeldud lastele. Selleks aga, et tagada jätkusuutlik linna areng, tuleb luua võimalusi, mis oleks kättesaadavad erineva

15 sissetulekuga elanikele (Ibid.). Lisaks on Henderson (2010) refereerides Greffe (2004) väljatoonud ka probleemi, et ehitatud pärandit võib olla kallis säilitada, samas aga õige hoone säilitamisviis võib toota tulu ja kasumit (Langston et al. 2008 ref Henderson 2010). Meeles peaks aga pidama, et säilitamisel peaks olema eesmärgiks muuta ajaloolise hoone välimust nii vähe kui võimalik (Pendlebury 2013, Jenssen et al. 2014).

Tööstuspärandit on võimalik kasutada ka turismisektori elavdamiseks. Näiteks Janssen et al. (2014) viitab, et pärandi olemasolu pakub võimalusi sotsiaalmajanduslikuks arenguks, nagu näiteks turismi, rekreatsiooni, vaba aja ja muude kultuuritegevuste arendamine. Metsaots et al (2011) on öelnud, et säilitades endiseid asumeid miljööväärtuslike aladena, võib see lisaks kohaliku identiteedile kujundamisele aidata kaasa koha turismimagnetiks muutmisele. Graham (2002) tsiteerides Sack´i (1992) on välja toonud, et pärandikohad on mõeldud tarbimiseks ning on ka korraldatud ja hallatud tarbimise elavdamiseks. Pärand – nii materiaalne kui immateriaalne – on kõige tähtsam rahvusvahelise turismi üksikressurss (Graham 2002). Boros et al. (2013) on viidanud, et tööstusturism ei ole uus fenomen, vabrikute külastused on toimunud sajandeid. Ta selgitab, et varem koledaks ja ebaatraktiivseks peetud kohad on kujunenud populaarseks turismimagnetiks. Mengüsoglu, Boyacioglu (2013) on öelnud, et järjest enam kasvab teadlikkus, et turismil on suur potentsiaal majanduskasvule. Niisamuti on öelnud ka Aleksandrov (2014), et tööstuspärand pakub suurepärast võimalust turismindust piirkonnas kasvatada. Näiteks Rootsis oli pärast kaevanduste sulgemist 1990. aastatel probleem piirkondade arenguga, mis sõltusid kohalikest tööstustest (Cassel et al. 2011). Praeguseks on need piirkonnad kujundatud atraktiivseks ning muudetud kultuurialadeks (Ibid.). Boros et al. (2013) on lisanud, et pärandi turism aitab kaasa omakorda pärandi kaitsele ning tugevdab kohalikku ja regionaalset identiteeti. Jolliffe ja Conlin (2010) on öelnud, et turismist saavad töökohtade näol kasu nii kohalikud kui ka turistid, kellele pärandit tutvustatakse. Lisaks ei seostata tööstuspärandit kindla kohaga vaid laiema piirkonnaga, mis hõlmab tööstuse eri osasid (Stuart 2012), mistõttu ei ole areng vaid väiksema koha keskne. Seega läbi turismi arendatakse kohalikku ettevõtlust ja luuakse uusi töökohti.

Jolliffe, Conlin (2010) on oma töös uurinud just kaevanduspärandi kujundamist turismikeskuseks. Nimelt viitavad nad, et kaevanduspärand on kompleksne ning selle säilitamiseks on erinevaid viise. Ka nemad on välja toonud kaevanduspärandi kasutamist turismikohana. Selgitatud on, et kasutada saab nii töötavaid kui ka juba suletud karjääre.

Töötavad karjäärid võimaldavad külastajatel tutvuda kaevandamise tehnoloogiatega ning tööoludega. Lisaks tõid nad välja, et see on oluline avalikkusega suhtlemise viis – läbi teadlikkuse, on võimalik parendada suhteid kohalike elanike ning kaevandusettevõtte vahel. Kaevanduspiirkonna muutmisel turismi kohaks on aga mitmeid takistusi: - karjääride suurus, mis muudab ümberkujundamise kalliks; - ümbritsev rikutud maastik ei „tõmba“ külastajaid ligi; - asukoht, kuna karjäärid asuvad tihti „perifeerias“, kus puudub korralik infrastruktuur; - hooajalisus. Niisamuti on nad välja toonud Swarbrooke (2002) tsiteerides neli võlu, mis muudavad kaevanduspärandi ligitõmbavamaks: 1. looduskeskkond (koopad, paljandid, maastikuvormid); 2. inimeste loodud hooned, struktuurid ja kohad mis ei ole loodud külastamiseks (kaevandused, karjäärid, kaevandusega seotud raudtee, kogukonnas kummituslinnad); 3. inimeste loodud hooned, struktuurid ja kohad mis on loodud külastamiseks (kaevandusega seotud teemapargid, muuseumid, vabaõhu muuseumid, kogukonna muuseumid, teed); 4. erilised sündmused (kaevandamisega seotud festivalid, mälestuspäevad, aastapäevad).

Niisamuti on Prideaux, Timothy (2010) käsitlenud kaevanduspärandit kui potentsiaalseid turismiobjekte. Nad on kirjeldanud kaevandusmaastikku kui mahajäetud asumitest „täpitatud“ ala, mis on enamasti või täielikult maha jäetud pärast kaevandamisressursside ammendumist. Selgitatud on, millised tingimused peavad olema, et kaevandamispiirkonda muuta turismikohaks. Nad on välja toonud, et olemas peab olema: - ligipääs (selle all ei ole mõeldud distantsi, vaid infrastruktuuri olukorda), - ressursid, mida külastajad saaksid kasutada (majutus, hooned, jalakäijateteed, muuseumid ning muud koha-spetsiifilised tegevused).

Eespool kirjeldatud võimaluste kirjeldamisel tekib aga küsimus, kes peaks otsustama millist pärandit peaks säilitama ning kuidas. Arutletud on selle üle, kes pärandit defineerib, kes juhib, kellel on võim ning kes panustab (Pendlebury 2013). Eelnenu on keskseks küsimusteks mitmetes teadusharudes (Ibid.). Ühe organisatsiooni poolt juhtud säilitamine

17 võib luua olukorra, kus domineerib „kindlat viisi nägemise“ olukord, ometigi tähendusi on rohkem (Smith 2006 ref Taylor, Landorf 2015). Ka Mydland, Grahn (2012) on välja toonud, et viimasel ajal on diskuteeritud selle üle, kuidas kohalikud ning erinevad valitsusasutused pärandist aru saavad. Janssen et al. (2014) kirjeldab olukorda, kus riigi valitsusel on väga suur roll selles, kuidas ruumi kasutada. Sepp, Metsaots (2015) on Eesti näitel välja toonud, et omavalitsuste ja kodanikuorganisatsioonide kaasamine alade planeerimisse on seni olnud juhuslik. Nende väitel liigutakse ka praegusel hetkel üha enam suunas, kus pärandi säilitamise osas saavad otsustada järjest madalamad valitsusasutused nt kohalikud omavalitsused. Metsaots et al. (2015b) on välja toonud, et kultuuri ja tööstuse esindajad on viidanud Prantsusmaa näitele, kus riik on pannud regioonidele kohustuseks hinnata, säilitada ning kasutada sealset tööstuspärandit ja maastike ning edendada nendega seotud turismi ja ettevõtlust avalikke ressursse kasutades, kuna tõenäoliselt saab riik sellest lõpuks kasu. Taylor, Landorf (2015) on aga andnud mõista, et selleks, et ei tekiks säilitatavate objektide hulka, mis ei võimaldaks "sidusa jutustuse loomist" ning ressursside strateegilist jaotust, on vaja aga ametiorganit, kes pärandit, eriti just tööstuspärandit, haldaks. Seega on erinevaid arvamusi, kes peaks pärandi säilitamise üle otsustama. Birkeland (2008) on omakorda veel väitnud, et kultuuriplaneerimisest on saanud uus planeerimise paradigma, kus kohalik kogukond saab ise defineerida, mis on kõlblik, soovitav ning jätkusuutlik.

1.2. Põlevkivi kaevandamine ning põlevkivitööstuspärand Eestis

1.2.1. Põlevkivi kaevandamine

Põlevkivi tööstusliku kaevandamise algusest Eestis möödub 2016. aastal 100 aastat. Eesti põlevkivivarud asuvad Lääne- ja Ida-Virumaal, kuid põlevkivi kaevandamine ning kasutamine elektrienergia tootmiseks ja keemiatööstuse tooraineks on koondunud Ida- Virumaale (Ida-Viru maakonna arengukava 2014–2020). Põlevkivi kaevandamine on mõjutanud umbes 450 (Reinsalu 2010a ref Metsaots et al. 2015a, Reinsalu 2010b ref Metsaots et al. 2015a) - 580 km2 suurust ala, mis on Eesti territooriumist ligi 1 - 1,3%, mille lisandub 25 km2 jäätmehoidla maid, mis jäetakse tavapärasest kasutusest välja (Pihor et al. 2013) (joonis 1). Põlevkivi on Eesti tähtsaim maavara ja selle varu kuulub

18 riigile (Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016–2030). Tänaseks on Eestis kaevandatud ligi 1,1 miljardit tonni põlevkivi (Kattai 2015).

Joonis 1. Põlevkivimaardla (Tallinna Tehnikaülikool 2013)

Põlevkivi kasutuselevõtuks andis ajendi Esimene Maailmasõda, kui Venemaal tekkisid probleemid Peterburi ja Balti laevastiku varustamisel kivisöega. Põlevkivi kaevandamine algas Eestis katsetustöödega 1916. aastal. Sama aasta juunis alustati Järve Vallavalitsuse hoone lähedal, praeguse Kohtla-Järve linna Järve linnaosas, esimeste šurfide rajamist. Šurfidest saadud põlevkivi transporditi Kohtla jaama ja sealt edasi 22 vaguniga Peterburi. Seal samas alustati esimese põlevkivi karjääri projekteerimist ja rajamist (Kohtla-Järvel asuva Pavandu kõrtsi lähedal). Esimene kaevandus rajati 1917. aastal Kukruse külla. Kolme aastaga kujunes Virumaal välja kaks mäetööstuspiirkonda – Kohtla ja Ubja. Tänaseks võib kokku lugeda 20 kaevandamiskohta – karjääri ja (allmaa)kaevandust, kus põlevkivi on kaevandatud või kaevandatakse tänaseni. Kaevandamist alustati avamusjoonel pealmaatöödega, kus see polnud võimalik mindi üle allmaatöödele. Järk- järgult, vastavalt nõudluse kasvule ja põlevkivi kaevandamise tehnoloogia arengule, rajati uusi kaevandavaid ja töötlevaid ettevõtteid. Esialgu olid kaevandused põlevkivi kasutatavate ettevõtete mäetsehhid, tsentraliseeritud juhtimisega riigikapitalistlikus süsteemis tekkisid eraldi kaevandused. Kaevandamise tehnilise arengu määrasid tööjõud, tehnika, mäendustingimused ja raha. (90 aastat... 2008)

Kaevandamine hoogustus põlevkivitööstuse arenemisega ja õlitööstuse rajamisega 1940ndatel (Reinsalu 2010c ref Pihor et al. 2013). Elektri tootmine põlevkiviõlist algas

1950. aastatel ja põlevkivitööstus sai eriti suure hoo sisse 1970–1980. aastatel (Ibid.). Põlevkivikaevandamise kõrgperioodiks oli 1980. aasta, mil kaevandati 29,2 mln tonni aktiivset varu (Kattai 2015). Hetkel kehtiva maapõueseaduse (2004) § 251 kohaselt on kogu põlevkivi aastane lubatud kaevandamismäär 20 miljonit tonni. 2014. aastani ei kaevandatud Eestis põlevkivi maksimaalse kaevandamismäärani, kaevandati umbes 15 miljonit tonni aastas (Keskkonnaministeerium 2015). Lisaks eelnevale mõjutavad kaevandamist ka looduslikud mõjud, tehnoloogiast tulenevad mõjud, muudest õigusaktidest tulenevad nõude ja keskkonnatasud ning nõudlus. Nimelt mõjutab põlevkiviõli tootmist just naftahind. Põlevkiviõli tootjad on väitnud, et põlevkiviõli tootmine on majanduslikult kasumlik vaid nafta hinna juures üle 60 $/barrel, kui nafta hind langeb alla 40–50 $/barreli eest, käivitub kõige halvim stsenaarium – õlitööstus sureb välja (Kattai 2015).

Põlevkivi kaevandamine on avaldanud mõju nii keskkonnale, maastikule, ühiskonnale, majandusele kui ka kultuurile (Metsaots et al. 2015b). Kõige suuremaks kaevandamise keskkonnamõjuks oli metsa- ja põllumajandusmaade muutumine kivikõrbeks „kuumaastikuks“ (90 aastat... 2008). 1960. aastal alustati Kohtla kaevanduses karjääriviisiliselt kaevandatud alal maapinna taastamist ja taimede istutamist (90 aastat... 2008, Tomberg 2001), ennekõike karjääride liigestamist ja metsastamist (Kaar1971 ref Metsaots et al. 2015b). Seda loetakse põlevkivi tööstuses karjääride süstemaatilise rekultiveerimise alguseks (90 aastat... 2008). Samas leidub viiteid, et esimesi katsetusi karjääride taastamisel tehti juba enne II Maailmasõda (Vesiloo 1990 ref Sepp, Pensa 2007). Näiteks on leitud viide 1924. aastal ilmunud koguteosest „Wirumaa“ Pavandu karjääri tasandamise kohta (Sepp, Pensa 2007). Pärast 1960ndaid kujunes rekultiveerimine karjääritööde loomulikuks lõppetapiks (90 aastat... 2008). 1975. aastal võeti suund korrastada kõik varem kaevandatud alad (Sepp, Pensa 2007). Puistangud tasandati ning neile rajati taimkate: enamasti hariliku männi paariaastased istikud (Ibid.). Kaevandaja kohustus korrastada maavara võtukoht viidi sisse ka 09.11.1994 vastu võetud esimesse maapõueseadusesse.

Põlevkivitööstus on olnud läbiaegade piirkonnas oluliseks tööandjaks. Põlevkivi kaevandamise ja töötlemise sotsiaalmajanduslike mõjude hindamise lõpparuandes on viidatud, et põlevkivitööstus mõjub kogu piirkonna tööturule positiivselt, kuna antud valdkonnas saab tööd väga palju elanikke. Samas on viidatud aruandes ka sellele, et sellega

20 kaasneb ka sotsiaal-majanduslik risk, kuna näiteks Kiviõli linnas on tööstus ainus tähtsaim tööandja. Aastal 2012 oli põlevkivi sektoris töötavate inimeste arvuks Ida-Viru maakonnas 7622, mis moodustas 11,2% kõigist hõivatutest maakonnas. (Pihor et al. 2013)

1.2.2. Põlevkivitööstuspärand Eestis

TICCIH (2016) on lahti mõtestanud tööstuspärandi olemuse. Kuivõrd põlevkivitööstuspärand kuulub tööstuspärandi hulka, on võimalik läbi selle kirjeldada ka põlevkivitööstuspärandit. Seega mõistetakse põlevkivitööstuspärandi all põlevkivi kaevandamis- ja töötlustegevuse kaudu kujundatud maastikku koos selles asuvate tehisobjektidega, tööstusehitiste, tööstusliku arhitektuuri ja tööliste elamutega, aga ka kaevandamise ja töötlemise tehnoloogiaid, masinaid, ja immateriaalset pärandit. Ida-Viru maakonnas on üle 33 aherainemäe (Kaar 2010b ref Metsaots et al. 2015a), 6 poolkoksimäge, üle 2000 hektari tehismägesid ja tasandikke (Kaar 2010c ref Metsaots et al. 2015a), 20 endist ja praegust kaevandamiskohta (90 aastat... 2008), lisaks elektrijaamad, keemiatööstuse kompleksid ning mitmed teised tööstusega seotud ehitised ja rajatised (Metsaots et al. 2015a).

Palang et al. (2011) refereerides Maandi (2009) on välja toonud, et hiljutine nõukogudeaegne maastik ei ole väärtustatud, samas varasemad välismõjutustega maastikud on aja jooksul omaks võetud. Progressiivse tööstuse kõrval muudeti olemasolevat maastikku – tasasele maapinnale kerkisid inimtekkelised positiivsed pinnavormid, mis on muutunud olulisteks vaatamisväärsusteks (Ibid.). Need ilmestavad maastikku (Käiss 2007), pakuvad maastikule vaheldusrikkust ja elavdavad maastikupilti (Sepp et al. 2010). Enamasti on kohalikele elanikele tööstusmaastik ja tööstushooned pigem negatiivne element, samas mõjuvad tuha- ja aherainemäed positiivselt, andes laugele maastikule vormi (Luud et al. 2003; Kuningas, Ümar 2013). Lisaks võib neid pidada atraktiivseteks vaatamisväärsusteks ning maamärkideks (Pae et al. 2005). Nii kutsutaksegi Kirde-Eestit sageli tuhamägede maaks (Käiss 2007). Ida-Eesti aherainemäed on muutunud justkui põlevkivitööstuse monumentideks ning osaks kohalike identiteedist (Pae et al. 2005). Ka Printsmann et al. (2012) on väitnud, et materiaalsetesse maastikuobjektidesse on jäädvustatud põlevkiviga seotud ala identiteet. Põlevkivitööstuse ja -kaevandamisega seotud maastikuelemendid kannavad endas kõige ehedamat piirkonna tööstusajalugu ning

21 on omandanud piirkonna saastatuse, rahvuslikke ja sotsiaalseid probleeme sümboliseeriva staatuse (Pihor et al. 2013).

Isegi kui põlevkivi on kutsutud Eesti pruuniks kullaks, on ta olnud antud alale nii hiilgus kui ka viletsus (Printsmann et al. 2012). Põlevkivi tööstuse pärandiga seotud majandus- ja sotsiaalprobleemidest hoolimata on see Balti riikides unikaalne (Ibid.). Praeguseni ei ole Eestis põlevkivipärandit aga osatud hästi hoida ega väärtustada (Pihor et al. 2013). Nimelt on pärandobjekte ignoreeritud ning jäetud lagunema, niisamuti hävitatud uute tehnoloogiliste innovatsioonide jaoks või rekultiveeritud selle pärandit arvestamata (Metsaots et al. 2015b). Metsaots et al. (2015b) on näitena toonud elamuhooned, mis pärast allmaakaevanduste sulgemist ning tööliste ümberasumist lagunema jäeti. Samamoodi on tööstusterritooriume ja hooneid tabanud väga erinev saatus, osa on leidnud kasutust ärimaana, neil asuvaid hooneid kasutatakse laohoonetena, remonditsehhidena ja teistel sarnastel eesmärkidel (Kohtla, Sirgala, Tammiku), osa on lammutatud (Ahtme, Aidu), osa on ka varemetes (kasutuseta) (Pihor et al. 2013). Kaevanduste tööstusterritooriumidest väljaspool asuvad abirajatised on valdavalt likvideeritud kaevanduste sulgemisel (Ibid.).

Viimastel aastakümnetel on maailmas üha enam karjääride- ja kaevanduspiirkondade kultuuripärandi väärtustamisele tähelepanu pööratud, viimase 15 aasta jooksul ka Eestis. Üha enam on tähelepanu saanud nii erineva ulatusega karjäärimaastikud, endised tööstusasulad ja tööliskvartalid, rasketööstuskompleksid kui ka allmaakaevandused. Uuenema arusaama järgi ei ole vaja kaevandus- ja tööstustegevuse jälgi maastikult kõrvaldada, kui halba mälestust inimhuvides tehtud maastikukahjustustest. Seda tuleb pigem võimaluste piirides säilitada tulevastele põlvedele, kui olulist osa inimkonna kultuuriajaloost. (Sepp, Metsaots 2015)

Sepp, Metsaots (2015) on viidanud, et tööstuspärandi kasutamiseks oleks vaja lennukaid visioone, mis annaksid paikadele uue elu, toetaksid kohalike elanike ootusi, tõmbaksid ligi külastajaid, rikastaksid maastikku ja teeniksid loodushoiu eesmärke. Pihor et al. (2013) on viidanud, et ainulaadne tehismaastik loob ka uusi ärivõimalusi turismi valdkonnas. Sellest tulenev mõju avalduks nii otseselt turismiettevõtete (Eesti kaevandusmuuseum, Kiviõli seikluskeskus ning plaan võtta turismi ja tuuleenergeetika arenduseks kasutusele Aidu suletud karjäär) kui ka muude turismiteenust pakkuvate kohalike ettevõtete kaudu (Ibid.).

1.3. Põlevkivitööstuspärandi väärtustamist puudutavad strateegilised dokumendid ja projektid Eestis

Järgnevalt on kirjeldatud strateegilisi planeeringudokumente ning projekte, milles kajastatakse põlevkivitööstuspärandi säilitamist. Eelnevalt nimetatud dokumentide hulgas ei ole kirjeldatud üldplaneeringuid ja detailplaneeringuid. Erandina on välja toodud Kohtla-Järve linna teemaplaneering, mis hõlmab endiseid põlevkivi kaevandamisega ja töötlemisega seotud asumeid.

Kajastatakse järgnevaid dokumente: - Ida-Viru maakonnaplaneering 2030+ - Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused teemaplaneering - Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020 ja Ida-Virumaa tegevuskava 2014– 2020 - Ida-Viru maakonna arengukava 2014–2020 - Jõhvi ja Kohtla-Järve linnapiirkonna jätkusuutliku arengu strateegia 2015–2020 - Kohtla-Järve linna Järve, Ahtme, Kukruse ja Sompa linnaosade miljööväärtuslike hoonestusalade teemaplaneering - Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekt - Interreg IV A Kesk-Läänemere programmi Lõuna-Soome ja Eesti alamprogramm - Kultuurimälestiste riiklik register

1.3.1. Ida-Viru maakonnaplaneering 2030+

Vabariigi Valitsuse 18.07.2013 korraldusega nr 337 „Maakonnaplaneeringute algatamine“ algatati Ida-Viru maakonna maakonnaplaneeringu koostamine planeerimisseaduse (redaktsioon kehtis 01.03.2013–22.03.2014) § 7 lõikes 3 sätestatud ülesannete lahendamiseks. Seega tuleb maakonnaplaneeringu koostamisel arvestada ka põlevkivitööstuspärandiga. Ida-Viru maakonnaplaneeringu keskkonnamõju hindamises on välja toodud, et planeering arvestab kultuuripärandi säilitamise ja väärtustamise vajadusega ning lahenduse elluviimine on kultuuripärandile pikaajalise positiivse mõjuga. Planeering ei ole tänaseks kehtestatud.

Maakonnaplaneeringus on tehtud ruumilise arengu analüüsi kokkuvõtte, kus ühe järeldusena on välja toodud, et Ida-Virumaa kultuurikeskkond, loodus- ja tööstusmaastik on mitmekülgse puhkemajandusliku potentsiaaliga. Unikaalsust rõhutavad kaevandamisturismi objektid ja -maastikud (nt Eesti Kaevandusmuuseum, endise nimega Kohtla Kaevanduspark-muuseum); tööstusmaastiku ümberarendused spordirajatisteks: tuhamäest spordikeskuseks, Aidu karjäärist veespordikeskuseks.

Planeeringus on välja toodud, et Ida-Viru maakonna ruumilise arengu üheks põhimõtteks ja suundumuseks on maakonna elukvaliteedi tagamine läbi loodus- ja kultuurikeskkonna väärtustamise – väärtuslikud maastikud ja maakonna erinevad kultuuriväärtused on nii atraktiivsed identiteedikandjad kui ka külastuskohad. Eelnevale tuginedes väidetakse, et planeeringu lahendus keskendub ka teemale (üks viiest väljatoodud teemast), mis puudutab põlevkivikaevandamise ja -taristu arengusuundasid, et soodustada maakonnas olulise majanduskeskkonna jätkusuutlikku ning inim- ja looduskeskkonna arvestavat arengut.

Maakonnaplaneeringus on toodud viide elukeskkonna väärtuse ning kultuuripärandi objektide vahel. Nimelt on välja toodud, et elukeskkonna väärtuseks loetletakse selliseid väärtusi, mis erinevatel viisidel tagavad kõrge elukvaliteedi ja elanikkonna erinevate vajaduste rahuldamise. Väärtused täidavad elanikkonna jaoks sageli mitmeid rolle korraga – nt väärtuslikud maastikud ja kultuuripärandi objektid pakuvad võimalust nii kultuuriliste huvide, rekreatsiooni kui esteetiliste vajaduste rahuldamiseks, maastikud ja objektid on ka oluliseks osaks identiteediloomes.

Maakonnaplaneering hõlmab ka teemaplaneeringuid, mis on koostatud 2001. ja 2003. aastal, kehtestatud maakonnaplaneeringu täpsustamiseks. Nimelt ei puuduta 1999. aastal kehtestatud teemaplaneering eraldi põlevkivitööstuspärandi objekte. Aastal 2001 kehtestati „Ida-Virumaa põlevkivi kaevandamisalade ruumiline planeering“ ja aastal 2003 “Ida- Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ teemaplaneering. Teemaplaneeringu lahendusi kajastatakse uues maakonnaplaneeringus, ilma täiendavat menetlust ja arutelu avamata. “Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ teemaplaneering (2013) on oluline, kuna see viitab tööstusmaastike olemasolule ning selles on määratletud 32 väärtuslikku maastikku, millest vaid kaks on seotud tööstusmaastikuga – Kohtla-Nõmme ning Järva-Edise-Peetri (pikemalt järgnevas peatükis). Viidatud on, et väärtuslike maastike hindamisest on välja jäetud asustusstruktuurid, mis on välja kujunenud pärast 1950. aastat ning, et

24 maakonnaplaneeringuga ei tehta ettepanekuid täiendavate väärtuslike maastike määramiseks. Antud teemaga on seotud peatükis „Suunised detailplaneeringu koostamise kohustusega alade ja juhtude määramiseks“ viidatud detailplaneeringu kohustus. Nimelt on maakonnaplaneeringus viidatud kolmele teemale, mille puhul tuleb teemaplaneeringu alateemas „Väärtuslikud maastikud“ kirjeldatud alade puhul koostada detailplaneering.

Maakonnaplaneeringus on väärtuslike maastike all alapeatükk „Kultuuripärand“. Kultuuripärandi all mõistetakse pärandkultuuriobjekte, 20. sajandi väärtuslikke arhitektuuripärandi objekte ning kultuurimälestisi. Planeeringu kohaselt on pärandkultuuriobjektideks eelmiste põlvkondade eluviisist jäänud nähtavad kultuuriväärtuslikud objektid maastikus, mis tulenevalt Ida-Virumaa eripärast varieeruvad talukultuurist sõjaväelise otstarbega objektideni (nt pelgupaigad, meiereid, kaitserajatised, veskid ja vesiehitised, tootmishooned-alad jms). Kuivõrd defineerimisel on viidatud 2010. aastal välja antud kogumikule „Ida-Virumaa pärandkultuurist“, mis sisaldab ka põlevkivitööstusega seotud objekte, siis võib eeldada, et ka maakonnaplaneeringus on nad hõlmatud pärandkultuuriobjektide hulka. 20. sajandi arhitektuuripärandi objektid on erinevad tsaari-, vabariigi- ja nõukogudeaegsed hooned: elamud, suvilad, tootmis- ja administratiivhooned jne. Need on arvele võetud Muinsuskaitseameti 20. sajandi arhitektuuri andmebaasis (159 objekti), kuhu kuulub ka mitmeid põlevkivitööstuspärandiga seotud objekte. Planeeringus on välja toodud, et nii pärandkultuuriobjektid kui ka 20. sajandi arhitektuuripärandi objektid ei ole käesolevalt riikliku kaitse all. Samas esitatakse maakonnaplaneeringus põhimõtte üldplaneeringu koostamisel kaaluda seni kaitse staatuseta 20. sajandi arhitektuuripärandi ja pärandkultuuriobjektide väärtustamist, määrates väärtuslikele üksikobjektidele kaitse- ja kasutamistingimused ning ettevõtlusalade, puhkepiirkondade ja elupiirkondade kasutamisel ja arendamisel tuleb väärtustada lähedusse jäävaid kultuuripärandi objekte, alasid ja traditsioonilist elulaadi võimaldavat keskkonda. Lisaks on üheks linnakeskkonnas üldplaneeringu koostamise põhimõtteks linnaehitusliku kultuuripärandi väärtustamine – omanäolise ehitatud keskkonna säilitamiseks tuleb kaitsta erinevatele ajastutele iseloomulikke hoonestusalasid. Kultuurimälestis on muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus, mille tõttu see on muinsuskaitseseaduses sätestatud korras tunnistatud mälestiseks. Peatükis on viidatud ka kultuurimälestiste riiklikule

25 registrile, kuhu on Ida-Virumaal kantud 38 ajaloomälestist, 252 arheoloogiamälestist ja 233 ehitismälestist. Ehitismälestisena on arvele võetud nt Sompa kaevanduse hoone ning Kohtla-Järvel K. Lutsu tänaval asuvad AS "Eesti Põlevkivitööstus" 1923–24 ehitatud ametnike hooned (Kultuurimälestiste riikliku registri andmetel). Kinnismälestiste kaitset ja kasutamistingimusi reguleerib Muinsuskaitseseadus. Maakonnaplaneering ei tee ettepanekuid täiendavate kultuurimälestiste määramiseks.

Alapeatükis „Veekogud ja põhjavesi“ on välja toodud, et maakondliku eripärana on Ida- Virumaal mitmeid pealmaakaevandamise tagajärjel tekkinud veekogusid (nt Aidu karjäär, Narva/Sirgala karjäär), mille kasutamine elukeskkonda elavdavate maastikuelementidena tõstab piirkonna atraktiivsust. Viidatud on, et rekultiveeritud maad ja neid ümbritsevad alad peavad kujutama optimaalselt organiseeritud ja ökoloogiliselt tasakaalustatud maastikku, mis sulandub orgaaniliselt ümbritsevasse keskkonda. Maakonnaplaneering soosib ka edaspidi kaevandamisalade korrastamisel veekogude rajamist, kombineerides seda metsa- ja põllumajandusliku rekultiveerimise suunitlusega. Lähtuvalt kohalikest eripäradest on oluline luua täiendav võimalus kasutada kaevandeid veekogudena ja korrastatud puistanguid turismi, spordi ja puhkamise eesmärgil. Lisatud on, et otstarbekas on maksimaalselt arvestada tulevaste kasutajate ja kohalike huvigruppide ettepanekutega, mis võimaldavad ümberkujundatavat maastikku kasutada jätkusuutlikult.

Ruumilist arengut kokkuvõtvas peatükis on öeldud, et üheks arengusuunaks on turismiettevõtluse arendamine. Niisamuti on viidatud veekogude juures, et neid võib kasutada turismi eesmärgil. Samas ei ole aga põlevkivitööstuspärandit ega laiemalt ka kultuuripärand mainitud ettevõtluskeskkonna väärtuste all. Positiivsena võib samas pidada tehnilise võrgustiku alapeatükis „Taastuvenergia“ viidatud põlevkivitööstuspärandi kasutamist. Nimelt on leitud potentsiaal kasutamaks soojatootmiseks täitunud kaevandusõõnsustesse kogunenud põhjaveereservuaare.

1.3.2. Teemaplaneering Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused

Ida-Viru Maavanema 11.07.2003 korraldusega nr 130 kehtestati 1999. aastal kehtestatud Ida-Viru maakonna teemaplaneering „Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Teemaplaneeringu üheks eesmärgiks oli keskkonnatemaatika

26 põhjalikum läbitöötamine väärtuslike maastike määratlemise käsitluse kaudu, et tagada loodus- ja keskkonnakaitseliselt põhjendatum maakonna ruumistruktuur. Teemaplaneeringus määratleti Ida-Virumaa need maastikualad, millel on suurem väärtus ja mis väärivad seetõttu teadvustamist kohapeal, nende säilitamist, taastamist ja hooldamist või erilist tähelepanu. Planeeringu raames koostati ka väärtuslike maastike register. Teemaplaneeringus selgitatakse, et planeering soodustab teiste seas ka kultuuripärandi, traditsioonilise asustus- ja maastikumustri ning ajaloo "jälgede" hoidmist. (Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused 2003)

Teemaplaneeringus on alateema „Ida-Virumaa väärtuslikud maastikud“, milles selgitati, et teemaplaneeringus käsitleti ja väärtustati eelkõige traditsioonilist kultuurmaastikku, kus on kontsentreeritult (suhteliselt väikesel alal) säilinud meie ajaloo erinevate ajastute jäljed. Maastike hindamise ja määratlemise aluseks olid põhiliselt viit tüüpi väärtused: kultuurilis- ajalooline, looduslik, esteetiline, rekreatiivne (turismipotentsiaal ja puhkeväärtus) ning alad ja objektid, mis on idavirulaste ja ka kogu Eesti jaoks väga olulised, omavad väärtust kui sümbolid. Lisaks on paljude paikade puhul oluline ka teaduslik- ja pedagoogiline (väärtus uurimis- või õppeobjektina) väärtus. Eraldi on välja toodud ka, et Ida-Virumaale on omane omapärane tööstusmaastik, mille all mõistetakse viimase 75 aasta jooksul põlevkivitootmise käigus ilmunud uute huvitavate pinnavormidega alasid, nagu karjäärid, terrikoonikud, settebasseinid jt. Mõningais kohtades moodustavad omalaadseid vaatepilte ka tehaste ja ettevõtete industriaalhooned. Planeeringus on antud suunised muuhulgas tööstusmaastike arendamiseks – väärtuslikel maastikel domineerivate inimtekkeliste objektide (aheraine jt mäed jne ) säilitamine; väärtuslike tööstushoonete säilitamine. (Ida- Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused 2003)

Planeering määratleb 32 väärtuslikku maastikku, millest vaid kaks on seotud tööstusmaastikuga – Kohtla-Nõmme ning Järve-Edise-Peetri. Kohtla-Nõmme väärtuslik maastik hõlmab endas endise Kohtla kaevanduse keskuse ning selle lähedal asuvaid Aidu karjääri rekultiveeritud metsaalasid. Tegemist on tööstus- ja rekreatsioonimaastiku seguga. Teemaplaneeringus on öeldud, et piirkond omab väga suurt turismipotentsiaali. Kindlasti tuleb jätkata põlevkivi kaevandamisest tekkinud pinnavormide rakendamiskavade elluviimist, arendada kaevandusmuuseumi projekti. Lisaks soovitatakse arendada edasi endiste karjääride alal sportimisvõimalusi (jooksu- ja suusarajad, mägijalgrataste krossirajad, orienteerumis- ja matkarajad jne). Kujundada ja tugevdada tuleb valla mainet

27 maakonna spordikeskusena. Planeerida tuleb Aidu karjääri sulgemise korral tekkivate veekogude otstarbekat kasutamist. Järve-Edise-Peetri väärtuslikule maastikule on iseloomulik põllumajandus- ja kaevandusmaastike vaheldumine. Antud alal paiknevad Kukruse, Käva ja Sinivoore aherainemäed, mille tipust avaneb avar vaade kogu piirkonnale. Alal paiknevad ka põlevkivitööstusest säilinud vanad Käva kaevanduse hooned. Teemaplaneeringus on soovitatud antud alal säilitada puutumatutena omapärased maastikuelemendid nagu Käva jt aherainemäed. Lisaks võiks konserveerida Käva kaevanduse säilinud varemed. (Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused 2003)

Lisaks on teemaplaneeringus soovitatud säilitada Kohtla-Järve linnas eri ajastutel kogunenud arhitektuuripärandit. Kindlasti tuleb säilitada veel enne Teist maailmasõda rajatud hooneid - endine Siidisuka küla, tööliselamud, vanad tehasehooned jne. Oluline ja omanäoline on Kohtla-Järvel stalinlik arhitektuuripärand. (Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused 2003)

Teemaplaneeringus rakenduskava näeb ette, et pärast teemaplaneeringu kehtestamist koostatakse väärtuslike maastike tervikliku arengu huvides detailsed hoolduskavad (kavadele viidatud ka koostatavas maakonnaplaneeringus). Hoolduskavadega täpsustatakse väärtuslike maastike piirid, määratakse väärtuslike maastike säilitamiseks, taastamiseks ja arendamiseks vajalikud tööd ja meetmed, nende mahud, ajakava ja maksumus. Hoolduskavade alusel on võimalik täpsustada omavalitsuste üldplaneeringuid ja arenduskavasid. Lisaks on need aluseks väärtuslikel maastikel asetsevate maade omanikele ja omavalitsustele maastikuhooldustööde ja maastiku säilitamiseks vajalike meetmete finantseerimise taotluste esitamiseks. Vastavad kavad tuleb kohalikel omavalitsustel koostöös naaberomavalitsuste, maavalitsuse ja Keskkonnaministeeriumiga valmis teha soovitatavalt 2005. aasta lõpuks. (Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused 2003)

1.3.3. Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020 ja Ida-Virumaa tegevuskava 2014–2020

Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020 kohaselt on oma piirkonnaspetsiifiliste arengueelduste paremaks ärakasutamiseks Ida-Virumaal vaja pöörata tähelepanu

28 mahajäetud kaevandusalade ja tööstushoonete kasutuselevõtule turismis ja muudes funktsioonides. Välja on toodud, et toimepiirkonna keskuste kaugem tagamaa ja hõreasustusega maapiirkonnad, mis on omanäolise kultuurilis-ajaloolise pärandi ja identiteediga piirkonnad, peaksid kasutama oma traditsioonilist pärandit oskuslikult ja säästvalt kohalikus majandustegevuses ning panustavad sellega territoriaalse mitmekesisuse säilitamisse globaliseeruvas maailmas. Ka regionaalarengu suunamise eesmärkides ja meetmetes on välja toodud, et üheks eesmärgiks on piirkonnaspetsiifiliste ressursside oskuslikum ärakasutamine ning meetmeks piirkondade omanäolisust tugevdavate tegevusalade ja kohaturunduse toetamine. Selleks toetatakse kohalike omanäoliste loodusressursside ja kultuuripärandi väärindamist kohalikus (loome)ettevõtluses ja kogukondlikus tegevuses ning piirkondade turundamise eesmärgil suurendamaks piirkondade atraktiivsust elamiseks, töötamiseks, õppimiseks ja külastamiseks.

Ida-Virumaa tegevuskavas 2015–2020 on öeldud, et tegevuskava puudutab kõiki „Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020“ tegevusvaldkondi (pikaajalise kaevandus- ja tööstuspärandi tõttu on Ida-Virumaal oluline keskenduda ka sellele, kuidas võtta kasutusele kaevandamise ja tööstuse jääkressursid, mahajäetud kaevandusalad ja tööstushooned turismis ja muudes funktsioonides) ja näitab, mida probleemide leevendamiseks või lahendamiseks ning piirkonna võimaluste paremaks ärakasutamiseks tehakse. Samas ei ole tegelikkuses antud teemat seletuskirjas käsitletud. Küll on aga rakendusplaanis toodud tegevused, mida rahastatakse, nagu näiteks: Auvere elektrijaama jääksoojuse kasutamiseks luuakse vesiviljeluspark (kalakasvatus, katmikalad); täiendavad vahendid Ida-Virumaal kultuuripärandi säilitamise ja arendamisega seotud turismiinvesteeringuteks; Kukruse (kaevandamis)jäätmehoidla korrastamine.

1.3.4. Ida-Viru maakonna arengukava 2014–2020

Ida-Viru maakonna arengukavas 2014–2020 tuuakse välja, et Ida-Virumaa on suurte kontrastide maa, kus ürgse looduse kõrval on ka tööstusmaastikke – näiteks Narva tuhaplatoo, karjäärialad ning poolkoksimäed, endised tootmisterritooriumid ja -rajatised. Kontrastidest tulenevalt on maakonda võimalik tõhusa turundustegevuse abil muuta väärtuslikuks müügiartikliks. Samas tuleb arvestada aga kohalikega, kellele on vaja

29 turvalist ja meeldivat elukeskkonda. Oluliseks Ida-Virumaa turismi eristavaks aspektiks on laialdase tööstuspärandi olemasolu ning turistidele eksponeerimine (Kiviõli Seikluskeskus, Aidu Veespordikeskus, Eesti Kaevandusmuuseum, Kohtla-Järve Õlitorn, Kreenholmi tööstusinnovatsiooni keskus). Arvesse tuleb võtta ka teostatavaid arendusi (Eesti Kaevandusmuuseumi ja Kiviõli Seikluskeskuse edasiarendused, Aidu veespordikeskus, Narva-Jõesuu atraktsioonide keskus), mida teenindava infrastruktuuri nappus ilmselgelt pidurdama hakkab.

Planeeringus tuuakse välja, et maakonna turismihooaja pikendamiseks ning külastajate arvu suurendamiseks on vajalik külastuskeskkonna edasi arendamine ning uute turismiatraktsioonide (teemaparkide ja multifunktsionaalsete kultuuri- ja puhkekeskkondade) loomine.

Välja on toodud ka see, et kasutusest välja langenud kaevandused ja tööstusalad tuleb kasutusele võtta uutel otstarvetel, mis vähendaks keskkonnakoormust ning säilitaks töökohti. Lisaks tuuakse välja, et atraktiivse elukeskkonna taastamise seisukohalt on oluline põlevkivi kaevandamise ja kasutamise pärandmõjude (langatused, veerežiimi muutused, kaevandatud aladel ehitatud hoonete kahjustused, endised tööstusalad) põhjalikum uurimine ja kompensatsioonimeetmete rakendamine, tagamaks tootmise ja ressursimaksustamise tasakaalu.

1.3.5. Jõhvi ja Kohtla-Järve linnapiirkonna jätkusuutliku arengu strateegia 2015– 2020

Jõhvi ja Kohtla-Järve linnapiirkonna jätkusuutliku arengu strateegia 2015–2020 määratleb linnapiirkonna olulisemad väljakutsed, olulised strateegilised eesmärgid ning põhilised tegevussuunad nende eesmärkide saavutamiseks perioodiks 2015–2020. Strateegia üheks arengusuunaks on alakasutatud alade kompleksne taaselavdamine. Alakasutatud alade hulka on määratletud teiste hulgas ka: - mahajäetud või aktiivsest kasutusest väljalangenud tööstus-, tootmis- ja muud alad: - endised kaevandusalad, kus altkaevandamise tõttu on ehitus- ja arendustegevus piiratud – laialdased alad linnapiirkonna linnaliste asumite vahel ja osaliselt ka nende sees;

- endised karjäärid ja aheraine puistangud ning tööstusjäätmete ladestusalad; - kasutusest välja langevad või langenud tööstusega seotud endised töölisasumid (linnaosad) Kohtla-Järve linnas.

Eelnimetatud alade kirjeldusele tuginedes on tuvastati linnapiirkonnas 11 alakasutatud ala, neist 4 Jõhvi linnas ning 7 Kohtla-Järve linnas. Strateegias on välja toodud eesmärgid ja kriteeriumid, mille alusel on moodustatud ka alade arendamise järjekord. Esimesse prioriteedigruppi kuuluvad alad mis vajavad kiiret väljaarendamist, mille osas on juba teostatud ettevalmistustööd, on planeeritud vajalikud ressursid ning mille väljaarendamine annaks kõige kiirema tulemuse (Hariduse tänava ja linnapargi vaheline ala Jõhvi linnas, Kohtla-Järve Järve linnaosa hariduse ja vabaaja linnak). Teise prioriteedi gruppi kuuluvad alad, mille väljaarendamine on vajalik ja otstarbekas, kuid mille väljaarendamine muutub aktuaalseks pärast esimese prioriteetsusgrupi alade väljaarendamise käivitamist (Jõhvi linnapargi piirkond, Kohtla-Järve Järve linnaosa tööstusvöönd). Kolmandasse prioriteetsusgruppi kuuluvad alad, mis vajavad väljaarendamist, kuid mille väljaarendamise mõju on linnapiirkonnale tervikuna väiksem ning mis kuuluvad väljaarendamisele juhul kui tekib täiendavaid vahendeid (Pargi-Malmi tänavate kvartal, Jõhvi Tööstuspargi piirkond (Sompa tn/kalmistu), Kohtla-Järve Vana Ahtme asum, Kohtla-Järve Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve Oru linnaosa, Kohtla-Järve Sompa linnaosa, Kohtla-Järve Viivikonna-Sirgala linnaosa).

Strateegias on majanduse, tööstus ja ettevõtluse valdkonna peamisteks ja ühiste väljakutsete ning arenguvõimaluste all väljatoodud võimalus kasutada kasutusest välja jäänud tööstus ja kaevandusobjekte turismi-, loomemajanduse- ja meelelahutussektoris. Välja on toodud, et linnapiirkonnas on olemas selle valdkonna edukas kogemus Eesti Kaevandusmuuseumi ja Kohtla-Nõmme Talvekeskuse näol ning vajadus sellise tegevuse järele kasvab. Viidatakse ka koostööle sarnaste arendustega Kiviõli piirkonnas (Aidu Veespordikeskus, Kiviõli Seikluskeskus). Lisaks tuuakse välja, et vajalik oleks majutuskohtade loomine, ühistranspordi arendamine ja kergliiklusteede loomine, mis võimaldaks laiendada muuhulgas kultuuriturismi ning paremat ligipääsetavust puhke- ja spordialadele (nt Eesti Kaevandusmuuseum, Põlevkivi-muuseum, Kukruse Polaarmõis).

Majanduse, tööturu ja ettevõtluse valdkonna alaeesmärgiks on muuhulgas tööhõive määra püsimine vähemalt Eesti keskmisel tasemel ning aktiivne ja mitmekesine

31 külastuskeskkond. Eelnevast tulenevalt on välja toodud strateegilised arengu- ja tegevussuunad, milleks muuhulgas on: - kasutusest välja jäänud alade (sh. alakasutatud alade) arendamine olemasolevate töökohtade lisandväärtuse parandamiseks või uute töökohtade loomiseks (sh ligipääsud, tehnorajatised, planeeringud ja projekteerimine, ehitamine vms); - piirkonna ainulaadsusel põhinevate atraktsioonide loomine ning turismiteenuste mitmekesistamine ja võrgustamine.

1.3.6. Kohtla-Järve linna Järve, Ahtme, Kukruse ja Sompa linnaosade miljööväärtuslike hoonestusalade teemaplaneering

Kohtla-Järve Linnavolikogu 25.05.2011 otsusega nr 169 (Kohtla-Järve kehtestatud üldplaneeringute ülevaatamise tulemuste kinnitamine 2014) on vastu võetud Kohtla-Järve linna Järve, Ahtme, Kukruse ja Sompa linnaosade 1940–50 aastate miljööväärtuslike hoonestusalade teemaplaneering. Kohtla-Järve linna Järve, Ahtme, Kukruse ja Sompa linnaosade miljööväärtuslike hoonestusalade teemaplaneeringus keskendutakse Kohtla- Järve 1940.–50. aastatest pärineva hoonestusega piirkondadele, mille planeering ja arhitektuur on iseloomulik stalinistlikule perioodile. Stalinistliku arhitektuuri ning linnastruktuuride tähtsus seisneb ajajärgule iseloomulike põhimõtete jäädvustamises. Teemaplaneering sätestab tingimused unikaalse linnaruumi püsimiseks samaaegselt linnaehituslike arengutega vajaduste piires. Ühtlasi sisaldab teemaplaneering soovituslikke tüüplahendusi stalinistliku arhitektuuriga hoonete rekonstrueerimiseks. Tüüplahendustega antakse soovituslikud juhised stalinistliku arhitektuuriga hoonete rekonstrueerimiseks ning määratakse ära lubatud juurdeehituste paiknemine hoone suhtes. Kohtla-Järve linna Järve, Ahtme, Kukruse ja Sompa linnaosade miljööväärtuslike hoonestusalade teemaplaneeringu neljaks põhieesmärgiks on: 1. Kohtla-Järve linnaosade üldplaneeringute täpsustamine: stalinistlikust perioodist (1940.–1950. aastad) pärinevate miljööväärtuslike hoonestusalade piiritlemine; 2. 1940.–1950. aastatest pärinevate miljööväärtuslike elementide kirjeldamine ja tüpologiseerimine; 3. linnaruumi 1940.–1950. aastate hoonestusalade miljööväärtuse säilitamise ning arendamise põhimõtete kujundamine;

4. vajalike ehituslike piirangute seadmine ning sobivate arhitektuursete ja ehituslike lahenduste välja pakkumine linnaosades enim esinevate hoonetüüpide kohta, tagamaks linna väljakujunenud ilme säilimine ning uute planeeritavate hoonestusalade kõrge miljööväärtus.

Teemaplaneeringus käsitletakse viite erinevat linnaosa, millest Järve linnaosa on eraldi jagatud kuueks erinevaks piirkonnaks. Kõikide linnaosade/asumite juures on välja toodud kindlad kinnistud, mille puhul üldised põhimõtted kehtivad. Üldised põhimõtted on antud tänavavõrgule ja parkimisele, hoonestusele, haljastusele ja väikevormidele ning linnaehituslikele tervikutele.

1.3.7. Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekt

Aastal 2007 algatasid Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekti, mille eesmärgiks on välja selgitada 20. sajandi arhitektuuri paremik, mis väärib riiklikku kaitset kultuurimälestiseks tunnistamise näol (Muinsuskaitseamet 2015). Projekti kontseptsiooni kohaselt on vajalik Eesti 20. sajandi ehituspärandit kaitsta ja dokumenteerida selle tüpoloogilises mitmekesisuses: linnaplaneerimisest ja kujundatud maastikest suvilate ja mikroarhitektuurini. Oluline on mõista, et hoolimata nii isiklikest läbielamistest kui meie meelestatusest nõukogude aja suhtes, on tolleaegne ehituspärand ajalooline “dokument”, mida peab tulevastele põlvedele säilitama. Materiaalse pärandi hävitamise või ignoreerimisega me ei kujunda oma minevikku teistsuguseks ja endale meeldivamaks. Nõukogude periood ja “oht” on küll möödas, ent arhitektuur on alles – see on küll raske pärand, ent see tuleb meil ära “kodustada.” (Hansar et al. 2007)

Ehitiste valikul oli kolm üldist väärtuskategooriat, millele kaitse alla võetav objekt peaks vastama: 1. ajalooline väärtus (nt spetsiifilisel eesmärgil ehitatud objekt, paikkonna ajaloolistest elamisviisidest kõnelev hoone/asum; mõne sündmuse, inimese, tegevuse või paiga ajalooga seotud objekt), 2. esteetiline väärtus (selle otsustamise kriteerium võib olla üsna hajuv, st kindlasti mitte ainult tipparhitektuuri positsioonilt), 3. kasutusväärtus (st hoone on kasutatav, kas algses või uues funktsioonis).

Kolme põhilise kategooria alusel oli võimalik hakata tegema edasisi keerukamaid valikuid. Arvestati eraldi tipparhitektuuri ja massi- või argiarhitektuuri, elujõulisuse printsiipi, autentsust, hoonetega seotud alasid ning rajatisi ning hooneliike. Projekti ideaaliks on see, et igat kultuurimälestiseks olevat ehitist, objekti või ala oleks võimalik reaalselt kaitsta ja hoida nii, et selle väärtus ei kahaneks ja tunnused ei kaoks. Ehitisi peab olema võimalik tänapäevase elukvaliteedi, tingimuste ja normide kohaselt kasutada, mis omakorda tingib aga võimalikud muudatused hoone juures. (Hansar et al. 2007)

Eelnenu alusel on põlevkivipärandi esindajateks nimistus: Kiviõli linnas asuv keemiatehas, Kiviõli linnas paiknev elamu, Võsa-Kuuse-Kruuse-Niine, Varinurme Kiviküla ja Küttejõu elamurajoonid Kiviõlis, Kohtla-Järvel asuv keemiatööstuse õlitorn ja kõrval asuvad paekivihooned, Eesti Põlevkivi administratiivhoone Jõhvis, Jõhvi linna stalinistlikud linnaosad, Kohtla-Järve lõuna linnaosa mikrorajoon, Ahtme stalinistlik linnaosa ja Ahtme suurelamu kvartal, Kukruse stalinistlik asula, Balti soojuselektrijaama korstnad, Eesti Põlevkivi „Estonia“ kaevanduse peahoone, Sillamäe linna keskväljaku trepp ja Mere puiestee, Sõtke tänava elamud, Sillamäe kesklinn, Eesti soojuselektrijaama hooned.

Projekti eesmärgiks oli kogu inventeerimisel kogutud materjal läbi töötada aastaks 2012 ja selleks ajaks omada ülevaadet Eesti 20. sajandi väärtuslikust arhitektuuripärandist. Need pärandiobjektid ei ole käesolevalt riikliku kaitse all. Samas antakse maakonnaplaneeringus põhimõte üldplaneeringu koostamisel kaaluda seni kaitse staatuseta 20. sajandi arhitektuuripärandi väärtustamist.

1.3.8. Interreg IV A Kesk-Läänemere programmi Lõuna-Soome ja Eesti alaprogramm

Interreg IV A Kesk-Läänemere programmi Lõuna-Soome ja Eesti alamprogrammi koostööprojekt „Metsanduslik pärandkultuur – ühise kultuuriruumi avardaja“ algas 1. detsembril 2008 ja lõppes 30. novembril 2011 (Riigimetsa Majandamise Keskus 2015a). Aastal 2009 kaardistati ligi 30 inventeerija tööna pärandkultuuri objektid Ida- ja Lääne- Virumaal (Ibid.). Projekti raames viidi 2009. aastal Ida-Virumaa metskonna maadel läbi põhjalik pärandkultuuriobjektide inventuur, mille tulemusena pandi kirja enam kui 1000 huvitavat ja piirkonnale iseloomulikku pärandkultuuri objekti (Ibid.). Tähelepanuväärsemad neist on koondatud raamatusse „Ida-Virumaa pärandkultuurist“, mis

34 ilmus 2010. aastal (Ibid.). Raamatus on välja toodud üheksa pärandkultuuriobjekti, mis on seotud põlevkivitööstusega. Nendeks on: Männiku lõhkeaineladu (Estonia põlevkivikaevanduse jaoks vajaliku lõhkeaine hoidmiskoht); Tammiku aheraine platoo; Saka veejuhe (suunati Kohtla-Järve tööstus ja olmeveed koos pinnaseveega otse merre); inglaste jälg Kohtla-Nõmmel (kunagise Roodu küla häärberi välikelder, mida kasutatakse kelgumäena); Kohtla aherainemägi; Püssi elektrijaama tuhamäed; Aidu küla mälestuskivi (küla, mis hävis karjääriviisilisel kaevandamise tulemusel lõplikult 1977. aastal); lainetavad metsa- ning külavaheteed (Kohtla ja Sompa põlevkivikaevanduste nn kombainlaavade tõttu langetatud alade vaheldumisest toestatud allmaakäike ja tervikuid tähistavate liivapeenardega); Vana-Viivikonna (mahajäetud küla, mis paiknes karjäärialal kuid Viivikonna rikke tõttu ei alustatud seal kaevandamist) (Bobrov jt 2010).

Programmi põhiselt on pärandkultuur eelmiste põlvkondade tegutsemise jäljed maastikul. See on osa meie kultuurist, tükike meie rahvuslikust pärandist. Pärandkultuuri objektide kaardistamise eesmärk ei ole nende võtmine riikliku kaitse alla, vaid hoida elus teadmist sellest, millist kultuurilist väärtust on pärandkultuuri objektid kunagi kandnud. Kaardistatud pärandkultuuri objektid kajastuvad Maa-ameti andmebaasis, mis on töövahendiks kinnisvaraarendajatele ja teistele planeerimisotsuste tegijatele, et võimalusel vältida pärandkultuuri objektide hävimist. Projekti üheks eesmärgiks on, et omanik oskaks panna tähele oma maal asuvat pärandkultuuri objekti, kuna vaid tema saab teha otsuse, kas objekt väärib taastamist, esiletoomist ja hoidmist. Igal inimesel on võimalik ka praegu jooksvalt informatsiooni anda pärandkultuuriobjektide kohta (Riigimetsa Majandamise Keskus 2015b).

Maa-ameti X-GISi pärandkultuuri kaardirakendus on pärandkultuuriobjektidena sisse kantud näiteks Kukruse aherainemägi, Kohtla-Nõmme vana ja uus aherainemägi, Kohtla- Nõmme sorteerimise ja laadimise kompleks, kuid ei ole kajastatud näiteks Kiviõli vana poolkoksimäge, Aidu karjääri, Kohtla-Järve õlitorni ning Sompa kaevanduse peahoonet, mida antud töös edaspidi lähemalt vaadeldakse.

1.3.9. Kultuurimälestiste riiklik register

Kultuurimälestiste riiklikust registrist on võimalik leida informatsiooni kõikide Eestis riikliku kaitse all olevate mälestiste kohta (Kultuurimälestiste riikliku registri kodulehekülg

2016). Kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ei ole tänaseks kantud ühtegi põlevkivitööstuspärandi objekti. Ükski põlevkivitööstuspärandi objekt ei ole seadusest tulenevalt kaitstud (Metsaots jt 2015a). Samas võib leida arhitektuuripärandi alt Sompa kaevanduse peahoone ning Kohtla-Järves Lutsu tänaval asuvad hooned, mis on põlevkivi kaevandamisega seotud.

Kõik eelnevalt kirjeldatud dokumendid kajastavad põlevkivitööstuspärandiga seotud objektide säilitamist ja kasutusele võtmist. Samas ei ole ühtegi põlevkivitööstuspärand objekti tänaseks riikliku kaitse alla. Enamus dokumentidest jagavad pigem soovitusi, kuidas põlevkivitööstuspärandi objektidega arvestada. Näiteks hetkel koostatav Ida-Viru maakonnaplaneering hõlmab ka 2003. aastal kehtestatud teemaplaneeringut. Teemaplaneeringu sisu on kopeeritud ka maakonnaplaneeringusse, milles öeldakse, et väärtuslikele maastikele tuleks koostada hoolduskava. Teemaplaneeringus on viidatud, et see peaks tehtud olema aastaks 2005. Seega võetakse üle vana eesmärk, mida ei ole praeguseks täidetud ning ei seata ka praegu kindlat kuupäeva. Lisaks on läbi viidud programmid, mille tulemusena on inventeeritud tähtsamad kultuuripärandi ning pärandkultuuri objektid, mille seas on ka põlevkivitööstuspärandi objekte, kuid neist ühelegi ei ole rakendatud kaitseplaani. Menetluses olevas maakonnaplaneeringus on vaid viide, et objektidega tuleb arvestada tulevaste üldplaneeringute koostamisel. Seega võiks kokku võtta, et dokumendid annaksid justkui edasi pärandkultuuri olemasolu, kuid seda iseenesest ei kaitse miski.

Eeskirjeldatud dokumentides on aga positiivne see, et põlevkivitööstuspärandit soovitakse siiski kasutusele võtta, enamasti turismiobjektidena. Leitakse, et tänu sellele oleks võimalik edendada piirkonna arengut ning ettevõtlust.

1.4. Põlevkivitööstuspärandi näiteid Eestist ja tööstuspärandi näiteid mujalt

Järgnevalt on kirjeldatud põlevkivitööstuspärandi näiteid Eestist, mis on välja valitud eespool kirjeldatud dokumente ning päevakajalisi sündmusi arvestades. Iga näite kirjeldamisel on püütud kirjeldada selle ajaloolist tausta ning eespool nimetatud dokumentidele lisaks arengudokumente, mis neid kajastavad. Lisaks on toodud kolm välismaist näidet, mis ei ole otseselt seotud põlevkivitööstuspärandiga, kuid võivad olla

36 heaks eeskujuks, kuidas põlevkivitööstuspärandit säilitada. Kirjeldatud kohtasid on kasutatud ka antud töö raames läbiviidud küsimustikus. Iga näite kohta on vastava alapeatüki juures viide Lisas 1 asuvale pildi numbrile.

1.4.1. Eesti Kaevandusmuuseum

Eesti Kaevandusmuuseum (kuni 2016. aasta kevadeni Kohtla Kaevanduspark-muuseum) (lisa 1, pilt 1) asub Kohtla-Nõmmes ja avati 2001. a detsembris (Eesti Maaturism 2015). Aastatel 1937-2001 tegutses seal inglise firma „New Consolidated Gold fields Ltd“ poolt rajatud õlivabrikute juurde loodud Kohtla kaevandus (Eesti Maaturism 2015, Kohtla- Nõmme valla arengukava 2014-2020). Selle aja jooksul jõuti toota 48 329 542 tonni põlevkivi (Eesti Kaevandusmuuseum 2015). Kohtla kaevanduse erilisus seisnes samaaegses all- ja pealmaakaevandamises, samuti 1957. aastal rajatud unikaalses käsitsisorteerimise kompleksis, kus põlevkivi rikastamiseks kasutati kuni kaevanduse sulgemiseni peamiselt vaid naiste käsitsitööd (Ibid.). Kohtla kaevandus ja õlivabrik on Eesti tehnikaajaloo väärikad objektid (Mida tähendab... 2001).

Eesti Kaevandusmuuseum kodulehelt (2016) võib lugeda, et koheselt pärast sulgemist käivitus kõrge töökultuuri, madala põlevkivi omahinna ja eeskujuliku heakorra poolest tuntud Kohtla kaevandusterritooriumile Eesti Kaevandusmuuseumi rajamise projekt. Ettevalmistused muuseumi avamiseks kestsid mõned kuud ning esimesed külastajad pääsesid allmaamuuseumisse 1. detsembril 2001. aaastal. 2. oktoobril 2002. aastal moodustati Sihtasutus Eesti Kaevandusmuuseum (endise nimega Sihtasutus Kohtla Kaevanduspark-muuseum), mille tähtsaimaks ülesandeks on allmaamuuseumi opereerimine ja külastus- ning vabaajakeskuse väljaarendamine ning haldamine.

Eesti Kaevandusmuuseum hõlmab nelja endise kaevanduse osa: sorteerimiskompleks rikastusvabriku ja peatorniga, allmaamuuseum, väliterritoorium ja vana peamaja (Eesti Kaevandusmuuseum 2016). Aastal 2015 avati rikastusvabrik, mis on vana tsehh, kus toimus põlevkivitoodangu ettevalmistamine selle rikastamiseks sorteerimise, purustamise ja sõelumise teel (Ibid.). Allmaakäikude labürindis, kogupikkusega ca 1-1,6 km, on näha kaevurite tööpaiku, töötavat omaaegset maa-alust tehnikat, sõitvat maa-alust kaevurite rongi ja lõhkeaineladu (Eesti Kaevandusmuuseum 2016, Kohtla Kaevanduspark-muuseum ja lähiala detailplaneering 2006). Eesti Kaevandusmuuseum on eeskujuks paljudele just

37 eheduse poolest (Kohtla Kaevanduspark-muuseum ja lähiala detailplaneering 2006). Vanas peamajas on võimalik tutvuda kabinettide ja tööruumidega (Eesti Kaevandusmuuseum 2016). Kaevandusmuuseumi juurde kuulub ka kohvik ning Kohtla-Nõmme hostel.

Lisaks pakub OÜ Adrenaator Grupp maastikuretki, mis tutvustavad vanu kaevanduskäike, sissevarisenud šahte, karjäärijärsakuid ning põhjaveekoskede uuristusteid (Eesti Kaevandusmuuseum 2016).

Sihtasutus Eesti Kaevandusmuuseum on Kohtla-Nõmme valla olulisemaks teenindusettevõtteks, mida külastab aastas ca 35 000 inimest, kellest umbes 10% on välismaalased. Kohtla-Nõmme valla arengukava 2014–2020 üheks üldiseks strateegiliseks eesmärgiks on muuta Kohtla-Nõmme atraktiivseks vaba aja keskuseks, mis on saavutatavad Eesti Kaevandusmuuseum ning selle ümber arendatud teenustega. Lisaks on arengukavas välja toodud, et alal on võimalik tegeleda seiklusspordi, mäe- ja murdmaasuusatamisega. Talvel on populaarne Kaevandusmuuseumi territooriumile rajatud Kohtla-Nõmme Talvekeskus, mis koosneb kahest mäesuusanõlvast, tuubinõlvast, suusasprindirajast ja polüfunktsionaalsest asfaltrajast. Eesti Kaevandusmuuseumi territooriumil asuvad valla sportimisobjektid: ujumistiik rannavolle väljakuga ning jalgpalliväljak. SA Eesti Kaevandusmuuseumis töötab 15 inimest. (Kohtla-Nõmme arengukava 2014-2020)

1.4.2. Kiviõli Seikluskeskus

Kiviõli Seikluskeskus (lisa 1, pilt 2) on rajatud Kiviõli linnas asuvale tehismäele, mille suhteline kõrgus on 96 meetrit ning mis koosneb põlevkivituhast ning poolkoksist (Pae 2005, Kiviõli Seikluskeskus 2015). Antud alale hakati poolkoksi ladestama 1922. aastal (Pae 2005). Esialgu veeti poolkoksi hobustega, hiljem köisteega vagonettide abil mäe harjale, kus see tühjendati ja kraaptransportööriga laiali kanti (Ibid.). Poolkoksimägi suleti 1975. aastal (Ibid.). Enne 2004. aastat asus tuhamäe jalamil olmeprügila, mis likvideeriti ning korrastati (Tank 2013).

Kiviõli Seikluskeskuse rajamise mõte sai alguse 2000. aastate alguses. Aastal 2005 asutati MTÜ Ida-Viru Arenduskeskus Askele, MTÜ Kiviõli Moto- ja Ekstreemspordiklubi ja Kiviõli Linnavalitsuse poolt SA Kiviõli Seiklusturismi Keskus (Tank 2013). Sihtasutuse

38 eesmärgiks seati Kiviõli vanale poolkoksimäe maa-alale üle-eestilise tähtsusega seiklusturismi keskuse rajamine (Ibid.). Seiklusturismi keskus avati 2013. aasta jaanuaris ning esimese aasta talvehooajal külastas seda 14 000 külastajat (Kald 2014). 12 aastaga on tehismäest kujundatud maailmatasemel tervise-, suusa-, moto-, ratta- ja seiklusspordi tegevusi ning rahvusvahelisi suurvõistlusi pakkuva paik (Kiviõli Seikluskeskus 2015). Seikluskeskus on avatud aastaringselt, suveperioodil on võimalik harrastada trossilaskumist, vibulaskmist, paintballi, mägiautodega spetsiaalsel rajal sõitmist ning bagisafarit (Ibid.). Talvisel ajal on võimalik kasutada nelja mäesuusanõlva suusatamiseks ning Baltikumi suurimat lumelauaparki koos half-pipe lumelauarenniga (Ibid.). Lisaks on võimalik 2,5 km pikkusel terviserajal harrastada murdmaasuusatamist ning tuubirajal liugu lasta (Kiviõli linn 2015). Kohapeal on loodud võimalus varustuse rentimiseks ning koolitustest osavõtmiseks (Kiviõli Seikluskeskus 2015).

Lisaks paikneb tehismäe kõrval teenindusmaja, motokeskus ning hostel, kus on võimalik kasutada erinevaid ruume firmaürituste ning seminaride korraldamiseks (Kiviõli Seikluskeskus 2015). Kiviõli tehismäel toimub iga-aastaselt Downhill Eesti Meistrivõistlused ning Kiviõli Motofest (alates 2007. aastast), mille raames toimub ka mäkketõusuvõistlus, külgkorviga krossitsiklite võistlus ja quadide etapp (Ibid). Kiviõli Seiklusturismikeskus tunnistati 2014. aastal Turismimessil „Tourest“ parimaks turismiobjektiks (Kald 2014).

Seiklusturismi pakkumise kõrval on leitud tehismäele ka otstarve soojuse tootmiseks. Nimelt on mäe sisetemperatuur kuni 90 kraadi,mis võimaldab antud ala kasutada edukalt maaküttesüsteemi kütteallikana. Mäe sisse puuritud viide 30 meetri sügavusse auku on asetatud vardad, mis koguvad soojust ning kütavad sellega suusakeskuse peahoonet. (Tank 2013)

Kiviõli linna arengukava kohaselt on üheks ettevõtluse arendamise valdkonnaks turismiteenuse arendamine, mille osas on konkurentsitult olulisimaks projektiks Kiviõli tuhamäele seiklusturismikeskuse rajamine. Viidatud on, et see on olulisimaks spordi- ja turismiobjektiks Kiviõlis. Sealjuures on oluline panustada linna poolt võimalike täiendavate atraktsioonide ja teenuste pakkumisele linnas, selleks, et turist viibiks piirkonnas pikemat aega ning omaks võimalust ka oma raha linnas kulutada. Ka Kiviõli linna üldplaneeringu (2014) kohaselt on linna üheks pikaajaliseks arengueesmärgiks

Seiklusturismikeskuse käivitumine. Lisaks on planeeritud rajada linnakeskust ning Seiklusturismikeskust ühendav promenaad.

1.4.3. Aidu karjäär

Aidu karjääri (endise Oktoobri karjääri) (lisa 1, pilt 3) rajamine 1960. aastatel oli tingitud keemiatööstuse üha suurenevast vajadusest tehnoloogilise põlevkivi järele (90 aastat... 2008). Ligi 40 aasta jooksul on Aidu karjääris kaevandatud peaaegu 90 miljonit tonni põlevkivi (Sokman 2011). Karjääri alal olid kunagi külad, metsad ja sood, praeguseks on kujunemas metsastatud ala, mida lõhestavad tranšeed (90 aastat... 2008, Sokman 2011).

Suletud Aidu põlevkivikarjääri on planeeritud rajada spordi- ja vabaajakeskus, mille keskmeks on rahvusvahelistele nõuetele vastav sõudekanal koos tehisveekogudega (Eesti Kaevandusmuuseum 2015). Aidu veespordikeskuses on tulevikus võimalik harrastada sõudmist, aerutamist, veemotot, sukeldumist, kalapüüki, purjetamist, uisutamist, matkamist jms (Ibid.). Aastal 2009 allkirjastasid huvitatud osapooled Eesti Olümpiakomitees ühiste kavatsuste protokolli ala arendamiseks (Aidu Veespordikeskus 2015). Aastal 2010 valmis „Aidu sõudekanali ja veespordi- ning vabaajakeskuse välja arendamise kava“ (Ibid.). Aastal 2011 kehtestati teemaplaneering ning Maidla vald, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Sõudeliit, Eesti Aerutamisföderatsioon ning Eesti Veemotoliit asutasid sihtasutuse Aidu Veespordikeskus, mille eesmärgiks on kaasaaegse veespordi- ja vabaajakeskuse välja arendamine (Ibid.). Kuigi Aidu Veespordikeskuse I etapi teenused arendatakse välja aastaks 2016, oli juba 2015. aastal olnud võimalik kasutada erinevaid veesporditeenuseid nagu kanuude, kajakkide, mootorpaatide ja ujuvplatvormidega sõit (Ibid.).

Lisaks veespordikeskusele on „Olulise ruumilise mõjuga Aidu tuulepargi, seda toetava infrastruktuuri ja rekreatsioonialade ning lasketiiru asukohavaliku teemaplaneeringu“ alusel kavandatud rajada taastuvenergia tootmiseks tuulepark 33 tuulikuga võimsustega 2 ja 3 MW (Olulise ruumilise mõjuga Aidu tuulepargi, seda toetava infrastruktuuri ja rekreatsioonialade ning lasketiiru asukohavaliku teemaplaneering 2011). Alale on planeeritud ka Ojamaa kaevanduse kaevise veoteede võimalikud alternatiivid (lisaks autoteedele raudtee- ja konveierikoridorid), Ojamaa kaevanduse kaevise rikastusjäägi

(aheraine) ladestuskoht, Kaitseliidu lasketiir, džiibimatkade rada ning vaateplatvorm (Ibid.). Lüganuse Vallavolikogu 27.02.2014 otsusega nr 48 kehtestatud Aidu Veespordikeskuse detailplaneeringuga nähakse ette tervise- ja golfiradade ning ka mälestusteväljaku rajamine, kus on eksponeeritud Maidla asula miniatuurne ajalooline mudel.

Endise Maidla valla arengukava kohaselt on Maidla valla strateegiliseks visiooniks: „Aastal 2025 on Maidla vald saanud toimiva rahvusvahelise tasemega veespordikeskuse toel Eestis eriliseks- noore, kasvava elanikkonnaga vallaks, kus soovivad elada nii kohalikud inimesed, inimesed mujalt Eestist kui ka välismaalt.“

1.4.4. Aidu püramiidid

Aastal 2011 koostas Kadarik, Tüür. Arhitektid arhitektibüroo Viru Keemia Gruppi tellimusel Aidu Püramiidide projekti, millega nähakse ette Ojamaa kunagisele kaevandusalale aherainest püramiidide parklinnaku rajamine (joonis 2) (Oja 2011). Aidu karjäärist 20 aasta jooksul kaevadatud materjalist piisaks maailma suurimate, 154 meetri kõrguste püramiidide rajamiseks (Oja 2011, VKG aastaraamat 2014 2015). Valmis püramiidid oleksid nähtavad ka kosmosest (VKG aastaraamat 2014 2015). Lisaks püramiididele saaks alale rajada alates restoranidest, kallastest, muuseumitest, sportimisalast kuni veinikeldrite ja surnuaiani (Oja 2011). Projekti kohaselt saavad inimesed antud ala nautida, mitte lihtsalt hüljata pärast ala ära kasutamist (Ibid.). Tõenäoliselt kulub hiiglaslike objektide ehitamiseks ja valmimiseks 20 aastat (Nurmi 2013). Püramiidide projekti on esitletud nii KUMUs kui Londonis, valmistatud on ka kipsmakett (Ibid.), mis on hetkel Arhitektuurimuuseumi püsiekspositsiooni osana arhitektuurifantaasiate sektsioonis (Parbus 2016).

Joonis 2. Aidu püramiidid (Kadrik, Tüür. Arhitektid 2016)

Maidla Vallavolikogu 23.08.2012 otsusega nr 262 kehtestati Aheraine ladestusala ja Kaitseliidu lasketiiru detailplaneering. Detailplaneeringu eesmärk on suletud karjääris asuvale planeeritavale maa-alale aheraine ladestusala ja Kaitseliidu lasketiiru planeerimine ning ladestava aheraine ala puhke- ja virgestusalaks kavandamine. Ladestatava aheraine ala puhke- ja virgestusala planeerimisel on aluseks Kadarik, Tüür Arhitektid poolt koostatud ideekavand „Aidu 2030“, mille kohaselt 20 aasta jooksul tekkiv aheraine ladestatakse püramiidide alana.

Projektile on ette heidetud seda, et projektiraames kasutatava aheraine ladustamise eest ei pea kaevandajad maksma saastetasusid, kuna püramiidide rajamisel oleks tegu aheraine taaskasutamisega. Keskkonnatasude seaduse § 21 lõike 1 punkt 5 kohaselt on välispuistangusse ladestatava põlevkivi aheraine saastetasu määr jäätmetonni kohta 1,31 eurot. Sama seaduse § 18 lõike 2 kohaselt ei rakendata jäätmete saastetasu keskkonda viimise korral nende taaskasutamise eesmärgil jäätmeseaduse tähenduses. Jäätmeseaduse § 21 kohaselt jäätmed lakkavad olemast jäätmed, kui need on läbinud taaskasutamistoimingu. Eeltoodust tulenevalt ei peaks kaevandajad, kelle aherainet püramiidi ladustatakse, tasuma saastetasu. 2011. aasta saastetasu juures ennustati, et kaevandajad hoiaksid saastetasudelt kokku üle 15 miljoni euro (Brinkmann 2011). Arvestades tänast saastetasu määra võib väita, et juhul kui aherainet ladustatakse alale ligi 18 miljonit tonni (Rand 2014), jääb maksude näol riigil saamata ligi 23 miljonit eurot.

1.4.5. Kukruse aherainemägi

Kukruse mägi (lisa 1, pilt 4) on Ida-Virumaa ning kohalike elanike jaoks tähtis sümbol (Gaškov 2015, Kriis 2014). Aherainemäe pindala on 4,85 ha, suhteline kõrgus 43 meetrit (Kukruse A-kategooria jäätmehoidla korrastamise keskkonnamõju hindamine 2015) ning sinna on ladestatud ligikaudu 1 315 000 tonni aherainet (Keskkonnamõju hindamise algatamine 2014). „Kukruse kooniline aherainemägi ehk terrikoonik on Kukruse kangete kaevurite kenade kaasade kätega kokku kogutud kivist mägi“ (90 aastat... 2008). Mäe all oli allmaasorteerimiskompleks, kuhu viis kaldšaht (Ibid.). Kompleks anti ekspluatatsiooni 1. jaanuaril 1952. aastal ja see töötas kaevanduse sulgemiseni 1967. aastal (Ibid.). Pärast kaevanduse sulgemist täideti kaldšaht paekiviga. Kogumikust „90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis. Tehnoloogia ja inimesed“ võib leiab, et „mägi on põlenud mitu aastat. Nüüd on see rekultiveeritud turismiobjektiks: selle külgedele puistati mulda ja külvati muru, harjale monteeriti betoonplokkidest trepp ja tippu tehti vaateplatvorm. Põlemisprotsessid ei ole aga lakanud ja praegugi immitseb pragudest mäe harjalt suitsu“. Mäe sisesed protsessid toimuvad endiselt ning ladestu tuumas võib temperatuur ületada 800 kraadi (Kukruse hoidla... 2015). Olemasoleva olukorra ignoreerimine on ohtlik eelkõige veekeskkonna ja pinnase reostumise pärast (Ibid.). Samuti esineb alati õhulõhede tekkimise oht, mille tõttu võib mägi süttida või vanad kaevanduskäigud sisse variseda (Ibid.). Aherainemägi on põlenud aktiivselt aastatel 1967-1972 ja 1976-1977 (Kukruse hoidla… 2015).

Kohtla Vallavalitsuse 11.12.1014 korraldusega nr 193 algatati Kukruse A-kategooria jäätmehoidla (Kukruse aherainemäe) sulgemise keskkonnamõju hindamine, et leida sulgemiseks sobiv lahendus (Kukruse A-kategooria jäätmehoidla korrastamise keskkonnamõju hindamine 2015). Keskkonnaameti 06.04.2015 kirjaga heakskiidetud Kukruse A-kategooria jäätmehoidla korrastamise keskkonnamõjude hindamise programm ning keskkonnamõju hindamise aruanne näevad ette kolm alternatiivset tegevust jäätmehoidla sulgemiseks. Järgnevalt tuuakse välja Kukruse A-kategooria jäätmehoidla korrastamise keskkonnamõju hindamise aruande eelnõu (2015) alternatiivid.

Alternatiiv I – Kukruse A-kategooria jäätmehoidlasse ladestatud materjali täielik või osaline teisaldamine. Alternatiivil oli kolm varianti:

1. Mäe täielik äravedu. Võimalike ladestusaladena kaaluti AS Viru keemia Grupp (VKG) poolkoksimäge, Kiviõli poolkoksimäge, Aseri savikarjääri. Samuti on võimalik osade jäätmete (termilistes protsessides muundumatu põlevkivi) kasutamine energiatootmises AS Eesti Energia Narva elektrijaamas, samuti VKG AS elektrijaamas. 2. Mäe osaline äravedu ja allesjäänud keskkonna-ohutust materjalist uue mäe kujundamine olemasoleva kõrvale. Antud variandi raames sorteeritakse ümber kogu mäe sees olev materjal. Sorteerides eraldatakse uude ladestusse paigutatavast materjalist naftasaadustega reostunud materjal (hinnanguliselt 60 000 m3) ning põlemisest ja utmisprotsessist puutumata ehk kuumenemistunnusteta aheraine (hinnanguliselt 60 000 m3), mis viiakse tõenäoliselt AS VKG Kohtla-Järve poolkoksiladestusalale. Ülejäänud materjal, mis koosneb enamasti tuhast, poolkoksist, põlenud lubjakivist ja karbonaatidest, paigutatakse ümber olemasoleva aherainepuistangu kõrvale rajatavasse uude ladestusse. Uuteks ladestusaladeks on pakutud olemasoleva mäe kõrval asuvaid Põllumäe (katastritunnus 32002:002:0185), Nisu (32002:002:0156) ja Rukki (kat nr 32002:002:0162) kinnistuid. Mäe tippu rajatakse 30 m läbimõõduga vaateplatvorm. Rajatava mäe kõrgus ei ületa olemasoleva mäe kõrgust, jäädes sellest mõned meetrid madalamaks, lõplik kõrgus sõltub täpsest äraveetava materjali hulgast. 3. Mäe minimaalne äravedu ning allesjäänud materjalist uue mäe kujundamine olemasoleva kõrvale. Variant 3 on üldises plaanis sarnane variant 2-ga. Erinevus seisneb selles, et ära veetakse väga väike osa Kukruse mäkke ladestatud materjalist – osa, mis on tugevalt naftasaadustega reostunud. Kogu ülejäänud materjal sorteeritakse ümber ning ladestatakse kihte tihendades uuele ladestusalale. Mägi rajatakse sarnaselt variandiga teise variandiga, kuid kuna materjali ära ei veeta, kujunevad ladestu mõõtmed suuremaks ning mägi eelmisest lahendusvariandist vähemalt 2 - 3 m kõrgemaks.

Alternatiiv II – Kukruse aherainemäe katmine

Kukruse aherainemäe kuumenemiskollete summutamiseks ja taassüttimise vältimiseks on vajalik takistada õhu juurdepääs kuumenenud lasundile. Õhu juurdepääsu takistamiseks maapinnalt kaetakse mägi õhutiheda materjaliga ning maa-alt piiratakse õhu juurdepääsu 18 m sügavuse betoonist sulundseina või puurvaiadest seinaga ümber jäätmehoidla. Kuna

44 kaevanduskäigud on väga sügavad (kuni 16 m), on tegemist majanduslikult väga kuluka alternatiiviga. Mäe katmine eeldab esmalt mäele sobiva nõlvuse andmist (soovitav nõlvus 1:3) ning vajadusel täiendava materjali juurdevedu, kuna praegune nõlvade kalle (keskmiselt 1:2,7) ei võimalda planeerimismasinatel katmistöid teostada. Täitematerjali juurdeveo korral suureneks mõningal määral jäätmehoidla alune pindala, mis tähendaks kõrvalasuvate kinnistute osalist kasutuselevõttu jäätmehoidla maana. Pärast sobiva nõlvuse andmist kaetakse aherainemägi kattekihtidega, mille paksus kokku on ca 2,5 meetrit.

III ehk 0 – alternatiiv – olemasoleva olukorra jätkumine. Olemasoleva olukorra jätkumine tähendab mäe sees toimuvate keemiliste protsesside jätkumist omasoodu ning pikemas perspektiivis veekeskkonna ja pinnase edasist reostumist puistangust väljanõrguva nõrgveega ning välisõhu saastamist utmisgaasidega. Suurimaks ohuks on mäe taassüttimine kui kaevanduskäigud sisse varisevad ja mäemassiivi tekkinud uute lõhede kaudu õhu juurdevool intensiivistub.

Alternatiivide hindamisel osutus parimaks esimese alternatiivi kolmas variant – mäe minimaalne äravedu ning allesjäänud materjalist uue mäe kujundamine olemasoleva kõrvale, mille puhul kõiki keskkonnamõju valdkondi arvestades on kaasnev lühiajaline (korrastamise aegne) negatiivne mõju kõige väiksem ning pikaajaline mõju kõige positiivsem.

Enne projekteerimistingimuste väljastamist ning alternatiivi elluviimist tuleb antud ala osas koostada eriplaneering, kuna olemasolev üldplaneering keskkonnamõju hindamisel kavandatud tegevust ette ei näe (Kriis 2016).

1.4.6. Kohtla-Järve I õlitorn

Kohtla-Järve I õlitorn (lisa 1, pilt 5) asub Kohtla-Järve linnas Viru Keemia Grupp AS-le kuuluval kinnisasjal (Schumann et al. 2012). Kohtla-Järve õlitorn on Eesti esimese õlivabriku osa (Põldaru et al. ...). Vabariigi Valitsus tegi otsuse rajada Kohtlasse õlivabrik 1921. aastal (Ibid.). Vabrik koosnes kivipunkrist tornhoones ning generaatorhoonest (Ibid.). Vabrik, milles toodeti toorõli alustas tööd 1924. aastal (Ibid.). Lisaks esimesele õlitornile rajati 1935. aastal II õlitehas ning 1937.–1938. aastal III õlitehas (Ibid.). 1940. aastal lasti esimene õlivabrik õhku (Ibid.). Seda, kui palju I õlitorn kannatada sai, ei

45 ole teada (Ibid.). Õlitorni hakkasid 1941. aastal taastama sakslased, pärast II Maailmasõda jätkasid seda venelased (Ibid.). 1947. aastal käivitati I õlivabrik ning see jätkas tööd kuni 1985. aastani Ibid.). Torniga seotud hooned on tänaseks lammutanud (Schumann et al 2012). Muinsuskaitseamet on torni hinnanud ajalooliselt väärtuslikuks ning seetõttu ei ole seda lammutatud (Ibid.).

Aastal 2012 algatas VKG koostöös Eesti Kunsti Akadeemia ning Tallinna Tehnika Ülikooliga torni taastamise kontseptsioonide väljatöötamise. 2014. aastal avaldati nelja meeskonna tööd, mille autoriteks olid restauraatorid, arhitektid ja sisearhitektid EKA-st ning ehitusinsenerid TTÜ-st. Lahendused õlitorni kasutamiseks olid erinevad: klassiruum, puhvet, puhkeala, raamatukogu, näituseruum, juurdeehitusena kino jne. (Kändler 2014)

Kohtla-Järve Järve linnaosa üldplaneeringus on määratud ala, kus õlitorn asub, miljööväärtuslikuks alaks. Üldplaneeringu mõistes tähendab see vaid seda, et sellele alale laieneb detailplaneeringu kohustus, mille koostamisprotsessi kohustuslikuks osaks on mõju hindamise koostamine, mis peab sisaldama kahjulikke mõjusid leevendavate ja objektide väärtust esiletoovate meetmete loetelu.

1.4.7. Sompa kaevanduse peahoone

Sompa kaevanduse ja töölisasula ehitamist alustati 1946. aastal (90 aastat... 2008). Peahoonet (lisa 1, pilt 6) ehitati Giprošahti projekti järgi aastatel 1946-48 (Ibid., Kuningas 2015). Kaevandus oli kasutusel 1999. aastani (Tarand 2015). Hoone on tühjalt seisnud 2002. aasta lõpust (Kultuurimälestiste riiklik register 2015). Sompa kaevanduse peahoone on historistliku stiiliga L-kujulise põhiplaaniga ehitis (Kultuurimälestiste riiklik register 2015). Administratiivhoone on kahekorruseline ning rajatud dekoratiivsetest erivärvilisest maakivist ja silikaattellistest (aknaraamistused ja hoone nurgad) fassaadiga (Kultuurimälestiste riiklik register 2015, Kuningas 2015). Hoone paikneb Eesti Vabariigile kuuluva Kohtla-Järve linnas Sompa linnaosas asuval Ereda tn 37 kinnisasjal, mille riigivara valitsejaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (Riigi Kinnisvararegister 2015). Aastal 2006 omandas ehitise AS BDR Investment, kes ostis hoonestusõiguse mõttelise osa ning oli valmis ehitise konserveerima, juhul kui muinsuskaitse nõuded ehitustöid kallimaks ei tee, siis ka restaureerima (Kriis 2006). Hoonestusõiguse omaniku sõnul on keeruline finantseerida hoone kordategemist, millel

46 puudub otstarve ja ka konkreetne kujutus selle otstarbest (Ibid.). Kohalik omavalitsus on teavitanud kinnistu omanikku, et kavatseb omanikule teha ettekirjutuse hoone lagunemise peatamiseks ja selle ümbruse ohutuse tagamiseks (Ibid.). Kinnistu omanik on lubanud ettekirjutuse edastada hoonestusõiguse omanikule (Ibid.).

Sompa kaevanduse hoone on tunnistatud Kultuuriministri 13.11.1997 aasta määruse nr 73 arhitektuurimälestiseks. Kuivõrd praeguseks on säilinud vaid hoone müürid, fassaadielemendid ja räästakarniisid, siis on võimalik, et tulevikus jääb ehitis kaitse alla mitte enam hoonena, vaid varemena (Kriis 2015).

1.4.8. Duisburg-Nord maastikupark

Duisburg-Nord maastikupark (lisa 1, pilt 8) on Saksamaal paikneva Ruhri tööstuspiirkonna üks osa (Curulli 2007). Antud piirkond oli tööstuslikult aktiivne aastatel 1850–1950 (Ibid.). Antud tööstuspiirkond omas nii võimu, tootmise kui ka progressi tähendust, samas on see koht tunnistajaks viletsusele – töötajate halvad elamistingimused, kannatused ja surm (Ibid.). Konkreetsel alal paiknes Thysseni rauatehas (Hemmings, Kagel 2010). Selle ümber rajati avalik park, mis on üks olulisemaid pargiprojekte 21. sajandil (Ibid.). Park hõlmab 180 ha suurust ala (Duisburg-Nord maastikupargi koduleht 2016). Park põimib endise tööstuse jäänused innovaatilise maastiku disainiga, võimaldades külastajatel uuesti omaks võtta ala, mis oli varasemalt tööstuse poolt rikutud ja kontrollitud (Hemmings, Kagel 2010). Pargis on head näited kuidas mahajäätud kohta on võimalik taastada, ilma et alustada kõike otsast peale ning elimineerimata mälestusi, mis maastikuga kaasnevad (Tate 2001 ref Loures, Panagopolus 2007). Hoonete lammutamise asemel integreeritakse need taimedega luues sümbioosi mineviku, oleviku ja tuleviku maastikuga (Loures, Panagopolus 2007). Negatiivne atmosfäär on muudetud positiivseks (Curulli 2007). Alale rajati teerajad, ala tarastati, paigaldati valgustus, reostunud pinnas eemaldati, edaspidised hoolduskulud viidi miinimumini (Ibid.). Tööstushoonetel on mitmeid erinevaid kasutusviise seal paikneb näiteks kultuurikeskus, Euroopa suurim sukeldumisbassein, ronimisala, vaateplatvorm (Duisburg-Nord maastikupargi koduleht 2016).

Duisburg-Nord on muutunud üle maailma tuntud objektiks, mis meelitab külastama inimesi, kes on huvitatud tööstuslikust ajaloost, industrialiseeritud loodusest või maastiku

47 kunstist (Curulli 2007). Aastal 2015 külastas parki 945 949 külastajat (Duisburg-Nordi maastikupargi koduleht 2016). Parki on võimalik külastada aastaringselt tasuta (Ibid.).

1.4.9. Northumberlandia ehk “Lady of the North”

Northumberlandia on naise kujuga maastikuvorm (lisa 1, pilt 9), mille on projekteerinud rahvusvaheliselt tuntud ameerika arhitekt Charles Jecksi (Chambers, Baines 2015). Maastikuvorm on loodud endise söekaevanduse asemel Newcasteli (Inglismaa) linna lähedale (Ibid.). See on suurim inimkujuga maastikuvorm maailmas (Ibid.). Northumberlandia rajati aastatel 2010–2012 (Ibid., Escobar 2013). Maastikuvormi ehitamine läks kaevandajale ja maaomanikule maksma 2,5 miljonit naela (Ibid.). Northumberlandia on 400 m pikk, paikneb 19 hektaril, on 34 m kõrge kõrgeimaist punktist ning koosneb 1,5 miljonist tonnist pinnasest (mergel, liivakivi, kilt, savi) (Escobar 2013).

Maastikupargis on võimalik tasuta jalutada neljal terviserajal. Pargi kõrgematest punktidest avaneb vaade töötavale kaevandusele, kus külastajatel on võimalik näha suuri kaevandusmasinaid. Rajad on mõeldud vaid jalutamiseks – rattad ja hobused tuleb jätta parklasse. Lisaks pakutakse erinevaid üritusi lastele ja täiskasvanutele seoses erinevate pühade traditsioonidega. (Northumberlandia kodulehekülg 2016)

1.4.10. Bottropi tetraeeder

Bottropi tetraeeder on püramiidi kujuga 50 m kõrgune vaateplatvorm (lisa 1, pilt 10), mis paikneb samanimelises linnas (Saksamaal, Ruhri piirkonnas) ammendunud kaevanduse tehismäel (Ruhr Barrierefri 2015). Aastal 1994, prof. W. Christ kavandi järgi valminud teraskera seisab neljal 8 m pikkusel betoonsambal, mis loob ehitisest kerge mulje (Hellmann 2016). Tetraeedri sisse on ehitatud kolm ringikujulist vaateplatvormi, mida saab tasuta külastada (Ibid.). Vaateplatvorm koosneb terasest, mis sümboliseerib kohalikku tööstust. Platvormidelt avaneb vaade unikaalsele maastikule, kaasaarvatud Emscheri jõele (Pottrop 2011). Pimedas on püramiidi ülemine osa kollaselt valgustatud, mis on J. Fischeri lahendus, et tetraeeder paistaks kaugele ning samas looks illusiooni justkui hõljuks see linna kohal (Hellmann 2016).

2. MATERJAL JA METOODIKA

Käesoleva magistritöö raames uuritakse, mil määral Ida-Viru maakonna elanike arvamus põlevkivitööstuspärandi väärtustamise osas kattub arengudokumentides ning projektides/programmides kajastatuga. Esmalt analüüsitakse, milline on Ida-Viru maakonna elanike arvamus põlevkivitööstuspärandist ning seejärel võrreldakse seda antud töö 1.2 peatükis kirjeldatud ning 1.3 peatükis viidatud arengudokumentide ning projektide- /programmidega. Kuivõrd põlevkivitööstuspärand paikneb suuremalt jaolt Ida-Viru maakonnas, on antud töö uurimisalaks Ida-Viru maakonna halduspiiriga piiritletud ala. Ida- Viru maakonna elanike all mõeldakse inimesi, kes seal hetkel elavad, olenemata, kas nad on Ida-Viru maakonna elanikeks registreeritud või mitte. Ida-Viru maakonda on registreeritud 01.01.2015 seisuga 147 597 inimest (Statistikaamet 2015).

Ida-Viru maakonna elanike arvamuse väljaselgitamiseks põlevkivitööstuspärandi säilitamise osas viidi läbi ankeetküsitlus. Seda eelistati teistele teabekogumisviisidele, kuna nii on võimalik haarata suurt gruppi inimesi. Valimisse kuulusid Ida-Viru maakonnas elavad inimesed. Küsimustikku levitati internetis (maavalitsuse koduleht, kohalike omavalitsuste kodulehed, suhtlemisvõrgustikud, õppeasutuste e-postiloendid, raamatukogude e-postiloend) ning paberkandjal (kohalikes raamatukogudes) perioodil november-detsember 2015. Küsimustik oli vormistatud nii eesti- (lisa 1) kui venekeelsena. Kõik vastused digitaliseeriti ning analüüsiti programmis MS Excel. Andmed vajadusel kodeeriti ning kasutati loendamiseks countifs funktsiooni. Jooniste kujundamisel kasutati lisaks MS Excelile ka sõnapilve generaatorit (WordClouds.com).

Küsimustikus oli kasutatud sõna „põlevkivitööstuspärand“ asemel sõna „põlevkivipärand“, kuna käesoleva töö pealkiri täpsustus pärast küsitluse läbiviimist. Vastuseid antud asjaolu ei mõjuta, kuna küsimustikus viidatud põlevkivipärandi kirjeldus vastab põlevkivitööstuspärandi kirjeldusele.

Küsimustik koosnes kahest osast: 1. Avatud ja valikvariantidega küsimused, millega püüti välja selgitada inimeste kokkupuutumus põlevkivitööstuspärandiga ning kuidas nad seda väärtustavad.

2. Kümme fotot, millel oli kujutatud ööstuspärandiga seotud kohti. Piltide all esitati küsimusi, millele vastajatel paluti Likerti skaalat kasutades vastata.

Esimene osa oli omakorda jaotatud kuude alaosasse. Esimene alaosa koosnes sissejuhatavatest küsimustest, millega püüti välja selgitada, kas kohalikud tunnevad, et põlevkivitööstus on neid igapäevaselt mõjutanud ning millised põlevkivitööstuspärandi objektid neid ümbritsevad. Sissejuhatavatele küsimustele järgnes neli alaosa, mis olid jaotatud vastavalt põlevkivitööstuspärandi kategooriatele. Alaosad olid järgmised: - tehismäed, - karjäärid, - administratiiv- ja tööstushooned, - elamupiirkonnad (Viivikonna, Sirgala, Küttejõu).

Nimetatud alaosades püüti välja selgitada, miks ning kuidas tuleks põlevkivitööstuspärandi kategooriaid säilitada, kuidas neid kasutada ning milline peaks olema nende säilitamise hulk. Lisaks paluti vastajatel välja tuua neile tuntud põlevkivitööstuspärandi kategooria objekt ning milline võiks olla selle säilitusviis. Kuuendas alaosas paluti inimestel hinnata, kes peaks otsustama põlevkivitööstuspärandi säilitamise ning mida oleksid vastajad ise nõus selleks tegema.

Teises osas on fotodel kujutatud seitset põlevkivitööstuspärandiga seotud kohta Eestis ning kolme tööstuspärandiga seotud kohta välismaal. Eestis asuvad kohad on valitud antud töö peatükis 1.3 kirjeldatud dokumentide ning teisi päevakajalisi sündmusi arvestades. Lisaks on kohtade valiku näol püütud kajastada kõiki põlevkivitööstuspärandi gruppe, mida on käsitletud küsimustiku esimeses osas. Välismaa näited ei kajasta otseselt põlevkivitööstuspärandit (põlevkivitööstuspärandiga seotud näiteid Euroopas puuduvad), kuid on heaks ülevaateks, kuidas kaevandamis-ja tööstuspärandit on võimalik kasutada. Pildil kujutatud kohtadeks on: 1. Eesti Kaevandusmuuseum; 2. Kiviõli Seikluskesku; 3. Aidu sõudekeskus; 4. Kukruse aherainemägi, kuna antud maastikuelemendi osas on 2014. aastal algatatud keskkonnamõju hindamine jäätmehoidla sulgemiseks; 5. Kohtla-Järve õlitorn, mis tänasel hetkel ei ole rakendust leidnud ning seisab tühjana ja laguneb;

6. Sompa kaevanduse hoone (vare), mis tänasel hetkel ei ole rakendust leidnud ning seisab tühjana ja laguneb; 7. Aidu püramiidid, kuna tänaseks ei ole nende rajamine veel kindel, samas on nende rajamist puudutav detailplaneering kehtestatud; 8. Duisburg-Nord maastikupark, tööstuskompleksi säilitamise ja kujundamise näide Saksamaalt: 9. „Lady of the North“, karjääri kujundamise näide, mis sobiks ka positiivse pinnavormi kujundamiseks (nt aherainemägi) Inglismaalt; 10. Bottropi tetraeeder, aherainemäe kasutamise näide Saksamaalt.

Kõikide pildil kujutatud kohtade osas on Likerti skaalat kasutades küsitud sarnaseid küsimusi: - kas kohta oli vaja säilitada; - kas rekonstrueerimisstiil on õige; - kas külastaksite antud kohta.

Välismaa näidete puhul oli eraldi küsitud, kas näide võiks olla eeskujuks Eestis säilitavatele tööstuspärandi objektidele.

3. TULEMUSED JA ARUTELU

Tulemused põhinevad enamusel küsimustikus esitatud küsimustel. Nimelt leiab autor, et töö eesmärgi välja selgitamiseks ei ole vaja kõiki küsimustikus esiatud küsimusi analüüsis käsitleda. Välja jäetud küsimuste näol on tegemist toetavate küsimustega, mida oleks võimalik aga tulevastes töödes käsitleda. Tulemusi analüüsitakse enamasti küsimustikus esitatud küsimuste järjekorras, kuivõrd sedasi on tulemused paremini loetavad ning võrreldavad. Esmalt analüüsitakse küsimustikule vastajaid nende põhinäitajate alusel. Sellele järgneb analüüs küsimustikus esitatud sissejuhatavatele küsimustele ning seejärel analüüsitakse kolme suuremat küsimuste plokki. Esimeses plokis analüüsitakse miks, kuidas, kui palju ja milliseid tehismägesid, karjääre, elamurajoone ja tööstus- ja administratiivhooneid tuleks säilitada. Järgnevalt analüüsitakse, mis vastajatele küsimustiku piltidel kujutatud kohtade juures meeldis ning kuidas hinnati nende kohta esitatud väiteid. Eestis paiknevate kohtade puhul võrreldi ka, kas vastajate arvamus ühtis peatükis 1.3 toodud dokumentide ja projektidega. Kolmandana analüüsitakse vastuseid, mis puudutasid seda, kes peaks otsustama põlevkivitööstuspärandi säilitamise üle ning mida kohalikud ise selleks teeksid, et nende soovitud põlevkivitööstuspärand säiliks.

Küsimuste vastuseid analüüsitakse vastajate ning Ida-Viru maakonnas elatud aja, soo, ning rahvuse järgi. Kolmandas plokis ka vanuse järgi. Juhul kui muutujate lõikes esineb olulisi erinevusi, viidatakse neile tekstis.

Magistritöö raames läbiviidud küsimustikule „Põlevkivipärandi väärtustamine Ida-Viru maakonnas“ vastas kokku 131 inimest. Kuivõrd küsimustikule vastas 2 inimest, kes ei olnud Ida-Virumaal elanud ning 2 inimest, kes täitsid küsimustiku ebapiisavate andmetega, ei arvestatud nende vastuseid analüüsi tulemustes. Lisaks praegustele Ida-Viru maakonnas elavatele inimestele, vastas küsimustikule 14 inimest, kes on Ida-Viru maakonnas mingil ajaperioodil elanud, enamus neist üle 20 aasta. Eelnevast ning ka sellest, et nad tõenaoliselt huvituvad piirkonnas toimuvast (vastanud antud küsimustikule) on nende vastuseid tulemustes analüüsimisel arvestatud. Seega analüüsitakse 127 inimese poolt (Lisa 2) vastatud ankeete.

Mingil ajaperioodil Ida-Virumaal elanud inimesed moodustavad kõikidest vastajatest 11%. Sünnist saati on elanud Ida-Viru maakonnas 61% vastajatest ning hiljem on sinna kolinud 27% vastajatest. Seega on võimalik võrrelda inimeste vastuseid, kes on antud keskkonnas elanud terve elu ning neid, kes on tulnud teisest keskkonnast Ida-Viru maakonda ja sealt ka ära kolinud. Suurem osa vastanutest olid eestlased, 69%. Vene rahvusest vastajate osakaal oli 29%. Vastajate hulgas oli 1 valgevenelane, 1 ukrainlane ning vastanu, kes enda rahvust ei määranud. Küsimustikule vastajate hulk vanusegrupi lõikes ei olnud ühtlane. Kõige rohkem vastas küsimustikule 36–45 aastased inimesed, kes moodustasid kõigist vastajatest 24%. Teiste vanuserühmade vastajate protsent varieerus 13%-st 18%-ni (tabel 1). Küsimustikule vastas 45 meest, kes moodustasid kõikides vastanutest 35%. Lisaks paluti vastajatel välja tuua, millise haridustaseme on nad omandanud. Kõige rohkem oli vastajate seas inimesi, kes olid omandanud kõrghariduse, 55%. Kesk-, keskeri- ja kutsehariduse olid omandanud vastavalt 17% ja 23% vastajatest. Küsimustele vastas ka 6 põhiharidusega inimest.

Tabel 1. Vastajate vanus

Vastajate vanus Vastajate arv % 16-25 18 14 26-35 23 18 36-45 31 24 46-55 20 16 56-65 17 13 üle 66 17 13 ei ole teada 1 1 Kokku 127 100

Vastajate osakaalud põhinäitajate lõikes ei vasta maakonna elanike põhinäitajate osakaalule, seega ei saa põhjapanevaid järeldusi kogu populatsioonile üks ühele laiendada. Kuna aga populatsiooni struktuuri kõik osad on küsimustikule vastanud, on võimalik vastuseid analüüsides teha üldiseid järeldusi. Kokkuvõttes võiks öelda, et kõige enam on esindatud, "sünnist saati Ida-Viru maakonnas elanud eestlastest kõrgharitud 36–45 aastaste naiste arvamus". Seega ei saa vastuseid üldistada täielikult kogu Ida-Virumaa elanikele, kuivõrd maakonna elanikest moodustavad Statistikaameti andmetel 72,6% venelased ning 19% eestlased. Eelnenut võib mõjutada küsimustiku levitamisviis. Küsimustikku levitati

53 eesti- ja venekeelsetel suhtlusvõrgustiku lehtedel ja raamatukogudes, kus venekeelt kõnelevatel inimestel oli sama suur võimalus valimisse sattuda kui eestlastel. Samas võis mõjutada venekeelt kõnelevate inimeste vastuste hulga küsimustiku levitamine kohalike omavalitsuste kodulehed, mis on enamasti eestikeelsed ning venekeelt kõnelevad inimesed neid nii sagedalt ei külasta. Levitamisviis võib mõjutada ka vastajate vanuselist hulka. Nimelt moodustab 53% Ida-Viru maakonna elanikest üle 46 aasta vanused inimesed, küsimustikule vastanutest moodustasid nad aga 42%. Põhjuseks võib olla see, et vanemad inimesed ei kasuta interneti sama palju kui nooremad. Samas aga võib välja tuua, et 16-45 aastaste vanuselõikeline protsentuaalne järjekord on elanike läbilõikega sama ehk kõike rohkem oli vastajaid ning elanikke 35-46 aastaste vanuserühmas. Erinevuseks võib tuua ka selle, et maakonnas elavatest inimestest on 43,8% mehed, küsimustikus oli nende osakaal vaid 35%. Niisamuti esines erinevus ka haridustasemete vahel, kui kõrgharituid on elanike seas 30%, siis küsitletute seast moodustasid nad 55%.

3.1. Põlevkivitööstuspärandi kategooriad

Küsimustikule vastajatel paluti sissejuhatava küsimusena kirjutada, milliseid põlevkivitööstusega seotud maastikuvorme ja objekte on nad märganud. Kuivõrd tegemist oli avatud küsimusega, oli vastajatel võimalik tuua välja mitu vastusevarianti. Kõige enam märgatakse põlevkivitööstuspärandiga seonduvalt maastikus aherainemäge, tuhamäge ja poolkoksimäge (joonis 3). Kuivõrd tuhamägesid on maakonnas vaid kaks, võib oletada, et nende all mõeldi ka teisi tehismäe tüüpe. Niisamuti oli eraldi välja toodud aherainemägi ja terrikoonikud, mis on tegelikkuses samad objektid. Tehismägedele järgnevad karjäärid ning kaevandused, millele omakorda maapinna vajumised ning tööstused ja nendega seotud hooned. Välja saab tuua olulise erinevuse nende vahel, kes on mingil ajaperioodil Ida-Virumaal elanud, ning nende vahel, kes endiselt seal elavad. Nimelt nimetasid vastajad, kes Ida-Viru maakonnas on mingil ajaperioodil elanud, oluliselt vähem erinevaid maastikuvorme. Hetkel Ida-Viru maakonnas elavad inimesed seevastu viitasid ka aladele, mis on juba rekultiveeritud ning taaskasutusele võetud.

Joonis 3. Maastikuvormid ja objektid, mida inimesed põlevkivitööstusega seonduvalt kõige enam välja tõid (mida suurem on sõna, seda rohkem on seda nimetatud. Paremas nurgas on välja toodud sõnad, mida on nimetatud vähem kui neli korda ning mis ei ole seetõttu põhijooniselt välja loetavad)

Eraldi paluti vastajatel välja tuua lisaks eelnimetatud maastikuvormidele ja objektidele nende meelest kõige olulisem. Selleks oli, nagu eelnevaltki välja toodud, erinevad tehismäed.

Võib öelda, et tegemist on ootuspärase tulemusega, kuivõrd kirjandusestki võib leida, et tehismägede näol on tegemist Ida-Virumaa sümbolitega. Lisaks on tegemist positiivsete pinnavormidega, mis ei jää märkamatuks põhimaanteel liikudes. Samuti on neist nii mõnedki kasutusele võetud (nt Kiviõli, Sinivoore), mõni hetkel ka probleemiallikaks (nt Kukruse).

3.1.1. Tehismäed

Põhjuseid, miks tehismägesid tuleks säilitada, oli erinevaid. Vastajad märkisid, et tehismäed on piirkonna sümbolid: „Virumaa NOKIA“, „Ida-Virumaa sümbolid“, „üks osa

Virumaast“, „reliikvia“, „maakonnale rosinaks“, „monument endistele kaevuritele“. Vastajad viitasid väga palju ka maastiku kujundamisele: „huvitav vaadata“, „parem kui lage plats“, „annavad maastikule unikaalse ja omanäolise koloriidi“, „liigendavad maastikku“, „maastik omapärane ja huvitav“, „maastikutunnetuse osised“, „kodune maastik“, „teevad ümbruskonna atraktiivseks“, „ajaloolise ning kultuuriväärtusega Eesti maastik“. Säilitamist peeti vajalikuks, et neid positiivselt ära kasutada, näiteks turismi objektina või vaatekohana. Vastajate seas viidati ka sellele, et neid tuleb säilitada, kuna neid ei ole võimalik ära kaotada. Vastajatest 15 viitasid, et neid ei tuleks säilitada.

Vastajatel paluti avaldada arvamust, kas tehismägesid tuleks kasutusele võtta, säilitada muutmata või ära kaotada (võimalik valida mitu vastusevarianti). Kõige enam vastati, et tehismäed tuleks kasutusele võtta (joonis 4).

100 95 80 60 Vastajate arv 40 30 20 20 0 Kasutusele võtta Säilitada muutmata Ära kaotada

Joonis 4. Tehismägede edaspidine säilitamisviis

Vastajatest 20 leiavad, et tehismägesid peaks kasutama turismi eesmärgil. Välja oli toodud, et need võiksid olla kohad sportimiseks ja vaba aja veetmiseks. Tegevustena oli pakutud suusatamine, kelgutamine, deltaplaaniga sõitmine, ekstreemsport, jalgrattakross. Mainitud oli võimalust võtta tehismäed kasutusele botaanikaaedadena või siis kujundada taimestik nii, et saaks nautida „värvide mängu“. Alale pakuti välja rajada ka vaateplatvorm, lõbustuspark, surnuaed (tuha-urni matused) ja spaa.

Kuivõrd Kiviõli Seikluskeskus on omalaadne näide, mida saab poolkoksimäele rajada, siis on üsna mitmed vastajad märkinud, et just Seikluskeskuse näitele tuginedes tuleks ka teisi tehismägesid kasutusele võtta. Oli vastaja, kes oskas viidata ka Aidu püramiidide projektile.

Kolm vastajat mainisid ka tehismägede ära kasutamist energia saamiseks. Esile oli toodud nii tuule-, vee-, kui ka maasoojusenergiale. Eelnenud arvamused võisid tingitud olla sellest, et Balti Soojuselektrijaama tuhaväljale on juba rajatud tuulepark ning hetkel on planeeritud rajada tuulepark Aidu karjääri. Lisaks on maasoojusenergiat ära kasutanud Kiviõli Seikluskeskus hoonete soojendamiseks ning kaeveõõntesse kogunenud vett Mäetaguse Kiikla külas asuvas katlamajas. Mitmel juhul levis ka mõtteviis (9 vastajat), et tehismägede materjali oleks võimalik ehitusmaterjalina ning väetamisel ära kasutada. Eelmisel kümnendil üritati poolkoksi väetisena ära kasutada, segades seda sealäga ja turbaga (Kriis 2003). Väetisele anti nimeks „Viru Ramm“. Kahjuks ei korvanud aga selle tootmine tootmiskulusid (Sepp et al. 2010).

Niisamuti pakuti tehismägede utiliseerimist ning keskkonnale ohutumaks muutmist. Üks vastaja mainus ka seda, et tehismägesid ei tohiks teisaldada: „Mitte mingil juhul hakata ära vedama või liigutama, sest sellega võivad kaasneda ettearvamatud reostused ja põlengud.“ Tõenäoliselt on eelnimetatud vastajad viidanud olukorrale, mis on seostuvad Kukruse aherainemäe rekultiveerimisega. Nimelt on Kukruse A-kategooria jäätmehoidla (Kukruse aherainemäe) sulgemise keskkonnamõju hindamise alternatiividena toodud ladestatud materjali osaline või täielik äravedu.

Kõigil vastajatel paluti otsustada, kui palju peaks tehismägesid säilitama. Vastuse variantidena oli ette antud „üks“, „mõned“, „pooled“, „kõik“ ning „muu“. Viimase puhul said vastajad ise koguse määratleda. Kolmandik (34%) vastanutest leidis, et säilitada tuleks mõned tehismäed (joonis 5). Vastajatest 20 tõid ise välja koguse, kui palju tuleks tehismägesid säilitada. Mitmed nendest viitasid, et ühtegi tehismäge ei tuleks säilitada. Samas toodi vastuse variantidena ka: „suuremad“, „maksimaalselt“, „suurem osa“, „need, mis on inimestele nähtavad“, „Kiviõli“, „ei ole oluline“, „ei tea“. 6% küsimustikule vastajatest jätsid antud küsimusele vastamata. Seega võib vastustest järeldada, et vastajad soovivad, et tehismäed oleks maastikus esindatud, kuid nende kõigi säilitamine ei ole põhiliseks eesmärgiks.

6% 4% Üks Mõned 20% 34% Pooled Kõik 21% Muu 15% Vastamata

Joonis 5. Tehismägede säilitamise kogus (protsent vastajate koguarvust)

Vastajatel paluti ka nimeliselt välja tuua, milliseid aherainemägesid tuleks säilitada. Kõige enam nimetati Kukruse aherainemäge (47 vastajat) ning Kiviõli poolkoksimäge (38 vastajat) (joonis 6). See võib tuleneda nende asukohast maantee ääres, kui ka sellest, et Kiviõli poolkoksimägi on kujunenud kohalike seas populaarseks külastuskohaks ning kuna hetkel on päevakorras Kukruse jäätmehoidla sulgemisprojekt. Kuivõrd tegemist oli avatud küsimusega, said vastajad nimetada mitu tehismäge. Täheldada võis, et üle kolme tehismäe nimetasid sünnist saati Ida-Virumaal elanud eestlased. Niisamuti võib välja tuua ka mingil ajaperioodil maakonnas elanud inimesed, kellest kaks loetlesid üles rohkem kui kolm tehismäge. Vastajad nimetasid nii Kohtla-Järve kui ka Sinivoore tehismägesid. Kuivõrd mõlemad asuvad Kohtla-Järve lähedal, oli aru saada, et inimesed mõtlesid „Kohtla-Järve“ all nii VKG poolkoksimägesid, kui ka Sinivoore aherainemäge. Seega, juhul kui vastuses oli millegile millelegi (asukoht, praegune kasutus), mis viitaks Sinivoore mäele, siis lisati need vastused „Sinivoore“ alla. Need vastused, mis sisaldasid vaid sõna Kohtla-Järve, esitati sõna „Kohtla-Järve“ all. Niisamuti ei olnud võimalik eraldi välja tuua, kas mõeldud on Kiviõli vanale või uuele poolkoksimäele, seega koondati nad kokku.

50 47 38 40 30 20 15 11 9 7 10 6 5 4 4 2 2 2 1 0 Vastajate arv

Joonis 6. Tehismäed, mis vajavad säilitamist

Vastajatel paluti igale välja toodud tehismäele pakkuda ka edaspidine kasutusviis. Enamus vastajaid oskasid nimetada tehismägesid, mida tuleks säilitada, kuid paljud ei osanud öelda, milline peaks olema nende edaspidine kasutus. Kõige enam pakuti kasutusviise Kukruse aherainemäele, enamus neist oli seotud vaatega. Nimelt arvati, et mäge tuleks kasutada vaatekohana või rajada sellele vaateplatvorm või -torn. Niisamuti pakuti, et kohta võiks kasutada spordi- või seikluskeskusena, suusa- ja kelgumäena. Üks vastaja vastas, et „Olen alati unistanud, et Kukruse mäe otsa võiks paigaldada just turismimarsruuti silmas pidades HOLLYWOOD´i stiilis sõna: WONDERLAND.“ Lisaks toodi välja, et mägi võiks olla ausammas ning seda ei tohiks kindlasti ära kaotada. Kiviõli poolkoksimäe puhul märgiti, et mägi on juba kasutusel sportimise kohana. Üks vastaja mainis ka seda, et kuna Kiviõli vana poolkoksimägi on juba kasutuses spordiobjektina, siis uuele mäele võiks rajada vaateplatvormi. Tammiku tehismäge soovitati säilitada vaba aja veetmise kohana, rekreatsioonialana või seikluskeskusena, kuna juba praegu on seal huvitav jalutada ning sealt avaneb vaade Jõhvi linnale. Sinivoore mäge seostati juba praeguse kasutusega, ennekõike just suusa- ja kelgutamisega, sellest tulenevalt oli välja pakutud ka suusakeskuse rajamine. Lisaks oli nii Sinivoore kui Käva tehismäele pakutud kasutust vabaõhunäidendi kohana. Käva tehismäge nähti sobilikuna kasutada kui downhilli (spetsiaalsete jalgratastega mäest alla sõitmine), enduro (mootorratastega maastikul sõitmine), orienteerumise ja rogaini (võistkondlik orienteerumismatk) läbiviimise kohana. Toodi välja, et tehismäed võiks ka lihtsalt metsastada või säilitada vaatamisväärsustena.

Mitme tehismäe puhul toodi esile, et mäge tuleks kasutada talvehooajal suusa- ja kelgumäena. Lumekatte püsimist mäel mõjutab aga otseselt mäe sisemine soojus, mistõttu lumikate mäel ei püsi. Lisaks tuleks talvehooajal leida mäele ka võimalusel alternatiivseid tegevusi, kuna igal aastal ei ole talv piisavalt külm ning lumerohke, et neid suusa- ja kelgumägedena kasutada.

3.1.2. Karjäärid

Vastajad arvasid, et karjäärid on pärand, koha ajalugu ning seda tuleb säilitada tulevastele põlvedele tutvustamiseks. Teisena toodi välja, et neid tuleks säilitada, kuna neid on võimalik meelelahutus- ja turismipotentsiaalina ära kasutada ning see looks omakorda piirkonda töökohti juurde. Viidati, et need on vajalikud ökosüsteemidele. Lisaks tekib

59 neisse enamasti veekogusid. Üks vastaja märkis sellega seoses, et „veekogusid pole kunagi liiga palju“. Veel vastati, et karjäärid on iseenesest huvitavad ning need teevad ka maastiku huvitavamaks ning on piirkonna eripäraks. 24 vastajat arvasid, et karjääre ei tuleks säilitada, mida põhjendati sellega, et „need säilivad niikuinii“, neid kasutatakse prügiladestuskohtadena ning need on „rõvedad“.

Vastajatel paluti anda hinnang, kas põlevkivikarjääre tuleks kasutusele võtta, metsastada või säilitada muutmata. Säilitada muutmata all mõtles töö autor olukorda, mil peale kaevandamist kaevandusala ei rekultiveerita, vaid lastakse looduslikult taastuda. Vastajate hinnangul tuleks karjäärid ennekõike metsastada (79 vastajat, joonis 7). Tõenäoliselt on üheks arvamuse kujundajaks olnud senine tava. Nimelt on enamasti karjääride rekultiveerimise viisiks olnud just metsastamine. Samas oli välja toodud üsna suurel määral ka seda, et neid tuleks kasutusele võtta.

79 80 66 60

40 Vastajate arv

20 12 0 Kasutusele võtta Metsastada Säilitada muutmata

Joonis 7. Karjääride edaspidine säilitusviis

Vastajatel paluti nimetada, milline peaks olema karjääride edaspidine kasutamisviis. Enim vastati, et karjääre tuleks kasutada metsamaana, mitmed tõid välja ka põllumaana, kus oleks võimalik muuhulgas loomi karjatada. Pakuti rohestamist ja veekogude rajamist, mis oleksid ka ujumiskõlblikud. Järgmine suurem vastuste rühm puudutas turismindust ning sportimist: karjäärid tuleks kujundada turismiobjektideks ning sportimisaladeks. Mainiti järgmiseid tegevusi: kross, suusatamine, sõudmine, ekstreemsport, orienteerumine, veesport. Lisaks oli viidatud, et ala saaks kasutada vastupidavusharjutuste väljakuna. Pakutud oli ka seikluskeskuse, kalakasvatuse ja suvise veekeskuse rajamine. Turismiga seonduvalt nimetati eraldi ka loodusturismi ning õppekeskuseid. Vastajad sooviksid näha antud aladel ka terviseradasid, matkaradasid, vabaajaveetmise kohti. Üks vastanutest viitas

60 sellele, et rajada tuleks kohalikele vaba aja veetmise kohti, seega tuleks, lisaks turistide meelitamisele mõeldud kohtadele loomisele, rajada ka vaid kohalikele inimestele mõeldes väiksemaid vaba aja veetmise kohti. Pakuti, et karjääre saaks kasutada kaitseväe polügoonidena, kus oleks võimalik läbi viia õppuseid. Lisati, et ala võiks kasutada jahinduses ning karjääri võiks rajada lasketiiru, tuulepargi ning „ekstreemsed elukohad“. Oli vastajaid, kes soovisid näha maastiku sellisena, nagu see oli enne karjääri rajamist. Välja oli pakutud näiteks karjääri täitmine aherainega ning katmine mullaga. Mainitud variant aga eeldaks tõenäoliselt seda, et ühele karjäärialale tuleks teisest karjäärist aherainet juurde tuua, kuna kaevandamisel eemaldatakse pinnasest kuni 3 meetri paksune põlevkivi kiht (Kukersiit... 2006).

Mõned vastajad olid välja toonud ka Aidu karjääri planeeritavad tegevused ning selle, et Eesti Kaevandusmuuseumil võiks samuti kompleksis olla karjäär, kus oleks võimalik tutvuda ka selle valdkonna tehnikaga. Ka tänapäeva pärandi säilitamine liigub üha enam holistlikule säilitamisele ehk, üksikobjektide asemel säilitatakse ala tervikuna. Tõenäoliselt oleks Eesti Kaevandusmuuseumi ja Aidu Veespordikeskuse koostöö, läbi ühiste pakettide loomise, hea võimalus, kuidas külastajatele näidata üsna laia põlevkivitööstusega seotud valdkonda.

Vastajatest 30% arvasid, et säilitada tuleks mõned karjäärid (joonis 8). Suur protsent moodustas neid, kes valisid valikuvariandi „muu“. Enamik neist tõid välja, et karjääre ei peaks säilitama. Samas oli ka vastajaid, kes viitasid, et säilitada tuleks enamus või siis „nii palju kui vaja ja võimalik“. Oli vastajaid, kes ütlesid, et tuleks säilitada suuremad ning need, mis ei ole keskkonnale ohtlikud. Mitmed vastajad arvasid, et antud otsuse peaks tegema eksperdid.

7% 11% Üks Mõned 27% Pooled 30% Kõik Muu 16% 9% Vastamata

Joonis 8. Karjääride säilitamise kogus (protsent vastajate koguarvust)

Kõige enam oskasid vastajad nimetada Aidu karjääri (joonis 9). Vastustest oli aru saada, et vastajatele on teada, et karjääri rajatakse või on rajatud sõudekanal ning seda hakatakse kasutama spordikeskusena. Lisaks spordikeskusele oli märgitud ka, et veespordivõimaluse kohana võiks olla pakutavate teenuste hulgas ka wakeboarding (veelauasõit). Üks vastaja selgitas, et Aidu karjäär tuleks metsastada, et inimestel oleks võimalik kasutada antud ala ka orienteerumiseks ja metsas käimiseks. Kiviõli karjääri puhul toodi välja, et ala tuleks metsastada ning kujundada tehisjärvedega puhkealaks. Puhkealana kasutusviisi on mainitud ka Põhja-Kiviõli põlevkivi karjääri sulgemise keskkonnamõju hindamise aruandes (2014). Lisaks võiksid seal olla kõnni-, suusa- ja jooksurajad. Narva karjääri puhul oli välja toodud, et alale võiks rajada kaitseväe harjutusbaasi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et suur osa vastajatest ei osanud säilitamist väärt karjääre nimetada, veel enam välja tuua, mis võiks olla nende edaspidine kasutusviis. Viidati ka sellele, et eksperdid peaksid otsustama, millist karjääri säilitada ning kuidas.

30 27

10 8 5 Vastajate arv 3 2 2 2 1 1 1 1 0

Joonis 9. Karjäärid mida tuleks säilitada

Eeltoodud tulemused olid oodatavad, kuna karjääride enim levinud rekultiveerimisviis on metsastamine ning inimesed on sellega tänaseks harjunud. Niisamuti oli oodatav, et kõige enam osatakse nimetada Aidu karjääri, kuna sellel on antud hetkel suur kõlapind, mis on seotud nii sõudekanali kui sellega seotud tulevaste arenduste osas kui ka lähiajal kerkiva tuulepargi ja projekteeritud püramiididega osas.

3.1.3. Tööstus- ja administratiivhooned

Vastajate arvates tuleks eelkõige säilitada tööstus- ja administratiivhooneid nende ajaloolise ning pärandiväärtuse pärast. Kaheksa vastajat on märkinud, et neil on ajastutruu arhitektuur ning need on tööstusarhitektuuri heaks näiteks. Niisamuti soovitakse näidata neid tulevastele põlvedele. Mainiti, et hooned omavad mälestusi möödunud aegadest ning on seotud piirkonna identiteediga. Toodi välja, et tegemist on olemasolevate hoonete ning valmis tööpindadega. Vastajatest 25 leidsid, et tööstus- administratiivhooneid ei peaks säilitama. 19 inimest jättis antud küsimusele vastamata.

Vastajatel paluti vastata ette antud vastusevariantidega küsimusele, kuidas tuleks tööstus- ja administratiivhooned hooneid säilitada. Variantideks olid: „säilitada muutmata“ (lasta hoonel "elada" ilma inimtegevuse sekkumiseta)“, „konserveerida“ (säilitada sellisena nagu nad on, kasutusele võtmata), „kasutusele võtta“ ja „lammutada“. Kõige enam vastati, et tööstus- ja administratiivhooned tuleb kasutusele võtta (92 vastajat, joonis 10). Kuivõrd vastajad viitasid juba eelmisele küsimusele vastates, et juhul kui hooneid ei saa kasutusele võtta, siis tuleb nad lammutada, oli antud tulemus ootuspärane. Seega võib järeldada, et juhul kui mingit hoonet ei saa edaspidiselt kasutada, siis eelistatakse esmajärjekorras selle lammutamist.

100 92 80

60 54

40 Vastajate arv 23 20 6 0 Säilitada Konserveerida Kasutusele Lammutada muutmata võtta

Joonis 10. Tööstus- ja administratiivhoonete säilitamisviis

Suurel määral oli esindatud arvamus, et hoonetel võiks olla ükskõik milline kasutusviis, peaasi, et neid kuidagi kasutataks ning säilitataks. Kasutusviisiks pakuti enim kasutamist muuseumina. Pakuti ka turismi ning meelelahutusega seotud kasutus. Neid oleks võimalik

63 kujundada nii meelelahutushooneks, kontserti- ja teatripaikadeks ning majutusasutusteks. Lisaks oli välja toodud, et hooneid oleks võimalik kasutada ka vabaaja ja spordikeskustena, kus oleks võimalik tegeleda ekstreemspordiga, mängida sõja- ja seiklusmänge ning kasutada sise-skateparki. Mainiti ka teemapargi rajamist ning lastelaagrite korraldamist. Paari vastaja arvates oleksid hooned sobilikud ka filmivõtete kohaks. Mitmed vastajad leidsid, et hooned oleksid sobilikud tulevastele tööstusettevõtetele. Need võiksid sealhulgas olla laod ning hoiustamiskohad. Viidati sellele, et hooneid võib kasutada ka äripindadena ning toitlustusasutustena. Pakuti välja avaliku suunitlusega kasutusviise nagu ühiskondlikud hooned, õppehooned, pagulaskeskused, võõrutusravi asutused, koolituskeskused ja noortekeskused. Lisaks arvati, et need võiksid olla seltside ning ühenduste kasutuses. Nii mitmedki leidsid, et hooneid on võimalik kujundada ja kasutada elamispindadena.

Vastajad leidsid, et tööstus- ja administratiivhooneid tuleb säilitada mõningal määral (joonis 11). Muu vastusena toodi välja, et hooneid ei tuleks säilitada, samas leidis paar vastajat, et tuleks säilitada kõik, mis võimalik või need, millele leitakse kasutusviis.

12% Üks Mõned 40% Pooled 26% Kõik Muu 10% 10% Vastamata

Joonis 11. Tööstus- ja administratiivhoonete säilitamise hulk (protsent vastajate koguarvust)

Vastajatel paluti välja tuua nimeliselt tööstus- ja administratiivhooned, mis tuleks säilitada ning pakkuda välja neile ka edaspidine säilitamis- ja kasutusviis. Küsimusele jättis vastamata 53 vastajat ning 17 vastajat vastas, et ei oska öelda. Juhul kui oli välja toodud, millist hoonet tuleks säilitada, oli enamusel märkimata nende edaspidine kasutusviis. Tööstus- ja administratiivhooneid oskasid välja tuua eestlased (39 vastajat) ning üks vene

64 rahvusest vastaja. Kõige enam nimetati Sompa kaevanduse peahoonet (joonis 12). Otsest kasutusviisi Sompa kaevanduse hoonele ei märgitud, vaid üks vastaja mainis, et see, mida sinna rajatakse, peaks olema kohalike otsustada. Kolmel korral oli nimetati Kiviõli keemiatööstusehooneid, mille võimalikuks kasutusviisiks oleks muuseum, teatri- ning kontsertihoone. Esile oli toodud ka Kiviõli kaevanduse administratiivhoone, kust varem sai otse kaevandusse sisenda. Ka sinna pakuti teatri- või klubihoone rajamist, lisaks ka uuesti kontorina kasutamisele võttmise võimalust. Vastajad tõid välja ka VKG-le kuuluvad või tema territooriumil paiknevad hooned. Nimelt olid vastajad viidanud VKG tehase hoonetele, VKG kuuluvale Kiviterile ja gaasigeneraatorjaamadele (I ja IV), ning VKG administratiivhoonele. Lisaks oli mainitud kolmel korral ka VKG territooriumil paiknev õlitorn.

10 9

5 4 4 3 2 2 2 1 1 1 1 1 1 1 Vastajate arv 0

Joonis 12. Tööstus- ja administratiivhooned mida tuleks säilitada.

Mõningaid vastajate poolt nimetatud hooneid on kajastatud ka Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projektis. Nendeks on Kiviõli keemiatööstus, Kohtla-Järve õlitorn, Eesti Põlevkivi administratiivhoone Jõhvis ja Eesti Põlevkivi "Estonia" kaevanduse peahoone. Projektis on soovitatud võtta Kiviõli keemiatehase paremini säilinud hooned arhitektuurimälestisena kaitse alla ja dokumenteerida, Kohtla-

Järve õlitorn võtta arhitektuurimälestisena kaitse alla, Eesti Põlevkivi administratiivhoone Jõhvis võtta arvele ja informeerida hoone väärtusest omavalitsust ning Eesti Põlevkivi „Estonia“ kaevanduse peahoone võtta arvele ja dokumenteerida.

3.1.4. Elamupiirkonnad

Kõige enam arvasid vastajad, et põlevkivitööstuspärandiga seotud elamupiirkondi tuleks säilitada, kuna seal elavad siiani inimesed ning need on nii praegused kui endised kodukohad (12 vastajat). Leiti, et neil on omapärane arhitektuur ning miljöö, „ilusad vaiksed kohad“. Säilitama peaks neid ka seetõttu, et nad on meie ajalugu ning neid tuleks näidata ka tulevastele põlvedele. Lisaks tõi üks vastaja välja,et „endised elamupiirkonnad tuleks säilitada kohalike elanike ja turistide jaoks, et anda terviklik pilt, milline nägi välja kunagi üks kaevuriküla.“ Mainiti, et neid tuleks säilitada, kuna neid saaks kasutada ühiskondlike hoonetena (pagulaste ja võõrutusravikeskused). 29 vastajat ei vastanud antud küsimusele ning 5 vastajat ei osanud öelda, miks peaks neid säilitama. 28 vastajat arvas, et neid ei peaks säilitama, viidates, et juhul kui neil ei ole kasutusotstarvet, tuleks elamupiirkonnad lammutada.

Vastajate arvates tuleks ennekõike püüda elamupiirkonnad kasutusele võtta (joonis 13) ning juhul kui seda ei ole võimalik teha, lammutada.

80 75 56 60

40 Vastajate arv 20 9 14 0 Säilitada Konserveerida Kasutusele võtta Lammutada muutmata

Joonis 13. Elamupiirkondade säilitamisviis

Leiti, et ennekõike peaks olema endiste elamupiirkondade kasutusviis seotud elukohtadega (32 vastajat). Mainiti, et need tuleks renoveerida ja välja arendada (rajada kõik vajalikud

66 kommunikatsioonid ning infrastruktuur), et neid atraktiivsemaks muuta ning elanikke meelitada. Niisamuti pakuti välja neid eramute, suvekodude ning suvilatena kasutamisena. Viis vastajat märkis, et antud elamispindu võiks pakkuda väiksema sissetulekuga elanikele ning neid võiks kasutada ka sotsiaalkorteritena. Neli vastajat viitasid ka, et neid võiks kasutada pagulaskeskustena. Vastajad on pakkunud ka võimaluse kasutada hooneid puhkekeskustena, turismiobjektidena, (avaõhu)muuseumi ning ekstreemspordi keskustena. Lisaks oli pakutud võimalust kasutada neid ka kaitseväe harjutuskohtadena ning filmivõtete kohana. Juhul kui neid ei ole võimalik kasutada, tuleks need lammutada, kuna „tondilosside“ säilitamisel ei nähta mõtet ning hoonete asemele tuleb istutada mets või kasutada põllumajandusmaana.

Enamus vastajatest on vastanud küsimusele „Kui palju peaks elamupiirkondi säilitama?“ vastusevariandiga „muu“ (joonis 14). Teise ning kolmanda variandina vastati mõned ja kõik. Tõenäoliselt mõjutas seda see, et osades elamupiirkondades endiselt elatakse. Vastuse variandi „muu“ all täpsustati, et tuleks säilitada piikonnad, mis on „elujõulisemad“, „kus inimesed elavad“, „kõik millel on tulevikku“ ja “valikuliselt“. Vastati ka, et elamuid ei peaks säilitama ning mõned vastajad vastasid vastusega „ei tea“.

4% Üks 16% Mõned 23% Pooled Kõik 31% 6% Muu 20% Vastamata

Joonis 14. Elamupiirkondade säilitamise kogus (protsent vastajate koguarvust)

Kõige enam tõid vastajad välja, et säilitada tuleks Viivikonna elamurajoon (14 vastajat) (joonis 15). Küsimusele jättis vastamata 53 vastajat ning 15 vastasid küsimusele, et ei oska nimetada. Need, kes oskasid koha nimepidi välja tuua ei osanud aga enamasti öelda, kuidas antud piirkonda kasutada tuleks. Vastaja, kes tõi välja, et säilitama peaks Kohtla-Nõmme, Sompa, Kukruse, Käva jpt, soovitas elamurajoonid „lasta eraisikutel endale isiklike eramutena korda teha, aidata kommunikatsioonide rajamisega ja kujundada omanäiline

67 tööstuslinnak“. Üks vastaja soovitas Kukruse elamurajoonile järgmist: „Võiks arendada ja reklaamida kui rahulikku miljööväärtuslikku elupaika“. Küttejõu kohta öeldi, et seda „saaks kasutada ühe osana hiiglaslikust muuseumist või uuest elamurajoonist seoses antud piirkonna turismitööstuse kasvuga, miks mitte hotellina seoses Kiviõli seiklusturismikeskusega ja Aidu sõudebaasiga.“ Viivikonna ja Sirgala asulatesse saaks rajada vastaja arvates „nii hotelli, suvisteks rannamõnude nautimiseks, kui ka Narva karjääri jätkuna sõjaväe harjutusasula ning ekstreemispordi pidamiseks asula.“ Sirgalasse soovitati lisaks rajada pagulaskeskus ning viidati juba planeeritavale sotsiaalmajale, mille Jõhvi metodistlik kogudus soovib rajada inimestele „kes tahavad pahedest lahti saada ja omaette olla“ (Sommer-Kalda 2015).

15 14 11 10 10 9 9 7 6 5 2 2 Vastajate arv 1 1 1 1 1 0

Joonis 15. Säilitamist vajavad elamupiirkonnad

Seega on inimesed arvamusel, et elamupiirkondi tuleks säilitada ning neid tuleks kasutusele võtta. Nagu Lääne-Euroopas 1970ndate lõpus jõuti arusaamisele, et selle asemel, et hävitada ning luua uusi objekte, tuleks olemasolevaid ehitisi taaskasutada ning kasutusele võtta. Seega selle asemel, et rajada uusi elamupiirkondi, saaks taaskasutada vanu elamurajoone. Näiteks Vaivara Vallavolikogu 15.10.2009 otsusega nr 262 kehtestati Futura maa-ala detailplaneering, millega on kavandatud lisaks muule moodustada 32 elamumaa sihtotstarbega (max 4 korrust) ning 549 elamumaa krunti Vaivara valda. Samas saaks uute elamu kruntide asemel arendada olemasolevaid. Antud planeeringu puhul on üheks tugevaks küljeks asukoht, kuna see paikneb Narva ja Narva-Jõesuu linnade lähedusse. Samas asuvad endised põlevkivi kaevandamisega seotud elamupiirkonnad suurematest linnades umbes 30 minuti kaugusel, mis võimaldaks neid kasutada

68 eemalasuvate rahulike magalapiirkondadena. Need võivad olla suunatud nii madalama sissetulekuga inimestele, kui ka kõrgema sissetulekuga inimestele.

Vastajate poolt väljatoodud piirkondi on kajastatud ka Eesti 20. sajandi arhitektuuri ja väärtustamisprojektis: Küttejõu, Ahtme ja Kukruse. Antud projektis tehti ettepanek planeerida Küttejõu elamurajoonile miljööväärtuslik ala, täpsustada väärtuslikumad hooned ning dokumenteerida, Ahtme stalinistlikule linnaosale planeerida samuti miljööväärtuslik ala ja koostada teemaplaneering. Kuivõrd Kukruse üldplaneeringus oli juba määratletud miljööväärtuslik ala, soovitati koostada stalinistlikule asulale teemaplaneering.

Eelnenust tulenevalt on Kukruse ja Ahtme ning lisaks ka Sompa asumit kajastatud Kohtla- Järve linna Järve, Ahtme, Kukruse ja Sompa miljööväärtuslike hoonestusalade teemaplaneeringus. Teemaplaneeringuga on ära määratletud miljööväärtuslikud alad ning nende kontaktvööndid. Dokument sisaldab arendamise ja kasutamise põhimõtteid, soovituslikke tüüplahendusi stalinistliku arhitektuuriga hoonete rekonstrueerimiseks ning lubatud juurdeehituste paiknemist hoone suhtes.

Jõhvi ja Kohtla-Järve linnapiirkonna jätkusuutliku arengu strateegia 2015-2020 on määranud näiteks Kohtla-järve linnas Viivikonna-Sigala linnaosas asuva Sirgala asumi, Sompa linnaosa, Oru linnaosa, Kukruse linnaosa, Vana-Ahtme asumi alakasutaud alaks, kus tuleks võtta suund kompleksele taaselavdamisele. Arengu strateegias on nimetatud piirkonnad liigitatud kolmandasse prioriteedigruppi: alad, mis vajavad väljaarendamist, kuid mille väljaarendamise mõju on linnapiirkonnale tervikuna väiksem ning mis kuuluvad väljaarendamisele juhul kui tekib täiendavaid vahendeid.

Eeltoodut kokku võttes võib öelda, et igast põlevkivitööstuspärandi kategooriast soovivad enamus vastajatest säilitada mõned. See tähendab, et vastajate jaoks on põlevkivitööstuspärandi säilitamine oluline ning soovitatakse säilitada iga grupi eeskujusid. Leidus ka vastajaid, kes sooviksid säilitada kõik, kuid see ei ole tõenäoliselt väga realistlik. Niisamuti sai selgeks, et inimesed pigem eelistavad säilitada erinevaid põlevkivitööstuspärandi kategooriaid eeskätt selleks, et neid tulevikus kasutada. Neile, millele kasutust ei leita, ei oleks justkui mõistlik ka finantsilisest seisukohast lähtuvalt säilitada.

3.2. Põlevkivitööstuspärandi üksikobjektid

Järgmisena antakse ülevaade vastajate arvamusest Eestis asuvate, nii kasutusele võetud kui kasutusele võtmata põlevkivitööstuspärandi näidete kohta. Paluti vastata küsimusele, mis neile piltidel kujutatud kohtade (põlevkivitööstuspärandi) juures meeldib / ei meeldi ning anda hinnang Likerti skaalat kasutades, kuivõrd on nad nõus nende osas esitatud väidetega. Vastajad said väiteid hinnata 5 palli süsteemis, kus „1“ tähendas „ei nõustu väitega üldse“ ja „5“ „nõustun väitega täielikult“. Esmalt antakse ülevaade kolmest kohast, mis on tänaseks säilitatud ning kasutusele võetud. Neile järgnevad hooned, mida ei ole kasutusele võetud, ning kaks objekti, mille edaspidine rajamine ja kasutamine ei ole tänaseks täiesti selge. Viimases alapeatükis antakse ülevaade kolme välismaanäite kohta.

3.2.1. Eesti Kaevandusmuuseum

Vastajate hulgas leidus nii neid, kellele Eesti Kaevandusmuuseum meeldis (47 vastajat) või ei meeldinud (8 vastajat), kui ka neid, kes mainisid mõlemat (4 vastajat). Osa vastajaid olid kohta kirjeldanud ka meeldivust esitamata. Kuivõrd vastajad on kohalikud, on nad hinnanud lisaks pildil kujutatud kohale ka seda, mis puudutab Eesti Kaevandusmuuseumit laiemalt. Öeldi, et neile meeldib koht, kuna see on „ilus“, „huvitav“, „kena“, „korrastatud“, „huvitava kujuga pinnavorm“, „suur ja võimas“, „kõrge ja ebatavaline“, „tõetruu“, „tekitab positiivseid emotsioone“, „ilusa maastikuga“. Lisaks on vastajad välja toonud, et neile meeldib pildil kujutatud hoone ja mägi.

Vastajad märkisid, et neile meeldib, et antud koht on kasutusele võetud ja on ära kasutatud turisminduses ning see on tore ajaveetmiskoht. Tegemist on „korrastatud ja otstarbega objektiga“, mis oli „väärt säilitamist“ ja millele on leitud „lisandväärtus ja kasutusala.“ Vastajatest seitse on viidanud, et neile meeldib, et seal asub muuseum. Näiteks: „Pildil on kole tööstushoone ja kole hunnik aherainet. Samas muuseumina täidavad pildil olevad objektid oma eesmärki ning neid tuleks säilitada“ ja „Sellel pildil on kõik kooskõlas teades, mis on hoone sees. Just nii peabki üks selle valdkonna muuseum välja nägema“. Toodi esile ka vaba aja veetmise võimalused: „Meeldib mägi ja tiik, mis annavad aktiivseks

70 vabaaja veetmiseks võimalusi“, „renoveeritud koht, ilus loodus ümberringi, mäel on talviti vinge spordirada“. Üks vastaja oli arvamusel, et koht on "hea reklaam Ida-Virumaale".

Viidatud on koha kasutamisele, kui mineviku meenutajale: „objekt on välimuselt selline nagu siis kui ta töötas ja et plats on hooldatud ning inimesed saavad käia seal ajalooga tutvumas“, „koht on säilitatud nii nagu ta oli sealsed vagunid muudavad olukorra veelgi tõetruumaks“, „see on oluline kultuuri-, ajaloo- ja haridusobjekt“, „mulle meeldib, et koht on säilitanud oma algupärase ilme, vana rikastusvabrik koos aherainepuistanguga. Lisaks tiik ning vanad mäemasinad“, „tavaline harjumuspärane pilt lapsepõlvest“, „kutsub esile nostalgia“, „kodukoht“.

Lisaks on kirjeldatud kohta järgmiselt: „väärt näide põlevkivi pärandi kasutusest“, „pilguheit minevikku“, „mulle meeldib pildil kõik, see kuidas on väärikalt säilitatud ning kuidas maastikuga kokku sulandub“, „meeldib, et „surnud“ tööstusmaastik vaheldub „elava“ loodusega“, „kõik meeldib. Rikastusvabriku juures endine aherainemägi, kohale on toodud allmaarong. Super!". Paar vastajat on kasutanud sõna "armastan", viidates nii kohale endale, kui ka koha külastamisele.

Vastajad, kellele antud koht ei meeldinud, viitasid enamasti haljastusele ning maastikule: „halvasti hooldatud“, „haljastus võiks parem olla“, „vähe metsa“, „räämas maja karp“, „rikub maastikku“. Samas on üks vastaja vastukaaluks toonud: „Ei näe eriti ilus välja, aga tööstusobjektid ei näegi tavaliselt“.

Ligi 2/3 vastajatest nõustus täielikult, et Kaevandusmuuseumit oli vajalik säilitada (joonis 16). Vaid 7% vastajatest ei nõustunud üldse, et kohta oli vajalik säilitada. Välja võib tuua, et 7% hulka kuulunutest enamus kuulus 50 – 60 aastaste vanuserühma, teiste kriteeriumite alustel olulisi erinevusi ei täheldatud. Samas, kui võrrelda säilitamise vajadust rahvuse lõikes, võib välja tuua, et eestlaste hulgas oli oluliselt rohkem neid, kes olid säilitamisega täiesti nõus (72%), kui vene rahvusest esindajate hulgas (49%). Samas oli väitega „üsna nõus“ 49% vene rahvusest vastanutest, kui eestlastest vaid 10%. Vastajatest enamus arvab, et Kohtla kaevanduskompleksi rekultiveerimisviis on õige. Niisamuti külastaks enamus vastajaid Eesti Kaevandusmuuseumit.

Kohtla kaevanduskompleksi oli 63 16 12 3 7 vajalik säilitada Nõustun täielikult

Kohtla kaevanduskompleksi Üsna nõus 53 20 20 33 rekultiveerimisviis on õige Neutraalne

Külastaksin hea meelega Eesti Ei ole eriti nõus 53 20 11 4 11 Kaevandusmuuseumit Ei nõustu üldse

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Joonis 16. Vastajate hinnang Kohtla kaevandust puudutavatele väidetele

Vastajate arvamus Eesti Kaevandusmuuseumi osas ühtib arengudokumentides viidatuga. Nii nagu vastajad on viidanud kaevanduspargi unikaalsusele, on seda tehtud menetluses olevas Ida-Viru maakonnaplaneeringus ning maakonna arengukavas. Vastustele tuginedes võib öelda, et tegemist on eduka ettevõtmisega. Eelnenule viitab ka Jõhvi ja Kohtla-Järve linnapiirkonna jätkusuutliku arengu strateegia. Vastajad on viidanud Eesti Kaevandusmuuseumile kui pärandile ning mineviku meenutajale. Seega oli loomulik, et antud koht on kantud Pärandkultuuri kaardirakendusse. Kaardirakendusse on kantud Kohtla kaevanduse vana ja uus aherainemägi ja Kohtla kaevanduse sorteerimise- laadimiskompleks. Eelnenule lisaks paikneb ala maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus määratud Kohtla väärtuslikul maastikul, kus on soovitatud kaevanduspargi edasiarendamist ning sportimisvõimaluste juurde loomist. Samas on jäetud teemaplaneeringus viidatud hoolduskava Kohta väärtuslikule maastikule koostamata. Vastajate huvidega on kooskõlas ka Kohtla-Nõmme valla arengukava 2014 – 2020, mille üheks üldiseks strateegiliseks eesmärgiks on muuta Kohtla-Nõmme atraktiivseks vaba aja keskuseks, mis on saavutatavad Eesti Kaevandusmuuseumi ning selle ümber arendatud teenustega.

3.2.2. Kiviõli seikluskeskus

Vastajatest enamusele meeldis Kiviõli Seikluskeskus (endine poolkoksimägi). Vastajad tõid meeldivuse kirjeldamisel enim välja märksõna „rohelus“ (8 vastajat), millele järgnes „loodus“, „kena haljastus“, „kõrgus“, „kena“, „väga omapärane“, „uhke vaade“, „vahva“, „atraktiivne“, „huvitav“, „originaalne“, „tervik“, „kompleksne“, „hoolitsetud“, „sulandub

72 maastikuga kokku“. Märgiti, et meeldivad ka pildil olevad „maastikuga sobivad hooned“, „järv“, „roheline küngas“, ning „üldine kujundus“.

Ka Seikluskeskuse puhul on esile toodud, et üks positiivseid külgi on, et „endisest tööstusalast on tehtud sportlik ja turistlik ala ning „inimesed saavad seal aega veeta“. Leitakse, et „koht on leidnud uue ja väga mõnusa kasutuse“. Vastajad on osanud viidata, et tegemist on „moto-ja talispordikeskusega“, „sobib ekskursioonideks“ ning et „külmal talvel oli väga palju külastajaid“. Märgiti, et Seikluskeskus „elavdab ümbruskonna ettevõtlust“. Vastajad on seisukohal, et „rahvast käib seetõttu Ida-Virumaal üle Eesti“ ja „inimesed üle Eesti on selle koha vaba aja veetmise paigana omaks võtnud“.

Vastajad tõid välja, et neile meeldib, et endine tehismägi on korrastatud ning kasutusele võetud. Viidati sellele, milline oli ala enne seikluskeskuseks rajamist: „endisest tossavast tuhamäest on saanud seikluskeskus“, „halli mäe asemel haljastatud nõlvad, linna prügimäe kohal keskuse hoone ja tiik, meeldib“, „endine poolkoksimägi on korda tehtud, likvideeritud on sinna Kiviõli linnaelanike poolt omaalgatuslikult kokku veetud prügimägi“.

Mitmed vastajad kirjeldasid ka tehismäe ümberkujundamist ning kujundajaid: „väärt ettevõtmine“, „tore ettevõtmine“, „väärikalt säilitatud“, „niivõrd arvestatav ja multifunktsionaalne kasutus leitud, kus igal aastaajal on midagi teha“, „aherainemäe uus ja tunnustatud elu“, „hullude inimeste hull töö ja usk, koht on tore ning ilmestab piirkonda pakkudes võimalusi saada tööd, sisustada vaba aega jne“, „hea vaadata kui ettevõtlikud inimesed tegid ohtlike jäätmete prügilast ohutu turismi- ja vabaajakompleksi“, „kõige rohkem meeldib mulle mastaapsus – siin on suurelt mõeldud ja tehtud“. Vastuste seas esines palju fraase „kõik meeldib“, „väga meeldib“, „super“.

Koht ei meeldinud kolmele vastajale – „rikub maastikupilti“, „hirm tervistkahjustava mõju pärast (koksimägi)“. Samas on üks vastaja maininud: „visuaalset meeldivust rikuvad seikluskeskuse rajatised, kuid need täidavad oma eesmärki“. Üks vastaja on murekohana esile tõstnud ka pileti hinna, nimelt „kohalike elanike külastatavust võiks rohkem soodustada, sest tihti jäävad piletid kohalikele lihtsalt veidi liiga kalliks“.

Enamus vastajatest arvab, et Kiviõli poolkoksimäge oli vajalik säilitada (joonis 17). Säilitamist ei pooldanud vaid 9% vastanutest. Vastajatest enamus nõustuvad täielikult või on üsna nõus, et poolkoksi rekonstrueerimisviis on õige. Vaid kolm vastajat, kellest kaks

73 olid mingil ajaperioodil maakonnas elanud naised, märkisid, et nad ei nõustu antud väitega üldse. Vastajatest enamus arvasid, et nad külastaksid Kiviõli Seikluskeskust.

Kiviõli poolkoksimäge oli vajalik 68 19 52 7 säilitada Nõustun täielikult Kiviõli poolkoksimäe säilitusviis on Üsna nõus 72 21 4 3 õige Neutraalne

Külastaksin hea meelega Kiviõli Ei ole eriti nõus 68 15 6 4 7 Seikluskeskust Ei nõustu üldse

0% 20% 40% 60% 80% 100% Joonis 17. Vastajate hinnang Kiviõli poolkoksi puudutavatele väidetele

Ka Seikluskeskuse osas ühtis vastajate arvamus arengudokumentides viidatuga: tegemist on unikaalse turismiobjektiga. Ka maakonna arengukavas märgiti ka seda, et Seikluskeskus on turismi eristavaks aspektiks ning seda tuleks edasi arendada. Kohalikes arengudokumentides viidati Seikluskeskusele kui konkurentsitult olulisimaks spordi- ja turismiobjektiks, üldplaneeringus lausa arengueesmärgiks (Seiklusturismikeskuse käivitumine). Vastajate vastustest võis välja lugeda, et tehismäge teatakse ennekõike Seikluskeskusena, mitte pärandiobjektina. Vastajad teadsid, milline oli olukord enne Seikluskeskuse rajamist ning et tegemist on poolkoksimäega, aga ei viidanud seosele minevikuga ning pärandile kui sellisele. See võib olla tulem sellest, et poolkoksimäele on leitud, võrreldes varasemale halvale seisukorrale, niivõrd hea rakendus. Eelnenu võib olla ka üheks põhjuseks, miks poolkoksimäge ei ole kantud Pärandkultuuri kaardirakendusse.

3.2.3. Aidu sõudekanal

Vastajad kasutasid Aidu sõudekanali osas meeldivuse väljendamiseks järgnevaid sõnu: „ilus“, „põnev“, „omapärane“, „huvitav“, „suur“, „metsik“, „avarus“, „mastaapsus“, „lakoonilisus“, „põhjamaisus“, „suurejooneline“, „põnev“, „imeline“, „uhke ja võimas“, „huvitav“, "oaas kõrbes". Vastajatele meeldis ka „puhas“, „selge“, „sinine“, „läbipaistev“, „tasane“ vesi. Vastajatele ei meeldinud aga „hallid“, „rõvedad“, „kõrguvad“ „mäed“, „kunstlikud vallid“ ning „kivihunnikud“. „Hetkel meenutab pilt liigagi mahajäetud (korrastamata) karjääri (auku maa sees) kuhu on kogunenud põhjavesi“. Leiti, et

74 puistangud vajaksid „rohestamist“, „muruga katmist“ ning „kaldad vajaksid veel tasandamist või kujundamist“. Samas mainiti, et meeldib „puhas tööstuslik maastik“, millel on huvitav „tööstusmaastiku ja looduse“ ning „vee ja mägede“ kooslus.

Mitmed vastajad andsid vastustes sisalduva informatsiooni põhjal teavet, et nad on seal (mitmeid kordi) käinud. Viidati, et koht on „oluline aktiivne ajaveetmise koht“ ning see „tekitab tunde nagu oleks välismaal“, „Ma armastan seda kohta, mulle meeldib see sinine vesi, näeb välja nagu oleks kuskil vahemere ääres. See vesi kutsub ujuma. Siin on ühtlasi näha, et oli karjäär aga toimub juba ka midagi muud“. Märgiti, et seal on võimalik veespordiga tegeleda – sõuda, „kanuutada“, uisutada, „SUP-ida“ (aerusurfamine) ning „tundub olevat hea koht ujumiseks ja puhkuseks“. Lisaks soovitati, et "kalamaimud võiks vette lasta, siis ka kalamehed leiavad üles". Välja oli toodud, et meeldivaks peetakse „endisest tööstuspiirkonnast teha sportlik ja turistlik piirkond" ning et „vanale karjäärile leiti rakendus veespordikeskuse näol, millest on puudus nii Ida-Virumaal kui Eestis üldiselt, sest rahvusvaheliste võistluste korraldamiseks kohta pole“. Vastajad on seisukohal, et neile meeldib koha rajamine ja kasutamine: „püüdlus tema kasutusele võtuks on suurepärane“, „meeldib uus kasutusviis“, „leitud on hea kasutus“, „asjalik tegu“, „meeldib et alale on leitud uus otstarve“.

Enamusele vastajaist on nõus, et Aidu karjääri oli vajalik säilitada, selle rekonstrueerimisviis on õige ning nad oleks nõus Aidu sõudekanalit külastama (joonis 18).

Karjääri oli vajalik säilitada 67 17 9 26 Nõustun täielikult Üsna nõus Karjääri rekultiveerimisviis on õige 64 18 11 34 Neutraalne

Külastaksin hea meelega Aidu Ei ole eriti nõus 66 11 12 4 7 sõudekanalit Ei nõustu üldse

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Joonis 18. Vastajate hinnang Aidu karjääri puudutavatele väidetele

Vastajate arvamus ja planeeringutes sisalduv ühtib. Maakonnaplaneeringus on märgitud, et tegemist on unikaalse turismiobjektiga ning selle kasutamine elukeskkonda elavdava maastikuelemendina tõstab piirkonna atraktiivsust. Vastajad on niisamuti öelnud, et

75 tegemist on omanäolise kohaga, mis sobib nii turismisihtkohaks kui sportimiseks. Ka maakonna arengukavas on esile toodud, et koha näol on tegemist oluliseks Ida-Virumaa turismi eristava aspektiga. Viidatud on ka sellele, et seda tuleb edasi arendada, kuna infrastruktuuri nappus võib seda pidurdama hakata. Endise Maidla valla üldplaneeringu kohaselt saaks Maidla vald aastaks 2025 toimiva rahvusvahelise tasemega veespordikeskuse toel Eestis eriliseks- noore, kasvava elanikkonnaga vallaks, kus soovivad elada nii kohalikud inimesed, inimesed mujalt Eestist kui ka välismaalt. Ka vastajate vastustest võib järeldada, et neile meeldib, et just veespordikompleks antud alale rajati. Osad vastajad märgivad küll seda, et veekeskuse atraktiivsust vähendavad antud hetkel hallid aherainepuistangud, samas on neid võimalik haljastada ning tuleb arvestada, et need on vajalikud tuuletakistuse loomiseks.

3.2.4. Kohtla-Järve vana õlitorn

Kõige enam märgiti, et õlitorni juures meeldib selle arhitektuur ning pae kasutamine ehitusmaterjalina. Lisaks on vastaja osanud välja tuua, et tegemist on esimese eestiaegsel rahatähel kujutatud ehitisega. Koha meeldivust kirjeldati sõnadega: „säilitatud“, „huvitav“, „omapärane“, „piiratud juurdepääsuga“, „ilus“, „arhailine“, „kena“, „põnev“.

Suur osa vastajatest mainis, et neile ei meeldi pildil kujutatud koht, ennekõike just hoone seisukorra tõttu. Mittemeeldimist väljendati järgmiste omadus- ja tegusõnadega: „mahajäetud“, „nadi seisukord“, „korrastamata“, „räämas“, „lagunev“, „lastakse laguneda“, „kasutuseta“, „käest-lastud“, „vana“. Eelnenu annab ka aluse järgnevatele arvamustele – „tundub ohtlik“ ja „rikub maastikku“.

Vastajad arvasid, et ehitis „võiks olla juba korrastatud ning kasutusele võetud“. Viidatud on ka kahjutundele, et nii huvitav ehitis on hüljatud. Esile oli toodud, et „VKG poolt ei ole seni piisavalt kiiresti edasi mindud projektiga/ideega sellest turismiobjekt luua“. On selgitanud, et ilma otstarbeta ja kasutuseta ei ole mõtet objekti säilitada. Leiti ka, et ehitis „võiks olla lausa kohvik koos foto/maaligaleriiga ja muuseum, ronimisköied jms“ ning „tuleks hoone korrastada ning tagada inimeste ligipääs koos infotahvlite jms. Hoonet võiks mõnda aega saada külastada ka sellises olekus nagu ta praegu on ehk siis hoone tuleks külastajatele avada niipea kui võimlaik.“

Vastajate arvates tuleks õlitorni kasutada eelkõige muuseumina (joonis 19). Oldi seisukohal, et hoones peaks olema põlevkivi temaatikaga seotud nurgakena või siis tuleks hoone taastada endisel kujul ning näidata külastajatele, millised olid algselt kasutatavad tööpõhimõtted. Teisena märgiti, et hoonet võiks toitlustusasutusena kasutusele võtta, eelkõige kohvikuna. Vastajad sooviksid näha ehitises kunstigaleriid, foto/maaligaleriid, näitusesaal. Nimetatud kasutusviisid võivad olla mõjutatud ka 2012. aastal koostatud Eesti Kunstiakadeemia ning Tallinna Tehnikaülikooli töödest, milles nähti õlitorni ette klassiruumi, puhveti, puhkeala, raamatukogu, näituseruumi, juurdeehitusena kino rajamist.

Vastajatest seitse on viidanud sellele, et hoone tuleks lammutada.

15 13 9 10 8 8 5 4 4 2 2 1 1 1 1 1 1 1 1 1 0

Vastajate arv

Joonis 19. Kohtla-Järve õlitorni säilitamisviisid

Enamus vastajatest arvas, et õlitorni tuleb säilitada (joonis 20). Säilitamisega ei nõustunud 15 vastajat, kelle hulgast 13 olid eestlased. Rekultiveerimata külastaks hoonet 16% meestest, 40% naistest. Vastustest selgus, et peale rekultiveerimist külastaks õlitorni 45% rohkem vastajaid, mis viitab, et vastajatel on suur huvi antud hoone kasutuselevõtu osas.

Õlitorni on vaja säilitada 54 19 12 3 12 Nõustun täielikult

Külastaksin hea meelega õlitorni Üsna nõus 28 7 21 16 27 rekultiveerimata Neutraalne

Külastaksin hea meelega õlitorni Ei ole eriti nõus 58 20 10 2 11 pärast rekultiveerimist Ei nõustu üldse

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Joonis 20. Vastajate hinnang Kohtla-Järve õlitorni puudutavatele väidetele

Kohtla-Järve õlitornile, kui tööstuspärandile, mida tuleks turistidele eksponeerida, on viidatud koostatavas maakonnaplaneeringus. Ka vastajad on märkinud, et õlitorni võiks muu seas kasutada turisminduses.

Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projektis on leitud, et õlitorn ja selle kõrval asuvad paekivihooned tuleb võtta arhitektuurilisena kaitse alla. Ka vastajad on maininud just hoone arhitektuurilisele omapärale. Tänaseks ei ole aga hoone kaitse alla võetud. Niisamuti ei leia õlitorni ka Pärandkultuuri kaardirakendusest. Samas tuleb aga tagada hoone säilimine, kuna enamus vastajaid olid hoone säilitamise poolt.

Kohtla-Järve Järve linnaosa üldplaneeringus on määratud ala, kus õlitorn asub, miljööväärtuslikuks alaks. Üldplaneeringu kohaselt tähendab see seda, et sellele alale laieneb detailplaneeringu kohustus, mille koostamisprotsessi kohustuslikuks osaks on mõju hindamise koostamine, mis peab sisaldama kahjulikke mõjusid leevendavate ja objektide väärtust esiletoovate meetmete loetelu. Jõhvi ja Kohtla-Järve linnapiirkonna jätkusuutliku arengu strateegia 2015-2020 määratleb ala, kus õlitorn paikneb, alakasutatud alaks. Nimelt on tegemist Kohtla-Järve Järve linnaosa tööstusvööndiga, mis paikneb 2. prioriteedigrupis, see tähendab, et tegemist on alaga, mille väljaarendamine on vajalik ja otstarbekas, kuid mille väljaarendamine muutub aktuaalseks pärast 1 prioriteetsusgrupi alade (Hariduse tänava ja linnapargi vaheline ala Jõhvi linnas; Kohtla-Järve Järve linnaosa hariduse ja vabaaja linnak) väljaarendamise käivitamist.

3.2.5. Sompa kaevanduse peahoone

Ka Sompa kaevanduse peahoone juures märkisid vastajad kõige enam, et neile meeldib hoone arhitektuur ning maakivist ehitusmaterjal. Meeldivaks peeti ka antud kohta kuna:

„müürid veel püsti“, „ilus“, „tugev“, „omapärane kaevandushoone“, „ajastu ehitis“, „võimas“, „kena“, „autentne“, „soliidne“, „väärikas“.

Ei meeldinud, et hoone on jäetud lagunema ning on kasutuseta. Lisaks kirjeldati olukorda järgmiste fraasidega: „lõhutud ja lagunemas“, „korrastamata“, „väga mahajäetud“, „ei ole kasutusel“, „halb seisukord“, „mahajäetud hoone ja ümbrus“, „kehvas seisus“, „vana“, „räämas“, „rüüstatud“.

Anti mõista, et hoone tuleks säilitada juhul, kui see korrastatakse ning kasutusele võetakse, muul juhul tuleks lammutada. Niisamuti viidati, et sellele on raske asukoha tõttu kasutusviisi leida ning samas ei teata ka milline keskkond seda ehitist ümbritseb (pildil ei ole näha).

Paar vastajat on osanud esile tuua, et tegemist on sõjavangide ehitatud ehitisega. On ka viidatud halvale seadusandlusele: “Hea näide sellest, et ainult seadusega hoonet ei kaitse“ ning „näitab meie riigi suhtumist“.

Vastajatest 15 arvas, et Sompa kaevanduse peahoone tuleks kasutusele võtta Sompa/põlevkivi muuseumina (joonis 21). Mitmed vastajad pakkusid, et hoonet tuleks kasutada turisminduses. Lisaks oli viiteid söögikoha ja erinevate majutusasutuste (hotell, hostel, külalistemaja) rajamiseks. Vastajad, kes ei osanud välja tuua kindlat kasutusviisi, märkisid valdkonna, mille raames võiks hoone kasutusele võtta.

15 Vastajate arv 15

10 6 5 4 4 5 2 2 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1

SPA

mõis

hotell

hostel

haigla

peosaal

eramaja

majutus

huvikool

laohoone

muuseum

söögikoht

seltsimaja

lastelaager

hooldekodu

meelelahutus kontserdisaal

turismiobjekt külalistemaja kontorihoone

mälestusmärk

vaateplatvorm

pagulaskeskus

kultuurikeskus

rahva hüvanguks

kultuurigaseotud

kaubanduskeskus

arhitektuurinäitus

konverentsikeskus

ühiskondlikobjekt võõrutusraviasutus

vabaajaveetmise koht Joonis 21. Sompa kaevanduse peahoone säilitamisviisid

Ligi 2/3 vastajatest nõustusid, et Sompa kaevanduse peahoone tuleb säilitada (joonis 22). Kui rekultiveerimata on nõus hoonet külastama hoonet 33% naistest, siis meeste seast külastaksid seda vaid 15%. Niisamuti on naiste suurem huvi külastada hoonet ka pärast rekultiveerimist. Pärast rekonstrueerimist on hoonet nõus külastama 44% rohkem vastajaid.

Sompa kaevandamise peahoonet on 43 19 14 4 20 vaja säilitada Nõustun täielikult Külastaksin hea meelega Sompa Üsna nõus kaevandamise peahoonet 18 8 22 14 37 Neutraalne rekultiveerimata Külastaksin hea meelega Sompa Ei ole eriti nõus kaevandamise peahoonet pärast 55 18 11 2 14 Ei nõustu üldse rekultiveerimist 0% 20% 40% 60% 80% 100%

Joonis 22. Vastajate hinnang Sompa hoonet puudutavatele väidetele

Sompa kaevandushoone on ehitismälestisena arvele võetud, kuid hoonet ei ole konserveeritud ega restaureeritud. Seega on see näide, mil kaevanduspärand on riikliku kaitse all, kuid endiselt laguneb. Samas üle poolte vastajatest leiab, et hoonet tuleb säilitada. Pärandkultuuri kaardirakenduse Sompa kaevanduse hoonet aga kantud ei ole.

Antud hoone restaureerimise üheks takistuseks võib olla see, et kinnisasi, millel hoone paikneb, kuulub riigile, kuid ehitisele on seatud hoonestusõigus eraisiku kasuks. Teiseks takistuseks, nagu ajakirjanduseski viidatud, võib olla restaureerimise maksumus, mida hoonestusõiguse omanik ei soov finantseerida. Samas on hoone valdajal või omanikul muinsuskaitseseaduse § 29 lõike 3 alusel (2002) õigus taotleda ehitise hooldamiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste tagamiseks toetust riigieelarvest või valla- või linnaeelarvest. Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmise uuring (2014) on aga välja toonud, et eraomanikele suunatud toetussüsteemi põhiliseks kitsaskohaks on raha vähesus või õigemini totaalne finantside nappus. Kritiseeritud on enim Muinsuskaitseameti kureeritavaid riiklike toetusi mälestiste ehitus-, restaureerimis- ja konserveerimistöödeks, kuna antud valdkonnas jagatavate finantside maht on nii väike, et pigem saab riiklikku rahalist toetust pidada sümboolseks hea tahte

80 avalduseks, mitte abiks, mille toel omanikud saavad mälestisi restaureerida ja korrastada (Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine 2014).

3.2.6. Kukruse aherainemägi

Märgiti, et Kukruse aherainemägi on „Ida-Virumaa sümbol“, Ida-Virumaamaamärk“, „põlevkivitootmise sümbol“, „igapäevane“, sellega meenub „kodune tunne“ ning „silm on harjunud nägema“ ja „vaatega on elujooksul harjutud“.

Vastajatele meeldisid Kukruse aherainemäe osas järgmised tegurid: „haljastus“, „mets peale kasvanud“, „küllalt roheline“, „ajalooline“, „lähedal“, „huvitav“, „märkimisväärne“, „sobib sinna“, „ebaharilik pinnavorm“, „autentne“ „maastikuga kokku sulanduvus“. Enim tõsteti esile, et mäe otsast avaneb hea vaade näiteks: „avaneb vaade merele“, „imeline vaade ümbrusele“. Meelepäraseks oli mägi „iseenesest“, nimelt on mägi „tasast maastikku rikastav“. Üks vastaja vastas, et talle „meeldib isegi lõhn“.

Arvati, et „koht on populaarne turistide seas“ ning on „turistimagnetiks“, „üksildane mägi on tööstus-ajalooline orientiir ja turistide tähelepanu keskmes“. Mitmed pidasid positiivseks ka seda, et see paikneb linna lähedal nt – „linna lähedal asuv mägi tõmbab tähelepanu“. Ka vastajad ise on öelnud, et sellest on „lihtsalt ilus mööda sõita“ ning „jumala äge mägi tee ääres“.

Vastuseid analüüsides saab aru, et vastajad on teadlikud aherainemäe sisemuses toimivatest protsessidest ning mäe rekultiveerimise plaanidest. Enamus vastuseid, mis tõid välja tegurid, miks koht ei meeldi, olid seotud mäest tuleneva lõhnaga ning selle ohtlikkusega: „ei meeldi, et see mägi põleb seestpoolt ning mürgitab õhku ja põhjavett“, „ei meeldi - tossav, ei tohi enam mäe otsa ronida, ohtlik“, „ei meeldi need protsessid, mis mäe sees käivad“, „ei meeldi- mägi „põleb“, ligipääs mäele suletud“, „roheline mägi on kena küll, aga ronima ei läheks ikka küll“, „liiga ohtlik“. Samas oli ka vastaja, kes eelnevate vastustega nõus ei olnud „ei meeldi see, et juurdepääs on närviliste ametnike poolt ära keelatud ja mõned nupust nikastanud keskkonnaametnikud peavad seda ohtlikuks“.

Oli nii tehismäe rekultiveerimise pooldajaid kui mittepooldajaid: „Kukruse mägi tuleks säilitada ja lasta tal omasoodu lõpuni käia. Teadusmehed ja -naised võiksid neid protsesse

81 jälgida, mis seal toimuvad, et tulevikus oleks kogemus. Plaanitav ümbervedu ei anna kindlasti muud tulemust, kui raha kellegi taskusse, aga mäe alune pinnas jääb saastatuks ikkagi“, „äravedamise plaan ei meeldi“. Pooldajad ütlevad aga: „aitab juba sellest terrikoonist, pidevalt põleb ja mürgitab õhku, aeg on buldooseriga üle käia“, „mägi hõõgub seestpoolt, vabastades toksilisi gaase, kuid näeb hea välja. Arvan, et hõõgumiskohti on väga raske eemaldada seetõttu on mäe eemaldamine vajalik. Kuid kui mägi ei hõõguks poleks vaja mäge puutuda“. Järgnevast võib järeldada, et tõenäoliselt mõjutab vastajate arvamust see, millised mäest tulenevad protsessid võivad tekkida, selle avamisel – „lähiajal plaanitakse see mägi „liigutada“ aga mujale ning see ei meeldi aga kohalikele elanikele kellel tekivad sellega seoses õigustatud hirmud müra/reostuse jms osas.“ Samas on inimesed viidanud ka mäe olemuslikule tähtsusele: „Sellega on silm lihtsalt harjunud ja ei kujutaks ilma Kukruse mäge seda kohta ettegi“, „ei ole seda meelt, et peaks teise kohta tõstma, siis ei ole see enam sama mägi“. Meeldib aga see, et „riiklikul tasandil on leitud ressursid selle mahuka projektiga tegelemiseks“. Negatiivsete aspektidena märgiti ka kujunduslikke aspekte nagu „vähe rohelust“, „reostus“, „ei ole kasutuses“.

Kukruse aherainemäge on vaja 47 11 17 7 19 säilitada Nõustun täielikult

Kukruse aherainemäge on vaja Üsna nõus 42 13 20 7 19 rekultiveerida Neutraalne Ei ole eriti nõus Külastaksin hea meelega Kukruse 38 16 23 7 16 aherainemäge Ei nõustu üldse

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Joonis 23. Vastajate hinnang Kukruse aherainemäge puudutavatele väidetele

Kui juba kasutuses olevate põlevkivitööstuspärandi objektide osas olid inimesed enamasti täielikult nõus, et nende säilitamine oli vajalik, rekultiveerimise oli õige ja nad külastaksid neid, siis Kukruse aherainemäe osas oli see arv väiksem. (joonis 23). Vastajad on esile toonud Kukruse aherainemäge kui Ida-Virumaa sümbolit, mis on ka turismimagnetiks. Samas ükski arengudokument seda hetkel turismiobjektina ei käsitle, ega viita sellele kui sümbolile. Ootuslikult on Kukruse aherainemägi kantud Pärandkultuuri kaardirakendusse. Maakonna teemaplaneeringu kohaselt asub Kukruse aherainemägi Järve-Edise-Peetri

82 väärtuslikul maastikul. Teemaplaneeringus on märgitud, et selle tipust avaneb avar vaade kogu piirkonnale ning aherainemägi tuleb säilitada puutumatuna. Ida-Virumaa tegevuskava 2015–2020 ja 16.03.2016 kinnitatud Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016–2030 näeb ette Kukruse jäätmehoidla korrastamise. Aastal 2014 algatatigi Kukruse aherainemäe sulgemise keskkonnamõju hindamine, mille tulemusena on välja selgitatud, et kõige paremaks variandiks on mäe minimaalne äravedu ning allesjäänud materjalist uue mäe kujundamine olemasoleva kõrvale. Nagu eespool kirjeldatud on nii antud tegevuse pooldajaid kui vastaseid. Samas mõlemad pooled argumenteerivad seda eelkõige ohtlikkuse seisukohast – pooldajad leiavad, et ohtlik mägi tuleb stabiliseerida, samas vastased kardavad ohutegureid, mis võivad tuleneda selle teisaldamisest. Tõenäoliselt kardavad rekultiveerimise vastased mäe süttimist nagu 2012. aastal Kohtla-Järve poolkoksimäe sulgemistööde ajal juhtus. Vastajad leiavad ka, et ümbertõstes ei oleks see enam sama mägi ja see ei sümboliseeriks enam seda, mida ta praegu sümboliseerib. Samas leiab töö autor, et võib-olla omaks rajatav aherainemägi veel suuremat tähendust – lisaks praegusele tähendusele, sümboliseeriks uus aherainemägi ka seda, kuidas on praegu keskkonnale ohtlik tehismägi muudetud ohutuks aherainemäeks. Töö autor soovitab siiski aherainemäe ümberpaigutamise lõpus püstitada vastavad infotahvlid olemasoleva mäe kohta ning võimalusel markeerida maastikus hetkel veel olemasoleva mäe asukoht. Lisaks tuleks mägi esimesel võimalusel ka rohestada, kuna 2014. aastal M. Leitud poolt koostatud lõputöö raames selgus, et kohalikke häiris enim Kohtla-Järve sulgemisprojekti tagajärjel hävitatud taimestik. Kuivõrd juba praegu on Kukruse aherainemägi turismiobjektiks, mida viiakse külastama näiteks Kukruse Polaarmõisa „Kukruse kolmnurga“ paketi raames ning see toob tõenäoliselt piirkonnale läbi turismi tarbijate kasu (Sepp 2008), siis sulgemistööde järgseltsuureneks aherainemäe ohutus ning tõenäoliselt tänu sellele tõuseks ka külastatajate arv. Pärast sulgemistööde lõppu on tõenäoliselt sobiv seda ka rohkem turismiobjektina propageerida.

3.2.7. Aidu püramiidid

Järgnevalt on väljatoodud tsitaadid, mida on vastatud koha kirjeldamisel kui ka meeldivuse avaldamisel: „ainulaadne“, „ambitsioonikas“, „ebatavaline ehitus“, „hea/ülikõva idee“, „huvitav disain“, „ilus“, „innovaatiline“, „kena“, „atraktiivne“, „kaasaegsele inimesele orienteeritud“, „läbimõeldud kasutusviis“, „mastaap-hallist kõrbest roheliseks oaasiks“,

„eksootiline“, „mõeldakse suurelt“, „ekstravagantne“, „rohelus“,“ uljas lahendus“, „hoogne“, „eriline“,“ kompleksne“, „Egiptus Eestis“, „originaalne“, „looduslik“, „palju rohelust“, „püramiidid kohapeal“, „põnev“, „püramiidid“, „ulme“, „suurepärane“, kiiksuga“, „lennukad mõtted“. Vastuste analüüsimisel selgus, et vastajatele meeldib ennekõike just koha rajamise idee, millele järgnes koha rekonstrueerimisviis. Märgitakse, et tänu objekti rajamisele võetakse koht kasutusele, meelitatakse turiste ning elavdatakse piirkonda.

Koha mittemeeldivust kirjeldati järgnevate fraasidega: „rikub maastikupilti“, „üle paisutatud“, „jama“, „liiga kunstlik“, „me ei ela vanas Egiptuses“, „utoopiline“, „massiivsus“, „võõrmaastik“, „näeb välja nagu Aafrika“, „ei sobi meie kultuuri ja loodusega kokku“, „fantaasiavaene“.

Mitmed vastajad kasutavad koha kirjeldamisel sõnu „utoopiline“, „fantaasia“ ning „ulmeline“. See viitab nii sellele, et see on Eesti maastikule võõras kui ka tõenäoliselt sellele, et ei usuta projekti realiseerimisse. Samas on kahel korral mainitud, et ulmeline on just hea, nt: “See on ulme, aga tulevikunägemus peabki olema ulme. Väga, väga äge!“.

Vastajatel paluti öelda, kas Aidu püramiidid tuleks rajada ning miks. Küsimusele vastas 101 inimest, kuid ainult 71st vastusest oli võimalik üheselt välja lugeda, kas need tuleks rajada või mitte. Vastajatest 80% arvas, et Aidu püramiidid tuleks rajada. Oma arvamust põhjendati sellega, et nende rajamine meelitaks turiste ning looks töökohti (ka 2011. ja 2012. aastal läbiviidud küsitluses oli kohalike jaoks kõige olulisem uute töökohtade loomine (Metsaots et al. (2015b)). Lisaks meelitaks see piirkondi uusi elanikke, pakuks kohalikele rohkem tegevusi ning vaba aja veetmise võimalusi. Märgiti, et rajamine on parem, kui mitte midagi. Vastajate hulgas esines tingimuslikke pooldajaid, kes leidsid, et püramiidid tuleks rajada juhul: „kui ei ole paremat ideed“, „kui on raha“, kui leitakse külastajad“, „kui majanduslikult otstarbekas“, „kui miinimum palk tõuseb 1000 euroni“, „kui see tuleb odavam kui maapinna tasandamine“, „kui vahendeid ja ideid jagub“. Ka antud küsimuste analüüsimisel selgus, et inimesed tahaksid, et „midagi“ antud piirkonda rajataks, mis piirkonda arendaks ja elavdaks. Üks vastaja on ka esile toonud, et „midagi tuleks rajada, aga kavandiga peaks tegema rohkem tööd“. Lisaks oldi arvamusel, et enne rajamist tuleks teha turu-uuring, et välja selgitada kui palju külastajaid antud piirkonda üldse külastaks.

Lisaks kommenteerisid vastajad ka aheraine kasutamist toormaterjalina. Oli nii poolt kui vastuväiteid. Poolt olevad argumenteerisid järgmiselt: „pigem rajada, sest vastasel juhul jäävad põlevkivitööstuse kõrvaljäätmed lihtsalt hunnikutesse“, „iseenesest aherainet tuleb niikuinii ladustada ja see ei olegi keeruline nii ladustada“, „ei ole vahet, kuidas see praht seal hunnikus on, ühtemoodi loodusele mõjub ikkagi“. Vastuargumentidena toodi aga „See on täiesti mõttetu projekt, mida saavad heietada ainult üleõppinud arhitektid/maastikuplaneerijad ning VKG tarkpead, kes püüavad keskkonnamaksudest kõrvale hoida.“ Need, kes olid objekti rajamise vastu, märkisid, et „objekt ei näe hea välja“, „ei sobi sinna“, „idee ei meeldi“.

Vastajatel paluti avaldada arvamust, kas aherainet oleks õige kasutada koha rajamiseks. Küsimusele vastas 114 inimest, neist 51% arvas, et koha rajamiseks võiks kasutada aherainet. Vastanutest 39% vastasid, et ei oska antud küsimusele vastata. Ligi 2/3 vastajatest arvas, et püramiidide rajamine rekultiveerimisviisina on õige ning et nad tõenäoliselt külastaksid Aidu püramiide (joonis 24).

Nõustun täielikult Karjääri rekultiveerimisviis on õige 48 17 14 8 13 Üsna nõus Neutraalne Sooviksin Aidu püramiide 61 10 5 6 18 tõenäoliselt külastada Ei ole eriti nõus Ei nõustu üldse 0% 20% 40% 60% 80% 100%

Joonis 24. Vastajate hinnang Aidu karjääri puudutavatele väidetele

Aidu püramiidi ei ole antud hetkel mainitud üheski strateegilises dokumendis. Koostatud on vaid detailplaneering.

Nii nagu vastajad on viidanud, tuleks enne projekti elluviimise alustamist viia läbi turu- uuring potentsiaalsete külastajate kohta. Tuleks välja selgitada, kui suurel hulgal külastaks antud rajatist nii eestlased kui ka välismaalased. Kindlasti tuleb projekti elluviimisele antud uuring kasuks, kuna selle alusel oleks võimalik erinevate kooskõlastuste taotlemisel esitada andmed külastajate ning teenuste kasutajate kohta. Üheks võimalikuks alternatiiviks võib olla, et kohta külastavadki ennekõike kohalikud ja teised Eestis elavad inimesed. Samas

85 võib esineda ka teine äärmus, kus külastajate hulk on oodatust suurem, mistõttu tuleb lisaks püramiidide rajamisele täiustada kogu olemasolevat infrastruktuuri. Viimase variandi puhul elavdab püramiidide rajamine kindlasti kohalikku tööturgu, samas tuleb mõelda, kas kohapeal on piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, kes lisaks erialasele haridusele omaks kogemust antud valdkonnas ning oskaks nii eestikeelt kui ka võõrkeeli. Viimasele on viidanud, ka Metsaots et al. (2015b), et üheks suuremaks probleemiks toovad väljaspool Ida-Viru maakonda elavad inimesed (potentsiaalsed turistid) välja eelkõige keele barjääri. Seega annaks, autori arvates, turu-uuring lisaks külastajate arvule vastuse ka sellele, kui palju tuleks infrastruktuuri täiustada ning informatsiooni, kui palju inimesi tuleks teatud valdkonnas koolitama hakata. Niisamuti oleks turu-uuringu põhjal ennustada kui suurt lisandväärtust tooks koha rajamine nii kohalikule piirkonnale kui ka riigile, mis võimaldaks võrrelda kui suur „auk“ riigikassase reaalselt tekiks juhul, kui koht rajataks ning saastetasusid ei makstaks (vt järgmist lõiku).

Suurimaks negatiivseks aspektiks võib olla just see, et maastikuvormid rajatakse aherainest. Antud viisil aheraine kuhjamine oleks jääkprodukti taaskasutamine, millest tulenevalt ei peaks kaevandaja saastetasusid maksma. Ka vastajate vastustest võis välja lugeda, et nad on sellest teadlikud ning pigem näevad seda negatiivse aspektina. Aheraine kasutamist püramiidide rajamiseks pooldas 51% inimestest, samas aga ligi 40% tunnistasid, et ei oska antud küsimusele vastata. See võib viidata sellele, et vastajad ei tea, mis on aheraine või kas selle omadused võimaldavad sellist ehitist rajada. Märkida võib ka seda, et vastajad ei olnud antud projektist varem kuulnud. Autor arvab, et eelnenust tulenevalt peaks enne projekti realiseerimist projekti kohalikele põgusamalt tutvustama ning selgitama, mis on projekti eesmärk ning ehitusmaterjali omadused. On võimalik, et mõned inimesed ei poolda aheraine kasutamist kartuses, et tekib sama stsenaarium, mis Kukruse ja Kohtla-Järve tehismägedel.

3.2.8. Duisburg-Nord maastikupark

Vastajd märkisid enim, et neile meeldib pildil kujutatud koha rohelus. Lisaks meeldis neile „tiik“, „endise kompleksi rohestamine“, „aktiivse vabaaja veetmise võimalus“, „rekreatsioon“, „rohelus + tööstuspärandi säilitamine“. Meeldivust väljendati ka järgmiste

86 omadussõnadega: „huvitav“, „originaalne“, „põnev“, „läbimõeldud“, „suurepärane“, „mitmekesine“, „haljastatud“, „hästi tehtud“, „äge“.

Paljud vastajad väljendasid meeldivust, kuna tööstusmaastiku oli kujutatud koos loodusmaastikuga: „väga meeldib, vanad tellingud ja hooned on ilusasti seotud vee ja rohelusega“, „roheline ja tööstuslik osa on tasakaalus“, „loodus ja tööstus on omavahel põimitud“, „ilus loodus, ei näe välja nagu mingi vana ja mahajäetud linnak“. Vastajad on kiitnud ka ideed ja oskust tööstus objekti taaskasutada. Lisaks oli vastajate seas huvi antud koha külastamise vastu ning leiti, et sellist säilitamisviisi võiks ka Eestis rakendada „midagi sellist võiks meil olla“, „iseenesest haljastus isegi sobib, ilmselt selline madalhaljastus sobiks ka meie territooriumite juures“. Vastajad viitasid ka tunnetele: mõne jaoks tekitab see „head emotsiooni“, „kõnetab“, mõne jaoks olid aga „segased tunded“. Mittemeeldivust väljendati järgmiste sõnadega: „rauakola“, „rikub maastikku“, „metall rõhub“, „kõle üldmulje“.

Tööstuskompleksi säilitamisviis on 48 17 26 4 5 õige Nõustun täielikult Tööstuskompleksi säilitamisstiil Üsna nõus võiks olla eeskujuks Eesti 47 22 15 3 14 Neutraalne tööstuskompleksidele Ei ole eriti nõus Sooviksin pildil kujutatud kohta 51 20 12 5 12 tõenäoliselt külastada Ei nõustu üldse

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Joonis 25. Vastajate hinnang Duisburg-Nord maastikuparki puudutavatele väidetele

Üle poolte vastajatest leidsid, et Duisburg-Nord maastikupark on heaks näiteks, kuidas tööstuskompleksi võiks säilitada (joonis 25). Lisaks oli üle poolte vastajatest ka nõus, et antud näidet võiks kasutada Eestis mõne tööstuskompleksi säilitamisel ning nad tõenäoliselt külastaksid seda.

3.2.9. Lady of the North

Vastajatele meeldis antud koha „kunstipärasus“, „lauged pinnavormid“, „rohelus“, „kasutus“ ja „idee“. Kohta kirjeldati järgmiste omadussõnadega: „omanäoline“,

„originaalne“, „väga kena“, „meeldejääv“, „omapärane“, „ilus“, „imeline“, „lahe“, „põnev“, „ebatavaline“, „meistriteos“, „andekas“, „kelmikas“, „erakordne“, „praktiline“, „fantaasial ei ole piire“.

Meeldib koha kasutusviis terviseradadena, „mõeldud on nii praktilisele, kui ka ilusale poolele“. Märgiti, et tegemist on huvitava idee ning teostusega, kuid kahjuks kuju näeb ainult õhust ja lennukist. Pakuti, et tõenäoliselt maapeal viibija ei tunneta antud objekti figuuri ning „inimene näeb maa peal vaid käänulisi radasid“. Vastajad on põhjendatud mittemeeldivust sellega, et alale ei ole istutatud haljastamiseks puid.

Tööstusmaastiku säilitamisviis on 62 22 13 2 õige Nõustun täielikult

Karjääri säilitamisstiil võiks olla Üsna nõus 63 17 15 23 eeskujuks Eesti tööstusmaastikele Neutraalne Ei ole eriti nõus Sooviksin karjääri tõenäoliselt 66 14 14 23 külastada Ei nõustu üldse

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Joonis 26. Vastajate hinnang Aidu karjääri puudutavatele väidetele

Vastajatest 2/3 arvas, et Lady of the North säilitamisstiil võiks olla eeskujuks ka Eestis põlevkivitööstuspärandi säilitamisel (joonis 26). Samapaljud sooviksid pildil kujutatud kohta tõenäoliselt külastada. Seega oleks selline karjääri või tehismäe kasutusviis, atraktiivne ka kohalikele elanikele.

3.2.10. Bottropi tetraeeder

Antud objekti puhul meeldis vastajatele pigem see, et kujutatud on vaateplatvormi. Platvormi kuju ja väljanägemise osas oli arvamusi erinevaid. Need, kellele antud platvorm meeldis, kirjeldasid seda kui: „midagi uut ja huvitavat“, „funktsionaalne“, „huvitava kujuga“, „põnev“, „loov lähenemine“, „omapärane“, „lahe“, „innovaatiline“, „muljetavaldav“, „huvitav disain“. Samas märgiti üsna palju ka ebameeldivaid omadussõnu nagu „igav“, „kole ja roostes“, „väga minimalistlik“, „kõle“, „metallist

88 monstrum“, „ohtlik“, „õudne“, „rikub maastikku“. Üks vastaja tõi esile, et selline vaateplatvorm võiks sobida Kukruse aherainemäele. Samas eelistaksid vastajad näha vaateplatvormina, midagi, mis oleks „loodusega ühtsem“, viidati, et „sobiks RMK vaatetorn“.

Vastajatest vaid veidi üle poole leidsid, et Bottropi tetraeederi näitel võiks rajada vaateplatvormi maastikuobjektile (joonis 27). Tõenäoliselt hindasid vastajad pigem vaateplatvormi välimust, kui et tegemist on tehismäele rajatud vaateplatvormiga. Kuivõrd internetis levitatavas küsimustikus puudus ekslikult väide „sooviksin vaateplatvormi tõenäoliselt külastada“, ei ole antud vastuseid tulemuste analüüsis kasutatud.

15% Nõustun täielikult

40% Üsna nõus 10% Neutraalne

19% Ei ole eriti nõus Ei nõustu üldse 16%

Joonis 27. Objekti säilitamisstiil võiks olla eeskujuks Eestis

Eelnenut kokkuvõttes võib öelda, et vastajatele esitatud välismaistest näidetest võib kõiki kasutada eeskujuna Eesti tööstusmaastike ja objektide kujundamisel. Duisburg-Nord maastikuparki võiks juba praegu võrrelda Eesti Kaevandusmuuseumiga. Samas tõid vastajad välja, et Duisburg-Nord maastikupargis oli kasutatud üsna palju rohelust, mida vastajate arvates ei ole Kaevandusmuuseumis piisavalt. Antud juhul võis vastajate arvamust mõjutada ka pilt, millel oli näha, et haljastus ei ole parimas korras. Seega tuleks Kaevandusmuuseumis täiustada haljastust. Lisaks võib Duisburg-Nord maastikupargi näidet kasutada ka tulevikus, mõne muu tööstuskompleksi kujundamisel, kuhu saaks nagu näiteski rajada siseruumidesse seiklus- ja vabaaja keskuse.

Lady of the North näidet võiks antud hetkel võrrelda Aidu püramiidide projektiga, kus kasutatakse maastikuobjekti kujundamiseks jääkprodukti. Vastajatele meeldis Lady of the

Northí kuju, samas viidati sellele, et tõenäoliselt kuju ei ole aga maapinnalt hoomatav. Aidu püramiididel on aga selles osas eelis, kuna püramiidi kuju ja suurus on ka maapinnalt arusaadav. Samas on vastajad viidanud, et neile meeldib Lady of the Northí kasutusotstarve jalutusradadena, mis ei ole tõenäoliselt Aidu püramiidide prioriteetseks tegevuseks. Seega saab Lady of the Northí näite puhul järeldada, et kohalikele meeldiks, kui tavaliste aheraine „küngaste“ asemel oleks sagedamini kasutatud võimalust maastikku mitmekesisemaks kujundada.

Bottropi tetraeedri näitel selgus, et kohalikele meeldiks, kui kõrgemate maastikuobjektide osas paikneks vaateplatvorm. Vaateplatvormina võiks kasutada näiteks Kukruse aherainemäge, millele on ka keskkonnamõju hindamise aruande joonisel viidatud vaateplatvorm. Samas tuleks kaaluda, kas antud aherainemäele tuleks lisaks lihtsalt vaatekohale rajada ka platvorm, ning milline see välja näeks. Kuivõrd antud küsitluse raames selgus, et on nii vastajaid, kellele antud vaateplatvormi kuju meeldis, ning neid, kellele ei meeldinud, võiks juhul, kui Kukruse aherainemäele (kui ka teistele tehismägedele) rajatakse vaateplatvorm, kohalikke antud protsessi rohkem kaasata.

3.3. Säilitamise ja kasutamise üle otsustajad

Kuivõrd kirjandusallikatest selgus, et antud hetkel ei ole reguleeritud, kes peaks otsustama, kuidas põlevkivitööstuspärandit säilitada ning milline peaks olema pärandi edaspidine otstarve, paluti vastajatel välja tuua, kes nende arvates võiksid otsustajateks olla. Lisaks selgus ka eelmiseid vastuseid analüüsides, et vastajad tõid välja, et otsustama ei peaks mitte nemad, vaid kolmandad isikud. Vastajatele oli ette antud 13 vastusevarianti, mille hulgast sai vastaja valida piiramatul hulgal variante ning vajadusel ise mõne muu välja pakkuda.

Kõige rohkem vastati, et otsustajateks peaksid olema kohalik omavalitsus (72% vastajatest ehk 91 vastajat) ning elanikud (69 % vastajatest ehk 87 vastajat) (joonis 28). Neile järgnesid Keskkonnaministeerium, Muinsuskaitseamet ning kohalikud seltsid. Kõige vähem olid vastajad pakkunud rahvusvahelisi organisatsioone.

Kohalik omavalitsus 72 Elanikud 69 Keskkonnaministeerium 46 Muinsuskaitseamet 43 Kohalikud seltsid 40 Turismiühendused 36 Maavalitsus 36 Vabariigi Valitsus 31 Ettevõtjad (v.a põlevkivi… 27 Kultuuriministeerium 26 Põlevkivi kaevandamisega või… 21 Mittetulundusühingud 18 Rahvusvahelised organisatsioonid 11 Muu 2 0 20 40 60 80

Vastajate hulk (%)

Joonis 28. Pärandobjektide säilitamis- ja kasutamisviisi otsustajad. Märkus. Joonisel on poolikult kajastatud vastusevariante, mis sisaldavad fraasi "Põlevkivi kaevandamisega ning töötlemisega tegelevad ettevõtted".

Valikut "muu" olid kasutanud viis vastajat. Kuna neist kaks tõid välja, kes ei peaks loetletud vastuse variantidest otsustama („mittetulundusühingud“ ning „rahvusvahelised organisatsioonid), märgiti nende vastusena kõik loetelus asuvad vastuse varjandid välja arvatud mittetulundusühingud ja rahvusvahelised organisatsioonid. Vastajatest kolm, kes olid valinud samuti vastusevariandi "muu" tõid välja, et otsustajaks peaks olema objekti omanik ning üks „seotud osapooled, kel on vastava objekti suhtes huvi“. Kaks vastajat ei vastanud antud küsimusele.

Lisaks paluti vastajatel välja tuua, kas nad avaldaksid arvamust, kui neile antaks võimalus otsustada, millist tööstuspärandit säilitada ning millisel kasutusviisil. Joonisel 29 on näha, et 66% vastanutest on nõus oma avaldust avaldama, kui neile seda varianti pakutakse. 27% ei osanud antud küsimusele vastata.

jah 27% ei ei oska vastata 66% vastamata 2%

Joonis 29. Arvamuse avaldajate hulk

Vastajatel paluti öelda, mida nad oleksid valmis tegema, et põlevkivitööstuspärandit säilitataks ning võetaks kasutusele neile meeldival viisil. Ette oli antud vastusevariandid „osalema aruteludel“, „osalema talgutel“, „annetama“. Lisaks oli võimalik pakkuda ka muu variant. Enamus vastajatest oli nõus osalema aruteludel (85 vastajat) ning 48 inimest talgutel (joonis 30). Annetama oli nõus 14 inimest. Muude variantidena oli märgitud „hääle andma“, „kuidagi reageeriks“, „midagi“, „ei tea“, „avaldama arvamust ja juhtima tähelepanu seostele“, „vastama küsitlusele“, „selleks on andekad noored“, „ei võtaks osa, pole minu kompetents“. Lisaks oli üks vastaja esile toonud: „Me juba maksame makse, see peaks olema piisav ja ettevõtted, mis tegelevad põlevkiviga maksavad suuri makse“, ning teine „osaleksin säilitamise vastasel aktsiooni.“ Annetama olid nõus kõigist vanusegruppidest inimesed, nii mehed kui naised. Täheldada võis, et annetajatest neli olid inimesed, kes mingil ajaperioodil on maakonnas elanud, kuid enam seal ei ela. Kuuel juhul, neist kes olid nõus annetama, olid nõus ka osalema aruteludel ning talgutel. Neli vastanuist olid valmis vaid annetama. Talgutel osalemise puhul olulisi erisusi vastajate soolise, vanuselise, rahvuselise ja elatud ajaperioodi osas ei täheldatud. Täheldada võis, et 11 mittevastanust oli neli vastajat sellist, kes antud piirkonnas hetkel ei ela.

85 80

60 48 40 14 Vastajate arv 20 10 11 0 osalema osalema annetama muu vastamata aruteludel talgutel

Joonis 30. Vastajate tegutsemisvalmidus põlevkivitööstuspärandi säilitamiseks.

Seega võib öelda, et kohalikud on huvitatud põlevkivitööstuspärandi säilitamise osas kaasa rääkimisest. Enamus arvas, et just elanikud võiksid otsustada, mida ja kuidas säilitada. Samas aga viidatakse ka sellele, et seda peaks tegema kohalik omavalitsus. Põhjuseid võib olla mitmeid. Üheks põhjuseks, mis tuli ka eelnevate vastuste puhul välja, et ametnikud/spetsialistid teavad paremini, mida säilitada ning mida mitte. Võimalik, et vastajad usuvad, et neil on selleks vastav erialane haridus. Võimalik, et vastajad on teiste asutuste seast viidanud kõige rohkem kohalikule omavalitsusele, kuna antud asutus paikneb kohapeal ning eeldatakse, et tänu sellele on neil kõige parem ülevaade antud olukorrast. Autori esmaseks arvamuseks enne küsimustiku levitamist oli, et antud valdkonnaga võiks tegeleda Maavalitsus, kuna see hõlmab kogu Ida-Viru maakonda tervikuna ning võimaldaks vaadata kogu pilti tervikuna. 2011. ja 2012. aasta uuringus tuli välja, et antud valdkonnaga võiks tegeleda Vabariigi Valitsus (Metsaots et al. 2015b), teisena kohalik omavalitsus (vastus võis olla tingitud aga sellest, et tegemist oli üldisema küsimusega „Kes peaks tegelema probleemide lahendamisega?“). Kuivõrd järjest enam räägitakse valdade ühinemisest, muutuks ühe vallavalitsuse territoorium palju suuremaks ning see tooks eeldatavasti kaasa selle, et põlevkivitööstuspärandit haldaks väiksem hulk kohalikke omavalitsusi. Seega oleks tõenäoliselt mõeldav põlevkivitööstuspärandi üle otsustamine kohalike omavalitsuste tasandil, kellel oleks ka lähem suhtlustasand kohalikega. Metsaots et al. (2015b) on viidanud, et hetkel ei ole kohalikel omavalitsustelt piisavalt võimu, kuid haldusreform looks võimaluse tõhusamalt ülesandeid ning rahastust jaotada.

4. JÄRELDUSED

- Tehismäed on Ida-Viru maakonnas sümbolid, mis tuleks kasutusele võtta. Tehismägedest tuleks säilitada mõned kuni pooled. Tähtsamateks esindajateks on Kiviõli ja Kukruse tehismäed. Enim soovitakse tehismägesid kasutada vaateplatvormidena. - Karjäärid tuleks ennekõike metsastada ning võimalusel turismi- või spordivaldkonnas kasutusele võtta. Vaieldamatult on antud hetkel kõige tuntum karjäär Aidu. - Tööstus- ja administratiivhooneid tuleks säilitada ennekõike nende arhitektuuri pärast. Ehitiste hulgast tuleks säilitada mõned ning kasutusele võtta ükskõik millisel otstarbel, peaasi, et ehitis säiliks. Välja pakutud oli muuseumi, turismi või meelelahutusega seonduvalt. Juhul kui ehitist ei ole võimalik kasutusele võtta tuleks ehitis lammutada. - Elamurajoone tuleks säilitada ennekõike seetõttu, kuna seal elavad veel inimesed ning hooned on omapärase väljanägemisega. Märgiti, et säilitada tuleks mõned elamupiirkonnad, kuid kui paluti nimetada säilitamist vajavaid elamupiirkondi olid tulemused tasavägised. Viidati nii Viivikonnale, kuid väga palju vähem ei mainitud ka Sirgalat, Kukruset, Küttejõud ja Sompat. Elamupiirkondi tuleks ennekõike säilitada elamualadena ning suvekodudena. - Tänaseks ümberkujundatud põlevkivitööstuspärandi objektid meeldivad kohalikele elanikele. Nõustutakse, et Kohtla kaevanduskompleksi, Kiviõli tehismäge ning Aidu karjääri sõudekanali osa oli vajalik säilitada, nende rekultiveerimisviis on õige ning nad külastaksid meeleldi eelnimetatud kohti. - Tänaseks kasutuseta seisvat Kohtla-Järve õlitorni ja Sompa kaevanduse hoonet (tänaseks vare) on vajalik säilitada ennekõike nende arhitektuurilise ilme pärast. Mõlemat hoonet tuleks säilitada ning tõenäoliselt kohalikud elanikud külastaksid neid ka pärast rekultiveerimist. Õlitorni võiks kasutada muuseumina, toitlustusasutusena, turismiobjektina ning galerii/näitusesaalina, mida on välja pakkunud ka EKA ja TTÜ üliõpilased. Sompa hoonet nähakse ennekõike muuseumina. - Kukruse aherainemäge tuleks säilitada, kuivõrd tegemist on koha sümboliga. Antud töös aga ei eristatud seda, kas aherainemäge tuleb säilitada rekultiveerituna või mitte.

Samas üle poolte vastajate tõid välja, et mägi tuleb rekultiveerida. Tehismäge tuleks kasutada ennekõike vaatekohana. - Aidu karjääri tuleks püramiidilinnak rajada juhul, kui sellele leidub kasutajaid. Selleks tuleks enne projekteerimist läbi viia turu-uuring ning selgitustööd (eelkõige rajamisel kasutatav materjal ja ohutus) kohalike seas. Kohalikele meeldib nii koha väljanägemine kui ka idee, et seda kohta hakatakse kasutama. Lisaks oleks püramiidlinnakul ka kohalike seas tõenäoliselt külastajaid. - Arengudokumentides viidatu ühtib vastajate arvamusega objektide osas, mis on tänaseks kasutusele võetud. Samas võetakse planeeringudokumendis üle kohustusi, mis oleks pidanud juba varasemalt olema täidetud, nagu näiteks maakonnaplaneeringus viidatakse hoolduskavadele, mis oleks pidanud valmima juba 2005. aasta lõpuks. Pärandi objekte, mis ei ole tänaseks rekultiveeritud kajastatakse pärandidokumentides vähe, võimalikuks põhjuseks võib olla see, et turismiobjekt ei ole antud hetkel veel ohutu (Kukruse aherainemägi), kohal puudub kasutusviis (Sompa kaevanduse hoone) või pärandit puudutav rajatise kasutamisviisi mõte on algusjärgus ning "utoopiline" (Aidu püramiidid). - Välismaal kasutatavaid rekultiveerimisviise võiks kasutada eeskujuna põlevkivitööstuspärandi rekultiveerimisel. Tõenäoliselt kohalikud ka külastaksid neid. Duisburg-Nordi näitel võiks tulevikus kujundada mõni tööstusala maastikupargiks ja kultuurikeskuseks, Lady of the Northi alusel kujundada mõni positiivene pinnavorm ning Bottropi tetraeedri näitel püstitada mõne tehismäe tippu vaateplatvorm. - Põlevkivitööstuspärandi säilitamise ja kasutamisviisi üle peaks ennekõike otsustama kohalik omavalitsus koostöös elanikega. Elanikud ise on huvitatud osalema aruteludel ning vajadusel ka talgutel.

KOKKUVÕTE

Tööstuspärandi, sealhulgas kaevanduspärandi väärtustamisele on viimastel aastakümnetel järjest enam maailmas tähelepanu pööratud, viimasel 15 aastal ka Eestis. Tööstuspärandi alla saab liigitada ka põlevkivitööstuspärandi, mis on seotud põlevkivi kaevandamise ning töötlemisega. UNESCO maailmapärandi nimekirja on kantud väga väike osa kaevanduspärandist, mille hulgas ei ole ühtegi põlevkivitööstuspärandi objekti. Praeguseks ei ole ka Eestis ühtegi põlevkivitööstuspärandi objekti tööstusmälestisena riikliku kaitse alla võetud. Samas tuleb aga tööstuspärandit säilitada, kuna see on osa inimeste kultuuriloost ning kohalike identiteedist. Ida-Viru maakonnas on erilisel kohal põlevkivitööstuspärand, kuna põlevkivi on tööstuslikult kaevandatud tänaseks 100 aastat, ning see on kujundanud nii inimeste igapäevaelu, kui ka keskkonda ning maastiku, kus nad elavad.

Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli määratleda, kui suurel hulgal tuleks põlevkivitööstuspärandit säilitada ning millised peaksid olema selle säilitamisviisid. Selle saavutamiseks uuriti esmalt, mis on pärand ning kuidas on seda mujal maailmas säilitatud ning kasutatud. Selleks, et anda ülevaade põlevkivitööstuspärandist Eestis, kirjeldati põlevkivi tööstusliku kaevandamisese ajalugu ning sellest tulenevat põlevkivitööstuspärandit. Lõputöö raames töötati läbi põlevkivitööstuspärandit puudutavad arengudokumendid ning projektid, et anda ülevaade, kuidas on neis pärandit kajastatud. Selleks, et teada saada, mida tähendab põlevkivitööstuspärand kohalikele elanikele, viidi 2015. aasta novembris-detsembris läbi Ida-Viru maakonna elanike seas küsitlus. Küsitluse tulemusi analüüsiti eraldiseisvana ning seejärel võrreldi erinevate arengudokumentide ja projektidega.

Põlevkivitööstuspärandi erinevaid kategooriaid (tehismäed, karjäärid, tööstus- ja administratiivhooned, elamupiirkonnad) tuleks säilitada ning kasutusele võtta. Leiti, et säilitama peaks mõned kuni pooled esindajad kõikidest põlevkivitööstuspärandi kategooriatest. Tehismäed võiks kasutusele võtta vaateplatvormidena, karjäärid tuleks metsastada või kasutada turismi ja spordi valdkonnas, elamupiirkondi võiks kasutada elamu ja suvekodude piirkonnana ning tööstus- ja administratiivhooneid üks kõik kuidas,

96 peaasi, et kasutataks või siis võetaks kasutusele muuseumi, turismi või meelelahutusega seonduvalt. Tänaseks rekultiveeritud ning kasutuses olevad põlevkivitööstuspärandi objektid (Kohtla kaevanduskompleks, Kiviõli poolkoksimägi, Aidu karjäär) meeldivad kohalikele, nende rekultiveerimisviisi loetakse õigeks ning neid külastataks. Hetkel kasutusest väljas olevaid Kohtla-Järve linnas asuvat õlitorni ja Sompa kaevanduse peahoonet tuleks säilitada ennekõike arhitektuurilise ilme pärast. Leitakse, et mõlemaid võiks kasutada ennekõike muuseumina, esimest aga ka näiteks toitlustusasutusena või galerii/näitusesaalina. Kukruse aherainemäge tuleks säilitada ning võimalusel rekultiveerida. Aidu püramiidide rajamist tuleks kaaluda pärast turu-uuringu läbiviimist. Näited sellest, kuidas tööstuspärandit on säilitatud välismaal (maastikupark, kujundatud positiivne pinnavorm, vaateplatvorm) võiksid olla eeskujuks ka Eestis paikneva põlevkivitööstuspärandi säilitamisel. Arengudokumentides kajastatud teave ühtib enamasti vastajate arvamusega. Pigem võib öelda, et põlevkivitööstuspärandi objekte on dokumentides kajastatud liiga vähe.

Põlevkivitööstuspärandi väärtustamise vastu tuntakse Eestis aina enam huvi, mida näitab asjaolu, et ligi 2/3 antud töö küsimustikule vastanutest on nõus avaldama põlevkivitööstuspärandi säilitamise osas arvamust ning ollakse nõus osalema nii aruteludel kui talgutel. Lisaks leiti, et põlevkivitööstuspärandi säilitamise ja kasutusviisi peaksid otsustama ennekõike just kohalikud omavalitused koostöös elanikega. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et põlevkivitööstuspärandi säilitamine ning sellele õige säilitamisviisi leidmine on oluline, nii meie pärandi jäädvustamiseks kui ka üldiseks rahuloluks.

APPRECIATION OF OIL SHALE INDUSTRIAL HERITAGE IN IDA-VIRU COUNTY, ESTONIA

SUMMARY

Valuation of industrial heritage included mining heritage is very important in the world during last decades. Also, in Estonia during last 15 years. Under the industrial heritage can be classified the oil shale industrial heritage which is connected to mining and processing of oil shale. There is very small part of mining heritage in the list of UNESCO world heritage and there are no places which are connected with oil shale industrial heritage. There are also no oil shale industrial heritage objects which are under the national protection in Estonia as an industrial monument. While it is important to maintain industrial heritage because it is a part of people’s culture and identity. The oil shale industrial heritage plays very important part in the county of Ida-Viru because it has been mined there almost 100 years and it has shaped people’s everyday life, environment and landscape where they live.

The aim of this thesis is to define in what amount the oil shale industrial heritage should be preserved and what must be the methods. To accomplish that, firstly were researched what the heritage is and how it is maintained and used in the world. To give an overview of the oil shale industrial heritage in Estonia, the history of industrial mining of oil shale was described and according to this, the oil shale industrial heritage. During the writing process, all oil shale industrial heritage development documents and projects were researched to give an overview how the heritage is reflected. To understand what the oil shale heritage means to local people, the questionnaire was conducted among the people of Ida-Viru county in November-December 2015. The results were analysed separately and then were compared with different development documents and projects.

Different categories of the oil shale industrial heritage as artificial hills, quarries, industrial and administrative buildings, residential areas must be maintain and take into use. It was found that almost a half of all categories must be maintain. Artificial hills should be used

98 as viewing platforms, quarries should be afforest or use in the field of sport and tourism, residential areas should be areas of summer cottages and industrial and administrative buildings should be just used - maybe as museums, tourist attractions or sports facilities. Places that are re-cultivated and are in use today, for example, mining complex of Kohtla, the hill of semi coke and quarries of Aidu, which are the objects of industrial heritage, are enjoyed by locals. Their way of re-cultivating is good and lots of people visit these. Kohtla-Järve oil tower and the main building of Sompa mining, which are not in use at the moment, must be restored as architectural sights. It is said that these buildings might be used as museums and the oil tower might be used for catering or a gallery. Also, Kukruse's muck hill should be maintained and if possible, to re-cultivate. The construction of Aidu's pyramids should be considered after conducting a market research. Samples of foreign maintenance could be good ways to follow to maintain the oil shale industrial heritage in Estonia (landscape park, designed positive surface form, viewing platform). Local governments with local people should decide the way of maintenance and usage of the oil shale industrial heritage. The information that is in development documents coincides with the opinion of responders. There are situations when objects of the oil shale industrial heritage are reflected too few in documents.

There is big interest to value the oil shale industrial heritage in Estonia. That is shown by the fact that almost 2/3 of people, who answered to questionnaire, are ready to give their opinion about maintaining the oil shale industrial heritage and people take part in discussions and community activities. In addition to, it was found that oil shale industrial heritage preservation and usage should be determined primarily by local governments in cooperation with residents.

To sum up, it can be said that it is important to maintain the oil shale industrial heritage and to find the right methods of preservation as for perpetuating our heritage as for general satisfaction.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Aheraine ladestusala ja Kaitseliidu lasketiiru maa-ala detailplaneering. (2012). Ramboll Eesti AS. (10.09.2015). 2. Aidu Veespordikeskus. (2015). Aidu Veespordikeskuse kodulehekülg. http://www.aidu.ee/et/watersport (11.09.2015). 3. Aleksandrov, V. (2014). Põlevkivipärand UNESCO nimistusse? – Põhjarannik. [e-ajaleht] http://pr.pohjarannik.ee/?p=11449 (12.10.2015). 4. *Ashword, G. J. (1997). Conservation as preservation or as heritage: two paradigms and two answers. – Built Environment. Vol 23, lk 92-102, viidatud: Janssen J., Luiten E., Renes H., Rauwendal J. (2014) Heritage planning and spatial development in the Netherlands: changing policies and perspectives. – International Jornal of Heritage Studies. Vol 20, Nr 1, lk 1-21 vahendusel. 5. *Ashword, G. J., Howard, P. (1999). European heritage planning and management. Exeter: Intellect, viidatud: Janssen J., Luiten E., Renes H., Rauwendal J. (2014). Heritage planning and spatial development in the Netherlands: changing policies and perspectives. – International Jornal of Heritage Studies. Vol 20, Nr 1, lk 1-21 vahendusel. 6. Benhamou, F. (2011). Heritage. – A Handbook of Cultural Economics. /Toim. R. Towse. (2. tr.). Cheltenham: Edward Elgar Publishing Limited. lk 229-235. 7. Bergeron, L. (2012). The heritage of industrial society. – Industrial Heritage Re-tooled: The TICCIH guide to Industrial Heritage. /Toim. J. Douet. Carnegie Publishing Ldt, lk 31-37. 8. *Birkeland, I. (2007). Culture, cultural policy, and ecological sustainability – Nordic Journal of Cultural Policy. Vol 10, Nr 2, lk 82-112, viidatud: Birkeland, I. (2008). Cultural Sustainability: Industrialism, Placelessness and the Re-animation of Place. – Ethnic, Place & Enviroment. Vol 11 nr 3, lk 283-297 vahendusel. 9. Birkeland, I. (2008). Cultural Sustainability: Industrialism, Placelessness and the Re-animation of Place. – Ethnic, Place & Enviroment. Vol 11, nr 3, lk 283-297. 10. Bobrov, A., Holtsmann, J., Kaljurand, H., Kangur, T., Käiss, E., Leben, M., Molodov, A., Mägi, T., Oras, K., Paas, M., Torn, D., Välk, A. (2010). Ida-Virumaa pärandkultuurist. Narva. 184 lk. 11. Boros, L., Martyin, Z., Pal, V. (2013). Industrial tourism- Trends and opportunities. – Forum geografic. Studii și cercetări de geografie și protecția mediului. Vol 11, Nr 1, lk 108-114. 12. Brinkmann, K. (2011). Kaevandajate püramiidid. – Äripäev. [e-ajaleht] http://www.aripaev.ee/uudised/2011/11/24/kaevandajate-maksupuramiid (21.02.2016)

100

13. Cassel, S. H., Pashkevich, A. (2011). Heritage Tourism and Inherited Institutional Structures: The Case of Falun Great Copper Mountain. – Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism. Vol 11, Nr 1, lk 54-57. 14. Cassons, N. (2012). Why preserve the industrial heritage? – Industrial Heritage Re-tooled: The TICCIH guide to Industrial Heritage. /Toim. J. Douet. Carnegie Publishing Ldt, lk 6-16. 15. Chambers, D., Baines, D. (2015). A gift to the community? Public relations, public art and the news media. – European Journal of Cultural Studies. Vol 18, Nr 6, lk 639-655. 16. Cunningham, M. (s.a). Environmental Conservation and Preservation: Definition, Differences & Advocates. Study.com kodulehekülg. http://study.com/academy/lesson/conservationists-vs- preservationists-definition-differences.html (12.10.2015). 17. Curulli, I. (2007). Industrial wasteland: Interpreting the urban heritage. History and memory. – Urban Heritage: Research, Interpretation, Education. lk 32-39. 18. Duisburg-Nord. (2016). Duisburg-Nord maastikupargi koduleht. http://en.landschaftspark.de/startseite (11.09.2015). 19. Eesti Kaevandusmuuseum. (2016). Eesti Kaevandusmuuseumi kodulehekülg. http:// http://kaevandusmuuseum.ee/ (02.05.2016). 20. Eesti Maaturism. (2015). Eesti Maaturismi kodulehekülg. http://www.maaturism.ee/index.php?id=tasub-vaadata&sid=20 (25.02.2016). 21. Eesti regionaalarengu strateegia 2014 – 2020. (2014). Seletuskiri. Siseministeerium. 22. Eraomandis oleva kinnismälestise hindamine. (2014). Uuringu lõpparuanne. Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond. 23. Escobar, P. G. (2013). Geosynthetic solutions for Northumberlandia – Geosynthetics. Vol 31 Nr 1, lk 26-31. 24. Freitag, A. (2011). Wording mattes: conservation vs preservation. Southern Fried Science kodulehekülg. http://www.southernfriedscience.com/wording-matters-conservation-vs- preservation/ (12.10.2015). 25. Futura maa-ala detailplaneering. (2009). Seletuskiri. Arhitektibüroo KOOT & KOOT. 26. Gaškov, A. (2015). Jätaks Kukruse mäe rahule – Põhjarannik. [e-ajaleht] http://pr.pohjarannik.ee/?p=15230 (15.02.2016). 27. Graham, B. (2002). Heritage as Knoweledge: Capital or Culture? – Urban Studies. Vol 39, Nr 5-6, lk 1003-1017. 28. *Graham, B., Ashworth, G. J., Tunbridge, J.E. (2000). A geography of heritage: power, culture and economy. London: Arnold, viidatud: Henderson, J. (2011). Understanding and using built heritage: Singapore´s national monuments and conservation areas. – International journal of heritage studies. Vol 17, Nr 1, lk 46-61 vahendusel.

101

29. *Greffe, X. (2004). Is heritage an asset or a liability? – Jornal of Cultural Heritage. Vol 5, lk 301-309, viidatud: Henderson, J. (2011). Understanding and using built heritage: Singapore´s national monuments and conservation areas. – International journal of heritage studies. Vol 17, Nr 1, lk 46-61 vahendusel. 30. Hansar, L., Välja L., Kalm M., Ojari T., Põdra L., Randla A., Lankots E. (2007). Eesti 20. sajandi arhitektuurikaitsmise programm. – Muinsuskaitseamet. 6 lk. 31. Hellmann, S. (2016). Die Halden Beckstraße und Prosperstraße in Bottrop. Haldem.Ruhr kodulehekülg. http://www.halden.ruhr/tetraeder.html (02.04.2016) 32. Hemmings, S., Kagel, M. (2010). Memory Gardens: Aesthetic Education and Poliyical Emancipation in the „Landschaftpark Duisbug-Nord“ – German Studies Review. Vol 33. Nr 2, lk 243-261. 33. Henderson, J. (2011). Understanding and using built heritage: Singapore´s national monuments and conservation areas. – International journal of heritage studies. Vol 17, Nr 1, lk 46-61. 34. Ida-Viru maakonna arengukava 2014–2020. (kinnitatud 06.11.2012, muudetud 06.03.2015). Seletuskiri. Ida-Viru Maavalitsus. 35. Ida-Viru maakonnaplaneering 2030+. (2016). Seletuskiri. Hendrikson & Ko. 36. Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused teemaplaneering. (2003). Seletuskiri. Ida-Viru Maavalitsus. 37. Ida-Virumaa tegevuskava 2015–2020. (2015). Seletuskiri. Siseministeerium. 38. Janssen, J., Luiten E., Renes H., Rauwendal J. (2014). Heritage planning and spatial development in the Netherlands: changing policies and perspectives. – International Jornal of Heritage Studies. Vol 20, Nr 1, lk 1-21. 39. Jolliffe, L., Conlin, M.V. (2010). Lessons in transforming mines into tourism attractions. – Mining heritage and tourism: a global synthesis. /Toim. M.V. Conlin, L. Jolliffe. London: Routledge, lk 241-248 40. *Jones, R., Shaw, B. (2007). Geographies of Australian heritages: Loving a sunburnt country? Aldershot, England: Ashgate Publishing Company, viidatud: Cassel, S. H., Pashkevich, A. (2011). Heritage Tourism and Inherited Institutional Structures: The Case of Falun Great Copper Mountain. – Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism. Vol 11, Nr 1, lk 54-57 vahendusel. 41. Jõhvi ja Kohtla-Järve linnapiirkonna jätkusuutliku arengu strateegia 2015-2020. (2015). Seletuskiri. Ida-Viru Maavalitsus. 42. Jäätmeseadus (vastu võetud 28.01.2004, muudetud 18.01.2016). – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/130122015012 (01.02.2016). 43. *Kaar, E. (2010b). Vegetation and landscaping on waste dumps. – Mining and rehabilitation in Estonia. /Toim. E. Kaar, K. Kiviste.Tartu:Ecopirnt. lk 301-320, viidatud: Metsaots K.,

102

Printsmann A., Sepp K. (2015a). Public Opinions on Oil Shale Mining Heritage and its Tourism Potential. – Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism. Vol 15, Nr 4, lk 380- 399 vahendusel. 44. *Kaar, E. (2010c). Vegetation on thermal power ash fields. – Mining and rehabilitation in Estonia. /Toim. E. Kaar, K. Kiviste.Tartu:Ecopirnt. lk 361-384, viidatud: Metsaots K., Printsmann A., Sepp K. (2015a). Public Opinions on Oil Shale Mining Heritage and its Tourism Potential. – Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism. Vol 15, Nr 4, lk 380- 399 vahendusel. 45. Kadrik, Tüür. Arhitektid. (2016). Kadrik, Tüür. Arhitektid kodulehekülg. http://kta.ee/aidu- pyramid-2030 (10.05.2016). 46. Kald, I. (2014). Tourest: parimad Erik Sakkov ja Kiviõli seikluskeskus. – Äripäev. [e-ajaleht] http://www.aripaev.ee/uudised/2014/02/14/tourest-parimad-erik-sakkov-ja-kivioli- seikluskeskus (15.02.2016). 47. Kalmu, M. (2011). Paekarjäärid pärandmaastike kujunduses. (Magistritöö). Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Tartu. 48. Kattai, V. (2015). Põlevkivitööstus-seisund, probleemid, tuleviku väljavaated – XXIII aprllikonverents Eesti maapõue strateegisast. Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus. /Toim. K. Suuroja, A. Põldvere, K. Kaljuläte, lk 18-20. 49. Kehtivat üldplaneeringut muutva Olgina alevikus ning Peeteeisti ja Tõrvajõe külas asuva Futura maa-ala detailplaneeringu kehtestamine. (2009). Otsus. Vaivara Vallavolikogu. 50. Keisteri, T. (1990). The study of changes in cultural landscapes. – Fenni. Vol 168, Nr 1, lk 31- 15. 51. Keskkonnaministeerium. (2015). Keskkonnaministeeriumi kodulehekülg. http://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/maapou/polevkivi-tagantjargi-kaevandamine (19.12.2015). 52. Keskkonnamõju hindamise algatamine. (2014). Korraldus. Kohtla Vallavalitsus. 53. Keskkonnatasude seadus. (vastu võetud 01.01.2006, muudetud 01.01.2016). – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/117122015043?leiaKehtiv (01.02.2016). 54. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri sulgemise keskkonnamõju hindamise aruanne. (2014). OÜ Inseneribüroo STEIGER. 55. Kiviõli linn. (2015). Kiviõli linna kodulehekülg. http://www.kivioli.ee/et/turism.html (11.09.2015). 56. Kiviõli linna arengukava 2010–2020. (kinnitatud 18.12.2008, muudetud 29.10.2015). Seletuskiri. Kiviõli linnavalitsus. 57. Kiviõli linna üldplaneering. (2014). Seletuskiri. Hendrikson & Ko. 58. Kiviõli Seikluskeskus. (2015). Kiviõli seikluskeskuse kodulehekülg. http://www.tuhamagi.ee/et/keskus (12.09.2015).

103

59. Kohtla Kaevanduspark-muuseum ja lähiala detailplaneering. (2006). Seletuskiri. Hendrikson & Ko. 60. Kohtla-Järve kehtestatud üldplaneeringute ülevaatamise tulemuste kinnitamine. (vastu võetud 30.04.2014). – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/410052014052 (12.11.2015). 61. Kohtla-Järve linna Järve, Ahtme, Kukruse ja Sompa linnaosade miljööväärtuslike hoonestusalade teemaplaneering. (2010). Seletuskiri. Hendrikson & Ko. 62. Kohtla-Nõmme arengukava 2014–2020. (2014). Seletuskiri. Kohtla-Nõmme vald. 63. Konsa, K. (2007). Artefaktide säilitamine. /Toim. Lepp, A. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 286 lk. 64. Kriis, K. (2003). 200 karjäärihektarit läheb eurorahaga metsa alla. – Põhjarannik. [e-ajaleht] http://arhiiv.pohjarannik.ee/print.php?sid=3596 (02.04.2016). 65. Kriis, K. (2006). Sompa kaevanduse peahoone võib endise näo tagasi saada. – Põhjarannik. [e- ajaleht] http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=article&sid=4251 (15.02.2016). 66. Kriis, K. (2014). Kukruse mäe tulevik selgub sügisel. – Põhjarannik. [e-ajaleht] http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=pohjarannik20141218.2.6.9 (12.02.2016). 67. Kriis, K. (2015). Kohtla-Järve linnavalitsus kavandab Eesti Vabariigile ettekirjutust. – Põhjarannik. [e-ajaleht] http://pr.pohjarannik.ee/?p=14859 (15.02.2016). 68. Kriis, K. (2016). Kohtla vald lükkas Kukruse mäe ehitusprojekti tagasi. – Põhjarannik. [e- ajaleht] http://pr.pohjarannik.ee/?p=16795 (13.02.2016). 69. Kukersiit – Eesti põlevkivi. (2006). Tallinn: MTÜ GEOGuide Baltoscandia. /Koost. A. Aaloe, H. Bauret, A. Soesoo. 32 lk. 70. Kukruse A-kategooria jäätmehoidla korrastamise keskkonnamõju hindamine. (2015). Aruande eelnõu. Alkranel OÜ, Infragate Eesti AS, IPT projektijuhtimine OÜ. 71. Kukruse hoidla... (2015). Kukruse hoidla asemele tuleks uus mägi luua. – Pealinn. [e-ajaleht] http://www.pealinn.ee/majandus/kukruse-hoidla-asemele-tuleks-uus-magi-luua-n154181 (15.02.2016). 72. Kultuurimälestiseks tunnistamine. (1997). Korraldus. Kultuuriminister. 73. Kultuurimälestiste riiklik register. (2016). Kultuurimälestiste riikliku registri kodulehekülg. https://register.muinas.ee/public.php (12.10.2015). 74. Kuningas, H. (2015). Eesti tööstuspärand. /Toim. K. Matteus, R. Alatalu. Tallinn: Muinsuskaitseamet. 40 lk. 75. Kuningas, H., Ümar, A. (2013). The future and conservation of Estonia industrial heritage. – Estonian cultural heritage. Preservation and conservation. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ, Vol 1, lk 118-125. 76. Käiss, E. (2007). Ida-Viru mägedest – Eesti loodus. [e-ajakiri] http://www.eestiloodus.ee/artikkel2052_2042.html (11.09.2015).

104

77. Kändler, E. (2014). Viru keemia grupi õlivabrikutorni taastamine – Eesti Kunstiakadeemia kodulehekülg. http://www.artun.ee/viru-keemia-grupi-olivabriku-torni-taastamine/ (15.10.2015). 78. *Langston, C. Wong, F., Hui, E., Shen, L.Y. (2008). Strategic assesment of building adaptive reuse oportunities in Hong-Kong. – Building and Environment. Vol 3, lk 1709-1718, viidatud: Henderson, J. (2011). Understanding and using built heritage: Singapore´s national monuments and conservation areas. – International journal of heritage studies. Vol 17, Nr 1, lk 46-61 vahendusel. 79. *Lees, L. (2003). Visions of ´Urban Renaissance: The Urban Task Force Report and the Urban White Paper, Urban Renaissance?: New Labour, Community and Urban Policy. Bristol: The Policy Press, viidatud: Menhüsoglu, N., Boyacioglu, E. (2013). Reuse of industrial built heritage for residential purpuses in Manchester. – METU Journal of the Faculty of Architecture. Vol 30, Nr 1, lk 117-138 vahendusel. 80. Leitud, M. (2014). Ida-Virumaa kaevandus- ja tööstusmaastike väärtustamine Kohtla-Järve poolkoksiladestu sulgemise näitel. (Bakalaureusetöö). Tallinna Ülikooli Loodusteaduste osakond. Tallinn. 81. Loures, L., Panagopoulus, T. (2007). Sustainable Reclamation Of Industrial Areas In Urban Landscapes. – Sustainable Development and Planning III. Vol 2, lk 791-800. 82. *Lowenthal, D. (1996). The heritage crusade and the spoils of history. New York: Free Press, viidatud: Cassel, S. H., Pashkevich, A. (2011). Heritage Tourism and Inherited Institutional Structures: The Case of Falun Great Copper Mountain. – Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism. Vol 11, Nr 1, lk 54-57 vahendusel. 83. *Lowenthal, D. (2002). The past is a foreign country. Cambridge University Press, viidatud Pungas-Kohv, P. (2015). Between maintaining and sustaining heritage in landscape: The examples of Estonian mires and village swings. (Doktoritöö). Tartu Ülikooli Geograafia osakond. Tartu. vahendusel. 84. Luud, A., Liblik, V., Sepp, M. (2003). Landscape evaluation in industrial areas. – Oil Shale. Vol 20, Nr 1, lk 25-32. 83. Maakonnaplaneeringute algatamine. (vastuvõetud 18.07.2013). – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/323072013006 (23.10.2015). 85. Maandi, P. (2009). The silent articulation of private lanf rights in Soviet Estonia: a geographical perspective. – Geoforum. Vol 40, Nr 3, lk 454-464. 86. Maapõueseadus. (vastu võetud 09.11.1994, kehtis kuni 22.11.2004). – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/28712 (22.10.2015). 87. Maapõueseadus. (vastu võetud 23.11.2004, muudetud 17.07.2015). – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/107072015023 (22.10.2015). 88. Maidla valla arengukava 2013–2025. (2012). Seletuskiri. Maidla Vallavalitsus.

105

89. Maidla valla üldplaneering aastani 2015. (2007). Seletuskiri. Hendrikson & Ko. 90. *Meethan, K. (2001). Tourism in global society. New York: Palgrave, viidatud: Cassel, S. H., Pashkevich, A. (2011). Heritage Tourism and Inherited Institutional Structures: The Case of Falun Great Copper Mountain. – Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism. Vol 11, Nr 1, lk 54-57 vahendusel. 91. Mengüsoglu, N., Boyacioglu, E. (2013). Reuse of industrial built heritage for residential purpuses in Manchester. – METU Journal of the Faculty of Architecture. Vol 30, Nr 1, lk 117-138. 92. Metsaots, K., Printsmann, A., Kaart, T., Sepp, K. (2015b). What hinders and what facilitates good living in the oil shale mining region? – Oil Shale. Vol. 32, Nr. 4, lk 373-392. 93. Metsaots, K., Printsmann, A., Sepp, K. (2015a). Public Opinions on Oil Shale Mining Heritage and its Tourism Potential. – Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism. Vol 15, Nr 4, lk 380-399. 94. Metsaots, K., Sepp, K., Roose, A. (2011). Evaluation of oil shale mining heritage in Estonia. – Sustainable development and planning V. Vol 150, lk 453-468. 95. Muinsuskaitseamet. (2015). Muinsuskaitseameti kodulehekülg. http://www.muinas.ee/muinsuskaitsetegevus/projektid/arhitektuuri-inventeerimine (15.10.2015). 96. Mydland, L., Grahn, W. (2011) Identifying heritage values in local communities. – International Jornal of Heritage Studies. Vol 18, Nr 6, lk 564-587. 97. Newman, D. M. (2014). Sociology: Exploring the Architecture of Everyday Life. Cram101. Vol 2. 187 lk. 98. Northumberlandia. (2016). Northumberlandia kodulehekülg. http://www.northumberlandia.com/page_details.html?PID=28&sec=cv (11.09.2015). 99. Nurmi, T. (2013). Tõsiselt julge projekt. Aidu püramiidid. – MAJA. [e-ajakiri] http://www.solness.ee/maja/?mid=112&id=527 (12.03.2016). 100. Oja, U. (2011). Aidu Pyramid 2030. Kadrik, Tüür. Arhitektid kodulehekülg. http://kta.ee/aidu-pyramid-2030 (20.02.2016). 101. Olulise ruumilise mõjuga Aidu tuulepargi, seda toetava infrastruktuuri ja rekreatsioonialade ning lasketiiru asukohavaliku teemaplaneering. (2011). Teemaplaneeringu põhijoonis. Ramboll Eesti AS. 102. Pae, T. (2005). Mis on Eesti kõrgeim tehismägi? – Eesti Loodus. Nr 5, lk 24-25. 103. Pae, T., Luud, A., Sepp, M. (2005). Artificial mountains in North-Estonia: monumental dumps of ash and semi-coke. – Oil Shale. Vol 22, Nr 3, lk 333-343. 104. Palang, H., Alumäe, H., Printsmann, A., Rehema, M., Sepp, K., Sooväli-Sepping, H. (2011). Social landscape: Ten years of planning „valuavle landscaoes“ in Estonia. – Land Use Policy. Vol 28, pp 19-25.

106

105. Parbus, T. (2016). Arhitektuuri A ja B. – Sirp. [e-ajakiri] http://www.sirp.ee/s1- artiklid/arhitektuur/arhitektuuri-a-ja-b/ (24.04.2016). 106. *Pearce, D. (1989). Conservation Today. London: Routledge, viidatud: Menhüsoglu, N., Boyacioglu, E. (2013). Reuse of industrial built heritage for residential purpuses in Manchester. – METU Journal of the Faculty of Architecture. Vol 30, Nr 1, lk 117-138 vahendusel. 107. Pendlebury, J. (2013). Conservation values, the authorised heritage discource and the conservation-planning assemblage. – International Jornal of Heritage Studies. Vol 19, Nr 7, lk 709-727. 108. Pihor, K., Kralik, S., Aolaid-Aas, A., Jürgenson, A., Paat-Ahi, G., Rell, M., Batueva, V. (2013). Põlevkivi kaevandamise ja töötlemise sotsiaalmajanduslike mõjude hindamine. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis. PRAXIS. 160 lk. 109. Planeerimisseadus. (vastu võetud 13.11.2002, muudetud 23.03.2014, kehtis kuni 30.06.2015). – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/113032014097 (12.10.2015). 110. Pottrop. (2011). Pottropi linna kodulehekülg. https://www.bottrop.de/en/leisure/sp_auto_228.php (05.09.2015). 111. Prideaux, B., Timothy, J. D. (2010). From mining boom towns to tourist haunts: The ghoust town life cycle. – Mining heritage and tourism: a global synthesis. /Toim. M.V. Conlin, L. Jolliffe. London: Routledge, lk 227-238. 112. Printsmann, A., Sepp, M., Luud, A. (2012). The Land of Oil-Shale: The Image, Protection, and Future of Mining Landscape Heritage. – Locality, Memory, Reconstruction: The Cultural Challanges and Possibilities of Former Single-Industry Communities. /Toim. S. Häyrynen, R. Turunen, J. Nyman. Cambridge Scholar Publishing, lk 180-196. 113. Pungas-Kohv, P. (2015). Between maintaining and sustaining heritage in landscape: The examples of Estonian mires and village swings. (Doktoritöö). Tartu Ülikooli Geograafia osakond. Tartu. 114. Põldaru, K-M., Sikk, A. L., Tamm, R., Truu, K. (s.a.). Kohtla-Järve I õlivabriku torni ajalooline ülevaade. VKG kodulehekülg. http://www.vkg.ee/cms-data/upload/olitorni- taastamine/ajalugu-olitorn.pdf (15.10.2016). 115. Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016–2030. (2015). Seletuskiri. Keskkonnaministeerium. 116. Rand, K. (2014). Saame püramiidide vallaks! – Valla Sõnumid: Lüganuse Kuuleht. Nr 1. [e- ajaleht] http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=vallasonumid20140101.2.8 (21.02.2016). 117. *Reinsalu, E. (2010a). Environmental impact of underground oil shale mining. – Mining and rehabilitation in Estonia. /Toim. E. Kaar, K. Kiviste. Tartu: Ecoprint, lk 267-270, viidatud: Metsaots K., Printsmann A., Sepp K. (2015a). Public Opinions on Oil Shale Mining Heritage

107

and its Tourism Potential. – Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism. Vol 15, Nr 4, lk 380-399 vahendusel. 118. *Reinsalu, E. (2010b). Oil shale and its use. – Mining and rehabilitation in Estonia. /Toim. E. Kaar, K. Kiviste. Tartu: Ecoprint, lk 6-14, viidatud: Metsaots K., Printsmann A., Sepp K. (2015a). Public Opinions on Oil Shale Mining Heritage and its Tourism Potential. – Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism. Vol 15, Nr 4, lk 380-399 vahendusel. 119. *Reinsalu, E. (2010c). Põlevkivi ja selle kaevandamine. – Maavarade kaevandamine ja puistangute rekultiveerimine Eestis./Koost. E. Kaar, K. Kiviste. Tartu, Eesti Maaülikool, lk 6- 14 viidatud: Pihor, K., Kralik, S., Aolaid-Aas, A., Jürgenson, A., Paat-Ahi, G., Rell, M., Batueva, V. (2013). Põlevkivi kaevandamise ja töötlemise sotsiaalmajanduslike mõjude hindamine. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis. PRAXIS. 160 lk vahendusel. 120. Riigikinnisvara register. (2015). Riigi kinnisvararegistri kodulehekülg. https://riigivara.fin.ee/kvr/vara/kinnis/1041 (01.09.2015). 121. Riigimetsa Majandamise Keskus. (2015a). Riigimetsa Majandamise Keskuse kodulehekülg. http://www.rmk.ee/metsa-majandamine/metsamajandus/metskonnad/ida-virumaa-metskond (02.09.2015). 122. Riigimetsa Majandamise Keskus. (2015b). Riigimetsa Majandamise Keskuse kodulehekülg. http://www.rmk.ee/metsa-majandamine/parandkultuur/milleks-mulle-parandkultuur (02.09.2015). 123. Ruhr Barrierefri. (2015). Ruhr Barrierefri kodulehekülg. http://www.ruhr- barrierefrei.de/Bottrop.75.0.html?&L=1&L=1&index_php (09.09.2015). 124. RV022: rahvastik soo, vanuserühma ja maakonna järgi, 1 jaanuar (uuendatud 05.05.2015) – Statistikaamet. http://pub.stat.ee/ (03.04.2016). 125. *Sack, R. D. (1992). Place, Modernity and the Consumerś world. Baltimore, MD: Johns Hopkins University Press, viidatud: Graham, B. (2002). Heritage as Knoweledge: Capital or Culture? – Urban Studies. Vol 39, Nr 5-6, lk 1003-1017 vahendusel. 126. Schumann, R., Piir, J., Terve., R. (2012). Kohtla-Järve õlitorn. – Tallinna Tehnikaülikool. VKG kodulehekülg. http://www.vkg.ee/cms-data/upload/olitorni-taastamine/vkg-olitorni- hinnang-rober-riina-jurgen-13-021-12.pdf (13.10.2015) 127. Sepp, K., Metsaots, K. (2015). Karjääride taastamise praktikad Euroopas ja võimalused Eestis. – XXIII aprllikonverents Eesti maapõue strateegisast. /Toim. K. Suuroja, A. Põldvere, K. Kaljuläte. Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus, lk 39. 128. Sepp, K., Metsaots, K., Roose, A. (2010). Kaevandusega muudetud maastike väärtustamine ja kujundamine. – Maavarade kaevandamine ja puistangute rekultiveerimine. /Toim. E. Kaar, K. Kiviste. Tartu:Eesti Maaülikool, lk 105-128. 129. Sepp, M. (2008). Eiffeli torn ja Kukruse mägi. – Põhjarannik. [e-ajaleht] http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=article&sid=7282 (13.04.2016).

108

130. Sepp, M., Pensa, M. (2007). Mis saab maast pärast kaevandust: Küttejõu karjääri lugu. – Eesti Loodus. Nr 9, lk 62-65. 131. Sepp, M., Pensa M., Luud, A., Vaht, R. (2010). Kohtla-Järve poolkoksimäed on varsi minevik. – Eesti Loodus. [e-ajakiri] http://www.eestiloodus.ee/artikkel3503_3487.html (15.02.2016). 132. *Smith, L. (2006). The uses of heritage. London: Routlrdge, viidatud: Pendlebury, J. (2013). Conservation values, the authorised heritage discource and the conservation-planning assemblage. – International Jornal of Heritage Studies. Vol 19, Nr 7, lk 709-727 ja Taylor, T., Landorf, C. (2015). Subject-object perceptions of heritage: a framework for the study of contrasting railway heritage regeneration stratagies. – International Jornal of Heritage Studies. Vol 21, Nr 10, lk 1050-1067 vahendusel. 133. Sokman, K. (2011). Sõudekanal annab kaevandatud alale uue elu. – Põhjarannik. [e-ajaleht] http://pr.pohjarannik.ee/?p=2247 (12.02.2016). 134. Sommer-Kalda, S. (2015). Sirgala hüljatud hoonesse rajatakse sotsiaalmaja. – Põhjarannik. [e-ajaleht] http://pr.pohjarannik.ee/?p=16052 (15.03.2016). 135. Stuart, I. (2012). Identifying industrial landscapes. - Industrial Heritage Re-tooled: The TICCIH guide to Industrial Heritage. /Toim. J. Douet. Carnegie Publishing Ldt, lk 48-53. 136. Sustainable Enviroment. (2015). Sustainable Environment kodulehekülg. http://www.sustainable-environment.org.uk/Earth/Conservation_and_Preservation.php (12.10.2015). 137. *Swarbrooke. J. (2002). The Development and Management of Visitor Attractions. 406 lk, viidatud: Jolliffe, L., Conlin, M.V. (2010). Lessons in transforming mines into tourism attractions. – Mining heritage and tourism: a global synthesis ./Toim. M.V. Conlin, L. Jolliffe. London: Routledge, lk 241-247 vahendusel. 138. Tallinna Tehnikaülikool. (2013). Tallinna Tehnikaülikooli mäeinstituudi veebiõpik. [on- line] http://maeopik.blogspot.com.ee/2015/05/eesti-polevkivimaardla.html (12.02.2016). 139. Tank, M. (2013). Kiviõli poolkoksiladestule rajatav suusakeskus. (Lõputöö). Tartu Ülikool. Tartu. 140. Tarand, A. (2015). Maapõuepoliitika jätkusuutlikus. – Sirp. [e-ajakiri] http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/maapouepoliitika-jatkusuutlikuks/ (03.02.2016). 141. Tate, A. (2001), Great City Parks. Spon Press: London. 216 lk. 142. Taylor, T., Landorf, C. (2015). Subject-object perceptions of heritage: a framework for the study of contrasting railway heritage regeneration stratagies. – International Jornal of Heritage Studies. Vol 21, Nr 10, lk 1050-1067. 143. Teemaplaneeringu „Ida-Virumaa asutust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ kehtestamine. (2003). Korraldus. Ida-Viru Maavanem.

109

144. TICCIH. (2003). The Nizhny Tagil Charter for the Industrial Heritage. – The International Committee for the Conservation of the Industrial Heritage. 6 lk 145. TICCHI. (2016). The International Committee for the Conservation of the Industrial Heritage kodulehekülg. http://ticcih.org/about/ (02.03.2016) 146. Tomberg, J. (2001). Keskkonnakaitselisi mälestusi põlevkivitööstusest „Kohtla“ ja Kohtla Kaevandusest. – Mida tähendab kaevanduste sulgemine keskkonnale? (Kohtla kaevanduse näitel). /Toim. E. Reinsalu. TTÜ Mäeinstituut. 22 lk. 147. UNESCO. (2016). UNESCO World Heritage Convention kodulehekülg. http://whc.unesco.org/en/culturallandscape/ (12.10.2015). 148. *Urry, J. (1996). How Societies Remember the past. – In Cultural Heritage:Critical Consepts in Media and Cultural Studies. /Toim. L. Smith, Abingdon: Routledge. lk 188-205, viidatud: Taylor, T., Landorf, C. (2015). Subject-object perceptions of heritage: a framework for the study of contrasting railway heritage regeneration stratagies. – International Jornal of Heritage Studies. Vol 21, Nr 10, lk 1050-1067 vahendusel. 149. Vecco, M. (2010). A definition of cultural heritage: Grom the tangible to the intangible. – Journal of Cultural Heriage. Vol 11, lk 321-324. 150. Vesiloo, P. (1990). Kuidas rüütada kuumaastikku Maal? – Eesti Loodus. Vol 41, Nr 12, lk 774-777, viidatud: Sepp, M., Pensa, M. (2007). Mis saab maast pärast kaevandust: Küttejõu karjääri lugu. – Eesti Loodus. Nr 9 vahendusel. 151. Wheeler, R. (2014). Mining memories in a rural community: Landscape, temporality and place identity. – Journal of Rural Studies. Nr 36, lk 22-32. 152. VKG aastaraamat 2014. (2015). Viru Keemia Grupp AS. http://www.vkg.ee/aastaraamat2014/#polevkivi-kaevandamine (22.02.2016). 153. Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon (vastu võetud 15.11.1972, jõustunud 27.01.1996). – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943 (12.03.2016). 154. 13875 Elamu Kohtla-Järvel K. Lutsu t 4, 1919-1922 (andmed uuendatud 28.07.2015) – Kultuurimälestiste riiklik register. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=13875 (01.03.2016) 155. 13887 Sompa kaevanduse hoone 1946-1948 (andmed uuendatud 27.02.2015) – Kultuurimälestiste riiklik register. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=13887 159. 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis: tehnoloogia ja inimesed. (2008). Tallinn: GeoTrail KS. /Koost. N Varb, Ü. Tambet. Toim. K. Suuroja. 761 lk.

110

LISAD

111

Lisa 1. Eestikeelne küsimustik Hea vastaja!

Käesolev küsitlus viiakse läbi Eesti Maaülikooli uurimistöö “Põlevkivipärandi väärtustamine Ida•Viru maakonnas” raames, mille eesmärk on uurida, kuidas Ida•Virumaa kaevanduspärandit väärtustada, kui palju säilitada ja kuidas kasutusele võtta ning kes peaks seda otsustama.

Põlevkivipärandi all mõistetakse põlevkivi kaevandamis• ja töötlustegevuse kaudu kujundatud maastikku koos selles asuvate tehisobjektidega, tööstusliku arhitektuuri ja kaevurite elamutega, aga ka kaevandamise ja töötlemise tehnoloogiaid, masinaid, audio• visuaalseid materjale ja suulist pärandit. Ida•Viru maakonnas on 33 aherainemäge, 6 poolkoksimäge, üle 2000 hektari tuhamägesid ja tasandikke, 20 endist ja praegust kaevandamiskohta, lisaks elektrijaamad, keemiatööstuse kompleksid ning mitmed teised tööstusega seotud ehitised ja rajatised. Küsitlus viiakse läbi Ida•Viru maakonna elanike seas perioodil 2.11.2015• 3.01.2016. Küsitlus on anonüümne ja vastajate isikuandmeid ei avaldata. Ankeedi täitmine võtab aega keskmiselt 30 minutit. Esimene osa koosneb peamiselt avatud küsimustest ja teine osa piltide hindamisest. Küsitlusele vastajate vahel loositakse välja üks ühepäeva suusamäepilet Eesti pikimate nõlvadega suusamäel Kiviõli Seikluskeskuses, kaks Kohtla Kaevanduspargi komplekspiletit, "Kukruse kolmnurga" perepakett (4 inimest) Kukruse polaarmõisas ja Kohtla•Järve Põlevkivimuuseumis ning üks 2014. aastal kirjastuse Produktsioonigruppi poolt välja antud raamat "Kukersiit ja konnatahvel. Meie energia lugu" (võimalus on valida eesti• ja venekeelse raamatu vahel). Auhinna loosimises osalemiseks palun Teil sisestada küsimustiku lõpus olevasse lahtrisse oma e•posti aadressi. Lisaküsimuste, ettepanekute või uuringutulemuste kohta küsimuste tekkimisel palun Teil ühendust võtta järgneval e•posti aadressil: [email protected] Viktoria Januškevitš Linna- ja tööstusmaastike korralduse magistrant Eesti Maaülikool I OSA 1. Sünniaasta ...... 2. Sugu □ naine □ mees 3. Rahvus □ eestlane □ venelane □ muu (palun täpsustage): ...... 4. Haridustase □ põhiharidus □ keskharidus □ keskeriharidus, kutseharidus □ kõrgharidus □ muu (palun täpsustage): ......

112

Lisa 1 järg

5. Sünnikoht vald/linn:...... 6. Praegune elukoht vald/linn:...... 7. Kui kaua olete Ida-Viru maakonnas elanud? ...... 8. Kuidas põlevkivitööstus on mõjutanud Teie (igapäeva)elu? ...... 9. Milliseid põlevkivitööstusega seonduvaid maastikuvorme ja objekte olete näinud? ...... 10. Milliseid põlevkivitööstusega seonduvaid maastikuvorme ja objekte olete näinud? ......

11. Tehismäed 11.1. Miks tuleks tehismägesid säilitada? ...... 11.2. Kuidas peaks tehismägesid säilitama? □ säilitada muutmata □ kasutusele võtta □ ära kaotada (taastada olukord enne ladustamist)

11.3. Milline peaks olema tehismägede edaspidine kasutusviis? ...... 11.4. Kui palju tuleks tehismägesid säilitada? □ üks □ mõned □ pooled □ kõik □ muu (palun täpsustage): ......

11.5 Millised tehismäed peaks säilitama? □ need, mis paiknevad igapäevases nähtavusulatuses □ need, mis paiknevad väljaspool igapäevast nähtavusulatust □ need, mis on tänaseks ümberkujundatud □ muu (palun täpsustage): ......

11.5. Palun nimetage tehismäed, mis tuleks säilitada (nime või asukoha järgi). Milline võiks olla nimetatud tehismägede edaspidine kasutusviis? ......

113

Lisa 1 järg

12. Põlevkivikarjäärid 12.1 Miks tuleks karjääre säilitada? ...... 12.2 Kuidas peaks karjääre säilitama? □ säilitada muutmata □ kasutusele võtta □ metsastada

12.3 Milline peaks olema karjääride edaspidine kasutusviis? ...... 12.4 Kui palju peaks karjääre säilitama? □ üks □ mõned □ pooled □ kõik □ muu (palun täpsustage): ......

12.5 Palun nimetage karjäärid, mis tuleks säilitada (nime või asukoha järgi). Milline võiks olla nimetatud põlevkivikarjääride edaspidine kasutusviis? ...... 13. Põlevkivitööstusega seotud administratiiv• ja tööstushooned 13.1 Miks tuleks tööstus- ja administratiivhooneid säilitada? ...... 13.2 Kuidas peaks tööstus- ja administratiivhooneid säilitama? □ säilitada muutmata (lasta hoonel „elada“ ilma inimtegevuse sekkumiseta □ konserveerida (säilitada sellisena nagu nad on, kasutusele võtmata) □ kasutusele võtta □ lammutada

13.3 Milline peaks olema tööstus- ja administratiivhoonete edaspidine kasutusviis? ...... 13.4 Kui palju põlevkivitööstusega seotud tööstus- ja administratiivhooneid tuleks säilitada? (valida võib mitu vastuse varianti) □ üks □ mõned □ pooled □ kõik □ muu (palun täpsustage): ......

114

Lisa 1 järg

13.5 Milliseid tööstus-ja administratiivhooneid peaks säilitama? □ need, mis paiknevad igapäevases nähtavusulatuses □ need, mis paiknevad väljaspool igapäevast nähtavusulatust □ need, mis on tänaseks ümberkujundatud □ muu (palun täpsustage): ......

13.6 Palun nimeta tööstus- ja administratiivhooned, mis tuleks säilitada (nime või asukoha järgi). Milline võiks olla nimetatud hoonete edaspidine kasutusviis? ......

14. Põlevkivitööstusega seotud endiste elamupiirkondade (Viivikonna, Sirgala, Küttejõu jt) säilitamine 14.1 Miks tuleks endiseid elamupiirkondi säilitada? ...... 14.2 Kuidas peaks elamupiirkondi säilitama? □ säilitada muutmata □ konserveerida □ kasutusele võtta □ lammutada

14.3 Milline peaks olema endiste elamupiirkondade edaspidine kasutusviis? ......

14.4 Kui palju peaks endiseid elamupiirkondi säilitama? □ üks □ mõned □ pooled □ kõik □ muu (palun täpsustage): ......

14.5 Milliseid endiseid elamupiirkond või nende osasid peaks säilitama? □ need, mis paiknevad igapäevases nähtavusulatuses □ need, mis paiknevad väljaspool igapäevast nähtavusulatust □ need, mis on tänaseks ümberkujundatud □ muu (palun täpsustage): ......

14.6 Palun nimeta endiseid elamupiirkondi või nende osasid, mis tuleks säilitada (nime või asukoha järgi). Milline võiks olla nimetatud elamupiirkondade ning neis paiknevate hoonete edaspidine kasutusviis? ......

115

Lisa 1 järg

15. Kes peaks otsustama, milliseid tööstusobjekte säilitada ja milliseid mitte? □ elanikud □ mittetulundusühingud □ kohalikud seltsid □ ettevõtjad (v.a põlevkivi kaevandamisega või töötlemisega tegelevad ettevõtted) □ põlevkivi kaevandamisega või töötlemisega tegelevad ettevõtted □ kohalik omavalitsus □ Maavalitsus □ Vabariigi valitsus □ Kultuuriministeerium □ Keskkonnaministeerium □ Muinsuskaitseamet □ rahvusvahelised organisatsioonid □ turismiühendused □ muu (palun täpsustage): ......

16. Juhul, kui Teile antakse võimalus otsustada, millist tööstuspärandit säilitada ning millisel kasutusviisil, kas avaldaksite arvamust? □ jah □ ei □ ei oska vastata

17. Mida oleksite valmis tegema, et tööstuspärandit säilitataks ning võetaks kasutusele Teile meeldival viisil? □ osalema aruteludel □ osalema talgutel □ annetama □ muu (palun täpsustage): ......

116

Lisa 1 järg II OSA Pilt 2. Kiviõli Seiklu skeskus Järgnevalt on kujutatud erinevaid (põlevkivi)tööstusega seotud objekte Eestist ja välismaalt. Palun tutvuge piltidega ning vastake nende all olevatele küsimustele.

Pilt 1. Kohtla kaevanduspark-muuseum

Autor: Margus Vilisoo Mis Teile pildil kujutatud koha juures meeldib / ei meeldi? ...... Mis Teile pildil kujutatud koha juures meeldib / ei meeldi? ...... Järgnevalt palun Teil hinnata tabelis toodud väiteid 5 palli süsteemis ...... (1– ei nõustu väitega üldse, 5 – nõustute väitega täielikult). Valitud väitele Järgnevalt palun Teil hinnata tabelis toodud väiteid 5 palli süsteemis (1– palun Teil ringi ümber tõmmata. ei nõustu väitega üldse, 5 – nõustute väitega täielikult). Valitud väitele palun Teil ringi ümber tõmmata. Rekultiveerimine ehk korrastamine, on inimtegevusega Ei nõustu Nõustun rikutud ala taas kasutuskõlblikuks muutmine. üldse täielikult Pilt tekitab positiivseid 1 2 3 4 5 Ei nõustu Nõustun emotsioone üldse täielikult Pildil kujutatud kohta (karjääri) 1 2 3 4 5 Pilt tekitab positiivseid emotsioone 1 2 3 4 5 oli vajalik säilitada Pildil kujutatud kohta (kaevanduspark) 1 2 3 4 5 Koha rekultiveerimisviis on õige 1 2 3 4 5 oli vajalik säilitada Koha rekultiveerimisviis on õige 1 2 3 4 5 Külastaksin hea meelega pildil 1 2 3 4 5 Külastaksin hea meelega pildil 1 2 3 4 5 kujutatud kohta kujutatud kohta

117

Lisa 1 järg Pilt 3. Aidu põlevkivikarjääri rajatud sõudekanal Pilt 4. Kukruse aherainemägi

Autor: Karina Romanova Mis Teile pildil kujutatud objekti juures meeldib / ei meeldi? Mis Teile pildil kujutatud koha juures meeldib / ei meeldi? ...... Järgnevalt palun Teil hinnata tabelis toodud väiteid 5 palli süsteemis.

Järgnevalt palun Teil hinnata tabelis toodud väiteid 5 palli süsteemis. Ei nõustu Nõustun üldse täielikult Ei nõustu Nõustun üldse täielikult Pilt tekitab positiivseid 1 2 3 4 5 emotsioone Pilt tekitab positiivseid emotsioone 1 2 3 4 5 Pildil kujutatud objekti 1 2 3 4 5 Pildil kujutatud kohta (karjäär) oli 1 2 3 4 5 (aherainemägi) on vajalik vajalik säilitada säilitada Koha rekonstrueerimisviis on 1 2 3 4 5 Objekti on vaja rekultiveerida 1 2 3 4 5 õige Külastaksin hea meelega pildil 1 2 3 4 5 Külastaksin hea meelega pildil 1 2 3 4 5 kujutatud kohta kujutatud kohta

118

Lisa 1 järg Pilt 5. Kohtla-Järve vana õlitorn Ei nõustu üldse Nõustun täielikult Külastaksin hea meelega pildil 1 2 3 4 5 kujutatud hoonet rekonstrueerimata Külastaksin hea meelega pildil 1 2 3 4 5 kujutatud hoonet pärast rekonstrueerimist Milline peaks olema hoone kasutusviis? ...... Pilt 6. Sompa kaevanduse peahoone

Mis Teile pildil kujutatud hoone juures meeldib / ei meeldi? ...... Järgnevalt palun Teil hinnata tabelis toodud väiteid 5 palli süsteemis. Ei nõustu Nõustun üldse täielikult

Pilt tekitab positiivseid 1 2 3 4 5 Allikas: www.register.muinas.ee, foto autor: Madis Tuuder emotsioone Mis Teile pildil kujutatud hoone juures meeldib / ei meeldi? Pildil kujutatud hoonet on vajalik 1 2 3 4 5 ...... säilitada ......

119

Lisa 1 järg Järgnevalt palun Teil hinnata tabelis toodud väiteid 5 palli süsteemis. Ei nõustu Nõustun Mis Teile pildil kujutatud objekti juures meeldib/ ei meeldi? üldse täielikult ...... Pilt tekitab positiivseid emotsioone 1 2 3 4 5 ...... Pildil kujutatud hoonet on vajalik 1 2 3 4 5 säilitada Kas pildil kujutatud objekt tuleks Teie arvates rajada? Miks? Külastaksin hea meelega pildil 1 2 3 4 5 ...... kujutatud hoonet rekonstrueerimata ...... Külastaksin hea meelega pildil 1 2 3 4 5 ...... kujutatud hoonet pärast rekonstrueerimist Järgnevalt palun Teil hinnata tabelis toodud väiteid 5 palli süsteemis. Milline peaks olema hoone kasutusviis? ...... Ei nõustu Nõustun ...... üldse täielikult Pilt 7. Aidu karjääri planeeritud püramiidid, mida saaks kasutada Pilt tekitab positiivseid emotsioone 1 2 3 4 5 külastuskeskusest amfiteatrini ja loomaaiast labürindini Koha (karjääri) rekultiveerimisviis on 1 2 3 4 5 õige Sooviksin pildil kujutatud kohta 1 2 3 4 5 tõenäoliselt külastada

Kas aheraine kasutusviis koha rajamiseks on õige? □ jah □ ei □ ei oska vastata

Allikas: Kadrik, Tüür. Arhitektid. http://kta.ee/aidu-pyramid-2030

120

Lisa 1 järg Pilt 8. Duisburg Nord. Vana tööstuskompleks, mis on kujundatud Pilt 9. “Lady of the North”. Karjäär, millele on antud naise kuju. seiklus•, vabaaja• ja kultuurikeskuseks Kasutatakse terviseradadena.

Allikas: http://www.grand-i-tour.de/de/duisburg-nord.html Allikas: http://www.northumberlandia.com/news_details.html?NID=742 Mis Teile antud pildil kujutatud koha juures meeldib / ei meeldi? ...... Mis Teile pildil kujutatud koha juures meeldib / ei meeldi? ...... Järgnevalt palun Teil hinnata tabelis toodud väiteid 5 palli süsteemis...... Ei nõustu üldse Nõustun Järgnevalt palun Teil hinnata tabelis toodud väiteid 5 palli süsteemis. täielikult Ei nõustu Nõustun Pilt tekitab positiivseid emotsioone 1 2 3 4 5 üldse täielikult Pildil kujutatud kohta 1 2 3 4 5 Pilt tekitab positiivseid 1 2 3 4 5 (tööstuskompleksi) oli vajalik emotsioone säilitada Pildil kujutatud kohta (karjääri) 1 2 3 4 5 Koha säilitamisviis on õige 1 2 3 4 5 oli vajalik säilitada Koha säilitamisstiil võiks olla 1 2 3 4 5 Koha rekultiveerimisviis on õige 1 2 3 4 5 eeskujuks Eesti Objekti säilitamisstiil võiks olla 1 2 3 4 5 tööstuskompleksidele eeskujuks Eesti maastikele Sooviksin pildil kujutatud kohta 1 2 3 4 5 Sooviksin pildil kujutatud 1 2 3 4 5 tõenäoliselt külastada kohta tõenäoliselt külastada 121

Lisa 1 järg Pilt 10. Bottropi tetraeeder. Aherainemäele rajatud tetraeedrikujuline vaateplatvorm Suur tänu küsitlusel osalemisega abiks olemast!

Juhul, kui soovite osa võtta kingituse loosimisest, palun kirjutage enda e-posti aadress. Auhinna võitjad loositakse välja 4. jaanuaril. Võitjatega võetakse samal päeval ühendust antud e-posti aadressil.

......

Allikas http://www.ruhrpottpedia.de/tetraeder/ Mis Teile pildil kujutatud koha juures meeldib / ei meeldi? ...... Järgnevalt palun Teil hinnata tabelis toodud väiteid 5 palli süsteemis. Ei nõustu Nõustun üldse täielikult Pilt tekitab positiivseid 1 2 3 4 5 emotsioone Pildil kujutatud kohta 1 2 3 4 5 (aherainemägi) oli vajalik säilitada Koha rekultiveerimisviis on õige 1 2 3 4 5 Objekti säilitamisstiil võiks 1 2 3 4 5 olla eeskujuks Eesti maastikele Sooviksin pildil kujutatud kohta 1 2 3 4 5 tõenäoliselt külastada

122

Lisa 2. Vastajate jaotus Ida-Viru maakonnas elatud Number Sugu Sünniaasta Rahvus Haridustase Sünnikoht Praegune elukoht aeg 1 mees 1932 eesti keskharidus . Sonda 2 mees 1935 eesti kõrgharidus Vaivara Kiviõli 68 kõrgharidus, kutseharidus ja 3 mees 1937 eesti keskharidus Kiviõli Kiviõli 77 4 mees 1937 vene kõrgharidus Venemaa Kohtla-järve 65 5 mees 1938 eesti keskharidus, kutseharidus Valga Kohtla-Järve 77 6 naine 1938 eesti kõrgharidus Voka vald Kohtla-Järve 77 Kohtla vald, Kohtla 7 naine 1939 eesti keskharidus, kutseharidus Tallinn küla 76 8 mees 1940 eesti kõrgharidus Kullamaa Iisaku 53 9 mees 1942 eesti kõrgharidus Sadala Jõhvi 49 10 naine 1942 vene põhiharidus Venemaa Kiviõli 56 11 naine 1946 eesti kõrgharidus Läänemaa Vaivara vald 48 12 naine 1947 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Tallinn 22 13 naine 1948 vene kõrgharidus Pihkva oblast Sillamäe 48 14 mees 1948 eesti kõrgharidus Tallinn Narva 35 15 naine 1948 vene kõrgharidus Venemaa Kohtla- Järve 44 Viljani, Suislepa 16 mees 1949 eesti kõrgharidus küla Kohtla-Järve 42 17 mees 1949 vene kõrgharidus Leningrad Kohtla-Järve 60 18 naine 1950 eesti keskharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 65 Iisaku vald 19 mees 1952 eesti keskharidus, kutseharidus Iisaku vald Tammetaguse 63 20 naine 1953 eesti keskharidus, kutseharidus Kiviõli Lüganuse vald 62 21 naine 1954 eesti keskharidus Türi Kohtla-Järve 8 22 mees 1954 vene põhiharidus Tškalovski oblast Kohtla- Järve 58 23 mees 1956 eesti keskharidus, kutseharidus Antsla Aseri 12

123

Lisa 2 järg

24 naine 1956 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Kohtla vald 59 Raplamaa, Kehtna 25 naine 1956 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve vald 24 26 mees 1956 eesti kõrgharidus Antsla Aseri 12 27 naine 1956 eesti keskharidus, kutseharidus Tallinn Kohtla küla 58 28 naine 1956 eesti kõrgharidus Jõhvi linn Tartu vald 19 29 naine 1957 vene keskharidus, kutseharidus Pihkva Kiviõli 53 30 mees 1957 eesti keskharidus Avinurme Avinurme 58 31 naine 1957 vene kõrgharidus Jõhvi Kohtla-Järve 54 32 naine 1958 eesti kõrgharidus Avinurme Iisaku 50 33 naine 1958 eesti keskharidus Elva Sonda vald 8 34 naine 1959 vene keskharidus Venemaa Kohtla-Järve 48 35 naine 1960 vene keskharidus Venemaa Ida-Virumaa 50 36 naine 1961 eesti kõrgharidus Räpina Kohtla-Järve 25 37 naine 1962 eesti kõrgharidus Narva Narva 53 Kuusalu vald, 38 naine 1963 eesti keskharidus Loksa Sonda 47 39 mees 1964 eesti keskharidus, kutseharidus Kiviõli Lüganuse vald 51 40 naine 1964 eesti kõrgharidus Kohtla-Nõmme Kohtla-Nõmme 46 41 naine 1964 vene keskharidus Narva Ida Virumaa 51 42 naine 1965 vene kõrgharidus Sillamäe Sillamäe 45 43 naine 1965 eesti kõrgharidus Tartu linn Kiviõli linn 58 44 mees 1965 eesti keskharidus Iisaku Iisaku 49 45 naine 1965 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Kohtla-Nõmme 50 46 mees 1966 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Narva-Jõesuu 49 47 mees 1966 eesti keskharidus Avinurme Avinurme 29 48 naine 1966 eesti kõrgharidus Kiviõli Mäetaguse vald 49 49 naine 1966 eesti keskharidus Haapsalu Kohtla vald 26 Krasnojarsk, 50 naine 1966 vene kõrgharidus Venemaa Sillamäe 46

124

Lisa 2 järg

51 mees 1966 eesti kõrgharidus Haapsalu Helsingi 38 52 naine 1967 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Toila 48 53 naine 1967 eesti magistrikraad Kohtla-Järve Kohtla-Järve 37 54 naine 1969 eesti kõrgharidus Kiviõli Kiviõli 46 55 naine 1969 eesti kõrgharidus Kiviõli Lüganuse 40 56 naine 1970 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Jõhvi 45 57 naine 1970 eesti keskharidus, kutseharidus Kohtla-Järve Kuressaare 25 58 mees 1970 eesti kõrgharidus Kiviõli Kiviõli 45 59 naine 1970 eesti keskharidus Tallinn Lüganuse 10 Pühajõe küla, Toila 60 mees 1971 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve vald 44 61 naine 1971 eesti kõrgharidus Kiviõli Jõhvi 35 62 naine 1971 eesti kõrgharidus Tallinn Toila vald 21 63 naine 1972 eesti kõrgharidus Kiviõli Lüganuse vald 64 naine 1972 eesti kõrgharidus Toila vald Jõhvi vald 42 65 mees 1973 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Jõhvi 40 66 mees 1973 eesti kõrgharidus Tudulinna Avinurme 42 67 naine 1974 eesti kõrgharidus Kiviõli Mäetaguse 41 68 naine 1974 vene kõrgharidus Ida-Virumaa Jõhvi 41 69 mees 1974 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Jõhvi 42 70 naine 1974 vene kõrgharidus Kohtla-Järve Jõhvi 39 71 naine 1974 eesti kõrgharidus Mäetaguse vald Mäetaguse alevik 41 72 naine 1974 eesti kõrgharidus Tallinn Lüganuse vald 12 73 naine 1974 eesti kõrgharidus Lüganuse Lüganuse 36 74 mees 1975 eesti keskharidus, kutseharidus Narva EU 30 75 mees 1975 eesti keskharidus, kutseharidus Rakvere Rakvere 35 76 naine 1975 eesti keskharidus, kutseharidus Kiviõli Püssi 41 77 mees 1975 vene kutseharidus Kohtla-Järve Kohtla- Järve 40 78 naine 1975 eesti kõrgharidus Suure-Jaani Rae vald 10

125

Lisa 2 järg

79 naine 1976 eesti kõrgharidus Iisaku Iisaku 35 80 mees 1976 vene põhiharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 38 81 naine 1976 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Iisaku vald 39 82 naine 1977 vene kõrgharidus Narva Narva 38 83 mees 1977 vene kõrgharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 30 84 naine 1978 vene keskeriharidus Ida-Virumaa Sillamäe 37 85 mees 1978 vene kutseharidus Sillamäe Sillamäe 37 86 mees 1979 eesti keskharidus, kutseharidus Kohtla-Järve Jõhvi 36 87 naine 1980 valgevene keskharidus, kutseharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 35 88 naine 1980 eesti kõrgharidus Maidla vald Lüganuse vald 24 89 mees 1980 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Tallinn 19 90 naine 1980 vene kõrgharidus Sillamäe Sillamäe 30 91 naine 1980 eesti keskharidus, kutseharidus Rapla linn Lüganuse vald 13 92 mees 1981 eesti keskharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 34 93 mees 1981 eesti keskeriharidus Jõgevamaa Kohtla-Järve 32 94 naine 1981 eesti keskharidus, kutseharidus Avinurme Tallinn 15 95 naine 1981 vene keskeriharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 31 96 mees 1982 eesti keskharidus Kohtla-Järve Lüganuse vald 33 97 mees 1982 vene kõrgharidus Kohtla- Järve Kohtla-Järve 33 98 naine 1983 vene keskharidus Kohtla-Järve Kohtla vald 42 99 naine 1983 vene kõrgharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 28 100 naine 1984 vene kõrgharidus Pihkva Kohtla-Järve 101 naine 1984 eesti kõrgharidus Toila vald Toila vald 20 102 naine 1985 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Iisaku 30 103 naine 1987 vene keskeriharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 28 104 naine 1987 vene kõrgharidus Kohtla- Järve Kohtla- Järve 24 105 mees 1987 eesti kõrgharidus Püssi Püssi/Tallinn 28 106 mees 1987 vene põhiharidus Sonda Tartu 20 107 mees 1988 vene keskharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 28

126

Lisa 2 järg

108 naine 1988 eesti kõrgharidus Toila Mäetaguse 20 109 naine 1989 eesti keskharidus, kutseharidus Puru Mäetaguse vald 26 110 mees 1990 eesti keskharidus, kutseharidus Iisaku Iisaku 25 111 naine 1990 eesti keskharidus, kutseharidus Kohtla-Järve Tartu 19 112 naine 1990 eesti kõrgharidus Vihula vald Jõhvi 0,3 113 mees 1990 eesti kõrgharidus Kohtla-Järve Tallinn 19 114 naine 1991 eesti kõrgharidus Narva Narva 24 Endine Maidla 115 mees 1991 eesti keskharidus, kutseharidus vald Sonda vald 25 116 mees 1992 eesti keskharidus Kohtla-Järve Kohtla vald 23 117 naine 1992 eesti kõrgharidus Rakvere Kiviõli 20 118 naine 1992 vene keskeriharidus Kohtla-Järve Tallinn 16 119 naine 1992 vene põhiharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 23 120 naine 1993 vene kõrgharidus Kohtla-Järve Kohtla-Järve 22 121 naine 1994 eesti keskharidus Iisaku Tartu 20 122 naine 1995 vene keskharidus Kohtla-Järve Kohtla- Järve 20 123 mees 1995 eesti keskharidus, kutseharidus Kohtla-Järve Mäetaguse 20 124 naine 1997 vene keskharidus Kohtla-Järve, Kohtla-Järve 18 125 naine 2000 ukraina põhiharidus Rakvere Sonda 15 126 naine 2000 eesti põhiharidus Iisaku vald Iisaku vald 15 127 naine vene keskeriharidus Narva Narva 29

127

4.1.Lihtlitsents lõputöö salvestamiseks ja üldsusele kättesaadavaks tegemiseks ning juhendaja(te) kinnitus lõputöö kaitsmisele lubamise kohta

Mina, Viktoria Januškevitš , (autori nimi) sünniaeg 06.12.1990 ,

1. annan Eesti Maaülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud lõputöö Põlevkivitööstuspärandi väärtustamine Ida-Viru maakonnas , (lõputöö pealkiri) mille juhendajad on Kaie Metsaots ja Anu Printsmann , (juhendaja(te) nimi) 1.1. salvestamiseks säilitamise eesmärgil, 1.2. digiarhiivi DSpace lisamiseks ja 1.3. veebikeskkonnas üldsusele kättesaadavaks tegemiseks kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni; 2. olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile; 3. kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.

Lõputöö autor ______

(allkiri)

Tartu, ______

(kuupäev)

Juhendajate kinnitus lõputöö kaitsmisele lubamise kohta

Luban lõputöö kaitsmisele.

______

(juhendaja nimi ja allkiri) (kuupäev)

______

(juhendaja nimi ja allkiri) (kuupäev)