ft. 7 ISSN 0131—1441 !$88
KEELJA KIRJANDUS SISUKORD
А. Kaalep. Kiri Ellen Niidule 385 A. Pikver. Eesti relatiivlausest keeletüpoloogiüsel taustal 392 P. Alvre. Sõnaühendeist valge valul ja pimeda kamal 398 T. Hennoste. Karl Ristikivi «Hingede öö» kui tekst . 402 J. Kross. Balthasar Russowi (ja iseenese) päästmis- katse teise ülirange ajaloolasmuusa käest . . . 412 S. Smirnov. Eestis sündinud akadeemik Aleksei Sah- matov 423 KOLLEEGIUM: P. Päll. Nimede transkriptsiooni probleeme (Vabariik likus õigekeelsuskomisjonis) 428 P. Arlste, A. Hint, E. Jansen, «Keele ja Kirjanduse» 1988. aasta ringküsitlus kir О. Jogi, А. Kask, R. Kull, V. PaD, janikele 429 R. Parve, H. Peep, E. Päll, E. Sõgel, A. Tamm, 0. Tedre, A. Vinkel. MISTSELLE
M. Kallasmaa. Siga ja kult 431 TOIMETUS: A. Tamm (peatoimetaja), MEMUAARE T. Tasa (peatoimetaja asetäitja, kirjandusteooria ja -kriitika R. Kaugver. Meenutusi kirjanduslikest takistusjooksu- osakonna toimetaja), dest 433 E. Ross (vastutav sckrrtär),
H. Niit (kirjandusajaloo ja rahva RAAMATUID luule osakonna toimetaja), A. Oja. Mõlgutused urikivi ääres 437 II. Uibo (keeleteaduse osakonna K. Hellerma. Veel üks nonkonformist .... 438 toimetaja), M. Helme. Humanisti läkitus 439 I. Pärnapuu (toimetaja). RINGVAADE
Toimetuse aadress: H. Pühvel. Teekond legendini 442 200 106 Tallinn, Laurisiini 6. Telefonid 449 228, 449-126. E. Ahven. Keele ja Kirjanduse Instituudis . . . 443 K- Pokk, M. Kõiva, A. Vissel, E. Viluoja. Emakeele Laduda antud 18. V 1988. Seltsis 414 I Tükkida antud 28. VI 1988. J. U. Karl Taev 85 446 Trükiarv 3500. Sõktõvkari Paberi vabriku trükipaber nr. 1. K. Salve. Tartu 10. Keskkooli rahvaluulepäev . . 446 70x108/16. Trükipoognaid 4,25. Tingtrükipoognaid 5,95. Arvestus- M. Jogi. Toronto ülikooli eesti keele tunnis . . . 447 poognaid 7,16. MB-01070. Tellimuse nr. 2216. Hans Vabandame viga 448 Heidemanni nim. trükikoda. Tartu. Olikooli 17/19. II. Klišeed valmistatud trükikojas «Ühiselu». Kaanel: Heldur Laretei. Illustratsioon Rudolf Rimmeli luulele (linoollõige, 1969). Tellimishind: 3 kuuks rbl. 1.35, 6 kuuks rbl. 2.70. aastaks rbl. 5.40.
«Кеэл я Кнрьяндус» («Язык и литература»), журнал Ака демии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстон ской ССР. Выводит один раз в месяц. Издательство «Периодика», Таллинн. На эстонском языке. «Keel ja Kirjandus» 1988 KEEL JA KIRJAND US 7 /198 8
EESTI NSV TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI NSV KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXI AASTAKÄIK
Kiri Ellen Niidule
Armas Ellen! «See aasta tuleb kevad teisiti!» Tõepoolest! Ei ole kumbki meist vist küll enne midagi sellist kogenud. Võib-otla meenutad nüüd siiski 1956. aasta kevadet? Olime tollal nii noored, et võinuksime ju kõike idanema ja õitsma hakkavat tervitada täie entusiasmiga, noorele hingele loomu omasega. Kas tegime seda? Olime õige hiljuti läbi elanud niisuguseid aastaid, mida nüüd enam kirjeldadagi ei oska (seda suutis teha ainult Franz Kafka — ettehaaravalt!) ja mis ei lubanud meil enam langeda mingisse optimismijoovastusse, kaotamata sisemist valvsust, skepsise kaitsekihti. Või eksin ma? Kirjutasime luuletusi armastusest, loodusest, inimesest (nii väikese kui suure tähega) — aga kas ei olnud nii, et kui meiega olid ka armastus ja lootus, siis usku, seda kaljukindlat ja vankumatut, küll ei olnud? Äkki meenub üks vestlus Juhan Smuuliga 1956. aasta lõpust või 1957. aasta algusest. Jalutasime Eno Rauaga millegipärast Toompeal. Vastu tulid Smuul, Remmelgas ja Kuusberg. Meid nähes jättis Smuul kollee gid sinnapaika, tuli rõõmsalt tervitama ja kutsus meid siis lähedasse res torani. Toimus väike sümpoosion, sõbralik ja impulsiivne, nagu niisu gused istumised temaga ikka, ja muu hulgas teatas Smuul, et tal on kavas kirjutada romaan «1956. aasta inimene». Oli selge, et la tahtis kajastada kõiki neid protsesse, mis meie inimeste hinges pärast XX kong ressi on toimunud ja toimumas, ja teha seda siira optimismi vaimus. «Aga millega sa kavatsed lõpetada?» küsisin ma siis. «Aasta ise lõpeb ju küsimärgiga.» Tema vaatas mulle väga tähelepanelikult õtsa ja ütles lause, millest ma siiamaani pole päriselt aru saanud: «Mina ei ole oma lugejaid kunagi lolliks pidanud.» Kas tähendas see seda, et tema jaoks niisugust küsimärki ei ole? Või seda, et olgu pealegi küsimärk, aga küll lugejad ise vastuse leiavad? Tema isikust lähtudes tahaksin tõlgitseda seda märkust küll nii: tal oli hea meel, et on avanenud võimalus hakata heaks tegema kõike seda halba, mida veel äsja (paraku tema enda osa-
25 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1988. IFr. R- Kreutzwaldil ggg I nim. ENSV Riiklik I I RecmatukCKjul võtul) oli tehtud, nii et küsimärgi asemel nägi ta selle aasta lõpus kõi gest hoolimata pigem koolonit. Aga keegi ei ütle mulle, kas mu tõlgitsus on õige. Ja Sina, Ellen, tead ju väga hästi, mis raskustega niisugune mõeldav heakstegemise-programm üsna peagi pidi kokku põrkama ja et heasüdamlik Smuulgi siis alad ei suutnud olla olukordade tasemel. Näed, juba olengi heietamas mälestusi! Juba uitab mõte mööda ammu kadunud või üleasfalteeritud radu, millel kunagi olid meie jäljed. Las uitab, arvan ma: võib-olla meenutan midagi, mille Sina oled unustanud, võib-olla on mu meenutused huvitavad neilegi, kes neist radadest vähe teavad ja midagi uut teada saavad siis, kui ma selle kirja Sinu lahke loaga trükis avaldan. Kui Sa 1947. a. sügisel ülikooli tulid, olid Sa juba kirjandushuvilis tele tuntud nimi: Ellen Hiob, kes on kirjutanud luuletuse «Õnn». Vist esmakordselt nägin Sind praeguse kohviku rõdusaalis, kus kirjandusring (Valeeria Villandi eestvõttel) korraldas kahe esmakursuslasest noor poetessi luulelugemise: Sinuga koos esines Hilja Välipõllu. Ei mäleta enam, kumma värssidest jäi meelde kujund «noorte rõõmus sülem». See oligi tüüpiline. Värsid olid korralikud, riimid kõlavad ja sisu •— kah mui dugi korralik, nii nagu seda tollal mõisteti: optimistlik, lihtne, hoog ne, ilma igasuguse kahtlase «alltekstita». Suhtusin ilmselt andekaisse näitsikuisse muidugi hästi, aga nende värsse pidasin ainult «plakatiluu leks», salaja mõeldes, et loodetavasti ei võta nad ka ise neid tõsiselt. Seda viimast ma ei öelnud: tollal oldi ju veel nii vanaaegselt viisakad, et läks ikkagi tükk aega, enne kui Sinuga «sina» peale saime (mäletad, see juhtus Kroonuaia — praegusel Komsomoli — tänaval, kui tulime Emajõelt purjepaadiga sõitmast ja Sina leidsid, et need, kes on koos purjetanud, peaksid ka sinatama), kõnelemata siis sellest, et ma Sulle julgenuksin teha siiralt karmi kriitikat. Seda polnudki ju vaja: üsna varsti leidsime hea kontakti ühises arbujate-austuses ja — mis mulle eriti on meelde jäänud — huvis moodsa saksa lüürika vastu. Sul oli Tartus kaasas üks kahekümnendail aastail väljaantud uuema saksa luule antoloogia, mis vahendas meile nii ekspressionismiajastu elevust kui ka sellele järgnenud aastate tasakaalutaotlusi kogu tollases vormi kirevuses, ühesõnaga, puhast «dekadentsi» ja «formalismi», nagu õpetas tollane ždanovlik esteetika. Paari aasta pärast oleks niisuguse raamatu leidmine ühe TRU üliõpilase riiulilt võinud viia igatahes väljaheitmiseni! Kas ei tohiks otsida mõnd Sinu pärastise vabavärsilise luule juurt juba sellest raamatust? Luuleharrastajaid oli noil aastail TRÜ-s küll ja küll. Mui on säilinud midagi külalisraamatu-taolist, milles leidub värsse isegi praeguselt eesti keele professorilt Huno Rätsepalt ja EPA ühiskonnateaduste õppejõult Arnold Tõlgilt, eriti aga folklorist Udo Kolgilt, kelle grotesksed juhu luuletused lausa sürrealistlike efektideni jõudsid (umbes nagu hoopis hiljem kirjutatud Andres Ehini «Vaimusõõrmed»). Suur juhuluuletuste meister oli ajaloolane Hillar Palamets. Teine ajalootudeng Alfred Veiksar on jäänud tollaste üliõpilaste jaoks päris mütoloogiliseks kujuks. Tõsi semaid sihte näisite endale seadvat eeskätt Sina, Valeeria Villandi ja Lembe õngo (praegu Hiedel). Ja Helgi Reidak (praegu Kauber). Omas laadis muidugi ka Eno Raud. Liigagi seltsiva loomuga, nagu ma olin, suhtlesin elavalt nende kõigiga, kusjuures aga mingit kindlamat ringi ei tekkinud. (Jumal hoidku, kui oleks tekkinud!) Seal kuskil vanema kur suse peäl oli ju ka veel Ea Jansen, kelle arbujalik väike poeem «Nartsiss õlleklaasis» ja eriti lauluna populaarne «Kord sügisõhtul metsik ratsu» lausa imetlust äratasid. Aga tema küll luuletajaks ei pürginud! Kogu see kääriv poeetiline energia oligi ju omajagu sihitu sellepärast, et oti väga hästi teada, milline peab olema see luule, mida saab aval dada trükis. Käest kätte käisid näiteks Anna Ahmatova mõnede luule tuste eestikeelsed tõlked — öeldavasti Betti Alverilt —, mis olid väga 386 head ja ometi täiesti keelatud! Millist kriitikat oti tehtud Minni Nurmele ja ka mõnele Debora Vaarandi luuletusele, sedagi teadsime. Aga et isegi enda rõõmuks ja sõpradele näitamiseks kirjutatavad luuletused ei tohi olla teistsugused kui ette nähtud, seda me esialgu veel ei teadnud. Arvan, et 1948. aasta sügisel juhtus see hirmus sündmus, mida pä• rast andis mitu head aastat mäletada. Istusime kolmekesi «Werneri» tagatoas — Sina, Eno Raud ja mina. Kuidagi tulime mõttele kirjutada sonett antud riimidele, arvan, et minu algatusel, sest mina andsin rii mid. (Mõte midagi taolist teha võis tulla Jules Romains'i «Kamraadi dest», mis tollal tudengite seas oli päris populaarne raamat.) Kahjuks ei ole valminud kolmest sonetist enam ühtki alles. Mäletan ainult, et need olid väga huvitavalt erinevad, vastavalt igaühe isikupärale. Minu oma oli tühine, aga usutavasti omajagu vaimukas juhuluuletus, Eno Raud kir jutas väikese värssjutu pealkirjaga «Kotkas ja poisid» — ja Sinu täite• sulepea alt tuli tõsine tundeluuletus, naiselik sõna kõige kaunimas mõt tes. Aga miks oli see sündmus hirmus? Sellest kohe. Tõsi küll, TRÜ kuue samba taga oli rohkem värsket õhku kui täna• vail ja tanumail, rohkem ka kui õpetaja tänava Kirjanike Majas, ehk küll Erni Hiire lahket loomust ja noortesõbralikkust (üritustes võisid osaleda ka üliõpilastest kirjandussõbrad) kuidagi salata ei saa. Akadee milisest atmosfäärist oli veel palju säilinud, ja kui nägid ajaloolise kella all vestlemas näiteks mister Hone'i ja monsieur Vaganay'd, võisid het keks aimata sedagi, et kõige kiuste on olemas suur ülemaailmne res publica litterarum. Ei tulnud nagu selle pealegl, et mõnede meelest on selline atmosfäär kahjulik, ja tundus lausa võimatu mõelda, et selle haju tamine ei ole soovi korral sugugi raske. Lipukirjaks «klassivõitlus» (nagu hiljem Hiinas «kultuurirevolutsioon»), hakati valmistuma harit laskonna tasalülitamiseks (sisuliselt likvideerimiseks), mis siis aastail 1949—1950 ka energiliselt teoks tehti. Nagu eespool ütlesin, ei oska ma seda aega kirjeldada, isegi mitte leida ühtki lühiiseloomustuseks sobivat adjektiivi (näiteks «absurdne» tundub kuidagi liiga süütu). Kas Sina oskaksid? Aga ma arvan, et ega vist Sinagi sellele kõigele eriti meeleldi mõtle. Juba nende inimeste pärast mitte, kelle puhul nüüd võiks kerkida küsimus andestatavuse piiridest. «Ärge mõistke kohut!» soovitatakse iidses tarkuseraamatus. Ärgem siis tehkemgi seda. Aga meie mõlema loomingulugu nõuab siiski nende aastate nimetamist. 1949. aastal jäin löögi alla eeskätt mina. Jumal ise teab, kas oli selle põhjuseks mu «rikutud ankeet» või .poisikeselikult elav loomus, mille tõttu mitmesuguste tudenginaljade sisse sattusin, tõenäoliselt nii üks kui teine, aga kui siis veel kellelegi pihku puutusid mu «dekadentlikud» vär• sikatsetused, oli mõõt nii täis, et kõvasti ülegi ajas. Küllap mäletad^ Sinagi seda masendavat alandamispäeva 1949. aasta kevadtalvel, kui TRÜ aulas üksteise järel Eno Raud, Valmen Hallap ja mina ex cathedra oma «patte» kahetsesime. (Ainult Eno Raud julges seda teha mõninga irooniaga, mida talle muidugi pahaks pandi.) Seda nimetati «kommu nistliku kasvatuse konverentsiks», õpetusi jagasid ka mõned Tallinnast saabunud prominentsid. Kas juhtusid lugema, kuidas veel mõni aasta tagasi üks tollane üliõpilastegelane TRÜ lehes seda üritust positiivselt iseloomustas? Ma ei saa uskuda, et oli kuigi palju kuulajaid, kellele see mingit positiivset muljet avaldas. Kui mitte just positiivseks emotsiooniks pidada hirmu — seda suudeti tekitada küll. Tookord jäid Sina minu mäletamist mööda veel puutumata, aga kuivõrd üha enam tähelepanu hakati pöörama kogu TRÜ noorele kirjanduselule, ei olnud raske kujut leda Sinugi «paljastamist». Ja nüüd selguski, et meie toonase sonetiharjutuse näol oli tegemist tõesti hirmsa sündmusega. Sama aasta sügisel olin kutsutud Kirjanike Majja, kus pidin vastust andma Tallinnast saabunud NAK-i esindaja ning Erni Hiire küsimustele. Protokoll sellest vestlusest võiks olla kuskil
25* 38' säilinudki. Ülekuulamine polnud sugugi kuri, hoopis kurjemad otid mul olnud mõned aastad tagasi, nii et kuigi ehmatanud ma polnud. Mureli- M \ §T, Üga kaks punkti: taheti vä£a> et kõneleksin midagi paha Marta Sillaotsast, ja veel, loe ja imesta, et tunnistaksin Mes, kellega koos olen antud riimidele luuletusi kirjutanud. On kuidagi eriti iseloo mulik tollele ajale, et niisugune asi võis kuuluda isegi süüdistusaktil iribunalt omasse vahest mitte (kuigi mine tea sedagi), aga Kirjanike Ludu omasse igatahes. Noh, ma vastasin, et ma ei pea antud riimidele luuletamist patuks (alandlikult lisades: võib-olla ma küll eksin), aga nähes, et seltsimeeste meelest on see patt, ei taha ma saada oma kaas laste ülesandjaks. Ma ei pea praegu võimatuks, et informatsioon oli nea, ШШ vaja, juba olemas, tarvis oli aga veel asjaosaliste vastastiku seid süüdistusi. . . Minu küsimus lahenes eksmatrikuleerimisega ülikoolist (mis alguses ju masendas, aga peagi mõjus omajagu kosutavaltki: sattumine «liht rahva» hulka vabastas sellest pidevast alandusseisundist, mida edasi pidid taluma mu ülikooli jäänud sõbrad). Sinuni jõudis «paljastav» trü• kisõna ka isegi ühest Sinu käsikirjalisest luuletusest kõneldi kui täiesti «dekadentlikust», aga vähemalt nendele riimidele kirjutamise süüst jäid Sa vabaks . . Oleks vist küll juba liialdus arvata, et just sellepärast ka eksmatrikuleerimata (kuigi nende aegade «loogikat» arvestades võib jälle öelda: mine tea sedagi). Mu heietused on tõepoolest pikale läinud. Kuid vahest suutsin sele tada, miks katkes oige mitmeks aastaks «Onne» autori, arbujate ja kahe kümnendate aastate saksa luule lugeja mõeldav arengusuund, miks võt sid Sa nõuks tegelema hakata pigem kirjandusteadusega (lastekirjan duse teooria ning ajalooga) ja miks Sa lõpuks luulesse naastes tegid seda eeskätt lasteluuletajana. Viimast lauseosa kirjutades olin muide juba ebalev: ega see ole Sinu puhul küll õige, et Sa lastekirjanikuna oled otsinud Parnassosel turvalisemat paika, kui neid seal täiskasvanute-kir- janikele jagub lastekirjanik oleks saanud Sinust igal juhul. (Sellest veel järgnevas.) Aga kas polnuks loomulik, et Sinu esikraamat oleks olnud «Maa on tais leidmist»; «Kuidas leiti nääripuu» võinuks seista selle Nüüd ei saa ma lisamata jätta, et Sina olid üks neid, kellega kon takt et katkenud noilgi aastail, kui suhtlemine ülikoolist eksmatrikuleeri tud subjektidega ei olnud TRÜ üliõpilastele kuigi soovitav. Kui ma noile aastaile mõtlen, läheb ikka süda soojaks Sind ja mõnd teist ülikooli• kaaslast meenutades (oli ju ka neid, kellele sellega seoses mõelda ei iana). Ja km Sa sus kolisid Tallinna, kus mõnda aega töötasid Kirjanike Ludu luulekonsultandina, olid käes ka sulailmad, nii et nüüd võinuksime üheskoos etteantud riimidele sonette kirjutada kas või avalikult Sa oled märkinud, et tõsiselt võetavat luulet hakkasid kirjutama alles Уо/. aastal J gal poeedil on oma enesekriitilised normid; häda neile kel neid pole ja kes ometi poeedid tahavad olla! Lugeja võib olla poee dist nõudlikum või liberaalsem: Sinu puhul oleksin igatahes liberaal sem. Aga et Sa oled nimetanud just seda aastat, on iseloomulik. Jah, kui ka usku ei olnud (või oli harva), siis tiivustas lootus — kui sellele liitus veel armastuse jõud, hakkas lüüra helisema nagu iseenesest! Seda enam et vahepealsed aastad olid olnud nii väga luuletud, koguni luulevaenuli kud et isegi loomult luuleandelised inimesed oma annet igapidi varjata püüdsid — luulevormis. Vormi allakäik oligi eriti masendav: see oh nähtav juba pealiskaudseimal vaatlusel. Ega meil ju mingit teadlikku programmi olnud aga läks kuidagi nii, et üheks seltskonnaks meid kolme ühendati: Sind, Jaan Krossi ja mind. Igatahes oli meie endast mõistetav ühistaotlus see: aidata taastada eesti värsikultuuri kogu selle nõudlikkuses, rikastades seda ühtlasi maailmaluule nendegi võimalus tega, mida varem pole meil viljeldud või on viljeldud vähe; ühtlasi jät- 388 kata vahepeal katkema hakanud luuletõlketraditsiooni. (Mis puutub mi nusse, siis pidasin esmatähtsaks just seda viimast.) Et luules kunagi et saa lahutada vormi sisust, mõjusid mele taotlused loomulikult kaasa mõlema muutumisele, ja paratamatult valmistasime pinda sellele suu rele uuenemisele, mis kohe lahvatas Artur Alliksaare (esialgu veel trü• kitamatus) loomingus ja aitas ankrut hiivata kassetipõlvkonnal. Hermellni paroodia tabas vist küll meid kõiki ootamatult. Kas mäle• tad, kui ütlesin umbes nii: kahju Endel Nirgist, varsti hakkab ta kahet sema ja häbi tundma; Sina ei ühinenud selle kahjutundega, olles vist küll paremini informeeritud jõududest, keda Hermeltn (arvatavasti puh tast naiivsusest) teenis. Hoopis hiljem sain kuulda, et kui et tulnuks XXII kongressi pööret avaliku antistalinismi poole, oleks lõpp olnud ka meie väikesel luuleuuenemisel ja -uuendamisel. Sinu vabastamine luule- konsultanditöösl oli igatahes sümptomaatiline, pikk viivitus minu «Ao maastike» ilmumisega niisamuti. Kuule, Ellen, tunnen, et olen oma kirjaga nüüd lausa hajali läinud! Ala ju kavatsesin Sulle kirjutada ainult mõnedest Sinu luuletustest, mida ma eriti kõrgelt hindan ja mille puhul tunnen tarvet öelda midagi sel list, mida Su kriitikud ja analüüsijad seni ei ole öelnud. Kavatsesin seda teha lausa estetistlikus vaimus, lähtudes ainult nende luuletuste poeetilisest iseväärtusest, üldinimlikust elamuslikkusest ja vormilisest meisterlikkusest, ajalisele taustale viidates ainult äärmisel juhul, kui sel leta miski mõistetamatuks jääks. Kuidagimoodi ei tahtnud ma korrata seda, mida oma peaaegu monograafilistes käsitlustes nii tulemuslikult on esitanud Asta Põldmäe («Suur valge väljas», «Looming» 1978, nr. 7, lk. 1182—1196) ja Karl Muru («Ja kõige üle on mahe valgus», raa matus «Kodus ja külas». Tallinn, 1987, lk. 48—66). Aga juhtus nii, et tahtes oma kirja alustada Sinu luuletuse «Igatsus» juurest, meenus mulle kohe, kuidas toonased krUlkastrld just seda ründasid, kuidas just sellest sai taunitava luule esindusnäidis — ja siis meenus ka see kõik muu, mis on eespool lugeda. Ja äkki olengi mere ääres. Esimene mõte, mis pähe turgatab: vesi näib algelementidest Sulle eriti lähedane olevat. Hiljuti oli mele Goethe- Seltsi koosolek, kus ühiselt avastasime, et vanameister, südamaa mees, on rohket vett alati umbusaldanud, tema jaoks oli see midagi destruk tiivset, mida tuleb taltsutada. Sinu jaoks kindlasti mitte. Sa oled ju kasvanud Tallinnas, olnud isegi NSVL tšempion naispurjetamises... Mere ääres olen ma sellepärast, et mu ees ongi lahil Sinu «IGATSUSE» tekst. Poeetilisest aspektist võib öelda, et tegemist on metafooride reaga, kusjuures viimase metafoori puhul võiks kõnelda juba eepilisest metafoorist. Vabavärss sobib niisuguse kujundistruktuuri jaoks väga hästi: kuidagi ei kujutleks luuletust mingis ranges vormis. (Omal ajal — «vabavärss» kõlas tollal peaaegu niisama kriminaalselt kül kunagi varem «antud riimidele luuletamine» — sellest vist pahandus algaski, eriti kui märgati, et uudses vormis on ka ilmselt uudne sisu.) Arvan, et ka tänapäevase eesti luule kontekstis on niisugune asümmeetriline («ta sata») metafooririda erakordne ja silmapaistev; arvan, et see selleks isegi jääb, olles olemuseldasa jäljendamatu. «Sa oled oreli / tuhandeka- jane kosk, [ 7 / 5a oled see, j kül suure metsa sammaltüvesed kuused I ümisevad [ ] Ja kahin, [ ].» Järgneb teine, «eepi line^ osa: «Sa oled see, / kui rihvase saare / lagedal rannal. . . . laev / ootab, ootab.» Edasi elamuslik pilt laeva mereleminekust «unes / ja ilmsi». Kes on aga see «sa»? Kas igatsus kui mõiste või siis igatsetu ise? Aga kas see on üldse tähtis? Mis aga on eriti tähtis: eesti sõna «igat sus». Ülle, Ellen, kas Sa fead üheski teises keeles sõna, mis sellele täp• selt vastaks? Omalt poolt pakun portugali sõna saudade. mille jätavad
389 portugali keelest tõlkivad hispaanlasedki tõlkimata ja mida võõral on võimalik kuidagi mõista ainult portugalikeelses poeetilises kontekstis. Aga muidugi pole ma kindel, kas Sinu luuletuse portugali tõlke pealkiri ikkagi võiks olla «Saudade»... Igal juhul oled Sa kirjutanud selles mõttes rahvusliku luuletuse — luba, et ütlen isegi nii: suure rahvusliku armastusluuletuse. Luuletuse eesli igatsusest, millele oled andnud ainumõeldava eestikeelse kuju. Vabavärsilisele «Igatsusele» järgnegu sonett «LINNUVOOLIJA». Nagu vormilt, on sisultki meie ees midagi näiliselt vastandlikku: siin on algelementidest kasutatud maad ja õhku: savist voolitakse lind, mis tõuseb lendu, kui «õige määr j sul kivisse on pandud hingeõhku [ ]. Ja endal ka sul tiibades on lend, / sest valmis oled voolinud ka end». Võib-olla ei ole lennu ja enesekujundamise motiiv midagi kes teab kui originaalset, aga luuletus ise on igatahes nii kaunilt täpne sonett (just nimelt elamuslikus mõttes, sest minu meelest on olemas sonetiela mus kui selline), et kindlasti kuulub see eesti luule eriti väärtuslike saavutuste hulka. Kuidagi ei raatsi märkimata jätta seda endastmõis tetavat kalambuuri, mille loovad I. ja 8. värsi riimsõnad «peoleost» ja «peost», ka n-hääliku instrumenteerimisega saavutatud sisukohast efekti. Ja lõpuks ei saa märkimata jätta sedagi, ei kui kõrvuti panna «Igatsus» ja «Linnuvoolija», adub luuletundeline lugeja kõigest näilisest vastand likkusest hoolimata, et need luuletused on pärit ühest ja samast autori isiksusest. «LEPA LAULU» on imetletud enne mindki. Metafoorne on seegi luu letus: suur poeetiline kirjeldus lepapuust kõikmõeldavais seoseis saab rahvuslikuks võrdpildiks. Lausa hämmastav — ja kui värske! — luge jale, kes meelisklema harjunud pigem «Taara tammikuist», äärmisel juhul Tuglase (uuemal ajal ka Lennart Mere) inspiratsioonil rahvusliku sümbolina vastu võtnud veel kuusegi. Mõni aeg tagasi — igatahes sel kevadel — esitasin selle luuletuse EPA üliõpilastele, ja samas imestasin, kuidas rohkem kui kakskümmend aastat tagasi kirjutatud värsid kõlavad tänapäeval. «Uue tee täiteks lepik. / Poris maas iga juuritud lepp, / tuim ja surnud kui kepp. j Uue tee täiteks maas / sinu enese keha. / Ja ometi tee tuleb teha.» Nendin, et väga tähtis on selle katkendi viimase värsi esitamise intonatsioon, ja ma arvan, et mul õnnestus leida see õige. Noored agronoomid võtsid elamuse vastu, see on ju tunda. Ja veendusid Sinu abil selles, et kunstil on oma tähtis osa ühiskonnas —• niisugune oli mu loengu teema. See luuletus on kirjutatud rõhulises värsisüsteemis, põhiliselt on ta rekonstrueeritav nelikrõhkuriks, kuigi jaotus värssideks pole sedavõrd meetriline kui deklameerijat abistav. Meetrika koha pealt luba teha üks tähelepanek. Küllap vaistlikult oled vajaliku koha peäl loonud disso nantsefekti: «Uue tee täiteks maas.» «Tee» on rõhuline, «täiteks» peaks nüüd moodustama värsilangu (üõi intervalli), on aga kolmandavälteline sõna Kas kaks rõhusilpi kõrvuti? Vanakreeka itkudes kasutati ise äralikku värsimõõtu nimega «dohmius»: lühisilbi järel kaks pikka siis veel uks lühike ja uks pikk silp. Lisaks muidugi igasuguseid asendusvõi malusi, nn et lõpuks seesama värss «uue tee täiteks maas» võikski kreek lase kõrvale uhe dohmiuse-modulatsioonina kõlada. Niisiis: traagilise mo tiivi väljendus isegi meetrikas, vahenditega, mis mu meelest on internat sionaalsed! <
391 Eesti relatiivlausest keeletüpoloogilisel taustal ANN PIKVER
ry elatiivlause (RL) käsitlusel on tänapäeva keeleteaduses oluline -LV koht, seda eriti keeleuniversaalide teoorias ja keelte kontrastiivses tüpoloogias.1 Nüüdisaja süntaksiõpetus rõhutab RL-i erinevust teistest kõrvallausetest, nähes temas eelkõige ühte ja sealjuures kõige enam levi nud võimalust sisestada lauset fraasi. Moodustajate analüüsi seisukohalt vaadates pole RL-i näol tegu lause-, vaid fraasiliikmega, mis koos oma põhisõna ehk põhjaga moodustab lauses ühtse tervikuna funktsioneeriva nimisõnafraasi (NF). Niisiis sisestub RL pealausesse oma põhisõnaga seotult ja ka tema süntaktiline funktsioon sõltub otseselt NF-i põhja funktsioonist.2 RL-i uurimine on seega eelkõige fraasiõpetuse ülesanne. Fraasi struktuuris arvatakse keele tüpoloogilist iseloomu peegelduvat palju markantsemalt kui lause ülesehituses ja selle asjaoluga võib vähe malt osaliselt seletada ka keeletüpoloogide suurt huvi niihästi RL-i kui ka terve relatiivtarindi (RT, s. t. pohja ja relatiivlause ühenduse) vastu. Sisult on RL-id kahesugused: ühed piiritlevad ja määratlevad oma põhisõna (mees, kes leiutas aurumasina), teised kirjeldavad teda (Watt, kes leiutas aurumasina). Tavalisem on esimene tüüp, nn. restriktiivne RL, mida Ё. Benveniste on suure hulga eri keelkondi ja tüüpe esindavate keelenäidete alusel iseloomustanud kui «määratlevat süntaktilist omadus sõna», nähes relatiivpronoomenis «süntaktilist artiklit».3 Restriktiivsed (limiteerivad, definiitsed) RL-id moodustavadki RL-ide klassi tuuma Seevastu mitterestriktiivsete ehk deskriptiivsete RL-ide side N-iga, mille juurde nad paistavad kuuluvat, on tegelikult väga nõrk. On koguni arvatud, et mitterestriktiivseid RL-e ei saagi pidada NF-i moodustajalau- seks, vaid et nad on sellega koordinatsioonisuhtes.4 Мопг mitterestrik- tiivse osalause puhul on võimatu öelda sedagi, millise pealause sõna juurde ta täpselt kuulub, sest ta laiendab ilmselt kogu eelnevat pealau set (ta hakkas nutma, mis oli temast üsna ootamatu). Et mitterestrik- tiivsed laused erinevad restriktiivsetest lausetest oma semantikalt ja paljudes keeltes ka oma ülesehituse iseärasustelt, siis vaadeldakse neid tavaliselt omaette. Ka kõik allpool öeldu puudutab üksnes restriktiivseid RL-e. Relatiivlause on oma põhisõnaga seotud niihästi semantiliselt sest ta haarab endasse ka põhisõna tähenduse, kui ka grammatiliselt sest RL kui alistuv lause on ühendatud temaga külgneva nimisõnalise' põhjaga asesõna abil. See, et RL-i seob ülejäänud lausega enamasti relatiivpro- nnpLnZt^-w'l^1^-- (in-gl reYiv,e clause' sks ^lativsatz, vn относительное i?„H,l ' tähistatakse tänapäeva kceletupoloogia- ja keeleuniversaalidcalases kir janduses nn relatiivpronoomeniga algavaid atribuutlauseid kui ka nende mõningaid modifikatsioone. Kasutusel on ka termin relativeerima (ingl to relativize) Näiteks aluse relativeenmise all tuleb mõista selliste relatiivlausete moodustamist milles livÜe)Se P° esindaval sõnal on aIuse funktsioon (näit. mees, kes ei mahu » Nimisõna artibuute, sealhulgas RL-i, on eesti grammatikates tavaliselt käsitle tud iseseisvate lauselnkmetena. Esimestena on eesti nüüdisgrammatikutest atribuudi erinevust teistest lauseliikmetest rõhutanud M. Erelt (vt. näit: M E reit Eesti liht- ause probleeme. Tallinn, 1979, M. Erelt, Adjektiivatribuut eesti keeles. Tallinn, 1980) 1 6 1156 põhialustest < 5 J. H. Greenberg, Some universals of grammar with particular reference to the order of meaningful elements. Rmt.: Universals of language. Cambridge Massachu setts. 1963, Ik. 58—90. 6 E. L. Keen an, B. Comrie, NP accessibility and universal grammar «Lin guistic Inquiry» 1977, kd. 8, Ik. 63—99. 7 E. L. Keen an, B. Comrie, NP accessibility and universal grammar, Ik 63—64; vrd. ka: В. Comrie, E. L. K e e n a n, Noun phrase accessibility revisited «Language» 1979, kd. 55, nr. 3, lk. 649—664. 8 Keelenäiteid vt.: E. L. K e e n a n, В. Comrie, Data on the noun accessibility hierarchy. «Language» 1979, kd. 55, nr. 2, Ik. 333—351. 9 Vt. näit.: Т. Givõn, Promotion, NP accessibility and case marking: Toward understanding grammars. Rmt.: Working papers on language universals 19. Stanford, 1975, Ik. 55—125; D. N. Maxwell, Strategies of relativization and NP accessibility' «Language» 1979, kd. 55, nr. 2, Ik. 352—371; S. P1 a n n, Relative clauses in Snanish without overt antecedents and related constructions. Rmt.: University of California publications in linguistics 93. Berkeley—Los Angeles, 1980; G. M a 1 1 i n s o n, В. J. Blake, Language typology. Cross-linguistic studies in syntax. Amsterdam—New York- Oxford, 1981; B. Comrie, Language universals and linguistic tvpology. Oxford, 1981; J. A. Hawkins, Word order universals. New York. 1983; D. .1. Weber, Relativization and nominalized clauses in Huallaga (Huanuco) Quechua. Rmt.: University of Cali fornia publications in linguistics 103. Berkeley—Los Angeles, 1983; D. N. Maxwell, A typologically based principle of linearization. «Language» 1984, kd. 60, nr. 2. Ik. 251 — 285; С Lehmann, On the typology of relative clauses. «Linguistics» 1986, kd. 24, ПГ. 4, Ik. 663—680. 393 RL-ide võrdlemisel eri keeltes on selgunud nende mitmeidki erinevusi ja sarnasusi. Need on võetud aluseks RL-i tüpoloogiliste klasside for muleerimisel. Põhipunktid, millest keeletüüpide uurijad RL-ide kirjelda misel ja klassifitseerimisel lähtuvad, on: 1) RL-i põhja ja RL-i vastas tikune paigutus RT-s; 2) RL-i põhja ja RL-i seose väljendusviis ning RL-i põhja esindatus RL-is; 3) eri lauseliikmete relativeenmise võima likkus. . , Need kriteeriumid avavad nn. RL-i moodustamise strateegia (relative clause formation strategy) eri külgi, mille alusel on püütud tüpologisee- rida maailma keeli. Vaadelgem allpool lühidalt eesti keele võimalikku kohta säärases tüpoloogias. 1. Relatiivlause asend põhja suhtes Lauselise täiendi ja põhja, NF-i tuuma paigutus teineteise suhtes on RL-i tüpoloogiaga seotud probleemidest seni kõige põhjalikumat käsk lust leidnud teema. Tunduvalt vähem tähelepanu on keeletüpoloogid pöö ranud RL-i ja pealause vahekorra kirjeldamisele.10 Eeldusel, et fraasituu- maks on lihtvorm, on teoreetiliselt võimalikud kolm sõnajärge: RL kas järgneb (N RL) või eelneb oma põhjale (RL . . . N) või, kolmandaks, RL-i põhisõna asub RL-i sees (RL . . . N . . . RL). Väidetavasti on kõik kolm varianti ka tegelikult maailma keeltes esindatud11, kuigi viimane on väga haruldane ja isegi neil üksikutel juhtudel, kui sellist sonajarge on täheldatud, pole tegelikult päris selge, kas tegemist on RL-i pohja paiknemisega RL-is või RL-i põhjaks olev N lihtsalt puudub maatnks- lausest ja on oma täielikul kujul ära toodud RL-is.12 Enamik uurijaid nimetab niisugust RL-i põhisõnata RL-iks. On tõestamatagi selge, et eesti keeles on laialdaselt kasutusel järel asendi RL-id (tüüp N...RL), nagu amet, mis und ei riku; seadeldised, millele ei oska nimegi anda; teadlased, kelle meelistegevus on analüüs, jne. Kas aga ka eesti keele kohta võib väita — nagu seda teevad E. Kee- nan ja B. Comrie näiteks saksa, soome ja ungari keele puhul 13 —, et eesasendi partitsiipatribuut on RL-i variant, ehk teisisõnu, et eesti keeles on olemas prenominaalne RL? Eesti keeles võivad kõik neli partitsiibivormi NF-is funktsioneerida nii hästi ees- kui ka järelasendi täiendina. Prenominaalne partitsiipatribuut on postnominaalsest tunduvalt sagedasem 14: esimene on üldjuhtum, teme erandlik ja tunderõhuline. Prenominaalsel partitsiipatnbuudil on eesti keeles tihti keeruline mitmesõnaline väljendusvorm, sest partitsiibile võib lisada erinevaid loogilis-süntaktilisi rolle täitvaid laiendsonu. Isikulistcl partitsiipidel {v- ja nud-kesksõnal) võib olla tegevuse objekti tähistav laiend, mille puhul NF-i tuum täidab partitsiibiga väljendatud tegevuse subjekti funktsiooni: parim pinget (O) alandav võte (S), ruumi (O) täit• nud hämarus (S). Tegevuse objekti väljendava laiendsõna käandevahku määrab partitsiipverbi rektsioonimall. Harilikult nõuab see partitiivi, aga võimalikud on ka teised käänded: ajast ja helist ettejõudnud ilmutis arukusele pretendeeriv inimene. Umbisikulisi partitsiipe {tav- ja tud- kesksõna) võib laiendada tegevuse subjekti väljendava nimisõna omas tav kääne, tegevuse objekti väljendatakse sel juhul NF-i tuumaga: Heile Kuninga (S) kehastatud Koidula (O), õpilaste (S) rahvamajanduses teh- 10 I isakriteeriumina RL-i positsioonivariantide kirjeldamisel on seda kasutanud näit.: С Lehmann, On the typology of relative clauses lk. 665—666. 11 Vt näit- В Comrie, Language universale and linguistic typology Ik. »4. 12 B. Comrie, Language universale and linguistic typology, Ik. 13/; G. Mal li n s o n, В. J. В 1 а к e, Language typology, lk. 371. is vt E L Keen a n, В. Comrie, NP accessibility and universal grammar; E L К ее n an, В. Comr'ie, Data on the NP accessibility hierarchy. _,..,., ' '< Vt. näit.: K. M i h к 1 a, L. Rannut, E. Riikoja, A. A d m a n n, Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I. Tallinn, 1974, lk. 287, 293. 394 tav töö (O). Aluse ja sihitise käändevormidelt sarnanevad need näited ergatiivsete konstruktsioonidega. Subjekti saab siin väljendada ka geni- tiivse nimisõna ühendus postpositsiooniga pooli (vrd. Helle Kuninga poolt kehastatud Koidula, õpilaste poolt rahvamajanduses tehtav töö). Partitsiipatribuut võib lisaks subjekti ja objekti tähistavatele sõnadele sisaldada ka igat liiki määrusi. Et kõiki neid funktsioone saab väljen dada nii üksiksõnadega kui ka sõnarühmade abil, siis lõpptulemusena võib eesti prenominaalne partitsiipatribuuttarind olla vägagi pikk ja kee ruline: alles paar päeva tagasi igasuguse kirjatöö vastu võitmatut vas tikust tundnud poiss; see suurejooneline, elu peamise osa suurlinnades möödasaatnud kirjanduslik daam; iga naisterahva otsejoonelist reaal- maailma tundev isik; kirjandusteoseid põhjani ammutada püüdev lugeja; Prillupi õues nähtud laisk naine. Kas niisugust eesti prenominaalset partitsüptarindit saab pidada RL-i positsiooniliseks variandiks? Tavagrammatika vaatepunktist loomulikult mitte, sest vormiõpetuse seisukohalt vaadates on nende kahe konstrukt siooni vahel olulisi erinevusi. Tegevuse subjekti väljendav sõna on umb isikulise kesksõna puhul genitiivis, s. o. käändes, mida eesti grammatikad ei pea aluse käändeks.15 Ka ei ole partitsiibi kui «poolpredikatiivse» vormi abil võimalik otseselt edasi anda kõiki süntaktilise modaalsuse aspekte, näiteks ajakategooria on partitsiipkonstruktsioonis väljendatav vaid suh teliselt — eelnemise ja samaaegsuse kontrastiga; kõneviisi kategooriat aga polegi võimalik vahendada. E. Keenani ja B. Comrie töödest alguse saanud ja nüüd keeletüpo- loogias üldtunnustatud RL-i kontseptsioonist lähtudes aga võib eestikeel set eesasendi partitsüptarindit pidada RL-i variandiks täpselt samuti nagu tema saksa ja soome paralleele. Tüpoloogiatööde terminoloogia järgi on sel juhul tegu nn. RL-i moodustamise kõrval- ehk lisastratee- giaga (a minor RC formation strategy).16 Selle tarindi lauseline iseloom eesti keeles on hästi märgatav, kui võrrelda teda näiteks inglise keele eesasendi partitsiipatribuudiga. Inglise keeles ei lisata tavaliselt ees asendi partitsiibile tegevuse sihitist ja enamikku määrusi tähistavaid laiendeid, inglise prenominaalne partitsiip on väga lähedane adjektiivile (eriti ilmne on see liitvormide puhul: cotton-producing countries, a heart breaking cry, vrd. pilkupüüdev kübar, südantlõhestav karjatus). Saksa keeles on olemas mõlemad partitsiipi sisaldavad eeslaiendi tüübid nagu eesti keeleski, seega nii liitomadussõna (die zeitraubende Beschäftigung, der herzbrechende Schrei) kui ka RL-i prenominaalne variant (der in die Fabrik gegangene Mann, eine Unterricht erteilende Frau)}1 On püütud analüüsida põhjusi, miks eesasendi «poolpredikatiivne» RL on ühes keeles võimalik, aga teises mitte (vrd. näit. sks der den ganzen Nachmittag unter dem Wagen schlafende H und ja ingl *the all afternoon under the car sleeping dog). E. König seletab seda keelte erinevust järg nevalt.18 Saksa keele postnominaalses RL-is asub verbi pöördeline vorm RL-i lõpus, inglise keeles aga on RL-is sama sõnajärg mis lihtlauses 15 Morfoloogilise vormi põhjal ei nimetata eesti keele grammatikates passiivse partitsiibivormi juurde kuuluvat tegevuse subjekti väljendavat, kuid omastavas käändes olevat sõna aluseks, vaid tegijamääruseks. 16 Leidub ka keeli, näit. türgi keel, kus eesasendi partitsiipkonstruktsioon esindab RL-i moodustamise põhistrateegiat. Vt. näit.: E. E. E r g u v a n I i, The function of word order in Turkish grammar. Rmt.: University of California publications in lin guistics 106. Berkeley—Los Angeles, 1984, Ik. 73—74. 17 Saksa keele ajaloo uurijad on näidanud, et prenominaalne RL on tekkinud sellistest prenominaalsetest liitomadussõnadest. Selle põhjal on oletatud, et keeleaja looliselt võib olla vajalik leksikaalse liitvormi eelnemine RL-ile (J. A. Hawkins, Word order universale, lk. 107—108, 227, 248). 18 E. König, Adjectival constructions in English and German — A contrastive analysis. Heidelberg, 1971. (Refereeritud väljaande järgi: С. James, Contrastive analysis. Harlow Essex, 1981, lk. 43—44.) 395 (vrd. der Hund, der den ganzen Nachmittag unter dem Wagen schlief ja the dog which slept under the car all afternoon). Ch. Fillmore'i j a E. Bachi töödele tuginedes väidab E. König, et eesasendisse saab RL-i verb kaasa võtta üksnes need laiendid, mis talle eelnevad postnominaal- ses RL-is (selle sõnajärg on generativistide arvates süvastruktuuri ele mentide järjestusele lähedane) — saksa keeles seega kõik verbifraasi laiendsõnad, inglise keeles mitte ühtegi. Kuigi selline mõttekäik on jää nud lähemalt tõestamata, sobiks see seletama ka eesti eesasendi partit- siipatribuudi liikmete rohkust, sest eesti järelasendi RL-is võib finiitverb vabalt paikneda lause lõpus (koer, kes terve pärastlõuna auto all magas). Teatavasti arvatakse, et mingi keele NF-i komponentide paigutus ja talle iseloomulik põhisõnajärg — s. o. predikaatverbi (V) asend subjekti (S) ja objekti (O) suhtes — on omavahel korrelatsioonis. Teiste N-i laiendite seas on analüüsitud ka RL-i positsiooniliste variantide ning põhisonajärje seost. Juba J. Greenberg on näidanud, et RL-i ja selle põhja paigutus sõltub lause sõnajärjest. Andmed 29 keele sõnajärje kohta on lubanud tal väita, et variant RL ... N on iseloomulik keeltele, mille lihtlause sõnajärg on SOV, variant N . . . RL aga SVO- ja VSO- keeltele.19 Hilisemates töödes pole tihti subjekti asendit arvestatud ning on kirjeldatud üksnes verbi ja objekti ning NF-i komponentide paigutuse korrelatsiooni: tüüp N... RL on iseloomulik VO-keeltele, tüüp RL ... N aga OV-keeltele.20 Niisiis tunnistatakse, et RL-i paiknemine N-i suhtes on kooskõlas teiste keeleelementide paigutuse põhitendentsiga, mille järgi nn. progressiivse sõnajärjega keeltes kõik verbi ja noomeni laiendid järg nevad, aga regressiivse sõnajärje puhul eelnevad oma põhisõnale. Selle üldreegli taustal paistab võimalus moodustada eesti keeles fraa- sitüüpi RL.. . N olevat vastuolus eesti keele põhisõnajärjega, mida keele- tüpoloogilistes töödes (harvadel kordadel, mil neis eesti keelest üldse juttu on) on kirjeldatud SVO-järjena.21 Kuid nagu paljud eesti keeleuuri jad on näidanud, pole niisugune sõnajärg eesti keeles kaugeltki ainuvõi malik, sest 1) eesti keelele on omane suhteline sõnajärjevabadus, täpse malt, sõnajärje korraldamine lauserõhu ja -rütmi ning lauseliikmete funktsionaalse koormuse järgi, ja 2) eesti keele neutraalses stiilis valit seb tendents paigutada verb määruse või sihitise järel lauses teisele kohale. Ka teistes Euroopa keeltes, kus järjestus RL . . . N on võimalik, on suhteliselt vaba sõnajärg ning kõrvalekalded SVO-mallist üsna sage dased.22 Lause sõnajärje varieerumisvõimalusi ja RL-i kahe erineva positsioo- nivariandi esinemist eesti keeles võib seostada ka tänapäeva eesti keele morfoloogilise tüübiga. SVO on sõnajärg, mis väidetavasti iseloomustab flektiivseid keeli, aga eesti keel on aglutineeriv-flekteeriv, seega sega tüüpi keel.23 Eesti keeles on rohkesti konstruktsioone, mis on iseloomuli kud aglutinatiivsetele SOV-keeltele; eriti just NF-ile on eesti keeles tun nuslik eeslaiendite eelistamine. Selline NF-i komponentide järjestuse eri nemine verbifraasi omast polegi eriti haruldane, sest keelte sõnajärjes on üldse täheldatud paljugi «ebatüüpilist». Seepärast on paljudes sõnajär- jetüpoloogia-alastes ülevaadetes rõhutatud, et rohkem kui verbi ja ta 19 J. H. Greenberg, Some universals of grammar with particular reference to the order of meaningful elements, Ik. 71. 20 Näit. G. M a 1 1 i n s o n, В. J. Blake, Language typology, lk. 273; jt. 1 Vt. näit.: J. H. Greenberg, Some universals of grammar with particular reference to the order of meaningful elements, Ik. 87; A. Koutsoudas, Gapping, conjunction reduction and coordinate deletion. «Foundations of Language» 1971* kd. 7. Ik. 337—386. 22 Saksa, soome ja ungari keele sõnajärje kirjeldust vt.: G. M a 11 i n s o n, В. J. Blake, Language typology, lk. 294—295. 23 Vt, näit.: H. Rätsep, Eesti keele arengujooni. «Sirp ja Vasar» 5. VI 1981, 396 laiendite vastastikusest paigutusest sõltub RL-i ja N-i asend teiste NF-i laiendite positsioonist N-i suhtes, aga eriti adjektiivatribuudi asendist £S 2" Tl\nS0Il t ВЛ Blake Väidavad- et *Ы tuleb vaadelda kui laiendatud adjektiivatribuut! ning RL-i asend NF-is on samasugune nagu adjektiivil, «välja arvatud juhud, mil RL-i lauseline iseloom sunnib teda JN-Ue järgnema» Lauselise RL-i normaalne positsioon on N-i järel- N-ile eelneda võib ta kahel juhul: esiteks siis, kui ta on partitsiijkonstrukt- S'i& m '"f' kU-i ^e-e.1,eS °Vmuid tegureid, mis tegutsevad sõna- tuur»** Va SeI juhul P°leks RL~' sisestruk- (Järgneb) G. M а 11 i n s o n, В. J. Blake, Language typology, lk. 298—299. 397 Sonaühendeist valge valul ja pimeda kamut PAUL ALVRE esti murdeis leidub sõnu, millel seos üldkeele leksikaga kas puudub E või on raskesti läbinähtav. Mõnikord läheb vaja lingvistilist ana lüüsi laiemaltki kasutatavate väljendite puhul, milles mõne pealtnäha tuttava sõna tähendus tõrgub allumast meie keeletundele. Nn on see näi teks ütluses pill tuleb pika ilu peale, kus ilu'\ pole tegelikult midagi ühist tähendusega 'красота, Schönheit'. Arhailisema tähenduse 'rõõm, lust, juubeldus' on ilu, ilo (vrd. sm ilo) säilitanud rahvalauludes ja paiguti murdeiski. Viimaste abiga saavad paremini mõistetavaks ka sõnaühendid valge valul ja pimeda kamul. valge valul Wiedemann on oma sõnaraamatus andnud väljendile wet walge walul tõlke 'noch bei Tage, kurz vor der Dunkelheit' (Wied., vg. 1301). Selline ua/«-sõna adessiivne kasutamine on veel tänapäevalgi üsna üldine (kuid mitte ainuline) Põhja-Eesti keelealal, näit. valae valul sai se ä tektuo Vig, tahtis valae valul to ä leppeitaoa Mih, jeuwan valae valul kõ mihnä kül viel Khn, ommokko vara valae valul sai menna Trm, soae valae valul tooa valmis Lai, sis ell viel valae valul mennä Lüg. Paiguti on levi nud inessiivne tüüp valge valus (Trm, Jõh, lis), mille kõrval pole tund matu ka teise päritoluga valge varus. Mõlemaid on viljeldud kirjakeeles, näit. Küllap nad jõuavad veel aegsasti valge valus järele (V. Ridala), Tiina võis teisel hommikul valge varus Vargamäelt alla minna (A. H. Tammsaare). Lõuna-Eestis on kõige levinum komitatiivne valge valuga, kusjuures see märgib paiguti ka hommikust hämarikku, näit. tulee valae valuaa josa ära minna, ommukku vara, joea kui vähä näitä olli Ran, gDaault valae valuaa, hommuault valae valuga Har, valae valuaa 'eha valgel, videvikus' vii näet Vas. Mulgi murdealalt ja pisut mujaltki (Ote) on registreeritud ka adessiivset valge valul ning Harglas isegi inessiivset valae valun. Viimasest tuleb lahus hoida s-lõpuline translatiiv, näit. siss tua kedrafi jälv^vallgõ-valus är? Rõu. Wiedemanni sõnaraamat ei tunne nominatiivset vormi valgevalu (OS-is olemas), kuid murdeis on seda tähenduses 'valgus, päevavalgus' viljeldud, näit. videvikule jäädi kui õues õli ikke viel valgevalu, aga tuas ei nähtud miski teha Jõh, valae-valu раЫав usse vahel* His. Selline liit vorm on tegelikult pleonastiline moodustis, milles nii pohl- kui taiendosis on märkinud valgust. . , Tänapäeval esineb valge põhiliselt adjektiivina, kuid ütlused juaa valge väljas, mine valge eest ära ei jäta kahtlust selle substantiivses tähenduses 'valgus'. Wiedemanni sõnaraamatust võib leida nimetatuile märgatavat lisa: jumala-walge 'Tageslicht', käe-w. Trinkgeld, koi-w., koide-w. 'Abendröthe', koidu-w. 'Morgenrotha, ku-w. 'Mondhcht', lume-w 'Schneelicht' jt (Wied., vg. 1297). Pole tähtsuseta, et just samasuguseid liitsõnu on saadud ka ua/u-komponendi abil. Wiedemanni sõnaraamatus on neid küll ainult kaks: kü-walu 'Mondschein, Mondlicht', lume-walu 'Schneelicht, Blenden des Schnees'. Murdekogud pakuvad aga veel selli seidki liitsõnu nagu aovalu Trv, tulevalu Lüg, tähevalu Trm tahtevalu Pöi välgivalu 'välguvalgus' Krk, taivavalu Se, talvepuolevalu virmah- 398 sed' Lei, valukuma 'valgusekuma' Trm, jt. Hoopis tagasihoidlikum on aga lihtkeelendi valu tarvitamine, näit. näe päe tulee vii vällä, aea pele valu, pilveD lammaitavaD ära Hää, valu om talva pal Vas. Sõnaühendi valge valul järelosis valul on varem olnud eraldigi kasu tusel, nagu osutab Wiedemanni sõnaraamatu üsna walul 'bei hellem Tage' (vg. 1301). Mis on põhjustanud selle täieliku taandumise ja asen dumise tähenduselt pleonastiliste ütlustega valge valul, valge valus, valge valuga} Vastus saab olla ainult sama kui teistegi vormilt sama laadsete moodustiste korral — selguse taotlus. Meenutagem siinkohal, et ka rida reduplikatiivsõnu, nagu haruharva, võnnuvõõras, kahekahekest, tähetänini, udune uus jt., on tekkinud just sel teel, et tuhmunud tähendu sega komponent seletati otsekui üle keeletarvitajale selgelt arusaadava lekseemiga.1 Et valul, valus, valuga hakkasid mitme eritähendusliku sõna vormilise kokkulangemise tõttu märkima ka keelendite valu 'боль, Schmerz' ja valu 'литьё, GuB' käändeid, siis tähenduse 'valgus' korral täpsustati ütlust valge-sõna lisamisega. Niisugust arengukäiku soodusta sid kahtlemata teised juba keeles eksisteerivad liitvormid, nagu päva valul VII, tähä valol Mar, tule valul Lüg, Kod, lume valua, välai valua (komit.) Krk. Sõnaühendi valge valul liitumine nimetatutega tõi endaga kaasa ka teatava tähendusnihke, kus mõiste 'valges, valgel ajal' täpsus tus märkima õhtust (Lõuna-Eestis ka hommikust) hämarikku. Etümoloogiliselt on huvitav teada, et nii valu kui ka valge on sama sõnapere tuletised. Siia kuuluvad veel murd. valus (vrd. sm valoisa) 'valge' ning valev, vale : väleda (= sm vaaleva, vaalea). Lapi keele eesvokaalsed vasted welkes, vielgad jt. < *välketä (SKES, vg. 1621) osutavad, et laiast laastust võttes haakub eelnevatega meie välk (murdeis ja vanas kirjakeeles ka tagavokaalne valk; sellega haakub vahetult kuna gine edasituletis valkjas). Sugulaskeelte andmeil ulatub sõnapere valu, valge päritolu vähemalt volga perioodi (vrd. ersämordva valdo < *valV-ta ja mari fia-lyddS 'valgus, valge'). Iidse adjektiive tuletava *ta- liite kõrvale on sel perioodil astunud liitsufiks *-keta, *-ketä.2 pimeda kamul Levikult piirdub pimeda kamul Lääne-Eestiga, kuid tema kasutamine on aasta-aastalt sagenenud ka kirjakeeles (ÕS-is 1976 [pimeda] kamul 'ajal, aegu', lk. 231). Sõnaraamatute traditsioon sai alguse Wiedeman nia, kes pimeda kamul 'mitten in der Dunkelheit (der Nacht)' paigutas märksõna kamu G. kamu (P, S, SO) 'Kraft, kräftiges Aussehen' alla (Wied., vg. 198). Wiedemanni sõnaraamatust kandus pimeda kamul edasi EKÖS-i (lk. 23) ja EOS-i ('pimedas, öö aegu', I, lk. 171), kuid kõikides VÖS-ides, SOS-is ja ka 1960. a. ÕS-is ta puudub. A. Saareste «Eesti keele mõisteline sõnaraamat» esitab tähenduse 'ajal' all nii kamul {kamuga, Var, PärP kammul) 'veel, alles, juba .... ajal' kui ka edasi- tuletuslikud kamukil, kahmakul jt. (EKMS I, vg. 97). Murdenäidete kõr val leidub seal paar lauset ilukirjandusest: See oli harva, kui nad veel pimeda k. jõudsid koju (J. Mändmets), pimeda kamul süütas esimese valvekorra mees oma väikese lambi (A. Saareste, tõlketeos). Sõnaraamatuis leiduvad ftamw-substantiivi tähendused 'Kraft, kräfti ges Aussehen' (Wied., vg. 198), 'Beleibtheit, Wohlbeleibtheit' (EÖS I, lk. 171), 'lihavus, tüsedus, kehakus, kamps' (SÖS 2, lk. 241), 'paksus, lihavus, ramm, vägi' (EKMS III, vg. 32) tunduvad olevat liiga kauged, et nende varal lahti mõtestada ütlust pimeda kamul. Analüüsitav kamu- 1 Vt. lähemalt: P. A1 v r e, über Bildungsmöglichkeiten der Reduplikativwörter. «Советское финно-угроведение» 1983, nr. 1, lk. 1 jj. 2 *k- ja **££-elemendi kohta adjektiivides vt.: V. H а 1 1 а p, Eesti ja sugulaskeelte adjektiivitüüpe. «Keel ja Kirjandus» 1983, nr. 8, lk. 430 jj. 399 tuvi on siin teist algupära, mida tõendab ka murdevariantide järgnev võrdlus muu sõnavaraga. Saartel ja mandrilgi on levinuim ühe m-iga kamul, kamol, nait. mis säl pime kamul änam SUB Uha Ans, katsume отщаи pimeoa kamul minna Muh, mä läksi täna üsna vara pimeoa kamul Kse, ma läksin üsna omikku vara, na pimeoa kamul, üsna pimeoa kamul tulin ko,eu Mär, pimeoa kamul minnasse viouskile Mih, tulin koju pimeoa kamul PJg, ohkasin pimeoa kamol tulema Mär. Hämara aja täpsemaks piiritlemiseks võidakse lausesse lisada veel sõna hommik või õhtu, näit. ta ehta pimeoa kamul läks, aaa omikku pimeoa kamul tuli Kse. Geminaadiline kafhmul on paralleelesinemusena levinud peamiselt saartel, näit. pime kafhmul tuti koju Jäm, pimeoa kafhmul läks kojo, kolvalce olli JUBÜ kustun Muh. Teistest häälikulistest variantidest maini tagu kamukul ~ kammukal Muh, kamakul Pöi, Mih, kahmakul Tor. Nominatiivset vormi pimedakamu kasutatakse harva: ma tull, kui oli ehta pimeoa kamu Kse. Murdekorrespondendid on sõnale kamu andnud üldiselt tähenduse 'aeg koidu eel, kui hakkab valgeks minema, ja õhtul, kui pimedus hakkab valgust katma' (PJg). Keelendi kamul tarvituspiirkond on varem üldse olnud avaram, nagu osutavad sõnaseosed ö kamul 'öösel, öösi (ööpimeduses)' Ans, kammus ae\Q Muh talve kamuga jt.; vrd. ka edasituletuslikke ehakamakul ja viduse kamakul (EKMS I, vg. 97). Need meenutavad oma tarvitusviisilt ütlusi päeva valul, lume valuga jt. Videvikku, hämarust või kahvatut valgust märkinud kamu, kamo on üldiselt kaotanud sideme muu sõnavaraga, mistõttu selle tuhmunud tähendust on püütud elustada nii keelendi pime kui ka hämar lisamisega. Tüüpi ämärikku kamul (kafhmul) on registreeritud Kihelkonnalt, Jama jalt, Häädemeestelt jm.; vrd. ka põlpimeoa kamul Pöi. Sõnaseoste {pool pimeda kamul ja hämariku kamul teke on seega analoogiline tüübi valge valul kujunemisega. Nende kokkukuuluvust ja omavahelist poimumistki kõneleja teadvuses osutavad sellised kontaminatsiooniilmingud nagu valae kamul Vig ja pimeoa varul Kod (vrd. valge varul). Tõsi sellist selgust ja järjepidevust nagu_keelendis valu, valul, valge valul me ^amtiZ-tüübistiku tekkes ei näe. Võttes aga abiks häälikulised variandid ö kahmul Pha, pimeda kahmakul, öö kahmakul 'öö tulekul, juba öösi' Tor kahmakkas 'pime' ö Juu, pimeoa kahmus 'videviku- või ehaaeg' SJn jt saame selle sõnapere seostada tähendusvaldkonnaga 'kahvatu' (vrd. kahmatama 'kahvatama' Hei, kahmatu PU, kahmetu Trv,). Mõistepiirkond 'kahvatu' haarab enesesse nii kahvatu näo kui ka kahvatu valguse (s.o. videviku, hämariku, poolpimeduse). Tüvega kamu- seostub etümoloogiliselt ka kaame, mille tarvitust tähenduses 'kahvatu, hallikas' illustreerivad ilmekalt Kainast registreeri tud kaame nägu ja külmetanud maa on kaame (EKMS IV, vg. 351); vrd. ka OS-is 1978 kaame 'surnukahvatu' (lk. 216). Võõrastust võib tekitada a-vokaali erinev kvantiteet (kamu — kaame), kuid see ei väära nende sõnade ühist päritolu. Võrdlus ligemate sugulaskeeltega osutab, et nagu иа/м-tüübistikus (e valev, vale : väleda — sm vaaleva, vaalea), on ka selles sõnaperes olnud paralleelselt esindatud lühikese ja pika vokaaliga vormid (NBl sm kaamea ja murd. kamea, NS I, lk. 173).3 Keelendi kamul korral lähtume lühivokaalsest kamu-, kamo-. Pole aga sugugi võimatu et pärast kontakti katkemist teiste sama sõnapere liikmetega (kaame jt.) 3 Vokaalikvantiteedi kõikumine läänemeresoome keelealal on niivõrd sage ilming, et see vääriks eriuurimust (vrd. v«el e rõõm — sm murd. remu, e näast — sm nasta, e lage — sm laakea, e murd. aid — sm aalto, e murd. kakk — sm kaakko jt.). 400 TAHVEL XXV Juhan Weizenberg (Ilmar Malin, õli, 1978.) TAHVEL XXVI '•'-" m s sags # Ellen Niit (Erna Viifol, kips, 1959.) on toimunud häälikuline ühtlustumine иаЫ-tüüb.i (valu-, valo-) eeskujul, Nende konstruktsioonide põimumisest oli juttu juba eespool. Vanade valgusilmingunimetuste suurt vormilist sarnasust kriipsutab lõpuks alla veel seegi, et nad on järjepanu ы-lõpulised; valu, kamu, hämu, vidu (ilm on vidus). Sõnaühendite valge valul ja pimeda kamul detailne analüüs lubab teha mitugi üldistavat järeldust. Keelendi tuhmuva tähenduse elustami seks on võidud lisada talle teine (enam-vähem) samatähenduslik sõna: valul —>- valge valul, "kamul -> (pool)pimeda v. hämariku kamul (vrd. ka *harvoin > haru + harva). Murdesõnade etümologiseerimisel tuleb paralleelselt silmas pidada nii ees- kui ka tagavokaalseid variante (välk — murd. valk; valge, valu). Esimese silbi pikkus võib samas sõnaperes olla murdeti ja keeliti kõikuv (e valu, valev, vale — sm valo, vaaleva, vaalea; e kamu, kaame — sm kamea, kaamea). Lühendid EKMS = A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I—IV. Stockholm, 1958—1968; SKES = Suomen kielen etymologinen sanakirja I—VI. Helsinki, 1955— 1978; Wied. = F. J. Wiedemann, Eesti-Saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest Tallinn, 1973. Viitamata murdenäited on pärit KKI üldsonavarakogust. i vi l 26 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1988. 401 Karl Ristikivi „Hingede öö" kui tekst TIIT HENNOSTE Subjektiivseks sissejuhatuseks 1. Käesoleva artikli aluseks on ettekanne, mille ma pidasin Kirjanike Liidu egiidi all toimunud Ristikivi konverentsil Tallinnas 1987. aasta detsembris. 2. Kokkuleppe kohaselt pidin vaatlema romaani «Hingede öö» teksti teaduse seisukohtadest lähtudes. Kunagise lugemismulje järgi oli meeles, et teoses on hulk keerukaid ja aloogilisi suhteid tegelaste vahel, reaalsu ses mitteesinevaid ruumi- ja ajaliikumisi ning muud põnevat, mida saab edukalt uurida tekstiteaduslikku koherentsikäsitust aluseks võttes. Täp semal lugemisel aga selgus, et suur osa sellest sürrealistlikust pildist oli hoopis minu kujutluse vili. Siis otsustasin alustada algusest. Panin kirja tekstiteaduse põhilised märksõnad. Suhestasin nendega modernismile omistatavad põhitunnused, kuna «Hingede öö» oli minu teada modernist lik romaan. Seejärel üritasin «Hingede ööd» võrrelda erinevate moder nismi tunnustega, et leida, milliseid neist Ristikivi on omaks võtnud ja milliseid mitte. Tulemus oleks pidanud võimaldama «Hingede öö» täp semat paigutamist talle enim sobivasse modernismi voolu või suunda. Aga selle tegevuse lõpptulemus ei vastanud sugugi ootustele. Nimelt sel gus, et Ristikivi ei pürginud ühestki kandist modernismiideaali poole, pigem vastupidi. Järgnevalt on vaadeldud esmalt olulisemaid tekstitea duse põhimõisteid ja seejärel võrreldud nende mõistete kaudu moder nismi põhitunnuseid ja «Hingede ööd». Mõnest olulisest tekstiteaduse mõistest 1. Igasugune kirjandusteos on tekst. Seega on ka tema loomise ja interpreteerimise seaduspärasused suuresti samasugused kui teiste teks tide puhul. Siinse vaatluse eesmärgiks on uurida Karl Ristikivi romaani «Hingede öö» tekstiteadusest lähtudes. Piirdume esmase ja kõige üldi sema lähenemisega ainult mõnedele olulisematele probleemidele. 2. Tekstiteadus ei ole mingi ühtne suund või meetod lingvistikas, vaid pigem ühisnimetaja vägagi erinevatele töödele, mis seavad oma esmaseks uurimisobjektiks teksti. Seetõttu >on_ vajalik lühike ülevaade käesoleva loo autori lähenemisviisi kohta.1 3. Tekst on sõnade rida, mis on loodud projektsiooni alusel mitmeid printsiipe ja reegleid järgides ning on lugeja jaoks katalüsaator, mis äratab temas teadmised ja oskused, mille abil ta taasloob kirjutajale lähtekohaks olnud projektsiooni. Tekstil ja tema osadel on rida funktsioone, mis on koondatavad kolmeks suureks põhifunktsioo niks: lj deskriptiivne, mille abil vahendatakse lugejale oma ideid, oma pilti maailmast, keelest või muust; 2) interpersonaalne, mille kaudu suhtlejad seostavad ennast kõneaktiga; 3i tekstuaalne, mille abil hinnatakse lugeja seisundit ja juhitakse vastavalt sellele teksti töötlemist. Järgnevas tegeleme enamasti deskriptiivse funktsiooniga, teisi puudutame vajaduse korral, 4. Teksti loomisel ja interpreteerimisel peavad suhtlejad tegelema mälus paljude erinevate sõlmedega, mis asuvad erinevatel tasanditel ja astmetel. Tasandid on vaa deldavad suunal tegelikkus—tekst ja neid võib välja tuua vähemalt kuus: reaalsus projektsioon, ideed, keeleline sisu, keeleline vorm ja keeleline väljendus Astmed eristavad erineva mahuga sõlmi, näit. projektsioonitasandil kogusündmus stseen ja Selleks vt.: T. Hennoste, Tekstigrammatikast tekstiteooriani. «Keel ja Kir jandus» 1986, nr. 1, lk. 26—34; siinse käsituse alusteooria kohta pikemalt vt • T Hen noste, Poluloogiline tekstiloomismudel. TRÜ toimetised 795 Tartu 1987 lk 5—24 402 üksiksündmus, millele vastavad keelelisel väljendustasandil ideaalis tekst, absats ja elementaarlause. Looja saab fokuseerida lugeja tähelepanu erinevatesse sõlmedesse. Loomulik on see, kui fokuseeritud on reaalsus ja projektsioon ning kogusündmus, kuid näit. kirjandusteoses võib fokuseerida ka üksiksõnu ning väljendustasandit (sõna hää likkuju jms.). Liikumisel erinevate sõlmede vahel peavad suhtlejad tegema rea tehteid, mis on loomult sõlmeülesed. Vajalikud on vähemalt järgmised: liigendamine, järjestamine, kustutamine/taastamine, sidumine, vahendamine. Suhtlus toetub eeletele, mis osutavad, millised omadused on erinevatele sõlmedele loomulikud, millised mitte. Loomulikkuse aluseks on tüüpiline tava_suhtlemine ning sõlm on seda loomulikum, mida lähem ta on tavasuhtlemise vastava sõlme omadustele. Iga tehte puhul saame kõnelda erinevatest tehte tegemise viisidest. Neid võib vaadelda punktidena sirgel, mille üheks otsaks on puhas valik, teiseks loomine._ Loomulikuks viisiks on valik, mis toetub suhtlejates olevatele loomulikele suhetele sõlmede vahel. 5. Autorid ei kirjuta mitte maailmast, keelest või muust, vaid oma pildist nende kohta ehk projektsioonist. Reaalsuseelde põhjal on selle loomulikuks aluseks ja lähte kohaks reaalsus. Kuid autor võib lähtuda ka näiteks keelevahendite süsteemist oma mälus, teisest tekstist jne. (näiteks J. L. Borgese esseenovellid). Mõlemal juhul saab autor temal olemasolevast materjalist maksimaalselt objektiivselt valida, aga loojana ka seda materjali fantaasia abil ümber liigendada. 6. Koherentsieelde põhjal on loomulik, et projektsiooni osad on omavahel seotud. Nende seoste aluseks aga on meie tavakogemusele ja loogikale toetuvad seadused. Nii on sündmuste vahel ajalised, põhjuslikud või tingimuslikud suhted, tegelaste ja kohtade vahel identsus-, hulga-, analoogia- ja mitmesugused erinevussuhted jne. Autor ei saa ilmselt välja mõelda uusi suhtetüüpe, küll aga võib ta panna näiteks mingite objektide vahele suhteid, mida seal reaalsuses olla ei saaks. Samuti võivad seosed projektsioonis üldse puududa. Kirjandusteose taga eeldatakse tavaliselt loodud projektsiooni. Lähtudes maksi maalsest loomulikkusest saame väita, et loomulikuks kirjanduseks peab lugeja ena masti realismi või naturalismi, milles vähemalt koherentsisuhted on loomulikud. 7. Kirjutajal olev projektsioon võib olla terviklik või fragmentaarne. Esimesel juhul on kõik pildi osad ja nende suhted kirjutajal endal olemas, teisel juhul aga mitte. Monoloogteksti (sh. siis ka ilukirjanduse) projektsioon on loomulikult terviklik, dialoogi oma tragmentaarne. Muidugi saab monoloogi taga olla fragmentaarne pro jektsioon. Sellisel juhul jääb ka lugeja taasloodud projektsioon fragmendiks. Lugeja võib fragmendi auke oma fantaasia abil täita, kuid sellised täiendused ei ole enam teksti interpretatsiooni kuuluvad, vaid vabad arendused teosest lähtudes. (Eelnevat ei tohi segi ajada juhuga, kui lugeja mingil põhjusel ci suuda teha tervikprojektsiooni teosest, millest see on kirjutajal ette nähtud.) Meeles tuleb siin hoida kaht asja. Esiteks autori projektsioon ei pea olema terviklik teose loomise algul, vaid suhetes lõpetatud, valmis teosega. Ka kirjanduses on tuntud kaht tüüpi autorid: ühed kirjutavad nii, et ei tea, kuhu tegelased neid vii vad teistel on enne kirjutamist kogu projektsioon peas valmis. Teiseks ei tohi segi ajada projektsiooni fragmentaarsust ja kahte liiki tekstifragmentaarsust. Esimene on juhtum, mil tekst jääb mingil põhjusel lõpetamata, teine aga juhtum, kui järgitakse fragmenti kui ühte žanristruktuuri tüüpi. Esimesel juhul ei saa teksti taga olla ter viklikku projektsiooni, teisel juhul aga saab. 8 Projektsioonist tuleb autoril teha tekst, millest lähtudes lugeja peab olema suuteline projektsiooni taaslooma. Selleks peab tekst olema kooperatiivne, s. t kirju tajal! on loomulik arvesse võtta selle lugeja teadmisi ja oskusi, kellele tekst on mõistmiseks määratud. Muidugi võib autor teha ka tekste, mis maksimaalselt ei arvesta määratud lugeja võimalusi. Sellist tüüpi on näit. paljud futuristlikud ja dadaistlikud teosed. ... , Siin on oluline meeles hoida, et aja jooksul lugejate teadmised muutuvad ning lekst võib teatava aja pärast osutuda potentsiaalsete lugejate jaoks mõistetamatuks lugeiad ise seega selle teksti suhtes mitte määratuteks, vaid juhuslikeks. Sellisel juhul on teksti ia lugeja loomuliku suhte taastamiseks vaja mitmesuguseid kommentaare. Seda ei tohi aga segi ajada juhuga, kus püütakse kooperatiivseks teha põhimõtteli selt mõistmiseks mittemääratud tekste või nende osi ja anda neile sellega auton mõel dust erinevat staatust. Sellise tegevuse hulka kuulub näit. prototüüpide otsimine ja nende elu abil teksti seletamine seal, kus autor ei ole seda ette näinud. 9 Projektsioon on pidev ja mittelineaarne mentaalne üksus (lisaks aja istele on temas näit tingimuslikke, ruumilisi, sotsiaalseid jm. suhteid). Et teda keeleliselt vahen dada, tuleb temast teha diskreetsetest osadest koosnev ideede kompleks ja viimasest lineaarne tekst. Selleks on tarvis rida tehteid. . .. Projektsioon tuleb liigendada väiksemateks osadeks. Sun võib autor toetuda sünd muste- ja stseenidevahelistele loomulikele piiridele (aja, ruumi voi tegelastekoosseisu vahetumised), aga võib ka uusi piire luua. Loomulikul liigendamisel vastab ideaalis ühele üksiksündmusele üks elementaarlause tekstis ning ühele stseenile uks absats pikkusega 7±2 elementaarlauset. Ümberloodud piire vahendavad tekstis tavaliselt ebatavalistesse kohtadesse paigutatud lause- või absatsipiirid. ... Stseenid ja sündmused tuleb järjestada. Ka siin saab toetuda loomulikele järgne vustele (varasem enne hilisemat, põhjus enne tulemust, sotsiaalselt tähtsam enne 26* 403 vähem tähtsat, lähem enne kaugemat jne.), aga Võib neid järgnevusi ka ümber luua Viimase võimaluse üheks näiteks võib olla faabula ja süžee vahekord. Projektsiooni kõiki osi ei ole võimalik ega vajalik lugejani viia. Osa neist tuleb kustutada. Loomulik on säilitada ainult need osad, mis määratud lugejale on projekt siooni taasloomiseks piisavad ja vajalikud. Kuid autor võib kustutada ka nii et infot saab lugejale luga palju voi liiga vähe. Ka saavad erinevate teadmistega lugejad taas luua erinevate omaduste või erineva sügavusega projektsiooni - jne. telnevat ei tohi segi ajada juhuga mil autor prognoosib lugeja teadmisi valesti ning lugeja ei saa selle tõttu teksti moista. Lugejani viidavad osad tuleb tekstis siduda. Loomulik on teha seda nii et lugeja suudaks projektsioonis olnud suhted taastada. Ka siin on omad koherentsi' rektsiooni jm. reeglid. 10. Lisaks projektsiooniehituse ja tehete eeletele tuleb arvesse võtta ka kasutata vat keelt ja kultuuris käibivaid tekstide organiseerimise printsiipe to л Loomuhk °n tarvitada sõnavara, mis on vastavas keeles olemas, samuti arves tada keele poolt nõutavaid kustutuse, sidususe, sõnade ja osalausete järjestamise ims grammatikareegleid. Kuid autor võib luua ka 'uusi sõnu ning omaenese Sammatikat' iärmrf* ra„ Г"! onaja jooksul välja kujunenud tekstid, mille ehitamisel on loomulik järgida rangemaid voi vabamaid sabloonseid tekstiehitusmalle (näit visiit arsti iuurde ts s eiuhätJs01 Ä Nende- mtllidegai °n määratud teatavate tekstio^de olernasolu sissejuhatus kulminatsioon jne. , nende osade järjekord, mitmesugused retoorilised kohcs.oomsuhctc tuubid (näide, üldistus, vastandus, seletus, paraueeUne ) kee°ekasu notaaTor.Sm^istega.011 "^ №'Пе S6°taV traditsi°°ni> nende lumine S П.. Eelnevat arvesse võttes saame teksti vaadelda paralleelsete skaalade taustal mille otseks on loomulikkus ja mitteloomulikkus. Skaalad näitava seeiuures erSfd solmi, tehteid, keeleüksus! ja tekstiehitusmalle. Sama tekst saab eri skaaladel oafkneda Sffi^ffi^^r™^ °n 6ri tekStide ]--^'-r;aSkmSdoLPutkeudsae alutfah w„-tekst J'ouab.imejani, asub viimane seda interpreteerima Interpretatsiooni va a mineva e3 tSrste^L^f ГЧ^ к°Ш ja interpreteerimisel^ töenäolisel i.ti V teadmiste ning oskuste aktiviseerimisest. Nende teadmiste ia oskuste Ja ma mälu s vastava teksti lassi st T ° + , Projektsiooni eeldatava m del maaTrna teha mitteloomuhkul juhul aga hoopis loomisvõimed, mille abil uut Seejärel asub lugeja teksti interpreteerima ehk täitma oma karkassi tPksti b,i ffi^Sd^eifSÄ .ЧТ ?- *"»«**• teadmisT fÄtodS On ka laiendada H nvonH^ absoluutselt täpne, seega, tuleb teda paralleelselt täitmisega teha Šeela mida iZtt K"' aga tegU °T v,aleprognoosiga. on tarvis mudel ümber teksti mõistmüe К? Г 7 P.r0gn00S'.,seda kergem, täpsem ja sügavam saab olla kass oXll^™ g6Ja ^'"Ä1 P JUSd P°le võimeline ebaadekvaatset kar kass, umber tegema voi ei soovi seda teha, ei ole ka tegelik mõistmine võimalik. Modernistlik tekst ja «Hingede öö» 1. «Hingede ööd» (edaspidi HÖ) on peetud eesti esimeseks moder nistlikuks romaaniks. See'on peaaegu aksioom. Seega, kui lugeja asub seda interpreteerima, peaks ta kõigepealt tegema projektsiooni mudeli modernistliku teksti tarvis ning hakkama sellesse mahutama teose oma dusi. 2. Modernism ei ole ühtne, vaid selles on rida suundi, voole, gruppe mis naivad oma taotlustelt paljuski erinevat. Siiski on võimalik välja tuua ka erinevate suundade põhilised jooned, seega modernismi ühistun nused^ Meeles tuleb ainult hoida, et ei kirjanduse ega modernismi tun, nustekompleks pole; esitatav vajalike ja piisavate tunnuste suletud kogu mina vaid on tunnuste avatud rida, milles tunnuseid saab omavahel mit meti hierarhiseerida. Kasutades eespool toodud tekstiteaduse mõistestikku on need ühistunnused esitatavad ühe lausena, mida võib vaadelda kui modernismi ideaali väljendust: modernism on loomulikkuse eelete maksi- 2 Siinne modernismikäsitlus toetub eelkõige artiklitele: I. Howe The idea of modern. Rmi: Literary Modernism. New York, 1967; J. Ortega у G ass et Dehu- manizaüonof art. Rmt.: Literary Modernism; S. Tuohimaa, Frederic Jamesonin postmodernisrniteona ja ,sen sovellutus suomalaiseen-' kirjallisuuteen. «Synteesi* 1986 nr. 1, lk. 66—79. J 404 maalne vältimine teksti tegemisel. Sellise printsiibi järgimise tulemuseks onitekst, mis maksimaalselt erineb lugeja loomulikest ootustest ja tead mistest „nii. tekstide kohta üldse kui kirjandustekstide kohta eraldi. Luge jas, tekitab selline tekst mitte dialoogisoovi, vaid ärrituse või soki, tunde, et autor rakendab tema suhtes terrorit. .Loomulikult ei riku iga suund või autor korraga kõiki eeldeid, vaid üksnes mingit osa neist. Samuti on - erinev ,see, kui kaugele eeletele vas tandumises minnakse. Et eelderikkumise võimalusi on palju, siis tekivad erinevad modernismisuunad, mis mõnegi tunnuse poolest üksteisele vas tanduvad. ^Järgnevalt oletagem, et HÖ on modernistlik teos. See tähendab, et :me ei ürita teda siduda mingi konkreetse modernismisuunaga, vaid vaat leme teda seoses modernismi kui ideaaliga. Selleks kõrvutame moder nismi tunnuseid ja HÖ-d erinevate loomulikkuse eeletega ja vaatleme, milliseid neist Ristikivi rikub, milliseid aga järgib. Tulemuses peaks näha olema HÖ tekstiehitusliku modernistlikkuse aste. 3. Modernism on suund, milles ei valita märki vastavalt maailmale, vaid üritatakse luua reaalsust, mis vastaks märgile. Ideaaliks on märgi iseseisvus, märgi ja denotaadi sidemete katkestus. Ortega näiteks vastan dab tõelist, puhast kunsti ehk modernismi XIX sajandi realismile, mis oli tema järgi massidele mõeldud eluekstrakt ja milles kunsti oli minimaal selt. Tõelise kunsti ideaal on tema meelest teha asju, mis poleks looduse koopiad, vaid eviksid omaenese substantsi. Meie terminites on seega tegu reaalsuse ja projektsiooni suhete_ katkestamisega ehk reaalsuseelde rikku misega. Projektsiooni aluseks võib saada näiteks keel või tekst ise. Kui selleks aga ongi olnud reaalsus, siis püütakse projektsioon teha niisu gune, mis ei vahenda mitte seda reaalsust, vaid mingit autori teadvuses olevat omaette maailma. 4. Eelnevaga on tihedalt seotud projektsiooni osade omavaheliste seoste olemus ja projektsiooni terviklikkus. Modernism ei toetu siin reaal susele ja loogikale, vaid loob uute suhetega maailma, milles terviklikkuse aluseks võivad olla autori loodud seadustik, keelemaailmas valitsevad s'uhted, emotsioonide või assotsiatsioonide kogum või lihtsalt kaos. Rik kuda võib aja-, põhjuse-, ruumi- jm. suhteid. Ka ei pea projektsioon üldse olema terviklik, nagu on loomulik monoloogi puhul, vaid võib olla kas fragment või fragmentide kogum. Sellise projektsiooniehituse aluseks võib olla maailma, reaalsuse tun netamine fragmentaarsena või kaosena. Niisugust maailmapilti võiks nimetada elutunnetuslikuks modernismiks. Aga fragmentaarsus võib olla ka autori kunstikavatsuslik, subjektiivne projektsiooniehitusprintsiip. 5. Milline on HÖ projektsioon sellise ideaali taustal? HÖ-s kirjelda takse peategelase liikumist mingis viirastuslikus majas. Maja on vaadel dav kui mälu metafoor ja liikumine selles kui meenutamine. Ristikivi uurib sellise võttega nii reaalsust, selle projektsiooni inimese mälus kui ka mälu ennast. Nii peegeldus kui mälu ise on üldjuhul loomuliku, kohati rõhutatult igapäevase ehitusega (unustamised, segiajamised, juhuslikku sed, hüpped ühelt teemalt teisele jne.). Ja seda vaatamata asjaolule, et mälu omanikku saab vaadelda kui unes voi poolunes Viibijat. Nii on HÖ projektsiooni aluseks reaalsus, ja ka unenägija kasutamist ei ole motet modernišmivõtteks pidada. Ristikivi ise on avanud selle võtte eeskujud, nendeks on Carrolli Alice'i ja Bunyani Ristiinimese unenäod. 6. Keerukam näib esmapilgul küsimus, kas HÖ projektsioonis osade vahel kehtivad seosed toetuvad reaalsusele voi mitte. Siin näib olevat mitmeid kõrvalekaldumisi. HÖ on erinevalt tüüpilisest romaanist mitte aja-, vaid ruumikeskne teos. Seetõttu vaatleme lähemalt mõningaid ruu- •rriistiHteid. Ruumiks on maja, milles peategelane liigub. Selle tubade ja koridoride ehitus on loomulik, segadusi tekib aga peategelasel ühest ruu- 405 mist teise liikumisel. Nimelt sugenevad siin vastuolud liikuja loomuliku ruumitaju ja tegeliku ruumi vahel. Inimene käitub vastavalt oma mälu ruumipildile, kuid maja ehitus ei näi olevat sellega kooskõlas. Romaanis on rida pilte, milles peategelasel lähevad segi suunad parem ja vasak või ülal ja all: (92) Olin trepist üles minnes ilmsesti kaotanud orienteerumise vasaku ja parema vahel ja pidasin maja välisseina sisemiseks.3 (92) ... rohkem üllatas mind asjaolu, et kuigi olin läinud trepist üles, tundus see rõdu palju madalamal kui uks, kust varem olin alla vaadanud. Kuigi ka see pikapeale võis leida seletuse — et ma lihtsalt oma esimeses ehmatuses olin ukse kõrgust üle hinnanud. (307) Kuigi maja oli väga kõrge, pidi ta asuma vastu mäekallakut, sest trepiastme test üles jõudes leidsin ennast õtse tänaval.... Näidetest ilmneb, et kuigi on olemas vastuolud taju ja reaalsuse vahel, ei osuta Ristikivi kusagil, et need oleksid tingitud reaalsuse erili sest ehitusest. Alati peab peategelane võimalikuks, et tegu oli tema taju- häiretega, äärmisel juhul jääb küsimus ruumi ehitusest lahtiseks. Järgmist koherentsiloomulikkuse rikkumise võimalikku tüüpi esindab selline näide: (107) «Kui kaua olete siin olnud?» Vastasin oma kulunud «seitse aastat».... Mees laua taga vaatas imestades üles. «Siin — selles majas?» Siin näivad olevat identsed kaks erinevat ruumi: maja ja maa. Tegeli kult on aga tegu omaette korrustega tegelastes, nende hetkemõtetega. Iga inimene võib igal hetkel mõelda suvalisest ruumist, ajast või objek tist. Siinne segadus tuleneb asjaolust, et tegelased ei arvesta oma vas tava hetke tekstiprojektsiooni tehes määratud vastuvõtjat. Nad mõtlevad ise mingist ruumist ning eeldavad automaatselt, et ka partner mõtleb sellestsamast ning suudab õigesti identifitseerida asesõna taga oleva ruu- miprojektsiooni. Nõnda on siin ruumiprojektsiooniga kõik loomulik. Küll aga rõhutab Ristikivi selle võttega inimeste põhimõttelist egotsentrilisust, nende omavahelist võõrust. Niisugune enesekesksus võib jõuda näiteks nii kaugele: (130) «Jõudsin vahepeal ise valmis mõelda, mis te pidite mulle ütlema.... võin nüüd teile rääkida, mis ma õigupoolest oleksin pidanud teilt kuulma.» Omaette kihina võib välja tuua veel ruumi kui tegelaste kõneluste objekti. Siin seletatakse ruumi omadused lugejale ära. Neist seletustest ilmneb, et ruum ei ole Ristikivi jaoks ontoloogiline nähtus, vaid ruumi- pilt inimese mälus, mis võimaldab eri ruumide kokkusulamist: (295) «Te pole kunagi siin olnud, te õiete ikka veel seal. Ja see ei tähenda lõpuks midagi, sest seal ja siin on üks ja sama koht — ruum on sama illusoorne nagu aegki.» Ei ole raske avada selle ruumikontseptsiooni lähtepunkte. Autor viitab ise mitu korda Carrolli Cheshire'i kassi arutlustele. Ilmselt on võimalik lisada sellesse projektsioonimudelisse veel korru seid. Kuid juba siit peaks näha olema, et ruum, milles peategelane liigub, on loomulike seaduste järgi ehitatud. Segadused võivad siin tekkida üksnes pindlugemisel, kui me ei arvesta projektsiooni mitmekorruselisust ega järgi autori üleminekuid ühest kihist teise. 7. Ruumide vahel võivad projektsioonis esineda kõige erinevamad suhted. Siiski tõuseb Hö-s üks suhe teistest oluliselt tähtsamaks. See on üks erinevussuhteist, nimelt kontrast, dihhotoomia. Kogu ruum liigen- 3 K. Ristikivi, Hingede öö. Lund, 1953. Sulgudes olevad numbrid näidete ees osutavad leheküljele HÖ-s. 406 dub vastandeiks, mis lähevad üksteiseks sujuvalt üle või põrkuvad: väl jas/sees, majas/tegelastes, valges/pimedas, siin/ükskoik kus, elus/kunstis, tegelikkuses/fantaasias, reaalsuses/unes jne. _ 8 Samasugused korrused ja suhtetüübid võib välja tuua ka tegelaste, aia ja põhjuste kohta. Sealjuures tõuseb dihhotoomiaprintsiip olulisimaks, kogu teksti organiseerivaks suhteks. Aeg ja põhjused ei ole Ristikivile nii olulised. Tegelaste puhul aga on lisaks kontrastile tähtsad ka analoo gia- ja üldistussuhted. . Kontrastisuhtes on omavahel eelkõige peategelane ja ülejäänud tege lased Seda suhet võib väljendada sõnadega vooras/omad. Ieks.i seisu kohast on siin esmaolulised sõna võõras taga olevad kaks erinevat mi- meseproiektsiooni tegelastes. Võõras on see, keda ei tunta ja vooras on see kelle olemus on võõras. Esimene võõrus on ületatav. Juba teisel koh tumisel inimesega on meis olemas tema kohta teatav tunnustekompleks, mälupilt mille järgi me inimese identifitseerime. Teine voorus Ristikivi järgi aea peaaegu ei olegi ületatav. Me võime küll teada inimese nime, tenia mitmeid tunnuseid jne., kuid tema olemus võib jääda meile võõraks. Ka võib võõrus tekkida lahknevusest nime ja selle taga oleva tunnuste kompleksi ning reaalsest inimesest saadava tunnustekompleksi vahel Nn näiteks on sõna vaeslaps taga teatav tunnustekompleks, ja km vaeslaps käitub teisiti, ei muuda ta mitte meie projektsiooni vaeslapsest voi temast endast (mis sunniks talle uue nime andma), vaid muutub ise meile voo- Га Selline põhimõtteline ja muutmatu olemusvõõrus on üks R^tikivi põhiteese, mida ta kordab erinevates teostes. Vrd. näiteks HÖ ja «Imede saare» (IS) järgmisi lõike: (294) «See ei ole süü — sellepärast ei nimeta me seda ka kohtumõistmiseks. Me oleme kõik kohtumõistmise vastu. Süü võib andeks saada. Aga seda, mis uks ini mene on, seda ei saa muuta.» „.„Aa.i;l (IS 208) «Me ei saa teid siia jätta, sest isegi kui suleksime teid mõnda varjupaika saare südames, ei või me olla kindlad uute vandenõude ja sa asepitsuste vastu. Ei ole ju nende põhjuseks see, mis te teete, vaid see, mis te olete. Oma tegusid saab inimene ise seada, mitte aga seda muuta, mis ta on.» Sellise filosoofia paralleelid eksistentsialismiga on ilmsed. Oluline on aga see, et Ristikivi ei soovi leppida olemusvõorusega, vaid kutsub üles selle ületamisele ja asendamisele esimest tüüpi võõrusega: (306) «Kuidas üldse tuntakse tundmatut inimest? Kord on ju kõik inimesed olnud sulle tundmatud. Ära ainult lükka tagasi ühtki väljasirutatud katt.» Jäägu selle programmi illusoorsuse ja iroonilisuse aste siinkohal käsitle mata. . Kahetiselt võib eelneva taustal tõlgendada ka peategelase ja teiste tegelaste suhtlemist. Peategelane tunneb end võõrana ja imestab mitmel korral, kuidas teised teda kui tuttavat tervitavad («Aa, see olete; teie!»). Osa selliseid pöördumisi on seletatavad esimest tüüpi võõrusega s. t. peategelane ja tema äratundja on varem samas majas kohtunud. Teine osa aga on vaadeldavad teist tüüpi võõruse taustal, kus äratundja tunneb ära nimelt võõra. Ja asesõna tuleb siin vaadelda kui sõna vooras asenda jat («Aa, see olete teie, võõras!»). , Sellise võõrusekontseptsiooni keeleliseks aluseks on Ristikivile omane sümmeetriline asendatavussuhe tegelase, tema projektsiooni, ideekomp- leksi ja nime vahel. Tegelane võib teise tegelase maius olla nime pro jektsiooni või ideekompleksina ning need on omavahel vahetatavad, s. t. sama nimi toob mällu sama ideede kompleksi või projektsiooni ning annab sellega uuele tegelasele võrreldavaga analoogilised omadused (arutlus nimede kritseldamisest varjude püüdmiseks); samad omadused sunnivad tegelastele andma võrreldava tegelasega sama nime, mis osu- 407 ,lub õigeks (stseen Vengi'liusega) jne. Selline sümmeetria kehtib HÖ-s mitte ainult üldnimede, vaid ka pärisnimede puhul. ,. I 9. Ilma detailse uurimiseta on võimatu tõestada, et HÖ projektsioon on terviklik. Kuid selge peaks olema,, et Ristikivi maailm ei ole seose tute, või ebaloomulike suhetega fragmentide kogum. Ka esialgu sellistena tunduvad suhted, osutuvad lähemal vaatlemisel loomulikeks. ,- Eelnevat ei tohi segi ajada teose põhiidee või õpetusiva olemasolu või puudumise küsimusega, mida tekstiteadus vaatleb makrostruktuuri tasandil ja mis jääb siinkohal käsitlemata. Aga näidetest (294) ja (306) peaks olema selge, et selline tuumidee on-välja toodud isegi, tekstis endas. , ,. Seega pole meil põhjust tõlgendada Ristikivi selles punktis kui elu- tunnetuslikku modernisti, nagu võis väita võõruse probleemi puhul. Siiski on teoses kohti, mis .vähemalt osale lugejaile (sh. siinkirjutajale) jää vad üldise projektsiooniga seostamatuteks. Need on autori poolt ka sel gelt esile tõstetud kas intonatsiooni või sulgudega: (86) (Ma polnud teda, kunagi nii südamest naermas näinud.. ) (217) («Kus su kodu on?» küsis August.) Ei saa üheselt otsustada, kas siin on tegu projektsiooni fragmentaarsu sega, autori eraassotsiatsioonidega või autorile loomulike suhetega, mis on .lugeja jaoks kustutatud. Igal juhul osutavad kõik need võimalused modernismi suunas. Seega võib öelda, et üldiselt loomuliku projektsioo- niehituse või lugejaga suhtlemise hulgas on ka mõned hermeetilised kohad. Taas võib siin viidata kontrastisuhte olulisusele Ristikivi jaoks. 10. Eelnevast selgus, et HÖ projektsioon ei ole oma lähtealuselt ega koherentsitüübilt modernistlik või modernismiideaali poole püüdlev. Seda sama võib öelda ka, jälgides, millisele tasandile Ristikivi fokuseerib oma ja lugeja tähelepanu. Modernismis on esmane fokuseerida tähelepanu mitte reaalsusele voi projektsioonile, vaid tekstile endale või keelele. Ortega kõneleb sellest akna metafoori kaudu: kunstitöö ^n selline, mis fokuseerib pilgu mitte akna taga olevale, vaid aknale endale. Ka Risti kivi on oma loomeprintsiipide seletamisel kasutanud akna metafoori.4 Tema jaoks on aken kaitsev kiht. Kuid oma pilgu fikseerib ta rangelt aknast välja. Ja sellist fokuseeritust järgib ka HÖ. 11. Järgnevalt asume kooperatiivsuseelde juurde. Modernismis ei arvesta autor määratud lugejat. See on kunst ainult kunstnikule endale või vähestele valitutele (oluline on siinjuures aga, et tekste ei levitata sugugi ainult valitute seas, vaid tihti õtse vastupidi — nende inimeste hulgas, kes ei ole võimelised neid mõistma. Võtkem näiteks futuristide ja dadaistide esinemised). Määratud lugeja mittearvestamine võib olla tingitud XX sajandi maailmas valitsevast maailmapiltide paljususest ja autori suutmatusest suhestada end nii paljude piltidega. See on elutunnetuslik modernism, objektiivsest tegelikkusest johtuv (M. Unt on seletanud: igaüks saadab signaali oma vähestele sõpradele, väikesele sõpraderingile). Aga lugeja mittearvestamine võib olla ka teadlik hoiak lugeja suhtes, subjektiivne ikunstiline modernismiprintsiip. 12. Ristikivi taotlused HÖ-s on modernismiideaalile lausa vastas suunalised. Eelnevas selgus, et elutunnetuslik modernism, võõrus, on uks •HÖ põhiprobleeme, kuid Ristikivi ideaal on selle ületamine. Ka kunstili sest seisukohast on tegu modernismi antipoodiga. Ristikivi taotleb dia loogi lugejaga. Selleks kasutab ta sagedast pöördumist lugeja poole, oma ruumi-, inimese- ja muude kontseptsioonide selgesõnalist lahtiseleta mist tegelaste kõnes jne. Ja eraldi on kontakti otsimise teenistuses vahe- kiri proua A. Rohumaale. Selles seletab autor oma meetodit, selle alli kaid, kasutamise põhjusi ja eesmärke. Ja kuigi kogu selle seletuse taga 4 K. :R is tik iv i,'Novell. «Looming» 1987, nr. 9, lk. 1155—U6p, võib näha kerget irooniavinet, mis osutab, et Ristikivi ei usu hästi võõruse ületamist omaenese tekstiprojektsioonides kinni oleva lugeja poolt, ei ole iroonia primaarne. Ta üksnes veidi võõristab kontaktitaotlusi. On ilmne, et Ristikivi üritab teistsuguste kunstivaadetega inimestel teose mõistmist hõlbustada. See on käesirutus võõrale lugejale. . Niisiis ei järgi Ristikivi ka kooperatiivsuspunktis mitte modernismi- ideaale, vaid loomulikkuseelet. 13. Järgnevalt vaatlen HÖ-.d projektsiooni liigendamise ja osade jär jestamise seisukohalt. Modernismis leidub selleks mitmeid võimalusi. Kui projektsioon ei ole seotud reaalsuse loogikaga, siis ei saa ka tema loo mulik vahendamine toetuda lugeja loomulikule liigendamis- ja järjesta- miseeldele. Lisaks sellele saab aga teadlikult rikkuda loomulikke liigen- dusi ja järgnevusi, .pannes absatsi- ja lausepiirid suvalistesse kohta desse. Ja tekstiehitusmallide poolelt võiks ideaali sõnastada nii: igale teosele oma ülesehitusmall, mis erineb šabloonist. 14. HÖ ehitus on sellele õtse vastandlike püüetega. Projektsiooni vahendamise seisukohast on tegu loomulikke järgnevusi üsna täpselt jär giva tekstiga. Tekst kordab peategelase ajalist ja ruumilist liikumist oma mälumajas, tegelaste meenutused tuuakse sisse neis punktides, kus nad neile pähe tulevad, jne. Tekstiehituses aga järgitakse vähemalt kahte šablooni üsna kanooniliselt. Esiteks on HÖ vaadeldav kui emblemaatiline tekst.5 Selline tekst koosneb kolmest osast: allegooriline pilt, moto ja allkiri. Kui vaatleme koguteksti, siis on pildi rollis HÖ esimese osa lõpus esitatav vapp hundi ja käepigistusega, motoks osutub aga näites (306) toodud loosung võõ ruse, ületamisest käepigistuse abil. Pilti ja motot ühendavaks ja lahtisele- tavaks allkirjaks aga on kogu tekst, mille esimene pool on seotav hundi, teine pool aga käepigistusega. Üksikute peatükkide kaupa vaadates on pildi rollis igas peatükis fikseeritud vastava ruumi ja selles toimuva kir jeldus (halvatu voodis, söömaaeg, kontsert jne.). Motod on olemas pea tükkide algul motode kujul ning allkirjaks saavad piltide seletused ja lahtiarendused samades peatükkides (kõige selgem on see süsteem pea tükkides habet ajava noormehe ja analoogse pildiga). Ristikivi on ava nud ka need tugitekstid, mille emblemaatilist ehitust HÖ järgib. Nendeks on hundiga seotud H. Hesse «Stepihunt» ja maailmakirjanduse üks tun tumaid embleemtekste, käepigistusega seotav J. Bunyani «Ristiinimese teekond». Teiseks on HÖ-s täheldatavad selgelt erinevate funktsioonidega osad. Nii on kogutekstis olemas: sissejuhatus (1. ptk. algus kuni sündmusti kuni), jutustus, mida katkestab kõrvalepõige (tekst alates peategelase hulkumisest tänaval kuni kohtuni ja ülekuulamisteni, mida katkestab kiri A. Rohumaale), dialoog erinevate poolte vahel (tunnistajate ülekuulami sed kohtus, kus vastanduvad esimesed kuus ja viimane), taas jutustus, seejärel järeldused ja kokkuvõtlik üleseletamine (vestlus Stanleyga), lõpetus. Seda skeemi kordavad veel selgemalt ja detailsema siseliigendu- sega peatükid tunnistajate ülekuulamisest kohtus: sissejuhatus, peatege lase jutustus teda ümbritsevast ruumist, järgneva ülekuulamise põhi teema tekstina tahvlil, tunnistaja seletus, peategelase kõrvalepõige, vaid lus kohtunike X ja Y vahel, lõpetus. Eriti pühas on see struktuur pea tükis, kus kuulatakse üle pastor Rothi. Ka siin pole raske leida malli, mida "Ristikivi peaaegu pedantselt iärgib. Selleks on klassikaline retooriline tekstiehitusmäll (dispositio). Retoorikas on toodud välja mitmeid erineva täpsusastmega disposit sioone. Olgu siin üks tüüpilisemaid: exordium (sissejuhatus), narratio (jutustus), propositio (lühike teema kokkuvõte), confutatio ja confirmatio 5 Embleemtekstide kohta vt.: А. А. Морозов, Л. А. С о ф p о н о в а, Эмблема тика и ее место в искусстве барокко. 'Rmt.: Славянское барокко. Историко-культур ные проблемы эпохи. Москва, 1979, 409 (vastase väidete ümberlükkamine ja oma väidete tõestamine, dialoog), peroratio (lõpetus). Erinevatesse kohtadesse võib vahele asetada digres- sio (kõrvalepõike). 15. Kui nüüd teha kokkuvõte Hö ja modernismi tekstitegemise print siipide suhetest, siis on tulemus mõnevõrra üllatav. Nimelt ei järgi Risti kivi kusagil modernismile omaseid malle. Tema tekstiprojektsioon on küll keerukas ja mitmekorruseline, kuid see vahendab reaalsust ning on oma koherentsilt reaalsuse ja loogika loomulike printsiipidega kooskõlas. See projektsioon on üldiselt terviklik, välja arvatud üksikud osad. Ristikivi tekst on lugejat arvestav, ta õtse püüab astuda dialoogi lugejaga, välja arvatud neis üksikutes lõikudes. Projektsiooni liigendamine ja järjesta mine on loomulik ning sellisena ka lugejani toodud. Ka kasutatud teksti- šabloonid ei ole originaalsed, vaid rangelt vanu kaanoneid järgivad. Seega pole alust väita, et Ristikivi püüdleks oma teoses kunstilise modernismi poole. Küll aga võib näha, et nii talle endale kui ka tema tegelastele on omane teatav elutunnetuslik modernism, mille kokkuvõt vaks märksõnaks on võõrus. Ja kuigi Ristikivi näib olevat pessimist_selle võõruse ületamise suhtes, ei sea ta oma ideaaliks siiski mitte voorust, vaid selle ületamise. Ja ega meie tulemus olegi mingi avastus. Oma teose modernistlikkust eitab autor ise oma kirjas A. Rohumaale selgesõnali selt. Niisiis ei saa loota, et lugeja, kes alustab teose interpretatsiooni modernistliku projektsiooni mudelist, suudaks kuigi adekvaatselt HÖ aluseks olnud projektsiooni taasluua. Järelikult tuleks valida mingi teine kirjanduslik suund, mille printsiibid oleksid Ristikivile lähedasemad. Kokkuvõtteks 1. Eelnevast selgus, et Hö tekstiehitus ei pürgi mingil kombel moder- nismiideaali poole. Aga ka realismiga või romantismiga oleks teda ilm selt vägivaldne siduda. Jääb üle arvata, et HÖ ei kuulu üldse sellesse paradigmasse Euroopa kultuuris, mis algab XVIII sajandi ksskel eel- romantismiga ja lõpeb XX sajandi teisel poolel modernismi asendudes postmodernismiga ning mida iseloomustab liikumine kunsti kui autori puhta eneseväljendumise poole, sidemete katkestamisele nii reaalsuse kui ka lugejaga. 2/ Seega tasub Hö-d interpreteerima asudes luua projektsioonimudel, toetudes printsiipidele, mis iseloomustavad romantismile eelnenud para digmat. Parema termini puudumisel olen nimetanud selle paradigma retooriliseks. Sinna suunda viitab ka Ristikivi ise, kui ta mainib neid, keda ta enese jaoks oluliseks on arvanud: J. S. Bach, J. Bunyan, T. S. Eliot (kes omakorda toetub XVII sajandi metafüüsikutele). Need nimed suunavad baroki juurde. 3. Barokist üldse ja sellest kui kirjandussuunast on viimasel ajal palju kirjutatud (üheks põhjuseks vahest ka see, et postmodernism näeb oma missiooni teose ja lugeja suhete taastamises), õnneks on meil ole mas J.. Talveti tihedad ülevaated uuematest seisukohtadest baroki käsit lemisel. Nendel ning veel mõnedel kättesaadavamatel raamatutel põhine vad ka minu vähesed teadmised barokist.6 Õnnetuseks aga tegeldakse kõigis neis ülevaadetes eelkõige baroki elutunnetuse, ideoloogia ja kuns tikontseptsiooniga, hoopis vähem aga teksti ehituse probleemidega. Ent 6 J Talvet, Baroki liikumatus ja dünaamika. «Looming» 1987, nr. 6, lk. 824— 833; T. Siitan, Bachi helikeelest. «Teater. Muusika. Kino» 1987, nr. 6, lk. 23—31; О. Захарова, Риторика и западноевропейская музыка XVII — первой половины XVIII века: принципы, приемы. Москва, 1983; История зарубежной литературы XVII века. Москва, 1987; И. А. Чернов, Из лекций по теоретическому литерату роведению I. Тарту, 1976, Rmt.: Славянское барокко. Историко-культурные проблемы эпохи. 41Q põguski pilk sellele sisupoolele, võrreldes sellega, mida on Ristikivi ja HÖ kohta öelnud näiteks E. Nirk või T. Liiv, osutab väga olulistele paralleelidele baroki ja Ristikivi vahel.7 4. Baroki elutunnetuse ja kunsti põhiolemuseks on antinoomilisus (juhuslik/ettemääratud, siinpoolsus/sealpoolsus, naturalism/allegoorilisus jne., juhtivaks antinoomiapaariks on olemus/nähtumus). Elu on une nägu, mäng, teater. Juhtteemaks on relatiivsus, üleminek, olulisim prob leem tõeotsing ja eneseanalüüs, maailmalabürindis muutliku pealispinna alt püsiva olemustuuma otsimine. Barokk on retooriline ratsionalism. Ja veel mõned õtse tekstiga seostuvad tunnused. Teose oluliseks ehitusvõtteks on naturalistlik allegooria. Kuigi teose projektsioon on kee ruline ja mitmekorruseline, jääb suhe tema ja reaalsuse vahel püsima. Eri korruseid ühendab eelkõige kontrastisuhe, antinoomilisus. Ülioluline on ruumilise aja printsiip. Teksti seob tervikuks põhiliselt tege lane, kelle liikumise ja mälu kaudu antakse lugejale ruumipilt. Baroki- kirjandus on rõhutatult dialoogiline. Lugeja tõmmatakse suhtlusesse, talle seletatakse teose mehhaanikat jne. Kuid vastavalt konlrastiprintsii- bile on teoses ka lugeja jaoks hermeetilisi osi. Projektsioonist teksti tege mine on kombineerimine lugejate mälus olevate valmiselementidega, tege laste, teemade ja muuga. Tekstide ehitusmallide aluseks on tihti emble- maatika ja retoorika. Palju kasutatakse tugiteoseid. Jne. jne. 5. Eelnevast järeldub, et baroki tunnused pole midagi ülioriginaalset. Tunnuste kaupa vaadates võib selliseid tekste leida igalt poolt. Oluline pole siin mitte üksiktunnuste rida, vaid tunnuste kindel kombinatsioon. Aga eelnevast tunnuste loendist on näha, et Ristikivi HÖ-le passib baroki tunnustekombinatsioon oma dialoogilisuse, emblemaatilisuse ja retoorili susega, mis toetub antinoomiasuhetele, tunduvalt paremini kui moder nism. Igatahes tasub asi uurimist. 7 E. Nirk, Fantaasia ja fuuga. «Looming» 1985, nr. 12, lk. 1678—1691;, E. Nirk, Elupaguluse vaev ja olemise apooriad. «Hingede öö» kui seisukohavõtt ja sõnum. «Keel ja Kirjandus» 1985, nr. 6, lk. 342—351; T. Liiv, Karl Ristikivi kirjanikuna. «Looming» 1987, nr. 9, lk. 1246—1256. 411 Balthasar Russowi (ja iseenese) päästmiskatseks teise ülirange ajaloolasmuusa käest JAAN KROSS 1 lina Õpiku mahukas arutius «Ajalootunnetuse kahest tasandist ja Balthasar Russowi kohast Eesti kultuuriloos» ' möönab oma otse- E 2 ajendiks minu artikli «Balthasar Russow — ajalugu ja romaan» ning konkreetsemalt selles tehtud ettepaneku tunnistada Balthasar Russowi «Liivimaa kroonika» eesti kirjandusse kuuluvaks teoseks. E. Öpik on otsustanud vaielda sellele ettepanekule vastu. Ning et tema suundumus oleks ette teada, manifesteerib ta selle juba oma arut luse pealkirjas: mitte Russowi kohast eesti, vaid Russowi kohast Eesti — aga see tähendab territooriumi — kultuuris. Sest eesti rahvuskultuuris E. Öpik Russowile kohta ei anna. Noh, see kõik on ju natuke kurvastav ja kõvasti konservatiivne. Aga olgu peale. Oma positsiooni ajaloolis-teadusliku asendi eest vastutab iga üks ise. Sest asend on — teataval määral muidugi saatuse, aga teataval määral maitse asi. Nii et kummastav pole mitte niivõrd see, kuhu E. Öpik välja jõuab, see on sama positsioon, kuigi vastassuunast saavu tatud, kus on istunud valdav osa baltlaste russowiaanat. Kummastav on see, kuidas E. 'Öpik sinna jõuab. Kummastav on metodoloogia. Sest E. Öpik ei soorita oma kultuuriloolist Russowi-tõrje-operatsiooni mitte kultuuriloolise argumentatsiooniga, vaid ennekõike rikošetiga kirjandusli kult pinnalt. Ta püüab analüüsida minu «Kolme katku»-romaanis kujutatud Russowi mentaalselt ebahistoristlikuks. Selle asemel pakub ta välja teise, tema arvates mentaalselt historistliku või airiühistöristliku Balthasari. Selle viimase paigutab ta siis võidukalt minu Russowi taustale ning arvab saavutavat oma historistliku Russowi suhtes moraalse diskrirhi- neerumisefekti, mille kiirtevihku asetatud kuju on eesti kirjanduse klassi kuks liiga võõras, liiga tühine ja liiga halb. Operatsiooni lisaefekt on see, et historistlikuks kuulutatu tagaplaanil osutub romaani-Russow ilus tatud võltsinguks. E. Õpiku kirjutis paistab silma ühes iseloomulikus mõttes: mida üldi semaid väiteid seal sõnastatakse, seda vastuvõetavamad nad tunduvad, mida konkreetsemaist asjust on jutt, seda moonutatumad nad on. Artikli alguses märgib E. Öpik: «Täisverelisse kultuuripilti kuulub alati ka teadusliku ja belletristliku ajalookäsitluse kooseksisteerimine. Koik me tahame, et see oleks rahumeelne, rajaneks vastastikusel mõistmi sel ja lugupidamisel. [ ] .Mulle näib, et tihti ei tehta piisavalt sel get vahet ilukirjandusliku ajälööproosa ja ajalooteadusliku teksti vahel. Demarkatsioonijoon ajaloolise'reaalsuse belletristliku ja teadusliku kuju tamise vahel pole küll absoluutne ning läbimatu, kuid ühte sulada need ka ei tohi. [ ]] Kui selle demarkatsioonijoone olemasolu piisavalt ei teadvustata, siis tekibki kirjanduse ja ajalooteaduse konfrontatsioon» (149). Nende kaunite sallivussedastuste järel asub E. Öpik ajalooainelise belletristika liigitamise juurde. Eriti tõsiselt ta asja siiski ei võta. Sest liigituse haarab ta õhust pihkujuhtumise korras: Udo Uibo proosa-aasta- ülevaatest, kus vastavad ajaloolise proosa liigitamisvoima'lused vilksata- 1 «Keel ja Kirjandus» 1988, nr. 3, lk. 149—159. Edasises on selle aittlKH lehekülje^ numbrid märgitud tekstis tsitaadi järel sulgudes. 2 «Keel ja IKirjandus» 1987, :nr. 3, lk. 145—152. 412 vad üksnes mainimisi ja täiesti piiritlemata kujul.3 Nii sigineb E. Öpikü arutlusse kolmikjaotus: ajalooainet aktualiseeriv proosa, kontseptuaalne ajalooproosa ja, kolmandaks, ajastu kaemuslikku taasloomist mittetaot lev ehk refleksiooniline proosa. Ärgem küsigem, kas see kolmik kujutab endast liigitust loogika mõttes või mitte — mingi osund selles siiski sisaldub. Ning üks oluline orientiir antakse sealsamas veel: «Selle käsi tuse kohaselt oleks ajaloolastel ehk sünnis osaleda niisuguste teoste hin damises, mis taotlevad «ajastu kaemuslikku taasloomist», hoiduda aga nurga poole seal, kus kirjanik rõhub •[sic!] rohkem kontseptuaalsele ene seväljendusele....» (151). Võib arvata, et «ajastu kaemuslikku taasloomist» taotlev proosa ja sedamööda vastav romaan on enam-vähem seesama asi, mida Juri Lot man on nimetanud rekonstruktiivseks romaaniks.4 Mida tähendab siis, rekonstruktiivse romaani kõrval, kontseptuaalne romaan E. Õpiku mõt tes? Nähtavasti sedasama, millele termin etümoloogiliseltki osutab: kont septuaalne on selline romaan, mille modelleerumises on muude modellee rivate tegurite, historismipüüu ete. hulgas ilmet andval kohal autori kavatsuslik omanägemus. Kui nii, siis peaks_ asi E. Öpikugi meelest olema nõnda, et romaanilt või ka tegelastelt nõutav historistlikkuse aste sõltub teataval määral sellest, kas tegelane on loodud rekonstruktiivsemas või kontseptuaalse mas plaanis. Sellest peaks siis sõltuma tegelase suhtes ka ajaloolasest hindaja asend — keskpõranda ja hurga vahelisel joonel. Kes talle selle asendi valib? Muidugimõista üksnes ta enese, hindaja enese kogemus ja maitse. Ning võib-olla ka takt. Ja valik ei tarvitse olla hõlpus. See on iseendast üsna lihtne seal, kus rekonstruktiivsuse- kontseptuaalsuse nii-öelda vastastikune arvsuhe (1 : 9 või 9 : 1 või midagi vahepealset) püsib kogu teose jooksul enam-vähem konstantne ning, mis peaasi, on teose kõigis olulistes elementides enam-vähem üks ja seesama. Kunstiteoses võib aga asi olla ses mõttes üsna kirju. Korralikult histo ristlik tegelane võib seal sattuda absoluutselt unenäolistesse ja meta- historistlikesse stseenidesse. Ning üksnes mõne historistliku kontuuri- pudemega kuju võib olla pandud tegutsema kiuslik-historistlikus mil jöös. Sest jooned, mis võivad teost ajalooõpiku abimaterjali mõttes loo tusetult diskvalifitseerida, võivad anda talle kui kunstiteosele täiesti spetsiaalseid väärtusi. Mu Russowi-romaani kohta nendib E. Öpik, et ajalooliste isikute nimed, biograafiaseigad, tuntumad ajaloosündmused, kronoloogia ja mitmesugused reaalid on suurelt jaolt ehtsad... Aga tuleb välja, et selles romaani õnnetus seisnebki. Ilmselt selles. Sest selle tõttu kvali fitseerib E. Öpik romaani «ajastu kaemuslikku taasloomist» itaotlevaks romaaniks — ja nõuab peategelaselt miljöö omale täpselt vastavat his- toristlikkusastet. Jumaluke, E. õpikul poleks tõesti tarvis olnud üht ajaloolist romaani lahkama tõtata, kui ta ei tunne — aga ta ju tunneb, ta ju peab tundma — kogu seda historistlikkuse ja kontseptuaalsuse suhete kaleidoskoopi list mitmekesisust, mis sillerdab ajaloolises belletristikas, ütleme, Scot- tist üle mõlema Manni ja Feuchtwangeri ja Gravesi ja Tõnjanovi ja Waltari ja Ristikivi kuni, ütleme, Druonini välja. Miks kohtleb E. Öpik üht eesti ajaloolist romaani nii ahta ajaloolaslikkusega ja püüab panna talle kaela samasugust ahelat, nagu ta paneks — võrrelgem situatsiooni romaanikirjutamisest nähtavama asjaga —, nagu ta paneks kaela lavas tajale, kes on kasutanud ajaloolises näidendis täishistoristlikke kos tüüme ja kellelt E. Öpik nüüd nõuab: olgu ka kõikide mõtte- ja tunde- proportsioonide täishistoristlikkus tagatud?! 3 Vt. «Looming» 1987, nr. 3, lk. 394 jj. 4 Vt. Ю. M. Л о т м a H, ,Сотворение Карамзина. Москва, 1987, lk. lllljj. 413 • Miks — ja vabandage —, mis õigusega tahab E. Öpik jätta Rus- sowi-romaani autori ilma tema kunstiseaduslikust õigusest mõnevõrra kontseptuaalsele, mõnevõrra isiklikule Russowile?! Justkui E. Öpik ei teaks, mis kõigil kujureil teada on, vähemalt kõigil suuremais mõõt meis töötavail kujureil, ja mida näiteks gooti kirikuskulptuur on eriti teadlikult praktiseerinud: tuleb võtta arvesse vaataja asendit ja muuta vastavalt oma figuuride proportsioone. Selleks, et eelarvamusteta kiri kusse astuja silmapiirist kõrgel-kaugel asuvad näod tuleksid vajalikult esile, suurendada päid, detailiseerida kujuri meelest olulisi näojooni, aga vaataja silmapiirile lähemal paiknevad varbad ja sandaalid hoida nende historistlikes mõõtmeis. Justkui E. Öpik ei teaks: sedasana, mida gooti kirikuskulptuur teeb ruumis, sedasama tohib ajalooline romaan teha — või koguni peab tegema ajas. Anatoomilis-historistlik mõõdupuu seal mehaaniliselt rakendatuna ei kehti ning katse seda rakendada pole midagi muud kui joonlauaga vehkimine siinpool demarkatsioonijoont, mille puuduliku teadvustumise ohtudest E. Öpik oma arutluse alguses nii kaunilt räägib. E. Öpik ütleb arvatavasti: proportsiooniteisendused — muidugi. Kontseptuaalne element — arusaadav. Aga see kõik peab osutama mõõ dutunnet. See märksõna tema tekstis ju esinebki: «Küllap on siin_ asi lihtsalt mingis mõõdutundes» (153). Aga tundelisel pinnal on mõtte vahetuse jätkamine mõttetu. Nii et siirdugem nüüd E. õpiku artikli romaaniõpilise osa juurest selle faktianalüütilise osa manu. Selle analüüsi eel tuleb nähtavasti veel kord rõhutada: romaani- Russowi võtmeks on muidugimõista tema eestlaseks osutumise eeldus. Aga muuseas: võimalus seda eeldada pole teatavasti ebahistoristliku romanisti valme. Selle on romanist saanud E. õpiku 'tunnustatud kol leegilt Balti ajalooteaduse alal — temalt ja kõigilt tema kontseptsiooni veerand sajandit tacite tolereerinud ajaloolastelt —, neilt kõigilt heas usus saanud ja, 'tunnistagem, sügavas ja kestvas isiklikus veendumuses omaks võtnud. Kui võhikul tohib teaduse valdkonnas veendumusi olla. Romaani-Russowile saab niisiis läheneda kahelt positsioonilt: kas sel lelt, et ta oli eestlane, Tallinna voorimehe Simon Rissa poeg, või sellelt, et ta oli baltlaste ammusele aksioomile vastavalt — tundmatu sakslase laps. Teiselt positsioonilt läheneja ei saagi romaani-Russowi suhtes historistlikkuse küsimust tõsta. Tema jaoks on romaani-Russow a priori välming, vale ja võltsing. Esimeselt positsioonilt läheneja saab romaani-Russowi ebahistoristlikkusest tahtmise korral rääkida küll, aga üksnes sekundaarsete seikade tasandil. Kuid romaani-Russowile lähenemisel on võimalik ka kolmas lähe. See on see, et pole ikkagi teada, kumb ta oli. See positsioon on kõige mõnusam lähenejale, kelle jaoks nõustumatus kui isikliku sõl tumatuse avaldusruum on hingeliselt hädavajalik. Vaadelgem allpool, kuidas E. Öpik romaani-Russowi mentaalse eba- historistlikkuse tõestuskäigul kolmandast positsioonist lähtudes balti aksioomile maandub. 2 Avataktiks vaadeldavale mõttekäigule on E. õpiku sedastus, et romaani-Russowit hakati armastama . . . «selle eest, et ta on läbi ja lõhki eesti mees» (152). See formulatsioon — läbi ja lõhki eesti mees — on nii primitiviseeriv ja tömp, et E. Õpiku puhul on võimatu lugeda seda vähegi siiraks. Pigem on see lamendamispüüu helistikumärk, mis meelega või kogemata tea dustab, millist suundumust on järgnevalt oodata. Sest läbi ja lõhki eesti meheks osutumise asemel osutub romaani-Russow omas eestlusteadvu- ses, mis on, romaanist rääkimata, ka siinses kontekstis kõlbmatult 414 moodne termin — nii et ütleme omas lihtrahvaga-seotuse-teadvuseš läbini lõhkiseks meheks. Kui teatud lugejahuvi tema vastu tema rah vusega siduda ja teha seda ilma lamendamiseta, siis oli see huvi tingi tud sellest, et lugeja kohtas temas eestipäritolulist ja silmapaistvat meest säherduse jaoks seni ootamatus ruumis ning ajas. Ja nüüd siis otseselt romaani-Russowi mentaalsest ebahistorismist. Nagu E. Öpik seda näeb: «Kui selle vaatenurga alt läheneda romaani Russowile, siis tuleb möönda, et väga tihti ta ei mõtle, ei tunne, ei toimi ega käitu oma aja lapsena. Isegi kui eeldada, et tema isiksus ja vaimsus olid erakordsed (milleks tema kroonika ja meieni jõudnud biograafilise teabega dokumendid siiski põhjus tei anna) . . . .» (153). Mis asi on erakordne vaimsus E. Õpiku mõttes? Millisele erakordsele vaimsusele peaksid osutama meieni jõudnud biograafilise teabega doku mendid? Millist laadi erakordsusele võiksid need mõned ametlikud paberid ja mõned paarirealised märkmed osutada — et E. Öpik lubaks tal mitte päriselt, mitte kõigi naha ja karvadega mahtuda standardsesse puukasti, mis E. õpiku kujutluses oma aja keskmise balti linlase käitu misele ette nähtud? Muuseas, mida isiksuse erakordsusele osutavat sisal dab meieni jõudnud teabedokumentatsioon näiteks Tammsaarest? Abso luutselt mitte mingit. Täiesti hall mehike. Olgugi ajakaugus kümme korda väiksem ja dokumentatsiooni maht tuhandeid kordi suurem. Aga väita, et Russowi kroonikas erakordsus ja isiksuslikkus puudub — nagu E. Öpik seda teeb —, on küll kummaline silmaklapistumisjulgus- tükk. Üsna kauged ja erapooletud vaatlejad nimetavad «Liivimaa kroo nikat» seni meisterlikuks tööks ja tema autorit oma aja ning ruumi tähtsaimaks kirjameheks.5 Kroonikalehekülgi on nimetatud alamsaksa jutlustamiskunsti pärleiks.6 Ja kroonikat mainitakse ja tsiteeritakse tänini kui oma aja tähtsaimat eesti ajalooallikat. Nii et teos oli tolla ses ajas ja ruumis küllaltki erakordne teos. Ja seda nii kirjandusteosena kui ka kroonikana. Ja 'teatavasti oli reageeringki erakordne — oma kolme trükiga kodanlastest lugejate tarvis ja tormilise eitusega aadli poolt. Aga autor, kinnitab meile E. Öpik, oli isik ilma isiksuseta ja ilma erakordsuseta. Kas saab teose olemus pärineda mujalt kui autori olemusest? Tõsi, konventsionaalsed fraasid pole kroonikale sugugi võõ rad, aga omadussõnad, mida kaasaeg ja möödunud sajand ja nüüdisaeg kõige iseloomulikumatena on kroonika kohta pruukinud, millised need on? Naiivne. Lihtsameelne. Jaa. Aga ka häbematu, reetlik, paganlik, talupoeglik, räme, mürgine, värvikas, kirglik, hiilgav. Kelle lihtsameel sus? Kelle häbematus? Kelle värvikus? Kelle kirg? Kelle sära? Nii et, lugupeetud E. Öpik: isiksuse mõningat erakordsust tuleb meil, romaani-Russowi historistlikkust edasi vaagides, talle tahes-tahtmatult möönda. E. Öpik kirjutab: «Kirjaniku tahtel on Russowi vaimsuse peamiseks avaldumisviisiks tema etnilise identiteedi tunnetusega seotud otsingud, rõõmud, piinad, salajased hirmud ja triumfid» (153). (Muuseas, küsigem siin pisut tagasihaaravalt: kuidas vastab see emotsioonide loetelu E. õpiku lähtekontseptsioonile «läbi ja lõhki eesti mehest»? See on ju nimelt lõhkise kuuluvustundega inimese seisund par excellence.) Aga mis puutub Russowi vaimsuse peamisse avaldumisviisi, siis selleks on tema identiteediprobleem tõstetud küll üksnes arvustaja ja ei hoopiski kirjaniku tahtel. Kirjaniku arvates on Russowi identiteediprobleem, esiteks, vähe malt samal määral klassiidentiteedi kui etnilise identiteedi oma. Teiseks, see probleem on talle kui plebeile ja eestlasele tema olukorras muidugi 5 Vt. näiteks: W. Urban, The nationality of Balthasar Russow. «Journal of Baltic Studies» 1981 (XII), nr. 2, lk. 160. 6 P. Johansen, Kronist Balthasar Russowi päritolu ja miljöö. «Tulimuld» 1964, nr. 4, lk. 256. 415 tahlis. Aga kindlasti mitte tähtsam kui tema ja jumala, tema ja tõe, tema ja võimu suhete probleemid. E. Öpik kirjutab: «Seda liini [s. o. etnilise identiteedi liini] teenivad tegelased ja seigad on kõik välmelised: armastatu — taluneiu Epp, õde Annika, eestlane Marten Russöwi' alter ego rolüs, Kurgla stseenid, osa võtt talupoegade ülestõusust ning palju muudki» (153). Jaa, need on muidugi välmelised. Aga need pole ju ajalooõpiku, vaid on romaani elemendid. Sellepärast ei tuteks küsida, kas nad on välmeli sed või ei, vaid kas nad on vägivaldsed või ei. Ma usun, et Epp — kui «tagasikutse» kehastus — on romaanis rohkem kui vc'malik. Ta on orgaaniliselt hädavajalik. Tema puudumine oleks vägivalü reaalsuse kal lal, mis sooritataks hirmust «dokumenteerimatuse» ees. Mis puutub Anni kasse — tema välmelisus on, Vähemasti romaani tasandil, ainult suhte line. See oli lähtelt õieti Hans Treumann! idee! Tema oli leidnud vihje, et härra Frolink, Balthasar Russowi koolmeister, abiellus lihtsa neiuga, kes oli vist Kalamajast pärit; oletus, et see oli Balthasari õde, seletas igatahes laitmatult Frolinki soosiva hoiaku Balthasari suhtes. Aga see hoiak on ju dokumenteeritud rektor Wolffi kirjas Tallinna raele. Eest lane Marten kui B.althasari alter egol Et temanimeline Pühavaimu seegi- vanem oli hiljem Tallinnas olemas, !see tohiks olla arvustajal teada. Väl melised on muidugi tema tüübi üksikasjad. Aga tema eestlust olen vae valt kuskil rõhutanud, ja sellel on ka oma põhjus: tähelepanelik lugeja võinuks märgata, et niipalju kui Marten ise seda mäletas, oli ta isa poolt rootslane. Kurgla stseenid? Muidugi kõik välmelised. Aga kas vägivald sed? Kui Russow oli see Kalamaja poiss, kes ta Paul Johanseni järgi ja romaani järgi oli? K u i ta isa oli Kurglast pärit? Ja kui ta lähemad sugulased elasid seal? Nagu P. Johansen peab võimalikuks toonitada. Muidugi, oleks kujuteldav, oleks võib-olla ootuspärasemgi teistsuguse hoiakuga Kalamaja poiss: saksastunud isand, ülipüüdlik. traagiline ja naeruväärne oma juurtele kusija. Õnnetu renegaat, kes trambib neid oma juuri päevast päeva seda kramplikumalt olematuks, et tema oma hõim, tema kogudus ja selle selja taga maa-sugulaskond teda päevast päeva oma teadva pilguga piinab. Aga ütelge, kumb neist kahest või malikust tüübist on kirjutanud selle, mida Balthasar tõttab kirjutama oma kroonika pühendusteksti kolmandal leheküljel: «...Aga pikaajalise rahu jooksul külvas Saatan jumalasõna puhta külvi sisse ka kõiksugust umbrohtu nagu lihalikku upsakust, ülemeeli kust, kõrkust, toretsemist, prassimist ja muid jämedaid pahesid ning ebavoorust veel, nii valitsejate kui alamate hulka, ja Liivimaa ülbus ning isemeel oli nii valitsejate kui kodanike seas üpris suur. Ei tahtnud ei valitsejad ega tavalisedki aadlikud .... moes ega riietuses mõõdukad olla. Sest lihtsadki käskijad, nagu komtuurid ja foogtid, püüdsid kuld kettide ja trompetite ja uhkete riietega kuningate ja vürstide moel ja vastu kõike kommet ja kohust toretseda ja praalida. Üks Paide foogt, Hinz von Tylen nimi, kandis kuldketti ungari kullast, 21 naela raske, ja üks Tallinna komtuur laskis uhkeldamiseks kolm trompetipuhujat enese ees käia, milletaolist paljude kiiduväärt hertsogite ja vürsticb juures alati ei nähta. Säherdust ja samasugust praalimist ja toretsemist tegid järele ka paljud teised käskijad, toomhärrad, aadlikud ja kõik, mis vaesel talu pojal kukil lasus, mispärast vaene talupoeg ei saanudki edeneda, vaid pidi taluma ja kannatama selle hulga läbi kõiksugu isemeelsust, vägi valda ja vaesust.» Muidugi võib öelda — ja mõned analüüsijad ongi ütelnud: kom-' tuuride ja foogtide pihta seal kive loopida pole mingi kangelastegu, sest komtuurid ja foogtid olid 1577 siinmail juba tunaeilne päev. Nemad küll. Kuid kõikmõeldavad Gebietiger'id, rääkimata aadlist, olid vägagi platsis ja vägagi võimu juures. Aga nad kõik on siinkohal oma aplas laiutamises ainult' selleks hunnikusse laotud, et näidata, kuidas nad lasu- 416 TAHVEL XXVII Raimond Kaugver (Efraim Allsalu, õli, 1988.) TAHVEL XXVIII Ф Jüri ja Ülo Tuulik (Heiti Polli, õli, 1986.) vad — kuidas kõik see lasub — vaese talupoja kukil, ning seletada: nimelt selle pärast ei saagi vaene talupoeg edeneda ... Noh, Bremeni pürjermeistritele, kellele see tekst adresseeriti, polnud eesti talupoegade olukord tõesti väga tähtis. Tähendab, pidi see kirjutajale endale väga tähtis olema. Koik, mis mul on öelda seoses Balthasari osavõtuga talupoegade üles tõusust, nagu ta sellest romaanis osa võtab, olen juba öelnud eespool viidatud artiklis7 ning kirjas professor Sulev Vahtrele8. Aga seoses «salakroonika» välmelisusega tahan ütelda: selle peamine lehekülg kuju tab endast ju Balthasari kommentaari tema Kolovere-käigu juurde ja on niisama välmeline nagu see käik ise. E. Öpik kirjutab: «.. . «salakroo nika» najal tärkab tõdemus, et üldsuse kätte jõudnud kroonikasse sat tusid vaid armetud riismed sellest, mida Russow tegelikult eestlastest teadis ja jutustada tahtis» (153). Kas E. Öpik annab märku, et kirjaniku vihje on vale? Jumaluke, ma tõotan: kui uus eestikeelne «Liivimaa kroo nika» on, tänu E. õpiku lahkele toetusele, ilmumas, ei hakka ma nõudma, et «salakroonika» tükikesed trükitaks selle tekstis autentsetena ära! Aga miks nad romaanis valed on, seda ei mõista ma teps. Seda enam, et «salakroonika», s. o. autoritsensuuri poolt tuhandel põhjusel tõkestatav formatsioon, kuulub iga kronisti ja iga kirjutava inimese töö juurde lausa möödapääsmatuse korras. Sest mõtlejal teada olevast ja tema poolt mõel davast pääseb öeldavaks murdosa, öeldavast pääseb kirjutatavaks murd osa. Ja kirjutatavast trükitavaks veel kord murdosa. See peaks olema meil ja meie lähipõlvkondadel isiklikust kogemusest eriti selge. Sest kõik surve- ja räsitusajad — Russowi aeg kaasa arvatud — on olnud silmapaistvad disproportsiooni poolest teatu-mõeldu ning kirjutatu, saati veel trükitu vahel. Tähendab, välistada salakroonika olemasolu Russowi kui kronisti elukujutusest üldse — oleks lihtsalt võltsing. Aga mis võiks olla salakroonika osundatavate osade sisuks? Mis muu kui kõige riskant semad seigad, mis me romaanis tema teadvusse asetame. Romaanis põhjendatakse Russowi sõnaahtrust talupoegade mässu kirjelduses teatavasti sellega, et ta teadis sellest rohkem-kirjutamiseks liiga palju. E. Öpik kirjutab: «Romaanis töötab see konstruktsioon võib olla tõesti laitmaitult, ajalooteaduse seisukohast osutub see aga pidetuks spekulatsiooniks» (154). Aga kas ma olen siis seda konstruktsiooni iial ajalooteadusele täienduseks pakkunud? Ei. Olen jäänud sellega rangelt siiapoole demarkatsioonijoont. Sellega ja kõige muuga. Ja üldse: oleksin ma iial võtnud pähe kirjutada ajalooteadusele ette, milline peab olema selle, ütleme, monograafiliste uurimuste tüpoloogia ja mis on ühte dele tüüpidele keelatud ning ainult teistele lubatud ja mitme sentimeetri võrra tohivad hüpoteesid kõigutamatusi ennetada — oleksin ma iial võtnud suu ajalooteaduse suhtes täis, saaksin aru, et üks agar ajalootead- lanna tasub nüüd, kas või isikliku muiatavaks muutumise hinnaga, kogu kolleegkonna huvides või neid huve paraku niimoodi tõlgendades mulle kätte — kutseliste ajalooteadlaste passiivsuse eest, allikapublitseeringute ülivähesuse ja üliaegluse eest, väikeste tiraažide eest ning ajalooajakirja puudumise eest. . . Aga jumal hoidku, mulle meenub: korra olen pisut sinnapoole ulatuvas asjas tõesti suud pruukinud. Siis, kui ma oma Rus- sowi-ettekandes ütlesin: «Muidugi: tõenäosus on alati suurus, mis on väiksem kui üks. Ja teadusliku ning kunstilise mõtteviisi üks erinevusi on nähtavasti see, et tõenäosuste reastumisel hakkab teaduslik mõtteviis neid omavahel korrutama ja saavutab üha väiksemaid tõenäosusi. Samal ajal kui kunstiline mõtteviis kõnnib mööda reastuvate tõenäosuste purret häirimatult sinna, kuhu vaja.»9 Selle peale tõstab koolitädi ajaloomuusa 7 J. Kross, Balthasar Russow — ajalugu ja romaan, lk. 148 jj. 8 J. Kross, Lugupeetud «Keele ja Kirjanduse» toimetus! «Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 7, lk. 437—438. 9 J. Kross, Balthasar Russow — ajalugu ja romaan, lk. 149. 27 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1988. 417 Seelikus nüüd näpu mu nina alla ja kuulutab: oletuste kontrollimine igal sammul, «ja mitte «reastunud tõenäosuste omavaheline korrutamine», nagu arvab Kross on ajaloohüpoteeside loomise teadusliku meetodi olulisim põhimõte» (158). Selle kohta, esiteks ja muuseas: oletuste kontrollimine on muidugi kuratlikult oluline asi. Aga oletuste püstitamine on veel tähtsam. Sest oletuste kontrollimine on nende püstitamise kõrval alati sekundaarne. Ja nüüd minu «reastuvaist tõenäosustest». Ma ei rääkinud nendega seoses üldsegi mitte ajaloohüpoteeside loomise teadusliku meetodi olu lisimast põhimõttest — nagu väidab E. Öpik — , vaid hoopis teise tasandi asjast: kahe mõtteviisi, teadusliku ja kunstilise mõtteviisi vahel nähtavasti üheks erinevuseks osutuvast joonest. Demarkatsioonijoonest tegelikult. Rääkisin sellest peaaegu et poeetilise kujundi vormis — aga muidugi ka midagi silmas pidades. Nimelt mõnede ajaloolaste — konk reetselt Küllike Kaplinski, aga nüüdseks muidugi ka Elina õpiku — mee todit, aga mitte nende meetodit omade hüpoteeside loomisel, vaid teiste hüpoteeside — konkreetselt Paul Johanseni Russowi-hüpoteesi — kummu- tamise katseil: selle asemel et konstruktsiooni kasuks rääkivate seikade tõenäosusaines summaarselt arvesse võtta ja selle elementide vastastikusest võimendumisest järeldusi teha, asutakse konstruktsiooni kasuks kõnelevaid seiku ükshaaval, nende küsitavusainest ära kasutades, tagasi tõr juma, sest ükshaaval pole ükski tõenäosustav tõend absoluutne. Nii et sel lele osutades ei saanudki ma ju osutada ajaloohüpoteeside loomise, vaid üksnes nende kummutamise meetodile. Mis viimane näibki kurvastaval kombel olevat mõnede meie ajaloolaste loomuomasem kiin dumus. 3 E. Öpik kirjutab: «Eeldades, et Balthasar Russow tõepoolest oli eest lasest isa poeg, on täiesti seaduspärane küsida » (154). Selle graatsilise eeldusega osutab E. Öpik veel kord, et tema arut luse püsieeldus see igatahes ei ole. Veel enam, siinsamas toetub ta silma pilguks õelikult Küllike Kaplinski õlale (ilma küll К Kaplinski Russen- bergi-hüpoteesi meenutamata — nähtavasti itundub see talle solidarisee- rumiseks siiski liiga õhuline) ja viitab K. Kaplinski artiklile: seni pole vat Russowi eestlushüpotees veel veenvalt tõestatud. Selle järel siirdub E. Öpik uuesti Russowi — tähendab historistliku päris-Russowi identitee- ditunde küsimuse juurde ja küsib: kas ta ise arvas ennast deutsch'ide või undeutsch'ide hulka? _ Minu meelest on küsimus jällegi primitiviseeriv ja sedamööda eba siiras. Sest E. õpikule on kindlasti selge, et eestlasest Russowi etniline identiteeditunne ei saanud olla puhtalt etniline, vaid pidi olema suuresti sotsiaalne. Ning et see samaaegu pidi olema mitmekihtne. Küsida liht salt — kas üks või teine? — on tema puhul lihtsustav vägivald. Oma bioloogilisest identsusest maarahvaga pidi Simon Rissa poeg olema mõistagi teadlik. Seosteteadvus vanavanematega ja maasugulastega pidi olema temas, võib-olla aastatega alanevas intensiivsuses, kuid siiski alati antud. Tema kroonika nn. talupojasõbralikkuse manifesteeringud osutavad selle teadvuse püsivust. Tema identiteeditunde järgmine kiht pidi hõlmama ta suhte linna-hallidega, nendega, kelle sekka ta isa oli vahepeal sotsiaalselt tõusnud ja kellest peamiselt koosnes ta Kalamaja- nooruse keskkond. Kusjuures sellesse identiteeditunde kihti pidi kõiges oma tõuke ja tõmbe dialektikas kuuluma ka teatav eluaegne ning mööda pääsmatu lähedus tema hallidest kogudusele. Seda suhet olen püüdnud kujutada romaani kolmanda köite lehekülgedel 29 ja 30: «Aga mitte üksnes noomimisi ei tulnud temal oma hingedega õien damises ette. Oli silmapilkusid, kus lammaste ja karjase vahe hinge- 418 hädade või südamerõõmu avatud näo ees sellevõrra ära kadus, et Baltha- sar sellest äkitselt lausa ehmatas: tema, ikkagi kõrgetes Saksamaa koo lides õppinud jnees, tema, ikkagi saks (nojaa — mitte säherdune nagu Harder või moni muu, kes on oma saksakssaamises paavstim kui paavst ise), aga siiski ka tema oli ju ikkagi härra! Ja Köismäe ja Pleekmäe ja Kalamaja ja Härmapõllu rahvas ja linna enese teenijatubade ja sulase-budede omad ei oleks tohtinud seda vähemalt pealtnäha unus tada . . .» Tema identsustunde kolmanda kihi pidi — kõigi selle all- ja vahekih- tidega — moodustama tema identsustunne linna kodanlusega, s. o. ta enese hõimlastega, ning ta ametikaaslastega, s. o. enam-vähem rahvus vahelise luterliku vaimulikkonnaga. E. Öpik väidab, et kui B. Russow, eeldusel, et ta oli eestlane, oleks olnud areda etnilise identiteeditundega isik, oleks ta omas reformat- sioonijärgses ajas ja ruumis ning oma ettevalmistuse juures pühendu nud eestikeelse kirikukirjanduse loomisele. On arvata, et ta seda mingil määral tegigi. Sest vähemalt Uku Masing, kes vaevalt et tingimata oli E. õpikust kehvem materjalitundja ja seostetajuja, ütleb möödaminnes, aga üsna apelleerimatul moel, et Balthasar Russow oli Mülleri kirja panekust tuntud «Meddy Kircko Ramatu» v a 1 m i s t a j a.10 XVI sajandi lõpu ja XVII alguse eestikeelses kirikukirjanduses oli see tekst — ükskõik, kas ta käibis käsikirjalisel või trükitud kujul — nähtavasti keskse täht susega. Aga Russowi väidetava seose sellega — ja peab ütlema kõige pädevamalt poolt väidetava seose — pühib E. Öpik endal sedamaid jalust: sel oletusel puuduvat «seni konkreetsed tõendid, mis seda kinnitaksid» (155, viide 14). Hea küll. E. õpiku janu kõigutamatute loendite järele saab üksnes austada. Kahetsusväärseks muutub see janu aga seal, kus sellest johtub kinnisilmsus tõenäosustavate tõendite suhtes. Kuid E. õpi kule ei piisa Russowi paljakskitkumisest ta võimaliku, arvatava või koguni tõenäose kirikukirjandusliku loomingu teeneist. E. Öpik sööstab sedamaid Leedu kuueteistkümnendasse sajandisse — hävitava võrdlus materjali järele. Muuseas sööstab ta sinna üle meile hoopis lähema Läti vastava sajandi •— ja Lätist üle sel lihtsal põhjusel, et sealt, meiega märksa võrreldavamaist oludest, pole Russowi vähendamiseks sobivat materjali üldsegi võtta. Aga Leetu jõudnud, kuulutab E. Öpik — näete, missugused toredad mehed olid samal ajal üürikese Leedu reformat siooni haritud tegelased: Mažvydas, Kulvietis, Vilentas, Rapolionis! Maž- vydasel üksi esimene leedukeelne aabits, Lutheri väike katekismus, piibli- katkendid ja 11 värsimõõtu seatud leedukeelset kirikulaulu (nootidega!), ja teistel nimetatutel — paljud kirikulaulud! Samal ajal kui me Russowi vastavast tegevusest ei tea mitte midagi (ja Uku Masingut ning tema võib-olla-siiski-teadmist pole jumalale tänu enam olemas). Kui säherdust oleks kirjutanud keegi Leedu ajaloolane, tajunuksime mõlemad, nii E. Öpik kui ka mina, silmapilk selle leedulase kummalist ebasõbralikkust ja naljakat tendentslikkust ning küsinuksime otsekohe: mis on sel vaesel leedulasel viga? Miks põeb ta niisugust tõsist rahvus likku alaväärsuskompleksi? Nüüd, kui E. Öpik kirjutab seda ise, leiab ta selle arvatavasti olevat range teadusliku tõejanu. Nii et ta ei küsi midagi — ja mina olen sunnitud küsima üksi: mis on vaesel E. õpikul viga? Miks põeb ta niisugust ränka rahvuslikku alaväärsuskompleksi? Sest omaenda ajalooväärtuste ülbe endastäraheit, omaenda kultuuriloo tõe- ja mänguruumi sallimatu purustamine ei osuta muud kui sellise (või mõne muu) kompleksi ootamatult rasket vormi. Nii rasket, et neljast tublist leedulasest E. õpikule kõlvatu Russowi 10 Vt. U. Masing, Hans Susi 1551. a. tõlkest. Emakeele Seltsi aastaraamat X (1964). Tallinn, 1964, lk. 136: «Käsikiri, mille põhjal B. Russow valmistas «Meddy Kircko Ramatu», oli kindlasti kaunis kirju » 27* 419 mahamaterdamiseks veel ei piisa. Vaid et ,ta jätkab: «Üldtuntud on silma paistva soome reformaatori ja «soome kirjanduse isa» Mikael Agricola titaanlik töö soome kirjakeele loomisel ja soomekeelse kirikukirjanduse soetamisel— Ta rajas aluse ka soome originaalluulele ja tema tõlgi tud kirikulaulud olid lauldavad, s. t. rütmi seatud. Agricola sule alt jõu dis XVI sajandil trükki 2396 lehekülge soomekeelset teksti. Just Agricola kirjatöödes avalduv suurepärane soome keele oskus (ta tundis soome ida- ja läänemurdeid ning ilmutas oma tõlgetes peent keeletaju) on luba nud arvata, et soome keel oli tema emakeel» (154). Mis on ikkagi E. õpikuga lahti, et ta Russowi purustamiseks isegi titaanid endale appi veab?!11 Sest midagi muud kui arusaamatult tulist Russowi eitamise häda see negativistlik hõiskamine ju ei näita. See ei ütle muud, kui et Russow ei olnud eesti reformaator ega eesti kiriku kirjanduse isa — aga kas on keegi, ajaloos või romaanis, seda väitnud? Et ta ei sooritanud titaanlikku tööd eesti kirjakeele loomisel ega eestikeelse kirikukirjanduse soetamisel — aga kas on keegi seda väit nud? Ja muidugimõista ei saanud tema tõlgitud kirikulaulud olla laul davad — sest ta ei tõlkinud kirikulaule. Ja veel jah: tema eestikeelne trüki toodang polnud võrreldav Agricola soomekeelse toodanguga, sest see oli 2396:0... Tahaksin puhtpsühholoogilise huviga küsida: miks ikkagi on E. õpikul vaja matta vaprate leedulastega enam kui piisavalt tapetud Russowi armetu laip veel ka titaanliku Agricola 2396 peenelt keeletundliku soome keelse trükilehekülje alla? Kui me ju ometi ja nagunii ajame end sealt esile ning küsime: Hea küll, hea küll, hea küll, aga kus on Mažvydase (olgu peale, et poolakeelne) Leedumaa kroonika? Ja Agricola (olgu peale, et rootsikeelne, aga ikkagi) Soomemaa kroonika? Nähtavasti tunneb E. Öpik isegi, et Russowi laip Agricola hiiglaloo- mingu all alles hingab. Sest ta jätkab — E. Öpik jätkab silmapilk selle purustamist: missuguseid kohutavaid, lauldamatuid naeruväärseid kiriku laule Tallinna Pühavaimu kirikus Russowi ajal lauldi! Laulud polnud nähtavasti tõepoolest suuremad asjad.12 Aga häälduslik kosmeetika, mõnede sõnade ärajätt ja mõnede silpide apostrofeerimine, et nad hädapärast lauldavaks saaksid, polnud ehk siiski nii hirmus või matu — kui neid ju, raskustega küll, aga ikkagi, aastakümneid lauldi. Tunnistan, olnuks tõesti kena, kui nimelt Russow olnuks see, kes vii nuks eesti kirikulaulu-tehnika uuele ja kõrgemale tasemele. Aga ta pol nud. Kuid polnud ju ka Rabelais prantsuse värsikorüfeede esirinnas. Ent ükski ta sellealane tegematus ei diskvalifitseeri ometi pisimalgi määral «Gargantuad ja Pantagrueli». Vahelduseks ajaloolise Russowi paljastamislukku puistab E. Öpik taas terakesi romaani aadressil: «Selles ajaloolises kontekstis [s. t. kehva- kesed, riimimata ja raskesti rütmistuvad kirikulaulud] osutuvad Jaan Krossi mainitud Hans Susi ladusad, niisiis rütmi ja riimi seatud eesti keelsed kirikulaulud kirjanduslooliseks müstifikatsiooniks, mille mõtet on raske ära arvata. See eeldaks ju, et just Russowi ajal ja vahetult pärast teda oli eesti kirikulaul kõvasti alla käinud....» (155). 11 Titaanide titaanluse muljet pealegi jõudumööda upitades: nüüdisväljaandeis 280—300-leheküljeline Uus Testament moodustas Agricola toodangus 718 lehekülge 12 E. Öpik viitab Mülleri näidetele selle kohta, kui mõistmatult Pühavaimu "kogu dus tavatseb moonutada kirikulaulude tekste. Tegelikult tekitavad Mülleri näited küsi muse, kas pole siin viimaks tegemist hoopis pilavate parafraseeringutega, mis eeldavad et lähfetekstist on suurepäraselt aru saadud. Kas pole siin tegemist analoogiaga sel lele, kuidas rahvas (kunagise Tallinna advokaadi Rudolf Kuuskmaa mälestust mööda) tsaariajal parafraseens kohtuliku vande teksti? See pidi kõlama umbes nii: «Ma tõotan ja vannun, et ma kõigiti täit tõtt tunnistan, suguluse, sõpruse, vihavaenu ja isiklisu kasu peale vaatamata.» Aga loeti seda pilamisi nii: «Ma tõotan ja vannun, et ma põigiti täit tõtt tunnistan, sugulise topruse, liha naeru ja pisikese tasu peale vaatamata.» Muuseas pole Mülleri jutluste teaduslik väljaanne praegu vähem kisendavaks vajaduseks, kui Russowi kroonika seda on. 420 Kõigepealt paar sõna Hans Susi kohta. Tema oli teatavasti see poiss Tallinna nn. vaeste koolipoiste seast, kes valiti, arvatavasti Pühavaimu pastori Beseleri poolt, mõnede eestikeelsete kirikuraamatute, sealhulgas lauluraamatu koostajaks. 1549 suri Susi katku. Aga oma elu viimased kolm või neli aastat elas ta nähtavasti Beseleri kodus ja töötas oma üles ande kallal. Tema poolt tehtud tööd, evangeeliumiraamat ja lauluraamat, said osaliselt ikkagi valmis ja säilisid käsikirjas. Aga rääkigem nüüd tema lauluraamatu käsikirjast. See jäi Beseleri katte ja Beseler jätkas seda vähemalt aastal 1551.,3 Nõnda. Hans Susi tegevuse ajaks oli Tallinnas ja lähikonna maakogudustee peetud eestikeelset jumalateenistust kui kaua kuskil, aga läbistikku vähemalt kakskümmend aastat. Küsigem: kas kõik maa ja linna matsikogudused olid olnud kuni Susi lauludeni täiesti tummad? Või mörisenud kõik need aastad ilma tekstita? Peaks olema evidentne, et juba enne Susi käsikirja poolvalmiks saamist pidid eksistee rima eestikeelse kirikulaulu algmed. Ja pole mingit põhjust arvata, et need tekstid olid ladusamad kui Susi omad. Vastupidi. Sest Susi oli igatahes teataval määral haritud ja lugenud poiss. Ta pidi olema mingi soodumusega talle antud ülesande jaoks silma paistnud. Ja tema tööd finantseeriti mitme aasta jooksul. Ju siis leidis vähemalt Beseler, et tule mused olid seda väärt. Ja peale selle: Susi eesti keel oli tollaste Tallinna pastorite keskmisest eesti keelest ometi väga tõenäoselt märksa parem. Aga kas meil on pisimaidki tõendeid selle kohta, et eestikeelne kirikulaul neljateistkümne aasta jooksul pärast Susi surma tõusis Susi-aegsest kõr gemale tasemele? Ega ei ole. Pigem on kujuteldav, et Susi käsikirja ümberkirjutustes läks sakslastest pastorite käes Susi ehedusest midagi kaotsi ja tulemus oli nukilisem kui enne. Mispidi osutub siis äraarvamatu mõttega «kirjanduslooliseks müstifikatsiooniks», kui romaani-Russowil lastakse 1563. aastal pisut nostalgiliselt mainida Hans Susi laule kui selguse kallast, mille poole kogudus siiamaani heitliku eduga pingutab? Müstifikatsioon — aga vaevalt, et kirjanduslooline, vaid ikka pelgalt kirjanduslik — on ainult need kuus rida Susile omistatavat laulu, mida Russow romaani kolmanda köite 31. leheküljel oma poistega laulab. Need on muidugi mu enese tehtud ja võib-olla pisut liiga siledad. Kujut lesin, et meloodia survel tekstis hädavajalikuks osutunud kohendused on siin mõne tegeliku laulupaukija poolt, olgu või Russowi enda poolt, juba tehtud ja laulu suhteline ladusus andestatav. Aga mis puutub E. Õpiku kinnitusse, nagu väidaksin ma romaanis Susi kirikulaulud riimi tud lauludeks — ladusad, niisiis (?) rütmi ja riimi seatud —, siis on siin küll tegemist E. õpiku poolse üsna tendentsliku hoolimatusega: see juhuslik riimipaar on seal nimelt vastupidise tõendiks. Sest selle kohta lastakse Russowil mõelda: «Näed sa, selle doktor Lutheri pisi kese laulu sisse oli Susi Hans ka ühe säherduse ilusa kokkukõlksumise sokutanud, mida maakeeles siiamaani ülepea kombeks pole olnud, aga mis saksa keeles ütleme Riia Waldise ja Nürnbergi Sachsi salmid ise moodi mõnusaks teeb. Ja nagu neid kirikulauludes vaata et ainult Lutheri enda üliosavais salmides ette tuleb . . .» Mis puutub veel Hans Susi isikusse — sel eriti lähedale tooval ja vapustava finaaliga kujul, nagu teda on skitseerinud Paul Johansen u, kütkestas ta mind ammu. Kui ajaloolise novelli võimalus. Nägin seal oivalist ainet kas või Kristian Jaak Petersoni saatuse eelvinjetiks XVI sajandil. Nüüd tänan muidugi jumalat, et see mul juhuse kombel kirju tamata on jäänud. Sest muidu tõmmanuksin endale kaela süüdistused tont teab missugustes müstifikatsioonides. 13 Vt. näiteks: К- A11 о f, Vaesed koolipoisid Tallinnas XVI sajandi teisel poolel. Rmt.: Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik lii. Tallinn, 1987, lk. 66. 14 Vt. P. Johansen, H. v. zur Mühlen, Deutsch und Undeutsch im mittel- alterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln—Wien 1973, lk. 353 jj. 421 Ja sus — huvitav — äkitselt lähevad E. õpikul silmad lahti (aga ettevaatusest alles pärast seda, kui Russow, historistlik päris-Russow, tundub olevat lõplikult maas) ja ta möönab: «Muidugi elas leedu ja soome rahvaspalju soodsamates tingimustes kui eestlased, mistõttu nende seast saigi hõlpsamini tõusta haritud mehi » Aga kohe selle selgus- hetke järel uuesti: «Eestist ei tõusnud XVI sajandil ühtegi niisuguse kaliibriga eesti rahvusest kirjameest, kes oleks suutnud korda saata midagi sellega [s. o. Agricola, Mažvydase ja teiste mainitutega! võrrel davat» (155—156). Kuulge, see nautlev kultuurilooline negativism on ju vähemalt veider! E. Öpik tahab ikka jälle uuesti öelda: kui asetada ühele kaalukausile Agricola ja Mažvydas koos oma nõo Vilentasega pluss kaks Königsbergi ülikooli leedulasest professorit ning teisele Russow (kui ta üldse eest laseks osutus!) — siis tõuseb ta õhku viuh! Aga see on ju loomulik. Kas seda on tarvis'tõestada?! Või tahab E. Öpik öelda, et Russow ei kan nata välja ka ükshaaval-vordlust ei Vilentase, ei Rapolionise, ei Kulvieti- sega? Kulla E. Öpik, kas poleks need võrdlused sel juhul juba liiga subjektiivsed? Võib-olla peaks Russowit võrdlema hoopis doktor Rotun- dasega, ladinakeelse «Epitome principum Lithuaniae» (1576) autoriga, kui kellegagi leedulastest teda võrdlema peab? Aga mistarvis ikka peab? Materdamiseks. Russowi tühisuse tõestamiseks iga hinna eest. Sest min gil salapärasel põhjusel peab E. Öpik teda petetud armunu raevuga materdama ja tänitama. Üksnes tänitamisi saab ju küsida: «Kas Russow ehk ei pidanud kristliku õpetuse tõhustamist eestlaste seas oluliseks? Kaugel sellest» (156). Aga pidage. Ma arvan, et nimelt siin ongi koer maetud. Või võtke kätte ja takistage mind niimoodi mõtlemast! Võib-olla oli tegelikult hoopis nõnda: Russow jaotas oma aja, energia ja huvi, nagu igaüks meist, kui ta seda vähegi saab, oma tegevuste subjek tiivsele väärtustusreale vastavalt. Pastoriametist kui leiva- ja kohuse- tööst ta end vabaks võtta ei saanud ega tõenäoselt ei tahtnudki. Aga oma kirikliku, oma hingehooldelise kohusetunde rahuldas ta tolle oma iga päevase tööga täiesti. Talle tundus, võib-olla ekslikult, aga ilmselt, et jäägu nonde tema poolt päevast päeva suuliselt tarvitatavate rituaal sete tekstide lihvimine ja trükkimine 'teiste teha. Sest teda huvitas muu. Ja seks muuks sai ta, nagu ta ise on tunnistanud, ka raeringidest impulsse: teda huvitasid Liivimaa ilmalikud, Liivimaa poliitilised asjad. Selle tema kaksiksituatsiooni tabab ju muuseas Toeniss Maidell oma kirjas suurepäraselt ära, kui ta seal küsib: «Või ehk olete teie koguni üks neist, kes arvavad võivat kahte isandat teenida, raekoda ja kirikut?» 15 Kas polnud nii, et Russow pidas silmapilgu kõige tungivamaks üles andeks maalida — nii hästi-halvasti, nagu ta oskas (ja üle ta oma oskusi igatahes ei hinnanud!) — Liivimaa koondportree? Niisugune, mil lest oleksid näha maa peamised palgejooned, aga veel enam maa hädad, ja ennekõike lähisilmapilgu hädaohud, s. o. Liivimaa üpris kipakas poliitiline seis Lääne ja Ida piiril — ühel pool kristlik, aga oi kui egoist lik Euroopa ja teisel pool vähemalt veerandpaganlik Vene, kes äsja las kis tatarlastel end piitsutada, ja siis nuhtles tatarlasi ning nüüd rõõs kas tatarlastega Liivimaad —, maalida selle Liivimaa portree ja tõsta see Euroopale — Russowi jaoks tähendas see: saksakeelsele luterlikule Euroopale — nähtavaks? (Järgneb) 15 Th. S ehi ema nn. Neues über Balthasar Russow. Nordische Rundschau. Bd. V. (Juli — December 1886.) Reval, 1886, lk. 36. 422 Eestis sündinud akadeemik Aleksei Šahinatov SAWATI SMIRNOV esti on paljude silmapaistvate slaavi filoloogiat edendanud Venemaa õpetlaste E sünnipaik. Mainimist väärivad akadeemik A. Vostokov, Leningradi ülikooli pro fessor E. Jakubinskaja-Lemberg, Harkovi ülikooli professor V. Bessedina-Nevzorova, Tartu ülikooli professor G. L. Masing jt. Kõige auväärsemal kohal aga seisab nende hulgas Aleksei Sahmatovi (1864—1920) nimi. A. Sahmatov põlvneb vanast Saraatovi aadlisuguvõsast. Tema isa Aleksandr oli lõpetanud juriidilise õppeasutuse ja teenis senatis. 1857. aastal määrati ta Smolenskisse prokuröriks, kust 1861. aastal viidi üle Pensasse. Siin võttis ta osa pärisoriste talu poegade priikslaskmisest. Et ta ei saanud läbi kuberneri ja kohaliku aadlijuhiga, siis palus ta end aasta pärast üle viia Voronežisse. Kuid ka siin ei sallinud kuberner ja aad- likkond liberaalset prokuröri, kes sageli ühines talupoegade seisukohtadega. Tuli lasta end üle viia Harkovisse. Teadlase ema põlvnes kas saksa või poola päritoluga venestunud Kosenite sugu võsast. Emapoolne vanaisa Fjodor Andrejevitš Kosen, kes oli osa võtnud 1812. aasta Isamaasõjast, oli abiellunud Eestimaa aadlipreili Jevgenia Fjodorovna Bistromiga. Nende tütar Marja Fjodorovna oli 1861. aastal läinud mehele Aleksandr Aleksejevitš Sah- matovile. 1864. aasta märtsis sõitis ta Peterburgi ja sealt Narva sugulaste juurde. Siin sündiski tal 5. juunil poeg Aleksei. Sama aasta sügisel sõitsid kõik koos ära Harko visse. A. Sahmatov on oma andekuse, tööarmastuse ja hingeomaduste poolest Venemaa teaduse ajaloos ainulaadne isiksus. Ta oli XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse filo loogide hulgas keskne kuju ja aitas oma teadusliku autoriteedi ning organiseerimis- andega jõuliselt kaasa keeleteadusliku mõtte arengule. A. Sahmatov elas ainult 56 aasta vanuseks, kuid jõudis oma eluajal trükis avaldada 150 monograafiat, õpikut, artik lit ja retsensiooni keele- ja kirjandusteaduse, ajaloo ning etnograafia alalt. Juba güm nasistina tutvus A. Sahmatov F. Fortunatoviga ja alustas tema juhendamisel teadus likku tegevust. Tema esimene töö tuli trükist 1881. aastal, kui nooruk oli alles 17-aas- tane. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1883 astus A. Sahmatov Moskva ülikooli, kus jätkas teadustööd F. Fortunatovi juhendamisel. Lõpetanud 1887 ülikoolikursuse, jäi ta oma õpetaja ettepanekul valmistuma professorikutseks. Väitekirja «Uuringud vene foneetika alal» eest omistati talle 1893. aastal doktori teaduslik kraad. Alates 1894. aastast kulges kogu A. Sahmatovi teadustegevus Teaduste Akadeemias. Juba 33-aasta- selt valiti ta erakorraliseks akadeemikuks, kahe aasta pärast aga korraliseks akadee mikuks. Aastail 1906—1920 juhatas ta Teaduste Akadeemia vene keele ja kirjasõna osa konda. Alates 1909. aastast oli A. Sahmatov ka Peterburi ülikooli professor. A. Sahmatovi teaduslikus pärandis on silmapaistval kohal kirjakeele mälestiste uurimine ja publitseerimine (Svjatoslavi kogumik 1073. aastast, Uspenski kogumik XII sajandist, Novgorodi ürikud XIII—XIV sajandist, Dvinski ürikud jpt.). Uurinud läbi ligikaudu kakssada «Ajalikkude aegade loo» («Повесть временных лет») ümberkirju- tist, tuli ta järeldusele, et need on sündinud erinevate ajalooliste ülestähenduste kordu vate muutmiste ja kokkuliitmiste tulemusel. Eraldanud hilisemad vahelekirjutised, rekonst- rueeris A. Sahmatov kroonika algteksti, esitas esmakordselt Venemaa kroonikakirjuta- mise sajanditepikkuse ajaloo ning täpsustas iga kroonika koostamise koha, aja ning asja olud. Palju saatis A. Sahmatov korda vene murrete uurimise alal. Tema algatusel asutati 1903. aastal murdekomisjon, kes koostas vene keele murrete kaardi. Teaduste Akadee mias alustati plaanipärast murdeainese kogumist ja avaldamist trükis. Tihti võttis A. Sahmatov ise ette murdekogumisreise ja koostas eeskujulikke murdekirjeldusi. Teadlasena oli A. Sahmatov eelkõige vene keele ajaloo uurija. XIX sajandi vältel oli kogutud materjali, uuritud muistset kirjasõna, tehtud esimesi katseid jälgida keele- nähtuste muutumist ja püütud nende alusel visandada vene keele peamisi arengujärke. Seepärast kerkis XIX sajandi lõpus teadlaste ette ülesanne ühelt poolt jätkata materjali 423 kogumist, teiselt poolt aga hakata koostama keele täielikku ajalugu. Just nende üles annete lahendamises seisnebki A. Sahmatovi üks suuremaid teeneid teaduse ees. Vene keele ajaloo uurimisel kasutab A. Sahmatov oma õpetaja F. Fortunatovi põhi mõtteid ja meetodeid. Mitmesuguseid keeles toimunud muutusi püüab ta seletada foneeti liselt, uurides igakülgselt nähtuste tekketingimusi, ja üksnes harukorril kasutab ta ana loogiat. Seejuures ei piirdu ta ainult keelenähtuste käsitlemisega kirjakeele mälestiste põhjal, vaid võtab appi muinasvene, ühisslaavi ja isegi indoeuroopa vormid ning elava keele ja murrakute andmed. Tundes hästi muistseid käsikirju, leiab A. Sahmatov neist tihti elava keele kajastusi seal, kus varasemad uurijad olid arvanud tegemist olevat ümberkirjutusvigadega. Oma otsingute lõppeesmärgiks pidas A. Sahmatov vene keele üksikasjaliku ajaloo koostamist. Tema artikkel «Vene keel» (1900) ongi otsekui tulevase teose programm. Aastail 1908-1911 luges A. Sahmatov Peterburi ülikoolis keeleajaloo kursust. Need loengud avaldati kolmeköitelise litograafiaväljaandena. Kirjakeele mäles tiste ja murrakute uurimine andis A. Sahmatovile võimaluse püstitada esimesena slaav laste algkodu küsimus ja esitada slaavi keelte ning murrakute tekkehüpotees. Ent prob leemi lahendamiseks tuli kõigepealt selgitada soome-ugri hõimude esialgne asupaik. Sel lele küsimusele pühendas ta artikli «Soome-keldi ja soome-slaavi suhetest» (1911). Soome-Ugri keelte sõnavara uurides tulid A. Sahmatov jt. järeldusele, et soomeugrilaste ja slaavlaste kontaktid tekkisid võrdlemisi hilja, samal ajal kui sidemed iraani ja balti hõimude ning germaanlastega sõlmusid hulga varem. Volga keeltes pole üldse slaavi algkeele elemente, kuna iraani ja balti keelte mõju on silmanähtav. Teisiti on lood läänemeresoome keeltega, kus leidub laene slaavi algkeelest. Seoses sellega tekibki küsi mus, millise läänemeresoomlaste asupaiga puhul on võimalik slaavlaste ja samal ajal ka iraani, balti ja germaani keelte mõju. A. Sahmatov on arvamusel, et slaavlaste ja volgasoomlaste vahel ei saanud muiste tegelikke naabrussuhteid olla. Slaavlastest lääne pool elasid läänemeresoome hõimud, lõuna pool aga iraani suguharud (sküüdid ja sarmaadid). Mordvalaste loodepoolseteks naabriteks olid balti hõimud (lätlaste ja leedulaste esivanemad), millest kõnelevad vasta vad laenud mordva keeles. Slaavlased võisid tema järgi asuda balti hõimudest põhja pool, mis välistab sidemed volgasoomlastega. Et läänemeresoome hõimudele avaldasid mõju mordva, iraani ja balti keeled, siis pidid volga- ja läänemeresoomlaste lõunapoolseteks naabriteks olema iraani, põhjapoolseteks naabriteks aga balti hõimud. «Kõike ülaltoodut arvestades pean võimalikuks, et slaavlaste muinaskodumaaks tuleb pidada Daugava ülem jooksu ja Neemeni alamjooksu ala; leedulaste ja lätlaste muistseks kodumaaks Neemeni kesk- ja ülemjooksu ning Dnepri põhjapoolsete harujõgede ala; läänemeresoomlaste mui naskodumaaks Pripjati jõgikonna ala praeguses Minski ja Grodno kubermangus, samuti Volõõnias; mordvalaste muinaskodumaaks Dnepri ja Desna ülemjooksu ala praeguses Mogiljovi, Smolenski ja Tšernigovi kubermangus; ning lõpuks mis puutub iraani sküü- tide ja sarmaatide muinasasundustesse, siis need paiknesid Lõuna-Venemaa stepivöön- dis.»i Hüpoteesile on lisatud soome-ugri keeltes leiduvate indoeuroopa, iraani, balti, germaani, keldi ja algslaavi laenude analüüs. Autor toetub seejuures Thomseni| Mun- käcsf, Setälä ja Paasoneni töödele ning ka Herodotose, Tacituse ja Ptolemaiose tõen dustele. Slaavlaste algkodu küsimust käsitleb A. Sahmatov sellistes töödes nagu «Vene mur rete ja ^rahvuste kujunemise küsimusest» (1899, «К вопросу об образовании русских наречий и народностей»), «Vene keele ajaloo vanima arengujärgu ülevaade» (1915, «Очерк древнейшего периода истории русского языка»), «Vene keele ajaloo kursuse' sissejuhatus» (1916, «Введение в курс истории русского языка»), «Vene hõimu saatu sest muinasajal» (1919, «Древнейшие судьбы русского племени»). Sahmatovi õpetuse olemus seisneb järgmises. Nüüdisaegse Lõuna-Saksamaa ja Aust ria territooriumil elasid kunagi indoeuroopa hõimud. Osal hõimudel kujunes välja balti- slaavi algkeel, mis jagunes hiljem balti ja slaavi algkeeleks. Slaavlaste esimeseks algkoduks oli Läänemere rannikuala Neemeni ja Daugava vahel. A. Sahmatovi arvates asustasid slaavlased meie ajaarvamise esimestel sajanditel А. Шахматов, К вопросу о финско-кельтских и финско-славянских отно шениях. «Известия Академии наук» 1911, nr. 9, lk. 711—712. Uusimat seisukohta vt- "•fP,""3,; Прибалтийско-финские и иранские контакты. Rmt.: Fenno-ugristica 5. l ärtu, 1У7о, Ik. 3—10. germaanlaste poolt mahajäetud Visla jõgikonna ala, mis sai nende teiseks algkoduks. Siit hakkasid nad Elbe taha laiali valguma, kus neist eraldusid lääneslaavlased. Üle jäänud slaavlased jagunesid lõuna poole liikudes samuti kahte harusse. Lõunaslaavlased hõivasid Balkani, idaslaavlased Pruti ja Desna vahelise territooriumi. Avaaride surve tagajärjel liikusid idaslaavlased VI sajandi teisel poolel põhja poole ja asusid elama Dnepri ja Dnestri kesk- ning ülemjooksu alale, kus tekkis vanavene rahvas. Siis hargne- sid idaslaavi hõimud põhja, lääne ja ida suunas laiali ning moodustasid kolm rühma (põhjavene, idavene ja lõunavene), pannes XIII—XIV sajandil aluse praegustele ida slaavi rahvastele ja keeltele. Järelikult pidas A. Sahmatov uute rahvaste tekke peamiseks põhjuseks migratsiooni. Sisemisi sotsiaalseid käärimisi ta seejuures arvesse ei võtnud. Paljudele tema kontsept siooni punktidele sai osaks kriitika. Poola teadlased peavad slaavlaste algkoduks Visla jõgikonna ala, F. Filin Põhja-Ukrainat ja Lõuna-Valgevenemaad. Ent ikkagi püstitas just A. Sahmatov esimese tervikliku ja range hüpoteesi slaavi keelte ja rahvaste, aga ka nende naabrite päritolu kohta, mis sai laialt tuntuks ja äratas suurt huvi. Oma elu viimastel aastatel uuris A. Sahmatov peamiselt nüüdisvene keelt. Sellele olid pühendatud kaks suurt tööd, mis ilmusid pärast teadlase surma: «Tänapäeva vene kirjakeele ülevaade» (1925, «Очерк современного русского литературного языка») ja «Vene keele lauseõpetus» (1925—1927, «Синтаксис русского языка»). Ent isegi kir jeldavasse grammatikasse süüvides jäi ta alati ajaloolaseks, arvates, et nüüdiskeele fak tid ja nende seosed saavad mõistetavaks üksnes ajaloolisel käsitlemisel. Kirjeldades näiteks «Lauseõpetuses» mitmesuguseid lauseliike ja nende struktuuri, kõrvutab A. Sah matov neid pidevalt teiste indoeuroopa keelte analoogiliste faktidega, näitamaks nende tekkimist ja edasist arengut. A. Sahmatovi grammatikavaated olid paljuski psühhologistlikud. Määratledes selli seid kategooriaid nagu lause, sõnaliigid jt, võttis ta aluseks psühholoogia mõisted. Keele ja mõtlemise seoseid arvestades püüdis A. Sahmatov leida säärast mõtlemis- üksust, mis oleks laiem kui loogikaline otsustus ja millega oleksid seotud kõik lausun gite liigid. Niisuguseks üksuseks on tal suhtlemine (kommunikatsioon) kui eriline mõtlemisakt, mille eesmärgiks on teha teistele inimestele teatavaks mõtlemise käigus tekkinud kujutluste kombinatsioonid. Sellest lähtuvalt on lauset käsitletud kommunikat siooni (suhtlemise) taasloomisena keelevahendite abil. Kommunikatsiooni koosseisu kuu luvad alati domineeriv ja sõltuv kujutlus (psühholoogiline subjekt ja psühholoogiline predikaat). A. Sahmatovi määratluse järgi on alus domineeriva lauseosa ja öeldis sõl tuva lauseosa pealiige. Kõiki lauseid liigitab ta ühe- (subjekt ja predikaat esinevad ühe pealiikme kujul) ja kahepealiikmelisteks (subjekt ja predikaat on kumbki eraldi pealiik med). A. Sahmatovi suurimaks teeneks ongi just see, et ta lõi õpetuse ühepealiikmelis- test lausetest, millele teadlased polnud seni tähelepanu pööranud. Teadlasena oli A. Sahmatov eelkõige vene keele uurija, kuid tundis huvi ka vene keelega geograafiliselt ja ajalooliselt tihedasti seotud Soome-Ugri keelte vastu. Juba üli õpilasaastail huvitus ta mordvalastest, sest talle kuulunud Gubarevka mõis paiknes mordva asunduse lähedal. Samasse aega jääb tema huvi soome keele vastu. Murde- kogumisreiside ajal Olonetsi (Aunuse) kubermangu (1884, 1886) rõhutas ta soome keele osa kohalike vene murrete kujunemises. Kui esialgu tähendas A. Sahmatovi huvi fennougristika vastu rohkem vene keele uurimise lisaharrastust, siis hiljem omandas see omaette tähenduse. 1905. aastal hakkas A. Sahmatov uurima mordva keelt, tehes seda peaasjalikult suvel, kui ta tavaliselt elas Gubarevkas. Tutvunud kooliõpetaja R. Utšajeviga, õppis ta mordva keeles kõnelema ja tegi rohkesti märkmeid. Tema ülesandel sõitis Utšajev kodu külla, kirjutas seal üles rahvalaule, muinasjutte ja pärimusi ning koostas mordva sõnaraamatu. A. Sahmatov käis korduvalt (1905, 1906, 1909) Suhhoi Karbulaki ja Orkino külas ning pani seal kirja rahvakeelt. 10. juunil 1905 kirjutas ta F. Fortunatovile: «Harva olen olnud millestki nii innustunud kui praegusest uurimisobjektist. Võib-olla selle pärast, et viimasel ajal on tulnud tegelda rohkem kirjanduse kui keelega.»2 Mordva keelt uurides leidis A. Sahmatov endale rohkesti abilisi. Kui otsustada arhiivi andmete järgi, aitasid tekste üles kirjutada ja materjali koguda vähemalt kümme ini mest — kooliõpetajad, kirjaoskajad talupojad, käsitöölised. 2 NSVL TA arhiiv, f. 30, s. 3, nr. 95. 425 1907. aastal tutvus A. Sahmatov mordva talupoegade T. Zavražnovi ja S. Lariono- viga, kes kirjutasid tema jaoks vene tõlkega varustatud ersamordvakeelse teose «Mordva ajalugu. Mordva keelemurde päritolust, nende keisrist Tjuštenist ja keisrinnast Paš- tenist». Selle teose katkendi ja kaks S. Larionovi poolt üleskirjutatud laulu avaldas A. Sahmatov ajakirjas «Zivaja Starina» (1909, II—III väljaanne) pealkirja all «Uusi mast rahvaloomingust». 1910. aastal andis A. Sahmatov välja 848-leheküljelise «Mordva etnograafilise kogu miku», mis sisaldab Orkino ja Suhhoi Karbulaki külast üleskirjutatud pärimusi, kombeid, pulmakirjeldusi, muinasjutte, mõistatusi, vanasõnu, kõnekäände ja laule, kõik varustatud vene tõlgetega. Lisas on ära toodud I. Tsõbini üleskirjutatud laulud, A. Minhi poolt koostatud ajaloolis-geograafiline külade kirjeldus ning Suhhoi Karbulaki ja Orkino mur raku häälikuliste iseärasuste ning morfoloogia ülevaade. Kogumik sai teadusmaailmas sensatsiooniks. Autorit õnnitlesid Soome teadlased E. Setälä, Y. Wichmann, V. Mansikka jt. Silmapaistev mordva keele asjatundja H. Paa sonen avaldas ajakirjas «Finnisch-ugrische Forschungen» ulatusliku retsensiooni, milles kirjutas: «Kõne all olev märkimisväärse mahuga töö tekitas fennougristide seas tõelist rõõmsat hämmastust. Tuntud vene teadlane, kelle teadustegevus toimub õigupoolest teistes valdkondades, on, nagu tema tööst nähtub, soovinud kindlalt piiritletud terri tooriumil tutvuda mordva keele ersa murdega ja avaldanud oma töö tulemused erakord selt sisuka ja etnograafia seisukohalt haruldase väärtusega rahvatckstide kogumikuna ning peale selle veel tema poolt uuritud murrakute foneetika ja morfoloogia ülevaa tena.» Soome-Ugri keelte uurimine on avaldanud A. Sahmatovi vene keele ajalugu käsitle vatele töödele teatavat mõju. Näiteks kasutab ta nasaalvokaalide, täishäälikulisuse, nõr genenud vokaalide ajaloo, у меня денег есть ja дети учившись tüüpi murdekeelendite ning teistegi nähtuste seletamisel laialdaselt soome-ugri ainest. A. Sahmatov tundis suurt huvi fennougristika-alaste uuringute organiseerimise vastu Venemaal. Asi oli selles, et ainuke «soome murrete» kateeder oli asutatud alles 1885. aastal Kaasani ülikoolis. Esimestena juhatasid seda M. Veske (1886—1890) ja N. An derson (1894—1905). Pärast N. Andersoni surma soovitas J. Baudouin de Courtenay sellele ametikohale tungivalt O. Kallast. Kui sellest midagi välja ei tulnud, palus ta G. L. Masingut ja D. Kudrjavskit astuda ministeeriumis samme kateedri Kaasanist Tar tusse ületoomiseks. Ent ka seda mõtet ei toetatud ja kateedrijuhataja koht jäi Kaasanis täitmata kuni 1917. aastani, mil selle võttis vastu soome teadlane J. L. Kalima. A. Sahmatov esitas sellele ametikohale M. Jevsevjevi, keda ta hindas kõrgelt, kuid rek tor ütles tema kandidatuurist formaalsetel põhjustel ära. 27. aprillil 1911 Teaduste Akadeemiale saadetud märgukirjas, millele olid alla kir jutanud ka J. Baudouin de Courtenay, F. Braun, S. Bulitš, K Zaleman, S. Oldenburg, W. Radloff ja F. Fortunatov, taotles õpetlane, et fennougristika oleks esindatud Tea duste Akadeemias ning ülikoolides asutataks või taastataks soome-ugri keelte kateedrid. Ent Rahvahariduse Ministeerium ei andnud seda dokumenti käiku. 21. oktoobril 1917 esitasid A. Sahmatov, L. Stšerba ja J. Baudouin de Courtenay Petrogradi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnale järgmise sisuga märgukirja: «Teaduskond on juba varem tõstatanud küsimuse asutada oma koosseisus leedu- läti (balti) filoloogia kateeder ja soome-ugri filoloogia kateeder. Seda pidas vajalikuks ka valitsus krahv P. Ignatjevi ministriks oleku ajal, kes lülitas need kateedrid Petro gradi ülikooli kateedrite nimekirja ja ülikooli põhikirja projekti, mille valitsus on heaks kiitnud ja seadusandlikele asutustele edasi andnud. Seetõttu tundub üleliigne uuesti korrata neid argumente, mis põhjendavad ülalnimetatud kateedrite asutamise teadus likku vajadust, vaid on vaja osutada üksnes sellele, et käesoleval hetkel näib olevat otstarbekas otsekohe, ülikooli uue põhikirja väljatöötamist ära ootamata, kiires korras asutada kaks ülalnimetatud kateedrit. Käesoleval ajal on kohalikud rahvuslikud püüdlused kultuuri valdkonnas saanud ametliku tunnustuse ja valitsus rakendab abinõusid nende rahuldamiseks. Kuid näib olevat tähtis alla kriipsutada seda, et vene kultuur ja teadus pole ka kunagi varem keeldunud täielikult tunnustamast rahvuslikke kultuuripüüdlusi; vastupidi — kokku puu tudes muukeelsete kultuuridega on vene teadus neile alati suuresti rõhku pannud ja pidanud nende teaduslikku uurimist enda jaoks niisama tähtsaks ülesandeks kui oma 426 vene kultuurimaailma tundmaõppimist. Petrogradi ülikool on suurel määral riigi ääre- ala vene ülikool. Seepärast on täiesti loomulik, et ta on enda peale võtnud initsiatiivi vene teaduse rakendamisvaldkondi vormiliselt laiendada ja sel teel näidata vene teadu sele sisemiselt omaseid püüdlusi. Ülaltoodut arvestades oleks soovitav, et teaduskond viivitamata esitaks nõukogu kaudu vastava taotluse.»3 18. detsembril 1917 otsustas ülikooli nõukogu asutada balti filoloogia kateedri ja Soome-Ugri filoloogia kateedri. Kuid kodusõda ja sellele 1920-ndail aastail järgnenud korduvad ülikooli reorganiseerimised, mille käigus teaduskondi ja kateedreid kord suleti, kord uuesti avati, takistasid pikka aega küsimuse lahendamist. Aastail 1918—1920 võttis A. Sahmatov osa fennougristika kateedri asutamisest Saraatovi ülikoolis. Tema õpilaste hulka kuulus silmapaistev nõukogude fennougrist D. Bubrich. Varajane surm ei lasknud õpetlasel soome-ugri keelte laiaulatusliku uurimise organiseerimisest NSV Liidus enam osa võtta. 3 Leningradi RAKA, f. 14, m. 114, s. 27. Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Enn Veskimägi 427 Nimede transkriptsiooni probleeme (Vabariiklikus õigekeelsuskomisj onis) PEETER PÄLL Oma koosolekul 16. märtsil 1988 aru otsustas: tas vabariiklik õigekeelsuskomisjon Tal linna nime vene transkriptsiooni ja bul 1) pidada õigeks Tallinna nime trans- gaaria nimede transkriptsioonitabeli täp kribeerimist vene tähtedega kujul Тал sustamist. линн; 2) vastata sellekohasele küsimusele, et 1 oige transkriptsioon ei ole ühelgi juhul keeleviga, kuid seni kui erandlik kirjutus Vabariikliku õigekeelsuskomisjoni poole viis _(-«) on ametlik, on soovitatav hoidu on pöördunud mitmed asutused ja organi da õige transkriptsiooni kasutamisest ran satsioonid küsimusega Tallinna nime vene- gelt ametlikel, samuti muudel juhtudel, tähelise kuju Таллинн lubatavuse kohta. kus ametlikust kujust mittekinnipidamine Varem on praeguse ametliku kirjapildi võiks põhjustada arusaamishäireid; (Таллин) ebatäpsusele tähelepanu juhti 3) Tallinna nime normaalne rahvus nud Uno Ussisoo («Sirp ja Vasar» 13. XI vaheline ladinatäheline kirjapilt on Tallinn; 1987), samuti mitmed kodanikud, kes ei sellest lähtudes taotleda kirjapildi korrigee ole rahul Eesti NSV pealinna nime kirju rimist rahvusvahelistes nimistutes (eeskätt tamisega välispostitemplitel, teistest riiki sideasutuste nimistus) ning selliste nimis dest tulevatel saadetistel, välismaises trü tute üldist läbivaatamist eesmärgil tagada kisõnas ja mujal, kus ladinatäheline kir Eesti NSV kohanimede kirjutamine eesti jutusviis matkib vene ühe н-iga kirjapilti. normaalkujul; Keele ja Kirjanduse Instituudi poolt on 4) pöörduda Eesti NSV Ülemnõukogu juhitud «Eesti nõukogude entsüklopeedia» poole taotlusega Tallinna nime transkript peatoimetuse tähelepanu vajadusele Tal siooni korrastamiseks venekeelses dokumen linna nime venetähelist kirjutust paranda tatsioonis, kõigepealt Eesti NSV konsti da ia soovitatud see vajadus teatavaks teha tutsiooni venekeelses tekstis ning Eesti NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asu NSV ja NSV Liidu haldusjaotuse teatmi vale Geodeesia ja Kartograafia Peavalit kus (kirjapilt nendes teatmikes on üleliidu susele. Ametlik kirjapilt põhjustab häirivat liselt kohustuslik), koos tähtaja määrami erinevust normaalsest nimekujust perioodi sega, mille jooksul tuleb ametlikus tarvi kaväljaannete «Tallin» ja «Vetšerni Tal tuses korrastatud nimekujule üle minna. lin» pealkirjade eesti transkriptsioonis. 2 Kirjakuju Таллин on jäänuk kunagi sest ümberkirjutusviisist, kus püüti muu Õigekeelsuskomisjon arutas bulgaaria keelsetes nimedes vältida vene sõnavarale nimede transkriptsioonitabeli täpsustamist. mitteomaseid tähejärjendeid. Selline moo Varem on komisjon oma otsusega 26. I dus on vene pruugis (entsüklopeediates ja 1977 soovitanud kasutada bulgaarlaste mujal hoolikalt toimetatud teostes, samuti omaladinat, käsitades seega bulgaaria ni transkriptsioonijuhistes) asendunud või mesid kui ladinatähelisi. Transkriptsiooni- asendumas muukeelsete nimede võimalikult tabel on avaldatud «Keeles ja Kirjandu tähttähelise edasiandmisega. Geodeesia ja ses» 1977, nr. 5, lk. 293—299, ja Emakeele Kartograafia Peavalitsuse «Instruktsioonis Seltsi aastaraamatus 24, 1978. Tallinn Eesti NSV kohanimede vene edasiande 1980, lk. 145—147. kohta» (1972), mis on kohustuslik kõigile ÜRO kolmandal rahvusvahelisel koha NSV Liidu ametkondadele ja asutustele, nimekorralduse konverentsil 1977. a. Atee samuti Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiu nas voeti vastu ja soovitati rahvusvaheli mi otsustega 26. IX 1959 ja 30. XII 1971 seks tarvituseks bulgaarlaste koostatud kinnitatud transkriptsioonijuhistes on eesti transliteratsioonitabel, mis põhimõtteliselt -nn(-) normaalseks vasteks antud -нн(-), langeb kokku nende varasema omaladina näiteks Kõnnu — Кынну, Kann — Канн, ga. Erinevus puudutab ainult bulgaaria ъ ja ainsa erandina sellest esitatud Tallinn märkimist, mis varasemas variandis oli a, — Таллин. Analoogilised tähejärjendid 1977. a. Ateena otsuses aga ä. Kuivõrd leiduvad ka mitmetes teiste maade koha õigekeelsuskomisjon järgib bulgaarlaste nimedes, mille venetäheline transkriptsioon endi soovitust, siis on vajalik see muuda on nüüdisajal tähttäheline, näiteks Bonn tus teha ka VÖK-i poolt esitatud trans — Бонн, Heilbronn •— Хайльбронн (ad kriptsioonitabelis. jektiiv хайльброннский) jne. õigekeelsuskomisjon otsustas tähe lepanu juhtida sellele, et bulgaaria ъ rah Vabariiklik õigekeelsuskomisjon arutas vusvaheliselt tarvitatav ladinatäheline vas Tallinna nime küsimust oma koosolekul ja te on ä. 428 «KEELE JA KIRJANDUSE» 1988. AASTA RINGKÜSITLUS KIRJANIKELE Kuidas ja mille mõjul tekkis Teil enam kirjutada selliseid autobiograafiaid, huvi kirjanduse vastu? Kuidas val nagu kirjutasid L. Tolstoi või M. Gorki, mis Teie esimene teos? aga ka mitte enam «Pihtimusi», nagu olid J.-J. Rousseau omad. Peame leppima ka Mida või millest sooviksite prae lihtinimeste ülestähendustega. Mu autobio gu ja tulevikus kõige enam kirju graafiline esseeramaan «Esta astub ellu» tada? on rohkem vaimu- voi hinge- kui elulugu. Vormiks olen valinud eestlastele nii Millised näivad Teile kirjanduse omase esseestiili. Venelastele on see üsna kui kunsti väljavaated lähemas/ vooras. (Selle kohta vt. ka artiklit «Essee» kaugemas perspektiivis? teatmeteoses «Краткая литературная Oodatud on Teie hinnangud, энциклопедия», т. VIII. Москва, 1975, lk. 963.) Algul püüdsin kõike, ka iseennast, märkused ja selgitused oma loo ratsionaliseerida. Alles hiljem mingu või selle vastuvõtu kohta. mõistsin teiste tegurite osatähtsust (tuli juurde luua mütoloogilise Klio «venna» VALMAR ADAMS: Orguni kuju). . Paljudes lugejakirjades nõutud nelja Mis puutub minu enam kui tagasihoid kümnendate aastate ajapööraku mõtestamist liku luuleharrastuse tekkimisse, siis oli mu ei_ suuda teostada üksainus autor, seda esimeseks mentoriks Lermontov, kelle kau võib oodata ehk kogu eestluse mõttepo- du jõudsin Byroni tundmaõppimisele. Aga tentsiaalilt lähemate aastakümnete jooksul. mu — vene kriitikute mõjul sündinud — Siiski olen visandanud oma esseeromaani sotsioloogiline kirjanduskäsitus avardus jätku. alles siis, kui sain Praha Karlova Univer- Kirjanduse väljavaateid ei saa keegi sitäs ja PEN-klubis tutvuda maailmakir- ennustada. Vara on unistada elektroonilis janduslike mõõtmetega ja mõistsin, et luu te mäluseadmete, kompuutrite-protsesaori- letamine on taidurlik tegevus, mitte didak te kasutamisest loominguprotsessis. Prae tiline. Mu esimeste luulekogude «Suudlus gu tuleb meil kõigil üheskoos taotleda lumme» ja «Valguse valust» läbilöömine kirjastusolude ja tiraažinormide normali «kriitika» huligaansuse ja kambavaimu seerimist, maksimaalset detsentraliseeri müürist avas mu silmad retseptsiooni- mist ja eeltsensuuri kaotamist, kambavai protsessile ja retseptsiooniteooriale, mida must vabade ajakirjade loomist ka eesti olen analüüsinud paljudes teaduslikes ar kultuuri ajaloolises keskuses Tartus. tiklites ja loenguis. Pärast seda, kui olin pikemat aega olnud põlualuse staatuses, Kirjanduslikku teost ei saa mõista teks- kinnitas õppetegevus intriigidevabas J. Lot tiimmanentselt. Retseptsiooni uurimi inani kirjanduskateedris mu veendumuse se kõrval toonitaksin teose tekkimisolude ar maailma isemõtestamise vajaduses kui vestamise vajadust kriitikute ja uurijate õiges (kuigi raskeimas) tees objektiivse tõe poolt. Selle peamiseks allikaks on kirjanike juurde. autobiograafia alaliik, milles avameelsemad autorid annavad aru teose tekkimisoludest, Kui 90-aastase elujääk peaks autorile põhjustest ning teose koostamise tehnikast. veel mahti andma, jätkaksin autobiograa Autobiograafia ajaloos leidub neid roh fia kirjutamist. See žanr võimaldab kõige kesti. kiiremini lugejani jõuda. Mulle Tartu Kul Kui meenutada maailmakirjanduse kül tuuritegelaste Klubis 23. veebruaril saade lusest ainult meile tuntumaid eneseinter- tud 14 sedelil nõudsid seda ligikaudu poo preteerimise näiteid, siis tuleb kõigepealt led küsijaist (sedelitel oli enamasti mitu nimetada V. Majakovski traktaati «Kuidas küsimust). värsse tehakse» (1926), mis on Aira Kaalu Selline huvi on mõistetav, sest auto poolt eesti keelde tõlgitud. Aga juba 80 biograafia sisaldab ju memuaari, elumõtes- aastat varem oli ilmunud Edgar Allan Poe tuse, omakultuuri, kombepeegli ja «elu kuulus «Philosophy of composition» tarkuse» sugemeid. «Esta»-romaanis on (1846). Samasse liiki tuleb vist arvata ka püütud elama panna fakte ja nimesid ning G. B. Shaw' ulatuslikud eessõnad ta draa Taaralinna vaimset õhkkonda Eesti iseseis madele. Thomas Mann kirjutas terve mo vuse ajastul. nograafia «Doktor Faustuse» tekkimise Eestluse minevik vajab jäädvustamist kohta, milleta see romaan ei oleks adek memuaristide või murdmemuaristide poolt, vaatselt mõistetav. Selles «Romaanis ühest kuni neid veel leidub (kahjuks on enamik romaanist» on ära seletatud kogu «Doktor juba manalasse varisenud, mõndagi infot Faustuse» tekkimisolude ahelik, nii et hauda kaasa viinud). naiivne lugeja võib tunnetada Th. Manni Autobiograafia (laiemas mõttes) on suurromaani lausa plagiaadina. [Vrd. Tho vanimaid žanre, mille tippsaavutused ula mas Mann, «Doktor Faustus — Das Le- tuvad rooma ja hellenismi kultuuri (siia ben des deutschen Tonsetzers Adrian Lever- kuulub hiljuti eestindatud Marcus Aure- kühn, erzählt von einem Freunde» (1947) liuse «Iseendale»). ja «Die Entstehung des Doktor Faustus. Aina kiirenev elutempo ei võimalda Roman eines Romans» (1949).] 429 Samasse liiki kuuluv Walter Höllereri «möödunud olevikuna», mis on tänapäe traktaat «Wie entsteht ein Gedicht» (1964) valgi aktuaalne. Memoria est admonitio, on samuti detailides dokumentaalne, kuid õnneks mõistab seda peaaegu kogu rah autor kaldub eitama tekkimisolude tund vas, kes ju ei lase oma käest ära võtta mise vajadust, kuna see viivat tähelepanu rahvuslikult-individuaalset meelsust, mis on teose tekstilt kõrvalistele asjadele. Et sel meile rohkem kui «inimfaktor». Sellest on line oht on tõepoolest olemas, näitas mulle vähe, et nüüd saavad ilmuda ka niisugu Inno Vase monograafia ', mille retseptsioon sed lood nagu H. Kiige «Maria Siberi jäigi sisuliselt hindamata, kuna kriitikud maal». Hiljaks jäänud avaldamise tõttu on keskendusid (sisuliselt mitteolulisele) kü nad nagu külmaks läinud supid, aga eest simusele, kes peitub Inno Vase pseudonüü luse võimalikud perspektiivid on meile kõi mi taga. Niisama ebaasjalikul viisil suh gile tuliselt aktuaalsed. Rohkeis telelavas tuvad küsimusse need prototüüpide otsijad, tustes ei tunne minagi mõnikord minevik kes püüavad taandada autori personaaže ku ära —• mis siis nõuda noortelt? E. V. oletatavaile olmelistele algkujudele. Vas aegne minevik asub meilt kaugemal, kui tandiks on kriitikud, kes püüavad teost oli meie vanemail sajandi algusel Koidula mõista tekstiimmanenteelt. Selline äärmus aeg. Peame põhjalikult luubi alla võtma viib kogu realiteedi väljalülitamiseni. Vii isade-emade mineviku maailma-ajaloolisel maseks näiteks olid mulle Uku Masingu taustal. Muidu võime ehk libiseda karja luuletuskogu «Ehatuule maa»2 lugejad, kes laste teele, kelle identsust ei saanud kaits võtsid teose pealkirja sügava metafoorina. ta isegi sellised kultuuritraditsioonid nagu Ka Karl Ristikivi ja Bernard Kangro «Kalevala» omad. «Kirjades romaanist» toonitatakse autori- Romaan on vaba vorm, mis lubab ikka kommentaaride vajadust ja põhjendatakse uut eksperimenteerimist. Möödaniku nime see asjaoluga, et tänapäeva lugejad loevad sid, olmet ja vaimsust pole nii kerge ela teoseid liiga kiiresti, mille tõttu on tarvi ma panna, nagu algul arvasin. Sellepärast lik kommentaaride lisamisega «katkestada tuleb süvenemistahtelise lugeja jaoks lisa lugeja, et ta liiga ruttu teksti ei loeks ja da tekstile kommentaare. Seda võtet olen seega selle nüanssidest üle ei hüppaks».3 gi kasutanud sporaadiliselt oma esseero Ometi teab tekkimisolude tundja, et see maanis. Mitmed lugejad on mulle teata pealkiri on Masingu abikaasa neiupõlve nud, et teksti paremaks mõistmiseks olek nimi: Eha Tuulemaa-Masing. Uku Masingu sin pidanud lisama rohkem joonealuseid luule mõistmiseks peab teadma autori män selgitusi. gulusti. Mängulusti näiteid leidub rohkesti Normaalse kirjandusprotsessi suurimaks ka Th. Manni «Doktor Faustuses» (hetaera- vaenlaseks on mitmeti kamufleeritud tsen motiiv, Kuradi kuju, mis teisendab Dosto suur (ametlik tsensuur «Glavlit», toimeta jevski Kuradit romaanist «Vennad Kara- jad, eelarvamustega kriitikud, dogmaatili mazovid», jpt.). Minu esseeromaanis on sed poliitikud, kes võivad sekkuda), kuid kosjanduse motiiv Gogoli «Naisevõtu» hü- selle teema valgustamine nõuaks ulatus perboliseerimine, kuigi kogu teos Eestimaa likku eriuurimust. realiteediga («Kosjaleht», kuulutuste teks Lõpetaksin tsitaadiga «Õhtusest valgu tid) on dokumentaalse täpsusega võetud sest», kus toimetaja-tsensuur võttis luule tollasest eesti ajakirjandusest. Olen ju aja tuse südamikust välja isegi nii süütu loolane ja kirjandusteadlane, ma ei suuda värsi: «mis sest, et väikerahvas / ära ise ajalugu välja lülitada, kui minevik on mul 4 ole väike» (vt. absurdne valge laik maini le n.-ö. möödunud olevikuks. Ka sündmu tud teose 12. lk.), muutes sellega teksti- sed Petseris ja Prahas on osa mu auto terviku ja kogu sarja «Ta lendab mesipuu biograafiast ja dokumentaalselt tõestata 5 poole» täitsa mõttetuks reebuseks koos val vad. ge laiguga.6 Paljudes lugejakirjades küsitakse, kes on Esta. Sellele saaksin vastata nagu Flaubert, kes väitis: «Madame Bovary, see 1 olen mina.» Kuid samal ajal loodab Flau Inno Vask, Meie kkjandusliku krii tika pankrott. Tartu, 1925. bert, et «mu vaene Emma kannatab ja nu 2 tab praegu kahekümnes Prantsuse asulas U. Masing, Ehatuule maa. «Loo üheaegselt». Realiteedis ma pole näinud mingu Raamatukogu», 1988, nr. 1/2. ühtki naist, kelle pealt saaks maha kirju 3 B. Kangro, K. Ristikivi, Kir tada sellise vaimsusega naisolevust. Ro jad romaanist. Lund, 1985, lk. 31 jj. maan jääb lõpetamata nagu elugi. Selle 4 See on klassikalise filoloogi Eduard jätkust oleks parem Esta kujund eemal Schwartzi (1858—1940) väljend, millega ta dada, sest on võimatu ette näha, kuidas vihjas, et antiikkultuur on lugejate enami selline personaaž käituks Stalini terrori- kule muutunud möödanikuks, s. o. täiesti aastail. Pärast 1940. a. ajapöörakut muutu unustatud ajaks, temale aga lähedane otse sime kõik objektideks (isegi Barbarus-Va- kui tänapäev. res jt. ENSV «juhid»). Peamiseks subjek 5 Karel Capeki mulle pühendatud peal tiks oli J. V. Stalin. Stalini fenomeni dis on kommenteeritud kogumikus: mõistmine eeldab (veel praegugi) raskesti «Карел Чапек в воспоминаниях совре kättesaadavate allikmaterjalide kasuta менников». Перевод с чешского. Москва, mist. Ainult lühinägelik olmepragmatist 1983, lk. 475—483. Комментарии О. М. võib uskuda, et see on tarbetu tegu. Mine Малевича, lk. 546. vik ei ole ju meile absoluutne möödanik ... 6 V. Adams, õhtune valgus. Tallinn, Mõndagi kestab veel. Tulevikuteadlik lu 1982, lk. 12—13 jm. Toimetamise käigus geja peab tunnetama oma rahva minevikku kadus umbes 60% teksti paberikorvi. 430 MISTSELLE Siga ja kult 1. P. Ariste on Reigi Sigala küla nime Sigga Nellies —, 1627. aasta kirjapanekut seletanud eesti sõnade siga 'svin' ja laid Sea Rett aga rahvaetümoloogiaks.4 Lisa 'holm' abil.1 L. Kettunen on Kuusalu Sigu- gem siiski, et ka apellatiivist lähtunud lisa la puhul lisaks sõnale siga 'Schwein' ole nimi võiks esineda nominatiivselt, vrd. siga tanud ka isikunime *Sikoi (*Sigoi > mees. Muhu Nõmmküla Seanina on nime *Sigo > *Sigu).2 L. Tük on kirjutanud ühes saanud kas seal olnud talu järgi või kuju oma artiklis 1345. a. elanud tallinlasest järgi. Säilinud ja registreeritud Siga-, Sea- Sygghe'st, kelle nime L. Arbusow pidas algulised kohanimed tähistavad valdavalt eestikeelseks Schwein'iks, aga P. Johan- loodusobjekte ja ka lühenenud lõpposaga sen näitas, et sama isik esineb dokumenti asustusnimed (nagu Rei Sigala) võivad des veel nimedega Siffridus, Sywerderus, osutuda endisteks loodusnimedeks. Saare Sygwerdus, Sigghe. Seega oleks tegemist maalt on registreeritud Sigaja t. (Jäm), Siegfriedast tuletatud lühinimega (vüsks mille puhul tuleks kõne alla lähtumine isi Siggo, nr Siggi, fr Sike, Sika, Zyke, kunimedest, vrd. Jämaja pastoraadis 1731 Sycka).3 See kõik üksi ei tarvitse veel eesti Siggana Michel, 1738 Sigane Hinrich, 1750 nime Siga olematuks teha. Kujutlegem Siggona Hinrich, Kaunispel 1731 Siggandi kunagist eestlast ütlemas sakslasele, roots lack, 1738 Siggande Iaack5 ja hiljem lasele, taanlasele või norrakale oma nimeks 1741 Siggane Marta, 1784 Siggane Merta, Siga. Nood, kinni oma nimetraditsioonis, 1815 Siggane Andres.6 Kaunispe üleskirju oleksid seda pidanud Sieg- või Sigh-nime tused võivad pärastise Sigaja nimega seo lühendiks ja sõltuvalt dokumendi tähtsusest tud olla mingi loodusnime vahendusel. Võt pannud kirja täisnime või lühivormi. Iga tes atribuudi aluseks na-lise vormi, võiks tahes on L. Tiigil õigus selles, et ülalesi arvata, et tegu on endise loodusnimcga tatud lühinimed võisid olla Eestis kasu (näit. Siganina). Lähtudes ne-listest kir tusel, ning neid ja muid võõreesnimesid tu japanekutest, tuleks oletada, et varem on leb eriti rannikul ja saartel kohanimede eksisteerinud apellatiiv *sigane või *sigu- seletamisel arvestada. Muhu varasemate ne, mida seni pole KKI murdearhiivis kir Sea talude nime lähtekohaks peabki L. jas. Teine võimalus: kirjapanekuis on säi Tük astmevahelduse puudumise tõttu võõr- linud see isikunimedele liitunud -ne, mis eesnime — 1592 Sigga Tõnno, 1617/18 tuleb esile teisteski Saare- ja Muhumaa asustusnimedes se-na ning vähemalt osal puhkudel vastab isikunimedest tuletatud 1 P. Ariste, Ortnamnen i Pühalepa sfe-nimedele (vrd. Indrise t., Koordise t., oeh Reigi socknar pä Dagö. Rmt.: Svio- Kõluse t., Lüllese t., Ootuse t.; Muh Iga- küla on märgitud 1645 Jggane, 1798 Ig- Estonica 1938. Tartu, 1938, lk. 43. 7 2 L. Kettunen, Etymologiselle Un- gana ). Üksikuid kirjapanekuid lisa- resp. tersuchung über estnische Ortsnamen. Hel talunime Sigase ~ Siguse kohta leidub sinki, 1955, lk. 83. veel Kihelkonna lääneosast ja Karjast. Tä 3 L. Tük, Saaremaa kontakte mehe napäeval on tuntud talunimena Sigusa Vil sandil, kuhu asustus levis alles Rootsi aja nimede alal. «Keel ja Kirjandus» 1976, nr. 8, 8 lk. 485. lõpul. Vahest võis nimi sinna kanduda 4 L. Tük, Saaremaa kontakte mehe Koimla alalt või Austlast, kus ta veel nimede alal, lk. 485. XVIII sajandi algul ette tuli, siis aga 5 RAKA, f. 311, nim. 2, s. 89, 1. 945 p.; kadus. Sigusa praegusele häälikulisele kujule vastab apellatiiv sigus, gen. sigusa s. 90, 1. 2244; s. 92, 1. 2326; s. 89, 1. 981 p.; 9 s. 90, 1. 2326. 'fruchtbar, zeugungsfähig'. Kui nende ni 6 RAKA, f. 3130, nim. 2, s. 2, 1. 76, mede puhul lähtuda apellatiivist, siis peaks 101; s. 3, 1. 69. oletama, et sigus esines kõrvuti apellatii 7 RAKA, f. 1, nim. 2, s. 947, 1. 47 p.; viga sigane ~ sigune. Kui lähtuda isiku L. A. Mellin, Atlas von Liefland oder von nimest, siis jääb arusaamatuks, miks pole den beyden Gouvernementen und Herzog- registreeritud ühtegi Sea talu, isegi Siga thümern Lief- und Estland und der Pro- talu mitte. Ainult Saardes on Sigaste kü vinz Oesel. Riga—Leipzig, 1791 — 1798. Iga la. Kui nad varem olemas olid, siis miks oli eestlastel ja liivlastel veel XIV—XVI nad vahetusid? sajandil isikunimi (vt. P.-E. Stoebke, 2. Vastupidi Siga-, Sea-nimedele on Die alten ostseefinnischen Personennamen Kuldi peamiselt asustusnimi: Ans, Tõs, Kan im Rahmen eines urfinnischen Namensys- Kuldi k., Jäm, Khk, Mus, Kse, Tõs, PU, tems. Hamburg, 1964, lk. 25). Hei, Nõo, San, Kan, Urv Kuldi t. Kuldi- 8 Saaremaa. Maateaduslik, majandus algulisi loodusnimesid on kirja pan lik ja ajalooline kirjeldus. Tartu, 1934, lk. dud ainult Tõstamaalt, Jürist, Kursist 572. ja Helmest. Ksi Kuldiluha puhul on V. Pall 9 F. J. Wiedemann, Ehstnisch- vasteks toonud küsimärgiga kult, gen. kul deutsches Wörterbuch. St. Petersburg, 1891. di, aga mis kuldiga on tegemist, seda po- 431 le märgitud.10 Pean tõenäoliseks, et vähe ber, der viel Besuche macht'14). Saksa malt asustusnimedes ei tuleks lähtuda loo- Schulze 'külavanem' on võib-olla samuti manimetustest, vaid oletatavast alamsaksa mõjustanud meie kohanimesid, perekonna laenust, mis on säilinud ainult kohanime nimede kaudu kindlasti. Sulsi ja Sultsi des. Vrd. Ans Kuldi k.: 1645 Schulti Cle on samuti enamasti talunimed (Hlj, Pha, ment, 1732 Kuldi Ado jne.11 Khk Vedruka Hää, Rap, Kos, Pee, Kad, Sim, Aks, Kõp, Kuldi talu kirjutati juba 1692 Kulti Han- Vii, Nõo, Von, Rõu, Räp), olles aga so Ohi.12 Alamsaksa schulte, schult, mille pärit tunduvalt hilisemast ajast. le vastab saksa Schulze ja mis muu hul gas tähendab külavanemat ('dorfmeister, Marja Kallasmaa idem quod bauersmeister, judex paganus, alias schulze' jne., 'der Verpflichtungen be- 10 V. Pall, Põbja-Tartumaa kohani fehlt'13), sobib tähenduselt hästi asustus- med I. Tallinn, 1969, lk. 90. nime lähtekohaks, ka häälikulisest küljest 11 RAKA, f. 1, nim. 2, s. 947, 1. 162 p.; ei tohiks alamsaksa ja eesti vormide ühen f. 3130, nim. 2, s. 1, 1. 20 р. damisel raskusi olla. Kas kult esines küla 12 RAKA, f. 3134, nim. 2, s. 1, 1. 150. vanema või muu käskija tähenduses ka 13 J. G r i m m, W. G r i m m, Deutsches väljaspool kohanimesid, on raske öelda, Wörterbueh IX. Leipzig, 1899; K Schil vrd. siiski kulakult 'mööda küla käija, tüh ler, A. L ü b b e n, Mittelniederdeutsches ja jutu levitaja, liiderlik (mees)', kus lii Wörterbueh V. Bremen, 1878. derlikkus võib üsna hiline tähenduskiht ol 14 F. J. Wiedemann, Ehstnisch- la (Wiedemannil on küla-kult 'Umhertrei- deutsches Wörterbueh. 432 MEMUAARE Meenutusi kirjanduslikest takistusjooksudest Öeldakse, et raamatutel on oma saatus. vamusi. Lühidalt, maadlesin oma naiivses Ju siis on, ju sellega võib ja tulebki lep optimismis veel üsna kaua väga mitme pida. Ajaloo käänud ning jõnksudki toimi suguste põiklevate põhjendustega ja ette vad omapead, ükskõik, kas neid tiigri panekutega, kuni tolleaegne kirjastuse pea seljas kaasa teha või mitte. Täna tähtteo• toimetaja Felix Kauba mulle viimaks seks kuulutatud raamat võib mõnekümne ausa inimesena tõe näkku ütles: katsugu aasta pärast unustusse vajuda ja soodsate ma aru saada, et niisugune bukett teravalt ühiskondlike mullistuste mõjul saja või ühiskonnakriitilisi novelle ei saa iialgi üh• paarisaja aasta pärast uuesti tähena kiir tede kaante vahel ilmuda, ja soovitas mul gama hakata, et olukordade muutudes taas novellid ükshaaval perioodikas ära aval tuhmuda ja uut tõusuperioodi ootama jää• dada. Tunnistan ausalt, et seda teed ma ka da. läksin, tänaseks on nad kõik kenasti katuse Hoopiski kurvem on lugu aga siis, kui alla saanud ... kirjaniku loomingu saatust püütakse meele 1959. aasta romaanivõistlusele saatsin valdselt ette määrata veel enne, kui teos romaani «Võõra moega teenistuses», mis jõuab raamatuks materialiseerudagi. Vägi- kõneles olude sunnil Saksa sõjaväkke sat valtatsemistest käsikirjade kallal, mille all tunud nooruki elamustest ning lõppkokku on tulnud kannatada ka küllap peaaegu võttes traagilisest lõpust. Romaan leidis igal mu kolleegil, tahaksingi siin rääkida, võistlusel äramärkimist, kirjastus oli oota mõistagi ainult omaenda kogemuste najal, matult nobe minuga lepingutki sõlmima. mille vaidlustamatu tõesus lubab ehk teha (Olgu tähendatud, et žüriil oli selle ro teatavaid üldistusi neil, kes eelnenud aas maani pärast palju paksu pahandust, teda takümnete sõdimistest veel ise osa ei saa sunniti isegi esialgseid hinnanguid muut nud võtta. ma.) Mulle tehti mitmeid parandusettepa nekuid, võtsin neid noore inimese lihtsa Kõrvutades noid autoripoolseid võitlusi meelsusega täiesti tõsiselt. Hoolimata pal oma teoste autentsuse ja eluõiguse eest ta- judest ümbertegemistest ei pidanud kirjas kistusjooksuga, möönan meeleldi, et võrd tus teose väljaandmist ikkagi võimalikuks, lus pole enamasti kõige täpsem ega adek kuigi (oo irooniat!) käsikiri oli juba vastu vaatsem väitlusvõte, ometi arvan selle ku võetuks tunnistatud ning mulle 60% avans jundi olevat vahest ehk kõige ligiläheda• si väljagi makstud. Korraldati paar arutlust sema, sest ka takistusjooksus oleneb lõpp kirjastuse nõukogus, mis kulgesid üsna tulemuse väärtus suuresti tõkete ületamise ägedalt ning vastuoluliselt; kui nende õnnestumisest või ebaõnnestumisest. protokollid veel säilinud peaksid olema, Nendele tõketele on mul tulnud kerge valmistaks nende lugemine kindlasti üpris malt või rängemalt komistada oma loo palju lõbu. Mäletan elavalt ainult seda, mingulise tee algusest peale. et Hans Leberecht samastas oma sõnavõ 1958. aastal esitasin tolleaegsele Eesti tus autori sajaprotsendiliselt peategelasega Riiklikule Kirjastusele novellikogu «Virva- ning kuulutas, et niisugustest meestest ei tuled» käsikirja, mis mõnede professionaal tuleks mitte kirjutada, vaid nad tuleks sete kirjanike arvates oleks võinud ilmuda üles puua .. . ja pidanud ilmuma. Kirjastus suhtus asjasse kahtlevamalt, käsikiri suunati Kir Poomiseni asi siiski ei läinud, romaani janike Liitu arutlemiseks. le määrati n.-ö. ideoloogiline toimetaja, Asjasse pühendamatuile olgu lisatud, et kelleks osutus Paul Kuusberg. Tunnistan niisugused arutlused olid tollal tavapära• siiralt, et ta tegi kõik temast oleneva ro sed nähtused. Arutluskoosolekul kuulsin maani ilmumiseks, ometi jäi temagi auto oma hämmastuseks, et olen novellides vil riteedist ilmselt vaheks. Vahepeal oli jõu jelnud peaaegu kõiki -isme, mida nende tud käsikiri juba vene keelde tõlkida (rea aegade keelatud vaadete nimekirjast võis aluselt muidugi). Moskvaski olla toimu leida. Kadunud Rudolf Sirge avaldas küll nud pikk ja vaidlusterikas arutelu, kus iroonilist kahtlust, kas ma kõigi nende lõppeks samuti leitud, et teose väljaand• -ismidega üldse tuttavgi olen, aga süüdis• mine — vähemalt olemasoleval kujul — tust ei võetud siiski tagasi. Algaja autori ei ole mõistlik ega soovitav. Ühesõnaga, na olin parajalt naiivne, et käsikirja eda romaan jäigi ilmumata. Et tema elulugu sise saatuse eest edasi võidelda. Ma ei tea täiesti lõpuni viia, pean vajalikuks märki• gi, kellele kõigile ma tänu võlgnen, aga da, et kolm-neli aastat tagasi tõstsid mõ lõpuks andis Kirjanike Liidu juhatus muile ned kolleegid uuesti üles raamatu välja• ikkagi kaasa soovituse, milles kirjastusele andmise küsimuse; seekord ütlesin juba ise tehti ettepanek novellikogu välja anda. ära, sest olin küllaltki palju käsikirja ma Alles mõni aeg hiljem sain teada, et osa terjale kavala kaubaga oma hilisemates soovituse andjaist kuulus ühtlasi kirjastuse romaanides ära kasutanud. Märkimist vää• nõukokku, kus nad minu raamatu küsimust rib ehk seegi, et omaaegne partei üleliidu• arutades avaldasid hoopis teistsuguseid ar lise keskkomitee esindaja, kes tookord van- 28 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1988. 433 kurnatult eitaval seisukohal asus, oli nüüd juhtivad kriitikudki romaanivõistluse žürii oma arvamusi kardinaalselt muutnud ning retsensioonides sõnasõnalt nõnda, et õhutas agarasti romaanist kiiresti kirjan «nõukogude kirjanduse asi pole fašistide dusliku tõlke tegemist ja selle kirjasta hingeelus sorida». «Fašistide» all tuleb mist. Et vene lugejale oli kogu teoses si mõista neid eesti noorukeid, kes õnnetuseks salduv materjal tundmatu, nõustusin meel olid sündinud ebamugaval aastal ja seisid sasti asjade niisuguse käiguga. Paraku väga ränga valiku ees, või õigemini — neil polnud sellelgi patukahetsuslikul üritusel polnudki mingit valikut. Fašismiga polnud tulemusi: romaan jäi ikkagi ka vene keeles neil vähimatki pistmist, küll aga moodus ilmumata. tab nende saatus ränga ja traagilise pea Palju pahandusi tuli mul üle elada ka tüki meie lähiajaloost, millest ülevaatamine esimeste trükimusta näinud raamatute ilmu- oleks suisa kuritegu. miskõlblikuks muutmisel. Nii vaidlesin ma Viimast paarikümmet aastat on haka üsna kaua mitmesuguste tsensuuri esinda tud nimetama stagnatsiooni- või seisaku- jatega 9. märtsil 1944 asetleidnud Tallinna aastaiks. Ei seal seisnud midagi, antidemo- pommitamise üle. Muide — nende vaidluste kraatlik ja rahvuste vahele vaenu külvav ajal, mis toimusid naistepäeva eel- ja jä- šovinistlik poliitika käis täie auruga edasi. relpäevil, nägin Kesktelevisiooni saadet, Asjaolu, et teisitimõtlejaid enam miljonite milles esinesid Nõukogude naislendurid, kaupa jäledatesse vangilaagritesse ei saa kes jutustasid oma osavõtust Tallinna pom detud, ei väljenda sisulist, vaid vormilist mitamisest ja näitasid selle eest saadud tegutsemismetoodikat. Kirjanduselus ei saa aumärke... täheldada isegi erilisi formaalseid muutusi. Sekeldusi oli ka romaaniga «Neliküm• Vaidlused glavlitlastega lõppesid ikka ühel mend küünalt». Kõigepealt püüti mulle sel ja samal viisil: autor kas alistus talle esi geks teha. et Punaarmee ületas Eesti Va tatud nõudmistele või teadvustas endale bariigi piiri 21. ja mitte 17. juunil, nagu asjaolu, et tema teos ei ilmu. Mäletan end seisis minu romaanis. Tohutu närvikuluga isegi olevat maha pidanud mitu sõnasõda, läks korda fakt oma tõesuses jäädvustada. milles kõigile minu — enda arvates ümber• Nimetan neid detaile siinkohal ainult lükkamatutele — argumentidele kostis ainult selleks, et anda põgusat ettekujutust, mi l - üks vastus: «Ma saan teist suurepäraselt l e ümber õieti keelamised ja käskimised aru, aga võtke, palun, see lõik maha...» käisid. Krooni pani asjale pähe ühe eriti klassiteadliku seltsimehe tegevus, kes in Pole ime, et mõned keevaverelisemad formeeris Moskvat, et Eestis on välja an inimesed minu põlvkonna kirjanikke nüüd tud Nõukogude-vastane romaan. «Neliküm• paksunahalisteks nimetavad ... mend küünalt» keelustati; pärast kolm nä• Ma ei paneks imeks, kui meile ka komp- dalat kestnud vihaseid vaidlusi arvati siis romishkkust ette heidetaks, praeguses ki, et nii hullu asjaga tegemist ei ole, raa märksa teisemas õhkkonnas võidaks ehk mat lasti müügile. Autori ees vabandamist öelda, et oleksime pidanud kategooriliselt küll ei järgnenud. oma teoste vägivaldse muutmise ja kärpi• mise vastu protesteerima, käsikirjad saht Nimetan selles kirjutises üldiselt üsna lisse pistma, neid aegu ootama, mil nad vähe konkreetseid nimesid; ma ei tee seda ehedal kujul avalikkuse ette oleksid võinud mitte ülearusest pieteeditundest või koguni ilmuda. Ent nagu kõigel, nii on sellelgi pelgusest топе praegugi autoriteetse selt probleemil kaks külge. Isiklikult võin puh simehe ees, vaid lihtsast ning siirast veen tast südamest kinnitada, et käsikirja taga dumusest, et kui kuskil mõni puu maha sivõtmise mõte käis ka mul mõnel korral võetakse, siis oleks äärmiselt naiivne süü• peast läbi. Miks ma seda siis ei teinud'? distada kirvest või kirvemeest — süüdi on Vaga lihtsal põhjusel. Mulle tundus, et ma igal juhul ja ainult võim, kes puu maha terjal, mida mul õnnestus kärpimistest ja raiumiseks korralduse andis. Fakti aga, et muutmistest päästa, kaalus siiski rohkem nii mõneltki tollal käske jaganud inime kui kaotsiläinu, et ta sisaldas ikkagi aja selt tänagi veel rahvas võimu ära võtnud loolise tõe seisukohalt rohkem vajalikku ei ole, pean ma igal juhul kahetsemisväär- informatsiooni, kui tsenseerijad ise ehk seks leiguseks ja ohtlikukski kergemeelsu oskasid arvata. Pealegi oli tollal üsnagi seks. raske ette näha poliitilise ja sotsiaalse 1968. aastal romaanivõistlusele saade kliima peatset muutumist, tasapisi mine tud «Võõras nimi» jäeti pikema jututa kõr vikku taganeva ajastu jäädvustamine trüki• vale kui stalinliku julgeolekuaparaadi mee sõnas tundus aga olevat tingimatu ja eda todeid paljastav ning vangilaagrite elust silükkamatu ülesanne. Niisamuti nagu ma jutustav «meelevallatus». Tänu taevale, pean seda edasilükkamatuks meie tänaste nüüd on leping kirjastusega «Eesti Raa probleemide ja vastuolude suhtes — dis mat» sama hästi kui sõlmitud ning võib tants sündmuste ja nende kujutamise vahel loota romaani peatset avaldamist. võib küll enamasti mõnes mõttes vajalik Romaanist «Ja kõik on kuhugi teel» olla, see ei korva aga iialgi vahenditust võiks kirjutada terve omaette peatüki. Olin ega valutundlikkust, millega neid problee sunnitud muutma kogu teose struktuuri, me ise nende sees olles käsitletakse. mõne peatüki väljakärpimise põhjenduseks Süsteem töötas imetlusväärse põhjalik toodi väide, et seal kujutatu olevat nii kusega. Sain sellest ehk päris õigesti aru al emotsionaalne, et ka mitusada seletavat les möödunud sügisel, kui minult paluti ühe ning vabandavat lehekülge selle mõju ei artikli parandamist lõigus, mis puudutas suutvat kahandada ... just nimelt kurikuulsa «Glavliti» tegevust. Praegu tundub ehk imelik, et alles paar Argument kõlas nii: instantsid, keda ma kümmend aastat tagasi kirjutasid meie teoste moonutamises süüdistan, võivad ala- 434 ti öelda, et See polnud nende, vaid mõne tiivse järjekindlusega «vabatahtlikku» lah ülipüüdliku toimetaja enda initsiatiiv — tiütlemist omaenda kontseptsioonidest ja mingit dokumenti mul ju pole, mis kinni intuitsioonistki. Selle «kasvatuse» jääknäh- taks, et just nemad ühe või teise «pa tusi avastame enda juures veel praegugi, randuse» tegemist nõudsid... Tõele au mõnikord tuleb kogu terve mõistus appi andes tuleb tunnistada, et mingil ülimalt võtta, et neid vältida. formaalsel määral oleks neil isegi õigus: Kas niisugused vahelesegamised kirjani aastate jooksul oma tööd teinud toimeta ku loomingusse on nüüd kadunud? Tahaks jad aimasid muidugi üpris täpselt ette, loota, et on. Igatahes kulgeb see protsess kus kõrgem instants oma vetoõigust kasu tänasel päeval eriti silma torkamata. Nal tama hakkab, ja lihtsalt ennetasid asjatuid jakaid juhtumeid — kuigi ma ei saa aru, ning lootusetuid protsessimisi, millega tsen kus siin naerma peaks? — esines alles seerijaid ainult ärritada oleks võinud, see väga hiljuti. Kui ma olin romaani «Pariisi lõbusad naised» käsikirja (jätkem siinko aga oleks teosele veel suuremaks kahjuks hal kõrvale romaani kui terviku hindamise tulnud. küsimused) kirjastusele üle andnud ja toi- Igasugu nähtuste salastamine omandas metajagi juba oma töö teinud, selgus äkki, lausa grotesksed dimensioonid. Nii näiteks et alanud joomarluse vastu võitlemise akt võisin ma oma teoses rahumeeli jutustada siooni valguses sisaldas mu romaan mida teleseriaalist või mis tahes saatest, mida gi kohutavat — tegelased tarvitasid puhuti mu tegelane vaatas, maha tuli võtta ainult alkohoolseid jooke! Käsikiri oli tootmisse sõna «Soome», kuigi kõik — ka tsenseeri- minemas, paari päeva jooksul nägin kurja jad ise — väga hästi teadsid, et neid saa vaeva, et kõiki klaasitõstmisi (rõhutan: teid meie televisioonis ei näidatud. kõiki) romaanist kõrvaldada. Asi läks sel Romaanis «Disko» oli mul küllaltki olu leni, et saunapidugi peeti maha ilma ainsa line lõik pühendatud 1980. aastal Tallinnas napsita, raamatu lõpus toimuva kavanda toimunud koolinoorte (ja ka muidu noorte) tava maja nurgakivi panekul lubati küll demonstratsioonile, mida ma käsitlesin šampanjapudelil kork pealt õhku lasta,_ pu enda arvates absoluutselt õigetelt posit deli sisu edasine saatus pidi aga jääma sioonidelt lähtudes. Olin üsna jahmunud, saladuskatte alla ... kui mul nimetatud lõik romaanist välja radeerida kästi. Püüdsin küll selgitada, et Omaette peatüki selles takistusjooksude selliste kollisioonide sisuline analüüs oleks lavastuses moodustab dramaturgia. Mui on mitte ainult lubatav, vaid lausa hädavaja• kolm näidendit, mille kõigi puhul (nad on lik, vastuseks sain aga jäiga keeldumise, kirjutatud aastatel 1968—1971) tolleaegne mille ainsaks põhjenduseks oli tuntud lau Gorki Kirjandusinstituudi rektor Pimenov se: see läbi ei lähe. Olin algul kirjastusele mulle õlale patsutas ja mind «nõukogude kaunis pahane, kui ma aga televisioonist Dürrenmattiks» nimetas — ometi ei leidu meie siseministri sõnavõttu jälgides kuul nud tervel Nõukogudemaal ainsatki teatrit, sin, et antud juhul oli tegemist ainult väi• kes neid oma repertuaari oleks söandanud kese grupi huligaansete ja peaaegu et kri võtta, ega ühtegi kirjastust, kes neid ära minaalsete, enamikus purjus elementide trükkidagi oleks võtnud. Pole vist tarvis kuritegeliku korrarikkumisega, mõistsin eriti rõhutada, et just dramaturgia puhul oma kirjastajaid täiesti ia palusin neilt on sageli väga tähtis, et näidend jõuaks mõttes vabandust... Nüüd teame väga lavale õigel ajal, selleks et vaatajale mak hästi, milles asi tookord seisis ja kuivõrd simaalset mõju avaldada. Ei saa ju kõik drastilised tagajärjed selle «korrarikkumi meie oma algupärased näidendid preten se» mahasurumisel olid mitmele kooliõpila deerida igihaljast tagavale tasemele .. . sele ja nende vanematele, kõnelemata ma Ma rääkisin enne paksunahalisusest. hasurumise viisist, mis tuletas meelde pi Jah, ma ei ürita kõnelda kellegi teise ni gem telerist nähtud stseene mõnest polit mel, minule isiklikult on need aastaküm• seiterroriga õnnistatud kapitalistlikust re- ned igatahes korraliku tallanaha selga kas žiimist kui meie arenenud sotsialismimaa vatanud — niipalju, kui see puutub siit- tänapäevast. sealt langevate hoopide vastuvotmisse. Romaanile mõjus kärbe kenakesti laas Sest kõiges muus on loova inimese nahk tavalt, tegelaste käitumine omandas mõneti ülitundlik, tema valulävi üpris madal, mui arusaamatu ja psühholoogiliselt põhjenda du ei saaks ta osa võõrastest valudest ega matu ilme. tunnetaks ülekohut ja õnnetust nii isikli kult, et sellest saaks kunstiteost vormida. Vahemärkusena — kuigi see on vahe Kahjuks on need mõlemad nahad siiski ühe märkuseks liigagi tõsine asi — olgu veel ja sellesama inimese seljas, ja hoolimata kord meelde tuletatud, et niisugune «hea kui tahes kangelaslikust püüdest neid lahus tegevus» käsikirjade kallal viis selleni, et hoida ei õnnestu see alati siiski. See väl• (ma ei karda öelda: enamikul) kirjanikel jendub kas või selles, et ma pole viimase arenes välja niinimetatud «sisemine toime tosina aasta jooksul tahtnud kirjutada taja»: autoril kujunes aastate jooksul kül• enam ühtki näidendit... laltki selge ettekujutus sellest, mis «läheb läbi» ja mis «ei lähe läbi», ning ta valis Loov natuur on reeglipäraselt väga loomingulises protsessis — enamasti seda kergesti haavatav (ma ei mõtle loomulikult fakti endale täielikult teadvustamata — haavumist!), neli viimast aastakümmet juba ise sõnastuse, mis tsenseerijate üli• funktsioneerinud süsteem sellele paljus oma madalat reageerimisläve ei oleks tohtinud meetodid rajaski. Kõige ilmekamalt illust erutada. See oligi vahest kõige suurem reerib seda ehk järgmine näide: kui tsen- kahju, mida tol «seisaku»-ajal kirjanikele seerijad ja muidu õpetajad ning otsusta eetiliselt tekitati: meis arendati vägagi ak jad teose kontseptsioonidele enam mingi 28» 435 loogikaga kallale ei pääsenud, öeldi auto elada, piirdugem kirjanduse kai terviku rile viimse instantsi tõde, mille vastu kir kaotustega. Meie asi on see puudujääk janik oli täiesti võimetu — teos on kuns nuud ja edaspidi tasa teha, teha katsuda. tiliselt ebaküps, puhtkirjanduslikult ala Ma ei pea ülearuseks lõpuks meelde tule väärtuslik. Sellega oli punkt pandud, ma tada, et need, kes meie kirjandust kas või ei kujuta hästi ette kirjanikku, kes tih sada aastat hiljem hindavad, ei tea valda kaks hakata ise kinnitama, et tema raa valt nendest moonutustest ja kõrbetest ja mat on kõrgel kunstilisel tasemel kirjuta ilmumata jäämistest midagi, nemad anna tud ... Pealegi ei aitaks see kuigivõrd. vad oma hinnangu sellele, mis tegelikult Võimalik, et niisugune hävitav hinnang ei olemas on, nendeni jõuab. Nii nagu mina võta just kirjutamise tahet üldse ära, aga gi ka praegu ei saa kuidagi ото lugejaile valutava jälje jätab küll, eriti oma loo teada anda, milline oli üks või teine minu mingulise tee algul seisvale autorile. raamat siis, kui ma ta kirjutasin — enne Kokkuvõttes on enamiku meie kirjani kui meie poliitilise õigeusklikkuse valvurid ke takistusjooksude kroonika võrdlemisi teda «väärtustama» hakkasid. kurb ja sarkastiline dokument, eriti kurb Tunnetagem siis kõik koos oma vastu sellepärast, et ta on eesti lugejad ilma tust nende ees, kes aastal 2088 eesti kir jätnud mitte ainult üksikutest väga siiras janduse ajalugu kirjutavad. Ja soovigem test ja vajalikest peatükkidest, vaid ka neile tõepoolest külma pead, kuuma südant tervetest raamatutest üldse. Jätame siin ja puhtaid käsi — kõike seda, millest seni vähem tähtsatena kõrvale mõningad jalavi nii mõnelgi «õigusemõistjal» puudu on jää• gastused või muud põrutused, mida kir nud. janikel tõketele komistades üle on tulnud Raimond Kaugver 436 RAAMATUID MÕLGUTUSED URIKIVI ÄÄRES Rein Sander. Vanakivi. Luulet 1972—1984. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1987. 104 lk. Hind 25 kop. Eksi aetud esinduslikust väljanägemi taja Sanderile alati olulisem on olnud kui sest (ikkagi mulluse luuleaasta üks kena «kuidas», kipuvad ta värsid tihtipeale la maid kogusid) ja kaanele trükitud ala hustuma tormiaegade leige järellokse lah pealkirjast, oidasin Rein Sanderi viimast jas leemes. «Tähtis sõna ei ole, / vaid sõ teost esmapilgul valikkoguks. Mõnes mõt num,» ütleb autor «Vanakivis» («Tähtsuse tes ta ju ongi valik, üks tuulamine tosina järgi», lk. 5). Ometi: trükitud paber on kiriutamisaasta voest. Et ükski luuletus mürgine (Tuglas). Ja raske on luuletajal nole autori varasemate värsiraamatute vastutada sõnade eest (kogu avaluuletus, kaante vahele saanud, on siinjuures tun lk. 4), kui ta ise nende tähtsusse ei usu. Värsiridade mürk halvab sõnumi kandvuse, nuslik. «Kolmikrattast» (1978) peale kir laulurõõm ketrub proosalise vabavärsi või jutab Sander justkui ühtainust mitmeharu pint-ja-Liisu-suguse tuhmi riimikõlina veni list värssoopust — lihtsa tasamaamehe vaks niieks. Taoti on nõnda läinudki. Ka rännulugu luuleplatool. Esikkogu piltkiri selles kogus. annab maad hoiatusväliendusile. Muuseas oleks päris huvitav kutsutud ia seatud R. Sanderi vapideviisiks on lihtsus, liht instantsidelt teada saada, kui mitu kogutäit sus eelkõige. Nagu kord Postipapa kirjutas värsse peab tänapäeva eesti luuletaia lask «oma armsalle eesti rahvaile», nii luuletab ma üksteise turjale laotuina brošiiüridesse Sander armsale maarahvale («Maarahvas», murda, enne kui teda raamatu vääriliseks lk. 10) loodusest, _elamisest, aastaaegade peetakse. R. Sandenl on «Vanakivi» viies vaheldusest. Napisõnaliselt, oma tasasel kogu. debüüdist saab peagi kaksteist aas moel. Ei ole siin lõõmavat kirge ega jõu tat. Kes pakub rohkem? Jutud paberi, kar lisi purskeid. Isegi resignatsiooni mitte. tongi, värvide jms. puudusest, pikast toot Taas, nagu Postipapa ajalgi, tõusevad lu mistsüklist ja millest kõik veel ei rahulda. gejale vastu «Sina ei pea mitte . . .» tüüpi käsulauad. Ainult sedapuhku on nad võt Kompetentsete inimeste hoole all peaks nud jutluste konstateeriva ilme. Mõnikord elu ometi edasi minema, aga mitte tagasi. vilksatab üldise kujundiahtruse tagant ot Ka kirjastamis- ja trükiasjades. sesõnalist moraali, mis teeb tühjaks mui Ent naaskem R. Sanderi luule manu. du sümpaatse tungi valguse poole, leekide Tema kolmikratas tunnukse olevat midagi igatsusliku viimse pagula (tsükkel «Viimne aborigeenide bumerangi sarnast. Kus ka ei pagula»). rändaks, üks ratas hoiab meid ikka kodu ligidal, vähemalt hingeseoses. Seda läbi Tundelisem on Sander seal, kus ta rää lemmik-, linna- ja muude nukruste, kaudu gib loomingust, luuletab enese, luule ja Rotsiaalkõlfeelise magistraallabürindi (mis lugeja seostest. Avaldub see tundelisus pa kole tehnitsistlik monstrum!) kodumul- raku ennekõike kibestumises kriitikast ja la sügavusest tõusva vana sala- või uri kriitikuist, kes ei taha kuidagi mõista auto ri siirast püüdu kirjutada rahvale, «lihtlu kivini välja. Tasamaarändur on ühtaegu gejale». Tunnustuse asemel hoopis heide ohver ja ohverdaja, tasakaalustaia ja tõi- takse ette küll literatuursust, küll värsi- vutooia. Teadmine tuleb juba «Kolmikrat- lõtvust või koguni igavust. Kibestumise ja ta» lõpus: etteheidete trotsiks avaldab Sander sõnu- maa. millel rändad, saab viimaks su nägu. hüpitava «Adversaria»-tsükli. Paraku kipub ise ta maastiku sarnaseks saad. püssirohtu ikkagi nappima, lugejat ei usal data täiesti ning hästi sihitud laeng pour «Vanakivis»enamei käi «kulubääl rohu epater les critiques hajub ümbruse mõrk häälest üle» («Lemmiknukrus», 1981. lk. jasse massi. «Õilsa kuntsi» valus-õel gri 58). Sün avaneva_ri taasleitud koduhiied mass eesti nuunetajast ja vahvuslikest ning väike poiu võib täita oma «Magist- viiskudest (lk. 55) pöördub iseenda vastu, raallabürindi» (1984) lõpus sõnastatud soo tekst kaotab sügavusmõõtme ja vägisi hak vi «alet harida ja jääda koju». Kui saab. kad uskuma, et ongi nõnda: ilo tilgub ja Nõnda üldvaates. Olemuselt liigub San nuune kestab (sealsamas, lk. 55). deri muusa kindlalt «kuldsete kuueküm nendate» koosil. Tolleaegses vabadustun Aga iga lind laulab ikka nii, nagu nokk des, epigoonidest veel rikkumata tõusupu- loodud. Olgu ta siis luuletaja või arvus hangus näeb luuletaja ideaali, poeesia taja. Pärast «Magistraallabürinti» pidas täiuslikkuse tippu. Sealt ka tema kriitikas Rein Sander vajalikuks oma sellekohaseid korduvalt toonitatud allusioonidelembesus arusaamu ja lähtepunkte selgitada kirjuti ses «Platoo ortograafia» («Looming» 1985, (Kaplinski, Luik) ning eelkäijatega sarna nr 9), kus ta ütleb muu hulgas: «...krii sed hoiakud. Sander on 1960-ndate aasta tika öeaks natuke lähemalt tundma kirjani te romantilise tormi ja tungi järelvaelane ku elu ia neid olusid, mis panevad tolle (J Sanga termin) par excellence, kõigi kirjutama just nõnda, nagu ta kirjutab.» sellest johtuvate hädadega. Et «mis» luule- 437 Mõistetav, kuid ometi teostumatu soov. del nagu sein» (lk. 8), «Nukrus seisab Vahest ainult monograafiakirjutajalt võib me vahel» (lk. 13); nouda «oma» kirjaniku eluolu finesside 2) «Reavahe» — «Doktor Marta» (lk. tundmist, kuid tahta jooksvalt kriitikalt, et 20), «***Tali'harjapäev, ja lumi sulab» see teaks-tunneks kõigi autorite loome- (lk. 26); olusid, on mõeldamatu. Ja ega see tead 3) «Sadatüvi» — «Laul ööst» (lk. 46); mine suurt midagi annaks ka. Esteetilist kvaliteeti ta ei määra ning «Kunst jääb 4) «Adversaria» III — «Munakoor» (lk. kunstiks, ükskõik, on ta pükstes või pük- 58); 5) «Tume vesi» — «***Umbkeelne luu sata»^ nagu kunagi kuulutas Alliksaar. le» (lk. 70), «***Tasandik alale jääb» _Toepoolest: luuletasandiku ühtlane (lk. 72); (korg)tase on uimastav ja tippude vahel 6) «Viimne pagula» — «Surud» (lk dumine madalate kohtadega tervendav. Mis 76), «Enese elu», 2. (lk. 81); aga teha siis, kui tipud asuvad orus või 7) «Kulutuli» — «Metsavahi laul» (lk. «madalikud» mägedes? Milles ma aga 94), 1986. a. Juhan Liivi nimelise luule Sanderiga täiesti üht meelt olen, on osun- auhinna saanud «***Elujoon» (lk. 95) dus, et autori ja luulekogu taga tuleb näha «Viimast korda» 1. (lk. 101). inimest. Olgu raamatus kas või üksainuke hea luuletus, väärib too kindlasti tunnus Kokku sai neid tublisti rohkem kui üks tust. Sedavõrd, kuivõrd meist keegi on pä luuletus. Igas tsüklis leidub midagi meel dev oma maitseotsustusi põhjendama. dejäävat. Mõistagi ei ole toodud rida mõni edetabel või paremusjärjestus, vaid sub Sestap olgu sellegi arvustuse lõpus ni jektiivse maitse saadus, mis niisama õige metatud raamatu kõigist seitsmest tsüklist nagu mis tahes muu suvalisus. mulle enim meeldinud luuletused: Quod erat demonstrandum. 1) «Sõnade eest» — «***Ei ma ole kin Arno Oja VEEL ÜKS NONKONFORMIST г\еУа„ Park- Hullu Hansu lu£u- Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1988. 144 lk. Hind 40 kop. Ajal on varuks omad vigurid. Mäleta gelt enam, kui nüüdisaegsetele põlvkonda tavasti produtseerisid naiskirjanikud mitte delt osaks on saanud. Ometi ei kasva lugu vaga ammu — igatahes vähem kui kümme välja üksnes nostalgilistest minevikuihalus aastat tagasi ja kirjanduselus pole see eri test, pelk vanaisa mälestuste lahtikirjuta ti pikk aeg — terve hulga niisuguseid ro mine pole autori ainus eesmärk — kuigi, maane, mis esialgu suhteliselt leebe ter peab ütlema, elav rekonstruktsioon möö-' mini «olmekirjandus» alla mahutati, hil dunud sajandi maaelust on iseväärtusenagi jem aga hoopis kurjemalt triviaalkirjandu- küllalt rikas_ ja annab tunnistust kirjutaja seks kviteeriti. Vahepealsed aastad pole eepilistest võimetest. Ka kompositsioonilist meie proosasse midagi nii tendentsi loovat võttestikku käsutab debütant kõigi jutukir- toonudki. Miks, pole vist mõtet suuri silmi jutamise kaanonite kohaselt: paigas on eks teha. Tegelikult märkisid need virila ala positsioon, dispositsioon ja konflikt; rahu tooniga naisüksilduselood suurepäraselt liku ja kindla käega juhituna jõuab story seda pahaendelist atmosfääri, mis neid ettenähtud lõpuni. Ülesehituslikule läbi- eostas. Nad olid kui varjatud appikutse mõeldusele lisanduvad realistlik, hea oetai- SOS-signaal. litundmisega kujutamislaad, erksad dialoo Nüüd on naisprosaistide poolel jälle gid, mille osalised räägivad murdesuge- ühes suunas liikumist märgata. Nii oota metega mahlakat keelt — ühesõnaga, teh matu kui see ka pole, on Jaan Krossile nikat autor valdab. Ka on niisugusel kirju- tekkinud veetlevaid ja võimekaid naiskon- tamistraditsioonil oma sügavad juured. kurente. Peaaegu et ühel ajal ilmusid Mai Neutraalne autoripositsioon loo peamist mu Bergi kaks romaani ja Eeva Pargi mõtet tegelikult ei reedagi, see kasvab väl «Hullu Hansu lugu». Viivi Luige hulga ja õtse sisust. Kes on Hull Hans? Laane loorbereid korjanud «Seitsmes rahukevad» Tõnise rentnik, kes ei taha rendiraha maks on samuti minevikuaineline, tõsi küll soo ta. Miks ei taha maksta? Sest leiab, et see tuks lähemat ajalugu käsitlev teos pealegi on ebaõiglane: «Ise me siin kraabime ja otsaga olevikus. Kuid ka Eeva Pargi möö küürutame. Kes on meie eest midagi ära dunud sajandil asetleidval talupojatool on teinud? Iga mullatüki oled sa siin oma olevikuga otsene seos, mida markeerivad kätega läbi mudinud, kelle oma see maa sündmustikule vahele põimitud minavormis siis veel rohkem on, kui mitte meie?» (Lk. mõtisklused. Nende kurvameelne kirjapani- 19.) Hans ei lepi korraga, mis teda orja- ja panneb ei kusagilt mujalt kui tänasest seisusesse sunnib: «Seda nimetavad nad päevast. Sellele vaatamata loob tema fan korraks, kui inimene peab tegema seda, taasia ja ladusalt jooksev sulg üsna tõe mida ta ei taha, kui sind keeratakse kui truu pildi 1840-ndate aastate Viljandi kruustangide vahele» (lk. 21). Hansule maast. Keskendudes paari talupere igapäe hakkab vastu mõttelaad, mis rikkale lubab vaelule, avatakse reljeefselt aja olustikuli koike, vaesele mitte midagi. Peremehed aga ne kulg, kus on turvalisust ja idülli kau panevad jonniva rentniku paika. Kui oma 438 jõust ei aita, aitavad võim ja tema usta vahel, mõtlen ma metsavahi tulest. Igat vad teenrid, kes seadusetähe nimel kõigeks sus inimese järele» (lk. 15). Vahetekstide valmis on. Protestivast riigialamast jagu kaudu ilmutab end loo teine plaan, mure saada on imelihtne — selleks pristavid ja võõraks jäänud maailma pärast. Kuigi _ar- urjaadnikud olemas ongi. Jutu lopp on van end autori motivatsioonist üsna hästi traagiline: «Püssipära tabas teda kuklasse; aru saavat, pole ma päris kindel, kas nii tuhmuv pilk väikesel valges särgis kogul, sugused reliktsed märkmed end keset täis langes ta jääkoorikuga kaetud põllule» (lk. verelist ilukirjanduslikku lugu õigustavad, 134). Hansu korralekutsumise käigus põle kas nad mitte ei killusta ja mõtteid liiga tatakse maha tema maja, lüüakse oime mujale ei vii. Pealegi pole nood remargid tuks naine. Naabritel pole muud kui val kuigi programmilised, vaid üsna tavalised vata, et tuli edasi ei kanduks ja nende õhkamised, mis millekski ei kohusta. endi peavarju ohtu ei paneks. Aga realistlik lihtsus ja tugev kaemus Hansu lugu tõukab mõtlema tema luge lik element on vormikvaliteedid, millega matutele saatusekaaslastee nii elus kui ka «Hullu Hansu lugu» teistele debüüdisarjas kirjanduses. Kõikvõimalike vastuhakkajate ilmunud paper-back'ide\e silmad ette annab. ja teisitimõtlejate elukäik näitab, et liiga Selles leeris, kus kõnelevad Mikk, Kändler, kõva häälega oma õiguse nõudmisest ei Rebane ja Tootmaa, puhuvad rohkem mo tule kunagi midagi head. Meie klassikali dernismi tuisktuuled. Eeva Park loob oma sest romaanist võib Hullule Hansule paari- pieteeditundliku ajaloolise kangastusega lisi otsides välja pakkuda näiteks esime ootamatu pretsedendi: olles tegelikult sena pähetulnud Väljaotsa Jaani või ka uuenduslikkusest kaugel, asetub ta oma hoopis panoraamsema karakteri, Timotheus põlvkonna eelistusi arvestades üpris puutu Bocki. Jah, Jaan Krossi privileegiks on mata alale. Aga just niisugusele alale, siiski olnud lihttalupoegadest klass kõrge muide, mida võib tänaseid olusid arvesta mate ajalooliste figuuride belletriseerimine, des kä mõneti konjunktuurseks pidada — kelle võitlusplats on avaram ja võitlus ise on kätte tulnud aeg, kus päevakorrale on komplitseeritum, kuid sügavalt sisult ei tõusnud ajalooline mälu, on kuulda ava erine see suurt takuse särgiga talupoegade likke üleskutseid ajalooliste pärimuste ko mässust oma rõhujate vastu. gumiseks. Hullu Hansu lugu on üks või Mis teeb tuul müürile ... Niisugust elu malikke variatsioone masendavale toele, et tõde illustreerib Hullu Hansu lugu ja eht Eesti ajaloo läbivad moisted on veri ja sate päevikukatkendite kaudu aimab luge muld. ja, et jutustusel on faktoloogiline alus. Siiski, oleks patt jätta tähele panemata Seda, kuivõrd ajalootruult lugu kirja on olulisim, jutustuse professionaalsuse küsi saanud, teab üksnes vahemonoloogide pi mus. Siin on kogu analüüsi raskeim punkt. daja vanaisa, lugeja jaoks on oluline hästi Eeva Park on veenvalt demonstreerinud istuv ilukirjanduslik kuub. Teoses on peale oma kirjanduslikke kalduvusi — mäletata Hullu Hansu pere teisigi köitvalt esitatud vasti on temalt ilmunud ka üks luulekogu tegelasliine ja sündmusi, rõhutatult joo —, kuid tema autorihoiak on minu mee nistuvad välja laste kujud, nende tegemi lest üsna vähe hinnanguline nii luules kui sed. Selles on ehk varjatud mõistaandmist ka proosas, nii ajas kui ka ruumis. See — kui palju lapsi oli vanasti taludes! ähmastab ka kriteeriume, millega tema loo Jätkus mänge ja koerustükke, varakult ha mingut hinnata. Ometi peab just niisugus kati tegema talutööd. Otsekui kontrastiks te kahtluste korral olema tähelepanelik ja endisaegse taluelu siginale-saginale istub mitte kaotama silmist seda piiri, mis kul loo kirjapanija nüüd tühjas Laanekuru ta geb diletantliku ja professionaalse vahel. lus, ohates ühes lüürilises kõrvalepõikes: Näib, et «Hullu Hansu lugu» balansseerib «Me kõik meenutame, me räägimegi ainult just 'niisugusel hapral murdejoonel — ja meenutades. Ma olen kasvanud kinni ka küllaltki edukalt, nagu eespool lausutud duvasse maailma. Vahel linnabussis, kel kiidusõnad ehk tõestasid. legi küünarnukk seljas, võõras kott jalge Kärt Hellerma HUMANISTI LÄKITUS Nikolai Konrad. Ajaloo mõttest. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1987. 360 lk. Hind rbl. 1.60 Ajaloost on viimasel ajal räägitud pal mi Nõukogude varianti paneguunhselt ju. On räägitud ajaloolaste võlast rahva ülistavast mudelist ja töötada välja uus, ees, on räägitud «valgetest laikudest», senisest objektiivsem süsteem, milles muu avalikustamisest ja ümberhindamistest. seas loobutaks varasemate epohhide tege Koik see toob peale seni mahavaikitud lastele ette heitmast, et nad juba omal ajal faktide ja juba tuntud faktide uude val ei osanud ette näha proletariaadi diktatuuri gusse seadmise päevakorrale ka küsimuse ja arenenud sotsialistliku ühiskonna para ajaloofilosoofiast kui aluspõhjast, milleta tamatut saabumist. pole võimalik formuleerida mingeid hõlma Kuidas niisugust uut mudelit luua? vamaid üldistusi. See aga tähendab, et tu Iroonia seisab selles, et tegelikult on ees leb loobuda senisest ühekülgsest, sotsiahs- kuju niisuguse mudeli loomiseks nõukogu- 439 de ajalooteaduses põhijoontes juba ole võiks rääkida tema hüpoteesi poolt või vas mas. Selle on formuleerinud Nikolai Kon tu. Määrav sellise süvauurimise puhul on rad ja raamatu «Ajaloo mõttest» lugeja tekstide ülikriitiline analüüsimine. Muide võib sellega eesti keeleski tutvuda. peab olema imeteldav teadlasevaist, et Konrad ise ei varja oma ajaloofilosoo- juba pealiskaudselgi kõrvutamisel leida nliste tõekspidamiste kujunemise lätteid ühisjooni antiikse Kreeka ja muistse Hiina Artiklis «Polybios ja Sima Qian» ta kirju ning keskaegsete Itaalia ja Hiina vahel tab: «Kuid nad mõlemad olid niihästi mi Ollakse ju harjunud pidama (ja veel täna neviku andmete kogujad kui ka mõtlejad päevalgi) Lääne-Euroopat ja Kaug-Ida kes ei tahtnud mitte üksnes selgitada täiesti erinevateks, koguni vastandlikeks sündmuste ajaloolist kulgu, vaid ka seda regioonideks, milledes leiduvad võimalikud moista; seepärast on vanaaja mõlema aja sarnasused on enamalt jaolt seletatavad loolase toodes täheldatav ka ajaloofilosoo vastastikuste juhulaenudega. Ei eita vastas filine kontseptsioon.» tikuse läbikäimise, mõju ja laenude olemas Ning nagu tema kauged eelkäijad Kree olu ka Konrad. Ometi on tema eesmärk kas ja Hiinas, huvitub ka Konrad mitte palju sügavam ja isepäisem — nimelt üksnes sellest, mis toimus, vaid — ja seda toestada, et inimkonnale on omane üks voib-olla isegi suuremal määral — miks üldinimlik loogika ja et erinevates kultuu mi toimus. Veelgi enam. Kui ta on ühe rides realiseeruvad vaid oma põhiolemuselt regiooni sündmused, nende toimemehhanis ühtse inimarengu lokaalsed variandid Neid mi ja tagajärjed välja selgitanud, huvitub mõttekäike arendab Konrad vahest kõige ta otsekohe sellest, kas leidub midagi ana selgemini, kõige põhjalikumalt ja veenva loogilist ka mujal. malt oma artiklites «Renessansiajastust» ja See meetod — nagu ka seda sorti «Ajaloo mõttest». Viimases ta kirjutab- uudishimu — pole muidugi omane ainu «Niisiis annavad meie käsutuses olevad üksi Konradale. Ent Konrad on orientalist teadmised minevikust, ning ka see kuidas ja see (ehkki tõenäoliselt ka teda üldse tänapäeva seisukohalt minevik ja tulevik iseloomustav avarus ja tolerantsus) sunnib meile paistavad, võimaluse mõtestada inim teda maailma ajaloolise kulgemise üksik konna ajaloolise elu kulgu ja seega luua küsimustele lahenema uudsest, meile sageli ajaloofilosoofiline kontseptsioon. Seda saab ilmselt lausa harjumatust vaatenurgast aga teha ainult siis, kui võtame arvesse Jutt on sellest, et läänelikule haridusele ja kogu inimkonna, mitte üksikute rah kasvatusele vaatamata ei ole Nikolai vaste voi maadegruppide ajaloo. Niisugu Konrad europotsentrist. Ka mitte aasia- sed moisted nagu «Euroopa», «Aasia» tsentnst Pigem võib tema Euroopa ja «Aafrika» jt. on geograafia, mitte ajaloo Aasia rahvaste ajalugude ning kultuuride moisted.» kõrvutamisi vaadelda omamoodi stereopil tidena — kumbki pool omaette ja siiski Selles tsitaadis väljendub kogu Konra mõlemad pooled koos. dile omane universalism. Ta ei tunnista ühegi maa prioriteeti, olgu see siis kul Enne kui vaadelda Konradi seisukohti tuuriline või poliitiline. Tema sügava lähemalt tuleb endale teadvustada tähtis veendumuse kohaselt on igal rahval, igal tosiasi: Nikolai Konrad on marksist; on rahvusel lisada midagi üksnes talle 'ainu seda koige paremas tähenduses, sest ta ei omast meie planeedi kultuurilukku Seal kasuta kusagil demogoogilisi, kunstlikult juures pole Konrad ometi lihtlabane kos sissesokutatud tsitaate, vaid tarvitab Marxi mopoliit. Ta näeb ja hindab objektiivselt teooriat täpselt nõnda palju, kui palju seda inimkonna iidseimate kultuurikeskuste vältimatuks peab. See tähendab, ta lähtub tgiptuse—Ees-Aasia, India ja Hiina käivi erinevate riikide ja rahvaste konkreetse tavat mõju neid ümbritsevate piirkondade ajalooperioodi sündmuste ja saavutuste loo kaasatõmbamisel ajaloolisse ellu Sellega gika määratlemisel ühiskondlik-majandusli- seoses esitabki Konrad artiklis «Ajaloo ke formatsioonide teooriast. Ent siingi on mõttest» huvipakkuva loendi, kus näitab vajalik olu ine täpsustus: kuigi Konrad koigi kolme tsivilisatsioonikolde järkjärgu seejuures kasutab meile harjumuslikku list laienemist üha uute maade ja rahvas periodiseerimist, toonitab ta siiski kõikjal tega kuni iga erineva regiooni senine suh kui tinglik on ajaloos tegelikult igasugune teliselt iseseisev kulg on saanud ühtseks verstapostide püstitamine. Ajalugu on prot protsessiks nimega maailma ajalugu Ent sess, milles iga sündmus, ükskõik kui täh samas hoiatab autor vaatlemast inimsoo tis see ka poleks, küpseb pikkamööda pal igasugust arengut — toimugu see siis ajas jude tegurite toimel. Ning see, kas ja kui ruumis voi inimkonna enda teadvuse ja võrd sarnased on sellised erinevate tsivili- tunnetuse vallas — kui mingit mehhaanilist afasJÄ "и*6ле1 Г SamadeI ajaloolistel teatava rütmi või regulaarsusega toimuvat ajastutel asetleidnud murrangulised sünd protsessi. Ta toonitab: «Mõistagi ei olnud mused. Konradit just huvitabki inimkonna edenev liikumine .. ühtlane ja Missugune on siis Konradi uurimismee pidev. Ajalugu tunneb ajajärke, mis kõnele, tod? See algab küsimusest, kas tähtsad vad seisakust ja isegi tagasilangusest võr ajaloosündmused on unikaalsed ja toimu reldes sellega, mis oli saavutatud; tunneb vad ning toimivad ainult ühel maal ja ühe ni ,lntensiivse edasiliikumise ajajärke» tsivilisatsiooni piires või on neil analooee . üheks niisuguseks erilise intensiivsuse maailma teistes piirkondades. Vastuse saa- ajajärguks peab Konrad renessansiaega ja m!ne,..?e!?ab muidugi tohutu hulga mater seda nn Euroopa kui ka Aasia maades jali läbitöötamist, kõrvutamist ja analüüsi- Laheks pikale refereerida siin kõiki neid £üi Kul K°nrad aga on kord oletatava uurimusi ja seisukohti, fakte ja väiteid analoogi leidnud, uurib ta seda sügavuti millele toetudes Konrad leiab ja tõestab jätmata kahe silma vahele midagi mis renessansile omaseid ilminguid ka väljas- pool Euroopat, tähelepanu vääriks siinjuu järgnevate ajastute intelligentsi tegevus res siiski ehk üks täpsustus. Nimelt jaotab sfääri». Konrad renessansid autohtoonseteks ja pee- Seega seob Konrad kaks tema meelest gelduslikeks. Autohtoonsed on näiteks Itaa ajalooliselt lahutamatut mõistet — huma lia ja Hiina renessanss, peegelduslikud nismi ja intelligentsi — ning leiab, et vii Prantsusmaa ja Jaapani oma. Sealjuures mane on otseselt vastutav esimese käekäi ei unusta Konrad taas kord meelde tuleta gu eest. Eriti käib see humanitaarintelli mast, kuivõrd suhtelised on ajaloos kõik gentsi, kõigist kõige enam ehk aga ajaloo prioriteedid: nii mõneski asjas ületasid laste kohta. Ei öelnud ju Konrad asjatult «peegeldajad» oma õpetajaid, ning mida nii: «Füüsikud on loonud pommi, mis võib kaugemale hällist jõudsid uudsed ideed, inimkonna hävitada, meie aga peame loo seda omapärasemaks nad tihti muutusid. ma pommi, mis ei lase seda pommi kasu Ent see, mis Konradit kõigi erinevate tada.» «Meie» all mõtles Konrad humani- renessansside juures kõige enam innustab, taarteadlasi. Ning kui me sellest vaatenur on eheda humanismiidee inimteadvusse gast veel kord hindame Konradi kui aja tõstmine. Itaalia humanitas ja hiina ren loolase tegevust, märkame paradoksi: kuigi («armastus inimese vastu») on Konradi ülipõhjalik muistsete sündmuste, tekstide arvates kaks Vana Maailma eri servades ja isikute analüüsimisel, on ometi kõigi ta tekkinud mõistet, mis tähistavad isiksuse mõtete ja arutluste teravik suunatud täna kordumatust ja suveräänsust, aga ühtlasi päeva ja tulevikku. Tema kriteeriumiks tema õigusi ja kohustusi. Renessansiaegne minevikusündmuste hindamisel on see, kui humanism pole Konradi meelest enam mü võrd on nad soodustanud või pidurdanud toloogiline humanism, mis vastandas ini ühiskonna arengut. Minevik, ajalugu ise mese loodusjõududele, ka mitte religioos enesest võib olla küll huvitav ja dramaa ne, mis nägi erinevaid inimesi võrdsetena tiline, kuid ta pole millegi poolest erilisem vaid jumala ees, vaid puht-isiksusekeskne, kui tänapäev või tulevik. Ta on lihtsalt ühe milles respekteerivalt hinnatakse inimeses igikestva protsessi juba toimunud järk, peituvaid tohutuid võimeid ning milles mida ei saa fetišeerida, kuid millest saab just sel eeldusel seatakse inimesele kohus õppida. Nii nagu näiteks renessansiajastul tusi kõige teda ümbritseva suhtes. õpiti antiigist. Ja kuigi kahte korda sa Renessansiga seoses toob Konrad esile masse jõkke ei astu, veenab just ajaloost veel ühe tähtsa tähelepaneku. Sel perioo õppimise võimalus meid inimtõu edasipür dil tekib uus, «eriline ühiskondlik kiht — givas vaimus, osutab humanistlike ideede intelligents —, kes erineb oma tüübilt ja ideaalide elulisusele. Ning kinnitab üht oluliselt endiste aegade kultuuritegelastest lasi, et ükski ajaloofilosoofiline kontsept — prohvetitest, tarkadest, õpetajatest ja sioon pole respekteeritav ega piisavalt kes meistritest. Renessansiaegsed humanistid tev, kui see ei arvesta inimkonda kui ter — kirjanikud, õpetlased ja kunstnikud — pa vikut. nid aluse uusaegsele intelligentsitüübile Nii võiks defineerida Nikolai Konradi, ning nende tegevussfäär määras paljus ära humanisti ja teadlase läkituse lugejatele. Mart Helme 441 RINGVAADE Teekond legendini kõige filosoofiline natuur, faustlik karakter, tõde otsiv vaim, kes omaenese siseheitlusi — aga neid oli tal eri aastakümneil pal ju — elas üle sisemise pinge ja kanna tuste hinnaga. Tema suhe sõjajärgse ajas tu vastuolude, vigade ja hädadega oli pai guti valuline. Mõtlejana mõistis Aira Kaal sedagi, et võitlused ja raske hinnaga saa vutatud võidud ei viinud tulemusteni, mida oodati ja mida rahvale paljusõnaliselt lu bati. Küllap seepärast polnud G. Suitsu värsside meenutamine Aira Kaalu sarga juures sugugi ebakohane. Inimesena oli Aira Kaal nii mitme külgne, et raske on tabada kõikehõlmavaid ja peamisi iseloomuomadusi ning vaimsuse parameetreid. Rahvuselt oli ta eelkõige saarlane, alles seejärel eestlane, kuid sa mal ajal ka internatsionalist, kellel hinges siiras ja sügav huvi kaugete rahvaste kul tuuride vastu. Ta oskas näha, mõista ja armastada ka seda, mis Saaremaast kau gel, kuigi kaugelt igatses ta tagasi kodu saarele. Tundes kaugusi, mõistab inimene paremini näha lähedase väärtusi. Nii rää 1 givad tema reisiraamatud Hiinast, Indiast ja Armeeniast iseenese eest. Tema filosoo filine mõttelaad oli sügavalt dialektiline ja kindlasti lisandus sellele tugev annus sot siaalset optimismi, mis aitas tal raskemail- Kui Gustav Suits kirjutas värsi «saatu gi aegadel säilitada usku ühiskondlikku sest troostitum sündida laulikuks Eestis» — progressi. Eluhoiakult oli ta boheemlane, kas aimas ta siis, missuguseks kujunevad kes olmehädadest ja pisimuredest palju ei XX sajandi keskpaiga ja teise poole eesti hoolinud, küll armastas ta nende üle iro luuletajate elukäigud ning loomingulood? niseerida. Ta hobiks oli botaanika ja see Vaevalt küll. Aga imepärase intuitsiooni kajastub selgesti ka tema luules ning ko- ajel on ta kirja pannud sõnad, mis täna dunurgalaastudes. Ta võis olla daamilikult päeval mõjuvad õtse vapustavalt, sest meie väljapeetud käitumisega, eriti siis, kui ju teame, missuguseks kujundas XX sajand suhtles Tartusse sattunud välismaalastega, eesti luuletajate elutee. Kui 14. aprillil saa aga ilmselt eelistas ta lähemate tuttavate deti Aira Kaal Tartu Kirjanduse Majast sõbralikku seltskonda, kus käitumisreeglid lõplikule Saaremaa teekonnale, siis tuli see vabamad, kuid mõttelend seda uljam ja G. Suitsu värss nii mõnelegi meelde. Tuli sädelevam. meelde s_ellest hoolimata, et ei näi olevat otsest põhjust saata Aira Kaalu viimsele Aira Kaal elas drastiliselt muutuvatel teekonnale nii sünge luulereaga. Sest mis aastakümnetel ning tema isik ja looming puutub Aira Kaalu loomingulisse teekonda, pakkusid järjekindlalt üllatusi neile, kes siis kulges see järjekindlalt tõusu suunas teda kauemat aega tundsid. Kui ta 1945. ning tema teoste väärtuses ja püsimajää aastal tuli lühemaks ajaks tööle Tartu mises ei kahtle keegi. Jah, temale pole ka- Riiklikku Ülikooli poliitilisi aineid õpeta redasõnaline ja vaimustuseaher Eestimaagi ma, üllatas ta filoloogia üliõpilasi oma keelanud loorberipärga, rääkimata Saare vabama ja tolerantsema mõttelaadiga, mis maast kus teda austatakse kui kodunurga tolle aja stalinistlikus õhkkonnas mõjus suurt tütart. Elu tähtsatel pöörangumo- igati sümpaatselt. Tema juhendatud semi mentidel on filosoofiline ja sotsiaalne vaist narides avaldati parteiajaloo õpikust oman aidanud Aira Kaalul valida tee, mille aja datud fraaside kõrval siiski ka teistsugu lugu ise on õigeks mõistnud. Tuli ju te seid mõtteid. Kuid muidugi ei jätnud teda magi 1944. aastal võitjana tagasi sünni gi puutumata sõjajärgsele aastakümnele maale ja vois siin oma rahva hulgas vas omane sotsiologiseeriv mõttelaad. See tu minna loomingulisele tõusule, küpsusele avaldub nii tema publitsistikas kui ka luu ja tunnustusele. See kõik on õige, kuid selle leloomingus. Kannab ju Aira Kaalu esi tõe taga on veel muud, mis välise edu- mene luulekogu pealkirja «Ma ei anna käigu säras ei avane Aira Kaalu natuuri relva käest» ja sisaldab üsnagi deklara tundjalegi päris hõlpsalt. Aira Kaal oli eel tiivseid värsse. Väga reljeefselt erinevad sellest tema hilisemad luulekogud, mille 442 pealkirjadki on järjekindlalt seotud loodus- on kindlasti kodusaarelaastud, millega ta motiividega. kujunes üheks alusepanijaks meie koduko- Küpses loomingueas oli Aira Kaal tera haproosale, mis nüüd moodustab kirjandu vapilguline vaatleja, täpne ja realistlik ses omaette selgelt piiritletud žanri. Aira kirjeldaja, kelle meeled olid kiindunud Kaalu laastude analüüsija märkab kindlas reaalse maailma mitmekesisesse ilusse. Ta ti, et neis on kirjanik prosaistina otsekui kuulub kahtlemata eesti väljapaistvamate uuesti sündinud: aine isiklik lähedus on looduslüürikute hulka ja saarlasena jätkab andnud ootamatult sooje ja intiimseid too ta meie merelaulikute liini. Ent inimene ne, mis tema varasemas proosas puudusid. mitte ainult ei vaatle loodust, vaid ka mõ Saarlased ise peavad oma kodupaika testab seda. Ja küllap on Aira Kaalu pu legendide maaks, mis on loomingulätteks hul õpetlik jälgida, kuidas pidevalt süve saanud paljudele kirjanikele. Näinud maa nes, avardus ja mitmekesistus tema luule ilma mitmekesisust ja küllalt palju selle tuste filosoofilis-mõtteline tagapõhi. Kui üle mõtisklenud, läks Aira Kaalgi tagasi inimene ja loodus meiegi maal omavahel kodusaarele. Ring on täis. Aga Aira Kaalu pahuksisse läksid, ilmusid Aira Kaalu mõ isik ja looming on nii mitmekesised, et tisklustesse rahutud toonid ia mure inime küllap loob Saaremaa temastki legendi. se hoolimatuse ning meeletuse pärast. Kindlasti peaks see olema legend inime Kas pole üllatav seegi, et ta pidi enne sest, kes armastas maailma ja oma mõtisk kodunurgalaastude juurde jõudmist ära lustesse pani kogu sõnade ning tunnete käima Indias ja Hiinas ning avaldama jõu, mis oli tema käsutuses. nende rahvaste ja kultuuride kohta köit vad kirjeldused. Aga tema proosa tipuks Heino Pühvel Keele ja Kirjanduse eest, mida ta on teinud insti ümberkorraldamine uutes tuudi direktorina. Töö on tingimustes. Kirjanike Liidu Instituudis tõesti olnud pikaajaline, pal ja instituudi ülesanne on ju on ära tehtud. Minu kui koos pidada võitlust nii loo «Niisuguse sündmuse ees, presidendi jaoks oli ka sel mingulise kui ka teadusliku mille ees instituudi kollek lel tööl väga suur tähtsus, haritlaskonna konsolideeru tiiv praegu seisab, ei ole ta mis seisis instituudi välja mise eest.... Leninliku par seisnud pikka aega, sest selt kolimises kiires korras Sa teilisuse põhimõtte järjekin simees Endel Sõgel, kellest kala tänavast ja ülekolimises del rakendamine on meil mõ tuleb täna juttu, on olnud siia ruumidesse, nende ruu lemal — nii akadeemial kui ju instituudiga seotud 1952. mide väljaehitamises, kus ka Kirjanike Liidul — ühe aastast peale ja pea sm. Sõgel näitas ennast vä sugune ülesanne.» E. Sõgel aegu viimased kakskümmend ga hea organisaatorina ka lõpetas sõnadega: «Ka mina aastat on sm. Sõgel olnud niisugusel raskel alal nagu omalt poolt, nüüd juba rea instituudi direktor. Muidugi ehitus. Kuid sm. Sõgel on mehena, rcakommunistina, niisuguste pöördeliste sam alati olnud laia haardega püüan teha kõike, et ma mude tegemine juhtkonnas töötaja ja aktivist. tunneksin ennast endiselt ei ole kerge toiming nii ju Ja teine punkt minu sõna inimesena, kes partei liikme hile endale kui ka kollektii võtus seisabki selles, et sm. na täidab oma ülesannet vile kui tervikule. Kuid Sõgeli töö teised lõigud jät partei ja ühiskonna ees.» elu läheb edasi» — nii juha kuvad täie hooga. Minu et 1. II asus Keele ja Kir tas ENSV TA teaduslik pea tekujutuse järgi ta tervis on janduse Instituudi direktori sekretär akadeemik Raimund päris hästi korras ja soovin kohuseid täitma M. Remmel. Hagelberg 27. I 1988 sisse talle jätkuvaks tegevuseks 16. III pidas KKI nõuko KKI töötajate üldkoosoleku. edu.» gu M. Remmeli juhtimisel Seejärel luges ta ette väl Sõna palus ENSV TA kor käesoleva aasta esimese javõtte ENSV TA presiidiu respondentliige Eduard Päll. koosoleku. Nõukogu võttis mi 26. I istungi protokol Ta iseloomustas E. Sõgelit tema ettepanekul täiendava list: «1. Võttes aluseks filo kui visa töömeest, soovis te punktina päevakorda toetuse loogiakandidaat Endel So- male head tervist ja M. Rem- avaldamise ENSV Kirjanike geli avalduse, vabastada ta melile õnne direktori üles Liidu pöördumisele Eesti Keele ja Kirjanduse Instituu annete täitmiseks. Oma soo NSV ülemnõukogu ja EKP di direktori ametikohalt.... vid laususid E. Sõgelile ka Keskkomitee poole (28. I) 2. Avaldada E. Sõgelile tänu instituudi allüksused. ning ENSV Loominguliste pikaajalise kohusetruu töö Siis pöördus koosolijate Liitude Kultuurinõukogu eest instituudi juhtimisel. poole Endel Sõgel. Ta aval pöördumisele Eesti NSV 3. Määrata Keele ja Kirjan das tänu akadeemia juht Ülemnõukogu Presiidiumi duse Instituudi direktori ko konnale ja instituudi kollek esimehe A. Rüütli ja EKP husetäitjaks filoloogiakandi tiivile ning esitas lõpuks Keskkomitee sekretäri, rah daat Mart Remmel.» oma seisukoha kirjandus vussuhete komisjoni esi Sona'vcttis akadeemia pre teaduse edasise tegevussuu- mehe I. Toome poole (25. I) sident akadeemik Karl Re na kohta: «Meie ühine üles eesti keele kui Eesti NSV bane: «Kõigepealt ma tahak anne Kirjanike Liiduga on riigikeele staatuse fikseeri sin sügavalt tänada seltsi nii teaduse kui ka kirjandus mise asjus Eesti NSV kons mees Endel Sõgelit selle töö elu demokratiseerimine ja titutsioonis. KKI nõukogu 443 otsustas neid pöördumisi toe käesoleval aastal oma pro litereeringut Таллинн, mis tada. Emakeele Seltsi juha duktsioonist ilmutada üle lähtub Tallinna ainuõigest tuse volitusel tegi seltsi esi paarikümne raamatu. Lisaks ladinatähelisest kujust. Üld mees ja KKI nõukogu liige seni loovutatule soovitas koosolek avaldas ettepaneku Huno Rätsep samas teata nõukogu kirjastamisele arvu le ühel häälel toetust. vaks ES-i_ juhatuse otsuse tuslingvistika sektori järje H. Rätsep informeeris ühineda nõukogu positiivse kordse, 12. kogumiku «Esto koosolijaid uue organisat seisukohaga. nian Papers in Phonetics siooni, ühiskondlike Orga Suure osa nõukogu koos 1986—1987», mis valikuga nisatsioonide Kolleegiumi oleku ajast võtsid enda alla XI rahvusvahelise foneetika- loomisest. Selle tööst võta teadlaskaadri järelkasvu kü teaduste kongressi materja vad esialgu vaatlejatena osa simused. Anti kriitiline hin lidest jäädvustab foneetika- ka ES-ist H. Rätsep ja H. nang asnirantide viimase uuringute tänapäeva seisu. Ahven. ES pole organisat aasta tööle, kinnitati mitu Eeva Ahven siooniga veel ametlikult ühi väitekirja plaani ja uute as- nenud. pirantide uurimisteemad. Seltsi aastaaruande esitas Maie Kalda andis ülevaate teadussekretär Heino Ahven. Õpilaste Teadusliku Ühingu Loenguline tegevus oli 1987. eesti filoloogia sektsiooni Emakeele Seltsis a. aktiivne. Toimus 42 üri tööst. Eesti keele ja kir Aastakoosolek tust, kus esitati 166 ettekan janduse sektsioon on tegut net 121 isiku poolt (õpilasi senud KKI töötajate juhti Tänavune Emakeele Selt nende hulgas 35). Osavõtia- misel alates asutamisest si aastakoosolek C68. ja 69. te koguarv oli umbes 3900 1980. aastal. KKI mõjumir- tegevusaasta piiril) toimus 27. VI peeti Tartus 20. J. V. konda kuulub peaasjalikult 20. III 1988 Tartus. Seltsi Veski päev, kus kuulati 4 Põhja-Festi- neale Tallinna esimees Huno Rätsen rääkis ettekannet eesti keele fonee on andnud õpilasteadureid teemal «Emakeele Selts ia tika teemadel. Üld- ja ette Kohtla-Järve, Rakvere. Rapla tänapäev», selgitades ES-.i kandekoosolekuid oli kokku ia Pärnu rajoon ning linnad. kui vanima humanitaarseltsi 14: Tartus 6, Tallinnas 8. Endistest ОТО liikmetest on tegevussuundi praegusel, Ettekandeid esitati 32, osa mitmed kõrckooli lõpetanud, uuendusmeelsel aial. Kohal võtjaid oli 702 (keskmiselt mitmed TRÜ-s õnpimas in olijate seisukohavõttu paluti 50 ühel koosolekul). dividuaalplaani järgi õnilas- kahe probleemi suhtes: va \astaVnoco1plr toimu" 14 ühingus valitud erialal. jadus fikseerida eesti keele III 1987. Tallinnas. 13. V KKI loodab neist järelkasvu staatus vabariigi konstitut korraldatud koosolekul esine saada leksikoloosidele. gram sioonis ja Tallinna nime sid üliõpilased TRÜ-st ja matikutele ja kirjandustead venekeelne kirjanilt. Esime TPedl-st. 21. XII tähistati lastele. Vabariiklik Õpetajate ses küsimuses võeti aluseks akadeemik F. J. Wiedeman Täiendusinstituut annab ENSV Kirjanike Liidu ia ni 100. surma-aastaoäeva. käesoleval aasis] rotaprindi- Loominguliste Liitude Kul 28. XII märgiti ettekande trükis välja KKI juhendata tuurinõukogu kirjalikud et koosolekuga Täitus prof. H. va sektsiooni 1981.—1987. a. tepanekud jaanuarist 1988. Rätsepa 60. sünnipäeva. tööde kogumiku «Õpilaselt ES-i juhatus on arutanud kü Ra'hvaluulesektsioon pidas onetaiale» (14 tööd 13 au simust 10. III ia otsusta kokku 9 koosolekut, kusjuu torilt), mis on mõeldud ka nud ettepanekuid toetada. res kõik toimusid Tartus. Ft- sutamiseks kiriandus- ja Sama otsusp on vastu võt tekandeid esitati 15, osavõt keeleõnetuse abimaterjalina. nud ka KKI nõukogu 16. jate koguarv oli 252 (kesk Nõukogu kinnitas soome- III. H. Rätsep luges kohal miselt 34 ühel koosolekul). UPH keelte sekiori teaduri olijaile ette vastavate pöör Koolides korraldati aru Adolf Turkini doktoriväitp- dumiste tekstid, milles vii andeaastal 16 keelepäeva. kirja teema «Korni ANSV datakse eeskätt eesti keele kus esitati 107 ettekannet toponüümia». Teema kuulub kasutussfääri ahenemisele ia (31 õpilastelt). Osavõtjaid kompleksprogrammidesse sellest tulenevatele Pingetele oli keskmiselt 153. Keelepäe «Lääne-Uurali vaimne kul rahva hulkas. Tehakse ette vade geograafia laienes seits tuur» ja «Uurali rahvaste panek reguleerida eesti keele me uue koha võrra: esimest vaimne kultuur», mida koor õiguslik asend. Oluliseks korda toimus üritus Ahial. dineerivad vastavalt Sõktõv- peetakse vabariigis sellise Kuigatsis, Häädemeestel, kari Riiklik Ülikool j3 Uura sotsiaalpsühholoogilise õhk Paluperas, Vana-Võidus, li Riiklik Ülikool. Kuivõrd konna kujundamist, mis soo Lüllemäel ja Palamusel. Mõ aga komi kohanimede etümo dustaks maksimaalselt vas neti erilise iseloomuga olid loogilised vasted ulatuvad tastikust kpeleõnpimist ia keelepäevad eriinternaat läänemeresoome keelteni, on kultuurilist läbikäimist. KKI koolides Kuigatsis ia Tartus väitekiri seotud ka KKI ia ES on saatnud Kirjanike (Tartus vaegnägemisega õpi plaanilise teemaga «Lääne Liidule ia kultuurinõukogu lastele). poolsete soomp-ugri keelte le kirjaliku toetusavalduse Rahvaluulepäevi oli 2: Oi- võrdkv-aialooline ia keele (16. III 1988). Üldkoosolek sus ia Vigalas. Ettekandeid geograafiline uurimine». pooldas üksmeelselt juhatu kuulati neil kokku 7 (õpilas Koosoleku lõpetas teadus se talitusviisi. telt 1), osavõtjate koguarv sekretäri Aime Kähriku in Tei«e küsimusena arutati oli 470. formatsioon 1988. aasta kir- ENSV TA ja VÕK-i toetus- 1987. a. ilmus ES-il trü jastamisnlaanist. Kui pabe palvet korrigeerida Tallinna kist 4 teost: «Emakeele Selt ri- ia frükiraskused ületama nime venekeelne kiriapilt. si aastaraamat 31 (19851. tuks ei osutu, loodab KKI Oigeks tuleb pidada trans- Lähedalt ja kaugelt», «Rah- 444 valuuiest» (Emakeele Seltsi E. Ahven, M. Erelt, V. Kin kandle» sarjaga. Ta iseloo toimetised 21), P. Ariste gisepp, J. Peebo, H. Saari, mustab oma väljaannet kui «Vadja rahvalaulud ja nen E. Uuspõld ja T.-R. Viitso. eesti rahvalaulude täielikku de keel» (ES-i toimetised 22) Revisjonikomisjoni kuuluvad ja teaduslikku kogu, mille eri ning «Kirjakeel 1985». J. Peegel, A. Kährik, E. Niit osade materjal hõlmab tea Kirjastamiseks anti üle ja M. Roigas. tava murde (töö käigus «Kodumurre» 20, «Emakeele Külli Pokk asendus murre kihelkonna Seltsi aastaraamat 32 ga); laulutekstid on orto (1986). Sõnavara teemadel» ES-i rahvaluulesektsioonis graafiliselt ühtlustatud. Lau ning P. Alvre «Eesti kirja- lude algvariandid kuulusid ja murdekeele morfoloogiat» Koosolekuga 25. veebrua säilitamisele ka pärast aval (ES-i toimetised 23). ril Kirjandusmuuseumis loo damist. «Setukeste laulude» Muret tekitab see, et juba deti tähistada teeneka folk puhul erineb väljaandetüüp 1984. aastast on kirjastami loristi ja kultuuriloolase Ru juba oluliselt «Vanast kand sel G. Vilbaste «Eesti taime- dolf Põldmäe sünnipäeva. lest»: kihclkondlik printsiip nimetused» I (ES-i toimeti Elul olid aga omad plaanid on asendunud maakondliku sed 20) ja «Kodumurre» 19. ja kohtuti hoopis mälestus- ga, laulude liigitus on funkt Traditsiooniliselt toimus ka koosolekul. R. Põldmäe elu sionaalne, mitte temaatiline. 1987. a. murdetoimkonna tööst rääkis P. Olesk. Esi Endiseks on jäänud tekstide korraldusel keeleainestiku neja sõnutsi oli R. Põldmäe redigeerimise põhimõtted. kogumise võistlus, kuhu lae näol tegemist entsüklopedis Elu lõpul oli J. Hurt sei kus 30 tööd 21 murrakualalt, tiga, kes lOrienteerus vabalt sukohal, et vanavara välja kokku 31 398 sedelit ja 620 kogu eesti rahva vaimses andeid peab meil olema ka lehekülge ning 10 tundi 12 kultuuriloos. Tema rikkalik hesuguseid: 1) teaduslikud, minutit heliülesvõtteid. Zürii kodune arhiiv sisaldab veel mis sisaldaksid kogu mater andis eriauhinna Eduard gi seni avaldamata töid. Olu jali, sealhulgas ka fragmen Leppikule töö eest «Saarde lise dominandina R. Põldmäe taarse; 2) rahvalikud, mille murraku sõnavara», lisaks elutöös tõstis P. Olesk esi ainestik oleks valitud estee sellele anti välja 3 esimest, le asjaolu, et ta uuris sisuli tilisest printsiibist lähtudes. 9 teist, 10 kolmandat ja 2 selt kogu elu jooksul tavalisi Kaks järgmist ettekannet ergutusauhinda. Hindajate inimesi, selliseid, kes ajaloos olid pühendatud varalahku tunnustuse vääris nii TRÜ millegi erilisega silma ei nud Jaan Sarve (31. XII kui TPedI üliõpilaste osavõtt paistnud. Uuris n.-ö. rahvast, 1941 — 17. III 1988) mäles võistlusest (TRU III kursu kelle hulgast võrsusid isik tusele. K. Kiivet rääkis J. se üliõpilased K- Kern, L. sused. Sõna võtsid veel U. Sarve rahvamuusikalindistus- Kingisepp, U. Oosalu ja I. Kolk, L. Siimisker, A. Krik- test Eesti Raadios. J. Sarve Väinänen said esimese au mann jt. Seejärel luges M. huvi autentse rahvamuusika hinna). Hiiemäe ette kalkendeid R. vastu tekkis juba sel ajal, Seltsi raamatukogu täienes Põldmäe J. Hurda teemali kui üldine suhtumine oli veel 1987. a. 113 üksuse võrra, sest artiklist, mis ilmub võrdlemisi tõrjuv. Eesti Raa välisvahetuse teel saadi 54 «Paari sammukese» järgmi dio fonoteegis on 42 J. Sar teost. ses köites. Valik puudutas ve ettevalmistatud saadet. Seisuga 31. XII 1987 oli eeskätt J. Hurda üleskutset Materjali hankimisel ei läi seltsil 5 auliiget (P. Ariste, «Paar pälvid ....», samuti nud ta kergema vastupanu A. Kask, H. Keem, E. Päll Hurda korrespondente ja teed, vaid käis seda ise lin ja A. Univere). Surma läbi raskusi rahvaluule kogumi distamas küll üleliidulistel lahkusid auliige E. Elisto sel. Sellega meenutati üht taidlus- või folkloorifestiva ning 5 tegevliiget (F. Vakk, lasi rahvaluule kogumis- lidel, küll ekspeditsioonidel P. Damberg, A. Madise, H. aktsiooni algust sada aastat paljude rahvaste juures. Ta Tarand ja V. Hallap). tagasi. on koostanud raadiosaateid Revisjonikomisjoni aruande Koosolekul 31. märtsil kä tšuktši, eskimo, korjaki, esitas J. Peegel, kes viitas sitles U. Tedre J. Hurda gruusia, isuri, karjala, un viletsatele trükioludele ning rahvaluulepublitseerimise gari, eveeni, saami jpt. rah hindas ES-i töö eelnenud printsiipide muutumist. Va vaste muusikast. aastal tulemuslikuks. rem on seda probleemi uuri I. Rüütel rääkis J. Sarve Aastakoosolekul võeti selt nud H. Tampere (vt. Paar teaduslikust pärandist. J. si vastu rekordarv uusliik- sammukest eesti kirjanduse Sarv oli eelkõige autentse meid (24): Jaan Eilart, Pek ja rahvaluule uurimise teed rahvamuusika propagandist, ka Erelt, Heinike Heinsoo, I. Tallinn, 1958, lk. 131— kuid selle kõrval jõudis ta Kaleph Jõulu, Karl Karlep, 170). Ettekandes esitas tegelda ka uurimistööga. Katrin Kern, Heino Kiik, U. Tedre küsimuse omapool Tema raadiosaatedki on Leila Kimmel, Leelo Kingi se interpretatsiooni. Ta rõ koostatud teadlase ja uuri sepp, Anu Kippasto, Ellen hutas, et 1871. a. ei ol ja mõtte ning pilgu läbi. Kross, Jaan Kross, Arvi nud J. Hurdal veel kindla J. Sarvelt on ilmunud tea Leosk, Silvi Lõhmus, Irene kujulist rahvaluule publit duslikke ja populaarteadus Maaroos, Kadri Muischnek, seerimise plaani. Folkloor likke artikleid. Tema rahva- Uile Oosalu, Renate Paju huvitas teda kui usaldatav muusika-alaste uurimuste salu, Asta Põldmäe, Maret allikas rahva ajaloo uurimi hulgas saab eristada järg Raud, Lianne Schmidt, Jaan sel. mised valdkonnad: 1) setu Undusk, Aarne Vinkel ja 1875. aastal esitas J. Hurt uurimused (mitmehäälsus), Ilona Väinänen. laiahaardelise rahvaluule 2) kaasaegsete meetodite ra Emakeele Seltsi juhatusse publitseerimise kava ja asus kendamine (automaatne noo valiti H. Rätsep (esimees), seda realiseerima «Vana distus, taksonoomia), 3) mit- 445 mete rahvaste rahvamuusika tuid teeneid humanitaarõpe- tiks. L. Epner kõneles re uurimused, kus eriline koht tuse korraldamisel sõjajärg margist eesti uuemas draa on saami rahvamuusikal. ses TRU-s ja tema isiksuse makirjanduses. Eritlenud re Sõnavõttudes meenutasid positiivset tähendust ideoloo margi funktsioone, väitis ta Jaan Sarve veel U. Kolk ja giliselt kitsastel aegadel. H. remargi osa XX sajandi I. Sarv. Pühvel vaagis kirjanduse draamakirjanduses nii mahu Koosolekul 19. V 1988 Tal periodiseerimise küsimusi liselt kui ka tähenduslikult linnas kordas Ulo Valk Kir nii Lääne kui ka eesti kir olevat kasvanud, mis viitab jandusmuuseumi VII kevad janduslugude kogemusi ar teksti autori kui belletristi sessioonil Tartus peetud et vestades. Ta möönis ühtlasi ja kujutletava lavastaja ak tekannet «Motiivimäärami- K. Taevi 1947. aastast päri tiivsuse suurenemisele, samu sest regilaulus». neva eesti kirjanduse perio ti lugeja tähtsustumisele vaa Urmas Oras rääkis teemal diseeringu ilmseid väärtusi: taja ees. Eepiliste remarki «Haljala lauliku Leenu Ak- hoolimata ajastuomase sot- dega paistavad silma E. Ve kiri (= Akkeri) suhe kohaliku siologiseerimisnõude survest, temaa, lavastuslik-teatraalse- laulutraditsiooniga». Kõige suutis K. Taev ületada voo- te remarkidega näiteks M. pealt andis ta ülevaate sel luloolise jaotuskava nõrkusi, Undi ja P.-E. Rummo teatri lest, kes on kirja pannud ja järgides kirjandusvoolude tekstid. millistes käsikirjalistes kogu sünkroonse pluraalsuse põhi Pärast üritust külastas des paiknevad 140 L. Akkiri mõtet. J. Peegel keskendus grupp koosolekust osavõt- nime all leiduvat lauluva- saartepärasustele J. Aaviku nuid Karl Taevi tema kodus, rianti Kirjandusmuuseumis. ja V. Grünthal-Ridala keele kus juubilar õnnesoovijaid Kirikuraamatutest otsitud uuenduslikus sõnavaras, mil oma muheda olemise ja suu andmete põhjal tutvustas lest on kirjakeelde püsima pistetega juba ootas. Vaada esineja Leenu Akkiri (24. V jäänud tubli paarsada sõna. ti majaperemehe kunstitöid, 1831—2. X 1913) elukäiku See, mis mandrimehele võis kuulati asjakohaseid kom ja perekonnasidemeid. Olles uuendatud keeles näida epu mentaare. Peagi saabus koos välja arvutanud L. Akkiri tamisena, oli saarlasele tihti viibimisele ka kirjanik V. lauludes leiduvate unikaal lugu päris oma. Saaremaa Adams, kes õnnitles juubilari sete värsside protsendi Hal Ühisgümnaasiumis, kus kui nooremat G. Suitsu kahe jala kihelkonna laulutradit 1919—1923 õppis ia 1927— järelejäänud õpilase seas. siooni taustal, jagas U. Oras Ümberolijaile tervendavat tema laulud traditsioonilähe- 1930 õpetas K. Taev ning kus J. Peegel ka ise kooli eeskuju andes jutustas K. dasteks ja suurema iseseis Taev muigvelsui sellest, kui vusega lauludeks. Unikaal- tarkust sai, oli 1920-ndail aastail õpetajaks olnud J. das isegi Suur Prantsuse re värsid tulevad ette hajutatult volutsioon tema eesti kirjan ja laulu alguses või lõpus. Aavik, mistõttu uuenduslik keel püsis kooli õpilasvälja- dusloo periodiseeringus tuli- L. Akkiri repertuaaris leidub tärminiks sai. unikaalseid kontaminatsioone andeis au sees veel 1930-nda- ja variante, mis oluliselt eri telgi. H. Peep mainis oma J. U. nevad Haljala traditsiooni sõnavõtu algul, et tema üli listest Jauluredaktsioonidest, kooliaastatel K. Taevi käe kuid võivad olla tuntud teis all ei olnud «valgete laiku tes kihelkondades. L. Akkiril de» probleem halbadest aega Tartu 10. Keskkooli on ka improvisatsioone. Kok dest hoolimata veel aktuaal rahvaluulepäev kuvõttes nentis U. Oras, et ne, sest sisuline lõhe kahe L. Akkir oli laulutraditsioo kultuuri vahel puudus ning 20. veebruaril toimunud ni tundev, regivärsitehnikat õppejõu enese isiksus kehas rahvaluulepäev oli esimene hästi valdav ja lauluvara tas traditsiooni järjepidevust. selles koolis, aga ka terves loovalt arendav laulik. Edasi analüüsis kõneleja H. Tartu linnas. Avasõnas Visnapuu panust eesti luule pööras Heino Ahven tähele Mare Kõiva, Anu Vissel, teooriasse. Ta toonitas poee Eha Viluoja panu meie vanadele rahva di terminoloogilist pädevust lauludele, sellele erilisele arvustajatöös, tema poeetilis maailmale, millest on elujõu te põhimõtete loomuomasust du ammutanud meie profes eesti keele seisukohalt ning sionaalne kultuur. Kõneleja Karl Taev 85 pioneerirolli lüürikateoorias. vaatles lähemalt V. Tormise J. Undusk eristas humanitaar rahvalaulul baseeruva loo- 9. aprilli keskpäeval avas ses teadustekstis kaht uni mingjj_ vastuvõttu Qma rahva K. Muru TRU aulas kirjan versaalset poolust (traktaat ja võõraste seas. dusteadlase, TRU kauaaeg ja manifest) ning tõdes, et Anu Vissel rääkis vastla se dotsendi ning eesti kir ühekülgselt traktaatlik päri päevast, selle nimest ja kom janduse ja rahvaluule ka mus M. Bahtini tööde vastu metest meil ning lähematel teedri juhataja (1944—1966) võtul ei võimalda avada sugulasrahvastel. Seejärel Karl Taevi 85. sünnipäevale nende terviktähendust XX laulis ansambel «Hellero» pühendatud ettekandekoos sajandi kultuuris. Põhimõt saalis olijate osavõtul mõ oleku. Akadeemilise vaoshoi tel, et traktaati peab tasa ned vastlalaulud. tusega kulgenud üritusel kaalustama ka manifest, Opilasesineja Lauri Iso- esitati kuus ettekannet, mille vaatles kõneleja Bahtini kar- tamm käsitles oma kooli õpi põhiseisukohti kajastab ka nevali-ideed Nietzsche Dio- laste hüüdnimesid. On üld- asjakohane teeside kogumik. nysose-kontseptsiooni ja käibivaid ja juhuslikke hüüd E. Laugaste valgustas avangardistliku elutunde nimesid. Nende andmise alu K. Taevi elu- ja tegevuslugu, taustal, nimetades Bahtini seks on õpilase välimus, ise rõhutades juubilari hindama epignostiliseks avangardis loomuomadused, mõni nalja- 446 kas vahejuhtum jne. Hüüd du on nad eesti keele oma palju keeli oskavad inimesed. nimedena käibivad ka ees- õppeaineks valinud? Võib-olla olid nad oma eesti või perekonnanimedest lü keele oskuse lihvimiseks ka Mati Hindi tõstatatud mõnevõrra vaeva näinud, se hendatud või väänatud vor kakskeelsuse probleemid hu da raamatust õppinud. Pais mid. vitavad ka väliseestlasi, on tis silma, et nooremate vä Ettekandes «Mats, Madis õieti päris nende probleemid, liseestlaste suhe lugemise ja ja madisepäev» tutvustas sest just väliseestlaste las kirjutamisega on teistsugu Ingrid Sarv kõnealuste ees tele on kahe keele keskkon ne, kui meie harjunud ole nimede päritolu ja levikut, nas elamine ja kahes keeles me. Kõrgema haridusega pejoratiivse üldnime mats ku suhtlemine eluvajadus. Mui daam, prantsuse keele õpe junemiskäiku ja madisepäe dugi juhul, kui isa-ema soo taja, ütles, et tema eesti keel vaga seotud rahvapärimusi. vivad, et nende lapsed os on «köögikeel»: ta küll rää Lõpuks andis Ingrid Rüü kaksid eesti keelt; kui vane gib seda keelt, kuid ei loe. tel ülevaate meie laulumän matele on oluline nende rah Meil minu kogemust möö gudest, nende ajaloolistest vus, nende juured; kui nad da inimesed loevad võõr kihistustest ja alaliikidest. tahavad seda pärandada ka keeli, räägivad aga tihti üs Ettekanne oli läbi põimitud oma lastele. Aga paljud ta na konarlikult. Ja see, kes rohkete näidetega õpilaste havad. Sellepärast ei olnud juba räägib, loeb igal juhul. esituses. mitmed Kanada eestlased, Igatahes ei nõua eesti Lõppsõna ütles kooli di kes olid lugenud «Vikerkaa keele finessidesse süvenemi rektor Mart Oja. res» avaldatud artiklit, nous Mati Hindi soovituste ja jä ne ka Harri Mürgi eestlas Kristi Salve test õpilastelt sugugi väikse reldustega: sealsed eesti lap mat vaeva kui võõramaalas sed õpivad kaht keelt ena telt. Kodutööks oli seekord masti juba koolieelikutena. tõlkida kirjalikult inglise Väliseesti tuntuim kakskeel keelde Lennart Mere «Hõbe Toronto ülikooli suse teoreetik Els Oksaar valgema» algusleheküljed eesti keele tunnis aga on pidevalt rõhutanud ajakirjast «Looming» (1983, kakskeelsuse arendavat mõju. nr. 5) võetud valguskoopialt. Oli vihmamärg oktoobri- Ma ei söanda vaielda kum See töö nõudis minu arusaa õhtu, niiskelt asfaldilt pee magi nimeka teadlasega, sest mist mööda niihästi väga geldusid College Street'i tu ei ole neis küsimustes liht head eesti keele oskust ja led. Kell lähenes seitsmele, salt küllalt pädev. Tõenäoli stiilinüansside, Lennart Me kui otsisin teed University selt on tegemist terminoloo re omapärase poeetika taju College'isse, Toronto ülikooli gilise möödarääkimisega, sel mist kui ka süvenemist Ka ühte õppehoonesse, kus kohe lega, millise sisu me anna nada noortele kaugesse pidi algama Harri Mürgi me kakskeelsuse mõistele. Soome-Ugri muinasilma, et eesti keele tund. Enne õp Igatahes Mati Hindi oponen nograafiasse, arheoloogiasse pehoonesse sisenemist jäi did siinpool ookeani ei tee jne. Teksti raskust ei kurt pilk poolkogemata peatuma üldiselt märkamagi tema nud minu üllatuseks keegi, üsna sealsamas asuval Hart kakskeelsuse määratlust, nad kuigi paar küsimust esitati House'il, kus toimuvad suu vaidlevad ainult tema järel arhcoloogiaterminite tõlkimi remad ja pidulikumad sünd dustega, mõistes kakskeelsu se kohta: «Kuidas tõlkida mused Ontario pealinna se all sootuks midagi_ muud kammker aarniko? Sõjakirves- ülikooli elus. Poolkogema kui artikli autor. Voib-olla kultuur?» Aga õppeotstarbel ta, aga mitte päris kogema võiksime rohkem kasutada vahendatu ei pea ju olema ta: just Hart House'i suures vanamoelist väljendit kahe ka kunstipärane tõlge. Tunni saalis, mille seinad on kau keele oskus, Eesti oludes ide grammatikateema oli käänd nistatud maailma kuulsama aaliks* seades siiski vähemalt konnad, mis olid nähtavasti te ülikoolide embleemidega, kolme keele oskuse. Ka varem ükshaaval põhjalikult nende hulgas Tartu ülikooli ajalehed võiksid lõpetada läbi võetud, nüüd korrati omaga, oli 6. detsembril 1986 kakskeelsuse ümber vassi kõik üheskoos üle. On küll toimunud ka eesti õppetooli mise ja oma propagandistli lausa uskumatu, et võõra pidulik avamine. (Muide, To ku innu pühendada (vähe maalased meie keele üldse ronto ülikooliga võib eesti malt) kolme keele oskuse hä- selgeks saavad! Nii palju rahvusest vilistlaste arvu davajalikkuse selgitamisele reegleid, nii palju detaile, poolest läänemaade ülikooli — et see jõuaks ka nende mida tuleb arvestada! Noo- dest konkureerida voib-olla haridusjuhtide teadvusse, kes rted Kanada eestlased olid ainult Stockholmi ülikool.) perestroika sildi all kavatse kohati päris hädas meie kää Aga edasi University Col vad keskkoolis võõrkeelest namise keerukustega, ka kää- lege'! loengusaali. Ma ei ole hoopis loobuda. natavate sõnade tähendust nii palju aastaid olnud ei Kanadas kohtasin üsna küsiti päris tihti («Mis on õpilane ega õpetaja, et hin palju nooremaid, pärast sõ isiklik? Näitlejanna? Ku ges oli koguni väike, üsna da sündinud inimesi, kes kõ pee?»). Aga kummaline küll, kooliõpilaslik ärevus. Harri nelesid eesti keelt tugeva sakslanna Angie, ainuke Mürki oodates sai pisut ves aktsendiga ja kelle laused täiesti mitte-eestlane selles telda tema õpilastega,_ kelle olid otsetõlked inglise kee seltskonnas, käänas enamasti enamik on eestlased voi vä lest. Kahe keele varase õp õigesti ja eksimatult. Tõsi, hemalt pooleldi eestlased. pimise tulemus? Aga kuul temalgi oli küsimusi: «Miks Aga et nende noorte inimeste sin ka päris mitmete noo kallis ei käändu nagu kal eesti keel veel tublisti lihvi remate inimeste suust lait las'?» jms. Päris hea, et Har vajab, seda on nad nähta matut eesti keelt. Need olid ri Mürk minu käest midagi vasti ise tundnud: miks mui enamasti haritumad, väga 447 ei küsinud. Oleksin nä mõne kooli juurde aga nii eesti gi sõna põhivormidega suisa susele ja võib-olla saab leoks õppetool kui ka eesti keele eesti keele kursus kolmanda hätta jäänud: kas seda kää lektoraat. Need on vormili natakse vanade või uute aasta üliõpilastele. selt kaks eri üksust, mis te Vello Salo õpetas eesti normide järgi ja kuidas gelevad mõnevõrra erinevate need vanadki normid täpselt keelt Austraalias väljaantud asjadega, kuid Eestiga on Tiiu Salasoo raamatu «Es ette nägid. Kodus lugemi seotud mõlema töö. Eesti seks andis Harri Mürk õpi tonian for beginners» järgi. keele õpetamine ei toimu siis Harri Mürgil on teoksil uus lastele seekord koopia ajakir ki õppetooli kaudu, vaid sel jas «Kultuur ja Elu» aval õpik «Sammud eesti keelde». lega tegeleb lektoraat ja Öpik saab koosnema neljast datud artiklist «Muinsus nüüd saavad õpilased eesti kaitse Selts — sügisel!». Tei osast, neljast sammust, iga keele õppimise eest ka neile üks ühe semestri pikkune. ne osa tunnist oli õpilase re vajalikke punkte. feraat tema enda valitud Toronto ülikooli eesti keele teemal. Seekord oli juttu õpetaja Harri Mürk on tea Kui ma õigesti aru sain, duslikelt huvidelt fennoug- seltsielust Eestis 1930-ndatel siis eesti õppetool alles ot aastatel. rist. Ta on FUSAC-i (Finno- sib oma töösuundi ja õppe Ugric Studies Association of Harri Mürgi eesti keele tooli juhatajad on esialgu tund oli väga elav, ka kõr Canada) president, õppinud külalisprofessorid, igaüks soome ja eesti keelt Helsin valisele inimesele huviga töölepingu tähtajaga üks jälgitav ja ei läinud isegi gi ülikoolis (eesti keelt Tõnu aasta. Muidugi toob iga uus Seilenthali juhendamisel) ja kuiva morfoloogiateema pu professor kaasa oma teadus hul karvavõrdki igavaks. Oli ungari keelt Debreceni üli like huvidega seotud suunad koolis. Praegu tunneb ta lõbus — grammatikatunnis! ja uurimisteemad. Möödunud — ja selleks andis tooni just suurt huvi liivi keele vastu. õppeaastal töötas Torontos Ta on töötanud uurali ja al lektori suhtlemislaad. Küsiti prof. Tõnu Parming, erialalt vastastikku — lektor kont tai keelte kateedri juures sotsioloog; käesoleval aastal Bloomingtonis Indiana üli rollis oma küsimustega üli on seal prof. Hain Rebas õpilaste teadmisi, üliõpilased koolis. Samas ülikoolis kait Kieli ülikoolist, ajaloolane, seb ta loodetavasti peatselt aga küsisid otsekohe kõige kes on põhjalikult tegelnud kohta, mis neile arusaama- ka doktorikraadi eesti mor Rootsi Kuningriigi Baltikumi foloogiast, juhendajateks tuks jäi. Küllap peab hea poliitikaga Rootsi ajal. Hain keeleõpetaja lisaks erialatead- Bloomingtoni professorid Rebase loengute alguse pu Felix Oinas ja Alo Raun. mistele olema omal viisil hul pealkirjastas üks Kana ka näitleja — Harri Mürk Möödunud aasta septembris da eestlaste ajaleht oma in toimusid läbirääkimised To on seda kahtlemata. Hiljem formatsiooni sellest sünd sain teada, et ta ongi osa ronto ülikooli ja Soome Ha musest üsna paljutõotavalt: ridusministeeriumi esindaja, lenud väliseestlaste näite «Läänemeremaade ajalugu mängudes, mänginud mit Helsingi ülikooli professori esmakordselt Toronto üli Mikko Korhoneni vahel, mil meid peaosi ja täitnud küm koolis». Hain Rebase loen neid karakterrolle. Praegu le tulemusena otsustati gukursus kannab pealkirja luua Toronto ülikooli juurde aga mõlgub tal meeles plaan «Skandinaavia ja Baltikum lavastada koos oma õpilaste ka soome õppetool, soodsa viikingite ajast tänapäevani» mal juhul juba 1988. a., hil ga mõni eesti näidend — ning seda kuulab neliteist keele õppimiseks oleks see jemalt aga 1989. a. sügisest. üliõpilast. Lisaks juhendab Seega — et kolmel suure väga kasulik. ta kahe kuulajaga seminari Eesti keelt on Toronto üli mal soome-ugri rahval on edasijõudnutele «Eesti XX peatselt Toronto ülikoolis kooli juures õpetatud juba sajandil». Järgmisel õppeaas üle kümne aasta. Esialgu oma õppetoolid, saab nende tal oodatakse loenguid pida keeltega__ tegelemine juurde õpetas seda Vello Salo ma taas Tõnu Parmingut. School of Continuing Studies uue mootme. Võimalik, et Eesti keele lektoraat — na Toronto ülikoolist kujuneb kaudu. Leksikon «Eesti tead gu muide ka ungari lekto lased väljaspool kodumaad» tulevikus Kanada soome- raat — kuulub slaavi keelte ugri uuringute keskus. (Stockholm, 1984) kinnitab, ja kirjanduste kateedri juur et see toimus aastatel 1975— de. Möödunud õppeaastal Mall Jogi 1981. Need_kursused aga ei õpetas Vello Salo eesti keelt andnud üliõpilastele ülikooli algajatele. Ja vähemalt paar õppetööks vajalikke punkte eestlast või pooleestlasest (credits, sealses eesti keeles õpilast kinnitas, et nemad Vabandame viga öeldaksegi krediite). Küllap õppisid eesti keelt tõepoolest õpetati eesti keelt ka aasta päris algusest peale. Sel õp Toimetuse süü tõttu on tel 1981 — 1986, kuid selle peaastal jätkas tema tööd «Keele ja Kirjanduse» к. a. 5. kohta pole mul käepärast juba keskastme tasemel ma numbris artikkel «Ortnam- täpseid andmeid. Igatahes gister Harri Mürk. Õppijaid nen i Pühalepa oeh Reigi olevat õpetanud seal ühe on praegu viisteist. Tuleval socknar pä Dagö» omistatud aasta ka Harri Mürk enne aastal on taas plaanis kur Per Wieselgrenile (lk. 290, Indiana ülikooli siirdumist. sus algajatele ja sellest viide 10). Tegelik autor on Möödunud õppeaastal ollakse ka huvitatud. Mõel mõistagi Paul Ariste. Vaban (1986/87) loodi Toronto üli dakse eesti kirjanduse kur dame tema ja lugejate ees. 448 СОДЕРЖАНИЕ А. Каалеп. Письмо Эллен Нийт ...... 383 А. Пиквер. Об эстонском относительном предложении на фоне языковой типологии , 392 П. Алвре. О словосочетаниях valge valul и pimeda kamul . . 398 Т. Хенносте. Роман Карла Ристикиви «Ночь душ» как текст ., . 402 Я. Кросс. Попытка защитить Балтазара Руссова (и самого себя) от другой сверхстрогой музы истории 412 С. Смирнов. Уроженец Эстонии академик Алексей Шахматов . 423 П. Пялл. Проблемы транскрипции имен собственных (в Респуб ликанской ортологической комиссии) 428 Анкета журнала «Keel ja Kirjandus» 429 ЗАМЕТКИ М. Калласмаа. Свинья и хряк в составе топонимов .... 431 ВОСПОМИНАНИЯ Р. Каугвер. Воспоминания о литературном беге с препятствиями 433 О КНИГАХ А. Оя. Раздумья у жертвенного камня (Рейн Сандер. Тайный камень. Стихотворения 1972—1984. Таллин, 1987) .... 437 К. Хеллерма. Еще один нонконформист (Ээва Парк. История помешанного Ханса. Таллин, 1988) ...... 438 М. Хелме. Послание гуманиста (Николай Конрад. О смысле ис тории. Таллин, 1987) 439 ОБОЗРЕНИЕ 442 1 N HALT A. Kaalep. Ein Brief an Ellen Niit 385 A. Pikver. Der estnische Relativsatz auf sprachtüpologischem Ilin- tergrund 392 P. Alvre. über die Wortverbindungen valge valul unä pimeda kamul 398 Т. Hennoste. Der Roman von Karl Ristikivi «Die Nacht der Seelen» als Text ... 402 J. Kross. Ein Versuch, Balthasar Russow (und mich) aus den t-ängen ciner anderen äufierst strengen Historikermuse zu retten 412 S. Smirnow. Der in Estland geborene Akademiker Aleksei Schach- matow 423 P. Päll. Probleme der Namentranskription (In der Republika- nischen Orthologischcn Kommission) 428 Umfrage der Zeitschrift «Keel ja Kirjandus» anno 1988 an die Schriftsteller 429 MISZELLEN M. Kallasmaa. Schvvein und Eber 431 ERINNERUNGEN R. Kaugver. Erinnerungen an literarische Hindernisläufe . . . 433 REZENSIONEN A. Oja. Grübeleien beim Opferstein (Rein Sander. Der geheime Stein. Gedichte 1972—1984. Tallinn, 1987) 437 K. Hellerma. Noch ein Nonkonformist (Eeva Park. Die Geschichte vom verrüekten Hans. Tallinn, 1988) 438 M. Helme. Die Botschaft eines Humanisten (Nikolai Konrad. Ober den Sinn der Geschichte. Tallinn, 1987) 439 RUNDSCHAU 442 45 кор. TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID Bd. = Band; EKÖS = Eesti keele õigekirjutuse sõna raamat. Tallinn, 1918; ES = Emakeele Selts; EOS = Eesti õigekeelsuse-sonaraamat. Tartu, 1925—1937; f. = fond; k. = küla; KK = «Keel ja Kirjandus»; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; I. — leht; m. = mapp; nim. = nimistu; NS = Nykysuomen sanakirja I. Porvoo, 1978; p. = pöördel; RAKA = Riiklik Ajaloo Keskarhiiv; s. = säilik; SÖS = Suur õigekeelsussõna raamat, 1. ja 2. vihik. Tartu, 1948—(1951); t. = talu; VÖK = vabariiklik õigekeelsuskomisjon; VÖS = väike õigekeelsussõnaraamat; ÖS = Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn, 1976. Murrakud: Anseküla; Hargla; Helme; Hlj = Halja la; His — Halliste; Häädemeeste; Iisaku; Juuru; Jõhvi; Jämaja; Kadrina; Kanepi; Khk = Kihelkonna; Khn = Kihnu; Kodavere; Kose; Krk = Karksi; Kse = Karuse; Ksi = Kursi; Kõpu; Laiuse; Leivu; Lüganuse; Mart na; Mihkli; Muhu; Mustjala; Märjamaa; Nõo; Ote pää; Peetri; Pha = Püha; PJg == Pärnu-Jaagupi: Pit = Põltsamaa; Pöide; Rannu; Rapla; Reigi; Rõuge; Räpina; Sangaste; Setumaa; Simuna; SJn = Suure- Jaani; Tori; Trm == Torma; Trv = Tarvastu; Tõsta maa; Urvaste; Varbla; Vastseliina; Vigala, Viljandi; VII = Valjala; Võnnu; Äksi. Keeled: e = eesti; fr = friisi; ingl = inglise; nr = norra; sm = soome; sks = saksa; vn = vene; vüsks = vanaülemsaksa. JÄRGMISTES NUMBRITES: f i • Õpetatud Eesti Selts 150 • Uku Ma singu keelehoiakud • Kes on klassik? • Eluloolist August Mälgust • Taas kakskeelsusest • Villem Grünthal-Ridala keelevaated • Mati Undi «Sügisballi» lauseanalüüsi