Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721

PÕHJASÕJAD KIRDE-EUROOPAS 1558–1721

Margus Laidre

Vana-Liivimaa riikluse kokkuvarisemisega 16. sajandi keskpaigas sai alguse pikk võitluste rida ülemvõimu pärast Läänemere ääres, mis tõi endaga kaasa järske ja ootamatuid pöördeid mitme maa ja rahva ajaloos. Olles küll pälvinud paljude ajaloolaste tähelepanu, puudus üllataval kombel mainitud konﬂiktide kohta kuni viimase ajani kõikehõlmav ja üldistav käsitlus. Ja on kõnekas, et kui see 2000. aastal lõpuks ilmus, polnud uurimuse autoriks mitte rootslane, poolakas, soomlane, eestlane, taanlane, lätlane, venelane ega leedulane, vaid hoopis inglane — Londonis paikneva King’s College’i varauusaja õppetooli juhataja Robert I. Frost, kes kirjutas raamatu Põhjasõjad: Sõda, riik ja ühiskond Kirde- Euroopas 1558–1721 (The Northern Wars: War, State and Society in Northeastern Europe, 1558–1721; Harlow—New York: Long- man, 2000, 401 lk). Ettevalmistuselt on autor tegelikult polonist, kelle sulest on ilmunud arvestatavaid uurimusi Rzeczpospolita ajaloost (Frost 1993, 1995). Praegu on tal käsil raamat Poola-Leedu unioonist aastail 1385–1815, mis peaks ilmuma Oxfordi ülikooli kirjastuse väljaandena. Vaatlusaluse regiooni, autori määratluse järgi Kirde-Euroopa kultuuriline, keeleline, religioosne ja etniline mitmekesisus on sellest piirkonnast pärit ajaloolastele mõjunud pigem pärssivalt kui julgustava väljakutsena. Paljude kitsahaardeliste ja sissepoole suunatud, n-ö oma mätta otsast vaatavate, teravalt etni- lise värvinguga ajalookäsitluste kõrval pole jätkunud jõudu näha Läänemerd ümbritsenud maid räsinud sõdu ka üldisemas perspektiivis. Selles mõttes ületab Frost autsaiderina — pean silmas eeskätt tema väljaspool-olemist rahvuslike ajalugude ahta- kestest piiridest — nii kultuurilised, keelelised kui ka mõttelised

3 Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721 Margus Laidre barjäärid. Tegemist on (peaaegu) erapooletu välisvaatlejaga, kes nemaa Euroopa-osa (Zernack 1993). Kronoloogiliselt on vaa- on vaba kõnealuste maade ja rahvaste kaasasündinud ja elu käigus deldavate relvakonfliktide ajaliseks raamiks aastad 1558–1721. omandatud eelarvamustest. Frosti uurimus on vaade väljast, mis Ühelt poolt toetub autor siinjuures Poola ajaloolastele, kes ka- ühtlasi annab seesolijaile, s.t meile, suurepärase võimaluse näha, sutavad Põhjasõja nime kolme erineva kokkupõrke iseloomusta- kuidas mõistavad meid teised. Etteruttavalt olgu lisatud, et inim- miseks. Nende järgi algas esimene Põhjasõda Poola ja Moskva loomus jääb ükskõik kui suurtest ponnistustest hoolimata sügaval vaherahu kokkuvarisemisega 1562. aastal ning lõppes Stettini ra- hingepõhjas ikkagi subjektiivseks ning see ilmneb ka Frosti juu- huga 1570. aastal. Teise Põhjasõja juhatas sisse Rootsi inva- res. Aeg-ajalt lööb temas välja kirglik polonist, eriti kui teema sioon 1655. aastal ja see päädis Oliva ning Kopenhaageni rahuga puudutab Poola-Leedu riigi analüüsi. 1660. aastal. Kolmandaks on nn Suur Põhjasõda ajavahemikul Lähtudes sellest, et autor on anglosaksi kultuuriruumist pärit 1700–1721. Samasugune liigitus on üha enam levimas ka Saksa inimene, torkab rõõmustavalt silma Robert Frosti imponeeriv ajaloolaste seas, eriti Klaus Zernacki eestvedamisel, kes küll ni- keelteoskus. Paljukõneldud üleilmastumisest hoolimata on meist metab esimeseks Põhjasõjaks traditsiooniliselt Liivi sõjana tun- kindlasti paljud kogenud, et eriti Ameerika, Inglise, Prantsuse ja tud konflikti 1558–1583. Frost kuulutab, et temagi lähtub sama- Saksa ajaloolased refereerivad peamiselt vaid oma emakeeles kirja dest parameetritest, kitsendades Põhjasõja mõistet kolmele suu- pandud allikaid, mis välistab dialoogi teiste kultuuridega või kind- rele relvakonfliktile, milles osales kolm või enam Läänemere-äär- lasti raskendab seda. Selles mõttes on väikerahvastel suurematega set riiki. Samas tunnistab ta, et aastail 1558–1721 toimunud arvu- võrreldes oluline eelis, mis ei taandu aprioorselt avarale silma- kad kahepoolsed arveteõiendused kuuluvad üldisemas tähenduses ringile kui tunnetuslikule vajadusele maailmas püsimajäämiseks samuti Põhjasõdade juurde. rohkem teada. Nagu öeldud, on Frost meeldivaks erandiks: tema Ülalviidatud reglementeerimisega ei tahaks päris hästi nõus- kasutatud kirjanduse loetelus leidub teoseid poola, saksa, rootsi, tuda, sest see ei lähtu niivõrd ajaloost enesest, vaid kannab teo- taani, vene ja isegi eesti keeles. Olgu nimetatud, et Eesti ajaloo- reetilise mõtteharjutuse kunstlikku pitserit. Frosti skeem välistab lastest refereerib ta Hans Kruusi, Hillar Palametsa, Heldur Palli, täielikult Vene-Rootsi sõja (1656–1661), mida aga on võimatu Juhan Vasara ja Rein Zobeli töid.1 vaadata lahus Rootsi-Poola (1655–1660) ja Taani-Rootsi (1657– Frosti tõsist suhtumist teemasse näitab seegi, et ta on isiklikult 1658, 1658–1660) sõdadest, sest need olid üksteisega tihedalt väisanud paljusid oma raamatu tegevuspaiku, sealhulgas Tallinna põimunud. Mis aga veelgi kummalisem, raamatu lõpus toodud ja Tartut, kus käis arhiivideski. Viited arhiivimaterjalidele on aga kronoloogias ei maini Frost Vene-Rootsi kokkupõrget sõnagagi. millegipärast üksnes joone all, kuid puuduvad kasutatud allikate Tõsi, tekstis endas (lk 177) viitab ta möödaminnes Moskva loetelust. Autori tänusõnad kuuluvad teiste hulgas Tartu Ülikoo- rünnakule Rootsi Läänemere-provintside vastu 1656. aastal, lisa- lile, Eesti Teaduste Akadeemiale ja Helmut Piirimäele. des, et 1658. aasta alul sõlmiti venelaste ja rootslaste vahel va- Erk lugeja on kindlasti märganud, et Frost kasutab terminit herahu. See pole täiesti korrektne. Esialgsed rahuläbirääkimised Põhjasõjad mitmuses, eelistades seda oma sõnul Balti sõdadele, algasid küll aprilli lõpul, kuid pealäbirääkimiste käivitamine venis sest see viitab Euroopa omaaegsele jagunemisele põhja ja lõuna, ja alles 20. detsembril 1658. aastal sõlmiti Vallisaares kolmeks aas- mitte aga lääne ja ida osadeks (lk 21). Frost lähtub seejuu- taks vaherahu. Leheküljel 108 väidab aga Frost, et Rootsi võitles res sakslase Klaus Zernacki Kirde-Euroopa kontseptsioonist, mis Moskvaga aastail 1656 ja 1658–1661, mis on kaunis kummaline määratleb regiooni, kuhu kuuluvad Põhjala, Poola-Leedu ja Ve- dateering. Lisaks üllatab Frost sellega, et kuigi tema raamat keskendub otseselt relvastatud kokkupõrgetele konkreetses geograafi- lises aegruumis, pühendab ta viidatud sõjale kõigest kolmveerand 1Kohtumisel allakirjutanuga Londonis 2001. aasta aprillis möönis Frost, et sugugi kõik teemakohased raamatud polnud talle kättesaadavad.

4 5 Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721 Margus Laidre lehekülge. Ometi pole talle tundmatu Soome ajaloolase Rainer kaitsta midagi vältimatut. Autor seab raamatu eesmärgiks astuda Fagerlundi selleteemaline mahukas uurimus (Fagerlund 1979). vastu sellistele teleoloogilistele visioonidele teatud “ajalooliste Frost ei ole siiski ainuke, kes mainitud Vene-Rootsi sõja da- rahvuste” ettemääratud saatusest. Tegemist on iseenesest äärmi- teeringu vastu patustab. Kahjuks leiab samasuguseid näiteid ka selt tervitatava lähenemisega, kuid Frostil ei õnnestu seda päris Eesti ajaloolaste juurest. Värskeimaks neist on alles 2000. aastal lõpuni järgida. ilmunud Eesti Entsüklopeedia Eestile pühendatud, 11. köide, kus Kahjuks jääb Frostile sarnaselt paljude teiste ajaloolastega lakooniliselt konstateeritakse, et “1656–58 toimus Vene-Rootsi märkamatuks, et järjepidevuse võitlusele ülemvõimu pärast Lääne- sõda. Vene vägi okupeeris Tartu jm alasid, mis Vallisaare vahemere ääres annab ennekõike üksteisest väljakasvanud konfliktide rahuga (1660) [sic!] jäid Vene võimu alla”. Ühesõnaga, täielik seeria ajavahemikul 1558–1661, mis kokku moodustavad Põhjala segadus! Iseäranis kahetsusväärseks võib pidada seda, et teat- Saja-aastase sõja (Laidre 2000: 931–956). Sellega oli selgunud meteose laadist johtuvalt võimendatakse väärteadmisi niimoodi uus ainuvõitja — Rootsi — ning tema positsioon ligemale nel- mitmekordselt. Raske on leppida ka selle sõja osatähtsuse taan- jakümneks aastaks fikseeritud. Oma aja mõistes oli tegu lõpliku damisega marginaalsele madistamisele kõrvalisel ääremaal. Ala- lahendusega, kuivõrd me pidevalt oma kuju ja suunda muutva aja- hinnatakse asjaolu, et see oli Liivimaa magusast pärandist ilma loo puhul “lõplikest” lahendustest üldse rääkida saame. Heitlused jäänud Venemaa tõsine katse Rootsi Läänemere-provintse vallu- aastail 1700–1721 olid olemuslikult kindlasti rohkem 18. sajandi tada. Seda näitab kas või asjaolu, et Riiat piiranud Vene peaarmeed esimesele veerandile järgnenud uue maailmakorra prelüüdiks kui juhatas tsaar Aleksei Mihhailovitˇs isiklikult. Pealegi hõivasid “raudse sajandi” lõppakordiks. venelased suure osa maast ja nende edasitungi ei peatanud mitte Autor rõhutab, et tema uurimus pole narratiiv. Selle asemel niivõrd rootslaste vastupanu, vaid pigem Eesti- ja Liivimaal puh- vaadeldakse, kuidas sõdu peeti (taktika, strateegia) ning millisel kenud katkuepideemia. moel Kirde-Euroopa erinevad sotsiaalsed ja poliitilised struktuurid Põhjendades Põhjasõdade lõppdaatumit (1721), nendib Frost, tulid toime sõjapidamise uute väljakutsetega. Nimetatud seoses on et see oli Euroopale samaväärse tähtsusega kui 1648. aasta. On tänuväärne militaarse revolutsiooni temaatika sissetoomine. Sel- väljaspool kahtlust, et nii Hispaania pärilussõja (1701–1713/14) lega astub Frost välja teooria vastu, mille esitas Michael Roberts kui ka Põhjasõja (1700–1721) lõpp fikseerisid Euroopas täiesti 1950. aastatel ja mida on kriitiliselt edasi arendanud Geoffrey Par- uued jõujooned ning selles mõttes peab võrdlus Vestfaali ra- ker 1970. aastatel, nagu olnuksid Ida-Euroopa sõjapidamisviisid hudega kindlasti paika. Samas lähtutakse aastaarvu 1721 pu- a priori primitiivsed ja jäänud kõrvale Lääne-Euroopa uuendus- hul alateadlikust lähiajaloo projitseerimisest minevikku, sest suu- test. Väidetu kinnituseks osutatakse harilikult ratsaväe ülekaalu- rele osale praegu elavatest inimestest näib Venemaa (N. Liidu) kusele ja modernsete fortifikatsioonide suhtelisele vähesusele kui laiutamine Läänemere kallastel endiselt iseenesestmõistetavana. tõenditele innovatiivse militaarse mõtlemise ignoreerimisest Ida- Lähtekohaks võetakse, et “normaalne” ja “arusaadav” olukord Euroopas. Seda kõike militaarse revolutsiooni põhielementide, taastus, kui tsaar Peeter oli jõudnud välja Läänemere rannikule. jalaväe osakaalu suurenemise ja piiramissõja tähtsuse kasvu taus- Suuremas ajalises perspektiivis pole aga sugugi tegemist mingi- tal. suguse müütilise Venemaa “loomuliku seisundiga” elik Moskva Sõjalised muudatused olid kahtlemata mõjutatud spetsiifilis- riigi “õigete” ajalooliste piiridega. test geograafilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest oludest Ida- Frost osutab õigesti, et Venemaa ja Saksamaa domineerimine Euroopas, mille lahtiseletamisele pühendab Frost oma raamatus 19. ja 20. sajandi Euroopa poliitikas on liiga sageli viinud aja- palju ruumi. Põhjasõjad toimusid Euroopa lõunaosaga võrreldes loolased järeldusele, nagu oleks nende riikide tõus ning Poola- hoopis teistsuguses looduslikus keskkonnas. Suur osa võitlustest Leedu langus ja Rootsi võimetus oma suurriiklikke positsioone leidis aset 55.–60. laiuskraadil, mis ligilähedaselt vastab Sotimaaˇ

6 7 Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721 Margus Laidre koordinaatidele. Lühikesed soojad suved ja pikad külmad talved nn Suure Põhjasõja alguseks poldud üheski paigas veel töödega ühes kevadiste ja sügiseste tugevate vihmadega ei jätnud mõju valmis. avaldamata ka sõjakunstile. Tulirelvade varajasele kasutusele Ida-Euroopas viitab Frosti Kliimast rääkides on Frostil õigus selles, et sõjapidamise hoo- meelest aga tõik, et Tartu langedes venelaste kätte 1558. aastal leiti ajalisest rütmist lähtudes oli Ida-Euroopas erinevalt kontinendi sealsest relvalaost 552 püssi. Sellest faktist tuletabki ta tulirelvade lõunaosast võimalik kampaaniaid läbi viia ka talvel. Seejuu- laialdase kasutuselevõtu kontinendi idaosas juba 16. sajandi kesk- res kasutasid nii soomlased kui venelased juba 16. sajandil või paigas (lk 24). Häda on aga selles, et need relvad seisidki Tartus veelgi varem suuskadele pandud vägesid, mis tagas suurema mo- laos ega olnud neid kaitsjate kätte jagatud. Seega võis ühelt poolt biilsuse. Erilist muljet olid suuskadel sõjamehed avaldanud aas- tegu olla kas kasutamiskõlbmatute relvadega või siis tuliuute las- tail 1601–1602 Rootsi vägesid Liivimaal juhatanud kuulsale ma- keriistadega, mida ei raatsitud sõdurite kätte anda. On ka võimalik, dalmaalasele Nassau Johannile (lk 51). Osa lõuna poolt tulnud et mehi polnud lihtsalt õpetatud nendega ümber käima. Sellega välismaalasi oli aga üllatunud, et sellistes karmides tingimustes sarnane olukord esines näiteks Riias 1693. aastal, kui kindralku- on üldse võimalik sõda pidada. Looduslike olude kõrval tuleb ar- berner Hastfer kurtis, et kõikidel seal teenivatel rügementidel on vesse võtta ka valdavalt hõredat asustust, mis seadis armeede ette väga viletsad musketid. Neid oli juba korduvalt parandatud, nii hoopis teistsuguseid ülesandeid meeste varustamisel moonaga kui et relvad ei pidanud tulistamisel enam püssirohulaengule vastu ja Lääne-Euroopas. purunesid ning olnuksid seega sõduritele ohtlikud, ehkki samal Asustusega seoses on huvitav teose autori kommentaar päris- ajal oli Riia arsenalis arvel 4000 täiesti uut musketit. Selle ase- orjuse kohta, millesse ise suhtume emotsionaalse eitusega ja mel et need relvad vägedele välja jagada, oli kindralkuberner taht- mis Eesti ajaloo ühe alusmõistena vajab kindlasti nüüdisaegset nud musketeid hoida tagavaraks mustadeks päevadeks. Samuti analüüsi ning võimalik, et ka ümberhindamist. Frost väidab oli küllaltki tavaline, et kindluste arsenalides oli arvele võetud nimelt, et pärisorjus oli iseenesest ratsionaalne majanduslik la- vanu relvi, millel praktilises sõjapidamises enam tähtsust ei ol- hendus põllumajandusprobleemidele vähese rahvastikutihedusega nud. 1663. aastal säilitati Riias endiselt 4624 raudrüüd, mis olid aladel, mis oli iseloomulik Euroopale ida pool Elbet. Tege- oma kasutuskõlblikkuse ammugi minetanud (Laidre 1999: 153, mist oli niisiis suurtootmiseks vajaliku eeldusega inimesi paiksena 296, 493). hoida (lk 8). Ida-Euroopa geograaﬁlised olud ja suured vahemaad andsid Lääne militaarteaduse tundmine Ida-Euroopas ei piirdunud siin ratsaväele teise tähenduse kui Lääne-Euroopas. Ratsaväe Frosti sõnutsi üksnes teoreetilise tasandiga. Poola kasutas alates võrdlemisi suurest osakaalust tehakse omakorda sageli järeldus, 15. sajandist suurt hulka välismaiseid palgasõdureid (aastail 1506– et Ida-Euroopa armeed sobisid paremini pidama lahinguid kui 1572 teenis Poola lippude all 11 000 meest Saksa-Rooma keisri- teostama piiramisi. Frost ei ole sellega päri. Ta möönab, et riigist ja Hispaaniast). Lisaks oli paljudel väejuhtidel praktiline siinne sõjapidamine koosnes suuresti luureretkedest, reididest ja kogemus võitlustest Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias. Ida- vähematest kokkupõrgetest väikeste ning mobiilsete üksuste va- Euroopas tunti ka paljusid lääne tehnoloogilisi saavutusi. Narvas hel, kes tihtipeale tegutsesid kaugel oma baasidest. Sellest hooli- leidus kolm ülimodernset bastioni juba 1560. aastatel. See viitab mata olid enamiku kampaaniate osaks ka piiramised, kuigi kind- Frosti arvates varajastele Itaalia mõjutustele, eriti kui arvestada, et lustatud kohti leidus vähem kui Lääne-Euroopas. Seda suurem oli Parkeri järgi ei levinud trace italienne üle Alpide enne 1530. aas- olemasolevate kindluste tähtsus, mis harilikult hoidsid silma peal taid (Parker 1989: 12). Tegemist on siiski üksiku ja isoleeritud olulistel ühendusteedel ja mistõttu neid ka piirati sageli. Frosti näitega, sest praegusel Eesti alal leidunud kindlusi hakati mood- tõestusmaterjal pärineb Eesti- ja Liivimaalt, kus Tartu oli piira- sate fortiﬁkatsioonidega varustama alles 17. sajandi lõpul ning misrõngas 1558, 1581, 1700 ja 1704 (siinkohal unustab raamatu

8 9 Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721 Margus Laidre autor Tartu piiramise venelaste poolt 1656. aastal), Tallinn 1561, peab end ise ära toitma, rakendati ka enamikus teistes maades. 1570–1571, 1577 ja 1710 ning Riia 1605, 1621, 1656, 1700 ja Üksnes väga vähestel riikidel, vahest üksnes Prantsusmaal ja se- 1710. Suuremad lahingud toimusid aga peaasjalikult alati siis, dagi vaid piiratud aja jooksul, oli piisavalt sisemisi ressursse, et kui üks pool üritas ümberpiiratuile appi tulla. ainult oma jõuga toime tulla. Aastail 1562–1648 oli Poola-Leedu Frost on päri, et Rootsi kuninga Gustav II Adolfi taktikali- sõjas 34 aasta vältel 86-st, kusjuures enamiku sellest ajast käis vaesed uuendused töötasid praktikas hästi. Samas ei jäta ta lisa- nutegevus väljaspool oma riigi piire, nii et sõda pidi end ka Rzecz- mata, et isegi kui need tekitasid poolakatele probleeme, ei ülla- pospolita jaoks ära tasuma. Hiljem aga hakkas ˇslahta saavutatut tanud nad neid, sest osalt olid samad ideed Ida-Euroopas kasu- hoidma ega soovinud enam finantseerida kuningate agressiivset tusel juba 15. sajandist alates (lk 106). Küsimus on aga selles, et ning neile tihtipeale arusaamatut välispoliitikat. Kõige tagant ku- kui rootslased said 1605. aastal Kirchholmi (Salaspilsi) lahingus mas läbi Poola aadli soov iga hinna eest oma vabadusi kaitsta, mida poolakate ratsaväelt hävitavalt lüüa, siis tegid nad sellest vastavad potentsiaalselt ohustasid kuninga käsutuses olevad välismaised järeldused ja integreerisid Poola taktika omaenese võitlusviisiga. väed. 1652. aastal kehtestatud korra järgi määras armee suu- Ida-Euroopas seevastu jäi ennekõike vajaka uuenduslikkusest ole- ruse Seim. Slahtaˇ jaoks peitus vabaduse võti sõjaväe arvukuse masoleva edasiarendamisel, mida omakorda võis tingida mainitud hoidmises võimalikult madalana. Tagamõte oli lihtne — väikese piirkonna riikide ühiskondliku struktuuri paigalseis. Märke sel- väega polnud välisvallutustele suunatud agressiivse välispoliitika lest on palju. Tõstes Poola aadliväe puhul esile hierarhiliste auast- teostamine võimalik. Poola aadel oli seega valmis riiki kaitsma mete ja vertikaalse käsuliini puudumise ning võrdsuse eetose, ei kallaletungi korral, kuid loobus väljapoole oma maad suunatud maini Frost nende nähtuste pahupoolena individualismi ja koor- jõupoliitikast. See otsustas kaugemas perspektiivis ka riigi al- dineerimatust. Mainitud hoiakud kuulusid olemuslikult rohkem lakäigu. Oma osa oli siin kindlasti veel asjaolul, et ajavahemi- keskaega, mil iga täisvarustuses rüütel moodustas eraldiseisva kul 1648–1721 oldi sõjas 67 aastal 73-st ning üle poole nimeta- lahinguüksuse. Uusaegne sõjapidamine seevastu seadis esiko- tud ajast toimus vaenutegevus Poola-Leedu territooriumil. Mitte hale distsipliini ja väljaõppe ning ühistegevuse, ilma milleta edu ükski selleaegsetest Euroopa riikidest ei võidelnud nii pikka aega sõjaväljal oli välistatud. Samavõrd ebaoluline on musketäride ja ja sedavõrd intensiivselt omaenese piirides. piigimeeste suhtarvu statistiline külg Poola valikjalaväes (lk 58), Põhimõtteliselt sama fenomen, kaitseseisundisse tõmbumine sest küsimus seisneb nende kombineeritud kasutamises, mida üha pärast 1660. aastat, vähendas ka Rootsi välispoliitiliste aktsiate tulemusrikkamalt tehti Lääne-, kuid mitte Ida-Euroopas. väärtust. Stockholmi sõltuvust Pariisi/Versailles’ subsiidiumidest Rääkides Rootsist, ei pea Frost välise ohu eksisteerimist piisa- iseloomustab Frost üledoseeritud emotsionaalsusega, et Euroo- vaks selgituseks mainitud riigi märkimisväärsele agressiivsusele pa vahekohtunikust oli saanud Prantsuse marionett, kes pärast pärast 1617. aastat. Palju suuremat rolli etendasid siin tema arva- 1679. aastat suutis hädavaevu kaitsta omaenese valdusi ning seda tes sotsiaalsed jõud. Rootsi ekspansionistlikku välispoliitilist suu- üksnes tänu Louis XIV armulikkusele (lk 216). Samal ajal kui nitlust toetati üheväärselt nii ülem- kui alamkihtidest, kusjuures Rzeczpospolita ei suutnud lahendada tema ees seisvat keskset ja peamiseks taganttõukavaks faktoriks oli riigi vaesus. Rootsi pol- olemuselt ülimalt tähtsat probleemi, kuidas sobitada omavahel nud suuteline end oma territooriumil tõhusalt kaitsma. Järelikult riigi kaitsmine ning selle kodanike vabaduste säilitamine (püsiva tuli selleks, et sõda end ära tasuks, Rootsi armeedel võidelda alalise armee loomine kukkus siin läbi), tuli Rootsi kriisist välja väljaspool oma maa piire, pannes kulutused teiste õlgadele. sõjaväe maapalgalise ülalpidamissüsteemi (indelningsverket) sis- Vastuargumendina võib väita, et 17. sajandi Rootsi suur- seviimisega. Frosti meelest viis selline areng välja militaarriigini. riik polnud Euroopas sugugi sedavõrd unikaalne, et eristuks Siinjuures toetub ta peaasjalikult Rootsi pahempoolsete ajaloo- ühemõtteliselt teistest tolleaegsetest maadest. Põhimõtet, et sõda laste, iseäranis Jan Lindegréni teooriale (Lindegrén 1985: 305–

10 11 Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721 Margus Laidre

336). Armee osa Rootsi ühiskonnas 17. sajandil ei tohi alahin- Robert I. Frost ei nõustu nendega, kes väidavad, et Narva all nata, ent hoolimata prestiiˇzist ja sotsiaalsetest eelistest ei muu- võidelnud Vene väed olid väljaõppimata ja kogenematud. Vene tunud sõjaväelased riigi poliitilises elus oma erihuvidega domi- armeel võis olla halb päev, kuid kindlasti oli sõdurite aluspõhi neerivaks. Pigem võib väita, et Rootsis ja samuti Inglismaal palju tugevam, kui seda on tahetud lasta välja paista (lk 234). ning Poolas ei viinud relvastatud jõudude suur sotsiaalmajanduslik Vundamendi tulevasele võidukale Peetri väele olid seejuures suu- surve ühiskonnale kunagi riigi sedavõrd suure sisemise militari- resti ja meile võib-olla isegi üllataval kombel pannud kuulsa tsaari seerimiseni kui näiteks Preisimaal (Kroener 1996). Nii Rootsi kui eelkäijad. Narva lahingus polnud venelased rootslastest sugugi enamiku ülejäänute puhul oleks seetõttu korrektsem rakendada vähem treenitud. Võiks koguni väita, et Vene üksuste praktiline terminit “võimuriik” (Machtstaat; Jespersen 1985). Frost ise ka- sõjapidamise kogemus oli vastase omast suurem. Nimelt polnud sutab militaarriigi mõistet möödaminnes ka Venemaa kohta, kus Rootsi riik pärast 1679. aastat aktiivses sõjategevuses osalenud, selline valitsemisvorm kestis kuni 1917. aasta kollapsini (lk 320). samal ajal kui Venemaa oli alates 1654. aastast haaratud ulatusli- Konkreetsel juhul on see mõisteliselt kindlasti rohkem omal kohal, kesse võitlustesse niihästi Poola-Leedu kui Türgi vastu. kusjuures seda perioodi võib vabalt pikendada kuni 1991. aastani. Tegelikult oli Vene armee suure ümberkujunduse teinud läbi Analüüsides lähemalt nn Suurt Põhjasõda, kordab Frost teis- veelgi varem. Siinkohal on oluline silmas pidada, et kuigi õigeusu tegi Lääne ajaloolaste esitatud eksiarvamust, et saksilased võtsid kultuuritraditsioon osutus üpris tõhusaks barjääriks õhtumaistele 1699. aasta detsembris ette katse hõivata Riia üllatusrünnakuga, mõjudele, on Moskva suurvürstiriigi isoleeritusega muust maa- kuid see nurjus (lk 228). Tegelikult midagi sellist ei toimunud. Se- ilmast üksjagu liialdatud. Oluline samm vana stiili vägedest gaduse põhjustajaks on baltisakslasest ülejooksiku Johann Rein- ehk streletsidest ja aadli ratsaväest loobumise suunas tehti juba hold Patkuli visandatud plaan, mis nägi ette kõige sobivamaks Kolmeteistkümneaastase sõja ajal Poola-Leeduga (1654–1667). ründamise päevaks 16. detsembri. Seda kava ei tehtud aga mitte Tulemuseks oli, et 1663. aasta paiku moodustasid uue format- kunagi teoks (Laidre 1995: 76–78). siooni üksused tervelt 79% sõjaväe koosseisust. 1690. aastateks Edasi väidab Frost, et rootslaste võit Narva all 1700. aasta olid suuremad raskused uue armee loomisel ületatud. Selleks novembris ei üllatanud kedagi (lk 231). Sündmuste kaasaegsed ajaks olid välismaised ohvitserid, kes olid hästi kursis euroopali- Euroopas olid teist meelt (Laidre 1995: 222). Seejuures ei peetud ku sõjapidamise viimase sõnaga, treeninud Vene vägesid juba üle niivõrd märkimisväärseks venelaste kaotust, kui Rootsi noore ku- poole sajandi. Siit saab järeldada vaid ühte, et nn Suure Põhjasõja ninga Karl XII võitu, kes oli lahingu toimumise ajal 18-aastane. alguseks oli Venemaal käsutada suur hulk kogenud ja väljaõppinud Frost toob ära pika tsitaadi Voltaire’ilt, kes muu hulgas väidab, et mehi. Narva oli samahästi kui ilma fortiﬁkatsioonideta. Kahjuks jätab Sageli väidetakse, et Vene armee ohvitserkonnas oli enne raamatu autor selle läbinisti vale seisukoha kommenteerimata. Ni- nn Suure Põhjasõja puhkemist palju välismaalasi, kellel puudus melt oli Narva kavandatud Riia järel kõige võimsamaks kindluseks kontakt lihtväelastega ja kes seetõttu muutusid relvajõudude aren- Rootsi Läänemere-provintsides. Ja ehkki enne sõja puhkemist ei gut pidurdavaks teguriks. Tegelikult olid Vene päritolu ohvitserid jõutud töödega valmis, suudeti ikkagi välja ehitada seitse bastioni armees järjest suuremat rolli etendanud ammu enne 1700. aas- üheksast. Mitte ükski teine Läänemere provintside kindlus (eran- tat. Uue formatsiooni rügementides moodustasid venelased alates diks vaid Daugavgr¯ıva) polnud sedavõrd heas seisukorras. Veel kapteni aukraadist allapoole kindla enamuse juba 1662./1663. aas- liialdab Frost nagu paljud teisedki ajaloolased venelastele Narva tal. Paarkümmend aastat hiljem oli välismaalaste arv nimetatud all näkku tuisanud lumetormi tähendusega, mis mõjutas lahingu väeosades vähenenud koguni 10–15%-ni. Tõsi on seegi, et ar- lõpptulemust heal juhul üksnes marginaalselt. mee juhtkonnas püsisid võõramaalased kauem ja alles 1706. aasta sügisest juhtisid sõjaväge valdavalt venelased ise (lk 286).

12 13 Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721 Margus Laidre

Palju suuremaks probleemiks Peetri armees oli Frosti meelest välispoliitiliseks tähenduseks oli, et see blokeeris Läänemere pro- hoopis organisatsiooniline kaos ja järjepidevuse ning kindla juh- vintsides asuvad Rootsi väed ning andis Peetrile kindla poliitilise timise puudumine. Esitatud väitega nõustudes osutab see retsen- baasi Rzeczpospolitas. sendi arvates taas kord Ida-Euroopa riikide ühele peamisele vaja- Frost keskendub ka peaaegu klassikalisele arutelule, miks kajäämisele. Olles küll tuttavad lääne poolt tulevate uuendustega, Karl XII ei purustanud peale Narva all saavutatud võitu Venemaad ei suutnud või ei soovinud sealsed riigid neid iseenda juures kasu- otsustavalt (lk 278). Autor osutab paradoksaalsele olukorrale, kui tusele võtta. Frost jätab esile toomata Peetri militaarse edu ühe olu- Karl XII-t kritiseeritakse selle eest, et ta ei rünnanud Venemaad lisema faktori, massiarmeede formeerimise ja kasutamise. Kuigi aastail 1700–1701, ning samas heidetakse ette Rootsi invasiooni tendentsina oli ka mujal Euroopas sõjavägede arv eriti 17. sajandi Venemaale aastail 1708–1709. Ometi on loogiline selgitus lausa teisel poolel kõvasti kasvanud, suutsid vaid vähesed selles vallas varnast võtta. Et Karli võit üleminekul Daugava jõest 1701. aasta võistelda Venemaa tohutute inimressurssidega. Kaasnähtusena suvel jäi poolikuks, ei saanud ta jätta Augustit enda ja venelaste süvenes hoolimatus sõdurielu vastu, mille säästmise nimel olid vahele. Saksilaste vägi oli sel ajal potentsiaalselt palju ohtlikum väejuhid varasemalt isegi hoidunud kokkupõrgetest vastasega. Peetri armeest. Ilma seljatagust kindlustamata, s.t Saksi-Poolat Kuna sõjameeste muretsemine muutus riigi rakendatavate sunni- purustamata, polnud Karl XII-l seega võimalik Venemaa vastu meetmete valguses järjest lihtsamaks, siis langes ka üksikvõitleja minna. August libises aga korduvalt püünistest välja ja kui rootsla- väärtus, mis lõppkokkuvõttes viis destruktiivse “kahuriliha” men- sed lõpuks Venemaad ründasid, oli taktikaline olukord muutunud taliteedi võidulepääsemiseni 20. sajandi alul. neile ebasoodsaks. Uueks lähenemisnurgaks on Frosti seisukoht, et nn Suure Raamatus mainitakse sedagi fakti, et Vene ajaloolased võrdle- Põhjasõja saatus otsustati paljuski Rzeczpospolitas ja ammu enne vad Karl XII-t sageli Napoleoni või Hitleriga. Samas vaikib Frost 1709. aastat. Tema hinnangul oli samaväärselt tegemist nii Poola maha, et võrdluse Hitleriga on teinud ka üks tema enda mentoritest, kodusõja kui ka Rootsi-Vene konﬂiktiga. Kuigi Karl XII võitis St. Andrew’ ülikooli õppejõud Anthony Upton, kes nimetab Rootsi peaaegu kõik lahingud kuni Lesnajani (1708), siis jäi ta selgesti kuningat lisaks veel “karismaatiliseks psühhopaadiks” (Upton alla tsaar Peetrile Poola sisepoliitikas manööverdamisel. Võitlus 1990: 121). Frost ise neid seisukohti siiski ei jaga, öeldes, et kontrolli saavutamise pärast Rzeczpospolita üle oli Frosti arva- Karl XII taktika oli küll riskantne, kuid mingil juhul ei olnud tes aga määrav kogu sõja lõpptulemusele. Karli suurim viga oli tegu hullumeelse või agressiivse inimesega (lk 288). Siinkohal see, et August Tugeva isoleerimise asemel, mis oleks olnud saa- räägib Frost osalt iseendale vastu, sest teisal kirjutab ta Karli ag- vutatav Poola-Leedule pakutava neutraliteedi abil, käsitles Rootsi ressiivsetest instinktidest (lk 277). Seejuures väidab ta õigusega, kuningas Rzeczpospolitat ühe osalisena käimasolevas heitluses. et Põhjasõjas olid agressoriteks just venelased, mitte rootslased, Seega sekkuti Augusti troonilttaandamist nõudes ühemõtteliselt ning Peeter alustas sõjategevust väga habraste ettekäänete toel. Poola-Leedu siseasjadesse. Seejuures jättis Karl XII kahe silma Frost konstateerib, et 16. sajandi keskpaiga Moskva suurvürsti- vahele ühe olulise detaili. Nimelt oli August oma kuningriigis riik oli loomult agressiivne juba tükk aega enne seda, kui suudeti laiades elanikkonna kihtides ebapopulaarne, ent sellest hoolimata rajada modernne sõjaline aparaat. Vajadus tagada ameteid ja maad oli tegu seaduslikult valitud kuningaga. järjest kasvavale teenistusklassile oli peapõhjus, mis suuresti tingis Erandina oli Augustil märkimisväärselt lai toetuspind Leedus. Venemaa vallutushimu. Kui aga selgus, et ta ei suuda rootslastele vastu seista, pöördus Venemaa-näide tõestab sedagi, et militaarset revolutsiooni ei Leedu aadel abi saamiseks venelaste poole. 1702. aasta aprillis saa lihtsustatult võrdsustada sotsiaalsete ja poliitiliste uuendus- sõlmiti lepe, millega tsaar lubas leedulastele sõjalist abi ja raha- tega. Peetri edu sõltus suurel määral sellest, mida ta ei reforminud list toetust 40 000 rubla ulatuses. Leedu-Vene lepingu laiemaks ega muutnud. Venemaa kujutas endast tsentraliseeritud poliitilist

14 15 Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721 Margus Laidre süsteemi juba pikka aega enne, kui Peeter võimule sai, ja uus tsaar Malmo (lk 215) Malmö asemel. Küll aga on õige Frosti kasutatud tugevdas seda veelgi. Peetri-aegne Venemaa on ühtlasi varajaseks Hälsingborg (lk 294), sest selline oli Helsingborgi nimekuju kuni tõestuseks iseäranis 20. sajandist tuntud tõsiasjale, et modernne 1970. aastani. sõjatehnoloogia võimaldab väikesearvulisel militariseeritud elii- Eesti ajaloo seisukohalt on huvitav seegi, et lõppjäreldustes on dil kindlustada ja säilitada suurriiklikku positsiooni, mis samal Frost ühe alalõigu pealkirjastanud Dorpat (lk 301–304), mille ta ajal toetub mahajäänud ja alaarenenud majandusele. pühendab Tartu langemisele 1704. aastal ning kodanike deportee- Küll aga ei saa nõustuda Frosti väitega, et Poltaava oli Peetri rimisele ja linna hävitamisele 1708. aastal. läänestamispoliitika lõplikuks triumfiks ja õigustuseks (lk 321). Kokkuvõttes soovitan Frosti raamatut kõigile neile, keda hu- Peetri sihiks ei olnud Venemaa euroopastamine ega abstraktne riigi vitab vaade väljast, sest see kummutab nii mõnedki müüdid, ja rahva õitseng, vaid soov püsida võimul ja kindlustada seda üha analüüsib teemat värske nurga alt, ja mis kõige olulisem, ärgitab uute vallutuste ning territooriumi suurendamise abil. Frost kriti- kaasa mõtlema. seerib Poltaava lahingu juures Rootsi ajaloolase Peter Englundi käsitlust, mida ta hindab küll stiililt briljantseks, kuid pole rahul viimase kasutatud allikatega. Nimelt toetub Englund peamiselt Karl XII väejuhtide, kindralkortermeister Axel Gyllenkrooki ja Kirjandus Adam Lewenhaupti mälestustele, kes mõlemad püüdsid endalt veeretada vastutust lüüasaamise eest. Rõhutaksin siinkohal, et E n g l u n d , Peter 2000. Den oövervinnerlige: Om den svenska stor- maktstiden och en man i dess mitt. Stockholm Poltaava lahingust on Frosti raamatus tervelt kaks kaarti, Narva F a g e r l u n d , Rainer 1979. Kriget i Östersjöprovinserna 1655–1661: all aset leidnud suurest kokkupõrkest aga mitte ühtegi! Operationer och krigsansträngningar p˚aen bikrigssk˚adeplats under Teistest, väiksematest eksimustest olgu märgitud, et Frost peab Carl X Gustafs krig. Vasa Liivi sõja algust loomult kodusõjaks (lk 77), mida see kindlasti F r o s t , Robert I. 1993. After the Deluge: Poland-Lithuania and the ei olnud, kordab Heldur Palli eksirännakuid Eesti elanikkonna Second Northern War. Cambridge vähenemise osas 16. ja 17. sajandil (lk 77), esitab Karl X Gus- F r o s t , Robert I. 1995. The Nobility of Poland-Lithuania 1569– tavi jääretke osas vananenud seisukohti (lk 180), mis paisutavad 1795. — The European Nobilities in the Seventeenth and Eighteenth ülemäära Erik Dahlberghi rolli ettevõtmise läbiviimisel (vt lä- Centuries. Vol. Two: Northern, Central and Eastern Europe. Har- hemalt Englund 2000: 533–570), dateerib raamatu kronoloo- low, pp. 183–222 J e s p e r s e n , Leon 1985. The Machtstaat in Seventeenth-century gias Rootsi-Vene sõja aastatega 1590–1595 (lk 331), kuigi Rootsi Denmark. — Scandinavian Journal of History, Vol. 10, No. 1, ajaloolased on veendunud, et tegemist oli Kahekümne viie aas- pp. 271–304 tase sõjaga Venemaa vastu ajavahemikul 1570–1595, ning pealegi K r o e n e r , Bernhard R. 1996. “Das Schwungrad an der Staatsma- võib sõja algatajaks pidada venelasi (nendega liidus olev hertsog schine?”: Die Bedeutung der bewaffneten Macht in der europäischen Magnus läks Tallinna peale) ja mitte rootslasi (Sundberg 1998: Geschichte der Frühen Neuzeit. — Krieg und Frieden. Paderborn, 76 jj). Üllatav on ka see, et Sk˚ane sõjast rääkides ei maini autor S. 1–23 sõnagagi ekspeditsiooni Liivimaalt Preisimaale 1678–1679, mida L a i d r e , Margus 1987. Den livländska arméns fältt˚ag till Preussen võib 17. sajandi keskpaigas aset leidnud Vene-Rootsi sõja kõrval 1678–1679: Planer och verklighet. — Meddelande XXXXVII fr˚an pidada teiseks enamiku ajaloolaste poolt unustatud episoodiks Armémuseum. Stockholm, s. 112–142 Läänemere maade ajaloos (vt Laidre 1987). L a i d r e , Margus 1995. Lõpu võidukas algus: Karl XII Eesti- ja Lii- vimaal 1700–1701. Tartu Iluvigadena esinevad raamatu lehekülgedel Rootsi linnade ni- L a i d r e , Margus 1999. Üks hä tru ja öige sullane: Elust Rootsi mekujudena Landskröna (lk 214, 215, 216) Landskrona asemel ja sõjaväes Eesti- ja Liivimaal 1654–1700. Tartu

16 2 17 Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721 Margus Laidre

L a i d r e , Margus 2000. Saja-aastane sõda (1558–1660/61) Eestis ja ajastul 1570–1670” (1993, nr 11, lk 2352–2379); ““Vana hea Rootsi rahvastiku suurus 16.–18. sajandil. — Akadeemia, nr 5, lk 931–956 aeg” — müüt või tegelikkus” (1994, nr 5, lk 957–962); “Saja-aastane L i n d e g r ´en , Jan 1985. The Swedish “Military State” 1560–1720. — sõda (1558–1660/61) Eestis ja rahvastiku suurus 16.–18. sajandil” (2000, Scandinavian Journal of History, Vol. 10, No. 1, pp. 305–336 nr 5, lk 931–956); “Karl XII müstiline surm — kas juhuslik kuul või P a r k e r , Geoffrey 1989. The Military Revolution: Military Innovation mõrv?” (2000, nr 11, lk 2302–2317); “Inimene ja riik Rootsi ajal” (2001, and the Rise of the West, 1500–1800. Cambridge nr 9, lk 1835–1849); “Sõja tulevik” (2001, nr 11, lk 2251–2273); “Peeter Sundberg, Ulf1998. Svenska krig 1521–1814. Lund ja Karl: Kaks kanget ajaloopeeglis” (2002, nr 2, lk 298–325); “Võitmatu, Z e r n a c k , Klaus 1993. Grundfragen der Geschichte Nordosteuro- pas. — Nordosteuropa: Skizzen und Beiträge zu einer Geschichte kes suri kopsupõletikku: Karl X Gustavi tõus ja langus” (2002, nr 10, der Ostseeländer. Lüneburg, S. 9–22 lk 2041–2070); retsenseerinud Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis Aasta- U p t o n , Anthony 1990. Sweden. — Absolutism in Seventeenth Cen- raamatut (X, 1985–1987; Stockholm, 1988) (1989, nr 7, lk 1535– tury Europe. London, pp. 99–121 1542); väidelnud koos Tõnu Tannbergiga Hannes Walteri seisukohtade üle (1989, nr 9, lk 1968–1970) ning Heldur Palliga (2000, nr 12, lk 2677– 2679).

MARGUS LAIDRE (sünd. 1959), ajaloolane ja diplomaat. Lõpetanud 1982. a Tartu ülikooli ajalooteaduskonna, ajalookandidaat (1987), ﬁlo- sooﬁadoktor (2000). Aspirantuuris aastail 1983–1987, Tartu ülikooli ajalooõppejõud 1987–1990; aastail 1990–1991 Rootsis uurija Stock- holmi ülikooli juures asuvas Balti Uurimiskeskuses, 1991–1996 Eesti suursaadik Rootsis, 1996–2000 Saksamaal, 1997–2000 Püha Tooli juures, välisministeeriumi Venemaa ja SRÜ büroo juhataja 2000–2001, a-st 2001 3. poliitikaosakonna peadirektor. Avaldanud raamatud Schwe- dische Garnisonen in Est- und Livland 1654–1699 (Tallinn: Valgus, 1990) (vt Tõnu Tannbergi retsensiooni Akadeemias nr 4, 1991, lk 863– 868), Loengud Poola ajaloost I (kuni 1668. a.) (Tartu: Tartu Ülikooli Ajalooselts, 1990), Lõpu võidukas algus: Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700–1701 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995), Segern vid Narva: Början till en stormakts fall (Stockholm: Natur och Kultur, 1996; 3. tr 2001), Üks hä tru ja öige sullane: Elust Rootsi sõjaväes Eesti- ja Lii- vimaal 1654–1700 (Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1999) ja Sõnumitooja või salakuulaja?: Nüüdisaegse diplomaatia lätted 1454–1725 (Tallinn: Varrak, 2003). Akadeemias avaldanud artiklid: “Sõjaväe õiguskorral- dusest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandil” (1989, nr 1, lk 162–178); “Ühe armee häving: Poltaava lahing argiajaloo vaatenurgast” (1989, nr 8, lk 1663–1680); “Küll wana waenlane...” (1990, nr 5, lk 1025–1042); “Keskaja kaitseks” (1990, nr 12, lk 2580–2599); ““Üks hä tru ja öige Sullane”: Eestlastest Rootsi armees XVII sajandi lõpul” (1993, nr 3, lk 476–489); “Hollandi ime: Madalmaade kultuur ja ühiskond kuld-

18 19 VARANE JA HILINE LOTMAN Dell Hymes Tartu-Moskva koolkonna töödest

Marina Grisakovaˇ

Üks normaalse sotsiaalse ja teaduselu tunnuseid on põhimõtete ja kontseptsioonide avalik arutelu. Selline arutelu võib muidugi olla ka simuleeritud või toimuda etteantud reeglite järgi, sest teaduse ja kultuuri sotsiaalne korraldamine on paljuski määratletud poliitiliste ja majanduslike huvidega. “Eluajal”, nõukogude totali- taarses kontekstis polnud Tartu-Moskva koolkonnal võrdväärseid teaduslikke vastaseid. Koolkond oli niˇsiks, kus varjasid end vabalt mõtlevad teadlased (niipalju kui üldse oli võimalik vabalt mõelda), kes kannatasid oﬁtsioossete kriitikute ideoloogilise tagakiusamise all (pean silmas Leonid Timofejevi, Juri Barabaˇsi jt humanitaari- dest ideoloogide “kriitikat”). 1970. aastatel ilmusid Läänes mõned nõukogude semiootikute töödevalimikud, kuid arutelu ja dialoogi ei saanud tekkida: oleks imelik esitada küsimusi või teha märkusi nähtamatule oponendile. “Ideoloogiline surve, mille all Tartu koolkond pidevalt kannatas, piiras poleemika võimalusi koolkon- nas endas ning koolkonna avalikku kriitikat,” kirjutab vene kul- tuuriloolane ja kirjandusteadlane Andrei Zorin (2001: 63). Tei- sest küljest võeti Tartu-Moskva koolkonna tööd Läänes soojalt vastu osalt just tänu koolkonna ideoloogilisele opositsioonilisu- sele. Tartu-Moskva koolkonna olemasolu fakt kutsub tänini esile negatiivseid või positiivseid emotsioone. Isegi kõige tasakaalu- kamad ülevaated kalduvad kas apoloogia või sõimu poole. Hil- juti lugesin Tartu-Moskva semiootikakoolkonna varasemate tööde LAURA KÕIV kriitilist analüüsi. Selliseid erapooletuid vastukajasid pole palju, kuid nad aitavad koolkonna tegevust objektiivsemalt hinnata.

21 Varane ja hiline Lotman Marina Grisakovaˇ

See oli tuntud Ameerika antropoloogi Dell Hymesi “Märkmed rid ja valikkursused — see oli teine kõrgharidus, tõsisem kui ta- “Nõukogude semiootikast ja kriitikast”” (Comments on Soviet Se- vapärane ülikooliprogramm. Teatud osa sellest haridusest on hil- miotics and Criticism; Hymes 1978)1 — professionaalne kriitika, jem nõudnud ülevaatamist. Põhimõtete ülevaatamine algas juba vastukaaluks nii koolkonna ülistamisele kui ka materdamisele. koolkonna enda tegevuses. Õpilastel tuleb aga alati algusest alus- Mis veelgi olulisem, Hymes analüüsib Tartu-Moskva koolkonna tada, sest ajalugu ei seisa paigal. fenomeni lingvo-sotsioloogilise meetodi abil: ta uurib grupi funkt- Lotmani töid pole veel tarvilikul kombel kommenteeritud. sioneerimist ja grupi terminoloogiat kindlas sotsiaalses kontekstis. Eesti keelde tõlgitud artiklid on kogumikesse ühendatud temaati- Hymes oli esimene, kes vastandas Lotmani ja C. Geertzi kultuuriliste kriteeriumide põhjal. Sageli viidatakse neile konkreetse töö semiootikat, osutades Vene ja Ameerika traditsiooni lahknevustele tekkimise konteksti ja terminoloogia varjundeid arvestamata. Pal- ja sarnasustele. Ka Zorin võib olla Hymesi artiklit lugenud: tema jud hilisemad tööd on seotud mõtisklustega Prigogine’i ja Sten- argumendid on Hymesi omadega väga sarnased. Ent seejuures ei gersi raamatu Kord kaosest üle. Huvi selle teksti vastu stimu- viita ta Ameerika antropoloogi retsensioonile ning piirdub üksnes leeris mingil määral siinkirjutaja ettekanne ajaloo ja semiootika Tartu-Moskva koolkonna kriitikaga. Hymesi artikli positiivne osa labori seminaril. Seminaril osalesid nii füüsikud kui ﬁloloogid. on koolkonna tegevuse mõistmiseks väga oluline. Püüan näidata, Lotmanit kui loodusteaduslike paralleelide poole kalduvat huma- et mõned koolkonna 1970. aastate töödes kujunenud põhimõtted, nitaari (näiteks semiosfäär Vernadski noosfääri ja biosfääri ana- millest Hymes kirjutab, on jäänud püsima ka hilisemates, 1980.– loogina) võis iseorganiseeruvate süsteemide teooria paeluda, sest 1990. aastate töödes. Sellise püsivuse põhjused ei ole puhtteadus- see andis võimaluse vabaneda strukturalismiperioodi jäikadest likud. skeemidest. Iseorganiseeruv süsteem on üks poststrukturalismi Minul kui koolkonna õpilasel oli Hymesi retsensiooni eriti hu- põhilistest metafooridest. Kahjuks ei jõudnud Lotman selle hilise vitav lugeda. Võlgnen Tartu-Moskva koolkonnale palju. 1980. aas- perioodi ideid täielikult teostada. tatel Tartus ja Käärikul toimunud konverentsidele, loengutele ja Dell Hymesi artikkel sisaldab Tartu-Moskva koolkonna vara- seminaridele tulid kokku eredad isiksused: kunstiteadlased, ki- semate tööde kriitikat Lääne seisukohast. See võib olla kasulik noteoreetikud, lingvistid, ajaloolased, slavistid, orientalistid ja meie kontekstis, kus Lääne terminoloogiat on sageli kasutatud muud õpetlased. Koolkonna tegevus ning Juri Lotmani semina- diferentseerimata ja ajaloolise traditsiooni tunnetuseta. Sel juhul surutakse empiiriline materjal sageli lihtsustavatesse teoree- 1Ülevaate aluseks on nõukogude semiootikale pühendatud ajakirja tilistesse skeemidesse. Selles on mõnikord süüdistatud ka Tartu- New Literary History temaatiline number (1978, Vol. 9, No. 2). Selle Moskva koolkonda. Palju vastuväiteid on näiteks esile kutsunud numbri koosseisus olid järgmised artiklid: V. V. Ivanov, “The science of Lotmani kirjeldus vene kultuurist kui “binaarsest” ning Lääne- semiotics”, lk 199–204; Yu. M. Lotman & B. A. Uspensky, “On the semi- Euroopa kultuurist kui “ternaarsest” struktuurist. On kritiseeritud otic mechanism of culture”, lk 211–232; Yu. M. Lotman & B. A. Uspen- Boris Uspenski “diglossia” mõistet jne. Sellest hoolimata on pari- sky, “Text and function”, lk 233–244; Boris Gasparov, “The narrative text mates töödes (Lotmani artiklites auditooriumi struktuurist, kokku- as an act of communication”, lk 245–261; A. K. Zholkovsky, “The liter- leppest ja enese “kätteandmisest”, Peterburi mütoloogiast, raama- ary text — thematic and expressive structure: An analysis of Pushkin’s poem “Ya vas lyubil. . . ””, lk 263–278; A. K. Zholkovsky, “The win- tuna välja antud artiklites argikäitumise poeetikast vene kultuu- dow in the poetic world of Boris Pasternak”, lk 279–314; V. N. Toporov, ris, Uspenski Kompositsiooni poeetikas, Toporovi ja Meletinski “On Dostoevsky’s poetics and archaic patterns of mythological thought”, raamatutes ja artiklites kirjandusmütoloogiast ning paljudes teis- lk 333–352; A. P. Chudakov, “The poetics of Chekhov: The sphere of tes) jõutud teooria ja empiirilise materjali sünteesi või vastasti- ideas”, lk 353–380; I. I. Revzin, “Structural analysis of a poem by Rilke”, kuse “lähenemiseni”. Koolkonna teoreetilist pärandit tuleks vaa- lk 381–384; I. I. Revzin, “Notes on the semiotic analysis of detective delda empiiriliste uuringute kontekstis. Puhtalt ﬁloloogilisi või novels: with examples from the novels of Agatha Christie”, lk 385–388. puhtalt semiootilisi töid pole Lotmanil kuigi palju. Seevastu on

22 23 Varane ja hiline Lotman Marina Grisakovaˇ olemas suur vahepealne kultuurilooliste tööde kategooria. Suur Nende seaduspärasuste otsingul pöördub nõukogude semioo- osa artikleid, mis kolmeköitelises venekeelses kogumikus (Lot- tika üldise lingvistika poole. Nagu näitab Hymes, pole see man 1992–1993) on paigutatud rubriiki “Artiklid vene kirjanduse lähenemisviis Lääne kontekstis uus: 1920.–1930. aastail Sapir ajaloost”, on tegelikult seotud kultuuriloo ja kultuuri ajalooliste ja Whorf, hiljem ka Lévi-Strauss, Kenneth Pike ning teised on tüpoloogiatega, mõttelooga, kirjanduse teoreetiliste probleemi- kultuuri kirjeldanud lingvistilise terminoloogia abil. Kuid neid dega, näiteks narratoloogia või ruumi ja aja poeetikaga. Minu uurijaid huvitab, kuidas eri keeled erinevalt maailma strukturee- meelest moodustavad just need Lotmani loomingu tuuma. rivad, kuigi eeldatakse ka üldiste “mallide” (pattern) olemasolu. Dell Hymes selgitab esmalt, et vaatab nõukogude semiootikute Whorf toob sisse ka mõiste “kõnevorm” või “kõnelemise ma- töid professionaalse antropoloogi pilguga; tema kitsam eriala on neer” (fashion of speaking), mis võis olla lüliks lingvistiliste ja lingvistiline antropoloogia. 1960.–1970. aastate nõukogude se- kultuuriliste funktsioonide vahel. Seda võimalust pole Whorfi miootika ideed pole Lääne kontekstis uued. Hymes oletab, et järelkäijad, sealhulgas talle osutavad nõukogude semiootikud, ka- huvi nende vastu on tõusnud esiteks sellepärast, et koolkond töötab sutanud. Nõukogude semiootika ehitab kultuuri kirjelduse üles maailmatasemeliste suure kirjanduse tekstidega, selliste kirjanike “üldiste mudelite” ja “grammatikate” põhjal. Empiirilised uuri- omadega nagu Puˇskin, Dostojevski, Tˇsehhov, Pasternak jt, kes mused, ütleb Hymes, pööravad selle skeemi ümber: mitte kultuur alati huvi pakuvad. Teine põhjus peitub nähtavasti selles, et igasu- pole struktureeritud kui keel, vaid vastupidi, keel struktureerub gune mitteortodoksne mõtteviis omandab Nõukogude Liidus po- kultuuriliste funktsioonide mõjul. liitilise tähtsuse. Sellisel juhul nihkub esiplaanile koolkonna te- Hymesi arvates võib lingvistilise terminoloogia piiratud ka- gevuse eetiline ja ideoloogiline külg — vastuseis ametlikule ideo- sutamine konkreetsete kultuurinähtuste uurimisel olla viljakas ja loogiale. Kuid Lääne teaduse kontekstis pole see külg nii ilmne. stimuleeriv. Näiteks Lévi-Straussi sugulussüsteemi kirjeldus, mis Hymes üritab seda rekonstrueerida. toetub paljus Jakobsoni fonoloogiale ja Praha strukturalismile. Li- Hymes ise peab ennast vaba-marksistliku orientatsiooniga ant- saksin siia ka teiste prantsuse teoreetikute tööd, näiteks Roland ropoloogiks: ta arvab, et kultuuri kirjeldust ei saa üles ehitada Barthes’i Moe süsteemi ja Mütoloogiad. Sel puhul oli lingvistiline ajaloolis-sotsiaalset konteksti arvestamata. Teiseks metodoloo- analoogia stiimuliks, mitte universaalseks teoreetiliseks aluseks. giliseks orienteerumisviidaks on talle Clifford Geertzi indukti- Samas on terve kultuuri või kultuuri osa struktureerimine lingvisti- vism ja relativism. Kirjeldades sellisel viisil oma positsiooni, lisel alusel alati olnud väheproduktiivne. Nii või teisiti, metaling- kaldub Hymes hindama nõukogude semiootikat kui liiga üldist, vistiliste meetodite muutumine institutsionaalseks praktikaks viib üldisi tüpoloogiaid ja generalisatsioone harrastavat: “Liiga palju selleni, et lingvistiline terminoloogia muutub “objektiivsuse” või ja liiga kergelt võetakse juba ette antuna. Kultuure ja inimesi “adekvaatsuse” kriteeriumiks paljudes humanitaarteaduse vald- kirjeldada pole nii lihtne, neid seletada on veel raskem.” Tema kondades, mis on eriti ilmne arvutiteaduse ja infotehnoloogiate arvates on see üldistamistendents seletatav koolkonna opositsioo- arengu ajal. nilisusega: nõukogude semiootikal oli vaja üldist kultuuri mõistet, Hymes kirjutab, et lähenemise produktiivsus sõltub suuresti millest Ameerika antropoloogia tolleks ajaks juba sotsioloogia uurija asukoha määramisest selles dialektikas, kus üheks poo- ja Briti sotsiaalantropoloogia mõjul loobunud oli. Nõukogude luseks on üldised kategooriad ja teiseks konkreetsed uuringud. semiootika vajas seda mõistet selleks, et eraldada kultuur or- Nõnda tuletab V. Ivanovi tees, et loomulik keel on maailmamu- todoksse marksismi-leninismi pealesunnitud majandusliku baasi del, meelde Sapiri-Whorfi hüpoteesi. Aga Whorf rõhutab, et mõistest, anda kultuurile õigus olemasolule, rõhutada, et kultuur keele kandja naiivne usk sellesse universaalsusse ja modelleeri- on autonoomne valdkond omaenda sisemiste, immanentsete sea- misvõimalusse kaob niipea, kui tekib vähimgi refleksioon keele duspärasustega. üle. Sellisel viisil hävitab juba tõlkevajadus naiivse usu totaal- sete mudelite võimalikkusesse. Sellest vaatepunktist on oluline

24 25 Varane ja hiline Lotman Marina Grisakovaˇ

Lotmani ja Uspenski mõte kultuuri lahutamatust seosest keelega. dab Ruth Finnegani raamat Oral Poetry (1977) McLuhani ja Ongi Kuid nagu arvab Hymes, ka nemad rõhutavad seda selleks, et teooriate veenvat kriitikat. põhjendada kultuurile lähenemist keele vaatepunktist, ülemine- Hymesi sotsioloogiline lähenemine näitab ära teaduslike para- kut lingvistikalt semiootikale. Lotmani ja Uspenski teesi sellest, digmade suhtelisuse. Tartu-Moskva koolkond tekkis vastuseisus et struktuuritunne areneb keelelise koostoime mõjul, võib ümber ametlikule ideoloogiale, kunstliku eraldatuse situatsioonis, mis lükata kommunikatiivse kompetentsi uurimisega eri kultuurides. oli koolkonna tugev ja samas ka nõrk külg: kalduvus univer- Need uurimised näitavad, et süntaktiline reguleeritus on kommu- saalsete lingvistiliste skeemide poole peegeldab “negatiivselt”, nikatiivse aktiivsuse tulemuseks, mitte aga vastupidi. ümberpööratud kujul marksistlikku maailmamudelit. Kuid kui Hymes märgib ka seda, et kultuuri mõistmine “mäluna” (Lot- marksismis on see mudel majanduslik, siis 1960.–1970. aastate se- man ja Uspenski) ning “arhailise” kultuuri mõiste tänapäeva miootikas täidavad universaalsete struktuuride osa keelekategoo- mentaalsuse vastandina on tagasiviidavad 19. sajandi antropo- riad: selle tõttu paistab kultuur inimese teadvuse projektsioonina, loogia kontseptsioonidele. Semiootilis-lingvistilises kontekstis maailmale pealevisatud keelekategooriate võrguna. Iga koolkond üllatavana tunduv tagasipöördumine marginaliseerunud keelte sünnib tegelikult mõningas eraldatuses kontekstist. Prantsuse se- juurde (“kultuur” impersonaalse kollektiivse “mäluna”) on näh- miootika tekib samuti vastuseisus akadeemilisele teadusele. Kuid tavasti seotud vastuseisuga nõukogude mentaalsusele ja suunitlu- ta mõistab täpsemini oma sotsiaalseid ja filosoofilisi juuri ja eristub sega kultuuri säilitamisele. Sellest tuleneb uue ning vana, konser- seega mõistete suurema artikuleerituse ja dünaamilisuse poolest. vatiivse terminoloogia kooseksisteerimine koolkonna praktikas: Vale oleks seostada prantsuse strukturalismi ja sellele järgnenud kultuuri määratletakse ka “tekstide kogumit genereeriva mehha- poststrukturalismi üksnes marksismiga. Sürrealism, eksistentsia- nismina”. Samas, osutab Hymes, pannakse erinevate semiooti- lism, fenomenoloogia ning teised kunsti ja filosoofia voolud olid liste kultuuritüpoloogiate aluseks üldistatud “teksti” mõiste. Tu- prantsuse semiootika toitvaks pinnaseks. lemusena tekib rida väga üldisi ja väheproduktiivseid klassifikat- Hilisemates artiklites ning raamatus Kultuur ja plahvatus sioone: kultuurid, mis on orienteeritud “väljendusele”, ja kultuu- kõigutab Lotman kultuuri keelelise struktureerituse ideed, kuid rid, mis on orienteeritud “sisule”; suulised ja kirjalikud kultuu- ei kummuta seda: “Semioloogilist ruumi täidavad mitmesugused rid jne. “Teksti” ja “kultuuri” mõistete diferentseerimiseks on va- vabalt kohta vahetavad struktuurikillud... ” (Lotman 2001: 131). jalik sotsiaalne kontekst. Nagu kirjutab Hymes, on nõukogude se- Pearõhk kandub keelte ja kultuuride vastastikusele toimele, in- miootika kasutatud suulise ja kirjaliku kultuuri vastandamine juba tersemiootilistele kontaktidele: “Teatud mõttes võib kultuuri ku- kadunud tõsisest teaduslikust diskursusest. Kiri pole ühene nähtus jutleda struktuurina, mis on ümbritsetud temast väljaspool asu- ja eri kultuurides täidab see eri funktsioone. Ta toob näitena klassi- vast maailmast, tõmbab seda maailma endasse ja paiskab siis ta- kalise India, kus hoolimata kirja olemasolust säilisid pühad kõned gasi juba oma keele struktuuri kohaselt ümbertöötatuna ja kor- mällu talletamise ja suulise edasiandmise teel põhjusel, et kirja raldatuna. Kuid välismaailm, mis kultuurile paistab kaosena, materiaalne substants allub aja hävitavale toimele. Üldse on igasu- on tegelikult samuti organiseeritud. Ent tema korrastatus toi- gused dihhotoomiad ja binaarsed opositsioonid, täheldab Hymes, mib mingite reeglite järgi, mis on kõnealusele kultuurile tund- uurimuse algstaadiumi märgiks. Hymesi skepsis on mõistetav matud. Hetkel, kui selle välismaailma tekstid osutuvad kultuuri- 1970.–1980. aastate kultuuriteooria kontekstis, kus “suulise” ja ruumi tõmmatuks, toimub plahvatus. Sellest vaatepunktist võib “kirjaliku” kultuuri vastandus korduvalt esile kerkis (McLuhani, plahvatust tõlgendada kui kahe teineteisele võõra — omandatava J. Goody, W. Ongi, Todorovi töödes). Mitmed antropoloogid, sot- ja omandava keele kokkupõrget” (minu kursiiv; Lotman 2001: sioloogid ja ajaloolased arvavad, et see vastandus on kunstlik ja 153–154). Ette tuleb ka kultuuri kui “totaalse tõlke” idee: semioo- empiiriliste uuringute tulemustega vastuolus. Nii näiteks sisal- tiline piir on “kakskeelsete “tõlkefiltrite” summa, mille läbimine tõlgib teksti teise keelde (või teistesse keeltesse), mis asub (asu-

26 27 Varane ja hiline Lotman Marina Grisakovaˇ vad) väljaspool kõnealust semiosfääri. Semiosfääri “suletus” ilm- rääkija teadvuses ning määrab ära kõne struktuuri. Jakob- neb selles, et ta ei saa kokku puutuda võõrsemiootiliste tekstidega soni “koodi” ja “teate” opositsioon ei tähenda aga eelnevuse- ega mittetekstidega. Et need tema jaoks reaalsuseks muutuksid, järgnevuse suhet. “Kood” ja “teade” realiseeruvad üheaegselt peab ta nad mõnda oma siseruumi keelde tõlkima või mittesemioo- kommunikatsiooni käigus, kuid teate elemendid on koodi inva- tilised faktid semiotiseerima” (Lotman 1999: 12–13). Sel viisil riantide variandid. säilib ka hilisel Lotmanil ettekujutus kultuuri totaalsest keelelisest Võimalik on muidugi ka “koodi” väga vaba mõistmine, nagu organiseeritusest. R. Barthes’i töös S/Z. Siin nimetatakse “koodiks” teksti imma- Strukturalistlik-semiootilises käsitluses on “keele” ja “koodi” nentset ülesehitust, mis ei toetu Greimase ja Courtés’ sõnul ühe- mõisted algselt seotud verbaalse keele ja Saussure’i keele kui legi eelnevale loogilis-taksonoomilisele skeemile. Kuid Barthes’i kõnes realiseeruva reeglite süsteemi mõistega (vt Kultuuris ja “koodid” ei ole ikkagi puhas “kõne”, kuigi üritavad selleni jõuda, plahvatuses: semiosfäärivälise maailma organisatsioon toimub s.t objekti keelega ühte sulada, muutuda kirjanduseks. Nad on antud kultuurile tundmatu keele reeglite järgi). Isegi teoreeti- teatud taksonoomiaga suhestatud, nimelt poeetika ja kirjandus- lise metafoorina sunnib termin “keel” peale oma “mängureeglid”. teaduse traditsiooniliste kategooriatega, kuigi ei vasta absoluut- Lihtsate igapäevaste kommunikatsioonide uurimisel on see ter- selt nendele kategooriatele: teksti kompositsioonile, narratiivsele, min õigustatud, kuigi tänapäeva sotsiolingvistika eelistab rääkida motiivilisele, retoorilisele ja temaatilisele ülesehitusele. kommunikatiivsetest “ootustest” ja “strateegiatest”. Keeruliste Jakobsoni skeemi on semiootikas kasutatud samuti nagu kul- ja kontinuaalsete tekstide — kirjanduse, maalikunsti, kino, muu- tuurilise kommunikatsiooni mudelit. Lotman pole üksi oma sika, keeruliste käitumisvormide jms empiirilisel uurimisel muu- veendumuses, et iga tekst on kodeeritud vähemalt kaks korda, tub “koodi” mõiste piiravaks ja teeb läbi sellise transformatsiooni, kui tekst loomulikus keeles ja kui kultuuritekst (sekundaarne mis seab selle mõiste vajalikkuse kahtluse alla. “Koodid” on sel modelleeriv süsteem), ja et kultuurilised koodid on keelelistest juhul triviaalsemad ja skematiseeritud kommunikatsiooni blokid. palju keerulisemad. “Keel” või “kood” on antud juhul kultuuri Lotmani raamatu Semiosfäärist eestikeelse tõlke järelsõnas “grammatika”, mis manifesteerub verbaalsetes või mitteverbaal- kirjutab Peeter Torop, et kui Saussure’il on “keel” süsteem ning setes tekstides. Selliseid “koode” või “grammatikaid” on palju. “kõne” selle realisatsioon, siis Lotmanil, nagu ka Jakobsonil, 1980. aastatel muutub kultuurikirjeldus Tartu-Moskva semiooti- on saussure’liku “keele” asemel “kood”, mis tegelikult vastab kas dünaamilisemaks. Universaalse keele asemel — keelte pal- Saussure’i “kõnele” (Torop 1999: 387–388). Mulle tundub see jusus. Koodide mittetäielik kokkulangevus või kokkulangematus väide liiga radikaalsena. Saussure’i “kõnele” vastab Lotma- ja “müra ühenduskanalis” on uue informatsiooni generaatoriteks nil “tekst” (Jakobsoni “teade”), “kood” on teksti “grammatika”, dialoogis. “Koodidelt” kui sellistelt kandub tähelepanu tekstidele, s.t teate ülesehituse reeglid, mis hõlmavad ka eri süsteemide vahe- kus koodid manifesteeruvad. Kollektiivses sissejuhatavas artiklis lisi korrelatsioone. Greimas ja Courtés märgivad oma semiootili- Semiootika 20. numbris räägib Lotman sellest, et koolkonna hu- ses sõnaraamatus, et paar “kood/teade” vastab üldiselt Saussure’i vid on suundumas üldiste struktuuride kirjelduselt teksti kirjelda- paarile “keel/kõne”: “lingvistilise kommunikatsiooni teooria tegi misele, ning sellest, et kunstis eelneb “tekst” “keelele” (Lotman katse kasutada opositsiooni “kood/teade”, mis pole midagi muud 1987: 13). Viimane väide pole nii revolutsiooniline, kui võib kui uus võimalus Saussure’i dihhotoomia “keel/kõne” formulee- paista. Lotmanile on tähtis rõhutada, et kunstiline tekst pole de- rimiseks. Koodi ei tõlgendata sel juhul mitte ainult märkide termineeritud sotsiaalsete koodidega, vaid suudab ise mängida in- või ühikute piiratud kogumina (mis kuulub morfoloogia valda), novatiivset rolli ja sünnitada uusi koode (keeli). Kui mõista seda vaid nende organiseerimise protseduuridena (süntaks)” (Grei- väidet rangelt ja bukvaalselt, tundub, et “teksti” ja “koodi” vahe mas, Courtés 1982: 32). Tõsi küll, Saussure’i dihhotoomiat kaob: tekst võib ise saada “koodiks”, “keeleks” teistele tekstidele. tõlgendatakse kui rangelt deterministlikku: keelesüsteem asub Näiteks Byroni luule on “koodiks” epigoonidel ja byronliku tra-

28 29 Varane ja hiline Lotman Marina Grisakovaˇ ditsiooni järgijatel. Probleem on selles, et sel juhul toimub eri ta- ta seda ka argipäevases, vaba-metafoorilises tähenduses: “kirjan- sandite ühikute segunemine ja kaks terminit pole enam vajalikud. duse, maalikunsti, kino keel” jne, kus “keel” osutab lihtsalt teatud Kuid kui hoida need terminid lahus ja jätkata nende kasutamist, kunsti väljendusvõimalustele. Termini tähendus valgub laiali. Sel ei osutu Byroni luule koodiks. Selles realiseeruvad koodid, mis puhul pole mõtet rääkida “keele” vastavusest Saussure’i “kõnele” omakorda struktureerivad järgijate tekste. Võime näha, et Lot- või Jakobsoni “koodile”. Kahjuks piirduvad kogumiku Materja- man jätkab nende mõistete kasutamist ja säilitab nende hierarhia. lid Tartu-Moskva semiootika koolkonna mõistesõnastikule (Tartu, Uudsuse allika otsingul pöördub ta jällegi koodide poole. Lotman 1999) toimetajad rubriigis “keel” millegipärast vaid kino, multi- kirjutab: “Tekst on semiootilises mõttes rikkam kui keel, sest saab plikatsiooni ja sootsiumi keelega; rubriiki “kood” on paigutatud dekodeeruda mitme (paljude, sealhulgas ka veel mitteeksisteeri- vaid üks varasem Lotmani määratlus (1973. a). Sõnaraamat ei vate koodide) kontekstis. Olemasolevate koodide vaatepunktist märgi, millistest töödest on need määratlused võetud. süsteemivälised tekstielemendid võivad aja jooksul osutuda rele- Empiirilisele materjalile rajatud töödes — näiteks artiklites ar- vantseteks elementideks tulevaste koodide jaoks” (Lotman 1987: gikäitumisest — pöörab Lotman palju tähelepanu just sellele, kui- 14). Siit ei selgu, kuidas võib tekst “dekodeeruda veel mitte- das kultuurilised ja sotsiaalsed funktsioonid integreeruvad kuns- eksisteerivate koodide kontekstis”: kui dekodeerub, on nad ole- tilisse teksti, s.t kultuurikandjate kõnesse, ja mõjutavad seda. Sa- mas. Süsteemivälise elemendi muutumine süsteemseks eeldab mas ei tarvitse ta sugugi alati kasutada termineid “kood” ja “keel”. juba süsteemielementide olemasolu. Iseloomulik on ka termin “argikäitumise poeetika”, mille abil ta Tundub, et uued koodid tekivad siiski vanade koodide alu- hiilib mööda lingvosemiootilisest terminoloogiast. Huvi kultuu- sel: uudsuse tekkimise võimalus süsteemis on piiratud. Lot- rikonteksti vastu tuleneb nähtavasti hilisest formalismist, mille mani käsitus keelest ja koodist (erinevalt tema tekstiﬁlosooﬁast, traditsioon säilis teatud määral Peterburis Lotmani õpingute ajal, millest on kirjutanud Mihhail Lotman) ei ületa Jakobsoni ja sest veel oli elus inimesi, kes olid formaliste tundnud või kuulunud tema järgijate (nt Umberto Eco) etteantud piire. Kommunikat- ise formalistide ringi. Hilised formalistid loobusid algsest teksti siooniakt on Lotmani käsitluses “tõlkeakt, transformatsiooni (siir- immanentse analüüsi paatosest, üritasid üles ehitada kirjanduse de-) akt” (Lotman 1994: 595), kuid ka Jakobson märgib artik- sotsioloogia, tegelesid kirjandusliku argielu probleemidega, kuid lis “Tõlke semiootilisest aspektist” (1959), et semiootilise ühiku ei suutnud seda projekti poliitilistel põhjustel täielikult teostada. tõlgendamine on alati seda ühikut rikastav tõlge teise ühikusse Ka Tartu-Moskva koolkonna teoreetilise arengu võimalused olid või koguni diskursusse, pidev loomeakt. Lotman osutab kunsti- nõukogude kontekstis piiratud. A. Zorin osutab sellele, et ideoloo- lise keele ikoonilisusele — sellele osutab ka Jakobson. Siiski on giaid ja kultuurinorme uuriti, kuid välditi nende mõistete teoreeti- igasugune uudsus ja loomingulisus Jakobsoni ja Lotmani semioo- list lahtimõtestamist: termin “ideoloogia” oli liiga tihedalt seotud tikas seotud kodeerimismehhanismidega. nõukogude keelepruugiga (Zorin 2001: 65). Samas olid kool- Et leida paindlikumat seletamisviisi, kasutab Lotman “se- konna praktilised uuringud väga laia haardega. Lotmani ajalooline miosfääri” ja hiljem “iseorganiseeruva süsteemi” (“kord kaosest”) vaist, sügavad teadmised vene ja Lääne-Euroopa 18.–19. sajandi mõistet. Kuid üldlingvistiline mõisteline alus säilib ka Lotmani kultuuri vallas ületasid lingvistiliselt orienteeritud skeemi jäikuse. hilisemates semiootika-alastes töödes. Kultuuri vaadeldakse kui Tundub, et semiootiline terminoloogia oli Lotmanile vaid üheks rohkem või vähem rangelt struktureeritud keelte hierarhiat: se- võimalikuks strateegiaks: tema huvid olid suunatud praktikale. Ta miosfääril on olemas “keskus” ja “perifeeria”. See terminoloogia kirjutas n-ö pidevas hädaolukorras, rumaluse, ideoloogilise idio- on läbiv artiklites “Kultuuri fenomen”, “Semiootilise süsteemi tismi ja lõppude lõpuks ka surmaga võideldes. dünaamiline mudel”; “Kultuurisemiootika ja teksti mõistmine”, “Semiosfäärist” jne. Sealjuures ei kasuta Lotman mõistet “keel” mitte alati rangelt terminoloogilises mõttes. Mõnikord kasutab

30 31 Varane ja hiline Lotman

Kirjandus G r e i m a s , Algirdas Julien, Joseph C o u r t és 1982. Semiotics RAHVUSLIK KASVATUS and Language: An Analytical Dictionary. Bloomington: Indiana University Press H y m e s , Dell 1978. Comments on Soviet Semiotics and Criticism.— Kas uus sisu vanas kuues või New Literary History, Vol. 9, No. 2, pp. 399–411 L o t m a n 1987 = . M. Lotman, Ob itogah i problemah vana sisu uues kuues? semiotiqeskih issledovani˘i. — Trudy po znakovym sis- temam, XX. Tartu: TÜ Kirjastus, s. 12–16 L o t m a n 1992–1993 = . M. Lotman, Izbrannye statьi, t. I– Lauri Vahtre III. Tallinn: Aleksandra Lotman, Juri1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund Lotman, Juri2001. Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak Ehk teisiti öeldes — kas tantsime tulevikus kaerajaani, pikk-kuue L o t m a n , Mihhail 1994. Teksti taga: märkmed Tartu semiootika filo- hõlma all tuksumas kalk eurosüda ja peas poliitiliselt korrektsed soofilisest taustast. — Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 592–597 Z o r i n , Andrei 2001. Ideology, semiotics, and Clifford Geertz: Some eurokeelsed mõtted, või õpime selgeks küll kõik eurokrutskid ja Russian reflections. — History and Theory, No. 40 (February 2001), ajame selga eurovammused, aga hoiame nende lasu all visalt elus pp. 57–73 kirgast mälestust Joosep Tootsist, Rummu Jürist ja kõigist teis- T o r o p , Peeter 1999. Semiootika piiril. — J. Lotman, Semiosfäärist. testki eesti meestest, kes ei nuta. Ja naistest, kes mehe selga Tallinn: Vagabund, lk 387–407 võtavad, kui ta siiski nutab. Mõlema arengutee võimalikkuse ja vaata et vajalikkusegi kasuks on võimalik tuua kaalukaid argumente. Vaadelgem kriitilise pilguga mõnda levinumat. MARINA GRISAKOVAˇ (sünd. 1961) on lõpetanud 1985. a Tartu üli- kooli vene ja slaavi filoloogia erialal; ta J. Lotmani juhendamisel kirjuta- UUS SISU VANAS KUUES tud magistritöö (1993) käsitleb 18. sajandi vene-inglise ja vene-prantsuse kirjandussuhteid. Töötas aastail 1985–1990 TÜ ajaloo ja semiootika la- Seda loosungit propageerivat ideoloogiat võib nimetada antirah- boris J. Lotmani juhendamisel; a-st 1993 maailmakirjanduse õppetooli vusluseks. Selle toetajate hulka kuulub minu subjektiivse mulje lektor; 2004. a lõpetab doktorantuuri Tampere ülikooli üldise kirjan- kohaselt kõigepealt teatav hulk (vasakpoolseid) intellektuaale, dusteaduse osakonnas. Täiendanud ennast New Yorgi, Konstanzi ja kes on omaks võtnud uusvasakpoolsuse kaudu tänapäeva kandu- Tampere ülikoolis võrdleva kirjandusteaduse ja kirjandusteooria alal; nud marksistliku veendumuse, et rahvustunne, rahvuslik uhkus pidanud loenguid Saksamaa, Soome ja Venemaa ülikoolides. ja üldse igasugune patriotism on midagi primitiivset ja iganenut. Üldjoontes samad väited kirjutas oma lippudele vana stalinist Gus- tav Naan, süüdistades igasugust rahvusmeelsust otseselt piiratu- ses ja varjatud vaenulikkuses kõigi “teiste” ja “teistsuguste” vastu. Rahvuslus pidi olema vürtspoodnike ideoloogia, ohtlik ja labane. On muidugi õige, et rahvustunnet on rakendatud nii mõnegi ku- ritegeliku vankri ette ja otse loomulikult meenub kõigepealt natsism. (Vene ˇsovinismi määrav roll Stalini kuritegude mootorina

32 3 33 Rahvuslik kasvatus Lauri Vahtre on mõneti varjatum, vähemalt välismaailma jaoks.) Ent see se- oma vaenu rahvustunnete vastu vaevu varjata suudab, või Hvos- letab vaid osalt uusvasakpoolsete mõtlejate teravat natsionalismi- tovi ebamäärast virinat. Nende noorte meeste-naiste peamised eitust. Lõppude lõpuks sündis idee klassisolidaarsusest kui rah- tõukejõud on mujal ja võivad olla seletatavad üleminekuaja eri- vuslikku ühtekuuluvust ületavast jõust ammu enne natsismi, pan- liste oludega. nes vaevlema juba Henn Ahase põlvkonna 20. sajandi alul. Sa- Viimaste all pean ma siinkohal silmas kohatist paduvaba- jandi teisel poolel rõhus vasempoolne mõte samadele punktidele dust. Ühel hetkel tosinkond aastat tagasi selgus, et vene korda kui sajandi alulgi: rahvuslus on “pursuide krutski”, valitseva(te) enam ei ole, aga ka eesti oma veel mitte. Selle tulemusel suge- klassi(de) suurejooneline vale, mille eesmärgiks on säilitada oma nes Eesti ühiskonda hulk inimesi, kes ei sallinud ega salli prae- võim töörahva hulkade üle. Antinatsionalismi kõikvõimalike gusajani mitte mingisugust ühiskondlikku regulatsiooni. Näiteks põhjuste hulgas leidub ilmselt ka psühholoogiline — rahvust eitav parkimistrahve, heakorranõudeid või vägivalla ja pornograaﬁa pii- ideoloogia sobis ja sobib teatavate isikuomadustega inimestele ramist televisioonis, nimetades selliseid piiranguid tsensuuriks rohkem kui teistele. Täpselt nõnda, nagu võitlev ateism näib so- ja “täditsemiseks”. On tõsi, et soovi korral võib vägivalla ja bivat teatavale inimtüübile paremini ja teisele halvemini. Siin pornograaﬁa piiramist tsensuuriks nimetada, aga sel juhul tu- on oma osa kriitikameelel, individualismil ja võib-olla isegi ära- leks möönda, et täiesti tsensuurivaba ühiskonda pole inimajaloos leierdatud “raske lapsepõlve” sündroomil. Kes on ikka lapsena nähtud ega nähta ka praegu. Iga kultuur põhineb mingil konkreet- kolki saanud kui “teistsugune”, see võib vabalt näha õõvastavat sel kõlblussüsteemil ja kõlblussüsteem pole mitte midagi muud massipsühhoosi seal, kus teine näeb ülendavat rahvuslikku vai- kui õpetus sellest, mis on hea ja mis halb, mis on õige ja mis mustust. Ka alaväärsuskompleksi ei saa kõrvale jätta. Tõrjutu vale. Järelikult ei ümbritse inimest igas ühiskonnas mitte ainult üks võimalusi oma olukord n-ö õilsaks mõelda on asetada en- vabadused, vaid ka käsud ja keelud. Just see asjaolu, täpsemalt nast “massist” kõrgemale. Keda ei võeta vutti taguma, see võib öeldes vastuseis sellele tõsiasjale paneb ultraliberaalsuse haakuma vabalt leiutada teooria, et jalgpall on ebaintelligentne mäng. Ja antirahvuslusega. lõpuks leidub ka üksikuid liba-antirahvuslasi, kes kõige rahvus- Nimelt kui jätta kõrvale kohusetunne oma perekonna ja sõprade liku põlastamise sildi all ajavad tegelikult vene marurahvuslase ees, on tänapäevases rahvusriigis kaks peamist jõudu, mis vaba asja. Markantseim näide ongi kadunud Naan. õilsat indiviidi keelavad ja käsivad. Need on riik ja rahvus. Kui Peale intellektuaalide kostab rahvust põlastavaid hääli ka tea- kõvasti lihtsustada, siis võib öelda, et riik nõuab raha ja rahvus tavat tüüpi noorte suust. Need on uue aja inimesed, 21. sajandi nõuab aega. Tõsiasja, et riik temalt raha nõuab, võib ultralibe- kosmopoliidid, sageli edukad ettevõtjad või tehnokraadid. Olen raalne edukas ärimees veel kuidagi ära kannatada (sest millegi kaugel väitest, et kõiki “noori ja edukaid” iseloomustab jahedus eest tuleb ju maanteid ja sadamaid ehitada), aga kui rahvus hakkab rahvusmeele suhtes, kuid märgin siiski, et just neist ridadest ker- omalt poolt aega ja pühendumist nõudma, siis tõstab edu-usuline kib aeg-ajalt küsimus, et milleks Eesti riik siis ikkagi mõeldud noor liberaal mässu. Sageli ei saa ta aru sellestki, miks ta peaks on: kas selleks, et vägisi eesti keelt elus hoida, või selleks, et oma kolmemiljonilisele villale külge riputama riigilipu, mis koos kõigil oleks siin “hea elada”. Kusjuures küsimus esitatakse viisil, varda ja vardahoidjaga maksab terve hulga kallist raha. Rääkimata mis ei jäta kahtlust, et küsija ise on viimasel seisukohal. Sest nii tülist, mida tekitab lipu ülespanek ja mahavõtmine. Vähe sellest, on humaanne, ja kes nii arvab, see on intelligentne. Selles taot- tegelikult nõuab rahvus peale aja ikkagi ka raha, ning märksa roh- luses kumab muidugi soov esineda kõrgelt intellektuaalselt posit- kem, kui kulub lipu, varda ja vardahoidja peale. See on raha, mis sioonilt, aga nende inimeste motiivid on tegelikult mujal. Vae- võetakse nii ärimehelt kui üldse igaühelt maksude kujul ja suuna- valt et nad alaväärsustunde all kannatavad või liiga palju vasak- takse rahvuskultuuri elushoidmise ettekäändel mitmesuguste eba- poolseid mõtlejaid tudeerinud on. Kui, siis ehk Kaplinskit, kes praktiliste ürituste heaks. Ei, ma ei mõtle laulupidusid. Nendega

34 35 Rahvuslik kasvatus Lauri Vahtre

21. sajandi kosmopoliit üldiselt ei sõdi. Ma mõtlen selliseid kulu- tuleks ära keelata Oskar Lutsu Kevade, sest seal täiesti õigustama- artikleid nagu arvuteile eesti keele õpetamine või eestikeelse os- tult tõstetakse esile üht usundit teiste arvel (vt jõuluõhtu jumalatee- kussõnavara arendamine ja kasutamine mingitel üsna kitsastel eri- nistuse kirjeldus). Paberihunt peaks pärima ka Tõe ja õiguse jpm. aladel, millel võiks lasta vabalt ingliskeelseks muutuda. Ja lõpuks Aeg näitab, kas selline mõtteviis kunagi ka toimivaks ideo- muidugi Eesti sõjavägi. Kellele või milleks, küsib noor liberaal loogiaks vormub. Mõningane alus selliseks oletuseks on olemas. pahaselt. Kui tahavad “meeste mänge” mängida, eks mängigu, Kui see tõeks saab, siis tuleks ultra-antirahvusluse karikatuursus aga miks tullakse sellega tülitama mind ja minu rahakotti? isegi reljeefsemalt esile kui praegu, mil üksikud kontekstiväli- Kui poleks seda tülikat rahvuslust ja noid tülikaid rahvus- sed sellesuunalised mõtteavaldused võivad mõjuda isegi kuidagi lasi, langeksid kõik need küsimused ära. Projekt “Eesti Vaba- “sügavalt”. Julgeb purustada ikoone, julgeb vaidlustada kivinenud riik” muutuks rentaablimaks, annaks rohkem välja. Seetõttu lii- tõdesid, kiidavad mõned “eraülikoolide” õppejõud takka. Olgu tub majandusliberaal vasakpoolse intellektuaaliga ja leiab: pikk- kiidetud diskursuse dekonstruktsioon, noogutavad nende tuden- kuub võib jääda, tühja temaga, aga sisu tuleb välja vahetada. gid. Olgem maailma- või vähemalt eurokodanikud, unustagem oma Raske on esile tuua ultra-antirahvusluse mingit kindlapiiri- rahvuslikud atavismid, heitkem üle parda kõik ajast ja arust eel- list sotsiaalset baasi või klassikuuluvust. Siiski näib tegu olevat arvamused eesotsas eesti keele või kristliku kultuuripärandi üle- eeskätt loovharitlaste ja intellektuaalide (või pigem küll intellek- aruse tähtsustamisega. Kõik inimesed on eelkõige inimesed, üks tuaalsuse teesklejate) hobiga. Ohtlikuks ja levimisvõimeliseks keel pole parem teisest, üks usk või kultuuripärand ei tohi seista muudab selle ideoloogia tema sisemine sallimatus ja vägivaldsus, eelistatud olukorras teistega võrreldes. Las igaüks teeb, mis ta- mis võib ahvatleda III aastatuhande pööblit. Nagu eespool vih- hab. Pläristab skuutriga piki supelranda, pargib oma dˇziibi inva- jatud, kasvab täieliku vabaduse nõue (sealhulgas nõue vabaneda liidile mõeldud kohale, ehitab oma villa otse veepiirile ja peab ka oma rahvuslikest ja kultuurilistest “köidikutest”) enam-vähem küüditamise aastapäeval õllefestivali. momentaanselt üle terveks meretäieks keeldudeks ja käskudeks, mis omakorda tähendaks ka uusi karistusi ja rohkelt karistajaid. UUS SISU UUES KUUES

Kõik see viib meid rahvuse-eituse äärmusvormini, mida võiks VANA SISU VANAS KUUES nimetada ultra-antirahvusluseks ja mis nõuab peale rahvusliku sisu ka rahvusliku vormi kõrvaleheitmist. Seda mõttesuunda kui Ultra-antirahvusluse diametraalseks vastandiks on üks ja sama ühiskondlikult toimivat jõudu tegelikult ei eksisteeri, ilmneb vaid karikatuurne mõttesuund, mida võib nimetada nii rahvusfunda- üksikuid viiteid sellise suhtumise võimalikkusele. Need viited mentalismiks kui ülirahvusluseks. See mõttesuund toetab eest- on kaootilised, kuid tegelikud. Näiteks Kaur Kenderi korduvalt luse säilitamist sunnimeetoditega, n-ö patriarhaalsete abinõudega. väljendatud mõte, et eesti keelel ei peaks Eestis olema mitte mingit Kõik peaksid käsu korras sööma eesti leiba ja kandma eesti kuube. eelisseisundit. Vähemalt mitte vene keele ees. Või Ervin Õunapuu Mitmed seni lubatud asjad tuleks ka keelata, näiteks hamburge- otse vanatestamentlik (sic!) viha ristiusu, vaimulike ja nähtavasti rid. Rahvuse ja rahvuskultuuri päästmise ühe abinõuna nähakse isegi sõna “kristlik” vastu. Selle poolteoreetilise mõtteviisi koha- protektsionistliku majandusmudeli taasjuurutamist, lisaks eema- selt ei tuleks rahvuskultuuril mitte ainult isevoolu minna lasta, vaid lehoidmist kõikidest liitudest eesotsas Euroopa Liiduga. Ainsa lausa keelata selle arendamine, toetamine ja võib-olla isegi avaldu- erandina tuleb võib-olla kõne alla NATO. mine. Niisuguste ﬁlmide tegemine nagu Nimed marmortahvlil ei Ülirahvusluse on hiilgavasse kirjanduslikku vormi valanud ja peaks olema kõigest taunitav, vaid ka karmilt karistatav. Kindlasti seeläbi otsekui kanoniseerinud Andrus Kivirähk oma surematu

36 37 Rahvuslik kasvatus Lauri Vahtre

Ivan Oravaga. Võib-olla on Ivan Orav eesti rahva mõnes mõttes Soov inimesi mõningal määral sundida pole päris võõras ka nn uus- päästnud, näidates mustvalgel, kui primitiivne ja naeruväärne siis rahvuslastele. Uusrahvuslasi leidub nii noorte kui vanade, edukate ikkagi on tõeline rahvuslik kitsarinnalisus. Mis veelgi olulisem, kui edutute, meeste kui naiste, haritute kui harimatute seas. Väga Ivan Orav ei mõju rahvusmeelsust kui sellist lammutavalt — Ki- suur hulk on seejuures n-ö stiihiliste uusrahvuslaste hulk, kelle virähk seda ei soovi ega suudagi, sest oma südamepõhjas on ta mõtteviis piirneb rahvusküsimuses leigete või lausa ükskõiksete sama hea isamaalane kui me kõik —, küll aga ravivalt ja kaines- inimeste omaga. Iga mingidki kõlblusnormid ja mingi keele tavalt. omandanud inimene kuulub tegelikult mingisse kindlasse rah- Teise markantse kirjandusliku rahvusfundamentalistina võib vusse, miska ta teatavaid kombeid, norme, rõivaid jne ilma pi- esile tuua Õnne 13 Kristjani. See on paraku hoopis teisest puust kemalt mõtlemata eelistab teistele, aga samas laseb ennast koos kui Ivan Orav. Kristjan on tõeliselt ebameeldiv, ja seda peaasja- teistega mõjutada moest ning eluolulisest paratamatusest. Stiihi- likult seepärast, et ta on silmakirjatseja. Ta pole südames ülirah- line uusrahvuslus, siin võiks isegi öelda, et stiihiline rahvuslus, on vuslane, vaid konjunkturist. Ühel päeval kange “tiblade” sõimaja, seega iga normaalse rahva kõige normaalsem seisund ja mingeid teisel päeval kadakasakslane. Sellisena ei pilka Kristjani kuju erilisi psühholoogilisi näidustusi või vastunäidustusi on raske esile tegelikult mitte tõsimeelseid, kuid samas kitsarinnalisi ülirahvus- tuua. Teadlik uusrahvuslus seevastu — ma mõtlen, tänapäeva Ees- lasi, vaid poliitilisi tuulelippe, olurahvuslasi. Siinkohal tulevad tis — on psühholoogilises mõttes sobiv neile, kes kogu nõukogude paraku mängu Õnne 13 autorite poliitilised eelistused ja ka po- aja säilitasid usu rahvuslike ideaalide tõsiseltvõetavusse. liitilised viirastused, mille lahkamine siinse kirjutise konteksti ei Uusrahvuslus kui ideoloogia ja poliitiline mõttesuund üritab sobi. Igatahes on tõsi, et Kristjan on tegelikke ülirahvuslasi ava- säilitada eesti kultuuri südamikku, tõrjumata tagasi 21. sajandi liku arvamuse silmis diskrediteerinud, kusjuures mõnel juhul õig- väljakutseid (nagu see moodne sõna käib) ega võimalusi. Uus- laselt, mõnel juhul ebaõiglaselt. Kindlasti ei saa mingiteks silma- rahvuslus ei eita, et mõni rahvust kaitsev mehhanism peab toi- kirjatsejateks pidada paljusid teenekaid vabadusvõitlejaid, endisi mima seaduse alusel ja riigi sunnivõimu toel. Olgu selleks kas või soomepoisse, Siberi tulest ja veest läbi käinud eesti mehi ja naisi. eesti keel kui ainus riigikeel, aga miks mitte ka mõni patriootlik Ebaõiglane on muide seegi, et kõiki seesuguse taustaga isikuid õppeaine koolis, riiklikud pühad, lipu heiskamise kohustus teata- ilma pikemata üldse võitlevateks fundamentalistideks peetakse. vatel tähtpäevadel vms. Siiski, kus võimalik, eelistab uusrahvus- Tõelised ülirahvuslased ilmuvad avalikkuse ette aeg-ajalt lu- lik mõtteviis rahvusliku olluse kaudset soodustamist ja toetamist. gejakirjade rubriigis ja netikommentaarides. Neid võib mõni- Olgu selle näiteks kas või Nimed marmortahvlil. Uusrahvuslane kord kuulda turul ja autobussis. Nende hulka kuulub ka promi- pooldab sellise ﬁlmi toetamist riigieelarvest, kuid ei kavatse selle nentsemaid ühiskonnaliikmeid. Nende hulgas on palju selliseid, vaatamist teha koolilastele kohustuslikuks, nagu sooviks üks kor- kes on eelmisest iseseisvusajast maalinud endale ülimalt idüllilise ralik ülirahvuslane. Ka ei karda uusrahvuslane hamburgerit. Aga mälestuse (või mälestuse mälestuse) ja seda aega lihtsalt tagasi ta ka ei armasta teda eriti. Ta eelistab tõsimeeli kodumaist kaupa, ihkavad. Nende ettepanekud eesti rahva päästmiseks paistavad kui rahakott vähegi lubab, aga ei pea õigeks Eesti piiri sulgemist silma pahase eelhoiakuga ja piltlikult öeldes sooviga panna eesti importkaubale. rahvas käsu korras kama sööma. Kiindumus nn administratiivse- Kõige tähtsam joon uusrahvuslikus ideoloogias on selle üri- tesse abinõudesse on peamine psühholoogiline joon, mis ühendab tus ühendada “oma” eelistamine lugupidava suhtumisega “nende” keskmist ülirahvuslast ja ultra-antirahvuslast. vastu. Esialgu tundub see isegi kaelamurdvana. Kuidas näiteks le- pitada teesi, et eesti keel “on meile parim” teesiga “ükski keel pole teisest parem”? Ometi on see võimalik. Ükski keel pole parem VANA SISU UUES KUUES teisest kui abstraktne kommunikatsioonivahend, kuid konkreetses

38 39 Rahvuslik kasvatus Lauri Vahtre olukorras on üks keel teisest parem küll. Siinkohal ei mõtle ma kui liigelda saab kas vasakul või paremal pool teed, aga mitte nii, isegi mitte olukorda üksikul saarel, kus selgub, et parim keel eest- nagu kellelegi meeldib. lasele ja rootslasele on näiteks inglise keel, sest see on ainus, mil- Kõike seda arvesse võttes tuleb möönda, et igasugune kasva- les nad suheldud saavad. Mõtlen siin seda, et eestlasele kui eesti tus on paratamatult rahvuslik. Tavatähenduses mõistetakse “rah- kultuuriväljal üles kasvanud inimesele on parimaks ja käepärasei- vusliku kasvatuse” all küll midagi muud, nimelt teadliku rahvus- maks suhtlemisvahendiks eesti keel, venelasele vene keel jne. Kui meelsuse teadlikku kujundamist, ja võiks väita, et selles osas on eestlane ja venelane elavad kõrvuti, siis peab asja otsustama see, meil valikuvõimalus olemas — me võime kohustada oma lapsi milline on nende koduühiskonna üldine olukord, millisel baaskul- Eesti hümni ära õppima, aga ei pruugi. Kummatigi pole seegi tuuril see ühiskond seisab. Kui baaskultuuriks on eesti kultuur, valikuvõimalus nii avar, kui näib. Tõsi, ta on olemas. Saddam siis on ootuspärane, et ka ühiseks keeleks on eesti keel. Ehk tei- Husseini moodi ajupesu pole tõesti vältimatu, saab ka ilma sel- sisõnu, eesti keel on sellises olukorras parem kui mõni muu keel. leta. Aga eks vaadake teisi rahvaid, keegi ei aja läbi päris ilma. Rõhutan: antud olukorras, mitte üleüldse. Kui baaskultuuriks on Ikka pannakse lapsed hümni õppima, ikka aetakse neid aktus- vene kultuur, siis on “parimaks” suhtluskeeleks vene keel. tele, ikka õpetatakse neile ajaloo- ja muudeski tundides lugusid Uusrahvuslus rajaneb arusaamal, et inimene on inimene vaid “meie omade” vägitükkidest ja “nende” äravõitmisest. Ilmselt suhtes teistega, s.t ühiskonna kaudu, ühiskond on ühiskond vaid on see kõik kuidagi ja mingil määral ikkagi paratamatu, kui me kultuuri ja kõlbluse kaudu, kultuuril ja kõlblusel on aga alati mingi just ei soovi väita, et kõik rahvad on rumalad, kitsarinnalised ja konkreetne, ajaloo ja olude kujundatud vorm, mis omakorda on primitiivsed. Selline väide on muidugi võimalik ja sageli just nii lahutamatu rahvusest ja rahvuslikkusest. Järelikult ei ole inimene väidetaksegi, aga arukas see pole. Sest kas on arukas väita, et kogu ega inimlikkus lahutatav konkreetsest keelest, konkreetsetest kom- polk astub vale jalga? Pigem on arukas Saddam Husseini hoiatav metest ega tõekspidamistest. Venelane on inimene venelaseks- näide (rääkimata vene-ˇsovinistlikust ajupesust, mida meist paljud olemise kaudu, eestlane on eestlane eestlaseks-olemise kaudu. ju veel hästi mäletavad) küll teadmiseks võtta, aga õpetada oma Üks pole parem teisest, aga üks tuleb ometigi valida. Selle va- lastele siiski edaspidigi õpetlikke ja innustavaid lugusid nii Ümera liku saab laps oma vanemate, kodu, kooli ja ühiskonnaga kaasa. lahingust, Forseliuse seminarist kui Vabadussõjast. Ja ka Muna- Ta sünnib (potentsiaalse) inimesena ja kasvab kas hiinlaseks või Marist ja Kört-Pärtlist. Sest muidu hakkaksime tootma vaimselt argentiinlaseks, nii nagu talle anti. Täisealiseks saades on ta hiin- kodutuid inimesi, ebakindlaid ja manipuleeritavaid. lane või argentiinlane valmis ja siis ei ole enam teha midagi, kui Sama paratamatu on n-ö loomuliku tõrksuse sõela läbinud üksikud väga harvad erandid kõrvale jätta. uuenduste möönmine ja nende vastuvõtt oma kultuuri. Kultuur ei ole ju seisund, vaid protsess. Kultuuri pärisosaks on areneda, ehkki üliväga aeglaselt ja otsekui vastumeelselt. Areng, isegi kõigi RAHVUSLIKU KASVATUSE PARATAMATUS pindmiste üksikkomponentide järkjärguline väljavahetumine ei Niisiis oleks rahvuslikkuse tõrjumine kasvatusest õieti ebaloomu- kaota veel konkreetse kultuuri identsust iseendaga. Ainult et see lik; seda oleks ka rahvuslikkuse tõrjumine avalikust elust, s.t ühis- areng peab olema loomulik, s.t kõik uuendused peavad saavutama konna toimimise tegurite hulgast. Veel enam — see oleks lausa ühiskonna tunnustuse ilma vastavast kultuurist väljaspool seisvate võimatu, ja kui me mingi uskumatu nipi abil tõrjuksime nii kas- inimlike sunnivahendite abita, ja pidev. vatusest kui avalikkusest välja näiteks eestilikkuse, siis ei valguks Siinkirjutaja isikliku veendumuse kohaselt on rahvusluse aeg sinna mitte “üldinimlikkus”, vaid mingi muu konkreetne rahvus- Eestis alles ees. Vanglasolidaarsus on lagunenud koos vanglaga ja likkus. Kõige parem näide oleks siin keel. Suhelda tuleb ju ome- minevikku jäänud. Seda nutavad mõned ühiskonnateadlased ki- tigi mingis konkreetses keeles, mitte keeles “üldse”. Niisamuti bedasti taga, kõneldes kodanikuühiskonna lagunemisest jms. Te-

40 41 Rahvuslik kasvatus gelikult pole pärast Teist maailmasõda mingit kodanikuühiskonda olnudki, see praegu alles tekib. Kõrvuti selle protsessiga asendub meie meeleheitlik, pisarsilmne rahvuslus — meenutagem, millise sisetundega Vene ajal lauldi “Mu isamaa on minu arm” — loomuliku, loova, rõõmsameelse ja eneses kindla rahvustundega, milles on ruumi lugupidamisele nii enda kui teiste vastu.

LAURI VAHTRE (sünd. 1960) lõpetas 1984 Tartu ülikooli ajaloolasena, sai 1990 ajalookandidaadi kraadi etnoloogia alal. Aastail 1992–2003 Riigikogu liige. Akadeemias avaldanud artiklid “Karskusseltside osast Eesti riikluse sünniprotsessis” (1997, nr 5, lk 957–971) ja “Kas tindi- potiloom on olemas” (2000, nr 12, lk 2630–2646) ning väidelnud Rein Ruutsooga (2001, nr 6, lk 1310–1311; 2002, nr 2, lk 398–407).

LAURA KÕIV

42 Josep Carles La´ınez

ribagorza keeles.1 Õige mitutki tema romanssi lauldi seejärel teadmata, et nende looja on kindel ajalooline isik. Kas nimetu KUUS TEKSTI KIRJUTUSEST JA ja lihtsa kaunis sulam, üleminek inimese eimillestki nime ei• millekski? Vahest elame tulevikus kõik ühes ja samas ta• KEELEST lumatus ruumis: kas meelevaldsus pole lõpuks seesama mis tundeküllasuse haritud ümbernimetamine?

Josep Carles La´ınez KAASHÄÄLIKUD Tolkinud˜ Jüri Talvet Kuigi mõnigi Euroopa alfabeet pärineb Idast, ei ole täis• häälikulised foneemid neis kunagi jäänud esindamata. Ibee• ria tähestikust kirillitsani on vokaalidele — olgu nende hulk milline tahes — igas keeles leidunud oma tähevaste. Seevastu TUNDMATU AUTOR semiidi keeltes pöörati üleminekul kõnelt kirjale tähelepanu vaid kaashäälikutele: heebrea, aramea ja araabia keeles — Mõneski kirjanduses paigutub mingi osa luuletusi piirkonda, etiooplaste geesi keel põhineb silbistikul — tähistati vokaale kus haritud loome seguneb rahvalikuga. Ühelt poolt asuvad kriipsude ja punktikestega. Ja nii tänapäevani — välja arva• nad traditsioonis, mida lugeja teema korduvuse tõttu tunneb, tud usuraamatutes ja lastele määratud tekstides. Seetõttu ei teiselt poolt kannavad nad endas bukoolilise elutunde kaja• pane imestama, et just nendes keeltes laienes õige varakult sid. Autoriteose tihtipeale ägemeelsegi estetismi ning rahva• kabala ja mitmesuguse muu esoteerilise teadmise tähtsus. liku laulu vahel avaneb kuristik, mille kohale pole alati lihtne Samal ajal kui mis tahes kultusele omaseid rituaale ilmu• silda ehitada. Erinevusi on mitmesuguseid, jah, juhuluule• tati väljapoole, hoiti sisimas elavana kaastähenduslikku tead• tus ei passi kokku anonüümse lorilauluga ega voolkõneline mist. Nende keelte erilist morfoloogilist struktuuri kaasates poeem pretsioosse luuletaiesega. Lihtne pole aga läheneda ka ehitati üles sümboolne maailm, milles kõigele leidusid vasta• nendele üpris arvukatele luuletustele, mis on rajanud vahe• vused ning kus iga sõnavarjund erutas kujutlust. Üha tundub, pealse ala, piiriloleku. Mõtlen näiteks aragoonia poeeti Cleto et mainitud kaashäälikulis•morfoloogilise eripära tõttu pole Torodellast, kes 20. sajandi algusveerandis kirjutas alam• Euroopas õigupoolest kohta leidunud müüdile. Niimoodi see mulle paistis — kuni hakkasin jälgima sõnu muerte ja matria.2

Kuus teksti, mis siin eestikeelses tõlkes ilmuvad, on pärit raamatust Marginalia (Marginaalia). See koondab aforisme (lühiartik- leid, hajamõtisklusi, kuidas neid ka nimetada), mida olen alates 2000. aastast avaldanud astuuriakeelses nädalalehes Les Noticies . Astuuria keeles ei ole kogutsükkel raamatuks vormunud, küll aga 1Ribagorza — kunagine krahviriik Pürenee mägedes. Vabanes fran- ilmus see hispaania keeles raamatus Ene marginalia (Madrid: En- kide ülemvõimu alt 884. aastal, kuulus seejärel Navarra kuningriigi koos- dymion, 2003). Mõningaid osi sellest on tõlgitud prantsuse, afri- seisu ning 11. sajandi keskel ühendati Aragooniaga. [Siin ja edaspidi kaani ja oktsitaani keelde. Siinseks põgusaks esitluseks olen va- tõlkija märkused.] linud mõttekillud, mis kõige enam seostuvad igale väikerahvale 2Muerte — ‘surm’ (hisp. k). Matria on autori isiklik sõnaloome, südamelähedase keele ja kirjanduse temaatikaga. J. C. L. analoogiana sõnale patria ‘isamaa’ tähendab see siin ‘emamaad’.

44 45 Kuus teksti kirjutusest ja keelest Josep Carles La´ınez

INFRATEKST ses punktis. Siit ohjeldamatu tung müütilise poole, küllap ka edasielamiseks vajaliku kindluse poole. Samal viisil ehitame Luuletekstist kostab meisse tundmatuid hääli. Esmajärje• oma minevikku ning otsime peavarju homse ees — mõtete abil, korras on need kirjanduslikud võtted, sisestused teksti, mida mis on köidetud järgnevasse, lõppu, lunastusse. Nii loeme ka arvasime hästi tundvat. Esmahetkel valmistume vihjeks, mis kirjandust, soovides sellega täita iga ajastu, mõne üksildase võiks peita oletatavat tsitaati: siin tundub tegu olevat — pais• toa, iga ülesande, mis võtab meid vastu, kuni ootame. Või mis? tab küll — riimiga, kajadega, möödanikuga. Siit lähtub kriiti• lise genealoogia otsing: kes selle kirja pani, mis ajastul või aas• tal, missugusele lugejale. Kui on korda läinud taastada krono• LUULETUS loogilise struktuuri piirjooned, tunneme, et oleme kirjutusega Kas täita lehekülgi nagu päevi? Kirjaniku ülesanne on tõesti saavutanud lähedase suhte, hakkame end pidama osalisteks midagi seesugust. Tegu pole ei upsakuse ega pagenduse• koolkondades ja taotlustes, kandidaatideks üldantoloogias — ga, vaid kindlusega. Igatseme aega, kui kirjutus enam ei teiste järglasteks. Keegi — nii meeldiks meile oletada — tu• oleks maailma eitus. Et sel viimsel viivul ei tähendaks täis• leb ja paigutab meid kaanonisse, intertekstide ja kirjanduse kritseldatud paberilehed meie saamist kurbuse liitlaseks... maatriksisse. See on asjade tavaline käik, miski, mis õigupoo• aga mitte ka edevuse valvuriks. Kui kirjutus on elu meta• lest ei olene meie tahtest. Ent on ka teistsugune, heterodok• foor, kui elu pesitseb kahe punkti, eimillegi ja valguse vahel, sia tee, või kui väljenduda akadeemilisemalt, tee, mis juhatab siis ehk osutub vaikusemaailm päikseliseks päevaks ja lapse• infrateksti valdustesse. Kui käime intratekstuaalse tsitaadi põlverannaks nagu siis, kui me veel ei kirjutanud ja luule• jälgedes, asetame end väljapoole ajalugusid, liike ja kirjeldusi. tus oli liivast müür lubaduste sadamas. Siis tuli sõna lehe• Jah, asume individuaalsusse ruumi, ehk siis juba romantilist külgi täitma, nagu mõte täidab päevi, ning siinsamas on luu• kõnepruuki kasutades, hulluse alale. Seda kutsungit kuulis letus, mis tuletab meile meelde, et sümmeetriat pole olemas, Fernando Pessoa. Ja küllap on see ühtlasi, küll vist, luule et iga ehitis mõraneb ja variseb kokku. Luuletust kirjutada ainus kõla. tähendab aina vaadata mereranda, kus mängivad lapsed. Seal see sündis. Ka mis tahes muust elukogemusest. On suvi, lai• KIRJANDUS ned lähenevad leebelt rannale ning püsisinises päike paneb meid silmi sulgema. Nii on see ikka. Ja oleme ise luuletus, Kas mõnel hetkel kirjutatakse sellestki, mida ei teata? Õigem igavesti. ehk oleks hoopis küsida: kas me üldse mõnikord oleme kirju• tanud millestki, mida me teame? Kui midagi teada tähendab omada millestki teadmist, siis seda me ju kunagi ei tee. Me RAHVALIK ei valda midagi; vastupidi, laename kogu oma teadmise ja Mõned luuletajad — rahvalikud kirjanikud sõna kõige otse• niiviisi pole see eales täielik. Ent vaikime. Või valetame. semas mõttes, see tähendab, värsisepad — pärinevad maail• Me ei anna endale aru, et just nii formuleeritaksegi tavaliselt mast, kus loov sõna on ühtaegu lüüriline ja riituslik. Tegu seda, mida mõistame kirjandusena — määrangute abil, mis on autoritega, kel puudub igasugune akadeemiline haridus on eemaldunud igasugusest tarkusest. Ent ka igasugusest ja kelle tööriistadki on kasinad. Nad kuuluvad kogukonda, valest. Seetõttu, kui tarkus ja vale ühte heidavad, ei suuda mida kultuurist aina põlastusega jälgitakse, ning seeasemel, me leida niisuguse abielu ootamatuse ees mingitki lahendust. et neid uuritaks kirjanduse seisukohalt, lahkab neid antro• Mõlema tasakaaluhetkedel üritame siiski luua, ja isegi veel poloogia. Ja ma ei räägi siin Okeaaniast või Amazonasest, enam, elada. Otsekui asuksime ellipsis, ent aina selle kriitili•

46 47 Kuus teksti kirjutusest ja keelest Josep Carles La´ınez vaid bertsolari’dest3, Alpujarra truvääridest, siinsetest koha• Josep Carles La´ınez on Valencias ilmuva hispaaniakeelse kultuurifi- likest riimimeisterdajatest. Nende tekstid, mida aeg•ajalt pa• losoofilise ajakirja Debats tegevtoimetaja ja Aragoonia keelekorraldus- neb väisama genealoogiline otstarve, ei kannata välja era• nõukogu Consello d’a Fabla Aragonesa liige. poolikut usaldusväärset vaatlust. Need on luuletused, mil• J. T. les mõni üksik värss — pehmelt öeldes — võib kujutada en• dast töötlemata pärli, kuid ei enamat. Kõigele vaatamata moodustavad just nemad igasuguste marginaalsete kirjan• duste luustiku. Näib isegi, nagu olnuksid nad ühenduslüliks tühja möödaniku ja ebakindla tuleviku vahel, ebatäiuslikuks võimaluseks olla normaalne. See kulg rahvalikust haritule või täpsemini öeldes, spetsiifilise teose kehastumine mõlema piirides toob mulle praegu tagasi konkreetsuse maitse. Ei ole olemas fiktsioone, ei ole olemas mitte midagi, on vaid pelk aja kulgemine. Ja see, et luule jäetakse hääbuma võtete ja intentsioonide küüsi.

JOSEP CARLES LAINEZ´ (sünd. 1970) on lõpetanud Valencia üli- kooli valencia ja hispaania filoloogia ning audiovisuaalkommunikat- siooni alal. Tema algupärane looming hõlmab esseistikat, filosoofilis- aforistlikke miniatuure (vt eesti keeles H. L. Hix, Postmodernseid post- skripte, J. C. La´ınez, In hoc signo vinces. Tartu: Tartu Ülikooli Kir- jastus, 2001), luulet, jutustusi ja näidendeid. Neid on avaldatud hispaania, valencia, aragoonia ja astuuria keeles. La´ınezi erihuviks ongi Euroopa ja maailma väikekeeled. Pürenee poolsaare väikekeelte ja neis loodud kirjanduse teemal on La´ınez avaldanud inglise ja hispaania keeles käsitlusi Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni rahvusvahelises aastaväljaandes Interlitteraria (vt nr 6, 2001 ja nr 8, 2003). La´ınezi hispaaniakeelse loomingu hulka kuuluvad luulekogud Exotica Martyria (1991), Música junto al r´ıo (Jõeäärne muusika; 2001), romaa- nid Alma (Hing; 1997), Una noche más (Veel üks öö; 2003) ja uuri- muslik monograafia Construcción metafórica y análisis f´ılmico (Meta- foorne konstruktsioon ja filmianalüüs; 2003). Valenciakeelsed on luulekogud Dionys´ıaka (1995) ja Anxia (2001), aragooniakeelne luulekogu Bel diya (Mõni päev; 1998).

3Bertsolari või versolari — baski rahvalik laulik, kes publiku ees muusika saatel improviseerib mitmesuguste sündmuste luulelisi kajastusi.

48 4 49 Arthur Janov

tunneb ta valu, mis kestab seni, kuni tal õnnestub panna oma vanemad enda soove rahuldama või kuni ta summutab valu sellega, NEUROOS et summutab oma vajadused. Kui valu on piisavalt tugev, võib ta- gajärjeks olla surm, nagu on näidanud mõned lastekodulaste seas korraldatud uuringud. Arthur Janov Kuna väikelaps ei ole ise suuteline näljatundest jagu saama (see tähendab, ta ei saa minna külmkapi juurde) ega armastuse aseainet Tolkinud˜ Tõnu Ülemaante leidma, siis peab ta oma aistingud (nälg, soov süles olla) teadvusest eraldama. See enda eraldamine oma vajadustest ja tunnetest on instinktiivne manööver, mille eesmärgiks on summutada liiga suur valu. Me nimetame seda lõhestumiseks [split]. Orga- Paljud vanemad teevad selle vea, et ei võta oma last piisavalt sülle, nism lõhestub, et tagada oma edasikestmine. See aga ei tähenda, kartes teda “ära rikkuda”. Ent jättes lapse tähelepanuta, nad just et rahuldamata jäänud vajadused kaoksid. Vastupidi, nad jäävad nimelt seda teevadki, ning hiljem upuvad nad tema lõpututesse püsima kogu eluks, avaldades survet, suunates huvisid ja tekita- nõudmistesse sümboolsete asendajate järele — kuni valavad ühel des motivatsiooni nende vajaduste rahuldamiseks. Kuid valu tõttu päeval oma pahameele tema peale välja. Selle tagajärjed on on need vajadused teadvuses alla surutud ja nõnda peab inimene ühtaegu paratamatud ja kohutavad. otsima rahulduse aseainet. Lühidalt öeldes peab ta püüdma rahuldada oma vajadused sümboolselt. Kuna tal ei võimaldatud lapsena Me kõik oleme vajadustega olendid. Me oleme sündinud vajama end väljendada, siis võib ta olla sunnitud hilisemas elus proovima ja valdav enamik meist sureb pärast kogu elu kestnud võitlust koos teisi ennast kuulama ja mõistma panna. paljude rahuldamata jäänud vajadustega. Need vajadused ei ole Tähelepanuta jäänud ja talumatuks muutunud vajadused mitte midagi ülemäärast — olla toidetud ning hoitud soojas ja kuivana, ainult ei eraldu teadvusest, vaid ka nendega seotud aistingud saada kasvada ja areneda omaenda tempos, olla süles hoitud, hel- paiknevad ümber valdkondadesse, mida inimene paremini valit- litatud ning stimuleeritud. Need esmavajadused [primal needs] seb või mis toovad suuremat kergendust. Nii võib oma tunne- moodustavad väikelapse keskse reaalsuse. Neurootiline protsess tele väljapääsu otsida urineerimisest (hiljem seksist) või püüda käivitub siis, kui need vajadused jäävad vähegi pikemaks ajaks neid ohjeldada sügava hingamise allasurumisega. Rahuldamata täitmata. Vastsündinu ei tea, et kui ta nutab, siis tuleks ta sülle väikelaps õpib oma vajadusi varjama ja sümboolseks muutma. võtta, või et teda ei tohiks liiga vara rinnast võõrutada, ent kui ta Täiskasvanuna ei saa ta tunda järsust ja varajasest võõrutamisest vajadused jäävad tähelepanuta, siis saab ta haiget. tulenevat vajadust imeda ema rinda, kuid ta võib olla ahelsuitse- Alguses teeb väikelaps kõik, mis tema võimuses, et oma va- taja. Tema vajadus suitsetada on sümboolne vajadus ja neuroosi jadusi rahuldada. Ta sirutab käed välja, et teda sülle võetaks, nu- põhiolemuseks ongi sümboolse rahulduse taotlemine. tab, kui on näljane, põtkib jalgadega ja siputab, et tema vajadusi Neuroos on sümboolne käitumine, mis peab kaitsma inimest märgataks. Kui need vajadused jäävad pikemat aega rahuldamata, liiga suure psühhobioloogilise valu eest. Neuroos hoiab end ise kui teda ei võeta sülle, ei vahetata mähkmeid ega toideta, siis alal, sest sümboolne rahuldus ei saa vaigistada tegelikke vajadusi. Tegelike vajaduste rahuldamiseks tuleb neid tunda ja kogeda. Pa- raku on need vajadused valust tingituna maha maetud. Kui nad on “Neurosis.” http://www.PrimalTherapy.com/whatis2.htm. maha maetud, satub organism püsivasse häireseisundisse. Sel- Avaldame autori loal. leks häireseisundiks on pinge. See sunnib väikelast ja hiljem

50 51 Neuroos Arthur Janov täiskasvanut otsima oma vajadustele rahuldust ükskõik missu- stimulatsiooni korral saavad nad areneda ja kasvada (Krech et al. gusel võimalikul viisil. Häireseisund on hädavajalik väikelapse 1964). Vaimne ja füüsiline stimulatsioon peab olema pidev. ellujäämiseks; kui ta kaotaks lootuse, et tema vajadused saavad Rahuldamata vajadused tõrjuvad kõrvale inimese kogu muu kunagi rahuldatud, võiks ta surra. Organism jätkab elamist iga tegevuse, kuni nad on rahuldatud. Kui vajadused on rahuldatud, hinna eest ja selleks hinnaks on tavaliselt neuroos — rahuldamata võib laps tunda. Ta võib kogeda oma keha ja oma ümbruskonda. jäänud kehaliste vajaduste ja tunnete summutamine, sest valu on Kui vajadused ei ole rahuldatud, kogeb laps ainult pinget, mis on liiga suur, et seda välja kannatada. teadvusest lahti haagitud tunne. Ilma selle hädavajaliku ühendu- Kõik, mis on loomulik, on tõeline vajadus — näiteks kasvada seta neurootik ei tunne. Neuroos on tunde patoloogia. ja areneda omaenda tempos. See tähendab lapse puhul seda, et Neuroos ei alga tingimata kohe, kui laps summutab oma esi- teda ei võõrutata ema rinnast liiga ruttu, ei sunnita liiga varakult mese tunde, kuid me võime öelda, et sellest hetkest algab neuroo- kõndima ega rääkima, ei sunnita palli püüdma, enne kui tema tiline protsess. Laps sulgub järk-järgult. Iga vajaduse summuta- närviaparaat võimaldab tal seda mõnusalt teha. Neurootilised va- mine ja mahasalgamine lülitab lapse veidi rohkem välja. Ja siis jadused on ebaloomulikud vajadused — need kujunevad seetõttu, ühel päeval leiab aset kriitiline pööre, mil lapse tegelik mina on et tõelised vajadused jäävad rahuldamata. Me ei ole sündinud põhiliselt väljalülitatud, mil ta on rohkem ebatõeline kui tõeline, ja siia ilma koos vajadusega kuulda kiidusõnu, kui aga lapse tõelisi selles kriitilises punktis võime ta neurootiliseks tunnistada. Sellest püüdlusi peaaegu sünnist saadik halvustatakse, kui temas tekita- hetkest alates toimib ta kahe mina süsteemis: tõelise ja ebatõelise takse tunne, et ta ei suuda midagi teha piisavalt hästi, et vanemad mina süsteemis. Tõeline mina esindab organismi tõelisi vajadusi teda armastaksid, siis võib ta hakata kiitust igatsema. Samamoodi ja tundeid. Ebatõeline mina on nende tunnete kattevari ja sel- võib lapseeas olla alla surutud vajadus ennast väljendada, kas või lest saab fassaad, mida neurootilised vanemad vajavad omaenda sellega, et keegi teda ei kuula. Sellest võimalusest ilmajäämine vajaduste rahuldamiseks. Lapsevanem, kes tunneb vajadust olla võib muutuda vajaduseks vahetpidamata rääkida. austatud, sest tema enda vanemad alandasid teda pidevalt, võib Armastatud laps on see, kelle loomulikud vajadused on rahul- nõuda oma lastelt orjalikkust ja alandlikkust, ei luba neil olla ni- datud. Armastus võtab talt valu ära. Armastusest ilma jäänud nakad ega endale midagi vastu öelda. Lapsik vanem võib nõuda, laps on see, kellel on valus, sest tema vajadused ei ole rahuldatud. et tema laps kasvaks üles üleliia kiiresti, teeks ära kõik kodutööd Armastatud lapsel ei ole vajadust kiituse järele, sest teda pole hal- ning saaks tegelikult täiskasvanuks ammu enne seda, kui ta sel- vustatud. Teda on hinnatud selle tõttu, kes ta on, mitte selle tõttu, leks valmis on — nii et vanem võiks jääda lapseks, kelle eest hoolt mida ta suudab teha oma vanemate vajaduste rahuldamiseks. Ar- kantakse. mastatud laps ei kasva täitumatu seksiihaga täiskasvanuks. Tema Nõudmine, et laps käituks ebatõeliselt, ei ole sageli selgelt vanemad on teda süles hoidnud ja hellitanud ning tal pole vajadust väljendatud. Sellele vaatamata saab vanemate vajadus lapsele kasutada seksi selle varajase vajaduse rahuldamiseks. Tõelised va- enesestmõistetavaks käsuks. Laps on sündinud oma vanemate vajadused voogavad seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Vajadus jadustesse ja hakkab võitlema nende rahuldamise eest peaaegu esi- olla süles hoitud ja hellitatud on osa vajadusest olla stimuleeri- mestest eluhetkedest peale. Teda võidakse sundida naeratama (et tud. Nahk on meie suurim meeleelund ja vajab vähemalt sama ta paistaks õnnelikuna), kudrutama, hüvastijätuks lehvitama, hil- palju stimuleerimist kui teised meeleelundid. Kui esimestel elu- jem istukile tõusma ja kõndima, veel hiljem ennast tagant sundima, aastatel on stimulatsioon ebapiisav, võivad sellel olla katastrooﬁ- et vanemad võiksid uhkust tunda eduka lapse üle. Sedamööda lised tagajärjed. Ilma stimulatsioonita võivad elundkonnad hakata kuidas laps areneb, muutuvad temale suunatud nõudmised kom- taandarenema; ning vastupidi, nagu Krech on näidanud: piisava plitseeritumaks. Ta peab saama kõige paremaid hindeid, olema abivalmis ja tegema kodutöid, olema tagasihoidlik ja vähenõudlik,

52 53 Neuroos Arthur Janov mitte liiga palju rääkima, ütlema teravmeelsusi, olema sportlik. Ta ei ole üleliia aktiivne ega kurb ja nii edasi. Samas on lõhestumine ei saa olla tema ise. Tuhanded tegevused, mis toimuvad vanema ja nõrga lapse jaoks hädavajalik. See on reﬂektiivne (s.t automaatne) lapse vahel ning mis salgavad maha lapse loomulikud esmavajadu- võte, millega organism säilitab oma tervemõistuslikkuse. Neuroos sed, tähendavad seda, et laps saab haiget. Need tähendavad seda, on niisiis kaitse kohutava reaalsuse vastu, et tagada organismi aren- et laps ei saa olla ühtaegu tema ise ja armastatud. Neid sügavaid guvõime ja psühhofüüsiline terviklikkus. haigetsaamisi nimetan ma esmavaludeks (ehk valudeks). Esma- Neuroos tähendab, et inimene on see, kes ta ei ole, selleks et valud on vajadused ja tunded, mille teadvus on alla surunud või saada seda, mida pole olemas. Kui armastus oleks olemas, oleks maha salanud. Nad teevad haiget, sest neil pole lubatud avalduda laps see, kes ta on, sest see ju armastus ongi — lasta teisel olla või rahuldatud saada. Kõik need valud kokku ütlevad: mind ei see, kes ta on. Seega ei pea neuroosi tekkimiseks juhtuma mi- armastata ja mul pole lootustki armastusele, kui ma olen tõeliselt dagi pööraselt traumaatilist. Neuroos võib tekkida sellest, kui last mina ise. sunnitakse kasutama igas lauses sõnu “palun” ja “tänan”, et va- Iga kord, kui laps jääb sülle võtmata, kui ta seda vajaks, iga nemad võiksid näidata, kui peenekombelised nad on. Neuroos kord, kui teda sunnitakse vait olema, kui teda naeruvääristatakse, võib tekkida ka sellest, kui lapsel ei lubata kaevelda ega nutta, temast välja ei tehta või nõutakse temalt rohkem, kui ta võimed siis kui ta on õnnetu. Vanemad võivad kohale tormata ja nuuksu- lubavad, lisatakse piisake tema haigetsaamiste karikasse. Seda misele lõpu teha ning seda omaenda ängistuse tõttu. Nad võivad karikat nimetan ma esmakarikaks. Iga lisandus sellesse karikasse mitte lubada vihastamist — “korralikud tüdrukud ei ole pahuras muudab lapse ebatõelisemaks ja neurootilisemaks. tujus; korralikud poisid ei räägi vastu” —, et tõestada, kui aus- Kui rünnakud tõelisele süsteemile tugevnevad, hakkavad nad tusväärsed nad on; neuroos võib tekkida ka sellest, kui laps pan- tegelikku isiksust purustama. Ühel päeval leiab aset sündmus, mis nakse esinema: näiteks palutakse peol mõni luuletus lugeda või ei pruugigi iseenesest traumaatiline olla — näiteks jäetakse laps abstraktseid probleeme lahendada. Ükskõik millises vormis see sajandat korda lapsehoidja hoolde —, kuid mis nihutab tõelise ja ka toimuks, laps saab üsna varsti aru, mida temalt nõutakse. Esine, ebatõelise vahelist tasakaalu ning muudab lapse neurootiliseks. või muidu... Ole selline, nagu nad tahavad, või muidu... muidu Seda sündmust nimetan ma peamiseks esmastseeniks. See on pole armastust või seda, mida armastuseks peetakse: heakskiitu, hetk väikelapse elus, mil kõik mineviku alandused, ei-ütlemised ja naeratust, silmapilgutust. Lõpuks hakkab lapse elus dominee- ilmajäämised koonduvad algtõdemuseks “Pole lootustki, et mind rima näitlemine ning seda täidab vanemate vajadusi rahuldavate armastatakse sellisena, nagu ma olen”. Ja just siis kaitseb laps end rituaalide sooritamine ja pateetiliste fraaside korrutamine. selle kohutava tõdemuse eest sellega, et lõikab end oma tunnetest Just see kohutav lootuse puudumine kunagi armastust pälvida ära ja libiseb vaikselt neuroosi. See tõdemus ei ole teadvustatud. põhjustabki lõhestatuse. Laps peab maha salgama tõdemuse, et Pigem hakkab laps näitlema, algul oma vanemate ees ja seejärel tema vajadusi ei rahuldata mitte kunagi, ükskõik mida ta ka teeks. ka mujal, vanemate soovitud viisil. Ta räägib nende sõnu ja teeb Ta ei saa elada teadmisega, et teda põlatakse või et tegelikult ei samu asju mis nemad. Ta käitumine pole tõeline — s.t see ei ole tunne keegi ta vastu huvi. Tema jaoks on talumatu teada, et tal kooskõlas tema tõeliste vajaduste ja soovidega. Lühikese ajaga pole mitte kuidagi võimalik muuta oma isa vähem kriitiliseks ega muutub neurootiline käitumine automaatseks. ema lahkemaks. Ainuke viis end kaitsta on arendada välja asen- Neuroosiga käib kaasas lõhestumine, ühenduse puudumine dusvajadused, mis on aga neurootilised. oma tunnetega. Mida rohkem rünnakuid vanemate poolt lapsele Võtkem näiteks laps, keda vanemad on pidevalt halvustanud. osaks saab, seda sügavamaks muutub lõhe tõelise ja mittetõelise Koolis võib ta lakkamatult lobiseda (ja selle eest õpetajalt kõvasti vahel. Ta hakkab rääkima ja liikuma etteantud viisil, ei puuduta pragada saada); kooliõuel võib ta vahetpidamata ärbelda (ja sellega oma keha keelatud piirkondi (sõna otseses mõttes ei tunne ennast), teistest lastest võõrduda). Hilisemas elus võib tal olla ohjeldamatu

54 55 Neuroos Arthur Janov himu saada ja valjuhäälselt nõuda midagi (kõrvalseisjate jaoks) Lapse püüet oma vanematele meeldida nimetan ma võitluseks. ilmselgelt sümbolistlikku, nagu näiteks “parimat lauda” kallis res- Võitlus algab vanematest ja laieneb hiljem kogu maailmale. See toranis. levib väljapoole pereringi, sest inimene kannab oma rahuldamata Laua saamine ei saa aga rahuldada tema “vajadust” tunda en- vajadusi endaga kaasas, ükskõik kuhu ta läheb, ja need vajadu- nast tähtsana. Miks muidu kordab ta oma etendust iga kord, kui sed tuleb välja elada. Ta otsib endale vanemate asendajad, et välja sööma läheb? Eraldatuna oma tõelisest, teadvustamata va- nendega oma neurootilist draamat etendada, või teeb peaaegu iga- jadusest (olla tunnistatud väärtuslikuks inimolendiks), tuletab ta ühest (kaasa arvatud oma lapsed) vanemlikud kujud, kes tema oma eksistentsi “mõtte” sellest, et paljud uhkete restoranide ülem- vajadusi rahuldaksid. Kui isa väiksena verbaalselt maha suruti, kelnerid tervitavad teda nimepidi. ilma et tal oleks lubatud kunagi suurt midagi öelda, siis saavad Lapsed sünnivad niisiis reaalsete bioloogiliste vajadustega, tema lastest kuulajad. Olles sunnitud nii palju kuulama, tekib mida nende vanemad ühel või teisel põhjusel ei rahulda. Võimalik, neil omakorda allasurutud vajadus leida keegi, kes neid kuulaks; et mõned emad ja isad ei tunne oma lapse vajadusi lihtsalt ära või nendeks inimesteks võivad väga hästi olla nende oma lapsed. järgivad — soovist mitte viga teha — mõne auväärse lastekas- Võitluse raskuspunkt nihkub tõelistelt vajadustelt neurootilis- vatusautoriteedi nõuandeid ning äratavad hommikuti oma lapse tele, kehast mõistusesse, sest vaimsed vajadused tekivad siis, kui täpselt kella pealt, toidavad teda graaﬁku järgi, mida võiksid ka- põhivajadused on maha salatud. Ent vaimsed vajadused ei ole destada kõik lennuﬁrmad, võõrutavad ta rinnast vastavalt ettekir- tõelised vajadused. Puhtpsühholoogilisi vajadusi ei ole tegelikult jutustele ja treenivad ta tualetis käima nii ruttu kui võimalik. olemas. Psühholoogilised vajadused on neurootilised vajadused, Sellele vaatamata ei usu ma, et kogu see tohutu hulk neuroose, sest nad ei kajasta organismi tegelikke nõudmisi. Näiteks mees, mida inimkond on ajaloo algusest peale produtseerinud, oleks se- kellel peab olema restoranis parim laud, et end tähtsana tunda, letatav võhiklikkuse või metodoloogilise innukusega. Ma olen tegutseb vajaduse sunnil, mis arenes välja seepärast, et teda pole jõudnud järeldusele, et peamine põhjus, miks lapsed neurootili- armastatud, et tema tõelised püüdlused elus on tähelepanuta jäetud seks muutuvad, on see, et nende vanematel on liiga palju tegemist või alla surutud. Ta võib igatseda, et ülemkelner teda nimepidi omaenda, lapsepõlvest pärit rahuldamata vajadustega. tervitaks, sest lapsena kasutati temast rääkides ainult üldmõistet “poeg”. See tähendab, et vanemad ei kohelnud teda inimesena Nii võib naine rasestuda selleks, et teda koheldaks nagu last — ning et ta üritab nüüd pälvida inimlikku kohtlemist sümboolselt, mis on tegelikult just see, mida ta on kogu elu vajanud. Niikaua, teiste kaudu. Kui vanemad oleksid teda kohelnud kui ainulaad- kui ta on tähelepanu keskpunktis, on ta suhteliselt õnnelik. Kui set inimolendit, oleks see kõrvaldanud selle niinimetatud vajaduse ta aga ükskord lapsega maha saab, võib ta langeda sügavasse de- end tähtsana tunda. Neurootik paneb vanadele, teadvustamata va- pressiooni. Rasedus teenis tema vajadusi ja sellel ei olnud midagi jadustele (olla armastatud ja hinnatud) uued sildid (vajadus tunda pistmist uue inimese ilmaletoomisega. Laps võib koguni kanna- end tähtsana). Aja jooksul võib ta hakata uskuma, et need sildid tada selle pärast, et ta sündis ja röövis sellega emalt ainsa hetke ongi tõelised tunded ning et nende järgimine on hädavajalik. tema elus, mil tal oli võimalus teised enda eest hoolitsema panna. Et ema ei ole emaduseks valmis, siis võib tal piim kinni jääda, mille Oma nime ekraanil või trükituna nägemise lummus on vaid üks tagajärjel vastsündinu peab oma varases lapsepõlves samasugust tundemärk sellest, et paljudel meil on isiklikku tunnustust väga puudust kannatama nagu võib-olla omal ajal emagi. Sel moel nu- oluliselt puudu jäänud. Need saavutused, ükskõik kui reaalsed, heldakse selles näiliselt lõputus ringkäigus vanemate patud laste annavad tunnistust sümboolsetest vanemliku armastuse otsingu- kaela. test. Publikule meeldimisest saab võitlus. Võitlus on see, mis hoiab last eemal oma lootusetuse tund- misest. Seda võitlust võib leida ületöötamises, rügamises kõrgete

56 57 Neuroos hinnete ja autasude pärast, näitlejaks või kunstnikuks hakkamises. Võitlus on neurootiku lootus olla armastatud. Selle asemel et olla tema ise, võitleb ta selle eest, et saada iseenda teiseks versioo- niks. Varem või hiljem hakkab laps uskuma, et see teine versioon ongi tema tõeline mina. “Näitlemine” ei ole enam vabatahtlik ega teadlik; see on automaatne ja teadvustamata. See on neurootiline.

Kirjandus Krech,D.,E.Bennet,M.Daimond,M.Rosenzwig 1964. Chemical and Anatomical Plasticity of Brain. — Science, Vol. 146, pp. 610–619

ARTHUR JANOV (sünd. 1924) on vene-juudi päritolu ameerika psüh- holoog ja psühhiaater. Omandas BA ja MSW (Master of Social Work) California ülikoolis Los Angeleses ning PhD psühholoogia alal Clare- monti Graduate School’is. Töötas 1960. aastate lõpul välja oma nn pri- maalteraapia teooria ja rajas selle põhimõtetest juhinduva kliiniku, Pri- mal Center’i. Avaldanud 10 raamatut, mida on saatnud niihästi suur müügiedu kui terav poleemika.

LAURA KÕIV

58 Neil Evernden

otstarvet või tahet, kõik peale inertse, reeglitele kuuleka mateeria, eemaldame sellest tegelikult ka elu enda. Loomulikult peetakse LOODUSEST LOODUSENI loomi endistviisi Loodusesse kuuluvaks, kuid ainult tänu kava- lale võttele määratleda neid kui käituvat mateeriat, kui Looduse Seaduste instinktidest kammitsetud funktsiooni. Selle asemel et Neil Evernden otsida käitumisnorme loodusest, peab inimene nüüd Loodusele normid ette kirjutama. Selles mõttes on Loodus algusest peale Tolkinud˜ Tiiu Speek mütologiseeritud: selle sisu otsustab ajalugu. Siin ei saa olla erandeid: Loodus on paratamatuse kuningriik, kus pole kohta tahtelistele, mingite oma eesmärkidega elusolenditele. Selline Kokkuvõtteks: täheldasime, et enne ja pärast renessansi teadus- mõistepuhtus on eelduseks, et inimkond end turvaliselt tunneks. ja tehnikarevolutsiooni elanud inimeste looduskujutluses toimus Eelmises peatükis vaadeldud analoogia teadmise tähenduse va- väga suur muutus. Keskaja inimese kaastundlik maailm tunnista- hel Jungi inimindiviidide tüpoloogias1 ja eri ajalooperioodide loo- takse uues, Looduseks nimetatud abstraktses süsteemis lubama- duskujutluses võibki olla pelgalt analoogia. Me ei pea tingimata tuks. Põhinedes Looduse lubatava sisu rangel piiramisel, nõuab postuleerima mingit nihet inimtemperamentide tegelikus olemu- see süsteem enda teadlikku puhastamist, millega kaasneb aktiivne ses, et nende kahe vahele paralleeli tõmmata. Meie eesmärkide kaitse igasuguse taasreostamise vastu “projektsiooniga”. Kõigi seisukohast on tähtis see, et teatud aja jooksul loobusid inime- “inimlike” kvaliteetide ja ka vanemate looduse tundmise vahendite sed omaksvõetud teadmisviisist. Kui enne renessanssi peeti olu- välistamisega nihkub teadmiste asukoht maailmast inimlikule — liseks, et teadmiste saamiseks looduse kohta kasutataks mingil see tähendab, “tõeliselt” inimlikule, sisemisele olemisele, millest viisil empaatiat, siis nüüd oli oluline, et empaatiat ei kasutataks. tulenebki Looduse tõeline vorm. Enne usuti, et teadmisi tuleb hankida looduse ja selles peituvate Tulemuseks on see, et loodusele antakse uus määratlus ning tähenduste tajumise kaudu, nüüd seevastu usuti, et teadmisteni teadmiste saamise vahendid muutuvad sootuks teistsuguseks. jõudmiseks tuleb Looduse paratamatu vormi tajumiseks kasutada Kõige tähelepanuväärsem ongi vahest see, et teadmise mõiste ku- inimmõistust. Seda tajutavat vormi ei käsitatud lihtsalt “mude- jundatakse kavala sihiteadlikkusega ümber, teadmine pole enam lina”, vastupidi, seda peeti looduse enda tõeliseks kujuks, mis on inimese ja teiste olendite ühiste omaduste või nähtava taga peitu- vabastatud tähelepanu hajutavatest detailidest ja meeltetaju moo- vate tähenduste intuitiivne tajumine, vaid Looduse uuest skeemist nutustest. Tekib küsimus, kuidas on võimalik, et seda viimati tuletatud süsteemsete reeglite üldistus. Loodust, tuletagem siin- mainitud arusaama hakati senise traditsioonilise, kogemuslikku- kohal meelde, mõisteti algselt kui “kõike”. Seejärel kui kõike- sel põhineva loodustunnetuse asemel pidama tõeseks looduse kir- peale-millegi-muu, võib-olla Jumala. Ent kui inimene omastas jelduseks. kvaliteedid, mida ta kunagi oli jaganud endasarnase loodusega, Tagasi vaadates võiksime ennast ju veenda, et peale jäi teadus- tuli ka tema ja looduse vahele terav piir tõmmata. Rookides liku tõe ilmne loogika ja et renessansiaja Itaalia ühiskond püüdis lõpuks loodusest välja kõik, mis võiks ilmutada mingit sisemist 1Autor mõtleb siin introvertset ja ekstravertset inimtüüpi. Kui ekstra- verdile on omane kaastundlik looduslähedus, siis introverti iseloomustab “From nature to Nature.” — Neil Evernden. The Social Crea- ratsionaalne suhe loodusega. Ekstraverdi jaoks on loodus sama ettearva- tion of Nature . Baltimore—London: The John Hopkins University matu ja üllatav kui inimene ning seega pole inimene teda ümbritsevatest Press, 1992, lk 57–71. teistest olenditest põhimõtteliselt erinev, introvert distantseerub loodu- Avaldame autori loal. sest ja eelistab teadusekeskset lähenemist. Tlk.

60 61 loodusest Looduseni Neil Evernden vabaneda mineviku vigadest ning omaks võtta kõike uut. Aga ideest saab side, mis hakkab ühendama loodusteadlast kunstni- ehkki too ühiskond ei olnud nii teravalt jaotunud teadusˇzargooni kuga, kes loob teise “looduse”” (Cassirer 1972: 151). külge klammerdunud erialadeks kui meie tänapäevamaailm, on Leonardo ei tahtnud olla pelgalt suurepärane käsitööline, kes selge, et Galilei argumendid said olla suunatud vaid haritud kasutab geomeetriavalemeid asjakohaste illusioonide loomiseks. vähemusele. Ülejäänud inimestele, kes võisid kõik vabalt üks- Ta tahtis olla looja, inimene, kes tõepoolest sünnitab reaalsuse teisele öelda, mis loodus “on”, ei pruukinud kogu asi üldse korda vormi. “Enne, kui mõistus saab alustada oma tööd loodusega, minna. Kuidas siis ikkagi oli võimalik niivõrd julge vaade, nagu peab eksisteerima ideaalne plaan”, ja just selle plaani peab looja seda oli uus Loodus, ühiskonnale tervikuna omaseks teha? Vastus, leiutama. Leonardo “rõhutab, et loodus on täis “ratsionaalseid mulle tundub, seisneb selles, et mingit selgesõnalist argumentee- printsiipe”, mida inimene ei ole veel kogenud [---]. Galilei läheb rimist ega loogilist tõestust ei olnud esialgu vajagi: piisas sellest, sama teed. Ehkki ta pidas ennast meelelise kogemuse kaitsjaks, kui maailmale näidati, missugune loodus “tegelikult välja näeb”. rõhutas ta sellele vaatamata, et mõistus saab luua paratamatu Nagu järgnevast selgub, olid olemas vahendid, et teha seda kunsti teadmise ainult omaenda printsiipide järgi” (Cassirer 1972: 57– abil.2 58).4 Pange tähele, mis on esmatähtis: kogemust arvesse võtta Galileil ja tema vaimsetel otsingutel oli eelkäija — just mit- on hea (loomulikult vahetuid kogemusi, mitte reaalsuse oletata- mekülgselt geniaalne Leonardo da Vinci oli see, kes juhatas ta vat “käekirja” või teisi mateeriaväliseid omadusi), ent valiku kor- “Looduse seaduste” piiritlemise juurde.3 Olles nii kunstnik kui ral tuleb eelistada sisemist kogemust: mõistuslikud põhjused on ka teadlane (teda ei huvitanudki neid kaht külge lahus hoida), oli “tõelisemad” kui asjad ise. Nii nagu keskaja looduseuurijad otsi- Leonardo võimeline niihästi osalema looduse peidetud vormide sid eesmärke või algpõhjusi, otsisid ka renessansi uurijad Looduse otsinguis kui ka oma avastusi visuaalses keeles kujutama. Ernst mõistuslikke põhjusi — või õigemini andsid oma loomepingutu- Cassirer ütleb: “Renessansiaja üldisele intellektuaalsele pildile sega Loodusele põhjenduse. Niiviisi allutati loodus inimese reeg- omaselt ja seda määratlevalt käisid matemaatiline loogika ja kuns- litele ning see muutus mõistusega tajutavate ratsionaalsete jõudude titeooria käsikäes. Vaid sellest ühendusest, sellest liidust sünnibki mängukanniks. Inimese tajutavad värvused ei ole pärast Galileid looduse “paratamatuse” uus kontseptsioon. Matemaatika ja kunst enam vastuvõetavad; sellesama mõistuse abil tajutavaid põhjusi lepivad nüüd kokku selles, et mõlema fundamentaalne nõue on peetakse seevastu fundamentaalseks. sama — selleks on “vorm” (Cassirer 1972: 152). Kunstnikuna oli Meie imetlus Leonardo vastu põhineb suuresti tema uuel, loo- Leonardo huvikeskmes proportsioon, mis oli mõistagi nii raken- duse paratamatuse kontseptsioonil, mille kohaselt loodus on reeg- dusmatemaatika probleem kui ka esteetikavahend. “Mõõtmise litele alluv seaduskuulekas entiteet, mis võtab mõistusega tunne- tatavaid kujusid. Loodusel on seega ainult üks “õige” vorm, ja just 2Ma ei mõtle siin loomulikult seda, et visuaalsed kunstid on ainuke selle ühe vormi peab teadlane või kunstnik avastama ja deﬁnee- vahend alternatiivsete loodusnägemuste väljendamiseks. Pigem valin rima. “Mõistuspärasus on immanentne loodust valitsev seadus, ma kunsti sellepärast, et see on ühtlasi kogu vaimse diskursuse emb- mida ei ole võimalik rikkuda. Meeled, tajud ja vahetu elutunne- leem, ja sellepärast, et meie eesmärkide jaoks on kunsti näide tema tus ei saa enam olla vahendiks, millega loodust haarata ja selle arusaadavuse tõttu kasulik. Keda huvitab laiem arutelu küsimuse üle, saladuste jälile jõuda. Vaid mõte, “piisava aluse printsiip”, mille milline roll on sotsiaalsetes muutustes “oma arvamust avaldavatel loo- all Leonardo peab silmas matemaatilise seletuse printsiipi, osutub meinimestel”, võiks vaadata Richard Rorty teost Contingency, Irony, and Solidarity (Rorty 1989). 3Ernst Cassirer räägib “Leonardo mõjust Galileile”, eriti tema 4Minu rõhutus. Leonardo enda sõnu selle kohta vt Pamela Taylori loodusseaduste sõnastusele, milles “Galilei tugineb vahetult Leonar- toimetatud raamatust The Notebooks of Leonardo Da Vinci (Leonardo dole” (Cassirer 1972: 156). da Vinci 1980: 88, 196–197).

62 63 loodusest Looduseni Neil Evernden loodusega tõeliselt võrdväärseks” (Cassirer 1972: 156). Ja kui kogemustes ei ole vormid kunagi täpsed, vaid ligikaudsed. Olles on kord juba postuleeritud, et loodusele on paratamatult omane piisavalt kindel, et maailm peab olema geomeetriliselt täiuslik, üksainus olemisviis, üksainus muster, mille külge ta on ahelda- eeldas ta, et nii see tõepoolest ongi, ning asus seda siis sellisena tud, siis muutub loodus tõepoolest tunnetatavaks — mitte koge- kirjeldama, täiustades samas meetodit, millega seda ümberkirju- muse abil (selle tavatähenduses), vaid üksnes mõistusega. Seega tust hõlpsamini teoks teha.6 pole inimestel vaja maailmast juhatust otsida; pigem teevad nad Kui see asendus on läbi viidud, saab sellest uuest, idealiseeritud kindlaks looduses peituva paratamatuse ega ole enam väljastpoolt või abstraktsest süsteemist tõepoolest deﬁnitsiooni järgi Loodus. tuleva tarkuse vastuvõtjad, vaid sisemise ja paratamatu vormi Kui me siitpeale küsime, mis on loodus, pruugib meil vaid vaadata nähtavaks tegijad. Nii loodus kui ka inimkond määratakse täitma seda süsteemi, mitte seda, mida me kõik kogeme. “Matemaatika täiesti uusi rolle, millel on uued omadused ja mille suhtes keh- ja matemaatiliste teaduste ideede või sümboolsete matemaatiliste tivad uued ootused. Teadus ja kunst on vaid eri viisid, millega teooriate sümbolite kate laotub üle kõige, mis teadlaste ja üldse ha- loodus valatakse vormi. “Geenius avastab — olgu teadlase või ritlaste jaoks esindab elumaailma, millele tõmmatakse selga “ob- kunstnikuna — looduses peituva paratamatuse” (Cassirer 1972: jektiivselt tõeliseks ja õigeks” tunnistatud looduse rüü. Just läbi 164). [---] selle ideede loori vaadates peame tõeliselt olevaks seda, mis on tegelikult meetod” (Husserl 1970: 51). Oleks kasulik tähelepanu pöörata Martin Heideggeri väitele, et matemaatilise mõiste tule- ASENDUS neb kreekakeelsest sõnast ta mathemata, mis tähendab “see, mida saab õppida ja niisiis ühtlasi ka õpetada” — teisisõnu, “mathe- Ajastu teised kunstnikud püüdsid loomulikult jäljendada Leonardo mata on asjad ainult sedavõrd, kuivõrd me teame juba ette, mis imepäraseid, geomeetriliselt täpseid maale, ning tema loodusnä- nad on” — “matemaatiline käib asjade “kohta”, mida me juba tun- gemust ilustasid kuulekalt nii sõnades kui numbrites need, kes neme. Seega ei tuleta me seda asjadest, vaid toome selle teatud vii- käisid Galilei jälgedes. Muidugi oli geomeetria köitnud inimesi ka sil juba endaga kaasa” (Heidegger 1977: 250–252). Sellised tead- ammu enne Itaalia renessanssi, kuid siis mõisteti seda enamasti kui ideaalsete, mitte tõeliste vormide kirjeldust. Üks Galilei suursaa- vutusi ongi see, et ta laiendas seda kõikidele nähtustele, selle lihtsa 6Husserl (1970: 48–50) kirjutab: “Seega võis inimestele tunduda, eeldusega, et igasse objekti on peidetud just niisugune, geomeet- et geomeetria koos selles vahetult hoomatava a priori “intuitsiooni” rias kirjeldatav täiuslik vorm, mida saab matemaatika vahenditega ning sellega kaasas käiva mõttega toodab iseendaga piirduvat absoluutset alati tajutavaks ja nähtavaks teha. See tähendab, et objektide tõelist tõde, mida sellisena saab “ilmselt” edaspidi ilma mingite sekeldusteta vormi saab tajuda ja kirjeldada pärast seda, kui nad on vabastatud kasutada. Et see silmnähtavus oli illusioon [---], et juba geomeetria neid varjavatest segavatest ebakorrapärasustest. Selle uskumu- rakendamise tähendus iseenesest muutis tõe allikad keeruliseks, jäi Ga- sega kaasnes soov tõlgendada sel viisil mitte ainult ideaalseid, lileile ja temast lähtuvale perioodile varjatuks. Galileiga algabki tea- 5 duslikule mõtlemisele eelnenud intuitiivse looduse vargne asendamine vaid kõiki vorme. Nii sai alguse “ainukese reaalse, meile taju- idealiseeritud loodusega.” des antud, kogetud ja üha kogetava maailma — meie igapäevase Huvitav on, et seda täiuslike geomeetriliste vormide “kitsast rõivast”, elumaailma varjatud asendamine matemaatiliselt struktureeritud millesse ebakorrapärast loodust suruda püüti, konstrueeritakse tänini; ideaalkvaliteetide maailmaga”, nagu nendib Husserl oma Euroo- tundub, et uued, arvutitehnika arengust kannustatud “fraktalite” otsin- pa teaduse kriisis (1970). Galileid ei häirinud tõsiasi, et tegelikes gud püüavad meid taas veenda, et looduses leidub geomeetrilisi vorme. Sissejuhatust sellesse teemasse vt Mandelbrot 1977. [Eesti k vt Peeter 5Galilei on näiteks öelnud, et “looduse raamat on kirjutatud mate- Müürsepp, “Kaos ja fraktalid.” — Akadeemia, 1997, nr 4, lk 762–768. maatilistes kujundites” (vt Collingwood 1960: 94). Tlk. Tlk.]

64 5 65 loodusest Looduseni Neil Evernden mised on kindlad, sest nad on aprioorsed teadmised, mitte midagi mimine toimus nii teaduses kui kunstis, siis pole sugugi üllatav, sellist, mida me oleksime tajunud salapärases “välismaailmas”: et ühel geeniusel, kelle huvid hõlmasid nii selgelt mõlemat ala, küsimust püstitades me toome vastuse endaga kaasa. Sama lugu oli selles Looduse nähtavaletoomises silmapaistev roll. Cassirer on kunstiga: “Proportsioonis taasavastab vaim iseenda ja oma sea- arendab seda mõtet koguni edasi, öeldes, et “kunstiline “nägemus” duse” (Cassirer 1972: 159). oli see, mis esimesena kaitses teadusliku abstraktsiooni õigusi ja Olles väidetavalt avastanud reaalsuse korrektse tajumise viisi, tasandas sellele teed” (Cassirer 1972: 158). Leonardot võibki hakkas kujunev mõttesüsteem tavatunnetust selle idealiseeritud pidada vähemalt vahendajaks, keda läks vaja, et teostada niivõrd versiooni kasuks kõrvale tõrjuma. Leonardo räägib kogemu- põhjalik muutus. sest, ent kui ta “viitab kogemusele, siis üksnes selleks, et avas- Tänapäeval ei omista me tavaliselt kunstnikele niisugust mõ- tada seal mõistuse igavene ja muutumatu kord. Tema tõeline jujõudu, küllap seepärast, et praegu on nende roll hoopis teistsu- eesmärk ei ole mitte kogemus ise, vaid sellesse kogemusse pei- gune. Veelgi enam, me kipume pidama üksikasjalikke “teoree- detud, selle poolt nii-öelda endasse haaratud ratsionaalsed print- tilisi” või “teaduslikke” väiteid väga veenvaks: pelgalt nende fak- siibid, ragioni” (Cassirer 1972: 58). Käibetõde ütleb, et renes- titihedus sisendab aukartust. Kuid igapäevaelu maiste tõdedega sansi suurkujud heitsid maailma vahetuks vaatlemiseks skolastika võrreldes võib nende mõju olla üsna väike. Igaüks meist esi- silmaklapid kõrvale, kuid tegelikult toimus see vaatlemine läbi tab oma selgesõnalise oletuse maailma kohta iga kord, kui ta uute ootuste ﬁltri. Tulemuseks oli see, et loobuti küll varasematest ütleb: “Ma näen seal puud.” Objektides, mida me näeme ja mille oletustest teadmiseni jõudmise viiside kohta, ent ühe teise oletuse nägemisest me teada anname, avalduvad meie ettekujutused reaal- kasuks: et tõeni saab jõuda abstraheerimise teel. Ei piisa looduse susest. Tõepoolest, nagu on märkinud J. H. van den Berg: “Kui me nägemisest ega puudutamisest ja ammugi mitte “kokkukuuluvus- tahame mõista inimese eksistentsi, tuleb meil kuulata objektide tunde” hellitamisest; tuleb otsida varjatud tõde, looduse tõelist keelt” (Berg 1972: 40). Meie oletused tulevad kõige selgemini olemust, milleni on võimalik jõuda ainult mõistuse, täpsemalt ilmsiks just siis, kui me ei anna endale arugi, et neid kasutame; matemaatilise mõistuse abil. See on umbes sama, nagu saaks looduse kuningriik on meie jaoks asustatud konkreetsete, mitte sügiseselt puult langevaid lehti maha raputades panna seda pal- sümboolsete objektidega. jastama tüve, mis koosneb number ühest, ja oksi, mis koosnevad Lihtsa osutusega mõnele nähtavale objektile, mis meie maa- kahtedest ja kolmedest. Sellisel kujuneval looduspildil ei olnud ilma asustab, näitame küllaltki selgelt oma ootusi maailma suh- midagi pistmist igapäevase elukogemusega, keegi ei osanud seda tes. Kuna me seda tehes ise usume, et see, millest me räägime, isegi kahtlustada, enne kui talle seda uut mudelit tutvustati; see oli on “tõepoolest” see, mida näeme, siis on vähe tõenäoline, et me nii-öelda kogemusväline reaalsus, mida esitleti kui ainukest tõelist teiste arusaamadesse suuremeelselt suhtume. Näiteks on meil Loodust. kalduvus vaadata koopamaalinguid või renessansieelse kunstniku maale kui vigaseid illustratsioone. Selle asemel et pidada neid üheainsa tõelise Looduse ebaõnnestunud koopiateks, oleks võib- LOODUSE PORTREE olla kasulikum vaadelda neid mälestistena teistsugusest reaalsusest, võimalusena heita pilk maailma, nagu see “tõepoolest” oli, Siiski on raske uskuda, et niivõrd uudset arusaama loodusest oli 7 võimalik edukalt inimeste teadvusesse poetada ainuüksi mõistuse kui need inimesed oma pildid lõid. Tõik, et me perspektiivi-eelset ja matemaatika abil, mis sest et just neile tugineti. Et inimesed sel- maali puudulikuks peame, annab tegelikult tunnistust meie mõtte- lise maailmapildi omaks võtaksid, tuli see neile veenvalt nähtavaks teha. Ning ajastu justkui hoolitsenuks sobivate vahendite eest. 7Ainulise reaalsuse “tõese koopia” küsimuse kohta vt Bryson 1983, Kui arvestada Ernst Cassireri tähelepanekut, et looduse ümbervor- eriti selle 2. ptk.

66 67 loodusest Looduseni Neil Evernden ja vaatamisharjumustest, sest just selle tehnikaga tuuakse meie 1954): alles siis, kui loodus ei olnud inimesele enam sugulane, kui uus maailm nähtavale.8 See fookuse muutus ongi hästi märgatav ta oli vabastatud sümboolsest tähendusest ja “antropomorfsest pro- renessansiaja maalikunstis, eriti Leonardo omas. Van den Berg jektsioonist”, oli võimalik teda avastada ja paljastada tema tõeline arvab, et esmakordselt tõi selle uue looduse nähtavale Leonardo kuju. Kuid fakt, et Loodus ei ole meiega sarnane, tähendas seda, oma meistriteoses Mona Lisa. et me jäime viimaks täiesti üksi.10 Mona Lisa selja taga kujutatud maastik on uudne. See on Selle tagajärjed olid tohutud, mitte ainuüksi loodusele, vaid piirkond maalil, mida me näeme justkui kodeeritud tähendustest ka inimkonnale. Nagu ütleb Rilke: “Kunstnik seisis keset vaik- rikkumata “tavalist loodust”. Rilke, keda van den Berg peab esi- seks jäänud asju, tundes, kuidas nende eksistents kulgeb seaduste meseks selle maali uudsuse äratabajaks, võtab selle kunstilise ku- raames, ilma ootuste ja kärsituseta. Ning asjade seas möödusid jutusviisi ning inimese ja looduse suhete muutunud olemuse kokku vaikselt loomad ja allusid nagu nemadki ööle ja päevale ja olid täis nii: seadusi” (Rilke 1954: I: 5). Loodusolendid olid nüüd tõepoolest täis seadusi ja väga vähe oli neis midagi muud. Keskaja inimene Mitte keegi ei ole maalinud maastikku, mis oleks nii jäägitult maas- oli elanud üllatavas, pidevalt tähendusrikkas maailmas. See oli tik ja ometi nii suurel määral ka pihtimus ja kunstniku hääl kui see sisutihe maailm. Kuid Leonardoga tardub maailm paratamatusse sügav taust madonna Lisa selja taga. Tundub, nagu sisalduks kõik inimlik selle väga tasase loomuga naise portrees, samas kui kõik vormi. “Vaadeldes seda vaid läbi kunsti, ei näe Leonardo mitte muu, millega inimene silmitsi seisab ja mis on talle kättesaamatu, vormitut loodust, vaid pigem loodust kui täiusliku ja lõpetatud on selles mägede, puude, sildade, taeva ja vee salapärases kooslu- vormi kuningriiki. Paratamatus valitseb looduse aheldaja ja iga- ses. See maastik pole muljest tehtud pilt ega rahuga täidetud asjade vese reeglina — kuid see ei ole pelgalt mateeria paratamatus; kujutis; see on alles tekkinud Loodus, maailm, mis on äsja sündinud see on inimvaimuga tihedalt seotud puhta proportsiooni parata- ja inimesele niisama võõras kui puutumatu mets mõnel avastamata matus (Cassirer 1972: 162). Valitseb koguni arusaam, et see saarel (Rilke 1954: I: 3–4).9 tajutud vorm peab olema reaalsuse enda atribuut, sest “inimene saab vaid siis olla kindel, et meelelisel maailmal on vorm ja kuju, See on märkimisväärne muutus — keskaja osavõtlikust, tä- kui ta ise talle selle üha uuesti annab. [---] “Oo asjade uurija,” hendusrikkast ja esiplaanil olevast loodusest on saanud renessansi ütleb Leonardo, “ära kiida end selle eest, et tead asju, mille loo- kauge, korrastatud maastik. Rilke ütleb, et “inimesed hakkasid Loodust mõistma alles siis, kui nad seda enam ei mõistnud” (Rilke 10Üksildus on inimteadvuse evolutsioonis oluline, kuid kõrvale 8C. S. Lewis täheldab: “Chauceri jaoks on Loodus tervenisti esi- jäetud teema. Kui kujutada ette, mida tähendas elada maailmas, kus plaanil; tal ei ole maastikku” (Lewis 1964: 110). On väga raske ette jumalad elasid kõikjal sinu ümber, siis on kontrast meie eluga üllatav. kujutada, et sellisel inimesel läinuks vaja lineaarperspektiivi — ja et ta Võib liialdamata öelda, et vanade rahvaste jaoks ei olnud inimene kunagi näinuks loodust nii nagu meie. üksi. Peaaegu kõikidele asjadele oli omane võime sõna otseses mõttes 9Ma ei taha sellega öelda, et Mona Lisa oli Leonardo peamine in- tunda. See oli tõeliselt elav maailm. Kuid sedamööda, kuidas olemise strument, millega ta looduse ümber deﬁneeris. Tegelikult ei saanudki jõud maalt järk-järgult ära võeti ning üheleainsale maavälisele jumalu- see töö tema itaalia kolleegidele kättesaadav olla, sest Leonardo maalis sele omistati, nägi inimene järjest vähem looduses kaaslasi. Olgugi et seda palju aastaid ja elas pikalt Prantsusmaal. Peale ta surma läks Mona Jumala lähedalolekut oli siiski veel võimalik tunda, asus ta kõrgemas Lisa Prantsuse monarhi omandisse. Ma valisin selle maali välja pigem sfääris ega elanud enam keset maailma asju. Ja kui Nietzsche lõpuks sellepärast, et see kujutab ilmekamalt kui ükski teine tollane maal reaal- näitas, et Jumal on surnud ja tema asemel on troonile asunud kõikvõimas sust, mis on lõhenenud “väliseks” maailmaks, reeglite külge aheldatud inimkond, jäime saatuslikult üksi. Üksildus on hind, mida me maksame olendite geomeetriliseks vanglaks, ning kõikide asjade eesmärgipära üle võimu eest. Ja üksildus on van den Bergi järgi “psühhiaatria tuum” (Berg otsustava inimindiviidi “sisemiseks” maailmaks. 1972).

68 69 loodusest Looduseni Neil Evernden dus on oma tavapärasel viisil esile toonud; pigem naudi seda, reguleerida ettearvamatu Looduse maailma, mille jõudude meele- et tead nende asjade sihti ja lõppeesmärki, mida sinu vaim ka- vallas ta tunneb end olevat”. Nagu eespool mainitud, empaatiast vandab”” (Cassirer 1972: 67).11 lähtuv tõlgendus niisugust ohtu ei näe ja viib äärmuslikes vormi- Nagu mäletate, pidas Leonardo kunstnikku “Jumalaks ja Loo- des võimaluseni kaotada oma mina objektis. Kaitsevahendina on jaks”, inimeseks, kes on võimeline rajama ideaalmaailma ja kelle abstraktsioon eriti tõhus siis, kui ta on eneseküllane ja täielik. lähimad kaastöölised on ““abstraktsioon” ja “nägemus”” (Cassi- “Teisest küljest,” märgib Storr, “esindas geomeetriline vorm nii- rer 1972: 158). sugust abstraktset korrapära, mida looduses ei ole”, ning sellisena on see eriti sobiv. “Abstraheerimine on seega seotud enesealal- Niisiis, kui ta igatseb orgusid või soovib mäeharjal seistes avastada hoiuga, adlerliku, introvertse vajadusega distantseeruda objektist, avarusi ja vaadata merd nende taga kaugel silmapiiril, siis on see muutuda sellest sõltumatuks ja võimaluse korral see endale allu- tema võimuses; ja samamoodi, kui ta tahab madalatest orgudest heita tada” (Storr 1988: 88–89).13 Introvertse inimvaimu jaoks ei ole pilku üles kõrgetele mägedele või kõrgetelt mägedelt alla sügavatesse orgudesse ja rannikule. Mis iganes eksisteerib universumis kas po- küllap suuremat kergendust kui veendumus, et välismaailm on tentsiaalselt või tegelikult või ettekujutuses, on tegelikult kõigepealt aheldatud süsteemsesse korrastatusse, mistõttu ta on ennustatav olemas tema vaimusilmas ja siis ta kätes, ja need [kujutised] on nii ning ohjeldatav. täiuslikud, et piisab vaid ühest pilgust, et märgata neis sedasama Kõik see on loomulikult kooskõlas meie eelneva arutluskäi- proportsioonide harmooniat, mis on omane asjadele endile.12 guga, milles ma kasutasin neid vastandlikke kalduvusi illustree- rimaks jõudusid, mis võisid kaasa aidata looduskäsituse muutu- Kunstnik kujutab ideaalset maailma, mida vaataja saab “pro- misele. Aga Storr ei anna järele ühelegi kiusatusele siin teaduse portsioonide harmoonia” kaudu haarata “üheainsa pilguga”. Leo- ja kunsti vahele piiri tõmmata: nardo asetab vaataja silme ette visuaalse objektina terve maas- tiku. Nagu märgib E. H. Gomrich, on Leonardo maastikud kon- Seega on abstraheerimine seotud eemaldumisega potentsiaalselt oht- tseptuaalsed, võlgu rohkem kunstniku kujutlusvõimele kui sil- likust objektist ning turvalisuse, isikliku terviklikkuse ja võimutun- male (1971: 116, 117). Leonardo suunab vaataja pilgu oma abs- dega. Ühtlasi on see teatud rahuldus, mida teadlane loodusega kokku traktsiooni ilule ja eemale empaatiast “saastatud” maailmast. puutudes tunneb. Tajutud korrapärasustest ning teadlase võimest hoida ennast ja oma subjektiivseid tundeid lahus mis tahes uurita- vast nähtusest, saab alguse uus hüpotees, mis viib sündmusi ette en- TEHNIKA JA TRANSFORMATSIOON nustava seaduse sünnini ja annab tõestamise korral suurema võimu Looduse üle (Storr 1988: 89). Abstraktsiooni ja empaatia vaheline kontrast kunstis on alates Wil- helm Worringeri samanimelise raamatu ilmumisest 1908. aastal Siinkohal on sobiv meenutada, et see on just seda liiki muutus, ikka ja jälle kõne alla tulnud. Hiljuti võttis selle teema uuesti millest Cassirer räägib seoses renessansiga: nimelt et “ei kunst üles psühhiaater Anthony Storr oma üksildusekäsitluses, nenti- ega matemaatika saa lubada subjekti lahustumist objektis ega ob- des, et kunstniku kalduvus abstraheerida on katse “korrastada ja jekti lahustumist subjektis. Vaid distantsi säilitamisega nende kahe vahel on võimalik luua esteetilise kujundi sfäär ja loogilis- 11Cassirer arvab, et Galilei jaoks on teadlasel samasugune roll: matemaatiliste mõtete sfäär” (Cassirer 1972: 170). Näeme, et “Terve loodusteadus põhineb Galilei arvates arusaamise (discorso) ja meelte, kogemuse ja mõtte uutel suhetel. Ja see suhe on väga selgelt 13Viidatud kirjakohas annab Storr peamiselt ülevaate Carl Jungi aru- analoogne sellega, mis valitseb renessansi kunstiteoorias kunstniku ku- telust sissepoole suunatud inimtüübist ja talle omasest kalduvusest abs- jutlusvõime ja asjade “objektiivse” reaalsuse vahel” (1972: 164). traheerida ning väljapoole suunatud inimtüübist ja talle omasest kaas- 12Leonardo sõnu tsiteeritud Gomrichi järgi (1971: 112; minu rõhutus). tundlikust huvist maailma vastu (Jung 1971: 289–299).

70 71 loodusest Looduseni Neil Evernden renessansiajal loovad nii teadlane kui kunstnik välismaailma pu- mis temas on suvalist, muuta ta paratamatuks ja vaieldamatuks hastatud alternatiivi, uut “Loodust”, mille genees toimub indivii- ning võimalikult lähedaseks tema absoluutsele väärtusele (Worrin- dis endas ja mida seejärel kasutatakse välismaailma objektidest ger 1967: 16–17). arusaamiseks. Tung võtta “välismaailma üksikese välja tema meelevald- Worringer oli teadlik, et abstraktse või “transtsendentaalse” susest” ongi täpselt see, mida Cassirer märkab Leonardo loomin- kunsti taga on valitsemisiha: nii tundubki, et “on vaid üks gulistes otsingutes: püüd “muuta empiiriline juhuslikkus korras- õnnevõimalus — luua teispoole näivusi jääv maailm, absoluut, tatud paratamatuseks” (Cassirer 1972: 155). Suurenenud huvi milles see maailm saab puhata suhtelisuse agooniast. Vaid seal, lineaarperspektiivi vastu, mis on lahutamatult seotud uue Loo- kus orgaanilise maailma petlikud näivused ja õilmitsevad kapriisid duse tekkimisega, annabki talle põhilise vahendi selle puhastatud saavad vaigistatud, ootab meid lunastus.” Edasi järeldab Worrin- vorminägemuse teostamiseks. Lineaarperspektiiv ei olnud loomu- ger, et kogu selline kunst “seab endale algusest peale eesmärgiks likult tundmatu ka varasematel aegadel, kuid renessansiaja Itaa- võtta orgaaniliselt tema orgaanilisus, s.t tõlkida muutlik ja tin- lias, eriti Firenzes, hakkas see 1425. aasta paiku silmapaistvat gimuslik tingimatu paratamatuse väärtustesse” (Worringer 1967: rolli etendama. Humanist Alberti naasmine kodulinna võis seda 133–134). Kuid huvitaval kombel ei seosta ta seda tendentsi re- olulist pööret kiirendada, sest ta avaldas sel teemal laiemale pub- nessansikunstiga. Pigem oletab ta, et vajadust, mida kunagi ra- likule mõeldud üksikasjaliku traktaadi. Samuel Edgerton juunior huldati kunstilise abstraktsiooniga, rahuldatakse nüüd teadusega, ütleb oma raamatus Lineaarperspektiivi taasavastamine renessan- mistõttu kunst võib muutuda puhtalt empaatiliseks. Kuid meie siajastul, et “see uus quattrocento kujutamisviis põhines eeldusel, arutluskäigu vaatepunktist tõestab see tõlgendus just vastupidist: et visuaalset ruumi korrastab aprioorselt abstraktne uniﬁtseeritud Leonardo kunst polnud kindlasti geomeetriline samas tähenduses, lineaarkoordinaatide süsteem.” See eeldus lubab kunstnikul asuda nagu seda on mosaiigid või mustrilised vaibad, kuid sellegipoo- teatud kindlas kohas ja kirjeldada objektiivset vaatevälja samas lest oli see katse kujutada reaalsust nii, nagu alluks see vältimatult punktis asuvale vaatajale, kellest saab tema kaaslane selle suure- geomeetriaseadustele, mida meie seostame perspektiivi ja pro- joonelise ja geomeetrilise abstraktsiooni tajumises. Vastupidiselt portsiooniga. Leonardo maailm tundub “reaalsena” alles pärast varasema kunsti “visuaalsele maailmale”, milles stseeni kujutati seda, kui me oleme omandanud võime lugeda seda korrapärase nii, nagu seda kogeti ja tunti, on see “visuaalne väli” (kui kasu- süsteemina. Veelgi enam, see oli selge katse abstraheerida kaoo- tada James J. Gibsoni mõistet) lihtsalt see, mida tajutakse, kui tilise looduse üldkogumist mingi korrastatud alakogum, mis saa- vaataja suudab oma keha ja intellekti liikumatuks muuta, et sal- nuks tema mõttesüsteemis “esindada” tervikut. Worringeri abs- vestada üksnes optilist muljet. Pideva tähelepaneliku vaatluse, traktsioonitungi kirjeldus käiks otsekui Leonardo kohta: perifeerse nägemise ja emotsionaalse tõlgitsusega saadud hajusa kujutise asemel toob ﬁkseeritud silm liikumatul läätsel nähtavale Välismaailma nähtuste voolust ja vastastikuste seoste sasipuntrast vaid üheainsa kujundi. Selle tehnikaga tolleks ajaks tutvunud piinatuna valdas selliseid [kunstnikke] tohutu vajadus hingerahu inimestele “näis optilistest printsiipidest sõltuv lineaarperspektiiv järele. Õnn, mida nad kunstist otsisid, ei seisnenud võimaluses sümboliseerivat harmoonilist seost matemaatilise korra ja ei mil- projitseerida ennast välismaailma asjadesse, nautida ennast nendes, legi vähema kui Jumala tahte vahel” (Edgerton 1975: 7, 24). vaid võimaluses võtta välismaailma üksikese välja tema meelevald- susest ja näilisest juhuslikkusest, muuta ta abstraktsetele vormi- Ent Alberti tehnika ei olnud mõeldud selleks, et kujutada dele lähendamise teel igavikuliseks ning leida sel viisil hingerahu täpsemalt mõnd konkreetset paika, nagu meil on kombeks ar- ja pelgupaik näivuste eest. Nende kõige tungivam iha oli objekt vata. Pigem “lõi see puhtabstraktse ruumi, mida vaataja tajus tema loomulikust ümbrusest ja lõpmatust olemisvoolust nii-öelda korrastatud maailmana: [---] reaalse ruumi selles mõttes, et see välja rebida, puhastada ta igasugusest sõltuvusest elust, s.t kõigest, funktsioneeris kooskõlas Jumala muutumatute seadustega” (Ed-

72 73 loodusest Looduseni Neil Evernden gerton 1975: 30). See on sama hoiak, mis ilmneb Johannes Kep- Kas selle perspektiivi kasutuselevõtt eelnes või järgnes maail- leri väites “geomeetria on ainukordne ja igavene, Jumala vaimu mavaate muutumisele, on vaieldav, ent pole kahtlust, et lineaar- peegeldus. Et inimesed on võimelised sellest osa saama, on üks perspektiivist kujunes vahend selle uue maailmanägemuse eda- põhjusi, miks inimene on Jumala nägu.”14 Ja et — nagu Alberti siandmiseks — mida tänu trükikunsti olemasolule sai ka laialt ja tema kaastöölised arvasid — maailm funktsioneerib kõige pa- levitada. Kui need kaks — perspektiiv ja trükikunst — poleks remini siis, kui ta on korrastatud, kui ta allub matemaatikaseadus- renessansi ajal koos kättesaadavad olnud, oleks võib-olla toimu- tele, siis järeldub siit, et maailm, mida kujutati neile seadustele mata jäänud ka teaduse ja tehnoloogia suur võidukäik.17 Samas alluvana, peab olema “tõesem”. Selline oli siis oma loomult see võis selle uue ruumi- ja reaalsusemõiste kunstiline esiletoomine “tööriist”, mis valmiskujul Leonardo käsutusse anti, et ta saaks olla teaduse arengu fundamentaalseks eeltingimuseks: Leonardo oma kavatsused teoks teha.15 “loodusnägemus osutus metodoloogiliselt hädavajalikuks üle- Edgerton täheldab, et sellise tehnika kasutamine ühetaolise minekupunktiks, sest just kunstiline “nägemus” oli see, mis asus korrastatud ruumikujutise loomiseks ei oleks keskaja kunstnike esimesena kaitsma teadusliku abstraktsiooni õigusi ja sillutas jaoks võimatu olnud, kuid see oleks olnud vastuolus nende sellele teed” (Cassirer 1972: 158). Enne, kui me saime seda kavatsustega. Aristotelese õpetuse järgi, et ruum on hetero- uut maailma uurima hakata, pidi Leonardo meile näitama, milline geenne, jagunedes objektide erinevatele kvaliteetidele vastavateks see välja näeb; ta muutis selle maailma reaalseks.18 Õigupoolest kohtadeks, on ruumi kujutamine homogeensena põhimõtteliselt muutis ta selle reaalsuse deﬁnitsiooniks. mõeldamatu.16 Küsimus ei ole mitte selles, mis on tehni- Ei ole kahtlust, et kui seda perspektiivi maalikunstis alles kasu- liselt võimalik, vaid kontseptuaalses sobivuses, ja ühetaoline tama hakati, pidi vaataja niisuguse maali “lugemiseks” geomeet- ruum oli keskaegse maailma kujutamiseks täiesti sobimatu. Ent riliselt “kirjaoskaja” olema. Itaalia renessansiaja haritud publik tõsiasi, et see oli sobiv renessansiaegse maailma kujutamiseks, oli selles mõttes nähtavasti eriliselt hästi ettevalmistatud: mate- näitab, kui põhjapanev oli kunstis toimunud muutus — oli tek- maatika, sealhulgas geomeetria, ja mis kõige olulisem, proport- kinud uus ruum, uus maailm. Edgerton täheldab, et “lõpuks, siooniõpetus, oli nende hariduses kesksel kohal. Ja ehkki neid viieteistkümnendal sajandil, sündis matemaatiliselt korrastatud aineid õpetati peamiselt kommertslikel eesmärkidel, oletab Mi- “süstemaatiline ruum”, lõputu, homogeenne ja isotroopne, mis chael Baxandall, et “haritud inimestel olid needsamad geomeet- tegi võimalikuks lineaarperspektiivi kasutuselevõtu” (Edgerton rilised oskused piltide vaatamiseks olemas: geomeetria oli kesk- 1975: 161). kond, milles nad olid õppinud asju eristama, ja maalikunstnikud teadsid seda” (Baxandall 1988: 87). Kogu sotsiaalne keskkond soodustas seda, et geomeetrilist maailma — oli see siis nähtav või 14Tsitaat pärineb Arthur Koestleri raamatust The Sleepwalkers varjatud — hakati pidama esmaseks, reaalsuse aluseks. (1964: 535). Leonardo piltide vaatajad olid niisiis igati valmis nende uut 15Arutledes renessansi, eriti aga Leonardo üle, märgib Cassirer, et tüüpi maalide tõlgendamiseks ja seega ka selleks, et hakata tema “vaimuelu fookuspunkt peab olema seal, kus kehastub “idee”, s.t seal, uue Looduse asukateks. Looduselt oli eemaldatud sümbolite kate kus kunstniku vaimusilmas olev tundetu vorm murrab end nähtavasse maailma ja saab selles teostatud” (1972: 67). Minu arvates käib see Leonardo puhul just selle kohta, mida lineaarperspektiiviga oli võimalik 17“Õigluse huvides tuleb tunnistada, et kui perspektiiv ja trükikunst teha. poleks renessansiajal koos kättesaadavad olnud, oleks mõeldamatu ol- 16Vastupidiselt sellele, nagu täheldab Cassirer, “tuleneb Galilei jaoks nud kogu järgnev teaduse ja tehnoloogia areng” (Edgerton 1975: 164). maailma homogeensus geomeetrilise ruumi paratamatust homogeen- 18Nägemise rolli kohta tänapäevases loodusemõistmises vt Evernden susest” (Cassirer 1972: 183). 1985: 88 jj.

74 75 loodusest Looduseni Neil Evernden ja iga rohulible seisis nüüd alasti oma õõnsas lihtsuses. Ka see K o e s t l e r , Arthur 1964. The Sleepwalkers. Harmondsworth: Pen- on tähenduslik: juba ainuüksi ühemõtteliste objektide [literal ob- guin Books jects] võimalikkus — mida meil on tänapäeval kombeks nimetada Leonardo da Vinci 1980. The Notebooks of Leonardo Da Vinci. lihtsalt objektideks — oli enne seda muutust mõeldamatu, sest Ed. by Pamela Taylor. New York: Mentor Books kunagi varem polnud objektid olnud “lihtsalt” objektid.19 Enne, L e w i s , Clive Staples 1964. Discarded Image. Cambridge University kui sai tekkida ühemõtteline objekt, tuli see vabastada igasugusest Press M a n d e l b r o t , Benoit B. 1977. Fractals: Form, Chance, and Dimen- metafoorsest ja kujundlikust sisust. Leonardo annab meile kujut- sion. San Francisco: W. H. Freeman luspildi reaalsusest, mis teeb selle võimalikuks, ja loob eeldused R i l k e , Rainer Maria 1954. Selected Prose. Trans. G. Craig Houston. selleks, et loodusmaailma ühemõttelisele pealispinnale hakatakse London: Hogarth Press üha rohkem tähelepanu pöörama ja seda üha rohkem usaldama. R o r t y , Richard 1989. Contingency, Irony, and Solidarity. Cambridge: Cambridge University Press S t o r r , Anthony 1988. Solitude: A Return to the Self. New York: Free Kirjandus Press Worringer, Wilhelm 1967. Abstraction and Empathy. Cleveland: B a r f i e l d , Owen 1965. Saving the Apperances. New York: Hartcourt World Publishing Brace & World B a x a n d a l l , Michael 1988. Painting and Experience in Fifteenth Century Italy. Oxford: Oxford University Press B e r g , J. H. van den 1972. A Different Existence. Pennsylvania: NEIL EVERNDEN: Duquesne University Press “KUI TEKKIS SÕNA, SAID MEIST LOODUSEVÕÕRAD” B r y s o n , Norman 1983. Vision and Painting: The Logic of the Gaze. New Haven: Yale University Press — London: Macmillan Cassirer, Ernst 1972. Individual and Cosmos. University of Kirjandusökoloogia üks olulisemaid teoreetikuid, kanadalane Neil Pennsylvania Press Evernden (sünd. 1943) õppis Alberta Ülikoolis zooloogiat ja kirjutas Collingwood,R.G.1960. The Idea of Nature. New York: Oxford doktoritöö keskkonnaeetikast. Tema uurimistöö teemaks on loodusest University Press mõtlemise viisid, eriti looduse kui “teisega” seotud ettekujutused, ootu- E d g e r t o n , Samuel Y. Jr 1975. The Renaissance Rediscovery of Li- sed ja hirmud ning sellise mõtteviisi institutsionaalne iseloom. Evern- near Perspective. New York: Basic Books deni esimene, laialdast tähelepanu pälvinud raamat keele ja inimtead- E v e r n d e n , Neil 1985. The Natural Alien: Humankind and Environ- vuse rollist ökoloogilises kriisis oli Loomult võõras: Inimkond ja kesk- ment. University of Toronto Press kond (The Natural Alien: Humankind and Environment, 1985). G o m r i c h , E. H. 1971. Norm and Form. London: Phaidon Raamatus Sotsiaalselt loodud loodus uurib Evernden “looduse” Heidegger, Martin 1977. Basic Writings. New York: Harper & mõiste tekkimist ja teisenemist Lääne tsivilisatsioonis viie sajandi kes- Row tel, sh murrangulisi muutusi loodusest arusaamises üleminekul keskajast H u s s e r l , Edmund 1970. The Crisis of European Science and renessanssi ning selle protsessi seoseid tänapäeva keskkonnakaitsega. Transcendental Phenomenology. Evanston: Northwestern Univer- Autor arvab, et inimestel ei ole läinud korda panna piiri liikide ülikiirele sity Press hävingule, sest eri ühiskonnagrupid ei ole suutnud kokkuleppele jõuda, J u n g , Carl Gustav 1971. Psychological Types. Princeton University mis on loodus, millised protsessid tagavad elu püsimise, mis seda ohustab Press ja kas inimene üldse kuulubki loodusesse. Ta rõhutab, et mõiste “loodus” on inimese ja maailma suhete mudel, väärtuste ja normide vald, 19Ühemõttelise looduse [literal nature] kujunemise kohta vt Barﬁeld millega me põhjendame oma ettekujutust õigest ühiskonnast ja viime 1965, eriti 13. ptk. ellu keskkonnapoliitikat.

76 77 loodusest Looduseni Neil Evernden

Mõiste “loodus” sisaldab endas algusest peale palju metafüüsikat. mine” ja “eskapism” kumisevad teadvuses — need on valusasti üle eks- Vanad kreeklased ei tundnud seda, nad elasid osana kõiksusest. La- pluateeritud ja tekitavad tingrefleksi. Kui miski looduse juures segab, siis dina natura iidseim tähendus ‘milline asi on, selle iseloom, olemus’ toob on see Looduse Rahvuslike Kaitsevägede propaganda — looduskaitse- meelde “tüübi” mõiste. Eesti keeles vastab sellele sõna “loomulik” — teemaline kihutustöö. Tagajärjena tunnen end viibivat pigem mõistelises asja olemusse kuuluv, sellest lähtuv. Sama keerulise etümoloogiaga kui floraalses keskkonnas ja võtan endale õiguse kahelda kõiges, mida on teine oluline, kreekakeelne sõna physis, mis tähistas algselt kõikide näen — eeskätt just looduse “looduslikkuses””. asjade ja terve kosmose olemust, hiljem kõike eksisteerivat. Selline Huvitav oleks Everndeni arutelu valguses võrrelda, mille poolest mõistelise konteineri roll kandus hiljem edasi ka germaani keeltesse ning eestlaste “loodus” erineb juba küllaltki konjunktuurse kõrvalmaiguga inglise nature ja environment muutusid fundamentaalseteks sõnadeks. mõistetest “keskkond” ja “säästev areng”, mida akadeemik Anto Raukas C. S. Lewis, kelle töödele Everndeni etümoloogia toetub, väidab, et on nimetanud “globaalseks valeks”. väike grupp eelsokraatikuid leiutas “looduse” või pigem “Looduse”, Tiiu Speek meile kauge ja võõra mehaanilise maailma. Veel enam aga “looduse” ohtlikus mõttes. Just siis, kui “loodust” hakatakse kasutama alandavas tähenduses, kui see pole enam vana physis’e hoomamatult mitmekesine, paljuilmeline elu-maailm, muutub see oluliseks, sest siitpeale hakkab mõtleja kõike olemasolevat vaatlema ja kirjeldama ühena, asjade kogumina, objektina ja see mahutatakse ühteainsasse nimisõnasse. Ka eesti keeles on see sõna olemas, tähistades kas tervet maailma või osa sellest. “Loodus” on “kõik objektiivselt eksisteeriv, mateeria, maailm”, mis areneb vastavalt “loodusseadustele”, ja kitsamas tähenduses “geograafi- line keskkond, milles inimene ja ühiskond eksisteerib” (Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, III kd, 1. vihik, lk 181). Mida oleks Everndeni raamatust õppida? Tähelepanu selle sõna vastu, mida iga päev nii palju kasutatakse ja mille tähendus järjest rohkem hägustub. Viimaste aastakümnete jooksul on “loodus” hakanud tähistama tihti risti vastupidiseid eluideaale, ennekõike aga erinevaid vajadusi rahuldavaid teenuseid ja kaupu. Võime rääkida ärimeeste nädalavahetustest roheluses, konverentsiturismist, ökoturistide pelgu- paikadest, eesti kalameeste armastatud forellijõgedest Koola poolsaa- rel, reisidest Lõunamere paradiisisaartele, laidude avastamisest, laiene- vast matkaradade võrgust, “Looduse omnibussist”, potipõllundusest, ka metsade lagastamisest Lahemaa rahvuspargis, randade hävitamisest, jõuetust metsandus- ja kaldakaitseseadusest. Kapitalismiga on meilgi tekkinud rikaste ja vaeste loodus ning kaitsealadega seotud õigusrikku- mistest on saanud korruptsiooni indikaator. Kunsti- ja kirjandusteadlased on hakanud mõtestama kultuuri ja looduse vastanduse retoorikat. Mõnelt poolt on kostnud pahaseid hääli, et loodusest polegi järele jäänud muud kui kurdistav sõnamulin. Nii kurdab nt Peeter Linnap kunst.ee looduse erinumbris: “Enamasti kui nn. loodusesse lähen, saan ma naudingu asemel vingemat sorti peavalu. Väljendid nagu “back to the Nature”, “ökoloogia”, “juurte manu naas-

78 79 ELU MÕTE

John Kekes Tolkinud˜ Bruno Mölder

I Me kulutame suurema osa oma elust rutiinsetele toimingutele. Me magame, peseme, riietume, sööme; läheme tööle, töötame, teeme sisseoste, puhkame; hoiame oma pangaarvet tasakaalus, koristame maja, peseme pesu, viime auto teenindusse; lobiseme, maksame arveid, muretseme selle ja tolle pärast, tunneme väikest rõõmu väikestest asjadest. Teeme seda kõike ajal, mis jääb tut- tavate elutähiste vahele: me sünnime, küpseme, vananeme ja sureme; me saame lapsi ning kaotame oma vanemad; lõpetame ülikooli, leiame töö, abiellume, lahutame, leiame ja kaotame armastuse, sisustame kodu; saavutame teatud asjades edu ning ku- kume teistes läbi; leiame sõpru ja tülitseme; kolime, vahetame töökohta, meid vallandatakse või edutatakse, me jääme haigeks ja saame terveks, säästame pensionipõlveks ning jääme pensionile. Nii möödub minu, sinu ja peaaegu igaühe elu, väikeste isiklike ning kultuuriliste erinevustega, mis mõjutavad rutiini vormi, ent mitte selle asetleidmise fakti. Need tegevused moodustavad igapäevaelu. Igapäevaelu ongi see, mis elu enamjaolt on. Ometi nõuab selle alalhoidmine pidevat rabelemist. Alates sünnist, mis

John Kekes. “The Meaning of Life.” — Midwest Studies in Philo- sophy, 2000, vol. 24, pp. 17–34. See essee on tublisti paranenud tänu Graeme Hunteri, Joel Kuppermani, Jonathan Mandle’i, Wallace LAURA KÕIV Matsoni ning iseäranis Rachel Cohoni kriitikale ja ettepanekutele. Olen neile abi eest tänulik. Aut. Avaldame autori loal.

6 81 Elu mõte John Kekes ei ole meie valida, kuni surmani, mida me harva soovime, tuleb lest järelemõtlemisest peaks keskenduma igapäevase rabelemise meil toime tulla lõputute probleemidega. Kui miski viltu läheb, strateegiatele ja taktikatele. Ometi on meil sageli vaba aega ja siis me kannatame. Ja mida annab meile edu? Ei midagi enamat energiat, et murda pead elu ning omaenda elu üle, pärida, miks kui väikse rahulduse, viivu võidutunnet, ehk ka veidi hingerahu. me peaksime elama just sellisel viisil, mis juhtumisi on sotsiaal- Ent need on üksnes heaolulised vahepalad, sest meie raskused ei selt heakskiidetud. Me tunneme neid mõõdupuid, mille alusel lakka. Seega on loomulik pärida, miks peaksime selles oravarattas hinnatakse edu ning tahame vältida läbikukkumisi, vähemalt nen- jätkama. Lõppude lõpuks võime ka peatuda. des ettevõtmistes, mis on meile olulised. Järelemõtlemine võib Filosooﬁliselt karmimeelne vastus ütleb, et see küsimus eeldab meis siiski tekitada küsimuse, miks peaksid need meile olulised ekslikult, nagu oleks meil edasi elamiseks tarvis mingit alust. Te- olema. Meile võib tunduda, et kogu meid haaranud üritus on võlts. gelikult sunnib loomus meid jätkama. Meil on tahtmised ja võime Me näeme, kuidas need tohutud, ebaisikulised, kõikehõlmavad neid rahuldada, ning instinkt ja kasvatus näevad ette, et me seda valuvormid, millesse tsiviliseeritud ühiskond oma liikmed surub, ka teeme. Me elame nii kaua kui võimalik, nii hästi kui võimalik kujundavad lapsi, ergutavad ja suunavad teismelisi ning tasuvad ja teeme seda seepärast, et oleme sellist liiki organismid, nagu me täiskasvanutele. Ja me võime küsida, miks peaksime sellega lep- oleme. Rabelemine on meie loomuses. Kes otsib selle tagant veel pima. Miks peaksime hoolima edu aumärkidest ja läbikukkumise aluseid, kasutab kurjasti seda hingetõmbeaega, mis me mõnikord häbimärkidest? Miks läheb meile unetute ööde tumedatel tundi- leiame elamise raske ülesande vaheajal. del korda see, mida arvavad meist naabrid, tuttavad või kolleegid? See trööstitu vaade tabab õigesti inimkonna enamiku möödu- Nad rakendavad oma mõõdupuid ning annavad hinnanguid nende nud ja praegust olukorda. Inimesed rabelevad, sest nad on näljas, alusel, kuid meie oleme need kahtluse alla seadnud. Elu ise tun- külmas ja hirmul ning otsivad mugavust. Neile paljudele, kes nii- dub tühi, kui me sellest niiviisi mõtleme, ning me pärime õigusega, viisi elavad, tuleb kaasa tunda. Tõsiasi on aga siiski see, et paljud mis mõte tal on. meist, kes me elame tsiviliseeritud ühiskonnas, ei ole enam silmitsi Võib-olla tal ei olegi seda. Võib-olla on evolutsioon viinud seesuguse kisendava ebaõnnega. Meie, õnnelike jaoks on primi- selleni, et meil on võime esitada küsimusi oma olukorra kohta, tiivne võitlus möödas. Me naudime mugavusi, mida igatsevad ning tsiviliseeritud ühiskondades on mõnedel isegi võimalus seda miljardid, kellel pole nõnda vedanud. Kuid mille nimel peaksime võimet rakendada. Kuid oleks rumal eeldada, nagu peaks üksnes elama siis, kui need takistused on ületatud? Mida peaksime peale seetõttu, et me saame küsimust esitada, leiduma ka meile mee- hakkama oma mugava eluga? Mugav elu ei tähenda, et rabe- lepärane vastus. Looduses on hulgaliselt kasutuid asju ja võib-olla lemine oleks lõppenud, ainult et nüüd võtab ta vähem elutähtsa on see võime üks nendest. Võib-olla elu lihtsalt on, just nagu mus- kuju. Nüüd on mängus sissetulek, prestiiˇz, staatus, enesehinnang; tad augud, elektronid ja orkaanid. Igaühte neist saab seletada loo- ohud on sotsiaalsed ja psühholoogilised. Sellest hoolimata soo- dusseaduste ja eelnevate tingimuste kaudu, kuid väljaspool seda vime ka neid vältida. Miks ei peaks me siis ütlema, et algelistes neil tähendust pole. tingimustes on meie sihiks püüelda elumugavuste poole, tsivili- See vastus võib viia kas meeleheitele või künismi. Mõlemad seeritud tingimustes aga kaitsta ja suurendada neid mugavusi, mis on kahjulikud. Nad mürgitavad elurõõmu, rikkudes süütut seost meil juba on? Me rabeleme selleks, et võita hüvesid, mida meie tahtmise ja selle rahuldamise vahel. Sinna vahele tükib näriv ühiskond võimaldab, ning selleks, et meid kehtivate standardite küsimus selle kõige mõttest. Meeleheide ja künism lõhestavad alusel vääriti ei hinnataks. meid loomulikuks minaks ning närivaks, tüütavaks, pilkavaks või See on pealiskaudne vaade. Kahtlemata on tsiviliseeritud ühis- ennast haletsevaks järelemõtlevaks minaks. Me pöördume seega konnas paljudel sellised motiivid, kuid meil on olemas ka vabadus iseenese vastu. Järelemõtlemine halvab meie enda ettevõtmisi. ja võimalus astuda samm tagasi ning järele mõelda. Suur osa sel- Kui see on tõsi, siis on inimese väljavaated hämarad. Ehk on see võime meis välja arenenud ning see meile saatuslikuks saabki.

82 83 Elu mõte John Kekes

Pole seega üllatav, et paljud toeka ja terve mõistusega inime- veenma end oma elu õnne kindluses, asetades oma õnne milles- sed lihtsalt väldivad seda küsimust. Nad lähevad eluga kaasa, nii segi püsivasse ja kestvasse, mida saab alati edendada ning mida pole hästi kui võimalik, naudivad neid mugavusi mis võimalik ning ealeski võimalik täielikult saavutada. See sobis kenasti hulga aas- hoiavad ettenägelikult eemale sügavaist vetest. Tõenäoliselt on taid, mil maailma üldine areng ja ettekujutus minust enesest osale- see vältimine siiski võimalik vaid neil, kel on juba õnnestunud mas koos teistega võitluses edenemise nimel tundus piisav, täitmaks seilata elu ähvardavatel vetel. Seevastu noored, kes sellega alles huvitava ning elava eksistentsi. algust teevad, kipuvad pärima, miks peaksid nad järgima oma va- Mill elas säärasel kombel, kuni nemate elulaadi. Vanad, kes vaatavad tagasi, võivad mõtiskleda, tuli aeg, mil ma ärkasin sellest nagu unest. [---] Mulle turgatas pähe kas see oli seda väärt. Ning haiged, vaesed, õnnetud ja andetud esitada endale otseselt küsimus: “Oleta, et kõik sinu elu sihid saavad võivad samuti pärida, erineval meelepaha astmel, selle ettevõtmise täidetud; kõik muutused institutsioonides ja hoiakutes, mille poole mõtte järele, mis neil hästi välja ei tulnud. Ei ole võimalik vältida sa püüdled, viidaks selsamal hetkel täielikult ellu: kas tooks see küsimust, kuna seda küsitakse nõnda sageli. sulle suurt rõõmu ja õnne?” Ning vaigistamatu eneseteadvus vastas: “Ei!” Selle peale mu süda võpatas: kogu see rajatis, millele oli Samuti ei ole mõistlik loobuda küsimuse esitamisest ka ene- püstitatud mu elu, varises kokku [---]. Siht ei lummanud enam, ning sele, olenemata välistest väljakutsetest. On alandav osaleda kõik- kuidas saaksin ma veel tunda huvi selle saavutamise vahendite vastu? võimalikes tegevustes, teha suuri jõupingutusi, anda ja saada tu- Tundus, et mulle polnud jäänud enam midagi, mille nimel elada. gevaid vastulööke, järgida reegleid, mida me ei ole loonud, ajada Mõeldes järele selle üle, mis läks valesti, pakub Mill järgmise taga eesmärke, mida teised peavad vääriliseks, küsimata, miks me hinnangu: peaksime seda kõike tegema. Kas ei käi ettenägelikkuse ja terve Kõik need, kellelt ma järele pärisin, olid arvamusel, et rahulolu, mis mõistuse vastu pühendada oma elu ettevõtmistele, mille väärtust pärineb sümpaatiast inimolendite suhtes, ning teistele hea tegemise me ei ole kindlaks teinud? Veel enam, erakordselt väheseid elusid tunne [---] olemasolu sihtidena, on õnne suurimaks ja kindlaimaks ei häiri tõsised kriisid. Südamevalu, kehv tervis, sotsiaalsed ka- allikaks. Selle tõesuses olin ma veendunud, kuid teadmine, et see taklüsmid, ebaõiglus, tagasilöögid, väärilise suhtumise puudus, tunne teeks mind õnnelikuks, kui mul oleks see tunne, ei tekitanud olemine nende võimu all, kes seda ära kasutavad, ning paljud minus seda tunnet. Arvasin, et minu haridus ei lase neil tunnetel teised sellised pahed häirivad tõenäoliselt ka kõige ettevaatliku- tekkida piisava tugevusega, et panna vastu analüüsi lahustavale toi- malt elatud elusid. Kõigest sellest tekkivatele küsimustele saab mele, kusjuures kogu mu intellektuaalse harimise kulg oli teinud [---] tõenäoliselt vastata, kui üldse, vaid meenutades endale, miks me analüüsist minu mõistuse sissejuurdunud harjumuse. Ma olin seega neid endale esitame. See aga nõuab omakorda, et mõtleksime oma kimbatuses [---] soovimata neid eesmärke, mida ma olin endale nii elu mõttele. hoolikalt valinud: ei mingit rõõmu voorusest, üldisest hüvest, aga ka sama vähe millestki muust. Milli seletus sellele, mis võttis tema elult mõtte, on veenev, II kuid me võime siit edasi minna. Ta muutus ükskõikseks oma et- Oma Autobiograaﬁa viiendas peatükis näitab John Stuart Mill tevõtmiste suhtes ning lakkas hoolimast eesmärkidest, mille poole (1924) imetlusväärselt selgesti, mismoodi on omada elu mõtet oli püüelnud, sest ta eraldus nendest. Tema eraldumise tingimu- ning see siis kaotada. Ta kirjutab: sed ja tema ettevõtmiste loomus on eriomane Millile, ja samuti on tema erakordne haridus osalt süüdi nii tema saavutustes kui ka Mul oli see, mida võiks õigusega kutsuda elu sihiks: olla maailma pa- elu mõtte kadumises. Kuid me võime need iseärasused kõrvale randaja. Minu ettekujutus iseenda õnnest oli täiesti samastatud selle sihiga. Isiklik heakskiit, mida ma ihkasin, pärines minu kaaslastelt jätta ja vaadelda Milli juhtumit tüüpilisena paljudele puhkudele, selles ettevõtmises. [---] Tõsise ja püsiva isikliku rahuldusena [---] mil elumõte on kaduma läinud. Raputava kogemusena ärkame olid sellele pandud kõik minu lootused; ning ma olin harjunud justkui unest ning mõistame, et see, mis oli enne tähtis, ei ole seda

84 85 Elu mõte John Kekes enam. Religioosse usu kadumine, sügavalt armastatud inimese konna olukorra parandamise väärilise, eesmärgipärase, hästi suu- surm, arusaamine, et meie otsustavad valikud on põhinenud ene- natud, olulise ja saavutatava eesmärgi vahele tekkis lõhe. Ühen- sepettusel, taipamine, et oleme pühendanud oma elu tühja tuule davaks seoseks on Milli samastumine oma ettevõtmisega ning just tagaajamisele, avastus, et meie kirglik pühendumus on olnud suu- see jõudiski lõpule. Milli juhtum näitab, et on vale arvata, nagu natud parandamatult rüvetatud üritusele, on just sellised kogemu- leiduks teatavat tüüpi elu, mis on sisemiselt mõttekas, et sellist sed. Tulemuseks on illusioonide purunemine ning elu muutub elu elades ei saa me seda mõttetuks pidada. Mõttekal elul peavad tüütuks koormaks. olema äsja kirjeldatud tunnused, kuid me peame end nendega ka Need kogemused võivad panna meid oma tegemisi asjatuks samastama, peame tahtma nendega tegelda. Meie motiveeritus on pidama. Me näeme, kuidas oleme haaratud lõputust rühmamisest sama oluline kui elu enda sisemised tunnused. mõne hingemuserdava töö kallal. Me ei tee seda, mida teeme, Tegelikult on siiski nii, et sisemiste tunnuste ja meie motiveeri- mitte mõne positiivse hüve saavutamiseks, vaid vaesuse või nälja tuse kombinatsioonist ei piisa veel mõtte andmiseks. Me võime ar- vältimiseks. Ometi võib mõnel iseenesest vääritul tegevusel olla vata, et järelemõtlemine välistab elu mõtte võimalikkuse, kuna see mõte, kui ta viib eesmärgile, mida me väärtustame. Kui aga muudab nähtavaks ka kõige mõistlikuma ettevõtmise absurdsuse. sellegipoolest valitsevad meie elu asjatoimetused, millel puudub Thomas Nagel on esitanud filosoofilise käsitluse absurdist, “mis väärtus nii iseenesest kui vahendina, näiteks kruvide pingutamine peab tekkima millegi üldise tajumisest — mingi asjaolu, mille päevast päeva nagu Chaplini filmis Moodsad ajad, siis võime õigu- suhtes ettekujutus ja tõelisus põrkuvad vältimatult kokku meie sega pidada sellist elu mõttetuks, sest tal pole sihti. Ent ka neil juh- kõigi jaoks” (Nagel 1979: 13). Mis kokkupõrge see on? “Kaks tudel, mil meie elu valitsevatel tegevustel on siht, võib see elu ik- vältimatut seisukohta põrkavad meis kokku ning see muudabki elu kagi olla mõttetu, kui see siht on destruktiivne, nagu näiteks piisava absurdseks.” Üks on see, et hulga narkootikumi omamine, et sõltuvust alal hoida. Seda laadi me ei saa elada ilma energia ja tähelepanuta, tegemata valikuid, elu on vääriti suunatud. Teinekord on elu mõttetu sellepärast, et mis näitavad, et peame mõningaid asju teistest olulisemaks [---]. selle siht on triviaalne, nagu näiteks oma lapsepõlve mänguasjade Mõelge, kuidas tavaline inimene higistab oma välimuse pärast, oma korrashoidmine. Mõnikord on elu suunatud eesmärgile, millele tervise, oma suguelu, oma emotsionaalse aususe, oma sotsiaalse pole isegi läheneda võimalik, nagu näiteks suhtlemine surnutega. kasulikkuse, oma enesetunnetuse pärast, oma sidemete kvaliteedi Need elud on tagajärjetud. pärast perekonna, kolleegide ja sõpradega, selle pärast, kui hästi ta Meie arusaamine sellest, mismoodi on meie elul omada mõtet, oma tööd teeb, kas ta mõistab maailma ning seda, mis selles toimub. süveneb, kui me näeme, et selleks ei piisa nende puuduste Teine vaatepunkt on, et vältimisest. Mill otsustas põhjendatult, et tema elu on mõttetu, ent inimesel on võime astuda tagasi ning vaadelda iseennast ja seda elu, ometi oli sellel väärtus, sest see oli pühendatud heale eesmärgile; millele ta on pühendunud, seesuguse kõrvalseisja hämmeldusega, selle sihiks oli inimkonna olukorra parandamise tähtis ülesanne, nagu vaadatakse, kuidas sipelgas rabeleb liivahunniku otsa. Kujun- seega ei olnud ta sihitu, vääriti suunatud, destruktiivne ega tri- damata endas illusiooni, nagu oleks võimalik vabaneda oma erili- viaalne ning ta ei olnud ka tagajärjetu, kuna viletsuse vähendamine sest ja eriomasest vaatevinklist, võivad nad seda vaadelda sub specie aeternitatis. [---] Ometi, kui nad sellele vaatekohale asuvad [---] ei ja üleüldise õnne suurendamine on saavutatavad eesmärgid. Mill vabasta see meid meie elust, ning selles peitubki meie absurdsus: sai aru, et tema elu ettevõtmisel olid seesugused mõtet-omistavad mitte asjaolus, et säärane väline vaatepunkt on võimalik, vaid tõsi- tunnused, ent ometi olid need talle mõtte andmiseks ebapiisavad. asjas, et meie ise asume sellesse vaatepunkti, ilma et lakkaksime Üks Milli elust puuduv element oli soov jätkata oma et- olemast need isikud, kelle ülimatesse kirgedesse me võime nõnda tevõtmisi. Enne oma kriisi samastas ta end sellega, ta tahtis ak- jahedalt suhtuda (Nagel 1979: 14–15). tiivselt seda püüelda; pärast seda aga enam mitte. Milli ning inim-

86 87 Elu mõte John Kekes

See on absurdi filosoofilise aspekti terane analüüs, kuid see ei III aita meil mõista seda sorti mõttetust, mis valdas Milli. On tõsi, et meil on võime vaadelda ennast ebaisikuliselt kosmilisest vaa- Religioosset lähenemist küsimusele väljendab jõuliselt Wittgen- tevinklist, kuid tegelikult toimivad vähesed nõnda, ja neid, kes nii stein: “Maailma mõte peab asuma väljaspool maailma. Maa- teevad, ei ründa veel üheselt mõttetuse tunne. Platon, Spinoza ja ilmas on kõik nii, nagu ta on, ning kõik toimub sellepärast, et Kant filosoofide seas, poeetidest Sophokles ja Wordsworth, Ein- ta toimub: temas ei leidu ühtegi väärtust. [---] Kui väärtus lei- stein teadlaste hulgas tulevad meelde nendena, kes ühendasid kos- dub, siis peab see asuma väljaspool tervet toimuva ja tõsiasjade milise vaatenurga intensiivse huviga inimheaolu vastu. Tõdemus, sfääri” (Wittgenstein 1961: 6.41). Maailm on looduslik maailm et pikapeale oleme kõik surnud ja et Alfa Kentaurilt me tundume ning ta on tõsiasjade, mitte väärtuste maailm. Kui millelgi on loo- sipelgatena, viib mõnegi järelemõtliku inimese inimhuvide oluli- duslikus maailmas väärtus, siis peab see pärinema väljastpoolt. suse süvendatud väärtustamiseni. Ka ei pea inimesed Milli kombel Ning väljaspoolsele keskendubki religioosne vastus. Wittgen- oma elu mõttetuks absurdsuse filosoofilise aspekti pärast. Milli stein (1961: 6.421) sõnastab selle nii: “Eetika on transtsenden- mureks polnud see, et kosmilisest vaatenurgast tundub absurdne taalne” ning ta peab sellega silmas, et “Eetika uurib ainult seda, hoolida oma ettevõtmistest. Teda häiris hoopis asjaolu, et ta kao- mis on väärtustatav või seda, mis on tõeliselt oluline [---] või elu tas võime “higistada oma välimuse pärast, oma tervise, oma sugu- mõtet või seda, mis muudab elu elamisväärseks või elamise õiget elu, [---] selle pärast, [---] kas ta mõistab maailma ning seda, mis viisi” (Wittgenstein 1965: 5). selles toimub”. Tema elu kaotas sihi, sest ta lakkas hoolimast, Me teame seega suunda, kust otsida religioosset vastust, kuid mitte sellepärast, et hoolimine tundus inimvälisest vaatepunktist enne kui saame seda vaadelda, tuleb ületada üks takistus. Re- absurdne. ligioossed vastused erinevad suuresti oma mahult, ulatudes väga Me peame mõistma kogemust, milleks on mõnikord igapäeva- üldistest kuni väga spetsiifilisteni. Spetsiifilisi religioosseid vastu- elus meie ja meie ettevõtmiste vahele tekkiv lõhe. Ettevõtmised seid pakuvad kristlus, budism, islam ja teised. Üldine religioosne tundusid varem olulised, kuid enam mitte. See võib juhtuda sel- vastus põhineb usul, et leidub kosmiline kord, mis on elu mõtte üli- lepärast, et meie ettevõtmised on asjatud, sihitud, vääriti suunatud, maks allikaks. Spetsiifilised religioossed vastused on seega selle triviaalsed, destruktiivsed või tagajärjetud. Või juhtub see seetõttu, oletatava kosmilise korra tõlgendused ilmutuse, religioosse koge- et ehkki meie ettevõtmistel pole neid puudusi, puudub neil ik- muse, imede, pühade raamatute, prohvetite, tarkade, müstikute ja kagi mõte meie suhtumise tõttu nendesse. Meie suhtumist võib mitmesuguste gnostikute tähendamissõnade näol. Üritades reli- mõnikord õõnestada absurditunne, kuid palju sagedamini õõnes- gioosset vastust mõista, on targem alustada üldisest, jättes kõrvale tab seda meie tahte ja emotsioonide eemaletõmb, millel pole mi- selle kõikvõimalike spetsiifiliste tõlgenduste vastavad väärtused. dagi pistmist absurdiga. Tuleb möönda ka võimalust, et inimestele Üks osa üldisest vastusest on seega, et reaalsuses leidub kos- tundub nende elu mõttetu sellepärast, et see ongi mõttetu. Kuid miline kord. Looduslik maailm, kus me elame, on osa reaalsusest mitte kõik elud pole seda. Küsimus on järgmine: mis on see, mis ning peegeldab seda korda. Teaduse abil võime avastada selle haarab meie tahet ja emotsioone, annab meie elule mõtte eeldusel, korra mõningaid aspekte, kuid järele jäävad suured ja sügavad et meie ettevõtmised ei ole puudulikud ning me ei kannata absurdi- küsimused, millele pole teaduslikku vastust. Miks on looduslik tunde all? Leidub kahte liiki vastuseid: religioossed ja moraalsed maailm olemas? Kuidas ta tekkis? Miks leidub temas just see- ning me vaatleme neid järgemööda. sugune kord? Miks on nende arvukate, üksteist välistavate loodusliku maailma võimaluste seast tegelikuks saanud just ennast tead- vustavad inimolendid? Milline on inimese tähtsus kosmilise korra seisukohast? Teaduslikud teooriad suure paugu ja evolutsiooni kohta ei liigu isegi mitte vastuste poole, kuna need küsimused

88 89 Elu mõte John Kekes saavad endas hõlpsasti hõlmata teaduslikke vastuseid ning nen- Tähendust ei looda, vaid leitakse, ning leitakse see väljastpoolt dest edasi minna. Mis oli enne suurt pauku? Miks ta aset leidis? looduslikku maailma. Mõtteka elu võtmeks on seega arendada Miks olid olemas arenguvõimelised looduslikud üksused? Mil- meie arusaamist paratamatust ja heast kosmilisest korrast ning lised tingimused kujundasid evolutsiooni suunda? Teadus küsib viia meie ettevõtmised kooskõlla nõnda mõistetud harmooniaga. ja vastab loodusliku maailma siseseid küsimusi. Religioon, kui Üks religioosse vaate probleem saab ilmseks, kui me mõtleme ta on mõistlik, tunnistab neid vastuseid, küsib loodusliku maa- Sisyphose saatuse peale, nagu seda tegi Albert Camus Sisyphose ilma väliseid küsimusi ning üritab neile vastust leida. Asjaolu, müüdis (Camus 1955). Sisyphos paljastas jumalikud saladused et mõned spetsiiﬁlised religioossed vastused on müüdid, ei räägi inimkonnale ning jumalad panid talle selle eest peale needuse vee- üldisele religioossele vastusele vastu rohkem, kui alkeemia, ast- retada rasket kivi mäeharjale, kuni see alla veereb, siis veeretada roloogia ning frenoloogia räägivad vastu teadusele. see uuesti üles, jälle ja jälle, kuni see alla veereb ning niiviisi kogu Oletame hetkeks, et kosmiline kord on olemas ning et loodus- igaviku. Sisyphose elu on mõttetuse võrdkujuks. Camus vihjab, lik maailm, mida teadus üritab mõista, on vaid osa sellest. Kui see et meie ajas piiratud elu sarnaneb Sisyphose omaga, ehkki vähem oleks nii, siis miks peaks sel olema midagi pistmist elu mõttega? kangelaslikus mõõtkavas. Religioosne vastus peaks näitama, et Siinkohal aitab stoikute mõistulugu. Oletame, et koer on seotud see ei ole tõsi. kaariku taha, mida veab hobune. Koera olukord ei ole kades- Richard Taylor teeb sellega seonduva huvitava ettepaneku. Ta tusväärne, kuid seda saab siiski muuta halvemaks või paremaks, ütleb: sõltuvalt sellest, mida koer teeb. Ta võib oma olukorda mõista ning Oletame, et jumalad, Sisyphost needes [---] muutunuksid samal ajal vastavalt käituda: liikuda siis, kui kaarik liigub, ja puhata siis, kui järele mõeldes ebaloomulikult halastavaks, istutades temasse [---] kaarik puhkab. Ta võib ka üritada vastu puigelda, ent siis tiritakse sundusliku tahtmise kive veeretada [---]. Ma nimetan seda eba- teda kaasa ja edasiminek on palju tülikam kui muidu. Samamoodi loomulikuks, sest meie vaatepunktist ei ole ühtegi selget põhjust, on meiega. Me võime püüda kosmilist korda mõista ja elada vas- miks peaks kellelgi olema püsiv ja rahuldamatu soov teha midagi tavalt sellele või siis teadmatusest või mõistmatusest sellele vastu nii tarbetut. Oletagem sellegipoolest, et Sisyphosega juhtus niiviisi. hakata. Inimeste elu mõte pärineb meie kohast kosmilises korras Tal on ainult üks sundmõte ning selleks on kivide veeretamine [---]. ning meie elu läheb hästi või halvasti sõltuvalt sellest, kui hästi Nüüd võib näha, miks olnuks see jumalate väike järelmõte [---] ha- me seda mõistame ja sellega sobime. lastav. Sest sel moel oleksid nad andnud Sisyphosele täpselt seda, mida ta tahab — pannes ta tahtma täpselt seda, mida nad talle Stoikud ei arvanud, et inimolenditel oleks eriline koht kosmi- peale sunnivad [---]. Sisyphose [---] elu on nüüd täidetud missiooni lises korras või et kui me elame mõistuspäraselt, siis vabaneme ja mõttega ning talle endale tundub, et talle on antud taevavärava mingil viisil sellest paratamatusest, mille see meile peale on pan- võti (Taylor 1970: 259). nud. Nad arvasid, et ainus vabadus, mis meil olla saab, on va- Taylori mõttekäik äratab kahtlust. Sisyphose veendumus, et badus mõista paratamatust, millele me allume. Platonistid, juu- tema elul on mõte, on väär. Ta usub, et tema elul on mõte üksnes did, kristlased ning terve hulk ﬁlosoofe ja teolooge lähevad siit seepärast, et jumalad on teda mõjustanud. Võime siiski küsida, edasi ning jõuavad palju optimistlikumale seisukohale, nimelt et kas elu mõte võib põhineda ka vääradel uskumustel. Kuid jätame kosmiline kord pole mitte ainult paratamatu, vaid ka hea. Kui selle kahtluse hetkeks kõrvale ning mõtleme sellele, et mida iga- meie elu juhib selle mõistmine, siis ei väldi me mitte ainult as- nes me ka arvaksime Taylori ettepanekust, ei ole see religioosne. jatuid kannatusi, vaid naudime ka meeldivaid hüvesid. Seda ni- Taylori meelest pärineb elu mõte elamisest sellisel viisil, nagu me metatakse pääsmiseks ning selle võimalikkusest tekkinud lootus tahame elada, ent religioosne vastus ütleb, et mõte tuleb sellest, kui on valdavaks traditsiooniks religioosses mõttes. Eetika on trans- elatakse vastavalt kosmilisele korrale. Veel üks põige Sisyphose tsendentaalne, kuna kõik, mis omab mõtet looduslikus maailmas, müüti näitab aga siiski, kuidas see võib viia religioosse vastuseni. omab seda tänu sellele, et ta on kooskõlas hea kosmilise korraga.

90 91 Elu mõte John Kekes

Oletame, et Sisyphose saatus jääb endiseks, ent kui ta jõuab bamatuks, kuid muudab kõik vastused neile suvaliseks. Suvalisi mäeharjale, siis moodustavad kivid kokku tohutu jumalaid ülistava vastuseid võib uskuda, ent see ei tee neid vähem suvaliseks. Kui ausamba. Sisyphose elu ei ole seega enam asjatu või tagajärjetu. elu mõte sõltub kosmilise korra mõistmisest ja motivatsioonist Ta oleks osa laiemast plaanist ning tema tegevusel, olgugi see selle järgi elada, siis ei ole elul mõtet sellepärast, et me ei saa aru raske, oleks eesmärk. Edasi võib veel oletada, et Sisyphos mõistab kosmilisest korrast ega saa järelikult olla sellest motiveeritud. seda eesmärki, kuna jumalad on talle seda seletanud. See on kaht- Oletame siiski, et nendel kahtlustel religioosse vastuse suh- lemata religioosne vastus küsimusele meie elu mõttest, mis tekib tes puudub alus. Oletame, et looduslik maailm viitab kosmilisele seda lõputut rabelemist vaadates, mida kätkevad meie mitmesugu- korrale. Sellest ei piisaks ikkagi elule mõtte andmiseks. Tead- sed ettevõtmised. Kosmiline kord on jumala ausammas, mille ta mine, et leidub kosmiline kord, ei tähenda veel selle teadmist, on endale püstitanud, ning kõikide mõistlike ettevõtmiste ülimaks milline ta on. Kuid oletame edasi, et me suudame teha loodusliku eesmärgiks on täita seda väikest rolli, mis on meile antud selles maailma tunnustest tuletusi ning jõuda mingitele seisukohtadele tohutus plaanis. Me teame, et selline plaan on olemas, ning me selle kohta, milline on kosmiline kord, kuna looduslik maailm teame, et see on hea — isegi kui selle detailid jäävad meie pii- peegeldab kosmilist korda. Mõnede asjade teadmisest kosmilise ratud mõistusele arusaamatuks —, sest seda on meile ilmutatud korra kohta ei piisa aga ikkagi veel elu mõtte teadmiseks, nagu pühas raamatus, prohvetite suu läbi või meie enda tõlgendustes tegi ilmseks viimane põige Sisyphose müüti. Mismoodi oleks oma kogemustele. Sisyphose elu omandanud mõtte, kui ta oleks teadnud, et tema veeretatud kivid aitavad ehitada ausammast jumalate hiilguseks? IV Ta teadnuks, et ta on osa plaanist, et tema lõputul rabelemisel on eesmärk, kuid ei plaan ega eesmärk oleks olnud tema enda oma. Religioosne vastus ei ole veenev. Kõigepealt on selle kinnitu- Jumalad olnuksid ta tegelikult orjastanud. Osalemine ausamba seks võimatu leida tõendeid, kuna kogu inimestele kättesaadav püstitamisel ei annaks Sisyphose elule mõtet, nagu ei andnud seda tõendusmaterjal pärineb looduslikust maailmast. Seega ei saa lei- egiptlaste orjadele osalemine püramiidi ehitamisel. Muidugi pol- duda mingit tõendust sellele, millega võib olla tegemist väljaspool nuks Sisyphosel ega olnud tegelikel orjadel seejuures valikut; nad tõendite haaret. Muidugi esitavad pühad tekstid ja prohvetid mit- mõlemad pidid tegema seda, mida nad tegid — just nagu kaa- mesuguseid väiteid selle kohta, mis asub teispool looduslikku riku külge seotud koer. Nad võivad sellega leppida; nad võivad maailma, kuid nende väiteid ei ole alust uskuda, kuna teks- vältimatuga nõustuda; ent mismoodi peaks see nende elule mõtte tide autorid ja prohvetid on samuti inimesed, kellel nagu meilgi andma? Mõttekas elu vajab enamat kui lihtsalt arusaamist vas- on ligipääs üksnes looduslikule maailmale. Kahtlemata leidub tupanu asjatusest tohututele jõududele, mis allutavad meid oma sündmusi ja kogemusi, millele puudub, vähemalt praegu, loodus- tahtele. lik seletus. Kuid nende sündmuste nimetamine imedeks või ko- Et kosmiline kord võiks anda meie elule mõtte, tuleb lisada: see gemuste nimetamine religioosseks tähendab jällegi astumist teis- pole pelgalt paratamatu, vaid ka hea. Kui me seda mõistaksime, poole tõendusmaterjali lubatud piiri. Mööndus, et looduslikus siis ajendaks see meid kosmilise korra kohaselt elama. Siis maailmas leidub sündmusi ja kogemusi, mida me ei suuda sele- näeksime selle paratamatust kui vahendit hea elu elamiseks ning tada, ei paku mingisugust tuge nende seletamisele kosmilise korra just seda loomulikult väidabki Lääne religioosse mõtlemise val- kaudu. Kui kosmiline kord ongi olemas, siis ei saa me selle kohta dav traditsioon. Ent kas see väide on mõistlik? Miks peaksime midagi teada: ei seda, et ta on olemas, ega ammugi seda, milline arvama, et kosmiline kord on hea? Võib-olla on ta neutraalne; kuju tal on. Religiooni esitatud küsimustele selle kohta, mis asub võib-olla ei ole ta hea, vaid halb, või hoopis segu heast, halvast ja väljaspool looduslikku maailma, ei leidu mõistuspäraselt kaitsta- neutraalsest. Mis alust on pooldada neist võimalustest pigem ühte vaid vastuseid. See ei tee neid küsimusi ebahuvitavaks või lu- kui teisi?

92 93 Elu mõte John Kekes

Üritades sellele küsimusele vastata, tuleb meil meenutada eel- looduslik maailm, siis paneb mõistus meid uskuma, et kosmiline dust, mille me arutluse tarbeks omaks võtsime: et kosmilise korra kord on segu headest, halbadest ja neutraalsetest elementidest. kohta on mõistlik tuletada järeldusi loodusliku maailma põhjal. Millistest loodusliku maailma tunnustest siis järeldub, et kosmi- V line kord on hea? Võidakse öelda, et nendeks tunnusteks on, et looduslik maailm hoiab alal elu ja inimlikku eluvormi; et paljud Pöördume siis religioosselt lähenemiselt elu mõttele kõlbelise inimesed elavad õnnelikult ning kasutoovalt; et leidub palju üllaid, lähenemise juurde. Eristust kahe lähenemise vahel väljendab Pla- väärikaid ja ennastohverdavaid tegusid; et inimesed püüavad sa- ton oma dialoogis Euthyphron (Platon 1961). Teemaks on vagadus geli olla lahked ja õiglased. Ühesõnaga, me võime oma moraalse või pühadus, kuid on saanud tavaks esitada Sokratese küsimust edukuse viia tagasi kosmilisele korrale. Euthyphronile üldisemalt, kui küsimust headuse allika kohta. Kui See lähenemisviis on siiski täiesti eksitav. Iga looduslikus eeldada, et jumal on olemas, siis millises seoses on jumal ja hea- maailmas alalhoitud eluvormi kohta leidub arvukalt teisi, mis on dus? Kas jumal teeb hea heaks või peegeldab jumal headust, mis hävinud võitluses ellujäämise nimel. Õnnelike ja kasutoovate on olemas temast sõltumatult? Esimene vastus on religioosne, inimelude kõrval leidub vähemalt sama palju neid, mis on õnne- teine kõlbeline. Kuna moraal käib headuse kohta hoolimata sel- tud ja hävitavad, ning ilmselt neist mõlemast rohkem leidub veel lest, kas on olemas jumal, kelle tahe võib peegeldada ja peegel- elusid, mis kalduvad kord ühte, kord teise suunda. Isekus, julmus, dabki headust, siis ei huvitu moraal jumalast, vaid sellest, mida ahnus, sõjakus, kadedus ja õelus ajendavad samuti inimesi ning sa- jumala tahe võib peegeldada. geli on nende tulemuseks tõsise ebaõigluse põhjustamine teisele. Kõlbelise lähenemise seisukohast Wittgenstein eksis, kui ar- Kui me tuletame sellest, kuidas asjad on looduslikus maailmas, vas, et “eetika on transtsendentaalne” (1961: 6.421). Kasu- selle, milline peab olema kosmiline kord, siis ei saa me kesken- lik on siiski meeles pidada, mis alusel Wittgenstein niiviisi ar- duda üksnes heale ning jätta kahe silma vahele seda, mis on halb vas. Kommenteerides Schlicki seisukohta “Headuse olemuse või neutraalne. Kui looduslik maailm peegeldab kosmilist korda, kahe käsituse” suhtes, ütleb Wittgenstein, et “vastavalt pealispind- siis leidub kosmilises korras palju halba ja neutraalset peale selle, sele tõlgendusele on Headus seepärast hea, et jumal seda tahab; mis seal võib head olla. sügavama tõlgenduse järgi tahab jumal Headust, sest ta on hea”. Kui kosmiline kord peab olema hea, andmaks meie elule mõtet, Wittgenstein jätkab: “Minu arvates on esimene käsitus sügavam: siis ei ole meil alust arvata, et meie elul on mõte. Sest kosmilise Headus on see, mida Jumal nõuab. Sest see lõikab läbi mis tahes korra mõistmine ei pane meid püüdma sellele vastavalt elada, vaid seletuse sellele, “miks” ta on hea, kusjuures teine käsitus on just püüdma vältida selle kurjust või ükskõiksust. Kui Sisyphos oleks pealispindne ja ratsionalistlik ning eeldab, et sellele, mis on hea, jäänud mõistuslikuks selles, mida jumalad sundisid teda kanna- saaks anda veel mingi aluse” (Waismann 1965: 15). Kõlbeline tama, poleks ta saanud ka järeldada, et ausammas, mida jumalad lähenemine elu mõttele eeldab, eelmises osas toodud põhjustel, ehitaksid enda hiilguse näitamiseks, võib olla hea, või et tema et Wittgensteini poolt sügavamaks peetud käsitus ei pea paika. sunnitud panus sellesse annaks ta rähklustele mõtte. Wittgenstein eksib, pidades kõlbelist lähenemist “pealiskaudseks, Seega pole mingit alust võtta omaks religioosset vastust ratsionalistlikuks”, just seepärast, et püüdes anda elule mõtet, küsimusele, kas meie elul on mõtet, sest meil ei ole alust uskuda, et tunnustab see kohustust, mille Wittgenstein ära põlgas, nimelt on olemas kosmiline kord; sest kui ta oleks olemas, siis poleks meil põhjendada väiteid selle kohta, mis on hea. Kõlbelise lähenemise alust uskuda mingeid väiteid selle kohta, milline ta on; ning kui me edasiseks tunnuseks on asjaolu, et ta otsib neid põhjendusi pigem omandame uskumusi tema loomuse kohta selle põhjal, milline on looduslikust maailmast kui väljastpoolt seda. Enne kui saame asuda küsimuse juurde, kust võiks looduslikus maailmas neid põhjuseid leida, tuleb selguse huvides eristada

94 95 Elu mõte John Kekes moraali kitsas ja laias tähenduses. Kitsas tähenduses tegeleb mo- Subjektiivse vaate tagasilükkamiseks ja objektiivse poolda- raal sellega, mis on õige. Selles mõttes on moraali asjaks ebaisi- miseks leidub kolm põhjust. Esimene kerkib esile, kui meenutame kuliste, erapooletute, omakasupüüdmatute reeglite sõnastamine, ennist kõrvalejäetud kahtlust. Me võime tahta mingi eesmärgi mis peaksid valitsema inimeste koostegutsemist. Laias mõttes ei poole püüelda üksnes seetõttu, et meid on mõjustatud, nagu ju- huvitu moraal mitte üksnes sellest, mis on õige, vaid ka sellest, malad mõjustasid Sisyphost müüdi viimases variandis. Tundub mis on hea. Selles mõttes ei seostu moraal mitte ainult reeglite, siiski olevat selge, et saab teha vahet tahtmisel midagi ette võtta tegevuste ja kohustustega, vaid ka ideaalide, vooruste, hea elu seepärast, et ollakse mingi idee võimuses või et inimese aju- käsituste, isiklike püüdluste, lähisuhete, isiklike ettevõtmistega, koort on kunstlikult stimuleeritud, ning tahtmisel midagi ette võtta kohustuste ületamise ning muu sellisega. Kõlbeline lähenemine seepeale, et inimene on järele mõelnud ja leidnud, et see muu- elu mõttele on moraalne laias mõttes: elule annab mõtte tegele- daks tema elu mõttekaks. Kui elu mõte oleks subjektiivne, kui mine heade ettevõtmistega. Õigete asjade tegemine on selle olu- selle oleksid loonud üksnes meie tahtmised ja uskumused, siis ei line osa, kuid siiski ainult osa. Õiged teod on kõlbelise elu eba- mõjustaks elu mõttekust asjaolu, kas meie tahtmine midagi ette isikulised tingimused, kusjuures kõlbelise elu mõttekus pärineb võtta on ehtne või on see mõjustamise tulemus. Ning ei oleks isiklikust sfäärist, kus tuleb ette suuri isiklikke erinevusi. (Tehni- võimalik seletada, miks muudab mõjustamise asjaolu avastamine liselt väljendatult võib siin öelda, et elu mõtte saab leida moraali mõttetuks ettevõtmise, mida me varem pidasime mõttekaks. Soov areteetilis-eudaimonistlikust, mitte deontoloogilisest plaanist.) mingi ettevõtmisega tegelda on kindlasti elu mõttega seotud, kuid Võime taas kord naasta Richard Taylori varem vaadeldud ette- elu mõte sisaldab enamat kui vaid meie tahtmist mingit ettevõtmist paneku juurde selle kohta, kust võib moraali laias tähenduses (ehk ellu viia. selle areteetilis-eudaimonistlikus aspektis) leida elu mõtte allika. Teine põhjus kasvab välja esimesest. Oletagem, et me tahame Taylor arvas, et Sisyphose elul oleks mõte, kui ta oleks soovinud tõepoolest mingit ettevõtmist ellu viia ja meid ei ole sealjuures ellu viia seda ettevõtmist, mille jumalad olid talle määranud. Tay- mõjustatud. Oletame, et Sisyphos lihtsalt avastas, et tal on soov lori järgi peitub võti tahtmises, mitte ettevõtmiste loomuses või kive veeretada. Et see pole iseenesest piisav, ilmneb asjaolust, selles, kuidas me nendeni jõuame. Elu mõte pärineb seega meist, et pelk soovi olemasolu ei ole piisav panemaks meid liikuma mitte meie ettevõtmistest. Selle vaatekoha järgi on elu mõte sub- selle rahuldamise poole. Soovi rahuldamine peab olema meile jektiivne. tähtis. Ning selle tähtsus sõltub asjaolust, kas ta sobib üleüldise “Subjektiivset” ja “objektiivset” on võimalik eristada mitmel põhjusliku võrgustikuga, mis ühendab selle soovi meie teiste soo- moel ning terve see küsimus on ümbritsetud suurest segadusest. videga ning meie lootuste, plaanide, eesmärkide, ambitsioonide ja Seetõttu on oluline teha selgeks, et elu mõtte subjektiivsuse all pee- mälestustega. Kui me avastaksime endas äkki kihu kive veeretada, takse silmas elu mõtte täielikku sõltuvust sellest, kuidas inimesed ei järgiks me seda automaatselt. Me küsiksime endalt, miks me oma elusse suhtuvad. Selle vaatekoha järgi on elul mõte, kui ini- seda teha tahame ning kuidas mõjutaks see meie elu ja ettevõtmisi, mene siiralt seda arvab, ning tal puudub mõte, kui inimene selle kui me seda teeksime. Me tahame endale esitada seletuse, eriti kui olemasolu siiralt eitab. Subjektiivne seisukoht kinnitab seega, et kõnealune soov ei ole eeldatavalt triviaalne nagu nina sügamine, inimese arvamus, et tema elul on mõte, on tema elu mõttekuse vaid elule mõtet andev nagu otsus muuta kivi veeretamine oma tarvilik ja piisav tingimus. Objektiivne seisukoht seevastu jätab elu ettevõtmiseks. alles võimaluse, et inimesepoolne mõttekuse omistus oma elule Sellegipoolest võidakse arvata, et mõjustamise välistamine on tarvilik selleks, et tema elul oleks mõte, kuid ei pea seda piisa- ning seletuse olemasolu, miks on soovi rahuldamine tähtis, on vaks. Objektiivsest seisukohast võib elul puududa mõte isegi siis, nõudmised, mida subjektiivne vaade suudab rahuldada. Kuid see kui inimene ise teisiti arvab, sest ta võib ka eksida. ei ole nii. Kindlakstegemine, ega meid mõjustatud ole, või seletamine, miks on miski meile oluline, hõlmab möödapääsmatult vii-

96 7 97 Elu mõte John Kekes det objektiivsetele asjaoludele, mis on olemas sõltumatult sellest, olulisusse ja headusse on väär, siis oleksime esimesed, kes arvak- mida meie mõtleme. Mõjustamine on inimeste, meedia, jumalate sid, et meie poolt mõttekaks peetud ettevõtmised olid tegelikult või mille iganes sekkumine väljastpoolt. Selle välistamine eeldab, mõttetud. Just nõnda juhtuks Sisyphosega, kui ta oleks teadlik et meil on alust uskuda, et meid pole sellisel moel ebakohaselt faktidest. mõjutatud. Ning selle seletamine, miks on miski meile oluline, Võime seega õigusega järeldada, et lisaks asjassepuutuvatele peab seonduma meie kasvatuse, hariduse, perekonna, ühiskonna uskumustele ja soovidele on olemas ka objektiivsed tingimused, ja muu sellise mõjudega meile. Nende mõjude loomus ja tugevus mida mõttekas elu peab rahuldama. Üheks selliseks tingimuseks on sõltumatu sellest, mida meie neist arvame. on soovi ehtsus; ja teiseks uskumuste tõesus. Järelikult sõltub Kolmandaks räägib subjektiivse vaatekoha vastu arusaam, et tähendus niihästi subjektiivsetest kui objektiivsetest tingimustest. me soovime tegelda mingi ettevõtmisega sellepärast, et usume, Kes arvab teisiti, nagu Taylor, ei arva veel, et elu mõte sõltuks nagu muudaks see meie elu paremaks kui teised käepärased sellest, mida jumal tahab, nagu väidab religioosne lähenemine, võimalused. Kuid selle tõelevastavus sõltub sellest, kas sellega te- vaid et see sõltub sellest, mida tahab inimene. Nagu religioosne gelemine muudab tõepoolest meie elu paremaks. Lõppude lõpuks lähenemine muudab elu mõtte sõltuvaks jumala tahtest, nii muu- võime tahta mingi ettevõtmisega tegelda ka ekslikult uskudes, et dab subjektiivne moraalne lähenemine selle sõltuvaks inimese tah- see meie elu parandab, ning avastada siis, et eksisime, ja selle test. Mõlemad jätavad seletamata, kuidas saab subjektiivne taht- ettevõtmise mõttekuse suhtes meelt muuta. Kui pelk usk, et et- misseisund, olgu see siis jumala või inimtegutseja tahtmine, olla tevõtmine on parim võimalus, oleks piisav ettevõtmisele mõtte piisav selle kindlaksmääramisel, mis teeb elu mõttekaks. andmiseks, siis see meelemuutus ei saaks aset leida. Elu mõttele kõlbelisest küljest lähenemise tugevaim variant Kuid subjektiivse seisukoha kaitseks — et siiras usk, et meie tunnustab seega asjaolu, et tähendus sõltub nii objektiivsetest kui elul on mõte, on elu mõtte tarvilik ja piisav tingimus — võib subjektiivsetest tingimustest. Subjektiivne tingimus nõuab, et me öelda, et need kolm vastuväidet näitavad, et meie uskumuste tõesus oleksime psüühiliselt sobivas soovimis- ja uskumisseisundis. Ob- võib mõjutada seda, kui head on meie ettevõtmised, kuid ta ei jektiivne tingimus nõuab, et meie ettevõtmised muudaksid elu ka mõjuta meie tunnet, et meie elu on mõttekas, kui me peame seda tegelikult paremaks. Elu mõte sõltub seega nende kahe tingimuse mõttekaks. See on osalt õige ja osalt vale. On õige, et meie kokkulangemisest: sellest, et meie psüühiline seisund oleks edu- ettevõtmised võivad meile tunduda mõttekad isegi siis, kui meie kalt suunatud sobivatele objektidele. Nagu David Wiggins (1976: teadmata on meie tahtmisi mõjustatud ning meie usk meie et- 348–349) selle sõnastab: “Psüühilised seisundid ja nende objektid tevõtmiste olulisuse ja headuse suhtes on väär. Kuid oleks väär [on] võrdsed ning vastastikused partnerid. [---] Võib olla tõsi nii sellest järeldada, et subjektiivne seisukoht, nagu sõltuks elu mõte see, et me soovime x-i, sest peame x-i heaks, kui ka see, et x on ainult meie uskumustest, on õige. Arusaamine, et elu mõttekus hea, sest me soovime x-i. [---] Kvaliteet, mille poolest asi osutub nõuab, et me ei oleks teadlikud meie tahtmiste mõjustamisest ega heaks, ja soov asja järele on võrdsed ning ‘teineteisele loodud’.” sellest, et meie uskumused on väärad, eeldab objektiivsete kaalut- Ei maksa arvata, et see eeldab kosmilise korra tunnustamist. luste olulisust. Sest teadmine, et meie tahtmisi on mõjustatud ja Pole üllatav, et evolutsiooni käigus on välja kujunenud midagi kor- meie uskumused on väärad, hävitaks meie usu oma ettevõtmiste relatsioonisarnast selle vahel, mida me tahame ning mis on meile mõttekusse. Asjaolu, et me ei pruugi olla teadlikud oma et- hea. Me oleksime välja surnud, kui see oleks teisiti. Ometi pole tevõtmiste mõttekuse objektiivsetest tingimustest, ei näita veel, korrelatsioon kaugeltki täiuslik. Objektiivsed tingimused niihästi et need tingimused ei võiks olla nende tähenduse suhtes olulised. kujundavad kui ka kitsendavad meie tahtmisi, kuid nendes raami- See näitab, et me võime eksida, uskudes, et meie ettevõtmistel des, mis nad meie ettevõtmistele annavad, jätkub piisavalt ruumi on mõte. Kui me mõistaksime oma eksimust või seda, et meie elu eksperimentideks. Evolutsiooniline edukus ei ole vabastanud tahtmisi on mõjustatud, või seda, et meie usk oma ettevõtmiste

98 99 Elu mõte John Kekes meid paratamatusest, kuid see on avanud arvukalt võimalusi, mille elu mõttest. See ideaal on aga ekslik ja seega on seda ka kõlbeline poole me võime püüelda paratamatuse piirides. vastus. Võime seega järeldada, et kõlbelise lähenemisviisi järgi on Sellele järeldusele viivad kaks erinevat argumenti. Esimene meie elul mõte, kui on täidetud järgmised tingimused: esiteks, ütleb, et kõlbelisest küljest hea ettevõtmine ei pruugi pakkuda ra- et see ei oleks asjatu, sihitu, vääriti suunatud, triviaalne ega ta- huldust. Milliga juhtunu teeb selle ilmseks. Moraali seisukohast gajärjetu; teiseks, et me poleks alistunud vaatele, et kõik inimlikud hea ettevõtmine võib olla tüütu või vaevarikas; see võib tähendada, ettevõtmised on absurdsed; kolmandaks, et me oleksime samas- et me täidame oma kohust eneseohverduse, eneseeituse, oma soo- tanud end ettevõtmistega, millega me siiralt tahame tegelda; ja vide luhtumise ja oma tunnetele vastuastumise hinnaga. Väike ko- neljandaks, et meil oleks tõeline usk, et edukas tegelemine meie gus rahulolu, mille see enesega kaasa võib tuua, jääb kergemaks ettevõtmistega muudab meie elu paremaks. rahulolematusest, mis kaasneb meie tegutsemisega vastupidiselt meie mittemoraalsetele ettevõtmistele. Teine argument, mis kõlbelise vastuse kummutab, ütleb, et isegi kui on tõsi, et moraalselt hea ettevõtmine pakub rahuldust, VI ei järeldu sellest veel, et ainult moraalselt head ettevõtmised tekitavad rahulolu. Võib leiduda ka rahuldust pakkuvaid ebamo- Kõlbelise vastuse probleemid hakkavad esile kerkima niipea, kui raalseid ja moraaliväliseid ettevõtmisi ning edukas tegelemine me mõistame, et mõtteka elu neljas tingimus on mitmetähenduslik. nendega võib anda meie elule mõtte. Et ebamoraalne elu võib See võib tähendada, et edukas tegelemine meie ettevõtmistega olla mõttekas, näitavad arvukad pühendunud faˇsistlikud ja kom- muudab meie elu moraalselt paremaks või see võib selle muuta munistlikud massimõrvarid, need siiralt pühendunud terroristid, paremaks moraalivälisel viisil. See mitmetähenduslikkus pärineb kelle eesmärgiks on destabiliseerida ühte või teist ühiskonda, “hea” mitmetähenduslikkusest väljendis “hea elu”. Meie elu pannes toime ennekuulmatuid kuritegusid süütute tsiviilisikute võib olla hea sellepärast, et see vastab moraalinõudmistele, või vastu, ning ka need inimesed, kelle raev, meelehärm, ahnus, am- sellepärast, et see rahuldab meid. Rahuldamist ei tohiks selles bitsioonid, isekus, üleoleku- või alaväärsustunne annavad nende kontekstis samastada ei naudinguga ega ka tundega, mis pärineb elule mõtte ning panevad neid tekitama teistele tõsist ja õigus- sellest, et inimese füsioloogilised ning psüühilised vajadused on tamatut kahju. Sellised inimesed võivad tegelda edukalt oma täidetud. Kindlasti on nende täitmine ka rahulduse näiteks, kuid ettevõtmistega, saada neist suurt rahuldust ning pidada täiesti rahulolu võib tulla ka sellest, et inimene täidab oma kohust, mis mõttekaks enda elu oma sõnasõnaliste või metafoorsete jumalate läheb talle kalliks maksma, enese allutamisest karmile korrale, vitsana. teiste edu jälgimisest, mis ei seostu kuidagi inimese endaga, või Moraalset vastust ei muuda kõlbmatuks mitte ainult moraal- õigluse võidutsemise nägemisest, ehkki inimene ise sellest kasu sed koletised, vaid ka elud, mis on pühendatud moraalivälistele ei saa. Need kaks hea elu koostisosa võivad kokku langeda, kuid ettevõtmistele, mis võivad olla sportlikud, esteetilised, aiandusli- ei pruugi. Kõlbeliselt hea elu ei pruugi pakkuda rahuldust ning kud, erootilised või akadeemilised, hõlmata kollektsioneerimist, rahuldust pakkuv elu ei pruugi olla kõlbeliselt hea. See moraali- keelte õppimist, reisimist, asjatundlikkust mitmesugustel teema- ideaal, et meie rahulolu peaks pärinema moraalinõudmistele vas- del, nutikate vidinate leiutamist ja nõnda edasi. Paljude inimeste tavast elust, ulatub tagasi vähemalt Sokratese aega. Kui see ideaal elule annavad mõtte ettevõtmised, mis ei ole kõlbeliselt võttes kehtib, siis “hea” mitmemõttelisus kaob. Meie ettevõtmised on head ega ka ebamoraalsed, vaid neutraalsed. Inimesed, kes nen- siis moraali seisukohast head ning meie elu on ühtaegu hea ja dega tegelevad, võivad olla kõlblusega kooskõlas. Nende elu mõttekas, kuna meie rahulolu pärineb osalemisest moraalselt hea- mõte pärineb aga siiski sellest, et nad tegelevad moraaliväliste des ettevõtmistes. See ideaal ajendab kõlbelise vastuse küsimusele

100 101 Elu mõte John Kekes ettevõtmistega, mitte sellest, et nad elavad kooskõlas moraa- See eeldus ei luba neil tunnistada, et individuaalsetel erinevustel linõudmistega. Võimalusest, et ebamoraalsed ning moraalivälised pole põhjapanev toime mitte ainult sellele, mida me peame te- ettevõtmised võivad anda elule mõtte, järeldub, et kõlbeline vas- gema, et pühenduda elule mõtet andvale ettevõtmisele, vaid ka tus pole õige, pidades edukat osalemist moraalselt heades et- sellele, millist elule mõtet andvat ettevõtmist teiste seast välja va- tevõtmistes mõtteka elu tarvilikuks tingimuseks. lida. Eeldus, et kõik elule mõtet andvad ettevõtmised on viimaks Kokkuvõtteks, kõlbeline vastus, et elu mõte pärineb hea elu mõne üksiku mustri variandid, vastutab eksliku vaate eest, nagu elamisest, rajaneb “hea” mitmetähenduslikkusel. Kui “hea” all saaks väljendit “elu mõte on... ” lõpetada mõne üldise valemiga, peetakse silmas “moraalselt head”, siis on see väide väär, kuna mo- mille tagajärjel kehtib tulemuseks saadud lause kõikide elude suh- raalselt hea elu ei pruugi olla mõttekas ning mõttekas elu ei pruugi tes. olla moraalselt hea. Kui aga teisest küljest tõlgendatakse “head” Raskus tuleb sellest, et kui me loobume eeldusest, et leidub kui “moraaliväliselt head”, siis ei ole vastus enam moraalne, kuna üldine vastus küsimusele elu mõttest, siis tundub, nagu oleksime ta lubab võimalust, et mõttekas elu võib olla niihästi ebamoraalne langenud tagasi subjektivismi, mille tagasilükkamiseks oli meil kui mittemoraalne. Kõlbeline vastus osutub seega kas vääraks eespool kolm head põhjust. Kuid need põhjused jäävad kehtima või moraaliväliseks. Selle kaitsjad eeldavad muidugi harilikult, et ka siis, kui ükski üldine vastus ei paku täiendavaid tarvilikke ega seda tõlgendatakse moraalses tähenduses, nii et tõenäoliselt tuleb piisavaid tingimusi, mida tuleks subjektiivsele tingimusele lisada. neil leppida süüdistusega, et nende vastus on väär. Tahtmised, mida me üritame rahuldada, võivad olla mõjustatud, ennast-hävitavad, triviaalsed, vastuolulised või muidu kahjulikud ning seega ei anna nad meie elule mõtet. Kooskõla subjektiivse tin- VII gimusega on tarvilik, kuid ebapiisav elu mõtte jaoks ning kooskõla objektiivsega üldise vastuse otsimise teel nõuab liiga suurt hinda, Seega leidub tugevaid ja sõltumatuid põhjendusi, näitamaks, et kuna eitatakse, et erinevatele eludele võib anda mõtte vastavalt ei religioon ega kõlblus paku rahuldavat lähenemist elu mõttele. erinevatele mõtet andvatele nõudmistele. Kuid leidub veel üks, sügavam põhjendus nende luhtumisele. Sellisel kombel on vastamine küsimusele “Kas elul on mõte?” Nende aluseelduseks on see, et elu mõtte leidmine sõltub millegi muutunud igaveseks ﬁlosooﬁliseks probleemiks. See probleem leidmisest, mis rakendub võrdselt kõikidele eludele. Religioosne pärineb igapäevaelu ebaõnnestumistest. Kuna meid ei saada alati lähenemine otsib seda kosmilisest korrast; kõlbeline lähenemine edu, meile langeb osaks igavus, väsimus, ebaõnn, haigused, lein, otsib seda moraalist. Nad tunnustavad individuaalseid erinevusi, me satume vägivalla ohvriks või loeme õõnestavaid raamatuid, kuid kohtlevad neid pigem sama põhiteema variatsioonidena. In- hakkame mõtlema nende rutiinsete tegevuste mõtte üle, mida me dividuaalsed erinevused on neile olulised vaid niivõrd, kui nad lõputult korda saadame. Kui me juba hakkame niiviisi mõtlema, sunnivad meid tegema erinevaid asju selleks, et olla kooskõlas on raske peatuda. Järelemõtlemine lõpetab mõtlematu süütuse, sellesama üldise mõtet-andva nõudmisega. Arvestades meie ise- millega me oleme elanud kooskõlas valdavate konventsioonidega, loomu ja olukorda, tuleb meil ehk teenida jumala tahet erineval ilma et oleksime neid kahtluse alla seadnud. Kui me küsime, moel, sinul kui kunstnikul, minul kui sõjamehel, või meil tuleb siis tunneme vajadust vastuste järele ning pöördume religiooni rakendada kategoorilist imperatiivi eri tingimustes või püüelda või moraali poole. Kuid religioosne vastus luhtub, sest ta ei saa ühisele hüvele erinevate tegude kaudu. Kuid nad mõlemad eel- anda alust arvamusele, et leidub kosmiline kord, mis annaks mõtte davad, et meie kõigi jaoks pärineb elu mõte samast allikast, olgu sellega kooskõlas olevatele eludele. Ning kõlbeline vastus luhtub, see siis jumala tahe või mõni moraaliprintsiip. Just see eeldus sest mõttekad elud võivad olla ka ebamoraalsed või moraalivälised ei võimalda kummalgi lähenemisel tunnustada võimalust, et eri ja kõlbeline elu ei pruugi olla mõttekas. Religioosse vastuse kaits- inimeste elumõte võib tuleneda radikaalselt erinevatest allikatest. jad rõhutavad, et moraaliprobleeme saab lahendada üksnes toetu-

102 103 Elu mõte John Kekes des kosmilisele korrale, mis tagaks hea ja mõtteka elu samasuse. 7. Inimeste subjektiivne samastumine oma ettevõtmistega pee- Kõlbelise vastuse kaitsjad rõhutavad, et peab leiduma moraalseid geldab individuaalseid erinevusi; seega oleksid välistatud kõik põhjendusi kosmilise korra headuse kohta ning et neid põhjendusi üldised vastused. kas ei ole, või kui neid leidub, siis ei saa nad ise olla transtsenden- Need tingimused on üksikult võttes tarvilikud ja üheskoos pii- taalsed. Religioossed ja kõlblusalased vastused sellele igavesele savad selleks, et anda elule mõtet. Kõikide eelnevate arutluste probleemile sarnanevad üldise vastuse otsimise poolest, kuid nad eesmärgiks oli üritada neid seletada ja õigustada. erinevad selles, kas see leitakse transtsendentaalsest või loodusli- Arutlus pidi tegema ka selgeks, et soovitatav lähenemine kust maailmast. on pluralistlik, mitte selles triviaalses tähenduses, et mõttekas elu peaks rahuldama mitmeid tingimusi, vaid selles olulises tähenduses, et mõttekas elu võib võtta väga mitmekesiseid vorme. VIII Mõttekate elude paljusus peegeldab lisaks individuaalsetele erine- vustele meie iseloomus ja olukorras veel ka individuaalseid erinevusi meie ettevõtmiste tüübis. Need ettevõtmised võivad olla re- Pääs ummikust tähendab loobumist üldise vastuse otsimisest. See ligioossed või moraalsed, kuid nad võivad olla ka teaduslikud, es- toob meid lähenemise juurde elu mõttele, mis on vaba religioosse teetilised, sportlikud, akadeemilised, aianduslikud, sõjanduslikud, ja kõlbelise vastuse puudustest. Nimetame seda lähenemist “plu- ärilised, poliitilised, poeetilised ja nõnda edasi. Pluralistlik ralistlikuks”. Selle kirjeldamine on nüüd kerge, kuna selleks lähenemine tunnistab, et iga ettevõtmine võib anda oma panuse elu pole tarvis muud kui koguda kokku kõik järeldused, millele on mõttesse, eeldusel, et ta täidab ülalloetletud tingimusi. Nende tin- jõutud eelnevate argumentidega. Neid järeldusi saab sõnastada gimuste täitmine välistab mitmed võimalused, kuid antud juhul on kui mõtteka elu tingimusi. Pluralistliku lähenemise järgi on elul neist kõige olulisem üldise vastuse võimalikkus küsimusele, mil- mõte siis, kui ta vastab järgmistele tingimustele: line ettevõtmine või mis tüüpi ettevõtmine muudaks igasuguse elu 1. Elu ei valitse vääritud, asjatud, vääriti suunatud, triviaalsed ega mõttekaks. Peamine erinevus ühelt poolt pluralistliku lähenemise tagajärjetud tegevused. ja teisalt religioossete ning kõlbeliste viiside vahel on selles, et 2. Elu ei ole kantud mõttest, et kõik inimeste ettevõtmised on esimene eitab ja teine tunnistab üldise vastuse olemasolu. absurdsed. Jääb üle vaid märkida, et see erinevus kujutab endast radikaal- 3. Ta seisneb ettevõtmistes, mille inimesed on ehtsalt endale leid- set lõhet pluralistliku lähenemise ja elu mõtte üle traditsioonilise nud; seega oleksid välistatud kõik mõjustamise vormid. filosoofilise või religioosse mõtlemise vahel. Sest pluralistliku lähenemise üheks keskseks väiteks on see, et inimesed annavad 4. Inimeste ehtne samastumine oma ettevõtmistega põhineb tõesel oma elule mõtte, samastades end ehtsalt oma ettevõtmistega ning uskumusel, et edukas tegelemine nendega muudab elu pare- see peab peegeldama erinevusi nende võimetes, huvides ja eelis- maks, pakkudes otsitud rahuldust; seega oleksid välistatud tustes. Just nende erinevuste tõttu ei saa leiduda vastuvõetavaid kõik ettevõtmised, millega ei kaasne inimese subjektiivset sa- üldisi vastuseid küsimustele elu mõttest. Üldine vastus peab ra- mastumist objektiivsete tingimustega. kenduma kõikidele inimeludele, ent kui mõttekas elu peab pee- 5. Objektiivsed elutingimused asuvad looduslikus maailmas, mitte geldama individuaalseid erinevusi, siis on üldised vastused juba sellest väljaspool; seega oleks välistatud religioosne vastus. oma loomu poolest välistatud. 6. Inimeste subjektiivne samastumine põhineb tegelemisel et- Üks põhjus, miks pluralistlik lähenemine kujutab endast radi- tevõtmistega, mille tulemuseks on kas moraalselt hea või eba- kaalset lõhet traditsioonilise filosoofilise või religioosse mõtlemi- moraalne või moraaliväline rahulolu; seega oleks välistatud sega elu mõttest, on asjaolu, et kõik need viisid üritavad pakkuda kõlbeline vastus.

104 105 Elu mõte John Kekes

üldist vastust. Seda püüavad teha kõik suuremad religioonid, me- Kirjandus tafüüsilised süsteemid ja moraaliteooriad. Juutidele on see püha leping; kristlastele on see Kristuse elu; budistidele karma; mos- C a m u s , Albert 1955. The Myth of Sisyphus. Trans. Justin O’Brien. lemitele Koraanis kirja pandud seadus; platonistidele hüve vorm; London: Hamish Hamilton. [Eesti k: Sisyphose müüt. (Loomingu Raamatukogu, nr 51–52.) Tallinn: Perioodika, 1972. Tlk Ott Oja- stoikutele looduslik paratamatus; hegeliaanidele dialektika; uti- maa] litaristidele üleüldise õnne maksimeerimine ja nõnda edasi. Kui M i l l , John Stuart 1924. Autobiography. New York: Columbia Uni- pluralistlik lähenemine on õige, siis kõik need ja teised üldised versity Press vastused on täielikult eksiteel, kuna nad eitavad olemuslikult in- N a g e l , Thomas 1979. The Absurd. — Mortal Questions. Cambridge: dividuaalseid erinevusi selles, millisel elul võib olla mõte. Plura- Cambridge University Press, pp. 11–23 listlik lähenemine on katse liikuda edasi teistsugusel viisil. P l a t o n 1961 = Plato. Euthyphro. Trans. Lane Cooper. — Plato: The Pluralistliku lähenemise teiseks põhiväiteks on, et mõttekas Collected Dialogues, ed. by Edith Hamilton and Huntington Cairns. elu ei pruugi olla moraalselt hea ning moraalselt hea elu ei pruugi Princeton: Princeton University Press. [Eesti k: Platon. “Euthyph- olla mõttekas. Eelkõige sellepärast, et mõttekas elu sõltub tihti ron.” — Vikerkaar, 1996, nr 8–9. Tlk Sven-Erik Soosaar] tegelemisest moraaliväliste ettevõtmistega. Sellised ettevõtmised T a y l o r , Richard 1970. Good and Evil. New York: Macmillan võivad olla otsustavaks elule mõtte andmisel, kuid nendega tege- W a i s m a n n , Friedrich 1965. Notes on Talks with Wittgenstein.— Philosophical Review, vol. 74, pp. 15–16 [Eesti k: “Wittgensteini lemine võib käia vastu moraalinõuetele või olla nende suhtes era- vestlusest Waismanniga.” — Looming, 1993, nr 8. Tlk M. Raukas] pooletu. See väide vastandub ka traditsioonilisele viisile mõtelda W i g g i n s , David 1976. Truth, Invention, and the Meaning of Life. — elu mõttest, kuna traditsiooniliselt eeldatakse, et üksnes moraali Proceedings of the British Academy, vol. 62, pp. 331–378 seisukohast head ettevõtmised võivad anda elule mõtte. W i t t g e n s t e i n , Ludwig 1961. Tractatus Logico-Philosophicus. Selle traditsiooni aluseeldus ütleb, et asjad on nii seatud, et Trans. D. F.Pears and B. F.McGuinness. London: Routledge [Eesti k: lõppude lõpuks saab rahulolu tekitada üksnes moraali seisuko- Loogilis-filosoofiline traktaat. Ilmamaa, 1996. Tlk J. Kangilaski, hast hea elu, mitte ebamoraalne või moraaliväline elu. Plura- V. Palge] listlik lähenemine lükkab selle eelduse tagasi kui alusetu. Eba- W i t t g e n s t e i n , Ludwig 1965. A Lecture on Ethics. — Philoso- moraalne või moraaliväline elu võib pakkuda piisavalt rahulolu, phical Review, vol. 74, pp. 3–12 [Eesti k: Wittgensteini loeng eeti- et olla mõttekas. Seda on raske tunnistada, kuna see ärritab kast. — Looming, 1993, nr 8. Tlk M. Raukas] meie kõlblustunnet, mida see traditsioon on sügavalt mõjutanud. Selle omaksvõtmine võimaldab siiski arvestada lihtsat tõsiasja, et paljude kurjade ja moraalist mitte huvituvate inimeste elu on JOHN KEKES (sünd. 1936) on poliitika- ja moraalifilosoof. New mõttekas. See seletab ka seda, miks on traditsioon näinud kurja Yorgi osariigi ülikooli (Albany) emeriitprofessor. Kaitses doktorikraadi vaeva selle seletamisega, miks nimelt valitseb nõnda paljude ini- ANU-s (Austraalia Rahvuslikus Ülikoolis). Teoseid: A Justification of meste elus ebamoraalne ja moraaliväline rahulolu moraalse üle. Rationality (Ratsionaalsuse õigustus, 1976), The Examined Life (Läbi- Seletuseks on, et selline rahulolu võib muuta nende elu mõttekaks. mõeldud elu, 1988), Moral Tradition and Individuality (Moraalitradit- Seega järeldub pluralistlikust lähenemisest, et küsimus, mis annab sioon ja individuaalsus, 1989), Facing Evil (Silmitsi kurjusega, 1990), elule mõtte, ja küsimus, mis muudab selle moraali seisukohast The Morality of Pluralism (Pluralismi moraalsus, 1993), Moral Wisdom heaks, on erinevad ning neid ei tohiks segi ajada, nagu on kom- and Good Lives (Moraalne tarkus ja head elud, 1995), Against Libera- beks teha. lism (Liberalismi vastu, 1997), A Case for Conservatism (Konservatismi kaitseks, 1998) ja Pluralism in Philosophy: Changing the Subject (Plu- ralism filosoofias: Teemat vahetades, 2000).

106 107 Ingmar Kurg

Käesolev artikkel tahabki anda aja- ja kirikuloolastele mõningaid KRISTLIKUD LIIKUMISED JA vihjeid oikumeenilise mõõtme märkamiseks.

OIKUMEENILINE SUHTLEMINE KRISTLIKU LIIKUMISE OIKUMEENILISED JUURED

EESTIS Praeguseks kujunenud oikumeeniline suhtlustasand Eestis ei ole ainuüksi viimase 12 aasta jooksul avastatud võimalus, vaid ulatub tagasi varasemasse, Eesti taasiseseisvumisele eelnenud Ingmar Kurg aega. Samuti tuleks arvesse võtta võimalust, et kirikuväliste usuorganisatsioonide olemasolu ja töövõime praeguses Eestis ei ole ainult välismaiste misjoniorganisatsioonide sisseimbumise tule- Oikumeenilise suhtlemise ajendajaks on sageli olnud mitmesugu- mus, vaid toetub selleks ettevalmistatud pinnale. sed kirikuvälised tegurid: kristlikud liikumised, organisatsioo- Kirikul oli Nõukogude Liidus lubatud eksisteerida ainult mar- nid jt parakiriklikud institutsioonid. Nagu teada, andis just rah- ginaalse nähtusena. Sedasama võib öelda ka kirikutevahelise vusvaheliste misjoniorganisatsioonide kokku kutsutud ülemaa- koostöö kohta. Maailmas toimuv oikumeeniline liikumine, mille ilmne konverents Edinburghis 1910. a vajaliku ideelise aluse ki- organisatsiooniliseks vormiks sai 1948. a Kirikute Maailma- 1 rikute omavahelisele oikumeenilisele suhtlemisele 20. sajandil. nõukogu, ei olnud Eestile kuni iseseisvuse taastamiseni peaaegu Veel enne, kui kristlike konfessioonide ühtsuspüüdlused jõudsid mingit mõju avaldanud. Üksikud läänemaailmaga sidet pida- nähtavate tulemusteni ühisavalduste või ühiste jumalateenistuse nud Eesti kirikujuhid etendasid pigem riiklikku-poliitilist rolli näol, oli avanemine üksteise tunnustamise suunas toimunud ki- ning nende tegevus oli allutatud nõukogulikule järelevalvele.3 rikuliikmete igapäevase suhtlemise tasandil: vastastikune abista- Riigi seadustatud ja ka seadustamata survemeetmete rakendamise mine, ühingud, seltsid, sõprusringid ja lõpuks ka abielud. Ki- käigus kristalliseerus kirikute sisemine identiteet, kuid pidurdus rikujuhid on sageli pidanud post factum andma oma õnnistuse väljapoole suunatud tegevusvormide areng. Reaktsioonina selli- väärtushinnangutele, mille poole liigub kristlaskond tervikuna. sele riiklikule survele tekkis vajadus mitteametliku oikumeenilise Seetõttu ei tohiks kirikuväliseid liikumisi pidada kirikusse mit- suhtluse järele, mis perestroika aja alguseks oli küps väljuma ka tepuutuvaiks: kiriku tegelikku nägu ei kujunda mitte ainult vai- ametlikule tasandile. mulikkond, vaid ka kiriku liikmete tegevus ja hoiakud. Oikumeenilist suhtlemist kujundasid tollal põhiliselt kolm te- Sõjajärgse ja taasiseseisvunud Eesti kirikulugu pakub mit- gurit: mekesist materjali kirikutevaheliste suhete kirjeldamiseks, ent 1) kristlaskonna sisemised liikumapanevad motiivid; mõistetavatel põhjustel on nõukogudeaegse kirikuelu materjalide kogumine ja süstematiseerimine, millega viimasel kümnendil on 2) kiriku kui organisatsiooni suhe riigiga; küll algust tehtud, jäänud ühe või teise konfessiooni raamesse, 3) Nõukogude ametlikust infosulust läbiimbunud kristliku arvestamata oikumeenilistest kontaktidest tulenevaid mõjusid.2 maailma oikumeenilised eeskujud.

1Vähestest eestikeelsetest publitseeritud materjalidest on üks üle- 3Nõukogude stagnatsiooniperioodil tegutses Inglismaal uurimis- vaatlikumaid Peeter Kalduri artikkel Akadeemias (1990). instituut Keston College, mis vahendas suhteliselt kiiresti Läände suure- 2Eestis tegutsevate kristlike organisatsioonide kaardistamise kohta ma osa Nõukogude Liidu kirikliku, parakirikliku ja põrandaaluse krist- seisuga 1995 vt Kurg 1995. liku liikumise uudistest.

108 109 Oikumeeniline suhtlemine Eestis Ingmar Kurg

1) Teatavasti nägi Nõukogude Liit kirikus ajaloolist igandit, Teine leid on seotud noortetööga. Kui 1966–1967 julgesid kusjuures tema õigusena tunnistati “usklike religioossete vaja- Tallinna Oleviste ja Tartu Baptistikoguduse juhid käivitada noorte- duste rahuldamist”. Välistatud oli kuulutus väljaspool kiriku- kooride tegevuse, kasutati varjunimena “kolmanda koori” mõistet, hoonet, organiseeritud laste-, noorte- ja naistöö ning kõik otse- mis pidi olema harjutuskooriks koguduse regulaarkooride järel- sest jumalateenistusest kõrvale jäävad tegevused. Ent sõjajärgsed kasvu jaoks. Need algatused said eeskujuks teistelegi kogudustele, uued kristlaste põlvkonnad mõistsid oma religioosseid vajadusi millest väärib nimetamist Hageri koguduse noortetöö ja sealt välja ka kuulutuslikena. Sisemine sund, mis on olnud kristluse liiku- kasvanud rühmitus Oikumene. Kuivõrd tolle aja noorteüritused mapanevaks motiiviks igas ühiskonnas ja põlvkonnas ning mis oli ainukordsed ettevõtmised, koondasid need enda ümber noori väljendub Jeesuse misjonikäsus “Minge kõike maailma ja kuulu- teistestki kirikutest ning omandasid peatselt sügava oikumeenilise tage evangeeliumi kõigele loodule” (Mk 16:15), ei olnud alluta- tähenduse. tav ususeadusandlusele ega hoolinud sellest, et ametlik ideoloogia 3) 1960. aastatest alates võib ka Eestis märgata ülemaailm- tõlgendas “religioossete vajadustena” hoopis midagi muud. Ki- sete kristlike noorteliikumiste mõjusid. Koondnimetuse all Je- riku ajalugu on ilmekalt tõestanud, et kristliku usutunnistuse pro- sus Revolution ulatusid nende liikumiste ideoloogilised, kultuu- pageerimise takistamine viib märterluseni, mitte aga misjonitungi rilised ja religioossed mõjud eelkõige Nõukogude Liidu suure- lakkamiseni. Samasugune tendents avaldus ka nõukogude korra matesse linnadesse ning Baltikumi. Jeesus-revolutsiooni peegel- ajal: mida rangemalt suruti kirikut kui ametlikku organisatsiooni dused siinses ühiskonnas tekitasid noorte massilise huvi kristluse tema raamidesse, seda hoogsamalt arenes mitteametlik kirikute- vastu. Suure hulga kristlusest haaratud noorte liitumine kirikutega vaheline usuline tegevus. Kuulutusliku kristluse kandjaks olid ei olnud aga kohe mõeldav — osalt kirikujuhtide liiglojaalse suh- noored, kes organiseerisid lühemat või pikemat aega tegutsenud tumise tõttu riigisse, osalt ka teatud sisemise reserveerituse tõttu. rühmi, ansambleid, diskussiooniringe, laagreid jms. Selleks ajaks, kui jõuti esimeste organiseeritud noortegruppide 2) Kiriku ja nõukogudeaegse riigi suhteid jälgides võib tähel- moodustamiseni kohalikes kogudustes, oli noortel juba kujunenud dada tolle aja kirikujuhtide leidlikkust vaimuliku töö elavdamisel, oikumeenilise suhtlemise praktika. Noorte kristlaste kokkupuuted aga sageli ka ajast ette ruttavate noortejuhtide ebaõigete otsuste kirikutevahelises ruumis, vaatamata nende konfessionaalsele kuu- tagajärgede neutraliseerimisel riigivõimude ees. Need kirikud, luvusele, arenesid edasi ka 1970. aastate jäiga stagnatsiooni tingi- mis siiski pakkusid noortegruppidele tegevusvõimalusi organi- mustes ning liitumisel kohalike kogudustega võeti kaasa kristliku seeritud töö kaudu, kasutasid seadusevastasuse vältimiseks sea- ühistöö ideed. Noorte oikumeenilised ühisüritused, mis hoogus- dustes ilmnenud lünki. Sageli oli oma tegemiste õigustamiseks tusid 1980. aastatel, olid seda enesestmõistetavamad, et kunagised vaja leida õige terminoloogia. Nii kujuneski üheks loosungiks 1960. aastate noorteliidrid olid nüüd juba tegevad kirikute vaimu- “Rahu”, mis oli külma sõja tingimustes justkui kohustuslik kõigile likus ametis. riigi kodanikele ja organisatsioonidele, sealhulgas kirikuile. Ak- Olulisimaiks grupeeringuiks, mis oma tegevuse suunitluse ja tsepteeritavaks osutus “kirikute koostöö rahu nimel”. Külma sõja programmiliste põhimõtetega soodustasid oikumeenilise tradit- hüüdlausete varjus õnnestus läbi viia 1970. aastatele tunnuslikuks kujunenud Eesti Metodisti Kiriku noortefestivalid “Rahurally”. väljendasime vajadust jätkata evangeeliumis kätketud rahu kuulutamist, Loosungile “Rahu” reageeris ka luteri kirik, korraldades Rahu- mille on Jumal loonud lepituse kaudu oma Poja, Jeesuse Kristuse läbi. kuulutuse nädalaid, millest 1986. aastaks kasvas välja Haapsalu Me veendusime, et oikumeeniline koostöö kirikute vahel kasvatab teine- oikumeeniline rahukonverents.4 teisemõistmist, mis on rahu jaoks hädavajalik, soovitades ühtlasi mitte anda oma lastele mängimiseks sõjalise laadiga mänguasju. Me usume, 4Selle, ÜRO rahuaastale pühendatud konverentsi läkitusel on ilmne et 41 rahuaastat Euroopas on ka kristlaste palvetöö tulemus, ja tahame riiklik-poliitiline alatoon, ent mitte ainult: “Rahukonverentsil me jätkata lakkamatut palvetamist rahu pärast maailmas.”

110 111 Oikumeeniline suhtlemine Eestis Ingmar Kurg siooni väljakujunemist Eesti kirikutes, osutusid ansambel Sela ja LÄÄNE KRISTLIKE ORGANISATSIOONIDE 5 noorteansambel Oikumene. Evangelikaalsetest kirikuringkon- TULEK EESTIMAALE dadest, resp. metodisti kirikust pärit Sela alustas avalikku tegevust 1970. aastate algul ning oli kahekümne aasta jooksul tunnis- Nõukogude perioodil toimis Eesti paljude Lääne misjoniorga- tuseks saavutatud kontaktist traditsioonilise kristliku kuulutuse ja nisatsioonide jaoks transiitmaana. Tallinna kaudu liikus suur nüüdisaegselt mõtleva noore põlvkonna vahel. Sela eeskujul tek- hulk Piibleid ja vaimulikku kirjandust Venemaale ja teistesse lii- kisid paljude koguduste juurde noorteansamblid, mis viljelesid duvabariikidesse. Perestroika lõppfaasis ja eriti taasiseseisvu- 6 tänapäevast gospelmuusikat. mise järel omandas Eesti rahvusvaheliste kristlike organisatsioo- Noorteansambel Oikumene, mis hiljem tegutses EELK Tal- nide jaoks uue tähenduse, asetudes samasugustesse tingimustesse linna Pühavaimu koguduse juures, sidus endaga muusikuid luterli- nagu teisedki avanevad misjonimaad. Parakiriklike organisatsioo- kest, vennastekoguduse ja vabakiriklikest ringkondadest. Oma te- nide legaalse tegevuse algus Eestis kordas suures osas samu sea- gevusega aitas Oikumene lähendada kiriklikku kuulutust nüüdisaja duspärasusi, mida võib täheldada nüüdisaja ülemaailmses kristli- elutunnetusele ning on jäänud oikumeeniliste põhimõtete kand- kus liikumises üldiselt. jaks ka hiljem, kui selle tuumiku põhjal asutati 1998. a uus, EELK Ülemaailmset kristlikku liikumist 20. sajandi lõpul on püütud Misjonikeskuse juures tegutsev koor. kirjeldada nn kolme laine skeemi alusel (Kuzmiˇc1993). Kolme Perestroika, mis jõudis Eestimaale 1980. aastate teisel poo- laine teooria väidab, et olukorras, kus toimub uute misjonipõldude lel, andis aktiivsetele kristlikele gruppidele võimaluse kuulu- vabanemine välisest survest ja kiire avanemine rahvusvahelistele tustööks (staadionijumalateenistused, loengute pidamine kooli- kontaktidele, jõuavad teatud mõttelaadi ja strateegiaga organisat- des, hingehoiu korraldamine haiglates, usaldustelefoni sissesead- sioonid kohale kiiremini kui teised. mine). Varasemate kirikuväliste suhtlemiskogemuste tulemusena Esimese lainena alustavad tööd agressiivsed ja karismaatilised- asutati 17. detsembril 1988 esimene sõjajärgne kristlik organisat- nelipühilikud organisatsioonid kui kõige kiirema orienteerumis- sioon, Eesti Kristlik Liit (vt Aasmäe 1993). Oma programmilise võimega uutes olukordades. Nende tegevus ei ole aga rajatud pika- eesmärgina nägi liit kristlike põhimõtete juurutamist inimõigustes, ajaliste suhete loomisele ning peatselt otsitakse juba uusi tööpõlde. hariduses ja teaduses. Kui hiljem eraldus Eesti Kristlikust Liidust Samal ajal on oht, et parakiriklike organisatsioonide tegevus äsja kristlik-demokraatlik liin ja asus ellu viima poliitilist programmi, demokratiseerunud maades muutub aktiivsemaks kui kiriku enese lähtus ka nende tegevus oikumeenilise avatuse põhimõtetest. Juba tegevus, sest kirikud on sageli totalitaarse riigikorra tõttu olnud kaks kuud pärast liidu loomist, 16. veebruaril 1989 jõuti Eesti pikka aega pärsitud ega suuda või oska lühikese ajaga oma tööd Kirikute Nõukogu moodustamiseni, mis tähistab formaalse oiku- ümber korraldada. Läänest saabunud organisatsioonid püüavad meenilise ajastu algust ka kirikujuhtide tasandil. aga oma kogemuste ja rahaliste võimaluste toel evangelisatsioo- nitööd7 forsseerida, hoolitsemata selle eest, et kirikud ja kogu- 5 Ingliskeelse evangelical vaste, tähistab siin 20. sajandi kristlusele dused suudaksid nende aktiivsust kanda. iseloomulikku isiklikule pöördumisele osutavat usuelu laadi, mis on omane nii pietistlikele ärkamisliikumistele kui ka vabakiriklikele ko- Teise lainena jõuavad kohale kristlikud noorsoo- ja haridus- gudustele. Ka saksakeelne teoloogiline kirjandus eristab mõisteid evan- organisatsioonid. Nende “hilinemine” on tingitud sellest, et oma gelisch, evangelistisch ja evangelikal. eesmärkide püstitamisel ja struktuuri kujundamisel peetakse sil- 6Gospelmuusika harrastamine sai uue põlvkonna seas niivõrd val- mas kauem kestvat koostööd ning uue tööpõllu uurimine ja etteval- davaks nähtuseks, et näiteks 1979. a baptistide algatatud iga-aastastel noorte piiblipäevadel toimusid koguduste delegaatide esinemised ena- 7Evangelisatsiooni all mõeldakse teoloogilises erialakirjanduses masti oma ansambli saatel. evangeelset kuulutust.

112 8 113 Oikumeeniline suhtlemine Eestis Ingmar Kurg mistamine võtab rohkem aega. Kolmanda laine saabumise ajaks Eestis rajatud kristlike organisatsioonide sisestruktuuri lähe- on kohalikud kirikud suutnud kohaneda uute oludega ning on val- malt vaadeldes võib tähele panna sageli korduvat skeemi, mis eris- mis koostööks rahvusvaheliste organisatsioonidega. Nüüd tekivad tab neid teiste avanevate misjonimaade organisatsioonidest. Ees- kirikuga otsesemalt seotud abiorganisatsioonid, mille sisuks on sa- tile on iseloomulik, et suurem osa organisatsioone sarnaneb üks- geli sotsiaal-kultuuriline töö. Kolmanda laine organisatsioonide teisega a) usutunnistusliku aluse poolest, b) oikumeenilise tasa- tegevus nõuab algfaasis ühtlasi kõige mahukamaid investeeringuid kaalustatuse printsiibilt ja c) juhtorganite ülesehituselt, kusjuures ning on suunatud kõige pikaajalisemale koostööle. paljude organisatsioonide juhatuses on samad inimesed. Sääraste Ka Eesti kirikuvälise kristliku liikumise areng viimase 15 tunnusjoonte esinemine ei ole aga olnud tingitud ühe või teise or- aasta jooksul on osalt jälgitav äsjakirjeldatud kolme laine skeemi ganisatsiooni rahvusvahelise juhtimiskeskuse teadlikust hoiakust, järgi. Esimene periood langeb aastatesse 1988–1991, mil uut pigem tuleb põhjust otsida Eesti kristlike juhtide varasematest, võimalust ruttasid kasutama need organisatsioonid, kes seni organisatsioonivälistest oikumeenilistest kogemustest. olid töötanud Eestis ja Eesti kaudu illegaalselt. Eesti jaoks Nõukogude aja lõpul ja Eesti taasiseseisvumise ajal, kui rah- tähelepanuväärseimaks osutus Rootsi nelipühikoguduste toetatava vusvahelised organisatsioonid otsisid oma töö laiendamiseks sidet Slaviska Missionen’i ning sellega seotud organisatsioonide, nagu Eesti kristliku liikumise juhtidega, pidid nad kasutama ühtesid ja Living Bible International ja Campus Crusade for Christ tege- samu usaldusväärseid kontaktisikuid, kuivõrd koostöö Nõukogude vus. Peatselt selgus siiski, et Slaviska Missionen’i tegevusväli järelevalveorganite kontrolli all olevate kirikujuhtidega Lääne kandus edasi Venemaale ja Kesk-Aasiasse, Campus Crusade esindajaid ei motiveerinud. Kuid Läänes tuntud ja tunnusta- ei suutnud aga kuni 1998. aastani end ametlikult registreerida tud kontaktisikud olid nüüd needsamad evangeelselt meelestatud ning alles seejärel nõustuti algorganisatsiooni juhtimisse kaasama noortejuhid, kes juba pikemat aega olid suhelnud Läänega illegaal- Eesti poole esindust. Püsivamalt seadis end sisse karismaati- selt ja mitteametlikult ning kandnud endas oikumeenilisi ideid. lise rõhuasetusega Youth with a Mission (eestindatult Missiooniga Vastu tulles rahvusvaheliste organisatsioonide soovile alustada Noored), mille tegevuse algus Eestis jäi samuti kõnealusesse pe- tööd Eestis, ei jätnud siinsed kontaktisikud kasutamata võimalust rioodi. suunata väljastpoolt pakutav abi Eesti kirikute ja kristlaste ot- Teiseks perioodiks oli vaadeldava skeemi järgi ajavahemik seste vajaduste teenistusse. Sellega suudeti vältida noore kristlaste 1991–1993, mil Eestis asutati või taasasutati peamised kristlikud põlvkonna killunemist eri organisatsioonide vahel, sest kuivõrd noorsoo- ja haridusorganisatsioonid: Noored Kristusele (Youth rahvusvaheliste organisatsioonide Eesti esinduskogud koosnesid for Christ), Operatsioon Mobilisatsioon, Eesti Lastemisjon, Eesti sarnaste arusaamadega ja sageli samast sõpruskonnast pärit isiku- Piibliselts ja Avatud Piibli Ühing, Noorte Meeste ja Noorte Naiste test, siis oli suhteliselt kerge pidada evangeelsetes ettevõtmistes Kristlik Ühing, Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus. Tegevust silmas parakiriku ja kiriku tasakaalu. Eesti evangelisatsioonilii- alustasid ka Eesti Kristlik Televisioon ja kristlikud raadiojaamad. kumisest aastatel 1992–1994 on pärit põhimõte, et kristlike orga- Sotsiaalsed ja kiriklikud organisatsioonid kujunesid lõplikult nisatsioonide “koostöö platvorm peab sisaldama nii üldiselt vas- välja aga alles järgmisel perioodil, mille algusajaks võib pidada tuvõetavat õpetuslikku doktriini kui ka reaalseid isikuid, organi- 1993. aastat. Nendeks organisatsioonideks olid Samaaria, Agape, satsioone ja kogudusi, kes lasevad end koostöösse haarata. Sellest Linnamisjon jt halastusliikumised, Päästearmee ja Sinine Rist, järelduvalt tuleb hoiduda, et ükski grupp, kellel puudub üldiselt Eesti Kristlike Arstide Liit, Eesti Kristlike Õdede Liit jpt. Ühe tunnustatud platvorm ja reaalne toetajaskond, ei hakkaks taotlema või teise kiriku juurde kuuluvana alustasid tegevust Meremeeste Misjon, Raudteelaste Misjon, Sõbra Käsi jt; kirikliku tegevusega seotud organisatsioonide tekkimine jätkub praegugi.

114 115 Oikumeeniline suhtlemine Eestis Ingmar Kurg endale esindusõigusi kogu evangelisatsioonitöö üle; ka sel juhul Vaim, kutsume kõiki kristlasi üles ühisele palvele ärkamise pärast mitte, kui grupi seljataga seisaks mõni Lääne organisatsioon.”8 meie kirikutes ja meie rahvaste seas.”9 Alliansiliikumise püüded selgitada konfessioonidevahelise evangelisatsioonitöö võimalusi on jätkunud ka pärast Kohtla- EVANGEELNE ALLIANSS KUI Nõmme konverentsi. Eesti Evangeelse Alliansi kutsel 2. veebruaril 1994 kogunenud 40 vaimulikku juhti Eesti eri evangeelse- KRISTLIKU KOOSTÖÖ MOTIVAATOR test kirikutest arutasid koguduse kasvu põhimõtteid ja kogudus- liku evangelisatsioonitöö võimalusi Eestimaal ning võtsid vastu Mitteametlik oikumeeniline suhtlemiskultuur viljastas aastatel resolutsiooni, milles väitsid, et “me näeme mitmeid võimalusi 1991–1998 veel üht “altpoolt”, s.o koguduseliikmete tasandilt koostööks erinevate konfessioonide vaimulike juhtide vahel, seda võrsunud liikumist: evangelisatsiooniliikumist, mille organisat- eelkõige eestpalvetes meie rahva evangeliseerimise pärast, sotsio- siooniliseks vormiks sai Eesti Evangeelne Allianss. 18.–19. ok- loogiliste uuringute läbiviimisel ja koolitusmaterjalide väljatööta- toobril 1991 Kohtla-Nõmmel toimunud enam kui 200 delegaadiga misel” (vt Aasmäe 1994). Raske on hinnata, kas koostöövalmiduse evangelisatsioonikonverents kujunes esimeseks nii ulatuslikuks deklareerimine niisugustes valdkondades väljendas tolle aja ki- eri konfessioonide ühisettevõtmiseks sõjajärgsel ajal. Kohtla- rikujuhtide suurt avatust või pigem ettevaatlikkust üksteise suh- Nõmme konverentsilt lähtunud evangelisatsiooniliikumine on tes, ent väärtuslikuks võib pidada otsekohesust ja julgust ausalt oma ettevõtmistes pidanud silmas oikumeenilisi tavasid ja Eesti sõnastada need piirid, milleni koostöö võiks areneda — ja millal konfessionaalse jaotuse kajastamist juhtstruktuurides. Alliansi- koostöö peaks lõppema, nagu resolutsioon edasi selgitab: “Samal konverentside liikumist evangelisatsiooni eesmärgil võib pidada ajal me tunnistame, et konfessioonidevahelisel koostööl on pii- oluliselt erinevaks mitmetest teistest samal perioodil korraldatud rid seal, kus toimub koguduste sisene töö või inimeste liitumine kokkutulekutest — millest väärivad nimetamist eelkõige organi- kogudustesse oma usutunnistuse alusel.” satsiooni Noored Kristusele algatatud noortejuhtide konverentsid Eesti Evangeelse Alliansi veelgi julgem üleskutse konfessioo- ja gospelfestivalid — selle poolest, et siin on võimalik jälgida nide ühisele teenimisele Eestimaal leidis väljenduse III Koguduse koostöö järjekindlat arengut kõige laiemal konfessionaalse esin- datuse tasandil. 1991. aastal, kui Eesti Kirikute Nõukogu oli alles noor 9Eesti Evangelisatsioonikonverentsi resolutsioon 19. oktoobril 1991 ning konfessionaalsetes ühisavaldustes ettevaatlik, esitas Kohtla- Kohtla-Nõmmel. Ennatlik oleks aga arvata, et Kohtla-Nõmme üles- Nõmme konverents oma resolutsiooniga väljakutse tolle aja ki- kutse võeti vastu ilma kriitiliste märkusteta. Kui Eesti Evange- rikutele, tuletades meelde ühise evangelisatsiooni jätkamise va- lisatsioonikonverentsi nõupidamine 15. veebruaril 1992 püüdis hinnata Kohtla-Nõmme konverentsi tulemusi, siis kajastas protokoll muu jadust: “Me oleme mures, et evangeelium ei ole jõudnud veel hulgas järgmist: “Kuna konverents oli üles ehitatud vabatahtlikele kõikide inimesteni ja et paljud kaasmaalased elavad alles Kris- kaastöölistele ja mitte kirikute “ametlikule” esindatusele, jäid kiriku- tuseta. Kuid meie maa evangeliseerimist ei saa ükski kirik üksinda valitsused äraootavale seisukohale [---]. Baptistid esitavad küsimuse: lõpule viia. Me kahetseme, et me pole senini piisavalt üksteist kas alliansstöös ei ole ohtu kaotada oma koguduste õpetuslik identiteet? mõistnud, hinnanud ja otsinud võimalusi kuulutustööks. Teades, Luterlaste poolt: kas alliansstöö koos vabakirikutega ei tõmba koguduse et inimese võib päästa vaid Kolmainus Jumal — Isa, Poeg ja Püha liikmeid kirikust eemale? Eesti Kristlik Nelipühi Kirik: kas töö uute koguduste rajamisel leiab teiste kirikute poolt mõistmist? [---] Praeguseks on saanud selgeks, et evangelisatsiooni teemat ei saa ignoreerida kirik- 8Eesti Evangelisatsiooni Alliansi eestseisuse esimehe aruanne al- likus elus. Konverents lõi head eeldused evangelisatsiooni jätkamiseks. liansskonverentsil 4. juulil 1994. Kirikusisestel nõupidamistel on korduvalt üles võetud misjoniteema.”

116 117 Oikumeeniline suhtlemine Eestis Ingmar Kurg

Kasvu konverentsi resolutsioonis 11. märtsil 2000: “Oma kogu- Ühtse tegevusstrateegia otsimine Eestimaa kristlikus liiku- duslikus elus me tahame toetuda ühisele usuajaloole, mis seob mises ei ole pelgalt ühe või teise katusorganisatsiooni taotlus meid Piibli õndsuslooga ja mis on põlvest põlve kandnud usuko- koondada enda kätte informatsiooni või juhtida ressursse oma gemust [---]. Me tahame tunnistada iga konfessiooni, koguduse äranägemise järgi. Ümarlauanõupidamistel on rõhutatud vaja- ja üksiku kristlase vaimulikku eripära, millega ta on kutsutud tee- dust lahendada kiiresti koostööküsimused, sest Eesti kirikutel ja nima. Me peame vajalikuks veelgi tihedamat läbikäimist ja suht- kristlikel organisatsioonidel on 1) sarnased evangeelsed taotlused lemist konfessioonide, koguduste ja kristlaste vahel, et sel teel suhteliselt piiratud aegruumis, 2) piiratud tööjõu hulk ning 3) ka- laiemalt levitada evangeeliumi ning edendada ühiselt misjonitööd. hanevad materiaalsed ressursid.10 On ilmne, et Lääne initsiatiivil Me kutsume üles kristlaste suuremale ühtsusele, et meie kuulu- loodud ja ﬁnantseeritud allorganisatsioonid Eestis tunnistatakse tus Kristuse lunastusest oleks maailmale veenev” (Koguduse... nende emamaade keskuste poolt varem või hiljem isemajanda- 2000). vaks ning annetuste kogumine oma tegevuse toetamiseks Eesti Aastast 1995 on Evangeelne Allianss püüdnud taaselustada tra- kogudustest osutub üha raskemaks juba seetõttu, et kõiki konku- ditsioonilisi alliansipalvenädalaid iga aasta algul. Mõte on selles, reerivaid korjandusi ei suuda üksikkogudus lisakohustusena enam et ühes linnas või maapiirkonnas tegutsevate kristlike koguduste ja kanda. kirikute liikmed külastavad vastastikku jumalateenistusi, et ühis- Oikumeeniline suhtlus kirikute ja kirikuliikmete vahel akti- palvetes ilmutada valmisolekut võtta enda peale suurem vaimulik veerub tulevikus tõenäoliselt veelgi. Selle põhjuseks ei ole mitte vastutus oma maa ja rahva käekäigu eest. ainult asjaolu, et kristlikud kirikud ülemaailmses tähenduses ela- Teiseks kindlakskujunenud suunaks alliansitöös on kristlike vad oikumeenilise ajastu paradigma tingimustes, vaid ka Eesti organisatsioonide koondamine ühise nõupidamislaua ümber. Nn tulevane usuline situatsioon. Kuigi taasiseseisvunud ja euroopas- ümarlauanõupidamisi on kokku kutsutud alates 1994. aastast, tuvas Eestis ei ähvardagi kirikuid otsene likvideerimisoht riigikor- kusjuures kokkusaamised on osutunud hädatarvilikuks vähemalt ra poolt, joonistub seda teravamalt välja piirjoon kristliku-mitte- kahel põhjusel: kristliku vahel. Sellises enesemääratlusele sundivas olukorras ei a) raskus orienteeruda suure hulga organisatsioonide seas; jää kirikutel ja parakiriklikel liikumistel teist võimalust, kui otsida ühise kristliku tunnistuse vahendeid ja võimalusi. Rohkem b) vajadus ratsionaalse tegevusprogrammi järele. kui kunagi varem saab üksikkiriku ja -koguduse garantiiks tema Nõukogude aja tingimusis oldi pigem harjunud monokirik- oikumeeniline suutlikkus, millele viitas kord Kristus Jeesus oma liku maastikuga ning mõte uskkondlikust mitmekesisusest kui apostleid hoiatades: “et nemad kõik oleksid üks [---] ja maailm normaalsest nähtusest nüüdisaja ühiskonnas oli nii kirikutegelas- usuks” (Jh 17:21). tele kui ka rahvale suhteliselt võõras. Sellest ka kurtmine orien- teerumisraskuste üle suure hulga erinevate kirikute ja kristlike organisatsioonide seas Eestis. Alliansi kokkukutsutavad ümar- lauanõupidamised on pakkunud esinemis- ja suhtlemisvõimalust 15–20 evangeelsele institutsioonile, mis tegutsevad Eestis ametlikult ning millel on kindlad eesmärgid, struktuur ja Eestist juhita- vad tööorganid. Alliansi aastakoosolekul 2000 võeti vastu otsus anda võimalus liituda Eesti Evangeelse Alliansiga ka kirikutele ja 10Nimetatud probleemi tõi esile uurimus Kui kristlik on Eestimaa?, üksikkogudustele. viidates ühtlasi vajadusele suunata teadlikult kirikute ja organisatsioonide aktiivsus nendesse piirkondadesse ja inimrühmadesse, mis on veel evangeeliumile kättesaamatud (Roeder, Uudam, Parman 1997).

118 119 Oikumeeniline suhtlemine Eestis

Kirjandus A a s m ä e , Tiiu 1993. Eesti Kristlik Ühendus. — Spekter, nr 1, lk 6 E-RIIKLUSE RAJAMINE A a s m ä e , Tiiu 1994. Sündmus: Koguduse kasvu seminar. — Spekter, nr 1, lk 7 K a l d u r , Peeter 1990. Oikumeenilisest mõtlemisest ja oikumeenilisest liikumisest. — Akadeemia nr 8, lk 1582–1594 Imre Siil Koguduse. . . 2000 = III Koguduse Kasvu konverentsi deklarat- sioon. — http://www.allianss.ee/kkkiiidek.htm K u r g , Ingmar 1995. Kristlikud uskkonnad ja organisatsioonid tä- Infotehnika on üpris lühikese aja jooksul põhjustanud suuri muu- napäeva Eestis. — J. Gnadenteich (koost.). Kodumaa kirikulugu: tusi miljonite inimeste harjumustes ja igapäevases elukorral- usuõpetuse õpperaamat. Tallinn: Logos, lk 115–125 duses. Järjest rohkem elusündmusi — kohtumisi ja nõupidamisi, K u z m i ˇc, Peter 1993. Europe. — James M. Phillips, Robert T. Coote poeskäike, koolitöid, tööasjade ajamist või vaba aja veetmist — (eds.). Toward the 21st Century in Christian Mission: Essays in Honor of Gerald H. Anderson. Grand Rapids: Eerdmans leiab aset virtuaalses võrguruumis. Arvutiga seotud infokanalid Roeder,Norie,MerikeUudam,AllandParman 1997. Kui krist- vahendavad nii infot ja kaupa kui ka inimestevahelisi ja ühiskond- lik on Eestimaa? Tartu: Eesti Evangeelne Allianss likke suhteid. Paljud eluvaldkonnad, nende hulgas ka avalik haldus, proo- vivad uues olukorras kohaneda ning end ümber häälestada. In- fotehnoloogia laialdane rakendamine surub avalikule haldusele peale rollimuutusi ja kujundab uusi arengusuundi, sundides avama INGMAR KURG (sünd. 1955) omandas teoloogiamagistri kraadi (Mas- riigivalitsemisel tehtavates otsustustes külgi, mis seni on mingil ter of Biblical Theology) 1999. aastal USAs Columbia Rahvusvahelises põhjusel varjule jäänud, ning tehes kogu halduskorralduse para- Ülikoolis. On praegu TÜ Usuteaduskonna doktorant, Tartu Teoloogia tamatult läbipaistvamaks. Tähtsaks muutub riigi kui kodanikele Akadeemia õppejõud, kirjastuse “Logos” asutaja ja juhatuse esimees. eluliselt vajaliku infosisu tootja ja oma kodanikkonna teenindaja roll. Samas väheneb kiiresti riigi roll telekommunikatsiooni infrastruktuuri pakkujana. Riik kui operaator omandab uue tähenduse sellega, kuidas ta soodustab informatsioonile juurdepääsuvõima- luste tekkimist (nt avalikud internetipunktid, elektroonsed do- kumendihoidlad ja raamatukogud) ning infoühiskonna muude võimaluste ärakasutamist (nt kaugõppe ja kaugtöötamise eden- damine, elektroonsed sotsiaalabiteenused). Uue tähenduse omandab sealjuures ka riigi kui infoinfrastruktuuri reguleerija roll. Riigi ülesandeks on kindla õigusliku raamis- tiku loomine infoinfrastruktuuri toimimiseks ja sellele ligipääsuks ning selle järjepidev rakendamine. Riigi kohuseks on ergutada sellist konkurentsi infoteenuste turul, mis tagaks mõistliku hinnaga juurdepääsu infovõrkudele ning mitmekesise infosisu pakkumise. Riik peab tagama kodanike privaatsuse, hoides hoolikalt

120 121 E-riikluse rajamine Imre Siil nii riigiasutuste käes olevaid isikuandmeid kui ka piirates erasekto- tõrgeteta koostöö, kodanikele vajaliku teabe ja terviklike teenuste- ris ringlevate delikaatsete eraelu puudutavate andmete kasutamist. pakettide pakkumine. Ametnike ettevalmistus peaks süvendama Ühtlasi peaks riik infotarbijat kaitsma agressiivse sisuga info eest nende võrgusõbralikkust ja võrgumeelsust. Ilmselt kipub siin- ja looma eeldused valikuks eri infopakkujate vahel. Riiklik re- juures kujunema komistuskiviks olemasolev rangelt hierarhiline, gulatsioon peab olema paindlik ning valmis reageerima mis tahes ülevalt alla korraldusi ja alt üles aru andev ning kitsalt ametkond- muutustele. likke huve silmas pidav haldusorganisatsioon. Märksa rohkem Riigiasutuste sisemist tööd saab infotehnikat kasutades se- tuleks mõelda horisontaalse haldusmudeli peale. nisest tunduvalt otstarbekamalt korraldada: muuta infovahetust Eestil on oma e-riigi-alastes ettevõtmistes seni hästi läinud: nende vahel kiiremaks, teha otsustamise eel tõhusamaid analüüse rahvusvaheliselt tuntakse Eestit kui üht edukamat infotehnoloo- adekvaatse ja ulatusliku teabe baasil. Infotehnoloogia abil on giat rakendavat riiki. Sellest on ehk saamas isegi üks Eesti märke. hea tahtmise korral võimalik hõlpsasti vältida asjatut dublee- Tänu õigeaegsetele otsustele arendusprotsesside käivitamiseks, rimist riigiasutuste töös, näiteks seda, et mitu riigiasutust ko- teatava koordineerimismehhanismi loomisele ning suhteliselt sta- gub ühtesid ja samu andmeid eri registritesse. Ka riigihankeid biilsele organisatsioonile oleme 10 aasta jooksul tublisti edene- saab korraldada elektroonselt, ühtse hankekeskuse kaudu ja elekt- nud.1 Oleme jõudmas arengujärku, kus tugev alus edasiseks aren- roonse kaubanduse võimalusi ära kasutades, mis pealegi säästaks märkimisväärselt maksumaksja raha. 1Tehtu võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: Teiselt poolt tekib inimestel tänu infotehnoloogilistele lahen- dustele parem juurdepääs teabele ja seega võimalus riigiasjades 1) Loodud on riigi infosüsteemide koordineerimiseks ja ühistegevuse korraldamiseks vajalikud struktuurid, samas on nende tegevuse oma arvamus kujundada ning mõjusalt sõna sekka öelda. Koda- täpsemad eesmärgid, ulatus ja õiguslikud alused jäänud selgelt nike ja valitsusaparaadi dialoogi hakatakse järjest enam pidama määratlemata. Riigiasutuste IT-juhtide koostöökorraldus ei ole suu- reaalajas. Kes teab, võib-olla selgub ühel päeval seegi, et tra- natud konkreetsete probleemide lahendamisele. ditsiooniline esindusdemokraatia oma iga kolme-nelja aasta ta- 2) Ajavahemikul 1994–2002 olid olemas ka elementaarsed mehhanis- gant toimuvate valimistega on liiga aeglane ja kohmakas mehha- mid infosüsteemide arengu koordineerimiseks, mis tuginesid tervik- nism rahva tahte väljendamiseks. Elektroonses maailmas toimu- liku infosüsteemide eelarve planeerimisele. See aitas hinnata kulude vad sündmused lihtsalt kiiremini. otstarbekust ning vältida tarbetuid kulutusi, samuti anda arendus- ja Eri valitsusasutuste teenuseid on otstarbekas omavahel siduda haldustöödeks juhiseid. Alates 2003. aastast see süsteem enam ei ning pakkuda n-ö ühe akna kaudu, kust inimene saaks juurdepääsu toimi, sest riigieelarve infotehnoloogiakulutusi käsitatakse majan- kõigile vajalikele ametiasutustele ja ametnikele, sõltumata sellest, duskulude osana. millist asja ta parasjagu ajab. Inimene ei pea sugugi teadma, Eelnimetatud eelarve- ja koordineerimismehhanismile tuginedes milline on valitsusasutuste täpne ülesehitus või milline ametnik loodi ka riigi infosüsteemide statistilise arvestuse süsteem, kuid on millise küsimusega tegeleb. Inimene tahab oma probleemid la- karta, et eelarvehoobade kadumise tõttu on järjest raskem tagada selle andmete adekvaatsust. hendada ning saada kiiret ja selget vastust kõigile küsimustele. Paljusid riigi ja kodanike vahelisi asju saab edukalt ajada kaug- 3) Käivitati IT-vahendite riigihankesüsteem ning loodi õiguslik raamistik selle rakendamiseks. IT-hankeid reguleeriv valitsuse määrus oli suhtlemise teel ning liigse ajakuluta. üldse esimene riigihangetealane õigusakt Eestis; vastava seaduse tek- Paraku aitab uus tehnika võrdlemisi vähe, kui seda püütakse kimisel sellest kui võimalikust rakendusaktist kahjuks loobuti. rakendada ilma varem välja kujunenud haldusstruktuure, töö- 4) Loodi arendustegevuse keskendamiseks ja ühisprojektide juhti- korraldust ja ametnike mentaliteeti muutmata. Avaliku halduse miseks vajalik tugistruktuur, mis on aidanud edendada töid palju- arendamisel infotehnoloogia abil peab olema sihiks riigiasutuste des valdkondades: andmeside ja internetiseerimine, standardimine,

122 123 E-riikluse rajamine Imre Siil guks on olemas, ent samas muutuvad ülesanded keerulisemaks koostöös teiste võimalustega. Seda kinnitab ka tõsiasi, et Ees- ning muuta tuleb ka mõningaid lähenemisviise. tis ei ole tekkinud riigi asjaajamise korraldamiseks ja kodanikele Esiteks, riigi infosüsteemide arengut tavatsetakse käsitada teenuste pakkumiseks vajalikku keskset ja integreerivat institut- liialt tehnoloogiakeskselt ning liiga vähe tähelepanu pööratakse siooni (kunagi olemas olnud embrüonaalsed moodustisedki on ka- selle seostamisele sisutootmise ja teenuste pakkumise vajadus- dunud) ning back office infotehnoloogide keeles kipub tähendama tega. Räägitud on eelkõige IT/IKT-valdkonnast ja väga vähe IT-st eelkõige mõne konkreetse võrgulahenduse jaoks andmeid ette kui vahendist riigihalduse paremaks korraldamiseks kõrvuti või valmistavat üksust. Kohalikes omavalitsustes on olukord isegi mõnevõrra parem, sest siin-seal on loodud kodanikega suhtle- miseks ühtseid infoteenistusi. riigihanked, ühtse tarkvara arendus (sealhulgas vabavara), keeleteh- noloogia, e-teenuste haldus, infoühiskonna teadvustamine ja propa- Riigil tegelikult puudub praegu selgelt fikseeritud infosüstee- geerimine. Tugistruktuuri võimalusi on aga pidevalt kärbitud eelarve mide arengustrateegia. Samas võib selles isegi midagi positiiv- vähendamise ja volituste piiramisega. Mõnes tähtsas valdkonnas (nt set näha, sest antud juhul on strateegia puudumine ning protsessi andmeturve) on töö peaaegu soikunud. Lausa halvavalt on mõjunud juhtimine ligikaudseid arengusuundi silmas pidavate üksikotsus- viimasel aastal toimunud arusaamatud organisatsioonilised ümber- tega parem kui halb strateegia — tänu sellele on ehk õnnestu- korraldused. nud mõnikord vältida kitsalt ühele kiiresti aeguvale tehnoloogi- 5) On loodud heal tasemel baasinfrastruktuur — riigi keskasutuste and- lisele platvormile suunatud lahendusi, mida oleks võib-olla käsu meside ja regionaalsed võrgud. On loodud ka seda haldav ja aren- korras tulnud rakendada kogu riigis. Samas ei ole strateegiline dav efektiivne organisatsioon ning koostöökorraldus. Tänu sellele hägusus võimaldanud langetada ka vajalikke otsuseid, nt andme- on olemas, ehkki ametlikult defineerimata kujul, ka riigi andmeside- sidevõrkude halduse ühitamiseks või teenuste tugistruktuuride pa- strateegia elemendid. Samas ei ole suudetud kokku leppida riigi remaks omavaheliseks sidumiseks. IT arengustrateegia nõrkus ei andmeside arendamise terviklikus kontseptsioonis ega ühitada kõigi riigi andmesidevõrkude (ASO, EENet, RIKS) haldust, ehkki selle- ole õigupoolest isegi mitte niivõrd infosüsteemide arengu eest vas- kohased kavad ja ettepanekud on jõudnud isegi ministrite otsusta- tutajate otsene süü, vaid näitab pigem teatavate üldisemate, riigi mistasandile. asjaajamist ja halduskorraldust puudutavate arusaamade kujune- 6) Kaasa on aidatud avaliku juurdepääsu tagamisele internetile, kuid mise keerukust. see töö on edenenud oodatust aeglasemalt ebapiisava finantseerimise Mõnevõrra liialdades võiks öelda, et riigi informatiseerimisel ning lahkarvamuste tõttu projektide läbiviimisel. on seni mäng toimunud suuresti infotehnoloogide, seega teh- 7) Käivitatud on mitmed kasulikud riigiasutuste infovahetust ning nikainimeste reeglite järgi. Piltlikult väljendudes: meie rong e-teenuste pakkumist hõlbustavad projektid (X-tee, e-kodanik), infoühiskonda liigub esialgu pöörmeseadja diktaadi kohaselt — kuid koostöö korraldamiseks ja eri riigiasutuste sellesisulise te- kuhu tal on soov kangi keerata, sinna läheb ka rong. Aga mitte gevuse lõimimiseks vajalik õiguslik alus on loomata, mistõttu ka kõik teed ei vii otse ja kiiresti kohale, pealegi võib sattuda ka koostöömehhanismid on suhteliselt nõrgad ja tuginevad eelkõige ummikteele. Pöörmeseadjatele peab korraldusi andma keegi, kes heale tahtele. teab, kuhu rongil on vaja minna. Infrastruktuuri teataval arengu- 8) Loodud on õiguslik alus digitaalallkirja rakendamisele ning avaliku tasemel peab selline olukord muutuma hakkama. sektori info avalikustamisele elektroonsete kanalite kaudu. Samas ei ole põhjalikult läbi mõeldud vastavaid rakendusmehhanisme ja Ümberkorraldusi tehes tuleks eesmärgiks seada töökindla ter- ülemäära on orienteerutud äristruktuuridele. Seetõttu läheb ka ole- vikstruktuuri loomine, mis seoks omavahel nii infosisu loomise masolevate suure potentsiaaliga vahendite (ID-kaart) tegelik raken- ja teenuste arendamisega tegelevad kui ka tehnilist tuge pakku- damine aeglaselt. Infotehnika aga vananeb kiiresti. vad üksused. Infosisu loojatel on vaja teada, millised tehnilised võimalused on neil kasutada ning kuidas käituda nende kom-

124 125 E-riikluse rajamine Imre Siil petentsi ületavate juhtumite korral. Tehnilist tuge pakkuvatel Selle teema juurde asudes tuleks kõigepealt lahendada üks üksustel tuleb aga tagada kõigi töövahendite toimimine ning ko- põhimõtteline probleem ja vastata küsimusele: mida mõistetakse handada need infosisu tootjate vajadustele. Pooled peavad teine- riigi infosüsteemide all? teise tööd tundma sedavõrd, et oleks võimalik vastastikune kon- Riigi infosüsteemideks võib pidada üksnes riigiasutuste tehni- struktiivne dialoog ning koostöö, mille eesmärgid määrab üldjuhul list infrastruktuuri; sel juhul tegeldakse peamiselt riist- ja tarkvara- sisutootja. Et seda dialoogi ja koostööd edendada, on mõnikord probleemidega ning andmeside arendamisega tehnilise teenindus- vaja ka vahelüli, kes aitaks erinevaid arusaamu ja mõtteviise üht- või tugikeskuse tasemel. lustada. Laiemas käsituses tuleks kõnelda juba kogu riigihalduse kor- Seega ei ole mingit mõtet ehitada eraldi IT-keskseid organi- raldamisest, seega andmete kogumisest ja haldamisest (registrid), satsioone, n-ö vana malli järgi riigi arvutuskeskusi, mis hakkak- nende töötlemiseks vajalikest abisüsteemidest, klassiﬁtseerimis- sid kindlasti oma jäiku mängureegleid dikteerima, vaid hoopis sija standardisüsteemidest, dokumendihaldusest koos arhiveerimi- hipäraselt koordineeritud struktuure, mis hõlmavad nii infosisu ja sega, andmeturbesüsteemidest, sisutootmisest ja e-teenuste raken- teenuste tootmist kui ka tehnilist tuge sellele, samuti võimaldavad damisest ning lõimimisest, kõige eelnevaga seotud koolitusest, sa- käsitleda infotehnoloogia rakendamise muid aspekte (sotsiaalseid, muti infotehnoloogiatööstuse ja äri probleemidega tegelemisest. majanduslikke, õiguslikke), seostudes niisiis pigem infoühiskon- Kindlasti ei saa mööda vaadata ka infoühiskonna kujundamise na (või uue kujuneva paradigma järgi teadmistepõhise ühiskonna avarast ja mitmetahulisest problemaatikast, millel on ka sotsiaalne ja majanduse) arendustegevusega. ja majanduslik aspekt. Nagu öeldud, räägitakse viimasel ajal isegi Nende koostööle orienteeritud struktuuride koordineerimiseks teadmistepõhise ühiskonna ja majanduse kujundamisest. loodav institutsioon peab suutma kindlaks määrata kogu avaliku Veelgi laiemalt võiks riigi infosüsteeme tõlgendada kui kogu halduse infosüsteemide jaoks vajalikud üldised nõuded. Talle on riigi infoinfrastruktuuri ja sellel põhinevat sisutootmist ning info- tarvis anda sellised volitused, mis võimaldaksid koondada ja üht- vahetust. lustada infosisu tootmist ja pakkumist (nt kujundada elektroonsete Mida laiemaks aga kujuneb see mõiste, seda laiem on e-riigi avalike teenuste lõimimise põhimõtted ja reeglid, luua infosisu et- juhtorganisatsiooni koordinatsiooniülesannete spekter. Koordi- tevalmistamiseks, esitamiseks ja säilitamiseks vajalik tehnoloogi- neerimine tähendab ju suunamist ja reguleerimist süsteemide teh- line, organisatsiooniline ja õiguslik raamistik). nilise ühitatavuse, arendustöö metoodilise ühtsuse, tulemuste usal- Seega on Eesti e-riigi tõsine probleem selles, et teda käsitatakse datavuse ja võrreldavuse, ressursside kokkuhoiu ning kogu tege- üksikute tehniliste võtete ja projektide kogumina, mitte aga ter- vuse eesmärgipärasuse huvides. Koordineerimisel tuleb silmas pi- vikstruktuurina. Terviku kujundamisega ei tegele praegu keegi, dada tervet hulka tingimusi: õiguslikke, rahalisi, poliitilisi, tehno- kuigi edasiseks arenguks oleks see hädavajalik. Ülesanne pole loogilisi, tööjõusse puutuvaid jm ning luua eeldused nende sood- muidugi kerge ja nõuab ka mõningat haldusreformi ning suu- saks kujunemiseks. rema tähelepanu pööramist n-ö horisontaalse tasandi võimalustele. Millised peaksid kõike seda arvestades olema e-riigi juhtstruk- Paljudes riikides on loodud omaette institutsioonid, mille üles- tuuride tegevuse lähemad eesmärgid põhilistes tegevussuundades? andeks on riigi asjaajamissüsteemide ühtlustamine, kusjuures Alustaksin kõigepealt infrastruktuurist ja tugisüsteemidest. väiksemates riikides on mindud ka järjekindla tsentraliseerimise Infrastruktuuri edasiarendamisel tuleks jätkata senist edukat te- teed. gevust, pakkudes riigiasutustele keskselt korraldatud andmeside- Mida saab kujunenud olukorda silmas pidades teha e-riigi teenust ja vajaduse korral ka lokaalvõrkude tuge. See on hea näide juhtorganisatsiooni loomiseks? sellest, kuidas riigiasutuste huvi oma süsteemide lõimimise vastu

126 127 E-riikluse rajamine Imre Siil on võimalik äratada ka ilma otsese surveta, näidates lihtsalt teed Üsna tõsiselt tuleb taas käsile võtta andmeturbe temaatika. On efektiivsele haldusele ning säästvale eelarvemehhanismile. Samas kahetsusväärne, et töö selles tegevussuunas on soikunud. Vara- tuleks otsida võimalusi olemasolevate eraldiseisvate riigi andme- sematel aastatel on välja töötatud esmased infosüsteemide turva- sidevõrkude arengu ja halduse paremaks koordineerimiseks või alase klassiﬁtseerimise põhimõtted, turvaklassid ja neile vasta- isegi järkjärguliseks ühitamiseks. Sellekohaseid ettepanekuid tu- vad etalonmeetmed, samuti antud välja soovituslikku kirjandust, leks kaaluda ilma liigsete emotsioonideta. Endiselt tuleb toetada kuid konkreetsete nõuete kehtestamiseni pole jõutud. On ülla- ka avalike internetipunktide arendamist. tav, et neid vanu materjale kasutatakse parema puudumisel veel Samuti tuleb jätkata serveriteenuse pakkumist (serverimaju- praegugi. Õnneks on siiski püütud jätkata turvastandardite ette- tust) riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele, sest see aitab kind- valmistamist. Tegemist on valdkonnaga, mis nõuab väga ulatus- lasti olulisel määral säästa riigieelarvevahendeid ning pakkuda likku tööd. Ühtlasi peab see hõlmama ka avalikkusele suunatud ühtaegu tuge ühitatud infosüsteemide ja e-teenuste väljaarenda- abistavat ja tutvustavat tööd, et suurendada inimeste usaldust uute misel. Siingi tasuks eeskuju võtta eelnevalt kirjeldatud toimimis- infotehnoloogiavahendite vastu. viisist. Riigi andmekogude korrastamisel ootab ees väga avar tööpõld, Riigiasutuste varustamisel IKT-vahenditega tuleks samm-sam- sest siin tuleb pidevalt tegelda olukorra kaardistamisega ning and- mult liikuda tsentraliseerituma hankemehhanismi poole, seega mekogude ühitamisega. Varasemast paremad eeldused selleks luua alus konsolideeritud hangete korraldamisele. Selleks oleks loob esimesi samme tegev andmevahetuskiht (nn X-tee), kuid ka otstarbekas arendada välja elektroonne riigihankesüsteem. See selle rakendamisel on vaja üle saada mitmetest õiguslikest ja orga- tähendab ühtlasi seda, et taas tuleb hakata pöörama märksa rohkem nisatsioonilistest takistustest ning äratada riigi registreid pidavate tähelepanu vastavate rahaliste vahendite koordineeritud planee- asutuste huvi selle vastu. Riigi andmekogude register tuleb viia rimisele ja kasutamisele. Jätkata tuleb soodushanke raamlepin- kvalitatiivselt uuele tasemele, nii et seda oleks võimalik kasutada gute sõlmimist, sest need pakuvad ka üksikostude puhul tunduvalt adekvaatse infoallikana registrite sidumisel. Varasem kogemus soodsamaid hinnavalikuid. Vajadust mööda tuleb endiselt tegelda kinnitab aga, et ilma administratiivse sekkumiseta on see üpris ka riigiasutuste ühtsete IT-lahenduste arendusega ning ühtse tark- vaevaline protsess isegi seadusliku aluse olemasolul. Kui registrite vara probleemiga, orienteerudes võimalust mööda vabatarkvara sidumisel peaks esile kerkima liiga palju ametkondlikke tõkkeid, kasutamisele. võiks kaaluda ka radikaalsemaid lahendusi. Mõnes väiksemas rii- Jätkuma peab ka senine järjekindel töö IT-standardite etteval- gis, näiteks Maltal, on mindud ka seda teed, et riigi olulisemate mistamisel ja rakendamisel. Arvan, et järjepidev aktiivsus stan- registrite pidamine on koondatud ühte asutusse. dardimisel on aidanud ja aitab ka edaspidi luua kogu valdkonnast Nüüd jõuame ka riigi dokumendihalduse probleemide juurde, palju korrastatuma pildi. Eraldi väärib märkimist, et praeguseks mille lahendamisega on küll kaua tegeldud (eelkõige Riigikantse- on juba ära tehtud suur töö Eesti IT-terminoloogia arendamisel — leis), kuid ühtse toimiva süsteemi kehtestamiseni pole ikka veel mõistagi tuleb sellega ka tulevikus pidevalt tegelda. jõutud. Seetõttu ei ole õnnestunud täiel määral rakendada ka Põhjaliku ülevaate saamiseks hetkeolukorrast, arenguprotses- kõiki avaliku teabe seadusest tulenevaid võimalusi ega reaalselt sidest ja -tendentsidest ning nende analüüsimiseks tuleb kindlasti käivitada digitaalallkirja. Liiga vähe on mõeldud digitaalsete märksa rohkem näha vaeva IKT-valdkonnaga seotud statistika ko- arhiivide loomisele, kuid pole kahtlust, et vajadus nende järele gumisega. Siin on vaja luua adekvaatne indikaatorite süsteem ja hakkab muutuma järjest teravamaks. Siin oleks juba praegu vaja teha seda võimalikult tihedas koostöös rahvusvaheliste organisat- vähemalt selgeid soovitusi. sioonidega (Euroopa Komisjon, UNECE, OECD). Riigi infoportaalide ja e-teenuste arendamisel on saadud esimesed kogemused ning käivitatud olulised projektid. Samas on

128 9 129 E-riikluse rajamine nende laiapõhjaline haldusorganisatsioon veel loomata, koostöö toimub paljuski katse-eksituse meetodil ning seega ei saa veel kõnelda toimivast e-teenuste süsteemist. Niisiis tuleks praegu eelkõige keskenduda juba käivitatud info- ja teenusteportaalide tegelikule töölerakendamisele ja nende omavahelisele sidumisele, kuigi ilma adekvaatse õigusliku raamita võtab see palju aega. Järelikult tuleb tõsiselt mõelda ka ühtse e-teenuste kompleksi ja selle tööd reguleeriva informaatikaseadusandluse ettevalmis- tamisele. Riigiasutusi, samuti omavalitsusasutusi tuleb pidevalt virgutada looma uusi e-teenuseid, andes neile selleks nii tehnoloo- gilist abi (nt serverimajutus, soovituslikud tehnilised lahendused) kui ka otsest nõu sisuarenduseks. Paljudes valdkondades, näiteks sotsiaalsfääris, on suudetud pakkuda hämmastavalt vähe uusi sellekohaseid ideid, rääkimata projektide käivitamisest. Siin võiks abi olla koolituskursustest, sest ametnikke tuleb üha juhatada uute infotehnoloogiliste võimaluste mõistmise juurde. Küllap elavneb siis ka innovaatiline mõtlemine. Niisiis sõltub väga palju sellest, millise tõlgenduse me tahame riigi infosüsteemile anda. Arvan, et vaadet tuleb avardada — kitsaste käsituste aeg on möödas.

IMRE SIIL (sünd. 1957) on lõpetanud Tartu Ülikooli filoloogiateadus- konna ning kaitsnud samas filosoofiamagistri kraadi kõnetehnoloogia alal. Töötanud teaduri ja grupijuhina Küberneetika Instituudis, 1992– 1997 Riigikantselei direktorina ning 1997–2003 Eesti Informaatika- keskuse direktorina. Osalenud riigi infopoliitika väljatöötamises ja infosüsteemide arengu korraldamises, sealhulgas IT-alaste õigusaktide väljatöötamises (digitaalallkirja seadus, avaliku teabe seadus jt), olnud Eesti Informaatikanõukogu liige ning kuulunud Tiigrihüppe Sihtasu- tuse nõukogusse. Ühtlasi on ta mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide (UNDP, UNECE, OECD, Euroopa Komisjon jmt) juures tegutsevate infoühiskonna alaste koostööorganite liige või ekspert. Avaldanud LAURA KÕIV üle 70 erialase artikli Eesti ja rahvusvahelistes väljaannetes.

130 Indrek Jääts

Retla, 1951–1957 Stalini-nimeline kolhoos) eesotsas Heino Mar- randiga kerkis oma majandusliku edukusega esile juba esimestel SOTSIALISTLIK PÕLLUMAJANDUS aastatel ning suutis saavutatud positsiooni säilitada lõpuni. Oma töötajatele jõukuse taganud “Estonia” oli Eesti kolhooside taustal Varane kolhoosiaeg pigem erand kui reegel, aga selliseid majanduslikult edukaid kolhoose oli teisigi. Miks kolhoosikord mõnel pool justkui töötas, Oisu piirkonnas Järvamaal teisal aga sugugi mitte? Kolhooside teema Eesti historiograaﬁas on ikka olnud tuge- vasti ideologiseeritud. Nõukogude ajal kujutati kollektiviseeri- Indrek Jääts mist eesti töötava talurahva päästjana väikeste individuaalmaja- pidamiste majanduslikust ummikseisust, maaelanikkonna jõuku- se tagajana. 1980. aastate lõpust on kolhoosikorda vaadeldud kui “Kurjuse impeeriumi” poolt eesti talurahvale pealepandud nee- dust, Eesti põllumajanduse ja talupoegliku peremehetunde laosta- SISSEJUHATUS jat. On üsna loomulik, et nõukogude perioodil toimunud protsessidele on lihtsam ideoloogilistest emotsioonidest vaba analüüsivat Selles artiklis uuritakse, kuidas kujunes ja funktsioneeris e d u - pilku heita väljastpoolt endist nn sotsialismileeri.2 Huvi selleks k a s kolhoos. Vaatluse all on varane kolhoosiaeg Eestis, alates paistab jätkuvat, peapõhjuseks ilmselt see, et nõukogudeaegset 1940. aastate lõpust kuni Breˇznevi võimuletulekuni 1964. aasta pärandit arvatakse oluliselt mõjutavat endiste sotsialismimaade oktoobris. Tegemist on ilmselt kõige huvitavama ja värvikama transformeerumist turumajanduslikeks demokraatiateks. perioodiga Eesti kolhooside ajaloos. Sellesse aega jäävad kol- Üheks peamiseks allikaks artikli kirjutamisel olid aastail 1999– hooside loomine ja esimesed rasked aastad Stalini võimu all ning 2001 Järvamaal Oisu vallas toimunud etnoloogiliste välitööde ma- järgnenud “sulaperiood” oma põllumajanduslike kampaaniatega. terjalid. Kokku küsitleti 67 inimest (32 naist ja 35 meest). Kogu- Kuidas toimis kolhoos kui majanduslik tervik? Millised olid kol- tud mälestustes leidub omaaegse igapäevaelu ja inimsuhete kohta hoosi suhted riigivõimuga? Millised tegurid tingisid ühismajandi huvitavat infot, mida mujalt ei leia. Samas on inimeste mälestustel majandusliku edu või laostumise? Milline oli kolhoosiesimehe mineviku uurimise allikana omad puudused. Inimestel on sageli roll? Mis motiveeris (või ei motiveerinud) kolhoosnikku tööle? raskusi oma mälestuste dateerimisel, isegi kümnendi täpsusega; Milline tähtsus oli kolhoosniku ja kolhoosi elus individuaalmaja- mälestused on sageli väga ebakonkreetsed. Paljude suhtumist kol- pidamisel? Milliseks kujunes kolhoosniku majanduslik olukord? hoosiaegadesse on ilmselt mõjutanud hilisemad protsessid. Seega Neile küsimustele otsingi vastust. Tuginen seejuures eelkõige 1 Kesk-Eestis, Järvamaa lõunaosas asuva Oisu piirkonna näitele. 2 Aastail 1948–1949 loodi vaadeldaval alal üheksa väikekolhoosi. Vt näiteks Raun 1987; Misiunas, Taagepera 1997. Viimasest ajast pärineb soomlaste ja eestlaste koostööna valminud, Eesti taasiseseis- Järgnevatel aastatel ühendati need järk-järgult ning 1976. aastaks vusmisaegsetele ja -järgsetele protsessidele keskendunud uurimus, kus oli järel vaid üks — “Estonia” kolhoos. “Estonia” (1949–1951 taustana siiski ka kolhoosiaega analüüsitakse — Decollectivisation, De- struction and Disillusionment: A Community Study in Southern Estonia, toim. Ilkka Alanen, Jouko Nikula, Helvi Põder, Rein Ruutsoo. Alder- Artikkel on valminud ETFi grandi nr 5322 toel. shot: Ashgate, 2001. Kolhoosiaega käsitlevad osad selles raamatus on 1Vaadeldav ala vastab tänapäeval Oisu vallale, ent administratiivpii- mulle olnud inspiratsiooniallikaks ning andsid võimaluse Oisu ja Kanepi rid on korduvalt muutunud ning seetõttu eelistasin määrangut “piirkond”. piirkonda võrrelda.

132 133 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts tuleb mälestuste täiendamiseks leida teistsuguseid, täpsemaid ja Põllumajanduse peamine haru oli loomakasvatus, eriti piima- konkreetsemaid allikaid, nagu arhiivimaterjalid ja omaaegne aja- karjandus. 1939. aastal oli Eestis 480380 lehma, keskmine piima- kirjandus. Siin oli mulle suureks abiks Järvamaa kodu-uurija toodang lehma kohta oli 1937/38 2200 kg. Oli olemas ülemaaline Heinrich Juurmanni koostatud ““Estonia” ja Järvamaa kroonika” piimatalituste võrk. Sigu oli Eestis 1939. a 442100. 1938. a kaks esimest köidet (1949–1960 ja 1961–1975).3 Arhiivimater- moodustas põllumajandussaaduste väljavedu 47% Eesti ekspor- jalidest kasutasin Paides asuva Järva Maa-arhiivi fondi nr 174, dist. Peamised väljaveoartiklid olid või, juust ja piimapulber, pee- kus piirdusin Heino Marrandi juhitud majandis (1949–1951 Retla, kon, kanamunad, ka kartul ja lina. Kaup läks peamiselt Saksa- 1951–1957 Stalini-nimeline ja 1957. aastast “Estonia” kolhoos) maale ja Suurbritanniasse. ajavahemikus 1949–1964 toimunud üldkoosolekute ja juhatuse Eesti põllumajandus jäi kuni 1930. aastate lõpuni vähemehhani- koosolekute protokollide läbivaatamisega. Ka ajakirjandusest lei- seerituks. 1939. aastal töötas Eesti põllumajanduses 1807 trakto- tud materjal puudutab eelkõige Heino Marrandi juhitud majandit, rit. 1938. a jõudis Eesti põldudele esimene teraviljakombain, aasta vähemal määral ka kõnealuse piirkonna teisi kolhoose. Arhii- hiljem oli neid 24. Elektrit kasutas 1939. aastal vaid 2000 talu- vimaterjalides ja omaaegses ajakirjanduses on küll kuupäevad ja majandit (1,4% Eesti taludest). Põllumajanduse arengut pärssis muud numbrid (enamasti) täpselt paigas, puuduseks on aga info ka mineraalväetiste nappus. 1930. aastate teisel poolel hakati se- mõjutatus kommunistlikust propagandast, eriti ajakirjanduses. nisest enam tähelepanu pöörama maaparandustöödele, sh soode kuivendamisele. Eesti oli käsitsitööl põhineva põllumajandusliku tootmisega I. AJALOOLINE TAUST agraarmaa. Põllumajandus oli vähe spetsialiseeritud, produktiivsus oli tagasihoidlik. Samas tundub, et enamik maaelanikke oli

4 valitseva olukorraga rahul. Igatahes paistis elu “Pätsu ajal” ta- Põllumajandus Eesti Vabariigis (1918–1940) gantjärele, järgnenud okupatsioonide, sõjategevuse, küüditamiste ning kollektiviseerimise taustal üsna roosilisena. Eesti põllu- Eesti Vabariigi peamiseks sotsiaalseks baasiks olid väikemaaoma- majanduse loomulikuks arenguteeks oli ühistegevus ning sellel nikud, kes said põhisissetuleku põllumajandusest. 1934. aasta teel edasiliikumist oli alustatud. Nõukogude võimule see tee aga rahvaloenduse andmeil sai 66,5% Eesti töötavast rahvastikust ela- ei sobinud, nõuti kollektiviseerimist nõukogude mudeli järgi. tist põllu- ja metsamajandusest. 1939. a elas 67,2% Eesti rahvastikust maal. Eesti Vabariigis oli tollal 139 991 talu, neist Järvamaa ja Oisu piirkond polnud Eesti kontekstis millegi poo- 79,7% olid 1–30 ha suurused, 15,5% olid 30–50 ha suurused ning lest erilised. 1934. aasta rahvaloenduse andmetest selgub, et vaid 4,8% olid suuremad kui 50 ha. Talu keskmine suurus oli Järvamaal oli Eesti keskmisest pisut enam alalist palgatööjõudu 22,7 ha, millest haritavat maad oli keskmiselt 8,4 ha. Ideaaliks kasutavaid taluperemehi. Viljandi-, Tartu- ja Valgamaa olid siiski oli peretalu, väike talu, kus saaks hakkama põhiliselt oma pere veel “kulaklikumad” (Valdade rahvastik. 1934: 74–75). 1939. a tööjõuga. Enam kui pooled neist taludest olid loodud Eesti Vaba- ületas Järvamaa keskmise talu suurus (22,64 ha) pisut Eesti kesk- riigi ajal. Täitunud oli paljude maaharijate unistus oma maalapist. mist, mis oli 20,66 ha (Sööt; tsit. Liimann 1999: 55).

3Kroonika on käsikirjaline, kokku on seda 5–6 eksemplari, sh üks Põllumajanduspoliitika Eesti NSVs: Stalini aeg (1940–1953) eksemplar Oisu raamatukogus. 4Selle alaosa kirjutamisel tuginesin järgmistele allikatele: Raun 23. juulil 1940 kuulutati Riigivolikogu maadeklaratsiooniga kogu 1987: 128–132; Eesti ajalugu. . . 1992: 112–143; Arjakas 1991: 283; maa rahva omandiks. Oktoobrist detsembrini 1940 viidi läbi Põder 2001: 17–19. maareform. Ilma kompensatsioonita võõrandati üle 30 ha ula-

134 135 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts tuv talumaa, kiriku ja usuorganisatsioonide maad ning munitsi- ja Läände põgenenute talud ühes hoonete, karja ja inventariga. paalmaad, kokku 742182 ha (24,3% põllumajanduslikust maast). Natsionaliseeritud maast tehti taas riiklik maafond, mille suuru- See kuulutati riiklikuks maafondiks, millest umbes pool jaotati seks kujunes 927 047 ha. 2/3 võõrandatud maast ja varast anti maata ja vähese maaga talupoegadele (juurdelõigeteks) põliseks maata ja vähese maaga talupoegadele (juurdelõigeteks), sovhoosi- kasutamiseks. Talude arv kasvas 1939. aastaga võrreldes 18%. dele, masina-traktorijaamadele (MTJ) ja hobu-masinariistade lae- Uusmaakoha keskmiseks suuruseks kujunes 11 ha, Eesti talu nutuspunktidele (HMLP), ülejäänu jäeti reservi. Taaskehtestati keskmine suurus kahanes 16,7 hektarini. Põllumajandussaaduste põllumajandussaaduste riigilemüügi kohustus. Vastavalt talu suu- tootmine turu tarvis vähenes. 18. aprillil 1941 kuulutati välja rusele tuli võimude määratud madala hinnaga loovutada riigile põllumajandussaaduste riigile müügi kohustus. Uusmaasaajad mitmesuguseid põllumajandussaadusi. Esimestel sõjajärgsetel olid sellest esimesel aastal vabastatud, teised talunikud pidid aastatel ei ületanud taludele pandud riiklikud müügikohustused aga riigivõimu määratud madalate hindadega loovutama osa too- siiski 20% toodangust. See oli veel jõukohane, toodangut jätkus dangust. 22. mail kuulutati välja põllumajandusmaksu uued ka turule, kus hinnad olid palju kõrgemad (eriti Leningradis). määrad. Ka sellest koormisest olid uusmaasaajad esimesel aas- Lisandusid veel põllumajandusmaks, voori-, tee- ja metsatööde- tal vabastatud, kõrgemalt maksustati palgatööjõu kasutajaid. Pal- kohustus. Uusmaasaajad olid 1944–1945 põllumajandusmak- jud tõmbasid oma majapidamist koomale, loomade arv vähenes. sust vabastatud ja võisid riigilt oma majapidamiste arendamiseks Põllumajanduspoliitika eesmärk oli teha talupidamine võimatuks laenu saada, viimase intress oli siiski päris kõrge. Ehkki uusmaa- ning valmistada pinda kollektiviseerimisele. Aastail 1940–1941 saajatele anti kätte maa põlise kasutamise aktid, oli maareformi loodi umbes 100 sovhoosi. 1941. aasta kevadel loodi eeskujuks eesmärgiks siiski kollektiviseerimise ettevalmistamine. Maare- ka 10 esimest kolhoosi (Raun 1987: 152–153; Eesti ajalugu... formiga loodi majanduslikult väheelujõulised väiketalud, mis pol- 1992: 213–214). nud mõeldudki püsima, vaid pidid talupoegadele tõestama kollek- Nõukogude väed vallutasid Eesti ala tagasi 1944. aasta sügisel.5 tiivse suurtootmise eeliseid. Privilegeeritud uusmaasaajate kihi Sõja tõttu poolelijäänud kollektiviseerimisega siiski kohe ei jätka- loomisega lootis nõukogude võim endale Eesti maapiirkondades tud. Riigi huvides oli toiduainete tootmise jätkumine, võim pidi rajada sotsiaalse baasi, mis toetaks riigi maaelupoliitikat. Aas- kindlustuma. Eesti maapiirkondades polnud nõukogude võimul tail 1944–1945 soodustas riik olemasolevaid, juba enne sõda loo- oma töötajaid ega erilist toetust rahva seas. 1947. aasta juuniks dud vabatahtlikke põllumajandusühistuid, aastail 1946–1948 võeti viidi lõpule maareform. Võõrandati nn Saksa võimude käsilaste need ühistud üle, kulakud tõrjuti välja (Eesti ajalugu... 1992: 247–249; Ruusmann, Laasi 1971: 581–586; Raun 1987: 177; Mi- siunas, Taagepera 1997: 96–97). 5Saksa okupatsioon 1941. aasta suvest 1944. aasta sügiseni jäi põllumajanduse ajaloo seisukohalt väheoluliseks episoodiks, millele ma Nõukogude võim polnud huvitatud juba Eesti Vabariigi ajal eraldi alajaotust ei pühenda. Saksa võimud deklareerisid küll era- alanud loomuliku suurtootmisesuunalise arengu toetamisest. Ees- omandi kaitset, ent jätsid nõukogudeaegsed ümberkorraldused ena- tis nagu mujalgi Nõukogude Liidus pidi loodama kolhoosid, see masti muutmata. 1944. aasta juuniks tagastati endistele omanikele oli ideoloogiline kinnismõte. Võimalik, et nõukogude stiilis vaid 12% nõukogude võimu võõrandatud maast. Põhiosa võõrandatud kollektiviseerimise üheks eesmärgiks oli ka riigivõimu tõhusam maast jäeti Saksa riigile ning anti talunikele rendile. Sõjasündmused, kontroll talupoegade üle. N. Liidus oli arendatud rasketööstust deporteerimised ja mobilisatsioonid tähendasid tööjõukadu ka põllu- põllumajanduse arvel ning see jätkus ka pärast sõda Eestis. majanduses. Haritud pind kahanes, loomade arv langes, puudus oli Kuni Stalini valitsusaja lõpuni jäi põllumajandus majanduse põllumajandustehnikast ja väetistest. Samas vajas Saksamaa toidu- võõraslapseks. aineid, nii et põllumajandussaaduste riigilemüügi kohustus sisuliselt säilis (Raun 1987: 164–165).

136 137 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts

21. mail 1947 ilmus ÜK(b)P Keskkomitee määrus “Kolhooside tuda. Kulakutes nägid marksistlikust klassivõitluse ideoloo- loomisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s”. Kollektiviseerimise amet- giast lähtuvad võimud maaelu peaprobleemi, kurja juurt, mis tuli likuks põhjenduseks oli, et väikemajapidamised pole võimelised hävitada. Märtsiküüditamise eelõhtuks, 20. märtsiks 1949 oli kol- kasutama kaasaegseid põllutöömasinaid ja -võtteid. Kollektivi- hooside arv Eestis tõusnud 641-ni (kollektiviseeritud oli 8,2% talu- seerimine pidi tõstma talurahva materiaalset ja kultuurilist taset, dest). Kollektiviseerimise tempo Balti vabariikides ei rahuldanud lähendama maad linnale. Sama aasta septembris loodi Saaremaal siiski keskvõimu ning otsustati kasutada täiendavat survemehha- ja Põlvamaal Eesti esimesed sõjajärgsed kolhoosid. Sovhoose oli nismi — küüditamist, et eemaldada kolhoseerimist segav kulak- Eestis selleks ajaks 96. Oktoobriks 1948 oli Eesti NSVs juba lus, nn nõukogudevastane element. Märtsi lõpupäevil küüditati 195 kolhoosi (2,2% taludest oli kollektiviseeritud). Lisaks propa- Eestist umbes 20000 inimest. Märtsiküüditamine mõjus, külvas gandale püüti talurahvast kolhoosidesse sundida aina tõstetavate maarahva seas hirmu. 20. märtsist 24. aprillini astus kolhoo- maksude abil. 30. augustil 1947 ilmus ENSV MN määrus “Ta- sidesse 76263 talu (56,7% taludest). Juba 25. maiks 1949 oli lumajapidamiste maksustamisest Eesti NSV-s”. Tavaliste talude 71,1% Eesti taludest kollektiviseeritud. Kokku oli selleks ajaks maksukoormus tõusis aastail 1944–1948 50%-ni eeldatavast sisse- loodud 2904 kolhoosi, keskmisesse kolhoosi kuulus 31,6 maja- tulekust. 1946. a oli keskmise talu põllumajandusmaks 715 rubla, pidamist. 1. jaanuaril 1950 oli kolhoose 2898 ja nad hõlmasid 1947. a 1331 rubla ja 1948. a 1815 rubla. Kulaklikeks arva- 75% Eesti haritavast maast. 1952. aasta juuliks oli kollektivisee- tud6 majapidamiste eeldatavast sissetulekust (seda hinnati sageli ritud 97,1% Eesti NSV taludest. Sageli hoidsid oma väiketaludest ebarealistlikult suureks) võttis riik maksudena ära 75%. Kulaku- kõige visamalt kinni just uusmaasaajad ja kehvikud. Hirm talult (1948. aasta keskel oli selliseid Eestis 2743) võeti 1947. a küüditamise ja muude repressioonide ees oli neil tänu soodsale põllumajandusmaksu 8953 rubla, 1948 aga juba 17 813 rubla. On klassikuuluvusele väiksem, samuti olid väiksemad taludele pan- selge, et selline maksukoorem oli mõeldud kulaklikuks kuuluta- dud maksud. Uusmaasaajad olid pärast pikka ootust saanud tud talude majanduslikuks hävitamiseks. 1948. aastal ei suutnud nõukogude võimult oma maalapi põliseks kasutamiseks ega soo- paljud kulakutalud maksu maksta ning hakati koostama varade vinud sellest kuidagi loobuda (Raun 1987: 179–180, 201; Eesti üleskirjutamise akte, kusjuures üleskirjutatav vara hinnati väga ajalugu... 1992: 256–258; Misiunas, Taagepera 1997: 103; odavaks. Põllumajandussaaduste riiklikud müügikohustused kas- Põder 2001: 20–24). vasid, kulakute normid olid 50% suuremad kui teistel. Töötavat Kolhoosi loomise initsiatiiv tuli tavaliselt valla või maakonna talurahvast suruti kolhoosidesse, kulakuist taheti lihtsalt lahti parteiorganitelt või täitevkomiteedelt, mis olid muidugi ka par- saada. (Eesti ajalugu... 1992: 250–255; Ruusmann, Laasi 1971: tei kontrolli all. Kolhoosi asutamiskoosolekul võeti ENSV MN 581–588; Raun 1987: 177–178; Misiunas, Taagepera 1997: 98– ja EK(b)P KK kinnitatud põllumajandusliku artelli tüüppõhikirja 99.) alusel vastu kolhoosi põhikiri. Valiti sageli võimude poolt ette Kolhooside loomine toimus EKP kontrolli all. Eelistati pandud esimees, juhatus ning kolhoosi nimi. Koosolekul oli vaesema talurahva initsiatiivi, püüti vältida “kulakute pugemist kohal mõni võimuesindaja, parteilane vallast või rajoonist, kes kolhoosidesse”. Jaanuaris 1948 keelati kulakuil kolhoosi as- vaatas, et üritus ettenähtud rööpas püsiks. Võimud (maakonna TSN TK, hiljem valla TK) pidid kolhoosi loomise avalduse heaks 6Olid olemas majanduslikud kriteeriumid kulakute identiﬁtseeri- kiitma. Põhikiri kinnitati, kui kolhoosi polnud pugenud kulakuid miseks (talu suurus, süstemaatiline palgatöö kasutamine — 1949. aasta ega “Saksa okupantide sabarakke”. kevadeni oli see muide täiesti seaduslik, põllumajandusmasinate välja- Mis on kolhoos? Eestikeelne termin “kolhoos” on lae- rentimine, saunike olemasolu, kaubanduslik tegevus), ent esmajärjekorras natud vene keelest. Venekeelne kolhoz on lühend sõnadest oli kellegi kulakuks tegemine siiski poliitiline otsus, mis tehti esmalt valla TKs ja kinnitati siis maakonna TKs ja ENSV MNs. kollektivnoe hoz ˘istvo — ühine majapidamine ehk ühisma-

138 139 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts jand. Kolhoos on “töötavate talupoegade vabatahtlik koondis suur- sünde ja surmasid (vt ka Alanen 2001: 66–68; Ruutsoo 2001: 305; tootmise organiseerimiseks ühistatud tootmisvahendite ja ühistöö Aivar Lõhmus, Oisu vallavanem, Oisu, intervjuu, 7. VII 1999). alusel. [---] Kolhooside põhiülesanne on põllumajandussaaduste On selge, et kolhoosid olid võimude poolt talurahvale peale tootmine ja turustamine ning oma liikmeskonna elutarbeline ja surutud. Kolhooside loomine toimus märtsiküüditamisega loo- kultuuriline teenindamine” (ENE 4; Tallinn, 1972). Seega oli kol- dud hirmu õhkkonnas. Rahvale sai selgeks, et talu enam edasi hoos enam kui majandusüksus, ta oli ühiselu vorm maal. Kolhoosi pidada ei saa, tuleb minna kolhoosi. Milliseks aga kujunes juhtimine toimus vähemasti vormiliselt demokraatlikult, kolhoos- elu kolhoosis? Siin sõltus palju inimestest endist. Loodud nike osalusel. Kõrgemaks organiks oli liikmete üldkoosolek. Üld- väikekolhoosid hõlmasid ühe küla või paar lähestikku asuvat koosolekul valiti juhatus eesotsas esimehega. Juhatus oli kolhoosi küla. Väikekolhooside liikmed tundsid üksteist juba varasemast täidesaatvaks organiks, mis juhtis kogu tegevust ning vastutas üld- ajast. Kolhoosi psühholoogilise sisekliima ja seega ka majandus- koosoleku ees. Riik andis maa kolhoosile tasuta põliseks kasuta- liku edukuse määrasid kolhoosnike omavahelised suhted, väga miseks. Tootmishooned, masinad, loomad, seeme ja inventar oli palju sõltus esimehest. Kolhoosidemokraatia andis kolhoosnikele kolhoosnike ühisomand. Kolhoosi fondid (varad) ei kuulunud võimaluse endale ise esimees valida. See eeldas aga võimudele jagamisele kolhoosi liikmete vahel. Kolhooside tegevust regu- vastuvõetava ankeediga kandidaadi olemasolu, kes oleks nõus esi- leerisid Nõukogude Liidu seadused (kolhoosiõigus). Kolhoos oli mehekoormat vedama ja selleks võimeline. Sellistest inimestest juriidiline isik, mis tegutses registreeritud põhikirja alusel. Kol- oli muidugi puudus. Väikekolhoose oli palju, vajadus esimeeste hoosiperel oli õigus isiklikule abimajandile, mis üldjuhul tähendas järele suur. Ka eeldas oma kandidaadi esimeheks valimine kol- elamut ja kõrvalhooneid, 0,5 ha õueaiamaad, ühte lehma, lisaks hoosiliikmeilt koostöövõimet, sotsiaalset kapitali, millest samuti veel piiratud arvul noorloomi, sigu, lambaid või kitsi ja kodulinde. tihti puudus oli. Positiivset koostööd kogukonna huvides võisid Kolhoos polnud üksnes põllumajandussaaduste tootja. Sõltuvalt takistada näiteks maade ümberjagamiste käigus tekkinud isiku- oma majanduslikust võimekusest täitis ta enam või vähem ka hulka tevahelised pinged vms. Hirm tegi kolhoosi aetavad inimesed kohaliku omavalitsuse ja isegi riigi funktsioone (teedehooldus, passiivseks ja nii ei suudetudki tavaliselt oma esimehekandidaati transport, postivedu, haridus, sotsiaalhoolekanne, kultuur, tervis- leida ega valida, vaid tõsteti kätt partei esitatud kandidaadi poolt. hoid). 1945. a loodi valdade allüksustena külanõukogud (küla Viimane osutus aga tihti oma ametisse kõlbmatuks. Parteilgi TSN pädevusse kuuluv territoorium). 1950. a loodi Eestis seniste oli kaadriprobleem, lojaalseid ja põllumajandust tundvaid kan- maakondade asemele väiksemad maarajoonid ning kaotati vallad. didaate oli vähe. Asja püüti parandada. Aastail 1948–1950 tegut- Väikseimaks territoriaalseks haldusüksuseks said külanõukogud. ses Kehtnas Riiklik Kolhooside Juhtiva Kaadri Ettevalmistamise Külanõukogud polnud autonoomsed kohalikud omavalitsusorga- Kool ning 1950–1956 Kolhooside Esimeeste Ettevalmistamise nid nagu vallad. Tegemist oli pigem riigivõimu käepikenduste- Põllumajanduskeskkool. Võimalik, et sobivate kolhoosiesimeeste ga kohapeal, mis otseselt allusid rajoonide TKdele. Külanõu- nappus oli üks põhjus, miks väikekolhoose nii kiiresti ühendama kogude tegevusvaldkondadeks olid haridus, kultuurielu, mõned hakati. Juba 1950. aasta alul võtsid võimud suuna väikekolhooside sotsiaalteenused, korrakaitse, teede hooldus. Et riik maapiirkon- liitmisele. 1952. a oli Eesti NSV-s 1018 kolhoosi. Ka sovhoose dade arengusse eriti ei investeerinud, siis puudus külanõukogudel liideti, 1952. a oli neid 115 (Raun 1987: 180). sageli raha oma funktsioonide täitmiseks. Riik jättis need funkt- Kui kolhoosnikud omavahel hästi läbi said ning suutsid leida sioonid kolhooside kanda ja jõukamad neist said sellega hästi hak- esimehe (eelistatavalt kohaliku inimese), kellel oli autoriteeti ja kama. Külanõukogud jäid sel juhul täiesti kolhoosi varju, olid mi- majanduslikku mõtlemist, siis võis ühismajandist asja saada. Kui dagi paari ametnikuga piirkondliku passilaua taolist, registreerisid aga omavahelistes suhetes pääses domineerima kadedus ja viha, kui üksteist ei usaldatud ja kõigil küüned enda poole olid ning

140 141 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts võimude kohale pandud esimees sattus olema andetu, siis tehti Kuidas siis riik oma maaelupoliitikat teostas, milliseid hoo- halb start. Ühise majapidamise idee, millesse talunikud niikui- basid kasutati põllumajanduse juhtimiseks? Nõukogude Liidus nii umbusklikult suhtusid, diskrediteeriti kohe, kolhoos ei ha- valitses üheparteisüsteem. Võim riigis kuulus tsentraliseeritult ju- kanud tööle. Kolhooside liitmisel tekkinud suuremates ühis- hitavale Kommunistlikule Parteile, mis kontrollis efektiivselt nii majandites kõik kolhoosnikud enam üksteist ei tundnud. Ühi- seadusandlikku kui täidesaatvat võimu. Partei- ja riigiorganid aja- nenud kolhoosis maksvusele pääsenud mentaliteedi määras lii- sid sama asja, kõrgemad riigiametnikud olid partei liikmed, partei detavates majandites valitsenud mentaliteet. Tegemist polnud ja riik olid sisuliselt eristamatud. Kolhoosid olid imelikud õhu- siiski lihtsate liitmis- ja jagamistehetega. Sageli liideti tugeva- mullid riigi monoliitses struktuuris, ent neidki kontrolliti tõhusalt, mate kolhoosidega nõrgemaid, et neid järjele aidata. Tulemu- kasutades selleks erinevaid mehhanisme. seks võis aga olla hoopis üldisem laostumine. Kui üks osa kol- Nõukogude Liidus valitses plaanimajandus. Keskvõimu välja- hoosnikke jõi, viilis ja varastas, siis kadus teistelgi motivatsioon töötatud plaanid saadeti käsuliine pidi alla, täitmiseks. NSVL MN korralikult ja ausalt töötada, sest katel oli ju ühine. Jällegi oli Riiklikus Plaanikomitees väljatöötatud plaan saadeti laiali va- väga suur roll esimehe isikul — kas ta suutis säilitada autoritee- bariikidesse, sealt rajoonidesse ja lõpuks anti igale kolhoo- ti, kas ta suutis inimesi kolhoositööle motiveerida. Riigivõimu sile plaan ette — milliseid kultuure ja kui palju külvata, mil- tollane põllumajanduspoliitika ja ka põllumajandusele ebasood- liseid loomi ja kui palju kasvatada. Põllumajanduse juhti- sad ilmastikuolud aastatel 1952–1955 tegid nende ülesannete miseks kohapeal loodi jaanuaris 1946 maakonna täitevkomiteede täitmise kolhoosiesimeestele raskeks. Noori kolhoose ruinee- juurde maaosakonnad, 1947. aasta märtsis nimetati need ümber riti põllumajandussaaduste riiklike müügikohustustega, riiklikult põllumajandusosakondadeks. 1950. a alul, kui maakonnad asen- määratud hinnad olid aga naeruväärselt madalad. Samas olid dati rajoonidega, muutusid need rajoonide põllumajandusosakon- kolhoosidele pandud riiklikud müügikohustused kindla suurusega dadeks. ning kui suudeti toota rohkem, võis ülejäägi müüa turul, kust sai 1962. aastani kehtis põllumajanduse juhtimisel volinike süs- päris head raha. Osa saadud tulust pidi investeerima tootmisse (ja- teem. Põllumehi ei usaldatud. Võimude silmis olid põllumehed gamatu fond), ent ülejäänu jagati normipäevade peale ära. Kol- rumalavõitu ja tagurlikud, võib-olla isegi riigivõimu passiivsed hoos oli nagu riigi suurtalu, mis oli antud kolhoositalupoegadele vaenlased, sabotöörid. Arvati, et põllumajandust peab keskusest kollektiivsele rendile (vt ka Alanen 2001: 75–76). energiliselt juhtima ja kontrollima, muidu ei tule see talle pan- Kollektiviseerimine mõjus Eesti maaelule rängalt. Paljud lik- dud ülesannetega toime. Volinikud saadeti välja, et kindlustada videerisid oma talumajapidamise ja lahkusid maalt, et linnas ker- mingi konkreetse põllutöö läbiviimine kampaania korras. Volini- gemat äraelamist leida. Üks eesmärke, mille võimud kollekti- kud saadeti välja näiteks kevadkülviks, viljakoristuseks, riigilaenu viseerimisel püstitasid, oligi tööjõu vabastamine väheefektiivsest tellimiseks, hobuste paaritamiseks. Vabariigist (pealinnast) saa- põllumajandusest teistele rahvamajandusharudele (Tõnurist 1974: deti instrueeritud volinikud maakondadesse (rajoonidesse), seal 9). Sundkollektiviseerimine kiirendas urbaniseerumist Eestis ning valiti omakorda volinikud, keda instrueeriti ning saadeti laiali val- lisas sellele oma värvingu. Kui 1939. a elas 67,2% Eesti elanikest dadesse ja kolhoosidesse, kus nad juhendasid kohalikku aktiivi, maal, siis 1953. aastaks oli maaelanike osakaal Eesti NSV rahvas- sundisid töid takka nagu riiklikud kupjad. Aruandluseks kogune- tikust langenud 47,5%-ni (Raun 1987: 183). Põllumajandussaa- sid kolhoosivolinikud valla täitevkomitee esimehe juurde, valla- duste tootmine vähenes. Perioodil 1951–1955 oli Eesti teravilja volinikud maakonna täitevkomitee esimehe juurde, kus Tallinnast keskmine hektarisaak aidakaalus 7,3 tsentnerit, vähem kui perioo- tulnud voliniku juhtimisel anti aru, vastutati, sõimati. Istungid dil 1885–1888 (8,4 ts) (Eesti ajalugu... 1992: 292). kestsid sageli hilisööni (Juurmann 1998/1999a: 16).

142 143 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts

Rehepeksuagregaadi juurde määratud eeskujulik volinik kont- vaadati kolhoosidele ülalt alla, põllutöid tehti sageli lohakalt, MTJi rollis hoolikalt masina ja selle meeskonna (masinisti ja ta abi) tööd töötajate palk sellest ei sõltunud. ja jälgis oma piirkonnas õiget, graaﬁku järgi peksmist. Hea vil- 1941. aasta alul loodud Paide MTJi direktoriks oli 3. juulist japeksuvolinik oli pidevalt kursis viljavarumisplaani täitmisega. 1946 kuni 20. märtsini 1950 Oskar Kasik, senine direktori asetäitja Ta hoolitses masina vajaduste eest. Ta vastutas isiklikult. “Oma poliitalal. Tollaste MTJi töötajate mälestuste põhjal oli tegemist viljapeksumasinat külastab ta 2–3 korda päevas ja vestleb talu- kindlakäelise juhiga, kes kaitses tööliste huve, ning kui vaja, noo- poegadega normivilja kiire laekumise tähtsusest. Peale selle on mis karmilt. Töötaja kutsuti pahanduse korral direktori kabinetti. ta võtnud oma hoole alla ka kuivatid, rakendades need tööle täie Direktor istus oma laua taga, ees lahti mõni Lenini teoste köide, koormatusega” (Krabi 1948). kust ta asjakohaseid lõike ette luges. Lahtisest laualaekast paistis Väga oluliseks instrumendiks valitsuse maaelupoliitika ellu- sõjaväepüstol. See oma ajastule iseloomuliku stiiliga parteisõdur viimisel olid masina-traktorijaamad. Juba 3. detsembril 1940 määrati järgmiseks Türi rajooni Täitevkomitee esimeheks (Juur- ilmus ENSV RKN ja EK(b)P KK määrus MTJide organisee- mann 1998/1999a: 49). rimisest Eesti NSVs. Samas otsustati 1000 partei ja valitsuse Nõukogude Liit oli väga tsentraliseeritud riik, liidrite valitse- tööle ustavat põllutöölist (kehvikut või keskmikku), sh vähemalt misaegade alusel periodiseeritakse NSVLi ajalugu, sest riigijuhi 30% naisi, saata traktoristide kursustele (Juurmann 1998/1999a: valitsemisstiil määras tema ajastu näo. Stalini surmaga leevenes 49). Traktoristiamet oli seega selgelt ideologiseeritud, tulevased riigis valitsev hirmuõhkkond, saabus nn sulaaeg, ja seda märgati traktoristid pidid olema “õige” klassikuuluvusega, parteile ja va- ka Oisu piirkonnas. “Aga Stalini surma küll mäletan. Kastreerisin litsusele ustavad, nemad pidid osalema partei maaelu-poliitika el- põrsaid ja jäi kohe töö pooleli. No ma ei tea kust see jutt tuli aga luviimisel. Kogu põllumajanduse mehhaniseerimise kampaania oli juttu et on. Ja siis oli kohe niuke, et saame hakata elama, et oli ideoloogilise värvinguga, seda kujutati kui võimsa nõukogude jääb vähemaks see öösine hävitamine. Jäi kohe töö pooleli ja oli masinatööstuse vennalikku abi eesti talurahvale. 1941. aasta ke- see päev ikka üks tore päev” (M, 1913, vet-sanitar, Retla). vadeks loodi 25 masina-traktorijaama ja 250 hobu-masinariistade laenutuspunkti (viimased allusid MTJidele). Need riiklikud institutsioonid, millel tihti oli tehnilisi ja logistilisi probleeme (sööda- Põllumajanduspoliitika Eesti NSV-s: Hrustˇ soviˇ aeg (1953– 7 puudus HMLPides), pidid julgustama ja abistama uusmaasaajaid, 1964) kel sageli polnud tööloomi ega põllutööriistu (Raun 1987: 152– 153; Eesti ajalugu... 1992: 213–214). Stalini ja Hruˇstˇsovi lähenemine põllumajandusele oli väga erinev. Heino Marrandi hinnangul muutis Hruˇstˇsov põllumajandust MTJid kui riigivõimu tugipunktid maal taastati pärast sõda. 90% (N, 1927, Oisu). Hruˇstˇsov oli Stalinist tunduvalt põllumehe- 1947. aasta sügiseks oli Eestis 25 MTJi ja 232 HMLPi (Raun 1987: sõbralikum. Võimule saades asus ta eelkäija majanduspoliitikast 177). 1950. aastaks oli MTJ juba 56. MTJid tegid kolhoosidele laostatud põllumajandust jalule aitama. Kolhoosnike elu läks järk- oma masinatega lepingu alusel põllutöid ja majandid tasusid nende järgult kergemaks. Aastail 1953–1956 vähendati eramajapida- eest põllumajandussaadustega. Riiklike müügikohustuste kõrval mistel lasuvaid põllumajandusmakse. 1957. a kaotati kolhoos- oli MTJide süsteem niisiis teiseks kanaliks, mille kaudu odavaks nike individuaalmajapidamistele pandud põllumajandussaaduste hinnatud põllumajandussaadused kolhoosidelt riigile läksid. Li- saks oli MTJidel ka väga oluline roll ideoloogiatöös. MTJidel olid 7Selle alaosa kirjutamisel tuginesin järgmistele allikatele: Raun poliitosakonnad. MTJid mitte ainult ei abistanud oma masinatega . . . kolhoose põllutöödes, vaid ka kontrollisid neid. MTJid ei vas- 1987: 200–202; Eesti ajalugu 1992: 292–298; Kahk, Siilivask 1984: 135; Misiunas, Taagepera 1997: 176–178; Tõnurist 1974: 11–12; Juur- tutanud materiaalselt kolhooside tootmistulemuste eest. MTJides mann 1998/1999a: 8–9, 85–86, 1998/1999b: 2, 17.

144 10 145 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts riigilemüügikohustused. Kolhooside põllumajandussaaduste rii- hoosid põllumajandusse sisse viima uuendusi, mis kohalike olu- gilemüügi kohustust vähendati, riiklikke kokkuostuhindu tõsteti. dega ei sobinud. 1954. aasta kevadel algas kartuli mahapanek ruut- 1955 muudeti põllumajanduse planeerimise aluseid. Seni oli ma- pesiti. 1955. aasta kevad oli maisikasvatuskampaania alguseks. jandeile kõrgemalt poolt ette antud kõigi põllukultuuride külvipind Maisi ei kasvatatud siiski mitte terade saamiseks, sest need meie ja koduloomade arv loomaliikide kaupa, ent nüüd anti kolhoosi- kliimas ei küpse, vaid haljasmassi pärast, silotaimena. Seeme tuli dele üldisemad riiklikud kohustused — kuidas neid täita, see oli seega lõunapoolsetest liiduvabariikidest sisse tuua. juba kolhoosi asi. Kolhooside majanduslik mänguruum laienes, 1958. aastal algas kolhoosides üleminek rahapalgale. 1959. aas- kolhoosnike sissetulek ja materiaalne huvitatus kasvas. Olu- tal maksis juba 14% Eesti kolhoosidest oma töötajaile rahapalka, liseks tähiseks riiklikus põllumajanduspoliitikas sai NLKP KK 1960. aastaks oli selliste kolhooside osakaal tõusnud 68%-ni ning 1958. aasta veebruaripleenum. Kolhoose kurnanud MTJide süs- 1964. aastaks 100%-ni. Normipäevade arvestusraamatute asemele teem otsustati likvideerida. MTJid reorganiseeriti remondi- ja tulid kolhoosnike tööraamatud. Mitteliikmeil olid tööraamatud tehnikajaamadeks (RTJ), mille ülesanneteks jäid põllumajandus- juba varem. Kohustuslike normipäevade miinimumi asemele tuli tehnika remont, põllumajanduse varustamine tootmistegevuseks kohustuslike tööpäevade miinimum, mis tõusis 1960. aastate kesk- vajalike kaupadega ja maaparandus. Erinevalt MTJidest ei maks- paigaks naistel 200-ni ja meestel 250-ni. Miinimumi täitjail oli tud RTJile naturaaltasu. MTJide traktorid ja muu tehnika müüdi õigus lisatasudele ja soodustustele. kolhoosidele, põllumajandusspetsialistid suunati tööle kolhoosi- Kolhoosnike majanduslik olukord paranes, keskmine töötasu desse. See oli tubli panus spetsialistide kaadri kujunemisse kol- oli 1965. aastal 3,46 rubla (N. Liidu keskmine oli 2,5). Ala- hoosides. Kolhooside võlad MTJidele kustutati. 1958. aastal oli tes 1966. aastast viidi kõigis kolhoosides sisse garanteeritud MTJidel 3784 traktorit, kolhoosidel oli endal kokku 935 trakto- töötasu, mis pidi vastama sama tööala tasumääradele sovhoosi- rit, lisaks veoautod ja muud masinad. Kui kolhoosidel oli raha, des. 1964. aastast oli kolhoosnikel õigus riiklikule pensionile. võisid nad masinaid juurde osta. Vaadeldaval perioodil suurenesid 1. X 1964 hakati kolhoosides looma ametühingute algorganisat- ka riiklikud investeeringud põllumajandusse (mehhaniseerimine, sioone. Eesti NSV maaelanikkonna elatustase lähenes kiiresti lin- mineraalväetised). 1958. aastal tehti algust lehmade kunstliku see- laste omale. 1960. aastatel saavutas Eesti põllumajandustoodang mendamisega. 1960. a algas ühismajandeis masinlüpsi kasutuse- 1939. aasta taseme. Samas ilmutas põllumajandustöötajate arv levõtt. 1964. aastaks olid kõik majandid elektriﬁtseeritud. 1961. a langustendentsi. Kui 1953. a oli Eesti NSVs 156 000 põllu- asutati ENSV MN Koondis “Eesti Põllumajandustehnika” (EPT), 8 majandustöötajat, sh 140 000 kolhoosides ja 16 000 sovhoosi- millele allusid 14 rajoonikoondist ja 11 osakonda. EPT ülesan- des, siis 1976 oli põllumajandustöötajaid järel 109 000, sh 49 000 neteks oli põllumajanduse materiaaltehniline varustamine (masi- kolhoosides ja 60 000 sovhoosides. Urbaniseerumine jätkus, nad, mineraalväetised), masinate ja seadmete remont, looma- ja põllumajanduse mehhaniseerimine vähendas vajadust inimtööjõu linnufarmide mehhaniseerimine, maaparandus, turbatootmine ja järele. Samas suurenes sovhooside osa Eesti põllumajanduses — põldude lupjamine. 1. aprillist 1965 ﬁnantseeris riik maaparan- laostunud kolhoose muudeti sovhoosideks või liideti sovhoosi- dustöid täielikult. dega. Eesti NSV kujunes Nõukogude Liidu (põllu)majanduslikuks Kõigi nende positiivsete nihete kõrval iseloomustasid Hruˇstˇsovi eksperimentaallaboriks. Tööviljakuselt oli Eesti NSV põllu- põllumajanduspoliitikat ka mitmesugused kampaaniad, mida hil- majandussektor riigi esirinnas. Kolhooside majanduslikku aren- jem hakati nimetama voluntaristlikeks. Võimude survel pidid kol- gut Eesti NSVs aastail 1950–1965 kajastab tabel 1.

8EPT loomine oli MTJide süsteemi reformimise järjekordne etapp. EPT rajoonikoondisteks said RTJid, mis olid MTJide õigusjärglased.

146 147 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts

Tabel 1 Umbes aasta hiljem, 8. märtsil 1949, seega enne küüditamist, KOLHOOSIDE ARV JA PEAMISED TOOTMISNÄITAJAD loodi Raukla kolhoos (esimeheks Gustav Viiknurm). Märtsiküü- KESKMISELT ÜHE KOLHOOSI KOHTA ditamine ei tabanud Järvamaad ja Särevere valda, mille koos- AASTA LÕPUKS seisu Oisu piirkond tollal kuulus, enam kui Eestit keskmiselt. Särevere vallast viidi ära 161 inimest ehk 3% elanikest (Arvola 1950 1955 1960 1965 1999: 133). Küüditamine lükkas kolhooside loomisele hoo sisse, Kolhooside arv 2213 908 648 467 see muutus massiliseks. 1. aprillil ühines Mäeküla juba aastaseks Kolhoosiliikmeid 94 206 208 246 saanud “Edasiga”. Samal päeval loodi kolhoos ka Tänassilma sh töövõimelisi 60 113 108 122 Põllumajandusmaad (ha) 819 1880 1855 2175 külas (esimeheks Johannes Usar). 3. aprillil loodi Äiamaa külas sellest põllumaad (ha) 318 815 799 997 kolhoos “Tulevik” (esimeheks Joosep Elias). Samal päeval asu- Veiseid 101 235 307 547 tati kolhoos ka Retla külas (vt pikemalt allpool). 5. aprillil loodi sh lehmi 51 130 177 259 Käreveres “Säde” (esimeheks Karl Vahisalu), 8. aprillil Oisus- Sigu 40 83 350 513 Käreveres “Valgus” (esimeheks Elmar Rõõmussaar). 13. aprillil Traktoreid *** *** 6,5 14,2 asutati kolhoosid ka Väljaotsa külas, esimeheks Otto Ilus, ja Saare- Teraviljakombaine *** *** 1,5 3,0 otsa külas, esimeheks Johannes Hommik (Juurmann 1998/1999a: Veoautosid 0,15 2,5 3,7 7,2 157; “Estonia” kolhoosi Infoleht, 1989, nr 3/4). *** — vastav tehnika kuulus masina-traktorijaamadele. Oisu piirkonnas välitööde käigus intervjueeritud mäletavad kolhoosidesse mineku põhjusena võimude survet, Siberisse saat- Allikas: Eesti NSV rahvamajandus 1971, lk 188, tsit.: Tõnurist 1974: mise hirmu (N, 1933, Taikse; M, 1910, Mäeküla; M, 1927, Saare- 13. otsa; M, 1913, Retla). “Ega meil põlndki teist teha, üksikmajapi- damist ei saanud ju enam olla. Alguses oli ka, aga sest tulnud välja midagi. No see oli kohe valitsuse poolt niiviisi ette nähtud, et pa- II. KOLHOOSIDE LOOMINE. VÄIKEKOLHOOSID neme neid ühte” (Johannes Hommik, 1910, Saareotsa). Kes kord kõrvetada saanud, sel oli hirm naha vahel veel palju aastaid hiljem. “Tuli meie tallu maaparanduse juhataja, vaatas suuri korras Oisu piirkonna esimene kolhoos loodi enam kui aasta enne suurt hooneid ja küsis, et millal need siis ära küüditati siit? Ma ütlesin, kolhooside asutamise lainet, mis järgnes märtsiküüditamisele et kui mina tulin, siis ei olnud neid enam. Ei julenud rääkida, et 1949. aasta aprillis. Särevere vallas Taikse külas loodi kolhoos ma olen siit, et ma olen alles siin” (M, 1913, Retla). “Edasi” juba 27. märtsil 1948. Ilmselt oli see kolhoos mõeldud eeskujuks ümbruskonna talurahvale. Esimeheks oli Ruudu Ran- Väikekolhooside esimeesteks valiti enamasti kohalikud me- nik, Nõukogude poolel Teises maailmasõjas võidelnud mees, par- hed, sest nõukogude võimul polnud kuskilt võtta piisavalt inimesi, teilane (Juurmann 1998/1999a: 157; Lembit Nerep, Taikse, vest- et varustada kolhoosiesimehega iga küla. Esimeheks saamine oli lus, 3. XII 2001). Eriti innustavaks see eeskuju siiski ei osutunud. sageli üsna juhuslik. “Ei, erilist tahtmist küll ei olnud. Jah, aga no 1949. aasta aprillis Retla kolhoosi esimeheks valitud Heino Mar- keegi pidi hakkama, ja ega vastu ka suurt ei old. Põllumajandus randi on meenutanud: ““Edasi” oli üks kevad enne tehtud. Nende oli küllalt selge ja seda oli majandis ikka ka kohe vaja” (Johannes majapidamine oli vilets. Ma käisin sealt mööda ja... mina ve- Hommik, 1910, Saareotsa). dasin talust rohkem piima meiereisse kui nemad kolhoosist. Leh- Järgnevalt vaatame lähemalt, kuidas toimus Retla kolhoosi asu- mad olid suviviljakõrdes, paljas kõrdes köides, mis piima sa nii tamine ning Heino Marrandi esimeheks valimine. saad” (Viiding 1987: 71–72).

148 149 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts

1980. aastal välja antud broˇsüür, mis tutvustab “Estonia” kol- Marrandi täiesti ettevalmistamatult esimeheks valiti, ei tundu hoosi, maalib toimunust järgmise kena pildi: “Retla küla 35 pere- usutavana, lugedes 3. aprillist 1949 pärinevat protokolli nr 1 meest tulid 3. aprillil 1949 kokku, et pidada koosolek ühismajandi “Retla” kolhoosi üldkoosoleku kohta. Selgub, et 14 kolhoosi- asutamiseks. Teiste hulgas astus koosolekuruumi ka talupidaja liiget oli juba olemas, vastu võeti 18 uut liiget, sh ka Heino Mar- Heino Marrandi Rehe talust. Ja lahkus sealt põllumajandusliku randi. Samas oli Marrandi algusest peale selle koosoleku juha- artelli esimehena. Ise ta märgib: “See tuli mulle täieliku üllatu- taja. Põllumajandusliku artelli näidispõhikirjale vastava põhikirja sena. Mitte keegi ei olnud minuga sellest varem rääkinud. Valiti kandis ette keegi sm Mõtus, keda kolhoosiliikmete nimekir- ja tuli hakata! Oli nagu võõras see amet mulle. Kuid oli ke- jas pole, ilmselt on tegemist valla või maakonna kommunist- vadine aeg, muld ootas harimist, külv vajas tegemist ja ei olnud liku partei esindajaga. Valiti seitsmeliikmeline juhatus. Kol- aega pikemalt mõelda. Tuli asuda kohe ühiselt ja täie pingega hoosi esimeheks valiti Leida Ruugla ettepanekul ühel häälel Mar- tööle”” (Paide rajooni... 1980: 3). randi. Juba samal koosolekul otsustatakse Marrandi ettepane- 1985. aastal Bernhard Viidingule antud intervjuus pajatab kul võtta 70 000 rbl pangalaenu seemnevilja, mineraalväetiste Heino Marrandi ise toimunust sedasi: “Kolhoos tuli meile äkki. ja põllumajandusinventari ostmiseks (Järva Maa-arhiiv (= JMA), Mina teda ei organiseerind ja ei teand ka sellest midagi, et esime- f 174, n 1, s 1, l 1, 5). Ilmselt tehti enne kolhoosi esimest üld- heks peab hakkama. 3. aprill 1949 oli pühabane päev ja laupäeval koosolekut mingit eeltööd, oli olemas mingi initsiatiivgrupp, mille paar meest käis rääkimas, et tuleks homme ikka minna koosolekule esimeheks võis olla Martin Namm, keda üks koosolekul osalenu ja hakata kolhoosi. Siis ma rehkendasin, et ega siin teist teed üle ei mäletas kui kolhoosi esimest esimeest, “üht mahakäinud vana- jää, tuleb koosolekule minna, ja läksin ka. Miks just mind esime- meest ja joomakaru”, kes peagi Heino Marrandiga asendati (M, heks valiti, seda ma ei tea, minule üteldud ei ole ei enne ega pärast.” 1916, Retla, intervjuu Valdu Välimäele 14. V 1995; M, 1916, Marrandi arvas, et nähti, kuidas ta oma naisevanemate talus töötas, Retla, vestlus 3. XII 2001). seda järjele aitas. “Eks siis külale paistis, et hakkamist mul nagu Oli tavaline, et kolhoosi ei astunud kogu pere, võib-olla on. Suhtumine elusse ja töösse tuli välja selle lagund talu peal. püüti endale mingeid varuvõimalusi jätta. Kolhoosi algrakuke- Ja sotsiaalne päritolu — isa mõisatööline... noh, mõisa sepp, aga seks pidi aga olema kolhoosipere. Kolhoosiperel, mitte kol- mõisatööline ikkagi oli, ja ma ise sulane olnd, kraavi kaevand ja hoosi astunud pereliikmel, oli õigus täismõõdus individuaal- sõjas käind — see sotsiaalne asi ka nagu kõlbas” (Viiding 1987: majapidamisele. Pealegi kummitas ühismajandeid tööjõupuudus. 69). “Niipalju kui mina aru saan, kohapealt oli siiski raske majan- 20. mail 1949 arutati probleemi Retla kolhoosi üldkoosolekul. ditele esimehi võtta. Tuli välja, et täitevkomitee esimehel oli üks Otsustati, et kolhoosnike pereliikmed peavad kolme päeva jook- sugulane, üks noor mees — et torkab selle hääletamiseks ette, kui sul kolhoosi astumise avalduse kirjutama ja korralikult tööle hak- kedagi ei leia. Mina jälle rehkendasin, et kui see kolhoos teha ja kama. Vastasel korral jääb pere aiamaast ilma, järgmiseks samme olla ja elada tahame — ja siin me elame ja oleme, eks tuleb muks oleks kogu pere kolhoosist väljaheitmine. Kolhoosikorra teha —, et ainus võimalus on siis, kui ise kuidagimoodi hakkama õõnestajad ähvardati välja saata. Ähvardus oli tõsine — sa- saame, aga võeras mees tuleb, kellel pole elukogemusi ega mitte mal koosolekul otsustati kolhoosi valdusesse võtta peremeheta midagi, kolhoos läheb temaga nahka niikuinii. Ja see võeras oligi jäänud talud (JMA, f 174, n 1, s 1, l 17). Inimeste äravii- esimeheks ka, ta pandi Türi-Allikule, kus praegult on Kirna kol- mine ei lõppenud märtsiküüditamisega. Näiteks väljavõte “Retla” hoos. Oli esimees seal ja ei tulnud tal midagi välja” (Viiding 1987: kolhoosi 5. detsembril 1949 toimunud üldkoosoleku protokol- 71). list, päevakorrapunkt nr 3, liikmete nimekirjast mahakustutamine: Nendes meenutustes on kindlasti omajagu tõtt ja ajastule “c) Julge oleku poolt kolhoosist kõrvaldud kolhoosnikud Määsak iseloomulikke meeleolusid ja mõttekäike, ent see, et Heino Jaan Juhani pg ja Mihkelsoo Renata Juhani tr, kes on varjanud pan-

150 151 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts diiti — välja heita kolhoosist ja kustutada “Retla” kolhoosnikute randile oli meelde jäänud üks uusmaasaaja, kes tahtis oma hobust nimekirjast” (JMA, f 174, n 1, s 1, l 41). kangesti elusloomade kontorile maha müüa. Selleks oli tal vaja Esimesed kolhoosiaastad olid Oisu piirkonna kolhoosidele tõendit, et kolhoos tema hobust ei vaja. Marrandi seda tõendit ei üsna edukad. Põhjusena toovad kohalikud inimesed esile selle, andnud, sest hobust ei kasvatanud mees ise; see oli talle kuskilt et kolhoosidesse astusid suhteliselt jõukad talupojad, kes mõistsid talust antud, mehel oli lihtsalt tahtmine muidu raha saada (Viiding kolhoosikorra paratamatust ja tegid sellest oma järeldused. Loomi 1987: 73). ei tapetud ega müüdud vahetult enne vara ühistamist, nagu mu- Alul tuli kolhoosidel läbi ajada talude ajast pärinevate hoo- jal sageli ette tuli, vaid anti kolhoosi ja hakati uutes tingimustes nete ja muu varaga. Ühistatud kari koondati suurematesse talu- tööle. Inimesed said aru, et kui kolhoos kiratsema jääb, siis käib lautadesse, mõnda talulauta seati sisse kolhoosi sigala, teise ka- ka kolhoosnike käsi kehvasti. nala jne. Heino Marrandi laut jäi näiteks hobusetalliks9 (Viiding “Meil oli loomi palju, ei hävitanud ära nagu mujal, vaid loot- 1987: 79). Ei peetud õigeks, et loomad jääksid oma endise pere- sime, et saab veel aastakese kuidagi ära olla. Siis sai riigilemüügi mehe lauta ja hoole alla. Saagi säilitamiseks kasutati taluaitu, vilja plaani täis ja sai kohe turule müüma hakata, majand ei jäänud vire- kuivatati talude kuivateis. Ka kolhoosi kontor oli mõnes, sageli lema. Siin olid kõik sellised taluinimesed, kes on elupäevad tööd küüditatutele kuulunud talumajas (M, 1927, Saareotsa; M, 1913, teinud. Hakkasid võitlema selle kolhoosi eest kõik, et jalad alla Retla; M, 1916, Retla; M, 1910, Mäeküla). saaks” (M, 1913, Retla). Juba 1949. aasta sügisel käisid Retla mehed Leningradi tu- “Taikses oli ka suuri talusid, aga Siberi-hirmus tulid kõik kol- rul võid müümas. Esimesel korral müüdi 811 kg võid ja pärast hoosi, andsid oma loomad ära ja hakkasid tööle. Jõukad talud kõigi müümisega seotud kulude mahaarvamist saadi puhastulu ei sahkerdanud oma loomi kuhugi ära ega tapnud. Eks algul oli 33 270 rbl (JMA, f 174, n 1, s 1, l 34). 6. novembril 1949 toi- ikka vastuseisu ja käidi oma loomi vaatamas ja paitamas. Aga mus Retla kolhoosi pidulik üldkoosolek. Marrandi esitas tege- hakati tööle ja toodang tuli ja saadi jalad alla. Ei olnudki seda vuse aruande. Kolhoosi 1949. a aastaaruandest selgub, et esime- vaesuseperioodi nagu mõnel pool” (N, 1933, Taikse). sel tegevusaastal oli kolhoosis 34 peret, inimesi kokku 118, neist Retla kolhoos kerkis juba esimestel aastatel majanduslikult töövõimelisi mehi 17 ja naisi 28. Lüpsjaid oli 8, karjatalitajaid- edukana esile. Peapõhjusena nimetasid küsitletud Retla tradit- karjakuid 2, vasikatalitajaid 1, seatalitajaid 2, linnutalitajaid 1, sioonilist jõukust: vara, mida ei tassitud laiali ega hävitatud, vaid tallimehi 4 ja piimavedajaid 1 (“Estonia” kolhoosi Infoleht, 1989, toodi kolhoosi kaasa, samuti kõrget töökultuuri (M, 1949, Retla; nr 3/4). Veiseid oli kolhoosil 116, sh 75 lehma. Sigu oli 69, lam- M, 1907, Oisu; N, 1925, Taikse; Endel Luts, 1923, Oisu, elu- baid 22, kodulinde 113 ning hobuseid 64 (Juurmann 1998/1999a: lugu, lk 6). Retla oli jõukas küla, kus olid juba üsna pikad ühis- 61). ettevõtluse traditsioonid. Juba 1897. aastal asutati Retlas “Rehe- peksumasina Tarvitamise Ühisus”, esimene masinaühistu Eestis. Kolhooside ühendamine “Siit ümbruskonna rahvas oli ikka töörahvas. See küla ja ümbrus oli ikka, on algusest pääle olnd üks tubli ja töökas küla ja ega Kolhoose hakati ühendama juba 1950. aasta kevadel. Initsiatiiv siin väga palju niukesi viilijaid ei olnud” (M, 1913, Retla). Ka tuli võimudelt, põhjenduseks toodi, et suuremad majandid on ma- Heino Marrandi meenutas: “Meie endiste talupidajate kari oli see janduslikult arenemisvõimelisemad. Üheks põhjuseks, miks kol- põhi. Andmeid ja arvestusi käest ära ei lastud, hakkasime sealt hoose ühendama asuti, võis olla ka kaadriprobleem. Ühendamise pikkamööda edasi minema. Tõupullid olid kohapeal olemas, kui tarvis oli, ostsime neid juurde” (Viiding 1987: 74). Päris veatu 9Võimalik, et see polnud juhus, hobused olid tollases kolhoosis “stra- Retla elanike koostöötahe ja ühismeel siiski polnud. Heino Mar- teegilise tähtsusega”.

152 153 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts käigus praagiti välja juhuslikult esimeesteks sattunud mehed, kes nimeks Stalini nimeline. Luts Eliise ettepanekut toetab Vahisalu polnud mingil põhjusel selleks ametiks sobivad. Sageli jätkasid Karl, kes ütleb, et artell on ühinenud suureks kolhoosiks ja Stalini need inimesed ühinenud kolhoosides lihttöölisena. Ühinemisel nimi on ka suure ja tugeva kolhoosile väärikas nimi ja ma loodan, sai tekkinud kolhoos edukaima ühineja nime või uue nime ning et rajooni Partei komitee selle nime valimiseks takistusi ei tee. esimeheks valiti edukaima ühineja esimees. Loomulikult viibis Sms Promet ütleb, et end. “Väljaotsa” ja “Retla” kolhoosid olid ühinemiskoosolekul valla või maakonna (rajooni) täitevvõimu või rajooni korralikumad kolhoosid. Nüüd kolhoosid on ühinenud partei algorganisatsiooni esindaja, kes kolhoosnikele ühinemise suureks kolhoosiks. Ma loodan, et Teie kolhoos saab rajoonis esi- vajadust selgitas ja hoolitses, et kõik plaanipäraselt sujuks. “Noh mesena bolsevistlikuks ja kolhoosnikud jõukaks. Loodan, et Teie nii nagu ikka: Tulid rajoonist mehed siia, et nüüd paneme selle ja kolhoos töötab hästi ja väärib täielikult Stalini nime. Üldkoosolek kõik. Kes siis teisiti valis, kui ette öeldi, et on vaja valida” (Lembit valib ühel häälel põllumajandusliku artelli nimeks Stalini nime- Nerep, 1920, Taikse). line põllumajanduslik artell.” Esimeheks valiti ühel häälel Heino 9. aprillil 1950 ühinesid “Valgus”, “Säde” ja Saareotsa “Val- Marrandi, kelle kanditatuuri eelnevalt olid toetanud Promet ja Tiis- guse” kolhoosiks. 28. novembril 1950 liitusid “Edasi” ja Tänas- mann. Piirangud individuaalmajapidamisele jäid samaks (JMA, silma “Edasi” kolhoosiks. Rauklast ja “Tulevikust” sai 1951. aasta f 174, n 1, s 68, l 118–123). 24. aprillil 1951 otsustas Stalini- jaanuaris “Kungla” kolhoos. nimelise kolhoosi üldkoosolek valida rajatava keskuse asupaigaks Vaatleme lähemalt Retla kolhoosi saatust. 19. detsembril Oisu mõisa (JMA, f 174, n 1, s 68, l 132–133). 20. jaanuaril 1957 1950 toimus Retla ja Väljaotsa kolhoosi liikmete ühine üldkoos- otsustati Stalini-nimelise kolhoosi üldkoosolekul muuta majandi olek. Retla kolhoosi 72 liikmest oli kohal 56, Väljaotsa kolhoosi nime. Uueks nimeks pakkusid kolhoosnikud viis varianti (“Lem- 52 liikmest 36, kokku seega 92 inimest. Kohal viibis ka EK(b)P bit”, “Tee Kommunismile”, “Teras”, “Avangard” ja “Estonia”), Türi Rajoonikomitee põllumajandusosakonna juhataja Tamm. Ot- millest enim hääli sai “Estonia”. Seda nime toetas oma sõnavõtus sustati ühineda. Vastuvõetud põhikirja järgi võis kolhoosipere ka- ka esimees Marrandi (JMA, f 174, n 1, s 68, l 98). Samal aas- sutada kuni 0,5 ha õueaiamaad, pidada 1 lehma, 1 noorlooma, tal liideti “Estoniaga” Pilu sovhoosi Türi osakond (endine Rulli 1 emist põrsastega ja kuni 10 lammast. Kolhoosi esimeheks va- suurtalu). liti 89 poolthäälega Heino Marrandi, teisi kandidaate ei esitatud. “Kungla” kolhoos nimetati 1959. aasta jaanuaris ümber “Keva- Valiti ka seitsmeliikmeline juhatus (JMA, f 174, n 1, s 68, l 106– deks”, põhjuseks Türi rajooni likvideerimine ja kolhoosi üleminek 107). 7. märtsil 1951 toimunud Retla kolhoosi üldkoosolekust Paide rajooni, kus selle nimega kolhoos oli juba olemas (Juurmann võttis osa 92 liiget 132-st. Kohal viibis ka Türi rajooni TSN TK 1998/1999a: 157) Põllumajandusosakonna juhataja Tiismann, kes selgitas suure kolhoosi eeliseid — suur kolhoos suudab keskuse paremini välja ehi- III. MARRANDI tada. Üldkoosolek otsustas ühineda “Valguse” kolhoosiga (oli ka 3 vastuhäält) (JMA, f 174, n 1, s 68, l 116). 22. märtsil 1951 toimus Heino Marrandi oli kahtlemata Oisu piirkonna kolhoosielu võtme- Retla rahvamajas Retla ja “Valguse” kolhoosi ühine üldkoosolek. ﬁguur. Uurimaks, milline oli esimehe osa kolhoosi käekäigus, Kolhooside 210 liikmest oli kohal 150. Kohal viibisid EK(b)P Türi peatume Marrandi isikul pikemalt. Rajoonikomitee sekretär Aleksander Promet, Türi rajooni TSN TK Heino Marrandi (tollal veel Reinhold Ehrenwerth) sündis põllumajandusosakonna juhataja Tiismann ja Oisu k/n esimees 2. mail 1911 Mustla külas Anna vallas Järvamaal. Tema isaisa ren- Aleksei Aavik. Kõik need külalised valiti presiidiumi, Tiismann tis seal soosaarel asuvat karjamõisa. Eesti Vabariigi maareformiga avas koosoleku. Väljavõte protokollist: päevakorrapunkt nr 2, ar- jagati karjamõis neljaks asundustaluks, millest Heino isa Reinhold telli nime valimine. “Luts Eliise teeb ettepaneku valida artelli sai ühe. Isa teenis elatist sepatööga, talvel käis metsatöödel. Koo-

154 155 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts liharidust sai Heino neli klassi Mustlas ja kaks klassi Purdis, sellest et sina lähed sinna, sina sinna. Siukest asja ei olnud, et sa pead piisas kogu eluks. Oma töömehekarjääri alustas tulevane kolhoo- tööd kuskilt küsima, et mis ma täna teen” (M, 1916, Retla). “Mar- siesimees karjapoisina ja talusulasena. 17-aastaselt kaevas ta oma randi oli öelnud ükskord ka niimoodi, et kui tema näeb et mõni esimese kraavi ja edasi teeniski elatist suviti kraave kaevates ja naine tööajal istub, siis on preemiast ilma. Ei tohtind taguotsa ka talviti metsatöödel. 1937. aastal Heino abiellus Olga Saksaga. maha panna” (N, 1937, Oisu). “... aga eks ta riidles siin nendega Naine oli pärit Retla külast, kus tema vanemad talu pidasid. Aas- küll [kes tööd ei tahtnud teha, joomapidusid korraldasid], kurat, tail 1938–1939 kaevas Heino kraave Saaremaal. See oli ühe Retla inimestega ja tegi meile ülekohut ka palju, oma kätt pani maksma. mehega Tallinnast ministeeriumist kahasse kaubeldud töö, Saare- Ega nõrk mees poleks saand seda juhtida ka. [---] Karistas ka ikka maal palgati veel kohalikke mehi appi. 1940. aasta kevadel läks kurat. Peremehel distsipliin oli kõva” (M, 1907, Oisu). “Ta oli Heino naisevanemate tallu koduväiks — äi ja ämm olid vanad, otsekohene. Kui miski talle ei meeldinud, siis ütles, et vat nii, ma poegi neil polnud. Talu oli suur, 70 ha, ent põldu oli vaid 11 ha, ajan auto ette, aadress ütle ise. [S.t ajas kolhoosist minema.] No muu oli mets, võsa ja raba. Esimesel nõukogude aastal toimu- aga korda pead ju nõudma kuidagi, eks ole” (N, 1938, Oisu). nud maareformiga vähendati talu pinda 30 hektarini. Nõukogude Allumatuid töötajaid olevat Marrandi taga kiusanud, käinud armeesse mobiliseeriti Marrandi alles 1944. aasta sügisel, sai Ku- nendega kohut ja enamasti võitnud, sest tema selja taga seisis raha ramaal ära käia ja 1945. aastal lasti koju. 1940. aastate teisel poolel ja võim. 18. juunil 1958 arutas “Estonia” juhatus muuseas Mar- pidas Retlas talu. 1949. aasta kevadel valiti Retla kolhoosi esime- randi peale tulnud kaebust omavolilise, projektita kolhoosiklubi heks (Viiding 1987: 65–68). Ta suri 29. VIII 1989. a Tallinnas. ehitamise asjus. Nimelt oli kolhoosi liige Aasa Siimson saatnud Oli NLKP liige aastast 1953, NSVL ÜN Rahvuste Nõukogu IV ja vastavasisulise kirja Eesti NSV MN-le (JMA, f 174, n 1, s 101, V koosseisu saadik (1954–1962). l 56–57). 26. aprillil 1959 arutas juhatus Aasa Siimsoni küsimust: Nagu näeme, oli inimese sotsiaalne taust võimudepoolse kolhoositöös ei osale, teeb kolhoosi- ja nõukogudevastast propa- tõlgendamise küsimus. Heino Marrandit oleks võinud vajaduse gandat, teda on hoiatatud. Otsustati ta kolhoosist välja heita (JMA, korral kujutada ettevõtjana kodanlikus Eestis (kraavihallide pal- f 174, n 1, s 117, l 22–23). Samal päeval toimunud üldkoos- kamine Saaremaal 1938–1939) ja suurtalunikuna (naisevanemate olek kustutas Aasa Siimsoni kolhoosiliikmete nimekirjast. Oli ka 70 ha suurune talu). Tema sepast isa oli 1936. aastast Maatööliste kaks vastuhäält. Siimsonit ennast kohal polnud (JMA, f 174, n 1, ja Väikemaapidajate Koja nõukogu liige, aastail 1938–1940 Rii- s 117, l 100–101). 50. sünnipäevaks ehk siis 1961. aastal olid me- ginõukogu liige maatööliste esindajana. Need episoodid otsustati hed kinkinud Marrandile korraliku laudadest välikäimla: nimelt siiski maha vaikida, sest muidu oli mees sobiv. olevat ta enne seda lihtsalt oma põllunurgal esivanemate kombel Üldiselt peavad Oisu piirkonna inimesed kauaaegset kolhoo- asjal käinud ja see häiris läheduses töötavaid naisi. Marrandi arvas siesimeest Heino Marrandit hea sõnaga meeles. Kiidetakse tema peldikukinkijad kohe ära ja pakkus neile viinagi, pärast aga hak- töökust, häid organiseerijavõimeid, nõudlikkust. Marrandi nõudis kas taga kiusama ja välja sööma (Viiding 1987: 101–102; vestlus distsipliini, kuulekust. Ta juhtis kolhoosi nagu peremees oma talu Valdu Välimäega, Oisu, 16. III 2001). ja tema juhtimisstiil oli küllaltki autoritaarne, tema sirgjoonelisus Marrandi oli esimees, kes seisis kolhoosi ja kolhoosnike hu- piirnes järskusega. “Meil oli esimees juba siukene, mis nõudis vide eest ega lömitanud võimude ees. See oli üks tema edukuse tööd. Jah raudselt kohe. Tema seda kohe jälgis, et kui sa juhtusid põhjustest. Ta ise meenutas üht juhtumit nii: “Kevadine külviaeg. sedasi logama kuidagimoodi, siis küsis kohe, et kas sul tööd ei Ja mina olen kontoris — külv käis täie hooga. Ja tuleb Paidest ole. Temal oli alati sulle töö kätte näidata. Ja tema töökorraldus üks noor mees, ma ei tea, oli ta siis komsomoli- või parteikomi- oli nii hästi organiseeritud, et tema vist öösse mõtles asja kõik val- tee töötaja. Tuleb ja hakkab mulle lugema, mida ma kõik pean mis. Kui tema hommiku kontori tuli, siis luges kõigile ette, tead, tegema. Ma olin sel ajal juba täismees, ega ma poisikene ei olnd,

156 157 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts aga see poisinolk maakonnakeskusest hakkab mind õpetama. Ma sügisel läks Marrandi koos kolme kaaslasega Leningradi turule talle siis viimati ütlesin, et kuule, noormees, kui sina istud siia põllumajandussaadusi müüma ning nelja peale osteti 12 000 rubla minu asemele, ega sa mitte midagi paremini ei tee, kui mina teen. eest kelleltki vene ohvitserilt kasutatud “Pobeda”. Seejuures saadi Mees ajas silmad suureks, imestas ja oli solvunud... kuidas ta ei veel kummidega petta. Kodus müüs Marrandi loomi ja ostis teis- tee!” (Viiding 1987: 91.) “Tema ei kartnud neid suuri saksu” (N, telt nende osa välja (M, 1916, Retla, vestlus 3. XII 2001). Hiljem 1925, Taikse). “Oli siuke kange mees, kes igaühe tahtmist ei tei- võis Marrandi tänu tema juhitava majandi silmapaistvale majan- nud just. Kui ülevalt poolt ette loeti, tema tegi oma tahtmist, tema dusedule ja arvukatele preemiatele igal aastal uue autoga sõita. ei jooksnud nende tahtmiste järgi, sest sealt tuli vahest ka siuksi Algaastatel olid need “Pobedad”, hiljem “Volgad”. “Peremehel lolluseid et... See majand oli nagu tema oma, kõik tuli teha nii oli iga aasta sõita uus Volga, vana andis ära mehhaanikutele, aga nagu vaja.” (N, 1925, Taikse.) Marrandi ei rutanud täitma kõiki mina ei saanud. Mina sõitsin 15 aastat jalgrattaga” (M, 1913, ülalttulnud totraid korraldusi. Ise rääkis ta selle kohta järgmist. vet-sanitar, Retla). “Kunagi sunniti peale ruutpesitsi kartul ja mais oli väga teravalt Kokkuvõtteks võib öelda, et ehkki Heino Marrandi polnud küsimuse all, siis kästi kõik põllud teravilja täis külida ja suuri ideaalne inimene, oli ta siiski tollastes oludes peaaegu ideaalne lautu ka soovitati. Neid kõiki võiks kuigipalju nimetada ekspe- kolhoosiesimees. Oisu piirkonna inimesed on üsna ühel mee- rimentideks, sest ega õiget eluõigust niisugustel õpetustel meie lel selles, et suure osa saavutatud majanduslikust edust võlgnes tingimustes nagu ei ole. Maisi me proovisime. Ruutpesitsi kartu- kolhoos “Estonia” oma legendaarsele esimehele. ““Estonia” kol- lit me küll pannud ei ole ja põldheinapõlde me üles ei kündnud, hoosi peaagronoom Väino Kanna lisab kolhoosi edu tinginud ob- ristik pole meil ühelgi aastal puudunud. Minult on küsitud, kas jektiivsetele majanduslikele teguritele: “Muidugi etendab suurt isepäitsi minek närve ei riku. Kaine arusaamise vastu tegutsemine osa ka see õnnelik asjaolu, et kolhoosi majapidamist juhib niisu- rikuks veel rohkem” (Viiding 1987: 76–77). Vahel tuli kasutada gune suurepärane peremees kui sotsialistliku töö kangelane Heino ka kavalust. Maisikasvatuskampaania ajal lasknud Marrandi põllu Marrandi.” Marrandil puudub küll kõrgem haridus, aga oma tööd mõnd vajalikku kultuuri täis külvata, servadesse aga külvati mais. tunneb ta suurepäraselt. Marrandit hüütakse “suureks Heinoks” Kui oli vaja ajakirjandusele head maisikasvu demonstreerida, siis viidates nii tema suurele kasvule kui ka suurtele organisaato- laskus Marrandi oma maisipõllu ette põlvili ja andis võimaluse rivõimetele” (Vaisman, Gomsov 1968: 25–27). Heino Marran- üle pea kasvavat maisi pildistada (Valdu Välimäe, Oisu, vestlus, dist sai üle-eestilise kuulsusega ühiskonnategelane, kelle sõnal oli 16. III 2001). Marrandi oli n-ö sündinud põllumees, sellepärast põllumajanduse valdkonnas kaalu. ta enda sõnul kolhoosiesimeheks hakkama nõustuski. “Maal olen eluaeg eland ja tahtnud alati nagu seda maaharimist, see on meel- dind kogu aeg. Ja võtsin selle töö vastu” (Viiding 1987: 71). Talle IV. KOLHOOS JA RIIK omistati selles vallas isegi üleloomulikke võimeid. “Marrandil oli mingi nihuke omadus, et ta oskas ette arvata, mis tuleb, ta oskas Kolhoosid loodi partei ja valitsuse initsiatiivil ja survel ning riik isegi selle ära arvata, et ülehomme jääb vihmasadu järgi ja ilm suunas ja kontrollis nende tegevust ka edaspidi. Kolhoosid pi- läheb ilusaks. Ta tajus seda nagu ette” (M, 1933, Taikse). did täitma põllumajandussaaduste riigilemüügikohustust, täitma võimudega kooskõlastatud tootmisplaani, järgima keskvõimudelt Noorest peast olnud Marrandi üsna kerge käega. Kolhoosi saadavaid juhtnööre ning hoolitsema riikliku propaganda leviku juhtimisel alluvatega käsitsi kokkuminek polnud haruldane. Ka eest kolhoosnike seas. olnud ta suur naistemees, armastanud praktikandineidusid auto peale võtta ja enamatki (Valdu Välimäe, Oisu, vestlus, 16. III 2001). Üheks Marrandi nõrkuseks olid ka autod. Juba 1949. aasta

158 159 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts

Propaganda Kommunistid kolhoosis

Juba 13. mail 1949, pisut enam kui kuu pärast kolhoosi loomist, arutati Retla kolhoosi üldkoosolekul Stalinile saadetavat kirja. Asja kandis ette seltsimees maakonna täitevkomiteest. Võeti toot- Kommunistlik partei sai kolhoose juhtida ka oma kolhoosnikest miskohustusi 1949. aastaks (JMA, f 174, n 1, s 1, l 13). 29. ap- liikmete kaudu. Kolhooside loomise ajal oli Eesti maapiirkonda- rillil 1953 otsustas kolhoosi juhatus sõlmida lepingu ENSV Polii- des kommuniste väga vähe. Isegi loodud kolhooside esimehed tiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühinguga. Viimane olid harva partei liikmed. Edasi kommunistide arv kasvas; esmalt kohustus 1000 rbl eest kolhoosirahvale pidama kaheksa loengut loodi kolhoosides parteirakukesed, hiljem, kolhooside ühinedes mitmesugustel teemadel (JMA, f 174, n 1, s 80, lehed 11–12). ja suurenedes juba partei algorganisatsioonid eesotsas kolhoosi 27. aprillil 1955 arutas kolhoosi juhatuse koosolek NLKP KK ja partorgiga. Kujunes reegliks, et kolhoosi esimees ja suur osa NSVL MN kirja NLKP KK jaanuaripleenumist. Kirja luges ette juhtkonnast kuulusid ühtlasi ka parteisse. Juhatuse koosolekute ENSV põllumajandusministri asetäitja. Kirja sisuks oli, et plaa- kõrval said kolhoosielu juhtimisel oluliseks ka parteikoosolekud. nid ei tohi olla meelega väikesed tehtud, põllumajandussaaduste Üheparteisüsteemiga riigis olnuks esimehel sellest parteist eemale toodangut tuleb järsult suurendada ning loomasöödaks tuleb ha- jäädes raske majandit tõhusalt juhtida, ta jäänuks olulisest otsus- kata kasvatama maisi. Otsustati suurendada maisikülvi 50 hek- tusmehhanismist kõrvale. Tublimaid tööinimesi, kellel polnud tarini (JMA, f 174, n 1, s 89, leht 10). 2. märtsil 1956 otsustas probleeme alkoholi ja ankeediga, meelitati parteisse astuma. “Kui kolhoosi juhatus luua õppegrupi (21 inimest) NLKP XX kongressi nad nägid, et ma tööd teen ja muidu ka tiptop poiss olen, siis nad materjalide läbitöötamiseks. Samas otsustati lasta ühel kolhoos- tahtsid, et ma parteisse astuks. Siis ma ütlesin, et olen kulaku poeg nikul läbi viia aatomikaitse kursused, igale brigaadile vähemalt ja ei kõlba ja siis nad ehmusid ja jätsid mind rahule” (M, 1918, 10 tundi, s.o viis korda. Tasuks pidi kursuse pidaja iga loengu Oisu). Olulisteks ideoloogiatöö keskusteks maapiirkondades olid eest saama 1 normipäeva (JMA, f 174, n 1, s 89, lehed 30–31). koolid. “Estonia” kolhoosi parteialgorganisatsiooni sekretäriks oli Niisiis oli kolhoosidel ka teatav militaarne funktsioon. Kolhoosid aastaid Retla kooli direktor Valter Kundla (Juurmann 1998/1999a: olid osake NSV Liidu kaitsesüsteemist (vt Alanen 2001: 65). 152). 1960. aastate keskpaigaks oli “Estonias” 17 kommunisti ja Türi rajooni ajal (1950–1959) lasus majandeil kohustus teatud 28 kommunistlikku noort (Vaisman, Gomsov 1968: 27). “Kol- hulk rahvast Türile 1. mai paraadile saata. Mindi veoautodega (M, hoosis on tugev parteiorganisatsioon, mis koos kolhoosi juha- 1937, Retla; M, 1913, Retla). “Aga mai aeg, [---] käisime Türil tusega juhib ja suunab tootmistööd, organiseerib sotsialistlikku paraadil. Autodega veeti, rahvas peale. See oli nagu sundkorras. võistlust ja õpperingide tööd” (Paide rajooni... 1965: 16). “Es- Muidu, kes sinna oleks läind, ei oleks keegi” (M, 1916, Retla). tonias” polnud parteisse sundimise surve siiski kuigi tugev. Heino 1960. aastail enam linna paraadile minema ei pidanud, piirduti Marrandi jaoks oli kõige olulisem, et inimene ausalt ja tublisti tööd väikse kontsertaktusega kolhoosi kultuurimajas. Kui 1. mail juh- teeks, parteilisus oli teisejärguline (M, 1907, Oisu). “Räägiti ikka, tus olema ilus ilm, siis tehti külvitööd. Tööd tehti sel päeval meel- taheti et parteisse astuksin, ähvardati lahtigi lasta, aga ei astunud ja sasti, sest riigipühade ajal sai topelttasu (N, 1933, Taikse; M, 1910, ei lastud, olin kõva töömees ja Marrandi toetas” (M, 1927, Saare- Mäeküla; N, 1927, Oisu; M, 1913, Taikse). otsa, põllundusbrigadir). See, et Marrandi NLKP liige oli, polnud tema elus peamine. Eelkõige oli ta majandijuht, põllumees, kelle autoriteet põhines professionaalsetel oskustel (vt ka Alanen 2001: 88). Partei asjatundmatusse põllumajanduspoliitikasse suhtus ta üsna kriitiliselt. Bernhard Viiding mäletab, et 1950. aastail oli Marrandi olnud ametimeeste hirm. “Olin kuulnud ta mürgiseid

160 11 161 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts repliike istungjärkudel, kui jagati korraldusi, millal esimees peab seati (Lembit Nerep, 1920, Taikse). Olla parem põllumees, efek- lehmale pulli andma” (Viiding 1987: 96). tiivsem tootja oli kolhoosiesimeestele auasi, kõditas nende ene- seuhkust. Aastail 1956–1964 “Edasi” kolhoosis esimeheametit pidanud August Pent meenutas: “Siis saadeti mind sinna Sotˇsi Tootmisvõistlused puhkusele. Sinna oli üle Liidu esimehi kokku aetud puhkusele. Ja mina olin siis nende hulgas see kõige kangem mees, kel oli kõige Võimud suunasid kolhoose omavahel võistlema, et sel moel toot- rohkem teravilja ja kel kõige rohkem piima oli lehma kohta.” Üks mist intensiivistada ja suurendada. Parimate kolhooside parimaid teine kord kutsus rajooni parteikomitee esimene sekretär Pendi töötajaid kutsuti Moskvasse Üleliidulisele Põllumajandusnäituse- ja Marrandi korraga enda juurde ja ütles Marrandile, et näed, le (aastast 1959 NSVL Rahvamajanduse Saavutuste Näitus). Näi- Pent on sinust teravilja ja kartuliga ette läinud (August Pent, tusel käimine oli kolhoosidele, nende esimeestele ja eesrindlikele 1910, Mäeküla). Selline vastandamine pidi ilmselt Marrandi ees- töötajatele prestiiˇzne ja kasulik, sest näituselt sai ikka ka mingi ma- rindlaseau pihta käima ja pingutama sundima. teriaalse tasu. Paljud Eesti kolhoosid paistsid N. Liidu kiratseva põllumajanduse taustal oma tootmissaavutustega silma ja vastavalt Üheks võimude initsiatiivil korraldatavaks võistlusliigiks oli ka saadi ka auhindu. Juba esimesel kolhoosiaastal mindi oma piima- sotsialistlik võistlus. Kolhoosidevahelised sotsialistlikud võistlu- karjaga kuulsust koguvast Retla kolhoosist Moskvasse näitusele sed said hoo sisse 1950. aastate keskel, kui väikekolhoosid olid ja saadi preemiaks mootorratas ja veoauto GAZ-51. Veoautoga juba ühendatud. “See võistlus oli kogu aeg, kes ikka kõrgemat sai hakata turule kaupa vedama (M, 1913, Retla). Turult sai kol- piimatoodangut saab ja kes kõrgemat teraviljasaaki. No seal see hoos raha, millest osa investeeriti tootmisse. Niisiis aitas seniste rajooni ajaleht, see kajastas seda pidevalt. Iga nädal olid need tootmistulemuste eest saadud veoauto majandi majandusedu kind- piimatabelid seal sees” (M, 1941, Taikse, brigadir). lustada. Edu taastootis ennast. Et “Estonia” peamine tootmisharu Sotsialistlikud võistlused polnud ainult Eesti-sisesed. 9. veeb- oli piimakarjandus, siis tõusid esile just lüpsjad. Eesrindlikud ruaril 1956 otsustas Türi rajooni Stalini-nimelise kolhoosi juha- lüpsjad said autasuks isegi sõiduautosid. Samas polnuks lüpsjate tus muuseas astuda sotsialistlikku võistlusse Velikije Luki oblasti väljapaistvad töösaavutused võimalikud ilma kolhoosi kui terviku Novosokolniki rajooni Stalini-nimelise kolhoosiga, võeti tootmis- korraliku funktsioneerimiseta. 1958. aastal rääkis sel teemal aja- kohustusi (JMA, f 174, n 1, s 89, lehed 28–29). Velikije Luki piir- kirjanikuga “Estonia” lüpsja Vilhelmine Piirits: “Ega see muidugi kond valiti tõenäoliselt sellepärast, et seal olid Teise maailmasõja üksinda meie vaevast pole tulnud. Kui kolhoos poleks uusi lautu ajal toimunud lahingud, kus osales Eesti laskurkorpus ja langes ehitanud ja kui poleks vilja õigel ajal ja õiget moodi külvatud palju eestlasi. Sellest sai aastaid kestnud läbikäimise algus, mida ja lõigatud, oleksid mul Moskva näituselt saamata jäänud väike Oisu kandis seniajani mäletatakse. Ilmselt “vennasrahvaste va- kuld- ja hõbemedal ja raadio “Baltika” ja ega siis vabariiklikke helist sõprust” edendama kavandatud üritusest võrsus omapärane ja rajooni diplomeidki nii palju poleks. Ei oleks me siis mullu vastastikune kultuuriˇsokk, millest Eesti pool ammutas ainest oma üle 5000 lüpsnud ja Erna Mihkelsonile poleks antud “Pobedat”, üleolekutundele venelastest. mille ta nüüd Moskvast preemiaks sai. Aga teistpidi jälle — kui me oleksime lehmadelt vähem lüpsnud, ei oleks kolhoos suutnud Autasud, ordenid, medalid oma sissetulekuid üle 4 miljoni ajada ja inimesed ei oleks saanud 13 rubla päeva peale” (Viiding 1958). Eesrindlikele töötajatele jagas riik aunimetusi, ordeneid ja me- Ka “Edasi” kolhoosi kutsuti algusest peale Moskvasse näi- daleid. Tagantjärele võidakse neisse ehk üleolevalt suhtuda, aga tustele. Auhinnana toodi sealt koju mootorrattaid, lüpsimasin, omal ajal olid nad üheks vahendiks inimeste tööle innustamisel. kord isegi raadiosõlm ja translatsioonisüsteem, mis kolhoosis üles Paljudele ehk õõnsana mõjunud moraalsele tunnustusele lisan-

162 163 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts dus märksa asisem tasu — kell, õmblusmasin, jalgratas või liht- “Estonia” majandusedu pälvis tähelepanu kogu N. Liidus, selle salt raha (N, 1938, Oisu; M, 1907, Oisu; N, 1912, Oisu). Au- kõrgpunktiks vaadeldaval perioodil oli Hruˇstˇsovi kõne NLKP KK tasu anti tavaliselt kätte kolhoosi üldkoosolekul. Sageli innus- pleenumil 14. veebruaril 1964: “Eesti vabariigis on kolhoos “Es- tas selline autasustamine ka üsna äraspidisel moel. “Anti au- tonia”. Tal on 3436 ha põllumajanduslikke kõlvikuid, sealhulgas kirju. Mõne inimese jaoks oli see väga oluline. Ja kui ta ei 1350 ha põllumaad. 1963. aastal sai see majand iga ha kohta: saanud seda siis ta sai pahaseks, kui teistele anti, et millega ta 24,5 ts teravilja, 197 ts kartulit, 400 ts suhkrupeeti, 392 ts silo- parem oli” (M, 1936, Taikse). “Estonia” kui eesrindliku ma- massi, 637 ts hübriidkaalikat. Kolhoos tootis maa 100 ha kohta jandi töötajail oli autasude saamine küllaltki lihtne. Üksikini- 670 ts piima, põllumaa 100 ha kohta 81 ts sealiha tapakaalus. mese pingutusi soosis kolhoosi kui terviku heas korras majapi- Loomakasvatussaaduste tsentneri omahind moodustas: loomaliha damine. Näiteks 1954. aasta detsembris jagas ENSV ÜN Presii- 45 rbl. 96 kop., sealiha 62 rbl. 71 kop., piim 9 rbl. 54 kop. Kõik dium aukirju põllumajandustöötajaile. Türi rajooni tulnud 17 au- need loomakasvatustoodangu liigid annavad suurt tulu. Looma- kirjast läks Stalini-nimelisse kolhoosi 14 (Juurmann 1998/99a: kasvatuse kaubatoodang moodustab 85–90 protsenti kogutoodan- 8). “No medalisi oli palju, suur karbitäis, aga no mul olid gust. See on hea eeskuju nii Balti vabariikidele kui ka kogu meie väiksemad, pronksmedalid ja aukirjad ja niuksed. Sel ajal neid maa Loodepiirkonnale” (Hruˇstˇsov 1964).11 anti kaunis heasti. Kõrgete saakide meister, neid oli mul kolm- Tähelepanu ja edu üleliidulistel näitustel, arvukad autasud ja neli tükki” (M, 1927, Saareotsa, põllundusbrigadir). Kolhoosi lõpuks ka positiivne tähelepanu riigipealt aitasid kahtlemata saa- edu tootmistegevuses võimaldas esile kerkida esimehel, aga ka vutatud edu hoida ja arendada. Edukas “Estonia” eesotsas esimees teistel omaaegsetel staaridel. Autasustamisega seoses külastasid Marrandiga oli vajalik nii rajoonile kui kogu Eesti NSV-le. See Oisut sageli Eesti NSV kõrged riigitegelased. 22. märtsil 1955 toi- asjaolu tagas aga soodsa tähelepanu ja teatava eelise varustamisel, munud kolhoosi üldkoosolekul viibisid EKP KK I sekretär Ivan näiteks jõusöödaga (August Pent, 1910, Mäeküla). Üleplaanilise Käbin, NLKP KK instruktor, Türi rajooni TSN TK esimees, ra- piimatoodangu eest sai jõusööta. “Vahepeal oli kook [s.t õlikook, jooni juhtivad kommunistid. 1954. aasta töötulemuste eest anti jõusööt] metsas kuhjas maas, küna ei tuntud, lehmad sõid palju kolhoosile esimese järgu diplom. Heino Marrandit ja lüpsja Erna tahtsid” (M, 1913, Retla). Need eelised oli majand aga saavutanud Mihkelsoni autasustati suurte kuldmedalitega. Lüpsja Glaﬁira oma tubli tööga. Aavik sai väikese kuldmedali, farmijuhataja Alma Tohv suure hõbemedali. Väikese hõbemedali sai veel kuus kolhoosnikku, pea- Riigivõimu otsene sekkumine põllumajandusse miselt lüpsjad (JMA, f 174, n 1, s 89, leht 55). 7. aprillil 1957 viibis “Estonia” üldkoosolekul EKP KK sekretär Leonid Lentsman. Stalini ajal oli partei- ja valitsusorganite kontroll põllumajanduse 1956. aasta sotsialistliku võistluse tulemuste põhjal jäeti kolhoo- üle üsna jäik ja sageli asjatundmatu. Võimud kirjutasid kolhoosi- sile EKP KK ja ENSV MN rändpunalipp ning lisaks veel 6000 rbl dele ette täpsed külvi- ja koristusajad ning nõudsid nende täitmist preemiat (JMA, f 174, n 1, s 101, l 104–105). 1958. aasta märtsis ilmastikutingimustest hoolimata. “Alguses oli väga suur press, andis NSVL ÜN Presiidium Heino Marrandile ja Erna Mihkelso- et vara külida. Alguses ei saanud ju majand otsustada, millal nile Sotsialistliku Töö Kangelase nimetuse.10 Mihkelson oli muuseas ENSV ÜN VI koosseisu saadik (vt ENE, 5; Tal- 10Tööeesrindlase kõrgeim aunimetus, millega kaasnes Lenini orden linn, 1973). ja medal “Sirp ja Vasar”. 1958. a oli selle nimetuse saajaid ENSVs 17, 11See lõik kõnest oli trükitähtedega ära toodud Paide rajooni ajalehe varasematest aastatest kokku üheksa. Erna Mihkelsoni (sünd. 1915 Al- Võitlev Sõna (18. II 1964) 3. leheküljel, mis oli üleni pühendet “Esto- liku vallas) saavutuseks oli, et 1957. a oli ta tema hoole all olnud 12 leh- niale”. Samas on ära toodud ka selle kolhoosi sotsialistlikud kohustused malt lüpsnud keskmiselt 5370 kg 3,9%-lise rasvasisaldusega piima. Erna 1964. aastaks.

164 165 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal Indrek Jääts külida. Anti plaan, et selleks päevaks peab valmis olema, ja remad. “See Green13 oli Ministrite Nõukogu aseesimees, tu- lõikuseplaan niisamuti. Ma mäletan, tulid siia kaks komnoort leb Tallinnast siia ja pange aga ruutpesitsi. Kolhoosi juhtkond mootorrattaga, kaerapõld oli täitsa roheline. Andsid käsu, et tu- keeldus, tööd olid niigi hiljaks jäänud ja kartul oli vaja kiiresti leb hakata koristama ja peksma ja ei saanud sealt tera ega põhku. maha panna. Läks riiuks, lubati Siberisse saata, agronoom lasti Põhud pandi kuhja ja põlesid kõik ära. Kangro Villem oli kuh- päevapealt lahti” (Lembit Nerep, 1920, Taikse). Marrandi juhitud jameister, ütles, et mis ma sinna kuhja otsa lähen, need põlevad majandis ruutpesiti kartulikasvatamist ei proovitud. Maisi kasva- niikuinii ära ja kümne päeva pärast tossasidki seal kõik ilusti nagu tati Eestis silotaimena, ürituse edu sõltus nii maa headusest kui auruküünlad” (M, 1913, Retla). Loomulikult mõjus selline ele- ka ilmast. Soojal ja niiskel suvel võis mais väga ilus kasvada, mentaarsetele põllumehetarkustele sülitamine laastavalt kolhoos- mõnel vähem soodsal aastal aga ikaldus. Üldiselt oldi kolhoo- nike töökultuurile, töötahtele ja initsiatiivile. “Eks niimoodi oli sides seisukohal, et kui ruutpesiti kartulikasvatamisest, hargneva kuidas ikka riik tahtis seda värki ja kui sa läksid natuke teistpidi, peaga nisust või maisikasvatusest ongi kasu kuskil Venemaal, kust siis tuldi sulle krae kallale. Rajoonis oli põllumajandusosakond. need uued moed ju pärit olid, siis Eesti oludes nad mingit efekti See andis sulle plaanid ette suurem jagu ja selle järele suur jagu ei anna (August Pent, 1910, Mäeküla; M, 1927, Saareotsa). sai tehtud. Ega siin suurt omapead teha saand. [---] Siis oli kohe Nii Stalini kui Hruˇstˇsovi põllumajanduspoliitika ühiseks joo- partei poolt ju pandud igale kolhoosile üks inimene peale, kes neks oli see, et põllumehi ja nende teadmisi maaharimisest ei usal- käis rajoonist siin, nädalis korra või kaks. See oli mitme kolhoosi datud. Arvati, et põllumajandust tuleb pidevalt keskselt juhtida peale, käis kontrollimas” (August Pent, 1910, Mäeküla). ja kontrollida, et partei tahe on tugevam isegi loodusseadustest, Nagu ülalpool nägime, oli üheks hoovaks, millega riik põllu- rääkimata elementaarsetest majandusmehhanismidest. 1960. aas- majandust juhtis, masina-traktorijaamade süsteem. MTJidega oli tatel olukord paranes, riigi suhtumine põllumajandusse muutus probleeme ka Retla kolhoosil.12 MTJi tehtud põllutööd olid sageli järk-järgult pragmaatilisemaks. Siiski vaatas Paide Kolhoosi- ja väga kehva kvaliteediga, kolhoos keeldus töid vastu võtmast ja Sovhoositootmise Valitsus ka 1960. aastate keskel läbi “Estonia” sel pinnal tuli sageli ette riidusid. Näiteks 16. veebruaril 1951 juhatuse aastaaruanded ja andis siis kolhoosi üldkoosolekule kin- kolhoosi üldkoosolekul ettekantud 1950. aasta tegevusaruandest nitamiseks (JMA, f 174, n 1, s 145, lehed 54, 63). selgus, et Paide MTJ polnud täitnud leppeid saagikoristuse kohta, mistõttu kogusaak langes (JMA, f 174, n 1, s 68, l 112). Kolhoosiesimehe roll Hruˇstˇsovi ajal muutus riigi kontroll põllumajanduse üle vähem jäigaks, samas aga hakati majandeile peale suruma uusi kultuure Kirjeldatud tingimustes oli väga oluline roll kolhoosiesimehel. ja maaharimismeetodeid, mis pidid olema vanadest tunduvalt pa- Kolhoosiesimehe ees seisis kaelamurdev ülesanne ühtaegu järgida võimudelt tulevaid asjatundmatuid juhtnööre ja korraldusi, et mitte konﬂikti sattuda ja ametis püsida, ning teisalt korraldada edukat põllumajanduslikku tootmist, millest sõltus kolhoosnike heaolu. 12Esmalt oli Oisu piirkonna kolhoosidel tegu Paide MTJiga, mis Kolhoosiesimees oli vahendajaks riigivõimu ja kolhoosnike va- loodi juba 1941. aasta alul ning taastati pärast sõda. Paide MTJi asu- hel. Aastail 1952–1956 kolhoosiesimeheks olnud Lembit Nerep paigaks oli Mäo mõis. 1950. aasta alul asutati Kullamaa MTJ, mis rääkis, et kui kolhoosiesimees täpselt rajoonist tulevaid korral- Türi rajooni moodustamise tõttu toodi 1951. aasta kevadel üle Kärevere dusi täitis, siis ei saanud ta kolhoosis hakkama. Hea esimees pidi külla endisesse Kalmu suurtallu. 1953 kolis MTJ Türile ning nimetati märtsis 1958 ümber Türi MTJiks, juulis aga muudeti RTJiks ning 1959 13Arnold Green, sündinud 1920 Riias. NLKP liige aastast 1942, seoses Türi rajooni likvideerimisega Paide RTJi Türi osakonnaks. 1961 EKP KK liige aastast 1951. 1953–1958 ja 1960–1984 oli ENSV Mi- sai sellest asutusest EPT Türi osakond (Juurmann 1998/1999a: 49–50). nistrite Nõukogu esimehe asetäitja.

166 167 Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal neid korraldusi pehmendama, neist mööda hiilima, et tootmist alal hoida ja isegi suurendada. Ta pidi kolhoosi ja kolhoosnike huvide eest seisma, seejuures oma nahaga riskides (Lembit Nerep, 1920, ARVUSTUS Taikse). “Aga kui oli selline nõrk esimees, püüdis kõike teha, mis sealt ülevalt poolt ette loeti, siis läks asi luhta ka” (N, 1925, Taikse). Marrandi oli kolhoosiesimehena edukas, sest ta oli teataval määral MONOGRAAFIA isepäine ja ta võis endale teatavat isepäisust lubada, sest ta oli edu- MUUSIKA- JA MENTALITEEDIAJALOOST kas ja tunnustatud. See on üks nõukogude põllumajanduspoliitika paradokse. Toomas Siitan. Die Choralreform in den Ostseeprovinzen in Kas kolhoosidel oli riigist ka mingit kasu? Riigilt sai osta der ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts: Ein Beitrag zur Ge- masinaid, jõusööta ja väetist. Riik toetas kolhoose maaparan- schichte des protestantischen Kirchengesangs in Estland und dusel ja turbatootmisel. Samas ei reguleerinud kaupade ja tee- Livland. (Edition IME. Reihe 1, Schriften. Institut für Deut- nuste hindu N. Liidus nõudmise ja pakkumise vahekord nagu sche Musikkultur im Östlichen Europa; 10.) Sinzig: Studio, vabal turul. Hindu reguleeriti riiklikult ja see võimaldas kol- 2003. 327 S. hooside lisaekspluateerimist, ehkki ei pruukinud seda tingimata tähendada. Näiteks mootorikütus oli odav. 1950. aastate tei- Toomas Siitani 3. juunil 2003 Lundi ülikooli juures kaitstud doktoritöö sel poolel oli põllumajandussaaduste ja tööstustoodangu hindade koraalireformist Balti provintsides 19. sajandi algupoolel on ulatuslik suhe põllumehele suhteliselt soodne, hiljem muudeti seda aga taas teos, mis võtab kokku kaheteistkümne aasta pikkuse intensiivse uuri- põllumajanduse kahjuks (Tõnurist 1974: 12). N. Eestis toimus mistöö. põllumajanduse ulatuslik intensiivistamine ja mehhaniseerimine, Töö eesmärk on analüüsida üht mitmetahulist muutusteprotsessi Bal- aga ilmselt oleks sellega iseseisva Eesti Vabariigi säilides valutu- ti kubermangude muusikamaastikul — siinse koguduselaulu muusika- malt kaugemale jõutud. stiili ja meloodiarepertuaari ümberkujundamist 19. sajandi teisel veeran- dil. Kõigis neis reformides oli tähtis osa Liivimaal Liezeres tegutsenud (Järgneb) vaimuliku Johann Leberecht Ehregott Punscheli (1778–1849) tegevusel. Eesti ja läti koguduselaulule on äärmiselt suurt ja pikaajalist mõju avaldanud tema koostatud koraaliraamat Evangelisches Choralbuch zunächst in Bezug auf die deutschen, lettischen und esthnischen Gesangbücher der russischen Ostsee-Provinzen (Leipzig, 1839), millest ilmus kuni aastani 1935 kuusteist trükki. Eestis oli raamat käibel 21. sajandi al- guseni. Lätis vahetati Punscheli koraaliraamat juba 1894. ja 1895. aastal välja mitmesuguste uute noodiraamatute vastu (lätlaste endi tehtu aastast 1924), Eestis jäi “Punschel” — nagu organistid teda nimetavad — ametlikku käibesse enam kui poolteiseks sajandiks. Selle aja jooksul kujunenud traditsioon on sedavõrd tugev, et ka uusimas, 2002. aasta Ko- raaliraamatus, mis peaks vana Punschelit asendama, on väga paljude laulude puhul jäädud tema seadete juurde. Kui viiside järjestus jäänuks samaks, võiks ka sellest raamatust rääkida kui revideeritud Punscheli- versioonist. Pastor Punscheli puhul olnuks kohatu kasutada muusikahistoriograa- ﬁas tavalist ˇzanri, milles peatähelepanu on suunatud isikule ja loomin-

168 169 Arvustus Arvustus gule. Punschel polnud ju ei helilooja ega kutseline muusik, kuigi tal rofooniline kõlapilt, mis haritud kõrvale tundus pigem kakofooniana. oli korralik muusikaharidus. Samuti on kiriklikud koraaliraamatud klas- Vana laulmisviisi jäänukid tunduvad koledana ka meie muusikaliselt sikaliste muusikalugude jaoks sobimatu teema. Muusikaajaloolased on haritud kõrvale, näiteks Jaan Ross mainib, et koraalide “venitamine”, tegelnud vaid kõrge esteetilise väärtusega kunstmuusikateostega, ent ko- s.t nähtus, kus koguduselaul orelimänguga päriselt sammu ei pea, pole raaliraamatute lauluseaded kuuluvad pigem nn triviaalmuusika või ki- kuhugi kadunud ka praegu, nagu ta koges seda hiljaaegu ühel jumala- rikliku “tarbemuusika” valda. See valdkond on hakanud muusikaloolasi teenistusel (vt Akadeemia, 2003, nr 10, lk 2235). tõsisemalt huvitama alles viimastel aegadel. Huvi selle vastu kasvab 20. sajandi alul oli Läänemaal veel elus “the old way of singing” ning välja arusaamast, et kogu eksisteeriv muusikamaastik loob kunstmuusi- meie õnneks on Cyrillus Kreek üles tähendanud hulga rahvapäraseid kale väga olulise kultuurilise konteksti. koraalivariante, nende töötlused on praegu väga populaarsed koorilau- Koraaliraamatute käsitlemisel võiks ju küll rakendada samu meeto- ludena. Samamoodi varieeritud koraaliviise on suurel hulgal üles kirju- deid nagu kunstmuusika puhul, ent “teostena” oleksid nad lihtsalt ebahu- tatud ka Skandinaavia maades. Iseloomulik on, et vana laulmisviis säilis vitavad. Kuigi kõnealune monograaﬁa analüüsib põhjalikult kõiki Balti kauem just äärealadel — üks esimesi rootsi rahvapärase koraalilaulmise kubermangudest pärit käsikirjalisi ja trükitud koraaliraamatuid ajava- kirjeldusi Carl-Allan Mobergilt pärineb Ruhnu saarelt. Ent omaaegsed hemikust 1774–1850 — peale Punscheli ja Hageni omade ka Gustav kirjeldused ei jäta kahtlust, et niisugune laulmisviis on kunagi olnud Swahni (1774) ja Julius August Fehre (1800) käsikirjalisi ning Gottfried tavaks ka Saksamaal. Georg Mylichi (1810) ja Georg Michael Telemanni (1812) trükitud ko- Koraalireformide peamine eesmärk oli senise vaba ja “korratu” laul- raaliraamatuid ja tartlase Carl Ferdinand Biedermanni (1821–1831) ko- misviisi kõrvaletõrjumine ning koguduselaulu nauditavaks muutmine, raalivihikuid (lk 75–113), ei nähta neis omaette uurimisobjekti, s.t uurimis pidi toimuma koolide muusikaõpetuse toel. Kõlaliselt allutati kogu- muse eesmärgiks ei ole olnud siinse koraaliraamatu-ajaloo koostamine. duselaul orelile, mis kuni selle ajani oli maakirikutes olnud üsna harul- Pigem on koraaliraamatud olnud autorile 19. sajandi esimesel poolel dane pill, sest orelisaade on kõige mõjusam lauljate massi distsiplineeriv toimunud koraalireformi käsitlemisel lihtsalt tähtis allikas paljude oma- jõud. Ideaaliks seati koguduse lihtne ja korrastatud laulmine unisoonis, aegsete kirikulaulu esteetikat ja ideoloogiat puudutavate tekstide kõrval. nii et ükski hääl ei tohtinud enam domineerida ning ühelegi lauljale Selles töös on üks konkreetne muusikaelus asetleidnud protsess — ko- ei jäetud vabadust meloodiat varieerida. Kahtlemata on sellised muu- raalireform — seatud üldisemale kultuuritaustale ning tõlgendatud seda tused koguduselaulus olnud seotud ka oluliste religioonipsühholoogiliste nii muusikaesteetilisest kui ka kultuuriajaloolisest aspektist. aspektidega, mis vääriksid omaette uurimist. Napoleoni sõdadele järgnenud ajale oli kõikjal Euroopas iseloomu- Kõrvuti kirikulaulu esteetiliselt kaunimaks muutmisega toimus ka lik pöördumine 18. sajandi ratsionalistliku mõttelaadi vastu ning püüe selle normeerimine: ideaaliks sai koraaliviiside ühesugune laulmine taaselustada traditsioonilist kristlikku kultuuri. Koguduselaulu ümber- kõigis kogudustes. Saksamaal oli kirikulaulu ühtlustamine muu hulgas kujundamine ja uute koraaliraamatute väljaandmine oli vaid üks osa ka rahvuspoliitiline pürgimus, mis oli otseselt seotud 19. sajandi rahvus- reformidest, mis toimusid alates umbes 1815. aastast kogu luterlikus ki- liku ühinemisliikumisega. Teatav kirikupoliitiline mõõde sugenes sel- rikus. Balti kubermangudes läbiviidud koraalireform polnud seega ko- lesse protsessi ka Balti kubermangudes: Vene impeeriumis ja õigeusu halik nähtus, vaid osa Euroopas aset leidnud mentaliteedi teisenemise kiriku laienevate võimuambitsioonide keskel püüdis luterlik kirik sellise protsessist. Ajaloolise konteksti loovad sellele samasugused reformid ühtlustamise abil tugevdada oma ühisidentiteeti. Eriti jõuliselt ilmnesid Saksamaal ja Skandinaavias, evangeelse kirikulaulu ajalooliste meloo- normeerivad tendentsid Liivimaal. Tartu ülikooli usuteaduskonna tugeva diavormide taastamise katsed, samal ajal toimunud historistlikud laulu- mõju tõttu Liivimaa vaimulikkonnale domineeris kogu Liivimaal pikka raamatureformid ning last not least tolleaegses kirikus valitsenud rivaa- aega puhast luterlust rõhutav teoloogia. Kogudustes oli samal ajal aga litsevad suunad, nagu konfessionalism ja äratusliikumised. väga tugev vennastekoguduse mõju. 1830. ja 1840. aastatel iseloomustas 1800. aasta paiku oli ilmselt kogu luterliku Euroopa kogudustes veel luterlikku kirikut Liivimaal terav võitlus vennastekoguduse ja selle lau- levinud nn vana laulmisviis. See tähendas laulmist eeslaulja, mitte ore- lutraditsiooni vastu. Ühtse ja rõhutatult saksa ajaloolisele traditsioonile li järgi, millega kaasnes väga aeglane tempo, suhteliselt vali laulmine, tugineva kirikulaulu juurutamine oli siin oluliseks identiteedi kindlusta- meloodiate vaba ja lopsakas kaunistamine Schnörkel’itega ning hete- mise vahendiks.

170 171 Arvustus Arvustus

Teatavasti tühistas 1832. aastal Venemaa uus kirikuseadus Lääne- endid, vaid just nende funktsiooni, s.t ennekõike laulmist selle erinevates mere provintside privilegeeritud staatuse. Seni oli luteri kirik Baltimaa- kultuurilistes seostes. des eksisteerinud iseseisva ja võrdsena vene õigeusu kiriku kõrval, nüüd Selline vaatenurk — muusika uurimine tema laias sotsiaalkultuuri- loodi Venemaal ühendatud luteri kirik, millel oli riigikiriku kõrval vaid lises kontekstis — kuulub eelkõige muusikaetnoloogia ehk etnomusi- teisejärguline koht. Uus kirikuseadus asutas keskametina ülemkonsis- koloogia või ka muusikaantropoloogia valdkonda. Seoses kirikulauluga tooriumi Peterburis, mis allus administratiivselt siseministrile ja õigus- on selline metoodiline diskursus välja kujunenud Skandinaavia maades likult Valitsevale Senatile. See polnud ainuüksi luterluse vastu suunatud ning seda nimetatakse etnohümnoloogiaks. Toomas Siitani töö on saa- poliitika, vaid üldine suurriiklik tsentraliseerimine: katoliiklased allu- nud sellest metoodikast palju ideid, lähimaks paralleeliks on rootslase tati samadele piirangutele nagu luterlased; kreeka- ja roomakatoliiklasi Anders Dillmari väitekiri Johann Christian Friedrich Hæffneri koraalire- ühendav uniaadikirik kaotati vägivaldselt, Gruusia kirik kaotas oma ise- formist Rootsis 1820. aastatel, mis kaitsti 2001. aastal ja samuti Lundis. seisvuse. Ideeajalooliselt on Rootsi reform muidugi tublisti teistsuguses konteks- Sellega algas Läänemere provintside esimene venestamislaine. tis kui Eesti ja Läti oma paarkümmend aastat hiljem, ent suuri sarnasusi 1836. aastal pandi Riias ametisse Pihkva piiskopkonna vikaarpiiskop, on Baltikumi kirikulaulul Soomega. Sealset situatsiooni on kirjeldanud kuigi linnas oli vaid seitse õigeusu kirikut ja kogu ülejäänud Liivimaal Hannu Vapaavuori oma väitekirjas 1997. aastast. teist samapalju. Õigeusu preestritele õpetati läti ja eesti keelt ning neis- Eesti akadeemilise muusikaloo traditsioon on kohaliku kirikulaulu se keeltesse hakati tõlkima õigeusu palveraamatuid. Aastast 1845 pandi teemasse seni suhtunud küll üsna ettevaatlikult, ent päris tühjalt kohalt Riias esimese venelasena kindralkuberneri ametisse Jevgeni Golovin. ei ole Toomas Siitan siiski pidanud alustama. Ennekõike peab nime- Maarahva hulgas algas usuvahetuse propaganda. Jõustus hulk seadusi, tama Elmar Arro (1899–1985) kirjutisi — tema artiklit “Balti koraa- mis seda üleminekut toetasid, näiteks arvati need, kes vaid korra olid liraamatud ja nende koostajad”, mis hiljaaegu jõudis ka eesti lugejate- õigeusu riituse järgi armulauda vastu võtnud, seaduse järgi alatiseks ni (Acta Musicologica (Leipzig), 1931, vihik 3–4, lk 112–119, 166–171; õigeusu kirikuga seotuks. kommenteeritud eestikeelne tõlge (Heidi Heinmaa): Elmar Arro, Vana Tänini pole piisavat seletust, miks piirdus usuvahetuse propaganda aja muusikud. Tartu: Ilmamaa, 2003, lk 107–130) ning kogu valdkon- sel ajal peamiselt vaid Liivimaaga ning Eesti- ja Kuramaa jäid puutuma- na seni mahukaimat uurimust “Geschichte der baltischen Kirchenmusik ta. Toomas Siitan pooldab oletust, et siin mängis suurt rolli administra- und geistlichen Tonkunst: Versuch einer musikhistorischen Rekonstruk- tiivne korraldus: Kuramaa kuulus Polotski ja Eestimaa Peterburi õigeusu tion” (305 lk masinakirjas), mille Arro lõpetas 1981. aastal Viinis ja mis piiskopkonna koosseisu ning Peterburi metropoliit Antonius olevat ol- jäi kirjastamata. nud massilise usuvahetuse vastu. Olulised olid aga ka erinevate luterlike Praegustest eesti muusikauurijatest on Urve Lippus avaldanud mi- kirikute lahknevad teoloogilised seisukohad. Eestimaal suhtuti vennas- tu kirjutist rahvalikust koraalilaulust. 2000. aastal kaitses Anu Kõlar tekogudusse sõbralikumalt, Liivimaa kirikus aga püüti nende tegevust Eesti Muusikaakadeemias magistritöö “Eesti luterlik kirikumuusika piirata. Paraku pietismivastane võitlus vaid tugevdas soovi lahku lüüa 1930. aastatel: institutsioonidest, ideoloogiast ja repertuaarist”. Olin ja soodustas vennastekoguduse pooldajate hulgalist keisri usku siirdu- selle töö oponendiks ning tutvustasin seda ka Akadeemia lugejate- mist (lk 49–51). le (vt 2001, nr 6, lk 1287–1288). Kuigi Kõlari uurimus, millest on trükis Siitani töö hõlmab kirikuloo teemasid, ent kuivõrd on tegu kiriku- ilmunud põhjalik kokkuvõte (vt Anu Kõlar, “Eesti luterlik kirikumuu- laulu käsitlemisega, võib monograaﬁat lähemalt liigitada hümnoloogia sika 1930. aastatel: institutsioonidest, ideoloogiast ja repertuaarist”. — valdkonda kuuluvaks. Tavapäraselt tegeleb hümnoloogia lauluraamatu- Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel (Eesti muusi- ga, s.t kirikulaulu tekstidega, samuti on vaatluse all meloodiad, s.t re- kaloo toimetised 6), Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 173–269), pertuaar ja meloodiavariandid, väga harva aga tegeldakse koraaliraama- puudutab hilisemat aega, on käsitletud problemaatikas palju ühist ning tutega omaette. Et aga koraaliraamat sisaldab muusikalisi tekste, mis ei Kõlari uurimus näitab, millised olid Punscheli radikaalse reformi mõjud mahu kunstmuusika mõiste alla ja millel on spetsiiﬁline sotsiaalkultuu- sada aastat hiljem hoopis uutes tingimustes. riline funktsioon, siis pole selle puhul huvitav uurida mitte niivõrd tekste Punscheli tegevus ja tema algatatud koraalireform Liivimaal on ase- tatud luterlikus Põhja-Euroopas toimunud protsesside taustale, millele

172 173 Arvustus Arvustus on töös pühendatud omaette peatükk (lk 115–138). Punscheli kirjuti- da on võimalik tõlgendada kahel viisil: ühtedele on see märgiks tema sised koguduselaulu esteetikast peegeldavad tollal Saksamaal peetud dis- semisest tugevusest, teiste jaoks aga ilmutab elujõud end vaimukultuuris kussioonide põhjalikku tundmist. Tema käsutuses oli suurepärane kogu eelkõige valmiduses muutusteks. oma aja moodsaimatest saksa koraaliraamatutest. Punscheli suhe ko- Igatahes on Toomas Siitani raamat selge märk Eesti muusikateaduse haliku traditsiooniga on aga mitmetine: kuigi tema koraaliraamat on elujõust ning muutumisvalmidusest. koostatud erinevate eesti-, läti- ja kohalike saksakeelsete lauluraamatute Toomas Paul tekste arvestades, pööras ta vähe tähelepanu siinse meloodiarepertuaari omapärale. Tema koraaliraamatu esimeses väljaandes pole ühtki kohalikku päritolu viisi ning peaaegu puuduvad ka siinsed viisivariandid. Huvitav on selles mõttes Punscheli ning Tallinnas tegutsenud saksa organisti, helilooja ja muusikaõpetaja Johann August Hageni (1786– 1877) tegevuse võrdlus. Punschel lähtus oma valikuis peamiselt ideoloogilistest argumentidest ja tema jaoks seisnes reform eelkõige reper- tuaari parandamises ja väljavahetamises, Hagen seevastu lähtus pigem esteetilistest kriteeriumidest ning püüdis parandada ennekõike laulmist. Erinevalt Punschelist suhtus Hagen respektiga kohalikku meloodiarepertuaari, mis oli kujunenud vennastekoguduste traditsiooni pinnal. Tema 1845. aasta koraaliraamat lähtubki otseselt Christian Gregori koostatud vennastekoguduse koraaliraamatust. Selle eest tegi Punschel talle tera- vaid etteheiteid, kuigi oma koraaliraamatu teise väljaande (1844) lisasse oli ta ka ise sunnitud võtma hulganisti vennastekoguduse viise. Punscheli ja Hageni tegevuses vastandusid niisiis historistlik restauratsioon ja elav traditsioon. Esmapilgul võib restauratsiooniliikumise ja traditsiooni selline vastandamine tunduda paradoksaalne, ent tegelikult ta seda pole. Restauratsioon on katse leida ühendus katkenud traditsiooniga, temaga käib kaasas mineviku (protestantliku laululoomingu kuldaja) idealiseerimine ning ta lähtub kaotusekogemusest (kirikulaulu “allakäik” ratsionalismiajastul). Seepärast pöördub ta traditsiooni vastu, mis toetub just katkematule järjekestvusele. Eesti muusikaloos on kirikumuusika seniajani etendanud “võõra” rolli — meie “oma” muusika identiteeti on üles ehitatud vastandumises saksa kirikulaulule. Toomas Siitani novaatorlikkus ilmneb tema vaa- tevälja avaruses. Eesti elu ei isoleerita muu maailma vaimuelust. Prae- guses Eestis võib kirikulaulu pidada millekski marginaalseks, kuid on olnud aegu, kus tal oli hoopis teine kaal, ja seda ei ole arukas teaduslikes käsitlustes eirata. Punscheli aja ideede ja kultuuritausta põhjalikum uurimine aitab paremini mõista ka kiriku olukorda praegusaja Eestis. Toomas Siitan on oma hinnangutes väga hillitsetud, nagu see sobibki tõsisele teadusme- hele. Oma eelistust välja ütlemata teeb ta kokkuvõtte, et kui me praegu tõdeme Punscheli-traditsiooni ebatavaliselt tugevat järjepidevust, siis se-

174 175 Vaitlus¨

Tahaks meenutada, et tolleaegseid sotsioloogilisi jts uuringuid ei tehtud mitte selleks, et teada saada tegelikku olukorda, vaid selleks, et VAITLUS¨ tõestada nõukogude inimese kõrget moraali ja kommunistliku partei antud direktiivide ja juhiste edukat täitmist. 1970. aastatel uurijad ise enam tavaliselt tulemusi ei võltsinud, või kui, siis parteiorganite nõudmisel, Rauno Salupere, “Nõukogude reˇziimi jäljed eestlaste väärtus- kui tulemused erinesid soovitust radikaalselt. Küll aga selekteeriti hoo- teadvuses?” [Rein Taagepera, “Baltimaades valitsevad hoia- lega küsitletavaid, samuti mõjutati neid. Olen ise 1983. aasta sügisel kud ja korruptsioon maailma kontekstis.” — Akadeemia, ühel sellisel küsitlusel osalenud. Meie töökoha kaadrite inspektor valis 2003, nr 3, lk 601–620.] — Akadeemia, 2003, nr 7, lk 1521– välja kümmekond sobivat noort inimest ja enne, kui uuringu läbiviijad 1524. meile ankeedid kätte jagasid, ütles ta kõigile sosinal: ma valisin teid sellepärast välja, et te teate, kuidas vastata tuleb. Tavaliselt oli sellest Holger Kaints: vihjest küllalt. Nii tühisele survele allumise üheks põhjuseks võis olla see, et andmete turvalisus polnud tol ajal millegagi tagatud. Ehkki ankeedid olid anonüümsed ja küsitluse korraldajad rõhutasid anonüümsust ka eraldi, ei saanud keegi selles kindel olla. Tookord rippus õhus palju Ma ei taha sekkuda niivõrd väitlusse Salupere vs. Taagepera ja selle vastuseta küsimusi. Miks ühtesid lasti ja teisi ei lastud välismaale, kuigi argumentatsiooni, vaid tahan esile tuua ühe tendentsi, mis paraku aas- taustad ja muud teadaolevalt olulised “näitajad” olid identsed? Võib-olla tatega paratamatult süveneb, sedamööda kuidas uurijatena astuvad esile oli asi just selles, et too teine vastas mõnele küsitlusele liiga otsekoheselt. järjest hilisema sünniaastaga inimesed. Küsimus on nõukogudeaegsete Kõigele lisaks olid inimesed juba nii harjunud oma kahestunud eluvii- arvamus- ja mentaliteediuuringute, aga ka lihtsalt statistika interpretee- siga, et sageli vastati ka ilma mingi suunamiseta “nii nagu vaja” või nii, rimises. nagu arvati õige olevat. Toetudes Jüri Saarniidu 1995. ja 1998. a avaldatud töödele Ees- Ei saa unustada veel ühte aspekti. Inimesed arvestasid sellega, et ti noorte väärtushinnangute muutumisest läbi aegade, teeb R. Salupe- kui arvamusuuringud jõuavad võimude jaoks ebameeldiva tulemuseni, re järelduse, et 1970. aastatel olid eestlaste väärtushinnangud oluli- võtab reˇziim tarvitusele abinõud, et olukorda muuta. Need abinõud aga selt teistsugused kui 1980. aastatel ja lahknevad veelgi enam nendest võisid olla tunduvalt ebameeldivamad kui ankeedile südametunnistuse väärtushinnangutest, mis tulevad välja 1990. ja 1996. aastal kogutud järgi vastamine. Näiteks — miks tuleb ühest ammusest uuringust välja, et materjalist, mis on olnud Taagepera artikli aluseks. R. Salupere nimetab Soome televisiooni vastu tundis 1980. aastatel Eestis huvi ainult 4% ela- 1970. aastate väärtushinnanguid “sotsialistlikuks väärtushierarhiaks”: nikest? Kas mitte sellepärast, et ankeedile vastates mõeldi sellele, et “Selle väärtushierarhia tipus domineerisid üldkultuurilise ning profes- kui vaatajate arv on väike, pole võimudel mõtet hakata korraldama te- sionaalse enesearengu ja eneseväljendusega seotud väärtused. [---] Hie- leantennide mahavõtmise kampaaniat, seda enam et see tilgutaks tõrva rarhia alumise otsa moodustasid ainelised väärtused ning kõige lõpus N. Liidu ja Soome ideaalilähedastele suhetele? Või tahtis hoopis Eesti asusid sotsiaalse positsiooni ning karjääriga seotud väärtused,” kirjutab tollane juhtkond Moskvale näidata, et probleem on tühine ning tege- Salupere (lk 1522). likult Soome televisioon Nõukogude Eesti inimeste “maailmavaatelist Ma ei kavatse väita, et väärtushinnangud ei ole vahepealse ajaga puhtust” kuigivõrd ei ohusta? 1979. aasta rahvaloenduse aegu arutleti muutunud. Tõenäoliselt on nad muutunud isegi päris palju selle suhte- seda, kas kirjutada keelteoskuse lahtrisse oma vene keele oskus või mit- liselt lühikese aja, 20–30 aasta jooksul. Paraku aga seda, missugune oli te. Oli pooldajaid ja vastaseid. Vastased väitsid, et liiga suur vene keele väärtushinnangute tõenäoline korrelatsioon Eestis näiteks 1970. aastatel, oskajate arv võiks võimudele anda ajendi eestikeelse meedia, kirjasta- pole meil enam võimalik teadustööks vajaliku usutavusega teada saada. mise jms osa veelgi kärpida. Pooldajad leidsid, et kui tuleb välja, et Eestis Selleaegsete küsitluste objektiivsus on tihtipeale nullilähedane. Näiteks osatakse väga vähe vene keelt, forsseeritakse koolis vene keele õpet veel- eespool tsiteeritud väärtushierarhia iseloomustus tuleb sel ajal elanuile gi ning tehakse seda eesti keele ja võõrkeele tundide arvelt. Keeleoskuse väga tuttav ette — see justkui oleks (aga tegelikult ongi!) maha kirjutatud nn kommunismiehitaja moraalikoodeksist.

176 12 177 Vaitlus¨ Vaitlus¨ tegelik fikseerimine tundus tähtis üsna vähestele. Jääb ainult retooriliselt Abstraktsel tasandil tuleb käsitleda sotsioloogiat kui “tüüpilist” küsida, kui tõsiselt seda rahvastikustatistika külge praegu usaldada. sotsiaalteadust oma kontekstuaalsusvajadusest lähtudes ühiskondlikus Tulles tagasi Salupere ja Taagepera väitluse juurde, on põhjust suh- funktsionaalses kontekstis. Ei saa olla päri Holger Kaintsi mõttega, et tuda Salupere järeldusse kahetiselt. Esiteks, ka puhtempiiriliselt on “tolleaegseid sotsioloogilisi jts uuringuid ei tehtud mitte selleks, et tea- võimalik jõuda ligilähedaselt samale järeldusele: nimelt et võrreldes da saada tegelikku olukorda, vaid selleks, et tõestada nõukogude inimese nõukogude ajaga on tänapäeval hakatud materiaalseid väärtusi kõrgemalt kõrget moraali”. Sellega tegeles ideoloogia-aparaat. Siinne sotsioloogia hindama. Teiselt poolt: et järeldus on tehtud üsna kahtlase andmemater- tekkis (või õigem oleks öelda — loodi) 1960. aastatel, et rahuldada va- jali alusel, oleks tulnud seda asjaolu rõhutada ja järeldus ei oleks tohtinud litseva reˇziimi reaalset vajadust reaalse sotsiaalteadusliku, mõtestatud ikkagi olla nii kategooriline. refleksiooni järele. Vastasel juhul ei oleks niivõrd ohtliku institutsiooni Kahtlemata kasutatakse nõukogudeaegseid uuringuandmeid ka edas- nagu sotsioloogia teke võimalik olnud. Ülo Vooglaid (1995) kirjutab: pidi. Nende interpreteerijatelt ootaks vähemalt seda, et nad tunnistaksid “Paradoksaalne, aga tõsi, et 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul nende puhul olevaid küsitavusi ja esitaksid oma järeldused tõenäolisena, teostasid julgeolekuorganid sotsioloogilisi uuringuid ja küllap nad üri- mitte tõestatuna. tasid kasutada uurimistulemusi ka oma eesmärkidel.” Oleks lausa rumal väita, et tollal ei viidud läbi “uuringuid”, mille eesmärgiks oli tõesti näidata nõukogude inimese sarnasust kommunismiehitaja moraalikoodeksis tooduga. (Kas kommunismiehitaja MINEVIKUKIMBATUS moraalikoodeks on siis olemuselt taunimisväärne? Siinkohal võiksime väikese intriigi huvides küsida endalt, milline on see praegusaja ste- reotüüpne moraalikoodeks, millega soovime (või peetakse soovitavaks) Rauno Salupere: sarnaneda.) Tulles tagasi teema juurde, ühinen täiesti Holger Kaintsi mõtteavaldusega, et suletud süsteemis toodeti muu hulgas ka ideoloo- Holger Kaintsi soovitus olla sekundaaranalüüsi puhul väga ettevaatlik giliselt korrektseid “uuringuid”, mis olid positiivses suunas kallutatud ning kriitiline oma allikate suhtes on igati kohane. Eriti veel antud olukor- ning probleemidest osavalt möödavaatavad. Kahjuks on uurijate enese- ras, kus esiteks on tegemist sotsiaalsfäärist pärinevate andmetega (mis on tsensuur ehk täpsemalt öeldes, võime probleemidest mööda vaadata ja juba oma olemuselt “pehmed”) ning teiseks vajavad interpreteerimiseks vältida tundlikke teemasid ning (pool)teadlikult toota positiivseid tule- ajalist konteksti. Kontekst omakorda on aga aja jooksul kardinaalselt musi säilinud tähelepanuväärse reliktina ka praeguse Eesti sotsiaaltea- muutunud (suletud ühiskond vs. “avatud ühiskond”). duslikus ruumis. Suhtumine nõukogude ajast pärit sotsiaalteaduslikku informatsiooni Veelgi tähelepanuväärsem on lennukast retoorikast hoolimata on praegu äärmustesse kalduv. Seda kas usaldatakse täielikult või siis (vt nt Mati Heidmets, Dagmar Kutsar, Reivo Vetik, “Riigivalitsemine vastupidi — kasutus välistatakse täielikult. Esimese, väiksema “kool- ja sotsiaalteadused”. — Riigikogu Toimetised, 2001, nr 3, lk 110–114) konna” moodustavad harilikult nooremad, kelle ebakompetentsus ilm- praegusaja sotsiaalteadusliku refleksiooni funktsionaalsuse kadumine neb juba näiteks raha mõiste käsitlemisel. Mõneti on nende sinisilmsus kontrolli vajaduse vähenemise tõttu. Omajagu mängib siin ka kaasa sot- põhjendatud noorusega. Tundub, et siia patta soovib Holger Kaints ase- sioloogia praegune olukord — paradigmaatiline heterogeensus tõmbab tada ka käesoleva teksti autori. Teise ja suurema, “eitajate koolkonna” omajagu piire teaduse-siseselt, mis omakorda raskendab kommunikat- moodustavad vanemad uurijad, kelle mõtteid ähmastab nende oma mi- siooni väljapoole. Seevastu nõukogude ajal, tuletame meelde, oli sot- nevik, arusaadav üleminekustress ning soov distantseeruda oma (omaks sioloogiline teooria homogeenne — prevaleeris marksistlik käsitlus. muudab põlvkondlik kuuluvus) kunagistest mõttemallidest. Tõde nagu Probleeme sotsiaalteadusliku informatsiooni kasutamisel õigusloomes ikka kipub olema vahepeal. on põhjalikumalt käsitletud mujal (nt Käärik 2000; Kasemets 2001). Andmete valiidsuse ja reliaabluse hindamise probleemi tuleks antud Ühiskondliku korra vahetumine kajastus ka sotsiaalteadustes: vii- juhul käsitleda kahel tasandil — esiteks lähenedes abstraktselt sotsio- di läbi suurpuhastus, mille käigus visati koos pesuveega välja ka laps. loogia positsioonile ning väljunditele suletud ühiskondlikus süsteemis Kui mujal maailmas jõutakse mingi aja järel ikka ja uuesti tagasi Marxi ning teiseks vaadata konkreetsete allikate usaldatavust.

178 179 Vaitlus¨ juurde ning püütakse marksistlikku käsitlust uues kontekstis mõtestada, siis Eesti sotsioloogia on tegelnud Marxi ja marksistliku käsitluse (pool?)teadliku unustamisega, mida on arvatavasti kannustanud eelmai- ABSTRACTS nitud soov distantseeruda oma minevikust. Kannatajaks pooleks on noo- rem põlvkond, kes teab Marxi käsitlusest vaid seda, et “nii ei ole”. Mis puudutab artiklis viidatud Jüri Saarniidu konkreetseid uurimusi (1995, 1998), siis need on oma aja kontekstis korrektsed teoreetilised MARGUS LAIDRE. Northern Wars in Northeastern käsitlused, korrektse metodoloogia ja korrektsete meetoditega läbiviidud Europe, 1558–1721. uurimused. The article acquaints the reader with Robert I. Frost’s study The Northern Wars, State and Society in Northern Europe, Kirjandus 1558–1721 and recommends it for reading. Although acclaiming Frost’s work, the reviewer does not K a s e m e t s , Aare 2001. Seadusloome kvaliteedi ja mõjude hindamise agree with the classification of armed conflicts in the Baltic probleeme. — Riigikogu Toimetised, nr 4, lk 102–112 Sea space. The scheme presented by Frost entirely excludes K ä ä r i k , Henn 2000. Õigussotsioloogia ja õigusloome. — Riigikogu the war between Russia and Sweden (1656–1661), which can- Toimetised, nr 1, lk 125–138 not be viewed in isolation from the wars between Sweden and Saarniit,Jüri1995. Eesti noorte väärtushinnangud läbi aegade. Tal- Poland (1655–1660) and Denmark and Sweden (1657–1658, linn: Eesti Vabariigi Kultuuri- ja Haridusministeerium 1658–1660), as they were tightly intertwined and formed a S a a r n i i t , Jüri 1998. Postsotsialistlike väärtuste teooria piirjooni: Eesti cohesive whole. Frost underestimates the fact that it was a noorsoo longituud- ja kordusuurimuste tulemuste üldistus.— Lon- serious attempt by Russia, after having surrendered Livonia, gituuduurimused: Kogemusi ja tulemusi. Toim. Paul Kenkmann ja to conquer the Swedish provinces on the eastern shore of the Jüri Saarniit. Tartu: Tartu Ülikool, lk 174–198 Baltic. Unfortunately Frost does not notice that the struggle V o o g l a i d , Ülo 1995. Nõukogude Eesti sotsioloogia algus ja lõpp: for supremacy on the shores of the Baltic from 1558–1661 Intervjuu Sirje Kiinile. — Looming, nr 1, lk 115–122 meant a series of conflicts that grew out of one another. Com- bined, they formed the Hundred Years’ War in the North. Neither can one agree with the conclusion that the intro- duction of the allotment system (indelningsverket) in Sweden gave rise to a military state. It is impossible to underestimate the army’s role in the Swedish society in the 17th century, but despite their prestige and social privileges, the military and their particular interests did not become predominant in the political life of the country. Analyzing the so-called Great Northern War (1700–1721), Frost expresses the view that in December 1699 Germans at- tempted to conquer Riga by a surprise attack that failed. Ac- tually, nothing like that happened. The misunderstanding was caused by the plan sketched by the Baltic German defector Johann Reinhold Patkul, which envisaged 16 December as the most appropriate day for the attack. However, the plan never materialized. Thereafter, Frost claims that the Swedish victory under Narva in November 1700 was no surprise for anyone.

180 181 Abstracts Abstracts

The contemporaries of the event in Europe, however, were of entific evolution and semiotic terminology of Yuri Lotman, a different opinion. the school’s leader. Dell Hymes was the first to point at di- By the beginning of the Great Northern War, Russia had vergence and convergence of Geertz’s and Lotman’s theory of built up an experienced and trained army, which, however, culture. The issue has been taken up again in recent polemics. lacked strong leadership. Here Frost fails to mention one of the The school’s opponents criticize its inclination to generalize most essential factors in Peter I’s military success — formation linguistic methodology to description of culture, the vague- and making use of mass armies. ness of its terminology and the usage of various, sometimes One cannot definitely agree with Frost’s statement that the contradictory metalanguages. However, as Hymes has shown, Poltava battle was the ultimate triumph and justification of these peculiarities are explainable by the school’s ambivalent Peter’s policy of westernization. Peter’s aim was neither the position within the ideological context of Soviet life. Both Europeanization of Russia nor abstract prosperity of the coun- conservation of culture in its traditional sense and deconstruc- try and its people but his ambition to hold and strengthen his tion of the ideological notion of culture are the most prominent power by enlargement of Russia’s territory. traits of the school’s research practice. The article points out that some principles of the 1970s are still valid in the works As for smaller errors, Frost considers the beginning of the of the 1980–1990s. The meaning of such semiotic notions as Livonian War a civil war, which it definitely was not. He “language”, “code” and “text” has been rather stable, although repeats Heldur Palli’s misinterpretations concerning the de- more flexible notions such as the “semiosphere” have been in- crease of Estonia’s population in the 16th and 17th centuries troduced, too. Yet the school’s empirical research is broad and presents outdated viewpoints on the ice expedition of and innovative. The analysis of of cultural behavior patterns Charles X Gustavus, which overestimate Erik Dahlberg’s role. and different cultural “mythologies” should be of particular In the chronology section of the book, he dates the Swedish- interest for the school’s future historiographers. (Auth.) Russian War to 1590–1595, although Swedish historians are convinced that it was a Twenty-five Years’ War against Rus- sia from 1570–1595. Moreover, the Russians, not the Swedes LAURI VAHTRE. Education in the national spirit: New initiated the war. It is also surprising that, when speaking content in an old form or old content in a new form? about the Sk˚ane War, the author fails to mention the 1678– 1679 expedition from Livonia to Prussia, which, along with The article discusses the possible development trends of edu- the Russian-Swedish War in the mid-17th century, could be cation in the national spirit in Estonia, which is increasingly regarded another episode in the history of the Baltic countries affected by globalization and European integration. that most historians have forgotten. The abovementioned processes have nowhere made nations In conclusion, the reviewer recommends Frost’s book as it and national sentiments nonexistent, neither has it happened dispels several myths, analyzes the theme from a fresh angle in Estonia. There are still national cultural fields with their and, what is most essential, provokes thought. (Edit.) own sign systems, texts and historical facts that are obligatory to know, etc. MARINA GRISHAKOVA. Early and late Lotman: Dell The author compares the two main approaches to national Hymes on Tartu-Moscow School’s works sentiments and inculcation of the national spirit. The first (“new content in an old form”) would preserve The prominent American anthropologist Dell Hymes’ “Com- some external attributes of the nation (the famous Estonian ments on Soviet Semiotics and Structuralism” is an early at- song festivals, wearing national costumes on festive occa- tempt to place the phenomenon of Tartu-Moscow semiotic sions, etc.) but would avoid encouragement of national pride, school in the social and historical context. Taking Dell Hymes’ especially at school. In its essence, it is a relativist approach review as a starting point, the article analyzes the further sci- claiming that, in principle, all nations and all religions are

182 183 Abstracts Abstracts

equal; none of them is better than the others. Therefore, Esto- ARTHUR JANOV. Neurosis nians have no reason for inculcating in their children any myths about “our” heroes and their feats in the struggle against the Primal needs form the central reality of the infant. The neu- enemy or “them”. The supporters of such an approach include rotic process begins when these needs go unmet for any length many leftist intellectuals who, in order to justify their views, of time. A newborn does not know that he should be picked often refer to nationalist crimes from Hitler’s gas chambers to up when he cries or that he should not be weaned too early, but mass graves in former Yugoslavia. when his needs go unattended, he hurts. To shut off excessive The other approach (“old content in a new form”) asserts, pain, he must separate his sensation from consciousness — the in general, the opposite: the external attributes can change, organism splits in order to protect its continuity. This, how- but the identity must remain, humans as social animals cannot ever, does not mean that unfulfilled needs disappear. Because do without a sense of collective identity. A human becomes of pain, the needs have been suppressed in the consciousness, human through socialization, but socialization needs a com- and so the individual must pursue substitute gratifications — mon language (both in the broader and narrower sense) and he must pursue the satisfaction of his needs symbolically. Sen- common rules. The common language and the common rules sation becomes relocated to areas where greater control or re- actually form the cultural field, i.e. the nation. The conclusion lief can be provided. Thus, neurosis is a symbolic behaviour is that a human is a human only through a nation. Although in defence against excessive psychobiologic pain in order to one nation really is not better than another, for a concrete preserve the organism’s capability of development and psy- person one nation still is, so to say, his home nation whose chophysical integrity. Neurosis is self-perpetuating because signs he knows from childhood. This is analogous to the lan- symbolic satisfaction cannot fulfil real needs. guage: none of the languages is better than some other, yet for Each time the child does not get what he needs will add someone who is able to speak Estonian but not, for example, more weight to his pool of hurts (the Primal Pool), which will German, Estonian still is better than German. lead to the event that will render the child neurotic (the Primal The author favours the second approach, although acknowl- Scene). It is a time in the young child’s life when all the edging its hazards. National sentiments are a dangerous force, past humiliations, negations and deprivations accumulate into and national pride can easily grow into national aggressive- an inchoate realization: “There is no hope for being loved for ness. Nonetheless, nationalism cannot be excluded from life what I am.” The realization is not a conscious one. Rather, the or education because a human is inconceivable without a na- child begins acting around his parents, and then elsewhere, in tional, i.e. cultural, identity. It would be equally impossible the manner expected by them. The major reason why children to speak a language “in general” without using any concrete become neurotic is that their parents are too busy with unmet language (Estonian, English, Russian, German, etc.). infantile needs of their own. (Edit.) The aim of the article is to contribute to the rehabilitation of nationalism that has earlier been disparaged by Marxism and NEIL EVERNDEN. From nature to Nature at present by relativism. The author finds that national sentiments should not be considered shameful as a manifestation In his book The Social Creation of Nature, Evernden studies of stupidity, but they form a natural aspect of the human as a the emergence and development of the concept of “nature” in social animal. (Auth.) the Western civilization through five centuries, including the radical changes in understanding of nature during the transition JOSEP CARLES LAINEZ.´ Six texts on writing and lan- from the Middle Ages to the Renaissance and the connections guage of the process with present-day environmental protection. The author is of the opinion that humans have failed to stop the Fragmentary thoughts on language and literature that are close accelerating destruction of species as different social groups to heart for each small nation. (Edit.) have reached no agreement on what nature is, which processes

184 185 Abstracts Abstracts

secure the survival of life, what endangers it and whether hu- JOHN KEKES. The meaning of life mans are a part of nature at all. He emphasizes that the concept of “nature” is a model of relations between the humans and The pluralist approach says that lives have meanings when they the world, a realm of norms and values by which we substan- meet the following conditions: 1. They are not governed by tiate our image of a just society and carry out the environment unworthy, futile, misdirected, trivial or inconsequential activ- policy. ities. 2. They are not carried by the idea that all human under- In the excerpt published, the author observes how in Renais- takings are absurd. 3. They include undertakings that persons sance Italy the belief emerged that Nature had an inevitable have genuinely found for themselves; thus they exclude all forms of influencing. 4. These persons’ genuine identification form that was no more treated as a mere “model” but was considered as the real form of nature, which had been liber- with their undertakings is founded on their truthful belief that ated from all the misleading details and distortions caused by successful engagement in these activities makes their life better, offering them the satisfaction they are seeking; thus, they sensual perception. exclude all undertakings that do not involve personal identifi- Galileo broadened the ideal geometrical forms to all phe- cation with objective conditions. 5. These objective conditions nomena. Being fairly certain that the world had to be geomet- are located in the natural world, not outside it; thus, they ex- rical, he presupposed that it really was and began to describe clude the religious answer to the question about the meaning it as such. When this substitution had been carried out, the of life. 6. Subjective identification of these persons relies on new idealized or abstract system became Nature by definition their engagement in such undertakings that result in morally indeed. good, immoral or non-moral satisfaction; thus they exclude How was it possible to accustom the society as a whole the moral answer. 7. These persons’ subjective identification to such bold vision like new Nature? Initially, persuasive ar- with their undertakings reflects their individual differences; gumentation was not even necessary; it sufficed if the world thus, they exclude all general answers. learned through art what nature “really looked like”. Leonardo These conditions, taken in isolation, are necessary and, in can be considered the mediator who was needed to bring about combination, are sufficient to give life a meaning; this is the such a drastic change. radical difference between the pluralist approach and the tra- The increased interest in linear perspective, which is in- ditional philosophical or religious approaches to the meaning separable from the emergence of new Nature, gives him the of life. One of the central ideas of the pluralist approach is that principal means for carrying out this purified vision of form. persons give a meaning to their life by genuinely identifying Naturally, linear perspective was not unknown in the previous themselves with their undertakings, and this should reflect the periods either, but in Renaissance Italy, particularly in Flo- differences in their abilities, interests and preferences. Namely rence, it became essential around 1425. Contrary to the “visual because of these differences, there cannot be any acceptable world” of earlier art that depicted a scene like the artist per- general answers to the question about the meaning of life. ceived and experienced it, the “visual field” can be cognized if Another central argument of the pluralist approach says that the immobile viewer’s body and intellect record nothing else meaningful life need not be morally good, and morally good but the optical impression. life need not be meaningful. The question about what gives And for the educated public of the Renaissance, the cen- life a meaning and the question about what makes it morally tral place in education belonged to mathematics, including good are different and they should not be confused, as it has geometry, and what is most essential, proportion theory. Con- traditionally been done. (Edit.) sequently, they were sufficiently ready to interpret Leonardo’s paintings and became inhabitants of his new Nature. (Edit.)

186 187 Abstracts Abstracts

INGMAR KURG. Christian movements and ecumenical IMRE SIIL. Establishment of e-statehood communication in Estonia The article discusses the application of information technol- Ecumenical communication between churches has often been ogy in public administration and changes in the role of the state stimulated by several factors outside the church: Christian on the threshold of information society. The author analyses movements, organizations and other paraecclesiastical forms. the development of public information systems in Estonia and The level of ecumenical communication established in Esto- finds that achievements have been remarkable: coordinated nia today is not only an opportunity discovered today, but it action has enabled us to develop a decent basic information reaches back to the earlier period before the restoration of Es- technological infrastructure, launch several major projects that tonia’s independence. When studying the relations between have contributed to the spread of the Internet over the country the church and the Soviet authorities one can often notice the and broader application of services offered through the Inter- ingenuity with which church leaders enlivened spiritual work net. Still, the article mentions several hindrances to progress. and how they worked with the state authorities to neutralize Estonia lacks a clear e-state strategy, and, therefore, develop- the consequences of hasty decisions by youth leaders who ment has become too much centred on technology and projects. were ahead of their times. The ecumenical contacts between The e-state has not been viewed as an integrated structure; different churches that emerged in the illicit Christian youth therefore, there is no coherent system of offering of e-services. work of the 1970s and 1980s influenced Christian youth cul- Unjustified organizational and financial rearrangements have ture and prepared the confidence for collaboration in the fol- disrupted the continuity of development. The author sees the lowing decades. need for an administrative reform directed at better exploita- In the 1990s, in the conditions of the new freedom of re- tion of information technology and emphasizes the importance ligion, several international Christian organizations began to of development of horizontal structures. The article gives rec- seek their place in Estonia. As ecumenical communication ommendations concerning the further organization of state’s had taken root in Estonia in the previous times, it became information systems and describes short-term aims in the main possible to avoid the fragmentation of Christian activities into fields of activity. (Auth.) different directions and to channel the resources coming from outside into the service of the needs of Estonian churches and INDREK JÄÄTS. Socialist agriculture: Early years of col- Christians. The Kohtla-Nõmme evangelization conference in lective farms in Oisu district of Järvamaa County 1991 was one of the first major meetings between the repre- sentatives of churches and mission organisations, where joint The treatment of collective farms in Estonian historiography principles for evangelical work in Estonia were established. has always had a strong ideological bias. In the Soviet pe- The Estonian Evangelical Alliance that was re-established riod, collectivization was depicted as the saviour of Estonian and acquired an organizational form in the 1990s has found working farmers from the economic dead end of small private its place in several areas of communication between churches: households, as a guarantee of rural population’s wealth. From motivation of churches and Christian movements to spread the late 1980s, however, the collective farm system has been their joint evangelical message in Estonian society; conver- viewed as a curse put on Estonian peasants by the “Empire of gence of paraecclesiastical organizations to common strate- Evil”, which destroyed Estonian agriculture and ruined farm- gic aims in order to strengthen the contacts with Christian ers’ proprietary attitudes. It is quite natural that now, 12 years churches and fulfil their duties to the society. after the restoration of Estonia’s independence, it is consider- An essential factor in the self-definition of Estonian Chris- ably simpler to discuss the processes of the Soviet period. tian churches and movements is their ecumenical capability The article attempts to analyze objectively how a successful in finding common means of spreading the Christian mes- collective farm was built up and how it functioned. It observes sage. (Auth.) the early years of collective farms in Estonia, from the late

188 189 Abstracts Abstracts

1940s to Brezhnev’s accession to power in October 1964. This Serial is, probably, the most interesting and colourful period in the history of Estonian collective farms. The period comprises Our response: Eduard Laaman’s diary, 1922–1940 the establishment of collective farms and their first difficult In his books the renowned columnist has described the birth years under Stalin’s regime, and the following “thaw” period of Estonia’s independence, the development of democracy and with its agricultural campaigns. How did the collective farm crises of the young republic. His diary published here presents function as an economic entity? What were its relations with observations of a more personal nature, his contacts with the state authorities? Which factors caused the collective farm’s so-called great history, which give an inkling of movements success or ruin? What was the role of the collective farm in the corridors of power in that period. (Edit.) chairman? What motivated (or did not motivate) the collective farmer to work? What was the role of the private household in the life of the collective farmer and the collective farm? AUTHORS What was the collective farmer’s economic situation? This is the range of questions the author attempts to answer. (To be NEIL EVERNDEN PhD (b. 1943), professor of environmental continued.) (Edit.) studies, York University, Canada MARINA GRISHAKOVA MA (b. 1961), lecturer at the De- Review partment of Comparative Literature, University of Tartu TOOMAS PAUL. A monograph on the history of music and ARTHUR JANOV PhD (b. 1924), psychologist and psychia- mentality trist Toomas Siitan. Die Choralreform in den Ostseeprovinzen in INDREK JÄÄTS MA (b. 1971), researcher at the Chair of der ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts: Ein Beitrag zur Ge- Ethnology, University of Tartu, and the Estonian National Mu- schichte des protestantischen Kirchengesangs in Estland und seum Livland. (Edition IME. Reihe 1, Schriften. Institut für Deut- HOLGER KAINTS (b. 1957), critic and bookseller, Punkt & sche Musikkultur im Östlichen Europa; 10.) Sinzig: Studio, Koma Ltd. 2003. 327 S. JOHN KEKES (b. 1936), political and moral philosopher, professor at New York State University (Albany) Discussion INGMAR KURG (b. 1955), MDiv, convent master of the Cen- HOLGER KAINTS. Rauno Salupere, “Traces of the Soviet tre for Christian Culture, chairman of the board of Estonian regime in Estonians’ value judgements?” [Rein Taagepera, Christian Publishers Logos, the first chairman of the board of “Baltic values and corruption in comparative context.” — the Scripture Union Akadeemia, 2003, No. 3, pp. 601–620]. — Akadeemia, 2003, No. 7, pp. 1521–1524. EDUARD LAAMAN (1888–1941), journalist and public figure RAUNO SALUPERE. Embarrassed by the past. (See the MARGUS LAIDRE PhD (b. 1959), Director General of the III reference above.) Political Department of Estonian Ministry of Foreign Affairs, historian and diplomat JOSEP CARLES LAINEZ´ (b. 1970), managing editor of De- bats, the Spanish journal of cultural philosophy published in Valencia

190 191 Abstracts

TOOMAS PAUL DD (b. 1939), pastor of St John’s parish of Tallinn, cultural historian MEIE VASTUS RAUNO SALUPERE (b. 1981), student of sociology, Univer- sity of Tartu IMRE SIIL MA (b. 1957), director of the Estonian Informatics Eduard Laamani päevik Centre 1922–1940 LAURI VAHTRE MA (b. 1960), historian, member of the Estonian Parliament 1992–2003

VII

Algus 2003. aasta 7. numbris.

192 Eduard Laamani päevik 1922–1940

31.10.35. R. Renning Riiast: Üks suur Läti sots kiitnud Pätsi — vaat kus tark mees, kes teab mis vaja — võib olla mõjub see meilegi. Riia anekdoodid: Mussolini poseerib, Hitler fotografeerib, Ul• manis kopeerib. Kui Tshakste maeti, tehti väike sammas. Kui Meierovitsh maeti tehti suurem sammas. Kui vabadus maeti, tehti kõige suurem sammas keset Riia linna. Ulmanise ümber skloka∗ — Vice Behrsinsh liig populaarne, süüakse välja. Linnades meeleolu väga pinev. Oodetakse de• valvatsiooni, sest juuremaksud talumehele käia üle jõu. E V Tarle: Evropa v зpohu imperializma 1871–19. M 1928. lk 397. Vilьgelьm II v 1918, kogda v. Payer poproboval zaiknutьs , qto horoxo posokratitь okupaci Pribalьt kra , skazal: Was wollen Sie, Exzellenz — ich bin Dynast (Payer, Von Bethmann Hollweg bis Ebert, S. 177).∗∗ 14.11.35 Tartu. P. Treiberg•Tarvel, minu tähenduse peale et meie hariduspolitika on olnud ainult õpetajate kutseühingute sotsial• hoolekandepolitika, vastas: Täitsa õige! Ühel sarnasel õpetajate kongressil läinud asi koomilikkuseni: Tahetud pea kogu algkooli klassid keskkooli alla võtta, et aga keskkooliõpetajail oleks roh• kem tunde. F. Tuglas: Läti draamateatri direktor kurtnud temale, et Lätis peale patriootiliste revüüde enam üldse midagi mängida ei saa. — Aga klassika? — Shakespearegi ei tohi! — Mis siis Hamletis võiks hädaohtlikku olla? — Aga “olla või mitte olla[”]! Ja Ulmanis tahab ju ainult — olla! Prof. K. Konik bronchiidis voodis. Küsisin kirjutust Strandmani 60 a. sünnipäevaks. — Ei anna. Ei tuletanud see meele, kui

∗Vn skloka — kaklus, tüli, sõnelus. ∗∗Tsitaat J. Tarle teosest Euroopa imperialismi ajajärgul 1871–1919: “Wilhelm II ütles 1918. aastal, kui von Payer püüdis piiksatada, et hea oleks Baltimaade okupatsiooni kokku tõmbama hakata: Mida Te õige tahate, Ekstsellents — ma olen valitseja.”

195 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940 tema naine suri — ei tuleta ka tema meele. Ja mis see Strand• Konik mõni nädal J. Tõnissoni pool. Siis läinud nad vahel koos man ongi? — Lutikas, kes ajas lutika politikat. Neurasteenik, aias politika üle nii ärrit[at]uks, et pr. Tõnisson käinud neid ra• psühopaat, sadist. Oma naist piinas kogu elu aeg, nii et see käis hustamas. (Mul endal oli mulje, et mõnigi Koniku sentents oli Koniku pool nutmas. Kui midagi tõsist siis Str[andman]. las• J[. ]Tõnissonilt.) kis jalga, nagu okupatsiooni lõpupoole. Kui erakonde ühendati, 13/11 õhtul olnud Tartus A. Piibu ettekanne välispolitikast. siis oli Konik vastu, aga Strandman käis peale. Kui erakonnad J[. ]Tõnisson müristanud seal väga Eesti nüüdse saksasõbralise ühendatud, siis läks Str[andman]. minema, naeris: Nüüd hoo• kursi vastu. Muidu olla aga J[aan ]T[õnisson]. üsna vaikne ja litsegu teised. Ja üldse mis tööerakonnast oli? Anderkop[p]i murtud, käia ainult tihti poja haual.∗ Tallinnas käis Toompeal politika oli sama kirju, kui tema lips. Kukk — puine ja luine ja saksasõbralise kursi pärast hoiatamas, väliskomisjoni kokkukut• laisk. Weilerist kadunud Dr Luiga kaebanud, et ei saa magada sumist nõudmas — öeldi ära. “Esmaspäeva” ja “Rahvalehe” pärast. Kui selle üle osaühisuses rääkinud, Weiler kohe kohkunud ära, pakkunud lehed enda käest “Postimehe” sekvestrikomisjon olla peakoosolekuga sõja jalal. ära osaühisusele. Kuni Luiga elanud, Weiler kartnud. Nüüd aga Vast aastaga lootvat majandusse selgust saavat. kus Luiga surnud, ei karda Weiler enam midagi. Süvalepp see 18.11.35. L. Kenn Läti saatkonnas: “Postimehel” võlgu 68 miljoni. öelnud: Eks kelle leiba sa sööd, selle laulu laulad. Ja mis sihti Suuremad pangad pakuvad 50% akkordeerida, vanad osanikud “V[abal]. Maal” siis veel on? “Päevaleht” olla veel ainuke demo• ei taha — teevad nalja, pilkavad, ütlevad et aateline ettevõte — kraatia kaitsja, aga selgi on suu suletud. kirjutatagu hoopis maha nagu Järvakandi klaasivabrikule. Kuid Eenpalu käte värisemine ja okitamine olla sellest, et tema esiva• Järvakandile pole midagi mahakustutatud — on ainult antud nemad mitmest põlvest on — langetõbised. Laidoneril on nii aega oma võlgasi ise tasa teenida. Olukord võib aga minna kur• infantiilne nägu, et seda kuidagi ei jaksa endale meele tuletada. vaks, sest nii pea kui sekvester lõpetataks, tuleks priistav. Midagi algupärast mõtet temalt kunagi ei kuule. Riigikogus tegi “Uuel Sõnal” olnud 2700 tiraash, sellest pool läinud ära. “Posti• ta ainult kokkuvõtteid teiste mõtetest ja otsustas ise sinna poole, mees” saab sellest juure vaevalt paar sada sest olid dopelt lugejad. kus enamus. K. Päts juba 1919 a. asutades Harju panka kutsudes A[. ]Piip: Vana Jaan algas 13/11 koosolekul just samade sõnadega Konikut sinna, seletades: Eesti rahvas ei saa iseseisvana püsida, “Vaikiva oleku aegu ei saa rääkida[”], mis 2 aasta eest Jaani enda kui tal pole omaenda jõukat kihti. Konik loobunud: tema arvates valitsuse aegu tarvitas vaps kol. Kubbo. Ajalugu kordub. ideaal olla et kogu rahvas oleks jõukas. Kui 1932 rahvahääletus läbi kukkus, siis oli ta kogu aeg täis tulist viha erakondade peale, 20.11.35. Poola saadik Przesmicki (end[ine] presse•chef) ajakirja• ehk küll ise rahvahääletuse läbiminekuks midagi ei teinud. Siis nikele Poola välis ja sisepolitikast. Poola ei taha muud kui oma soovitas ta Konikul teha valitsuse, lubades ise toetada. Kuid iseseisvust kindlustada, kõigi naabritega rahu, naabrite naabri• tuli Te[e]mandi valitsus. Oma neerukividega ei pea Päts rohkem tega sõprust. Weileri küsimuse peale, kas vastasrinna suhtes vastu kui 2 aastat. Mõne aasta eest Vene prof. Trojanovski pidi tuleb politika muutust jäi vastuse võlgu. Sekr[etär] Lozinski va• teda lõikama, aga Vene valitsus käsutas ta ruttu tagasi, ainult läbi bandas pärast — uus saadik esimesel kokkusaamisel pole julge• sõitis siit. Nüüd juba oleks lõikus liig hädaohtlik. nud nii kaugele minna. Konik kirjutada oma mälestusi. H. Oidermaa küsis kas maauuenduse aeglane teostamine pole siseraskuste põhjuseks. Przesmicki vastas, et olud teised kui Prof[essor] H. Kruus: Prof. Konikul peaajus tromboos, saab Eestis. Aadel oma rahvusest, viljakasvatus vajab rohkem kapitali mõelda ainult ühes suunas. Iseäranis ärritatud oli, kui oli kui karjakasvatus. Nõue maa järel[e] vähem, agraarkriisi aegu Tõnissoni valitsuses, nii et see valitsus oli mitmet pidi vaimu• hoopis kokku kuivanud. haige. Juba aasta eest andis Konik Pätsule 2 aastat — nüüd siis on juure lisanud. Pärast teise naise, Martna tütre surma elas ∗Mõeldud on Lembit Rein Tõnissoni (1918–1934).

196 197 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940

H. Oidermaa vastas saadikule isamaaliidu kõnega, mille Tupitski 27.11.35. A. H. Tammsaare “Loomingu” kriisi puhul: Tuglas või leidis liig pühaliku olevat, heites vahele nalja. Semper on sinna kõige paremad toimetajad. “Elulähedased” — 21.11.35. “Suomen Sosialidemokr.” 14/11 Riiast kiri Ulmanise Visnapuu, Hubel jt. on karjeristid, kellel pole mingit veenet. Vis• võitlusest Kviesise ja Zelminshiga. Kviesist, kes toetab Ballod napuu proklameeris Behrsini premjeeril juhi printsiipi. Oli pa• sõjaväega tahab Ulmanise presidendi tähtaja möödumisel ajada hempoolne sots, siis vaps, nüüd isamaaliitlane, ei tea mis varsti. saadikuks Riia linnapea Zelminst, kes põllumeeste nooremas Kui Raudseppa hiljuti siin nägi, ütles kohe et nüüd tuuakse põlves populaarsem Ulmanisest olla kaardimänguga rahasi läbi seegi kampa. Raudsepp parandada “Mikumärdit” — läheb ajaga löönud ja Ulmanis panna tal[l]e ette kas minna saadikuks või kaasa. “Loomingu” uueks toimetajaks kandideerida Gailit ja minna vanglasse. Huubel. Illi telefoni juures: Hallo, Possalaama! Kas Tamms[aare]. ei kirjutaks midagi? — See reshiim nii kitsaks aetud, et enam ei teagi, mida tohib kirjutada. Kadriorus päikest nähes: Liebe Sonne! Teje, teje — niksi, niksi, niksi. Ja äraminnes päikesele: Adee! Mia•Illi lalallu! (lähvad 28.11.35. Gustavson & V. Koch: “Loomingule” inkriminee• jalutama) rit artikli oli Barbarus algul kirjutanud H. Kuk[k]e tellimisel “U[uele]. Eestile” — Semperil olnud rumalus seda “Loomingule” 24.11.35. Prokuror Adalbert Luiga: üle lüüa. Kui “Loomingu” eelarvet valitsuses harutatud olnud 1933 kevadel 3 loengut pidasin EÜS•is Eesti üliõpilaskonna or• Seljamaal juhuslikult üks N[umber] kaasas, seda lehitsenud Päts ganiseerumisest kodusõjaks. Algul ei tahet kuuldagi. Kõik olid ja leidnud Võru[?] murrakulise novelli: Haridusminister, kas os• vapsistunud. Hiljem kui vapside laine kardetavaks tõusis hakati kate seda meile tõlkida? kuulama, aga siis oli juba hilja. Siis satuti juba liiga panikasse. 29.11.35. Kol[onel] M[asin]g: Sakste 10 a. program — Austria ja Nüüd on nad nagu sõjavägi, kes kabuhirmus pageb — ainult Böömi•Määrimaad, Slovakia — Rumeniale. Järgmine 10 aastat — mõni üksik, kes vaenlasega veel tuld vahetab, aga suur hulk on Poola nihutada idapoole, koridor ja Katowize Saksale, idas Poolat ammu kõik püssid ja relvad maha heitnud ega anna endale enam ∗ 2 kordselt kompenseerida. Leedu Poolaga jagada, kes veel saaks arugi, kus on. Oleks Sirgu coup lõpuni viidud, siis oleks ometi Läti Düünani. Põhja•Läti & Ingerimaa Eestile, Soomele Karjala. kõik selge olnud — intelligents oleks maa tasa tehtud. Aga nüüd L[ai]d[oner] kuri, et keelust hoolimata politseit isamaaliidus• kobatakse nagu udus, rahvast täitsa äravõõrdunult kõige üle iri• tatakse. Nüüd tahetavat sääl kaitseliidule 60 miljoni asemel sedes, kõigega rahulolematu, ilma et kusagil pinda jalge all oleks. ∗∗ 80 anda, et temale toetuda. Kuid sõjavägi selle vastu — kahte Ja Saksamaalt puhub nagu Samum, see lõõtsub iga prao vahelt ∗ Waffenträger der Nation ei saa olla. läbi ja inimesed kel endal mõtessegi ei tuleks, räägivad mõtteid, mis mujalt pole kui sealt. Ja valitsusel ei näi midagi kindlat plaani 30.11.35. K. Päts: Kõige parem oleks ülikool üldse Tallinna olema, vaid ainult käsikaudu kobamine. tuua. Põhiseaduses peaks presidendi võim tugev olema (valit• susel peaks peaks presidendi usaldus olema. Meeldida Poola Sõjas on ikka nii, et ega see vägi, kes positsioonidelt välja löödud põhiseaduse selge süsteem), kuid vastasrinna võimalus peab enam ise neid tagasi ei võta — seks vaja juba uusi reserve. Ja meil parlamendis jääma. Kui tähelepanu juhtisin Balkanitele, kus peab vist uus põlv tulema senise kõrvale, kes jälle edasi hakkaks nagu meilgi talurahva riigid oma kodanlisi kihte loomas, kutsus tungima. põhiseadust välja töötama. Soovitasin mõne professori, arvasin politilises küljes võiksin aidata, materjale koguda.

∗Pr coup d’Etat´ — riigipööre. ∗∗S.t samuum — kuum kuiv kõrbetuul tolmu- ja liivatormidega. ∗S.t rahvuse relvakandjat.

198 199 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940

J[. ]Puhk: Päts püüab Laidonerile eriti vastutulekut üles näidata. uudishimu. Pärnu Kask teeb “isamaalise” ettepaneku “jalutada” Ast tunda end igatpidi nii lameeritud, et ei julge kodumaal nägu Toompeale. Paras sõna. Ülevõetult oleks see kongress laulnud näidata. Äri Marokos läinud vussi. mehemeelt mis oleks laksund. 01.12.35. Illi rõugete panemise järel kõrges palavikus (papa sossa, Kodus uurin vapside senist ja 1.12.24 ajalugu. Mulje (ka “Uus onu no•no, •ba•ba) vankris — vaatab lehti, loeb. Mamma: haigus Eesti” manifesti ülesvõtetest) — lavastus. parem kooli [!]. Onu Kristjan koolis ei käinud — ei olnud veel Õhtul Ka[itse]p[olits]e[i]s antakse ajakirjanikele seletusi, näida• külas kooli. Oli nõrga tervisega, õppis haige olles ise. Kirjutas takse dokumente, relvu. Kõige tõendavamad — käega kirjutatud Lamanovski˘i Vene lehtedelegi nime all. skized Estonia piiramiseks. Kui jutt kasust Isamaa liidu kongres• Kärner Alma Tarhanis. Albert oli seal kauemat aega, võttis naise sile, siis Eenpalu tähendab: sellest nad oma rahvuskongressi teha Utshkuju Tarhanist. Tema tütar Maria teenis meil. Üks vanem tahtsidki! tütar oli Kontshi•Shavas Kuusel mehel. 09.12.35. Kornel: Reuter annud rumala ringtelegrammi — Alle• ∗ ∗∗ A. Palvadre Strandmanist: Oli vanasti väga esteet, ka kõnedeski, ged — mnimy˘i. Rvana väga löödud. Kõik segi. noored — Jüri Vilms jt. kutsusid teda Petroniuseks. Riigikogus J. Kukk: Lavastus et õigustada täielist Läti kurssi. aga läksid ta kõned nagu labasemaks. Oma protsesse valmis• tas Str[andman] ikka suure hoolega. Jüri Vilmsi pidas ta oma Liideman: Hünerson seisab lätlaste paremtiival. Tahab dikta• ruporiks, kuid see vahel seda ka ei olnud ja tegi häbematusigi tuuri kandjaks kogusid. Tema poisid — Johanson, Just istuvad Str[andmani] vastu. Kord oli Vilms Str[andmani]•lt pärinud selle nii tema pool kui Isamaa liidus. arvamist J[. ]Poska kohta. Str[andman] vastanud: See on kange 10.12.35. K[olonel] Masing: Politsei ägas vapside all. Oli silm mees, sellele juba käega õlale ei patsuta. sees, tahtis ammu lahti lüüa. Oli nõu teha kongressi puhul nii et Vilms mõelnud siis, kui katsun kui kange mees on Str[andman]. kongress võtaks vastu hoopis vägevamad resolutsioonid. Samal ise. Läinud kord kohtus juure, patsutanud õlale: Tere kah. Hiljem hommikul oleks väljakohus kõik maha võtnud, ka mehed keda naernud ise: Pole Str[andman] ikka J[. ]Poska! poleks arvatudki. Öösel käis Eenpalu ägedalt peale, et sõjavägi välja tuleks. Seda ei leitud tarvilikuks, ka väljakohust mitte. 02.12.35. “Rahvaleht” oli ainuke, kes sai Eenpalu Viljandi kõne M[asing]. pärib mis arvan Eenpalust. — Rahutu hing. pikemalt äratuua korporatsioonide killustamisvaimu ühildami• sest. Teistele keeldi ära. Tema Valga kõne peale lätlased pro• 11.12.35. Rei: K. Luts kirjutab, 7/12 tulnud Jõhvist suured vapsid testisid ametlikult. Passuse rahvusjumalusest tõi ainult “V[aba] Kohtlat üle võtma. 8/12 peale lõunat auranud ära. Maa” ära, teised, ka “U[us]. Eesti” kustutasid maha. 12.12.35. Juhkam: Wreeman[n] oma meestega pummeldanud Kol. Parts: Eenp[alu] väga ebapopulaarne — kuhu me nii peaks ööl vastu 8/12 Du Nordis, lahkudes öelnud: Nüüd lähme teeme minema. mürtsu. Anekdoot Hitlerist Berlini vabrikus: Palju teil sotse? 40%. Ja Wellner: Sakala & Estica olid sulgemise ähvarduse all sunnitud kommusid? 40%. Ja tsentrumit? 20%. Aga natse? Kõik! vapside juhid väljaheitma. 08.12.35. Isamaa liidu kongressile jäin hiljaks magama. Mamma: Rõuk Kochile: S[ee]p[ärast]. heideti välja et ei maksnud liikme• Juba kõned algasid. Läksin raadiot kuulama. Suursööt andis makse. sõna erakorraliseks teadaandeks Eenpalule, kes ärritatult ja ko• kutades teatas riigipöörde kavatsusest. Dikteerisin telefonis “Es• maspäevale” märkuse, ruttasin Estoniasse. Rõdul vaatasin saadi• ∗Ingl. alleged — väidetav, oletatav; vn mnimy˘i — näiline. kuid: enamiste nooremad kantseleitüübid, mingit häiret, ainult ∗∗S.t riigivanem K. Päts.

200 201 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940

16.12.35. J[. ]Puhk: Vana kui zatravlenny˘izverь.∗ Nüüd ma diokõnes hukkamõistnud ja lehtedele, et hümnivõistluse andmed enam naiste nuttu ei kuula. Sunnitööl romaanisi lugeda ei lase — ilmusid kogemata “Uus Eestis”. murdku Kesselaidul kiva! Siis seletab, 8/12 on kiirendanud riigireformi. R[iigi]vanem ta• 17.12.35. Eenp[alu] on introuvable:∗∗ Kõnes Isam[aa] liidu Tal• hab varsti esineda deklaratsiooniga, rahvahääletuselt saada üld• l[inna] osakonnale: Isam[aa] liidu ülesandeks on Eesti rahvast volituse rahvuskogu jaoks (lühema kui põhiseaduslise tähtajaga) kangeks teha või kudas see seal on vormuleeritud! (“Saunade ja aprillis rahvuskogu kokku kutsuda. Küsib kas ajakirjan• peavalitsuse ülesandeks on Eesti rahvast õitsele viia”.) dus toetab. Pärimiste peale seletab et uuendus tuleb ühiselt Saad[ik] Reinebeck käinud mu “Soome abi” pärast protestimas — läbivõidelda — muu seas minu 21/12 juhtkirjaga polemiseerides “Hels[ingin] San[omat]” tõi ta tervelt ära. ütleb — temal pole mõtet olnud 90% vapslust teha (küsitakse: Aga rahvustervik?). — Ainult ühildamist mõeldud. Tulevikus 19.12.35. Seljamaa õhtueine Bristolis ajakirjanikele. Jutt enne Riia tahetakse aga 2 erakonna süsteemile välja suunata. Kodade konverentsist — kõik nõus ninanipsuga lätlastele. Siis Tupits mõtete[!] — keskkihte ja intelligent jõudusid välja tõsta. Taklaja kirub soomlasi. Vastan et tuleb vahet teha IKL∗∗∗ ja muude va• ∗∗∗∗ räägib, tema tuttavad, Isam[aa] liidu saadikud öelnud — orga• hel. Soovitan kokoomuse lõhestamisele kaasa aidata. Lõpuks niseerunud, aga ei tea milleks. Ideet pole. Soovitasin asutada Tammer ütleb, Pentti tellinud temalt artikli “U[usi] Suomile”, aga komisjon eelkava valmistamiseks. ta pole julgenud anda. Sealt läheb jutt siseküsimustele. Tam• mer nõuab rohkem vabadust ajakirjandusele. Kenn avaldab 23.12.35. Kaunase saadik Dr. Lep[p]ik: Leedus 1926 riigipöörde võõrastust Eenpalu eilsete sõnade üle Tammeri kokkusaamise järel loodeti aegapidi normaliseerida, aga vastuoksa — on läinud kohta vapsidest pagulastega. Tammer ulatab üle laua Kennile — asi aina rohkem umikusse. Piima, vilja, liha keskused riikliselt “vanale vastasele” käe. Tupits kes vahel vastas istub vaatab seda monopoliseeritud. Piima eest saab talumees 3 1/2 korda vähem kohkudes. Siis Kenn seletab, Isamaaliit pole muud kui coitus in• kui linnas. Maal — kõige odavam riik Europas, linnas — üks kal• terruptus.∗∗∗∗∗ Oidermaa, kes lõbusate vahelhüüetega püüdnud limaist. Palgad riigi kõrgemail kohtadel metsikud. Piimaühisuse asju naljaks teha, saab krambid. Omalt poolt seletan[?], et seni on direktor algas palja mehena, nüüd mitu mitmekordset maja Kau• nases, kui palju vara välismaal — keegi ei tea. Valitsemisstiil — vapsidele jäetud täielik initsiatiivi vabadus. Seljamaa suure vae• ∗ vaga peab mõttevahetusi teatavais piires. Lõpuks kell 3 teatab, nonchalans. Endised peaministrid esitasid pres[ident] Smeto• et homme valitsus arutab riigiuuendust ja palub toetust. nale memorandumi reformide vajadusest. See ei võtnud vastu. Siis oppositsion hakkas toetama talurahva rahutusi, nagu seda 20.12.35. Koch: Üks Viljandi juudi arst keda kutsutakse Vene• teevad saksa agendidki. Proklamatsioonides seisab: valitsuses maale professoriks, uurinud välja, et prof[essor] Piibu väljaspool vargad ja kaabakad, kes midagi ei tee suhete korraldamiseks abielu isa olnud mustlane. Vaatasin täna Rotarys Piibu brünett• Saksaga, mille all kannatab piirikaubandus. Rahutustes selgus, rässakat tüüpi — tõepoolest. et valitsus ei saa enam toetuda kaitseliidule — see lõi kas talu• 22.12.35. Eenpalu õhtueine Bristolis samadele ajakirjanikele. Al• rahva poole, hakates politseile vastu, või jäi erapooletuks. Kui gul 2 suurt vabandust — Tammerile, kelle kohtamist Teljega raa• praegu oleksid valimised, saaks valitsus alla 50%. Valitsuse partei kasvas, kuni tal oli kohte jagada. Nii pea kui need täis, siis pu• ∗S.t koertega tagaajamisel surmatud metsloom. runes erakond. Isegi valitsusnoorsoo taimelavas korp[oratsioon] ∗∗ Neo[•]Lithuanicas läks 60% valitsuse vastu ja pres[ident] Smetona Pr introuvable — lõplikult kadunud. oli sunnitud sealt ise väljaastuma, et mitte väljaheidetud saada. ∗∗∗S.t Isänmaallinen kansanliike — 1932. aastal asutatud Soome radikaalne partei nn lapua-liikumise edasiviimiseks. ∗∗∗∗S.t Kansallinen kokoomuspuolue — rahvuslik koonderakond. ∗∗∗∗∗S.t katkestatud suguühe. ∗Pr nonchalance — hooletus; muretus; ükskõiksus.

202 203 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940

28.12.35. Tartus Noor Eesti õhtul Hindrey: Pustale Haapsalus tunneb eelnõu väljatöötamist riigikogus. Lepime kokku kohtu• olles vahel löönud külge tundmata mehed, kellest jäänud mulje min[isteeriumi] nõunik Klesmentil ja H. Kukkel. nagu tahaks need öelda: Pole viga, küll tulevad sullegi kord 15.01.36. V. Koch: Soomes leiti minu kirjutused IKL•ist väga paremad ajad. Hindreyle olla ta hulga vapside vastaseid kirje teravad olema. Ega neile muidu ka ei aita. kirjutanud. Eenpalu tahtnud suvel Visnapuu soovitusel “Võitluse” peatoi• Tartlased “Sakalast”: vapsluse vaimsed juhid seal — Rüütli, metajat J. Libet “Postimehe” peatoimetajaks tuua. Koch suure end. minister Sepp, Dr. Silberman[n]. Graut ei võtvat omadki vaevaga laitnud maha — ainult kerge sulg, muud midagi. Nüüd tõsiselt. Isamaa liidul Tartus olla 2 osakonda, ühes vapsid, teises Soome politsei otsib Libet mässu korraldamise asjas taga. On sotsid. nalja! Prl. Olesk: Konik veel teisel päeval pärast minu külastust ol• 16.01.36. Kleesmenti & Kukkega Pätsu pool. On 500 kr kre• nud vihane, et ma julgesin tal sünnipäevaartiklit Strandm[ani]•le diiti määranud, soovib õnne. Jäägu komisjon salajaseks, et paluda. mitte äratada teiste kadedust. Kuigi Müller öelnud et karu nahka jaotatakse enne kui karu käes, tulla see töö igatahes teha. Prof. V. Makovski lubanud tarbekorral oma nõu anda. Kandi• 1936 datide ülesseadmisest rahvuskogusse lubab pühapäev raadios kõnelda. Võimude jaotuses soovitab P. Amerikat eeskujuks. 04.01.36. Eenpalu lehemeestele: veebruari keskel plebistsiit∗ Üksikasjalises väljatöötuses — Poolat (Kleesment: muidu Poolal r[iigi]vanema otsusega. Ütlesin — 3 vastuargumenti tuleb halb). Sooviks presidendile ka kontrolli õigusi, teisel kojal roh• oodata: 1) see on rahval enda õigustest loobumine, 2) II koda kem veto õigust. rikub üheõiguslust, 3) kandidatide esitamisviis võib selle anda 17.01.36. “V[aba] Maa” osanikud (J[. ]Puhk, Kukk, Piip, Kaarna, nagu Poolas ainult valitsuse kätte. Juhkam, Drewerk, Uuesson, Süvalepp, Loorits, mina) Weileri Oidermaa: Need ainult aneemilise intelligentsi argumendid. pool. Weiler jutustab kudas 1933/4 Rõuk & Jalak[as] temalt Vapsid lähvad rahva ette seega, et uus värk tulla liig kallis. nõudnud minu kõrvaldamist, millest ta loobunud. Nüüd mõne kuu eest Eenpalu nõudnud Wellneri kõrvaldamist praegu aga 08.01.36. Kol[onel] Mas[ing].: Maal praegu tundemärke et ple• saatnud Soome. Arvab toetada rahvuskogu mõtet teatavate tin• bistsiit võiks saada 60%. Kõige halvem meeleolu Tallinnas ja gimistega, kurdab vapside soodustamise üle (isamaaliidu Keila Tartus. ∗ [ja] Lihula osakondades juhatajad) ja ajalehtede shikaneerimise Uluotsal leiti läbiotsides kirjavahetus IKL meestega, kus ta esineb üle. saksa orientatsioonis. Nüüd aga mees nii ärakohkunud et pakkus Puhk jutustab paari päeva eest olnud “Postimehe” osanike koos• juridilisi aluseid otsida plebistsiidile. “Suur•Eesti” apostel. olek, kus Jüri Jaakson tuld täis läinud et neil tahetakse lasta üle Andsin edasi r[iigi]van[ema] sõnad R. Renn[ingu] vastu: Maalt 30 miljoni kustutada ja leht suure kasuga “Uus Eestile” sahker• ustavad inimesed teda hoiatanud, Eenp[alu]. tüürida presiden• dada. Puhk ütleb rvanale kaebanud olevat Selteri peale, et see diks. Seesama praegu “Berl. T[a]gbl[adet]•is”. kaub[andus]•tööstuskoda ignoreerib. J[. ]Kukk jutustab Päts pak• 13.01.36. K. Päts kutsus mind jälle põhisead[use] eelnõu koos• kus L. Sepale Selteri kohta, kuid see loobus. tama. Nõus kui kutsutakse ka üks jurist•teoreetik ja üks kes Üldiselt leitakse meeleolu rahvahääletuseks küsitav. Kaarna ju• tustab rahvas politikast hoidub kõnelemast, toidab end metsi•

∗S.t rahvahääletus. ∗S.t kiusamise; sihilikult huvide kahjustamise.

204 205 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940 kute kuuldustega Reeki, Johnsoni∗ jne vangistamisest. Rah• Mina tähendasin, mis tsellulose jne kavade vastu “V[abas] vahääletuses nähakse blanko∗∗ kohti, mispärast soovitakse et M[aa]•s” vaieldud: 1) imelik et kapital ühe tööstuse osasse nii Weiler, Uuesson ja mina läheks rvana poole. väga tungib et teda sealt kontsessiooni süsteemiga tuleb ära 18.01.36. Weiler, Uuesson & mina K[. ]Pätsu pool. Weiler kur• hoida; samal ajal aga erakapital ei tule ettevõtetesse mis kind• dab Eenpalu surve üle, riigikogu ringide tagasitõrjumisele. Uus lustada 13,5% puhast 2) Kavad näisid puudulikult välja töötatud põhiseadus alles tume, vapse eelista[ta]kse. s[ee]p[ärast] vajasid rohkem avalikku sõelumist. Päts üsna erutatult vastab vapse vaja absorbeerida, võitja vankri Selter vastab et “V[aba] M[aa]” arvustus kõige mõistlikum ol• järel jooksku, ette ei tohi lasta. Eenpalu tehta rumalusi. Uuesson nud — Puhk see laulda aina eramajandusest ja see on kõik. Mi• kardab et propaganda saab liig ametliku maigu. Päts soovitab nisteriumid on ülekoormatud töödega sest saadik kui riigikogu ja seltskondl[ikke] komiteesid. Mina seletan, et kandidatide üles• parteide abi ära, ministrid ei jõua kõige järel valvata, veel vähem seadmise viis, mis lahtine tekitab palju jutte. Päts lubab seda teiste kollegade järel, kui need üleaisa löövad. Kukk ja kõik 19/1 deklareerida. Ei tahtvat rahvaga kometit mängida. Wei• rõhutavad kontakti vajadust seltskonnaga. ler & Uuesson sellest väga rahuldatud. Mulje et r[iigi]vanem Kiviõli lepingust Saksaga ütleb Selter, 1934 lõpul pakutud seda väga vähe kursis vastukihutusega — hindas seda mõne kraa• lepingut Saksast ka Goldﬁeldsile. Selle esindaja kahelnud, kas depoisi ulakuseks. Lahkudes tuletasime meele, et J[. ]Tõnisson seega Eesti Saksa varustajaks ei saa. Kuid Saksa aasta tarvi• samati hindas 1933 sügisel opositsiooni ainult Tallinnale piira• tus 2,5 miljoni tonni, Eestist tahetaks kõigest 25.000 tonni — tuks. kõigest 1%. Goldﬁeldsil polla ka huvigi. Saada siin 20% puhast, Ilmar Tõnissonist jutustas K[. ]Päts, olla tunnistatud, et see ühes omad suured rahad aga lõuna Afrika kullakaevandustest. korporantidega kiidelnud kui riigikogu kokkutuleb, Pätsu ja Lai• Scheeliga olnud asjas pikad kauplemised. Ta vabastand end doneri Venemaale sõidutada.∗∗∗ Saksa aktsiate enamusest ja kohustunud eestlasi ka juhtivaile 31.01.36. J. Kuke pool — Selteri lepitamiseks “V[aba]. M[aa]” kohtadele võtma. Tema Kiviõli olla kahtlemata kõige parem meie ringiga: Weiler, Juhkam, Leo Sepp, Anderkopp, k. 10 Selter. Wei• õlivabrikuist. ler kurdab polit[ilise] võimu kuritarvitamisest majand[uslikeks] 12.02.36. Eenpalu pool. Kirutakse inf[ormatsiooni]bürood, eriti otstarbeteks — “U[ue]. Eesti” värk. Vironia ringides (Sihver jt) Kenn. Wellner: Mul on konkreetne ettepanek. Selg läks mul räägitud, “V[aba] Maa” artiklid riigiettevõtete vastu juhitud Vi• külmaks seda kuuldes. Siis tuli: Ärgu inf[ormatsiooni]büroo sun• ronia vastu. Nüüd teised tuuled. Eenp[alu]., kes Libet tahtis digu midagi, lehed teevad propaganda särtsu siis ise. Selle peale “Postimehe” toimetajaks, nüüd Kuld Lõvis 5 tundi ajas Kösteriga jääbki, kuigi Kaarlimäe väga ärritatud. Magna harta,∗ aga — polit[ilist]. juttu, Toompea asunikega kokkuleppinud. Wellneri vastutus! Leo Sepp Lätist: Töösturid seal aina sakslased, vähemal arvul 13.02.36. Tupits Galja pool jutustab, kudas Treffner teda ajanud juudid, lätlasi peagu pole. Üks juut tema puhul pahandanud: “välja oma puumajast” — teine päev tulnud ise järele — “miks Mis need eestlased meie Lätimaale tikuvad. Vabandust, vastanud sa ei palu andeks?” ja siis voorimehega viinud tagasi. Hästi L. Sepp, — ma olen just sama hea lätlane, nagu Teiegi. metsikumgi olnud kui Tammsaarel. 25.02.36. Hääletamise viimne päev. Kuulda, eriti Tartust, et häältelugemine on ajakirjanikele kinnine. Kõlistan K[. ]Pätsule, ∗Ilmselt kindralmajor Gustav Jonson (1880–1942). ∗∗S.t tühje, täitmata. ∗∗∗IKLil Soomes oli kombeks pahempoolseid poliitikuid N. Liidu ∗Vihje Magna Charta Libertatum’ile ehk suurele vabaduskirjale (Ing- piirile viia. lise põhiseaduslik akt a-st 1215).

206 207 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940 et see vesi vapside juttudele, et valimised võltsitakse. Päts: Kurat Vastasin, arvan õigeks, et praegu normalkorra juure ei pöörduta. see siseminister jälle! Aga järsku seda teha pärast põhiseaduse vastuvõtmist teha oleks Hiljem Koch teatab, et antud vastukorraldus. Kuid Tartust ka nagu katuse harjalt maha karata, — parem tulla treppi mööda kuulda et kindral Tõnisson siiski lehtedele teadete andmise aste astmelt. Uusi erakonde rahvuskogus võimaldades saaks lõpuni ärakeelanud. Weiler ütleb — olnud suusõnaline korraldus neid suunata tervemale — politilisele alusele. Kitzberg jutustas, Eenpalult endalt. lugeja just praegu nõudvat politikat. Tammer, nõustudes minu ja Kitzbergiga, lisas juure et ilma erakondateta sünniksid rahvus• 03.03.36. Õhtul laua ääres laon kaarte. Illi vanamammale: Illi kogu valimised pimesi. Iga tubli mees ei sobi ju põhiseaduse and• ka kaadi! V[ana]m[amma]: Varsti pead magama minema — ei jaks. Kukke arvas, ka esimesed parlamendi valimised peaksid maksa. Illi resoluutselt: Illi maksab! veel sündima juhitult. Kui Eenpalu tähendas, et meie rahvast olla 04.03.36. J[. ]Puhk: Enne rahvahääletust oli Eenpalu ühe vahe üleliia politiseeritud, toetas Kukke teda, Inglise lehtedes kirjutata• väga halvas tujus — vast nüüd paranes. Jürman[n] nädala eest vat palju vähem politikast. Tähendasin tönkamiseks, lord Riddell jälle Puhkile peale käinud, ühendatagu “Vaba Maa” “Uus Ees• tegi oma lehe tiraashi abielulahutuste protsessidega. Eenpalu ar• tiga”. Jürman[n]i käes olla “Kaja” aktsiate enamus (Tupitsaga vas, erakondade vaielused põhiseaduse ümber tegevat selle lame• koos olla nad tegelikud peremehed). Puhk vastanud, et olla il• daks. Minu märkusele, et põhiseadus peaks ka mitmekülgsemalt mavaate vahesid. Küsinud Jürman[n]ilt, mis Eenpalust arvab. läbiarutatama, et kõigiti oludele ja jõuvahekordadele vastata, J[ürmann]: Lööb küll vahel üle aisa, aga üldiselt küsib ikka nõu, tähendas Eenp[alu]., jõud tema taga juba saab olema. Eenpalu kuulab sõna. K[. ]Päts töötada “meiega” käsikäes sest meie käes läks väga närviliseks, sõrmed aina hüppasid leentoolil. Üld• ajakirjandus. mulje — võit pähe löönud. Päts panna pearõhku teisele kojale; esimesest arvab, et kui seal 08.03.36. Pr. Pusta kinnitab, mis J. Puhk ütles et prokuror Tat[t]ar ainult nii palju oleks, et ühes teisega saaks enamust. pole Pustale, Sammulile ja Vaabelile üldse süüdistust saanud koostada. Nagu Puhk ütles, on rvanagi siis tahtnud neile asja Hoiatan et kui valimiste tegemine täitsa Eenpalu kätte anda, siis lõpetada. Prokuror Assor võtnud aga siis asja oma kätte ja nüüd võib see üllatusi teha. tulla ometi ette; isegi kautsjonile pole neid lahti lastud. 06.03.36. Eenpalu pool Tammer, Kitzberg, Loosalu, Kukke, Kaar• 10.03.36. K. Kornel oma Riia—Kaunas—Berlin—Praha—Varssavi limäe, mina. Eenpalu olevat rvanale kiitnud, et tal lehemeestega sõidust: Saksa reichswehri võim aina kasvab, Hitler oli tal[l]e väga head suhted. Jutustas ka napsilaua taga indiskreetsioone — ainult abinõu sotsidest lahtisaamiseks. Leeduga otsib kokku• kudas politsei rahvahääletuse ajaks üle maa 500 “segajat” van• lepet, aga ei taha et Poola või Läti—Eesti Leedule läheneksid. gistanud, kudas pr. Sirk (sünd. Arnover) Soomest oma mehele Loodavad Meemelit Poolale kaubeldes viimaselt saada koridori. Hollandisse kirjutanud, ta ei tahta enam üldse selle rahva liige Eestile soovitatakse sõprust Soomega. Tshehoslovakias ärev mee• olla — niisuguse rämpsu jne. Maal olla talurahva ja kooliõpetajate leolu, osa paremtiiva valmis Sudette sakstele andma. Poolas vahel palju paremad suhted jne. hirmsa kokkuhoiuga eelarve tasakaalust[at]ud, kuid sõjaväe ku• Pärast seletas, Tammeri teine juhtkiri olla rvana haavanud. Va• lud jäetud endiseks. Moscicki nime tema mõned ruttu•rikkad litsuse soov olla rahvuskogu töö läbiviia üksmeeles ja vast siis sõbrad määrinud. Tulevane president — kindral Sosnkowski. erakonnad lahti anda. Küllap see olla Wellneri pealkiri olnud Venega lähenemist kardetakse peamiselt enamluse propaganda “V[abas] Maas” riigivana kõnel, et vaikiv olek kestab edasi. pärast, mis viletsa majanduse juures väga kardetav olla. Un• Rahvale tulla puhkust anda, ka võtta aega ettevalmistused, gariga loodetakse ühiseid piire; Rumenia vastuseisu ei peeta s[ee]p[ärast] valimised sügisel. tõsiseks. Riias oli kokkukutsutud põllumeeste kongress, kes pidi Ulmanise kuulutama presidendiks. Juba arreteeriti Kviesise

208 14 209 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940 poegki. Kuid kindralid astusid vahele — jäägu status quo kuni värvitülisse EÜS’ga, rahvahääletuse eel Vanemuises tegi elevuse uue põhiseaduseni. Oma abi Skujeneeksi pannud Ulmanis Riia seletusega, et mis siis kui rvana läheb hulluks, — meie põhiseadus linnapeaks, aga kodanlust ei jaksa kuidagi võita, — küll pakku• pole seda ette näinud. Üliõplaskonnas töötavad vastasrinna ra• nud A. Bergshile jälle leheluba või saadikukohta, — see ei tee kukesed, käivad koos, ka professoritega. välja. 19.03.36. Läti saadik Krevinshi dineel. Ütleb, kurvastanud väga Meil tahetavat Seljamaa asemele Tofferit (Vironia) või Schmidti, minu pealkirja pärast “Ärme lähme Läti teed!” Vastasin, Isamaa• Selteri asemele Jürman[n]i. liidu osakonna esimehe otsusel ainuke cry∗ mis rahvast tõmmab. Pr. Martna: Terras tahab pr. M. Raamoti kohale oma metressi,∗ Arvab, rahvuskogus saavad meil veel suured raskused olema. Eesti panga juriskonsuldi pr. M. Pärtelpoega. Toimetanud sellele 20.03.36. Wellner: Eenpalu tahtnud “V[aba ]M[aa]t” trahvida valgeristi — naerdud tema teenete eest oleks ta seda pidanud minu juhtkirja eest erakondadest, siis Tartu mõrva eest mis polit• kandma madalamal. sei ise annud. Jätnud ometi ära. 13.03.36. Weileri pool L. Sepp, J[. ]Kukk, Juhkam, Piip. Sepp an• 25.03.36. G. E. Luiga matused. Üks ta viimastest soovidest ol• nud vanale nõu, kui hääletus läbikukub, teostada valimised se• nud — et Pätsu valitsus kunagi tagasi ei tuleks. Matusel mitte nise põhiseaduse järel. R[iigi]van[em] algul pahandanud, pärast ainustki valitsuse esindajat. nõustunud, et ainuke tee. Praegu tuju halb rvana viimase kõne & 26.03.36. Eenpalu hoopis hulluks läinud. Korraldus — kriminaal• “U[ue ]Eesti” kommentaaride pärast. Piip tuletab meele Laido• ∗∗ neri sõnu: Meie eksponeeritud seisukorra juures võib ainult rah• teated olgu ainult taga petitga ühel veerul. Kah “nakkavuse” vavalitsuslik kord meie rahvast vajalikuks enesekaitseks ühen• kartus? Poola Pati[?] esindaja Stok Riiast Varssavi lahkudes: Ma• dada. jandus Riias paranenud, politika halvenenud. Linnakodanlus vastasrinnas Arved Bergi ümber. 16.03.36. Weiler: Kogude vastasrinnal — Hünersonil ja teistel neil päevil koosolek olnud, kus samad kaebtused, mis meilgi. 27.03.36. Kõnelen Raimlas: Riigi kriis eliidi kriisina. Rägo: Umbes 300 põllumeeste seltsi põhikirja olla Toompeal kinnita• Umbes kuni 1926 noorsoos väsimus, üldhuvide puudus. Mate• mata, ähvardatud isegi põllumeeste keskseltsi. ma[a]t[ikateaduskonna]. dekan Jaakson siis: ärge tüütage neid politikaga, saagu ainult spetsideks. 17.03.36. Tartus saalitäis üliõpilasi minu ettekandel “Riigi kriis eliidi kriisina”. Palju vaielusi. End. min. Rooberg jurist: Süüdi ajakirjandus — mustas. Een• palul oli julgust 1932 jõulus “Kajas” öelda, et riigimehed lääne 18.03.36. Vilistlasõhtul minu loengul põhiseaduse probleemidest kõrgusel, ajakirjandus aga mitte. Muidu — “demokraat!” Veel aga vaevalt mõnikümmend vilistlast — kah tüdimus politikast! keegi: politika liig must, kui et sinna püüda! Tartlased sealse isamaaliidu katsetest üliõplaskonda tungida. 28.03.36. V. Koch: Ins. Lukk laskis Järvakandi vabrikust 4000 kr. Käsutati kokku esindaja igast org’ist — tuli vaevalt paar. Siis omale välja kirjutada ja pages min. Selteri õega Inglismaale. Ju• nõuti edustuse juures ruume akadeemilise kõnebüroo jaoks. tud viimase “abiellumisest” Amerikas — liiva silma pildumine. Vastati et ei tunta niisugust, viimaks anti mingi kambrike. Va• Nüüd vallandati Järvakandi raamatupidaja. Imelik kudas Lukk litsuse esindajad — kindral Tõnisson ennem distsiplinaarpatal• ∗∗ kogu aeg rvanat sai külastada. Laidoner ei annud tal[l]e kätt — joni ülem, “asevalitseja” V. Neggo liig kerge — läks kohe oli 1933/4 sobitanud pankadest tema kohta vapsidele mustamis• materjalid ja vapside jaoks maksustanud pursuisi — Lut[h]erit, ∗S.t armukest. ∗ ∗∗Veerisele lisatud: “Üldmulje isam[aa] liidust: Mis mats tikub Ingl. cry — hüüe, hõige. saksa tuppa!” ∗∗S.t väikses kirjas.

210 211 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940

Kreenholmi ja Rotermanni a` 5000 kr. Lut[h]er saatnud käskjalaga, 16.04.36. Liidak: Enne PK Estonia sulgemist J[. ]Hünerson Rotermann toonud Sirgule isiklikult ära. rääkinud ühele kogumehele: Pätsu pole ju enam kui aastaks paa• ∗ Koch käinud vapside varjajate protsessil — kohtu esimehelgi ol• riks — kõiksugu neerukivid jne. Siis tuleb Zweibund ja teeb nud piinlik, kui alandlikult end seal vüürerid (P. Laaman jt) ülal• kõik, mis me tahme. Siis ehitame Õisu järve ääre puhkekodud — pidanud. Sissekukkunud seiklejad. üks PK Estoniale, üks Revisjoniliidule jne. A[. ]Org: Lukk oli juba Piiteris geniaalne bluﬁ•meister. Järvakan• Kogumees jutustanud seda edasi Pätsule ja see vihastanud. Tulgu dis olla nüüd tema pärast 40.000 kr. puudu. mu järel kes tuleb, mitte aga Zweibund. 04.04.36. J. Tomp: T. Tallmeister loobus lihavõte juhtkirja kirju• Kõik põllutööministri asjad “tasalülitada” Zweibund omalt poolt tamisest, sest konsistooriumis oldavat väga kurjad Weileri kont• ümber. Nüüd tasalülitab põllutöökoda. sernile praost Kappi artikli pärast “Rahvalehes” (vist 20/3) — ei 30.04.36. Kõrvapõletiku aegu mõte: Kas Päts mitte sellepoolest teata kellele seda süüks panna. Võetud õp[etaja] Kuusik käsile: Eenpalu juhtimisele pole sattunud, et ta oma kodades on pettu• sinul väike kogudus, ega sinust mööda ei lähe. Kuusik pidanud mas? kirjalikult kinnitama et tema pole autor. 05.05.36. Eenpalu pool. Kella 3•ni jutud kodukaunistamisest, O. Soots: Piiskop Rahamägi käis ses asjas tema pool 1 1/2 tundi rahvatantsude ja muusika elustamisest jne. Pahvatas välja: Ava• juttu ajamas, ikka “armas kollega” ja “armas kollega”. Pärast likkusel peab midagi ametit olema, et ta. . . lehemehed kooris: et selgunud, et ta ajakirj[anike]. liidu liige. ta kurivaim ei hakkaks politikat tegema! Üldine naer. Pahandas 08.04.36. Hünersonil pole aimugi olnud et P[õllumajanduslik ] miks “Päevaleht” kirjutanud, et tema hoogtööd Lätist laenatud. K[eskühisus] Estonia vastu pauk valmistusel — “Rev. Zeitun• Ta Läti lehti üldse ei lugevat. Ise mõtlevat välja. Politikat teha gist” pole ka juhtunud lugema. Kui oma mehed saatnud maale ainult lühikestel võitluse aegadel, siis pöörduda kohe tagasi üles• ehitavale tööle. (J[. ]Kukk: Qem by dit ne texilosь, lixь põllutöökoja valimisi korraldada kutsutud ta Toompeale, nõutud ∗∗ meeste tagasikutsumist, mida ta ka teinud. Isam[aa] liit tahta by ne plakalo. ) põllutöökoja & rahvuskogu valimisi teha nagu rahvahääletust — Jutt, et kell 2 järel pitspallidelt purjus üle[s]võteid mitte tuua. “nüüd on aeg, kus otsa peale peab saama!” Uues korralduses, nagu pärast näen, aga punkt — pitspallidest “Uusi Suomis” Hollandi kohtu otsus Sirku mitte välja anda. üldse mitte kirjutada. Tonkavad jutud, et trükimäärused tuleksid Põhjus — kaitses põhiseaduse maksmapanemist. Wellneri lora — kodiﬁtseerida. De Vries kurivaim puges pehmesse sohva nurka põhjus — politsüüdlane. ja magas kogu aeg. Hitleri anekdoot: Schacht ütleb Hitlerile: Eile pummeldasime 05.36. Eenpalu pool. Räägin, et kui rahvast politikast ära kallu• Göringi & Göbbelsiga. — Kas keegi ära ei tunnud? — Ei. Göring tada, siis pole valitsuse huvides “Rahvalehele” ärakeelata selts• jättis kõik oma ordenid koju, Göbbels vaikis ja mina tasusin ar• konna ja kriminaalkroonikat, mida loeb linna väike inimene, ved — kudas võidagi tunda. keda ükski valitsuse propaganda hoogtöö ei puuduta. Nõus. Mööndab, et politsei teeb korraldused ilma lähemalt viimistle• V. Päts kutsekoolidest rääkides: K. Pätsu ümber koguneb cama• ∗ mata. Lubab revideerimiseks asjaosalised kokkukutsuda. rilla, kes tal[l]e nii värvitud pildi maailmast annab, et kui V. Päts õigeist olukordadest räägib, ta siis pahandab. 25.05.36. Tartus Koniku pool — näeb parem kui viimati, kuigi väsinud. Mitte enam nii tromboos (pole enam nii ärritatud kibe•

∗ ∗S.t kamarilja, mõjukas rühmitis valitseja ümber, kes mõjutab rii- S.t Kaarel Eenpalu, end. Karl Einbund. giasju enda huvides. ∗∗S.t tehku laps mida tahab, peaasi et ei nutaks.

212 213 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940 dus), vaid kopsupõletik plevriidi komplikatsioonidega südame 30.06.36. Alliance Francaise peakoosolek. “Trammi[?]•konsul” juures. Nicais protestib et sihtasutises patronaat, “diktaatoriks” senise Räägib Dr. J. Luigast: erak, veidi degeneraat juba väiksest saadik, 180[?] liikme üle, — s[ee]p[ärast]. uus põhikiri lükatakse edasi. kuid suurte annetega (taskuraamatus). Dr. Lüüs öelnud, arstinud Pärast bankett saadik Bruere lahkumise puhul Ateena. siﬁlisi elavhõbega — selle mürgist — skleroos. Kol. Jaakson: Homme valitsuses rahvuskogu valimisseaduse 26.05.36. Dailide pool Dr. Raukas Dr. Luiga üle: “Tehtud” tüüp lõpulik vastuvõtm[ine]. R[iigi]vanem tahab tingimata sügisel üleolev hoiak, kui jõud ei ulata üleolekuks, siis vastolu ümb• valimised. rusega — nagu “kodanlustunud” sotsialistil, kes oma “vastolu” Dr. Akel Berlinist: Alfred Rosenbergil väga väike lugupidamine. kodanlusega säilitab oma enesetunde peastmiseks. Ka jutt si• Kompilaator, mitte rohkem. Öelvat Eesti keele äraunustanud, ﬁlisest — üks selle hoiaku sümptoom — Wasserman[n]i reakt• aga Baltimaad saavat veel suurt osa mängima. Suur mees — sioonid pole seda kunagi tõendanud. Ravis end joodiga hiigla välissaksluse liidu juht Bode (!) — nägu nii jõhker, et kui met• hulkades ja seega mürgitas ennast. Ebasotsiaalne inimene, sobis sas kohtaks, kohkuks ära. Välisamet paneb visalt vastu natside vähe teiste arstidega. sissetungile. Natsism hävitab ära kultuuri tipud. Ülikoolides 26.06.36. Soome Ugri kultuurkongressi õigusteadl[aste]. sekt• kurdetakse selle üle. Kes aga otse kaebtustest ülevoolab, on vana sioon riigikohtus. Prof. Czekey ettekandes öeldud et Eesti üle• aristokratia. Mõni vana krahvinna laseb kui oavarrest. Hitler minekuaja diktatuur. Ko[htu]min[ister] Müller olnud sellest väga ise satub erakõneski tihti transi ja kõneleb siis lõpmatult prohveti ärritet, palunud korraldajaid et Czekey selle kõrvaldaks. Need viisi. Valimiskõned käisid otse närvidele. vastu, et see oleks veelgi suurem skandaal. Hiljem korraldus Prants[use]. saatk[onna] nõunik Armand: 6 aastat olnud Mosk• lehtedele seda mitte avaldada. ∗ vas. Prantsuse töölised•kommunistid kes Venemaale tööle tul• Otseb tino˘i Czekey teatas et vast sügiseks saab Hort[h]y mo• nud, varsti desillusioneerunud. Kõige halvem lugu aga haritlas• narhi vastutamatuse, absoluutse veto ja vürsti tiitli. tega, nagu Andre´ Gide, R. Rollan[d]. Aga ega need ka ise kellegi Kui teises referaadis prof[essor] Piip seletas, et Eesti tulevane enamlased pole. Gorkil oli mitu villat — üks Italias. Petronius. Vaielus Barbussest. Cathala: romantiker, nagu Victor Hugo. Ar• põhiseadus rohkem saab sarnanema Ungarile, kui Soomele, siis ∗ kerkis küsimus — mis tiitli saab riigivanem. mand: Feu — suurepärane, kuid pange tähele: kusagil pole juttu ohvitseridest. Armandi üldotsus: enamlus evolutsionee• 27.06.36. Lunchil Soome saatkonnas ütlesin lauanaaber prof[essor] rub. Trustid erineda juba vähe kapitalistlikest. Kriitiline suh• Laurilale, et Eesti keelt oleks tarvis rohkem lähendada Soomele, tumine Prants[use] oludesse. Dr. Heyman süüdistab Trotskit et nagu Taani & Rootsi keeled; mõned meie keeleteadlased nagu ∗∗ mängida Kominterniga kahasse: febris inter mitentis. J. Aavik poolt, puristlik enamus aga vastu. Laurila vastus et seda peaks Soomes. Juuli, Haapsalus. T. Jürine kordab oma vana motiivi: Eestis on üksikul võimata majanduslikult midagi ettevõtta — bürokraatia Peale lõunasel keeleteadlaste istangul Laurila panigi ette, et ∗∗∗ ja korruptsioon zaed t. Seepärast hulk osaühisusi ja akt• mõlemad pööraksid oma har[idus]mini[steeriumi]de tähelpanu siaseltse, kes peidavad vara tulumaksu eest ja oma liigetele on sellele vajadusele. vastastikuks kindlustuseks. Päts olla sünteetiline, aga mitte Õhtul “fashist” Viranyist mulje — utoopiline entusiast•unistaja, analüütiline mõistus: oskab ettevõteid kokkukombineerida, aga sümpaatne, kuid ebareaalne. ∗S.t Henri Barbusse’i romaan Tuli (1916; eesti k 1937). ∗∗S.t lad. febris intermittens — vahelduv ehk malaariapalavik. ∗Vn otseb tina — enda poolt juurdeluuletatu; oma väljamõeldis. ∗∗∗S.t kurnavad ära.

214 215 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940 kuidas neid teostada, pole tema asi. Estoniast tahtnud ta teha Suvitada Pusta Zimmerman[n]i villas Meriküla lähedal. seltside seltsi. Jürine hakkanud vastu: kes lahendab nende tülid August 1936. Prantslaste ekskursioon — esimene nii suur Balti ja hõõrumised? Siis tehti eri•osaühisus. riikides. Üks neist, kui kodus kuulnud reisust: Naine, too kaart — 09.08.36, Haapsalus. Isamaaliidu rahvuspäev. Praost Jürgenson kus need Balti riigid on? Tulnud välja — polegi liig kaugel. räägib, kudas ristiusk suhtub positiivselt riigisse ja rahvusesse. Konsul Heyman selle puhul: Tema eelkäija Lamour määratud Selle järel Eenpalu: ärgu olgu meil ühtki rahvusvahelist väärtust siia Tampicost. Tellinud Parisis Cookilt pileti: Riga, Lithuanie. väljaspool rahvusliku tahte suuna. Taaraism! Tuleb Cookilt õiendus: Riia pole Leedus, vaid Lätis. Pahandus Samas lossivaremetes M. Raud: Prantsuse saadiku dineel rääkinud daktiloga,∗ mis see kirjutanud. Õnnetu daktilo uurinud, uurinud, Ustinov ärritatult, temal olla ülesanne jälgida, kumba poole Eesti viimaks: Siin veel teine viga — polegi Riga, vaid Tallinn ja mitte kaldub ja ta märgata, et nii majandusliselt kui politiliselt kaldub Lettonie, vaid Estonie. ikka rohkem Saksa poole. Eestis jutlustatavat neutraliteeti, kuid Sama Heyman. Läheda Ida rahvustest: Enne sõda sõitnud laeva• maailm jaguneb ikka teravamalt kaheks leeriks — ühed kes sta• ∗∗ arstina Smirnasse. Kohvikus üsna head prantsuskeelt kõnelev tus quo poolt, teised kes vastu. Kui Eesti loeb end kolmandasse tüüb pakub kõiksugu asju, alates kontrabandi tubakast, lõpetades rindesse — millega tahab ta seda rinnet kaitsta? ∗∗∗ pucelle’deni. Viimaks Heyman uudishimulikult: Mis rah• 17.08.36. Näidatakse Toompea lossi ümberehitatud sisemust. vusest olete? — Levantin.∗∗∗∗ — ? — Lähedast idast. — Kuidas Küllalt noobel — ainult kuluarvet veel ei teata. Päts näeb ülla• mõista? — Mu isa oli portugaallane, ema pidas bordelli Mar• tavalt vananenud välja. Svinhufvud öelnud Oru lossi nähes: seilles’is, mina olen levantiinlane. Sihukest meil ei ole — sihukeseks meil ei anta raha. Küllap tal Heyman, kuidas ta kodusõja aegu Tallinna sattunud: Stokholmi Kivimäkit kaasa tuueski tagamõte olnud näidata head eeskuju saadik Delavaud, ohvitser diplomaadi kuues, annud tal[l]e pa• soomlastelegi. berid viia Tallinnasse. Tulnud Vindavisse. Hotellis head prant• Juuli 1936, Tallinnas. Strandman: Temagi soovitanud Laido• suskeelt kõnelev tüüp lööb külge — Hutmacher, poolakas, kuid nerile distantseeruda. Kõnelenud ka vastasrinna meestega, aga Prantsuse kodanik. Kas ei läheks me koos Tallinna — segastel ei näe nende taga midagi seisvat. Konik sest saadik pahane, kui aegadel mõnusam. Heymanil paistnud tüüp kahtlane, luisanud teda riigivanemaks ei lastud, — ta lootis ei tea mis ärateha, poleks lahti. aga midagi teinud. Pusta asjus loobus Str[andman] samme astu• Tallinnas välisministeeriumis V. Pärnu m[aa]nteel kohtab sama mast, — see olla Parisis tal[l]e seljataga liig palju sigadusi teinud. Hutmacherit — eestlased tahvad teda kui musta spekulanti välja Pusta tütar olla nüüdki protsessi puhul seal supi üleskeetnud, — ∗ saata, kuid pole maad kes teda võtaks (müütas nõukogudele tegevat “politique de canape”.´ Delbos imestanud kuidas tema Amerika sõjamoona). Prantsuse konsulaadis jälle sama Hut• mees tal[l]e lubab. Vast ehk võiks Pustale esialgu mingi muu macher — esitab terve pataka dokumente enda Prantsuse kapa• koht anda. siteetidest, palub viisumi Prantsusmaale. Nõutakse soovitajaid, K[. ]A[. ]Hindrey augustis Haapsalus: Pustale soovitanud oodata keda aga ei ole. ja välismaal end rehabiliteerida. Siin meestel tema ei[!] vastu ei 6 kuu pärast kohtab Heyman Hutmacheri ometi Parisis ühes pee• olla muud, kui omaenda halb südametunnistus. nes kohvikus — muretult heas tujus. Pusta jutustanud kudas vapsid üksteist kirunud. V. Puskar öel• ∗ nud kpt. Pedakule: Vahva mees sa olid ja suur siga ka, aga veel Pr dactylographe, lüh. dactylo — masinakirjutaja. suuremaks seaks oled sa nüüd saanud. ∗∗S.t Izmir, linn Türgis. ∗∗∗Pr pucelle — neitsi. ∗S.t lamamisdiivani poliitikat. ∗∗∗∗S.t levantiin (< it. levante ‘ida’), Vahemere idaranniku elanik.

216 217 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940

Piip: Moskva saadiku kohta pakuti L. Sepale, siis minule, lõpuks Soome rikkus tule põllust, vaid metsast. Teil on aga veel pa• Traksmaale. Siis pakuti Piibule välism[inisteeriumi] polit. os. juh. rem — Teie rikkus on otse keldris, — tahad võta täna, tahad — kohta. Arvanud et oleks küll ilus 3 riigivanemat koos, aga po• võta homme. lit. os. juhatajana oleks vajanud ka autoriteeti. 10.09.36. K[uk]k, W[eile]r, K[a]lbus, J[u]hk[am], And[erkopp], Illi Mialt: Kus magab öösel Dr. Rentelni punane koer? Mia: S[ü]v[a]l[e]p. K[uk]k [ja ]J[u]hk[am] teravad. Isam[aa] liit son• Küllap vist Rentelni voodi all. Illi järelmõeldes: Voodi all ta küll deerinud — kas keegi ei kandideeriks. Volitati sondeerida ise• ei maga — kuhu siis Renteln oma poti paneb? seisva ülesastumise võimalusi, koostada seks kava. Ütlesin — 17.08.36. L[inna]vaht: Miks tuledeta? Raudteejaamast — E[esti] rahvas õpib konstitutsionalismi teise otsaga. Ükskõik, peab teadma määrusi, kõrval käima. — Sõitsin kõrval• 16.09.36. Alma Ostra juubeliaktusel Ast paar korda põrutas pul• tänavaid. — Ah siis nagu vargsi. — Ei, et peale ei aetaks. (Mõt• dile — ühiskondl[ikest] gangsteritest, kes rööpailt jooksnud rongi lemisviis: määrus mitte seks, et õnnetusi ärahoida, vaid et tahvad röövida. Alma väike tütar: kõik oli hea, aga miks see onu l[inna]vahil midagi valvata oleks.) nii kurjaks läks. 29.08.36. Schulz: Äpardus Moskva uue saatk[onna] naistega. Metslang & A[. ]Renn[ing] rääkisid Ast olla Andreeseni oma Pr. kol. Tr[aksmaa] — avantürist, pidas Eka majas iluduskabi• ametliku opposits[iooni] blokki saanud. Kaarlimäe aga kõlistas, netti, Mõttus ei lasknud — ei tea kust raha, siis Narva Jõesuus ka• paludes Ostra juubelist tagasihoidlikumalt kirjutada — Ast olla fet. Õde Betlem sõjaministeriumis, vend kriminalvang võltsimise valitsusele esinenud oposits[iooni]. kavatsusega, aga seal mitte eest. Schmidt — vana karteжnik∗ Vene klubis, Kiksoni kompan• nõusolekut leidnud. jon, tema naine — endine tantsijanna, ka avantürist. Mis GPU Ast ise hiljem kirus “U[ues]. Eestis” kus ise väliskaastööliseks — küll välja võib mõelda, kui neid Moskvas leiab? Teavad neid näib et Kaarlimäel õigus. end. prefekt Tolmof[f] ja Dr. Schwarz. 23.09.36. Ülikooli valitsus & dekanaat ametid maha pannud pro• 30.08.36. Haljalas läbisõidul nägin pr Traksmaat — värvitud ka• testiks autonomia rikkumise pärast — keeld sellest teatada. val daam, byvala ,∗∗ kõik solktorud läbikäinud. K[. ]Pusta sõidab “kirjanikuna” Parisi. Räägib, vapside tuju ol• Jõhvis prokuror Trakman: Tõrvandit oleks kerge olnud kaitsta nud masendav. Morin, B. Väli paistnud politseiagentidena, Dob• oleks ta omale õiged advokadid võtnud. Kuid Rõuk kaitses vap• rus — lobiseja. side parteit, Pukk — on loll. Suvitamisel kohtanud Tartu ülikooli Ingl[ise] keele lektori Mutch• Dobruse jutt et ta Hollandi salakirjast mäletavat sõna “Tõrvand manni, kes mituteist aastat ülikooli juures — riigisaks ja kange on nõus” pole usutav. Hollandi käekiri ebaloetav. Ennem oli nats. Arvanud, tuleks ülikool Tallinna tuua, muidu mandub ära. see — Tomson on nõus, sest Ilmar Tõnisson oli see sümpaatne opositsionäär, kes ühes Hollandiga käis 1935 augustis Sirgu pool. 30.09.36. Pr. Juhandi (Johanson), linna tütarl[aste] algkooli ju• hataja S. Tartu mnt. 44: Lõigake välja mädapaise Tall[inna] Orul Sternbeck: Svinhufvud istus Siberis samas kohas ja ma• Eesti seltskonnast — “Oxfordi liikumine”. Asja põhi — pas• jas kus Sternbeck, ainult mõned aastad hiljem. Põlevkivi raioni tor Alfred Lepp, 36 a., poollätlane, olnud näitleja Tartu ope• läbikäinud ja napsud teinud oli Svinhufvud nüüd Sternbeckile reti tantsurühmas, kellner, pärit Mõnistest Saru külast popsi pe• öelnud: Me mõtlesime enne, et olete üks talupojarahvas, aga rest, kes teda ikka toetanud. Ise põhimõtteliselt ei toeta kedagi. nüüd näeme et teist võib üks kultuurrahvas saada. Ega meiegi Oli prooviaastal Rõuges Viksi pool — aeti minema moraalseil põhjustel ja võeti ära jutlustamisõigus. Sellest pikk kirjavahe• ∗Vn kart¨eжnik — kirglik kaardimängija. tus konsistoriumiga, mille ta piiskop Rah[amäe]. aegu ütleb sealt ∗∗Vn byvaly˘i — kogenud. ära kõrvaldanud olevat. Tuli Tallinna 1933 sügisel. Rahamägi

218 219 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940 kutsus ta enda poole, kuulas üle. Siis sattus Pauluse koguduse mu trepist alla visata, maha lüüa, kui ükski asjast teada saab, asetäitjaks, kui Uhke sealt pakku jooksis. Kogudus pahandas aga süüdata mu maja põlema, — äraneeda (langeski põlvili ja nee• nõustus, kartes et piiskop võib määrata veel hullema. 13 kuud dis). Kui naersin, rääkis oma perspektiividest. Naistest ta ei oli Uhke asemel — väga hoolas, aga õhtu usulised tunnid, asu• hoolivat, neilt meelitab ainult raha. Seni olla tal naistega vedu, tas noortekoondisi. Lasti[?] mul järeluurida — liig palju tege• kuni need äranäevad et temalt ei saa, mis ootanud. See olla ta les tüdrukutega. Polnud viga. Kord oli kaebus et noori öösel leib. — See mind ei puutu, vastasin. Siis lõi mind näkku: Sina enda poole kutsub — seletas seega, et vast hommiku magama kurat, tahad erand olla! Karjus nii et kostis hambaarsti poole. läheb. Suve elas mu ema pool — ei maksnud. Uhke tagasitule• Kaebasin sellest piiskopile, Viru t. korter likvideeriti. Lepp levi• kul soovitasime tal[l]e kohta — ei tahtnud. 1935 kevadel tutvus tas jutte, ma olevat nõudnud, et ta armastagu mind üksi — siis pr Rahamäega, hakkas seda kohe intrigeerima; naisa peab ootama rääkisin piiskopile. Võeti siis korter Lai t. 20, 12000 s. eest, piis• panema. Panigi pr. endasse kõrvuni armuma. kop ise õnnistas sisse “Kristl[ikule] Oma•Abile”. Palvenaised tõid 1935 suvel küsis äkki, kas ma ei maksaks tema korteri eest. Pak• mööbli, Lepp pandi sinna elama, tehti taimetoidu söökla, millest kusin tal[l]e eratunde, jätsin rahanõude unustusse. Rootsi kiri “Uudislehes” 29/9 jutt. Lepp saab seal prii söögi & korteri, nel• kus oli ta siis jutlust pidanud heldest andjast — ühest prouast, japäeviti peab piibliõhtuid, siis hingehoiu tund, eriti poolharit kes lubanud anda ja teinud nagu oleks unustanud — nüüd aga pooltäiskasv[anud] poistele kell 6–7. Haapsalust oli oma juure olla haigusega mitu kord rohkem kaotanud. Saadi aru et see mi• meelitand ühe kingsepa poisi Juku, keda möllimata pidas oma nust. Heitsin tal[l]e ette. Vastas: Minu inimesed vaatavad mulle juures Viru t. Kord pr. Rahamägi oli seal teeõhtul, teise tuppa otsa ja annavad ise mis vaja. Et te ei annud, siis võtsin ise. Ta minnes leidis poisi voodis. Tahtis ka kutsuda. Passija kohkunult jõudnud Jumalaga kokkulepele, et inimesed temalt raha eest tööd vastu: Õpetaja ei taha et neid segataks. ei nõua. Teatasime politseile — tehti protokol, poiss aeti välja. Pr Rahamägi, poole aruga naine, asutas Lepaga ülerahvusliku Linna hoolekande juh. Rebane uuris seda nende asutust, leidis naisühingu, kus ükski juhat[use]liige ei räägi õiget eesti keelt. et kõik heategevus oli läind Lepale. Hiljem kuulsin — Jukul Lesk pr. Raudsepp, Haapsalu Paralepa kõrtsmiku tütar on seal käsi murtud. Homosexualist võib metsikuks minna kui kardab kõige arukam, siiski mitte täie aruga. Piiskop väga mures päris ülesandmist. Mulle seletas ei karda politseit — seal küllalt nende minult, mis ma arvan Lepa suhetest tema naisega. Vastasin ärgu mehi — ega ka piiskoppi — see naise kaudu tal taskus, võib kartku, L[epp] tema prouat ei armasta. Ei lisand juure et L[epp] — sihukese skandaali teha, et piiskopist lendab. homosexualist. L[epp] pidas oma poistega meie koolis palve• tunde — väljakäigukohad tulid lukus hoida — teenijad sattusid Kadriorus käis L[epp] see suve poistega suplemas ja tegi jõledusi, jäledaile stseenidele. Üks arst jutustas mulle oma patsiendilt millest lapsed kodu rääkisid. “Päevalehes” 14/8 ilmus talt kuulu• samast. Selgus, Europa baari kõrval sinises kabinetis käidi tei• tus: Kristlaste Oma•abi ruumes Lai t. 20 tel[efon] 438.13 leiavad sip[äeva] ööseti koos. Kõlistasin sinna — kellner jaatas. See oli kosti•korterit keskkooli vanema klassi poeglapsed. Poiste tuba 25/3 öösel. Siis kõlistasin Lepale: Miks ta veel ei tule? Lepp ei oli tal üleval 3. korral, kus ka klosett & vannituba. Kiesel võttis tunnud mu häält ära, vastas et vara veel, valmis tulema. Noomi• selle asja käsile ja poissa seal nüüd ei ole. sin teda siis — käiakse talv läbi tütarl[aste] koolis palvetundidel, Vaja vyvesti na qistu vodu.∗ räägitakse absoluutsest puhtusest jne. Kutsusin pr Rahamäe ja 01.10.36. Riigivanem kordas täna oma 20/4 kõnet, isegi võrdlust selle ees noomisin Leppa. Pr Rahamägi mind ei uskunud — puhta särgi selga ajamisest enne lahingut. võeti mu vaese omaks. See oli Viru t. 19, hambaarst Jakobsoni peal, kus pr Rahamägi pidas Lepal korterit, mida see homosex. kohtamisteks kasutas. Kui pr. Rahamägi lahkus, ähvardas Lepp ∗ S.t avalikuks teha.

220 221 Eduard Laamani päevik 1922–1940 Eduard Laamani päevik 1922–1940

Weiler: Pange siis “Riigivanema kõne teisel lugemisel”. 05.10.36. Anderk[opp]: Päts oli aasta eest vaimus[ta]tud Poola — Aga kas maksate trahvi? põhiseadusest, kuigi seda maha laideti. Nüüd kus ta oma ko• dadega kuival, viib Eenpalu juhi printsiibi läbi — küllap aastaks 02.10.36. Eenpalu pool peatoimetajad. Eenp[alu]. refereeris va• viieks, ega enne mingit takistust ole. limisseadust. Kriitikat pole vaja. Valimised üksmeeles nagu rahvahääl, kampaania — 3 nädalat enne. Agitatsioon — mitte Westholmi poisid: Oli meil vanasti hea kool, aga nüüd — haridus• lubatav — ennast unustades minnakse kohe üle piiride. Eeskava ministeeriumi vanadekodu (Ney, nüüd Mägraken — dir[ektor]). ei tule — pole vaja. Rahvas harjub.∗ 07.10.36. Sots[iaal]min[ister] Kask: Valitsuses harutati tõsta tsen• Tammer: Lugu siiski teisem kui rahvahääletusel. Kitzberg: Kas sust 23 aastani, mis 60.000 valijat oleks välja jätnud, aga leiti et senine põhiseadus alles maksev — ei või. Harutati ka rah• lubatav intervjuusi tuua kandidaatidelt? Mina: Leht mõjukam ∗ kui platvormivalimised. Isikuvalimised juba irratsionaalsemad vahääletuse otsuse prätsiseerimise küsimust — seda soovitas ja coupong∗∗•valimised sootuks. Kask, — muidu võivat teda väga laialt mõista, — kas või dik• tatuurini. Selter hakkanud vasta. Muidu politikast kõneldakse Kol[onel] Maasing, kellele jutustasin Kristl[iku] Oma•abi loo — vähe. lubas oma kenamad poisid saata liikmeks. Ütleb, Päts pole rahul 08.10.36. Masing: Politseiga valitsetud ei saa — liig laialipilla• oma propaganda•ametiga. Lootnud palju, aga vähe välja tulnud. tud, Vene ajast ebapopulaarne. Hakatakse vastu, — soldatile aga 03.10.36. J[. ]Kukk: End. riigivanematel teoksil hoiatusmemo• mitte. Lätis ja Leedus valitsus tegelikult sõjaväe peal. randum riigivanemale. Piip viis J[. ]Tõnissonile, kes lubas kaasa Läti kaabaklus: Riias agendid kes Hispaaniasse relvu ostavad. teha. Oodetud, et tsensus tõstetakse — Laidoner öelnud, et tahe• Lätlased ei lase aga siit osta — ostetagu nende kaudu — mõned tud, kohtumin. Müller aga viimasel hetkel seletand rahvaotsuse kindralid teenivad. vastaseks. Selle asemel tahetakse kaotada kodaniku põhiõigused. Pole kerge vastu vaielda, sest siis tullakse demagoogiaga: ras• 09.10.36. K[ukk]: Memorandumi asjus kõige temperamentsen ∗∗ ∗∗∗ vasöönud kodanlusest, kes rahva kulul tahab endale vabadusi. — V. Jn. Jüri teeb kaasa, ainult üles ei lähe. Tuletasin meele Thiers’i ja L[o]ui[s]•Napoleoni võitlust — üks Kuusekänd: Laidoner pikema jutu peale arvanud: uus põhiseadus tsensusl[iku]. liberalismi, teine autoritaarse demokraatia poolt. tuleb teha nii et teda mõne aasta pärast kergeste ära võib muuta. Ajalugu kordub. (Järgneb) J. Sammul: Vapside protsessil Tõrvandile suurima hoobi andis ta enda päevik. Siis ta ise, ähmi täis, palus päeviku enda kätte ja ärevuses otsis sealt mõnda, mis ette luges — ega ärevuses õiget leia. Siis Dobruse tunnistus. Pukki kõne oli hoopis hall, Rõuki — parem. Mässunõu — päris fantastika. Rõuki kaudu olla Hollandit enne hoiatatud, et salapolitsei on jälgedel. Holland saatnud hoiatajad vandudes minema. Sammul tahab välisministeeriumi tagasi. Soovitasin katsuda Lai• doneri kaudu.

∗ ∗Veerisele lisatud: “Mustlase hobune!”. S.t pretsiseerimise ehk täpsustamise, täpselt määratlemise. ∗∗ ∗∗Ingl. coupon — erakonnajuhi soovitus kandidaadile parlamendi- Ilmselt Vana Jaan ehk Jaan Tõnisson. valimistel. ∗∗∗Ilmselt Jüri Jaakson.

222 223 AKADEEMIA TELLIMINE

Lugupeetud lugejad, ajakirja AKADEEMIA on võimalik tellida

• mugava otsekorralduslepinguga AS Expresspost tellimiskes• kuse vahendusel: tel. 06662535, E–R kl 8–20, L kl 8–13 või internetiaadressil www.tellimine.ee

Peale selle on tellimust võimalik vormistada • Eesti Posti sideettevõtetes • Oü Kirilind vahendusel: tel. 06408597, faks 06408598, e•post [email protected] või internetiaadressil www.kirilind.ee

Akadeemia ilmub 12 korda aastas. Kuutellimus otsekorraldusega on 27 krooni, aastatellimus 330 krooni. Välismaale tellides lisandub postikulu.

Lähemat teavet saab toimetusest, tel. 07423050 või e•post [email protected]. Akadeemia vanemad numbrid on müügil toimetuses (Tartu, Ülikooli 21) ja kirjastuses Perioodika (Tallinn, Voorimehe 9).

224