PÕHJASÕJAD KIRDE-EUROOPAS 1558–1721 Margus Laidre Vana-Liivimaa riikluse kokkuvarisemisega 16. sajandi keskpaigas sai alguse pikk võitluste rida ülemvõimu pärast Läänemere ääres, mis tõi endaga kaasa järske ja ootamatuid pöördeid mitme maa ja rahva ajaloos. Olles küll pälvinud paljude ajaloolaste tähelepanu, puudus üllataval kombel mainitud konfliktide kohta kuni viimase ajani kõikehõlmav ja üldistav käsitlus. Ja on kõnekas, et kui see 2000. aastal lõpuks ilmus, polnud uurimuse autoriks mitte rootslane, poolakas, soomlane, eestlane, taanlane, lätlane, vene- lane ega leedulane, vaid hoopis inglane — Londonis paikneva King’s College’i varauusaja õppetooli juhataja Robert I. Frost, kes kirjutas raamatu Põhjasõjad: Sõda, riik ja ühiskond Kirde- Euroopas 1558–1721 (The Northern Wars: War, State and Society in Northeastern Europe, 1558–1721; Harlow—New York: Long- man, 2000, 401 lk). Ettevalmistuselt on autor tegelikult polonist, kelle sulest on ilmunud arvestatavaid uurimusi Rzeczpospolita aja- loost (Frost 1993, 1995). Praegu on tal käsil raamat Poola-Leedu unioonist aastail 1385–1815, mis peaks ilmuma Oxfordi ülikooli kirjastuse väljaandena. Vaatlusaluse regiooni, autori määratluse järgi Kirde-Euroopa kultuuriline, keeleline, religioosne ja etniline mitmekesisus on sellest piirkonnast pärit ajaloolastele mõjunud pigem pärssivalt kui julgustava väljakutsena. Paljude kitsahaardeliste ja sisse- poole suunatud, n-ö oma mätta otsast vaatavate, teravalt etni- lise värvinguga ajalookäsitluste kõrval pole jätkunud jõudu näha Läänemerd ümbritsenud maid räsinud sõdu ka üldisemas per- spektiivis. Selles mõttes ületab Frost autsaiderina — pean sil- mas eeskätt tema väljaspool-olemist rahvuslike ajalugude ahta- kestest piiridest — nii kultuurilised, keelelised kui ka mõttelised 3 Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721 Margus Laidre barjäärid. Tegemist on (peaaegu) erapooletu välisvaatlejaga, kes nemaa Euroopa-osa (Zernack 1993). Kronoloogiliselt on vaa- on vaba kõnealuste maade ja rahvaste kaasasündinud ja elu käigus deldavate relvakonfliktide ajaliseks raamiks aastad 1558–1721. omandatud eelarvamustest. Frosti uurimus on vaade väljast, mis Ühelt poolt toetub autor siinjuures Poola ajaloolastele, kes ka- ühtlasi annab seesolijaile, s.t meile, suurepärase võimaluse näha, sutavad Põhjasõja nime kolme erineva kokkupõrke iseloomusta- kuidas mõistavad meid teised. Etteruttavalt olgu lisatud, et inim- miseks. Nende järgi algas esimene Põhjasõda Poola ja Moskva loomus jääb ükskõik kui suurtest ponnistustest hoolimata sügaval vaherahu kokkuvarisemisega 1562. aastal ning lõppes Stettini ra- hingepõhjas ikkagi subjektiivseks ning see ilmneb ka Frosti juu- huga 1570. aastal. Teise Põhjasõja juhatas sisse Rootsi inva- res. Aeg-ajalt lööb temas välja kirglik polonist, eriti kui teema sioon 1655. aastal ja see päädis Oliva ning Kopenhaageni rahuga puudutab Poola-Leedu riigi analüüsi. 1660. aastal. Kolmandaks on nn Suur Põhjasõda ajavahemikul Lähtudes sellest, et autor on anglosaksi kultuuriruumist pärit 1700–1721. Samasugune liigitus on üha enam levimas ka Saksa inimene, torkab rõõmustavalt silma Robert Frosti imponeeriv ajaloolaste seas, eriti Klaus Zernacki eestvedamisel, kes küll ni- keelteoskus. Paljukõneldud üleilmastumisest hoolimata on meist metab esimeseks Põhjasõjaks traditsiooniliselt Liivi sõjana tun- kindlasti paljud kogenud, et eriti Ameerika, Inglise, Prantsuse ja tud konflikti 1558–1583. Frost kuulutab, et temagi lähtub sama- Saksa ajaloolased refereerivad peamiselt vaid oma emakeeles kirja dest parameetritest, kitsendades Põhjasõja mõistet kolmele suu- pandud allikaid, mis välistab dialoogi teiste kultuuridega või kind- rele relvakonfliktile, milles osales kolm või enam Läänemere-äär- lasti raskendab seda. Selles mõttes on väikerahvastel suurematega set riiki. Samas tunnistab ta, et aastail 1558–1721 toimunud arvu- võrreldes oluline eelis, mis ei taandu aprioorselt avarale silma- kad kahepoolsed arveteõiendused kuuluvad üldisemas tähenduses ringile kui tunnetuslikule vajadusele maailmas püsimajäämiseks samuti Põhjasõdade juurde. rohkem teada. Nagu öeldud, on Frost meeldivaks erandiks: tema Ülalviidatud reglementeerimisega ei tahaks päris hästi nõus- kasutatud kirjanduse loetelus leidub teoseid poola, saksa, rootsi, tuda, sest see ei lähtu niivõrd ajaloost enesest, vaid kannab teo- taani, vene ja isegi eesti keeles. Olgu nimetatud, et Eesti ajaloo- reetilise mõtteharjutuse kunstlikku pitserit. Frosti skeem välistab lastest refereerib ta Hans Kruusi, Hillar Palametsa, Heldur Palli, täielikult Vene-Rootsi sõja (1656–1661), mida aga on võimatu Juhan Vasara ja Rein Zobeli töid.1 vaadata lahus Rootsi-Poola (1655–1660) ja Taani-Rootsi (1657– Frosti tõsist suhtumist teemasse näitab seegi, et ta on isiklikult 1658, 1658–1660) sõdadest, sest need olid üksteisega tihedalt väisanud paljusid oma raamatu tegevuspaiku, sealhulgas Tallinna põimunud. Mis aga veelgi kummalisem, raamatu lõpus toodud ja Tartut, kus käis arhiivideski. Viited arhiivimaterjalidele on aga kronoloogias ei maini Frost Vene-Rootsi kokkupõrget sõnagagi. millegipärast üksnes joone all, kuid puuduvad kasutatud allikate Tõsi, tekstis endas (lk 177) viitab ta möödaminnes Moskva loetelust. Autori tänusõnad kuuluvad teiste hulgas Tartu Ülikoo- rünnakule Rootsi Läänemere-provintside vastu 1656. aastal, lisa- lile, Eesti Teaduste Akadeemiale ja Helmut Piirimäele. des, et 1658. aasta alul sõlmiti venelaste ja rootslaste vahel va- Erk lugeja on kindlasti märganud, et Frost kasutab terminit herahu. See pole täiesti korrektne. Esialgsed rahuläbirääkimised Põhjasõjad mitmuses, eelistades seda oma sõnul Balti sõdadele, algasid küll aprilli lõpul, kuid pealäbirääkimiste käivitamine venis sest see viitab Euroopa omaaegsele jagunemisele põhja ja lõuna, ja alles 20. detsembril 1658. aastal sõlmiti Vallisaares kolmeks aas- mitte aga lääne ja ida osadeks (lk 21). Frost lähtub seejuu- taks vaherahu. Leheküljel 108 väidab aga Frost, et Rootsi võitles res sakslase Klaus Zernacki Kirde-Euroopa kontseptsioonist, mis Moskvaga aastail 1656 ja 1658–1661, mis on kaunis kummaline määratleb regiooni, kuhu kuuluvad Põhjala, Poola-Leedu ja Ve- dateering. Lisaks üllatab Frost sellega, et kuigi tema raamat kes- kendub otseselt relvastatud kokkupõrgetele konkreetses geograafi- lises aegruumis, pühendab ta viidatud sõjale kõigest kolmveerand 1Kohtumisel allakirjutanuga Londonis 2001. aasta aprillis möönis Frost, et sugugi kõik teemakohased raamatud polnud talle kättesaadavad. 4 5 Põhjasõjad Kirde-Euroopas 1558–1721 Margus Laidre lehekülge. Ometi pole talle tundmatu Soome ajaloolase Rainer kaitsta midagi vältimatut. Autor seab raamatu eesmärgiks astuda Fagerlundi selleteemaline mahukas uurimus (Fagerlund 1979). vastu sellistele teleoloogilistele visioonidele teatud “ajalooliste Frost ei ole siiski ainuke, kes mainitud Vene-Rootsi sõja da- rahvuste” ettemääratud saatusest. Tegemist on iseenesest äärmi- teeringu vastu patustab. Kahjuks leiab samasuguseid näiteid ka selt tervitatava lähenemisega, kuid Frostil ei õnnestu seda päris Eesti ajaloolaste juurest. Värskeimaks neist on alles 2000. aastal lõpuni järgida. ilmunud Eesti Entsüklopeedia Eestile pühendatud, 11. köide, kus Kahjuks jääb Frostile sarnaselt paljude teiste ajaloolastega lakooniliselt konstateeritakse, et “1656–58 toimus Vene-Rootsi märkamatuks, et järjepidevuse võitlusele ülemvõimu pärast Lääne- sõda. Vene vägi okupeeris Tartu jm alasid, mis Vallisaare vahe- mere ääres annab ennekõike üksteisest väljakasvanud konfliktide rahuga (1660) [sic!] jäid Vene võimu alla”. Ühesõnaga, täielik seeria ajavahemikul 1558–1661, mis kokku moodustavad Põhjala segadus! Iseäranis kahetsusväärseks võib pidada seda, et teat- Saja-aastase sõja (Laidre 2000: 931–956). Sellega oli selgunud meteose laadist johtuvalt võimendatakse väärteadmisi niimoodi uus ainuvõitja — Rootsi — ning tema positsioon ligemale nel- mitmekordselt. Raske on leppida ka selle sõja osatähtsuse taan- jakümneks aastaks fikseeritud. Oma aja mõistes oli tegu lõpliku damisega marginaalsele madistamisele kõrvalisel ääremaal. Ala- lahendusega, kuivõrd me pidevalt oma kuju ja suunda muutva aja- hinnatakse asjaolu, et see oli Liivimaa magusast pärandist ilma loo puhul “lõplikest” lahendustest üldse rääkida saame. Heitlused jäänud Venemaa tõsine katse Rootsi Läänemere-provintse vallu- aastail 1700–1721 olid olemuslikult kindlasti rohkem 18. sajandi tada. Seda näitab kas või asjaolu, et Riiat piiranud Vene peaarmeed esimesele veerandile järgnenud uue maailmakorra prelüüdiks kui juhatas tsaar Aleksei Mihhailovitˇs isiklikult. Pealegi hõivasid “raudse sajandi” lõppakordiks. venelased suure osa maast ja nende edasitungi ei peatanud mitte Autor rõhutab, et tema uurimus pole narratiiv. Selle asemel niivõrd rootslaste vastupanu, vaid pigem Eesti- ja Liivimaal puh- vaadeldakse, kuidas sõdu peeti (taktika, strateegia) ning millisel kenud katkuepideemia. moel Kirde-Euroopa erinevad sotsiaalsed ja poliitilised struktuurid Põhjendades Põhjasõdade lõppdaatumit (1721), nendib Frost, tulid toime sõjapidamise uute väljakutsetega. Nimetatud seoses on et see oli Euroopale samaväärse tähtsusega kui 1648. aasta. On tänuväärne militaarse revolutsiooni temaatika sissetoomine. Sel- väljaspool kahtlust, et nii Hispaania pärilussõja (1701–1713/14) lega astub Frost välja teooria vastu, mille esitas Michael Roberts kui ka Põhjasõja (1700–1721) lõpp fikseerisid Euroopas täiesti 1950. aastatel ja mida on kriitiliselt edasi arendanud Geoffrey Par- uued jõujooned ning selles mõttes peab võrdlus Vestfaali ra- ker 1970. aastatel, nagu olnuksid Ida-Euroopa