Põlvamaa MUISTENDITE KARTOTEEK

SISUKORD

SISUKORD ...... 2 I. LOODUSOBJEKTID...... 5 1. KOHAD (KÜLA, ORG, KRAATRID JNE.) ...... 5 [Kuidas Räpina nime sai] Räpina...... 5 [Surmaorg] , Orava v...... 5 [Mõrsjaorg] , Jõksi järv...... 5 [Suur- õõs] Taevaskoja...... 6 [Kudumine Taevaskojas] Taevaskoja ...... 6 [Laevaorg Kanepi Hurmis] Kanepi...... 6 [Surmasoo] -Põlva mnt...... 6 [Soeoone] Taevaskoja ...... 7 [Eeva kalju] Taevaskoja...... 7 [Süvahavva muistsed jutud] ...... 7 [Kust on pärit kohanimi Veriora?] Veriora...... 8 [Pahtpää küla nimest] Veriora ...... 8 [Meenikund] Veriora...... 8 [Põrguhaud, Sükävhaud ja teised kraatrid] Veriora, Ilumetsa ...... 9 [Lood Sõjatarõst ja Kalmõtumäest] Võhandu ...... 9 [Värska lahe tekkimisest] Värska, Lüübnitsa, Kolpino...... 10 [Muinasjutt Saesaarest]Taevaskoja ...... 11 [VÕU] Leevaku nimest...... 11 [Emanda soo - Imändä soo.] Põlva khk, Kioma v, Trohvi k...... 11 [Kuidas Vanapagan Taevaskojas elamist ehitas] Taevaskoja nime tekkest...... 11 2. JÕED, OJAD ...... 12 [Külmaoja e. Kuninga kraav] Piusa...... 12 [Võhandu laastud]...... 12 3. JÄRVED...... 12 [Valgjärve tekkimise kohta] Valgjärve v...... 12 [Ristijärv] Kanepi ...... 13 [Jänukjärv] Vana-...... 13 [Mustjärv] Kanepi...... 14 [Pikajärvest] Vana-Otepää...... 14 [Palo- ja Küläjärv] Kanepi...... 14 [Sikuti järv] Põlva, Mooste, Noorits-Metsküla ...... 14 [ järved] Põlva khk., Timo v., Tsolgo k...... 14 [Kõtajärv] Mooste ...... 14 [Kiidjärve] ...... 15 [Valgõjärv ja Mustjärv]Veriora, Ilumetsa, Nohipalu ...... 15 [ järvest] Põlva, Himmaste...... 15 [ järv] Kanepi, Põlgaste v...... 15 [Palu järv] Kanepi, Valgjärve v...... 16 4. KOOPAD ...... 16 [Kangakudumine Punni külas] Võhandu...... 16 [Kangakudumine Valgemetsas] ...... 16 [Kuradikoobas Tillel] Tille...... 16 [Kuri koobas] Võhandu ...... 16 [Vanapagana naine koob kangast] Võhandu ...... 17 [Vanapagana naise kangakudumise koht] Nõtskme koopas, Räpina...... 17 [Alliku koopad ja paljandid] Taevaskoda ...... 17 [Sõjatare] Võhandul ...... 18 [Kangakuduja Neitsikoopas] Väike-Taevaskoda...... 18 5. KIVID...... 19 [Juudakivi] jõgi...... 19 [Vanapagana lingukivi] Labasaare soo ...... 19 [Kivid segavad Vanapaganat] Räpina...... 19 [Kivi Kalmehti mäel] Meremäe vald...... 19 [Kivi Sortsi rahakambri ukse ette ehk Kuradikivi] ...... 19 [Kivi Mihklimäe kiriku pihta] ...... 19 2 [Kivi põrgu ukse ette] Holstre vald...... 20 [Vanaeide nõidus] Taevaskoja ...... 20 [Salakuulaja] Taevaskoja...... 20 [Lugu Jaagukivist ehk Saunakivist] ...... 21 [Neitsikivi ehk Näkikivi] Järvemäe talu, Ahja jõe ääres ...... 22 [Mõrsjakivi] ...... 22 [Kalevipoja lootsik] Valgjärve kn., k...... 22 [Vanapagana linn Kanepi Karaski külas] Kanepi khk., Karaski k...... 22 6. MÄED...... 22 [Kerkumägi] Pikajärvel, Hauka talu maal ...... 22 [Vaalumägi] Pikajärve mõisa ja (talu, küla) vahel olev mägi ...... 23 [Kooljamägi] Sirvaste-Kanepi tee...... 23 [Kukimägi ja Laagaristi mägi] Põlva khk., Koiola v., k...... 23 [Vanapagan loob Lõuna-Eestisse mäed] ...... 23 [Mäe] Setumaa...... 23 [Kuis sündövä oro' ja mäe] Setumaa...... 24 [Vanapagan ehitab maja]...... 24 [Mängumägi] Mikitamäe vald, Soelaane küla...... 24 [Kuidas tekkis Linte küla ja Maarjamäe nimi] Linte küla ...... 25 [Tõpramägi] Mooste...... 25 [Sälitusmägi] Mooste...... 25 [Eevamägi] Taevaskoja ...... 25 [Kakumägi] Saesaare, Taevaskoja...... 25 [Tuulemägi] Vastse-Kuuste...... 26 [Maarjamägi] Linte küla, Räpina vald ...... 26 [Päkamägi] Põlva v., küla ...... 26 7. PARGID JA PUUD...... 26 [Küpärsepä kuusk] Valgjärve, Hauka talu ...... 26 [Kaks hiigeltamme Valgjärve pargis] Valgjärve...... 27 [ pedajad] Põlva-Kanepi ja -Võru Puskaru teeristi lähedal...... 27 [Kõlleste pettäi] küla...... 27 [Tsiuga kõiv] Kõlleste ...... 27 [Tutuga pettäi] Suuremetsa, Orava ...... 28 [Laudsi pettäi] Värska vald, Verhuulitsa küla ...... 28 [Kahar (Kahhar) pettäi] Petseri – Räpina maantee ääres ...... 28 [Rootsi kuninga kepp] Tilleorg ...... 28 9. SAARED ...... 29 [Piirissaare ja Pedaspää saare tekkimine] ...... 29 II. ARHELOOGIAMÄLESTISED...... 29 1. LINNAMÄED...... 29 [Kindralihaud] Kanasaare – teerist ...... 29 2. KALMED, KÄÄPAD...... 29 [Vanapagana linn Põlva Koiolas] ...... 29 [Vanapagana linn Kanepi Koorastes] Kanepi khk...... 29 [Juudalinna rauaaja tarandkalme] Põlgaste...... 30 [Juusa kivivare ehk kivikalmed] Põlva-Puskaru-Kanepi teel enne , teest vasakul...... 30 [Kiriku ase Varetepalus] Kanepi khk...... 30 3. KALMISTUD ...... 31 [Ratta kalmistu] Pikajärve, Valgjärve v...... 31 [Matmistest Ratta e. kalmistule] Pikajärve, Valgjärve v...... 31 [Põhjasõjaaegseid matusepaiku]...... 31 4. OHVERDAMISKOHAD (ALLIKAS, KIVI) ...... 32 [Silmavee allikad] ...... 32 [Sepaläte] Jõksi järv, Kanepi...... 32 [Kõrveläte] Kõllestes ...... 32 [Kohtukivi] Valgjärve mõisa pargis ...... 32 [Ohvrikivi Laikivi] Karaski-Hurmi...... 32 [Peksukivi] Valgjärve, Pikajärve mõisas ees ...... 33 [Kalevipoja lootsik] Kaagvere küla...... 33 [Kaljurahnu] Kanepi Mäe kalmistul ...... 33 [Kübara kivi] Väike-Veerksu küla...... 33

3 [Mõrsjaläte]Mooste ...... 33 [Mõrsjakivi] Koorvere küla ...... 34 5. PELGUPAIGAD...... 34 [Vanahalva tarõ] Setu, Obinitsa k/n...... 34 [Juuda tare Tuhkvitsa oja taga] Setu, Meremäe v., Obinitsa k...... 34 [Vanapagana urgas] Setu, Meremäe v., Tääglova k. < Karamsina k...... 34 [Juudatarõ] Setu, Obinitsa k...... 34 [Kuidas Vanapagan Taevaskojas elamist ehitas] Taevaskoja...... 35 III. EHITUSMÄLESTISED...... 35 1. KIRIKUD ...... 35 [Kanepi kiriku ehitamisest]...... 35 [Põlva kiriku ehitamisest]...... 35 [Põlva keriko kelläst] ...... 36 [Kivi Võnnu kiriku pihta] ...... 36 [Räpina kiriku ehitamise lugu] ...... 36 2. MÕISAD...... 37 [Pikajärve mõis] Valgjärve ...... 37 [ mõis] ...... 37 3. VESKID...... 37 [Vanapagana veski] Võnnu khk., Ahja jõgi ...... 37 4. MUUD ...... 38 [Tikõtarõ] Räpina v, Jaanikeste k...... 38 [Vanapagana sild Peipsis] Setumaa...... 38 [Suursild, surematu sild] Piusa ja Tuderna ...... 38 [Suursild] Piusa, Tuderna jaam...... 38 [Hädaoru kõrts] Valgjärve...... 38 [Ratta talu] Pikajärvel...... 39 [Teoste talud Valgjärve vallas] ...... 39 [Võõpsu tekkimine]...... 39 [Peipsi lained] ...... 39 [Pääst segi Patuperä naasõ lugu] Põlgaste...... 40 [Saesaare muistendid] Taevaskoja ...... 40 [Marjuline] Taevaskoja...... 40 [Tuulispask] Taevaskoja ...... 41 [Katk] Himmaste ...... 42 [Põlva mehe kavalus] Põlva...... 42 [Näkk] Võhandu ...... 42 [Imeinimene Korde] Orava v., Tika talu...... 42

4 I. LOODUSOBJEKTID 1. KOHAD (küla, org, kraatrid jne.)

[Kuidas Räpina nime sai] Räpina

Räpina nime tekke kohta on mitu muistendit. Üks kõlab nii: Muistsel ajal olevat eestlased elanud rahulikult Võhandu jõe kaldal. Ükskord aga tulnud vaenlane parvedega mööda Võhandut ja tunginud eestlastele kallale. Vaenlasega olevat tekkinud suur kokkupõrge praeguse Räpina kohal. Tol ajal relvi ei veel tuntud ja võitlus käis ainult käsitsi. Võideldi terve päev ja kui õhtuks vaenlane minema aeti, siis ütelnud üks mees, et küll oli alles replemine; “replemine” olevat siis tähendanud midagi taolist, mis tänapäeval kaklemine. Sellest sõnast olevat aja jooksul välja kujunenud kohanimi Räpina (KOIT, 31.10.1967- Reet Kaimre).

Teine jutt kõlab nii: Vanasti asunud siin nimeta küla, kus suurem osa elanikest olnud venelased. Need olla hakanud korra külale nime valima, kuid oli läinud nii, et üks tahtis üht, teine teist nime. Tekkis vaidlus ja keegi ei tahtnud järele anda. Igaühe meelest oli just tema nimi kõige parem ja sobivam. Vaidlus kippus ägedaks minema. Et see päriselt riiuks ei kasvaks, otsustati vahekohtunik ametisse panna. Selleks võeti ... pull! Otsustagu tema, millist nime küla tulevikus kannab. Aga kuidas sai loom, kes ei kõnele, seda teha? Lepiti kokku: millise puu juures ta peatuma jääb, selle nime hakkab küla kandma. Küla asus Võhandu jõe kaldal ja samas asunud ka hõre lehtpuumets. Sinna siis nimeandja tüüriski. Oli läinud mööda kaskedest ning teistest puudest, jäänud madala pihlaka juurde seisma ja seal hakanud nosima lehti. Oligi nimi käes – Rjabina (vene keeles pihlakas). Küla viljakad põllumaad meeldisid sakslastest mõisnikele nii, et need võeti kohalikelt elanikelt ära ja küla lähistele tekkis mõis. Külarahvas ei tahtnud sakslaste moonakateks jääda ja kolisid ükshaaval mujale. Asemele tulid peamiselt eestlased ja nende suus sai Rjabinast Räpina (KOIT, 18.05.1968 – F. Vaarand).

[Surmaorg] Piusa, Orava v.

See on Piusa jõkke suubuva ojakese kaldal looduslikult kaunis kohas oja kallastel on niit, kus kasvavad toomingad ja sarapuud. Kevadel on heinamaa üks kirev lillevaip, eriti kullerkuppude õitsemise aegu. Kahel pool on tumeroheline metsamüür, mis kasvab väga järskudel mäenõlvadel. Muistend räägib selle oru nime kohta järgmist: Kord elanud sealkandis väga tige ja ebainimlik mõisahärra. Kõik kartsid ja vihkasid teda. Mõisas polnud inimest, kes poleks tema käsul ilmsüüta karistada saanud. Kutsar oli tihti nende süütute inimeste karistuse pealtnägijaks. Tema vihkas eriti oma julma härrat. Korra õhtu eel tulnud tugev äiksevihm. Kutsar oli härraga just koduteel ja parasjagu sellel kuristikuserval mineval teel. Pikemalt mõtlemata keeras ta hobused järsult paremale, ajas piitsaga traavi sõitma ja hüppas ise maha. Tõld koos õela härraga lendas kuristikku. Mitmepäevase otsimise järel leiti laip oja äärest orust. Sellest ajast peale hakatigi orgu kutsuma Surmaoruks. Pikkadel pimedatel sügisõhtutel olla tihti orust kuuldud oigamist ja hammaste krigistamist. Arvatakse, et tigeda härra vaim eksleb seal veel ringi (E. Kuka meenutused) Kirja pannud Helve Lübeck 1962. a.

[Mõrsjaorg] Kanepi, Jõksi järv

Jõksi järve Otepää poolses otsas asub org, mida nimetatakse Mõrsjaoruks. Mõrsjaorg olevat oma nime saanud õnnetust armastusest. Nimelt olnud Jõksi mõisa aednikul ilus tütar, kes sõbrustanud noore aednikupoisiga ja tahtnud temaga ühte heita. mõisa noorhärra oli silmanud ilusat tüdrukut ja tahtnud teda oma mõisa saada ja oma kutsarile mehele panduna. Aednikust isa olnud noorhärraga päri ja nii segatud ära noorte armunute

5 plaan ja antud aednikutütar Kooraste mõisa kutsarile. Laulatuse päeval tulnudki siis Kooraste mõisa poolt peigmehe pulmarong ja Jõksi poolt pruudi pulmarong, järve lähedal asuval teeristil olid mõlemad kokku saanud. Pruut öelnud oma saatjatele, et soovib korraks metsa alla minna ja lipanud alla orgu Sepalätte juures. Kui ta kaua aega metsas olnud, mindud teda otsima ja leitud, et ta on end oma looriga seal kasvava männi oksa üles riputanud. Nii jäänudki ta igavesti mõrsjaks ja tema kurba lugu meenutama Mõrsjaoru kohanimi. Legendi olen kuulnud oma isalt, (Voldemar Jalas, sündinud Jõksi külas Käiso- talus (1902-1964). Ta lisas, et seda mõrsjaloori olevat augusti täiskuu ööl veel tema poisikesepõlves männioksal rippumas näha olnud, kes vaadata oskas. Aga sumedal suveööl pidi mõrsjaloor tõusma orust ja lainetama Lainassuu poole nii tihedalt, et võib rändaja teelt kõrvale eksitada. M. Hirvlaane

Teine lugu räägib, et Mõrsjaoru teeristil olevat maa all peidus seitse tündritäit kulda, mille Vanajuudas sinna olevat peitnud. Selle kättesaamiseks olevat Vanajuudas aga kõvad tingimused seadnud. Mõlemaid lugusid on rahvaluulekorjajad erinevatelt isikutelt üles kirjutanud. M. Hirvlaane

[Suur-Taevaskoja õõs] Taevaskoja

Sealt minevat käik Väike-Taevaskotta. Karjalapsed olid pannud oina käigust minema. Väike- Taevaskotta oli oinas välja tulnud verise peaga. Vanapagan oli pea ära söönud. Suure-Taevaskoja all on jüriööl kuulda kangastekudumist. Allikas. Maa sisse läheb käik. Neitsisoo. Jüriööl käisid tütarlapsed kuulamas kangastelgede häält. Vanakuri oli oma pojale pulmaülikonda kudunud. Möödunud aastal oli üks kalju kogu metsaga sisse langenud. Mees, kes jões ujus, pääses vaevu. EKRK I 28, 151/2 (301) < Põlva raj. - E.-R. Ennuse < Lidia Hurt (1959).

[Kudumine Taevaskojas] Taevaskoja

Taevaskojas on Neitsisoo. Igal jüripäeval käisid tütarlapsed selles õõnes kangakudumist kuulamas. Vanakuri kogus pojale pulmaülikonda. EKRK I 28, 66 (60) < Põlva raj. - I. Hinn (1959).

[Laevaorg Kanepi Hurmis] Kanepi

Hurmi järvest idapoole suunduvat orgu kutsuti vabal ajal Laevaoruks. Sel ajal olid Laevaorus sõitnud laevad, kuna vesi oli olnud nii sügav. Nii ka sellest tulnud nimi Laevaorg. Praegu Hurmi järvest (ametlik nimi külajärv) väljavoolava oja juures on võsa ja oja äärde on pesitsema hakanud koprad. M. Hirvlaane

[Surmasoo] Mooste-Põlva mnt.

Mooste-Põlva maantee ääres asub väike sooriba. Umbes 50 m kaugusel teest on näha väike veelomp. See asub sihi peal, mis suundub Aeniitu. Vanarahva jutu järgi olevat see lomp ilma põhjata, sest sealt jooksvat alt jõgi. Lombist ei saa seepärast läbi minna, vaid ainult ümbert. Kord vanasti olevat üks hobusevaras varastanud hobuse. Ta sõitnud just seda teed mööda. Jää olnud nõrk ja varas kukkunud lompi. Tagaajajad läinud jälgi mööda järele ja leidnud, et lombist jälgi enam välja ei tule. Kõik olid kindlad, et hobusevaras uppus. Pärast seda hakkasid kohalikud inimesed lompi Surmasooks kutsuma. Kord püüdnud parun lompi täita lasta. Veetud siis kõik kivid põldudelt Surmasohu. Siis lasknud parun ehitada silla Surmasoo peale, kuid kevadel olnud sild lagunenud. Nii prooviti korduvalt Surmasood täita, kuid tulemusteta. Surmasoo jäi selliseks nagu ta oli. (kogutud Mooste laste poolt aastatel 1955-60 õpetaja Lia Pruuli juhtimisel).

6 [Soeoone] Taevaskoja

Soeoones elanud suur kuri hundiema oma kutsikatega. Ta olnud ümbruskonnas teiste huntide valitseja. Teda peetud huntide kuningaks ja ka libahundiks – äranõiutud sõjameheks, kes valvanud koopasse peidetud varandust. Ümbruskonna karjale ja inimestele ei olevat ta kurja teinud. Kord aga tahtnud keegi mees hundiema ära olles ta eluaset hävitada. Teinud mees koopasuhu tule ja surmanud sellega hundikutsikad. Sellest ajast peale muutunud hunt õelaks ja kurjaks, kõik teisedki hundid hakanud karja murdma ja inimesi kimbutama. Tuletegija aga kadunud jäljetult. Koopasuust vahtinud välja inimkolju ning maas vedelenud puretud kondid. Arvati, et kättemaksuks hukkunud poegade eest murdis hunt tuletegija. Rahvasuu räägib, et seda kõrvalist ja raskesti leitavat koobast kasutati suurte sõdade ajal pelgupaigana ning varanduse peitmise kohana. (Rmt: . H, Taevaskoja. lk 46. Tln., 1981.).

[Eeva kalju] Taevaskoja

(Taevaskoja muistend) Ma näen, et siin on kõik poissmehed kuulamas. Teile tuleb jutustada Eevast. Muidugi mitte tollest, kes Aadamale nii palju sekeldusi põhjustas, vaid ühest meie küla tüdrukust, kellele vanemad ka Eeva nimeks panid. Kasvas ta nii, nagu kõik meie küla tüdrukud. Alguses käis hanekarjas, siis vaatas lammaste järele, talvel ketras. Ainult teistest hellitatum oli, ta ju isa-ema ainuke laps. Kui tüdruk suureks kasvas, pesi Eeva ennast iluallikas. On meil selline allikas, ainult milline neist seal Hallmetsa taga, toda ma enam täpselt ei mäleta. Ju sellest kasu oli, ilus oli see Eeva tõepoolest. Paljud poisid püüdsid teda. Eeva oli kõikidega lahke, kahe poisi vastu aga eriti. Need poisid olid ka tublid, selliseid annab otsida. Üks sihvakam, teine ilusam, esimene tõmmu, teine linalakk. Põllutöös mõlemad meistrid, nagu ikka meie kandi poisid: maast madalast äke taga käinud, kui jaks lubab, adrakured pihku saanud. Meie maa on ju kehvavõitu, kui seda higiga ei kalla, pole midagi hamba alla panna. Vägikaikaveos ei saanud ükski nende vastu. Omavahel jõudu katsuda nad ei tahtnud. Üks oli kuulus jahimees, teine kõva kalamees. Esimese laulu jäid linnudki kuulama, lõi teine tantsu lahti hakkasid kõikidel jalad käima. Eks neilegi mõlemale meeldis Eeva. Tollele oli see nagu igale naisterahvale eriti meele järele: üks toob laadalt lillelise rätiku, teine saapad. Esimene pakub kompvekke, teine küpsiseid. Jahimees toob tedre, kalamees suure latika. Poisid tahavad ammu kosja tulla, aga tüdruk palub veel veidike oodata ning jagab mõlemale lubadusi. Täna tuleb esimesega kirikust, õhtul läheb teisega kiigele. Sõbrannad on aga ammu mehele läinud, kiigutavad lapsi. Kord nad tulid kalju juurde ja istusid maha. Tüdruk keerleb nagu angerjas pannil, ühel surub vargsi kätt, teisel paitab salaja põske. Aga poisid olid enne kokku leppinud, et see, kellega Eeva siit koju läheb, saab tüdruku endale, teine peab uue pruudi otsima. Tüdruk sai sellest aru ja teadis mõlema iseloomu: kuidas öeldud, nii ka tehakse. Aga ahnus ei anna järgi, ühest on kahju ja teist ei taha ka ära lasta. Poisid tõusid püsti, Eeva karmesti mõlema käe alt kinni. Poisid aga üks paremale, teine vasakule. Siis juhtus midagi üpris seletamatut: tüdruk läks pooleks, üks pool läks ühe poisiga, teine teisega. Proovisid poisid küll Eevat tagasi kokku panna, aga kus! Kui puid lõhud, ega siis ju halgusid kokku kasvata, ammu veel inimest. Nii see tüdruk hukka saigi. Sellest ajast peale kutsutakse kaljut Eeva kaljuks. E.Jõgi, KOIT, 19.08.1975.

[Süvahavva muistsed jutud] Veriora

Kõneldakse, et Süvahavva nimi saanud ta sügavatest orgudest. Väga vanasti elanud küll inimesed teispool jõge, kuid säälpool, kus on Süvahavva küla südamik ei elanud kedagi. Sääl olnud suured ürgorud ja palju vanakurje, kes hulkunud paksus metsa rägastikus. Rahvas räägib ka imelikke jutte, et Süvahavva külas mäe sees olevat kulda.

7 Süvahavva külast minevat läbi “vanajuuda” tee, otse läbi Pääsna küla Petseri kloostri poole. Sellel teel on olnud väga palju eksimisi ja muid juhtumeid. Mõni teab isegi rääkida, et kui pimeda ööga minna läbi Süvahavva külast, siis olevat näha iga nurga taga hallis riideis mehi.

Reo külas kõrge paekalda sees on auk, mis tagapool laieneb. Koopas olevat rauast kangasteljed, mille all peidus mitu kullakangi. Kõike seda valvavad esivanemate vaimud. EDASI 7.08.1980 / Vahur Kalmre - “Võhandu laastud vahelugemistega”.

[Kust on pärit kohanimi Veriora?] Veriora

Veriora mõisa lähedalt Kikkahara metsast saab alguse oja, mis voolab läbi Veriora mõisa. Põhjasõja ajal peetud oja kallastel suuri lahinguid rootslaste ja venelaste vahel. Palju sõjamehi mõlemast väeleerist leidnud siinkandis oma haua. Ojasse voolanud nii palju sõjameeste verd, et ojavesi värvunud punaseks. Rahvasuu hakkas pärast seda oja Veriojaks hüüdma. Kehva eesti keele oskusega kroonuametnikud kirjutasid tsaariajal kogemata oma paberitesse oja asemele ora. Kui kohanimi Veriora sai üldiselt kasutatavaks, oli hilja tehtud viga parandama hakata. Teise loo järgi on kohanimi Veriora samuti juba Põhjasõja-aegne. Veriora mõisa taga metsas teatud umbes vakamaa suurust platsi, kus vanasti ei olevat ühtki elavat taime kasvanud. Kui küla kari kokku aetud, kasutatud seda platsi loomade ülelugemiseks. Seda kohta peetud samuti Põhjasõja-aegseks lahingupaigaks. Võitluses kasutatud teiste sõjariistade kõrval isemoodi ora, millega vaenlane läbi torgatud: lahinguplatsi katnud kolme-nelja tolli paksuselt inimeste veri. Vaenlaste päid torgatud ka puuokste otsa “kasvama”. Lahingust pääsenud elusana vaid kolm meest, kes olnud kui veretombud. Pärast veresauna hakatudki kohta Verioraks kutsuma. Oja kaldale ehitatud mõisat kutsuti Veriora mõisaks ehk saksa keeles Paulenhof. Sama nime sai ka esimese Eesti vabariigi ajal Tartu - Petseri raudtee äärde ehitatud Veriora raudteejaam ja selle ümber tekkinud väike asulakoht. Kui võõrastel kipuvad need kaks ühenimelist kohta mõnikord segamini minema, siis oma kandi rahvas on sarnaste nimedega aja jooksul harjunud. Öeldakse lühidalt nõnda: ta elab mõisas või ma lähen jaama. Jutustaja: Julius Eensalu - Üles kirjutanud Agu Vijar 1973. aastal Sulev Kald, ERA II 245 lk 5

[Pahtpää küla nimest] Veriora

Esimesed kirjalikud teated Pahtpää küla ehk Pahtukilla kohta pärinevat juba 1582. aastast. Küla asub Veriora-Räpina maantee ääres ja kannab tänagi sama nime kui 418 aastat tagasi. Miks on küla nimi Pahtpää? Muistsel ajal olevat ümberkaudsete külade talud ehitatud üks-ühe kõrvale ritta. Pahtpää küla talud seevastu olnud justkui laiali pillutatud: üks ehitatud ühte, teine veidi eemale teise paika. Vanarahvas kutsus pulstunud pead pahtanu pää. Küla oma laialipillutatud taludega oli inimeste meelest nagu peagi pulstunud, pahtanu. Sellest siis nimi Pahtpää, mis sajanditeks püsima on jäänud. Jutustaja August Ortus 1940. aastal ERAII 271/457

[Meenikund] Veriora

Kunagises vallas Palomõisa lähedal asus keset sood veidi kõrgem koht, mida ümbruskonnas kutsuti Meenikunnuks. Soost ümbritsetud maad, kus tavaliselt kasvasid vaid pajud ja lepavõserik, kutsuti vanarahva poolt kund. Esimene inimene, kes sinna elama asus ja majapidamise rajas, oli talumees nimega Meeni. Nii saigi kohanimi Meenikund, mis andis tõenäoliselt oma nime ka ümberkaudsele rabale. Meenikunno rabas on mitu rabajärve ja 19 soosaart. Jutustaja Mari Ortus 1940. aastal, koguja Ilmar Novek ERA II 271, 462

8 [Põrguhaud, Sükävhaud ja teised kraatrid] Veriora, Ilumetsa

Veriora kandi suured metsad on püsinud peaaegu tänaseni. Kohalikud inimesed on juba ammusest ajast teadnud Ilumõtsa raudteejaama lähedal soises metsas üksteisest mitte kaugel sõõrikujulisi lohke, mille päritolu ei osatud veel seletada.

Sügavaid kraatritaolisi moodustisi märkasid geoloogid alles 1938. aastal ja pärast teaduslikku uurimist jõuti järeldusele, et tegemist on meteoriidikraatritega. Võrreldes Kaali kraatritega Saaremaal on Ilumõtsa omad väiksemad ja asuvad hoopis kõrvalisemas kohas. Suurim kraater Põrgohaud asub Ilumõtsa raudteejaamast umbes kilomeeter lõuna pool, kui keerata Põlva-Värska maanteelt enne raudteeülesõidukohta Orava poole. Põrgõhaua lähedal on oma kujult eelmisega sarnane väiksem kraater Sükävhaud, mis asub tihedas metsas. 1958. aasta suvel avastas kohalik metsavaht E. Peterson. Põrgohauast lääne pool on veel kaks pisemat lohku, mida ta nimetas Tondihauaks ja Kuradihauaks. Kuradihauda on raske leida: see on vaevalt meetrisügavune veega täidetud lohk. Tondihaud on peaaegu täiesti turbakihiga täidetud. Kohalikud pärimused hoiatavad Põrgohauast möödudes vandumise ja kurja nimetamise eest. Vanapaganad võivat kuulda. Kraatrite nimedki viivad mõtted sellele, et küllap on need hauakohad vanapaganate asupaigaks. Pärimus pajatab sedagi, et Põrguhaua põhjas olla jaaniööl ja harvemini muulgi ajal tuld vilkumas nähtud. Vanapaganad kuivatanud parajasti kulda ja lihtinimesel olla targem sel ajal Põrgohauast kaugemale hoida. Kui pikka aega Ilumetsa meteoriidikraatreid uurinud teadlane Agu Aaloe kord teelt eksis ja kraatrite asemel kaugele sohu sattus, arvati, et küllap paganad teda õigelt teelt eksitasid… Kasper Asi kodu-uurimuslikust tööst “Ilumetsa meteoriidikraatrid” 1985. aastal, juhendaja põhikooli õpetaja Meeta Reimann.

[Lood Sõjatarõst ja Kalmõtumäest] Võhandu

Leevi veskipaisust Reo sillani voolab Võhandu jõgi kõrgete kallaste vahel. Selliseid liivakiviseinu kutsus vanarahvas müürideks. Suuremad müürid on Põdramüür, Sõatarõ müür ja Kalmõtumüür ning Viira veskimüür. Kõige kõrgemaks peetakse Tsirgumüüri. Jõe kaldad peidavad mitmeid koopaid nagu Vokiniidu koobas, Väiku-Sõatarõ, Põrguhaud ja Uku koobas, mis asub Süvahavva küla lähedal. Uku koobast tunneb rahvapärimus kui muistsete jumalate asupaika ja vana ohverdamiskohta. Suur-Sõatarõ koobas on aja jooksul sisse varisenud. Seda kohta teab rahvas kui kohalike elanike pelgupaika, kuhu vaenlaste tulles olevat sõjapakku põgenetud. Ühe jutu järgi olla koobas inimeste endi kätetöö, pealtpoolt metsaga varjatud ja seestpoolt palkidega vooderdatud. Välja pääsenud ainult jõele. Arvatud sedagi, et Suur-Sõatarõ oli Väikese Sõatarõga, kust praegu allikas välja voolab, omavahel käigu kaudu ühendatud.

Pärimusi on Sõatarõ kohta õige mitmeid: siia põgenetud nii ristisõdijate tulles kui ka sisside eest Põhjasõja ajal. Sõatarõs elatud pikemat aega, ilma et põgenikke oleks üles leitud. Pärimus pajatab, et kord olla keegi põgenikest kassi koopasse kaasa võtnud. Kass tulnud sealtkaudu, kuhu õhuauk oli jäetud, koopast välja. Keegi vaenlastest märganud seda. Kui vaenlane aru saanud, et inimesed peavad olema läheduses, hakatud hoolega jälgi ajama ja leitudki peiduurgas üles. Kõik koopasolijad tapetud. Teine lugu kõnelnud sellest, et sõja ajal peetud koopas pulmi. Vaenuvägi jäänud peatuma keset metsa koopa laele. Ei ole teada, kas vaenlased kuulnud hääli või torganud üks sõjamees mingil muul põhjusel oma mõõga läbi koopa lae ja tapnud sel moel kellegi pulmalise. Kui sõjamees mõõga välja tõmmanud, olnud see verega koos. Mees näidanud oma mõõka ka teisele sõjamehele ja öelnud, et see on inimese veri. Teine ei uskunud teda ja vaielnud vastu, et tal on vana ja roostetanud mõõk. Mõnda aega vaieldud, otsustatud asja uurida. Et pulmalised saanud vahepeal ähvardavast ohust aimu, tahetud enne vaenlaste tulekut üle jõe põgeneda. Millega üle jõe minna? Selles kohas on jõgi küllaltki kitsas, aga see eest sügav. Üle jõe pandud koopasse kaasa võetud leivalabidas. Kõige enne lastud pruutpaaril leivalabida vart mööda üle jõe vastaskaldal olevale Volba saarele põgeneda. Kui

9 nad parajasti teisele poole jõge metsa jõudnud ja teisedki tahtnud neile sama teed järele minna, tulnud võõrad sõjamehed ja tapnud kõik ülejäänud pulmalised. Sõatarõ loost olevat kõneldud veel kolmandatki moodi. Kass olnud pulmalistel kaasas ja kihutatud mingi pahateo pärast koopast välja. Kui kass vaenlastele asukoha reetnud, põgenenud kogu pulmarahvas leivalabida vart mööda üle jõe ja ümber-kaudsetesse metsadesse laiali. Koopa vastas olevat saart kutsutakse Volba saareks. Oma nime saanud koht sellest, et saarele olevat maetud hõbekirstus väepealik Volba. Sõatarõst kõnelnud rahvas ikka õudseid lugusid. Igal neljapäeva öösel kella 12 ajal olevat kuulda ägedat lahingumüra ja surijate oigeid. See koht on paljudele hirmukohaks: seal olevat nähtud vaime ringi liikumas ja vanad inimesed ei usaldavat öösel Sõjatarest mööda minna.

Arvatakse, et Sõatarõs tapetud maetud lähedale künkale, mida hakati kutsuma Kalmõtumäeks. Haudadele kasvas mets. Veel olevat alles 13 kalmuküngast, kus puhkavad sõjas langenud. Vana rahvajutt kõneleb, et pärast sõda toonud alles jäänud elanikud kõige suurema haua peale kivist risti. Rist olnud nii raske, et selle vedamiseks tehtud suur vanker ja vankrit vedanud seitse härga. Rist seisnud mitu aastat oma kohal, kuni jüriööl läinud kõrtsist tulles haudadest mööda küla mürglimees Rätsepa Aado. Kui ta risti näinud, pannud ta korraga tähele, et kaks musta riietatud meest tõstnud risti õlale ja hakanud sellega jõe poole minema. Ristivargad jõudnud keset jõge. Rätsepa Aado keelepaelad pääsenud äkki lahti ja ta hüüdnud poolkogemata: “ Issa ristike!” Käinud kõva mürts ja veekohin. Kui mees hiljem oma uimasusest ärganud, ei näinud ta ei risti ega ka ristivargaid. Rist jäänudki jõkke. Mõned inimesed olevat hiljem kuulnud jüriööl Kalmõtumäelt mööda minnes vee kohinat nagu tõuseks rist uuesti veepinnale. Ka olevat risti tema kunagisel kohal uuesti nähtud. Kõneldakse sedagi, et Kalmõtumäe kääbaste vahelt olevat leitud kolm väiksemat risti. Kaks neist olla Rootsi-aegsed ristid ja kolmas tsaariajast pärit. Üks neist kadunud jäljetult, teine kukkunud jõkke, aga kolmanda viinud vana tsaari soldat Prentsli enda hauale. See rist olevat praegugi Põlva kabeli lähedal olemas. Sõatarõ ja Kalmõtumäe saladuste jälile ei saavat igaüks: erilised kohad on need ka paljude tänaste külainimeste meelest. Kohalike inimeste mälestusi on üles kirjutanud Tiiu Siilivask 1966. aastal ja hiljem täiendanud Reet Tobreluts; juhendaja: Viluste põhikooli õpetaja Meeta Reimann. varasemad mälestused: Karl Sohard 1939. aastal, üles kirjutanud Helgi Siilivask ERAII 245/479; Miina Siilivask 1939. aastal, üles kirjutanud Erich Siilivask ERAII 245, 427/8; ERAII 245, 431/2.

[Värska lahe tekkimisest] Värska, Lüübnitsa, Kolpino.

Jutt viib kaugesse aega, mil Pihkva järve veepiir veel praegusest kaldast kaugel oli. Tol ajal voolanud Värska oru põhjas jõgi, mis suubunud Pihkva järve Kolpino saarest kaugel. Praeguse Lüübnitsa küla lähedal elanud väikeses majakeses vaene setu naine oma ilusa tütrega. Sinisilmne kuldkollaste juustega tüdruk äratanud paljude noormeeste tähelepanu. Need toonud talle kalleid kingitusi ja püüdnud võita tema poolehoidu. Neiu aga jäänud nende vastu ükskõikseks, sest tal olnud omal väljavalitu – noor kalamees Kolpino saarelt -, kes tüdrukut kõigest südamest armastanud. Nad saanud tihti kokku, sõitnud paadiga jõel, veetnud aega kauni looduse rüpes. Õnnelikud noored kavatsenud hakata koos elama. Ükskord, armsama koju saatnud, sõudnud noormees paadiga üle jõe Kolpino alla. Koduteel tulnud talle vastu ühesilmaline nõid, kes kutsunud noormeest endale appi. Noormees läinudki. Abi eest andnud nõid talle imettegeva toimega taimede leotist. Samal ajal aga, kui noormees maitsvat jooki proovinud, pomisenud nõid maagiliste liigutuste saatel tema armsama kohta needusi. Ja nõiarohi avaldanudki mõju: kauni tüdruku kuju hõljunud noormehe eest ikka kaugemale ja kaugemale. Nõia juurest tormanud noor kalur otse jõe äärde, kahlanud vette, et kiiremini teisele kaldale jõuda, kaugele hajuvale neiule järele. Jõud aga raugenud ja sügav jõesäng neelanud noormehe. Neiu aga, saanud kuulda oma armsama uppumisest, kaotanud mõistuse. Kord pimedal ööl, kui ema teda valvates raskesse unne oli vajunud, läinud tüdruk välja ja siirdunud südame kutsel jõe kaldale. Korraga kuuldunud jõevee sügavusest armsama tuttavat häält. Neiu viskunud vette

10 ja hüüdnud: “Sa kutsud mind, kallis! Kohe tulen!” Jooksujalu kaldale tulnud ema näinud veel veepinnal kuldkollaseid juukseid, mis aegamisi voogudesse kadusid. Murest murtud ema silmadest veerenud suured pisarad, neid tulnud niipalju, et jõest saanud lai veeväli, mida tänapäeval tuntakse Värska lahena. Külakest, kus tütarlaps oma emaga elanud, kutsutakse Lüübnitsa külaks. Kolpino saarel Medli küla juures asuv kõrgem koht, kus elanud nõid, kannab Koldaviku mäe nime; eestipäraselt kutsutakse seda paika Nõiamäeks. “Matkaradu Võru- ja Põlvamaal”. Tln., 1992.

[Muinasjutt Saesaarest]Taevaskoja

Saesaarel asetsenud muistsel heal ajal varakas veski, mis aga kodumaa kannatuste aegadel hävinud. Mälestusena on jäänud vaid jutt, et kord kaldal olnud keldrites peitunud rohkesti maist vara, ka kulda ja hõbedat. Kuld ja hõbe olevat veel praegugi maapõues. Selle kättesaamiseks pidavat julge mees üksinda kaevama enne jaanipäeva täiskuu ajal järgemööda kolmel neljapäeva-ööl keskööst kukelauluni. Kolmandal ööl avastavat ta varanduse. Küllap see varandus on veel praegugi kohal, sest teada pole rohkem kaevamisi kui üks. Ja seegi kaevamine jäänud mehe julguse puudumise tõttu viimasel ööl pooleli. Kaevamise esimesel ööl ilmunud kõik kadunud talu kodulinnud töötaja ümbrusse. Teisel ööl ilmunud lindudele lisaks ka koduloomad. Mees pidanud siiski vastu kuni kukelauluni, kuigi hirmuhigi palgel. Kolmandalgi ööl ilmunud ta õigeaegselt kohale, kuid siis hakanud sinna kogunema ka kadunud inimesi, kes valmistunud piduks ja pillerkaariks. Mehel lõppenud julgus ja ta pistnud plagama. Rmt: “Taevaskoja ja Valgemetsa koguteos” – Trt. 1940.

[VÕU] Leevaku nimest.

Kost Võu nimi om tullu? Sie küsümise pääle koste üts vana poolne mies, kelle vanemba jo mito põlve omma Võu jõõ veeren elanu, et timä vanemba ja vana inemise pido pääl omma kõnelnu niida: "Võu jõõ veereh om ollu suur mõts, Võu küla man om ollu mõni kotus tühja vai palast. Sääl om nättü võõra maa linda; targemba (säksa) omma ütelnu: na omma Võu linnu. Ka külla om naatu kutsma Võu küläs, niida ka jõke - muudõ kutsutu tooni aani Püha jõgi. - Tõõne mies selet: Vanast elänü Võuküläh (Ruusal) üts rikas, Leevakal tõõne. Na elänüvvä väega jõukahe. Usaial olluva raudvärrä. Ku Leevaka rikas õdagu värrit kinni pannu, sõs ollu Võu külla kuulda, ku Võu külä rikas värrit kinni pannu,sõs kuuldunnu Leevakalle. Hää maa ollu ja saanu pallo vilja. Eläjit pidänüvvä rohkehe, sõs saanu pallo piimä ja võido. Rikkuse-leevä perast naatu ütte külla Leevä küläs kutsma, tõist külla piimä, võio peräst Voio..küläs. Nimmi kirotamise ja säädmise aigo jäänü ütele külale nimes Leevaka, tõõsele Võu. Viimätses nimest jäänü ka jõõle nimi Võu. jõgi. -H II 52, 775/7 (69) < Räpina - J. Poolakess (1894).

[Emanda soo - Imändä soo.] Põlva khk, Kioma v, Trohvi k.

Vanasti olnud Hatike lähedal praeguse Imändä soo asemel järv. Kui sakslased meie maale tulnud uputanud nad sinna ühe eesti ema ära. Sellest saanud järv "emändä" järve nime. Aegamööda kasvanud järv kinni (alles 60 a. eest olnud soo keskelt lahti). Järve asemelle tekkinud soo aga pärinud järve nime omale. ERM 145, 53 < Põlva khk, Kioma v, Trohvi k. - Paul Reim, stud. agr. < Hendrik Lukats, 58 a. (1920).

[Kuidas Vanapagan Taevaskojas elamist ehitas] Taevaskoja nime tekkest

Kord juhtunud Vanapagan Ahja jõe äärde. Ilusad kõrged kaldad meeldinud talle väga ja ta otsustanud sinna elama jääda. Kuid peavari puudus. Jõe ääres metsa kasvamas küll, aga Vanapagan ei tahtnud maa peale ehitada – inimesed näeksid ta maja, tuleksid tülitama. Siis hakanud ta kaldast väikest urgast kaevama ja järjest sügavamale jõudes teinud ta endale maa alla hulga tube, ühe kaunima kui teise. Uus kodu meeldinud Vanapaganale nii, et ta selle Taevaskojaks nimetanud. Ilusates tubades võis rahulikult elada, siia ei tulnud tülitama ei pajuvasikas ega Kaval-Ants. Leivasaamisega olnud Vanapagan Taevaskojas natuke kimbus. 11 Jõe kaldale rajatud põld andis küll vilja, aga jahvatada polnud kusagil. Siis otsustanud Vanapagan veski ehitada – ja kohe ka parajat paika otsima. Kõige paremini meeldinud veskikohaks Lääniste, kuhu ta kandud kokku hulga materjali, toonud lodjaga kive ning hakanud ehitama. Tuulispask, nähes Vanapagana toimetusi, otsustanud talle vingerpussi mängida. Tuulispask võtnud jõu kokku, tormanud poolelioleva veski kallale, raputanud kõigest jõust. Palgid lennanud kus seda ja teist. Keset jõge jäänud veskist järgi vaid suur nurgakivi. Rahvas nimetab kivi Tondi- ehk Juudakiviks. Vanapagan aga jätnud veski ehitamise pooleli ja lahkunud Taevaskoja koobastest. (Rmt: Raiste. H, Taevaskoja. lk 37-38. Tln., 1981.).

2. JÕED, OJAD

[Külmaoja e. Kuninga kraav] Piusa

Piusa ja Tuderna vahel, raudteega paralleelselt, kulgeb metsa ja soise heinamaa vahel kraav, milles on pruun soovesi. Kraavi suubub ka allikaid. selle tõttu on vesi kraavis küllaltki külm. Eks siis kraavi sellepärast Külmoja kraaviks kutsutaksegi. Kuid selle kraavi kohta pajatab rahvasuu veel järgmist: Rootsi sõja ajal olnud ka Rootsi kuningas ise Piusal koos sõduritega. Olnud äge lahing. Et oli suvine palav keskpäev, siis hakkas võitlejaid vaevama janu. Aga metsaalune on selles paikkonnas kuiv ja liivane. Kust saada vett? Kuninga käskjalg pidi otsima kohta, kust saaks janu kustutada. Kes otsib, see leiab. Varsti sõdur leidiski kraavi ja teatas sellest kuningale. Kuningas ratsutaski kohale (ta olla teinud enda jaoks kõik ise) ja hakkas kraavi kohale kummardades ahnelt vett jooma. Peas olnud temal kuldkiiver. See kukkunud joomise ajal peast kraavi ja vajunud mürinaga sügavale, sügavale. Peale lahingut olla kogu rootslaste sõjasalk otsinud. Mis kadunud, see kadunud. Eks hiljem ole seda kiivrit veel otsinud, aga kiiver kadus nagu “tina tuhka”. Sellest ajast peale nimetatakse kraavi ka Kuninga kraaviks (E. Kõlli meenutused). 1958.a. kirja pannud Helve Lübeck.

[Võhandu laastud]

(Aino Kallaselt) “... aga Võhandu jõge on peetud juba paganaajast saadik pühaks, ja niisama on püha selle allikas, mis Otepääs, Ilmjärve külas, püssikuuli kauguses Letuski Mihkli talust, ning selle ümber on lucus elik ohvrihiis kallistest lehtpuudest ...” ; “... ja tema oli nagu üks neitsikene, kes oma puutumatust kalliks peab, ka väga valvas oma puhtuse pärast, põlastades kõike, mis tema vett püretaks, olgu see kasvõi puuraag, mis vette langes...” ; “Kõige imelikum on see, et Pühal Jõel om maailma algusest saadik olnud vastupanematu vabaduse tung, otsekui üks sisemine vimm, mis ep ole kannatanud võõra käe külge puutumist, niisama vähe kui üks metshobu päitseid oma pääs.”

Ojasuu veskist alla poole sammu 100 teeb jõgi järsu pöörde edela suunas. Pöörde kohal on järsk ja kaljune kallas. Kord kevadel leidnud kaldal asuva maja peremees ärauhutud paekalda kohalt 18 suurt hõbe raha. Nende peal olnud võõrad kirjad. Raha leiukohast leitud ka poti kulda. EDASI 23.07.1980 / Vahur Kalmre “Võhandu laastud vahelugemistega”.

3. JÄRVED

[Valgjärve tekkimise kohta] Valgjärve v. on selline lugu. Ennemuiste ei olevat Valgjärve olnud. Praeguse järve asemel olevat olnud talu. Selle talu rehielamu ja aidad, laudad asunud mäekingul. Talu nimi olnud Musta. Peremees olnud rikas ja kõrk ning tema eluviisid erinenud teiste naabrite omast. Tema armunud oma

12 lihasesse õesse ja nainud selle. Valmistanud toredad pulmad, kutsunud palju pulmalisi. Pulma ajal tulnud hall kerjusvanamees tallu ja palunud süüa. Peremees saatnud ta sajatades minema, öeldes, et temal sandi tarvis midagi pole. Hall vanamees läinud pulmatalust naabertallu (pr. Järve talu), kus talle antud süüa ja öömaja. Pärast sandi lahkumist näinud pulmalised, et koletu suur must härg tuleb Alapuu mäest alla, otse talu poole. Pulmalisi vallanud kabuhirm ja kõik jooksnud minema, kohale jäänud ainult peigmees ja pruut. Varahommikul, naabertalus äratanud vanamees karjapoisi üles ja palunud pulmatallu minna, et sealt tema kindad ära tuua. Ta olla need reheahju kummi peale unustanud. Poiss läinud, tulnud aga kohe tagasi, öeldes, et lai ja sügav vesi piirab Musta talu. Vanamees andnud poisile oma kepi ja käskinud sellega vett lüüa. Poiss teinud õpetuse järele ja kohe avanenud talle kuiv tee, mida mööda ta saanud talus ära käia ja kindad ära tuua. Talus ei ole poiss muid hingelisi näinud, kui ainult kaks halli peni istunud pulmalauas ning urisenud ja haukunud tema peale. Must härg olnudki veekogu, mis tulnud ära oma endisest asukohast Kuksina järvest, jättes sinna alles vaid pisikese järvekese ja laotanud enese ümber veripatu talu. Küngastest, kus asunud talu, saanud saared ja neid hakatud hüüdma talu nime järele Mustsaarteks. Mäge, kus asub Valli asundustalu, hüütud sel ajal Alapuu mäeks. Teekoht, kust poiss talus käis, olevat praegu ainult umbes meetri sügavuse veega kaetud.// Valgjärvelt pärinev koduloolane P. Salak. Muistend Valgjärve sünnist.// Pilk Valgjärve minevikku. - KM KO, reg.1963/92. Käsikiri, lk.1.j.j. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

Valgjärve saamine. Võrru maakonnan Kanepitsi kihkanannan om üits kaunis suur järvekõne mis Valgjärves kutsutas. Rahva juttu järgi ei olle muiste haal seda järve ollu. «Muiste aal om selle järve asemal üits talu ollu. Sell talu peremehel om kaits last ollu, tõna ollu poig, tõne ollu tütar. Tütar om väega ilus ollu. Selle tütriku veli om hendale ka nii ilusat naist lahtunu, kui sõsar om ollu. Ei ole nii ilusad kostigi saanu. Nakanu oma sösaret ärä võtma. Kui vellel ja sõsaral saaja om ollu om üits sant kah saaja tullu pallelnu üömaja. Ei ole lubutu, üteldu, meie ei võtta sinu sija ette vedelama, mine sanna manu, kül sanna naine sinu üömajale võtt. Sant lännu sanna manu, kos teda om lahkede vasta võedu. Sant om käsgunu sanna naist välla kaema minna, mis saa sääl näed. Naine tullu sisse ütelnu, taivas om väega pagsun pilven. Santt käsgunu naist tõne kõrd vällä kaema minna, et mia saa sääl näed. Naine tullu tagasi ütelnu väega suurt vihma sadas. Santt käsgunu naist kolmas kõrd vällä kaema minna mis saa sääl näed Naine tullu tagasi ütelnu maa näi vie lainid maad müöde liiguvad ja kuuli kunged kohinad Homugu kui santt minemaa lännu lännu naine teda välla saadma ja nännu et talu kadunu ollu ja selle asemel lainedalnu suur järv rohkemb ei ole kuiva maad ollu kui tema sanna ja lauda ümbre veidikäne Millest tämbatseni päivani kaits väikest saarekest on. H III 21, 710/2 (8) < Otepää, Palupera - J. Kukrus < < Sohvi Pann (1895). Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Ristijärv] Kanepi

“Ka Kanapää Risti järve ääres ohverdati vanasti kahe kasvava puu vahele paigutatud kivile. Niihästi puid kui kivi peeti pühaks. Anded pandi tavalisesti kivile maha. Ristiusu kuulutajatele, vististi munkadele ja preestritele, ei meeldinud niisugune paganlik ohverdamine: nad seadsid kivile risti. Vana viisi ohverdati ristiga kivile edasi. Et Ristijärve ääres palju rohkem käidud palvetamas ja ohverdamas kui kirikus jumalateenistusel, otsustanud õpetaja hiiepuud maha lasta raiuda. Keegi ei julgenud käsku täita. Õpetaja hakanud ise raiuma, teised jätkanud tööd, kuni hiiepuud maha langenud. Ohvrikivi kõige ristiga veerenud järve. Sestsaadik kannab järv Ristijärve nime”.// M.J.Eisen kirjutab esivanemate ohverdamistest Eesti Mütoloogias (III), lk.82. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Jänukjärv] Vana-Piigaste

Janukjärv/Jaanekjärv asub Vana-Piigastest 1,5 km kirdes Tsähkna (ka Piigaste) orus. Järve pindala on 11 ha, osalt mudase, osalt liivase põhjaga. Muistendid pajatavad, et Kalevipoeg olnud janus ja joonud järve peaaegu tühjaks. Läheduses on Liinatsoo mägi ja Tiksi palus muistsed kääpad. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

13 [Mustjärv] Kanepi asub külas, selle sügavamas otsas pidi rahvajutu järgi helkima kuupaistes Rootsi kuninga Karl XII mõõk. // Seda on jutustanud kohalikud vanad inimesed. Järve ääres on olnud “Vanemuise lauljanna Elli Põder-Rohu vanematekodu ja seal veetis ta oma vanaduspõlve. Vt. ka Siin- ja sealpool maanteed, lk.38. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Pikajärvest] Vana-Otepää väljavoolav oja nimetatud Riidma(a) ojaks ja selle läheduses asuvat soosaart Riiusaareks. Möldri Piirikolga ja Jõõrde (viimane Vana-Otepää talu) talude vahel olnud piir segane. Kuna seal olnud väga hääd õitsil käimise kohad, siis olnud nende kohtade pärast alaline riid ja tüli Vana-Otepää ja Valgjärve õitsiliste vahel. Sellest tulnudki see kohanimi. // P.Salaku käsikirjad, lk. 46. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Palo- ja Küläjärv] Kanepi

Vanast olnu Küläsuu asemel järv, kedä Küläjärves kutsutu (Karaski vallan). Külänaise käünüvä ütteviisi lastemähkmit järven mõskman. Järvel saanu aigumüüda villand - ehk küll ütessa kõrd üüpäävä seen vesi puhastas, siski olnu Küläjärve vesi iks must ja ta tahnu pakku ära minna. Ütel pääval tõsnu ta üles pilvi poole, lännu tävest kolm versta põhjahommogu poole ja lasknu ennast sinna palomaa pääle maha, kost tälle ilosa liivatse veere saanuva ja Palojärv nimes. Küläjärve asemale saanu suu, keda Küläsuus kutsutas, kohe viirde Vanapagan endale linnategemise aigu, kelle kivve tälle luba paljat õdagu poolsel üül, enne kikka kirgmist kanda lubatu, püksiseere tävve kivve puistanu, sest et kikas külän juba kirgnu, kelle pääle Vanapagan plagama pistnü. H II 32, 506/7 (5) < Kanepi khk., Vana-Piigaste - J. Väggi (1890). Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Sikuti järv] Põlva, Mooste, Noorits-Metsküla

Et Sikuti järv on orus ja väga väikeseks jäänud, selles olevat süüdi Vanapagan, kes tahtnud järve köiega hoopis kokku vedada. Äikese tõttu jäänud see töö pooleli. ERA II 246, 279 (2-e) < Põlva, Mooste, Noorits-Metsküla - V. Sikkut < Adele Sikkut, 37 a. (1939).

[Tsolgo järved] Põlva khk., Timo v., Tsolgo k.

Kui Jumal maailma loonud, loonud ta siis ka Tsolgo ümbruse ilusa ja kauni maana. Pärast maailma loomist läinud Jumal sauna, et ennast puhastada päevatöö tolmust. Omad maailma loomise riistad pandnud sauna otsale. Sauna tulnud ka Vanakurat ise. Temal olnud Jumalaga saunas päris sõbralik vahekord. Pääle vihtlemise ütelnud Vanakurat jumalale: "Puhka sina natuke, mina lähen, toon sauna vett juurde," ja väljunud saunast. Võtnud siis sauna otsalt Jumala maailma loomise riistad ja loonud Tsolgo ümbrusse hulga järvekesi, lompe ja loike, kuhu oleks temal pikse ajal hää varju pugeda. Kui Jumal ja Vanakurat pääle vihtlemise saunast väljunud, märganud Jumal, et tema maailma loomise riistu on vaheajal tarvitatud ja juure loodud Tsolgu ümbrusse hulga järvekesi, lohke ja loiku. Kohe saanud Jumal aru, et see on Vanakurja töö, ja ütelnud: "Oled sa üte tsolgatuse tennü." Sellest ajast hakatud seda ümbrust Tsolgoks hüüdma. ERA II 245, 26/7 (7) < Põlva khk., Timo v., Tsolgo k. - R. Plakk < Liisa Kindsiveer, 77 a. (1939).

[Kõtajärv] Mooste

Mooste metsas on väike järveke nimega Kõtajärv. Rahva keskel liigub niisugune jutt Kõtajärve tekkimisest: palju aastaid tagasi, paruni valitsemise aegadel, käidi mõisa karja selles väikeses järves jootmas. Et järve kaldal olid soised ja mädad, laskis parun ehitada kivisillutisega tee otse vee piirile.

14 Kord näinud mõisatöölised, et tohutu suur paruni pilt paistnud järve lainetest. Töölised rääkinud sellest ka parunile. Järgmisel päeval tulnud parun ise järve äärde seda vaatama. Jälle olnud paruni pilt veepinnal. Niipea kui parun astunud sillutisele, kadunud pilt veepinnalt ja tee vajunud härra jalge alt. Parun kukkunud kõhuli vette. Töölised parastanud kaldalt: “Nüüd on su, vana reo, valitsuse päevad lõppenud! Rüüpa vett!” Parun pääsenud siiski ja valitsenud õelalt edasi. Järve aga hakatud pärast seda kutsuma Kõtajärveks, sest parun kukkunud ju kõhuli, murdes “kõtuli”. (kogutud Mooste kooli laste poolt aastatel 1955-60 õpetaja Lia Pruuli juhtimisel).

[Kiidjärve]

Rahvapärimuse järgi asunud ilus kalarikas järveke Emandasoos, kus ta aga igavust tundnud ja endale ilusamat kohta igatsenud. Ainsateks külalisteks olnud janukustutavad kitsed, kellele järv oma häda kurtnudki. Kitsed siis juhatanudki järvele kauni koha kätte. Ühel päeval võtnud järv kaasa kõik kalad ja rohkesti põhjamuda ning rännanud kitsekarja järel praegusesse asukohta. Kaua aega kutsutud järve rahvasuus Kitsjärveks. (Rmt: Raiste. H, Taevaskoja. lk 20. Tln., 1981.). Kiidjärve järve tekkimine. Vanasti Kiidjärve järve sääl ei olnud kus ta praegu on vaid asus Põlva palus Emanda soo kaela pääl ja sinna oli ta tekkinud maa vajumise tõttu. Kord sõitnud palju emandaid läbi Põlva metsa ja istunud sinna maha puhkama ja nad olid väga halvad inimesed ja ei kartnud jumalaid. Vanataat lasknud kõik maa sisse vajuda sinna jäänud suur lohk järele ja tekkinud järv. Kõidjärve mõisas olnud vana parun see kartnud vanataati ja palunud tema käest järve. Läinud mõni aeg mööda ja mõisa härra jätnud selle lootusegi maha, aga ühel ööl tekkinud suur kohin ja mühin, pragin ja rogin ja emanda soos kaela pääl järve ei olnudki vaid korraga Kiidjärve mõisa all. Hommikul, kui härra üles tõusnud vaadanud aknast välja näinud järv kohe akna all. Selle rõõmuga annud teomeestele mitu päeva priiust. ERA I 2, 933 (1) < Võnnu khk., Koorvere – H. Rosenberg < Kusta Rihm (1929).

[Valgõjärv ja Mustjärv]Veriora, Ilumetsa, Nohipalu

Veriora mõisa poolt Lepassaarde minnes jääb maantee lähedale metsa sisse järv, millele kohalik rahvas on pannud nimeks Valgõjärv. Valgejärv sai oma nime sellest, et järve põhi on valge liivaga kaetud ja järvevesi on väga läbipaistev. Valgõjärve peetakse üheks selgeveelisemaks järveks kogu Eestis. Veel edasi minnes on tee ääres Mustjärv. Mustjärve põhi on must kui muda ja järvevesi on nõgimusta värvi. Ümberkaudsed ja kaugemalt tulijadki on ikka imestanud, et kaks nii erineva veega järve asuvad nii lähestikku. Jutustaja Rudolf Sälimaa 1939. aastal ERAII 271/467

[Himmaste järvest] Põlva, Himmaste.

Põlva kirikust paar versta põhja pool asub väike Himmaste järv, kuhu rahvajutu järele on pei- detud raudteljed kirst kulda. Järve põhjapoolsest otsast läheb kraav üle maantee Ora jõkke, mille kaudu saaks järve tühjaks lasta. Kraavi kaevaja aga jääb pimedaks. Kord keegi mees hakanud seda kraavi kaevama. Kaevanud paar päeva, siis jäänud, aga nägemine nii viletsaks, et jätnud kraavi kaevamise pooleli. Paari nädala pärast jäänud mees päris pimedaks. ERA II 247, 49 (2) < Põlva, Kioma v. - L. Plado (Räpina Aianduskeskk.) / Jaan Plado, 63 a. (1939).

[Hurmi järv] Kanepi, Põlgaste v.

Hurmi vallan om Urmi järv, mille kohal olnu vanast kerk ja külä. Ütekõrraga tulnu sääne maavärisemine ja kerk ja küla varisenu maa alla, nende asõmõlõ teknu järv. Vagasõ ja päiksepaistelise ilmaga olla piiglisiledal pinnal näta külä ja kerk ning sügäväst viipõhjast paistvat kerku kullatu torn. Järvest veidi kaugõmal minevat müüda suur kraav, kraavi ja .järve vahet olla ainult mõnikümmet sülda. Kõrd vanast tahetu järve tühjäs lasta, aga kes kaima

15 lännu, see pimedas jäänü. Sellepäräst olevat Urui järv põrõhõlla tühjas laskmata. ERA II 246, 491 (1) / Otepää, Vastse-Otepää v., Sirvaste k. / Kanepi, Põlgaste v. - V. Jaaksoo (Räpina Aianduskeskk) < Anna Jaaksoo, 48 a. (1939).

[Palu järv] Kanepi, Valgjärve v.

Võromaal, Kõlleste vallas. Alamusti palus, suure metsa sees asetseb järv, mis kannab "Palu" järve nime. Nimetus on tulnud sellest, et see järv asub palu ääres. Palu järves asetseb suur kivi, otse keset järve. Kivi on järvest üle poole väljas. Rahvajutt aga räägib, et heinalised on näinud, kui vesineitsid olid kivil end pesnud ning kivi pealt järve hüpelnud. ERA II 243, 26 (10) /..Kanepi, Valgjärve v. - I. Värv (Vana-Piigaste algk.) / Aleksander Värv, 45 a. (1939).

4. KOOPAD

[Kangakudumine Punni külas] Võhandu

Räpina vallas Punni külas Voo jõe kõrges kaldas on koobas. Sellest räägiti järgmist. Kuupa suust umbõs säitse sülda sissepoolõ omava vasõst kangapuu. Neede puie pääl kuda ega jaanipäävä üüse üts naane kangast. ERA II 246, 215 (3) < Räpina khk. ja v., Rõsna k. - E. Munov < Kaarel Koch, sünd. 1857. a. (1939).

[Kangakudumine Valgemetsas] Valgemetsa

Valgemetsas jaamast pärivoolu pahema käe pool jõe kaldas Pimeoru juures on kalju. Selle sees olnud õõnsus ja seal olevat vanapaganad kangast kudunud vasktelgedel. Karjased kuulnud kalju poolt kangakudumist. Vaadanud aga karjased sinna, olnud kõik vait. Aga nagu karjased selja pööranud, kudutud jälle edasi. Nii kestnud kogu aeg. ERA II 241, 205/6 (29) < Võnnu khk., Mõtskatsi k. - M. Täte < Juuli Muld, 63 a. (1939).

[Kuradikoobas Tillel] Tille

Tille mõisa taga on Kuradikoobas. Vanakurat oli koopast väljas käinud ja inimesi kiusanud. Nurme pealt läheb teerada alla koopa juurde. EKRK I 28, 165 (323) < Põlva raj. - E.-R. Ennuse < kohalik mees Sikal (1959).

Kuradikoopa suudme kõrgus on ligi 2 m ja koopast vuliseb välja kristallselge allikas. Muistendi järgi saanud kalju nime koopas elanud koletise järgi, kes valvanud koopa sügavusse peidetud varandust. Koletis tapnud iga sissetungija ja söönud selle ära. Teises muistendis aga jutustatakse, et koopasuu ette jõkke maetud vanasti kuld- ja hõbemüntidega rahapada, mille leidmine õnnestuvat vaid vanaaasta südaööl. Varandust olevat võimalik ära viia vaid siis, kui koorma ette kolm süsimusta täkku rakendada. Siiani olevat varandus leidmata, sest otsijaid tulevat kimbutama koopaelanikud – kuradid. (Rmt: Raiste. H, Taevaskoja. lk 12. Tln., 1981.).

[Kuri koobas] Võhandu

Võhandu jõe kaldas asub koobas, mida hüütakse Kurjaks koopaks, sest Vanakurja naine kudunud seal raudpooltel kangast. Kord karjapoiss kuulnud kudumist ja visanud kiviga. Kivi sattunud soalaadi vahele. Vanakurja naine tulnud välja ja tahtnud poissi ära süüa. Aga et poiss vaenelaps olnud, jätnud ta poisi söömata, kuid noominud teda tublisti. ERA II 246, 137 (2) < Räpina khk. ja v., Jaanikeste k. - L. Türkson < Juula Türkson, 70 a. (1939).

16 [Vanapagana naine koob kangast] Võhandu

Nõtskme koobas Räpina kihelkonnas Võhandu jõe ääres seisab kalju sees üks koobas. Rahvas nimetavad teda Nõtskme koobaks. Seda koobast olla vanal ajal rahvas kaevanud sõjakartuse pärast ja olla sinna oma varanduse viinud ja sääl elanud. Nüüd on tema suure vee ajal vett täis, aga kesksuve ajal on ta kuiv. Rahvas räägib selle koobast nõnda. Kui pääle sõja rahuaeg jälle on hakanud, siis tulnud ka rahvas omast peiduurgast välja. Aga sinna tühja koopa asunud Vanapagan elama ja tema naene olla sääl kangast kudunud. Ükskord on karjalapsed selle mäe päält kiva jõkke pildunud. Sääl tulnud Vanapagana naene välja, võtnud ühe nendest kinni, kes üks vaenelaps olnud, peksnud teda ja ütelnud: "Kui sa oleks rikaste vanemate laps, siis ma tapaks sind ära. Teie, raiped, pillute kiva minu kangavaeliku vahele!" On lapse nii ära peksnud, et laps neli nädalat ennast teise külle pääle ei ole võinud käända. Räägitakse ka, et praegugi raudsed kangakudumise teljed (peeled) selle koopa sees olla. E 18167/8 (3) < Räpina khk. - D. Konsand (1895).

[Vanapagana naise kangakudumise koht] Nõtskme koopas, Räpina

Muiste veerenud sõjavanker ühtelugu meie kodumaal, tallanud maha noori ja vanu, ähvardanud maa täiesti lagedaks teha. Inimesed põgenenud hirmul sohu ja rabadesse. Räpina elanikud arvanud kõige paremaks Võhandu jõe kaldasse koobast kaevata. Sinna viinud oma varanduse ja seal elanud isegi vaenlaste ilmumise puhul. Vaenlased ei teadnud neid sealt otsida. Sedaviisi ei saanud sõda neile enestele ega nende varandusele viga teha. Kui pärast sõda elanikud koopast lahkunud, juhtunud Vanapagan koopa juurde. Vaatab, vaatab, koobas meeldib talle. Vanapagan otsustab varsti: siin mulle armas asupaik! Siia kolin kohe elama! Eks Vanapagan koligi naisega üheskoos koopasse. Ise rändab siit Võhandu jõe äärt mööda tihti kaugemale Võrumaad vaatama, naise aga jätab koopasse. Ei Vanapagana naine viida asjata aega. Hakkab varsti tööle. Seab teljed üles, kuduma. Iga päev kuulevad karjalapsed Vanapagana telgede lõksumist koopast. Vaatama ei julge keegi ometi minna, mida Vanapagana naine seal teeb. Korra poisid Võhandu jõe ääres mängimas. Viskavad lutsu jõe veet. Ennäe, üks kivi satub koopasse, kus vanapagana naine kangast kudumas. Vanapagana naine kohe koopast välja, sasib lutsu viskava poisi tukast kinni, kolgib teda hoolsalt. Ütleb: "Kui sa rikaste vanemate laps oleksid, nuhtleksin sind hoopis kangemini. Tean aga, et oled vaeste laps; sellepärast annan sulle armu. Te, poisid, olete kõik kolki ära teeninud: pillute kiva mu kanga vahele! Kui te teinekord veel nii teete, nuhtlen teid paremini!" Vanapagana naine vihtunud poisi ometi nii läbi, et polsi kondid neli nädalat valutanud. Sest saadik ei julgenud poisid enam koopa juurde minna mängima. Seda koobast kutsub rahvas Nõtskme koopaks. See koobas on praegu olemas. Suure vee ajal on koobas vett täis, suvel aga kuiv. Vanapagan elanud kaua aega oma naisega selles koopas ega teinud koopa ümbruses kellelegi paha. Viimaks tülitanud Vanapaganat Räpina neiude alaline laul Nõtskme koopa ümbruses; Vanapagan lahkunud sealt. Naise teljed aga jäänud koopasse maha. Neid olla hiljaaegu veel seal nähtud. M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 113-114.

[Alliku koopad ja paljandid] Taevaskoda

Ühes muistendis räägitakse, et Alliku kaljus olevat pesitsenud vanajuudased, keda kardetud ja kelle pärast ka seda kohta peljatud. Teise muistendi järgi olnud Alliku kaljus suur ja sügav koobas, millest voolanud välja veerohke allikas. Kord sidunud julge mees koera nööri otsa ja nööri järele andes saatnud koera koopasse. Kui ta siis nööri välja tõmmanud, olnud selle otsas ainult verine sikupea. Räägitakse sedagi, et Alliku kaljus elanud Vanakuri oma sellidega. Aeg- ajalt kuuldud koopast kulla kõlinat. Ühel julgel karjapoisil tekkinud tahtmine tonte vaatama minna. Sidunud siis karjapoiss endale nööri ümber keha ja andnud nööri teise otsa väljas ootavale kaaslasele. Suur olnud kaaslase ehmatus, kui nööri välja tõmmates tulnud selle otsas nähtavale verine sikupea. Rahvasuu räägib, et Alliku kaljul kasvavasse metsa maetud vanasti palju raha, kalju alla, jõkke, aga visatud Rootsi ajal rahakast, mida keegi polevat jaksanud välja tuua. Mõnikord

17 päikesepaistelisel päeval olla selle helki läbi jõepõhja liiva näha. (Rmt: Raiste. H, Taevaskoja. lk 14. Tln., 1981.).

[Sõjatare] Võhandul

Kord peetud Sõjatares sõja ajal pulmi. Keset pulmapidu juhtunud vaenlase vägi tulema mäe pääle, kus all asunud koobas. Ei tea mispärast, kas nad kuulnud hääli või muud, aga üks sõjamees torganud mõõga läbi koopa lae alla. Parajasti juhtunud all olema üks pulmaline, kelle pää mõõk läbistas. Kui sõjamees mõõga välja tõmbas oli see verega. Mõõgatorkaja näitas mõõka teistele ja ütles, et see on veri ja all on koobas. Teine ei uskunud ja ütles vastu, et mõõk on roostega. Tükk aega vaielnud otsustasid nad minna alla vaatama. Vahepääl olid pulmalised ära saaunud neid ähvardavast olukorrast. Et millegagi üle jõe minna ei olnud ja jõgi säält kohalt oli õige kitsas aga sügav, pandi üle jõe leiva labidas, mis koopas oli. Kõige enne lasti üle minna pruutpaaril. Need said parajasti ära pageda teisele poole metsa, kui tulid sõjamehed ja tapsid teised pulmalised ära.

Sõjatarest kõneleb rahvasuu praegugi õudseid jutte, kuidas iga neljapäeva ööl kella 12 ajal olevat kuulda lahingut ja surijate oigeid. Kõneldakse ka, et koopa tagumises osas kiigutavat naine last, ise istuvat vanal kägiseval toolil.

Sõjatare vasta on jõega ümbritsetud saar. See ei ole kuigi suur, aga on kaetud heinamaaga ja väga ilus koht. Vanasti käidi linnast siia Sõjatare vaatamas ja saare peal tantsimas. Ühel õhtul läinud kaks külatüdrukut, Lii ja Mai, vaatama linlaste tantsu. Sinna jõudes tantsisid vaid kaks tüdrukut. Külatüdrukud imestasid, et tüdrukutel olid maani mustad juuksed. Ka jalad olid neil hobuse moodi. Äkki jätsid tüdrukud tantsimise ja hakkasid kõrget kaljut pidi üles tulema. Saades keset kaljut kadusid nad kui tina tuhka. Tüdrukud jooksid hirmuga koju ja kõnelesid sellest teistele. Sellest ajast peale ei julge keegi seal õhtul üksinda kõndida. EDASI 7.08.1980 / Vahur Kalmre - “Võhandu laastud vahelugemistega”.

[Kangakuduja Neitsikoopas] Väike-Taevaskoda.

Väike-Taevaskoja kalju sees on suur allika koobas, mida praegugi tuntakse Neitsikoopa nime all. Vaikseil suveöödel võidavat kuulda sellest koopast näkineidude või murueide tütarde laulu ja kangastelgede soaloodiku löömist. Võimatu see pole, sest vastassuunas asetseb paari km kaugusel küla. Näoga Kalju poole seistes kostab kaja paremini kui otsene hääl, mida summutab mets ja selja taga asetsev kõrgem orusein. Ka asetseb Valgesoo küla jõesängist ning kaljustki tublisti kõrgemal. Seetõttu füüsikaseaduste kohaselt peabki kaja olema paremini kuuldav, kui otsesed hääled Valgesoo külast. Teise variatsiooni kohaselt aga viivat see lõhe pahareti ehk jõevaimu asukohani kaljukoobastes, kus uppunud neidude hinged peavad sunniviisil kuduma nõiatelgedel allmaailma rahvale riideid ning pesema kulda allikavees. Seepärast olevat allikavesi kesköö paiku sogane. Rmt: “Taevaskoja ja Valgemetsa koguteos” – Trt. 1940. Koopas olevat istunud imeilus linalakk neitsi ja kuduvat kuldtelgedel kangast. Teda ei olevat kunagi näha, kuid kui hoolega kuulatada, kostvat koopast kangastelgede lõksumist. Ainult jaanilaupäeva öösi ilmutavat kaunitar ennast äravalituile, kes teavad salasõnu ja oskavad avastada sõnajalaõit. Vanarahva pärimuse järgi olnud Neitsikoopas varemini palju tubasid. Koopa sissekäik olnud tol ajal kitsas ja madal. Kord nähtud Neitsikoopa suudmel tütarlast õmblemas. Mehed läinud lähemale, mispeale ilmutis kadunud. Koopasse minnes näinud nad selle keskel väikest tiiki ohvrikiviga. Meestel hakanud hirm ja nad põgenenud, misjärel koopasuu kinni vajunud. Üldse tohtivat Neitsikoopasse ainult sisse vaadata, edasiminek tegevat kas pimedaks või hulluks. Nagu teisedki Taevaskoja koopad, olevat ka Neitsikoobas vaimude riik. Rmt.: Keemari, E. Ahja jõe ürgorg.- Tln., 1972.

18 5. KIVID

[Juudakivi] Ahja jõgi.

Suur kivi Ahja jões on Juudakivi. Juudas oli tahtnud endale Ahja jõele veskit ehitada. Toonud kivi sinna Mihklimäele ja visanud vette. Vaadanud, et veski ehitamisest ei tule midagi välja ja visanud vette. Kive ei olnud just saada, ja kui juba üks kivi nii raske kah, mis siis veel teistega. Juudakivi lähedal on palju kalu, vist Juudas neednud. Kogu aeg on seda kivi Juudakiviks kutsutud. Mina olen vana kalamees ja kogu aeg loomuse saanud Juudakivi juurest. EKRK I 16, 31/2 (1) < Tartu raj., Võnnu k/n., Lääniste k. - A. Rõõm < August Mark, umb. 65 a. (1957).

[Vanapagana lingukivi] Labasaare soo

Labasaare soo pääl asub suur kivi, mida kutsutakse Vanapagana lingukiviks. Vanapagan läinud kord hingi varastama. Olnud täiskuu aeg ja kuu paistnud väga heledasti. Vanapaganal läinud hing täis, et inimesed teda vast näevad. Ta võtnud põllult suure kivi ja pani lingu pääle. Keerutas paar korda ümber pää ja viskas. Kivi lendas kuni pilvedeni ja kukkus kaugele Labasaare soo pääle. Vanapagan nägi, et kuu mahaviskamisest midagi välja ei tule ja et kuu ikka veel paistis, läks ta ära oma koopasse. ERA II 245, 433 (5) < Räpina khk., Veriora v., Süvahava k. - E. Siilivask < Miina Siilivask (1939).

[Kivid segavad Vanapaganat] Räpina

Vanapagan tullu Võro poolt Räpina poole. Üteh paagäh löönü' tõõn'e uma varba kivvi vasta ärä. Tuo pääle pes'nü tõõ'ne jalaga kivv'e tul'ekitie päält kõrvale; ku tuo tüö pal'lo es avita', sõs mõtelnu tõõn'e: vaja om õige na' kivi' är kor'ata. Et täl nüüd vaesekesel kotti es ol'e, sõs ajanu tõõn'e püksi' jalast, köütnü seer'eotsa' kin'ni, kor'anu kiv've sõs pükse sisse ja heitnü sälgä. A püksipõlve' olluva' kat'ski, säält tsilkunuvva kiv'i väl'lä - nii om sõs terveh kivirind saanu Räpina kih. Pahkpää küläst läbi Jaanikeste kül'ä ligi Leevakalle. H II 52, 809/10 (81) < Räpina khk. - J. Poolakess (1894).

[Kivi Kalmehti mäel] Meremäe vald

Vanarahvas kõneleb, et Petserimaal Meremäe vallas ja Kalmehti mäe pääl on üks kivi, mille suurus on arvatavasti 2 m³. Vanal hallil ajal, kui Vanapagan veel maa pääl elas, kiusas Jumal teda taga suure kõuevihma ajal. Siis põgenenud Vanapagan kivi alla varjule ning pikse löönud kivi katki. Mis veel praegu on sama mäe pääl. ERA II 267, 565 (1) < Setu, Meremäe v., Vinski k. - S. Lendla < Marie Lendla, 55 a. (1940).

[Kivi Sortsi rahakambri ukse ette ehk Kuradikivi]

Umbes 50 aastat tagasi oli talu põllul suur kivi, millel olnud sisse raiutud imelikud märgid. Vanarahvas kutsunud neid Sortsi sõnadeks. Rahvasuus käinud jutud ringi, et Sorts seda kivi tahtnud viia oma rahakambri ukse ette. Teel väsinud ja heitnud puhkama. Keskööl laulnud kukk kolm korda, Sorts ehmunud unest üles ja pistnud jooksu. Kivi jäänud põllule ja teda hüütud Kuradi kivi. ERA II 247, 238 (4) < Vastseliina khk., Orava v., Hanikase k. - A. Tein < Jaan Tein, 60 a. (1939).

[Kivi Mihklimäe kiriku pihta]

Vanasti elanud Vooremäel Vanapagan. Säält mäe otsast paistnud talle silma üks kirik, mida kutsutud Mihklimäe kirikuks. Ühel pühapäeval, kui ta nägi, kuidas rahvas kirikusse läks, tõusis tema viha äärmise tipuni. Ta hakkas hauduma plaani, kuidas kirikut ära purustada. Viimaks

19 leidiski nõu. Seadis ühe hiiglakivi lingule ja tahtis visata. Parajasti, kui ta keerutas, katkes nöör ja kivi lendas vingudes minema, kuid kukkus sinna kiriku lähedale jõkke, mis kannab Ahja jõe nime. See koht, kuhu kivi kukkus, nimetatakse rahvasuus Oborootsoks. Kivi ise paistab poolest saadik veest välja. See kirik olevat Põhjasõja ajal ära lõhutud ja need varemed asuvad praegu Läänistes Saarva talu nurmede sees. Sinna varemetesse olevat maetud kolm rautatud tünnitäit mõõku ja kuus täit püsse. Neid sõjariistu aga ei olevat võimalik kätte [saada], sest nad olevat salakeldrisse maetud, mille sissekäiku ei tea keegi. ERA II 241, 109/10 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - K. Aarik < Kusta Aarik, 50 a. (1939).

[Kivi põrgu ukse ette] Holstre vald.

Holstre vallas on tee äärest umbes pool kilumeetrit minna nurme pääle suur ja ilus kivi. Ta on palju aega sääl juba seisnud. Selle kivi on sinna toonud va Vanatühi ise. Ta olevat korra tahtnud kivi veeretata põrgu ukse ette, et kurjad inimesed ei saaks teda kiusamas käia. Leidnudki paraja kivi ja tahtnud põrgu värava poole jooksta, aga kuulnud mingit krobinat. Vist jänes jooksis põõsast või mine tea. Vanatühi seda hirmunud, visanud kivi maha ja pistnud jooksma põrguvärava poole. Ja kivi jäigi sinna. ERA II 241, 98/9 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Kosova k. - E. Häelme < vanaemalt (1939).

[Vanaeide nõidus] Taevaskoja

Ma vist juba rääkisin, kuidas Taevaskojas vaim muutis salakuulaja kiviks. Rahvas räägib selle kivi kohta veel ühe loo: see olla nõiutud vanaeit. Juhtus see muidugi ammu, neid inimesi tundis arvatavasti vanavanaisa. Selle veski juures elas möldri õpipoiss, tugev ja rõõmus, töö eest ära ei jooksnud, mure pärast ei nutnud. Õpipoiss hakkas ühele naisterahvale meeldima. Too oli parunil majapidajannaks, kes olevat parunile igati meele järgi olnud ... Kui parun suri, jäi see naine ta majas käsutama. Polnud ta veel sugugi vana, päris prullakas teine, aga noormehed teda küll enam ei vaadanud. Kutsus ta seda õpipoissi igati enda juurde, pakkus head ja paremat. Poiss joogist ja hanepraest ära ei öelnud, aga siis head nägemist! Nägi naine, et nii poissi kätte ei saa, otsustas siis nõidusest abi otsida. Elas siin lähedal üks eideke, ravis inimesi rohtudega, ennustas saatust, räägiti, et tegeles ka nõidumisega. Tema juurde majapidajanna läkski. Nii ja nii, aita. Vanaeit ütles ära, et selleks peaks vanapagana enda kutsuma, ei tema hakka sellist asja ajama. Majapidajanna ei anna ka alla: kasvõi vanapagan! Lubas vaevatasuks lehma ja kullast sõrmuse. Nõustus siis vanaeit: “Hea küll, riskin. Sest vaata, kui ma nõiduma hakkan läheb mu nina tulikuumaks. Kui selle vette pistan läheb vesi keema. Ainult siis, kui saan nina voolavasse jääkülma vette pista, kannatan ehk välja. Nii et lehmast ja sõrmusest on vähe, anna kümme lammast pealekauba.” Majapidajanna oli ka sellega päri. Nõid võttis siis konnalt keele, maolt mustuse, mustalt kukelt südame, korjas rohtusid ja juuri ning pani patta. Kuuvalgel ööl läks ta jõe äärde ja otsis koha, kus vool kiire. Kui kesköö käes ja pada mulksumas, nuusutas nõid leent ja hakkas siis pomisema loitsusõnu. Juba näitas end põrgu peremees. Eide nina oli tulikuumaks läinud, nii et pidi selle jahutamiseks korra vette torkama, enne kui Sarvikule käsku anda. Parajasti uperdas selles kohas üks vähk ringi – vähid olid vanasti meie jões tohutu suured – ja see kahmas kohe sõrgadega eide ninast kinni. Suure valuga tahtis nõid kisendada: “Nina kiviks!”, aga valu tõttu tuli kogemata: ”Mina kiviks!” Noh, vanapaganale ükstaspuha, muutiski nõia ja vähi kiviks. Seisab see kivist nõid nüüd Suure Kalju juures. Kaua aega vedeles ka kivist vähk seal, aga arvatavasti lapsed korjasid ta üles. E. Jõgi, KOIT, 31.07.1976.

[Salakuulaja] Taevaskoja

Kord ma juba rääkisin ,kuidas vaenlased meie kodumaale tungisid. Siis oli Emalättest juttu. Ka see lugu juhtus tollel ajal. 20 Kogu Eestimaa kohale kogunesid pilved, põllud vajusid longu, metsad süngestusid. Mehi sai arvutult hukka, kuid rahvas ei tahtnud kuidagi alistuda. Kevadel kaikus sarve hüüd üle maa, kutsus vanemaid sõjanõu pidama. Oli vaja otsustada, millal ja kus korraga vaenlase peale tungida. Igivanast ajast peale oli kombeks kutsuda sõjanõukogu kokku Suure Kalju juures. Määratud päevaks kogunesidki saadikud siia. Vana kombe kohaselt süütasid nad ohvritule, kõiki vanemaid piserdati valge säru verega. Vaenlased aga olid sõjanõukogu päeva teada saanud ja limpsasid keelt meie sõjasaladuste järele. Ent ükski vaenlane ei osanud meie keelt, nad ju põlgasid seda. Prooviti siis reeturit leida, kes kõik kuuldu neile ette räägiks. Küll pakuti raha, küll maad, aga ükski eestlane ei tahtnud end reetmisega määrida. Jäi vaenlastel üksainus lootus. Juba varem oli siia salakuulaja saadetud, keda kutsuti Jumalateenriks. Ta oli ka meie keele selgeks õppinud, et paganatele jumalasõna jutlustada ning nende saladusi pealt kuulata ja omadele edasi anda. Kaua aega meelitati teda. On iseasi jutluse varjus saladusi välja uurida, aga salaja sõjanõukogu asupaika hiilida on hoopis ohtlikum. Ent hõbe aitas hirmust üle saada... Kui sõjanõukogu öösel koos oli, hiiliski salakuulaja kalju juurde. Aga valvurid seisavad ümberringi, ei saa läbi minna. Siis läks teisele poole jõge, astus vette ja hakkas kalju poole vastuvoolu hiilima. Kärestikus vesi vuliseb, valvurid ei kuulnud midagi. Aga vesi on nagu jää, käed külmetavad, jalad tarduvad, külm kipub südamesse. Peaks veest välja kargama ja ära jooksma, aga jõgi suliseb ja kõliseb nagu hõbe, tuletab tasu meelde. Müüdav hing unustas külma, ronib vanematele üha lähemale. Juba on rääkimist kuulda. Salakuulaja peab hinge kinni, et mitte ühtegi sõna mööda lasta. Tardub paigale, kardab liigutadagi. Vesi läheb veel külmemaks, jalad tardusid, keha külmus, ei suuda kätt ega jalga liigutada, südameni jõudis külm. Nii ta külmuski ära ei suuda tänase päevani kohalt liikuda. Kes Taevaskojas käinud, teab, et Suure Kalju juures paremat kätt lamab vees tohutu suur kivi. Teadja teab, et see ongi kiviks muutunud salakuulaja. E. Jõgi, KOIT, 31.07.1976.

[Lugu Jaagukivist ehk Saunakivist] Vinso

Vanasti olid Vinso kandis suured laaned. Kohalikud inimesed elatusid jahipidamisest ja põllutööst ning elasid vaba rahvana oma maal. Kuid saksa soost vallutajad jõudsid ka siiakanti ja kohalik rahvas pidi hakkama mõisnikke orjama. Ajalooallikateski leidub teateid selle kandi talupoegade ränkraskest orjusest ja nende põgenemisest metsadesse ning soosaartele või kaugemale Setumaale ja Vene aladele.

Vinso mõisa talupoegade seas olnud mees nimega Jaak, kes oli rahva hulgas tuntud kui erakordselt tugev ja töökas teomees. Kui Jaak vaid tahtnud, võinud ta mitme mehe eest tööd teha. Mõisnik pidanud oma teoorjast vägagi lugu, kuid Jaak hinnanud üle kõige vabadust ega tahtnud kogu oma elu vaid mõisniku heaks rühmata. Nii põgenenud ta kord ühel pimedal ööl koos oma naise ja lastega suurtesse Vinso laantesse. Jaak ehitanud oma pere jaoks metsa väikese onnikese. Ta käinud jahil, naine ja lapsed kogunud marju-seeni. Teomees Jaak tundnud vanu metsatarkusi, mistõttu hoidnud teda kõik loomad ja linnud ning metsavaimudki. Kord toonud Jaak koju väikese murtud jalaga metspardi. Metspart paranenud ja jäänudki Jaagu perre elama. Kui Jaak kogu perega metsa peatoidust muretsema läinud, toimetanud metspart kõik kodused toimetused.

Mõisnik tundnud teomees Jaagust suurt puudust, sest teised talupojad ei suutnud temata oma töödega toime tulla. Mõisa kubjas olla Jaagu peidukoha lõpuks välja nuhkinud ja sellest oma härrale ette kandnud. Mõisnik läinud kupja juhatusel koos abilistega Jaaku kinni võtma. Jaak oma perega olnud parajasti metsas. Metspart, nähes mõisnikku abiväega tulemas, muutnud Jaagu onni kiviks ja lennanud ka ise minema. See metspart olnud tegelikult hoopis metshaldjas. Mõisnik koos abilistega uurinud hoolega ümbrust ega leidnud midagi ega kedagi. Kõige vihasem olnud kubjas, kes olla Jaagu tabamise eest härralt head tasu lootnud.

21 Jaak ehitanud varsti uue onni ja metshaldjad aidanud teda kõigis ta ettevõtmistes. Perele olla armsaks jäänud ka kunagine kodupaik ja nad käinud tihti kivil ehk kunagise onni katusel istumas, vajutades istudes osa “kivikatusest” sisse. Nõnda tekkinud kivile istejälg ja seda kohta nimetatakse istmekiviks. Pereisa Jaak armastanud kivil istudes oma lastele vanadest aegadest jutustada. Praeguseks on suured Vinso metsad hävinud, kuid Jaagukivi seisab endiselt oma vanas kohas Värska - Põlva maantee ääres. Jutustajad: Arved ja Oskar Kann; Üles kirjutanud Tiiu Kann; Juhendaja: Viluste põhikooli õpetaja Meeta Reimann

[Neitsikivi ehk Näkikivi] Järvemäe talu, Ahja jõe ääres

Järvemäe talu lähedal asub Ahja jõe ääres suur kivi – Neitsikivi ehk Näkikivi. Vanasti käinud kivi juures igal hommikul suplemas üks kohalik karjapoiss. Kord varahommikul näinud ta kivil istumas ja oma pikki kuldseid juukseid kammimas imekaunist noort alasti neidu, kellest rääkinud ka pererahvale. Lõuna ajal läinud karjapoiss uuesti suplema, kuid ei tulnud enam tagasi – küllap uputas tema Vanakuri, kes hommikul kauni vesineitsina kivil oli istunud. Rmt.: Keemari, E. Ahja jõe ürgorg.- Tln., 1972.

[Mõrsjakivi] Koorvere

Kivi tuntakse ka Neitsiristi nime all. See kivi asub Leevi tee ääres Koorvere külas. Legendi järgi kistud seal kahe härja vahel mõrsja lõhki, kuna viimasele olnud kaks noormeest võrdselt armsad. Kohus mõistnudki kummalegi mehele pool tüdrukut. Räägitakse ka, et sellel kohal surmanud kuri pull karjase. Kolmas legend räägib väepealikust, kes olevat maetud kivi alla. Kirt, K. jt. Siin ja sealpool maanteed: Põlva raj. – Tln., 1975.

[Kalevipoja lootsik] Valgjärve kn., Sirvaste k.

Kivi asub Valgjärve valla Sirvaste küla Juusa pere hoonetest ligi 1km kaugusel ida suunas, Tartu – Võru uuest mnt-eest 65 m vasakul Palava autobussipeatuse juures. Otseti maas asuv kivi on lootsikukujuline, teravik suunatud kirdesse. “Lootsiku” väljaulatuva otsas kõrgus on 2,3 m. Legendi järgi olevat Kalevipoeg siin Hobola oja äärses Himusuus (Imasoos) peitnud kummuli lükatud lootsikut meenutava kivi alla kuldmõlad (teise muistendi järgi hõbemõlad) ning paari oma kuldsõrmelisi kindaid. Kivi ja siinsete kivikülade kohta on mitmeid teisigi muistendeid. Kirt, K. jt. Siin ja sealpool maanteed: Põlva raj. – Tln., 1975.

[Vanapagana linn Kanepi Karaski külas] Kanepi khk., Karaski k.

Varbuse Hurmi piirijoonel asub kivi nimega Laikivi, mis vanal ajal rahvajutu järgi olnud ohvrikivi. a) Alamusti kõrtsi maa peal asub suur kivi, kuhu olnud Peeter I ratsahobusega üles sõitnud, millest on jäänud märgiks hobuseraua jälg kivile. b) Karaski külas Tigaste ja Alajuusa maa peal on kolm kivivaret, mis Vanajuudas olevat toonud - kolm püksisääre täit kive. Visanud kolme kohta laiali. Ühe Tigaste talu maa peale ja Alajuusa maa peal. Neist kivest tahtnud ta linna ehitada. ERA II 246, 103 (4) < Kanepi khk., Kõlleste v., Hurmi k. < Karaski k. - V. Soldan < Johan Soldan, sünd. 1861. a. (1939). Vt. Jälgedega kivid, muist. 397.

6. MÄED

[Kerkumägi] Pikajärvel, Hauka talu maal

Sellest Pikajärvel Hauka talu maal, mäekünkal talust põhja pool, olevat rahva jutu järgi olnud millalgi kirik. Praegu veel nimetatakse seda kohta Kerkumäeks. Kui Hauka talu peremees A. Anton ehitanud omale aita, lõhkunud ta mingit maa-alust osa Kerkumäelt, võttes sealt omale ehituskive, seega võttes neid sealt kiriku alusmüürist. Kerkumäel olla veel hiljemgi näha olnud lohke, mida arvati olevat kiriku keldri tarvis. Kerkumäe vahetus läheduses on olnud

22 rauaaegne kalme Nipi kandikoha maal. On valitsemas arvamus, et siin on tegemist jutu all oleva kiriku surnuaiaga. // P. Salak, lk.2. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Vaalumägi] Pikajärve mõisa ja Kiisa (talu, küla) vahel olev mägi

Pikajärve mõisa ja Kiisa (talu, küla) vahel olev mägi, õieti Valumägi saanud oma nime järgmiselt. Üks poiss muretsenud kahele tüdrukule lapsed, ei olevat aga kumbagi nainud. Tüdrukud, omavahel nõu kokku pidanud, kotanud seda poissi pärastisel Valumäel ja lõiganud poisi ära (kastreerinud) aga nii oskamatult, et poiss samasse suurte valudega surnud. Koht oli varem ristiga tähistatud, hiljem rist kõrvaldatud ja Pikajärve mõisa õue peale viidud. // P.Salaku käsikiri, lk.44. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Kooljamägi] Sirvaste-Kanepi tee ka K o o l i m ä g i asub Sirvaste-Kanepi teelt Mügrale pöörduvalt teeotsaslt 300 m kaugusel vasakul, muistne kalmekoht. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Kukimägi ja Laagaristi mägi] Põlva khk., Koiola v., Adiste k.

Adiste külas asub üks Kukimägi ja Laagaristi mägi. Ka nende kohta on liikumas jutte. Vanapagan olevat Kukimäe kukil sinna toonud. Kord tulnud õhtul keegi mööda Kukimäest, kui näinud teel heinakuhja, mis liginenud talle. Kui heinakuhi jõudnud talle ette, kadunud nagu maa alla. Kord tulnud keegi Laagaristi mäge mööda õhtul alla, kui saksad sõitnud tõllas talle vastu. Tõlla ees olnud neli musta täkku, ja täkkudel käinud suust tuli välja. Vaevalt jõudnud tõld talle ligi, kui teed mööda läinud tulejuga ja tõlda ei olnud kuskil. ERA II 245, 331/3 (15) < Põlva khk., Koiola v., Adiste k. - H. Kolt (1939).

[Vanapagan loob Lõuna-Eestisse mäed]

Jutt mäke ja orga sündümisest. Vanast naanu' kurade' nõu pidämä, kuimuudo saasi' inemise inämb kiusada ja kuimuudo nä nimetäsi' inämb kurade nimme. Viimäte üts kurat ütlemä: "Minä tiiä, kuimuudo inemese' manitsõsõ kurade nimme inämb kui jumala nimme." "Kost sa tuud tiiät?" küssevä' tõõsõ'. Nüüd tuu tark kurivaim seletämä:"Mii' teeme' igäväne hulga mäki ja orga ja kui inemese mäkke ronneh ja orgo tullõh suurt vaiva nägevä, küll sis nimä' nimetäse mii' nimme' kah!" Ja kae: kõik kurävaimu' olliva' tuu kavala' nõuga raahul ja kurävaimu' nakseva' suurõ hoolõga maad mõnõst paigast üsäga kokko kandma ja teivä' mäest, mõni kurat ai' jäl umä turöga mäkki kokko. Ja nii sündõvä oro' ja mäe'. Ja inämb mäke ja orge sai muidöge sinnä' paika, koh õndsamp rahvas oll. Nii näütüset Petsereh. Vanakuradile es miildö, et sääl kerik om ja pallö rahvast sääl õndsast saava' ja tuuperäst teivä' nä' sinnä õigõ meheste orga ja mäki. Nüüd om vanulkuradel hää, kui mõni mäkke minneh või alla tullõh maaha kukkas ja timä nimme ka manitsõs. S 46096/8 (1) < Setu, Mäe v., Võõbsu k. < Järvesuu v., Võparsova k. < Mäe v., Varesmäe k. - N. Sõrmus < Marie Kütte, sünd. 1862. a. (1932).

[Mäe] Setumaa

Sis saiie maa veiga tasanõ. Nakas Vanasitt küsümä Jumala käest, õt sullõ saa küll veiga pallö tehno, a kost mullõ saa tehno. Olõsi vaaja seta maailma veidkese koko pitsähütä, saasi orga ja mäki, saa mullõ ka tehno. Küsse Jumala käest: "Ma lää päävä nõsõnguhe, a sa mine päävä mineguhe." Jummal ütel: "Lasõi ma sinno päävä nõsõnguhe, ma lää esi päävä nõsõnguhe, sa mine päävä mineguhe. "Lätski Vanakurat päävä mineguhe. Pitsähüdi Jummal, pitsähüd päävä nõsõnguh vaidökõsõ, a Vanakurat pitsähüd päävä mineguh pallö. Selle omma päävä minekuh pailö mäkki. Tuust pitstämisõst saie maailma pääle kõik mäe ja oro. Inemisõ läävä mäke ja vannusõ, õt kagos omma siih Kuradimäe. Tuu vanminõ saa Vanalõkuratilõ, a üldäs, Jumalalõ

23 teeno, arõ saie häste kävvu, tuu saa Jumalalõ. S 52740/2 (14) < Setu, Vilo v. ja k. - A. Põhi < Agasina Lepistik (1933).

[Kuis sündövä oro' ja mäe] Setumaa

Jummal olliva Juudaga umatsõ'. Ütel pääval ütel Jummal Juudalõ, õt nakamõ maad luuma. Ja Juudas oll Jumala tahtmisega nõuh. Jummal lõi seeni' kuni' puulpühäni ja lõpõt uma tüü. Puulpühä läts timä Juudast kaema, õt mis timä tege. Ku timä Juuda mano läts, näkk, õt Juudas oll loonu kõik maa täüs mäki ja orgõ. Ja Jummal küsse Juuda käest, õt misperäst sa' nii teit? Juudas ütel Jumalalõ, õt kui inemine mäkke lätt, mantsõs sinno: "Issänd Jummal avtagu!" A' kui mäest alla lätt ja midä katske lätt vai halvastõ saasõ, mantsõs minno: "Oh sa Vanakurat!" Ku mäki es olõsõ, siss es mantsõsi sinno, ei minno. ERA II 248, 15/6 (1) < Setu, Mäe v., V.- Usenitsa k. - L. Miaste < Aleksei Poolak, 80 a. (1939),

[Vanapagan ehitab maja]

Esimäne jutt: Kui see suur Poola söa taplus olli, sis tegi Latsbergi Iber omast maast suure tee läbi nii kavvötö kui meie maani. Sis vööt nöus, et meie möisniku ka appi lööse ning avitase, sest Läti piirist nii kavvötahe tettä kui kivvitee pääle. Ent nee es nakka sedä nöuvo hääs vötma, sis vött tema nöus esi oma jöuvoga sedä teed nakada tegemä. Sis tulli temä ütskörd ja olliva nee vana Poola kaardi ka üten. Sis vööt temä meie rahvast ka hennele abis ja naksi sis sedä zihti ajama neide vannu mutizite Poola kaarde perrä. Seda teed ajatön saie temä üte mäe mano ning naksi kaardi kaema ja ütel, et siin mäe pääl peäb üts vana Poola kerigo ase olema. Ja löüs sedä kotust, kon veel paljo maa kive olliva ja väega suure. Sis saie meie rahvas ka teedä, et nee kivi kerigo tarbis olliva, aga enne nemä es tiä sest muud könölda ja mito tarkagi meest omma sedä imes pandanu, et nii kivi sääl mäe pääl. Aga mönö ebauskliko inemise omma könölnu, et neid kive om Vanakuri pöllöga kandnu üte maja tarbis. Ja oles veel enämbki kandnu, kui temä pöll es oles ärä kakkenu. Aga nüüd pandi siis, kui Latsbergi herr kaardist kaie ja rahvale ka teeda saie selle mäe nimi Kerigomägi, aga mes väega ilus kotus järve veeren körge mäe otsan ning tee lätt alt mäe. Ja selle Kerigo matus om ka selle järve kääru sisen ja üte ülikörge mäe pääl. Mägi om liivane ja kasvatab ütte hääd pedäjämötsa sääl pääl. Säälpool järve om küla ning töisöl pool järve om ka külä. Ütskörd tulliva viis hunti sinnä karja mano, kari olli sääl matuse veeren, ning karjusse naksiva hagema. Siis lätsivä nee viis hunti sinnä matusemötsa sisse ja siis selle hagemise pääle tulliva mölembist külist rahvast appi, et nemä jahi moodu nee hundi järve sisse ajase. Aga kui nee külärahvas matussemötsast väljä lätsivä sinnä järve veerde, sis näivä nemä, et nee hundi olliva järvest läbi ojonu tösele poole ja lätsivä sinnä karja mano ja vötiva kats lammast ära ja lätsivä oma teed ära.Weske 4, 513/6 (1).

[Mängumägi] Mikitamäe vald, Soelaane küla.

Mikitamäe ja Soelaane küla piirimail Paisniku talu maadel asub keset põldu küngas, kaetud hõreda segapuisteega. Seda küngast teavad kohalikud Mängumäe nime all. On teada, et sellel künkal peeti vanasti jaanipidu. Ümberkaudsed elanikud kogunesid sinna jaanilaupäeval jaanitulele. Kord, kui pidu täies hoos oli ja rahvast palju koos, märgati ühte imelikku meest. Keegi teda ei tundnud ja käitumine oli mehel ka imelik. Muudkui hüples jalalt jalale ja hüüdis: “See sulle, see mulle.” Külarahvas pani seda väga imeks. Hakati omavahel sosistama ja arutama, et kes ta küll on. Vanemad inimesed aimasid paha. Sosistati, et pole ta keegi muu kui vanapagan (vanahalb). Nii kui keegi rahva hulgast selle sõna valjusti välja ütles, kadus ka imelik mehike rahva hulgast. Peale seda juhtumit ei hakatud selles paigas enam jaanitulel käima. Sellest paigast möödumisel aga nähakse kummitusi. Hobused on hakanud norskama künkast möödumisel. Punast koera on nähtud künkal luusimas ja kohe kadumas. Ka on meestele vastu tulnud kena neiu, keda teretati. Seljataha vaadates polnud aga kedagi näha. Mängumäest jutustas mulle Olga Purdeots. Temale aga jutustas tema ämm, kes oli sündinud 1890. a. Võib oletada, et imelik juhtum Mängumäel toimus paar sajandit tagasi või ka hiljem, sest sellelt künkalt võis leida jutustaja sõnul veel 1952.a. sambla alt söetükke kunagise 24 jaanitule asemelt. (Jutustas Olga Purdeots, Soelaane k., 72 a. vana. Üles kirjutanud Anu Ojaveer. 2001).

[Kuidas tekkis Linte küla ja Maarjamäe nimi] Linte küla

Arumäe veerul asuv Linte küla olnud vanasti ümbritsetud suure okas- ja lehtpuumetsaga. Küla hiietargad tulid mäele lindude lennusuuna järgi tulevikku ennustama. Sellepärast hakatud Arumäge nimetama Lindemäeks ja küla Linde külaks – siis Linte. Hiljem, kui hakati Lindemäe hiies ohverdamas käima – loomade sigivust ja põlluviljale õnnistust palumas, olnud seal palvepapiks keegi naisterahvas nimega Maarja. Selle tõttu nimetatakse hiit Maarjahiieks ja ka mäge Maarjamäeks. Sellel kohal on praegu kruusaauk. Kruusaaugu nõlval kasvab põline pärn 3,5 m, ca 20 m kõrge. (Rahvapärimuse järgi kodu-uurija Jaan Tolmusk)

[Tõpramägi] Mooste

Moostest Räpina poole viiv tee viib üle Tõpramäe, mis asub Moostest poole kilomeetri kaugusel. Sellise nime sai mägi ammujuhtunud sündmustest. Palju aastaid tagasi oli Mooste mõis põlema läinud. Mooste parunil olnud suur kari. Kõik loomad põlenud ära. Loomade laibad maeti mõisa ligidale mäele. Sellest saigi mägi nimeks Tõpramägi. Külarahvas kutsub kohta veel Tõprakabeliks.(Kogutud Mooste kooli laste poolt aastatel 1955-60 õpetaja Lia Pruuli juhtimisel).

[Sälitusmägi] Mooste

Kuidas Sälitusmägi sai enesele nime? Tartu postiteed Tartu poole sõites on Moisekatsi metsas mäekink, mida Sälitusmäeks kutsutakse. Selle nime tekkimise kohta liigub selline muistne jutt: Kord jõudnud Kalevipoeg oma teekonnal selle kingu juurde. Seal olnud kolm paharetti karvupidi koos. Kui nad Kalevipoega nägid, palusid nad teda õigust mõistma. Paharetipoisid jutustasid, et isa jätnud neile kolm eset: küüsise kübara, soolikased viisud ja ühe kepi. Kui need asjad kõik ühes käes olid, nägi see üle ilma, võis joosta nii kiiresti, et oli ühel ajal nii siin kui seal ja sai kõike, mida soovis. Nüüd tahtsid kõik kolm neid asju endale. Kalevipoeg kaskis neil kõigil kolmel selili heita ja lubas kepiga mõõta, kes neist kõige pikem on. See pidi saama võluasjad endale. Kui nüüd paharetipoisid kõik kõrvu maas selitasid, võttis Kalevipoeg kadakase kepi ja andis sellega poistele mõne vopsu. Kohe olid paharetid kadunud, ainult natuke sinist suitsu hõljus kohal, kus nad olid lamanud. Nii saanud Kalevipoeg kõik asjad endale. Ta pole nendega aga midagi teinud, vaid põletanud need lihtsalt ära. Mäge, kus see toimus nimetatakse Sälitusmäeks, sest kohalikus murdes öeldakse “selg asemel “sälg”, siit edasi “selili” asemel “sälüli”. (Kogutud Mooste kooli laste poolt aastatel 1955-60 õpetaja Lia Pruuli juhtimisel).

[Eevamägi] Taevaskoja

Muistendi järgi kohtunud siin Eeva-nimeline tütarlaps oma kahe peigmehega ja võtnudki vastu kahe mehe kosjad. Sündmus lõppenud traagiliselt: karistuseks rebinud peigmehed tütarlapse pooleks. (Rmt: Raiste. H, Taevaskoja. lk 14. Tln., 1981.).

[Kakumägi] Saesaare, Taevaskoja

Saesaarest ülalpool asub nn. Kakumägi, kus vanasti pesitsenud palju kakulisi ja öökulle. Kevadeti ja suveöödel olnud sealtpoolt kuulda alati õudseid häälitsusi. Vahel oleks nagu nutnud mahajäetud lapsuke, kuid samas naerdud mitmekesi õudse häälega. Olnud kuulda ka oigamisi ning huikeid, seepärast ei olevatki inimesed julgenud sinna elama asuda ja kogu Taevaskoja ümbrus olnud kuni hilise ajani asustamata. Praegugi ei ole inimasulaid Taevaskojast ülespoole kuni Kiidjärveni jõe ääres, välja arvatud Metsa-Tiku talu jõe paremal kaldal, Kiidjärvest paar km pärivoolu. Rmt: “Taevaskoja ja Valgemetsa koguteos” – Trt. 1940. 25

[Tuulemägi] Vastse-Kuuste

Metsasaluga kaetud moreenkuppel Vastse-Kuustes, mis seotud Kalevipoja muistenditega. Muistendi järgi tuuseldanud Kalevipoeg siin ahnet nõida Tuulispead, kes tuulipea kombel viljapõlde sasinud ja rukkihakke laiali lõhkunud. Lõpuks toppinud vägilane nõia kotti ja andnud rahva kätte, kes kotisopis asunud nõia vagaseks vemmeldanud. Siit jäänudki nimed Sopi kõrts ja Tuulemägi. Kirt, K. jt. Siin ja sealpool maanteed: Põlva raj. – Tln., 1975.

[Maarjamägi] Linte küla, Räpina vald

Maarjamägi asub Linte külas, Räpina vallas. Mägi on olnud vanades eestlaste ohvripaik. Ohvripaika on piiranud suured ja vanad pärnad, millest läbi oli tõmatud veel kett. Pärnadest praegu on alles vaid üks. Alguses nimetati praegust Maarjamäge Hiiemäeks. Maarjamäeks hakati teda hljen sellepärast kutsuma, et kord üks eesti tüdruk, nimega Maria, võitis kavalusega palju sakslaste saladusi, kui eestlased olid sakslastega vaenujalal. Sakslased kuuldes seda, said püha viha täis ja põletasid Maria tuleriidal Hiiemäel. Nüüd hakkasidki eestlased mäge nimetama Maria mäeks, millest kujunes praegune Maarjamäe nimetus. Maarjamäel on ka olnud muistne matusepaik ehk kalmistu. Arheoloogilised kaevamised näitavad ja tõestavad, et surnukehadele on kaasa antud mitmesuguseid esemeid, millega hing võiks oma igavust peletad, vastasel korral hakkaks ta kodukäiaks. Seega võiks Hiiemägi olla õige vana, juba hallist ajast. Hiljem, paar kuni koklmsada aastat tagsi umbes Põhjasõja ajal, on maetud siia langenuid. Langenud on asetatud ühisesse hauda, kuhu on ka nende sõjariistad asetatud. Praegu on Maarjamägi, juba kadumas, sest kohalikud elanikud on sealt kruusa vedanud ja sellega Hiie ilme kaotanud. Hiie mulje annab sel maastikul veel Maarjamäe laheduses asuv Luhamägi. Ta on piiratud ringikujulise kuuse salgaga, millest üksikud vanad kuused võimsalt omi mühisevaid latvu taevapoole tõstavad. Arvatakse, et Luhamägi on Maarjamäe lähem osa olnud. Praegu on nad üksteisest lahus. Luhamägi on oma kujult kupeljas, kuna Maarjamägi läänest itta siirduv seljandik. ERA II 246, 411/5 (2) - Räpina, Räpina v., Mägiotsa k. Räpina Aianduskeskk., kog. Arn. Ruusar - Anette Ur-gard. 52 a. (1939).

[Päkamägi] Põlva v., Rosma küla

Rosma külas vana Võru mnt ääres asub Päkamägi, mis seoses tee ehitamisega on poolest saati ära veetud sealsamas teeäärse soo täiteks. Vanarahvas räägib selle mäe tekkest järgmist: “Siis kui Rosma linnamäel vanad eestlased kindlust ehitasid oli linnamägi ainus kõrge ja kaugele nähtav koht ning vaenlastele kergesti ligipääsetav. Sellepärast otsustasid nad ümber linnamäe luua kõrged kaitsevallid, kuid vaenlane oli juba üsna ligi ja vallide ehitamiseks oleks kulunud liiga palju aega, mistõttu pöördusid nad tol ajal sealse jõe ääres elanud teadjamehe ehk nõia poole, et ta avitaks oma võluväega luua linnamäe ümber kaitse vallid. Teadjamees ütelnud, minge rahus linna tagasi, homseks on vallid valmis. Tol ööl kui vallid tekkisid olla tohutu mürin ja väristamine ümber linnamäe ning sealne rahvas ei julenud sel ööl magadagi. Alles hommikuks oli mürin vaibunud ja esimeste päikesekiirte paistel olid ümber linnamäe kõrged vallid, mis takistasid tõsiselt vaenlaste kallaletungi linnamäel elanud rahvale.” Allikas teadmata ...

7. PARGID JA PUUD

[Küpärsepä kuusk] Valgjärve, Hauka talu

Valgjärve mõisa pargi lääneosas Hauka talu maa peal, vastu Kurgimäe ja Matsi talu piiri sooheinamaal kasvas kuusk, mida rahvasuus omapärase kuju pärast “K ü p ä r s e p ä k u u s eks” nimetati. See kuus oli tüvest umbes telefoniposti jämedune ja umber 4 meetrit kõrge,

26 jändrik, väga haruliste okstega. Kroon olevat varem täiesti ümmargune, mütsi või kiivri kujuline olnud, hilisemal ajal ühest küljest kõrgemaks kasvama hakanud. Alt vaadatuna on nii tihe, et eredaimgi päikesekiir tema okstest läbi tungida ei suuda, mistõttu alumised oksakesed kuivavad. Rootsi sõja ajal (Põhjasõja) ajal seisnud kord sõjavägi sääl laagris. Olnud kuum ilm. Üks rootsi sõjapealik köitnud oma hobuse noore kuuse külge kinni ja võtnud peast oma raudkiivri ning asetanud selle kummuli kuuse latva. Hobune närinud kuuse koort, kiiver aga muljunud tema ladva katki. Sellest ajast jäänudki see kuusk vigaseks ja arenenud mütsi või kiivri kujuliseks. //P.Salaku käsikiri, lk.4, rääkinud Matsi talu peremees (1954.a. oli 71 a. vana Johan Peterson, temale oli rääkinud 95-aastane Peep Kõks kui ta oli 10.aastane).

Küpärsepä kuusest teise variandi on rääkinud Julie Laja. Rootsi sõjaväes olnud meister, kes parandanud mõlkilöödud kiivreid, seega “küparsepp”. Kui kuningas viibinud taganeva sõjaväe juures, visanud ta noori kuuse taimi üle õla selja taha märgiks, et kui taimed kasvama lähevad, siis rootsi sõjavägi tuleb siia jälle tagasi. Nimetatud küpärsepp pannnud labidaga mulda taimedele juurte peale, st. istutanud nad maha. Kuused läinud küll kasvama, aga kõik arenenud kübara kujuliseks. Neid kuuski on olnud vanasti veel Pilkuse vallas Härjamäe talu maal, Kaagveres Jõõrde talu maal, Mutsina järve ääres, Vana-Otepää vallas jne. Praegu puuduvad andmed mujalt, kas sellised kuused veel olemas on, kuid Koorastes Mutsina järve ääres on säilinud. //P.Salaku kogust, lk. 6. Priit Kask, Reget Kalamees. Veel üks huvimets Põlvamaal. Matkarada Kooraste huvimetsas (punkt 5, fotoga) - Eesti Loodus, (2000), nr.5, 183, vt. ka EL (1997), nr.2. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Kaks hiigeltamme Valgjärve pargis] Valgjärve

Valgjärve õhtupoolses osas, järve kaldal, milledest jämedam on inimese rinna kõrguselt 5.10 meetrise ümbermõõduga. Arvatakse, et need tammed kuuluvad veel muistsesse ohverdamise aega ohvritammedena // P.Salak, lk.4. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Puskaru pedajad] Põlva-Kanepi ja Tartu-Võru Puskaru teeristi lähedal

Erastvere lahingu esimest, 30. detsembri hommikust võitlustandrit meenutavad Põlva-Kanepi ja Tartu-Võru Puskaru teeristi lähedal “Puskaru pedajad”, kaks mändi (ümbermõõduga ühel 1,74 m, kõrgus 11 m, teisel 1,57 m ja 9m). Seal oli lahingu eelmäng maha peetud. Vene vägede liikumise kohta Kioma poolt oli Varbusest tulnud Plateri teade, mille peale R.v.Lieven rootsi väe peakorterist Erastverest 300 ratsanikuga maad kuulama saadeti. Rootsi väike ratsasalk löödi vene 12 000-lise eelväe poolt puruks ning Lieven ise võeti vangi. Lieveni salga riismeid tagaajavad venelased õnnestus peakorterile lähemal asuvatel rootsi väeosadel peatada. // Vt. ka “Siin ja sealpool maanteed, lk. 25. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Kõlleste pettäi] Krootuse küla kasvab Kõllestes Krootuse külas Krootuse-Karilatsi tee ääres. Puu ümbermõõt 3,5 m, kõrgus 7 m. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Tsiuga kõiv] Kõlleste

Kõllestes on aga üks neist kadunud mälestusmärkidest. Selle kohta on pärinud allakirjutanult andmeid Ameerikas elav Malle Mandel-Sibul oma vanaema soovil. Nimelt olevat Kõllestes Räime talu läheduses ümmarguse tiigi kaldal kasvanud vana kask, mida kutsutud “Tsiuga kõivuks”. See kõiv pidi märkima Tsiuga kirikut, mis olevat maa alla vajunud kui sinna seitse venda sisse astunud. Vanaproua tahtis teada, kas arheoloogid või ajaloolased on midagi kuulnud seal asunud kirikust. Tsiuga kõivust olid teadlikud veel üsna hiljuti vanemad kohalikud inimesed (S.Treffner), sõja ajal olla see kõiv sakslaste poolt maha raiutud, kuna seganud nende vaatlusi ja tiik olevat maaparandustööde käigus kinni aetud, kuid lomp pidi näha olema põllu sees. Muinasteadlased kinnitavad, te see paikkond on tihedalt kaetud vanaaegsete tarandkalmetega, mis omakorda võisid sellise legendi tekitada. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane. 27

[Tutuga pettäi] Suuremetsa, Orava

(Tutiga mänd) See mänd asub Suuremetsa külas. Ta jääb kohalikust Orava- Lepassare maanteest eemale põhja poole ja asub Orava valla aladel. Männi ümbermõõt on 1,6 meetrit ja kõrgus 25 meetrit. Kuna mänd on vabariikliku tähtsusega looduskaitseobjekt, siis on ta tähistatud ja piirdetaraga ümbritsetud. Kust sai mänd endale sellise uhke nime ”Tutuga pettai”? Lugu olnud nii: mõisa parun Liphard, kellele kuulus ka Praakmani karjamõis ja Suuremetsa maad, andis 1813 aastal oma orjale Tohvri Jaanile tüki maad, millel kasvas suur mets. Jaan otsustas metsa maha raiuda, et muuta maa põllumaaks. Märgates keset metsa haruldast puud jättis ta selle kasvama. Männi latv kujutas tõepoolest tutti, on nagu lehvik ja siis sellepärast ka nimi ”Tutuga pettai” (O. Puuseppa ja G. Saksa meenutused) 1973.a. kirja pannud Silvi Michelson.

[Laudsi pettäi] Värska vald, Verhuulitsa küla

Asub Värska vallas Verhuulitsa külas. Värska alevikust 2 km kaugusel Värska-Saatse maantee ääres Verhuulitsa küla Värskapoolses servas kasvab vana mitmeharuline mänd – “laudsi pettäi”. Omalaadset puunime teavad ja oskavad seletada vanemad inimesed. Puu ümbermõõt on ligikaudu 340 cm ja kõrgus 12 m. Rinnakõrguselt hargneb altpoolt ühtsena kasvav tüvi neljaks haruks, mis kannab tihedat kuplikujulist võra. Tavandite ja ka maagiliste toimingute poolest on mitmekesine olnud matusetalitus Setomaal. Ürgselt viidi surnu lautsile küla lähedale männikusse ja hiljem üksiku männi – laudsepedäjä alla. Mets ja puu olid ka siin pühad nagu olid muistsetele eestlastele pühad tammikud ja hiied. Värska “laudsi pettäi” (Verhuulitsa küla kultusekoht) on olnud 19. saj. ja 20. sajandi alguses kohaks, kuhu toodi surnu pesemiseks savikauss ja õled, millel surnu lamas. Savikauss löödi puruks, aga õled põletati. Surnut kodust välja saates peatuti selle männi juures ning sooritati eespoolkirjeldatud toiming. See toiming pidi hävitama kõikhädad ja haigused, mis omakse surma põhjustasid. Ka ei hakka surnu kodus käima. Laudsi pettäi on praegu kohaliku tähtsusega looduskaitseobjekt. (Anu Ojaveer)

[Kahar (Kahhar) pettäi] Petseri – Räpina maantee ääres

Petseri – Räpina maantee ääres, umbes 400 m endisest V-Veerksu algkoolist Rahumäe suunas kasvab põline mänd, Kahar pettäi. Männi ümbermõõt on 3,8 m ja kõrgus 17 m. Vabadussõja ajal 1919.a. tahtsid punased puud langetada, et takistada eestlaste soomusmasina liikumist. Olles puu poolenisti läbi saaginud jäi töö pooleli. Haavad puul kasvasid hiljem kinni. Rahvasuu räägib, et männi kohalt olid venelased Põhjasõja ajal ehitanud palkidest tee üle soo Kuuksisse, et pääseda rootslaste selja taha. Teatavasti venelased võitsidki lahingu. Veel 50 a. tagasi võis soos täheldada männijussidest 5-6 m lagedat sihti. (J. Kaldoja)

[Rootsi kuninga kepp] Tilleorg

Tilleoru nõlvakutel kasvab ka üksikuid vanu tammi. Ühest ürgoru nõlvaku terrassist, mille nimeks on Matsi vall, kõneleb vanarahvas, et selle lasknud vanasti kokku kanda kohalik mõisnik endale lossi ehitamiseks. Töö jäänud pooleli paruni surma tõttu. Matsi vallil kasvas veel hilise ajani põline tamm, mis oli tuntud Rootsi kuninga kepi nime all. See tamm kasvanud Karl XII kepist, mille ta maasse torganud. (Milvi Hirvlaane)

28 9. SAARED

[Piirissaare ja Pedaspää saare tekkimine]

Korra jäänud kalevipoeg Peipsi ääre ühte paika puhkama. Üks nõid see tulnud aga sinna ja toonud magajale unerohtu pea alla, mis Kalevipoja raskemini magama pandis. Kui Kalevipoeg aga pika une järgi üles ärganud, leidnud ta oma pea alt kimbu unerohtu. Kohe võtnud kangelane need ja visanud Peipsisse. Järve vesi ajanud aga kõiksugu prügi ja prahti selle järve visatud kimbu ümber ja nii sündinudki Piirissaare ja Pedaspää saared. (Lea Saaremäe).

II. ARHELOOGIAMÄLESTISED 1. LINNAMÄED

[Kindralihaud] Kanasaare – Kirmsi teerist

Ruusalt Leevakule sõites jääb enne Kanasaare – Kirmsi teeristi paremale (400 – 500 m üle välja) metsa sisse Kindralihaua nime all tuntud linnamägi. Rahvapärimus räägib uhkest mõisast, mis vajunud maapõhja ja kuhu nelipüha südaööl kaheteistkümnenda kellalöögi ajal avanevat käik. Pajatatakse ka sinna sängitatud Rootsi kindralist Kolbergist, kellega koos maetud ta uhke kuldmõõk. Üks vanapapi teadis rääkida, et noorpõlves olnud ta ümbruskonna seitsme uljaspea hulgas, kes püüdnud mõõka välja kaevata. Loodest piiras poolkuukujulist linnamäge sügavorg, lõunast lai kraav, kirdest ja idast Võhandu jõgi. Liivakaljud asunud kindlus oli 38 m pikk ja 17 m lai. Põhjast, läänest ja lõunast kaitses linnust muldvall, õue pindala oli 600 m². See oli väiksemaid linnuseid Eestis. Tõenäoliselt II aastatuhande algul rajatud linnus on jäänud justkui lõpetamata – õuepoolsel valli siseküljel ei ole kraavi. Puudub ka kultuurkiht. Rmt. “Räpina radadel”

2. KALMED, KÄÄPAD

[Vanapagana linn Põlva Koiolas]

Kuidas Vanapagan püksega ja ninarätikuga kiva kandis Põlva kihelkonnas vallas Koiula külas Ivani talu põllus on kolm kivivaremat, millest rahvajutt nõnda pajatab. Kord võtnud Vanapagan omale nõuks Koiula küla ligidale nurme pääle ühte templit või linna asutada, kus ta kõige oma sugukonnaga võiks elada. See koht olnud kahe soo vahel ja sellepärast temale väga meeltmööda. Läinud siis ka teine mehike ehituseks kiva tooma, aga et tal paremat kividevedamise abinõud pole olnud, siis võtnud ta püksid jalast ära ja ajanud mõlemad sääred kiva täis. Aga siiski arvanud Vanapagan, et see koorem ühes korras viia veel liiga vähene on. Võtnud siis oma ninarätiku ka taskust välja ja on selle kiva täis ladunud, otsad kokku sõlmanud ja siis need nagu pähklikesed käe otsa võtnud, püksid ka kividega õlale visanud ja sammunud siis õige tuliselt Koiula küla poole. Saanud ta parajaste Ivani talu nurme pääle, laulnud juba küla kuked. Vanapaganal prahvatanud püksisääred lõhki ja kõik kivid langenud suure mürinaga kahte hunikusse maha, kuna ninarätikust maha kukkunud kividest kolmas hunik saanud. Sestsaadik ei ole Vanapagan sinna enam tahtnud templit ehitama hakata. Need kolm kivivaret on sääl nurme pääl veel näha, aga muidugi teada, pole need mitte muud kui vanad kivikalmed. Sarnased jutud on ikka kivikalmete kohta. H I 9, 865/6 (179) - A. Suurkask (1898).

[Vanapagana linn Kanepi Koorastes] Kanepi khk.

Kanepi Koorastesse tahtnud Vanapagan linna ehitada. Hakanud ehituse jaoks kiva korjama. Kivid pannud hõlma sisse. Saanud juba hulga kiva kokku, kui äkisti kukk laulnud. 29 Suure varinaga sadanud kivid hõlmast maha, Vanapagan ise aga pannud plehku. Kohta, kuhu Vanapagana kivid maha sadanud, kutsutakse Varetepaluks. E IV 24 (78) < Kanepi khk. - M. J. Eisen < Raid.

[Juudalinna rauaaja tarandkalme] Põlgaste asub Põlgastes (asulast 1 km idas), arheoloogilised väljakaevamised toimusid Ajaloo Instituudi ja Võru Koduloomuuseumi initsiatiivil 1970-1972.a. suvel. Kanepi keelepruugis on olnud kasutusel enam Vanajuudas kui Vanapagan. Kanepi kihelkonna arheoloogilisi mälestusmärke kirjeldanud üliõpilane V. Raid kirjeldas 1921.a. Juudalinna kohta rahvasuust kogutud legende. “Vanajuudas tassinud püksiharuga kiva, aga jõudes Juusa kohale, laulnud kukk ja kivid kukkunud sinna maha”. Teises variandis tahtnud Kalevipoeg sinna linna ehitada ja vedanud kivid kokku. // S.Laul. Põlgaste kivikalme “Juudalinn” ja kääpad.// Perfokaarte Põlva rajooni ajaloost ja loodusest. Metoodilisi materjale. ENSV Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise Komisjon. Tallin 1978. ENDV EK “Bit”. V.Raid. Kanepi kihelkonna muinasjäänuste kirjeldus, lk. 30-32; K.Laja. Kanepi kihelkonna arheoloogiline kirjeldus, lk. 1-2, 25. // ENSV TA Ajaloo Instituudi arheoloogia sektori topograafiline arhiiv. V.Kenk. Juudalinn peidab oma aardeid.//Käsikiri Võru Koduloomuuseumis. (1970-1973).

[Juusa kivivare ehk kivikalmed] Põlva-Puskaru-Kanepi teel enne Ihamaru, teest vasakul

Kalme tekkinud sedaviisi, et Vanajuudas viinud mingisuguse ehituse jaoks püksireite[s] kiva, aga kui ta Juusa kohale jõudnud, laulnud kukk ja kivid langenud sinna maha. Teisendi järele tahtnud Kalevipoeg Juusale linna ehitada ja vedanud selleks kiva kokku, aga mingisuguse põhjuse pärast jäänud linn ometi ehitamata. E I 8 (29) < Kanepi khk. - M. J. Eisen < V. Raid. Vt. Kalevipoja linn, HVM I, lk. 565 (kommentaar).

[Kiriku ase Varetepalus] Kanepi khk.

Kanepi kihelkonnas Kooraste mõisa männimetsas, mida isenimega veel Varetepalu kutsutakse, on üks suur kivihunnik, millest rahvas järgmist jutustab. Kord tahtnud Vanapagan ühte suurt ja toredat kirikut ehitada, milleks ta kohe hakanud kiva kokku kandma. Ehitus pidanud aga ühe ööga ja nimelt veel enne kukelaulu valmis saama. Sellepärast tõtanud Vanamees, siis Vanapagan, oma tööga. Olnud kaks mehist sületäit kiva temal juba ära toodud ja parajaste ka kolmandaga Varetepalule jõudnud, laulnud korraga kukk ja Vanapaganal põllepaelad katki ning kõik kivid endiste kokkukantud kivide pääle maha, kuna ta ise katsunud, et aga punuma saanud. Sedasi jäänud siis see kivihunnik sinna maha ja kirikuehitus pooleli. - Muidugiste on see Vanapagana kirikuase üks kivikalme, kust ka palju mitmesugusid vasitsid ehteasju on leitud. Siis räägitakse, et sääl kivide all rahaauk olevat, mida paljudele inimestele olla unes juhatatud, aga keegi ei julgevat teda ära tooma minna, sest et Vanapagan sääl juures ise vahti pidavat. Kes ööajal säält Varetepalust läbi läheb, see ikka ära eksivat või midagi hirmutavat nähtust nägevat. Kord läinud õhtu videviku ajal säält üks mees läbi metsa kodu poole. Kui ta kivistiku juurde jõudnud, näinud ta, et keegi tulipunase tanuga vanaeit kivistiku juures kanarbiku sees kükitab ja hoolega kanarbikku katkub, mida tal suur hunnik juba ära katkutud olnud. Mees pannud tähele, et sel vanaeidel silmad nagu tulised söed peas hüüganud ja ta kord-korralt ikka tema poole nihkunud. Mehel tulnud kananahk ihu pääle ja nagu tuul pistnud ta kodu poole punuma ega pole enne julgenud tagasi vaadata, kui ta kodu aia äärde jõudnud. Oma nägmist teistele rääkides pidanud mehed nõu kokku, et hulgani tarvis tagasi Varetepalusse minna vaatama, kes see vanaeit siis oli. Läinud siis ka tagasi, aga ehk nad küll kõik metsa läbi otsinud, ei ole nad aga enam midagi näinud; ka kanarbiku kakutud varsa ei ole nad leidnud. Selle Varetepalu teine pool külles on kaks järve, Mutsina ja Kõverjärv ning üks tä’htjas mägi Tirandi. Nende järvede vahel olla Põhjasõja ajal suurt lahingut löödud. // H I 9, 403/4 < Viljandi - A.Suurkask (1898>). - Muistendeid Vanapaganast, lk. 126. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

30 3. KALMISTUD

[Ratta kalmistu] Pikajärve, Valgjärve v. all on mõeldud noorema rauaaja kalmet EN pool Pikajärve mõisat. Et see asus endise Ratta talu läheduses, hakati seda niimoodi kutsuma. Muiste olnud siin kirik ja surnuaed, loomulikult ka asula, mida nimetatud Tsirguliinaks (-linnaks). Kord esimesel lihavõtte püha hommikul toimunud kirikus laulatus. Peig ja pruut olnud lihalik vend ja õde, selle verepatu pärast vajunud kirik koos rahvaga maa alla, järele jäänud kiriku asemele soine lomp. Iga saja aasta tagant löödavat esimesel lihavõtte püha hommikul selle kiriku kella, mis maa peale kuulda olevat. Kui viimane sada aastat täis saavat, mil see veripatt loetakse lunastatuks, tõusevat kirik jälle maa peale. Hendrik Kõrs, kes olnud Valgjärve valla kasak (käskjalg) ja ühtlasi Pikajärve mõisa öövaht, tõendanud, et tema kuulnud esimesel lihavõtte püha hommikul Pikajärve mõisast koju tulles Ratta lombist möödudes sealt kostvat kirikukella löömist, tema olnud siis 51 aastat vana. Hendrik Kõrs rääkinud tihti, ma olli miis kolmkümmend kolm aastat vana kui mind Türgi sõtta viidi jne. Türgi sõda algas teatavasti 1877. Järelikult oli Hendrik sündinud 1844.a. ja kirikukella löömist kuulis 1895.a. Kindlasti kordub siis kella helin 1995.aastal! “Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!”// P.Salaku käsikiri, lk. 8. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Matmistest Ratta e. Tsirguliina kalmistule] Pikajärve, Valgjärve v.

1745-1750 on Kanepi koguduses jälle vakants ja kogudus kirikuõpetajata. Selle süüks loetakse sellal Valgjärvel ja selle ümbruses mujal ette tulnud üksikute surnute matmist vanadesse, arvatavasti katoliku ajast pärit olevaisse kabelitesse. // Koguteos “Võrumaa”, lk. 179. Rahvajutt selle kohta räägib: Üks noorik kastnud leiba olles üksi kodus. Võtnud leiva tainast sugu, see sattunud talle hingekõrisse. Teiste majaliste koju tulles olnud noorik surnud. Noorikul olnud kuldsõrmus. Maetud koos sõrmusega. Ratta kalmistule. Keegi asjast teadnu kaevanud järgmisel ööl haua lahti, eesmärgiga sõrmust laibalt röövida. Laip olevat mähitud linasse ja asetatud puusärki. Mees võtnud lina äärtest kinni ja hakanud seda laiba ümbert ära kiskuma, siis aga ärganud surnu ellu, olnud ainult varjusurmas. Sellest jutust teine variant. Pruut kastnud leiba, selleks ajaks võtnud peigmehe kingitud sõrmuse sõrmest ära ja hoidnud seda suus, kust sattunud kurku ja see põhjustanud surma. Kodused matnud surnu väga ruttu maha eespool nimetatud kalmistule. Peigmeest ei ole matustel olnud. Kui tema kuulnud, et pruut on surnud ja juba maha maetud, kaevanud öösel haua lahti, et vööd omale mälestuseks võtta. Vöö võtmise juures ärganud pruut ellu, olnud varjusurmas. Peigmees ehmatanud rängasti, jooksnud koju ja roninud parsile pimedasse nurka. Sealt toodud ta vägivaldselt maha, läinud aega, enne kui ta hingelise tasakaalu kätte saanud. Pruut elanud Rattal, peigmees Kiisa külas. // P.Salaku käsikiri, lk. 6-7, kuuldud Julie Lajalt. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Põhjasõjaaegseid matusepaiku]

Rahva mälestuste järgi olnud langenud rootslaste matusepaik Lalli mäel Hanni varikus. Lahingupaigast 3 km Puskaru poole on Kääpa mäed, mida peetakse samuti matusepaigaks. Samasugune matusepaik ka Kaanä palu peal 2,5 versta Erastvere mõisast põhjapool. Ka Sõreste mõisa põllul on olnud rootslaste matusepaik. Mustajõe külas Toode talu põllul seisnud suur kivi 2 ristiga, kolmas ära kustunud. Sinna olevat 3 rootsi kindralit maetud. Aili Kogerman (keemiateadlane, sünd. Kolk Hiire talus Karstes) kirjutas internetti üles oma tädipoja Avo Hirvesoo jutustuse nende ühisest vanaisast. Nimelt sõitnud Avo vanaisaga veskile läbi Mügra küla. Vanaisa peatanud hobuse, ise maha tulnud ja käsutanud vankrilt maha ka 4- aastase tütrepoja öeldes: “pojuke saisa siin sirgelt, siin puhkab väega pallo häid inemisi”, pojuke mäletab mingit kiviristi tee ääres. Teine lugu veel Kuku talu legendist Karstes. Tuttav lause: “Kon om tuu sann? Sann tan san man! - Ruutslase tulliva veritse ja musta, mõnel es olõ jalga, tõsel es olõ kätt, aga kõk mõsksõva innäst puhtas ja es ikõ”. Nii lohutati last kui tal saunas seep silma läks. Vahest võeti Karl XII nimigi selleks appi, kes ei olevat seebi kipitamisest mitte väljagi teinud. Küllap siis need Scheremetjevi vägedelt peksa saanud sõdurid

31 tulid peale, matsid vahepeal oma surnuid ja pesid ennast siis tõepoolest Kuku talu saunas” (A.Kogermani kirjast 8.10.1987 allakirjutanule). Põhjasõjaaegne matusekoht asub ka Sirvaste vana kõrtsihoone lähedal põlluserval, kus ühishauda tähistab rootsipärane kivirist, praegu kõrgel teekaldal Kanepi poolt minnes paremat kätt. Milvi Hirvlaane

4. OHVERDAMISKOHAD (allikas, kivi)

[Silmavee allikad] Tuderna

Tudernas maanteest 100 meetri kaugusel raudtee poole, oja ääres asub mäenõlvaku sees allikas. Allikas nagu allikas ikka, aga rahvasuu pajatab, et selle allika veel on raviv toime silmahaigustele. Kes selle allika veega haigeid silmi kolm nädalat, kolm korda päevas peseb, selle silmad saavad terveks. Tingimus oli veel selline, et vee peab võtma igaks pesemiseks kohe allikast. Koju valmis viidud vesi olla kaotanud oma ravitoime. Vanarahva jutu järgi olla see allikas paljusid aidanud (O. Jallai meenutused) 1972.a. kirja pannud Helve Lübeck.

[Sepaläte] Jõksi järv, Kanepi

Mõrsjaorus, Jõksi järve otsas asuva Sepalätte vees silmi pestes pidi need särama minema ja haiged silmad terveks saama ning juuksed pikaks kasvama kui pead lätteveega pesta. Jaaniööl pidi lättesse vajunud sepikojast kostma haamrilööke. Legendi olen kuulnud oma isalt (Voldemar Jalas, sünd. 1901 Jõksi külas Käiso-Peetri talus). Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Kõrveläte] Kõllestes asub Kõllestes Tillundi (Hilba) oja paremal kaldal. Vanarahva uskumise järgi pidi Kõrvelätte veel olema silmi tervendav võime. Ohverduskohana tunti seda veel sajandi algul. Ohvrikivi neljateistkümne lohuga Valgjärve mõisa pargi ääres endises õunapuu-aia osas. Kivi on pealt vaadates kolmnurga kujuline, mille põhja-hommikupoolne ots lõpeb peaaegu teravikuna. Kivi on kolm meetrit pikk ja kõrgus veidi üle meetri. Kivi pealmisel lamedal küljel asetsevad 14 inimkätega valmistatud lohku ebasümmeetrilises asendis. Rahvapärimuses ei ole selle kivi kohta mingisuguseid jutte liikumas ega teada, mis võib sellest tingitud olla, et kivi ohvrikivina väga ammu, s.o. mõisate tekkimise ajast juba rahvast isoleeritud sai, sest kivi asetseb mõisa vana härrastemaja läheduses ja nagu öeldud, pärastpoole koguni õunaaias, kuhu ju rahval ligipääs võimatu oli. // P.Salak (1953), lk.3. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Kohtukivi] Valgjärve mõisa pargis asetseb samas Valgjärve mõisa pargis järve lähedal. See on 2,4 m pikk graniit rändrahn. Pealmine külg (osa) kujutab teravikku (katust). Lõuna-õhtupoolne ots on 1,1 m kõrge, põhja- õhtupoolne ots madal. Tema katusemoodi harja on raiutud viis astet, mis viivad kivi tippu. Viimane viies aste, kivi tipus on tahutud lamedaks ja kujutab umbes 0,5 m2 suuruse platsi. [Kohtunik sellel seistes olevat otsuseid rahvale kuulutanud].// P.Salak, lk.3. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Ohvrikivi Laikivi] Karaski-Hurmi asub Karaski-Hurmi külavaheteest 200 m kirdes. Selle kohta on raamatus “Muistendeid Vanapaganast” lk.132 kaks lugu. Alamusti kõrtsi maa peal asub suur kivi, kuhu olnud Peeter I ratsahobusega üles sõitnud, millest on jäänud kivile märgiks hobuseraua jälg. Teine lugu räägib, et Karaski külas Tigaste ja Alajuusa maa peal on kolm kivivaret, mis Vanajuudas olevat toonud - kolm püksisääre täit kive. Visanud kolme kohta laiali. Ühe Tigaste talu maa peale ja kaks Alajuusa maa peale. Neist kividest tahtnud ta linna ehitada. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

32 [Peksukivi] Valgjärve, Pikajärve mõisas ees nime all teatakse orjaaegset kivi, mis asus varem Valgjärve mõisa härrastemaja läheduses parki viiva jalgtee ääres. Kui Valgjärve mõis Eesti valitsuse poolt tükeldati ja asunikkudele välja jagati, siis katkesid endistel mõisa omanikkudel von Muelleritel sidemed Valgjärve mõisaga. Elmar Mueller sai Pikajärve mõisasüdame majandamiseks. Elmar Mueller laskis selle kivi Pikajärve (Pikkjärve) mõisa vedada. Esimesel korral veokatse ei õnnestunud. Mueller sõitis kahe hobuse reega selle järele, laskis kivi ree peale veeretada, kuid enne maanteele jõudmist purunes regi. Kivi veeretati teelt natuke kõrvale, mõisa sissesõidu teedest moodustunud kolmnurgale. Seisis seal aasta aega kuni järgmise talveni, siis õnnestus Muelleril kivi ära lasta vedada Pikajärvele. Selleks veoks oli ta lasknud uue ja väga tugeva ree valmistada. Töömehed küsinud, milleks härra nii ränka vaeva näeb ja nii tarbetut kivi laseb vedada . Mueller olevat seletanud, et tema isa (Voldemar) sellel kivil oma vanaduspõlves tihti istunud. Rahva suus aga oli jutt, et see olnud orjaaegne peksukivi. Orje nuheldud sellel kivil vitstega. Kivi asetseb praegu Pikajärve mõisas ees. // P.Salaku käsikirjad, lk.7. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Kalevipoja lootsik] Kaagvere küla rändrahn, asub Kaagvere külas Kaera-Lauri talu lähedal, Juusa talu hoonetest 1 km idas, Võru-Tartu uuest maanteest 65 m vasakul, Palava autobussipeatuse lähedal. Mõõtmed 6,5x4,4x1,5 m, ümbermõõt 14 m, väljaulatuva otsa kõrgus on 2,3 m. Rändrahn meenutab kummuli pööratud paati, paistab soo ääres endise jõe sängis asuvate kivide seas eriti silma. Legendi järgi olevat Kalevipoeg siin (Ho)Oboala oja ääres Himusuus (Imasuus) peitnud kummuli lükatud lootsikut meenutava kivi alla kuldmõlad (hõbemõlad) ning paari oma kuldsõrmelisi kindaid. “Kalõvi Loots’ku sündümine” on 1889 kirja pannud omaaegne Otepää kultuuritegelane ja luuletaja Gustav Wulff-Õis (1865-1946), kelle sünnikohaks ongi Juusa talu. Kalevipoja lootsikut on kirjeldatud ka raamatus “Siin ja sealpool maanteed”, lk. 44. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Kaljurahnu] Kanepi Mäe kalmistul on Hiina merest toonud ja paigaldanud oma vanemate kalmule Kanepi Mäe kalmistul luuletaja Juhan Weitzenbergi mereväeohvitserist vend Peeter Weitzenberg. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Kübara kivi] Väike-Veerksu küla

Asub Väike-Veerksu külas Kübara Peetri (praegu Kaldoja) talu maa peal. Kübarsaare veerel (100 m). Karjapoistel lullilöömise koht. Kübarsaares toimusid varem suvepeod. Kivi kohalt tuli pöörata (90°) metsa, mis asub 100 m kaugusel. Rändrahnu mõõtmed on 4,5x3,2x1,3m.

[Mõrsjaläte]Mooste

Moostest Tartu suunas minnes läheb maantee üle ojast, mida kutsutakse Mõrsjalätte ojaks. Rahvasuu räägib, et elanud kord siinkandis nägus neiu, kes lubanud kahele noormehele naiseks minna. Kui pulmarong sõitnud kiriku poole, tulnud esimene noormees pulmalistele vastu ja rääkinud, et pruut lubanud ka temale naiseks tulla. Oja kohal võtnud noormees tüdrukul kätest kinni ja tõmmanud ta lõhki, selle eest, et ta ebaaus oli olnud. Seda kohta nimetatakse aga sellest ajast alates Mõrsjalätteks. (kogutud Mooste kooli laste poolt aastatel 1955-60 õpetaja Lia Pruuli juhtimisel).

33 [Mõrsjakivi] Koorvere küla

Leevi tee ääres Koorvere külas asub Mõrsjakivi ehk Neitsiristikivi. Muistendi järgi olnud kahel noormehel olnud üks ja sama mõrsja, keda nad mõlemad väga armastanud. Mõrsja tõmmatudki siis kahe härja vahel lõhki, sest kohus mõistnud kummalegi noormehele pool mõrsjat. Räägitakse ka legendaasest väepealikust, kes olevat maetud kivi alla (Rmt: Raiste. H, Taevaskoja. lk 10. Tln., 1981.).

5. PELGUPAIGAD

[Vanahalva tarõ] Setu, Obinitsa k/n.

Taraski kaldõh ommo üts kuup. Tuud kutstas Vanahalva tarõst. Sinna taheti ehta inne kerkot, tuu olle uma 1899. aastagal. Päiva tetti ja üüse lahuti. Sinna saina pääle, tuu sain ommo paeliivast, omma kirotõt ehtajidõ nime'. RKM II 80, 379/80 (15) < Setu, Obinitsa k/n., Jermakova k. - H. Keskküla < Filipp Mägi, 72 a. (1958). Vt. Ehitused. Vanapagan lõhub ehitusi, muist. 492-508.

[Juuda tare Tuhkvitsa oja taga] Setu, Meremäe v., Obinitsa k.

Juuda tuba / Juuda toast räägitakse, et kui vanast mindi kirikut tegema oja kaldale, siis tulid juudad ja laotasid kiriku ära. Mis päeval tehti, seda nad öösel laotasid. Kord läksid need kirikutegijad sinna sisse vaatama. (Juuda tuba asub teisel pool Tuhkvitsa mäe künkas Toomiku kohal.) Sääl sees oli laud ja punase linaga kaetud ja söögid laual. Nad vaatasid, kedagi pole näha, ja tulid välja. Hakkasid uuesti kirikut ehitama. Öösiks läksid nad koju, hommikul tulid tagasi: jälle kirik laotatud! Nii läksid nad koju, ei saanudki kirikut ehitata. Säält mööda minnes näeme tonte kooberdamas koobaste juures. Kes ei usu, võib ise vaatama minna. ERA II 248, 555/7 (12) < Setu, Meremäe v., Obinitsa k. - A. Lillesaar < Olga Kalev, 36 a. (1939). Vt. Ehitused. Vanapagan lõhub ehitusi, muist. 492-508. Vrd. muist. 600-603.

[Vanapagana urgas] Setu, Meremäe v., Tääglova k. < Karamsina k.

Vanapagana urkast räägib rahvasuu järgmiselt. Vanaurgas asub Tuhvitsa oja taga järgnevas mäekingus, Sonne kohal. Kui sinna metsa keegi läheb, näeb sääl kõiksuguseid nähtusi. Kord elas üks mees ja läinud sinna urkasse sisse. Esmalt ei näinud mees midagi, sest pime oli. Mees sammub edasi, tuleb ühte koopasse, seal tuli põleb. Mees vaatab ringi: tema näeb punast lauda ja laua peal lusikaid. Mees astub edasi ja saab ühte väga ilusasse tuppa. Seal toas olid kõik majariistad kullast. Mees astub veelgi edasi, tuleb ühte väga ilusasse tuppa, mehe silmad ei näe hästi, sest kõik kiirgab nagu tuli. Mees silmab ümber ja näeb vanapaganaid istumas. Vanapaganad hakkavad kohe kiruma, mis tema siia otsib. Kuid mees ütleb alandlikult, et tema tahtis neid ainult külastada. Vanapaganatel hää meel ja nad annavad mehele palju kulda ja saadavad koju. Mees sai rikkaks. Kui keegi ei usu seda juttu, siis võiks ise seda vaatama minna. ERA II 248, 533/7 (5) < Setu, Meremäe v., Tääglova k. < Karamsina k. - A. Lillesaar < Palakei Lillesaar, 65 a. (1939).

[Juudatarõ] Setu, Obinitsa k.

- liivakivist järsk sein väikse koopaga Tuhkvitsa jõe ääres oru nõlvas Obinitsa küla kohal. Siia on tahetud vana ilma aigo kloostrit ehitada. Mis päeval ehitati, see öösi maha lõhuti. Jäeti siin töö pooleli ja hakati kloostrit ehitama Petserisse. Nii saigi klooster Petserisse. RKM II 44, 546 (23) < Setu, Obinitsa k/n. - U. Mägi < Saveli Kütt, sünd. 1885. a. (1953).

34 [Kuidas Vanapagan Taevaskojas elamist ehitas] Taevaskoja

Kord juhtunud Vanapagan Ahja jõe äärde. Ilusad kõrged kaldad meeldinud talle väga ja ta otsustanud sinna elama jääda. Kuid peavari puudus. Jõe ääres metsa kasvamas küll, aga Vanapagan ei tahtnud maa peale ehitada – inimesed näeksid ta maja, tuleksid tülitama. Siis hakanud ta kaldast väikest urgast kaevama ja järjest sügavamale jõudes teinud ta endale maa alla hulga tube, ühe kaunima kui teise. Uus kodu meeldinud Vanapaganale nii, et ta selle Taevaskojaks nimetanud. Ilusates tubades võis rahulikult elada, siia ei tulnud tülitama ei pajuvasikas ega Kaval-Ants. Leivasaamisega olnud Vanapagan Taevaskojas natuke kimbus. Jõe kaldale rajatud põld andis küll vilja, aga jahvatada polnud kusagil. Siis otsustanud Vanapagan veski ehitada – ja kohe ka parajat paika otsima. Kõige paremini meeldinud veskikohaks Lääniste, kuhu ta kandud kokku hulga materjali, toonud lodjaga kive ning hakanud ehitama. Tuulispask, nähes Vanapagana toimetusi, otsustanud talle vingerpussi mängida. Tuulispask võtnud jõu kokku, tormanud poolelioleva veski kallale, raputanud kõigest jõust. Palgid lennanud kus seda ja teist. Keset jõge jäänud veskist järgi vaid suur nurgakivi. Rahvas nimetab kivi Tondi- ehk Juudakiviks. Vanapagan aga jätnud veski ehitamise pooleli ja lahkunud Taevaskoja koobastest. (Rmt: Raiste. H, Taevaskoja. lk 37-38. Tln., 1981.).

III. EHITUSMÄLESTISED 1. KIRIKUD

[Kanepi kiriku ehitamisest]

Legend räägib, et kui Kanepi kirikut ehitati, siis see, mida päeval jõuti ehitada, kadus öösel nagu tina tuhka. Mindud siis Targa (nõia) vana Ragase juurde. Tema öelnud, et “seo om Juuda temp”. Et Vanajuudast kirikuehitamiselt eemale peletada, tuleb “ööse aigu” pimedas püüda kinni neli musta kana, lüüa neil pead otsast ja matta kanapead siis täiskuu öösel kirikumüüri sisse “õdangu” poole. Vanajuudas jätvat siis pühakoja kiusamise maha. Seda legendi on peetud ka Kanepi nime tekkimise üheks variandiks, kuna XVIII-IX sajandil kasutusel olnud nimevariantide seas on olnud Kanabää, Kanapää, Canapäh. Legend on Kanepis üldteada, allakirjutanu on seda kuulnud oma emalt (Alma-Adele Jalas, s. Kalk 1901), kes seda oli kuulnud oma vanaemalt (Liiso Parksepp, s. Allev 1836).

Sama legend teises variandis: Vanapagan ei ole tahtnud, et ehitatakse sinna kirikut, ja siis oli sellepärast päeval ehitatud müürid maha kiskunud. Kiriku ehituse ettevõtjad olid hädas. Viimaks pöörati targa poole. Tark käskis seitse kanapääd müüri sisse müürida. Nii jättis Vanapagan kiriku rahule. Ja kirikule sai nimeks Kanepi .// RKM I, 1, 113 (3) / Võrumaa, Valgjärve v. - E.Jannes.-.Muistendid Vanapaganast. Koostanud E.Laugaste, E.Liiv. Tartu Riiklik Ülikool, ENSV Teaduste Akadeemia, Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum. “Eesti Raamat”, 1970, lk. 314.

Kolmas variant: [Vanakurja kirik Erastvere pargis]. Vanasti oli hakanud Vanakuri omale kirikut ehitama Erastvere parki. Ta on hakanud oma pükstega kive kandma, aga kui tema tulnud esimese seljatäiega, siis oli kukk korraga laulnud, siis visanud Vanakuri kivid maha ja põgenenud. Sinna on järgi jäänud suur kivihunnik, mida näha veel praegu.// ERA II 243, 82 (II) < Kanepi, Erastvere v. Mäe k. - V.Arras < August Arras (1939) - Muistendeid Vanapaganast, lk. 126. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Põlva kiriku ehitamisest]

Kuidas Vanapagana plaan Põlva kirikut ära lõhkuda nurja läks. Vanapagan ei ole sellega leppida saanud, et Põlvasse kirik ehitatakse. Võtnud teine nõuks kirikut ära lõhkuda. Seks korjanud ta omad püksid suuri kivimürakaid täis ja tahtnud neid Põlva viia, et nendega kirikut ja

35 torni puruks lüüa. Teel olla aga tema lähedal kukk laulnud. Vanapagan ehmatanud seda nii koledasti, et tal püksid kõige kividega seljast maha kukkunud. Kukkudes läinud püksid lõhki ja kivid veerenud laiali. Vanapagan jooksnud ise minema ja pole oma plaani enam katsunud täide viia. Kivid olla praegu veel Vana-Koiola vallas metsavahitalu maa pääl näha. ERM 145, 21/3 < Põlva khk., Kioma v., Trohvi k. - P. Reim < Hendrik Lukats, 58 a. (1920).

Kui Põlvasse hakatud kirikut ehitama, lõhkunud Vanapagan selle ära. Nii palju kui päeval ehitada jõutud, nii palju Vanapagan lõhkunud öösi ära. Mindud targa juurde ja see käskinud kedagi müüri sisse müürida. Teine päev küsitud, kes soovib hoida kirikuvõtmeid. Keegi Maarja- nimeline tüdruk soovinudki hoida. Tüdruk võetud kinni ja müüritud põlvili müüri sisse. Sellest pääle ei lõhkunud Vanapagan enam kirikut ära. Sellest saigi nimi Põlva Maarja kirik. ERA II 245, 305/7 (5) < Põlva khk., Koiola v., Adiste k. - H. Kolt (1939).

Vanasti, kui hakatud Põlvasse uut kirikut ehitama, olnud alati üks häda. Nii palju nagu päeval oli ehitatud, nii palju ka öösi ära lõhutud. Arvatud, et Vanakuri käib rahvast kimbutamas. Leidnud siis aga meistrid nõu ja seletanud seda kirikhärrale, kes parajasti oli leerilapsi õpetanud. Teisel päeval olnud meistrite nõu juba pea kõigil leerilastel teada. Õpetaja tundi tulles kohe oli küsinud, et kes soovib kirikuvõtmeid hoida. Üks Marie-nimeline tüdruk oli ka soovinud, ta võetud siis kinni, antud võtmekimp kätte ja oli müüritud kiriku seina sisse. Seal siis oli ta ojanud kolm päeva, pääle seda ei olnud enam ojamist kuuldud. Sellest päevast pääle aga ei olnud lõhutud enam kirikut ära. ERA II 245, 365/9 (15) < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - E. Kurvits < Mari Hurt, 91 a. (1939).

[Põlva keriko kelläst]

Nüüd om Põlvah väega llosa helüga kell. Vanast, kõnõlõs rahvas, olõvat viil parmeba helüga kell olnu. Kui sõda tulnu, sõs võet kell ja pant är' varjo vainlasõ silmä iist. Põlva keriko takast juusk Orja jõgi. Sinnä sisse la'stgi kell. Kui sõda müüdä olnu, sõs ei saad' inämb kellä kätte. Nii jäänügi jõkkõ. Kui kell satto nännü’, sõs’ tõnõ iks’ unisnu. - H II 74, ;259/60 - Põlva - Joh. Semm. (1904). Salme Viljand, 31.X.28.

[Kivi Võnnu kiriku pihta]

Vanal aol, ku Võnnu kerkot oll ehitet ja torn valmis oll olnu, võtnu Vanatont nõos (selle, et tiä vägi siinpuul naanu otsa lõpma) torni maaha visada. Ta saanu Võu jõõ veerest tubli kivi ja lännü Munamäe otsa, säält visanu kerigo torni poolõ, a tuud vahet õm mõni 50 virsta. Kivi sattõ Mamastõ külä maa pääle Oodsi oro viirde maaha, kos lahki oll lännu. Sääl võit sa tedä viil põrohõllaki nättä. Juudal olnu miil hää, et kerk otsah olnu. A mõno ao perast johtunu tõnõ jällki Munamäele: Võnnu kerigo torn paistunu iks viil. Suurõ süämetävvega otsnu tõnõ viil suurõmba kivi ja virotanu kõgõst jõvvust. Kivi sattõ nüüd Himmastõ maa pääle Jõgõharda, kos nüüd kroonumõts um. Sääl või tedä egä miis nättä, suuruta ku talomehe sann. H II 32, 837 (3) < Räpina khk. - S. Keerd (1890). Vrd. HVM I, muist. 43.

[Räpina kiriku ehitamise lugu]

Kui ehitati Räpina kirikut, ei tahtnud ehitamine sugugi edeneda. Mis päeva tehti, see kisti öösi maha. Ükskord üteldud kiriku ehitajatele, et muidu ei saa kirik valmis, kui üks neitsi ei ole kiriku müüri sisse müüritud. Siis kutsuti rahvas kokku ja küsitud: “Kes tahab saada kiriku võtmeid endale?” Üks noor neitsi tahtnudki. Kohe võeti ta kinni ja müüriti elusalt põlvili kiriku ukse kõrvale. Sellest peale ei takistanud enam miski kiriku ehitamist. EDASI 7.08.1980 / Vahur Kalmre - “Võhandu laastud vahelugemistega”.

36 2. MÕISAD

[Pikajärve mõis] Valgjärve

Pikajärve mõisat on rahvasuus nimetatud Kitse mõisaks, sest Gross-Johannishofi mõis on ehitatud tema asutamise ajal 1749.a. Kitse küla asemele, sellest ka veel Kitse end. köstrikoha nimi. Rahvasuus on tarvitusel järgmine võrdlus: “Palas nigu Kitsemõisa sann Jaanimõisa moro pääl!”. Seda võrdlust tervitati sel korral kui mingi asi hästi põlema läinud nagu jaanituli, piip vms.// P.Salaku käsikirjast.

[Erastvere mõis]

Erastvere mõisa kohta räägib rahvasuu, et Erastvere mõisast läinud üks maa-alune käik härrastemajast pagis asuvale mäekünkale Maria kirikusse. Teine käik viinud härrastemajast Erastvere järve alt Kanepi kiriku alla. Mõlemas maa-aluses käigus olnud mõisarahva varjupaik sõdade ajal. Ka on räägitud, et Rootsi sõjavägi on Erastvere lahingu eel sinna peitnud mitu tündritäit kulda, mida on seiklejad aeg-ajalt käinud sealt salaja edutult välja kaevamas. Marie kabel-kirik oli ehitatud mõisaomaniku parun Paul Adolph von Ungern-Sternbergi poolt 1883 tamme parki koos perekonnakalmistuga. Kirik hävinenud ja lammutatud Erastvere Invaliididekodu poolt lõplikult 1947.a. Kabel on taastatud ja perekonnakalmistu taasõnnistatud 31.08.1997. (Milvi Hirvlaane)

3. VESKID

[Vanapagana veski] Võnnu khk., Ahja jõgi

Vanapagan juhtunud korra Võnnu kihelkonda Ahja jõe äärde. Jõe kõrged kaldad meeldinud talle väga. Vanapagan otsustanud sinna elama jääda. Aga peavari puudub. Ei muud kui ehitama. Jõe ääres metsa küll kasvamas, metsast saab parajaid palke, aga Vanapagan ei taha maa pääle hakata ehitama; inimesed näeksid ta maja, tuleksid tihti tülitama. Vanapagan kavatseb jõe kaldasse ehitada. Hakkab kohe kaevama. Kaevab kaldast väikest urgast tehes enesele maa all edasi minnes hulga tubasid, ühe kaunima kui teise. Väljakaevatud mulla viskab kaugele kallastele. Kalda serval tubades võib vagusalt puhata; ei tule tülitama pajuvasikas ega Kaval-Ants. Uus kodu meeldib Vanapaganale nii, et selle Taevakojaks ristib. Taevakojas saadab Vanapagan aega päevade kaupa mööda. Leiva saamisega oli Vanapagan Taevakojas ometi natukene kimbus. Küll annab jõe kaldale tehtud põld vilja, kuid vilja ei saa kusagil jahvatada. Tuulikud puuduvad, käsikividega raske jahvatada. Vanapagan peab nõu. Ei muud kui otsustab Ahja jõele veskit ehitada. Kohe parajat paika otsima. Lääniste meeldib veski ehitamiseks kõige paremini. Vanapagan varsti päälpool Lääniste parve, Lääniste küla kohal kiva ja palke kokku vedama. Toob kiva lodjaga, kannab palke seljas. Mitu vakamaad materjali täis. Kui paras jagu aineid koos, hakkab Vanapagan ehitama. Ei ole aga enne ehitust õppinud: töö ei taha hästi edeneda. Siiski ei hooli Vanapagan sellest; ehitab ja ehitab. Tuulispask näeb, mida Vanapagan teeb. Tuulispask mõtlema: "Oot, oot, tahan Vanapaganale natuke vingerpussi mängida. Näitan, et mitte ainult tema vägev mees ei ole, vaid veel teisi jõumehi leida." Tuulispask võtab jõu kokku, tormab Vanapagana pooleli valmis veski kallale, raputab kõigest jõust. Korraga prigin-pragin. Palgid lendavad kus seda-teist. Veskist ainult suur nurgakivi kesk jõge järel. Tuulispask aga tormab naerdes edasi. Vanapagan tuleb veskit edasi ehitama. Mida enam ehitad, kui ainult üks nurgakivi jões veel järel! Vanapagan vihastab nii, et Lääniste veski ehitamise pooleli jätab ja ka enam Taevakojas ei taha elada. Otsib mujal enesele uue elukoha.

37 Veski ehitamisest jõkke järelejäänud nurgakivi hakkasid kohalikud elanikud Tondikiviks kutsuma. See Tondikivi on praegu alles Ahja jõe veest välja paistmas. Tondikivi lähedal kasvab kaldal ilus mets - Mihklimäe palu. M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 23-25.

4. MUUD

[Tikõtarõ] Räpina v, Jaanikeste k.

Jaankõstõ küläh jõõ lähketseh olno üts väega sükäv haud. Et sääl all Vanatikõ esi elle, sõs kutsute toda kuoppa Tikõtarõ. Sääl koobah pidänuva olõma väega suurõ varanduse. Üts mies lännö kõrd sinna noid varanduse otsma. Panno hindäle pikä köödse ümbre ja jätnö tõõsõ köödseotsa havva vierte naase kätte ja käsknö sõs hindä üles tõmmata, ku ta köüst raputas. Lännö joba hulga aigo müöda, mies ei olõ iks viel köüst raputanu. Naesel naano havva veere pääl suur hirm ja tõmmano köüst. Köödse otsah olno meehe asõmõl verine sikapää. (Punniküla alune niit ja Tiketare on olnud pea vastastikku, teine teisel pool Võhandu jõge.) RKM II 67, 119/21 (10) < Räpina khk. - S. Karopun (1956). Vrd. HVM I, muist. 305.

[Vanapagana sild Peipsis] Setumaa

Tuu kivirida lähäb mõni kolmveerand kilomeetrit järve, kutsutakse Kivirind. Vanajuudas hakanud silda tegema. Püksisäärega toonud kive kohale. Kaknud püksid katki ja sild jäänudki pooleli. RKM II 28, 377/8 (13) < Räpina raj., Võõpsu al. - S. Lätt < Aleksander Trei, 75 a. (1952). Vanakurat kan´d kaadsaseere tävve kivve tserkva kottalõ. Olla tahtnud silda üle Peipsi ehitada. Teiselt poolt Kuuraske kohalt ka alustas. Aga nägi, et "es mõo", ja jät´t poolõlõ. ERA II 21, 74 (1) < Setu, Kuulja v., Kuuliski k. - P. Voolaine / vanamees Andre (1929).

[Suursild, surematu sild] Piusa ja Tuderna

Piusa ja Tuderna vahel asub 15-meetrise tunneliga sild. Saksa okupatsiooni ajal, enne meie kodukohast lahkumist lasid sakslased peaaegu kõik raudteesillad õhku. Ka selle silla müüride alla oli paigutatud tünnid lõhkeainega. Toimusid ka plahvatused. Silla ümbruses olev maa oli auke täis. Sild, mis ehitatud suurtest maakividest, oli aga täiesti terve. Sõja ajast peale kannab see sild “surematu silla” nime. Kirja pannud Helve Lübeck 1959. aastal.

[Suursild] Piusa, Tuderna jaam

Tuderna jaama lähedal paiknevat raudteesilda on oma 317 – meetrise kõrguse pärast hakatud nimetama “Suursillaks”. Sild oli ehitatud raudkarkassidele ja oli tõesti hiiglase väljanägemisega all lookleva oja ja teda ümbritseva kauni metsa taustal. Silla juures orus peeti “rohelisi pidusid”. Oli korraldatud ilus peoplats. Suve jooksul peeti silla juures mitu rahvapidu. Need olid alati väga rahvarohked. Kirja pannud Helve Lübeck 1959. aastal.

[Hädaoru kõrts] Valgjärve saanud oma nime järgmiselt. Valgjärve mõisnikku von Muellerit olevat tüüdanud joodikute kisa, mis tolleaegsest mõisa kõrtsist temale igapäev kõrvu kostnud. Kõrts asunud mõisas. Ahervaremed pidid veel märgatavad olema, kes otsida teab. Et aga kõrts mõisnikule tuluallikaks olnud, ei võinud teda likvideerida. Mõisnik lasknud uue kõrtsi ehitada umbes pool kilomeetrit mõisast eemale. Krüüdneri ja poole suunduvate teede lahkmele. Kõrtsi ehitamise aeg oli tõenäoliselt 1880. Uuele kõrtsile pannud nimeks “Roosioru”. Sel puhul olevat G.E.Luiga avaldanud oma aja kohta terava artikli “Eesti Postimehes”, kus piitsutanud kõrtsi pahesid ja öelnud, et mitte “Roosioru”, vaid “Hädaoru” peab selle kõrtsi nimeks saama. Tema soov täitus, selle kirjutise järel lõi Hädaoru nimi Roosioru kõrvale ja seda kõrtsi tunti ikka

38 Hädaoru nime all kuni sellest kohast sai asunikutalu. Nii kirjutab P.Salak oma käsikirjas, lk. 121. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Ratta talu] Pikajärvel

Pikajärvel saanud oma nime sellest, et selles talus elanud vanasti Antsu nimeline mees. Tema olnud osav puutöömees, eriti ratta tegemisel. Harilikult võtnud ta kirve, peitli ja oherdi (käämbri), läinud metsa, valinud jämeduse kase ja hakanud meisterdama. Kui kodarad ja pöiad kasvavale kasele ümber olnud tehtud, siis raiunud esiteks kase tarviliselt kõrguselt maha, puurinud augu sisse, raiunud ratta lahti, võtnud ratta kepiga selga ja läinud koju. Seda aga ei olevat Ants kannatanud kui mõni juurde juhtunud. Siis raiunud ta kirvega oma poolelioleva töö katki.// P.Salaku käsikiri, lk. 47, August Väljani ja Juuli Lepa mälestuste järgi. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Teoste talud Valgjärve vallas] on oma nime saanud sellest, et nendest taludest möödus Vastse-Otepää valla teolkäimise tee, sest teol käidi Vana-Otepää mõisas. Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva, kui teole mindud karjunud puurattad: “kes tiid, mes saa, kes tiid mes saa?” Laupäeva õhtul koju tulles lastud rõõmsalt sörki. Rattad laulnud: “läts kuis läts, läts kuis läts!”// P.Salaku käsikirjade kogust, August Väljani jutustuse järgi, lk. 46. Väljavõtte teinud Milvi Hirvlaane.

[Võõpsu tekkimine]

Kes omal ajal s.o. üle 500 aasta tagasi sellele kohale «Võbovsk» nime andis, seda vaevalt keegi teada saab. Kindlasti oli see üks inimese või inimeste hulk, kes seda ikkagi ühe inimese ettepanekul tegi. Oletada võis, et selle koha peal siiski tollajal mõni asula või mõned elamud olid. Võimalik ka, et sellele kohale põhjustas nime andmise kalaranna ja kalavahetuse asukoht. Oli ju tookord eestlaste ja teispool Peipsit elavate venelastega vahel tihe läbikäimine ja kauplemine. Vanarahva pärimuste järgi olla eestlaste seas selle kohanimena olnud siiski tuntud “Voosnu” nime all. Nimi tulnud jõe nimetuse järgi. Venelased hakkasid aga Voosnu nime hääldama “Voobsuu”, mis hiljem kujunes Wõõbsusks. See nimetus kestis kuni 1924. aastani, millal Võõpsu sai oma praeguse nime. Teine versioon oli, et kunagi sajandeid aastaid tagasi oli siia elama asunud praeguse Sankt- Peterburgi linna ja Laadoga järve ümbrusest Vepsi rahvusest kuuluvaid kala- ja jahimehi ja seda kohta hakati rahvasuus kutsuma Veps. Ei tea kas need versioonid õiged on ,kuid mõnevõrra siiski usutavad. Ka kerkib küsimus, kas «Võbovsk» oli ikka samal kohal kus praegu Võõpsu või oli jõesuu vasakul kaldal, mis oli ka kõrgem ja vahetult järve kalda ääres, kui arvestada veel seda, et tol ajal olnud veepind hulga madalamal. Kunagi sajandeid aastaid tagasi on ??Härmasoo?? peal kasvanud põline tammemets, sest Kopanitsa jõe põhjast on leitud mustaks läinud jämedaid tammepuu oksi nn musta tamme, samuti ka soo turbahulk alt o,6 – 1,0 m. sügavuselt 1950.c, kui siin tehti maaparandustöid. («Mälestusi Võõpsust» lk 9-10. väljavõtted tegi Lea Saaremäe)

[Peipsi lained]

Kui Kalevipoeg Peipsil paadiga sõudnud, lainetanud see väga ja nii tahtnud ta ühtelugu sisse kalduda, see sünnitanud Kalevipojale pahameelt. Ta võtnud vembla ja peksnud sellega Peipsi lained valuste. Kohe jätnud järv lainetamise järele. Kui nüüd, kui vaikse ilmaga Peipsil sõuetakse, olla vembla jäljed näha, nii olla ka talvel voldid seal kohal jää peal. (Lea Saaremäe)

39 [Pääst segi Patuperä naasõ lugu] Põlgaste

Põlgastõn om Patuperä külä. Sääl oll´Vanapakan visanu perä pattu maha. Kui säält Tartu poolõ edesi minnä, sõss pattu inämb ei olõ. Sääl eläsi üts naanõ, kel nuu päätseieri olliva vähä segi. Kes säält müüdä lätsivä, noid pidi kinni ja hoiat. Minä soitse säält müüdä vankrega. Kõrraga üts naanõ hõigas, et piiä kinni. Ma pidäsi sõs hobese kinni. Tull sõs tuu naanõ tii pääle ja ütel, et kas sa tiiät, et na mustaverd inemise tapva kõik Eesti rahva är. Mu poja veivä vangi. Ärä sa niivisi sõitku. Panõ iks pikä puu taadõ, et keski ei saa sälä takast kallale tulla. Ja ärä sa üüse kedagi sisse lasku. Võta iks kirvõs, kang vai vigõl ja anna vasta. Tuul aol pääle sõta oll viil ehalkäümine moodun. Tää nägi, et ma olõ sääne paras tütrek, kelle puul ehal kävväs, tuuperäst tää hoiat. Tõnõ kõrd säält müüdä minnen kaivas tää mullõ, et näet, na valgõtverd inemise omma ka kah segi lännü. Mul poig võtsõ mustaverd naasõ ja mõtlõ – mu tütär ei süü klimbisuppi. Kogo maailm süü klimbisuppi, aga timä ei süü. Kõrd jälle kats miist sõitsiva säält jalgrattõga müüdä, kui jälle tuu naanõ näid kinni pidäs ja ütel:”Ärge ubinit vargilõ minge. Mitu miist om aia otsa ronimisega püksi ärä lahknu”. Mehe naaksive naarma ja sõitsiva edesi (Koit –23.05. 1998, lk. 6).

[Saesaare muistendid] Taevaskoja

Vanast olnud Saesaare veskipidajad kokkuhoidlikud, töökad ja jõukad. Neil olnud palju kulda ja hõbedat, mis veel praegugi maapõues peidus. Varanduse kättesaamiseks olevat vaja enne jaanipäeva kolmel neljapäeval keskööst koiduni üksinda jõeorus kaevata. Seda tööd aga takistavat kadunud inimeste hinged: Savimäe harjal kummitavat mees musta ratsuga.

Põhjasõja ajal Tilleorus varjul olnud rootslaste väed läinud oma kullakastidega Saesaare kohal üle jõe. Järsul oruveerul aga läinud kullakoorem ümber ja hobused koos koormaga veerenud mäest alla. Kuna hobused murdnud jalaluu ja vankrid purunenud, matnud sõjamehed kulla Saesaare kohal maapõue, kus ta asuvat tänaseni. (Rmt: Raiste. H, Taevaskoja. lk 24. Tln., 1981.).

[Marjuline] Taevaskoja

Kui minu vanaisa oli üheksakümne ringis, ronis ta üpris harva oma nurgast välja. Heas tujus olles armastas ta õlle rüüpamise kõrvale muistseid lugusid puhuda, ja neid oli tal õige ohtralt. Tema mulle neist marjulkäimistest rääkiski. Kord sügisel, kui vili oli juba koristatud, aga kapsas kasvas veel peenral, juhtus perenaisel vaba aega olema. Mees saatis naise pohlale: jõuluhane juurde on pohlakeedis hüva kraam. Mees oli juba aastates, aga naine veel päris noor: ta oli lesele naiseks antud. Pohli pole meie kandis palju; et korvi täis korjata, peab marjuline minema karja metsaajamise aegu, koju tullakse aga õhtul, kui päike loojub. Naine läks hommikul vara metsa ja jõudis tagasi, kui päike loojus. Mees vaatas korvi, aga seal oli ainult paar marja põhja peal. Mees nurisema:” Hommikust saati hulgud ringi, aga marju pole!” Naine vastas: “Enne nurisemist parem küsi, mis juhtus. Hommikust saati pole ma selgagi sirutanud, Korjasin peaaegu kolmveerand korvi täis. Marjad olid suured ja mahlased, lausa rõõm neid korjata. Äkki kuulen, et laps nutab. Mõtlen, kust võis laps metsa sattuda? Ükski ema ei võtaks ju rinnalast metsa kaasa! Oh sa vaeseke, jäll enutab kõvasti! Ja nutt läheb üsna valjemaks. Siis ei pidanud süda enam vastu. Lähen ja lähen, aga lapse nutt nagu läheks minu eest ära. Pärast hääl vaibus. Noh, mõtlen, korras, ema võttis maimukese sülle. Vaevalt sain kummardada, kui laps pani jälle nutma, ainult hääl kostab teiselt poolt. “Kaua ma ikka jooksen!” mõtlesin. Aga nutt läheb üha haledamaks, laps karjub ennast või lõhki. Otsustasin, et vaja siiski teada saada, mis tal viga: ehk on teine maha jäetud, siis oleksime ta endale võtnud, meil ju lapsi pole.

40 Läksin hääle peale ja eksisin ära, Vaatan, et olen võõras kohas. Siis tuli päike välja. Laps kord jääb vait, kord nutab jälle. Viimaks jõudsin Savimäele. Savi oli pärast vihma kole libe, kleepus pastelde külge, käia on raske. Istusin kännu peale puhkama. Ümberringi olid suured magusad marjad. Mõtlesin, et korjan korvi täis ja lähen koju. Järsku tunnen, et keegi istus mättale ja tahab mind kaelustada. Tahtsin talle vastu nina anda, kui äkki näen saba vilksatavat, selline uss-sile, tutt otsas. Siis sain aru, kes mind lollitas, ja panin jooksma nagu jalad võtsid. Ümberringi igavene naer ja kriiskamine! Nii ma need marjad ära kaotasin, aga sina võtad mind sõitlemisega vastu!” Naine nutab või silmad peast, nii solvunud teine. Mees rahustab teda, mis jõuab, aga naine ei rahune. Haaras siis mees naise savised pastlad, et läheb peseb need kaevu juures puhtaks, ehk annab naise süda siis järele. Seal aga naaber peseb oma saapaid savist puhtaks ... E.Jõgi, KOIT, 6.09.1975.

[Tuulispask] Taevaskoja

Kas teate, mispärast meie jões nii palju kive on? Vanad inimesed rääkisid, et jõgi oli varem palju sügavam ja veerikkam. Kui kurat taevast välja kihutati, rändas ta kaua aega ilma varjupaigata. Seal ei meeldinud talle lagendik, teal olid mäed liiga sünged ja sood väga madalad. Kord aga sattus ta meie jõe äärde. Need kohad tuletasid talle paradiisiaeda meelde, kus ei olnud suurt palavust ega kanget külma. Metsad olid siin rohelised, mäed madalad, jõe vulin kostus nagu inglilaul. Hakkas see paik sarvikule nii meeldima, et otsustas siia jääda. Kaevas siis sügavad koopad, kus võiks inimeste silmade eest varju leida. Ja nimetas need taevakodadeks. Küllap tahtis vanajumalale ja taevalistele näidata, et kuigi ta ülevalt välja visati, ega ta seepärast veel taevast puudust tunne – tal pole halvem koht. Külvas mäenõlvakule rukist. Sarvikud söövad erilist, tunglateradest tehtud leiba. Seda pakuvad nad ka inimestele. Kui need sellest leivast uimaseks jäävad, siis on kergem neid oma meelevalla alla saada. Sellist rukist veskile muidugi ei vii, nii pidi vanapoiss endale ka veski ehitama. Valis jõe ääres sobivama koha, pani veski nurgakivi paika ja hakkas seina jaoks kive korjama. Kui vanapagan koopaid kaevas, siis pildus ta palju kive jõkke. Nüüd vaatas teine, et need tuleks veski jaoks kokku korjata. Ainult seljas tassida ta neid ei tahtnud. Jõudu on vanatühjal küllalt, aga laiskust veel rohkem. Mõtles, et teeb endale paadi nagu inimestel. Sellega hoopis mõnusam kive vedada. Valis välja tohutu suure haava ja murdis selle nagu rohukõrre maha, näris keskelt tühjaks, kuivatas ära ja saigi nii meelepärase paadi. Tassis siis paadi jõe ülemjooksule ja laadis kive täis. Sarvik on kurja peale hakkaja ja osav, aga tubli tööga pole harjunud ning mõistust tal ka vähevõitu. Laadis paadi kive ääreni täis ja ronis ise ka otsa. Siin armastas tollal tuulispask lennata. Parajasti oli ta jälle ülal tiirutamas. Uus asunik polnud talle sugugi meelepäri. Kui tuulispask nägi, et vanapagan sõidab paadiga, kargas ta paadile ja see läks ümber ning kõik kivid läksid põhja. Kuni sarvik veest välja ronis ja oma kasukat liivast puhastas, oli tuulispask juba kaugel. Paganale ei tulnud pähegi, et keegi võiks temaga kurja nalja teha. Hakkas vanapoiss kive jälle paati upitama, sooja nahaga laadis veel kuhjagi koormale peale. Paat pardani vees. Tuulispask laskis sarvikul keset jõge jõuda ja läkitas siis ühe vihuri. Paat põhjas, sarvik vees. Andis vennikesel rabeleda, enne kui paadi kätte sai. Kolmandat korda laadis vanapagan paadi kive täis, kuhja lõi endisest kõrgema peale. Sai sarvik veidi sõita, kui tuulispask jälle platsis ning vanapagana paat põhjas. Sülitas vanapagan, mis ta sülitas, aga oma jonni ka ei jätnud, läks jälle ülemjooksule kivide järele. Kaua tuulispask sarvikut niimoodi nöökis, ei tea, aga küllap ikka päris kaua: jõgi kive kubinal täis. Lõpuks katkes sarviku kannatus, jättis paadi jõepõhja, sülitas kõrges kaares ja läks koopasse põõnama. Nii jäigi vanapoisil veski ehitamata, siitmailt kolis teine ka lõppudel lõpuks ka ära. Mõnigi kord on väga tuuliste ilmadega metsas naeru kuulda. See on tuulispask, kes lendab mööda jõeorgu ja tuletab meelde kuidas ta sarvikuga mängis. E.Jõgi, KOIT, 12.07.1975.

41

[Katk] Himmaste

(Himmaste muistend) Rootsi sõja ajal rändas Katk mööda maad ringi, et inimesi surmata. Oma reisil jõudis ta ka Himmaste külla. Külla viiv tee on järsk ja , kui ettevaatlik ei olda, ohtlik ning juba nii mõnigi on seal murdnud oma vankriratta või -telje. Ruttava Katku käsi käis samuti. Ta sõitis liiga kiiresti, vanker läks ümber ja üks ratas purunes. Selles hädas, kus ta muidu edasi ei pääsenud, pidi ta taotlema abi inimestelt, keda ta oli tulnud hukkama, ja paluma uut ratast. Lähedal asuva Kuuendiku talu peremees andis talle selle. Tänutäheks säästis Katk küla mitte üksnes seekord, vaid tõotas seda ka tulevikus mitte kunagi külastada. Nagu vanarahvas kõneleb ning usub, ongi Katk oma lubadust kuni tänase päevani ustavalt pidanud. // Jakob Hurda esitrükisest 1863.a.

[Põlva mehe kavalus] Põlva

(Põlva – Räpina muistend) Mõne aasta eest kandis üks Räpina talupoeg – mitte kaugel Põlva piirist – veel agarasti ohvriande ühe kadaka alla, et soodustada oma karja kasvu. Üks ta Põlva naabreid aga teadis seda ja peitis kord end ohvritoomise ajal ligidal olevasse põõsasse. Kui nüüd ohverdaja sooritatud toimingu järel lõpuks esitas kaitsehaldjale tavalise küsimuse, kas ta on kinkidega rahul, vastas naaber põõsast: “Ei ole rahul.” – “Mida sa siis veel soovid?” – “Sinu kõige paremat lehma laudast.” Räpina mees läks koju, tõi oma kõige parema lehma ja sidus selle haldja rahuldamiseks püha kadaka külge. Kui ta aga ohvripaigast lahkus, väljus ebajumal põõsast, sidus lehma lahti ja läks oma teed. Järgmisel sügisel tõi ta lehma omanikule tagasi, öeldes: “Lasksin sinu lehma piimal endale kogu suve hea maitsta, ära pane pahaks. Loodetavasti ei anna sa tulevikus enam oma lehma nii odavalt rendile.” Räpina mees polevatki seda enam kunagi teinud. O. Kuningas, KOIT – 21.07.1959.

[Näkk] Võhandu

Võu jõgi nõuab igal aastal 7 hinge enesele ohvriks. Kui ei ole enne talvet 7 inimest uppunud, tuleb näkk enesele kas kaldalt ohvreid nõudma. Korra hoidnud paar tütarlast jõe ligidal tee ääres karja. Keegi ilus tüdruk sõitnud neist mööda; peatanud ometi kinni ja ütelnud: Lapsed, tulge, ma sõidutan teid! Karjatüdrukud istunudki võõra neiu kõrvale vankrisse. Jõudnud jõe silla äärde. Võõras tüdruk sasinud mõlema karjase käest kinni ja hakanud neid vankrist välja jõe poole kiskuma. Vanem karjane ütlema : Sa kisud just kui näkk vette! Silmapilk kadunud hobune, vanker ja sõitja. Mõlemad karjased jäänud perseli maha maa peale. E VIII 19 (98) < Räpina - M. J. Eisen.

[Imeinimene Korde] Orava v., Tika talu.

Orava vallas Tika talu koplis elas oma väikeses majakeses IX saj. esimesel poolel keegi omapärane vanamees, keda külarahvas kutsus ja teadis “Vana-Kordo” nime all. Tal oli nõia või selgeltnägija ja ennustaja kuulsus. Rahva mälestusse on jäänud temalt palju ütlemisi ja ennustusi ning müstilisi tegusid. Siin on mõned neist: 1. Vana-Kordo oli ennustanud: Lapsukesed, tuleb aeg, kui hakatakse üksteist nägemata linnast – linna kõnelema. Taeva all lendavad teraslinnud. Maa peal aga sõidavad hobusteta vankrid. 2. Raha saab olema nii palju nagu haaval lehti. Lapsed mängivad nendega, neid pole kellelegi vaja. Tuli ja mõõk saab siit mitu korda üle käima. 3. Tartu – Petseri raudtee kohta ennustas ta samuti, et Virva külast saab läbi minema raudruun. Tartu – Petseri raudtee ehitati tõesti läbi Virva küla metsade. 4. Mõisnikute ja mõisate kohta ennustas ta samuti. Tuleb aeg, kus mõisnik põgeneb oma mõisast nagu koer. Tema hooned jäävad tühjaks huntide ja karude jaoks. Igast mõisamaa- ja metsatukast hakkab suitsu tõusma, mõisnike iga ei saa pikk olema. 42 Tema nõiavõimulisest tegevusest on jäänud rahvapärimustesse ka mõned lood. 5. Kord läks naine tema käsust hoolimata Marga külla koolimajja palvetunnile, kuid eksis oma kopli äärde võssa ära ja ei saanud sellest võsast välja. Alles lõuna ajal hakkas Kordo teda koju kutsuma. Ta hüüdis: “Mari tule ära koju, lehm ootab lüpsjat!” Siis alles pääses naine nõidusest lahti ja leidis, et kodu on siinsamas aianurga taga. 6. Kord tuli Kordo Juhan Hirve juurde ja ütles: ”Sul, peremees, olid sõnnikuveo talgud, vast jäi sul natuke viina üle, anna mulle üks naps.” Hirvel muidugi oli viina ja ta andis Kordole priske napsi. Kordo jõi selle ära ja siis koputas oma kõhule: “Madu ära tee liiga.” Hirv imestas, kui nägi, kuidas Kordol tuli rästik suust välja ja minema läks. Hirv karjus, et tapa rästik ära, kuid Kordo vastas: “Las läheb, ära teda puutu!” Seda lugu oli Hirv tihti rääkinud ja seda rääkis ka minu ema Leena Lepikov, kellele Hirve Juhan oli vanaisa (selle loo jutustas Pauline Kukk 1982.a.). Kordo aga oli rääkinud, et tema oli metsa ääres mättal maganud ja unes näinud, et ta oli pika sõõmu külma vett ära joonud. Siis oligi madu vist ta sisse roninud. 7. Vanasti käidi hobustega metsas palgiveol. Nii läksidki meie küla mehed ka hobustega metsa. Mehed istusid ümber lõkke, hobused aga läksid vilja. Siis tuli Kordo meeste juurde ja ütles neile ,et vaadake hobuste järele, hobused sõkuvad vilja. Kuid mehed ei teinud sellest väljagi. Ta ütles veel: “Kui te hobuste järgi ei vaata, siis hundid söövad teie hobused ära.” Ja hommikul, kui mehed läksid hobuseid otsima ei leidnud nad neid enam, sest hundid olid hobused tõesti ära söönud, seda tunnistasid jäänused. 8. Kordol oli kodus suur must raamat. Kord, kui ta läks Hirve Juhaniga sauna, ütles ta oma naisele, et ära sa raamatul teist lehekülge keera. Naine aga vaatas, et ega ta ikka aru saa, kui ma olen teist lehekülge keeranud ja nii keeraski naine raamatul teise lehekülje. Veidi aja pärast oli tuba musti mehi täis. Kordo ütles Juhanile, et pean vaatama minema, mis seal toa juures sünnib, mu süda aimab paha. Ta läks tuppa ja nägi, et tuba oli musti mehi täis. Kordo keeras ruttu raamatul eelmise lehe tagasi ja mustad mehed olid kadunud, kui maa alla. Nüüd uskus ka naine mehe erilisi nõiavõimeid. 9. Kord tuli üks väike poiss Kordole teel vastu ja ta hakkas Kordot narritama “Kiro-Kordo, Kordo-Hordo”. Kordo ütles talle: “Poiss, sa hakkad varsti koera moodi haukuma ja jääd rumalaks.” Poiss läks koju, ta ei saanud midagi rääkida, sest kui ta midagi ütelda tahtis, siis hakkas ta haukuma. Ka Hirve Juhan oli seda poissi mitu korda näinud ja sellest rääkis ka kogu küla. 10. Kordo oli kaks korda surnud. Kui laip oli pestud ja lautsile pandud ning valvjarahvas ta juures laulsid, hakanud Kordo äkki suurt varvast liigutama ja peagi ka üles istunud, öeldes ehmunud valvjarahvale: “Ärge kartke, ma magasin pikka und. Reisisin väga kaugel, nägin palju, kuid mul keelati sellest rääkida.” Kordo elas veel peale selle “suremise” viis aastat ja jäi täitsa pimedaks, kuid liikus igal pool nagu nägija inimene. Kui tema käest küsiti, kuidas sa pime inimene näed nii hästi käia, siis vastas ta, et temal käivat viies number ees, mis juhatab tema liikumist. Need viis aastat, mis ta peale esimest surma elas, ei tegelenud ta enam nõidumisega ega ennustamisega. Peaaegu kogu aja ainult palvetas. Ei söönud peale mõne klaasi piima ja tüki leiba midagi. 11. Pärast seda, kui Kordo oli varjusurmast ärganud pärandas ta oma musta raamatu ristipojale Marga – Juhanile. Kuid seda raamatut tahtis saada endale Vastseliina kirikuõpetaja ning lasi peagi ühel mehel selle Juhanilt varastada. Juhan rääkis sellest Kordole, kuid Kordo vastas: “Mis ta sest ikka saab:” Ega ta ennustada saa, pealegi sureb ta äkki täiskõhuga nii ,et hobused ei jõua teda vedada.” Ja nii see juhtuski. Kirikuõpetaja suri tõesti äkitselt. Et ta oli väga priske mees, oli tema puusärgi kandmine tõesti väga raske, isegi väga tugevatel hobustele. Kordo suri tõeliselt 1860. aasta paiku. Kuhu jäi tema must raamat ja kepp, seda ei teata. Jutustas Pauline Kukk (sünd. 1905.a.) 1983.a. – kirja pannud Piia Loosaar, praeguse nimega Kaldmaa (oli tol ajal kooli õpilane).

43 MUISTENDEID SAATSID JA KOGUSID

Milvi Hirvlaane Kanepist Meeta Tubli Põlvast Janhard Kaldoja Räpinast Anu Ojaveer Värskast Helve Lübeck Oravalt Lea Saaremäe Võõpsust Meeta Reimann Hanikaselt Valve Leis Hurmist Miili Valner Moostest

Projektijuht Rein Vill Arvutioperaator Janek Marga

Toetasid: “Turismi tugifunktsioonide väljaarendamine naisettevõtluse edendamise” kaudu rahastatud Euroopa Liidu ECOS-OUVERTURE programmist ja ERSA põllumajanduspiirkondade programmist

Jaanuar – mai 2001

44