Eesti Naiste Maleliikumine Ärkas Hilja Nagu Eelmises Malenurgas Lubatud Sai, Siis Teeme Seekord Juttu Eesti Naiste Malemeistriv
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Eesti naiste maleliikumine ärkas hilja Nagu eelmises malenurgas lubatud sai, siis teeme seekord juttu Eesti naiste malemeistrivõistluste ajaloost. Kui esimesed Eesti meeste meistrivõistlused leidsid aset juba aastavahetusel 1922/1923, siis naiste seas selgitati esmakordselt parim alles pärast II maailmasõda, 1945. aasta sügisel. Eesti naiste maleliikumise kohta enne II maailmasõda leiame andmeid üsna napilt. Heino Hindre koostatud raamatust “Male Eestis” (1965) saame lugeda: “1925. a on tähiseks meie naiste maleliikumise ajaloos. Esmakordselt toimus Tartus maleturniir tütarlastele, millest võttis osa seitse mängijat. Turniiri võitis Hint (5 p). Esimese võistluse naismaletajaile korraldas Eesti Koolinoorsoo Keskliidu Tartu osakonna malesektsioon. Turniiri võitja nimetati Tartu keskkoolide naismeistriks. Kuid möödus veel 11 aastat, enne kui jõuti esimeste Eesti esivõistluste korraldamiseni naismaletajatele.” 1926. aastal tütarlaste malevõistluste korraldamine Tartus jätkus, turniiri võitis Alma Palm 7 punktiga 8st, järgnesid Endla Tamm (6 p) ja Nadežda Peterson (5 p). Uusi teateid Eesti naiste maleliikumise kohta leiame eelpool nimetatud teosest “Male Eestis” (1965) seoses järgmiste ridadega: “Oli möödunud 11 aastat, kui jälle korraldati turniir naismaletajatele. See toimus 1936. a oktoobris. Korraldajaks oli TEMS (Tallinna Eesti Maleselts). Turniiri võitis Maria Orav, kes oli kaua Eesti “Vera Menchikuks”...” Siinkohal olgu lisatud, et Vera Menchik (1906-1944) oli esimene naiste maailmameister aastail 1927-1944, kes oma tollastest rivaalidest oli peajagu üle, võites MM-turniire tihtilugu 100%-lise tulemusega. Menchik oli naiste maailmameister kuni oma surmani, 17 aastat järjest – enamat pole suutnud ükski naine pärast teda. 1937. aastal toimusid esimesed Tallinna naismaletajate esivõistlused. Kaheksa osavõtja seas võitis konkurentsitult Maria Orav (1911-1994), keda võib õigustatult pidada esimeseks silmapaistvaks naismaletajaks Eestis. Kõigutamatu valitseja Salme Rootare 1945. aastal oli esmakordselt mängus Eesti meistritiitel naistele ja sellele asusid heitlema kaks naist. Õigemini oligi Eestis tol hetkel vaid kaks naismaletajat, kes olid kursis võistlusmalega – Maria Orav ja Salme Rootare. Paralleelselt meeste kõrgetasemeliste 1945. aasta meistrivõistlustega istusid matši mängimiseks Tallinnas malelaua taha ka kaks kanget naismaletajat. Matš oli väga tasavägine ja lõppes Salme Rootare napi võiduga 7,5:6,5. Salme Rootare (1913-1987) võit ei olnud juhuslik – teda võiks ehk pidada üheks meie tugevamaks naismaletajaks läbi aegade. Nimelt tuli ta kokku rekordilised 15 korda Eesti naiste meistriks, oli pidev osaleja NSV Liidu naiste meistrivõistlustel, võistles kaasa mitmetel meeste turniiridelgi. 1948. aastal selgitati Tallinnas teistkordselt Eesti parimat naismaletajat, seekord oli osalejaid juba nii palju (12), et korraldada võis ringsüsteemis turniiri. Turniir lõppes Rootare ülekaaluka võiduga, ta kogus 10,5 punkti 11st, kuid 8,5 punktiga lõpetanud Oraval oli juba raskusi teise koha saavutamisega. Alates 1948. aastast on naiste meistritiitlile mängitud regulaalselt, igal aastal. Kõigutamatu valitseja oli esimestel tiitlivõistluste aastakümnetel just Rootare, kes pea alati, mil ta osales, võitis ka esikoha. Ainult mõnel korral (arvestamata aastaid, mil ta kaasa ei mänginud) pidi ta meistritiitli teistele loovutama. Salme Rootare tuli Eesti meistriks kokku 15 korral, aastatel 1945, 1948, 1949, 1950, 1954, 1956, 1957, 1960, 1962, 1964, 1966, 1969, 1970, 1971 ja 1972. Enamat pole suutnud Eestis keegi ja kahtlane, kas see tähis tulevikuski kellelegi jõukohaseks osutub. Unustamatu tippmängija Maaja Ranniku Rootare kõrval lõi 1960. aastate alguses särama Maaja Ranniku (1941-2004) täht. 1957. aastal debüteeris siis veel 16-aastane Abjast pärit tütarlaps esmakordselt Eesti naiste meistrivõistlustel Tartus ja saavutas mõnevõrra üllatuslikult viienda koha. Väga heade tulemusteni kulus veel mõni aasta. 1960. aastal Võrus toimunud naiste tšempionaadil oli Ranniku veel Rootare ja Orava järel kolmas, aasta hiljem Pärnus aga juba esimene kindla edumaaga järgnevate ees. Kokku võitis Ranniku Eesti meistrivõistlused kümnel korral. Samal ajal Eestis tippu kerkimisega algas ka kiire tõus rahvusvahelisse klassi, Ranniku kiiret tõusu maailma maleparemikku ja suurepäraseid tulemusi on lausa võrreldud Paul Kerese saavutustega. 1963. aastal jagas Ranniku koos Tatjana Zatulovskajaga esikohta NSV Liidu naiste meistrivõistlustel Bakuus 14 punktiga 19st (ringsüsteem, 20 osalejat), järgmise aasta veebruaris Moskvas toimunud järelmatši võitis Ranniku 4:2 ja temast sai NSVL tšempion. Kerese kõrval, kes võitis NSV Liidu meistrivõistlused 1947., 1950. ja 1951. aastal, oli Ranniku nüüd teine eestlane, kel õnnestus võita toonase juhtiva maleriigi NSV Liidu meistrivõistlused. Tänu NSV Liidu meistriks tõusmisele sai Rannikust 1964. aastal rahvusvaheline meister, enne teda oli ainsa Eesti naismaletajana selle auväärt tiitlini jõudnud Rootare 1957. aastal. 1967. aastal peeti NSV Liidu naiste meistrivõistlused Sotšis, osalejaid oli 74 ja mängiti 13 vooru šveitsi süsteemis. Ranniku võit oli enam kui veenev, ta kogus 11 punkti ja edestas järgnevaid tervelt kahe punktiga. Nii oli Ranniku tõusnud teistkordselt NSV Liidu meistriks. Eesti meistrivõistlustel mängis Ranniku kaasa vastavalt võimalustele, kui maailmas midagi tähtsamat parasjagu teoksil ei olnud. Sarnaselt Rootarele valitses Ranniku Eesti males kolm pikka aastakümmet – oma esimese Eesti meistritiitli võitis ta 1961. aastal ja viimase 1991. aastal. Rootarele ja Rannikule järgnevad Eesti meistritiitlite arvult Tatjana Fomina ja Monika Tsõganova, kel mõlemal on kaheksa meistritiitlit. Nimetatud kaks naist on peamised tiitlinõudlejad just hetke Eesti males, samas on huvitav fakt, et näiteks Fomina esimene tiitlivõit ulatub samuti juba kolme aastakümne taha. Kolm või enam korda on Eesti meistrivõistlused võitnud veel Leili Pärnpuu (5 korral) ning Urve Kure ja Mari Kinsigo-Sammul (mõlemad 3 korral). Kahel või ühel korral tiitlivõiduni jõudnuid on aga võrreldes näiteks meestega väga vähe – niivõrd kindlalt on Eesti naiste males valitsenud niiöelda suured tegijad. Margus Sööt (Tallinn), meistrikandidaat males Enim Eesti naiste meistritiitleid 1945-2007 Salme Rootare 15 (1945, 1948, 1949, 1950, 1954, 1956, 1957, 1960, 1962, 1964, 1966, 1969, 1970, 1971, 1972); Maaja Ranniku 10 (1961, 1963, 1967, 1973, 1981, 1982, 1984, 1987, 1988, 1991); Tatjana Fomina 8 (1977, 1978, 1983, 1989, 1992, 1998, 2002, 2003); Monika Tsõganova 8 (1994, 1995, 1997, 1999, 2001, 2004, 2005, 2007); Leili Pärnpuu 5 (1975, 1979, 1980, 1986, 1990); Urve Kure 3 (1953, 1958, 1965); Mari Kinsigo-Sammul 3 (1968, 1974, 1976); Maria Orav 2 (1952, 1959); Tuulikki Laesson 2 (1993, 1996); Helju Roosa (1951); Aino Kukk (1955); Svetlana Zainetdinova (1985); Viktoria Baškite (2000); Valeria Gansvind (2006). Eesti naised NSV Liidu meistrivõistlustel (vt ka “Spordileht” 10/03/1989) VIII NSV Liidu MV Moskva 1948 6.-7. Salme Rootare XII NSV Liidu MV Tbilisi 1952 4.-5. Salme Rootare XIII NSV Liidu MV ??? 1953 10. Eevi Iljazova-Nalting XIV NSV Liidu MV Krasnodar 1954 7.-8. Salme Rootare XV NSV Liidu MV Suhhumi 1955 2.-4. Salme Rootare XVII NSV Liidu MV Vilnius 1957 3. Salme Rootare XVIII NSV Liidu MV Harkov 1958 12.-13. Salme Rootare XIX NSV Liidu MV Lipetsk 1959 2.-3. Salme Rootare XX NSV Liidu MV Riia 1960 7.-8. Salme Rootare XXI NSV Liidu MV Jerevan 1961 6. Salme Rootare; 18. Maaja Ranniku XXII NSV Liidu MV Riia 1962 7.-8. Salme Rootare XXIII NSV Liidu MV Bakuu 1963 1. Maaja Ranniku 12.-15. Salme Rootare XXIV NSV Liidu MV Tbilisi 1964 2.-4. Maaja Ranniku; 19. Urve Kure XXV NSV Liidu MV Beltsõ 1965 3. Maaja Ranniku XXVI NSV Liidu MV Kiiev 1966 9.-10. Maaja Ranniku XXVII NSV Liidu MV Sotši 1967 1. Maaja Ranniku; 5.-10. Salme Rootare; 26.-30. Mari Kinsigo-Sammul; 43.-50. Maria Orav (74 osavõtjat, šveitsi süsteem) XXVIII NSV Liidu MV Ašhabad 1968 3. Maaja Ranniku XXIX NSV Liidu MV Gori 1969 11.-12. Maaja Ranniku XXX NSV Liidu MV Beltsõ 1970 2. Maaja Ranniku; 4.-6. Mari Kinsigo-Sammul; 7.-9. Salme Rootare XXXI NSV Liidu MV Sotši 1971 3.-4. Maaja Ranniku; 19. Tatjana Fomina XXXII NSV Liidu MV Togliatti 1972 13.-14. Maaja Ranniku; 15.-17. Mari Kinsigo-Sammul XXXIII NSV Liidu MV Tbilisi 1973 11.-12. Tatjana Fomina XXXIV NSV Liidu MV Tbilisi 1974 4. Maaja Ranniku; 11.-12. Mari Kinsigo-Sammul; 16.-17. Tatjana Fomina XXXV NSV Liidu MV Frunze 1975 2.-3. Tatjana Fomina; 12.-14. Maaja Ranniku XXXVI NSV Liidu MV Tbilisi 1976 14. Tatjana Fomina XXXVII NSV Liidu MV Lvov 1977 13. Leili Pärnpuu; 14.-16. Tatjana Fomina XXXVIII NSV Liidu MV Nikolajev 1978 11. Tatjana Fomina XXXXI NSV Liidu MV Ivano-Frankovsk 1981 12.-14. Tatjana Fomina XXXXII NSV Liidu MV Tallinn 1982 10.-12. Leili Pärnpuu XXXXIII NSV Liidu MV Vilnius 1983 12.-15. Tatjana Fomina XXXXV NSV Liidu MV Jerevan 1985 12.-14. Leili Pärnpuu L NSV Liidu MV Podolski 1990 14.-15. Monika Tsõganova Lahtised NSV Liidu MV Lvov 1991 8.-9. Monika Tsõganova ???. Maaja Ranniku Eesti mehed NSV Liidu meistrivõistlustel * Paul Keres oli kolmekordne NSV Liidu meister (1947, 1950, 1951), vähem edukalt osales ta NSV Liidu meistrivõistlustel veel korduvalt * Iivo Nei NSV Liidu meistrivõistlustel 1960. aastal (XXVII MV Leningradis) 14.-15. koht, 1963. aastal (XXXI MV Leningradis) 12.-13. koht, 1966. aastal (XXXIV MV Tbilisis) 18.-19. koht * 1967. aastal toimusid NSV Liidu meistrivõistlused Harkovis šveitsi süsteemis 14 vooru, 125 osalejat, eestlased kahvatud: 41.-57. Iivo Nei; 102.-113. Hillar Kärner, Helmut Luik, Tõnu Õim; 114.-120. Rein Etruk * Jaan Ehlvest esmakordselt NSV Liidu maletšempionaadil aprillis 1984. aastal Lvovis 10.-11. koht (see oli 51. tšempionaat); märtsis 1987. aastal Minskis 3.-4. koht (see oli 54. tšempionaat); juulis-augustis 1988. aastal Moskvas 9. koht (see oli 55. tšempionaat) * Lembit Oll esmakordselt NSV Liidu maletšempionaadil septembris-oktoobris 1989. aastal Odessas 6.-7. koht (see oli 56. tšempionaat).