Muinsuskaitse Aastaraamat 2011 Muinsuskaitse Aastaraamat 2011 Kroonika Ja Trükised / Tartu Miljööalade Ajaloolised Hooviuksed Egle Tamm

AASTARAAMAT

TALLINNA LINNAHALLI GOBELÄÄNEESRIIE / HARJU-RISTI KIRIKU MÜNDILEID LINNAHALLI TALLINNA MUINSUSKAITSE MELESKI KLAASIVABRIK / KAUKAASIA TIIGER LÕHUB PESA / MUINSUSKAITSESEADUSE MUUTMINE / KAUKAASIA MELESKI KLAASIVABRIK PLANEERINGUTEST / SUURGILDI HOONE RESTAUREERIMINE / PETERBURI JAANI KIRIKU TAASTAMINE TAASTAMINE KIRIKU / PETERBURI JAANI PLANEERINGUTEST / SUURGILDI HOONE RESTAUREERIMINE 2011

MUINSUSKAITSE AASTARAAMAT 2011 MUINSUSKAITSE AASTARAAMAT 2011 KROONIKA JA TRÜKISED / TARTU MILJÖÖALADE AJALOOLISED HOOVIUKSED EGLE TAMM

Kolleegium: BORIS DUBOVIK, LILIAN HANSAR, HILKKA HIIOP, MEELI HUNT, LIINA JÄNES, MART KESKKÜLA, JUHAN KILUMETS, MARI LOIT, KAIS MATTEUS, ILME MÄESALU, ANNELI RANDLA, OLEV SUUDER, KALEV UUSTALU, LEELE VÄLJA

Toimetajad: MARI LOIT, KAIS MATTEUS Keeletoimetaja: AILI SAKS Kujundaja: TUULI AULE Väljaandjad: MUINSUSKAITSEAMET, TALLINNA KULTUURIVÄÄRTUSTE AMET, EESTI KUNSTIAKADEEMIA MUINSUSKAITSE JA RESTAUREERIMISE OSAKOND

Esikaanel Suurgildi hoone. Foto Martin Siplane Fragment Narva vanalinna üldplaneeringu maakasutusplaanist 3 Aadlipanga peatrepikoda. Foto Peeter Säre 17 Maalingudetail Voltveti mõisas. Foto Martin Siplane 61 Luuleiud Mihkli kiriku võlvidelt. Foto Kristel Külljastinen 75 Meleski klaasivabrik 1920ndatel. Foto Jaan Vali kogust 81 Pliiplekk Suurgildi hoone fassaadi laternal. Foto Martin Siplane 93 Maalingud David Gareja kloostrikompleksis. Foto Riin Alatalu 97 Muinsuskaitseameti infovoldikud. Foto Martin Siplane 107 Tagumisel sisekaanel Tartu miljööalade ajaloolised hooviuksed. Fotod Anu Kulbach, Kaja Onton

ISSN 2228-2033

Trükkinud VABA MAA AS Printed in Estonia sisukord

EESSÕNA. Kalev Uustalu 2 arheoloogia ARHEOLOOGILISED AVASTUSED MIHKLI KIRIKU planeeringud VÕLVIDELT. Ain Mäesalu, Martin Malve 76 NARVA VANALINNA OSAÜLDPLANEERINGU HARJU-RISTI KIRIKU MÜNDILEID. Mauri Kiudsoo 79 KOOSTAMISEST AASTATEL 2008–2011. Peeter Tambu 4 MIDA TÄHENDAB KULTUURIPÄRANDI KOHALIK KAITSE ajalugu EHK KÜMME AASTAT MILJÖÖALASID. Riin Alatalu 8 MELESKI KLAASIVABRIK – AJALUGU JA UUS ÜLD- JA DETAILPLANEERINGUTE MUINSUSKAITSE HINGAMINE. Ruth Pärnoja, Olev Suuder, Meeli Hunt 82 ERITINGIMUSTEST. Merle Kinks 11 Tootsi turbatööstus ja asula. Henry Kuningas 85 SETOMAA KULTUURIPÄRAND. Maie Kais 13 TALLINNA VANASADAM AJALOOLISTEL PLAANIDEL Ragnar Nurk 88 ehitised Eesti Panga muuseum. Robert Treufeldt 18 TEHNOLOOGIA SUURGILDI HOONE RESTAUREERIMINE. AJALOOLE KARJA KIRIKU KATUSE RESTAUREERIMINE: KRUVI- AVANENUD AEG. Helve Ilves, Boris Dubovik 21 LIITED JA PLIIPLEKK. Juhan Kilumets, Ain Pihl 94 HEAD ROOTSIAEGSET TOLMU ON PÖÖNINGUTEL VEEL EHK ÜRGONNID KADRIORUS. Oliver Orro 27 J. POSKA 9 ÜÜRIMAJA UUS TULEMINE MAAILMAPÄRAND Mariette Aavik 30 KAUKAASIA TIIGER LÕHUB PESA. Riin Alatalu 98 Haiglahoone Nõmmel. Ene Priimets 33 Teaduslik restaureerimine Jaapanis Villa Mon Repos. Jaanus Vipper 37 Lilian Hansar 103 Piiri kõrtsi lugu. Ivar Traagel 39 RAHVUSVAHELINE JUHEND ANNAB SUUNISEID VÄÄTSA MÕISA PEAHOONE RESTAUREERIMISEST LOODUSLIKE PÜHAPAIKADE KAITSMISEKS Nele Rohtla 42 Ahto Kaasik 105 Haapsalu kultuurimaja. Tõnis Padu 46 PÄRNU KOOLIHOONE APTEEK JA SELLE SISUSTUS Nele Rent 48 KROONIKA JA TRÜKISED PÄRNU JEKATERIINA KIRIKU KATUSTE OMANIKE JA ETTEVÕTJATE ELU LIHTSUSTAV, RESTAUREERIMINE 2008–2011. Nele Rent 51 KUID MÄLESTISTE KAITSET TÕHUSTAV SEADUSE HARGLA KALMISTU PUIDUST VÄRAV-KABELI MUUTMINE. Kalev Uustalu 108 JA KIVIST VÄRAVAPOSTIDE RESTAUREERIMINE KONVERENTSIST „TALLINNA VANALINNA KAITSEALA 45 Olev Suuder 52 JA HELMI ÜPRUS 100”. Jaan Tamm 111 Viimaste aastate konserveerimistöödest Mälestuskilde Helmi Üprusest Koguva külas. Mihkel Koppel 53 Marta Männisalu 112 Peterburi Jaani kiriku taastamine Siinmaa pärandi hoidmise õppetunnid Henry Kuningas, Olev Liivik 56 Leele Välja 114 Tartu Maarja kiriku taastamise ideekonkurss 2011. aastal. Egle Tamm 117 kunst Digitaalne kultuuripärand. Kadri Tael 119 Maalingud Voltveti mõisas. Hilkka Hiiop 62 KONKURSID AASTA MUINSUSKAITSJA MUUSEUMIS Karlova linnaosa maalitud laed 2010 JA 2011. Tarvi Sits 121 Kristiina Ribelus 66 MUINSUSKAITSEAMETI 2011. AASTA PARIMAD Lisandusi Tartu antiigiainelistele KOOSTÖÖPARTNERID 122 seinamaalingutele. Heli Tuksam 69 TALLINNA KULTUURIVÄÄRTUSTE AMETI TALLINNA LINNAHALLI GOBELÄÄNEESRIIE RESTAUREERIMISPREEMIAD 124 „INIMESTE ELU”. Marju Raabe 71 2010. JA 2011. AASTAL ILMUNUD TRÜKISED 125 Uuringud Koeru kirikus. Anneli Randla 73 PERERAHVA UKS – TARTU MILJÖÖALADE AJALOOLISED HOOVIUKSED 19. SAJANDIL JA 20. SAJANDI I POOLEL. Egle Tamm 128

1 Kalev Uustalu eessõna

Kes on kaotajate ringis, kui kultuuripärandiks olev objekt hävib?

Kas kaotajaks on isik, kellele mälestis kuulus? Või on ta Kui kultuuriväärtus on hävinud, kas siis on kaotajaks hoopis võitja? Vastus peitub selles, milline on selle omani- rahvas, kelle maal/riigis pärand asus? Või on kaotajaks ku suhtumine talle kuulunud kultuuripärandi objekti. Kui rahvas, kes enam sellel territooriumil ei asu, kuid kelle omanik on pannud mälestisse, olgu see siis ese või ehitis, ühte ajalooetappi ja kultuurilugu objekt ilmekalt tähistas? hulga vaeva ja raha, ning mitte seetõttu, et Muinsus- Meil Eestis on suur hulk saksa kultuuri esindavaid mäles- kaitseamet seda nõuab, vaid põhjusel, et ta mõistab asja tisi ja nii võiks näiteks küsida: „Kas Pöide kiriku hävimi- sisulist väärtust, siis sel juhul on omanik mälestise hävi- se korral kaotab saksa või eesti kultuur või saab kaotuse mise korral kaotaja. osaliseks hoopis Euroopa ja maailma kultuur?” Arvan, et Samas võis hävinud kultuuriväärtus (üldjuhul ehi- kultuuril pole väärtus üksnes ajas ja ruumis ning kultuuri- tis) olla omanikul kaelas kui kivi. Asja väärtust mõistmata väärtusliku asja hävimine kultuuripärandi mõttes ei ole võis see omanikule tunduda täieliku mõttetusena, mille vaid lokaalne ega rahvuslik kaotus – see on rahvusvaheli- ümberlükkamine nõuaks vaid paar tundi aega ja korralik- ne kaotus. ku traktorit. Samal ajal oleks selle nn mõttetuse korrasta- Arvan, et kultuuriväärtusliku asja hävinguga seotud mine muinsuskaitsjate näpunäidete kohaselt läinud talle kaotuse adumiseks on inimestele igal tasandil vaja selgi- maksma mitme aasta palga ja saadud tulemusel ei oleks tada asjade kultuuriväärtuslikkuse sisu. Ei saa jääda loot- olnud mingit praktilist kasutust. Arvan, et sellise suhtu- ma sellele, et kõik niikuinii mõistavad alati ja üheselt asja- mise korral on hävinud mälestise omanik võitja. de neid väärtusi, mida pole võimalik ümber panna rahas- Kas kaotajad on ka need inimesed, kelle kodu lähedal se. Rahalist kaotust oskavad hinnata valdavalt kõik, kuid hävinud pärand oli? Kindlasti on ümbruskonna rahva hul- kultuuriväärtuslikku mitte igaüks. Arvan, et ei saa ära gas nii kaotajaid kui ka osavõtmatuid. Küsimus on rohkem põlata kultuuripärandi väärtuse selgitamist ja sellest teada selles, mil määral oli ümbritsev kogukond teadlik hävi- andmist läbi materiaalsete mõjutajate, milleks on reaalse nud mälestise ajaloolisest ning kultuurilisest väärtusest. tulu tekkimise võimalused mälestisega seotud kohalikule Lisaks selles, kas hävinud kultuuriväärtusel oli kohaliku kogukonnale. kogukonna jaoks mingi käegakatsutav mõju – kas vara- Kutsun kõiki jätkama oma tööd selleks, et kultuuri- semalt olid kohale sõitnud selle asja uudistajaid, kes tõid pärand säiliks ja et kaotusi oleks vähem. Loodan, et kui kogukonda kuuluvate inimeste kaukasse kasu? Kas nende mõni pärandi objekt peaks siiski kaduma, siis on selle uudistajate läbi õnnestus tõsta kaupluse, majutuskoha ja kaotuse suuruse mõistjaid homme rohkem kui täna. söögikoha käivet? Kas kohalikud tooted leidsid turgu selle mälestise uudistajate jaoks?

2 planeeringud

3 Peeter Tambu Narva vanalinna osaüldplaneeringu koostamisest / planeeringud

Narva vanalinna osaüldplaneeringu koostamisest aastatel 2008–2011

Narva oli vanast kiviaja asulast läbi keskaja ja Hansa Liidu 1980. aastal kehtestatud meetmed vanalinna tühjade 17. sajandi alguseks kujunenud tüüpiliseks Põhja-Euroopa alade kaitsmiseks täisehitamise eest ning vanalinna üles- linnaks. Viimased suuremad muudatused täna vana- ehitamise mõtet on kandnud juba valdavalt iseseisvusaega linnana tuntud alal tõi kaasa Rootsi riigikantsler Axel jäävad hilisemad planeerimisettepanekud. Enamasti on Oxenstierna idee kujundada Narvast riigi teine pealinn. olnud tegemist stilistilist markeerimist toetavate kavandi- Nii viidi siin 1644 Stockholmi eeskujul sisse uus kollegi- tega, mis ei ole tegelenud linnaehituslike ja ideoloogiliste aalne linnavalitsemise süsteem ning kehtestati ka Narva küsimustega ega analüüsinud tänaseks magalarajooniks esimene ehitusmäärus, mis koos renessansliku regulaar- kujunenud linnaosa taas linnasüdameks muutmise eeldu- linna ideega kujundasidki umbes 300 järgnevaks aastaks seid ning võimalikke meetodeid. Sama stilistilise markee- Narva linna üldilme. rimise katsetena aastatel 2006–2007 siia kerkinud paar Nagu mujalgi Euroopas, oli ka Narvas 19. sajandi kortermaja on ajaloolisele baroksele linnale võõrad ning lõpul – 20. sajandi algul tekkinud vajadus lahendada eiravad paljus ka Narva vanalinna ajaloolise hoonestuse tööstuse arengu ja elanikkonna kiire kasvuga seotud linna- põhiprintsiipe. Seni ainsa ja loodetavasti teednäitavana ruumi kitsikuse probleem. Plaanidega väljuti ajaloolistest on vanalinna kerkimas arhitektide Siiri Valneri, Indrek linnasarastest ning asuti kavandama eeslinnu. Ajalooliselt Peili ja Katrin Koovi projekteeritud Tartu Ülikooli Narva välja kujunenud linnasüdamed, mis tasapisi muutusid va- kolledži uus hoone, mis liidab endas nii ajaloolise ja nüüdis- nalinnadeks ning olid juba toimivad orgaanilised tervikud, aegse vormikeele kui ka materjalikäsitluse, toob ajalooli- jäid sellest reeglina kõrvale. Nii jäi ka Narva sesse linnasüdamesse tagasi olulise ühiskondliku funkt- vanalinn kuni 1944. aasta 6. märtsi pommitamise ning siooni, ning mis kõige olulisem, iseloomulikuna 21. sajan- sellele järgnenud ülesehitusaastateni suuresti selliseks, di arhitektuurile, mille ülesanne ei ole enam lihtsalt ilu- nagu ta oli 300 aastat olnud. sate majade kavandamine, kannab endas ajaloolist linna Sõja lõpuks oli suurem osa vanalinna hoonestusest väärtustavat ideed. purustatud. Kuid nii fotode kui pealtnägijate meenutuste 2006. aastaks oli Narva vanalinna ala ja selle lähem alusel võib väita, et valdav osa varemetest oli sellel hetkel ümbrus hoolimata paarkümmend aastat kestnud vaik- veel taastamiskõlbulik. 1947. aastal Narva vanalinnas riik- setest püüdlustest muutunud linna üheks magalarajoo- liku kaitse alla võetud 31 hoonest säilisid lõpuks vaid ük- niks. Valdavalt on ala hoonestatud 1950.–1960. aastate sikud. Miks? Reeglina osundatakse sellest rääkides raha- tüüpprojektide järgi ehitatud kortermajadega. Nende va- liste vahendite vähesusele ning soovile lõpetada võima- hel asuvad kümmekond ajaloolist ning paar 1980. aasta- likult kiiresti sõjajälgede likvideerimine ja ülesehitustöö. tel eriprojektide järgi valminud postmodernistlikku hoo- Kuid tavaliselt jäetakse tähelepanuta oluline tegur – linna net pole suutnud eriti mõjutada ei linnaosa rolli linnalises elanikkond. Kuna siinne põliselanikkond oli sõjakeerises hierarhias ega ka tema üldilmet. Suur osa tühjaks jäänud mitmes järgus ja sõja erinevate osapoolte algatusel linnast kruntidest on kuuekümne aastaga muutunud hooldamata välja saadetud ning põhiosa uuest elanikkonnast moodus- haljasaladeks. Kadunud on ajalooline tänavavõrk ja tasid Nõukogudemaa eri piirkondadest pärit ümberasujad, kvartalite süsteem. Linnaosast on tänaseks pea täiesti oli ülesehitustööle asuvate uute linlaste jaoks tegemist kadunud ühiskondlikud hooned ja kaubandus, kui välja lihtsalt „võõraste varemetega”. Enamusel uusasukatest arvata mõned üksikud laste- ja haridusasutused, paar puudus ettekujutuski sõjaeelsest Narvast ning seega ka kortermajade esimestel korrustel asuvat kauplust ning emotsionaalne side sellega. Fama bastionit markeeriv postmodernistlik polikliiniku- 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastatel olid pea hoone. Kunagi aktiivne ajalooline linnasüda on tänaseks ainsatena vanalinna taastamise katsetel aktiivsed arhi- täielikult minetanud linnakeskuse funktsioonid ning jää- tektid ja ajaloolased. Juba 1945. aastal koostati arhitekt nud geograafilisest lähedusest hoolimata uuest kesklin- Anton Soansi juhtimisel Narva üldplaan, millega muuhul- nast hoopis kõrvale. Uus kesklinn on aga samas kuju- gas nähti ette vanalinna struktuuri ja ajaloolise ilme taas- nenud juhuslikult ja kaootiliselt ning ei ole justkui isegi tamine. Sarnaseid kavandeid valmis järgnevatel aastatel osanud enesega midagi peale hakata. Tulemuseks on olu- veel mitu, kuid tasapisi jäi säilinud hooneid aina vähemaks kord, kus Eesti ühel vanimal linnal puudub mitte ainult ning järk-järgult sai taastamiskavadest uue südalinna pla- ajalooline linnasüda, vaid ka terviklik ja toimiv kesklinn neerimine. kui selline üldse.

4 planeeringud / Narva vanalinna osaüldplaneeringu koostamisest Peeter Tambu

(1)

(2)

(1) Vanalinna olemasolev ja säilitatav hoonestus. 3D maketid Urban Mark OÜ (2) Vanalinn kavandatava uushoonestusega

5 Peeter Tambu Narva vanalinna osaüldplaneeringu koostamisest / planeeringud

(3)

Kõike seda ei saa kindlasti parandada kiirete muu- töö meetodiks stsenaariumite planeerimise. Stsenaariu- datustega. Vastavate arengute suunamine vajab pika- mite planeerimine (ingl k scenario planning, scenario ajalist arenguvisiooni ning siduvat alusdokumenti. Selleks thinking, scenario analysis) on strateegilise planeeri- algatati 2006. aasta 30. novembril linnavolikogu otsusega mise meetod, mida kasutatakse pikaajaliste dünaamilis- Narva vanalinna osaüldplaneeringu koostamine. Vana- te plaanide tegemisel. Tegemist on metoodilise tuleviku linna ruumilise arengu strateegia väljatöötamiseks, osa- visualiseerimisega. Stsenaarium on antud planeeringu üldplaneeringu koostamiseks ning osaüldplaneeringu kontekstis võimalik linna arenguidee, millega fikseeritakse keskkonnamõju strateegiliseks hindamiseks sõlmis Narva teatud ala või teema ruumilise arengu potentsiaal. Stse- Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet naariumite meetodi kasuks otsustamine on Narva vana- koostöölepingu tuntud Taani planeerimise ja keskkonna- linna ja antud üldplaneeringu kontekstis igati põhjenda- juhtimise ettevõtte kohaliku tütarfirmaga Ramboll Eesti. tud, kuna vanalinnas tänaseks kujunenud situatsioon on Firma poolt asus planeeringu koostamist juhtima arhitekt- fragmentaarne ja kaootiline ning pikka aega paljuski ju- planeerija Mildred Liinat. Planeeringu ruumilise stratee- huslikest arengutest kujundatud. Ka tõid SWOT analüü- gia ehk arhitektuursete ja linnaehituslike põhimõtete sid välja teatud loetelu kindlate telgede ümber koondunud kogu koostamisse kaasati arhitektuuribüroo Urban Mark teemasid, mille arengupotensiaalide käsitlemine stsenaa- OÜ ning kunagine Narva peaarhitekt Ülar Mark, kes riumitena annab võimaluse neid kuidagigi grupeerida. Nii ilmselt ühena vähestest tänastest Eesti arhitektidest on ruumilises strateegias pakutud Narva Vanalinna linna- tunneb Narva linna koos kõigi tema tugevate ja nõrkade osa arengule välja kaksteist stsenaariumit: külgedega. 1. Tallinna maantee uue ärikvartali ühendus vanalinnaga; Planeeringu koostamine jagati kahte suuremasse 2. taastatava Helsingi tänava äärne uus administratiiv- etappi. Esimeses etapis koostati olemasoleva olukorra ja keskus; ajaloolise tausta analüüsid ning viidi läbi SWOT analüü- 3. raekoja, Rüütli tänava taastatava osa ja Pimeaia täna- sid, mille tulemuste põhjal koostati Narva vanalinna osa- va vahelise hoonestamata kvartali aktiivne kasutusele- üldplaneeringu strateegia. Planeeringu teises etapis asuti võtt linnaruumis lähtuvalt kolmest võimalikust vanalinna strateegiaid aluseks võttes koostama üldplanee- arenguversioonist; ringut. Planeeringu lähteseisukohtade ja SWOT analüü- 4. vanalinna ja Hermani linnuse vahelise ühenduse side koostamise eelduseks oli nende eesmärkide võimali- taastamine; kult selge ja konsensuslik sõnastamine. Kõige üldisemalt 5. vanalinna ja linnuse vaheline jalgsiühendus Sõpruse – püüe tuua vanalinna tagasi linnakeskuse funktsioon silla all piki rekonstrueeritavat promenaadi; kirjutati lahti neljas temaatilises punktis. Eesmärgiks sea- 6. Narva jõe promenaadi rekonstrueerimine ning jõe- ti kujundada Narva vanalinnast tasakaalustatud ja säästva kalda liitmine linnaruumi; arenguga elurajoon narvalastele, hariduskeskus, kultuuri- 7. bastionite pealse rohevööndi rekreatiivala. Võimalusel keskus ja turismipiirkond. Nende eesmärkide valguses vii- liidetuna Joaoru puhkealaga; di läbi SWOT analüüsid ja nende tulemusel välja töötatud 8. jalakäijate ühendus Fama keskuse ja vanalinna vahel; üldeesmärgid ning lähteprobleemid moodustasidki esime- 9. Sadama tee pikendus Puškini tänavani; se osa dokumendist „Vanalinna linnaosa strateegia”, mis 10. ajaloolise tänavavõrgu taastamine; sai kogu planeerimisprotsessi aluseks. Selle dokumendi 11. ajaloolise hoonestuse (enne 1940. a) säilitamine, teise osana asuti koostama planeeringu ruumilist stra- taastamine, säilinud osade eksponeerimine; teegiat ehk arhitektuursete ja linnaehituslike printsiipide 12. erinevate säilinud ajalooliste linnaehituslike etappide kogu. Arhitektuuribüroo Urban Mark OÜ valis koostatava eksponeerimine.

6 planeeringud / Narva vanalinna osaüldplaneeringu koostamisest Peeter Tambu

(4)

Ruumilise strateegia stsenaariumite alusel valmisid üld- (3) Vaade Raekojale taastatava Helsingi tänava ja Viru tänava planeeringu seletuskiri ja joonised, mis käsitlevad stse- nurgalt üle kavandatava Stockholmi väljaku, paremal Tartu naariumites toodud võimalike arengute suunamiseks vaja- Ülikooli Narva kolledži uus hoone (4) Vaade Narva Raekoja, Rüütli tänava taastatava osa ja Pimeaia likke praktilisi, tehnilisi ja õiguslikke meetmeid. Maa- tänava vahelise kvartali nn Raekoja pargi paviljonidele taastatavalt kasutuses on olulisim uuendus elamumaale lisafunktsioo- Rüütli tänavalt ni andmine nii, et kõigi korruselamute esimestel korrustel saaksid paikneda äripinnad. Lisaks antakse mitmele seni hase mahuga hoone – kaalukoja ja Peetri majana tuntud üldmaana määratletud hoonestamata alale hoonestamist elamu taastamine endisaegsel kujul ja materjalidega. võimaldavad juhtfunktsioonid – ühiskondlike hoonete maa, Samuti nähakse ette suuremate hävinenud hoonete ärimaa ja elamumaa. Ärifunktsiooni lisamine elamumaale vundamentide eksponeerimine pargi- ja väljakualadel. peaks saama suunavaks ajaloolisele linnasüdamele oma- Kohtades, kus vundamentide eksponeerimine on võimatu se väikeettevõtluse tagasi toomisele vanalinna. Hoonete (nt sõiduteedel), nähakse ette nende asukohtade markee- tänavakorrustel paiknevad poed, kohvikud, galeriid ja tee- rimine sillutises. Olemasoleva sõjajärgse hoonestuse säi- nindusasutused on iseloomulikud kõigi Euroopa (ja mitte litamisel nähakse ette hoonete ehitusaegse ilme taasta- ainult) kesklinnadele. Selline areng on oluline nii kohaliku mine ja säilitamine. Selleks on planeeringuga ette nähtud elukeskkonna väärtuse tõstmisel kui ka vanalinna atraktiiv- kaks miljööväärtuslikku ala. Likvideerimisele on määratud semaks muutmisel ülejäänud linlaste ja linna külaliste silmis. üksikud madala arhitektuurse ja ehitusliku väärtusega Liiklusskeemi ja tänavavõrgu puhul on peamisteks nõukogudeaegsed hooned. Uushoonestuse kavandami- märksõnadeks ajaloolise tänavavõrgu taastamine, auto- seks seatakse kindlad reeglid ja määratakse kavandamise transpordi transiitliikluse väljaviimine vanalinnast ning põhimõtted. Lisaks on planeeringus lähtuvalt muinsus- jalakäijate liikumisteede (eriti vanalinna läbivate) aren- kaitselistest põhimõtetest toodud loetelu nõudeid, millega damine. Üldplaneeringuga on ette nähtud rajada ka Viru, tuleb sellel keeruliste arheoloogiliste ja ajalooliste kihis- Rüütli ja taastatava Helsingi tänavate vahele uus linnaväl- tustega alal arvestada. Toodud kriteeriumite ning planee- jak – Stockholmi plats, ning taastada raekoja esine väljak. ringu jooniste järgimine peaks tagama vanalinna hoones- Samuti nähakse ette vanalinnast alla jõekaldale viiva tuse linnaruumilisuse ja arhitektuurselt piisaval heal tase- Hahni trepi taasavamine. mel kvaliteedi linnaosa arendamisel pikas perspektiivis. Hoonestuskava puhul on kahtlemata peamiseks On selge, et nii nagu ükski planeering kunagi täies pakutud muutuseks hoonestuse tihendamine tänasega mahus ei realiseeru, ei teostu ilmselt ka kõik siin välja pa- võrreldes ligi kaks korda. Samas jääb ka selline tihedus kutud ideed. Samuti tekib kindlasti vajadus uue üldpla- oluliselt väiksemaks võrreldes vanalinna ennesõjaaegse neeringu järele varem kui 20 aasta pärast, nagu on antud hoonestustihedusega. On selge, et hoonestuse tiheduse planeeringut koostades arvestatud. Kuid just pikaajaliste kasv võib siinsetes elanikes, kes hetkel on harjunud suhte- sihtide seadmine on eelduseks selle ja järgnevate üldpla- liselt hoonestamata ümbrusega, tekitada vägagi vastakaid neeringute sidususele ning linnaosa jätkusuutlikule aren- tundeid. Kuid pakutud lahendus on igal juhul kompromiss gule. Linnad ei saa kunagi valmis ja nende üldplaneerin- ajaloolise hoonestuse taastamise, olemasoleva säilimise gutel ei saagi olla lõppeesmärke. Kuid planeeringutega ja taas kesklinna staatust taotleva linnaruumi vahel. saab seada eesmärke vaheetappidele. Ja antud planeerin- Hoonestuse osas nähakse ette kõigi ajalooliste ehi- guga on sellise „vahefinišina” seatud eesmärgiks Vana- tiste edasise säilimise tagamine ja nende restaureerimine. linna linnaossa elu tagasi toomine ning tema positsiooni Pommitamisjärgselt lammutatud ajaloolistest hoonetest taastamine Narva linnaruumi hierarhias ajaloolise, aktiiv- kavandatakse kahe suhteliselt väikese ning seega jõuko- se ja pingestatud keskusena toimiva linnasüdamena.

7 Riin Alatalu kümme aastat miljööalasid / planeeringud

Mida tähendab kultuuripärandi kohalik kaitse ehk kümme aastat miljööalasid

Tänases ühiskonnas on mälestiste kaitsel põletavaimateks nimekirja siinkirjutajale teada olevalt vaid Kasari jõe raud- küsimused kes otsustab, mida kaitse alla võtta, ja kes vas- betoonsild, Tallinna vesilennukite angaarid, Kadrioru tutab mälestise säilimise eest. Asjakohane on heita põgus staadioni tribüün ja Laululava kui olulised insener- pilk minevikku. tehnilised mälestised tähistamaks Tallinna Polütehnilise Nõukogude aastatel oli vastutus pärandi säilimise Instituudi 50. aastapäeva 1988. aastal. 1980. aastate al- eest jagatud riigi ja omavalitsuste vahel. Eestis kehtis gul alustati uue nimekirja koostamist, ent valmis sellega mälestistele ametlikult kahetasandiline süsteem – olid nõukogude ajal ei saadud. Seetõttu oli ka kohalike mäles- vabariikliku ja kohaliku tähtsusega mälestised. Seadus tiste hulk taasiseseisvudes ebaproportsionaalselt suur. võimaldas omistada mälestistele ka üleliidulist tähtsust, Nii näiteks oli 1989. aastal riikliku kaitse all 615 ja selleks tuli need arvele võtta NSV Liidu Kultuuriminis- kohaliku kaitse all 459 arhitektuurimälestist. teeriumis. Kuid just miljööaladega andis planeerimissea- Kohalikke määrusi oli sõna otseses mõttes sadu. dus kohalikele omavalitsustele tegeliku vastutuse pärandi Sõltumata otsustustasandist tegeles praktikas kõikide kaitsel. mälestistega Vabariiklik Arhitektuurimälestiste Kaitse Eesti NSV-s reguleeris erineva kategooria mäles- Inspektsioon (VAMKI) või Kultuuriministeeriumi juures tiste kaitset sama seadus. Olulisim erinevus oli see, et olev Kultuurimälestiste Kaitse Inspektsioon. Nemad te- nii kohaliku kaitse alla kui ka kaitse alt maha võtmine gid ettepaneku millegi kaitse alla võtmiseks kohalikule oli protseduuriliselt lihtsam ja kiirem, kuna seda tehti RSN TK-le, kes selle oma määrusega kinnitas ning saatis mitte Ministrite Nõukogu, vaid kohaliku rahvasaadikute seejärel vajalike ettekirjutuste koostamiseks vastava teate nõukogu täitevkomitee (RSN TK) määrusega. Kohalikud VAMKI-le. Erandi moodustas vaid Tallinn, kellel oli alates mälestised olid üldjuhul vabariikliku tähtsusega mälestiste 1952. aastast oma inspektsioon (TAMKI). Toonases kon- nn eelnimekirjad lihtsalt sel põhjusel, et vabariiklikke tekstis ei tähendanud kohalik kaitse seega sugugi mitte nimekirju uuendati enam kui kümne aastaste vahedega alati kohalikku initsiatiivi, vaid riigi inspektsiooni jaoks – 1947., 1952., 1964. ja 1973. aastal. Erandlikult lisati asjaajamise kiirust ja lihtsust.

(1)

(1) Üha enam seisavad miljööväärtuste kaitse eest asumiseltsid. Kadrioru Selts. Foto Kulno Kesküla

8 planeeringud / kümme aastat miljööalasid Riin Alatalu

(2) (3)

(2) Kadrioru miljööala. Fotod Tallinna Kultuuriväärtuste Amet (3) Tehnika ja Sügise tänava vaheline piirkond Kelmiküla miljööalal

Esimesed Eesti muinsuskaitsealad olid 1947. aas- 1980. aastate keskpaigas tõusis taas päevakorrale tal kaitse alla võetud Narva vanalinn ja Tallinna Toompea. ajalooliste puitelamutega asumite totaalne rekonstruee- Sõjahaavu varjavates linnades näidati muinsuskaitsele rimine. Arhitektid Irina Raud ja Rein Hansberg koostasid väga kiiresti koht kätte – kaitsealad kadusid nimekirjast detailplaneeringu Kalamaja asendamiseks uue sama- ja Narva vanalinn ka maa pealt. Kaitseala kui mälestise mahulise hoonestusega, samal ajal valmis neil ka koos Ene liik jäi seadustesse siiski püsima. Esimene suur läbipla- Auriku, Tiina Niguli ja Ignar Fjukiga Tallinna keskosa neeritud ala, mis kaitse alla võeti, oli 1966. aastal Tallinna detailplaneering, mis kuulutas Lenini (alates 1991 Rävala) vanalinn. 1968. aastal järgnes Koguva küla, 1973. aastal puiestee läbimurdega kadu Süda tänava piirkonnale. Irina üheksa Eesti linna – Tartu, Pärnu, Viljandi, Rakvere, Raud tutvustas entusiastlikult ajakirjanduses vajadust Kuressaare, Paide, Võru, Haapsalu ja Lihula. 1987. aastal lammutada amortiseerunud hooneid mitte ainult Kala- Rebala muinsuskaitseala ja 1995. aastal Valga linn. majas ja Süda tänaval, vaid kõikjal linnas. Vastukaaluks Puithoonete ja -asumite kaitseks asuti sõna võtma ilmus arvukalt artikleid puumajade kaitseks ning 1987. aas- juba 1970. aastatel. Toona Vabariikliku Restaureerimis- tal tegi VAMKI ettepaneku Kadrioru muinsuskaitseala valitsuse uurijana töötanud Leonhard Lapin koostas moodustamiseks. Tallinna linnavalitsus lükkas aga nii selle 1974. aastal ettepanekud Tallinna kesklinnas asuvate kui ka muud puitasumite kaitsmise ettepanekud tagasi. arhitektuuriajalooliselt eriti väärtuslike objektide riikliku Kadrioru asumi kohta koostati mitu uuringut, kuid esi- kaitse alla võtmiseks, need jäid siis aga sisuliselt riiulile. meste regulatsioonideni jõuti alles 1999. aastal, mil koos- Järjekindla asumeid väärtustava propaganda eest tuleb tati sealsetele üldistele ehituspõhimõtetele aluse pannud kindlasti esile tõsta Silvi Lindmaad ja Robert Nermani. Kadrioru pargiala ning elamu- ja spordipiirkonna tsonee- Nemad olid ka esimeste seas, kes asusid avalikult rimisskeem. Reaalne pööre Kadrioru kaitsel toimus alles nõudma ajaloolise ehitusmaterjali taaskasutamist. 2001. aastal, kui Tallinna üldplaneeringuga kehtestati Eeslinnade väärtustamise üks olulisimaid tee- Eesti esimesed kaheksa miljööväärtuslikku hoonestusala. tähiseid oli Arhitektide Liidu noorte sektsiooni 1980. aas- 1988. aastal saatis värskelt taastatud Nõmme Hea- tal korraldatud Tallinna Seminar, kus enim tähelepanu korra Selts VAMKI-le pöördumise võtta ligi 40 väärus- pöörati toona väga päevakajalistele Nõmmet ohustavatele likku hoonet Nõmmel kaitse alla ning kaaluda kaitseala arengutele, käsitlemist leidsid ka Tallinna vanemad puit- loomist. Oma vastuskirjas kritiseeris VAMKI üldtuntud linnaosad. tõsiasja, et TAMKI, kelle ülesandeks oli tegeleda kogu lin-

9 Riin Alatalu kümme aastat miljööalasid / planeeringud

(4) na kultuuripärandiga, ei näidanud vanalinnast väljapoole jääva pärandi suhtes üles mingit huvi ja sisuliselt töötas selle väärtustamisele vastu. 1997. aastal soovitas Muinsuskaitse- amet Pirita üldplaneeringuga väärtustada ka Merivälja, Mähe, Kose ja Maarjamäe kultuuriväärtusliku miljööga piirkonnad. Reaalselt jõuti selleni alles 2009. aastal, kui Pirita linnaosa üldplaneeringuga kehtestati Merivälja ja Pirita-Kose miljööväärtuslikud hoonestusalad. Tartus tehti esimesed katsed võtta puitlinnaosad kaitse alla 1995. ja 1996. aastal, mil kehtestati Karlova, Tamme- linna, Tähtvere ja Toometaguse linnaehituslikud kaitsealad. Omandireformi järgne ehitusbuum mõjus meie ees- linnadele rängalt – just 1990. aastatel kaotasid eeslinnad (5) väga palju oma ajaloolisest substantsist. Kui nõukogude ajal ähvardas eeslinnu kvartalite kaupa lammutamine ja asendamine, siis erastamisega hakati arendama kruntide kaupa. Sadade omanike üheaegne tegutsemine ning vastupidiselt 1980. aastate eelarvelisele virelemisele pöörlema hakanud raha viis olukorra pärandikaitsjate jaoks lootusetult kontrolli alt välja. 1980. aastatel alanud vaidlused kaitsealade kehtestamiseks sumbusid muudesse muinsuskaitse päevapoliitilistesse küsimustesse. Uue lahenduse pakkus välja 2002. aastal jõustunud planeerimisseadus, mis „veeretas palli” riigilt kohalikele omavalitsustele, võimal- dades asumeid kaitsta miljööväärtuslike hoonestusaladena. (6) Suuremad omavalitsused haarasid sellest ka koheselt kinni – Tallinnale järgnesid Tartu, Viljandi ja teised linnad. Taasiseseisvumisega käivitunud linnaarenduse mõttes kümneaastase hilinemisega kehtestatud ja algselt põhja- maise demokraatia eeskujul n-ö pehmete piirangutega mõeldud miljööalad, kus kaitstakse ennekõike mahtusid ja haljastust, on just sellise kinnistupõhise arenduse tulemusel muutunud oma kümne aastase ajaloo jooksul kohati täpsemalt reglementeeritumateks ja ajaloolist substantsi rangemalt säilitavamateks aladeks, kui seda on muinsuskaitsealad. Miljööalade loomine on muutunud valdade ja linnade üldplaneeringute koostamise lahutamatuks osaks ja miljööalasid kehtestatakse ka külades ning alevikes. (7) Üha rangemaks muutuvate piirangute taga on enne- kõike kohaliku kogukonna huvi kaitsta oma elukeskkonda kasumiahne arenduse või piirkonna väärtusi veel mitte aduvate sisserändajate eest. Samuti kasvav keskkonna- teadlikkus ja üha süvenev säästlik maailmavaade. Täna oleme jõudnud seisu, kus miljööalade kaitse on kohati tõhusam kui muinsuskaitse. Seda aga siiski ainult seal, kus on aktiivselt kaasatud, enamasti asumiseltside näol, kohalik kogukond. Aga ka miljööala ei ole imerohi ja piirangutega üledoseerimisel kaasneb bürokratiseerumise oht. Nii näiteks on kaheldav, kas eramajade piirkonnas on mõistlik rakendada igakordset seadusejärgset detailplaneerimise kohustust, kui kalli raha eest tellitud planeering sisuliselt ainult tsiteerib omavalitsuse koostatud üldpla- neeringu miljööala kaitse- ja kasutustingimusi. Küll aga ei

(4, 5) Pärnu miljööala. Fotod Mariette Aavik tohi siinkohal kõrvale jätta detailplaneerimise kõige täht- (6) Supilinn. Foto Mart Siilivask samat eesmärki – avalikku arutelu ja naabrite konsen- (7) Tähtvere. Foto Erja-Liina Raidma sust. Viimane ongi sõna otseses mõttes kohalik kaitse.

10 planeeringud / muinsuskaitse eritingimustest Merle Kinks

Üld- ja detailplaneeringute muinsuskaitse eritingimustest

2011. aasta juuli alguses hakkas kehtima uus kultuurimi- maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või selle nistri määrus, mis tegi kohustuslikuks muinsuskaitse eri- kaitsevöönd. Detailplaneeringute muinsuskaitse eritin- tingimuste koostamise üld- ja detailplaneeringutele. gimusi on tehtud vastastikusel kokkuleppel ja hea tahte Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koosta- avaldusena ka varem, kui see veel kohustuslik polnud. takse ja nendes esitatud nõuetega peab arvestama juhul, Vajalikuks on seda peetud keerulistes linnaehituslikes kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle piirkondades, arhitektuurivõistluste puhul jne. Eritingi- kaitsevöönd. Olles Muinsuskaitseametis vaadanud aastate muste koostamist ei ole nõutud juhul, kui planeering jooksul läbi mitmeid maakondade ja valdade üldplaneerin- on maakorraldusliku iseloomuga. guid, tuleb tõdeda, et sageli on neis küll põhjalikult käsitle- Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes loetletud looduskeskkonda, kauneid vaateid ja maastikke, takse muinsuskaitsealad, kinnismälestised ja nende kait- väärtuslikke elupaiku ning määratud miljööväärtuslikke sevööndid, analüüsitakse kavandatavate teede, trasside ja hoonestusalasid, kuid sotsiaalsed, majanduslikud ja kul- tehnorajatiste asukohti, antakse tingimused kavandavate tuurilised aspektid on jäänud tahaplaanile ning ka ehitis- ehitiste kõrguste osas, antakse hinnangud maakasutuse mälestistele on pööratud üpris vähe tähelepanu. Tõsi küll, juhtotstarvetele ning määratakse olulisemad vaatesuunad koostatud on ka muinsuskaitselise suunitlusega teemapla- muinsuskaitsealale. Kõige selle eesmärgiks on säilitada ja neeringuid – nt Rebala muinsuskaitseala teemaplaneering väärtustada olemasolevat keskkonda, arvestada mälestis- ning Setomaa Mikitamäe ja Värska valdade teemaplanee- tega ning tagada nende säilimine. ringud kultuuripärandi vallas, kuid need on siiski erandid. Detailplaneeringute eritingimuste koostamisel on Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused juba mõningane kogemus olemas ja nende vajadust koostatakse ja nendes esitatud nõuetega arvestatakse on lihtsam mõista. Keerulises linnaehituslikus olukor- detailplaneeringu koostamisel juhul, kui planeeritaval ras on kõige õigem korraldada arhitektuurivõistlus ja kui

(1)

(1) Rebala muinsuskaitseala avatud maastik vaatega Jõelähtme kirikule. Fotod Silja Konsa

11 Merle Kinks muinsuskaitse eritingimustest / planeeringud

(2) (4)

(3) (5)

(2) Rebala muinsuskaitsealale iseloomulikud üksikud talud põldude keskel (3) Vääna mõisa park, kus elektripostid ja -kilbid risustavad vaadet pargile ja mõisa peahoonele (tänaseks õnneks kadunud vaade) (4) Kukruse mõisa tuuleveski koos möldrimajakesega. Fotod Jaan Vali (5) Mälestise keskkond on rikutud

alal on mälestisi, siis teha juba arhitektuurivõistluse jaoks mälestise piirist, ent tihti ei kaitse seegi väljakujunenud muinsuskaitse eritingimused. Seejärel, vastavalt võistlu- keskkonda. On oluline, et planeerimisel mõistaksid ka se tulemustele, koostada detailplaneering ning alles siis kohalik omavalitsus ja kogukond neid ümbritsevaid väär- alustada hoone projekteerimisega. tusi. Nii kaitstakse nt Rebala muinsuskaitsealal eelkõige Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes arheoloogiamälestisi (kivikalmeid, muistseid põlde) ja analüüsitakse planeeritava maa-ala ajaloolise asustuse avatud maastikke ning põliskülasid. Seal ei sobi igale poo- ja hoonestuse, teede- ja tänavavõrgu- ning krundistruk- le ehitada ja peab ütlema, et teemaplaneeringust on olnud tuuri, maastikuelemente, ehitisi, määratakse maa-alalt palju abi. Ala on jaotatud tsoonideks, kus kehtivad erine- muinsuskaitsealale või kinnismälestisele avanevad vaate- vad reeglid – mõnel pool võib ehitada suuremas mahus, suunad, piiritletakse kavandatavate hoonete mahud ja teisal laiendada vaid ühte talukohta mõne hoonega. kõrgused, tehakse ettepanekud teede, trasside, tehno- Avatud maastikele ja muistsetele põldudele pole lubatud rajatiste asukoha kohta, seatakse nõuded ehitusjoone, üldse ehitada. täisehituse protsendi ja uushoonestuse kõrguse ning mahu Kuid kahjuks esineb ka negatiivseid näiteid, kus kohta. Vajadusel antakse tingimused ka uusehitisele, välis- Muinsuskaitseameti soovitustest ja keelust hoolimata viimistlusmaterjalidele, katusekujule ja piiretele. Samuti on ehitatud ebasobivasse kohta. Nii on juhtunud nt Ida- antakse hinnang maa-alal kavandatavatele muudatustele. Virumaal Kukruse mõisa tuuliku ümbruses, kus mälestise Tulemus saab kindlasti parem, kui üld- ja detailpla- keskkond ja vaated tuulikule on sellega rikutud. Kui neeringute eritingimuste koostamisele ning ka planeerin- sellised soovid tekivad mälestise kaitsevööndist väljaspool, gute koostamisele kaasatakse rohkem arhitekte. siis ei saa kahjuks ka Muinsuskaitseamet midagi teha. Selgituseks tuleb lisada, et kinnismälestise kaitse- Seega tuleb tõdeda, et meie ühise pärandi ning laie- vöönd ei ole ehituskeeluala, kuid seal ehitamine on piira- malt seda ümbritseva keskkonna teadlik kaitse, väärtus- tud ja vahel koguni keelatud. Vajadusel on kinnismäles- tamine ja kujundamine ei sõltu mitte üksnes riigipoolsest tistele määratud ka suuremaid kaitsevööndeid kui 50 m suunamisest, vaid siin on oma oluline osa meil kõigil.

12 planeeringud / Setomaa kultuuripärand Maie Kais

Setomaa kultuuripärand

Ajavahemikus 2009. aasta augustist kuni 2011. aasta See on üsna loomulik, kuna üldplaneeringu koostajale veebruarini koostati Põlva Maavalitsuse ettepanekul on miljööväärtuslike alade teema üks paljudest käsitleta- ja EAS-i rahalisel toel Setomaa nelja valla – Värska, vatest ning seetõttu alade hindamine ehk pealiskaudsem, Mikitamäe, Kanepi ja Kõlleste – miljööväärtuslike alade meie aga keskendusime nimelt ja ainult miljööväärtuste- teemaplaneering. Neist kahe – Värska ja Mikitamäe – le. Tegevust raskendas mõnevõrra vastava töö koostamise üldplaneeringuid täpsustava teemaplaneeringu „Setomaa metoodika puudumine just maapiirkonnas, mistõttu tuli kultuuripärand” koostajateks valis maavalitsus koos- jooksvalt välja töötada ka teemaplaneeringu koostamise töös Värska vallaga maastikuarhitekt Olga Beloglazova ja metoodilisi põhimõtteid. koostöös Mikitamäe vallaga allakirjutanu – arhitekt Maie Värska vallas on teemaplaneeringu kohaselt mil- Kaisi. jööväärtuslikeks aladeks Podmotsa tänavküla, Popovitsa Planeeringu koostamisel lähtusime esmalt selleks sumbküla, Põhjalaagri ala, Õrsava ridaküla, Verhulitsa ajaks valdades kehtestatud üldplaneeringutest. Kuid kuna tänavküla ja Korela ridaküla, samuti Saabolda ahelküla, „oma silm on kuningas”, vaatasime korduvalt üldplanee- Rääptsova sumbküla, Kolodavitsa ahelküla, Väike- ringutes määratletud miljööväärtuslikke alasid üle ka eri Nedsaja tänavküla ja Vedernika tänavküla. aastaaegadel, suhtlesime kohalike elanikega ning kuu- Miljööväärtuslikuks üksikobjektiks on Värska vallas lasime nende arvamusi. Samuti tegime tihedat koostööd hinnatud traditsiooniline seto kindlustalu – Laane talu Värska ja Mikitamäe vallavalitsustega. Tulenevalt meie- Kolossova külas. poolsest hinnangust ja kohalike inimeste soovitustest Mikitamäe vallas on teemaplaneeringu kohaselt muutus töö käigus mõnevõrra nii Värska kui ka Mikita- miljööväärtuslikeks tiheasustusega aladeks Võõpsu rida- mäe valla miljööväärtuslike alade nimistu – midagi üld- küla, Beresje kahe harutänavaga tänavküla, Lüübnitsa planeeringus pakutust jäi välja ning midagi lisandus. kahe paralleeltänavaga tänavküla, Audjassaare tänavküla,

(1)

(1) Podmotsa külatänav. Fotod Maie Kais

13 Maie Kais Setomaa kultuuripärand / planeeringud

(2)

(3)

(2) Verhulitsa küla (3) Sepa talu suursugune kõrvalhoone Laossina külas Mikitamäe vallas

14 planeeringud / Setomaa kultuuripärand Maie Kais

(4)

(5)

(4) Sepa talu otsafassaad Laossina külas Mikitamäe vallas (5) Varikmäe talu Selise külas Mikitamäe vallas

15 Maie Kais Setomaa kultuuripärand / planeeringud

(6)

(6) Väike-Nedsaja küla Värska vallas

Laossina tänavküla ja Rõsna hajus tänavküla. Miljööväär- juurdeehitamist, uushoonestuse paigutamist olemasole- tuslik hajaasustusega ala on Rääsolaane hajaküla. vasse keskkonda, materjalikasutust, aga ka haljastuse Mikitamäe vallas on ka kaks miljööväärtuslikku üksik- põhimõtteid, piirdeaedu ja väravaid. objekti – Niitsiku vesiveski Niitsiku külas ning Varikmäe Teemaplaneeringu lisadena on kõigi objektide kohta talukompleks Selise külas. koostatud kaardimaterjal. Kaartidel on näidatud miljöö- Töö ülesehituses on määratletud esmalt miljööväär- väärtuslike alade piirid, olemasolev hoonestus ja võimalik tuslikkuse mõisted maapiirkonnas. Kõigi töös käsitletud perspektiivne hoonestusala. Eraldi on kaartidel märgitud objektide kohta on antud üldiseloomustus ning iga ala või väärtuslikud elu- ja kõrvalhooned. üksikobjekti on kirjeldatud järgmiselt: ala või objekti vaa- Teemaplaneeringu „Setomaa kultuuripärand” ühe deldavus, küla tüüp, hoonestatud kinnistute arv, hoonete autorina hindan saadud kogemust kõrgelt. On ülioluli- paiknemise iseloom alal, teede ja tänavate olemasolu ja ne fikseerida ja jäädvustada Eestimaa äärealadel täna veel iseloom, hoonete kirjeldus, nende vanus ja seisund, piire- olemas olevaid väärtusi. Kogemus näitab, et homme ei te olemasolu ja seisund, haljastus ning lõpuks kinnistute pruugi neid väärtusi samas seisundis enam eest leida. ajalooline kujunemine. Suure töömahu tõttu polnud kah- Teemaplaneering peaks olema, ja loodetavasti ka on, abiks juks võimalik ehitisi inventeerida, mis on aga sellise töö kohalikele otsustajatele, kes oma igapäevatöös suunavad puhul ülimalt oluline. Meiepoolsed kirjeldused on visuaal- piirkondlikku arengut, sealhulgas väärtuste säilitamist või se vaatluse, fotoanalüüsi, arhiivimaterjalidega tutvumise hävitamist. Kahjuks puuduvad ääremaade omavalitsustel ning kohalikelt elanikelt saadud teabe tulemus. enamasti piisavad materiaalsed võimalused, mis lubaksid panustada miljööväärtuslikkuse säilitamisse. Kurb tõsiasi Teemaplaneeringus kirjeldatud miljööväärtuslike alade on seegi, et miljööliste väärtuste säilitamine ja hoolda- ja objektide ajaloolise kujunemise iseloomustamiseks mine pole sageli ei jõukohane ega ka prioriteetne nende on töösse lisatud väljavõtted verstakaardist ja 1935.– omanikelegi. 1939. aasta kaardist (allikas Maa-amet). Kui oleks võimalik veel koostada analoogilisi miljöö- Iga ala või objekti puhul on eraldi välja toodud konk- väärtuslike alade teemaplaneeringuid erinevates Eestimaa reetses kohas miljööväärtuslikkust moodustavad ja toeta- piirkondades, näidates ja kirjeldades imeliselt ilusat ja hu- vad komponendid. vitavat ajaloolist ehitustraditsiooni, ehk õnnestuks siis sel- Miljööväärtuslike alade planeerimis- ja hoonestamis- le säilitamise vajaduses veenda ka riigi kõrgemal tasemel põhimõtted käsitlevad alade vaadeldavust, külateid otsustajaid? Veel pole hilja... ja -tänavaid, olemasoleva hoonestuse restaureerimist ja

16 ehitised

17 Robert Treufeldt Eesti Panga muuseum / ehitised

Estonia pst 11, Tallinn Muinsuskaitse eritingimused: MTÜ Castellum (muuseum ja külastuskeskus), arh Aiki Kama (II korrus) Projektijuht: Jana Reidla, hiljem Siiri Ries Projekt: OÜ Arhitektibüroo Allan Strus (Allan Strus), sisekujundus OÜ Laika, Belka ja Strelka (Malle Jürgenson), ventilatsioon ja jahutus OÜ Projektbüroo Teinos (Priit Luurmees) Pressiruumi terviklahendus: OÜ Skarcon (Jaak Ruusmaa) Omaniku- ja muinsuskaitseline järelevalve: OÜ Keskkonnaprojekt (Olavi Parmas, asendaja Marek Mitri) Ehitus: pea-ehitaja OÜ Haapsalu Restauraator, ventilatsioon ja jahutus OÜ Clik, ekspositsiooni tisleritöö OÜ Timbermeister, ekspositsiooni elektroonika OÜ Velvet DP Tellija: Eesti Pank

Eesti Panga muuseum

Aadlipanga hoone ajalugu tal siia ühenduskäik, mis lammutati 1995. aastal ning Eestimaa Aadli Krediitkassa (edaspidi Aadlipank) asu- Toomas Reinu projekti järgi ehitati 1997–1998 selle tati 1802. aastal. Toompeal asuv pangahoone lammutati kohale uus vahehoone. 1894. aastal uue õigeusu peakiriku ehitamisel. Uue hoo- Eesti Pank sai 1990. aastatel kogu kvartali omanikuks, ne kavandas Riia arhitekt August Reinberg (1860–1908) Aadlipanga hoone saadi endale 1996. aastal. 1992. aastal mais-juunis 1902, peamine eeskuju oli Põhja-Saksa soklikorrusele ehitatud kohvikusse tehti Tiit Jürna projekti tellisgootika. Parasjagu ehitati ka Riias tema projekti järgi 1997–1998 Eesti Panga muuseum. Uue aja algaas- järgi pangahoonet. tatel korrastati hoone üksikuid osi, hiljem hakati kavan- Nurgakivi pandi augustis 1902, hoone ehitati dama hoone terviklikku restaureerimist (peamiselt Raul Tallinna muldkindlusvööndi viimasest kiviehitusjoonest Vaiksoo projektide järgi). väljapoole endise glassii alale. Tollal ilmselt arvestati üs- nagi nõrga pinnasega, sest tänaseni pole näha mingeid Vana pangahoone vajumisjälgi. Hoone valmis 1904. aastal, kuid viimistlus- Peafassaadi torniuksest sisenedes on pisikese tuulekoja ja püsimööbli paigaldustöid tehti veel 1905. aastal. See järel suure õhuruumiga trepikoda. Ruumi tõmbavad vi- oli teine spetsiaalselt pangana ehitatud hoone Tallinnas. suaalselt koomale akende vitraažid, seinte rikkalikud maa- Hoone välislahendus põhineb suurte saalide kaar- lingud, kiirjalt liigendatud lagi ja selle dominant – suur akende, erikujuliste astmikviilude, tumeda telliskivi ja he- lühter. Ukseümbrise ja trepi raiddetailid loovad värvi- ja leda krohvivälja kontrastil ning fassaadinurki markeerivate stukimängule soliidse vastukaalu. Ruumi sobitub ka kütte- tornide vahelduval rütmil. Estonia puiesteepoolse pea- orva kate ja kaarpink ning torni kuju jälgivad kaarjad trepi- fassaadi keskel, fassaadimurdel domineerib suur torn marsid. Esimesel korrusel on vahe- ning teisel korrusel peasissepääsu ja -trepikojaga. Sakala tänava risti mar- lõppmade, mis on praegu suletud turvaklaasiga. keerib väike konsooltorn, tagafassaadil Sakala tänaval on Vahemademelt läheb käik peahalli. Läbi tiibuste min- talurahvasaali kaaraknad ja kagunurgal oli tagatrepikoja nes jääb paremale uue turvalüüsiga endine raamatupida- torn. missaal. Siin lõpeb avalik ala, edasi on panga suletud ala. Teisel korrusel olid erineva kaunistusastmega kor- Vasakule jääb kasseteeritud laega ühenduskäik, mis ava- terid. Sakala tänava äärde ehitati 1903. aastal Reinbergi neb endisesse peasaali – aadlisaali. Siin on vähese näituse- kavandi järgi väiksem peahoonet matkiv abihoone ja hoovi paigaldise kõrval mõjusalt esile pääsenud rikkalik lambrii, 1913. aastal insener Wilhelm Carstensi projekti järgi ühe- maalingud ja stukk. Saalist pääseb läbi algse turvaukse korruseline abihoone. kokku kolmele korrusele alanevasse varakambrisse. Siin Eesti Vabariigi ajal läks hoone Eesti Maakrediidi- on sisseehitatud tulekindlad raudkapid, mille kohta on seltsile ehk Maapangale. Panga töötajatele kavandati olemas isegi algne projekt. Sakala tänavale elumaja, mille projekteeris Edgar Kuusik. Aadlisaalist ida pool on pisikese koridori kõrval tagasi- Uue hoone ehitamiseks lammutati kagutorn ja mõlemad hoidlike laekaunistustega kontoriruumid, sealt edasi on abihooned, kagutrepikoda kavandati uue maja sisse. talurahvasaal. Siin on terasrööbastel tellisvõlviklagi, mille Uus maja, mis vanast hoonest järsult eristub, valmis mõnel võlvikul on maalinguid. Ruumis domineerib kamin, 1936. aastal. Okupatsioonide ajal kasutati peahoonet en- seinu liigendavad kontoriruumidesse viivad uksed ning diselt pangana. 1944. aasta märtsipommitamisel sai hoo- algne sissepääs Sakala tänavalt. ne pisut kannatada. Panga vanast hoonest tehti 1959. aas-

18 ehitised / Eesti Panga muuseum Robert Treufeldt

(1)

(2) (3)

(1) Rikkalikult liigendatud pangahoone peafassaad ja -sissekäik Estonia puiesteelt. Fotod Peeter Säre (2) Peatrepikojas leidub nii maalinguid, raidkive, klaasimaali kui ka ažuurset sepist (3) Peatrepikoja ülamahu madalreljeefset stukklage kroonib sepislühter

19 Robert Treufeldt Eesti Panga muuseum / ehitised

(4) Muuseumi laienemine ja külastuskeskuse teke Pank hakkas 2008. aastal kavandama senise pisikese muuseumi laiendamist ning endistesse saalidesse külas- tuskeskuse loomist. Telliti muinsuskaitse eritingimused – muuseumi ja külastuskeskuse jaoks MTÜ Castellumilt ning hoone jaoks üldiselt arhitekt Aiki Kamalt. Viimaste järgi tehti töid teisel korrusel, mis kahjuks on praegu veel tavakülastajale suletud. Algselt oleks muuseumipääs jäänud soklikorrusele. Peasissepääs ja -torn oleksid jäänud endiselt kasutuseta. Sissepääsu domineerimine peafassaadil ja torni rikkalik interjöör aga lausa nõudsid nende pangale väärilisele algsele kohale asetamist ning külastajatele avamist. Panga projektijuht ning haldus- ja turvalisusjuhid tulid mõttega kaasa. Logistika- ja turvalisuse probleemi- dele leiti lahendus ning muuseumi külastus- ja eksponee- rimiskontseptsioon tehti ümber. Torni avatav sisemik jäi muutmata, ainult senine teise korruse pääs suleti turvaklaasiga. Suuremahulise kontoripaigaldise eemaldamine tõi ruumides esile korrastatud ja värskendatud stuki, maalinguid ning tisleritöö. Talurahvasaalis tehti kamina (5) ümber oleva algse põrandakatte riba järgi meisterlikult uus põrand. Ka tagasihoidlik uus sisustus jätab algsele sisemikule piisavalt säramisruumi. Tavakülastaja ei pääse kahjuks väiksemaid ehislae ja peegelvõlvidega ruume veel praegu vaatama. Pressisaalis oli pearõhk televisioonisõbraliku keskkonna loomisel. Esitlustehnika koostati ja paigaldati lahti- võetavana, ka vähene ventilatsiooni- ja jahutuspaigaldis tehti enamasti pinnapealsena või olemasolevatesse süven- ditesse peidetuna. Varakambri soklikorruse külastajatele avamiseks lisati Päästeameti nõudel peenetundeliselt teostatud tulekustutustorustik. Üldjoontes on pangahoone teostatud algse kavandi (6) järgi ja terviklikult. Algse peasissepääsu kasutuselevõtt on väärtustanud 20. sajandi alguse rikkaliku interjööri ning toonud esile hoone mõjusa üldlahenduse ja eripära ümbritsevas linnaruumis. Ka soklikorruse võlvlagedega ruumid vääriksid edaspidi väljatoomist. Vabama sissepää- suga muuseum ja külastuskeskus on aidanud paremini esile tuua hoone vahepeal peidus olnud algset olemust.

(4) Vähene ekspositsioon toob mõjusalt esile aadlisaali rikkaliku interjööri (5) Talurahvasaali heleda üldmuljega interjööri algseid elemente leidub rohkem saali tagumises (põhja-)osas (6) Soklikorruse tagasihoidlikku interjööri täiendavad algsed teraskapid, haruldased klaasist vahelaeplokid ja peenetundeliselt teostatud tuletõrjetorustik

20 ehitised / Suurgildi hoone restaureerimine Helve Ilves, Boris Dubovik

Pikk 17, Tallinn Muinsuskaitse eritingimused: AS Restor Arhitektuurne projekt: AS Restor Sisekujunduse projekt: OÜ Koko Arhitektid Peatöövõtja: OÜ Tarrest Ehitus Restaureerimistööd: AS KAR-Grupp ja FIE Marek Lill Uste ja akende restaureerimine: AS Roswood Muinsuskaitseline järelevalve: Helve Ilves Arheoloogiline järelevalve: Krista Sarv Tellija: Eesti Ajaloomuuseum

Suurgildi hoone restaureerimine. Ajaloole avanenud aeg

Tallinna vanalinna üheks märgiliseks ehitiseks koos kesk- kodanikele avatud veinikelder, mis kandis nime Das Süsse aegse raekojaga on Suurgildi hoone. Raekoja platsi vahe- Loch (magus auk). tus läheduses asuv ning varasematel aegadel Tallinna pea- Ulatuslikumad ümberehitused Suurgildi hoones tänavaks ja kultuurielu keskuseks olnud Pika tänava ääres toimusid 17. sajandi algupoolel, mil 1612.–1613. aasta asetsesid nii suurkaupmeeste (Suurgildi ja Mustpeade ümberehituste käigus jagati eeskoda paekivist vahemüüri- vennaskonna) kui ka käsitööliste (Kanuti ja Oleviste ga kaheks – tekkis gildihoone väike saal. gildide) hooned. 19. sajandi algupooleni püsis hoone fassaadi esi- küljel vanalinna paljudele keskaegsetele hoonetele iseloo- Ajalugu läbi mulik etik koos madalreljeefse dekoratsiooniga etikukivi- kuue aastasaja dega. Etik lammutati tolleaegse kindralkuberneri Filippo Esinduslikus Suurgildi hoones peeti aadlike ja jõukate linna- Paulucci korraldusel, kuna see takistas järjest elavnevat kodanike uhkeid ja nii mõnigi kord päevi kestvaid pulmi ja tänavaliiklust. muid pidustusi, koosviibimisi, kontserte ja teatrietendusi. Gildihoone 19. sajandi teise poole ümberehitused, Hoone ehitas Tallinna suurkaupmeeste ühendus Suurgild mis olid kantud historitsistlikust gotiseerimise vaimust, aastatel 1407–1410. 1413. aastal omandas Suurgild lõpetati 1890. aastaks. Hoone neljakandilised aknad ehi- Pikk tänav 15 ja 17 vahelise ala (praegune Börsi käik). tati ümber teravkaarseteks. Laia tänava fassaadiviil ku- 1551. aastal rajati maja edelaseina kõrvale Pika tänava jundati teravkaarsete petikniššidega. Interjööris lisandu- poolsesse otsa väravaportaaliga võlvitud kangialune, mille sid eeskotta neogooti stiilis vaheseinad, uksed ja aktsiisi- peale ehitati väike võlvitud ruum, nn aktsiisikamber. Pikka kambrisse viiv trepp. Suur ja väike saal kaeti parkett- ja Laia tänavat ühendava käigu Laia tänava poolsesse otsa põrandaga. ehitati kangialusega väike maja pruudikambri (gildi kom- 1952. aastal anti Suurgildi hoone põhikorrus bestiku kohane noorpaaride ruum) ja gilditeenri korteri- ja aktsiisikamber ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo- ga. Lai tänav 14 hoone ehitati ümber 1853. aastal. muuseumi kasutusse. Järgnevad gildihoone ümber- 1410. aastal valminud kaheruumilise gildihoone esi- ehitused olid seotud selle kohandamisega Ajaloomuuseu- mene ehk peakorrus on põhiplaanilt sarnane raekojale ja mi tarbeks. Põhikorrusele kavandatud muuseumi eks- Tallinna keskaegsele elamule: avarale 2-löövilisele 6-võl- positsioon avati 1955. Samal ajal valmisid ka Teadusliku vikulisele eeskojale, mille nurgas asus mantelkorsten, Restaureerimise Töökoja ettepanekud keldri kohandami- järgneb 8-võlvikuline servjoonvõlvidega peasaal ehk gildi- seks muuseumikogude hoiuruumideks ja restaureerimis- tuba. Saali võlve toetavad kolm 6-tahulist dekoratiivsete töökojaks. 1957. aasta keldriruumide planeering säilis ku- kapiteelidega raidpiilarit. Eeskoda ja aktsiisikambrit ühen- ni 2010. aastani. Osaliselt muutusid vaid ruumide funkt- dab raidportaal, mille polükroomses arabeskornamendis sioonid. Põhikorruse suure saali nurgas sai võimalikuks on aastaarv 1551 ja Suurgildi vapp. keskaegse kalorifeeri ümaravadega paeplaatidega niššide Hoone keldrikorrus on madalate ristvõlvidega, mis eksponeerimine. 1986. aastal valmis restaureerimisarhi- toetuvad massiivsetele neljakandilistele faasitud servaga tekt Teddy Böckleri projekti alusel tehispaekivist – rihvel- piilaritele. Keldri kirdemüüri ääres asunud keskaegne to- datud pinnaga betoonist – keskaegse etiku rekonstrukt- peltkerisega hüpokaust soojendas peakorruse ruume suu- sioon. re saali seinaniššidesse ehitatud avade kaudu. 17. sajandi 1999. aastal restaureeriti Börsi käigu fassaad, uksed teisest poolest alates köeti gildihoone ruume kahhelahjudega. ja aknad; toestati Laia tänava poolne kangialune ning teh- Keldri Pika tänava poolses ruumis paiknes läbi sajan- ti korda Lai 14 fassaad; aastal 2005 Pika tänava poolne dite jõukatele veinikaupmeestele välja üüritud ja linna- peafassaad, uuendati keldriaknad, restaureeriti esifassaa-

21 Helve Ilves, Boris Dubovik Suurgildi hoone restaureerimine / ehitised dil olev barokne latern ja 1431. aastast pärinevate pronks- ning suure saali kirdeseinas olnud keskaegse raidportaa- koputitega välisuks. liga muusikute rõdu. Saali Laia tänava poolses otsaseinas avastatud pühakuteniššidest oli üks säilinud algse polü- Kauaoodatud kroomiaga, teine osaliselt lõhutud hilise korstnalõõriga. restaureerimine (2010–2011) Arhitektuuriajalooliselt on samuti tähtis väliuuringutega Aastatel 2007–2009 tehti ettevalmistavaid uurimis- ja kindlaks tehtud asjaolu, et esimest korrust pööninguga projekteerimistöid, 2010. aasta veebruaris algas restau- ühendanud müüritrepi sissepääs asus hoone Börsi käigu reerimine. Paralleelselt toimuvate töödega teostati gildi- poolses seinas suure saali eesruumist keldrisse viiva trepi maja viimase sajandi põhjalikemad ehitusarheoloogilised kohal. ja -ajaloolised uuringud. Keldriruumides eemaldati sekundaarsed 1950. aastate lõpust pärinevad silikaattellistest vaheseinad, tsement- Fassaadid ja heakord mördiga valatud betoonpõrandad ning pool sajandit tagasi Esifassaadi värviti täiendavalt, kuna hoone parempoolse paigaldatud ja nüüdseks amortiseerunud tehnosüsteemid. katuseräästa sademetelekke tõttu oli nurgaala krohv läbi Keldri nüüdne plaanilahendus on eelmisest ja sobimatust niiskunud ja osa krohvist varisenud. Võimalike toonierine- funktsioonist radikaalselt erinev: gildihoone keldrid on kü- vuste vältimiseks lubivärviti kogu fassaad, v.a varasemate lastajatele avatud, neist enamikes asub muuseumi ekspo- viimistluskihtide ala. Restaureeriti ka keskaegne sitsioon ja eksperimentaarium muuseumi huvitegevuseks. välisuks. Keldrikorruse ruumides on taastatud terviklik kesk- Börsi käigu fassaadil uuendati soklitsooni krohv aegne miljöö, kus leitud varasemad ajalookihid on maksi- ja värv: üheks ulatuslikumaks tööks sai hüdroisolatsioo- maalset eksponeeritud. Keskaegsete piilarite ja võlvlage- ni rajamine keldriruumide püsiprobleemiks olnud vee- ja dega avaras, kunagises veinikohviku ruumis on restauree- niiskuskahjustuste vältimiseks. Sokliosa kaevati lahti ritud keskaegne kamin, põranda valgusavades eksponee- kuni vundamendi taldmikuni. Müüritise pinnad puhastati ritakse varasema hoonestuse müürikatkeid. Börsi käiku ja vuugiti ning esmakordselt said kuue aastasaja vanuse avanevas kaarvõlviga ukseavas paikneb lift-invatõstuk, gildihoone probleemsed keldriseinad välispinnal vertikaal- et võimaldada liikumispuudega inimeste ligipääs. se hüdroisolatsiooni. Peale liiva-paekivikillustiku tagasi- Lae- ja seinapindadelt on eemaldatud lahtised ja va- täidet paigaldati hoone välisseinaga piirnevale umbes risemisohtlikud krohvikihid, samas on säilitatud erinevate 0,5 m laiusele alale munakivisillutise alla horisontaalne aegade materjale ja viimistlust: neis on kõrvuti näha eri- hüdroisolatsioon. nevaid, küünlavalguses tahmunud ja tumedaks muutunud Kinnistu Laia tänava poolsel õuel lammutati amor- värvi- ja krohvikihistusi ning paemüüritist. Meie restau- tiseerunud hooned ja paetrepp. Laia tänava poolne otsa- reerimispraktika tavapärasest kaablisoonte süvistamisest/ fassaad restaureeriti, hoone viiluvälja teravkaarsete petik- freesimisest erinevalt võeti appi uus/unustatud vana niššide pindadel on säilitatud ja eksponeeritud varasemad lahendus: võlvlagede pindade eheduse ja terviklikkuse viimistluskihid. Heakorrastatud siseõue kasutatakse muu- säilitamiseks paigutati elektrijuhtmed patineeritud vask- seumi avalike ürituste korraldamiseks. torudesse. Keskaegsed võlvlaed ja raidkivist sambad, portaalid Interjööri restaureerimine ja aknapiidad, küünla- ja müürinišid, varasemad avad ja Lammutustöödel ning pinnase ja hilisemate krohvkatete sillused ning ajaloolised viimistluskihid on konserveeritud eemaldamisel välja tulnud uute oluliste muinsusväärtuste ja eksponeeritud. Kasutusele võeti keldri kirdeseinas asuv tõttu tuli arhitektuurses põhiprojektis teha mitmeid muu- keldrit ja esimese korruse suurt saali ühendav keskaegne datusi. müüritrepp, põrandates eksponeeriti klaaskattega valgus- Suurgildi hoone varasemale ehitusloole lisavad tatud avades drenaažikanal (osaliselt) ja -kaevud. olulist tähendust ja täiendust keldris avastatud kunagiste Arheoloogide leitud esemed on nüüd muuseumi ko- hoonete kivist vundamentide fragmendid, mis pärinevad gudes: kolm Sieburgi linnas 14. sajandil valmistatud veini- gildihoone ehituseelsest ajast, drenaažikaevud ja arva- kannu põhja, kohalike grapenite (kolmjalgpottide) tükid, tavasti Laiale tänavale suundunud paeplaatidega kaetud Hollandi savipiibu katked 17. sajandist, püssikuul, rootsi- drenaažikanal. Eraldi tuleb märkida topeltkerisega hüpo- aegsed vaskmündid, üks hõbedast Rootsi kaheöörine kaustahju (selle üks pool lammutati 1950. aastatel), Pika 1666. ja Vene hõberaha 1751. aastast. Keldri varasemat tänavaga piirneva keldriruumi kirdeseinas asunud kütte- kasutust meenutavad loomaluud, austrikarpide jäänused kollet ja edelaseina kaminat ning keldrit ja suurt saali ja veinipudelite killud. Müüritrepilt leiti 20. sajandi alguse ühendava müüritrepi avamist hoone kirdeseinas. Väliuuri- alkohoolsete jookide pudeleid. mistel selgus, et keldri Laia tänava poolsed alusmüürid on Kõikide ruumide seina- ja laepindadelt eemaldati gildihoonest varasemad. kahjustunud ja materjaliomadustelt sobimatud krohvi- Hoone põhikorrusel olid olulisimateks leidudeks ees- ja värviviimistluse kihid. Hilisemate krohvikihtide valikuli- kojas aktsiisikambri ukse kohal paiknev gildihoone algsest ne eemaldamine ja avamine andis võimaluse uurida ehitusajast pärinev keskaegne raidkiviraamistusega aken ulatuslikult hoone ehitusetappe ja ajalugu.

22 ehitised / Suurgildi hoone restaureerimine Helve Ilves, Boris Dubovik

(1) (2)

(3)

(1) Suurgildi hoone Pika tänava poolne fassaad. Fotod Vahur Lõhmus (2) Sissepääs aktsiisikambrisse. Ukse kohalt leiti gildihoone algsest ehitusajast pärinev keskaegne raidkiviraamistusega aken (3) Korrastatud Börsikäik

23 Helve Ilves, Boris Dubovik Suurgildi hoone restaureerimine / ehitised

(4)

(5)

(4) Üldvaade suurele saalile, endisele gilditoale (5) Keskaegse raidportaaliga muusikute rõdu suure saali kirdeseinas on üks põhikorruse olulisimatest leidudest

24 ehitised / Suurgildi hoone restaureerimine Helve Ilves, Boris Dubovik

(6) (7)

(8)

(6) Saali Laia tänava poolses otsaseinas avastati kaks pühakutenišši, ühel neist on säilinud ka algne polükroomia (7) Väikeses saalis välja puhastatud keskaegne raidpiilar (8) Avar võlvlagedega kelder on nüüdsest külastajatele avatud

25 Helve Ilves, Boris Dubovik Suurgildi hoone restaureerimine / ehitised

(9) Esimese korruse plaanilahendus säilitati, olulisi muudatusi ei tehtud. Erandiks oli suure saali eesruum, mille nurgast rajati esimest ja keldrikorrust ühendav trepp. Evakuatsioonipääs toimub suurt gildisaali hoovialaga ühendava müüritrepi kaudu. Põhiruumide varasemad põrandad säilitati. Suures saalis rajati 19. sajandi parkettpõrandale ekspositsiooni toimimiseks ja lisavalgustuseks vajalike toitekaablite pai- galdamiseks patineeritud teraslehtedest poodium. Väikese saali parkett säilitati algsel kujul. Aktsiisikambri ruumides on laiadest laudadest põrandad. Seina- ja laepindadelt eemaldati lahtised ja varise- misohtlikud krohvikihid. Avatud ja eksponeeritud on hulk raidkiviraamistuse jm kujundusega nišše ja avasid. Lae- ja seinapindadel on näha algseid krohvipindasid. Väikeses saalis on avatud keskaegsed raidpiilarid ja kirdeseina nišš. Kõigi ruumide lae- ja seinapinnad on värvitud lubivärviga. Hoolikalt on säilitatud ja restaureeritud 19. sajandi neogooti stiilis uksed ja aknad. Säilitati, konserveeriti ning eksponeeriti ehitusajalooliselt väärtuslikud puitriiulitega seinanišid, raid- ja krohviraamistusega avatäited, müüri- trepid, seinamaalingute fragmendid, võlvlagede ja seina- pindade algse viimistlusega krohvialad koos ajalooliste vii- mistluskihtidega ning aktsiisikambri aaderdatud pinnaga massiivne seifiuks.

Kokkuvõtteks (10) Hoolimata eelnevate sajandite ümberehitustest ja aasta- kümnete tagustest remontidest on keskaegne Suurgildi hoone läbi kuue aastasaja põhiosas säilitanud oma algse ruumilahenduse ning mitmeid väärtuslikke interjööri- detaile. Üle aasta väldanud ulatuslike ja suuremahuliste restaureerimistöödega sai võimalikuks eksponeerida eri aegade ehitusetappe. Gildihoones hoolika ja tundliku meistrikäega restaureeritud-eksponeeritud muinsusväärtused rikastavad ja täiendavad Tallinna vanalinna keskaegset ehituskunsti. Ühendatud on kaasaegne ekspositsioon ja ajalooline ruum. Ajaloomuuseumis on aeg taas avanenud.

(9) Restaureeritud küttekolle (10) Põranda valgusavades eksponeeritakse varasema hoonestuse müürikatkeid

26 ehitised / ürgonnid Kadriorus Oliver Orro

J. Poska 19, Tallinn Muinsuskaitse eritingimused: Silvi Pihlak Restaureerimisprojekt: Celander Projekt OÜ (muinsuskaitseline osa Katrin Etverk) Tööde teostaja: Restor AS Tellija: AS Martinoza

Head Rootsiaegset tolmu on pööningutel veel ehk ürgonnid Kadriorus

F. J. Wiedemanni 17 / J. Poska 19 hoonetekogum seisis säilitada väga laiadest laudadest, hiiglaslike sepanaeltega aastaid tühjana ja lagunes. Kuna tegemist on ühtede seina löödud välisvooder ja aknaümbruste dekoor. Katus vanimate väljaspool vanalinna säilinud elamutega, põhjus- on kaetud keraamilise kiviga: väikelinnades on see puit- tas see avalikkuses palju pahameelt ja pälvis sageli meedia majade puhul tavaline, Tallinnas on kivikatusega puu- tähelepanu. Miks omanikfirma, soliidne ja hea mainega maju aga vaid mõni üksik järele jäänud. Algul oli plaanis pank, ei saanud varem väärikate hoonete korrastamisele pool katust teha uuest kivist ja säilinud vanade kividega asuda? Küllap oli majanduslikke ja muid põhjuseid, miks laduda kokku üks katusekelp. See plaan jäi aga erinevatel see võimalikuks ei osutunud. Asi lõppes koguni Muinsus- põhjustel teostamata ning muinsuskaitsjad nõustusid vii- kaitseameti ettekirjutusega, sest majad olid tõsises hävi- maks kogumahus uue katuse tegemisega, kõlbulikke vanu misohus. Tuleb aga õnnelik olla, et nüüd on kompleks kive kasutab restaureerimisfirma mõnel muul objektil. viimaks korras ja kena. Kivikatte all olev laudkatus, mida algul peeti väga arhaili- Hoonestus koosneb kolmest ajaloolisest ehitisest: seks, osutus tegelikult 20. sajandil remondi käigus ehita- nurgapealne puidust ühekorruseline kelpkatusega tud tüüpilisest saeveskimaterjalist aluskatuseks. Küll aga maja (hoone A), sellega nurkapidi kokku ehitatud kahe- oli ilusaid vanu liiteid ja ehedat kirvetööd näha toolvärgi korruseline kivihoone (hoone B) ja sopilise põhikujuga juures. Hoone praegused aknad on klassitsistliku ilmega, massiivse mantelkorstnaga madal puidust elamu (hoo- kuue ruuduga. Mitmed neist osutusid restaureerimiskõl- ne C). Neljas kinnistul olnud vana maja hävis juba aasta- bulikeks. Väga hurmavad on akende vertikaalipostidesse kümnete eest. Hooned on ehitatud arvatavasti 18. sajan- peidetud luukide sulgemismehhanismid. Aknaluugid säi- di I poolel. On koguni oletatud, et mantelkorstnaga majas litati, lisaks sellele, et need kuuluvad maja originaalilme võib olla Põhjasõjaeelseid ehitusosi – olid ju enne Kadri- juurde, on luukidel nii madala sokliga hoone puhul ka tur- oru lossi ja pargi rajamist siinkandis olemas suvemõisad valisuse seisukohalt praktiline väärtus. Uuesti avati uhke ja neist ühe asukoht võis olla umbes selles piirkonnas. kaaravaga hoovipoolne sissekäik, mis oli olnud suletud Hiljem on neid kasutatud kõrvalkrundil olnud Lutheri peaaegu sajandi. Maja interjööris ei õnnestunud leida suvemõisa abihoonetena. Mingil ajal on seda kinnis- midagi vana peale paari tahvelukse ja ühe lihtsa trepi. tut aga loetud ka Vana Slobodaa ehk Kadrioru lossialevi Viimane on pärit umbes 1910.–1920. aastatest. juurde kuuluvaks. Hooned on tagasihoidlikud, kuid oma Teine hoone (B) on kahekorruseline katusekorruse- vanaaegses lihtsuses võluvad. Neile lisab väärtust see, et ga, valdavalt paekivist krohvitud ehitis, mis on valminud 19. sajandi keskpaigast vanemaid puumaju on Tallinnas eelmisest pisut hiljem. Tõenäoliselt on esimene korrus, praeguseks alles väga vähe. Restaureerimise järel peaks õigupoolest kõrge soklikorrus, ülejäänud majast vanem, A- ja B-hoonesse tulema elu- ja C-hoonesse äripinnad. seal asuvad võlvitud ruumid. Teine korrus on hiljem, vähe- Nurgamaja oma raskepärase poolkelpkatusega malt 150 aasta eest, hoonele peale ehitatud ja 20. sajan- on tüüpiline vana- ehk põlisbalti (urbaltisch) majatüübi dil korduvalt täiendatud. Selgus, et teise korruse seinad esindaja. Hoone ise on vanem, aga selle praegune välimus on ehitatud erinevatest materjalidest ja osaliselt omavahel pärineb suurelt jaolt ilmselt 19. sajandi algusest. Nurga- nurkadest sidumata, mistõttu hoone stabiliseerimiseks kvaadrite kujunduses, avatäidete ilmes ja aknaümbruste valati neile peale betoonvöö. Esimese korruse silinder- kaunistustes on tunda klassitsismi hingust. Tööde käigus võlvid säilitati, aga läbi võlvide lubati teha ava, et siduda ilmnes, et hoone on toona teostatud ümberehituse käi- sokliruume nende peal oleva elukorrusega, varem puudus gus laotud ka mõne palgirea võrra kõrgemaks ning saanud korruste vahel igasugune ühendus. Elukorruse interjööris uue katusekonstruktsiooni. Restaureerimise käigus vahe- ei olnud kahjuks säilinud midagi väärtuslikku. Ka katuse- tati puitkonstruktsioone umbes 40% ulatuses, sealjuures konstruktsioon oli selgelt sekundaarne ning ehitati nüüd tuli suure seenkahjustusega ja osaliselt ka juba varasemalt omakorda täiesti uuena. Ebastabiilseks muutunud trepi- eri materjalidega proteesitud hoovipoolne sein peaaegu koja maht taastati suures osas koopiana, praegu nähta- tervenisti üles ehitada. Tänavafassaadidel õnnestus aga val kujul pärineb tänavaküljel eenduv trepikoda arvatavasti

27 Oliver Orro ürgonnid Kadriorus / ehitised

(1) kahe maailmasõja vahelisest ajast. Milline oli varasem trepikäik, selle kohta andmed puuduvad. Majale tehti kõik uued avatäited, sest algseid kas polnud alles või olid need väga amortiseerunud. Kolmanadel majale (C) on iga mõnekümne aasta järel väike tükk juurde ehitatud ja nii läbi mitme sajandi. Milline osa moodustab algkehandi, ei ole enam täpselt tuvastatav. Hoone katus on arvatavasti olnud suurema kaldenurgaga ja kõrgem. 1920. aastate fotol on aga majal juba praegune katus. Olemasolev katusekuju otsustati säilitada ja mitte hakata fantaasia järgi uut looma. Hoonele tehti uued aknad, sest enamikus avadest ei olnud algseid aknaid alles. Neisse avadesse, mis olid säilitanud sajanditetaguse ruudulähedase vormi, tehti barokse pee- (2) neruudulise raamjaotusega aknad, mis olid näha ka mõnel vanal fotol. Kuna vanade hingede kohta puudusid andmed, tehti uued aknad neutraalsete kaasaegsete hingede ning sulustega, nii et lähedalt vaadates on teadjale näha: tegemist ei ole originaaliga. Huvitav on hooviküljel asuv suurte akende rida, mis laseb ruumikal toal interjööris mõjuda verandalikuna. Oluliseks printsiibiks seati erinevate ki- histuste aktsepteerimine, nii et jääks näha kõik etapid, mida see lihtne vana maja oma pika eluaja jooksul on läbinud. Nii säilitati välisilmes erinevaid laudisetüüpe: alates väga laiast ürgvanast laudisest hooviküljel kuni kitsaliistulise nõukogudeaegse nn majavalitsuse laudiseni tänava pool. Konstruktsioonide avamisel selgus, et algselt mõistagi rõhtpalkhoonena ehitatud maja mõned välissei- (3) nad olid juba varem ära kõdunenud ja asendatud hoopis sõrestikseintega, ka osa hiljem juurde ehitatud lõike olid püstpalk- või sõrestikkonstruktsioonis. Selline konstrukt- sioonitüüpide paljusus säilitati, tugeva seenkahjustusega hoovitiiva üks nurk ehitati sisuliselt uue rõhtpalkhoonena. Keset maja jäi suveräänsena seisma mantelkorsten. Tõsi, selgus, et vaid korstna võimas paekivist alaosa on algne, ülaosa on 20. sajandi I poolel tellistest uuesti üles laotud ja krohvitud. Kuna krundil oli ka varem olnud neli maja, siis lubati olemasolevale kolmele majale lisaks ehitada uus hooneosa. See liitub hoonega B, kusjuures tuleb möönda, et mõned liitumissõlmed pole ei tehniliselt ega arhitektuurselt just hästi lahendatud. Hoone maht on paljude arvates liiga suur, kuid siinkirjutaja hinnangul mõjub see (4) siiski suhteliselt tagasihoidlikult, olles nii arhitektuuri- kui ka materjali- ja värvikasutuse osas selgelt ära tuntav 21. sajandi hoone.

(1) Asendiskeem restaureerimisprojektist. Skeem Celander Projekt OÜ (2) Veel paari aasta eest oli F. J. Wiedemanni 17 / J. Poska 19 hoonete seisukord avariiline – majad olid seisnud aastaid tühjana ja lagunesid. Foto Oliver Orro (3) Olukord 2012. aasta kevadel – kolm ajaloolist maja on restaureeritud ning ootavad uusi omanikke. Fotod Kais Matteus (4) Vana ja uue kooslus. Kollaseks võõbatud puithoone ja krohvitud kivihoonega liitub musta püstlaudisega kaetud uus kortermaja (5) Puidust ühekorruseline kelpkatusega maja (hoone A) ja sellega nurkapidi kokku ehitatud kahekorruseline kivihoone (hoone B) (6) Massiivse mantelkorstnaga madal puidust elamu (hoone C)

28 ehitised / ürgonnid Kadriorus Oliver Orro

(5)

(6)

29 Mariette Aavik J. Poska 9 üürimaja / ehitised

J. Poska 9, Tallinn Projekteerija: Apex Arhitektuuribüroo OÜ (Janar Blehner, Taavi Kaldaru) Omanikujärelevalve: OODEN OÜ (Janec Jaaniste) Projektijuht: Alo Peebo Sisekujundus: Ilus Õhk OÜ (Marje Karu) Sisetööd: Säästvad Ehituslahendused OÜ Tellija: Locus Securus OÜ, Väino Vaher

J. Poska 9 üürimaja uus tulemine

1930. aastate teisel poolel kerkis Kadriorus J. Poska mist ette valmistama hoone õigusjärgne omanik Ludwig tänavale üks nn Tallinna maja tüüpi üürimaja – keskse Waheri pojapoeg Väino Vaher. Omaniku kindel soov ehi- kivitrepikojaga kahekordne katusekorruse väljaehitusega tada hoone just üürimajaks, mitte tänapäevase tavalahen- puitelamu. Toona populaarse hoonetüübi kõnealune ek- dusena arendusprojektina korteriomanditeks müüa, teki- semplar oli mõneti erandlik: tavapäraselt tänavafassaadil tas mõneski hämmeldust. Rootsis sündinud ja kasvanud paiknev esinduslik kivitrepikoda oli J. Poska 9 majal hoo- Väino oli aga läbi lapsepõlve kuulanud vanaisa jutte tema pis hoovi pool. kunagisest suurest uhkusest ja aust – oma üürimajast Jõelähtmelt pärit noor õpetaja Ludwig Waher sai Kadriorus ning soovis nimelt, et maja jääks tema oman- J. Poska 9 krundi omanikuks 1920. aastatel ja 1930ndatel disse, tehtaks korda tema parema äranägemise järgi ja hakkas ta sinna pangalaenu abil üürimaja rajama. Panga- jätkuks pere traditsioon. laenu eest üürimajade ehitamine sai hoo sisse Eesti Vaba- Omaniku ja arhitekti koostööna, mille osaks olid ka riigi algusaastate korterikriisi ajal ja see kestis kaua. J. Poska asjalikud vaidlused, sündinud kontseptsiooni järgi asuti 9 jääbki nn Tallinna maja kõrgperioodi. Hoonet asuti ehi- tegutsema. Eesmärk oli taastada hoone ajaloolises ehedu- tama arhitekt Karl Treumannilt (Tarvaselt) tellitud projekti ses, samas pakkudes majaelanikele kaasaegseid mugavusi järgi. Tänavajoonest vähese tagasiastega paikneva puitelamu ja tervislikku elukeskkonda. valmimine võttis aastaid. Kui see lõpuks valmis sai, üüriti korterid välja ja soklikorrusele seati sisse värkstoad. Majja Fassaaditööd asus elama ka peremees ise koos naise ja lapsega. Pangale Konstruktsioonid säilitati ja uued osad sobitati neile vas- sai laen tagasi makstud napilt enne Teist maailmasõda. tavalt. Fassaaditööde juures hoiduti kahjustamast uuen- Aastal 2010, pärast pikemat asjaajamist, asus damisele mitte kuuluvaid konstruktsioone ja detaile ning J. Poska 9 korterelamu renoveerimist ja rekonstrueeri- nende viimistlust. Projektiga ei muudetud hoone põhi- mahu räästa ning harja kõrgust. Esimesel ja teisel korrusel uuendati plaanilahendust seoses korterite suurenemi- se ja märgade ruumide väljaehitamisega. Katusekorruse korterite ümberehitamisel võeti kasutusele seni muuots- tarbelised pinnad. Tänavapoolse vintskapi laius säilitati, vintskapi katust tõsteti ca 400 mm võrra, et tagada elu- ruumidele sobivam kõrgus. Peale rekonstrueerimist jäi endise 12 korteri asemel hoonesse 8 korterit, väikseim neist 33 m² ja suurim 83 m². Miks hoone n-ö seljaga tänava poole asetus, ei oska tagantjärele aimata ka selle pragune omanik. Tänava- fassaadi pärast häbeneda pole aga vähimatki põhjust. Pro- jektijärgselt raamib eeskujulikult restaureeritud klaasitud ülaosaga viilungiga tahvelust jõuline silikaatkivi ja põle- tatud tellisega kombineeritud portaal. Hoovipoolne puhta vuugina laotud silikaatkivist trepikojasein tuli katta krohviga, kuna suurem osa kivipinnast oli tugevasti kahjustatud. Sama teguviisi rakendati ka tänavafassaadi silikaatkivi osadel. Laudis ja puitdetailid eemaldati ettevaatlikult; (1) J. Poska 9 elumaja ehitusloa taotlus aastast 1931 restaureerimiskõlbulikud osad korrastati ja pandi oma

30 ehitised / j. Poska 9 üürimaja Mariette Aavik

(2) (3)

(4) (5)

(6) (7)

(2, 3) Tallinna majadele iseloomulik keskne kivitrepikoda paikneb J. Poska 9 hoonel erandlikult hoovi pool. Fotod Janar Blehner (4) Tänavapoolset sissepääsu raamib silikaatkivi ja põletatud tellisega kombineeritud portaal. Fotod Mariette Aavik (5, 6) Kõik vanad uksed restaureeriti ning et koridor näeks ühtne välja, asendati hilisemad sobimatud uksed vanade uste koopiatega. Värviuuringute käigus avastatud trafarettmaaling taastati (7) Restaureeritud pendeluksed

31 Mariette Aavik j. Poska 9 üürimaja / ehitised kohale tagasi. Puuduvad detailid ja laudis taastati koopia- Kadriorus ja mujalgi rekonstrueeritud või sootuks lammu- tena, selleks kasutati võimalusel vana puitu. Hoone pro- tatud majadelt. Kõik kaheksa korterit on kodused ja oma portsioonide säilitamiseks fassaadilaudise paigaldamisel nägu. seinu ei rihitud. Kõik välised puitpinnad kaeti immutus- vahendiga ja kahekordse värviga. Värviti pintsliga, mitte Kokkuvõtteks kompressoriga. Fassaadi restaureerimise eesmärk – taas- Poska 9 hoone taastamisel olid tegevad paljud firmad, tada selle ajalooline ilme – sai täidetud. meistrimehed ja ametnikud, kelle koostöö tulemuse üle on põhjust rõõmustada. Omaniku erilised tänud kuuluvad Sisetööd arhitekt Janar Blehnerile, omanikujärelevalve tegijale Sarnaselt eksterjööriga oli taotlus säilitada võimalikult Janec Jaanistele ja projektijuht Alo Peebole. palju väärtuslikku: seinad, laed ja põrandad puhastati hili- Siinkohal väärib märkimist, et J. Poska 9 näol ei ole semast ehitusperioodist pärit ebasobivatest materjalidest tegemist riikliku mälestisega ega sellega seonduvate ja kõik originaaldetailid hoiti hoolikalt alles. Paljud neist kitsendustega. Entusiasm ja investeeringud olid omaniku- demonteeriti tööde ajaks parema säilivuse huvides, samal poolsed. Pigem oli Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti ajal sai neid kasutada koopiate valmistamiseks ja sobiva miljööalade osakond nõuandjaks pooleks. Saab öelda, taaskasutusmaterjali leidmiseks. Kogu vana materjal et tegemist on tõesti väga pika aja jooksul täide viidud leidis interjööris täies ulatuses taaskasutust. ühepere ettevõtmisega. Aega mõõdetakse selle projekti Hoone sisearhitektuuris kasutati omaniku soovil raames niisiis aastatega 1920–2011. võimalikult palju looduslähedasi viimistlusmaterjale. Säästvad Ehituslahendused OÜ tõi interjööri tervisliku sisekliima ja ajastuomase pinnaviimistluse. Korterite välisperimeetri siseseinad soojustati 5 cm paksuste pilli- roomattidega ja pinnad kaeti traditsioonilise lubikrohvi- ga (ca 5 mm), mis tagab ruumides hea niiskustaseme ning vähendab ka temperatuurikõikumisi. Tubade taastatud peegelvõlvlaed ja krohvitud seinapinnad viimistleti kaseiin- ehk kohupiimavärviga, mille toonimisel kasutati looduslikke värvimuldasid. Trepikoja seinte ülaosa kaeti kriitvärviga ning alumise osa jaoks kasutati katva värvikihi ja lasuurse pintseltehnika kombineerimist. Põhjalike viimistlusuuringute käigus avastatud seinu liigendav peen trafarettmaaling taastati. Omaniku jaoks olid interjööris olulisteks aspektideks allergiavaba sisekliima, taskukohased ülalpidamiskulud (energiasäästlikkus) ning ventilatsiooni ja muu müra mi- nimiseerimine (heliisolatsioon). Hoone küte ja soe vesi tulevad hoovipoolsel soklikorrusel asuvast eraldi sisse- pääsuga gaasikatlast. Elamul on soojustagastiga ventilat- sioonisüsteem. Ventilatsiooniseadmed paigaldati osaliselt soklikorrusele ja osaliselt trepikodade kohale. Esteetika ja ajastuomane viimistlus ei pidanud aga nüüdisaegse tehnoloogia tõttu kannatama. Trepikojas paiknevad kommunikatsioonid süvistati seintesse ja tehti krohviparandused. Õnnestunult restaureeriti trepikoja pendeluksed. Hilisematel aegadel vahetatud sobimatud korterite uksed ja aknad eemaldati ja asendati algupäraste akende ja uste täispuidust koopiatega. Terved originaalak- nad restaureeriti selliselt, et sisemisel raamil asendati ühekordne klaas selektiivklaasiga. Müra ja soojuskao vähendamiseks kasutati selektiivklaasi samuti fassaadi- akende koopiate sisemiste akende puhul. Seega puudus vajadus klaaspakettakende järele, mis tihti ajaloolistel hoonetel kohmakalt mõjuvad ja autentsusele kasuks ei tule. Korterite sisesed originaaluksed ja piirdeliistud koguti kokku ja restaureeriti. Ühtlasi on hoone taaskasutuse hea näide: majas on uste ja raamide furnituure, mis pärit

32 ehitised / HAIGLAHOONE NÕMMEL Ene Priimets

Laste 1, Tallinn Muinsuskaitse eritingimused: OÜ Restprojekt Projekteerija: OÜ Restprojekt (arhitekt Urmas Arike) Ehitaja, peatöövõtja: OÜ Astlanda Ehitus (projektijuht Andrus Arvola) Muinsuskaitseline järelevalve: OÜ Majaprojekt (Ene Priimets) Omaniku järelevalve: Sootel OÜ (Tõnu Puidak) Tellija: SA PJV Hooldusravi

Haiglahoone Nõmmel

Laste tänav 1 haiglahoonet, mille projekteeris Tallinna ja taastati algne fassaadilahendus, sh restaureeriti lagu- naisseltsi Ida asutatud Tallinna Rinnalaste- ja Emade nenud stukkdekoor, karniisid ja muud elemendid, samuti Kodu tellimusel 1920. aastate silmapaistvaimaid arhitekte tõenäoliselt juba pool sajandit kasutuseta olnud ja amor- Artur Perna (1881–1940), hakati ehitama 1924. aastal. tiseerunud teise korruse peafassaadi rõdude kohal olevad Kodu oli mõeldud vallasemadele ja nende lastele, samuti metallraamidel markiisid. Kogu paekivist sokkel puhastati mahajäetud või leitud lastele. See valmis 1925. aasta au- ja restaureeriti. Kivikatus ja korstnad remonditi, korstna- gustis ja oli toona Nõmme suurim hoone. Krundil paikneb pitsid taastati originaalkujul. Hoonele paigaldati uus lisaks haiglahoonele ka samasse kompleksi kuuluv endine vihmaveesüsteem. karantiinihoone. Vanad aknad säilitati evakuatsioonitrepikodades. Teises maailmasõjas sai hoone kõvasti kannatada ja Ülejäänud osas vahetati aknad originaalide eeskujul val- oli ajutiselt elamiskõlbmatu. Pärast remonti muudeti see mistatud uute puitakende vastu. Taasavati pööningukor- 1943. aastal sõjaväehaiglaks ja sõdurite puhkekoduks. rusel kinniehitatud ovaalsed aknad kahel pool peasisse- Saksa armee lahkudes jäi hoone Punaarmee kasutusse. pääsu kohal olevat frontooni. Nõukogude ajal oli majas väikelastekodu ning alates Hoone välisuksed asendati originaaluste eeskujul 1970ndatest lastehaigla. Aastast 2001 seisid nii haigla valmistatud uute ustega. Restaureeriti säilinud esimese kui ka karantiinihoone kasutuseta. Kompleksi üldseisu- korruse algsed siseuksed ja üks esimese korruse rõduuks. kord oli siiski rahuldav: alles oli rikkalik fassaadidekoor, Säilitati hoone põhiline plaanilahendus ühepoolse koridori samuti originaalseid aknaid, hästi oli säilinud ka plaani- ja sinna avanevate ruumidega. Trepikodades taastati algne lahendus ja konstruktsioonid. sisekujundus – asendati puuduvaid ja katkisi keraamilisi 2010. aasta oktoobris alustati ümberehitustöid hoolde- põrandaplaate ning peatrepikojas taastati lae stukkdekoor. koduks, mis vältasid kuni 2011. aasta novembrini. Koos Metallist trepikäsipuud ja rinnatised puhastati ja värviti. peahoonega restaureeriti ning võeti kasutusele ka endi- Lisati kaks invanõuetele ja hooldekodu vajadustele vasta- ne karantiinihoone. Lammutati hilisemad juurdeehitused vat lifti ning peasissepääsu kõrvale pandus keldrisse.

(1)

(1) Tallinna Rinnalaste- ja Emade Koduks ehitatud massiivses hoones tegutseb tänapäeval hooldushaigla. Fotod Martin Siplane

33 Ene Priimets HAIGLAHOONE NÕMMEL / ehitised

(2)

(2) Peasissekäik

34 ehitised / HAIGLAHOONE NÕMMEL Ene Priimets

(3)

(3) Interjöör

35 Ene Priimets HAIGLAHOONE NÕMMEL / ehitised

(4)

(5) (6)

(4) Endine karantiinihoone (5, 6) Interjööri dekoratiivseimaks ruumiks on trepikoda piduliku trepi, laestuki ja säilinud põrandaplaatidega

36 ehitised / Villa Mon Repos Jaanus Vipper

Narva mnt 92, Tallinn Restaureerimisprojekt: OÜ T-Linnaprojekt (arhitekt Tiina Linna) Teostus: Kuukaar OÜ Tellija: NG Eesti AS

Villa Mon Repos

Villa Mon Repos’ täpse ehitusaja ja arhitekti kohta ei ole ja akendega kinniseks, nii et esimesele korrusele moodus- tõendeid leitud. See on rajatud tõenäoliselt 19. sajandi tub rõdu alla veranda. esimesel poolel või keskpaigas Kadrioru pargi servale, Restaureerimistööde alguseks 2010. aasta septemb- vaatega Kadrioru lossile ja pargile ning merele. Hoone ris oli hoone olnud üle kolmekümne aasta hoolitsuse ja ehitati suvitusvillaks, kuid aegade jooksul on seda kasuta- legaalsete elaniketa. Kandvad puitkonstruktsioonid olid tud nii kasiino kui ka restoranina. Hiljem (1920. aastatel) sedavõrd kõdunenud, et järgmine lumerohke talv või sü- on hoone vaheseintega eluruumideks jaotatud. gisene tuul oleks villa tunnuseks olevale kaheksatahuli- Hoone on kujundatud historitsistliku palazzo’na, sele tornile saatuslikuks saanud. Konstruktsioonidele olid ehitatud rõhtpalkidest ja kaetud puitvoodriga. Fassaad koormavalt mõjunud liiga madala kaldega plekk-katus ja on liigendatud nurgapilastritega, ümarkaarsete akende ja selle serval oleva rinnatise vett läbi laskvad puitpostid, laiade räästakarniisidega. Vanadel fotodel on villa jäädvus- mis osutusid hoone nõrgimaks sõlmeks. Pidev lekkimine tatud veel olemasolevate malmvalust rõdupiirete ja katuse- postide jalamilt põhjustas puitseinte hävingu. rinnatisega. Algselt toetusid rõdud valgetele puitsam- Esmaste restaureerimistööde käigus plommiti seina- mastele, hiljem on need ehitatud puittahvlite, pilastrite palgid ja vahelaetalad. Puitmaterjali selleks loovutas

(1) (2)

(3)

(1) Vana foto villa Mon Repost (2) Aastaid kasutuseta seisnud uhke villa seisukord enne restaureerimist oli trööstitu. Foto Oliver Orro (3) Hoone tööde käigus. Fotod Mats Õun

37 Jaanus Vipper Villa Mon Repos / ehitised

(4)

(4) Tänaseks on hoone konstruktsioonid ja fassaadid korda tehtud, ees ootab interjööri restaureerimine

õnnetu käekäiguga Pärnu mnt 31 apteegimaja Tallinnas. sel, et trepp ilmselt pole ehitusaegne, vaid pärineb prae- Suur osa algupärasest välisvoodrist oli säilinud. Alles hoiti gusel kujul 20. sajandi algusest. Samuti korrastati kitsas ja restaureeriti ka eelnevate fassaadiparandustööde käigus tornitrepp, mis oli aja jooksul tugevasti viltu vajunud. vahetatud laudise osad, mille laius ja profiil jäljendasid Seda püüti ilma kohalt eemaldamata otsemaks rihtida, algupärast laudist. Samuti restaureeriti akende piirdeliistud, mis osaliselt ka õnnestus. Tornitrepi kohal muudeti pisut nurgapilastrid ja profiilsed räästakarniisid. Pehastunud või katusekonstruktsiooni, et trepikäiku oleks võimalik puuduv osa laudisest, karniisidest ja dekoordetailidest on soojustada ja samas ilma küürutamata torni pääseda. taastatud algupäraseid detaile igakülgselt kopeerides. Nüüd on varem variseina taha peidetud treppi võimalik Teostatud uuringute põhjal võib öelda, et hoonel on soovi korral siseruumis avatuna eksponeerida. Peale selle eksistentsi jooksul olnud mitu erinevat värvikuube, treppide ja mõne ukse on ajaloolisest interjöörist vähe enamasti kollakates või pruunides toonides. Praegune säilinud. Huvitava elemendina ilmnes keset põrandat hall-valges värvigammas viimistluslahendus on histo- olev kummaline, teistmoodi laotud parketiliistudest ritsismiajastu villa juures aga ka ajalooliselt võimalik. moodustuv sõõr. Selle kunagist mõtet ei ole õnnestunud Siinkohal sai arvesse võetud tellija soove ning esialgselt täpselt selgitada, võimalik, et ovaal tähistas näiteks restaureerimisprojektis välja pakutud sügavrohelise või maja restoranina kasutamise ajal tantsuplatsi või eristas pruunika värvi asemel eelistatud heledamat tonaalsust. muusikute esinemistsooni. Huvitavaks osutusid korstnapitsid, mis olid ilmselt juba Villa edasise käekäigu ja restaureerimistööde jätku- 19. sajandil või 20. sajandi algusaastail väljastpoolt kaetud mise määrab hoonele loodetavasti peatselt leitav kasutus- katuseplekiga, mis moodustas keerukaid, korstnapitsi otstarve. Taastamist ootavad aknaraamide praegusest kuju järgivaid dekoratiivseid profileeringuid. Korstnad keerukamad klaasijaotused, rõdude malmvalupiirded, otsustati sellisena ka taastada. katuserinnatis ja interjöör. Uhke piirdega sisetrepp restaureeriti kohapeal ja säi- litati oma asukohas. Muuhulgas selgus lähemal uurimi-

38 ehitised / Piiri kõrtsi lugu Ivar Traagel

Vana-Vastseliina küla, Vastseliina vald, Võrumaa Projekteerija: OÜ Marksi Projekt (Kai Moorast) Sisekujundaja: Eluviis OÜ (Ulvi Lõhmus) Muinsuskaitseline ja ehituslik järelevalve: ARC Projekt OÜ (Olev Suuder ja Mati Kütt) Teostaja: AS Eviko Tellija: Vastseliina Vallavalitsus Rahastajad: Euroopa Regionaalarengu Fond läbi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, Vastseliina vald

Piiri kõrtsi lugu

Juba keskajal läbis Vastseliinat Pihkvast Riiga viiv tähtis teostama sovhoosi ehitusbrigaad. Kahe aasta pärast anti sõja- ja kaubatee. 14. sajandi lõpuks oli Vastseliina tänu hoone sovhoosi bilansist üle F. R. Kreutzwaldi Memoriaal- oma vägevale piirilinnusele (1342) ja linnusekabelis aset muuseumile, kelle tellimusel koostati kõrtsihoone üles- leidnud imele saanud tuntuks kaugemalgi. Siin kohtas nii mõõtmisjoonised ja arhitektuuriajalooline õiend. idast kui läänest tulnud kaupmehi, palverändureid ja 1993. aastal sai hoone idatiiva nelja ruumi ja keldri mitmesugust erinevat liiki keskaja teedel liikuvat rahvast. rentnikuks toitlustusettevõte. Samal aastal valmis Võru Võõraid oli vaja toita ja majutada ning algselt tegelesid Maavalitsuse tellimusel Piiri kõrtsihoone restaureerimis- sellega kloostrid, hospidalid ja kirikud. Ajapikku, rändaja- kontseptsioon, mis jäi siis kahjuks vaid paberile. 1997. te arvu kasvades, hakati teede ristumiskohtadesse, jõgede aastal sai kõrtsihoone uueks omanikuks Vastseliina vald. ületuskohtadesse ning sildade ja sadamate juurde rajama 2003. aastal korraldati Piiri kõrtsihoones esimesed kõrtse. suured mõttetalgud, kus osalesid erinevad ametkonnad Esimesed teated kõrtsi kohta Vastseliinas pärinevad ning piirkonna aktiivsed inimesed. Kokkusaamise pea- 1624.–1627. aasta maarevisjonist. Ilmselt paiknes see miseks teemaks oli linnuse ja kõrtsihoone edasine saatus praegusest hoonest paarsada meetrit lääne pool, Meeksi ning võimalikud tegevus- ja arengusuunad. tee ristil. Kõrtsi asukohta kinnitab 1695. aastast pärinev Ühiselt leiti, et aeg on küps hakata otsima rahali- teedeatlas. si vahendeid kompleksi väljaarendamiseks ja kõrtsihoone Praeguse Piiri kõrtsi hoone ajalugu pole üheselt sel- restaureerimiseks. Algselt planeeriti hoone esimesele kor- ge. Juba Rootsi ajal osalesid kõrtsid küüdikorralduses, rusele välja ehitada kõrts ja abiruumid ning teisele korru- millega kaasnes teelistele söögi ja öömaja kõrval vajadusele ööbimiskohad. Arutleti ka võimaluse üle avada maja sel ka puhanud hobuste pakkumine. 1823. aastal kavat- ühes tiivas piiskopilinnuse muuseum. ses Liivimaa maapäev lasta kivist peahoone ehitada teiste Esimesest 2003. aastal Vastseliina Vallavalitsuse hulgas ka Vastseliina postijaamale, kuid kohal käinud ku- koostatud projektist saadud vahenditega teostati linnuse- bermanguarhitekti ettepanekul otsustati piirduda olemas- kompleksi arenguks vajalik detailplaneering (10,5 ha). oleva hoone põhjaliku remondiga. Teada on, et Vastseliina Järgmisel etapil, 2007. aastal, valmisid EAS-i toe- hobupostijaamale ehitati kivist elumaja juba 1789. aastal. tusel järgnevad kõrtsihoone restaureerimiseks vajalikud Siinkohal võib ehk oletada, et just selle hoone näol ongi dokumendid: „Muinsuskaitse eritingimused Piiri kõrtsi- tegemist praeguse Piiri kõrtsiga, mis sel ajal täitis ka hoone restaureerimiseks ja remondiks”, „Piiri kõrtsihoo- hobupostijaama ülesandeid. ne restaureerimise-remondi põhiprojekt” ning kütte, vee, 1909. aastal oli kõrts renditud J. Hellsteinile. Peale Eesti Vabariigi loomist jaotati mõisa maad asunduskrun- (1) tideks, Piiri kõrtsikoha omanikuks sai Hendrik Elison, kes seadis kõrtsihoones sisse kaupluse. 1925. aastal sai kõrtsi keldriruumid oma käsutusse Vastseliina Piimaühistu koorejaam. 1952. aastast pidi Elison jagama maja Piusa kolhoosi kontori ja esimehe eluruumidega. 1960. aastatel kasutati hoonet ka kohaliku ühismajandi laoruumina. 1975. aastal võeti Piiri kõrts arhitektuurimälestise- na riikliku kaitse alla, ent see ei hoidnud 1980ndatel ära katusekonstruktsioonide ja osaliselt ka välis- ning vahe- seinte müüritise varinguid. 1987. aastal tellis sovhoos Võit Piiri kõrtsihoone katuse avariiremondi projekti ja töid asus (1) Piiri kõrts u 1980. aastal. Foto Olev Suuder

39 Ivar Traagel Piiri kõrtsi lugu / ehitised

(2)

(2) Piiri kõrts 2011. aastal. Foto Vahur Ojamets

kanalisatsiooni, elektri jm projektdokumentatsioon. fond, mille alameetme nimetuseks oli „Konkurentsivõime 2008. aastal valmis EAS-i järjekordsel rahalisel toel tugevdamine”. Kuid samas teatati, et põhiprojekti esita- „Vastseliina piiskopilinnuse kompleksi perspektiivne välja- miseks on aega ainult kaks nädalat. Tänu suurele ja üht- arendamise kava”, mida muudeti osaliselt 2009. aasta sele meeskonnatööle valmis projekt etteantud ajaks ning alguses. Selles dokumendis analüüsiti põhjalikult võima- mai alguses saabus rõõmustav sõnum, et see on saanud lusi, kuidas tänapäevani osaliselt säilinud piirikindlusest ka Euroopa Liidu struktuurifondide toetuse. välja arendada unikaalne turismiatraktsioon koos mitme- Koheselt telliti sisekujunduse eskiisprojekti valmis- külgsete teenustega ning millist rolli peaks kandma Piiri tajalt Ulvi Lõhmuselt sisekujunduse põhiprojekt, mis oli kõrtsihoone pärast täielikku restaureerimist. ehitushanke läbiviimise üheks eelduseks. Hanke võitis AS Kava hõlmas kolme etappi, millest esimeses plaani- Eviko. ti avada Piiri kõrtsihoones külastuskeskus/linnusemuu- Ehitusleping AS-iga Eviko sõlmiti 2010. aasta veeb- seum ühes ajalooliste ekspositsioonide väljapanekuks ruaris ning töödega alustati aprillis. Projekti muinsuskait- vajalike ruumidega, köök/kõrtsiruum, kauba- ja käsitöö- selist ja ehituslikku järelevalvet teostas OÜ ARC Projekt, koda ning lastetuba. Hoone teise korruse ruumide baasil kes tegi oma tööd väga vastutustundlikult ning südamega. kavandati luua tingimused seminari- ja koolitusteenuse Töö käigus taotleti EAS-ilt mitmeid projekti muudatusi, pakkumiseks, haridusprogrammide läbiviimiseks ning mida enamuses peamine rahastaja ka aktsepteeris. Suu- püsi- ja ajutiste näituste korraldamiseks. reks saavutuseks peab projekti meeskond sedagi, et tööde 2008. aastal lõi Vastseliina vald Vastseliina Piis- käigus restaureeriti kõrtsihoone kõrval asuv endine toidu- kopilinnuse SA, mille ülesandeks sai Vana-Vastseliina kelder, mis nüüd täidab keskaegse kabeli ekspositsiooni piiskopilinnuse ja Piiri kõrtsihoone ning neid ümbritseva ülesandeid. piirkonna arendamine atraktiivseks turismi- ja puhkekes- Lepingujärgselt pidid kõik ehitustööd olema 2011. kuseks. aasta veebruariks lõpetatud, et peale hoone sisustamist Esimese tööna esitas loodud organisatsioon EAS-ile avada see külastajatele juba sama aasta aprillis. Kahjuks eelprojekti pealkirjaga „Piiri kõrtsihoone restaureerimine suutis ehitaja hoone üle anda alles mais ning külastajatele osana Vastseliina piiskopilinnuse teemapargist”. Projekti sai see avatud 1. juunil. üldeesmärgiks oli kaasa aidata turismiettevõtluse arengu- Lõpetuseks võib öelda, et tänu Euroopa Liidu le nii Vastseliina vallas kui kogu Lõuna-Eestis ajaloolist struktuurifondide toetusele ning mitmete ametkondade, ning arhitektuurilist väärtust omava Piiri kõrtsi restauree- Vastseliina valla ja kohalike inimeste aktiivsele koostööle rimise kaudu. on taas päästetud üks omanäoline ajaloolise väärtusega 2009. aasta alguses saabus EAS-ilt vastus, et eelpro- hoone, mis on leidnud oma kasutusotstarbe külastajate jekt vastab etteantud tingimustele ning selle võib esitada. teenindamisel ja meie ajaloo tutvustamisel. Projekti põhifinantseerijaks sai Euroopa Liidu struktuuri-

40 ehitised / Piiri kõrtsi lugu Ivar Traagel

(3)

(4)

(5) (6)

(3) Kõrtsiruum. Foto Vahur Ojamets (4) Kelder-kabel. Foto Ivar Traagel (5) Ajaloolisel toppimismeetodil valmistatud pliit. Oldschool OÜ. Fotod Vahur Ojamets (6) Vastseliina piiskopilinnus ja Piiri kõrts linnulennult

41 Nele Rohtla Väätsa mõisa peahoone restaureerimisest / ehitised

Kooli tn 1, Väätsa alevik, Järvamaa Arhitekt: Restprojekt OÜ (Urmas Arike) Sisearhitekt: AB Lunge ja KO (Taisi Kadarik) Ehituse peatöövõtja: AS KEK-i Ehitus Maalingute restaureerimine: AS KAR-Grupp Puitdetailide restaureerimine: OÜ Kuukaar (FIE Margus Liiv) Omaniku- ja muinsuskaitseline järelevalve: Tallinna Linnaehituse AS (Tarmo Kari ja Sulev Mäeväli) Kultuuriministeeriumi poolne järelevalve: Nele Rohtla Tellija: Väätsa Vallavalitsus

Väätsa mõisa peahoone restaureerimisest

Väätsa mõisa rajajaks oli 17. sajandi 20. aastatel Magnus kasutusele pööninguruumid ning juurdeehitisega külgne- von Nieroth. Mõis oli Nierothide suguvõsa käes kuni vasse ossa projekteeritud kõiki korruseid ühendav trepp. 1680. aastani. Seejärel ostsid Väätsa Baranoffid, kelle val- Igati õnnestunuks tuleb lugeda pööningukorruse arhitek- duses püsis see järgmised 190 aastat ning kelle ajal raja- tuurset lahendust. Siia on välja ehitatud huvitava lahendu- ti ka praegune klassitsistlik peahoone (oletatavasti 1800. sega õppeklassid ja ekspositsiooniruumid, kus tooni anna- aasta paiku). 1870. aastal ostis mõisa tunnustatud tead- vad vanad korstnajalad, puitkonstruktsioonid ning vanad lane ja õpetlane doktor Carl Johann von Seidlitz, kelle ajal uksed. uuendati oluliselt siseruumide ilmet. Seidlitzid jäid kuni Tähelepanuväärseimaks restaureerimistööde käigus 1919. aastal toimunud riigistamiseni ka viimasteks mõis- välja tulnud leiuks olid esimese korruse ruume kaunista- nikest omanikeks. Alates 1925. aastast tegutseb mõisa vad 19. sajandist pärinevad maalingud. Nagu juba eelpool peahoones kool. 1970. aastatel rajati koolile juurdeehitis mainitud, olid 2004. aastal teostatud uuringud väikese- ning peahoone ruumide seinad ja laed kaeti laudvoodriga. mahulised, mistõttu tuli põhjalikumad uuringud teha kii- Väätsa mõisa peahoone on kõrge soklikorrusega ühekor- rendatud korras käesolevate restaureerimis- ja ehitustöö- ruseline kivihoone. Räästaalust ja keskrisaliitide viilusid de käigus. Ebastabiilses seisundis olnud maalingud tõid kaunistab võimas hammaskarniis. Tagafassaadi keskosa tööde protsessi palju pingeid, kuid samas ka palju meel- ilmestavad kaks joonia stiilis poolsammast ja kaks vee- divaid üllatusi. Suurem osa eksponeeritud maalingutest randsammast. Sarnast sambamotiivi kohtab ka interjööris pärineb 19. sajandi algusest. Enim tähelepanu vääriva- keskse väikese saali akende vahel. Hoone ruumijaotus on teks võib pidada klassitsistlikku inim- ja loomafiguuride- ebasümmeetriline. Sisekujunduse väärtusliku osa moo- ga maalingut koosolekute ruumis, baldahhiini motiiviga dustavad ajaloolised uksed, mitmes ruumis leidub maalin- maalingut raamatukogu laes ning antiiksete naisfiguuri- guid ja laerosette ning karniise ja sambaid. Nii peahoone dega maalingut sama ruumi karniisi all. Hilisemaid trafa- välisilme kui ka interjöör, kui välja arvata kooliaegsed rettmaalinguid on eksponeeritud mõnes kohas varasemate kergvaheseinad ja laudvooderdised, on püsinud oma peal, ruumi üldmuljet lõhkumata. Puhastatud maalingud põhilahenduses muutumatuna. said enamuses eksponeeritud ning vähesel määral terviku Hoonet on restaureeritud mitmes järgus. 2000. aas- huvides retušeeritud. Osaliselt maaliti ornamente ka vana- tal sai maja uue kivikatuse. 2003. aastal restaureeriti sise- de eeskujul uutele pindadele, säilitades vanad väljapuhas- arhitekt Kalju Palo juhtimisel mõisa saal ning 2004. aastal tamata maalingud fiiberkiuga lubipahtli all. Maalingute viidi läbi pistelised viimistluse uuringud ilma laudvooder- oskusliku restaureerimise viis läbi AS KAR-Grupp. Tuleb dist eemaldamata. Suuremad restaureerimistööd toimusid märkida, et nende väljapuhastamine osutus ootamatult peahoones aastatel 2010–2011. raskeks ja aeganõudvaks tööks – mitmest ülevärvimisest, Restaureerimisel püüti igati arvestada ja samas tapeetide panekust ja eemaldamistest ning niiskusest ühendada kahte nõuet, milleks olid ajaloolise lähtema- kahjustatud pinnad ei andnud maalinguid just kergesti terjali säilitamine ning hoone koolimajaks kohandamine. kätte. Vestibüülis jäigi kahjuks aja ja materiaalsete vahen- Nii eksterjööris kui ka interjööris on põhiliselt välja toodud dite nappusest tingituna klassitsistlik laemaaling välja klassitsistlik ajajärk, osaliselt on taastatud ja eksponeeri- puhastamata. Maaling on säilitatud pahtlikihi all. tud ka hilisemaid järke. Väätsa mõisa puhul tuleb kindlasti peatuda ka Esimesel korrusel ja soklikorrusel on säilitatud oskuslikult restaureeritud puitdetailidel – ustel, akendel mõisaaegne ruumijaotus. Hoone parempoolses osas on ja treppidel. Professionaalset tööd tegid siin OÜ Kuukaar restaureeritud vanad trepid. Uue lahendusena on võetud ja FIE Margus Liiv. Esmalt pildistas, klassifitseeris ja

42 ehitised / Väätsa mõisa peahoone restaureerimisest Nele Rohtla

(1)

(2)

(4)

(1) Väätsa mõisa peahoone. Fotod Martin Siplane (2) Restaureeritud trepp

43 Nele Rohtla Väätsa mõisa peahoone restaureerimisest / ehitised

(3)

(3) Baldahiini kujutav maaling 19. sajandi algusest (4) Klassitsistlik maaling 19. sajandi algusest karniisi all ja hilisem trafarettmaaling lae ääres koosolekute ruumis (5) Pilkupüüdev detail väikeses saalis (6) Barokne uks (ilmselt pärit varasemast mõisahoonest) (7) Anfilaad

analüüsis OÜ Kuukaar juhataja Jaanus Vipper kõik uksed test võib öelda, et hea variant on siiani olnud, kui ulatus- ja aknad (nii ees olevad kui ka ladustatud) ning jagas see- likele ja keerukatele fassaaditöödele on kavandatud kaks järel kogutud informatsiooni korrektselt vormistatud kaus- suve. tadena osapooltele laiali. See projekteerijale ja ajaloolase- Õnnestumiseks tuleb aga lugeda sambakapiteelide legi huvipakkuv materjal saigi edasise puidutöö aluseks. taastamist hoone fassaadil ning nende eksponeerimist sise- Arhitekti ja sisekujundaja koostöös on mõisa vana- ruumis. Fassaadil paiknevad lagunenud kapiteelid asen- dele, erinevatest ajastutest ja erineva viimistlusega pöö- dati uutega (teostati valuvormides). Siseruumis oli kapi- ningule ladustatud ustele leitud sobivad kohad esimese ja teelid aga võimalik välja puhastada ja säilitada. Algse värvi- soklikorruse ruumides. Uksed, mis kasutusse ei läinud, kihini puhastatuna ja ajahambast puretuna mõjuvad nad on eksponeeritud pööningukorrusel sepisnaeltega seina uute pindade kõrval tõeliselt antiiksetena. külge kinnitatuna. Jääb veel lisada, et restaureerimise käigus koostöö Eraldi tuleb kõneleda ka karniiside restaureerimisest. erinevate osapoolte vahel paranes ja huvi ajaloolist mater- Selles osas võib esile tõsta AS KAR-Grupi ja restauraa- jali väärtustada kasvas pidevalt. Hoolimata ajanappusest tor Taavi Tiidori (OÜ Wieseland) tööd. Kahjuks esines aga tingitud pingetest tuleb töid lugeda valdavalt õnnestunuks välisfassaadil ka ebaõnnestumisi, ning kuigi rikutud töid – eriti just siseruumides. Nõnda on Väätsa Põhikool püüti parandada ja ümber teha, jäi see hästi tehtut siiski saanud kaasaegsed õpitingimused ja vald omanäolise varjutama. Ilmselt oleks suudetud ka fassaaditööd lõpuni kultuurikeskuse. korrektselt teha, kuid just siinkohal andis ajapuudus eriti valusalt tunda. Mõisahoonete restaureerimise kogemus-

44 ehitised / Väätsa mõisa peahoone restaureerimisest Nele Rohtla

(4) (5)

(6) (7)

45 Tõnis Padu Haapsalu kultuurimaja / ehitised

Posti 3, Haapsalu Tellija: Haapsalu Linnavalitsus

Haapsalu kultuurimaja

Kui 1975. aastal Haapsalus uus moodne kultuurimaja val- jäi juba varasemast linna generaalplaanist tuttav Posti mis sai, oli esimesest algatusest kuurortlinna rahvamaja ja Vaba tänava nurgakrunt. A. Eigi projekteeritud hilis- ehitada möödunud juba üle kolmekümne viie aasta. 1937. modernistlikus laadis, risttahukatest koosnev hoonemaht aastal kavandati rahvamaja ehitamist piiskopilinnuse ees jaguneb kaheks osaks: Posti tänava poolseks teatrisaali ja asuva turuplatsi servale. Projekti oli koostanud arhitekt Vaba tänava äärseks tantsusaali tiivaks ning neid ühenda- Artur Perna. Alanud keeruliste aastate, sõja ja okupatsioo- vaks madalaks fuajee- ja garderoobiplokiks. Projekti ko- nide mõjul jäi see projekt aga vaid unistuseks paberil. haselt pidid nii välis- kui sisearhitektuuris domineerima 1950ndate alguses koostatud linna generaalplaanis puhta vuugiga laotud tellisseinad. Tagantjärele võib öelda, määrati rajoonikeskuse kultuurimaja asukohaks Posti ja et õnneks osutus telliste kvaliteet madalaks ja arhitektil Vaba tänava nurk. Hoonest pidi saama tollaste kaanonite tuli leida fassaadidele uus lahendus. Valitud dolomiitplaa- kohaselt kavandatud uue Haapsalu keskväljaku idaser- tidest fassaadikate sobitub oluliselt paremini Lääne-Eesti va üks dominant. Kuid seegi kava esinduslikust väljakust traditsioonilise paearhitektuuriga – tellispunane hoone jäi ellu viimata. Arvata võib, et plaanide teostumisel oleks oleks olnud rängas kontrastis nii naabruses asuva Haap- linn saanud mitmete teiste rajoonikeskustega sarnase salu piiskopilinnusega kui ka laiemalt kogu linna varase- tüüpprojekti kohase rahvamaja. ma hoonestusega. Ka 1970. aastate alguses oli algselt kavas kultuuri- Uus Haapsalu Rajooni Kultuurimaja avati 26. april- maja ehitamine tüüpprojekti järgi, kuid sellest plaanist lil 1975. aastal. Ehitise valmimise järgsel aastavahetusel loobuti töö käigus ning hoone projekteerijaks sai arhitekt tunnistati see aasta parimaks ühiskondlikuks hooneks. Ado Eigi (26.08.1938–28.01.2008). Ehitise asukohaks Kunstiteadlane Leo Gens kirjutas 13. veebruaril 1976.

(1)

(1) Vaade kultuurimaja Posti tänava poolsele fassaadile. Hoone liigendatuse paremaks esiletoomiseks kaeti osa fassaadi pinnast vaskplekiga. Fotod Tõnis Padu

46 ehitised / Haapsalu kultuurimaja Tõnis Padu

(2)

(3) (4)

(2) Vaade kultuurimajale Koidula tänavalt. Hoone fassaadid soojustati ja kaeti kohalikust paekivist plaatidega. Tänavaäärse seina esimese korruse osas säilitati algsed dolomiidist fassaadiplaadid (3) Vaade teatrisaali fuajeele ja hoone keskosa valgustavale aatriumile (4) Vaade teatrisaalile

aastal ajalehes Sirp ja Vasar pika analüüsi tollase Eesti galeriiks ning algne loengusaal ja balleti treeninguruum arhitektuuri probleemidest, nimetades arhitekt A. Eigi ka- ehitatud ümber raamatukoguks. vandatud kultuurimaja hea keskmise arhitektuuri näiteks. 2005. aastal alustati kultuurimaja renoveerimis- Aastaks 2000 oli hoone seisukord muutunud äärmi- projekti koostamist. Esialgsetest kavadest hoone ilmet selt halvaks. 1970ndate kehv ehituskvaliteet andis mitme- oluliselt muuta loobuti ning projekteerimisse kaasati ti tunda. Fassaade katvatest, ebakvaliteetselt kinnitatud maja autor arhitekt A. Eigi. 2011. aastal lõppenud re- dolomiitplaatidest olid ligi pooled alla pudenenud, katused monditööde käigus kaasajastatud hoone fassaad sai ko- jooksid läbi ja osa siseseintest ning põrandatest olid eba- halikust paekivist katte. Lisaks kaeti A. Eigi ettepanekul kvaliteetse aluse tõttu ära vajunud. Ka kultuurimaja ruumi- osa fassaadipinnast vaskplekiga. Ka interjööride üldilme kasutuses oli tehtud olulisi muudatusi: tantsusaal kohan- taastati algsele lähedasena. Kokkuvõtteks võib öelda, et datud üldsaaliks, kus oli võimalik näidata kino, pidada Haapsalu kultuurimaja on hea näide sellest, kuidas hoida konverentse jms; üks garderoobidest muudetud kunsti- ja säilitada 20. sajandi arhitektuuripärandit.

47 Nele Rent Pärnu Koolihoone apteek / ehitised

Rüütli 40, Pärnu Muinsuskaitse eritingimused ja projekt: Arcus Projekt OÜ Ehitaja: Termokar OÜ Muinsuskaitseline järelevalve: Janek Bahovski Tellija: Alabama OÜ

Pärnu Koolihoone apteek ja selle sisustus

Pärast Pärnu kustutamist Vene Impeeriumi kindluslin- ga katusele obeliskidega balustraad. Järgneva saja aas- nade nimekirjast 1835. aastal, anti kindlustuste all olnud ta jooksul on hoone välimust korduvate akende usteks ja maa-alad ja hooned üle linnale. Esimene hoone, mis ta- vastupidi – uste akendeks ümber ehitamisega mitu korda sandatud vallide, endise bastioni Sol kohale, ida suunas muudetud. Sama on toimunud ka siseruumides. Vastavalt pikendatud Rüütli tänava äärde ehitati, oli Saksa Tütar- rentnike – raudteevalitsus, pank, kaitseliit, raamatu- ja laste koolimaja, mida tunti Die Weisse Töchterschule pudukauplused, elamu, Nõukogude armee ohvitseride nime all. Plaanilahenduselt ei rahuldanud see hoone aga klubi, fotosalong, ööklubi-kasiino jt – vajadustele on ruumikitsikuse tõttu õppetöö vajadusi ning nii ehitati muudetud plaanilahendust, eemaldatud ja lisatud vahe- uus koolimaja esmalt Pargi ning hiljem Nikolai tänavale. seinu ning rajatud korrustevahelisi läbipääse. Rüütli tänaval tühjaks jäänud hoonet hakkasid rentima 1930. aastal otsustas Pärnu linnavalitsus hoone Endla Selts, õpetajate kooperatiiv-ühing Liit, Pärnu-Tallinna Hommiku tänava poolses tiivas avada linnaapteegi, et Raudteevalitsus jpt ametiasutused ning ettevõtted. lüüa alla linnas eraapteekidena tegutsevate rohupoodide Aastatel 1864–1866 rajatud koolimaja oli ristküliku- lakke kerkinud ravimihinnad. Eeskuju selleks andsid oma kujulise põhiplaaniga, sümmeetrilise peafassaadiga, apteekidega teised Eesti linnad. Nii oli näiteks Tallinnal krohvitud ning rohkete valge värviga esile toodud detaili- koguni kaks apteeki ja Tartugi plaanis teise apteegi asu- dega hoone. Selle ehitas iseõppinud ehitusettevõtja Jaan tamist. Seega pöördus Pärnu linnavalitsus tervishoiu- ja Tammann. Peale 1907. aastal kooli teisel korrusel puh- hoolekandevalitsuse poole, kust teatati, et linna palve on kenud tulekahjut rajati hoonele linnaarhitekt Alfred Jun- teadmiseks võetud ja apteegi avamise suhtes takistusi ei gi projekti alusel Ringi ja Hommiku tänavatele ulatuvad ole. Samal aastal tehtigi tollasele linnaarhitektile Olev tiibehitised, asendati kolmnurkfrontooniga peafassaadi Siinmaale ülesandeks valmistada apteegi mööbli kavan- rinnatis ning lisati Hommiku ja Rüütli tänava poolse nur- did. Linn võttis ruumide ümberehitamiseks ja sisseseade

(1)

(1) Rüütli 40. Foto Nele Rent

48 ehitised / Pärnu Koolihoone apteek Nele Rent

(2)

(3)

(2, 3) Puhvet A.P.T.E.K. interjöör. Fotod Veiko Kallas

49 Nele Rent Pärnu Koolihoone apteek / ehitised valmistamiseks Pikalaenu Pangast 25 000 krooni laenu kasutamise eest renti, kui linnavalitsus ruumid mõnele ning lootis apteegi avada 1. jaanuaril 1931, kuid remont- teisele ettevõttele välja üürib. Ideed rajada ruumidesse kas tööde ja mööbli valmistamise venimise ja välismaalt telli- apteek-muuseum või turismiinfopunkt jäid paraku reali- tud sisseseade ning kaupade viibimise tõttu sai see teoks seerimata. Apteegiruumid seisid kasutuseta, mööbel kat- alles 1. juulil 1931. Avamispäeva hommikul vaatas apteegi tus tolmuga ning 2009. aastal lülitati välja küte. üle ja andis avamisloa magister Rähesoo tervishoiuvalitsu- 2011. aastal tulid aga ettevõtlikud inimesed Taivo sest. Tema arvates oli Pärnu linnaapteek nii ruumide kui Peterson ja Kairi Tähe välja ideega rajada ajaloolistesse ka maitseka sisseseade poolest üks parimaid apteegiruumidesse kohvik-puhvet. Tänu tegijate vanku- Eestis. See oli suur tunnustus linnaarhitektile. matule tahtele, tööpanusele ja entusiasmile suudeti sõl- Apteegimööbli projekteerimist oli Siinmaa alustanud mida kokkulepped linnavaravaldajatega, AS-iga Pharmac juba 1930. aasta suvel. Lõplik kavand valmis sama aasta ning Muinsuskaitseametiga. Ruumid remonditi: värviti novembriks. Linnavalitsuse väljakuulutatud kinnisel vä- laed, seinad, uksed ja aknad; plaaditi põrandad ning pai- hempakkumisel osales kaks pakkujat: arhitekt Erich Kleini galdati uus valgustus. Apteegimööblilt pühiti tolm, lisati ehitusbüroo ja Pärnu Puutööstuse Artell. Viimasega sõl- söögikoha pidamiseks vajalik sisseseade ning juba sama mis linnavalitsus 4. detsembril 1930 ka lepingu. Mööbli aasta mais alustaski siin tööd puhvet A.P.T.E.K. valmimise tähtajaks oli määratud 01. märts 1931, kuid viimane Siinmaa allkirjastatud muudatuste joonis kannab kuupäeva 5. mai 1931. Alles 23. mail teatas apteegi juhataja Artur Jürvetson linnavalitsusele, et ta on ruumid koos Kommentaar Taivo Petersonilt: sisseseadega linnaarhitektilt vastu võtnud. 2011. aasta maikuu kaunil päeval avas taas kord oma 1977. aastal kavandati apteegiruumides põhjalikku uksed Pärnu vanim apteek, olles kaheksa aastat linna- remonti. Plaaniti lammutada ahjud ja sisse seada keskküte, rahva eest varjus olnud. Seekord sai traditsioonilisest uuendada ventilatsiooni, valgustust ja põrandaid ning ae- apteegist hubane ning stiilipuhas ajaveetmiskoht, kus gunud apteegimööbel tänapäevase vastu välja vahetada. külastajad hüva napsu ja muusika saatel endi meeli Projekteerimisinstituudis Kommunaalprojekt valminud ravida saavad. Puhvet A.P.T.E.K. sai avatud tänu kõiki- lahendus oleks hävitanud kogu ajaloolise interjööri. Too- de osapoolte mõistvale suhtumisele ning Puhveti selgele nase apteegi juhataja proviisor Henn Treufeldti algatusel kontseptsioonile, mis taaselustas Olev Siinmaa funktsio- ja arhitekt Jüri Lassi eestvedamisel tehti Vabariiklikus nalistlikus stiilis apteegimööbli ning ruumide nostalgilise Restaureerimisvalitsuses projekt siiski ümber: ventilat- atmosfääri. sioon õnnestus paigutada tagaruumidesse ning kesk- küte keldrikorrusele. Projekteeriti ja ehitati assistentide ja müügiruumi vaheline metallraamis klaassein ning uuendati kõrvalruumides paiknevad seinakapid. Müügisaali külastajate osale valati uus betoonist terazzo plaatidest kattega põrand. Letitaguses osas ning abiruumides tehti uued hööveldamata laudadest põrandad, mis kaeti linoleu- miga. Eelnevalt kavandatud luminestsentsvalgustite asemele disainis Maire Hääl sepisvalgustid. Apteegimööbli restaureeris Richard Koppel Pärnu REV-is. Uuendatud apteek avas uksed 1980. aastal. Taasiseseisvumise tuhinas kinnitas Pärnu linn oma õigust hoonele, apteekide peavalitsus aga erastas mööbli AS-ile Pharmac. Mööbli erastamine pidi kindlustama apteegipidamise järjepidevuse neis ruumides ega teeninud eesmärki Pärnu linnale „käkki” keerata, nagu väitis too- nane Pharmaci esindaja 2003. aastal Pärnu Postimehes. Selleks ajaks oli juba kolm aastat väldanud vaidlus mõist- like rendihindade suuruse üle ning kokkuleppele jõudmata lõpetas AS Pharmac apteegipidamise Rüütli 40 ruumides ja avas oma poe Pikal tänaval. Kuna 23. oktoobril 2000 oli hoone koos apteegimööbliga tunnistatud kultuurimälesti- seks, ei olnud mööbli teisaldamine mõeldav. Pärnu linnavalitsus ähvardas küsida Pharmacilt kompensatsiooni selle eest, et ettevõte oma mööblit linna ruumides hoiab ja viimane on sunnitud tegema talveperioodil asjatuid kütte- kulutusi. AS Pharmac omakorda lubas nõuda mööbli

50 ehitised / Pärnu Jekateriina kiriku katuste restaureerimine Nele Rent

Vee 8, Pärnu Muinsuskaitse eritingimused ja projekt: Rändmeister OÜ (Ain Pihl, Juhan Kilumets) Ehitaja: I ja III etapp Gradiens OÜ, II etapp AS Haspo Tellija: MPEÕK Pärnu Jekateriina kogudus

Pärnu Jekateriina kiriku katuste restaureerimine 2008–2011

Vene keisririik jäädvustas end Pärnus kahe silma- Pärnu Püha Suurmärter Jekateriina Kogudus on paistva ehitisega – Eliisabeti ja Katariina kirikutega. läbi aastakümnete olnud oma pühakojale hea peremees. Esimese ehitamiseks kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Igal materjalil on aga määratud eluiga, mida võib küll hea- 1741. aastal 8000 rubla, teise jaoks eraldas raha linna peremeheliku hooldusega pikendada, kuid mis sellegi- 1764. aastal külastanud keisrinna Katariina II. Arhitekt poolest lõpuks väsib. 2007. aastal olid Rändmeister OÜ Pjotr Jegorovi koostatud plaanide järgi hinnati ehitusku- projekteerija Ain Pihl ja väliuurija Meelis Mölder sunnitud ludeks 16 347 rubla ja 62,5 kopikat. Aastatel 1764–1768 tõdema, et sõjajärgselt katusekatteks paigaldatud tsingi- toimunud ehitustöid juhtis selleks Venemaalt Pärnusse tud terasplekk on amortiseerunud ja katusekandmik saadetud asearhitekt Ivan Jakovlev. Venemaalt tuli ehitusele kohati kahjustunud. ka mitu oskustöölist. Hoone pühitseti 1769. aastal Kiriku katuste ja ristide restaureerimistööd toimu- Jumalaema Uinumise kirikuks, kuid juba samal aastal sid kolmes etapis. Esimeses etapis (2008) vahetati ja nimetati see ümber Suurmärter Katariina (Jekateriina) proteesiti külglöövide, kogudusesaali ja altariruumi kirikuks. katuste konstruktsioonid ning paigaldati uus ajaloolises Jekaterina kirik on Kreeka risti kujulise põhiplaaniga tahvlimõõdus tsingitud terasplekk. Teises etapis (2010) hoone, mida lääneküljel täiendab kolme astmena ahenev restaureeriti nelitise kupli, kiivriga laterna ja nurgatorni- kellatorn. Kolmest küljest poolsammasportikusega kujun- de konstruktsioonid ning katted. Ristid kaeti lehtkullaga. datud põhikorpuse kohal paikneb nelja väikese külgtorni- Külglöövide, kogudusesaali, altariruumi ja nelitise katuse- kesega tambuur, sellel omakorda laternaga keskkuppel. plekid värviti. Restaureeriti ja paigaldati uued nelitise aknad. Kellatorni rustreeritud ja pilastritega kaunistatud soklikor- 1993. aastal originaali asemele paigaldatud kehva teostuse- rusele toetuval peakorrusel on nõgusad sfäärilised seina- ga nelitise laternakiivri tipuosa plekkdekoor viidi koguduse- pinnad, laialt faasitud nurgad ja kõrged ümarkaarsed luuk- ruumidesse hoiule. Kolmandas etapis (2011) restaureeriti avad. Ülakorrust ümbritsevad voluuttoed ja seda kroonib kellatorni tarindid. Paigaldati ja värviti uued katteplekid, vahelaternaga teravatipuline kuppelkiiver. Lisaks kuplitele kullati rist. Kogu torniosa ja Vee tänava poolne piirdemüür kujundavad eksterjööri laiad profileeritud karniisid, fron- said uue lubivärvkatte. Nõnda rõõmustab Pärnu barokne toonid, nurgaliseenid ja vahelduva rütmiga aknad. kaunitar taas linnakodanike ja tema külaliste silma.

(1, 2) (3)

(1, 2) Jekateriina kiriku katuste restaureerimistööde teine etapp 2010. aastal. Fotod Sille Sombri (3) Kiriku katusemaastik pärast restaureerimist. Foto Nele Rent

51 Olev Suuder Hargla kalmistu KABEL JA VÄRAVAPOSTID / ehitised

Hargla küla, Taheva vald, Valgamaa Muinsuskaitse eritingimused, restaureerimisprojekt ja muinsuskaitseline järelevalve: Reet Org Töövõtja: ARC Projekt OÜ, projektijuht Arvi Soonsein, objektijuht Toivo Tuunas Tellija: EELK Hargla kogudus

Hargla kalmistu puidust värav-kabeli ja kivist väravapostide restaureerimine

(1) Esimesi Hargla kalmistule maetuid olid tõenäoliselt Laanemetsa mõisnikud Wassermannid, kelle barokne kabel ehitati 1781. aastal. Võrreldes 1851. ja 1860. aasta plaane võib järeldada, et värav-kabel ja kivipostidel väravad ehitati siia sajandi keskel, samuti kuusnurkne välikantsel. Värav-kabel ei ole Eesti kalmistukultuuris tüüpiline ehitis, kuid ka mitte ainukordne (sarnaseid kohtame nt Kuu- salu, Paistu ja Vana-Toogi surnuaial). Sümboolselt tähen- dab see piiripunkti kahe maailma, oleviku ja igaviku vahel. Hetkel kasutatakse Hargla kabelit kalmistu hea- korrastamisel tarvitatavate tööriistade panipaigana. Rõht- palkidest hoonet katab horisontaalne laudvooder. Ehitise keskteljel avanevad nii väljapoole kui ka surnuaia poole (2) kahe tiivaga väravad. Sümmeetriat rõhutab poolkelpkatu- se harjal paiknev rist. Restaureerimistöödega alustades ilmnes, et ümb- ritsev maapind oli aastate jooksul tõusnud nii, et maa- ja paekividest alusmüür ning osaliselt ka alumine palk olid mullaga kaetud. Pärast pinnase ja laudvoodri eemalda- mist selgus, et kolm alumist raiekorda olid pehastunud. Kuna vertikaalplaneeringu laialdasem muutmine ei olnud võimalik, tuli luua hoone säilimisele soodsad tingimused muul moel. Selleks laoti vundamenti maakivimüüritisega umbes 20 cm võrra kõrgemaks, vahetati kaks alumist palgi- korda ja lähiümbrusest eemaldati pinnas nii, et sadeveed (3) saaksid hoonest eemale voolata. Aastakümneid tagasi paigaldatud eterniitkatte alt tulid nähtavale suhteliselt häs- ti säilinud katusekonstruktsioonid ja kunagise laastkatte fragmendid. Uus laastkate tehti ligikaudu samamõõduli- sest materjalist (60 cm). Värav-kabel viimistleti sinakas- halli linaõlivärviga ning paigaldati puuduvad sepisdetailid. Punastest tellistest väravapostide restaureerimisel oli põhitööks murenenud müüri- ja kattekivide asendamine. Müürikividelt lõigati välja kahjustatud osad ning need proteesiti samaväärset värvi ja faktuuri omava asendusmaterja- liga. Ka mördi puhul jälgiti algupärast struktuuri ning vuugi profiili. Asendused on lähivaatlusel eristatavad, kuid tervikuna harmoneeruvad. Kattekivid asendati kolmel postil uute S- (1) Värav-kabel tööde algusjärgus 2011. aasta augustis. kividega, ühel õnnestus piirduda vaid olemasolevate vuuki- Selgunud on seina alaosa ja alusmüüri tegelik seisukord. misega. Kolhoosiaegseid metallväravaid remonditi ja värviti. Foto Arvi Soonsein Kalmistu maakividest piirdemüüri restaureerisid (2) Värav-kabel pärast tööde lõpetamist oktoobri alguses. Foto Olev Suuder 400 m ulatuses aastatel 2007–2011 kohalikud mehed (3) Restaureeritud väravapostid. Foto Arvi Soonsein Laur Ainelo ja Jaak Oherjus.

52 ehitised / konserveerimistöödest Koguva külas Mihkel Koppel

Viimaste aastate konserveerimistöödest Koguva külas

Eesti muinsuskaitse praktikas moodustab omaette nähtu- vamistsükliga hoonet. Nii pillroo- kui puitkatuste eluiga se Koguva küla. See toekate kiviaedade ja maadligi sam- ohustab tänasel päeval kõige enam küla kontrolli alt välju- maldunud katustega elav küla on võetud kõigi oma hoone- nud haljastus, mis paneb katused liigniiskuse ja langenud tega juba 1973. aastal riikliku kaitse alla. Külaelanike puulehtede tõttu kiiresti läbi mädanema. silm on läbi aja jälginud küla hingamist – ülesehitamist, Hoonestuse konserveeriv etapp algas külas 2009. aas- restaureerimist, hoonete kasutuselevõttu, hääbumist, tal majandussurutise tingimustes. Selle eesmärgiks oli varemeid ja uut algust. tagada eelkõige avariilises seisus hoonete säilimine ning Üks peamisi Koguvale seatud eesmärkidest on säi- teostada varem restaureeritud objektidel korralisi remont- litada 19. sajandi lõpu kalurikülale iseloomulik terviklik ja hooldustöid (rookatuste harjamised, katuselaudiste va- miljöö koos teede, kiviaedade ja ajaloolise hoonestusega. hetused või korduvtõrvamised). Kui veel 2009. aastal võis See ülesanne ei ole kergete killast, kuna paratamatult Koguva külas lugeda kokku 11 avariilises seisus hoonet, tuleb siin leida kompromisse hoonete kohandamiseks siis 2011. aasta lõpus oli avariilisi hooneid vaid kaks. nüüdisaja vajadustele ning mõnele ehitisele ka uus sobiv Viimaste aastate kõige innovatiivsemaks konserveeri- kasutusfunktsioon. mislahenduseks Koguvas võib pidada Välja talu laut-keld- 2009. aastal tuli Koguva küla restaureerimise suun- ri müüride katustamist, mis võssakasvanud varemena oli dumustesse pööre. Majandussurutis ning sellega kaasne- lootuse kaotanud juba aastakümnete eest. Selle haruldase vad napid vahendid tööde edasiseks kavandamiseks panid mustast raudkivist välisvoodri ja dolomiidist nurgakvaad- nii külarahva kui ka Muinsuskaitseameti mõtlema – ritega 1910. aastast pärineva hoone katus lammutati mis saab edasi? Esmalt tuli analüüsida, kuidas olid taga- 1980. aastatel, kui hoone oli kolhoosilaudana täielikult tud Koguva küla säilitamistingimused varasemal ajal. amortiseerunud ning maha kantud. Aastakümneid katu- 1980. aastaid võib iseloomustada kui küla ülesehi- seta seisnud hoone saviga laotud müürid lagunesid kuni tusperioodi, kus totaalsete rekonstruktsioonidena ehitati rinna kõrguseni, kaotades kõik kaarjad akna- ja uksesillu- üles Käspri ja Laasu sepapajad, Tooma talu küün jt hoo- sed. ned – külasse suhtuti siis kui vabaõhumuuseumisse. Konserveerimistööd viis 2011. aasta suvel läbi raud- 1990. aastate esimesel poolel järgnes hoonestuse selle kivimüüritise taastamise kogemusega OÜ Rengo Sulev algsel kujul restaureerimise ja rekonstrueerimise etapp, Salla juhendamisel. Väljavajunud müüritis avati kohati mille käigus toimus massiline rookatuste paigaldamine kuni vöö kõrguseni ning laoti tagasi kõrguseni, millisena – esmajoones aitadele. Palkehitisi restaureeriti, õigemini müür avamiseelselt oli säilinud. Müüride edasise lagu- 1 rekonstrueeriti siis viisil, kus originaalsubstants säilita- nemise peatamiseks kaeti kogu laudaosa müüritis ja /3 mise asemel sageli kergema vastupanu teed minnes välja hoonest hõlmav maakelder trapetsplekist madalakaldelise vahetati (nt Tooma ja Hansu talu laut). abikatusega. Nimetatud konserveerivale lahendusele võib Hoonete restaureerimine nende algupärase ilme en- anda minimaalse hoolduse korral hinnanguliseks elueaks nistamise võtmes sai uue hoo sisse koos üldise ehitusbuu- 25 aastat. miga aastatel 2004–2008, seda iseloomustab eelkõige Tähtsuselt teiseks märgiliseks objektiks võib pidada suuremõõtmeliste ja kallite rookatuste paigaldamine Laasu talu heinaküüni. See 20. sajandi alguses korduv- (nt 650 m2 katust Välja talu laudale). Ent uued katused kasutatud vanadest rehetoa ja aida palkidest üles raiutud said sageli ülearu paksud (nt Käspri, Tõnise, Sumari küün Laasu talu tagahoovis oli juba 2000. aasta paiku ja Laasu talu aitadel). Külas võib hetkel kokku lugeda lootusetult avariilises seisus. 2010. aasta jaanuaris vajus 33 rookatusega hoonet. Muidu äärmiselt sümpaatsed ja hoone katus lumekoorma all lõplikult sisse. Nii võttis ajalooliselt tõetruud rookatused on aga ülalpidamiseks OÜ Muhro Mihkel Lingi juhendamisel hoone rusud küllalt kallid. Sellised katused vajavad iga 10–15 aasta 2011. aasta suvel lahti – palgid nummerdati ja teisalda- järel harjamist ehk uue pilliroost katuseharja ehitamist ti, hoonet ümbritsev pinnas kooriti, kogu hoonele laoti koos harjamalkadega. Külaelanikud aga nimetatud aja- kuivlaona uus sokkel, vanadest palkidest taastati küüni loolisi ehitustehnikaid enam ei valda ja katusetööd tuleb vasakpoolse osa palksein, paigaldati uued laetalad ja sari- teenusena sisse osta, mis teeb hetkel ühe keskmise roo- kad ning ajutine eterniitkatus. Parempoolne osa, mis va- katuse harjamise hinnaks umbes 3000 eurot. Lisaks selle- jab tunduvalt enam asenduspalke, taastatakse lähiaastatel le on külas veel kuni üheksa laudkatusega 5-aastase tõr- jätkuprojektina. Selleks on käputäis kasutuskõlblikke origi-

53 Mihkel Koppel konserveerimistöödest Koguva külas / ehitised

(1)

(2)

(1) Välja talu laut-keldri müürid pärast konserveerimist. Fotod Mihkel Koppel (2) Laasu talu heinaküün 2010. aasta jaanuaris

54 ehitised / konserveerimistöödest Koguva külas Mihkel Koppel

(3)

(3) Laasu talu heinaküün 2011. aasta suvel pärast taastamistööde I etappi

naalpalke virnastatud küüni kõrvale katte alla. Omanik ka- vaid hetkeks, et siis kohe-kohe jätkuda, ja võib-olla ühel vatseb võtta restaureeritud hoone kasutusele autogaraažina. hetkel jätkubki. Väiksematest remonttöödest Koguvas võib esile tuua Paari aasta jooksul on üles ehitatud Koguva seitsme- Tõnise talu saun-sepikoja amortiseerunud laudkatuse teistkümnest keldrist kasutuskõlbliku keldrina veel Jürna asendamise uue laudkatusega 2011. aasta suvel. Tõnise talu kelder 2, taastatud väike osa varisenud müüritisest sepikoda on ainus, mis pole nõukogude ajal olnud ilma Jaagu talu rehielamul, kohandatud ümber Pärdi talu elu- katuseta. Ülejäänud seitse Koguva sepikoda on valdavalt maja ruumiprogramm ja lisatud elamu põhjaküljele veran- uuesti üles ehitatud. Tõnise sepikotta on näiteks pool sa- da, rekonstrueeritud Vanatoa rehielamu kambrite osa nii jandit tagasi parandamiseks toodud üks kalmistu sepisrist seest kui väljast, rajatud Andruse talu tagahoovile saekaa- eesmärgiga see ilmselt peagi korrastatult tagasi saada, ter, uuendatud põhjalikult kogu Koguva sadama hoones- kuid sepikotta see jäänud ongi. Siin näha olev sepalõõts, tust ja akvatooriumi. Koguva sadamas on taastamisel kirstutäis sütt ääsi tarbeks ja üks parandamist vajav sepis- ajalooline puulaev Väinamere Uisk. Arvestades aktiivset lukk jätavad mulje, justkui oleks sepatöö siin katkenud „suvemuhulaste” tungi saarele, on viimasel kümnendil hoonestatud peaaegu kõik 20. sajandi alguses eksistee- rinud vabadikukohad, millest suurejoonelisim on küla kirdeosas asuv elamust, uuest pukktuulikust ja võlvitud (4) maakeldrist koosnev Põlluvälja. Oluline roll külale lisaväärtuse andmisel on kahtlemata kanda Muhu Muuseumil, kes lisaks kultuurisünd- muste korraldamisele vabas õhus on hoidnud heapere- mehelikult korras ka 14 hoonet – tõrvates katuseid (Välja ja Tooma sepapadadel, Tooma suveköögil ja Andruse pukktuu- likul) ning tehes pisiremonti ekspositsiooniruumide korrastamiseks ja kogude säilitamistingimuste parandamiseks. Koguva puhul on tegemist elava ja areneva külaga, mille kontseptsioon on kaugel vaid vabaõhumuuseumiks olemisest. Tõenäoliselt jätkub järgnevatelgi aastatel siinse hoonestuse säilitamisel end hästi tõestanud konserveeriv suund. Olles ennast kord külaelu teemaderingi sisse elanud, võib tõdeda, et ka muinsuskaitse inspektoritest (4) Koguva külamaastik. Foto Meeli Hunt on saanud mõttelised külaelanikud.

55 Henry Kuningas, Olev Liivik Peterburi Jaani kiriku taastamine / ehitised

Arhitekt: Spetsprojektrestavratsija, peaarhitekt Tatjana Kargina Sisearhitekt: Juta Lember Peatöövõtja: Facio Ehituse AS Tellija: Eesti riik Eesti Kontserdi kaudu

Peterburi Jaani kiriku taastamine

Sissejuhatus ma riiklikult olulist ettevõtmist, tuleb tänada 1990. aasta- NSV Liidus oli kirikute sulgemine üheks religioonivasta- te lõpus Peterburis Eesti konsulina tegutsenud Jüri Treid. se võitluse vahendiks. Ulatuslikumalt hakati pühakodasid Restaureerimisjärgselt on olukord järgmine: sakraal- likvideerima 1920. aastate lõpul. Aeg-ajalt suurte kam- hoonet haldavad Eesti Kontsert ja Jaani kogudus, ent ki- paaniatena ja siis väiksema intensiivsusega suleti sakraal- riku katuse alla on mahtunud ka kohalikud eestlaste kul- hooneid kuni 1980. aastate lõpuni. Venemaal kannatasid tuuriorganisatsioonid ja külalistetoad. Kahtlemata andis kirikute sulgemise tõttu kõige enam mitteõigeusklikud, kiriku taastamiseks vabamad käed asjaolu, et pühakoda iseäranis vähemusrahvused, kelle pühakojad sundvõõran- oli 1930. aastatel hävitatud – peale välisseinte ja katuse- dati esimeses järjekorras. Peterburi Jaani kiriku sulgemine konstruktsiooni ei olnud sellest midagi alles. Käsitledes 1930. aastal ja pühakoja täielik ümberehitamine on tüüpi- Peterburi Jaani kiriku taastamist kitsalt restaureerimise line näide totalitaarse riigi religiooni- ja rahvuspoliitikast, vaatenurgast, on selgelt eristatav erinev eksterjööri ning mille genuiinseks osaks oli usuvähemuste ja rahvusvähe- interjööri taastamise kontseptsioon: kui kirikuhoone välis- muste tagakiusamine ning represseerimine. arhitektuuri puhul seati eesmärgiks võimalikult täpne Üldistest protsessidest ei erinenud ka Jaani kiriku algse kiriku koopia, siis interjööri – nii plaanilahenduse tagastamine taasasutatud eesti kogudusele 1990. aasta- kui ka sisearhitektuurse lahenduse – osas lähtuti eelkõige te teisel poolel, kuna religioon oli vabanenud juba funktsionaalsetest nõudmistest ja tänapäevastest esteeti- 1980. aastate lõpul kommunistlikust köidikust, millele listest ning eetilistest tõekspidamistest. Viimaks õigustab loogilise sammuna järgnes koguduste taastamine ning Jaani kiriku taastamise käsitlemist muinsuskaitsealases pühakodade tagastamine. Kui piirduda ainult Peterbu- väljaandes asjaolu, et Jaani kiriku eksterjöör on muinsus- ri linnaga, siis nähtub, et 1990. aastate teisel poolel – kaitse all. enam-vähem samal ajal eestlaste kiriku tagastamisega – anti pühakojad tagasi ka teistele rahvusvähemustele. Jaani kiriku ajaloost See-eest sakraalhoonete taastamine on toimunud väga Esiteks tuleks peatuda pühakoja ajalool. 1859.– erinevalt. Mitmed 1990. aastatel kogudustele tagastatud 1860. aastal ehitatud Jaani kirik asub Peterburi keskuses, hooned on suudetud taastada, mõne kiriku restaureerimi- ajaloolises Kolomna linnaosas, praegusel Dekabristide ne on aga paraku takerdunud kas rahaliste raskuste tänaval, mida peeti 19. sajandi esimesel poolel veel arme- või selge tulevikuvisiooni puudumise tõttu. tuse ja vaesuse tõttu linna äärealaks. Tänapäeval on see Peterburi Jaani kiriku taastamine väärib käsitlemist koos kuulsa Maria teatri ning uhkete, 20. sajandi alguses mitmel põhjusel. Esiteks on tegemist ühe Eesti Vabarii- valminud historitsistlike üürimajadega üks linna prestiiži- gi ambitsioonikaima ja kalleima projektiga välismaal, kui kaimaid piirkondi. Kolomna linnaosa ei saanud Jaani mitte arvestada meie välisesindusi. Kui palju kiriku taasta- kiriku asukohaks juhuslikult. Esiteks oli siia koondunud miseks tegelikult kulutati, pole päris selge, sest lisaks riigi üsna arvukas eesti kogukond. Teiseks oli kiriku asukoht vahenditele võeti hoone restaureerimiseks ka laenu ning väga soodne, sest see paiknes eestlaste teiste populaar- osa töid tehti annetuste abiga. Umbkaudu on Jaani kiriku semate elupaikade Narva väravate ja Vassili saare restaureerimistööde maksumuseks pakutud 130 miljonit vahel. krooni. Arvestades suurte kulutustega, mida nõukogude Vaatamata sellele, et juba 19. sajandi keskpaigas ajal ümber ehitatud ja rikutud kiriku taastamine nõudis, eksisteeris Peterburis iseseisev eestlaste Jaani kogudus, oli pühakojale tingimata tarvis leida lisafunktsioone. Poole- rajati Jaani kirik mitte rahvuslikul, vaid maiskondlikul sajaliikmelisele kogudusele oleks sakraalhoone taasta- printsiibil: kirikus tegutsesid kõrvuti eesti- ja saksakeelne mine olnud utoopiline ettevõtmine ning on selge, et selle kogudus, mille liikmed pärinesid Eestimaa ja Liivimaa ülalpidamine ainuüksi jumalakojana oleks kogudusele kubermangudest. Kui välja arvata kirikuhoone ehitus, olnud üle jõu käiv. Seepärast oli ainus võimalus äratada mida finantseeris suuremas osas tsaar Aleksander II, kes projekti vastu huvi ka Eestis. Selle eest, et protsess käivi- toetas ulatuslikult protestantlike kirikute ehitust Eestiski, tus ja Eesti valitsus hakkas Jaani kiriku taastamises näge- pidasid kirikut esimestel aastakümnetel üleval peamiselt

56 ehitised / Peterburi Jaani kiriku taastamine Henry Kuningas, Olev Liivik

(1) (2)

(3) (4)

(1) Jaani kirik 19.–20. sajandi vahetusel. Foto raamatust: Veronika Mahtina. Eesti Jaani kirik Peterburis. Tallinn, 2009 (2) Vaade Jaani kiriku altarile ilmselt 20. sajandi alguses. Foto raamatust: Veronika Mahtina. Eesti Jaani kirik Peterburis. Tallinn, 2009 (3) Kirik enne taastamist 2003. aastal. Foto Olev Liivik (4) Kirik taastamistööde käigus 2009. aastal. Foto Jüri Trei erakogust

57 Henry Kuningas, Olev Liivik Peterburi Jaani kiriku taastamine / ehitised jõukad baltisakslased. Hoolimata asjaolust, et eesti ko- Enim puudutab see aknaavade paigutust, mida esialgses gudus oli Jaani kirikus algusest peale tunduvalt arvukam, asukohas ja kujul ei taastatud. Mainimata ei saa jätta, et osalesid eestlased ja sakslased kiriku juhtimises võrdsetel nõukogude ajal kaeti kiriku seinad krohviga, ent restau- alustel. reerimistööde käigus said puhtad tellispinnad taastatud. Kirikuga samaaegselt ehitati valmis ka kiriku teenis- tusmaja, kus paiknesid koguduse ruumid, pastori korter Pühakoja interjöörist jne. Kinnistu ülejäänud osa oli 19. sajandi keskel veel ha- Pikemalt on põhjust peatuda Jaani kiriku sisearhitektuu- jusalt puitmajadega hoonestatud. Jaani kirikust kujunes ril. Juba 1990. aastate lõpul, kui kerkis päevakorrale Jaani kiiresti Peterburi eestlaste vaimne ja kultuuriline keskus, kiriku taastamine, sai selgeks, et kiriku algset interjööri ei kuna koguduse juures tegutsesid ka kool ning mitmed eest- ole mõistlik ja isegi võimalik algsel kujul ennistada. Sel- laste organisatsioonid. Tugeva impulsi eestlaste vaimu- leks oli dokumentaalne teave liialt puudulik. Samuti loo- elule Venemaa pealinnas andis väljapaistev rahvusliku lii- buti stiilikriitilisest rekonstrueerimisest, sest hoone multi- kumise tegelane Jakob Hurt, kes asus 1880. aastal funktsionaalsus nõudis selle ratsionaalsemat kasutamist. esimese eestlasena koguduse pastoriks. Tema ajal rajati Seetõttu ei ole korrektne kõnelda Jaani kiriku sisearhitek- kinnistule uus kivist koguduse koolimaja ja varjupaik. tuuri ennistamisest, vaid täiesti uuest sisekujundusest, 20. sajandi alguseks oli eestikeelne kogudus paisunud milles arvestatakse peamiselt kontserdimaja vajadusi ja juba paarikümne tuhande liikmeni, sellega oldi suurim iseärasusi. Siiski on siin piisavalt tähelepanu pööratud ka protestantlik kogudus. Eesmärgiga kindlustada kiriku hoone kasutusspetsiifikale pühakoja funktsioonis. stabiilne ülalpidamine, ehitati 20. sajandi alguses püha- Küllaltki ootamatu on esmakülastajale kiriku plaani- koja kõrvale esinduslik üürimaja. Kõik loetletud hooned lahendus, mis tuleneb hoone multifunktsionaalsest sisust. on siiani säilinud, kuid eesti koguduse kasutada on praegu Kui algselt viis peaportaalist uks otse pikihoonesse ehk vaid kirik. Kuna ka kirikuhoone kuulub endiselt Peterbu- kiriku saali, siis pärast taastamist on esimesel korrusel ri linna omandusse, taotletakse hetkel kiriku tagastamist hoopis majutus- ja kontoriruumid ning kirikusse siseneja kogudusele. astub esmalt väikesesse fuajeesse, kus paikneb retsept- sioon/piletimüük. Kirikusaal aga asub nüüdsest teisel Sakraalhoone autorlus korrusel ning sinna ja saalirõdule pääseb fuajeest viiva tre- ja eksterjöör pi kaudu. Sisearhitekt Juta Lemberi sõnul oli tema kaasa- Peterburi Jaani kirik on ehitatud neoromaani stiilis tellis- mise hetkeks plaanilahendus ning funktsionaalne skeem kirikuna. Kuni viimase ajani oli kiriku projekti autorlus arhitekti ja tellija koostöös üldjoontes paika saanud2: keld- ebaselge. Pühakoja kavandajateks peeti nii baltisaksa ri- ehk soklikorrusel garderoob, klosetid, abiruumid ja päritolu tuntud arhitekti ja maalijat Harald Julius von koguduse ruumid; esimesel korrusel väike fuajee retsept- Bosset kui ka Karl Ziegler von Schafenhausenit. Doku- siooniga, trepikoda ning üheksa külalistetuba; teisel ja mendid osutavad siiski sellele, et projekti autoriks oli kolmandal korrusel saal koos rõduga (kokku 400 iste- Ziegler von Schafenhausen, kuigi projekti kinnitas von kohaga). Ühelt poolt sisetööde kitsa eelarve, teisalt aga Bosse1. Täielik konsensus Peterburi Jaani kiriku projekti sisearhitektuurse kontseptsiooni tõttu, on interjööri lahen- autorsuse osas on siiski veel saavutamata. dus asjalik-lakooniline: valdavalt domineerib lagedatel si- Krohvimata seinapindadega tellistest Jaani kirik on ledatel pindadel valge värv, mida aktsentueerivad tumedad mittetraditsiooniliselt põhja–lõuna-suunaline: peasisse- detailid tammelaudadest põranda ja lihtsakujulise pingis- käik asub põhjas ja altar lõunas. Peafassaadi paigutamise tiku näol. Üldisest modernistlikust minimalismist eristub põhja poole tolleaegse Ofitserskaja, praeguse Dekabristi- kooriruumi viimistlus, kus seinapind on kaetud valgeks de tänava äärde tingis väljakujunenud tänavate võrgustik. võõbatud nn kindakrohviga. Kõige rohkem küsimusi tek- Kui kiriku ehitamise ajal oli vaadeldav veel kiriku üks külg- kiski sisearhitektil kooriruumi ja altari kavandamisel, kuna fassaadidest, siis 20. sajandi alguses varjati see kuuekor- selle lahendusest sõltus saali sakraalne või profaanne üld- ruselise kortermajaga. Arusaadavalt kujundati kõige suur- mulje. Kui kiriku interjööri muus osas puudub ajalooline sugusemalt Dekabristide tänava poolne peafassaad, kus graafiline materjal, siis kooriruumist on säilinud ajalooline kasutati paljusid romaani arhitektuurile omaseid kujun- foto, mille järgi oleks olnud kunagise situatsiooni taasta- duselemente. 2011. aastal lõppenud restaureerimistööde mine võimalik. Arvestades aga kirikuhoone sisekujunduse käigus taastati 1930. aastatel tundmatuseni muudetud üldist minimalistlikku joont ning asjaolu, et ruumi kavat- peafassaad, mis sai peaaegu esialgse väljanägemise. seti kasutada pigem kontserdi- kui jumalateenimise saa- Pühakoja arhitektooniliseks dominandiks on peafassaa- lina, oleks sakraalse ruumi taastamine endisel kujul olnud di taga asetsev, samuti endisel kujul taastatud kellatorn. mõeldamatu. Kompromissina paigaldati kooriruumi seinale Pärast kiriku sulgemist ehitati ümber ka kiriku külgfas- valge rist, mis tõuseb oma fooni taustalt esile siis, kui saadid, mis on tänaseks taastatud, kuid mitte päris esialg- süüdatakse risti taha paigaldatud valgustus. Analoogset sel kujul: restaureerimistööde käigus pikendati pikihoo- lahendust kasutatakse mõni aasta varem taastatud Tallinnas net umbes viie meetri võrra lõuna suunas. Kõige rohkem Nõmmel asuvas väikeses Saksa Lunastaja kirikus, kus sar- erinevusi võrreldes originaaliga leiab kiriku lõunaküljelt. naselt Jaani kirikuga olid säilinud sisuliselt vaid välisseinad.

58 ehitised / Peterburi Jaani kiriku taastamine Henry Kuningas, Olev Liivik

(5)

(6)

(5, 6) Kiriku interjöör pärast taastamist. Fotod Olev Liivik

59 Henry Kuningas, Olev Liivik Peterburi Jaani kiriku taastamine / ehitised

(7) Vaieldavused Mõningase ettekujutuse Jaani kiriku vastuolulisest sisust annab ehk järgnev ülevaade. 14. juunil 2011 toimus kirikus kolme balti rahva ühine oikumeeniline mälestus- jumalateenistus, millega meenutati 70 aastat tagasi küü- ditatud eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Tegemist oli piduliku kontsert-jumalateenistusega, mille puhul saali lakooniline ja minimalistlik sisekujundus mõjus tervendavalt, tagasihoidlikult ning väljapeetult. Kui sinna juurde lisada kohaliku kogukonna soe südamlik vastuvõtt, jäi kiriku atmosfäärist väga positiivne mälestus. Ilmselt oleks selle külaskäiguga pidanudki piirduma, sest järgmisel päeval kirikusse tagasipöördumisest jäid valdavalt meelde muud (8) meeleolud: pühaliku atmosfääri asemel oli kiriku uksest eeskotta astudes tunne, mis tekib tavalist büroohoonet või hotelli külastades. Asjaolu, et ükski Eesti Kontserdi pal- gal olnud Jaani kiriku töötajatest ei osanud sõnakesti eesti keelt, ei hämmastanudki sedavõrd, kui tõrjuv ja kahtlustav suhtumine; iseloomulikult kohalikule tavale küsiti meilt korduvalt „ülemuse luba”. Millist ülemust seejuures silmas peeti, jäi lõpuni arusaamatuks. Ilmselgelt olime sedapuhku soovimatud külalised.

Kokkuvõte Olles kogenud Peterburi Jaani kiriku nii pidu- kui argi- päevast miljööd, on tunded vastakad. Tegemist on suure- pärase kontserdisaaliga, kus on võimalik tutvustada eesti muusikakultuuri saavutusi metropoli kultuurihuvilistele ja kohalikule eesti taustaga kogukonnale. Lisaks toimuvad siin vähemalt kord kuus Eestist saabuva külalisõpetaja läbi viidavad jumalateenistused. Peterburi Jaani kiriku avamine 2011. aasta veebruaris oli sedavõrd oluline sündmus Eesti avalikkuses, et kiriku väiksuse tõttu korraldati lausa kolm pidulikku avamist. Reeglina leiget huvi kultuuripärandi suhtes üles näitavaid poliitikuid osales Jaani kiriku avamisel enneolematult suurel hulgal, rõhutades selle ajaloolise sündmuse olulisust Eesti kultuuriareaali jaoks. Muuhulgas rõhutati ka vastvalminud kirikuhoone kui eesti kultuuri saatkon- na rolli Peterburis, Eestile kõige lähemas metropolis, mis on mänginud olulist rolli nii Eesti kultuuris kui poliitikas. Loodetavasti suudab Jaani kirik talle pandud kõrgeid ootusi täita ning sellest kujuneb tõepoolest lähiajal jällegi kõiki Peterburis elavaid ning töötavaid eestlasi ühendav eesti kultuuri sõlmpunkt.

(7) Pikilõige Jaani kiriku rekonstrueerimise projektist. Sellel on lisakorruse projekteerimine ning kirikusaali paigutamine teisele korrusele. Projekt: Архитектурная мастерская Е. Ю. Меркурьева. 1 V. Mahtina. Eesti Jaani kirik Peterburis. Tallinn 2009, lk 19. Peaarhitekt Tatjana Kargina 2 Jaani kirik Peterburis. Intervjuu Juta Lemberiga. – Ajakiri MAJA, (8) Jaani kirik pärast taastamist. Foto Jüri Trei erakogust 12.04.2011.

60 kunst

61 Hilkka Hiiop Maalingud Voltveti mõisas / kunst

Maalingud Voltveti mõisas

Tihemetsa tehnikumi majutava mõisa kahekorruseline Ootamatult olid aga Raiede avastatud vestibüüli- hilisklassitsistlik peahoone valmis 1830.–1840. aastatel, taguse saali maalingud kattekihtide alt kadunud! Täpsemal mil see oli von Strykide perekonna valduses. Pärast mõi- uurimisel tuvastati, et paraku olid need pärast 1985. aas- sate riigistamist asus hoonesse 1925. aastal Voltveti ta sondeerimist mitte üle maalitud, nagu seniajani ole- Metsakool, mille järglaseks olev ametikool tegutseb seal tati, vaid koos krohvikihiga maha raiutud ja asendatud tänaseni. Kooli tarbeks on hoonet korduvalt ümber ehi- tsementkrohviga. Üksikud fragmendid olid säilinud vaid tatud. 1938.–1940. aastal ehitati hoonele kolmas korrus ruumi avade (aknad, uksed) ning nurkade servades umbes ning üks külgtiib. 1960ndatel rajati veel kaks juurde- 10 cm ulatuses ja peegelvõlvil. Millal, kelle poolt ja mis ehitust, millest üks on tänaseks lammutatud. Käimas- põhjusel selline vandaalne akt läbi viidi, pole teada, kuid olevate suuremate arhitektuursete restaureerimistööde kohalike mälestustes võis see toimuda vahetult pärast raames eemaldati hoonelt sekundaarne kolmas korrus. Raiede tegevust 1980ndate teisel poolel. Seega saame tänastes hinnangutes tugineda vaid 1985. aasta must- 1984 valgele fotodokumentatsioonile toona avatud sondaažidest Rein ja Krista Raie avastasid 1984. aastal põhjalike ning üksikutele säilinud fragmentidele. viimistlusuuringute käigus mõisa kahe esindusruumi, Seevastu ballisaali maalingud olid hästi säilinud ballisaali ja nn vestibüülitaguse ruumi seintelt kolmes kõigis kolmes kihis ja üldiselt kergesti avatavad, nii nagu kihis maalingud.1 Raied olid kirjeldanud. Juba toona hämmastas tegijaid nende ulatus ja säilivus, „... Nii, läksime siis kohapeale, ossa jutt ja kus Antiik kui eeskuju nüüd hakkas siis tulema klassitsismi. Seda tuli maast Toona kirjutas maalingutest põhjaliku aruande Krista laeni ja need seinad olid seal suures saalis täitsa Kodres, kelle hinnangul kuulub esimese kihistuse dekoor 75–80% säilinud. ... No nii kift, et pani ahhetama ...”2 tõenäoliselt hoone ehitusaega.6 Raiede tehtud suuremõõtmelised sondaažid taassuleti Vestibüülitaguse saali maalingute esmaseks inspi- teadmata ajal ja põhjusel, ehkki esialgne plaan oli maalin- ratsiooniallikaks peab ta antiikkunstist lähtuvat nn grotesk gud täies mahus avada.3 stiili, mille eeskujuks olid keiser Nero Roomas asuva palee Eksponeerituks jäi vaid üks sondaaž ballisaali seinal. Domus Aurea (nn Kuldpalee) maalingud.7 Ballisaali peegelvõlvi maalinguid – sümmeetrilistesse Ballisaali maalingutel kujutatu on eklektiline kassettidesse paigutatud grotesk-ornamenti – polnud aga segu stukkdekoortahveldistest, millesse on asetatud iial üle maalitud ja need jäid avatuks ka järgneval perioodil. reljeefsed inglifiguurid; sellele sekundeerib lambriiosas joonia sammastega rütmiliselt jaotatud marmoreeritud 2010 tahveldisi kujutav maaling. Seina keskosa stukkide vahel Et kontrollida varasemate uuringute tulemusi ning tuvas- jätkub maaling grisaille’i tehnikas lillemotiividega, mis tada võimalikud maalingud mõisa teistes ruumides, uuri- asetsevad sümmeetriliselt stukktahveldiste nurkades. sid Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Kõrgema Kunstikooli Peegelvõlv, mida pole kunagi üle maalitud, on restaureerimisosakonnad 2010. aastal viimistluskihte omakorda jagatud tahveldisteks, kus grisaille’i tehnikas kogu mõisa ulatuses.4 groteskilaadse taimornamendi sekka on põimitud mas- Kuigi Krista Kodrese koostatud aruanne 1985. aas- karoonide, kannelde, teokarpide ja stiliseeritud figuuride- tast ei maini rohkem maalinguleide, meenutavad R. ja ga vahelduvad erksavärvilised loorberivanikud. Tahveldiste K. Raie maalingute olemasolu ka kõrvalruumides: „... siis vahele on maalitud teatud ruumipunktis kolmemõõtmeli- me kontrollisime ka neid kõrvaltubasid, õpetajate se trompe l’oeil efekti tekitavad voluutkonsoolid, mis just- tubasid ja direktori kabinetti ... seal oli ikka kihtide kui toetavad lage ja peegelvõlvi eraldavat stukk-karniisi. viisi ...”.5 Ka siin võib detailis näha eeskuju antiigis, kuigi üldine Millises ulatuses need toona avati/sondeeriti, pole seinapinna lahendus ning pastelsete soojade-külmade teada. Ja tõepoolest, terveid seinapindu katvad maalingud toonide vaheldumine sellele ei vasta. leiti lisaks teada olevatele veel kolmes toas, kuigi nende Vaieldamatult on esimese kihi maalingud teostatud stiililine ja stratigraafiline iseloom viitab pigem 19. sajandi meisterliku vabakäelisusega, kuid dekoreeritud ruumi lõpule või 20. sajandi algusele. algset üldmuljet saab hinnata alles pärast maalingute ja

62 kunst / Maalingud Voltveti mõisas Hilkka Hiiop

(1) (2)

(3) (4)

(1–4) Maalingudetailid ballisaali lambriiosas ja graafilised kaardistused erinevatest maalingukihtidest. Fotod Martin Siplane

63 Hilkka Hiiop Maalingud Voltveti mõisas / kunst

stukkdekoori terviklikku avamist. Esialgne ajaline paigu- 1 Uuringute teostajad olid Krista ja Rein Raie, aruande koostaja Krista tus mõisa ehitusjärgsesse perioodi tugineb vaid faktile, et Kodres: K. Kodres. Värv Eesti arhitektuuris. Voltveti mõisa maalingud. Köide VIII. Tallinn, 1985, Muinsuskaitseameti arhiiv, A-1412. Vt ka: see on ruumi esimene polükroomne viimistlus, mis asub K. Kodres, J. Maiste. Purilast Inglisteni. Seinamaalingute leiud monokroomsel helekollasel värvikihil (siiski, mitte otse mõisates.– Kunst, 70, 2 (1987). 2 krohvil!). Pole välistatud ka võimalus, et tegemist on Intervjuu R. ja K. Raiega. 2009. Transkriptsioon Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna arhiivis. hilisema, 20. sajandi alguse maalinguga. Sellele vihjab 3 Samas. ka märkus Voltveti mõisa von Strykide perekonnaajalugu 4 Voltveti mõisa peahoone siseviimistlusuuringute aruanne. Köide I ja II, käsitlevas raamatus, kus pildiallkirjas viidatakse saali koost Eesti Kunstiakadeemia / Tartu Kõrgem Kunstikool (Hilkka Hiiop, Maris Suits, Heli Tuksam). Tallinn, 2010. MKA, A-9300. stukkdekoori (mis kindlasti kuulub ühte kihistusse 5 Intervjuu R. ja K. Raiega. 2009. 8 alumise maalinguga) pärinemisele 20. sajandi algusest. 6 K. Kodres. Värv Eesti arhitektuuris. Voltveti mõisa maalingud, lk 13. Teine maalingukiht, mis kordab mehhaaniliselt ja lihtsus- 7 K. Kodres, J. Maiste. Purilast Inglisteni. Seinamaalingute leiud mõisates, tatult esimese kihi dekoratiivset skeemi, kuulub 1930nda- lk 44–45; K. Kodres, Värv Eesti arhitektuuris. Voltveti mõisa maalingud, lk 5–7. te lõppu või 1940ndate algusesse – sellele viitab seina 8 W. D. von Stryk. Perekonna von Stryk-Tignitz ajaloost aastatel lammutamisel 1939–1940 tekkinud ava palendil jätkuv 1784–1920: mõtteid ja tagasivaateid Tignitz-Voltveti-Tihemetsale. teise kihi maaling. Sellele järgneb veel kolmas, uue orna- Viljandi, W. Stryk, 2002, lk 20. mentaalse skeemiga kihistus, mis tõenäoliselt kuulub Tei- se maailmasõja järgsesse aega. Vaieldamatult on Voltveti mõisas leitud maalingud nii oma meisterliku teostuse, mahu kui ka säilivuse poolest Eesti puritaanliku dekoratiivkunsti kontekstis sensatsioo- nilised. Nende plaanitav avamine kõigis viies ruumis tooks Eesti visuaalkultuuri maastikule uue šedöövri ja tõstaks Voltveti mõisaarhitektuuri pärlite hulka.

(5)

(5) Maaling mõisa kõrvalruumis (6) Ballisaali peegelvõlvi maaling (7, 8) Maalingud mõisa kõrvalruumides

64 kunst / Maalingud Voltveti mõisas Hilkka Hiiop

(6)

(7)

(8)

65 Kristiina Ribelus Karlova linnaosa maalitud laed / kunst

Väike-Tähe 1, Tartu Teostajad: Varje Õunapuu (Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute ja maalingute restaureerimise osakonna diplomand) ja Kristiina Ribelus (praktilise osa juhendaja, OÜ Tartu Restauraator konservaator-restauraator) Tellija: Toomas Liivamägi (korteri omanik) Rahastajad: tellija ja Tartu Kõrgem Kunstikool

Karlova linnaosa maalitud laed

Karlova linnaosa puithoonetest avastati 2011. aasta jook- kahekordne puithoone valmis 1909. aastal ja on üks sel- sul hulgaliselt 20. sajandi algusesse dateeruvaid ehitus- le kandi varasematest ehitistest. Teise korruse korteri kol- aegseid maalinguid. Välja tulid need peamiselt tänu tubli- mest ruumist leiti ühtekokku kolm maja valmimisaegset dele muinsusteadlikele majaomanikele, kes on huvitatud vaba käega teostatud maalingut – laemaalingud kabinetis miljööväärtuslikul alal paiknevate hoonete säilitamisest ja kunagises söögitoas ning bordüür trepikojas. ja restaureerimisest. Väike-Tähe tänaval restaureeriti Varje Õunapuu diplomitöö raames avati täielikult 2011. aasta kevadel kaks laemaalingut. kabineti laemaaling ning tehti stratigraafilised uuringud Väike-Tähe 1 korteriomanik Toomas Liivamägi pöör- söögitoa lae- ja seinapindadel. Söögitoast leitud maalin- dus Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute ja maalingute gust puhastati välja 1 m2 suurune nurk. Pärast kabineti restaureerimise osakonna poole, kui avastas remonttööde lae mehaanilist avamist ja puhastamist selgus, et algsest käigus lateksvärvi eemaldades oma kabineti laest maalin- maalingust on säilinud umbes ¾. Ülejäänud osa oli uues- gu, millel on kujutatud põldu kündvat meest. Laemaaling ti krohvitud. restaureeriti toona 4. kursuse tudengi, Varje Õunapuu Kabineti laest leiti vaba käega maalitud õitest ja leh- diplomitööna. tedest kompositsioon. Õiebuketid asetsevad siin lae nur- 20. sajandi algul rajatud Karlova linnaosa tuumikalas, kades ja pikemate laeservade keskel. Nurgamaalingutest Ees-Karlovas paiknev Väike-Tähe 1 juugendlike mõjudega on terviklikuna säilinud vaid üks, kus õiebuketiga on põi-

(1)

(1) Väike-Tähe 1 söögitoa lage puhastavad Kristiina Ribelus ja Varje Õunapuu. Foto Toomas Liivamägi

66 kunst / Karlova linnaosa maalitud laed Kristiina Ribelus

(2)

(3)

(2) Väike-Tähe 1 kabineti lagi peale avamist. Foto Nele Tammeaid (3) Väike-Tähe 1 retušeeritud kabineti lae nurk. Foto Toomas Liivamägi

67 Kristiina Ribelus Karlova linnaosa maalitud laed / kunst

(4) mitud ka jutustav pilt – mees hobusega põldu kündmas. Lae keskel paikneb polükroomne rosett, mille ümber ja sisemusse on omakorda maalitud mõned triibud. Lisaks raamistavad lage maalitud jooned. Kabineti lae krohvi seisukord oli halb ning vajas see- tõttu mitmeid krohviparandusi. Ruumi edelanurgas, kus ainsana oli säilinud maalingu terviklik, figuraalse kompo- sitsiooniga nurgalahendus, tuli mõranenud krohvi kinnitada. Vajalikuks osutus ka mõne suurema krohviparanduse tegemine. Et need oleksid oma tooni poolest võimalikult originaalilähedased ning ei hakkaks värvi alt läbi kuma- ma, tuli eelnevalt teha soolhappe test, tuvastamaks lubja ja liiva suhet algses mördis ning saamaks teada liiva tooni. Krohviparandused tehti lubjapasta ja liiva seguga (1:3). Maaling kinnitati Paraloid B-72 lahusega. Retušeerimi- (5) sel lähtuti põhimõttest taandada kaod ning eksponeerida säilinud osad – hävinud maalinguosasid ei taastatud, v.a lage ääristavad triibud ja roseti triibud, mis aitasid saavutada terviklikumat lõpptulemust. Maalingu hele, hallikas- sinine foon retušeeriti kaseiinvärviga ja värviti sealt, kus see oli hävinenud. Figuraalne nurgaosa retušeeriti acqua sporka1 tehnikas, taandades hävinenud osad tagaplaanile. Samaaegselt Varje Õunapuuga tegutsesid Tartu Kõr- gema Kunstikooli maalingute ja maalingute restaureerimise 3. kursuse tudengid Heli Tuksami ja Tuuli Puhveli juhendamisel vastasmajas, aadressil Väike-Tähe 2. Ka seal avati ja restaureeriti juugendstiilis laemaaling, kus lage raamistab erksates rohelistes toonides lehemotiividega bordüür ning keskosa kaunistab väike papjeemašee rosett, mida ümbritsevad neli valgete õitega lillebuketti. (6) Lisaks 2011. aastal Väike-Tähe tänaval avastatud ja restaureeritud laemaalingutele on mitmest naaber- majastki leitud ja juba ka restaureeritud trepikojamaalin- guid koos laemaalingutega – nt Väike-Tähe ja Tähe täna- va nurgal asuvas praeguses Villa Margarethas (Tähe 13) ja selle vastas olevas elamus aadressil Tähe 7. Uuemat infot Karlova laemaalingute kohta on andnud elanik Kalevi täna- valt, kes mäletab oma maja välimises trepikojas maalitud pääsukesi, esimese korruse korteri suure saali lae nurkades nelja aastaaja motiive ja söögisaalis viinamarjakoba- raid. 1960. aastatel toimunud kapitaalremondi käigus olid aga laed üle värvitud. Sarnast informatsiooni on laekunud veel mitmelt teiseltki majaomanikult. Koostöös Karlova Seltsi, Tartu Säästva Renoveerimi- se Infokeskuse Ühenduse ja Hea Maja Poega on algatatud Tartus projekt Karlovas asuvate interjöörimaalingute inventeerimiseks. Projekti raames on kavas kokku koguda ja süstematiseerida kõik andmed teada olevate maalingute kohta ning luua andmebaas, mille kaudu oleks sellekoha- ne info tulevikus kättesaadav kõigile huvilistele.

1 Neutraalne retušeerimine. Retušeerimistehnika, mille puhul retušeeritav (4) Väike-Tähe 1 söögitoa laesondaaž. Foto Toomas Liivamägi pind kaetakse ümbritseva pinnaga sobiva neutraalse tooniga. Seda (5) Väike-Tähe 2 laerosett. Fotod Heli Tuksam neutraalset tooni nimetatakse tihti acqua sporca ehk „must vesi” ning (6) Väike-Tähe 2 lae nurk see on pruunikashalli värvusega.

68 kunst / Tartu antiigiainelised seinamaalingud Heli Tuksam

Lisandusi Tartu antiigiainelistele seinamaalingutele

Tartu Vallikraavi 3 hoone asub kunagise kindlustussüstee- maalinguid. Vaatamata 2008. aastal ärklikorrusel mi alal, mis 19. sajandil kuulus piirkonna kinnistuid välja puhkenud tulekahjust tingitud vee- ja tahmakahjus- rentinud Tartu Ülikoolile. Hoone algne kehand pärineb tustele on saali historitsistlik laemaaling üllatavalt hästi aastast 1804. 1889. aastal ostis elamu kaupmees F. Krafft, säilinud. Maalingute autoriks on 1884. aastal Tartusse kes lasi selle O. Schröderi projekti järgi ümber ehitada. maalriselliks tulnud ning 1891. aastal meistriks saanud 2011. aastal toimunud siseviimistluse uuringute ja Tartus oma töökoda pidanud Mihkel Martna. käigus avastati hoone erinevates ruumides mitmes kihis

(1)

(1) Vallikraavi 3 laemaaling. Foto Malev Toom

69 Hilkka Hiiop Tartu antiigiainelised seinamaalingud / kunst

2011. aastal tuli Tartus, Vallikraavi 9 toimunud sisevii- esimest lainet võib näha Eesti mõisainterjöörides mistlusuuringute käigus päevavalgele Pompei stiilis 18. sajandi lõpus – 19. sajandi alguses. See asetub seinadekoor.1 Euroopa üldisesse visuaalkultuuri ringi, millele andsid Vaadeldav hoone on ehitatud 1860. aastate lõpus, olulise tõuke 18. sajandi vältel toimunud mastaapsed mil see kuulus kunsti- ja kirikusõbrast poliitik Nicolai von antiik-Rooma pärandi väljakaevamised.3 Teine antiik- Oettingenile.2 Esimese siseviimistluskihi maalingud on kunsti interpreteerimise laine langeb tunduvalt hilise- tõenäoliselt ehitusaegsed. Olemasoleva informatsiooni masse perioodi, 19. sajandi keskpaika ja teise poolde. põhjal võib kinnitada, et peasaalis on tegemist tüüpilise Sel ajal kasutatud eeskujuallikad lähtusid juba otseselt Pompei-laadis kolmese horisontaaljaotusega tahveldisteks antiikkunsti reprodutseerivatest albumitest, mis said jagatud maalinguga, mis järgib rangelt antiigi eeskujusid otsesteks kopeerimise läteteks. Päevavalgele tulnud nii vormis kui värvis. Peasaaliga külgnevast ruumist Vallikraavi tänava leiud loovad olulise täienduse selle leiame erkkollasele taustale asetatud stiliseeritud joonia perioodi antiigiaineliste maalingute ringile, mille sambad, mis liigendavad ruumi vertikaalselt. täpsem uurimine seisab veel ees. Neis kahes ruumis on maalingud esialgse sondeeri- mise põhjal hästi säilinud ja suhteliselt kergesti avatavad. 1 Uuringud viis läbi AS KAR-Grupp. Vt Viimistlusuuringute aruanne. Teistes ruumides on säilivuse ja avamise situatsioon keeru- Vallikraavi 9, Tartu. Koostaja S. Sorok. Tallinn, 2011 (Tartu LV kultuuri- väärtuste teenistuse arhiiv, säilik nr 821). lisem, mistõttu ka sondeeritud piirkonnad on limiteeritud. 2 http://www.tartu.ee/index.php?page_id=1445&lang_id=1&lotus_url= Napi informatsiooni põhjal näib aga siingi olevat tegemist http://info.raad.tartu.ee/muinsus.nsf/0/E5E5F606476ADE59C2256CC klassikalist antiikdekoori järgiva maalinguskeemiga. A0032FBB3. 3 Vallikraavi maalingud annavad olulise täienduse an- Teemat on käsitletud pikemalt: Hilkka Hiiop. In the Footsteps of Classical Antiquity. Influences of the Antique in Estonian manor murals. – Baltic tiiki eeskujuallikana kasutava Euroopa suurmoe peegel- Journal of Art History. Autumn 2011 / Spring 2012. Toimetaja A. Randla. dusse Eesti interjöörikunstis. Antiikkunsti imiteerimise Tartu: Tartu Ülikool, 2011, lk 225–252.

(2) (3)

(2, 3) Vallikraavi 9 ruumidest leitud maalingud. Fotod Martin Siplane

70 kunst / Tallinna Linnahalli gobelääneesriie Marju Raabe

Tallinna Linnahalli gobelääneesriie „Inimeste elu”

1980. aastal Moskva suveolümpiamängude Tallinna purje- meetri laiuste paanide kaupa. Sünkroonselt kudumisega regatiks valminud Tallinna Linnahalli keskmeks olevat jooksis lõimede taga kartoon-tööjoonis, kus olid märgitud 4800 istekohaga amfiteatrikujulist ja fuajeesse avanevat nii joonis kui ka rida realt jooksvate ja omavahel segune- universaalsaali peetakse üheks kauneimaks suurruumiks vate lõngade värvinumbrid (kokku umbes 50), et tagada eesti arhitektuuris ning see on arhitektuuriliselt ja estee- toonide kokkulangemine paanide ühenduskohtades. Kõik tiliselt kõige väärtuslikum osa linnahallist. Saali oluliseks 500 m² tööjooniseid pidi kunstnik tegema käsitsi ning sel- sisekujunduselemendiks on suuremõõtmeline (10 × 48,6 m) leks kulus üle pooleteise aasta. Gobelääni kudusid umbes lavaeesriie – gobelään „Inimeste elu”. kahe aasta jooksul Tallinna Kunstikombinaadi ARS ku- Piduliku lavaeesriide sünnilugu algas Eesti NSV dujad Aino-Mall Tamm, Hilja Karu ja Maria Halling. Go- Kultuuriministeeriumi korraldatud konkursiga, mille või- belään valmis 1985. aastal. Eesriide liigutamiseks konst- tis kunstnik Enn Põldroosi ideekavand. Inimese elu, te- rueeriti unikaalne seadmestik. ma tunge ja torme kujutava gobelääni loomine tähendas 1986. aastal anti Enn Põldroosile gobelääneesriide kunstniku jaoks kolme aastat tihedat tööd. Paika tuli pan- „Inimeste elu” eest Kristjan Raua nimeline preemia ning na eesriide komplitseeritud kompositsioon. Kuna puudu- 1987. aastal NSV Liidu riiklik preemia. sid vastavad eeskujud, tuli välja mõelda kogu tehnoloogi- Biennaali Interarh-83 Grand Prixʼ ja Rahvusvaheli- line tsükkel ja see ka käima lükata. Eesriide kudumiseks se Arhitektide Liidu presidendi kuldmedali ja preemia ning ehitati spetsiaalsed teljed ning kudumine toimus kolme NSV Liidu riikliku preemia pälvinud linnahall, mis tun-

(1)

(1) Tallinna Linnahalli saali kaunistab Enn Põldroosi ideekavandi järgi 1985. aastal valmistatud gobelääneesriie „Inimeste elu”. Fotod Enn Põldroos

71 Marju Raabe Tallinna Linnahalli gobelääneesriie / kunst

(2)

(2) Inimese elu kujutava kompositsiooni kese

nistati 1997. aastal riiklikuks arhitektuurimälestiseks, on tuslikku kunstiteost ja saali olulist sisekujunduselemen- 2010. aasta 1. jaanuarist suletud ning ootab renoveeri- ti. Linnavalitsuse 11. oktoobri vastuses Kunstnike Liidu- mist. Sama aasta juunis tõusis avalikkuse ette linnahal- le kinnitatakse, et gobelääneesriie „tuleb säilitada riikliku li gobelääneesriide tulevik. Aktsiaseltsi Tallinna Linnahall arhitektuurimälestise interjöörielemendina (arh R. Karp, 2009. aasta raamatupidamise aastaaruande audiitor aval- sisekuj Ü. Sirp) oma algses kohas ja algsel otstarbel ka das seisukoha, et gobelään tuleks maha kanda, kuna te- pärast linnahalli renoveerimist”. See on parim lahendus, gemist on kujunduseesmärgil soetatud kunstiobjektiga, sest gobelään on loodud just selle saali jaoks ning on osa millel ei ole püsivat väärtust. Tekkis kartus, et gobelääni saali kujundustervikust. Muinsuskaitsjate seisukoht on, säilimine võib ohtu sattuda. et saal tuleb linnahalli renoveerimisel säilitada autentsena 13. septembril saatis Eesti Kunstnike Liidu president ning see tähendab, et ei ole vajadust leida gobelääni jaoks Jaan Elken Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele pöör- mõnda muud kasutus- või eksponeerimiskohta. dumise, milles sooviti teada, mida on kavas teha linnahal- Käesoleva artikli kirjutamise ajal on gobelääneesriie li unikaalse lavaeesriidega. Ta kirjutab gobelääni kohta, oma esialgses asukohas renoveerimisootel linnahallis. et selle „kõrge kunstiväärtus ei jää põrmugi maha Raine Tallinna linn jätkab renoveerimise alguseni halli hooldust Karbi kavandatud Tallinna Linnahalli unikaalsest arhitek- ja haldamist, sh hoone kütmist talveperioodil. Stabiilse sise- tuursest lahendusest” ning pakub, et „gobeläänil võiks kliima hoidmine on eriti oluline, sest suurte mõõtmete koht ja otstarve olla ka renoveeritud linnahallis – kas oma tõttu ei ole sellele tekstiilile paremat hoiuruumi kui linna- esialgses funktsioonis või iseseisva ruumitaiesena fuajees/ halli saal. Eesriide seisukorda jälgivad nii linnahalli kui ka konverentsikeskuses vm”. Kultuuriväärtuste Ameti töötajad. Jääb vaid loota, et lin- Juba enne Jaan Elkeni kirja olid eesriide saatuse pä- nahall renoveeritakse nii ruttu kui võimalik ning nii halli rast murelikena tegutsema asunud Tallinna Kultuuriväär- saal kui ka lavaeesriie „Inimeste elu” avanevad külastaja- tuste Ameti töötajad. Koos Muinsuskaitseameti esindaja- tele kogu oma ilus ja suursugususes. tega käidi 14. septembril linnahallis, et tutvuda gobelääni seisukorraga ning pidada aru selle edasise käekäigu üle. Tänan artikli kirjutamisel osutatud abi eest kunstnik Enn Ühises arutelus linnahalli juhtkonnaga jõuti järeldusele, et Põldroosi ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti peaspetsia- tekstiil on heas korras ning seda tuleb säilitada kui väär- listi Viive Leitsari.

72 Kunst / Uuringud Koeru kirikus Anneli Randla

Uuringud Koeru kirikus

Pühakodade riikliku programmi raames teostasid Varaseim viimistlus asub esimesel krohvikihil ja on 2011. aasta juulis ja augustis EKA muinsuskaitse ja teostatud koos krohvimistöödega – kujutise kontuurid restaureerimise osakonna II kursuse üliõpilased Hilkka on tõmmatud märja krohvi sisse. Sellest kihist on säili- Hiiopi, Merike Kallase ja Anneli Randla juhendamisel nud vööndkaarte ja seinakonsoolide vahelduv puna-hall Koeru kirikus siseviimistluse uuringuid. Eesmärgiks oli kvaadermaaling ning pikihoone läänepoolseimate akende selgitada välja kiriku pikihoones ja kooriruumis säilinud ümber punane ja must kvaader. See kihistus kuulub kiriku maalingute ulatus ja stratigraafia ning ühtlasi määratleda ehitamise aega, 13. sajandisse. ka viimistluskihtide säilivus ja sellest tulenev edaspidine Keskaegne on ilmselt ka teine viimistlusskeem, mis restaureerimisvõimalus. asub teisel krohvikihil ning on taas teostatud samaaeg- Maalingute olemasolu Koeru kirikus on mainitud selt krohvimisega – värvikiht on kohati täielikult krohvi- juba 1920. aastatel, kuid esimeste uuringuteni jõuti alles kihiga segunenud. See viimistlus on olnud kiriku ajaloos 1969. aastal. Villem Raam avas toona ühepäevase ülevaa- rikkalikem. Maalingutega on kaunistatud servjoonvõlvid, tuse käigus maalinguid pikihoones vööndkaare konsoo- vööndkaared ning akende ja kaaravade ümbrused. Lõuna- lidel, piilarite kapiteelidel ja lääneseinal kohtades, kuhu poolse külglöövi läänevõlvikus paikneb suur päismaaling, ta ilma redelita ligi pääses. Vööndkaare konsoolidel ja millest lähtuvad neli maalitud roiet (koosnevad kolmest läänekaarel tuvastas ta kvaadermaalingud ning lääneakna erivärvilisest triibust). Samasuguse kujundusega on maa- ümber ornamendi. litud ka kilpkaared. Ülejäänud võlvikutes ei olnud võima- 2011. aastal tehti sondaaže kiriku seintel ja ühel võl- lik uurida võlvitippu, kuid võib oletada, et päismaalingud vil. Uuringute tulemusena võib väita, et kirikul on aegade on teistelgi võlvidel. Igal juhul on kõigil võlvidel säilinud jooksul olnud vähemalt viis erinevat dekoratiivset viimist- maalitud roiete ja kilpkaarte alumised otsad. Seinakon- lust, lisaks on interjööri mitmeid kordi lubjaga valgenda- soole ja vööndkaari ehib puna-valge kvaader. Omalaadne tud. on tornialuse võlviku kujundus – siin on servjoonvõlvile

(1) (2)

(1) Päismaaling Koeru kiriku lõunakülglöövi läänevõlvikus. Fotod Peeter Säre (2) Maalitud konsool ja kvaadrid tornialuses võlvikus

73 Anneli Randla Uuringud Koeru kirikus / kunst

(3) maalitud kahe värviga nii roided kui ka konsoolid. Kõigil kiriku interjööris eenduvatel nurkadel (lääne- ja põhjapor- taali ümber ning läänekaarel) on maalitud hallid kvaadrid punaste „vuukidega”. Võidukaart ja aknaid nii pikihoones kui ka kooriruumis ümbritsevad trafareti abil maalitud neljalehised „lilled”. Akende ümber on need punased ja piiratud musta joonega, võidukaarel on „lilled” mustad ja joon punane. Kooriruumi võlvi kujundus erineb pikihoone omast – servjoontele on maalitud punane kalasabamuster ning kilpkaartele puna-valge kvaader. Vaatamata oma rik- kalikkusele on tegemist siiski vaid kiriku arhitektoonikat rõhutavate või täiendavate maalingutega. Kolmas viimistluskiht tundub olevat juba uusaegne, sest selle ja eelneva kihi vahel leidub mitmeid ulatuslikult pudenenud valgenduskihte. Kirik sai nüüd tunduvalt rangema ilme: valgeid seinu ilmestasid akende hallid raamistused, hallid olid ka seinakonsoolid, vööndkaared ja piilarid. See kiht on suhteliselt halvasti säilinud ning talle on järgnenud taas vähemalt üks valgenduskiht. Järgnev ulatuslikum viimistlusskeem pärineb juba Põhjasõjajärgsest ajast, mil seinad said roosaka tooni ja allserva pruuni paneeli. Pikihoone võlvikonsoolid maaliti beeži-kollase-roosa triibuliseks, kuid muid ornamente enam ei kasutatud. Ka see viimistlus on suhteliselt halvasti säilinud. Peale vääride ehitamist 1883. aastal kaeti kogu kiriku seinad väga paksu ja tugeva krohviga, kuid võlve üle ei krohvitud. Väärid värviti pruuniks ning praktilistel kaa- (4) lutlustel said pruuni paneeli ka seinad ja piilarid vääride kõrgusel. Seega osutub, et Koeru kiriku siseviimistlus oli nii keskajal kui ka uusajal seniarvatust palju rikkalikum. Kuigi viimased aastad on toonud mitmeid uusi seinamaalingute leide (nt Martna, Risti), on Koeru päismaaling ja „lilled” Eesti kontekstis haruldased. Erinevate viimistluskihtide säilivus, kiriku ebastabiil- ne sisekliima ning tänaseks valdavalt 19. sajandi ladestust kajastav interjöör tekitavad aga küsimuse – kas, ja kui, siis mil määral oleks põhjust avada ja konserveerida kesk- aegseid maalinguid? Villem Raami sondaažid 1969. aastast on ajale suhteliselt hästi vastu pidanud, probleemne on läbijooksude tõttu vaid lääneakna ümbrus. 2011. aastal teostatud sondaažid on valdavalt väikesemahulised ja kuigi neid on palju, ei lõhu nad visuaalselt tänast terviklikku interjööri. Ka on neist saadud teave piisav rekonstrueeri- maks teoreetiliselt kiriku erinevaid kujundusjärke. 1883. aasta paks ja tugev krohv muudab maalingute avamise seintel äärmiselt töömahukaks ja riskantseks. Küll võiks aga kõne alla tulla võlvimaalingute ulatuslikum eksponeerimine, kuna need on väga hästi säilinud ning kergesti avatavad.

(3) Uuringute teostamine Koeru kirikus (4) Teise viimistluskihi ornament pikihoone akende ümber

74 arheoloogia

75 Ain Mäesalu, Martin Malve Mihkli kiriku võlvid / arheoloogia

Arheoloogilised avastused Mihkli kiriku võlvidelt

Arhitektuurimälestis Mihkli kirik on Pärnumaa vanim olevat töömehed 1859. aastal leidnud koguni seitse luus- pühakoda ja kuulub ühtlasi eakaimate hulka kogu lääne- tikku, mis olid maetud 6–7 jala paksuse mullakihi alla, poolses Eestis. Sellisele järeldusele jõudis tunnustatud kusjuures osal neist paiknesid pead ida, teistel lääne suu- keskaegse arhitektuuri asjatundja Villem Raam 1986. aas- nas. Leidjad tõid luud alla ja matsid maha. Kohalik pastor tal, mil ta tegi seal suhteliselt väikesemahulisi uurimis- kuulis skelettide leidmisest alles 12 aastat hiljem ja kirju- töid. Esmajoones võlvide ehitusviisi põhjal pakkus Raam tas sellest ajalehes. välja, et need on rajatud 13. sajandi IV veerandil. Kahjuks oli Mihkli kiriku katus juba pikemat aega Millest kõnelevad leitud luud? väga halvas seisus. 2011. aastal õnnestus kogudusel Mihkli kiriku võlvidelt väljakaevatud inimluude osteo- saada Muinsuskaitseametilt ja PRIA-lt raha katuse uuen- loogiline analüüs näitas, et esindatud olid peamiselt damiseks. Töid alustati pühakoja võlvidele sajandite jook- roided ja selgroolülid, vähem kohtas toru- ja koljuluude sul kogunenud 2–3 m paksuse prahikihi eemaldamisega. fragmente. Kuna ühtegi tervet toruluud (nt reie- või sääre- 19. augustil paljastus võlvidel umbes meetripaksuse luud) ei leitud, siis võib järeldada, et isikud, kes pinnast katusekivi- ja mörditükkide lademe all üllatusena mulla- kaevasid ja võlvidele viisid, noppisid suuremad luud liht- kiht koos inimluudega. Õnneks informeeris töid teostanud salt välja. Mõistatuslikuks jäi aga käe- ja jalalabaluude kohalik mees Toomas Maarand sellest kohe Pärnumaa väga väike hulk. Tavalistelt esineb neid keskaegsetel muinsuskaitseinspektoreid. kalmistutel küllaltki palju. Võimalik, et skelette oli juba 22. augustil toimunud nõupidamisel otsustati, et varem segatud, näiteks ülematmistega või mullatöödega prahi ja mulla eemaldamine on hädavajalik. Nimelt vohab kirikaias. Osal luudest esines tulekahjustusi, mis võisid kiriku sees seintel ja võlvidel juba pikemat aega tume- olla seotud kiriku põlenguga mingil ajajärgul. roheline vetikas, mille üheks põhjuseks võib olla pööningul Luude põhjal üritati määrata ka indiviidide arvu. võlvikandades asuva mullakihi sisse kogunenud niiskus. Identifitseeriti iga leitud luu, selle asukoht skeletis ja Mõistetavalt võisid tööd jätkuda üksnes koos arheoloo- kuuluvus täiskasvanule või alaealisele. Väikseim võimalik gilise järelevalve ja päästekaevamistega. Nõnda teostati indiviidide arv määrati enim esinenud luude järgi, milleks 22. augustist kuni 11. septembrini Mihkli kiriku võlvidel olid antud kogumis roided. Inimesel on 12 paari roideid. Muinsuskaitseameti rahastamisel ja käesoleva artikli Kokku oli osteoloogilises aineses 741 paremat ja 740 autorite juhendamisel arheoloogilisi uurimistöid. vasakut täiskasvanu roiet. Parema poole roiete analüüs andis väikseimaks indiviidide arvuks täiskasvanute osas Kuidas sattusid luud võlvidele? vähemalt 60. Kuna laste roideid esines väga vähe, siis ala- Juba uurimistööde alguses sai selgeks, et terveid skelette ealiste arv määrati parema poole kodarluude järgi. Nende võlvide peal siiski ei esine, sest luud paiknesid mullakihis põhjal võib öelda, et väikseim võimalik laste arv oli 16. segamini. Ilmselt olid need sinna sattunud koos üles- Tavaliselt on kesk- ja varauusaegsetel kalmistutel laste- veetud mullaga, mis võeti tõenäoliselt kiriku kõrvalt, kus matuste osakaal tunduvalt suurem. Mihklis võib alaealiste paiknes kesk- ja uusaegne kalmistu. Ühtlasi leiti 15.– luude vähesus olla tingitud ka nende väiksusest ja hapru- 17. sajandi matustele iseloomulikke panuseid: pronks- sest. Seoses vahepealse väljakaevamise ja võlvidele tassi- sõrmus, kolm nuga, pannal ja neli hõbemünti. Tähelepanu misega võis osa neist kergemini kõduneda. väärivad värvilised maalingutega klaasikillud, mis pärine- Mõningate inimluude põhjal õnnestus tuvastada vad kirikuakendest. Need viitavad võimalusele, et mulda omaaegsetel inimestel esinenud mitmesuguseid haigusi võeti kirikumüüride väliskülje vahetust lähedusest. Kõige ja traumasid. Peamisteks olid vananemisega kaasnevad huvitavamad leiud olid aga kaks 16. sajandist pärinevat haigused, nagu näiteks liigeste kulumine ehk osteoart- messingust kaunistustega raamatukaante sulgurit. roos. Esines ka selgroo degenereerumisega seotud hai- Senised tähelepanekud lubavad oletada, et mulla ja gusi, nagu selgroolülikehade kulumist ehk spondüloosi luude ülestassimine võis aset leida 18.–19. sajandil, kuid ja selgroolülide liigeste kulumist ehk spondüloartroosi. selle põhjused on teadmata. Võib-olla tekkis kellelgi mõte, Raskele füüsilisele koormusele või traumadele viitasid et nii on võimalik kirikut soojustada? nn Schmorli sõlmed ehk selgroolülide vaheketaste son- Inimluude selline asukoht päris erandlik siiski pole. gad selgroolülikehadel. Lisaks esines ka märke periostiidi Restauraator Juhan Kilumetsa andmeil on luid välja tul- ehk luuümbrise põletikust. Näiteks oli periostiit ühe mehe nud ka Hanila ja Järva-Madise kirikute võlvidelt. Hanilas pindluul, mis võis olla põhjustatud traumast, infektsioo-

76 arheoloogia / Mihkli kiriku võlvid Ain Mäesalu, Martin Malve

(1)

(2) (3)

(1) Kaur Alttoa pildistab põhjaseinas välja kaevatud müürikäiku. Fotod Ain Mäesalu (2) Idaseinas avastatud aknaava, mis oli võlvide rajamisega seoses kinni müüritud (3) Põhjaseina müüriaugu puhastamisel leitud osadeks lahtivõetud seinalühter

nist või füüsilisest stressist. Hammastega seotud haigus- paranenud murruga ja ühe täiskasvanu vasakul kontsluul test esines kaariest, paradontiiti ehk hammast ümbritseva traumast tingitud lõhustuv osteokondriit. koe kroonilist põletikku, hüpoplaasiat ehk hambaemaili mineralisatsioonihäiret ja hambajuure tipu mädast põle- Uusi andmeid kiriku ehitusloost tikku ehk abstsessi. Võlvidelt prahi ja mullakihi eemaldamine tõi ühtlasi ilm- Peamisteks traumadeks olid mitmesugused luumur- siks uusi andmeid Mihkli kiriku ehitusloo kohta. Kae- rud roietel ja jäsemeluudel. Enim kohtas paranenud roie- vamistel selgus, et enne võlvide ehitamist oli kirik lihtsa te murdusid. Ühtlasi esines kolm paremat roiet, millel oli talalaega, millele viitasid paekiviseintest leitud avaused. murru piirkonnas näha paranemise algust, kuid inimene Vahetult talaaukude all ilmnesid kirikumüüride sisepinnal (inimesed?) oli enne surnud, kui fraktuur jõudis lõplikult krohvi jäänuseid, mis näitab, et sel perioodil oli pühakoda paraneda. Üheks huvitavamaks leiuks oli ühe keskealise seest juba krohvitud. Kiriku idaseinas paljastusid ühtlasi mehe vasak õlavarreluu, millel võis märgata isegi parane- kaks varasemat 70 × 70 cm suurust aknaava, mis olid võl- nud lahtist luumurdu. Lisaks oli ühe täiskasvanu pindluu vide rajamisega seoses kinni müüritud ja pidid pärinema

77 Ain Mäesalu, Martin Malve Mihkli kiriku võlvid / arheoloogia

(4) vanemast kivihoonest. Kiriku lääneseina nurkade lähedal avastati läbi müüri ulatuvad talaaugud, mis viitavad sellele, et lääneseina välisküljel võis juba kiriku varasel etapil paikneda rõdu või koguni kaitserõdu. Mihkli kiriku kaitseotstarbelisele kasutamisele viitab ka tema põhjaseina ülaosas paiknev umbes 2 m pikkune müürisisene käik, mis septembri algul taas lahti kaevati. Käigu kaudu sai minna talalaele. Hiljem, võlvide ladumi- sel, ehitati sinna lisaks paeplaatidest trepp. Käiku pääses ilmselt vaid kooriruumi seinas oleva ukseava kaudu, mis paiknes põrandast umbes 4 m kõrgusel ja selleks tuli kasutada redelit. Huvitavat mõtteainet pakuvad veel kiriku põhja- ja lõunapoolse müüri pealispinnast 80–90 cm allpool paik- (5) nevad väiksemad avaused, mis olid samuti osaliselt prahti täis. Üllatusena tuli neist puhastamise käigus välja kolm kolmeharulist seinalühtrit, mis olid ära peidetud ilmselt 1943. aastal. Nendes, läbi enam kui meetripaksuse kirikuseina ulatuvates avaustes paiknesid omal ajal kuni 15 cm läbimõõduga ümarpalgid, mille funktsioon pole täpselt teada. Laetaladeks nad ei sobinud, sest olid liiga peenikesed. Seega võib oletada, et palgid olid mingil kiriku ehitusjärgul seotud tellingute kinnitamisega või toes- tasid ehk hoopis kirikumüüri välisküljel paiknevat puidust kaitserõdu. Näiteks kümnekonna aasta eest tuvastas arheoloog Villu Kadakas analoogiliste avauste põhjal Jõhvi Mihkli kirikus sellise kaitserõdu olemasolu, mis pärines 16. sajandist. (6) Kokku eemaldati Mihkli kiriku võlvikandadest umbes 230 tonni mulda, mördi- ja katusekivide tükke ning muud prahti. Sellega kaasnenud arheoloogilistel uurimistöödel kogutud materjal pakkus uusi huvitavaid andmeid kiriku vanema ajaloo kohta. Seda tõdesid ka arheoloog Villu Kadakas ja kunstiajaloolane Kaur Alttoa, kes käisid uuri- mistöid vaatamas ja jagasid lahkelt omapoolseid väärtus- likke tähelepanekuid avastatu lahtimõtestamiseks. Mitmed kiriku ehituslooga seotud probleemid jäid esialgu veel lahendamata. Loodame neile vastuseid leida koos Kaur Alttoaga järgnevatel uurimistöödel Mihkli kirikus.

(7)

(4) Kaevamistel leitud raamatukaante sulgurid (5) Vanema täiskasvanud mehe alalõualuu, kust on enamik hambaid välja langenud ante mortem. Fotod Kristel Külljastinen (6) Lapse parem ülalõualuu, mille esimesel tagapurihambal on näha kaariest. Kaugeleulatunud põletik on tekitanud abstsessi ehk hambajuure mädase põletiku, mis on tunginud paremasse põskkoopasse (7) Halvasti kokku kasvanud luumurd pindluu alaosas (ülemine) ja paranenud luumurd vasaku õlavarreluu alaosas (alumine). Õlavarreluu kuulub mehele, kelle käeluu liigesepindadel oli luumurrust tingitud traumaatiline osteoartroos

78 arheoloogia / Harju-Risti kiriku mündileid Mauri Kiudsoo

Harju-Risti kiriku mündileid

Harju-Risti kirikus ajavahemikul 2010–2011 toimunud kojas alguse saanud 14.–15. sajandi vahetuse paiku. arheoloogiliste uuringute käigus toodi päevavalgele ühte- Kuigi 14. sajandi lõpuks oli Liivimaal välja kujunenud kokku 1180 münti. Varaseim neist on löödud Gotlandil mündisüsteem oma kolme nimiväärtusega üks Läänemere Visby rahapajas enne 1260/70. aastaid (1288?), hilisei- piirkonna arenenumaid5, osutavad kultusliku tagapõhjaga mad vermingud kuuluvad aga 20. sajandisse. Liivimaa mündileiud tavaliselt siiski pigem ühiskonna vähesele mo- raharingluse uurimise seisukohalt on huvipakkuvaimaks netariseerituse astmele kui raharingluse intensiivsusele6. eksemplariks kindlasti üks Gotlandil valmistatud Sestap seostaksingi Harju-Risti kirikus toimunud massili- W-brakteaat1 (1270/80–1361), mille vermimisaeg jääb se ohverdamise algust eeskätt nn depressiooniperioodiga, tõenäoliselt 14. sajandi keskpaika2. Kuigi Ojamaa münte, mis elanikkonda tollal tabas7. Ka tolle ajajärgu mündiaare- mille sissevool Liivimaale lakkas pärast kohapealse mün- te maapõue jäämise peamiseks põhjuseks peetakse timistegevuse taastamist 1260. aastatel3, kohtab taas sügavat keskaegset depressiooni, mis kaasnes suure massiliselt Eesti 14. sajandi kolmanda veerandi aarete rahvastiku kaotusega. Depressiooniga on seostatav ka koosseisus4, on nende näol tegemist juba eranditult goo- 15. sajandi esimese veerandi Liivimaal toimunud kuni tidega, ehk siis Põhjamaade esimeste pennist suuremate kolmekordne hindade tõus8. nominaalidega. 14. sajandi Gotlandi penne Eestist siiani Suurimaks analoogseks Eesti leiuks oli siiani avastatud polnud. 1983. aastal Muhu kiriku kõrvalt mullahunnikust korja- Tuginedes Harju-Risti kiriku mündimaterjali tud 269 münti, mis olid sinna sattunud kiriku laudpõran- analüüsile, võib väita, et järjepidev ohverdamine on püha- da eemaldamisel koos põrandaaluse täitematerjaliga. Jõe-

(1)

(1) Harju-Risti kirikust leitud W-brakteaat. Foto Ants Kraut

79 Mauri Kiudsoo Harju-Risti kiriku mündileid / arheoloogia

(2)

(2) Valik leitud münte. Foto Aive Viljus

lähtme kirikust avastati 2002. aastal arheoloogilise 1 Brakteaatideks nimetatakse õhukesi, ühepoolseid rahasid järelevalve käigus 114 ohvrimünti. 139 eksemplari, mis (ld braktea – plekk). 2 L. O. Lagerqvist. Svenska mynt under vikingatid och medeltid samt olla leitud kirikust väljavisatud mullast, anti riigile üle gotländska mynt. Stockholm, 1970. Grupp XXXIV: A: 1c. sealse kirikuõpetaja initsiatiivil. Lisaks Muhule ja Jõeläht- 3 I. Leimus. W-mųnter fra Gotland – endnu en gang./Nordisk mele on mõningaid münte jõudnud Eesti muuseumi- Numismatisk Uninons Medlemsblad, Nr. 5 Maj 2004, 64; M. Kiudsoo, Ü. Tamla. Utike aardeleid./Etnos ja kultuur. Uurimusi Silvia Laulu kogudesse ka muudest kirikutest, kuid üldarvu see olu- auks. Muinasaja Teadus 18. Tartu-Tallinn, 2006, lk 278–279. liselt ei mõjuta. Vastupidiselt Skandinaavia maadele on 4 M. Kiudsoo. The coin hoard from Puriki, Setumaa./Archaeological Field Eesti pühakodadest avastatud ja riiklikesse kollektsiooni- Works in Estonia 1998. Tallinn, 1999, table; M. Kiudsoo. Parivere teine aardeleid./Töid ajaloo alalt 3. Studia numismatica II. Festschrift Mihhail desse laekunud mündimaterjal olnud siiani üpris kesine ja Nemirovitš-Dantšenko 80. Tallinn, 2001, lk 69. fragmentaarne. Näiteks ainuüksi meie põhjanaabrite juu- 5 I. Leimus. Vom Münzgebrauch Livlands, insbesondere in Dorpat in der rest oli 1992. aasta seisuga teada enam kui 11 671 taolist 2. Hälfte des 14. Jh./The Medieval Town in the Baltic: Hanseatic History münti9. Just Soome leiud on aidanud lahendada mitmeid and Archaeology II. Tartu, 2002, lk 129–130; I. Leimus. Inflatsioon Eestis aastail 1000–1700 ehk kuidas veeringust sai peenraha./Akadeemia, 5. Liivimaa keskaegse rahandusega seotud küsimusi. Nii on Tartu, 2004, lk 1101. Liivimaa Ordu poolt Tallinnas löödud seestlingu kõige va- 6 M. Kiudsoo. Kesk- ja uusaegsetest ripatsmüntidest Eesti arheoloogilises raseimat tüüpi avastatud siiani üksnes Soome kirikutest.10 materjalis./Loodus, inimene ja tehnoloogia 2. Interdistsiplinaarseid uurimusi arheoloogias. Muinasaja Teadus 17. Tallinn-Tartu, 2008, lk 125. Harju-Risti mündileiu näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks 7 I. Leimus. Einige Beiträge zur Münzgeschichte Livlands am Ende des kindlasti unikaalse kompleksiga, mis on oluline nii oma 14. Jahrhunderts./Die baltischen Länder und der Norden. Festschrift terviklikkuse, koostise, üldarvu kui ka leiusituatsiooni ja für Helmut Piirimäe zum 75. Geburtstag. Tartu, 2005, lk 81; I. Leimus. Euroopa hiliskeskaja suur depressioon – kas ka Liivimaal?/Modus -konteksti korrektse fikseerimise poolest. Eestist leitud vivendi, 2. Vana Tallinn, 16(20). Tallinn, 2005, lk 42–55. kultusliku tagapõhjaga mündileiud on osutanud juba vare- 8 Samas. malt vajadusele kaasata vermingute käibeareaalide välja- 9 H. Klackenberg. Monetarisering I medeltidens Sverige. Moneta nostra. selgitamisse ka väljastpoolt aardeleide pärinev mündi- Lund Studies in Medieval Archaeology 10. Lund, 1992, lk 305–332. 10 M. Nemirowitsch-Dantschenko, F. Pärn. Seestlinge und Scherfe. materjal. Kuni 2011. aasta kevadeni see võimalus meil Ein Beitrag zur Münzgeschichte Livlands./Nord-deutsches Jahrbuch für aga sisuliselt puudus. Münzkunde und verwandte Gebiete, Bd. 2. Hamburg, 1980, lk 76; I. Leimus. Seestlingid – tõend Tallinna sidemetest Pommeriga 14. sajandil./Töid ajaloo alalt 3. Studia numismatica II. Festschrift Mihhail Nemirovitš-Dantšenko 80. Tallinn, 2001, lk 79.

80 ajalugu

81 Ruth Pärnoja, Olev Suuder, Meeli Hunt Meleski klaasivabrik / ajalugu

Meleski klaasivabrik – ajalugu ja uus hingamine

Muinsuskaitseamet tunnustas oma 2011. aasta parima- tööstuse rajatis ning üks vähestest säilinud 19. sajandil te partnerite tänuüritusel Ugala teatrit tubli tegevuse eest ehitatud linnavälistest tootmiskompleksidest Eestis. kultuuripärandi tutvustamisel: mitmesaja-aastase aja- Lisaks tähtsusele arhitektuurimälestisena on Meleski looga tööstusmälestiste Meleski klaasivabriku ja Rõika klaasivabrikul oluline roll ka piirkonna asustuses – peeglivabriku tegevuse kajastamine algupärases asu- tänu vabrikule tekkis siia suuremat sorti küla. kohas etendusega „Läbi klaasi”. Tegemist oli esmakord- se tunnustusega teatrikultuuri ja muinsuskaitse koostöö- Põltsamaa–Klaashoone–Tõrna–Kamari le. Näidendi autor on Mats Traat, lavastaja Priit Pedajas Kõik sai alguse 1750. aastal, mil Põltsamaa mõisa päris ja kunstnik Liina Unt. Woldemar Johann von Lauw (1712–1786), kes asutas Ugala on jätkamas suunda lavastada igal suvel uus siia klaasi-, vasetamis-, tärklise-, nahaparkimis-, portse- suvelavastus muinsuskaitse ja kultuuripärandi seisukohast lani- ja peeglimanufaktuuri. Tolleaegse Põltsamaa olulises paigas. Teada on ka juba 2012. aasta lavastus ja ümbruse tööstuse ja asustuse arengut võib tänapäevases selle toimumise paik, kuid jäägu see siinkohal veel osali- kontekstis nimetada plahvatuslikuks. 1764. aastal val- selt saladuseks. mis klaasiahi, mille järgi hakati paika Klaashooneks kut- Hea meel on tõdeda, et muinsuskaitse ja kultuur suma (ka laashoone, lasone). Tänapäeval viitab sellele on ellu äratanud Meleski, kus jätkuvad erinevas vormis kohanimi Lalsi ja Klaashoone nimeline sild üle Põltsa- kultuurisündmused ning oma järge ootavad uued paigad. maa jõe. Saksamaalt Mecklenburgist toodi oskustöölisi Alljärgnevalt meenutuseks veidi klaasivabriku ajaloost (1771. aastal kokku 20 perekonda). Ettevõttes valmista- ja sinna tagasipöördumise teest läbi Ugala teatritöö. ti pudeleid, kruuse, nipsasju ja tõldade aknaklaase. Kuna Võrtsjärve äärest Vaiblast Kolga-Jaani poole klaasisulatamine on väga energiamahukas tegevus, lõp- pöörates jõuame käänulist metsa- ja võsavahelist kruusa- pes ümbruskonnast peagi sulatusahjude kütmiseks sobi- teed Meleskile, kus meid võtab vastu poolvaremeis koloss lik puitmaterjal, mistõttu tootmine koliti 1775. aastal ren- – 1860. aastail ehitatud maakividest tellisraamistustega ditud Kärevere mõisa metsarikkasse paika Tõrnasse. Seal tööstuskompleks, millele on erinevatel aegadel lisatud mi- hakati valmistama ka aknaklaasi, mida lihviti ja hiljem hõ- tu juurdeehitist. Kunagine klaasivabrik mõjub ulmelisena betati peeglite tootmiseks Kamaris. Tööliste hulka kuulus ja veidi masendavana, viidates paikkonna mahajäetusele. 18 saksa oskustöölist ja 60 abitöölist – osalt sakslased, Ometi on siin süvenemisel võimalik leida ja tunnetada osalt vabad eestlased ja soomlased, osalt pärisorjuses ajalugu. Meleski klaasivabriku hoone on ainulaadne klaasi- talupojad – ning 30–40 liiva ja küttepuude vedajat.

(1)

(1) Klaasivabrik enne uue ehitamist 1866. aastal. Foto Meleski Klaasimuuseum

82 ajalugu / Meleski klaasivabrik Ruth Pärnoja, Olev Suuder, Meeli Hunt

Toodang oli hea ning peegliklaasid jõudsid ka maailma- (2) turule, olles Pariisis tuntud Liivimaa kristallpeeglina. W. J. Lauw ei olnud seega tähtis ettevõtja mitte ainult tollasel Liivimaal, vaid astus ka välismaa nimekate suur- töösturite ritta.

Meleski–Rõika Lauwi surma järel läksid ettevõtted uute omanike kätte, kes otsustasid tootmist laiendada. 1792. aastal moodustatud firma Rautenfeld, Amelung ja Co osanikeks olid isa ja poeg Rautenfeldid, Võisiku mõisnik Georg von Bock ning isa Anton ja poeg Carl Philip Amelung. Anton Amelung oli Euroopas klaasitootmise alal tuntuimaid tegijaid, kes tuli siia 1794. aastal Saksamaalt Grünenplani (3) peeglivabrikust koos vajalike oskustöölistega. Klaasiahjude asukohaks valiti Meleski, klaasi töötlemise osakond rajati aga Rõikale, kus varem oli olnud vesiveski ja seega veejõu kasutamise võimalus ning asustus. Meleskil valmis 1795. aastaks esialgne klaasiahi ja mõne aasta pärast suurem sulatusahi. Ehitati ka elamuid. Georg von Bocki abikaasa Catharina ja tütre Elisabethi järgi hakkasid vab- rikud kandma Catharina-Lisetta nime. Alates 1840ndaist hakati toodangu transportimiseks kasutama aurupaate. Tootmine ja äri läksid edukalt kuni Esimese maailmasõjani.

Meleski 20. sajandil (4) 1922. aastal alustas Meleski taas tööd pudelite puhumi- sega. 1924. aastal rentis vabriku Johannes Lorup – mees, kes oli Saksamaal ja Tšehhis omandanud laialdased tead- mised klaasi valmistamisest. Meleskis tehti erinevat vär- vi klaasist pudeleid, tee-, õlle- ja napsiklaase, karahvine, lillevaase jms. Aastail 1924–1928 tegutses seal tulevasi meistreid välja õpetav klaasitöönduskool. Kuigi J. Lorup suundus 1933. aastal Tallinnasse, võib öelda, et just Meleskist kasvas välja omaaegne Eesti klaasidisain. 1940. aastal tööstus natsionaliseeriti. Esialgu valmis seal jätkuvalt üsna suur valik klaasitooteid, kuid 1955. aastal spetsialiseeruti vaid pudelitele. Klaasivalmis- tamine seiskus Meleskis 1987. aastal, kui tootmine viidi (2) Klaasivabrik 1920ndatel. Foto Meleski Klaasimuuseum täielikult üle Tartu Ehitusmaterjalide Tehasesse. Aastatel (3) Vaade klaasivabrikule tänapäeval. Fotod Olev Suuder 1990–1992 toodeti hädapäraselt ümberkohandatud te- (4) Klaasivabriku esifassaad hases tol ajal paneelehituses kasutatud kummitihendeid. Pärast seda lõppes seal igasugune sihipärane tegevus. vabrikust on jahuveski näol alles vaid koht ja konstrukt- Seadmed veeti laiali, inimesed kolisid mujale. Jäid üksnes siooni fragmendid). 2001. aastal alustasid kohalikud entu- mälestused, nostalgia ja lagunev hoonetekompleks. siastid Astrid ja Ville Dreving muuseum-erakogu loomist, kuhu tänaseks on talletatud hulgaliselt informatsiooni ja Meleski 21. sajandil esemeid. Meleski on sama palju tööstus- ja ajaloomäles- Tänaseks on klaasivabriku põhikehandist säilinud üldine tis kui ehitusmälestis. Seega on müüridest kiirgav ajalugu tootmishoonele omane lahendus, ajastule tüüpiline maa- märksa suurem kui ehitis. kividest ja tellistest müüriladu ning iseloomulikud detailid. Sellise teadmise juures tasub mõelda, kui palju Ühel lukukivil tähistab valmimisaega aastaarv 1866 on mõistlik säilitada hilisemaid ümber- ja juurdeehitusi, ja Amelunge täht A. Unikaalsed on välisseinu kaunistavad ka nõukogudeaegseid. Ehitise taastamine tootmishoone- värviliste klaasikildudega pikitud vuugid. na näib lootusetu. Korrastamine ja alalhoidmine, üritus- Nagu eeltoodust nähtub, on Meleski klaasivabrik te korraldamine, muuseumiks ja ateljeedeks kohaldamine täna pea ainus materiaalne mälestus piirkonna ja ühtlasi võib aga kannatlikul ja sihikindlal lähenemisel paikkonna- Eesti kahesaja-aastasest klaasitootmisest (Rõika lihvimis- le jälle elu tagasi tuua.

83 Ruth Pärnoja, Olev Suuder, Meeli Hunt Meleski klaasivabrik / ajalugu

(5) (6)

(5, 6) Teater Ugala suvelavastus „Läbi klaasi”. Meistri osatäitja Aarne Soro. Fotod Teater Ugala

Teater ja muinsuskaitse – abiks. Näitleja tuli ju välja õpetada, klaasiahi ehitada … hõrk kultuuriline kooslus Mässamist oli kõvasti.

Ugala teatri direktor Hillar Sein, kuidas tekkis idee Kuidas klaasipuhumine klaasimeistri osatäitjal Meleski klaasivabriku ajalugu taaselustada? Aarne Sorol välja tuli? Idee pakkusid välja Liina ja Aime Unt, kellest viimane on Kui klaasi puhub meister, siis on kindel, et asi tuleb sealtkandist pärit. Nad ütlesid, et tegemist on vahva koha- välja. Näitleja puhul pole seda kindlust kunagi. Vahva oli ga. Läksime Ugala loomingulise juhi Indrek Sammuliga vaadata, kuidas publik hinge kinni hoides klaasipuhumist kohta vaatama hoopis teise ideega – lavastada seal Peter vaatas. Puhumist oli etenduse käigus kaks korda ja ühel Shafferi „Amadeus”. Teejuhuks võtsime ühe kohaliku me- korral ta ikka välja tuli. Inimesed plaksutasid selle peale. he, kes vabrikust imelugusid rääkis. Tagasiteel vaatasime Indrekuga teineteisele otsa. Mõte oli sündinud – see on Kas Ugala plaanib jätkata samal suunal ka paik, mis vajab kohapõhist lugu. Nii see idee sündiski. tulevikus? Oleme võtnud sihiks, et iga järgmise suvelavastuse eten- Mis sai edasi? duskoha valikul lähtume kultuurilooliselt ja muinsuskait- Hakkasime mõtlema, kes võiks Meleski loo kirjutada. seliselt olulisest paigast. Viljandimaal on palju mõisu ja Esimene, kes meile meelde tuli, oli Mats Traat. Ta on muid suuremaid hooneid ning oleme selle pilguga ka ringi sedasorti mees, kes oskab eestlaste lugusid kokku põimi- vaadanud. Teatri kitsenduseks on vaid see, et oleme sun- da ja eestluse vaimu edasi anda. Rääkisime temaga ja ta nitud valima suuremad ja rohkem publikut mahutavad võttis mõtlemisaega. Tuli välja, et kuigi Tartumaa mees, kohad. Kahjuks ei sobi seega meile kõik toredad paigad, on ka temal sealtkandist oma mälestusi. Ta mäletab näi- kus publikuks mahuks vaid paarkümmend inimest. teks lapsepõlvest Meleski vabrikuvilesid. Ja siis ei olnudki enam küsimust, ta oli nõus kirjutama. Võtsime veel ühen- Kas Muinsuskaitseameti tunnustus tuli dust vabriku praeguse omaniku Ove Allmaaga, kes oli ootamatult? väga abivalmis ja haakus meie mõttega. Teatri jaoks pu- Loomulikult tuli see ootamatult. Vaatasin just, et Meles- hastas ta nii hoone ümbrust kui ka selle sisemust. See ki teeotsa on vabrikule suunav teeviit üles pandud. Usun, oli lõpuks hoopis teine koht võrreldes esimesel korral et see on natuke ka tänu meile, et koht tuntust juurde sai. nähtuga. Asjad hakkasid ise paika minema. Järgmine suvelavastuse koht on juba valitud ja see asub Olustvere mõisa suures aidas. Meile meeldib uusi paiku Millised olid suurimad takistused? otsida, kuigi Olustvere pole Ugalale tundmatu koht. Võik- Kui nüüd naljaga pooleks vastata, siis sääski kartsime. sime oma lavastusi igal aastal suurtes mõisates teha, aga Alustasime kevadel, mil neid oli meeletult. Õnneks olid kui hakata kaaluma, siis hing tahaks ikka ja jälle Meleski etendused augustis ja selleks ajaks olid ka sääsed kadu- sugustele kohtadele appi minna. See on kadunud kohtade nud. Teine ja suurem mure oli, et kas omanik saab enda võlu, mida teater ja sellest sündiv looming ellu äratavad. poolt lubatud töödega õigeaegselt valmis. Siis lavasta- See on meie missioon ja tegemise võlu. Kohavaim ja otsing. Kunstnik oli Liina Undi näol olemas. Lavasta- ja looming suudavad hea teostuse puhul luua imesid. jaks saanud Priit Pedajase idee oli puhuda klaasi koha- Selle nimel me tööd teemegi ja hea, kui see õnnestub. peal. Õnneks oli Olustvere mõis meile selles osas suureks Muinsuskaitse poolne tunnustus tõestas seda veel kord.

84 ajalugu / Tootsi turbatööstus ja asula Henry Kuningas

Tootsi turbatööstus ja asula

Keset Pärnumaa laasi ja rabasid asub väikene, kuid idül- Tootsi briketivabrik (nimetati ehituse käigus ümber liline Tootsi. Nõnda võiks alustada industriaalset muinas- seal varasemalt asunud Tootsi rendikarjamõisa järgi) oli juttu ühest omapärasemast Eesti tööstusasulast, mis raja- rajamise hetkel esimene briketitööstus Baltimaades ning mise hetkel ei kehastanud pelgalt noore ja eesrindliku riigi moodsaimaid Euroopas. Briketivabriku esimese direktori soovi saavutada energiaalane sõltumatus oma naabritest, Vladimir Tõnisbergi venna, insener Dmitri Tõnisbergi2 vaid ka soovi tõestada oma kuulumist Euroopa tööstus- 1937 projekteeritud ja 1938 valminud briketivabrik oli riikide hulka. viiekorruseline lamekatusega ristkülikukujuline silikaat- Möödunud aastal õnnestus käesoleva kirjatüki auto- tellistest maht. Lakoonilise fassaadiga karpjas hoone esin- ril mitu korda külastada seda võluvat ja mõneti kumma- das utilitaarset tehaseehitist, viidates oma minimalistliku list asulat, eesmärgiks Eesti 20. sajandi väärtusliku arhi- vormiga funktsionalistliku esteetika printsiipidele. 1957– tektuuri kaardistamise projekti raames briketivabriku ning 1959 juurdeehituse käigus lisati vabriku algse range arhi- tööstuse külge kasvanud asula dokumenteerimine1. tektoonikaga hästi haakuv ekspressiivne nn kellatorn Kahjuks saatis muidu väga positiivset muljet Tootsi alevist (trepikoda) vabriku põhjaküljele ja illuminaatorakendega ja selle sümbolist briketivabrikust nukker kõrvaltoon, sest trepikoja torn loodeküljele. 73 aastat järjepanu töötanud briketivabrikus seisati toot- Säilinud on nii algne, 1938. aasta briketivabriku mine just 2011. aasta kevadsuvel. Sellega sai kuulsusetu hoone kui ka hilisem 1957.–1959. aasta juurdeehitus, lõpu Eesti tuntumaid briketitööstusi ja töötuks jäid paljud mis on lisatud märkimisväärse pieteeditundega algse hoo- tootsilased, kellest osad on juba mitmendat põlve seotud ne suhtes, jätkates varasemat arhitektuurset käsitlust. turba- ja briketitööstusega. Tootsi briketitehasest kirjutades peab kindlasti mainima ka vabriku vähemalt Eestis ainulaadset sissesea- Tööstus keset raba det: see pärineb valdavalt 1959. aastast, kuid samas on Insener Orest Kärm, kes katsetas freesturba tootmist pidevalt tootmisprotsessis kasutusel olnud ka 1938. aas- 1930. aastatel Ellamaa turbarabas, käis 1936. aastal Pööra- tal paigaldatud tehnikat, kuna turbabriketi tootmise teh- vere rabas turbaproove võtmas ning oli leitust ja nähtust noloogia ei ole pärast 1930. aastaid põhimõtteliselt eriti vaimustuses. 21. juulil 1937. aastal võttis riiklik aktsia- muutunud. selts Eesti Turbatööstus erakorralisel koosolekul vastu ot- Tootsi briketivabrik on üks silmapaistvaimaid 1930. suse rajada Pööravere rabasse turbabriketivabrik. Otsust ning 1950. aastate Eesti tööstusarhitektuuri näiteid, ol- soosis vabariigi valitsuse võetud uus kurss Eesti energia- nud seejuures vanima briketitööstusena ka Eesti briketi- sõltumatuse rajamise suunas, mille elluviimise eest vas- tööstuse keskus. Ühtlasi on see ka kõige terviklikumalt tutas 1936 moodustatud Eesti Rahvuslik Jõukomitee. Tei- – nii vabrikuhoone, selle sisseseade kui freesturba toot- salt oli briketivabriku rajamise põhjuseks kiiresti kahane- mise ja transportimise taristu – säilinud tootmistegevuse vad metsavarud ning turvas kui kohalik kütus pidi eratar- lõpetanud tööstuskompleks Eestis. Selle sisustuse laiali bijaile saama taskukohaseks alternatiiviks. tassimine või lausa tehase lammutamine kustutaks väga

(1) (2)

(1) Tootsi briketivabrik u 1939. aastal. Foto ajakirjast Eesti 20 aastat iseseisvust sõnas ja pildis (2) Tööstusasula põhjapoolne vaade 1951. aastal. Foto Lev Suni erakogust

85 Henry Kuningas Tootsi turbatööstus ja asula / ajalugu

(3)

(4)

(3) Tootsi briketivabriku peafassaad tänapäeval. Fotod Henry Kuningas (4) Ligi 73 aastat järjepanu töötanud briketivabrikus seisati tootmine 2011. aasta kevadsuvel

86 ajalugu / Tootsi turbatööstus ja asula Henry Kuningas olulise osa Eesti omamaisest tööstuspärandist, mistõttu (5) tegin ettepaneku briketivabrik tööstusmälestisena kaitse alla võtta.

Asula kujunemine 1937. aastal valmis „Tootsi briketitööstuse hoonete ümb- ruse korraldamise kava”, autoriks Erich (Eerik) Lepp, kes oli 1930. aastatel Eestis tunnustatud aianduspedagoog ning maastikuarhitekt. Ilmselt oli asula struktuur selleks ajaks juba välja töötatud (tõenäoliselt Dmitri Tõnisbergi poolt) ning Erich Lepp projekteeris asula heakorrastamise ning haljastuse. Vabriku asula planeeriti telgsümmeetri- lisena, mille ida–lääne-suunalisel teljel asub vabrik, vab- (6) riku kontor (ehitatud 1938), kauplus (1938), rahvamaja (1940–1991) ja koolimaja (1955). Põhja–lõuna-suunalisel teljel aga asuvad valdavalt elamud, sealjuures lõuna- poolset osa kutsuti rahvasuus kivikülaks ning põhjapool- set puukülaks vastavalt majade põhilisele ehitusmaterjali- le. Sarnaselt mitmele teisele tol ajal rajatud tööstusasulale on eristatud „valgekraede”, st vabriku direktori, inseneri- de, vabriku ametnike elamute piirkond („kiviküla”) ja töö- liste elamute piirkond („puuküla”). Alates 1950. aastate algusest, kui vabriku toodang oluliselt suurenes, kasvas jõudsalt ka asula elanikkond, mis sundis vabriku juhtkonda tegelema lisaks vabriku laiendamise kavale ka asula planeerimisega. 1953. aastal (7) Eesti Projektis valminud generaalplaan säilitas senise alevi struktuuri. Esinduslikkust taotlevale stalinistliku linnaplaneerimise tavale sobis klassikalist sümmeetriaprint- siipi järgiv 1937. aasta planeering hästi, mistõttu generaalplaan näeb ette pigem täiendusi kui muudatusi. Sili- kaattellise kasutamine kõikide hoonete välisviimistlusena ning telgsümmeetria muudavad Tootsi alevi eripäraseks ning ühtlase välisilmega Eesti tööstusasulaks. Ka stalinistliku vormikeelega 1950. aastate esimesel poolel tüüp- projektide järgi püstitatud hooned väldivad ajastule muidu iseloomulikku klassitsistlikku dekoori ning mõjuvad see- tõttu asiselt ja lakooniliselt. (5) 1938. aastal ehitatud vabriku direktori elamu Eesti monofunktsionaalsetest töölisasulatest on (6) Tootsi tööstusasulale on iseloomulik silikaattelliste kasutamine Tootsi silmapaistvaimaid, seda nii alevi struktuuri kui majade välisviimistluses ka ühtlaselt heatasemelise arhitektuurse ilme poolest. (7) Ka 1930. aastate puithoonetele lisati 50ndatel ümber tellis- vooder. Paljud elamud on tänaseks maha jäetud ning lagunemas Koostatud töö dokumenteeris asula ehitatud keskkonna, fikseerides nii ehitusloo kui ka praeguse olukorra.

1 Arhitektuurijaloolane Epp Lankots märkis kogu Pärnumaad hõlmanud 20. sajandi arhitektuuri 2008. aastal valminud ülevaates Tootsi töölisasula potentsiaalse miljööväärtusliku piirkonnana ning mitu elamut, nagu ka briketivabriku, mälestise kandidaadina. 2 Dmitri Tõnisberg on tegutsenud arhitektina ka mujal Eestis, nt Lehtses, kus tema projekteeritud on Rabasaare asula majad.

87 Ragnar Nurk Tallinna Vanasadam ajaloolistel plaanidel / ajalugu

Tallinna Vanasadam ajaloolistel plaanidel

Tallinna Vanasadama ümbrus jätab praegu üsna korratu ni originaalid asuvad Rootsi, Eesti ja Venemaa arhiivides mulje. Uuematest ehitistest annavad tooni ilmetud kau- (viimastest olid kättesaadavad küll vaid nõukogudeaegsed banduskeskused ja reisiterminalid ning ala keskmes endi- mustvalged fotokoopiad). Lisaks autentsetele ajaloolistele se admiraliteedi1 kohal laiutab tühermaa. Vanematest sa- plaanidele seoti praeguse alusega ka teiste uurijate tehtud dama ajalooga seotud ehitistest on säilinud vaid üksikud: rekonstruktsioonjoonised aastatest 1917–1990. Neist vii- Siimeoni ja Hanna kirik ning Rotermanni soolaladu Ahtri mane, mille koostas Tallinna mereäärse ala arhitektuuri- tänaval, monumentaalsed paekivist seintega kauba- ajalooliste eritingimuste jaoks viie plaani põhjal käsitsi ar- laod Lootsi tänava ääres ning Meremeeste Kodu Uus- hitekt Rein Zobel,4 oli põhimõtteliseks eeskujuks ka käes- Sadama tänaval. Seda on loomulikult vähe, arvestades, olevale tööle. Sedapuhku kasutati aga rohkemaid plaane, et tõenäoliselt on sadam enam-vähem samas kohas, enamikus uusi kvaliteetseid digikoopiaid ja kogu töö käis Suurest Rannaväravast kirdes, paiknenud juba alates arvutis. Suuremat rõhku pandi nüüd ka varasemale pe- 13.–14. sajandist. Tallinna sadamat hiliskeskaegse han- rioodile kuni 18. sajandi lõpuni, et nii hästi kui võimalik salinna ajal tunneme vaid nappide kirjalike teadete põhjal,2 lokaliseerida võimalike tulevaste ehitustööde eel arheoloo- kuid võime oletada, et mõned põhijooned, mis on nähta- giliselt enim huvipakkuvad piirkonnad. vad esimestel, 17. sajandist pärinevatel plaanidel, on ta- Mõningaid plaane töödeldi esmalt fotomoonutus- gasiviidavad ka varasemasse aega. 2010. aasta lõpus tel- te ja defektide kõrvaldamiseks. Põhiosa tööst tehti prog- lis Muinsuskaitseamet kõnealuses piirkonnas hoogustu- rammis AutoCAD, tõstes tänapäevasele, õigetel L-EST nud arendustegevusest ajendatuna firmalt OÜ Agu EMS koordinaatidel linnaplaanile vanade plaanide piltkujutised uurimistöö,3 milles püüti praeguse linnaplaaniga siduda ja omavahelise võrdlemise võimaldamiseks neil olulisema valik sadama ajalugu möödunud umbes nelja sajandi jook- ka üle joonistades. Kuigi suuremal osal ajaloolistest plaa- sul kõige paremini peegeldavaid plaane. Kasutatud kahe- nidest on peal põhjanool ja joonmõõtkava (Rootsiaegsetel teistkümne ajavahemikust 1634 – u 1930 pärineva plaa- plaanidel enamasti Reini vitstes5 – 3,7662 m – ja Vene-

(1)

(1) Aleksei Bogoljubov. Tallinna sadam, 1853. Pildil vasakul paistab 19. sajandi alguses rajatud uue sõjasadama põhjamuul ja paremal Kaitsekasarm ehk Patarei. Repro Eesti Kunstimuuseum

88 ajalugu / Tallinna Vanasadam ajaloolistel plaanidel Ragnar Nurk aegsetel vene süldades – 2,1336 m), selgus, et plaanide da ajaloolisi kihistusi tänapäevasega ja avastada näiteks, sidumisel tänapäevase alusega ainult neist siiski lähtuda miks üks või teine tänav kulgeb just sel kohal või püüda ei saa. Seetõttu otsiti igal plaanil mingid kaks punkti (nt ette kujutada, kus mingi ajalooline ehitis praeguse olukor- hoonenurk või ümartorni keskpunkt), mis oleksid peal ka ra taustal asus. praegusel linnaplaanil või vähemalt mõnel muul täpsemal töös kasutatud plaanil. Edasi muudeti plaani suurust ja Plaanide näited pöörati seda, nii et punktid plaanidel oleksid täpselt kohakuti. Artiklile lisatud neli ajaloolist plaani, millele on orientee- Joonisel 2 on praeguse linnaplaani taustal näidatud rumiseks kantud nüüdisaegne rannajoon (joonis 3–6), rannajoone asend ja olulisemad ehitised (hooned, sadama- peaksid andma hea ülevaate sadama arengust alates sillad, muulid, tammid, kanalid ja basseinid, muldkindlus- 17. sajandi lõpust kuni tänapäevani. Üldtendentsiks, tused ja rannakaitsepatareid). Ülevaatlikkuse huvides on nagu näha, on sadama nihkumine kirde suunas, värvidega eristatud neli perioodi (ehitiste puhul nende vanalinnast järjest kaugemale, ja vastavalt ka olemas- rajamisaja järgi). Maa-ameti kaardi6 järgi on peale kantud olevate sadamarajatiste pikendamine või uute ehita- ka praegused ja kavandatavad (Lootsi tänaval) kultuuri- mine kaugemale merre. 1683. aasta plaanil (joonis 3) on mälestised ja nende alad. Samuti on näidatud kesk- või sadam selline, nagu see Rootsi aja lõpuks oli kujunenud. varauusaegse kultuurikihi leiukohad ning sadama piirkon- Lõuna pool on umbes 400 meetri pikkuselt merre ulatuv nast seni avastatud laevavrakid (mõlemaist suurem osa sadamasild ja selle kaugemas otsas väike tollimaja (mõnel alles viimastel aastatel). Igaühel on võimalik ise võrrel- teisel plaanil on maju kaks). Selleks, et tormid sadama-

(2)

(2) Tallinna Vanasadama ja selle lähiümbruse asendiplaan koos ajaloolistelt plaanidelt pärinevate andmetega. Eksplikatsioon: A – arheoloogiline kultuurikiht ja V – vrakileiud, mõlemad koos leiuaastaga; 1 – Härjapea jõgi, 2 – kraav vallikraavist merre, 3 – eeslinnakvartalid 1699. a seisuga, 4 – sadamasild tollimajaga (mõnel kaardil on ka kaks maja), 5 – kivimuul ja seda jätkav sadamasild koos kaitsetorniga, 6 – Kesselpatarei (1691, rek 1854–1855), 7 – vahimaja (see ja järgnevad u 1714–1725), 8 – Peeter I sõjasadama lääne-loodemuul, 9 – algne puust Kaupmehe sild, 10 – sadamat idast piirav postidest tõke (?), 11 – sadamat lõunast ja läänest piirav tamm, 12 – Admiraliteedi töökojad ja kanalid, 13 – Siimeoni ja Hanna kirik (1752–1755, ümber ehitatud 1827 ja 1870), 14 – tõrvaköök (18. saj II pool), 15 – sadama veejuhe (18. saj lõpp), 20. saj I poolel samal kohal kitsarööpmeline raudtee, 16 – siksakiline vall (retranšment) ja Isolie reduut (u 1791), 17 – Uus sõjasadam selle lääne-, põhja- ja idamuuliga (ehitatud vastavalt 1807, 1813–1818 ja 1813–1844), 18 – laevakered 1825. a plaanil, 19 – Kalaranna sadamasild (1854–1855), 20 – Krimmi sõja aegsed rannakaitsepatareid (1854–1855), 21 – Admiraliteedi territooriumi laiendused 19. saj keskpaigaks, 22 – Baikovi kallas (1878–1892), 23 – Viktoria sild (1846–1856) ja sellel olnud teraviljaelevaator (1892–1893), 24 – kaupmeeste erakanalid (19. saj II pool), 25 – laohoonete piirkond 19. saj II poolel, 26 – Uussadam (u 1880–1885), 27 – Sadama tehaste bassein (1899–1902), 28 – Läänemuul (20. saj I pool), 29 – Kalasadam (20. saj I pool), 30 – Meremeeste Kodu (1924–1925), 31 – Tallinna Linnahall (1980–1981).

89 Ragnar Nurk Tallinna Vanasadam ajaloolistel plaanidel / ajalugu

(3)

(4)

(3–6) Sadam koos praeguse rannajoonega 1683., u 1730.–1750., 1825. ja u 1930. aasta plaanil (originaalid asuvad vastavalt Rootsi Sõjaarhiivis, Venemaa Riiklikus Sõjamerelaevastiku Keskarhiivis, Venemaa Riiklikus Sõjaajaloo Keskarhiivis ja Tallinna Linnaarhiivis)

90 ajalugu / Tallinna Vanasadam ajaloolistel plaanidel Ragnar Nurk

(5)

(6)

91 Ragnar Nurk Tallinna Vanasadam ajaloolistel plaanidel / ajalugu silda ei purustaks, kaitses seda põhja poole ehitatud kivi- pärineval Tallinna Vanasadama plaanil (joonis 6) on muul. Muuli idapoolses otsas näib olevat teine, sügava- näha järgnevalt hoogsalt arenenud kauba- ja ka reisisa- masse vette ulatuv sadamasild, mille kaudu pääses dam. Admiraliteedi kanalist ida poole on rajatud Baiko- nelinurkse põhiplaaniga sadama kaitsetorni (Blockhaus). vi kallas, Viktoria sild koos teraviljaelevaatoriga ja üks uus Maismaal on plaanil kujutatud eeslinnakvartalite kontuu- bassein (kavandati veel kahte sarnast). Merest täidetud rid, niivõrd kui need ei pidanud jääma kavandatud uute alale neist lõunasse on tekkinud kaubaladude piirkond, kindlustuste alla. Sigismund von Stadeni 1699. aastast kus on näha ka transpordi hõlbustamiseks rajatud kana- pärineva nn krundiplaanide raamatu7 abil saab need lid ja raudteeharud. Esimese maailmasõja eel oli ehitatud kvartalid ka täpsemalt välja joonistada. praegune kivist Kaupmehe sild, oli alustatud uue Lääne- 1730.–1740. aastatest pärineval plaanil (joonis 4) muuli ehitamist ja oli tekkinud Admiraliteedi bassein selle näeme Peeter I käsul ja isiklikul juhendamisel ehitatud esialgsel kujul. Ulatuslik ala sadamast kagus ja loodes sõjasadamat selle arvatavasti enam-vähem täielikul kujul. oli selle joonise koostamise ajal aga veel täitmata. Üldiselt Kuigi objektide asukohad ja mastaabid joonisel on koha- oli sadam saanud oma praeguse kuju. ti tugevasti moonutatud, annab plaan siiski hea ettekuju- Tallinna Vanasadama piirkonna ajalugu avaldub plaa- tuse lühikese ajaga tehtud hiigeltööst (ühtlasi ka siia pai- nide kaudu üllatavalt hästi, isegi kui silmaga nähtavat on gutatud raha, ehitusmaterjali ja inimtööjõu kolossaalsest säilinud vähe. Kõige suuremat arheoloogilist huvi paku- hulgast). Seejuures jäävad sellest plaanifragmendist väl- vad: 1) praeguse Sadama tänava ümbrus, kus maa sees ja arvukad rannakaitserajatised, mis lisaks lahe kallastele, võib olla säilinud vanu kaldakindlustusi, sadamasildu ja saartele ja isegi otse merre ehitati, et teha vastasele sa- muule, ja 2) Admiraliteedi basseinist läände jääv ala, kus damani jõudmine võimalikult raskeks. Plaanilt on näha, on lootust leida eeslinna kultuurikihti ning hiljem samale et sadama akvatoorium on igast küljest piiratud: põhjast kohale rajatud admiraliteedi hoonete ja kanalite jälgi. Laeva- võimsa käänulise kujuga muuliga, idast veel ühe väikese vrakke, nagu näitas ilmekalt üks 2009. aastal Lootsi tä- muulikese ja nähtavasti mingi palkidest tõkkega, lõunast navalt kunagise Härjapea jõe suudme lähedalt avastatud ja läänest tammiga. Pikendatud oli ka kaubasilda, sellest vrakk, võib olla praeguseks jäänud ka üsna sügavale mais- lõuna poole kaevatud aga admiraliteedi kanal, mis teist- maale. Arvestades seda, et sadama tekkimise ajal oli ranna- pidi jõudis välja Härjapea jõe suudmesse. 1715. aastal ko- joon vanalinnale lähemal, kui see on näidatud esimestel danikelt ostetud kruntidele8 ehitati admiraliteedi töökojad, linnaplaanidel, on vrakileiud võimalikud enam-vähem kasarmud ja muud hooned. Admiraliteedi ja selle ehitiste kogu joonisel kujutatud alal.11 Loodetavasti leiavad ajalugu on seni põhjalikumalt uurimata. Tallinna Vanasadama piirkonna ajaloolised väärtused 1825. aasta Tallinna eeslinnade plaani fragmen- seda kaitset, mida need väärivad. dilt (joonis 5) on näha, et on rajatud uus sõjasadam vara- 1 Admiraliteet – siin: sõjalaevade ehituse ja remondi koht sadamas. semast kirde poole. Sõjasadam oli kõigist neljast küljest 2 Need teated on hästi kokku võtnud geodeet Aleksander Kivi praegu muulidega ümbritsetud: lõunamuuliks jäi Peetri muu- Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Baltika kogus olevas käsi- li kaugem ots, millele lisati läände, itta ja põhja kolm uut, kirjas „Tallinna sadama areng XIII sajandist XVI sajandi keskeni” (1966). 3 R. Nurk (koostaja) ja V. Kadakas (konsultant). Tallinna Vanasadama moodsat, väljapoole kumera kujuga muuli. Eriti võimas oli ajalooliste kaartide töötlus ja sidumine tänapäevase kaardiga. Aruanne. põhjamuul (vt joonis 1), mis on arvatavasti peaaegu täieli- Tallinn, 2010. Käsikiri Muinsuskaitseameti ja Tallinna Kultuuriväärtuste kult praeguse Läänemuuli sees säilinud. Üks huvitav ele- Ameti arhiivis. Pildifaile töötles Ekke Lepp ja suurema osa plaanidest joonistas üle Gert Pärnamäe. ment sellel plaanil on meres, sadama idaosas, vana sõja- 4 R. Zobel. Tallinna mereäärse Kopli poolsaarest „Russalkani” piirkonna sadama sissesõidu juures olevad laevakered: kolm suure- planeerimiseks laiendatud arhitektuuriajaloolised eritingimused. Köide mat ja kuus väiksemat, plaani järgi ahtrist vöörini umbes I. Lühiülevaade põhilistest linnaehitusajaloolistest nähtustest. Vt lisatud 40–70 m pikkused. Seletuse nende laevakerede olemas- plaan. Käsikiri Muinsuskaitseameti arhiivis. Lihtsustatud kujul viimati trükis avaldatud: R. Zobel. Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus olule, mille peale võib-olla muidu tänapäeval ei tuleks, an- 13.–14. sajandil. Tallinn, lk 152, joon 129. nab üks hilisema Preisi diplomaadi ja ajaloolase Theodor 5 Saksa keeles on selle mõõtühiku nimetus Rute. Enn Tarvel von Bernhardi mälestuskild. 1813. või 1814. aastal poisi- (Adramaa. Tallinn, 1972, lk 26) on nimetanud seda eesti keeles vitsaks. 6 http://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardiserver-p2.html, Kultuuri- kesena Tallinna sadamas uidates köitis tema tähelepanu mälestised. Vaadatud 14.05.2012. „ühes kaugemas sadama osas, sõiduvee piirkonnast väl- 7 TLA.230.1.Aa120. jaspool, kus nad enam ette ei puutunud, vaiadele paigu- 8 Kruntide nimekiri: TLA.230.1.BK_37/I. 9 Kirjalikes allikates on arvukalt teateid Tallinna sadamas või reidil seis- tatult seisev grupp vanu, mahavõetud taglastega sõjalae- nud laevade uppumisest tormituulte tagajärjel. Üks käsikirjalise Tallinna 9 vu, mis olid sisse seatud madrustekasarmutena”. Võib- ajaloo autoreid geodeet Evald Alamaa on selle põhjal nentinud, et oleks olla olid 2006.–2007. aastal esimese basseini idaküljelt ekslik pidada Tallinna lahte tuulevarjuliseks ja tormivaikseks (vt avastatud puitlaevade vrakid identsed mõnega sellel E. Alamaa. Tallinna sadam ja rööbasteed Tallinnas. – Tallinn. Linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale seitsmes köites. Koost E. Alamaa plaanil näidatuist. Arheoloog Kristin Ilvese andmeil ja A. Kivi. VII köide, XVII ptk, 1966, lk 42–43 järgi. kuulus vähemalt üks vrakkidest 18. sajandi lõpust pärine- 10 K. Ilves. Archaeological monitoring during reconstruction works vale Vene sõjalaevale.10 in Tallinn Old City Harbour. – Arheoloogilised välitööd Eestis 2007. Koost ja toim Ü. Tamla. Tallinn, 2008, lk 211. Pärast Krimmi sõda (1853–1856) kaotas Tallinn 11 Refereeritud ja tsiteeritud E. Alamaa. Tallinna sadam ja rööbasteed suuresti oma sõjalise tähtsuse. Umbes 1930. aastast Tallinnas, 1966, lk 8–9, 20, 23–26.

92 TEHNOLOOGIA

93 Juhan Kilumets, Ain Pihl Karja kiriku katuse restaureerimine / tehnoloogia

Restaureerimisprojekt: Rändmeister OÜ, projekteerija Ain Pihl Teostus: Rändmeister OÜ Tellija: Muinsuskaitseamet, EELK Konsistoorium

Karja kiriku katuse restaureerimine: kruviliited ja pliiplekk

Keskaegse Karja kiriku katuste kirjalik ajalugu algab aas- keelne puitkonstruktsioonide projekteerimisjuhis „RIL taga 1712, kui mainitakse kirikus töötavaid katusemeist- 205-1-2009 Puurakenteiden suunnitteluohje”. reid Kolka Malzi ja Pamma Adamit. Kolme sajandi vältel Karjas kasutati kruviliiteid nii sarikate, tõmbtalade on katusekatetena nimetatud õlgi (1716), laudu (1741), kui ka muude toolvärgidetailide proteesimiseks. Kahjus- katusetelliseid (1775) ja isegi asfaltpappi (1891, käär- tuste suurest ulatusest tingituna oli suur ka tööde maht – kambril). Viilumüüride katteks on kasutatud tõrvatud lau- näiteks lõunaküljel proteesiti praktiliselt kõik räästatsooni du (mainitud 1867) ja 20. sajandi alguses dolomiitplaate. detailid. Praegused katusekandmikud pärinevad erinevatest sajan- ditest. Dendrokronoloogilise uuringu põhjal on pikihoone Pliipleki kasutamine katuse puit langetatud 1770. aastal, kooriruumil on vastav Eestis on plii ehk seatina leidnud ehitusmaterjalina suh- daatum 1865. Viimane suurem, kuid paraku viletsa kvali- teliselt vähest kasutust. Pliiplekist katusekatte ainsaks teediga katuste remont toimus siin aastatel 1981–1982. teada olevaks säilinud näiteks on Tallinna Suurgildi hoo- Karja kiriku katuste suurimaks probleemiks olid kol- ne fassaadil paikneva laterna katus. Katusetöödel kasutati me aastakümne tagustel töödel kasutatud ebakvaliteet- pliiplekki veel kiltkivikatuste ühendussõlmedes – näiteks sed katusetellised. Katusekivide osaline asendamine tosin Hanila kirikus. Erandlikuks jäi plii kasutamine sokliplok- aastat tagasi üldist seisu ei parandanud – katuste alus- kide sidumisel Toompea Aleksander Nevski katedraalis. laudisel ning paiguti ka kandekonstruktsioonidel levisid Pliiplekki kohtame mõnel pool ka tõusva niiskuse katkes- ulatuslikud seenkahjustused. Teise kitsaskohana tuleb tajana sokli ja seina vahel. Siin pakub rea näiteid Saare- mainida 1980. aastate hooletut tööstiili, mis ei olnud aja- maa: vana koolimaja Kuressaares Garnisoni tänaval, Wil- loolise konstruktsiooni vääriline – tehti vaid ajutise ise- denbergi kabel Kudjape kalmistul ning Karja pastoraat. loomuga ja avariilisust edasi lükkavaid kindlustustöid. Viimase aja restaureerimispraktikas on pliiplekki kasutatud mitmete kirikute kivi- ja puitkatuste liidete vormista- Katusekandmike proteesimine misel (Püha, Järva-Peetri, Harju-Risti, Taagepera, Hal- ja kruviliited jala). Viimasel paarikümnel aastal on restaureerimis-proteesi- Plii iseärasustest rääkides peab esmalt mainima te- mistöödel kasutatud meetodit, kus asendusdetail jätka- ma suurt termilise pikenemise koefitsienti. Nii pikeneb takse vanaga ajaloolisi puiduliiteid eeskujuks võttes ning plii 0,03 mm/m temperatuuri muutudes 0–100 °C. Sel- tappides kasutatakse polte. Viimastel aastatel on aga puit- lest tingituna on juhendmaterjalides ette antud detailide konstruktsioonide ühendamisel hakatud üha enam raken- maksimaalsed mõõtmed, mis sõltuvad peamiselt katuse- dama kruviliiteid. Näiteks talade jätkamisel paigaldatakse kaldest, paigaldusviisist ja tuulekoormusest. Üldiselt võib kruvid risti nii, et üks kruvi on tõmmatud ja teine surutud. märkida, et mõõtmed ei tohi olla liiga suured, sest tempe- Kasutatakse spetsiaalseid, kogu pikkuses keermestatud ratuuri muutudes peavad detailid saama liikuda ning ka- kruvisid. Selline ühendusviis on hästi kasutatav ka protee- sutama peab deformatsioone võimaldavaid lahendusi. simistöödel, kus pikisuunalised jõud saab vastu võtta tap- Teiseks on plii raske, kuid samas väga pehme mater- pidega ja muu jääb kruvide hooleks. jal. Üheks tüüpilisemaks pliipleki kasutuskohaks on ka- Kruviliidete kasuks räägib asjaolu, et metalldetailid tuste ja püstpindade liitekohtade vormistamine, kus üks jäävad varjatuks ning teostamine on ka kiirem ja odavam. serv kinnitatakse seinale ning teine lebab oma raskusega Peamine on aga siiski ühenduste visuaalne väljanägemine katusel. Kasutades siin näiteks alla 1,25 mm paksust ma- – vaatest kaovad ohtra proteesimise korral silma riivavad terjali, on pärast esimest tormi plekist alles vaid riismed. ning ajaloolistele lahendustele mitteomased metalldetai- Seega kehtib põhimõte – kasutada tuleb piisava paksuse- lid. Kindlasti peab selline töö olema tehtud väga korrekt- ga plekki, mis suudab tuultele vastu panna. Üldiselt kasu- selt – lõtkud ei ole lubatud ning kruvimiseks tuleb kasu- tataksegi praktikas üsna paksu materjali. Kui liitekohtade tada spetsiaalset rakist. Projekteerimisel peab tutvuma plekk peab olema paksusega vähemalt 1,25 mm, siis ka- kruvide tootjate poolt välja antud projekteerimisjuhistega. tuste, fassaadide, tornide jms plekiga katmisel on Saksa Sellekohaseid norme käsitleb üsna põhjalikult ka soome- tehniliste reeglite miinimumnõue koguni 2,25 mm.

94 tehnoloogia / Karja kiriku katuse restaureerimine Juhan Kilumets, Ain Pihl

(1)

(2)

(1) Restaureeritud pikihoone lõunakülje katusekonstruktsioonid. Fotod Ain Pihl (2) Erinevaid pliipleki kasutusnäiteid

95 Juhan Kilumets, Ain Pihl Karja kiriku katuse restaureerimine / tehnoloogia

(3) Keskaegsetele kirikutele tüüpiliselt on Karjaski viilu- müürid sajandite jooksul madalamaks jäänud ning nende algne kattelahendus teadmata. Hilisemal ajal on viilu- pealseid katnud lauad ja viimati dolomiitplaadid. Kui projekteerimisel otsustati laudkatuse taastamise kasuks, siis tööde käigus see seisukoht muutus. Kattematerjali va- hetamise peamiseks argumendiks sai võimalikult vähene hoolduskulu. Selles osas on pliiplekk peaaegu konkurent- situ. Esmalt tasandati viilupealsed mördiga ning paigaldati aluskate, kuna kokkupuude leelistega võib põhjustada plii korrosiooni. Aluskatteks valiti tavaline katuste aluskate, antud juhul Divoroll Universal S. Seejärel paigaldati viilu- müüridele rõhtsate paanidena pliiplekk. Pleki kinnitami- seks kasutati valtside sees roostevaba profiili, mis kinnitati samast materjalist betooninaeltega (vt joonis). Meie mõne- võrra väiksemaid tuulekoormusi arvestades valiti pleki paksuseks 2,0 mm. Isegi sellisel juhul kujunes ühe paani kaaluks peaaegu 20 kg. Pliiplekki kasutati veel muudeski (4) sõlmedes – näiteks kooriruumi katuse ja pikihoone viilu liitekohal. Kokkuvõtteks võib öelda, et ajalooliste hoonete restaureerimisel on pliiplekk paljudel juhtudel igati sobiv ning paiguti isegi asendamatu materjal. Lisaks liitekohtade- le võib sellega katta puitdetaile (harja- ja viilulauad), mis ilma plekita kaua vastu ei peaks. Samuti sobib pliiplekk hästi ebatasaste pindade katteks, kuna võimaldab aluse ebatasasusi ja kurve järgivat venitamist-modelleerimist. Oma keemilise passiivsuse tõttu sobib ta kokku teiste me- tallidega ning korrosioonikindlus vähendab hoolduskulu- sid. Suureks eeliseks on ka plii visuaalne tagasihoidlikkus (5) – otsime me ju sageli restaureerimismaterjale, mis aja- loolistes situatsioonides mõjuksid võimalikult pretensioo- nitult. Pliipleki kasutamise hõlbustamiseks on välja antud mitmeid juhendmaterjale. Siinkirjutajad kasutavad mitme- osalist arvukate tabelite, fotode, jooniste ja sõlmelahen- dustega varustatud saksakeelset käsiraamatut „Blei im Bauwesen. Handbuch für Verarbeitung von Blei”.

(3, 4) Sarikate proteesimisel kasutatud kruviliidetega lahendus. Joonised Ain Pihl (5) Viilumüüride pliipleki kinnitus

96 MAAILMAPÄRAND

97 Riin Alatalu Kaukaasia tiiger lõhub pesa / maailmapärand

Kaukaasia tiiger lõhub pesa

Gruusia on eestlase jaoks ühtviisi kauge ja kodune. Väike- Nõukogudeaegne hoolimatus ja peremehetus rahvana seob meid temperamentsete mägilastega vajadus jätsid uhkele Thbilisile tugeva jälje. Toretsevad kaup- rahvusliku sõltumatuse järele, mille lahutamatuks osaks meheelamud jagati ühiskorteriteks ja elu vanalinnas käis on aga alati ka austus eelkäijate pärandi vastu. mugavuste puudumisel alla. Lisaks on mõjutanud siinsete Gruusial on hingematvalt kaunis loodus, mida ehivad hoonete seisundit sagedased maavärinad ja mäenõlvade maailma vanimad ristiusu kirikud, müstilised koobas- erosioon. Viimane tõsine maavärin tabas Thbilisit kloostrid ning arhailised külad ja linnad. Grusiinid on 2002. aastal. lõputult uhked nii oma materiaalse kui ka vaimse pärandi Thbilisi vanalinna säilimise eest on seisnud peamiselt traditsioonide üle. 1993. aastal asutatud vabatahtlikest ekspertidest koosnev Gruusial on ka väga häid kogemusi pärandi kaits- Gruusia ICOMOS. 1997. aastal võeti vastu Vana Thbilisi misel. Sarnaselt Eestile oli pärand võõrvõimu aastatel Deklaratsioon ning linn esitati Maailma Pärandivalve rahvusliku sümboli staatuses. Nõukogude Liidu esimene (The World Monuments Watch) maailma 100 ohustatui- suur ühiskondlik kultuurimälestiste kaitse ühing loodigi ma mälestise nimekirja. 1999. aastal algatati programm 1959. aastal just Gruusias. Viimasel kümnendil on Gruu- „Päästke Vana Thbilisi”. Alates uuest aastatuhandest on sia olnud maailmale väga avatud. Sealne muinsuskaitse ICOMOS keskendunud peamiselt ühele linnaosale – tegeleb sihikindlalt pärandi tutvustamisega. Peaaegu igal Betlemi kvartalile, kus on tegutsetud parimate muinsus- aastal valmib ka välismaistele lugejaile mõeldud uus trü- kaitseliste tavade järgi. Kvartali korrastamine on olnud kis. Väga aktiivsed ollakse rahvusvaheliste nõupidamiste erakordselt edukas, sest lisaks tippspetsialistidele on sel- toomisel Gruusiasse. lesse kaasatud ka kohalikud elanikud. Alates 2006. aas- Mina käisin Gruusias 2011. aasta septembris koha- tast on programmi abistanud nii raha kui ka teadmistega liku ICOMOS-i korraldatud konverentsil „Kogukondade Norra Muinsuskaitseamet. Betlemi kvartali eeskujuliku kaasamine pärandi kaitsel”. Just sellistel nõupidamistel restaureerimise, ja mis kõige olulisem, kohalike silmis näeb sageli ka pärandihoiu pahupoolt – külalised kutsu- väärtustamise kohta, on ilmunud põhjalik aruanne ning takse kohale näitamaks mitte ainult seda, mis on hästi, huvi ja eeskuju pakkuvat teavet koos fotodega leiab ka vaid ka nõu ja abi saamiseks olukordades, kus oma jõud ICOMOS-i Gruusia koduleheküljelt www.icomos.org.ge. enam üle ei käi. Kui üldjuhul kostab Gruusiast Eestisse valdavalt Gruusia püüdlustega saada euroopalikuks riigiks edumeelseid uudiseid, siis hetkel pärandiga toimuv on kaasneb sageli tugev kiusatus oma ümbrust modernisee- lausa uskumatu, sest Betlemi kvartal on pigem erand. rida ning asendada pealtnäha kulunud väärtused koopiate Septembris avanes grusiinide pealinnas muinsuskaits- või nn uus-vana stilisatsiooniga. Riigi- ja linnapeade soovi jate jaoks õõvastav vaatepilt ajaloolisest vanalinnast, kus oma maa õitsenguga uhkeldada toetab pärandialane hari- usinalt toimetasid buldooserid. Lisaks mõnesaja-aasta matus, millele sekundeerib aina süvenev korruptsioon. vanustele hoonetele lükati kokku kogu ajalooline kultuuri- Pealinna Thbilisit kroonib president Mihheil kiht. Olgugi, et linna vanus läheneb paarile tuhandele Saakašvili uus palee, mille arhitektuuris paistab viiteid aastale, on kohalik muinsuskaitse linnavõimude survel nii Valgele Majale Washingtonis kui ka Riigipäeva hoonele loobunud pealinnas arheoloogiliste kaevamiste nõudest. Berliinis. Mäenõlval kõrguva palee jalamil uhkeldab Ulatuslik pärandi hävitamine toimub Thbilisi linnavalit- uhiuus laste mänguväljak. Moodsa maailmaarhitektuuri suse 2009. aastal algatatud ja riiklikult soositud projekti ihalust sümboliseerib ka 2010. aastal avatud itaallase „Vana Thbilisi uus elu” raames. Programmi eesmärgiks Michele De Lucchi projekteeritud Vabaduse sild. on edendada kiratsevat ehitussektorit. Kokku läheb Moodsatest lisandustest hoolimata on Thbilisi Thbilisi vanalinnas uuendamisele 62 000 m² maad, piir- ennekõike tuntud kui väga vana linn. 5. sajandil Siiditee konnast kolitakse välja 422 perekonda ning ajaloolised äärde rajatud ja kuni 1936. aastani Tiflisi nime kandnud hooned lammutatakse ja asendatakse stiliseeritud koopia- keskuses on rohkesti jälgi omaaegsest jõukusest. Ajalooli- tega. Ühtlasi lisanduvad olemasolevatele mahtudele mõ- se Thbilisi „kaubamärk” on kindlusarhitektuur ning ned maapealsed ja -alused korrused. Kogu programmi ellu- ainulaadsed mäenõlvadele ehitatud rõdudega majad. viimiseks eraldab linn arendusfirmadele 55 miljonit dolla- Hoonete välisilme pärineb valdavalt 19. sajandist ja rit ning vajadusel saab ka linna tagatisel laenu. Kuid kui 20. sajandi algusest. Ehituskehandid ulatuvad peamiselt kasumit pakkuvaid ostjaid ei jätku, on linn sidunud end 17.–18. sajandisse, aga sageli juba linna asutamisaega- kohustusega osta ise hooned välja hinnaga 400 USD/m². desse. Peale eelpool mainitud Betlemi kvartali puudub muinsus-

98 maailmapärand / Kaukaasia tiiger lõhub pesa Riin Alatalu

(1)

(1) Thbilisi unikaalne vanalinn aastal 2011. Fotod Riin Alatalu

99 Riin Alatalu Kaukaasia tiiger lõhub pesa / maailmapärand

(2)

(3)

(2) David Gareja kloostrikompleks (3) Tüüpiline Thbilisi rõduga maja

100 maailmapärand / Kaukaasia tiiger lõhub pesa Riin Alatalu

(4)

(5)

(4, 5) Projekt „Vana Thbilisi uus elu”

101 Riin Alatalu Kaukaasia tiiger lõhub pesa / maailmapärand

(6)

(6) Uus-vana turismiinfo punkt UNESCO kaitse all olevas Mtsheta linnas

kaitsel Thbilisi vanalinna üle sisuliselt kontroll – kõik ehitada. Paraku alustati siin töödega ilma asjatundjatega volitused on seaduse alusel antud linnavalitsusele.1 eelnevalt nõu pidamata. Teatavasti on suur osa tegevusi Thbilisis tegutseb hulgaliselt välisrahastajaid ning mälestistel pöördumatud – piirkonna seismilisuse tõttu sarnaselt 1990. aastate alguse Eestile on ka Gruusia ko- alustati taastamistöid betooniga, mille eemaldamine on halikud võimud justkui lääne investorite nõiduse kütkeis. tänaseks võimatu. Hetkel võib pidada üheks traagilisemaks ning ka sotsiaal- Muinsuskaitselisest seisukohast veelgi kurioossem meedias levitatavaks projektiks Austria arhitektuuribüroo tegevus toimub aga suisa pealinna läheduses Mtsheta Zechner & Zechner võidutööd ajaloolist Gudiašvili välja- mälestistel. Tegemist on ühe tuntuima ja enim külastatui- kut ümbritseva hoonestuse asendamiseks. Hooned tüh- ma paigaga Gruusias. Mtsheta südameks on Svetitshoveli jendati elanikest ja juba paar aastat kestnud teadliku la- klooster, mida ümbritses ajalooline küla. Paraku võib ehe- gundamise järel ei olegi varsti enam midagi, mille nimel dast külast juba mitu aastat vaid minevikuvormis rääkida, meeleavaldusi ning allkirjade kogumist korraldada. sest osaliselt laiutab selle asemel hiiglaslike mõõtmetega Vabakondlikke liikumisi on Gruusias lisaks parkimisplats ja suveniirilett ning osa ajaloolisi hooneid ICOMOS-ile teisigi. 2005. aastal moodustati Tiflis Hamqari on asendatud uhiuute stiliseeritud koopiatega. Et asi veel- – Tiflisi Tsunft, mis sarnaneb meie Muinsuskaitse Seltsi- gi ‘tõepärasem’ välja näeks on kloostriesisele väljakule ra- ga selle moodustamise ajal, sest seltsi liikmed suisa võit- jatud nn uus-vana antiik-Kreeka stiilis turismiinfo punkt. levad pärandi nimel. Lisaks vabatahtlikele tööpäevadele Gruusias, nagu sageli mujalgi, jõuab kriitika tihti vaid on tulnud hoonete kaitseks moodustada ka inimkette. erialainimesteni ning tegelikud otsustajad käivad konve- Liikumist juhib opositsiooniline ajakirjanik. Muinsuskaits- rentse ainult pidulikult avamas, jäädes sisulistest arutelu- jate ja linnavalitsuse eesmärgiline lõhe tundub olevat nii dest kõrvale. Kahjuks jäi minu artiklis seekord domineeri- sügav, et kokkulepeteni jõudmine näib siinkohal võimatu. ma muinsuste kaitsmise pahupool, kuna kiituseni jõudes Paraku ei ole kultuuripärandit puudutavad skandaa- selgus ootamatult, et leheruum on lõppenud. Ülaltoodud lid seotud ainult pealinna võimuga, vaid märksa laiema kriitikast hoolimata nägin Gruusias ka palju armastatud moderniseerumisihalusega. Juba mõne aasta eest kan- ja hoitud kultuuripärandit. Ning ennekõike väga pühen- dis UNESCO ohustatud pärandi nimekirja kaks kolmest dunud muinsuskaitsjaid, kes teevad oma tööd tagasilööke Gruusias asuvast maailmapärandi objektist – Bagrati trotsides. Grusiinid on üsna tublid eurorahade kasutajad, katedraali ja ajaloolise Mtsheta linna. Kuningas Bagrat III loodetavasti käivitub 2012. aastal ka suurejooneline pro- 10. sajandil kunagisse pealinna ehitatud katedraal seisab jekt kohalike ametnike ja otsustajate täiendkoolitamiseks. alates 1691. aastast varemetes. Bagrati katedraal on üks

religioosse taustaga Gruusia riikluse sümboleist, mistõttu 1 Andmed refereeritud Thbilisi Linnavalitsuse Majanduspoliitika Büroo võib isegi mõista tekkinud kiusatust hoone uuesti üles juhataja Zviadi Archuadze ettekandest 21.09.2011.

102 maailmapärand / Teaduslik restaureerimine Jaapanis Lilian Hansar

Teaduslik restaureerimine Jaapanis

Eesti muinsuskaitse võiks oma uute suundade ja suhtu- des tegeletakse kultuuripärandi teadusliku uurimise ja miste kujundamisel ehk sagedaminigi võtta eeskuju märk- restaureerimismeetodite välja töötamise ning vastavasisu- sa kogenumate riikide kultuuripärandi hoidmise praktilise kirjanduse publitseerimisega. Nii uuritakse näiteks kast. Näiteks leidub meist nii kaugele jääval ja erinevate Tōkyō instituudi konserveerimis- ja restaureerimistehni- traditsioonidega maal nagu Jaapan mõndagi, millele kate osakonnas muu hulgas nii traditsioonilisi kui ka uusi tasuks selles võtmes tähelepanu pöörata. materjale ning tehnikaid, katsetades neid ühtlasi prakti- Kõrvutades Jaapani kultuuripärandi kaitset Eesti kas. Uuringud on väga spetsiifilised, sisaldades endas nii omaga, leiame siin nii mitmeidki sarnasusi, kuid ka füüsikalisi, keemilisi kui ka bioloogilisi katseid. Instituudi erinevusi. Jaapanis nähakse näiteks materiaalse päran- vaimse pärandi osakonna ülesanne on lisaks nende erine- di säilitamise ühe vahendina vaimset pärandit, mis on vate avaldusvormide registreerimisele ja audiovisuaalsele samuti riiklikul tasandil kaitstav.1 Nii on seal mälestis- dokumenteerimisele ka esitajate konsulteerimine, näitus- te nimekirjas kõrvuti ehitiste ja kunstiteostega ka nende te ja konverentside korraldamine, vastavasisulise kirjan- valmistamisel kasutatud traditsioonilised töövõtted ning duse väljaandmine jms. Instituudid teevad ka põhjaliku restaureerimise ja konserveerimise tehnikad. Valdkond, eeltöö väärtuslike objektide või kultuurinähtuste uurimisel millele tahaksin erilist tähelepanu juhtida, on restauree- ja kaitse alla võtmise ettevalmistamisel. rimisalased teaduslikud uuringud, mida Eestis küll paar- Teaduslik lähenemine restaureerimisele annab sel- kümmend aastat tagasi KRPI-s2 tehti, kuid mis täna- gelt mõista, et meil levinud arusaam, nagu tähendaks sel päeval kahjuks praktiliselt puuduvad. Kuna Jaapani Jaapanis restaureerimine uuesti ülesehitamist − näiteks Kultuuriamet allub ministeeriumile, mille haldusalasse templite uuendamist täies mahus − ei vasta tõele. Selline jäävad lisaks kultuurile ka haridus ja teadus, on kultuu- taastamise viis kehtib vaid ühe vanima (u 2000 aastat) − ripärandi kaitsega tegeleva osakonna töö tihedalt seotud Ise templi puhul, mis vaatamata oma shintō usundi pea- riiklike uurimisinstituutidega. Tōkyō ja Nara instituuti- templi staatusele ei ole kantud kultuuripärandi nimistus-

(1)

(1) Shoko-Ji templi restaureerimistööd 2011. aastal. Fotod Lilian Hansar

103 Lilian Hansar Teaduslik restaureerimine Jaapanis / maailmapärand

(2) (3)

(2, 3) Traditsioonilised restaureerimisvõtted

se. Ise templi laud- ja õlgkatustega puithooned (neid on struktuurilt võimalikult palju vanaga. Ainus täiesti uus li- kokku 65) ehitatakse tõepoolest iga 20 aasta tagant täiesti sand oli metallist tugikonstruktsioon, mille ülesandeks sai uuesti üles (seni on uuendatud üle 60 korra), kopeerides templi kaitsmine maavärinate korral. Restaureerimistööde täpselt sarnast konstruktiivset lahendust, välisilmet ja ma- ajaks oli mitmest hoonest koosnev templikompleks materjali ning kasutades valdavalt traditsioonilisi töövõtteid. hutatud metallkarkassiga ehitisse. Umbes kuueks aastaks Seega teenib Ise templi korduv ülesehitamine muu hulgas planeeritud ülipõhjalike ehitustööde protsessi kuulus ka ka autentsete töövõtete elushoidmise eesmärke. Templi- uurimis- ja restaureerimistööde tutvustamine külastajaile. ehituse protsessi lahutamatuks osaks on shintō usulised Eelkirjeldatud töövõtete tulemusi kohtasin ka küm- traditsioonid. Nii pühitsetakse ehituspuitu, tööriistu ning me aastat tagasi restaureeritud Zuiryu-Ji templis, mis on iga valminud ja uut ehitusetappi kindlate rituaalidega. Üks UNESCO kaitse all. Üldmulje oli tõepoolest selline, just- austustväärivamaid on enne ehitamise algust Maalt loa kui oleks tegu täiesti uue hoonega. Lähemalt silmitsedes küsimine ja vabandamine, et rikutakse selle rahu. Taoline võis aga märgata meisterlikult teostatud uue ja vana puidu komme on tänapäeva Jaapanis levinud sageli ka uusehitiste liitekohti, aegu näinud aknaraame ja uksi, väga laiu ja ku- alustamisel. Rituaalsetes toimingutes väljendub shintōistli- lunud laudu seintel ning põrandatel, rääkimata ajaloolis- ku usundi põhimõte – looduse ja esivanemate austus. test dekoratiivsetest detailidest, mis olid autentsed, kuid Kuid kõigi mälestiste, sh templite puhul kasutatak- mõjusid oma metallisära ja erksate värvide tõttu värskeina. se restaureerimis- ja konserveerimisvõtteid meil levinud Kui budistlike templite puhul on värviküllus tradit- tähenduses. Seda, kui põhjalik on ühe templi restaureeri- siooniline, siis shintō pühakojad on märksa tagasihoid- mine Jaapanis, kogesin Takaoka linnas Shoko-Ji templis. likuma kujundusega. Neis on küll altar, kuid puudub ju- Tegemist on 17. sajandil rajatud ning 1910. aastal ümber maluse kujutis. Ometi on shintō tempel jumala või vaimu ehitatud budistliku templiga. Selleks, et teha kindlaks ehk kami3 koduks – teda pole näha, ta on kõikjal. Ka neis varasemad ehitusetapid ja konstruktsioonide tehniline templites kasutatakse üksikuid säravaid metalldetaile, sest seisukord, kuulusid restaureerimisööde protsessi äärmi- usutakse, et nii on jumalik õnnistus nähtav ka kaugemal. selt põhjalikud ajaloolised ja ehituslikud uuringud. Kogu Antud juhul ootusega, et Jaapanis nähtu jõuaks alla- hoone võeti n-ö pulkhaaval lahti ja dokumenteeriti. Eri- kirjutanu silmade läbi teienigi. nevate ehitusetappide uurimise ja samaaegselt toimuvate restaureerimistööde ajal tehti jooksvalt otsuseid, millises mahus ja vormis hooneid taastada. Eesmärgiks ei seatud 1 Vaimse ja rahvakultuuripärandi kaitsest Jaapanis olen pikemalt mitte templi algse kuju ennistamist, vaid selle erinevate kirjutanud ajalehes Sirp (20.01.2012). ehitusperioodide säilitamist ja restaureerimist. Iga puit- 2 Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimise Instituudis. tarindi osa ja arhitektuurset detaili püüti säilitada võima- 3 Shintōism tähendab kamide (jumalate, loodus- ja kohavaimude) ning esivanemate kultust. Kamisid kokku nimetatakse yaoyorozu no kami likult autentsel kujul, nende pehastunud osi proteesides. (kaheksa miljonit kamit). See ei ole täpne arv, vaid väljendab lõputut arvu Seejuures peeti ülimalt oluliseks, et uus puit sarnaneks oma ajast, mil lõpmatuse mõistet polnud olemas.

104 maailmapärand / looduslike pühapaikade kaitsmine Ahto Kaasik

Rahvusvaheline juhend annab suuniseid looduslike pühapaikade kaitsmiseks

2011. aastal ilmus eesti keeles Rahvusvahelise Loodus- dada järgnevatel aastatel ka Eesti pühapaikade kaitsmist. kaitseliidu IUCN-i (International Union for the Conserva- Kõnealune inglisekeelne juhend on varem tõlgitud tion of Nature and Natural Resources) juhend looduslike üksnes hispaania ja vene keelde. Eestikeelse juhendi järgi pühapaikade haldamise kohta.1 Raamatusse on koondatud oli suur vajadus, kuna meil leidub rohkesti looduslikke pühapaikadega seotud mõisted, suunised, hea haldamise pühapaiku ning nendega seotud tavad on jõudnud elavalt näited ning rahvusvahelised dokumendid. Lisatud on ka nüüdisaega. Looduslikel pühapaikadel on Eesti loodu- Eesti pühapaikasid tutvustav artikkel. ses ja kultuuris praegugi oluline koht. 2011. aastal Faktum Juhendi koostas Maailma Kaitsealade Komisjoni & Ariko korraldatud avaliku arvamuse uuringust selgus, moodustatud rahvusvaheline töörühm, kes uuris püha- et 70% eestimaalastest peavad hiite ja teiste looduslike paikade seisundit ning kaitsekorraldust mitme põlisrahva pühapaikade kaitsmist tähtsaks või väga tähtsaks.2 juures. Töö eesmärk oli sõnastada üldkehtivad põhimõtted, Pühapaikade haldamise juhend pole õigusakt, kuid mida järgida looduslike pühapaikade haldamisel nii loodus- on raamjuhend, mis aitab korraldada pühapaikade kaitset kaitsealadel kui ka mujal. Raamatus esitatud suunised so- ning täiendada vajadusel seadusandlust. Eestikeelse välja- bivad kõikide religioonide looduslikele pühapaikadele, kuid ande eessõnas kirjutab Rahvusvahelise Looduskaitseliidu nende peamiseks sihtrühmaks on siiski loodususuliste asepresident ja nõukogu liige professor Kalev Sepp: põlisrahvaste pühapaigad. Eesti Vabariigi esindajate osa- „Juhendi rakendamine eeldab teatud suhtumiste muu- võtul võeti juhend vastu 2008. aasta oktoobris Barcelonas tust. Eesti põlisrahvas on oma tõekspidamistest ning ta- toimunud IUCN-i IV maailma looduskaitse kongressil. vadest lähtudes hiites ja teistes looduslikes pühapaikades Rahvusvaheline Looduskaitseliit on maailma suurim loodust kaitsnud tõenäoliselt sama kaua, kui inimene on looduskaitseühendus, mis on aastakümneid suunanud meie maad asustanud. Põlisrahva maausulistest tõeks- riikide looduskaitsepoliitikat ning tema eestvedamisel pidamistest ja tavadest lähtuvat ajaloolist kaitsekorraldust on ellu kutsutud kõik ülemaailmsed looduskaitselepped. tuleb tunnustada ning lõimida see pühapaikade osas Loodetavasti aitavad juhendis esitatud põhimõtted kujun- riiklikusse looduskaitsesse.”

(1)

(1) Ilumäe Hiieniinepuu. Foto Ahto Kaasik

105 Ahto Kaasik looduslike pühapaikade kaitsmine / maailmapärand

(2) Seni on Eestis ajaloolisi looduslikke pühapaiku kä- sitletud kitsalt kas arheoloogia- või loodusmälestistena. Muutunud õigusruum ja ühiskonnakorraldus võimaldavad kaaluda ka asjakohasemat lähenemist.3 Rahvusvaheline juhend toob pühapaikade mõtes- tamise ja kaitsmise osas kaasa ka paradigma muutuse. Juhendi kohaselt on pühapaigad põlisrahvaste vanimad looduskaitsealad, kus puutumatu looduskeskkond ning vaimne ja aineline kultuuripärand moodustavad lahutama- tu terviku. Oma tähenduse tõttu on kultuuripärandiks ka pühapaik kui loodusobjekt või keskkond ning seda tuleb kaitsta ja hallata põlisrahva tavadest lähtudes. Teine oluline põhimõte puudutab eestkostjaid ehk inimesi, kes on õigustatud pühapaikade osas kaasa rää- kima ja otsustama. Pühapaikadega seotud pärandi on loonud oma usundit järgiv põlisrahvas. Ilma põlisrahva- ta poleks pühapaikasid ning ilma pühapaikadeta ei saaks edasi kesta olemuslik osa põlisrahva usundist ja tavadest. Põlisrahva usundit ja traditsioone järgivate eestkostjate kaasabil nähakse võimalust põlisrahva loodusundi ning traditsioonide jätkumiseks ning nende inimestele lähema- le toomiseks. Eestkostjad mõistavad üldjuhul kõige paremini pühapaikade väärtust ning oskavad hinnata, kuidas nendega ringi käia. Põhimõtteliselt on kogu eesti rahvas põlisrahva järel- (3) tulija ning võiks soovi korral olla pühapaikade eestkostjaks. Pühapaiga eestkostjaks võib olla näiteks selle maaomanik. Paraku ei määratle mitte kõik eestlased end põlisrahvana, nad ei hoia pühapaiku põliste tavade kohaselt ning ei järgi seal maausu tavasid. Kuna Eestis ei ole riigiusku, siis põhi- mõtteliselt ei saa pühapaikade eestkostjaks olla ükski riigi- asutus ega riiklik institutsioon. Eestkostjad on aga näiteks Miikse Jaanikivi pühaks pidavad ja kasutavad setod. See- juures pole oluline, kas esivanemate traditsioonide hoidjad elavad lähikonnas, mujal Eestis või isegi välismaal. Kõiki- de Eesti pühapaikade eestkostjaks on Maavalla koda, kes ühendab esivanemate loodusundi ja traditsioonide järgijaid üle kogu Eesti. Kuidas täpselt Eestis pühapaikade kaitset korraldada, on vaja lähiaastate jooksul erinevatel asjasse- puutuvatel asutustel, ühendustel ning isikutel omavahel kokku leppida ning selle tööga on algust tehtud. Juhendi tutvustamiseks korraldati 2011. aasta sügi- sel Keskkonnaameti kuues piirkondlikus keskuses teabe- päevad. Raamatut jagati tasuta keskkonna- ja muinsus- kaitseametnikele, samuti maa- ja omavalitsustele, suu- rematele raamatukogudele ning kõrgkoolidele. Raamatu faili saab alla laadida Internetist: http://www.maavald.ee/ failid/IUCN_SNS_Estonia.pdf.

1 Looduslikud pühapaigad. Juhend kaitsealade valitsejatele. Kaitsealade hea tava suunised nr 16. IUCN, Maavalla koda 2011. 2 Faktum Ariko 2011 – Faktum & Ariko. Looduslikud pühapaigad. Uuringu tulemuste esitlus 2011. Internetis 28.12.2011: http://www.maavald.ee/failid/LP_FaktumAriko2011.pdf. 3 Pühapaikade õiguslikust seisundist saab põhjalikumalt lugeda (2) Ristikõiv Võrumaal Matsi külas. Foto Liis Keerberg SA Keskkonnaõiguse Keskus koostatud analüüsist „Looduslikud (3) Pudru keetmine hingedeaja palvuseks Kunda Hiiemäel. pühapaigad. Õiguslik kaitstus ja selle edasised võimalused.” Internetis: Foto Heiki Maiberg http://hiis.ee/files/Pyhapaigad_Oigusanalyys.pdf

106 KROONIKA JA TRÜKISED

107 Kalev Uustalu MUINSUSKAITSESEADUSE MUUDATUS / KROONIKA JA TRÜKISED

Omanike ja ettevõtjate elu lihtsustav, kuid mälestiste kaitset tõhustav seaduse muutmine

Paratamatult toovad meie ümber toimuvad arengud Veealuse kultuuripärandi kaitseks endaga kaasa vajaduse õigusruumi eri valdkondade muut- rakendatakse MKA sukeldumislubasid miseks. Ka kultuuripärandi säilitamisega seotud valdkon- ja koolitatud sukeldujate juhendajaid nas on toimunud muudatusi, mis tingisid uue nurga Eesti riik, mis on kolmest küljest piiratud veega ja alt lähenemise mitmetele muinsuskaitse teemadele. mille territooriumil on ohtralt erinevaid veekogusid, sai Nende uute lähenemiste reguleerimiseks tegi Riigikogu 2011. aastal esmakordselt veealust kultuuripärandit puu- 2011. aastal Muinsuskaitseseaduses suuremahulise muu- dutava regulatsiooni. Muinsuskaitseseadusesse tehtud datuse. Ümber vaadati mitu mälestiste omanikke, mäles- muudatused on ettevalmistuseks Eesti Vabariigi liitumi- tistega seotud ettevõtjaid ja muinsuskaitsjaid puuduta- seks UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konvent- vat põhimõtet. siooniga. Kultuuripärandi kaitse seisukohalt kujutavad kõik uppunud või rannikule kinni jooksnud laevad endast Kultuuriväärtusliku asja otsimiseks ajaloolist ja kultuurilist väärtust kandvaid objekte. Nende otsinguvahendiga on vajalik väljaõpe hulgas on ka vrakke, mis vajavad kaitset mälestisena tervi- ja Muinsuskaitseameti luba kuna koos selle juurde kuuluva arheoloogilise ja loodus- Aastaid on Eestis, nii nagu mujal maailmaski, püütud liku ümbrusega. Seoses järjest tiheneva laevaliiklusega, ohjata nn „musta arheoloogiat”, mis väljendub arheoloo- giamälestiste rüüstamises ja kultuuriväärtuslike esemete- (1) ga hangeldamises. Arheoloogilised leiukohad on võrrel- davad arhiiviga, ainult et seal pole inimtegevust kajastav seatud kirjasõnasse, vaid on ladestunud kultuurikihti. Piltlikult öeldes on arheoloogilise leiukoha rüüstamine võrreldav arhiividokumentide varguse ja hävitamisega. Enim ohustatud selles vallas on arheoloogia- või ajaloo- mälestisena kaitse all olevad matmispaigad ja ajaloolised lahinguväljad, kus pahatahtliku tegevuse tagajärjel rikutakse mälestise kultuurikiht ning eemaldatakse leiu- materjal. Tänapäeval on nn „musta arheoloogia” harrasta- jate üheks põhitöövahendiks metallidetektor. Soovides pii- rata metallidetektorite kasutamise kahjulikku mõju arheo- loogiapärandile, sätestab 2011. aasta seadusemuudatus Muinsuskaitseameti (MKA) loa nõude kultuuriväärtusliku asja otsimisel otsinguvahendi kasutamiseks. Loa taotlejad peavad omama kas vajalikku eriharidust või läbima muin- suskaitsealase lühikoolituse, mis peaks tagama olukorra, kus otsinguvahendi kasutaja tegutseb leiupaigas informatsiooni ning leiumaterjali säilitades. Muinsuskaitse- ameti loata on kultuuriväärtusega asja otsimisel keelatud kasutada otsinguvahendit/metallidetektorit mälestisel, selle kaitsevööndis, väljaspool linnu, aleveid ja alevikke. Linnades, alevikes ja alevites on kultuurikiht piisavalt sügaval, mistõttu seal ei ole otsinguvahendi keelustamine otstarbekas. Samas ei piira seadusemuudatus otsinguvahendi mõiste alla jäävate seadmete või vahendite kasutamist ettevõtjatele ja teistele nende igapäevaste tööde tegemisel. (1) Mälestisele sukeldumiseks tuleb taotleda luba Muinsuskaitse- ametilt. Foto Tuukritööde OÜ

108 KROONIKA JA TRÜKISED / MUINSUSKAITSESEADUSE MUUDATUS Kalev Uustalu sukeldumisklubide ja hobisukeldujate arvu kasvuga ning Nüüdsest väljastab MKA ajalise piiranguta tegevusluba- sukeldumistehnika väga kiire arenguga osutus veealu- sid. See tähendab, et ettevõtja, kellele on antud tegevus- se pärandi kaitse reguleerimine riiklikul tasandil vältima- luba, võib selle alusel tegutseda nii kaua, kui ise seda tuks. Seadusemuudatuse kohaselt on veealusele mälesti- soovib. Siiski on mõned asjaolud, mis võivad põhjustada sele sukeldumine lubatud ainult MKA vastava loa alusel tegevusloa kehtetuks muutmise. Nii juhtub, kui loa taot- või seda luba omava ettevõtte juhendamisel. Mälestisele lemisel on esitatud valeandmeid; kui tegutsemise käigus sukeldumise loa saamise üheks eelduseks on asjakoha- on rikutud või hävitatud mälestis, selle detailid või välisil- se koolituse läbimine. Sätestatud on mälestisel ning selle me ning kui loa omaja ei ole etteantud tähtaja jooksul kaitsevööndis traalimisega ja süvendamisega seotu – ja korras täitnud riikliku järelevalve käigus tehtud ette- veealusel mälestisel on keelatud ankurdamine ning kirjutust. mälestisel ja selle kaitsevööndis on keelatud traalimine Kuivõrd Tallinna vanalinn on UNESCO maailma- ning süvendamine. pärandi objekt, kuid siin asuvad ajaloolised hooned ei ole kõik eraldi kaitse all, siis täiendati seadust selles piirkon- Teisaldatud mälestis on parem nas tegutsejate suhtes. Seadusemuudatus tõi tegevusloa lahendus kui hävinenud mälestis nõude UNESCO maailmapärandi objektil konserveeri- Kahetsusväärsed juhtumid, mis on olnud seotud mälesti- mis- ja restaureerimisprojektide koostajatele ning konser- seks olevate hoonete mahapõlemisega ja kus on eelnevalt veerimis- ja restaureerimistööde teostajatele. ilmnenud omaniku soov hoone lammutada, tõid Muinsus- Positiivne on seegi, et väärikatest ning väga kaitseseadusesse paragrahvi kinnismälestiseks oleva ehi- hõivatud inimestest koosnev kultuuriministrile nõu andev tise teisaldamise kohta. Ilmselgelt on oma ehituspaigast kogu – Muinsuskaitse Nõukogu – saab tänu seaduse- uude kohta üle viidud ja uuesti ülespandud mälestiseks muudatusele keskenduda varasemast enam muinsuskait- olev hoone parem lahendus, kui selle põlengujärgsed va- se strateegilistele teemadele. Seadusemuudatus vabastab remed algses ehituspaigas. Seaduses tehtud täiendu- Muinsuskaitse Nõukogu kultuuriväärtuslike esemete se kohaselt võib kinnismälestiseks oleva ehitise teisalda- (nt kirikuriistad, mööbel, maalid jms) mälestiseks tunnis- da tema algsest asukohast sobivasse kohta, kui mälestise tamise protseduurist. Esemete vallasmälestiseks tunnis- säilitamine ajalooliselt väljakujunenud keskkonnas tamise ja mälestise andmete muutmise menetlus kuni ei ole vajalik ja sellega ei ohustata mälestise säilimist. kultuuriministrile otsuse tegemiseks vajalike dokumentide Eelnõu kohaselt on kinnismälestise teisaldamise protse- esitamiseni on nüüd täielikult MKA ülesanne. Samas duur küllaltki sarnane mälestiseks tunnistamise reeglisti- on jäänud Muinsuskaitse Nõukogu pädevusse endiselt kuga. Nimelt otsustab mälestise teisaldamise kultuuri- kinnisasjade mälestiseks tunnistamise või mälestiseks minister MKA eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse olemise lõpetamise ettepaneku tegemine kultuuriminist- Nõukogu ettepaneku alusel. Oluline on seejuures silmas rile. Selle ülesande usaldamine Muinsuskaitse Nõukogu- pidada, et mälestise teisaldamise menetluse aluseks on le on ka loomulik, kuna hoonete ja maa-aladele omanike- mälestise omaniku taotlus. Samuti on selleks nõutav ko- le muinsuskaitseliste kitsenduste seadmine nende asjade haliku omavalitsuse volikogu nõusolek. Mälestise teisal- mälestiseks tunnistamise korral on avalikku ning erahuvi damine toimub muinsuskaitse eritingimusi järgiva projekti vahekorda silmas pidades keeruline otsus. alusel ning teisaldamisega seotud kulud katab omanik. Avaliku ja erahuvi paremaks arvestamiseks küsib nüüdsest MKA muinsuskaitseala põhimääruse kohta ka 2011. aasta seadusemuudatused asukohajärgse kohaliku omavalitsuse volikogu arvamust. lihtsustasid tegevusi mitmes teiseski Samuti korraldab MKA muinsuskaitseala põhimääruse muinsuskaitse valdkonnas eelnõu avaliku väljapaneku asukohajärgses valla- või Mälestiseomanike rõõmuks on uue seadusemuudatuse linnavalitsuses ning oma veebilehel vähemalt nelja nädala kohaselt mälestise remont tegevus, milleks ei pea enam kestel. Sellel ajal võib MKA-le esitada muinsuskaitsealaga koostama eritingimusi, projekti ega hankima MKA koos- seonduvaid ettepanekuid ja vastuväiteid, mille põhjal kor- kõlastust. Mälestisel võib teha remonti nii omanik ise kui raldab MKA avaliku arutelu, kus kuulatakse ära erinevad ka tegevusluba mitte omav ehitusettevõtja ilma mahuka osapooled, et leida kohaliku kogukonna ja kultuuripärandi asjaajamise ning muinsuskaitselise järelevalveta. Remon- jaoks parim lahendus. ti puudutavate nõuete lihtsustumine aitab omanikel hoi- Parema regulatsiooni on saanud ka pisiasjana tunda kokku nii aega kui ka raha. Vastavalt MKA kehtestatud duv, kuid praktikas probleeme tekitanud ning mitmeid remondi- ja hooldustööde juhendile saab omanik hinnata, kodanikualgatusi pärssinud mälestiste juurde nende väär- millised tööd käivad remondi mõiste alla. Lihtsaim reegel tusi ja tunnuseid kirjeldavate teabetahvlite paigaldamine. mälestisel lubatud remondi määratlemiseks on see, Varasemalt sai maa külge kinnitatud infotahvleid ehitus- kui remondi tulemusel ei muutu mälestise välisilme ega seadusest tulenevalt käsitleda ehitistena ja nende püstita- detailid. miseks oli vaja taotleda kohaliku omavalitsuse nõusolekut. Lihtsamaks on muutunud olukord ka muinsuskait- Kuivõrd ehitusseaduses pole täpsustatud, millise suuru- selist tegevusluba nõudvate tegevuste ja tegijate puhul. sega või millisest materjalist infoviitade püstitamiseks on

109 Kalev Uustalu MUINSUSKAITSESEADUSE MUUDATUS / KROONIKA JA TRÜKISED

(2)

(2) Varasem pretsedent: üle saja aasta vanune puitkabel, mis 2004. aastal uusehitusele ette jäi, teisaldati 2005. aastal Pikva mõisaparki arhitektuurihuvilise soomlasest mõisaomaniku Mika Orava ja erinevate ettevõtete koostöös ning Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti ja Muinsuskaitseameti loal. Foto Jaan Vali

nõutav luba vajalik, siis lähtuti kõikidel sarnastel juhtudel mälestiseks või mitte, tingimusel, et Muinsuskaitseameti ühtsest nõudest, et igal juhul on vaja taotleda ehitusluba. eksperdihinnangust lähtudes ilmneb, et riik kultuuriväär- Nüüd võib MKA ja omaniku nõusolekul mälestisele ja tusega asja ei vaja. Teiseks leiuga seotud oluliseks muu- selle kaitsevööndisse paigaldada mälestise kirjeldamiseks datuseks on asja leidja või valdaja kohustus anda see üle kuni 1 m laiuse ja 2 m pikkuse ning maapinnast kuni Muinsuskaitseametile kultuuriväärtuse tuvastamiseks. 2,5 m kõrgusele ulatuva teabekandja, mida ei loeta ehi- Kohustus leid üle anda laieneb nii eeldatava kultuuriväär- tusseaduse tähenduses ehitiseks. tusega asja leidjale kui valdajale, see tähendab igale isi- Varasemalt oli sätestatud, et kultuuriväärtuslik leid kule, kelle valdusse või omandisse see on pärast leidmist kuulus riigile ja leidjale sai määrata kindlapiirilise tasu. antud. Praktikas tuleb ette juhtumeid, mil Muinsuskaitse- Nüüd on aga kultuuriväärtuslike leidude puhul võimalik ameti eksperdid märkavad internetifoorumites ilmse kul- märksa paindlikumalt tegutseda. Kuigi seaduse kohaselt tuuriväärtusega leiu tunnustega müügikuulutusi. Samas kuulub kultuuriväärtusega leid jätkuvalt riigile, võimal- ei ole ainuüksi fotode põhjal võimalik kultuuriväärtust dab seadusemuudatus selle tasuta võõrandada leidjale. lõplikult tuvastada, asja omandi suhtes on see aga Nii saab riik kinkida tuvastatud kultuuriväärtusega vallas- määrava tähtsusega. asja leidjale, sõltumata sellest, kas asi on tunnistatud ka

110 KROONIKA JA TRÜKISED / Konverentsist Jaan Tamm

Konverentsist „Tallinna vanalinna kaitseala 45 ja Helmi Üprus 100”1

Alates 1993. aastast Eestis peetavate Euroopa Muinsus- omanud asutused. Tasub märkida, et määruse lisaks ol- kaitsepäevade 2011. aasta pealkiri oli „Ajaloolised linnad nud kaitsevööndi põhimäärus oli muutmatul kujul kasutu- ja külad”. Viimasest tulenevalt ning asjaolust, et Tallinna sel kuni 1999. aastani – seega 33 aastat. Vastava ENSV vanalinna kaitsetsooni kehtestamisest möödus 45 aastat, Ministrite Nõukogu määruse ja selle lisa ettevalmistami- otsustasid päevade organisaatorid selle raames toimuvad sega seotud olnud töörühma igapäevaseid tegemisi kirjel- üritused pühendada Tallinna vanalinna kaitsealale ning daski selle liige, Helmi Üpruse tollane „parem käsi” selle ühele „loojale” Helmi Üprusele. Marta Männisalu. Koostööl oma „akadeemilise ema” Artikli pealkirjas toodud nimetuse all toimunud kon- Helmi Üprusega 1970. aastatel peatus temale omases verentsi korraldasid 6. septembril Tallinna Raekojas Eesti emotsionaalses vormis EKA professor Leonhard Lapin, Muinsuskaitse Selts ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. kelle ettekanne ilmus täismahus 2011. aasta 14. oktoobri Mõistagi oli enamiku ettekannete keskseks tegelaseks Sirbis (lk 22–23). Üpruse aastakümnete pikkusest sala- Helmi Üprus, kelle sünnist möödus 15. oktoobril 100 aas- armastusest, etnoloogiast ja selles valdkonnas kordasaa- tat. Alljärgnev olekski lühiülevaade konverentsil kõlanud detust kõneles Tartu Ülikooli professor Anu Kannike. ettekannetest. Helmi Üpruse ja arhitekt Rein Zobeli poolt Teadusli- Jaan Tamm andis üsna põhjaliku ülevaate (lähemalt kus Restaureerimise Töökojas (TRT) tehtu oli vaieldama- saab sellega tutvuda „Vana Tallinna” XXII numbris, tult üheks eelduseks, et Tallinn võis 30 aastat hiljem, aas- Tallinn 2011, lk 240–262) Helmi Üpruse kujunemisest tal 1997, saada UNESCO maailmapärandi nimistu liik- muinsuskaitsjaks ning tema liigvarajasest surmast tingi- meks. Ometi pole ei aeg ega elu seisma jäänud ning muu- tuna vaid napilt 25-aastasest, kuid üliaktiivsest tegevusest tunud seadusruum, uued omandisuhted ja täielikult teise- selles valdkonnas. nenud linnamaastik seavad meile järjest uusi ülesandeid. Tallinna vanalinna kaitsevööndi moodustamisele kit- Tallinna vanalinna kaitsealal kui maailmapärandi nimistu samalt oli pühendatud Eesti Kunstiakadeemia muinsus- objektil ning sellest tulenevatel erinõuetel peatuski oma kaitse ja restaureerimise osakonna juhataja Lilian Hansari ettekandes Henry Kuningas Tallinna Kultuuriväärtuste ettekanne (artikkel ilmus täismahus Tartu Ülikooli välja- Ametist, kelle igapäevaste tööülesannete hulka kuulub ande Baltic Journal of Art History 2011/2012. aasta eri- vanalinnas toimuva jälgimine ning vastavate suuniste numbris, lk 57–75). Tallinna vanalinna kaitsevööndi, mis andmine siin elavatele ja toimetavatele elanikele ja asu- oli tollases Nõukogude Liidus esimene omataoliste seas, tustele. Vanalinna kaitsetsooni uue arengukava koosta- moodustamisega seondunud probleeme ja osaliselt ka misest kõneles kava koordinaator, Tallinna Linnavalitsuse tollaseid telgitaguseid valgustas konkreetse töö telli- arengukavade osakonna juhataja Mark Sepp. ja funktsioonides olnud tollane linna peaarhitekt Dmitri Olgu lisatud, et konverentsiga paralleelselt ja mõned Bruns. Et enamus planeeritust õnnestus uurijatel ja pro- nädalad hiljem oli huvilistel võimalik Muinsuskaitseame- jekteerijatel ellu viia, osutus võimalikuks vaid tänu spet- ti raamatukogus vaadata sealses arhiivis säilitataval Helmi siaalsele riigi toel moodustatud Vanalinna Fondile, milles- Üpruse isikufondil põhinevat näitust. se tegid igakuiseid sissemakseid kõik vanalinnas ruume

1 Põhineb autori 13.10.2011 ajalehes Sirp ilmunud samasisulisel artiklil.

111 Marta Männisalu Mälestuskilde Helmi Üprusest / KROONIKA JA TRÜKISED

Mälestuskilde Helmi Üprusest

Kena soov on kirjutada mälestusi mõnest oma endisest Laulasmaa mõisakesest välja visatud vanadele esemetele, kolleegist, kuid kui raske see aga tegelikult on. Liiatigi, mille hulgas oli pronksist küünlajalgu, ampiirstiilis tuha- kui too isik oma suure erudeeritusega paneb nooruki toose, lampe jms. Võtsime mõne hüljatud muinsuseseme aukartlikult alt üles vaatama. Ka mööda läinud aastad kaasa. Mõnikord tuli matkadele kaasa ka etnograaf Ants (varsti 60) kustutavad neid. Viires, keda õed Üprused siis naljatlevalt „koerahirmuks” Helmi Üprus oli TRT1-sse tööle vormistatud direk- kutsusid. tor Nikolai Toomi käskkirjaga 12. detsembril 1951. aas- 1957. aasta sügisel olime kahekesi Leningradi arhii- tal. Allakirjutanu oli 1954. aasta kevadel lõpetanud tollase vis Eesti ehitusmälestiste kohta andmeid kogumas. Luge- Tartu Õpetajate Instituudi ajaloo osakonna ning suunatud missaalis piidles Helmit aeg-ajalt üks veidi iseäraliku ole- Pärnu linna, kuid sealse haridusosakonna teatel Haridus- kuga mees sama kõrgete säilikuvirnade taga nagu meie- ministeeriumi tehtud vea tõttu Pärnus vaba kohta mitte gi laudadel. Helmi uuris välja, kust ta pärit on, ja otsustas leides asunud direktor Grigori Jommi kutsel 6. septemb- tutvust teha. Veetsime mõned õhtud koos restoranis, kus ril 1954. aastal samuti tööle TRT-sse. Põhiülesandeks siis Helmi tutvus ühe Kesk-Venemaa linna ehitusmäles- sai siin Helmi Üpruse juhiste ja nõuannete järgi eelneva- tiste probleemistikuga ja loomulikult andis häid omapool- te aastate jooksul kogunenud suure hulga tehnilise doku- seid nõuandeid. Nõu küsis see uurija hiljemgi kirja teel. mentatsiooni arhiveerimine. Arhiivi süstematiseerimiseks See näitab veelkord, kuidas Helmi autoriteetsust kohe- objektide kaupa kujundas Helmi vajalikud kartoteegi- selt märgati ja kasutati. Mulle, kui noorele algajale, oli kaardid, samuti suuremad kaardid märkmete-väljavõtete see reis väga õpetlik, sest Helmi erudeeritus agara giidi- tegemiseks ürikuist ja kirjandusest. Peagi viis Helmi mind na lisas palju teadmisi. Leningradis muutusid ilmad järs- Teaduste Akadeemia Baltica osakonda sealsete usinate ku külmaks ja üle Neeva puhus jäine tuul. Külma vastu teadlaste Voldemar Milleri ja Kyra Roberti juurde vanadest õpetas Helmi kasutama ajalehti – toppisime neid siis iga- üllitistest tema jaoks märkmeid tegema. Mõni aeg hiljem, le poole, kuhu sai, ja õhtul hotelli jõudes käis võistlus, kes kui sinna kahekesi sisenesime, hõõrus Volli Miller mu- enne kuuma vanni saab. Üldiselt kasutasime õhtust vaba heledes käsi ja teatas – näe, Helmi tuleb oma sputniku- aega kultuursemalt. Õhtud jäid meil üsna pikaks, sest ar- ga. See jäi tükiks ajaks mu hüüdnimeks, sest põhiliselt me hiivis lõpetati töö täpselt kell 17.00 ja lugemissaal suleti. liikusimegi pea alati koos, Helmi mind igal sammul vaja- Olime pea alati viimased lahkujad, sest ikka lootsime mõ- likus suunas juhatades. Kui mulle usaldati juba lihtsama ne lehekülje lisaks läbi vaadata ja mõne kaardi lisaks kir- ajaloolise õiendi kirjutamine, siis edastas ta ka üksikasja- jutada. Õhtuti ja pühapäeviti käisime kontsertidel või Er- liku juhise viidete ja tsitaatide tegemiseks. Üprus nõudis mitaažis, kus Helmi oli samuti alati heaks giidiks. Tema ja kontrollis rangelt viidete tegemise korrektsust. Selline õhutusel sai seal alguse kunstipostkaartide kollektsionee- mahakirjutamine ja viidete vajalikkusele vilistamine, rimine. nagu mõned tänapäeva ajaloolased seda teevad, ei tulnud Helmit iseloomustab kuningannalik tasakaalukus ja Helmi juures kõne allagi. väärikus. Keegi pole teda näinud ärritununa ka siis, kui Kirjaviis oli Helmil omapärane. Kui Woldemar selleks oli vahel põhjust. Oma väikesed solvumised usal- Mettus oma mälestustes kirjutab, et Pedro Krusten2 das ta ilmselt paberile. Näiteks kord, kui Helju Sirel tal- Päevalehe toimetuses töötades krabistas sulega üle paberi le ütles: „Te peate seda lugema”, siis kirjutas Helmi selle ja read tõusid kaares aina ülespoole (W. Mettus. Ainus pa- lause paberile ja joonis sõna „peate” tugevalt ja mitme- radiis. Lund 1969, lk 232), siis Helmi hoogsalt kirjutatud kordselt alla. read looklesid kaarjalt allapoole. Igapäevaseks kasutami- 1960. aasta 25.–27. septembril korraldasid kolm Balti seks oli meil sinist värvi, ühelt poolt siledam, teiselt poolt riiki Tallinnas teaduslik-metoodilise seminar-nõupidamise veidi karedam kirjutuspaber. Sellele kirjutas Helmi hoog- ja vastavasisulise näituse Kunstihoones. Seminari lõppu salt tavaliselt ilma parandusteta korrektseid trüki- tähistati Saaremaal. Sealsete ehitusmälestistega tutvumi- valmis tekste. se järel oli pidulik dinee piiskopilossi refektooriumis, kus Kui ilmad head, oli Helmil ja ta õel Tibil3 igaks püha- laudadel muu hulgas vaagnate viisi suitsuangerjaid. Ühel päevaks (laupäevad olid siis ka tööpäevad) välja mõeldud hetkel tärkas Helmil (või Rasmus Kangropoolil) mõte vei- mingi matkaplaan. Käisime Kadriorus ilusaid vanu villasid di elevust tekitada. Helmi abiga sai Rasmus valge hõlsti vaatamas, niisama pargi idülli nautlemas või siis Hundi- ümber ja Helmi sellele ilmselt kulmuvärviga musta kuristikus kevadist koske imetlemas. Sageli matkasime risti peale. Nii sai Rasmusest rüütli vaim. Tähelepanu kaugemale, näiteks sõitsime rongiga Kloogale. Kord seal tõmbamiseks kästi mul kiljudes ees joosta. Saigi siis suure mööda rannajoont põhja poole liikudes sattusime vist kisaga ristikäigust refektooriumi põrutatud ja sealt edasi

112 KROONIKA JA TRÜKISED / Mälestuskilde Helmi Üprusest Marta Männisalu kabelisse. Põnevusest oli tekkinud selline hoog, et pidama (1) sain alles vastu välisseina põrgates. Seinal olid eksponeeritud vanad mõõgad, mis aga küllalt teravad, et käele veritsev haav tekitada. Rasmus oli õnnetu ja Helmi andis ennastsalgavalt esmaabi. Seda seiklust meenutab veel siiani kitsas valkjas armkude paremal käsivarrel. Tööruumis istusime Helmiga vastakuti, lauad piki- küljega koos. Teadsime teineteise igat sammu. Ka seda, millised võileivad olid lõunaks kaasa võetud. Helmi ar- mastas suitsujuustuga musta leiba. Sageli käisime lõuna ajal ka kohvikus, tihti Tallinnas, Mayeri treppide kõrval. Tallinna kohvikud olid tollal kõik hea kohvi, pagari- ja kon- diitritoodetega ega sarnanenud praeguste boršibaaridega. Tallinna kohvikus saime sageli kokku Helmi tuttavatega – Tartust tulnud kunstnike Märt Laarmanni ja Kalju Nageli- (2) ga või kirjanik Mait Metsanurgaga. Kohtusime ka tunnustatud germanisti ja vanade eeposte tõlkija Rein Sepaga, kes oli Siberist pääsenud, ja paljude teiste tuntud intelli- gentidega, et nendega huvitavaid vestlusi nautida. Aastad läksid, töökoormus kasvas ja pärast mu lapse sündi 1963. aastal hakkasid meie töövälised suhted pere- murede ja kodurajamise kõrvalt harvenema. Tema hell kaastunne minu muredele püsis aga elu lõpuni.

1 Teaduslik Restaureerimise Töökoda – toimetaja märkus. 2 Õieti Peeter Krustein – toimetaja märkus. 3 Hilda Üprus – toimetaja märkus.

(3)

(1) Marta Männisalu ja Helmi Üprus 1957. aastal. Fotod Marta Männisalu erakogust (2) Hundikuristikus kevadise kose taustal 1957. aastal (3) 1957. aastal Koerus

113 LEELE VÄLJA SIINMAA PÄRAND / KROONIKA JA TRÜKISED

Siinmaa pärandi hoidmise õppetunnid

2011. aastal täitus 130 aastat meie esifunktsionalisti, taasiseseisvumine nii mõnelegi neist tõsiseid katsumusi. arhitekt Olev Siinmaa sünnist. Seda tähistanud konve- Siinmaa esimene ja ainus eramu Tallinnas – Roosikrant- rentsi ja näituse taustal on kohane vaadata, kuidas oleme si 4b, arhitektuuriloos olulist rolli mänginud maja, reno- osanud Siinmaa pärandiga ümber käia. veeriti 1990. aastatel Tallinna Linnavalitsuse residentsiks, Siinmaa loomingust on kaitse all märkimisväärne kuid erinevalt Rannahotellist ei peetud siin funktsionalis- hulk hooneid: kaks koolimaja, rannakohvik, mudaravila, mi millekski (sisekujundaja Anu Vainomäe). Pisut pare- rannahotell, kaks kõige olulisemat elamut ning aptee- mini on läinud Siinmaa ainsal Viljandisse kavandatud ela- gi interjöörid (vt Nele Rendi artiklit „Pärnu Koolihoone mul Jakobsoni 55, millele tuleb küll ette heita plastaknaid apteek ja selle sisutus” lk 48). Need Siinmaa loomingu ja sobimatut sisekujundust, seevastu leidub aga siinsetes põhituumiku moodustavad hooned (tänaseni säilinute interjöörides nii mitmeidki originaaldetaile. Väärtustades hulgast) on aga liigagi sageli proovile pannud ühiskonna hoone pakutavat stiilivõtit oleks siin potentsiaali Viljandi teadlikkuse rahvuslikust pärandist ja meie muinsuskaitse- stiilseimaks majutusasutuseks. alase kompetentsi. Täna vaatame lootusrikkalt Lõuna 2a Siinmaa eramute absoluutsesse tippu kuuluvad tema omanike poole, kes suhtuvad selle, viimasena autentsel enda eramu Rüütli 1a ja Lõuna 2a Pärnus. Rüütli 1a õppe- kujul säilinud Siinmaa elamu restaureerimisse täie tõsidu- tunnid annavad veel kaua valusalt tunda. Siin joonistub se ja respektiga. välja terve hulk Siinmaa pärandi väärtustamisega seotud Siinmaa pärand läbis nõukogude aja üsna edukalt. tegematajätmisi. Peaaegu laitmatult läbi nõukogude aja Riigi taasiseseisvudes jõudis Rannahotell omanikuvaid- säilinud hoone on kogu Eesti arhitektuuriloos sedavõrd luste tõttu küll sisuliselt varemeteks muutuda, kuid süm- silmapaistev, et pea ainsana 20. sajandi elamutest olnuks boolsena oli see ka esimeste taastatud objektide hulgas. sel ka museaalset potentsiaali. Arvestades hoone asu- 1991. aasta sügisel alanud projekteerimistööd päädisid kohta ja Pärnu kasinat kultuuriväljundit, oleks see vägagi hotelli avamisega 1994. aasta kevadel (restaureerimispro- sobinud toetama funktsionalismipealinna imagot. Läks jekti autorid Andres Ringo ja Ell Väärtnõu, sisekujundus aga teisiti. Ühelt poolt napp arusaam maja väärtusest ja Arto Kukkasniemi ja Marje Piiroja). Sisuliselt oli tegemist lühiajaliste poliitiliste prioriteetide prevaleerimine koha- esimese korraga, kui modernistliku hoone taastamisele likul tasandil, ning teisalt riikliku toe ja surve puudumine läheneti restaureerivas võtmes. Seni oli selliste hoonete viisid 1997. aastal hoone müümiseni erakätesse. Hooli- ümberehitamisel lähtutud pigem nüüdisaja arusaamadest mata hiljem vaidlusi tekitanud restaureerimisvõtetest oli ja retrospektiivne arhitektuurikäsitlus modernismi kon- 2006. aastal tööde lõppedes tegemist silmapaistva näite- tekstis oli suhteliselt tundmatu mõiste. Kuigi lõpptulemu- ga meie funktsionalistliku pärandi väärtustamisest. Taso ses esineb meie tänaste muinsuskaitseliste arusaamade Mähari tundlikus interjöörilahenduses väärib eriliselt esile seisukohalt ka mõningaid küsitavusi, oli tehtud töö selle tõstmist Siinmaa jooniste järgi valminud köögimööbel. ajalist konteksti arvestades hea – eriti võrdluses naab- Kahjuks läks aga hoone juba kümnendi lõpul uuesti müüki ruses asuva Siinmaa projekteeritud rannakohvikuga, mis pankrotivarana. Nüüd avanes taas võimalus maja tagasi- ehitati samal ajal ilma igasuguse respektita ümber ööklu- ostmiseks näiteks linnale, linnamuuseumile või muu- biks. Hotelli põhilahendus koos restorani ja fuajee origi- le organisatsioonile – hind oli hoone väärtust arvestades naalmööbliga on ajale nii füüsilises kui esteetilises plaanis enam kui soodne. Kuid taas jäi vajaka initsiatiivist ja koos- hästi vastu pidanud. Kahjuks ei ole kaugeltki nii hästi läi- tööst ning pärast mitut ebaõnnestunud enampakkumist nud n-ö liikuva mööbliga, millest osa oli algselt kavanda- müüdi hoone uuele omanikule, kes jäeti väidetavalt hoone tud ajutisena. Näha on, et peale hoone valmimist enam mälestise staatusest informeerimata. See sunnib küsima, arhitektidega konsulteerima pole vaevutud ja hilisemad milliseid samme on astutud meie kohtutäiturite ja pankroti- mööblivalikud on tehtud n-ö koduperenaise tasemel, haldurite kompetentsi tõstmiseks? Ehk oleks antud õppe- millel puudub seos maja väljapeetud esteetikaga ja mis tunni positiivseks pooleks selliste juhtumite edaspidine hotelli tärniambitsioone arvestades kohati lausa piinlikuna vältimine. Teine tulevikus rakendust leidev mudel võiks tunduvad. aga olla kõigi asjast huvitatud asutuste ja organisatsioo- Supelrajatiste kõrval kuuluvad Siinmaa arhitektuurse nide (antud juhul Pärnu Linnavalitsus, Pärnu Muuseum, loomingu tippu ka tema eramud. Nende saatus on olnud Muinsuskaitseamet, Arhitektuurimuuseum, DOCO- heitlik. Olles suhteliselt kvaliteetsed, pääsesid nad nõu- MOMO, Kultuuriministeerium jne) ühine arutelu sarna- kogude ajast küllaltki puutumatuna. Kahjuks tähendas aga ses olukorras (arhitektuuripärandi tippteoste liikumised

114 KROONIKA JA TRÜKISED / SIINMAA PÄRAND Leele Välja

(1)

(2)

(1) Rüütli 1a ajaloolisel fotol. Foto Eesti Arhitektuurimuuseum (2)Selgelt museaalse potentsiaaliga Siinmaa enda eramu Rüütli 1a Pärnus on viimase remondi käigus kaotanud märkimisväärse osa oma väärtustest – peale rikutud interjööride demonstreerib täieliku taipamatust ka eksterjöör — kunagine tundlik kontrasttoonides aknalahendus on nüüdseks ühtlaselt tuim sinine. Filigraanne arhitektuurne lahendus on tänastele tegijatele/omanikele täiesti hoomamatuks jäänud. Foto Martin Siplane

115 LEELE VÄLJA SIINMAA PÄRAND / KROONIKA JA TRÜKISED

(3)

(4) kinnisvaraturul). Kuigi meie ehedaim pärl on tänaseks rikutud – sobimatu värvilahendus akendel, originaal- mööbli väljalõhkumine, funktsionalistlikku esteetikat eirav sisekujundus – on see protsess veel pööratav. Kui oma laastamistööga kuulsaks saanud uus omanik peaks väsima suviste Vallikraavi kontsertide melust ja pidevast tähelepanust ning hoone taas müüki panema, on antud kolmas võimalus seda väärtustada ja avalikes huvides ära kasutada. Ilmselt peaks kõik eelpoolnimetatud organisatsioonid eneselt küsima, kas selleks ollakse ka valmis. Et mitte mustades toonides lõpetada, sooviksin esile tuua värske kogemuse Siinmaa pärandi hoidmisel. Möödunud aastal sai Siinmaa originaalsisekujunduse ja -mööbliga kaheksa aastat tühjana seisnud apteek Rüütli tänaval leidliku sisu puhveti A.P.T.E.K. näol. Pärnu po- pulaarseimaks on see kujunenud kindlasti ka tänu ainu- laadsele sisekujundusele ja apteegiõhustiku kasutamisele koha identiteedi kujundamisel. Seega on tegemist suure- pärase näitega, kuidas puudustest (väidetavalt ei leitud sinna aastaid rentnikku just säilitamist vajava sisekujunduse tõttu) on saanud voorused, mis on loonud Pärnu (3) Lõuna 2a ajaloolisel fotol. Foto Eesti Arhitektuurimuuseum linna kontekstis enneolematult stiilse ja populaarse paiga. (4) Lõuna 2a Pärnus kehastab nüüdseks kõiki Siinmaa pärandiga See omakorda tõestab kujukalt, et palju muinsuskaitselisi seotud tulevikulootusi – lõpusirgele jõudnud restaureerimine on tehtud respektiga varemloodu suhtes ja kõiki muinsuskaitse nõudeid vaidluskohti ei taandu mitte piirangutele iseenesest, vaid järgides. Foto Martin Siplane originaalsete ideede nappusele.

116 KROONIKA JA TRÜKISED / Tartu Maarja kiriku ideeKONKURSS Egle Tamm

Tartu Maarja kiriku taastamise ideekonkurss 2011. aastal

Tartu Maarja kirik rajati linnaümbruse eestlaste kiriku- anda ka kirikuaasta kulgemisele vastava kujunduse, na arhitekt H. F. Geisti projekti järgi aastatel 1835–1842. milleks võib olla näiteks rist, altar või muu sobiv sümbol. Ajastule omaselt valmis kirik nii seest kui ka väljast klas- Saali akustika parandamiseks on lae tasand kavandatud sitsistlikuna. Pärast Teist maailmasõda jäid hoonest alles põrandaga peegelpildis mitmetasapinnalise valget tooni vaid müürid. 1950. aastatel ehitati kirik ümber Eesti astmestikuna. Põllumajanduse Akadeemia võimlaks, torn lammutati. Kavand märgusõnaga „Kodukirik” ei paku eelnevate- Kuna kiriku interjöör on tänaseks täielikult hävine- ga võrreldes sellist ahhaa-efekti, on aga seevastu funktsio- nud, lähtusid muinsuskaitse eritingimused hetkesituat- naalselt lahendatud: traditsiooniline kirikusaal tornialuse sioonist ülesandega taastada kiriku algne väliskujundus, eeskoja taga ja saali taga omakorda kogudusetöö ruumid sh torn, ning anda hoonele uus kaasaegne siselahendus. kahel korrusel. Töös on tehtud lisavõimalusena ettepanek Kogudusepoolseks sooviks oli hoonesse mahutada kiriku- süvendada pinnast ning rajada kiriku alla keldrikorrusele saal, klassiruumid jt tänapäevase koguduseelu funktsio- spordisaal, kasutades selliselt ära kirikuhoone head asu- neerimiseks vajalikud ruumid. Nii oligi interjööri ainsaks kohta ning pannes selle kulusid tasa teenima. Ühtlasi võib muinsuskaitseliseks eritingimuseks saali pikkus – see siin näha ka viidet hoone ajaloole – „teenis” ju kirik ligi 2 pidi moodustama vähemalt /3 algsest pikkusest. 50 aastat võimlana. Ideekonkursile laekus 11 tööd, millest omakorda se- Üheks lõppvalikusse pääsenud tööde ühisjooneks lekteerusid välja neli tugevamat ideekavandit märgusõna- oli saali lahendamine rõdudeta. Kõigis teistes töödes võis dega „Noa”, „Uues kuues”, „Kodukirik” ja „Rukkimaarja näha algset ruumilahendust järgivat, aknaid poolitavat kuubik”. Alljärgnevalt on ära toodud kolme võidutöö lühi- siserõdu – lahendust, mis levis 19. sajandi alguses seoses tutvustused. koguduseliikmete arvu hüppelise kasvuga. Žürii pidas aga Töö märgusõnaga „Noa” säilitab peaaegu täies ma- üksmeelselt suuremaks väärtuseks olemasolevate aken- hus saali algsed mõõtmed. Koguduse tööks vajalikud ruu- de avatuks jätmist ja leidis, et algse saalilahenduse tsitee- mid on enamikus kavandatud keldrikorrusele. Keldrikor- rimine ei ole tänapäevase lähenemise puhul õigustatud. ruse süvendustööde vähendamiseks ja saali akendest Teiseks, kõiki kolme võidutööd iseloomustavaks lähene- parema vaate saamiseks on saali põrand tõstetud akende misvõtteks oli kirikusaali paigutamine hoones traditsioo- alumise servaga samale tasapinnale. Tornialuse eeskoja nilisele kesksele positsioonile. ja saali kõrguste vahe ületamiseks viib saali paraadtrepp. Mis saab aga edasi? Kogudusel raha ehitamiseks Ideekavandi kõige innovaatilisemaks osaks on aga tõste- veel ei ole. Tartus on kombeks, et linn toetab kirikute tud saalikorruse avatus klaasrinnatisega rõduna, mille- suuremahulisi ehitustöid – toetati Jaani kiriku restauree- ga tekib kummalegi poole kaht korrust ühendav külglööv. rimist ning hetkel toetatakse Pauluse kiriku ehitustöid. Saali tõstmisega ongi loodud töö märksõnaks oleva Noa Tõenäoliselt ei jätku aga linnal lähiajal vahendeid kahe laeva motiiv. Keldrikorruse välimiste seinte klaaslahendus kiriku üheaegseks kaasfinantseerimiseks. Seega tuleb võimaldab saaliakendest tuleva valguse ärakasutamist, kogudusel leida rahastamisvõimalused muudest allikatest. murdes arusaama keldrist kui pimedast paigast. Insener- tehniliselt vajab see originaalne lahendus aga veel kõvasti I koht ideekavandile märgusõnaga „Noa” – KOKO nuputamist ja optimeerimist. arhitektid Liis Lindvere, Raili Paling, Lea Laidra, Indrek Ideekavand märgusõnaga „Uues kuues” on saali- Mikk, Raivo Kotov. kujunduse poolest kõige julgem ja ebatraditsioonilisem. II koht ideekavandile märgusõnaga „Uues kuues” – Kirikusaali põrand on siin kavandatud kolmes nurgas ast- Diana Taalfeld (nu-nu projekt) ja Kai Süda (KARISMA meliselt tõusvana, tagamaks kaugemal paiknevate kuu- arhitektid). lajate vaadet altarile, mis asetseb saali kirdenurgas, sa- III koht ideekavandile märgusõnaga „Kodukirik” – muti tõstetud alusel. Saali põranda keskele moodustub OAAS Arhitektid, Marje Karu. rist, mille idatippu ei ole ette nähtud altar, vaid jõulukuusk – kontseptsioon, mis esitab küllaltki sümptomaatiliselt nüüdis- aegset arusaama kirikust kui jõulujumalateenistuse kohast. Samas võib aga sellele kesksele positsioonile

117 Egle Tamm Tartu Maarja kiriku ideeKONKURSS / KROONIKA JA TRÜKISED

(1) (2)

(3) (4)

(1) Noa: lõige A-A ja lõige B-B. KOKO arhitektide esikohatööd iseloomustavad kõige paremini lõiked, mis näitavad saali lahtiolekut seintest (2) Uues kuues: 1. ja 2. korruse põhiplaan (3) Uues kuues: Diana Taalfeldi ja Kai Süda asümmeetriliselt „mägine” saalilahendus (4) Kodukirik: OAAS Arhitektide arhitekti Marje Karu lihtne ja loogiline ruumikorraldus

118 KROONIKA JA TRÜKISED / Digitaalne kultuuripärand Kadri Tael

Digitaalne kultuuripärand

Muinsuskaitseameti projektdokumentide arhiivi ühe väär- 1976–1978 koostatud mõisate esialgne ülevaade annab tuslikema osa moodustavad 1970. aastate keskel alanud hea pildi 1338 mõisaansamblist. Selles leidub nii kaitse- mõisaarhitektuuri süsteemse uurimise materjalid. Uuri- aluste kui ka kaitsmata mõisate kirjeldusi, fotosid ja skee- mise ajendiks sai mõisapärandi senine vähene tundmine. me. Mõisad on tollase haldusjaotuse (15 rajooni) järgi 1973. aasta määruses nr 346 „Kultuurimälestiste kaitse 24 kaustas, üks kuni kolm kausta ühe rajooni kohta. Üle- korraldamise kohta Eesti NSV-s” oli vabariikliku vaates kajastatud 1338 mõisast on praeguseks riikliku tähtsusega arhitektuurimälestistena kirjas vaid 59 mõisa- kaitse all erinevaid objekte 374-st mõisast. ansamblit (kas ‘mõisahoone koos pargiga’ või ‘mõisa kõrval- Vabariikliku Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspekt- hoone’) ning 45 mõisate juurde kuulunud ehitist (veski, sioon ning KRPI töötajad Ants Hein, Juhan Maiste ja ait, kõrts jms).1 Suure ettevõtmise juhiks sai tuntud arhi- Kalev Tilk töötasid läbi kaitse alla võtmiseks esitatu tehni- tektuuriajaloolane Helmi Üprus, kes töötas välja põhjali- lise seisukorra. Tulemused vormistati 1979. aastal rajoo- ku inventeerimismetoodika. Vaatluse alla võeti enamik nii niti esitatud 15 ettepanekuna. Nendes käsitleti seni koha- säilinud kui ka hävinenud hoonestusega mõisatest, sead- liku tähtsusega kaitse all olnud 197 mõisa erinevaid mata piire suurejooneliste ja vähemesinduslike ansamblite osasid (kokku 472 hoone, 40 pargi, 6 silla, skulptuuride, vahele. Inventeeriti mõisate hoonestust, mõisaansamblit väravate jms kirjeldusi 821 lehel).2 Riikliku kaitse alla kui asustusvormi (asend, koostis, loodus) ning selle väär- võtmiseks ette pandud 197 mõisast kinnitati mälestistena tust ja säilivust. 181 mõisa erinevaid osi. Inventeerimismaterjalid kajastavad ka mõisaarhitek- Mõlema töö algmaterjalid on arhiveeritud ainu- tuuri lokaalseid iseärasusi, välismõjusid ja -sidemeid, eksemplaridena, mistõttu on nende säilivus uurijate pide- stiilimuutusi või kinnihoidmist väljakujunenud tavadest, va huvi ja tiheda kasutuse tõttu ohustatud. Väärtuslikule lastes meil hoomata maa asustusmustrit ja tajuda veel andmekogule pikema eluea tagamiseks loodigi 2011. aas- nähtavat, ent juba hääbuvat mõisaolustikku. tal uus virtuaalkeskkond, kuhu salvestati digiteerituna Suurema osa inventeerimistööst on teinud Vabariik- ühtekokku 39 kausta (5020 lehte). Muinsuskaitseameti liku Restaureerimisvalitsuse (VRV) ning alates 1978. aas- tellitud digiteerimisprojekti „Ultima memoria I” teostas tast Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituu- OÜ ipMedia, tööde maksumuseks oli 11 312 eurot ning di (KRPI) töötajad. Veljo Ranniku (KRPI) poolt aastatel tegevust rahastati „Investeeringute kava 2010” infoühis-

(1) (3)

(2)

(1, 2) Tilga õigeusu kiriku õhkimine. Fotod Veljo Ranniku, 1965 (3) Adavere mõisa kabel. Foto Veljo Ranniku, 1963

119 Kadri Tael Digitaalne kultuuripärand / KROONIKA JA TRÜKISED

(4) konna edendamise prioriteetse suuna struktuurifondide vahenditest. Materjal salvestati Eesti Rahvusringhäälingu digitaalhoidlasse ja Ennistuskoja Kanut serverisse. Kõik mõisad on digiteeritud nii ükshaaval kui ka rajooniti ehk siis tervikkaustana. Kultuurimälestiste riiklikus registris on see aines leitav Muinsuskaitseameti digitaalarhiivist3 kahes osas – „Mõisate ülevaated” ja „Mõisate kaitse alla võtmise ettepanekud”. Teave iga kaitsealuse mõisa osa kohta on seotud ka registriandmetega. Lisaks mõisaansambleid käsitlevale kirjalikule mater- jalile on registris võimalik tutvuda ka Veljo Ranniku ning teeneka muinsuskaitsja Jaani Vali fotokogudega.4 Sealsed fotod on seotud registriga ja vaadeldavad kas mälestise või (5) fotokogu lingi alt. Ranniku kogus ootavad digiteerimist veel 44 kausta, mis on erandlikult jaotatud kihelkonniti. Ranniku on enda poolt ajavahemikus 1960–1977 tehtud fotosid kasutanud ka aastatel 1976–1978 koostatud mõisate ülevaates. Ta on pildistanud talusid, mõisaid (ka hävinute asukohti), kirikuid (sh interjööre), kirikuaedu ja kalmistud koos hauatähiste ning kabelitega, postijaa- mu, aga ka uuemaid ühiskondlikke ja sõjalisi ehitisi. 17 aasta jooksul külastas Veljo Ranniku nii mitmeidki objekte korduvalt, andes nõnda nende käekäigust ja saa- tusest hea pildi. Kokku ligi 14 000 fotot fikseerivad erinevate objektide tehnilist seisukorda ja ümbritsevat keskkonda, samuti peegeldab aines omaniku heaperemehelik- kust või selle puudumist. Kihelkondlikest kaustadest võib (6) tulla veel põnevat lisa. Jaan Vali tehtud fotod jäävad ajavahemikku 1991– 2010. Tema nii mustvalgete kui ka värviliste piltide arv ligi- neb 20 000-le. Vali on pildistanud mõisaid, kirikuid, tule- torne, sildu jne. Piltidel kohtab ka restaureerimisprotsessi- de ja töövõtete kajastamist koos seletavate pildiallkirjadega. Kultuuripärandi virtuaalne tutvustamine on tulevik- ku suunatud tegevus. Kavas on jätkata projektiga „Ulti- ma memoria II”, mis näeb ette mõisate ajalooliste õien- dite digiteerimist. Kuid see töö ei ole vaid ühepoolne ette- võtmine. Et andmekogu saaks veelgi täielikum, on ooda- tud aktiivset tagasisidet andma ka kasutajad. Ettepanekuid ja täpsustusi on seni teinud nii uurijad kui ka oma piir- ja valdkonda sügavuti tundvad muinsuskaitseametnikud. Siin- kohal julgustaksin veel kord kõiki kasutajaid tegema asja- (7) kohaseid tähelepanekuid ja täiendusi ning tuvastama ehk isegi seni tundmatuid jäädvustusi valikus „Tuvastamata”.

1 Eesti NSV mõisaarhitektuuri inventariseerimine. Koondaruanne. J. Maiste, A. Hein. Tallinn 1980, lk 127. Asukoht Muinsuskaitseameti projektdokumentide arhiiv. A-514. 2 Samas, lk 129. 3 http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial 4 http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

(4) Adavere mõisa kabel. Foto Kadri Tael, 2011 (5) Vaade Pakri uuest tuletornist vanale tuletornile ja rannapatareile. Serva pideva murdumise tõttu võivad pangaäärsed ehitised juba lähiajal merre kukkuda. Foto Jaan Vali, 2000 (6, 7) Tuvastamata mõis ja park. Fotod Veljo Ranniku, 1964

120 KROONIKA JA TRÜKISED / Aasta muinsuskaitsja MUUSEUMIS Tarvi Sits

Konkursid Aasta muinsuskaitsja muuseumis 2010 ja 2011

Eesmärgiga väärtustada muuseumide tööd muinsuskaitse Kajak (Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut, valdkonnas ning tõsta esile muuseumide ja muinsuskaitse konservaator); Arvi Tragel (Eesti Rahva Muuseum, koostööd laiemalt, on kahel aastal antud välja auhinda konservaator). Aasta muinsuskaitsja muuseumis. Kandidaate võib esi- 2011. aastal kandideeris kokku kuus projekti. Komis- tada iga muuseum või muuseumi filiaal, nende hulgast joni otsusel sai Aasta muinsuskaitsja muuseumis auhin- teeb valiku Muuseuminõukogu muinsuskaitse alakomis- na Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone restaureeri- jon. Tuleb tõdeda, et valiku tegemine on olnud meeldivalt misprojekt. Projekti eesmärgiks oli korrastada keskaegne keeruline ja kuigi kandideerijate arv ei ole olnud väga suur, hoone, avada külastajatele seni suletud keldriruumid ja on esitatud projektid hästi läbi mõeldud ning teostatud. põnevad arhitektuursed detailid ning ühtlasi luua atrak- Järgnevalt lühike ülevaade nominentidest ja auhinnatud tiivne tänapäevane muuseum, mis on huvipakkuv nii vä- töödest. lis- kui ka siseturistile ning hariv koolilapsele. Sirje Karise 2010. aastal kandideeris kokku viis projekti. Komis- juhitavasse meeskonda kuulusid: Eesti Ajaloomuuseum, joni valikul osutus Aasta muinsuskaitsjaks muuseumis KOKO Arhitektid OÜ, Produktsioonigrupp OÜ, 2010. aastal Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret. AS Restor ja Tarrest Ehitus OÜ. Tema kandidatuuri üles seadnud Eesti Kunstimuuseum Teised nominendid: Välinäitus: Paide vanalinn – tõstis esile, et Tarmo Saaret kaitseb muuseumit tervikuna ajaloolised väärtused linnaruumis. Eesmärgiks oli tõsta nii, et Niguliste püsiks ehitismälestisena, keskaja kunsti esile väärtuslikku, muinsuskaitse all olevat, ajaloolist ja uurimiskeskusena, keskaja kunsti muuseumina ja arhitektuurset pärandit Paide vanalinnas siin asuvate kontserdisaalina meie kõigi jaoks. majade ja neis elanud isikute näol. Projekti juhtis Valev Teised nominendid olid: Amandus Adamsoni Ateljee- Väljaots Järvamaa Muuseumist. muuseum, Harjumaa Muuseumi filiaal. Projekti raames Muinsuskaitselised eritingimused Liberty suvemõi- restaureeriti puithoone Paldiski linnas, misläbi on säilita- sa hoonete Vana-Liberty, Egoni ja Egberti taastamiseks. tud Amandus Adamsoni loodud arhitektuuripärand. Muinsuskaitse eritingimustes on sõnastanud hoonete Projekti juhtis Kätlin Janson. väärtuslikud tarindid ja detailid ning korrastamiseks Kukruse 12.–13. sajandi maahaudkalme VI matuse vajalikud tööd. Eritingimused koostas Joosep Metslang monoliidi ja leidude väljapuhastamine ning stabiliseerimi- (Eesti Vabaõhumuuseum, maa-arhitektuuri osakond) ne. Tervikmatuse monoliidina ülesvõtmine ning uurimis- Kesk-Läänemere programmi projekti FaBBi rahastusel. toimingute teostamine siseruumides on arheoloogiliste Lisaks otsustati anda eripreemia Rannarahva muu- uuringumeetodite arendamisel oluline ja uudne lähene- seumile „Muinsuskaitsealuste tuletornide kalender 2012” mine. Meeskonda kuulsid: Mari Lõhmus ja Tõnno Jonuks väljaandmise eest. (Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut); Kristel

(1) (2)

(1) Niguliste kiriku interjöör. Foto Eesti Kunstimuuseum (2) Suurgildi hoone peasaal. Foto Vahur Lõhmus

121 2011. aasta parimad koostööpartnerid / KROONIKA JA TRÜKISED

Muinsuskaitseameti 2011. aasta parimad koostööpartnerid

Muinsuskaitseamet teeb sügiseti kokkuvõtteid möödu- ANDRES VIITKAR nud aastal tehtud restaureerimistöödest ning tunnustab Sangaste mõisa metsapargi muinsuskaitse eritingimuste parimaid töid ja nende tegijaid. 14. oktoobril 2011 pälvisid kõrgetasemelise koostamise eest tunnustuse märkimisväärse panuse eest Eesti kultuuri- pärandi kaitsesse 45 koostööpartnerit. OLEV OKAS Rakvere Elementaarkooli hoone tehnilise seisukorra MATS TRAAT ekspertiisi kõrgetasemelise koostamise eest Tänuväärse tegevuse eest kultuuripärandi tutvustamisel: Meleski klaasivabriku lugude ellu äratamise eest näiden- TEVO AS diga „ Läbi klaasi” Puurmani mõisa peahoone esimese korruse ja fassaadide ning Otepää pastoraadi peahoone kõrgetasemelise res- UGALA TEATER taureerimise eest Tänuväärse tegevuse eest kultuuripärandi tutvustamisel: mitmesaja-aastase ajalooga tööstusmälestiste Meleski EESTI KUNSTIAKADEEMIA klaasivabriku ja Rõika peeglivabriku tegevuse kajastamise MUINSUSKAITSE JA RESTAUREERIMISE eest algupärases asukohas etendusega „Läbi klaasi” OSAKOND Kõrgetasemeliste värviuuringute läbiviimise ning uurin- TARTU ÜLIKOOL gute aruande koostamise eest: Voltveti mõisa peahoone Tänuväärse tegevuse eest kultuuripärandi hoidmisel ja Merike Kallase ning Hilkka Hiiopi juhendamisel restaureerimisel: UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kuuluva Struwe meridiaanikaare objekti Tartu KADRI KALLASTE Tähetorni ning Tartu vanalinna muinsuskaitsealal asuvate Puurmani mõisa peahoone ajalooliste tapeetide hoonete restaureerimise eest kõrgetasemelise restaureerimise eest

NARVA LINNAVALITSUSE VENNAD EHITUS OÜ ARHITEKTUURI- JA LINNAPLANEERIMISE Suure-Kõpu mõisa peahoone kõrgetasemelise AMET ja PEAARHITEKT PEETER TAMBU restaureerimise eest Narva Vanalinna linnaosa üldplaneeringu kõrgetasemelise koostamise eest OÜ ROSWOOD Lihula mõisa peahoone uste ja akende kõrgetasemelise OLGA BELOGLAZOVA restaureerimise eest Põlva maakonna Mikitamäe ja Värska valdade üldplanee- ringuid täpsustava teemaplaneeringu „Setomaa kultuuri- DENIS LUKAS pärand” Värska valla osa tundliku ja alalhoidliku käsitluse Kõpu kirik-koolimaja akende ning Puulaiu võrgukuuri eest kõrgetasemelise restaureerimise eest

MAIE KAIS AGU ROHT Põlva maakonna Mikitamäe ja Värska valdade üldplanee- Muinsuskaitselise järelevalve kõrgetasemelise ringuid täpsustava teemaplaneeringu „Setomaa kultuuri- teostamise eest pärand” Mikitamäe valla osa tundliku ja alalhoidliku käsit- luse eest OÜ ALABAMA ja TAIVO PETERSON Tänuväärse tegevuse eest kultuurimälestise Pärnu Kooli- HAANJA VALLAVALITSUS hoone apteegi ajaloolistele ruumidele ja selle sisutusele Haanja valla üldplaneeringu kõrgetasemelise koostamise uue kasutuslahenduse leidmisel ning hea koostöö eest eest Muinsuskaitseametiga

NELE ROHTLA TIIT LEEMETS Kiltsi mõisa peahoone restaureerimisprojektide kõrge- Porkuni kooli kunstimälestiste heaperemeheliku tasemelise koostamise ja restaureerimistööde järelevalve säilitamise ja hoidmise eest eest ANDRUS SIPSAK SVEN REISS Sihikindla ja muinsuskaitseteadliku tegevuse eest Restaureerimisprojektide konstruktiivse osa kõrge- Mooste mõisa viinavabriku taastamisel ning avariilise tasemelise koostamise eest hoone päästmisel

122 KROONIKA JA TRÜKISED / 2011. aasta parimad koostööpartnerid

SA LUKE MÕIS MARIKA JÜRISSON Luke mõisakompleksi ja pargi järjepideva korrastamise Kudjape kalmistu andmebaasi koostamise, kalmistukul- ja arendamise eest tuuri ja kalmistul asuvate kultuuriväärtuste uurimise ja tutvustamise ning kalmistu eeskujuliku hooldamise eest JÜRI MÜLLERSON Hävimisohus kultuurimälestise Viljandi Kauba tänav 1 MTÜ PÜHALEPA NAISTEKODA hoone heatasemelise restaureerimise ning kultuuri- Kultuurimälestise Kuri kiriku koolimaja restaureerimis- pärandisse hooliva suhtumise eest tööde korraldamise ning eduka koostöö eest erinevate fondidega restaureerimistööde läbiviimiseks vajalike raha- NOAROOTSI GÜMNAASIUM liste vahendite leidmiseks Sihikindla ja muinsusteadliku tegevuse eest kultuuri- mälestiste hoidmisel ja korrastamisel MTÜ KÕPU PIIRKONNA ARENDUSSELTS VALGUSKIIR JARKKO KALEVI ARHILAHTI Kultuurimälestise Kõpu kirik-koolimaja restaureerimis- Ervita mõisa peahoone, möldrimaja ja tuuleveski tööde korraldamise ning eduka koostöö eest erinevate fon- tulemusliku restaureerimise eest didega restaureerimistööde läbiviimiseks vajalike rahaliste vahendite leidmiseks ANNIKA LAATS, EELK Risti koguduseõpetaja Tegevuse eest EELK Risti koguduse kiriku restaureerimi- MTÜ MONARATA ja TILGA KÜLA RAHVAS sel ning Vaikuse Laste rahupaiga rajamisel Sikamäe (Tõnise) kalmistu heakorrastamise ja hooldamise eest EELK AVINURME KOGUDUS EELK Avinurme kiriku restaureerimise korraldamise ning ÕNNE PAIMRE eduka koostöö eest erinevate fondidega restaureerimistöö- Kuigatsi mõisa sõiduhobuste talli ja mõisa pargi korrasta- de läbiviimiseks vajalike rahaliste vahendite leidmiseks mise ja hooldamise eest

PATRIK GÖRANSSON, EELK Tallinna Rootsi-Mihkli DEIW RAHUMÄGI koguduseõpetaja Peeter Suure Merekindluse üldise tutvustamise ja objekti- Hea koostöö eest Muinsuskaitseametiga de korrastamise eest MTÜ-ga Nelja Valla Koda

INNOKENTI HIET, EAÕK ülempreester sakellios KAUPO ILMET Pikaajalise ja tänuväärse tegevuse eest kultuuriväärtuste Kassinurme linnuse ja selle ümbruse pikaajalise ja sihi- hoidmisel ja hooldamisel Saaremaa õigeusu kirikutes kindla hooldamise eest

PUURMANI VALLAVALITSUS OLIVER ORRO Tänuväärse tegevuse eest Puurmanni mõisakompleksi Tallinna kultuuripärandi kaitsel tehtud töö ning restaureerimisel ja hooldamisel XX sajandi arhitektuuripärandi väärtustamise vajaduse tutvustamise eest maakondlikel teabepäevadel ROOSNA-ALLIKU VALLAVALITSUS Heaperemeheliku ja muinsuskaitseteadliku tegevuse eest Muinsuskaitseameti preemia kultuuripärandi järjepideva Roosna-Alliku mõisa kalmistu ja kabeli hooldamisel hooldamise ja korrastamise eest ÕNNE PAIMRE VÄIKE-MAARJA VALLAVALITSUS 300 eurot Kiltsi mõisa peahoone restaureerimistööde korraldamise ning UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kuulu- Muinsuskaitseameti preemia kultuuripärandi järjepideva va Struwe meridiaanikaare objektide ümbruse heakorras- hooldamise ja korrastamise eest tamise ja tähistamise eest JARKKO KALEVI ARHILAHTI 300 eurot HEIKI KADAJA, Puka vallavanem Sihikindla ja järjepideva tegevuse eest kultuurimälestis- te hooldamisel ja restaureerimisel ning hea koostöö eest Muinsuskaitseametiga

TÕNU KIVILOO, Kõpu vallavanem Sihikindla ja järjepideva tegevuse eest kultuurimälestis- te hooldamisel ja restaureerimisel ning hea koostöö eest Muinsuskaitseametiga

SULEV SAAREVÄLI Tänuväärse tegevuse eest Haapsalu kirikute restaureerimise algatamisel ja tööde läbiviimise rahalisel toetamisel

123 RESTAUREERIMISPREEMIAD / KROONIKA JA TRÜKISED

TALLINNA KULTUURIVÄÄRTUSTE AMETI RESTAUREERIMISPREEMIAD

Tallinna Kultuuriväärtuste Amet tunnustas juba kümnen- PARIMAD RESTAUREERITUD dat korda kultuuripärandit väärtustavaid majaomanikke, MAJAD MILJÖÖALAL: arhitekte ja ehitajaid, kelle ühise töö tulemusena on ellu äratatud ja hästi korrastatud mitmed vanad majad, mis Vabaduse pst 88 Nõmmel linnapildis silma rõõmustavad. 31 nominendi seast tõu- Omanikud Priit ja Ingrid Hõbemägi, välisviimistlus- sid esile neli maja, mille omanikke premeeriti. Veel seitse passi autor Henno Adrikorn (Arhitektuuribüroo märgiti ära Tallinna Linnavalitsuse tänukirjaga. Adrikorn & Rets OÜ)

J. Poska 9 Kadriorus (1) Omanik Väino Ingmar Vaher, arhitekt Janar Blehner (Apex Arhitektuuribüroo OÜ), omanikujärelevalve Janec Jaaniste (OODEN OÜ), projektijuht Alo Peebo

Lääne tee 30 Meriväljal Omanikud Toomas Einborn ja Andres Pukspuu, restaureerimisprojekti autor Loona Kikkas

Aarde 15 Pelgulinnas Omanikud Doris-Kristina ja Lennart Sundja ning Kaie Potisepp, rekonstrueerimisprojekti autor Maris Remi (Arhitektibüroo Laan & Remi OÜ)

Vana-Mustamäe 34 Omanikud Helve ja Jüri Pehme ning Eve Sild, välisviimistluspassi autor Kerli Koolma

Telliskivi 28 Omanik Korteriühistu Telliskivi 28 (2)

PARIMAD RESTAUREERITUD MÄLESTISED JA MAJAD VANALINNA MUINSUSKAITSEALAL:

Tatari 21a Omanikud Marit ja Juta Meri

Lootsi 10 Arendaja Expresso OÜ

Pikk 17 Haldaja Eesti Ajaloomuuseum, restaureerimisprojekti autor AS Restor, ehitustööd Tarrest Ehitus OÜ, muinsuskaitseline järelevalve Helve Ilves, sisekujundusprojekti autor KOKO Arhitektid OÜ

Laste 1 Arendaja SA PJV Hooldusravi, restaureerimisprojekti autor Urmas Arike (Restprojekt OÜ), ehitus- ja restaureeri- mistööd OÜ Astlanda Ehitus ja Lindebergi Fassaadi OÜ

Nunne 2 Arendaja Kodukolde Kinnisvara OÜ, restaureerimispro- (1) Tatari 21A. Fotod Kais Matteus jekti autor Inrestauraator Projekt OÜ, ehitustööd Tarrest LT (2) Lääne tee 30 OÜ, muinsuskaitseline järelevalve Aleksandr Pantelejev

124 KROONIKA JA TRÜKISED / TRÜKISED

2010. JA 2011. AASTAL ILMUNUD TRÜKISED

Kaur Alttoa Arheoloogilised välitööd Tartu Jaani kirik Eestis 2009 Eesti kirikud III Koostanud ja toimetanud 136 lk Erki Russow ja Ester Oras Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011 208 lk inglise keeles, Põhjalik ja rikkalikult illustreeritud eestikeelsete resümeedega ülevaade Tartu Jaani kirikust. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2010 Raamatus käsitleb autor Jaani kiriku keerulist ehituslugu ja sellest tulenevat arhitektuuri, Raamatus on kolmekümnelt arutleb terrakotaskulptuuride päritolu ja tähenduse üle, autorilt kokku 18 artiklit, mis kirjeldab kiriku keskaegset hiilgust ning sellele järgnenud kajastavad 2009. aastal läbi viidud arheoloogilisi välja- allakäiku ja katastroofe ning lõpuks hoone taastamist, kaevamisi ja maastikuinspektsioone. Esiletõstmist vääri- mida kroonis kiriku sissepühitsemine 2005. aastal. vad artiklid suurkaevamistest Tallinnas Vabaduse väljakul. Raamat sisaldab ka ülevaadet Tartu Jaani kiriku terra- Lisaks välitööde ülevaatetabelile leiab lugeja retsensiooni kotaskulptuuride valmistamise tehnoloogiast, säilivusest huvitava trükise kohta Suurbritanniast, värskete arheo- ja konserveerimisest konservaator Eve Alttoalt. Lisaks loogiamagistrite tutvustuse ning järelehüüde tuntud on kunstiajaloolane Krista Kodres käsitlenud kiriku arhitektuuriuurija Kalvi Aluvele. uusaegset sisustust ja kunstiajaloolane Anu Mänd Raamatu väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapital, Jaani kiriku vanimat ja ainsat säilinud kirikuriista – Eesti Rahvuskultuuri Fond, TLÜ Ajaloo Instituut ja 16. sajandist pärinevat ristimisvaagnat. MTÜ Arheoloogiakeskus.

Mälestiste restaureerimine Arheoloogilised välitööd Enne ja pärast 2005–2011 Eestis 2010 78 lk Koostanud ja toimetanud Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011 Erki Russow ja Ester Oras 258 lk Raamatusse on kogutud osa inglise keeles, eestikeelsete aastatel 2005–2011 Muinsus- resümeedega kaitseameti rahalise toetuse abil Tallinn: Muinsuskaitseamet, restaureeritud ja konserveeritud TLÜ Ajaloo Instituut, TÜ ajaloo ehitismälestistest – kirikud, ja arheoloogia instituudi mõisahooned, maaehitised, tuulikud, linnusevaremed, arheoloogia osakond, 2011 elamud jm. Kahekümne välitöö ülevaate hulgas on esmased uurimis- tulemused Salme surnupaadist Saaremaal, Kukruse tee- Dan Lukas, Madis Rennu ehitusel leitud rikkalikest muinasmatustest ning viimaste Kiviaia rajamine, taastamine aastate suurimast aardeleiust Raasiku lähistel. Raama- ja hooldamine tus on välitööde ülevaatetabel, uute arheoloogiamagist- 2., täiendatud trükk rite tutvustus ning ülevaade Eesti arheoloogide eetika- 19 lk koodeksist. Köite lõpetab järelehüüe arheoloog Kaupo Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2010 Deemantile. Raamatu väljaandmist toetasid Kultuuri- Juhendis antakse lühiülevaade ministeerium, Eesti Rahvuskultuuri Fond ja MTÜ kiviaedade funktsioonidest, mater- Arheo-loogiakeskus. jalidest, tüüpidest ning levikust Eestimaa eri piirkondades, samuti nõuandeid kiviaedade rajamiseks, taastamiseks ja hooldamiseks. Muinsuskaitse- ja restaureerimisalased teabevoldikud Tallinn: Muinsuskaitseamet Savikrohv, Ajaloolised tapeedid, Puitpõrandad, Tuleohutus mälestistes ja vanades majades Arheoloogiavoldiku vahelehed: Narva, Haapsalu, Lihula, Kuressaare, Viljandi

125 TRÜKISED / KROONIKA JA TRÜKISED

Funktsionalistlik maja. ni- ja hoonestusstruktuuri muutustele ja nende põhjuste Eramu ja väike kortermaja esiletoomisele ning vanalinnade kaitse ettevalmistamisele. Koostajad Monika Eensalu ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Tiina-Mall Kreem 44 lk Viisipäraselt ehitatud. Luterlik Tallinn: Tallinna Kultuuriväärtuste kirikuehitus, -arhitektuur ja Amet, 2011 -kunst Eestis Aleksander II ajal (1855–1881) Raamat keskendub funktsionalistli- Doktoritöö kele eramutele ja väikestele korter- Dissertationes Academiae majadele. Just väikemajad (eramud ja 2–3 korteriga ma- Artium Estoniae 5 jad) moodustavad lõviosa meie funktsionalistlikust arhi- 280 lk tektuuripärandist. Tallinnas kujunes nende peamiseks saksakeelse resümeega levialaks tollane satelliitlinn Nõmme, aga raamatus lei- Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, dub näiteid pea kõigist linnaosadest. 2010 Raamat annab ülevaate moodsa arhitektuuristiili levikust Eestis ja püüdest kohandada seda kohalikku konteksti, Uurimus käsitleb Eesti luterliku kiriku, kirikuehituse, samuti materjalide, dekoori ja konstruktsioonide eripärast. -arhitektuuri ja -kunsti viimast suuremat, Aleksander II valitsusaega (1855–1881) jäävat õitseaega. Lähtuvalt kunstiajalookirjutuses kodunenud nn autonoomse ja Stalinistlik maja. seotud konteksti mõisteist, analüüsib töö autor nii kunst- Kortermaja tüübid niku (arhitekti või ehitusmeistri) tööd, ajastu vormi- ja ja säästev uuendamine tehnikavõtteid kui kirikuarhitektuuri ja -kunsti poliitilist Koostajad Leele Välja ja ja sotsiaalset raamistikku. Tallinna Kultuuriväärtuste Amet 40 lk Jukka Jokilehto Tallinn: Tallinna Kultuuriväärtuste Arhitektuuri Amet, 2012 konserveerimise ajalugu 448 lk Mõiste ‘stalinistlik kortermaja’ Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, alla mahub terve galerii hooneid aastatest 1940–1955, 2010 tagasihoidlikest puitelamutest kuni suurte kivihoonete- ni välja. Kuigi eriilmelised, moodustavad need tervikliku Jokilehto põhjalik uurimus käsitleb ja äratuntava kihistuse meie linnaruumis. Raamat pakub ehituspärandi hoidmist, kaitsmist ja sisukat ülevaadet stalinistlike kortermajade ajaloost ning säilitamist rohkem kui kahe aasta- tüüpidest, võttes vaatluse alla nii hoonete välisilme kui ka tuhande jooksul. Raamatus on vaatluse all nii konservee- interjööri. Et nende majade väärtuse tajumine ja asjatund- rimisalase mõtte areng, seadusandluse kujunemine kui lik korrastamine on oluline hoonete ja ka piirkonna miljöö ka praktiline restaureerimistegevus Euroopas ja paljudes hoidmisel, jagab raamat praktilisi nõuandeid maja sääst- teistes maailma piirkondades. vaks uuendamiseks.

Eesti kunsti ajalugu 5: Lilian Hansar 1900−1940 Linnast muinsuskaitsealaks. Koostanud Mart Kalm Linnaehituslike struktuuride 712 lk muutused Eesti väikelinnades Tallinn: Sihtasutus Kultuurileht ja 13.–20. sajandil Eesti Kunstiakadeemia, 2010 Doktoritöö Dissertationes Academiae Kuueköitelise koguteose „Eesti Artium Estoniae 4 kunsti ajalugu” viies köide. Raamat 288 lk pakub värskeid sissevaateid kuns- inglisekeelse resümeega ti ja arhitektuuri ajast, mil eesti Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, kunst murdis end baltisaksa kunsti varjust välja ja püüdis 2010 kontakteeruda rahvusvahelise avangardiga ning Eestis kujunes välja nüüdisaegne kunstikultuur. Vaatluse all on Doktoritöö annab ülevaate kümne Eesti vanalinna – nii eestlaste kui ka siinsete rahvusvähemuste loodu, nii Haapsalu, Kuressaare, Lihula, Paide, Pärnu, Rakvere, professionaalne kui ka rahvakunst/arhitektuur, naiskunst- Tartu, Valga, Viljandi ja Võru – linnaehituslikust kujune- nike eripära ja alles hiljem avarama kunsti mõiste alla misest alates keskajast kuni 1970. aastateni. Tähelepanu mahutatu. on suunatud erinevatel ehitusperioodidel toimunud plaa-

126 KROONIKA JA TRÜKISED / TRÜKISED

Jaanus Plaat, Arne Maasik Baltic Journal of Art History Õigeusu kirikud, kloostrid Vol 2 (Spring 2010): ja kabelid Eestis Villem Raam 100 1008 lk 236 lk eesti, inglise ja vene keeles inglise ja saksa keeles, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, eestikeelsete resümeedega 2011 Vol 3 (Autumn 2011 / Spring Fotoalbum annab põhjaliku ülevaate 2012): Helmi Üprus 100 kõigist õigeusu kirikutest, kabelitest 464 lk (sh Seto tsässonad) ja kloostritest Eestis. Pildistatud on inglise, saksa ja prantsuse keeles, ka autoritele teada olevaid varemeis sakraalehitisi. Raa- eestikeelsete resümeedega mat algab artikliga Eesti õigeusu ajaloost alates 11. sajandist kuni tänapäevani ning Kogumikud sisaldavad artikleid nii Villem Raamist ja keskendub seejärel praegusel Eesti alal asuva 178 õigeusu Helmi Üprusest kui ka Eesti kesk- ja varauusaja kunstist. pühakoja arhitektuurilisele eripärale, ehitusloole ja kogu- Lisaks kohalikele autoritele (Kaur Alttoa, Juhan Maiste, duste ajaloole. Lilian Hansar, Anne Lill, Inge Kukk, Tiina Kala, Jaan Tamm, Villu Kadakas, Hilkka Hiiop jt) on käsitlusi ka läti, saksa ja vene uurijailt (Ojars Sparitis, Gerd Helge Vogel, Mälu Sergei Androsov jt). Eesti Kunstiakadeemia toimetised 20 Muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna väljaanded 5 Toimetanud Anneli Randla 232 lk inglisekeelsete resümeedega Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2011

Kogumik koondab Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse- ja restaureerimisosakonna doktorantide viit artiklit, mis tegelevad muinsuskaitse ajaloo ja tänapäevaga. Kolm esimest lahkavad erinevaid tahke sõjaeelse Eesti Vabariigi mäluloomest läbi kunstikaitse toimkondade tegevuse Vabadussõja ajal (Mati Raal), muuseumipoliitikat vabariigi algusaastail (Mariann Raisma) ja muinsuspedagoogi- kat 1920.−1930. aastail (Kristina Jõekalda). Kes vastutab selle eest, kuidas me tulevikus mäletame nüüdiskunsti, küsib oma artiklis Hilkka Hiiop. Hällitrükiste konserveerimise printsiipide muutumist ajas käsitleb Rene Haljasmäe.

Rein Zobel Tallinn (Reval). Keskaegsed kindlustused Toimetanud Pallas Mudist ja Jüri Soolep 288 lk Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2011

Raamat keskendub keskaegse Tallinna ühe võimsaima struktuurielemendi – kindlustuste – kujunemisele. Tallinn oli 16. sajandi alguseks kavandanud ja ehitanud aukartustäratava kaitseehitiste süsteemi, mis hõlmas 14 ha ja millel oli 73 kaitsetorni ja väravat. Raamat on oluliseks edasiarenduseks sama autori 1980. aastal ilmunud Tallinna keskaegsete linnakindlustuste käsitlusele.

127 Egle Tamm Tartu miljööalade ajaloolised hooviuksed / KROONIKA JA TRÜKISED

Pererahva uks – Tartu miljööalade ajaloolised hooviuksed 19. sajandil ja 20. sajandi I poolel

Tartus on ajalooliselt olnud ja on tänasenigi säilinud Püstplankuks koosneb üksteise kõrvale asetatud püstis- küllaltki palju esinduslikke peafassaadi uksi. Nende kõr- test (enamasti profileerimata) laudadest, neid koos hoidev val eksisteerisid aga ka hooviuksed, mis olid nii mitmeski konstruktsioon asub seespool. Algsete hooviuste seas mõttes majade asukaile eluliselt vajalikumadki kui esineb küllalt palju püstplankuksi. Eriti rohkelt kohtab tänavapoolsed uksed. plankuksi 19. sajandi majadel, neid võib aga leida kuni Nii nagu maja esifassaad kujundati dekooriküllaselt 1920. aastateni ehitatud lihtsamate hoonete juures. ja hoovi pool lihtsamana, nii olid ka esiuksed uhkemad Laudisega uks koosneb püstplankuksest või karkas- ja tagauksed tagasihoidlikumad. Esiuks jäi maja n-ö sist, mis on kaetud rõhtsalt, püstiselt, kalasaba- või rombi- puhtasse ehk külaliste tsooni, tagauks aga n-ö musta ehk mustriliselt asetatud laudisega. Selliseid uksi kasuta- pererahva tsooni. Olles tagumise trepikoja kaudu ühen- ti hoovi pool nii 19. sajandil kui ka 20. sajandi esimestel datud köögiga, nimetati hooviust ka köögiukseks ja köögi- kümnenditel. Tõenäoliselt oli see koos püstplankuksega pääsuks. Tagaukse kaudu käidi majandusõues ja tarbe- 19. sajandi I poolel valdav hooviukse tüüp. 19. sajandi aias – toodi sisse küttepuid, viidi pesu kuivama, käidi II poolel hakati hooviustena kasutama ka tahveluksi. põrandakatteid kloppimas, mindi aiamaale jne. Piltlikult 20. sajandi alguses suurenes tahveluste kasutamine veel- öeldes tallati igapäevaste toimingutega tagaukse juurde gi, kuid lauduksed jäid ka siis hooviustena tavapäraseks sisse harjumuspärane rada, mida kasutati tihti ka ilma lahenduseks. Laudisega uksi paigaldati mõnel pool isegi otsese vajaduseta, näiteks linna minnes. Nii olid need veel 1930. aastatel. Huvitava laudisukse modifikatsi- nn köögipääsud minevikus ja on kohati tänapäevalgi oonina tehti 1930. aastatel paarile Tähtvere funktsionalist- kasutusel hoone peamise sissepääsuna. likule hoonele freesitud kalasabamustriga tahveluks. Lisaks köögipääsudele kuuluvad hooviuste hulka Lauduksed on enamasti piidaga, kuid esineb ka ka soklikorruse ja keldriuksed, hoovimajade uksed ning hoone laudvoodrit jäljendavaid varjatud piidaga uksi, osa verandauksi, mille kujundamisel pole lähtutud veran- n-ö peituksi. Valdavalt on säilinud sepistatud latthinge- da klaasiküllastest akendest. dega uksed, kohata võib aga ka üksikuid vanemaid, oina- Tagauste intensiivne kasutamine on jätnud neile oma sarvhingedega uksi. jälje. Sageli on uksi ka hilisemal ajal praktilistel põhjustel Nagu juba eelpool mainitud, hakati tahveluksi hoovi- uute, kuid sobimatute vastu välja vahetatud. Tartu linna- ustena laialdasemalt kasutama 19. sajandi lõpus. Teatud valitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväär- määral võib neid seostada rikkalikuma dekooriga majade- tuste teenistusel on nii mõnigi kord tulnud seista silmitsi ga, kuid see ei ole reegel. Hooviustena kasutatud tahvel- küsimusega, millist uut sobivat tagaust hoone omani- uksed on väga erineva tahvlijaotusega. kule soovitada. Seetõttu otsustatigi 2011. aastal tellida 19. sajandi lõpule ja 20. sajandi esimestele kümnen- Tartu miljööalade ajalooliste hooviuste tüpoloogiline uuring, ditele iseloomulikke tahveluksi kasutatakse kohati veel mille teostajateks said arhitektid Kaja Onton ja Anu 1930. aastate funktsionalistlike majade juures. Siiski joo- Kulbach. Töö valmis põhjaliku fotomaterjali ja tabeli kujul. nistuvad välja 1920.–1930. aastate majadele iseloomuli- Tüüpide määramisel võeti aluseks vaid säilinud uksed, kud hooviuste tüübid – kolme või nelja võrdse suurusega mistõttu on uksetüüpide esinemissageduse kohta tehta- rõhtse tahvlijaotusega tüüp ja funktsionalistliku maja esi- vad järeldused küllaltki üldised. Alljärgnevalt püüangi uksena levinud ühe suure püstise tahvliga tüüp, mille koostatud tabelit veidi laiemalt lahti seletada. keskosa liigendab kitsas klaasiga või ilma klaasita tahvel. Väga üldiselt võib öelda, et maja esifassaadile pilku Sageli võib ühel hoonel kohata mitut erinevat tüüpi heites ei ole võimalik kindlaks määrata hooviukse tüüpi, tagauksi. Ilmselt on sellisel juhul osaliselt tegemist hiljem kuna nende valik on sedavõrd varieeruv ja juhuslik. Üksnes välja vahetatud ustega, kuid osaliselt, kui uksed ei asu juugend- ja heimat-stiilis villade, 1920.–1930. aastate päris kõrvuti, ka juba algupäraselt erineva kujundusega eramute ning vähese korterite arvuga majade puhul võib ustega. selgemalt täheldada hoone üldisest stiilist lähtuvat hoovi- Omanikele võib seega kokkuvõtteks soovitada, uste kujundust. et juhul, kui hooviuste kohta puudub dokumenteeritud Hooviuksed võib jagada kaheks põhitüübiks: laud- materjal, on kõige õigem lähtuda hoone üldisest stiilist. uksed ja tahveluksed. Seejuures saab lauduksed jagada Mõistlik on võtta eeskujuks hoone siseuste tahvlijaotus või omakorda kaheks – püstplankuksed ja laudisega uksed. vanemate ja lihtsamate hoonete puhul kasutada lauduksi.

128 MUINSUSKAITSE AASTARAAMAT 2011 KROONIKA JA TRÜKISED / TARTU MILJÖÖALADE AJALOOLISED HOOVIUKSED EGLE TAMM

ISSN 2228-2033

Trükkinud VABA MAA AS Printed in Estonia AASTARAAMAT TALLINNA LINNAHALLI GOBELÄÄNEESRIIE / HARJU-RISTI KIRIKU MÜNDILEID LINNAHALLI TALLINNA MUINSUSKAITSE MELESKI KLAASIVABRIK / KAUKAASIA TIIGER LÕHUB PESA / MUINSUSKAITSESEADUSE MUUTMINE / KAUKAASIA MELESKI KLAASIVABRIK PLANEERINGUTEST / SUURGILDI HOONE RESTAUREERIMINE / PETERBURI JAANI KIRIKU TAASTAMINE TAASTAMINE KIRIKU / PETERBURI JAANI PLANEERINGUTEST / SUURGILDI HOONE RESTAUREERIMINE 2011

MUINSUSKAITSE AASTARAAMAT 2011