Hoiualadega jõed Virumaal 2 Kuru – Tartu 2010 Trükis on rahastatud Norra poolt Norra finantsmehhanismi vahendusel © Keskkonnaamet Koostjad: Anne-Ly Feršel ja Eva-Liis Tuvi Toimetajad: Juhani Püttsepp, Eha Järv Keeletoimetaja: Katrin Raid Kaanefoto: Anne-Ly Feršel Fotod: Anne-Ly Feršel, Eva-Liis Tuvi, Eesti Rahva Muuseum, Narva muuseum, erakogud Kujundus ja küljendus: Irina Tammis / Akriibia OÜ Trükk: Actual Print ISBN 978-9949-9057-4-4 Sisukord Sissejuhatus 5 Jõed maastiku elusoontena 7 Kaitstavad loodusobjektid 7 Veekogusid kaitsvad seadused 8 Jõed ökoloogilises võrgustikus 9 Narva jõgi 16 Hüdroloogilised mõõtmised 19 Põhjajää ummistused 20 Veetaseme reguleerimine 21 Ülemjooksu süvendamine 21 Maastik 29 Narva joad 31 Jõehoiu küsimusi 32 Narva jõe elustik 37 Narva veehoidla elustik 50 Kaitstavad alad Narva jõel ja kallastel 53 3 Inimene Narva jõe kallastel 57 Ülemjooks. Läänekallas 61 Ülemjooks. Idakallas 89 Keskjooks. Läänekallas 109 Keskjooks. Idakallas 123 Alamjooks. Läänekallas 129 Alamjooks. Paremkallas 159 Allikad 171 Kohanimede register 176 4 Sissejuhatus Narva jõe nimi kandis juba ammustel aegadel olulist infot (Narva: vepsa keeles künnis), et Peipsi järve ja mere vahelisele veeteele jäävad võimsad takistused – keskjooksu pikad kärestikud ja alamjooksul asuvad võimsad kosed. Tänapäeval ei seosta Eesti kodanik nime Narva mitte ehk jõe endaga, vaid esmalt Eesti Vaba- riigi ja Venemaa piiril asuva linnaga ning Eesti 5-kroonise rahatähega, mille tagaküljel on kuju- tatud Narva ja Jaanilinna piirikindlus. Narvale kui tööstuslinnale energiat andnud võimsad veejõud suruti 20. sajandi keskpaigas elektrijaama kanalisse. Tänapäeval saavad joad vaid paar korda aastas kohiseda, meenutades aegu, mil kosealustel kärestikel kudesid lõhed ning trügisid Peipsi poole angerjad. Jõgedel on oluline koht meie asustusajaloos: nad olid liikumisteed ja nende kallastele tekkisid esimesed asulad. Narva jõe kallastelt on leitud asustusjälgi juba nooremast kiviajast, viiendast aastatuhandest enne Kristust. Pidev inimasustus tekkis keskmisel kiviajal ehk mesoliitikumis. Tuntuim arheoloogiline leiukoht on Narva Joaorg. Pikk asustusajalugu kajastub vanima Eestist leitud keraamika nimes: Narva keraamika. Narva jõe ehk Narova äärse asustuse kujunemisel mängis olulist rolli veesoone kalarikkus. Eriti Narva jõe suue, kose ümbrus ning Pljussa jõe suue olid varem tuntud kalarikaste loomu- sekohtadena. Kalastamise kõrval on elatist teenitud kaubitsemisega. Narva jõgi koos Peipsi- Pihkva järve ning Velikaja jõega kuulus juba 10. sajandil Venemaa tähtsaimate kaubateede hulka, seda tunti kui varjaagide teed Kreekasse. Ajaloos on Narva jõele langenud ida ja lääne kultuuriruumi piiripunkti ja vastasseisude tun- nistaja roll. Ajaloolased kinnitavad, et Narva jõgi ei ole olnud siiski alati rangeks piiriks. Vasak- kalda asulad on sajandite vältel täiendust saanud paremkaldalt – põgenikke, parema elu otsijaid, kunagisse kodukanti naasjaid. Kummagi kalda elanike vahel püsivad tänini tihedad suhtlus- ja sugulussidemed. Suur Narva jõgi pole rahvaid mitte ainult lahutanud, vaid ka liitnud. Jääb loota, et 20. sajandi lõpus uue piiri kehtestamisega tekkinud probleemid üle jõe elavate sugulaste ja tuttavatega suhtlemisel lahenevad 21. sajandil. Eelmisel sajandil eristati jõeäärsel alal, mida tunti ka Narvamaana, kolme piirkonda: Ülem- narva (Верхненаровье) – Vasknarvast Omutini; Kesknarva (Средненаровье) – Omutist Ust- Žerdjankani ning Alamnarva (Нижненаровье) – külad Narva kose ja jõesuu vahel. Elu Narvamaa külades oli ja on raske ning jõest sõltuv, suurt põldu kaldasiilule juba ei raja. Teise maailmasõja lahingud pühkisid minema kümneid külasid, hilisem looduse allutamine töös- tusele jättis omakorda laastava pitseri. Mõned asulad sõna otseses mõttes ujutas üle 1950. aastail rajatud Narva veehoidla. 5 Narva jõgi ja Narvamaa on koostajatele pikemat aega huvi pakkunud. Raamatu koostamisel otsisime vanu kirjeldusi ja lõime sidemeid teisel pool vett. Kirjapandu on osaliselt retk minevikku – kadunud külade ja nende lugude juurde. Põliselanikke leidub nii Eesti- kui ka Venemaa-poolsel kaldal üksikuid. Olgu käesolev kirjutis pühendatud neile, kes on hallidest aegadest ja tänapäevalgi Narva jõe kallastel elades hakkama saanud. Täname teid koostöö ja abi eest: Oleg Drozdik, Merike Ivask, Olga Mesilane, Valentina Stol- jarova, Lembit Kesler, Ivika Maidre, Anne Nurgamaa, Nikolai Laanetu, Iisaku muuseum, Narva muuseum, Urmas Talivee, Heikki Luhamaa ja Eestimaa Looduse Fond ning teised head inimesed, kes on meile oma nõu ja jõuga abiks olnud. Raamatu kirjutamine ja väljaandmine sai teoks tänu Norra finantsmehhanismi 2004–2009 rahastatavale projektile „Jõeliste elupaikade kaitse korraldamine Ida-Virumaa Natura 2000 aladel”. Projekt keskendub Narva jõe piirkonnas eelkõige hoiualadeks kuulutatud osadele. Pro- jekti esimene raamat – Hoiualadega jõed Virumaal 1 – keskendus neljale väiksemale jõele – Avijõgi, Tagajõgi, Pada jõgi ja Pühajõgi. Anne-Ly Feršel, Eva-Liis Tuvi Peipsi järv saab otsa ja Narva jõgi algab. Foto: Anne-Ly Feršel. 6 Jõed maastiku elusoontena Aastal 1937 avaldas tollane riigisekretär, Vaivarast pärit Karl Johannes Terras arvamust: „Pere- mees oskab hinnata loodusvarasid mitte ainult majandusliku kasu seisukohalt, vaid ka seisukohalt, milline väärtus on neil varadel teaduse, ilu ja Eesti looduse omapära mõttes.” Riigisekretär rõhutas vajadust, et talumehe tarkusest hoolimata peavad looduskaitsega tege- levad asutused jagama selgitust ning arendama koostööd, saavutamaks õilsate, loodust hoidvate mõtete teostumist. Looduskaitse korraldajad juhinduvad looduskaitseseadusest, kuhu on kirja pandud, mida ja kuidas kaitstakse. Kaitse tähendab hoidmist, eesmärk on säästa looduskeskkonda ja kasutada targalt loodusvarasid. Seega võime sõna looduskaitse asemel kasutada väljendit loodushoid. Hoid- miseks seatud nõuded võivad mõnikord olla ebameeldivad, kuid siiski õigustatud, sest nende eesmärk on suunatud tulevikku. Kaitstavad loodusobjektid Eestis jaotatakse kaitstavad loodusobjektid seaduse alusel kuude rühma: • kaitsealad (rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad), • hoiualad, • püsielupaigad, • kaitstavad liigid ja kivimid, • kaitstavad üksikobjektid ja • kohaliku omavalitsuse tasandi objektid. Virumaal kaitstav kuulub viide esimesse rühma. Hoiuala on meie looduskaitses üsna uus mõiste. Neid hakati Eestis rajama alates 2004. aastast, kui ühinesime üleeuroopalise kaitsealade võrgustikuga Natura 2000. Võrgustik tugineb kahele Euroopa Liidu direktiivile – linnu- ja loodusdirektiivile. Direktiivi lisadesse on kirja pandud lii- gid ja elupaigad, mis vajavad erilist kaitset kogu Euroopas. Liigid ja elupaigad on kõrgendatud tähelepanu all harulduse või koguni hävimisohu tõttu. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide hulka arvatud 198 elupaigatüübist on Eestis olemas üle kolmandiku (60). Enamikku neist, alates ran- nikuelupaikadest ning lõpetades rabadega, leidub ka Virumaal. Üleeuroopalise tähtsusega liikide ja elupaikade tarvis luuaksegi hoiualad, mille eesmärk on hoida kellelegi elukeskkonda. Silmas peetakse seejuures eeskätt haruldasi või hävimisohus liike, aga ka kooslusi. Seaduste keeles on sõnal hoiuala selge juriidiline tähendus: see on looduskaitse- liste piirangutega ala, kus püütakse säilitada elustiku ja elupaikade sellist seisundit, mis tagab nii elukeskkonna kui ka liikide püsimise. Piirangud teenivad looduse ja selle kaudu inimese huve. Käesolevas raamatus käsitletakse Narva jõge ja tema kahte hoiuala. 7 Veekogusid kaitsvad seadused Inimtegevust veekogudel ja nende kallastel reguleerivad looduskaitseseadus ja veeseadus. Loo- duskaitseseadus seab piiranguid veekogude kallastel ettevõetavale, et säilitada kaldakooslusi. Arvestama peab kalda eripära, piirata tuleb kahjulikku inimmõju, samas tuleb tagada vaba lii- kumine ja juurdepääs veekogule. Miks seda kõike vaja on? Kahjuks ununevad teinekord looduse seatud piirid: näiteks soovi- takse ehitada suvila nii, et sauna uksest saaks otse vette hüpata. Iseenesest poleks sauna veeäärsel asupaigal ju häda midagi, kuid tihti pole seejuures mõeldud reovee ärajuhtimisele: saunast lähtuv reostus jõuab otse veekogusse. Pealegi võib mõnel veerikkal aastal üle kallaste tõusnud jõgi maja uputada või sootuks lammutada. Veepiirilt maa poole liikudes eristatakse kaldal kolme vööndit: veekaitsevöönd, ehituskeelu- vöönd ja piiranguvöönd. Vööndi ulatus oleneb veekogu või tema valgala suurusest ja igal vööndil on kindel mõte. Jõekalda neljameetrine (suurvee ajal kahemeetrine) maariba on veeseaduses kirjas kallasrajana, kus igaüks võib käia. Avalik kasutamine tähendab seda, et veekogu on mõeldud kõigile: ujumiseks, kalapüügiks, veel kulgemiseks jne. Tõsi, teatud juhtudel, näiteks hüdroelekt- rijaama ümbruses ja veehaarde piirkonnas, on inimestele ligipääs jõele siiski suletud. Veekaitsevööndi eesmärk on kaitsta vett reostuse ja veekogu kaldaid uhtumise eest. Raamatus käsitletava jõe veekaitsevöönd on kümme meetrit põhikaardile märgitud (tavalisest) veekogu piirist. Veekaitsevööndi piirangud seab veeseadus: selle vööndi ulatuses ei tohi kaevandada ja rajada sõnnikuhoidlaid ega -aunu; raiet võib teha ning taimekaitsevahendeid kasutada ainult kesk- konnaameti loal. Seda luba ei ole tingimata vaja maaparandustöödel – eesvoolu hooldamisel väljaspool kaitsealasid. Ehituskeeluvööndis – 50 meetrit veepiirist – on keelatud uute hoonete ja muude rajatiste ehita- mine. Teatud mööndusi teeb siin looduskaitseseadus, aga neid tuleb iga konkreetse ehitamissoovi korral täpsustada kohalikus omavalitsuses või siis pidada nõu keskkonnaameti spetsialistiga.