Gottfried Wilhelm Leibniz
GOTTFRIED WILHELM LEIBNIZ Madis Kõiv Leidsin, et enamikul sektidest on paljuski õigus selles, mida nad väidavad, kuid mitte niivõrd selles, mida nad eitavad. Kiri Remond’ile, Viin, 10.1.1714. (Tlk Ü. Siirak.) ELULUGU Sünd; 1. juuli 1646, Leipzig. Isa: Friedrich Leibniz, moraalifilo- soofia professor Leipzigiülikoolis. Ema, Friedrichikolmas naine (R. Ariew), sünd. Catharina Schmuck, õigusteaduste professori tütar. Isa suri 1652 (Leibniz oli kuueaastane). Läks kooli seitsmeselt; kui õppis küllalt selgeks ladina keele (7–8), siis lubati lugema isa raamatukokku. Luges peamiselt klassikat — poeete, oraatoreid, ajaloolasi, juriste, filosoofe, matemaatikuid ja teolooge (Livius, Cicero, Seneca, Herodotos, Platon, kirikuisad — et mõnda nime- tada). Erihuvi — ajalugu, poeesia, loogika (G1 VII 516). Leib- nizi varajasest ja mõõdutult laiast lugemusest on tehtud mõnikord järeldusi tema hilisemate huvide võrreldamatust (isegi tolle aja kohta) huvide laiusest ning leitud, et Leibnizi looming on nii heterogeenne, et ei ole võimalik teda käsitleda mingit lineaarset juhtlõnga silmas pidades, kuid see väide on tühi: esiteks järeldus võib olla ka ümber pööratud, teiseks, lähem vaatlus näitab, et isegi nii (näiliselt) kauged Leibnizi huvialad nagu praktiline po- liitika (katoliiklike ja protestantlike võimude lepitamine!) ja me- tafüüsika loogilised alused o n tema puhul üksteisega mõtteliselt seotud (mis puutub raskustesse käsitluse lineaarse printsiibiga, 1G. W. Leibniz. Die philosophischen Schriften. Hrsg. v. C. I. Ger- hardt. Berlin: Weidmann, 1875–1890.
[Show full text]