Pandivere Arendus- Ja Inkubatsioonikeskus Amsalu Vallavalitsus, Gümnaasium, Muuseum Porkuni Paemuuseum Eesti Paeliit
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
PANDIVERE ARENDUS- JA INKUBATSIOONIKESKUS AMSALU VALLAVALITSUS, GÜMNAASIUM, MUUSEUM PORKUNI PAEMUUSEUM EESTI PAELIIT KONVERENTS PORKUNI - TAMSALU PAEALA PANDIVERE PAERIIGIS Euroopa Muinsuskaitsepäevade raames „Tehnika- ja tööstuspärand” 12. septembril 2008 Tamsalu Gümnaasiumis PANDIVERE PAERIIK ALLIKATE ALLIKAL Pandivere Paeriik Allikate Allikal on omanäoline piirkonda tutvustav tunnuslause ja turisti liikumise tee. Pandivere kõrgustik on eesti rahvuskivi – paekivi – sünnikoht. Pandivere aluspõhja moodustab rõngaspaas – käsijalgse ( Borealis borealis ) tohutute mõõtmetega kehvel, millele võrdset pole terves maailmas. Siinsele piirkonnale iseloomulik karplubjakivi koosneb erineva suurusega fossiilide tükkidest ja täiteainest (liiv, kruus, savi). Paekivis on vaadeldavad karpide, tigude, okasnahksete, käsijalgsete jt fossiilide lubiskeletid või nende purunenud osad. Kivimit iseloomustab suur värvitoonide valik: hall, valge, roosa, rohekas, kollane, kuid ka punakas ja lillakas toon. Kõrgustiku moodustumisel tekkisid tektoonilised püstlõhed ja karstilehtrid, mis on kujunenud vett juhtivateks kanaliteks ja avanevad kõrgustiku jalamil allikate vööndina. Siit saavad alguse paljud jõed ja ojad. Karstivete süsteem on moodustunud juba enne jääaegu, ent on pidevas muutumises tänapäevalgi. Taoline omapärane vetevõrk teeb Pandivere Eesti veetorniks ja tähtsaimaks veelahkmeks. Lihtne paetükk annab pildi meie maa kujunemisest ja elu arengust. Samas võib paetükki kasutada piirkonna kaardina. Nagu paekivis, nii on ka Pandivere piirkonnas osa objekte selgesti eristuvad, esineb läbipõimumist ja kattuvust, kuid paljudele sarnasustele vaatamata on iga koht eriline. Pandivere Paeriigis on objekte, mis on vaadeldavad möödasõidul; mõni on teiste varjus ja ootab avastamist, kuid kindlasti on nad kõik ühe terviku osad. Allikate allikas ei ole ainult veekogu, kuid ka kultuuri-, ajaloo-, rahvaspordi- ja elatusallikas. Ootame külalisi tutvuma meie kauni looduse, kultuuri- ja ajaloomälestiste ning Pandivere Paeteega; taastama oma energiat tervise- ja suusaradadel, jalgrattamatkal, kanuusõidul, külalistemajades ja turismitaludes. Pandivere Paetee algab järgmistest kohtadest: Tamsalu Lubjapark, Porkuni Paemuuseum, Emumägi, Muuga Mõis, Väike-Maarja muuseum Igast punktist võib ka teelt maha astuda ja jätkata marsruuti Tallinna, Pärnu, Tartu, Mustvee, Rakvere või Paide suunal. Paetee koosneb erinevatest paeplaatidest ja iga reisihuviline laob omale meelepärase tee. Pandivere Paetee läbib järgmised punktid: Tamsalu – Uudeküla – Järvajõe – Piisupi – Porkuni – Vistla - Loksa Ärina - Väike-Maarja – Ebavere – Äntu – Liivaküla – Vao – Kiltsi – Liiduri -Raigu Pikevere – Varangu – Liigvalla – Ao – Rakke - Väike-Rakke – Edru – Olju – Lasinurme – Emumäe – Salla – Käru – Simuna – Sirevere – Padu – Moora - Laekvere Muuga - Rahkla - Rohu – Avanduse – Määri – Pudivere – Nadalama – Kurtna - Äntu Rastla PANDIVERE PAETEE PAEOBJEKTID AJALUGU ALLIKAD KIRIKUD KULTUUR LOODUSE LOODUS- OBJEKTID MÕISAD RAJAD Paas – Eesti rahvuskivi Eestimaa geoloogilise ajaraamatu kõige täielikuma peatüki moodustavad Vanaaegkonna Ordoviitsiumi ja Siluri ladestu paesed leheküljed, mis jäädvustavad ajavahemiku 416-488 miljonit aastat tagasi. Tollel ajajärgul kattis siinset ala lauge põhjaga madal meri, nn Paleobalti meri, mis ulatus oma suurima leviku ajal, Kesk-Ordoviitsiumi alguses Norrast, Volgamaadeni ja Lõuna-Soomest kuni Valgeveneni. Praegune Põhja- ja Kesk-Eesti jäid valdavalt lubisetendite levialale, millest tekkisid paekivid. Kuni Siluri lõpuni rändas Baltika iseseisva ürgmandrina, hiljem koos Põhja-Ameerikaga Laurussia koosseisus. Pandivere piirkonnas on võimalik avada maailmas unikaalne ordoviitsiumi ja siluri piir. Lubisetted koosnevad peamiselt kaltsiumkarbonaadist, mis võib esineda looduses kaltsiidi või aragoniidina. Lubisetete koostisosad võib rühmitada teraliseks ning riffides esinevaks karkassiks. Teralise komponendi hulgas on levinumaks põhjaorganismide, nagu karpide, tigude, okasnahksete, korallide jt lubiskeletid või nende purunenud osad. Pandivere aluspõhja moodustavad alamsiluri lubjakivid. Borealis-kehvli tohutute mõõtmete kujunemise eelduseks pidi olema erakordselt soodsad elutingimused, mis oletamisi võisid tuleneda hoovustest kunagises troopilises väinameres. Toitaineterikas külm põhjahoovus lõunapoolsest ookeanist kohtus tõenäoliselt väinamere kaelaosas laial šelfialal praeguse Pandivere kohal Uurali ookeanist algava ekvatoriaalse sooja pinnahoovusega, mis lõigi anomaalselt soodsad elutingimused ühe liigi plahvatuslikuks kasvuks. Rõngaspaas lasub paeläbilõikes valdavalt 10-20 cm paksuste kihtidena. Kivimit iseloomustab suur värvitoonide valik – hall, valge, roosa, rohekas, kollane, dolomiidistund kujul võib esineda ka punast ja lillakat tooni. Tamsalu-Simuna-Rakke piirkonnas muutub rõngaspaas juba valdavaks ehituskiviks. Piirkonnas on seitse tehnoloogilise lubjakivi maardlat, sest lisaks headele ehituslikele omadustele on rõngaspaas hinnaline tooraine lubja põletamisel, paberi- ja keemiatööstuses. Loodus Pandivere kõrgustik on reljeefilt kumera üldkujuga tasandik, mis on kujunenud aluspõhjalise paekõrgustiku kohale. Pandivere lääne- ja põhjaosa on tasane. Siin laiuvad kilomeetrite viisi põllumaad. Ainult Porkuni ja Neeruti vaheline ala on rahutu pinnamoega: Valgejõe ja Taani oru ümbruses vahelduvad lainjad vallseljakud kuplitega, küngaste vahel peituvad järsud lohud, mida rahvas Kalevipoja hobuse jalajälgedeks kutsub. Kõrgemad mäed asuvad lõunaosas. Kuna Emumägi tõuseb otse idas laiuva tasandiku äärelt, siis on tema relatiivne kõrgus suhteliselt suur – 90 m. Kõige mitmekesisema pinnamoega üllatab Pandivere meid Ebavere ja Emumäe vahel. Nimele iseloomulikult on eriline Ebavere mägi , mille kohta on kogutud hulgaliselt legende ja muistendeid. Küll olla see tekkinud Kalevipoja hobuse kraapimisest, küll olla seal talumees mäe sisse ära kadunud, küll olla mäe vaim pahandanud. Omaette unikaalne on legend, et eestlaste jumala Taara elupaik oli seal, kuid ta lendas ära Saaremaale, mis iseloomustab Kaali meteoriidi langemist. Selles piirkonnas sisenes meteoriit Maa atmosfääri ja süttis põlema. Oma edasisel teel süütas ta palju, valdavalt metsasid, kuid ka näiteks Maasi maalinn Saaremaal põletati maha. Eesti president Lennart Meri kirjutas oma teoses „Hõbevalgem“, et Mustpeade vennaskond võttis üle rannarahva iidse kuuskede põletamise traditsiooni talvisel pööripäeval. Sealt sai alguse jõulupuu ja jõulutulede traditsioon. Ka inglise keelde on selle sündmuse mõjul tekkinud neljapäeva nimetus – Taara - Thara-Thor-Tharsday-Thursday-päev. Lõunaeestilikult maalilisi vaateid pakuvad ka Kellavere, Nõmme, Rakke ja Lasinurme mäed. Pandivere pinnakatte, mis kohati ulatub 85 meetrini, moodustab mandrijää poolt maha jäetud moreen; lõunas ja idas laiuvad suured turbarabad, lääneosas leidub mitmel pool järvelubjalademeid. Juba Läti Henrik oma „Liivimaa kroonikas“ on nimetanud seda väga viljakaks ja ilusaks maaks. Pandivere pole ühtlaselt viljakas. Kõrgendike harjadel ja nõlvul jääb vili kruusakal pinnal kiduraks, soomaadel tapab aga liigvesi tärkava orase. Lumeilmu on siin, võrreldes teiste Eesti osadega, kõige rohkem. Ka lumikatte paksus on Pandiveres suurem kui mujal Eestis. Jõgedest ja järvedest Pandivere keskosa on veevaene: jõed ja järved puuduvad täiesti, põuastel suvedel jäävad vähesed tiigidki kuivaks. Eks juhtu sedagi, et kaevudes lõpeb enne sügissadusid vesi. Kõrgustiku äärealad veepuudust ei tunne. Arvukatest allikatest sünnivad siin jõed, mis suunduvad igasse ilmakaarde. Ligi pool Eesti elanikest on seotud igapäevase joogivee kaudu Pandiverest pärit veega. Porkuni järvest voolab välja heledate kallastega Valgejõgi. Muuga ja Paasvere alt korjab Avijõgi külmi allikaid ja jahutab nende vetega Peipsit. Veel saavad kõrgustikult alguse Kunda, Pedja ja Põltsamaa jõgi. Viimase jõe algus on teistlaadne: Vao, Ilmandu, Kärsa ja Äntu ojad vingerdavad kilomeetrite viisi mööda luhti, enne kui nad Rakke lähedal ühinedes endale jõe nime saavad. Iga küla ristib seda jõge oma nimega: Nõmme, Räitsvere, Ao, Kellamäe, Lahu, Piibe, Mardimäe, Narva jne kuni Pedjaga kohtumiseni. Järvi on Pandiveres suhteliselt vähe. Suurim, ühtlasi ka kõige populaarsem, on Porkuni järv, mille kohta räägitakse palju muistendeid. Ei möödu küll ühtegi suvepäeva, mil Kaieallikal ei kõlaks laulud ja kuusiku all ei valendaks matkatelke. Järve kaldal korraldatakse jaanipäevi, matkajate kokkutulekuid. Porkuni järv on kuulus oma tembutamiste poolest, vahel kaob päris ära, vahel ujutab saari. Väga maalilised on Äntu järved, mis on erilised oma läbipaistvuselt. Karstist Valdav osa Ida-Eesti karstinähtusi esineb just Pandivere kõrgustikul. Pandivere kõrgustikku läbivad kirde-, loode- ja meridiaanisuunalised lõhede vööndid. Reljeefis on nende asukohad nähtavad orgude ja orunditena. Valdav osa maapealseid karstivorme paikneb kõrgustikul rühmiti, moodustades mitmesuguse suuruse ja karstivormide arvuga karstivälju ja -alasid. Lemkülas, Assamallas, Eipris ja Savaldumas paiknevad suured karstiväljad, neist viimases ligi 100 ha suurusel alal. Pandivere kõrgustikul on kõige levinumaks karstivormiks karstilehtrid ja-lohud. Allikatest Pandivere allikad ja suur hulk Eesti jõgesid on omavahel ema-tütre suhetes. Väike-Maarja ja Tamsalu valla piiril asub Ilumägi, millest lõuna pool Vao ürgorus olevatest allikatest saab alguse Põltsamaa jõgi. Sellele koguvad vett veel Ilmandu ja Nõmme jõgi (igal ka oma allikad). Ilumäest põhja pool asuvast märgalast saab alguse Valgejõgi. Pedja jõgi algab Simuna Katkuallikast, veelisa saab Rakke allikatest alguse