PANDIVERE ARENDUS- JA INKUBATSIOONIKESKUS AMSALU VALLAVALITSUS, GÜMNAASIUM, MUUSEUM PAEMUUSEUM EESTI PAELIIT

KONVERENTS

PORKUNI - PAEALA PAERIIGIS

Euroopa Muinsuskaitsepäevade raames „Tehnika- ja tööstuspärand”

12. septembril 2008 Tamsalu Gümnaasiumis

PANDIVERE PAERIIK ALLIKATE ALLIKAL

Pandivere Paeriik Allikate Allikal on omanäoline piirkonda tutvustav tunnuslause ja turisti liikumise tee. Pandivere kõrgustik on eesti rahvuskivi – paekivi – sünnikoht. Pandivere aluspõhja moodustab rõngaspaas – käsijalgse ( Borealis borealis ) tohutute mõõtmetega kehvel, millele võrdset pole terves maailmas. Siinsele piirkonnale iseloomulik karplubjakivi koosneb erineva suurusega fossiilide tükkidest ja täiteainest (liiv, kruus, savi). Paekivis on vaadeldavad karpide, tigude, okasnahksete, käsijalgsete jt fossiilide lubiskeletid või nende purunenud osad. Kivimit iseloomustab suur värvitoonide valik: hall, valge, roosa, rohekas, kollane, kuid ka punakas ja lillakas toon. Kõrgustiku moodustumisel tekkisid tektoonilised püstlõhed ja karstilehtrid, mis on kujunenud vett juhtivateks kanaliteks ja avanevad kõrgustiku jalamil allikate vööndina. Siit saavad alguse paljud jõed ja ojad. Karstivete süsteem on moodustunud juba enne jääaegu, ent on pidevas muutumises tänapäevalgi. Taoline omapärane vetevõrk teeb Pandivere Eesti veetorniks ja tähtsaimaks veelahkmeks. Lihtne paetükk annab pildi meie maa kujunemisest ja elu arengust. Samas võib paetükki kasutada piirkonna kaardina. Nagu paekivis, nii on ka Pandivere piirkonnas osa objekte selgesti eristuvad, esineb läbipõimumist ja kattuvust, kuid paljudele sarnasustele vaatamata on iga koht eriline. Pandivere Paeriigis on objekte, mis on vaadeldavad möödasõidul; mõni on teiste varjus ja ootab avastamist, kuid kindlasti on nad kõik ühe terviku osad. Allikate allikas ei ole ainult veekogu, kuid ka kultuuri-, ajaloo-, rahvaspordi- ja elatusallikas. Ootame külalisi tutvuma meie kauni looduse, kultuuri- ja ajaloomälestiste ning Pandivere Paeteega; taastama oma energiat tervise- ja suusaradadel, jalgrattamatkal, kanuusõidul, külalistemajades ja turismitaludes.

Pandivere Paetee algab järgmistest kohtadest: Tamsalu Lubjapark, Porkuni Paemuuseum, Emumägi, Muuga Mõis, Väike-Maarja muuseum Igast punktist võib ka teelt maha astuda ja jätkata marsruuti Tallinna, Pärnu, Tartu, Mustvee, Rakvere või Paide suunal. Paetee koosneb erinevatest paeplaatidest ja iga reisihuviline laob omale meelepärase tee. Pandivere Paetee läbib järgmised punktid: Tamsalu – Uudeküla – Järvajõe – Piisupi – Porkuni – - Loksa Ärina - Väike-Maarja – – Äntu – Liivaküla – Vao – – Liiduri - – Varangu – – Ao – - Väike-Rakke – – – – Emumäe – Salla – Käru – Simuna – Sirevere – – Moora - Muuga - Rahkla - Rohu – – Määri – Pudivere – Nadalama – Kurtna - Äntu

PANDIVERE PAETEE

PAEOBJEKTID AJALUGU

ALLIKAD KIRIKUD KULTUUR

LOODUSE LOODUS- OBJEKTID MÕISAD RAJAD

Paas – Eesti rahvuskivi Eestimaa geoloogilise ajaraamatu kõige täielikuma peatüki moodustavad Vanaaegkonna Ordoviitsiumi ja Siluri ladestu paesed leheküljed, mis jäädvustavad ajavahemiku 416-488 miljonit aastat tagasi. Tollel ajajärgul kattis siinset ala lauge põhjaga madal meri, nn Paleobalti meri, mis ulatus oma suurima leviku ajal, Kesk-Ordoviitsiumi alguses Norrast, Volgamaadeni ja Lõuna-Soomest kuni Valgeveneni. Praegune Põhja- ja Kesk-Eesti jäid valdavalt lubisetendite levialale, millest tekkisid paekivid. Kuni Siluri lõpuni rändas Baltika iseseisva ürgmandrina, hiljem koos Põhja-Ameerikaga Laurussia koosseisus. Pandivere piirkonnas on võimalik avada maailmas unikaalne ordoviitsiumi ja siluri piir. Lubisetted koosnevad peamiselt kaltsiumkarbonaadist, mis võib esineda looduses kaltsiidi või aragoniidina. Lubisetete koostisosad võib rühmitada teraliseks ning riffides esinevaks karkassiks. Teralise komponendi hulgas on levinumaks põhjaorganismide, nagu karpide, tigude, okasnahksete, korallide jt lubiskeletid või nende purunenud osad. Pandivere aluspõhja moodustavad alamsiluri lubjakivid. Borealis-kehvli tohutute mõõtmete kujunemise eelduseks pidi olema erakordselt soodsad elutingimused, mis oletamisi võisid tuleneda hoovustest kunagises troopilises väinameres. Toitaineterikas külm põhjahoovus lõunapoolsest ookeanist kohtus tõenäoliselt väinamere kaelaosas laial šelfialal praeguse Pandivere kohal Uurali ookeanist algava ekvatoriaalse sooja pinnahoovusega, mis lõigi anomaalselt soodsad elutingimused ühe liigi plahvatuslikuks kasvuks. Rõngaspaas lasub paeläbilõikes valdavalt 10-20 cm paksuste kihtidena. Kivimit iseloomustab suur värvitoonide valik – hall, valge, roosa, rohekas, kollane, dolomiidistund kujul võib esineda ka punast ja lillakat tooni. Tamsalu-Simuna-Rakke piirkonnas muutub rõngaspaas juba valdavaks ehituskiviks. Piirkonnas on seitse tehnoloogilise lubjakivi maardlat, sest lisaks headele ehituslikele omadustele on rõngaspaas hinnaline tooraine lubja põletamisel, paberi- ja keemiatööstuses.

Loodus Pandivere kõrgustik on reljeefilt kumera üldkujuga tasandik, mis on kujunenud aluspõhjalise paekõrgustiku kohale. Pandivere lääne- ja põhjaosa on tasane. Siin laiuvad kilomeetrite viisi põllumaad. Ainult Porkuni ja Neeruti vaheline ala on rahutu pinnamoega: Valgejõe ja Taani oru ümbruses vahelduvad lainjad vallseljakud kuplitega, küngaste vahel peituvad järsud lohud, mida rahvas Kalevipoja hobuse jalajälgedeks kutsub. Kõrgemad mäed asuvad lõunaosas. Kuna Emumägi tõuseb otse idas laiuva tasandiku äärelt, siis on tema relatiivne kõrgus suhteliselt suur – 90 m. Kõige mitmekesisema pinnamoega üllatab Pandivere meid Ebavere ja Emumäe vahel. Nimele iseloomulikult on eriline Ebavere mägi , mille kohta on kogutud hulgaliselt legende ja muistendeid. Küll olla see tekkinud Kalevipoja hobuse kraapimisest, küll olla seal talumees mäe sisse ära kadunud, küll olla mäe vaim pahandanud. Omaette unikaalne on legend, et eestlaste jumala Taara elupaik oli seal, kuid ta lendas ära Saaremaale, mis iseloomustab Kaali meteoriidi langemist. Selles piirkonnas sisenes meteoriit Maa atmosfääri ja süttis põlema. Oma edasisel teel süütas ta palju, valdavalt metsasid, kuid ka näiteks Maasi maalinn Saaremaal põletati maha. Eesti president Lennart Meri kirjutas oma teoses „Hõbevalgem“, et Mustpeade vennaskond võttis üle rannarahva iidse kuuskede põletamise traditsiooni talvisel pööripäeval. Sealt sai alguse jõulupuu ja jõulutulede traditsioon. Ka inglise keelde on selle sündmuse mõjul tekkinud neljapäeva nimetus – Taara - Thara-Thor-Tharsday-Thursday-päev. Lõunaeestilikult maalilisi vaateid pakuvad ka , Nõmme, Rakke ja Lasinurme mäed. Pandivere pinnakatte, mis kohati ulatub 85 meetrini, moodustab mandrijää poolt maha jäetud moreen; lõunas ja idas laiuvad suured turbarabad, lääneosas leidub mitmel pool järvelubjalademeid. Juba Läti Henrik oma „Liivimaa kroonikas“ on nimetanud seda väga viljakaks ja ilusaks maaks. Pandivere pole ühtlaselt viljakas. Kõrgendike harjadel ja nõlvul jääb vili kruusakal pinnal kiduraks, soomaadel tapab aga liigvesi tärkava orase. Lumeilmu on siin, võrreldes teiste Eesti osadega, kõige rohkem. Ka lumikatte paksus on Pandiveres suurem kui mujal Eestis.

Jõgedest ja järvedest Pandivere keskosa on veevaene: jõed ja järved puuduvad täiesti, põuastel suvedel jäävad vähesed tiigidki kuivaks. Eks juhtu sedagi, et kaevudes lõpeb enne sügissadusid vesi. Kõrgustiku äärealad veepuudust ei tunne. Arvukatest allikatest sünnivad siin jõed, mis suunduvad igasse ilmakaarde. Ligi pool Eesti elanikest on seotud igapäevase joogivee kaudu Pandiverest pärit veega. Porkuni järvest voolab välja heledate kallastega Valgejõgi. Muuga ja alt korjab Avijõgi külmi allikaid ja jahutab nende vetega Peipsit. Veel saavad kõrgustikult alguse Kunda, Pedja ja Põltsamaa jõgi. Viimase jõe algus on teistlaadne: Vao, Ilmandu, Kärsa ja Äntu ojad vingerdavad kilomeetrite viisi mööda luhti, enne kui nad Rakke lähedal ühinedes endale jõe nime saavad. Iga küla ristib seda jõge oma nimega: Nõmme, Räitsvere, Ao, Kellamäe, Lahu, , Mardimäe, Narva jne kuni Pedjaga kohtumiseni. Järvi on Pandiveres suhteliselt vähe. Suurim, ühtlasi ka kõige populaarsem, on Porkuni järv, mille kohta räägitakse palju muistendeid. Ei möödu küll ühtegi suvepäeva, mil Kaieallikal ei kõlaks laulud ja kuusiku all ei valendaks matkatelke. Järve kaldal korraldatakse jaanipäevi, matkajate kokkutulekuid. Porkuni järv on kuulus oma tembutamiste poolest, vahel kaob päris ära, vahel ujutab saari. Väga maalilised on Äntu järved, mis on erilised oma läbipaistvuselt. Karstist Valdav osa Ida-Eesti karstinähtusi esineb just Pandivere kõrgustikul. Pandivere kõrgustikku läbivad kirde-, loode- ja meridiaanisuunalised lõhede vööndid. Reljeefis on nende asukohad nähtavad orgude ja orunditena. Valdav osa maapealseid karstivorme paikneb kõrgustikul rühmiti, moodustades mitmesuguse suuruse ja karstivormide arvuga karstivälju ja -alasid. Lemkülas, Assamallas, Eipris ja Savaldumas paiknevad suured karstiväljad, neist viimases ligi 100 ha suurusel alal. Pandivere kõrgustikul on kõige levinumaks karstivormiks karstilehtrid ja-lohud. Allikatest Pandivere allikad ja suur hulk Eesti jõgesid on omavahel ema-tütre suhetes. Väike-Maarja ja Tamsalu valla piiril asub Ilumägi, millest lõuna pool Vao ürgorus olevatest allikatest saab alguse Põltsamaa jõgi. Sellele koguvad vett veel Ilmandu ja Nõmme jõgi (igal ka oma allikad). Ilumäest põhja pool asuvast märgalast saab alguse Valgejõgi. Pedja jõgi algab Simuna Katkuallikast, veelisa saab Rakke allikatest alguse saavast Salla jõest. Üks Avijõe haru algab Laekvere valla Muuga mõisa lähedasest allikast. Just Pandivere kõrgustiku nõlval ja jalamil avanevad suured allikad. Sageli paiknevad nad rühmiti, nii et mitu suurt allikat on koos, nagu näiteks Varangu Siniallikad, Lindreti, Äntu allikad. Selles mõttes on Pandivere Eestis täiesti erakordne ja silmapaistev. Tuleb väärtustada lisaks allikate looduskaitselisele aspektile ka nende teisi väärtusi. Nad on olnud puhta vee võtmise, kuid iidsetel aegadel rahva kogunemise kohad, ka palvetamispaigad.

Metsadest ja soodest Suuremad metsamassiivid võtavad enda alla Pandivere ida- ja kaguosa. Siit algavad Alutaguse põlislaaned. Pandivere lõuna- ja kaguosas on peamised taimkattetüübid madalsooniidud, madalpuisniidud, lamminiidud ja rabad. Soostumus on Pandivere kõrgustikul väiksem kui mujal Eestis. Lõunas algab laialdane Endla soostik. Kõrgematel aladel domineerivad väikesed okas- ja segametsad. Juba aastasadade eest on siin põlismetsad maad andnud põldudele. Valitsevaks puuks on kuusk, ainult põhjaosas esineb kohati ka samal määral mändi. Orguse meteoriidikraater asub Avanduse küla metsas . See on 8,5 m läbimõõduga umbes 2 m sügavune auk, mis meenutab pommilehtrit . Kraater on suuruselt kuues Eestis. 1937. aastal ida poolt tulnud taevakeha (boliit) plahvatas Roelast veidi ida pool ning langes seejärel kildudena (meteoriitidena) maapinnale. Kraater avastati alles 1984. aastal.

Kultuurilugu. Isikud. Paljud tuntud inimesed on elanud piirkonna mõisates. Adam Johann von Krusensterni (1770-1846) juhtimisel teostus a-tel 1803-1806 tsaari- Venemaa esimene ümbermaailmareis, mille põhjal koostas ta just Kiltsis elades "Lõunamere atlase". See oli tähtsaim merekaartide kogumik Vaikse ookeani kohta 20. saj alguseni. A. J. von Krusenstern oli seotud paljude mereekspeditsioonide ettevalmistamise ja juhendamisega. Ta oli ka Venemaa Mereakadeemia ja Ameerika mereväe rajaja. Oli Peterburi Teaduste Akadeemia liige. Esimesel ekspeditsioonil osalesid Otto von Kotzebue, kes edaspidi tegi mitmed maadeavastused. Vaikses ookeanis olevale saarele andis ta Krusensterni nime. Samuti osales sellel reisil kartograafina F. G. von Bellingshausen, kelle tööde tulemusel pandi alus okeonograafiale. 1821. aastal avastas ta Antarktika.

Friedrich Benjamin Lütke (1797-1882), meresõitja ja geograaf, admiral. Tegi mitu ümbermaailmareisi, uuris Põhja-Jäämerd, Novaja Zemljad ja Kaug-Ida. Oli Peterburi Teaduste Akadeemia liige ja Venemaa Geograafia Seltsi asutaja ja president. Ostis Avanduse mõisa 1845, elas seal peamiselt suvel.

Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffell (1857-1926), kirurg, meditsiinidoktor, sai Vabadussõjas sanitaarkindralmajori auastme. Sündis Määri mõisniku pojana, töötas Tartu ülikoolis professorina. Sai tuntuks eduka veresoonte kirurgina, teostas Venemaal esimese südameoperatsiooni ja võttis kirurgias esimesena kasutusele kummikindad.

Friedrich Georg Wilhelm Struve (1793-1864), astronoom ja geodeed. Tema juhtimisel teostus 1827. a meridiaanikaare Simuna 4,5 km pikkuse baasjoone mõõtmine. See ulatus Simuna lähistelt Võivere tuuleveskini. Kokku mõõdeti a-tel 1816-1852 2822 km meridiaanikaart (läbib praegu 10 riiki), selleks et kindlaks teha maakera täpne ümbermõõt ja kuju. 15. juulil 2005. a kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja F: G. W. Struve geodeetiline kaar, millest Eestis on säilinud 3 punkti: üks Struve graniitsamba, teine Võivere tuuleveski, kolmas Tartu tähetorni juures.

Karl Ernst von Baer (1792-1877) sündis Piibe mõisas, võrdleva embrüoloogia rajaja, avastas 1826 imetajate (sealhulgas inimeste) munaraku. Peterburi Teaduste Akadeemia liige.

Carl Timoleon Neff (1804- 1876) sündis Püssi mõisas. Tema ema oli guvernant, kuid nad suhtlesid paljude aadlikega, nagu von Berg, Kügelgen, Manteuffel. 1831. aastal sai tsaari õuekunstnikuks. 1839. aastal sai akadeemikuks, 1844. aastal anti aadlitiitel. 1860. aastal ostis Muuga mõisa, kus on olnud paljud Neffi tööd (praegusel ajal Kunstimuuseumis). Ta autoportree asub Uffizi galeriis ja see tähendab rahvusvahelist tunnustust.

Georg Robert Lurich (1876-1920) sündis Väike-Maarjas Kaarma kõrtsihoones Pikk tn.16. Nõrga tervisega poisike saadeti 9-aastasena Tallinna kooli, kus ta hakkas end treenima. 19. saj lõpuks oli tema nimel juba 20 maailma tõsterekordit, 20. saj alguses aga maailmarekordid maadluses. Mängis hästi malet, valdas 10 keelt, mängis klaverit ja lõõtspilli, komponeeris muusikapalu, propageeris rahvasporti.

MÕISAD

Pandivere piirkonna imepärane loodus on olnud meelepärane ka keskaja rüütlitele, mistõttu on piirkond kõige suurema mõisate tihedusega ala kogu Euroopas. Looduse vaheldusrikkusele on juhtinud muuhulgas ka tähelepanu K. E. von Baer. Järgnevalt väike ülevaade piirkonna mõisatele. Osad on rahuldavas seisus, kuid on ka mitmed hävinud või ümberehitatud mõisad. Porkuni mõis ( saksa k Schloß Borkholm ) Porkuni järve saarele rajas Tallinna piiskop Simon von der Borch 1479 aastal oma pealinnuse. Rajaja nime järgi hakati kohta kutsuma Borkholmiks, mis eesti keeles mugandus Porkuniks. Linnus purustati Liivi sõjas. Kaasajal on linnusest säilinud ainult viiekorruseline ruudukujulise põhiplaaniga väravatorn. Restaureeritud väravatornis paikneb Paemuuseum. Hilisematel sajanditel asus Porkunis rüütli- ehk eramõis, mis on kuulunud nii von Tiesenhausenite, von Ungern-Sternbergide kui ka von Essenite valdusse. Alates 1869. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Rennenkampffide omanduses.Mõisa peahoone on 1874.aastal valminud esinduslik historistlik kiviehitis. Hoone ehteks on keskrisaliidi tuudorstiilis tornikestega astmikviil, mille peened detailid on paekivist meisterlikult välja tahutud. Peahoone vastu on 1950tel aastatel ehitatud uus neoklassitsistlik koolihoone. Säilinud on ka mitmeid 19.sajandi alguse kõrvalhooneid. Võhmuta mõis ( saksa k. Wechmuth) rajati 17.saj teisel poolel. Enne 1919.aasta võõrandamist kuulus mõis Zoege von Manteuffelite perekonna le.Võhmuta oli üks stiilsemaid klassitsistlikke väikemõisasid. Einmanni mõis ja ait. (saksa k. Korps). Esimesed teated mõisast pärinevad 1449.aastast. Puidust varaklassitsistlik ühekorruseline mõisahoone on valminud 1820.aastal, olles Eesti üks stiilsemaid puitklassitsismi esindajaid.

Kuie mõis ( saksa k Kui ) rajati 18 sajandi algul Roosna mõisast eraldamise teel. Mõisa viimane omani oli Ernst von Stackelberg. Mõisa peahoone on pikk ühekorruseline murdkelpkatusega krohvitud puitehitis. Hoone on algkujul vanabalti planeeringus hoonena, ehitatud arvatavasti 18.sajandil, kuid on tugevalt ümberehitatud historismiajal 19.sajandi keskpaigas või teisel poolel. Avanduse mõisat ( saksa k Awandus) on esmamainitud 1494. aastal, mil ta kuulus von Taubedele.17.sajandil oli mõis von Fockide valduses. 1849-1842 kuulus Avanduse mõis admiral F.B.Lütkele , kes oli teinud mitu ümbermaailmareis ning uurinud Venemaa põhjaranniku Novaja Zemlja piirkonnas.Ta oli ka Peterburi Teaduste Akadeemia president. Mõisa ülipikk(pikim mõis Eestis) ja liigendatud historistlik peahoone on ehitatud mitmes järgus ning on saanud oma lõpliku kuju 20.sajandi algul. Kiltsi mõis ( saksa k Schloß Aß) Kiltsi mõisa on esmamainitud 1466. aastal. Eestikeelne nimi pärineb ta keskaegsetelt omanikelt von Gilsenitelt. Mõis oli tollal välja ehitatud kivist valllinnusena. Linnusest on hilisema mõisahoone sees säilinud üks haakpüssidele mõeldud laskeavadega ümartorni ruum, samuti hulk esimese korruse müüre. Linnusel puudus sisehoov. Kompleksi kuuls ka jõge paisutanud vesiveski. Linnus purustati Liivi sõjas, mil 1558. aastal toimus linnusesse varjunute ning Vene vägede vahel tõsine lahing. 17.sajandil kuulus mõis von Uexküllidele, 18.sajandil aga järgemööda von Zoegedele, von Rosenitele ja von Benckendorffidele. Von Benckendorffide ajal ehitati vasalllinnuse varemed ümber esinduslikuks hilisbarokseks peahooneks, mis valmis 1790. aastal. Kiltsi mõisa teevad Eestis ainulaadseks peahoone esist väljakut ääristavad kaarjad tiibhooned-ait ja kõrvalhäärber- mis on kujundatud kaaristuna. 1801. aastal ostis mõisa hilisem maailmakuulus meresõitja ja maadeavastaja Adam Johann von Krusensten(1770-1846). Vao mõisast ( saksa k Wack) esimesed teated 1442.aastast. Keskajal püstitati mõisa kindlustatud mõisahoone ehk tornlinnus. See on enam- vähem algsel kujul säilinud tänaseni, olles eesti üks paremini säilinud väikeseid vasalllinnuseid .Tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Linnuse kaks esimest korrust on võlvitud- esimene korrus oli laokorrus, teine arvatavasti aga esinduskorrus. Kolmas korrus oli peamine elukorrus. Kaarjate laskeavadega neljas korrus oli kaitsekorrus. Tornlinnuses paikneb muuseum. 1770-1880tel aastatel ehitatud ühekorruseline puidust mõisahoone on hävinud. Samas on säilinud nii ait (1774), tall –tõllakuur (1783), viinavabrik( 1864). Varangu mõisa ( saksa k Warrang) peahoone ehitust alustas 1795. aastal von Berg. 18. sajandi lõpul kuulus mõis Krusensternidele. Nende poolt püstitati 1800. aasta paiku Varangule Eesti üks esinduslikemaid varaklassitsistlikke mõisahooneid. Hoone arhitektiks peetakse Tartu barokse raekoja arhitekti J.B Waltherit. Hoonele on iseloomulik ümmarguste nurkadega saal. Fassaadi kaunistused on välja tahutud peeneteralisest paekivist. See kallis viimistlusviis on Eestis üliharv. Mõisa valitsejamajas saatis mööda oma nooruse graafik Eduard Viiralt. Muuga mõis ( saksa k Mürkenhof ) on saanud nime preestermunkadelt, kuna kuulus keskajal Pirita kloostrile. Muugat on esmamainitud 1526.aastal. Neorenessansliku härrastemaja lasi ehitada aastail 1866-1872 oma projekti järgi kuulus portreekunstnik Carl Timoleon Neff, kes oli Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemik ja Ermitaaži konservaator, Vene tsaari õuekunstnik ning Firenze Kunstiakadeemia Auliige.

Liigvalla mõis ( saksa k Löwenwolde ) kuulus keskajal Kärkna kloostrile, alates 16.sajandi lõpust oli ta era- ehk rüütlimõis. 17. sajandil läks mõis Rehbinderite kätte. Mõisa hilisbarokne kahekorruseline peahoone valmis 1797. aastal. Hoonel on ümarad välisnurgad ning lainjad, barokse vormiga frontoonid. Ühine ehitusmeister koos Varangu mõisaga on J.H.B.Walter Tartust. Mõis on kuulunud ka H.von Benckendorffile, kes oli üks 12-st Järvamaa mõisnikust, kes avasid Atastes õpetajate seminari(1837-1854), kus koolitati eestlastest külakoolide õpetajaid. Mõisas sündis Johann Jacob Nocks ( 1800-1890), tunnustatud Eesti haridus- ja koolitegelane, kes andis pärimuse järgi koos F.R Faehlmanni ja F.R. Kreutzwaldiga Rakvere Vallimäel Viru Vande. Viimaseks omanikuks enne võõrandamist oli Nikolai von Schilling Mõis on eravalduses. Salla mõisa ( saksa k Sall) on esmamainitud 1479. aastal. Mõisa peahoone on kahekorruseline baroksete sugemetega varaklassitsistlik ehitis, mis pärineb tõenäoliselt 1770 –test aastatest. Mõisa ümbritsev park oli ümbruskonna üks liigirikkamaid kuni 2001 aasta torm enamuse pargi põlispuudest maha murdis. Pargis kasvas 5 meetrise läbimääduga ümbruskonna vanim puu, Plettenbergi tamm. Pärimuse järgi olevat selle tamme all koosolekut pidanud ordumeister Wolter von Plettenberg. Tormi meenutuseks püstitati 2002. aastal iidse tamme kohale puuskulptuur „Plettenbergi rüütel“, autoriks Urmas Rauba. Ordumeistri vend Johann Plettenberg oli 16. sajandi alguses Salla mõisa omanik. Mõisa viimaseks omanikuks oli parun von Harpe.

Tuntumad hävinenud või ümber ehitatud mõisad: Võhmuta mõis ( saksa k. Wechmuth), mõis ( saksa k Kui ), Põdrangu mõis ( saksa k Pöddrang ), Tamsalu mõisa Sääse karjamõis ( saksa k Arkly), Uudeküla mõis (saksa k Udenküll ), Aavere mõis (saksa k After), Määri mõisas ( saksa k Meyris) , Müüriku ( saksa k Marienhof), Nõmme mõis ( saksa k Nömme), Pandivere mõis ( saksa k Pantifer) , Pudivere mõis ( saksa k Podifer), Triigi mõisat (saksa k Ottenküll ), Äntu mõis ( saksa k Engdes ), Lammasküla poolmõis ( saksa k Lammasküll ), Piibe (saksa k Piep), Tammiku mõisat ( saksa k Tammik)