reorer-muusiko «kinо ISSN 0207-6535

Eesti Kultuuri­ ministeeriumi, Eesti Heliloojate

Eesti Kinoliidu ja Eesti Teatriliidu

T mm

X aastakäik

Esikaanel: Ita Ever Evy Meara rollis Eesti Draamateatri lavastuses N. Simoni «Pipar- koogileedi». _, „ . . , . T. Huigi toto Tagakaanel: Ene Rämmeld prantsuskeelse einelauapidajanna osas režissöör Jaan Kol- bergi filmis «See kadunud tee* («Tallinn- film», 1990).

TOIMETUSE KOLLEEGIUM

JAAK ALLIK AVO HIRVESOO ARVO IHO TÕNU KALJUSTE ARNE MIKK MARK SOOSAAR PRIIT PEDAJAS LINNAR PRIIMÄGI ÜLO VILIMAA

PEATOIMETAJA MIHKEL TIKS, t

TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress 200090, postkast 3200

Peatoimetaja asetäitja Peeter Tooma, tel 66 61 62 Vastutav sekretär Helju Tüksammel, tel 44 54 68 Teatriosakond Reet Neimar ja Margot Visnap, tel 44 4080 Muusikaosakond Mare Põldmäe ja Mart Siimer, tel 44 31 09 Filmiosakond Sulev Teinemaa ja Jaan Ruus, tel 43 77 56 Keeletoimetaja Kmlla Sisask, tel 44 54 68 Fotokorrespondent Toomas Huik, tel 44 47 87

С «Teater. Muusika. Kino», 1991 reorer • muusiko • kino

SISUKORD TEATER Lea Tormis MIDAGI ITA EVERIST Andrus Laasik SAKSAMAA. DETSEMBER (Scksa teatrikultuuri ^Traditsioonidest ühinenud Saksamaa taustal) 30HELINE TEE VEIDRUSTELE? (Vestlevad Sigismund von Krahl, Peeter Jalakas ja Margot Visnap) Suzanne Osten MAISTEPÕLGUS (ENESEFÕLGUS) ON SÖÖBIV

Jaan Kross HÜVASTIJÄTUKS HEINO MANDRIGA . (Heino Mandri 11. IX 1922 — 3. XII 1990) NAITLEJAKROONIKA. HEINO MANDRI

MUUSIKA Peeter Tooma ÜHE SÕSARA ANATOOMIAST (Ajakiri «Rondo»)

Hendrik Relve ALEKSANDER MÜLLERILE RAHVUSVAHELINE TUNNUSTUS Priit Kuusk MUUSIKAMAAILM. HOOAEG 1989/90 Liis Kolle « WARSZAWSKA JESIEN '90» (14.—23. september 1990)

VASTAB ELBERT TUGANOV Andrzej W.ajda KINO, MINU KUTSUMUS («Mcttevaramu») Jaan Paavle VÄIKESE OLENDI TAPMINE MR INIMESE PLANEEDIL (Avo Paistiku joonisfilmist «Mlr.ek») Kalev Kesküla MODERNNE MÄLK° (Jaan Kolbergi mängufilmist «See kadunud tee») 1980. AASTATE PARIMAD (Soome ja välisfilmide paremusjärjestus ajakirja «Filmihullu» ring­ küsitluse põhjal) Aivo Lõhmus JUHUSTEST SÜNDINUD FILMID (Peep Puksi .kirjandusteemalistest filmidest «Betti Alveriga» ja «Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70») Sulev Teinemaa PERSONA GRATA. SULEV KEEDUS

Mihkel Tiks AVA VEERG

Ants Juske IDEE—RUUM—MATERJAL TEATER \^Ш10ГЕДТ£1 шш

•****#**#.

»I I A

-"-•"'•' 11 f' Üleminek iseseisvale Eesti Vabariigile ning tulumajamduslikule regulatsioonile seab uued, emt arenenud maailmas teadä-tuntud ülesanded ka meie kultuuri­ väljaannete Ic Kultuuri isetasuvuse taas ausse tõstmiseks ning ülalpeetava meeleoludest jagusaamiseks on meiegi toimetus välja tõotanud uue, ajavaimule vastava ideoloogia. Strateegilise arengukava ühe rakendusvormina on ajakiri «Teater. Muusika. Kino» alates 1. aprillist 1991 üle viidad uuele marketing'!- ning reklaamisüsteemile. Seoses sellega on artiklite, retsensioonide, fotode jm materjali avaldamine ajakirjas tasuline. Tellimusi soovitavate kirjutiste osas võivad anda ning ka oma loomingu avaldamist taotleda nU kultuuriasutused kui ka üksikisikud. Välismaal elavate EV kodanike ning ühisfirmade tellimuste eest tasu üksnes pilekkäärtega rahas. Võimalik tasuda nii arvega kui sularahas. Uue töövormi eripäraks on, et toimetus artikleid ei retsenseeri, toime­ ta e g a 1 о e. Toimetus garanteerib, et KOIK, MILLE EEST ON ÕIGEAEGSELT TASUTUD, L&HEB ÕTSE TRÜKKI. Uues, võimaluste paljuse situatsioonis orienteerumisel peaks kultuuritöötajale abiks olema juurdelisatud hinnakiri Hinnakujundamise printsiipide väljatöötamisel on aluseks loomulik nõudmise-pakkumise vahekord. Endastki mõista on seetõttu enamnõutavate toodete, nagu positiivsed arvustused, kuulsa nautleja portree žanr, puhul hind kõrgem kui neutraalse ülevaate korraL Samuti tuleb aru saada, et ülinegatiivse arvustuse tellimine mõne teose või autori kohta on keerukam ja toimetajalt võimalik koguni et eriuurimist nõudev töölõik, mistõttu on loomulik ka teatav mõõdukas hinnalisand. Uus süsteem peaks tegema lõpu kitsale kildkondlikule kirjastuspoliitikale, määravaks valikukriteeriumiks on väikese ringi toimetajate subjektiivne maitse. Kõikidele turumajanduslikus konkurentsis võrdsete võimaluste andmine peaks kaasa aitama tõeliselt rikka-kultuuriajakirja sünnile ning tegema lopu anakronist­ likule nn kultuuri vaesuse müüdile.

HINNAKIRI: OR USD Positiivne arvustus- (ühe rea hind) 0,99 0,12 Ülistav arvustus- (ühe rea hind} kokkuleppehind Negatiivile arvustus* 150—20» 20—30 Hävitav- (põrmustav) arvustus kokkuleppehind Artikkel eesti kultuurist 120 200 Artikkel vene kultuurist 170 100 Artikkel väliskultuurist 220 50 Rubriik «Vastab» 4000 500 Esikaane foto** 800 40 Tagakaane foto 450 22 Mustvalge foto kehvast näitlejast- (heli­ loojast,, interpreedist, režissöorist jne) 350 2250 Mustvalge foto andekast näitlejast 80 16 Värvifoto heast interpreedist 90 35 Värvifoto lootustandvast interpreedist 140 10 Värvifoto lootusetust kultuuritöötajast 399 1

Ikkagi lavastuse, filmi voi kontserdi reklaam! ** Näitleja foto avaldamise hinna või tema nime mainimise »niklis võib teater maha arvata näitleja palgast. Elbert Tuganov emaga. Bakuu. 1921. VASTAB ELBERT TCJGANOV

Animatsioon või multiplikatsioon? Kui alustasime, olid meil sidemed muidugi ainult N Liidu filmitoot­ misega. Seal nimetati seda «multiplikatsionnõi film» — sealt ka meie laen «multifilm». Kui 1960. aastal esimest korda välismaa festivalil olin, panin tähele, et ükski teine maa sellist väljendit ei kasuta. Sakslastel on näiteks Trickfilm, Zeichenfilm ja Puppenfüm. Kõikidel (kui ma nüüd ei eksi) on «multifilmi» asemel «animation» ehk lühendatult «animafilm». Ka mina olen selle termini ammune propageerija. Nü «multiplicatio» (paljundus) kui «animus» (hing) on pärit ladina keelest. Nimetus «multiplikatsioon» on sellepärast vale, et me ei paljunda, ei mitmekordista üht ja sama pilti, vaid me muudame seda pilti iga kaadriga. Me nagu puhume temale sisse elu, hingestame teda. Just seda väljendabki sõna «animatsioon». Mina võit­ len loosungi eest: «Maha multiplikatsioon! Elagu animatsioon!». Tänini tehakse Eestis «esimesi filme». Sina tegid Eesti esimese nukufilmi. 1956. aastal ütles mulle «Tallinnfilmi» direktor Nikolai Danilovitš, et üks filmitegelane Moskvast, kellele lahkelt näidati stuudio ruume, pärinud pärast multipingi uurimist: miks te ei proovi joonisfilmiga? Hakkasin palavikuliselt uut ideed läbi mõtlema ja materjali otsima. Joonisfilmi ei jõudnuks stuudio ülal pidada, ei olnud seda võimsust ja jõudu. Otsustasin nukufilmi kasuks. Leidsin raamatupoest saksakeelse laste­ raamatu: taani kirjaniku Jens Sigsgaardi moodsa muinasjutu «Palle üksi maailmas». Lugu sobis. Selles oli ainult üks tegelane, st oli vaja ühtainsat nukku. Aga selle eest oli loos palju huvitavaid episoode ja dekoratsioone. Kirjutasin otsekohe režiistsenaariumi ning et filmi kondikava oleks ka ülemustele arusaadav, joonistasin valmis kogu filmi pildirea. Sellest oli suur kasu. Igaks juhuks anti see ka haridusministeeriumile, kust tuli kategoorili­ ne eitav vastus. Põhjus: kangelase käitumine ei vasta nõukogude lapse kasvatusele. Õige nõukogude laps soovib ärgates emale-isale ilusti «tere hommikust», peseb oma nägu, sööb ning alles siis võib ta õue minna. Õnneks polnud stuudio juhtkond sel seisukohal ja oli nõus filmi käikulask­ misega. Operaatoriks määrati verinoor äsja Moskva kinoinstituudi operaato- riosakonna lõpetanud Aimee Beekman, kunstnikuks palusin tulla Rein Raa­ matu, operaatori assistendiks Heino Parsi. Heliloojana tuli innukalt appi Boris Kõrver. Mina kauplesin ennast tulevase filmi režissööriks-lavastajaks, kogu grupi majandus-organisatsiooniliseks juhiks sai Karl Levoll. Abiks oli veel Felicita Öide, entusiast ja meie grupi hing. Tema abistas kõiki, keda oli vaja abistada. Ja oligi meie loominguline rühm koos. Puudus ainult kõige tähtsam kuju nukufilmis — nukujuht. Stuudio poolt oli üksainus tingimus: võite filmiga alustada otsekohe, kui aga leiate kogenud nukujuhi. Käisime Aimee Beekmani ja Karl Levolliga kolmekesi Moskvas, otsisime üles tol ajal väga kuulsa nukujuhi Vjatšeslav Levandovski, palusime tal meid aidata. Ta luges stsenaariumi läbi ja — ütles ära. Ta lihtsalt ei tahtnud end siduda tundmatute, «roheliste» noorte inimestega. Tulin tagasi ja võtsin abiks väi­ kese kavaluse, ilma milleta ei oleks meil olnud võimalust filmiga alustada. Ütlesin, et nukujuht tuleb hiljem, kui on tehtud kõik tehnilised proovid. Nii lubati meil filmiproovidega alustada. Meie aga hakkasime kohe filmi tegema. Nukujuhtimise võtsin muidugi enda peale, keegi teine ei olnud selle tööga tuttav. Kui filmitud materjal jõudis pärast Leningadis ilmutamist tagasi, vaatasime seda põksuva südamega. Koik oli parimas korras. Siis näi­ tasime stuudio juhtkonnale. Koik olid rahul. Alles nüüd teatasin, et Moskva nukujuht ütles kahjuks ära, ta ei saa tulla. Aga enam ei olnud juhtkonnal kahtlusi — meil lubati tööga alustada. Aga eeskujud sul olid? Kolm meest. Esiteks W+adystaw Starewicz, kes elas tollal Poolale kuulu­ vas Vilniuses (Vilnos) ja oli seal kunstnik. Ta maalis kinodele reklaamplaka­ teid ja afišše ja oli hästi tuttav tolleaegse filmitehnika võimalustega. Tal oli hobi, ta nimelt kollektsioneeris liblikaid ja putukaid. Ühel päeval tuli tal ge- 5 niaalne idee teha ise puidust ja traadist putukaid, sipelgaid, tarakane, ning filmida neid ühe kaadri haaval, muutes iga kaadriga nende asendit. See oli maailmas esimene nukufilm. See toimus 1911. aastal. Teine mees, kes mulle muljet avaldas, oli Moskva mängufilmide režissöör Aleksandr Ptuško. Kolmekümne viiendal aastal tehtud mängufil­ mis «Uus Gulliver» pani ta savist voolitud kujud väga väljendusrikkalt liikuma, lausa elama. See oli huvitav ja väga põnev. Ptuško ise ei pöördunud enam kunagi selle tehnika juurde tagasi. Ka mitte ükski teine nõukogude režissöör ei jätkanud seda. Nähtavasti oli see lüalt raske ja aegaviitev töö. Aga tšehhid nägid seda filmi ja sattusid vaimustusse. Sellest ajast hakkasid nemad valmistama nukufilme ja saavutasid maailmakuulsuse. Nendel oli palju kuulsaid režissööre sel alal. Kui mina alustasin, oli neist kuulsaim just Jiri Trnka, tolle aja kroonimata nukufilmide kuningas, minu kolmas eeskuju. Oled aastate ja tegevuse poolest vanimaid filmimehi Eestis, aga eluloos on sul kõigi jaoks palju «valgeid laike». Olen kahe väikese rahva ristsugutis. Ema oli puhastverd eestlanna, kelle juured pärinevad tema ema kaudu Tallinnast ning tema isa kaudu Mulgi­ maalt, Sudiste vallast, Aru talust. Ema oli luterlane. Isa oli puhastverd osseet, sündinud Vladikavkasis, pärit hästi vanast ja rikkast suguvõsast, kelle juured on dokumentide ja isegi legendide kaudu jälgitavad XIV sajandini. Ametlikult oli isa islami usku. Kuid tema islami usk ei olnud enam nii konservatiivne kui tema isal — siis minu vanaisal. Mäletan, vanaisa oli kord väga pahane, kui leidis oma poja köögist sealiha ja isegi alkoholi. Minu isa islami usk oli juba nii vabameelne, et lubas abiellu­ da teisest rahvusest ristiusulise neiuga ja lasta end 1919. aastal Bakuu linna luteri usu kirikus isegi laulatada. Dogmaatilise muhameedlase puhul oleks see talitus mõeldamatu. Ja mis usku oled nüüd ise? Vanemad mind ei ristinud. Eli ühe ega teise usukombe kohaselt. Ma austan kõiki usutunnistusi ja olen meeleldi luteri usu lihtsal ja kainel jumalateenistusel, teinekord õigeusu pompoossel liturgial. Vaatan telest aas­ tavahetuse puhul hea meelega roomakatoliku missat Peetri kirikus Roo­ mas. Ma nagu ikka veel valin, millisesse usku astuda. Seni aga usun loodus- jõu vägevusse, tema puhtusse ja ilusse. See on minu usk. Sinu Mulgimaalt pärit ema viis elukäik siis Kaukaasiasse? Minu emapoolne vanaisa Carl Seller sündis Sudistes, Aru talus. Ta oli seitsmest lapsest kuues ning teine poeglaps. Vanim poeg Jaan päris talu. Teised kaks poega pidid otsima endale ameti. Carl hakkas huvi tundma rätsepaameti vastu. Õppinud seda Viljandis ja Tallinnas, sõitis ta koos mu tulevase vanaemaga Helsingisse, lootes seal leida tööd ja leiba. Mõne aastaga veendus ta, et noorel rätsepal on selles linnas raske läbi lüüa — konkurents oli liialt suur. Helsingis sündis neil kaks tütart, vanem neist Fernanda ja siis Camilla, minu tulevane ema. Carl Seller kolis perega Peterburi — ehk saab seal jalad alla. Sündis kolmas tütar Lydia. Kuid Peterburi oli siiski suur linn ja rätsepaid liiga palju. Siis sai Carl teada, et Kaukaasias on uued suured naftaleiukohad. Et rikkaid tekib seal nagu seeni pärast vihma. Perekond kolis Bakuusse. Carl Seller leidis endale rikka kompanjoni, kohe avati rätsepaateljee ja valmis­ riiete kauplus. Äri käis hästi. Peagi ehitati kahekorruseline elumaja, mida ümberkaudsed elanikud praegugi veel meenutavad «Sellerite majana». Siin, Bakuus, käisid kolm õde koolis, kasvasid neidudeks. Siin sai minu ema tutta­ vaks minu tulevase isaga. Samas «Sellerite majas» sündisingi 1920. aastal ühel pühapäevasel päeval. Ebausklik ma ei ole, aga mulle meeldib väga, et olen sündinud pühapäeval. Ikkagi õnnemärk. Elbert on puhas osseedi nimi? On küll. On olemas osseedi rahva lugulaul pealkirjaga «Laul Krimmi vä­ gedest» , kus juttu sellest, kuidas osseetide kaitsesalkade juht Elberduk Tuganov lõi tagasi Digooriasse tunginud Krimmi khaani väed. See pidi toi­ muma XVII sajandil. 6 Nüüd oled ka Osseetiat külastanud? Olen mitu korda matkanud ja mägedes, isegi jääliustikel kolanud. See on väga kaunis ja õnneks veel praegugi turismivoolust puutumata nurk lumiste mäetippude vahel. Eesti mägimatkajad ja alpinistid tunnevad kindlasti Osseetia läänepoolset osa Digooria ja Uruhhi jõe ülemjooksu. See ongi Tuganovite kodukant. Prantsuse Teaduste Akadeemia liige Georges Dume- zil, kes on osseetide ajalugu põhjalikult uurinud, kirjutab («Romans de Scuthie et d'alentour», Paris, 1978): «. .. juba poolteist sajandit on teada, et sküüdid ei kadunud jäljetult: nende viimasteks järeltulijateks alaanide kaudu on kaukaaslased — osseedid. Osseedi keele mõlemad murded, nii irooni kui ka veidi arhailisem digoori on välja arenenud sküütide keelest, samuti nagu itaalia ja hispaania keel ladina keelest.» Väite kõige lihtsamaks tõendiks on fakt, et endiste sküütide maadel asuvate jõgede nimed on Doonau, Don, Dnepr, Dnestr — kõikidel algussilpideks don, mis sküütide keeles tähendas «vesi» ja «jogi». Veel praegugi on Osseetias kõikide jõge­ de nimedel viimaseks silbiks — don. Ardon, Gizeldon, Karagaumdon, Tseidon, Haidon jne. Seda teavad matkajadki, kes Osseetias on olnud. Kuid mitte ühelgi naabril ei ole selliseid jõgede nimesid, ei Gruusias, ei tšetšee­ nidel, ei balkaaridel.

Elasid hiljem ja käisid koolis hoopis Saksamaal. Kuidas järsku sinna sattusid? Carl Selleri äri käis hästi. Isegi nn Oktoobrirevolutsioon ei mõjustanud eriliselt äritegevust, sest Aserbaidžaan astus Nõukogude Liidu koosseisu mõni aasta hiljem. Ent siis oli juba olemas iseseisev Eesti Vabariik ja esimesel võimalusel muretses Carl Seller kogu perele EV kodakondsuse ja elas Bakuus välismaalasena. Siiski, selle revolutsiooni vägivald ja terror mõjus, läbielatud hirmu tagajärjel sai noorim tütar närvivapustuse ning arstid soovitasid teda Bakuust ära saata. Lydia sõitis Eestisse ja astus 1921. aastal Tallinna Draa­ mastuudiosse, lõpetas selle 1924. aastal koos kursusekaaslaste Salme Reegi, Leo Kalmeti, Vidrik Gutmaniga. Pärast sõitis Lydia Saksamaale ja sai näitle­ jana tööd Berlünis filmiühingus UFA. Vanaisa Carl Seller suri 1924. aastal Bakuus mustade rõugete epideemia ajal. Samal aastal läksid lahku minu vanemad. Suurest perekonnast jäi järele kaks naist, kes iialgi ei olnud tööd teinud ega raha teeninud: vana­ ema ja ema. Ja siis ka mina. Vanaema likvideeris kogu vara ning Eesti Vabariigi alamatena sõitsi­ me kolmekesi Tallinna. See oli 1927. aastal. Kolme kuu pärast otsustati vanaema ja mind saata tädi Lydia juurde Berliini. Ema läks tervislikel põh­ justel tagasi Bakuusse, lootes paari aasta pärast meile järele tulla. Ta jäi aga hiljaks. Varsti suleti piirid hermeetiliselt. Kes 1929. aastaks ära ei sõitnud, tunnistati N Liidu kodanikeks ega lubatud enam välja sõita. Mina aga astusin Berliinis 1927. aasta sügisel algkooli ja 1931. aastal gümnaasiumi, mille lõpetasin 1939. aastal. Elasid siis Hitleri võimuletuleku ajal Saksamaal. Et endale veidi taskuraha teenida, toimetasin sõbraga ühe advokaadi kir­ jad Berliini linnas «käsipostiga» laiali. See oli advokaadile muidugi poole odavam ja kiirem ka kui postiga. Sõitsime linnas jalgratastega ringi ja viisime niiviisi kirjad kohale. Ühel päeval ei pääsenud me edasi. Politsei oli ees ega lasknud kedagi Brandenburgi väravast läbi. Peitsime rattad maja õue ja püüdsime politseikordonitest jalgsi läbi pugeda. Saime kellegi käest teada, et tuleb mingi suur rongkäik. Poiste osavusega olime lõpuks teisel pool Brandenburgi väravat ja jäime ootama. Oli videvik, lõpuks rongkäik algaski. Väravast sammusid läbi SA ja SS kolonnid, haakristidega lippude, orkestri, põlevate tõrvikute ja kõige muuga, mis ühe vägeva rongkäigu juur­ de kuulub. Olime 12-aastased ja varemgi poliitilisi rongkäike näinud. Kuid see oli teistest erinev: rongkäigust võtsid osa ka politseiüksused. Politsei ja sõjavägi peavad olema neutraalsed! Nende kohus on tagada kord ja kaitsta parlamendi valitud valitsust! Miks nad siis ikkagi marsivad selles poliitilises rongkäigus? Jooksime kaasa. Ühes kohas aga ei lastud enam kedagi edasi, isegi meid, poisikesi mitte. Marssivad kolonnid suunasid käskluse peale pil­ gud paremale, majafassaadile, avatud akna poole, mille juures seisis ettesi­ rutatud käega mees. See oli Adolf Hitler, õhtul kodus sain teada, et Saksa- 7 maa president Hindenburg määras täna uueks, järjekordseks kantsleriks Hitleri. Nii see 1933. aastal algas. Kuidas Saksamaal alanud poliitiline keeris sulle mõjus? Olin Eesti Vabariigi alam, välismaalane, ja ei võtnud poliitilisest elust osa. Käisin spordiklubis ja peaaegu igal pärastlõunal spordiväljakul. Pool­ teist aastat enne Berliini olümpiamänge küsiti, kes poistest valdab võõrkeelt ja kes soovib tõlgina tulevatest mängudest osa võtta. Panin nime kirja ingli­ se ja prantsuse keeles, igaks juhuks. Tulid täienduskursused, mis kestsid mängudeni. Algul registreerus umbes 700 poissi, lõpuks jäi sõelale 150, mina nende hulgas. Nendest moodustati nn Ehrendienst, kelle ülesandeks oli aida­ ta keeleliselt olümpiavõistlejaid ja saata neid ekskursioonidel linnas. Mis võib kuueteistkümneaastasele poisile olla põnevam, kui olümpiamängude ajal koos maailmakuulsate sportlastega elada olümpiakülas, sportlastega sekeldada, neid aidata. Ehrendienst allus ainult Rahvusvahelisele Olümpia­ komiteele. Olümpiamängude lõppedes andis parun Pierre de Coubertin meile isiklikult kätte tänudiplomi ja mälestusmedali. See oli suursündmus minu elus.

Teenisid endale raha ja pidasid ennast ise ülal? Käisin koolis ja mõned kuud müüsin õhtuti öölokaalis tubakasaadusi. Töö­ lepingus oli minu ametiks Zigarettenboy. Üks sõber palus end asendada, tal seisis ees abituuriumi eksam. Palk oli väike, kuid põhiline oli jootraha. Kui seda esimest korda sain, oU väga piinlik ja punastasin. Kui aga kahe nädala pärast mõni külaline mulle jootraha ei andnud — oleksin valmis olnud teda restoranist välja ajama. Nii kiiresti harjub inimene selle räpase rahaga! Teenistus oli tõesti hea, nii hea, et otsustasin ühe sõbraga Pariisi 1937. aasta maailmanäitusele sõita. Minu esimesel sõidul Pariisi oli kõige suu­ rem elamus muidugi maailmanäitus ise. Eriti aga kaks paviljoni peafassaadidega vastamisi. Need olid Nõukogude Liidu paviljon Muhhina dünaamilise skulptuurigrupiga «Tööline ja kolhoositar», mis tehti just sel­ leks maailmanäituseks, ning selle vastas Saksamaa paviljon, mille moodsa arhitektuuriga torni otsas Saksa kotkas, kõrvalepööratud peaga, kes nagu tahaks tema suunas pürgivale skulptuurile öelda: «Päh, kah mul kangela­ sed! » Igal pool, kus ma ka liikusin, vaatasin ikka tagasi nende kahe paviljo­ ni poole. Nii sümboolne oli nende vastasseis. Filmi vastu ka tundsid huvi? Raha olen endale teeninud veel kolmes Trickfilmi ateljees — kahes era­ ettevõttes ja suures filmistuudios Döring-Film Werke. Nii et enne sõda sain täiesti tuttavaks selle ala saladustega. Kui palju enne sõda Berliinis eestlasi oli? Berliinis oli olemas Eesti Selts. Ei tea täpselt, kui suur eesti koloonia Berliinis oli, kuid vabariigi aastapäeva puhul kogunes saatkonna vastuvõ­ tule umbes kuuskümmend Berliini eestlast, kui mitte rohkem. Minu vana­ ema ja tädi olid seltsis agarad. Jõuluõhtutel söödi verivorsti, lavastati näitemänge. Meie praeguse välisministri Lennart Mere isa, kes oli Berliinis kauban­ dusesindaja, mäletan ma muidugi ka, aga Lennartit ennast mitte. Meie, noo­ red, ei suhelnud eriti vanemate inimestega ja sellepärast me ka teineteist ei kohanud. Lennart Meri on minust ikkagi üheksa aastat noorem. Gümnaasiumi ma lõpetasin 1939. aastal ja sõitsin siis Eestisse, Eesti sõjaväkke aega teenima, et siis, paari aasta pärast — lootsin, et üldine olukord maailmas laabub — Berliini tagasi tulla ja ülikooli astuda. Tahtsin saada arhitektiks. Saksamaaal mind keegi küll ei puudutanud, kuid olin näinud seda, mis seal toimub. Nägin, kuidas kadusid kuhugi minu klassikaaslased, nägin pealt juutide avalikku tagakiusamist. Mui oli häbi mööduda kollaseks värvi­ tud pargipingist, millel kiri «ainult juutidele» ning samas kõrval roheli­ sest pingist kirjaga «ainult aarialastele». Meid, koolilapsi, viidi Hitleri võimuletuleku järgmisel aastal linnarajooni 8 raekotta, kus arstid meie peakolbad pikuti ja laiuti ära mõõtsid, silmade „ tjti0^w^^ värvuse kindlaks tegid ja muidki märkusi raamatusse kandsid. Nende and­ mete alusel tehti kindlaks, kes millisesse rassi kuulub, õpetajad olid muidugi kaasas ja andsid arstidele lisaandmeid iga lapse päritolu kohta. Kuna oli teada, et tulin Berliini Eestist, siis oli varsti teada ka minu rass. Kuulusin idabalti rassi. Ja seda kõike tehti tõemeeli, täie tõsidusega. Olin üheksateist­ kümneaastane ja tüdinenud Berliini kasarmukorrast. Pealegi oli õhus juba tunda «kõrbelõhna». 1. juulil 1939. aastal alustasin ajateenimist Tartu ratsarügemendis. Saksamaalt Eestisse jõudes sattusin nagu üksikule saarele kesk tormist ookeani, nagu paradiisi. Pärast polütilist tingeltangelit, ül­ dist räuskamist ja relvadega täristamist järsku mõnus vaikus. Elu oli rahu­ lik, olud täiesti normaalsed. Kuid see rahu ei kestnud kaua. Septembris 1940 ühendati Eesti sõjavägi Punaarmeega. Alles hiljuti tegin abituuriumi koos Hitlerjugendi poistega, nüüd sai minust punaarmeelane. Kontrast küll! Kas oleksid näiteks 1942. aastal võinud arvata, et oled elus veel 1991. aastal? Selle eest, et elasin üle sõja, peaksin tänulik olema vist ainult Hitlerile, sest Eesti korpuses oli juba teada, et olen selle kaprali ajal elanud Saksamaal. Mind ei lastud rindele, ei usaldatud. Pärast sõda läks kõik rahulikult? Mui ei olnud Tallinnas ühtegi lähedast sugulast. Pidin minema tööle, pidin end elatama. Ja siis tuli mul meelde, et olen enne sõda filmi alal tööta­ nud. 1946. aasta jaanuaris läksin Tallinna Kinostuudiosse operaatori abiks ja olen selles asutuses töötanud ligi nelikümmend aastat. Teist töökohta ei ole mul olnud. Juhtus nii, et kuigi mul mingit eriharidust ei olnud, laabus minu töö iga aastaga paremini ja paremini, kuni 1967. aastal hakkasin iseseisvalt oma esimest nukufilmi lavastama. Missugused omadused peaksid nukufilmi lavastajal olema? Samasugused, nagu kõikide teiste filmiliikide lavastajatel. Ta peab loo­ mulikult hästi tundma oma filmiala võimalusi. Ja need oleksid? Näiteks Heino Parsi filmis «Nael» hakkab nael elama. Mängu- või dokumentaalfilmis seda ei tee. Joonisfilmi vahenditega see ei mõju. Nagu öeldakse, paber kannatab palju ja joonistada võib kõike. Kui aga vaataja näeb ekraanil pesuehtsat ja naturaalset metallist naela ning see hakkab tema silme all painduma, väänlema ja isegi inimlikke tundeid edasi Berliini Eesti Selts 1931. a. Eesti näitlejatar Lydia Seller esimeses reas paremalt teine; paremalt neljas Elbert Tuganovi vanaema Katariina Seller. Elbert Tuganov 1939. a Eesti Vabariigi sõjaväes XI olümpiamängudel Berliinis, sportlaste teenis- Tartu ratsarügemendis. tuses. «Päevaleht» kirjutab 29. juulil 1936, «KUIDAS MEIE OLÜMPIAMEHI VASTU VOETI»: «Üks «meie poistest» kõneleb peale saksa, inglise ja vene keele ka eesti keelt. See eesti keelt kõneleja ongi eesti poiss, vähemalt riik- kondsuselt. Elbert Tuganov on ta nimi. Oma 16-nest eluaastast on ta üle poole olnud Saksa­ maal.» andma, on efekt täielik. Ka Hardi Volmeri «Tööd ja tegemised» mõjub just nukufilmina. Nukkude suurusvahekordade muutumised, mida siin väga edukalt kasutatakse, on nukufilmi tehnikas huvitavamad kui mõne teise fil- miliigi vahendite abil. Olid enne «Peetrikese unenägu» stuudio kombineeritud võtete operaator? Võtsin Konstantin Märskalt üle pealkirjade tegemise ja filmimise. Esimese Eesti mängufilmi «Kui saabub õhtu» jaoks korraldasin Odessas basseinivõtted näitamaks, kuidas kolmemastiline purjekas satub tormisel merel karidele. «Jahid merel» tarbeks aga ehitasime samasuguse basseini Pirita muuli juurde ja filmisime seal jahtide kihutamist tormisel merel. Basseinivõtted on keerukas, kuid see eest hästi huvitav töö. Filmitrikkide eest antakse muide Ameerikas igal aastal «Oscareid». Eesti mängufilmide maht ja selliste võtete tarvidus on väike. «Vallatutes kurvides» tehti kom­ bineeritud võtete abil peaosa mängivale neiule teisik ja ekraanil nägime kaksikuid. Kas nukufilm on lastele või täiskasvanutele? Mõlemale. Kellele teed filme? Alguses enda lastele, hiljem kogu maailmale. Miks lapsed armastavad just animatsioonifilme? Eks nad näe iseendid ekraanil. Aga täpsemalt? Iga laps on käes hoidnud nukku, oli see siis beebinukk või karumõmm. Eelkooliealisele on nukud armsad, olgu see nukk tal käes või nähku ta nukku ekraanil. Ta vaatab hea meelega, kuidas nukk ekraanil end liigutab, elab. Mõttes mängib ta nukuga kaasa ning usub, et nukk ise käib ja oskab rääki- 11 dagi. Kui aga on vastav aine ja süžee, sobib nukufilm nii temale kui ka täiskasvanuile nagu sellesama Trnka kuulus «Käsi», mille teemaks inimene ja võim. Inimest, harilikku kodanikku, kehastab filminukk ja võimu — valges kindas elav käsi. Käsi terroriseerib lihtsat koda­ nikku, pottseppa, ajab teda taga, tulistab ja lõpuks ka matab. Käsi paneb «katte» musta kinda, asetab surnud pottsepa kirstu ja süütab leina märgiks küünla. Tehniliselt laitmatult tehtud ja võimas. Teravmeelsus, nali — ja nukufilm? Arvan, et kõik režissöörid veenduvad selles, et nali on hädavajalik. Et mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud vajavad ja armastavad nalja. Ma ei mõtle labast nalja, kukkumise koomikat, vaid mõnusat, teravmeelset huumorit. Kardan, et režissööril, kes nalja ei armasta ega oska nalja mõistagi, aga tahab ekraanile tuua ainult suurt kunsti, on turumajanduse tingimustes väga raske oma filme realiseerida. Aga praegusel ajal on see väga tähtis. Hea, lõbus, muigele sundiv film on tulevikus hea kaup. Nukufilm ja kujutav kunst? Nukufilm on kunstiga seotud palju enam kui mängufilm. See käib muidu­ gi ka joonisfilmi kohta, milles idee võib olla teostatud ainult üheainsa pide­ valt muutuva joonega, või vastupidi, terve kaader võib olla üle külvatud musttuhande detailiga. Nukufilmis võib ümarnukk tegutseda kolmemõõt­ melises dekoratsioonis, ühele tasapinnale joonistatud taustal ja isegi natu­ raalse looduse foonil. Igal sellisel lahendusel on kunstniku töö määrav. Kuidas suhtud dokumentaalvahenditega tehtud animatsiooni? Olen ka ise proovinud. Filmis «Inspiratsioon» (1975) püüdsin kokku viia meie laulupeo visuaalse sündmuse kunstnik Valdur Ohaka poolt kaamera silma all loodava maaliga. Kuidas see eksperiment õnnestus, on teine küsi­ mus, aga töö oli minule väga huvitav ja veendusin, et selline lahendus on põhimõtteliselt võimalik. Režissöör Heino Pars on animatsioonitehnikas filminud loodusliku seene kasvu ja lillede õidepuhkemist. Need olid tõelised dokumentaalsed võtted, aga ühtlasi kunstilised kaadrid. Improvisatsiooni ja ettevalmistuse vahekord animatsioonis? Põhjalik ettevalmistus aitab hoida kokku raha ja kahandada loomingulisi muresid. Ega ilmaaegu pole suurtes läänemaailma stuudiotes ettevalmis­ tuse aeg väga pikk ja põhjalik ja võtteperioodid võimalikult lühikesed. Kül­ lap nad teavad seal hästi, kuidas raha kokku hoida. Aga improvisatsioon peab olema isegi ränkraskes filmitootmises. Kui diksiländorkester mängib, võib trompetisolist improviseerida, ta ei pruugi seda või teist lõiku mängida rangelt nootide järgi, ta võib mängu panna oma fantaasia, musikaalsuse, mänguoskuse. Kuid temale on seatud kindlad piirid: üldine meloodia, tempo ja pikkus. Kui teen lavastajana filmi, on mul peaaegu samad tingimused nagu tollel trompetisolistil. Keegi ei nõua režiistsenaariumist üliranget kinnipida­ mist. Nii, kuidas heaks arvan ja kuidas oskan materjali huvitavaks teha, nii ka teen. Muidugi on mul kindlad piirid: filmi kirjanduslik idee, üldmaksumus ja valmimise tähtpäev. Nii on igal meie loomerühma liikmel, üksikult võttes, võimalus improviseerida. Mida oskuslikumalt esinevad sel improvisatsioonil operaator, kunstnik, nukujuht, helilooja ja helioperaator, seda parem on tulevane film. Kuid ilma ettevalmistuseta ei saa improviseerida ei trompetisolist ega kineast. Missugust laadi siis enda omaks pead? Kogu oma elu on mind õpetatud olema iseenda eest väljas, olema ennem praktiline teoinimene kui filosoofiline juurdleja. Selleks viimaseks ei olnud mul võimalusi, ei olnud aegagi. Selletõttu «istusid» mulle rohkem käsikirjad, kus hoogne tegevus, kus sai ise rakendada teravmeelsust, huumorit. Andku mõned autorid mulle andeks, et ma ei teinud nende mater­ jalist just sellist filmi, mida nemad endale ehk ette kujutasid. Režissöör ei ole mitte ainult autori idee filmilindile tõlkija, vaid ka tema on loominguline isiksus, kes tingimata soovib, et igast tema filmist saaks kunstiteos. 12 Iga kord ei tule see välja, kuid sinnapoole püüdma peab! Üldiselt olen autorite, heliloojate, kunstnike ja kõikide kolleegidega päris hästi läbi saanud ja tahaksin kasutada võimalust neid kõiki süda­ mest tänada mitmekümneaastase koostöö eest. Olen teadlik omaenda osast Eesti, N Liidu ja maailma animatsioonis ega pole ilmaski põdenud suurus­ hullustuse Olen rahul sellega, et peale kuue ja poole aastast sõjaväes teenimist õnnestus leida töö, mis edaspidises elus toitis ja kattis mind ja mu perekonda ning millest ma sain rahulduse, nagu oleks see meeldiv hobi. Mida veel võis inimene tahta selles meeletus maailmas, milles meie ela­ sime . . . Kuidas näed iseenda vahekordi kunstiga, seestpoolt? Kogu oma elu jooksul olen kahetsenud kahte asja — esiteks, et ma ei oska klaverit mängida, ja teiseks, et mul ei ole minimaalsetki kunstiharidust. Küll oleks tahtnud vastavalt meeleolule istuda klaveri taha ja valada hetke­ seisu klahvidesse. Praktilist kunstiõpetust oleksin tahtnud saada ka selleks, et midagi vi­ sandada või maalidagi. Olen küll teinud karikatuure ja nendega rahagi teeninud. Olen vaikselt ja salaja isegi maalinud ja tundnud alati ülimat naudingut, kui mõni joon või pintslitõmme läks õigele kohale ja mind mingil moel rahuldas. Aga see kõik on ikkagi ainult «mingil moel». Oleksin tahtnud, et see oleks parem, et mul oleks rohkem oskust ja kindlust. Aga seda kahjuks ei ole. Üldiselt olen alati olnud kunstilembene ning igal võimalusel külastanud kunstinäitusi nii siin kui välismaal. Mui oli aeg, mil arutasin endamisi, kas olen tõesti juba muutunud nii vanaks, et olen ajast maha jäänud, et näitusi külastades tihtipeale arusaama­ tult pead vangutan. Kord aga oli mul päris tore kogemus, mida alati meelde tuletan, kui seisan jälle mingi dilemma ees. 1973. aastal olime ühe Moskva kolleegiga kahekesi Pariisis. Läksime Moodsa Kunsti Muuseumi. See kujutab endast tänapäeva kunstisuundade kogumikku, mis väljapaneku ajal domineerib. Seal olid suured neljakandilised palgid üksteise õtsa laotud, nagu oleks keegi alustanud maja ehitamist, kuid selle siis pooleli jätnud. Seal oli raadio- ja televisioonilampidest laotud mosaiik, puidust ja metallist konst­ ruktsioonid. Varem ei oleks ma ilmaski selle peale tulnud, et seda võiks nimetada kunstiks. Ma kõndisin eksponaatide keskel ega vangutanud pead, sest Pariisi ühe esinduslikuma muuseumi maine ees oli mu aukartus suur. Edasi liikudes sattusime suurde ruumi, mis kujutas ühtainukest kunsti­ teost, ruumi mõõtmed võisid olla 10X10 meetrit. Lagi, seinad ja põrand olid üleni mustad. Põrandale oli maalitud 10 cm laiune ja umbes 7 meetrise läbimõõduga valge ringjoon. Jäime ringjoone ette seisma. Üle joone ei tiha­ nud keegi astuda. Ringi sisepind oli täiesti tühi. Täpselt meie vastas, vastasseina ja ringjoone vahel seisis mustas rõivas elusuurune meesterahvas- nukk, kes ettesirutatud poosis vaatas teraselt meile õtsa. Paremal pool, ühes ringiveerandis oli samasugune elusuurune nukk, kes toetus parema põlvega maha ja vaatas meile samuti pingsalt õtse silma. Ning vasakul, ringi vase­ mas veerandis, toetudes vasaku põlvega põrandale, vaatas samuti üks mees meile teraselt õtsa. Oli tunne, nagu oleksime neid kolme kuju millegagi häirinud, et nad nii etteheitvalt meid silmitsesid. Saali seina ääres oli veel pingirida, kus kahel toolil istusid inimkujud. Alul arvasin, et on saali valvurid, siis aga taipasin, et ka need on kujud, kes meid uudishimulikult silmitsevad. Seisin, vaatasin, ega osanud esialgu midagi öelda. Vastupidi, küsisin hämmeldunult: «On see tõesti kunst?» Minu kolleeg, kel on kõrgem kunstiharidus küsis vastu: «Tundsid sa mingit šokki?» Vastasin: «Jah, tundsin küll.» — «Tähendab, see on kunst!» Olen varemgi kunstiteoseid vaadeldes šokitaolist elamust tundnud. Mõni­ kord oli see tunne väga meeldiv, teinekord lihtsalt imestus, nagu selles mustas toas. Vahel olen tundnud ka omapoolset negatiivset suhtu­ mist, isegi vastikust. Nüüd kogesin, et ükskõik millist šokki teos sünnitab, on ta juba sellepärast kunstiteos, et ta üldse inimese hinges suudab mingit tunnet esile kutsuda. Näitusel oli muidugi ka palju muud. Nii oli seal ka üks avatud uksega külmkapp, nagu ta meil igas korteris on. Selles olid igasugused liuad ja purgid, nagu külmkapis ikka. Aga erinevus normaalsest elust oli just see, mis neil liudadel, neis purkides oli. Ühel taldrikul näiteks oli äralõigatud inimese kõrv, teisel jälle äralõigatud naise rind. Verigi veel nirises taldriku ääre poole. Koik need kehaosad olid väga naturaalselt tehtud. Imelik tunne tuli neid vaadates. Ühes kolmeliitrises purgis olid meeste suguosad, nagu oleksid need marineeritud, jne. Minu kaaslane ei kannatanud välja ja purskas: «Mis jäma see siin on?» Küsisin temalt: «Kas sa mingit šokki tundsid?» Ta vaatas mulle õtsa ega vastanud midagi. Paar päeva hiljem paluti meid ringhäälingusse vestlema filmialastest probleemidest. Seda viis läbi üks väga sümpaatne ja kõrge intellektiga vanem daam. Pärast vestluse lõppu esitas minu reisikaaslane temale küsimu­ se: kuidas on võimalik, et selline riiklik muuseum nagu Pariisi Moodsa Kunsti Muuseum eksponeerib niisuguseid teoseid? Daam vastas, et see muuseum peab kajastama prantsuse kunsti hetkeseisu nii, nagu ta on. Muu­ seumi põhireegli kohaselt ei tohi eelarvamused põhjustada uute suundade varjamist. Sellest Pariisi sõidust alates vaatan kunstile veidi avarama pilguga, mind on raskem üllatada. Saan aru, et iga kunstnik tahab luua uut, seni­ olematut ja temal on selleks täielik õigus. Küll aeg otsustab, mis nendest katsetest või eksponaatidest jääb, mis kaob ajauttu, mis edaspidi annab täies­ ti uues kvaliteedis midagi enneolematut. Sinu-suhe poliitikaga? Ma ei ole ilmaski mingisugusse parteisse kuulunud, ei fašistlikusse, ei kommunistlikusse ega mingisse muusse parteisse. Oleks mulle meeldinud fašistlik partei, oleksin võinud jääda Saksamaale, võtta endale Saksa riigi kodakondsus ja astuda fašistlikusse parteisse. Oma lahkumisega Saksa­ maalt kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist otsustasin katkestada suhted sel­ le totaalse riigiga ja tema parteiga. Kommunistlikusse parteisse ei tahtnud ma astuda sellepärast, et algu­ sest peale, alates 1939 toimunud Poola riigi jagamisest koos Saksamaaga ja 1940 toimunud nn revolutsioonist Eestis, ei osanud ma kokku viia kommu- 14 nistliku partei sõnu tema tegudega. Varsti pärast sõja lõppu sain teada, et mõlemad minu vanemad istuvad vangilaagris süüdistatuna spionaažis, sest nendel oli kirjavahetus Saksa­ maaga, st minuga, nende pojaga. Isegi fašistid ei pannud kirjavahetuse eest kedagi vangi. Tädi Lydial oli samuti kirjavahetus Nõukogude Liiduga, st õega. Temal ei olnud mingeid pahandusi. Minu ema aga arreteeriti sõja esimestel päevadel ja ta istus kuni 1948. aastani. Pooled ema sugulastest küüditati Mulgimaalt Siberisse. Paljud minu Tallinna-tuttavad samuti. Samal põhjusel arreteeriti ka minu isa juba 1937. aastal, ta vabanes alles 1956. Kui rehabiliteeriti, anti talle kahe kuu palk ja kahetoaline korter! 1982. aastal jäid turismirühmast maha ja see põhjustas tormi ajakirjanduses. Milles oli asi? Mis puutub minu Hispaania-loosse, siis on selle kohta liigagi palju räägi­ tud ja kogu lugu ületähtsustatud. Millal mainitakse mujal maailmas ini­ mest, kes oma turismigrupist maha on jäänud? See on ju tema isiklik asi. Aga meil ei olnud inimestel oma arvamust ega isiklikku seisukohta. Ei toh­ tinud olla. Ning sellepärast, et teisi hirmutada, ilmuski ülelüdulises «Sovets- kaja Kulturas» terve joonealune. Kah mul tähtis ülelüduline sündmus. Minu vastuse sellele laimuartiklile avaldas mõni aasta tagasi «Sirp ja Vasar». Pakkusin seda alguses «Radugale», et ka venekeelne lugeja minu seisukoha teada saaks, kuna mind rünnati n-ö üleliidulises lehes, kuid hr Veidemann lükkas loo tagasi, arvates, et ei ole mõtet pärast kaklust enam rusikatega vehkida. Võib-olla oli tal õigus. Sellepärast ütlen praegu minagi: ei ole mõtet pärast nii ammust kaklust enam rusikatega vehkida. Aga mida arvan nõukogude ajakirjandusest — ei tohiks olla mingit kahtlust. Nii «Sovetskaja Kulturas» ilmunud artikli ajal kui ka tänapäeval võib nõukogude ajakirjandus karistamatult moonutada fakte, poriga üle kallata süütuid inimesi, — jättes mainimata sündmusi, mis temale vastu­ karva. Oleksid meil ajakirjandusseadused nagu demokraatlikes riikides, oleks «Sovetskaja Kultura» pidanud mulle tasuma vähemalt miljon rubla laimu tõttu tekitatud kahju eest. Sellepärast ei saagi Euroopa ajakirjandus karistamatult vassida ja inimesi paljasõnaliselt laimata. Siiski, kui juba Hispaaniasse jäid, miks tagasi tulid? Sellepärast, et see nõukogude suur poliitik, kellele mina kavatsesin ühe korraliku kõrvakiilu jagada, oli minust siiski kavalam — ta suri lihtsalt varem ära. Täna, mil vestleme, on Osseetias elanikke «rahustanud» N armee tapetute mäles­ tuspäev. Kas Osseetia võiks olla iseseisev? Kui kääbusriigid San Marino ja Andorra võivad olla iseseisvad, miks ei võiks seda olla Osseetia. Ma ainult ei tea, on nad selleks valmis ja kas nad seda ka ise tahavad. Ei ole nii palju usaldusväärset infot praegusest olukorrast. Küsitlenud JAAN RUUS

15 LEA TORMIS MIDAGI ITA EVERIST TMK: Ita Everil on juubel. Meie harilikult juubeliartikleid ei avalda. Ainult 100-aastastest mõnikord. Häid näitlejaid on rohkem kui meil lehekülgi. Aga rääkige midagi Ita Everist. L. T.: Järelikult tohin rääkida muljeid ja mälestusi, olen vaba kohustusest hinnata ja üldistada. Ega Ita Everit saagi veel üldistada, ta on liiga elav ja muutuv nähtus.

B. Brechti «Ema Courage» (lav I. Tammar), 1962. Tumm Kattrin — Ita Ever.

Kõigi meenutajate kombel alustan en­ joonistas. Mõne aja möödudes ta teatas, dast. Oleme Itaga (passis on ta Iise) õige et on nüüd välja valinud kaks eesti tüpaa- varsti pärast sõda natuke aega ühes koo­ ži, keda tahab eraldi portreteerida. Ja lis käinud. See oli tollal Tallinna 4 kesk­ need olime meie Ita Everiga. õieti ajas kool, töötas Kevade tänaval Westholmi see valik meid kaunikesti naerma. Küllap vanas majas. Mäletan Itat kooli üritustel oli moskvalastel olemas mingi eesti või ja aktusteL deklameerimas. Järgmine põhjamaine stereotüüp, mina vist käi­ kord saime kokku juba Moskvas. Tema oli singi selle alla: suhteliselt pikk ja hele­ jõudnud Moskva GITIS-e eesti stuudios­ date juustega. Aga Ita mõjus lõunamai- se, mina paar aastat hiljem teatriloo semalt, pealegi oli tal jumalikult ilus kas- teaduskonda. Elasime sel ajal kõik Tri- tanpunane juuksepahmakas. Leidsime fonovka barakkides. Täpsemalt hakkan siis, et ju vist ühendavaks tunnuseks sai teda mäletama tantsutundidest ja proo­ mõlema suurepoolne nina ja, meie endi videlt. Käisin vabadel hetkedel ikka eesti meelest, mitte just väga eestipärane näo­ stuudio proove vaatamas. Tegin ka stuu­ plaan. Ühendas ka hilisem südamevalu, dio tantsutundides kaasa. Just Itaga mida pärast teineteisele pihtisime, sest seoses on sellest ajast meeles üks isikli­ alguses me ikka käisime (vaheldumisi) kum episood, oleme sellest hiljemgi te­ kunstnikule poseerimas, aga aega oli maga rääkinud. Tantsutundides käis üks vähe, ta elas teises linnaääres, ja nii 16 kummaline vene kunstnik, istus ja olime mõlemad lõpuks selle käimise poo- leli jätnud. Pealegi tundus too kunstnik ja kena inimene, kes sobis peaaegu igale meile väheandeka hädavaresena. Alles poole, kuhu teda pandi. palju hiljem taipasime, et oma noorusliku Tasapisi tulid suuremad osad. Läbi­ mõtlematusega võisime ülekohtused olla, murderolliks, vähemalt minu arvates, oli sest see veidravõitu joonistaja võis olla Tumm Kattrin «Ema Courage'is» (1962). ka mõni ametlikult poolt tagakiusatud Oli see veel kuidagi seotud sellega, et kunstnik (oli 1950-ndate algus). Nii et polnud vaja häält kasutada?! Ei tea. vähemalt üks ühine patt on meil Itaga Nähtavasti mõjus hoopis mingi sisemise hingel. intensiivsusega, mis pani teda pinevalt Eesti stuudiot jälgides hakkasin aru jälgima. saama, et mingis mõttes vati sees kasva­ Üsna ootamatult mõjus aga äkki roll tatud üliõpilane ja see, mis temast teatris farslikus komöödias «Kallimast kallim» saada võib, on täiesti erinevad asjad. (1967), mil tekkis mulje, et Ital on kind­ Stuudioga tehti kõvasti tööd, mille lasti koomilist soont. Välimus ja lava­ sarnast pole eesti teatrikoolis vist teh­ olemus tüürisid pigem teda kasutama tudki. Päris heas mõttes ehtne MHAT-i ikka noorte võluvate naiste ja tütarlaste kool, sest Sudakov, kes nende kursust rollides, konkreetsemaid karakterioma- juhendas, oli Stanislavski otsene õpilane dusi oli harva avastatud. ja kaastöötaja. Ega hiljem vist mitte kee­ Kardan, et isegi «Viru lauliku ja gi püüdnudki enam igaühest maksimumi Koidula» puhul (1969) võisid määravaks välja võtta, midagi teha. Diplomilavas- saada mitte ainult näitlejavõimed, vaid tused olid neil hästi terviklikud. Seal­ ka hõlpsasti saavutatav väline sarnasus juures õppis stuudios ka inimesi, kes Koidulaga. See lavastus oli siiski vajalik vist polekski pidanud tingimata näit­ kultuurilooline dokument, pieteediga lejad olema; aga kasu tuli neist tehtud. Seejärel tuli äkki paar kõva läbi­ eesti kultuurile enamasti ikka. Ainult et murret. Sai eriti selgeks ka, et Ita Ever tavalises teatriõhkkonnas, kus keegi nen­ vajab väga lavastajat, ja et seda päris dega eraldi ei tegelnud, langes osa ini­ oma lavastajat tal seniajani vist polnud. mesi lihtsalt ära. Näitlemistehnilised raskused olid juba Ita ei olnud õppimise ajal, vähemalt varem ületatud, aga tõeline tunnustus minu meelest, stuudio täht, aga ta oli tuli vahest pärast 1970. aastat, kui toi­ üks neist, keda hakati märkama. Põhi- mus nn Draamateatri revolutsioon. Pan- etteheide talle oli kitsas nõrk hääl, tekst ei jõua kohale, kõlavärve pole. L. Andrejevi »Inimese elu» (A.-E. Kerge), 1980. Stuudio ajal ta häälega päris hakka­ Inimese sugulane — Ita Ever. ma ei saanudki, veel diplomieten- H. Saarne fotod duste ajal oli hääl tema nõrk koht. Ta praegused hääleregistrid, hääle kand­ vus ja omapära — seda kõike peab ta olema ise teinud. Sarnasus Liina Reimani juhtumiga? Väga palju määrab, peale ande, ikka see, kas jätkub tahet ja trotsi tõestada, et ma suudan . .. Everi põhiroll stuudio lõpuetendustes — Suzanne Beaumarchais' «Figaro pulmas» (1953) — pääses maksvusele ehk ka välimuse ja isikliku sarmi abiga. Ta liikus hästi, oli kena ja võluv. Kindlust, et just tema on see, kes kind­ lasti kaugele jõuab, siis küll veel polnud. Võis olla ka seda tüüpi näitleja, kes natuke aega noore kena daamina sobiva­ tes rollides särab ja siis vaikselt ära kaob. Pärast lõpetamist topiti kõik stuudio- lased Draamateatrisse ja paratamatult hakkasid nad sealt ükshaaval ära lii­ kuma. Ita oli üks neist, kes Draama­ teatrisse pidama jäi, järk-järgult tõusma hakkas ja ennast lahti mängis. Vara­ sematest rollidest mäletan näiteks Tüd­ rukut Rohelises «Peer Gyntist» (1962). Aga ikka veel oli ta «ampluaaks» noor V. Sukšini «Energilised inimesed» (lav E. Baskin), 1975. Veera — Ita Ever. K. Suure foto K. Saja «Pühajärv» (lav G. Kromanou), 1971. Izolda — Ita Ever, Pranas Dundzilas — Robert Gutman. 18 G. Vaidla foto .

: •••.'-._. •..-

•

•

~l

.

: Eesti Telefilmi «Enn Vetemaa lugu teemal «Püha A. Tšehhovi «Kolm õde f (lav A. Šapiro), Susanna ehk Meistrite kool»» võtetel Saaremaal: 1973. Masa — Ita Ever, Kulõgin — Ants Eskola. Tiit Lilleorg ja Ita Ever. G. Vaidla foto K. Orro foto

so kutsus kohe algul Maria Knebeli «Ivanovit» lavastama, et taastada an­ samblimängu ja psühholoogilise töö oskusi. Ita mängis «Ivanovis» Sarrat. Ital on mõnikord kalduvusi melodramaa- tilisusse, mida Knebel muidugi ei tunnus­ tanud. Aga Ita hakkas saavutama sise­ mist vabadust, mis võis teda kõvasti aidata. Ta hakkas lähenema sellele, mis praegu ongi ta põhijõud: ta julgeb laval kõike teha. Kui näitleja julgeb kas või «üle visata», siis on lavastajal, mida kärpida või öelda, et siia see ei sobi. Varem oli Ita siiski olnud kinnisevõitu. Teine sama hooaja vapustav, oma­ moodi võtmetükk oli G. Kromanovi lavastatud K. Saja «Pühajärv». Siin langes palju asju kokku: esimest korda tuli noore leedu autori südamevalu kau­ du välja meie ühine valus teema — loodu­ se ja inimese saastamine. See oli siis väga mõtlemapanev tükk. Ita Ever män­ gis täiesti marginaalset (nagu nüüd on moes öelda) rolli, Izoldat — üht hullu, kes samal ajal oli kummaliselt tark ja põnev. Ja seal järsku (ma usun, et Kro- manov oli üks neid inimesi, kes oskas näitlejat väga hästi aidata) läks Ever Ita Ever, Salme Reek ja Viive Ernesaks Saare­ maal filmivõtetel. nud eesti talutüüpi. Temperamendilt ja K. Rannu foto natuurilt olid temas ju valdama hakanud lahtisemad, eredamad jooned. Ometi ta sobis sinna ja pidas välja Mikiveri vali­ täiesti lahti. Izolda rolli tehes avanes see tud, sissepoole pööratud laadi. Temas oli joon, mida ta hiljemgi on kasutanud: väga ehtne murelik hoolikus ja vaikne noor ilus näitlejanna julgeb laval olla tähelepanelikkus. Teadsin juba Italt absoluutselt inetu, naljakas, igasugune! oodata eriti võluvat daami või siis ka Ja pakub lõpmatuseni välja igasuguseid groteskselt karakteerset rolli. Aga talu- lahendusi, vahendeid, nii et ainult vali. memme . . . (Ikka veel see pealiskaudne Izolda on üks tipprolle. Ta oli nii räpakas arusaamine eestipärasusest, millest juba ja hull ja kurb, kummaline ja inimlik. alguses rääkisin!) Nojah, eks väga tähtis Temas avanes palju tasandeid, traagi­ on seegi, milliste lavastajatega ta oma line kaasa arvatud. Itast oli saanud see tipprolle teinud on ... Ita Ever, kelle iga uut rolli oodati. Väga kaua püsis laval 1970-ndate al­ Siis tuli üks suhteliselt väike, senistele guses tehtud Bahri «Mees, naine ja kont­ vastupidine ja isegi natuke ootamatu sert», milles Ita (Panso abiga) tõestas, osa — «Inimese ja inimese» Maret. et ta võib anda rolli pooltoonide, väga Kuigi ta oli Tammsaare-lavastustesse peene huumori ja peente värvidega. Tema varemgi sattunud, aga mitte eriti meel­ Marie oli tõesti tark, peen naine, ja selle dejäävalt. Teksti oli Maretil väga vähe. osa puhul ilmnes omadus, mis eesti näit­ Panso taotles selles lavastuses polüfooni­ lejal sageli puudu on — eriline «kerge lisust. Et kõik oleksid peaaegu kogu hingamine». Rollis oli ka nukralt-mõt- aeg kohal, mingil lavaplaanil olemas. likke nüansse, aga puudus raskuse vaim. Ital oli sellist perenaiselikku, nagu Ja säilis särav koomika. Telesalvestus, märkamatut, aga atmosfääri jaoks olu­ mida nüüdki näidatakse, on kahjuks juba list tegevust — asjalikku üle lava mine­ pisut paksemate värvidega ja lihtsus­ mist, teiste tähele panemist, lahke, pisut tatum, võluv ikkagi. Traadi-Panso tsen- ka hindava pilguga vaatamist. Ja see oli suurihaardesse sattunud «Tantsus auru­ jälle üks uus, isegi üllatav värv, mis katla ümber» (1972), mängis Ever Miilit. hiljem hakkas eriti mõjuvalt mängima Ta pani julgelt oma grotesksed värvid «Pilvede värvides». Selle ajani mina po­ mängu, ehmatas alguses Pansogi ära. leks õieti osanud arvata, et Ita võiks Aga ta õigustas seda sisemiselt, ja Miili mängida ka n-ö puhast, endassetõmbu­ oli samas väga inimlikult usutav! Kuna- 21 J. Ardeni «Seersant Musgrave'i tants* (lav M. Mi­ gisele Izolda laadile oli lisandunud võim­ kiver), 1974. Mrs. Hitchcock — Ita Ever, Reamees sat tragikoomikat. Seal ilmnes veel üks Sparky — Juhan Viiding. Ita Everi omadus, mida eesti inimesele G. Vaidla foto oleks praegu jälle eriti vaja: tema elu­ lakoonilisusega väljendada. Ita Ever on jaatav vitaalsus. Trotslik vastuhakka­ tõestanud, et tal on tegelikult olemas mine kõigele, mis inimest elus muserdab. peaaegu kõik vahendid, mida näitleja Kaua püsis laval ka 1973. aasta «Kolm vajab: peenus ja robustsus, erksa psüh­ õde». Itaga oli A. Sapirol lavastajana holoogilise eritlemise oskus, aga ka gro­ ka keerukusi, ehkki ta oli veendunud, tesk ja väline teatraalsus. Ka kodaniku- et Ita Masa rolli sobib. Šapiro problee­ tunne ja mingi oma sõnum. Kuigi Ita mid seostusid paigutise ülerõhutamise, on see läbi-lõhki näitlejatüüp, kes ei pea ülemängimise, ka melodramaatilisusega. tingimata mingit oma sõnumit saali Aga Ita pani end veenvalt maksma, kui mängima. Pigem ikka mängib kuju ja lavastus välja tuli. Ita sisemine jõulisus kuju kaudu tuleb sõnum. Aga «Pil­ nii tüdimuses kui armumises, nii iroonias vede värvides» oli küll see isiklik sõnum kui lõpliku jumalagajätu meeleheites ei ka kõvasti kaasas. Ita pidas lavastuse unune. kinnise stiili hirmus hästi lõpuni vastu Oli saabunud aeg, mil Ita oskas män­ ja see üks karjatus, plahvatus, mõjus siis gida peaaegu igasugustes lavastustes. tõesti. «Seersant Musgrave'i tantsus» (1979) oli Pärast sedagi on Ever il olnud mitmeid ta huvitav. Pisut ebamäärasem Mikiveri huvitavaid rolle, olgu siis «Armastuses «Hamleti» Gertrudina (1978). Järgnesid ja surmas» (1980) või «Reameestes» «Saateviga» (1979), «Elava laiba» Anna (1985), «Palkonis» (1988), «Minekus» Pavlovna (1980). Esialgu värskena tuli (1988) või «Teekonnas Mekasse» (1989). n-ö meelelahutuslik teema, näiteks «Le­ Aga süveneb olukord, et lavalt va­ sed» (1981). Aga üle kaalus ikka see rol­ jame aastaaastalt üha rohkem lusti ja lide roll — Ema «Pilvede värvides». nalja. Küllap üldine armastus Ita Everi Oli 1983. aasta ja veel pikka aega käis vastu ongi praegu tingitud just nii­ «Pilvedega» kaasas küsimus — kas ikka sugustest koomilistest (ka tragikoomilis- tohib? Tulemusena: üks kõige pikemalt test) rollidest, mida tal viimasel ajal on kestnud ja mõjunud lavastusi. Kuivõrd tulnud mängida. Loomulikult valdab ta suur on Ita võime ja soov end lahti, seda žanrit hästi ja hea meelelahutus on end uueks mängida! Kuidas ta oskas teatris tähtis asi. Kui aga nüüd puht 22 rahva valu endasse koondada ja ülima näitleja perspektiivi seisukohast vaada- :.иi

Л'. Simoni tPiparkoogileedi» (lau G. Kilgas), 1990. talle siiski midagi võlgu? Eriti viimasel Jimmy Perry — Jüri Krjukoo, Evy Meara — Ita ajal on selles teatris koos olnud palju Ever. erinevaid teatreid ja truppe. Milline P. Lauritsa foto neist on Ita Everi trupp? Ta pole rangelt ta, siis mingi oht on siin siiski tekki­ akadeemiline näitleja, oma näitleja­ nud. Ita Ever il vahepeal lihtsalt ei olnud kogemuse, -oskuste ja -vahenditega võib tööd ja seejärel hakati ekspluateerima ta kaasa minna küllalt erinevate laadi­ peamiselt vaid üht tema poolustest. dega. Aga vaadakem, mida siis on Everil Ma ei usu, et see teda rikuks, selleks ja üldse meie esinäitlejatel (ka hiljuti on ta liiga hea ja kogenud näitleja. Aga lahkunuil) olnud viimaste aegade jooksul näiteks miss Marple i -teleseriaal, mis mängida? Everi pärast tuleb rah­ tänu Ita isiklikule võlule üldse koos vas teatrisse. Julgegu siis me rahvus­ püsib, võiks ka oma staarile (ning pub­ teater talle ta kõrgajal ka tipprolle likule) hoopis rohkem anda. anda! Eesti klassikast, maailmaklassi­ Ma ei tea, kes ja ku: palju Eesti kast! teatris üldse näitleja peäle mõtleb. Koik Ta peaks praegu mängima kõrgklas­ kinnitavad, et ega nad taha sugugi ainult sikat antiigist, Shakespeare'ist, Schille­ meelelahutust teha, aga aeg ja publik rist alates. Aga miks mitte Niskamäe vajavat . . . Ometi on täiesti olemas ka vanaperenaist, kui «rahvalikumalt» need näidendid, mis pole pelk meelelahu­ mõelda? Ta võib praegu mängida prakti­ tus ja ometi tõmbavad publikut! Neid on liselt kõike, peale noorukeste naiivitari­ nii eesti kui ka maailmadramaturgias. de. Aga juba pikemat aega kommenteeri­ Needsamad üldinimlikud väärtused, see­ takse tema mängu nii: Ever esines jälle sama elurõõm, nalja abil elule vastupane­ tuntud headuses. Viimane aeg taas avas­ mine — see kõik on olemas ju ka kõrg­ tada mõni ta ande unustatud lahk, et klassi dramaturgias. Ever on peaaegu võiks öelda: Ever mängis senitundmatus ainsana oma stuudiokaaslastest valda­ headuses! Näitleja ja publik on selle ära valt Draamateatrile truuks jäänud, ta teeninud. pole isegi kõrvalt mõnes teises teatris rolli tegemas käinud. Kas pole teater гтопеуогоппи

ANDRZEJ WAJDA KINO, MINU KUTSUMUS

1986. AASTAL ILMUS PRANTSUSMAAL ANDRZEJ WAJDA RAAMAT *UN CINEMA NÕMME DESIR» (ORIGINAALPEALKIRI *KINO, MOJE PRZEZNACZENIE* — «KINO, MINU KUTSUMUS»)- OLI MITU PÕHJUST, MIKS KUULSA POOLA REZISSÖÖRI RAAMATUKE EI SAANUD ILMUDA SOTSIALISTLIKUL KODUMAAL. OMA OSA MÄNGISID KA POLIITILIST TSENSUURI JA VÕIMUDE OMAKASUPÜÜDLIKKU METSEENLUST TERAVALT KRITISEERIVAD PEATÜKID. JÄRGNEV VALIK (MOODUSTAB UMBES VEERANDI TEOSEST) SIISKI NEID PEATÜKKE EI SISALDA 24 — ON JU NÜÜD MEILGI NENDEL TEEMADEL PIISAVALT SÕNA VÕETUD. RAAMATU ESIMESES PEATÜKIS KÜSIB ANDRZEJ WAJDA: «KELLE JAOKS ON SEE RAAMAT KIRJUTATUD?» NING VASTAB SAMAS: «KIRJUTASIN SELLE ENDA JAOKS. KAHEKÜMNE NELJA- AASTASELT HÜLGASIN MAALIÖPINGUD KUNSTIAKADEEMIAS, ET HAKATA ÕPPIMA FILMIKUNSTI. TÄNA, PÄRAST KOLMEKÜMMEND AASTAT TÖÖD, OTSUSTASIN SELLELE PIIRITULT NAIIVSELE NOORMEHELE, KES MA OLIN 1949. AASTAL, RÄÄKIDA SEDA KÕIKE, MIDA MA OLEN AASTATE JOOKSUL ÕPPINUD, MÕELNUD JA MÕISTNUD. SEEPÄRAST EI KIRJUTA MA TEISTE KOGEMUSTEST, KIRJELDAN VAID SEDA, MIDA MA FILME, TEATRI- JA TELELAVASTUSI TEHES OLEN ENDALE TEADVUSTANUD.»

ANDRZEJ WAJDA

%fa£j£fcrK« ^сХЛ ™(№«ee CU^c/ J2- kfr.rWf ^/tyftf****' У%^№^*Ь~^

9 }0-f.l /fO. tfoo/МЩ•

Andrzej Waida kiri Hendrik Lindepuule Andrzej Wajda nõustub oma raamatukatkendite avaldamisega ajakirjas «Teater. Muusika. Kino» ia loodab tulevikus raamatu tervikilmumisele.

KUS PEITUB TEEMA?

Mitmekuine töö stsenaariumiga ähmastab konflikti, mida te ekraanil tegelaste kaudu näidata tahate, tõelisi kontuure. Kuidas siis hoida end pide­ valt värskena loo suhtes, mis istub teil mälus? Lihtsalt — kaotades mälu, unustades! Teatris «Hamletiga» töötades veendusin, et kõige raskem on laval edasi anda tegevust, see tähendab sündmuste arengut — Hamleti esimesest kohtumisest ema ja kuningaga kuni Fortinbrase sekkumiseni näidendi lõpus. Sest kõik oleks võinud minna ju hoopis teisiti: 1) kui Hamlet oleks aktsepteerinud onu-kuningat 2) kui ta ei oleks uskunud Isa Vaimu 3) kui ta ei oleks langenud Ophelia võlu ohvriks 4) kui ta oleks tapnud kuninga palvetamise ajal 5) kui ta ei oleks juhuslikult tapnud Poloniust, arvates, et see on kuningas 25 — ja palju teisi «kuisid», ent hoolimata kapriissest meelevaldsusest (aga võib-olla tänu sellele) on raske eitada selle näidendi raudset loogikat, mis viib Taani printsi surmani. Meie elu oleks hale, kui me teaksime selle lõppu. Lavastaksime iga oma sammu, iga sõna, et need sobiksid meie surmaga; see oleks midagi taluma­ tut. Sama lugu on Hamletiga. Mis siis sellest, et isegi harimatu vaataja teab, milline saatus Hamletit ootab. Tegelikult huvitab vaatajat kõik see, mida too «vaene noormees» laval teeb, et päästa elu, et võita. Seepärast on parimaks meetodiks, mis mul õnnestus välja töötada, pidev ümberjutustamine, oma sõnadega rääkimine sellest, mida ma lavastan. Lü- hendan, vajaduse korral libisen üle detailidest, tõstan rõhkusid ümber. Nä­ hes kuulaja tüdimust, võtan appi efektid, toon sisse üllatusi ja ootamatusi, avan igas stseenis selle peamise teema, selle sisu. Loomulikult peab selline ümberjutustamine alati tulema peast: see, mida mälu meelde ei jäta, ei ole nii tähtis ning sellest võib stsenaariumis mööda minna. Stsenarist peab oskama oma ideed väljendada mõne lausega. Vaadake, kuidas Aristoteles oma «Poeetikas» jutustab lühidalt ümber «Odüsseia», Homerose neljateistkümnest laulust koosneva poeemi: «Keegi on palju aastaid olnud kodunt ära, Poseidon on tal jälil ja tema on üksi, ja pealegi on tal kodus asjad nii, et (ta naise) kosilased raiskavad ta varandust ja kavatsevad halba poja vastu, ta ise aga, kannatanud mitmeid torme, naaseb, laseb mõnel enda ära tunda, ründab ja pääseb, vaenlased aga hävitab.» ' Kas selles ümberjutustuses on midagi vahele jäänud? Igale teemale võib läheneda mitmest küljest, iga kord seda erinevalt valgustades. Pöördume hetkeks tagasi «Hamleti» juurde. Seda lugu tunti, seda oli kirjeldatud juba enne Shakespeare!. «Hamleti» originaalsus ei põhine niisiis mitte faabulal endal, vaid Hamleti varustamisel ideoloo­ giaga. Kerge on öelda: «Tapa! » Aga kui raske on seda teha, kui palju vaeva nõuab enda veenmine, et see on möödapääsmatu. Aga seda kõike ei olnud ammuses «Hamletis», veel enam — süžee ei vajanudki seda. Teine näide. Kui ma alustan jutustust kahest armastajast ja näitan neid esimeses stseenis koos voodis, on vaataja täiesti kindel, et ta on nende kaas­ laseks filmi lõpuni, kui ei juhtu midagi tähtsat, mis neid lahutaks. Kuid siis on see «midagi» filmi teemaks. Milline oli meie hämmeldus Cannes'i festivalil 1960. aastal, kui Antonioni «Seiklust» vaadates mõistsime, et Mastroianni kaotas oma partneri ja lakkas tema vastu huvi tundmast. Ning me ei näe teda enam ekraanil! See šokeeris, vaimustas. Sel päeval vabanes kino veel ühest eelarvamusest. Aga «Seikluse» ülejäänud osa sündis ju tava­ lisest fabulaarsest materjalist ja film väljaspool seda ei erine teistest sama- teemalistest. Ainult äärmuseni viidud tulemus annab midagi uut.

STSENAARIUMI LÕKSUD

Kõige ohtlikum on minu arvates stsenaarium-impressioon, mis kirjeldab mingit filmi, mida stsenarist «näeb» oma hinge silmadega. See on suures osas lõpetatud raamat, valmis teos, praktiliselt võiks seda filmida vaid stse­ narist ise, sest see on kootud tema tunnete lõngast. Režissöörina jääb mulle siis vääramatu mulje, et autor nõuab minult midagi võimatut! Mina pole selles filmis veel olnud, ma ei saa võtta osa tööst sellise tekstiga. Kahjuks näeb just selline välja enamik amatööride kirjutatud stsenaariume. Palun saage minust õigesti aru. Ma ei kutsu režissööre kõrvale heitma raskesti mõistetavaid ja keerulisi stsenaariume. Ma hoiatan vaid hermeetilis-

26 ' Jaan Undi tõlge. te asjade eest, mis on loodud tunnetest, mitte aga inimloomustest ja tegevu­ sest, mis neid loomusi avab ja arendab. Film ajalehe põhjal. Kohtukroonika, reportaaž parandusmajast. Keegi sooritas enesetapu. Mispärast? Kui huvitav see on! Juba küsimustes endis on tegevus, on kino. Jah, kuid ... Olge seda laadi materjaliga ettevaatlikud. Pidage meeles, et reportaažist võtate tegevuse; kuid avastama, mida see tähendab, ehk mis saab teie filmi tee­ maks, peate ise. Seniajani on ületamatuks kirjandusšedöövriks aja­ lehesõnumi põhjal tehtud «Madame Bovary». Lugege see romaan uuesti läbi. Flaubert pidi palju lisama nendele paarikümnele sõnale ajalehest. Täht­ susetus ajalehesõnumis nägi ta naise kõlbelise vabanemise teemat. Kuid sellel ei olnud ajalehesõnumi endaga enam mingit pistmist. Paljud algajad stsenaristid arvavad, et üksikasjalik ja täpne näitleja- mängu kirjeldus kaitseb autorit režissööri omavoli eest. Pole midagi eksliku­ mat. Vaadake «Antigonet»! Sophokles ei pidanud jätma sulgudesse mingeid juhtnööre, sest kogu Antigone iseloom on kätketud dialoogi, ja tema suhe maailmaga — tegevusega. Seepärast ei saa ükski režissöör, olgu ta vana või noor, lollpea või geenius, Antigonet ära rikkuda. Ja näitlejanna, hea või halb, ei saa täielikult varjutada tegelase olemust, keda ta kehastab. Iga näitlejamängu kirjeldus toetub nendele näitlejatele, keda on näinud stsenaariumi autor. Ent pole midagi lenduvamat ja moest sõltuvamat kui näitleja ekspressioon. Lugege, kuidas liikus Eleonora Duse, kuidas mängisid Sarah Bernhardt või Stanislavski näitlejad. Lugedes neid eksalteeritud tundepurskeid tollasest epohhist, on raske endas äratada vaimustust nende kunsti vastu. Tõeline näitleja tungib teksti esitades Macbethi hinge ja ei aja teda segamini Henry IV ega Othelloga, ehkki Shakespeare'il pole mingeid märkusi selle kohta, kuidas mängida. Lapsest saadik teadsin «Viimase õhtusöömaaja» reproduktsiooni vaada­ tes, et Leonardo da Vinci maalis sellele saladusliku noaga käe, mis ei kuulu ühelegi laua taga istujaist. Kuid alles üsna hiljuti lugesin tähelepanelikult vastavat lõiku Evangeeliumist (Luuka 22, 21—23): «Aga vaata, mu äraandja käsi on minuga lauas! » Kas saab seda väljendada kaunimalt, jõulisemalt ja ehedamalt? Jeesus ei öelnud veel, kellele kuulub see käsi. See ainult «on minuga lauas». Kui selge ja lihtne! Ma arvan, et režissöörid, kes ekranisee- rivad maailmakirjanduse klassikat, peaksid sellest loost innustust saama ja lugema oma autoreid samuti nagu Leonardo Evangeeliumi sõnu ja võib-olla siis ammutavad nad piisavalt sügavalt neid jootvast allikast.

DIALOOGI KUNST

Filmidialoogid nõuavad kirjanikku, mitte ainult osavat dialoogi kirjuta­ jat. Selliseid kirjanikke pole palju. Seepärast on režissööride hulgas levinud mitut liiki salapraktika. Kõige sagedamini, kui film on kirjandusteose ekraniseering, kirjutatakse dialoog romaanist maha. Need tavaliselt lugemi­ seks loodud tekstid ei kõla ekraanilt alati hästi. Režissöörid teevad need hil­ jem ümber või kirjutavad koos näitlejatega uuesti, lootuses, et nii annab neid paremini rääkimiseks sobitada. Teised proovivad improviseerida dia­ loogi võtteplatsil, andes näitlejaile vaid üldise suuna ja teema. Loomuliku kõneluse asemel, kus iga tegelane läheb oma eesmärgi poole, saame nii vaid lõputuid kordusi, mis muudavad dialoogi staatiliseks lobaks, joodiku jutu sarnaseks. On tõsi, et kogenud näitlejad oskavad improviseerida monoloogi, millesse nad režissööri poolt antud teemal oskavad panna oma elu ja isiklikud kogemused. Nii on näiteks valminud üks «Kasesalu» stseenidest — Daniel 27 Olbrychski kõnelus tütrega. Jaroslaw Iwaszkiewiczi jutustuses oli vaid kir­ jeldus öisest jutuajamisest lapsega. Hiljemalt võtete keskpaigas teadis Olb­ rychski juba, keda ta mängib ja mida see tegelane taotleb. Monoloogi impro­ viseerides aitas teda ka see, et laps ei olnud pühendatud stseeni sisusse, seepärast ei saanud ta vastata ühelegi küsimusele. Kuid mul ei ole illu­ sioone, nagu suudaks kas või kõige andekam ja leidlikuni näitleja luua näiteks sellist dialoogi: ÜLEKUULAJA: Kui vana sa oled? NOORMEES: Sada. ÜLEKUULAJA (lööb talle vastu nägu); Kui vana sa oled? NOORMEES: Sada üks. Sellist dialoogi ei kirjuta teile ükski sõbrunenud näitleja ega mingi assistent. Tuleb otsida tõelist kirjanikku, sellist nagu oli Jerzy Andrzejewski, «Tuha ja teemandi» autor. Loomulikkust taga ajades on autorid teinud dialoogidest müra, parimal juhul veel ühe helikihi filmis. Nad püüavad meile tõestada, et teistmoodi dialoogid on oma aja juba ära elanud. Kahjuks tuleb enamiku filmidialoo­ gide «magmalisus» lihtsalt selle kvaliteedist, mida autoreil on öelda; režissöörid omakorda, jäetud ilma tõelistest, tegevust ülesehitavatest dialoo­ gidest, teevad dialoogidest vaid filmi atmosfäärile tooniandvad kõnelused. Heas stsenaariumis piisab vaid dialoogide lugemisest (kõike ülejäänut va­ hele jättes) ning sisu ja tegevus peavad saama lugejale selgeks ja mõiste­ tavaks (selline kogemus kulub ära just enne filmimise alustamist). Parimaid dialooge on kirjutanud ja kirjutavad tänaseni draamakirjani­ kud. Kuid huvitav, et see kirjanduslik materjal sobib filmi veel vähem kui romaanist võetud dialoogid. Ma arvan, et see on nõnda seepärast, et lava tarbeks loodud teos — isegi kui see on kirjutatud naturalistlike («filmilike») tavade kohaselt — toetub teatri tinglikkusele. Selle vahel, mida näidendis räägitakse ja näidendi tegevuse vahel on väga tihe sõltuvus, mis lubab pai­ gutada loo vaid paari-kolme dekoratsiooniga ruumi. Ja vabastab meid otsus­ tavalt selle näitamisest, mis toimub lava taga. Kas üle lava marssiv jalaväe- polk suudaks Tšehhovi «Kolme õe» lõpustseenis mingil moel võimendada õdede kahetsust elamata elu pärast? Selline «pildike» oleks arvatavasti kena, kuid üleliigne. Näidendid ei vaja seda õhku ja avarust, mis on omane filmidele, sest näidendite tugevalt konventsionaliseerunud dialoogid loovad meile pildi maailmast, mida film peab näitama ekraanil.

NÄITLEJATE VALIK NÕUAB INSPIRATSIOONI

Üks teatraal ütles mulle hiljuti: «Andetute näitlejatega töötades teete te korraga kaks pattu. Ise raiskate aega, aga andekad näitlejad ootavad teid tegevusetult!» Režissööritöös on ainult kaks momenti, mis nõuavad inspiratsiooni, selgeltnägemise sähvatust. Esimene — see on otsustamise hetk: millest ja missuguse filmi ma tahan teha. Teine — see ongi näitlejate valik. Muidugi, inspiratsioonist üksi ei piisa. Käies kinos ja teatris, külastades teat­ rikoole ja amatöörtruppe, vaadates suurejoonelisi etendusi ja tagasihoidlikke ettevõtmisi provintsis, kogub režissöör aastatega oma mällu materjali, mida ta ei leia ühestki agentuurist. Tuleb vaadata sõnasõnaliselt kõike! Ja samal ajal tuleb tähelepanelikult jälgida oma ümbrust, võttes igaüht kui po­ tentsiaalset osatäitjat. [---] Igas filmis on peale kahe voi kolme peaosatäitja veel episoodilised tege­ lased. Ma arvan, et kui need tegelased peavad vaatajaile mällu sööbima, 28 siis tuleb need rollid usaldada tugeva isikupäraga näitlejatele. Väikese osa kehastaja peab olema eriliselt väljendusrikas — alles siis jätab ta esitata­ vale osale oma jälje. Stsenaariumis vaevu visandatud roll võib saada siis tõeliseks loomeks. Tulemusena näete ekraanil elavaid inimesi, tunduvalt mitmeplaanilisemaid kui need paar lauset, mis neile stsenaariumis on pü­ hendatud. Pidage meeles: pole olemas tähtsusetuid osi, on ainult tuimad režissöö- rid, kes ei oska neis näha näitlejavõimalusi. Seega, kui tegelane vaid kõnnib korra üle ekraani, peab teda mängima näitleja, kes oma isikuga, oma väli­ musega tõmbab endale vaataja tähelepanu.

TEGUTSE, ÄRA JUTUSTA! EHK NÄITLE J AMÄNGU TÕDE

Mängida kaamera ees — see tähendab tegutseda. Ma räägin näitleja­ tele alati: Ära jutusta — tegutse! Ära meenuta — asu asja kallale! Mine sõnadelt üle tegudele! See on võimlus: löök, blokk, kaitse ja rünnak. Mõtle pidevalt nendele, kellega koos mängid: kelle poolt sa oled? Kelle vastu sa võitled? Pea meeles, et näitlemine on olevik — see sünnib meie silme all; näitle­ mine ei ole selle äramängimine, mis oli eile! Hamleti monoloogid on ju meeleheitlik katse tegutseda, enne veel kui al­ gab tegevus. Ainult nii Hamletit interpreteerides saab luua portree elavast inimesest, öeldakse: maalida natuurist. Kui Edouard Manet pani 1863. aastal Pariisis välja «Olympia», kutsus see esile üldsuse meelepaha: «naiselikkuse» asemel julges ta kujutada naist. Alastuse idee ise oli ju aktsepteeritud. Seevastu aga ei tahetud näha elavat ja paljast naist. Just tähelepanelik ja konkreetne portreteerimine on parim meetod režissöörile ja näitlejale tööks rolliga. Näitleja mängib tõepäraselt, kui ta on tõepärases situatsioonis. Seega on kerge saavutada tõde seal, kus käib tormiline tegevus. Teisiti on psüh­ holoogilise tõega; selle tõe peab režissöör näitlejale alles avama. Pole vaja pikki keerulisi arutlusi. Juhtub, et ilukõnelejast režissöör joobub oma häälest, räägib oma assotsiatsioonidest, pillub säravaid paradokse ja valab kõik üle eruditsiooni soustiga. Näitleja aga seisab ikka paigal, sest kogu see loba ei anna tema kujutlusele mingit impulssi, mingit konkreetset pidet, millest ta kinni võiks haarata! Üks poola vanema põlve näitlejaid, kuulates režissööri sõnaparaadi, katkestas teda järsult ja küsis, osutades oma partnerile: «Palun öelge mulle ainult üht: kas ma armastan teda või ei armasta?» Ma olen korduvalt sattunud ambitsioossetele näitlejatele, kes uskusid, et nende mängitud roll määrab kogu nende tuleviku. Üliinimliku pingutusega püüdsid nad kehastuda ekraanikangelaseks, nende tegutsemise mootoriks oli meeleheitlik veendumus ülesande tähtsusest. Kahjuks see tohutu vas­ tutuse koorem halvab näitlejat. Emotsioonid ei saa vabalt voolata läbi pingu­ tusest kivinenud keha, kramplikult tardunud nägu ei saa väljendada näitle- jamängu nüansse. Näitleja ise, kaetud külma higiga, kogeb küll tähtsas fil­ mis mängimise fakti, aga ei väljenda tegelase tundeid, keda ta kehastab. Selline pidevalt endaga rahulolematu näitleja teeb ümber dialooge, mõtleb välja uusi stseene, proovib tundide viisi kostüüme, topib oma nina igale poole, sest ta ei suuda huvituda elavast isikust, keda ta mängima peab. See on raskesti ravitav haigus. Režissöörina püüan ma eelkõige lahutada näitleja isikut rollist. Ma seletan, et ei ole otsest sarnasust, ei füüsilist ega hingelist, et tema elukutse olemuseks on teesklemine, et asi tuleb «ära 29 teha» näitlejavahenditega, aga mitte «mängitava» isikuga samastumise teel. Lõpuks jääb režissööril vaid üks tee; piiritleda täpselt näitleja ülesanded ja kontrollida tähelepanelikult nende täitmist. Või siis esimestel võttepäevadel süüdlane maha lasta.

REZISSÖÖRI KAKS SILMA

Jumal andis filmirežissöörile kaks silma seepärast, et ta ühe suunaks kaamerasse, teisega aga jälgiks tähelepanelikult, mis toimub tema ümber. See on oskus, mida tuleb arendada ja täiustada lõpmatuseni, kuni hetkeni, mil lõpetate filmide tegemise. (Nende puhul, kes üritavad teha poliitilisi filme, võib see juhtuda iga hetk, seega — aega on vähe!) Näiteks, kui kaamera pärast klõpsu käima läheb, jälgib režissöör ühe­ aegselt : — näitlejate mängu; — kaamera liikumist ja selle vastavust tegevusele; — võttegrupi liikmete tegevust; kas nad jälgivad võtet ja on valmis tege­ ma neid puudutavaid järeldusi; — kas lambid valgustavad näitlejaid vastavalt varasematele kokkulepe­ tele (ehkki see on operaatori asi, võiks siiski sedagi märgata); — taevast; kas jõuab võtte lõpuni teha, enne kui pilved katavad päikese; — kas näitleja ei tõmba hetke pärast varrukaga maha hindamatut hiina vaasi; kas hädaohtlikult madalale langenud mikrofon ei ole hetke pärast kaadris nähtav. «• Ja palju, palju muid asju, mis toimuvad võtete ajal. See võib tunduda nii raske kui ka võimatu, ent tuletage meelde oma esimesi kogemusi autojuhtimise vallas. Kui minu sõber, filmikriitik Boles­ law Micha+ek ostis aastate eest oma esimese auto, palus ta kedagi, et see aitaks tal auto tehasest ära tuua ja koju sõita. Kui nad väravast välja sõitsid, ütles juhi kohal istuv sõber väriseval häälel: «Mina kesken­ dun mootorile, sina jälgi teed.» Mõne minuti pärast olid nad kraavis. Kui ma debüteerisin, juhtus vahel, et palusin assistente minu eest seda või teist võtete ajal jälgida. See lõppes alati arusaamatustega, aga filmitu ülevaatamisel — katastroofiga. Kahjuks ei saa režissöör seda funktsiooni kellegagi jagada. Võttegrupp peab teadma, et ta on igal hetkel režissööri kontrolli all ja et tema silm näeb kõike; ainult siis allub ta tema tahtele ja töötab tõeliselt efektiivselt.

PEA MEELES! VALGUSTA TEMA SILMI!

Kui ma nooruses Krakõwi Kunstiakadeemias stsenograafiat õppisin, rääkis vana professor Karol Frycz, et «moodsa» teatri üks suuremaid kuri­ tegusid on rambi likvideerimine; seda peeti takistuseks (ka ideoloogilises mõttes), mis lahutab näitlejat publikust. .. Kuid ilma rambituledeta ei ole näha näitleja silmi. Kas keegi, kes armastab näitlejaid, küsis professor, võib nad laval ilma jätta silmasärast? Silmades on kõige rohkem väljendus- likkust, lootust, kurbust, armastust! Näitleja silmadest — üldtuntud hinge peeglist — võib seda kõike välja lugeda. Kinos ei saa vaataja midagi välja lugeda, kui silmad ei ole vastavalt valgustatud. Silmade valgustamine on raske kunst. See nõuab operaatorilt keerulisi võtteid, mis tihti lõhuvad varem vastuvõetud valguskontseptsiooni. Mida teha, kui liikuv kaamera peab jälitama näitlejat? Siin on vaja tõelist osavust ja leidlikkust. 30 Kui te armastate näitlejaid, siis tuleb sellele «pisiasjale» tähelepanu pöörata. Niiviisi jäävad nad teie sõbraks surmani. Pidage meeles, mida ütles näitlejate kohta Hamlet: «Parem oleks teil pärast surma saada halb hauakiri kui eluajal halba hinnet nende poolt.»2

MUUSIKA, MITTE MUUSIKALINE ILLUSTRATSIOON

Muusika on valdkond, kus ma kõige rohkem tunnen hariduse puudu­ mist. Ja ma ei tee endal ülesannet kergemaks: ma ei tööta ühe ja sama heliloojaga nagu paljud oma muusikalisest võhiklikkusest hirmutatud režis- söörid. Vastupidi, vastavalt filmi teemale ja iseloomule proovin õnne erine­ vate heliloojatega. Vajaduse tõttu, et end mitte täiesti saatuse hooleks jätta, pidin enda jaoks välja töötama seisukoha muusika osast filmis ja selle kasutamise viisi. Muusika funktsioon filmikunstis on viimastel aastatel tohutult muutu­ nud. Minu noorusaegadel vaatas helilooja filmi mitmel korral montaaži- laual. Seejärel määrati kindlaks muusika «sissetulek», selle laad, kestus sekundilise täpsusega. Seda nimetati sel ajal «muusikaliseks illustratsioo­ niks». Selge, et selline illustratsioon pidi pildiga sobima niisama täpselt nagu Gustave Dore joonistused sobivad «Don Quijote», Piibli või «Jumaliku komöödiaga». Tänapäeval on teisiti. Helilooja on filmi tegemisega seotud juba võtete algusest. Ta ei saa inspiratsiooni lõpetatud piltidest, vaid on režissööri saatjaks selle rännakul filmi tegemise kõigis staadiumides. Minu arvates on see parim lahendus, sest kindlustab heliloojale osalemise teose sünnis, mitte ei sunni teda kohanema valmisproduktiga. Selle ajaga on meie suhtumises muusikasse toimunud oluline muudatus, mis määrab ka selle funktsioonid tänapäevases filmikunstis. Otsustav tähendus on siin transistorraadiote levikul. Autoga sõites voogab raadiost surematu Vivaldi. Samaaegselt kuuleme veel mootorimüra ja kaassõitjate juttu. Ja see on kõige levinum, kõige üldisem muusika kuulamise viis täna­ päeval. See lihtsalt saadab peaaegu katkematult meie toimetusi, ei illustree- ri midagi, eksisteerib autonoomselt ja on osa meie elust. Sellepärast ei vasta see muusika tihti meie psüühilisele seisundile ja olukorrale, millesse oleme sattunud. Aastaid tagasi ütles Artur Rubinstein mulle lennukisse sisenedes: «See on õudne, jälle see muusika! Aga võib-olla sõidan ma para­ jasti matusele?» Ning seepärast saab teiste helidega segunenud, juhuslik, situatsiooniga sobitamatu muusika osaks meie ümbruskonnast. Ei panegi siis imestama, et heliloojad kasutavad täna katkeid ja fragmente ammuse, selgelt piirit­ letud, ühtse muusikalise illustratsiooni asemel, mis oli üles ehitatud vasta­ vuses filmi tegevusega. Teiseks tähtsaks avastuseks oli filmipildi all klassikalise muusika frag­ mentide kasutamine. Esimesed tulemused olid sugestiivsed, vaimustavad. Ekraanilt võisime vaadata ükskõik milliseid pilte, ilmetuid näitlejaid. Pole oluline! Vivaldi, Bachi või Brahmsi helide saatel sai see kõik juurde süga­ vust, saladuslikkust, ilu. Kui kõlas selline muusika, siis jäi tagaplaanile dialoog ja langesid ära muud «liigsed» helid, loovutades koha vanade meist­ rite maagiale. Kahjuks ei kestnud see õnn kaua! Koik need filmid muutusid ajaga kummaliselt sarnaseks, muusika neelas alla režissööri, stsenaristi ja näitlejate individuaalsuse, muutes kino surematut muusikat illustreeriva­ teks pildikesteks. Nende teadmistega varustatud helilooja, kes loob filmimuusikat, peab endale tänapäeval selgeks tegema kaks asja. Esiteks, et tema muusika, ehkki

2 George Meri tõlge. 31 oli kirjutatud teatud stseenide jaoks või kaadrite jaoks, võib montaaži ajal sattuda hoopis mujale. Seepärast püüab ta kasutada pigem üht ilmekat ja teatud määral originaalset motiivi, mis eristaks seda filmi teistest. Just sellesse paigutab ta oma leidlikkuse, mitte ei proovi sobitada muusikat pildiga, nagu vanasti. Ja teiseks, peab meeles pidama seda, et tema muusika seguneb dialoogide ja tegevusest tekkivate helidega. Seepärast ei ole mõtet seda käsitleda kui suletud, konsekventset teost, nagu see oli aastakümnete eest, kui Eisenstein valis (vähemalt teoreetiliselt) «Aleksander Nevski» või «Ivan Groznõi» kaadreid Prokofjevi muusika juurde. Tänu kogemustele avastasin veel ühe filmimuusika aspekti. Film, olene­ mata oma rohkem või vähem huvitavast tegevusest, on vaatajaile tüütav juba oma kestmise faktiga. Kui võimaliku «tüdimuse» hetkel lisada muusi­ ka, siis tänu sellele ootamatule muutusele hakkavad vaatajad uuesti dialoogi, inimkõne vastu huvi tundma. Muusika selle funktsiooniga tuleb arvestada eriti viimastel aastatel, mil filmid on muutunud aina pikemaks ja järjest enam on nendes sõnu. Kahjuks on sellel filmide pikenemisel mitmeid põhjusi. Inimesed eelistavad pigem istuda ohutult kinos või teleri ees kui osaleda tegelikus elus. Aastaid tagasi, kui ma tegin oma esimese pika kahe­ jaolise filmi «Tuhk» ning muretsesin, kuidas võtab selle vastu publik, ütles üks tuntud poola kirjanik mulle: «Tee film nii pikk, et ma ei peaks üldse kinost välja tulema.» Oli põhjusi, miks ta kartis elu, igatses peituda kino­ saali pimedusse. Varsti pärast seda sooritas ta enesetapu. Kui enamikus filmidest on muusika vajalik, siis pikad filmid lihtsalt ei saa ilma selleta läbi. Režissööri teadvuses on teatud automatism: «Kui teed filmi, peab selles olema muusika.» Kuid kas muusika on hädavajalik? Minu filmides — nen­ des, mille kui terviku kohta oli mul selge visioon, milles teadsin täpselt, mida ma taotlen — teadsin ette, milline muusika peab toetama tegevust. «Tuhas ja teemandis» piisas banaalsetest šlaagritest, mis kostsid hotelli­ tubadesse restoranist, kus toimusid filmi otsustavad stseenid. Seevastu «Tõotatud maa» oma tegelaste-, dekoratsiooni- ja tegevusekülluses nõudis selgelt isikupärast heliloojat, kes oskab meisterlikult kasutada suurt süm­ fooniaorkestrit, just sellist nagu Wojciech Kilar. Tema muusika andis massi­ stseenidele ja kaadritele töötavatest vabrikutest jõulise, aga salongidele satiirilise tonaalsuse. «Dantoni» seevastu saadab Jean Prodromidesi näiliselt sobimatu, «moodne» muusika, mis mitme ohjeldamatu helilaiguga joonistas välja filmi olemuse: kahestumine. Mõned ütlevad, et head muusikat ei pane filmis tähele. Isegi kui see on nii, ärge kunagi süüdistage selles heliloojat.

MIKS MA TÖÖTAN TEATRIS?

Esiteks, teatris valin ma põhimõtteliselt teksti, mis ajaproovile vastupi- danult on muutunud surematuks. Ma püüan kõigiti mõista, mida ütleb mulle Shakespeare, Tšehhov või Strindberg. Ma ei tee nende tekste ümber, ei «paranda» stseene, ei muuda dialooge, ei adapteeri. Nädalate kaupa loen koos näitlejatega teksti, uskudes vääramatult, et leian vastuse. See töö teeb mind paremaks, tähelepanelikumaks, aga samuti auahne­ maks, kuna ma tean, et enne mind tegid seda teised, sellesama saladuse lahendamise lootusega. Kontsentreeritud ja analüütilised proovid võimalda­ vad paremini mõista «Hamleti» saladust, «Kolme õe» meeleheidet, Ibseni «Peer Gyndi» näiliselt kapriisse ja ettenägematu konstruktsiooni väärama­ tut loogikat. Teatris peab lavastaja truult järgima teksti. Koik tema avastused tulene- 32 vad vaid selle sügavamast mõistmisest, mida tahtis öelda autor ... ja just see määrab lavastaja rolli teatris. Filmirežissööril on vabadust üleliiagi. Teiseks, teatris kohtun ma silmast silma näitlejaga. Ma pean välja kannatama tema vaate, vastama igale tema küsimusele (vahel pean isegi ütlema: «Ma ei tea.»). Ma ei saa varjuda kaamera taha, nagu ma võtte­ platsil vahel teen, või siis saata näitlejat assistentide juurde. Teatris teab näitleja lavalemineku hetkest, et ta vastutab etenduse eest. See tõstab tema eneseväärikust, samal ajal kui paljud filmides mängi­ vad näitlejad tunnevad end vaid kruvikestena kino hiiglaslikus masina­ värgis. Analüütilised proovid, treeningud, lavaproovid, kõnelused teatris ja väl­ jaspool seda lähendavad mulle näitlejaid, võimaldavad neid paremini tund­ ma õppida, avastada midagi enamat, kui see on võimalik filmitegemise ajal, mil minu suhted näitlejatega on olukorrast tingitult põgusad. Teatris vaatan näitlejaile üle laua õtse silma, sest ma tean, et ei pea oma teadma­ tust varjama. Filmides mängivad põhiliselt näitlejad, kes on leidlikud, paku­ vad režissöörile kiiresti oma lahendusi, on ühtaegu paindlikud ja enese­ kindlad. Mitte alati ei ole need parimad näitlejad, keda võib leida: tihti mängib see väike grupp peaaegu kõigis filmides. Seepärast on hea vahel filmi tuua kedagi uut. Kuid näitlejaturu tundmine on vaid kaudne põhjus tööks teat­ ris. Teater on õpetanud mulle palju tähtsamat — ausust suhetes näitleja­ tega. Siin pean ma unustama võtted, mida kasutan filmitöös: selle saab montaažiga paika, seda võimendab muusika, aga seda ei pane ekraanil tä­ hele. Kolmandaks, tänu teatrile oskan ma näha vastuolu tegelikkust imi­ teeriva kino «loomulikkuse» ja teatri «kunstlikkuse» vahel. Teater nõuab lavastajalt palju selgemat vormitaju, laval toimuva sulatamist stiililt üht­ sesse tervikusse. Kunagi aastate eest lavastasin teatris Dostojevski «Sortse». Hommikusel peaproovil haaras üks näitleja äkki dialoogi keskel väga ebatõepära­ selt, kramplikult tooli käetoest ja vajus sama kunstlikult lavale. Jäl­ gides seda vaatesaalist, taipasin kohe, et on tõepoolest juhtunud õnnetus ning kiirustasin appi. Kuid miks südameatakist tabatud näitleja ehtne žest tundus mulle kahtlane ja «kunstlik»? Lihtsalt — see loomulik käitumine ei olnud lavaline, see ei sisaldanud loomet; see jäljendas surma, selle asemel, et anda sellele vorm. Kui samalaadne sündmus oleks aset leidnud võtteplat­ sil, siis ei oleks ma üldse olnud liigutatud; ma oleksin olnud kindel, et tegemist on improvisatsiooniga hea näitleja esituses. Just tänu sellistele kogemustele sain teatrist oskuse eraldada seda, mis on loomulik, sellest, mis on tegelik. Teater on vormikunst. Elu imitatsioon, millest toitub filmikunst, on talle sügavalt võõras. Teatri kohaks on lava ja vaatesaal. Näitleja ja vaataja on teatri eksisteerimise kaks vältimatut komponenti. Seepärast on lavastaja osa siin tagasihoidlik; ta peab aitama näitlejaid, neid tunnustama ja olema nendele esimeseks vaatajaks tühjas saalis proovide ajal. Tema ülesandeks on jälgida, et nad ei hakkaks teineteist segama. Tema peab paika panema rõhud, mis võimaldavad mõista näidendi tegevust ja mõtet. Kas seda on vähe või palju, sõltub sellest, kuidas me sellisesse ülesandesse suhtume. Tihti küsitakse minult, miks ma kangekaelselt tegelen teatriga, kus etendused on kaduvad ning unustatakse nii kergesti, kui samal ajal on mul võimalus teha filme, mis jäävad alatiseks, võivad liigutada ja lõbustada tule­ vasi põlvkondi? Kuid just see kaduvus ja mööduvus seob mind sügavalt teatriga. Kui inimene püüdleb surematuse poole, kui ta tahab igavesti elada, siis olematus ja surm tõmbavad teda samuti ja vananedes muutub see tõmme aina tugevamaks. Ajakirjast «Dialog» (1986 nr 12, 1987 nr 1, 2, 3) valinud ja tõlkinud HENDRIK LINDEPUU 33 JltL ÜHE PEETER TOOMA SÕSARA ANATOOMIAST

MAJANDUSKRIIS KUMMITAB LÄÄNT. IDAL ON HIRM NAHAS ISEENESE EES. JA ÜLLASTE IDEEDEGA UHKETE RIIKIDE TÄHTSAD KODANIKUD LÖIKAVADKI LEP­ LIKULT SAHVREIS KUIVIKUID. NÄOD JA NOAD NÜRID. KEL VEEL ON, SEE HOIAB. HIGISE KAENLA ALL, VIIMAST. SOSINAL LIIGUB UUDIS HAAMRI ALLA MINEKUIST. HÄSTIELAJAD TÕMBUVAD INSTINKTIIVSELT KULTUURIST EEMALE. ON ILMNE, ET JUPP AEGA POLE SELLEST SFÄÄRIST MIDAGI ÕNGITSEDA. KUID KAINELT MÕELDA, PERSPEKTIIVITUNDEGA ELADA - LAUSA IGAÜKS SELLENI MUIDUGI EI KÜÜNI. KÜLL VÕTAB AGA UUE JUME BÖRSITUULTEST IHASTUNUD PRESS. PABERINÄLJAST VÕRSUNUD KONKURENTSILE ON KÕIGE ESMALT JALGU JÄÄMAS KULTUURIVÄLJAANDED, MIS ÄRIST, KÕMUST JA NUDISMIST SAIAKÜPTSETAMISEL KOGEMUSTETA VÕI ALLERGIAST SAAMATUD. KUID OH USKMATUID TÖÖMAID! IKKA LEIDUB KUSAGIL — PANKROTI SERVALGI — KÄPUTÄIS REAALE TROTSIVAID VEIDRIKKE-NAIVISTE, KELLE PÕIKPÄINE VASTUVETT MINEK ÜHISKONDA OHTLI­ KULT PINGESTAB, MÕISTLIKE SÜÜMEL JÕHKRALT TRAMBIB. KES SIIS (OMA JONNIST) TRÜKIBAASI JA PABERITA JÄÄNUD PISHCESTE LÄTLASTE-LEEDULASTE KOMBEL PÕLVE OTSAS AADET TOODAB, ILU VILLIB! KES SIIS (SUGUGI MITTE KORRALIKU) ROOTSLASE MOODI LOODAB JUST OMA VÄLJAANNET TÕUSVAT ÜHEK­ SAST TUHANDEST NENDE 300 HULKA, MIS RIIGILT TUGE SAAVAD! KES SIIS SOOME SISU JA ISIKLIKKU ELU RAISKAB NULLKASUMIGA AJAKIRJA PEÄLE, MILLE AINESEKS PELGALT KULTUUR! AINULT SÕSAR SINISILM . ..

Musiikkilehti Soome Muusikaõpetajate Liidu- (SMOL) väljaandel ja RONDO majanduslikul toel ilmuv «Rondo» on pikkade tradit­ sioonidega- (ikkagi 28. hooaeg juba) ja olnud seejuures Asemamiehenkatu peaaegu ainus end süvamuusika kõigekülgsele valgus­ 4,6k tamisele pühendanu sealmail. Aegade jooksul välja­ kujunenud nägu oluliselt muutmata on «Rondo» ometi 005 20 Helsinki oma 1990. aasta numbritega teinud hoomatava hüppe edasi. Ja see peegeldub ka lugejate hinnanguis. Tõsi, soomlaste edasipüüdev muusikaelu — ühelt poolt nende tippude mobiilsus maailmalavadel, teisalt algastmeni läbimõeldud ja kogu maad kattev muusikalavastus — on üldse soodus järjepideva tellija hoidmiseks. Oma ti- raaži üle võivad nad lähinaabrite ees isegi uhked olla. Selguse mõttes tuleb nüüd küll mainida, et kesk- 48 lk euroopalikku õhku lähemalt haistvate rootslaste-taan- 25. — FIM laste ajakirjandus on fragmenteeritum, niširohkem ja 9x aastas nii sikutavad erialased väljaanded, kuigi väikesed, üsna ähvardavalt üldistavailt vaipa alt. Kuigi toime­ ~4000 eks tust Helsingis pidav ja Porvoos trükitav «Rondo» huvipuudust enese vastu kurta ei saa, tuli neilgi oma (ikka endise mahuga) üllitist lugejale uuest aastast kallimalt müüma hakata. Nullilähedane rahvatulu on soomlasele esialgu siis vaid hoiatav märk ja kümnemar- galine lisa aastakäigu eest (200 FIM) enesestmõistetav. Eestlaste pilgule tundub turustiihias vastupidajate ökonoomsus ja töövõime pigem ehmatava kui üllata­ vana. Kuid eks ohu vastu valmistumine selle eks­ kursi ajendiks olegi . .. 35 T. Huigi foto Lay-out: Väljanägemiselt võiks «Rondo» paigutada kunsti­ ajakirjade klassi. Meeldivalt kvaliteetsele paberile, mis TAPIO soomlaste puhul muidugi ei üllata, on nende tuntumaid VAPAASALO, ulkoasu meistreid Tapio Vapaasalo liigendanud ajakirja freelancer sisu nii, et pelk pilguheit lugejale teda huvitava kondi pihku juhatab. Kuigi värvilised on vaid kaaned ja paar lehekülge sees, peletab Vapaasalo läbimõeldud kujun­ dusega mustvalge kontrastist aimuvad ohud. Selleks kasutab ta sadakonda erinevat võimalust, varieerides kirjatüüpide (eelistatumad siiski times, helvetica, eas­ tern), kirja suuruse (pidulikult võimsaist suisa luubiga loeta väini) ja rohkest küljendamiskogemusest kasvanud nippidega. Teema tähtsustamiseks, ja seda olenemata loo pikkusest, pole paljuks peetud muretseda kirjakuns- tilisi vinjette, fotomontaaže, assotsiatüvseid reprosid kunstiklassikast. Toimetaja: Viimased poolteist aastat on ajakirja hingeks ja mooto­ KAI AMBERLA riks olnud Turu konservatooriumi ja Turu ülikooli paberitega kaitstud musikaalne filoloog Kai Amberla, kes veebruarist kannab lisandunud majandusvastutuse tõttu juba peatoimetaja tiitlit. Riigitööst rikutud eesti ajakirjanik sellist ametit- (ja koormat) vaevalt aga ve­ dada viitsiks. Lisaks õtse loomulikele juhtkirjadele on härra Amberla sulest pärit ka ligemale kolmandik sisust, olgu artiklite, intervjuude või arvustuste näol. Veel on ta oma üliitise keeletoimetaja ning isegi puhtakslugeja ehk korrektor. Ja ega selles toimetuses peale sekretär Kirsi, kelle hooleks infovahetus, tasuliste kuulutuste vastuvõtt ja tellimuste vormistamine, teisi olegi. Et härra peatoimetaja jõuab teemanumbrile ma­ terjali hankimisel käia sageli ise festivalidel, konve­ rentsidel- (ka hõimukultuuride juures Eestis, Ungaris), siis võib järeldada üht — kel samu ambitsioone, kes meie turusuhteisse vajuvas pressimelus ihkab vilju maitsta, see olgu jack of all trades, keeled suus, mo­ biilne, peremuredest prii, hommikust ööni rabav, umbes 28-aastane visa hing. Esseed Ülesehituselt on «Rondo» numbrid üsna sarnased, Arvustused järjepidevad. Pärast kaht-kolme reklaamikülge, sisu­ korda ja toimetaja avaveergu on ruumi kuuele kuni Keskustelud kaheksale artiklile, mille autoreiks tihtigi toimetuse Repliigid nõukokku kuuluvad Pekka Hako, Jukka Mäki, Risto Nieminen ja Heikki Valsta. Väheliikunud eestlase pilgule tundub eriti põnevana see, mida raporteerivad • Rondo» agendid maailmalinnadest: Pirkko Lecorre

«Rondo» peatoimetaja 36 Kai Amberla. Pariisist, Tomi Mäkelä Berliinist, Laurence Vittes Los Angelesest, Bert Wechsler New Yorgist. Ja siis, või pigem eelkõige, käidavad lugejat need autorid, kel oma, väljakujunenud meelisteemad ning milleta ajakiri poleks see mis ta on — Jussi-Pekka Aukia muusika­ õpetuse analüüsid, Harri Hautala ja Kimmo Korhoneni isikututvustused ning arvustused, Harri Kuusisaari ooperielu kokkuvõtted ning muidugi Henry Baconi uni­ versaalselt avar vaade Soome muusikamaastikule. «Rondo» üks tänuväärsemaid voorusi on põhjaliku MIS & KUS: ülevaate andmine võimalustest end muusikaliselt kursused arendada, sel alal tööd leida. Varakult antakse teada järgmise aasta konkursside (ka välismaiste) tingimus­ konkursid test, festivalidest siin ja seal. Traditsiooniliselt avaldab festivalid ajakirja kolmas number suvekursuste koondkava, kus täielik info teemade, juhendajate ja elamisolude kohta. Et sellised, umbkaudu poolsada kursust, soomlastele üsna tõsist ettevalmistavat hüppelauda tähendavad, siis, olenevalt nende kestvusest, varieeruvad hinnad mõnestsajast margast paari tuhandeni. Omakorda on ka kursusest teatamine ajakirjas tasuline (1300 FIM). Ra- hajutu pealt olgugi ära öeldud, et katusorganisatsiooni toest hoolimata tuleb «Rondol» olla võimalikult öko­ noomne ning kuludest poolt katva reklaamituluta po­ leks ekistents sellisena võimalik. VAKANTS: Aasta esimestest numbritest kutsuvad koolid ja muusi- kaõppeasutused- (algastmest konservatooriumini välja) koolijuhid huvilisi kandideerima lepingule endaga. Kuulutustes on õpetajad häbenemata üleval nõutav professionaalne kategooria orkestrandid (st pakutav palk), majanduslikud lisavõimalused ning sügisene töösuhte algus. Samalaadselt serveeritakse ka vabu kohti orkestreis. Ja veel — kaks korda aastas annab «Rondo» detailse orkestrite esinemisplaanl (vas­ tavalt kevad- ja sügishooajaks), kus viis kuud ette teada, kus, mida ja kelle käe all mängitakse. Finantskülgi arvestav «Rondo» ei ütle pakkumistest REKLAAM: ära, kui kaup muusikaga seonduv. Kuid väljapakku­ mine jääb seejuures diskreetseks, ajakirja vaimule noodid vastavaks. Ja ega «Petrof» ja «Bechstein» rämedat pillid kiidukära vajakski. Üha on värvipildilise ahvatlusega arvutid viiulikonkurentsis aga korealaste «Shim» ning jaapan­ laste «Suzuki». Ja mis veel rääkida noodigraafikat valdavaist arvuteist ning programmidest neile — sellel võitlusväljal on lootusrikkaid tulnukaid nagu seeni. Lõpetuseks peaks sellele põgusale inventuurile usuta­ vuse mõttes lisama ka «Rondo» ilmseid miinuseid, pealiskaudseid lähenemisi, üles lugema kas või trüki- veadki. Et aga «Teater. Muusika. Kino» ise tulevikuga hetkel suurt midagi peale ei oska hakata, siis oleks kohatu sõsarat osatada. Neile, kelles aga loetu «Rondo» vastu huvi äratanud, annan spikri ajakirja lähimine­ viku sisust. Eelkõige täieneb pilt sellistest meestest nagu Carl Nielsen, György Ligeti, Krzysztof Penderec- ki, Luciano Berio, Philip Glass, György Kurtäg, W itold Lutostewski, Sir Peter Maxwell Davies, Laszlo Vidovszky. Ja ka sellest, millise rea muusikakasva­ tuses moodustavad Kodäly, Orff, Suzuki, Pace. Kena järjepidevusega on valgustatud maailma ooperilavadel sündivat; tublit kolmandikku esimesest sügisnumbrist valitseb ikka hinnanguline mosaiik «Muusikasuvi»; kolleege pünlikult palju edestades tehti sisselöök Mo­ zarti aastasse juba läinud jõulude ajal. Siinne huviline võiks tutvust «Rondoga» alustada aga sellest, mida Kai Amberla sügisel Eestis kõrva taha pani (nr. 8, 1990). 37 40&Я*'

l HENDRIK RELVE ALEKSANDER MÜLLERILE RAHVUSVAHELINE TUNNUSTUS

«Hambad katki ja haridus väike,/ solvatuna.» Müüja ütles mulle: «Teie sõrmeküünte all sünnimaa muld.» Mitte ärge õiendage! Teie olete purjus ja mina keegi, kes kordki on kuulnud seda teile veini ei müü!» Mina vastasin: «Aga Hando Runneli teksti AM-i esituses, ei minul on vein juba kotis!»» saa laulu enam unustada. Tundub võima­ Kuidas tähendamissõna lahti seleta­ tu, et kogu seda lugu pole teinud laulja da? Eks ikka sedaviisi, et lõpuks pole ise ja et see ei käi otseselt tema enda AM-il heli- ja muid režissööre vajagi. kohta. Nõnda on ka paljude teiste luule­ Tema hääl ja muusika on alati temaga. tustega, samuti eesti rahvalauludega. Võib-olla koguni nii, et režissöörid vaja­ AM laulab need isiklikeks lauludeks. vad teda rohkem kui tema neid. Aleksander Müller võiks olla punkar Villu isa. Nii füüsilises kui vaimses Alust säärasele arvamusele annab mõttes. Ta pole aga Eesti üldsusele kau­ tõik, et Aleksander Mülleri lauljaisiksus geltki sama tuntud kui Villu. Kui vana­ on nüüdseks leidnud esimest tõsist rah­ meister oli samas eas kui punkar Villu vusvahelist tähelepanu. Dylani toetus­ praegu, polnud perestroikat. Tartu linna fond, mille on loonud endine folklaulja hipisid mõnitati ühtses kooris ajalehes, ja nüüdne miljonär Bob Dylan, on üheks neil lõigati vägisi juukseid lühikeseks stipendiaadiks määranud AM-i. Fond on ja rebiti puruks lillelisi särke. AM jäigi viimasel ajal asunud agaralt toetama rohkem põrandaaluseks muusikuks, pun- Ida-bloki protesti- ja folkmuusikuid. karilaulikuks, vastaliseks, skandalistiks. Otsus langetati posti teel lähetatud heli- Ja see oli hea. Karmid olud küpsetasid lintide ja mitmesuguste muude materja­ ta aja jooksul nii vintskeks, et enam ei lide põhjal. Lähetatava materjali kogusid hakka ta peale ükski perestroika ega muu AM-i sõbrad ja austajad. Lindistused ühiskonna näomoonutus. polnud tehtud stuudios, vaid AM-i boheemlikus kodus. Nende tehniline tase Aleksander Müllerist on saanud elav oli kaugel täiuslikkusest. Züriile polnud legend, kild Tartu kultuurilugu. Ta on aga asja see külg määrav. Otsustavaks üks neid, kellele laul on osa elust, kelle sai esituse sugestiivsus, ehedus, laulja elu ise on kui laul, müllerlik ballaad. eluvaadete ja loomingu ühtsus. Käes­ Tema laulu taga on isikupärane maa- oleva aasta 1. aprillil tehti teatavaks, ilmatunnetus, selgepiirilised elupõhi- et AM-ile on määratud Dylani Toetus­ mõtted. Muusikana need puhastuvad ja fondist ühekordne stipendium suurusega võimenduvad. Koik, ka AM-i vaenlased 10 000 dollarit. Pidulik üleandmine toi­ tunnistavad, et tal on värvikas hääl, mub USA-s. Seal korraldatakse ühtlasi tundlik muusikukõrv. kontsertreis. Üheks Aleksander Mülleri eripärast on see, et purukainena kaotab ta laul Vähemalt nüüd viimaks vajaks Alek­ sära. Seetõttu on tal olnud esinemiste sander Mülleri lauljaisiksus jäädvusta­ korraldajatega alailma sekeldusi. Kord mist kodumaiste professionaalsete filmi­ kuulutas üks Eesti Raadio helirežissöör, meeste poolt. Tipptasemel heliülesvõtted et sellist pätti ja joodikut ta eales üle filmi jaoks tuleks tingimata teha mitte stuudio läve ei lase. Seepeale pajatas stuudios, vaid AM-i igapäevases ümb­ AM talle iseloomulikus tähendamissõna ruses, keskkonnas, kus tema laulud ikka vormis järgmist. on elanud, kus A M-i natuur täie jõuga «Läksin ükskord veinisappa. Minu ees mõjule pääseb. Hästiteostatud täispikka seisis üks, kes tahtis tühje pudeleid vastu filmi ei vaja mitte ainult omamaine anda. Müüja ei võtnud. Tekkis sõnelus. kultuurilugu, vaid ka rahvusvaheline Müüja ütles: «Ega te laadal ei ole. huviliste ring. Filmil oleks Läänes turgu! Kauplete nagu juut.» Siis ütlesin mina: Režissöörid, rutake, kuni pole veel hilja, «Mina olen juut ja ma tunnen ennast kuni klassik veel elab!

H. Relve foto JAAN PAAVLE VÄIKESE OLENDI TAPMINE mr INIMESE PLANEEDIL

«Minek», 1990. Reiissöör Avo Paistik.

«MINEK». Stsenarist ja režissöör Avo Paistik (Tar­ ämbrisse ühe vöödilise hiire visanud ja siis mo Tederi novelli «Pimeduse neelus» ainetel), ЭД operaator Arvi Ilves, kunstnik Raul Luunja, helilooja käekellaga aega mõõtnjd. Katse vältas tookord Sven Grünberg, helioperaator Olo Saar. 288,2 m veidi üle kuue minuti ja vaene loomake oli (1 osa), värviline. «Taliinnfilm», 1990. sibades algul päripäeva, pärast vastupäeva ujunud, ning kui ta uppumisagoonias veel keerlema ja sabaga sapsima hakkas, oli bioloo­ «Nuntsiuse lootused muutusid üha utoopili­ giline eksperiment vä.keimetajega praktiliselt semaks. Ta peaaegu uskus, et tehases või toru- lõppenud».2 süsteemis juhtub mingi rike ja veeringlus kat­ Banaalne juhtum — aga sellel on oma eel­ keb. Või siis tulevad kosmosekülalised ja pärast lugu, põhjuslik, nagu kõigel siin elus, — on alu­ «biovälja magnetiseerimist» muudetakse ta ruu­ seks Tarmo Tederi lühinoveJlile «Pimeduse nee­ milisi koordinaate ja ta leiab end väljast, ihal­ lus», mis omakorda ajendiks Avo Paistiku (seni) datava valvelaua alt, kus ta pea igal vahiööl viimasele joonisfilmile

Saul Bellow. Mr Sammleri planeet. ««Loo­ mingu» Raamatukogu» 1973, nr 8—11, lk 192. KALEV KESKÜLA MODERNNE MÄLK

fbJfr*

TammJ ja armastuse jõust. P- birge toto

«SEE KADUNUD TEE». Stsenarist ja režissöör Jaan Kolberg (August Mälgu mereproosa motiividel), operaator Rein Kotov, kunstnik Ervin õunapuu, heli­ looja Kuldar Sink, helioperaator Mati Jaska, monteerijad Kaie-Ene Rääk ja Tiiu Unt. Osades. Tarmo Koidla (Juulius), Ants Ander (Taavi), Diana Kokla (Sessi), Raine Loo (Kristiine), Helgi Annast (Liisu), Ene Rämmeld (Salme), Kiiri Tamm (HiIka), Ago Roo (Jaan), Hannes Kaljujärv (Mart), Lembit Ulfsak (Prits), Luule Komissarov (Marta), Tõnu Tepan- di (Oskar), Volli Käro (Juhan), Margus Viil (Orge Heino) jt. 2022,2 m (8 osa), värviline. «Tallinnfilm», 1990.

«See kadunud tee». Marta (Luule Komissarov) võrgutamas Juuliust (Tarmo Koidla).

Oks teatav oluline eesti filmikunsti vool näib kuidagi teistmoodi kui muu maailma filmid. Seda voolu võiks nimetada võitleva sümbo­ lismi ja raugematu exlektika filmikunstiks. Tolle suuna põhitunnuseid on veel lõpmatu litera- tuursus. Kui muu maailma filmid kujutavad tava­ liselt mingit lugu, sfory't ja püüavad selle võima­ likult sisendusjõulise esitamise kaudu oma sõ­ «See kadunud tee». Kulunud Kristus (Valdek Kiiver) numi vaatajale teatavaks teha, siis eesti eklek- paneb trummipulkadega helisema rippuvad verised kalad. tilis-literatuurne film püüab oma story'st võimali­ kult palju kõrvale kalduda, et vaatajale rohkem 43 sõnumeid teatavaks teha. Filmi kuhjatakse kõik­ muidugi mõistetav režissööri pieteeditunne, mis võimalikku sümboolikat, allegooriat, allusioone, ei lubanud tal oma fantaasiaid mõne Mälgu metafüüsilisi elamusi pakkuda taotlevaid vaateid romaani pealkirjaga õilistada, aga ühtaegu tuleb ja paljutähenduslikke vaikimisi, aga paraku ei tunnistadia, et Mälgu «Hea sadam» on lühem, taha nood külgekleebitud klantspildid filmi põhi­ löövam ja mõnusam meeles pidada kui Kolbergi idee ja -kujundiga kuigi orgaaniliselt ühenduda. pretensioonikama sümbolitaotlusega «See kadu­ Filmitegemise harva ja haruldast võimalust püü­ nud tee». «Tallinnfilmi» kinonäitaja-neiugi ütles, takse kasutada maksimaalselt ja seepärast pane­ et nüüd kohe saab «Head sadamat» näha . . . vad loojad kõik oma eksistentsiaalsed ideed ja Ega tegelikult Kolbergi ja Mälgu suhetele kujundileiud mängu. Ja siis ei ole säherduse midagi tõsist ette heita ei olegi, kuigi need filmi tähendusmahul ja ambitsioonidel enam võivad esimesel pilgul paista üsna vägivaldsed. mõõtu ega määra. Mälgu romaanide ja Kolbergi filmi vaim ei Vahest on see ettekujutus utreeritud. Loo­ lähe üksteisega vastuollu, kohati on nad lausa mulikult on sel nähtusel ka oma sotsiaalsed lähedasedki. Parajalt vapustav erinevus on juured: kriitilistele tõdemustele tuli kujundikatet aga mõlema looja vahendites, millega nad otsida vahel üsna kunstivälistel põhjustel. Mui­ oma vaimu väljendavad. Mälgu suurus seisneb dugi leidub selle suuna filmides ilusaid kohti õigupoolest just vahetuses, vahendituses ja ja miks ülepea ei tohiks üks film preten­ stiiliühtsuses, Kolbergi suurus aga vahendite s.o sioonikas olla?! Eklektilisel stiilil on kahtlemata stiilide ja vütete ülikülluses. Mälgu jõud seisneb oma eluõigus ja omad saavutused. tema lihtsuses ja kasinuses, Kolbergi oma tema Võitleva sümbolismi ja raugematu eklektika keerukuses ja pillavuses. filmide hulka võib liigitada ka Jaan Kolbergi Olgu Kolbergi filmi taustaks pakutud veel teose «See kadunud tee», aga olgu see tõdemus mõnda Mälgust. August Mälk on kirjutanud viis tüpoloogiline, mitte hinnanguline. Et filmi on ni­ rannaromaani: «Kivine pesa» (1932), «Õitsev metatud fantaasiateks August Mälgu teoste aine­ meri» (1935), «Taeva palge all» (1937), «Hea tel, on põhjust kõnelda Mälgu ja Kolbergi sadam» (1942) ja «Päike küla kohal» (1957) suhetest. Tundub, et eestigi kultuuris on jäänud ning hulga rannajutte. Romaanidest esimene minevikku need ajad, kui kaitsti tulihingeliselt esindab olukriitilist naturalismi, kolm järgmist rahvusliku kirjasõna realistlikku puhtust moder­ optimistliku («positiivse») eluhoiakuga küla­ nistlike hereetikute eest. Ja samas võib alati realismi ja viimane (vahest eksistentsialistlikke küsida: no kas tegite siis nüüd parema? On meeleolusidki kandes) lootusetu eluvõitluse re­ signatsiooni. Niisiis ei ole Mälgugi rannaelu kä­ «See kadunud fee». Filmi kesksed tege/ased Juulius sitlus, vaated oludele ja inimestele, olnud (Tarmo Koidla) ja Taavi (Ants Ander). M. Raude foto ajas muutumatu. Sealjuures on püsinud põhili-

44 selt samastena kujutatavad tegelastüübid. Need belugu ilus (lavastaja on siin Mälguga kon­ on vana elutark randlane, noormees, kes geniaalne olnud) ja osatäitjadki armsad. Teose laiast ilmast loodab lahedamat elu leida, ning kaootilisusest tõuseb usaldusväärsena ja disk­ ennastohverdav naine. Mälgu tegelased ei pääse reetsena esile ka Taavi ja Kristiine liin. Litera­ rannakülast kunagi. Nad ei suuda mujal koha­ tuurseks ja seosetuks jääb aga vagajutt jalutust neda ja mõistavad, et kodurand on neile ainus mehest, tüdrukust ja armastuse jõust. elamisvõimalus. Need inimesed on surutud Kokkuvõtvalt võib öelda, et Kolberg on Mäl­ äärmiselt kitsasse eluringi, elavad romaanist ro­ gu maailma rikastanud võimalikult mitmekesiste maani läbi ühtesid ja samu muresid ja rõõme kujundite, tegelaste, sümboolika ja filosoofiaga ning reageerivad neile ühel ja samal viisil. Mälgu ning demonstreerinud seda kõige erinevamate teostest ei leia autoripoolset filosofeerimist, seal eesti ja maailma filmikunsti varasalvest laenatud pole kunagi juttu millestki, mis jääks väljapoole vahendite abil. Säherdusse käitumisse võib suh­ rannarahva mõttemaailma, puudub kõik era­ tuda muidugi mitmeti, aga mis teha, kui juba kord kordne, ebatavaline ja ebatüüpiline. Ja selle on nii palju ideid, soove ja teadmisi ning ei näilise ühetoonilisuse ja sündmustikuvaesuse juu­ malda neist midagi endale jätta. Kui keegi peaks res on kõik Mälgu rannalood (kui ehk esimene esitama naiivse küsimuse, et millest see film õieti romaan maha arvata) väga stiilsed ja mõjuvad. kõneleb, võib anda palju ja üsna erinevaid vastu­ Kolbergi filmis näeme muidugi hoopis muud. seid ja küllap on nad kõik enamasti õiged. Kui Mälk püüab kujutatavale lisada enda poolt Teos kõneleb tõesti paljust. Mälk ei võtnud võimalikult vähe, siis Kolberg võimalikult palju. kunagi nii suurelt ette. Tunnistan, et Kolbergi Et lugu saaks põnevam, on lavastaja toonud oma ilma piisavalt keskendava kujundita ja distantsi- filmi tegevusaja igavast eesti ajast, kus kõik oli loova irooniata suurejooneline eklektika mulle lihtne ja selge, põliste traditsioonidega määra­ just väga veenev ei tundu. Mälk oleks justkui tud, käärivasse tänapäeva, kus kõik on segane ja kahemõtteline. Aga kuidas muidu oleks ta saanud veenvam ja stiilsem. panna kiruva vene piirivalvuri puu õtsa plah­ Samas ei saa öelda, et «See kadunud tee» vatama? Mis uhke kujund ikkagi! «Heast sada­ oleks mõttetu või ebaõnnestunud. Juba üksi mast» pärinevad repliigid loovad teises ajas tea­ suurejooneline kunstiline taotlus (mis oma täiuse- tava kummastuse, võõritusefekti. Teiselt poolt ei ihas küll täitumata jääb) on midagi väärt. Kind­ lase prantsuskeelne tšehhovlikku igatsust eten­ lasti on filmis õnnestunud leide ja lahendusi — dav einelauapidajanna oma ebamaist isikut ka milliseid tõsised kinokriitikud mõistavad kaht­ tänase rannakülaga siduda. Ilmselt peab ta olema lemata kätte näidata — ning tõendeid ilmselt märk ajavälisusest ja ajastuülesusest. Mängumaa andekusest. Jaan Kolbergi «See kadunud tee» ruumilistele piiridele osutab Juuliuse ja Sessi läbi on eesti võitleva sümbolismi ja raugematu aastaaegade vaheldumise esitatud deklamatsioon eklektika filmikooli stiilsemaid teoseid. Vahest galaktikatest. Aga vahest oli see parafraas koguni tippteos? filmis «Indrek» leiduvale monoloogile kauge tähe valgusest? Kaheldamatu allusioon on noorte armastusloo kujutamine Arno ja Teele igihaljas ja -armsas stambis. Säherduse postmodernistliku laenulisusega peaks kaasas käima ka mõnus postmodernistlik iroonia, mida paraku suuremat ei leidu. Aga kõike muud leidub. On kriitilis- realistlik stseen joodikust isaga (ä la Kaugver), neorealistlikku kõrtsikaklust ja deliiriuminäge- musi, jõulist ekspressionismi (Taavi habet ka­ ristamas — veider käitumine üsna Mälgu-pära- se ja sümpaatse Taavi poolt), groteski (ihar naisterahvas ja tema ooperilauljast saatja), tublisti surri ja pisut vana head külarealismigi. Ja et pakutud kokteili filmikeel ikka piisavalt rikas oleks, on kogu lugu läbi pikitud ohtra psühhoanalüütilise ja kristliku sümboolikaga. Omamoodi vägev on Juuliuse sonimisõõva (miks mitte hullumisstseeni) visualiseering: Juulius ar- matsemas Võrgutajaga, kes on moondunud nä­ kiks, nende kohal rippumas verised kalad, mida trummipulkadega paneb helisema kulunud Kris­ tus, akna taga koduõuel aga plahvatavad pommid. Filmi ilusaim leid ja katartilisim koht on noore kire ärkamine koolipeol, tollesama räämas Kristuse südantlõhestava levilaulu saatel. Aus ja sugestiivne sentimentalism. Üldse on noorte lem- ANDRES LAASLK SAKSAMAA. DETSEMBER SAKSA TEATRIKULTUURI TRADITSIOONIDEST ÜHINENUD SAKSAMAA TAUSTAL

19.—25. aprillil Tallinnas toimuvale «Balti teatrikevadele» lähetab seekord lavastuse ka Lääneriik Saksamaa. Kaheteistliikmeline näiteseltskond (Freies Theater Müncheni võtab endale wabaduse esi­ tada festivalil W. Shakespeare'i «Macbethi*. Stseen lavastusest.

Tänu Saksamaa ITI Keskuse kutsele vata võis, sai Saksamaa ühinemine pea­ ja Saksa Liitvabariigi Välisministeeriumi miseks asjaoluks, mis andis meie reisi toetusele sai võimalikuks lühiajaline in- jooksul ainet mõtisklustele. formatsioonireis Saksamaale. Läinud Enamik teatriinimesi, kellega tol reisil aasta 28. novembrist kuni 8. detsembrini kohtusime, rääkis sellest, et endise Saksa läbisid Eesti Draamateatri dramaturg DV teatrid on suurtes raskustes — «neil» Kalju Haan, Rakvere Teatri näitlejanna ei ole piisavalt raha, et teha kunsti. Seda Helgi Annast ja siinkirjutaja marsruudi väitsid Hamburgi Saksa Teatri itendant 46 Hamburg-Essen-Kassel-Berliin. Nagu ar­ Gerd Schlasselmann, Berliini Schiller Theater'! direktooriumi esimees Volkmar likkus. Need väärtused väljenduvad pal­ Claus jt. Tähtsaim, mida teatritegemi­ judes hoolsalt säilitatud rahvuslikes tra­ seks tarvis läheb, olevatki raha. Schiller ditsioonides, mis elavad edasi koos rah­ Theater'! aasta eelarve on 53 miljonit vusvahelisel tasandil tuntud teatriuuen- DM, mis on suur raha isegi hästi­ dustega. Vallatu «Romeo ja Julia» makstud Põhjamaade teatritegijate adaptsioon, mida õnnestus näha Schiller jaoks. Paradoksaalne on see, et raha täht­ Theateras, kus riimi on pandud «ele- susest räägivad need, kel seda raha on. ganz» ja «schwanz», mõjus igati klassi­ Kunst lihtsalt ostetakse teatrisse. See­ kaliselt just tänu saksaliku näitleja tra­ ga just tänu rahale tekib meeletu tehni­ ditsiooni püsimisele. Meloodiline, selge liste ja inimressursside kontsentratsioon. hääldusega ja alati täpset mõtet kandev Ostetakse ka annet ja tööd. Ilusate numb­ kõne on nauditav koos elegantsustega, ritega palgalehtedele kirjutatakse maail­ millest võis aru saada ka kehva saksa ma parimate teatritegijate nimesid: keele oskuse juures. Andrzej Wajda, Erwin Axer, Robert Wil­ Põhiliselt gastroleerivas Ruhri teatris son, Ingmar Bergman jt. Raha ju on. nägime «Kolmekrossiooperit», mis va-

«Macbeth». Stseen Mücheni Vabateatri la­ vastusest. pustas näitlejatöödega (tegemist oli meie Ja lavastused tulevad. On muidugi ka mõistes tavalise provintsiteatriga). Koik, halba, igavat, surnud teatrit, kuid tava­ mida näitlejad laval tegid, oli näitleja- tult palju on võimalik näha suurepära­ tehnika viimane sõna. Seepärast niivõrd seid, kõrge teatrikultuuriga, igati kaas­ ei üllatanudki ootamatu tõlgendus, kus aegseid lavastusi. Peaaegu igas suures esteetiline raskuspunkt langes moraalitu kümneid miljoneid maksvas teatriinsti- Polly otsustele ja tegudele, kuivõrd va­ tutsioonis sünnib midagi, sest teatris on pustas näitlejaansambli koosmäng. Nel­ palju andekaid ja vähem andekaid, kes jast näitlejast koosnev rühm täitis nii kõik rabavad tööd teha. kordeballeti kui ka koori funktsioone. Eesmärgirs on väidetavalt kunst. See­ Äratundmatuseni muutudes kujutasid pärast rääkis ka teatriintendant Gerd nad kord vargapoiste jpuku, kord resto- Schlesselmann, et ta ei mõtle kunagi ranikülastajaid või kabareeartiste, just­ kassatuludele, odavale reklaamile ja kui demonstreerides sellega Fortuna sponsoritele. Eesmärk — teha head muutlikku loomust. kunsti — olevat liiga üllas, selle jaoks Rahvuslikkus väljendub saksa teatris olgu riigil raha olla! Vähestel institut- ka peaaegu kohustuslikus erootilises siooniteatritel on kohustusliku kassatulu temaatikas ja selle vastavas teostuses. määr eelarves suurem kui 20 protsenti. Mehe ja naise suhe on teatris kindlasti Raha teatrile ka leitakse, sest teatris igavene ja üldine teema, kuid Saksamaal sünnib vahel kunst ja seda vaadata on omandab see suhe valdavalt kriitilise prestiižikas. Hoolimata üsna kopsakast hoiaku, mille sisse mahuvad paljud va­ piletihinnast on saalid publikust tulvil. riatsioonid, alustades loomaliku naudin­ Teatribuumi põhjusi otsides torkab guihaga ja lõpetades tülpinud ükskõik­ silma saksa teatri saksapärasus, rahvus- susega. 47 Kasseli Riigiteatris menuga mängitav G. Tabori farss «Mein Kampf» kujutab noort Hitlerit teel võimule. Vasakul Hitleri rollis Herwig Lucas.

Ruhri teatri lavastus B. Brechti «Kolme­ krossiooper». Saksa teatri rahvuslikkus torkab sil­ ma just Saksamaa argielu taustal. Siit, Euroopa ühe kauneima hansalinna goo­ tikast tulnule valmistas pettumuse Sak­ samaa, mis oli enamjaolt Ameerika «lendavate kindluste» poolt sõja ajal maatasa tehtud. Isegi omaaegsed reisid Saksa Soveti okupatsioonitsooni: lustlik autoreis Wernigerodesse, jalgrattasõit Dresdenist Bad Schandausse, andsid pa­ rema pildi millestki saksapärasest kui seekordne turnee valdavalt lääne poole peale. Saksamaa kunagised uhkused, ta suured linnad, on saanud ühineva Euroo­ pa ameerikalikeks city'deks, ühtedeks paljude teiste seas. Saksamaad sain näha ainult teatris. Eesti teater pole viimasel kümnendil Teisest küljest tuleb jälle täiesti tõsi­ olnud ainult ühiskondliku tõe ruupor, selt võtta neid, kes rääkisid endise SDV vaid ka rahvusteadvuse ja selle kandjate teatrimasina upakile lendamisest. Isegi pelgupaik. Paistab, et rahvusteadvuse, häid lavastusi mängitakse seal praegu meil siis eestluse funktsiooni esilekerki­ tühjadele saalidele, halbadest rääkimata. mine teatris on praegusel lamenemise Teatritel, kus on vilets tehnika ja keh­ ajastul üldine protsess. Kui juba nii suu­ vad näitlejad, ei näi Lääne-Saksa kollee­ re ja võimsa kultuuriga rahva nagu saks­ gide arvates olevat mingit väljavaadet laste ouhul peab teater iääma saksluse pinnale jääda. Pakuti erinevaid arve pelgupaigaks, mis siis veel meist rääkida. teatrite kohta, mis tuleks idaosas sul­ Kas teater üldse saabki olla vaba tema geda. Valdavalt pragmaatiline lähenemi­ tegijate rahvuslikust olemisest? ne «osside» probleemidele jätab mulje, Teatri tähtsus saksluse kandjana ilm­ et rikkad läänesakslased on venelaste neb ka võrdluses, mis sai võimalikuks käest suure tüki maad ostnud ja ei tea, Saksamaa ühinemise läbi. Olukorras, kus mida sellega nüüd peale hakata. Ma ei teatripilet sattus äkitselt olema ühes hin­ näe endise Ida-3aksa probleeme mitte nas kahe videokassetiga, jäid endise Ida- niivõrd elatustaseme suhtelises kehvuses, Saksa teatrid tühjaks. Teatripublik nau­ tööpuuduses jms, kuivõrd vägivallas, dib muid hüvesid, mis alles hiljuti millega tahetakse ühte sulatada kahte tundusid kättesaamatult kaugetena. Te­ kahjuks milleski erinevaks kujunenud gelikult aga on see võrdlus isegi lohu­ ühiskonda. Kui üks rahvas jagatakse ka­ tav, sest kaugemas perspektiivis näib, heks ja ühele poolele saab osaks totaalne vähemalt Lääne-Saksa kogemuse põhjal, ajuloputus, siis saab ajuloputus osaks ka 48 teatril olevat ees veel häidki päevi. teisele poolele selle läbi, et tuleb võõ- raks tunnistada need inimesed, kellega tiivsesse vaimsesse konflikti juudi här­ on ühine keel, ühine ajalugu, klassikud rasmeestega, kelle rahvusteadvusest, re­ ning midagi veel enamat. ligioonist ja tavadest välja kasvanud kul­ Kõige enam ehk on ida-lääne suhted tuur esindas teist, sallivat ja harmoo­ sassis Berliinis, kus nüüd avanevad uksed nilist maailma. Ent mis tähtsust on õhtuti teatritesse, milles on kokku 27 000 konflikti primitiivsusel, kui veenev esi­ istekohta. See tulevane Euroopa süda tus sind kaasa kisub. Kas meil oleks suudab pakkuda nii mõndagi. Endised kogu eesti teatri peale selline meeskond idasakslased eelistaksid tulla endisesse võtta? Ehk olekski, ent näitlejaid, kes Lääne-Berliini teatrit vaatama, kuid neid suudaksid süüvida esitatava kuju tõe­ peatavad kõrged piletihinnad. Nemad pärasusse ja seda tõepärasust näidendi peavad nüüd ameerika videotega lep­ raames maitsekalt arendada, võib meil pima. kahe käe sõrmedel üles lugeda. Puudu ei Tähtsam kui miski muu on siiski tule seejuures mitte andest, vaid tahtest, Saksamaa teatrite inimrikkused. Vaada­ motivatsioonist ja vastutusest minna ühe tes Kasseli Riigiteatris viimasel ajal kuju esitamisel lõpuni, teha ühe rolli kal­ menuga lavastatavat G. Tabori farssi lal nii meeletut tööd. «Mein Kampf» noorest Hitlerist, tuli Või on edu põhjused saksapärases töö­ pähe võrdlusi, mis tuleksid ilmselt eesti kuses? Laval tehtust võis järeldada näit­ teatrile kahjuks. Keskmise suurusega lejate suurt valmisolekut mängida oma teatris leidus suurepärane näitleja män­ rolli. Oli näha tahet proovida ja saavu­ gimaks Hitlerit, kes oli veenvalt fanaati­ tada parim. Loomulikult eelnes sellele line ja raevukalt nüri, leidusid näitlejad kõigele töö oma keha ja vaimuga, et mängimaks kahte juuti, kelle puhul sai olla üldse võimeline tegema rasket näit­ rääkida etnilisest ja psühholoogilisest lejatööd. Latt püsib sealmail väga kõrgel. tõepärasusest, laval võis kohata hiilga­ Saksa teater on hästi kinnimakstud üli­ vat ansamblimängu. Noor Hitler oma au­ malt professionaalne institutsioon, mil­ ahnuses ja suurushullustuses, mis väl­ les saab näha traditsioonide pikaajalist jendus kohati lausa dokumentaalse fil- jätku. Selline teatritegemine kestab. mimaterjali paroodia kujul, sattus primi­

Parim kriitik on Saksamaal magav kriitik. Andres Laasik, Bochum. 1990. Ervin õunapuu foto

<ШГ

49 ROHELINE TEE VEIDRUSTELE? kuigi tõenäoliselt juba teisenenud variandis, sest ükski RK töömahukas projekt ei lõpe esietendusega, see on vaid osa läbikäidud teest. Suurt mõju rühma tööle on avaldanud tut­ vumine baltisaksa päritolu austraalia näite­ kirjaniku, poeedi ja mõtleja SIGISMUND VON KRAHLI loomingu ja võluva isikuga. Pooljuhuslikule kohtumisele Norra väikeses kalurikülas on järgnenud palju inspireerivaid vaidlusi, veini- ja teeõhtuid, millest on välja kasvanud ka eespoolnimetatud «Sünnipäev» ja «Eesti mängud*. Osa järgnevatest mõtetest on üles tähen­ datud kohtumiselt 1990. aasta sügisel Hol­ landis Amsterdamis Oude Zijd'i kvartali väi­ keses baaris, kuhu juhuse tahtel olid sattunud ka PEETER JALAKAS ja MARGOT VIS- NAP, osa mõtteid pärineb von Krabli ja P. Jalaka varasematelt ja hilisematelt kohtumistelt Norras, Saksamaal ja Rootsis. Sigismund von Krahl (s 1949) on õppinud Austraalias ja Prantsusmaal filosoofiat ja kirjandusteadust, aga ka õigusteadust ja antropoloogiat (viimane ala viis teda kokku ka Eugenio Barba töödega). Si­ gismund von Krahl pole kordagi külastanud Eestimaad, kuigi tema perekonna emapoolne Peeter Jalakas lün viib Vihula mõisasse, mistõttu on ka loomulik, et ta tunneb elavat huvi Eestis KUI ANDA ROHELINE TEE KA teimuva ja eestlaste tuleviku vastu. M. V. TEISTSUGUSTELE IDEEDELE, SIIS Sigismund von Krahl TASAHILJU SIGINEB INIMES­ TESSE KA SUUREM LOJAALSUS. Teatri mõiste ja mõistmine laieneb siin- mailgi. Esimese vaba trupina on suutnud seda teesi ehk kõige arvestatavamalt tõestada juba mõned aastad tegutsenud teatrituumik, mis 1989. aastast alates kannab RUTO KILLA- KUNNA nime. RK viimase kahe aasta tööd iseloomustab suunatus tea tri tegija tele — workshop'ide, seminaride, külalisesinemiste ja mitmesuguste ühisprojektide korraldamine — eesmärgiga leida mõttekaaslasi ja kõigutada teatri sees kivinenud arusaamasid. RK liider ja lavastaja Peeter Jalakas on vaba teatri mõistet kommenteerides andnud iseloomus­ tuse ka oma rühmitusele: «Riigiteater, li­ teratuurseni, läbivama s tor у ja traditsiooni­ lisemate raamidega oleks nagu proosa; vaba teater, kus on rohkem mängu rütmi, sõnade ja kujunditega, võiks olla siis kui poeesia (. . .), pidades silmas just tema assotsiatiivset külge. Isegi traditsioonilise näitemänguga ümberkäimine on seal vabam, julgem, aga ka õrnem, mõnes mõttes nagu tugevam, jõuli­ sem, kokkusurutum. Suur materjal oleks just­ kui ühte haikusse kokku surutud.» (Vt TMK 1989, nr 12) Trupi suuremad tööd «Sünni­ päev» (1989) ja «Eesti mängud» (1991) vas­ tavad oma olemuselt eespoolöeldule. «Eesti mänge» kanti ette vaid kolmel korral, kuid loodetavasti õnnestub seda viimase aja üht 50 erandlikumat lavastust näha ka edaspidi, M. V.: Härra von Krahl, väidate end üpris hästi kursis olevat Eestis toimu­ Margot Visnap vaga ning tunnete mõnevõrra ka eestlasi. Mis võiks üht teiesugust maailma näinud kosmopoliiti (jätame poliitilised motiivid kõrvale) eestlaste puhul üllatada või teis huvi äratada? S. von K.: You're the people they can fly . . . Mulle näib, teie inimesed veel usuvad, et nad suudavad lennata. Meil. . . Läänes ei usu sellesse enam keegi. Lääne­ maailm on väga praktiline ja pisut liiga üle organiseeritud. Teie elus aiman ära tundvat kaost, milles on loovat jõudu. M. V.: Oletame, et see isegi on nii. Mil­ le abil suuta seda siis säilitada? Mida soovitada neile, kes usuvad veel võimesse lennata, aga on sattunud nüüd Luroopa koridoride tuuletõmbusesse? S. von K.: Küllap oskaksin soovitada seda, mille suhtes teid on juba hoiatatud — totalitaarsest survest vabanevas ühis­ konnas ei tasu kohe ühest äärmusest teise joosta. Vabanemisega võib kaasneda tu­ gev psüühiline šokk, isegi neuroos. Kui ma mõtlen kõigile neile õudustele, mida eestlased on pidanud üle elama (selline psüühiline terror ja füüsiline vägivald on meiesugustele juba kujuteldamatu!), siis liiga suured annused värsket õhku või­ vad viia rahvuse kontrollimatusse sei­ sundisse. T. Huigi fotod Kui see oleks minu teha või ma võiksin tõepoolest, soosides neidsamu hullumeel­ seda kellelegi soovitada, siis — rääkides seid ideid, leiame ehk oma alge üles. kultuurist — tuleks rõhku panna kõigele S. von K.: Kas te mitte ei identifitsee­ esmapilgul veidrale ehk teisisõnu: loo­ ri iseennast, eestlust sageli nende vene­ vale mõtlemisele kõiges. Li tohiks kohe laste kaudu, kes teil seal Eestis elavad — hakata otsima väga selgeid ja jäiku ga­ okupatsiooni kaudu? Aga kui ühel heäl rantiisid. Eestis valitsevat kaost tuleks päeval tõepoolest venelased teilt lahkuk­ just nimelt ära kasutada, sest seisundis, sid — mille abil hakkate ennast siis iden­ milles viibite teie, pole enam eriti palju tifitseerima? Majanduses te arenenud kaotada, riskifaktor on märksa väiksem. maadele niipea veel järele ei jõua, polii­ Läänemaailmas jääb palju häid ideid tilises mõttes . . .? Ei usu, et oma poliitili­ teostamata just sellepärast, et riskitakse ses süsteemis saavutaksite midagi sellist, juba väga paljuga. Võite enesele lubada mida võiks samas ka eestipäraseks nime­ esimesel pilgul üsna hullumeelseid ideid. tada. Mis üle jääb? Kultuur. Seepärast Ja seda peaks teadlikult toetama, see otsige inimesi, kes on altid uuele ja suu­ võiks olla lausa omaette arengusuund . . . davad mõista, et kõik, mis tundub veider, Ennekõike kultuuris! Kindlasti toob see võib olla just nimelt õige. Andke roheline kaasa palju kõlisevat tühjust, aga loode­ tee veidrustele eelkõige kultuuris! Mida tavasti ka midagi sellist, millel võiks olla see nõuab? Ainult pisut oma väärtus­ teile püsivam väärtus. hinnangute muutmist. Pealegi, on see M. V.: On's eestlane oma kainuses ja kergesti teostatav, sest kultuuris ei kaas­ alalhoidlikkuses üldse selleks valmis? ne ebaõnnestumistega mingit materiaal­ Ta püüab pigem traditsioonidest kinni set krahhi, mis majanduses oleks võib­ hoida. olla katastroof. P. J.: Elame nii segasel ajal, et ega me M. V.: Mulle tundub, et me liigume teagi enam, mis see traditsioon õigupoo­ hoopis teist teed pidi. Ajaloo seadus­ lest on! Nõukogudeaegsed pole omad, pärasused eeldavad mõningate nähtuste kuid ometigi on nad meis juurdunud. kordumist — ka 30. aastatel tekkis EV-s Ennesõjaaegsed — kust need pärinevad? suur eestluse propageerimise kampaania, Saksa ajast? Tsaari ajast? Aga võib-olla see oli majanduse jõukuse saabudes hili- 51 nenud vastureaktsioon tsaaria j a venesta­ mene on sellest olukorrast lähtudes en­ misele. Nüüd võib samuti minna. Pealegi nast arendanud võib-olla hoopis teises seostatakse väga sageli kõike veidrat ja suunas, kui see toimunuks vabas maa­ eriskummalist Lääne mõjudega. ilmas. Kui valikuvõimalus on väga suur, P. J.: See näilik traditsioonidest kin­ siis pead olema juba väga tugev isiksus, nihoidmine ja silmakirjalik konservatiiv­ et endale teadvustada, mida tahta, kui­ sus on püsinud seetõttu, et uksed on pik­ das leida infometsas oma tee. ka aega kinni hoitud. Meil on tõesti nii, et ükskõik mida sa teed, kohemaid tõm­ M. V.: Peeter on viibinud ligi kolm matakse paralleele selle vähesega, mida kuud Saksamaal stažeerimas, härra von on mujal nähtud: oh, see on ju sealt Krahl on nii või teisiti seal toimuvaga maha viksitud! Nähakse ainult hägust kursis. Seepärast oleks huvitav teäda, kas tervikut, mitte aga detaile. Umbes nii, Saksamaa ühinemine on kaasa toonud et kui oled harjunud realistliku maaliga ka selliseid probleeme, mis võiksid huvi ja äkki on võimalus näha seda, mis pakkuda meilegi? harjumuspäraselt erineb, siis oled edas­ P. J.: Kõiki Ida-Euroopa maid ühen­ pidi kohemaid valmis nii abstraktsionis­ dab amerikaniseerumine. Just väärtus­ te, sürrealiste, ekspressioniste jt ühte orientatsioonides: kõik, mis jääb ida patta panema . .. Hoiatust teise äärmu­ poole, on tublisti mitu astet allpool. sesse tormamise eest peab aga üsna tõsi­ Kui sa Ida-Saksas teatad, et oled Eestist selt võtma. Juba ongi eestlasele saanud või Ungarist, siis oled ikkagi juba astme omaette mõõdupuuks see müütiline võrra madalamal kui idasakslane ehk siis Välismaa. lihtsalt sakslane. Loomulikult on ida­ M. V.: Samas jälle, kas ei peaks eest­ sakslane nüüd eriti suur sakslane. Isegi lane maailmas ühe suure ja põhjaliku soomlane, kes varem võis ennast tunda hariva jalutuskäigu tegema, et siis ise­ Ida-Saksamaal justkui kõrgema rassi enda juurde tagasi jõuda? esindajana, on nüüd peaaegu võrdsusta­ P. J.: Enesestmõistetavalt. Oleme ju tud Nõukogude kodanikuga. Eestis- paljud nähtused ära tundnud ja valmis ki tehakse ju teravalt vahet ida ja lääne seda välja ütlema, aga puuduvad mõis­ poolt tulnute vahel. Räägin just suhtumi­ ted, sõnad, keel, ühesõnaga vahendid sest massi tasandil. Fakt on see, et need äratuntu väljendamiseks. Et rääkima identifitseerimisprobleemid, millega õppida, peab teadma, millised väljendus­ meie maadleme, on olemas ka mujal. vahendid on üldse olemas. Seepärast Ennekõike vabanenud Ida-Euroopa sots- mõjub näiteks kummaliselt irooniline maades. Seepärast pole praegu sugugi suhtumine neisse noortesse, kes on välis­ hea aeg reisimiseks. Euroopas pole maal käinud või sinna ka pikemaks ajaks praegu kuskil meelerahu. Identifitsee­ jäänud. Minu meelest on see teretulnud rimisprobleemid on seoses Euroopa ühi- nähtus, meie teatrikooli õpilased võiksid nemisidee ja sõjaga kerkinud kõikjal kõik minna paariks aastaks Pariisi, ning tegelikult võetakse iga väljastpoolt Düsseldorfi, Amsterdami... Olgu nad tulnu suhtes pisut vaenulik hoiak. Ilm­ seal tänavapühkijad või nõudepesijad, selt oli see ka II maailmasõja eel nii. kui nad on oma ala inimesed, siis oskavad nad sealt kindlasti vajalikke impulsse S. von K.: Ega Saksamaa ühinemine leida. Komissarov võiks «Ugala» teatri Euroopa jaoks just kõige meeldivam kas või pooleks aastaks kinni panna ja sündmus olnudki. Nagu omal ajal ka Sak­ oma noored siit ära saata. Muidugi, samaa lahutamine . . . Saksamaa välis­ idee on hullumeelne! poliitika pole ka praegu olnud kuigi leebe ja ilmselt muutub see veel agressiivse­ M. V.: Kui härra von Krahli väite maks ... Ja Saksamaa välismaavaenu- kohaselt identifitseerime end praegu likkus, mentaliteet, et maailm lõpeb Sak­ venelaste kaudu, kas siis tulevik ei pane samaa piiriga — selline suhtumine on meid end identifitseerima selle müütilise seal üsna levinud. Loomulikult on saksla­ Välismaa kaudu? Ainult millisel tase­ sel mitmes mõttes õigus — ta on töökas mel? Oleme nii pikka aega elanud suletud ja võimekas, aga idee rahvuslikust suu­ ruumis, äralõigatuna infost ja ideedest, rusest on pisut üle võimendatud. See on kuskil vuhisemas 20. sajand — et nüüd, ka põhjus, miks ma ei ela Saksamaal. mil uks meile lahti tehakse, pole me liht­ Tundub kummaline, et ühes Euroopa salt välismaailmaga enam võrdsed part­ suurimas riigis on tunda kolkluse lõhna, nerid? kopituse hõngu. Tunnen ennast vaba­ S. von K.: Pigem vastupidi: abstrakt­ mana kuskil Liibüas või Brasiilias . . . se mõtlemise arenemiseks olete olnud era- Austraalias. 52 kordselt heas situatsioonis. Mõtlev ini­ Ei usu, et uusnatslik liikumine oleks nii elujõulina, et see kujutaks veel min­ piiri elu ja teatri vahele. Antropoloogia­ git ohtu. Aga see maailma lõppemine ga tegelemine on mind viinud järeldu­ Saksa piiridega väljendub väärtushin­ sele, et nagu elus, nii ka teatris me nangutes väga selgelt. Kui sul on kaks otsime kas teadlikult või ebateadlikult asja ja üks neist on Saksa asi, siis on ta elu teispoolsust. Eelkõige just see mind juba kindlalt parem. Isegi see võib olla teatri juures võlubki. Kas olete tähele üks ohu märk. Sakslastele on ilmselt pannud, et näitlejad või tantsijad, kes pole karuteene teinud seesama amerikanisee­ alati kõige hiilgavamad vaimuinimesed, rumine — äraviskamise, keepsmailing'i suudavad väljendada väga olemuslikke elulaad on sakslasele juba olemuslikult asju? Mulle näib, et ümberkehastumine võõras. Saksa praktilisele meelelaadile on väga lähedalt seotud selle teispool- on vastuvõetamatu uut asja ära visata. susega. Aga ameerikalik massikultuur surub M. V.: Ruto Killakunna ja härra von ennast kõikide meediumide kaudu peale, Krahli koostöö on saanud kujuneda siiski ameerikaliku elulaadi süste saab saksla­ üsna põgusate kontaktide pinnal? ne pidevalt: see oleks just nagu õige, nii P. J.: Pärast esimest kohtumist Nor­ peab! See võib tekitada üsna suuri sise­ ras oleme kokku saanud ka Saksamaal, pingeid. Rootsis (kus Sigismund nägi ka meie P. J.: Ma ei arva, et Ida ja Lääne etendusi), nüüd Hollandis. Neist jutu­ vaheline konflikt oleks Saksamaal väga ajamistest saime ideid oma etenduste suur, küll aga on tunda, et idasakslane jaoks, vahel läbiva ideestiku, vahel konf­ on märksa agressiivsem kui läänesaks­ liktide rea. Teatrist saame üsna ühtmoodi lane. Samas aga, meenutades II maa­ aru. Võib-olla ühendab meid ka kellaaeg, ilmasõja eelset juutidevaenu lainet, siis ühine elurütm — oleme pidanud pikki pisut teisenenult eksisteerib see lääne öiseid telefonikõnesid, parimad tunnid on poole peäl praegugi. Pole üldsegi täht­ öised. Päike on liiga pealetükkiv, surub susetu asjaolu, et Saksamaal on praegu ennast liiga peale. Oma proove oleme tei­ kohutavalt palju türklasi, kes nõuavad nud ka öösiti. oma õigusi. See pole veel probleem, mil­ M. V.: Kas see on mõjutanud kuidagi lest päevast päeva räägitaks, aga võib ka «Sünnipäeva» ja «Eesti mängude» ometi saada mingi pingekolde allikaks. valgusrežiid, kus valgus võbeleb sel piiril, millest edasi algab pimedus. M. V.: Aga teatrist Saksamaal. And­ P. J.: Me seisimegi probleemi ees, res Laasik kirjutab samas ajakirjanumb­ kuidas vaataja sellega harjub. Ise olek­ ris, et Saksamaa amerikaniseerumise sime tahtnud teha veelgi pimedamat taustal leidis ta just teatri selle koha valgusrežiid, aga tekkis hirm, et äkki on olevat, kus on säilinud rahvuslik identi­ meie valgustaju vaataja omast niivõrd teet. Kui palju on selles tõtt? erinev, et seda, milles meie näeme veel P. J.: Noh, see on ka iseenesest­ valgust, võtab vaataja juba täispimedu- mõistetav, et teater on rahvusliku iden­ sena. Pimeduse ja valguse vahekord — titeedi säilitamise paik. Aga seda nägin sellega oleme püüdnud pidevalt tööd märksa selgemini hoopis Maris, ka Laa­ teha. sik käis seal omal ajal. Seepärast ma ei M. V.: Kas Sigismund on mõjutanud arva, et Saksamaa oleks selle väite kuidagi ka teie lavastuste vormi? tõestuseks kõige markantsem näide. Olen P. J.: Neist asjust pole me praktiliselt Saksamaal näinud jõulisi ja tugevaid üldse rääkinud. Vorm on kujunenud töös. lavastusi, kus selgelt tunnetad saksa kul­ «Sünnipäev» oli selles mõttes lahtise tuuri põhja. Aga enamik teatrist on siiski struktuuriga etendus, mis alles mängi­ jõuetu ja igav, pigem mäest allalohisev mise käigus fikseerus lavastuseks. Eel­ kui ülesroniv teatrivanker. Tõenäoliselt tööd tehes ei olnud meil mingit kindlat annab Saksamaa ühinemine uue süsti ka ideed, kuidas kõik peaks laval välja nä­ teatrile. gema. Siit jõuame veel ühe teema juurde, M. V.: Härra von Krahl, olete kirjuta­ mis minu ja meie tegevust on suuresti nud teatrist ja teatrile, minu teada paar määranud — juhus. Ehkki me Sigis- korda isegi teatrit teinud. Kuidas mõis­ mundiga käsitleme juhuse kategooriat tate teatrit teie? pisut erinevalt. S. von K.: Tean, et Eestis seostatakse S. von K.: Ma aktsepteerin juhuse teatrit eelkõige institutsiooniga, kuigi, olemasolu, kuid minu meelest peab ini­ küllap jagate mu seisukohta, et institut­ mene ise selleni jõudma. Tegelikult on sioon on ainult üks koht, kus selle näh­ juhused väga konkreetsed otsused — sel­ tusega kõige konkreetsemalt tegeldakse. leks, et nendeni jõuda, peab inimene Teater ise on tegelikult hoopis laiem toimima . . . Olen elus palju kardinaal­ mõiste ja vahel ma ei oskagi tõmmata seid otsuseid vastu võtnud, et mitte liiga 53 kauaks ühte rütmi jääda, et lõhkuda reeglid nii selged ja materdamine nende elu sisemist tasakaalu ja ometi saavutada alusel kujuneb tihtilugu väga jõhkraks, mingi uus rütm. olen seda kolleegide omavahelistes hin­ P. J.: Mina jälle olen elus vähe otsu­ nangutes ära tabanud ja see teeb alati seid vastu võtnud, juhus on olnud mu nukraks. Kõigil on reeglid nii hästi elus määrav, nagu ka loomingus. Olen teada . . nii igav ja sissetambitud on see täiesti teadlikult jätnud kõik juhuse rada. Tegija paneb ise endale päitsed hooleks, aga ühe eeldusega — eeltöö on pähe. Aga kui anda roheline tee ka teist­ olnud sedavõrd suur, et juhusel saaks sugustele ideedele, nn veidrustele, siis ta­ tekkida võimalus õige asi välja selitada. sahilju sigineb inimestesse ka suurem Sõja ja vägivalla teema ei tulnud «Eesti lojaalsus. mängudesse» kohe, see sõeluti välja pal­ Üles tähendanud MARGOT VISNAP judest etüüdidest. Samamoodi kujunes välja ka workshop'idega: ma ei jälginud mingit väga kindlat suunda, aga kui aas­ ta lõpus vaatama hakkasin, siis selgus, et just nagu mingi juhuse läbi olid kõik workshop'id selgelt ühe suunaga — poee­ tiline teater: asjadega vabalt manipulee­ rimine; kõik baseerus vähem või rohkem rütmil, assotsiatiivsel teatril, mitmeta­ sandilisel tegevusel. Ma tihtilugu ise ka ei mõista, miks asjad nii lähevad. Mui hakkab tasapisi nüüd mingi oma esteetika välja kuju­ nema — ma tean, kuhu liigun, asjadel on minu jaoks olemas oma tähendus, tean, kust lahtrist midagi võtta. Aga see ei tähenda, et ma väga teadlikult seda kõike oma töödes kasutaksin. Kui keegi võõras sattunuks «Eesti mäneude» proovi, siis oleks tal kõrvalt võinud jääda mulje, et see vana, kes seal asju lavale paneb, teab väga hästi, mida peab tege­ ma. Tegelikult pole see nii. Oleme liht­ salt oma kolmekuuse eeltööga jõudnud proovis nii kaugele, et ma teisiti enam valida ei saa. Paljud detailid on töö käi­ gus juba fikseerunud. Näiliselt jääb aga mulje, et ma võtan vastu väga järske otsuseid. Mida ma kunagi ka tegin, sest ei teadnud, mis on õige. Koik ju rääkisid, et lavastajal peab olema väga kindel vi­ sioon, ja siis ma mängisingi seda mängu, et tean täpselt, kuhu jõuda. Proovisin kõiki asju seletada, mingisse kontsept­ siooni suruda, töötasin kodus algmater­ jaliga, et proovis oleks igal asjal oma se­ letus. Praegu võtan lavastamist vabalt, see on oskus teha valik sellest, mis proo­ vis sünnib. Küllap see kehtib kõikide teatrilaadide kohta, kuigi akadeemilise puhul on see pisut lihtsam — tekstist lähtuva teatri mängureeglid on selge­ mad. Mind huvitab käesoleval hetkel teater, kus reeglid pole nii täpselt pai­ gas. Selles mõttes seavad akadeemilise teatri tegijad iseendale lõksu, tehes ainult üht, nn valdavat laadi teatrit. Sellega kehtestatakse ka kohe mingid nii jäigad reeglid, et neist väiksemgi üleastumine võib hakata töötama oma- :>i enese loomingu vastu. Kõieil on need 1980. AASTATE PARIMAD

SOOME AJAKIRI «FILMIHULLU» TEGI MULLU TERVELE HULGALE KRIITIKUTELE, LAVASTAJATELE, TOIMETAJATELE NING TEISTELE FILMIKUNSTIGA SEOTUD TEGE­ LASTELE ETTEPANEKU NIMETADA KÜMNENDI PARIMAD LINATEOSED JA NENDE AUTORID. VASTUSED SAADI KUUEKÜMNELT INIMESELT. KOKKUVÕTTE TEGEMISEL HINNATI IGA MAINITUD FILMI VÕRDSELT ÜHE PUNKTIGA.

Välisf ilmikunsti puhul paluti nimetada küm­ «Querelle» (Fassbinder, 1982) — 8, me parimat teost, mille esilinastus on toimu­ «Ran» (Kurosawa, 1985) — 8, nud 1980. aastatel. Kuna üha enam filme jõuab «Eesnimi: Carmen» (Godard, 1983) — 7, Soomes viimasel ajal vaatajateni televisiooni «Komöödiakuningas» (Scorsese, 1983) — 7, või video kaudu, mitte aga kinodes, siis tulid «Tapluskala» (Coppola, 1983) — 7, vastustes arvesse ükskõik kus nähtud tööd, «Zelig» (Allen, 1983) — 7, kas välismaal, festivalidel, televiisorist, vi­ «Lühifilm tapmisest» (Kieslowski, 1987) — 6, deost, filmiarhiivis jne. Oli lubatud nimetada «Salvador» (Stone, 1986) — 6, ka algselt televisiooni tarbeks valmistatud «ZOO» (Greenaway, 1985) — 6. filme, kui neid hiljem ka kinos näidati. Samu­ ti võis mainida töid, mis olid tehtud varase­ 1980. AASTATE matel aastatel, kuid omal ajal keelati ära või 20 PARIMAT VÄLISLAVASTAJAT: sattusid riiulile (näit. Aleksandr Askoldovi «Komissar»). Wim Wenders — 32 punkti, Mõned vastajad nimetasid ka klassikalisi Martin Scorsese — 26, teoseid, mille esilinastus Soomes toimus alles John Huston — 21, viimasel kümnendil. Need vastused jäeti siiski Robert Bresson — 20, arvesse võtmata. Samuti ei peetud küsitluse Andrei Tarkovski — 19, tingimustele vastavaks Andrei Tarkovski Ingmar Bergman — 18, «Stalkeri» mainimist, mis valmis tõepoolest Rainer Werner Fassbinder — 15, varem, kuid jõudis soomlasteni alles kaheksa­ Peter Greenaway — 14, kümnendatel aastatel. Seega ei maksa küsitle­ Bertrand Tavernier — 14, jate arvates kokkuvõtet päris pühakirjana Jim Jarmusch — 13, võtta, kuid sellegipoolest... Tulemused peak­ Krzysztof Kieslowski — 13, sid ka eesti filmihuvilise tõsist tähelepanu Woody Allen — 12, pälvima: on ju enamik töid mingil määral Jean-Luc Godard — 12, meilegi tuttavad. Francis Coppola — 10, Vastustes nimetati 218 filmi ning 150 lavas­ Akira Kurosawa — 10, tajat. Tundub, et kümnendi parimaid menu­ David Lynch — 9, filme on küllalt lihtne paika panna — neid Victor Erice — 8, on suhteliselt vähe. Väärtfilmide puhul on see Stanley Kubrick — 8, tunduvalt keerukam — erineva kunstimaitse Ridley Scott — 8, ning eelistustega tõsiselt võetavate tööde Steven Spielberg — 8. hulk on päris suur, absoluutseid favoriite Ilmneb, et ka 1990. aastate kõige suuremad seega suhteliselt vähem. Päris esimesi võis lootused on seotud Wim Wendersi ja Martin siiski küllalt kergesti ennustada. (Loetelus Scorsesega. Neile kahele järgneb ju viis on antud punktide arv ning sulgudes filmi meest, kelle looming on lõppenud: Huston, lavastaja ja valmimise aasta.) Tarkovski ja Fassbinder on lahkunud meie hulgast, Bresson ja Bergman aga loobunud 1980. AASTATE filmide tegemisest. Seejärel tulevad taas la­ 22 PARIMAT VÄLISMAIST VÄÄRTFILMI; vastajad, kes on parimas eas ning suurepä­ rases loomingulises vormis: Greenaway, Ta­ «Raha» (Bresson, 1982) — 20 punkti, vernier, Jarmusch, Kieslowski ja Allen. Samas «Raevunud härg» (Scorsese, 1980) — 17, ärgem unustagem, et 1970. aastate küsitlust «Berliini taevas» (Wenders, 1987) — 16, juhtinud Robert Altman ja Nagisa Oshima «Surnud» (Huston, 1987) — 16, puuduvad täielikult järgmise aastakümne «Fanny ja Alexander» (Bergman, 1982) — 16, loetelust. «Päikesevarjutus» (Tavernier, 1981) — 12, Soome filmidest paluti nimetada viit parimat, «Paris, Texas» (Wenders, 1984) — 12, kõigepealt peeti silmas muidugi mängufilme, «Ohver» (Tarkovski, 1986) — 10, kuid välistatud polnud tele-, tõsielu-, anima- «Nostalgia» (Tarkovski, 1983) — 9, jm filmid. Ootuspäraselt eelistati vendade «Blue Velvet» (Lynch, 1986) — 9, Aki ja Mika Kaurismäki töid, mida eesti «Blade Runner» (Scott, 1982) — 8, filmihuvilinegi on suhteliselt palju näinud. «Lõuna» (Erice, 1983) — 8, «Võõramaalaste paradiis» (Jarmusch, 1984) 1980. AASTATE 19 PARIMAT SOOME FILMI:

«Varjud paradiisis» (A. Kaurismäki, 1986) — ОЛШШ! 29 punkti, «Asetäitja» (Peippo, 1989) — 17, «Väärtusetud» (M. Kaurismäki, 1982) — 17, «Rosso» (M. Kaurismäki, 1985) — 17, «Kuritöö ja karistus» (A. Kaurismäki, 1983) 1. aprill ITA EVER, — 13, Eesti Draamateatri näitleja «Hamlet ärimaailmas» (A. Kaurismäki, 1987) — 60 - 13, «Talvesõda» (Parikka, 1989) — 11, 1. aprill LEMBIT KEES, «Tundmatu sõdur» (Molberg, 1985) — 9, endine Pärnu teatri näitleja «Ariel» (A. Kaurismäki, 1988) — 9, — 60 «Jon» (Pyhälä, 1983) — 6, «Elu, hoia eest!» (Suominen, 1980) — 6, 2. aprill — HANS ROOSIPUU, «Põgenemine» (Niskanen, 1982) — 5, «Tallinnfilmi» kroonika- «Kodu poole» (Järvi-Laturi, 1989) — 5, stuudio operaator — 60 «Ülemjooksult jõesuudmesse» (Koivulehto, 1988) — 5, 4 aprill JURI PÄRG, «Seitse venda» (Turkka, 1989) — 5, laulja — 60 «Valetaja» (M. Kaurismäki, 1980) — 5, «Inimelu võlu ja vaev» (M. Kassila, 1988) — 4, 9. aprill MARE VOOG, «Maadleja» (Ijäs, 1984) — 4, endine draamanäitleja — 80 «Põhjamaa» (Parikka, 1988) — 4, 13. aprill ARVO NUUT, 1980. AASTATE filmioperaator, «Tallinnfil­ 17 PARIMAT SOOME LAVASTAJAT: mi» stuudio «Nukufilm» direktor — 50 Aki Kaurismäki — 66 punkti, Mika Kaurismäki — 39, 17. aprill MARE ALTROV, Antti Peippo — 19, kontsertmeister — 50 Pekka Parikka — 15, Rauni Molberg — 10, 24 aprill ULO SAAR, Markku Lehmuskallio — 7, «Tallinnfilmi» stuudio «Joo­ Timo Linnasalo — 6, nisfilm» helioperaator — 60 Anssi Mänttäri — 6, Mikko Niskanen — 6, Jaakko Pyhälä — 6, Tanio Suominen — 6, Matti Ijäs — 5, Ilkka Järvi-Laturi — 5, Marjatta Koivulehto — 5, Matti Kassila — 5, Jouko Turkka — 5, Peter von Bagh — 4

Režissöör Aki Kaurismäki punktide niisugune kõrge arv on seletatav sellega, et paljud vas­ tajad arvasid viie parima Soome filmi hulka päris mitu Aki tööd. Paraku leidis aga Aki Kaurismäki, kes oli ka ise küsitletute hul­ gas, kümnendi tööde seast ainult ühe märki­ misväärse. Selleks on tema enda film «Hamlet ärimaailmas», mis ei lähe just päris kokku ülejäänud vastajate arvamusega. Küll nõustus aga vend Mika enamusega, märkides viie pare­ ma seas esimesena filmi «Varjud paradiisis». Aiakiria »FILMIHULLU» 1990 nr 1 põhial SULEV TEINEMAA

56 AIVO LÕHMUS JUHUSTEST SÜNDINUD FILMID V*L ETTI ALVERICA». Stsenarist ja režissöör Peep Puks, operaator Arvo Viiu, helilooja Igor Garšnek, helirežissöör Henn Eller, monteerija Eevi Säde. 1304 m (5 osa), mustvalge. «Tallinnfilm», 1990.

«KODUPINNALE TULEK. KALJU LEPIK 70». Stsena­ ristid Viima Moor ja Peep Puks, režissöör Peep Puks, operaator Nikolai Sarubin, helirežissõörid Henn Eller 'Ь

Peep Puksi kaks viimast kirjandusteemalist ja -ainelist filmi on «Betti Alveriga» ning «Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70». Mõ­ lemad filmid kõnelevad meile eesti luuletajatest, keda vähesed isiklikult tundsid või tunnevad. Niisiis on mõlemas filmis tegemist pagulastega, «Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70» 1990. Režissöör sest vähemalt sisepagulase hoiakuna võib Peep puks. Kirjanik Kalju Lepik. Betti Alveri sõltumatust ja sirgjoonelisust võtta küll. Pagulus mis tahes kujul — kultuurielust aja- lehekuulutusteni — on tänapäeva Eestimaal äärmiselt moodne teema, kuid oma filme ei ole Puks küll moodsusest või konjunktuurist lähtudes planeerinud ega teinud. Mõlemad filmid on sündinud rohkem juhuse läbi. Ja ehkki niimoodi võib öelda küll peaaegu iga kunstiteose kohta, sobib see lause kõnealusel puhul eriti täpselt. Filme vaadates ongi kasulik teada, et neile pole eelnenud mingit ranget stsenaariumi ega kindlat filmimisgraafikut. Neid pabereid on asendanud režissööri intuitsioon. «Kodupinnale tuleku» põhikoestiku moodus­ tavad kroonikakaadrid Kalju Lepiku esimesest külaskäigust Eestimaale peaaegu poolesaja pagulasaasta järel. Filmi tundeline telg on tõm­ matud 70-aastase luuletaja ja tema poisi- ning «Kodupinnale tulek» Eesti kirjanikud saadavad Kalju noorpõlvepaikade, 70-aastase mehe ning tema Lepikut Alaiskivil Juhan Liivi kirjanduspreemia kätte­ otsekui imekombel veel elus oleva ema vahele. andmise puhul. Helitaustaks on põhiliselt Lepiku luule autori esituses. Mingit eriti keerulist filmikeelt või ku- jundikõnet see kõik ei eelda ega nõua ja ega «Kodupinnale tulek» pretendeerigi avastuslikku- sele või uute radade rajamisele eesti dokumenta­ listikas. See on laiendatud kroonikafilm, jäädvus­ tus sündmustest, mille kõiki tagamaid me kaugelt­ ki mõista ei suuda, katse meile võimalikult palju näidata ühte eesti luuletajat, keda aja­ loo keerdkäigud on seni Eestimaast lahus hoidnud. Mõtlemisainet peaks film pakkuma siiski nii kaasaegsetele kui tulevastele vaatajatele. Mõnigi kord on kaadritest kõnekam kontekst — ja konteksti hulka kuuluvad ka pisarad Kalju •Kodupinnale tulek». Kalju Lepiku ema. Lepiku silmis, kui ta meenutab esimest kohtumist 57 emaga nii pika aja järel. Nende pisarate taga Erinevalt Lepiku-filmist, kus kaadreid põhi­ on pagulustraagika. liselt luuletusi lugevast Kalju Lepikust endast Pagulustraagika on tõsine asi, kui ta olemas on muu kõrval vahest liigagi palju, ei näe me on, ent mingi absoluut see ometi pole. Ini­ filmis «Betti Alveriga» Alverit ennast kordagi mesed on väga erinevad ja niisama erinevalt on mujal kui kümmekonnal fotol, ehk küll ka temast nad üle elanud lahusolekut kodumaast. Paljude on olemas filmikaadreid. See viitab selgelt Peep jaoks seal on sõnast «pagulus» saanud sõnakõlks Puksi taotlustele ja kavatsustele. Ning «Betti nagu sõnast «kodumaagi». Elu on elu, igal Alveriga» eesmärk polegi olnud teha veel üks pool nõuab ta oma, «kodumaa» asetub pika­ film Setri Alverist, nagu ekslikult on arvatud. peale ümber sinna, kus on su kodu, ning See on film inimestest, kes oma elus Betti midagi lõputult kahetseda või taga nutta ei jõua Alveriga kokku puutusid, mõni rohkem, mõni keegi. Ei ole see eestlase isamaa-armastus nii vähem, mõni kaugemalt, mõni lähemalt, mõni päratu suur ühti nagu me seda uskuda tahak­ süvemalt, mõni põgusamalt. Ning kusagil süga­ sime. Väga vähe on mujal ilmas eestlasi, kes oma vamas plaanis on see veel tõsine film eestlas­ praeguse elujärjega paguluse vahetaksid prae­ test ja eestlase loomusest, eestlase tagasi­ guse elujärjeta isamaa vastu. Küll aga leidub hoidlikkusest, mille taha tõelised tunded ja läbi­ Eestimaal aina rohkem eestlasi, kes silmagi pil­ elamised enamasti peitu jäävad. gutamata ning hetkegi kõhklemata vastupidi Peaaegu kõik need inimesed, keda filmis talitaksid. Oleme jõudmas või juba jõudnudki näeme — noored näitlejad välja arvatud —, on aega, kus elujärg maksab rohkem kui aated või Alveriga tuttavad olnud rohkem kui kümmekond isamaa. aastat, mitmedki aga rohkem kui pool sajandit. Kalju Lepik on tingimata üks neist, kes lahus­ Neil olnuks filmis võimalus südant puistata, olekut isamaast on kõige traagilisemalt üle ela­ kõnelda Alveri elukäigu varjatumatest ja intiimse­ nud. Sellest ju kõneleb kogu ta luulegi. Kuid matest seikadest, oma seostest nonde seikadega, võib-olla andis luuletaja Kalju Lepiku meile just omaenda hingeliigutustest ja emotsioonidest nimelt pagulus, just nimelt sünnimaast ja sünni­ Alveriga seoses. Nad oleksid võinud pidada kodust lahutatuse traagika, need hingehaavad, südantlõhestavaid, melodramaatilisi ja pateetilisi mis poole sajandi kestel kinni ei ole kasvanud monolooge, nagu seda nii hästi oskavad teha näi­ ning tundlikumail natuuridel ei kasvagi . . . teks venelased mälestusfilmides oma taga­ Mingil määral saame noist hingehaavadest kiusatud ja tapetud suurkujudest. Ent filmis aimu ka Puksi filmi kaudu, ehkki neist õtse ei «Betti Alveriga» ei talita niiviisi keegi. Eestlane räägita, ehkki neid õtse ei näidata, silmaga vaa­ lihtsalt ei käitu nõnda. Armastuse-sõnade asemel datavaks ega käegakatsutavaks ei tehta. Aga kel kõneleb eestlane pealtnäha tühistest ja teise- silmad on näha, see näeb. Kel pole — pole ka midagi parata. «Betti Alveriga», 1990. Režissöör Peep Puks. Heiti Talviku kiri Venemaa/f laagrist Betti Alverile.

58 järgulistest asjadest, kõrvalisena tunduvatest detailidest. Eestlase kõne on tihtipeale kohma­ kas, kobav ja konarlik, seda ei ole filmis püü­ tudki siluda või ilusamaks teha, kui see para­ jasti on juhtunud olema. Nõnda kõneldakse filmis «Betti Alveriga» siis Alverist kui inimesest. Kõnelejad on teised inimesed. Kahtlemata on see «müütilise luule­ taja» (vt «Reede» 14. XII 1990) deheroisee- rimine. Ent sellal kui too «müütiline luuletaja» elab edasi ja jääb igavesti edasi elama, on ini­ mene kadunud. Surnud ja kalmuliiva alla on pandud too vana naine, kelle ihulikul kujul luuletaja siin ilmas elas. Ja puudust tuntakse just uBeiti Alveriga». Kirjandusteadlane Karl Muru. nimelt inimesest, kellega on suheldud, ühte õhku hingatud, mõtteid vahetatud, koos vaikitud. Puudust tuntakse mitte «müütilise luuletaja», vaid inimese targast pilgust. Niisama otsiv ja mõtisklev, nagu on filmi­ kaamera objektiivi liikumine tühjades tubades üle luuletajaga üheskoos elanud kaduvate as­ jade, niisama otsiv on kaamera liikumine ka üle lihtsurelike, kes on aidanud sisustada Alveri ümber olnud inimruumi. Kõige selle kaudu on Puks püüdnud valgustundlikule hõbedakihile tabada Alveri jälgi — hääbuvaid asjades ja kustuvaid inimestes. Enamasti ei vasta need jäljed üldlevinud ettekujutustele «müütilisest luuletajast». Kuid vaevalt et ka kaadrid Alveri viimasest eluasemest vastavad meie ettekujutu­ sele näiteks Parnassosest või Olümposest. Ometi on need kaadrid filmis väga olulised. Algtõukeks, mille läbi Puksi Alveri-film tege­ likult sündis, oligi õieti Alveri eluaseme jääd­ vustamine filmilindile. Nõnda peaks end pisut süüdlasena tundma ka allakirjutanu, sest nii see mõte kui otsene algatus pärines temalt. Kui oli selgunud, et muuseumi Alveri korterisse ei tule, oli just allakirjutanu see, kes võttis ühendust «Tallinnfilmi» ning edasi juba Peep Puksiga. See kõik toimus juba pärast luuletaja lah­ kumist. Samas leidus Tartus kirjandusväliseid ringkondi ja inimesi, kes — tõsi kõll, rohkesõna- liselt oma õilsaid kaalutlusi rõhutades, — olid valmis Betti Alveri kogu maise vara pappkasti­ «Betti Alveriga». Näitleja Ku'no Süvaiep desse laduma ning tulevaste põlvede jaoks ära Kirjandusmuuseumi toimetama kohe, kui luuletaja raske haiguse läbi haiglasse oli sattunud . . . Inimesed on tõesti väga erinevad ja Puksi film on siis film sellest, kuidas meile kõneleb ka­ dunust see reaalne maailm, mis temast maha on jäänud. Millest tema on igaveseks lahkunud. See ei ole müüte loov ega isegi mitte müüte toetav film. «Betti Alveriga» tõestab meile veel kord, et kõik siin ilmas on väga keeruline, liiga keeruline, et seda ilusatesse sõnadesse ning valmismõeldud lausetesse mahutada. See maailm kõneleb nukralt ja abitult.

«Be№ Alveriga». Luuletaja Laur Tamm. SUZANNE ÖSTEN NAISTEPÕLGUS (ENESEPÕLGUS) ON SÖÖBIV

tekivad näitleja pingelaadist olenevalt. Need on lihtsad asjaolud: ma kõnnin laval, eksponeerin end, mind jälgitakse. Laias laastus võetult olen ma muutunud kas tõsiasjaks või jäänud kahe silma vahele, sest roll oma reaalsuses olen mina. Samasugune erootilis-emotsionaal- ne areng toimub kõigepealt näitleja ja lavastaja vahel. Lavastaja põhiprobleem on, kas ta suudab näitlejat veenda, toe­ tada, kirjeldada. Lõpetatud lavastuses kohtuvad näitle­ jad kriitikute ja publikuga. Näitlejale on muidugi hullumeelselt keeruline end vaatamiseks välja panna, saavutada kindlustunne, usaldada oma sisemisi impulsse ja oma koht sisse võtta; eriti veel siis, kui on tegemist kiusatusega, sooviga iseennast ekshibeerida. Aga teie, kriitikud, kannate suuremat vastutust. Veel kord palutakse teil mõis­ ta: see, et üks indiviid end laval näitab, ei tähenda veel seda, et ta on rahul. Lõpu­ tus hulgas vaidlustes kriitikutega on mind tagant tõuganud kärsitu väljakutse kriitiku rollile, rüütatud rohkem või vähem ideoloogilistesse argumentidesse, ja see on: kirjelda mind, kirjelda minu lavastamist! Muidugi ei saa meie, kes me teatriga tõsiselt töötame, ainult sellega piirduda. Oma tarvet olla kirjeldatud peame ra­ huldama ise, valides vajaliku tegevus- suuna. «Unga Klaras» oleme valinud publiku aktiivse kaasamise prooviprot- sessi. Publik peegeldab vahetpidamata ja Suzanne Osten me saame vaatajatelt oma tegevuse ük­ sikasjaliku kirjelduse. «Kas te märkasite KRIITIKUTELE seda?», «Mida te sellest arvate?», «Kui­ Teie, kriitikud, tulete teatrisse ja näe­ das teie sellest aru saite?» te seal raskesti sõnastatavaid asju, mis Etenduses mängimine ja selle järgnev tegelikult on väga lihtsad. See, mida kirjeldamine on sarnased armusuhetega meie, teatriinimesed, ootame, on — vaata — mida enam annad, seda enam tahad mind, kirjelda, ole mulle tunnistajaks! vastu saada. Või mida rohkem oled saa­ Miks me siis tahame, et kriitik meid nud, seda rohkem ootad. On kohutav, et näeks? Sest valik teatri kasuks ja enese­ just healt kriitikult, kes mõistab suurt väljendamine laval on samuti sisima tar­ osa sellest, mida me öelda tahame, ja be väljendus — vajadus olla tunnustatud. kirjeldab tundlikult laval toimunut, Ma pole iial kohanud arvustustes mai­ tahame saada rohkem: «Nad on võimeli­ nitavat tõika, et näitleja ja vaataja sed nägema. Miks nad siis ei kirjelda vaheline kohtumine on ka veel erootiline kõike? » 60 kogemus, et sümpaatiad ja antipaatiad Täna ütles proovis üks näitleja mulle: «Istu ise siia ja sa näed, mida see tä­ Tegelikult pealkirjastaksin selle artik­ hendab!» Ma pareerisin: «Ära räägi li «Naine publikus», sest ilma naislii­ niimoodi.» Aga tal oli õigus. On asju, kumiseta ja nende nõueteta, mille nimel mida me ei saa teha. Meis on midagi, mis me oma veendumuse kohaselt oleme töö­ takistab. Teie, kriitikud, ei puutu selliste tanud, ilma naisliikumise fantastilisi­ konkreetsete loomeprobleemidega iial mate unistusteta, poleks ma iial hakanud kokku, vaatamata tõsiasjale, et see on mõistma mingit «naiste draamat» või põhiosa meie tööst teatris. Töötades ei uurima «naiste loovust». proovi me ainult ühte tooli liigutamise Naise rolli radikaalne analüüs uute võimalust, me uurime veel teisi, et näha, truppide poolt, uued naiseimaagod ärgi- mis muutub situatsioonis osalevate ini­ tasid mind otsima uusi lahendusi naiste­ meste suhetes. Selliseid katsetusi me le ja naistega. Nüüd on vaikus. Meie, teeme iga päev. Ja seda teatrit elustavat kes me täna üritame teatris töötada naise külge pole teil, kriitikutel, kahjuks ku­ probleemide kallal, tunneme, et oleme nagi juhust näha. Ma arvan, et suutma­ vaakumis. tust leida sõnu laval toimuva kirjelda­ See tähendab, et varastel seitsme­ miseks põhjustab teadmiste puudumine. kümnendatel alguse saanud areng on ära Kui te teaksite meie tööst rohkem, siis lõigatud. oleks teil ka keel selle kirjeldamiseks. Ja mis meil täna on? Miks me ei ütle: järgmisel korral koh­ tudes improviseerime koos ja uurime SEKSUAALSELT mõningaid asju, millest ma teile rääki­ . KAHEMÕTTELINE sin? Ma teen ettepaneku veeta üks päev koos, koos töötades ... Kriitik, kes ei ole Kui me tahame näidata vabu, aga kodus teatri tööprotsessis, ei tea midagi komplitseeritud, keerulisi, tõelisi naisi, teatrist ega mõista seda. siis kellele me neid näidata tahame? «Naistele,» vastaksin mina. «Kõigile!» STOP SMILING? vastavad tänased näitlejannad. Väga Kas näitlejad tõestavad näitemän• tähtis on otsustada, kellele me mängime. gus, et Laval ei tööta üksnes sõna. Meie tege­ blondiinid on rumalad, likud mõtted ja arvamused käivad kavat­ abikaasad panevad tuhvli alla, sustest erinevat rada. Meie kehad väljen­ naisõiguslased on äpardunud, davad. Kui näitlejanna püüab oma «at­ ämmad topivad oma nina vahele, raktiivse» mänguga mõjuda meestele, lesbid on agressiivsed, räägib aga samal ajal naise vabasta­ intellektuaalid frigiidsed, misest, siis tõusevad publikus pinged. Nii seksist hoolivad naised-nümfomaanid. naised kui mehed publikus võtavad selle mängu vastu, kuid reageerivad erinevalt. Kas sina usud, et need stereotüübid Naine laval valetab, ent raske on mää­ peegeldavad inimkonna ühe poole elu ja ko­ ratleda, kuidas nimelt. gemust? Meie ei usu. Kirjeldada naist sellisena, nagu ta on Oleme rühm teatriinimesi, kes on väsinud tegelikult, on vaevaline ja pingutav selliste klišeede esitamisest. ülesanne. Sama raske on söandada seda teha kolleegide seas teatris (kus seda iial Me tahame, et teatrijuhid, lavastajad ja ei arutata), osalt vahest sellepärast, et dramaturgid lõpetaksid naist solvavate ja naised ei võta omaks «vastikut ja veid­ alandavate näidendite tootmise. rat» käitumist (meie hirm), osalt see­ Nõuame teatrit, mis peegeldaks meie te­ tõttu, et häbeneme uusi muljeid, mida gelikku elu! kogeme publikus kõrvuti oma meessoost Aita meil levitada seda lehte — boikott kaaslastega. seksetendustele . . . helista . . . kirjuta . . . Paljud naisnäitlejad on proovinud Mulle ulatati see lendleht alternatiiv­ luua «uut naist» teisel viisil, «uut se teatri festivalil Londonis, seitsmeküm­ seltsimeest». Aga nad kaebavad muutu­ nendate lõpul. See on suurepärane lähte­ mist «sootuteks võõrustajateks», samal koht mõtetele ja probleemidele, millega ajal kui mehed arendavad oma mängu- olen kokku puutunud kui naislavastaja, oskusi. Igasugused võrdsuse alusel loo­ -dramaturg ja naisnäitlejate juhendaja. dud rühmad koos oma sotsialismi ja dis­ Selles lendlehes on leidnud väljenduse nii kussiooni kui osaga nende programmist, radikaalse naisliikumise idealistlikud ei lahenda mõistatust, ei suuda arendada lootused kui ka puritaanlus. Need kan- naise näitlejavõimeid, hoolimata asja­ nustused ja tõkked said aluseks minu 20 olust, et mängitavate näidendite teemaks aastat kestnud tööle ehk teisisõnu — on naise vabastamine. «vabastatud naise» otsinguile. Komöödia, grotesk ja erootika jäävad 61 kättesaamatuks, kui naine püüab vaba­ rühma (v.a sotsiaaltöötajad), kellele nii neda oma iidsetest rollidest. kallale kiputaks või kellele oleks esitatud Naisnäitleja peab ise saama oma män­ nii kõrgeid nõudmisi emotsioonide ja em­ gu aineks, jõudma isikliku kogemuse ja paatia vallas või kes peavad õppima end impulssideni. Niisiis, tema ülesanne on säästlikult kasutama, et mitte läbi põle­ formuleerida oma sookaaslastele publiku da. Lisaks on teater kui institutsioon loo­ hulgas kogemus, milleni naised oma ob­ dud selliseks, et sa ei või kunagi ette jektiivse rolliga elus ja laval on jõudnud. teada, kellega tuleb järgmine kord koos See on ka võimalus meestele millestki töötada. Sa oled objekt tööturul, ja või­ aimu anda. malus ise valida rolli, mida tahaksid Situatsioon teatris on klassikaline mängida, on harukordne. näide vaatleja situatsioonist. Näitlejan­ Lühidalt, valvsus soovimatute tunne­ na peab hakkama jälgima oma publikut. te suhtes tekib automaatselt. Mehed Ta võib töötada meestele ja jätta naised laval, lavastajatoolis ja vaatajate hulgas kõrvale. Ta võib kontakteeruda naistega on vastuvõtjad. Teatris töötavale naisele ja jätta mehed. Esimesena mainitud olu­ on suur samm möönda, et oled tegev nais­ korda kohtame iga päev. Teine juhtum on liikumises (ütle valjusti: «Ma osalen harukordne. Tegelikult naisnäitleja kar­ naisliikumises! »). Kuna me võistleme ju dab oma sookaaslasi, sest ta jagab meeste ka kui seksuaalsed objektid, siis on ris­ põlgust naiste vastu. Sageli teeskleb ta, kantne oma teadvust avada. et mängib kõigile. Aga need «kõik» ju Minna naisseminarile ja diskuteerida teavad, kellele ta mängib. Naine publiku näitlejatöö üle, improviseerida ja võima­ hulgas ja laval vaatab end meeste pilgu lik, et isegi puudutada teisi naisi, võib läbi. Tal on küll isiklikud kogemused, aga naisnäitlejale tähendada sama, mis ta võtab need raskelt omaks: kui ta tunnistada oma alamat positsiooni ja teatris proovi teeb, siis ei usalda ega edutust. Püüdke nimetada kas või üht hinda ta oma esmaseid impulsse. Tahak­ edukat näitlejannat, kes ei oleks öelnud, sin niisiis väita, et teatris eksisteerib et näidendid naiste probleemidest on naiste probleem. tüütud ja kunstikauged ja et küsimus Teatris töötavate naiste seminaril väl­ pole mitte naiseks, vaid inimeseks ole­ jendas üks näitlejanna end nii: «Ma mises. Ja taamal noogutavad kurvalt tunnen end teatris skisofreenikuna. Ma ei pead meeslavastaja, -autor ja sõbrad- tee kunagi midagi, mis vastaks minu isik­ seltsimehed. Hakata koos uurima ei to­ likule kogemusele. Ma mängin naiste hiks olla alternatiiv, vaid kohustus nai­ rolle, aga mitte endast lähtuvalt.» sele, kes on juba alustanud, sest oma Kas naisi takistavad meeslavastajad, kogemuse väljendamine on üks olulise­ -dramaturgid, halvad rollid, rollide vä­ maid asju elus. Teatrikonverents Inglis­ hesus, kodused tööd, vastutus laste eest? maal oli jaotatud meeste ja naiste kon­ Jah. Aga eriomaste väljendusvahendite verentsiks. Feministlikud teatritrupid otsingul on takistuseks nende oma hirm. püstitasid diskussioonides treeningu, es­ Julgeda siseneda tundmatusse ja lihtsalt teetika ja naiste probleeme ja see oli loobuda järeleproovitud kasulikest va­ kohalolevatele naistele väga kasulik. henditest — meeste tunnustusest —, kes Skandinaavias viis see mitme seminarini söandaks seda toetuseta? naiste ajaloolisest rollist laval ja seejärel naisrollide esitamisega seonduvate kli­ INETUSE HIRM šeede praktilise uurimiseni. Separatism on olnud vaidlusküsimus Naised pelgavad oma näotust. Konk­ naisliikumise algusest peale. Oma uuri­ reetseid ihulikke vigu, kortse ja ebatäius- mistöös vajavad naised üht: jäetagu nad likkust näol või kehal. Vananemine on rahule — meeste poolt! Me ei vaja endi rollide saamisel tõsine oht. Näitlemises esiletõstmist ega meestega võistlemist. väljendub see asjaolus, et kõik inetud ja Kui me kavatseme uurida seksuaalset grotesksed tunded muutuvad siin ohtli­ käitumist, keha signaale, komöödiat, kuks. Mõned tundeväljendused, näiteks groteski — vaadelda salajasi änge, siis kurbus, on ilusad ja traagilised. Aga tei­ peame olema vabad palkaja-palgalise sed, koomilised ekspressioonid, on antud vahekorra raamidest. Et leida naise kir­ üle «inetutele» asjatundjatele, «veidra­ jeldamiseks uusi vahendeid, tuleb meil tele tädidele», «vanaeitedele». Teatris väljuda kontrolli ja järelevalve alt. eksisteerib kindel jaotus — «tütarlap­ Õhetavad põsed, vormitud võimlemis- sed», «litsid» ja «vanaeided». Jämedalt dressid, sensitiivne treening ja füüsilised öeldes on igaühel oma ala. harjutused workshop'is võivad viia häm­ Alateadlik kontroll tekib juba proovi- mastavalt julgete katseteni, kuni teatris 62 perioodi alguses. Pole ühtki teist ameti- naistele esitatavad nõudmised need vars- ked ideed ja uued lahendused läbi lõi­ samaaegselt teksti andmisega. Ses punk­ kavad. tis on murdeea erinev areng ja tradit­ Lahtiriietumine on naisnäitleja jaoks sioonid suunanud mehi tehniliselt üpris tavaline toiming. Sageli peab ta eksperimenteerima. Mehed on proovi­ laval seisma aluspesus või mängima sek­ nud vigurlende, köieharj utusi, palli­ suaalvahekorda. Enese tõeline paljasta­ mänge, maagilisi nippe ja jätkavad sel­ mine on raske, see on tabu. Sest otsides liseid katsetusi (meie aga lõpetasime uusi vorme, tekivad uued tõkked: naiste sellega juba ammu, üheteist-kaheteist hirm, uued pinged ja erootilised signaa­ aastastena, sest mehed võivad ju lid. näha ...). Kohtumine on närviline ja kõrgelt Paljud meesnäitlejad tegelevad tun­ laetud. dide viisi oma lavaülesannetega, samal Mis kasu on siis sellest tööst? Kau­ ajal kui naised väldivad teatud keeru­ geim eesmärk — «iseenda leidmine». kusi, mis nõuavad harjutamist. Teisest Mis head ses on? Ja missugune turg seda küljest, keelduvad paljud mehed jälle vajab? Iseenesestki mõista ei saa keegi pisaraid valamast ja emotsioone väljen­ muutuda klouniks või taastada enese­ damast. Mehed ja naised varjavad eri­ usku vaid nädalalõpuks. See uurimistöö nevaid asju, kuid naisel on lisaks keha­ peab jätkuma pidevalt, paralleelselt töö­ lised takistused. ga teatris. Haarata oma koht laval, vallata aega, Eesmärk on edasi anda elulist, mis see on näitleja põhitöö. Näitleja kehastab ütleb midagi nii meestele kui ka nais­ meie vabadust. End maksma panna, val­ tele. Enesestmõistetavalt ei tohi üheski lutada teiste aeg, on eriti raske naisele, riigi- või alternatiivteatris alandada nai­ kes tavaliselt on harjunud kasutama teis­ si ega mehi, luues neile vääraid rolle. test ülejäänud ruumi. Vestlust lõuna­ lauas hoiavad ülal mehed, kes võivad Jõudmaks selle ilmse, ent veel kauge jätkata 40 minutit mitte millestki. eesmärgini, peame purustama vaikuse ja Proovi seda! Ole pretensioonikas! Naisi ütlema valjusti, et valitseb pimedus ja tuleb õpetada rääkima, oma kohta haa­ meid kontrollib hirm. Koik muu on vaid rama, esile tõusma ja end maksma pa­ erandiks reeglile. nema. Usu mind, see on tähtis. Naise jaoks, kes tahab laval kujutada vabastatud naist, on olemas järgmised Kas naistel on eripärane huumori­ areaalid: komöödia, huumor, meie kehad, taju? Naiste omavahelises vestlusringis aeg, neetud naeratus ja vanad klišeed. näib avalduvat spetsiifiline huumor, mis tugineb äratundmisele ja ühisele koge­ musele. Koos, omavahel, on neil sõnaline, KOMÖÖDIA aasiv huumorimeel tõesti olemas. Teatris Mehed, kes imiteerivad naisi, on nal­ aga tundub näitlejanna harva naljakas. jakad. Naised, kes imiteerivad mehi, ei Ta väldib teatud töid. «Ma ei ole nal­ ole naljakad. Mõtle sellele! Võib-olla oled jakas.» seda ka ise märganud. Miks siis nii? Kui Kui komöödia on rajatud äratundmi­ naine tahab olla naljakas, seisab ta vas­ sele, siis «mitte naljakas olemine» tuleb tamisi oma peamise probleemiga. Mis sellest, et teda pole ära tuntud — naisel soost? Inglise trupp Beril's the Perils pole lastud rääkida oma lugu kellelegi, ammutab materjali oma tööks murdeea- kes seda mõistaks. eelsetest pätitempudest. Üheteistaastane tüdruk, kes näppab, sülitab, provotsee­ NAERATUS rib. Puberteedieelne füüsiline areng on kindel läte ekspluateerimiseks. Nais­ «Neetud naeratus», tahaksin ütelda. kloun võib olla laps, aga mitte iial Me naeratame, kui me kõneleme. Painu­ kesksoost olend. tame päid, naeratame ja naeratame Naised on teadlikud oma kehast, aga vähendamaks oma väiteid, võtmaks nii nad ei tööta sellega. Tunnistada oma vähe ruumi kui võimalik. Me kiirustame kõhnu reisi või gigantseid põlvi ja jäne- elus ja laval midagi ütlema ning pehmen­ sehambaid ning kasutada neid on samm dame seda kaitsva naeratusega. Kui vabaduse poole. Vastupidi varjamisele: eemaldada naeratus, oleme üldiselt õnne­ mängi välja! Kasu sest: vabadus! Kao­ tud. Aga naerulagin, kilked, itsitamine tus: ajutine piinlikkustunne. — kõik need naerud, mida mäletan lapse­ Naise motoorne areng liigub graatsia põlvest — kuhu on need jäänud? või üldse mitte mingis suunas. Jõud, Naeratus on näopinge, mis viitab sel­ tasakaalutunne ja liikuvus ei ole ene­ lele, et me varjame teisi mõtteid. Vaid sestmõistetavad omadused. Aga sa pead läbitungiva päikesega sarnaneva naera­ olema võimeline sooritama mitmeid asju tuse me võime tunnistada ehtsaks. Muu 63 lihaste tõmblus on meie paljastunud puritaansust esteetilistes küsimustes, haav. Sahh sinu naeratusele — mõtle, kui nende murelikku realismi ja tegelikkuse väsinud on päeva lõpuks sinu lõualuud. külge klammerdumist. Aga ilma võitleva «Lõpetage naeratamine! » — see on minu naisliikumiseta sureb naiste probleem kui lavastaja kõige sagedasem märkus. laval välja. See ei ole mitte «feminist­ Rumalate blondiimkeste, litside, va­ liku esteetika» määratlemise küsimus. namuttide ja ämmadega on tore koos Tegemist on naise elu kujutamiseks vaja­ töötada. Ja muidugi, peame uurima kõiki like vahendite leidmisega. neid väiteid ja stereotüüpe naisest. 1982. aastal tunnistas üks näitleja­ Seksuaalsust tuleb kasutada meie ees­ tar, et tal puudub poolehoid naise vastu, märkide saavutamiseks ja naisnäitleja keda ta kolm tundi laval mängib, ja ta peab valdama seda kui dramaatilist mõistab mehe probleeme selles näidendis. ekspressiooni. Kuid kellele me neid Naiste kogudus ohkas masendunult. Kes klišeesid näitame? söandaks mustade korsettidega striptiisi Me võime kogu naistest ja naiste tegevalt «radikaalfeministidest» naiste loodud materjali ära kasutada, ja nii on trupilt küsida: äkki oli nende eesmärk ka klišeed osa ajaloolisest materjalist. rünnata mehi publiku hulgas, sundida Meie teel 90. aastate keerulise naise tüdrukuid armukadetsema ja jalga imaagoni ei tohi me millestki naudita­ laskma? vast ja kasulikust loobuda. Aga kes on Keegi ei jaga enam lendlehti. jutustaja ja kes kuulaja? — see on igi­ Noorte tüdrukute rokibändid ütlevad, haljas küsimus. et naisliikumine on tüütav Naistepõlgus (enesepõlgus) on sööbiv. UUED LENDLEHED Need on teemad näidendi jaoks, mui­ Nii teravalt nagu nüüd pole ma ku­ de, jubeda näidendi jaoks, rohke akro­ nagi varem tundnud puudust 70-ndate baatika, laulu, muusika, komöödia, gro­ lõpu puritaansetest ja sageli ühekülg­ teski, kurbuse, valu, viha ja inetuse setest kriitikutest-feministidest. Olen joontega, mis on kahjuks tõesed. tihti neednud vasakpoolsete liikumiste Tõlkinud KATRIN NIELSEN

64 Suzanne Östen balansseerivat huumorit (nii sõna- kui situat­ SUZANNE OSTEN, (sünd 1944) on rootsi la­ sioonikoomikat). Unga Klara loomingut tun­ vastaja ja teatridirektor. Õpingute ajal hundi takse välismaal Euroopa turneede põhjal, ülikoolis (kunstiajalugu ja kirjandus) sidus samuti esinemistest Caracases (1978, «Laza­ end üliõpilaste teatrilükumisega. Pärast üli• rillo») ia Nancy (1983) festivalil ning ITI kooli lõpetamist 1963 debüteeris lavastajana kongressil Helsingis (1989, «Lehtlas»). avangardistlikus üliöpilasrühmas, milles te­ 1986. a anti SO-le Rootsi ITI «Prix gutses kuni 1966. aastani. Oli seotud juhtivate d'Assitej» panuse eest lasteteatri arendamisse. vabade teatrigruppidega: Narren (1967) ja SO täiskasvanuile määratud lavastustest Malmö Flickteatern, mille rajas 1967. Juba tuleb mainida «Jessas, tüdrukud, vabane­ tollal hakkas huvi tundma lastele ja noor­ mine on lähedal!» (1974, kahasse Margret soole suunatud loomingu vastu (lavastas muu Garpega, etendus 50-aastasest feministlikust hulgas kollektiivse tööna sündinud »Bellman, Bloman, Pruut», 1972 ning koos Margret liikumisest Rootsis), «Tee lapsepõlve» (1979, Garpega etenduse «Girlstalk», 1971, sugupool­ Laura Fitinghoffi järgi) ning Osteni loomin­ te erinevustest elusituatsioonides). 1971. aas­ gus uue peatüki avanud Lars Noreni «All­ tast on SO Unga Klara (Noor Klara) trupi maailma naeratus» (1982). Viimases kasuta­ kunstiline juht (trupp oli administratiivselt takse tantsu- ja akrobaatilisi improvisat­ seotud Stockholmi Linnateatriga). SO ja enam sioone kõrvuti teraste psühholoogiliste tähe• kui 20 liikmeline demokraatlik Unga Klara lepanekutega. Psühhiaatriaravilt tulnud naise kollektiiv ühendab oma loomingus muinas­ intiimse suhte kaudu mehe, ema ja tütrega jutulisuse ja fantastika kriitilise lähenemi• näidatakse vanemate võimu ja vägivalda laste sega laste maailma tegelikkusele ja lapse üle. Sama teemat jätkavad ka Jane Bowles'i olukorrale ühiskonnas. Nii tahetakse aidata «Lehtlas» ning Eva Strömi «Konnaakvaa- lapsel mõista oma seisundit ja lahendada rium» (1988). Üheks S. Osteni tipplavastuseks, probleeme. Lihtsustamata valgustas ta puru­ mis on võitnud mitmeid auhindu, sh 1986. a nenud abieludest pärit laste probleeme Thalia auhinna aasta parima lavastuse eest, («Medeia lapsed», 1975), kasvuea vastuolusid on Przybyszewska «Dantoni juhtum». («Prints Muretu»), lapse osa perekonnas, Tunnustuse on Osten võitnud ka filmi- lapse üksindust ja iseseisvust ning laste elu­ režissöörina: «Mamma» (1982), «Vennad Mo­ tingimusi minevikus («Lazarillo»), alkoholis­ zartia» (1987), «Kaitseingel» (1990). Oma fil­ mi («Viin». 1979), anorexia nervosa põhjusi mides kasutab ta ohtralt Unga Klara teatri ja ilminguid («Puhas tüdruk», 1983). Fašismi näitlejaid. allikaid käsitleti kahes 5.—7. klassi lastele mõeldud vaatemängus «Hitleri lapsepõlv» I ja II (1984). Need tuginesid psühhoanalüü• tik Alice Milleri uurimistööle, kes otsis Hitleri patoloogilisuse põhjusi tema lapsepõlvest. Unga Klara lavastuste eripäraks on avameel­ ne, traagiline lõpp, mis sunnib noori vaatajaid tõstatatud probleeme iseseisvalt läbi mõtlema. Lavastused sünnivad improvisatsioonide ja arutluste käigus, kirjandusliku struktuuri eest hoolitseb üks inimene. 1982. aastani oli selleks teatri kaasasutaja Per Lysander. Etendustes, mida esitatakse kas trupi alalises asukohas (Klara tea tern) või koolides, mängib tähtsat osa trupi liikme Gunnar Evanderi alati elavas esituses kõlav muusika. Pärast etendusi toi­ muvad arutelud vaatajatega, kollektiiv val­ mistab õpetajatele ette materjale kasvatustöö tarbeks.

Unga Klara kutsub koostööd tegema kirja­ nikke (teatri eesmärk on muu hulgas ka uue repertuaari loomine lasteteatritele) ning la­ vastajaid ja näitlejaid sõltumatutest teatri­ test. Oma lavastustes kasutab ta neile teatreile omaseid tagasihoidlikke vahendeid (lihtsus­ tatud dekoratsioonid ja kostüümid), pöördub tihti kehalise väljenduse, kollektiivse tege­ vuse, näitlejate transformatsiooni jms poole, jättes võimalikult palju ruumi vaataja kujut­ lusvõimele, rakendab tihti absurdi piirimail -.-*-« ^^*\

Oleg Tillberg. Tabutsoon ehk Üksildase idee piiramatu armastus. * VT IDEE-RUUM- 66 1990 MATERJAL, lk 96 Unto Ahiotuli. Hoiatus rämpsu eest. 1990.

-f

^

--.•-г .Mr . Л 'j. •

>,' %*;

щ

• •*& vt T" i v* .^, f MUUSIKAMAAILM

PRIIT KUUSK

Järgnevaga jõuab teieni TMK «Muusikamaailma» üheksas hooajaring (vt 1982, nr 8; 1984, nrl; 1985, nr 2; 1986, nr 2; 1987, nr 3; 1988, nr 4; 1989, nr 4; 1990, nr 4). Muusika-aasta tähelepanu äratanud sündmuste ülevaade on koostatud ajakirjades «Opernwelt» (Zürich), «Opera News» (New York, Metropolitan Opera Guild), «Neue Zeitschrift für Musik» (Mainz), «Music & Musicians International» (London), «österreichische Musikzeitschrift» (Viin), «Nordic Sounds» (Kobenhavn), «Pieni Musiikkilehti» ja «Rondo» (Helsinki), «Hudebni Rozhledy» (Praha), «Musik und Gesellschaft» (Berliin) jt ning ajalehtedes «Lhe Guardian», «The Times», «International Herald Tribune», «Süddeutsche Zeitung», «Die Zeit» (Hamburg), «Die Presse» (Viin), «Neue Zürcher Zeitung», «The Financial Times», «Corriere della Sera», «Dagens Nyhe­ ter», «Helsingin Sanomat», «Kansan Uutiset» ja teistes avaldatust, infokeskuste väljaannete, hooajakavade, festivalibuklettide, koondkataloogide jms põhjal, aga ka enda nähtust-kuuldust festivalidel ja teadussöitudel ning etenduste ja kontsertide raadio- ja teleülekannetest ning salvestustest (peamiselt Soome ULL ja TV). Niigi kokkusurutud vahenduses kasutatud lühendid: ME — maailmaesiettekanne, EE — esmaesitus konkreetsel maal, KE — (ooperi) kontsert- esitus, RO — riigiooper, FSO — filharmoonia sümfooniaorkester, RSO — raadio sümfoonia­ orkester, KMK — kõrgem muusikakool, d — dirigent, p-d — peadirigent, 1 — lavastaja, s — solist, no — nimiosatäitja, kj — kunstiline juht, ha — hooaeg, ap — aastapäev, F — festi­ val, UMF — uue muusika festival.

ri «Pimedad» (ME). N. Harnon- OOPERITEATREIST court tõi oma 60. sünnipäeva aegu uudisena «Cosi fan tutte» KLASSIKA POOLELT (1 Johannes Schaaf), edasi «Lo­ hengrin» (d C. Abbado, n-o P. Huvitavamaid uudiseid tuntud Domingo), В. A. Zimmermanni ooperimajadest. Milano La Seäla «Sõdurid» (1 Luc Bondy, d traditsiooniliseks alguseks 7. С. Abbado), lõpetamas Verdi XII oli seekord Verdi «Sitsiilia «Falstaff» (d Garcia Navarro). vesprid» (1 Pier Luigi Pizzi, Üks «Carmeni» etendus (n-o d Riccardo Muti, s Cheryl Stu- Agnes Baltsa) sai come-back'iks der, Chris Merritt, Giorgio Zan- ooperilaval Jose Carrerasele ras­ canaro, Ferruccio Furlanetto, ke haiguse järel. * New Yorgi Paata Burtšuladze), järmise Metropolitan Opera avas 25. IX uudisena Pergolesi harvamängi- «Aidaga» (d James Levine, s tud «Armunud munk» («Lo Aprile Millo, P. Domingo, Р. Frate Innamorato»), 1 Roberto Burtšuladze, Sherrill Milnes), De Simone, d R. Muti; järgnesid siis «Porgy ja Bess», Puccini «Fidelio» (d Lorin Maazel), Luis Lima triptühhon (d J. Levine), «Tra­ «Nürnbergi meisterlauljad» (d lavastusega Jaapanis: Rossini viata» (1 F. Zeffirelli, d Carlos Wolfgang Sawallisch), Mozarti «Teekond Keimsi» ja Bergi Kleiber, s Edita Gruberova, Neil «La Clemenza di Tito» (d R. «Wozzeck» (d С Abbado), «Võ­ Schicoff, Wolfgang Brendel), Muti, s С. Studer, Susanne luflööt» (d Nikolaus Harnon- «Othello» (1 F. Zeffirelli, d С Mentzer, Gösta Winbergh), «Ma­ court) ja «Parsifal» (d Heinrich Kleiber, s Katia Ricciarelli, Jus- dame Butterfly» (n-o Catherine Hollreiser;. Järgnes Beat Furre- tino Diaz, P. Domingo), «Don Malfitano, d Gianandrea Gavaz- Giovanni» (1 F. Zeffirelli, d J. zeni), «Traviata» (d R. Muti, Jose Carreras Levine, s Carol Vaness, Karita n-o suure avastusena triumfiga Mattila, Samuel Ramey, Ferruc­ Tiziana Fabbricini), lõpetamas cio Furlanetto. * Londoni Covent «Padaemand» (d Seiji Ozawa, s Garden Opera'sse toodi Lääne- Mirella Freni, Maureen Forres­ Berliinist üle Götz Friedrichi la­ ter, Placido Domingo). Üllatav vastatud «Nibelungid», d Ber­ on, et just La Scala's on toodud nard Haitink, esmakordselt la­ kolmel viimasel hooajal välja ka vastati «Vürst Igor» (1 Andrei uusooper: 1988 K. Stockhauseni Serban, d B. Haitink, n-o Sergei «Esmaspäev», 1989 G. Manzoni Leiferkus, Aleksei Stebljanko, «Dr Faustus», 1990 Azio Corghi Nikolai Güzelev, Anja Tomova- «Blimunda» — kõik ME-1. * Sintov, P. Burtšuladze), «Ido- Viini Riigiooper alustas 5. X meneo» (1 J. Schaaf, d Jeffrey «Don Carlosega» (1 P. L. Pizzi, Tate), Rossini «Wilhelm Teil» d Claudio Abbado, s Ruggero (1 John Cox, d Michael Plasson, Raimondi, Luis Lima, Renato s Chris Merritt, Leila Cuberli). 68 Bruson), siis käidi nelja uuema * Pariisi Opera Bastille' esi- hooaeg 1989/90

hooaeg oli üpris lühike: ava­ tenorite — J. Carreras, P. Do­ nüfa» etenduspaigad: Glynde- õhtule Berliozi «Troojalastega» mingo, Luciano Pavarotti — bourne'i ooperifestival, Köln (täispika variandi EE Pariisis, ühiskontsert Rooma Caracalla (1 H. Kupfer, d James Conlon), d Myung-Whun Chung, 1 P. L. termides juulis 1990 (Rooma ja Barcelona (d V. Neumann, s Pizzi, s Shirley Verrett, Grace Firenze orkestrid, d Zubin Meh- G. Beriackovä, L. Rysanek, Bumbry, Nadine Denize, George ta). * Uus Othello-tenor: alles 78-aastane Martha Modi) jm. Gray, Philippe Rouillon) 17. Ill äsjane kõrge postiametnik, nüüd Saksa teatrid on lavastanud ka 1990 lisandus vaid L. Janäceki juba Walesi Ooperi solist Jeremy teisi Janäceki oopereid: «Mak- «Katja Kabanova» (1 G. Fried­ I.awton debüteeris haigestunud ropouluse lugu» (1 Günter Kra­ rich, d Jiri Kout, s Karan Arm­ P. Domingo asemel (viimase kut­ mer, d J. Kout, p-o K. Armst­ strong, Leonie Rysanek, Felicity sel) triumfaalselt Londoni CG-s. rong) L-Berliini Deutsche Oper'- Palmer), 3 vokaalõhtut (Mont­ * Brasiilias Manauses avati taas is, Hagenis; «Hullumeelse päe­ serrat Caballe, Margaret Price, Teatro Amazonas (1896), kus vik» Hamburgis ja Hofis; «Sur­ Edita Gruberova) ja 7 orkestri- aastakümneid polnud enam laul­ nud majast» Mannheimis, aga kontserti. 14. VII-st suleti uksed dud (brasiilia muusika ava­ ka Göteborgis ning Brüsseli taas ehitus-korraldustöödeks. õhtu järel tuli siin ME-le (! ?) Theatre de la Monnaie's (p-d ju ka üks Mozarti ooper). * Ka­ Sylvain Cambreling). OOPERIFESTIVALI- heaastase ümberehituse järel Hooaeg-paar tagasi Janäceki- DELT. Veronas 45 õhtut: avati ka Buenos Airese Teatro ga isegi konkureerinud Udo «Aida», «Carmen», «Tõsea» Colon (maksumusega 3 milj Zimmermanni, õigemini tema Verdi Reekviem Benjamino Gigli dollarit Manause 8 milj kõrval) fašismivastast «Valget roosi» mälestuseks. Glyndebourne'is Verdi «Aidaga». Nüüd on seal kõlas valdavalt XX saj ooper: Neeme Järvi järel ära käinud ka Britteni «Albert Herring», M. Arne Mikk, Peeter Lilje ja Mati Tippetti «New Year», Janä­ Palm. * Pärast pikka pausi avati ceki «Katja Kabanova», Straus­ ka Pariisi Opera-Comique, nüüd si «Capriccio» (kolm esimest iseseisvana väljaspool Pariisi Peter Halli 1-d), sh «Võluflöödi» Ooperiteatrite Liitu (uus kj «moodne» lavastus Peter Sellar- Thierry Fouquet). * 85 arhitekti silt. Bayreuthi kava: «Lendav konkursil võitnud taanlase Hen­ Hollandlane» (1 Dieter Dom, d ning Larseni projekti järgi ehi­ Giuseppe Sinopoli), «Lohen­ tatakse Inglismaal 130 aasta jä­ grin» (1 Werner Herzog, d Peter rel, kultuuri detsentraliseerimi­ Schneider), «Nibelungid» (1 H. se eesmärgil uus ooperiteater, Kupfer, d Daniel Barenboim), Warwickshire'! keskusesse «Parsifal» (1 Wolfgang Wagner, Compton Verney'sse. Avada loo­ d J. Levine). Salzburgi kevad- detakse 1993, sellest arvatakse festivalil «Fidelio» uuslavastus konkurentsi samataolisele teat­ (1 Peter Brenner, d Kurt Masur, rile ooperif-de linnas Glynde­ Paata Burtsuladze koos oma Leipzigi orkestriga). bourne'is. Bregenzi F-l järvelaval «Lendav mängitakse palju vähem (EE-d Hollandlane» (1 David Pountney, Passaus ja Regensburgis ei d Ulf Schirmer). Edinburgh' NÜÜDISOOPERI pruugi ainukesed olla). Meie F-l oli külaliste hulgas Slovaki LEVIKUST sajandipoole klassika, Bernd Ooper: 8 etendust (Gounod, Bo­ Alois Zimmermanni «Sõdurid» rodin, Suchon, Martinu, diri­ Leos Janäceki edumaa tema gendid Oliver Dohnanyi, Jonas mängitavuses teiste XX sajan­ Sherrill Milnes Aleksa, Viktor Malek). Ludwigs- di autorite ees on võimas: re- burgis oli avamas «Idomeneo» nessans on möödas, üleüldine (d John Eliot Gardiner, English. tunnustus üksmeelne. Sellel hoo­ Baroque Soloists, Monteverdi ajal on menukaim olnud «Reinu­ Choir Londonist). vader Rebane» — Londoni Veel mitmelt poolt * Theo Adam Kuninglikus Ooperis (1 Bill laulis ja lavastas Dresdenis 40- Bryden, d S. Rattle), Bayreuthi aastase lavategevuse märgiks Jeunesses'i festivalil, New Yor­ «Parsifali». * Anja Silja lavas­ gi City Opera's, mitmes Saksa tas Brüsselis «Lohengrini», lau­ teatris (Münster, Heidelberg, lis aga näiteks San Franciscos Koblenz), Lahtis, KE-1 Bernis. Straussi »Naises varjuta». * Suur huvi on ka «Katja Kabano­ Oktoobris 1989 tutvustas George va» vastu: Pariisi Opera Bastil­ Jellinek taas oma TV-sarjas le's, Krefeldis, Wuppertalis, «The Vocal Scene» USA-s filmi Trieris, KE-1 Londoni kuulsail «Georg Ots — A Great Singer «Promenaad-kontsertidel» Al­ from Estonia». * Unikaalne tipp- bert HalVis. Soliidsed on «Je- MUUSIKAMAAILM

rabeau» (14. VII 1989 ME) Briti ooperi jälgi: Benjamin nüüd ka Nürnbergis, «Judith» Brittenit mängitakse rohkem aga Ludwigsburgi lossifesti- jälle väljaspool Inglismaad — valil ja USA EE-1 Santa Fe «Peter Grimes» St Louisis, Opera suvefestivalil 1990. Viin- Kielis, Freiburgis ja Covent lase Heinz Karl Gruberi «Fran- Garden'is (1 D. Pountney); keinstein» paaris Mare Neik- «Albert Herring» Bernis, Lü­ rugi (USA) ooperiga «Läbi beckis, Heidelbergis, Glynde- rooside» Stockholmis. Ja siia bourne'i F-il; «Kruvipööre» Tel lõppu Itaalias elava H. W. Avivis ja Virginias; «Lucrezia» Henze uuslavastusi: «Inglise Düsseldorfis; «Surm Venezias» kass» Berliini Hebbel-Theater'is, Glyndebourne'i Touring Opera's, Gutersloh's ja esmakordselt ka «Suveöö unenägu» Minneso­ Henze festivalil Montepulcianos, tas. Huvi pakuvad ka Peter «Bassariidid» Stuttgardis, Maxwell-Daviese ooperid: «Miss «Eleegia noortele» Berliini Kam­ Donnithorne's Maggot» (Saksa merooperis ja St. Gallenis. EE, paaris ooperiga «11. buss») Ameerika praegusooperi auto­ Viini Kammerooperis ja Karls­ reist on Euroopa mängitavaim ruhes; «Tuletorn» Chicagos. Mi­ Philip Glass: «Usheri maja chael Tippetti «Umbaed» kõlas Jessye Norman langus» (ME 1988 USA-s) uues orkestrirüüs Cincinnatis. Bonnis (1 helilooja, d Dennis Vene ooperist: huvi on tõus­ jõudis H. Kupferi lavastuses Russell Davies) ja Music Theat­ nud D. Sostakovitši «Katarina Viini RO-sse (d Bernhard Kon- re Wales'i ringreisil Inglismaal Izmailova» vastu: Hamburgis (1 tarsky, Marie — Nancy Shade); 1989/1990, «Renascent» Hildes- Juri Ljubimov, d Maksim Sosta- A. Schönbergi «Moosese ja heimis, «Echnaton» Ystad- kovitš), Freiburgis, Hannoveris, Aroni» lavastus on tähelepanu Darmstadtis, Kölnis (H. Kupferi Oper'i gastrollil Göteborgis ja äratanud (1 Herbert Wernicke) lavastus viidi ka Dresdeni File); mõnda aega Stuttgardis, siis Frankfurdis/M (p-d Gary Ber- «Nina» Frankfurdis/M. S. Pro- aga, juunis 1990 unikaalne, tini, n-o Gerhard Faulstich kofjevi «Sõda ja rahu» Karls­ esmakordne P. Glassi ooperi- ja William Cochran); isegi ruhes (1 Tony Palmer) ja Lenin­ triloogia koosesitus (kahel Wolfgang Rihmi paljumängi- gradi Kirovi teatrilt Hamburgis tud «Jakob Lenz» uudisena korral) Stuttgardi Ooperis — (Schleswig-Holsteini F-il); «Ar­ vaid Würzburgis. Saksa keele­ «Satyagraha», «Echnaton» ja mastus kolme apelsini vastu» alalt veel: Werner Egki «Võlu- «Einstein on the Beach». Morton Dresdenis (1 Joachim Herz); viiul» Münchenis; Giselher Kle- Feldmani ainus ooper «Neither» «Maddalena» EE-1 N Liidus be «Vastlapihtimus» Esseni Aal­ lavastati Frankfurdis/M. (d Minskis. Edisson Denissovi to teatris; Münchenis ka Gott­ Z. Pesko), sarjas «Forum Neue «Päevade vaht» Gelsenkirchenis fried von Einemi menukaim Musik». Gian Carlo Menottilt ja Moskva Suures Teatris. «Dantoni surm»; dirigendist kodumandril «Amahl...» Was­ Erakordselt vastuvõtlik on Sak­ helilooja Hans Zenderi vastne hingtonis, Calgarys, Edmonto- sa teater. Missuguseid autoreid «Stephen Climax» KE-1 Grazi nis, Ottawas, «Bleekeri tänava seal mängitakse! Itaalia nüüdis­ «Steieri sügise» «Musikproto- pühak» Philadelphias, «Konsul» ooperit esindab väljaspool kodu­ kollis»; noore austerlase Ger­ aga Kielis ja Istanbulis. Judith maad ainsana noor Lorenzo hard Schedli Dresdenis premee­ Weiri «A Night at the Chinese Ferrero (s 1951), «Rimbaud'» ja ritud «Kontrabass» Luzernis; Opera» nüüd Santa Fes, Do- «Salvatore Giuliano» kõrval tuli Sveitsi maestro Heinrich Suter- minick Argento «Asperni pabe­ nüüd saksa lavale «Charlotte meisteri «Le Roi Berenger» rid» on jõudnud Washingtoni. Müncheni (ME 1985) ja Esseni Stseen Mozarti ooperist «Cosi fan tutte» Met'is. järel Kaiserslauternis; klassiku K. A. Hart manni «Simplicius Simplicissimus» Gelsenkirsche- nis; pika vaheaja järel taas laval Egon Welleszi (1885— 1974) «Bakhandid» (Bielefel- dis). Ikka ja jälle tuuakse män­ gukavva Erich Korngoldi (1897 —1957) «Surnud linna» — Re- gensburgis, Berliini Deutsche Oper'is (1 G. Kramer, d H. Wall- berg), Bottropis (tegijad samad), uuesti mängukavas ka New Yorgi City Opera's. Veel saks­ lastest mujal — Siegfried Matt- huse Prantsuse revolutsiooni 70 juubelile loodud «Krahv Mi- hooaeg 1989/90

Corday» (Bremenis, 1 Arno chael Tippett, «New Year» (heli­ Wüstenhofer), prantslase Char­ looja libr, 3 vaatust, 1 Peter Hall, les Chaynes'i «Erzsebeth» d John de Main) Houstoni Grand- Karlsruhes, Norrast Antonio Opera (USA), edasi San Fran­ Bibalo paljumängitud «Preili ciscos ja Glyndebourne'is. * Julie» Coburgis. B. Martinil Leonardo Balada, «Cristobal Co­ kõik kuus ooperit tellisid Praha lon (Kolumbusest, Ameerika Rahvusteatrilt Wiesbadeni F-ile avastamise 500. aastapäevaks, 1990. a selle korraldajad, Esse- libr Antonio Gala, 1 Tito Capo- nisse võeti vastu Soome Rahvus­ bianco, d Theo Alcantara), Bar­ ooperilt Aarre Merikanto «Ju­ celona Teatre del Liceu (n-o ha» (viimaste aegade Edin­ J. Carreras, kuninganna Isabel- burgh' F gastrolli ja Helsingin lana M. Caballe). * Jean Prod- Juhlaviikot järel), Krzysztof romides, «Kurb öö» («La Noche Penderecki «Louduni kuradid» Triste», hispaanlaste invasioo­ jõudis Düsseldorfi ja nende nist Mehhikosse, helilooja ja kaudu menuga Londonisse (1 Jean Gruault' Iie G. Kramer, d J. Kulka), Pozna- Bourseiller, d Arturo Tamayo), rii Ooper viis «Musta maski» Nancy. * Beat Furrer, «Pime­ Brightoni F-ile, Mecklenburg! dad» («Die Blinden», 1 Reto Ooperilt London International Nickler, d autor), Viini Riigi­ Shirley Verrett Opera F-il Zbigniew Rudzinski ooperi Stuudio. * Gerhard Ro­ «Mannekeenid» (mängukavas ka senfeld, «Keeldumine» («Die helirežissööri puldis), Stras­ Bonnis ja Dubrovniku F-il). Verweigerung», kammerooper bourg'! uue muusika festival Prantsuse ooperist on tingi­ Gogoli «Hullumeelse päeviku» «Musica '89». * William Har­ mata tarvis nimetada Francis j, libr Gerhard Hauptmann, 1 per, «Lumeleopard» (libr Roger Poulenci oopereid: «Karmeliiti­ Matthias Otto, d Peter Starke), Neiboer), Minnesota Opera. * de dialoogid» Luzernis, Seatt- Osnabrück. * Robert Wittinger, Karl Dietrich, «Pervonte» (Hei- le'is, Nantes'is (KE) ja Lyonis, «Maldodor» (krahv Lautrea- demarie Strahli libr Ch. M. «Teiresiase rinnad» Wupperta- mont'i «Maldodori laulude» j, Wielandi julustuse j), Stral- lis. Bratislavas pälvis taas suurt helilooja ja Martin Grzimeki sund. * Pascal Dusapin, «Romeo tähelepanu Eugen Suchoiii libr, 4 vaatust, 13 pilti, 1 Peter ja Juliette» (libr Olivier Cadiot), «Svätopluk». Mikulastik, d Michael Haläsz), Louis Vuittoni Fondi (selle kuns­ Hagen. * Marij Kogoj, «Mustad tilise komitee eesotsas on Rolf maskid» (Leonid Andrejevi j, 1 Liebermann) tellimusena Mont- UUSOOPERITE Zoltän Vargha, d Anton Nanut), pellier' F-il. * Peter Paul Fuchs Ljubljana. * Ralf Hoyer, «Ay, (USA), «Valgus» 6k. MAAILMA- Don Perlimplin» (groteskne Capeki draama j), Berliini Koo­ ooper F. Garcia Lorca j), rah­ ESIETTEKANDEID miline Ooper. James Mayer, vusvahelise Teatriinstituudi «Laclede'i maandumine» (1-v 1989 (ITI) workshop'il Münchenis. * lasteooper), Saint Louis (USA). Dieter Kaufmann, «Vend Boles­ Stewart Copeland, «Püha Veri ja * Henry Mollicone, «Hotel Eden» law» (mäng ja missa), 1 autor, poolkuu» («Holy Blood and Cres­ (libr Judith Fein), San Jose d Karl Heinz Knobloch, Austria, cent Moon», libr Susan Shirwen, (USA). * Tom Johnson (USA), Ossiach. * Claude Prey, «Puna­ 1 Douglas W. Schmidt, d Imre «200 Jahre», Montpellier F-il ne ja must» (Stendhali j, 1 Mi- Pallo), Cleveland Opera, Ohio. (1 Roland Topor). * Jens-Peter reille Larroche, d Philippe Na­ * Marc M onnet, «Probe» (la Ostendorf, «Valeprints» (menu­ tion), Aix-en-Provence. * Mi- vastus autorilt ja autoriga kas lasteooper, 1 Florian Zwipf, ooperist «Turandot» Met'is. Stseen Puccini d Siegfried Schwab). 1990 Hans Werner Henze, «Das verra- tene Meer» (muusikadraama Hans-Ulrich Treicheli libr-1 Yu- ШШг kio Mishima romaani «Gogo No Ei ко» j. 1 G. Friedrich, d Markus Stenz), Berliin, Deutsche Oper, Berliini ja La Seäla ühistöö. Vääris «Apollo» preemia. * Hans Gal (1890—1987), «Mõle­ mad Klaasid» («Die Beiden Klaas», koomiline ooper, 1 Clive Marshall, d Leslie Bresnen), 1933. a Hamburgi ja Dresdenisse plaanitud, aga «Kolmanda Reic- hi» keelatud ME nüüd Inglis- 71 MUUSIKAMAAILM

шшмиидшнна Hoyland. «La Madre» (kammer­ ooper Dario Fo j, 1 Elisa Toledo Todd, d Odaline de la Martinez), London, Lilian Baylis Theatre, UM ansambli «Lontano» ja selle kj O. de la Martineze tellimus. * Friedrich Döhl, «Medeia» (au­ tori esikooper, 1 Peter Werhahn, d Klauspeter Seibl, n-o Tallinnas Elektrat laulnud Brenda Ro­ berts), Kiel. * Kurt Weill, «Der Kuhhandel» (satiiriline operett), Põhja-Rheini-Westfaali Weilli- festivali avamiseks Düsseldorfi ooperilt. * Michael Tournier, «Pierrot ja saladused» — Lõu- na-Prantsuse Alpides vabas õhus Montgenevre'i turismikes­ kuse reklaamina. * Georg Riedel, «Barfotaliv» (libr Claes Fell- bom, 1 Finn Poulsen, d Jonas Dominique), Stockholm, Folk- operan. * John Metcalf, «Torn- rak» (libr Michael Wilcox, 1 Mike Ashman, d Richard Arms­ trong), Cardiff, Welsh National Opera. * John Cage, «Europe- ras» III ja IV (esitajaks 8 laul­ jat, 2 pianisti ja 6 operaato­ rit grammofonidel), London, Almeida festival, autor oli ko­ hal. * Robin Holloway, «Claris­ sa» (helilooja libr Samuel Ric- hardsoni romaani j. ooper valmis juba 1976, 2 vaatust, 1 David Opera Bastille Pariisis maal, "it orgis. * Volker David Puontney, d Oliver Knussen), Kirchner, «Erinys» (2 osas, he­ London English National Opera. lilooja libr Aischylose «Ores- * Londoni V rahvusvahelisel Stseen Verdi ooperist «Sitsiilia teia» j, 1 Friedrich Meyer- ooperifestivalil: Andrew Lovett, uesprid» La Scala's. Oertel, d Neil Varon). * Vic «Persephone»; Paul Barker,

72 hooaeg 1989/90

«Albergo Empedocle» ja «Wali» neri libr Ray Bradbury j utustuse (Ida-Euroopa poliitiliste muu­ j, ainel, mida on ka A. Hitchcock tuste aineil). * Ingomar Grü- kasutanud, 11-liikmelise orkest­ nauer», «Kuningas päevaks» riga), Chicago Chamber Opera. (kammerooper, 5 solisti, väike * Anthony Davis, «Kaksikkuu koor, 23 instrumenti, 1 Georges all» («Under the Double Moon»), Delnon, d Christian Pollack), 1 Rhoda Levine, d William Luzern. * Marco Tutino, «Cy­ McLaughlin), St Louis Opera rano» (Rostand'i «Cyrano de (USA). * William Bolcolm, «Ca­ Bergerad» j), Verona, Arena sino Paradise», Philadelphia, Teatro Filarmonico. * Anton American Music Festival. * Ruppert, «Ja Pippa tantsib!», Gordon Getty, «Tüse Jack» Münster. * Philip Glass, «The («Plump Jack», helilooja libr), Hydrogen Jukebox», Charlesto- lavaline ME, Marin Opera, Cali­ ni Spoleto festival, USA. * fornia. * Andre Gagnon. «Nelli- Tony Biggins, «Maa karje» gan» (Michael Trembley libr («Cry of the Earth», libr Alec poeet Emile Nelligani elust), Davison, «kooridraama loomise Quebec Opera, kohe ka Montreal, täiuslikkusest», d John Hywel), Ottawa. * 2. Müncheni uue London, Royal Festival Hall muusikateatri biennaalil esi­ lihavõtte ajal. * Azio Corghi etendunud teosed: Hans-Jürgen (Milano konservatooriumi pro­ von Bose, «63: Unistuste Palee» fessor), «Blimunda» (portugali («63:Dream Palace», helilooja kirjaniku Jose Saramago ro­ tekst James Purdy novelli j, 1 maani «Memorial do Convento» Jonathan Moore, d Alicja Mounk j, 1 JerÕme Savary, d Z. Pesko), solistide ansambli ees), Münche­ La Seäla * Libby Larsen, ni linna tellimus, biennaali pea­ «Frankenstein: moodne Promet­ preemia. * Wolfgang von Sch­ heus», Minnesota Opera. * weinitz, «Patmos» («azione mu- Cristopher Drobny, «Lucy eksi­ sicale», D. E. Sattleri libr Jo­ mused» (humoristlik ooper), hannese Ilmutusraamatu j Mar­ Portland Opera, USA. * Daniel tin Lutheri tõlkes, 1 Ruth Berg- Dutton, «Kivist mees» (multi- haus, d Adam Fischer, kohe Lavastajad Ursel ja- Karl-Ernst meedia-ooper elust Appalac- laval ka Kasselis). * Andras Herrmann hias), Kentucky Opera, Louis­ Hamary, «Seid stiil» (libr Jose ville. * Lawrence Rapchak, Vera Morales, Istvan örkeny Christian Kohlmann, d autor, «Juan Diaze elutöö» (Carl Rat- tragikomöödia «Tõtek» j, 1 Stuttgardi Ensemble avance). * Paolo Area, «Lucius, Asinus Aureus» (nukuoopei Apullio di Stseen Berliozi ooperist «Troojalased» Opera Bastille's. Madaura j, d R. Epple) ' Leroy MUUSIKAMAAILM

Gewandhaus'i orkester, Pezna- tusi ka Londoni Albert HaWi rii Ooper, Praha Kammerballett, «Promenaadidel»: Kurt Ma- BSO (d Vladimir Fedossejev), sur, tšehhi d Libor Pešek, pianist Andrei Gavrilov jt. Kas G. Roždestvenski, M. Rostropo­ pole seda ka Salzburgi suvise vitš K. Penderecki, Lutos- 136 üritusest suur F-i avakõne tawbki jmt; Armeenia Riikliku Vaclav Havelilt? «Berliini Fil- SO kontserdid Carnegie Hall'is harmoonikute» esmakordne (d Loris Tjeknavorian, ainus kontserdireis Iisraeli (d D Ba- USA dirigent, kes N Liidus, renboim) ja R. Straussi loomin­ Armeenias, täiskohaga ametis) gu vabanemine 1930. a-te boikoti alt, suured Rumeenia galaeten- Aimata on Mozarti aasta lähe­ dused Viini Riigiooperis (paljud nemist: Salzburgi Mozarl- emigratsioonis elavad nimekad wocke'1 Yehudi Menuhin, Gidon muusikud, aga ka C. Abbado, P. Kremer, Murray Perahia, Mauri- Domingo, J. Carreras, A. Baltsa, zio Pollini. Robert Holi, Zubin G. Beiiackovä, C. Studer jt), Mehta, N. Harnoncourt; Mozart- 11 aastaste keeldude järel Sergiu Labor Viinis esmakordselt Bel- Celibidache (koos «Müncheni vedere-konkursi saatjana; Salz­ Filharmoonikutega») Bukares­ burgi Mozarteurn'i esimese fi­ Francisco Araiza tis, L. Bernsteint juhatatud jõu­ liaalina asutati Mozarteum Bel- lukontserdid mõlemas Berliinis gicum Brüsselis; uns ooperifes- Jenkins, «Kolme poja ema» 1989, M. Rostropovitš Washing­ tival Marokos El Badia ajaloo­ (USA džässiviiuldaja ballett- toni Rahvusliku SO-ga Moskvas lises palees: 11 etendust «Haa­ rockooper, libr Ann T. Greene, ja Leningradis, pisut muu­ remirööviga»; Cheltenhami F-il koreograaf Bill T. Jones, d Yo- ram David). Lõpetuseks kaks uudist Soomest: Einojuhani Rautavaara, «Vincent» (heliloo­ ja libr, 1 Jussi Tapola, d Fuat Mansurov, s Jorma Hynninen, Sini Rautavaara), Soome Rah­ vusooper, Helsingi. Paavo Hei­ ninen, «Nuga», Savonlinna fes­ tival.

MUUSIKAELU SÜNDMUSI Prantsuse revolutsiooni suur- juubel ja 50 a II maailmasõja algusest kajastusid ka mitmel festivalil: «Frankfurter Festel» kõlasid Britteni «Sõjareekviem» ja Prokofjevi «Aleksandr Nevs­ Anja Silja koos abikaasa Christoph von Dohnänyiga. ki»; Edinburgh's kutsutuna Stseen Wagneri ooperist «Jumalate hämarik» Met'is. Nouvel Orchestre Philharmoni- que (d Marek Janowski), ooper- ballett revolutsiooniaja muusi­ kal «Uks aasta» («L'An Un»), lõpetamas Berliozi Reekviem (d Rafael Frübeck de Burgos); Versailles' lossis suur sari 1789. aasta lähistel loodud muusikast (sh Marie-Antoinette'ile pühen­ datud sümfooniaid jt suur­ vorme, kuninganna enda harfi- palad). * Poliitilisi alatoone on veel paljudel sündmustel: «Pra­ ha kevadel» 44 a järel esinemas d Rafael Kubelik ja pianist Rudolf Firkušny\ kohal ka heli­ looja Karel Husa; Brightoni F-i kummardus Ida-Euroopa ja vene 74 muusikale, esinemas Leipzigi hooaeg 1989/90

ME-l H. С. Robbins Landoni toetusel toimus Londoni Wig- täiendatud variant Joseph Eyb- more HalVis seitse tundi kont­ leri (1765—1846) täiendustega serte «Põhja tähtedelt» (noored Mozarti lõpetamata jäänud solistid); Soome muusika festi­ Reekviemist; Kasseli muusika­ val Jaapanis; tähelepanu äratas päevad teemal «Mozarti viimane Põhjamaade noorte dirigentide aasta» jpm. konkurss, samuti see, et Stock­ UNESCO Rahvusvahelise Muu- holmi Kuninglik Ooperiteater on sikanõukogu 23. kongressil Pa­ tellinud oma heliloojailt 8 uut riisis valiti uus juhatus: esi­ ooperit; toimusid esmakordne meheks Zairi helilooja Lups- UMF Stockholmis, UMF-d Taa­ wichi M'Buyama, liikmed TSLV nis Stavangeris ja Ärhusis. muusikateadlane Ladislav Mok- Veel: uus islandi TV-ooper Atli ry, USA muusikateadlane Ben­ Heimir Sveinssonilt, «Põhja­ jamin Dunham, heliloojad Ist­ maade muusikapäevad», Islandi van Lang (Ungari), Jordi Roch SO 40, Soome orkestrimuusika (Hispaania), Alicia Terzian (Ar­ 200. aastapäevaga seoses (Turu gentina) ja Tuneesia muusika­ Muusikaühingu asutamine 1790) teadlane Fehti Zgonda. Euroopa kirjutati Inglise pressis Soome Muusikafestivalide Assotsiat­ 31 (!) sümfooniaorkestrist (12 siooni uueks presidendiks valiti kutselist, 11 poolkutselist), ME- Haagi Kuningliku KMK rektor dest 1990. a «Helsingi pidunäda- Franz de Ruiter. lail», sellest, et Soomes toimub Stseen Mozarti ooperist «Võlu­ Edukalt on end taas tutvustada igal aastal 16 festivali. Põhja­ flööt» Leipzigis, Pamina — suutnud Põhjamaad: NOMUS-e maade suurima kontserdikesku- Monika Brustmann ja Papageno — Roland Schubert. se Tampere-talo avamisest 5. X 1989. Õtse kontserdimajadest: «eatu» pianisti Mieczyslaw Horszowski karjäär jätkub — Viini Kon- zerthaus'is 1989. a septembris (Bachi VI prantsuse süit, Beet­ hoveni Sonaat op 10 nr 2, Schu- manni «Liblikad», Chopini jm), juunis 1990 Aldeburgh' F-l ja Londoni Wigmore Hall'is (98. sünnipäeva puhul!). * John Ogdoni mälestuskontsert Lon­ doni Barbican'is. * Neeme Jär­ vile usaldati EBU «Euroradio» 1989/90 sarja lõppkontsert 25. VI Genfis Sveitsi-Romaani SO ees (Sibelius, Sostakovitš). * Tanglewoodi F-ide orkestri es­ Mung Whun Chung ja Pariisi Ooperi president Pierre Berge makordne reis Euroopasse jäi ' Stseen Berliozi ooperist «Troojalased» Opera Bastille's. Leonard Bernsteinile viimaseks. * Schleswig-Holsteini festivali orkester (noori mängijaid kogu ^ maailmast) oli kontserdireisil p_ m New Yorgist, Los Angelesest, San Franciscost läbi Euroopa suurimate keskuste Moskvani (d ka Georg Solti). * S. Richteri come-back kahe südameoperat­ siooni järel Meslay F-il: soolo- õhtu, duos Z. Kocsisiga, Liszti- l õhtud lauljate, viiuldajate ja 1 Budapesti SO-ga. * Ameerika Rahvuslik SO (d M. Rostropo- vitš) 34. P. Casalsi nim F-il Puerto Ricos. * Peter Donohoe, Bella Davidovitši, Jevgeni Kis- sini, Ivan Tcherepnini (oli ka festivali helilooja) klaveriõhtud Korsholmi/Mustasaari F-il. * 75 MUUSIKAMAAILM

Gidon Kremeri 10. Lockenhausi F-il (moto all «Viini klassika ja XX sajand») osales ka Salzburgi Camerata Academica (1991. a suvel jääb festival vahele). * 72-a Elia Fitzgerald taas laval Montreux' džässifestivalil. * Montserrat Caballe aariateõhtu Budapesti kevadfestivalil. * John Eliot Gardineri Londoni ansamblitelt kõlasid Mozarti «Idomeneo» ja «Tituse» KE-d Hollandi F-il. * 1229 klarnetisti Christa Ludwig, Peter Scgreier, Claudio Abbado, Edda Moser ja Diet­ (nii kutselised kui amatöörid rich Fischer-Dieskau. koori osalemisel. * Marta Arge- tati muuhulgas ka Washingtoni rich, Vladimir Ashkenazy, Nico­ Kennedy Center's. 75: Kuubast las Economou B. Straussi päeva­ pärit USA punist, Liszti inter­ del Garmisch-Partenkirchenis. * preedina hinnatud virtuoos, ka English Chamber Orchestra (d «pianistide paraadile» La Roque Leopold Hager) Mozarti F-il d'Antheroni kutsutu (1989), Würzburgis. * Carl Orffi «Tri- juubelikontserdiga N Yorgi onfi» (d W. Sawallisch) Mün­ Avery Fisher Hall'is esinenud cheni ooperif-il. * «Müncheni Jorge Bolet (suri oktoobris Filharmoonikutel» oli hooajal 1990); Inglismaal elav poola he­ 124 kontserti, neile on aga 16 000 lilooja, 10 sümfoonia autor, diri­ abonementi 9 sarjas — 4000 gent Andrzej Panufnik («Inter­ huvilist jäi rahuldamata. * national Herald Tribune'is» juu­ Esmakordne F «Styriarthe» su­ beliartikkel pealkirjaga «Poola vel 1990 Grazia («Die Spuren des muusika maailmakodanik»). 70: Klanges», algataja N. Harnon- ühena esimestest (vahel ainsana) court). * Väga õnnestunuks maailma kaalukamatest leksi­ peeti rahvusvahelist kammer­ konidest leitav eesti helilooja, muusika festivali Montrealis: muusikakriitik ja -teoreetik Udo «piano and voice» (17 000 kuula­ Kasemets Canadast, kelle juubel Katia Ricciarelli ja Luciano Pa- jat). kodumail ka veel nüüd tähista­ mata jäi (!). 60: saksa dirigent varotti. Londoni «Promenaad-kontserti- ja muusikateadlane, enam Vii­ del» suvel 1990 oli 66 kontserti niga seotud (Concentus Musi- 58 eri programmiga: 33 orkest­ cus), varajase muusika asja­ rit, 43 dirigenti, 77 lauljat, tundja, nüüd ka Mozarti esita­ 47 instrumentalisti. * Plaadi­ jana hinnatud Salzburgi Mozar- firmad konkureerisid «tippkont- teum'i ja Muusikateadusinsti- sertide» salvestiste müügile tuudi professor Nikolaus Har- laskmisel: 1990 jaanuaris ilmu­ noncourt (firma «Teldec» tegi sid nii Bernsteini jõulukontsert sel puhul ja Concentus Musi- L-Berliinis (Beethoveni IX, cuse 35. aastapäevaga seoses «Deutsche Grammophon») kui kättesaadavaks 21 NH plaati ka «Viini Filharmoonikute» uus- CD-na). 50: maailmanimega slo­ aastakontsert 1990 (d Zubin vaki sopran Lucia Popp; austria Mehta, CBS). • Pariisis asutati dirigent, tunnustatumaid kaas­ uus videokeskus «Memoire» aegsete hulgas Walter Weller; Rahvusvahelise Teatri- ja Muu- rumeenia päritolu ooperitäht sikaliidu juurde — teatri- ja Heana Cotrubas; kuuba heli­ ooperiarhiivina, kuhu juba ko­ looja ja kitarrist, Tallinnaski gunenud paljude maade kuulsa­ esinenud Leo Brouwer; rootsi mate teatrimajade etenduste sal- ooperibariton Jerker Arvidson. Jose van Damm vestisi. Arhiivi rajajate eesot­ Jeunesses Musicales Austria sas olid Jean-Louis Barrault. osakonna algusest möödus 40 kogu TSLV-st) esinesid Praha Rolf Liebermann ja Sylvia aastat. Eve Queleri juhatatav, Lucerna-saalis. * Kiri Te Kana- Montfort. * Yehudi Menuhin nüüdis- ja vähemängitud ooperi- wa esines kuue aasta järel taas pani aluse noorte muusikute repertuaari tutvustav Opera Or­ kodumaal (Aucklandi Domain toetusfondile kogu Euroopas, chestra of New York — 20. Park'is) Uus-Meremaa publiku­ asupaigaga Brüsselis. rekordiga. * Aasia moodsaima Amsterdami Barokkorkester kultuurikeskuse avamine Hong TÄHTPÄEVI. 198 9. Vae Ton Koopmani juhatusel — 10: 76 Kongis Kölni Ooperi orkestri ja lav Nižinski sünnist 100, tähis­ alustati barokkfestivaliga Ams- hooaeg 1989/90

autor, Viini KMK muusikapub- duse silmapaistvamaid autoreid, litsistika õppejõud Rudolf a-st 1967 Hamburgi ülikooli Klein. 60: dirigent, kes pole pea­ muusikateaduse professor, aegu et peadirigendiameteid pi­ Kreekast pärit Constantin Flo- danud, vaid külalisdirigendina ros; soome keskmise põlvkonna «kohal käinud», ometi väga tuntumaid heliloojaid, Soome nõutud, «Viini Filharmooniku- Heliloojate Liidu esimees, Tam­ te» uusaastakontserti 1989 juha­ pere muusikabiennaalide algata­ tanud Carlos Kleiber; Walter ja Usko Meriläinen; soome tun­ Felsensteini assistendina alusta­ tumaid ooperidirigente, ka maa- nud, SDV-st Läände läinud, ilmaesiettekandeid juhatanud Eve Queler Hamburgi RO ja Berliini Deut- Rahvusooperi peadirigent a-st terdami Concertgebouw's, Stutt­ gardi varajase muusika F-il, Belgias, Portugalis, Suurbritan­ nias, Prantsusmaal, Austrias, USA-s, Canadas jm —e|e Nluuäeei kaeaga. 19 9 0: Ernst Kreneki 90 tähis­ tati paljudel Euroopa F-idel, väga viljakalt maestrolt ME-1 Viinis vokaalsümf ooniline «Opus sine nomine» op 238. 85: samuti loominguliselt tegev Sir Michael Tippett (ME-1 ooper «New Year», käsil tellimus 5. kvartetile); alles äsja oma 10. sümfooniaga välja tulnud heli­ looja ja muusikakriitik Marcel Rubin Viinist; Kölni ja Berni viiuliprofessor, meistrikursus­ tega siiani tegev Max Rostal. 80: ameerika sümfonist, Juil- liardi muusikakooli ja Lincoln Lothar Zagroseh Center' presidendina tegutsev William Schuman; itaalia lau­ lutäht, viimati Milanos ka eest­ lasi õpetanud Giulietta Siimo­ nate; šveitsi helilooja, hiljuti oma 11. ooperi «Le Roi Beren- ger» ME-le toonud Heinrich Sutermeister; konkreetse muu­ sika isaks peetav prantsuse heli­ looja ja insener-eksperimentaa- tor Pierre Schaeffer. 75: austria viiuldaja, kauaaegne Salzburgi Mozarteum'i professor, veel siiani meistrikursustel tegev Wolfgang Schneiderhan; prant­ suse helilooja ja muusikateadla­ ne, L'Orchestre de Paris asu­ tajaid ja aupresident, Prantsuse Instituudi liige, alles ooperiga «Montsegur» publiku ette tul­ nud Marcel Landowski. 70: USA viiuldaja, N Yorgi Carnegie Nikolaus Harnoncourt ja Hans Peter-Blochwitz Hall'i presidente Isaac Stern, ehe Oper'i pealavastaja Götz 1973 Ulf Söderblom. 50-aasta- kellele hiljuti pühendas oma suu­ Friedrich; viiuldaja, pedagoog sed olgu vaid üles loetud: USA repärase Viiulikontserdi Henri ja dirigent Igor Bezrodnõi; his­ sopran Helen Donath, belgia Dutilleux; nimekas austria muu­ paania tuntumaid nüüdisheliloo- bass Jose van Dam, pianist ja di­ sikateadlane ja kriitik, 30 aastat jaid, ka dirigendina menukas rigent Christoph Eschenbach, «österreichische Musikzeit- Cristobal Halffter, kes ka Frei­ Wuppertali Tanztheater'i schrifti» peatoimetaja olnud, burgi elektronmuusikastuudio kunstiline juht Pina Bausch. Brüsseli maailmanäituse organi­ kunstilise konsultandina tegut­ Oli ka P. Tšaikovski ja С seerijaid 1958, monograafiate senud; saksakeelse muusikatea- Nielseni tähtpäeva-aasta. 77 MUUSIKAMAAILM

Läänest; O. Messiaeni «Assisi Franciscuse» fraagmendid KE-1 ja veel 2-tunnine «Le Livre du Saint Sacrament» (1984/85, esitas Jennifer Bate); tutvustati С. Nancarrow, G. Scelsi ja S. Reichi loomingut, rohkesti oli kavas Andrzej Panufniku teo­ seid (enne ta enda sensatsiooni­ list tulekut F-ile 1990), sisuka inglise muusika panoraamiga (kavas ka Panufnik) oli kohal London Sinfonietta; Taani RSO- lt (d L. Segerstam) Per Nergärdi ja Poul Rudersi uue­ mad oopused; Messiaeni, Scelsi ja Pärdi teoseid on peetud F-i Udo Zimmermann

Guerrero jpt. * Vaid neljale UUE MUUSIKA MAILT päevale mahtus «Steieri sügise» UM sarja «Musikprotokoll» Kõigepealt UMi- festivalidest ja Grazis, kavas oli põnevat külla­ uuest muusikast F-idel. 1989. ga: 3 ME-d, Austria EE-sid 10 С Abbado 1988 algatatud «Wien kontserdil 23. F-i deviis oli «Re- Modern» teist korda: 37 kontser­ volutionäre Prozesse & Ein ti enam kui 100 teosega, 8 Fest für Giaeinto Scelsi» — etendust Beat Furreri ooperist viimasele pühendatud marato- «Die Blinden». Abbadol on niõhtul kõlas 17 teost (neist kindel süsteem: 1988 olid kesk­ EE Austrias 12), esitajaiks punktis Kurtäg, Nono, Boulez, Krakowi Raadio SO (d Jürg Ligeti, W. Rihm; 1989 Bruno Wyttenbach), «Klangforum Maderna, Friedrich Cerha, Sofia Wien» (d В Furrer), Berni Gubaidulina, Karlheinz Stock- kvartett, Robyn Schulkowsky hausen; 1990 L. Berio, E. löökpilliansambel, hulk soliste. Carter, E. Krenek, W. Lutos- «Wien Modernil» osalenud lawski. Gubaidulinalt sh viiu­ Ensemble Modern (Frankfurt/ likontsert «Offertorium» ja M) tutvustas näiteks Conlon 12-osaline sümfoonia «Stimmen Nancarrow (USA) töid, Adriana Michael Tippett ... verstummen»; viinlaselt Hölszky «Karavani» löökpilli­ Cerhalt uusimana «Monumen- dele (ME), dirigendina osalenud telgedeks, tšehhi «Hudebni tum» (1988/89); Madernalt Hans Zenderi «Furin No Kyo» Rozhledy» peab Arvo Parti (ka­ serenaadid, mõlemad oboekont- (sopranile ja kammeransambli­ vas «7 Magnificat-antifooni») serdid, «Amanda», «Juilliard- le, ME) jmp. * Donaueschingeni aga kogu F-i prominentsemaks Serenade», «Aura», «Giardino (sakslaste vanim, esimest korda autoriks. * 39. Berliini pidunä- religioso». Esitajateks olid Viini 1921, taas 1950) F pakkus 10 dalad: avastus oli Charles Koe- orkestrite ees C. Abbado, Hans ME-d, autorite hulgas inglaste chlin (1867—1950), kelle üks Zender, Michael Gielen, Heinz noortest tunnustatuim George peateoseid «Of f rände musicale Holliger, F. Cerha, külas Ka­ Benjamin, Walter Zimmermann, sur le nom de Bach» kõlas towice ja Birminghami (d Simon Dieter Schnebel, Wolfgang üldse alles teist korda (!) Rattle) orkester, Ensemble In- Rihm («Frau/Stimme» soprani­ («Berliini Filharmoonikud», d terContemporain (d P. Boulez). le ja orkestrile sopraniga), Zoltän Pesko); 16-osaline «Les * Pariisi «Festival d'Automne» Volker Heyn («Ferro canto» Heures Persanes» («Messiaeni oli revolutsiooni juubeli puhul ork-le magnetofoniga), Kla- muusika ennetus», Chamber kaalukam: 24 kontserti, 35 renz Barlow («Orchideae Ordi- Orchestra of Europe, d H. Hol­ ME-d või prantsuse EE-d (sh 23 nariae* e «Tõe kolmas ruut» liger). F-i lopetas Lääne-Saksas teost sügisfestivali tellimusel), ork-le), aga alles nüüd Saksa hinnatud «idalase» Friedrich esindatud vahest kõik UM suur­ EE-1 ka Luigi Nono mälestusteos Goldmanni «Sinfonie für 4 kujud klassikuist kohalolnuteni: Tarkovskile «No hay caminos, Orchester» (ME, d autor). * Stravinski, Messiaen, Boulez, hay que caminar . . . Andrei Budapesti muusikanädal (alati Ligeti, Nono, Bartok, Maderna, Tarkovskij» (1987, seitsmele oktoobris): siingi London Sin­ Debussy, Berio, Nancarrow, Du- saali paigutatuc instrumentaal- fonietta (d Diego Masson) kahe sapin, aaperghis, Xenakis, Gie­ grupile). * 32. «Varssavi sügi­ kavaga, sündmuseks klaveriduo len, Reich, Bussotti, Takemitsu, sel» oli võrreldes varasema­ Bruno Canint) — Antonio Bal­ 78 Stroppa, Jarrell, Eloy, Holler, ga rohkem nimekaid interpreete lista esinemine (sh Niccolõ Cas- hooaeg 1989/90 tiglioni neile pühendatud «Om- •The Ecchoing Green. Residua taud (ka Tampere biennaalil), magio» ad Edward Grieg»), un­ II» viiulile ja klaverile) ja pianist Bernard Wambach, kä­ gari heliloojatelt Läszlõ Dubro- Morton Feldman/Christian sitletavate autorite hulgas Ri­ vaylt ja Endre Szekelylt ME-d, Wolff, Helmut Lachenmann 2. chard Barrett ja Michael Finnis- Attila Remenyi, György Orbäni kvartetiga «Reinen seligen Geis- sy (Inglismaa) ning Iannis Xe­ teosed. * Naisheliloojate F ter», osalemas ka naisheliloo­ nakis («Persephassa» löökpil­ Heidelbergis: kavas Sorrel Hays jad Pauline Oliveros (USA) lidel), 32-a vaheaja järel kohal USA-st, Miriam Marbe Rumee­ ja Kaija Saariaho (Soome). * ka John Cage. niast, Ruth Zechlin, Adriana Stuttgardi UM päevadel Clytus Hölszky jt. * Üheksast kont­ Gottwaldi algatusel ja teos­ serdist koosnev sari Londoni tusel, keskpunktis H. Holli- PREEMIAID JA Festival HalVis oli pühendatud geri looming, autor dirigen­ G. Ligetile. dina ja oboel (kavas mh 3- TUNNUSTUSI 1990, Luciano Berio festival tunnine «Scardanelli-Zyklus»). Mitteametlikuks Nobeli pree­ Londoni Barbican'is (jaanuar): * Kolmandat korda Tampere miaks muusika alal peetava BBC SO (d autor), BBC Philhar­ biennaal, kavas soome muusika. Ernst von Siemensi nim rah­ monic Orchestra, Electric Phoe- Autorite hulgas U. Merilaineni vusvahelise preemia (Baieri kõrval Kaija Saariaho, Jukka Kaunite Kunstide Akadeemialt Tiensuu, Jouni Kaipainen, Olli ja Siemensi fondilt) 150 000 DM Kortekangas, Erik Bergman, sai helilooja Hans Werner Harri Vuori. * «Elektronmuu­ Henze. Siemensi fondi toetus- sika kevadel» Viinis peajõud preemiad: USA helilooja Geor­ Läszlõ Dubrovay (Budapest), ge Lopez (26-a), Sveitsi heli­ Lothar Voigtländer (I-Berliin), looja Michael Jarrell (32-a), Vitazoslav Kubicka (Bratisla­ Viini Schuberti-trio, Manches­ va), Ryszard Klisowski (Wroc- teri ouoyal northern y:ollege of law). * «Hommage a György usica Müncheni Orffi keskus, Ligeti» Gutersloh's: 5 kontserti, Müncheni koor «Via Nova». * ettekanne, film; Ligeti valikul UNESCO Rahvusvahelise Muu- ka L. Janäceki ja G. Kurtägi sikanõukogu preemia 1989 Pa­ teosed * Darmstadtis april­ riisist said araabia muusik Mu- lis kongress «1980. aastate nir Bašir ja rahvusvaheline muusika», UM suvekursustel noorte muusikaorganisatsioon seekord juhendajaiks «Ardit- Dieunesses usica les oma 50. aas­ ti-kvartett», laulja Brenda Mit­ tapäeva puhul. * Pariisi linna chell, flötist Pierre-Ives Ar- ühe kõrgeima autasu — «Medail-

Yehudi Menuhin ja Ravi Shankar

Ianis Xenakis ja Peter Brook

nix, Finchley Children's Group, London Sinfonietta Voices ja BBC Singers, uuematest teostest kõlasid «Sequenza nr 7» klaveri­ le, «Requies» kammerorkestri­ le, «Cantieum Novissimi Testa­ menti II» (1988—1989, Briti EE, 8 häälele, 4 klarnetile, saksofoni­ kvartetile), põnevad Weilli ja biitlite seaded. * Witteni uue kammermuusika päevad: 7 kontserti, 21 autorit, 34 teost, sh 11 ME-1, kaksikõhtud — Frederic Rzewski/Gerhard Stab­ ler, Denis Bouliane/Walter Zim­ mermann (ME-1 emotsionaalne 79 MUUSIKAMAAILM

le de Vermeil» — vääris 64-a Rahvusvahelise Teatriinstituudi nete eest rahvusvahelise koostöö austria sopran Leonie Rysanek. (ITI) SLV keskuse aastapreemia. alal muusika vallas. Toetuspree- * Uue, väga kõrge (100 000 dolla­ * Helilooja ja teoreetiku August mia kuulus USA heliloojale rit) «Praemium Imperiale» Lon­ Halmi nim fond ja Trossingeni George Lopezile Washingtonist. donist (žüriis 5 kuulsat meest, KMK andsid oma esmakordse * Lüübekis väljaantava Henrik sh David Rockefeller ja endine preemia Baden-Badeni raadio SO Steffansi preemia (Põhjamaade kantsler Helmut Schmidt) päl­ kauaaegsele peadirigendile Er­ teenekale heliloojale või uuri­ vis viie kunstiinimese kõrval nest Bourile. * Iisraeli-Saksa jale) sai soome helilooja Kalevi ainsa muusikuna Pierre Boulez. Ühingu Rudolf Küstermeieri Aho. * N Liidu riiklikud pree­ * Leonie Sonningi nimeline kaa­ nim preemia said Tel Avivist miad 1989: viiuldaja Vladimir lukas preemia Kebenhavnist tuli iisraeli helilooja Zwi Avni ja Spivakov ja dirigent Valdimir György Ligetile, ta sai ka ajaloolane Mosche Zimmermann. Fedossejev. * Teenete eest Jaa­ Goethe-medali Münchenist ning * Põhjamaade Nõukogu muusi- pani muusikaelus vääris pos­ valiti Austria Heliloojate Liidu kapreemia 1989 — norra heli­ tuumselt mälestusplaadi Her­ auliikmeks. * Canada Kunsti­ looja Olav Anton Thommessen bert von Karajan, Tokyo Sun- nõukogu Torontos määras Glenn teosega orelile, tšellole ja suurele tory Hall'is võttis selle vastu Gouldi Sõprade Ühingu asuta­ orkestrile «Durch Prismen». * maestro lesk. * Preemia «Teenete tud Gouldi-nim suure preemia Luzerni linna kunstipreemia eest Ungari muusikas» said pia­ (iga 3 aasta järel) Yehudi 1989 laureaat on muusikape- nist Zoltän Kocsis ja lastekoor Menuhinile. * Schleswig-Hols- dagoog, helilooja ja koorijuht «Cantemus» Budapestist. * Ing­ teini festivali P. Hindemithi Hansruedi Wililisegger, Lausun liskeelsele Euroopa osale mõel­ preemia anti saksa heliloojale ne'i konservatooriumi Paderew- dud Hamburgi F. V. S. fondi Wilhelm Killmayerile. * Daniel ski preemia sai pianist Anna Shakespeare! preemia pälvis Barenboim vääris oma 25-aasta- Smith. * «Aasta isiksuse» pree­ Londoni kammerorkestri St. se koostöö eest «Berliini Fil- mia Prantsusmaal sai 1989 Martin-in-the-Fields asutaja ja harmoonikutega» orkestri Hans inglise organist Jennifer Bate. kunstiline juht Neville Marri- von Bülow' nim medali. * Cana­ * Serge Lifari nim preemia ner, teenete eest Euroopa kul­ da UNESCO-komisjoni asutatud Pariisist vääris 21-a Moskva tuuri tutvustamisel. * Dirigent Marshall McLuhani nim preemia Riikliku Balleti solist Vladimir Nikolaus Harnoncourt ja lavas­ (antakse välja 2 aasta järel) Malahhov. * Londoni Ooperidi­ taja Jean-Pierre Ponnelle (pos­ sai esimese heliloojana kommu­ rektorite Ühendus otsustas anda tuumselt) said Viini Mozart- nikatsiooni sektoris prantslane oma «Fidelio medali» bariton gemeinde Mozarti-medali. * Pikk Pierre Schaeffer — uute tehni­ Donald Mclntyre'ile lauljatee- rida Londoni Kuningliku Filhar- kate juurutamise eest komposit- nete ja kauaaegse koostöö eest mooniaühingu Charles Heidsiec- siooniprotsessis. * Ameerika Londoni Kuningliku Ooperiga. ki nim preemia laureaate: suur­ muusikateadlane H. C. Robbins vormi eest O. Messiaeni «St. * Londoni Royal Philharmonic Francois» — ooperi poolia valine Landon vääris Austria Burgen- Society kuldmedali vääris ing­ landi liidumaa (Haydni sünni­ ettekanne (EE Suurbritannias) lise metsosopran Janet Baker. * LPO-ga Kent Nagano juhatusel; paiga) preemia eriliste teenete Alam-Austria kultuuripreemia eest Joseph Haydni loomingu väikevorm: Simon Hoiti «Cap­ 1989 omanik on helilooja Gott­ riccio Spettrale». Dirigent: Si­ uurimisel ja tutvustamisel. * fried von Einem. * Teenete eest «Festival International du Film mon Rattle. Suur koosseis: Lon­ Austria Vabariigi ees anti doni Sümfooniaorkester. Väike d'art» Pariisis hindas esime­ «Grossen Ehrenzeichen» Viini se preemia vääriliseks K. Pen- koosseis: Nash Ensemble. Parim Kammerooperi kunstilisele ju­ ooperietendusi «Jenufa» Glyn- derecki «Poola reekviemi» kuns­ hile Hans Gaborile. * Inglise tilise jäädvustuse. * Stuttgar­ debourne'i lavastus. Kontserdi­ Rahvusooperi 42-a peadirigent seeria: Andras Schiff Haydni dis elav rumeenlanna Adriana Mark Elder sai Briti Impeeriumi Hölszky sai teistkordselt (ka festivalil Londoni Wigmore ordeni. * Lääne- ja Lõuna- Hall'is. Laulja: Philip Langrid- 1987) silmapaistva naiskunst­ Euroopast pärit muusikuile niku preemia Heidelbergist ning ge. Instrumentalist: rootsi trom­ mõeldud Stamitzi preemia vää­ petist Häkon Hardenberger. Schneider-Schotti preemia risid Müncheni helilooja ja peda­ Mainzist. * H. Villa-Lobosi Debüüt: Leontine Vaduva «Ma- goog Dieter Acker ja flötist nonis» «Covent Garden'is*. Raa- nim mälestusmedali pälvis Willy Freivogel. * Frankfurdi Brasiilia valitsuselt tšehhi dio-TV-video: Bartoki «Hertsog muusikapreemia omanik on Sinihabeme loss» BBC-2 prog­ kitarrist Lubomir Brabec. * džässipianist Chick Corea USA­ Ühe Laurence Olivier' nim pree­ rammis. Muusikaraamat: David st. * «Premio Europa» Sitsii­ Cairns. «Berlioz», 1. köide. * miatest Londonist sai Harry liast Taorminast vääris lavasta­ Kupfer Glucki ooperi «Orpheus Rolf Liebermanni preemia Ham­ ja Giorgio Strehler. * Siena burgi Körberi-fondilt said York ja Eurydike» lavastuse eest Ber­ Akadeemia preemia (kuni 35-a liini Koomilises Ooperis trupi Hölleri ooper «Meister ja Marga­ muusikule) sai saksa viiuldaja rita» (ME 1989, Pariisis) ja Londoni gastrollil. * Wuppertali Frank-Peter Zimmermann. * Tanztheater ja selle kunstiline Detlev Mülier-Siemensi ooper Lääne-Berliini suure kunsti­ «Inimesed» («Die Menschen», juht Pina Bausch said Roomast preemia muusika alal sai enne esmakordse Aurel von Millossi tuli ME-le 18. XI 1990 Mann­ surma Luigi Ncno — välja­ heimis). Y. Hölleri ooper vääris 80 nim preemia, trupi juht ka paistva kunstiloomingu ja tee­ hooaeg 1989/90

Albert-Schweitzer-Quintett A. Anne-Sophie Mutter sai «Deut­ g - 'li» Reicha 25 kvinteti koguplaadis- sche Grammophoni» kuldplaadi tuse eest. * Esmakordse H. von (müüdud 250 000 tk) 14-aasta- Kärajani nim preemia bariton selt H. von Kärajani uhatusel Jose van Dam. * «Grammy'd plaadistatud Mozarti 3. ja 4. USA-st: New Yorgi Mefi «Val­ viiulikontserdi eest. * Budapesti küüride» plaat «Deutsche Gram- Liszti-ühingu F. Liszti nim mophonile» (d James Levine), «Grand Prix du Disque» on saa­ Britteni «Sõjareekviem» (Atlan­ nud inglise pianist Peter Do- ta SO ja poistekoor, d Robert nohoe. Shaw ), Britteni Tšellosümfoo- nia (Yo-Yo-Ma ja Baltimore'i AUNIMETUSED. Prant­ SO), Andras Schiff Bachi süiti­ suse Auleegioni järjekordsed ka­ dega, Emerson-kvartett (Bar- valerid: saksa bariton Dietrich tõk), sopran Dawn Upshaw (lau- Fischer-Dieskau, prantsuse diri­ lutsükkel «Knoxville Summer»), gent Antonio Almeida (ka Eestit Leonard Bernstein ja New Yorgi külastanud) ja tenor Michel FSO (Mahleri 3. sümfoonia), Senechal, USA viiuldaja Isaac Bulgaaria Riiklik Naiskoor, Ste­ Stern, saksa dirigent Kuri ve Reich teosega «Different Masur. Audoktoreid: USA sop­ Trains» («Kronos-kvartett»). * ran Jessye Norman Cambridge'i ülikoolilt; hispaania tenor Donald Mclntyre oma värske Jose Carreras Barcelona üli­ «Fidelio medaliga». koolilt, ta sai ka Viini Aka­ deemia «International Butterfly ka Prantsuse Teatri- ja Muusika­ Award'i»; poola helilooja Wi­ kriitikute Liidu preemia kui told Szalonek Münsteri Wilhel­ parim ME 1989. * Müncheni 2. mi ülikoolilt. Berliini Deutsche Uue Muusikateatri biennali (kj Oper'i peaintendant Götz Fried­ H. W. Henze) preemiad: Suur rich sai Hamburgi ülikooli ause- preemia 100 000 DM, (auto­ naatoriks; tšehhi klavessinist firmalt BMW) — Hans Jürgen Zuzana Ružickovä National Ear­ von Bose ooperi «63: Dream ly Music Association'! eluaeg­ Palace» parima partituuri eest; seks auliikmeks ja Colin Davis Jonathan Moore ja David Blight Dresdeni Staatskapelle audiri- samast lavastusest (parim režis- gendiks — plaadistamiste ning sööritöö, parim lavapilt); pree­ Suurbritannia ja USA kontser- mia said veel Roger Epple ja direisi eest. * Londonis elav David Lang ning etenduse «Ju­ Austria pianist Alfred Brendel dith ja Holofernes» näitlejad. * nimetati «Briti Ühiskonna» or­ Rahvusvahelise Ooperiühingu 4. deni kavaleriks (kui olnuks Briti peaassambleel Bilbaos andis kodakondsuses, saanuks selle ühing välja oma esmakordsed asemel aadlitiitli). * Aadlitiitli «Apollo» preemiad — viimase vääris Briti muusikateadlane, kauaaegne BBC kaastööline ja kolme aasta ooperielust. Parim Carl Nielsen esietendus: «Don Giovanni» La Royal Northern College'i profes­ sor John Manduell. * Uue Bachi Scala's (1 Giorgio Strehler, d «Gramophone Award» Londo­ ühingu (asut 1900) presidendiks Riccardo Muti); lavastaja Harry nist Schuberti sümfooniate ko- Leipzigis valiti läänesaksa diri­ Kupfer; dirigent Claudio Abba- guplaadistuse eest European gent Helmuth Rilling. * M-me do; laulja Placido Domingo. Pa­ Youth Comunity Orchestra'le Toussaud' Vahakujude Muu­ rim uusooper: H. W. Henze С. Abbado juhatusel. * Eesti seumi Londonis ilmus esimese «Reedetud meri» (ME mais heliloojate muusikaga plaadid: ooperilauljana vahast Luciano 1990). * USA arvestatavaima Arvo Pärdi «Johannese pas­ Pavarotti. tunnustuse kunstnikele, «Rah­ sioon» sai Edisoni preemia Hol­ vusliku Kunstimedali» 12 lau­ landist ja «Record Prize Aca­ reaadi hulka oli president Geor­ demy» preemia Tokyost nüüdis­ ge Bush arvanud ka Leonard muusika alal (esit «The Hilliard Bernsteini, kes keeldus sellest Ensemble», «The Western Wind MUUSIKAMAAILMA protestiks maal valitseva kunsti- Chamber Choir» ja 5 instru­ rahasid piiravate seaduste vas­ mentalisti). Eduard Tubina 3. ja KAOTUSI tu. * Heliplaadipreemiad. Saksa 8. sümfoonia plaat (firma BIS, heliplaadikriitikutelt: Vladimir Rootsi Raadio SO, d Neeme 1989 Horowitzi viimased plaadid, A. Järvi) vääris ajakirja «Gramo­ 101-aastaselt suri Ühendriikide Schönbergi kooriteosed (d P. phone» aasta parima plaadi muusikali-, revüü- ja lauluilma Boulez), dirigent Gunter Wand, tiitli tehnilise kvaliteedi eest. * elav legend Irving Berlin. * 81 MUUSIKAMAAILM

Lahkunud on veel: Belgia muusi­ Ameerika legendaarne pianist kateadlane, pianist ja dirigent Vladimir Horowitz (85-a), 19 Paul Collaer (98-a), kelle põhi­ ameerika «Grammy» jt heli- alaks oli muusikaetnoloogia ja plaadipreemiate omanik, Londo­ XX sajandi muusika. Ta oli ni Kuningliku Filharmoonia- keskuse Colloquies Internatio- ühingu kuldmedali ja «Medal of naux d'Ethnomusicologie kaas­ Freedom» saanu. Maeti Milanos- asutaja, aafrika rahvamuusika se Arturo ja Wända Toscanini seeriate väljaandja, muusika­ kõrvale. * Jugoslaavia kuulus ajaloo atlase ning moodsa muu­ sopran Zinka Milanov (83-a), sika ajaloo autor, kauaaegne tuntum eelkõige New Yorgi Lääne-Berliinis asuva Võrdleva Met'ist (laulis seal 298 etendust Muusikateaduse ja Muusikado- 14 rollis, lisaks 127 gastrolli­ kumentide Rahvusvahelise Ins­ del), aga ka Covent Garden'ist tituudi muusikateadusliku nõu­ ja La Scala'st — Tõsea, Aida, kogu president. 1985 sai ta Gioconda, Amelia, Leonora, Nor­ Rahvusvahelise Muusikanõu- ma. Lavalt lahkus 1966, pärast kogu «maailma muusikapree- seda õpetas edukalt USA-s. * mia». * Ameerika nimekas heli­ Saksa bass Kurt Boehme (81-a), looja, suurepärane publitsist ja Baieri RO solist, 1960. a-tel pedagoog Virgil Thomson (92-a), tuntud Bayreuthi ja Salzburgi Pulitzeri preemia (filmimuusika festivalidelt. * Szymanowski jäl­ «Louisiana Story») laureaat ja gedel käinud a-st 1925 Pratsus- Prantsuse Auleegioni kavaler, maal elanud poola helilooja Ameerika Academy of Arts and Roman Palester (81-a Pariisis), Sciences ja Academy of Arts tuntud oma orkestri- ja kammer- and Letters liige, paljude pree­ teostega. * Prahast pärit, 1940. miate ja medalite omanik, vähe­ —1950. a-tel New Yorgi MeCis masti 19 ameerika ülikooli, kol­ solistiks olnud ooperitenor Kurt ledži või instituudi audoktor Baum (81-a). * Slovaki tutu- või -liige. * Inglise helilooja maid heliloojaid, ooperiautorina Lennox Berkeley (86-a Londo­ menukas Jan Cikker (78-a) nis), Kuningliku Muusikaaka­ Bratislavas. * Prantsuse šansoo- deemia professor 1946—1968, nide autor ja pianist Mare Suurbritannia Heliloojate Liidu Heyral (69-a), kelle loodut on presidente, Cheltenhami festiva­ laulnud E. Piaf, J. Greco, Y. Virgil Thomson li aupresident, samuti Monaco Montand jt. * Täies loomingu­ kultuuriteenete ordeni kavaler. * jõus lahkus nimekamaid inglise kunstilise juhina, La Scala's dirigente John Pritchard (68-a). ja Met'is dirigeerinud, 1988. Tema viimase aja peadirigendi- a-st Baieri raadio SO peadirigent Irwing Berlin ametid: Brüsseli Theatre de la Giuseppe Patane (57-a). * USA Monnaie 1981 — 1986, Kölni metsosopran, Rochesteri East­ Ooper 1978—1989, BBC SO 1982 man SchooVi õppejõud Jan De —1989 ja San Francisco Ooper Gaetani (56 a), uue muusika tun­ 1986—1989. * Paljudes kuulsates tud esitajaid, kellele kirjutanud teatrimajades laulnud itaalia te­ ka P. Maxwell Davies, G. nor Gianni Poggi (68-a). * Crumb, G. Ligeti, P. Boulez. * Inglise muusikateadlane ja pal­ Andekas rootsi ooperilavastaja, jude väljaannete («Times», Stockholmis, Drottningholmis, «Opera» 1950—1989, «Opern- Kobenhavnis, aga ka Saksamaal welt») hinnatud kriitik William (Gelsenkirchenis intendant), Mann (65-a), kes 40 aastat ka Inglismaal, Hispaanias, USA-з raadiokommentaatorina üles ja Austraalias tuntud Göran astus ja a-st 1985 Bathi festivali Järvefelt (42-a). Kodus oli ta kunstiline juht oli. * Ungari di­ 1986 ME-le toonud Hans Geforsi rigent, a-st 1962 Ungari raadio ooperi «Christina». ja TV SO ees seisnud, Bartöki 1990 ja muugi uue muusika tõlgit­ sejana tuntud, Liszti ja Kossuthi Sel aastal lahkusid: 99. eluaastal preemia laureaat György Lehel inglise ooperiprimadonna Eva (63-a). * Rahvusvaheliselt tuntu­ Turner, Manchesteri ja Oxfordi mate «tantsuteatrite» hulka ülikooli audoktor, Oklahoma kuulunud oma trupi juht Ühend­ osariigi aukodanik, aadlitiitli­ riikides Alvin Ailey (58-a). * tega kroonitu. Ta alustas solis­ Itaalia dirigent, Linzis, Berliinis tina 1915, 1924 kutsus teda La Scala'sse Toscanini, kelle armas- hooaeg 1989/90 tatumaid soliste ET oli. Lahkus mitmes Saksa teatris, viimati Akadeemias a-st 1964><', Prant­ lavalt 1948, siis oli pedagoog Ok­ Suttgardi ooperis (1956—1972) suse-muusika tegelane ja pianist lahomas ja Londoni Kuninglikus laulnud metsosopran Paula (tuntud eJ4ti duos viiuldaja Muusikaakadeemias, valiti Ing­ Brivkalne (83-a). * Aktiivsemaid Christian Ferras'ga), Marseilles' lismaa Wagneri ühingu etteotsa itaalia muusikakriitikuid, -pub­ Rahvusliku Konservatooriumi 1971. * Euroopas tuntud rumee­ litsiste ja monograafiate (Rossi­ rektor Pierre Barbizet (67-a). nia helilooja ja muusikateadlane ni, Petrassi, Mussorgski) autor, * Meie sajandipoole moodsa Zeno Vancea (89-a), kauaaegne Rooma muusikaelu organisaator muusika suurkuju, itaalia heli­ Bukaresti konservatooriumi Fedele D'Amico (77-a) Saksa looja Luigi Nono (suri oma ko­ muusikateaduse professor, aja­ dirigent ja organist Karl Mün- dus Venezias 9. mail 67. eluaas­ kirja «Musica» peatoimetajaid, chinger (74-a), 1945 asutatud ja tal). * USA kuulsamaid džäs- Rumeenia Heliloojate Liidu kiiresti kuulsaks saanud Stutt­ silauljatare Sarah Vaughan (66- suure preemia laureaal 1981. * gardi kammerorkestri juhte, a). * Inglise ooperilavastaja, ka Saksa sopran Erna Berger (89- teistegi kollektiivide ja Col- Saksamaal ja New Yorgi Met'is a), Dresdeni ja Berliini ooperi­ mari festivali algataja, saksa, oma töödega tuntuks saanud teatri solist, pikemalt ka Mer'is belgia, prantsuse jt maade John Dexter (64-a). * Ameerikas laulnud, aastast 1959 Hamburgi ordenite omanik, viimati veel (ka Met'is) edu saavutanud endi­ KMK professor, kes oma viimase Stuttgardi festivali asutaja. * ne N Liidu tenor Misha Rait- lied'i-õhtu andis 1968. * Inglise Poola helilooja, 1957—1969 Poo­ zin (59-a). * 1973 London Sin- dirigent, Wagneri eksperdina ja la Heliloojate Liidu peasekretär, fonietta asutaja ja direktor, ha­ interpreedina hinnatud Regi­ «Varssavi sügiste» autor a-st rukordne uue muusika eest võit­ nald Goodall (88-a). * Viini 1956, Austriasse lahkunud ja leja, oma orkestrile vähemalt Muusikaakadeemia kauaaegne a-st 1975 Grazi KMK õppejõud, 85 uut teost tellinud Michael president ja auliige, pianist, «Steieri sügise» «Musikproto- Vyner (64-a). * Kahe kontserdi- helilooja, pedagoog ja teoreetik kolli» kontsertidel palju mängi­ reisi vahel suri Laane Saksa Hans Sittner (87-a). * Prantsuse nud ning värskelt Steiermarki maal viiuldaja Oleg Kagan naishelilooja, P. Dukas' õpilane liidumaa muusikapreemia saa­ (43-a). * Stockholmi Kuningliku Claude Arrieu (87-a). * Mainekas nud Andrzej Dobrowolski (68-a). Balleti (1985—1989) ja Deutsche saksa ooperilavastaja, 1961— * Soome pianist, eriti klaveri­ Oper'i soolotantsija (a-st 1989), 1972 ka Berliini Deutsche Oper'i saatjana hinnatud Pentti Koski­ Martin Leander (23-a) sai õnne­ peaintendant Gustav Rudolf mies (67-a), kelle tegevusest olu­ tult surma Jeruusalemmas. Sellner (84-a). * Riiast pärit, lisim (ied'i-seminarid Sibeliuse š- >

| . -s. 1 / I gV 1l £c *r 2 * f Ш I 1 as . M. 1 = F M » B'4 * Ш 2 •S o s * s

\, : LIIS KOLLE

«WARSZAWSKA JESIEN '90» (14—23. SEPTEMBER 1990)

Sügis on Varssavis loodetavasti olnud kõikidel aastatel aegade hämarusest peale, kaasaegse muusika festivali «VARSSAVI SÜGIS» on seal peetud alates 1956. aastast. Kahjuks pole siinkirjutajal kõrvutamiseks muljeid eelmistest festivalidest, küllap aga on neist omad järeldused teinud korraldajad, nii et möödunudaastane oli mingis mõttes kõigi eelnenute summa.

Mingit üldrahvalikku sündmust see avaramat ruumi ning kõlas protestant­ muusikadekaad ei paistnud kujutavat, liku kiriku hiiglasliku valge kupli all. linna peäl võis silmata väheseid taga­ Festivalil oli see üks kõige soojemalt vas­ sihoidlikke müürilehekesi, mille kõrval tuvõetud kontserte (esitasid Vilniuse Uue kirendas näiteks esindusliku tantsuvõist­ Muusika Ansambel, Kaunase Riiklik luse ja paljude teiste ürituste eredaid Koor ning Varssavi raadio orkester, reklaame. Peaaegu kõigis kinodes jooksis dirigeeris Mieszysiaw Nowakowski). Ehk «Batman». poleks eesti publikulgi midagi mõnest Vahemärkusena olgu öeldud, et näi­ Kutaviciuse paganlikust rituaalist osa­ teks Varssavi kuningalossi poolakaid vist saamise vastu? eriti ei kisu — mitte ainult pääsetähe eest nõutava 4000 zloti, vaid võimaluse Aja märkidest ei pääse ka muusika — tõttu end selle raha eest paar tundi arre­ seda võib öelda eelkõige mängitud teeritu seisuses tunda. Wilanõwi suve­ autorite nimekirja vaadates. Poola heli­ residents oleks kuninganna ihukaitsjate loojate teosed moodustasid programmist agaratel mundri j ärglastel peaaegu õn­ kolmandiku, kuid puudisid tavapärased nestunud tüütult kunstihuviline eestlane raskuspunktid. Pendereckit, Lutostaws- ööseks Tema Majesteedi eestuppa pitsee­ kit, Meyerit ega Bairdi seekord siiski ei rida. Juba kõigeks valmis, söandasime esitatud. Kõlasid põhiliselt 1980. aastatel (Poolas olime Eestist neljakesi — ka noo­ loodud teosed, nende seas ka kolm esi­ red heliloojad Helena Eensaar, Jüri Rein- ettekannet. Bernadetta Matuszczaki vere ning Ariel Lagle) siseneda krooni- «Canti della vita e della morte» (R. M. kandjate paleesse ka Krakõwis, seal aga Riike tekstidele) baritonile, tšellole ja võis külastaja end tunda lausa kuning­ löökpillidele kirjutet küll 1970. aastail liku perekonna liikmena ning nähtu oli muusika, mis vaatamata paljudele jättis varju kõik eelnenud head ja halvad huvitavustele siiski teksti «segada» ei elamused. Fantastiline lossikompleks ise suutnud, põhjuseks võib-olla helilooja keset seda kirikuid tihedalt täistipitud liialt harras suhtumine Rilkesse. Elzbieta linna ning esinduslik XVII—XVIII Eu­ Sikora «Varjud» (1980—1984) sümfoo­ roopa (peamiselt Madalmaade) kunsti niaorkestrile ei veennud (nagu mitmed kollektsioon, mis ei asugi meist ju nii teisedki) oma kordumatuses (kõigest väga kaugel! hoolimata on iga kunstiteos kordumatu, kui ta pole koopia), sest sinna oli püütud Seega olid silmamuljed valdavalt ar­ mahutada «kõike», unustades Seneca hailisemast perioodist, kõrvaga kogetu «kes viibib igal pool, ei ole kuskil». jälle mahtus meie sajandisse (kuigi Pawel Szymanski «Kaks etüüdi» (1986) «Sügistel» on mängitud ka näiteks Szabolcs Esztenyi mõttetihedas esituses Brahmsi). näitas klverit kui head kaaslast filoso­ Nagu sissejuhatusestki võis järeldada, feerimisel. oli festival rohkem muusikainimeste omavaheline asi. Panufniku-õhtud välja Võib siiski öelda, et kogu festival oli arvatud, ei pidanud vist ükski soovija pi­ pühendatud ühele mehele — ANDRZEJ letita jääma. Kontserdid toimusid Rah- PANUFNIKULE. Sündinud 1914 Varssa­ vusfilharmoonia kontserdisaalis ja kam­ vis, kompositsiooni ja dirigeerimist õppi­ mersaalis ning Chopini-nimelises Muu­ nud sealsamas, Pariisis ja Londonis, sikaakadeemias. Vaid Bronius Kutavi- valitud UNESCO Muusikanõukogu ase­ ciuse gigantteos «Maailmapuu» vajas esimeheks, saanud mitu preemiat (seal- 85 hulgas Poola kõrgeima autasu Tööpuna­ «Auryn-kvartett» Kölnist, teist nii tasa- lipu ordeni 1952), 1954 lahkunud kodu­ kaalustet ning ühes rütmis mõtlevat- maalt protestiks kunstnikku ahistava po­ hingavat koosseisu kuulda ei saanud. liitilise kontrolli vastu, olnud Birming­ Nad mängisid Hartmanni, Trojahni ja hami sümfooniaorkestri peadirigent, Schnittke kvartette. Väga huvitav teos Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia oli kahtlemata Kurtägi «Officium breve ning ka Poola Heliloojate liidu auliige in memoriam Endre Szervänszky» (1989), (viimasest oli ta 1954 automaatselt välja kuid rohkete tsitaatide ning viidete tõttu heidetud) — selline oleks lühikokkuvõte tollelt ja teiselt meil suhteliselt vähe A. Panufniku eluteest, mis teda nüüd, tuntud ungari heliloojalt (Garzõ, Tur- pärast 36 aastat eksiili jälle ringiga sün­ csänyi, Szoltsänyi) eeldanuks kuulajalt nilinna Varssavisse tagasi tõi. Erakordse põhjalikumat ettevalmistust. sündmuse puhul oli maestrolt kavas Üks festivali emotsionaalsemaid kõrg­ rekordarv teoseid — tervelt 11 —, mil­ hetki oli kindlasti 16. septembri õhtul, lest osa ta ka ise juhatas. Nii kujunes ja seda mitmel põhjusel: kavas Andrzej tema esimesest autoriõhtust, mis oli üht­ Panufnik, kes ise dirigeeris nii 1989. lasi festivali avakontserdiks, sündmus, aastal loodud «Harmony» esiettekannet mida Neeme Järvi vastuvõttu Tallinnas Euroopas kui ka Viiulikontserti, kus näinu kergesti ette kujutab, õieti on ta soleeris jälle kodupubliku ette jõudnud rohkem poolakate Roman Toi. temperamentne ning üllatav Wända Väärikas avatakt niisiis Panufnikult, Wilkomirska. Selle hämmastavalt jõulise elegantse äravõttega pani aga kogu ja tarmuka ning samal ajal vaoshoitult üritusele punkti ameeriklase George kirgliku esituse lõppedes võis muidu Crumbi «Star-Child». Peale selle kõlasid jahedapoolses saalis näha esimesi hullu­ temalt veel «Night of the Four Moons» mise tundemärke ning kaks treenitud (kus värvirikkalt soleeris alt Jadwiga pani nõtkusid valitsejanna lillesülemite Rappe ning laval kumas tõepoolest neli all. Hiilgus olnuks tublisti väiksem šoti kuud, küll prožektorite kujul), «Black kammerorkestrita, kes ongi pühendunud Angels» elektrilisele keelpillikvartetile põhiliselt uudisteoste ettekandmisele, ning Hollandi duo Jacob Bogaart — Ma­ sageli autorite enda käe all (viimasest rian Bolt esituses õhtutäis klaverimuu­ ajast Macmillian, Harper, Birtwistle, sikat. Ise kohal olles võinuks ka mister Tippett, Knussen jt). Artikli ilmumise Crumb vahest triumfi osaliseks saada, ajal töötab nendega juba Lutosiawski. kuid nüüd marssis pan Panufnik kaare Orkester lähemat tutvustamist ei vaja, alt läbi uhkes üksinduses. ka dirigent Mark Stephenson ilmselt mitte — brošüür ei pidanud vajalikuks Esitajaist olid kohal muidugi Poola tema kohta midagi teatada. Liikumis­ enda põhijõud: Sileesia, Varssavi raadio, kiiruse ning -iseloomu poolest meenutas Poznani ja rahvusfilharmoonikud, kes ta mingit prootonit, suutes oma positiiv­ näitasid end igaüks parimast küljest. se laenguga orkestri keskele kasvama Arvukate kammeransamblite seast vää­ panna tõeliselt taevani kõrguva tamme. rib kahtlemata nimetamist inglise Uro- Selgituseks olgu öeldud, et suur puude boros Ensemble (dirigent Gwyn Prit- kummardaja Panufnik on oma «Arbos chard), kelle haruldane paindlikkus ning Cosmica» («Maailmapuu») komponeeri­ nüansirikkus tegid nauditavaks nii nud 12 evokatsioonina juurtest ladvani. Stachowski, Pritchardi ja Giffordi teosed Allakirjutanu julgeb esitust pidada fes­ kui ka arranžeeringupärli, Schönbergi tivali parimaks, teost aga soovitada Kammersümfoonia E-duur, Weberni kui üht omapärasemat Panufniku järje­ poolt viiele instrumendile seatuna, paar kindlalt suure ja väikese tertsi vastanda­ päeva varem kuuldud originaalversiooni­ misele ülesehitet ning pisut ennast kor­ le Reinbert de Leeuwi «Schönbergi- dama kippuvas loomingus, kui peaks tek­ ansambel» (Holland) esituses see iga­ kima soov tema ulatuslikust loomingust tahes alla ei jäänud, kuigi mainitud midagi mängimiseks valida. grupp oma teisel kontserdil üdini «omas elemendis» olles (kavas veel Schönbergi Instrumentaalsolistidest tuleks veel «Fünf Orchester stücke» op 16, Bergi mainida Ivry Gitlist (Bartoki Viiuli­ « Fünf Orchesterlieder nach Ansichtskar- kontsert), pianiste Pawel Kowalskit ja ten» op 4 jt) lausa hiilgas. Eelmisel Szabolcs Esztenyid (väga sümpaatne pia­ õhtul olid nad mitte väga õnnestunud nist ning «Sügisel» asendamatu uni­ kava esitanud erilise särata. Huvi võib versaalse kontsertmeistrina), kes mängis pakkuda fakt, et ansamblil on parajasti enda, Panufniku ja Szymanski teoseid. käsil kogu uue viini koolkonna kammer­ Vokalistide pool oli rikas võimekaist sop- muusika plaadistamine «Schwannile». raneist — Beth Griffith, metso Rose­ 86 Parima ansamblitunnetusega oli mary Hardy (Zemlinsky «Sechs Maeter- linck Gasänge»), Henry ka Januszewska tega Kraköwi Muusikaakadeemia löök- (Szymanski «Neli liturgilist pala») ning pilliosakonnast. Jällegi ei lastud het­ Marianne Ljong-Tshung. Viimane kandis kekski lahtuda mängulustist ning süga­ sisulist festivali lõpetanud G. Crumbi vast sisseelamisest kantud atmosfääril. gigantteost «Star-Child» (1977), tähen­ Ooperiteatrisse polnud sel festivalil damissõna (Parable) sopranile, antifooni- asja, kuid päris tühjaks selle žanri listele lastehäältele, meeste kõnekoorile, «lahter» ka ei jäänud. Taas öökontserdil kellahelistajaile ja suurele orkestrile. kanti koos Denissovi «Sinise noodivihi­ Helilooja žanrimääratlus annab juba kuga» (1984) ette Sostakovitši «Anti- mõnevõrra aimu teose kõlamassist, jääb formalistlik «Rajok»» (1957). Protesti ja lisada, et «suur orkester» jaguneb (eral­ solvumise ainsa võimaliku väljendusena di dirigentidega) keel- ja puhkpilli- kirjutas Sostakovitš selle keskkomitee koosseisuks, mis omakorda jagunedes istungi farsi, mis jäi loomulikult sahtli- laseb vahepeal laval üheaegselt tegutse­ sügavusse ning alles 1989. aastal tuli esi­ da neljal dirigendil. Tee pimedusest tusele nii Washingtonis kui ka Moskvas. (meeleheitest) valguseni (religioosse Et käesolevas kirjatükis pole lähemalt mõistmiseni) on olnud Crumbi varase­ räägitud näiteks Scelsi, Saariaho, Xena- mategi teoste (nt «Makrokosmos III ») kise, Ligeti, Murail' jpt maailmanimede sisuks, kuid enamasti pole teostus väl­ teoste ettekannetest, sõltub rohkem piiri­ junud kammerkoosseisu piiridest. Kuu­ dest, mida kuhugi siiski tõmbama peab, lajat ründab üheaegselt palju erineva sest kõike haarata pole niikuinii või­ värviga kõlamasse, kuid helilooja ees­ malik, valik on tehtud põhiliselt selle märgiks pole siiski olnud «maastaapi- kasuks, mis oli uus või vähemalt võiks dega löömine». Inimene, keda kehastab meie lugejale-muusikahuvilisele tunduda sopran, peab läbi kõige ja kõigele vaata­ uudsena. Ka jäi võib-olla ülekohtuselt mata valguseni jõudma, ning seda tei­ vaatluse alt välja kaks elektroonilise nud, näeb, et temaga koos seisab uue muusika kontserti, millesse mahutatud ajastu lävel (viimane osa on pealkirjastet tööhulk kahjuks märkimisväärset tule­ «Hymnus pro novo tempore») kogu must ei andnud. maailm. Otsi optimistlikku umbsõlme kisku­ des võib siiski kinnitada, et Varssa­ Oli ka paar kontserti, mis jäid muust muusikakogumist eraldiseisvaks. Näi­ visse muusikat kuulama sõita tasub teks üks öökontsert Muusikaakadeemias. kindlasti järgnevalgi sügisel. Kui mitte Morton Feldmani «Three Voices» kujutas kolm, vaid ütleme, kolmkümmend ini­ endast ühe laulja kolme hääle vestlust. mest vastavad tolliametnikule, et nende Selle umbes tunnipikkuse teose vältel reisi eesmärk on muusikafestival «War- võis tühjal laval näha ainult sopran Beth szawska Jesien», vaevalt too siis enam Griffithit ning kummalgi pool teda kõla­ oma «teadagi-teadagi»-muiet muiata rit. Paul van Emeriki annotatsioonist julgeb. saame teada, et kõlarid on otsekui süm­ boolsed hauakivid helilooja sõpradele — poeet Frank 0'Harale, kes oli ühtlasi LIIS KOLLE on Tartu Ülikooli ajakirjandus- terve kunstnikepõlvkonna kroonikuks, üliöpilane. ning maalikunstnik Philip Gustonile (suri 1980, «Three Voices» on kirjutet 1982). Seega võib teost võtta kui meta­ foori elava hääle vestlusest surnute hääl­ tega ning tõlgendada järelhüüdena kogu kunstigeneratsioonile, millesse Feldman kuulus. Meloodiamotiivide ja teksti lõpu­ tud kordamised (kasutatud on vaid paari rida O'Hara luuletusest «Wind»), juhus­ likuna näivad «läbijalutavad» harmoo­ niad ning ühetasane mahe dünaamika loovad tõesti mulje vestlusest, kus keegi ei ägestu, ei vaidle ega muuda tooni, kõik räägivad tegelikult ühte ja sama, kuid igaühe arvates on õigus ainult temal. Sarnaselt lõi napi materjaliga püsiva tundeseisundi Steve Reichi «Drum­ ming», esitajaiks Jan Pilch oma jüngri­ Heino Mandri Jaan Poskana 1980 valminud Eesti Telefilmi «Kaks päeva Viktor Kingissepa elust» võtete vaheajal. Alustanud filminäitlejana 1957. aastal, jõudis Heino Mandri kaasa teha 59 filmis. Veel üks kohtumine Heino Mandriga seisab vaatajal alles ees- Viimaseks filmirolliks jäi Lübecki linnapea peagi valmivas T. Virve filmis •Surmatants».

HÜVASTIJÄTUKS HEINO MANDRIGA Olen vist tema kuuekümnenda sünnipäeva puhul meenutanud, et mõne mehe,"kes ei ole üldse kavatsenud dramaturg olla, on Mandri oma meisterliku kehastusega dramaturgiks mänginud. Ja ma mõtlesin sealjuures esmajoones iseennast ja seda tööd, mis Mandri tegi minu Eugen Jannseni kujuga. See oli vist isegi enne tööd Jannseniga, kui jube asetasin oma teadvuses Mandri kuidagi mingisuguseks etaloniks. Ma ei ole ju otseselt lava jaoks suurt mida­ gi kirjutanud, aga mängitud mu tekste on, ja suurelt osalt just Mandri poolt kujutatuina. Kõigist neist olen loonud endale esmakujutluse just Mandri kehastatuina. Näiteks mõtlesin, et kunagi vöiks eesti lava ehk nii kaugele jõuda, et vana Russowit mängitakse dramatiseeringus, ja kujuta­ sin ette, et nimelt Mandri peaks olema näitleja, kes selle vana, natuke ki­ beda, natuke fatalistlikku hõngu kandva ja ikkagi purunematut elusädet säilitava Russowi võlub sõnast teoks, hääleks ja liikumiseks. Tegemata jääb see nüüd, niisamuti nagu rida teisi Mandri figuuriga, häälega ja 88 žestiga seotud kujutlusi. Proovireisija surmast on näidend kirjutatud, ma ei tea, kas näitleja surmast on näidendit. See on mu meelest mõnevõrra teistsugune surm kui teiste ametite esindajate omad. Näitleja on oma olemuselt f asset ne ja sureb vastavalt mitmekordselt. Sureb mitmekordselt ses mõttes, et tema surmaga kaovad või lähevad minevikku kõik need rollitäitmised, mis ta on meile andnud. Ühe surma asemel kogeme kümneid, ning vana ja pika lavatööga näitleja puhul eriti suurt hulka surmasid. Kadunud on nüüd see noor poiss Hauptmanni näidendist «Enne päike• seloojangut», kes oli minu jaoks esimene lava-Mandri pärast seda, kui me olime kümme aastat ühes ja samas koolimajas ühtede ja samade õpetajate kantseldada ja modelleerida olnud. Mitte küll klassivennad, aga paljukest seda vahet meil oli — kaks aastat oli tema minust noorem, nii et enam-vähem ühe ja sama ajaloo ning kooli ja vaimsuse kujundada olnud. Muidugi, näitlejal on selle mitmekümnekordse suremise tasakaalustuseks ka midagi. Maailmas on ju kusagil asjade peidul üks niisugune tasakaalu- printsiip, millega me end suurte kaotuste puhul lohutada võime, olgugi et sellest ammenduv lohutus samal ajal tundub kuidagi naiivne. See on see, et seesama näitleja, kes mitukümmend korda kõigis oma rollides sureb ja teatriajalooks muutub, sekssamaks teatri- ja kultuurilooks muutudes ometi ka niisama paljudes rollides niisama mitmekümnekordselt säilib. Ma ei ole väga suur optimist ses mõttes, et Mandri osutuks post mortem kauniks erandiks ja me võiksime öelda — jaa, me oleme teinud kõik, et säilitada tema tööd kõigis neis tehnilistes vormides, mida tänapäev selleks pakub. Meil on temast nii- ja niipalju filmilõike tema filmirollides, ja meil on temast nii- ja niipalju heliplaate ja -linte ja jäädvustusi. Vaevalt. Me oleme ju nii hoolimatud oma, meie eneste, palgekujundajate suhtes. Me aplodeerime neile möödaminnes teatris, mõnikord oleme ka natuke napilt vaimustuses nende tööst, aga ega me palju rohkem ei mõtle asjade mööduvusele ja meie kohus­ tusele neid säilitada. Nii et ma usun, meil on ka Mandri vastu ses suhtes suured võlad, mitte palju vähemad kui need, mis, no jaa, mitte ju meie isikli­ kul süül, aga objektiivselt kujunesid Mandri lavabiograafia osadena. Mis­ sugune raiskamine, missugune sigadus see tegelikult oli, kui ta pikkadeks aastateks oli lavatööst eemal, eemale surutud mingisugustel totratel motii­ videl, mis ei olnud õieti nagu mitte kellegi välja mõeldud, aga nii paljude poolt nii halehoolikalt arvesse võetud. Ma ei usu, et Mandri elutöö jäädvustus meie materjalis oleks põhjalikum, kui ta meil keskmiselt on. Ja sellepärast tahaks soovida, et me selle aine kiiresti koondaksime ja kokku võtaksime, ja et leiduks inimesi, kes tahaksid ja suudaksid tema elutöö meile väärika monograafia kujul lugemislauale ja raamaturiiulile asetada. Igaüks, kes Heino Mandriga professionaalses või muus eluloolises kokkupuutes on olnud ja kellest eeldada võiks, et talt võiks tulla Mandri käsitlusse lisa, peaks aegsasti selle peale mõtlema. Milleks lasta unustusel seda materjali pleekida ja hõrendada. Tehkem see töö jõudumööda varsti ära, et tasuda oma võlga nende lavaliste kõrgelamuste eest, mida me Mandrilt ju kahtlemata kõik oleme saanud. JAAN KROSS Eesti Raadio arhiivist, detsember 1990

Vastates näitlejaloomingu ankeedi küsimustele, jõudis Heino Mandri kirja panna vaid mõned mõtted. Seegi töö jäi pooleli.

Ideaalis sooviksin täielikult enese välistest eeldustest vabaneda, kuid kuna see on ca 90% võimatu, siis olen rahul, kui suudan seda teha mõtteliselt. 100%-liselt õnnestus see Poskaga (filmis). Tänu grimeerijale (S. Kromanova).

Kui ma ei suuda uskuda rolli kostüümi, grimmi, dekoratsiooni ja butafooriat, siis on teater minu jaoks papist ja ma ise kõige armetum pajats. Roll kannatab tugevasti ja ... ebaõnnestub. 89 NÄITLEJA- KROONIKA HEINO MANDRI 11. IX 1922 — a XII 1990 Heino Mandri lavarolüd püsivad silme ees prae­ gugi. Sellepärast jäägu seekord teda meenutama pildid eraelust. Fotod H. Mandri isiklikust arhii- Fotod H. Mandri isiklikust arhiivist

Viieteistaastame Jakob Westholmi Õigustega Era- humanitaai gümnaasiumi õpilane Heino Mandri 1938. aasia!.

Meenutus gümnaasiumi päevilt. Westholmi kool jäigi lõpetamata, sest 30. jaaau-aril 1941 asus Heino Mandri tööle «Estonia» teatrisse näitleja-statistina ja kuigi kooliga saadi kokkuleppele, et viimase klassi lõpetab ta teatritöö kõrvalt, vallutas teatritöö noore mehe sedavõrd, et paar kuud enne lõpetamist kustutati ta õpilaste nimekirjast. Fotomeenutus teletööst. Hetk pärast telesaate «Maskiga ja maskita» salvestamist: Helle Tiisväli, Heino Mandri, Mikk Mikiver, Norma Jõekalda ja Juri Lott. 1974.

Pisike Heina ела Alice'iga. H. Mandri ise on meenutanud: «Ma tean, et Kent la-Järvel, juba mind kandes, tegeles ema ka näitemänguga. Kohalikus näiteriMgis ... Mina kui nähtus katkestasin tema karjääri.»

HEINO MANDRI LAV AROLLE RAT «ESTONIA» (1941—1948) Damis («Tartuf­ fe»), Karl («Elo tsitadellis»), Fortinbras («Ham­ let»), Christian («Cyrano de Bergerac»), Fedotik («Kolm õde»). «UGALA» (1954—1958) Osvald («Kummitused»), Harry Тгеисп («Lese ma- 90 jad»), Thomas («Maja mere ääres»). Heino Mandri koos abikaasa, «Ugala» teatri näitleja Laine Vagaga ja tütar Marega.

Foto pühendusega «Armsatele vamematele — vabaduse esimesist päevist! 6. august 1954.» Neli ja pool aastat Siberi vangilaagreid võtsid palju, aga siiski ka andsid: «Olen otsekui polüübina elu jälginud ... Juba oma teatri- nooruses olin seisukohal, et näitlejal on vaja elu väga põhjalikult tunda .. „ Elu andis mulle selleks ootamatu võimaluse.»

1989. aasta november. Kanada. Kohtumine pärast nukka lahusolekut kolleeg Teet Keppeli ff a «Estonia» oäevilt. HEINO MANDRI LAVAROLLE TRA DRAAMATEATER (1958—1966) Nimetu («Juudit»), Don Carlos («Don Carlos»), Pime mees («Pime mees»), M iili nõmm («Inimene ja jumal»), Indrek («Pankrot»), dr Vaik («Tabamata ime»), Georg («Hiired ja inimesed»), Tartuffe («Tartuffe»). NOORSOOTEATER (1966—1975) Jan Polok («Ma jutustan teile oma loo»), Kreon («Antigone»), Andrei («Ema»), Jevgeni («Jevgeni Onegin»), Christian («Cyrano de Зег- gerac»), Zuhrai («Kuidas karastus teras»), Laur («Kevade»), Gregers («Metspart»), Capuletti («Ro­ meo ja Julia»), Filmirežissöör («Õnneseen»), Willy Loman («Proovireisija surm»), Major («Tõt, Major ja teised»), Becket («Becket ehk Jumala au»), Solness («Ehitusmeister Solness»). DRAAMATEATER (1975—1990) Golaud («Pelleas ja Melisande»), prof Rubek («Kui me, surnud, ärkame»), Andres («Inimene ja ini­ mene»), IV kuningas («Neljakuningapäev»), Kuningas («Hamlet»), Jaak («Tuulte pöörises»), Eugen Jannsen («Pöördtoolitund»), Pommer Pärast aaariaastaid ei oimad noorel näitlejal «soovitav» («Pommeri aed»), Maurus («Armastus ja surm»), Tallinnas tõotada. 1-954.—1958. aastani sai H. Mandri koduteatriks «Ugala»'. Hetk enne lavaleminekut — Lembit Vöörmann («Vaikuse vallamaja»). Viimane roll Põder teeb grimmi Ibseni «Kummituste» Osvaldile. D. Mameti «Elu teatris» lavale enam ei jõudnudki. 91 Sulev Keedus veebruaris 1991. 92 T. Huigi foto PERSONA GRATA SULEV KEEDUS

Sündinud 21. juulil 1957 Tallinnas. Juhan Peeglist «Rahutaevas» (1987). Lapsepõlvekodu on Nõmmel, käes­ Kursusetööks tahtis lavastada Tarmo Tederi oleval hetkel kindel elukoht puudub. novelli «Pimeduse neelus», millest Avo Uprus Algharidust jagati Nõmmel 21. kahek­ stsenaariumi kirjutas. Tehnilistel põhjustel jäi saklassilises koolis, täiendavalt kogus tarkust film tegemata; nüüdseks on novelli animeeri- Mustamäe 37. keskkoolis. Kõigi koolmeistrite nud Avo Paistik. Mullu valmis Veiko Jürissoni üksmeelsel «soovitusel» jätkas haridusteed stsenaariumi ainetel pikk mängufilm «Ainus Pedagoogilises Instituudis kultuuriharidustöö pühapäev». erialal. 1979. aastaks omandas näitejuhtimise Autoriteediks ei ole ainult Olav Neu­ teoreetilised alused, näitlejaid õppis lähemalt land, kuigi film on neid neljal korral kokku tundma siiski alles Moskvas umbes kümme viinud. Stuudio «Diogenes» päevil oli Olav aastat hiljem stsenaristide ja režissööride Neuland õpetajaks, Vormsi-filmi «Ajutised kõrgematel kursustel. inimesed» juures oli Keedus assistent, Neulan­ Filmitöö algetega puutus kokku di «Corrida» puhul teine režissöör. Nüüd teeb kodus, sest isa Ülo Keedus on aastaid kaamerat ta aga Neulandi stuudios «Estofilm» täispikka käes hoidnud. Keskkooli ajal loodi Nõmme kul­ tõsielulugu Eestimaa mustlastest, tuurimajas, mille direktoriks oli Tõnu Aru, õppejõud kõrgematel kursus­ noorte filmistuudio «Diogenes». Väikestuudiot tel. Kevadel 1987 võttis Gleb Panfilov teda juhtis Olav Neuland. Mõneks ajaks sattuski kursustele vastu. Sügisel, kui algas õppetöö, Sulev Keedus kahe staažika amatööri käe läks aga kursuse juhendaja Maksim Gorki alla; varem oli filmikallakuga keskkoolis tead­ «Ema» filmima. Meistriks sai Aleksandr misi jaganud Aime Piirsalu. Mitta, kes ütles oma õpilase kohta, et too on Loenguid pidasid stuudios ka Rein Raa­ tema jaoks «gluhhoi tšelovek». Mitta režii- mat, Anton Mutt ja Vladimir Karasjov. loengutest kasu on aga ilmne. Viimane märkis küll elutargalt, et ta sööb Reisid. Välismaal pole olnud. Kui Toomas oma vanad saapad ära, kui Naulandi stuu­ diost mõni elukutseline filmimees tuleb. Saa­ Raudam väidab, et ta on kolmeteistkümnes tuse irooniana on siiski esimeste filmideni eestlane, kes pole Läänes käinud, siis Sulev jõudnud lisaks Sulev Keedusele ka Hannes Keedus ütleb ennast neljateistkümnes olevat. Lintrop ja Veiko Jürisson. Eriharrastused puuduvad. Küll on Esimeseks töökohaks oli Eesti Tele­ ta Nõmme Lastemuusikakoolis viis aastat visioon, kus ta käis juba instituudi päevil akordioni õppinud ning ka koorimuusikaga te­ kümnete operaatorite assistendina «Aktuaal­ gelnud. sele Kaamerale» kroonikapalu tegemas. Pärast Suhtumine filmitöösse. Arvab, et Tallinna kõrgkooli lõpetamist suunati ta koos tuli tiimi liiga noorelt, s.o kohe pärast kesk­ kursusekaaslase Urmas Otiga televisiooni. kooli. Õigupoolest korjas juba keskkooli «Eesti Telefilmis» valmis režissöörina kolm päevil ühel suvevaheajal koos Roman Baski- filmi, viimane, «Võrokese», tõi kaasa val­ niga hobusepabulaid vanalinnas Grigori Kro­ landamise. Põhjus: linnade sarja loosse ni ano vi filmi tarbeks «Briljandid proleta­ sattus täiesti ette kavatsemata Võru intarsia- riaadi diktatuurile». meister, kes oli paraku Saksa sõjaväes teeni­ Loomingulist rahuldust filmitööst nud; lisaks eakas daam, kelle kombelisus pole seni saanud. Vaevad, mis filmitege­ Eesti Vabariigi ajal ei vastanud nõukogude misega kaasnevad, varjutavad selle. Jõudu mallidele ning veel mõnedki «organitele» huvi jätkamiseks on andnud kangekaelsus, visadus pakkuvad persoonid. Pikaks ajaks sai leiva­ ja kilplaslik jonn. isaks Seppo kliinik, ametiks aga pildistamine. Vahest loobuda filmitööst? Siis Tööd. Esimene televisioonis valminud film tuleks vist metsa peitu minna. oli «Metsade taga» (1981) Iisaku kultuurielust. Olulisim etapp filmi valmimisel on töö Järgnes «Luigeluum» (1982) Olav Neulandi montaažis ja helisaalis. Alles seal võib film «Corrida» filmimisest. Pärast seda proovis hakata elama, enne seda tuleb teha vaid koos mitme nüüdseks nimeka filmimehega kunstlikku hingamist. Moskvasse lavastajate kõrgematele kursustele Kollektiivsus filmitöös. Ei usu astuda, kahjuks lõppes see kõigile edutult. kollektiivsesse loomingusse, just kollektiivsuse Puudus nimelt kõige olulisem: ENSV Kino­ taotlus tapab autori mõtte. komitee soovitus. Kolmas töö «Võrokese» «Tallinnfilmis» mängufilmi tege­ (1983) viis, nagu öeldud, vallandamiseni. mise võimalused on minimaalsed. Loojad on Kärbitud f ilmivarianti on televisioonis kordu­ seal just kui juhuslikud inimesed, keda võib valt näidatud, täielik töö kogub aga kodus unustada pärast filmi valmimist. Bürokraatlik kapi taga tolmu. Järgnevalt tegi «Tallinn- masinavärk surub peale igas filmitegemise filmis» tõsielufilmid «Fueteed Suures Teatris» järgus. (1985) Kaie Kõrbi esinemisest rahvusvahelisel Kavatsused. Käiku minemas on mängu­ baleriinide konkursil Moskvas ning «Oktoober film «Karistus» Toomas Raudami stsenaa­ Kaunispe sadamas» (1987) Sõrve väikekülast. riumi järgi. Raha eraldab aktsiaselts «Estkom Enne Moskvasse kaheks aastaks õppima asu­ Film», kus osanikeks «Tallinnfilm», «Eesti mist jõudis «Telefilmis» teha veel portreeloo Kultuuriilm» ja üks Korni firma. SULEV TEINEMAA 93 THEATRE. MUSIC. CINEMA. APRIL 1991 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED MONTHLY BY «PERIOODIKA». EDITOR-IN-CHIEF: MIHKEL TIKS. ASSISTANT EDITOR: PEETER TOOMA. THEATRE EDITORS: REET NEIMAR, MARGOT VISNAP, MUSIC EDITORS: MARE PÕLDMÄE, MART SIIMER. CINEMA EDITORS: SULEV TEINEMAA, JAAN RUUS. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN 200090, ESTONIA J. KROSS. A farewell to Heino Mandri (88) THEATRE Writer Jaan Kross recollects Heino Mandri L. TORMIS. A little about Ita Ever (16) (1922—1990), actor of the Estonian Drama Theatre, In April the leading actress of the Estonian Drama who died in December 1990. Mandri launched on Theatre is celebrating her 60th anniversary. Il his stage career in the time of the Republic of was in 1953 that Ita Ever came to work in the Estonia and despite hardships (the labour camps Estonian Drama Theatre after finishing her studies in Siberia) reached the recognition and popularity, in the Estonian studio of the Moscow State which he so richly deserves, in the last years of Theatre Institute. Since then she has been cast in his life and career. An unexpected illness deprived scores of roles from which Lea Tormis singles out the Estonian stages of an actor whose excellent the Dumb Kattrin in Brecht's Mother Courage, form would have enabled him to offer us many Sarra in Chekhov's Ivanov, Masha in Chekhov's more interesting roles. Three Sisters, Maret in Tammsaare's Man and Man, Mother in Kruusvall's The Colour of the Clouds, etc. Looking back on Ita Ever's career, Tor- mis states that Ever is an actress who has always been capable of surprises, on her palette brilliant MUSIC humour has existed side by side with tragical seriousness, ladylike smartness side by side with the down-to-earthness of a country woman. Tormis On the anatomy of a sister (35) ends her reflection with a rhetorical question Assistant editor Peeter Tooma scrutinizes the which has become common in Estonian theatre Finnish music magazine Rondo, its contributors, criticism recently: Why does the Estonian theatre columns, layout, etc. throughout the year of 1990. stage light French comedies and why do they al­ This interest was incited by the precarious position ways cast Ever in such roles? Isn't it time to of the cultural magazine Theatre. Music. Cinema in stage best classical productions? the deepening recession.

A. LAASIK. Germany. December (46) H. RELVE. International recognition to Aleksan­ Theatre critic Andres Laasik gives us his impres­ der Müller (39) sions from a trip to Germany made by the Esto­ The recognition in the form of a grant from the nian theatre people. Trying to generalize from Bob Dylan Foundation suggested in the title is an his experiences on the route Hamburg — Essen April Fools' Day hoax, Aleksander Müller is, ne­ — Kassel — Berlin, Laasik deals with the national vertheless, one of the most original personalities character of the German theatre and the quality of in Estonian music, being an underground musician, acting in greater detail. He maintains that the punk singer and scandalizer. Or, as the author of main issue in today's German theatre is money — the article has put it: "Aleksander Müller has talent and art are bought for that. become a legend in his lifetime, part of the Give the green light to the buffoons? (50) cultural life in Tartu. He is one of those for whom This is a discussion between Peeter Jalakas, lea­ song is their life, whose life is a song, a ballad of der of the most intriguing avant-garde company himself.,, in Estonia by name of «Ruto Killakund» and P. KUUSK. The music world. Season 1989/1990 Sigismund von Krahl, an Australian dramatist (68) and poet of Baltic-German origin, who has influen­ ced the company's work and editor Margot Visnap. For the eighth time the magazine publishes a The topics under discussion are: Estonian natio­ survey of the most important events on the world nalism, problems of culture, nationalistic tenden­ music scene of a past season. The survey contains cies and theatre in Germany after the unification. the first performances in the leading opera houses all over the world, first performances of new ope­ S. OSTEN. Hatred of women (self-hatred) is ras, major festivals and concerts. The awards and consuming (60) distinctions given to the musicians have also been Suzanne Osten, Swedish theatre director and printed, also the names of the musicians who died impresario, has been linked to the alternative in the past season. The article is richly illustrated. theatre since 1965. From 1971 onwards Osten is the artistic director of the Unga Klara (Young L. KOLLE. Warszawska Jesien '90 (14th—23rd Klara) theatre. The company has concentrated September 1990) (85) on the problems of women and children. In the The festivals of contemporary music held in "War­ article Osten discusses the problems that women saw have been significant for Estonian music actors and women jn general have in a male- and musicians. Under the influence of these festi­ oriented society. She tries to uncover the whole vals there was a breakthrough of the avant- complexity of a woman actor's position — in her garde at the turn of the 1950s/1960s. For the relations with the male director, male dramatist, reason that it was relatively easy to travel to male actor the woman is unconsciously subjected Poland, either as a listener or a participant. The and adjusted to their demands. She is made to Last year's festival (the festivals have been held surrender her own feelings, emotions, mode of since 1956) was highlighted by the presence of the thinking. Osten calls for women (women actors) Polish composer Andrzej Panufnik. Panufnik left to stand up to men for the recognition and his homeland in 1954 protesting against the politi­ 94 appraisal of their own personalities. cal oppression of the artist. К. KESKÜLA. The modern Mälk (55) CINEMA The literary critic reviews a feature by Jaan ELBERT TUGANOV answers (5) Kolberg This Lost Road (Tallinnfilm, 1990) which The founder of the Estonian animation film Elbert was inspired by the works of August Mälk which Tuganov (b 1920) speaks on his life, career and deal with the sea. The reviewer's opinion is that artistic views. The release of The Little Peter's the films made by Kolberg do not contradict the Dream blazed the trail for Estonian puppet film. novels by Mälk, but the means, which each of Tuganov mentions "Wladyslaw Starewicz, Lit­ them uses, are very different. Stylistical unity is huanian-Polish-Russian-French director, Alek­ the strength of Mälk, the strength of Kolberg lies sandr Ptushko, Ukrainian-Russian director and in the richness of styles and techniques. Mälk is Czech Jifi Trnka among those who have influenced simple and sparse, whereas Kolberg is complex and him. At some length Tuganov discusses his life, plentiful. The reviewer reaches the conclusion that his birth in the family of Osset-Estonians in Jaan Kolberg's This Lost Road is one of the best Baku, his schooling in Germany in 1927—1939 and representatives of a certain trend in Estonian film his postwar work in the Tallinnfilm studio. During characterized by militant symbolism and conti­ the 25 years of his career he has collaborated nuous eclecticism. with 10 different composers, 14 designers and 15 A. LÕHMUS. The films born out of chance mee­ scriptwriters. Tuganov sees himself as a man of tings (57) action rather than a philosophical thinker. He is a selftaught man who has never been involved The writer-reviewer analyses the films with lite­ in politics. In puppet film he evaluates the expres­ rary subject matter made by Peep Puks entitled siveness of the genre (e. g. Heino Pars' The With Betti Alver and On the Home Soil. Kalju Le­ Nail, Hardi Volmer's Little Jobs, Jifi Trnka's The pik 70 (both in the Tallinnfilm studio, 1990). On Hand). The directors should realize that a rich vein the Home Soil does not pretend to be an explora­ of humour is a necessary thing in their work. tory or pioneering work in Estonian documentary, it is just an expanded chronicle of events. More A. Wajda. My true vocation is cinema (The eloquent than the shots is the general context. treasury of thought) (24) With Betti Alver is a film about what the world The magazine publishes nearly one quarter of a thinks of the dead after they have left it behind. book by the Polish director Andrzej \Vajda which The reviewer does not think that the film creates came out in France in 1986 under the title of myths or even supports any of them. With Betti Un cinema nomme desir, original title Kino, Alver is another proof of the fact that life is moje przeznaczenie). The choice chapters presen­ too complicated to be put into a few beautiful ted here are: "Where do the topics hide?" "The words. Traps Set by the Scripts", "The Art of Dialogue", Persona grata. SULEV KEEDUS (93) "Casting Requires Inspiration", "Act, Don't Talk, or the Whole Truth about Acting", "The Two Eyes A profile of the young film director Sulev Keedus of the Director", "Remember to Light the Eyes", (b 21 July, 1957) who made his first full-length "Music, Not Musical Illustration", "Why do I feature The Only Sunday in the Tallinnfilm studio Work in the Theatre?" last year. J. PAAVLE. The slaying of a tiny being on Mr. Man's planet (40) A brief review of Avo Paistik's cartoon The Journey (the Tallinnfilm 1990) based on a novella MISCELLANEOUS by Tarmo Teder called "Swallowed by Darkness». As to the stylistical criteria and the manner of A. JUSKE. Idea — space — material (96) execution The Journey is related to Avo Paistik's Art critic Ants Juske looks at the concept "instal­ earlier trilogy The Jump, The Flight and The Noo­ lation" claiming that this relatively new term se. What is different is that an active colour designates the artistic phenomena which had exis­ element has been introduced. The reviewer thinks ted before its application. The concept "instal­ that because of the simplicity of the problem The lation" brought them into focus. Juske analyses at Journey should be placed between The Jump and some length the first Estonian exhibition of The Flight. However, similarly to the previous installations arranged in December, 1990 and the films, there is no answer to the main problem compatibility of the displayed exhibits and their facing the man: is it possible to escape the prison designation. of existence?

«TEATEP. МУУЗИКА. КИНО.» (.Театр. Музыка. Кино») Laduda antud 15. 02. 1991. Trükkida antud 13. 03. 1991. Журнал министерства культуры, Союза композиторов, Formaat 70ХЮ0/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trüki­ Союза кинематографистов и Союза театральных деяте­ poognaid 6,0. Tingtrükipoognaid 7,6. Arvestuspoognaid лей Эстонии. На эстонском языке. Выходит один раз в 12,2. Trükiarv 8500. Tellimuse nr. 755. EKP Kesk­ месяц. Редакция: 200090 Таллинн, п/я 3200. Нарвское komitee Kirjastuse trükikoda, 200090 Tallinn, Pärnu шоссе 5. Издательство «Периодика», 200001 Таллинн, mnt 67-a. Hind rbl. 2.— Пярнуское шоссе 8. Типография Издательства ЦК Toimetus: 200090 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5 КПЭ. 200090 Таллинн, Пярнуское шоссе 67-а. Kirjastus: «Perioodika», 200001 Tallinn, Pärnu mnt 8. ANTS JUSKE IDE E — RUUM — MATERJAL

Sellise pealkirjaga näitus toimus läinud aasta lõpul Kunstihoones. Näituse programmiline üleskutse seadis endale eesmärgiks stimuleerida kunsti, mis jääks väl­ japoole traditsioonilisi kunstiliike — eelkõige aga sellist nähtust nagu installatsioon. Muidugi võib kohe öelda, et nn alternatiivset kunsti tehti ka meil juba 1960. aastatel, mil tavapärase maali või skulptuuri hülgamine oli tõepoolest alternatiivne ja avangardistlik. Siiski oli Kunstihoone näitus tähelepanuväärne mitmest aspektist. Tegemist oli esimese ametliku näitusega, kuigi üksikuid objekte on nendeski saalides varem nähtud. Teiseks pakkus näitus mõtlemisainet installatsioonikunsti üle terviku­ na. Kunstiteadus armastab oma ainet, st elavat kunsti ikka mingil moel süstemati­ seerida ja mõistetega märgistada — vaatamata sellele, et kõne all olev kunst püüd­ leb kunstiliikide- ja žanrite piire nimme hägustada. Mäletatavasti tekkisid sõja­ järgses modernismis uued kunstivormid, nagu happening, performance, environ­ ment, mixed-media, land-art jt. Iga uus nähtus sünnitas ka uue termini. Ja ega kunstiteaduses polegi kindlat järjepidevust kõigi nende terminite kasutamises. Pealegi on uue mõiste sissetoomisel tegu sageli katsega tõmmata endale lihtsalt kunstituru tähelepanu. Nii paistab olevat ka installatsiooniga. On huvitav märkida, et see mõiste ilmub kasutusele alles 1980. aastatel, ühestki moodsa kunsti kresto­ maatiast me installatsioone ei leia. Muidugi ei tähenda see seda, et näiteks 1960. aastatel installatsioone ei tehtud. Mitmed popkunstnike objektid, mida nimetatakse küll assamblaažideks, küll e nvironment'ideks võiksid sama hästi kanda installatsioo­ ni žanrimääratlust. Kuid nagu öeldud, on see paljuski rohkem kunstiteadusliku maitse küsimus. Fakt on aga see, et koos installatsiooni mõiste tulekuga on nime­ tatud kunstiharu aktsiad maailma kunstiturul oluliselt tõusnud, mida ilmekalt näitas ka viimane Veneetsia biennaal. Nüüd oleks vist aeg püüda ikkagi mingil moel piiritleda installatsiooni kui nähtust. Kõige parem on seda teha tuntumate asjade kaudu. Nii erineb installatsioon assamblaažist eelkõige selle poolest, et viimane pole seotud kindla ruumiga ega üldse laia ruumilise diapasooniga: assamblaaž on kergelt deporteeritav ühest ruumist teise, ilma et teose väärtus kannataks. Environment on jällegi liigselt seotud konkreetse koha ja ajaga, olles seega lähemal performance'ue. Arhitektoonidest ja disainerlikest objektidest erineb installatsioon vabama materjali kasutuse ja rõhutatud kontsep­ tuaalsuse poolest. Igasugune dekoratiivne element on installatsioonile võõras. Tundub, et Kunstihoone näituse deviisis toodud kolm komponenti (idee — ruum — materjal) vastavadki tiheda põimumise korral kõige enam installatsiooni loomusele. Et mitte jääda illustratiivseks, olgu toodud mõned näited Kunstihoone näituselt. Kunstnik, kes kõige täpsemalt tajub installatsiooni spetsiifikat on muidugi Jüri Okas. Oma töö on ta nimetanud «Seadeldiseks», mis on meile üldiselt juurdunud installat­ siooni eestikeelse vastena. Eks «seadeldama» tundu ingliskeelse «to install» kõrval veidi nokitseva tegevusena, kuid see ei puutu mingil moel Okase töösse. Okas improviseerib küllaltki jõhkrate materjalidega, kuid ometi oskab ta neid kogumuljes õilistada, et mitte ütelda estetiseerida. Teise väga installatsioonipärase tööna nime­ taksin lätlase Olegs Tillbergsi «Tabulatsiooni». Installatsiooni idee ei sünni ateljees kavanditena ning tema komponente ei valmistata disainibüroos jooniste järgi. Väga oluline on improvisatsiooniline moment ning seda on Tillbergsil vajalikus koguses. Tema seadeldis sündis koha peäl ja enamik materjalidestki on Tallinna äärelinnast kokku veetud. Lisada võiks veel Ivari Männi «Katkendeid valitud interjööridest» — seda eriti materjali kasutuse poolest. Häid ideid ja lahendusi on teisigi, kuid installatsiooni vaimu selgitamiseks piisab nimetatutest. Kokkuvõtteks peab lisama veel ühe, võib-olla kõige olulisema installatsiooni omaduse — nimelt tema kui kunstiliigi demokraatlikkuse. Installatsiooni võib teha ükskõik kes ja installatsiooni võib teha ükskõik millest. Maailma kunstlpraktika on seda tõestanud: nii ei ole näitustel eksponeeritud ainult kunstnike või arhitektide, vaid ka arstide ja koduperenaiste installatsioone. Lõpuks võiks koos Leonhard La- piniga parafraseerida ühte tuntud loosungit: «Vabadus — see on demokraatia + kogu 96 maa installeerimine!» •t

\ Rbl. J._ 7822J