E E EESTI GEOGRAAFIA SELTSI S EESTI GEOGRAAFIA SELTSI T I G hall= hõbe E O 362 lk G R A A sisu galeri volume 90g F I A S E L T S I A A KÖIDE S KÖIDE 45. T 45. A R A A M A T 4 5 . k ö i d e ISSN 0202 - 1811 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 45. köide ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY YEARBOOK OF THE ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY VOL. 45 Edited by Arvo Järvet TALLINN 2020 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 45. KÖIDE Toimetanud Arvo Järvet TALLINN 2020 YEARBOOK OF THE ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY VOL. 45 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 45. KÖIDE Edited by: Arvo Järvet Toimetaja: Arvo Järvet Aastaraamatu väljaandmist on toetanud: Tartu Ülikooli geograafia osakond Tallinna Ülikooli ökoloogia keskus Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituut Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Autoriõigus: Eesti Geograafia Selts, 2020 ISSN 0202-1811 Eesti Geograafia Selts Kohtu 6 10130 Tallinn www.egs.ee Trükitud OÜ Vali Press SAATEKS 100 aastat eesti akadeemilist (ülikooli) geograafiat on väärikalt tähistatud, 101. aasta läheneb lõpule. Oleme endistviisi selle sees, ka kõrval, ees ja taga, all ja üleval. Oleneb, kust vaadata ja kus vaa- taja asub. Tuleb tuttav ette Johannes Gabriel Granö tekstidest maas- tiku mõiste selgitamisel: Mõiste "maastik" on esmalt seotud näge- misega ja teiseks vaatleva inimese olemasoluga. Kuid maastikul on kindlasti teatud ulatus, ta on ühenduses ruumiga. Lisan juurde, et kõik see on omakorda vaadeldav ajaskaalas, selles aegruumi dimen- sioonis, mida me veel praegugi seoses rahvusliku geograafiateaduse esimese tõsiseltvõetava juubeliga tavalisest rohkem meenutame. Ja sõna maastik, see on saanud tänapäeval niivõrd laia kasutuse, et geo- graafid (maastikuteadlased) on paljudel juhtudel loobunud maastikku defineerimast. Selgitada ja seletada on aga vaja küll, vahel ka iseen- dale selles kiires muutuvas maailmas. Alustades saatelausete kirjutamist käesoleva aastaraamatu jaoks, tabasin end mõttelt – mida on toimetajad kirjutanud eelneval 44 korral raamatu alguslehekülgedel? Ehk on seegi ajaskaalas huvi- pakkuv imepisike killuke rahvusliku geograafia värviküllases mo- saiigis. Esimene EGSi aastaraamat ilmus trükist 1958. aastal ehk roh- kem kui 60 aastat tagasi. Siis on „Saateks“ muuseas kirjutatud, et EGSi peamine ülesanne on arvukate asjahuviliste geograafilisele uuri- mistööle kaasatõmbamine. Oluline, aga mitte uudne sõnum. Järgneval 25 aastal sellise pealkirjaga lehekülge raamatus ei olnud. Selle puudumist asendasid mõningal määral raamatu esimesed artiklid, mis tulenesid konkreetse ajajärgu poliitilistest suunistest nagu Sal- me Nõmmiku artiklid 1963. ja 1970. aasta väljaandeis. Kõrgel esinduslikul tasemel oli 1971/72. aastaraamatus (ilmus trükist 1974) Rahvusvahelise Geograafia Uniooni tutvustamine, kus esimesena teeb seda tolleaegne ühenduse president Stanisław Leszscycki ise (kahjuks ei ole tõlkijat märgitud). Mõned EGSi aastaraamatu sissejuhatavad artiklid olid koostatud seoses oluliste juubelitega. Endel Varep kirjutab 1967/68. aasta- raamatus 1917. aasta sügisel Venemaal toimunud (kontr)revolut- sioonilise riigipöörde järgsest nõukogude geograafia viiest aasta- kümnest. Asjakohased on EGSi pikaajalise teadussekretäri Laine Merikalju ülevaated seltsi 20. ja 40. aastapäeva puhul. Seltsi poole- sajandat juubelit on ühe pühenduslausega ära märgitud 35. köites „Saateks“. Siitpeale on raamatu toimetajapoolne pöördumine olnud järjepidev praeguseni. EGSi aastaraamat on eesti tuntud maateadlastele pühendatud neljal korral: 27. köide August Tammekannule, 34. Edgar Kantile, 40. Endel Varepile ja 43. Vello Tarmistole. Lisaks neile on 39. köide pühendatud eesti geograafide suurele sõbrale ja aitajale Olavi Granöle. Kui olla täpne, siis on pühendusega väljaandeid rohkem, kuid puudub sellekohane selge teave. Nii on 21. köite saatesõnas väikeses kirjas muu tekstiga ühtmoodi kirjutatud, et käesolev EGSi aastaraamat pühendatakse teeneka koolimehe-geograafi Jakob Kentsi mälestusele. Hiljem on samaviisi, ülimalt tagasihoidlikult, tehtud 36. ja 37. köites, mis on lakoonilise lausega pühendatud vas- tavalt Jaan-Mati Punningu ja Salme Nõmmiku mälestusele. Varasemalt väljakujunenud teemavalik on EGSi aastaraamatus ka seekord. Uurimuslikud artiklid, nende seas lisaks loodusgeograafi- listele on üle pika aja ka üks majandusgeograafia artikkel, on täien- duseks meie teadmistele Eestist mistahes hinnangut kasutades. Võime kirjutada EESTI geograafia, üritades seeläbi liita kokku Eesti territooriumil tehtud geograafilisi uurimusi. Väikesetäheline eesti geograafia tähendaks aga rahvusele omast geograafiat. Need mõisted ei pruugi kattuda ning tavapäraselt võime arvestada mõle- maga. Ülevaated kajastavad lisaks eelmise aasta olulisematele geo- graafiasündmustele ka aastakümnete taguseid tegevusi ja isikuid ning mälestusartiklitega märgime ära need pikaajalised EGSi liik- meid, kes enam ei ole meie hulgas. Arvo Järvet, aastaraamatu toimetaja Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 45. köide RÜTMILISED MUSTRID MEIE RANNIKUTEL (JA KLIIMAS) Ülo Suursaar Loodus toimib läbi tsüklilisuse ja kordumiste, mis on küllap sedavõrd tavapärane, et me selle üle imestamise juba ammu oleme ära lõpeta- nud. Öö ja päeva vaheldumine, lained merel, õhus ja eetris, aastaajad, põlvkondade vaheldumine eluslooduses, laulupeod, olümpiamängud… Mõnikord on tsüklilisuse avaldumisvormid rohkem peidetud, oota- matud või lihtsalt veidrad. Ja siis, märgatuna, satuvad nad taas meie huviorbiiti. Joonis 1. Lainevired tekivad, kui vesi näiteks tõusu-mõõna ajal voolab üle liivase paguranna ning lainesäbru veeosakeste orbitaalliikumised põhjus- tavad perioodilise sette kaasahaaramise ja kuhjumise. Pildilolevad laine- vired tekkisid Pärnu rannas meretaseme ulatusliku alanemise ehk paguvee tingimustes. 8 Ülo Suursaar Ka mererandadel võib kohata mitmesuguseid rütmilisi mustreid. Alustagem kas või laineviredest (ingl. k. wave-formed ripples, ripple marks), mis vaimustavad peaasjalikult rannas paterdavaid lapsi (joonis 1). Aga miks mitte ka teadlasi. Tõepoolest, nende mustrite füüsikast ja morfoloogiast on kirjutatud lugematul hulgal teadusartikleid ja õpikupeatükke. Sõltudes veekihi ja selle turjal ratsutava lainesäbru parameetritest, sette omadustest ning mitmetest füüsikalistest konstantidest, avaldub nende vallikeste kujus ja kor- duvuses otsekui mingi salapärane ettemääratus. Liivalainete harjad võivad olla sirged, vonklevad või hoopis malelauataoliselt mosaiik- sed. Neid võib tekitada nii vesi kui tuul. Enamasti ei säili sellised reljeefi pisivormid kaua – tavaliselt järgmise tõusuveeni. Kuid mõni- kord võib juhtuda, et mustrid “konserveeritakse” pikemaks ajaks. Peidetud mustrid Eesti rannikul On selge, et taolisi mustreid saavad luua või kujundada mingid pe- rioodilised välisjõud, kuid mõnikord tekib perioodilisus ka süsteemi- siseselt ehk autogeenselt, mis tähendab, et tsüklilisus on mingil moel protsessi “sisse kirjutatud”. Geomorfoloogilisi protsesse käivitava- test tsüklilistest välisjõududest puudust ei ole. Aja- ja ruumi-mastaabi kasvu suunas, näiteks: tuulelained, looded, sesoonsus ja pikaajalised kliimatsüklid. Selleks, et meie saaksime neid mustreid uurida, on vajalik nende kestmine üle aja või siis vähemalt hetkeseisu dokumen- teerimine. Selles osas on Eesti rannikut õnnistatud jääajajärgse maa- kerkega, mis Hiiumaal ja Loode-Eestis ulatub 3–3,5 mm/a-ni (joonis 2). Seetõttu võib tänapäeval tuvastada vanu rannamoodustisi kuni 30– 45 meetri kõrgusel (Kents 1939, Raukas et al 1994, Saarse et al 2007). Selgemad ja paremini on nad uuritud kohtades, kus ranna- joon kunagi kauem peatus, kuid erilist korrapära neis rannajoonte järgnevustes varem siiski silma ei paistnud. Olukord muutus aerofotograafia ja eriti LiDAR-i (ingl. k. Light Detecting and Radar) võidukäiguga, mis võimaldas piisavalt detail- set ja samal ajal laiaulatuslikku reljeefi “ülespildistamist” lennuki- telt. Üks toredamaid aerotodel avalduvaid mustreid asub Osmus- saare kagunurgas (joonis 3), kus umbes 550 meetrisel lõigul võib loendada umbes 40 triipu, mida maastikul rõhutab klibuvallide ja Rütmilised mustrid meie rannikutel (ja kliimas) 9 napi taimestikuga vallivahede (lohkude) laineline kordumine. Üldse võib Eestis vähemalt mitmekümnest vallist koosnevaid ja kuni um- bes 20 m kõrgusel paiknevaid mustreid tuvastada ligi 30 (Suursaar ja Tõnisson 2017). Sellised vallid on kuni umbes 5000 aastat vanad (5000 a BP – before present). Kõrgemal, vahemikus 20–35 m, võib selliseid vallistikke olla veel umbes paarkümmend, kuid nende vanuse ja järgnevuse interpreteerimine on segasem, sest osalt jääb nende teke Holotseeni varasemasse perioodi (8000–7000 a BP), kus Läänemere suhteline veetase maakerke tõttu üheselt ei langenud (nii nagu edaspidi), vaid käis maakerke ja liustiku sulavee koos- toimel veel üles-alla (Vassiljev et al 2015, Vandel et al 2019). Joonis 2. Eesti kaart koos isobaasidega geoidi suhtes vastavalt mudelile NKG2016LU_lev (Suursaar ja Kall 2018, Vestøl et al 2019). Maa kerge geotsentrilise mudeli NKG2016LU_abs järgi oleks joonise piires umbes 0,1–0,4 mm/a (Loode-Eestis ja Hiiumaal umbes 0,30–0,35 mm/a) võrra veel kiirem, kuid merega seotud uurimistöödes võiks eelistada geoidist sõltuvat mudeli versiooni (Suursaar ja Kall 2018). Mere murrutustegevusest ja/või sette pikirändest maha jäävaid kaar- duvaid mustreid leidub suhteliselt kiiresti kerkivas Lääne-Eesti 10 Ülo Suursaar saarestikus mitmeid. Üks paremini dokumenteeritud, aktiivses arengu- faasis olevaid moodustusi, on Kelba maasäär Harilaiu poolsaarel Saa- remaal (joonis 4), mis on ka Eesti rannikumere üks tormisema laine- kliimaga