Kuidas Kirjutada Linna. Eesti Proosa Linnamaastik Aastail 1877–1903

TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID

TALLINN UNIVERSITY DISSERTATIONS ON HUMANITIES

ELLE-MARI TALIVEE

KUIDAS KIRJUTADA LINNA. EESTI PROOSA LINNAMAASTIK AASTAIL 1877–1903

Tallinn 2017

3 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TALLINN UNIVERSITY DISSERTATIONS ON HUMANITIES 35 Elle-Mari Talivee

KUIDAS KIRJUTADA LINNA. EESTI PROOSA LINNAMAASTIK AASTAIL 1877–1903 Humanitaarteaduste Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti

Dissertatsioon on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori (kultuuride uuringud) kraadi taotlemiseks Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt 3. aprillil 2017. aastal.

Juhendajad: Piret Viires, PhD, Tallinna Ülikooli professor Rein Veidemann, PhD, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor

Oponendid: Anneli Kõvamees, PhD, Tallinna Ülikooli lektor Sirje Olesk, PhD, Helsingi Ülikooli külalislektor

Kaitsmine toimub 16. mail 2017. aastal algusega kell 12 Tallinna Ülikooli auditooriumis M- 649, Uus-Sadama 5, Tallinn.

Doktoritöö valmimist on toetatud ETF-7454 projekti „Eesti (kirjandus)kultuuri oikumeeniline aspekt (1.01.2008−31.12.2010)“ raames. Töö valmimist on toetanud doktoriõppe ja rahvusvahelisustumise programm DoRa ning EHI teadusfond ja TÜHI uuringufond.

Autoriõigus: Elle-Mari Talivee, 2017 Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2017

ISSN 1736-5031 (pdf) ISBN 978-9949-29-318-6 (pdf)

Tallinna Ülikool Narva mnt 25 10120 Tallinn www.tlu.ee

4 SISUKORD

DISSERTANDI TEEMAKOHASED PUBLIKATSIOONID ...... 7 TÄNUSÕNAD ...... 8 SISSEJUHATUS ...... 9 1. PEATÜKK. LÄHTEPUNKTE ...... 14 1.1. Vastava perioodi kirjandusliku linna uurimise aluseid ...... 14 1.2. Metoodika ja mõisted ...... 16 2. TAUSTAKS: EESTI LINNADEST 19. SAJANDIL ...... 26 2.1. Tallinn ...... 29 2.2. Tartu...... 31 2.3. Narva ...... 32 2.4. Pärnu ...... 33 3. PEATÜKK. LINNA PANORAAM ...... 36 3.1. „Esimene linnuke“ eesti linnakirjutuses. Käsu Hansu maastikukujutuse piirjooni .... 36 3.2. Linna piiril. Lilli Suburgi linn ...... 40 3.3. Elisabeth Aspe linn ...... 42 3.4. Eduard Vilde ja Ernst Peterson-Särgava linnamaastik laulupeoga ...... 51 3.4.1. Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol ...... 54 3.4.2. „Paisete“ pala „Issanda kiituseks“ ...... 56 3.4.3. Miina Kodar ja Aino Tamm ...... 63 3.5. Suurlinnade kuma. Peterburi ja Riia vahel ...... 65 3.5.1. Peterburi võimaluste ja vaimupriiuse aura ...... 68 3.5.2. Liivimaa kubermangu pealinn ...... 72 3.5.3. Vana pesalinn Moskva ...... 75 3.6. Kokkuvõtteks: linna panoraam ...... 79 4. PEATÜKK. LINNAS: MAASTIKUST MILJÖÖKS...... 83 4.1. Reisija sadulsepasell W. linnast… ...... 84 4.2. Tartu, eesti kaupmeeste seltsi ema ...... 86 4.3. Sadamalinnade hõng: teekondade alguspunkt...... 89 4.4. Eesti soost üliõpilase linnamaastik ...... 91 4.5. Agulimaastik – linna väravatagused ...... 94 4.6. Üks linnamaastiku vaheruume ...... 118 4.7. Kriminaalne Tallinn: linnamaastiku ühiskonnakriitiline analüüs ...... 128 4.7.1. Eduard Vilde põnevusjutud ...... 131 4.7.2. Teater Tallinna uulitsail: detektiivdraama „Keev veri“ ...... 136 4.7.3. Dostojevskilik Tallinna tõsielu või kohalik Rummu Jüri ...... 140 4.7.4. Lisapala: sulide Narva ...... 146 4.8. Kas linnamaastikku saab laenata? ...... 148 4.9. Kokkuvõtteks: linna sisevaatlus ...... 153 5. PEATÜKK: UUE LINNA SÜND ...... 157 5.1. Raudsed käed ...... 157 5.1.1. Narva Kreenholmi vabrikumaastik ...... 158 5.1.2. Vabrikulinna ahistus ...... 162 5.2. Kui Anija mehed Tallinnas käisid ...... 165 5.2.1. Mait Lutsu lugu Tallinna linnamaastikul...... 170

5 5.2.2. Linn ja trauma ...... 177 5.2.3. Naine Tallinna linnamaastikul ...... 180 5.2.4. Modernistliku romaani suunas ...... 183 5.3. Kokkuvõtteks: linn kui tegelane ...... 184 KOKKUVÕTE ...... 187 VIITEALLIKAD ...... 196 SUMMARY ...... 222 ELULOOKIRJELDUS ...... 225 CURRICULUM VITAE ...... 226

6 DISSERTANDI TEEMAKOHASED PUBLIKATSIOONID

I. Talivee, E.-M. (2009). Romaani „Õige mehe koda“ sünniloost ja Karl Ristikivi linnast. Keel ja Kirjandus, 2, 124−134. II. Talivee, E.-M. (2011). Kadunud linnade lugu eesti proosakirjanduses. Veidemann, R.; Kepp, Õ. (Toim). Kõnetav kultuur. Eesti Keele Sihtasutus, 65−80. III. Talivee, E.-M. (2012). Linn kirjanduses. Kohtumine Supilinnaga. Acta Architecturae Naturalis, 2, 163−176. IV. Talivee, E.-M. (2011). Jutustuse ja romaani vahel: Elisabeth Aspe linn. Methis. Studia humaniora Estonica, 8, 122−142. Ka: Talivee, E.-M. (2014). Jutustuse ja romaani vahel: Elisabeth Aspe linn. Undusk, R. (Toim). Autogenees ja ülekanne: moodsa kultuuri kujunemine Eestis. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 136−153. V. Talivee, E.-M. (2011). The Beginning of Estonian City Writing − a Bird`s-Eye Overview. Interlitteraria, 464−482. VI. Talivee, E.-M. (2014). Literary Tallinn at the end of the nineteenth century: the structure of its townscape. An overview. Neohelicon, 41 (1), 51−62. VII. Talivee, E.-M. (2015). Jan Kausi linn. Keel ja Kirjandus, 6, 377−384. VIII. Talivee, E.-M.; Finch, J. (2015). Uue linna sünd Eduard Vilde romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Looming, 11, 1628−1638. IX. Talivee, E.-M.; Finch, J. (2015). Eduard Vilde and Tallinn´s Dynamic Peripheries, 1858–1903. Literature and the Peripheral City. Ameel, L.; Finch, J.; Salmela, M. (Eds). London: Palgrave Macmillan, 164−183. X. Talivee, E.-M. (2017). Narva: Literary Border Town. Literary Second Cities. Finch, J.; Ameel, L., Salmela, M. (Eds). London: Palgrave Macmillan. [Ilmumas.]

7 TÄNUSÕNAD

Tänan oma juhendajaid professor Rein Veidemanni ja professor Piret Viirest, kelle toeta see uurimus ei valminuks; oma perekonda, kes on minusse ikka uskunud; õppejõude, kaasdoktorante, kolleege ja sõpru, keda ma kirjutamise ajal sageli kirjandusliku linna teemaliste arutlustega tülitasin; oma ülikooli ehk Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituuti, Eesti Keele ja Kultuuri Instituuti ning Humanitaarteaduste Instituuti, ning oma tööandjat Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskust. Tiiu Pirsko, Taavi Talivee ja Urmas Talivee aitasid luua töösse kuuluvad illustreerivad joonised ja kaarditöötlused, Adam Cullen tõlkis väitekirja resümee ning Mari Kõverik toimetas tööd keeleliselt. Eraldi südamliku tänu võlgnen doktor Jason Finchile Turust Åbo Akademi Ülikoolist, kellega koos olen saanud viimastel aastatel eesti kirjandusliku linna temaatikasse süveneda.

8 SISSEJUHATUS

Käesolev väitekiri otsib vastuseid küsimustele, miks, kuidas ja kes kujutas linna eesti proosakirjanduses aastail 1877–1903 ehk 19. sajandi lõpukümnendeil ja 20. sajandi algul, nn moodsa linnakultuuri tekke lävel, suurlinnaihaluse eel. See on autori nägemuses oma kirjandusliku linna loomise katse, mida 19. sajandi keskel ilmunud rahvuseepose taustal, mis samuti kirjeldas esimest korda ühe rahvuse maailma, võinuks parafraseerida ka kui oma linna ehitamist. Uuritud on kohakujutuse süvenemist narratiivis. Linn on ilukirjanduses olnud oluline teema nii linna kui ka kirjanduse eksisteerimise algusest peale. Oleks keeruline ette kujutada „Gilgameši“, piiblit, „Iliast“ või „Aeneisi“ ilma neis kirjeldatud linnadeta, on kirjutanud Burton Pike (Pike 1981: 3). Oswald Spengler on väitnud, et kõik suured kultuurid on olnud linnakultuurid, inimene on „linnu ehitav loom“ ja „maailma-ajalugu on linnainimese ajalugu“ (Spengler 2012: 120). Linn kirjanduses on sellist maailma ajalugu ka peegeldanud: olgu see ideaalne unistuskeskkond (Tuan 1990: 150), kõnnumaa, aed, mets, masin, asfaldidžungel, calvinolik fantaasialinn (Berleant 1998: 16–25), põlispahelisenagi lummavalt kutsuv (vt Naukkarinen 1998: 26–37). Modernne labürinditaoline linn on metafoor ühiskondliku ja psühholoogilise kogemuse läbitungimatusest. Linnaromaan on oma vasturääkivuses oksüümoronitaoline (vt Kaus 2004: 68, Athitakis 2008). Eesti linnakultuuri ellukutsujaks ja selle ideaalide sõnastajaks on enamasti peetud Noor-Eesti rühmitust: ajendiks oli rühmituse liikmete seotus linnaga esimese põlve linlastena, eesti haritlaskonna tekke ergutamine ja pürgimus võõramaa linnadesse (vt Sarapik 2008: 244–245). „Alles 1905. aastal prahvatab murrang“, on kirjutanud Hans Kruus: „Vana hukkub, tõuseb uus. Ja noored on varsti iseteadvad uue murrangu ja selle sisemise laadi ning aluse kohta, mille juured ulatuvad linna.“ (Kruus 1920: 82.) Nooreestlased leidsid, et „intelligentliku tuleviku-Eesti elujuured“ võrsuvad linnas (Ruubel 1918: 60; Jansen 2007: 196) ning adusid eurooplust lääneliku tsivilisatsiooni vormina, mille tunnusteks olid tööstusrevolutsioon, parlamentaarne demokraatia ja linnastumine (Karjahärm, Sirk 1997: 258). 1912. aastal ilmunud „Noor-Eesti“ IV album tähistab linnakultuuri teadvustamist (Sarapik 2008: 246) ning flanööri ja poeedi linna sündi (Hallas 1995: 95–96). Nooreestlased toetasid uue linliku psühholoogia ja elukäsituse teket, mis ühtlasi laieneks maale (Karjahärm, Sirk 1997: 258). Noor-Eesti tegevuse eelduseks oli juba muutunud vaimne õhkkond, millele pani alguse linnastumisprotsess (Kallas 1921: 18). Eestlastest linnakodanlusega linn ja püsiv eestikeelne kirjandus hakkasid kujunema kõrvuti 19. sajandi teisel poolel. 19. sajandi lõpu ilukirjanduslikku linna võiks käsitleda tulevase uue maailma, „raffinemangi ja ülikultuuri“, närvierksuse, romantilise otstarbetuse ja luksuse ideaali (Kallas 1921: 18) äratõukeplatvormina; salapärase, võõra linnamaastikuna, mida linna tulnuna tuli läbi tunnetada ja omaks kirjutada. Sajandi lõpukümnenditesse jäi ühiskondliku murrangu aeg (Laar 1986: 1677), mille areng

9 peatus 1880. aastate kehvade majandusolude tõttu, ent sai hoo sisse jälle järgmisel aastakümnel (vt Tuglas 2013: 21). Friedebert Tuglas on nimetanud selle ühiskondliku uuestisünni kirjanduslikuks avalduseks kriitilist realismi, mille juured on skeptilises teadlikkuses oma majanduslikust aluspõhjast, ümbritsevate olude kehvusest ja nende muutmisvajadusest (Tuglas 2013: 23). 1885. aastal ilmus eesti esimeseks romaaniks peetav „Vallimäe neitsi“, „algupäraline romaan Eesti minevikust“ Jaak Järve ning võimalik, et Eduard Vilde ühisautorlusega (vt Viitol 2012: 78–79), mis kõneles romantilis-ajalooliselt Põhjasõja-aegsest Tallinnast.1 Viisteist aastat hiljem, uue sajandi künnisel, oli kirjandus liikunud oma kirjutajate ja lugejate poolest linna ja selle perioodi näiteiks on Eduard Vilde romaanid ja Eduard Bornhöhe valuskriitilised Tallinna-jutud (Hennoste 2003a: 1157, vt ka Sarapik 2008: 242). Maailma loob inimesele pilk ja sõna. Viivi Luik on kirjutanud: „Tõepoolest, maailm on loodud Sõna abil. Kirjandus loob ja muudab maailma. Kui Eestis puudus omakeelne trükisõna, loodi maailm suusõnaliselt, tolle aja maastik oli rahvalaulu- ja muinasjutumaastik. [---] See ei olnud seesama maa, mida me praegu näeme, sest sõnad, mille abil teda loodi, olid teised.“ (Luik 2005: 777).2 Milline oli 19. sajandi lõppu jääva, muutuva ja paika vahetava maailma sõnaline väljund, kirjandusteoses edastatud maailm? Kuidas hakkas kujunema selle perioodi ilukirjanduslik linn? Väitekirja lähtepunktiks on tees: vaadeldaval perioodil on tegemist mingis teatavas täiesti uues ja seejuures probleemses ruumis, linnas, alles kohanevate isikute kirjutatud tekstidega, mis vahendavad oma kohanemiskogemust, andes pilku edasi sõna abil. Algab linna kirjeldamine ilukirjanduses ja antakse edasi linna tajumist, selle keskkonna tunnetuse teket. Järgnevalt on püütud leida vastust sellele, kuidas see protsess toimus. Paralleelselt oli õhus seisuse ja rahvuse küsimus; maa ja linna piir jooksis ka sealt, rahvuse iseolemise loona (vt Viires 2001: 36). Ajaliselt valitud periood 1877–1903 iseloomustab tinglikult ajalist vahemaad ühe esimese linna intrigeeriva probleemina käsitleva teksti ja n-ö esimese eesti linnaromaani sünni vahel. Oletuslikult oli see eesti kirjanduse linnakujutus visandlik. Rohkem või vähem on tegemist loojatega, kes kas vaatlesid oma kirjeldatud keskkonda kuskilt kaugemalt või olid oma vaadeldavasse ruumi – linna – liikunud, mitte seal sündinud, tundes end ses keskkonnas vähemalt esialgu ka võõrana. Pilt ja selle kirjeldus said süvenedes muutuda konkreetsemaks ning tuttavamaks. Küsitud on, kas ja kuidas sündis selle protsessi tulemusena kirjandus, mis tunnetas seda ruumi juba oma

1 „Romaan“ oli siis uudissõna: kui see eesti keeles kasutusele võeti, seoti see 1882 „pitkema jutu” määratlusega (Kangro 1940: 332) ja liiginimetusena võeti kasutusele 1884 (samas: 333). Esimesed seda määratlust kandnud algupärandid olid „Vallimäe neitsi“ (1885) ning Eduard Vilde samal aastal ilmunud „Teravad nooled. Algupäraline romaan” (Kangro 1940: 332). Vildet kaasautorina on osutatud alates Karl August Hermanni kirjandusloost 1898. aastal (vt Viitol 2012: 78). Tema kaasautorluses on ka kaheldud (Kalda 1997a: 208). 2 Luik kirjutab: „Enne „Sügisballi“ kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas. Neid kohti ei olnud loodud Sõna abil.“ (Luik 2005: 779).

10 võimaliku eluruumina, sellisena, mida osatakse kirjeldada, vaadata ja läbi näha, mille kihistusi osatakse linnaruumis lugeda. Lähtepunktina võib oletada, et esialgu võõrast ruumist sai enda jaoks tuttavaks jutustatud koht või paik – linnamaastik. Viivi Luige määratluses koondubki maailm sõnasse „maastik“. Jutustamisel oli teatav intentsioon: edasi anda, kuidas selle kirjandusliku linna tänavail saaks ühtlasi kõndida ka maarahva hulgast pärit linnakodanik. Nii pidi tekkima teatav linnakirjutuse viis; alles omaksvõetud (kirjanduslikust) linnast lähtuvalt sai hakata edasi andma linnakogemust ja suurlinnagi nii, nagu hakkas seda tegema nooreestilik linnakultuur – nii et „[m]uutuvad ained, stiil, keel, kogu elukäsitus saab teiseks, kogu psükoloogia“ (Kruus 1920: 82). Umberto Eco kirjeldab teksti kui võimalike maailmade tootmise masinat (Eco 2005: 179). Neis võimalikes maailmades seikleb kirjanduslik tegelane, aga ka lugeja. Siin on lähtutud kirjanduslikust linnast kui ühest võimalikust maailmast. Kirjandusteose tegelased kogevad ümbritsevat linnakeskkonda ja linnamaastikku (vt ka Ameel 2013: 26, Tuan 1979: 89), tõlgendavad selle kihilisust, sümboolsust, annavad edasi selle ruumilisust; lugeja asetab kogetu mõne pärislinna taustale sageli ka siis, kui linna nime mainitud ei ole. Kirjanduslikku linna inspireerib aga sageli väga konkreetselt mõni „päris“ linn. Ilukirjanduse võimuses on sulandada objektiivsus, reaalne geograafia, ja subjektiivsus, selle kultuurilis-inimlik pool (Lando 1996: 5). Linnast kirjutades ühendub materiaalne ja ideeline, kirjandustekstis kujutatud maastik põimub omakorda tekstidesse, mis ühe koha ajalugu kujundavad – moodustavad ühe linna teksti, nagu on mõistena lansseerinud Vladimir Toporov (1993, 1995). Üheks keskseks uurimismõisteks on edaspidi oma mitmetahulisuses valitud maastik, mis näib olevat sõna, mis kätkeb endas eelnimetatud uurimisaluseid, aga ei välista seejuures autorit. „Maastik on meie ümber ja meie sees nagu jumal, täiesti lihtsalt, otse ja nii harilikult, et me ise seda enamasti ei teagi. [---] Kui mõni maastik muutub, muutub väga suure tõenäosusega teatava aja jooksul ka selle maastiku keskel elavate inimeste keel ja iseloom.“ (Luik 2001: 8). Ühtaegu võib linnaasumist, piiriületust ja ruumis liikumist vaadelda ka teatava tõlkeprotsessina, kui linna vaadelda algselt võõra tekstina, aluseks võttes Tartu semiootikakoolkonna vaateist välja kasvanud viisi käsitleda sotsiaalseid nähtusi kui tekste. Olemas on piir originaali ja tõlke vahel, piir tõlke ja vastuvõtva kultuuri vahel (vt Torop 2002: 335). Väitekiri jaotub viieks sisupeatükiks. Esimeses on pööratud tähelepanu historiograafiale, vaadeldud linnast kirjutatud ilukirjandust üldiselt ja eesti kirjandusloos olulisena, ning selgitatud kasutatud mõisteid ja metoodikat. Teine peatükk annab lühiülevaate siinkohal oluliste Eesti linnade ajaloost. Kolmas peatükk käsitleb esimesi 19. sajandi teisel poolel eesti kirjanduses linnast kirjutanuid, n-ö piirilseisjaid. Neljanda peatüki autorid „astusid linnaväravast sisse“; sellesse aega jääb 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kriitiline realistlik linnakirjutus; sellal sündisid ka paljud linna kujutamise põhimõtted, mis jäid

11 kehtima edaspidi. Viies sisupeatükk vaatleb lähemalt kaht kirjandusteost, milles on linna tunnetatud mitme varasemast linnakujutusest erineva uue allhoovusega ja seda on ka eelnevaga võrreldes teisiti edasi antud. Kolme kirjandusele keskendunud sisupeatüki lõpus on vahekokkuvõte. Väitekirja analüüs ei ammenda kogu siin nimetatud perioodil (1877–1903) ilmunud proosakirjandust. Selline uurimistöö on paratamatult subjektiivne ja kesksed valikud on langetatud töö autori isiklikust huvist kindlate autorite loomingu vastu. Kokku on töös vaadeldud kolmeteistkümne eesti keeles kirjutanud autori eri pikkusega proosapalu lühilaastust romaanini. Mõni autor on esindatud ühe, teine mitme tekstiga; kõige rohkem on vaatluse all Eduard Vilde loomingu näiteid. Valik esindab linnaga seotud kogemust, selle tajumist uudse keskkonnana, linnakeskkonda süüvivat kirjeldust, linnakogemuse süvenemist eri autorite loomingu näitel. Helsingi ülikoolis kaitstud Lieven Ameeli doktoritöö „Moved by the City. Experiences of Helsinki in Finnish Prose Fiction 1889–1941“ (2013), mis vaatleb mõnevõrra pikemat perioodi soome kirjanduses, on oma tekstikogumi koostanud samuti valikuliselt.3 Ameel on kõrvale jätnud näiteks detektiivromaanid ja ajaloožanri, millest mitu teksti eesti kirjanduse näitel siinkirjutajale linnakeskkonna avajatena erilist huvi pakkusid. Tahtlikult on välja jäetud memuaari ja reisikirja tunnustega tekstid, mis on kõige otsesemalt konkreetseid kohti kirjeldavad ilukirjanduslikud allikad, seda ka eesmärgiga neid vaadelda mõne teise uurimuse raames. Küll võib nentida, et kõik analüüsi alla kuuluvad tekstid on antud ajajärgule tüüpilised. Välja on jäetud ühe erandiga luule; selle aja linnalüürikat on käsitlenud Õnne Kepp (2008). Väitekiri algab küll sissevaatega eesti esimesse linnateksti, luulevormis itku, ent seda on tehtud põhjusel, et seegi tekst sisaldab juba tunnuseid, mis iseloomustavad hiljem linna kohta kirjutatud proosapalu. Proosatekstide valikus esimene, Lilli Suburgi jutustus „Liina“, mis avaldati 1877, aga kirjutati juba 1873, on linna kujutanud visandlikult, eemalt, ent saadud pilt koondab väga olulisi selle keskkonnaga seoses tajutud valupunkte. Needsamad teemad on ka Eduard Vilde romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903), teos aga on kirjutatud juba uuest, linlasele suunatud vaatepunktist. Perioodist on valitud tekste ja autoreid linnakujutuse erilisuse, uudsuse ja linna suhtumise alusel. Samuti on viidatud mõnele tekstile, mis kuuluvad perioodi pigem oma linnakäsitluse, mitte ilmumisaasta järgi. Kohati on osutatud ka hiljem tagasivaateliselt toonasest linnast kirjutanud autoreile ja/või teostele, mida võiks siduda siis tekkinud traditsiooniga. Kasutatud primaarallikad on viiteallikate loendis eristatud. Väitekiri on kaudselt kasvanud välja minu bakalaureusetööst, mis uuris Danzigi linna Günter Grassi romaanis „Plekktrumm“ (2005), ja magistritööst, mis vaatles

3 Loodan edaspidi uurimust jätkata digitaalhumanitaaria statistiliste abivahenditega ning koostada andmebaas 19. sajandi tekstidest, määratledes nende linnast kirjutamise astet sõnavara alusel; siis oleks alust tekstikogumile läheneda ka kvantitatiivselt.

12 Karl Ristikivi linna romaanis „Õige mehe koda“ (2007). Mind on jätkuvalt köitnud see, kuidas niivõrd kompleksset nähtust nagu linn on üldse saanud ilukirjanduslikku proosateksti kätkeda, edasi anda selle inimesi, paiku, müüte, suhtumisi, ajalugu, värvi- ja häälevarjundeid, tehes seda ühtlasi nn pärislinna taustal.

13 1. PEATÜKK. LÄHTEPUNKTE

1.1. VASTAVA PERIOODI KIRJANDUSLIKU LINNA UURIMISE ALUSEID 1905. aastat on Hans Kruus nimetanud murranguaastaks, pidades seejuures silmas ka linnast ilukirjanduses kirjutamise viisi (Kruus 1920: 82). Sellele vahetult eelneval perioodil loodud kirjandusliku linna kohta seni ulatuslikku käsitlust pole, ehkki nende aastakümnete olulisus on sageli kirjandusloolistes tekstides adutav. Kruus on oma uurimuse „Linn ja küla Eestis“ (1920) peatükis „Linn ja küla Eesti kirjanduses“ ülevaatlikult analüüsinud linnakirjanduse teket alates 19. sajandi keskpaigast. Tema hinnangul algavad linna tunnetavad tekstid 1905. aastast (Kruus 1920: 82), varasem kirjandus on seotud maaga. Friedebert Tuglas pühendab oma monograafias Juhan Liivi elust ja loomingust (1927) 19. sajandi lõpuosale eraldi peatüki – iseloomustades kõnealust perioodi kui aega, kus ärkamisaja ideestik sai üldiseks ning selliselt iseenesestmõistetavana ka kujuneva linnakodanluse ideoloogia aluseks (Tuglas 2013: 23). Ühiskondlike muutuste mõju riivavad kuidagi kõik Eduard Vildest kirjutatud elu- ja loominguloolised käsitlused: Tuglase artiklid, millest autor lootis välja arendada monograafia, Villem Alttoa „Eduard Vilde“ (sarjas „Eesti kirjamehi, 1965) ja „Eduard Vilde sõnameistrina“, Karl Mihkla „Eduard Vilde elu ja looming“ (1972), Livia Viitoli monograafia „Eduard Vilde“ (2012). Arno Raagi biograafilis-kriitiline essee „Elisabeth Aspe elu ja looming“ (1928) ning Aino Undla-Põldmäe vaated nii Aspe (1960) kui ka Lilli Suburgi elulukku ja loomingusse (2002) põikavad ühtlasi autoreid ümbritsenud maailma: linna serval elanud Aspe ja linnas õppinud Suburgi ümbritsenu lähitutvustusse. Endel Nirk on Eduard Bornhöhe elust ja loomingust kirjutades pööranud tähelepanu kirjaniku Tallinna-juttude erilisusele seoses autori taustaga (1961, 1962). Perioodi iseloomulikkus jookseb läbi kirjanduslugudest. Vladimir Toporovi metafoorsest „linna keelest“ (Toporov 1993, 1995) lähtudes on Anneli Mihkelev uurinud Tallinna ja Tartu kujutamist luules, keskendudes sellele, kuidas üldse kujuneb ühe linna tekst, selle linna kujutamise viis, milles ilukirjanduse osa on väga oluline (Mihkelev 2002, 2003). Mihkelev osutab, et autori nägemusele linnast lisandub laiem sotsiaalne kontekst ning varasem tähendus, tuleb välja see, mida sel teemal edasi antakse – ajastu vaimsust, protesti või rahulolu, sotsiaalset staatust, aga ka ajaloolist mälu (Mihkelev 2002: 476). Edaspidi käsitletava perioodi ühiskondlike muutuste mõistmisel on oluline mainida veel kord Kruusi uurimust „Linn ja küla Eestis“, Karin Hallas-Murula artiklit „Eestlane ja suurlinn“ (1995), Ilmar Talve „Eesti kultuurilugu“ (2004), Jussi Jauhiaineni monograafiat „Linnageograafia: linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini“ (2005) ja Ea Janseni monograafiat „Eestlane muutuvas ajas“ (2007), mis kõik loovad paralleele (linna)ajaloo ja ilukirjanduse ja/või geograafia

14 vahel. Tagapõhja on aidanud mõista Edgar Kanti eesti linnade ja maastike käsitlused. Esimesed eestikeelsed linnaruumi kujunemise eri aspekte käsitlevad uurimused, Eesti maakondade kohta koostatud koguteosed, ilmusid 20. sajandi esimesel poolel.4 Selle perioodi linnaajaloo, eriti Tallinna oma, on uurimustes elavaks kirjutanud Raimo Pullat; siinse väitekirja suhtes on olulisimad käsitlused „Eesti kodanluse kujunemisest Tallinnas aastail 1871–1912“ (1964), „Tallinnast ja tallinlastest. Nihked elanikkonna sotsiaalses koosseisus 1871–1917“ (1966), „Tallinna ajalugu. XIX sajandi 60ndate aastate algusest 1965. aastani“ (1969) ning „Eesti linnad ja linlased XVIII sajandi lõpust 1917. aastani“ (1972). Raimo Pullati raamat „Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917“ (2004) avab eestlase ja suurlinna suhet 19. sajandi lõpul. Tallinna varast kirjandusmaastikku on kaardistanud Martin Klöker oma väitekirja põhjal ilmunud raamatus „Tallinna kirjanduselu 17. sajandi esimesel poolel (1600– 1657)“ (2014). August Annist (1992–1993), Vahur Aabrams (vaadatud 2016) ja Anneli Mihkelev (2002) on kirjutanud põhjalikud sissevaated Tartust kõneleva Käsu Hansu kaebelaulu konteksti ja sisu kohta. Eduard Vilde kujutatud Narva linna mitmetasandilisust on uuritud Livia Viitoli artiklis „Narva ja tema semisfäär romaanis „Raudsed käed” kogumikus „Igihaljas Vilde“ (2009). Baltisaksa linnaruumi ja selle kujutamist on avanud Liina Lukase väitekiri „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918“ (2006). Õnne Kepi doktoritöö „Identiteedi suundumusi eesti luules“ (2008) ja samal teemal avaldatud artiklid on vaadelnud veidi pikemat perioodi eesti luules kui siin töös analüüsitud ajavahemik. Livia Viitoli ja Karl Kello koostatud raamat Riia eestlastest, „Sinu, minu ja meie Riia“ (2008) pühendab eesti kirjanikele Riias ja sellelt pinnalt loodud ilukirjandusele mitu peatükki. Noor-Eesti eelset aega on riivanud Virve Sarapiku linnakäsitlused, millest olulisim on artikkel „Noor-Eesti futurismist“ (2008), Kaia Lehari raamat „Ruum. Keskkond. Koht“ (1997) ja tema artikkel „Metafoorne linnamaastik“ (2000). Mirjam Hinrikuse doktoritöö „Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus“ (2011) süüvib mitmekülgselt linnamineku kogemusse. Maarja Vaino doktoritöö „Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus“ (2011, raamatuna 2016) on vaadelnud eraldi tammsaarelikku maastikku, käsitledes ka linnamaastikku. Aguliainelist proosat 20. sajandil selle kõrgajal on põhjalikult uuritud Maie Kalda artiklis „Eesti kirjanduslik agul“ (2001). Linna ja maastikku on avatud Eesti Kunstiakadeemia toimetistes „Koht ja paik“ I– VII, kirjanduslikku ruumi Kadri Tüüri uurimuses „Koht ja kohatus Karl Ristikivi romaanides „Kõik, mis kunagi oli“ ja „Ei juhtunud midagi“” (2002). Maastiku eripärade puhul on siinkirjutaja saanud olulist tuge Tallinna Ülikooli kogumikust „Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis“ (2014, toimetajad Linda

4 Vt ka Tohvri 1999: 76.

15 Kaljundi ja Helen Sooväli-Sepping), samuti Kadri Kasemetsa linnamiljöö uurimustest. 2013. aasta kevadel Helsingis Lieven Ameeli kaitstud väitekiri „Moved by the City. Experiences of Helsinki in Finnish Prose Fiction 1889–1941“ on lubanud tuua paralleele võimalike erisuste ja sarnasuste kohta lähinaabri ilukirjanduses. 2016. aasta sügisel kaitses Tartu Ülikoolis oma doktoritöö Brita Melts, kes vaatles kirjanduslikke omailmu eesti nüüdiskirjanduses: need on valikulised meeldivad paigad, millele kirjanik on andud metafoorse nime; omaelulooline ja metafoorne segunevad neis kujutluslikuga (Melts 2016: 42). Ka need on käsitlused maastikest. Hilisemat eesti kirjanduslikku linnatemaatikat uurib Tallinna Ülikooli doktorant Ivo Heinloo.

1.2. METOODIKA JA MÕISTED Kirjanduslikku linna vaadeldes on edaspidi kasutatud läbivalt mitut mõistet ja märksõna, mis haaravad inimelu ruumilise tajuga seotud mõisted (vt Soja 1996: 1jj). Brita Melts on osutanud, et uuemas kirjandusgeograafias on maastik katusmõiste, mis ühendab ka termineid ruum, koht, keskkond (Melts 2016: 31). Inimgeograafia haru kirjandusgeograafia on tegelnud ilukirjandustekstide põhjal kohtade ja inimsuhete uurimisega. Kadri Tüür on loetlenud mitme allika põhjal selle distsipliini põhiuurimissuundi: võrdlus reaalsete maastikega; maastike sümboolsete tähenduste uurimine; kohatajule selgituste otsimine; ruumilise komponendi osa väljaselgitamine inimese identiteedis; rahvusliku/ühiskondliku territoriaalse teadvuse kujunemise uurimine; kirjanduse kasutamine reaalseks keskkonnaplaneerimiseks (Tüür 2002a: 104). Põhimõtteliselt lähtub ka käesolev uurimus nendest probleemitõstatustest, keskendudes aga lähemalt sellele, kuidas linn kui kujutlusobjekt kirjandustekstides omaseks saab ning kuidas linna järkjärgult tunnetama hakatakse. Oluline tänu nn ruumilisele pöördele tekkinud distsipliin oleks kirjanduslike linnade uurimisel ka geokriitika, mis keskendub ilukirjanduses samuti koha- ja ruumikesksele analüüsile (Tally 2013: 11–14). Geokriitika arvestab peale koha ja ruumi aega, ajalugu, koha muutumist ajas; see avastab, uurib, loeb, ja kirjutab kohta; ning teeb seda võrdlemisi aistiliselt (Tally 2014: 2). Ent geokriitika keskpunktis on siiski kohale, mitte autorile ega üldisele paigatunnetusele keskendunud lähenemine (Westphal 2014: XIV); seetõttu ei kuulu siinne uurimus oma lähenemiselt selle distsipliini valdkonda. Kõige üldisem ja paigutuslikult avaram mõiste on siinkohal r uu m. Objektiivne ja abstraktne (Lindström 2011: 28), „kolmemõõtmeline ja lõputu, kus kõik eksisteeriv paikneb ja toimub“ (EKSS: ruum), eeldaks mõiste endas otsekui mingit tühjust, mida tuleb kuidagi täitma hakata. Gaston Bachelard on eristanud siinkohal ratsionaalset ruumi (mõtlemise maailma) ja reaalset ruumi (empiiriline, inimliku kogemuse maailm) (Bachelard 1999: 86–97).

16 Prantsuse filosoofi Henri Lefebvre ruum ongi sotsiaalne moodustis rõhuga esimesel sõnal (The Production of Space, 2016). Subjektiivne ruum on elatud ruum (Tüür 2002a: 105); inimtegevuse vahend ja tulemus (Lehari 1997: 46), subjektiivsete kogemuste summa (Tüür 2002a: 106). Inimene sünnib algelise aja- ja ruumikujutusega ning keskkonnakontseptsioon on ühiskondlik saadus, mis tuleb ära õppida; näiteks denotatiivne linnakujutlus ja selle konnotatsioonid, sellega seotud sümbolid varieeruvad ühiskondlikes gruppides ja klassides (Gottdiener, Lagopoulos 1986). Kompositsioonivahenditega loodud ruum on kontseptuaalse ruumi eriliik, mis sisaldab endas ühtaegu nii välist reaalsust – füüsilist ruumi – kui ka kunstniku ja retsipiendi pertseptiivset ruumi (Lehari 1997: 16). Esemete ja asjade kujutamise taha tekib kirjandusteoses ruumisuhete süsteem, topose struktuur (Lotman 2006: 386). Ka kõige üldisemad maailmamudelid, mida inimene oma elu mõtestamiseks kasutab, on alati kuidagi varustatud ruumiliste tunnustega (Lotman 1991: 89). „Seejuures, olles tegelaste organiseerimise ja paiknemise printsiibiks kunstilises kontiinumis, esineb topose struktuur keelena teksti teiste, mitteruumiliste suhete väljendamiseks. Sellega on seotud kunstilise ruumi eriline modelleeriv roll tekstis.” (Lotman 2006: 386). Kunstiteos on mingil viisil piiritletud ruum, „mis oma lõplikkuses peegeldab lõpmatut objekti – teose suhtes välist maailma“ (Lotman 1991: 87). Kunstiteose ruum on pigem „tiine“, sisustatud maailm (vt Eco 2005: 131). „[K]ellegi minemine läbi tühja ruumi saab olla vaid tähenduslik, s. t. tühi ruum lokaliseeritakse“ (Laanemets 2000: 63). Jussi Jauhiainen väidab Armin von Ungern-Sternbergile ja Liina Lukasele toetudes, et kirjandusteosed on erinevalt ruumistatud, sünnivad oma kontekstis ehk konkreetses geograafilises ja ajaloolises kultuuriruumis, kus nad on kirjutatud ja trükitud ning kus neid loetakse – luues omakorda „omaenda läbielatud ruumi, jutustatud ruumi, mis suhestub materiaalse ja mittemateriaalse reaalse keskkonnaga valikuliselt, loovalt ja stiliseerivalt“ (Jauhiainen 2005: 122). Romaanitüpoloogiates on eristatud spetsiifilist ruumiromaani (Raumroman), mis kirjeldab üksikasjalikult suurt hulka ruume. Pärt Lias on Wilhelm Kayserile ja Edwin Muirile toetudes nimetanud peaaegu kõiki XIX–XX sajandi suuri romaanitsükleid ruumiromaanideks – Kayseri ruumiromaani tüüp hõlmab Muiri tüübistiku karakterromaani ja sündmuste kroonika: „aeg, ruum ja põhjuslikkus ühelt ning tegelane, sündmused ja miljöö teiselt poolt“ (Lias 1984a: 516). Abstraktsema ja suurema, kõikehõlmava ruumi vastand on k oh t , sündmustest täidetud ja sisustatud, „sellega ühtlasi (inimese taju poolt) piiritletud ruum“ (Laanemets 2000: 64). 1950.–1960. aastatest arhitektuurse keskkonna probleeme kirjeldav mõiste märgib inimese seost ruumilise keskkonnaga ja kirjeldab inimeksistentsist põhjustatud kaose korrastamist mitmel tasandil (sotsiaalsel, psühholoogilisel, kultuuriloolisel, filosoofilisel, etnilisel jne) (vt Lehari 1997: 8). Linnaruumi hakati käsitlema siis inimese elu ja kogemuse kaudu, adudes, et ruum sõltub ühiskonnast ja kultuurist, on subjektiivselt ja kultuuriliselt ühiskonda põimunud – inimühiskonna olulisteks elementideks on kogemused, tähendused,

17 teadlikkus, tegevus, loovus ja väärtused ning lähenemisviisi eesmärgiks oli leida linnakeskkonnas ja linnamaastikus asetsevate tähenduste kihid (Jauhiainen 2005: 116). Siin on olnud suur roll ka ilukirjandusel. Ruumi ja koha vahele jääb paik – see on küll piiratud ja teadvustatud ruumiosa, ent subjektil puuduvad sellega seoses isiklikud mälestused, siduvad emotsioonid (Tüür 2002a: 107). Kadri Tüür on nii tähistanud piirkonda, mis sobib ka siinses uurimuses. Kohas peab olema „kohal“, seda individuaalselt kogema. Raimo Pullat on kirjutanud: „Inimene elab kindlas ruumis, alati mingis kindlas kohas ning ajaloolises ja kultuurilises kontekstis“; „[t]a hõivab ruumi konkreetse tegutsemise kaudu ja leiab seal püsiva elukoha“ (Pullat 2016: 23). Inimene õpib ära senisest erinevad käitumisviisid ja kohaneb keskkonnaga (Jürgenson 2002: 64). Edward Relph on raamatus „Place and Placelessness” (1976) vaadelnud inimese juurdumise tingimusi. Kadri Tüür on koha, kohalikkuse, juurdumise ja kohanemise mõiste Relphile toetudes järjestanud: kõigepealt ruumis enese sisseseadmine kehaliselt, liigutustele ja aistilisusele tuginedes, seejärel selle ruumi teadvustamine (Kaia Lehari järgi sisseelamine); siis tekib eksistentsiaalne, kultuurilisest infost tulvil ruum (Tüür 2006). Kohanenuna peab ta tundma igakülgselt geograafilist maastikku, osalema sotsiaalses suhtevõrgustikus, olema emotsionaalselt lähisuhte kaudu kohaga seotud ja neljandaks jagama paikkondlikke teadmisi ning intellektuaalset tasandit (Tüür 2006). Uues keskkonnas kohaneja peab selle vahendajana kahtlemata leidma endale uues ruumis võimaluse ka teistmoodi poeetikaks ja poeesiaks. Kaia Lehari järgi on koha tekkimise eelduseks kohtumine: „[k]oht tekib seal, kus ristuvad inimeste, teenuste, kaupade, kogemuste ja informatsiooni, mõtete ja tunnete teed. Koha tähenduslikkus ja tähtsus tulenebki kohtumisest.“ (Lehari 2000b: 44). Inimene tekitab kohanemiseks isiklike tähendustega täidetud kohti (Tüür 2006). Mihhail Bahtin on nimetanud eepose ja romaani üheks põlisemaks süžeed organiseerivaks sündmuseks kohtumiskronotoopi, millel on oluline seos teekonnakronotoobiga ehk siis eriliste kohtumistega teel – sel on kirjanduses kolossaalne tähtsus ning vaid mõni üksik teos tuleb toime teekonnamotiivi nii- või teistsuguste variatsioonideta, olgu teekond ehtne või piltlik (Bahtin 1987: 55). Edaspidi siin töös vaadeldud protsessi saab käsitleda kohaloomena, kui oletada, et kirjandusteose ruumi ehitamiseks – omamoodi eeldusena, et sellest tekiks „koht“, mis märgib inimese seost ruumilise keskkonnaga mitmel tasandil – läbitakse kindel ruumiline igakülgne läbitunnetus. Koht on sageli maastikuga paralleelselt kasutatav mõiste, ent maastiku puhul on sageli selgemini määratletavad selle mõõtmed või paigutus (vt Lindström 2011: 19). Edmund Husserli järgija Maurice Merleau-Ponty on öelnud: „Ühelt poolt lähen nägemise kaudu maailma enda juurde, ehkki teisalt on ilmne, et selle maailma osad ei eksisteeriks üheskoos ilma minuta“ (Merleau-Ponty 2010: 120). Merleau-Ponty tõlgendusele tajust vastab maailm, mis pole objekt, vaid kõigi meie tajude, mõtete ja liikumiste väli (Bohl 2009: 273). Inimteadvus avab omailma kolmemõõtmelisuses veel ühe paralleelse universumi, husserliku Lebenswelti, tähendusloome protsessidele on omane erilist tüüpi ruumilisus: „Eluilm on

18 üheaegselt nii omailma lisamõõde kui ka dimensioon, mis kogu omailma endasse ära mahutab, sest semiootilise olendina annab inimene tähendusi ka kogu kolmemõõtmelise füüsilise maailma tervikule, s.t loeb enda omailma kui teksti. Nii jõuame subjektiivse kultuurimaailmani, mis on suurem kui füüsikaline universum, kuigi selle ruumilisust tuleb mõista pisut teistmoodi.“ (Viik 2012.) Fenomenoloogias käsitletakse ruumi „kunstliku abstraktsioonina, põhimõisteks on koht – reaalne, kogetud ja tähenduslik. Tähendus sünnib meelte, mälu, kujutluse ja mõtte koosmõjus” (Lehari, Sarapik 2000: 8). Oluline on inimese ja keskkonna vastastikune loodavus; keskkond ja maastik sisaldab, läbib ja hõlmab inimest (Lehari, Sarapik 2000: 8). Ruumi ja koha uurimisel on intensiivsemaid perioode. Hippolyte Taine väitis, et kogu kultuur, k.a kirjandus, on põimunud oma sünniümbrusega; seda ideed on Mirjam Hinrikus nimetanud tänapäeva kultuuriuuringute taustal üliaktuaalseks (Hinrikus 2010: 745). Eesti kirjanduse uurimine kohast lähtuvalt on intensiivistunud sel sajandil. Kui koht on üsnagi isikliku tähendusega täidetud, siis kirjandustekstis vaatame koos autoriga sageli midagi, mis asub või on tajutav ruumis teataval distantsil: seejuures vaatame nii ka kirjanduslikku linnamaastikku. „Minu arust on maastik kõik, mis inimest väljaspool elu- või tööruumi seinu ümbritseb. Tänavad, parklad, laoplatsid, maanteed, bensiinijaamad, kõrgepingeliinid, kõik, mis on, on maastik. Täpselt samuti kuuluvad maastikusse ka linnud, loomad, taimed ja kivid, nii palju või vähe kui neid on. Samuti pilved, aasta- ja kellaajad, tähed ja planeedid. Arvan seda sellepärast, et ma nii näen,“ on kirjutanud Viivi Luik (Luik 2001: 8). Madalmaade 16. sajandi renessansi kunstitehnilise kasutusalgupäraga sõna maastik on saanud algsest oluliselt laiema tähenduse, loodusidüllist avardunud kirjeldama ka näiteks linna ning maismaakeskkonda üldse – „[i]taaliakeelne paesaggio ja prantsuskeelne paysage on pärit ladinakeelsest tüvest pagus. See tähendab tükki maad, millega seal elavad inimesed, nii linna- kui ka maarahvas, ennast identifitseerivad.“ (Sinijärv 2001: 11; vt ka Lindström 2011: 9.) Maastik on loodud kujund, verbaalne või mitteverbaalne tekst; see eeldab vaatlemist ja vaate piiramist (vt Lehari 1997: 56). Denis Cosgrove on kirjutanud: „Nagu näitab kõige põgusamgi tutvumine maastiku kujutamisega maalidel, luules või draamas, on kõige võimsamad teemad just need, mis kajastavad sidemeid inimelu, armastuse ja tunnete ning loodusmaailma muutumatute rütmide [---] vahel, aga ka inimese meeleolude ja emotsioonide kujuteldavat peegeldumist looduslike vormide ilmes” (Cosgrove 2008: 75). Kas sellise tähtsusega saab ilukirjanduses olla ka linnamaastiku roll? Cosgrove on leidnud, et maastik meenutab meile erinevalt kohast „meie positsiooni looduse suures kavas“ ning „[e]rinevalt keskkonnast või ruumist tuletab see meile meelde, et see kava on tuttav üksnes inimese teadvuse ja mõistuse vahendusel ning et ainult tehnika kaudu võime selles osaleda kui inimesed“; „[s]amal ajal tuletab maastik meile meelde, et geograafia tõesti on igal pool, et see on pidev ilu ja inetuse, hea ja kurja, rõõmu ja kannatuse, aga ka tulu ja

19 kahjumi allikas” (Cosgrove 2008: 75). Maastiku mõiste tekkimine on seotud linliku eluviisiga; Kaia Lehari on Cosgrove’ile ja Stephen Danielsile toetudes osutanud, et linn kutsus esile nii kapitalismi kui ka maastiku tekke ja maastik on eriline nägemisviis (Lehari 1997: 56); välismaailma „vaatepildiks” [scene], visuaalseks tervikuks kokkuseadmise ja harmoneerimise viis (Cosgrove 2008: 74). Rahvalikus kõnepruugis mõistetaksegi maastikuna enamasti mingit ala (vaatevälja), mis oma vormide ja nende värvidega vaatlejat ümbritseb; inimene on maastiku mõiste lahutamatuks osaks (Arold 2005: 9). „Maastik seisab koos materiaalsest komponendist, sellest, kuidas inimene seda materiaalset tunnetab, ja sellest, kuidas need mõlemad ajas muutuvad“ (Palang 2001: 9). Kati Lindström on oma doktoritöös osutanud maastiku mõiste olulistele tunnusjoontele. See „sisaldab nii inimese loodut kui ka seda, mis on sündinud ilma inimese osaluseta; nii maastiku füüsilisi ja nähtavaid vorme kui ka seda, kuidas neid maastikke tajutakse ja mõtestatakse“; seejuures on maastiku materiaalsed ja mittemateriaalsed aspektid raskesti eristatavad; maastikku elatakse pidevalt läbi, tunnetatakse, taastoodetakse ja hoitakse oma tegevusega alal (Lindström 2011: 57). Eksisteerib nii individuaalne kui ka kollektiivne maastikutaju (Lindström 2011: 57); siinjuures peaks olema oluline ka see, et ühe isiku tajumaastik ei ole sarnane kellegi teise adutud maastikuga tema kultuuriliste ja isiklike filtrite tõttu, mis valivad ja moonutavad saadaolevat informatsiooni (Muir 1999: 115). „Maastik on polüfooniline, mitmehäälne ja konfliktne nähtus“, „tugevalt seotud võimu ja ideoloogiaküsimustega“ (Lindström 2011: 57–58), „[m]aastikuliseks sotsialiseerumiseks nimetatud protsessi käigus“ omandab semiootiline subjekt „teadmised (ja tihti ka eelistused) valitseva diskursuse maastikuideaalide kohta“, elades neid läbi samuti kui oma isiklikke maastikke (Lindström 2011: 58); ja lõpuks, „[m]aastikulise tähendusloome väga olulisteks komponentideks on ajaline kulg ja mälufunktsioon“ (Lindström 2011: 58). A. H. Tammsaare on nimetanud inimest oma sünnimaastiku defineerituks, teatavas maastikus, õhustikus ja keele keskel sündinuks: „Selles sünni- ja arenemisaegses ümbruses juurdub kogu inimese siseelu, kogu tema hingeline, vaimne ja kehaline mina.“ (Tammsaare 1933: 150). „Oleme oma vereringe kaudu ümbritseva maastikuga ühendatud“, kirjutab Viivi Luik (2001: 8). Maastikukirjeldus on võti kohalikku kultuuri (vt Kirss 2010). Maarja Vaino on nimetanud loodus- ja maastikukirjeldusi kirjandusteose poeetikasüsteemides äärmiselt olulisteks elementideks, mille kaudu jõuab meieni kirjaniku maailmavaade (Vaino 2016: 83). Just maastik võib olla vahendiks, mille abil autor saab avada tegelaste hingeelu või väljendada teose ideestikku (Vaino 2016: 83). Oluline on, et „[m]aastik ei saa kunagi valmis [---], selles mõttes erineb see abstraktsest, absoluutsest, objektiivsest ja füüsilisest ruumist“; seda luuakse pidevalt, ka igal ajastul on oma maastik (või kohavaim – genius loci) (Maastik. Ruum. Aeg. 2010). Järgnevalt analüüsitud tekstides sõna „maastik“ tegelikult ei ole. Sõna tuli eesti keeles kasutusele 20. sajandi alguse maalikunstis. Noor-Eesti teises albumis (1907)

20 on August Thomson seda sõna kasutanud eesti esimese kunstinäituse arvustuses (Sarapik 2016): „Maastik – landschaft – oli esiteks ajalooliste piltide tagaseinaks, pärastpoole avateles aga maastiku enese iseärasus ehk iludus ja vahelduv valgustus seda iseseisvaks aineks tõstma“ (Thomson 1907: 200). 1908. aastal oli eesti teatriarvustuses kasutusel juba mõiste „hingemaastik“ (Sarapik 2016).5 Kuid juba Thomsoni sõna esmamainimise kontekstis on tabatav midagi mõiste edasisest arengust. Maastikul ja ilukirjandusel on ka otseseid ahvatlevaid ülekantud sarnasusi. Maastik kunstitööna eeldab teatud sügavusmõõdet – horisonti, teed, avaruse, kauguse ja sügavuse mõõdet (Sarapik 2016); ka kirjandusmaastikus võiks tingimuseks olla mingi oluline ruumilisuse mõõde. „Maastiku teeb maastikuks taevas. Valgus ja vari“, on kirjutanud Viivi Luik (2001: 8). Kui koha loovad ja määratlevad teed (Lehari 2000b: 44) ning maastikus on tee samuti oluline, siis kirjanduslikus maastikus on tee kõrval/asemel muidugi alati sügavusmõõtmeks süžee, lugu, inimese saatus kujutatud maastikul. Enamik edaspidi käsitletavaid tekste on arenguromaani tunnustega tekstid, mis kirjeldavad erinevalt kellegi tulekut linna; niisiis ikkagi tee(konda). Kirjandusmaastiku puhul on märgiline ka mingi distantsi adumine raamatusse sisseminekul; maastik on sageli ka see, mida nähakse aknast; see on midagi „võõrast“, näiteks reisikirjandusega seotud; mingisugune vahemaa on sellesse mõistesse olemuslikult sisse kirjutatud (Sarapik 2016). Michel de Certeaule toetudes on iga lugu ühtlasi reisijutt, tähtis on tekstiliste narratiivide ja ruumiliste praktikate tihe seotus (Peil 2014: 399). Ilukirjandustekst on reis maailma, mida vahendatult tundma õpime. Ruumilooline narratiiv ühendab maastikku ja jutustamiskunsti (Lehari 1997: 57). Maastik on olemuselt mütopoeetiline, loob ja kujundab indentiteeti, suhestab (Lehari 1997: 59–60). Teekond maastikul on ajaline. Väheoluline ei ole maastiku juures just vaatlemise aspekt. Tõnis Liibeki doktoritöö fotograafiakultuurist Eestis (Liibek 2010) võimaldab oletada, et kui 19. sajandi keskpaigas hakati pildistama hooneid, sündmusi ja maastikke, seejuures linnamaastikke, sai just foto ning vastavate ootustega vaatlemine üheks oluliseks koha ja paigaga suhestumise viisiks. Ado Grenzsteini toimetatud Olevik hakkas (esimesena eesti ajalehtedest) fotosid avaldama 1893 (Pallas 2017). Kirjandustekstis tuleb mängu peale autori ka lugeja nägemisoskus, sõlmub lahti nende mõlema kogemuslik ja tunnetuslik vaatlemis- ja kaasloomistalent. See võib muidugi olla väga varieeruv, sest maastikku kujutatakse ette oma kogemustest ja teadmistest tulenevalt. Maastik on individuaalse ja kollektiivse mälu osa (Lehari 1997: 56), „maastiku kujundamine ja kujutamine on olnud aegade jooksul üks olulisemaid kollektiivse mineviku, mälu ja identiteedi loomise vahendeid (Kaljundi, Sooväli-Sepping 2014: 9). Eesti kultuurigeograafias on maastikku käsitletud kui palimpsesti (Kaljundi,

5 Pealkirjana, kus on seda sõna mainitud, on eesti kirjanduses tõenäoliselt esimene Villem Grünthal-Ridala luuletust tituleeriv „Rannamaastik“ (Sarapik 2016).

21 Sooväli-Sepping 2014: 11); kirjanduslik maastik kui tekst võiks võimaldada mitut ülekirjutust lugeda. Ilukirjandusteost peaks oskama lugeda ka kui ajalooprotsessi osa (Tüür 2016: 78).6 Üks ilukirjanduslik linnamaastik peaks olema juba eos mälumaastik; Walter Benjamini Pariisi on nimetatud ruumistunud minevikuks, kollektiivseks mäluruumiks (Laanemets 2000: 67). Füüsilist ruumi kujundavad detailid on mälu pidepunktid (Vahtmäe 2008: 60); semantiline mälu, mis avaldub teadmistes, sisaldab faktiteadmisi ümbritseva maailma kohta (Tulving 2002: 36). Kui kirjandustekst suudab tabada, imada ja edastada ühe paiga kõige ilmekamaid ja ühiselt jagatud visuaalseid muljeid, võib seda pidada ühiskonna kollektiivseks ajalooliseks mäluks (Lando 1996: 5). Linna ennastki on tõlgendatud ka kui arhitektuuri loodud sotsiaalset alateadvust, mis koosneb tekstide ja keelte fragmentidest ja mille lugemiseks tuleb see tükeldada paljudeks võimalikeks osadeks (Agrest 2013). Eelkõige mäluruum on taotluslikult näiteks Günter Grassi teostes loodud Danzig; Grass on teos-teoselt kirjutanud läbi eri etapid linna ajaloos, tekitades mäluruumina võimaluse aduda oma kirjandusliku linna ise kihistusi: ei ole linna ilma ajaloota. Ent ilukirjandusse jääb alati autori tõlgendusmoment: Philip Rothi romaanis „Operatsioon Shylock“ (1992, eesti keeles 2005) ütleb kirjanik Aharon Appelfeldt: „Kirjutada asjadest nii, nagu nad juhtusid, tähendab anda end orjaks mälule, mis on loomisprotsessis üksnes kõrvaline element.“ (Roth 2005: 85). Italo Calvino raamatus „Nähtamatud linnad“ kirjeldab veneetslane Marco Polo Hubilai-khaanile tema laguneva impeeriumi linnu. Saadik leiab igale linnale mingi iseloomuliku seose, nagu mälestus, igatsus, märk, nimi, surm, taevas, ja Zaira linnast räägib ta kui mälestusist tulvil olevast: „linn koosneb seostest tema ruumi mõõtmete ja minevikusündmuste vahel; [---] linn ei ava oma minevikku, ta hoiab seda otsekui peopesa jooni, kirjapanduina tänavanurkadesse, aknavõredesse, treppide käsipuudesse, pikse- ja lipuvarrastesse – iga lõik omakorda märgitud kriimustuste, sälkude, sisselõigete, täketega“ (Calvino 1994: 14). Zaira kirjeldus vaatab maastikku juba väga lähedalt. Maastik tiheneb lähenedes miljööks. M iljöö on mõiste, mis seob endasse nii materiaalset kui ka vaimset ümbrust, meeleolu, atmosfääri, ümbritsevat kliimat, loodus- ja kultuurikeskkonda – seega haakub ka inimese tunnetusega, mis sõltub omakorda vaataja omadustest – tema kogemustest, teadmistest, kultuurilisest taustast, ootushorisondist, vajadustest (Hansar 2004: 16).7 Kirjanikku on peetud kirjutamisel sõltuvaks teda ümbritsevast keskkonnast ehk miljööst, inimese hinge kujundajast (Hinrikus 2010: 745). Miljööl on ühist mõistetel omailm ja tajuilm; kui

6 Mäletamise ja ruumilisuse seoseid on käsitlenud näiteks Pierre Nora, kellele kuuluvad mälupaiga ja mälumiljöö mõisted (1990). 7 Ladina medius on see, kes või mis on keskel; prantsuse sõnal milieu on kolm tähendust: keskel, hulgas, keskkond (Hansar 2004: 16).

22 tajutud omadustega alaga (Melts 2016: 19). Brita Melts on kirjandusliku omailma juures oluliseks pidanud ühe „reaalse keskkonna sihipärast ja valikulist tõstmist ilukirjandusse“ ning selle ümberkujunemist tunnetuslik-subjektiivseks mulliks (Melts 2016: 59). Tajuilm ja mõjuilm Jakob Uexkülli mõistes on kokku omailm, Umwelt (Uexküll 2012: 80). Maurice Merleau miljöö on sarnane Jakob von Uexkülli omailmaga (Bohl 2009: 271). Kadri Kasemets on vaadelnud miljööd Augustine Berque’ järgi kui ruumilist protsessi, mis hõlmab pidevat loomist, mõistmist, tundmist, lugemist ja selle kogemuse väljendamist (Kasemets 2014: 460–461) – seejuures miljöö visualiseerib maastikku (samas: 461). Oluline on pidev tähendusloome ühiskondlikul ja materiaalsel tasandil, mis maastikku ümber kujundab, tunnetab, mõistab ja väljendab (vt Kasemets 2014: 460–461). Miljööd on edaspidi käsitletud kui tegelase või tegelase suhtes väljendatud lähiümbrust, aistilist lähimaastikku, mis kirjandustekstis loob ümbritsevat, tõlgendab tegelaste kaudu ümbritsevaga haakuvat kogemust ja väljendab seda; linnamaastik ühes kirjandustekstis saab oma näo kirjandusliku linna elanikelt ning sellele lähenemises, selle tihenemises ja miljööna tajumises on just raamatutegelastel oluline roll kui tegelase taju ja mõju tõlgenduses. Eesti maastike uurimisele aluse pannud Soome geograafil Johannes Gabriel Granöl on termin „lähestik“, mis haarab lähedalasuvat, intiimsemat maailma, kus geograafilist objekti saab tajuda kõigi meeltega (vt Soovik 2016: 122); see on aistilise maastikuna veel üks paralleel omailmale või tajuilmale, kus sisaldub süvendatult eristuv distantsi mõiste. Tallinna on nimetatud aleatoorseks mosaiigiks „erinevatest miljöödest, mis lõikuvad, ristuvad ja põimuvad” (Hallas 1997). Siin põimuvad juhuslikult staatilisemad ja dünaamilisemad linna osad. Peale miljöö eksisteerib veelgi tabamatum, mõnikord seletamatu osa sisemisest kogemustest, mis maastikust arusaamist ja selle tõlgendamist omakorda nihutada võivad – seda on nimetatud meeleoluks, õhkkonnaks, atmosfääriks (Kasemets 2014: 460). Hermann Schmitzist lähtudes on atmosfäär sild sisemise ja välise maastikukogemuse vahel, sidudes sellesse tunded (Kasemets 2014: 461). Mõistetel on teatud paralleele nähtusega, mida on nimetatud ruumipoeesiaks – valdkonda, mis meile püüab teadvustada kohta (Künnapu 2001: 91). Siia koonduvad teravdatud emotsioonid, mõtted, unenäod, visioonid, ilmutused, inimese juurdlused ruumi ja selle tähenduste üle (Künnapu 2001: 91). Genius loci konkretiseerimine on kunsti ülesanne (Künnapu 2001: 68). Oluline on ka ebahariliku nägemine harjunud tõlgenduse juures (vrd Kasemets 2014: 466), mis võimaldab uute tähenduste ja väärtuste teket (Kasemets 2014: 467). Linnaõhule on omistatud üht erilist varjundit. Linnad vajasid keskajal ja uusajal negatiivse iibe tõttu sisserändajaid; seega olid teretulnud ka oma isanda juurest põgenenud ja teatava aja end linnas varjanud talupojad, kes said õiguse sinna jääda (Lust jt 2011: 380–381, Hennoste 2004: 80). Näiteks Rootsi aja linnaõiguses

23 kinnitas kuninganna Kristiina 1646 Tartu linna privileegid, kus kolmekümne teine punkt lubas kaks aastat linna territooriumil elanud rahumeelsetel talupoegadel linna jääda (Lust jt 2011: 400, Veidemann 2016: 294). Seda linna atmosfääri varjundit tähistab eesti keeles idioom „linnaõhk teeb vabaks“. Ilukirjanduslikku linna kui maastikku vahendavad lugejani rohkem või vähem kirjandusteose tegelased ja/või tekstuaalne autor. Linnaelanik on skeptik, kes tahab teada, kuidas tõlgendada maailma, mille osaline ta on (Hennoste 2004: 83); selline on ka kirjanduslik linlane ning tema keskkonnakogemus. Inimesele oluline ruum peab pakkuma talle turvatunnet ja põhjust end sellega identifitseerida, korvama eksistentsiaalset vajadust kaitstud tegutsemispiirkonna järele, kujutama endast „kodumaad/kodupaika nii füüsilisel kui ka mentaalsel kujul” (Jürgenson 2010: 134). Seejuures on huvitav, et paik peab olema kasulik, on osutanud Aivar Jürgenson (Jürgenson 2002: 63). Linnaruumiga sõbraks saamise võimalust on Aare Pilv kirjeldanud järgmiselt: see on seotud „pigem linna kui ruumiga, aga mitte lihtsalt kui visuaalse ruumiga, vaid ruumiga, mis indutseerib või võimaldab teatavaid kindlaid enesepraktikaid, kehapraktikaid, mille käigus on võimalik linna ja iseenda keha kuidagi „kattuma“ või vastastikku üksteist toetama saada“ (Pilv 2010: 280). „Imbumine“ ja „tungimine“ linna (Paul-Eerik Rummo) või „sisenemine tänavatesse“ (Madis Kõiv) kirjeldab vajadust linnakeskkonda haarata (Pilv 2010: 281), n-ö ühte hingetõmbesse mahutada (Pilv 2010: 282). Oluline on seejuures näiteks ka füüsilise keskkonna parameetrid, vertikaalse ja horisontaalse mõõtme konkreetsus, Pilvel just looduslik, jõgi ja mägi (2010: 282–283) ehk teatavad olulised kirjelduslikud pidepunktid. Friedebert Tuglas on Peterburi kirjeldades leidnud, et linna laudlameda asendi tõttu puudub tal sellest üldpilt, ent on olemas ülevaade selle tuiksoontest (Tuglas 1960: 265); niisiis otsitakse vastavas keskkonnas kohanemiseks erinevaid võimalusi. Tõenäoline on, et kohanejal on pagasiks endise kodupaiga, eriti lapsepõlvekodu, väärtushinnangud ja ettekujutused (Jürgenson 2002: 30). Linnamaastikul ühinevad murdumisjoontena teoste tegelaste kogemused sellestsamast maailmast: ruumilised, hingelised, endist mäletavad ja ka kohanevad. Kelle linna tajume, lugedes Eduard Vilde romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“? Kas Mathias Lutzi või Mait Lutsu oma? Tulemuseks on autori subjektiivselt tunnetatud maailm, mida mõnikord reaalsuses ei eksisteerigi, ent iga loodud8 tekst mõjutab taas kuidagi meie maailma – ja kohakogemust, need tekstid saavad osaks linnade tekstides; ning „[i]nimesed toimivad, tuginedes kollektiivsele mälule“ (Tüür 2016: 76). Kui kompleksne võib olla üks ilukirjanduses loodud maastik, „kui ühe maa-ala vaade ehk taju- või reprodutseeritud pilt, mille puhul on olulised representatsioonid,

8 Sõna „loodud“ võiks siin hõlmata mitte ainult looja (nt kirjaniku), vaid ka lugeja rolli teksti tõlgendamisel.

24 kuvandid inimeste mõtetes, maastiku vaatamis- ja nägemisviisid“ (vt Maastik. Ruum. Aeg. 2010)? Kaasloojana toimib ka lugeja. Kõik need mõisted ja lähtepunktid on järgneva perioodi ilukirjanduse puhul olulised: liikumine ruumis, ruumiosade tõlgendamine, kaardistamine, kohanemine uues ruumiosas, selle maastiku vaatlemine, lähemalt tundmaõppimine ja omakskirjutamine, uues kohas emotsionaalselt juurdumine. Küsitakse, kas linnamaastiku ja -miljöö kujutamisest jõutakse ka linna kui tegelase portreteerimiseni. Oletatakse, et esimeses etapis on tegemist linna tajumises kauge maastikuna, teises kõnnib kirjandustegelane sel maastikul ja kuna tajub seda väga lähedalt, tekib tema ümber miljöö. Hüpoteetiliselt võib kolmandas etapis olla võimalik sedasama linna tõlgendada juba omaette tegelasena.

25 2. TAUSTAKS: EESTI LINNADEST 19. SAJANDIL

Linnus oli üliku asupaik, kaitserajatise funktsiooni kõrval ühtlasi võimu kehastus. 9 1208. aastal alanud ristiusustamise alguseks olid tähtsamate linnuste ümber kujunenud linnalaadsed kaubanduskeskused (Vahtre 2007: 23), varalinnalised keskused ehk aolinnad (vt Lang 2004: 23). Linn oma keskaegses mõistes on asustustüübina Eestis varakeskaegne uuendus, mis sündis võõraste vallutajate algatusel ning järgis nende kodumaalt tuntud asustusüksust, selle topograafiat ja haldust (Talve 2004: 71), ehkki linna rajamiseks kasutati mõnikord ära ka kohta, mida oli varem kasutatud näiteks kauplemiseks (Põltsam-Jürjo 2013: 7). Niisiis oli linn nähtusena ka võõras, ehkki ei ole olnud mitte kunagi maast absoluutselt eraldatud (Jansen 2007: 61). Robert Nerman on osutanud eeslinna kui vahendaja rollile linna- ja maarahva vahel, seejuures mitte ainult majandus-, vaid ka kultuurielu vahendamises, ning küsinud Tallinna Kalamaja näitel: kas eeslinnade sage hävimine ei hävitanud võimalikku kujunevat Eesti oma linnakultuuri korduvalt juba eos (Nerman 1996: 7). Keskaegne linn oli ühtaegu kindlus ja turuplats, selle olulisim hoone oli raekoda ning linna juhtis raad. Käsitööliste ja kaupmeeste linna kaitses linnamüür, see oli suletud, ent ülitähenduslik süsteem (vt Choay 1986: 165). Ent linna- ja maaelanikkonna suhetes on ikka peegeldunud majanduslik partnerlus (Pullat 2016: 119). Keskaegne maastik oli sakraalne, linn ja kirik omavahel tihedalt põimunud (Kurisoo 2016: 76–77). Eesti linnade tõeline õitseaeg oli 14. sajandil Hansa hiilgeajal (Põltsam-Jürjo 2013: 7). Keskaegne linn lagunes alles siis, kui linna pidi hakkama tarvitama teisiti. Tööstusrevolutsioonist (tinglikult 1750–1850) alates on linnaruumi mõjutanud uue tootmissüsteemi tehnoloogia- ja majandusaspektid. Linnastumisplahvatuse alguseks peetakse 19. sajandi esimest poolt: 1800–1950 kasvas maailma rahvastik 2,8 korda, linnade rahvastik aga 26 korda (EE: linn). Linna uutmine lõi uued ruumikihistused ja hierarhiad. Keskaegse linna keskmes olnud kiriku, raekoja ja gildid asendasid tööstusrevolutsiooni tõttu pangad ja börs, manufaktuurid ja tehased lõikusid linnaruumi tervete kvartalitena, struktureerides neid ümbritsevat tänavavõrku. Tehastes rakendatud tööjõu jaoks hakati ehitati kasarmutüüpi elumaju, mis moodustasid omaette linnaosad. Kui enne tööstusrevolutsiooni kujutas äärelinn linna ja maa vahelist eikellegimaad, siis toona tekkis agulis uus ühiskonnakiht proletariaat (vt ka Choay 1986). Linnastumist on laiemas ja kitsamas mõttes: viimane on maaelanike valgumine linnadesse ehk linnade kasv, esimesse kuulub peale selle veel küla ja maalise rahvastiku linnastumine selle eluviisides ja nõuetes (Kant 1999: 435).

9 Valter Langi järgi pidas linnusepiirkond suuremaid ülikuid ja linnust maksude ja kohustustega üleval (Lang 2002: 125). Juba linnuse ehitamine nõudis organisatsiooni ning sanktsioone, ülik võis käsutada vajalikku hulka nii majandus- kui inimjõudu (Talve 2004: 11).

26 Linn kaotas tööstusrevolutsiooni käigus – füüsilise keskkonna muundumise tõttu – palju oma ideaalilähedusest (Tuan 1990: 150). Ent sellest hoolimata oli linn kui tootmiskeskus, magnet, mis kogu vaba tööjõu enda juurde koondas. Linna saabumiseks oli nüüd kiire ja käepärane võimalus: raudteed on nimetatud moodsa linna defineerijaks ja 19. sajandi ruumi ja aja muutuste instrumendiks (Gottlieb 1999: 235). 18. sajandil loeti praegusel Eesti alal kümme linna, mille elanike arv oli 1782. aastal vaid umbes 24 000 ehk ligilähedaselt 5% rahvastikust – suurim linnadest oli Toompea ja eeslinnade 10 653 elanikega kokku Tallinn (vt Pullat 2016: 52).10 Põhjasõda ja selle kaasmõjud olid pärssinud oluliselt Baltikumi linnade arengut ja eriti Tallinna kasvutempot (Jansen 2007: 62).11 Kaupmeeste, käsitööliste ning lihttöölistest eeslinnadega, saksa elanikkonna enamusega linnad hakkasid oluliselt muutuma 19. sajandi keskpaigas. Venemaa alustas industrialiseerimist Euroopa riikidest ühena viimastest, pärast lüüasaamist Krimmi sõjas, ja perioodi algusjärk oli väga aeglane (Pihlamägi 1999: 14). Balti provintsid tõusid siis tööstuslikult kõige arenenumaks piirkonnaks Vene impeeriumis (Pihlamägi 1999: 11). 1870. aastal valmis Balti raudteeliin, mis ühendas Põhja-Eesti tähtsamaid sadamaid Peterburiga; sajandivahetuseks kattis Eesti ala tihe raudteevõrk (Pihlamägi 1999: 23–26). Raudtee rajamine elavdas järsult põllumajandust, tõstis rahva ostujõudu, olles kaudselt aluseks masina-, ehitus-, keemia- ja ehitusmaterjalitööstuse loomisele ja arendamisele (Pihlamägi 1999: 27). Edenev tööstus mõjus omakorda külale, tekitades sealgi vajaduse rahvastiku liikumise järele (vt Kruus 1920: 27–28). 19. sajandi üks märksõnu oli Eestis esiteks geograafilise liikumise võimaluse, teiseks liikumise sunduse tekkimine. Talurahva olukord muutus lähtuvalt 1856. aasta talurahvaseadusest ja 1863. aasta passiseadusest, viimane lubas talupojad kubermangu piires vabalt liikuma. 19. sajandi keskpaigast, pärast agraarreforme, kui algas talude päriseksostmine, polnud maa „enam lihtsalt maa kui elukeskkonna aluspõhi, vaid kinnisvara või kapital“ (Jansen 2007: 186). Maata või rendimaksmisel hättasattunud peremees lootis linnast leida tööd ja sissetulekut (Jansen 2007: 186). Aastatel 1863–1897 kolmekordistus linnarahvastik Eestis (Pullat 1972: 38); enamikust linnatulijaist said töölised; kuid nende hulgast kerkis esile ka väikeettevõtjaid, väikekaupmehi, kõrtsmikke, voorimehi ja kinnisvaraomanikke (Pullat 1964: 51). 1901. aastaks tõusis vabrikutööliste arv Tallinnas ligi 10 000ni (Pullat 1969: 18). Kui tööstusrevolutsiooni eelduseks olid siingi aurumasinad, 19. sajandi esimese poole leiutis (Talve 2004: 402), siis majandusarengus oli Eesti aladel väga oluline

10 Pärast Tartu rahulepingut oli Eesti territooriumil 13 linna (koos varem Peterburi kubermangu kuulunud Narvaga) (Pullat 1978: 23). Linnade arv suurenes vabariigi ajal tunduvalt ja iseseisvusaja lõpuks oli Eestis 33 linna, ent nende hulgas oli palju selliseid, mis vaid nime poolest linnaks said (Pullat 1978: 24). 11 Tallinnas elas pärast 1710. aasta katku ligi 2000 linlast, neist pooled lihtrahva hulgast (Pullat 2016: 51).

27 roll Balti raudteel, mis avati liikluseks 1870. aastal. Raudtee andis võimaluse sõita nii vaestele kui ka rikastele ja hõlbustas kultuuride suhtlust (Jansen 2007: 187–188). Tallinnast sai Venemaa tähtis impordisadam, olulisem kui Riia (Talve 2004: 404). Vabrikutööliskond tekkis kogu Eestis, töölisasulaid kerkis ka väljaspool linnu. Tööliskond jagunes valdavalt siiski Narva ja Tallinna vahel; Tartus oli 1900. aastal umbes 900 tööstustöölist (Talve 2004: 404). Linnaelanike juurdekasv küll kõikus. Näiteks Tallinnas oli Raimo Pullati järgi linnatulijate vool eriti vilgas 1870ndate majandusliku tõusu ajal, 1880ndate sügava kriisi ajal aga pidurdus ja linnaelanikkond suurenes sellal peamiselt loomulikul teel (Pullat 1966: 32; 1972: 193). Kui 1871–1881 oli Tallinna elanikkonna juurdekasv 16 726 inimest, siis 1881–1889 kriisiaja, halbade tööolude ja tööpuuduse tõttu ainult 7041 inimest (Pullat 1969: 34–35); raskused tabasid ka tõusuajal linna tulnuid. Tuglas on nimetanud 1880. aastate kriisi majanduslike juurte võtmiseks rahvuslikku liikumist kandvalt optimismilt (Tuglas 2013: 15). 1890. aastate teisel poolel alanud tööstuse kasv suurendas taas linnavoolu, mis läks erakordselt suureks Esimese maailmasõja eel ja sõja-aastail: kulminatsioonipunktiks võiks siinkohal nimetada aastaid 1912–1913, kui Tallinna elanike arv ületas 100 000 piiri ja saadi toonases mõistes suurlinnaks (Pullat 1966: 26; Pullat 1972: 193).12 Linna saabuti kõige rohkem sügisel pärast põllutööde lõppu ja lahkuti kevadel ja suvel, kui maal vajati rohkem töökäsi (Pullat 1972: 52–53). Põhimassi linna saabujaist moodustasid talupojaseisusse kuuluvad inimesed (Pullat 1969: 34–35). Väikelinnadel piirduski linnastumise areaal peamiselt oma maakonnaga, ent nii Tallinna kui ka Tartu mõjupiirkond võis ulatuda kaugemale, isegi väljapoole Eestit (Pullat 1972: 56). Aastatel 1863–1897 kasvas linnarahvastik Eestis ligi kolm korda, 64 000 inimeselt 181 000 inimesele (Pullat 1972: 38). 1897. aasta rahvaloenduse andmetel jagunes maa- ja linnaelanike osa vastavalt 81 ja 19 protsenti (Palli 1998: 29).

12 Suurlinnaks on Tallinna peetud küll ka varem: Paul Johanseni järgi oli Tallinn keskajal Ida- Skandinaavia jaoks suurlinn, millel oli laialdasi kaubandussidemeid kogu Soomega (Johansen 2005: 132).

28 159193 282230 1 264 920 300 624 100000 93576 90000 80000 70000 64572 1862-1863 60000 1880 50000 42308 38235 40000 1897-1900 28592 30478 30000 18499 1913 20000 12842 10000 1917 (Pärnu: 1922) 0

Joonis 1. Linnade elanikkonna kasvamine 1862–1917 (1922). Joonis on koostatud Raimo Pullati (1966: 26, 1972: 98, 2004: 16) ja Ilmar Talve (2004: 393) järgi. Võrdluseks: Peterburi on miljonilinn, Riia elanikkond kolmesaja tuhande piiril, Tallinn üle saja tuhande elanikuga samuti saanud suurlinnaks.

2.1. TALLINN Tallinn on rajatud soodsasse, heade ühendusteedega sadamakohta mere kaldal (Pullat 1966: 17) ning läbi ajaloo on linn-kindlus olnud tänu asukohale hästi kaitstav. Tallinna kui linna ja selle kodanikkonda (civitas Revaliensis) on esimest korda mainitud 1238 (Zobel 2001: 15, 73; Kala jt 2015: 19), 1248 kinnitas Taani kuningas Erik Adraraha Tallinnale Lübecki õiguse (Kala jt 2015: 22). Linnaehituslik põhistruktuur loodi 1310–1346 (Zobel 2001: 146); edasine linna ajalugu põimib endasse kõigepealt õitsva keskaegse hansalinna ning seejärel mitmele valitsejale kuulunud, Rootsi ajast Eestimaa kubermangu pealinna kujunemise. 19. sajandil sai alguse Tallinna suurte muutuste ajajärk. 1850. aastatel oli Vene Keisririigi Eestimaa kubermangu pealinn veel vaikne keskaega kivistunud provintsilinn (Jansen 2007: 61) – minevikulinn (samas: 62), Peterburi suvitajate armastatud kuurort (Pullat 1964: 51). Linnana tunnistati müüriga ümbritsetud ajaloolist tuumikut (Bruns 1993: 88). Ent avardumist lubavat oli juba õhus: 1833 oli alanud regulaarne aurulaevaühendus Revali, Peterburi ja Helsingi vahel, maakindlustuste nimekirjast kustutati linn 1857. aastal, uue seisundiga kaasnenud lammutustööd oleksid peaaegu täielikult kaotanud vanalinna omanäolise struktuuri (vt Zobel 2001: 13). Juba 1825 oli alustatud liiklust takistavate keskaegsete linnaväravate lammutamist; linnamüürist murti läbi uutes kohtades, tasandati kaitsevalle; hiljem, pärast maakindlustuse staatuse kaotamist, muudeti

29 kindlustusvöönd puiestikeks ja rohealadeks (vt Pullat 1966: 19–21). Pärast Krimmi sõda (1853–1856) kiirenenud suurtööstuse areng mõjutas Eestimaa kubermangus oluliselt just Tallinna ja Narvat, mõlemad kujunesid tähtsaks sadama- ja tööstuslinnaks (Pihlamägi 1999: 31). Pärast Balti raudtee avamist muutus linn elavaks kauba- ja sadamalinnaks, sajandi lõpuks aga juba väljapaistvaks suurtööstuskeskuseks (Pullat 1964: 51). Keskaegse Tallinna lõpuks võib tinglikult pidada kümnendit 1870.–1880. Aastal 1870 jõudis linna raudteeühendus; 1877 kaotati Vene linnaseadusega senine seisuslik linnavalitsus ja kehtestati uus valimissüsteem. 1889. aastal ühendati Toompea, seni eraldi linn, lõplikult all-linnaga. Linnarahvastik kasvas jõudsalt: raharendile siirdumise ja talude päriseksmüümise tagajärjel maalt lahkuma pidanud jõudsid linna; 1870. aastail saavutasid eestlased Tallinnas juba ka arvulise enamuse (Pullat 1964: 51). Linna hoonestik kasvas samuti: 1881. aasta loendusandmeil oli Tallinnas 3438 elamut ja 3674 kõrvalhoonet, neist juba oluline arv oli lisandunud tänu puust agulitele (Pullat 1972: 29). 1871–1912 kolmekordistus puitelamute arv eeslinnades 2448-lt 7413-le (Tohvri 1999: 83). 1871. aastal kuulus eestlastele Tallinnas 351 kinnisvara: enamik omanikke olid seisuse järgi töölised ja talupojad, esimese põlvkonna linlased (Pullat 1964: 52), vanalinnas oli eestlastest majaomanikke siis ainult kaks (Pullat 1964: 52). Eesti linnakodanluse hälliks olid niisiis selleaegsed eeslinnad ehk alevid, kus eestlastel oli kergem krunti muretseda; seejuures oli eestlastest kinnisvaraomanikke rohkem Tartu, Pärnu ja Narva maantee kandis, vähem Balti jaama tagusel Kalamaja alal (Pullat 1964: 52). 1890. aastail algas Tallinnas suurem tööstuse kasv, millele vastavalt tõusis rahvaarv (Kruus 1920: 30). Kui eestlasi oli Tallinnas 1851. aastal 51,8%, siis 1881. aastal 57,4% ja 1897. aastal juba 68,7% (Tartus 1862. aastal 26,8%; 1897. aastal juba 68,6%) (Talve 2004: 393–394). 1897. aastal elas Tallinnas 58 810 inimest (Pullat 1966: 26). Jõukam eestlastest kodanlus alustas võitlust võimu pärast linnades. 1904 saavutati eesti soost jõukate väikeomanike ja rikaste suuromanike toel linnavolikogus esimest korda enamus: Tallinna kõige jõukam eestlane oli siis kinnisvara väärtuse järgi lehetoimetaja, kirjanik ja tõlkija Jakob Kõrv, kelle omand paiknes südalinnas ja selle vahetusse läheduses (Pullat 1964: 54).13 Oma roll oli eestlaste oma positsiooni kindlustamisel Konstantin Pätsi 1901. aastal asutatud ajalehel Teataja, esimesel eestikeelsel päevalehel Eestimaa kubermangu pealinnas. Esimeseks eesti soost linnapeaks Tallinnas sai selle võitluse tulemusel 1906. aastal Voldemar Lender (1876–1939).14

13 See asjaolu näitab rahvuslikule kodanlusele iseloomulikku majanduslikku ettevõtlikkust (Pullat 1964: 54). 14 Eesti esimene eestlasest linnapea oli siis juba olemas Valga linnapea Johannes Märtsoni näol (vt Esimene eestlasest linnapea... 2012).

30 Kesklinnapilt sai uue ilme 20. sajandi algul, kui keskaegseid linnakodanike maju hakati ümber ehitama või asendati need uutega ning endise kindlustusvööndi ümber kerkisid uued monumentaalsed ehitised, mille juures pääsesid mõjule juba alanud sajandile omased moodsad suundumused (Karling 2006: 154). Tallinnast kujunes siitkandi „kõige enam euroopalikule industriaallinnale vastav kaubanduslik, tööstuslik ja kultuuriline keskus, avatud kiiretele muutustele“ (Jansen 2007: 193). Pikka aega kasutusel olnud saksakeelne nimi, Rävala maakonna nimest lähtunud Reval (ladina Revalia), 1880–1917 ametlikult Ревель, asendus pärast Eesti Vabariigi rajamist Tallinnaʼga, veelgi hiljem sai ametlikuks nimevormiks Tallinn (Ariste 1976: 53).

2.2. TARTU Keskaegne Tartu15 hakkas välja kujunema 13. sajandil (Tvauri 2001: 257) ja sai saksapäraselt nimeks Dorpat. Tartu, samuti endine hansalinn, asutati looduslikke eeldusi ära kasutades suure tähtsusega veetee äärde, kivilinnus rajati linna kohale mäele (vt Pärn 2002: 367). Tartu on mitu sajandit olnud oluline ülikoolilinn: 1630– 1631 oli avatud Tartus ja Tallinnas akadeemiline gümnaasium, 1632. aastal aga avati Tartus ülikool, Academia Gustaviana. Tartu linn hävis Põhjasõjas; vahepeal vastavalt võimalustele üles ehitatud (vt Laidre 2008: 673), põles see taas 1763. ja 1775. aasta suures tulekahjus (Pullat 1980: 108). Seejärel sai Tartu uue põhiplaani ja ehitusmäärustiku, mis lubas kesklinna püstitada vaid kivimaju (Tohvri 1999: 84–85). 1802 avati taas saksakeelse keiserliku ülikoolina Tartu ülikool. Rajati selle peahoone (arhitekt Krause, 1803–1809), anatoomikum, Toomemäe kliinikud, tähetorn ja park, ülikooli botaanikaaed, postijaam, kaubahoov (Salupere 2004: 22). Tänu juba lammutatud kaitsemüürile sulas keskaegne linnaosa eeslinnaga kokku (Bruns 1993: 236). Tartu vaimset õhkkonda kujundas 1860.–1880. aastail rahvuslik liikumine nii eestlaste kui ka sakslaste seas (Siilivask 2006: 88). 1864. aastal hakkas Tartus ilmuma Johann Voldemar Jannseni toimetatud nädalaleht Eesti Postimees. Jannsen asutas koos tütar Lydiaga 1865. aastal Vanemuise laulu- ja mänguseltsi, korraldas 1869 esimese eesti üldlaulupeo ja pani aluse 1870 eesti teatrile; 1906 avati Vanemuise Seltsi uus teatrihoone (Karjahärm 1980: 154) (samal aastal alustas kutseline teater Tallinnas). Jannsenite perekonna ümber koondunud ärksamate eestlaste eestvõttel said alguse ka eesti põllumeeste seltsid, Eesti Kirjameeste Selts ja idanes Aleksandrikooli idee (Salupere 2004: 25).

15 Linna esmamainimise aastaks loetakse aastat 1030 Kiievi-Vene suurvürsti Jaroslav Targa kroonika järgi: sõjakäigul rajati jõeäärse, Emajõe luhtade vahelisele neemikul asunud muinaseestlaste linnuse asemele oma linnus nimega Jurjev. 1224 vallutasid saksa ristisõdijad Tarbatu viimase Mandri-Eesti kindlustatud punktina, 1234 mainiti Tartut esmakordselt nime all castrum de Tarbate (Pärn 2002: 367).

31 1877. aastal avati raudteeühendus Tapa kaudu Tallinna ja Peterburiga, samuti pikenes raudtee Valgani ja paranes kontakt Riiaga; 1867 avati regulaarne aurikuühendus Pihkvaga (Siilivask 2006: 85). Elanikkond kasvas jõudsalt – 4000-lt üle 50 000-ni (Kant 1999: 391). 19. sajandi teisel poolel kujunes Tartu ka arvestatavaks trükitööstuse keskuseks (Siilivask 2006: 84). Seal ilmus enamik selle aja parimat eesti kirjandust (Põldmäe, Karjahärm 1980: 169). Linnal oli mainekas roll Venemaa haridus- ja tööjõuturul, keskvõimu pani seejuures muretsema ülikooli tuules tekkinud rahvuslike liikumiste taimelava (Siilivask 2006: 88).

2.3. NARVA Narvat on esmamainitud Taani hindamisraamatus külana (Kivimäe 2004: 18), 13. sajandil rajati linnus ja pandi alus asulale (Pärn 2002: 360). Lübecki linnaõigus saadi 1345. aastal (Juske 2014: 10), Rootsi linnaõigus 1585 (Karjahärm 2006: 3). Ida-Lääne transiitsadamana oli ka Narva kindluslinn, millest kavandati Rootsi suurriigi teist pealinna; õitsva kaubalinna ja Ingerimaa kindralkubermangu keskuse suhtluskeeleks oli rootsi keel ning siis ehitati välja madalmaade stiilis südalinna kivihoonestik seitsme kivibastioniga (Karjahärm 2006: 3). Kindlus oli üks Rootsi kuningriigi olulisemaid (Soome 2014: 31). 17. sajandil käis linnas aastas üle 200 laeva (Karjahärm 2006: 3). Põhjasõja järel oli Narva vastasutatud Peterburi eelpost, mis säilitas oma vanad privileegid ning õiguskorralduse; linn oli Riia, Peterburi ja Tallinna kõrval üks Vene impeeriumi tähtsamaid Läänemere sadamaid (Karjahärm 2006: 3). Piirilinn kuulus Peterburi kubermangu ja tähistas kahe kultuuriruumi piiri. 1820. aastatel hakati Narva jõe kaldale rajama tekstiilitööstust: toodeti mundrikalevit Vene armeele (Pihlamägi 1999: 45). Kalevivabriku moderniseeris 1849 Peterburi pankur Aleksander Stieglitz, kes tootis kalevit Krimmi sõja ajal (Pihlamägi 1999: 45). Kalevivabriku kõrval asus linaketrusvabrik (Pihlamägi 1999: 50). 19. sajandi keskel, 1857, asutati Ludwig von Knoopi eestvõttel Narva Kreenholmi manufaktuur, mis sai väliskaubanduses tähtsa koha; Narva joa veejõu rakendamisega tööstuse kasuks sai linnast Euroopa suurim puuvillatootja (Juske 2014: 126–127) ning üks maailma suuremaid tekstiilitööstusettevõtteid (Karjahärm 2006: 3). Juba 1861. aastal oli Kreenholmi puuvillamanufaktuuris 2200 töölist; 1872. aastal oli 3244 töölist eestlased ja 1400 venelased, naisi oli 28,4%, ja alaealisi 25,1% (Talve 2004: 402). Tööliskonda kuulus nii Venemaalt tulnud või toodud töölisi kui ka eestlasi (maa- ja linnaasukate kehvem pool) (Talve 2004: 402). Tööliste elutingimused oli närused ja sünnitasid töölisliikumise (Lust jt 2011: 385). Narva kangrud hakkasid seisma töötingimuste parandamise eest: 1872. aasta vabrikutööliste streik oli esimene omataoline Vene impeeriumis (Juske 2014: 133), Ameerika kodusõjaga seotud puuvillatööstuse kriis põhjustas Kreenholmis 1882.

32 aastal suurima Venemaa tööstuse streigi enne 1885. aastat (Talve 2004: 402). Tööliste rahulolematus saavutas haripunkti 1905. aastal (Lust jt 2011: 386). 1864 oli Narva kustutatud kindluslinnade nimekirjast; raudteeühendus oli loodud 1870 (Karjahärm 2006: 3–4). 1883. aastal elas Narvas koos eeslinnadega 11 500 inimest, Kreenholmis aga 14 000, ülejäänud kahes vabrikus ja ümbritsevais külades tuhatkond inimest; kokku 30 000–32 000 (Viitol 2009: 73, Pullat 1972: 37). Narvas asus ka 1878. aastal asutatud metallitehas (Pihlamägi 1999: 60). „Narvast sai hiiglane – üks Marxi aegse kapitalismi monumentaalsemaid illustratsioone Ida-Euroopas; midagi sellist, kus selgelt võis tajuda, kuidas ümber vana linna – bastionide ja pimeaia – hingab uue aja uus jõud proletariaat, kellest, nagu teame, pidi Kommunistliku Partei manifesti tsiteerides saama selle maailma valitseja – kodanluse hauakaevaja.“ (Maiste jt 2005: 45). 1913 töötas ainuüksi Kreenholmi manufaktuuris üle 10 000 töölise (Pihlamägi 1999: 31). 1917. aastal valis Narva rahvahääletuse tulemuste järgi kuulumise Eestimaa kubermangu ja seejärel sai Eesti Vabariigi linnaks (Karjahärm 2006: 4). Narva vanalinn hävis 1944. aastal sõjas, Nõukogude Eestis seda ei taastatud, varemed õhiti ja ehitati uus sotsialistlik linn (vt Brüggemann 2004: 81–103).

2.4. PÄRNU Vana-Pärnu (Perona) sai linnaõigused 1251. aastal, Uus-Pärnu (Embecke) 1265. Linn kasvas välja lossi kõrvale tekkinud kindluslinnast, mille põhikuju määrasid kindlus, meri ja Pärnu jõgi. Südalinna tänavastiku põhijooned kujunesid üldjoonis juba keskajal (Pärnumaa 1930: 686). Rootsi ülemvõimu all ehitati Pärnule kivihoonestusega barokne linnasüda (Tohvri 1999: 78). 17. sajandi suure näljahäda tõttu evakueerus ülikool Tartust Pärnusse; Academia Gustavo-Carolina avati Pärnus 1699. aastal ja jätkas tööd, kuni linn Põhjasõjas Vene vägedele kapituleerus. 1834. aastal kaotas Pärnu kindluslinnana tähtsuse ja keiser Nikolai I kinkis kogu kindluse linnale; 1840. aastatest võeti suund supellinna rajamisele. Pärnu oli 16. ja 17. sajandil tänu hangitud linnamõisatele ja aktiivsele tegevusele oma suuruse kohta üks rikkamaid linnu, see lubas suurejoonelist haljastamist, puurkaevude rajamist, kanaliseerimist, sillutamist ja lõpuks ka elektrifitseerimist (Vunk 2007: 6). 19. sajandi Pärnu oli tähtis ekspordisadam (Talve 2004: 404): „oma kauplemise poolest, nimelt linade ja lina-seemetega, on Pärnu üks meie kõige tähtjama linnadest ehk küll' tema rahwa arw suurem ei ole, kui umbes 10,000 hinge“ (Jakobson 1875: 193). Kaubandus elavdas linna oluliselt: „Kewade ja suwe aeal on sellepärast Pärnu jõe peal palju kihinat ja kahinat, sest kõiksugused wõõra ja oma maa laewad ootawad siis sadamas, ning teede peal linnast jõele ja jõelt linna peaaegu muud ei olegi näha, kui lina- ja muu kauba-koormate liikumist.“ (Jakobson 1875: 193). Supellinna õitsengut soodustas raudtee, mis pani aluse ka tööstuse tekkele. Jakobsoni koolilugemikus on arvatud: „Saab kord raudtee Pihkwa raudtee pealt Tartu ja Willandi kaudu kunni Pärnu walmis olema, siis wõiks wäga kergeste sündida, et

33 Pärnu kõige tähtjamaks ja suuremaks Eesti linnaks tõuseks, mis meie rahwa ja nimelt meie laewameeste kasuks wäga soowida oleks.“ (Jakobson 1875: 193). Pärnu lähedal asuv Sindi tekstiilivabrik asutati 1832, seda suurendati 1882, kui vabrik läks aktsiaseltsi kätte (Kruus: 1920: 26). 1886–1891 mõjutas linna majanduslangus (Kruus 1920: 38); kaubandus hakkas aga taas tõusma kitsarööpmelise raudtee valmimisega 1896. aastal. 1899 rajati Pärnu linna esimene suur vabrik, siis Euroopa suurim tselluloosi tootev Waldhof (Tohvri 1999: 82), mis alustas 1000 töölisega, juba 1909 andis aga tööd 2000 inimesele ja muutis seega oluliselt linlaste koosseisu. 20. sajandi algul süvendati sadamat, ehitati elektrijaam – esimene avalik Baltimaade elektrijaam (Vunk 2007: 6). Just Pärnus hakkas Johann Voldemar Jannsen 1857. aastal välja andma esimest järjepidevalt ilmuvat eesti ajalehte Postimees. Teiste Eesti linnade selleaegsest kasvust on Hans Kruus esile toonud Rakvere, Viljandi ja Võru (Kruus 1920: 39). Viljandi (Fellin), kaubateele jääv linn, oli saanud linnaõigused 13. sajandi keskel, linnana on teda mainitud 1283 (Pärn 2002: 362). Viljandi kohta on Jakobsoni koolilugemiku II osas täheldatud, et kasvu ja õitsengu on taganud eesti talupojaseisuse tõus, käsitöö ja linakauplemine; viimaste kuulsus ulatub ka välismaale (Wühner 1875: 187). 1881–1896 suurenes Viljandi tänu kaubandusele – kauplemine jõuka ümbruskonnaga – ja vähemal määral tööstusele, samuti kasvas neil aastail Võru (Kruus 1920: 39), mida oli rajama hakatud alles 1784.16 1881. aastal oli Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kauaaegses kodulinnas 2697 elanikku, 1897. aastal 4152 (Pullat 1984: 30). Rakvere (linnaõigustes 1302. aastast (Pärn 2002: 360), kasvas 1881–1896 tänu raudteele, asudes suure raudteesõlme lähedal (Kruus 1920: 39). Kruus nimetab, et Paidel ja Kuressaarel pole kasvuks vajalikke looduslikke ega majanduslikke eeltingimusi (Kruus 1920: 39); nende linnade olulisest paisumisest vastaval perioodil rääkida ei saa. Paidet (Wittenstein) on esimest korda mainitud 1265. aastal linnusena, mis oli Liivi ordu valdustes olevatest omataolistest suurim ja teenis kui ordu Eesti ala põhjapoolseim eelpost, mis pärast linna rajamist jäi Pärnu– Rakvere ja Tallinna–Viljandi kaubateele (Pärn 2002: 363). Linnaõigused sai Paide 1291. 1343 aastal hukati Paide ordulinnuses neli eestlaste kuningat, mida mainib ordumeistri kaplan Bartholomäus Hoeneke Liivimaa nooremas riimkroonikas (Vahtre 2007: 47). Kuressaare linnuse varasem järk võib olla rajatud juba 13. sajandi teisel poolel, Arensburgi linn sai linnaõigused 1563. Paldiski, Rogerwieki sadamast merekindluslinnaks laiendatud, oli saanud linnaõigused 1783. aastal kui Baltiiski Port ja Baldiski, ning sai sellele linnale oluliseks ajajärk pärast raudteega ühendamist sadamana. Haapsalu rajamine jääb samasse aega Vana-Pärnuga (Pärn 2002: 371); 19. sajandil kujunes sellest supelmajade ja mudaravilatega suvituslinn, kus suvitas ka tsaari

16 Võrus asutati 1881 eesti selts Kannel, mis korraldas 1899. aastal maakondliku laulupeo – seda juhatama paluti Miina Hermann (Härma) (Jaason 1934: 198–199).

34 õukond.17 Raudtee jõudis linna alles 1904, sinnani liigeldi laevaga (regulaarne ühendus Peterburiga toimis kaks korda nädalas) ja posthobustega (Raudver 1979: 33–34). Valga linna puhul on oluline aasta Riia linnaõiguse saamine aastal 1584. 1783 sai Valgast kreisilinn. Kui 1881 oli Valgas 4200 elanikku, siis pärast raudteeliinide sõlmpunktiks saamist ja raudteetöökodade rajamist 1897 juba 10 922 elanikku (Vaba 1999: 537).

17 Haapsalust on pärit Ferdinand Johann Wiedemann, sealse kübarsepa pojapoeg ja reederi poeg (Raudver 1979: 121). 1877. aastal viis oma kaks poega, Hans ja Bernhard Laipmanni Haapsallu linna elementaarkooli Paiba talu perenaine; saksakeelsest koolist loobuti järgmisel aastal; edasi õpiti Lihula elementaarkoolis, kus õpetas Jakob Pärn (Raudver 1979: 30–31).

35 3. PEATÜKK. LINNA PANORAAM

3.1. „ESIMENE LINNUKE“ EESTI LINNAKIRJUTUSES. KÄSU HANSU MAASTIKUKUJUTUSE PIIRJOONI Eestikeelne algupärane kirjandus on saanud senini teadaolevalt alguse just ühe linna saatuse kujutamisest (Kepp 2003: 363), seda luulevormis.18 Oma vastuolulisusega on linn kajastunud juba eesti vanemas rahvalaulus (vt Jaago 2013); Käsu Hansu [Hans Kes(s), Käszo Hansz] arvatavasti 1708. aastal kirjutatud tartumurdelisele kaebelaulule „Oh! ma waene Tardo Liin“ eeskujude otsimine viib kaude Jeruusalemma hävingu kirjeldusteni, need põlvnevad omi linnu leinavate sumerite itkudest (Annus, Puhvel 2006). Linnakirjutuse alguses seisab Käsu Hans [Hans Kes(s), Käszo Hansz], kelle arvatavasti 1708. aastal kirjutatud tartumurdeline kaebelaul „Oh! ma waene Tardo Liin“ jutustab Tartu linna hävimisest Põhjasõjas. Ehkki see on autori loomingust ainus säilinud näide, on Käsu Hansu alates Villem Reimani artiklist „Eesti kirjanduse hommikul“ Eesti Üliõpilaste Seltsi albumis 1894. aastal19 nimetatud esimeseks eesti rahvusest kirjanikuks/luuletajaks ja siiani on põhjendatud tema pidamine esimeseks teadaolevaks eesti soost ja ühtlasi eesti keeles kirjutanud kirjameheks, kui kõrvale jätta Jaan Krossi poolt eestlaseks kirjutatud Balthasar Russow (Aabrams 2016). Käsu Hans ja tema kaebelaul kui autor ja kirjandustekst sobivad ühtlasi omamoodi teoreetiliseks lähtepunktiks sellele, kuidas sünnib ühest linnast kõnelev ilukirjanduslik käsitlus; samavõrd on nimetatud kaebelaul käsitletav teatava alustekstina – muidugi taas kui tekst, millel on omadki eeskujud. Käsu Hansu kui teksti autori eluloost on teada, et aastail 1701–1708 oli ta Puhja (Kawelecht – Kavilda) köster ja koolmeister; õppinud oli ta võib-olla Bengt Gottfried Forseliuse seminaris Tartus, millest lähtudes on pakutud tema sünniajaks 1660. aastate teist poolt (Annist 1993: 127). Pärit võis ta olla Käsu talust Teilma külast Puhja kihelkonnast; dokumenteeritud on tema osavõtt kohalike talupoegade vastuhakust Rootsi sõjaväe moonarekvireerijatele 1703. aasta algul (vt Aabrams 2016). Hans võis surra juba pärast 1710. aastat (Annist 1992: 2499), ent on peetud ka tõenäoliseks, et veel 1730. aastatel Puhja kirikuraamatutes esinev Märdi Hans on toosama kaebelaulu autor (Bienemann 1902: 85). Linnakirjutaja juured on niisiis tõenäoliselt maal. 32-stroofiline, 256 värsist koosnev lõppriimiline tekst kasutab värsimõõduna valdavalt neljajalalist trohheust ja jaguneb kolme ossa. Laulus jutustatakse esiteks linna endisest õitsengust, uhkusest ja toredusest, aga ka kõrkusest ja kalkusest (vt ka

18 Ilmaliku proosa sünniajaks on nimetatud alles aastat 1732 (nt Salu 1965: 280). 19 Käsu Hansu nutulaulust kõneleb artikli teine osa „Esimene Eesti soost kirjamees“ (W. R. = V. Reiman 1894: 193–205).

36 Mihkelev 2002: 436, Laidre 2008: 663). Autor samastub personifitseeritud linnaga; niisiis on linn siin juba ka minategelane. Kolmas sisuline osa kirjeldab linna katsumusi Põhjasõjas: Tartu äraandmist Vene armeele, järgnenud rõhumisaega, kodanike küüditamist, linna hävitamist ja selle varemeid. Laulus on linna lõpliku hävingu ajendiks – Tartust jääb alles vaid kivihunnik – selle patune eluviis, kõrkus, õigelt teelt (seegi sõna oleks siin märgiline) eksimine (vt ka Mihkelev 2002: 436). 1704. aastal, pärast peaaegu kahekuist piiramist ja pommitamist oli Tartu alistunud Vene vägedele (vt Laidre 2008: 559–607) ning nelja-aastase rõhumisaja järel, peljates Karl XII rünnakut Saksimaalt põhja, küüditati linnakodanikud (kokku 824 inimest) Venemaale; mittesakslased võisid lahkuda soovitud suunas (Laidre 2008: 650–657). Linn rüüstati, kõik väärtuslikum katuseplekist hauakivideni viidi Venemaale. 12. juulil alustati linna õhkimist ja põletamist, see kestis päevi (Laidre 2008: 661–661). Päris inimtühja kummituslinna Tartust siiski ei saanud: vasakkalda vähem kannatada saanud eeslinna jäänud elanike järgi oli see lühikest aega peaaegu ainult eesti elanikkonnaga linn – rahvapärimuses peegeldunud veel 1860. aastatel kunagine Tartu kui suur eestlaste linn (Laidre 2008: 667). Häving on laulus dateeritud 13. juuliga 1708: „Anno Tuhhat seitse Sadda Päle Kattessa sündi sedda, Ötse Margret Päiväl siin“ 20 August Annist on täheldanud, et alguse sai linna hävitamine päev varem, mis langeb kuupäevana kokku nii linna alistumisega 1704. aastal kui ka Tartu põlemisega 1941. aastal (Annist 1992: 2495). Nutulaulu viimane stroof manitseb kuulajaid, kelleks oleks justkui teised Eesti- ja Liivimaa linnad (vennad), alandlikkusele, vähenõudlikkusele, kuningatruudusele, headusele ja patuta elule – ühtlasi tuleneb siit moraal, et linna häving on Jumala karistus, millest saanuks ehk hoiduda: „Armas Reval, Pernau, Rig ̓,21 Wötke minnust Oppust Ka, Ärge wötke mes om liig ̓, Kige neide Asjuga, Jätke mahha Körgistust, Armastage Allandust; Ei sa teije hukka siin, Kui ma waene Tarto-Liin.“22

20 Katkendid laulust pärinevad 1993. aasta Akadeemias nr 1 trükitud allikapublikatsioonist. 21 August Annisti rekonstruktsioonis teksti võimalikust algkujust: Armas Talna, Pärno, Riig (Annist 1993: 133–134).

37 Kaebelaulust ei ole säilinud originaali, vaid kaheksa käsikirja, neli neist on algupärasemad ning omakorda vanima on üles kirjutanud Tartu Jaani kiriku pastor Johann Heinrich Grotjan 1714. aastal Jaani kiriku meetrikaraamatusse (Annist 1993: 129; Laidre 2008: 663). Nutulaulu avaldas esimest korda täielikult Friedrich Bienemann noorem 1902. aastal raamatus „Die Katastrophe der Stadt Dorpat während des Nordischen Krieges“ (lk 92–98) kui „Kässo Hansʼ Klaglied über die Verstörung der Stadt Dörpt“ koos saksakeelse rööptõlkega (kaebelaulu tõlkis raamatu autor Jaan Nebokati abiga, vt Aabrams 2016). Ehkki esmakordselt täismahus trükitud alles 1902, ringles tekst nii ärakirjade kui ka suuliste teisenditena rahva hulgas (Aabrams 2016), levides laialt rahvasuus veel 18. ja 19. sajandil (Järv 2001: 38). Eelnimetatud Reimani artiklis 1894. aastal avaldati kaebelaulust ulatuslikud katkendid. Baltimaade saksakeelses kirjanduses Käsu Hansu nutulaulule paralleeli ei ole (Aabrams 2016). Kaebelaulu linnal on autori teadmiste põhjal eeskuju mitmel pool (vt Olesk 2008, Alttoa 1965a: 176, Annist 1993: 145–146, Mihkelev 2002: 436– 438, Aabrams 2016). Tõenäoliselt oli autor tuttav 1691. aastal Johann Hornungi ja Adrian Virginiuse tartumurdelise kirikuraamatu „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat“ lisas ilmunud Jeruusalemma hävitamise kirjeldusega „Jerusalemmi-Lina Ärrahäetamissest“, eestikeelse ilmaliku proosa esimese näitega, mis põhines omakorda juudi ajaloolase Josephus Flaviuse teosel „Juuda sõda“ (Mihkelev 2002: 436, Talve 2004: 166). Nimetatud on ka Jeremia nutulaulu Vanas Testamendis, mis itkeb babüloonlaste hävitatud Jeruusalemma (Annist 1993: 147); nutulauludel on omakorda kauged alged: mõni neist on aastatuhandete pikkuse ajalooga, vaenlaste laastatud linnu on leinanud sumerid ning nende järel kõik Mesopotaamia kultuuripinnaselt võrsunud religioonid (Annus, Puhvel 2006). Teatav algriimilisus osutab rahvaluule poeetikale (vt Aabrams 2016). Oma roll on võinud olla Saksa 30aastase sõja luulel ja siinsel Põhjasõja-ainelisel saksakeelsete laulude mõjul (Vinkel 2000b: 258). Oletuslikult on laulu sünnis oma osa ka Käsu Hansu isiklikul seosel ehk võimalikul tutvusel Otepää pastori, piiblitõlkija ja kirjakeele arendaja Adrian Virginiusega – tema võis olla endise Puhja pastorina Käsu Hansu endine mentor (vt Annist 1993: 128, Olesk 2008). Virginius jagas Põhjasõjas Tartu linna saatust: Otepääl talupoegadega Vene karistussalkadele vastu astunud „talupojaooberst“ (Laidre 2008: 633) vangistati 1704. aastal reetmises ja salakuulamises kahtlustatuna ning tal raiuti pärast peaaegu kaheaastast piinamist ning armetut vangistust, mis Tartus laia kõlapinda leidis, 1706. aasta juunis Saksa värava ees ravelliini juures, hilisema turuplatsi kohal, vaatamata rae ja vaimulikkonna palvetele pea kirvega maha (Laidre 2008: 635–637). Virginiuse hukkamise võimalikku mõju Käsu Hansule on maininud Anu Raudsepp (Raudsepp 1997: 37). Käsu Hans ei nimeta oma laulus

22 Nii Tartu kui ka Narva vallutati, põletati ja küüditati inimtühjaks Peeter I otsusel, kes tahtis jätta vaenlasele täiesti laastatud maa, kasutades nn põletatud maa taktikat, nii et Vene väeülema Šeremetjevi sõnul Narva ja Riia vahel enam pole kuulda kuke laulu ega koera hauku (Annist 1992: 2495). Narva oli inimeste arvult siis Tartust umbes kaks korda suurem (Laidre 2008: 652).

38 Virginiust, küll aga linna raehärrasid Claus Kroppi ja Abraham Moresinit, kes reeturiteks peetuna vangistati ja piinamise järel Narva tee ääres võlla poodi (Laidre 2008: 646). Peeter Olesk on kirjutanud kaebelaulust kui poliitilisest luuletusest, milles põlistatakse värskelt juhtunut; vastselt toimunu seisab siin kõrvuti ajalooga (Olesk 2008). Käsu Hansu kaebelaul kuulub Baltimaade nn katastroofikirjanduse konteksti (Aabrams 2016). Käsu Hansu kujutatud Tartut on lähemalt vaadelnud August Annist ja Anneli Mihkelev (Annist 1992–1993, Mihkelev 2002: 436–439). Tartu võis meenutada Puhja köstrile piibellikult ilu täiust, ehkki lähiajalugu oli Liivi sõja järel linna vintsutanud. Lähiajaloos võib peituda näiteks linna vastu tõstetud süüdistus kalkuses: 1690. aastate teise poole näljahädas ei suudetud kõiki nälgivaid kerjuseid aidata ja keelati neile sissepääs linna (Laidre 2008: 471).23 Valides viisi, kuidas linnast pärast hävingut kirjutada, lähtus autor lauluraamatulikust rütmist ja lõppriimist, talle tuttavast maailma kujutamise taustsüsteemist (vt Olesk 2008, Mihkelev 2002: 436–439), ent endisest hiilgusest jutustades on kriitikas ja patumures teatavat kodusust ja muhedust – näiteks tõdemus, „et torre olli Käwwä tääl /mo egga Mehhel Turru pääl“. Nii põimuvad laulutekstis maapealne Tartu ja taevane Jeruusalemm. Autori kaotusvalu on siiras ja „kuivale kroonikale annab murre erilise personaalse kannatuse varjundi“ (Tuglas 2009: 374). Kui autor ei olnud linnas elanud mittesakslane, osutab see, et Tartu traagiline saatus mõjutas Liivimaa elanikke sügavalt (vt Aabrams 2016). Ilmselt nägi Käsu Hans linna hävitamist pealt: kui mitte tunnistajana Tartu vahetust lähedusest, siis pidi linna mitmepäevane lõõm ka Puhja ära paistma. Kadunud linna temaatika ei jää eesti kirjanduses ainukordseks (vt Talivee 2011a). Nii laul kui ka selle looja on edaspidi inspireerinud mitut eesti kirjanikku, näiteks Friedebert Tuglast (novell „Käsu Hansu noorus“, 1942, ilmus 1966) ja Herbert Salu. Viimase romaanis „Surmatrummid ja pajupill“ (1954) on Tartu linna ja kindlust kujutatud tohutu viieharulise meritähena (Salu 1993: 14). Küsitav on, kas Käsu Hans võinuks just sellise võrdluse peale tulla, ent meritäht on habras, tundlik ja võluv olevus ning sobikski Põhjasõja öösse üht linna ja kindlust kujutama. Tuglast paelus Käsu Hansu isik eriti Teise maailmasõja alal, kui Tartu oli jälle sõjatules. Esialgu kavandas ta romaani kirjutamist (Tuglas 1973: 109–110). Painajalik pilt linna (siin täiesti hääletust) põlemisest kulmineerub ka mälestusliku

23 Umbes sellest ajast ja siis vallanud viletsusest kõneleb Meelis Friedenthali romaan „Mesilased“(2012); veelgi varasema ja kaebelaulu kaunima linnakirjelduse ekvivalendiks võiks olla midagi sama autori loodud Tartust romaanis „Inglite keel“ (2016) .

39 sõjaaegse „Metsapäeviku“ laastus „Ühel kaunil suvipäeval“, dateeritud 12. juuliga 1941 (Tuglas 1942).24 Eesti esimene linnatekst, Käsu Hansu nutulaul, kujutas isikustatuna kaasaegset reaalselt eksisteerinud linna. Kaebelaul hõlmab linnakeskkonda selle päevakajaliste probleemidega, kirjeldades, ehkki napilt, üpris iseloomulikke detailide. Linna põledes jääb laulus järele ahermaastik: purustatakse niisiis ka pikalt sisseharjunud, põlvkondi kestnud ühe paiga ettekujutamise viis. Just siia põimub selle häviva maastiku vaatlemine mingilt distantsilt. Itkulaul on kirjutatud traumast tulenevalt, selles on ühinenud nii ruumiline kui ka isiklikul pinnal kogetud kaotus. Esile on kutsutud selle linna miljöö, tajutud midagi sellest spetsiifikast, mida saame nimetada linna kohavaimu sünniks. Käsu Hans nimetab kaebelaulus peale Tartu teisi Liivi- ja Eestimaa linnu: Tallinna, Pärnut, Riiat ja Narvat. Nimetatud on ka edaspidi linnad, mis eesti kirjanduses suuremat kõlapinda leiavad. Kaebelaulust alguse saanud linna hapruse joon jääb tooniandvaks Tartu (vt ka Mihkelev 2002: 441) ja Narva puhul.25

3.2. LINNA PIIRIL. LILLI SUBURGI LINN Siin valitud 19. sajandi teise poole üks esimesi huvitavaid näiteid piirtekstist, mis kirjeldab kogemust linna ja maa vahel paiknemisest ehk kogemusest linnas hariduse saamisest, kirjeldab ühtlasi maarahva hulgast pärit tütarlapse heitlemist saksastumisega. Selleks on Lilli Suburgi autobiograafiline minajutustus „Liina“ (kirjutatud 1873, ilmus 1877),26 mida on ühtlasi määratletud kui eesti tüdrukutekirjanduse esikteost (Mattheus 2012: 195).27 Suburgi linnatunnetuse vaatlemise juurde suundumine eeldab lühikest ülevaadet varasematest käsitlustest linnatemaatika kajastumisest 19. sajandi teisel poole alguses, n-ö enne professionaalse kirjanduse väljakujunemist 1870. aastatel. Hans Kruus on oma uurimuse „Linn ja küla Eestis“ (1920) peatükis „Linn ja küla Eesti kirjanduses“ teinud sel teemal lühiülevaate. Kruus on nimetanud kolme olulist autorit: Jannsenit, Koidulat ja Jakobsoni. Johann Voldemar Jannseni tegelasi nimetanud kandvat Kruusi hinnangul talupoegsuse pitsatimärke: hoolimata sellest, et need talupojapäritolu tegelased hariduse omandamisel kõrgemale seisusele alla ei

24 Linna põlemine on üks teema ka Tuglase novellis „Poeet ja idioot“ (1924). Tegelane Felix Ormusson meenutab Toomel Tartu põlemisi: „[---] kuis teispool jõge mõni suur puumaja kui tungal põles, kuna linn magas, ilma ühegi hädakellata, vaikne nagu surnud. (See oli noil aastail klassiline tulikahjude linn.) Must suits tõusis sirgena avarusse, paistis kõrge hele tulesammas, mille kõrval taevarannal ilmus punane päikeseketas, aga ikka veel oli linnas vaikne…“ (Tuglas 1987: 103) 25 Ka August Annist on artiklis Käsu Hansust kirjutanud: Tartu on „üks Eesti sõjaajaloo tähtsamaid mänguvälju, jah, et ta on kõige raskema saatusega Eesti linn – peale Narva“ (Annist 1992: 2485). 26 Esmatrükk ilmus A. Raua väitel tsenseeritult (Raud 1927: 7). 27 „Liina“ tõlgiti 1892. aastal soome keelde.

40 jää, on nad seotud külaga (Kruus 1920: 74). Koidula jutustustes esineb Kruusi järgi juba ärkamisaja linna ning tegelasi, kes linnast on toonud edumeelseid vaateid (Kruus 1920: 75)28. Jakobsoni Arthur on ilmavaate saanud Lääne-Euroopas, Anna saanud hariduse linnas, kust ta aga isatallu tagasi pöördub (Kruus 1920: 76). Siinkohal võib Kruusiga nõustuda: näiteks Koidula tegelased – näidendi „Maret ja Miina ehk Kosjakased“ (1870), mille tegelane, ratassepp Tõlla-Hans, toob linnast küll eesrindlikke ideid, ent neid kuidagi ei konkretiseeri (ka on jutustusel laenuline eeskuju). Edasisest on Kruus linnakujutuse kohta sedastanud, et Jakob Pärna puhul tuleb käsitlemisele linnakodanluse teema, Jakob Kõrvi ja Elisabeth Aspe tegelased on linlased, kelle puhul ei esine linnalist psühholoogiat ega problemaatikat (Kruus 1920: 76–77). Kruusile ei paku õiget linna veel ka Vilde ega Peterson-Särgava; 1905. aastal prahvatab murrang (Kruus 1920: 82). Need seisukohad leiavad edaspidi kaalumist; siinset uurimust huvitab eelkõige linnaliste elementide järkjärguline ilmumine tekstidesse; nii on vaadeldud ka näiteid, kus linn on probleem, kas negatiivne või positiivne; mitte tingimata asupaik. Hans Kruus Suburgi „Liinat“ oma ülevaates ei käsitle. „Liina“ on sisult autobiograafiline. Lilli, ristinimega Caroline Suburg oli sündinud 1841. aastal Vändra kandis Rõusa mõisas, veetnud lapsepõlves aega Vana-Vändra mõisniku von Ditmari perekonnas ning õppinud Pärnu Ditmari erakoolis ja tütarlastegümnaasiumis. Järgneva kümnendi elas ta vahepeal vanemate soetatud karjamõisas Waldburgis Vändra lähedal (Raud 1927: 6); sellesse aega jääb elav suhtlus Carl Robert Jakobsoniga (Undla-Põldmäe 2002: 468). Sooritanud 1869 Tartus koduõpetaja eksami, asutas Suburg 1882 Pärnus tütarlastekooli, mille viis hiljem Viljandisse. Suburg oli 1878–1879 Perno Postimehe toimetaja. Hiljem juhatas ta Liivimaa lätikeelses osas erakooli eesti lastele ning elas elu lõpuaastatel Valgas (Hasselblatt 2016a: 253). Lilli Suburg suri 1923. aastal. Tema asutas esimese Eesti naisteajakirja Linda (1887), kus avaldas naiste õigusi käsitlevaid kirjutisi (Olesk 2016); ta oli eesti kultuurile oluline kui feminist, ajakirjanik, pedagoog ja prosaist (Hasselblatt 2016a: 254). Jutustus „Liina. Ühe eesti tütarlapse elulugu, tema enese jutustatud“ on sündinud lähedase sõpruse aastail Jakobsoniga (Undla-Põldmäe 2002: 467). Heale sõbrale võlgnes autor ideekava, mida välja arendades läks aga oma teed (Undla-Põldmäe 2002: 468–469). Suburgi jutustuses on anonüümse P. linna prototüübiks kirjaniku isiklikku linnakogemust arvestades Pärnu. Linn tundub ahistavat maalt õppima tulnud ja linlaste poolt põlastavalt „Bauermädcheniteks“ kutsutud eesti soost tüdrukuid, seda mitmel põhjusel. Esiteks muidugi on kaalukausiks linlaste suhtumine. Ent teiseks, linnamaastikku võib tunnetada kas omasena, inimese juurde kuuluva kultuurmaastikuna, või ka hoopis vastupidi, ennast seal võõrkehana tajudes, kui

28 Jannseni ja Koidula puhul on tegemist ka tahtliku kirjutamisega suunaga ajalehe lugejaskonnale maale.

41 mõista end inimesena kui osakest elusloodusest; siis pärinetakse tingimusteta „väljastpoolt“ (vt Wallace 1999: 55). Suburgi tegelased, linna tütarlastekoolis õppijad, on näide omamoodi piirilseisjaist, kes ümbritsevat keskkonda mingilt võõra-positsioonilt vaatlevad. Koolitüdruk Anna ei talu ümbrust, kivist linna enda ümber, positsioneerides end niisiis selgelt „väljast“ pärinevaks. Nimitegelane Liina ütleb end linnakividega siiski harjuvat: tema lepiks olukorraga siis, kui oleks olemas teistsugune avarus, mõttekaaslaste olemasolek ja vaimuvabadus, mida ta arvab näiteks oma sõpra Jansut leidvat Peterburis: „Peterburis, armsa keisri ligidal, kestab ka eestlase vaimupriius omajagu“ (Suburg 2002: 26). Tema vajab niisiis ühiskondlikku sulandumist rohkem kui keskkondlikku. Liina kohanebki linnaga; tema linnakogemuse, harituse ja huvide tõttu saab omakorda maale tagasipöördumisest probleem: „koolitamine t õ s t a b teda ta seisusest ja soost üsna välja“ (Suburg 2002: 74, minu eristus – E.-M. T.). Üks Jakobsoni väide oli, et linnas saksa koolis käinuid ähvardab saksameelsus (Undla-Põldmäe 2002: 468). Liina suudab küll saksa seltskonnale selja pöörata, ent teda piinab harimata inimeste seltskonnas igavus, sellega liitub probleem elukaaslase otsinguil. „Liina“ nimitegelane toob endaga isakoju kujutluse talle mitte sobivast „võõrast“ linnamaastikust, aga sealsamas ka killukese unistuslikku suurlinnamaastiku. Peterburis elanud Sepa Jansu prototüübiks oli autori noorpõlvesõber Johann Ringenfeldt, Vana-Vändra sepa poeg, kes sai hea hariduse, oskas keeli ning töötas telegrafistina Odessas ja mujal (Jürgenstein 1916: 445). Suburgi linnamaastik on kõle ja kivine, lähemalt markeerimata. Tema linn on pigem õhkkond; seejuures kas vaenulik või vaimustav. Seda linnaruumi ümbritseb laiem rahvuslik, üsna kompromissitu ärkamisaegne ruum. Ometi eksisteerib selles mingi aktsendina ka kauge unistuslik suurlinnamaastik.

3.3. ELISABETH ASPE LINN29 Teine, märksa isiklikum Pärnu linna kirjeldaja ja ühtlasi ka suurlinnast unistaja oli Elisabeth Aspe, kes linnale märksa lähemale astus. Pooleldi linlast, Vana-Pärnu veskiomaniku tütart (hilisema kodanikunimega Nieländer, 1860–1927) on nimetatud ühena XIX sajandi lõpu sügavamate ja tõsisemate vararealistide hulgas (Urgart 1927: 949; Hasselblatt 2016a: 281). Pärnu linna piirilt pärit kirjaniku tuntumad jutustused on „Kasuõde“ (1887), „Ennosaare Ain“ (1888) ja „Anna Dorothea“ (1891). 1880. aastate lõpp ja 1890. aastate algus oli Aspe loominguline õitseaeg: peale mainitu kirjutas ta siis jutustused „Maantee päält” (1889), „Ilmaaegu” (1891) ja „Meremehe mõrsja” (1890), millest viimase kohta on leitud, et see võiks olla põneva ja suurejoonelise romaani konspekt (Raag 1928: 57). Hilisemasse loomeaega jäävad peale pikema jutustuse „Aastate pärast” (ilmus 1911 nii Postimehes kui ka eraldi raamatuna) lühipalad, lapsepõlve- ja

29 Käesolev peatükk põhineb üldjoontes autori artiklil „Jutustuse ja romaani vahel: Elisabeth Aspe linn“ (Talivee 2011b, Talivee 2014b), millele ei ole edaspidi eraldi viidatud.

42 laulupeomälestused Lastelehes. Aino Undla-Põldmäe on Elisabeth Aspet tähtsustanud Pärnu linna kujutajana (Undla-Põldmäe 1960: 755). Kirjanik siirdus 1891. aastal pärast vanemate surma ajutiselt tööle Peterburi, naastes järgmisel aastal perekondlikel põhjustel Pärnusse. Aastaid hiljem nentis ta kirjas Peterburis teenivale tütrele, et soovinuks meeleldi viibida võõras suurlinnas pikemalt.30 Ka tema saksa- ja eestikeelne päevik peegeldab igatsust näha teistsugust maailma (Undla-Põldmäe 1960: 753). Pikema biograafilis-kriitilise essee Aspest on kirjutanud kirjandusloolane Arno Raag (1928), tema loomingu retseptsiooni kaasajas on käsitlenud Aino Undla-Põldmäe (1960), inspiratsiooni Aspe elu- ja loomeloost on ammutanud Oskar Kruus (Kruus 1971). Raag on osutanud Aspe teostes saksa naiskirjanike Ottilie Wildermuthi, Wilhelmine Heimburgi (Berta Behrensi) jt mõjule (Raag 1928: 3). Aspe kujutas oma loomingus meeleldi sündmusi varasemast ajast. Jutustuses „Ennosaare Ain” on oluline märksõna ärkamisaeg, jutustuses „Aastate pärast” on juttu 1860. aastatel sündinud Eesti Aleksandrikooli ideest. Iseseisva mõtleja ja rahvuslasena, Johann Voldemar Jannseni ristitütrena oli Aspel usku Eesti edusse (Raag 1928: 44).31 Tema algupärase loomingu üks osa on kindlasti rahvusmõtte toetamine. „Ennosaare Aini” peatükkide epigraafidena on kasutatud ka tsitaate Koidula luulest.32 Kirjaniku esimeses laiemalt tuntud vararealistlikus epistolaarvormis jutustuses „Kasuõde” kujutatakse maaelu idülli. Olulisel kohal on just maa ja linna, isikustatult maa- ja linnanaise vastandus. „Kasuões“ antakse vaenelaps Anu kasvatada vesiveski möldri perre. Sirgudes koos perepoeg Ottoga, seovad noori vastastikused tunded. Perepoeg läheb linna õppima, unustab oma lubadused ja abiellub linnast pärit neiuga. Anu lahkub mõneks aastaks mujale teenistusse ja leiab naastes, et perepoja kerglase loomuga abikaasa on

30 Kiri tütrele Karin Nieländerile 15. sept 1914 (Aspe 1914). Oma Tagebuch’is kirjutab Elisabeth Aspe (1. dets 1913): „Oleksin kõiget wäest ka wälja püüdnud teiste inimeste sekka. Aga wanemad olid wanad, olime noorema õega nende wiimased lapsed. Ei tihkanud meid oma juurest lasta, pidime nende seltsis elama, neid teenima ja põetama kuni nende surmani. Nii läks esimene pool elust mööda.” (Aspe 1913b). 31 Aspe ema oli rahvakooliõpetaja ja maaharitlase Abram Holteri õetütar ning nii tema kui ta tulevane abikaasa Madis Aspe õppisid Holteri koolis Eametsas. Kampmaa kirjutab: „Kui vaimustatud Eesti sõbra Rosenplänteri õpilane istutas Holter oma aatelise ilmavaate ja tulised tulevikulootused oma rahva kohta ka oma õpilaste hingedesse ja selle tagajärjel valitses meie naiskirjaniku vanemate majas täiesti rahvuslik vaim ning lootusrikas armastus kõige vastu, mis kaasvendade vaimuvalgustuseks sündis, ehk küll perekond „linna ääres” elas ja kadakasaksluse ümbrus – rahvasuu nimetab Vana-Pärnut otse „kadakakülaks” – neidki paenutada püüdis.” (Kampmann 1913: 237.) 32 Koidula loomingust võib olla inspireeritud ka Aspe esimese, väga keerulise süžeega, Pärnu randlaste elust jutustava loo „Enne ukse lukutamist” pealkiri – Koidula samanimeline jutustus oli ilmunud 1868 (vt ka Kruus 1974: 91).

43 vahepeal surnud, jättes pere lootusetusse seisukorda. Anu abiga õnnestub elujärge parandada ning jutustuse lõpus abiellub ta oma noorusearmastusega. Tegevus toimub maal vesiveskis, miljööd on kujutatud napisõnaliselt, tegemist võiks olla bachelard’iliku poeetiliselt kujutletud maailmatunnetusega, seostega alateadvuse sügavusest, mis aktiveerivad lugejas omakorda tema isikliku, koduse, intiimse ja õnneliku mälestustemaja (vt Bachelard 1999: 50–51). Linn kerkib ainult tagaplaanil abstraktselt ähvardava, ent vähekirjeldatud panoraamina. Kauge linna eluviis ja mõju, „linna lõbu ja lust” on mingil põhjusel hävitavad. Kui perepoeg Otto linna kooli saadetakse, palub ema teda „heaks ja ilmsüütaks jääda petise maailma keskel” (Aspe 1913a: 34), ehkki noormehel endal on siiski küll „päratu suur rõõm kord maailma ja suuremat linna näha” (samas: 35). Kui teose peategelane, maalaps Anu, on terve ja tugev, siis linnast toodud proua Maia Willmann on „linnakultuuri hävitavas õhkkonnas niivõrd rikutud, et sisaldab nii füüsiliselt kui vaimliselt degenerandi tunnuseid (nõrk tervis, ühekülgne lõbujanu)“ (Raag 1928: 51). Ema iseloomu ja nõrga tervise on pärinud ka tema samanimeline viieaastane tütar, kes jutustuse lõpul sureb (Raag 1928: 51). Maia Willmanni õde Elsa, kes võrdleb maakohta igavuse kõrbega (Aspe 1913a: 88), on juba linna mõjul „hirmus kahvatanud ja ta ilusad sõstrasilmad nii sügavasse vajunud!” (samas: 92). Linna lust viitab ilmselt ühele pahele: jõudeelule (vrd Ehin 2003). Maia Willmanni linnaigatsuses on nukrat poeesiat. Talle ei meeldi talus ükski koht peale veskitammi ääres seisva lõhmuse aluse: „See paik, millest kellegi inimese hingel kasu pole ja kus valjust vete mühinast kõrvad huugama jäävad, oli ometi ta meele järele …” (Aspe 1913a: 59). Tammiäärne oma helide ja peadpööritavalt kiire vetevooluga meenutab talle ilmselt midagi kodust, mälestust elust linnas, linnamiljööd, mida siin küll edasi antud ei ole – rahvamurru sagimist või rahutut tänavamüra. Maia rahulolematus peegeldab teisest keskkonnast pärineva inimese kohanemisprobleeme; siin on see kujutatud niisiis ümberpöördult, linlase tulekuna maale. Linnast naise võtmise eest on hoiatatud juba regilaulus (Jaago 2013: 503– 504), ilukirjanduses kordub see lihtsustatult omaette ohumärgina näiteks ka Tartumaa kirjaniku Christian Kannikese juttudes. Tema jutus „Kõvad kivid“ (1889)33 kosib kiuslik taluperemees Juhan, kes maalt abikaasat ei leia, Tartust majaomaniku koolitatud, ilusa, aga kerglase tütre: „Leeni ei teadnud taluperenaise kohustest mitte midagi. Ta ei võinudki nendest midagi teada, sest ta oli ju linnas sündinud ja üles kasvanud. Aga ta arvas, et taluperenaise amet üsna kerge ja lihtne peab olema, mida ta paari nädalaga täiesti tundma võib õppida.“ (Kannike 1904: 462.) Kannikese jutus „Kaks venda“ (1888)34 saab linnast kositud naisest küll maal omamoodi päästeingel: kaasavaraga õnnestub parandada talus valitsenud troostitut olukorda. Ent rikka kaupmehe lesk on ka endine „vaese rahva laps“ (Kannike 1904:

33 Ilmus Eesti Postimehes. 34 Ilmus Eesti Postimehes.

44 68). Suburgi ja Aspe tõstatatud komplekssema probleemi, haritud linnanaise kosimise võiks aga kokku võtta A. H. Tammsaare romaani „Kõrboja peremees“(1922). Ehkki Anna on maalt pärit, tajutakse ja tajub ta ka ennast ise teataval määral ses keskkonnas võõrana. „Kasuões“ kontrastsuse kõrvale hakkab Aspe edasises loomingus tekkima pooltoone. 1888. aasta Oleviku lisas35 ilmunud jutustuses „Ennosaare Ain” areneb tegevustik juba palju avaramas ruumis: peale Ennosaare talu ja Sauga mõisa ka kahes linnas, Pärnus ja Moskvas, millest esimest on kirjeldatud täpsemalt ja teist punktiirsemalt. „Ennosaare Ain”, mis põhines osaliselt tõelisel prototüübil36 ja mille kõrvaleesmärgiks oli vastava perioodi ajastutruu kujutamine, võiks tegelikult küündida lühema haritlasromaanini. Nii oleksid teose eelkäijaiks Jakob Pärna jutustus „Must kuub“ (1883) ja täna lühiromaanina piiritletav Maximilian Põdderi jutustus „Bob Ellerhein“ (1884), kus peategelasteks on arstid; Aspe nimitegelasest saab astronoom (vt ka Kruus 1974: 92). Aspe jutustuste maastikes on omamoodi dominantelement ja mitme tähenduse kandja jõgi; maastikule lisab see kahtlemata sügavusmõõtme. Sellest on saanud esiteks rahva saatuse metafoor, näiteks ütleb sakslane Adalbert jõe kohta, et see on „[T]tuim ja pikaline, nagu kõik olu meie maal” (Aspe 1974: 31) – võrdlus ka maastikus toimuva liikumisega. Jõgi on lugu maastikus, omaette narratiiv ja sügavusmõõde, mis jutustab kunagisest muistsest linnast oma põhjas, millest vaid vanainimesed maarahva hulgast rääkida teavad ja mis võiks kanda ka põlise, muinasjutulise ja saatusliku kihistuse tähendust maastikus. Onu Adalbert ütleb pilkavalt: „…Kui sul luuleandi oleks, mu poeg,“ pööras ta korraga teravalt pilgates Aini poole, „siis võiksid sa vaikseil kuuvalgeil õhtuil mõndagi saladust siit laineilt kuulda saada; näituseks, et su sugurahval enne meie siiatulekut loomanahkadel, millega nad endid katsid, kuldpalistused olnud ja hobuste sabad üle hõbetatud, ja muid hulle jutte veel, mis nüüdsel ajal paar noort tohtrit rahva mälestusena esitama on hakanud.“ (Aspe 1974: 50.)

35 E. A–., Ennosaare Ain. – Oleviku Lisa, nr 10–24. 36 Selleks oli tõenäoliselt Uulu aidamehe poeg Jakob Tülk (1830–1918), kes sai alghariduse Pärnus, õppis Tartus maalriselliks, sai seejärel Liivimaa rüütelkonna maamõõtjaks (täiendades end Tartu ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas), õppis Strasbourgi ülikoolis matemaatika- loodusteaduskonnas ning oli sealses tähetornis assistendiks. Ta jõudis õppida ka Genfi ja Pariisi ülikoolis ning rakendas 1870. aastate lõpul, Tartusse tagasi tulnuna, väga aktiivselt oma teadmisi ühiskondlikus elus (Veski 1918: 108–111). Aspe veetis neiuna sageli aega oma tädi juures, kes oli Uulu koolmeistri Oidermanni abikaasa (Raag 1928: 22). Oskar Kruus on nimetanud, et eesti soost astronoom oli Aspe kirjutamisajal ka Tiflisi (Thbilisi) observatooriumi direktor Johannes Mielberg (Kruus 1974: 92).

45 Veeäärseid linnu saadavad ikka lood uppunud linnadest (Lotman 1999: 329); Adalbert vihjab noorte tohtritena ilmselt Faehlmannile ja Kreutzwaldile.37 Peale jõe ja linna on Aspe siin realistlikult kirjeldanud veel üht maastikku: Pärnu kandi küla ning sellega tihedalt seotud Sauga mõisa. „Ennosaare Aini” sisuks on kõrghariduse saanud eestlase, Ennosaare talu noorema poja Aini võõrdumine oma rahvast, aga võõraks jäämine ka uues keskkonnas. Loo lõpul pöördub Ain armastuse mõjul tagasi oma rahva sekka. Jutustuses on poleemikat samal ajal baltisaksa kirjanduses esile kerkinud alavääristava suhtumisega eestlastesse – eestlane kui talupoeg või mõisateenija (vt Lukas 2000: 30jj), ent ilmneb ka tollane võimalik haritlase kaksikidentiteet (Jansen 2007: 362– 365), vastavalt vajadusele valitud üks või teine keele- ja käitumismall. Ennosaare Aini saksastumine, muutumine (või ka moondumine) Anton Enmanniks, ei lähtu küll muust kui luhtunud armastusloost ja ähmasest lootusest, et kui temast saab saks, on ta sobilik eluseltsiline saksa soost mõisapreilile Hilde von Habermannile. Noormehes on vähe sellist haridusejanu, mis iseloomustab hiljem näiteks A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” Vargamäe Indrekut või Karl Ristikivi romaani „Rohtaed” tegelast Juulius Kilimitti, kes mõlemad tahavad kirglikult teadmisi omandada. Kooliskäimise põhjus Aini puhul on pigem baltisakslasest valgustaja, mõisapreili veidrikust onu Adalberdi huvi talulapse harimise võimalikkuse kui sellise vastu.38 Kirg astronoomia vastu ärkab noormehes kui omamoodi aseaine eraelule. Tagasitulek oma rahva juurde on kantud juba rahvuslikust ideestikust, lõplikult otsustab siingi armastus: määravaks saab jutustuse teise kangelanna, rahvuslikult meelestatud eestlanna Olga Luukase mõju. Esmapilgul võrdlemisi lihtsakoeline armastuslugu peegeldab lugeja teadvuses genereeritava implitsiitse autorikujundi kaudu ärkamisaegseid tõekspidamisi, mida vahendab ka tegelaskõne. Implitsiitne jutustaja, kes mõnel korral kasutab ka meie- vormi, end nõnda kujutletavale lugejale lähendades, on ühtlasi sündmuste kõiketeadev otsene tunnistaja, kuid rõhutab aeg-ajalt distantsi toimunuga – mainides näiteks, et kõik algas „kuuskümmend aastat tagasi” (Aspe 1974: 8). Vanim Pärnu linnamaastiku kihistus Aspe loomingus esineb jutustuses „Anna Dorothea. Jutt ühest pildist”39, mis kujutab muu hulgas Põhjasõja lõppemise puhul korraldatud rahvapidu ning selle toimumiskohana kirjeldab keskaegsete

37 Kaude ka Jakobsoni esimesele isamaakõnele (1868); sellest tekstist sai alguse eesti ajaloo ümberperiodiseerimine (Tamm 2008: 503). Ent „Ennosaare Aini“ tegevustiku ajaraam sel hetkel justkui säärast seost ei lubaks. 38 „See oli proua Helene noorem vend Adalbert, vana veider, aga heasüdamline poissmees, kellel elus mõndagi viltu läinud, mispärast ta endal õiguse arvas mõnegi asja peale teist karva prillidega vaadata kui muud inimesed. Ta elas Pärnu linnas ilma ametita omast rahast ja oma teadusele. Nimelt oli ta suur täheteadlane, ja ehk see aeg küll ammugi möödas oli, mil Tartu ülikool kõige oma õppeabinõudega lühikese aja Pärnus oli asunud, ja nüüd iga õpetlane ilma välise toeta omal nõul pidi töötama ja uurima, oli ta siiski Pärnu linna elama asunud ega mõtelnud elukohta muuta.” (Aspe 1974: 21–22.) 39 Esmatrükk 1891. aastal Olevikus nr 27–29, raamatuna 1927.

46 linnamüüride vahele suletud linna. Pärnu on väike turuplats, gildimajad, linnavall, mille taha õhtul „mittesakslased” aeti, kitsas trepp, mis viib vallile, Nigula kiriku kõrge punasekatuseline torn, Tallinna värav, lipuehtes uulitsad. Jutustus kujutab üht maailma kindlas ajahetkes; linna müüridel, väravail ja tornidel ei olnud keskajal mitte ainult kaitse-, vaid ka sümboolne funktsioon: kõige kindlama kaitse pakkumise kõrval oli linnamüüril ka õigusruumi piirav tähendus (Põltsam-Jürjo 2008: 23).40 Tegevusliin hargneb Põhjasõja-järgses Pärnus, kus raehärra kasutütar, imeilus Anna Dorothea põlgab ära oma armsama, vaese kunstniku, ja abiellub kiusu pärast kasuisa Johan Bohnsackiga, valides kunstniku kaasale avaneva rännutee asemel külluse, vesiveski ja jõuka maalapi jõe kaldal. Selle keskaegset linna kujutava terviklikult komponeeritud lühikese jutustuse puhul tekib ühtlasi mulje, otsekui oleks tegemist hoopis ühe reisikirja algusega: nii tugev näib olevat jutustaja soov lahkuda romaani lõpus Pärnust koos kunstnik Hansu ja tema naise Elsabega „kaubahärra Werneri heeringalaeval, mis vaheajal linaseemnetega oli täidetud“ (Aspe 1984: 112), esiti Riiga ja seejärel „välismaale“ (Aspe 1984: 114). Siin tekib maastikuline sügavusmõõde nii reisikirjaliku vormi kui ka kahe naise elutee kujutamise tulemusena; lisaks on jutustuse alguses kirjeldatud portreed, millel kunstnik Prits kujutab kauni Anna Dorothea valikut: lihtsatele põllulilledele, mida pakub pilvist sirutuv käsi, eelistab modell rinnale suruda oakotti41. Jutustuse- portreel olnud eeskuju, Pärnu Ülejõel asunud ja 1920. aastal tulekahjus hävinud Rootbergi veskis asunud õlimaal, mis kujutas lõunamaise maastiku taustal naist, kes surub rinnale vaasi lõunamaiste puuviljadega (Kruus 1984: 118). Aspe jutustus „Aastate pärast” võitis Postimehe ilukirjandusvõistlusel 1910. aastal II koha (I auhinda välja ei antud) (Raag 1928: 67) ja oli Aspe viimane pikem teos; väitekirjas piiritletud perioodi jutustus küll ajaliselt ei kuulu, ent lühidalt on seda vajalik vaadelda osana autori terviklikust loomingust ning temaatilise kattuvuse tõttu. Jutustus kujutab endast Pärnu kaupmeeskonda kuulunud ema kirjavormis pihtimust (kasu)tütrele. Olulisel kohal on taas küsimus saksastumisest, emakeele unustamisest ja oma rahvast võõrandumisest: näidatud on, et see on juhtunud kergemini linnas, sest maarahvale olevat peategelase sõnul rahvustunne lähedasem. Siin on välja joonistunud naise valikute komplitseeritus XIX sajandi teisel poolel: minategelase ema on sundinud tütart abielluma eaka kaupmehega selleks, et säilitada pankrotistumise järel endine seltskondlik positsioon.

40 Keskaegset Tallinna võrreldi taevase Jeruusalemmaga, mille väravast pääses varjatud ja kaitstud maailma. Nii maine kui ka vaimne linn sümboliseeris siis inimesele vabadust ja lunastust, Tallinna raad paigutas linnaväravaisse püha Viktori kujud, mis tundub kõnelevat soovist meenutada kõigile, kes väravaile lähenesid, et linna ei kaitse mitte ainult vägevad müürid, tornid ja kodanikud, vaid ka kõrgemad jõud (vt Valk jt 2007: 10). 41 Bohnsack – sks `oakott´.

47 Aspe mahukam romaanilooming jäi sündimata. Üheks põhjuseks võib pidada ka nooreestlase Villem Grünthal-Ridala kriitikat 1910. aastal raamatuna välja antud „Ennosaare Aini” kohta (vt Grünthal 1910); Arno Raag on väitnud, et kirjutis pani kirjaniku tõdema, et ta „ei oska kirjutada uuema aja inimestele” (Raag: 1928: 67). Aspe tekste lähilugedes on tema linnamaastiku dominantideks väravad, müürid ja vallikraavid, puiestik või park, suur laadaplats, uulitsad ning sillad, kaunistuseks tornid, mis linnast lahkudes paistavad viimased „väiksed kui laste kannid”. Linna kirjeldamiseks on loetud üles selle iseloomulikud tunnused, „ruumielemendid“. Jutustuses „Ennosaare Ain” on sõnal „linn“ erilisem roll kui „Kasuões” – see jääb tahtmatult silma ka sõnakorduste kaudu: „Ämarik oli juba kätte jõudmas, kui laev tasamalt linna alt mööda libises, ja kohkudes põgenesivad pool unised lained kaldale, kust nad aga sedamaid jälle tagasi jooksivad vaatama, kuis linn külalised vastu võttis. Linn ei ole nüüd, ega olnud sel ajal peale Riia linna kellegi muuga korralises ühenduses; ja et Pärnu linnalased tänulise loomuga, siis tulevad nad, kui iial võimalik, ikka „laeva” vastu võtma, kes ainu üksi neile paar korda nädalas uudist toob.”“ (Aspe 1910: 7; minu rõhutused – E.-M. T.) Rahvalaulu puhul on osutatud, et sõnakorduste arvu kõrval on oluline ka sõnaseostest tekkiv tähendusväli (Saarlo 2001: 293). Küllap on sõna „linna“ lummus Aspel bahtinlik: mitmeplaaniline, dialoogiline, konfliktne ja polüfooniline, milles helisevad üheaegselt mitmed hääled (Bahtin 1987: 230). Linna väline kirjeldus reedab teatavad intiimse ruumi piirid. Autor kujutab „Ennosare Ainis“ võrdluseks esialgsest linnast umbes kolmkümmend aastat hilisemat maastikku, kus kadunud on maastiku suletus (lammutatud on linnamüür): „Vallist, mis kui roheline vöö linna oli piiranud ja elanikke kõigi välispidiste kahjude ja hädade eest kaitsenud, näis ainult mõni tükikene üle jäänud olevat; ja kõrge kitsas vesivärav jõe pool küljes, mille treppisid mööda üles võis minna ja millel käsipuud äärtel kaitseks seisid, oli jäljetult kadunud. Kui mitmesugustel aegadel ja tundmustel oli ta kadunud värava pimeda võlvi alt läbi käinud, kui kurvalt nimelt, kui ta [Ennosaare Ain – E.-M. T.] viimast korda siit sisse ja teispool Riia väravast välja oli sõitnud kaugele laia maailma.“ (Aspe 1974: 75; minu rõhutused – E.-M. T.) Linnamaastiku vanad kihid on säilinud linna mälus, mille loob kirjandustekst tegelase kaudu, ja eksisteerivad paralleelselt olemasoleva linnaga. Linnamüür on varem jaotanud tegelased ruumitüüpidesse (vt Lotman 2006: 384), maa- ja linnarahvaks. Ses vanas linnas on Aspe maarahval linna tulles „pühade kingad käe peal, mis alles linna väravates jalga pandi” (Aspe 1910: 69); ainult linnaväravani tohib Aini saata tema poolvend, talumees Peet. Piire on jutustuses loodud teisigi, nii linna sees kui ka väljas; näiteks kirjutab Sauga mõisapreilit kosinud Saksamaalt pärit noormees: „Teie maa elu ja olek, mis kohe üle piiri sõites ju nii võõralt mu peale mõjusivad, on mu mõtted – muutnud. Ma ei

48 saa iialgi nendega harjuma, ning ei või sellepärast siin kasvanud neiut omale abikaasaks võtta.“ (Aspe 1910: 84.)42 See oleks väga avar määratlus; ent Ennosaare Aini ja ka end ise hiljem harinud vend Peedu puhul võiks kaaluda ka opositsioonipaari õilis metslane-tsiviliseeritu. Siinkohal on hilisemas linnakirjelduses kadunud arusaam linnamüürist kui „metsikut, looduslikku ja kuratlikku tõrjuvast“, seda kultuursest eristavast (Randviir 2003: 136) või barjäärist vabaduse ja orjuse vahel (Tuan 1990: 226). Linn on neis tekstides kindlasti sihtpunkt ühel kindlal ajamaastikul. Aspe jutustuste sõnavarale olen teinud statistilise analüüsi arvutiprogrammi WordSmith Tools abil.43 Autori tekstidest oli moodustatud väike tekstikorpus, millest otsisin sõna „linn“ ja „linna“ kollokatsioone (vt Talivee 2011b, 2014); tulemus näitas, et linna võiks tõlgendada kui paika, kuhu soovitakse pidevalt minna: sinna tullakse (külla), minnakse, saadetakse, viiakse, pääsetakse, rännatakse, tõtatakse, asutakse elama, saadakse ametisse või jäädakse, pöördutakse tagasi, sinna viib tee või jõgi, raudteerong või laev, linna sõidetakse (mürinal linnaväravast sisse). Kirjanduslikku linna läks kirjandusteose tegelane mitmel põhjusel: õppima, elama, ametisse, tohtri juurde, aga ka poodi44, kirikusse, laulupeole või naist võtma.45 Võrdlusena on huvitav, et Tiiu Jaago on uurinud peaaegu analoogselt linnateemat eesti rahvalaulus laulude kogumise kõrgajal ehk 19. sajandi lõpus, lähtudes eeldusest, et „regilaulus peegelduv suhtumine linna rajaneb laulutraditsiooni valdava kogukonna üldisele arusaamale linnast“ (Jaago 2013: 491). Jaago on otsinud regilaulude andmebaasist otsisõnu „linn” < „linna” ja otsitavate linnade nimesid. Tulemus peegeldab linnaga seotud tegevusi ja hoiakuid, ka välisilmet, uurimus jaotub esmalt vormelitest lähtuvaks ja teisalt linna ja maa omavahelise seose avamisega tegelevaks. Linna kirjeldusena nimetatakse visuaalseid kategooriaid – torne, lippe, „uulitsaid”, aga ka linna juurde kuuluvaid sadamates randuvaid laevu (Jaago 2013: 498). Linnateemadest domineerivad kosjad ja kaubandus (seda ka omavahel põimudes) ning nekrutiks värbamine (Jaago 2013: 491).

42 Üsna sarnaselt vastab Herbert Heideggi abieluettepanekule Juliette Marchand Eduard Vilde romaanis „Mahtra sõda“ (1902). 43 Kollokatsioon – sõna tähendusest sõltuv kalduvus esineda koos kindlate teiste sõnadega. Keelekorpuse uurimiseks on kasutatud tarkvara WordSmith Tools Version 5.0 (autoriõigus M. Scott, vt Scott 2004). 44 Jüri Parijõgi on oma retrospektiivsetes jutustustes toonitanud eriti üht artiklit, millel oli linnast toomisel ehk veel rohkem kõlapinda kui muul, praktilisel ja tarvilikul, nimelt raamatuid, – neid tuuakse alati ning loetakse nõnda kaua, kuni jäävad pähe (nt lastejutus „Kui isa kinkis raamatuid“, mis ilmus esmakordselt 1937). 45 Linnamineku põhjus, mis siit ei selgu, aga on oluline: mindi turule, kõigepealt midagi müüma ja seejärel endale hädavajalikku, aga ka meelepärast ostma. Eduard Vilde jutustuses „Ma tulen taevast ülevalt…“ (1896) viib kantnik jõuluajal linna noori kuuski, et osta ravimeid naisele, präänikuid tütrele ja midagi soolast enesele (Vilde 1953b: 7).

49 õppima elama ostma ametisse linna vaatama kirikusse arsti juurde naist võtma laulupeole

Joonis 2. Linnamineku põhjuseid Elisabeth Aspe jutustustes.

Linnaminek on Aspe jutustustes ühtlasi justkui omaette fookustatud teade, uus info, mida lugejale tahetakse edastada. Sõna „pääsema“ on konteksti vaadates omakorda väga mõjus, omamoodi punktipanek linnamineku-teemale ja kindlasti selline sõna, mida tavaliselt „linna“ naabruses ei esine: näide pärineb jutustusest „Aastate pärast”, ja ehkki irooniliselt, on see ülim siht ja lõplik võit maaelu kannatuste ning alanduste üle. Ennosaare Aini jalutuskäikude näol Pärnus on ka tegemist linna tajumisel teatava enda – tegelase – jaoks vajaliku mentaalse kaardi tekitamise vajadusega.46 Keskaja kindluslinnal olid omad kindlad morfoloogilised ja arhitektuursed tunnused (Tuan 1990: 183–184), see muutis suletud linnaruumi eri tähendustega laetuks. Linnasemiootikud on vaadelnud linna seotud lausena, tekstina, milles nagu loomulikus keeles on sagedased „lihtsad grammatilised“ sõnad ja harvad suure semantilise koormusega sõnad: sellises „linnalauses“ on majad funktsionaalsed minielemendid ehk kude, ja nende hulgas mõni üksik semantiliselt laetud maksielement, nagu kirik, katedraal, loss ja linnaväljak, mille tähendus rõhutas kultuurikäitumise totaalsust (Choay 1986: 165). Midagi sellest peegeldub veel Aspe linnas. Teisalt aga tuleks Aspe jutustusi ikkagi käsitleda kui linnaromaani eelkaja, kus oluliseks tegelaseks on juba lagunenud müüridega linn ise ja samavõrd linnaminek, mentaliteedimuutuse algus ja tegelikud elulised vajadused (erinevalt siiski näiteks Lilli Suburgi jutustusest „Liina”). Aspe on kirjeldanud ka suurlinna,

46 Mentaalsed ehk kognitiivsed kaardid, indiviidide kuvandid reaalsusest, keskkond, mida lugeda osatakse, mõistetakse ja kus orienteeruda osatakse (vrd Lynch 1967: 46–49).

50 mida on vaadeldud edaspidi, ning selle põhjal võib järeldada: Aspe maastikke pingestab kaasaegses linnadiskursuses eksisteerinud pinge: kirjanik ihkas kindlasti linna kui midagi suurejoonelist ja põnevat, suhtudes sellesse kui unistaja, kes ühendas linnaveerepildid oma kujutlustes elava suurlinnaga. Aspe jutustuse pinge peaks põhinema opositsioonil, kangelase heal ja tema vastandi halval maailmal. Ent näiteks „Ennosaare Aini” linna on erinevalt „Kasuõest” raskem määratleda „halva” või „heana”. Ka väheneb viimases naistegelaste vastandamise võte, mis „Kasuõe” veskineidu-linnapreili vastandust iseloomustab kui ideaalset binaarset semantilist opositsiooni. Ennosaare Ain naib lõpuks oma lapsepõlvekaaslase ning kolib koos temaga kaugesse Moskvasse. Oma rolli hakkab mängima juba linn kui mustvalgesse raamistikku mittesobiv tegelane. Oma osa võiks siin olla Oskar Urgarti mainitud dissonantsil (Urgart 1927: 949), mis on iseloomulik kahe kirjandusvoolu vahel asetsejale ja mida võiks mutatis mutandis nimetada ka romantilise kindluse muutumiseks realistlikuks linnaks. Ilukirjandus vahendab meieni mälumaastikke (vt Lando 1996: 5). Ajaliselt saab Aspe maastikud paigutada veel ühte raamistikku: mõisamaastik ajavahemikus 1227–1919 ja talumaastik, mis hakkas tekkima pärast pärisorjuse kaotamist Eesti- ja Liivimaal aastail 1816–1819, nagu on neid maastikke liigitanud Piret Paal ja Hannes Palang (2002: 111). Aspe maastikud on mõjutatud mõlemast perioodist ja tabatud oma muutumises. Näiteks näeb Ennosaare Ain Venemaalt naastes Sauga mõisapõlde nii: „Viimaste majade vahel algasid Sauga mõisa põllud. Imestusega jäi võõras seisma. Kas need kehvapärased ja harvalt istutatud viljakuhelad ja nabrad tõesti seltsamalt põllult on lõigatud, kus endisel teoorjuse ajal vili kõrge nagu pilliroog ja paks nagu mets „mühanud“! Enne oli talupoja põllul sarnane vilets vili kasvanud, nüüd aga olid talud raharendil ja lugu ümberpöördud…“ (Aspe 1984: 83.) Kirjanik jõudis näha ka 1919. aasta maareformi tulemusi, ehkki sellest enam ei kirjutanud. Aspe varasemate jutustuste puhul jääb domineerima just ühe maastiku vaatamine ja nägemine: visuaalsusel põhineb üldiselt ka linnamaastiku muutumise vahendamine. Jutustuses „Ennosaare Ain“ on aga linnaruumi vahendamine siiski oluliselt keerulisem.

3.4. EDUARD VILDE JA ERNST PETERSON-SÄRGAVA LINNAMAASTIK LAULUPEOGA Maastikule omistatakse teatavad tähendused, sellesse kinnistuvad mingid sündmused, mis kuuluvad kollektiivsesse kultuurimällu (vt Tamm 2013: 118). Järgnevalt on vaadeldud üht Tartu linnamaastikku kahtlemata sisse kirjutatud rahvust loovat rituaali, millega kaasneb samuti teatav eemaltvaatamise mõõde, üsna otseselt maine distants. Ärkamisaeg tõi eestlased taludest linna laulupeole (Hallas 1995: 91). Esimene ülemaaline laulupidu peeeti 18.–20. juunini 1869. aastal Tartus Peterburi tänava ääres Ressourceʼi seltsi aias „Liivimaa Talurahva Pärisorjusest Vabastamise 50.

51 aasta Juubeli- ja Tänulaulupeo“ nime all. Sündmus oli rahvusliku liikumise arengus murranguline (Laar 2005: 129). Esimese peo algatajaks oli meestelauluselts Vanemuine. Esinejaid oli 845 (51 koori ja puhkpilliorkestrit), kuulajaid umbes 15 000. Kristin Kuutma nimetab esimest laulupidu ühtlasi enese vabaks laulmise müüdi sünni põhjuseks, mis taas kõlas nn laulva revolutsiooni ajal, kuna seal seati sihiks rahvuslik edenemine, ühtsus ja kultuuriline enesemääramine (Kuutma 1996: 82). Esimesed üldlaulupeod peeti Tartus, III pidu (1880) oli Tallinnas ja alates VI üldlaulupeost (1896) toimusidki need Eestimaa kubermangu pealinnas. Geograaf Edgar Kant on võrrelnud mõjusfääri või toimevälja, mida linn avaldab oma naabrusele, Doppleri efektiga: igal linnal on oma kuulmiskond, piltlikut saadab see välja hääle, heli või helistiku, mille sagedus on kõrgem lähiümbruses ja madalam kaugenedes. Igal linnal on see oma, eripärane, erineva ulatuse, peegeldumisvõime ja murdumispunktiga ning seda kuuleb isesugune piirkond. Ala, kus ühe linna heli oma mõjuga valitseb, nimetatakse selle tagamaaks (Kant 1999: 493–494). Kant on lähemalt süüvinud näiteks sellesse, milline on „Tartu heli“ kahe rahvaloenduse vahemikus (1922–1934): kõige ulatuslikum oli nimetatud perioodil kõrgemate õppe- ja kultuuriasutuste kutse (1999: 501). Mitu aastakümmet varem, esimese üldlaulupeo järel, sobinuks üheks kindlaks Tartu (aga ka üldse linna) hääleks või heliks – (vähemalt ilukirjanduses) nimetada laulupidu. Kõnealune heliala on kindla ajaperioodi vältel ulatuslikum, hõlmates kogu rahvuse asuala – laulupeole tuldi ka kaugemalt kui Eesti- ja Liivimaa kubermangudest, Peterburist – pannes nii laulupeolinna ühtlasi toimima kui ka kogu rahva koondaja. Siingi mängis tegelikult oma rolli transpordi areng (Talve 2004: 485). Eelmises peatükis näitasid Elisabeth Aspe jutustused laulupidu ühe linnatuleku (Tartusse sõidu) põhjusena. Laulupeole minek on osa isamaalisest vaatest, mida jutustuse „Ennosaare Ain“ tegelane neiu Olga Luukas peab nii oluliseks, et teeb sellest abiellumise ühe põhitingimuse – ta tahab peigmeest sel viisil oma rahva sisse uskuma panna: „„Esiteks,“ algas Olga veidra tõsidusega, „ei pea sa iial enam nägema, mida näha ei olegi. Teiseks ei ole mul sugugi lusti peigmehe pärast sugurahva suurest peost ilma jääda, vaid palju enam ootan ma, et ta minuga enne Moskvasse minekut laulupeole sõidab. Mul on nimelt suur lootus, et see pidu ka sind vaimustab edaspidi meie rahva asju kalliks pidama ja, kui iial võimalik, neist osa võtma, eks ole?“ lisas ta vähe viivitades juurde. „Ja sa ei tule tõesti kaasa, kui ma su tingimusi ei täida?“ küsis Ain järele mõteldes. „Ei kunagi.““ (Aspe 1974: 89).47 Laulupeole läheb Tapiku pere Koidula 1880. aastal kirjutatud, siis ilmumata jäänud näidendist „Kosjaviinad“,48 samuti Juhan Liivi jutustus „Peastetud“ (1888) tegelane

47 Aspe enda kirjanikupisiku olevat vallandanud pere sõit Tartusse 1879. aastal toimunud teisele üldlaulupeole (Raag 1928: 23–26).

52 Jaan. Liivi muidu huvitavalt Alatskivi maastikku kinnistatud jutustuses „Nööpnõel“ (1889) saab salgake koolivendi peategelase Hain Oruga kokku Tartus II laulupeo ajal ehk 1879. aasta suvel (Tuglas 2013: 128–130). Laulupeod näivad olevat selle aja ilukirjanduses omamoodi ajaarvamise tugipunktid, mis jutustatud loo ühte kindlasse ajahetke kinnistavad – Friedebert Tuglas viitabki Liivi jutustuses „Peastetud“ laulupeo mainimisele kui autori püüdlusele siduda jutustust kirjutamisaegsete oludega (Tuglas 2013: 127). Lähemat linnakirjeldust eelnimetatud jutustused ja näidend ei paku ning seega ei ole neid põhjust siin lähemalt vaadelda. Ent kahe autori loomingus, Eduard Vilde naljajutus „Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol“(1894) ja Ernst Peterson-Särgava „Paisete“ palas „Issanda kiituseks“ (1899, ilmus 1900) jõuavad laulupeole minejad ka pidustustele Tartu linna ning nende viibimist selles keskkonnas on lähemalt kirjeldatud. Mõlemad tekstid jutustavad pigem teekonnast, mille kulminatsiooniks on laulupidu, ent algimpulsilt on need erinevad: Vilde naljajutus on laulupeo- ja linnateekonda vaadeldud läbi tragikoomilise huumoriprisma, Peterson-Särgava puhul läbivalt (iroonilis-)traagiliselt. Peterson-Särgava ja Vilde kirjeldatud sündmus on viies, 1894. aasta üldlaulupidu, ametliku nimega „Eesti rahva vabastuse 75. aasta juubeli tänulaulupidu“ Tartus. Sajandi lõpukümnendil tekkis mitmel põhjusel kriis rahvuslikus liikumises (Tuglas 2013: 15–17; Laar 1986: 1678). Venestusaeg raputas varem rahvuslikke ideid koondanud struktuure (Tuglas 2013: 15). 1893. aastal olid võimud sulgenud eelmist laulupidu korraldanud Eesti Kirjameeste Seltsi, laulupeolinn Tartu oli vahepeal ümber nimetatud Jurjeviks, koolides, kohtutes ja ametiasutustes kehtis asjaajamiskeelena vene keel. 1894. aasta peost kujunes siiski venestusaja kiuste rahvuslik manifestatsioon (Siilivask 2006: 93). 20 000 osavõtjaga oli see senistest suurim, peoga kaasnesid näitused ja peeti kõnesid, sakslaste loal kasutati Liivimaa Põllumajanduse ja Töönduse Edendamise Seltsi näituseplatsi Peterburi tänava ääres (Siilivask 2006: 93–94). Kavas oli kolmkümmend üheksa laulu, neist kakskümmend kaks ilmalikud ning üksteist neist omakorda eesti heliloojate looming, ühtlasi esinesid eesti solistid (Ojaveski jt 2002: 45).49 Kahe järgneva teksti analüüsimisel on lähtutud eeldusest, et lugeja alustab lugemist, uskudes kõigepealt, et tekstimaailm on identne pärismaailmaga (vt nt Gavins 2007: 12),50 seades kirjaniku loodud võimaliku maailma iseenda kogetud „tegeliku“

48 Koidula kirjutas 1880. aasta alguses Kroonlinnas samal suvel Tallinnas toimuva III üldlaulupeo (ametliku nimega „Eesti tänulaulupidu Keiserliku Majesteedi Aleksander II 25aastase valitsemise juubelipüha mälestuseks“) jaoks oma viimase näidendi „Kosjaviinad ehk kuida Tapiku pere laulupidule sai“, mis sai tsensorilt loa, ent ei jõudnud mingil põhjusel lavale – kas jõudis käsikiri kohale liiga hilja (Ojaveski jt 2002: 29–31) või/ja ei saadud näitlejaid (seetõttu) kokku (Kampmann 1913: 81). Näidend ilmus trükis alles 1946. aastal ning lavastati esmakordselt 1953. Toona etendati peo teise päeva hommikupoolikul siiski Koidula üht näidendit, see oli „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“. 49 Ilmar Talve järgi 32 laulu, 15 neist eesti autoritelt (Talve 2004: 486). 50 The principle of minimal departure.

53 maailma taustale (Eco 2005: 138–139). Konkreetselt silmas peetud aega ja ruumi paigutavad kirjandusteksti nn deiktilised tunnused, mida Joanna Gavins nimetab maailmaehituslikeks elementideks: kultuurilised vihjed, nii jutu- kui ka reaalmaailmast pärit aja- ja kohamäärused (Gavins 2007: 37–40, 137). Selline on kindlasti osalt nii Vilde kui ka Peterson-Särgava laulupeo-Tartu (nii sidus oma jutustuse „Nööpnõel“ ruumiga ka Juhan Liiv). Ent siin tekib küsimus: kui üks tekstimaailm on oma staatuselt tsentraalne, n-ö tegelik, kuigi ka seda tuleb mõista konstruktsioonina (Eco 2005: 139), siis milline on maailm, mille loob tegelase unenägu, ettekujutus, ennustus, lubadus või jutustus? See näib selle taustal pigem kui üks „võimalik“ maailm (Eco 2005: 131): vastandlik, arvamuslik, unistuslik, ettekujutatud paik, isegi kui tegemist on terve unistuslinnaga. Niisuguseid võimalikke maailmu projitseerivad linna taustale järgnevalt Eduard Vilde ja Ernst Peterson-Särgava tegelaste unistused ja kujutlused; need on huvitavalt täidetud ruumid ja linnamaastikud.

3.4.1. Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol Eduard Vilde tegelaste lähtekoht on Muhu saar, kust laulupeole Tartusse tuleb neli Tarkla küla elanikku. Tarkla küla sepp Siim Sikusarv kavatseb laulupeoteekonnal võita noore lese Lõhe Liisu südame. Laulupeoseltskonnaga on liitunud ka Siimu eelmine pruut Sitika Kai, kellega mees ei ole suhet igaks juhuks lõpetanud, ning Lõhe Liisu teine austaja Keeteliku Kaarel. Reisikaaslaste omavahelised suhted on niisiis pingestatud. Tartu-seiklus kujutab endast mitut valusat õppetundi siiski õnneliku lõpuga: jõutakse ka laulupeokontserdile ning koju Muhusse naaseb kaks pruutpaari ehk Siim ja Kai ning Liisu ja Kaarel. Lõhe Liisu lõpetab oma laulupeol käigu sellega, et laulab koos Kaarliga öösel Toomemäel tukkuva linna kohal „Kuldrannakest“, Ado Reinvaldi laulu koduranda jõudmisest (laul ei pärine selle laulupeo ametlikust repertuaarist). Vilde pikem naljajutt kuulub tema Tartu-perioodi (1893–1895), kui vahepeal Riias ja Berliinis elanud kirjanik töötas jälle ajalehe Postimees toimetuses. Vilde viibis ka ise 1894. aasta laulupeol (Viitol 2012: 95). Ajatu huumoriga naljajutt ilmus eraldi raamatuna51 ning sai sooja vastuvõtu osaliseks (Mihkla 1972: 200). 52 Leebe huumori kõrval pilab terava tähelepanuvõimega autor tuumakalt igasugust narrust (vt Alttoa 1973: 120–121).53 „Tallinna saladuste“54 ja Berliinist kirjutatud

51 Muhulaste imelikud juhtumised Tartu juubeli-laulupidul. Eduard Vilde naljajutt. H. Laakmann, Tartu 1894. Selle raamatu ja samal aastal veelgi varem ilmunud Karl Eduard Söödi luulekogu „Rõõm ja mure” illustratsioonid Tõnis Grenzsteinilt on esimesed terviklikud illustratsioonisarjad, mis on tehtud spetsiaalselt eesti kirjandusteoste jaoks; Vildet illustreerides lõi Grenzstein eesti raamatukunstis omamoodi naiivrealistliku stiili (Talts 2003: 9). 52 Naljajutu huumori ajatust võiks tõestada asjaolu, et Juhan Smuul kirjutas sellele 63 aastat hiljem järje, pealkirjaga „Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol“ (1957); Vilde loo järjeks võiks pidada ka Urmas Vadi kirjutatud üldlaulupeo vahetekste 2009. aastast, tulnukate sattumisest laulupeole. 53 Naljajutu eeskujudena on nimetatud Mark Twaini, keda Vilde oli korduvalt tõlkinud, samuti ungari romaanikirjanikku Jókai Móri (Alttoa 1973: 125).

54 naljajuttude näol on autori sulest olemas ka suurema linna ellu süüvivad humoorikad ekvivalendid. Vilde jutustuse Tartu on kergesti tajutav ruum, tekstimaailm, mis võlutakse lugeja ette küll punktiirselt, aga see-eest äratuntavalt. Ehkki seiklused juhtuvad just maainimestega neile harjumatus keskkonnas, on naerdud inimliku narruse üle üldisemalt (Alttoa 1973: 125). Esile on toodud linnaga seostuvaid varjukülgi ja pahesid, mida kajastati toona ajakirjanduses; esineb konkreetselt Tartule iseloomulikke laialt tuntud linnalegendi laadseid nalju, nagu luukere avastamine üliõpilase toas, ekslik sattumine vaimuhaiglasse või ekspressi pidamine linnapeaks (vt Alttoa 1973: 125). Just sellise Tartu anekdootliku kirjeldusena on üsna sarnane Andres Saali kirjutatud, ent autori nimeta ilmunud raamatuke „Sala lehed Räbala Hansu eluraamatust ehk Kõige kurja juur. Hansu enese viimse tahtmise tõttu tema kõige ustavamatele sõpradele kogu kurja õpetuseks ühel hoobil kirja ja trükki pandud era-sõprade poolt“ (1897), pamflett Hindrik Prantsu aadressil (Urgart 1931: 310), mis kujutab Võrumaa kolkaküla noormehe seiklusi esimesel linna sattumisel. Pamflett oli ajendatud ajalehtede Olevik ja Postimees vahelisest konkurentsist. Siin korduvad mõned Vilde jutustatud motiivid: minategelane otsib Tartust „Vana- Hansu vennapoega Räägu Jaani“, saab kõrtsis petta ja satub hullumajja. Iga Vilde jutustuse tegelase Tartu-kogemus on kajastatud erinevalt. Eri ajal ja viisil Tartusse jõudnud ja/või seal eksikombel lahku sattunud muhulased ekslevad linnaruumis, mõni neist satub petturite ja varaste küüsi, osaleb valerahatehinguis ja magab pargis. Tegelaste teed ristuvad jutustuse vältel üksteist otsides aeg-ajalt, ent kontakt on üürike ja mõnikord vaid kujutluslik. Lugeja võiks kujutleda nelja eri teekonda linnakaardil, mis kord ristuvad, kord lahknevad ja oma erisusega ning tempokusega annavad ühtlasi edasi linlikku atmosfääri. Esimest korda linna sattunute algne arusaam vastavast keskkonnast põhineb teadmistel, mis meelega tegelikkust moonutavad. Näiteks ei hooma Sitika Kai asukoha mõõtmeid ja uus maailm näib talle kaosena: „Mingit korda teil siin ei ole. Inimesed kõik pururumalad. Kuluta suu ära küsides, kus on muhulased korteris – keegi ei tea, linnapeagi vahib sulle ammuli suul otsa.“ (Vilde 1952: 260.)55 Eksinud laulupeoline saadetakse oma pärimiste arusaamatuste tõttu närvikliinikusse: olukorra selginedes saab Kai teada, et koht, kus ta viibib, „on töökoda, kus kinnitatakse lõdvenenud kruvikesi inimeste peades“ (Vilde 1952: 264). Laulupeole endale on Vilde jutus pööratud üsna vähe tähelepanu; selle keskmes on üritust vaatama tulnud inimesd ning nende linnahirmud, mis esimest korda sellisesse keskkonda sattunut võisid vallata. Vilde laulupeo-Tartut võib vaadelda bahtinliku karnevalina, kus maailm pöördub pahupidi ja naerul on vabastav

54 „Tallinna saladused. Eduard Vilde naljajutud“ (1887). 55 Linnapeaks peab Sitika Kai vormiriietuses kullerit.

55 funktsioon. Bahtini järgi kustutab naer distantsi, töötades „maksimaalse läheduse tsoonis“: „Naerul on suurepärane võime tuua objekt lähedale, naer toob objekti vahetu kokkupuute piirkonda, kus teda võib familiaarselt igast küljest kombata, pöörata, vaadata eest ja tagant, alt ja pealt, lüüa katki väliskest, kaeda sisemusse, kahelda, osadeks lahutada, liigendada, alasti võtta, paljastada, katsuda, vabalt uurida. Naer kõrvaldab hirmu ja pieteeditunde nähtuse ja maailma ees, teeb ta familiaarse kontakti objektiks ja sellega loob eeldused tema absoluutselt vabaks tundmaõppimiseks. Naer on kõige olulisem tegur kartmatuse loomiseks, milleta ei ole võimalik maailma realistlikult hõlvata.“ (Bahtin 1987: 30.) Vilde kaks värvikamat tegelast, Siim Sikusarv ja Sitika Kai, annavad kahepeale kokku ka omamoodi narri või triksteri kuju, kel on lubatud öelda kõike – Siim saavutab selle oma kohtlase kavaluse, Kai lihtsameelsusega. Nad loovad oma jutustuse äpardliku kujutlusmaailma, käivitades ühtlasi sündmusi. Siim narrina on kas „suur võrukael“ või „tublisti põrunud“ (Vilde 1952: 257), tema ettekujutus tõelisusest on kiivas üsna tahtmatult. Laulupeolinn on temale – autori poolt kroonuliku venestuse üle ironiseerides (Alttoa 1973: 125) – „Jurjevi linn, /---/ suur, ilmatu tore linn taga Tartut“ (Vilde 1952: 226). Linnakirjelduste mitmetasandilisust loob juba Sikusarve linnakirjeldus enne Tartusse sõitmist: pruudikandidaatide jaoks loob ta linna ühele suures hiilguses kui rõõmude allika, kus laulupeolistele peeneid sööke ja jooke pakutakse, nad pehmetesse vooditesse magama pannakse ja kingitustega üle külvatakse (Vilde 1952: 226), teisele kui paika, kuhu viiv teegi on juba ohtusid tulvil, siin varitsevad raudtee- ja laevaõnnetused ning teeröövlid, reisijaid kimbutab mere- ja raudteehaigus (Vilde 1952: 231, 233) ning kuhu oleks ülepea parem mitte kunagi jõuda. Seikluste taustaks on piduehtes linnamaastik – palju suuri ja uhkeid hooneid (Vilde 1952: 257, 259) – ning kiirustav ja rahvarohke linnapilt, kohati ka üsna iseloomulik ülevaatlik linnamiljöö, selle tajumist on edasi antud eriti Sitika Kai pilgu läbi. Näiteks: „Enda üllatuseks nägi piiga aga, et vaksali poolt põhjatu joru niisuguseid kahehobuse-„roskasid“ tuli, nagu temalgi oli olnud, ja kõik peeni inimesi täis“ (Vilde 1952: 258). Linnamaastikku kuuluvad raudteejaam, Toomemägi, Rüütli uulits, Vanemuise suveteater, Tartu närvikliinik, raekoda jne. Mainitud on teatavat ükskõiksust võõra suhtes: „tartlane kardab tüli ja vaeva külalistega, veel enam aga kelme, olles võõra vastu täis umbusaldust“ (Vilde 1952: 248), mis lubab oletada, et linnaelanik pelgab kelme tulevat omakorda pigem mujalt kui endi keskelt – ning seda, et toimetulekuks on linnas vaja raha [„Kuhu võõras linnas ilma kopikata minna?“ (Vilde 1952: 242)]. Vilde laulupeo-Tartu on mitmest eri vaatepunktist huvitavalt kujutatud seikluslik linnamaastik.

3.4.2. „Paisete“ pala „Issanda kiituseks“ Ernst Peterson-Särgava laulupeoteemalise pala põhistseeniks on kolkalik maakoht nimega Karulaba. Teekond Tartu linna laulupeole ei ole meelelahutus, vaid hukatusteekond, kus linnast lähtuv kurjus kulmineerub lõpuks oma algallikas. Peterson-Särgava linn näib „kõige kurjuse pesana“ (Tuglas 1959: 373). „Paised“

56 nuhtleb siiski kõigepealt kohalikku piiratust, mis võimaldab „linna kurjusel“ üldse nõnda mõjule pääseda. Friedebert Tuglas on nimetanud „maa vaimlist linnastumist“, millega küla kaotab palju endisest erinevusest (Tuglas 1912: 96). Maakultuuri ja seejuures vana rahvakultuuri ihalemine tähendas tegelikult samuti juba linlikku mõtteviisi, romantilist igatsust „tagasi loodusesse“, eheda maa vastandamist rikutud linnale (Jansen 2007: 196). „Talupojauhkus“, mis oli aidanud ärkamisajal identiteeti kujundada, oli edaspidi juba iseendast linliku mõtteviisi tunnuseks (Jansen 2007: 196). Ernst Peterson-Särgava jutustuses ristuvad esiteks just maa puhtus ja linna rikutus. Peategelane, kaheksateistkümneaastane maatüdruk Miina Kodar Saviaugu saunast, ilusa hääle ja range kasvatusega neiu, kutsutakse kirikukoori solistiks. Laulukoor on koht, kus noored ilma järelevalveta kohtuvad ja vabalt suhteid loovad. Uue seltskonna tõttu jääb Miina võõraks oma peigmehele ja langeb koorikaaslase, kõlvatute plaanidega kõrtsmikupoja Risu Jaan Võlvi meelituste ohvriks. Tartu linnas laulupeol hukutab Risu Jaan Miina sealviibimise viimasel õhtul. Neiu läheb linna elama, kus lõplikult alla käib, saades lauljaks linnakõrtsis. Tema vanemad surevad kurvastusest. Domineeriv, „tegelik“ tekstimaailm on Karulaba maakoha argipäev. Jutustatakse minevikus, kolmandas isikus usaldusväärse kõiketeadva jutustaja suu läbi, see rõhutab ajalist distantsi. Jutustaja ei viibi ise kõnealuses tekstimaailmas, ka lugejal pole võimalust milleski kahelda. Jutustuse tegevus algab umbes aasta enne kõnealust laulupidu ja lõpeb (mõni) aasta pärast seda. Miina Kodara elukogemusest aimub puudulikku haridust, talutöö raskust, isa ühtaegu karmust ja hellust doseerivat kasvatust. Lünklikud teadmised välisilmast saab ta enamasti ajakirjandusest, aga enamasti samuti vahendatult: kas endiselt peigmehelt Joosepilt või laulukoori juhatavalt köstrilt. Habras seos on Miinal siiski Tallinnaga, kus elab mitte just jõukale mehele läinud õde. Üheks tooniandvaks, samas vaid visandlikuks alam-maailmaks ongi Miina isa Mart Kodara maailmakäsitus, mis mõjutab tugevasti Miina elukogemust. Mart Kodara maailmapilt on tragikoomiliselt jäik, koondades mälestusi nekrutipäevist Ungaris ja Krimmis, piiritletud Nikolai-aegse soldati sõduriau mõistest (Nikolai I oli tuntud oma sõjaväelembuse ja reformivaenulikkuse poolest). Selle maailma piirjooni kinnitavad ajalised ja ruumilised tekstimaailma ehituselemendid: Ungari sõjakäik (1849), Krimmi sõda (1854–1855), 18 aastat kroonuteenistust, pärast seda rajatud kehva talu pidamine umbes kahekümne aasta jooksul nekrutipajuki toel. Tonaalsuselt näib jutustus olevatki kohati Miina isa vaatepunktist, kes on kivinenud, kibestunud ja jonnakas. Mart ütleb tütrele: „Jaa katsuu sestna umerett; Ungru voinas põll, Rõmski voinas põll, sestna sill; matrii, tevka, ubjuu!“56 (Särgava

56 „Mina tahan ausasti surra; Ungari sõjas olin, Krimmi sõjas olin, elasin ausasti; vaata ette, tüdruk, tapan!“

57 1970: 130.) Kasvatuse osaks on tal aga tsitaadid „Kalevipojast“: „Mis kaotas Kalevipoeg, kui ta ilusat reisi läks tegema? – Isade tarkuse.“ (Särgava 1970: 102.)57 „Paised“, mille üks pala on „Issanda kiituseks“, kuuluvad Ernst Peterson-Särgava kõige teravamate ühiskonnakriitiliste jutustuste hulka. Peterson-Särgava kirjutas jutustuse „Issanda kiituseks“ 1899. aastal, see ilmus 1900. Autor distantseerus oma radikalismist pärast 1905. aastat (Vinkel 2000c: 560). Tuglas on nimetanud seda perioodi eesti naturalismi heroiliseks ajajärguks (Tuglas 1996: 281); ühtlasi oli Peterson-Särgava sellise jutustamislaadiga näiteks Jakob Pärna idealiseeritud jutustustes esitatud seisukohtade lammutaja (samas: 281). Särgava oli kirjutamise ajal abiõpetaja Aleksandri linnakoolis Põltsamaal ja kritiseeris kõnealuses loos balti pastorite mõju all olnud laulukooride tegevuse kõrvalmõjusid (Vinkel 2000c: 560).58 Jutustuse pessimismi selgitab mõnigi lisaasjaolu, üks neist ka eelmainitud ebakõla ärkamisaja retoorikaga: „Muistne peo pühadus nagu kadus, pidu sai ülespuhutud asjaks.“ (Särgava 1970: 119). Jutustuse õhustik pärineb Põltsamaalt, kuhu valgustatud Vändrast (Tuglas 1946a: 1041) tulnud Peterson-Särgava tajus eriti teravalt sotsiaalset majajäämust: endiselt rasket mõisakorda, vaesust, millele mõisa ja kirikla jõukus on teravaks kontrastiks (Mihkla 1938: 454).59 Olukorda ilukirjanduse abil parandama hakates on kirjanik „Paisete“ motona parafraseerinud Koidula luuleridu: „Sinu pisaraid ma näen, sinu muret kuulen ma, Eestimaa, su ööst, su valust – neist sull’ tahan rääkida!“60 Peterson-Särgavat köitis läbivalt naisküsimus (Hint 1938: 465); kirjaniku kaasaegseid arvustajaid on paelunud aga küsimus, miks autor jutukangelanna hukatusteele just sellise ajendi – laulukoorist osavõtu – valis. Nimetatud teema probleemsus peegeldub arvustuste rohkuses (nt Reiman 1901).61 Peterson-Särgavat on nimetatud seepärast Eesti Gorkiks (Grenzstein 1900: 1084), jutustust on peetud „Paisetest“ psühholoogiliselt kõige motiveeritumaks (Mihkla 1938: 455). Miina siseheitluste kujutus väärib tähelepanu seda enam, et heitlused on põhjustanud

57 Kalevipoeg läks teekonnale maailma otsa ja kinkis naastes teejuhiks olnud Lapu targale Varrakule isaisade tarkuseraamatu („Kalevipoeg“, 16. laul). 58 Kirikukoorist erinevate lauluseltside vastu võidi see-eest olla just nende uudsete ideede levitamise tõttu. Koidula jutustuses „Ainuke“ (ilmus Eesti Postimehe Jututoas aastal 1868) ei ole külanaised rahul Lohasaare Andrese uutmoodi vaadetega elule, neil on olukorrale ka seletus olemas: „Aga see tuli kõik sest, et Lohasaare Andres ka uue „lauluseltsi“ liikmeks oli heitnud, kus nüüd ühtepuhku ühte ja teist uut asja kuulutati, nagu nimelt vallakooli parandamist ja uue kirjutamise viisi õpetamist, ja niipalju ütlesid nemad: vallakoolmeister olla kõige selle paha sünnitaja, mis sest tõusis!“ (Koidula 1957: 76). 59 Teatavatest piirkondadest ja kihtidest oligi tunduvalt raskem välja rabeleda (Jansen 2007: 187). 60 Luuletus „Eesti muld ja eesti süda“:„Minu pisarad sa näinud,/ Minu mured kuulnud sa, –/ Eestimaa, mo tööd, mo laulu,/ Sull´ neid tulin rääkima!“ (Koidula 1969: 167). 61 Kriitikast on hea ülevaate andnud Paul Ambur (1939: 98–101).

58 paljuski just pelgalt kujutluslik (laulupeo)linn. Hiljem on leitud, et tendents ei ole põhjendatud, ehkki põhineb tõsielul (Tuglas 1946a: 1048–1049).62 „Issanda kiituseks“ algab tsitaadiga piiblist, Soodoma ja Komorra rahvale – etteheidetega kahe hukkaläinud linna rahvale. Need linnad hävitas Jumal linnaelanike kõlvatu ja liiderliku eluviisi tõttu. Nii nagu erineb Vilde ja Peterson-Särgava jutustuste alatoon ja žanr, erineb ka autorite linnakirjelduse värving. Võrdluseks sobib laulupeoliste Tartusse jõudmise kujutus. Vilde Lõhe Liisu ja Siim Sikusarv satuvad laulupeo-ootuse melus rongilt kõigepealt Tartu raudteejaama: „Mis aga tähendas kõik tormamine ja lainetamine selle möllu vastu, mis valitses Tartu vaksalis rongi saabumisel! Siin oli üksik inimene kadunud ja maetud. Peoliste vastuvõtjaid oli kaks korda nii palju kui peolisi. Pidumärkidega ehitud saatkonnad võtsid laulukoore vastu ja jagasid neile korteripileteid. Sugulased otsisid sugulasi, sõbrad sõpru, korteri-üürijad üürilisi, taskuvargad saaki.“ (Vilde 1952: 242). Ehkki kujutatav pilt võib ehmatada, teenib kirjeldus oma liialdustega pigem kummutavat eesmärki. Peterson-Särgava laulupeolised jõuavad Tartusse samuti rongiga, näod „nagu väsinud rehepeksjail: higised, tolmused, mustad ja väsinud“: „Tuhandekirjaline vaatepilt avanes vaksalis lauljate silme ees. Kõik oli võõras. Tuhanded inimesed käisid edasi ja tagasi; tõukasid üksteist, põimisid läbisegi, naersid, teretasid, suudlesid; kõikide silmad otsisid nagu midagi... Võõras, piinlik, rõhuv! Ka Karulaba lauljad olid nagu võõrad lambad võõras karjas.“ (Särgava 1970: 121.) „Võõras, piinlik, rõhuv“ muudab võimatuks toimuvast rõõmu tunda. Võib oletada, et lugeja eeldus, et nn tegelik maailm oma tegevuspaikadega on reaalselt eksisteeriv koht, lihtsustab ühtpidi kirjaniku ülesannet. Nii Vilde kui ka Peterson-Särgava puhul on üht sündmuspaika ehk Tartut kirjeldatud tegelikult minimaalselt (nagu ka viimase jutustuses maakonnalinnana esile kerkivat Pärnut), nimetatud on vaid üksikuid detaile linnapildist, taas on iseloomulik punktiirsus, mis Tartut tundval inimesel võimaldaks ettekujutatud linnas lugemise käigus orienteeruda. Tugevneb tunne, et autori(te) kirjeldatud maailm meenutab meile tuttavat keskkonda ja erinevusi märkame alles siis, kui neile osutatakse. Linnamaastiku üks varjund tekitatakse Peterson-Särgava puhul huvitavalt erinevate teiseste ehk vahendatud kirjelduste kaudu, näiteks tsiteerides laulupidu kirjeldavaid ajalehetekste, mis peaksid mõjuma nagu „pits viina enne lahingut“ (Särgava 1970: 123):

62 Aadu Hint on Peterson-Särgava loomingut vaadeldes ilmumisaegsele kriitikale vastanud nii: „Ning kui ta [E. Peterson-Särgava – E.-M. T.] jutus Issanda kiituseks tõesti lõhub laulukoore, siis seepärast, et „Betlem Efrata Juudamaal“ juhib ära rahva energia ta tõsiste hädade nägemiselt ning nende parandamiselt – Juudamaale, Indiasse, „laulemisse ja luulemisse“, restoran „Pihkvasse“, või – teise ilma rohumaadele.“ (Hint 1938: 464.)

59 „/---/ Taara kuulsasse linna voolab nüüd tuhandeid rahvast kokku. Nende nõu on eesti laulu ja mängu kuulda, mis tuhandest suust ja sadadest mänguriistadest nende kõrvu kõlab. Vanad Taara müürid ja Vanemuise küngas vaatavad nagu imeks pannes kõigi nende piduliste otsa.“ (Särgava 1970: 119.) [---] „Pühadus täidab Taara linna. Päike mängib üleval taevas Ilmarise kojas ja vaatab naeratades alla – meil on peopäev! Igalt poolt püha Eesti pinnalt voolab ärganud poegi Taaralasse, juba tee pealt selget häält kuulda lastes.“ (Särgava 1970: 123.) Ristuvad samaaegselt eri žanrid, keele- ja stiilikihid.63 Tartu (ja ka Peterburi) on Miina Kodara vaimus tekkinud mitme eri teksti koosmõjus. Kaudselt viidatakse siin Faehlmanni muistendeile. Ants Viires on kirjutanud, kuidas 19. sajandil oli veel väga oluline suuline ajaloopärimus ning see põimus keskmise eestlase ajalooteadvuses tihedasti uute ajalootõdede ja müütidega – „Kalevipoeg, Vanemuine, Taara, Kungla rahvas, Lembitu, pikk ja pime orjaöö, Tasuja – kõik need olid ju sündinud asjad, millest vestis meie lugu, meie ajalugu!“ (Viires 2001: 36). Niisamuti põimusid need rahvuslikku ajalugu loovad tekstid muu ilukirjandusega. 1840. aastal ilmusid Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes üheks eesti rahvusluse esiisaks nimetatud Friedrich Robert Faehlmanni (Jansen 2004: 268) muistendid „Esthnische Sagen“. Esimesena trükiti „Vanemuise laul“, „Keelte keetmine“64 ja „Emajõe sünd“. Mitmele eeskujule, seejuures Kristian Jaak Petersonile ja „Kalevalale“ tuginedes lõi Faehlmann romantilise rahvusmütoloogia alused ja kujundas välja eesti muistsete jumalate panteoni (Jansen 2004: 274–275). Moodustus osa Eestimaa (pseudo)mütoloogilisest substraadist (Kepp 2006: 100). Faehlmanni figuurid ja motiivid kuulusid kohustuslikult uue eesti rahvuslaste põlvkonna sümbolite hulka (Jansen 2004: 279). Ärkamisaja järel 1860.–1870. aastail oli Faehlmanni rahvaehtsana esitatud muistendivara rahvusideoloogia oluline koostisosa ja see kuulub rahvusliku identiteediloome juurde praegugi (Laanekask jt 1999: 10). Eestikeelsena jõudsid müüdid trükki 1866. aastal Perno Postimehes, loomise müüti tutvustas Carl Robert Jakobson oma esimeses isamaakõnes 1868 (Laanekask jt 1999: 15). Koidula 1866. või 1867. aastal kirjutatud luuletus „Vanemuise riik“ on juba nende muistendite parafraas (Jansen 2004: 280). Muinaseesti panteon levis ilmselt kõige mõjukamalt Jakobsoni koolilugemike kaudu (Jansen 2004: 280), samuti Karl August Hermanni viisistustena (samas: 283). Oma aktsendi või isegi põhja on muistendid andnud Tartu kandi kohaloomesse. Faehlmann kirjeldab muistendeis Tartu ümbrust näiteks nii: „Siin oli esimeste

63 Linnakirjelduses on selliseid võtteid edukalt rakendatud: 1929. aastal ilmunud Alfred Döblini linnaromaan „Berliin, Alexanderplatz. Franz Biberkopfi lugu“ (1929, e. k. 2007) sisaldab ajalehekuulutusi ja väljavõtteid kohtuotsustest, masinate kirjeldusi ja poeetilisi vahepalu, prostituutide ja varaste kõnepruuk on kõrvuti linnahärrade pateetiliste kõnedega ning kabareelaulud on läbi põimunud piiblitsitaatidest (vt Talivee 2007). 64 Täielikul kujul tõlkis „Keelte keetmise“ eesti keelde Eduard Bornhöhe 1882. aastal (Laanekask jt 1999: 15).

60 inimeste paradiis, siin laulis luulejumal oma südanthaaravat hümni, siin keedeti keeled, ja lähedases ojakeses puhkab särav ning laulev Kaleviidi mõõk“ (Faehlmann 1999: 48). Faehlmann seostas müütides ka Tartu nime Taaraga – kui Tara paik (Faehlmann 1999: 47) ning Toomemäge kujutavad müüdid Vanemuise tegevuspaigana (Toomemägi 1968: 5).65 Karulaba laulukoori õpetav köster nimetab Tartut Taara linnaks [„Ma olen Taara linnast kuulda saanud, et tuleval suvel tahavad eestlased 75aastase vabaduse mälestuseks laulupidu toime panna“ (Särgava 1970: 92)].66 Tartut võrreldakse ka Olümpiaga, see võrdlus pärineb kaude tsiteeritud ajalehetekstist: „Pidu tõsteti korraga suureks isamaaliseks vägitööks; eestlasi kõrvutatakse vanakreeklastega, kes Olümpiale tõttasid, ehk küll lauljate seas enam kui pooled olid, kes ei Olümpiast ega kreeklastest midagi ei olnud kuulnud /---/“ (Särgava 1970: 119.) Tartu- kirjeldused ajalehtedes taasloovad Faehlmanni muistendi-panteoni, Taaralinna kui iidse Taara kantsi ja Toomemäe kui laulujumal Vanemuise asupaika; linnamaastiku loomisel on kasutatud (pseudo)mütoloogilist substraati. Sarnane seos on Maximilian Põdderi romaanis „Bob Ellerhein“ (1884) loodud Toomemäe nimega: toomkiriku järgi nime saanud, on „tema vana aus eesti nimi Taaramägi meiegi rahva suust kaduma läinud ja alles uuemal ajal jälle sellest teenimata unustuse udust valge ette toodud“ (Põdder 1977: 7). Teine Miina kujutlusilmu on aga Peterburi, kus käiakse siidis ja sametis; tütarlapsele on see eeskujude-maailm, mille moodustumises mängib rolli vahendatud, kohati üsna kontekstivaba ajakirjandus (sedavõrd on tema ettekujutus seotud reaalselt eksisteerinud isikutega). Ajalehe (ja -kirja) tekste täiendavad laulukoori juhatava köster Kopfi jutud lauljaist suurtes linnades, „mille kõrval ta Rakveret, Paidet, Viljandit ja Pärnut porihunnikuiks pidas, [---] ja kui suurt raha nad selle eest saavat: kümned tuhanded üheainsa õhtu eest!“ (Särgava 1970: 87.) Sellise maailma olemasolu kinnitavad Karulabassegi jõudnud linnamoed ja -kombed. Linnad ei omanda Miina kujutluses selgemaid piirjooni, jäädes paikadeks, kus lauljannaks saades „kuulevad mind suured saksad, ja võib-olla leidub mõni rikas inimene, kes armu poolest mind laseb edasi õppida või minu üle vaimustatud saab ning mu niisuguseks kuulsuseks teeb, nagu köstri poolt kiidetud suured lauljannad“ (Särgava 1970: 120) ja kus elavad hästi „siidis ning sametis ja kalliskivides lauljannad oma suurte jaki suu-aukudega“ (samas: 107). Miina tajub ka, et linn on tume vari Karulaba horisondil, selle halb mõju on kuidagi tunnetatav, näiteks „linnariie“ ehk Risu Jaani esimene kingitus Miinale – poeriie vana kuue ja sitsrätiku asemele – on esimene samm tema hukatuse teel (Särgava 1970: 108).67 Miinat häirib küll piltidel nähtud lauljannade riietus [„Peale selle olid

65 Võrdluseks: Koidula luuletuse „Mõtteid Toom-mäel“ (kogus „Emajõe ööbik“) algus: „Vanemuine, laulujumal/ Sinu laululehkav kannel/ Helises siin põhja peal!“ (Koidula 1969: 133). 66 Tartu selline nimetus esineb laulupeoga seoses ka Vilde jutustuse alguses. 67 Peterson-Särgava kirjeldab seejuures reaalset protsessi, seda, kuidas talurahvas uue elulaadi omaks võttis: 20. sajandi alguseks oli ka nende rõivastuses juba peale jäämas linlikkus (Jansen 2007: 301).

61 need suured neiud piltidel väga alasti, mis Miina häbitunnet haavas“ (Särgava 1970: 87)], ent kahtlemata ihaleb temagi endast sellist ülesvõtet. Suurlinn on Miinale teataval määral ehe muinasjutupilt: „Talle tulid meelde lood vaestest tütarlastest ja kuningapoegadest, teda lapsepõlves vaimustanud lood, milles ka vaeseid tütarlapsi klaasmõisadesse oli viidud ja seal kuningaprouadena üleval peetud.“ (Särgava 1970: 120.) Peres valitseva õhkkonna tõttu pigem sissepoole elava ja kinnisena ei ole tal pärast peigmees Joosepist lahkuminekut võimalust kellegagi teda erutavate teemade üle arutleda. Ka linnamineku lootuse rajab Miina ebamääraselt juhusele, mitte kindlale tegevuskavale, isegi kui Risu-Jaan soovitab: „Hakake laulu õppima, minge linna – ja teie käsi käib väga hästi“ (Peterson- Särgava 1970: 107) – seejuures ei ajendu noormehe soovitus veel salalikkusest. Kaude toetub Miina Kodara ettekujutus linnast – nii Tartust kui ka Peterburist – ajakirjanduses kujutatud linnale, millest on kirjutatud väga erinevas kontekstis. Maastik on vaatamise viis; Tartusse jõudnud Miina Kodarale kangastub peoehtes linn kui „suur kõlakoda oma suurepäraste viguritega, kanneldega, lippudega, pärgadega“, see on tundmatu luulemaailm (Särgava 1970: 123), mille krooniks on Vanemuise selts ja saksa teater, kuhu Risu Jaan tütarlapse viib, et „oma Miinale ilusat linna näidata“ (1970: 119).68 Kujutletud ja ihaldatud ajalehe-Taaralinna asemel tajub magamata ja söömata, kuumast ilmast ja proovidest kurnatud tütarlaps hämust, ainult paiguti mõistetavat ümbrust, kus teda „veeti, saadeti, tõmmati ja aeti“ (Särgava 1970: 123); kuskil selles paikne aidataoline ulualune, kus õlgedel pärast lõbutsemist ja vallatusi mõni tund magatakse. Siin on kohatist sarnasust mõne Vilde jutustuse lähema miljöökirjeldusega: laulupeoliste korteritingimused (ühine ruum õlgedega põrandal), harjumatust rahvarohkusest ja sündmusterikkusest tekkiv väsimus, tülpimus ja abitus, korterikaaslaste kiuslikkus. Miina rõhutud meeleolu tingivad üleväsimusest tulenev erutus, tema siseilmaga vastuollu sattuvad teod ja tasapisi purunevad lootused saada suureks lauljaks: seega siis ka unistusilmad, milles ta on seni elanud ja millest unistanud. Võitnud isa vastuseisu laulupeole minekule, varjates isa eest oma motiive linna pääseda, tahaks ta saavutatut nautida kui keelatud vilja, ent sisimas ei suuda ta ise seda heaks kiita. Linnale on ühe pahena ette heidetud kõlblusepuudust, nähtud paigana, kus puhtus ja tundesügavus kaovad (vt Veidemann 2013: 27). Täiesti illusioonivaba ja kõlvatu „tegelik maailm“ paigutub Peterson-Särgava „Paisete“ palas ajaliselt perioodi pärast laulupidu. Nüüd kujutab linn endast kauget pimedat varjudemaailma, mille vastandiks on maa/küla. Näiteks aetakse Risu kõrtsmik maalt ära linna õllepoodi pidama, sest mõis ei saa pidada kõrtsimeest, „kes öösiti laskvat inimesi tagakambrites juua, kaarte mängida ja muid roppusi teha“ (Särgava 1970: 126); linna kõlbab ta küll. Linnamaastik algabki kõrtsihoonetega,69

68 Peomeeleolu ja ajalehetraditsiooni kirjeldustele pakuvad võrdlusainet August Kitzbergi memuaarid „Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused I–II“ (Kitzberg 2010: 69–70). 69 Vrd: „Öölge, mis teie tahate, aga kõrts on ikka kuradi kirik. Teekäijale on ta aga palvemajaks, vastas Paul.“ (Pärn 1882: 62–63.)

62 pala lõpus on linna sissesõitu kirjeldatud järgmiselt: „Juba eemalt hakkavad linna majad peale. Kõige enne on paar kõrtsi, mida rahvasuus imelikult „Petlemaks“ ja „Jeruusalemaks“ kutsutakse.“ (Särgava 1970: 134.)70 Linnakõrts on ainus koht, mis pakub Miinale kui külaühiskonnas(t) langenud naisele mingit väljapääsu. Kas patumülkast saab pääseda, jääb lahtiseks. Viimane pilt kujutab teda linnakõrtsi ees, kus joobes naine endise peigmehega kohtub: „Joosep oli oma käe tema [Miina – E.-M. T.] piha ümber pannud ja avitas teda üles; naisterahvas oli aga parema käega Joosepi õlast kramplikult kinni haaranud ja vaatas armu paludes ning abi oodates ülespoole nagu Peetrus, kui teda merelainetest, kuhu ta rinnuni oli vajunud, välja tõmmati.“ (Särgava 1970: 135.) Lõpustseenis peitub vihje pala sünniloole: autor näinud kord Pärnu agulis „Petlemma“ kõrtsi ees noormeest joobnud tüdrukut maast üles aitamas „nagu Jeesus Peetrust lainetavast veest“ (Tuglas 1946a: 1048). Ühtlasi tõmbab autor otsad kokku: algustsitaat piiblist, võrdlus kahe hukkaläinud linnaga, laieneb samuti siin kirjeldatud paikadele.

3.4.3. Miina Kodar ja Aino Tamm Huvitav on asjaolu, et Miina Kodara kujus on hoiatuslikuks vormitud üks Eesti edulugudest, talupäritolu tütarlapse tee Viljandimaalt maailmalinnade lavadele. Miina unistused lauljannaks saada ja suurlinnade lavadel särada ei võrsunud tühjalt kohalt. Lugenud ajalehest kuulsatest lauljannadest, nägi ta ka ise laulupeol esinemas esimesi kutselisi eesti soost muusikuid: „Viimane õhtu mõjus Miinale iseäranis. See oli see oodatud aeg, kus rahvale näidati, mis haritud võidus ehk võitud haridus jõuab teha. Ette astusid mitmed haritud kuulsused ja laulsid või mängisid, rahvas hõiskas „hurraa“ ja „nad elagu“, ehk küll Miina meelest enam sellele kuivetanud noorisandale, kes tagalaval sabakuues edasi-tagasi jooksis, kui kunstnikkudele.“ (Särgava 1970: 123.) 1894. aasta laulupeol olid esimest korda kavas eesti solistide kontserdid: esinesid lauljad Aino Tamm ja E. Salme, metsasarvemängija Jaan Tamm, viiuldaja J. Neiup, klaveril saatis Johannes Kappel (Talve 2004: 486). Nimetatuist on Aino Tamm ilmselt Miina eeskuju. Risu Jaan jutustas Miinale: „...kui ma isaga taga Viljandi olin, läks sealtpoolt keegi talutüdruk ma ei tea kas Tartu või Peterburi, ja nüüd peab suur kuulus laulja olema. Ma ise nägin, polegi na ilus, aga käib siidis ja sametis“ (Särgava 1970: 105.) Tarvastust Kuressaare küla Kitsi kehvast renditalust pärit sopran Aino (Anu) Tamm (1864–1945) oli esimene kutseline eesti laulja. Tamme vanaisa võtnud naise tolle hõbeselgelt üle väljade helisenud lauluhääle pärast ja kui Tarvastu köster Karoll hakkas rahvale uusi kirikulaule õpetama, oli see paar olnud

70 Paul Johansen on Pärnu kõrtside nimedele andnud seletuse: need tulenevad saksa orduvendade kombest püstitata linnuse lähedale väikesi kabeleid ja nimetada need paigad Pühalt Maalt pärit nimedega; Pärnu kandi kõrtsid on saanud nimed kabelite järgi (Johansen 2005: 39–40, vt ka Põltsam-Jürjo 2008: 57).

63 esimeste hulgas, kes õppima hakkas; nende poja Tõnise lastest sai professionaalseks muusikuks peale Aino ka poeg Jaan (Saul 1978: 7–8).71 Aino Tamme lauljatee alguses on sarnasust Miina omaga: koolmeistrist onu Aadu Renniti ja isa juttudest sai tütarlaps juba koolis innustust kunagi Adelina Patti72 jälgedes käia (Saul 1978: 15). Tamm laulis Tarvastu kihelkonna laulukooris ning pääses edasi õppima Liina Suburgi kooli Viljandis, seejärel Viljandi kaupmehe ja töösturi Rosenbergi osalise toetusega Peterburi (Aavik 1934: 254–258).73 Ta alustas 1891. aastal kontserttegevust ka Eestis, võttes algusest peale kavva eesti rahvalaule, mida hiljem laialdaselt välismaal tutvustas (Saul 1978: 69). 1897. aastal suundus Aino Tamm end täiendama Saksamaale, Itaaliasse ja Prantsusmaale, esinedes esimest korda 1900. aastal Pariisi maailmanäitusel, kus sai prantsuse laulude esitamise eest Prantsuse Haridusseltsilt Alliance Française suure hõbeauraha (Aavik 1934: 259– 260). Järgnesid kontserdid Inglismaal, Saksamaal ja Moskvas-Peterburis. 1903 jõudis ta tagasi Eestisse. Arvukate kontsertide kõrval alustas Aino Tamm pedagoogilist tegevust, õpetades Tallinna Konservatooriumis, tema õpilane oli Tooni Kroon. Aastast 1939 oli ta auprofessor (Saul 1978: 69–144).74 Miina puhul on Aino Tamme unistuslikust eduloost, mis algas linna õppima minekuga, saanud hoiatuslugu, linnamaastikust hirmu ruum, seejuures üsna abstraktne. Ent Miina kujus on tõstatatud ühiskondlikke probleeme, naisemantsipatsiooni vajalikkust; ja kas ei hukuta Miinat tegelikult just külaühiskond? Niisiis on Peterson-Särgava laastu paigutamine siia pigem temaatiline, võimalikku topeltteksti arvesse võtmata.

71 Metsasarvemängija ja muusikaõppejõud Jaan Tamm (1875–1933), õe kõrval 1894. aasta laulupeo solist, lõpetas 1897. aastal Peterburi konservatooriumi, töötas samas õppejõuna (1908. aastast professorina), oli 1920–1933 Tallinna Konservatooriumi õppejõud ja 1923. aastast selle direktor (Saul 1978: 8). 72 Sopran Adelina Patti (1843–1919) oli 19. sajandi kuulsamaid ooperilauljaid. 73 Tamm elas Peterburis ühes korteris koos oma õe Mariga (a-st 1899 Raamot). Mari Raamoti elulugu peegeldab omakorda toonase maailma avarust: pealinnas Soome põllumajandusinstituudi üliõpilase, eestlase Jaan Raamotiga abiellunud, kolisid nad mehe õpingute pärast esiteks Königsbergi, siis töökoha pärast Tuulasse, ning elasid ka stipendiumiga Leipzigis ja Kielis (Reinart 2017). 74 Aino Tamme repertuaar tekitas vastakaid tundeid Friedebert Tuglases, kes sattus teda kuulma 1912. aastal Pariisis „Põhjamaade rahvaste laulude“ kontserdil ja leidis, et eesti rahvalaulud kõlasid lastekontserdile kohaste viisikestena, rahvariided näisid kirjute hilpudena ja laulude keel barbaarsena, ning väitis, et „meil pole Euroopale midagi õpetada, meil on Euroopalt ainult õppida“ (Tuglas 2004: 38–42 ).

64 3.5. SUURLINNADE KUMA. PETERBURI JA RIIA VAHEL Nagu Ernst Peterson-Särgava tegelase Miina Kodara unistustes, valasid Eesti linnadele oma tulede kuma kauged suurlinnad, mille tundmaõppimise iha hoogustus pärast sajandivahetust (Sarapik 2008: 245). Soome kirjanduses on Juhani Aho romaani „Üksi“ (Yksin, 1890) nimetatud Euroopa modernismi esimeseks pääsukeseks soome kirjanduses, pidades silmas eelkõige selle uudset vormi ja rütmi (Paikre 2011: 88). Aho Pariisi kirjeldused, nagu tema teiste teoste Helsingi kirjeldused, on talletanud midagi väga omast tollasest õhkkonnast, on kirjutanud Kai Laitinen (1994: 196); need on valanud toonasele soome kirjandusele ka suurlinna kuma. Teistpidi, võõraidki linnu on peetud omakultuuri kinnismärkideks või on need eesti kultuuri mälupaigad, on kirjutanud Jaan Undusk (2016: 189). Lilli Suburgi jutustuses „Liina“ läheb minategelase sõber Sepa Jansu õppima pealinna Peterburi (seda võimaldab isa jõukas lastetu vend). Noore Eduard Vilde kangelased rändavad näiteks Rooma ja Napolisse; tema romaani „Röövitud tiivad“ (1892) tegevus algab hoopis Liverpoolis. Kohti on paraku ainult nimetatud, miljööd on maalitud üldsõnaliselt, hõredalt ja „universaalselt“ (Kääri 1964: 92). Hiljem ei ole kirjanik sellist võtet kasutanud, pidades oluliseks iseenese pikemat vahetut kogemust mingi keskkonna kujutamisel, kirjutades reisikirjas „Kaks kuud Kesk- Euroopas“ (1900–1902) nii: „Pariisi peab nähtama, mitte tema üle loetama. Kõik, mis ma võin, on see, et ma nagu lennust ühe või teise silmapilkliku pildikese kinni kahman ja mõne kahvatu kriipsuga paberile joonistan. Need on pealiskaudsed, lendavad kihina ja kahina seast valimata aju sisse sattunud lihtsustused. Kes Pariisi kirjeldada tahab, peab teda tundma, ja kes teda tunda tahab, peab seal mõne hea aasta – õigemini eluaja – elanud olema. Seda ei nõua mitte ainult Pariisi päratu suurus, vaid palju enam see tuhandekihiline, lugemata värviline, alati vahelduv elu, mis teda täidab ja mis igas linnajaos, jah, tihti igas suuremas uulitsas oma isenägu ja iselaadi kannab.“ (Tilga 2013: 74). Siin avaneb kirjaniku paigakujutuse kreedo. Ent ka n-ö name-dropping võib nii mõnegi nimetatud linna puhul tuua selgust oma aja maailmataju piiride kohta. Pärisnimi, millel on reaalne referent, toob endaga kaasa kirjandusvälise konteksti, tekib pingeväli `reaalsuse´ ja `fiktsionaalsuse´ teljel (Niitra 2008: 173), nimi kui mütoloogilise süsteemi olulisim osa mäletab (Pärli 2008: 270). Pärisnimed võivad inimühiskonnas olla mõistetud kui teatav ühtne nii ajas kui ka ruumis toimiv kommunikatsioonikanal (Toporov 2008: 278). Eneken Laanes on osutanud, et 19. sajandi lõpp eesti kultuuris kujutas endast äärmiselt huvitavat etappi mitte ainult seepärast, et siia jõudsid Euroopa kirjandusvoolude mõjud, vaid et siinsed kirjanikud elasid mitmes keeleruumis ning sageli rändasid palju (ka tööotsingul) – seega oli neil seni arvestatust rohkem mudeleid ja inspiratsiooniallikaid, juhuslikke leide ja laene oma loominguga kombineerimiseks (Laanes 2012a: 491; Laanes 2015: 131). Oli väljarändamise aeg, mis omakorda rikastas maailmapilti; aga väga palju reisis just uus haritlaskond (Jansen 2007: 190). Õppimine ja enesetäiendamine ei olnud seejuures väheolulised.

65 Avataktina võib meelde tuletada juba Koidula laialdast kirjavahetust 1870. aastail, tema 1871. aastal tehtud reisi Riia kaudu Tallinna, Helsingisse, Viiburisse ja Peterburi, pärastist kolimist Kroonlinna ning elamist abikaasa õppestipendiumi toel Viinis (Aaver jt 1994: 16–19); samuti on mitmel tema teosel muganduslik päritolu. Neist „Perùamaa viimne inka“ (1865) oli autori lemmiklaps (Rebane 2011: 344). Kirjanik ja ajalehetoimetaja Ado Grenzstein viibis oma päeviku järgi 23. VI 1894– 8. IX 1894 õppereisil marsruudil „Riia, Warschau, Krakau, Teschen, Ratibor, Olmüß, Königgräß, Prag, Wien, Budapest, Belgrad, Risch, Sofia, Konstantinopol, Smyrna, Athen, Patras, Zante, Korfu, Brindisi, Neapel, Kapri, Room, Genua, Mailand, Gotthard, Basel, Straßburg, Düsseldorf, Berlin, Königsberg, Wirballen, Mosheisi, Mitau, Riia, Tartu“ (Grenzstein 1910: 189). Anna Haava elas ja töötas Venemaal ja Saksamaal 1892–1899. Eduard Vilde esimene viibimine Berliinis ja saadud mõjutused ilmnesid hiljem olulistena kirjaniku loomingus; Berliini-muljed peegeldavad otseselt näiteks tema humoristlikus kogumikus „Kus sandid saia söövad. Eduard Vilde Berlini naljajutud“ (Vilde 1891a). Reisides ei piirdutud Euroopaga; kirjanik Andres Saal kolis 1898. aastal Hollandi Indiasse Surabajasse, kust saatis Olevikule reisikirju, artikleid ja olustikukirjeldusi ning õppis ära malai keele (Klaassen 1980: 329, 333). Võõrkeelte vastu tunti huvi, see avardas oluliselt ka lugemishorisonti: nii lugenud Eduard Bornhöhe kaheksas võõrkeeles (Roos 1940: 327). Bornhöhe jutustuste tegevuspaigad ja tegelased markeerivad kohati tema enda avarat reisikogemust (vt nt Nirk 1962a: 334); nii tema kui ka Eduard Vilde tundsid end suurlinnades nagu „kalad vees“ (Viitol 2012: 57). Rohke kujutlusliku või reaalse reisimise tõttu ei olnud raamatutegelase avar maailmataju omakorda tavaliselt võõristav. Siiski tekitas võõraste maade kirjeldamise kodusus kohati küsivat kriitikat: nii pidi Andres Saal selgitama, et tema esimene eri raamatuna ilmunud jutustus „Põgenenud kloostrikasvandik“ (1885) ei ole tõlge, vaid algupärand (Urgart 1931: 307–308).

Joonis 3. Elisabeth Aspe jutustuste tegelaste Euroopa.75

75 Kaardi aluseks on geograafia kontuurkaart gümnaasiumile (Lepasaar 2007).

67 Kõigi teoste tegelaste teekonnad lähtuvad algselt Pärnust. Olulisemaid reisijaid: sinine: Ennosaare Ain („Ennosaare Ain”); oranž: Olga Luukas („Ennosaare Ain”); roheline: minategelane („Aastate pärast”); hallid sihtmärgita nooled: kunstnik Hans oma abikaasaga („Anna Dorothea”).

Aspe, aga ka näiteks Maximilian Põdderi romaani „Bob Ellerhein“ (1884) peategelase rännakuid võib võrrelda Eduard Vilde reisidest koostatud kaardiga (vt Tilga 2013: 10–11). Eriti just kahe suure linna nimel on 19. sajandil ja 20. sajandi algupoolel eesti ilukirjanduses märgatavamat kandepinda ja napimadki vihjed osutavad, millised tähendusvõrgustikud oma aja lugejais võisid nende linnade nimedega seostuda; need peaksid olema omaette meie kultuuri mälupaigad. Eesti oli toona nii Peterburi kui ka Riia ajalooline tagamaa: Raimo Pullat nimetab enam mõjutatud piirkonna piirina mõttelist diagonaaljoont Paldiskist Võruni (Pullat 2004: 51). Friedebert Tuglas on oma esimeses monograafias Juhan Liivist (1914) jaganud eesti kirjanikud „realistlikeks” põhjaeesti ja „romantilisteks” lõunaeesti kirjanikeks, lähtudes keelest (vt Undusk 2013: 474–475), ent ka maastikust: „Pinna, looduse ja osalt kliima poolestki võiks meie maa suurtes joontes kahesse osasse jagada, Tallinnamaaks ja Riiamaaks, millede täiendusena, kuid mitte ilma eriliste iseäraldusteta oleksivad saared.“ (Tuglas 1914: 10). Ehkki Tuglas oma tüpoloogiast edaspidi pigem taganes, annab kirjeldatud kaart siiski põhjust vastavaks jaotuseks mitmel alusel (geograafilised liikumisvõimalused ning jagunemine suurlinnade tagamaaks).

3.5.1. Peterburi võimaluste ja vaimupriiuse aura Keisririigi pealinna, maailmalinna Peterburi, saatis usk võimalustesse tööturul, karjääris ja õpingutes, aga ka eriline vägagi põhjendatud vaimupriiuse aura. Peterburi oli juba 19. sajandi algul Euroopa suuruselt neljas linn; sajandi lõpuks ületas selle rahvastik miljoni piiri. 20. sajandi alguseks kujunes seal välja eestlaste suurim diasporaa (Pullat 2004: 13). 19. sajandil oli sel linnal oma oluline mõju eesti rahvuslikule ärkamisele. Maalikunstnik Johann Köler oli ärkamisajal üks nn „Peterburi patriootide“ liidreid, kelle ümber koondusid nii toonased eesti päritolu haritlased kui ka „eesti rahva sõbrad“ (Pullat 2004: 24); Köler toetas nii 1864. ja 1881. aastal palvekirjade esitamist keisrile, et parandada rahva reaalset olukorda. Tema mõjul hakkas näiteks Peterburis töötanud Carl Robert Jakobson sügavat huvi tundma rahvusliku ärkamise vastu (Pullat 2004: 23) ning naasis 1871 Eestisse; Köleri suhetes kodumaa ettevõtmistega peegeldub ilmselt üldse see side, mis pealinlastel oma juurtega oli. Jakob Hurda ja Carl Robert Jakobsoni kirjavahetuse järgi otsustades oli Peterburi eesti haritlaste tegevuse eesmärk rahvustunde ja - ideoloogia arendamine ning ka rahvusriigi viis hiljem ellu sealt naasnud eesti vaimueliit (Pullat 2004: 22). Peterburi oli kujunevale Eesti haritlaskonnale, kultuurile ja teadusele ka „Õhtumaa kultuuri ja sealsete ideede „valguskaabli“

68 vahejaam, võimendi, mis selekteeris ja tugevdas läänest lähtuva teabe mõju“ (Pullat 2004: 18). Kui esimesed eestlased sattusid Peterburi kohe pärast linna rajamist (Pullat 2004: 43), siis 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse järgi elas suurlinnas 64 116 eestlast (Pullat 2004: 38). Seda, kui mõjus oli pealinna eesti kogukond sajandivahetuseks, aimub näiteks 1908. aastal ilmuma hakanud Peterburi Teataja avanumbrist (lehte anti eri nimede all välja 1918. aastani). Esimene number, mis ilmus pühapäeval, 14. septembril 1908, toetas juhtkirjas rahvuslikku ühistunnet, kodumaaga peetud sideme tähtust ning teatas näiteks vajadusest eestikeelse keskhariduse järele („Eesti keskkool Peterburki!“). Kroonlinna eesti seltskonna kohta on siis kirjutatud: „Too aeg oli eestluse peatõstmise aeg“ – eesti kiriku ja sealse „Eesti Seltsi ümber koondunud oli „tükike kodumaad võõral pinnal“, kus elati „tuleviku-Eestile“ (Ronimois 1934: 210). Peterburi kas või vihjeline mainimine paljudes kirjandustekstides avab samuti suurlinna võimalusi; võimsasse tööstuslinna mindi tööle eri ametitesse, suurlinna õppeasutustesse õppima, õppimisvõimaluse kõrval õpetati ise. Enamiku moodustasid töölised, ent esindatud olid ka kõik linna tegevus- ja kutsealad (Pullat 2004: 64). Peterburile on esiteks omistatud mingi eriline vabaduse hõng, mis kodumaal näib puuduvat. Suburgi jutustuses „Liina“ uskus nimitegelane, kelle armastatu seal õpib, et „Peterburis, armsa keisri ligidal, kestab ka eestlase vaimupriius omajagu“, kuna see kodumail on sootuks keelatud (Suburg 2002: 26). Veidi teise alatooniga on karjääri võimaldav ametialane vabadus. Maximilian Põdderi tegelane Bob Ellerhein samanimelises romaanis peatub Peterburis teel Moskvasse ja kohtub seal sõber Pritsuga. Prits on suurlinnas haljale oksale jõudnud just tänu sellele, et seal tema päritolu kuidagi arvesse ei tule: „Esiteks, kui ma Tartu ülikoolist siia tulin, pidin mina peaaegu ilma palgata teenima, enne kui praeguse koha kreiskonna kohtu peale sain. Aga kodumaale jäädes oleks minul vist palju rohkem takistusi ära võita olnud, sest et seal eestlasel mingit lootust ei ole kõrgema kohtuameti peale saada. [---] Jah, oleks minul sündimise poolest see õigus osaks saanud, kolm tuttavat tähte oma risti- ja väärnime vahele punuda, siis oleksin ma küll oma paradiisi Baltias võinud leida, aga minu isa oli õnnetuseks, ehk muidu küll igapidi aus mees, ainult lihtlabane Muda Märt!“ (Põdder 1977: 23.) Põdderi näide osutab avaramale õppimis-, töö- ja karjääriturule. Suburgi kangelanna on autobiograafiline ning peegeldab tema tutvusringkonda kuulunud isikute pealinnakogemust ning arvatavalt ärkamisaja ideede genereerimist suurlinna eesti/estofiilide suhtluskonnas. Mõlemad kirjanduslikud peterburlased, Suburgi Jansu ja Põdderi Prits, puutuvad tõenäoliselt kokku oma päritolu väärtustavate haritlastega; ent samasugust aadet kannab endaga juba laia maailma Tartust lahkudes ka Põdderi romaani nimitegelane ise, rahvuslike huvide teadja ja kaitsja. Teisalt ei mõju pealinnas neile päritolu taak, mis Eesti- või Liivimaa kubermangus talupojasoost ametniku karjääri võinuks raskendada.

69 Peterburis jagasid 1890. aastatel korterit Anna Haava, Miina Hermann, Aino Tamm ja Mari Raamot, lühikest aega ka Elisabeth Aspe, olles õnnelikud, et „oli võimalus olla suurte haridus- ja kunstiallikate juures, kust ka siis ohtrasti ja väsimata“ ammutati (Raamot 1934: 29). Aspe töötas lastehoolekandeasutuses, Haava koduõpetajana ja halastajaõena, Miina Härma klaveriõpetaja ja koorijuhina, Mari Raamot koduõpetajana. Majanduslikul edul, n-ö seiklustel majandusmaastikul, võib ilukirjanduses olla teinekord üsna umbmäärane taust. Näiteks Jakob Pärna loomingus on ses valdkonnas avanevad võimalused antud kord vihjamisi, kord seotud mingi kindla karjääriga. Tema jutustuses „Lahtine aken“ (1882) pärib vaene käsitöösell suure varanduse oma tädilt, kes teenis selle ku i da g i Peterburis (Pärn 1882: 68). Töenäoliselt oli ta teenija, kes elu härrasrahva teenimisele pühendas ning oma elu seetõttu elamata jättis. Pärna „Must kuub“ (1883) kõneleb hoopis konkreetsemalt eesti soost arsti doktor Visnapuu elust pealinnas, linna küll pikemalt kirjeldamata, ent osutades just selle ametiga ses linnas kaasnevale majanduslikule heaolule – see halva kliimaga linn on kui „tohtrite kullaauk“ (Pärn 1979: 91). Jakob Kõrvi jutustuste tegelastel on ootused suurlinnale seotud otseselt teenistusega: näiteks muganduse „Kiired kosjad“ tegelane Amalie Lille sõidab Peterburi laste õpetajana tööd otsima (Kõrv 1893: 97), tema vend Markus Lille aga Moskvasse kooliõpetajaks (samas: 128). Suurlinnas peab olema õnne. Christian Kannikese jutus „Oma süü pärast“ („Sündinud juhtumiste järele jutustatud“, 1889)76 lõpetab noor mees Martin Tartus kooli ja sihiks saab ülikool suurlinnas: „Martin oli tubli ja priske noormees. Ta oli juba kahekümne aastane; oli enne jõulu Tartu gümnaasiumi läbi teinud ja tahtis peale pühade Peterburi ülikooli minna.“ (Kannike 1904: 78.) Kannikese suurlinna atmosfääri kirjeldavad pigem vihjed hiilgusele, lõbustustele, peenele seltskonnale ja lustisõitudele. Martini tublidus aitab tal küll edasi jõuda, võimaldades tööd koduõpetajana, ent edasijõudmise eelduseks oleks siiski jõukus ja sidemed ning kindla positsiooni saavutab ta alles abielu kaudu. Seejuures abiellub ta ühiskondlikul redelil alt üles – teoks saab koduõpetaja abielu õpilase/õpilase õega (nagu ka Põdderi romaanis „Bob Ellerhein“, kus tegelase saatuses ühinevad ettevõtlikkus ja õnnelikud juhused; abiellumist takistavad algul mõlemal puhul vanemate vastasseis seisustevahelisele abielule). Suurlinna puhul esineb nappi linnamaastiku või -miljöö kirjeldust. Pärna jutustuse „Must kuub“ peategelane, Viljandimaalt pärit dr Visnapuu elab linnas, mille oma pesapaigaks ehitas „vägev tsaar Peeter“: „Tuhanded käed liikusid ja müürid kasvasid maast, mitmekordsed majad tekkisid rabastikku, tornid sirutasid ennast taeva poole ja inimeste hulk liikus julgest uulitsal.“ (Pärn 1979: 90). Peterburi on siinsete kirjelduste järgi oma uhkusele vaatamata rappa ehitatud haige linn: „Maa aga auras oma mädanenud õhku majadesse ja tõbi ja surm tegid meheviisil tööd ja teevad seda veel tänagi, nõnda et veel nüüdki pealinnas enam inimesi sureb kui

76 Ilmus osaliselt Postimehes ja trükiti täielikult Postimehe Lõbulisas.

70 sünnib, aga sellegipärast kasvab ta aasta-aastalt perekamaks ja inimesed tulevad ümberringi linnadest ja maalt sinna kokku.“ (Pärn 1979: 90–91.) Sohu ehitamise tõttu ongi linn arstikutsega noorele mehele edukas keskkond. Dr Visnapuu näib linna juba hästi tundvat ja sobitub hästi ka seltskonda. Linnakirjeldus on siiski väga stereotüüpne, küllap mingile eeskujule või ettekujutusele toetuv, kivine, kalk, kiirustav ja mürarikas: „[---] ikka sama vankripõrin, ikka ühesugune rahvajooks, kui ajaksid nad läinud päeva taga, ikka samad paljad uulitsakivid, ei rohelist murupinda, ei puulatva, ei lillepõõsast, ei mesilasesuminat kuskil; iga inimene vaatab külma südamega teise otsa ja tahab aga teada, kui palju ta päevas teenib, et elada võiks.“ (Pärn 1979: 103). Linna halva kliima tõttu naaseb ka noor doktor medicus lõpuks kodumaale. Õppimis- ja teenimiskeskkonna kõrval on olemas ka teistsugune, hämar ja saladuslik Peterburi. Eduard Vilde seitsmeteistkümneaastaselt valminud esikteoses, põnevusjutus „Kurjal teel“ (1882, ilmus 1898) toimub tegevus samuti Peterburis ja siin leidub suurlinna lihtsamate elupiirkondade kirjeldusi. Autor oli linna ka oma silmaga näinud; ta kirjutas jutustuse pärast pealinnast naasmist, kus oli käinud tööd otsimas (Viitol 2012: 345). Põnevusjutu tegevuspaigaks näib suurlinlik keskkond igatahes hästi sobivat: kuriteo ajend peitub juba vastavas keskkonnas (tihedas konkurentsis läheb äri allamäge, tagajärjeks on töötus, kaardimäng, purjutamine ja nälgiv perekond). Ühtlasi on vihjatud võimalustele, mida suurlinna asumine võib mõnel puhul pakkuda – juhuseid, kus „õnn, äriline osavus ja hoolsus“ toovad ettevõttele kuulsa nime (Vilde 2010: 11). Suurlinn Peterburi on seega kirjelduselt küll ähvardav, ent ei välista ausa äri ja tubli töö võimalusi ning sel juhul paremat elu. Põnevusjutu pingelisus luuakse aga eelkõike dramaatiliste linnakirjeldustega tormisest ööst, kui sünnib kuritegu ja kassaröövliks madaldunud kaupmees tegutseb pimedail tänavail. „Gaasituled laternates loitlesid ärevalt ja mustad varjud tantsisid nende tusase kuma ümber. Sinna vahele ragisesid vihmatorud ja räästarennid, kusagil aias või puiestikus raksatas puu murduda ning Neeva poolt kostis hooti kui nutuga segatud vihane möirg: öö oli õudne.“ (Vilde 2010: 5). Nii edasi antud äreva atmosfääri ja paiguti juba ka tihedamalt edasi antud miljöö kõrval on suurlinnamaastik iseenesest minoorne: hiljem lisanduvad kirjeldustesse väiksed hoovid kitsaste pimedate trepikodadega, töölistele ehitatud korrusmajad, millel pisikesed tumedad aknad, taustaks nõgised korstnad, majades on tume niiske õhk, mis elanike tervist laastab, kuni pereliikmeid järjest hauda kantakse. Nimetu Peterburi puiestik, kus tragöödia kulmineerub, toimib aga kui mitmetasandiline kulissidega näitelava. Peaaegu vildelik on suurlinna külg, mida vajas 1906. aastal Friedebert Tuglas: ta sõitis end vanglast vabanenuna sinna varjama, elades

71 Aleksander Netliefi passiga ühe mehaanikatöökoja omaniku perekonnas (Tuglas 1960: 251).77 Vilde peaaegu kakskümmend aastat hiljem kirjutatud romaanis „Raudsed käed“ (1898) läheb tsaaririigi pealinna kui suurte vabrikute ja tehastega õnne otsima Narva Kreenholmi tööline Hindrek Sepp – ta loodab suuremas maailmas teistmoodi elama hakata – ning veidi hiljem kolib sinna romaani peategelase Villem Luige pere. Nende elupaik asub suures viiekorruselises majas, aknad kitsa hoovi poole, toad kitsad, mustad, õhuta ja valguseta, kuhu kostab „miljoni-linna78 kauge, otsatu mürin ja kohin“ (Vilde 1928a: 184). Tööliste kehvi, raskeid ja kalleid elutingimusi on ilmselt kirjeldatud üsna tõepäraselt (vrd Mäsak 1981: 40–41). Suurlinnakirjeldus on siin võrreldes eelnevalt kirjeldatud Narva tööliskvartaliga tegelikult napp; domineerivad pigem ülekantud ruumilised parameetrid (linlikus üksinduses ähvardab allakäik, mida vahendab Juuli Luige langus; üldistatult halb keskkond ja atmosfäär). Ometi säilib romaani lõpus usk suurlinna ja/või tulevikku peidetud võimalustesse. Virve Sarapik on osutanud, et ka Aino Kalda „Suurlinna pildid” (Eesti Üliõpilaste Seltsi album, 1902) võrdleb suurlinna Moolokiga, ent kriitika kõrvalt aimub teatavat episoodilist helgust (Sarapik 2008: 245).

3.5.2. Liivimaa kubermangu pealinn79 Liivimaa pealinna Riiat on nimetatud Baltikumi Pariisiks ja Roomaks (Viitol, Kello 2008: 9). Lõunaeestlastele on Riia olnud peamine linn, pealinn, on öelnud Jaan Kaplinski (Godiņš 1999: 577); sinnaminek oli liivimaalasele pürgimine omaenda pealinna (Viitol, Kello 2008: 10). Riias sündis ja seal ka suri 19. sajandi algupoolel maarahva laulik Kristan Jaak Peterson, Riia Jakobi kiriku kellamehe poeg. Liivia Viitoli ja Karl Kello koostatud kogumik „Sinu, minu ja meie Riia“ (2008) annab ülevaate ka Riiat kirjeldavast eesti ilukirjandusest ning seal elanud eesti kirjarahva loost (Viitol 2008a: 119–165). 19. sajandi lõpukümnendeil ja 20. sajandi algul elasid Liivimaa pealinnas lühemalt või pikemalt Eduard Vilde, Ernst Enno, August Kitzberg ja Karl August Hindrey. Koduigatsusest luuletas Riias Elise Aun, hiljem tegutses seal mitu aastat August Gailit; need on vaid mõned vähesed näited.80 Riia oli esiteks tööhõivelt kutsuv suurlinn nagu Peterburigi – kui 19. sajandi lõpul Vene keisririigi suuruselt kolmas tööstuslinn. Raudtee ehitus oli alanud seal varem

77 Ka Tuglase esmamulje tema esimesest visiidist Peterburi iseloomustab hästi suurlinna kontrastiderohkust, näiteks tema kirjeldus linna elanikkonnast: „Soldateid, käsitöölisi, maani kuubedega vaimulikke, kerjuseid, sitsrättide naisi, – mingi tõugude segu suure riigi piiril. Ja kõige selle kohal häälte suma ning miasmide leitsak. Näis, nagu oleks soo Nevski puusillutise alt kogu aeg auranud.“ (Tuglas 1960: 160). 78 Esimestes trükkides: „maailma-linna“ (Vilde 1910: 162). 79 Eesti nüüdiskirjanduses on Riiale pühendatud Paavo Matsini romaan „Sinine kaardivägi“ (2013), mille minategelane on läti esimese urbanistliku poeedi Aleksandrs Čaksi majamuuseumi teadur. 80 Riias elas mõnd aega Carl Robert Jakobsoni vend Eduard Magnus Jakobson (1847–1903), ksülograaf, kelle puugravüüris illustratsioonid kaunistavad „Kooli Lugemise raamatu“ esimest jagu; viljakas gravöör tegutses ka vaimuliku kirjanikuna (Hain 1997).

72 kui Eesti alal, ent 1972. aastal rajati üle Daugava jõe raudteesild, mis kergendas ühendust riigile olulise ekspordisadamaga; sajandivahetuseks oli linna elanikkond ligi 300 000.81 Töölised seisid seal oma õiguste eest teravamini kui Eestis (Pukits 137: 74). 1881 elas Riias 1565 eestlast, neist enamik eeslinnades; sajandivahetuseks kasvas see arv ilmselt oluliselt (Mela 2008a: 65). Eestlastest riialaste tööhõivest on ülevaate teinud Marjo Mela (2008a: 66), enim oldi siis tegevuses käsitöö ja teeninduse alal. Riias oli võimalusi õppimiseks: õigeusu vaimulikus seminaris omandasid hariduse paljud eesti noored, seal anti hea baasharidus edasiõppimiseks (Raudsepp 2008: 80), samuti õpiti Riia Polütehnikumis (vt ka Utno 2007: 76–77). 1880 asutati Riias eesti lauluselts Imanta, mida juhatas mõnda aega Phoenixi vagunitehase raamatupidaja Kitzberg (Kalkun 2008: 127; Utno 2007: 78). Töölised, kes haritlaskonda võõrastasid, kohtusid Pārdaugava trahterites; nende kohtumiste keskkond muutus omamoodi probleemiks ning pani põhjuse algatada Riia Eesti Karskusseltsi loomise 1890, kus töölisseisus sai koos käia (Utno 2007: 78). 1898. aastal asutasid Riia eesti üliõpilased korporatsioon Vironia (Mela 2008b: 87), seltsi esimene esimees oli lühikest aega polütehnikumi üliõpilane Ernst Enno (Mela 2008b: 90). Eesti algkool õigeusklikele avati 19. sajandi lõpuaastail, 1908 aga venekeelne kohustuslike eesti keele tundidega eesti kool (Ducmane 2007: 115). Eesti kirjandust sai lugeda ka Riia ajalehtedest: seal ilmus tõlkeid eesti kirjandusest, näiteks 1890. aastatel avaldati Juhan Liivi jutte (Talvet 2013: 411). Tööstus- ja sadamalinn Riia oma töövõimalustega peegeldub näiteks Tartumaa kirjaniku Christian Kannikese jutustuses „Kaks venda“ (1888). Siin lähevad kehvapoolse talu säästud mõlema poja koolitamisele, viimased naasevad pärast õpinguid koju, talutööks kõlbmatud.82 Üks vendadest, Jüri, otsustab maaelust loobuda: „Ma lähen Riiga. Seal on palju vabrikuid ja konturid, kõigiti palju laialisem ja teistsugusem asi kui siin. Seal võib ometi inimene ka midagi leida, üks kõik missugust teenistust. Mis sellest siis kasu on, et mina kõige oma koolitarkusega talu sulaseks hakkan. Ma võin ju palju kergemalt enesele leiba teenida ja ka teid avitada.“ (Kannike 1904: 34.) Ometi ei oska ta suurlinnas avanevaid võimalusi ära kasutada, ei säästa midagi, sõidab lõpuks mõnd aega merd ja naaseb puupaljana Kuuse tallu. Suurlinna peab tundma, on siin korduv moraal: ka noorem vend Joosep läheb Riiga, aga kogeb seal kontoris töötades, et suurlinnas võib ka ausa mehena vangi sattuda (Kannike 1904: 35). Mõlemad peavad talutööle naasma. Milline on Kannikese vihjamisi osutatud

81 Muide ka enamik reisimarsruute oli sageli ökonoomne just üle Riia, seda nii postimaanteel, raudteel kui laevaga liikumisel. 82 Kuuse peremees ütleb laste harimise kohta jutus „Kaks venda“ nii: „Mis ma oma poegade koolitamisest olen saanud, sedasama saan ma küll viimaks ka koha ostmisest: vaesust ja viletsust!“ (Kannike 1904: 33.)

73 Riia, jääb ainuüksi lugeja aimata – tegemist on pigem üldisema ettekujutusega ühest suurlinnast, nagu see oli sama autori Peterburi-kujutuse puhul. Eduard Vilde Riia periood (1889–1890) ajakirjanikuna Zeitung für Stadt und Land toimetuses oli viljakas nii ilu- kui ka ajakirjanduse autori ja arvustajana (Viitol 2008a: 122). Riias tutvus Vilde oma esimese abikaasa, saksa-hollandi päritolu Antonie Gronauga ja siit lähtus nende romantiline põgenemine Berliini (Viitol 2008a: 123; Viitol 2012: 89). Riia linnasüdamesse on paigutatud Vilde pikema jutustuse „Doora Osol“ (1892) tegevus. Vilde jõudis linna ja linlaste eluolu hästi tundma õppida, suheldes tihedalt Riia saksakeelsete ringkondadega (Viitol 2008a: 124). Jutustuses pääseb esiplaanile „rikas Riia“ ning linnastumisprotsessist tulenevad elumuutused – meespeategelaseks on linna tulnud noormees, üliõpilane, naispeategelase rollis on jõuka saksastunud lätlase kasutütar, keda sunnitakse abielluma vastu tahtmist rikka vabrikandiga. Ta lahutab hiljem abielu ja pöördub oma noorusearmastuse – vaimsete huvide ja läti keelt kõneleva, maalt kehvadest oludest Riiga õppima tulnud üliõpilase juurde tagasi (vt ka Viitol 2008a: 124–125). Jutustuse tegevus toimub peale Riia kesklinna Aleksandri bulvari ka Majorenhofi kuurordis (Viitol 2008a: 124). Vilde on kujutanud visa haridusnõudlejat, kelle ees seisab ka küsimus: kuidas jääda kõrgema hariduse saanult truuks oma rahvale ja keelele (Viitol 2008a: 124) – ka eelkirjeldatud põhiküsimusi mitmes kirjandustekstis. Peaaegu kogu tegevus toimub jutustuses siseruumides ja ehkki puuduvad pikemad Riia linna kirjeldused, aimub moodsat suurlinlikku tausta. Noore Vilde loomingus on see üks tähelepandavamaid linnateemalisi „pilte“ (Viitol 2008a: 125). Vilde hea sõber oli suur läti realist Rūdolfs Blaumanis (1863–1908), läti novelli rajaja, kes noort kirjanikku mitmeti mõjutas, näiteks ka loodusnähtuste kui müstilise „tegelase“ rolliga (Viitol 2008a: 122, 2012: 88). Vilde tõlkis Blaumanise loomingut. Niisiis võib Vilde puhul rääkida kirjanikust, kelle loomingus on läti kirjandusest mõjutatud motiivistikku. 20. sajandi algul avaldas Augusts Deglavs (1862–1922) kultuuriloolise triloogia „Riia“ kaks esimest osa („Rīga”, I 1910–1911; II 1920, kolmas jäi ilmumata; tervikuna on eesti keelde tõlkimata).83 Üks dokumentaalne tegelaskuju selles on Riia eestlane Martin Lapp ehk Lapa Mārtiņš, kes tutvustas veerandsaja aasta jooksul lätlastele eest olusid, tõlkis eesti autoreid ning kirjutas esimesele läti entsüklopeediale Eesti kohta artikleid (Pukits 1937: 55).84 Deglavsi varasemad romaanid „Kahe tule vahel“ (Starp divām ugunīm, 1891) ja „Uus maailm“ (Jaunā pasaule, 1897) kirjeldavad aga samuti aega, kui läti talupojad hakkasid linna kolima ning uues keskkonnas kohanema (Pukits 1937: 89).

83 Fragment romaanist „Senised peremehed ei taha võimust loobuda“ on ilmunud ajalehes Kommunist 1962. aastal Oskar Kuninga tõlkes. 84 Martin Lapp, Lapa Mārtiņš (1846–1909), eesti päritolu riialane, teadaolevalt esimene eesti kirjanduse vahendaja läti keelde, tõlkis näiteks Põdderit, Vildet, Kitzbergi ja Koidulat (vt Viitol 2008b: 176).

74 3.5.3. Vana pesalinn Moskva Ainus pisut lähemalt, küll väga napilt kirjeldatud suurlinn Elisabeth Aspe loomingus on jutustuses „Ennosaare Ain“ peategelase kauaaegne elupaik Moskva. Selle linnakujutus jääb katkendlikuks ja pildilikuks, seda ka autori eluloolistel põhjustel: Moskvat ei olnud Aspe külastanud ega sattunudki kunagi sinna, minnes küll hiljem paljude teiste eesti naiste eeskujul teenistust otsima pealinna Peterburi (vt ka Pullat 2004: 48). Ennosaare Ain näeb Moskvasse jõudes linna, mis asub kõrgel (tee läheb kogu aeg mäkke), paistavad majad ja jõgi (viimane on üks Aspe maastikuloome võtmeelemente): „Pikk ja vaevaline oli teekond, kuni reisisiht lähenes ja kuulsate Kremli tornide kuldläige meie reisija silma paistis. Välgukiirusel sõitsid väikesed viledad vene hobused kerge tarantassi-nimelise vene vankri ees läbi täielises kevadilus särava ja õitseva maakonna ja ütlemata ilusalt ja toredalt hiilgas ja virvendas hele päikesepaiste vana püha linna mitmekarvalisel, lugematul tornide hulgal. Vilistades keerutas noor Vene voorimees piitsa, ilma et ta oma hobuseid oleks löönud, lugematud meelitussõnad patras ta neile ette nagu mõistusega inimestele, sest tee tõusis aeg-ajalt kõrgemale ja oli raskem sõita. Pooluimaselt vaatles Ain määratut majadekogu, mis haljendavate puude ja kevadisel võimul kohava Moskva jõe veertel lahkelt vastu paistsid.“ (Aspe 1974: 68.) Linna kõrge asupaik, tornide kuldläige on pigem maatähisena võimu sümboliks, selle visuaalne mõju85 kannab ruumilist väärtushinnangut – kõrgemal ja taevale lähemal asuv parem (Lotman 2006: 367), iseloomustades kirjutaja või kirjutamisaja suhet kirjeldatud maastikku; siit õhkub teatavat mütoloogilist sakraalsust.86 Moskvat nimetatakse tekstis krooni- ja pesalinnaks (Aspe 1974: 70), n-ö kohaks, kus on midagi koorunud ja kasvanud (vrd: kesklinn – linnapesa – ka Põdder 1977: 15; linnasüda). Tänavad on kehvasti prügitatud, tolmused ja kaunis kitsad (Aspe 1974: 69; ka Põdder 1977: 48). Ain saab hariduse Moskva ülikoolist ja töötab matemaatikateaduskonnas õpetlasena, reisides vaid tööasjus Peterburi ja Kiievisse. Kerkib küsimus, kuidas võidi toonases lugemisvaras Moskva linna üldiselt kirjeldada: linn on jutustuses tuhathääleline ja -keeleline, vene keel kirjeldatud kui

85 Claudia Trillo on kirjutanud Orvieto linna katedraalist, mis ehitati kõrgele kohale, et linna tähtsus ja võim paistaksid kaugele. Keskaegsetel joonistustel on kirikut kujutatud ebaproportsionaalselt suurena: esmajoones oli tollastel joonistustel eesmärgiks rõhutada kiriku tähtsust. See oli pealinna tähtsust rõhutav sümbol, mis esindas võimu ümbritsevate maade üle, niisiis Orvieto rolli metafoor (Trillo 1998). Indrek Hargla romaanis „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” (2010) kerkib tegelastel samasugune küsimus Oleviste kiriku kohta: kas pühakoda võib olla ehitatud laevade kaubalinna meelitamise eesmärgil või toob selline teguviis hukatust? Merike Kurisoo on analüüsinud Tallinna sakraalmaastiku kujutamist; Matthäus Meriani Tallinna vaade 1590. aastatest ning teised selle aja linnakujutused annavad edasi linna, kus kirikud on maamärgid, visuaalsed sakraalsed majakad linnamaastikus (vt Kurisoo 2016: 94–96). 86 Aspe poliitilisi vaateid olevat iseloomustanud usk Eesti edusse, kriitilisus sakslaste suhtes ja sellest tulenev poolehoid keiser Aleksander III-le (vt Raag 1928: 43).

75 mahe ja hellitav – näiteks küsib balalaikat mängiv kutsar Ennosaare Ainilt: „Kuhu mu hobusekesed härrakese sõidutavad?“ (Aspe 1974: 69). Aspe jutustustes „Ennosaare Ain“ ja „Anna Dorothea“ on mõlemas igatsust näha kaugeid maid. Ehkki Aspe enim reisinud tegelane Ennosaare Ain on mees, ei rända kuigivõrd vähem ka tema naistegelased: mõlemad nimetatud jutustused lõpevad just kangelanna ärasõiduga nendele tundmatutesse paikadesse. Aspe tegelase Ennosaare Aini Moskva reisi võib võrrelda kirjaniku kaasaegse Maximilian Põdderi romaani nimitegelase Bob Ellerheinaga, kes samuti just sellesse linna satub. Romaani autor Moritz Maximilian Põdder (1852–1905), Rõika peeglivabriku juures asuva kooli õpetaja poeg, õppis 1873–1876 Tartu Ülikoolis algul teoloogiat, seejärel arstiteadust, ülikool jäi paraku lõpetamata (Kruus 2000d: 425–426). Põdder oli viljakas ja tunnustatud tõlkija, kes võiks kanda Eesti esimese kutselise tõlkija nime (Hasselblatt 2016a: 283). Ta on vahendanud kirjandust viiest keelest ning tema romaan, mis pälvis 1888. aastal Eesti Kirjameeste Seltsi auhinna, reedab tõlkijatööga omandatud sõnalist vilumust ja stiilitunnetust (Larm 2016; Veski 1974: 153). Romaanis on juttu eestlaste ärkamisaja probleemistikust, kritiseeritud Balti erikorda ja poolehoiuga kõneldud Carl Robert Jakobsoni programmist. Kui „Bob Ellerhein” hakkas 1884. aasta veebruaris Sakalas joone all ilmuma, ilmus see samal aastal ka Mārtiņš Lapa tõlkes Lätis (Mihkelev 2010: 907). Eri raamatuna ilmus „Bob Ellerhein“ 1911. Nimitegelane, samuti üliõpilane nagu Ennosaare Ain, on suurlinn Moskvaga kaude juba eelnevalt kursis. „Tunneb ometi õpetatud mees Euroopa suurte linnade elu ja olu mitmesugustest kirjeldustest ja kujutustest, mis tema teiste läbi on suusõnal saanud, nii et temale pealinnade tähtsamad ehitused, nagu kirikud ja teatrid, avalikud platsid oma mälestussammastega ja mõned uulitsadki tuttavad on, ilma et tema elades oma jalga sinna oleks pistnud, aga siiski neisse puutuvate ajalooliste teadmiste poolest veel mõnelegi, kes nõnda-ütelda sündimisest saadik pealinna uulitsakivisid on tallanud, juhiks ja tõlgiks võib olla.“ (Põdder 1977: 56.) „Bob Ellerheinas“ on Moskva esiteks samuti „vana Vene emalinn“ (Põdder 1977: 91), ent ka juba uuenemisaegne linn (umbes viiekümne aasta jooksul kasvas rahvastik siis 300 000-lt miljonile). Ellerhein vaatab Moskvale kõigepealt parema ettekujutuse saamiseks Varblasemägedelt87 ülalt alla. Ta asetab muistse „valgekivilise“ linna (Põdder 1977: 27, 55) kohe oluliste suurlinnade konteksti, seda hierarhiliselt maailma kolmandaks linnaks tituleerides:

87 Vene k. Воробьёвы горы, 1935–1999 Lenini mäed. Linna kõrgeim koht asub Moskva jõe paremal kaldal.

76 „Küll on maailmas mõndagi nägusat linna, mille hulgas aga Konstantinoopolit ja Tiiberi jõe kaldale seitsme mäe peale asutatud vana igavest Roomat kõik reisijad ilusamateks tunnistavad, aga ka venelastel on õigus oma „emakese“ Moskva peale uhke olla, ja mitte põhjuseta pole tema sõna: „Kes Moskvat ei ole näinud, see ei tea, mis ilus on!“ Ja kes kord ülevalt Varblasemägedelt on Moskva punaste ja roheliste katuste peale vaadanud, päikese paistel säravate kullatud tornide iludust on silmitsenud, see peab seda igapidi tõendama.“ (Põdder 1977: 55). Seejuures on võrdlusena huvitav teatav ürgsuse või metsikuse noot lääneliku Euroopa kontekstis: nimelt kutsub Ellerheina saksa üliõpilasest sõber Tartus Moskvat kohaks, kus „hundid inimesele kontvõõrasteks käivad“ (Põdder 1977: 13). Vaatepunkti asukoht süvendab Bob Ellerheinas vaid imetlust. „[Ü]he linna silmitsemisel ei ole mitte üksnes tähtis, kuidas suurema ehk vähema kunstiga ja osavusega iseenesest näotud kivid on uhketeks hooneteks ja toredateks tornideks kokku laotud, vaid ka tema sees elav rahvas oma avaliku elu poolest“ (Põdder 1977: 55). Linna kirjeldamist linnulennult on peetud levinud võtteks 19. sajandi ja 20. sajandi alguse romaanis, see võib näiteks rõhutada tegelase ja tema keskkonna deterministlikku suhet (vt Ameel 2013: 148). Ellerhein liikleb linna tundma õppides turistina, sõites Moskva risti-põiki läbi ja säilitades seejuures ikka oma tähelepaneliku vaatleja perspektiivi: nimelt hoburaudtee vaguni/vankri katuselt (Põdder 1977: 55). Raamatulinnade atmosfääri on antud läbi ajaloo edasi väga erinevalt, näiteks kollaažina, mis iseloomustab linnaelus kiiresti üksteisele järgnevaid sündmusi, või montaažina, mis lõhub sündmuse erinevaist vaatenurkadest nähtud stseenide jadaks. „Bob Ellerheina“ Moskva-kujutuses on tegemist ühtlasi vaatepunkti muutumisega põhimõtteliselt: 19. sajandi lõpust on linnakogemus kaldunud liikuva või montaažlinna poole ning linna on ka nähtud staatilise taju destabiliseerijana (Curtis 2002: 58). Bob Ellerhein leiab, et linna peabki tundma õppima liikudes, aga mitte jala (Põdder 1977: 55), seega on teemaks juba kiirenev elutempo ja modernsuse joonena pidev liikumine. Põdderi jutustuse puhul võib öelda, et eelkäijatega võrreldes on muutunud linnakirjelduse loomus. Cornelius Hasselblatt on nimetanud ka selle teose keelt urbanistlikuks (Hasselblatt 2016a: 284). Ellerhein on siiski viinud endaga Moskvasse killukese rahvuslikku müüdimaastikku. See on tema kaasaskantav kodumaa, kultuuriliste väärtuste mosaiik (vt Jürgenson 2002: 51). Ellerhein vaidleb juba teel Moskvasse vastu reisikaaslasele, mõisnik Karl Karlovitš de Kunkelshausenile, kes väidab, et „Kalevipoeg“ väga vana ei ole, vaid „dr. Kreutzwald ta ise on sepitsenud“, kosutades asjatult selle rahva ebauhkust (Põdder 1977: 35). Ellerhein tunneb eepost nii hästi, et vastab talle „Kalevipoega“ tsiteerides. 19. sajand on eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ ilmumise lugu, osalised selles olid nii Faehlmann põhisündmustiku ja idee visandajana kui ka Friedrich Reinhold

77 Kreutzwald autorina.88 Rahvaväljaanne ilmus Soomes 1862. Esialgu vähe tähelepanu pälvides (Kampmann 1911: 462–464), hakkas eepos levima, seda ka kokkuvõtete, proosaümberjutustuste ja katkenditena (vt Hasselblatt 2016b: 45 jj); oluline on Jakobsoni lugemike roll alates 1867 (Hasselblatt 2016b: 40).89 Eeposest saadi inspiratsiooni, see nagu piibelgi ei tohtinud Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu“ järgi puududa ühestki eesti kodust (Jansen 2004: 279).90 „Kalevipoja“ mõjudest tegi esimesena ülevaate Mihkel Kampmaa (1911)91: seda tsiteeriti, aga võeti ka keele ja stiili poolest eeskujuks (Kampmann 1911: 466). Kampmaa nimetab esimesena Koidulat, kes paigutab 1867. aastal ilmunud luulekogus „Emmajõe öpik“ Tartu Toomemäele Kalevi haua (Kampmann 1911: 468).92 „Alles „Kalevipoeg“ on Eesti rahva loonud“, kirjutas Villem Reiman Eesti Kirjanduses eepose 50. juubeliaastal ( 1911: 417), parafraseerides Georg Schultz-Bertrami. „Esimeseks hüüdjaks hääleks tühjas laanes, esimeseks virgutajaks surmaunest iseteadlikule elule, esimeseks teerajajaks pimedusest ja madalusest välja valguse ja vabaduse poole jääb Eesti rahvale, eestilisele kirjandusele Kr e utzwaldi „Kalevipoeg“ – aere perennius.“93 (Reiman 1911: 448.) Reiman kasutab seejuures just ruumilisi ja maastikulisi kirjeldusi: tühjast ruumist teerada pidi valguse ja vabaduse juurde: sinna, kus midagi kindlasti asub. „Kalevipoega“ on nimetatud rahvuslikuks sümboliks, rahvuslikult ühendavaks ja enesetunnet tõstvaks argumendiks (Jansen 2004: 279), tüvitekstiks (Undusk 1994: 148), eesti kirjanduskultuuri sakraalseks tekstiks (Veidemann 2003). Jüri Talvet on leidnud, et „Kalevipoeg“ on Euroopa romantismis erandlik: niivõrd jõuliselt väljendab see patriootilist ideaali (Talvet 2005: 201). Moskvas ripub noore koduõpetaja Bob Ellerheina toa seinal Tartust kaasa võetud dr Faehlmanni portree (Põdder 1977: 51). Ellerheina inspireerib selgelt see tõlgendus, mille on andnud tema kodumaale Faehlmann ja Kreutzwald (vrd Jansen 2004: 279). Teda saadab ka teatav muusikaline samateemaline (unistus)maastik: ta mängib kaupmehe salongis viiulil ungari ja soome rahvalaule ning lõpetuseks Paciuse viisistatud „Kuule, kuidas hääli helab, Vanemuise kandlest kõlab“ (Põdder 1977: 78).94

88 „Kalevipoja“ ilmumisloo ajatelge vt Kreutzwaldi sajand. Eesti kultuurilooline veeb, http://krzwlive.kirmus.ee/et/kalevipoeg/saamislugu. 89 80% eesti talurahvast oskas „Kalevipoja“ ilmumise ajal lugeda (Hasselblatt 2016b: 36). 90 „Eestirahwa kõige esimesed ja kallimad raamatud on: waimuliku raamatudest Piibli raamat ehk Jumala sõna, nagu iga kristliku rahwa juures, ja ilmaliku raamatudest Kalewi poea laul, kelle läbi ka Eestlased kõigetargema rahwa juures kuulsaks saanud. Need raamatud ei tohiks kellegil puutuda, kes ristiinimene ja Eestlane tahab olla.“ (Jakobson 1867: 143). 91 Eepose kui alusteksti mõjudesse hilisemas eesti kultuuris on pikemalt süvenenud Marin Laak ja Piret Viires (vt vastavate publikatsioonide loetelu Hasselblatt 2016b: 44, 129–130). 92 Eeposes on Kalevi haud, mille püstitas tema lesk Linda, Tallinna Toompea. 93 `Kestvam kui teras.´ 94 Esimene stroof: „Kuule, kuidas hääli helab, / Vanemuise kandlelt kõlab: / see on Eesti laul, see on Eesti laul! Kuule, kuidas männik mühab, / kuidas jõgi jooksul kohab: / see on Eesti laul, see on Eesti laul!“. Jällegi on tegemist mingi helilise unistusliku maastikukirjeldusega. Aivar Jürgenson

78 Peterburi ja Moskva on siiski vaid esimesed peatused Bob Ellerheina pikal teekonnal, mille jooksul satub ta ka teistesse Euroopa suurlinnadesse. Kui tema leivaisa, kaupmees Runenstein avastab oma tütre Mea kiindumuse eestlasest koduõpetajasse ja annab Ellerheinale hundipassi, läheb viimane sõtta – kõigepealt Punase Ristiga sõjaväe abiarstina Serbia-Türgi sõjakäigule (kestis 1876–1878), seejärel pärast õpingute lõpetamist Tartus juba täieõigusliku tohtrina Vene-Türgi sõtta (1877–1878).95 Ta kogeb muu hulgas Plevna (Pleven) linna piiramise tagajärgi, töötades Rumeenia linna Simnitsa (Zimnicea) sõjaväehospidalis Doonau ääres (tekstis on mainitud ka teisi sealtkandi linnu, kuhu Ellerhein küll ise ei satu; ent kohad ongi selles osas pelgalt markeeritud). Sõjateele jääb üürike kohtumine armastatud Meaga; kaupmehetütar on vahepeal vanemate sunnil abiellunud, tema abikaasa, haavatud ohvitser, on Ellerheina patsient. Pärast sõja lõppu käib Ellerhein õppeotstarbel läbi ülikoolilinnad ja kliinikud Prantsus- ja Saksamaal, jõudes lõpuks Berliini. Seal parajasti peetaval rahvusvahelisel kalapüüginäitusel (1880) kohtub Ellerhein Meaga uuesti. Naine on vahepeal lesestunud, tema vanemad surnud. Kohtumine toimub muuseas veel ühe suure linna panoraami taustal: Paul Gropiuse õpilase, saksa arhitektuuri- ja maastikumaalija Christian Wilbergi (1839–1882) õlivärvides teostatud Napoli hiigelpanoraami (55 m pikk, 7 m lai) ees (vt: Architektur und Kunst: 18.).96 Ellerhein kihlub Meaga Berliinis Unter den Lindenil St. Peterburgeri hotellis (maja nr 31), abielu sõlmima sõidab sealt Vene riigi alamana tsaaririigi lähimasse punkti Wirballenisse (Virbalise linn Leedus), pulmareisile Itaaliasse ja arstipraksist hakkab ta pidama omakorda ühes nimetus „suuremas linnas“ (Põdder 1977: 136). Nõnda rändab üks 19. sajandi eesti kirjanduse üsna realistlik tegelane mitmes kauges suurlinnas, neid küll lähemalt lugejani vahendamata.

3.6. KOKKUVÕTTEKS: LINNA PANORAAM Siin lähemalt vaadeldud tekstides nähakse linna sageli kaugelt või viibitakse selles külalisena; ollakse ise siiski märgatavalt pärit mingist teisest ruumiosast. Linna kirjeldusena nimetatakse esiteks analoogselt rahvalauluga eelkõige silmanähtavaid kategooriaid – torne, lippe, „uulitsaid”, linna juurde kuuluvaid sadamates randuvaid laevu (vrd Jaago 2013: 498). See on sageli ma a s t ik s i lma p i i r i l . Lähemasse ilukirjanduslikku linnakirjeldusse võivad seguneda üsna kohaspetsiifilised linnalegendid; ühe linnakirjelduse aluspõhjaks võib olla hoopis jutustades või kirjanduses eelnevalt loodud kontseptsioon. Näiteks viidatakse piiblile, „Kalevipojale“, Faehlmanni müütidele, teatavatele ärkamisaegsetele on näidanud, kuidas väljarännanud või küüditatud eestlased kauge isamaa teemalisi laule oluliseks pidasid (Jürgenson 2002: 207–210). 95 Venemaa isamaalist vaimustust sel ajal annavad edasi Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina” viimased peatükid (vt http://rusistica.eu/venemaast/19-sajand/aleksander-ii/). 96 Christian Wilberg on mitmete linnapanoraamide autor.

79 tekstidele ja seisukohtadele, Koidula luulele, isamaakõnedele; kohati esineb mõne seisukohaga poleemikat, teisal vaateühtlust (nt Lilli Suburg – Carl Robert Jakobson). Ruumitõlgendus kordas siis üsna kindlaid tõdesid. Linn võib olla üsnagi vaenulik, seda kõigepealt ärkamisaegse ideoloogia pinnalt. „Balti Robespierre” ja „Peterburi mässaja” Carl Robert Jakobson (Kampmann 1913: 115) uskus maaelus peituvasse õnne, võitles eestikeelse ja -meelse koolihariduse ning talupoja harimise eest ning pani Sakalas aluse rahvuslik-talupoeglikule ideoloogiale: „tõesti prii mees oma prii maa peal” (Jakobson 1959; Jansen, Põldmäe 1959: 38).97 Teisalt ei näinud tema veel enese ees alternatiivi: linn või küla (Kruus 1920: 53); selleks ei olnud toona põhjust. Ent linna vahendamine on siiski ühenduses rahvustloova maastiku diskursusega. Teisalt on siin olemas oma linnamaastiku loomise tahe. 19. sajandil püüti kujundada ja konstrueerida oma ruumilist kuuluvust, seda tegid baltisakslased, soomlased ja ka eestlased; Soome puhul on näiteks Zacharias Topeliuse Boken om vårt land ehk Maamme kirja (1875). Ulrike Plath (2008, 2014b) on analüüsinud seda, kuidas 19. sajandil konstrueeriti baltisaksa Heimatit. Faehlmanni müüdid, Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, Carl Robert Jakobsoni koolilugemike tekstid loovad kõik isamaad, selle maastikke, annavad paikadele ajaloo. Kalevipoeg ehitab oma linna; eepos loob täiesti omaette Eesti kaardi ja maastiku. Jüri Talvet on osutanud, et ehitamise motiiv avaldub esmakordselt 6. laulus ja 10. laulust eepose lõpuni püsib esiplaanil Eesti linnade ehitamine; see on kui sümboolne eesti rahvuse (üles)ehitamine (Talvet 2010: 2046). Kalevipoeg „rajab linnale/rahvusele selle vaimse aluse, visandab selle filosoofilise kontuuri. Linnaehituse tehnilise teostamise ülesande jätab ta Olevipojale.“ (Talvet 2010: 2054), see linn on varjupaik näiteks sõjaajal (Talvet 2010: 2055). Carl Robert Jakobson tutvustab oma koolilugemikes lähemalt juba ka tõelisi Eesti linnu. Teataval määral kätkeb see panoraamina kauge linnamaastik oma uudsusega niisiis sageli mingit hirmu (saksastumine, kellelegi/oma rahvale võõraks jäämine; linn kui iseenesest hukatuslik/hukutav keskkond) ja on seega teataval määral hirmumaastik. Kahe eri autori, Vilde ja Peterson-Särgava, laulupeolinna kujutus näitab, kuidas on ühte ja samasse reaalsesse linnamaastikku võimalik projitseerida eri tähendusi; maastik on siin otseselt ka just tõlgenduse küsimus. Vilde jutustus võiks olla paroodia Peterson-Särgava palast, ent ilmumisjärjekord on vastupidine. Vilde ja Peterson-Särgava linna sobiks iseloomustama võimalus inimese oma tajutüübist; ka Tuglas on noore kriitikuna Vilde ja Peterson-Särgava kohta kirjutanud: „Siin on kaks väljapaistvamat Eesti kirjanikku: üks nagu turist ja teine nagu kooliõpetaja, üks oma loomu poolest elunähtuste kirjeldaja ja teine – nende arvustaja.“ (Tuglas 1909: 117). Yi-Fu Tuan on võrrelnud omavahel vene kirjanikke Lev Tolstoid

97 Koolikirjanik ja Sakala väljaandja Jakobson oli Eesti esimesi parteipoliitilisi ideolooge ja rahvusliku liikumise radikaalse suuna juht (Olesk 2016).

80 (1828–1910) ja Fjodor Dostojevskit (1821–1881), kelle loodud teoste maailmades pole tema väitel peaaegu midagi sarnast. Tolstoi on Tuani sõnul Homerose-taoline nii arhailisuse kui ka pastoraalsuse, sõja ja põllutööde kirjelduse, meelte ja füüsise olulisuse, aastatsükli imeliselt lepitava tausta ja ning püüdlusega valguse poole. Tolstoi jaoks asub hea elu maal: romaanis „Anna Karenina“ on antitees maa ja linna vahel teljeks romaani moraalsele ja tehnilisele struktuurile; linna ennast kirjeldades on autor sõnaosav siis, kui Moskva romaanis „Sõda ja rahu“ põleb. Dostojevski, vastupidi, on süüvinud linna, mis võib olla põrgu, kuid millest pääsemine ei ole maa peal võimalik, lahendust pakub vaid taevariik. Dostojevski maastikukirjeldus on linlik, linn on tema kodu ka siis, kui see on niiske ja pime. Linn võib olla neetud, ent kirjaniku jaoks ei eksisteeri ühtki teist tegevuspaika, kus inimtegevusel oleks tähendus (Tuan 1990: 49–50). Peterson-Särgava ja Vilde võiks siin ka tinglikult jaotada kirjanikeks ühel ja teisel pool linnapiiri. Siiski on mõlema autori aspektiks olnud linn eemalt vaadatuna, Vildel on aspekt küll tahtlikult nii valitud. Peterson- Särgava linnamaastikku võiks tõlgendada ka kommunikatsiooniprotsessi veana; ent siin on võimalik topelttähendus. Ülekantult linlik on aga faabula tegelaste tekitatud võimalike maailmade rohkus (vt Eco 2005: 179): laulupeolinnal on niisama palju nägusid, kui on linnale mõtlejaid. Tajutud on juba ka linnamaastiku muutumist, keskaegse linna lagunemist, kaduva maailma piiride teisenemist. See on üsna visandlik; aga näiteks Elisabeth Aspe on sellistele muutustele maastikus – ja nende tähtsusele – selgelt osutanud. Tekstidest eristub oluliselt Eduard Vilde Tartu linna kirjeldus, n-ö võõra maastiku ja keskkonna vahendamine naljakana – siit võib oletada, kui oluline võis olla nimetatud linnahirmude maandamine. Kaugelt nähtud laulupeo-Tartu on kord hirmutav, kord kutsuv; tõelise linna kogemuskeskkond on edasi antud vaatepunktide ja teekondade kaudu; hirmumaastikust saab jantlik naljamaastik. Vilde laulupeolinna kaudu on tögatud ka poliitilis-toponüümilisi protsesse (Tartu– Jurjev). Kohaliku linnamaastiku tagaplaanil seisis ikkagi suurlinn. See võis kangastuda kui piiritute võimaluste, mõttepriiuse ja vabaduse asupaik, olla samuti midagi otsekui müütilist; teisalt oli see reaalne õppimis- ja töökeskkond. Reisimine ja väljarändamine ning kauged võõrad linnad ühtpidi avardasid maailmapilti, teisalt aga aitasid võõrsil kujutatud kannatuste kaudu väärtustada ja kujundada isamaamõistet (vt Jansen 2007: 10, 190). Kaugete linnade puhul on Maximilian Põdderi Moskva kirjelduses tuntav ka nn uue linna elutempo; ta ei unusta ses suurlinlikus keskkkonnas aga kunagi oma päritolu. Tema tööpõld Moskvas koduõpetajana annab ilmselt üsnagi adekvaatse pildi sellest, mismoodi paljud siit suurlinna läinud võõrsil elasid ja tegutsesid; Elisabeth Aspe ei ole sarnaselt kujutanud eesti soost astronoomi elu tsaaririigi vanas pealinnas, on aga oma suurlinnamaastikku põiminud teisi väärtusi. Peterburist ja Riiast kõneleb eri kontekstis edaspidi Eduard Bornhöhe, Jakob Pärna, Eduard Vilde looming. Suurlinna minek ongi sageli otseselt seotud tööotsingutega (nii Vilde kui ka Bornhöhe eluloos ise läbielatud etapp). Kohati, nagu näiteks Ernst

81 Peterson-Särgava tegelase Miina Kodara puhul, kujutatakse linna ette hoopis utoopilisemate eneseteostuste paigana: muinasjutulossina klaasmäel, kus Miinast saaks kuulus lauljanna. Kirjandusliku suurlinna tagamaa puhul tuleb ette erandeid. Aspe tegelane Ennosaare Ain rändab pikemalt oma tagamaa-joonest kagus, Moskvas, kuna kirjanik ise sai hiljem võimaluse töötada mõnda aega Peterburis. Autor on kirjeldanud Pärnu sidet maailmaga Riia kaudu (nt Aspe 1910: 8) – Peterburi, aga ka Tartusse, sõideti sealt ennekõike üle Riia. Domineerib niisiis maastik kui nägemise viis; sellesse kätketakse kultuurilisi ja isiklikke filtreid. Tegemist on teekonnaga linnani, mitte linna – valdavalt jääb domineerima võõruse ehk siis n-ö reisijutu vaatepunkt. Linnaga ei teki enamasti emotsionaalset sidet (kui, siis see on enamasti võõrastav või võõristav), linna kogetakse võõrana; üks olulisemaid kohanejaid selles perioodis näib olevat Maximilian Põdderi tegelane Bob Ellerhein. Ea Jansen on rõhutanud, et eestlaste rahvusteadvuse jaoks oli 19. sajandil äärmiselt oluline oma territoorium ja geograafiline keskkond kui rahvuse eluruum (Jansen 2004: 14). Eestlaste „ajaloolise draama“ sidus kirjarahvas siinse maastikuga, see isamaakäsitlus oli agraarne (Jansen 2004: 16–17). Ent ruum hakkas ka juba avarduma; siin on olulist mõju ka kaugel suurlinnal.

82 4. PEATÜKK. LINNAS: MAASTIKUST MILJÖÖKS

Tööstusrevolutsiooniga kaasneva füüsilise keskkonna muundumise tõttu kaotas linn palju oma ideaalilähedusest (Tuan 1990: 150), ent muutus magnetiks, mis vaba tööjõu enda juurde koondas. Koliti massiliselt linna; seni vaid kaugvaates nähtud ja linnale märgilised maastikuelemendid said lähemalt tuttavaks. Niisiis muutub otseselt olulisemaks lähiümbrus, aga tekib ka orienteerumisküsimus, teatava mõttelise kaardi vajadus. Mentaalne kaart, kõikehõlmav kujutluskaart oma väiksest maailmast (Bunkše 2012: 60) on erinevalt ehtsast atlasest pidevalt arenev konstruktsioon, kuhu lisandub jooksvalt uut informatsiooni (Muir 1999: 126). Kui vaadelda sellise n-ö atlase kujunemist just liikumisega seotud kaardistamisprotsessina, mis mingit ala tahab kuidagi hõlmata, siis on Kevin Lynchi järgi igale linnale omane mingi ühine kuvand (image) (Lynch 1967: 46). Sellised grupikuvandid on vajalikud ühises keskkonnas toimetulekuks ning koostööks linlaste vahel (Lynch 1967: 46). Iga inimese isiklik pilt on unikaalne, osa sellest jagamatu; ent ühise kuvandiga on see siiski ligilähedane ja eri keskkondades rohkem või vähem omaksvõetud (Lynch 1967: 46). Lynchi järgi orienteerub inimene linna füüsilises keskkonnas viie elemenditüübi järgi (1967: 46–48): 1) „rajad“, s.t kanalid, mida mööda liigutakse: tänavad, teed, teerajad jne. Radu pidi liikudes vaatleb inimene linna; need võivad olla linnakuvandi kõige domineerivamad osad. Linna vaadatakse liikudes, teeäärseid keskkonnaelemente organiseeritakse ja suhestatakse teerajast lähtudes (Lynch 1967: 47); 2) „ääred“ on sellised lineaarsed elemendid, mida ei saa kasutada teeradadena, aga need toimivad see-eest piiridena, mis katkestavad kuidagi liikumise, jagades näiteks teekonna kaheks faasiks: nt kaldad, raudteeületuskohad, ehitised, seinad. Ääred asuvad pigem külgedel kui toimivad koordinaattelgedena ja võivad rohkem või vähem olla ületatavad, eristades üht piirkonda teisest või ühendades neid; ehkki mitte nii domineerivad kui rajad, on äärte puhul tegemist ruumi organiseerimisel oluliste elementidega (Lynch 1967: 47); 3) „piirkonnad“ on linnaosad, mida saab teistest mingi kahemõõtmelise tunnuse põhjal teistest eristada, neil on mingid ühistunnused (Lynch 1967: 47); 4) „sõlmed“ on strateegilised sõlmpunktid, tänavanurgad, kohtumiskohad – mõnikord koguni millegi „südamikud“, nagu linnaosa keskel asuvad väljakud, tuumad, aga ka lihtsalt metroojaamad, kus tuleb rongi vahetada (Lynch 1967: 47–48); 5) „maamärgid“, s.t nii suured füüsilised objektid, nagu mäed, kirikud, maamärgid – neisse linlane liigeldes tingimata ei puutu, aga ta lähtub neist visuaalselt, kui ka kohalikud pisikesed liiklemise suunised – viidad, puud, poeaknad, jne (Lynch 1967: 48).

83 Erinevate linlastele on needki kategooriad erinevad (kiirtee on rada autojuhile, serv jalakäijale (Lynch 1967: 48); elemendid kattuvad ja põimuvadki teineteisega (Lynch 1967: 49). Kirjandustekstis saavad selliselt kaardistatud võimaliku kirjandusliku linna elemendid sageli ka ülekantud tähenduse, ent on linna lugemisel huvitavalt hoomatavad. Tegelase tee viib (läbi) linna ja kirjandusliku teose, see võib olla ka ummiktee. Eelnevast peatükist selgus, kuidas linnamaastikku distantsilt vaadeldes domineerivad ilukirjandustekstides just suured maamärkidena määratletud elemendid; sageli on need tekstist teksti korduvad, mingile linnatüübile iseloomulikud (kirikud, korstnad) või ka juba täiesti konkreetset linna osutavad (Pärnu Nigula kirik – sõltub tutvuse astmest). Lähemalt võib oluline olla ka sellise maamärgi sümbolväärtus (vt Lynch 1967: 82), ent mida paremini linna tuntakse, seda enam orienteerutakse väikeste maamärkide järgi (Lynch 1967: 49). Teiseks muutub linnamaastik, millel nüüd käiakse, väga lähedaseks. Väiksesse agulituppa sisenemist võib tõlgendada kui tegelase teadvusse sisenemist (Vaino 2011: 75). Väidet võib ka laiendada: juba sisenemine näiteks eeslinna, agulimiljöösse, on võti raamatukangelasest linlase otsesele tegevusväljale, temale lähedasse maailma, detailsesse tajuruumi, mida üürimaja tuba kontsentreerib. Herderlik maailma tajumine eeldab seejuures kõigi meelte üheaegset kasutamist; aistingud aitavad ühis- ja keskkonnas orienteeruda (vt Plath 2014a: 113). Miljöö on aguli kirjeldusega lähim hästi läbitunnetatud tajuruum; miljöö puhul minnakse linna sisse. Franco Moretti on nimetanud linnaelu uudsuseks privaatse ruumi ja seega individuaalsuse sündi; ühtlasi on see põhjuseks, miks linnaromaani sündmused toimuvad enamasti siseruumides, mitte tänaval (Moretti 2005: 127).

4.1. REISIJA SADULSEPASELL W. LINNAST… Linna kolinud eestlaste hulgas tekkisid uued sotsiaalsed kihid: väikekodanlus, linnaharitlased, kaupmehed, majaomanikud, töölised jms; sellega lisandus eri kihtide rahvakultuur (Hennoste 2003a: 1151, 1157); arenes ka vastav temaatika ilukirjanduses. Kaupmeeste ja käsitööliste seisus elas siis samuti läbi pöördelisi muutusi. Raudtee ehitus tõi sel elualal kaasa ülemineku käsitöölt ja väikekaubitsemiselt kesk- ja suurtööstusele (Kant 1999: 392) ning see peegeldub samuti ilukirjandustekstides. Näiteks siin töös alles kolmandasse etappi paigutatud Eduard Vilde minevikku vaatava ajalooromaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903) peategelane Mait Luts 19. sajandi keskpaiga Tallinnas on veel „vanasse“ linna kontseptsiooni kuuluv väljaõppinud käsitööline – ta saab õpipoisist selliks, sellist meistriks. Ajaliselt mõnikümmend aastat hilisemas linnas ei ole paari selliga sadulsepp oma igapäevaleivas enam kindel: Jakob Pärna „õpetlik, karskus-, ausus- ja rahvusteemaline jutustus“ „Lahtine aken. Jutt Eesti käsitööliste elust“ (1882)

84 arutleb just muutuvate olude ja töövajaduste üle mitmel pinnal. Eakas sadulsepameister Peet teab, et „Raudtee vedab nüüd valmis tööd vabrikutest linna ja maa täis ja nii odava hinna eest, et mul üsna silmad kirjuks lähevad, kui selle peale mõtlen. Minu hooleks jääb nüüd paikamine ja kohendamine, uus töö on vabriku käes.“ (Pärn 1882: 4.) Siiski võib ta veel tõdeda, et „Mul on oma pesa peavarjuks, oma põrand püherduseks, oma säng suigutuseks, oma aed aja viiteks ja nii palju, kui meie kolmekesi ära raiskame, teenime meie ka veel kolmekesi“ (Pärn 1882: 4). Pärna meister Peedu teenistus tuleb voorimeeste hobuseriistade parandamisest (voorimehed olid samuti oluline kihistus linnaühiskonnas). Majanduslik ebakindlus suunab meistri mõtted oma ainsa tütre naitmisele kellegagi, kelle olukord näib sel hetkel tema omast kindlam: näiteks kaupmehega. Sadulsepa tütre Liina seisukoht on aga vastupidine: „Käsitöötegija elab kaljuse põhja peal, ehk see küll suurt vilja ei kanna, ometigi on ta ilma kõikumata. Kaupmees täna miljonär ja homme sandi kepi kandja ja minu isa ei ole vaene.“ (Pärn 1882: 54.) Liina näib läbi nägevat majandusliku olukorra kõikuvust ning on armunud oma isa selli Paul Pajosse, kelle varandusseis peigmehena ei ole kiita. Käsitöölise sellid magavad meistri töötoas ja söövad tema lauas. Kui aga sell Paulist saab tänu ootamatule pärandusele majaomanik, ei ole vanemad tütre valikule pikemalt vastu. Paul Pajo pärib varanduse oma vanatüdrukust tädilt, kes on eluaja töötanud Peterburis ja seal rohkesti säästnud: salapärane „varandus“ tuleb suurlinnast. Torma mõisa rentniku ja talupidaja pojal Jakob Pärnal (1843–1916) oli endal tegelikult käepärast kogemus ka raamatukaupmehe põlvest. Carl Robert Jakobsoni lapsepõlvesõber oli lõpetanud Tartu kreiskooli ja õpetajate seminari ning töötanud koolmeistrina. Ühiskondliku tegevuse ja rahvuslike vaadete tõttu kaotas ta koha ning püüdis elatist teenida raamatukaupmehena Tartus ja Tallinnas. 1883. aastal sai temast taas õpetaja Otepääl, kus kirjanik töötas kakskümmend viis aastat; tema viimased tööaastad möödusid Volmari õpetajate seminaris (Kruus 2000c: 430). Pärn oli Lilli Suburgi kõrval üks esimesi, kes kirjutas algupäraseid jutte eesti elust, samuti autobiograafiliste sugemetega ja haridusse uskudes (vt Hasselblatt 2016a: 280). Pärna jutustus „Oma tuba, oma luba“ (1879) tõstis kirjanduses Jakobsonist lähtudes omaette väärtuseks oma maja ja toa (Liiv 2011: 407).98 Karin Hallase järgi kujutab Jakob Pärna jutustus „Lahtine aken“ romantilist ideaali, „eesti talupoja unistust linnas rikkaks saada, agulist välja Uue turu äärde majaomanikuks tõusta“ (Hallas 1995: 92). Pärna „redel“, tähendusrikas ruumiline käik, on järgmine: „saunalised oma virkuse läbi peremeheks, teu orjad päris peremeheks, päris peremehed mõisade rentnikuks ja omanikuks ja linnas üürilised raha abiga majade omanikuks“ (Pärn 1882: 66); siin hõlmab ta mitte ainult linna, vaid kogu eesti rahva eluruumi. Toomas Liiv on leidnud: „Eestlasele oli tegelikult vaja linnamaja, mitte eepost. Võim sirgus Tallinna linnamajadest ja aguliuulitsatest. Ehk nagu Eduard Vilde „Pisuhännas” ütleb kõigi eesti ärikate kõige suurem

98 Pärnal on ka oma „Kalevipoja“-lugu: jutustustekogu „Muistena juttud noore rahvale“ (1872) ja eriti selle viimane jutt „Wiru vanema tütar Salme“ (Kampmann 1911: 472).

85 sõber:“/---/ Vestman tuli vene saabastega linna, ja nüüd on ta Vestman Vestmani uulitsast!”“(Liiv 2002).99 Ja ehkki sajandilõpu realism ja naturalism selliste romantiliste ideaalide kirjeldamist kärpis (Hallas 1995: 92), võrsus lõpuks just Pärna kujutatud olukorrast osalus linnavalitsemises – „[m]ajanduslikult paremal järjel olevate linnaeestlaste edasiliikumine tugines majade ostmisele ja ehitamisele, majaomanduse kaudu tuli poliitiline võim“ (Hallas 1995: 91.) Ent Pärna käsitööline ei jõua sinna omal jõul, vaid salapärase päranduse abil.

4.2. TARTU, EESTI KAUPMEESTE SELTSI EMA „Kauplemine on rahva elu korra pea vere soon, kus maal tema ja põllu pidamise töö õitseb, seisavad ka muud seisused kindla jala peal.“ (Pärn 1883: 72) Pärisorjuse kaotamiseni oli kaubanduslik läbikäimine olnud põhiline kokkupuutepunkt linlase ja talupoja vahel, selle kohta kehtis termin „sõbrakaubandus“ (Lust jt 2011: 382). Juri Lotman on nimetanud mitut n-ö piiril elajat ehk ameti poolest mõlema maailmaga suhtlejat (Lotman 1999: 15); kaupmees kujutab vastava perioodi linnas samuti sarnast isikut. Õnne Kepp on näidanud eesti lüürika algusaastatel linna põhitunnusena kauplemist ja kaupmeest kui sidepidajat ja reisijat küla ja linna vahel (Kepp 2008: 21); ta on linna ja maa vahendaja (nagu rändlaulik, näitleja – vt Lehari 1997: 68). Jakob Pärna jutustuses „Lahtine aken“ (1882) on kaupmees tegelikult negatiivne tegelane: jõukas ja kadaklik Hindrik ei tagane ühestki pettusest, tema jõukuse alus on valelik libekeelus ning ta petab nii linna- kui ka maamehi. Sarnane kaupmees figureerib Christian Kannikese jutus „Oma süü pärast“ (1889), osutudes samuti petturiks. Need kaupmehed tegutsevad talumeeste säästude pankuritena ning saavad oma positsiooni lihtsalt ära kasutada. Kannike (kodanikunimega Kristian Mauer, 1863–1891) on praegu vähetuntud autor, ent tema oli esimene kirjanik, kes andis Eestis välja kogutud teosed. Tartumaalt Äksi kihelkonnast pärit vallakirjutaja avaldas lühijutte ajalehtedes (esimene jutt avaldati 1885). 1888. aastast töötas Kannike Tartus Eesti Postimehe ja 1890. aastast Postimehe toimetuses, kirjutades ajaviitelise laadiga jutte, luuletusi ning naljajutte (Kruus 2000a: 178). Väga populaarseks osutus 1890. aastal eraldi ilmunud „Raamat, mida kõigil pole tarvis lugeda“ (Neumann 1904: VII). Tema elu- ja linnakogemus jäid lühikeseks: Kannike suri isatalus 1891. aastal tuberkuloosi (Kruus 2000a: 178). 1904. aastal andis Mihkel Neumann välja „Ch. Kannikese teuste täielise kogu“. Koostaja on mõnda jutustust iseloomustatud alles õppiva kirjaniku tööna, kus „mõni tegelane on poolkaudu üleliigne, jutu kangelast aitavad edasi enam pimedad juhtumised, kui ta enese hool ja ausus“ (Neumann 1904: VI ).

99 Vilde komöödia 1913. aastast.

86 Kannike jõudis oma lühikesel loometeel kirjutatud juttudes, näiteks jutus „Vana lugu“ (1889) tabada mitut linnamiljööle väga olemuslikku joont, mis seostuvad näiteks kuidagi just selle helifooniga:100 „Uulitsad olivad kaunis tühjad ja vaiksed; voorimeeste kellade kõlin oli ainus heal, mis siit ehk sealt kostis. Ilm oli väga ilus ja vaikne. Harvad lume kibemed langesivad pikkamisi alla. Varsti jõudsin ma oma korteri juurde, ma soovisin, et tee pikem oleks olnud. Kõigist akendest säras hele valgus. Mitmel pool nägin ma läbi aknate perekondasi laua juures istuvat. Mõned lugesivad, mõned tegivad juttu ajades veiksemat käsitööd, lapsed mängisivad ja mõned näisivad naljatavat. Mitmelt poolt kuulsin ma mõnusat klaveri mängu. Ja nüüd olin ma kodu. Terve suur maja, milles ma elasin, näis täis elu olevat, kõik aknad olivad säravalt valgustatud, ainult minu tubade aknad mustasivad ja näisivad nagu maha jäetud olevat.“ (Kannike 1904: 518) Tekstinäites aimub ühtaegu nii helilisust kui ka hääletust – kujutluslikku perekondade omavahelist hubast suhtlust, mis toonitab minategelase üksindust linnas; tekib läbi akna või klaasi vaatamise kujund: minategelane vaatab nii endale kättesaamatut elulaadi. Kirjeldatud jutu poissmehest minategelane töötab ametnikuna. Jakob Pärna „Head sõbrad. Novella linna rahva elust“ (1883) kirjeldab juba lähemalt Tartu eesti kaupmeeskonda. Põhja-Liivimaa piirkondlikku keskust iseloomustas kaubanduse suur osa, selle alaga oli hõivatud 33% linna elanikkonnast (Siilivask 2006: 84). Pärna jutustus väidab, et „Tartu on köige Eesti seltside ema“, saagu ta seega nüüd ka eesti kaupmeeste seltsi emaks“ (Pärn 1883: 71); kauplemine tagab tema järgi kõigi seisuste õitsengu (samas: 72.) Kaupmeeskonna parasjagu doseeritud kadakluselegi koorub omavahelises arutelus riigitruu, praktiline ja tulevikku suunatud põhjus. Nii selgitab üks kaupmees teisele: „„Vaata armas Laul igal pool vahivad meile Saksa keeles poodide peal kirjad vastu ja meie oma poodide eest ka, meie ei tohi neid veel omas ema keeles kirjutada ja teeksime täna seda, siis jäeks meie poed ostjatest tühjaks, ma arvan meie peame oma Eesti meelt veel ära salgama. Seda meie veel peame, aga üks kord tuleb aeg, kus enam Saksa vaid Vene ja Eesti keele ukse kirjad läigivad, usud sa seda?““ (Pärn 1883: 25.) Pärna kaupmeheprouad on meelsuselt abikaasadest vähem ärganud, tahtes oma tütreid naita eelistatult just saksa nimega väimehekandidaadiga (Pärn 1883: 50). Balti üliõpilasmemuaristika meenutab ka: „käsitööliste tütred tahtsid meelsamini tantsida tudengitega, samuti olid üliõpilased abiellumiseks eelistatumad kandidaadid,“ – käsitöölisesellid otsisid endile abikaasasid väiksematest linnadest (Anders 2012: 43).101

100 Ilmus Eesti Postimehes. 101 Tartu rahvastikust moodustas eestlaste osakaal 1881. aastal 55,6 % (Siilivask 2006: 83).

87 Kaupmeheseisuse ebakindlusest jutustab Elisabeth Aspe epistolaarne jutustus „Aastate pärast“, mille sündmustiku keskmes on Pärnu linna linakaubanduse õitseaeg ja sellele järgnenud kriis 1880. aastatel. „Raha öeldi otse maas vedelevat, ja vist oli minugi isa teda nii palju üles korjata jõudnud, et meie niisama toredasti elasime, kui vanad põlised saksadki.“ (Aspe 1911: 4). Linakaubanduse õitseng jookseb läbi mitmest tekstist; ka Põdderi tegelane Bob Ellerhein rikastus lõpuks, saades päranduse oma lastetult onult, kes „Pärnus jõudsasti linadega kauples“, nii suure, et „ühekorraga kõigist koormavatest leivamuredest lahti sai ja oma elu edaspidi täiesti teadusele võis pühendada“ (Põdder 1977: 129). Aspe jutustus sobiks oma linnakujutselt, mitte aga kirjutamisajalt just siinsesse linnakujutuse etappi. See kirjeldab Pärnu kaupmeeskonna eluolu enne ja pärast kriisi ning selles seltskonnas liikunute mentaliteeti, saksastunud eestlasi: „Seltskonnas, milles elasime, olivad nagu minugi vanemad kõik saksastatud eestlased, saksa meele ja saksa keelega, vähe haritud, aga seda suurema hirmuga ennast „talupoegadest” eraldades. Pääle perekondlise läbikäimise võeti ainult Saksa kontsertidest ja teatrist osa.“ (Aspe 1911: 6).102 Mõõnajärgne reaalsus on karm: Aspe minategelase Erika isa, pankrotistunud kaupmees, laseb end maha, parema elujärjega harjunud ema sunnib tütre naituma rikka vanapoisist sugulase Jakob Mendeliga. Ehkki mees teda millekski ei sunni ja nende ühine ühiskondlik töö hästi klapib, kujuneb kodune õhkkond halvaks. Noor naine süüdistab end võimetuses abikaasa lootustele vastata: „muud kui hingesse jäi üks tühi koht, mis valutas ja häbistavalt alla vannutas ja mida ei kõige südimad enesevabandused ega isamaalised tööd täiesti rahustada ei suutnud“ (Aspe 1911: 24). Psühholoogiliselt huvitav on jutustuse kandev mõte, vastupanust heatahtlikule, ent vastumeelsele inimesele tekkiv süütunne, mille juurte põhjustajaks on linnaelu ihkav ema. Eduard Bornhöhe rauakaupmees Johann Langberg lühiromaanist „Kollid“ (1902) on vastupidiselt ametilt aus. Ta oli enne maal elades aidamees ja iseloomult vaid oma kokkuhoidlikkuse ohver. Kaupmehe elukohana on jutustuses kirjeldatud linnas, mitte agulis, asuvat maja. See on küll kitsik: poeruumi taga köögis magab teenija Leena, ülemise korruse toas peremees ise ning teised pealmise korruse ruumid täidavad kaubalao aset. Vilde romaanis „Kuhu päike ei paista“ (1887–1888) vastandub agulitraagikale Tallinna kaupmeeskonna heaolu. Nesselnitel, saksastunud eestlasest ja suursugusest parunitütrest abielupaari omanduses on kolmekorruseline kaupmehemaja, mille saalis peale läikiva parketi, säravate akende, punase seinatahveldise ja pronksist rokokookella seisavad isegi marmorkujud; neist Milose Veenuse käteta koopiat kutsub teenijarahvas „vigaseks Mariks“ (Vilde 1960: 210). Rikastunud on Nesselnid pettuse abil ning jõukus püsib küllaltki kõikuval alusel (romaani lõpul

102 August Kitzberg on „Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestustes“ jäädvustanud Pärnu kui kaubalinna ja sadamalinna linakasvatajate maal, mis oli „täielik saksa, mis siis veel üle jäi, kad akat e linn, ainult töörahvas olid eestlased“ (Kitzberg 2010: 194, 196).

88 kuulutataksegi välja äri pankrot). Nii nagu on näiline nende rikkus, jääb puudu ka välisest väärikusest, sest ülbest, tegelikku päritolu varjavast ja tõusiklikust härrasrahvast pole põhjust lugu pidada ei teenritel ega tegelikult ka kaaslinlastel: nii võimendub „vigase Mari“ kujund tahtmatult kogu perekonnale.103 Ainult mõni aastakümme hiljem muutus oluliselt ka see igatsetud ja ihaldatud suurkaupmehe roll linnas: seda on omakorda kujutatud Karl Ristikivi romaanis „Õige mehe koda“ (1940).

4.3. SADAMALINNADE HÕNG: TEEKONDADE ALGUSPUNKT Aeg-ajalt vilksatab linnakirjeldust, mis avab mõnd linnale iseloomulikku külge ning iseloomustab linlaste hõivatust sellest küljest. Näiteks Tallinn on 19. sajandi lõpu ilukirjanduses üsna aimatavalt Põhja-Euroopa sadamalinn, kuhu võõrsilt saab tulla laevaga või mida käivad merelt vaatamas ka linnaelanikud. See joon võiks olla midagi kirjanduslikule Tallinnale igiomast: Martin Klöker on näiteks osutanud meresõidu-teema sagedust Tallinna 17. sajandi juhuluules (Klöker 2014: 440). Linn on merelt „tõesti kena“ näiteks Christian Kannikese 1887. aastal ilmunud jutustuses „Auuvõlg ehk miljonite püüdmine“ (Kannike 1904: 586).104 Mainitakse navigatsioonihooaja algust ning kaubavahetuse elavust: „Mere sõit oli juba alganud, mitmed laevad tulivad mitmest maadest Tallinna sadamasse, ja tõivad palju kaupa ja inimesi ühes“ (Kannike 1904: 221) ning talvist pausi meresõidus: „Lume vaip kattis juba maad ja Soome lahe laeva sõit oli lõpnud“ (samas: 219). Tallinna vaateis Lasnamäe veerult, korduvas motiivis ka baltisaksa graafikas (vt Kangilaski 2010), Tallinna reidi piiravate Viimsi ja Kopli poolsaarelt või Suur- ja Väike-Paljassaartelt (praegu Paljassaare poolsaar) kuulub maastikukirjeldusse ikka mõni merelinnale ainuomane detail: „Paremat kätt linna kõrwalt ja tagant silmis Tallinna merelaht ja sadam oma uhkete laewa mastide, lippude ja purjudega ja nende tagant taewa sõrwast mustasiwad suure mere ja lahe wahel sinises õhus ilus Nais- ja Wulfisaar105 oma kena metsadega, mis nagu pildi raamid, enne laia mere tulemist, Tallinnamaa kohta tema lahega sisse piirasiwad.“ (Kõrv 1893: 22.)106 Merelinnana on Tallinn ka nii mõnegi kauge teekonna alguspunkt. Bornhöhe lühiromaani „Kollid“ (1902) peategelane Paul Jostson lipsab poisikesena siit laevale ja purjetab laia maailma; Kannikese jutus „Surnud ja elab“ (1888), mis võiks olla ka

103 Näiteks näitab vana teener Joost vajadusel alati oma õiget palet ega tee kaasa perekonna pettustes, ent pere teenrita läbi ka ei saa. Kaupmehemaja kirjeldust on inspireerinud Vilde lapsepõlve Muuga mõis (vt Viitol 2012: 179–180). 104 Ilmus Eesti Postimehes. 105 Aegna, sks Wulf. 106 Vilen Künnapu on leidnud, et Tallinna põhiplaan meenutab lindu – nokk, Kopli poolsaar ja Paljassaar iharalt avatud, neelab ta linna energiat; kujund on rahutu ja dünaamiline (Künnapu 2010: 184).

89 meremehe- ja robinsonijutt („tõsiste sündmuste järele ülesse kirjutatud“), lahkub apteekriabiline Ludvig Joost merd pidi Tallinnast kolmemastilise Saksa aurulaevaga Põhja Täht, et jõuda Indiasse.107 Marsruut läheb liinil Tallinn–Peterburi–Hamburg– London–Konstantinoopol–India, ent aurulaev upub tagasiteel. Joost ja tema Peterburist pärit reisikaaslane satuvad merehädalistena üksikule saarele, ehitavad parve ja pääsevad laevale, mis viib nad lõpuks „ilma maksuta Londonisse“ (Kannike 1904: 225).108 Kannikese 1890. aastal ilmunud „Lõbu-teekond Soomemaale“ (1904: 718–735) kirjeldab minategelase kavatsetavat kahepäevast lõbureisi purjekaga Tallinnast Helsingisse; ekslikult satub ta Stockholmi mineva laeva peale.109 Sadamas või laeval leiavad tööd Vilde ja Kannikese jutustuste tegelased; Tallinn võib olla meremehe sünnilinn. Vilde romaani „Kuhu päike ei paista“ meespeategelane on noor tüürimees Robert Madison, kes tuleb kahe reisi vahepeal Kopenhaagenist Tallinna. „Seitsmeteistkümneaastase poisikesena läinud ta merele ja umbes kuusteistkümmend aastat olevat möödas, kui ta viimast korda oma kodulinna näinud.“ (Vilde 1960: 169.) Tal on Bornhöhe „Kollide“ tegelasele Paul Jostsonile sarnaselt maailma näinud mehe kogemustepagas, mis annab eelise siinset linna hoopis teisiti mõista. Romaani lõpus saab temast Inglise aurulaeva Farewell kapten ning ta rändab edasi maailmameredel, olles nüüd abielu kaudu veidi kindlamalt Tallinna külge ankurdatud. Paul Jostson naaseb kodulinna merd mööda: „Tallinna siluett, vaade merelt, avaneb vabale inimesele“ (Undusk 2011: 12). Ta lahkub Tallinnast koos siit võetud naisega, sest kodulinn tundub ahistav. Samas lühiromaanis nimetab ka lusti pärast purjetav noorparun Bruno merelt vaadeldud Tallinna uniseks, vaikseks ja laisaks „vanaks varesepesaks“, mis merelt meenutab talle põhjamaist Napolit (Bornhöhe 1903: 18).110 Sadamalinnad on ka Narva ja Pärnu, aga ka Tartu. J. Lipharti „Narva posatski“ (1890) on aimata Narva ja Narva-Jõesuu kirjeldustes oma hiilgeaegade sadamalinlikku atmosfääri, mis sellisena kajastub ka mälestusraamatuis. Elisabeth Aspe „Aastate pärast“ (1911) pakub Pärnu kohta merejäält vaadatud panoraami. Tartust algab Bob Ellerheina teekond laia maailma aurulaevaga mööda Emajõge ja üle Peipsi Pihkvasse; ta vaatab kodulinna laeva pardalt hüvasti jättes.

107 Ilmus Eesti Postimehes. 108 Karl Ristikivi romaanis „Õige mehe koda“ sureb kaupmees Abneri vanim, meremehest poeg Frank kaugel merereisil. 109 Ilmus: „Raamat, mida kõigil tarvis pole lugeda“. 110 Võrdlusest varesepesaga õhkub Eestimaa kubermangu pealinna varju jäämist metropoli Peterburi taustal, mida on mainitud ka vastava perioodi baltisaksa memuaristikas (nt Sprengfeld 2010: 10). Baltisaksa meenutused kasutavad samuti sarnaseid kujundeid Tallinna lahe kirjeldamisel.

90 4.4. EESTI SOOST ÜLIÕPILASE LINNAMAASTIK Ea Jansen on sidunud linna kutsega eestlase haridusjanu. Hariduse prestiiž oli kõrge kogu tolleaegses ühiskonnas: elupaiga vahetus võis olla küll rahasuhete loomulik tulemus, aga ka soov püüelda uutele, teadmistest ja uudishimust juhitud radadele (Jansen 2007: 186–187), Linna läksid õppima talude perepojad ja -tütred (Jansen 2007: 302–303); vaesemate kihtide elutingimustest väljarabelemine nõudis aga erilist andekust ja tahtejõudu (samas: 187). Linn oli kultuurielu keskusena kultuurisümbol, Tartu ülikoolil on aga määratu tähtsus Eesti rahvusliku haritlaskonna tekkimisel 19. sajandil (Lust jt 2011: 386). Eesti soost üliõpilasi oli hüppeliselt rohkem juba 1860. aastail, murrang toimus 1870. aastail (Karjahärm, Sirk 1997: 304). Koidula seostas oma luules (1867) Kalevi haua Tartu Toomemäel ja ülikooli sambad (Kampmann 1911: 468), viimane mõjuväli oli linnal kogu Eesti alal (Mihkelev 2002: 440). Üks Eesti esimesi haritlasromaane ja esimene üliõpilasromaan „Bob Ellerhein“ (1884), kujutab lühidalt üliõpilase elu Tartus 187* aastal.111 Robert Ellerhein õpib arstiks; tema valik peegeldab ka selle aja hariduslikke dilemmasid. Romaani lõpul ütleb noore arsti ema oma abikaasale Mäe Mihklile: „Eks ma ütelnud, et Bobist veel toredam mees saab, kui tohtriks õpib, sina aga tahtsid teda ikka vaimulikuks teha.“ (Põdder 1977: 129) Väikse päriskoha omaniku ettekujutuses olnuks kirikuõpetaja „kihelkonnas igatpidi esimene mees“ (Põdder 1977: 9) – ent auahnus rahuldub lõpuks ka poja valikuga (vt ka Jansen 2007: 304). Võiks ka üldistada: teoloogiaüliõpilane Ellerhein veaks endaga kaasas teatavat kinnistunud, aga seejuures ka uuemeelset rahvuslikku talumaastikku eesti soost kirikuõpetajaga, arstitudeng Ellerhein astub omakorda sellest mõõtmest kaugemale, juba moodsasse ühiskonda. Romaani Tartu linnamaastikus domineeribki ülikool, reguleerides kogu linna elutempot (Põdder 1977: 6, Bender 2014: 210); üliõpilased olid ühtlasi olulised linna ühiskonnaelus (Pärn 1883). Romaani algusosa paistab silma Tartu olude huvitava kirjelduse poolest (Järv 2001: 103). Tartu on „hariduse allikas“, õppijaist sõltuvad siin tegelikult nii käsitöölised kui ka kaupmehed (Põdder 1977: 6). Jutustaja küsib näiteks, miks Toomemägi, „Tartu linlaste armsam suvine kogupaik ja lõbusam tallermaa“ (Põdder 1977: 6), on ühel varasuvisel hetkel nii mahajäetud, ja põhjendab seda ülikoolilinna igapäevarutiiniga. Tudengiromaani romantiliste

111 Soomes oli Juhani Aho 1889 avaldanud algul mahuka üliõpilasromaanina kavatsetud, ent naturalistlik-impressionistlikuks novelliks kahanenud „Helsingisse“ (Helsinkiin), mis kirjeldab üliõpilaselu pealinna tulnud ja sealsete ahvatluste küüsi sattunud noormehe kogemuste kaudu (Paikre 2011: 81). Novellil on eeskujud Soome ja Põhjamaa üliõpilasromaani traditsioonis (Ameel 2013: 71) ning Kuopiost pärit peategelase Antti Ljungbergi nukrat allakäiku on kirjeldatud irooniga (Ameel 2013: 72, vt ka samas: 14–15). Põdderi tegelased elavad küll lõbusat üliõpilaselu, ent Bob Ellerheina tee ei katke kergemeelsusest. „Bob Ellerheina“ võiks kõrvutada ka Arvi Järnefelti (1861–1932) üliõpilasromaaniga „Isamaa“ (1893, eesti keeles 1926); mõned eos sarnased probleemid saavad küll siin teistsuguse lahenduse; ka on Järnefelt realismi edastaja.

91 kohtumiste ja korporantide verevendluse paika112 on kujutatud staatilises rahus, suvesoojuse loius külluses; ülikoolihoonete juurde kuuluva pargina oli see linnaelanikele avatud armastatud koht (19. sajandi algul oli keiser Paul I kinkinud siis karjamaana kasutatud ala ülikoolile). Romaanis mainitud hetkel viibib seal vaid Põdderi nimitegelane, „kurtes ja pead norutades nagu ennemuiste Scipio Kartaago linna varemetel“ (Põdder 1977: 12). Romaani algus on linnaeluga seotud süžee kohta õieti ebaharilik, kirjeldades heinaaega (vt Põdder 1977: 5), ent Ellerhein ongi maalt pärit. Võimalikke tulevikuplaane vaagides teeb peategelane minevikuga lõpparve ja heinaaja pilt sobiks omamoodi hüvastijättu sümboliseerima: talupoja poeg läheb siitki ära, lahkub suurlinna. Üliõpilase staatus üldse on olnud vabastav, nõnda on Ellerheinal ka olude sunnil raske minna saksa majja teenriks, sest selle vastu „tõrkus tema vabadust otsiv vaim, mis iseäranis Tartu üliõpilaste põlves maitstud priiusest vägevasti oli kosutatud“ (Põdder 1977: 27–28). Teised üliõpilased tulevad parki hiljem: „Ainult siis, kui raekoja hõbehaljast tornist kell esiti tasema häälega nelja veerandi täissaamist on helistanud ja kohe selle peale kaugele kõlavate paukudega uue tunni alust ehk õigemini vana tunni lõppu kuulutab, mille juures temal oma Jaani kiriku punases tornis asuva ametivennaga sagedasti jagelemist juhtub, näikse seal ka üliõpilasi kiirustatud sammul alla tarkuse ülisaali ruttavat ehk jälle sealt pikalisemalt mäele tulevat, et enne kojuminekut veel natukene puiestiku vilus jalutada ja oma keha kihava seltersi ehk soodaveega karastada.“ (Põdder 1977: 7.) Toomemäe ja -oru jalgteed on üliõpilaste armastuslugude paik (Põdder 1977: 7), näiteks baltisaksa üliõpilasmälestustes oluline paik peale konvendikorterite, kõrtside ja tudengikorterite, Raekoja platsi ja Barclay platsi, kus peeti ennelõunati nn püstijalakoosolekuid, Akadeemilise Musse ja Kivisilla, kust viis tee linnast välja (vt Bender 2014: 208–209). Küllap ka seepärast jätab Ellerhein Tartuga hüvasti just Toomemäel, kus avaneb vaade kõigele sellele, mille ta on sunnitud vastu tahtmist maha jätma.113 Pargipeatusel on omalaadne narratoloogiline pausifunktsioon, paus retrospektsioonina.114 Siit algab romaani pinev süžee.

112 Mainitud on ka koha muusikasse jäädvustamist ehk polkat „Auf dem schönen Dom zu Dorpat“ (Põdder 1977: 5). 113 Toomemäelt on Tartut armastusega vaadanud teisedki kirjandustegelased, näiteks Tuglase novellis „Poeet ja idioot“ (1920). 114 Nõnda peatab perutavat tegevusjoonist Bernard Kangro oma romaanis „Jäälätted“ (1957). Üliõpilasromaanis näib olevat kaks aega, esiteks pargist heidetud mälestusi ja teadmist tulvil pilk linnale, teiseks kiirustav ja sündmustest kihav olevikuaeg linnas. Tartu linna, millest Kangro jutustab olevikuajas, ei ole tema tõlgenduses enam olemas, on jäänud justkui vaid pargi puudetempel, mis kummub üle kadunud nooruse linna. Siin saaks otsese paralleeli tõmmata siiski ka Ellerheina Tartu ja Toomemäega; noormees jätab hüvasti muretute tudengiaastatega. [Kangro sõnutsi: „Oo-jaa, see on üks lõppenud lugu mulle, kuigi seda teised võivad läbi elada; ikka ja jälle võivad uued inimesed siinsamas pingil istuda ja üle linna kauge taevaranna poole vaadata. Ainult sina ei, ainult sina enam mitte!“ (Kangro 1990: 55.)]

92 Robert Ellerheina elutingimuste kohta Tartus pole kahjuks lähemat kirjeldust, ent ta seltsis ümbritsevate saksa kodanlikust soost tudengitega ja tema lihtsat korterit on võrreldud tagasihoidliku toaga, mille saab koduõpetajana Moskvas oma tööandja korteris. Ka baltisaksa üliõpilane elas siis sageli väikse vana puumaja väga lihtsas korteris (vt Bender 2014: 216–217). Mõnikümmend aastat hilisemas eesti ilukirjanduses, kui hakkab laiemalt tekkima üliõpilasnovell, on tudeng ikka üks aguli „päriselanikke“ – seejuures ikka eri rahvusest (näiteks A. H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“, Oskar Lutsu jutustuses „Tagahoovis“; Leida Kibuvitsa romaanis „Soomustüdruk“). Ellerhein on rahvusliku ärkamise ideede usku: arstiteaduskonna kaasüliõpilastega pole tal küll vajadust neil teemadel arutleda, ent jutustus tõstab veenvalt esile eestlaste haridusvõimelisuse ja rahvaste võrdõiguslikkuse (Järv 2001: 103). Romaanis on mainimata Ellerheina kokkupuude rahvuslikult mõtlevate ringkondadega. Oli üsna oluline sattumine õigesse seltskonda: Mart Laar on võrrelnud rahvuslikult ärkavat Eestit püramiidiga, mille tipus olijad „äratasid kas oma tegevuse või isikliku mõju kaudu rahvuslasteks lähikonna inimesi, need omakorda süütasid rahvusluse leegi järgmises, mõnevõrra suuremas kihis“ (Laar 2005: 390). Laari järgi näiteks enamik 1860. aastatel Tartu gümnaasiumis õppinud eestlasi saksastus, põhjuseks ilmselt sellise sõprus- ja sugulaskonna puudumine, mis oleks rahvuslikke ideid pooldanud (Laar 2005: 391). Kuidas kasutab Tartu linnamaastikku 19. sajandi teisel poolel eestlasest arstiteaduse üliõpilane? Ta mõtiskleb segamatult Toomel pärast õppe- ja praktikatööd sealsamas kliinikutest; jalutab kellegagi Toomeorus, istub sõpradega lihtsa käsitööliste trahteri tagatoas (Põdder 1977: 16). Sellesse üliõpilasruumi on kirjutatud rohkesti seisuslikku vabadust ja võrdsust, nagu Jakob Pärnalgi: „Tartu mõtted mitte alevite mõtted, vaid siin peetakse üksinda õpetlikust ja haritud inimesest täitsa lugu, muud vahe seinad ei kõlba seie linna, kus ju talupoeg ja mõisnik, vürsti poeg ja sauna mehe poeg ühe suure kooli peal tihti ühel pingil istuvad ja ühe õpetaja käest vaimu toitu imevad, seal ei kasva vaheseinad taevani“ (Pärn 1883: 32). Nende seisuste ja seisundite kirjelduse lõpetuseks võiks, kuna käsitletud on meretransporti, ka küsida, kui oluline oli iseendast selline liiklusvahend nagu raudtee toonases ilukirjanduses. Soome kirjanduses on Helsingi linnajutu alguspunktiks enamasti raudteejaam (Ameel 2013: 67). 1884. aastal avaldas Juhani Aho oma esikromaani „Raudtee” (Rautatie, 1884), mida on nimetatud tema kõige täiuslikumaks teoseks (Paikre 2011: 78): selles vastanduvad kaks maailma, Laanetaguse popsitare ja kihutav aurumasin raudsel teel.115 Mainimisi on rong juba kindlasti kohal: näiteks Vilde pikemas novellis „Kaks abielu“ (1893) töötab üks tegelastest veduril masinistina (Vilde 1930: 212), kujutatakse ka rongiõnnetust (samas: 216) ning enesetappu rongi rataste all (samas: 229). Tuglas on nimetanud neid uudseteks teemadeks eesti kirjanduses (Tuglas 2014: 30). Ent kindlasti on rong ka maastikule lisandunud element, mis andis sellele hoopis uued mõõtmed; rongiliiklus teravdas ajataju (Hinrikus 2011: 68). Üks kõige

115 1906 tõlkis romaani eesti keelde Gustav Suits.

93 mõjusamaid linnatulekuid 19. sajandi lõpu ilukirjanduses on ilmselt alles Narva sõit Vilde romaanis „Raudsed käed“: nii jõuavad Narva Villem Luik ja Hindrek Sepp, kus reisi algusest peale on just rongisõidu kaudu ja vältel antud esiteks edasi uue elutempo tekkimist, maalt linna kolimist ja elukeskkonna vahetust. Rongisõit lahutab Luige elujoone kaheks etapiks: enne linna ja linnas elatud ajaks.

4.5. AGULIMAASTIK – LINNA VÄRAVATAGUSED116 Eeskätt Eduard Vilde toob eesti linna kujutavasse ilukirjandusse 19. sajandi lõpukümnendeil Tallinna äärelinnad ja alevid (agulid) – Liivapealse, Sloboda, Tatarski, Kalamaja, samuti siin töös kolmandas linnakirjutuse perioodis laiemalt käsitletava Narva töölislinna Kreenholmi, tehes seda nii ühiskonnakriitilisel eesmärgil kui ka isiklikult kogetud ja läbitunnetatud subjektiivse ruumina. See on suurim ja olulisim kirjeldatud linnamaastiku osa vastaval perioodil. Aguli/äärelinna vanem sünonüüm alev on sõna, mis kuulub ka Aspe, Bornhöhe ja Ernst Peterson- Särgava linnakirjeldusse. Alevi sage sünonüüm, pärisnimena Liivapealne, praeguse Tallinna keskturu piirkond oli aga tollal kahtlase kuulsusega agulipiirkond, mille kohanimi (ka saksakeelne auf dem Sande, im Sande) tulenes liivase pinnase järgi nimetatud tänavaist – Liivalaia, Liiva, Liivamäe (Nirk 1962a: 341).117 Piirkond oma odavate korteritega oli uustulnukaile üks hüppelaudu linna. „Ollakse küll linnas, kuid südalinnani pole veel jõutud.“ (Kruus 1920: 84.) Karin Hallase järgi muutus ilukirjanduse linn 19. sajandi lõpul, realismi ja naturalismi levides, agressiivseks ja pahaks; sellele viitavad ka Vilde jutustuste pealkirjad (Hallas 1995: 92). Romaani „Kuhu päike ei paista“ (ilmus 1887–1888 Postimehes) tiitel vihjab Liivapealse agulitoa pidevale hämarusele, sest aknadki on seal „aiva kustunud killud, augud ja lõhed, räpaste nartsudega kinni topitud“ (Vilde 1960: 184). Sõnal agulirealism on hinnanguna halb kõla ja mõiste alla koonduvad pigem naturalismiga seostuvad tekstid (Kalda 2001: 1715). Epi Tohvri on osutanud, et „agul“ saab räämas lihttööliste elamute linnaosa nimena sotsiaalse varjundi (Tohvri 1999: 106). Olustikuline ehk miljööromaan on seotud naturalistliku kirjandusvoolu tekkimisega 19. sajandi prantsuse kirjanduses ja zolalikult inimese nägemisega eelkõige oma aja ja ümbruse produktina (Kääri 1964: 13). Agulimaastikku kujutatakse sageli detailselt, geograafiliselt asukohalt tuvastatavalt (Kalda 2001: 1716). Aguliainelise proosa tõeline kõrgaeg saabus Maie Kalda hinnangul eesti kirjanduses alles 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses (vt Kalda 2001). Müüriäärne/linnalähedane puulinn tõstab oma asupaigaga esile ajaloolise linna ehituslikku eripära. Kontsentriliste ringide mudel on peaaegu omane näiteks

116 Eduard Vilde mõiste eeslinna kohta (Vilde 1960: 183). 117 Liivamäe tänav on üks vanemaid eeslinna tänavaid, mainitud juba 16. sajandil linakangrute asupaigana Pleekmäel, teisalt on tegemist olnud sisuliselt tühermaaga (Kivi 1972: 69).

94 Tallinnale (vt Lehari 2000a: 48). Puulinn ümbritseb „päris“ linna ka ilukirjandustekstides. Aguli-eeslinna alusel on nii ajaliselt kui ka ruumiliselt lihtne luua vastandust põlise kivilinna ja ajutisema loomuga puulinna vahel.118 Eeslinn asus ühtpidi linnapiiri taga, teisalt paigutus piirialale maa ja linna vahel, oli üleminekuetapp. Üldiselt puudus siit tagasitee maale, edasipürgimine „pärislinna“ võis osutuda samuti võimatuks. Ajalooliselt on eeslinn olnud ajutisem või kestvam mõiste. Vastavalt kontekstile on seda nimetatud vastureaktsiooniks linnale või pelgupaigaks kesklinna eest (Tuan 1990: 228), viimane kehtib näiteks aedlinna kohta.119 Tallinnas paiknesid eeslinnad linna suhtes algselt distantsil. Linn-kindluse väravatesse lehvikuna kokkujooksvate teede ümber olid kerkinud väiksed eeslinnad Kalamaja, Köismägi, Kalarand, Tõnismägi, Kivisilla, Pleekmägi, Härmapõllu, nende vahel asusid linlaste juur- ja puuviljaaiad ning karjamaad (Bruns 1998: 10, 11). Kergestisüttivate puitehitisega paigad hävisid või hävitati sageli piiramiste tõttu, keskaegne suurim eeslinn Kalamaja (Nerman 1996: 6) viimati 19. sajandi keskel 1854 Krimmi sõja ajal dessandi hirmus (Tohvri 1999: 79, Nerman 1996: 52). Linna sees ja linnamüüri ääres ei lubatud alates 1433. aastast rajada puitehitisi (Nerman 196: 21), eeslinnades oli aga strateegilistel kaalutlustel kivimajade ehitamine kuni 1825 keelatud (Pullat 1966: 20). Mõnikord elas puulinn pärislinna ka üle, näiteks Tartu vasakkalda eeslinn ei põlenud Põhjasõjas (Laidre 2008: 667) – hävides küll suures tulekahjus 1775. Eeslinnas pidid keskajal elama ka need, keda ametiga seotud põhjustel linna ei lubatud, nagu näiteks nahaparkalid (Soolep 2011). Tallinna üks vanemaid eeslinnu on Kalamaja, väga soodsas paigas asunud kalapüügikoht (Zobel 2001: 38), kus keskajal elas eesti, soome ja rootsi päritolu kalureid, lootse, hülgekütte ja rasvakeetjaid (Johansen 2005: 131). Lasnamäel asus n-ö eeslinnana aga eestlastest kivimurdjate küla (Johansen 2005: 131).120 Mõlemad nimetatuist on oma keskaegsest Tallinnast kõnelevaisse kriminaalromaanidesse jäädvustanud Indrek Hargla. Kalamaja ajalukku on eesti ilukirjanduses põhjalikult süvenetud. Just sealt on pärit Balthasar Russow, „Chronica Der Prouintz Lyfflandt” (1578) autor, kes on peategelane nii Gert Helbemäe 1947. aastal Vadstenas ilmunud jutukogus „Vaikija. Jutte ja legende Vana-Tallinnast” palas „Katsumus“ kui ka Jaan Krossi neljaosalises romaanis „Kolme katku vahel“ (1970–1980). Püha Vaimu kirikuõpetaja ja kroonik on Krossi tõlgenduses ja Paul Johansenist lähtudes

118 Näiteks Karl Ristikivi romaanis „Õige mehe koda“ (1940): „Linna kivise südame ümber sulgus puust rõngas, kuid polnud usutav, et ta oma pilpakülade armetuses suudaks kunagi piiratut kägistama hakata.“ (Ristikivi 1984: 110). 119 Vrd eeslinn kui suurema linna ääreosa, äärelinn; suurlinnaga ühtekasvanud v. tihedasti seotud väike linn, (vilets, armetu) ääre-, eeslinn ja agul kui [k]itsaste tänavate ning vanade puumajakestega agul linna serval (EKSS). 120 Neil oli oma kirik ja raad valitses küla erimääruste põhjal (Johansen 2005: 131).

95 Kalamaja eestlasest voorimehe poeg (praegu selles teoorias ka kaheldakse).121 Ent Krossi esikromaan vastandina ajalookirjutusele „lõi mõra maarahva-müüti“ ja sidus Tallinnaga ka eesti soost linnarahva (Undusk 2008).122 Jaan Undusk on kirjutanud: „Krossi tegelased liiguvad ajalooliselt rikkalikus Balti miljöös vabade trotslike meestena. Just see võimaldas keskaegse linnakultuuri lähedale toomist ja avardas rahva eneseteadvust.[---] „Eesti” osa Eesti varases loos ei esindanud mitte ainult poolkeelsed võõrpäritolu kultuurikandjad, vaid ka jõulised omamaised isiksused ajaloo sügavuses. Kes polnud ei sakslased, rootslased ega õieti isegi enam eestlased kitsamas mõttes, kuid kes ometi kandsid oma vaimuga Eesti reaalset pidevust.“ (Undusk 2008). Helbemäe jutustuses „Reaalkooli õpilane“ (1948) on kirjeldatud Kalamaja mündrikke, soolakandjaid ja -trampijaid, kanepi- ja köiepunujaid, rasvakeetjaid ja katlalappijaid, tünderseppi jt (Nermann 1996: 34). Eeslinn oli linna ja maa vahel ka peatuspaik linnas asju ajavaile talupoegadele; siin asusid talumeestega äri ajavate kaupmeeste talupoed, kõrtsid ja öömajad. Vanemas Tallinnas Rootsi ajal oli sadama lähedal asuv Kalamaja tuntud kõrtside rohkuse poolest, kus sai ka ööbida, kuna linnaväravad suleti üsna varakult (Nermann 1996: 32). Näiteks Vilde romaani tegelane Mait Luts peatub enne linna sisenemist Kadrioru lossialevis, kus end linnaminekuks valmis seab (Vilde 1970: 49). Eeslinnad hakkasid paisuma 19. sajandil uute töövõimaluste tõttu, Tallinna Kalamaja näiteks 1865. aastal gaasivabriku, seejärel Wiegandi vasksepatöökojast arenenud masinavabriku ning raudtee valmimise järel raudteetehaste rajamisega (Nermann 1996: 60–62). 1899. aastal alustati elektrotehnikatehase Volta ja Krulli masinatehase rajamist (Nermann 1996: 66, 68). Tehaste ja vabrikute ehitamisega koos kerkisid ka uued eeslinnaosad, need tihenesid ja laienesid: Tallinnas esiti raudtee poolringiga hõivatud alal ja hiljem ringi sees asuval territooriumil tekkisid Kassisaba, Kelmiküla, Juhkental, Kivivõllaste, Uus-Maailm, Sibulaküla, Kitseküla ning uue sajandi alguses Pelgulinn ja Sikupilli (Pullat 1966: 20–21). Linn vajas töölisi, need omakorda lihtsat ja odavat peavarju; Tallinna elanikkond kolmekordistus aastail 1863–1897 (Pullat 1972: 38). Töölislinnajaod moodustasid linnakeskme ümber saarekeste vööndi, kus igaühel oli omamoodi identiteet ja kust mõjuva põhjuseta teise linnaossa ei mindud (Nerman 1996: 9; 2000: 5). Tallinna eeslinnade eluolu iseloomustas pimedus, pori, kitsad ja kehvad korteriolud, puuduliku hügieeni tõttu kiiresti levivad haigused ning ka tööstusreostus (Jansen 2007: 194–195). Näiteks oli 19. sajandi lõpukümnendeil väga saastunud Härjapea jõgi, kust eeslinnakvartalite elanikud pidid võtma vett vaatamata jõele ehitatud töökodadele ja veskitele ning sinna jooksvale roiskveele (Jakobson jt. 1967: 24–

121 Russowi kroonikas on vastav peatükk „Köietantsijad Tallinnas 1547“. Köieltantsijate vaatamise motiiv ja ohtlikult riskiv veiderdaja kujutus Tallinna katuste kohal on Gert Helbemäe raamatus „Reaalkooli õpilane. Jutt 16. sajandi Tallinnast“ (1948) antud edasi mündriku poja Matthise silme läbi. Jaan Krossi tegelasest Pallust saab maarahva soost pärineva haritlasena kõrgema soo linnas sümboolne köielkõndija (vt ka Liivamets 1989: 56–57). 122 Kirjanikud Kross ja Helbemäe on ka ise kasvanud Kalamaja linnaosas.

96 25).123 Töötuks jäädes kannatasid elanikud äärmise vaesuse käes, levisid joomine, kuritegevus, prostitutsioon: puudus külale omane sotsiaalne kontroll, viimast asendas linnaolustikule omane anonüümsus (Jansen 2007: 195). „Nagu igas suuremas kauba- ja vabrikulinnas, nii oli Tallinnas tolgi ajal nende elanikkude arv suur, kes odavast ja juhuslikust päevatööst elasid ja kelle elujärg selle tõttu oli kehv ja armetu. [---] Seda liiki alamaid tööinimesi asus rohkesti Liiva peal, sest seal olid üürid odavad. Liivapealsed majad olid, nagu praegugi, enamasti puust, vanad, väikesed, madalad ja räpased.“ (Vilde 1960: 183.) Viletsamad agulipiirkonnad jäid omakorda jalgu uutele töölistele ehitama hakatavatele elumajadele. Seejuures olid Tallinna töölislinnaosad siiski rohelised eeslinnad. Ingliskeelne sõna slum, mis teatud tingimustel vastab agulile (vt ka Liiv 2002), on seotud aastatega 1850–1950 ja demoniseerib ülerahvastatud üürikortereid majades (vt Finch 2013: 85–106; Finch 2015: 59). Robert Nerman on näiteks sajandivahetuse Kalamaja kaugemaid osi kirjeldanud kui täielikku küla, kus peeti rohkesti loomi ja agulimaja omanikul võis olla ka oma paat Kalarannas (Nermann 1996: 72–73). Paiknevus linna suhtes ongi ilukirjanduses sageli esimene määramiskriteerium; linnamaastikus luuakse „äär“, mis lahutab teatavat osa linnast ülajäänust. Tekib iseäralik „piirkond“, mille sarnaseid on teisigi. Eduard Vilde paigutab romaanis „Kuhu päike ei paista“ alevi linnamaastikku kõigepealt linnamüürist/väravast ehk - piirist lähtuvalt: „Tallinna ühe eeslinna ehk „väravataguse“ rahvapärane nimi on „Liiva peal“ (Vilde 1960: 183). Seejärel toonitatakse iseloomulikku sotsiaalset konteksti: „Siin Liiva peal leidus palju urkaid, kuhu päike ei paistnud, ja mitte ainult töörahva vaesuse ja viletsuse koopiaid, vaid ka kutselise kuritöö süngeid pesi.“ (Vilde 1960: 183.) Vilde veidi hilisemas, 1891. aastal „tõsiste sündmuste järele“ kirjutatud uudisjutus pealkirjaga „Kuul pähe!” (Vilde 1891b) on tegevuspaigaks osalt juba uude hoonestusse hääbuv nurgake kohe Karjavärava taga, samuti linna eeskoda: „Uute suurte kahekordsete majade vahel peidus, aknad alt uulitsapinnaga tasa ning tolmust või porist alati hallid ja läbipaistmatud, põrandad, mis sügavale maa sisse ulatuvad, mädanenud ja telliskividega lapitud; üüriliste ühine köök, mis ühtlasi vahekoda ja toidukamber, suitsu ja auru täis, huugav naiste kisast, laste nutust – see oli Luiise Veberi asula, kust ta astus esmaspäeva hommikul kella poole kaheksa ajal uulitsale, et sisemise linna poole teed võtta, kus ta ühe suurema tanu- ja kübaraäri töötoas oli õppimas.“ (Vilde 2010: 137). Perekond Veber elab priihospidalipoolses linnajaos (ehk siis Sibulakülas, tänase Tallinna keskhaigla kandis, paikkonnas, mis pole 1944. aasta märtsipommitamise

123 Kas või puhta joogivee olemasolu tagab märkimisväärse imikute suremust alandava toime, on tõestanud oma värskes dissertatsioonis Hannaliis Jaadla (Jaadla 2017: 148).

97 tõttu säilinud).124 Korteri kirjeldus vahendab Tallinna raskeid korteriolusid: töölisperedes elasid ühes toas koos küllalt sageli ka 7–8liikmelised perekonnad (Mäsak 1981: 33), maja keskel asus koridoritaoline ühisköök (samas: 45). Vilde romaanis „Röövitud tiivad“ (1892) elab Orbide perekond Kadrioru lossialevis Slobodas, teises linnaservas, mis kujutas endast omapärast vene külastruktuuriga alevit (Tohvri 1999: 79): „See oli madal, kitsas, tume kambrikene väravataguses maja-onnikeses, ühes Tallinna alevis, mida kutsuti Slobodkaks (Vilde 1960: 408). Kui Orbide perekond kolib hiljem veidi paremasse korterisse, on kirjanik siin kujutanud taas linnamaastiku osade tegelikku muutumist: suuremate üürimajade ehitamist endiste väiksemate asemele. Ruumilist distantsi „päris linnaga“, n-ö linnamaastiku südamega, on mitmel puhul otsesõnu toonitatud. Näiteks Otto Müntheri kriitilis-realistlikus novellis „Öömaja onu juures“ (1901) arutleb minategelane: „Aga onu elas kaugel alevis – mine nüüd sinna! Käi esiteks kole-pikk Tatarski uulits läbi, enne kui Liiva-Laia uulitsasse saad ja sealt kuni Baumanni kõrtsi juurde. Eksi veel viimaks ära, sest sealt lähevad kolm uulitsat, nagu kodarad rattarummust laiali.“ (Münther 1906: 1.)125 Piir võib olla vähem ruumiline ja sedavõrd rohkem aistiline, haarates rohkem miljööd kui ruumilisi markereid. Näiteks Ernst Peterson-Särgava ainsas linnanovellis (Tuglas 1946a: 1054) pealkirjaga „Jõulupuu“ (1903) läheb peategelane Hans Toru puudevargile; linnavahid arreteerivad ta pärast vargust just enne valgustatud linnast pimeda aleviku päästvasse pimedusse jõudmist. Nõnda on agulimaastik selgelt eristuv „pime“ – seega ju ka nähtamatu – osa linnamaastikust. Peterson-Särgava novellis kujutatud lõhestunud linnaruumi ja vaestelinnaosa nukra miljöö tajumist on edastatud selle elanike kaudu: eeslinnakogemuse moodustavad üürimajade jäised toakesed, kõle tänav ja sadamatööliste suitsuvingune kõrts. Richard Alekõrs on näidanud siin piltlikult kahe paralleelmaailma tekkimise momenti: Peterson-Särgava jutustuse agulist pärit tegelased näevad linna jõuka(ma) kihi elu otsekui läbi akna (Alekõrs 1963: 104). Akna ja vaatamise motiiv kordub. Novelli alguses silmitseb pereisa Hans Toru läbi üüritoa jääroosides akna jõulueelset linna. Toas valitseb külm ja nälg, akna taga sõidab kahehobuse-voorimehega lõbunaine Niglase Kata, ilusad riided seljas, loor ees ja kübar peas (Särgava 1938: 231). Hiljem kutsutakse Torude lapsed heategevuslikule jõulupuule, kus kehvades riietes laste ja jõukate heategijate vahel

124 Sibulaküla sai nime Härjapea jõe ääres Pleekmäel asunud venelaste põllumaadelt ja koosnes valdavalt avarate tagaaedadega 1–2-korruselistest puumajadest (Juske 2012: 184). 125 Otto Müntheri (1864–1929) kirjanikutähetundi on seostatud 1901–1905 Tallinna Teataja perioodiga, mille tulemusena ilmus Kristjan Raua kaaneillustratsiooniga novellikogu „Sulejoonistused. Tallinna-jutud“ (1906) (Hubel 1929: 374–375). Järvamaalt pärit vasakpoolsel kirjanikul ja kriitikul oli agronoomiaharidus Saksamaa Eberswalde metsaakadeemiast ja Berliini põllumajandusinstituudist ning rohkesti reisikogemusi. Pärast 1905. aasta sündmusi töötas ta Samaras, Astrahanis ja Ukrainas kaubandus- ja põllutöökoolides. Eesti Vabariigis töötas ta õpetajana. Kirjutas reisikirju (Hubel 1929: 374).

98 eksisteerib sarnane ruumiline ja ületamatu tõke. Seekord on distantsi kirjeldatud oruna: „Ja seal seisid nad, need kaks iseseltsi rahvast, väikesed eespool ja suuremad tagaseinas, moodustades enda vahele nagu oru. Nagu Iisrael ja vilistid seisid nad seal ning org oli nende vahel; aga see org oli nii suur ja nii sügav, et mitu tuhat jõulupuud sinna sisse oleks mahtunud, enne kui viimase puu latv mäeharjaga ühekõrgusesse oleks tõusnud. Ja näis, nagu peaksid tuhanded ja miljonid küünlad põlema, et nad peaksid valgustada suutma seda orgu, mis seal nende vahel seisis.“ (Särgava 1938: 260–261.) Ruumilise eristatuse motiiv kordub läbi novelli. Hans Toru murdub lõplikult, kui vaatab õuest läbi kirikuõpetaja elutoa akna külluslikku jõulueinelauda ja läbi auruse köögiakna piduroa valmistamist (Särgava 1938: 244). Ta varastab kiriklast mõned puuhalud ja lihatüki. N-ö läbi klaasi paistab linn, mille kutse peale Hans Toru on maalt ära tulnud, ebareaalse ja uduse, moondunud maastikuna; nähtud hiilguseraasud on edasi antud adutavalt võltsina. Sarnane, ehkki vaatepunktilt vastupidine võrdlusmoment tekib Siegfried von Vegesacki romaani „Balti tragöödia“ peatükis „Klaassein“, kus moonakad, talupoisid ja mõisateenijad näivad noorele baltisakslasele läbi klaasakna kui pime allmaailm (Vegesack 2009: 283)126. Ea Jansen on klaasseina pakkunud sobivaks metafooriks eestlaste ja baltisakslaste vahelisele kultuurisuhtlusele üldse (Jansen 2004: 427); Peterson-Särgava kujutatud mentaliteedilõhe puudutab juba sama rahvuse vahelist lühikese ajaga tekkinud klassivahet, klassikalise tõusiku eristumist.127 Naturalismis on üldse kasutatud aknamotiivi (Paikre 2011: 88). Hans Kruus on kirjutanud: „Linn kasvab maa võimsal pealerõhumisel. Küla tõukab tuhandeid enesest välja, nii palju, et linn tihti vastugi ei jõua võtta.“ (Kruus 1920: 26). Hans Toru (nagu Vilde Villem Luige) on just maa väljatõukejõu ohver; ka linnas ei kohane ta kunagi päriselt. Agul kui ruumiliselt isegi allmaailma meenutav maastikuosa on siin esiteks ruumiline perifeeria (vt Veidemann 2009: 430); see on kindlalt eristatud piirkond linnamaastikul; teiseks pääsevad esiplaanile tekstis ruumi kirjeldavad jooned, mis näitavad, kui lähedalt on seda ruumiosa tajutud. Agulit on kujutatud elamisena niisiis liiva, mitte kivi või kalju peal (vrd Ristikivi romaanile pealkirja andnud piibelliku mõiste õige mehe kojaga). [Tallinna all-linn asubki aluspõhja liivakivil, Toompea kaljul (Soolep 2011).] Juba kujutatu üldmulje on armetu: „kitsas hoov oli täielik porilomp“ (Vilde 1960: 184.) Üldist viletsust võimendab tänavate kitsus ja räpasus: „[---] saunataoliste

126 Kujundit kui sümbolit baltisaksa kirjanduses on pikemalt vaadelnud Liina Lukas (Lukas 1997: 2334; 2000: 46–48). 127 Edaspidi olen kasutanud tõusiku mõistet tavamõistest erinevalt; siinkohal vastab see tavatähendusele.

99 majakeste kobaraid läbisid kitsad, porised, suvel lämmatava tolmuga täidetud prügitamata tänavad, mille veered sageli ilma kõnniteedeta.“ (Vilde 1960: 183.) „Majakeste ümber valitseb muda, mis sügisetel ja kevadetel pooleni sääreni ulatab ja mille sees tihti lapsed – see tulevane vabrikute materjal, mille abil rahamehed oma vara suurendavad – kui ülemeelsed sälud jalgadega trambivad ja mudaga õue- väravaid pilluvad.“ (Münther 1906: 2.)128 Otto Müntheri Veerenni asumi kirjeldus visualiseerib linnapiirist kaugemal asuvat sootuks lagunenud tänavastruktuuriga paika, kus seisavad oma aja lootusetult ära elanud hooned: „Kes Tallinna juhtub ja Lutheri toolivabrikust mööda Ülemiste järve poole läheb, see näeb veerenni ääres olevaid laiali pillutatud majakesi, kui kiva kehva mehe põllul. Sammeldunud ja tolmunud seisavad nad – mõni üksikult, mõni hoovide lautade ja juurevilja aedadega kobaras, ei näita möödaminejale kõige vähematgi trööstivat pilti.“ (Münther 1906: 2.) Seega eksisteerib küll avaruse, ent sellega haakuvalt mahajäetuse mõõde; sellist maastikuosa, piirkonda vaadeldakse tahtlikult mingilt distantsilt või ääre tagant. Teisalt ei mahu eeslinna peaaegu ühtki avaramat paika, mis võimaldaks mingi ühise koha, sõlme teket, näiteks väljakut või turuplatsi; ruum on kogu oma kitsusele vaatamata ühtviisi kaitsetult avalik. Maie Kalda on toonud hilisema eesti kirjanduse aguli ajatuses maagilise kohana ära tänavanurga (Kalda 2001: 1717). See on agulis olulise koha tekkeks ka kõige lähem võimalus: Kaia Lehari on nimetanud koha levinud sümboliks teeristi (Lehari 2000b: 44).129 Eeslinnast tuleb kellegi kohtamiseks enamasti teele asuda. Luiise Veber Vilde jutustusest „Kuul pähe!“ kohtab oma tulevast agulist lahkudes, linnaväravast sisse astudes (teel tööle). Aguli-eeslinna piir näib ülekantult siiski sageli ületamatu: näiteks baltisaksa paruni poeg Laialt tänavalt ei saa naituda eesti õmblusmamsli tütrega Narva maanteelt (Bornhöhe jutustuses „Anni neitsipõlv“), olgugi viimane ka koolitatud ja kaunis; ka Luiise Veberi õnnevõimalus jääb jutustuse lõpus lahtiseks.130 Kirjanduslikule eeslinnamaastikule on iseloomulikud viletsad elu- ja muud hooned, „see õudne linnajagu kubises räpa ja roppuse sisse uppuvaist kõrtsidest ning õllepoodidest“ (Vilde 1960: 183). Kõrtse ja trahtereid oli näiteks Tallinnas 19. sajandi lõpul üks iga 50 meessoost isiku kohta (Kala jt 2015: 384). Vilde toonitab agulipiirkondade vanust, kirjeldades „pihastunud ja porstunud“ ehitisi, mille „üür on odav, ja see toob elanikud sisse“ (Vilde 2010: 136). Elumajad võivad kohati olla kehvad isegi aguli mõistes, mõeldud pigem loomale kui inimolendile, nagu

128 Eduard Hubel on siin viidatud tsitaadi kohta kirjutanud: „Harva pillab ta säärase „õpetliku“ lause“ (Hubel 1929: 378). 129 Lähima vaste ühisruumile annab Vilde romaanis „Raudsed käed“ ühisköögi kirjeldusega, ent seal on valitsevaks tundeks osavõtmatus (Viitol 2009: 76), 130 Juba nimetatud Jakon Pärna jutustuses „Must kuub“ on ületamatu just eestlase ja muulase vaheline distants (vt Pärn 1979: 110).

100 vabadikusauna sarnane hurtsik Härjapea jõe ääres Vilde lühijutus „Viimne öö“ (1901): „Üks neid madalaid viletsaid hurtsikuid Härjapea jõe ääres, mis tuletavad meelde enam vabadikusaunu kui linnamaju. Hoovis teine veel väiksem ja armetum onn. Selles loomalaut, sest majaperenaine peab lehmi, ta kõrval tilluke üürituba. Ammuvad lehmad, siis kostab see üüriliste tuppa; kõnelevad üürilised, siis kuulavad lehmad pealt. [---] Nad on leplikud üleaedsed. Juhtub vahel, et päits pistab oma külma, märja nina seina alla uuristunud august tuppa, siis läheb eit ja paitab seda nina, ja päits lakub tal selle eest kätt.“ (Vilde 1953a: 133.) Sellise madala, üleasustatud maastikuosa huvitav mitmekihilisus rõhutab veelgi kirjeldatud viletsust. Räpane ülerahvastatud üürimaja võib olla „nii madal ja nii kentsakalt upakile vajunud, et lai poolsammaldunud katus ühest küljest pea maani ulatus. Aknad ei olnud maapinnast palju kõrgemal.“ (Vilde 1960: 184.) „Ühel on trepp lagunenud, teisel aknaluugid poolripakile ja lõhki kuivanud, kolmandal katuselauad lahti, mis tuule käes kolisevad, kõik nagu kaheksakümneaastased tudisevad kepi najal olevad eidekesed, kes oma viimast tunnikest ootavad, et siit hädaorust peaseda ja kuskil padja all ümbermuudatust ettevõtta ning looduses uut ringkäiku algada.“ (Münther 1906: 2.) Ühtpidi vedeleb õuel prügi, teisalt on viimnegi ressurss sel maastikul ära kasutatud: näiteks kaltsukorjajad on üks neist vähekirjeldatud, kuid linna juurde kuulunud isikuist, kes osutavad sellele (vrd Johnson 2007: 1–8). Ühe Tallinna Kassisabas toimetanud kaltsumehe tegevusest on antud põhjalikum ülevaade: „Kuna prouad viibisid, hakkas vanamees kepiga, millel terav raudne ots oli, prügihunnikuid õue peal läbi sorima. Kõik riideräbalad, kondid, paberi- ja klaasitükid, peata naelad ja silmata nõelad, mida ta sealt juhtus leidma, pistis ta oma laialise koti sisse.“ (Bornhöhe 1962a: 91.) Vastavalt asukohale võib selline linnaosa kuuluda vabriku, tehase või sadama juurde või ümbruskonda, mis lisab maastikule omakorda kuidagi määrava ruumilise aktsendi või mõõtme, seda näiteks edaspidi Vilde romaanis „Raudsed käed“: „Korstnasigaritest välja roomavad mustad maod maalisid edevasse sinasse tahmaseid looki.“ (Vilde 1928a: 186.) Sellise maastiku oluline element ja õhustiku tekitaja on kõrts (näiteks Peterson-Särgaval), mida samuti peab mõni aguliasukas, Narva ülesilla kõrtsimees Karibaldi, kelle juures Narva sellid ja asjamehed „sinist esmaspäeva“ pühitsevad (Liphart 1890). „Ka „Raudsete käte“ Narva Kramorski kalevivabriku tööliste kõrtsmik on Muska-mamma ehk Madli Oblikas, keda on kujundanud kõrtsielu, „joodikud või muidu toored inimesed“ (Vilde 1928a: 120). Eeslinnamaastik ei ole ühtlane. Sellesse võib mahtuda ka veidi jõukam vürtspood või piirkonda mingil põhjusel ehitatud uus hoone. Näiteks asub Vilde jutustuse „Kuul pähe!“ agulis armetu hurtsiku lähinaabruses uus elumaja. Selle omanik elab eeslinnas samuti kui tulnuk, „pärislinlaseks“ saab ta koolitada alles oma poja. Võimalik on ka, et äärelinna suurt maja ehitama paneb teda soov oma ohvreid veelgi alandada (Vaiksoo 2010: 237). Näiteid sellest, kuidas osa viletsast agulist on

101 juba asendunud uuema linnaga, on teisigi. Bornhöhe jutus „Orelimängija“131 asub eeslinnas linnas elava kaupmehe suvemaja: „Suures majas peab päratu rikas esimese gildi kaupmees Westmann suvekorterit. Tema aias kasvavad hästiharitud viljapuud ja marjapõõsad ja nende vahel jalutavad siledatel liivateedel ka hästi haritud ja ehitud inimesed.“ (Bornhöhe 1962d: 162.) Kirjeldatud Tallinnas on juba olemas eeslinnana jõukamad suvitus- ja aedlinnaosad, kaupmeeskonna suvemajad, mis sellal tekkisid näiteks Maarjamäele, linna edelaossa, ja Kadriorgu (nt Vilde romaanis „Kuhu päike ei paista“). Eeslinnamaastiku eksterjöör on seejuures pigem naiselik: „Hoovi peal seisivad mõned pesukünad, prügikast, ja pesu-nöörid olivad nagu telegrahvitraadid neist üle tõmmatud.“ (Münther 1906: 3.) Puhtsubjektiivse, isikliku ruumi kirjeldamisse lülituvad vältimatult aistilised tunnetused (Melts 2013: 402). Vilde ja tema kaasaegsete eeslinna kui linna väravataguse kirjeldus haarab endasse värve, hääli, maitseid ja tundeelamusi, vastates seega aistlise meeltemaastiku määratlusele (vt Bunkše 2012: 60–61). Keskkonnaajaloos on kehaline ja aistiline tajuring olnud omaette oluline uurimisteema (Plath 2014a: 111); agulit kirjeldavas ilukirjanduses on sel tajuringil sageli ka mingi oluline iseloomulik tunnus, mis eristab seda ülejäänud linnamaastikust. Värvilt on näotut uuslinna (Kalda 2001: 1715) iseloomustatud kui hallituse ja niiskuse mõjutatud, koltunud (niiskusest auklik krohv, naiste näod), rohekat (samblased katused), porikarva (porine tänav) või halli (tolmune tänav), kollakat („Liiva-pealne“), muldset ja telliskivipunaste laikudega (põrandad), tõmmut (vabrikute suitsust tumedaks tõmbunud seinad) linnamaastiku osa. Agulimaastiku element üürimaja on nagu tema elanikud unustanud kunagise höövlilaastulõhnalist alguse: agulinaise „Miina pale oli ta tähtraamat: iga aasta kündis sinna oma vaod, iga aasta aitas kolletada, närtsitada, mis enne õitsenud ja ilutsenud“ (Vilde 1960: 414). Teinekord eksib hallusse üksikuid teisi toone. Üüri tõstmiseks on majaomanik maadligi vajunud onnil „värvinud ta mullakarva põsed punaseks, silmaluugid – tahtsin öelda aknaluugid – pintseldanud roheliseks“ (Vilde 2010: 137). Siin tõstatub mingi elususe mõõde, eeslinna üürimajas kehastub elluärganud viletsus. Huvitav on, et eeslinnade hoonestus jättiski siis nukralt monotoonse mulje oma värvivaliku tõttu: tuhm pruun, beež, hall või tumeroheline (Mäsak 1981: 42). Seest on selline maja pime ja tume (läbi tuhmunud lapitud klaaside ei pääse valgust sisse), „mustab prussakatest, mustad on ka põrandapoolsed seinanurgad, vist talvisest niiskusest, mis siin hallitust sünnitanud ja põranda mädanema pannud“ (Vilde 2010: 151). Eristuvad värvid on ka siinsete laste kriitvalged näod ja nende külmast sinised käed. Külm oli ka köetud toas: odav sõrestik ei hoidnud täitematerjali ühtlaselt ning majad ei pidanud sooja (Mäsak 1981: 42).

131 Ilmus 1896 „A. Pertʼi Jõulu Albumis“ (Nirk 1962a: 336).

102 Üks oluline eristus meeltemaastikul on lõhn kui emotsionaalselt tugev ärritaja; mälestus lõhnast ajas (erinevalt visuaalsest mälestusest) ei lahtu (vt Porteous 1985).132 Maie Kalda on maininud kirjandusliku aguli lõhnu kui selle kandi markereid (Kalda 2001: 1717). Eeslinna lõhnamaastik kirjeldab esiteks mingit üldist, alati iseloomulikku lehka – õhk on siin üldse halb (Vilde 2010: 136, vrd Tammsaare 1931: 5): valitseb „[s]umbunud, vänge vaesuselehk“ (Vilde 1960: 184), mis ilmselt lähtub määrdunud ja suitsenud seintest (Vilde 1960: 184), niiskusest koltunud krohvist ja mädanenud, auklikust puitpõrandast (vt Vilde 1960: 185). Kõrtsilehk erineb tänavate omast vaid varjundilt: „Õhk, mis heljus ta (kõrtsiemanda – E.-M. T.) ümber, see vänge, nilbe kõrtsiõhk, oli ka tema enese teinud vängeks ja nilbeks.“ (Vilde 1928a: 120). Kohalik pood lehkab näiteks lambiõli, heeringa, naha ja praerasva järele. Ulrike Plath on nimetanud eestlaste lõhna 18. sajandi reisija maadekirjeldustes sama tähtsaks toposeks kui nälga – „hais“ koondas endasse hõngu suitsutarest, raskest tööst ja soolatud räimedest (Plath 2014a: 126). Kohalik h e l i f oo n on sageli seotud millegi ootamatuga ja pigem vali: näiteks on see poolripakil aknaluukide ja lahtiste katuselaudade kriiksatus või kolin tuule käes (nt Münther 1906: 2), laste kilge või nutt, vile, lehma ammumine, äkki kerkiv sõnelus. Linna kirikukellade asemel on siin tavapärane hääl vabrikuvile. Helitaust päeva jooksul on muutlik: „Päeval on siin kaunis vaikne, aga õhtutel, kui juba Lutheri vabriku vile on puhunud, algab siin suur elu, sest et siis voorimehed ja vabriku-töölised, kes siin elavad, koju tulevad ja oma mõtetele mitmest kraamist kokkukeedetud sõnade abil maad annavad, ja seda teevad nad nii valjul healel, nagu oleks nende kõrvade kuulmenahk juba ammu katkikärisenud.“ (Münther 1906: 3.) Agulielanikke ühendab üks intrigeeriv teema ja orgaaniline aisting: suhe toidulauaga. Esimesed linnalised asulad tekkisid umbes 10 000 a eK, kui toidulaud muutus nii stabiilseks, et polnud enam vajadust nomaadina ringi rännata (Steel 2008); üks vanimaid on Jeeriko Jordani kaldal (Soja 2002: 23). Linn organiseeris kündi, külvi ja lõikust, ohverdas vilja jumalaile ja toitis ülejäägiga linnaelanikke (Steel 2008). Esimesed tõelised linnad rajati Lähis-Idas, Viljaka Poolkuu ehk sumerite aladel Tigrise ja Eufrati alamjooksul umbes 4000 aastat hiljem paljude soodsate mõjude kokkulangemisel (Soja 2002: 23). Keskaja Euroopa linnade õitsengu põhjustanud kaubandusele pani aluse põllumajandus (Valk jt 2007: 10). Caroline Steel, kes on vaadelnud seda, kuidas on seotud linnade kasvamine ja toiduainete vedu linna, kasutab oma käsitlustes sõna sitopia, mis lähtub kreeka keelest: sõnadest sitos ehk toit ja topos ehk koht. Steeli järgi elab inimene maailmas, mida kujundab toit; see on osa meie maastikest (Steel 2009). Ka linnakaart oma tänava- ja kohanimedega räägib sageli industrialiseerimise-eelsest toidu linna jõudmise teedest erinevates seostes [vrdl nt Tallinna Suur-Karja tn – linna karja ajamise tee, või Kalarand (Kivi 1972: 47, 45)]. Keskaegne linn elatus

132 Näiteks 17. sajandi Tartu linna võimaliku lõhnamaastiku on mõjusa aistilise detailsusega lugejani toonud Meelis Friedenthal oma romaanis „Mesilased“(2012).

103 linnasarasest; see territoorium oli küllalt suur ja rikkalik, külade, aedade, veskite ja kalaaiaga (Soolep 2011), teisalt oli territoriaalselt üsna piiratud (Põltsam-Jürjo 2013: 41). 18. sajandi linlane sai oma varusid täiendada linna lähemalt ja kaugemalt tagamaalt (Pullat 2016: 119). Lihaloomad tulid sageli ise omal jalal linna lihaturule, see oli loomulik linn oma elutsüklitega. Selline turuplats asus ka nt Tallinnas Tõnismäe all (vt Juske 2012: 127); Tuglas on ka näiteks 1905. aasta Peterburi puhul kirjeldanud Heinaturu nülitud loomi poriseil vankreil (Tuglas 1960: 159). Linnarahvastiku kasvamine muutis seda protsess; uute transpordivahenditega teisenesid ka kogused, kaugused ja toidu hind/väärtus. Kiiremini veetavate toiduainetega kadus küll otsene linnaelanike arvu piiramise vajadus, teistpidi tekitas rahvarohkus ja toidu hind olukorra, kus toit kõigi vajajateni jõuda ei saanudki. 19. sajandi lõpu ilukirjanduse agulimaastik peegeldab ühtlasi protsessi, mis võõrandas linlase – ja eriti eeslinna üürimaja elaniku – oma toidulaua allikaist ning annab võimaluse piiluda nende toitumiskultuuri. Selle kujunemises mängib suurt rolli puudus; industrialiseerimise ajal järsku kasvanud vaeste arv linnades muutis keskseks motiiviks nälja (Plath 2013: 67). Emand Veber meenutab krimijutus „Kuul pähe!“: „Ja siis tuli nälg. Kas tead, laps, mis on nälg? Sind puutus ta vähem, sest oma lastele oleksin kas või südame rinnust lõiganud – teie saite oma palukese, kuigi see oli ainult kuiv leib. Aga ma ise sain maitsta, mis on nälg…[---] Ma langesin kummuli paljale külmale põrandale ja karjusin taeva ja inimeste poole. Aga üks ega teine ei kuulnud mu kisendamist. Sina, mu laps, aga heitsid mu kõrvale maha, panid oma käekese mu kaela ümber ja nutsid kaasa… Nõnda nutsime mõlemad, kuni nõrkesime ja teineteise kaisus paljal põrandal uinusime…“ (Vilde 2010: 131.) 19. sajandi lõpu eesti kirjanduslik agulimaastik, isegi sel juhul, kui üürimaja perenaine hoovis lehma pidas (nagu Vilde jutustuses „Viimne uni“), kujutab enamasti näidet sellest, kuidas sel paigal ei ole toitva eluallikaga püsivat seost. Kaugemas ja avaramas eeslinnas on mõnel üksikul raamatutegelasel oma kapsaaed133 – näiteks Otto Müntheri novelli „Öömaja onu juures“ voorimeheperel – ning Bornhöhe jutustuses „Anni neitsipõlv“ kasvavad majaomaniku aias maasikad, tikrid ja sõstrad.134 Ent päristoidus on neis teostes painaja, mille nimel elatakse: näiteks oodates palakesi, mida pesunaisest ema töö eest palgaks saab (Vilde 1960: 409). „Kuul pähe!“ tegelase Toomas Veberi raudteetehasesest saadud palk võimaldab peret üldjuhul toita, ent kui ta vigastuse tõttu töötuks jääb, see võimalus katkeb. Täiskasvanud eeslinnaelanik on enamasti pärit maalt (ka Veber oli enne aidamees), kus seos toidulaua ja töö vahel oli jälgitav protsess, ja puudus pidi rõhuma sellise päritoluga inimesi psühholoogiliselt ka teisiti: näiteks mõtleb

133 Inna Põltsam-Jürjo on kirjutanud, et kapsaaed ja kapsamaa on meil köögiviljaaia sünonüümid (Põltsam-Jürjo 2013: 17). 134 Majaomaniku aeda ei olnud üürilistel küll tõenäoliselt enamasti asja (Mäsak 1981: 71).

104 Peterson-Särgava Hans Toru näljatundes jõuetult selgele jumala viljale, mitte valmis leivale (Särgava 1938: 227).135 Nii seostub teenistus linnas oluliselt igapäevaleivaga. „Kapital on asi, mis inimest tiivustab, mis talle väge ja võimu annab: seda võis Matiias iga päev ja igal sammul näha. Ja tema soovis endale tiibu, igatses endale väge ja võimu. Lapsepõlvine viletsus seisis tal veel selgesti silma ees. Kuidas pidid isa ja ema, kuidas oli ta ise pidanud verisel higil rohmima ja rübelema, et ainult paljast hinge tuima, roidunud ihu sees alles hoida — kõik õieti tüki aganase leiva, takuste riiete ja haisva suitsuhurtsiku eest.“ (Vilde 1970: 65.) Näljavaigistuse järele minnakse enamasti eeslinnast välja (kui agulipoeke kui võimalik toiduallikas kõrvale jätta) – tööle, seejärel turule (Vilde 1960: 409), kerjama (nt Münther 1906: 30), pandimajja või Vene turule majakraami või riideid müüma (Vilde 1960: 413), vargile, nagu Hans Toru Peterson-Särgava „Jõulupuus“ (1903). Vargileminek on langemine nii teiste kui iseenda silmis (vt Vilde 1960: 178; 416–417). Kel üldse jaksu või õnne pole, nälgib. Müntheri laastus „Ponku“ kerjab „katkenud riietega vanamees“ lauldes toidupoolist, ent koera jalutav proua annab suhkrukoogikese hoopis loomale (Münther 1906: 30).136 Mida süüakse? Toidulaud on üksluine. Ostetakse leiba, turult tuuakse rupskeid137, kapsast ja kartulit, karnist liha (nt Vilde 1960: 409), juuakse vett või viina. Lastele ostetakse mõnikord piima, Veberite lapsed söövad kartulite ja leiva kõrvale silku, „soome kilusid soolvee sees“ (Vilde 2010: 165). Peterson-Särgava novellis „Jõulupuu“ jagatakse omavahel kõrtsmikult muidu saadud kuivanud kringlit. Vilde jutus „Viimne uni“ leiab vanamees tänavalt timpsaia, mille koju naisele viib. Nende kodus on põhitoiduks, kui seda üldse on, leib ja vesi. Vabrikutüdrukud Narva Kreenholmis keedavad suppi ja rüüpavad viina, nende silmad paneb põlema Villem Luige maalt toodud külakost. Ka Bornhöhe „Kollide“ (1902) jõukas, aga ihne kaupmees Langberg, kelle kauplus ei asu mõnes alevis, vaid linnas, ütleb õepojale: „Vahest loodad minu juurest häid suutäisi leida?“ algas ta ikka veel tusaselt. „Ära seda looda. Halvad ajad. Õhtuks pole mul muud kui leib, heeringas ja hapupiim.“ (Bornhöhe 1962c: 216.) Toit on nii väärtuslik, et seda mõnikord ka olemasolu korral ise ei raatsita tarbida: „„Mis seda rääkida,“ ütles onunaene. „Minu õde Anna käis viimati siin ja rääkis, et Kõrgemäe proua, kelle juures ta teenib, kõik kanamunad ära müüb. Jõuluks pole raatsinud saiagi teha. Peremamsel teinud prouale väkese kausi sees sepikut ja –““ (Münther 1906: 7). Bornhöhe Eva Vilepill ütleb lastele oma endiselt austajalt Aadamalt raha saades: „See on taevase isa kiri ja

135 Vt ka Plath 2013: 52. 136 Münher on autor, kelle puhul on otsitud eeskujusid ja laene teiste maade kirjandusest. Ka tema linnaolustik on kohati võõrapärane. Ent näiteks „Öömaja onu juures“ haarab just oma kohaliku koloriidiga. 137 Ka keskaegses linnas tarvitati ära kogu tapetud loom, hiliskeskajal olid rupskitest valmistatud road vaestetoit (vt Põltsam-Jürjo 2013: 52–53).

105 ta lubab teile homme leivakõrvaseks liha saata [---]. Täna peate veel silgusoolvee ja kartulitega rahul olema.“(Bornhöhe 1962b: 151).138 Ka vabrikutöölisena ei saa toidu teekonda söögilauale pidevalt mõjutada. Vilde romaanis „Raudsed käed“ invaliidistub tööline Villem Luik ning tema naisel Juulil sünnib peatselt pärast seda laps; mõlemad muutuvad töövõimetuks. Mis nüüd, küsitakse Peterburi tööliskasarmus: „Nälg ja surm – oli ainus vastus“ (Vilde 1928a: 172 ). Võrdlus oleks võimalik linna päriselaniku toidulaua alusel. Raimo Pullati uurimus, sissevaade tallinlase söömis- ja joomiskultuuri valgustussajandil, sedastab, et hapendatud rukkileib oli linna eri rahvusest elanike peatoit (Pullat 2016: 128). Kõige rohkem sõi 18. sajandil leiba – asendades vajadusel sellega üldse lõunasöögi – vaesem inimene (Pullat 2016: 128–131). Leivakõrvaseks oli vähem liha, rohkem kala, lihast keedeti suppi (Pullat 2016: 134). Heeringas ja räim ehk silk olid lemmikkalad (Pullat 2016: 136). 18. sajandi Berliinis oli hakanud suurenema saia tarbimine (Pullat 2016: 131); 19. sajandi teise poole Tallinnas kõlab timpsaia leidmine piduroana. Kapsas oli linna vaesemate kihtide menüüs ka varem (Pullat 2016: 138), samuti on harjunud toit juba kartul.139 Tallinna kehvem rahvas oli elanud kehvemini ka varem (Pullat 2016: 140); uus eeslinn-agul omandab aga maastikuna tõeliselt viljatu tühermaa varjundi. Siin on kummaliseks paralleelseks sügavusmõõtmeks ka toidu teekond ning kohati unistuslik seos maaga. Maalt tulnud värske linlase horisont pidi teatav määral tundma linna sisenedes kitsendust. Eesti kirjanduse eeslinna kirjeldused vahendavad seejuures erilist ruumilist ahistust, esile tuleb vähimagi individuaalse ruumi puudus. Kitsalt ja raskesti läbitavalt tänavalt pääseb majja, kus ruumidel on madal lagi, ühisruumide ülerahvastatud ja ühele perele kuuluv tuba kujuteldamatult kitsas: „Pisukestes suitsenud üksikkambrites, kus pea puutus lakke ja käed seintesse, elasid sagedasti suured perekonnad ja selline poollagunud must hurtsikuke oli katusest keldrini inimesi täis nagu linnupuu mesilasi.“ (Vilde 1960: 183). Eraldumise võimatust kompenseerib sellises keskkonnas peatselt tekkiv osavõtmatus. Livia Viitol on leidnud Vilde romaani „Raudsed käed“ tööliskasarmu ühiskööki kirjeldades, et „harjumuspärasus mõjub nagu sein, mis ei lase võõrast läbi“ (Viitol 2009: 76). Sama kehtib näiteks Vilde tegelaste Veberite elukorralduse kohta. Ühisruum on aeg-ajalt lahvatava uudishimu foonil vaid kohati osavõtlik, üldiselt domineerib üksildus. Nii ei ole Vilde Veberitel ja Orbidel ning Ernst Peterson-Särgava Toru perekonnal tegelikult peaaegu kedagi, kellelt hädas abi paluda, ehkki naabrid peaksid nendega sarnast maailma jagades üksteist mõistma. Siseruumi kirjeldus osutab samasugusele kehvusele kui eelnev tänavakujutus:

138 Huvitav oleks ilukirjanduslikku toidulauda edaspidi võrrelda ajaloolisega; agulipere toiduvarude säilitamine oli juba omaette küsimus (vt Mäsak 1981: 64). 139 19. sajandiks oli toimunud ka üleminek õllemaast viinamaaks (Pullat 2016: 143).

106 „Seintelt tolgendasid maha hallitanud tapeeditordid, paiguti kattis seinu niiskusest koltunud krohv, millesse suured augud olid tekkinud. Põrand oli mädanenud, auklik ja pinnuline. [---] Mööbleist ei paistnud Madisonile muud silma kui üks õige lai, laudadest ürjupäraselt kokkulöödud ja heintega täidetud koiku, mis võttis poole ruumi toakesest ära, siis paar puust pingikest, valge kapike laua juures ning nöörpõhjaga magamisraam kambri paremal pool seinas. Ruum, mille sängid toa keskele jätsid, oli nii väike, et kakski inimest suure vaevaga teineteisest mööda pääsesid.“ (Vilde 1960: 185.) Eduard Bornhöhe jutustuses „Aadam ja Eeva“ (1893) on Tatarski uulitsa kortereis igal perekonnal üksainus hämar tuba: „Kaks väikest akent valgustasid madalat ruumi, milles iga asi elanikkude vaesusest ja viletsusest tunnistust andis.“ (Bornhöhe 1962b: 148.) Seejuures on see jutustus, kus alevile on tegelasnimede kaudu omamoodi paradiisivarjundit lisatud; ent Eeva ja Aadam on siin juba oma paradiisi kaotanud. Värvika pildi elust voorimehe pere karbikujulisest toakesest Tallinna Veerenni asumis annab Otto Müntheri laast „Öömaja onu juures“ (Münther 1906: 5–6). Linna sattunud minategelane läheb öömajale voorimehest onu juurde ja kogeb ühe õhtu jooksul läbilõiget agulielu rutiinist: see on sisenemine lähimasse agulimiljöösse. Lühijutt lõpeb varase hommikutunniga, kui voorimees asutab sadamasse kliente otsima. Tallinna agulikortereis on pealt lahtised vaheseinad – „Tallinna alamate korterite omapärasus“ (Vilde 2010: 144), mistõttu iga pere rõõmud ja mured üürimajas jagatakse automaatselt ka teistega ja intiimne koduruum on kuuldavalt avalik. Visuaalne ja aistiline maastik pakub palju erinevaid vahetuid tundeelamusi. „Tõmmu alev“ (Vilde 1928a: 186) vormib oma üksluisusega inimest, kelle meeled ei jaksa olla avali; siin oletatavasti ka tajuruum tõmbub kokku. Osutatud on, et rahulolematus keskkonnaga tekitab hoolimatust ja ükskõiksust, kohanematus peaks süvendama anonüümsust (Haamer 2008: 48). Ernst Peterson-Särgava „Jõulupuu“ (1903) agulikirjelduses domineerib silmaga nähtamatu külma-, kurbuse- ja näljaaisting. Tema tegelase Mari Toru tunded transformeeruvad selle pinnalt kogu linna uputavaks sõgedaks vihaks: „Aga naise viha ei olnud mitte niisugune, mis puudutas neid endid, see näis terve maailma kohta käivat, nii ääretu suur oli ta, nii lai, nagu mataks ja mahutaks enesesse kogu maailma ühes linnade ja nende majadega, kirikute ja nende tornidega.“ (Särgava 1938: 230.) Mari Toru hingeahastus päädib novelli lõpustseenis, kus pereisa on varguse eest vangistatud ja peret tahetakse maksmata üüri pärast detsembrikuisele tänavale tõsta: naine pakub majaperemehele võlgade katteks oma tütart Annit (Särgava 1938: 265). Tema tunded varjutavad kibestumisega kogu linnamaastikku, talumatu on see aga lähiplaanis, Torude agulitoas. Peterson-Särgava novell on üks paremini piiritletavamaid näiteid miljöö ja maastiku eristumise kohta kirjandustegelase tajuruumis: Torud vaatavad läbi akna linnamaastikku, mis ei ole iseendast otseselt kalk, vaid on seda nende suhtes; nende osa linnast on agulituba,

107 mis moodustab miljöö – seotud on materiaalne ja vaimne ümbrus, nukker meeleolu, sellest tõukuvad juba erinevad tunded. Viha kõrval tekitavad kannatused nüristavat tuimust (vt Kalda 2001: 1719). Vilde tegelane Miina Orbi on „kõige vastu, mis ulatus ta igapäevasest orjusest üle, liiga tuim ja loid“ (Vilde 1960: 414). „Raudsete käte“ Joa vabriku tööliste tüdimus ja närtsinud olek paneb esialgu imestama parimas tööeas meest Villem Luike; peagi märkab ta, et ka temas endas on „mõni koht, mis enne elavalt tuksunud, tuimaks läind ja soiku jäänud“ (Vilde 1928a: 54).140 Teisalt joonistub eeslinnamaastiku kohale hoopis õrnem tunne, millele tugineb siinsete elanike neist oludest väljapääsemise lootus ja tung. Agulielanike vaprus võib lähtuda meeleheitest ja selle ärgitajaks olla uhkus. Miina Orbi ei tea aastaid oma meremehest abikaasast midagi ning kasvatab lapsed ise suureks – „Jättes oma tervise, oma ilu, oma ihurammu lõpulejõudmata lahingusse. Aga ta jäi jalule ega taganenud. Abi ja toetust ei saanud ta kuskilt. [---] Aga omast kohast andis talle see teadvus võitluses jõudu – meeleheitlikku jõudu, kuna lootus teiste abi peale teda vahest oleks lõdvendanud, vähemalt ajutiseks.“ (Vilde 1960: 408–409.) Miina Orbi lubab lastele: „Me ei tohigi oodata tema raha – ma ise tahan teie eest muretseda ja raha teenida – muudkui laske mind tööd teha ja ärge käige mind pesuköögis ühtepuhku tülitamas.“ (Vilde 1960: 410). Miina Orbi allaandmatu eluihk on imbunud tema järeltulijatesse. Noorukesed tütred suudavad siis õmblustöödega peret ülal pidada, kui ema enam teenistust otsida ei jaksa. Ühtlasi on nemad kui järeltulev põlv see, kes aguli piirsituatsioonist väljuvad ja kinnitavad oma iseseisvusega uue töötava naise kontseptsiooni. Vilde jutustuse „Kuul pähe!“ peategelane Luiise Veber, kellele vanemad on hariduse andnud, ei jäta samuti tööl käies abita vendi ja õdesid. Ernst Peterson-Särgava tegelane Anni Toru võtab sisuliselt pere ülalpidaja koorma oma ema õlult lapseeas; novell jätab küll lahtiseks selle, mis temast edaspidi saab. Anni Toru saatusega sarnaselt oli tulem meeleheitlik Vilde „Raudsete käte“ Juuli Luige puhul, kes müüb ennast selleks, et õel-vennal, lapsel ja abikaasal oleks toidupoolist (Vilde 1928a: 179). Lootus paremasse maailma on siin ehk kirjutatud sisse romaani lõppu, vihjega Hindrek Sepa ja Juuli Luige armastusele. Autor on kirjas Mihkel Kampmaale kirjutanud: „„Raudsetes kätes“ ja „Lunastuses“ kujutan ma moodsate tööliste kannatamisi raudse kapitalismi armuta surve all. Aga lootus uue päästva tuleviku peale heidab sellele hädapõlvele juba nüüd helki: minu peategelane viimases novellis tunneb enese „lunastatud“ olevat, kuigi ta kui surmalaps ise seda tulevikku enam maitsta ei saa, vaid tema klass.“ (Vilde 1957: 459.)141

140 Rein Veidemann on nimetanud Vilde õpilaseks August Jakobsoni 1927. aastal ilmunud romaaniga „Vaeste-Patuste alev“; sama tuim, masinlik ja mõtestamata on töö ka Arvo Valtoni novellis „Rataste vahel“(1966) (Veidemann 2009: 430–431). 141 14. (1.) veebr. 1913.

108 Lootus on agulimaastiku atmosfääri tajumisel üsna habras varjund, ent ometi selline, mis võiks eristada 19. sajandi lõpu kirjanduslikke realistlikromantilisi eeslinnaelanikke August Jakobsoni „Vaeste-Patuste alevi“ naturalistlikest tegelastest, kelle puhul on nimetatud tooniandvaks pärilikkuseteguriga jõhkrust (Kärner 1933: 91). Haigettegemise soovi, seotud peamiselt alkoholismiga, esineb muidugi ka varasemas agulikirjanduses; see on siin ent otseselt põhjuslik, rajanedes põdurusel ja viletsusel (Vilde 192a8: 51) või meeleheitel nagu Peterson-Särgava novellis „Jõulupuu“. Rein Veidemann on nimetanud Jakobsoni Vilde õpilaseks, pidades silmas just romaane „Raudsed käed“ (1898) ja „Lunastus“ (1908), millest mõlema puhul on „rõhutatud naturalistliku elukujutuse põhimõtete rakendamist (biologism tegelaste tüpiseerimisel, nn inetuse esteetika valdavus, detailirohkus) ja sotsioloogilist meetodit (inimese saatuse keskkonnas sõltuvus ja ettemääratus)“ (Veidemann 2009: 425). Tuglas on aga Vildet ka loojana iseloomustanud nii: „[p]eab meeles pidama, Vilde on realist, mitte naturalist“, kes „ei põlga avantüürilist sündmustikku, romantilisi seisukordi ning üksikute tegelaste idealiseerimist“ (Tuglas 1925: 221). 19. sajandi lõpu kirjanduslikud eeslinnaelanikud soovisid oma elus midagi muuta isegi siis, kui töö oli neid maadligi vajutanud. Samuti ei tuimenda töökoorem kõiki meeleliselt või ei puuduta kõiki meeli: nii on näiteks Miina Orbil säilinud meelitav pehme emahääl (Vilde 1960: 408). Agulitoa miljöös on lootus tajutav teatava kindla meeleoluna, tundena, mida väline ruumikogemus ei peaks tekitama, ent mis sealt ometi võrsub. Maie Kalda on nimetanud 20. sajandi aguli argiasukate hulgas ka surma, nii tavalist, et see ei kohuta ega vapusta (Kalda 2001: 1719). Surm on niivõrd loomulik osa ka varasema eeslinna elust, et kui Jaan Paavlil Vilde romaanis „Kuhu päike ei paista“ puudub raha isa ja venda matmiseks, lebavad mõlemad lahkunud päevi oma üüritoa voodis vaiba all: „Sängis lamasid kaks surnukeha, isa ja poeg, teineteise kõrval. Mõlema näod väljendasid nagu rõõmsat, lahket rahuldust. [---] Kõik valu, kõik võitlus oli selle viimse pilguga lõppenud, magus rahu järgneb võitlusele ja see rahu on seda magusam rõõmsast teadmisest: nüüd olen ometi päästetud kõigest, millest ma elus püüdsin asjata pääseda: näljast, janust, külmast, ahastusest, meeleheitmisest!“(Vilde 1960: 187.)142 Kalda on toonitanud surma ligioleku tõttu ka agulielu ajatust (Kalda 2001: 1719). Eeslinnamaastike kaaslane surm avab veidi teemat „Linn ja haigus“. Vaesemat linnaelanike kihti hävitavad halvad töö- ja elutingimused ning arstiabi puudus. Linnaelu on agoonia, linn ise hävitav vabrik-masin, kus isa raske lihttöö sadamas või kaubaladudes päästab lapsed hädavaevu näljasurmast, „Iga kopika külles [---] tükk tema tervist ja osakene verist higi“ (Vilde 1891b: 17). Linn õgib ise oma lapsi. Vilde romaani „Raudsed käed“ algul sureb vabrikutööl külmetanud kangur Eeva Saar Kreenholmi haiglas kopsupõletikku, romaani lõpul jääb Villem Luik halvatuks vabrikutööl juhtunud õnnetuse tõttu.

142 Siingi tuleb välja: viletusest püütakse pääseda, mitte ei lepita sellega passiivselt.

109 Kohati on ka linn lihtsalt ise haiglane või teeb linnaõhk iseenesest haigeks (näiteks oli see Aspe jutustuse „Kasuõde“ tegelaste puhul). Osutatud on kohati ka vastava keskkonna klimaatilistele puudustele. Jakob Pärna väga populaarse jutustuse „Must kuub“ (1883) noor arst doktor Visnapuu jääb pealinnas soetõppe143; linna halva kliima tõttu on ta ületöötanud ja seetõttu haigusele vastuvõtlik (Pärn 1979: 121). Sama haiguse saab Peterburis „Raudsete käte“ tegelane Hindrek Sepp, seda samuti just pealinna õela kliima tõttu (Vilde 1928a: 171). Arst kutsutakse kirjanduslikus agulis rahapuudusel viimases hädas; parem arst või ka ravimite hankimine seostub seejuures aga ikkagi linnaga (vt ka Vilde 1953b: 7). Elisabeth Aspe jutustustes on mitmel korra linnasõidu põhjuseks kas arsti kutsumine või arsti juurde/haigemajja minek. Tartu linnamaastikku kuulub närvikliinik; Kreenholmi töölistel on juba olemas haigla.144 Linna haigusele on näiteks Pärna jutustuses olemas juba ka vastumürk – eelkõige vaeseid raviv dr Visnapuu. 1884 avaldas Pärn lasteraamatus „24 juttu lastele“ loo, kus vaesest karjapoisist saab samuti kuulus arst. Vilde jutustuses „Musta mantliga mees“ on peategelane samuti eesti soost arst.145 Samuti on esimese eesti üliõpilasromaani peategelane noor eesti soost arstitudeng Bob Ellerhein, kelle õpingud jäävad küll alguses pooleli, ent romaani lõpuks saab temastki täieõiguslik meedik. Peategelase nime kandval romaanil (1884) on autobiograafiline taust. Autor Moritz Maximilian Põdder õppis ülikoolis algul teoloogiat, seejärel arstiteadust, ülikooli lõpetamata. Janek Kraavi on nentinud, et kirikuõpetajad ja arstid on jätnud eesti kultuuri 19. sajandil sügava jälje (Kraavi 2009: 7). Kui esimesi eesti soost kõrghariduse poole pürgijaid kutsus teoloogia, siis 1880. aastatel hakati üha enam õppima meditsiini ning 20. sajandi alguseks olid arstid suurim alamrühmitus akadeemiliselt haritud eestlaste seas (Jansen 2007: 371). Kirikisand vahetati välja arsti, moodsa teadus- tehnilise progressi inseneri (Kraavi 2009: 7) vastu. „Musta mantliga mehed dr Meding ja dr Visnapuu on rahvuse uus eliit, empaatiavõimelised ja rahvusteülesed meditsiinivaldkonna humanistliku Tasujad“ (Kraavi 2009: 14). Eeslinnamaastikku elustavad, tõlgendavad ja mõtestavad selle elanikud. Sageli on tegemist eluheidikute, luuserite ja ohvritega (Veidemann 2009: 430), nendega, kes on maalt pidanud mingil põhjusel lahkuma. Näiteks Vilde jutustuses „Kuul pähe!“ on endise aidamehe Toomas Veberi pere tulnud maalt ära linna siis, kui isa vargusekahtlusega vangistatakse ja külas poleks võimalik selle häbiga edasi elada. Üleöö on Veberitest saanud paariad, keda keegi peale iseenese ei aita: „Inimesed näitasid näpuga teda ja loopisid minugi peale laimumuda“, jutustab emand Veber

143 Tähniline tüüfus ehk tähniline (plekiline) soetõbi, raske nakkushaigus. 144 Kreenholmis avati haigla 1893 (Pihlamägi 2005: 405). 145 Vilde „esimese novellikatse“ peategelane on autori sõnul (kirjas M. Kampmaale, 14. (1.) veebruaril 1913) „eesti rahvusest haritlane, arst, kes kui talupojaseisusest pärit olev isik meie mõisa-aristokraatia kõrkuse ja põlguse all kannatada saab, iseäranis kui ta südame sunnil käe ühe aadliseisusest neiu järele välja sirutab“ (Vilde 1957: 449).

110 tütrele (Vilde 2010: 130). Kolme lapsega naine, kelle abikaasa on vanglas, elab rasked ajad linnas siiski kuidagi üle: „Ma jätsin oma pisukesed lapsed ühe viieaastase poisikese hoole, kellele ma selle eest kümme kopikat päevas maksin, ning tegin tööd, kus sain. Ma ei pidanud end uhkeks minna sadamasse kotte nõeluma, käia kapsaaedades146 rohtu kitkumas ning surnuid pesemas ja rõivastamas, ja ma jõudsin oma lapsi vähemalt näljasurma eest hoida.“ (Vilde 2010: 132–133.) Naine suudab mehe vabanemiseni peret elus hoida, kaotades näljale ja haigusele vaid esikpoeg Kusti. Toomas Veber hakkab vanglast vabanedes kotikandjaks aitades, söetõstjaks sadamas, raudteetehase mustatööliseks,147 linnast kujuneb tema jaoks tööorjuse sümbol: „Iga kopika külge, mis ta selle kurnava tööga teenis, jäi osake tema tervist ja ojakene ta verd.“ (Vilde 2010: 133). Vanima tütre jaksab Veber siiski koolitada modistiks,148 lootes, et tütre teenistus võimaldab omakorda koolitada nooremaid lapsi. Eeslinnaelaniku allakäigutrepi võib visandada Vilde romaani „Kuhu päike ei paista“ tegelase Jaan Paaveli elukäigu põhjal: püsiv töö tehases/sadamas ja selle kaotus → töö veovoorimehena → ajutised tööotsad → kaltsukorjaja → kerjus/varas. Peterson-Särgava „Jõulupuu“ (1903) tegelaskonda iseloomustab Friedebert Tuglas järgmiselt: „töötu ja kibestunud mees, viletsusest hüsteerikani jõudnud naine ning kolm näljast last“ (1946: 1054). Ka Hans Toru on maalt pigem lahkuma pidanud. Ühest silmast pime Toru on saabunud linna algava majanduskriisi tööpuuduse kasvades. Ta on jõudnud linnas sadamatöölisena viivuks näha paremaid päevi ning mälestused maatööst meenuvad kui „Siberist ilma kuritööta“ (Särgava 1938: 263). Peterson-Särgava eeslinna elanik on ka jõukas, ent hingeliselt laostunud Niglase Kata, kes teenib elatist prostituudina. Täisjõus mees on päevasel eeslinnatänaval tegelikult pigem marginaalne, kui ta ei ole just kojamees, (parajasti) töötu, veidrik, ehk ka luuletaja või leiutaja: „Linna viimases otsas, seal, kus uulitsad liivaga sillutatud ning majad nii madalad on, et üürihinnadki pisut rõhutud saavad, asus [kirjanik – E.-M. T.] Salomon suvekorterisse. Ta üüris enesele selle tarvis poollagunenud lusthoone, mis laialise, aga ammugi jumala hooleks jäetud aia sees seisis. Koht oli üksik, vaikne ja luulelik – just nagu Salomon oli soovinud. Ümberringi tihe roheline rägastik, kõrged, sammaldunud puud, eemal hallitanud plank teravate lauaotstega. Plangu tagant

146 Sibulaküla üürimajade puhul võib siiski rääkida millestki avarast: nimelt aedadest (vt nt Juske 2012: 184). 147 Musta või rasket füüsilist tööd tegev tööline; lihttööline. Ka Eduard Vilde isa Jüri Vilde oli lühikest aega Tallinna raudteevabrikus lihttööl, tema tervis ei pidanud selles ametis vastu(Viitol 2012: 25–26). 148 Mitugi vihjet lubaksid Luiise Veberi kuju iseloomult võrrelda Vilde esimese abikaasa Antoniega, kes oli kübarategija, teenis endale ise elatist ja langetas vajadusel julgeid eraelulisi otsuseid (Antonie Vilde kohta vt Viitol 2012: 89–104).

111 paistis poollängakile vajunud vana ja pealtnäha tühi majake harimata kapsaaia keskel. Harva oli kaugel uulitsapoiste vilistamist ja mõne eksinud lehma ammumist kuulda.“ (Bornhöhe 1962e: 72.) Just agulis leiavad omale tegevusruumi ka Bornhöhe leiutaja Jaan Tatikas ning kirjanik Salomon Vesipruul, tegelased „Tallinna narrides ja narrikestes“ (Bornhöhe 1892), isikud, kel on olnud siin linnas ka päriselulised prototüübid (Nirk 1962a: 333–334). Sarnaselt Vilde pilkele pamfletis „Suguvend Johannes“ (1891) tögab Bornhöhe Vesipruuli kujus epigoonlikke kirjutajaid ja eesti kirjanduse hetketaset (vt Nirk 1962a: 334; Viitol 2012: 54). Mees viibib agulimaastikul ka haige või vigasena. Mehe viibimine või tulek agulisse tööajal tähistab tema sageli mingit liiki allakäiku, olgu siis kehalist, sotsiaalset või/ja ruumilist. Muidu lahkub ta siit aovalges ja naaseb vabrikuvile kõlades või hilisõhtul. Ka töötuna eeslinnas elutsev mees/joodik/hulkur on päeval elukohast enamasti ära, otsides ajutist tööotsa või näiteks kerjates. Vana puulõhkuja Vilde lühijutus „Viimne öö“ jutustab naisele oma päevast: „Pole suurt häda,“ vastab siis. „Seisin ju terve päeva tööta Suure turu nurgal – mille eest tohin süüa tahta!“ (Vilde 1953a: 135). Jaan Paavel kirjeldab oma tegevust järgmiselt: „Seisin Vene turu ääres õhtul hilja vihma ja tormi käes, müts peos, pea paljas, lõdisedes ja hambaid lõgistades.“ (Vilde 1960: 180). Töötu mees võib viibida kõrtsis, sest ei suuda taluda naise etteheiteid – nii läheb Hans Toru pärast kaasaga tülitsemist sadamatööliste kõrtsi nimega Laevatrahte (Särgava 1938: 233); see koht on ka midagi turvapaiga taolist neile, kel pole kuskil olla. Eeslinna päevaseks „pärisperemeheks“ on niisiis naine (vt ka Kalda 2001: 1718). Ka näiteks soome kirjaniku Teuvo Pakkala romaanis pealkirjaga „Vaaral“ (Vaaralla, 1891), mis kujutab Oulu samanimelise töölislinnaosa elanikke ning nende suhteid kesklinna ülakihi ja kodanlastega, on silmatorkav osa tegelastest naised (Laitinen 1994: 198).149 Ehkki erinevalt vabrikuasulast ei suuna eeslinnaelaniku elu tingimata vabrikuvile, ei kehti siin siiski hilisema aguli totaalne ajatus (vrd Kalda 2001: 1718–1719). Aeg ongi seotud töötamisega, päeva kuluga, vanemate, eriti ema kuskilt teenistusest koju ootamisega, saadud teenistuse eest toidu soetamisega. Töötava mehe kõrval tekkis 19. sajandi lõpul linnas kodust väljas töötava naise tüüp (Jansen 2007: 195). Selle aja eeslinna kirjeldav ilukirjandus võimaldab pilku heita üldisemalt sellele, mis võimalused olid alamrahva naisel linnas tööd/tööotsa leida: ta on koristaja või kõigetegija-teenija (Vilde 1960, 2010); õmbleja, pesupesija, triikija (Bornhöhe jutustuses „Anni neitsipõlv“), vabrikutööline, kangur (Vilde 1898), veidi paremate eelduste juures võidi saada koduõpetajannaks (Bornhöhe 1903) või veidi kõrgemas seisuses teenijatüdrukuks (Aspe 1888), viimane amet võis välistada eraelu.

149 Romaani jätkuteoses „Elsa“ (1894) võrgutab rikas poiss Vaaralt pärit tüdruku ning seega on vaatluse all ka klassivastuolud (Laitinen 1994: 198); nii joonistub omakorda linna struktuur.

112 Majateenijate elu oli leivaisa pere teenimisele pühendunud, sageli nad ei abiellunudki (vrd Aspe tegelane Olga Luukas) – seepärast tahab just tööliseks hakata ka Vilde tegelane Juuli Saar. Robert Nerman on nimetanud, et veidikesegi jõukuse korral teenija pidamine oli väga levinud; teenija võis vaba olla näiteks kahe nädala tagant 6–7 tundi (Nermann 1996: 74). Eeslinnas juhuslikumat tööhõivet otsivad naised on näiteks pesunaised, „kes teinud terve päeva tossavas pesuköögis rasket tööd, puhkeaega pidamata, õhtul mahti leidmata võtta märgi riideid seljast“ (Vilde 1960: 415). Juhutööd on ka lapsehoidmine või rohimine (Vilde 2010: 133), mis sobivad ka veidigi kaela kandvaile lastele. Püsivamat tööd on raske leida väikelaste tõttu, kohati välistab lasterohkus ka väiksemad tööotsad. Näiteks saab pärast mehe vabanemist vanglast Toomas Veberi kaasast koduperenaine, sest peres pole nüüd ka lastepuudust. Sageli on naised lesed või muul põhjusel lastega üksi jäänud (Vilde tegelastest Miina Orbi või Toomas Veberi naine mehe vangistuse ajal) ning see seab omakorda töövalikule piire. Õpetajannaks saamine eeldab seda, et enne on olnud võimalus õppida; see on omakorda koorem vanematele. Bornhöhe Anna Klimbi isikus kombineeruvad tema ema plaanides nii haridus (koduõpetajanna kutseeksam)150 kui seejärel (tema ema unistustes) võib-olla ametiga kaasnev võimalus abielluda varakasse perekonda. Anni otsustab ise oma hariduse pooleli jätta, soovimata olla emale koormaks; ta on mõistuse ja hinge poolest arenenud neiu (Nirk 1962b: 324). Bornhöhe „Kollide“ kangelanna Helene on haritud ja teenibki elatist tundide andmisega, olles seejuures intelligentne, ilus, usin, õpihimuline, salliv ja tundeline: oluline on olnud stardiplatvorm kadakasakslasest rätsepa veidi parema sissetulekuga peres.151 Vilde „Röövitud tiibades“ on Kreeta Nõgese kohta öeldud sõnad, mis võiksid kuuluda ka Bornhöhele ning võtab tegelikult kokku mõlema kirjaniku üldise suhtumise eeslinnaelanike võimalustesse: „tütarlaps end nii kaua tunneb õmblusmamslina, kui tal puudub kõrgem haridus, eluline silmaring, liiati veel siinses majas, kus hiilgus, seisuslik uhkus ja peenike haridus tema madalusteadvust aina seda tunduvamaks võisid teha“ (Vilde 1960: 258). (Sellega võib võrrelda ka Jakob Pärna jutustuses „Must kuub“ esitatud seisukohti.) Nagu öeldud, elutseb eeslinnas ka prostituut (nt Peterson-Särgava 1902). Ajalooliselt jäid linnapiiridest väljapoole parkalid, lihunikud, sibid, prostituudid ning rändajad ja patused (Lehari 1997: 68). Tallinna raad võttis esimese üksikasjaliku bordellimääruse vastu 1872; 1895. aastal oli Tallinnas viis ametlikku lõbumaja (Kala jt 2015: 384). Niglase Kata ja omaenda ema poolt tema jälgedesse pakutud tüdrukuke Anni Toru toovad veel kord esile võimaliku amoraalse linnanaise ja voorusliku maanaise vastanduse (vt Kepp 2008: 15). Noorte meestega

150 Toonase Baltikumi naise hariduse tipp (Nirk 1962a: 332). 151 Siingi peegelduvad muutlikud olud: rätsep ei suuda poetoodangu kõrval enam peret varasemaga võrreldes samaväärselt elatada.

113 sõprust sobitades peatoidust teenida soovitab Luiise Veberile teda mõnitades ka Mihkel Vaht (Vilde 2010: 163). Uue sajandiga lisandub kirjandusse karaktereid, kelle kohta võiks öelda, et nad oma sisemise vabaduse ja jõuga hakkavad lammutama arusaama sellest, et linn on just naisele eriti ohtlik (Kepp 2008: 15). Vilde hilisemad naistegelased tulevad linna juba haridust või tööd nõutama ning kujunevad seal küpseiks isikuiks (Lindsalu 2008: 31). Linnaõhk teeb lõpuks vabaks ka naise: „Vilde romaani „Mäeküla piimamees“ (1916) Tallinna on nähtud kui isikuvabaduse kandjat Prillupi Mari jaoks, kes külast linna minnes ütleb lahti minevikust ja asub oma saatust ise kujundama“ (Veidemann 2013: 27). Otsekui iseenesesse pöörduv ja täiesti ebahariliku mõttemaailmaga (või: mõttemaastikuga?) Prillupi Mari on aga ka ebatavaline tegelane; juba esimest korda linnas viibides oskab ta seal näha palju rohkem kui Tõnu Prillup kogu oma eluajal (Sillaots 1925: 44). Romaani lõpus läheb ta linna mitte kanaarilinnuks, vaid varblaseks (Vilde 2000: 161), ja võrdlus laieneb omamoodi kogu uus-linnale: Mari positsioon ei ole enam kuidagi alandlik, halvustav või kartlik. Varblane on rahvasuus uulitsapoiss, rentslirüblik, häbematu, aga naljakas ja armas lind (Mäger 1969: 28); Mari on ürgalgeline uudismaalane (Sillaots 1925: 46). Varblase tüüpi olevus agulimaastikul on ka agulilaps, kes võib olla õuna- ja marjavargil käiv ning omapäi kasvav teravakeelne uulitsapoiss, mõne kopika teenimiseks valmis pisut tööd tegema – näiteks orelit tallama (Bornhöhe 1962d: 169), või tüdrukuke, kes müüb „uulitsal lillesid ja palmisid“ (Vilde 1960: 416). Ühtmoodi iseloomustab neid tühi kõht ning mingisugune kohustus. Aguli üürikorteris elavate laste heaks näiteks on Peterson-Särgava novelli „Jõulupuu“ tegelased Anni ja Peedu Toru, kelle esimeseks tööülesandeks on väiksemate õdede-vendade järele vaatamine. Anni Torul on „tõsine, kibe vaade kriitvalgel näol, mida pisuke ülespöördunud ninake veel nagu kibedamaks tegi“ (Särgava 1938: 228). Tal on kõht tühi, puuduvad vahetusriided ja õue ta asjata ei pääse. Selline eeslinna või vabrikuasula laps on sageli varatõsine olend, kelle puhul võimalik mänguline loomus paljastub vähe: novellis saab Peedu toas müramise pärast karistada, sest rikub nii oma ainsad riideid. Vilde romaanis „Raudsed käed“ on Juuli Saar väike perenaine, kes venna ja kasuõe eest hoolitseb pigem kasuemana kui neist kümmekond aastat vanema õena; tema valmistab ka vabrikus töötavatele toanaabritele ja kasuisale söögi, kui need töölt tulevad. Nii temas kui Vilde jutustuse „Kuul pähe!“ tegelases Luiise Veberis on küll hellust, kuid puudub mingigi märk vallatusest või mängulisusest. Mõnikord võib mängimine siiski kõne alla tulla, näiteks peab tänaval teiste poistega lumesõda Bornhöhe Tallinna juttude hulka kuuluvas „Jõuluinglis“(1897)152 kojamehe väike poeg Kaalu, kes saab hiljem jõulukingiks ka tinasõdurid (Bornhöhe 1962f); niisamuti mängivad ja käratsevad agulimajakeste vahel poisikesed Otto Müntheri laastus „Öömaja onu juures“.

152 Ilmus Eesti Postimehe Jututoas.

114 Agulilapse tegelasnatuur on põhiolemuselt enamasti tõsine – vildelik – ka hilisemas tagasivaatelises ja rohkem või vähem mälestuslikus ilukirjanduses (vrd näiteks Marta Sillaotsa „Algajad“, 1912) . Jüri Parijõe jutustustes „Lehe-Sassi omad uisud“ (1932) liigub linnatänavail südikas ajalehti müüv poisike, kes „täitsameheliku“ arvet pidades oma uute uiskude jaoks raha kogub. Richard Janno jutustustes „Vutimehed“ (1935) ja „Kassisaba poisid“ (ilmus 1974) on jalgpallilahinguid pidavate poiste kodune miljöö kergesti kõrvutatav Vilde eeslinnakirjeldustega: näiteks on peategelase Värdi ema lesk, hommikust õhtuni (sageli vaid söögi eest) rühmav pesunaine ja poja õlul on hool väiksema õe-venna eest. 19. sajandi teisest poolest kõnelevad memuaarid, mis vahendavad ka lapsepõlvekogemust, osutavad, et lapsepõlv oli suhteliselt lühike, mängude valik ei olnud suur, mänguasju oli vähe, lapsed hõlmati varakult kodutöödesse (Mattheus 2012: 225–229). Kõik agulilapsed ei kasva suureks. Laste suremus oli suur; seegi peegeldub vastava perioodi memuaristikas (Mattheus 2012: 226). Hannaliis Jaadla doktoritöö põhjal oli Tartu luteriusulise rahvastiku keskmine eeldatav eluiga 1896.–1897. aastal meestel 36,4 ja naistel 42,7 aastat (Jaadla 2017: 149); aastatel 1897–1899 oli imikusuremuskordaja Tartu luteriusulises rahvastikus 144 tuhande elussünni kohta (Jaadla 2017: 147). Need lapsed, kes täiskasvanuks saavad, võivad minna halvale teele (näiteks Bornhöhe jutustuse „Kollid“ tegelane Martin Timm), aga ka agulioludest välja rabelda (sama jutustuse tegelane Paul Jostson). Võiks öelda, et agulilaps kui tegelane on see, kes tühistab aguli ajatuse: kas või tühja kõhuga ema ootamine paneb jutustuste aja sel maastikul teistmoodi, pingeliselt kulgema. Agulioludest väljarabelemisega seostub üks oluline dünaamilisuse looja linnamaastikul. Eeslinn on üsna kindlalt piiritletud ja kirjeldatud paik; alles mingit teatavat piiri ületades pääsetakse siit linna. Seejuures on kirjandusteoses olemas tegelane, kelle abil on sellist piiriületust võimalik kirjeldada ja kelle liikumine seob eeslinna omakorda linna külge. Juri Lotman on nimetanud isikuid, kes ameti poolest tegutsevad juba kahes maailma, on n-ö tõlkijad (Lotman 1999: 15); järgnevalt on aga vaadeldud tüüpi või tegelast, kelle liikumine on ühesuunaline, tahtlikult või tahtmatult tõusule orienteeritud. Nagu eespool näidatud, on eeslinn-agul ruumiliselt madal, lame, selle valdavalt horisontaalset mõõdet rõhutavad üksikud tehislikud objektid nagu korstnad vabrikualevis või mõni uuem mitmekorruseline maja. Eksisteerib aga piltlik, sageli aimatav ruumisuhe, mis moondab aguli mõõdet: agul on iseeneslikult nimelt „redel“ või hüppelaud; võiks öelda, et siit lähtub tõusik. Tõusiku n-ö personaalset diskursust on lähemalt vaadelnud Toomas Haug: Wiedemanni sõnana veel tõusangut tähistanud, saab sõna teatava inimtüübi tähiseks Eestis linnastumise ajajärgul (vt Haug 2010: 308). Ado Grenzstein vermis selle 1911. aastal („Tõusikute vastu“) isikuna, kes teeb karjääri, taotleb isiklikke huvisid ja minetab huvi oma rahva vastu, selle arvel elades (vt ka Haug 2010: 311). Tõusiku

115 all on tavapäraselt mõeldud vahendeid valimata edasipürgijat, isikut, kes seejuures „võib kõiki elumõnususi üleliigselt maitsta, teistel puudub aga kõige hädatarvilikumgi“ (Hubel 1925: 216). Tõusiklus on nähtus, mida kirjanikud tajusid võõra ja ohtlikuna (Haug 2010: 321). Tõusikuna mõisteti ka kadakasakslast, seda parodeerivalt näiteks baltisaksa kirjanduses kui isikut, keda iseloomustas moonutatud pilt kultuurist ja haridusest (Lukas 2000: 30). Aino Kallas on nimetanud 20. sajandi alguse Eesti ühiskonda tõusikühiskonnaks, mille juurtetuses on süüdi keskkonnavahetuse mõjud ja pärilikkus (Hinrikus 2011: 44); niisiis on mõiste seotav ka teatava ebakindlusega. Alljärgnevalt on mõistet kasutatud veidi teises ja avaramas, ehk wiedemannlikus tähenduses; linnamaastikul liikumise piltliku vertikaalsuse agendi tähistajana. 19. sajandi lõpul veel halvustava üldnimetuseta, on ta – seejuures siiski ka oma hilisemas tähenduses – kohati olemas juba kogu reljeefsusega; sageli on tegemist segatüübiga. Eeslinnaelanikule ellujäämiseks vajalikku sitkust võib vaadelda ühtlasi eeldusena, miks tõusik siin kujuneda saab. Niisiis tuleb sõnale siinses kontekstis lisada teatav positiivne varjund. 19. sajandi lõpu linnamaastikul liikujaid, tinglikult siis tõusikuid võib jaotada järgmiselt. 1) Hilisema klassikalise tõusiku mõiste kannab auga välja näiteks Eduard Bornhöhe Tallinna narr, tegelane emand Trump, kelle teed „alt üles“ on ka selgitatud: „Emand Trump oli enne kehv olnud; ta rohkendas oma vara selleläbi, et ta varahommikul maanteede peale välja läks, talupoegade käest nende kaubavara ära ostis ja selle omalt poolt kahekordse hinna eest laiskadele linnaprouadele müüs, kes ise turule ei viitsinud minna. Tema ametinimi oli „torgovka“, eesti keeli umbes: vereimeja. Emand Trump imes paksude ja laiskade verd, niikaua kui ta ise lahja ja usin oli. Nüüd oli ta ise paks ja laisk; ta imes nüüd lahjade ja usinate, nimelt oma vaese üürirahva verd; need pidid oma külmade ja niiskete urgaste eest rasket hinda maksma ja maksu hiljaks jäämist perenaise orjamisega välja lunastama.“ (Bornhöhe 1962a: 93–94.) Tõusik oma halvimas tähenduses on ka Vilde jutustuse „Kuul pähe!“ tegelane Mihkel Vaht, endine kubjas, kes ehitab oma ohvrite alandamiseks uhke maja just agulisse (Vaiksoo 2010: 237). Tavamõistes tõusikud oleksid Bornhöhe saksastunud rätsepa Pohligi pere või Vilde saksa-eesti kaupmeheperekond Nesselnid. 2) Mõnikord tingib n-ö klassikalist tõusiklust lihtsalt tänu „ronimisele“ saavutatud staatus. Jakob Mändmetsa jutustus „Pulmad“ (1902, kogus „Pilpad“) kirjeldab keldrikorterist oma majja pürginud ja tütrele saksakeelse kasvatuse andnud isand Kullerkupu pulmaettevalmistusi. Tema tütar abiellub omakorda seisusest kõrgemale; selleks laenatakse raha ning uhkest peost jääb isa kanda raske laenukoorem. Mändmetsa on sama probleemiasetus mujalgi köitnud: jutustuses „Sugulaste seas“ (1902, kogus „Pilpad“) on tegemist tõusikliku perekonnaga,

116 kus tuleb õhtusöögile kauakadunud poeg ning tekib sõnavahetus pereisa ja noorima väimehe, rahale haridust eelistava Villemiga.153 3) Sageli on mõiste psühholoogiliselt keeruline. Kui tavamõistes tõusikuks võib pidada ka petlikult saksiku moega meest nimega Vilepill, kellega abiellub Eeva Lillenupp Bornhöhe jutus „Aadam ja Eeva“, siis Eeva enda motiivid on raskemini klassifitseeritavad: „Ma ei armastanud mitte teda, vaid tema ilusaid riideid, tema lakksaapaid, tema toredat uuriketti, tema hooplemist ja uhkustamist. Ma tahtsin ilusa mehe käsivarrel teiste ees hiilata.“(Bornhöhe 1962b: 149, vt ka samas: 142). Vilepill on „väljastpoolt sile ja mahe, seestpoolt toores ja kare“ (Bornhöhe 1962b: 149). Tõus toimub niisiis mõnikord vaid kujutluses, soovitud üleolekutunde ajel või igatsusest viletsusest pääseda. Eeva soovis peitub iha väravatagusest linna pääseda. 4) Avaram on aga juhtum, kus tõustakse agulist väljapürgimise eesmärgil ilma otsese kasuahnuseta. Selliseks tõusikuks võib nimetada Eeva Lillenupu hüljatud austajat, voorimehest madruseks ja seejärel laevakapteniks saanud Aadamat. Vilde kaupmeheperekonna Nesselniga on oma agulist väljapürgimisega mingis mõttes sarnane ka alguses hukule määratud romaani kangelanna Kreeta (Margareeta) Nõges-Nesseln. Agulist välja liiguvad Eduard Bornhöhe tegelane „Kollidest“ Paul Jostson ja tegelikult ka Eduard Vilde kangelane Mait Luts. Nad „tõusevad“ agulist või maalt tulnuna linnas „üles“, liiguvad ühest ruumist teise oma õppimishimu või seiklusjanu ajel. Nemad on tegelased, kes loovad kirjanduslikus linnamaastikus võimaluse seda mitmelt poolt tundma õppida (sarnaselt edaspidi vaadeldud krimijutu detektiivi omadustega tegelasega). Ka romaanitegelase arengu tingib liikumine ruumis; Kreeta Nõges Liivapealse agulist võiks kujutada endast ümbritseva ohvrit. Teekond läbi linna eri seisuste muudab teda. Ebaharilik positsioonivahetus tekitab tegelaste (seisustevahelisena ebaloomuliku) suhtepinge ning sellega seoses toimub pidev ruumiline ümberpaiknemine. Lõpuks tõdeb Kreeta, et inimest ei tee inimeseks mitte seisus. Kreeta arenguloos on tajutav tema juurtetustunne, ebamäärasus, teadvusetus oma mina kohta, rahutu neurootilisus (vt Kallas 1921: 17; Hinrikus 2011: 44). Marta Sillaots on teda nimetanud esimese Vilde tegelasena, kel on iseloom – „alles õige hämaralt joonistatud“, aga temas ärkab iseteadvus; vahepealne segadus leiab lahenduse psühholoogiliselt põhjendatult, iseloomu algpõhjaga sobivalt (Sillaots 1925: 13).154

153 Saaremaalt Kärla vallast pärit talurentniku poeg Jakob Mändmets (1871–1930) sai õpetajahariduse Kaarma seminaris. Pärast mitmes koolis õpetamist töötas ta 1903–1933 Tallinnas erinevate ajalehtede toimetustes, toimetades lisaks ajalehtede erinevaid väljaandeid ja Laste Rõõmu. Ta on avaldanud linnamiljöölisi psühholoogilisi novelle kogudes „Pilpad“ (1902) ja „Viirastused“ (1911) (Kruus 2000b: 360–361). 154 Ta „on kodukana-paleus, kelle mõtteilm alles puhkematu ega tarvitsegi ärgata, sest kirjanik on tegelase kõrgematest vaimuomadustest ilma jätnud ja kaitseb teda kogemustegi eest, mis võiksid mõistuse tegevust ergutada“ (Sillaots 1925: 22).

117 Tõusik on niisiis see, kes muudab linnamaastiku staatilisust, aga annab edasi ka ruumilise suletusega leppimatust. Juri Lotman on viidanud aguli ürgjõule (Lotman 1999: 15). Toomas Liiv on kirjutanud: agul oli „tõusva eestluse taimelava, eestikeelse riikluse/rahanduse emakoda. Täpsemalt – õige eestlus algas Tallinna agulitest.“ (Liiv 2002). Selline liikumine tekitab linnamaastikul vertikaalse mõõtme ja seostab linna erinevaid ruume/kihte.

4.6. ÜKS LINNAMAASTIKU VAHERUUME Nii nagu eelnevalt on olemas tegelane, kes ületab linnas piire ja keda nimetasime veidi erandlikus tähenduses tõusikuks, on linnas olemas teatavad vaheruumid, mis võimaldavad kirjanduslikus linnas selliseid sündmusi/kohtumisi, mis staatiliselt organiseeritud ruumis juhtuda ei saaks. Mihhail Bahtini järgi eepose ja romaani põline süžeed organiseeriv sündmus on kohtumiskronotoop, mis võimendab erilisi kohtumisi teel, olgu teekond ehtne või piltlik (Bahtin 1987: 55). „Teel“ saavad juhuslikult või kokkulepitult kokku need, kes muidu (oma ruumiosast väljumata) ei saaks kohtuda, siin ristuvad ühes aja ja ruumi punktis kõige erinevamate inimeste – seisuste, seisundite, usutunnistuste, rahvuste, vanuserühmade esindajate – tee. Kohtumiskronotoop on emotsionaalselt ääretult intensiivne: siin põimuvad erinevad saatused (Bahtin 1987: 172). Koha tähenduslikkus ja tähtsus tulenevad omakorda kohtumistest (Lehari 2000b: 44). Selliseks kohaks, „kohtumiste paigaks teekonnal“, võib linnaruumis pidada parki. Parki minek on iseenesest teekond kuhugi mingil põhjusel; linna roheala kohtumiskronotoobina on väga produktiivne ning peale saatusliku juhuslikkuse võimaldamise moodustab park omaette ajutise ruumi (vt Vaino 2011: 76), neutraalse paiga, kus näiteks seisustevahe unustatakse.155 Park on muidugi linnaruumis ka teisiti oluline objekt või linna koostisosa. Kaia Lehari on lahanud metafoorset mudelit „linn kui aed“; paradiisliku ideaallinna sünnilootust vastandati 19. sajandi lõpu linnale kui põrgu eeskojale, pahede ja haiguste allikale (Lehari 1997: 81). Sellises ideaallinnas valitseks Ilu, Headus ja Tõde ning kehtiks inimlik kord (Lehari 1997: 81), see oleks maa ja linna omalaadne sümbioos (Relph 1992: 56). Võib oletada, et sellise linna pisike osa, mingisugune roheala ei puudu üheski veidigi ulatuslikumas linnamaastikus ega ka seda kirjeldavas tekstis. Linnateoreetiliselt saab linnaruumi hoonestamata osa jagada tinglikult „kõvaks“ (väljakud, õued, kaubandusalad) ja „pehmeks“ (pargid, aiad, muruplatsid ja loodusalad), viimased pakuvad võimalust puhkamiseks ning väärtustavad linna elupaigana (Ellis 2016).156

155 Heaks näiteks on Karl Ristikivi romaan „Õige mehe koda“ (1940), kus Elsa Abneri ja Villem Kansvei kohtumine Kadrioru pargis on romaani murdepunktiks. 156 Park võib olla tavatähendusest üsna erisugune: näiteks võiks väita, et Supilinna pargiks on botaanikaaed (vt Talivee 2012).

118 Ado Grenzstein on 1897. aastal osutanud linnapuude ja -parkide vajalikkusele linnaõhu puhastamisel. Ta kirjeldab linnakeskkonda kriitiliselt: „Miks on linna õhk halb? Sest et tuhandad korstnad suitsu välja ajavad, tuhandad rattad ja kümmetuhandad jalad tolmu ülesse keerutavad, tuhandad hallikad halba haisu annavad.” (Grenzstein 1897: 3). Lahendus oleks järgmine: „Kahar puu, mis omad oksad tuhandate lehtedega õhu sisse välja sirutab, on nagu õhupuhastajaks loodud.“ (Grenzstein 1897: 4). Puu on Grenzsteini järgi parim arst, varjuandja, iluehe; park või puiestik on uue aja linna koostiosa, vajalik keskkond näiteks linnalindudele (Grenzstein 1897: 4–7). Ta leiab veelgi praktilisi põhjendusi: haljendavast linnast ei oleks vaja suvitama sõita, mis säästab mitmesuguseid ressursse, ning pargid meelitavad kohale turiste (Grenzstein 1897: 9). Grenzstein loeb üles ka „[m]eie kodumaa“ linnade olulised pargid: Riia Wöhrmanni puiestik, Tallinna „toredad pärnad“, Jurjevi „doomemägi ja Emajõe puiestik“ (Grenzstein 1897: 10). Tema kirjutis analüüsib üldse Tartu linnaplaneerimist, kutsub majaomanikke üles ka ise puid istutama ning kirjutab lahti pargi planeerimise põhimõtteid. Park ei paku enamasti vastandpaari linn – loodus; ka Grenzstein nimetab puiestikku „nii ütleda tükk k od us t me t s a “ (Grenzstein 1897: 13). Pargil on läbikomponeeritud kunstiteose omadusi; selle asemel, et olla vaba loodus, on see allutatud inimlikule korrastatusele ning tähendustele (Tüür 2002b: 681; vt Grenzstein 1897: 13–15). Park võib olla moodsasse linnaruumi kuuluv arhitektuurisaavutus, mida reklaamitakse omakorda ilukirjanduse kaudu (Sweeting 1999: 93). Anti Randviir on nimetanud linnaparki lähenemiseks loodusele Eedeni aia kaudu ehk kultuurse mõtestamist looduse kui jumaliku substantsi kaudu (Randviir 2003: 136). Linnas on tavaliselt olemas ka parkidele vastandlikud „metsikud“, isetekkelised rohealad – võsastikud mahajäetud ehitusplatsidel, endistel tööstusmaastikel või kasutusest väljajäetud kalmistutel, linna ulatub ka metsasiilusid – neil on omakorda ilukirjanduses oma oluline osa (vt ka Jorgensen, Keenan 2012), näiteks on uuritud selliste paikade rolli lastekirjanduses (vt Mugford 2012). Sellised alad võivad olla ka hirmutavad või ohtlikud; Grenzsteingi on nimetanud linlaste hirmu põõsasalade ees kui võimalikke redupaiku pahalastele (Grenzstein 1897: 8). Ent kui üht linna on kujutatud üldiselt negatiivsena, hindab linnaelanik seal mõne paiga häid omadusi kõrgemalt: ka väga lihtne roheala või park võib näida imelisena pärast kõledat tänavat või nukrat tühermaad (vt ka Naukkarinen 1998: 26–37). Eesti linnades on jalutatud sõltuvalt linna füüsilisest geograafiast peale pargiteede ja puiestike ka mererannal või jõekaldal. Näiteks Narvas on magnetiks olnud kohiseva Naroova kaldapealne: „/---/keerasin sealt jõe kaldale, kus palju rahvast, iseäranes ohvitserisid ja preilid, jalutas, voogude muusikat kuulas ja nende mängu vaatas.“ (Liphart 1890.) 19. sajandi lõpu linnaelu juurde kuulusid pikemad väljasõidud rohelisse, linnalähedastesse metsadesse või lõbustuskohtadesse, mis toimisid kui linnamaastiku pikendused:

119 „Sarnastel kordadel [kaunite sügisilmade tulles – E.-M. T.] ei raatsinud pärnulased, kellel vähegi võimalik, majadesse jääda, vaid rändasid värske õhu kätte mere äärde „parki” ehk väikeste aurikutega jõge mööda üles lähedalolevatesse metsadesse.“ (Aspe 1974: 77.) Eduard Vilde romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ sõidavad käsitöölised perekonniti lõbutsema Joale, Eduard Bornhöhe jutustustes Nõmmele ja Piritale. „Kaunis Joa oma hurmava puiestiku ja kosega oli tol ajal jõukamate tallinlaste kuulsaimaks väljasõidukohaks.“ (Vilde 1970: 77). Linnalähedane mets võib erinevalt pargist toonitada aga ka väljaspool linna sellele vastanduvat korratust. Näiteks Jakob Kõrv võrdleb Tallinna ümbritsevat loodust üpris metsiku ja liigirikka jahimaaga: „Teie piate meiega meie Põhjamaa mets- ja merelindude auuks kaasa sööma, sest mina tulin praegu jänekse ja pardiga õnne tundel kodu, nagu Nimrod Babeli jõgede saagi-rikkalt kaldalt. Tallinna metsa-tukad ja mere kaldad pole ju mitte vähem tähtjad – metsalinnukesed jooksevad just ise püssi ette.“ (Kõrv 1893: 41.) Pargi ja ilukirjandusliku teksti vahel eksisteerib teatav olemuslik seos. Juhan Maiste on väitnud, et park on ratsionaalse olemise vastandpoolus,157 mille sisemiseks sõnumiks on vabadus, saavutamise asemel minnalaskmine, kasu asemel ilu, kaos, mis järjest uuesti üllatada võib. Igaühe jaoks on pargis olla isemoodi, igale meist meenuvad seal erinevad asjad, see on osa meie olemise mõttest ja mõttetusest ning park ei mahu inimliku loogika ega progressi kangastelgedele (Maiste 2008: 16). Needsamad kriteeriumid võiksid iseloomustada ka luuletust, tervikuna ka hoolikalt komponeeritud luulekogu või head romaani. Üks Tallinna esimesi avalikke aedu, Roosiaed (sks Rosengarten) Suure Rannavärava ees Paksu Margareeta lähedal, oli nagu teised temataolised inspireeritud kirjandusteosest, allegoorilisest prantsuse Roosiromaanist, mis oli igas keskaja linnas pea kohustuslik element (Tallinn 2007: 12–13).158 Balthasar Russow on kirjeldanud Roosiaia rajamist muust pinnasest kõrgemale mullast tasapinnale; see piirati müüriga sigade ja teiste loomade eest ning kesk kõrgendikku ilusa puu alla paigutati pingid, kust avanes vaade merele ja sadamale (vt Russow 1993: 228–229). Roosiaed hävis Liivi sõja ajal, kui Vene sõjavägi Tallinna piiras. 19. sajandi lõpu linna kirjeldavas ilukirjanduses on park, puiestik või mõni roheala pärisnimi, näiteks kõnekeelne Kadrintal, ühe linnamaastiku vajaliku elemendina olemas Elisabeth Aspel, Eduard Vildel ja Eduard Bornhöhel. Lilli Suburgi ja Aspe jutustuste kirjutamisaja (1873; 1888) järgi võiks Pärnu linnaplaneerimist peaaegu et dateerida; neis raamatumaastikes on rohelusel või selle

157 Kui linn oleks üdini ratsionaalne, tuleneks siit siiski ehk vastandus park-linn. 158 Vt ka Gert Helbemäe jutustus „Katsumus“: „Noored aga kõndisid Roosiaeda, õieti küll selle aia jäänusesse, sest aastaid tagasi oli otse sellest roosidega ülekülvatud aiast läbi ehitatud kindlusvallid, nii et veel säilinud roosipõõsad ei õigustanudki enam sellele platsile kunagi antud nime.“ (Helbemäe 1947: 174.)

120 puudumisel otse tähenduslik roll. Suburgi tegelase Liina jaoks ei ole P. linnas piisavalt rohelust. Linna ja looduse, elusa ja elutu kontrasti ning ruumi ahistust tunnetab eriti teravalt Liina õpingukaaslane Anna: „Puude lahutava varju asemel siin see surnud kivimüüri külmus; roheliste mägede ja orgude asemel hallid majakünkad; lepa-, pähkli- ja toomingapõõsaste asemel, mis üksteisele tuulest kiigutatud tervisi vastu õõtsutavad, ehitud kallaste vahel priskesti voolava vee asemel siin ei muud kui uulitsa äärtel haisvad rennid – mu hing jääb kinni!“ (Suburg 2002: 31–32.) Nimitegelane Liina on teataval määral looduslaps,159 tundes end linnas esialgu vaese puurilinnuna (Suburg 2002: 32). Ent ta lepiks siiski selle kohaga, kui leiaks sealt mõttekaaslust või vaimuvabadust. Liina igatseb loodust linna metafoorselt kui vabaduse võrdpilti. Võimalus vabaks mõttelennuks koos mõttekaaslastega rohelises varjukas nurgakeses laieneb nooreestlaste idüllilises äärelinnas (vt Sarapik 2008: 247), pargi ja linna sümbioosina, ka linn-aiana võib tõlgendada mõnd äärelinna maja kui vaimutööks ihaldatud paika.160 Aspe jutustuses „Ennosaare Ain“ on Pärnus rohelust juba märgatavalt. Moskvast naasnud täheteadlane Ain Enmann vaatleb puiestikke huviga kui olulist muutust linnas, kus ta on üles kasvanud. Pärnu linnapargid said alguse küll juba 1830. aastail, ent 1882. aastal rajati praegune Rannapark ja puiesteed, 1888 korrastati Riia pargikujundaja Georg Kuphaldti161 projektist lähtudes vallipealne ja vallikraav, istutati uusi alleesid ja kujundati Rannapark ümber (Loodus 1993: 157). Nii Aspe jutustuses kui ka näiteks Eduard Vilde romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ kirjeldatakse ühtlasi protsessi, mis siis Eesti linnades toimus: kindluslinnad kaotasid oma militaarse rolli, linnu kaitsnud kindlustuste ümberkujundamisega moodustusid rohealad. Tallinnas haljastati endised bastionid – sellest sai haljasvöönd (Kenkmaa, Vilbaste 1965: 50–51jj). Vilde nimetab kindlusekraavide ja vallide puiesteedeks ja parkideks muutmist „kitsa mundrikuue vahetamiseks laia koduse kuue vastu“: „Pärast sõda tegi Tallinn tähtsa muutuse läbi. Aastal 1857 ilmus keiserlik käsk, mille järgi Tallinn kindluste kirjast kustutati. Sõnum võeti rõõmsal meelel vastu. Vana hansalinn võis oma kitsa mundrikuue laia koduse kuue vastu vahetada. Väravad, peale ühe, võeti maha, üks osa kindlusekraave täideti ning vallid tehti suuremalt osalt maatasa. Nende asemele asutati aegamööda nägusad puiesteed ehk

159 Liina ei ole loomult nii lihtne kui näiteks Robert A. H. Tammsaare jutustuses „Üle piiri“ (1910): „Lapsest saadik oli ta iseeneses elanud, linnamüürid oma võõra ümbrusega aitasid selleks veel rohkem kaasa. Paljud oskasid uue ümbrusega harjuda, temale kohaneda, temast lõbu ja lahutust leida. Tema aga jäi endiseks maa- ja metsameheks, kes ainult laanes hõiskab, lindudega võidu laulab.“ (Tammsaare 1978: 262). 160 Üheks näiteks võiks olla Oskar Lutsu „Vaikne nurgake“(1934), kus „[m]iski ei häiri seda kuldset aiarahu, ainult kaugelt südalinna poolt tungib siia tasane kohin ja vahel sekka autode tuut- tuut.“ (Luts 2008: 34–35.) 161 Georg Kuphaldt (1853–1938), maastikuarhitekt ja dendroloog, kujundanud Eestis ka mitu mõisaparki.

121 promenaadid, kuna allesjäänud kindlusemägedele Harju ja Suures Rannaväravas tekkisid praegused kenad ilupuiestikud, kust hilisem tallinlane kaugeleulataval vabal vaatel uhkusega oma kasvava ja edeneva linna peale võis alla vaadata.“ (Vilde 1970: 99–100.) Aspe Ennosaare Ain kogeb noores, vastselt keset Pärnut rajatud puiestikus just linna muutumist ja avardumist tervikuna. Linnavall ja vallikraav, endised ranged ja ületamatud piirid, millel oli ka seisusi ja rahvusi eristav funktsioon, on saanud pargivööks; linna lõhutakse ja ehitatakse taas üles, ähmastub see, mida enne nimetati linnaliseks, sündimas on midagi uut. Tiit Hennoste järgi kirjutas Baudelaire „ajal, kui Pariisis asendati bastionid bulvaritega. Ta kirjutas ja hulkus mahalõhutavas ja uuestiehitatavas Pariisis.“ (Hennoste 2004: 80). Eduard Vilde romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ möödub Tallinna ühest maamärgist, Kadrioru lossipargist, linna tööd ja vabadust otsima tulnud Mait Luts. Pargi kirjeldus lisab kirjeldatud hetkele helgust: kevadisest loodusest peegeldub tagasi rõõm, mida noormees linna jõudes tunneb. Nooruk läheb linna, sammub endasse uskudes vastu oma unistuste täitumisele: „Ruttu sammus ta mäest alla, suhkruvabrikust mööda, piki mere äärt, mille valget liiva ja Kalevite räpsukive mühavad lained loputasid, Kadrioru poole edasi. Kaunis puiestik oli veel raagus; ainult siit ja sealt, tumedate tüvede vahelt, paistsid nooremad lehtpuud ja põõsad kõige õrnemas lehe-ehtes, peaaegu valendades.“ (Vilde 1970: 49.)162 Ehkki Mait Luts sel korral parki ei pöördu, näib see paik oma lootusrikkusega teda linnateel saatvat. Tallinna parkidest ongi kirjanduses oluline roll kahtlemata 1722. aastal rajatud Kadrioru pargil. Park oli avalik rajamisest saati (Tallinn 2007: 42). Piirkonna hiilgeaeg kuurordina oli 1870.–1880. aastail pärast raudteeliini valmimist ja korrapärase aurulaevaliikluse sisseseadmist. Söögikohad, supelsalongid, kontsertaiad ja sportimisvõimalused olid ennekõike peenemale linnarahvale, ent sekka sattus ka alamat rahvast (Kreem; Kreem 2008: 81). 1888. aastal hakkas Kadriorgu käima hobutramm ehk konka. Sajandilõpp kahandas populaarsust kaugemate külaliste suhtes: järjest avanevad raudteeliinid võimaldasid pealinlastel käia puhkamas ka kaugemal ning Tallinn jäi nende varju (Müürisepp, Vilbaste 1966: 29). Parki laiendati ja kujundati ümber 19. sajandi lõpukümnendil Georg Kuphaldti käe all (Loodus 1993: 82).

162 1903. aasta väljaandes on Kadrioru asemel Kadrintal. Suhkruvabrik oli oma tegevuse lõpetanud 1830. aastail, Mait Lutsu ajal oli seal tärklisevabrik, ent rahvas kutsus kohta ikka Suhkrumäeks (Nirk 1962a: 332).

122 Kirjanduses avaldub selle pargi loomus üsna sarnaselt. Sinna minnakse jalutama ja seltskonda otsima. Eduard Bornhöhe lühiromaanis „Kollid“ nendib baltisaksa parun Benno Stern-Himmelshausen: „Täna on nii ütlemata ilus ilm, et mul himu ei olnud tööle minna. Ega krediitkassa ilma minuta veel hukka ei lähe. Mind tõmbas salavõim Kadrintali poole ja, nagu näete, juhtusingi õnnega kokku. Ma nägin palee aias palju ilusaid lillesid, aga kõige ilusam roosiõis tuli mulle alles koduteel vastu.“ (Bornhöhe 1903: 67.) Parki minnakse promeneerima ja patseerima, see võib olla enese nähtavaks tegemise koht (patseerimine võib kaasa tuua isegi auhaavamise) (Kannike 1904: 606). Eduard Vilde romaanis „Kuhu päike ei paista“ suunduvad rikka kaupmehepere kasvandikud, eestlanna Margareeta Nõges ja venelanna Tatjaana Leontjeva, Kadrioru puiestikku hobusõidukist näitama oma noorust, ilu ja uusi riideid (Vilde 1960: 270); pargipromenaad toimib siin omamoodi abieluturuna. Parki võidakse minna lihtsalt lõbutsema: Jakob Pärna jutustuses „Lahtine aken“ läheb pärast hoolsat töönädalat pühapäeva õhtupoolikul Kadrintali jalutama sadulsepasell Paul Pajo (Pärn 1882: 29), üks sealseid tõmbenumbreid tema jaoks on just kohalik trahter. Sagedamini satuvad parki armastajad, siis otsitakse siit siiski diskreetsust. Vilde jutu „Kuul pähe!“ noored armunud, kes kuuluvad eri ühiskonnaklassi, sõidavad kõigepealt konkaga Kadriorgu ja jalutavad sealt randa pidi Piritale. Mere rahutus peegeldab nii nende tormlevaid tundeid kui ka noorte elule heidetud vanemate minevikuvarju. Linnapark 19. sajandi lõpu kirjanduslikus Eesti linnas on ühtlasi puhkehetk ja kosutus linnamürinast (Kannike 1904: 591), linna(m)elust väljalülitatud, veidi eraldatud paik, kuhu linna hääled kostuvad distantsilt. „Taaramäe varjurikaste puude all valitses siiski suur vaikus“ (Põdder 1977: 5). Analoogne on pühapäevapärastlõunane Lasteaed Tallinnas Harju värava kõrval 19. sajandi keskel: seal viivlevad lapsed ja nende hoidjad, lisaks istub pingil unistav armastaja (Vilde 1970: 105). Park võimaldab teatavat kellaajast lähtuvat üksindust, nagu romaanis „Bob Ellerhein“ (1884). Ent park võib olla sootuks vastupidiselt ka pime, varjatud ruum, kuhu võidakse tulla varju otsima valgust või publikut pelgavate tegude sooritamiseks. Eduard Vilde põnevusjutus „Kurjal teel“ leiab sündmustiku dramaatiline kulminatsioon aset suurlinna Peterburi pisikeses pargis. Kõik jutu olulisemad tegelased – kaks ühise kuritegeliku minevikuga meest ning nende teineteisesse armunud järeltulijad – satuvad pooljuhuslikult hämaral hilisõhtul puiestikku. Park pakub vajalikku privaatsust: esiteks kahele armastajale, kes on sinna kohtamise määranud, teiseks ka teose eos toimunud konflikti osapooltele, andes võimaluse esimestel teisi puude peidust pealt kuulata. Üks meestest pussitab meeleheitele viiduna, enese teadmata oluliste tunnistajate silma all viibides, endist kaasosalist. Pargipuudel on siin justkui mitu funktsiooni: need võimaldavad sellist totaalset eraldumist muust linnaruumist,

123 et puude varjus söandab meeleheitel tegelane ette võtta uue kuritöö. Vari on samas petlik: puud varjavad mõlemat noort, kes kuulevad konfliktile eelnevat vestlust ja mõistavad edasi sündiva motiive. Puudevari välistab võimalikud soovimatud sekkujad. Park on siin nagu keset linna vajalikku suunda pööratav teatrilava. Üsna analoogselt toimub Aleksander Trilljärve samuti väga teatrilikus kriminaaljututuses „Keev veri“ (1893) Tallinnas Kadrioru pargis kiremõrv, mis toimepanijat ei reeda; hämaruses ei ole võimalik põgenejat täpselt tuvastada. Just raamatupargis toimuvad sageli kohtumised, mis on märgilised. Siin uurimuses kolmandasse linnakirjelduse perioodi klassifitseeritud Vilde romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ on kohtumiste saatuslikkuse illustreerimiseks heaks näiteks. Peategelane Mait Luts palub kaks korda elus oma südamedaami kätt. Mõlemal korral toimub see linnalähedases roheluses. Kõigepealt teeb ta ettepaneku meistritütrele Berta Wittelbachile väljasõidul Joa puiestikku – kuna meistripere vaatepunktist oleks tegemist mesalliansiga, siis tagab puudevilu ka ainsa võimaluse tundeid avaldada. Aasta hiljem palub Mait Luts juba Leena Paju kätt, tehes seda jalutuskäigul „rohelisse“, Kadriorgu ja Piritale. Mõlemal puhul loob ümbrus esiteks vajaliku tausta. Villem Alttoa on maininud looduskirjelduste ja eriti looduse ilu vastandumist autori ajalooliste romaanide üldiselt süngetele sündmustele; ilus tugevdab kontrasti kaudu viimaste tõsidust (Alttoa 1965b: 143). Mainitud kahe sündmuspaiga kõrval on romaanis tähtis osa aga veel ühel väiksel Tallinna pargil: Lasteaial. Vilde tsiteerib romaanis korduvalt baltisaksa literaadi Leopold von Pezoldi mälestusteraamatut „Schattenrisse aus Revals Vergangenheit“ („Visandeid Tallinna minevikust“, 1898), algallika autorile ka viidates, ja sellegi pargi kirjeldus pärineb Pezoldilt: „Teisel sõja-aastal raiuti ka kenad paju- ja pihlaka-puiesteed, mis vallide ääri suures ringis palistasid, armuta maha. Vaevalt suutis rüütelkonna peamees parun Ungern väikest Lasteaeda Harju värava ees seeläbi päästa, et ta kindral Bergile oma isiklikul vastutusel tõotuse andis pisukest puiestikku kohe maha võtta lasta, kui vaenlane linna laskmisega ähvardab.“ (Vilde 1970: 97). Just sõja kiuste säilinud väikese puiestiku suvises puudevilus kohtub Mait Luts linna kaitset otsima tulnud Leena Pajuga. See juhuslik kohtumine saab romaanis edasises plaanis saatuslikuks. Edaspidigi näib eesti kirjanduses tunnuslik, et kui parki lähevad raamatutegelased, kel on omavahel vaja midagi selgeks rääkida, võib pargist endast sõltuda see, kas järgneb õnnelik lõpp või mitte. Alati polegi määrav, kas park on kohtumise ajal külm ja nukker või lokkab suveehtes. Kord saab Eesti romaanis pargist oma teedega koguni muster, mis kõndijaid nende erinevais saatustes veenab, niisiis omalaadne defineeriv maastik.163

163 Nii on see näiteks Valmar Adamsi romaanis „Esta astub ellu“: „Hämmastusega märkab Adams, et kõnnib Igori nooriku Felissa kõrval. Hommikune park on inimtühi, ainult maanteel ratsutab neile vastu amatsoon, ilmselt Tähtvere mõisa omanik proua von Wolff või mõni ta

124 Park aga eelkõige võimaldab kohtumise. Märksõnaks on või saab sageli armastus: romaanis „Bob Ellerhein“ on jalgteid Toomeorus nimetatud „ohkamise istanduseks“ (Põdder 1977: 7). Eduard Bornhöhe jutustuses „Anni neitsipõlv“ (1891, ilmus 1906) kohtuvad Pirital ettevõetud paadisõidul kaks Tallinna agulist pärit neiut ning kesklinna aadlisoost noormehed. Tütarlaste paat läheb peaaegu ümber, ent parun Hugo von Randen päästab neiud külmast suplusest. Ehkki nõnda tutvunud ja armunud, lahutavad Annit ja Hugot väljaspool „parki“ ületamatud seisustevahelised piirid. Ka oma lahkuminekuvestluse peavad nad maha Pirital.164 Herbert Salu on osutanud, et Bornhöhe jutustustes kordub õnnetu armastaja probleem, mis tuleneb partnerite eri rahvustesse või klassidesse kuulumisest, seda romaanis „Tasuja“ ning jutustustes „Aadam ja Eeva“, „Orelimängija“ ja „Anni neitsipõlv“ (Salu 1965: 134). Seejuures on kõigis nimetatud jutustustes oma roll ka rohelusel või rohealal: ka jutustuses „Aadam ja Eeva“ saab peategelane armastatud neiu valikust teada Nõmme metsas; „Orelimängija“ kahe noore armastus lahvatab agulisse ehitatud kaupmehe suvemaja aias. Park võiks olla niisiis ka paik, kus inimesed tohivad unustada mõneks ajaks oma tavapärase maailma suhtluspiirid, mis neid nende endi ruumiosas kammitseks.165 Parkiminekul võib olla lisaks teatav meeleheitlik varjund: pargipingile minnakse ka magama, kui mujalt ulualust ei leita. Vilde Mait Luts istub puiesteel pingil siis, kui ta meeleheites kuhugi minna ei oska, sest abikaasa on talle valetanud ning poolvend võtnud oma tegudega elult mõtte (Vilde 1970: 271). Niisamuti ei olnud peale Riia linna Hagensbergi (Āgenskalns) puiestiku kuskile minna sama autori varasema romaani tegelasel Margareetal romaanis „Röövitud tiivad“: teda on petnud ja ära kasutanud armuke. Margareeta jõuab halastavasse puudealusesse pärast mitmepäevast söömata-joomata ning peavarjuta linnas ekslemist (Vilde 1960: 322). Seal kohtab ta, erinevalt Mait Lutsust, osavõtlikku inimest.166 Mait Luts seevastu satub kokku oma õnnetuse parastajatega. Linnamaastikku kuulub enamasti ka kalmistu; seda ka kirjandustekstis. Näiteks Aspe Ennosaare Aini jaoks näib pargist isegi olulisem koht olevat kalmistuaed, kus ta kõigepealt segamatult endise armastatu haual istudes aega veedab – sügise saabudes lootusetult, kadunud noorust leinates, uue kevade tärgates aga seal tulevase elukaaslasega kohtudes.

kaugeist külalistest. Neil Felissaga on kummalgi erinev saatus, nende eluteed ei ristu – nii nagu ei ristu kunagi paralleelsed sirged.“ (Adams 1986: 151.) 164 Mõnel üksikul korral kohtutakse näiteks tänaval (nagu Vilde tegelased Luiise Veber ja Oskar Vaht). 165 Sellise n-ö ruumipiire rikkuva suhte lõpp on sageli traagiline. Teatavat hirmu vältimatu lõpplahenduse ees tuntakse ka pargikohtumiste ajal: „armastusega kuuse all“, on teatava ahastusega oma pargis toimunud kohtamisi nimetanud Oskar A. H. Tammsaare romaanis „Ma armastasin sakslast“ (1935). 166 Margareeta kohtab heasüdamlikku noormeest, kes temaga hiljem abiellub, hoolimata neiuga juhtunust; Vilde varasemas loomingus on selline lahendus veel võimalik.

125 Surmaga lähedalt seotuna külastab surnuaeda agulielanik; surnuaeda on mõnikord kirjeldatud paradiislikuna. Ühe sellise kalmuaia kirjelduse on hilisematest trükkidest välja toimetanud Eduard Vilde jutustuse „Kuul pähe!“ lõpust.167 (Uues versioonis on muudetud ka jutustuse lõpul toimunud isa ja poja kohtumist ning puudub enne finaaliks olnud kohtumine surnuaial. Jutustuse uus lõpp jääb seega huvitavalt lahtiseks, garanteerimata õnnelikke lõpplahendusi.) Esmatrükis kohtusid jutustuse peategelased jutustuse lõpus Kaarli koguduse surnuaias Kaarel Rohu168 hauale risti pannes. Praegu on nimetatu Siselinna kalmistu osa: eestlaste Vana-Kaarli kalmistu rajati, kui Kalamaja surnuaed kitsaks jäi, 1864. aastal (Laane 2002: 105). Jutustuses on tegemist kõiki otsi kokku tõmbava lepitusstseeniga. Veberite perekonnast ja Oskar Vahust (siin Rohust) on saanud sõbrad, noormees on kuulihaavast terveks põetatud ja Luiise Veber temaga kihlunud. Hauaplaadil on „üks salm, milles maapäälsest hädaorust, kurjast ilmast ning igavesest õntsusest räägitakse“ (Vilde 1891b: 90), kõik olnu andestatakse surnule. „Uue risti otsas Kaarel Rohti haual on vaheajal pisikene laululind aset võtnud. Ta siristab rõõmsalt ja valjuste leinalistele järele ning soe tuulekene mängib vanikute lillenuppudega …“ (Vilde 1891b: 90.) Vilde romaanis „Raudsed käed“ saadetakse Kreenholmi kangur Eeva Saar Narva Aleksandri kirikust Siivertsi kalmistule.169 Bornhöhe jutustuses „Anni neitsipõlv“ viiakse emand Klimp puhkama Kalamaja eesti koguduse surnuaiale.170 Vihje surnuaiale on olemas ka Vilde romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ finaalis: Mait Lutsu pikk teekond linnaruumis ja linnamaastikul lõpeb Kopli kalmistul. Pargiga võib seostuda linnamaastikus mõnevõrra ootamatult ka üsna sümboolne tasand. Jakob Pärna novellis linnarahva elust „Head sõbrad“ ning Maximilian Põdderi romaanis „Bob Ellerhein“ on mõlemas vihjamisi osutatud sündmusele, mida võib tõlgendada ühe juba teataval määral väljakujunenud mälupaiga või mälumaastiku rikkumisena linnamaastikul, seejuures sellise häirimisena, millel on ühe mälukollektiivi identiteedile mingi tähendus (vt Tamm, Halla: 2008: 21). Et see mälupaik asub pargis, on olukorda käsitletud siinses alapeatükis. Jakob Pärn on kirjutanud:

167 Ehkki Vilde lubas oma 1923. aastal ilmuma hakanud „Kogutud teoste“ eesõnas, et vaatab avaldatava parandava sulega läbi, ent ei võta ette suuri muutusi (Vilde 1923: 8), on ta seda kohati siiski teinud oma noorpõlveloomingu puhul. Vilde toimetamistöö kohta vt Hubel l924: 50–55. 168 Mihkel Vahu nimi on esmatrükis Kaarel Roht. 169 Vildel Siiversti (Vilde 1928a: 40). 170 Edaspidigi on eesti linnaproosa parkidest või rohelisest kirjutatus salapärast kaduviku kõla, mis vähendab kohati üldse vahet pargi ja surnuaia vahel (näiteks Mati Undi romaan „Sügisball“, Mehis Heinsaare novellikogu „Vanameeste näppaja“, Andrei Hvostovi novellikogu „Võõrad lood“). Puudekoosluste tähenduse tõlgendamisel võib olla seost iidsete pühapaikadega (Lintrop 2009: 331). Vastupidine (nõukogudeaegne) protsess – surnuaiast pargiks – on samuti ilukirjanduses ära kirjeldatud: vihjamisi kajastub see näiteks Lilli Prometi romaanis „Primavera“ (1971). Eduard Bornhöhe oli sängitatud Nõukogude ajal pargiks muudetud Kopli kalmistule; tema oli üks vähestest, kes kalmistut hävitades Metsakalmistule ümber maeti.

126 „Vanemuine ei mängi enam Taara mäel kannelt, kuna „seda mäge kiskus verine võitlemine Jumalate käest ja viimaks istus „Vater Rhein“ sinna otsa, võttis tugeva kepi oma pihku ja ütles: „Lapsed pidage rahu, ehk muidu koputan teile mööda pihta.“ Valu ajas neid vaikse kambri. Vanemuine põgenes läbi linna teise mäe künkale ja kogub oma lapsi oma ümber, aga need ei ole enam kulla kees, ega hõbeda litteris, vaid nälja narudes.“ (Pärn 1883: 5.) Romaani „Bob Ellerhein“ esimene peatükk määratleb tegevuse algusaega ja toimumispaika järgmiselt: „Ei, Vanemuise endine asupaik sai ikka au sees peetud ja ei olnud seal ka veel ühtegi ebajumalust meie kandlelööjat vanakest tülitamas.“ (Põdder 1977: 6). Ebajumaluseks ja Vater Rheiniks on siin nimetatud 1880. aastal Toomemäele romantilise groti ette püstitatud Franz Karl von Villeboisʼ allegoorilist skulptuurigruppi nimega „Isa Rein“ („Rein oma harujõgedega“) (Siilivask 2006: 95, 135), mis kujutas Reini jõejumalat ja selle lisajõgesid, mida sümboliseerisid jõejumala poole sirutuvad mõladega poisikesed. Ekslikult kujunes rahva seas arvamus, et kuju sümboliseerib kolme Saksamaa poole püüdlevat Balti riiki; skulptuurigruppi lõhati mitu korda ja lõpuks lasti see 1883. aasta oktoobris õhku (Toomemägi 1968: 62).171 Vastavat osa Toomemäest tunti järgnevalt rahvasuus ka nimega „„Reini-isa“ lagipea“ (vt Adson 2007: 250). Jakob Pärn nimetab laulujumal Vanemuise põgenemisteekonnana ilmselt järgmist sündmust: Johann Voldemar Jannseni eestvedamisel asutatud Vanemuise Selts – esimene eesti selts – ostis Emajõe vastakaldale Jaama 14 hoone (maja põles 1903).172 Ilukirjandustekstides põimuvad Faehlmanni müüdiaines – laulujumal Vanemuise tegevuspaik Toomel – ja tõestisündinud muutused linnamaastikul, kaasa mängib seltsi nimi. Tekstis mainitu on näide sellest, et teatud maastik on iseendast sümboolne (Cosgrove 2008: 78), ja ehkki see sümboolus ei ole ilmne, tekitab teistsuguse sümboli lisamine protesti, mis iroonilise kajastusena jõuab kirjandusteksti. Friedebert Tuglase tegelane Felix Ormusson nägigi linna kui „sümbolite metsa“ (Undusk 2009: 519). Monumente oli siis linnaruumis vähe. Tartu vanim mälestussammas on Rahvaste mälestussammas Toomeorus (1811), 1849 püstitati Barclay de Tolly kuju, 1886 avati Karl Ernst von Baeri 10. surma-aastapäeva puhul tema monument Toomel; sel kujul on juba oma osa Felix Ormussoni Tartu maastikul ehk Friedebert Tuglase novellis „Poeet ja idioot“ (1924). Esimese eesti skulptori rajatud ausamba omanikuks sai Tallinn aastal 1902, kui püstitati Amandus Adamsoni „Russalka“,

171 Kuju kohta vt ka Oskar Kruusi kultuuriloolist romaani „ Aeg atra seada“ (Kruus 1986: 195). 172 Siin pidas C. R. Jakobson oma isamaakõned (Viires 2001: 32) ja 24. juunil 1870 etendus Koidula „Saaremaa onupoeg“ – seda sündmust loetakse eesti teatri sünnihetkeks (vt Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2011.). Friedebert Tuglase esimene ajalehes avaldatud kirjatöö räägib Vanemuise põlemisest (Postimees 1903, 21. VII, nr 159)(Haug 2004b: 492).

127 ent juba 1896. aastal on keegi Eesti Postimehes soovinud, et Tallinnale sobiks hästi Kalevipoja kuju (G. L.: 1896).173 „Isa Reini“ ilukirjanduslik kajastus peegeldab seda, kuidas monumendid võivad jäädvustada võimuambitsiooni. Monument-linna puhul toetub kultuurimälu minevikule, võtab mõõtu ajaloolistelt eeskujudelt, et jääda püsima tulevaste põlvede jaoks (vt Lehari 1997: 81).174 Avaliku ruumi ümberkorraldused, seejuures ümbernimetamised, võivad vahetult mõjutada kollektiivset identiteeti (Tamm, Halla 2008: 21–22); nii, mingi olulise tähenduse riivamistena, võivad need peegelduda kirjandustekstides. Tänapäevasest eesti kirjandusest on näiteks pronkssõduri ümberpaigutuse kajastused Ene Mihkelsoni, Jan Kausi, Andrei Hvostovi loomingus. Kui maastikku vaadelda kui palimpsesti (Kaljundi, Sooväli-Sepping 2014: 11), on Põdderi ja Pärna vihje hea näide: mõlemad osutavad praeguse maastiku erinevusele mingis tähenduses varasemaga võrreldes, toimunud ülekirjutusele. Kogu linnamaastikku võib kirjandusteoses sümboliseerida ka ainult üks sellele paigale iseloomulik sümbol, seejuures ühtki lisaselgitust vajamata (vt ka Tuan 1990: 192, 202–203).

4.7. KRIMINAALNE TALLINN: LINNAMAASTIKU ÜHISKONNAKRIITILINE ANALÜÜS Suurlinn tõi kirjandusse ka kaasaegse kriminaaljutustuse, mis samuti kaardistas ja organiseeris linnamaastikku. Sellise teksti eelduseks on enamasti mingi lähemalt kirjeldatud ruum, (linna)maastik, kus kuritegu mingil põhjusel toimub ja kuhu jäävad maha juhtlõngad, mida kuriteo lahendaja – detektiiv – omakorda märkab, tõlgendab ja analüüsib. Muidugi võib näiteks psühholoogilises kriminaalromaanis tegemist olla hoopis vaimuilmuga. Ent kriminaalromaani on nimetatud ka teeks teise kultuuri, kuna see jutustab oma kirjeldatud maailmast väga palju (Gardner 2010). Kriminaal- ja detektiiviloo mõisteid eristatakse enamasti järgmiselt: kriminaallugu on lugu kuriteost, detektiiviloos keskendutakse teo uurija isikule ja toimingule (Peep 1996: 7). Ent kriminaaljutustus on ka laiem, mõlemat eelnimetatut hõlmav katusmõiste. Moodne kriminaaljutustus ja hilisem -romaan hakkas levima 19. sajandi teisel poolel koos novelližanriga, põhjuseks ajalehtede ja ajakirjade kasvav populaarsus

173 Kalevipoja monumendi Vabadussõja mälestusmärgina rajas Amandus Adamson ning see püstitati Tartu kesklinna 1933. aastal kui avaliku ruumi keskmes paiknev suur rahvuslik sümbol ja riiklik dekoratsioon (Tamm, Halla 2008: 24–25). 174 Tallinna Toompea kui Kalevi haud muudab Jaan Unduski väitel automaatselt sinna rajatud ehitised mälestusmärkideks kuninga kalmul – mis on omakorda rahvuslikku tüviteksti loova väega tõlgendus (Undusk 2011: 11) [vt ka Werner Bergengrueni „Surm Tallinnas“(1939, eesti keeles 1966)].

128 (Kayman 2003: 41). Kriminaalromaanist oma analoogiatega filmi- ja teatrikunstis sai 20. sajandil üks populaarsemaid kultuurinähtusi (Liiv 2001: 335). Kaasaegse kriminaaljutustuse175 rajajaks peetakse ameeriklast Edgar Allan Poeʼd (Thoms 2002: 133), kes oma kolme detektiivjutuga – „Mõrv Rue Morgueʼil“(1841),176 „Marie Rogêtʼ mõistatus“ (1842–1843) ja „Näpatud kiri“ (1844) – pani aluse detektiiv C. Auguste Dupini tegelaskujule. Mainitud kriminaaljuttude tegevuskohaks on suurlinn Pariis, nende novellide eelkäijaks autori Londonit kirjeldav, eesti keelde siiani tõlkimata novell The Man of the Crowd. Ameerikas, kus suurlinnad kasvasid väga kiiresti, oli Poe linnast kõnelev detektiivjutustus oluline panus linna kujutavasse ja tõlgendavasse diskursusse. Euroopas oli žanri üheks alusepanijaks Eugène Sue (1804–1857) oma 1842–1843 ajalehes Journal des débats järjejutuna ilmunud ülipopulaarse romaaniga „Pariisi saladused“ (Les Mystères de Paris), kus Gerolsteini prints Rodolphe elab inkognito Pariisi mülgastes ja tahab teha head vaestele ja õnnetutele, vangistades kurjategijate bande juhi (Kääri 1964: 9). Ta seikleb kõigis ühiskonnakihtides, mida romaan kriitiliselt ka kirjeldab – selle kirjandusteose ilmumisega on seotud 1848. aasta revolutsiooni Prantsusmaal. Romaan põhines osalt Eugène François Vidocqi177 ilmunud mälestustel (1828) ja algatas nn linnamüsteeriumide žanri. Poe suurlinn on seletamatu ja halvasti tajutav, isegi hirmutav, tavainimesele seletamatu metropol, mida ševaljee C. Auguste Dupin oskab „lugeda“, tehes seda kiretu, loogilise analüüsija vaatepunktist: ta näeb seega seda, mida teised märgata ei oska. Teda paelub võimalus otsida „rahvarohke linna metsikute tulede ja varjude rägastikus seda otsatut vaimuerutust, mida suudab anda ainult vaikne vaatlemine“ (Poe 1989: 157). Dupin paljastab suurlinna salapärases ja hõlmamatus öös peituvate õuduste tagapõhja ega lase süüdlastel rahvasumma kaduda (Thoms 20002: 136, 138). Tema huvi äratavad kuriteod, millest on juttu ajakirjanduses ehk linlase igapäevases lektüüris, ta annab nimetule nime ja paigutab asjad ruumis nende õigele kohale (Thoms 2002: 136). Lahendused põhinevad asitõendite teaduslikul analüüsil ning välistavad ebaloomuliku ja hirmutava: detektiiv ei lase oma tegevusega suurlinnal muutuda ebaratsionaalseks koletiseks. Ajalehe ja selles ilmuva krimijutu seos ei näi teistelgi põhjustel sugugi juhuslik: detektiivjutt on ainus ilukirjandusžanr, mis väidab end põhinevat faktidel (Kayman 2003: 42),178 krimijutt

175 Eelkäijaiks on kelmiromaan, rüütli- ja röövliromaan (Neithal 1999: 76). 176 Poe jutustuse pealkiri on tegelikult The Murders in the Rue Morgue, mille Johannes Aavik eestindas kui „Kaksikmõrv Morgueʼi uulitsas“ (1937). Hilisemas eestikeelses tõlkes (Helga Kross, 1989. aastal välja antud Poeʼ loomingu kogus „Novellid)“ on mõrvadest saanud ainsus, ehkki ohvreid on jutustuses mitu. Teised Poe jutustused kannavad originaalis pealkirju The Mystery of Marie Rogêt ja The Purloined Letter. 177 Kurjategijast politseinikuks saanud ja memuaare kirjutanud Eugène François Vidocq (1775– 1857) oli Sûreté Nationaleʼi rajaja. 178 Kayman viitab Clive Boomi uurimusele Capitalising on Poeʼs Detective: the Dollars and Sense of Nineteenth-Century Detective Fiction. – Nineteenth-Century Suspense: From Poe to Conan Doyle, ed. Clive Boom et al. London: Macmillan, 1988.

129 ajalehesabas näib ainuüksi oma ilmumiskohaga saavutavat suurema tõeväärtuse. Poe jutustuses „Marie Rogêtʼ mõistatus“ põimuvadki tõestisündinu ja fiktsioon (Poe 1989: 184). Ulatuslikum Poeʼ vaimustus algas Eestis 20. sajandil.179 Dupin ületab küll tavainimest oma võimetelt, kuuludes Poeʼle omaselt romantiliste kangelaste hulka, ent üleloomulikkuse asemel liituvad temas andeka juristi, politseiniku ja teadlase-analüütiku võimed (Peep 1996: 23–24). Dupin-detektiiv leidis kiiresti järglasi: esimeseks tänapäevaseks kriminaalromaaniks peetakse (William) Wilkie Collinsi „Kuukivi“ (The Moonstone,1868, eesti keeles 1958 ja 1985), kus kiretu seersant Cuff arutleb üsna Dupini sarnaselt, Poe detektiivilt on palju õppinud ka Arthur Conan Doyleʼi Sherlock Holmes (esmakordselt lugeja ees 1887, Peep 1996: 25–26), kes esimeses temast kõnelevas jutustuses peakirjaga „Etüüd punases“ võrdleb end just Dupini ja prantsuse detektiivkirjanduse teise pioneeri Émile Gaboriau loodud detektiivi Lecoqiga (Doyle 1973: 20).180 „Kuukivist“ mõni aasta varasem romaan „Naine valges“ (1860) ilmus Eestis Juhan Liivi saksa keele kaudu tehtud tõlkes Oleviku järjejutuna jaanuarist detsembrini 1892 pealkirjaga „Valge neiu“.181 Romaanis ei ole veel meisterdetektiivi tegelaskuju, kuriteole otsib selgitust meespeategelane, keda ohvriga seob sügav kiindumus. See joon iseloomustab sageli ka eesti selle aja krimijutu algetega kirjandust. Ülevaate kriminaalromaani ja -jutustuse arengust Eestis on andnud Harald Peep raamatus „Kolm laipa, kõik surnud“ (1996). Peep nimetab Eesti kõmukirjanduse kui sellise tekke juures seisnud eestindajaid David Martsonit ja Mats Kirselit, kes andsid põnevusjuttudega panuse lugeja ootushorisondi kujundamisse, samuti röövliromaanide tõlkijat Jakob Jobso-Livenstroemi (Peep 1996: 129). Ajalehesabadesse tõlgitud ja „järgi kirjutatud“182 kriminaaljutustuste roll on aga algupärase kirjanduse mõjutajana ilmselt ulatuslikuma tähtsusega kui on seni uurida jõutud.183 Linnas seiklev ja kurjategijat jahtiv detektiiv muu hulgas kaardistab ja analüüsib linna ning paneb mingid ajalised plaanid selles ruumis, sel maastikul omavahel kattuma. Selline käitumine kuskil enese ja teiste paigutamiseks ei ole muidugi

179 Vt näiteks A. H. Tammsaare ja nooreestlaste võimalikest Poeʼ mõjudest (Haug 2004a: 360). 180 Émile Gaboriau (1832–1873) kirjutas 1866. aastal kriminaalromaani „Lerouge'i mõrvajuhtum“ (LʼAffaire Lerouge, e. k. 1991 ja 1998), kus esimest korda tegutses tema hilisemate detektiivromaanide kangelane politseiohvitser Monsieur Lecoq. Gaboriau tegelaskuju prototüübiks oli sammuti Eugène François Vidocq. 181 Uue tõlke pealkirjaga „Naine valges“ on teinud Kersti Unt 2004. aastal. 182 Neid oli rohkesti: nt „Läbi akna ehk saladusline tuba“, autoriks „Conan-Doyle järele Liisi“ (1896). Jutustus kannab originaalis pealkirja The Adventure of the Copper Beeches (1892), uues Krista Kaera tõlkes 1996. aastast (kogus „Sherlock Holmesi seiklused“) on selle pealkirjaks „Punaste pöökide mõistatus“). Hindrik Prants tõlkis 1898. aastal Arthur Conan Doyle’i „Salapolizei. Sherlok Holmes’i imelikud uurimised”. 183 Näiteks oleks huvitav uurida Wilkie Collinsi võimalikke mõjusid tema tõlkija Juhan Liivi loomingus.

130 oluline ainult kriminaalromaanis: ka võõrana – võiks ka öelda, et turistina – Moskvasse sattunud Bob Ellerhein muretseb omale kohe „tubli linnaplaani“ (Põdder 1977: 55) ja külastab just neid kohti, mida ta Moskva juures oluliseks peab. Kui suhtuda raamatulinna detektiivi – aga loomulikult ka muidu raamatulinnas seiklejasse – kui kartograafi, siis just tema kätes on selle maailma loomine. Tema valida ja otsustada on see, mida ja miks kaardile kanda; ilmselt tahab ta suunata ka kaardi lugejat kasutama kaarti nõnda, nagu selle koostaja on soovinud. Suures linnas ei tunne elanik üldiselt rohkemat kui mõnd osa ega pea toimetulekuks omama ülevaadet tervikust. Psühholoogiliselt näib aga inimene siiski vajavat ettekujutust kogu linnast, et seal ennast ja oma liikumisi positsioneerida – see n-ö enesele kirjeldatud ala algab väga spetsiifiliselt kodutänavast ja hajub aina abstraktsemaks, lõpp-punktiks linn kui tervik (vt Tuan 1990: 192; Lynch 1967: 46). Kriminaaljutustus on ühe tegevuskeskkonna kaardistamine ja kirjeldamine, ühe ruumi ja linnamaastiku intiimseks kirjutamine, püüdes lugejale pakkuda võimalust end ruumis paigutada ja nõnda teoses tegutseva kuritegude lahendajaga kaasa mõelda.

4.7.1. Eduard Vilde põnevusjutud Esimene algupärane krimijutu sugemetega põnevusjuttude autor Eestis oli Eduard Vilde, kellele need olid nii suleharjutuseks kui ka ajalehe joonealuste kirjutajana tööülesandeks (Peep 1996: 129), ta on ka krimijutte tõlkinud: näiteks 1895. aastal ilmus Postimehes „India vürsti varandus. Kriminal-roman. Conan Doyle järele Eduard Vilde“. Algupärane kriminaaljutustus sai noore Vilde puhul kaudselt tõuke saksa romantilistest seiklusromaanidest ja põnevusjuttudest, ajakirjas Die Gartenlaube avaldatud perekonnaromaanidest ja ka tema suurest teatrikiindumusest (Mihkla 1965: 36). Vilde on oma mõjutajaid pikemalt vaaginud kirjas Mihkel Kampmaale (Vilde 1957: 423–431).184 Kriminaaljutu värving ja motiivistik on vähem või rohkem mõjutanud paljut Vilde selle aja loomingust; Harald Peep on nimetanud järgmisi teoseid: „Kurjal teel“ (kirjutatud 1882, ilmus 1898), „Teravad nooled“ (1885), „Jobu“ (1886), „Musta mantliga mees“ (1886), „Kuhu päikene ei paista“ (1887–1888), „Kuul pähe!“ (1891), „Röövitud tiivad“ (1892), „Karikas kihvti“ (1893), „Minu postipoiss“ (1895) (Peep 1996: 130). Vilde saladusliku ilmumislooga esikteoses185 „Kurjal teel“ toimub tegevus Peterburis. Siinse linnamaastiku dramaatilisuse loomise võtteid on lühidalt juba vaadeldud eelpool. Villem Alttoa järgi on jutustuses esindatud kõik vastava žanri rahvusvahelise arsenali tüüpilised elemendid ehk „kriminaalsete karakterite äärmuslikkus, põhjaläinud roimar, ingelsüütud ning kaunihingelised lapsed,

184 Katked minu elust. Kopenhaagenis, 1912. aasta lõpul. 185 Kirjutatud 1882, ilmus 1898; kirjastaja väitis vahepeal, et käsikiri on hävinud (Vilde 1923: 9– 11).

131 tegelaste kohtumine saatuslikul hetkel, odapiste välgu ja piksekärgatuse saatel, ebaõnnestunud mõrv, kurjategija eetiline taassünd ja õnnelik lõpplahendus“ (Alttoa 1965b: 54). Süžee on järgmine: Peterburi ärimees Kalkovi kontoris kassaröövi sooritades kohtuvad kaks varast. Ühest, Mihhail Pustakovist, saab pärast vargust jõukas riidekaupmees, kel sooritatud kuritegu ei unune: endine mängur ja varas hakkab hingepiinade mõjul ausaks inimeseks. Teine, Peeter Ostrovski, käib lõplikult alla, kaotab kogu perekonna peale vanima tütre, satub vangi ja rändab hiljem ringi, leides naastes kasulapseks antud tütre austajana eest endise kuriteokompanjoni poja. Ta hakkab Pustakovilt raha välja pressima. Kõik asjaosalised kohtuvad lõpuks hämaral hilisõhtul linna puiestikus, kus Pustakov oma piinajat meeleheites pussitab. Ohver jääb siiski ellu ja jutustuse lõpus toimub leppimine ning kõigi võlgade tasumine (anonüümselt ka Kalkovile). Noored võivad abiellu astuda.186 Noore kirjaniku krimijutus kohtab lugeja tema hilisemate nn „päikesenaiste“ eelkäijat Olga Ostrovskajat. Maastikuliselt oluline on siin ruumikirjelduse surutud hämarus, üürimajade nukrad kirjeldused ning linnamaastiku kohtumiskronotoobina puiestik, mis tundub tegelastele alguses ummikteena. Vilde kriminaalromaani sugemetega põnevusjutus „Kuhu päike ei paista“ (ilmus 1887–1888 Postimehes) toimub tegevus juba Tallinna agulis, nn „Liiva peal“, kus leidus „ka kutselise kuritöö süngeid pesi“ (Vilde 1960: 183). Romaanis pannakse toime mitu kuritegu. Kõrgemat klassi tõukab sellele täitmatu saamahimu, „liivapealseid“ keskkonnast tulenevad põhjused: sandistavad tööõnnetused, töötus, nälg, arstiabi puudumine, vanainimeste kasutus linnaühiskonnas, kerjamine, kuhjuv meeleheide. „Liivapealne“ Jaan Paavel, kelle läbikukkunud roima esmalt kirjeldatakse, peab ülal pidama vanu ja töövõimetuid vanemaid, vigast venda ning väikest kasuõde. Tüürimees Robert Madisonile, kes ta varguselt tabab, selgitab ta olukorda järgmiselt: „Tulin kuue aasta eest maalt, kus olin taluperemehe juures sulaseks, linna tööd ja leiba otsima. Tallinn on suur linn, siin on palju vabrikuid ja kõiksuguseid ärisid, siin on sadam, kuhu palju laevu tuleb – lootsin õige kergesti head teenistust leida, olin ju terve ja tugev poiss, kes tööd ei põlanud ega kartnud.“ (Vilde 1960: 175.) Joonistub n-ö linnatulija unistuste linnamaastik, millel on kõik lubavad elemendid olemas. Tõepoolest esialgu eduka Paavli olukord raskeneb aga pärast kogu pere järgnemist talle maalt linna. Jutustuse linnakirjeldus on võrreldes autori esimese krimijutu tegevuspaiga Peterburiga kaotanud kergelt teatraalselt-dramaatilise alatooni ning saanud juurde realistlikku troostitust, ehkki süžee jääb endiselt

186 „On vihameeste niudeist saanud elu/ kaks armastajat kurja tähe all“/---/(Shakespeare 1966: 105, tõlkinud Georg Meri). Viimane motiiv, kahe vaenujalal oleva perekonna noorte omavaheline abiellumine, kordub näiteks Vilde romaanis „Röövitud tiivad“ (1892) – selle algne pealkiri oligi „Vanemate patud“ (Vilde 1957: 302; kiri J. H. Vahtrikule, 25. juuli 1892). „Röövitud tiivad“ on esimene pärast kirjaniku Berliini-perioodi kirjutatud teos ja selle eeskujuks on peetud Hermann Sudermanni draamat „Die Ehre“ (vt Salu 1964: 62).

132 romantiliseks. Realistlik on ka loo tagapõhi: linnatulijate arv ja nende võimalused linnas tööd leida sõltusid majandusnäitajatest. Näiteks oli elanike vool Tallinna eriti vilgas 1870. aastate majandustõusu ajal, 1880. aastate sügava kriisi ajal pidurdudes (Pullat 1969: 34–35). Paavel on vaene, aga aus. Kuritööle tõukab teda viimane häda ehk isa ja venna surm ning võimetus nende kirstu eest maksta. Teenistust otsivad agulielanikud (agulist väljas) meeleheitlikult: juba romaani avalehekülgedel ilmub lugeja ette ka Paavlite kasulaps, uulitsal metsalilli müüv külmetav tüdrukuke Kreeta. „Liivapealsele“ vastandatakse romaanis Tallinna kaupmeeskonna eluolu. Isehakanud detektiiviks on jutustuses Tallinnast pärit, kodulinna külastama tulnud tüürimees Robert Madison, kes avastab Paavleid külastades, et nende kasutütrel on õigus kindlale sissetulekule. Madisoni kaitsealuse Kreeta ehk Margareeta teekond viib läbi Tallinna ühiskonnakihtide „Liiva pealt“ kaupmeeskonna tippu. Ta võetakse Madisoni nõudmisel Nesselnite majja elama, seda pigem kartusest kaotada tütarlapse pärandusena osa ärikapitalist. Algul tüdrukut teenijana koheldes leiab „kalk ja tumevagus“ perekond väärilise vastase oma teises kasvandikus, pojale abikaasaks loodetavas rikkas Moskvast pärit isepäises venelannas Tatjaana Petrovna Leontjevas (Vilde 1960: 259–260). Tutvus temaga äratab Margareetas iseteadvuse ning ehkki tema tee läbi seltskonnaelu keeriste ei ole lihtne, leiab ta oma koha ja abiellub lõpuks kapteniks saanud Robert Madisoniga. Süžee on sarnane baltisaksa naisromaani telje, Tuhkatriinu-muinasjutu struktuuriga: vaene, aus ja töökas tütarlaps jõuab läbi raskuste printsi juurde; järgneb eneseteostus abielunaise ja emana (Lukas 2006: 293). Romaan kaardistab linnamaastikul ruumiliste eripärade kõrval rangeid ühiskondlikke suhtluspiire: näiteks ei tohi Margareeta pärast Nesselnite juurde kolimist oma endise kasuperega läbi käia. Seisuslikult ollakse üsna piiritletud oma linnaruumi osasse; Robert Madison on siin tegelasena võõrsilt pärit vahendaja, kel on suurem võimalus nende ruumide vahel liikuda. Lühidalt kirjeldatud linnapiirkonnad (ka näiteks Kadriorg kaupmeeskonna suvilatega) võimaldavad üsna head ettekujutust linnaühiskonna üldisemast piiridest-piirkondadeks jagamisest (vrd Lynch 1967: 47). „Liivapealseid“ ja südalinlast võib varanduse kõrval eristada ka välimus, millegi põhjal stigmatiseerimine; kohati on see rassi(rahvuse)põhine. Isehakanud detektiiv Madison pöörab näojoontele tähelepanu alates kohtumisest Jaan Paavliga, tema teravat silma tunnustab kõiketeadev jutustaja: „Madisonil oli õigus, see füsiognoomia ei olnud harilik kurjategija-füsiognoomia, ehk teda küll ka liiga sümpaatlikuks ei võinud lugeda. Tüürimehe öine külaline oli keskmise kasvuga, kõhetute, aga tugevate liikmetega mees ja võis olla umbes kolmkümmend kaks aastat vana. Pikergune teravajooneline nägu oli kollakas ja verevaene, nagu oleks mees raske tõve järel äsja sängist tõusnud. Tema haiglane nägu oleks olnud ligitõmbavam, kaastundmust äratavam, kui mitte kitsaste sinakate huultega suu, mis liiga lai kitsa näo kohta, teda ei oleks inetanud. Väikesed silmad

133 olid küll väga rahutult liikvel, aga nende pilk oli enam abiotsiv, paluv, kui salalik ja luurav.“ (Vilde 1960: 174.) Margareeta Nõgesel on „suured mustjad silmad, mille ilu igaühesse pidi mõjuma. Need silmad andsid kogu tema näole selle vaimuka veetluse, mis intelligentse ja tundelise isiku füsiognoomial kunagi ei puudu.“ (Vilde 1960: 185–186.) Eesti-saksa päritolu kaubamajaomanik Leopold Nesseln on „imponeeriva välimusega ilus mees, peen ja korralik peast jalgeni. Tema pruunid silmad lubivalges näos läikisid iseteadvusest“ (Vilde 1960: 198). Robert Madison kahtleb juba välimuse põhjal, kas „seesugune mees võiks olla midagi teinud, mis mitte pole piinlikult õige, aus, korrektne“ (samas: 198). Võimaliku kelmi või alatu inimese välimuse järgi äratundmisel on muidugi laiem tagapõhi. XVIII–XIX sajand oli inimeste keha- ja näotüübi järgi iseloomustamise hiilgeaeg. 19. sajandi teisel poolel levinud teooriad inimese välimuse ja saatuse seoseist kroonis itaalia kriminoloogi Cesare Lombroso 1876. aastal avaldatud käsitlus. Andres Kaera on leidnud selle teooria valgusel seoseid eestlaste kujutamisel baltisaksa maalikunstis (Kaera 2007), eestlase iseloomu kujutust baltisaksa kirjanduses pikemal perioodil on vaadelnud Liina Lukas (1997, 2000). Rassilise jaotuse kohta on Bornhöhe „Tallinna juttude“ kommentaarides Endel Nirk selgitanud, et tolleaegsete antropoloogiliste teooriate järgi kuulusid eestlased soome-ugri rahvana mongoliidsesse rassi (Nirk 1962a: 338). Maximilian Põdderi romaanis „Bob Ellerhein“ iseloomustab Moskva husaarileitnant von Dornheim eestlasi järgmiselt: „Oh, see on üks soome rahva suguharu, kes Tallinna ja jaolt ka Riia kubermangus elab; eluviisi poolest ja näo poolest on nad ainult põlluharimiseks kõlbulised, aga selle juureski käigu neil nende loomuliku laiskuse pärast ikka tubli kubjas kepiga kannul.“ (Põdder 1977: 80). Nimitegelase kaitseks ütleb seltskonnas viibiv neitsi Romalda, et „[t]emal on ju päris gentlemanlikud kombed ja väga tark, mehine nägu“ (Põdder 1977: 80); järeldatakse, et välimus võib siiski varjata kärnkonna. Bornhöhe krimijutustuses „Kollid“ (1902) iseloomustab aadlisoost Benno von Stern-Himmelshausen oma elupäästjat Paul Jostsoni järgmiselt: „See on kahtlemata väga julge, aus ja haruldane mees, aga oma näojoonte poolest mitte just noorte preilide ideaali laadi.“(Bornhöhe 1962c: 188). Siin põrkuvad ka vana Euroopa meesideaal ja ameeriklaseks peetud Jostsoni välimus („palju sa ameerika misterist loota võid?“ – (Bornhöhe 1962c: 190). Paruniproua Stern-Himmelshausen eeldab, et ameeriklane on „tölbaka olekuga“ ja Ameerikas elab „kalgi südamega ärimehi, dollariküttisid ja kõigi paleuste põlgajaid“ (Bornhöhe 1962c: 190). Maarahva kohta kinnitab parun Stern-Himmelshausen: „Kui meie neid õnnetuid enam kasvatada ega karistada ei või, siis langevad nad paarikümne aastaga oma aasia toorusesse tagasi.“ (Bornhöhe 1962c: 196). Jostson vaidleb kadakasaksast linnaarstiga, kes „mongolinägusid“ kepiga õpetab: „Ka mina tunnen natukese rahvaste-näoteadust“ (Bornhöhe 1962c: 197). Sel hetkel on ta end juba eestlaseks tunnistanud ning seltskonna neiud „ei leidnud ameeriklase küljest enam mingit ilu“ (Bornhöhe 1962c: 197).

134 Vilde romaani „Kuhu päike ei paista“ lõpp peaks lugejat veenma, et agulielaniku ja kurjategija vahele ei saa välimuse põhjal paralleeli tõmmata; kas ta ka linnarahva näotüpaažis kahtlused idanema paneb, on omaette küsimus. „Keegi meist ei tahtnud ‘Knot’187 olla”, kirjutab Vilde koolipõlve meenutades (Vilde 1957: 240).188 Margareeta Nõges on aga päritolult pooleldi Riia sakslanna. Piirkondadeks jagamine linnamaastikul ei ole niisiis pelgalt ruumiline; küll aga toimib see mingi maastikuosa kirjeldusena – vastandusena „peen“ ja „jäme“ või „matslik“. Franco Moretti järgi ei kattunud Arthur Conan Doyleʼi detektiivromaanides toimuvate kuritegude kaart Londoni tõeliselt kuritegelike linnaosade omaga (Moretti 1999: 134–136). Romaanikuritegu sooritati jõukas Londonis, tõeline kuritegu leidis aset vaeses Londonis (samas: 136). Moretti järeldab, et autorit suunas lugejahuvi: kuritegu peab olema enigma, toimuma mitte vaeses East Endis, loogiliselt kuriteoaltis keskkonnas, vaid uhkes hotellis, pargi veerel seisvas härrastemajas, suures pangas. Doyle’i lugeja ootas salapära, mitte agulipiirkonna realistlikku kirjeldust. [On küll ka märgitud, et Sherlock Holmes ei tegelenudki ühiskonna valupunktidega, vaid perekondlike ebakõlade ja isekuse tagajärgedega (Kayman 2003: 49).] Vilde kirjutas linnast oma seisusest ja kaasmaalasest lugejale, kelle positsioon linnas oli kõikuv ja kes võis tunda hästi Liivapealse taolisi linnaosi. Ka Vilde ise, nagu ka Eduard Bornhöhe, oli elanud poisipõlves sellises linnaosas. Romaanis ei ole võimatu agulist pärit tütarlapse tõus seltskonnadaamiks. Iga Kreeta sammuga linnaruumis suureneb aga salapära: ta „tõuseb“ sfääridesse, kuhu iga päev ei satuta; põnevus kasvab koos kangelanna kasvamise ja liikumisega ühiskonnakihtide vahel. Vilde laenab ja laiendab siin ka naisromaani „konflikti kodanliku humaansuse ja liiderliku aadlimaailma vahel“ (vt Lukas 2006: 293). Siit saab osa linnamaastikku teatava säraga kaunistatud ihaldusväärse aura. Sellele vastandub linnamaastiku pime pool. Romaani üks olulisim „rada“ on Robert Madisoni teekond Tallinna linnamaastikul; see piiritleb mitu piirkonda ja maamärki, tutvustab olulisi sõlmi. Romaan kirjeldab kõigepealt Tallinna sadamapiirkonda, odavat võõrastemaja, mida „nimetame õige nime asemel „Suitsunud Kirstuks““, ja mainib linnateatrit (Vilde 1960: 169). Ent edasi siirdub peategelane eeslinna „Liiva peale“, mida on kujutatud üsna üksikasjalikult kui „õudset linnajagu“ (Vilde 1960: 183). Ruumiline vastandus tekib, kui seejärel kujutatakse Nesselnite kaubamaja, kontorit ja eluhoonet. Omased on ruumi ootamatud avardumised: pärast Kreeta kolimist Nesselnite juurde on neiu suletud suhtlusringi kaupmehemajas; see ring avardub äkki, kui majja tuleb moskvalanna Tatjaana. Kreeta vallutab kaunitarina linna, läheb Kadrioru parki jalutussõitudele, kaupmeeskonna ballidele, suvitushooajal aiapidudele,

187 Der Knote – (sks) siin: mats. 188 Iseenesest. Eessõna teosele „Eduard Vilde kirjatööde kogu“, I vihk (1907).

135 väljasõitudele rohelisse ja merele. Hiljem eksleb Margareeta, nüüd juba Madisoni naine, kõrgema seltskonna seltsielu sündsuse piiridel ja haavab oma käitumisega abikaasat. Siiski on ta endale võõrasse linna kihti lihtsalt eksinud; ta ei kao siia kunagi päriselt. Detailselt kirjeldatud Liivapealse hämara agulimaastiku kõrval on kaupmeeste ja rikkama ühiskonnakihi linn visandlik.

4.7.2. Teater Tallinna uulitsail: detektiivdraama „Keev veri“ 19. sajandi krimijutt jäädvustab ka mitu väga olulist objekti linnamaastikku, üheks neist on ehk veidi ootamatult teater. Hoone ja institutsioonina sekkub see linnaruumi kirjeldamistesse ja teoste käiku. Näiteks Vilde tegelane tüürimees Robert Madison vaatab romaani alguses linnateatris „Othellot“ (Vilde 1960: 169), mis osutab teatava paralleelina kaude ka tema enda tulevastele abielumuredele (samas: 352). Teatrit mainitakse mujalgi ilmselgelt olulisena ja linnaga seotud objektina: näiteks Christian Kannikese jutus „Kaks venda“ käiakse maalt linnas mitmel pool teatris (Kannike 1904: 49), linlasena veedetakse pühapäevaõhtu „näitemängu majas“ (Pärn 1882: 29), sinna viiakse linna külla tulnud sugulased (Pärn 1979: 92); see on üks linna lõbudest. Korduvalt on nimetatud konkreetseid etendusi, näiteks Kannikese jutt „Kõige uuem Tartu saladus“ (1890) nimetab Vanemuise (August Wiera asjaarmastajate mängitud Planquetteʼi) operetti “K[C]ornevilleʼi kellad“ (Kannike 1904: 754).189 Ka autorite elulookäsitlustest teame, kui oluline oli teater näiteks Vilde ja Bornhöhe kujunemisloos (vt nt Viitol 2012: 47; Nirk 1961: 44, 53–54). 1870. aastal oli Tartus alus pandud eesti teatrile, ent Vildet ja tema kaasaegseid tallinlasi võlus nn saksa teater ehk Tallinna Linnateater (Revaler Stadttheater, 1860–1905), hiljem ametlikult Tallinna Saksa Teater (Revaler Deutsches Theater) (Pappel 2003: 12) Laial tänaval. Ent seesama teatrimaja on Aleksander Trilljärve kriminaaljutu täispealkirjaga „Keev veri. Kriminal-jutustus Tallinna elust“ (1893) keskpunktis, võimaldades ühtlasi kogu linnamaastikku vaadelda omalaadse poolteatraalse lavamaastikuna. Porkunist pärit näitleja, arvustaja, näitekirjanik ja tõlkija Aleksander Harald Trilljärv (1871–1944), Paul Pinna „vaimne teatriisa“ (Pinna 2010: 33) oli üks eesti kutselise teatri loojaid. Saksa teatrit tundis ta hästi, lauldes 1888–1891 teatrikooris bassi. 1892–1898 töötas ta Järvamaal koolmeistrina, korraldades näitemänguõhtuid ja kõneldes teatrikunstist. Pärast korduvaid ametivahetusi algas 1903. aastal näitlejakarjäär Estonia seltsis, kutseline teater sündis sügisel 1906. Estoniasse jäi Trilljärv 1936. aastani (vt Soosalu 2000: 723–724).190

189 „Raamat, mida kõigil tarvis pole lugeda“. 190 Hüüdnimede onu Lex ja Kühnel all tuntud näitleja on ilukirjandusse jäädvustatud Andrus Kivirähki romaanis „Liblikas“ (1999). Trilljärv kirjaniku, luuletaja ja tõlkijana tegi kaastööd

136 Trilljärvega sarnaselt oli saksa teatri koorilauljate seas teisigi eestlasi (vt Pappel 2003: 77). Trilljärve detektiivjutu tegevuspaigaks on Tallinna linnamaastik rohkete kohanimedega (Kadrintal191, Uue-uulits, Narwa maantee, Laia-uulits, Doompää mägi,192 Peeter Esimese maja Kadrintali puiestikus, suur vangimaja Doompeal, kodanlasmaja Uuel tänaval, Liiva-laia uulits, Pika uulitsa põikuulits, Viru uulits, Roosenkrantsi uulits) ja olukirjeldustega: näiteks viib Kadriorust linna sile liivatee. Linnakaardi keskpunktis asub tähtsa „sõlmena“ saksa teater, jutustuses kujutatud 1830. aastal nimega Tallinna Teater (Revaler Theater, 1809–1860). Linna peatänavad olid siis Lai ja Pikk tänav, Lai kui kõige aristokraatlikum, kus Aktsia- ehk Aadliklubi kõrval asus teatrimaja, ja Pikk kui vilgas äritänav, kus paiknesid gildihooned (Pappel 2003: 20). Mõrvaloo uurija on politsei palgal olev detektiiv Normann. Detektiivjutt annab linnapilti edasi tema liikumiste kaudu ja peegeldab taas linnaühiskonna kihte. Esile kerkivad erinevad linnaasukad: ohvri abikaasana jõukas kodanlasnaine, kuriteo tunnistajatena lesknaisest majaomanik ja klaasissepasell, infoallikana teatri uksehoidja, kahtlusalusena saksa teatri tenor. Oma osa on loos ohvitseridel, teenijatüdrukutel, Tallinna kodanlasperedel. Krimijutu peategelased on kas saksa või vene rahvusest või pole nende kuuluvust mainitud. Juttu põimub eksootilisust, mis ühtpidi võõrandab autori esile kutsutud linna reaalsusest: mõrvaohver on pärit Peterburist, mõrtsukaks osutub linna kapellmeistri poola verd võõrastütar Elisabeth. Tegevus toimub 1830. aasta oktoobris, jutustus saab alguse 4. oktoobri õhtul Kadrintali puiestikus, kus „/---/oli õhk õhtutundidel siisgi soe ja pehme, nõnda et toreda puiestiku jalutuseteedel ka kuni kõige sügavama ööpimeduseni elulustilisi linna isandaid ja neiusid hulga kaupa leida võis.“ (Trilljärv 1893: 3.) Ootamatult kõlanud püstolipaukude peale kohale rutanud jalutajad näevad härrandlikult riietatud kaunitari, keda on rindu tulistatud. Politseimeistri von Rehbinderi abi, endine leitnant, sakslasest politseiametnik Normann tunneb juhtumisi ohvrit, omaenda varasemat kihlatut, sakslannat Josephine Seidlerit, sündinud Reimarit, linnakodaniku, hobusekasvataja ja -vahetaja naist Uuest uulitsast (Trilljärv 1893: 11).

paljudele ajalehtedele (ka pseudonüümide A. H. T., Alex T-v, A. H. T-järv, A. Sander, Kühnel). Oluline oli raamatu „Kõnekunst“ (1930) ilmumine: see oli esimene raamat kõneoskusest, rõhuga hääldamisel. Tema luuletusi on viisistatud (nt „Paula, sul on poisipea“, P. Tammeveski). Trilljärv kirjutas jutustuste alusel näidendeid („Tasuja“ 1915. aastal Bornhöhe järgi) ning algupäraseid näitemänge („Laulupidu Tallinnas”, esitati 1925. aastal Rahvateatris), tõlkis „Estoniale“ üle neljakümne operetiteksti saksa ja itaalia keelest. Trilljärv suri 1944. aastal Tallinnas (Soosalu 2000: 724; Pinna 2010: 32). 191 Kadrioru tolleaegne nimetus nii kõne- kui ka kirjakeeles, sks Katarinenthal (Nirk 1962a: 332). 192 1893. aasta trükis vaheldub kirjapilt Doompää–Toompää (Trilljärv 1893: 31, 44).

137 Tunnistajad ehk klaasissepasell Eduard Welter ja Narva maanteel elav lesk Anu Bahmann (esindavad linnapildis ilmselt eesti soost linnaelanikke) näevad kuriteopaigast lahkumas halli mantliga mustaverd meest. Sündmuskohalt leitakse asitõend: Tallinna saksa teatri näitemängude-proovide ja mängu-õhtute kokkuvõte 30. septembrist 13. oktoobrini (Trilljärv 1893: 28) – see on vaid teatri liikmetele jagatav register. Kui oluline ja „kaotamatu“ oli selline paber, võib järeldada sellest, et näitlejate osavõtule proovidest kehtisid ranged reeglid: proovideks pidid olema rollid selged, seal tuli viibida algusest lõpuni, puudus õigus keelduda proovides osalemast ja nii hilinemist kui ka puudulikku esinemist (repliigi unustamist jne) trahviti (Pappel 2003: 70–71). Niisiis on paber, mille uurija Normann mõrvapaigast leiab, tähtis dokument, mis ühtlasi kahtlusaluste ringi märkimisväärselt ahendas. Krimijutus on teatrivõõrale lugejale ehk mitte nii kergesti adutavat allteksti. Saksa teatrit „Laia-uulitsas“ on kirjeldatud napilt, kuid iseloomulikult; autor ei olnud kirjeldatavat maja tegelikult kunagi ise näinud – kolmekorruseline hoone põles 1855. aastal maani maha ja Trilljärve kaasaegne, üpris moodne teater valmis 1860 (hävis taas tulekahjus 1901). Tallinna teatrikülastajate piirideta kontingenti iseloomustab jutus tõendeid koguva politseiniku kuju: viimane esineb seal lihtsates tööriietes, nii et uksehoidja peab teda kas vabrikutööliseks või lukusepaselliks (Trilljärv 1893:37), kes teatrit armastab – nimelt „Prii-küti“ muusikat („Nõidkütt“, Der Freischütz, Trilljärv 1893: 38)193. Kristel Pappeli järgi olid üldiselt ranged seisuste vahed kunsti ja teaduse valdkonnas vabamad, kuna suhteliselt väikese elanikkonnaga linnas polnuks aadlike, kaupmeeste, käsitööliste ja literaatide ühise tegevuseta teatritegemist ega kontserte toimuda saanud (Pappel 2003: 22–23). Ehkki eestlased kuulusid linnas enamasti alamatesse kihtidesse, ei peegelda ka andmed linnaelanike kohta alati nende rahvuslikku kuuluvust (enesemääramist) ega reeda, kas näiteks haritud eesti päritolu tallinlased end eestlasteks märkisid (Pappel 2003: 22–23).194 Teatris lavastatakse Mozarti ooperit „Nõiavile“ („Võluflööt“ – Die Zauberflöte). Kuriteo tunnistajate kirjeldusele vastab saksa teatri südametemurdja kuulsusega tenor Erik Reisinger. Reisinger harjutab teatri uuslavastuses keevaverelise abikaasa osa, kes tahab armukadedusest oma naist tappa (Trilljärv 1893: 75). Ent uurija kahtleb: kogemus välistab kerglase näitleja sobimise kiremõrvari rolli. Pooljuhuslikult selgubki mõrtsukas, kelleks on näitleja endise korteriomaniku tütar

193 Ooper „Nõidkütt“ oli harukordselt populaarne ja vallutas mõne aastaga kõik Euroopa ooperilavad. 194 Ka oli üksikuid eestikeelseid üksikuid lavastusi ja osatäitmisi: juba August von Kotzebue ajal (siis oli saksa teater veel Tallinna asjaarmastajate teater) ilmusid esmakordselt lavale eestlane ja eesti keel. 1819 lavastus ainult eesti keeles P. A. I. Steinsbergi teos „Häbbi sellel, kes petta tahhab“. Autor oli ühtlasi esimene kutseline eestlasest näitleja (Epner, Läänesaar, Saro 2006: 14). Rasmus Kangro-Pool mainib eestikeelseid etendusi saksa teatris 1824., 1829., 1830.,1831. ja 1865. aastal (Kangro-Pool 1946: 33).

138 Elisabeth Novorka. Tütarlaps on tapnud tenori uue kiindumuse, meelitades ta võltskirjaga kohtama. Elisabeth laenab salaja näitleja mantli ning viltkübara, et end meesterahvaks maskeerida. Proovide register kaob taskust püstolit tõmmates – niisiis oli ka tema ümberkehastunud ja rolliks ümberriietunud näitleja. Jutustuse tagapõhjal aimub ühtlasi küsimus näitleja sotsiaalsest staatusest linnas, mis oli vastandlik – vaatamata teatri suurele populaarsusele võis see olla ootamatult madal (Pappel 2003: 62–63). Kriminaaljutt mängib tõepärasusega. 1830. aastal oli Tallinna teatri kavas tõepoolest Carl Maria von Weberi romantiline ooper „Nõidkütt“. Teine nimetatud ooper ehk Wolfgang Amadeus Mozarti Singspiel „Võluflööt“ oli lavastatud Tallinnas esmakordselt juba 1795. aastal ning jäi järjepidevalt repertuaari kogu 19. sajandiks; 1830. aastal võidi seda niisiis proovis harjutada küll, ehkki seda selle aasta mängukavas tõenäoliselt ei olnud – küll aga kindlasti hooajal 1832–1833 (Pappel 2003: 233). Erik Reisingeri prototüüpki võis olemas olla –Tallinna Teatri külalisbariton ja -bass Wilhelm Beyer (aastail 1822–1828; 1831/32 oli ta ühtlasi teatri direktor), kes laulis romantilisi ja deemonlikke tegelasrolle (näiteks Kasparit „Nõidkütis“), vaimustades ühtviisi kõigis žanreis (Pappel 2003: 65). Teda on nimetatud oma aja üheks paremaks Kaspari ja Don Juani osatäitjaks, „kahvatu jume ja meheliku ilu poolest silmapaistvaks“ (Schultz-Bertram 1872: 50) ja ta oli publiku – eriti naissoost teatrikülastajate – üldine lemmik, kes varjutas oma isikuga esimese tenori Bianchi (Sprengfeld 2010: 128–131). Beyer lahkus 1833. aastal Riiga (Rosen 1910: 200). Tallinna linnamaastikule kinnistub krimijutus teater, aga Tallinna ennast on samuti siin kujutatud kui teatrilava. Tegelased sel teatraalsel linnamaastikul on keerulised, romantilised, teatripärased: ka näitleja rollid kanduvad üle pärisellu, maskeerutakse kellekski teiseks. Taas võiks nentida, et lava on küll poolrealistlik, ent mitte sellel liikujad. Jutustust iseloomustab ka tunnetuslik teatris omainimesena toiminud näitleja-näitekirjaniku viis kirjutada otsekui lavalt väljapoole – keskpunktiks on ikkagi teatrilava, kust pilk on heidetud ülejäänud linnale. Linnakaardile lisandub maamärgina ka Toompea vangla: kuumavereline Elisabeth poob end seal pärast ülestunnistust üles. Detektiivjutt lisab Tallinna linnamaastikule ka politseiniku kuju. Kriminaaljutustuse juures on märgitud politsei kui korravalvuri ilmumist linnapilti (Kayman 2003: 44): detektiiv Trilljärve jutustuses on politseiuurija, ehkki veel romantilise alatooniga, ohvitser-politseinik, keda ajendavad uurima ka isiklikud tunded (jutustuse lõpul ta abiellub mõrvatud Josephine õega). Temast mõneti usaldusväärsem politseiuurija, pristav Birjuzin, ilmub lugeja ette Eduard Bornhöhe lühiromaanis „Kollid“ (1902). Kahe politseiuurija kaalu võiks võrrelda ehk ka sel alusel, et alles 1888.–1889. aastal läbi viidud politsei- ja kohtureform, mis pälvis Eesti avalikkuses suurt tähelepanu, andis lootust, et uus kohus kohtleb seisusi võrdselt (Jansen 2007: 219).

139 4.7.3. Dostojevskilik Tallinna tõsielu või kohalik Rummu Jüri Eduard Bornhöhe realistlik lühiromaan „Kollid“ avaldati 1902. aastal ajalehes Uus Aeg (raamatuna 1903); teose retseptsioon seob seda krimižanriga. Teose vastuoluline kriitika (nt Poinsi nime all ajakirjas Linda avaldatud arvustus, mille autor oli ilmselt Karl Menning) veenis autorit kirjanduslikust tegevusest edaspidi loobuma (Nirk 1962a: 337). Üks etteheiteid oli ameerika kriminaalromaanilt, Greenilt195, ja ka Conan Doyleʼlt laenamine: „/---/ näha on, et raamatukirjutaja mitte asjata Sherlock Holmesʼist lugenud pole“ (Poins 1904: 153). Ehkki arvustus väidab, et Bornhöhe detektiiv igas mõttes mainitule ka alla jääb, õhkub kirjutatust pigem solvumist sel alusel, millise irooniaga on kirjanik kujutanud eesti seltse ja ajakirjanikku nimega Maasikas (vt Poins 1904: 154). Bornhöhe on linnast kirjutajana veidi erandlik nähtus nagu Eduard Vildegi. Rakvere lähedal sündinud, kolis ta Tallinna juba kaheksa-aastaselt, tundis seda keskkonda hästi; Tallinna-jutud moodustavad tema loomingus sisuliselt tervikliku tsükli (Nirk 1962b: 322). Kodanikunimega Eduard Brunberg (1862–1923), debüteeris Bornhöhe juba 16aastaselt, 17aastase noorukina Põltsamaal koduõpetajana töötades kirjutas aga ajaloolise jutustuse „Tasuja“ (1880), mis „rajas eesti kirjanduses rahvuslikromantilis-isamaalise voolu ja oli ühtaegu ajaloolise proosa lühiaegse õitsengu avataktiks“ (Hasselblatt 2016a: 259; vt Laanes 2012a, 2015). „Tasuja“ lõpul läheb ka Metsa Jaanus linna – seda küll veidi teises mõttes, Tallinna piirama, et lahingus surma otsida. Sündmustiku tagapõhjaks on 1343. aasta Jüriöö ülestõus Harjumaal.196 Mitmekülgselt andeka noore kirjaniku lootus edasi õppida Düsseldorfi Kunstiakadeemias nurjus ning ta töötas erinevais ameteis (ametnikuna, kodu- ja kooli- ning seminariõpetajana, ajalehe kaastöölisena) Peterburis, Kaunases, Stavropolis, Thbilisis ja mitmes Eesti paigas. Lõpetamata jäi ka Tartu ülikoolis valitud keeleteadus. Bornhöhe reisis Saksamaal, Gruusias, Põhja-Kaukaasias, Väike-Aasias ja Lähis-Idas ning avaldas reisikirju. Elu teises pooles töötas ta Jõhvis ja Tallinnas kohtusüsteemis, elades vahepeal ka Narvas (vt Nirk 1961; Viitol 2012: 45–52). Kriminaalromaan võib ainest ammutada tõestisündinud lugudest. „Kollide“ kirjutamise ajal töötas Bornhöhe Tallinna ringkonnakohtus arhivaarina ning kasutas kirjutamisel Tallinna raekohtu materjale kaupmees Johann Landsbergi 1885. aastal toimunud mõrvaloo kohta, muutes tegelaste nimesid (Landsberg – Langberg; Rectlich – Rettig; Wacker – Walker; Tamm – Timm), röövmõrva motiive ning süüdlase tabamislugu üsna vähe, kiirendades vaid viimase käiku (Nirk 1962a: 336).

195 Anna Katharine Green Rohlfs (1846–1935), samuti ameerika kriminaalžanri alusepanijaid, oma naisdetektiivi Amelia Buttenworthiga arvatavasti Miss Marple prototüübi kirjandusse toojaid. Mitu tema kriminaalromaani tõlgiti ja „kirjutati eesti keelde“ 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi alguses (nt „Maara ehk Mahajäetud võõrastemaja“ tõlkis Peeter Grünfeldt 1900. aastal). 196 Herbert Salu järgi on Tasuja kujusse sulandunud osa Kalevipoja müütilisest ja üleloomulikust keharammust (Salu 1965: 136).

140 Endel Nirk on osutanud ka teistele jutustuse tegelaste prototüüpidele (Nirk 1962a: 337–338). Bornhöhe viibis ajalehtedes rohket kajastust leidnud mõrvaloo kohtuprotsessi ajal ise Tallinnas (Nirk 1962a: 336). Autor viitab ka jutustuses tõepretensioonile: „Et mitte paha kahtlust äratada, nagu kirjutaksime meie ühte neist kriminaaljutustustest, mida kõige maailma ajakirjandus hurjutab ja lõbulisas heameelega sallib, siis tähendame selle ajaloolise kohtuasja kaugemad pöörded aktide järgi nii lühidalt kui võimalik üles.“ (Bornhöhe 1962c: 305.) Jutustuses on kujutatud Tallinna linnamaastikku ja 1880. aastate linnaolustikku teravapilgulise ja kriitilise analüüsija sulega. Kirjeldus riivab nii seisuslikke kui ka rahvuslikke küsimusi ja igandunud vaateid; moodustub omalaadne läbilõige nii Tallinna aadli, kodanluse kui nn lihtrahva eluolust, ühtlasi saksa, eesti ja kadaklikust keskkonnast, vaadeldes seejuures eri mentaliteete ja selgitades ühiskondlik-ajaloolisi põhjuseid (Nirk 1961: 103). Endel Nirk on imetanud Bornhöhe tegelastesüseemi siin seisvat kolmel vaalal, mis tolleaegset Tallinna esindavad: parunil (Stern-Himmelshausen), kaupmehel (Langberg) ja rätsepmeistril (Pohlig) (Nirk 1962b: 326). Ent peategelane Jostson ning mõrtsukas Timm on mõlemad pärit Tallinna agulist. Bornhöhe tundis nii linna kui ka selle elanikkonda hästi ning pikad välismaareisid samastavad ka teda ennast kogemuselt oma peategelase Paul Jostsoniniga. Algusest lõpuni esineb jutustuses olulisi ruumilisi markereid. Jostson tuleb Tallinna pärast pikka eemalviibimist merelt ega ole mingi ruumilise või seisusliku piiranguga enam seotud, tema kohta võib öelda, et „Tallinna siluett, vaade merelt, avaneb vabale inimesele“ (Undusk 2011: 12). Eneken Laanes on lähemalt vaadelnud „vaba mehe“ kuju Bornhöhe noorpõlveromaani „Tasuja“ põhjal kui jutustuses kirjeldatud leeridesse mitte kuuluvat, erandlikku kangelast, ühiskonnas piirilseisjat (Laanes 2012a: 484; Laanes 2015: 126); selline on tinglikult ka Bornhöhe hilisem tegelane Paul Jostson. [Temas koondub jooni, mis iseloomustavad näiteks Vilde tegelasi Juliette Marchand’i (Nirk 1962b: 322) ja Konrad Huberit: viimased on pärit paikadest, kus kehtivad teised arusaamad, niisiis on nende taustsüsteem teine.] Jostson on Tallinnast põgenenud 17aastase noormehena ning veetnud kümmekond aastat Ameerikas197; tal on vaba mehe eneseuhkus (vrd Laanes 2015: 127). Teisalt on tal võrdlusmaterjalina olemas eelnev selle paiga kogemus, koha lugemise oskus. Pärast teatavat ajavahemikku naasev tegelane kirjeldab linna, seda varasemaga võrreldes (vrd Selboe 2015: 139). Ta on erinevate keskkondade „lakmus“ (Nirk 1962b: 322): nähes linna armutult terava ja vaba võõrapilguga, eristab ta end kahtlemata siinsest linnaühiskonnast ning selle kihtidest, ent see ei tähenda, et ta oleks unustanud oma päritolu ja teatava nostalgilise nukruse oma linna ja lapsepõlvemaastikku vaadates. Olles end eestlaseks tunnistades tüli põhjustanud, nendib ta küll:

197 Ameerika-unistus lummas nii Vildet kui ka Bornhöhed juba poisipõlves (vt Viitol 2012: 43).

141 „„[i]segi see vanamoodi linn, mu sündimise ja kasvamise paik, on mulle täiesti võõraks saanud.”” Jutustaja jätkab: „Jostson eksis, nagu nii mitmed eksivad, keda saatus kodust kaugele, pealtnäha paremasse paika pillutanud. Mida kaugemale ta Tallinna uulitsatel kõndis, mida rohkem vanast tuntud paiku temale silma puutus, seda enam märkas ta, et see linn temale mitte võõras ei olnud. Sel ajal, aastal 188*, oli linn veel veidi vanemat, algupärasemat nägu kui praegu, paljusid uusi ehitusi ja ümberehitusi ei olnud veel olemas, uulitsaelu oli vagasem ja ühetasasem. Kõik kandis veel vanast päritud saksa hariduse ja ladusa, mureta kodanikuelu pitserit, kuigi Toompea ähvardaval kaljukingul juba mees talitas, kelle mõtte- ja teguviis vana asjaseisu sõpradele alaliseks kolliks oli.“ (Bornhöhe 1962c: 198.)198 Kirjandusliku tegelase arusaam oma linnast ei saa tavaliselt olla kõikehõlmav. Seda huvitavam on, kui selline üldistusvõime mingil põhjusel tekib. Jostson näeb linna füüsilist keskkonda sageli mingilt ülemalt positsioonilt (vrd Certeau 2005: 150– 151), aimatav on mingi kõikehõlmava vaatepunkti võimalikkuse otsimine või tegelasele omistamine. Linna mõistmise võime areneb esialgu ehtsa turistlikku ülevaadet ihaldava püüdena (vrd Põdderi tegelase Bob Ellerheina katse mõista Moskvat), seejärel on linna süüvimine järjest isiklikum. Jostson on detektiivina esiteks ühest linnamaastiku osast teise liikuv tegelane, kes sel maastikul saab mängeldes ületada kõikvõimalikud ühiskondlikud ja rahvuselised piirid – vastava võimaluse on andnud talle õnnelik juhus kohe jututuse algul. Teda peetakse esiti ekslikult ameeriklaseks; ta päästab parun Stern-Himmelshauseni poja uppumissurmast – noormehe elupäästjana, aga ühtlasi huvitava, intrigeeriva välismaalasena kutsutakse ta linna kõrgkihi koju, külastama paruni perekonda (Bornhöhe 1962c: 183). Esialgne ameeriklase-kamuflaaž jääb küll üürikeseks: teistsugusest ühiskonnast tulijal on masendav rahvuskaaslaste kohta kuulda, et „n[N]eed tölbakad talupojad tikuvad rüsinal igasse ametisse – ja neid sallitakse. Koerapiitsaga peaks nad linnast välja aetama!“ (Bornhöhe 1962c: 235) ning ta paljastab oma tõelise päritolu. Ent muud teed jäävad lahti: poisipõlve sümpaatiat läheb Jostson vaatama saksastunud eestlase perekonda; külastab oma kaupmehest onu ja koos ammuste tuttavatega eesti klubi, eeslinnas-agulis käib kuritööd avastamas koos endise koolivenna, vene rahvusest uurijaga. Alguses teatavate flanöörisugemetega sihitu uitaja, kes lihtsalt enda jaoks linna „loeb“, otsustab ta hiljem sellesse maailma sekkuda ja teotseb kui linna süvitsi

198 Ähvardaval kaljukingul talitava mehe all on silmas peetud vürst Sergei Vladimirovitš Šahhovskoid, Eestimaa kuberneri aastail 1885–1894, Aleksander III venestuspoliitika elluviijat. Esialgu reageerisid tema poliitikale valuliselt baltisakslased, vene keele rüppe integreeritavad põlisrahvad võisid mõnes asjas loota ka võita (õiglane kohus, mõisnike autoriteedi muutumine, uued võimalused sotsiaalseks tõusuks) (vt Jansen 2007: 216–221). Sellisele võimalusele vihjavad ka „Kollides“ Jostson ja rätsep Pohlig omavahelises vestluses (Bornhöhe 1962c: 310–311).

142 minev isehakanud detektiiv, kes seda keskkonda ka muuta ihaldab. Temast saab omamoodi flanöör-detektiiv (vt Kurg 2004: 105). Tema tee linnamaastikul on ühtlasi kirjeldus teistsugusest teekonnast: agulipoisi pääsemisest talle määratud ruumiosast välja. Tema linnakaart näib üsna hõlpsasti jälgitav: „Mõttes kõndis Jostson uulitsast uulitsasse. Ta silmitses vanu koolimajasid, kus ta oma esimese hariduse tublidelt saksa kooliõpetajatelt oli saanud, käis Harjuvärava mäel, kust ta linna ümbruse luulelist pilti nii sagedasti oli imetlenud, sammus sealt alla alevisse ja vaatles kaua, ilma sisse astumata, seda väikest, känguvajunud majakest, kus tema häll oli seisnud.“ (Bornhöhe 1962c: 198) Tema rajad on Tallinna uulitsad. „Radu“ mööda flaneerimised ning hilisemad sihipärased käigud tekitavad küllaltki selge linnakaardi, kus „rajaäärseid“ objekte on nimetatud ridamisi: mitmed ärid, krediitkassa, Niguliste kirik, raekoda, Oleviste kirik, palju olulisi meelelahutuspaiku linnas, mida vastavalt seisusele ja huvile külastati, nagu Pika tänava Kanuti gildi einelaud ja Petenbergi kelder („Das süsse Loch“, eestlase Carl Hermann Petenbergi peetud tuntud joomakoht). Huvitav kirjeldus on olemas eesti klubist ja selle kundedest (ilmselt Estonia selts 199). Kirjeldustest lipsavad läbi Stude kondiitriäri, Pikal tänaval asuva Lindforsi trükikoja, Toomkooli ja Töchterschule nimi, samuti on mainitud konservatiivset Tallinna meestelauluseltsi „Männergesangverein“ ja 1860. aastail asutatud ajalehte Revalsche Zeitung, mis siinkohal on ühtlasi ruumilised markerid. Linnakaardile lisandub Tornimägi, kus asus surnukamber; linnaarst saadab Langbergi surnukeha sinna lahkamisele (vt Bornhöhe 1962c: 278).200 Jostsoni kaudu jaotub linna piirkondadeks, millest eristub eriti üks alev/agul, kus peategelane on sündinud ja mis tõuseb sündmustikus ka oluliseks. Jostson kohtub tänavanurgal ehk sõlmel vana tuttavaga; üheks sõlmeks on jutustuses just Eesti klubi. Kõrgeks maamärgiks on „kollipesa“ Toompea, aga ka Harjuvärava mägi, kust avaneb vaade linnasüdamest alevile (seda võiks lugeda ka „sõlmeks“; just sealt vaatleb Jostson linna). Ääreks on linnamüür, aga ka linnaalevite vahelised piirid. Jutustus toob mainimisi lugeja ette kohti ka Tallinna lähiümbrusest – Kadrioru, Lasnamäe, Viimsi poolsaare, Wulffi (Aegna), Naissaare, Pirita ja linna jõukama kihi suvemajad Maarjaoru kaldal, Kloostrimetsa, Nõmme trahteri Pärnu postmaantee ääres.201 Jutustuse sündmuskäik on järgmine: „ameeriklase“ Paul Jostsoni onu, vana ihne kaupmees Langberg, tapetakse jõhkralt röövimise eesmärgil ning kahtlusalusena võetakse kinni tema poesell, kadakliku rätsepa poeg Hugo Pohlig. Tapmisaeg on

199 Jaan Kärner on nimetanud seda aega „Estonia“ seltsi ajaloos koopaelu-ajajärguks, mil toimus sisemine kõdunemine (Kärner 1925: 24). 1877. aastal asutasid „Estoniast“ lahkunud „Lootuse“ seltsi. 200 Asus Liiva tänava piirkonnas (Nirk 1962a: 341). 201 Sel trahteril on oluline koht ka Bornhöhe jutustuses „Aadam ja Eeva“.

143 ajas ja ruumis täpselt teada: omas kodus ohvrile antud hoop on peatanud kaupmehe vestitaskus hõbedase uuri öösel viis minutit kella kahe peal. Uurija, pristav Birjuzin kasutab koolivend Jostsoni abi, kes oma aja peremehena on linnas viibides tähele pannud või pealt kuulnud informatsiooni, mis nüüd viib kuriteo lahenduseni. Ehkki arvustustes heideti ette lähedust Sherlock Holmesi juttudega, on jutustuses viidatud hoopis Tallinnaski elanud vene kirjaniku teosele: mõrvapaigal vihjab üks raekohtu liige Dostojevski romaanile „Kuritöö ja karistus“ seoses kurjategija vastupandamatu sooviga kuriteopaika külastada (Bornhöhe 1962c: 276).202 Teravdub taas agulielanikust eestlase seisund Tallinnas. Ise eeslinnast pärit, mõistab Jostson hästi sealseid probleeme. 19. sajandi lõpuaastate Tallinna eeslinnade kehvuse põhjused on jutustuses üles loetud: vanemad teevad hommikust õhtuni rasket tööd ning ei oska ega saa oma lastele vajalikku haridust ega tähelepanu võimaldada. Mõrtsukas Martin Timm on ootuspäraselt pärit „Liiva pealt“, ent mõrtsukatöö ei ole lihtne röövmõrv, vaid tema tööandjast nahakaupleja Rettigi ja kaupmees Walkeri üheskoos hoolikalt planeeritud kuritegu, kus harimatu Timm osutub pigem tööriistaks. Kuriteo motiiviks on võlgades kaupmehi ähvardav pankrot ning Timmi ennast veetleb rahahimu; lisaks on ta üle elanud värskelt teda kalgistava tundekogemuse. Timm lähtub „ühest targast raamatust“ loetud põhimõttest, et „varandus on vargus“ (Bornhöhe 1962c: 208), mis Endel Nirgi järgi on Pierre Joseph Proudhoni väide „la propriété c ̓ est le vol“ (Nirk 1962a: 339). Timmi filosoofia näitab teda iseenda pilgu läbi õiglase röövlina: „Kes rikka taskuid kergitab, see ei varasta mitte, vaid jaotab vara õiglaselt.“ (Bornhöhe 1962c: 208.) Põgusalt paljastub kurjategijat püüdes nuripidine osa Tallinna linnamaastikust, mille olemasolule on vihjanud ka Vilde: „Suurte linnade politsei ei eksi peaaegu iialgi teadmises, missugustest kohtadest Martin Timmi sarnaseid isikuid kadumise korral kõigepealt otsida tuleb. Need kohad on joomakoopad ja need tuhat korda maapõhja vannutud ja siiski sallitud lõbupaigad, kus naisterahvas kõik kaotab, mis teda naisterahvaks teeb, ja küpsev mehesugu oma hinge viimsest nooruse õilmetolmust puhastab, et ennast elule ette roojastada. Rikkumata noored mehed ja vilunud kurjategijad puutuvad siin igal õhtul ligemalt kokku kui mujal iganes. Nagu Birjuzini saadikud teatasid, oli Timm kõik need armsad kohad, mille arvu järele meie linn mitte väike ei ole, kahe öö ja päeva jooksul läbi käinud /---/“ (Bornhöhe 1962c: 295). Timm tabatakse N. [Nõmme – E.-M. T.] trahteris, kus ta joobnult kuriteo käiku Jostonile üksikasjaliselt pihib. „Liiva peal“ võrsunud noakangelase kohta ütleb Jostson poolnukralt: „Oleks see julge, hakkaja inimene teistes oludes sündinud ja üles kasvanud, siis oleksime temast vahest nõndanimetatud vägevaid tegusid kuulda

202 Dostojevski uurija Porfiri Petrovitš on omakorda olnud mõjutatud just Poeʼ Dupinist (Frank, Magistrale 1997: 102).

144 saanud /---/“(Bornhöhe 1962c: 304).203 Kõne alla tuleks ka põnevusjuttude õilsa röövli tüpaaž (vt Kalda 1997b: 970–987), ent Rummu Jüri204 asemel pidas parema hariduse saanud Jostson silmas ilmselt talle endale tuttavamaid teguviise. Siin peitub otsene vihje Timmi kasvamisoludele ja puudulikule haridusele, ent ka ohjeldamatule, kasvatamatule iseloomule [vrd Bornhöhe jutustust „Aadam ja Eeva“, kus Eeva ütleb: „Mul on kaks poega, aga sa ei saa neid vist näha; nad lippavad terve päeva mööda uulitsaid ümber. Mina ei jõua nende üle valitseda ja isa ei hooli neist sugugi.“ (Bornhöhe 1962b: 149.)]. Timm ei suuda hästi vahet teha heal ja halval, ta on hingelt tuim, selline, nagu Liivapealse agul teda on kujundanud. Dostojevskilikult on jutustuses kaardistatud linnamaastiku kõrval – mõrtsuka tee kõrval reaalses linlikus keskkonnas – mõrvari hinge: palavikulist priiskamist pärast kuritegu, soovi oma teost kellelegi rääkida, ning lõpuks seda, kuidas mõrtsukas ise oma tegu analüüsides lisaks sellele psühholoogilise põhjenduse leiab (ta enda sõnul on teda kannustanud armastatud tütarlapse külmus). Flanöör-detektiiv Paul Jostson pärib auhinnaks rätsep Pohligi vanima tütre käe. Rätsep Georg Pohlig, sünnipäralt Jüri Poolik,205 on näide paljajalu linna tulnud ning siin karjääriredelit pidi rätsepmeistriks saanud saksastunud eestlasest tõusikust. Tema nooremate tütarde silmis pole saksa mängiva isa endisi rahvuskaaslasi põhjust tähelegi panna, neis „äratas iga varblase sabaots rohkem tähelepanemist kui need noored mehed oma määrdunud nägude, kehva riide ja eesti keelega“ (Bornhöhe 1962c: 229). Vanim tütar Helene on sügavama hingelaadiga.206 Lõpuks on ka rätsep sunnitud oma lootuse saksa-balti rahvuse sünniks207 unustama ja väimehele oma päritolu tunnistama (Bornhöhe 1962c: 317). „Kollide“ lõpul lahkub Paul Jostson abikaasaga Tallinnast; tema maailma ei mahu siiski Tallinna väiksus.208 Helene Jostsoni saatus on mõneti sarnane Vilde romaanide emantsipeerunud naiste eluteega (vt Viitol 2012: 120).

203 Siin tuleks kõne alla ka põnevusjuttude õilsa röövli tüpaaž (vt Kalda 1997b: 970–987), ent Rummu Jüri asemel pidas parema hariduse saanud Jostson silmas ehk asisemaid, talle endale tuttavamaid tegusid. 204 Koidula näidendis „Kosjaviinad“ (kirjutatud 1880) on Rummu Jüri koguni üks oluline tegelane – varjates end Trahteri Prits Treieri nime taha. 205 Bornhöhe jutustuses on näiteid nn kõnelevatest nimedest. 206 Tema prototüübiks on peetud Bornhöhe abikaasat Constance Clothilde Brunbergi (Nirk 1962a: 337), sündinud Pehlmann, eesti-rootsi päritolu tallinlannat, kellega kodukeeleks kujunes saksa keel (Viitol 2012: 55). 207 Harry Jannseni nn „baltluse aade“. 208 Tundmatu soome autori läbi rahvusluse prisma nähtud Tallinna-kirjeldus aastast 1871 on järgmine: „Tallinn tähendab eestlasele suuresti sedasama, mis Turu soomlasele vähemal määral. Nii nagu Turu on meie ajaloos olnud võõrapärase tsivilisatsiooni keskus, on sedasama eestlase vaatepunktist Tallinn. Mõlemas linnas, Tallinnas ehk veelgi rõhutatumalt, tõuseb esile võõrapärasus. Tallinnas on saksa- ja venepärasus tallanud kõik eestipärase jalge alla. Eestlane, maa õigusjärgne omanik, astub sealsetel tänavatel arglikult, allasurutult ja alandlikult. Ta tundub olevat koguni tänulik, et armulised härrad võõramaalased ta üldse lubavad elus olla.“ (Käynti Tallinnassa. – Uusi Suometar, 1871, nr 76; Lehti 1997: 62–63.) Selline vaatepunkt võiks aidata tõlgendada „vaba mehe“ Paul Jostsoni otsust Ameerikasse naasta.

145 4.7.4. Lisapala: sulide Narva Huvitav näide krimijutu sugemetega linnajutustusest on ka J. Lipharti „Narwa posatski“ (1890), mille lennukas tegevus on paigutatud Narva ja selle lähiümbrusse, raamatukese kaanel loetakse üles jutustuses kirjeldatavad paigad: „Narva, Krenholm, Jamburg, Hungerburg, Kudruküla“.209 Liphart on autor, kelle kohta ei ole palju teada; siinkohal võiks ta esindada neid poolnimetuid autoreid, kes 19. sajandi lõpul kirjutasid näiteks pseudonüümi varjus. Narva linnamaastik jõuab lugejani jutustuse alguses järgmiselt: „Kirikute kellad kõlisesid terwes kooris ja nagu lihtne, kuid armas muusika heljus see läbi ruumi, heljus üle wagusate majade, kudises linnast wäljas nurmede pääl ja kustus kauguses nagu arusaamata oja laenekeste sumin. Narwa elunes ja ärkas: korstnad purskasid terawaid suitsu sambaid üles selge taewa poole nagu tahaks nad taewast ja päikese kiireid ära uputada; aknate luugid tehti lahti, walged kardinad tõsteti üles ja wärske puhanud neiu palgeke waatas läbi akna lahkema naeratusega wälja, kus kõik juba liikus ja tegeles.“ (Liphart 1890).210 Linnakirjeldust on napilt, ent nimetatakse ära sellele iseloomulikud vertikaalsed maamärgid, kirikud ja korstnad.211 Autor toob linnamaastikule peategelasena juurde huvitava inimtüübi ja annab tema sissevaate, kirjeldades „saksalikku santi“ „posatskit“, mitte lihtsat kerjust, vaid järjekindlalt jõuka linnarahva kulul elava pahelist petist. Vana vene laen pasatski (passatski) on kõnekeeles tähendusega ‘hulgus, pätt, logeleja, päevavaras; pätt, suli, joomar, allakäinud inimeneʼ jne (EKSS: pasatski). Venekeelne sõna посадский tähendab agulielanikku (Must 2000: 244). Narva pasatskis on flanöörlikke tunnuseid; tema kuriteoaldis loomus lubab jutustuse teatavate mööndustega paigutada samuti krimikirjanduse hulka. „Pätt“ Voldemar Landberg on vaesunud ja allakäinud, seejuures saksastunud eestlane, ent kelmuseni ei vii teda meeleheide nagu näiteks Vilde tegelast Paavelit, või ahnus, nagu on kuriteo motiiviks Vilde romaanis „Röövitud tiivad“. Teda ajendab mõistmine, et läbi saab ka lihtsamalt. Tegelaskuju paralleeliks võiks mingil määral olla Simeon Vintske Elisabeth Aspe jutustusest „Maantee päält“(1889),212 ent Vintske teguviisid on nurjatud mõtestatult, „posatski“ on kas lihtsameelne või vaimselt laisk. „Posatski“ on olnud kunagi ilus mees; ikka veel aimatav suursugususe kihistus äratab huvi temaga kohtunud ärimehes:

209 Hungerburg: Narva-Jõesuu endine nimi (ametidokumentides) kuni 1922, esmalt mainitud 1684. Nime Hungerburg sai paikkond 1686, legendi järgi saksa laevalt tulnud kaupmeestelt, kes ei leidnud rannalt merehädalistena süüa. Pärast Tallinna-Peterburi raudtee avamist sai kuurordiks (Vaiksoo 2011: 320). Praeguse kuurordi maa põhiosa kuulus Kudruküla (Kutterküll) mõisale (Juske 2014: 93). Jamburg on täna Kingissepp. 210 Leheküljed on pagineerimata. 211 Veel 1880. aastate New Yorki panoraami iseloomustasid kirikud ja laevamastid (Relph 1992: 45). 212 Ilmus 1889. aastal Oleviku lisas nr 13–15.

146 „Tema kandis seljas musta vana fraki, mille rind just kui hobuse rokaga kirjuks ja jooniliseks oli värvitud; fraki pool saba oli ei tea millal ära rebitud ja selle asemele hallist jämedast riidest tükikene juurde õmmeldud; pruunid püksid näitasid kaunis puhtad olema, aga teisel arul oli põlve kohal pisukene hauk sees ja alt otsast oli ta õige rikkalt narmendama läinud; jalas ripendasid inimesel lagunud kalluski, mille ninad lõhki olid läinud ja iga sammu juures just kui konna suud maigutasid.“ (Liphart 1890.) „Posatski“ kasutab kerjamisel oma näitlejaannet, olles seejuures midagi ehedalt linlikku, petmiseks linna inimgaleriilt ilmeid laenates: ta on omamoodi kogenud psühholoog. Ta kerjab igalt möödujalt isemoodi, hinnates enne hoolega, millist teguviisi kasutada: „kelle käest oma raske õnnetuse parandamiseks, kelle käest leivapalukese ostmiseks ja kelle käest klaasi tarvis“ (Liphart 1890).213 Lugu on jutustatud minavormis Narva lõuendivabrikuga ärisidemetes oleva kaupmehe vaatenurgast, kes tuleb linna ja huvitub seal kohatud hulguse maailmavaatest, olles ammu tähele pannud sellist linnarahvast nagu „posatskisid, hulguseid – päevavargaid, tasku ülelööjad j. n. e.“ (Liphart 1890). Kaupmeest huvitab, kui kaugele võiks sellise kerjuskelmi rahaahnus minna ja mis võiks äratada temas südametunnistuse hääle; jutustus on ühtlasi petise ümberkasvamise lugu ausaks ilmakodanikuks. Hulgus ei pea esialgu ühtki ülesannet endale sobimatuks. Ta mängib korstnapühkijarõivis ja söega mustaks määritud näoga nõdrameelset, püüab Kreenholmis hulkuvaid koeri („Sääl maksetakse püüdjatele koera kõrvade pealt raha ja iga koera täie eest, külap vist, 50 kop.“ (Liphart 1890) ja läheb varanduse nimel kosja. Kaledat hinge liigutab korraks vaid jumalateenistus, mida kaupmees teda kuulama saadab. „Posatski“ vangistatakse peaaegu iga katse järel – mooramehe mängimise, hulkuva koera asemel rihmastatult jalutava loomakese tapmise eest ning lõpuks värske pruudi juures kunagise kuriteo eest. Nimelt on ta osalenud mõne aja eest ka relvastatud, ohvrile kehavigastusi tekitanud röövis. Arreteerimisel saab kelm põgenemiskatsel keevasse vette kukkudes raskeid põletushaavu. Vaevu Jamburgi haigemajas ellu jäänud, asub ta lõpuks ausa mehena elatist teenima ning päästab kolm aastat hiljem Narva-Jõesuus minajutustajale tuttava neiu teda röövida tahtvate inglise meremeeste käest. Kahel peategelasel, minajutustajal ja „posatskil“, on omavahel taas ruumiliselt huvitav suhe. Kui kasutada Michel de Certeau mõisteid, on „posatskil“ kui jalutajal linnaga praktiku loomus: praktikute „keha kuuletub linna käsikirjalise „teksti“ jämedatele ja peentele joontele; nemad kirjutavadki linnateksti, ehkki ei suuda seda ise lugeda“ (Certeau 2005: 152). „Posatski“ hulkumised tekitavad ühtlasi linnamaastiku, kus taustal „Naroova kohises kui lõhki läinud auru katal ja keerutas oma muste laeneid nagu naisterahvas oma voldilist kleidi saba“. Teenistust otsides

213 Umbes sarnase andega särab ju edaspidi August Gailiti kangelane Toomas Nipernaadi, kes pakub igaühele seda, mis inimesel parasjagu puudub.

147 longib pasatski mööda linna mõlemal pool Narva jõge. Ruumikujutus on siiski napp. Minajutustaja, kes on linnas võõras, näeb nii linna kui sellesse põimitud inimeste elusaatusi, ka „posatski“ elu ja tema tegude tagajärgi, kuidagi selle üleselt, panoraamselt (vt Certeau 2005:150–151), justkui kõrgelt (vt ka Undusk 2009: 521). Tema kogetud linnakirjeldustes on sügavamat ruumilisust, kus „Narva kindluste tornid ja seinad minu allapoole minekuga ikka nagu pikemaks ja pikemaks oleks kasvanud ja oma kromalisi tippusid ikka sügavamasse taeva sisse sirutanud“. Jutustuses tõuseb lugeja ette peaaegu vihjamisi ka tänaseks tabamatud Narva ning Narva-Jõesuu, rohkete kaugetelt randadelt tulnud laevadega sadama(linna)d: aurulaevaga Narva jõge pidi üles sõites „paistavad sääl laevade mastid oma köite ja lippudega, valendab tuletorn ja kirju suvimajade kogu „Hungerburg““; siin võis toona tõepoolest kohata Inglismaalt tulnud laevamehi.

4.8. KAS LINNAMAASTIKKU SAAB LAENATA? Käesoleva uurimuse seisukohalt on huvitav vaadelda veel üht ruumilist praktikat, kahe eri ruumi, seejuures kahe reaalse maastiku, prantsuse provintsilinna ja Tallinna ühekskirjutamist. 19. sajandi lõpul kerkis kirjanduses epigoonluse küsimus. Jakob Kõrvi 1890. aastal omaloominguna esitatud „Luigemäe Olli“, mis ilmus 1893 raamatuna, osutus muganduseks Chateaubriandʼi jutustusest „Atala“. Avastus põhjustas 1894. aastal skandaali; tekib plagiaadi mõiste (Hennoste 2003a: 1155). Oletada võib, et linnakirjutuses on enam laenatud süžeed kui olustikku, mõjutusi võib osalt käsitleda inspiratsiooniallikate ja eeskujudena (vt ka Laanes 2012a: 491, Laanes 2015: 132).214 Siin mitmel puhul vaadeldud Eduard Bornhöhe jutustus „Anni neitsipõlv“215 on sündinud saksa realisti Theodor Fontane otsesel eeskujul (Nirk 1962a: 332); Bornhöhe jutustust on tugevasti mõjutanud tema romaan „Irrungen-Wirrungen“ (1888). Algmaterjali on Bornhöhe leidlikult Tallinna olustikku sobitatud (Nirk 1962a: 331). Ehkki omaaegne kohalik koloriit on tugev, aimub tegelastes berliinlast (Nirk 1961: 110). Ilmselt mitmel põhjusel kõhklev autor avaldas oma 1891. aastal kirjutatud pool-algupärandi alles 1906. aastal „Kirjatööde kogu“ vastavas andes (Nirk 1962a: 332). Ent on olemas ka teine sarnane laen, Jakob Kõrvi „luoke Tallinnast” nimega „Kiired kosjad“, mis kõneleb samuti seisuste piire ületava abielusideme sõlmimisest ja ilmus raamatuna 1893. aastal (esmatrükk Kõrvi enda toimetatud ajalehes Valgus 1887). Siin on intrigeeriv teema mitte ainult süžee, vaid ka ruumisuhete ülekandmine. Jakob Kõrv (1849–1916) oli pärit Tartumaalt Kodaverest. Töötanud kooliõpetaja, Eesti Kirjameeste Seltsi kirjatoimetaja ja ajalehetoimetajana ning olnud aktiivne

214 Näiteks on arvatavasti laenuline Otto Müntheri laast „Ponku“. 215 Kirjutatud 1891 Poolas Kutno linnas (Nirk 1962: 330).

148 rahvuslik tegelane, sai ta omamoodi kurikuulsaks ajalehe Valgus toimetajana (1882–1906) salakaebuste ja konkurentide vastu suunatud tegevusega ning venestuse pooldajana (Pallas 2017; Vinkel 2000a: 253). Valguses avaldas ta lehe populaarsuse suurendamiseks rohkesti põnevusromaane; tema algupärane kirjanduslik looming oli ebaühtlane (Vinkel 2000a: 253). Kõrvi võib pidada eesti tabloidajakirjanduse alusepanijaks (Pallas 2017).216 „Kiired kosjad“ on tõlkemugandus prantsuse kirjaniku André Theuriet´ (Claude- Adhémar-André Theuriet, 1833–1907) jutustusest „Le Mariage de Gérard“ (1875).217 Kõrv oli esitanud tõlke algupärandina oma nime all ning sarnasus Theuriet´ jutustusega avastati samuti 1894. aastal; plagiaadi kriitika ilmus Postimehes, Eesti Postimehes ja Olevikus. „Kiired kosjad“ on tekstilähedane mugandus: laenatud süžee on sobitatud Tallinna linnamaastikku. Theurietʼ originaalis loob intriigi aadliku ja kodanlase omavaheline abiellumine, armastajapaariks on sõjaväelase poeg Gérard von Seigneulles ja kaupmehetütar, endine pariisitar Helene Laheyrard. Theuriet`l toimub tegevus aastal 1868; olulise vastandustasandi loob võrdlus suurlinna Pariisi ja provintsilinnakese vahel. Kõrvil on omavahel vastandatud Tallinn ja Tartu. Tallinlane, baltisaksa major Li—ldi poeg Paul, armub Tartu eesti-saksa kaupmeheperekonnast tütarlapsesse Amalie Lillesse. Originaalis ahistab kangelannat provintsilinna väikekodanlik moraal, ta igatseb taga kaotatud suurlinlikku vabadust ega sobitu oma vabameelsuselt kohalikku seltskonda. Kõrvi konflikt on isegi intrigeerivam: Amalie Lill on võõrkeha Tallinna seltskonnas just tartlannana – kui vabama kasvatuse, avarama silmaringiga ja ranget seltskondlikku piiride seadmist imeks panev haritud neiu. Tema tausta sobiks pigem suurlinnakogemust ja jutustuses teebki ta katset Peterburi põgeneda. Amalie armastatu Paul on samuti Tartus õppinud, aga rõõmsa tudengielu asemel viibinud otsekui iseäralikus ruumilises vaakumis: suguseltsi valve all ainult õpingutele pühendununa on ta justkui täiesti eluvõõras (originaalis õppiski Gérard von Seigneulles kloostrikoolis). Pauli seltskondlik vangistus jätkub ka Tallinnas. Kuid noormehes ärkab lõpuks siiski seiklushimu ja ta põgeneb isakodust Kadriorus üle lukustatud aiavärava tantsupeole, lahkudes n-ö nõiaringist. Ehkki isa püüab teda sundabielu kavatsedes oma seisuslikku ja rahvuslikku kihti sulgeda, see 19. sajandi lõpu Tallinnas enam ei õnnestu. Mesalliansi põhjuste selgitamine kaardistab linlaste seisuslikud suhted, osutatakse linnas elavate eri rahvuste kooseksistentsile ja kirjeldatakse mõnevõrra linnaruumi. Kõrvi jutustuses jääb vajaka psühholoogilisest veenvusest, mis Theuriet´ romaanis on siiski olemas.

216 Valgusel oli väidetavasti väga suur trükiarv, ent Kõrv võis anda tiraaži kohta valeandmeid (vt Aru jt 1999: 117). 217 Tekstivõrdluseks on kasutatud Theuriet´saksakeelset tõlget „Gérards Heirat“ (1885), kuna ka Kõrv kasutas ilmselt eestinduseks just saksakeelset varianti (vt Hermann 1896).

149 Jutustus algab Kõrvil lühikese ajastutruu sissejuhatusega, mis Theuriet´l puudub, ent annab lugejale tugipunkte toimumiskoha, -aja ja ühtlasi jutustuse tulevase moraali kohta: „Tallinna – Lindanisa!218 Kelle linn? Saksa? Eesti? Vene? Kõikide! „Mis Jumal on ühte pannud, seda ärgu lahutagu inimene,” üteldakse abielu rahvast... Maast ja rahvastest vägevas äravõitmata riigis piame ütlema: Mis ajalugu ühte liitis, seda ärgu lahutagu vastastikku vaen, vihkamine, seisus, keel ega meel ega ka – usk! Et see ka suurelgi mõedul tõsi võib olla, ehk et see kõige vähemalt mitte tuulest pole võetud, seda tehku omast kohast ka järgmine lugu selgeks, mis meie üles kirjutasime.“ (Kõrv 1893: 3.) Theurietʼ kirjelduse Juvigny kirikukelladest on Kõrv sobitanud Tallinna järgmiselt, toonitades ka siin linna mitmerahvuselisust: „Kõrgest Oleviste tornist tõusis kõrge, kumisev esimene heal ühe iseäraliku matukse hauale. Eesti Jaani kiriku tornis helistati pärastlõunese palveteenistuse lahkumiseks, Greeka-Õigeusu tornidest kostis ühe homse kirikupüha kuulutuseks vägev kumin. Torni kellad lõivad kuus. Ka Tallinna linna kirikute kelladel on see võim ja see helin – kostavad nad Greeka- Õigeusu laiadest, tugevatest ehk Evangeliumi-Luteruse kõrgetest, sirgetest tornidest...“ (Kõrv 1893: 3–4.)219 Ruumisuhteid komplitseerib tõlkevariandis asjaolu, et Theuriet´ Gérard elab ülalinna elumajas ja vaatab linnale ülalt alla. Kõrvi Paul elutseb linnasüdamest väljas Kadriorus, kust ta vaatab linnale eemalt ja alt üles: „Ühe aia väravalle Tallinna uhke Kadrintaali puiestiku osakonnas, kus ilusad majad nagu lahutatud lambakari puude vahel laiale seisavad, ilmus üks noormees, tuetas ennast sügavas mõttes peel-aia najale ja vaatis üksisilmi linna poole, mille vanamoodu kõrged majad ja tornid õhtuse päikese all helendasivad.“ (Kõrv 1893: 4.) Linn kujutab talle ilmselt mingi unistusliku vabaduse sümbolit. Kompenseerimaks noore Pauli vaatenurga ahtust, on Kõrv leidnud küll ka võimaluse vaadata Tallinna Toompealt (võimaliku pruudikandidaadi kodust – Paul abielluks ruumiliselt „üles“): „Selle lese maja oli Tallinnas kuulus oma ilusa vaatekoha pärast Doome kõrgel kaldal, kust uhkete verandate ja treppide pealt terve merepoolne linn, Kadrintal, Ülemiste mäe kaldad, uhked metsad ja salgud, meri, sadam ja linna all seisav sõalaevastik nagu kõige parema peegli peal vaataja silma ees seisavad. See maja, mis ju mitme aastasaja aegasi ja rüitlite väge, ilu ja uhkust oli näinud, oli sell korral ainult mõningate ühesuguse mõtteliste mõisnikkude ja üksikute auu sees peetud

218 Siingi on viidatud Kalevipoja linnale. 219 Jaani kirik oli kirjutamishetkel Heinaturu esimene suur hoone (vt Juske 2012: 149). „Greeka- Õigeusu tornid“ osutavad Tallinna Issanda Muutmise Peakirikule.

150 Saksa-õpetatud-meeste kogumise paik, kellega major v. Li—ld läbi käia armastas.“ (Kõrv 1893: 23.) Samuti on raamatus olemas Tallinna panoraam Viimsi poolsaarelt: „Tallinna poole tagasi waadates paistis linn läbi kerge mere udu nagu looriga noor naisterahwas, ja punased majade katuksed wirwendasiwad ühes haljate aiastikkudega kaugelt waataja silma; akna klaasid läikisiwad wastu päikest seie, ja korstnate suitsu wahelt tõusiwad sirged tornid uhkeste sinise taewa poole üles. Paremat kätt linna kõrwalt ja tagant silmis Tallinna merelaht ja sadam oma uhkete laewa mastide, lippude ja purjudega ja nende tagant taewa sõrwast mustasiwad suure mere ja lahe wahel sinises õhus ilus Nais- ja Wulfisaar oma kena metsadega, mis nagu pildi raamid, enne laia mere tulemist, Tallinnamaa kohta tema lahega sisse piirasiwad. Ka heleda päikese paistel laulsiwad linnud, sumisesiwad mesilased ja mardikad — ja sarnaste looduse laulukooridesse helisesiwad, armsa kuminaga, kaugemalt Tallinna kellad ning nende heal kostis pühalikult üle mere lahe nurga seia.“ (Kõrv 1893: 22.) Kõrvi tekstis on, nagu originaaliski, vaatamisel ja nägemisel väga oluline roll. Tema linnamaastikul on peale silmade ka kõrvad ja keel. Sarnaselt Jakob Pärna kujutatud Tartuga jutustuses „Head sõbrad“ elatub Kõrvi Tallinn kuulujuttudest. Linliku anonüümsuse asemel intensiivistub pigem külale või väikelinnale omaseks peetud joon, iselaadne foucaultlik panoptikumi-efekt,220 selguvad kommunikatsioonikanalid: „Sarnastes linnades ja naabrikondades on siis ka palju inimesi, kes alate oma akna kardinate tagast naabri tegemist ja liikumist luurivad ja üht käralikku juhtumist nagu kallist maiuse asja teretavad.“ (Kõrv 1893: 104.) Kõrvi linnas levib kõik ajalehetagi: „See uudis käis nüüd kõiges Tallinnas majast majasse, kus iial keegi räägitavaid aga tundis, ta lagunes pitgu kitsaid uulitsaid ülevel ja all linnas laiali, ja oovas sealt mööda aiasi ja salkusi jälle mere äärde kunni Kadrintalisse tagasi, kus ta just päevalikuks uudiseks sai, küll uhketes majades, küll veikestes hurtsikutes ja pesuköökides.“ (Kõrv 1893: 75.) Yi-Fu Tuan on nimetanud „rahvarohkust“ (crowding) teadmiseks, et keegi vaatab, olgu siis soovist aidata või lähtudes õelast uudishimust (Tuan 2007: 60). Kõrvi Tallinn-Kadriorg lisab vastanduvalt kapseldumise iha. Nägemine – eriti just millegi pealtnägemine, linnas toimuva ja ühtlasi linnamaastiku tõlgendamine – annab jutustuses korduvalt nägijale (ükskõik, kes ta siis parajasti on) sellist infot, mis midagi otsustavat loos muudab. Tallinna kõrgema seltskonna ballikülalisi on kirjeldatud seejuures pigem suur- kui väikelinnale vastava seisuste läbilõikena: „Pühalikud, paksud linna-raadid, lahjad kaasad kaenlal, kes oma muslini-kleitides nagu tarretanud näitsiwad olewat; rikkad wabriku härrad rõemsate nägudega ja

220 Foucault´ mõiste panoptism on võim jälgimise kaudu (Foucault 2014: 290–291).

151 larmitseja wiisidega; noored neiud pehme tüllisse nagu pilwesse kaetud; siis noored meesterahwad: algajad adwokatid, koolihärrad, hoolelikult habemetest puhtaks puhastatud lõugadega, keerutatud kihw-habemelised rahameeste pojad, oma uhketes, moodulistes uutes saterkuubedes — kõik ilmusiwad tõttades, nagu jooksew jõgi!...“ (Kõrv 1893: 49–50.) Kõrvi katse mugandus peaaegu detailselt teise linna ruumi sobitada toob tahtmatult esile mitu Tallinna linnamaastikule iseloomulikku joont, mis Theuriet´ originaaliga ei haaku. Prantsuse jutustuse sündmuspaik pakub mitmetasandiliselt viinamägede külgedelt allavaatamise võimalusega orgaaniliselt kogu linnale erinevaid vaatenurki. Ruumi ülekandmine Tallinna mõjub vähemalt osalt seetõttu kunstlikult. Näiteks saadab armunud noormehe isa poja kodunt ära linnalähedasse mõisa, lootes lahusolekuga tunded vaigistada. Noormees olukorda ei talu; Gérard läheb kohta, kust talle paistavad linna ülemised aiad. Ta ronib metsiku pirnipuu otsa ja näeb teatripikksilma abil, kuidas armastatud neiu suundub viinamäele sealt avanevat kaunist vaadet maalima. Gérard järgneb neiule ja lahutatud paar saab jälle kokku. Kõrvil on Paulile pakkuda ronimiseks tamme, vaateriistaks samuti pikksilma. Distants on aga teine. Paul näeb üle lahesopi – (W. mõis – tõenäoliselt Wiems ehk Viimsi) – järgmist pilti: „Teisel pool lahte nägi ta pikasilmaga selgeste nagu peegli peal iga ainust puukest Kadrintalis, iga kirja majade akna kardinatesgi. Ka oma isa ja Lille maja oli ta pea üles leidnud, ja viimse pealt ei pöörnud ta oma silmi enam ära. Kell oli üksteistkümmend. Olevi tornist kuuldus tasane kella helin; siis hüidis üks aurulaeva kell oma kaasa tulijaid reisijaid viimast korda. Korraga ilmus Lille maja trepi peale üks valgetes riietes kogu. Nooremehe süda põksus valjuste, klaas värises tema käes. Varsti ilmusivad lapsed ja nende järele Markus Lille. Valge kogu astus pikkamisi trepist alla, teised läksivad ta järgi, ja kõik kadusivad Kadrintali puiestikusse. Pauli nägu lõi norku; aga tüki aja pärast nägi ta neid nelja kogu mere äärde maantee peale jälle välja ilmuvat. See oli tõeste Amalie ja Markus veikese venna ja õega. Lastel olivad liblikate-võrgud, Amaliel maalimise raam ja Markusel käsitool käes. Nad rändasivad edasi Narva maanteed mööda ja pöörsivad sealt korraga paremalle poole kõrgest kaldast üles.“ (Kõrv 1893: 85–86)221 Autoril, kes silmas pidas mõnd konkreetset vaatluskohta, võis muidugi olla võimalus kirjutades sellist vaatlust sooritada ja veenduda, et vahemaa ei ole liiga suur; siiski tundub, et ümberpanekus võib olla sees ruumiline eksitus. Muidugi võib küsida, miks on üldse ilukirjandusteoses vajadust ümbruse edasiandmine nii reaalseks muuta. Näib, et just Kõrvi viimseni läbimõeldud ruumikujutus ja -paigutus peaks lugejat veenma, et lugu on omamaine ja kaasaegne; sellest linnaruumist ja -maastikust lähtuv ning siinsamas ja praegu toimuvaid protsesse edasi andev. Jakob Kõrvi „Kiireid kosje“ trükki andes Eduard Bornhöhed takistanud kaalutlused igatahes ei vaevanud.

221 Markus Lille on neiu Amalie vend, Theuriet` Marius Laheyrard.

152 4.9. KOKKUVÕTTEKS: LINNA SISEVAATLUS Siin kirjeldatud etappi kuuluvad tekstid, mis kujutavad linnakogemust seestpoolt. „Linna sisenedes“ selgub linnamaastiku omakorda ruumiliselt väga täpne jaotus, lisandub tegelasi, kes maad ja linna seostavad, ning uued seisused linnas. Toimub linnaruumiline kaardistamine ja linna ühiskondlik kaardistamine. Siinses etapis tiheneb maastik tegelase lähenedes ja linna sisenedes miljööks; tegelane on sunnitud linna lähedalt vaatama ja igast küljest tunnetama. Linnas kujunesid välja uued seisused, mida täitsid eesti soost linna kolinud; need olid kaupmehed, käsitöölised, ametnikud. Siiski on 19. sajandi lõpukümnendite eesti kirjanduse linn suures osas piiriala ehk eeslinn või agul, linnamaastikus kindlalt piiritletud teatav servaala; see on linnast eraldatud, sellest n-ö välja suletud. Agulielaniku tee agulimaastikul on linna tulnud maamehe, linnas näiteks raudteetehase lihttöölise, teekond. Linnatulek oli siinkohal nõudnud söakust või olnud väljapääsu otsimine. Agul kirjanduses on väga põhjalikult kirjeldatud linnamaastiku osa; agulielanikud satuvad „päris“ linna vaid asja pärast, neid eraldab sellest kas müür ja värav – või on piir eristatud selgelt mõnel teisel viisil. Agulit ja linna kirjeldab ja tõlgendab kirjanduslik linlane pigem tahtmatult, omamata sellest ülevaadet; ent siiski on tal teatav ülevaade linnast kui tervikust. Aguliga koos tuleb kirjandusse meeltemaastik, nagu on seda defineerinud näiteks Edmunds Valdemārs Bunkše (2012: 59–64); tekib lähedalt ja varjundirohkelt tajutud ning kirjeldatud miljöö, lähedalt tajutud ruum. Nüüd süveneb visuaalsus, konkretiseerub helifoon, tekivad lõhnad ja maitsed, palju oleks agulikirjelduses jutkui kombatav. Selline aistingu(te)l põhinev, meeleline läbikirjutamine avab sel maastikul eri varjundeid, mis on kohati ruumiliseltki tajutavad. Näiteks on see alandusmaastik, hädaorg; ruumiliselt madal, horisontaalne, sellele rakenduvad allapoole suunatud ruumilised markerid, mis tekitavad kitsuse ja ahistuse tunde. Detailselt kirjeldatud miljöö võimaldab tunnetada ümbrust tegelastasandil. Miljööl on siin teatav ajutine iseloom, see ei ole agulielanikku saatnud enamasti algusest (ta on reeglina pärit mujalt) ega pea jääma tema keskkonnaks igavesti. Eriti just agulielanik on sunnitud tunnetama oma ümbrust ühegi filtrita, väga vahetult; tegelane ka väljendab oma tundeid oma linnaosa üle. Linnamaastikul niisiis võrsub lähiruum, mis visualiseerib selle maastiku. Eri linnaosade kirjeldused loovad ka võimaluse vaadelda juba erinevaid ristuvaid miljöösid; agulist ka lähtub meeleolu, mis kirjeldab suhet linnaga; seda vahendavad tegelased. Kirjandusliku aguli pilt peegeldab eeslinnade kujunemise ajaloolist, valulist protsessi, mille on kõige ulatuslikumalt lugejani toonud Eduard Vilde: see on eksistentsialistlik labürint (Veidemann 2013: 28), õhus on eksistentsiaalse õuduse tunnetust (Kalda 2001: 1724). Kirjanduslik agul on otsekui nn ökoloogiline lõks,222

222 Raivo Mänd on tutvustanud mõistet loomaökoloogiast kui „atraktiivset mülgast“ – juhtumit, kus inimesed muudavad elukeskkonda nii, et see muutub loomadele ahvatlevamaks kui

153 kus kõigil linnasattunuil ei olnud võimalik hakkama saada. Agulimaastikku on sageli kirjeldatud „naturalistlikult, karmilt, vihaselt“ – viha ja ängistuse maastikuna, näiteks Ernst Peterson-Särgava (Tuglas 1946a: 1054). Tema novell „Jõulupuu“ (1903) lõhub illusiooni, et linnas on elu kergem; siin kajastub ka teravalt tööpuuduse probleem. Õnne Kepp on oma doktoritöös järeldanud, et kunstluule 19. sajandi linn ei olnud õnnelik ruum, vaid võõras vaenulik keskkond, mida vastandati idealiseeritud maamiljööle (Kepp 2008: 18); seejuures peeti linna ebasobivaks eriti just naistele, linnanaise pahelisust vastandati talunaise vooruslikkusele (Kepp 2008: 15); naine näib olevat selle keskkonna õnnetuste kirjeldamiseks ka lihtne lakmus. Eeslinna naine kerkib ka proosas esile kui isik, kes määrab endaga aguli olemuse, annab agulimiljööle tooni, aga ei ole enamasti selle tulem. Agulil on aga ka vertikaalne parameeter: redel – sealt on vaja välja pääseda, „tõusta“. Agulielanik ei lepi oma ruumiosaga, nn tõusik märgib leppimatust ruumiga. Piiriala sisendas meeleheitlikku lootust: näiteks usku, et kui lapsed koolitamisega parema töö peale saavad, pääsetakse meeleheitlikust piirsituatsioonist. Agulimaastiku elanike saatuste kaudu saab ruumiliselt ahistav agulimaastik mõnikord ka teatava avaruse mõõtme – sellise, mida hiljem A. H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“ tõlgendab Indrek Paas: „Ja äkki tuli tal meelde Vargamäe, see suur ja avar Vargamäe, kui võrrelda teda selle linnaaguliga, üksiku räpase ja haiseva majaga, kitsa, pimeda hooviga ja tänavatega, mis täidetud kas tolmu või poriga. Ometi olid nad end tundnud selles avaruses vangidena ja neist polnud ühtegi kaelakandjat, kes poleks ihanud sealt minema.“ (Tammsaare 1931: 157). Agulimiljöö edastamise kõrval pidi oma keskkonda kogu linnast ülevaate saamiseks hakkama kaardistama. Kevin Lynchi järgi orienteerub inimene linna füüsilises keskkonnas viie elemenditüübi järgi; neid elemenditüüpe on võimalik kohaldada ka 19. sajandi lõpu ilukirjandusliku linna kaardistamise kujutamisele. Eelkõike kasutab seda põnevusjutt, millel on kriminaaljutustuse sugemeid ja mis linnaruumi kaardistab nii ruumiliselt kui ka ühiskondlikult. Põnevusjutt kirjeldab linnamaastikku ning -miljööd kohati väga realistlikult, kaardistades täpselt toimumispaiku ning hierarhilis-vertikaalselt linna elanikkonda. Linnakaardile lisanduvad uued kohanimed, objektid ja tegelased; seejuures ka linna pahupooled. Krimijutu žanri üks tingimusi on see, et detektiiv teab niisama palju kui lugeja (Kaer 1985: 395), seega on lugeja teekond läbi kriminaalse raamatulinna seotud harjumuspärane elupaik; sinna „pesitsema asudes selgub, et seal ei jätku toitu, seal on liiga palju konkurente, nad ei suuda oma toitumisterritooriumi sinna ära mahutada ja tulemuseks on stress. Nende tervis muutub halvemaks, nad ei suuda piisavalt toituda, nad ei suuda kasvatada oma järglasi tugevateks ja elujõulisteks. Tulemus on see, et näiliselt on küll elupaik igati hea, aga populatsiooni arvukus hakkab kahanema.“ (Lille 2006).

154 küsimuste, vastuste otsimise ning tõlgendamisega. Reaalse kohakirjelduse äratuntavad pidepunktid lisasid ilmselt loetule usutavust. Isiklikult tuttava ruumi analüüsimist ja kritiseerimist saab kogeda Eduard Vilde ja Eduard Bornhöhe kirjutamisstiilis. Koolipoisina linna kolinud autorite Tallinna-juttude toimumispaigad võisid olla kohalikule lugejale tuntud, „värskele“ linlasele (Edgar Allan Poe kombel) selgitavad, kaardistavad ja küllap ka hoiatavad. Põnevusjutu detektiivikuju, olgu kutseline või amatöör, vaatleb ja uurib keskkonda enda ümber, analüüsib, kirjeldab ja selgitab tegevusmotiive, seejuures ka hingemaastikke. Ta võib pärit kuskilt mujalt (Peterburi politseiohvitser Normann) või kaua võõrsil viibinud (tüürimees Robert Madison, „ameeriklane“ Paul Jostson), seetõttu on tal sõltumatu „võõrapilk“, kohati saavutab ta kõiketeadjana linnaülese positsiooni. Kaudselt võiks krimisugemetega põnevusjuttu tõlgendada ka kontrolli taotlemisena ruumi ja linnamaastiku üle, selline aspekt eeldab samuti teatavat distantsi. Linnakirjelduses selginevad mõned olulised vaheruumid ja objektid, mis varasema linna kirjelduses olid esindatud vaid nimetamisi; linna ka „laenatakse“. Realistlik linnakirjeldus on esialgu põimitud romantiliste süžeedega (vt ka Kaer 1985: 393). Krimijutu algusega seotud autorite teatav teatraalsus ja teatrilembus lasevad linna paista lavana, kus tegelased saavad karikeerituma välimuse, ent sajandivahetuse krimijutt süveneb juba sügavamalt ja veenvamalt inimhinge, uurib teatava linnamaastiku taustal arenenud hingemaastikke. Näib, et noormees, kellest saaks maal ehe röövel – Tammiste küla veskitont223 –, elab linnas sageli märksa väiksema vaevaga ära, tema nurjatuse aste pole väiksem, vaid rafineeritum; ent ka alla käia näib olevat kergem: miks, seegi on jutustustes põhjendatud. Detektiivromaani ühe rajaja Wilkie Collinsi põhimõtteks oli lugejas huvi äratamise ja tema lõbustamise kõrval ka midagi õpetlikku väljendada (Kaer 1985: 394) ning see joon ühendab varase eesti krimijutustuse autoreid. Meelelahutusžanril on olnud toonitatult ühiskonnakriitiline suunitlus nii Eduard Vilde kui ka Eduard Bornhöhe puhul. See oluline omadus ei jäänud märkamata ka retseptsioonis, ometi süüdistas kriitika neid autoreid kergemeelse kirjanduse tootmises. Vilde kriminaalsed põnevuslood tõsinesid kaasaegsete ühiskondlike probleemide kajastamiseks (Vaiksoo 2010: 238); sama võib tõdeda Bornhöhe kohta. Selles linnakirjutuse etapis on eristatavad tegelased, kes ühendavad erinevaid linnamaastikke, linnaruumi tasandeid; näiteks park kujutab endast linnas vaheruumi, kus võib toimuda oluline kohtumine, mida linnaruumi suletum struktureeritus muidu kuidagi ei võimalda. Park on neutraalne vaheruum, sealjuures sageli kuidagi determineeriv. Argisema kõrval on pargil salapärasuse ja saatuslikkuse hõngu, mis muudab selle samuti piirialaks, argiruumist tähenduslikult eraldatud piirkonnaks.224

223 Röövmõrtsukas Koidula jutustusest „Tammiste küla „veskitondid““ (1868, „Eesti Postimehe Õhtukõned“, J. W. Jannseni nime all, Koidula nime all alles 1950). 224 Pargi paralleeliks või isegi aseaineks saab esimesest maailmasõjast alates ilmselt kohvik, uus sotsiaalse suhtluse oluline vorm, mis kui avalik sotsiaal-kultuuriline nähtus kujunes siin välja

155 Ühe eesti linnapargi kirjeldusest avaldub huvitavalt ka monumendi tähendus linnamaastikul; nähtub, kuidas avaliku ruumi ümberkorraldus võib vahetult mõjutada kollektiivset identiteeti. Käesoleval perioodil ja nimetatud allikate kaudu moodustub ka juba mälumaastik; linnamaastiku detailne kirjeldus kinnistab linnakaardile kindlad kohad, mõnest neist saavad ühe kindla linnamaastiku püsisümbolid (nt konkreetsed kirikud, Toompea, Toomemägi). Marek Tamm ja Saale Halla on antropoloog Joël Candaule toetudes osutanud, kuidas mälu on iseloomult topofiilne ning kinnistatud maastike, tänavate, väljakute, majade, monumentide jne külge (Tamm, Halla 2008: 21). Mälu sõltub „mälupaigast”, mis mäletab konkreetset sündmust; nii hakkab tekstides tasapisi tekkima mälumaastik, millel on mälukollektiivi identiteedile tähendus (Tamm, Halla 2008: 21). Siinses etapis on samuti väga oluline parameeter vaatamine; nüüd aga vaadatakse linna seestpoolt, kohati seda mõjutada suutes; tunnetatakse ühtlasi linna lähemalt, miljööna, tajuruumina tegelase ümber. Otsitakse ka võimalust vaadelda linna ülalt. Linna sisenemisega kaasnes vajadus seda väga lähedalt kirjeldada; seejuures ei saavuta kirjanduslik linlane enamjaolt veel linnaülest vaatepunkti. Elu linnas läks edasidi pikkamisi kergemaks: 1930. aastate teisel poolel võib vabrikutööline elada aga linnaosas, kus „[---] raamiks päikesepaisteline pühapäevarahu lubivärske Pelgulinna kohal, mida veel süvendas paljudest akendest kostev raadiojumalateenistus ja ühe poistekamba vallatu kitarriplõnksutamine“ (Ristikivi 2000: 133).

1917. aastaks (Haug 2010: 325); Sophia Vardi on sidunud seda moodsa linnateadvuse ja moderniseerumisnähtustega (Haug 2010: 332). Kohvik oli küll kohati rohkem „boheemlaste riik“ (Haug 2010: 332), ent Pille Vahtmäe on Werneri kohviku külastajate mälestuste põhjal leidnud, et kohvikute populaarsuse põhjustas kodude kitsuse tõttu nõudlus avaliku suhtlusruumi järele ning see oli neutraalne pind, mis sobis nii inimestevahelisiks kontaktideks kui asjatoimetusteks (Vahtmäe 2008: 46).

156 5. PEATÜKK: UUE LINNA SÜND

Linn on meeleseisund, olevat väitnud Robert Ezra Park (Bennett et al, 2008: 35). Mitte lõunamaa päikese, vaid inimeste soojus on see, mida kumab ühest linnast, öeldakse Orhan Pamuki romaanis „Istanbul. Mälestused ja linn” (Maasikas 2010). Järgnevas peatükis on lähtutud eeldusest, et muutunud linnamaastiku ja -miljöö kirjelduse üleselt (eelnevalt neid kaht tundes ja tunnetades) eksisteerib see miski, mida kogedes sünnivad juba täiesti uued tähendused ja võimalused kohaloomes; koht saab ise tegelaseks. 20. sajandi künnisel – 1898 ja 1903 – kirjutab Eduard Vilde kahest linnast, millel on tema loomingu taustal mitu uut joont. Üks neist on tööstuslinna Narva, õieti Narva Kreenholmi kirjeldus romaanis „Raudsed käed“. Teine haarab endasse tükikese Tallinna ajalugu, seda romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“, ja eristub oma linnakujutuselt samuti mitme joone poolest eelmistest. Mõlema romaani mitmele joonele on osutatud sissejuhatavalt juba eemises peatükis; siin vaadeldakse seda, mis muudab need linnakujutused varasemaga võrreldes eriliseks.

5.1. RAUDSED KÄED Vilde töölisromaan „Raudsed käed“ ilmus 1898. aastal (alguses ajalehes Virmaline, kus avaldamine katkes, täielikult Eesti Postimehe lisalehes Õhtused Kõned, eriraamatuna 1910). „Raudsed käed“ kujutab Narva Kreenholmi tekstiilivabriku tööliste elu: seda masinatest dikteerituna, vabrikuvilede jaotatud ajas ning vabriku püstitatud barakkides. Romaani „Raudsed käed” on nimetatud ka eesti esimeseks linnaromaaniks, mis kujutab sümbolistlikult masinate üleolekut inimesest ja võimu tema üle (vt Liivak 1999). Siiski on põhjendatum seda pidada esimeseks töölisromaaniks, mis kirjeldab nn uue linna üht tahku, moodsat töölislinnaosa. Ent kahtlemata on see roman üks neid, milles on läbivalt kujutatud täiesti uusi jooni ja uut maailma eesti kirjanduses. Romaani sünnil on mitu eeldust. 1887. aastal oli Vilde esitanud oma realistlikud loomingupõhimõtted (Hennoste 2016: 100; Viitol 2012: 81). Ta oli elanud 1890– 1892 Berliinis, kus tutvus lähemalt kriitilise realismi ja naturalismiga ning Emile Zola loominguga; tema maailmavaade oli välja kujunenud 1893–1896 ning väljendus 1897. aastal kirjutatud romaanis „Raudsed käed“ (Valge 2015: 1618). 1896 oli kirjanik viibinud Moskvas, kust ta 1897. aastal kutsuti tööle Narva ajalehe Virmaline toimetajaks (Viitol 2009: 68). Kohe köitis teda „kodumaa ilmekaim tööstus- ja töölislinn“ ning tekkis soov „linna vabrikute foonil tema töötavate kihtide elust midagi eepilist luua“ (Vilde 1928b: 5). Romaan tõstab kirjanduses üles

157 täiesti uued teemad: „linn kui masin, naiste ja meeste võrdõiguslikkus, sotsiaalsed suhted linnas jne.“ (Viitol 2009: 71).225

5.1.1. Narva Kreenholmi vabrikumaastik Ühe vabrikumaastiku kujunemise algusest kui ehedast üleminekumaastiku kirjeldusest on eesti kirjanduses olemas näide Jüri Parijõe retrospektiivse autobiograafilise jutukogu „Semendivabrik“ (1926) näol, mis kirjeldab Kunda vabrikuasunduse sündi.226 Tsaari-Venemaa ühe esimese tsemendivabriku asutas Tallinna–Peterburi raudtee valmimise ajal 1870. aastal Kunda mõisa omanik Johann Karl Girard de Soucanton („Suka Anton“, 1826–1896); vabriku laienedes kerkis selle ümber pisitasa linn (linnaõigus 1938) (Vaiksoo 2011: 220–227). 1873. aastal toimus seal üks Eesti tööstuse esimesi streike. Parijõe käsitluses segunevad üleminekuperioodil omavahel kaks elulaadi. Küla on veel vabrikuasundusest alla neelamata, kõik külaelanikud ei ole vabrikuga seotud. Ent vabrikust on saanud siiski juba elu kese: päeva jaotab vabrikuvile, taevaranda valgustab põletusahju lõõm ja metsade häält summutab masinate müra. Kunda vabrikulinn on oma südame ümber alles laienev moodustis, mis muudab endise ümbruse sootuks teiseks; üks maastikutüüp asendub teisega.227 (Parijõe juttude vabriku vaatamise kirjeldus lapse silmade läbi sarnaneb Arvid Järnefelti „Isamaa“ mõne stseeniga (vt Järnefelt 1926: 15). Eduard Vilde romaani „Raudsed käed“ peategelane Villem Luik tuleb aga tööle uude, juba täiesti valmis vabrikulinna, sattudes Kreenholmi manufaktuuri selle hiilgeajal. Vilde romaani on nimetatud raamatuks, mis hoiatas küll linna tulevaid talupoegi selle tõmbejõu hävitava lummuse eest (Viitol 2009: 70), „[e]nt adutav on ka linnatunne, seesama linna fastsineeriv külgetõmme, millest enam ei pääseta“ (samas: 70.) Ea Jansen on osutanud, et Vilde loomingus peegeldub ka hirm linnamaastiku muutumise pärast: kirjanik tundis muret tööstusliku tõusu tõttu

225 Ühtlasi on see romaan, mida on mõjutanud tsensuur (vt nt Vilde 1928b: 7–8); tegelikult on see küsimus, mis saadab mingil määral paljusid sel ajajärgul kirjutatud tekste. Siinkohal ei ole siiski tsenseerimise ulatusse süvenetud. 226 Hilisem pealkiri: „Tsemendivabrik“. Jüri Parijõgi (1892–1941) oli Kunda tsemendivabriku töölise-kandikohapidaja poeg (Krusten 2000: 396). 227 Siin on kohane mainida üsna sarnaselt tekkinud Kärdla ja Sindi vabrikuasulate tekkeaega – 1829 ja 1832; mõlemad suurenesid ja kujunesid ümber 1870.–1880. aastatel (Pihlamägi 1999: 29). Zintenhofi mõisa järgi nime saanud kalevivabriku rajas Riia kaupmees ja endine poola kalevivabrikant Johann Cristoph Wöhrmann (Pihlamägi 1999: 47), kes vajas uusi hooneid oma Poolas Sieradzis asunud ja Poola 1830.–1831. aasta ülestõusu ajal mahapõletatud kalevimanufaktuuri jaoks (EE: Sindi). 1842. aastal oli Sindi vabrik Liivi- ja Eestimaa suurim tööstusettevõte (Sindi kalevivabrik - EAA.2460). Sinti toodi suurel arvul välismaist oskuslikku tööjõudu Poolast (Pihlamägi 1999: 32) ning vabrik moderniseeriti 1890. aastail (samas: 49). Hiiu- Kärdla kalevivabrik (Dago-Kertelsche Tuchfabrik) oli Eesti vanemaid tekstiilitööstuse suurvabrikuid, tegutsedes aastail 1829–1940; seal toodeti ka lõnga (Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisus - EAA.4635). Tooraine tuli Hiiumaa ja Lääne-Eesti meriinolambakasvatusest (Pihlamägi 1999: 35). Ettevõte moderniseeriti põhjalikult 1870. aasta tulekahju järel (Pihlamägi 1999: 47).

158 vabrikute haardesse sattunud vana Tallinna pärast (Jansen 2007: 384). Niisiis on juba eos tegemist maastikuga, mis lummab ja samaaegselt hirmutab, kuulutades hukku vanale. Vilde romaani alguslehekülgedel on süvitsi edasi antud linnatulekust tingitud keskkonnavahetuse kogemust (vt Viitol 2009: 69), „piiriületust“ ja paradigmavahetust (samas: 72). Mirjam Hinrikus on oma doktoritöös osutanud A. H. Tammsaare ja Aino Kallase põhjal liiga kiirest keskkonnavahetusest tulenevat negatiivset mõju, Kallase tõlgenduses „linnastumistraagikat“ (Hinrikus 2011: 42). On leitud, et muutuvadki esiteks elutingimused ja seejärel mentaliteet (vt Moretti 2005: 6) ning uued reeglid ei ole mingil perioodil omandatud (vrd Viitol 2009: 72). Lieven Ameel on soome kirjanduses saabumist Helsingisse mitmes tekstis kirjeldanud kui šokki (Ameel 2013: 67).228 Vilde romaani alguses on olemas piltlik võrdlusmoment kahe maailma – talumaastiku ja linnamaastiku vahel. Elurütm muutub Siimu-Jüri väsinud mära veetud vankriga võrreldes juba siis, kui rong Rakkest sõitma hakkab, vagunirattad nobedasti veerevad ja ümbrus mööda vilksatab (Vilde 1928a: 11), et „aurutiivul lennata Narva poole“ (samas: 12).229 See on, nagu eelpool nimetatud, üks mõjusamaid linnasõidu kirjeldusi vastavast perioodist. Endine väiketalunik Simuna metsanurgast, väike tütar käeotsas, ei lähe Narva suurtesse vabrikutesse omal vabal valikul. Otsuse on tinginud esmalt maa väljatõukejõud – seda on Vilde kirjeldanud mujalgi oma teostes seoses halbade aegade ja mõisnike renditõstmisega; küla tõukab välja nii palju, et linn ei jõua kõiki vastu võtta (vt Kruus 1920: 26). Luik on kaotanud oma naise ja ilma jäänud rendikohast. Ta on kuulnud sugulastelt, et linnas vabrikutes on tööd; ta on noor, ent siin on siiski tegemist sunnikäiguga. Linna külgetõmbejõuna on kirjeldatud tööd ja äraelamist pakkuvaid võimalusi, millele loodab ka teine romaani tegelane, samuti Kreenholmi suunduv, väga ettevõtlik Hindrek Sepp: „Ja susi mind söögu, kui ma nälga jään Narvas, kus nii palju inimesi saab söönuks!“ (Vilde 1928a: 17). Luigel töötavad Kreenholmis ka sugulased; niisiis loodab ta nende abile. Narva ja Kreenholmi (Varesesaare) 19. sajandi teise poole aura pidi koondama kogu seda salapärast ja osalt adumatut tulemuslikkust, mida loodusjõu võimsus inimese teenistuses äkki võis pakkuda: „Raudsed käed, terasest näpud, sadatuhanded ühenduses, tegid päevaga töö ära, mille kallal miljonid lihaseid sõrmi aasta otsa oleksid vaevelnud!“ (Vilde 1928a: 48). Narva jõel (Naroova) asus siis Euroopa üks võimsamaid jugasid (Feršel, Tuvi 2011: 32); selle veejõu rakendamisel tööstuse kasuks ning tänu odavale tööjõule sai linnast Euroopa suurim puuvillatootja.

228 Üldiselt on selliseid näiteid üsna vähe: ajalises linnaruumis varasem, aga väga mõjus on ka Mait Lutsu linnatulek. Bornhöhe Georg Pohlig, sünnipäralt Jüri Poolik, tuleb omakorda linna paljajalu nagu Ristikivi tegelane Tiina romaani „Õige mehe koda“ alguses. 229 Kui valuliselt inimene oma kodumaastiku kiindub, on eesti kirjanduses aimatav mitmel puhul just Narvast loodud tekstide näitel: Vladimir Beekmanni romaanis „Narva kosk“ (vt Beekmann 1986: 171) või Adolf Rammo luulekogus „Ellujäänud mehe laulud“ (1990).

159 Romaanis jälgitav teekond teljel mesipuu – võluloss – põrguloss annab edasi maastikukujutuse tehnitsistlikku suunatust. Esimene metafoor osutab võrdlusalusel veel seosele loodusega: öiseid kasarmuid on romaanis kõigepealt võrreldud päratute mesipuudega, kohe seejärel aga ka sarkadega: kolmekorruselised hooned mustavad nagu „päratumad neljanurgelised kirstud kevadises helkjas pimeduses“ (Vilde 1928a: 39), millegi juba elutu paigutamisega. Kreenholm võluruumina (loss – tööpalee), seejuures ka linn-monumendina (Viitol 2009: 73) on romaanis üks domineerivaid vaatamise viise. Vabrikualev ja -saar on Villem Luige jaoks kahtlemata ennekõike muinasjutuline ja ennenägematu maastikutüüp. Kreenholmi tekstiilivabrikut ja värskelt rajatud vabrikualevit Joaorus tajub ta Narva jõudmisel omamoodi imena, see on terve uhiuus, täiesti omaette linn: „See polnud ju paljas vabrik tööliste hurtsikutega, nagu Villem oma meeles umbkaudu soninud, vaid see oli linn, ja veel milline ilus linn! Uulitsad risti-rästi, seejuures laiad, sirged ja siledad kahe-, kolmekordsed kivi- ja puumajad, korralikult värvitud või krohvitud, numbrid küljes, paljudel aiad ja aiakesed akende all ja kõigil korstnad peal!... Tänavatega vaheldusid ruumikad, hästi prügitatud platsid; jalgteed ja isegi suurem osa päris uulitsaid olid kõvakshangunud tõrvakarva ollusega kaetud, mille nimegi külamees ei tunnud – siledad ja libedad nagu tantsupõrand. Kõrgete tulpade otsas uulitsate äärtel seisid nägusad gaasilaternad linnakese valgustuseks; kui need õhtul põlevad, siis kõnni ju nagu päikesepaistel!“(Vilde 1928a: 18.) Kreenholmi töölistele ehitati elamiseks suured telliskivikasarmud (vt ka Andrejeva 2006: 94)230 ja puuvillavabrikut võinuks 19. sajandi lõpukümnendeil tõepoolest võrrelda mõne suurlinna city tillukese mudeliga: „määratu polüübiga, kes igal hommikul sirutab oma harud rööbaste, peatänavate, omnibuste jm näol igasse külge, et öösel puhanud ja värskeid elanikke oma kehha tõmmata, ja neid alles õhtul vabastab, pärast seda, kui nende jõud on päeva kestel ära tarvitatud“ (Kant 1999: 388). Maaelu ajaraamist on kreenholmlased gaasilaternate valgel vabanenud; selle asendab aga aastaringne orjus. Maastik muundub Luige silmis üsna peatselt. Võlu- ja põrgulossi vastandus, mis tekib siis, kui Luik vabrikuelu kogeb, süvendab edaspidi Kreenholmi tajumist iseäraliku illusoorse, kohati ka irooniliselt vahendatud ruumina: „Kolm põhjatut tööpaleed ilmlugemata masinatega, terve alevik ilmatuid töölistekasarmuid, direktorite toredad lossid, kirju räga ametlikke hooneid ja ametnikkude elumaju, haigemajad, koolimajad, pagariärid, poed, vee-, gaasi- ja elektrivärgid, lõbumajad direktoritele, meistritele ja ametnikkudele, saunad, aiad, puiestikud!...“ (Vilde 1928a: 74). Põrguloss ehk puuvillavabrik kätkeb endas masinate halastamatust ja sellest lähtuvat haigust ja surma. Tehis- ja loodusmaastiku sümbioosi tajub Luik peagi kui

230 Kasarmud ehitati uute töölisasulate rajamisel ka Sindis, Kärdlas, Kundas, Räpinas, Järvakandis jm; Tallinnas 19. sajandi lõpul vagunitehas Dvigateli ja Balti Puuvillavabriku tarbeks (Mäsak 1981: 72).

160 inimese raudset orjastajat (ehkki tervele mehele ei ole töö iseenesest veel peatne hukatus). Viha vabriku vastu sõnastab meeleheites Luike armastanud kangur Ann Sepp pärast mehe tervise ülesütlemist vabrikutööl, kirjeldades ühtlasi omaenda saatuse maastikku: „Neetud põrguloss seal all oma mürgileitsaku ja ulguvate murdjatega!“ (Vilde 1928a: 164). Vabrik on määratu külgetõmbejõuga ning suure -ulatusega; Vilde romaanis leidub ühtlasi vihjeid vabrikukasarmu paljurahvuslusele: tööliste hulgas on venelasi, „isuri soomlasi“, meister on inglane – juhatajad ja meistrid olidki Kreenholmis pärit välismaalt (Pihlamägi 1999: 32). Saksamaalt toodi kvalifitseeritud tekstiilitöölisi (Pihlamägi 1999: 32), kellest osa lahkus halbade töötingimuste tõttu (Talve 2004: 402). 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse järgi elas Kreenholmi vabrikuasulas 8539 inimest, neist ligi 70% eestlased; 27% venelaste kõrval töötas seal sakslasi, poolakaid, inglasi, rootslasi ja soomlasi (Pihlamägi 1999: 55). Vilde kujutatud tegelased räägivad kohati vene-eesti segakeelt, seda teeb näiteks väike Juuli Saar (Vilde 1928a: 41). Narva piirilinnana oli (on) multikultuurne paik (Viitol 2009: 73), Kreenholmi töölislinn on seda samuti. Kui Livia Viitoli käsitluses on Narva linn Vilde romaanis tervik, millesse on haaratud linna fenomen laiemalt (Viitol 2009: 71, 73–74), siis vabrikualevit võib käsitleda täiesti omaette linnana või siis satelliitlinnana jõe läänekaldal. Halduslikult kuulus Joala mõisa maadel asuv Kreenholm Eestimaa kubermangu, Narva linn Peterburi kubermangu. Vilde Narvas viibimisel oli seal 6000 töölist, mis andis vabrikualevile Eesti mõõtkavas kahtlemata väikelinna mõõtme. Inglismaa eeskujul püüeldi seal ideaalse ühiskonna mudeli poole, kus kõik inimese vajadused oleksid rahuldatud (vt Narva Gate OÜ), niisiis tahetigi siin küll saavutada linlikku tervikut. Rein Veidemanni järgi tõi „Vaeste-Patuste alev“ esimesena eesti kirjandusse aleviproletariaadi elu (Veidemann 2009: 425). Kreenholmi kvartal on samuti kõigepealt töölisalev, uuslinn, millel vana Narva linnaga on tunduvalt hapram seos kui ühel eeslinnal tavaliselt. Narva, endine Rootsi kuningriigi teine pealinn ja barokne kaubalinn, paistab romaanis vabrikualevi elanikele kätte pigem distantsilt tajutud hoopis teistsuguse maastikuna: „Sealt põhja poolt paistis kõrgelt kingult silma Narva linn oma valgete kivihoonete ja punaste telliskivi-katustega, oma vanade vallide, hallide kindlusemüüride ja tornidega.“ (Vilde 1928a: 75.) Ann Sepp vaatleb Narva linna kindlusevaremeid põhjas ja idas ning neile vastu kerkivaid hiigelvabrikuid lõunas; punase vere asemel voolab nüüd valge higi (Vilde 1928a: 75). Ann Sepale näib, et Kreenholmi vabrikud sulavad kokku omaette linnaks, mis paistab koos kosega talle kunstiteosena – „päikese loitval valgusel silma suurejoonelise maalina“ (Vilde 1928a: 76). Tekib ilmne vastandus vana kindluslinn – uus töölislinn. Esiteks kose, siis inimesed orjastanud vabrik võtab lõpuks siiski Villem Luige elujõu. Livia Viitol on nimetanud Vilde teoste sotsiaalseks sõnumiks seda, et „vabrik sööb maalt tulnute tervise ja vähendab eestlaste rahvana edasikestmise võimalusi“ (Viitol 2009: 70). Tööline „isegi võrdlemisi eeskujulikult korraldatud ja juhatatud vabrikuis ja tehaseis ei ole roosidele sängitatud, vaid elab põlve, mis

161 nihutab teda päev-päevalt õudsel kindlusel enneaegsele hääbumisele nii füüsiliselt kui vaimselt“, on autor teose kordustrükis oma kujutust avanud (Vilde 28: 6). Niisiis on sel maastikul teatav lõpetatuse alatoon. Villem Luige puhul on määravaks siiski ka tema enda sisemine läbipõlemine, mida võib võrrelda sisemise põrgulossiga. Põhjuseks on tema abielu kasutütar Juuli Saarega, kes nõustub oma heategija naiseks saama ühtaegu pettumusest ja tänutundest, armastades ise teist meest. Siit saab alguse mõlema abielupoole psühholoogiline sisemine langus. Kui Villem tööst sandistub, olles enne sant juba hingelt, saab teose traagiliseks finaaliks omakorda tema noore abikaasa allakäigutee: kerjamine ja enesemüümine nälja sunnil, et peret ülal pidada, vaid kroonib noore naise hingelist alandust.

5.1.2. Vabrikulinna ahistus Allakäigu ajendiks on aga siingi otseselt vabrikulinna haare, selle maastiku enesessesuubumine. Marta Sillaotsa järgi on Juuli Saare valikutes otseseks ajendiks tema kätketus kitsasse ringi (Sillaots 1925: 22). Juuli elukäigu kaudu saab näiliselt avarana kujutatud lossilik ruum pigem hingeahistavalt lämmatavaks: vabrikulinn on väga kindlalt raamistatud ja vähe alternatiive pakkuv paik. Ajaliselt on vabrikutööliste ja nende kaaskondsete elu pandud veerema kõigil ühes rütmis: kell neli äratab neid „karaultsik“ (Vilde 1928a: 43), töö algab kell viis ja lõpeb kell seitse, laupäeviti kell kuus. Kreenholmis kestis tööpäev 19. sajandi lõpul 11,5 tundi (Pihlamägi 2005: 420). Ühine on vabrikulinna hiilgus ja pori, rõõmud ja kaklused, laupäevaõhtuti pidutsetakse ikka sealsamas igapäevaste töökaaslastega. Kaks kirikut Joaoru Suurel uulitsal on vabriku kuluga asutatud (Vilde 1928a: 73).231 Vabrikualevist minnakse vaid pühapäeviti välja „avalikkudele lõbudele“, eesti seltside pidudele, näitemängudele, ent „roheliseski“ hoiavad töölised pigem omaette. Alternatiivideta maailm tõstatab küsimuse, kas keegi pidanukski sealt üldse väljas käima.232 Vabrikualev kasvatab sealsamas suletud ühiskonnana ka uut põlvkonda töölisi neist, kes kasarmute ees vanemaid töölt oodates mängivad. Kreenholmil oli küll kool ja ka koolikohustus, kuid õppetööst osavõtt oli sageli puudulik või jäid õpingud katki: koolilastel tuli kas nooremate õdede-vendade järele vaadata või ei jaksanud nad

231 Aleksandri kirik Joaoru luteriusuliste tööliste jaoks ehitati 1884, Kreenholmi kreeka-õigeusu kirik 1896 (Pihlamägi 2005: 415). 232 Situatsiooni võib võrrelda ka Mati Undi romaanis „Sügisball“ sündivaga: Leo Lapin sisendab seal arhitekt Maurerile, et selleks, et elanikud saaksid igavesti mikrorajoonidesse elama jääda ega peaks kunagi sõiduteid ületama, tuleks majade vahele haljasaladele rajada ka surnuaiad (Unt 1979: 121). Lapin viitab siis kavatsetud tervikliku elurajooni rajamise plaanile: lisaks elamutele arvutati välja ja kavandati elanikele vajalikud teenindusasutused – koolid, lasteaiad, polikliinik, kauplus, lisaks ka näiteks pargid, ja nähti ette teenindusraadiused (Tallinn 2007: 200–201). Võrdlusmomenti võib leida ka tänapäevas; näiteks Ida-Ukraina Mariupoli sadama- ja tööstuslinnas „pole kunagi olnud intelligentsi kui klassi. Kes ei tahtnud tehases töötada, pidi linnast ära sõitma.“ (Piirsalu 2016).

162 juba tööl käies töö kõrvalt õppida (Pihlamägi 2005: 414-415). Niisamuti on poolik Juuli haridus. Juuli Luik ei pea pikalt arutlema, kui tal Peterburis tekib vajadus tööd otsida: „Juuli oli ju vabrikutööliste lapsi. Sündimisest siiamaani oli ta tööliskasarmu õhku hinganud, töörahva seas liikunud, vabrikumüüre näinud, masinate mürinat kuulnud.“ (Vilde 1928a: 166).233 Võib ka öelda: ta ei olegi midagi muud näinud. Argument on, et vabrikuteenistus on kindla, regulaarse sissetulekuga ja pakub ka veidi vabadust, erinevalt näiteks majateenija omast. Võib aimata, et ruumi piiratusest lähtuvad kaudselt üldse Juuli Luige otsused, näiteks abielu oma kasuisa, käskija, heategija ja võlausaldajaga (Vilde 1928a: 94; 124–126): muud valikut justkui ei eksisteeriks. Noor tööline Hindrek Sepp hakkab muu maailma võimaluste vastu huvi tundma alles Kreenholmist lahkudes, suundudes Peterburi ja asudes end seal harima, raamatuid lugema ja vene keelt õppima. Ta on otsekui pooljuhuslikult pääsenud välja vabrikualevi piiridest. Maie Pihlamägi on Kreenholmi olmetingimusi kirjeldades samuti nimetanud kohta väikeseks suhteliselt suletud ühiskonnaks, mis hõlmas kõike tootmiseks ja igapäevaeluks vajalikku (Pihlamägi 2005: 408); Narvaga sulati kokku alles kahe maailmasõja vahel. Marta Sillaots on Juuli Luige kohta küll leidnud, et „teda mitte enam kirjaniku tujud ei sunni kannatama ega murduma, vaid olude paratamatu loogika ja tingimuste järjekindel surve“ (Sillaots 1925: 14), ent osutanud, et nagu ka Vilde tegelasel Margareeta Nõgesel, „temagi pilk ei ulatu kodu ega algeliste tunnete kitsast ringist kaugemale“ (samas: 22), „ta on loomult pool-õeline, pool-emaline perenaine“ (samas: 16). Kui võrrelda Juuli Luike Vilde teise varasema tegelase, agulist linna tööle käinud Luiise Veberiga, on halastamatuse varjund süvenenud; Juulit ei saa enam päästa õnnelik juhus. Romaani lõpp teeb Peterburi kolinud Juuli Luigest siiski mässava naise: ka tema tõuseb oma saatuse vastu (Viitol 2009: 74), ehkki see ülestõus on traagiline. Narvat iseloomustab nii reaalsuses kui ka kirjanduses piirilinna staatus; piirilinna staatus on jälgitav ka kirjanduslikus Narvas. Juri Lotmani kahe linnatüübi eristuses on linna peetud kuuluvaks ekstsentriliste linnade hulka (Viitol 2009: 79): kontsentriline linn paikneb ruumi keskmes, ekstsentriline kultuuriruumi äärealal (Lotman 1999: 328). Ekstsentrilises linnas vastandub loomulik (looduslik) ja kunstlik (tehislik); on tajutav inimese võitlus loodusega, see on linn, mis on loodud Looduse kiuste ja teda allutab. Ühelt poolt on linn kui mõistuse võit ürgsete loodusjõudude üle, teisalt asjade loomuliku korra rikkumine – niisuguse linna nime ümber hakkavad koonduma hävinguennustused, selle linnamütoloogiatsükli lahutamatuks osaks saab hukulemääratus (Lotman 1999: 328–329). Vilde Narvas saab piirilinnale anda veel ühe tähendusvarjundi. Vilde tegevuspaik, töölislinn, asub uudsena kahe ajastu, kahe eri maailma piiril. Eriti tugevalt

233 Vabrikusse võeti tööle 12-aastaselt.

163 vastanduvad siin linn ja maa, see on piiriala. Siin on ka häving üle kantud tegelaste saatusesse, kes piiri ületades linnas oma kohta otsivad. Liivia Viitol on osutanud, kuidas Vilde kirjeldab Narva linna ajaloolist lõhestatust, kahe kindluse vastasseisu (Viitol 2009: 79–80), kandes sellest opositsioonist tuleneva lisapinge üle töölislinna kirjeldustesse; „Tee viis mööda laia, siledat silda üle Naroova mühava haru, mille paremal küljel üks osa vahutavat koske mässas, selle määratuma neljakordse hoonemüraka poole, mis tõstis keset jõge, kitsal saarel, oma nurgelist ja sopilist hiiglakeret – vägevalt ja ähvardavalt nagu mõni sõjakindlus.“ (Vilde 1928a: 46.) Peterburis elavad Luiged omakorda kuuldekaugusel linnamürast, suures trööstitus tööliskasarmus. Narva Kreenholmi tihe, konkreetne ruumikujutus hajub ja universaliseerub Peterburi puhul. Aimatav on pigem suure linna mosaiiksus, koosnemine paljudest vabrikualevitest; suur linn ongi otsekui vabrik, tehas, tööstus. Ene Mäsaku järgi nimetati Peterburi ülerahvastatud töölismaju „sipelgapesadeks“ (Mäsak 1981: 40). Ainult korraks näivad vakatavat vabriku raudsed käed ning maastik omandab helitu fooni – siis, kui Villem Luik ühel kevadpäeval otsustab elust lahkuda: „Tõmmu alev vaikis. Korstnasigaritest välja roomavad mustad maod maalisid edevasse sinasse tahmaseid looki.“ (Vilde 1928a: 186). Ka näiteks Põhja-Inglismaa tööstusmaastiku tüüpkirjelduse juurde on kuulunud vabrikukorstnate suits horisondil; sarnane on ka suitsunud, tume, rõhuv töölisasula – seda ühiskonnakriitilises romaanis (Muir 1999: 125). Vabrikulinna miljöös on olulisel kohal ka helid. Romaanis mõõdab Narva vabrikusaare elanike päeva vabrikuvile, helide hulka kuuluvad vabriku kudumistelgede ragin, rataste vuhin, rihmade ulumine (Vilde 1928a: 158). Vanemale linnamaastikule oli seejuures iseloomulik pigem kirikukellade helin, mis linna rütmi ja sündmusi organiseeris: „Esimese jõulupüha hommik. Kõik on nii vaikne ja pühalik. Ainult kirikukellade helin heljub pühalikult, pikal toonil üle linna ja inimesed ruttavad vagusalt palvusele.“ (Kannike 1904: 692) (vt ka Kurisoo 2016: 75). Hilisemat linnakeskkonda saadab sageli lihtsalt mingi pidev heli, kirjeldatud näiteks kui müra, ning eri autorid on selle edastamiseks leidnud ka erinevaid vahendeid. Tallinnas heliseb aurulaeva kell (Kõrv 1893: 85), sadamas „hüüdis vahel mõne aurulaeva jäme toru, millele vastas Balti raudteejaamast veduri vile.“ (Vilde 1960: 496.) Töölislinn on romaanis „Raudsed käed“ kahtlemata „linn kui masin”, kus valitseb lihtne ratsionaalne kord, linnakujund ei seostu kultuurijärjepidevusega ega ka mingi eriliselt sümboolse funktsiooniga, ning loodust võib vaadata korratusena, mida tahetakse alistada või korrastada (Lehari 1997: 81). Inimene on ühtpidi looduse alistamise vahend, teisalt masinatega ikkagi opositsioonis olles või neile alla jäädes

164 looduse osa, kes kindlast korrast lähtuvat lihtsat maailma elustab ja seal oma inimliku pehmuse pärast hätta jääb. Kreenholmi kirjeldustes on ka linn-masinat ennast märgatavalt elustatud: seda on kirjeldatud korduvalt mitte kui vabrikumaastiku tehnitsistlikku detaili või inimkätega rajatud aparaati, vaid kui halastamatut murdjat, kel on kihvad, küüned ja hambad (Vilde 1928a: 47). Vabrikulinnale omane teatav lummus ei kao samas romaani lõpulgi. Huvitavaks paralleeliks Vilde romaanile (aga kirjeldustelt tegelikult ka Jüri Parijõe vabrikuasula kujutusele) on poola kirjaniku ja Nobeli auhinna laureaadi Władysław Stanisław Reymonti (1867–1925) romaan „Tõotatud maa“ (1897, eesti keeles 1936) Łódźi vabrikutöölistest. Sarnaselt Vildega tuli ka Reymont Łódźi pärast seda, kui oli külastanud Euroopa suurlinnu (Berliini, Londonit, Pariisi) ning temagi kogus romaani kirjutamiseks materjali kohapeal. Ka Reymont kujutab vabrikuid elustununa – jõulise kiskjana – ning annab edasi kontrasti maalt tulnud tööliste unistuste ja uue elukeskkonna vahel. Romaani pealkiri viitab vabrikulinna kutsele, Reymonti Łódźi tööliste elumajad on aga analoogsed pigem Vilde Tallinna Liivapealse aguli lõputu viletsusega. „Linn magas juba, peitudes varjude taha ja surudes end polüübina vastu maad kõigi oma vabrikuist püünishaarmetega, kuna kauged, laialipaisatud elekterpäiksed vaatasid öösse oma sinakate silmateradega, valvates magavat Moolokit nagu tuliste peadega kurgede parved.“ (Reymont 1936: 628).234 Narva Kreenholmi vanem õde võiks olla ka Soome „Manchesteris“ ehk Tamperes 19. sajandi alguses rajatud Finlaysoni puuvillavabrik, tänu millele sai linnast üks Soome suuremaid tööstus- ning töölisliikumise keskusi. Tamperes on sündinud soome kirjanik Minna Canth (1844–1897), kelle sulest pärineb näiteks ühiskonnakriitiline näidend „Kibeda saatuse lapsed“ (Kovan onnen lapsia, 1888). Selles on kujutatud mässumeelseid töörahva eest võitlejaid: vastava perioodi Canthi on nimetatud „nördimusrealistiks“ (Laitinen 1944: 191). Minna Canthi isa Gustaf Vilhelm Johnson töötas Tamperes ja Kuopios Finlaysoni heaks. Vilde vabrikuasula on isevärki maastik; võiks öelda, et oma detailsuses ja lõpetatuses täiuslik; see on täiesti uus, siinses ruumis 19. sajandi teise poolde ( ja sealt edasi) sobituv maastikutüüp, sellele ajale iseloomulik uus linnamaastik.

5.2. KUI ANIJA MEHED TALLINNAS KÄISID235 Eduard Vilde romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903)236 keskendub Tallinna linna kujutamisele 19. sajandi keskpaigas. Romaan ilmus kõigepealt

234 Jerzy Kaplinski tõlge. 235 Peatükk toetub 2015. aastal avaldatud artiklile: E.-M. Talivee; J. Finch, „Eduard Vilde and Tallinn´s Dynamic Peripheries, 1858–1903“. Viidatud on artiklile juhul, kui on tegemist artikli vaatenurgast oluliste tulemustega. Artikli tulemused kajastuvad ka 2015. aastal Loomingus ilmunud autorite ühisartiklis „Uue linna sünd Eduard Vilde romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid““.

165 ajalehes Teataja (nr 1–58, 2. jaanuarist 12. märtsini) ja samal aastal raamatuna Tallinnas G. Pihlaka kirjastusel.237 „Mahtra sõja“, „Prohvet Maltsveti“ ja eelnimetatu seob romaanikolmikuks talupojavastuhaku temaatika. Tuglas nimetab Vildet selle romaaniga meie esimeseks linnakirjanikuks (Tuglas 1946b: 196). Vilde kirjeldatud Tallinn on 19. sajandi keskpaiga reformide-eelne kaksiklinn: Toompea kui keskvõimu asukoht oli eraldi linn, rüütelkonna, ühtlasi aristokraatia residents. Teiseks linnaks oli all-linn, vana hansa- ja linnakodanike linn, mis administratiivselt ühendati Toompeaga alles 19. sajandi lõpuosas. Tegelikult kolmanda linna osana paiknesid ümber kivilinna kaitsevööndi hobuserauana eesti (aga ka teiste rahvaste) puust eeslinnad (vt joonis 4). Topograafiline võtmesündmus reaalsel linnamaastikul on 1850. aastate lõpp, kui alustati kaitserajatiste eemaldamist, mis pani alguse suurtele muutustele linna ehituses, ja ühiskondlikul maastikul 1870. aastail, kui linna hulka hakati lugema ka müüridetaguseid asumeid (vt ka Talivee, Finch 2015: 180). Autori taotlus oli järgmine: „[---] tahtsin triloogia teises lülis, romaanis „Kui Anija mehed käisid Tallinnas“, vastata küsimustele: Kuidas oli tol ajal vahekord mõisniku ja linnakodaniku vahel? Kuidas suhtus viimane – käsitööline ja kaupmees – aadelkonna võimuvalitsusse täis omavoli ja ülemeelikust? Millist osa etendas tol ajal talupoegsusest põlvnev e e s t i ollus linnakodanluses, vähemasti käsitöölisena sakslastest koosnevates sumptides? Kuidas elati üldse tol ajal linnas, eriti Tallinnas?“ (Vilde 1957: 272.)238 Romaanis on kõik loetletud küsimused – ja vastasseisud – käsitlust leidnud. Autori nimetatud seisuste piiride ületamisest tulenevad probleemid tekitavad huvitavaid intriige; 19. sajandi keskpaigas oli Eesti ala linn ühtlasi assimilatsioonikatel (Jansen 2004: 372). Romaanižanr on aja- ja kohaspetsiifiline (vt Muir 1999: 125).239 Paeluvat kohaspetsiifikat oli ka 19. sajandi teise poole Eesti ajaloolises jutustuses ning esimestes ilmunud romaanides. Eesti ajaloolist jutustust ja romaani periodiseerides on osutatud, et ajaloolise jutustuse/romaani esimene järk ehk Eduard Bornhöhe ja Andres Saali ajaloolise romantismi ajastu keskendus heroilistele tegelastele, teine, mille ainsaks esindajaks jäigi Eduard Vilde, sotsiaalse miljöö kirjeldamisele (Roos 1935: 6). Tuglas on 1934. aasta romaaniülevaadet tehes leidnud, et ajaloolise žanri uut õilmitsemist on põhjustanud konkreetne vajadus „selgitada meie rahvuslikku

236 Huvitavalt sekundeerib romaani pealkirjale Aino Kallase novell „Linna-sõit“ Noor-Eesti esimeses albumis, mis jutustab talupoeg Mihklist, kes linnas süütult teise mehe ihunuhtluse endale saab (Kallas 1905). Virve Sarapik on seda nimetanud seniste linna suhtes omandatud hoiakute koondkujuks (Sarapik 2008: 245). 237 Ilmudes pealkirjaga: „Kui Anija mehed Tallinnas käisivad“. Vilde „Kogutud teostes“ (1929) on pealkirjavariant „Kui Anija mehed käisid Tallinnas“. Alates 1940. aasta trükist on pealkiri selline nagu täna. 238 Autorilt. Kogutud Teosed XXII, 1929. 239 Inglise paikkondlik romaan oli tekkinud 19. sajandi teiseks veerandiks, Ameerika maastikud tõi mõjuvalt lugejani James Fenimore Cooper 1821. aastal ilmunud romaan Iseseisvussõjast nimega „Salakuulaja“ (The Spy)(Muir 1999: 125). „Salakuulaja“ ilmus eesti keeles 1914.

166 olemust, on tarvis teada, kust oleme tulnud, et mõista, kuhu peame minema“ ning et rahva minevikku käsitlev ilukirjandus ongi sel puhul parimaks vahendiks (Tuglas 1935: 111).240 Vilde romaanikolmikut, mis ikkagi kroonib ka „suure vabadusvõitluse“ narratiivse mustri teoste aega (vt Tamm 2012: 10) ehk ajaloolise jutustuse ilmumisperioodi, iseloomustab vähemalt osaliselt seesama kavatsus. Ajalooline romaan oli tänu Walter Scotti teoste menule Euroopa XIX sajandi kõige edukam kirjandusvorm (Moretti 1999: 33). Esimene Scotti teose tõlge jõudis ajakirjanduse kaudu eesti keelde küll alles 1888. aastal, s.o samal ajal, kui ilmus Elisabeth Aspe „Ennosaare Ain“ (Neithal 1999: 7).241 Ent tänu saadud haridusele mitmekeelsena oli näiteks Vilde Walter Scotti ja Georg Ebersi loominguga tuttav saksa keele kaudu (Vilde 1893; vt ka Põldvee 2013: 648). Mõjuallikana olid toona olulised ka teised suured ajalooromaanide autorid ning ühtlasi epigoonide looming (Laanes 2015: 131).242 Vilde romaanitriloogiat on nimetatud eestikeelse romaanivormi kinnistajaks üleüldse (Kirss 2013: 607), ning need on erilised ka ajalooromaanina (samas: 607). Vildet oli mõjutanud Charles Dickensi, Honoré de Balzaci, Émile Zola looming, tema loomemeetodit aga ajakirjanikutöö, dokumentalistika piiril kõikumine, orienteeritus olevikule ühes suunatusega tulevikku (vt Kirss 2013: 610–611). Herbert Salu on maininud naturalismi ja Zola eksperimentaalromaani metoodilist mõju Vildele ning osutanud, et Walter Scottile omasele fantaasia lennukusele eelistas kirjanik ajaloolist faktitäpsust (Salu 1964: 196). Autor on nimetanud oma romaanikolmikut 1909. aastal artiklis „Nilbus“243 just sotsiaalseteks romaanideks (Vilde 1957: 172; vt ka Salu 1964: 199–200; Kirss 2013: 610): isegi olulisem kui mineviku (tõetruu) kujutamine on talle nende sotsiaalse tõlgendamise võimalus (Vilde 1957: 172), osutus tolleaegsele ühiskondlikule olukorrale (samas: 169) – katse „ärgitada lugejas nii paatost kui ka kriitilist meelt, veenda teda kujutatud olukorra ebaõigluses või rusuvuses ning motiveerida seda muutma või vähemalt ette kujutama teistsugust, paremat maailma“ (Kirss 2013: 611). Tuglase järgi ei vaatle Vilde maastikku, ainelist või sotsiaalset ümbrust kui väärtusi omaette: „Ta kirjeldab neid ainult sellepärast, et nende tagapõhjal inimene midagi teeb, et sääl midagi sünnib. Sellest siis Vilde teoste sisemine aktiivsus, sisuline liikuvus, kogu aeg arenev sündmustikuline ja hingeeluline intriig, mis on teind autori loetavaks ka nende hulgas, kes otsivad kirjandusest ainult ajaviidet.“ (Tuglas 1925: 220.) Selline dünaamilisus muudab ka n-ö taustana kujutatu enese korduvalt niisama elavaks ja intensiivseks kui teoste tegelased.

240 1934. aastal ilmusid Mait Metsanurga „Ümera jõel“ ja August Mälgu „Surnud majad“, kuue aasta sisse mahtus paar-kolmkümmend moodsa ajaloolise romaani määratluse alla rohkem või vähem kuuluvat teost (vt Urgart 1940: 14, Laanes 2012b). 241 See oli „Quentin Durward“ (Laanes 2015: 136). 242 Vihjeid lugemisvarasse kuuluvatele ajaloolistele romaanidele leiab ka kirjandustekstidest endist: näiteks romaanis „Bob Ellerhein“ loeb kasvatajanna preili Wintraut Scotti ja Edward Bulwer-Lyttoni romaane (Põdder 1977: 104). 243 Päevaleht nr 34, 11. (24.) veebruar 1909.

167 Arenguromaan kujutas sageli just provintsinooruki saabumist suurlinna. Linnaromaani tekkimisel sündis omakorda uutmoodi jutustamisviis, nihe maailmapildis: enam ei sobinud iseloomustamiseks binaarne narratiivimaatriks oma aksioloogilise jäikusega, vaid sündis lugu, kus tähtis oli ka kolmas osapool (vt Moretti 1999: 73). Mait Lutsu lugu on ühtlasi klassikaline Bildungsroman maapoisi tulekust linna, tema kujunemislugu sünnist kuni õnnetu surmani täismeheeas. Ent Mait Luts on ka ajaloolises romaanis kahe omavahel vastanduva ühiskonnakihi vahel seisev tegelane, kelle tegevuse lõpptulemusena kihid põrkuvad ja saab teoks keskne ajalooline konflikt (vt Lukács 1983: 36); siin on see teataval määral topeltkonflikt, nagu on sisse kirjutatud Metsa Jaanuse kujusse Eduard Bornhöhe „Tasujas“ (vt Laanes 2015: 133). Romaan ilmus kõigepealt Tallinna ajalehes Teataja, mille toimetuses Vilde siis töötas, nagu kirjaniku eelminegi teos, „Mahtra sõda“ (1902).244 Villem Alttoa on märkinud, kui hästi sobis romaan oma aega, ajalehes joonealuse järjejutuna ilmuma: samaaegselt toimuva võitlusega linnavalitsuse ülevõtmiseks sakslastelt oli ilmumas teos, mis kirjeldas eestlaste võitlust eluruumi eest linnas XIX sajandi teisel poolel (Alttoa 1965: 119).245 Oleviku asemel mineviku kujutamist tingis otseselt tsaristlik tsensuur: „Olevikku ei tohtinud paljastada, pidi siis katsuma minevikku paljastada, et kaudegi luua – õigemini kohendada ja korraldada – rõhutud massides vihkavat meeleolu kõige vastu, mida see ammuiganenud süsteem kurja ja halba oli soetanud.“ (Vilde 1957: 271.) Tulemuseks on kaheplaanilisus, olevikust kirjutamine minevikuvormis, sündmused, mis korraga saavad hingestatuse nii minevikus kui ka sessamas lugeja kaasaegses ruumis, ühel ja samal linnamaastikul. Marta Sillaots on 1915. aastal Vilde juubelikõnes meenutanud: „Kibedaid valu- ja vihapisaraid kiskus omal ajal „Mahtra sõda“ ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ hingepõhjast; mõttelaadi ja ilmavaate määrajateks said need jutustajad meile, kes tol ajal juhtusid just kujunemise eas olema.“ (Sillaots 2012: 138).246 Tuglas on küsinud: „Kas ei ajand 1905. aastalgi mõni rahvamees, mõni uus Ants Tertsius Vilde antud tõukel niisama üldsuse asja – niisama õnnetult, kuid sellepärast veel mitte kasuta meie arenemise seisukohalt? Ning kas ei kannustand 1919. aastal mõndagi sõdurit sõjas Landeswehri vastu see põline viha, mida Mahtra ja Anija meeste peksusaunade kirjeldused uuesti meele olid algatanud?“ (Tuglas 1925: 217.) Tiina Kirss on kirjutanud: „mahtrad“ haakusid „ettevaatavalt, futur antérieur’i võtmes veelgi suuremate rahutustega, mis lähitulevikus lahvatasid 1905. aasta revolutsioonis“

244 Vilde „Mahtra sõda“ tõlgiti peagi ka soome keelde 1908 (Mahtran sota Lille Rainio tõlkes), 1917 avaldati teine trükk pealkirjaga Kapina moisiossa (`Mäss mõisas´) Gummeruse romaanisarjas Dostojevski ja Reuteri järel kolmanda numbrina (Murd 1929: 1285). 245 See murrangulise tähendusega sündmus sai teoks 1904. 246 Siinkohal on ehk huvitav märkida, et 1943. aastal oli „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ Tartu noorteraamatukogus laenutuste arvult kolmandal kohal (Tartu loeb... 1943: 6).

168 (Kirss 2013: 610–611).247 Sellisele seosele viitab tõenäoliselt ka Livia Viitol oma Vilde-monograafia peatüki „Tõsinemise aeg“ lõpulausetega (Viitol 2012: 74). Vilde romaan on kollaažitaoline oma intrigeeriva kirjutamistehnilise tagapõhja tõttu; Tuglas on teost nimetanud mosaiikromaaniks (Tuglas 1946: 1248). Romaan sündis esiteks osaliselt „Mahtra sõja“ kirjutamiseks kogutud, ent sealt välja jäänud sündmustest jutustavatest materjalidest (Alttoa 1965b: 119). Lisaks on kasutatud hulgaliselt ajaloolisi allikad (vt Alttoa 1965b:122–125, Mihkla 1972: 280–282), neist mitmed kujutavad endast Tallinna liberaalsete haritlaste omaaegseid opositsioonilisi kirjatöid aadli agraarpoliitika vastu (vt Jansen 2007: 174–175).248 Mall Jõgi järgi oli Vilde esimene eesti kirjanik, kes tõi ilukirjandusteosesse kunstiliselt uudse võttena dokumentaalse ainese (Jõgi 2014: 420). Kohati on see materjal romaanis ära toodud viitega varustatuna; nagu autor „Mahtra sõjas“ oli refereerinud raamatut „Der Ehste und sein Herr“ (1861), toimis ta nüüd sarnaselt kunstikriitiku ja publitsisti Leopold von Pezoldi memuaaridega, tõlkides kohati teksti peaaegu sõna-sõnalt [ühe kasutatud allikana saab siia ilmselt lisada baltisakslase G. Sprengfeldi nime all ilmunud, tõenäoliselt Tallinna linnaarhivaari ja õpetaja Gotthard von Hanseni mälestusteraamatu „Kodulinn Reval minu lapsepõlve aastatel“ (1877, Meine Vaterstadt Reval vor 50 Jahren), mille kasutamisele ei ole küll viidatud, ent selliseks oletuseks annab alust tekstide omavaheline võrdlus]. Kollaažilikkus kui tehnika võiks iseendast juba ülekantult meenutada ka seda fragmentaarsust, mis iseloomustab ühe linna kui terviku tajumist (vrd Tuan 1990: 192); see on teatav muutus teose rütmis. Niisiis tõlgib Vilde Pezoldi Revalit ühtlasi Tallinnaks, muudab senise linnakirjutuse ja -kirjutaja olemust, kinnistab ilmsesti eestikeelset toponüümikat, tekitab n-ö teadvustatud ruumi (vrd Tüür 2006, Niitra 2008: 171). Kirjakeelde kinnistuvad nimed, mis olid kasutusel juba eestikeelseks muutunud ruumis omamoodi paralleelnimetustena (vrd Zobel 2001: 140–141). Ta kaardistab eestikeelset Tallinna.

247 Bornhöhe „Tasujat“ on sarnases kontekstis vaadeldud n-ö „kaasaskantava monumendina“ (Laanes 2015: 121). 248 ,„Der Ehste und sein Herr. Zur Beleuchtung der öconomischen Lage und des Zustandes der Bauern in Ehstland. Von einem, der weder ein Ehste noch Essen Herr ist“ (1861), A. von Gernet, „Geschichte und System des bäuerlichen Agrarrechts in Estland“ (1901), O. von Rutenberg, „Geschichte der Ostseeprovinzen Liv-, Esth- und Kurland“ (1859–1860); F. Hofmanni artikkel „Eine deutsche Bitte für das arme Volk der Ehsten“ (1862, ajakirjas Gartenlaube; ilmus Vilde tõlkes 1902. aastal „Teatajas“ nr 225–228 kui „Saksa palve vaese eesti rahva eest“), A. A. Tšumikovi artikkel „Tallinna veresaun 1858. aastal“ (1901, ajakirjas „Russkij Arhiv“ nr 12), E. von Bodisco uurimus „Der Bauerland-Verkauf in Estland und Materialien zur Agrar-Statistik Estlands“(1902); kohtutoimiku protokoll Anija ja Kurisoo talupoegade karistamise kohta; Anija vallakirjutaja Karl Braueri käsikiri, pekstute nimekiri; F. N. Russowi käsikiri rahvasuust üles kirjutatud mälestuste kohta; Leopold von Pezoldi mälestusteraamat „Schattenrisse aus Revals Vergangenheit“(1898, 1902)

169 Baltisaksa memuaristikasse põimub aga sundimatult ja elavalt Vilde poisi- ja noorukipõlve linn, neist allikaist hiljutisem ja vahetum (vt Mihkla 1972: 282, Alttoa 1973: 175), peegeldades ühtlasi autori enda head kodulinna tundmist (Salu 1964: 104). Ajaline distants romaanis kujutatu ja kirjutamisaja vahel ongi üsna lühike. Kui peategelase Mait Lutsu saatus olnuks õnnelikum, võinuks ta 1903. aastal ehk romaani ilmumisajal olla eakas linnakodanik.

5.2.1. Mait Lutsu lugu Tallinna linnamaastikul „Anija meeste“ peategelane, Anija valda kolinud talupoja Konna Jaagu kasupoeg Mait on sündinud oma ema endise leivaisa, Läänemaa parun Riesenthali sundsuhtest oma teenijaga. Jaak, endine kuuepäeva-koha teomees, saab lapseootel Liisu naimise eest peremeheks ja kolib teise valda. Lugu ei jää aga uues elukohas saladuseks, külarahvas narrib last „paruni pojaks“. Mait läheb noorukina pärisisalt toetust nõudma, näitab talle oma puutööoskusi ja saab loa minna linna meistri õpipoisiks. Edasipüüdlik noormees omandab Tallinnas meister Wittelbachi juures meisterlikult puutööoskused, saab tema selliks, saksastub ja võiks lõpuks naida ka meistri tütre. Siis aga armub ta maalt tulnud tüdrukusse Leena Pajusse, kes on Tallinna põgenenud Riesenthalide Läänemaa mõisast: teda kiusab taga Maidu poolvend, noor parun. Mait katkestab kihluse meistritütrega. Enne, kui ta Leenale oma tunnetest rääkida jõuab, teotab noor parun neiu siiski Tallinnas Toompeal, Leena jääb lapseootele. Mait naib Leena neid asjaolusid teadmata ja tõe selgumine purustab tema eluõnne. Pärast katset poolvenda tappa ning pärisisa tahtmatut haavamist sureb ta võitluses saadud haavadest veremürgistusse. Lutsu elujoon on romaanis põimitud Tallinna linnaruumi, tema eri eluetappidel toimunu seostatud kindlate paikade ja kohtadega linnamaastikul. Lugeja kõnnib koos peategelasega mööda reaalselt eksisteerivaid tänavaid, näiteks Dunkri uulitsat pidi alla või Lühikest jalga pidi üles, külastab gildimaju, käsitöölisesellide joogimaja Kullassepa uulitsa nurgal, kõrtse Hartmuthi ja Koffskit,249 linnaparke, uitab Kadriorust Kosele ja läheb lõbusõidule Keila-Joa mõisaparki, näeb eeslinnu, kogeb selli elutingimusi meistri leival Rataskaevu tänavas ja noore abielumehe üürikest õnneaega korteris Toompea jalail, astub sisse kirikuisse ning saadab romaani lõpus Mait Lutsu puusärgi Rataskaevu uulitsat pidi Nunnaväravast välja, teele surnuaiale Telliskoplis.250 Kordub linna kaardistamine. Oma kohale on seatud linnaruumiga seotud maamärgid; ruumiliselt kõrgeim neist on vangla. Autor kirjeldab juulikuu põuasel pärastlõunal Tallinnas 1858. aastal Toompea vanglat kui vangitorni linna kohal kõrgustes: „Ainult Toompea lossi ja tema pika sihvaka torni kallal karjuvad süsimustad siiblevad kaarnad ning vangikoja tillukeste trellitatud akende vastu suruvad end higised kahvatanud näod õhku ahmitsevate suudega.“ (Vilde 1970: 120.)

249 Oluline on olnud Pezoldilt tsiteeritav materjal just näiteks klubide ja kõrtside kirjeldamisel. 250 Niguliste ja Oleviste Saksa koguduste surnuaiana rajatud 1774, pärast Peterburi Keiserliku Senati keeldu rajada kalmistuid linna elumajade lähedusse ja matta kirikutesse (Nerman 2004).

170 Franco Moretti järgi peatab linnakirjeldus narratiivi ja kujundab samas arusaama selle linna struktuurist: asetab ruumiliselt paika kõrge ja madala, organiseerib ilusa ja inetu, vana ja uue jne (Moretti 2005: 111). Linnamaastiku komponentide klassifitseerimine kirjeldab ka linna sotsiaalset struktuuri. 19. sajandi Tallinna saaks mitte ainult Vilde romaani põhjal, vaid ka toonases ilukirjanduses üldisemalt kirjeldada kolmekihilise püramiidina ning mingi ajahetkeni on nende kihtide või alade piirid üsna ületamatud (vt Talivee 2014a); need on korraga nii mentaalsed kui ka materiaalsed. Linna dihhotoomia, ruumiline antitees peegeldub Vilde romaanis äärmise selgusega eelkõike Toompea ja all-linna vastandusena, toimides ka kui tavapärase taeva-põrgu suhte ümberpööramisena – põrgu asub siin ülal laotuse all, paradiis sellesama Toompea jalamil tillukeses puusepakorteris. Topose struktuur, ruumi eriline modelleeriv roll (Lotman 2006: 386) on siin äärmiselt vastuoluline: kõrge ja madal väärtushinnanguna kord vahetavad oma kohad, kord saavad need tagasi, kõrgus ja suursugusus segunevad närususega. Linna püramiidsusest tekitatud pinged kulmineeruvad läbi kogu romaani. Tajutav on näiteks pinge lahvatamise ootus järgmises tardunud maastikukirjelduses, kus on seejuures olemas kõik eeldatavad markerid, mida ühelt maastikukirjelduselt oodata: „Tallinna müüridel ja majadel heljub lõõsk, kui peaks kõik üheks tombuks kokku sulama. Mereltki ei imbu vilumat voolu. Lõdvalt lipendavad lehed puude küljes, närtsinult langevad lillede nupud longu. Ja kõikjal roidunud, tüdinenud vaikus. Nagu määratud mustad linnud, pesadel haududes, seisavad neli-viis sõjalaeva reidil. Mõned purjepaadid otsekui luigekesed liiguvad nende ümber. Linna vanad kantsitornid, näod hallid, krobelised, vahivad tusaselt alla orgu.“ (Vilde: 1970: 120.)251 Esiteks on visandatud linna panoraam; lisandub õhustik, meeleolu, värvivarjund, helifoon, laotuse mõõde. Oluline oleks selle maastiku vaatlemisel vaatepunkti määratlemine: see võiks paikneda Lasnamäe veerul, kust Mait Luts linna elama tulles Tallinna vaatab ja kus talle võiks veel omistada vaatajale kuuluvat võimet linna kuidagi teisiti tõlgendada kui selle elanikuna.252 Vilde linnamaastiku muudab dünaamiliseks tegelaste ruumiline liikumine. Kui all- linn on romaanis aktiivses muutuste faasis ning kontaktis muu maailmaga (semiosfääri piiril toimuvad semiootilised protsessid kõige kiiremini (vt Lotman 1999: 16), siis Toompea, siin adutav ka kui linna keskus, on jäik ja staatiline (vt Talivee, Finch 2015: 178). Mõned kujutatud sündmused seovad linnaruumi üsnagi tajutavalt üheks; kas või vaatamine linnale kui tervikule. Ent üks märgilisemaid neist on Anija meeste peksmisele eelnev rongkäik. Hale protsessioon Toompealt all-linna haarab ruumiliselt kõiki romaanis kujutatud kolme kihti, liikudes

251 Seda linnakirjeldust saab võrrelda eelpool esitatud Jakob Kõrvi Toompea-linnavaatega. 252 Ilmselt sarnaselt vaatepunktilt on Tallinna kujutanud 1840. aastatel Theodor Gelhaar kui „Die Ansicht der Stadt Tallinn von Lasnamägi (Lacksberg)(Talivee, Finch 2016: 168); vt Kangilaski 2010: 186.

171 vertikaalselt allapoole, Toompealt Pikka jalga pidi alla, keerates üle vana turu Viru uulitsasse ja jõudes lõpuks linnavärava ette Vene turule. Mait Lutsu päritolus on esiteks oluline tema tulek linna perifeeriast, linnamüüri tagant. Juri Lotman on nimetanud aguli/äärevööndi ürgjõudu linnakeskuse valitsevale sotsiaalsele struktuurile surmavaks (Lotman 1999: 15). Mait on mõisa teenijatüdruku ja mõisniku vallaslaps. Selline ühendus, ebaseaduslik vahekord võimu omava mehe ja abitu naise vahel, kõlbeline degeneratsioon ja atavistlikud veresuhted, on levinud motiiv 19. sajandi lõpu Euroopa kirjanduses, nagu näiteks Thomas Hardy romaanis „DʻUrbervilleʻide Tess“ (1892, eesti k 1969), mida on liigitatud nii dekadentlikuks kui ka naturalistlikuks kirjanduseks (Talivee, Finch 2015: 172).253 Sünniloo tõttu on Mait Lutsus aga ambivalentsust, mis sobitaks ta ükskõik millisesse linna kihti: sinna (loaga) tulnud talupojana võiks ta kuuluda kindlasti selle kõige alamasse seisusse; teiseks, väljaõppinud ja käsitööliste hulgas tunnustatud sellina – ja meistri väimehena – linna kodanlaskihti; kolmandaks paruni vallaspojana mingil tingimusel isegi linna ülemkihti Toompeale. Küsitav on küll, kas ta saanuks anda hansalinna kodanikuvande (vt Lust jt 2011: 389). Kõigis neis seisundeis ja kuuluvustes edastatakse tema tegelase kaudu linnamaastiku struktuuri, selle muutumist ning pöördelisi sündmusi, mis sel maastikul toimuvad.254 Linnaõhk on ta küll vabaks teinud, ent Mait Lutsus peitub mitte kuhugi kuulumise traagikat sarnaselt Bornhöhe Tasujaga (vt Laanes 2015: 127). Nii on Mait lähedane ka Balthasar Russowile kui sümbolkujule, kes köielkõndijana Tallinna katuste kohal balansseerib, piire ületab, vahendab niiviisi oma isikus linna pingeid (Talivee, Finch 2015: 180). Kuni hukkumiseni saadab teda kindlasti mõningane privilegeeritus: ta saab passiseaduse eelsel ajal255 mõisnik von Riesenthalilt loa linna tulla; ta vahetab Tallinna meistri Wittelbachi õpipoisiks saades probleemivabalt identiteeti, kasvades üles peaaegu meistri kasupojana. Isegi siis, kui armastuse sunnil end eestlaseks tunnistanuna võiks see kaitserüü kaduda, jääb Mait Lutsule alles meistri austus ning lõpuks ei reeda poega siiski ka pärisisa, jättes kurjategija üles andmata. Teisalt on just seesama ambivalentsus tema huku põhjus: Mait Luts ei kuulu kuhugi, võiks öelda, et teda ei eksisteerigi, teda ei peaks olemas olema. Märgiline on muidugi üldse Mait Lutsu linnas elamise aeg: ta elab mahalõhutavas ja uuesti üles ehitatavas linnas (vrd Hennoste 2004: 80).

253 Soome kirjandusest sobib näiteks Maila Talvio romaan „Pimeänpirtin hävitys“ (1901) (Talivee, Finch 2015: 172). 254 Franco Moretti on näidanud, kuidas feodaalajastu – ja niisiis ka muinasjutuajastu254 – maailmapilt oli fikseeritud, kuningas ja kerjus pildil kujutatud alati seal, kus nad seisuslikult pidid olema, esimene üleval ja teine all; kodanlikus linnas sai maailmapildi pidevus aga üsna ajalise mõõtme, sest inimese staatus võis võtta ootamatu pöörde: eile tantsis vürsti ballil, täna seisab pandimajasabas (Moretti 2005: 120). 255 Talupoja liikumisvabadust soodustas alles 1863. aastal kehtestatud uus passikorraldus (vt Talve 2004: 379).

172 Romaani mitmed sündmused, aga ka Konrad Huberi või meister Wittelbachi isik, mõjutamata seisusest ega päritolust, veenavad seejuures, et romaanis kujutatud konflikt on süsteemi vastane, nagu on osutanud ka autor ise. Mait Lutz loodab surivoodil: „Haige vandus talle [poolvennale – E.-M. T.], rohekas vaht suunurgis, surma, piinarikast surma, ja mitte üksi temale, vaid kogu ta klassile, ähvardades lammutada ja rusudeks peksta nende kõrgi pesa seal üleval kaljuturjal, millega ta arvatavasti Toompead mõtles, sest selle õhtupoolne külg paistis aknast sisse.“ (Vilde 1970: 283) Ajaloolise romaani tegevustik ei toimu maa keskmes, vaid selle piiride lähedal; sisemised piirid on need, mis kutsuvad esile seiklusi, tekitavad hädaohtlikke olukordi ja pinget ning varustavad üllatustega; ühtlasi on sisemiste piiride ületamine tee rahvusühtsuseni (vt Moretti 1999: 34–37). Ajaloolises romaanis on alati tegemist ka reetmisega, mis näitab, kui nõrk on veel rahvuslik identiteet (Moretti 1999: 37); Vilde romaanis on reetmine väga mitmetasandiline ning ühtlasi kordusmotiiviline. Romaanis jutustatav lugu on juba iseendast tihedalt ruumilisuse mõistega seotud, takistused ja piirid ning konfliktiallikas on asetatud linnamaastikule; kõige algtingimuseks on tegelase liikumine, kõigepealt siirdumine ühest ruumist teise ning edasine ruumisisene piiririkkumine. Seejuures on piiriületus nii topograafiline kui ka lingvistiline (vt Talivee, Finch 2015: 167, 173). Siin lülitub teksti ilukirjandusvälist reaalsust (vt Niitra 2008: 171), kuna tegemist on reaalselt kirjeldatud linnaruumiga ning reaalsete punktidega linnamaastikul (vt joonis 4). Enne otsustavat topograafilist piiriületust, linna tulles, on Mait Luts Lasnamäelt Tallinna imetledes vaba maa kohustustest ja ka veel vaba linna lummast ning näib, et tal on oskust linna vaadata teatava läbinägelikkusega: „Õhtune päike kuldas veel merepinda Tallinna lahes, kui Mait Luts Lasnamäele jõudis. Alt orust sööstsid üles linna sihvakad kirikutornid, tõstsid turja hallid tornidega kindlusemüürid, haljendasid noore rohelisega kaetud matsakad vallid ja ruskas kirju majaderäga – Toompea kõrgilt kaljurahnu otsas, all-linn nagu kummardades ja küürutades tema jalge ees.“ (Vilde 1970: 48.) Mait Luts vaatab linna ülalt alla, talle kuulub teatav hetkeline, ruumiline võimupositsioon. Lutsu nägija-positsioon muutub linnas hiljem esiteks hägusaks, seejärel piinavaks (Vilde 1970: 262). Veel ühel korral nimetatakse sama kohta linna piiriks: siis, kui sinna viiakse karistatud Anija talupojad, läbipekstuna ja oma viimase väärikuse kaotanuna. Järgmine topograafiline piir Maidu jaoks on Kadrioru lossialev: „Ta valis endale korteriks ühe „sõbrahoovi“ alevis, mida Slabodkaks kutsuti ja kus ta isaga kord oli peatunud ja hobust söötnud. Tunni ajaga oli ta enda teetolmust puhastanud, tuliuue

173 kuue selga tõmmanud ning natuke keha kinnitanud. Siis välja õnne katsuma!“ (Vilde 1970: 49). Siin teeb Mait Luts läbi ühtlasi esimese moondumise: ta paneb linnariided selga. (Sellele sammule on küll juba eelnenud tema väljarabelemine sunnismaisusest, mida võib samuti lugeda toimunud hingeliseks piiriületuseks.) Linnavärav on topograafiline piir või ka filter (Lotman 1984: 208–209): „Aukartusega lähenes ta üle Vene turu Viru väravale. Paremal ja pahemal pool vägevad kindlusevallid laiade sügavate kraavidega, mille põhjas rohendas paksu kõntsaga kaetud vesi, vallidel aga pikad mustad suurtükid, mille tumedad suud ähvardavalt laskeavauste vahelt välja sihtisid. Siin ja seal vahisoldatid, tikkudega püssid seljas. Vallide tagant ja kõrvalt kerkisid vanad keskaegsed kaitsemüürid ümarikkude tornide, laskeaukude ja rõdudega. Siis tuli raske, võlvitud värav, mis, kui vankrid läbi sõitsid, tumedalt kõmises.“ (Vilde 1970: 49.) Mait paneb tähele linna kaht kaitseliini, tunnetab, et siseneb millessegi vallutamatusse; samas on juba tunnetatav tema enda väiksus või tühisus linna kõrval, vaatepunkti muutus: linna on kirjeldatud kui vägevat, laia, vana, sügavat, rasket, pikka, ähvardavat, kõrget, suurt. Mait Luts on Viru värava256 läbinult „linna ning kindluse sees“ (Vilde 1970: 49). Järgmine piir on keeleline, toimub tõlkeprotsess kahe semiosfääri piiril (Lotman 1984: 209; vt Talivee, Finch 2015: 173): „„Mait Luts on su nimi?” ütles Wittelbach seda [kubermanguvalitsuse tunnistust – E.-M. T.] lugedes. „Mait – kentsakas nimi! Muidugi talupoja nimi. Selle peame kohe ümber muutma… Kuidas peame oma uut õpipoissi hakkama hüüdma, lapsed?” keeras meister suu saksa keeles jälle oma perekonna poole. „Matiias,” otsustas emand kähku ja kuivalt. „Väga õige, Sanna, – Matiias olgu ta nimi.” „Lühidalt – Mati,” andis vanem tütar Emiilie nõu. „Hea küll, me hakkame sind Matiks kutsuma. Ega sul midagi selle vastu ole, poiss?” Mait oli selle ümberristimisega päri. „Ja ka su liignime võime natuke peenemaks teha,” ütles meister naeratades. „Luts – see on eesti sõna. Saksa antvärgil peab ka saksa liignimi olema… Mil viisil võiksime ta liignime natuke suursugustada?” „See on väga kerge,” naeris noorem tütar Berta, kes poisi tunnistusse vahtis, „ta kirjutagu oma nimes “ts” asemel “tz” – ja sakslane ongi valmis!”“(Vilde 1970: 53–54.)

256 Võõrkeeltes Savi värav (1362 porta lapidae, dictus leimporte – kivist värav, nimetatud Savi väravaks; 1366 lemporte; hiljem Lehmpforte (Zobel 2001: 140). Eestikeelne nimetus Viru värav on levinud rahva hulgas teadaolevalt vähemalt 19. sajandist (Zobel 2001: 141).

174 Konna Mait Lutsust saab nõnda Matiias Lutz.257 Ümberristimine oli vajalik (Jansen 2007: 470); eesti päritolu linlase keelevahetust on romaanis ühtlasi selgitatud: „see, kes saksa keelt rääkis ja pisut kooliharidust oli saanud, ei võinud enam eestlane olla, sest eestlane tähendas talupoega, ja talupoeg ei mõistnud saksa keelt ning oli koolitamata“ (Vilde 1970: 56). Nimevahetuse mimikrit on sel perioodil korduvalt kirjeldatud; mingi kultuuri piir kulgeb vaatleja asukohast (Lotman 1999: 18).258 Aspe jutustuses „Ennosaare Ain“ toimub sama protsess vastupidi: Olga Luukas seab Anton Enmannile tingimuseks, et tohib teda jälle Ainiks kutsuda. Cornelius Hasselblatt on nimetanud seda jutustuse põhisõnumiks: jõutud on punkti, kus ühiskondliku tõusuga ei pea enam teise leeri üle minema (Hasselblatt 2016a: 282–283). Vilde romaanis ületatakse järgnevalt mitmedki erineva tähendusega sümboolsed piirid all-linna ühiskonnas: õpipoisist selliks, sellist meistriks. Romaani lõpus ületab Mait Luts enda jaoks viimase eetilise, talle tähendusliku piiri: „Oktoobrikuu lõpul 1859 sündis vagusas Tallinnas vägivallategu, mis veel kaua auväärt elanikkude meeli erutas. Toompeal, kohaliku aristokraatia rahulikus linnajaos, tikkus ühel ööl hulljulge röövel kahe suurtsugu ja lugupeetud kodaniku elu kallale, teist nendest kardetavalt haavates.“ (Vilde 1970: 275.) Tema viimane tegu, millest saab sama hästi kui isatapp, on avalik ja sõlmub ootamatu varjundina linnamaastikku selle aristokraatse linnajao valvatud tänaval. Viimane piir linnas on ilmakaarte järgi tema linnatuleku suhtes vastasvärav linnamüüris: Matiias Lutzu kirst viiakse välja linnaväravast, mis juhatab Niguliste koguduse kalmistule. Niisiis on Mait Luts linnast läbi läinud. Seisustevaheline abielu, tõlgendatav ruumis liikumisena (Undusk 1998: 220), sage motiiv baltisaksa vastava perioodi seltskonnaromaanis (Lukas 2006: 260) leiab nimetatud perioodi eesti kirjanduses mitut sorti lahendusi: see kas ei teostu (näiteks Aspe „Ennosaare Ainis“ või Bornhöhe jutus „Orelimängija“), võiks teostuda (näiteks Vilde „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“) või siiski teostub (Kõrvi laenuline jutustus „Kiired kosjad“). Kohati on tegemist abieluga saksa, mitte sakslasega (vt Undusk 2013: 245), sellisesse seisusesse, mis loob linnaruumi puhvertsoone (Undusk 1998: 218). Liina Lukas on seisustevahelist saksa-eesti/läti

257 Romaani esimestes trükkides on Mait Lutsu linnapärane nimi Mathias. Alates 1929. aasta „Kogutud teoste“ väljaandest saab nimevormiks Matiias. (Sarnane muutus: Emilie → Emiilie, jt.) 258 Vilde romaanis „Kuhu päike ei paista“ ei kõlba kaupmees Nesselni endine nimi Nõges kaupmees- ega ostjaskonnas (Vilde 1960: 191); Christian Kannikese jutustuses „Head naabrid“ (1889) saab Kaarel Sambla nimest samal põhjusel poesildil Carl Moos (Kannike 1904: 568). Luiise Veber tögab oma vestluskaaslast: „Et teie oma nime ütlesite olevat Vaht – teie kirjutate teda vist Wacht –“ (Vilde 2010: 141). „Brunbergil saab Jüri Poolikust Pohling, Vilde Luts metamorfoseerib end, ta Mart on Martin (Koidu ajal). Petersoni trabant, Reinthal, kutsub pisikeses tõsises paroodias ka kogu Mudila seltskonna väljale kokku ja laseb „parema“ seisuse mehe Toril „Torry“ kirjutada.“ (Oks 1918 (1908): 54).

175 abielu nimetanud delikaatsemaks ja põnevamaks teemaks, mis tõelisuses oli mitteametlikult sage suhe, aga ametlikult tabuteema (Lukas 2006: 262).259 Vilde Mait Luts teeks meistritütre Berta Wittelbachiga abielludes korraga mitu pikka sammu: astuks linnaruumis madalamalt positsioonilt keskklassi, aga maarahva hulgast saaks ta sakslaseks, mitte lihtsalt saksaks. Muidugi ei ole siin tegemist sekkumisega kõrgemasse seisusse. Ruumiliselt on Mait Lutsu ja Leena Paju linn kujutatud joonisel 4.

Joonis 4. Mait Lutsu ja Leena Paju linn.260 1. Linna piir Lasnamäel; siit vaatab Mait Luts esimest korda linna ja siia aetakse Anija talupojad pärast peksu. 2. Slabodka (Sloboda), Kadrioru lossialev, koht, kus Mait peatub enne linna sisenemist (vt ka Talivee, Finch 2015: 168). 3. Viru värav, mille kaudu Mait siseneb linna. 4. Maidu kodu Rataskaevu tänaval meister Wittelbachi juures. 5. Lasteaed; roheline nurgake, Mait Lutsu ja Leena Paju juhusliku kohtumispaik siis, kui tütarlaps tuleb Harjuvärava kaudu linna.261

259 Eneken Laanese arvates on mesalliansi teema huvitav ja oluline (Laanes 2015: 134) ning vajaks selles kontekstis kindlasti uurimist. 260 Kaardi alus: Kluge 1856, Geometrischer Plan der Gouvernements-Stadt Reval; töötlus: Tiiu Pirsko.

176 6. Toompea; Anija meeste vangistamise koht; Leena teenistuskoht ning tema languse algus. 7. Vene turg, romaani pöördepunkt; Anija meeste karistamise koht. 8. Maidu ja Leena kodu Lühikeses jalas, all-linna ja Toompea piiril; üürike õnneaeg. 9. Matiias Lutzu/Mait Lutsu lõplik lahkumine linnast Nunnavärava kaudu Kopli surnuaiale. Joonega on kaardil tähistatud teekondi, mille võtavad korduvalt ette erinevad tegelased: Viru väravast all-linna, väravatest või all-linnast Toompeale, ja vastupidi, Vene turule. Peaaegu iga kord, kui piir Toompea ja all-linna vahel ületatakse, lõpeb traagiliselt (Anija talupojad vangistatakse, Leena Paju võrgutatakse, Mait Luts saab haavata). All-linn kaitseb oma kodanikke, Toompea kaljurünkal rakendab vägivalda nende suhtes, kes ruumiliselt alt üles liiguvad; selgelt eksisteerib kahe ruumiosa vastandus.

5.2.2. Linn ja trauma Üsna järsku lõikub romaani süžeesse ja linnamaastikku füüsiline vägivald. Tuglas on Vilde romaani nimetanud ka ümberrahvustamisveski kirjelduseks (1946: 1240; vrd Jansen 2004: 372); selle põhiteemana on mainitud eestlase imbumist linna ja taas ihaldatud positsiooni saavutades rahvusest loobumise küsimust (Alttoa 1965: 136). Selleks, et Mait Luts taas eestlaseks saaks – end n-ö tagasi tõlgiks –, läheb romaanis vaja dramaatilist sündmust, Anija meeste peksmist Vene turul, ja nende ravitsemist pärast meister Wittelbachi majas. Peksustseen on omamoodi romaani murdepunkt. Vilde on siin kirjeldanud tõestisündinud episoodi Tallinna ajaloost, talupoegade peksmist Vene turul linnavärava – Viru värava – ees 21. juulil 1858. Romaan puudutab uue agraarseaduse kehtestamise viibimisega seotud talupojarahutusi: teorendi abiteost 1856. aasta talurahvaseaduse vääritimõistmise tõttu keeldunud Anija ja Kurisoo valla talupojad tulid kubermanguvalitsusse mõisniku omavoli peale kaebama, neid karistati aga ilma igasuguse kohtuta selle eest ihunuhtlusega. Vilde kirjutas saateks kordustrükile kogutud teostes: „Anija valla peremeeste jäle peks, millega aadel oma kõikvõimu ka kodanlusele keset kubermangu pealinna suvatses ad oculos demonstreerida, võis järelikult minu linnaromaanis esineda ainult illustreeriva episoodina.“ (Vilde 1957: 272).262 Linnakodanikud tõlgendavad sündmust romaanis kui Toompea „junkrute“ katset näidata linnakodanikele oma

261 Läbi keskaja ja hiljemgi tuntud kui Schmiedepforte, Sepa värav (Zobel 2001: 141). Harjuvärava eestikeelne nimetus pärineb ilmselt 19. sajandist (vt Zobel 2001: 141). 262 Autorilt. Kogutud Teosed XXII, 1929.

177 ülimust ja võimu (Vilde 1970: 127).263 Talupoegade peksustseeni on vaatamata selle vahepalalikule eraldiseisvusele nimetatud süžee orgaaniliseks osaks (Alttoa 1965: 137) ning episood mängib psühholoogiliselt olulist rolli peategelase arenguloos. Sisuliselt saksastunud Matiias Lutzile meenub seeläbi tema päritolu ja ta teadvustab, nähes maarahva hulgast pärit teenija Leena Paju leebust haavatute kohtlemisel, endale ka oma tõelist kiindumust – võiks öelda, et ta ärkab unest. Unest raputatakse ka vähemalt korraks rahulik provintsilinn. Maire Jaanus on osutanud, et võim ja trauma on alati olnud lahutamatud; trauma purustab inimest või rahvast katvad haprad tsivilisatsioonikihid, võim võib hävitada subjekti sümboolse staatuse ja autoriteedi (Jaanus 2011: 146–147.) Ta lisab: „Kui meilt röövitakse meid koos hoidvad sümboolsed ja imaginaarsed samastumisalused, nagu nimi, rahvus, kodakondsus, keel, sugu, elukutse, konstitutsioonilised ja seaduslikud õigused, meie veendumused ja perekond, siis seisame silmitsi oma tühistatud isedusega ja näeme, et meie olemuseks on eimiski.“ (Jaanus 2011: 147.) Linna kui kindlat kaitset pakkuvat varjupaika on kirjeldatud juba romaani alguses, siis, kui Mait Luts linna siseneb (Vilde 1970: 49.). Peksustseenist alguse saanud sündmuste jada viib selleni, et Lutzult, vabalt linnakodanikult, võetakse ükshaaval kõik õigused; tema olemuseks saabki romaani lõpuks eimiski. Linna avalik „korralik“ ruum on justkui kindlalt kodeeritud käitumisnormidega sfäär, ühise kogemuse paik (Moretti 2005: 126–127). Linnaväljak on linnamaastikul olulise tähtsusega paik, osa avalikust ruumist, mis on ette nähtud paljudeks asjadeks – seejuures ka võimu manifesteerimiseks; romaanis niisiis sünge ja kompleksse sündmuse tunnistajaks. Vilde kirjeldatud Vene turust, mis asub küll linnavärava ees, saab romaanis turuplats, kus müüakse linna vabadust ennast. Kirjeldatud sündmust võib tajuda kui rünnakut linna enda vastu, seda peaaegu et füüsiliselt esiteks talupoegade peksmise kirjelduse kaudu, mis on sõnastatud kui linna rüvetamine. Sündmus murrab ka „tänavakoodi“: linn saab Anija ja Kurisoo meeste vanglaks, kus juhtuda võib lubamatu. Noore tütarlapse Leena Paju silmis võib sündmus tõlgendust leida ilmselt nii: linnakodanikud on ainsad, keda sel platsil ei ole õigust kellelgi peksta. Vilde ja kehalisus on omaette teema; kirjanikku on nimetatud autoriks, kes „diskursuslikku eestikeelsusse tõi keha kui probleemi“ (Liiv 2011: 413). Toomas Liiv on nimetanud Vilde loomingu kõige süngemateks lehekülgedeks üksikasjalisi kirjeldusi sellest, kuidas eestlasi pekstakse: „Karistamine, mahalaskmine ja ihunuhtlus kogu oma füsioloogilises kohutavuses on Vilde painaja, see on tema patoloogia“ (Liiv 2006). Vilde „töödeldav keha“ (ihunuhtluse stseenides, vt ka Liiv 2006) saab romaanis veel ühe võimaliku tõlgendustasandi: ka linna ennast võib tajuda millegi kehalisena, elustunud ja isikustunud maastiku rüvetamisena. Aktsendi lisab sellele omakorda hiljem Leena Paju häbi: arvatavasti võib

263 Turuplatsil toimunu on iseenesest seaduslik, lubatud ka 1856. aasta talurahvaseaduses: talupoegadele ihunuhtluse andmise õigus kaotati alles 1880. aastate kohtureformiga.

178 võrdusmärgi tõmmata ka Leena Paju kuju ja linna vahele, võrdsustada Leenaga juhtunut ning linna rüvetamist: linn ja naine, linn kui naine. Sündmust ennast on romaanis pikemalt kirjeldatud. Vene turule viidud ohvrid kistakse paljaks ning soldatid peksavad neid kohtumõistjate ergutushüüete saatel. Kuidas vaatab seda pealt vaba Tallinna linnakodanik? „Tardunud rahu, halvatud vaikus on seni ringi ümber seisvas rahvamüüris valitsenud. Silmad, mis seda veremängu näevad, ei suuda nagu uskuda, mida nad näevad. See on viirastus, unenägu, silmamoondus; niisugust koledust ja jälkust ei või ilmsi ette tulla. Aga aegamööda tuleb elu sellesse tardunud, halvatud, kahvatanud ahastusse. Sinised huuled tuksuvad, kinnipitsitatud kurkudest rabelevad hüüded välja, päraniaetud silmadest välguvad vihaleegid. „See on tapmine!“ möirgab korraga Konrad Huber.“ [---] „Seda ei tohiks keset linna sündida!“ tõuseb rahva rüpest teine vihast kõmisev hääl kuuldavale.“ (Vilde 1970: 126–127.)264 Protesti avaldab kõigepealt just võõramaalasest laudsepasell Konrad Huber, linna võõralt maalt tulnud, kõike teistsuguse pilguga vaatav mees. Mait viib pärast oma kasuisa Konna Jaagu meister Wittelbachi majja haavu siduma. Seal tabab teda äratundmine: „Seal rahitud, lõhastatud ihudega ägavad mehed kummuli sängides, nende peal halastaval kummardusel noor toimetav tütarlaps [Leena Paju – E.-M. T.], kelle hämmastunud lapsesilmadest ebateadlik heldimus kõneleb, kelle õrnast lapsenäost ebateadlik aitamisagarus, heategemise õhin vastu helgib. Ja kõigele heidab aknaist viiliti sissevoolav ehapunetus värisevat, lepitavat, palvetavat kuma. Ning halastajaõe noore valkja pea ümber virvendab õrnalt, salaja sirbike kullakarva paistet…“ (Vilde 1970: 140.) „[---] Ka too noor tütarlaps teadis, mis on talupoja viletsus. Temagi on nende keeletute kannatajate seast võrsunud ja selle vägivalla all vingerdanud, mis kõikide peal lasus. [---] Mait Luts tundis, nad olid seltsimehed – see noor tüdruk, Konna Jaak ja tema ise…“ (Vilde 1970: 153). Eneken Laanes on näidanud, kuidas Bornhöhe „Tasujas“ Jaanus teadvustab sarnaselt oma kuuluvust – kui teadlikku valikut (Laanes 2015: 128; 132).

264 Kõlab siiski ka väide: „Kui mõisnikud oma talupoegi peksta tahavad, siis peksku neid oma mõisades, mitte linnas avalikul platsil!“ (Vilde 1970: 127)

179 Õrna naise tegelaskuju, kes ravitseb haavatuid, võiks Vildel kui võimalikul kaasautoril olemas olla juba alates romaanist „Vallimäe neitsi“; kaude inspireeritud Krimmi sõjas sõdurite haavu sidunud Florence Nightingaleʼist, kellest oli kirjutanud Friedrich Reinhold Kreutzwald (Salu 1964: 33).265 Roosmarii Kurvitsa järgi ilmus koos 20. sajandi alguse sõdadega ajakirjanduses naistest avaldatud piltidele halastajaõde, mehe abiline, kes põhimõtteliselt tegi sedasama, mida eeldati naiselt kodus, ent nüüd mitte enam privaatsfääris, vaid ühiskonna teenistuses (Kurvits 2013: 160). Leena Paju on omamoodi nendegi naiste paralleel. Kirjeldatud sündmuses pannakse proovile ka alati linna atmosfääri kuulunud vabaduse mõiste, uskumus, et „linnaõhk teeb vabaks“. Inna Põltsam-Jürjo on kirjutanud keskaegset Tallinna käsitledes, et linna tuleb alati vaadelda tervikuna, millele on omane teatav ühtekuuluvustunne: see paneb aluse normidele ja reeglitele (Pltsam-Jürjo 2013: 8); Vilde siinses stseenis on tajutav just selle normistiku jäme rikkumine.

5.2.3. Naine Tallinna linnamaastikul Tallinna linnamaastikku põimunud Leena Paju lugu avab üldse naise võimalusi omaaegses linnaühiskonnas. Naine kuuluski n-ö privaatsfääri ja tema võimalused olid piiratud (Hinrikus 2011: 74–75). Leenagi on tegelasena piiririkkuja: temaga toimuvad sündmused leiavad enamasti aset avalikus sfääris. Tiina Kirss on rõhutanud, et Vilde romaanis „Mahtra sõda“ on soolisele aspektile pööratud tähelepanu „tõhus, läbiv ning laiapõhjaline nagu ka Zola kuulsamates romaanides ega piirdu ainult nais- ja meespeategelaste romantiliste suhetega, mis justkui lahendaks hõlpsalt ühiskondliku ebaõigluse“ (Kirss 2013: 608). Nii on see ka romaanis „Kui Anija mehed Tallinna tulid“. Esimeseks ebaharilikuks ettevõtmiseks on Leena Paju linnatulek, põgenemine mõisniku omavoli eest; ta tuleb ilma loata keskkonda, mis on talle täiesti võõras ja ka keelatud. Leena hilisem võrgutaja, tema leivaisa poeg parun Gotthard von Riesenthal väidab tütarlapsele, et „maal on noortel tüdrukutel palju parem elada, sest linnas lähevad nad kergesti hukka” (Vilde 1970: 237). Lieven Ameel on osutanud, et linna pahedele alistunud noore tüdruku lugu on tavaline topos realistlikus-naturalistlikus kirjanduses (Ameel 2013: 72); sajandivahetuse Põhjamaade ärkava rahvustunde ja vohavate ühiskondlike pingete taustal sündinud kirjanduses oli see aina enam kasutusel kui vahend, millega tõstatada poliitilisi ning ühiskondlikke probleeme (vt Ameel 2013: 65–76). Leenaga juhtunu on romaanis võimas kordusmotiiv: uuesti teostub Mait Lutsu ema saatus. Mõlemad naised kannatavad n-ö kahepaikse kõlbluse tõttu (vt Sillaots 1925: 24–26); hukka ei mõisteta siin mitte võrgutajat, vaid teo ohvrit. Ka Vilde romaanis „Lunastus“ (1909)

265 Vilde romaanitriloogia igas osas on olemas „Vallimäe neitsi“ tegelase Martaga sarnane ingelliku neiu kuju, kes lõputu halastuse ja hellusega verele pekstud talupoegi ravitseb; Huntaugu Miinale ja Leena Pajule lisaks näiteks Kiiski Elts „Prohvet Maltsvetist“ (Salu 1964: 38). Marta Sillaots on Vildet naiste kujutamisel pidanud parandamatuks romantikuks (Sillaots 1925: 5).

180 koormavad Jensine Nielseni samasugused väärarvamuslikud orjuseahelad nagu kirjaniku ajaloolise triloogia naistegelasi (Sillaots 1925: 27). Livia Viitol ei ole Leena Paju arvanud Vilde naisemantsipatsiooni-teemaliste teoste kangelannade hulka (Viitol 2012: 120). Põhjuseks on kindlasti Leena osaline passiivsus, tema ikkagi kodule ja pereelule suunatus, ent Vilde naisekuju selles romaanis ei ole siiski staatiline, vaid arenev; traagiliste sündmuste ja isiklike kannatuste mõjul saab Leena Lutsust lõpuks iseseisev naine 19. sajandi teise poole Tallinnas – võiks isegi küsida, kas uus naine (vt Hinrikus 2011: 76). Tema kujus kehastub üldse linlase ja kogu linna uueks muutumine; seda ehk isegi rohkem, kui Mait Lutsu isikus, kes pinges murdub. Lühidalt väärivad muutused ka lähivaatlust; esimene, Mait Lutsuga analoogne muutumise faas, on kirjeldatav järgmiselt. Leena Paju tuleb põgenikuna linna jaanikuu lõpus 1858 ja leiab meister Wittlebachi juures kaitset, peavarju ja tööd. Ta sobitub kergesti uude keskkonda, muutes oma riietust ja omandades linlikud kombed; kohalikku suhtluskeelt ehk saksa keelt oskab ta varem. Tema välimus ja käitumine muutuvad nii kiiresti, et kui Mait Luts teda sügisel Kadrioru pargis kohtab, on maatüdrukust saanudki uues keskkonnas sundimatult käituv, näiliselt ka uude ühiskonnakihti kuuluv linlane: „Noor neiu oli välimuselt ruttu linnaliseks arenenud. Ta kandis kübarat, moekohast soengut, kindaid ja päevavarju. Ta ei tuletanud enam kuigi palju seda tütarlast meelde, kes, rätik peas, soome kingad jalas, komps käes, ligi kolme kuu eest Lasteaias Matiiase ees seisnud ja meister Wittelbachi juurde teed küsinud. Noormees pidi imeks panema, kui vabalt ja koduselt ta ses uues laadis liikus. Noorest daamist, kes temale praegu kergel, väledal sammul lähenes, ei võinud enam naljalt oletada, et ta kusagil popsihurtsikus oli lapsepõlve mööda saatnud ja seni alaliselt maal elanud, vaid see oli ilus, peen, parema kodanikuseltskonna neiu, kes talle väikese käe mustas kitsas kindas vastu sirutas.“ (Vilde 1970: 208). Muutus on olnud siiski vaid väline. Mait Luts ei oska selsamal päeval neiule Pirita jõel abieluettepaneku tehes aimata, et tõus teenistusse Toompeale, aste ülespoole nii ruumiliselt kui ühiskondlikult (vt Vilde 1970: 241), on lõppenud juba traagiliselt: neiu on Gotthard von Riesenthali ohvriks langenud, sest on otsustanud linnaloa eest maksta oma kehaga. Leena vallaslaps sünnib aprillis 1859, niisiis on neiu alistumine noorparun Riesenthalile toimunud üsna vahetult pärast Anija meeste peksmist Vene turul. Leena otsuse tagamaa jääbki osaliselt ebaselgeks, arvestades, et veel maal elades suutis ta nii meelitustele kui ka vägivallale vastu seista (vt ka Sillaots 1925: 27). Otsus on vähemalt osaliselt üsna pragmaatiline (Leena kannatab vastamata armastuse käes, teades, et tema armastatud mees Mait Luts on teise neiuga kihlatud; ta ise tahab aga igal juhul jääda linna, mehe lähedusse, ning soovib maatöö orjusest ja vägivallast pääseda) (Vilde 1970: 238). Ent Leena võrgutamine paruni poolt on ka rohkem või vähem vahekorda sundimine meelituste, ähvarduste, vangistamise ja alkoholiga: „„Minu vastupanek oli nõrkemas. Ja kiusaja piinas mind edasi, kuni olin poolsurnud, ja sundis mind jooma, kuni ma enam mõistusega mõelda ei jaksanud.

181 Mul oli tunne, kui oleksin ma ihult ja hingelt halvatud, kui oleks minus kõik kustunud ning tardunud. Ainult niipalju leidsin veel jõudu ja taipu, et talt priiusekirja ära võtsin ja varjule viisin – siis olin kadunud.”” (Vilde 1970: 243.) Leena ei aima priiusekirja vastu võttes, et on tegelikult juba omandanud õiguse linna elama jääda; ta usub end ikka veel kuuluvat oma mõisnikule ja ohverdab niisiis linnamüüride varju pääsemise nimel oma keha. Neiu on selleks ajaks juba kogenud, et linn võib teda päästa (vt Vilde 1970: 184) ning ühtlasi näinud Anija meeste peksustseenis oma silmaga seda, kuidas mittelinlase elu ega au ei maksa midagi. Leenaga juhtunus on oluline sündmuse toimumine siseruumis ning seega lisaks piinava saladuse tekitamine. Mait Lutsust erinevalt suudab Leena Paju (siis juba Leena Luts) juhtunust toibuda ja saavutab lesena teatava nukra iseseisvuse. Tema ängistav saladus pakub romaanis lisaks veel üht linnamaastiku tajumise viisi. Leena sisemiste piinade valguses, tema palavikuliste unenägude maailmas pärast läbielatut on linn, milles ta liigub, unenäoline ja võõrandunud. „Leena ei vastanud, ta naeratas ainult. Ta silmadel oli vaade, nagu elaks ja liiguks ta unenäos.“ (Vilde 1970: 216.) Uni ja unenägu saavad kogu romaanis mitmesuguseid tähendusi ja on olulised mitme tegelase puhul. Uni on Leena puhul piinav või siis hoopis magus, väsinud uindus (Vilde 1970: 216), kogu linnarahvale on see viirastuv silmamoondus, lummutus, palaviku-unelm (samas: 230, ka: 126), või seostub Mait Lutsu halvast unenäost ärkamise lootusega „...kinnita, et ma und näen, sonin, jampsin!“ (samas: 257). Mõnikord on tegemist päevasel ajal une nägemisega: pärast seda, kui Leena Maidule oma õnnetusest pihib, hakkavad meest piinama kujutluspildid (Vilde 1970: 262). Uni ei ole peaaegu kunagi ei sügav ega värskendav. Unest ärkamist on samuti mitmesugust; ärkamised ja äratamised laienevad romaanis kogu loole, aga ka linnale. Maidu edu linnas on romaani alguses kindlasti unenäoline või unistuslik. Tema ärkamine ilusatest unistustest on alati ootamatu (seegi on kordusmotiiv, kui arvesse võtta esimene etapp linnas kui uni/täitunud unistus – ja sellest üles ehmumine Anija meeste õnnetuse paistuses; järgneb otsekui õndsas unes veedetud abieluõnne algus; une katkestab piinarikkalt Berta Wittelbach). Painav on Leena suutmatus „ärgata“ ja kõnelda, mis on temaga juhtunud – noores naises pulbitseb rahutus (Vilde 1970: 223), ta ei suuda jutustada ning otsib võimalusi vaikimiseks: „See pilk väljendas piina, kannatust ja ühtlasi härrast palvet: Vali mees, halasta mu peale ja jäta mind rahule!“ (Vilde 1970: 213). 266 Nii saab linnast ühtlasi painajalik unenäomaastik.

266 Vrd Gogoli Peterburi, kus muserdatud tegelased hulguvad illusioonide ja meelepettuse linnas, või Dostojevski unistajate ja palavikuunenägude maailm (Hennoste 2004: 81).

182 5.2.4. Modernistliku romaani suunas Tiit Hennoste nii varast modernism tulemise eesti kirjanduses perioodi ei erista (Hennoste 1993c: 71), ent Vilde romaanis võiks aimata ka juba modernistlikule romaanile omaseid jooni. Välise kirjelduse kõrval on siin juba suuresti aineks inimese sisemaailm, eriti Maidu ja Leena piinav mõttemaailm (vrd Hennoste 1993b: 63). Peategelast Mait Lutsu näidatakse Vilde romaanis oma arenguteel: keset romaani toimuv sündmus, Anija meeste peksmine, ja Maidu otsekui siis järsku teadvustatud tunded Leena vastu põhjustavad temas endassesüüvimise, tegelase enesevaatluse, omaenda mõtete ja tunnete analüüsi ja refleksiooni (vt Hennoste 1993b: 63). Ta otsustab selle pinnal ka oma saatuse. Romaan peegeldab üleminekuseisundit maalt linna, ühe kaua kestnud maailmakorra lagunemist, teemaks on üksiti isakaotus267 või autoriteedi kaotamine (vt Hennoste 1993c: 69– 70). Modernist näeb indiviidi ja ühiskonda vastanditena (Hennoste 1993b: 65) ning Vilde on autorina kahtluse alla pannud nii sotsiaalse organisatsiooni kui ka moraali traditsioonilised väärtused (vt Hennoste 1993b: 65). 19. sajandi üheselt seletatav maailm oli romaani kirjutamisajaks lõppenud, selle hingekell on siinkohal sisse kirjutatud pool sajandit varasema aja kirjeldusse (vt Hennoste 1993b: 65) – tulem on muutuv, kindlusetu, isegi ehmatav. Üks modernistliku romaani võte on kollaaž (Hennoste 1993a: 41, 1993b: 63), mida Vildel markeerib näiteks mitme erineva allika kasutus. Leitmotiivina kordub romaanis naise saatuse kirjeldus. Vilde romaan lõppeb küll realistliku romaani kujul, kuna modernistliku romaani lõpp oleks avatud (vt Hennoste 1993b: 62). Avatuse tunnet tekitab siiski romaani suhe oma avaldamisajaga; see on kahekordne, n-ö topelttekst, ja linnakirjelduses seega ühtlasi topeltmaastik. Romaani ja kirjutamisaja vahel tekib siiski veel vastandus, mis teeb vahet kahel ajastul, avaldudes teose rütmis: Mirjam Hinrikus on osutanud modernsuskogemuse väljendamisel muutunud ajatunnetust (Hinrikus 2011: 41); Vilde kujutatud provintsilinnas aeg ühtpidi peaaegu et seisab. Sündmustiku dünaamilisus lähtub millestki muust: see on iseäralikult ruumiline ja sotsiaalne ühekorraga, ja avaldub linna muutumises. Vilde romaan võiks peegeldada ka üht sellal linnaruumis reaalselt toimunud protsessi: Tallinna linnasüdame nihkumist Tallinna Raekoja platsil asunud Vanalt turult nn Uuele turule. Vanalinna on tajutud pikalt just võõraste linnana (vt Hallas 1995, Sillaots 1939: 86). Raekoja platsil oli Turg ehk Turuplats, revalaste kaubavahetuskoht, asunud 13. sajandi algusest (Zobel 2001: 38). Turu äraviimine Raekoja platsilt toimus 1896. Turg oli eesti maarahva side linnaga, selle viimisega tulevase Estonia kõrvalkrundile pandi ühtlasi paika eestlaste linna uus keskus (Hallas 1995: 105). Estonia krundi saamine siiasamasse 1902. aastal oli omaette saavutus, sest esialgu pakuti teatrile krunti „Liiva peal“ (Hallas 1995: 105). Estonia

267 Rääkida võiks koguni kahekordsest isakaotusest, tegelase isiklikul pinnal ja ühiskondlikul tasandil.

183 hoone „seljakeeramises“ vanalinnale on nähtud sümboolsust, ehkki selle taga oli ka loogiline ärikülje paigutamine turu poole (Hallas 1995: 106.)268 1905. aasta sündmused võrdsustasid Estonia-taguse Uue turu omakorda uue linnasüdamega; sündmus ja koht on ka mainitud enamikus hilisemates suurtes ajaloolistes panoraamromaanides A. H. Tammsaarel, Karl Ristikivil jt (vt Hasselblatt 2005, eriti 2005: 866–867). Ent ruumilise liikumise oluline märge on juba Vilde kujutatud talupoegade peksustseen sealsamas Viru väravate ees Vene turul pool sajandit varem.

5.3. KOKKUVÕTTEKS: LINN KUI TEGELANE Vilde romaan „Raudsed käed“ tõi eesti kirjandusse täiesti uusi, n-ö moodsaid linlikke teemasid: see kujutas uutmoodi töölislinna, linna-masinat oma vahetus kaasajas. Romaanis vahendatud Kreenholm on võluruum, mis lummab niisama palju kui hoiatab. Süvitsi on siin kujutatud linnatulekuga kaasnevast keskkonnavahetusest tulenevaid probleeme, ühe täiesti teistsuguse ruumi ja maastiku, seega terve maailma vahetumist teiste vastu; naiste ja meeste uusi suhteid sellises uues keskkonnas ja muutuvaid sotsiaalseid suhteid linnas. Villem Luige kujus näeb maalt linna tulnud talupoega, kelle vabrikutöö sandistab ja hukutab. Vabrikulinnas sündinud Juuli Luige kujus sünnib oma saatuse vastu mässav naine. Nagu Vilde varasemas loomingus, on siin kirjeldatud lähemalt linna kolinud eestlaste elutingimusi, eeslinna asemel on romaanis aga töölisalev. Vilde Kreenholmi töölisasula on omamoodi linliku oleviku kvintessents: uue klassi häll. Siin kaob ka varasema agulimaastiku osaline ajatus, muutunud on rütm: vabrikuasula kiirustab halastamatult nagu masin, suunates inimest omatahtsi ja rangelt; elatakse vabrikuvilest vabrikuvileni. See ajajaotus on iseloomulik ka vabrikuasula miljöö edasiandmisel. Siin erineb vabrikulinn otseselt „päris“ linnast – selle aega jaotab siiski kirikukell, nagu näiteks Bob Ellerheina Tartus. Romaanis on linnatuleku motiivi kujutatud piiriületusena ühest ruumist teise ning oluline on siingi esiteks visuaalsus ehk linnaruumi nägemine ja vaatamine/vaatlemine. Teisalt on üsna algusest tunnetatav elurütmi muutus, mis saadab lugejat läbi romaani. Vilde on lähemalt vaadelnud modernse linnamaastiku osa kujunemise protsessi ja jäädvustatud ka Narva linna ajaloos oluline etapp: vana barokklinna kõrval kerkinud Kreenholmi manufaktuuri ja selle juurde kuuluva tööliskvartali esimese poolsajandi lõpukümnend. Vilde romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ jutustab pool sajandit vanemast linnamaastikust, ent romaani lugemiskonteksti põimub paralleelselt kirjutamisaeg; siin kujutatud linna saab seetõttu vaadata topeltkodeeritud maastikuna. Ajaloolise romaani pinnal on olulised sotsiaalsed suhted, mis kõnetavad lugejat ühtaegu tema kaasaegsel linnamaastikul.

268 Kirjanduslik tõlgendus „seljapööramisest“ on Karl Ristikivi romaan „Õige mehe koda“ (1940), vt Talivee 2007.

184 Romaanis kirjutatakse läbi kõik eelnevalt juba nimetatud linnakirjutuse võtted (neile on osutatud kohati seetõttu juba ka eelmises sisupeatükis). Nagu romaanis„Raudsed käed“, on ka siin tegemist looga piiriületusest ja tegelaste (traagilisest) siirdumisest üle semantilise välja piiri. Peategelase Mait Lutsu tee kulgeb peaaegu algusest lõpuni linnamaastikul: see algab poisipõlves linnaväravast sisseastumisega ning lõpeb tema puusärgi väljaviimisega Nunnaväravast. Tema eluteekond linnas, teatav üleminekuseisund, on vahendatud kohati reflektiivselt, ühiskonnale vastandunult, maailma lammutada ja muuta ihkavalt. Tema isikus peegeldub ümberrahvustumise küsimus; tema rahvuse valik on teadlik otsus. Vilde Tallinna linnamaastiku muudab dünaamiliseks tegelaste ruumiline liikumine, see jutustab lugu linnaruumi muutumisest ning on ülekantav oma linna sünniprotsessi. Piirikonfliktist perifeeria ja tsentri vahel sünnib romaanis pikapeale uus linn, Tallinn 19. sajandi teisel poole muutuste künnisel; tallinlasest lugeja jaoks rääkisid paralleelselt kaasa murrangulised sündmused tema oma linnaruumis. Vilde linnakirjeldus haarab ühtaegu miljööd ja õhkkonda, Mait Lutsu Tallinna on kujutatud kord unistuste, kord painava une linnamaastikuna. Traumanarratiiv kanaliseeritakse siin ruuminarratiivi, mis on osaliselt esitatud juba tuttavate võtete abil: punktiirne linnakirjeldus, tegelase liikumine linnas, erinevate piirkondade ja ruumide tundmaõppimine, nendesse süvenemine. Liitub aga lugemisaja ja kirjeldatud aja suhteline topeltkodeeritus, sellest tekkiv tähenduslikkus: dünaamilisust loob sotsiaalne tõus ja langus, ülekohus. Tegelasi ei suuna enam niivõrd linnaruum, kui nende enda vastuvõetud teadlikud otsused. Üheks tegelaseks linnamaastikul on naine, keda ei saa enam paigutada varasema naisekujutuse parameetritesse: nagu Juuli Luik, on ka Leena Paju valmis oma saatusele vastu hakkama. Kahe romaani peategelastel on oluline erinevus. Villem Luik kohandub linnaga ja alistub sellele; ta ei tee olulisi katseid midagi muuta, elades pigem sissepoole pööratult / omaenda siseruumi suunatult. Mait Luts püüab siiski linna muuta; ehkki katse lõppeb traagiliselt, on tema tegevus suunatud linna staatilise ja rõhuva osa vastu. Mõlemas romaanis on linn-eluruum juba ka omaette tegelane. Kord on see kultuurikujund, mingite väärtuste ja käitumiste sotsiaalne väljendus, kord aga isikustatud tegelane; näiteks koletisena tajutav linn-masin. Vilde romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ äratab või elustab kujutatud linna kehaliste painete kaudu, kehamälu kaudu (vt Sakova 2006). Tekib ka paralleel – Leena Paju isik ja linn. Romaanis on kirjeldatud linnamaastik tajutav teravalt just tegelasena, kes saavutab teatava kehalisuse mõõtme nii tegelaste arengulugude kaudu kui ka iseendana. Linn on kohati tardunud rahu või veremaastik, unenäomaastik; selle atmosfääri pingelisus on aimatav. Võiks üldistada: Vilde, kes pidas pikka linnakogemust ühe linna mõistmisel väga oluliseks (vt Tilga 2013: 74), on andnud oma romaani eestlastest tegelaste traagilise saatusega 20. sajandi alguse tallinlasele juured, põhjuse seda linna ja selle ajalugu

185 tajuda kui midagi pikalt iseendaga seotut. Mõlemas Vilde romaanis süveneb ruumi, aja ja inimese seostamine, uue aegruumi tekitamine. Vilde tunnistas end elu lõpul rohkem linlaseks kui maaelanikuks. Ta oli (suur)linnainimene, keda on peetud nii loomingu kui ka elustiili poolest oma ajast eest olevaks (Tilga 2013: 6–7).269 Tallinna ajalehe Teataja sisendatud usus, et ülemvõim linnas võib kuuluda ka eestlastele (Brüggemann, Tuchtenhagen 2013: 229), oli suur roll ka Vildel. 1904. aastal Tallinna volikogus võimule tulles oli eestlaste eesmärgiks ehitada Tallinnast korralik eesti pealinn, kaasaegne suurlinn (Hallas 1995: 90),270 1906. aastal sai Tallinn esimese eesti soost linnapea, Voldemar Lenderi. Franco Morettit parafraseerides võib öelda, et kui inglise lugejale pakkusid rahvusriigi mõistmiseks sümboolset vormi Jane Austeni romaanid (Moretti 1999: 20) 271, siis Eesti vajas oma riigi tekkeks pealinna. Kuna hääleõigus oli vaid majaomanikel, siis võib küsida, kas tänu kirjanikule sai mitte ainult kinnisvara omav kodanlus, vaid ka kõikuvama jalgealusega linnaelanik-lehelugeja kaude osaleda linnaloomise protsessis? Vildele olid alati olulised inimõigused; just siis konkureeris rahvuslusega sotsialismi idee ning rahvuse ja riigi sünni suhe on keeruline (Brüggemann 2016). Väheoluline ei ole romaani toimumis- ja kirjutamisaja vahel tekitatud pingeväli. „Tekst peab tugevasti haakuma oma kaasajaga, et uut paika luua“, on öelnud geokriitika rajaja Bertrant Westphal (Fridolin, Tüür 2016: 37). 1904. aastal takerdus tsensuuri Eduard Bornhöhe Kose-Uuemõisa mässu 100. aastapäevaks kirjutatud ajalooline ülevaade neist rahutustest; Eesti Postimehes jõudis ilmuda sellest vaid algus (Viitol 2012: 56). Selle mässu eestvedajaid peksti Tallinna toonasel turul Raekoja platsil 1805. aasta sügisel (Erelt 2005). Küll aga taasavaldati 1905 uuesti Bornhöhe „Tasuja” ja „Villu võitlused“; ka need tekstid saaks kaude hõlmata Tallinna kohaloomeprotsessi. Vilde romaani puhul saab linnast üleni mälumaastik. Mälu sõltub „mälupaigast”, mis mäletab konkreetset sündmust; mälukollektiivi identiteedile on Vilde kujutatul oluline tähendus.

269 Vilde unistas seejuures ka kodust Münchenis, Londonis või Pariisis (Tilga 2013: 6–7). 270 Vrd nt 1934. aastast pärinevat kirjeldust, kus baltisaksa memuaristikas võib tajuda ka etteheidet: vaiksest ja väiksest veneaegset linnakese on saanud rohkete korstnate ja rikutud õhuga metropol (Thomson 2003: 110). 271 Austeni romaanide lähtepunkt on väljamõeldud härrastemaja introvertsel talupoja-Inglismaal, lõpp-punkt aga maailmale avatud suurlinnas Londonis (vt Moretti 1999: 18).

186 KOKKUVÕTE

Aino Kallase järgi on Noor-Eesti eelne kirjandus „tervena enam või vähem talupojakirjandus, nii ainevalikult kui tasapinnalt“ (Kallas 1921: 22). Talupojakirjandus hakkas linna kolides otsima võimalust kirjeldada uut keskkonda; Kallaski nimetab lugejate hulgas maarahva kõrval linnade väikekodanlust (Kallas 1921: 22). Selles kirjanduses võiks peegelduda perioodi mitmelaadne murrangulisus, seejuures ka kirjandusliku ruumimõiste laienemine (vt Lapin 2000: 6). „[T]eha linnast poeesiat saabki ainult linna materjaliks võttes ning oma hoiakut, oma vaatepunkti keskseks asetades.” (Hennoste 2004: 81.) Uus ruumimõiste oli keeruline. 19. sajandi keskpaigas, „industriaalühiskonna tulekul muutusid eesti linnad assimilatsioonikateldeks, saabus saksastumise kõrgaeg“, on kirjutanud Ea Jansen (204: 372). Ent päriselt ei assimileerutud; olid juba olemas rahvuse kujunemise eeldused (Jansen 2004: 372), linnadelgi oli oma roll rahvuslikus liikumises, kuna liikumise aktiivi kuulunud äratajatest elas osalt seal (Laar 2005: 382); linnadest pärines kultuurialgatus, mille teostamisel aitas maa (Kruus 1920: 40). 19. sajandi teisel poolel seostati linnadega võõrast keelt ja meelt, probleeme nagu kadaklus ja oma rahva mahasalgamine: see peegeldub näiteks rahvalaulus nende kogumise kõrgajal 19. sajandi lõpus (Jaago 2013: 502), ning kunstluules. Veel 20. sajandi alguses, kui linnast oli saanud vastuvaidlematult tõmbekeskus, väideti, et eestlus püsib niikaua, kuni Eesti maa on eesti põllumehe valduses; maapoliitika oli suunatud sellele, et võimalikult palju eestlasi jääksid seotuks maaga ega rändaks välja või linna elama (Karjahärm, Sirk 1997: 220–221).272 Eriti Tartu eesti ringkonnad nägid linnas ohtu rahvuse olemasolule, elujõule, tõutervisele jms (Kruus 1920: 57–64, vt ka Jansen 2007: 191). Omavahel vastandusid Tartu Postimehe ringkond ning linna suhtes leebem Tallinna Teataja. Oleviku toimetaja Ado Grenzstein kirjutas juba 1897: „Linnad on hariduse asupaigad, linna elanikud esimesed hariduse andjad. [---] Linnlane sammub ees, talulane taga.“ (Grenzstein 1897: 1). Teisalt on ta tõdenud uue muutliku elukeskkonna ebakindlust: „Talulase elu ei seisa kaugeltgi sel mõõdul uue aja muutuste nõudmiste all kui linnlase elu olu. Uued ülesleidused, tehnika edenemine, raudteede ehitamine, seltskonna südametuksumine ja mitte kõige vähem politika eluliikumine nihutavad alatasa linnlase jalgealust teisele.“ (Grenzstein 1897: 2).

272 Näiteks on Juhan Luiga 1911.aastal Päevalehes kirjutanud: „…linn oma ruumipuuduse, võimatute korteriolude mõjul oma elanikud kehaliselt ära kurnab, kiduvusele viib ja sellega ebaloomulikke, vaimliselt ebaloomulikke kalduvusi avatleb…[---] Meie huvid on maal. Meie oleme põllumehe järeltulijad ja selle poolest on „Postimehel“ õigus: meil on praegu üksi talupojakultuur olemas.“ (Luiga 1995: 238).

187 Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnisson leppis linnakultuuri olemasoluga seetõttu, et „selle on sünnitanud Eestile vajalik tööstus, milleta Eesti jääb muule maailmale alla“ (Karjahärm, Sirk 1997: 257).273 Sajandi lõpuks ei olnud rahva maal elav enamus linna vastu enam endisel kombel vaenulik (Tuglas 2013: 22). 19. sajandi lõpul tõusis linnas „Eesti väikekodanline kiht“, mis küll ei hüljanud oma juuri; ideoloogia oli pigem endine talupojaideoloogia (Kruus 1920: 55). Eesti linn kasvaski n-ö välja maast. Talurahvaideoloogide tunnetatud maalt lahkumise tragöödia oli loomulik protsess normaalse liigendatud modernse ja elujõulise ühiskonna kujunemisel; seda mõistsid 20. sajandi linnaideoloogid nooreestlased (Jansen 2007: 303).274 Hans Kruusi järgi tekkis otsustav lahknemine alates 1910 (vt Kruus 1920: 65– 67); ning 1916 „teeb linn kolmandal sõja-aastal, revolutsiooni eel meie rahvusluse ideoloogias suurt võidukäiku“ (Kruus 1920: 70). Kruus on 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust Eestis käsitelles nentinud: „Ja lõpuks, kui vastupidiseid vaimustusi pole sünnitanud linn ja küla kunstis ja kirjanduses! Mõlemale on lauldud hümne ja mõlemale on lausutud needmisi; mõlemal on olnud oma laulikud ja oma sajatajad. Aegade arenedes on uues ilmas võitjaks jäänud linn, hoopis vägevamaid akkordi, sügavamaid värve ja liikuvamat hinge andes inimesele ja kunstile“ (Kruus 1920: 16). Väitekiri otsis vastust küsimustele, kuidas, miks ja kes kujutas linna eesti proosakirjanduses 19. sajandi lõpukümnendeil ja 20. sajandi alguses, paralleelselt linnastumisprotsessiga. Vaadeldaval perioodil oli tegemist mingis teatavas täiesti uues ja seejuures probleemses ruumis kohanemisega ning tekstidega, mis seda kogemust vahendavad. Algas linna kirjeldamine ilukirjanduses, mis tõi kaasa linnatunnetuse tekkimise. Paralleelselt jooksis maa ja linna piir selle perioodi alguses rahvuse ja seisuse piirilt. Tinglikult on perioodi täpsustatud Lilli Suburgi jutustuse „Liina“ ilmumisaastast (1877) kuni Eduard Vilde romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903) ilmumisaastani. Eesti kirjanikke on Carl Roberrt Jakobsonist alates liigitatud matsi- ja vurletüüpi keskkonnakogejateks (vt nt Tüür 2000: 174); „vurle“ on moodsa individualistliku linnaidentiteedi kandja (Hinrikus 2011: 104). Viimases uurimuse peatükis kirjeldatud tekstid kuuluvad autorile, kelle suhtes võib kahtlustada pika sammu astumist nn vurle poole; Vilde oli poisipõlvest peale linlane ning andis linnakeskkonda edasi ka juba linlase vaatepunktist. Aivar Jürgenson on kirjutanud: „[t]erritoriaalne identiteet tekib paiga ja seda asustava inimese vahel siis, kui inimene on selle paigaga loomingulises vahekorras“

273 Näiteks Virulase toimetaja Jaak Järv on 1884. aastal tunnistanud tööstuslikult arenenud riikide majanduslikku ja hariduslikku edumaad eestlaste ees (Pihlamägi 1999: 36). 274 Eduard Hubel tsiteerib Albert Kivika tegelase Aino sõnu linna külgetõmbejõu kohta: „Ent ühel hoobil vallutab linn nagu vääramata nõidvõim minu südame. Tänavate kärsik rütm lööb lakkamata kohinal minu veres. Ma tahan maitsta ja lõbutseda, meeletu-kirglikku lihameelist elu elada.” (Hubel 1925: 219.) Hubel lisab, et teadvuseta või teadlikult on mitmed kirjanikud sidunud kõik kurja juured linnaga, kust imbub „halbu mahlu maale“ (samas).

188 (Jürgenson 2002: 33). Ka kirjandusliku linna kujunemine on märk inimese – autori, kirjandustegelase, lugeja – soovist leida põhjust uut ümbrust kirjeldada; seda luua, sellest loomingut luua. Teemat avati ruumiliselt, eelkõige on kirjanduslikku linna analüüsi keskmes olnud mõiste „maastik“, mis tiheneb ja iseseisvub. Vaadeldud on seda, kuidas ruumikujutusse mõjuvad ühiskondlikud muutused, kogemused, uued tähendused, kuidas kasvab teadlikkus ühest keskkonnast, kuidas muutub selle kujutamine, linnamaastikule tekivad tähenduste kihid. Kokkuvõtlikult saab öelda: esialgsest visandlikust linnakujutusest, pelgalt maastikust silmapiiril, panoraamist, sai üha tuttavam koht; seda joonistasid nüüd raamatutegelaste-linlaste teekonnad linna ja linnas sees. Kirjandusteose tegelane astus linnaväravast sisse ja jäi sinna aina kauemaks. Lähiümbrust oli vaja lähivaates kirjeldada ja kaardistada, luua ümbritsevast ettekujutus. Linnaruum tihenes staatilisemast maastikust dünaamilisemaks miljööks. Linnamaastikule jäädvustati igale linnale olulised, iseloomulikud objektid, tekitati mingite sündmustega seostuv mälumaastik. Kirjeldati linnaühiskonna läbilõiget. Töös on vaadeldud ka seda, kui erinevalt või sarnaselt raamatutegelased oma ümbrust ja miljööd tajuvad. Tinglikult on siin töös analüüsitud kirjandustekstid jagatud kuuluma kolme etappi. Joonisel 5 ajateljele projitseerituna on näha, kuidas tegelikult ei saa tõmmata teravaid ajalisi piire eri etappide vahele, ent kujuneb siiski mingi üldpilt: linnakujutus süveneb autoriti, teosest teosesse. Igal autoril on olnud oma isiklik linnaga tutvumise aeg. Seda on kindlasti mõjutanud kontekst – ruumiline, ajaline ja kirjanduslik. Joonisel on kujutatud töös analüüsitud tekstid võrdluses mõningate ühiskondlike sündmustega.275

275 Jooniselt on näiteks näha, et Elisabeth Aspe jutustus „Aastate pärast“ on retrospektiivne, ent tekstianalüüsi põhjal võiks kuuluda siiski siinkäsitletud perioodi.

189 Joonis 5. Ajateljel on kujutatud analüüsitud tekstide kirjutamisajad. Lisatud on vastava perioodi olulisi ajaloosündmusi ning märgilisi (linna)tekste. Illustratsioon: foto Narva linnast u aastal 1870 (Narva linn, AM_8710 F 18103, Eesti Ajaloomuuseum, http://muis.ee/museaalview/2039212).

190 Kirjandusliku linnamaastiku kirjeldamine, selle loomise lugu kõneleb eelkõige piiridest ja piiriületusest. Franco Moretti on sidunud romaanižanri populaarsuse rahvusriikide tekkimisega (Moretti 1999: 17). XVIII sajandi lõppedes sai alguse hulk protsesse (muu hulgas industriaalne plahvatus, paranenud liikumisvõimalused, massiline sõjaväeteenistusse võtmine), mis kõik rebisid inimese kohalikust olustikust välja ja paigutasid ta määratult laiemasse konteksti. Paigatruuduse asemele tekkis laiem, rahvuslik dimensioon, mis vajas mõistmiseks uut sümboolset vormi, millel oli erinevalt hümnist või monumendist võime narrativiseerida tekkiv rahvustunne (Moretti 1999: 17, 20). Kaugus ei olnud enam võrdne saatusega: see muutus hoomatavaks ja kaardistatavaks ning selle kujutamine ei saanudki enam mahtuda külajutu žanrisse. Rahvused on modernne, industriaalajale omane nähtus (Jansen 2004: 338); Eestis on muutuste algus paigutatav veidi hilisemasse periood, 19. sajandi teise poolde. Ilukirjanduses peegeldub rändamine (sõjad, õppimine, tööotsimine mujal), seejuures muutunud ja kiirenenud liikumisvõimalused, seetõttu enda identifitseerimine laiemalt kui koduküla piires. Reisimine ja väljarändamine ning kauged võõrad linnad ühtpidi avardasid maailmapilti, teisalt aitasid kujundada isamaa-mõistet (vt Jansen 2007: 190). I etapp. Linnast kirjutamise algust tähistab teatav ü mb e r pa i gu tu mi n e r u u mi s : talupojakirjanduse, külajuttude tegelased külastasid mingil põhjusel linna, siis jäid sinna juba pikemaks. Linn avaldus ilukirjandustekstide kirjeldustes kui maastik silmapiiril, kus peegeldub rõhutatud linna-maa vastandust; maastik on defineeritav üsna selgelt nägemisviisina, mis aga teataval moel sekkub nii tegevustikku kui ka tegelaste ellu (nt Suburgi „Liina“, Aspe „Kasuõde“ ja „Ennosaare Ain“, Pärna „Must kuub“). Linnamaastiku kirjeldusse liitub müüte; kohati on see keskkond tekitatud mingite kindlate parameetrite abil, milleks on näiteks üsna kohaspetsiifilised linnalegendid, või on linnakujutuse aluspõhi intertekstuaalne: sellele annab tooni hoopis muinasmaastik, piiblimaastik, mõni ärkamisaegne maastik või kirjanduslik maastik: vihjatakse näiteks „Kalevipojale“, ärkamisaegsetele tekstidele, Koidula luulele; maastikku kirjutatakse sisse rahvustloovaid sündmusi (Põdderi „Bob Ellerhein“, Aspe „Ennosaare Ain“). Kirjelduses on poleemikat (Aspe, ka Suburg). Nii põimub linnakujutus ka rahvustloova maastiku diskursusesse. Kohati kätkeb see panoraam oma uudsusega hirmu (saksastumine, kellelegi võõraks jäämine; linn kui hukatuslik keskkond); ent seda osatakse ka juba karnevaliseerida (Vilde muhulaste laulupeol käik). Siia etappi saab paigutuda ka Ernst Peterson- Särgava „Paisete“ laastu „Issanda kiituseks“, mis on tunduvalt hilisema ilmumisaastaga, aga võtab hästi kokku „hirmutava linna“ kontseptsiooni. Siin loob linna ka tegelaste tekitatud võimalike maailmade rohkus (vt Eco 2005: 179): laulupeolinnal on niisama palju nägusid, kui on linnale mõtlejaid. Eestimaise linnamaastiku tagaplaanil hõõgub juba suurlinna kuma. Suurlinn võis kangastuda kui piiritute võimaluste, mõttepriiuse ja vabaduse asupaik, olla samuti midagi müütilist (Suburg, Aspe). Tegemist on teekonnaga linnani, mitte linna –

191 peale jääb võõruse, reisijutu vaatepunkt. Linnaga ei teki enamasti emotsionaalset sidet, seda kogetakse distantsilt; siia sobib mõistena kirjelduseks ka reisijutu- maastik (Aspe, Põdder). Linnakirjeldust on seetõttu ka vähe. Nagu rahvalaulus, nimetatakse eelkõige silmaga nähtavaid kategooriaid – torne, lippe, „uulitsaid”, linna juurde kuuluvaid sadamates randuvaid laevu (vrd Jaago 2013: 498). Visuaalsus kinnistab teatud väärtushinnanguid; pilt on staatiline. Tajutud on küll ka juba maastiku muutumist, ent see on pigem visandlik (Aspe „Ennosaare Ain“). Paralleeliks võib tuua, et 19. sajandi ja 20. sajandi balti romaan ei tundnud linnamiljööd, tänavapilti ega linnaosi; see oli staatiline, ajas seisma jäänud kirjanduslik ruum, bahtinlik provintsilinnakese kronotoop (Jauhiainen 2005: 122). II etapp. Tekstid kõnelevad linnast juba kui ruumist, mida nähakse seestpoolt, maastikuna, millel käiakse (Pärn, Vilde, Bornhöhe). Seetõttu lisandub detailsust, kujuneb välja linnakirjeldus, peegelduvad kindlad linnaga seostatud meeleolud, mida näidatakse läbi ühiskonnakriitilise paradigma; ka siin võib linn olla hukutav nähtus (Peterson-Särgava). Kontakti süvenedes asetuvad vaatamise kõrvale teised aistingud, tekib aistiline meeltemaastik, kujutus tiheneb miljööks (eelkõige Vilde agulikirjeldused). Siia sulanduvad teatud kultuurilised väärtused, sotsiaalsed käitumised, sümboolsed väljendused. Linnamaastikku on kinnistatud uusi erinevaid objekte, sündmusi ja emotsioone. Linnakaarti, mis tekib, võib iseloomustada kui totaliseerivat „lava, kuhu on koondatud eri päritoluga elemendid, selleks et anda piltlik ülevaade geograafiliste teadmiste „hetkeseisust““ (Certeau 2005: 183). Linnamaastikule kuuluvad mingid kindlad maastikuelemendid, mis väljendavad mingit lisaväärtust (näiteks Aleksander Trilljärve puhul). Selgub, millises linnamaastiku osas midagi juhtuda võib; ruumiline jaotus vastab ühiskondlikule redelile. Maastik ja miljöö on uuritavad materiaalselt ja õhustikuliselt. Põimuvad uued teemad: linn kui park (aed), linn kui haigus. Juba on linn ka anonüümsuse ja üksinduse maastik (Christian Kannike, Eduard Vilde), sellele on antud teatav ajatuse varjund. Tekib terve eraldi linnamaastiku osa eristus. Eestlane elas 19. sajandi lõpu linnas tõenäoliselt eeslinnas, agulis. See on toonases kirjanduses kõige põhjalikumalt kirjeldatud linnamaastiku osa, kohati kui eksistentsialistlik labürint (Veidemann 2013: 28). Realism on valusalt kriitiline: eestlase linnaosa on kohati naturalistlikult jõhker; seda on edastanud Vilde, Bornhöhe ja Peterson-Särgava. Sellest ruumijaotusest oli vaja välja pääseda, linnaruumis „tõusta“. Siia põimub kirjandusliku ruumi kujutamise iseärasus: linnamaastiku dünaamilisust annavadki edasi tegelased, kes linnaruumi sees kehtivaid piire ületavad. Ehkki tekib justkui igas mõttes kirjeldatud ja läbitunnetatud koht, ei kõlba see sellisena juurdumiseks. Kohanemisele on pandud alus, ent näiteks agulikirjanduse juurde kuulub hoiatus: mitte linna, vaid status quo aktsepteerimise eest. III etapp. Eriti kahe romaani puhul lisandub linnamaastikku nn uue linna tunnused. Modernne linlik keskkond ei ole pelgalt vihjeline, vaid sellesse süüvitakse;

192 kirjeldatakse täiesti uusi nähtusi eesti kirjanduse linnas. Eduard Vilde Narva Kreenholmist jutustav romaan „Raudsed käed“ loob töölislinna, linna kui masina. Visuaalsuse nõue ei vähene, lisandub aga uusi olulisi alltasandeid. Süveneb ruumi, aja ja inimese seostamine, aegruumi tekitamine, linn saab ise tegelaseks, s(t)eda saab tunnetada sellisena ka lugeja. Nagu eelpool öeldud, siis oli tekkimas uutmoodi jutustamisviis, nihe maailmapildis: sündis lugu, kus tähtis oli ka kolmas osapool (Moretti 1999: 73). Paigas juurdumise tingimustest oleks selleks etapiks täidetud igakülgne geograafilise maastiku tundmise nõue, tegelaste osalemine sotsiaalsetes suhtevõrgustikes, mingil alusel on tekkinud mingi lähisuhe, seotakse end paikkondlike teadmistega (vt Tüür 2006): niisiis on tekitatud enda jaoks koht. Haaratud on nii staatilisem geograafilisem maastik, dünaamilisem miljöö visualiseerib maastikku, aga eelnevale lisanduvad peened allhoovused ja tunded sillana sisemise ja välise maastikukogemuse vahel (Kasemets 2014: 461). Tulemuseks on pidev tähendusloome ühiskondlikul ja materiaalsel tasandil, mis maastikku ümber kujundab, tunnetab, mõistab ja väljendab (vt Kasemets 2014: 460–461). Tekib näiteks teatav Tallinna ruumipoeesia; linnakujutusse koonduvad teravdatud emotsioonid, mõtted, unenäod, visioonid, inimese juurdlused ruumi ja selle tähenduste üle (vrd Künnapu 2001: 91), harjunud tõlgendused põimuvad uue ja ebaharilikuga (vrd Kasemets 2014: 466). Tekivad uued tähendused – need võimaldavad lugejal omakorda loetut suhestada kaasajaga. Kõigis analüüsitud tekstides on sellisest linnast siiski juba olemas mingeid jooni, ent need põimuvad alles Eduard Vilde romaanides „Raudsed käed“ (1898) ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903). „Raudsete käte“ Kreenholm on uudne nähtus eesti kirjanduses, kirjeldades täiesti uutmoodi paika. Vilde tegelane Mait Luts tema ajaloolise triloogia teises romaanis seikleb esialgu võõral linnamaastikul, kes selle aegunud korraldust trotsib; tema isikus saab linnaeestlane endale juured, pidevuse ühel maastikul. Kohanemisel on oluline emotsionaalne foon kodu loomisel (Jürgenson 2002: 68– 69). Vilde romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ Tallinn nõuab enda tajumist tundetasandil, isikustatult, kehaliselt, linlasega ühtekuuluvana. Vilde linnakirjeldus on ühtlasi ihulik maastikukogemus trauma kaudu. Linn pole enam taust ega tegevuspaik, sellesse on kirjutatud kodu loomise traagiline lugu. Maastik kui materiaalne komponent on nüüd tajutav ajas muutuvana, siin muutub oluliseks inimlik tunnetus, kontekst ja aeg; lisandub inimese oma panus maastiku muutmisse (vrd Palang 2001: 9). Arenguromaan kujutas sageli just provintsinooruki saabumist suurlinna; Eesti linna saabuvad Vilde romaanide tegelased seovad oma elu linna saatusega; nad õpivad linna tundma, kohanevad ning astuvad linna vastu ka üles, püüdes seda muuta. Kujutatud linn omandab modernistliku romaani tunnuseid. Vilde romaani Tallinnas on loodud mitmekihiline kirjanduslik linn, kus ajaloolisele kujutusele annab lisaks

193 topelttähenduse kaasaegne, lugeja linn. See on üks edaspidi sündivate linnatekstide sümboolne alustekst. Romantismi ja realismi piiriala asetsevad, juba midagi ka linlikust elutunnetusest kandvad tekstid kuuluvad iseäralikku piirivööndisse. Tuglas on nimetanud sellele ajale omaseks rahvapärast kompromissi romantismi ja realismi vahel, mille algus on magustatud väikekodanlik realism ja tulem realistlik kirjandus (Tuglas 2013: 122– 123). Eneken Laanes on piiritlenud eesti 19. sajandi üht peamist ideed kandvat kirjandust kui idealistlikku (Laanes 2015: 129); seda määratlust peab kaaluma ka siinsete esimese perioodi tekstide puhul. 19. sajandi kiiresti muutuva linnaga koos tulevad eesti kirjandusse uued teemad, olgu see linn kui masin või võluruum; hakatakse kujutama uue linna keskkonda. Eriti just piirikonfliktist maa ja linna, perifeeria ja tsentri vahel, n-ö linnatulekust sünnib uus kirjanduslik linn. Kesksena maastiku mõiste kasutamine analüüsis võimaldas vaadelda lähemalt tegelaste liikumist. See tõi esile, kui palju kihistusi on ühel kirjanduslikul maastikul, ühe linna tekstil, kuidas see vaatepunktina kord läheneb, seejärel kaugeneb, aga vajab alati mingisugust vaatelist piirangut; ühtlasi osutas just see, kui oluline võib narratiivis olla kohakujutus. Eesti linnast kirjutamine 19. sajandi lõpul kujutab ennast iseäralikku rännakut kirjandusmaastikul: kohakirjelduse süvenemine tähistab teatavat ruumilist pööret nagu romaani tulek üldse. Siin on see esiteks linnamaastikule lähenemine, seejärel selle tundmaõppimine esiti staatilise, siis dünaamilise nähtusena, põimumist sotsiaalsetesse võrgustikesse, ja lõpuks omaksvõtmist viisil, mis seob maastiku, mineviku ja tulevikkusuunatuse – võime seda maastikku ise muuta. Linna kujutatakse semiootiliselt naisena (Ameel 2013: 45).276 Eesti kirjanduse linna on samuti võrreldud siinkäsitletud perioodil naisega (näiteks on seda teinud Jakob Kõrv) või tekitatud vastav seos valdavalt feminniinse agulimaastiku kirjeldusega. Eelnevalt mainitud naistegelasi meenutades on aga oluline, et eesti kirjanduse linnakogemust on sageli iseloomustatud naise läbielamuste ja saatuse kaudu.277 Ernst Peterson-Särgava tegelase Miina Kodara hukutab paljas linna vari; tema Hans Toru tütar Anni ja Vilde Juuli Luik on ohvrid, mis on antud linnale viimases hädas. Juuli Luik on kui omaette hoiatav näide sellest, milline saatus ei tohiks tabada linnatulijat (Viitol 2010: 120) või linlast. Vilde Leena Paju ohverdus toimub aimatavalt linnajäämise nimel. Ka Aspe jutustuses „Aastate pärast“ annab ema tütre eakale kaupmehele naiseks, et säilitada endine varanduslik positsioon linnas; kaupmees küll naib tüdruku, ent tulemuseks on nn mariage blanc. Vilde romaanis võib sobitada Leena Paju rivaali, meistritütart Berta Wittelbachi ka linn-võrgutaja rolli.

276 Linn ise kui naine visandab Jakob Kõrvilgi: „Tallinna poole tagasi waadates paistis linn läbi kerge mere udu nagu looriga noor naisterahvas“ (Kõrv 1893: 22.) 277 Soome kirjandusest on Lieven Ameel pikemalt peatunud sarnasel temaatikal Eino Leino romaanis „Jaana Rönty“ (1907).

194 Milliseid linnu on üldse sel perioodi nimetatud? Olulisimad on selle aja kirjanduses Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, ent mainimisi lipsavad kirjutatust läbi ka teiste eesti linnade nimed. Suburgi ja Aspe käsitluses on oluline Pärnu, Põdderi linn Tartu. Pärna tegelaste lähtepunkt on sageli Viljandi. Vilde ja Bornhöhe teene on Tallinna tekstile aluse panemine. Vilde Narva kõrval on vaadeldud ka tundmatu autori J. Lipharti Narva ja selle ümbruse kirjeldust. Mainimisi on olemas muidugi ka teised linnad, näiteks Peterson-Särgava tegelane, köster Kopf nimetab Rakveret, Paidet, Viljandit lisaks Pärnule; Rakvere tuleb esile ka Vilde loomingus. Ent Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu tekstile pannakse sel perioodil tugevam alus kui teistele. Vaadeldud perioodil tehti suur samm kitsast etnilise teadvuse kodust (perekonnast kuni külast (Jansen 2004: 7) maailma, ühtlasi astuti samm rahvusliku enesemääramise ideeni (samas: 18). „Ja sel pinnal tõuseb järk-järgult homse päeva linnakirjandus, mille keel ja stiil on sünteetiline, kokku sulanud tänaseist katkeist ja mille hing ja sisemine laad pole enam fragmentaarne, äärejoonitu ja kujunematu, nagu see praegu, vaid märksa selgem ja kindlapiirilisem“, on kirjutanud Hans Kruus küll veidi hilisema aja linnakirjanduse kohta (Kruus 1920: 91). Kirjandusliku linna vaatlus antud perioodil näitab, kuidas kujunesid välja linna – uue ruumi, uue maastiku, sel leitud kohtade – kirjeldamise viisid ja mismoodi need muutusid; uurimus edastab seda, kui komplitseeritud on ruumikujutus kirjandusteoses. See periood paneb aluse edasiste, juba mahukamate linnatekstide kirjutamisele. Jätku-uurimusena oleks kindlasti vajalik edasise eesti kirjanduse linnakujutuse uurimine ühtse etapina kuni Teise maailmasõjani.

195 VIITEALLIKAD

Primaarallikad: ASPE, Elisabeth 1910. Ennosaare Ain. Tartu: Hermann. ASPE, Elisabeth 1911. Aastate pärast. Tartu: Postimees. ASPE, Elisabeth 1913a. Kasuõde. Tallinn: Maa. ASPE, Elisabeth 1974. Ennosaare Ain. Loomingu Raamatukogu nr 47–48. Tallinn: Perioodika. ASPE, Elisabeth 1984. Ennosaare Ain. Anna Dorothea. Tallinn: Eesti Raamat. BORNHÖHE, Eduard 1892. Tallinna narrid ja narrikesed. Pilapalad. Tallinn: K. Busch. BORNHÖHE, Eduard 1903. Kollid. Tallinn: G. Pihlaka rmtkpl. BORNHÖHE, Eduard 1962a. Raha narrid. – Bornhöhe, E. Tallinna jutud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 90–110. BORNHÖHE, Eduard 1962b. Aadam ja Eeva. – Bornhöhe, E. Tallinna jutud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 139–151. BORNHÖHE, Eduard 1962c. Kollid. – Bornhöhe, E. Tallinna jutud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 183–320. BORNHÖHE, Eduard 1962d. Orelimängija. – Bornhöhe, E. Tallinna jutud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 162–176. BORNHÖHE, Eduard 1962e. Kuulsuse narrid. – Bornhöhe, E. Tallinna jutud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 65–89. BORNHÖHE, Eduard 1962f. Jõuluingel. – Bornhöhe, E. Tallinna jutud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 177–182. KANNIKE, Christian 1904. Ch. Kannikese teuste täieline kogu. Tallinn: M. Neumann. KÕRV, Jakob 1893. Kiired kosjad. Tallinn: H. Mathiesen. LIPHART, J. 1890. Narwa posatski. Narva: Reinvald. MÄNDMETS, Jakob 1902. Pilpad. Tallinn: J. H. Vahtrik. MÜNTHER, Otto 1906. Sulejoonistused. Tartu: K. Sööt. PÕDDER, Maximilian 1977. Bob Ellerhein. Tallinn: Perioodika. PÄRN, Jakob 1882. Lahtine aken. Tartu: Schnakenburg. PÄRN, Jakob 1883. Head sõbrad. Novella linna rahva elust. Tallinn: K. Busch. PÄRN, Jakob 1979. Oma tuba, oma luba. Must kuub. Loomingu Raamatukogu nr 11–13. Tallinn: Perioodika. SUBURG, Lilli Liina. 1927. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. SUBURG, Lilli 2002. Kogutud kirjatööd. Undla-Põldmäe, A. (koost). Tallinn: Eesti Raamat.

196 SÄRGAVA, Ernst 1938. Jõulupuu. – Särgava, Ernst. Kogutud teosed. II köide. Tartu: Loodus, 225–266. SÄRGAVA, Ernst 1970. Paised. Tallinn: Eesti Raamat. TRILLJÄRV, Aleksander. 1893. Keew weri. Kriminal-jutustus Tallinna elust. Tallinn: Vahtrik. VILDE, Eduard 1891a. Kus sandid saia söövad. Tallinn: K. Busch. VILDE, Eduard 1891b. Kuul pähe! Tallinn: A. Laurmanni rmtkpl. VILDE, Eduard 1910. Raudsed käed. Kirjatööde kogu. Tallinn: G. Pihlaka kirjastus. VILDE, Eduard 1928a. Raudsed käed. Kogutud teosed. XV anne. Romaanid VI. Tartu: K/Ü Loodus. VILDE, Eduard 1930. Karikas kihvti ja teisi jutustusi. Kogutud teosed, XIII anne. Novellid VIII. Tartu: Loodus. VILDE, Eduard 1952. Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol. – Vilde, E. Jutustused. 2. köide. Teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 23–270. VILDE, Eduard 1953a. Viimne öö. – Vilde, E. Jutustused. 3. köide. Teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 131–138. VILDE, Eduard 1953b. Ma tulen taevast ülevalt. – Vilde, E. Jutustused. 3. köide. Teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 7–17. VILDE, Eduard 1960. Kaks sõrme. Kuhu päike ei paista. Röövitud tiivad. Romaanid. Teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. VILDE, Eduard 1970. Kui Anija mehed Tallinnas käisid. Tallinn: Eesti Raamat. VILDE, Eduard 2010. Kuul pähe! 4 krimijuttu. Tallinn: Tänapäev.

Sekundaarallikad: AABRAMS, Vahur 2016. Käsu Hans (1665 ?–1734 ?). – EEVA. Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu. https://utlib.ut.ee/eeva/index.php?lang=et&do=autor&aid=48. [27.04.2016.] AAVER, Eva; LAANEKASK, Heli; OLESK, Sirje. 1994. Lydia Koidula 1843–1886. Tartu: Ilmamaa. AAVIK, Juhan 1934. Aino Tamme muusikaline tegevus. – Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm. 70 a. sünnipäevaks. [Tallinn]: Koguteose Komitee, 252–262. ADAMS, Valmar 1986. Esta astub ellu. Tallinn: Eesti Raamat. ADSON, Artur 2007. Siuru-raamat. Tallinn: Tänapäev. AGREST, Diana 2013. I. Arhitektuur väljastpoolt: keha, loogika ja sugu. – Ehituskunst. Estonian Architectural Review. http://ehituskunst.ee/diana-agrest-arhitektuur-valjastpoolt- keha-loogika-ja-sugu/. [4.05.2016.]

197 ALEKÕRS, Richard 1963. E. Peterson-Särgava elu ja looming. Eesti kirjamehi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. ALTTOA, Villem 1965a. Juhuluule XVII sajandil ja XVIII saj. algusaastail. – Vinkel, A. (toim). Eesti kirjanduse ajalugu I. Esimestest algetest XIX sajandi 40-ndate aastateni. Tallinn: Eesti Raamat, 161–177. ALTTOA, Villem 1965b. Eduard Vilde. Eesti kirjamehi. Tallinn: Eesti Raamat. ALTTOA, Villem 1973. Eduard Vilde sõnameistrina. Tallinn: Eesti Raamat. AMBUR, Paul 1939. Ernst Särgava loomingu probleemistikust. Tartu; Tallinn: Loodus.

AMEEL, Lieven 2013. Moved By The City. Experiences of Helsinki in Finnish Prose Fiction 1889–1941. Helsinki: University of Helsinki; Unigrafia. ANDERS, Emil 2012. Tartu ülikooli raamatukogu kunagise bibliotekaari Emil Andersi mälestused. Tartu: Tartu Linnamuuseum. ANDREJEVA, Svetlana (koost) 2006. Narva vanadel fotodel. Fotosid Narva Muuseumi kogust. Tallinn: Tänapäev. ANNI, August 1928. Meie sotsiaal-aatestiku arengust. – Dünamis I. Mõtteid võitlevast vabariigist. Anni, August; Kivikas, Albert; Loorits, Oskar; Treiberg, Peeter (koost). Tartu: A. Anni, A. Kivikas, O. Loorits (toim). Tartu: A. Anni, A. Kivikas, O. Loorits, 17–35. ANNIST, August 1992. Käsu Hans ja tema „ikulaul“ Tartu hävitamisest a. 1704–1708. – Akadeemia nr 12, 2484–2501. ANNIST, August 1993. Käsu Hans ja tema „ikulaul“ Tartu hävitamisest a. 1704–1708. – Akadeemia nr 1, 125–149. ANNUS, Amar; PUHVEL, Jaan 2006. Kommentaare. – http://www.eki.ee/ninniku/ index2.php?f`=r&n=1&t=10. [31.07.2009.] ARISTE, Paul 1976. Tallinna nimed. – Pullat, Raimo (koost). Tallinna ajalugu 1860-ndate aastateni. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 49–53. AROLD, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus. ARU, Krista; ARUKAEVU, Jaanus; JANSEN, Ea; KARJAHÄRM, Toomas; UNDUSK, Jaan. 1999. Uus katse hinnata Ado Grenzsteini rolli Eesti ajaloos. – Tuna nr 2, 111–123. ATHITAKIS, Mark 2008. Building the Great D.C. Novel. – Washington City Paper, 4.aprill. BACHELARD, Gaston 1999. Ruumipoeetika. Tallinn: Vagabund. BAHTIN, Mihhail 1987. Valitud töid. Tallinn: Eesti Raamat. BEEKMAN, Vladimir 1986. Narva kosk. Tallinn: Eesti Raamat. BENDER, Reet 2014. Tartu baltisaksa tudengimälestustes. Koht ja inimesed. – Keel ja Kirjandus nr 3, 203–224. BENNETT, Tony; GROSSBERG, Lawrence; MORRIS, Meaghan; WILLIAMS, Raymond. (Eds) 2008. New Keywords: A Revised Vocabulary of Culture and Society. Malden (Mass.)[etc.]: Blackwell.

198 BERLEANT, Arnold 1998. The Wilderness City: An Essay on Metaphorical Experience. – Haapala, Arto (Ed). The City As Cultural Metaphor: Studies in Urban Aesthetics. International Institute of Applied Aesthetics Series, No 4. Lahti: International Institute of Applied Aesthetics, 16–25. BIENEMANN, Friedrich Gustav 1902. Die Katastrophe der Stadt Dorpat während des Nordischen Krieges. Zweiter Teil. Reval: Verlag von Franz Kluge. BOHL, Vivian 2009. Maurice Merleau-Ponty. – Annus, Epp (toim). 20. sajandi mõttevoolud. Tallinn, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 263–286. BRUNS, Dmitri 1993. Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. Tallinn: Valgus. BRUNS, Dmitri 1998. Tallinn. Linnaehitus Eesti Vabariigi aastail 1918–1940. Tallinn: Valgus. BRÜGGEMANN, Karsten 2004. Der Wiederaufbau Narvas nach 1944 und die Utopie der „sozialistischen Stadt“. – Brüggemann, K. (Ed). Narva und die Ostseeregion. Narva and the Baltic Sea Region. Narva: Tartu Ülikooli Narva Kolledž, 81–103. BRÜGGEMANN, Karsten 2016. Ärgates sündimise lugu. – Sirp, 19.08. BRÜGGEMANN, Karsten; TUCHTENHAGEN, Ralph 2013 [2011]. Tallinna ajalugu. Tallinn: Varrak. BUNKŠE, Edmunds Valdemārs 2012. Geograafia ja elamise kunst. Tallinn: Varrak. CALVINO, Italo 1994. Nähtamatud linnad. Tallinn: Perioodika. CERTEAU, Michel de 2005. Igapäevased praktikad I. Tegemiskunstid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. CHOAY, Françoise 1986. Urbanism and Semiology. – Gottdiener, Mark; Lagopoulos, Alexandros Ph. (Eds). The City and the Sign: An Introduction to Urban Semiotics. New York: Columbia University Press, 160–175. COSGROVE, Denis E. 2008. Geograafia on igal pool: Kultuur ja sümbolism inimeste maastikes. – Vikerkaar nr 7/8, 70–97. CURTIS, Barry 2002 (2001). That Place Where: Some Thoughts on Memory and the City. – Borden, Iain; Kerr, Joe; Rendell, Jane; Pivaro, Alicia (Eds). The Unknown City. Contesting Architecture and Social Space. Cambridge, Mass.: MIT Press, 54–67. DOYLE, Arthur Conan 1896. Läbi akna ehk saladusline tuba. Pärnu: Dreimanni rmtkpl. DOYLE, Arthur Conan 1973. Baskervilleʼide koer. Jutustused Sherlock Holmesist. Tallinn: Eesti Raamat, 5–114. DUCMANE, Kristīne 2007. Riia eesti kool vanasti ja tänapäeval. – Utno, Leili; Kruus, Karl (toim). Eestlased Lätis. I raamat. Tallinn: Välis-Eesti, 115–122. ECO, Umberto 2005. Lector in fabula. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. EHIN, Kristiina 2003. Naise identiteedi muutus pärast Esimest maailmasõda – rahvalaul kõneleb. – Jaago, Tiiu (toim). Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ja uurimispraktika alalt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 158–172.

199 ELLIS, Cliff 2016. History Of Cities And City Planning. – http://www.art.net/~hopkins/ Don/simcity/manual/history.html. [11.09.2016.] EPNER, Luule; LÄÄNESAAR, Maarja; SARO, Anneli 2006. Eesti teatrilugu. Tallinn: Ilo. ESIMENE EESTLASEST LINNAPEA – proviisor Johannes Märtson. 2002. – Valga Linna Leht nr 2 (6). ERELT, Pekka 2005. Verine sõda Kose-Uuemõisas. – Eesti Ekspress, 14. aprill. FAEHLMANN, Friedrich Robert 1999. Teosed. 1. Lepik, Mart jt (koost). Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. FERŠEL, Anne-Ly; TUVI, Eva-Liis (koost). 2011. Hoiualadega jõed Virumaal. 2, Narva jõgi. Tartu: Keskkonnaamet. FINCH, Jason 2013. How Cultural? How Material? Rereading the Slums of Early Victorian London. – Isomaa, Saija et al. (Eds). Imagining Spaces and Places. Newcastle upon Tyne: CSP, 85–106. FINCH, Jason 2015. The Peripheries of London Slumland in George Gissing and Alexandre Baron. – Ameel, Lieven; Finch, Jason; Salmela, Markku (Eds). Literature and the Peripheral City. London: Palgrave Macmillan, 56–74. FOUCAULT, Michel 2014. Valvata ja karistada. Vangla sünd. Tartu: Ilmamaa. FRANK, Frederick S.; MAGISTRALE, Anthony (Eds) 1997. The Poe Encyclopedia. Westport, CT: Greenwood Press. FRIDOLIN, Evelyn; TÜÜR, Kadri 2016. Ei ole üht õiget viisi inimene olla. – Sirp, 30. sept. G. L. 1896. Omalt maalt. – Eesti Postimees nr 277. 19. dets. GARDNER, Anhony 2010. Interviews. Christopher MacLehose. The champion of translated fiction who struck it rich with Stieg Larsson. – http://www.anthonygardner.co.uk/ interviews/christopher_maclehose.html. [15.06.2016.] GAVINS, Joanna 2007. Text world theory. Edinburgh: Edinburgh University Press. GODIŅŠ, Guntars 1999. Kaitsevallid ja koodid. – Keel ja Kirjandus nr 8, 577–588. GOTTDIENER, Mark; LAGOPOULOS, Alexandros Ph. 1986. Introduction. – Gottdiener, Mark; Lagopoulos, Alexandros Ph. (Eds). The City and the Sign: An Introduction to Urban Semiotics. New York: Columbia University Press, 1–24. GOTTLIEB, Joanne 1999. Darwin´s City, or Life Underground. Evolution, Progress, and the Shapes of Things to Come. – Bennett, Michael; Teague, David (Eds). The Nature of Cities. Ecocriticism and Urban Environments. Tucson: University of Arizona Press, 233–254. GRENZSTEIN, Ado 1897. Linna Puud ja puiestikud. Tartu: A. Grenzstein. GRENZSTEIN, Ado 1900. K. Paised. Juhtumised ja jutustused Eesti elust. II anne. „Issanda kiituseks“. – Olevik nr 46, 14. nov. GRENZSTEIN, Ado 1910. Ajaloo album. Tartu. GRÜNTHAL, Wilhelm 1910. Ennosaare Ain. – Postimees 298, 31. dets.

200 HAAMER, Anu 2008. Anonüümsus linnakeskkonnas. – Pärli, Ülle; Lepik, Eva (toim). Nimetamise strateegiatest eesti kultuuris. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 40–54. HAIN, Jüri 1997. 150 aastat Eduard Magnus Jakobsoni sünnist. – Eesti Päevaleht, 5. veebruar. HALLAS, Karin 1995. Eestlane ja suurlinn. – Kunstiteaduslikke uurimusi nr 8, 90–114. HALLAS, Karin 1997. Second-hand linnaosad. – Eesti Ekspress, 31. okt. HANSAR, Lilian 2004. Miljööväärtused linnas. Tallinn: Keskkonnaministeerium. Võrguväljaanne. http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=14410. [15.06.2016.] HASSELBLATT, Cornelius 2007. 1905. aasta eesti romaanis. – Keel ja Kirjandus nr 11, 864–877. HASSELBLATT, Cornelius 2016a. Eesti kirjanduse ajalugu. Tallinn; Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. HASSELBLATT, Cornelius 2016b. Kalevipoeg studies. The creation and reception of an epic. Helsinki: Finnish Literature Society. HAUG, Toomas 2004a. Troojamäe tõotus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. HAUG, Toomas 2004b. Kommentaarid. – Tuglas, Friedebert. Kriitika VII. Kriitika VIII. Kogutud teosed 10. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 439–503. HAUG, Toomas 2010. Klassikute lahkumine. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. HENNOSTE, Tiit 1993a. Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. 1. loeng. Modernismi piirid – Vikerkaar nr 10, 41–50. HENNOSTE, Tiit 1993b. Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. 2. loeng. Modernistliku kirjanduse põhitunnused. – Vikerkaar nr 11, 62– 66. HENNOSTE, Tiit 1993c. Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. 3. loeng. Modernismi neli tulemist. – Vikerkaar nr 12, 69–74. HENNOSTE, Tiit 2003a. Kirjanduse periodiseerimisest. II: Eesti asi. – Akadeemia nr 6, 1146–1172. HENNOSTE, Tiit 2003b. Probleemid ja õnnestumised uues „Eesti kirjandusloos“. – Hennoste, Tiit. Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 150–164. HENNOSTE, Tiit 2004. Liha linna lihast. – Vikerkaar nr 4–5, 76–83. HENNOSTE, Tiit 2016. Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole. I. Tallinn; Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. HERMANN, Karl August 1896. Teistest lehtedest. – Eesti Postimees 76, 5. aprill. HIIU-KÄRDLA KALEVIVABRIKU OSAÜHISUS - EAA.4635. – http://www.eha.ee/ fondiloend/frames/fond_prop.php?id=2847. [15.08.2016.] HINRIKUS, Mirjam 2010. Aino Kallas Taine´i lugemas. Dekadentsist esseekogumikus „Noor-Eesti“. – Keel ja Kirjandus nr 10, 739−757.

201 HINRIKUS, Mirjam 2011. Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. HINT, Aadu 1938. E. Särgava-Petersoni ühiskonnakriitika. – Looming nr 4, 462–466. HUBEL, Eduard 1924. Vilde enne ja nüüd. – Looming nr 1, 50–55. HUBEL, Eduard 1925. Üldjooni viimaste aastate eesti kirjandusest. Eesti Kirjandus nr 6, 209– 222. HUBEL, Eduard 1929. Otto Münther †. – Looming nr 3, 374–381. JAADLA, Hannaliis 2017. Mortality in the Lutheran population of Tartu at the end of the 19th century. Tallinn: Tallinn University. JAAGO, Tiiu 2013. Linnateema vanemas rahvalaulus. – Keel ja Kirjandus nr 7, 490–506. JAANUS, Maire 2011. Eesti ja valu. Jaan Krossi „Keisri hull“. – Jaanus, Maire. Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist. Väljataga, M. (koost). Tallinn: Vikerkaar, 137–170. JAASON, Jakob 1934. Miina Hermann ja Võru. – Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm. 70 a. sünnipäevaks. [Tallinn]: Koguteose Komitee, 198–199. JAKOBSON, Carl Robert 1867. Kooli Lugemise raamat. Esimene jagu. Tartu: H. Laakmann. JAKOBSON, Carl Robert 1875. Kooli Lugemise raamat. Teine jagu. Tartu: H. Laakmann. JAKOBSON, Carl Robert 1959. Üks õige talupoeg. – Valitud teosed I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 236–242. JAKOBSON, Gustav; KIVI, Aleksander; LOND, Heldur; SOIK, Ain 1967. Tallinna vesi ja sajandid. 550 aastat Tallinna veevarustust. Tallinn: Eesti Raamat. JANSEN, Ea 1998. Muinaseesti panteon: Faehlmanni müütide roll eestlaste rahvusteadvuses. – Keel ja Kirjandus nr 12, 801–811. JANSEN, Ea 2004. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. Tartu: Ilmamaa. JANSEN, Ea 2007. Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. JANSEN, Ea; PÕLDMÄE, Rudolf 1959. Carl Robert Jakobsoni elukäik ja tegevus. – Jakobson, Carl Robert. Valitud teosed, I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 9–46. JAUHIAINEN, Jussi S. 2005. Linnageograafia: linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini. Eesti Kunstiakadeemia, arhitektuuriteaduskond. Toimetised nr 4. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. JOHANSEN, Paul 2005. Kaugete aegade sära. Tartu: Ilmamaa. JOHNSON, Steven 2007. The Ghost Map: The Story of Londonʼs Most Terrifying Epidemic — and How It Changed Science, Cities, and the Modern World. New York: Riverhead Books. JORGENSEN, Anna; KEENAN, Richard 2012 (Eds). Urban Wildscapes. London; New York: Routledge.

202 JUSKE, Jaak 2012. Lood unustatud Tallinnast. Tallinn: Pegasus. JUSKE, Jaak 2014. Lood unustatud Narvast. Tallinn: Pegasus. JUSKE, Jaak 2016. Härjapea jõe saladus. Tallinn: Hea Lugu. JÕGI, Mall 2014. Sõjajärgne Tuglas. – Tuglas, Friedebert. Kogutud teosed 11. Kriitika IX. Kriitika X. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 410–428. JÄRV, Ants 2001. Esiajast 20. sajandini. – Annus, Epp; Epner, Luule; Järv, Ants; Olesk, Sirje; Süvalep, Ele; Velsker, Mart (koost). Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri, 15–156. JÄRNEFELT, Arvid 1926. Isamaa. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. JÜRGENSON, Aivar 2002. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinn: TPÜ Kirjastus. JÜRGENSON, Aivar 2010. Katkestatud paigaseosed: Argentina eestlaste laagrimälestused. – Acta Historica Tallinnensia nr 15, 121–145. JÜRGENSTEIN, Anton 1916. C. R. Jakobsoni kirjadest Lilli Suburgile. Kommentaarid. – Eesti Kirjandus nr 12, 441–448. KAER, Krista 1985. Saateks. – Collins, WilliamWilkie. Kuukivi. Tallinn: Eesti Raamat, 393–396. KAERA, Andres 2007. Eesti maarahva välimääraja. – Sirp, 23. veebruar. KALA, Tiina; KREEM, Juhan; KÕIV, Lea; MÄEORG, Kalmer; MÄND, Anu; PARTS, Triin 2015. Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13. –20. sajandini. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv. KALDA, Maie 1997a. Järelsõna. – JÄRV, Jaak. 1997. Vallimäe neitsi. Tallinn: Eesti Raamat, 203–208. KALDA, Maie 1997b. Ja kui neid mehi ei ole. – Looming nr 7, 970–987. KALDA, Maie 2001. Eesti kirjanduslik agul. – Looming nr 11, 1715–1726. KALJUNDI, Linda; SOOVÄLI-SEPPING, Helen 2014. Eesti maastiku ja mälu uurimise rajajooni. – Kaljundi, Linda; Sooväli-Sepping, Helen (koost ja toim). Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 7–35. KALKUN, Kalev 2008. August Kitzberg tööstusraamatupidajana Lätis. – Viitol, Livia; Kello, Karl (koost). Sinu, minu ja meie Riia. Tartu: Vanemuise Selts, 127–130. KALLAS, Aino 1905. Linna-sõit. – Noor-Eesti. 1. Tartu: Kirjanduse Sõprade Kirjastus, 42– 52. KALLAS, Aino 1921. Noor-Eesti. Näopildid ja sihtjooned. Tartu: Noor-Eesti kirjastus. KAMPMANN, Mihkel 1911. „Kalevipoja“ mõju Eesti ilukirjanduse peale. – Eesti Kirjandus nr 11, 461–480. KAMPMANN, Mihkel 1913. Eesti kirjanduseloo peajooned. 2. jagu. Tallinn: G. Pihlakas. KANGILASKI, Epp 2010. Väljaspool linnamüüri – Tallinna olustik 19. sajandi esimese poole äärelinnavaadetel. – Pullat, Raimo (toim). Vana Tallinn XXI (XXV). Tallinn: Estopol, 178–190.

203 KANGRO, Bernard 1940. „Romaani” tulek meie kirjandusse. – Eesti Kirjandus nr 8, 331– 339. KANGRO, Bernard 1990. Jäälätted. Tallinn: Eesti Raamat. KANGRO, Bernard; RISTIKIVI, Karl 2006. Kirjad romaanist. 31 kirja aastaist 1966–1977. Tallinn: Varrak. KANGRO-POOL, Rasmus 1946. Eesti teater algaastail. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst. KANT, Edgar 1999. Linnad ja maastikud. Tartu: Ilmamaa. KARJAHÄRM, Toomas 1980. Rahvuslik liikumine. – Pullat, Raimo (koost). Tartu ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 154–155. KARJAHÄRM, Toomas. 2006. Saateks. – Karjahärm, Toomas (koost). Vana-Narva ehitised ja inimesed: postkaarte Sven Karjahärmi kogust. Tallinn: Argo, 3–5. KARJAHÄRM, Toomas, SIRK, Väino 1997. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850– 1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. KARLING, Sven 2006. Tallinn. Kunstiajalooline ülevaade. Tallinn: Kunst. KASEMETS, Kadri 2014. Visual meaning-making in an underprivileged neighbourhood landscape: milieus and atmospheres. – Visual Communication, November, 13, 4, 459– 470. KAUS, Jan 2004. Tallinn: ühe linna lugemise ühest võimalusest. – Vikerkaar nr 4/5, 64–73. KAYMAN, Martin A. 2003. The short story from Poe to Chesterton. – Priestman, Martin (Ed). The Cambridge Companion to Crime Fiction. London; New York: Cambridge University Press, 41–58. KENKMAA, Rudolf; VILBASTE, Gustav 1965. Tallinna bastionid ja haljasalad. Tallinn: Eesti Raamat. KEPP, Õnne 2003. A Chance of Estonian Urban Poetry? A Glance at Estonian Urban Poetry between 1860–1940. – Sarapik, V.; Tüür, K. (toim). Koht ja paik III = Place and location III. Eesti Kunstiakadeemia toimetised nr 14. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 361–378. KEPP, Õnne 2006. Maa, mis on ja mida ei ole. – Lindsalu, E. (koost ja toim). Noor-Eesti 100. Kriitilisi ja võrdlevaid tagasivaateid. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. KEPP, Õnne 2008. Identiteedi suundumusi eesti luules. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. KIRSS, Tiina Ann 2010. Estonian Landscapes and Mindscapes. – Estonian Literary Magazine No 30. http://elm.estinst.ee/issue/30/estonian-landscapes-and-mindscapes/. KIRSS, Tiina Ann 2013. Mahtrad. Sugude, sotsiaalsete suhete ja koloniaalvägivalla kujutamine Eduard Vilde ajaloolise triloogia esimeses romaanis. – Keel ja Kirjandus nr 8–9, 607−623. KITZBERG, August 2010. Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused I–II. Tallinn: Eesti Päevaleht: Akadeemia. KIVI, Aleksander 1972. Tallinna tänavad. Tallinn: Valgus.

204 KIVIMÄE, Jüri 2004. Medieval Narva: Featuring a Small Town between East and West. – Brüggemann, Karsten (Ed). Narva und die Ostseeregion = Narva and the Baltic Sea Region. Narva: Tartu Ülikooli Narva Kolledž, 17–27. KLAASSEN, Olaf-Mihkel 1980. Andres Saal Surabajas (1898–1902). – Keel ja Kirjandus nr 6, 326–338. KLUGE, Franz 1856. Geometrischer Plan der Gouvernements-Stadt Reval. Reval: Verlag von Franz Kluge. KLÖKER, Martin 2014. Tallinna kirjanduselu 17. sajandi esimesel poolel (1600–1657). Haridusinstitutsioonid ja juhuluuletamine. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus. KOIDULA, Lydia 1957. Jutud ja näidendid. Teosed. 2. Sõgel, Endel (koost). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. KOIDULA, Lydia 1969. Luuletused. Aaver, E. (koost). Tallinn: Eesti Raamat. KRAAVI, Janek 2009. Eesti patsient. Haiguse ja haige inimese kujutamise mudel 19. sajandi eesti kultuuris ja kirjasõnas. – Methis. Studia humaniora Estonica nr 4, 7–16. KREEM, Tiina-Mall; KREEM, Juhan 2008. Kadrioru lood. lapsed, kunstnikud ja keisrid. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus. KRUSTEN, Reet 2000. Parijõgi, Jüri. – Kruus, Oskar; Puhvel, Heino (koost). Eesti kirjanike leksikon. Tallinn: Eesti Raamat, 396–397. KRUUS, Hans 1920. Linn ja küla Eestis. Tartu: Noor-Eesti. KRUUS, Oskar 1971. Naine hanesulega. Kirjutisi naiskirjanikest. Tallinn: Eesti Raamat, 54– 67. KRUUS, Oskar 1974. Elisabeth Aspe. – Aspe, Elisabeth. Ennosaare Ain. Tallinn: Perioodika, 91–93. KRUUS, Oskar 1984. Elisabeth Aspe. – Aspe, Elisabeth. Ennosaare Ain. Anna Dorothea. Tallinn: Eesti Raamat, 116–118. KRUUS, Oskar 1986. Aeg atra seada. Tallinn: Eesti Raamat. KRUUS, Oskar 2000a. Kannike, Christian. – Kruus, Oskar; Puhvel, Heino (koost). Eesti kirjanike leksikon. Tallinn: Eesti Raamat, 178–179. KRUUS, Oskar 2000b. Mändmets, Jakob. – Kruus, Oskar; Puhvel, Heino (koost). Eesti kirjanike leksikon. Tallinn: Eesti Raamat, 360–361. KRUUS, Oskar 2000c. Pärn, Jakob. – Kruus, Oskar; Puhvel, Heino (koost). Eesti kirjanike leksikon.Tallinn: Eesti Raamat, 430. KRUUS, Oskar 2000d. Põdder, Moritz Maximilian. – Kruus, Oskar; Puhvel, Heino (koost). Eesti kirjanike leksikon.Tallinn: Eesti Raamat, 425–426. KURG, Andres 2004. Flanööri mitu elu. – Vikerkaar nr 4–5, 105–114. KURISOO, Merike 2016. Tallinna sakraalmaastik varauusajal. – Kreem, Juhan (toim). Vana Tallinn 27 (31). Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv.

205 KURVITS, Roosmarii 2013. The visual representation of women in the Estonian media, 1848–1940. – Harro-Loit, Halliki; Kello, Karl (Eds). The curving mirror of time. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 139–187. KUUTMA, Kristin 1996. Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana. – Mäetagused nr 1, 80–94. KÄRNER, Jaan 1925. „Estonia“ kuuskümmend aastat. 1865–1925. Tallinn: T. E. S. „Estonia“ kirjastus. KÄRNER, Jaan 1933. Mõtteid meie tänapäeva romaanist. – Looming nr 1, 90–94. KÄSU HANSU KAEBELAUL 1993. – Akadeemia nr 1, 150–160. KÄÄRI, Kalju 1964. Romaan. Kultuuriülikool. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. KÜNNAPU, Vilen 2010. Tallinn kui lind. – Koht. Kujund. Energia. Valitud tekste 2001– 2010. = Place. Image. Energy. Selected Texts 2001–2010. Tallinn: V. Künnapu. KÜNNAPU, Vilen 2001. Üle Punase jõe. Valitud tekste 1972–2001. Tallinn: Tallinna Tehnikakõrgkool. LAAK, Marin 2013. „Kalevipoeg“ kui tüvitekst. – Keel ja Kirjandus nr 3, 192–209. LAANE, Karl 2002. Tallinna kalmistud. Tallinn: Maalehe Raamat. LAANEKASK, Heli; AAVER, Eva; METSTE, Kristi 1999. Saateks. – Faehlmann, Friedrich Robert. Teosed, I. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 5–16. LAANEMETS, Mari 2000. Mäletavad kohad. – Lehari, Kaia; Sarapik, Virve (toim). Koht ja paik I = Place and location I. Eesti Kunstiakadeemia toimetised nr 8. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 63–69. LAANES, Eneken 2012a. Vaba mees Bornhöhe „Tasujas“. Kultuurimälu, rändavad vormid ja rahvuse rajajooned. – Keel ja Kirjandus nr 7, 481–498. LAANES, Eneken 2012b. Miks uurida ajalooromaani? – Sirp, 09. märts. LAANES, Eneken 2015. Cultural Memory, Travelling Forms and the Boundaries of the Nation: The Free Man in Eduard Bornhöhe’s The Avenger. – Kaljundi, Linda.; Laanes, Eneken; Pikkanen, Ilona (Eds). Novels, Histories, Novel Nations: Historical Fiction and Cultural Memory in Finland and Estonia. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 121−139. LAAR, Mart 1986. Tuglas, ajalugu ja „Ado Grenzsteini lahkumine“. – Looming nr 12, 1676–1683. LAAR, Mart 2005. Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. LAIDRE, Margus 2008. Dorpat 1558–1708. Linn väe ja vaenu vahel. Tallinn: Argo. LAITINEN, Kai 1994. Soome kirjanduse ajalugu. Tallinn: Vagabund. LANDO, Fabio 1996. Fact and fiction: Geography and Literature. – GeoJournal No 38.1, 3– 18.

206 LANG, Valter 2002. Võimukeskused ja võimustruktuurid. – Lang, Valter (koost ja toim). Keskus – Tagamaa – Ääreala. Muinasaja teadus 10. Tartu–Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 125–168. LANG, Valter 2004. Varalinnalised keskused (aolinnad) hilismuinasaegses Eestis. – Kala, Tiina (koost ja toim). Kui vana on Tallinn? Tallinna linnaarhiivi toimetised nr 8, Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 7–24. LAPIN, Leo 2000. Sajandi ruum. Twentieth Century Space. – Lapin, Leo (koost) 2000. Eesti XX sajandi ruum: näitus Rotermanni soolalaos 17. 12. 1999–6. 02. 2000 = Space in 20th century Estonia: exhibition at the Rotermann's salt storage 17. 12. 1999–6. 02. 2000. Tallinn: Leonhard Lapin, 6–7. LARM, Pille-Riin 2016. Moritz Maximillian Põdder. http://kreutzwald.kirmus.ee/et/ lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=27&table=Persons. [16.08.2016.] LEFEBVRE, HENRI 2016 [1974]. The Production of Space. Malden (Mass.) [etc]: Blackwell. LEHARI, Kaia 1997. Ruum. Keskkond. Koht. Eesti Kunstiakadeemia Toimetised nr 5. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. LEHARI, Kaia 2000a. Metafoorne linnamaastik. – Maran, Timo; Tüür, Kadri (toim). Tekst ja loodus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 129–134. LEHARI, Kaia 2000b. Tee viib ja viitab. Tee viib ja viitab = The road that takes and points. – Lehari, Kaia; Sarapik, Virve (toim). Koht ja paik I = Place and location I. Eesti Kunstiakadeemia toimetised nr 8. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 44−62. LEHARI, Kaia; SARAPIK, Virve 2000. Saateks. – Lehari, Kaia; Sarapik, Virve (toim). Koht ja paik I = Place and location I. Eesti Kunstiakadeemia toimetised nr 8. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 7–8. LEHTI, Marko 1997. Tallinn võõra tsivilisatsiooni koldena. Tallinn soomlaste silmade läbi 19. sajandi teisel poolel. – Pullat, R. (toim). Vana Tallinn VII (XI). Tallinn: Estopol, 57–64. LEPASAAR, Kersti (toim). 2007. Geograafia kontuurkaardid gümnaasiumile. Tallinn: Avita. LIAS, Pärt 1984a. Kujunditüüp ja romaanitüpoloogia (I). – Keel ja Kirjandus nr 9, 513–520. LIAS, Pärt 1984b. Kujunditüüp ja romaanitüpoloogia (III). – Keel ja Kirjandus nr 12, 705– 713. LIIBEK, Tõnis 2010. Fotograafiakultuur Eestis 1839–1895. Tallinn: Tallinna Ülikool. LIIV, Toomas. 2001. Edgar Allan Poe ja tema novellid. – Poe, Edgar Allan. Novellid. Tallinn: Avita, 333–350. LIIV, Toomas. 2002. Eestilikust agulist saab euroopalik slumm. – Sirp, 8. veebruar. LIIV, Toomas 2006. Vilde: Eestlase keha avastaja. Sirp, 18. august. LIIV, Toomas 2011. Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976–2009. Lindsalu, Elo (koost). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. LIIVAK, Sander Alfred 1999. Linn kui rikastav keskkond kultuuri peeglis. – Sirp, 3. sept.

207 LIIVAMETS, Maire 1989. Gert Helbemäe. – Välismaise eesti kirjanduse konverents. 2. Tallinn: Eesti Kultuurifond, 52–70. LILL, Anne 2006. Vaata looma, näed iseennast. – http://www.ut.ee/et/196196#3. [15.08.2016.] LINDSALU, Elo 2008. Naisekuju modelleerimine XX sajandi alguskümnendite eesti kirjanduses. Tallinn: Tallinna Ülikool. LINDSTRÖM, Kati 2011. Delineating landscape semiotics: towards the semiotic study of landscape processes. Tartu: Tartu University Press. LINTROP, Aado 2009. Soomeugrilase park. – Külvik, Mart; Maiste, Juhan (toim). Park on paradiis looduses ja kunstis. Tartu: Eesti Maaülikool, 324–331. LOODUS, Rein 1993. Kunstielu Eesti linnades 19. sajandil. Uurimusi eesti kunstist ja kunstielust. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. LOTMAN, Juri 1991. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion. LOTMAN, Juri 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund. LOTMAN, Juri 2006. Kunstilise teksti struktuur. Tallinn: Tänapäev. LUIGA, Juhan 1995. Mäss ja meelehaigus. Tartu: Ilmamaa. LUIK, Viivi 2001. Mis on maastik? – Palang, Hannes, Sooväli, Helen (toim). Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis (8−10). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 7. LUIK, Viivi 2005. Sõna on rohkem kui sõna. – Keel ja Kirjandus nr 10, 777–779 . LUKÁCS, György 1983. The Historical Novel. Lincoln; London: University of Nebraska Press. LUKAS, Liina 1997. Võõra motiiv baltisaksa kirjanduses. – Akadeemia nr 11, 2322–2343. LUKAS, Liina 2000. Eesti rahvusimago muutumine baltisaksa kirjanduses. – Laak, Marin; Olesk, Sirje (koost). Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 27–52. LUKAS, Liina 2006. Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus; Tartu: Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond. LUST, Kersti; KÜNG, Enn; TANNBERG, Tõnu; TÜRNA, Tõnis (koost) 2011. Ajalooarhiivis varasalvest. Dokumente Eesti ajaloost Rootsi ja Vene ajal (17.–20. sajandi algul). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. LUTS, Oskar 2008. Vaikne nurgake. Tartu: Ilmamaa. LYNCH, Kevin 1967. The Image of The City. Cambridge: The M. I. T. Press. MAASIKAS, Matti 2010. Linn kahes maailmajaos. – Eesti Päevaleht, 7. juuli. MAISTE, Juhan; RODIN, Matis; ROOSALU, Madis 2005. Narva. Muutes tuleviku minevikku = Narva. Changing the past of the future: = Narva. Die Vergangenheit der Zukunft ungestaltend = Нарва. Изменяя прошлое будущего. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Restaureerimiskool.

208 MAISTE, J. 2008. Eessõna. Mis on park? – Nutt, N. (koost). Parkide restaureerimine. Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledži väljaanded 1. Maastikuarhitektuuri toimetised I. Tallinn: Sakk ja Sakk, Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž, 2008, 15–16. MATTHEUS, Ave 2012. Eesti laste- ja noortekirjanduse genees: küsimusepüstitusi ja uurimisperspektiive. Tallinn: Tallinna Ülikool. MELA, Marjo 2008a. Riia eestlased 19.–20. sajandil. – Viitol, Livia; Kello, Karl (koost). Sinu, minu ja meie Riia. Tartu: Vanemuise Selts, 65–71. MELA, Marjo 2008b. Riia Polütehnikum / Polütehniline Instituut 1862–1919. – Viitol, Livia; Kello, Karl (koost). Sinu, minu ja meie Riia. Tartu: Vanemuise Selts, 87–91. MELTS, Brita 2013. Poeedirahu – Andrus Kasemaa kirjanduslik omailm. – Keel ja Kirjandus nr 6, 393–408. MELTS, Brita 2016. Kirjanduslikud omailmad ja nende kirjanduslikud lähted. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. MERLEAU-PONTY, Maurice 2010. Nähtav ja nähtamatu. Tallinn: Varrak. MIHKELEV, Anneli 2002. Texts of Tallinn and Tartu in Estonian poetry = Tallinna ja Tartu tekst eesti luules. – Sarapik, Virve; Tüür, Kadri; Laanemets, Mari (toim). Koht ja paik II = Place and location II. Eesti Kunstiakadeemia toimetised nr 10. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 431–478. MIHKELEV, Anneli 2003. City and Poetry: Interaction between Material and Verbal Signs. – Sarapik, Virve; Tüür, Kadri (toim). Koht ja paik III = Place and location III. Eesti Kunstiakadeemia toimetised nr 14. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 345–360. MIHKELEV, Anneli 2010. Läti kirjandus Eestis 1920.–1930. aastatel. Keel ja Kirjandus nr 12, 906−919. MIHKLA, Karl 1938. Ernst Särgava kirjanduslik looming. – Looming nr 4, 452–459. MIHKLA, Karl 1965. Eduard Vilde põlvnemine, lapsepõlv ja kooliaastad. – Toomla, Jaan (koost).Vaateid Vilde elusse. Tallinn: Eesti Raamat, 14–39. MIHKLA, Karl 1972. Eduard Vilde elu ja looming. Tallinn: Eesti Raamat. MORETTI, Franco 1999. Atlas of the European novel, 1800–1900. London, New York: Verso. MORETTI, Franco 2005. Signs taken for wonders: on the sociology of literary forms. London: Verso. MUGFORD, Katy 2012. Nature, nurture; danger, adventure; junkyard, paradise: the role of wildscapes in children´s literarature. – Jorgensen, Anna; Keenan, Richard (Eds). Urban Wildscapes. London; New York: Routledge, 80–95. MUIR, Richard 1999. Approaches to Landscape. London: Macmillan. MURD, Eduard 1929. A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees“ soome arvustuses ja eesti kirjanduse soomendamisküsimused. – Looming nr 10, 1281–1286. MUST, Mari 2000. Vene laensõnad Eesti murretes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. MÄGER, Mart 1969. Linnud rahva keeles ja meeles. Tallinn: Eesti Raamat.

209 MÄSAK, Ene 1981. Elutingimustest Tallinna eeslinnades 1870–1940. Tallinn: Eesti Raamat. MÜÜRISEPP, Karl; VILBASTE, Gustav 1966. Kadriorg. Minevik ja tänapäev. Tallinn: Eesti Raamat. NAUKKARINEN, Ossi 1998. The City, Sin and Enjoyment. – Haapala, Arto (Ed). The City As Cultural Metaphor: Studies in Urban Aesthetics. International Institute of Applied Aesthetics Series No 4. Jyväskyla, 26–37. NARVA GATE OÜ. Ülevaade piirkonna kujunemise ja ehituse ajaloost. – http://www.narvagate.eu/est/ajalugu.html [4.05.2016.] NEITHAL, Reet 1999. Mis on mis kirjanduses. Tallinn: Koolibri. NERMAN, Robert 1996. Kalamaja ajalugu. Tallinn: R. Nerman. NERMAN, Robert 2000. Pelgulinn. Kultuurikeskkonna kujunemine ja areng. Tallinn: R. Nerman. NERMAN, Robert 2004. Vene võim hävitas Kopli kalmistu. – Päevaleht, 10. juuni. NEUMANN, Mihkel 1904. Sissejuhatus. – Kannike, Christian. Kannikese teuste täieline kogu. Tallinn: M. Neumann, III–VIII. NIITRA, Mari 2008. Õhuke sein tegelikkuse ja väljamõeldise vahel. Nime-referendi suhted tänapäevases eesti lastekirjanduses. – Pärli, Ülle; Lepik, Eva (toim). Nimetamise strateegiatest eesti kultuuris. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 171–186. NIRK, Endel 1961. Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. NIRK, Endel 1962a. Selgitavaid märkusi. – Bornhöhe, Eduard. Tallinna jutud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 330–342. NIRK, Endel 1962b. Järelsõna. – Bornhöhe, Eduard. Tallinna jutud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 321–329. NORA, Pierre 1990. Zwischen Geschichte und Gedächtnis. Berlin: Verlag Klaus Wagenbach. OJAVESKI, Toivo; PÕLDMÄE, Alo; PUUST, Mart (koost). 2002. 130 aastat eesti laulupidusid. Tallinn: Talmar & Põhi. OKS, Jaan 1918 (1908). Kriitilised tundmused. Tallinn: Siuru. OLESK, Peeter 2008. Luuletaja vastutus ajaloo ees. – Eesti Kirik nr 36, 10. sept. OLESK, Sirje 2016. Carl Robert Jakobson. (1841–1882). – http://kreutzwald.kirmus.ee/et/ lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=17&table=Persons. [10.09.2016.] PAAL, Piret, PALANG, Hannes 2002. Loodud ja kaotatud paigad. – Sarapik, Virve.; Tüür, Kadri; Laanemets, Mari (toim). Koht ja paik II = Place and location II. Eesti Kunstiakadeemia toimetised nr 10. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 93–111. PAIKRE, Ants 2011. Juhani Aho. – Aho, J. Üksi. Tallinn: Kultuurileht, 73–98.

210 PALANG, Hannes 2001. Maastikest siin raamatus. – Palang, Hannes, Sooväli, Helen (toim). Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis (8−10). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 8–10. PALANG, Hannes 2006. Kultuurilisest pöördest geograafias. – Sirp, 11. august. PALLAS, Anu 2017. Kommentaarid. – Tuglas, Friedebert. Ado Grenzsteini lahkumine. Kogutud teosed 14. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. [Ilmumas.] PALLAS, Anu 2017. Ado Grenzstein – eluloolist. – Tuglas, Friedebert. Ado Grenzsteini lahkumine. Kogutud teosed 14. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. [Ilmumas.] PALLI, Heldur 1998. Eesti rahvastiku ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Sisekaitseakadeemia. PAPPEL, Kristel 2003. Ooper Tallinnas 19. sajandil. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia. PARIJÕGI, Jüri 1926. Semendivabrik. Tartu: K.Ü. Loodus. PARIJÕGI, Jüri 1981. Kui isa kinkis raamatuid. Tallinn: Eesti Raamat. PEEP, Harald 1996. Kolm laipa, kõik surnud ehk Kriminaalne kirjandusmaastik. Tartu: Ilmamaa. PEZOLD, Leo von. 1898. Schattenrisse aus Revals Vergangenheit. Reval: Kluge. PEIL, Tiina 2014. Turismimaastikud ja ruumilood. – Kaljundi, Linda; Sooväli-Sepping, Helen (toim). Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. PIHLAMÄGI, Maie 1999. Eesti industrialiseerimine 1870–1940. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus. PIHLAMÄGI, Maie 2005. Igapäevaelu Narva Kreenholmis 1857–1940. – Modus vivendi. II. Vana Tallinn; 16 (20). Tallinn: Estopol, 393–429. PIIRSALU, Jaanus 2016. Kas väiksel Veral on nüüd rohkem lootust? – Sirp, 15. juuli. PIKE, Burton 1981. The Image of the City in Modern Literature. Princeton: Princeton University Press. PILV, Aare 2010. Ramadaan. Vahtsõliinah, Lillekülas, in Matiano, a Roma. Tallinn: Tuum. PINNA, Paul 2010. Minu eluteater ja teatrielu 1884–1944. Tallinn: Eesti Päevaleht. PLATH, Ulrike 2008. Rändrahnud ja majaisandad. Baltisakslaste suhe maaga ja kodutunde teke 19. sajandil. – Vikerkaar nr 7/8, 113–122. PLATH, Ulrike 2013. Näljast ja näljapsühholoogiast A. H. Tammsaare romaanis „Ma armastasin sakslast“. – Hinrikus, Mirjam; Undusk, Jaan (toim). Armastus ja sotsioloogia. A. H. Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast“. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 50–71. PLATH, Ulrike 2014a. Aistilised maastikud. – Kaljundi, L.; Sooväli-Sepping, H. (koost ja toim). Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 111–145. PLATH, Ulrike 2014b. Heimat: rethinking Baltic German spaces of belonging. – Jõekalda, Kristina; Sarapik, Virve (Eds). Debating German heritage: art history and nationalism during the long ninetheenth century. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture

211 = Studien für Kunstwissenschaft; kd 23, 3–4.Tallinn: Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing, 55–78. POE, Edgar Allan 1989. Novelle. Tallinn: Eesti Raamat. POINS 1904. Kirjandusest. – Linda 8, 26. veebruar. PORTEOUS, J. Douglas. 1985. Smellscape. Progress in Human Geography No 9, 357–378. POSTIMEES 1935. Ajaloolise romaani osa meie rahva kasvatamisel. Postimees, 28. jaan. PUHVEL, Heino 2000. Münther, Otto. – Kruus, Oskar; Puhvel, Heino (koost). Eesti kirjanike leksikon. Tallinn: Eesti Raamat, 364. PUKITS, Mart 1937. Läti kultuurilugu. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. PULLAT, Raimo 1964. Eesti kodanluse kujunemisest Tallinnas aastail 1871–1912. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, XIII. Ühiskonnateadused nr 13, 49–58. PULLAT, Raimo 1966. Tallinnast ja tallinlastest. Nihked elanikkonna sotsiaalses koosseisus 1871–1917. Tallinn: Eesti Raamat. PULLAT, Raimo (koost) 1969. Tallinna ajalugu. XIX sajandi 60-ndate aastate algusest 1965. aastani. Tallinn: Eesti Raamat. PULLAT, Raimo 1972. Eesti linnad ja linlased XVIII sajandi lõpust 1917. aastani. Tallinn: Eesti Raamat. PULLAT, Raimo 1978. Linnad kodanlikus Eestis. Ajaloolis-demograafiline käsitlus. Tallinn: Eesti Raamat. PULLAT, Raimo 1980. Poliitiline ajalugu. Haldus. – Pullat, Raimo (koost). Tartu ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 107–109. PULLAT, Raimo 1984. Võru linna ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat. PULLAT, Raimo 1992. Eesti linnarahvastik 18. sajandil. Tallinn: Olion. PULLAT, Raimo 2004. Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. Tallinn: Estopol. PULLAT, Raimo 2016. Tallinlase asjademaailm valgustussajandil. Tallinn: Estopol. PÕLDMÄE, Rudolf; KARJAHÄRM, Toomas 1980. Kirjandus ja trükisõna. – Pullat, Raimo (koost). Tartu ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 169–170. PÕLDVEE, Aivar 2013. Aino Kallas: põgenemine ajalukku ja ajaloo eest. Keel ja Kirjandus nr 8−9, 645−660. PÕLTSAM-JÜRJO, Inna 2008. Liivimaa väikelinn varajase uusaja lävel. Uurimus Uus- Pärnu ajaloost 16. sajandi esimesel poolel. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. PÕLTSAM-JÜRJO, Inna 2013. Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaja Tallinnas. Tallinn: Hea Lugu. PÄRLI, Ülle 2008. Saateks Vladimir Toporovi artiklile „Teoreetilise toponomastika valdkonnast. – Pärli, Ülle; Lepik, Eva (toim). Nimetamise strateegiatest eesti kultuuris. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 269–273.

212 PÄRN, Anton 2002. Linnade teke Eestis – mõningaid historiograafilisi aspekte. – Lang, Valter (koost ja toim). Keskus – Tagamaa – Ääreala. Muinasaja teadus nr 10. Tartu–Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 351–390. PÄRNUMAA 1930 = Tammekann, August; Kõpp, Johan; Kant, Edgar (toim). Pärnumaa. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Eesti IV. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. RAAG, Arno 1928. Elisabeth Aspe elu ja looming: biograafilis-kriitiline essee. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. RAAMOT, Mari 1934. Mälestusi noorusnurmelt. – Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm. 70 a. sünnipäevaks. [Tallinn]: Koguteose Komitee, 28–31. RANDVIIR, Anti 2003. Placing the City. – Sarapik, Virve; Tüür, Kadri (toim). Koht ja paik III = Place and location III. Eesti Kunstiakadeemia toimetised, 14. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 183–201. RAUD, A. [A. R.] 1927. Lilli Suburg. – Suburg, Lilli. Liina. Tartu: Eesti Kirjandus Selts, 5– 13. RAUDSEPP, Anu 1997. Käsu Hans. – Vahtre, Sulev (koost). Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 36–37. RAUDSEPP, Anu 2008. Riia Vaimulike Seminar eesti haritlaste koolitajana. – Viitol, Livia; Kello, Karl (koost). Sinu, minu ja meie Riia. Tartu: Vanemuise Selts, 77–83. RAUDVER, Guido (koost) 1979. Haapsalu läbi aegade ja inimeste. Tallinn: Eesti Raamat. REBANE, Hilve 2011. Järelsõna. – Koidula, Lydia. Perùamaa viimne inka. Rebane, Hilve (koost ja toim).Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 344–348. REIMAN, Villem [W. R. = Reiman, Villem.] 1894. Eesti kirjanduse hommikul. – Eesti Üliõpilaste Seltsi album. Teine leht. Jurjew (Tartu): Eesti Üliõpilaste Selts, 189–205. REIMAN, Villem 1911. „Kalevipoja“ juubel. – Eesti Kirjandus nr 11, 417–448. REINART, Heili 2017. Mari Raamot: naine, kelleta Eesti Vabariik poleks see, mis ta on. – Postimees, 7. veebruar. RELPH, Edward 1976. Place and Placelessness. London: Pion. RELPH, Edward 1992 [1987]. The modern urban landscape. Baltimore: Johns Hopkins Univeristy Press. REYMONT, Władysław Stanisław 1936. Tõotatud maa. Tartu: Loodus. RISTIKIVI, Karl 2000. Kõik, mis kunagi oli. Tartu: Ilmamaa. RONIMOIS, Anna 1934. Miina Hermann Kroonlinnas. – Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm. 70 a. sünnipäevaks. [Tallinn]: Koguteose Komitee, 209–212. ROOS, Jaan 1935. Ajaloolise romaani osa meie rahva kasvatamisel. Millised suursündmused on leidnud kajastust meie kirjanduses. – Postimees 27, 28. jaan. ROOS, Jaan 1940. E. Bornhöhe osa maailmakirjanduse eestindamises. – Eesti Kirjandus nr 8, 325–331. ROOSE, Arthur 1924. Eduard Bornhöhe. – Looming nr 1, 29–35.

213 ROSEN, Elisabet von 1910. Rückblicke auf die Pflege der Schauspielkunst in Reval. Festschrift zur Eröffnung des neuen Theaters in Reval im September 1910. Melle (Hannover): F. E. Haag. ROTH, Philip 2005. Operatsioon Shylock. [Tartu]: Fontese Kirjastus. RUUBEL, Peeter 1918. Noor-Eesti ja poliitika. – Kümme aastat. Noor-Eesti 1905–1915. Tartu: Noor-Eesti, 48–61. RUSSOW, Balthasar 1993. Liivimaa kroonika. Tallinn: Hotger. SAARLO, Liina 2001. Regilaulude vormelid: kvantiteet ja kvaliteet. – Jaago, Tiiu; Sarv, Mari (toim). Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 271–297. SAKOVA, Aija 2006. Et olla õnnelik, peab olema ärkvel. Intervjuu Herderi preemia laureaadi Ene Mihkelsoniga. – Sirp, 12.05. SALU, Herbert 1964. Eduard Vilden historialliset romaanit. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. SALU, Herbert 1965. Tuul üle mere ja muid lühiuurimusi eesti kirjandusest. Stockholm: Vaba Eesti. SALU, Herbert 1993. Surmatrummid ja pajupill. Ülestähendusi Tartust Issanda aastal 1704. Tallinn: Perioodika. SALUPERE, Malle 2004. Tuhandeaastane Tartu: Nooruse ja heade mõtete linn. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. SARAPIK, Virve 2008. Noor-Eesti antifuturismist. – Methis. Studia humaniora Estonica nr 1/2, 242–261. SARAPIK, Virve 2016. – Maastik, maal ja kogemus. Ettekanne konverentsil „Maastikule kleepuv tekst“, 9.– 10.07.2016. https://www.youtube.com/watch?v=pwOH_jDOw1Q. SAUL, Linda 1978. Aino Tamm. Tallinn: Eesti Raamat. SCHULTZ-BERTRAM, Georg Julius 1872. Neue baltische Skizzen. Helsinfors: Wasenius. SCOTT, Mike 2004. WordSmith Tools Version 5.0. http://www.lexically.net/wordsmith. SELBOE, Tone 2015. Hungry and Alone: The Topography of Everyday Life in Knut Hamsun and August Strindberg. – Ameel, Lieven; Finch, Jason; Salmela, Markku (Eds). Literature and the Peripheral City. London: Palgrave Macmillan, 131–148. SHAKESPEARE, W. 1966. Tragöödiad. 1. Kogutud teosed, 5. kd. Tallinn: Eesti Raamat. SIILIVASK, Mart 2006. Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Tartu: Rahvusarhiiv. SILLAOTS, Marta 2012. Kirg ja kavalus. Runnel, Hando (koost). Tartu: Ilmamaa. SILLAOTS, Marta 1925. Eduard Wilde naistüübid. Kirjanduslikud vaatlused. Tartu: Loodus. SINDI KALEVIVABRIK - EAA.2460. – http://www.eha.ee/fondiloend/frames/ fond_prop.php?id=2855. [15.08.2016.]

214 SINIJÄRV, Urve 2001. Maastikust, kultuurist ja identiteedist. – Palang, Hannes, Sooväli, Helen (toim). Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis (8−10). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 11–17. SOJA, Edward W. 1996. Thirdspace. Journeys to Los Angeles and other real-and-imagined places. Cambridge, Mass.: Blackwell. SOJA, Edward W. 2002 [2000]. Postmetropolis. Critical Studies of Cities and Regions. Malden, Mass. [etc]: Blackwell. SOOLEP, Jüri 2011. Tallinna kujunemisest. – Sirp, 10. veebruar. SOOME, Andres 2014. Narva jõgi strateegilise tõkkena. – Ivask, Merike (toim). Piir ja jõgi – piirijõgi. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Narva Muuseumi toimetised nr 15. Narva: Narva Muuseum, 19–77. SOOSALU, Koidula 2000. Trilljärv, Aleksander Harald. – Haan, Kalju jt (koost). Eesti teatri biograafiline leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus: Eesti Teatriliit, 723–724. SOOVIK, Ene-Reet 2016. Kaplinski kaugused. – Keel ja Kirjandus nr 2, 114–126. SPENGLER, Oswald 2012. Õhtumaa allakäik. Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. I köide. Kuju ja tegelikkus. Tartu: Ilmamaa. SPENGLER, Oswald 2012. Õhtumaa allakäik. Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid. Tartu: Ilmamaa. SPRENGFELD, G. [ = HANSEN, Gotthard] 2010. Kodulinn Reval minu lapsepõlve aastatel. Tallinn: Kunst. STEEL, Caroline 2009. How food shapes our cities? – http://www.ted.com/talks/ carolyn_steel_how_food_shapes_our_cities.html. [8.05.2016.] SWEETING, Adam W. 1999. Writers and Dilettantes. Central Park and the Literary Origins of Antebellum Urban Nature.– Bennett, Michael; Teague, David (Eds).The Nature of Cities. Ecocriticism and Urban Environments. Tucson: University of Arizona Press, 93–110. ZOBEL, Rein 2001. Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.–14. sajandil. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. TAFENAU, Kai 2009. Adrian Virginiuse eluloost. Keel ja Kirjandus nr 11, 847–855. TALIVEE, Elle-Mari 2007. Magistritöö. Käsikiri. Tallinna Ülikool. TALIVEE, Elle-Mari 2011a. Kadunud linnade lugu eesti proosakirjanduses. – Veidemann, Rein; Kepp, Õnne (toim). Kõnetav kultuur. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 65–80. TALIVEE, Elle-Mari 2011b. Jutustuse ja romaani vahel: Elisabeth Aspe linn. Methis. Studia humaniora Estonica nr 8, 122−142. TALIVEE, Elle-Mari 2011c. Kuidas kirjutada kadunud linnast? Mitmetähenduslik linnaruum Günter Grassi romaanis „Plekktrumm“. – Mattheus, Ave; Zabrodskaja, Anastassija (toim). Tallinna Ülikooli Eesti Filoloogia Teadusliku Üliõpilasseltsi toimetised; III. Noored filoloogid. Kirjanduse ja keele piirimail. Tallinn: Vali, 207–226. TALIVEE, Elle-Mari 2014a. Literary Tallinn at the End of the Nineteenth Century: The Structure of Its Townscape. An Overview. – Neohelicon 41 (1), 51–62.

215 TALIVEE, Elle-Mari 2014b. Jutustuse ja romaani vahel: Elisabeth Aspe linn. – Undusk, Rein (toim). Autogenees ja ülekanne: moodsa kultuuri kujunemine Eestis. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 136−153. TALIVEE, Elle-Mari; FINCH, Jason 2015. Eduard Vilde and Tallinn´s Dynamic Peripheries, 1858–1903. – Ameel, Lieven; Finch, Jason; Salmela, Markku (Eds). Literature and the Peripheral City. London: Palgrave Macmillan, 164–183. TALLY, Robert T. Jr. 2013. Spatiality. London and New York: Routledge. TALLY, Robert T. Jr. 2014 [2011]. On Geocriticism. – Tally, Robert T. Jr. (Ed). Geocritical Explorations. Space, Place, and Mapping in Literary and Cultural Studies. Basingstoke ; New York : Palgrave Macmillan, 1–9. TALTS, Mait 2003. Tõnis Grenzstein — unustusse vajunud kunstnik Tarvastu kandist. – Sakala, 29. nov. TALVE, Ilmar 2004. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Tartu: Ilmamaa. TALVET, Jüri 2005. Tõrjumatu äär. Tartu: Ilmamaa. TALVET, Jüri 2010. Müütilise tulevikulinna ja sümbiootilise rahvuse ehitamine Euroopa äärel: F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg“. – Akadeemia nr 11, 2038–2059. TALVET, Jüri 2013. Tuglase Liiv ehk meelehaige luuleime. – Tuglas, Friedebert. Juhan Liiv. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 392–417. TALLINN, Tiina 2007. Tallinna pargid. Parks of Tallinn. Tallinn: Tallinna Linnavalitsus. TAMM, Marek 2008. History as Cultural Memory: Mnemohistory and the Construction of the Estonian Nation. – Journal of Baltic Studies No 39 (4), 499–516. TAMM, Marek 2013. Ajalugu, mälu ja mäluajalugu: uutest suundadest kollektiivse mälu uuringutes. Ajalooline Ajakiri nr 1, 111–133. TAMM, Marek; HALLA, Saale. 2008. Ajalugu, poliitika ja identiteet: Eesti monumentaalsest mälumaastikust. – Petersoo, Pille; Tamm, Marek (koost). Monumentaalne konflikt. Mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis. Tallinn: Varrak, 18–50. TAMMSAARE, A. H. 1931. Tõde ja õigus. III. Tartu: Noor-Eesti kirjastus. TAMMSAARE, A. H. 1933. Isamaa ja rahvuslus. – ERK (Eesti Rahvuslaste Klubi) nr 6, 148–154. TAMMSAARE, A. H. 1935. Ma armastasin sakslast. Tartu: Noor-Eesti. TAMMSAARE A. H. 1978. Jutustused. Kogutud teosed, 2. Tallinn: Eesti Raamat. Tartu loeb... 1943. – Eesti Sõna nr 150, 04. juuli. THEURIET, André 1885. Gérards Heirat. Stuttgart: Verlag von J. Engelhorn. http://gutenberg.spiegel.de/buch/5965/1. [4.05.2016.] THOMS, Peter 2002. Poeʼs Dupin and the power of detection. – Hayes, Kevin J. (Ed). The Cambridge companion to Edgar Allan Poe. Cambridge [etc.]: Cambridge University Press, 133–147.

216 THOMSON, August 1907. Eesti Kunstinäituse puhul, Tartus, 1906. – Noor-Eesti, 2. Tartu: Noor-Eesti, 197–207. THOMSON, Arma 2003. Familienerinnerungen. – Europa erlesen. Tallinn. Schmidt, Sabine (Hgg). Klagenfurt/Celovec: Wieser Verlag, 110–111. TILGA, Kairi 2013. Tossutäkuga Euroopasse: Eduard Vilde reisikirjad. Tallinn: Go Group. TOHVRI, Epi 1999. Eesti puitasumite kujunemisest ja elamutüüpidest. – Hallas, Karin (koost). Eesti puitarhitektuur. Estonian Wooden Architecture. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuusem, 73–112. TOPOROV 1993 = Βладимир Топоров. Петербург и Петербургский текст русской литературы. – Метафизика Петербурга. Петербургские чтения по теории, истории и философии культуры 1. Санкт-Петербург: ФКИЦ "ЭЙДОС", ст 203–235. TOPOROV 1995 = Βладимир Топоров. Миф. Ритуал. Симбол. Образ: Исследования в области мифопоэтического. Избранное. Москва: Издательская группа "Прогресс" – „Культура". TOPOROV, Vladimir 2008. Teoreetilise toponomastika valdkonnast. – Pärli, Ülle; Lepik, Eva (toim). Nimetamise strateegiatest eesti kultuuris. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 274– 289. TOOMEMÄGI 1968 = Suur, Aili (koost). Toomemägi. Tallinn: Eesti Raamat. TOROP, Peeter 2002. Tõlkesemiootika poole. – Akadeemia nr 2, 332–350. TRILLO, Claudia 1998. Metaphorical Interpretation of the City and Urban Form: The Case of Orvieto. – Haapala, Arto (Ed). The City As Cultural Metaphor: Studies in Urban Aesthetics. International Institute of Applied Aesthetics Series, Vol 4. Jyväskyla, 208–225. TUAN, Yi-Fu 1979. Landscapes of Fear. Minneapolis: University of Minnesota Press. TUAN, Yi-Fu 1990. Topophilia. A Study of Environmental Perception, Attitudes, and Values. New York: Columbia University Press. TUAN, Yi-Fu 2007. Space and Place. The Perspective of Experience. Minneapolis; London: University of Minnesota Press. TUGLAS, Friedebert 1909. Eduard Wilde ja Ernst Peterson. – Noor-Eesti, 3. Tartu: Noor- Eesti, 113–194. TUGLAS, Friedebert 1912. Kirjanduslik stiil. – Noor-Eesti, 4. Tartu: Noor-Eesti, 23–100. TUGLAS, Friedebert 1914. Juhan Liiv. Tartu: Noor-Eesti. TUGLAS, Friedebert 1925. Eduard Wilde. Kirjaniku kuuekümnenda sünnipäeva puhul. – Looming nr 3, 209–222. TUGLAS, Friedebert 1935. Eesti romaan 1934. – Eesti Kirjandus nr 3, 109–126. TUGLAS, Friedebert 1942. Unelmate maa: tõe ja kujutluse päevik. Tartu: Tartu Eesti Kirjastus. TUGLAS, Friedebert 1946a. Ernst Särgava ühiskonnaarvustajana. Looming nr 9, 1041– 1061.

217 TUGLAS, Friedebert 1946b. Eduard Vilde ajalooline triloogia. Looming nr 10/11, 1236– 1249. TUGLAS, Friedebert 1959. Valik kriitilisi töid. Teosed. Seitsmes köide. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 344–402. TUGLAS, Friedebert 1960. Mälestused. Teosed. Kaheksas köide. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. TUGLAS, Friedebert 1973. Rahutu rada. Elu- ja kirjandusloolist. Tallinn: Eesti Raamat. TUGLAS, Friedebert 1987. Kogutud teosed 2. Novellid II. Tallinn: Eesti Raamat. TUGLAS, Friedebert 2004. Kriitika. VII. Kriitika. VIII. Kogutud teosed 10. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. TUGLAS, Friedebert 2009. Valik proosat. Kommenteeritud autoriantoloogia. Undusk, Jaan (koost). Tallinn: Avita. TUGLAS, Friedebert 2013. Juhan Liiv. Kogutud teosed 12. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. TUGLAS, Friedebert 2014. Kriitika IX. Kriitika X. Kogutud teosed 11. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. TULVING, Endel 2002. Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. TVAURI, Andres 2001. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost. Muinasaja teadus nr 10. Tartu-Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus. TÜÜR, Kadri 2000. Kirjandusökoloogia kohasusest. – Lehari, Kaia; Sarapik, Virve (toim). Koht ja paik I = Place and location I. Eesti Kunstiakadeemia toimetised nr 8. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 172–176. TÜÜR, Kadri 2002a. Koht ja kohatus Karl Ristikivi romaanides „Kõik, mis kunagi oli“ ja „Ei juhtunud midagi“. – Pilv, Aare; Tüür, Kadri Sündmus. Koht. Collegium litterarium 15. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 71–192. TÜÜR, Kadri 2002b. Aiad ja jõed: linnaloodusest Tõnu Õnnepalu romaanides. – Keel ja Kirjandus nr 10, 681–691. TÜÜR, Kadri 2006. Kas inime on potilill? Kohanemisest humanitaari pilguga. – Kirikiri. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=295. [10.09.2016.] TÜÜR, Kadri 2016. Keskkonnahumanitaaria: teispool kultuuri ja loodust. – Vikerkaar nr 6, 71–80. UEXKÜLL, Jakob von 2012. Omailmad. Kull, Kalevi; Magnus, Riin (koost). Tartu: Ilmamaa. UNDLA-PÕLDMÄE, Aino 1960. 100 aastat Elisabeth Aspe sünnist. – Keel ja Kirjandus nr 12, 753–755. UNDLA-PÕLDMÄE, Aino 2002. Järelsõna. – Lilli Suburg. Kogutud kirjatööd. Undla- Põldmäe, Aino (koost). Tallinn: Eesti Raamat, 461–480.

218 UNDUSK, Jaan 1994. Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne Kalevipoeg. – Oinas, Felix. Surematu Kalevipoeg („Keele ja Kirjanduse” raamatusari 1). Tallinn: Keel ja Kirjandus, 147–173. UNDUSK, Jaan 1998. Die Ehe als Utopie: Einführung in ein literarisches Motiv. – Interlitteraria No 3, 216–232. UNDUSK, Jaan 2005. Jaan Kross ehk kirja katkematus. – Laanes, Eneken (koost). Metamorfiline Kross. Sissevaateid Jaan Krossi loomingusse. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 224–229. UNDUSK, Jaan 2008. J. Kross. „Kolme katku vahel“. – Eesti Päevaleht, 21. nov. UNDUSK, Jaan (koost) 2009. Friedebert Tuglas. Valik proosat. Kommenteeritud autoriantoloogia. Koostanud ja saatetekstid kirjutanud Jaan Undusk. Tallinn: Avita. UNDUSK, Jaan 2011. Mälupaik Tallinn. Mõtteid tema siluetist. Tuna nr 2, 2–17. UNDUSK, Jaan 2013. Tuglase sümbolistlik manifest. – Tuglas, Friedebert. Juhan Liiv. Kogutud teosed 12. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 472−479. UNDUSK, Jaan 2016. Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu: Ilmamaa. UNT, Mati 1979. Sügisball. Tallinn: Eesti Raamat. URGART, Oskar 1927. Elisabeth Aspe. – Looming nr 10, 945–950. URGART, Oskar 1929. Otto H. Müntherʼi kirjanduslik isik. – Eesti Kirjandus nr 11, 466– 470. URGART, Oskar 1931. Andres Saal 70-aastane. – Eesti Kirjandus nr 6, 305– 311. URGART, Oskar 1940. Moodne eesti ajalooline romaan. – Ajalooline Ajakiri nr 1, 14–23 UTNO, Leili 2007. Eestlased Riias. – Utno, Leili; Kruus, Karl (toim). Eestlased Lätis. I Raamat. Tallinn: Välis-Eesti, 76–79. VABA, Lembit 1999. Eesti-läti kakskeelsusest Valgas. Vaade ajalukku. – Keel ja Kirjandus nr 8, 535–541. VAHTMÄE, Pille 2008. Füüsiline ruum mõtteruumis: Werneri kohvik werneristide mälestustes. – Jaago, Tiiu (koost). Ruumi loomine. Artikleid maastiku kujutamisest tekstides. Studia Ethnologica et Folkloristica Tartuensia nr 11. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 43–64. VAHTRE, Sulev 1996. Adrian Verginius. Hingekarjane, eesti kirjakeele arendaja, Põhjasõja märter (1663–1706). Kambjas: [Forseliuse Selts]. VAHTRE, Sulev (koost) 2007. Eesti ajalugu. Kronoloogia – 13 000–2006. Tallinn: Olion. VAIKSOO, Jaanus 2010. Kriminaalne Vilde. – E. Vilde. Kuul pähe! 4 krimijuttu. Tallinn: Tänapäev, 230–240. VAIKSOO, Raul 2011. Tallinn–Narva. Tallinn: Solnessi Arhitektuurikirjastus. VAINO, Maarja 2011. Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus. Tallinn: Tallinna Ülikool. VAINO, Maarja 2016. Tammsaare irratsionaalsuse poeetika. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

219 VALGE, Jaak Eduard Vilde poliitiline sõnum. – Looming nr 11, 1616–1627. VALK, Kristel, JÜRGENSON, Ivi, LIIVER HOLMSTRÖM, Elvira (koost) 2007. Keskaegse Tallinna piirid: Tallinna Raekoja 2007. aasta näituse „Kindel linn ja varjupaik” põhjal. Tallinn: Tallinna Raekoda. VEGESACK, Siegfried von 2009. Balti tragöödia. Tallinn: Eesti Päevaleht: Akadeemia. VEIDEMANN, Rein 2003. F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg” kui eesti kirjanduskultuuri sakraaltekst. – Keel ja Kirjandus nr 12, 891–896. VEIDEMANN, Rein 2009. Järelsõna. August Jakobson ja tema „Vaeste-patuste alev“. – Jakobson, August. Vaeste-patuste alev. Tallinn: Eesti Päevalehe AS, 421–432. VEIDEMANN, Rein 2013. Tallinn eesti kultuuris. Tulevikumälestus. – Šank, Ester (toim). Hea linn.Tallinna visioonikonverentsid. Tallinn: Tallinna visiooninõukoda, 33−50. VEIDEMANN, Rein 2016. Alguses oli sõna ehk nimetamisest kehtestamiseni. – Lausma- Saar, Helen (koost). Olid alles ajad! Taasisesesvunud Eesti Vabariik 25. Tallinn: Rahvarinde Muuseum, 291–305. VESKI, Johannes Voldemar 1918. Jakob Tülk †. – Eesti Kirjandus nr 5/6, 108–111. VESKI, Johannes Voldemar 1974. Mälestuste raamat. Tallinn: Eesti Raamat. VIIK, Tõnu 2012. Semiootika, fenomenoloogia, psühhoanalüüs ja kolm provokatsiooni. – Sirp, 20. sept. VIIRES, Ants 2001. Eestlaste ajalooteadvus 18.–19. sajandil. – Tuna nr 3, 20–36. VIITOL, Livia 2008a. Eesti kirjanikud Riias. – Viitol, Livia; Kello, Karl (koost). Sinu, minu ja meie Riia. Tartu: Vanemuise Selts, 119–126. VIITOL, Livia 2008b. Eesti kirjanduse lätindajad. Riiast Tartusse, Tartust Riiga. – Viitol, Livia; Kello, Karl (koost). Sinu, minu ja meie Riia. Tartu: Vanemuise Selts, 176–185. VIITOL, Livia 2009. Narva ja tema semisfäär romaanis „Raudsed käed”. – Viitol, Livia (koost). Igihaljas Vilde. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 68–82. VIITOL, Livia 2012. Eduard Vilde. Tallinn: Tänapäev. Viitol, Livia; Kello, Karl 2008. Sissejuhatuseks. – Viitol, Livia; Kello, Karl (koost). Sinu, minu ja meie Riia. Tartu: Vanemuise Selts, 9–11. VILDE, Eduard 1923. Kogutud teosed. I anne. Tartu: Loodus, 5–12. VILDE, Eduard 1928b. Autorilt. – Raudsed käed. Kogutud teosed. XV anne. Romaanid VI. Tartu: K/Ü Loodus, 5–8. VILDE, Eduard 1957. Artikleid ja kirju. Teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. VILDE, Eduard 2000. Mäeküla piimamees. Tallinn: Avita. VINKEL, Aarne 2000a. Kõrv, Jakob. – Kruus, Oskar; Puhvel, Heino (koost). Eesti kirjanike leksikon. Tallinn: Eesti Raamat, 253–254. VINKEL, Aarne. 2000b. Käsu Hans. – Kruus, Oskar; Puhvel, Heino (koost). Eesti kirjanike leksikon.Tallinn: Eesti Raamat, 257–258.

220 VINKEL, Aarne 2000c. Särgava, Ernst. – Kruus, Oskar; Puhvel, Heino (koost). Eesti kirjanike leksikon. Tallinn: Eesti Raamat, 559–560. VUNK, Aldur 2007. Pärnu vanadel fotodel. Tallinn: Tänapäev. WALLACE, Kathleen R. 1999. „All Things Natural Are Strange“. Audre Lorde, Urban Nature, and Cultural Place.– Bennett, Michael; Teague, David (Eds). The Nature of Cities. Ecocriticism and Urban Environments. Tucson: University of Arizona Press, 55–76. WÜHNER, Hans 1875. Wiliandi linn. – Jakobson, Carl Robert. Kooli Lugemise raamat. Tartu: H. Laakmann, 187. WESTPHAL, Bertrant 2014 [2011]. Foreword. – Tally, Robert T. Jr. (Ed). Geocritical Explorations. Space, Place, and Mapping in Literary and Cultural Studies. Basingstoke; New York: Palgrave Macmillan, IX–XV.

Käsikirjalised allikad ja materjalid ASPE, Elisabeth 1914. – E[lisabeth] Aspe-Nieländeri 37 kirja Heinrich ja Karin Nieländerile (oma lastele) [4. jaan 1914–14. juuni 1921] – KM EKLA, f 6, m 1: 1. ASPE, Elisabeth 1913b. – Elisabeth Aspe[-Nieländer], Tagebuch. 1878[–1919]. – KM EKLA, f 6, m 1: 4.

Autorita veebiressursid Aleksander II. – http://rusistica.eu/venemaast/19-sajand/aleksander-ii/. ARCHITEKTUR UND KUNST. Antiquariat Banzhaf. https://www.ilab.org/catalog_view/1435/1435_Banzhaf%20Kat%206.2013%20c.pdf. [4.05.2016.] EE: linn = Linn. – Eesti Entsüklopeedia, http://entsyklopeedia.ee/artikkel/linn3. [11.09.2016.] EE: Sindi = Sindi. – Eesti Entsüklopeedia, http://entsyklopeedia.ee/artikkel/sindi3. [11.09.2016.] Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2011. Eesti teatri ajaloo virtuaalnäitus. Simmo, Kristen (toim). http://tmm.ee/teatriaasta/doku.php?id=vanemuine:1_koidula. [11.09.2016.] EKSS: pasatski = Eesti keele seletav sõnaraamat, http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=pasatski&F=M. EKSS: ruum = Eesti keele seletav sõnaraamat, http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=ruum&F=M. Kreutzwaldi sajand: eesti kultuurilooline veeb. – http://kreutzwald.kirmus.ee [15.12.2011]. MAASTIK. RUUM. AEG. 2010. – http://cect.ut.ee/docs/inkubaator_01.2010/maastik_aeg_ruum.pdf. [15.06.2016.] Tartu Laulupeomuuseum: http://laulupidu.tartu.ee/muuseum/. [15.12.2011.] [---] = töö autori väljajäte või lisandus.

221 SUMMARY

Writing the City: The Urban Landscape in Estonian Prose, 1877–1903 This thesis seeks answers to why, how, and who depicted the urban environment in Estonian prose during the period 1877–1903, i.e. the final decades of the 19th century and the early years of the 20th century – on the cusp of the development of urban culture, and prior to the rise of a favor for urban living. In the author’s vision, this study is an attempt to establish the literary city. The research focused on engagement with the depiction of place in narrative. Jaak Järv’s novel Vallimäe neitsi (The Maid of Vallimäe, 1885) is regarded as the first Estonian novel. The work depicts Tallinn before the Great Northern War in a romantic-historical style. By the end of the 19th century, Estonian literature had already relocated to the city in terms of its authors and readers: literary examples from the period include the novels by Eduard Vilde, and Eduard Bornhöhe’s critical short stories set in Tallinn. The thesis proceeds from the following theory: texts written during the period were authored by individuals who were only just starting to adjust to their completely new and simultaneously problematic environment, i.e. the city. The texts convey the experience of acclimatization, communicating gazes through the written word. This was the early stage of describing the city in literature, and conveyed an urban resident’s perception of his or her surroundings – the early cognition of that environment. Issues of status and nationality hung in the air at the same time, and the line between country and city ran between these as a narrative of national independence. The chosen period of 1877–1903 characterizes the conditionally temporal distance that extends between writing that treated the city as an intriguing problem and the birth of the first Estonian urban novel. The thesis is divided into five chapters. Addressed in the first are earlier studies written on the topic of the city, and concepts used in the analysis are explained. The second chapter gives a brief overview of the histories of significant Estonian cities. In the third, the author addresses the first pieces of Estonian literature written about the city in the late 19th century, i.e. those “on the border”. The authors handled in the fourth chapter “entered through the city gates”: critical, realist urban descriptions of the late 19th century and early 20th century fall within this period, which also saw the rise of many basic principles for depicting the city. The fifth chapter takes a closer look at two literary works, in which the city is perceived with completely new undercurrents and is conveyed differently from earlier treatments. The selection of texts includes prose, ranging from short stories to novels, written by thirteen authors in the period 1877–1903. Certain works by Eduard Vilde are focused upon most. Each selected text presents in some way the experience of the city, conveys its perception as a new kind of environment, and includes descriptions that delve into the urban environment. The topic is explored spatially, with the concept of “landscape” lying at the core of the analysis of the literary city. The

222 author traces how landscape densifies into milieu, and how milieu visualizes landscape in turn – the outcome being the addition of the city itself into the mix. Consequently, writing that conveys the urban experience can be divided into three basic stages. Stage one: a certain spatial relocation marks the beginning of the description of the city – a character of peasant literature or village stories visits the urban settlement for some reason. In prose descriptions, the city appears as a landscape on the horizon, emphasizing the contradiction between rural and urban: landscape is quite clearly defined as a manner of observation that does, however, intrude into both the plot and the characters’ lives. Here, the glow of the metropolis already radiates behind the Estonian urban landscape. This is the path up to the city, but not into it: alienation and the travel-literature viewpoint prevail. Generally, no emotional ties are formed with the city, and it is encountered from a distance. Stage two: writing speaks of the city as an inhabited space. Greater detail is added, a style of urban description develops, and particular moods associated with the city are reflected and demonstrated through a social-critical paradigm – the city may be a ruinous phenomenon. Other sensations are positioned as contact deepens, and a sensual landscape or milieu develops. Certain cultural values, patterns of social behavior, and symbolic modes of expression melt together. New and different sites, events, and emotions are affixed to the urban scene. The city map, particular physical elements that belong to the urban landscape, new distances and topics take shape: the city as a park (garden), and the city as a sickness. The city is also a landscape of anonymity and loneliness. In the late 19th century, ethnic Estonians likely lived primarily in suburban wooden tenement-house neighborhoods. In literature of the era, this was described most thoroughly as a part of the urban landscape – as an existential labyrinth. Urbanites dreamed of escaping this location; of “rising” in the city. A unique aspect of depicting the literary space weaves into this: the dynamism of the urban landscape is conveyed by characters, who overstep the boundaries within it. Stage three: features of the “new city” are added to the urban landscape. The modern environment is not merely insinuated, but delved into – entirely new phenomena in the literary Estonian city are described in great depth. Eduard Vilde’s novel Raudsed käed (Iron Hands), which tells of the Kreenholm Textile Factory in Narva, conjures the image of an industrial city – a city like a machine. The demand for visuality does not diminish, and new, significant sub-layers are included. The association between space, time, and human strengthens, while the development of space-time and the city itself become a character: one, which (or whom) the reader can perceive. Vilde’s novel Kui Anija mehed Tallinnas käisid (When the Anija Men Went to Tallinn) demands its perception be a personalized, bodily whole with the urban dweller: the description of the city is a corporal experience of space. The landscape as a material component can now be seen as something in a state of transformation: here, context and time gain significance, and humans’ contribution

223 to the change is added. The coming-of-age novel often depicted a young provincial man or woman’s arrival in a city. Such characters in Vilde’s novels tie the fate of their lives to that of their urban surroundings: they gain a sense for the city, adjust, and also approach it from above, attempting to change it. In the way it is depicted, the city acquires the properties of a modernist novel. A multi-layered literary city takes shape in Vilde’s novel set in Tallinn: one, where the writer’s contemporary city of the novel-reader gives historical depiction dual meaning. Vilde, who regarded extended urban experience as a very important premise for understanding the city, gives roots to his ethnically Estonian Tallinners: a reason to perceive the city and its history as something, with which they share a connection. The description of the literary urban landscape and the history of its establishment speaks mainly of borders and border-crossing, the latter of which is often a tragic experience. The expansion of prosaic urban descriptions during the period of study runs parallel to transformations that took place in the process of urbanization. An observation of literary description during these years shows how manners of depicting the city (a new space, a new landscape, and the sites found within it) formed, as well as how they changed. The study similarly demonstrates how complicated spatial depiction can be in literary works.

224 ELULOOKIRJELDUS

Nimi Elle-Mari Talivee Sünniaeg ja -koht 20.01.1974, Tallinn, Eesti Kodakondsus Eesti

Hariduskäik Alates 2007 Tallinna Ülikool, doktoriõpingud kultuuride uuringute erialal 2005–2007 Tallinna Ülikool, kirjandusteaduse eriala, MA 2003–2005 Tallinna Ülikool, eesti filoloogia eriala, BA 1994–1998 Tartu Ülikool, eesti filoloogia 1982–1993 Tallinna 44. Keskkool

Teenistuskäik Alates 2011 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, teadur Alates 2011 Eesti Kirjanduse Teabekeskus, projektijuht

Uurimisvaldkonnad Eesti kirjandus, kirjanduse ajalugu, linn kirjanduses

Erialaühendused Alates 2016 Eesti Digitaalhumanitaaria Selts, liige; Alates 2015 Keskkonnaajaloo Keskuse (KAJAK) liige Alates 2013 Association for Literary Urban Studies, liige; Alates 2009 PALA (Poetics and Linguistics Association) üliõpilasliige

225 CURRICULUM VITAE

Name Elle-Mari Talivee Date and place of birth 20.01.1974, Tallinn, Estonia Citizenship Estonia

Education Since 2007 Tallinn University, PhD student in cultural studies 2005–2007 Tallinn University, MA in literary criticism 2003–2005 Tallinn University, BA in Estonian philology 1994–1998 University of Tartu, Estonian philology 1982–1993 Tallinn Secondary School No 44

Professional experience Since 2011 Under and Tuglas Literature Centre, Researcher Since 2011 Estonian Literature Centre, project manager

Scientific interests Estonian literature, history of literature, city in literature

Professional associations Since 2016 Estonian Society for Digital Humanities, member; Since 2015 Member of KAJAK (Centre for Environmental History); Since 2013 Association for Literary Urban Studies, member; Since 2009 Student member of PALA (Poetics and Linguistics Association)

226 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID

TALLINN UNIVERSITY DISSERTATIONS ON HUMANITIES

1. СЕРГЕЙ ДОЦЕНКО. Проблемы поэтики А. М. Ремизова. Автобиографизм как конструктивный принцип творчества. Таллинн: Изд-во ТПУ, 2000. 162 стр. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам, 1. ISSN 1406-4391. ISBN 9985-58-135-0. 2. MART KIVIMÄE. Ajaloomõtlemise kolm strateegiat ja nende dialoogisuhted minevikuga (lisades tõlgitud R. Koselleck, J. Rüsen, E. Nolte). Historismi muutumise, arendamise, ületamise probleemid. Tallinn: TPÜ kirjastus, 2000. 201 lk. Tallinna Pedagoogikaülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 2. ISSN 1406–4391. ISBN 9985-58-164-4. 3. НАТАЛЬЯ НЕЧУНАЕВА. Минея как тип славяно–греческого средневекового текста. Таллинн: Изд-во ТПУ, 2000. 177 стр. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам, 3. ISSN 1406-4391. ISBN 9985-58-125-3. 4. ОЛЕГ КОСТАНДИ. Раннее творчество В. Каверина как литературный и культурный феномен. Таллин: Изд-во ТПУ, 2001. 142 стр. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам, 4. ISSN 1406– 4391. ISBN 9985-58-180-6. 5. LAURI LINDSTRÖM. Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. Rahvus, sugu, sünnikoht ja keskhariduse omandamise koht üliõpilaskonna kujunemist ja kõrghariduse omandamist mõjutavate teguritena. Tallinn: TPÜ kirjastus, 2001. 92 lk. Tallinna Pedagoogikaülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 5. ISSN 1406-4391. ISBN 9985-58-190-3. 6. AУРИКA MEЙMPE. Руccкиe литератoры-эмигрaнmы в Эcmoнии 1918–1940. Нa матepиaлe пеpиoдическoй печaти. Таллин: Изд-во ТПУ, 2001. 165 стр. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам, 6. ISSN 1406-4391. ISBN 9985-58-205-5. 7. AIVAR JÜRGENSON. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinn: TPÜ kirjastus, 2002. 312 lk. Tallinna Pedagoogikaülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 7. ISSN 1406-4391. ISBN 9985-58-239-X. 8. DAVID VSEVIOV. Kirde-Eesti urbaanse anomaalia kujunemine ning struktuur pärast Teist maailmasõda Tallinn: TPÜ kirjastus, 2002. 104 lk. Tallinna Pedagoogikaülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 8. ISSN 1406-4391. ISBN 9985-58-242-X. 9. ROMAN KALLAS. Eesti kirjanduse õpetamise traditsioon XX sajandi vene õppekeelega koolis. Tallinn: TPÜ kirjastus, 2003. 68 lk. Tallinna Pedagoogikaülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 9. ISSN 1406–4391. ISBN 9985-58-256-X. 10. KRISTA KERGE. Keele variatiivsus ja mine-tuletus allkeelte süntaktilise keerukuse tegurina. Tallinn: TPÜ kirjastus, 2003. 246 lk. Tallinna Pedagoogikaülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 10. ISSN 1406-4391. ISBN 9985-58-265-9.

227 11. АННА ГУБЕРГРИЦ. Русская драматургия для детей как элемент субкультуры: 1920–1930-е годы. Таллинн: Изд-во ТПУ, 2004. 168 стр. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам, 11. ISSN 1406– 4391. ISBN 9985-58-302-7. 12. VAHUR MÄGI. Inseneriühendused Eesti riigi ülesehituses ja kultuuriprotsessis (1918– 1940). Tallinn: TPÜ kirjastus, 2004. 146 lk. Tallinna Pedagoogikaülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 12. ISSN 1406-4391. ISBN 9985-58-344-2. 13. HEIKKI OLAVI KALLIO. Suomen ja Viron tiedesuhteet erityisesti Viron miehitysaikana vuosina 1940–1991. Tallinn: Tallinnan Pedagogisen Yliopiston kustantamo, 2004. 243 lk. Tallinnan Pedagogisen Yliopiston. Humanististen tieteiden väitöskirjat, 13. ISSN 1406-4391. ISBN 9985-58-350-7. 14. ÜLLE RANNUT. Keelekeskkonna mõju vene õpilaste eesti keele omandamisele ja integratsioonile Eestis. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2005. 215 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 14. ISSN 1406-4391. ISBN 9985-58-394-9. 15. MERLE JUNG. Sprachspielerische Texte als Impulse für schriftliche Textproduktion im Bereich Deutsch als Fremdsprache. Tallinn: Verlag der Universität Tallinn, 2006. 186 S. Universität Tallinn. Dissertationen in den Geisteswissenschaften, 15. ISSN 1406- 4391. ISBN 9985-58-409-0. 16. ANDRES ADAMSON. Kaitstud ja ilmunud veebiväljaandena. 17. АИДА ХАЧАТУРЯН. Роман В.С.Маканина «Андеграунд, или Герой нашего времени»: Homo urbanis в поле «усреднения». Таллинн: Изд-во ТПУ, 2006. 146 стр. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам, 17. ISSN 1736–3624. ISBN-10 9985-58-435-X. ISBN-13 987-9985-58-435-4. 18. JULIA TOFANTŠUK. Construction of Identity in the Fiction of Contemporary British Women Writers (Jeanette Winterson, Meera Syal, and Eva Figes). Tallinn: Tallinn University Press, 2001. 160 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities, 18. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9985-58-479-8. 19. REILI ARGUS. Eesti keele muutemorfoloogia omandamine. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2007. 242 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 19. ISSN 1736- 3624. ISBN 978-9985-58-543-6. 20. ÕNNE KEPP. Identiteedi suundumusi Eesti luules. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2008. 222 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 20. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9985-58-574-0. 21. ANNELI KÕVAMEES. Itaalia eesti reisikirjades: Karl Ristikivi „Itaalia Capriccio” ja Amée Beekmani „Plastmassist südamega madonna”. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2008. 141 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 21. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9985-58-543-6. 22. ENE ALAS. The English Language National Examination Validity Defined By its Oral Proficiency Interview Interlocutor Behaviour. Tallinn: Tallinn University, 2010. 232 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities, 22. ISSN 1736-3621. ISBN 978-9949- 463-03-9. 23. MERLE TALVIK. Ajakirjagraafika 1930. aastate Eestis: stereotüübid ja ideoloogia. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2010. 203 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 23. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-463-31-2.

228 24. TÕNIS LIIBEK. Fotograafiakultuur Eestis 1839-1895. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2010. 286 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 24. ISSN 1736-24. ISBN 978-9949-463-52-7. 25. HEETE SAHKAI. Teine grammatika. Eesti keele teonimede süntaks konstruktsioonipõhises perspektiivis. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2011. 182 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 25. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949- 463-98-5. 26. MAARJA VAINO. Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2011. 181 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 26. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-017-8. 27. ANNIKA KILGI. Tõlkekeele dünaamika piibli esmaeestinduse käigus: verbi morfosüntaksi areng ja lõplik toimetamisfaas. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2012. 222 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 27. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-050-5. 28. ELVIRA KÜÜN. Dissertatsioon esitatud kaitsmisele. 29. PEETER KAASIK. Nõukogude Liidu sõjavangipoliitika Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel: sõjavangide kinnpidamissüsteem Eesti näitel ja hinnang sõjavangide kohtlemisele rahvusvahelise õiguse järgi. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2012. 631 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 29. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-055-0. 30. KADRI SEMM. Milieus in Neighbourhood Place-Making. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2012. 210 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 30. ISSN 1736- 3624. ISBN 978-9949-29-066-6. 31. AVE MATTHEUS. Eesti laste- ja noortekirjanduse genees: küsimusepüstitusi ja uurimisperspektiive. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2012. 260 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 31. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-070-3. 32. JELENA KALLAS. Eesti keele sisusõnade süntagmaatilised suhted korpus- ja õppeleksikograafias. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2013. 185 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 32. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-078-9. 33. KLĀVS SEDLENIEKS. “And Burn Today Whom Yesterday They Fed”: Citizens and State in Montenegro. Tallinn. Tallinn University, 2013. 242 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities, 33. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-117-5. 34. МАРИЯ СМОРЖЕВСКИХ-СМИРНОВА. Ингерманландия, Эстляндия и Лифляндия в церковном панегирике петровской эпохи. Таллинн. Таллиннский университет, 2013. 244 стр. Таллиннский университет. Диссертации по гуманитарным наукам, 34. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-119-9. 35. SILLE KAPPER. Muutuv pärimustants: kontseptsioonid ja realisatsioonid Eestis 2008–2013. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2013. 241 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 35. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-127-4. 36. RAIMONDO MURGIA. The Progressive Aspect in English and Italian: Learning Problems and Remedial Teaching. Tallinn. Tallinn University, 2014. 173 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities, 36. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-151-9.

229 37. MARI KENDLA. Eesti kalanimetused: kujunemine, levik ja nimetamise alused. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2014. 238 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 37. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-157-1. 38. JANIKA KÄRK. Saksa ja eesti keele sagedamate värvingupartiklite võrdlev analüüs. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2014. 188 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 38. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-160-1. 39. NATALIA ERMAKOV. Эрзянские причитания: традиции бытования и современное состояние. Таллинн. Таллиннский университет, 2014. 175 стр. Таллиннский университет. Диссертации по гуманитарным наукам, 39. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9949-29-164-9.

ILMUNUD VEEBIVÄLJAANDENA http://e-ait.tlulib.ee/ 1. ИННА АДАМСОН. Модальный смысл дезидеративности: от семантической зоны к семантической типологии высказываний (на материале русского языка). Таллинн: Изд-во ТЛУ, 2006. 131 стр. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58-455-2. 2. MARIS SAAGPAKK. Deutschbaltische Autobiographien als Dokumente des zeit- und selbstempfindens: vom ende des 19. Jh. Bis zur umsiedlung 1939. Tallinn: Verlag der Universität Tallinn, 2006. 163 S. Universität Tallinn. Dissertationen in den Geisteswissenschaften. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58-469-9. 3. JANIS EŠOTS.Mullā Sadrā’s Teaching on Wujūd: A Synthesis of Mysticism and Philosophy. Tallinn: Tallinn University Press, 2007. 150 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58-492-7. 4. ГРИГОРИЙ УТГОФ. Проблема синтактического темпа. Таллинн: Изд-во ТЛУ, 2007. 145 стр. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58-507-8. 5. ДИМИТРИЙ МИРОНОВ. Глагольность в сфере имен: к проблеме семантического описания девербативов (на материале русского языка). Изд-во ТЛУ, 2008. 98 стр. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58-563-4. 6. INNA PÕLTSAM-JÜRJO. Liivimaa väikelinn varase uusaja lävel. Uurimus Uus- Pärnu ajaloost 16. sajandi esimesel poolel. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2008. 257 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978- 9985-58-570-2. 7. TIIT LAUK. Džäss Eestis 1918–1945. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2008. 207 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58- 594-8. 8. ANDRES ADAMSON. Hertsog Magnus ja tema “Liivimaa kuningriik”. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2009. 173 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58-615-0.

230 9. ОЛЕСЯ ЛАГАШИНА. Марк Алданов и Лев Толстой: к проблеме рецепции. Таллинн: Изд-во ТЛУ, 2009. 151стр. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58-654-9. 10. MARGIT LANGEMETS. Nimisõna süstemaatiline polüseemia eesti keeles ja selle esitus eesti keelevaras. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2009. 259 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58-651-8. 11. LEO LUKS. Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2010. 147 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-463-55-8. 12. JELENA RUDNEVA. „Сказание о черноризском чине“ Кирилла Туровского: опыт лингвотекстологического исследования. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2011. 227 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978- 9949-463-92-3. 13. ELO LINDSALU. Naisekuju modelleerimine XX sajandi alguskümnendite eesti kirjanduses. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2012. 236 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-024-6. 14. ANTON KÜÜNAL. Специфика оперного либретто как текста: на примере опер на библейские сюжеты (Россия вторая половина XIX b.) Tallinn. Tallinna Ülikool, 2012. 234 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-069-7. 15. EINAR VÄRÄ. Kaubandussidemed Soome suurvürstiriigi ja Eesti alade vahel aastail 1809–1865. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2012. 158 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-072-7. 16. INDREK JETS. Lahingu maod. Skandinaavia 9.-11. sajandi kunstistiilid Eesti arheoloogilistel leidudel. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2013. 333 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-107-6. 17. MARGUS OTT. Vägi. Individuatsioon, keerustumine ja praktika. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2014. 268 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-147-2. 18. MAREK TAMM. Inventing Livonia: Religious and Geographical Representations of the Eastern Baltic Region in Early Thirteenth Century. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2009. 201 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58-658-7. 19. MELE PESTI. From an Intuitive Metaphor Towards a Working Cultural Model: "Anthropophagy" in Oswald de Andrade's “Anthropophagic Manifesto” and its Development in 20th Century Brazil. Tallinn. Tallinn University, 2014. 208 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-163-2. 20. ALARI ALLIK. Multiple Selves of Chōmei / Ren’in. Tallinn. Tallinn University, 2015. 153 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities. ISSN 1736-5031. ISBN 978- 9949-29-188-5. 21 LIGITA JUDICKAITĖ-PAŠVENSKIENĖ. Cartoon Subtitling as a Mode of Translation for Children. Tallinn. Tallinn University, 2015. 173 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities, 40. ISSN 1736-5031. 978-9949-29-230-1.

231 22 TRIIN VAN DOORSLAER. Conceptualising Translation as an Awareness-Raising Method in Translator Education. Tallinn. Tallinn University, 2015. 85 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-236-3. 23. MARIA-MAGDALENA JÜRVETSON. Suomen kielen nauramisverbit koloratiivikonstruktiossa: muoto, merkitys ja tehtävät. Tallinn. Tallinnan Yliopisto, 2015. 194 lk. Tallinnan Yliopisto. Humanisisten tieteiden väitöskirjat, 23. ISSN 1736- 5031. ISBN 978-9949-29-251-6. 24. FRANCISCO MARTINEZ SANCHEZ. Wasted Legacies? Material Culture in Contemporary Estonia. Tallinn. Tallinn University, 2016. 301 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-262-2. 25. MARIS SÕRMUS. Nature and Culture in Contemporary British and Estonian Literature: A Material Ecocritical Reading of Monique Roffey and Andrus Kivirähk. Tallinn. Tallinn University, 2016. 160 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-264-6. 26. HEILI EINASTO. Eesti balleti rajaja Rahel Olbrei: loometegevus, retseptsioon, pärand. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2016. 319 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-265-3. 27. HELEN KÕRGESAAR. Eesti hoidjakeele pragmaatilised erijooned ja dünaamika ning mõju lapse keele arengule. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2016. 205 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29- 276-9. 28. NATALIA ABROSIMOVA. Развитие эрзянского письменно-литературного языка в контексте культуры. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2016. 197 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29- 275-2. 29. TATJANA BOEVA. Текст как мыслящая структура: метафизика в.о. пелевина. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2016. 192 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-279-0. 30. ANNA RUBTSOVA. Стихосложение Владислава Ходасевича. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2016. 132 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN978-9949-29-280-6. 31. OLGA MJOD. Писатель-протагонист в литературном произведении как частный случай “текста в тексте”. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2016. 147 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29- 283-7. 32. ANTONIA NAEL. Иллюстрированный «враг»: образ русского «врага» в печатных изданиях межвоенной Эстонии. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2017. 204 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29- 305-6. 33. MICHAEL AMUNDSEN. Taking it to the streets: getting to the real gritty, gritty through autoethnography. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2017. 120 p. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-310-0. 34. MARGE PAAS. Empaatia kunstiteoste kogemisel: fenomenoloogiline analüüs. Tallinn. Tallinna Ülikool, 2017. 133 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9949-29-323-0.

232 DISSERTATSIOONINA KAITSTUD MONOGRAAFIAD (ilmunud iseseisva väljaandena) 1. ANNE VALMAS. Eestlaste kirjastustegevus välismaal 1944–2000. I-II. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus, 2003. 205, 397 lk. Tallinna Pedagoogikaülikool. ISBN 9985-58-284-5. ISBN 9985-58-285-3. 2. ANNE LANGE. Ants Oras. Monograafia. Tartu: Ilmamaa, 2004. 493 lk. ISBN 9985-77- 163-X. 3. KATRI AASLAV-TEPANDI. Eesti näitlejanna Erna Villmer. Monograafia. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2007. 495 lk. ISBN 78-9985-860-41-0. 4. KRISTA ARU. Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom. Monograafia. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2008. 479 lk. ISBN 9789949446254.

233