IDA-VIRUMAA looduskaitseobjektid IDA-VIRUMAA looduskaitseobjektid 2 3

Sisukord

Pankrannikuga seotud kaitsealad. . . 7 Jõgedega seotud kaitsealad. . . . . 13 Huvitavad pinnavormid...... 15 Järvemaastikud...... 18 Soostikud...... 21 Tammik ja puisniit ...... 30 Loodusmets...... 33 Luited...... 33 Pargid...... 36 Kaitsealused üksikobjektid . . . . . 38 Kasutatud allikmaterjalid...... 41

Kaitstavate loodus- objektide valitseja Keskkonnaamet Viru regioon Pargi 15, 41537 Jõhvi tel 332 4401 [email protected] www.keskkonnaamet.ee

kaitstavate loodusobjektide külastuse korraldaja RMK loodushoiuosakond Kirde-Eesti piirkond tel 339 3833 [email protected] www.rmk.ee

Trükise koostaja: Anne-Ly Feršel Trükise valmimisele aitasid kaasa: Ants Animägi, Triin Amos, Katrin Jürgens, Maret Vildak ja Heldi Aia Trükise väljaandmist toetas: SA Keskkonnainvesteeringute Esikaane foto: pankrannik, Keskus L. Michelson Tagakaane foto: Selisoo, L. Michelson

Toimetamine ja küljendus: Akriibia OÜ Kaardi toimetaja: Areal Disain Trükk: AS Printon Trükikoda

©Keskkonnaamet 2012

Foto: Ilves, C. M. Feršel 4 5

Foto: -Järve poolkoksi mäed, L. Michelson Foto: Peipsi põhjarannik, L. Michelson

Maastikuliselt mitmekesise Ida-Viru maakonna põhjaosa kujundab Viru lavamaa ja piki Soome lahte kulgev pankrannik. Lõunaosas on Alutaguse madalik ja üle 50 km Peipsi järve randa. Idapiir kulgeb piki Narva jõge ja veehoidlat kokku ligi 77. kilomeetril. Edelasse ja läände jäävad suured metsa- ja sooalad. Maakonna territooriumil on palju järvi, neist 70 on suuremad kui üks hektar. Kõige linnastunumas maakonnas Eestis on 7 linna, kus elab ligi 88% elanikest, ja 16 valda. Ida-Virumaa eriilmelised kaitsealad asuvad Balti klindil ja pangametsas, Peipsi põhja- ranniku liivaluidetel, Narva vanajõgedel ja luhtadel, metsades ning soodes. Kokku on maakonnas 5 looduskaitseala, 17 maastikukaitseala, 13 hoiuala ja 16 kaitsealust parki. Üksikobjektidest on maakonnas kaitse alla võetud 1 karstiala, 2 joa astangut, 7 rändrahnu ja 1 kivikülv ning 25 põlispuud/puuderühma. Lisaks eelnevale on tähtis hoida väljaspool kaitsealasid asuvaid haruldaste liikide elu- ja kasvukohti. Mitmed kaitsealad kuuluvad Euroopa kaitsealade võrgustikku Natura 2000, mille eesmärk on tagada haruldaste või ohustatud lindude, loomade ja taimede ning nende elupaikade kaitse. Esimese loodusobjektina võeti Ida-Virumaal 1936. aastal kaitse alla toonast presidendi suveresidentsi ümbritsenud Oru park. 1938. aastal asutati rabasse Eesti esimene sookaitseala, mis on nüüd osa Muraka looduskaitsealast. Kaitstavad alad hõlmavad ligi kolmandiku maakonna pindalast. Mitmed, eriti linnade lähedal asuvad loodusalad nagu Kurtna on olulised puhkealad ja kannavad suurt külastuskoormust. Põlevkivi jt maavarade kaevandamine, ümbertöötlemine ja elektrienergia tootmine avaldavad samuti loodusele väga suurt mõju. Ida-Viru maakonnast leiad Eesti veerohkeima jõe, kõrgeima oosi, panga, Eesti ja Balti- kumi kõrgeimad joad, suurima järvestiku, pikima liivarannaga järvekalda ja mereranna. Euroopa võimsaimad kosed asuvad Narvas. Ida-Virumaal on lendoravate, rabapüüde ja metsiste suurim asurkond Eestis. Foto: Poruni jõgi, A.-L. Feršel 6 7

Foto: Mets-kuukress, A.-L. Feršel

PANKRANNIKUGA SEOTUD KAITSEALAD Põhja-Eesti klint on üks osa 1200 km pikast, Rootsis algavast ja Venemaal lõppevast Balti klindist. Ida-Viru klindilõiku iseloomustab üsna sirgjooneliselt kulgev astang. Pankrannikul avanevad esinduslikud pae- ja liivakivi ning sinisavi paljandid ühes neis leiduvate rikkalike, 435–540 miljonit aastat tagasi, soojas meres ladestunud kivististega. Kivimikihtide vahelt avanevad allikad, mere lained ja savi põhjustavad varinguid ning maalihked. Klindijalamile tekkinud rusukalde hämaral, niiskel, lubjarikkal pinnasel kasvavad unikaalsed, ka Euroopa tasandil väärtuslikud laialehiste puude ja liigirikka alustaimestikuga pangametsad. Tänu väga raskele ligipääsetavusele on need metsad jäänud aegade jooksul raietest peaaegu puutumata. Siin on olulised elupaigad mitmetele kaitsealustele liikidele. Pangaalune mets, puuõõnsused ja lõhed klindi seinas on lindudele ning nahkhiirtele (II kat) oluliseks elupaigaks ja rändekoridoriks. Paekalda peal on õhukese mullakihiga Põhja-Eesti lavamaa. Mets-kuukress (III kaitsekategooria) on mujal Eestis haruldane taim, kuid põhjaranniku paekalda jalamil kasvab neid kohati ohtralt. Lõhnavatest õitest arenevad suured, neerjate seemnetega kõdrad, millede avanemisel jääb varre külge läikiv, just kui helendav kest. Pangaalused metsad kus kasvab Mets-kuukress, on vääriselupaigad.

Foto: juga, A.-L. Feršel 8 9

Kuni 100 meetrit laial rusukaldel kasvab liigirikas ja lopsakas laialehine mets, kus kasvavad jalakad, saared, vahtrad, lepad, künnapuud ja remmelgad. Aga ka mitmed kaitsealused rohttaimed, samblad ja seened. Mustlaik-apollo (II kat) on ohustatud liblikas paljudes Euroopa riikides, tema röövikud toituvad ainult lõokannuse perekonda kuuluvatel liikidel. Kaitsealal on Saka-Ontika, Saka klindimõisa ja - matkarajad.

Foto: Rootsi kukits, P. Valge

Aseri maastikukaitseala (608 ha) moodustati looduslike metsa- ja sookoosluste ning kaitse- aluste liikide ja elupaikade hoidmiseks. Kaitseala kolm lahustükki asuvad Kestla soos, ja Aseri vahelises pangametsas ning Kõrkkülas. Ala on osa Natura 2000 võrgustikust. Siin on väärtuslikud vanad loodus- ja laialehised pangametsad. Kõrkküla Mustmets kasvab kohati paljanduval liivakivil. Pangametsas kasvab rohkelt karulauku (III kat). Rootsi kukitsat (III kat) leiab Eestis vaid Põhja–Eesti saartel, rannikul ja Hiiumaal. Keset kultuurmaastikku asuvas Kestla soos käiakse seenel ja marjul. Siin peatuvad rän- del olevad linnud ja metsloomad kasutavad raba liikumiskoridorina Alutaguse laante ja mereäärsete metsade vahel. Sellel karstunud alal on soo väga oluliseks veehoidlaks ja jätkuv kuivendamine võib kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi. Keset raba asuval endisel turbaväljal alustatakse 2012. a loodusliku veerežiimi ja sookoosluse taastamisega. Kestla rabast kirdes on metsastuv Mustlao puisniit, mille piiri tähistab saarepuude rida. Aseri klindikaldal asuvad muinaskalmed I ja II a.t enne Kr tunnistavad, et piirkond oli asustatud enam kui kolm tuhat aastat tagasi.

Ontika maastikukaitseala (1212 ha) moodustati 1939. aastal Balti klindi ühe esinduslikuma lõigu ja piirkonnale iseloomulike loodusmetsade, liikide ning elupaikade kaitseks. Ala kuulub Natura 2000 võrgustikku ja on Eesti üks vanimaid kaitsealasid. Ontika kaitsealal tõuseb Põhja-Eesti pankrannik 56 m ümp. Saka mõisa ja Toila vaheline, pea katkematu paesein on ligi 23 km pikk. Kaitsealal on kolm Balti klindi ja ka Baltimaade kõrgeimat juga: Valaste (30 m), 3-astmeline Saka (21 m) ja 2-astmeline Karjaoru (18 m). Valaste juga kirjeldati ajakirjanduses juba 1840. aastal. Astmeteta joa taustal on suure- pärane võimalus vaadelda pea kõiki Balti klindis esinevaid kivimikihte.

Foto: Aseri pangal avanevad sinisavi lademed, T. Amos 10 11

Foto: Päite pank, A.-L. Feršel Foto: Udria pank ja kivikülv, A. Animägi

Päite maastikukaitseala (128,1 ha) moodustati laialehiseid- ja loodusmetsi. Ala hõlmab Põhja-Eesti pankrannikust 15 km pikkuse lõigu paepaljandite, rusukallete, jäärakumetsade ja Sillamäest Merikülani, kus pankrannik taandub sisemaale. Kõrgeimad pangad on Perjatsis haruldaste liikide ning nende elupaikade kait- ja Merikülas (kuni 22 m). Rannikumadalik on Udria panga all kitsas, vaid mõnekümne seks. Ala kuulub Natura 2000 võrgustikku. Kait- meetri laiune. seala paikneb ja Sõtke klindilahe vahel, Udria oja voolab enam kui 20 m sügava sälkoru põhjas, sinna rajati 19 saj lõpus loss ja hõlmates Pühajõe ja Päite panka. Ühtne klindi- park, millest on säilinud alusmüür, parkmets ning tammeallee. Udria juga hävis Sillamäe serv on merepinnast 42–46 m kõrgem. Astangut tehase saunsuvila paistiigi rajamisel. ääristav liigirikas ja lopsakas pangamets on kitsas Udria kivikülv asub Udria oja suudmes, mere ja panga vahel, ligi 450 m pikkusel ja kuni ja kohati katkendlik. Pühajõe panga all valitsevad 15 m laiusel rannalõigul. Külg külje kõrvale paigutunud rahnude kõrgus on enamasti jalakas ja künnapuu ning hall lepp ja remmel- 1–1,5 m ning ümbermõõt 10–18 m. Rahnude kivimiline mitmekesisus näitab, et jää on gas. Päite panga aluses metsas valitsevad hallid nad kohale kandunud erinevatest lähtepiirkondadest. lepad. Murrutusastangu piirkonnas pangaalune Piirkonnas on toimunud mets kohati puudub. Voka ja Konju vahel kas- kaks sõjalist dessanti – vab panga peal vana sega- ja okaspuumets. Voka 1919. ja 1944 a. klindilahes voolav jõgi on suudmesse Kaitseala läbivad uuristanud 30 m sügavuse sälkoru. Vaivara ajaloo, Laagna ja rahvusvaheline E-9 Udria maastikukaitseala (374,59 ha) moodustati matkarada. Vaivara klindilõigu, selle ees kasvava metsariba, pangaaluste koosluste, Udria pargi ja kivikülvi ning rannamaastiku kaitseks. Kaitseala kattub suures osas Natura 2000 loodusalaga. Siin on üle 50 hektari kuivadel, lubjarikastel muldadel kasvavaid niite. Arumäe lahustükil kaitstakse piirkonnas ainsana säilinud liigirikkaid vanu

Foto: Saka juga Ontika MKA, L. Michelson Foto: Mustlaik-apollo, erakogu 12 13 JÕGEDEGA SEOTUD KAITSEALAD Narva jõe kanjoni maastikukaitseala (14 ha) asub Narva linna territoo- riumil, Eesti ja Venemaa vahelises piiritsoonis. Kaitseala moodustati paekivisse lõikunud, ligi 3 km pik- kuse Narva jõe kanjoni ja joa- astangute kaitseks. Kreenholmi saar jagab Narva joa kaheks astanguks. Idapoolne on 110 m lai ja 6–6,5 m kõrge. Läänepoolne mitmetasandi- line astang on ligi 60 m lai ja 3,5–6 m kõrge. Astangutest allavoolu on järskude seinte ja kärestikulise põhjaga kanjon. Pärast Narva hüd- roelektrijaama (HEJ) ehitamist jäi kanjon ja kosed kuivaks ning hävi- sid väga olulised lõhe-, meriforelli- ja silmukoelmud. Samuti kadusid või halvenesid mitmete teiste kalaliikide s.h tuura (II kat) kudemise võima- lused. Pideva veevoolu osalinegi taastamine Narva jõe kuivas sängis parandaks oluliselt kudemisvõima- lusi ja suurendaks kalade loodus- likke varusid Narva jões ja Soome lahes. Narva kosed olid enne HEJ paisu rajamist suurimad nii Eestis kui ka Euroopas. Kohalikku veejõudu on Foto: Langevoja juga, A.-L. Feršel läbi aegade kasutatud tööstusliku energiaallikana.

Langevoja kaitseala (2 ha) kanjon ja joastik on tekkinud Sõtke klindioru äärsesse paepla- toosse. Oja lõikab paesse umbes 10 m laiuse ja kuni 2 m sügavuse kanjoni, mis jätkub kaheastmelise joastikuna. Joa ülemine osa on ligi 5 m pikkune ja 1,5 m kõrgune ning alumine ehk põhiastang on umbes 4 m kõrge. Joastikust allpool laieneb kanjon kiiresti paarikümnele meetrile ja sügavneb enam kui kümme meetrit. Joastikust 300 m allavoolu ühineb oja ja org Sõtke jõega. Väikese valgalaga ja põhiliselt allikatoiteline Langevoja jääb suviti sageli kuivaks. Siiski on juga ja kanjon maalilised ja hästi vaadeldavad. Joastiku juurde on rajatud puhkekoht ja vaateplatvorm.

Foto: Narva kalakoelmud on ajutiselt veega kaetud, A.-L. Feršel 14 15

Foto: Struuga, K. Viilma Foto: Uhaku karstilehtrid, A.-L. Feršel

Struuga maastikukaitseala (1244,3 ha) loodi vanajõ- HUVITAVAD PINNAVORMID gede ja luhtade ning selle elustiku kaitseks. Ida-Viru- Uhaku karstiala kaitseala (33 ha) moodustati Ida-Virumaa suurima kaetud tüüpi karstiala maa üks ainulaadsem kaitseala on ka Natura 2000 ja karstivormide kaitseks. Ala kuulub Natura 2000 võrgustikku. Kaitseala iseloomusta- linnuhoiuala. vad suured, järjestikused, orge moodustavad karstilehtrid, maa-alune jõgi ning arvukad Struugad asuvad Narva jõe madalatel kallastel Vask- neeluaugud. Suurvee ajal, mis võib kesta mõnest päevast kolme nädalani, võib näha narva, Jaama- ja Karoli küla vahel. Ligi kolmandiku kahte väikest juga. kaitsealast katavad vanajõgede veepeeglid, teise Erra jõgi voolab Uhaku karstialal u 3 km ulatuses maa-alustes karstikoobastes. Jõgi neel- luhad ja kolmanda põõsastikud, roostik ning soomet- dub enamasti Suurhauas ja tuleb taas välja allikatena mitmes kohas jõe ääres ja sad. Suurveega lammile uhutud toitaineid muudavad -põhjas. Maa-alune vooluhulk on kuni 1300 l/s, allikate koguvooluhulk ulatub 300 l/s. Jõe mullad viljakaks, võimaldades eriti lopsakat taime- maa-alust vooluteed tähistavad karstilehtrid. Neist suurim on Pikkhaud (2,5–6 m sügav, kasvu. 1930. aastatel tehti ja Jaamaküla 250 m pikk ja 10–30 m lai). Suurhaud (4,5 m sügav, 120 m pikk, 30 m lai) on tekkinud luhtadel heina enam kui 530-le kohalikule veisele ning mitme karstilehtri liitumise tagajärjel. Lehtrite põhjas olevate neeluaukude kaudu toimub arvukatele hobustele ja lammastele. Heinalisi tuli siia pinnavee äravool põhjavette. Nende ummistumisel tekivad lehtritesse tiigid. Aastakümneid ka Jõhvi, Peipsi põhjaranniku, Kuremäe ja ümb- suunati Kiviõli õlitööstuse puhastamata heitvett Erra jõkke. Langatuslehtrite ja kanjoni rusest. Maa kasutamise lõppedes hakkas omapärane seintele ning jõepõhja on ladestunud õlijääkidest tekkinud asfalditaoline kiht. niidukooslus kiiresti võsastuma. Kadus iseloomulik Vanasti, kui Uhaku sängilõik oli aasta ringi veerohke ja saastamata, jäänud suurvee avatus, hävimas olid piirkonnale omased kooslused ja lõppedes karstilohkudesse palju kalu. liigid. Alates 2007. a taastati luhtade osaline niitmine ja veevool vanajões. Struugadel on leitud 21 kiililiiki ja Eesti suurim rohe- tondihobu (III kat) asurkond. Vanajõed on väärtus- likud kalade koelmutena, siia rändavad massili- selt kudema särg, haug, säinas, latikas jt. Kaitse alla kuuluvad vingerjas (III kat), hink (III kat), võldas (III kat) ja paksukojaline jõekarp (II kat). Narva jõe lähtest on leitud 4000 aastat vana kivikirves. Foto: Sinine emajuur, J. Öövel 16 17

Iisaku parkmetsa kaitseala (144 ha) moodustati Iisaku oosi ja sellel kasvava parkmetsa kaitseks. Eesti kõrgeimat oosi (42 m) ja Ida-Virumaa kõrgeimat looduslikku punkti (94 m ümp) nimetatakse Tärivere mäeks. 2 km pikal ja 700 m laial oosil kasvavad kuuse- lehtpuu segametsad ning maapinda katab salu- ja laanemetsale iseloomulik taimestik. Liigirikkas põõsarindes kasvab palju sarapuid, mage sõstart ja näsiniint. Parkmetsas on leitud kuni 180 taimeliiki, nende seas kaitsealuseid käpalisi. Leitud 81 samblaliigist on kaitse all 14 ja haruldasi samblikke esindab 7 vääriselupaiga tunnusliiki. Vanas kuuse- haava segametsas elavad lendoravad (I kat), kes leiavad siit varjumiseks ja pesitsemiseks sobivaid puuõõnsusi ning toitu. Parkmetsas on puhkekoht ja liikumisrajad, 28 m kõrgusest vaatetornist avaneb vaade Alutaguse maastikule. Ilusa ilmaga võib näha ka Peipsi järve, Kiviõli tuhamägesid ja Eesti elektrijaama korstnaid.

Vaivara maastikukaitsealal (80,5 ha) kaitstakse väärtuslikke pinnavorme ning rusukallete ja jäärakute metsa. Viivikonna lahustükil kasvav saja-aastane kuusik on üks väheseid siinkandis säilinud loodusmetsi ja kuulub Natura 2000 võrgustikku. Vaivara Sinimägede ida-läänesuunalisest, ligi 5 km pikast seljakust kerkib kolm kõrgen- dikku: Tornimägi, Põrguaugumägi, Pargimägi. Mägede tuumaks on lubjakivist hiidpangased ja neid iseloomustab järsk põhja- ning lauge lõunanõlv. Sinimägede kujunemist on tõenäoliselt mõjutanud paekihtides esinevad arvukad lõhed ja mandriliustike raskuse survel voolama hakanud sinisavi. Selle tulemusena murdusid paest hiidpankad lahti ja kerkisid oma normaalasendist kuni 50 m kõrgemale. Sinimä- gede põhjajalamil paljanduv sinisavi asub tavaliselt ligi 50 m sügavamal maapõues. Sinimäed said nime seljakutel sinetanud okasmetsa järgi, mis hävis II maailmasõja ajal. Soome lahe ja Alutaguse soode vahelist kitsast läbipääsu peeti strateegiliselt oluliseks mitmetes sõdades. Tornimäe (71 m) põhjaosa koosneb ühest suurest paepangast. Põhjanõlva kuni 10 m kõrge püstloodis seina all on kuni 45-kraadine rusukalle, mille jalamil kasvavad mets-kuukressid. Põrguaugumäe (81 m ja 83 m) mitmest hiidpangast koosneva mäe jagab kaheks ovaalne lohk. Mäele rajatud memoriaalkompleks meenutab 1944 a. suvel siin toimunud lahinguid. Pargimäe (85 m) tuumaks on monoliitne paest hiidpangas. Kirdenõlva järsku ülaosasse raiuti I maailmasõja ajal punkrid. Pargimäel on loodusrada, laste mänguväljak ja vaatetorn. Sinimägesid läbib E-9 rannikumatkarada ja on rajatud puhke- ning vaatekohad.

83 m 85 m 70 m

32 m

Soome laht

sinisavi põlevkivi lubjakivi moreen liiv

Skeem: Sinimäed, M. Rattase (Eesti Loodus 2004/1) järgi, Foto: Tornimäe pank, A.-L. Feršel A. Tõnisson Foto: Vaade oosile, A.-L. Feršel 18 19

Foto: Liivaste kallastega Martiska järv asub mõhnade vahel, A.-L. Feršel Foto: Mets-vareskold, A. Animägi

JÄRVEMAASTIKUD tarbimise tõttu on mitme järve veetase langenud keskmiselt 4 meetrit. Kurtnas, Uljastel ja Jõugal kaitstakse eeskätt kauneid, vahelduva reljeefiga järvemaastikke, Maastikul on näha vanade kaevikute ja laskepesade kohti, sest 1930. aastatel ja II maa- millede kujunemine sai alguse hilisjääajal u 12 000 aastat tagasi. Kurtna ja Jõuga järvedele ilmasõja ajal oli siin sõjaväe väljaõppe laager. panid aluse suured, liiva ja kruusa sisse mattunud jääpangad, millede sulamise tagajärjel Kurtna maastikukaitsealale on rajatud mitmeid puhkekohti, matka- ja tervisespordi radu. tekkisid sügavad lohud. Kurtna, Uljaste ja Jõuga on armastatud puhkealad, kus kohati on näha liigsest tallamisest hävinud taimi ja pinnase erosiooni. Järvi mõjutab oluliselt Kivinõmme (Jõuga) maastikukaitseala (310 ha) rajati omapäraste ning teaduslikku huvi hoolimatute puhkajate tegevus. pakkuvate pinnavormide, järvede ja taimekoosluste kaitseks. Ala kuulub Natura 2000 võrgustikku. Kolme lahustükiga kaitsealal on viis, metsaga ümbritsetud järve. Kurtna maastikukaitseala loodi Kurtna mõhnastiku, eritüübiliste ja väärtuslike järvede Jõuga Liivjärv (2,2 ha), Pesujärv (2,0 ha) ja Linajärv (1,1 ha) paiknevad kõrvuti ning toituvad ning haruldaste taime- ja loomaliikide kaitseks. Osa alast kuulub Natura 2000 võrgustikku. vaid sademeveest. Kuni 9 meetrit sügavate järvede põhjas on paks mudakiht. Järvede Kurtna on Eesti järvederikkaim piirkond, kus 30 km2 suurusel alal on 42 järve. põhjaloomastikus ja zooplanktonis on leitud mitmeid haruldusi. Pesujärv on veekonna Kaitseala keskosas olevad vähese taimestikuga ja selgeveelised järved on unikaalsed nii (III kat) põhjapoolseim leiukoht Eestis. Siin on populaarne ujumis ja puhkekoht, ning Eestis kui ka Euroopas. Eesti ainuke rauatoiteline järv asub Kurtnas ja üheksast Eesti järve kõrgete kallaste kaitseks on rajatud kaldakindlustus ja laudtee. järvede põhitüübist on siin esindatud kuus. Kaitseala järvedes kasvavad haruldased Kõnnu Pikkjärv (2,1 ha) ja Ümarjärv (1,6 ha) on allikatoitelised ja läbipaistva veega. Järved taimed vesilobeelia (II kat) ja järv-lahnarohi (II kat) ning kümned vetikad, mis on väga on omavahel ühendatud oja kaudu ja siit algab Alajõgi. Järvedes leidub ahvenat, haugi tundlikud reostuse suhtes. Tavalistele kalaliikidele viitavad järvede nimed: Ahven-, Särg- ja kokre. Kaitsealal on Ida-Eestis väga haruldase lääne-mõõkrohu (III kat) ja mitmete ja Haugjärv. Kohati on jõevähki. käpaliste kasvukohad ning metsise (II kat), tedre (III kat), händkaku (III kat) ja laanerähni Kurtna mõhnastik on 9 km pikk ja üle 3 km lai, hõlmates ligi 15 km2 suuruse ala. Kuivadel (II kat) elupaigad. ja liivastel nõmmedel kasvavad II kat taimed palu-liivkann ja III kat nõmmnelk, aas-karu- Jõugal asub Eesti suurim kääbaskalmistu. kell, metsvareskold jt. Metsades on palju käpalisi. Kurtna järvestikku on kahjustanud lähikonnas asuvad turbaväljad, põlevkivi kaevandamine ja Pannjärve liivakarjäär. Siit pumbatakse joogivett Ahtme ja Jõhvi linna. Kaevanduste savi- ja lubiaineterikast vett suunatakse läbi mitmete järvede, muutes nii järvevee keemilist koostist. Rohke vee- 20 21

Foto: Uljaste järv, A.-L. Feršel Foto: Jõhvika õis, R. Lille

Uljaste oos koos Uljaste järvega. Kaitseala (254 ha) SOOSTIKUD loodi Uljaste järve, oosi (koos tema külge liituva Ida-Virumaa suurimad kaitsealad on loodud Alutaguse soostike kaitseks. Nad kõik kuu- väikese mõhnastikuga), metsade ja soode ning luvad Natura 2000 võrgustikku. Looduslikult säilinud sood on haruldased kogu Euroopas. selle laugaste kaitseks. Osa alast kuulub Natura Sood on tähtsad puhta vee varud ning nende kaitse on oluline nii inimestele kui ka soodes 2000 võrgustikku. elavatele liikidele. Vaid 16% meie soode endisest pindalast on kaitse all. Suurem osa soid Uljaste järv (64 ha) asub oosi ja raba vahel, mere- ei suuda kuivendamise tõttu enam turvast juurde toota. Peaaegu kõik Eesti suuremad pinnast 66 m kõrgusel. metsapõlengud toimuvad kuivendatud soodes. Üha enam on hakatud mõistma märgalade Allikarohke, mineraalainetevaene ja rohekaskol- tähtsust ning otsitakse aktiivselt nende taastamisvõimalusi. Maakonna soid ohustavad lase veega umbjärv on keskmiselt 2,2 m sügav. peale majandusmetsade ja turbatootmisalade kuivendamise ka põlevkivikaevandused Järves elavad mitmed haruldased organismid. ja leeliseline õhusaaste. Järvekaldale on rajatud puhke ja supluskohad. Uljaste oos on kaarekujuline ja piirab järve põh- looduskaitseala (11 003 ha) on loodud inimtegevusest vähemõjustatud soomaas- jast ning idast. Kitsast, kuni 20 m kõrget seljakut tiku, mitmekesiste metsakoosluste ning haruldaste liikide kaitseks. katab ilus okaspuumets. Kuni 5 km pikast oosist Agusalu kolme lahustükiga kaitseala asub keset Alutaguse madalikku ja on osa Eesti on kaitse all 3,5 km. Oosil on kaevandatud nii liiva suurimast, Puhatu soostikust. Ala iseloomustab ida-läänesuunaliste, männikutega kaetud kui ka kruusa, ning seda läbib maantee. kõrgete ja kitsaste liivaseljandike vaheldumine väikeste sooaladega. Eesti ainsad mand- Uljaste soo ümbritseb järve lääne ja lõuna poolt. riluited hõlmavad ligi viiendiku soostiku pindalast. Ligi 200 enamasti 7 m kõrgust luidet Siin paiknevad Väike Uljaste ehk Soojärv, Lauka- on 200–3000 m pikad ja 20–200 m laiad. Luidetel kasvavad Euroopas ja Eestis haruldased järv ja mineraalse saarega Saarjärv. vanad looduslikud metsad. Agusalu maastiku vahelduvas reljeefis on hästi märgatavad Järve lähedal asuvat oosipikendust on peetud lühikesed ja järsud üleminekud märjalt alalt kuivale, ühelt kasvukohatüübilt teisele. Siin linnamäeks. on hästi jälgitavad kõik soo arengustaadiumid. Jõhvikavarudelt üks rikkamaid soid Eestis on raskesti ligipääsetav ja seetõttu inimtegevusest vähe mõjutatud. Kaitsealal asuv järv (28 ha) on haruldane looduslikult rohketoiteline veekogu. Ala on hea pesitsus-, pea- tus- ja elupaik paljudele kaitsealustele liikidele sealhulgas meri- ja kaljukotkale (I kat), metsisele (II kat) ning rabapüüle (I kat). Suurte soodega ümbritsetud kriivad pakkusid sõdade ajal külarahvale varju. Kaitsealal on jalgratta matkarada ja puhkekohad. Foto: Ümarjärv Jõuga MKA-l, A.-L. Feršel Foto: Kaunis kuldking (II kat), R. Lille S O O M E L A H T N KAITSEALAD HOIUALAD PUUD JA PUUDE GRUPID 48 Kalvi a NARVA- r 1 Agusalu LKA 41 Arupealse 70 Avinurme pärnad 48 va 28 2 JÕESUU jõ 2 Aseri MKA 42 g 71 Hoovi künnapuu 44 Ontika MKA i 3 Muraka LKA 43 Avijõe 72 Jõemetsa lepp Viru-Nigula Aseri Toila Narva laht Saka 14 46 4 Paadenurme LKA 44 Kalvi 73 Jõemetsa pärn 2 Purtse 36 Valaste 58 86 71 Aa 14 15 Voka 5 Puhatu LKA 45 Loode-Peipsi 74 Jõhvi hõbepappel Rannu 87 24 49 37 16 SILLAMÄE 68 Olgina 2 20 66 6 LKA 46 Narva jõe alamjooks 64 JÄRVE Pühajõe 88 60 56 75 Kalina ohvritamm Aseri MKA 27 39 41 67 11 7 Iisaku parkmets 47 Narva jõe ülemjooks 76 Karu mänd 63 KOHTLA- Järve Konju Vaivara 23 8 Kivinõmme (Jõuga) MKA 48 Padajõe 77 kadakas 30 20 NARVA 13 Erra JÄRVE JÕHVI Sinimäe 9 Järvevälja MKA 49 Pühajõe 78 Katmani tammed 35 Edise ORU 21 74 10 Kurtna MKA 50 Raju 79 Kohtla-Nõmme tamm

KIVIÕLI VIIVIKONNA N Viru- 53 22 Lüganuse 79 38 11 Langevoja kaitseala 51 Sahmeni Kahula 93 Kose a 80 Kuremäe Püha tamm Kabala r PÜSSI Kohtla-Nõmme AHTME SIRGALA v 12 Mäetaguse MKA 52 Tagajõe 81 Kuru mänd 1 Sonda Tammiku 23 a Maidla 32 SOMPA v 13 Narva jõe kanjoni MKA 53 Uljaste 82 Kuru mänd 2 e 65 e 59 89 h 14 Ontika MKA 83 pärnad 6 Uniküla o ÜKSIKOBJEKTID IDA-VIRUMAA id 15 Oru pargi MKA 84 Letermaa künnapuu la 6 6 Kurtna 16 Päite MKA 85 männid 29 31 õgi RÄNDRAHNUD 85 10 ustj 17 Selisoo Natura 2000 ala 86 Meriküla mänd 61 91 75 69 M 54 Letermaa kivi 34 90 Kurtna 18 Smolnitsa MKA 87 Purtse Ohvripärn 6 Sirtsi LKA i 55 Mangumetsa kivi MKA g 19 Struuga MKA 88 Pühajõe Pärnad õ 6 42 26 j 56 Olgino kivi 3 VENEMAA a 20 Udria MKA 89 Riia-Võhma tamm v 57 kivi 33 12 r 21 Uhaku kaitseala Kuremäe a 58 Oru pargi kivi 90 Ristimänd Illukal Mäetaguse 80 N 22 Uljaste kaitseala 59 Peri kivi 91 Rääsa kadakas Puhatu LKA 23 Vaivara MKA 6 40 60 Rannikmaa suurkivi 92 Sõrumäe männid 5 17 8 pargid 61 Sirtsi kivi 93 Tammiku hiietammed Tudu 8 94 Uuetoa saunakask 92 1 Gorodenka 24 Aa 62 Sidani kivi 3 8 76 25 Iisaku 63 Varja hiidrahn LÄÄNE-VIRUMAA 55 26 64 Varja kultusekivi 54 Muraka LKA 27 Järve 65 Võrnu kivi 84 Kaitseala / 57 1 28 Kalvi 66 Udria kivikülv 50 7 Permisküla Protected Area 29 Kiikla 78 Hoiuala / 3 i 25 47 KARST JA JOAD 52 3 jõg Iisaku Limited Conservation Area 30 Kukruse ja 1 67 Aluoja joa astang ger 47 Kaitsealune park / 31 Kurtna un 24 68 Tõrvajõe joa astang ap Agusalu LKA Protected park Paasvere 4 n 3 32 Maidla n Jaama Rändrahn, kivikülv / Erratic 69 Kalina karstiala a 54 33 Mäetaguse R boulder, field of boulders 4 1 19 Juga, karstiala / 34 Pagari Alajõe 66 Waterfall, karst area 35 Püssi Venevere 18 83 82 77 69 Kaitsealune puu, puude grupp / 36 Saka Protected tree, group of trees 81 Vasknarva 37 Voka 4 43 Maantee / Main road A 38 Jõhvi linna park ja allee vi 62 9 Kauksi 70 j õ 94 Muu tee / Other road gi 39 Narva Pimeaed Avinurme Raudtee / Railway 40 Kõnnu Dendropark 73 9 I I I I Riigipiir / State border 72 P E I P S I J Ä R V Lohusuu Maakonnapiir / County boundary 9 Tammispää 1:320 000 Ulvi 51 1 cm kaardil = 3,2 km looduses Sahmeni hoiuala 45 Tähkvere JÕGEVAMAA MUSTVEE 24 25

Foto: Agusalu soo, A.-L. Feršel Foto: Korallnarmik, A.-L. Feršel

Puhatu looduskaitseala (12 320 ha) moodustati soostiku, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks. Kaitseala idaosa hõlmab Poruni jõge ja jõeorgu ühes liigirikka lammi- ja laialehise põlismetsaga. Puhatu kaitseala hõlmab ligi viiendiku kunagisest Eesti kõige suuremast (57 000 ha) märgalade kompleksist. Suur osa soostikust hävis põlevkivi- ja turbatootmise, aga ka metsakuivenduse tagajärjel. Puhatus on üks viimaseid suuri, kui- venduse mõjuta siirdesooalasid Eestis. Puhatus on registreeritud 21 kaitsealust taimeliiki, seejuures on see ida-võsalille (II kat) ainuke kasvukoht Eestis. Rahvusvahelise tähtsusega linnualal elavad kalju-, madu-, meri- ja kalakotkas (I kat) ning Eesti suurim rabapüüde (I kat) populatsioon. Rabapüü arvukus väheneb ning on oht, et liik sureb Eestis välja. Kaitsealal elab 48, sh Euroopas haruldasi imetajaid. Läbi soostiku kulgevad paljude liikide ränded. Poruni põlis- ja lammimetsaga saab tutvuda Poruni õpperajal.

Sirtsi looduskaitseala (4558 ha) loodi Sirtsi soo, seda ümbritsevate metsade ja kaitsealuste liikide ning elupaikade kaitseks. Sirtsi piirkonda rajati 1976. aastal pruunkarude reservaat. Looduskaitseala koosneb 6 lahustükist ja on veekaitselise väärtusega. Sirtsi soostiku moodustab loode-kagusuunaline soodeahel, mille keskosa on älveste ja laugaste rohke raba ning äärealadel esineb õõtsiksoid. Kaitseala läbivad Sirtsi oja ning Hirmuse, Purtse ja Kunda jõed. Sood ümbritsevates loodusmetsades on paljude inimpelglike, I kat liikide elupaigad, nagu lendorav, must-toonekurg ja kaljukotkas. Metsades elavad karud, ilvesed ja hundid. Sirtsi soo on seotud paljude muistenditega. Sood läbinud Kesk-Eesti ja Peterburi vaheline talitee on veel tänaseni looduses tajutav.

Foto: Käopäkk, A.-L. Feršel Foto: Pruun kübarnarmik, A. Soomets 26 27

Foto: Poruni jõgi, A.-L. Feršel Foto: Viinamardi järv, J. Öövel

Foto: Rabapüü, K. Rahu Foto: Laugas, J. Öövel 28 29

Foto: Selisoo, J. Öövel

Selisoo Natura 2000 võrgustiku loodusala (2051 ha) väärtuseks on raba- ja metsakoos- lused. Selisoo looduskaitseala on veel moodustamisel. Arvukate laugastega Selisoo hak- kas kujunema pärast jääaega järve kinni kasvamise tagajärjel ja kuulub Eesti vanimate soode hulka. 7,4 km pikka ja 3,7 km laia sood piirab läänest Mäetaguse oos. Endise järve viimase veesilma (3,4 ha) kinni kasvamist kiirendab vett välja juhtiv kraav. Soo ümber rajati pärast II maailmasõda ulatuslik kraavide võrgustik, mis on kuivendanud enamiku raba ümbritsevatest siirde- ja madalsoodest. Seetõttu on raba põhja-, ida- ja lõunaosa metsastumas ning sattunud lagerabadele omane elustik. Selisoo stabiliseerib ümbruskonna ning Muraka soostiku veerežiimi. Soo põhja-kirdeosa all asuvate põlevkivivarude kaevandamine võib selle jäädavalt rikkuda. Selisoo laugastel ja rabas on elupaik kaitsealustele lindudele. Kevad-ja sügisrändel pea- tuvad siin haned ja sookured. Lähedal asuvas Metskülas on muistne rauasulatuskoht. Selisoosse on rajatud vaatetorn, matkarada, puhke- ja telkimiskohad.

Muraka looduskaitseala (13 980 ha) loodi Eesti ühe suurema ja paremini säilinud soo- maastiku, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks. Neljast lahustükist koosneval kaitsealal on eri arengujärgus soid ja loodusmetsi. Kaitseala sai alguse 1938. aastal, kui kotkaste kaitseks loodi Ratva rabareservaat. Mandrijää taandumisel tekkisid Peipsi nõo põhjaosasse jäänukjärved, mis kasvasid kinni ja moodustasid 9000–10 000 aastat tagasi ulatuslikke madalsoid. Raba arengujärku jõud- nud soode piirid laienesid ja liitusid, moodustades ulatusliku soostiku, kus rabalaamasid eraldavad märed või õõtsiksood. Sood läbib kirde-edela suunaline rabasaarte ja laugaste rida. Põhjapool on lodud ja vesised lagerabad ning lõunas puis- ja laukarabad. Kaitse- ala tuuma – Muraka raba – piirab põhjast Lipu, kagus Matka ja kirdes Ratva raba ühes jäänukjärvega. Foto: Kaljukotka pesa, A.-L. Feršel 30 31

Foto: Muraka raba, H. Aia Foto: Mustassaare talu, A.-L. Feršel

Muraka soostiku mitmekesine maastik on elupaigaks paljudele haruldastele liikidele. Soostiku servadel ja saartel kasvavad väga väärtuslikud põlised metsad, kus on elupaiku ka lendoravatele. Haruldasi linnuliike on 18 ja läbirändel peatuvad siin haned ning luiged. Haruldased putukad väike-punalamesklane (II kat) ja männisinelane (II kat) on säilinud peamiselt kaitsealadel. Muraka raba saartel ja ümbritsevates metsades oli kuni 20. saj keskpaigani 14 talu, mida meenutavad varemed või põlispuud. Kaitsealaga on võimalik tutvuda Oonurmes külaseltsi loodustoas ja Turba matkarajal.

TAMMIK JA PUISNIIT Mäetaguse maastikukaitsealal (53 ha) hoitakse Mäetaguse oosi koos sellel kasvava met- saga ja taastatakse poollooduslikku kooslust ehk puisniitu ning -karjamaad. Eesti ja Euroopa ühe põhjapoolsema tammiku suurimaks väärtuseks on kõrgekasvulised, 150- 300 aastased, laiuva võraga puud. Vanadel puudel on väga mitmekesine elustik. Nendel elavad samblikud, samblad, seened, selgrootud ja nendega seotud linnud ning loomad. Vanade puude säilitamine ja noorte laialehiste puuliikide järelkasvu soodustamine on oluline Ida-Virumaa ja kogu Põhja-Euroopa looduse mitmekesisuse seisukohast. Puisniidud on Euroopas ja maailmas ühed liigirikkamad kooslused. Pargiilmeline, hõreda puurindega looduslik rohumaa, mida regulaarselt niideti ja karjatati, jäeti suurtootmise arenedes maha või raiuti lagedaks. Maa kasutamise lõppedes võsastunud ja praeguseks kohati metsastunud niite on asutud taastama.

Foto: Mäetaguse tammik ja puisniit, A. Animägi 32 33

Foto: Lendorav (I kat), R. Kurbel

LOODUSMETS Paadenurme looduskaitseala (344 ha) loodi haruldaste loomaliikide, nende elupaikade ja põliste metsade kaitseks. Kaitseala kolm lahustükki moodustavad majandatavate alade vahele omalaadsed loodussaari. Osa alast kuulub Natura 2000 võrgustikku.

Vanad loodusmetsad on väga vähese inimmõjuga, looduslikult uuenenud ja arenenud metsad. Siin leidub palju erivanuselisi, kuivavaid ja kuivanud puid ning lamapuitu ja looduslikult tekkinud häile e lagendikke. Vanade loodusmetsade osakaal on oluliselt vähenenud alates 20. saj teisest poolest. Surnud puud on metsa loomulik osa. Tüve pinnal elavad samblad ja samblikud, sisemuses seened, putukad ja teised selgrootud. Hääbuva puu asustavad kiiresti sellele staadiu- mile kohanenud organismid ning varasemad kooslused asenduvad aeglaselt muutuvas mikrokliimas üha uutega. Suurtel kuivanud ja kõdunevatel puudel elavaid haruldasi liike majandusmetsades ei leidu.

LUITED Piki Peipsi põhjarannikut sirutub Rannapungerjast Vasknarvani u 32 km pikkune ja kuni 1 km laiune männimetsaga kaetud, katkendlik luiteahelik. Peipsi järve taandumisel moo- dustunud luitestiku kõrgus on enamasti 5–8, Alajõel kuni 20 m. Luidetevahelistelt ja -tagustelt aladelt ei pääse vesi ära, siia on kujunenud soised kooslused. Lainetuse mõjualast väljaspool nn valgetel luidetel kasvavad üksikud taimed nagu liiv- vareskaer, pajud ja villane katkujuur (III kat). Edasi järgnevad sammalde ja samblikutega hallid luited, kuhu lõpuks kujunevad männikud. Luite madalam ja niiskem serv kattub kiiremini taimedega, samas, kui kõrgel ja kuival keskosal kandub lahtine liiv tuulega edasi.

Foto: Villane katkujuur (III kat), A.-L. Feršel 34 35

Foto: Smolnitsa luitel, A.-L. Feršel

Luidete väga omapärases keskkonnas elavad huvitava eluviisiga putukad, nt sipelgalõvi ja kaevurherilane. Liigne tallamine põhjustab luidetel taimestiku hävimist, tuiskliivade teket ning erosiooni. Peipsi põhjarannikul tekitavad üksteise vastu hõõrduvad liivaterad omapärast heli. Liiva ”laul” näitab, et rand ja järvevesi ei ole veel täiesti saastunud soolade, õlide ja pese- misvahenditega.

Järvevälja maastikukaitseala (581 ha) moodustati luitestiku, taimekoosluste ja kaitsealuste liikide elupaikade säilitamiseks. Kaitsealal on kolm lahustükki ja osa alast kuulub Natura 2000 võrgustikku. Vana, kuni 9 m kõrge luide on Jõhvi-Tartu maanteest eraldatud ligi 500 m laiuse soostunud alaga. Luiteaheliku pikkus on 1,5 km ja laius 100–150 m. Noorem, kuni 6 m kõrge, 10–14 paralleelsest vallist koosnev luitestik jääb järve äärde. Luidetel kasvab valdavalt 140-aastane pohla-palumännik. Luitevallide taha jäävad väikesed sood ja soostunud metsad. Kaitsealustest liikidest kasvavad siin kollad ja käpalised, pesitsevad metsis (II kat) ja kalakotkas (I kat). Hävinud taimkattega luidete nõlvadelt varisev lahtine liiv kandub tuulte mõjul mujale. Nii sattus ohtu ka Rannapungerja jõe suudmesse 1937. a ehitatud tuletorn. Edasise varingu vältimiseks rajati trepp ja kindlustati platvorm ning luitenõlv. Põhjapoolsel luitel kulgeb endisel kujul säilinud lõik ajaloolisest Venemaa–Lääne-Euroopa postimaanteest.

Smolnitsa maastikukaitseala (250,6 ha) eesmärgiks on säilitada Peipsi põhjaranna uni- kaalset, erivanuselist luitestikku ning sealseid mitmekesiseid taimekooslusi. See ligi 7 km pikkune ja vaid 200-650 m laiune kaitseala kuulub Natura 2000 võrgustikku. 5 kuni 12 m kõrged luited on kaetud hõreda rohttaimestiku, sammalde, samblike ja põõsastega. Palju on lahtist, taimedega kinnistumata liiva. Luitevallide vahel on niisked nõod. Luidete taga on sood ja ligi 100 a vanused soostuvad ja soo-lehtmetsad (nt tarnakaasik), mis on looduskaitseliselt väga kõrge väärtusega. Kaitsealustest liikidest kasvab siin karukold (III kat) ja mitmeid käpalisi. Smolnitsa küla sai nime tõrva (vene keeles smala) põletajate järgi. Foto: Majakamägi enne kaldakindlustustöid, M. Alja 36 37

Foto: Harilik kopsusamblik, A.-L. Feršel Foto: Oru lossi terrassid, L. Michelson

PARGID Ida-Virumaal on kaitse all järgmiste mõisate pargid Vanad pargid on meie ajaloo lahutamatud osad, neis põimuvad loodus ja kultuur. Eel- Nimetus Hektarid miste põlvkondade pärandina on just parkidest levinud meie loodusesse mitmeid uusi Aa 10 liike. Parkides on elupaigad paljudele, sh haruldastele seentele, samblikutele, taimedele Iisaku 2,3 ja loomadele. Illuka 3,6 Järve 5,4 Oru pargi maastikukaitseala (74,7 ha) loodi mitmekesise elustiku ja vahelduva maastikuga Kalvi 13,3 ajaloolise Oru pargi ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks. Kiikla 6,7 Parki läbivas sügavas orus voolav Pühajõgi kuulub jõelise elupaigana Natura 2000 võr- Kukruse 10,9 Kurtna 6 gustikku. Maidla 3,1 Maastikupargi üheks väärtuseks on Inglise pargistiilile omased avatud vaated merele ja Mäetaguse 9,4 jõele, looklevad teed ja alleed ning maaliliste pargiaasadega jõemaastik. Eripära lisavad Pagari 7,9 arhitektuuri väikevormid n: grott, Hõbeallika koobas jt. Püssi 7,1 Mereäärne tasandik, pank, paljanduvad liivakivid ja jõeoru veerud muudavad maastiku Saka 7,6 vahelduvaks. Oru pargis on läbi aegade kasvanud enam kui 800 taksonit puittaimi. Voka 17,4 Kaitsealal kasvab praegu ligi 300 puuliiki ning ajaloolise nõmmemänniku vanus võib Jõhvi linna park ja allee 41 küündida 300 aastani. Kaitstavatest liikidest elavad pargis nahkhiired (II kat) ja jõesilmud. Narva Pimeaed 2,4 19. sajandi lõpus rajatud loss ja osa pargist hävisid II maailmasõja ajal.

Tähelepanu väärib Kõnnu Dendropark (6 ha), kus on koos kodumaiste liikidega veidi üle 300 puu-, põõsa- ning liaaniliigi. Ette tellimisel saab külastada eraomandis parki ja osaleda õppeprogrammides. 38 39

Foto: Pärnaallee Toila Oru pargis, L. Michelson Foto: Purtse ohvripärn, A.-L. Feršel

KAITSEALUSED ÜKSIKOBJEKTID Kaitstavad põlispuud ja puudegrupid (Ü – ümbermõõt, H – kõrgus) Tähelepanuväärsed puud (Ü – ümbermõõt, H – kõrgus) Nimetus Ü (m) H (m) Vanus Nimetus Ü (m) H (m) Vanus Katase kadakas 0,7 9 Uuetoa saunakask Raadnal (pahkadega) 3,27 19 180 a Siskini mänd Merikülas 4,1 19 Karu mänd Illukal 3,3 31 Jõemetsa (Matsra) lõhislehine lepp, haruldane vorm Kuru mänd 2 2,6 15 Jõemetsa (Matsra) pärn 2,7 18 Jõhvi hõbepappel (Eesti kõrgeim) 5 29 Kohtla-Nõmme tamm 4,6 24 ~300 a Letermaa künnapuu 5,1 28 Avinurme pärnad 3 puud, neist suurim 4 27 Katmani tammed 38 puud, neist suurim 5,6 27 Viimaste aastate tormides on kaitsealustest puudest hävinud: Kuremäe Püha tamm, kuivanud 4,2 ●● Oru palsampappel Kuru mänd, kuivanud 3 8 ~400 a ●● Värava kased Lemmaku pärnad 22 ●● Matsra vaher Hoovi künnapuu 2,7 20 ●● Revino vaher Mehide männid (4 puud, 1 kuivanud), neist suurim 2,8 27 ●● Lagedi pärnad Riia-Võhma tamm 4,5 24 Purtse Ohvripärn, murdunud ladvaga 5 21 Sõrumäe männid, puuderühm Ristimänd Illukal 3,9 24 Kalina ohvritamm 4,2 24 Pühajõe Pärnad, puuderühm, neist suurim 3,9 17 Rääsa kadakas 0,7 10 Tammiku hiietammed, puuderühm, neist suurim 4,6 14 40 41

Kaitsealused rändrahnud Ümber- Asukoht Nimi mõõt (m) Kivim Jõhvi Peri rändrahn 19,5 tumehall graniit Lüganuse Varja hiidrahn 27,6 rabakivi – viiburgiit Lüganuse Varja kultusekivi 22,8 apliitgraniit Maidla Sirtsi rändrahn 27,1 biotiitgneiss Mäetaguse Võrnu rahn 17,2 roosa pegmatiit Toila Oru pargi kivi 26,5 graniit Tudulinna Oonurme rahn 10,8 ja 14,5 rabakivi Vaivara Olgina rändrahn 21,3 rabakivi

Tähelepanuväärsed rahnud Ümber- Asukoht Nimi mõõt (m) Kivim Lohusuu Sidani kivi 29,9 hall migmatiit Mäetaguse Leterma suurkivi 23–26 roosa graniit Mäetaguse Mangumetsa kivi 15,2 Vaivara Rannikmaa suurkivi 20 piiterliit

Aluoja joastik. Aluoja voolab enne Pühajõkke suubumist astmelises sängis, moodusta- des neljast suuremast ja mõnest väiksemast astangust koosneva joastiku, kus lubjaki- visest oruveerust purskub välja Aluoja ohvriallikas. Ala ilmestab kivikülv.

Tõrvajõe joastik. Tõrvajõgi lõikub kuni 2 m sügavuses ja 5-6 m laiuses orus klindiplatoosse, moodustades kolm kuni 0,5 m kõrgust astangut ja 2,5 meetrise põhiastangu, mille all on graptoliitargilliiti uuristunud 1 m sügavune hiiukirn. Joast allavoolu algab kuni 10 m sügavune kanjon.

Kalina karstialal asuv Kalina kurisu on 60 m pikk, 20 m lai ja 2,7 m sügav, neelates suurvee ajal kuni 185 liitrit vett sekundis. Siis moodustub siia ajutine järvik.

Kasutatud allikmaterjalid Leito, T jt. Eesti kaitsealad. EV Keskkonnaministeerium. Eesti Loodusfoto, 2007. Zingel, H, Aasma, T. Sada aastat kaitsealasid Eestis. Eesti Loodus 2010/5. Viilma, K. Kolmandik Ida-Virumaast on looduskaitse all. Eesti Loodus 2007/9. EELIS (Eesti looduse infosüsteem).

Foto: Tõrvajõe juga, A.-L. Feršel 42 43

Foto: Aluoja joastik, A. Pärnpuu

Foto: Ubaleht, M. L. Feršel Foto: Udria pank, J. Öövel 44

Foto: Põder, L. Michelson

MÄRKMED