Dendroloogilised Uurimused Eestis III Dendrological Researches in Estonia III

DENDROLOOGILISED UURIMUSED EESTIS III

DENDROLOGICAL RESEARCHES IN ESTONIA III

Tallinn 2002 Eesti Põllumajandusülikool Metsanduslik Uurimisinstituut

Estonian Agricultural University Forest Research Institute

Dendroloogilised uurimused Eestis III Dendrological researches in Estonia III

Toim./Eds. Heldur Sander & Ülo Tamm

Translation and correction: Sulev Kivastik

ISSN 1406–4987 ISBN 9985–816–20–X

© EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut EAU Forest Research Institute SISUKORD Eessõna...... 5 Peter Wyse Jackson, Etelka Leadlay Botaanikaaedade koht tänapäeva maailmas (laiendatud kokkuvõte) ...... 21 Ludmila Vishnevska, Heldur Sander Kahe botaanikaaia ajalugu – 45 aastat Läti Rahvuslikku Botaanikaaeda ja 40 aastat Tallinna Botaanikaaeda Eestis (kokkuvõte) ...... 60 Toivo Meikar Tartu Ülikooli õpetatud aednikud (1803-1918) ...... 61 Olev Abner, Jüri Elliku, Aleksei Paivel, Heldur Sander Eesti puittaimede kollektsioonid ...... 74 Heino Kasesalu Järvselja ja võõrpuuliigid ...... 104 Ene Ilves Luua arboreetum – huvipakkuvaim dendroloogiline kollektsioon Kesk-Eestis ...... …....…. 116 Jüri Elliku, Aleksei Paivel, Heldur Sander Tartumaa võõramaised puittaimed veerandsajandi muutustes ...... 141 Katri Ots, Ivar Sibul Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii (Mirb.) Franco) meil ja mujal ... 151 Heino Kasesalu Serbia kuusk (Picea omorika (Pančić) Pyrkyne) Eestis ...... 171 Ülo Erik Mõnda karedast kuusest (Picea asperata Mast.) Eestis ...... 178 Harry Karis Eestis jahukastele vastuvõtlikuks osutunud introdutseeritud puud ja põõsad (kokkuvõte) ...... 223 Lucia (L.H.) Albers, Bert (N.C.M.) Maes Ajalooliste parkide restaureerimine ja hooldamine Hollandis ...... 235 Bert (N.C.M.) Maes Ajalooliste parkide ja aedade loodusväärtus ja korraldus (kokkuvõte) ...... 251 Bert (N.C.M.) Maes Amsterdami kanaliaiad (kokkuvõte) ...... 258 Alar Läänelaid, Heldur Sander Viktor Masingu dendroloogilised ja linnahaljastuslikud tööd ...... 260 Heldur Sander Eesti Dendroloogiaseltsi esileedi Aino Aaspõllu 60 ...... 268 Heldur Sander Dendroloog Marina Šestakov 65 ...... 271 Toimetajad ja autorid ...... 273

EESSÕNA

Käesolevas Dendroloogiliste uurimuste inglise- ja eestikeelses väljaandes pühendatakse rohkem tähelepanu dendroloogilistele kollektsioonidele, sest 2001. aastal täitus 80 aastat EPMÜ Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna ning 40 aastat Tallinna Botaanikaaia kollektsioonide rajamisest. Kogumiku avaloos selgitatakse botaanikaaedade kohta tänapäeva maailmas. Seoses Läti Rahvusliku Botaanikaaia 45. aastapäevaga käsitletakse ka kahte naaberriigi suurimat botaanikaaeda, nende koostööd ning tegevust taimekollektsioonide rikastamisel ja uurimisel. Käsitletakse Tartu Ülikooli Botaanikaaia aednikke ning analüüsitakse Eesti puittaimede kollektsioonide uurimist, uurimistulemuste publitseerimist, liigirikkust, kultuuriloolist tausta ja muid külgi. Edasi vaadeldakse Järvselja võõramaiseid puid, selgitatakse Tartu maakonna parkide võõramaist dendrofloorat, hariliku ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), serbia (Picea omorika) ja kareda (P. asperata) kuuse levikut Eestis ning laiahaardeliselt Eesti puittaimedel esinevaid jahukastelisi seeni. Omaette lood on seekord pühendatud ajalooliste parkide väärtusele ja rekonstrueerimisele, mille kohta tuuakse näited Hollandi vastavatest töödest. Kogumiku viimased lood on pühendatud kauaaegsele Tartu ülikooli professorile, akadeemik Viktor Masingule (1925-2001) ning Eesti Dendroloogia Seltsi esinaisele Aino Aaspõllule ja dendroloog Marina Šestakovile, kelle sünnist möödub tänavu vastavalt 60 ja 65 aastat.

Toimetajad

PREFACE

This English and Estonian edition of Dendrological Studies puts more emphasis on dendrological collections to commemorate the establishment of the Educational and Experimental Forest District of the Estonian Agricultural University at Järvselja 80 years ago and the collections of the Tallinn Botanical Garden 40 years ago. The edition opens with an article explaining the place of botanical gardens in the contemporary world. The 45th anniversary of the National Botanical Garden of Latvia gave reason to write about the two largest botanical gardens in the adjoining countries of Estonia and Latvia as well as their cooperation and activity in enriching and researching plant collections. Next, an overview is given of the gardeners of the Botanical Garden of the University of Tartu, and an analysis is made of the research on, the publication of the research results, the species richness, the cultural and historical background and other aspects of woody plant collections in Estonia. Then, foreign trees introduced at Järvselja and foreign dendroflora found in the parks of Tartu County are examined. Thereafter, attention is paid to the spread in Estonia of Douglas spruce (Pseudotsuga menziesii), Serbian spruce (Picea omorika) and Chinese Spruce (P. asperata) as well as the powdery mildew fungi frequenting the local woody plants. A separate set of articles deals with the value and restoration of historical parks as exemplified by the respective works performed in Holland. The last articles of the complilation are dedicated to Academician Victor Masing (1925-2001), professor of long standing of the University of Tartu, as well as to Aino Aaspõllu, chairwoman of the Estonian Dendrology Society, and Marina Šestakov, dendrologist, who this year celebrate their 60th and 65th birthday, respectively.

Editors

THE PLACE OF BOTANIC GARDENS IN THE CONTEMPORARY WORLD

Peter Wyse Jackson, Etelka Leadlay

INTRODUCTION

There is a growing recognition that biological diversity is a global asset of vital importance and value to present and future generations. Nevertheless the threat to species and ecosystems has never been as great as it is today, with human beings living far beyond the carrying capacity of Earth. This has major implications for future economic and social development and so urgent measures must be initiated in all parts of the world to safeguard the global biological heritage. A fundamental requirement for sustainable living is to integrate conservation and development. Botanic gardens worldwide play major roles in science, horticulture and education. In the last few decades, they have also become importance centres for biodiversity conservation, playing a role in integrating conservation and development.

DEFINITION OF BOTANIC GARDENS

Botanic gardens are extremely varied. They can be colonial gardens set up to develop agricultural crops as in Kebun Raya in Indonesia and Pamplemouses Garden in Mauritius (the oldest tropical botanic garden), they can also be internationally recognised research institutions, such as the Royal Botanic Gardens, Kew, U.K., the Rio de Janeiro Botanic Garden in Brazil or Sydney Botanic Garden, Australia, regional gardens such as Medellín in Colombia, native plant gardens such as the Karoo Botanic Garden in South Africa which grows native succulents and new gardens such as Saudi Arabian Botanic Garden in Riyadh which will grow native plants for conservation, display and education. Each botanic garden has a different purpose, organisational structure and location and therefore the emphasis of its work may vary. The different emphasis placed on each function is what gives each botanic garden its distinctive character and its special role. The Botanic Gardens Conservation Strategy (IUCN-BGCS and WWF 1989) contains a comprehensive list of characteristics defining a botanic garden (Box 1) that incorporate the diversity of roles that these institutions now undertake.

This Strategy was written by the forerunner of BGCI or Botanic Gardens Conservation International. BGCI is a U.K. charity set up to support plant conservation in botanic gardens worldwide with the aim of conserving wild plant species through the actions of botanic gardens and to raise environmental awareness amongst the public about the importance of plants.

Box 1: Defining characteristics of a botanic garden

 adequate labelling of the plants  an underlying scientific basis for the collections  communication of information to other gardens, institutions, organisations and the public  exchange of seeds or other materials with other botanic gardens, arboreta or research stations (within the guidelines of international conventions and national laws and customs regulations)  long term commitment to, and responsibility for, the maintenance of plant collections  maintenance of research programmes in plant taxonomy in associated herbaria  monitoring of the plants in the collection  open to the public  promoting conservation through extension and environmental education activities  proper documentation of the collections, including wild origin  undertaking scientific or technical research on plants in the collections

This list does not, however, constitute a comprehensive summary of the activities undertaken by botanic gardens.

(IUCN-BGCS and WWF 1989, p5)

There are many institutions that are clearly botanic gardens but are only able to meet some of the criteria above. BGCI’s most recent definition of a botanic garden is one that it hopes encompasses the spirit of a true botanic garden: ‘Botanic gardens are institutions holding documented collections of living plants for the purposes of scientific research, conservation, display and education’ (Wyse Jackson 1999, p 27) In some instances a garden has retained the name ‘botanic’ for historic reasons. Some or even most of the plant collection may survive but all scientific activities have ceased and documentation has been lost. One might argue for the removal of these from the global list of botanic gardens. However, experience has shown that it is precisely these institutions in many parts of the world that

8 are currently being revived, redeveloped and re-established to become potentially important botanical centres. At the 1st World Botanic Gardens Congress in Asheville, North Carolina, U.S.A. in 2000, a new International Agenda for Botanic Gardens in Conservation was launched. Within the context of this Agenda for Botanic Gardens, the use of the term ‘botanic gardens’ was interpreted to include arboreta and other specialised forms of plant collection.

DISTRIBUTION OF BOTANIC GARDENS

BGCI has recently undertaken a review of the plant genetic resource collections of botanic gardens worldwide, as a contribution to decision V/26 on Access to Genetic Resources of the Conference of the Parties to the Convention on Biological Diversity (see website: http://www.biodiv.org/programmes /socio- eco/benefit/bot-gards.asp). It estimated that there are 2,178 botanic gardens known in the world, in 153 countries. An analysis of the distribution of botanic gardens by region indicates that the majority of botanic gardens are in developed countries in Europe and North America (Figure1). However, very significant numbers of botanic gardens also are found in most developing and tropical countries. The current trend for the creation of new botanic gardens in many parts of the world shows no signs of diminishing and indeed since 1990 over 100 botanic gardens listed in the report have been created. During the last 50 years botanic gardens have been created in most regions, however, it is in the tropics that the greatest proportional percentage of new botanic gardens have been created. For example, in Brazil, of a total of 29 botanic gardens known, only two botanic gardens are known to be older than 1900, whereas at least 14 have been established since 1990. Although there are still comparably lower numbers of botanic gardens in some regions of the world such as Latin America, the Middle East and China and Southeast Asia, in the late 1990s many new botanic gardens and projects have been initiated, as well as existing older botanic gardens rehabilitated. Most regions of the world have a range of botanic gardens although there are relatively few in North and Southern Africa, the Caribbean islands, southwest Asia and the Middle East. Most large countries have one or more botanic gardens. The most critical omissions in terms of area and diversity are the Middle East, Pacific Ocean regions and some African countries and islands high

in diversity such as New Caledonia and whose biodiversity is under severe threat such as Haiti.

THE ROLE OF BOTANIC GARDENS IN THE CONTEMPORARY WORLD

In the last few decades, botanic gardens have become active in plant conservation and environmental education. Botanic garden contributions to integrated conservation, sustainable development, genetic resource management and utilization and many other disciplines have expanded and evolved quickly. Many new techniques have been developed that are now being used effectively by botanic gardens as part of their conservation work. Many more institutions maintaining living collections are being created and redeveloped in all parts of the world to face the increasing challenges for the conservation of plant diversity. Environmental education is a major concern of many botanic gardens to help make their visiting public aware of the loss of biodiversity and the important role that botanic gardens are playing.

BOTANIC GARDEN COLLECTIONS

BGCI estimates that in excess of 80,000 plant species are now in cultivation in botanic gardens worldwide. This represents approximately one third of the flowering plants of the world. BGCI also estimates that botanic gardens worldwide hold at least 6.13 million accessions in their living collections. An earlier survey of seed banks in botanic gardens showed that about a third of botanic gardens have some form of cool to low-temperature seed storage (Laliberté 1997). Botanic gardens also have tissue culture facilities and field genebanks. Ex situ conservation is recognised as one of the most important tools available to botanic gardens in biodiversity conservation. The purpose of ex situ conservation is to provide protective custody. It is justifiable only as part of an overall conservation strategy to ensure that species ultimately survive in the wild. Its role should be seen as a means to an end, not an end in itself, as a source of material for reintroduction into damaged habitats and to enhance populations as part of ecosystem management, for research and education, for selecting material for introduction into the nursery trade, local agriculture, amenity planting and local forestry, etc. Another role is to take the pressure off

11 wild populations for plants that are likely to be the subject of interest by scientists, commercial horticulturists, hobbyists or local gatherers. Above all, ex situ conservation makes plants available for use by humankind.

The purpose of ex situ conservation is to:

 Rescue threatened germplasm.  Produce material for reintroduction, reinforcement, habitat restoration and management.  Produce material for conservation biology research.  Bulk up germplasm for storage in various forms of ex situ facility.  Supply material for various purposes to remove or reduce pressure from wild collecting.  Grow those species with recalcitrant seeds that cannot be maintained in a seed store.  Make available material for conservation education and display.

Ex situ conservation of wild plants is a central and unique role of botanic gardens. They have the appropriate facilities and staff expertise in botany and horticulture to be an 'insurance policy' against plant extinction. Ex situ conservation can include the maintenance of samples of whole individuals, as well as seed, pollen, vegetative propagules and tissue or cell cultures. As a method of conservation, ex situ is inherently deficient in that it is not usually possible to maintain more than a limited sample of the genetic diversity in cultivation or in storage. In addition, it may lead to unpredictable genetic change and can become in practice a form of domestication. It is often regarded as preservation rather than conservation. In contrast, in situ conservation, at least in theory, allows plant populations to develop and evolve in, and as part of, the ecosystem of their natural habitat. In practice both methods should be regarded as mutually reinforcing and complementary approaches.

Ex situ conservation in botanic gardens has several benefits:

 Ex situ conservation may be the only option available when a natural habitat has been destroyed.  It can be very cost-effective.

 Seeds of many species especially lend themselves to compact storage (allowing bulk samples), they are economical and can undergo long term storage (refer to Annex 5 for information on Seed banks).  Plant collections can give users ready access to a wide range of genetic variation within a species.  Botanic gardens provide propagation and often research facilities, together with horticultural and other applied scientific skills needed in practical species conservation.  Ex situ conservation provides back-up for populations of threatened plants in the wild, contributing material for reintroduction, restocking and restoration, as well as advice and data for field management.

As Figure 2 shows, the distribution of accessions in botanic gardens worldwide is uneven. The majority of collections are in Europe and North America (making up over 50% of the total). The collections in most tropical and developing countries are significantly smaller that those in many temperate countries. This is partly due to an imbalance of institutional resources between such regions, but also due to the fact that many of the botanic gardens in tropical and developing countries are younger institutions without the long history of development as in many European countries, that has allowed the development of extensive collections built up over decades, and sometimes centuries. Over the last few decades there has been an increasing trend amongst botanic gardens to cultivate native plants of their own regions. Many botanic gardens have also assumed special responsibilities for the cultivation of rare and endangered plants and other taxa of conservation importance. In some cases botanic gardens concentrate on the development of their collections following particular thematic, taxonomic and geographical lines, including the broad categories outlined below. It should be stressed however, that this list is by no means complete and it should not be suggested that the botanic gardens are either largely focused on such thematic collections or that they do not maintain extensive collections of groups that fall outside of any of the categories listed. The broad categories which are well represented in the botanic garden ex situ collections worldwide are shown below:

Thematic collections  Alpine and rock garden plants  Aromatic plants  Bonsai

 Bulbs and other geophytes  Carnivorous plants  Medicinal plants  Ornamental plants (including cultivars and their wild progenitors)  Rare and endangered plants  Temperate fruits  Temperate herbaceous perennials  Temperate trees, shrubs and climbers  Tropical fruits (particularly fruit trees)  Tropical timber trees  Tropical flowering and other ornamental trees and shrubs  Wild crop relatives  Xerophytes

Taxonomic collections  A wide range of temperate woody families (such as the Aceraceae, Betulaceae, Fagaceae, Rosaceae, etc).  Aroids  Bromeliads  Cacti  Conifers  Crassulaceae  Cycads  Euphorbiaceae  Ferns  Ficus  Grasses (including bamboos)  Leguminosae  Orchids  Palms  Rhododendrons

Geographical collections  Native plants of temperate North America, Europe, Asia  Woody native plants of temperate Australia, New Zealand and South America

 Plants of mediterranean regions of Europe, Southern Africa, South America and Australia.  Island plants, such as from Macaronesia, the Mascarene Islands, New Zealand, Japan and Hawaii.  Plants of the mountains of Europe, North America and Asia.

Less well represented in botanic garden collections are the floras of tropical continental South America, Southeast Asia and Africa and other countries where there are still a limited range and number of botanic gardens.

RESEARCH IN BOTANIC GARDENS

A high percentage of the botanic gardens of the world either contain, include or are closely associated with herbaria. The largest herbaria are generally found in the oldest and largest botanical institutions in each country and region. Many contain diverse, historic and irreplaceable scientific resources documenting the world’s plant diversity. For historic reasons, many original collections and much type material on which plant names have been based are housed in herbaria outside the natural range of the species concerned. To facilitate scientific research most herbaria have a policy to provide free access to their collections to bona fide users for the purposes of scientific study. Although the majority of specimens preserved in botanic garden herbaria are of vascular plants, some important collections of non-vascular plants (e.g. bryophytes), algae and fungi are also maintained by several botanic gardens. The total number of herbarium specimens in botanic garden herbaria is estimated to be over 142,000,000 (142 million). Taxonomic research also combines research into ecology, breeding systems which are essential for species recovery programmes and reintroduction of plants into the wild and habitat restoration. For instance the Las Palmas Botanic Garden in the Canary Islands, Spain has developed techniques to reintroduce the Dragon Trees (Dracaena draco) into the wild. Botanic gardens have important conservation collections particularly of rare and threatened plants (Table 1). According to The IUCN Red List of threatened plants (Walter & Gillett, 1998) about 13% of the world’s flowering plants are threatened. Of the 30,000 taxa which are threatened with extinction, 12,500 or approximately a third are in botanic garden cultivation. These plants contribute to species recovery programmes and provide long- term backup collections. With their expertise in horticulture; botanic gardens

15 develop propagation and cultivation methods for plants which have not been in cultivation. This is an essential part of any reintroduction programme. A major cause of biodiversity loss is the collection of wild plants for horticulture, medicine and food. Bringing plants into cultivation can also take the pressure off the wild populations and can generate income and promote trade. A good example is Honey Bush Tea (Cyclopia spp.) in South Africa which has been traditionally collected destructively from the wild. The National Botanical Institute, Kirstensbosch discovered the impact of smoke on the germination of many South African species and were able to mass propagate the Honey Bush. Now about 40 communities in impoverished areas have industrial-scale operations for the production of Honey Bush Tea.

Table 1 Rare and Endangered Plant Species from Selected Areas and Plant Families in Cultivation in Botanic Gardens Worldwide

Region Total no. of Total no. of species in located species surveyed cultivation in botanic gardens Australia 1,867 893 China 338 211 Cuba 874 55 Europe 1,723 558 India 927 105 Macaronesia 557 419 Mascarene Is. 377 160 New Zealand 1,951 514 South Africa 1,051 514 U.S.A. 3,324 890

Families Species surveyed Cultivated Cacti 451 385 Conifers 264 179 Cycads 105 81 Ferns 600 73 Orchids 986 306 Palms 665 298

Table 1 provides information on the extent to which threatened plants from various selected regions and taxonomic groups that are known to be cultivated by botanic gardens (data derived from BGCI's databases, 2000).

BOTANIC GARDENS AND CONSERVATION

The maintenance of conservation collections, species recovery programmes, taking the pressure off wild plants and developing plant resources to help local communities supports the Convention on Biological Diversity (CBD). The Convention which has now been ratified by over 170 countries is of major significance to botanic gardens all over the world. It has underlined the importance of botanic gardens in plant conservation. There are about ten key articles of relevance to botanic gardens. It is through the maintenance of genetic resources, research, horticulture and education programmes botanic gardens are helping to implement the CBD. Other major international frameworks which are relevant to botanic gardens are CITES (International Convention on Trade in Endangered Species of Wild Fauna and Flora) and Agenda 21. Many countries have developed national legislation and/or national strategies and action plans on biodiversity conservation and environmental protection. Numerous nations have also enacted legislation to safeguard biodiversity, including for example, protection of specific taxa or populations of plants and animals that may be endangered. One major way that countries are safeguarding biodiversity for the future is by the establishment of protected area networks. Through these networks significant sites of natural importance and the diversity they contain, are safeguarded for the future, as national parks, nature reserves and as other forms of protected areas. The CBD (Article 6A) requires each Contracting Party to 'Develop national strategies, plans or programmes for the conservation and sustainable use of biological diversity, or adapt for this purpose existing strategies, plans or programmes which shall reflect, inter alia, the measures set out in this Convention relevant to the Contracting Party concerned (UNEP 1994, p. 7)'. Botanic gardens have a major role to play in supporting the enactment of such national legislation for biodiversity and environmental protection as well as to help in defining and implementing national biodiversity action plans.

EDUCATION

Botanic gardens organise education programmes for the public, and other groups to promote environmental awareness and promote sustainable living. Globally, botanic gardens receive more than 150 million visitors a year. All botanic

17 gardens hold large collections of living plants and so lend themselves perfectly to teaching about: the diversity of the Plant Kingdom, the complex relationships that plants have developed with their environment, the importance of plants in our lives economically, culturally and aesthetically, the links between plants and local and indigenous peoples, the local environment and its global context and the major threats that face the world's flora and the consequences of plant extinction. The facilities and resources that botanic gardens have to offer mean that visitors can: learn about the work being carried out by the gardens to save and conserve the world's flora, appreciate nature as a whole, acquire practical skills and theoretical aspects of plant conservation, propagation and landscaping and develop attitudes, behaviours and skills necessary to solve environmental problems. There has been increasing recognition, by people working in the field, that environmental education as it has been traditionally taught is not enough to stem the current environmental crisis. It needs to embrace a more holistic paradigm, one that incorporates the ecological, economic, social, cultural and personal dimensions of sustainable development and their inter-relations. If botanic gardens are to commit themselves to sustainability then it is essential that their education programmes reflect the ethics of Education for Sustainability (EfS). EfS is a process that facilitates people reflecting and acting on those forms of technology and social organisation that will allow us to live sustainably with the rest of human and non-human nature. Botanic Gardens need to promote the sustainable use of biodiversity.

INTEGRATED CONSERVATION

Biodiversity conservation cannot be accomplished effectively by one institution or sector working alone. The challenges facing biological survival require that every possible tool at hand is used, choosing the right combination to fit particular needs for each population, species, plant community and the natural habitats in which they grow. This multidisciplinary approach to plant conservation has been termed ‘integrated conservation’. The fundamental premise of integrated conservation strategies is that they must be collaborative and involve a wide range of relevant expertise and technical and scientific disciplines. Integrated conservation methodologies combine resources of land and habitat management, biological research,

18 database and information management, and off-site (ex situ) propagation and cultivation. There are about 40 active national and regional networks of botanic gardens. For instance there are national networks in Russia, China, Argentina, Germany and Cuba and regional networks in the Baltics (The Botanic Garden Association), Australia (The Australian Network for Plant Conservation (ANPC), South Africa (Southern African Botanical Diversity Network (SABONET) and Central and South America (Association of Botanic Gardens of Latin America and the Caribbean (ALCJB). Both national and regional networks are becoming broader – involving universities, amateurs and professionals, horticultural societies and national parks.

THE FUTURE

As mentioned earlier, the International Agenda for Botanic Gardens in Conservation was launched in 2000, produced as the result of a consultation process throughout the botanic garden network. This Agenda is an action-based document, outlining priorities for botanic gardens in the implementation of specific tasks as well as in defining general principles. BGCI has developed an International Agenda Registration System whereby botanic gardens can sign up to the implementation of conservation goals. In this way we hope to focus the energies of the botanic garden community for plant conservation and the sustainable use of plant resources. This Agenda will help botanic gardens to commit themselves to and implement, the new international Conventions such as the Convention on Biological Diversity and Agenda 21 and play an enhanced role in implementing national sustainable development and environmental sustainability. BGCI was asked to facilitate the development of a Global Plant Conservation Strategy. Many botanists worldwide have been worried that plant conservation has not been getting the resources and attention that is necessary to make sure that the plant resources have a secure future. This Strategy has now been drafted and is posted on the Convention on Biological Diversity Website (www.biodiv.org/cross-cutting/plant/default.asp). The development of this Strategy will be considered at the next meeting of the Parties to the Convention in The Hague, The Netherlands in 2001 (COP6). The outcome of this meeting will have far-reaching consequences for plant conservation and the sustainable use of plants.

Botanic gardens have an extremely important role to play in the contemporary world to safeguard our global biological heritage and integrate conservation and development for sustainable living.

REFERENCES

IUCN-BGCS and WWF 1989. The Botanic Gardens Conservation Strategy. – IUCN Botanic Gardens Conservation Secretariat, Kew Richmond UK and WWF and IUCN Gland, Switzerland. Laliberté, B. 1997. Botanic Garden Seed Banks / Gene Banks Worldwide, their Facilities, Collections and Network. – BGCNews. Vol 2 (9), December 1997. Botanic Gardens Conservation International, U.K. pp. 18-23. Walter, K. S. & Gillett, H. J. (eds.) 1998. 1997 Red List of threatened plants. – Compiled by the World Conservation Monitoring Centre. IUCN- The World Conservation Union, Gland, Switzerland & Cambridge. UNEP 1994. Convention on Biological Diversity Text and Annexes. – Convention on Biological Diversity Secretariat, Geneva Switzerland. Wyse Jackson, P. S. and Sutherland, L.A. 2000. International Agenda for Botanic Gardens in Conservation. – Botanic Gardens Conservation International, U.K. Websites: http://www.biodiv.org/cross-cutting/plant/resolutions.asp. and http://www.bgci.org.uk/biodiv2001/internationalagenda.pdf and http://www.bgci.org.uk/biodiv2001/internationalagenda_fr.pdf

BOTAANIKAAEDADE KOHT TÄNAPÄEVA MAAILMAS Laiendatud kokkuvõte

Peter Wyse Jackson, Etelka Leadlay

SISSEJUHATUS

Kogu maailmas mängivad botaanikaaiad tähtsat rolli teaduses, aianduses ja hariduses. Viimastel kümnenditel on nendest saanud ka tähtsad bioloogilise mitmekesisuse kaitse keskused, mis annavad oma panuse looduskaitse ja inimühiskonna arengu ühitamisse.

BOTAANIKAAEDADE DEFINITSIOON

Botaanikaaiad on äärmiselt mitmekesised. Igal botaanikaaial on oma eesmärk, organisatsiooniline struktuur ja asukoht, ning sellepärast võib tema töö põhirõhk olla teistest erinev. Erinevad rõhuasetused oma funktsioonidele annavadki igale botaanikaaiale tema eripära ja -rolli. Botaanikaaedade kaitse strateegias (IUCN-BGCS ja WWF 1989) on ära toodud põhjalik loetelu botaanikaaedade tunnustest (kast 1), mis kätkevad tänapäeval nende asutuste poolt endale võetud mitmekesiseid rolle. See loetelu ei ole siiski kõikehõlmav kokkuvõte botaanikaaedade poolt viljeldavast tegevusest. On palju asutusi, mis on vaieldamatult botaanikaaiad, kuid omavad vaid mõningaid ülaltoodud tunnuseid. Viimane BGCI (Botanic Gardens Conservation International) poolt antud botaanikaaedade definitsioon suudab loodetavasti väljendada tõelise botaanikaaia vaimu: “Botaanikaaiad on asutused, mis peavad dokumenteeritud kollektsioone elustaimedest teadusliku uurimise, looduskaitse, väljapaneku ja hariduse eesmärgil” (Wyse Jackson 1999: 27). Mõned aiad on säilitanud oma nime ees termini “botaanika-“ ajaloolistel põhjustel. Mõned või isegi enamus nende taimekollektsioonidest võivad olla säilunud, kuid nende teaduslik tegevus on lakanud ja dokumentatsioon läinud kaotsi. Võib väita, et niisugused aiad tuleks kõrvaldada ülemaailmsest botaanikaaedade nimekirjast. Kuid kogemused on näidanud, et just neid asutusi taaselustatakse, taasarendatakse ja taasrajatakse praegu paljudes maailma osades ja neist võivad saada tähtsad botaanilised keskused.

Kast 1: Botaanikaaedade tunnused

 taimede adekvaatne markeerimine  kollektsioonide põhinemine teaduslikul alusel  informatsiooni edastamine teistele aedadele, asutustele, organisatsioonidele ja avalikkusele  seemnete või muu materjali vahetamine teiste botaanikaaedade, arboreetumite või teaduslike uurimisjaamadega (rahvusvaheliste konventsioonide, riigiseaduste ja tollimäärustega sätestatud juhiste kohaselt)  pikaajaline pühendumine taimekollektsioonide hooldamisele ja selle eest vastutamine  asjakohastes herbaariumides taimetaksonoomia alaste teaduslike uurimisprogrammide läbiviimine  kollektsioonidesse kuuluvate taimede monitooring  avatus avalikkusele  looduskaitse edendamine töö laiendamise ja keskkondliku haridustegevuse kaudu  kollektsioonide, sealhulgas metsikult kasvavate originaaltaimede, nõuetekohane dokumenteerimine  teadusliku või tehnilise uurimistöö läbiviimine kollektsioonidesse kuuluvate taimede kohta.

BOTAANIKAAEDADE LEVIK

Hinnangute kohaselt on maailma 153 riigis 2178 botaanikaaeda. Botaanikaaedade leviku analüüs regioonide lõikes näitab, et enamus botaanikaaedu asub arenenud maades Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Siiski leidub botaanikaaedu väga märkimisväärsel arvul ka enamuses arengu- ja troopilistes maades. Praegune trend uute botaanikaaedade loomise suunas paljudes maailma osades ei ilmuta mingeid raugemise märke. Tõepoolest, nimetatud botaanikaaedadest on üle saja rajatud 1990. aastal või hiljem. BGCI hinnangute kohaselt on käesoleval ajal kogu maailma botaanikaaedades kultuuristatud üle 80 000 taimeliigi. See moodustab ligikaudu ühe kolmandiku maailma õistaimedest. Samuti BGCI hinnangute kohaselt on kogu maailma botaanikaaedade eluskollektsioonidesse lisandunud vähemalt 6,13 miljonit eksemplari. Ex situ looduskaitse on leidnud tunnustust kui üks kõige olulisemaid botaanikaaedadele kättesaadavaid vahendeid bioloogilise mitmekesisuse kaitseks. Ex situ looduskaitse eesmärk on kaitsev hooldus. See on õigustatud

22 ainult siis, kui ta on ühendatud üldise looduskaitsestrateegiaga, tagamaks lõpptulemusena liikide säilimise nende looduslikus olekus. Seda rolli tuleb vaadelda mitte kui eesmärki omaette, vaid kui abinõud, kui lähtematerjali saamise võimalust reintroduktsiooniks kahjustatud kasvukohtadesse ja populatsioonide suurendamiseks ökosüsteemide haldamise raames, teadusliku uurimise ja hariduse eesmärkide saavutamiseks, materjali selekteerimiseks puukoolidesse istutamiseks, kohaliku põllumajanduse ja metsanduse, haljastuse jne. tarbeks. Veel üheks rolliks on leevendada survet niisuguste taimede looduslikele populatsioonidele, mis satuvad tõenäoliselt teadlaste, kommertsaiandusteadlaste, entusiastide või kohalike kollektsionääride huviorbiiti. Eelkõige aga teeb ex situ looduskaitse taimed kättesaadavaks inimkonna vajaduste rahuldamiseks. Ex situ looduskaitse eesmärgiks on:  päästa ohustatud taimede seemnefond;  toota materjali reintroduktsiooniks, populatsioonide tugevdamiseks, kasvukohtade taastamiseks ja haldamiseks;  toota materjali bioloogiliste teadusuuringute läbiviimiseks looduskaitse alal;  koguda taimede seemneid säilitamiseks ex situ looduskaitse erinevates vormides;  tarnida materjali erinevateks eesmärkideks, kõrvaldamaks või leevendamaks looduslike taimede kollektsioneerimise survet;  kasvatada liike, millel on seemnehoidlas säilitamiseks sobimatud seemned;  toota materjali looduskaitsealase hariduse ja väljapaneku eesmärkidel.

Looduslikult kasvavate taimede ex situ kaitse on botaanikaaedade keskne ja unikaalne roll. Nad omavad vastavaid võimalusi ning botaanika ja aianduse alal kompetentset kaadrit, mis on kindlaks tagatiseks taimede väljasuremise vastu. Ex situ looduskaitse võib hõlmata nii terviktaimede kui ka seemnete, õietolmu, vegetatiivsete diaspooride ja koe- või rakukultuuride säilitamist. Looduskaitse ühe meetodina on ex situ oma olemuselt puudulik, kuna ta reeglina võimaldab säilitada vaid piiratud arvu geene kasvatamise või säilitamise teel. Lisaks sellele võib ta põhjustada prognoosimatuid geneetilisi muutusi ning muutuda praktiliselt kodustamise üheks vormiks. Teda peetakse sageli mitte looduskaitseks, vaid säilitamiseks. Seevastu in situ looduskaitse võimaldab, vähemalt teoreetiliselt, taimepopulatsioonide arenemist ja evolutsioneerumist omaenda loodusliku kasvukoha ökosüsteemis, kui üks osa sellest. Praktikas tuleks mõlemaid meetodeid pidada teineteist tugevdavaks ja täiendavaks. Ex situ looduskaitsel botaanikaaedades on mitmeid eeliseid:

 ex situ looduskaitse võib olla ainsaks järelejäänud võimaluseks, kui loomulik kasvukoht on hävitatud;  see võib olla majanduslikult väga odav;  paljude liikide seemned lubavad kompaktset säilitamist (võimaldab säilitada suurel hulgal eksemplare), on ökonoomsed ja võivad taluda pikaajalist säilitamist;  taimekollektsioonid võivad kasutajatele anda hõlpsa ettekujutuse ulatuslikest geneetilistest variatsioonidest ühe liigi lõikes;  botaanikaaiad loovad tingimused taimede paljundamiseks ja sageli ka teaduslikuks uurimiseks, pakkudes ühtlasi liikide praktiliseks kaitseks vajalikke aianduslikke ja muid rakendusteaduslikke oskusi;  ex situ looduskaitse võimaldab luua looduslikus keskkonnas ohustatud taimepopulatsioonide reservi, pakkudes materjali taimede reintroduktsiooniks ning nende varude täiendamiseks ja taastamiseks, samuti nõustamist ja informatsiooni taimede välitingimustes majandamise kohta. Viimase paari aastakümne jooksul on botaanikaaedade puhul täheldatud üha kasvavat trendi kultuuristada omaenda regioonist pärit kohalikke taimi. Paljud botaanikaaiad on pühendunud ka haruldaste ja ohustatud taimede ning muude looduskaitse seisukohalt oluliste taksonite kultuuristamisele. Mõned botaanikaaiad on pööranud peatähelepanu oma kollektsioonide arendamisele eriliste temaatiliste, taksonoomiliste ja geograafiliste põhimõtete kohaselt.

BOTAANIKAAEDADE TEADUSTÖÖ

Suur osa maailma botaanikaaedadest omavad herbaariumeid või on nendega tihedalt seotud. Reeglina asuvad suurimad herbaariumid antud riigi või regiooni vanimates ja suurimates botaanilistes asutustes. Paljud sisaldavad mitmekesiseid, ajaloolisi ja asendamatuid teaduslikke ressursse, mis võimaldavad dokumenteeritud pilguheitu maailma floora mitmekesisusele. Teadusliku uurimise hõlbustamiseks võimaldavad paljud herbaariumid heausksetele kasutajatele tasuta juurdepääsu oma kollektsioonidele teadusuuringute teostamiseks. Taksonoomiline uurimistöö kätkeb ka ökoloogiaalaseid teadusuuringuid liikide taastamise programmide ning taimede loodusesse reintroduktsiooni ja nende kasvukohtade taastamise jaoks hädavajalike süsteemide aretamise osas. Botaanikaaiad omavad looduskaitse seisukohalt olulisi kollektsioone, eriti haruldaste ja ohustatud taimede omi.

Need taimed aitavad edendada liikide taastamise programme ning pakuvad pikaajaliste reservkollektsioonide loomise võimalust. Tänu oma kompetentsile aianduses arendavad botaanikaaiad välja paljundamise ja kultuuristamise meetodeid niisuguste taimede jaoks, mida pole varem kultuurtaimedena viljeldud. See on oluline komponent mistahes reintroduktsiooniprogrammis. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peamisi põhjusi on looduslikult kasvavate taimede kogumine aianduslikel, meditsiinilistel ja toitumuslikel eesmärkidel. Taimede kultuuristamine võib ka leevendada survet looduslikult kasvavatele populatsioonidele, luua täiendavaid sissetulekuallikaid ja edendada kaubandust.

BOTAANIKAAIAD JA LOODUSKAITSE

Looduskaitseliste kollektsioonide säilitamine, liikide taastamine, surve leevendamine looduslikult kasvavatele taimedele ning taimsete ressursside loomine kohalike kogukondade abistamiseks on kooskõlas Bioloogilise Mitmekesisuse Konventsiooniga (BMK). Selles konventsioonis on umbes kümme botaanikaaedu puudutavat paragrahvi. Botaanikaaiad aitavad BMK ellurakendamisele kaasa geneetiliste ressursside säilitamise, teadusliku uurimise, aianduse ja haridusprogrammide kaudu. Botaanikaaiad võivad etendada olulist osa riiklike bioloogilise mitmekesisuse ja looduskaitse alaste seaduste kehtestamisele kaasaaitamises, aga ka riiklike bioloogilise mitmekesisuse alaste tegevusplaanide koostamises ja ellurakendamises.

HARIDUS

Botaanikaaiad töötavad välja avalikkusele ja muudele gruppidele suunatud haridusprogramme, tõstmaks keskkonnaalast teadlikkust ja edendamaks jätkusuutlikku elulaadi. Kõik botaanikaaiad sisaldavad suuri elustaimede kollektsioone, pakkudes sellega suurepäraseid õpetamisvõimalusi järgmistes valdkondades: taimeriigi mitmekesisus, taimede ajaloo vältel väljakujunenud keerukad seosed oma keskkonnaga, taimede majanduslik, kultuuriline ja esteetiline tähtsus meie elus, seosed taimede ning kohalike ja põliste elanike vahel, kohalik keskkond ja selle globaalne kontekst, suurimad ülemaailmset floorat ähvardavad ohud ja taimede väljasuremise tagajärjed. Botaanikaaedade käsutuses olevad rajatised ja ressursid tähendavad seda, et külastaja saab: omandada teadmisi nende aedade poolt teostatava töö kohta

25 maailma floora päästmiseks ja kaitsmiseks, õppida pidama lugu loodusest tervikuna, omandada praktilisi oskusi ja teoreetilisi teadmisi taimede kaitse ja paljundamise ning maastikukujunduse kohta ning arendada välja keskkonnaprobleemide lahendamiseks vajalikke hoiakuid, käitumismalle ja oskusi.

BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE KAITSE

Bioloogilise mitmekesisuse kaitset ei ole võimalik tõhusalt tagada ainult ühe asutuse või sektori töö kaudu. Bioloogilist mitmekesisuse säilitamise ähvardavad ohud nõuavad iga vähegi võimaliku käepärase abinõu kasutamist, aga ka iga üksiku populatsiooni, liigi ja taimekoosluse ning selle loodusliku kasvukoha eriliste vajadustega arvestava õige abinõude kombinatsiooni valimist. Selline multidistsiplinaarne lähenemine taimekaitsele on saanud nimeks “integreeritud kaitse”. Integreeritud kaitsestrateegiate fundamentaalne eeldus on see, et nad peavad olema ühildatavad muude strateegiatega ja hõlmama tervet rida asjakohaseid vilumusi ning tehnilisi ja teaduslikke distsipliine. Integreeritud kaitse meetodites on ühildatud maakorralduse, kasvukoha haldamise, bioloogiliste teadusuuringute, andmebaaside ja andmehalduse ning ex situ paljundamise ja kultuuristamise ressursid.

TULEVIK

Tänapäeval eksisteerib umbes 40 aktiivset riiklikku ja regionaalset botaanikaaedade võrku. 2000. aastal käivitati kogu botaanikaaedade võrgustikku hõlmavate konsultatsioonide tulemusena Botaanikaaedade Rahvusvaheline Looduskaitsealane Tööplaan (International Agenda for Botanic Gardens in Conservation). See Tööplaan on tegevuspõhine dokument, mis visandab botaanikaaedade prioriteedid spetsiifiliste ülesannete täitmiseks, aga ka üldiste põhimõtete määratlemiseks. BGCI on töötanud välja Rahvusvahelise Tööplaanile Registreerumise Süsteemi (International Agenda Registration System), mille abil botaanikaaiad saavad ühineda looduskaitseliste eesmärkide ellurakendamise üritusega. Sel kombel loodame me suunata botaanikaaedade energia taimekaitsele ja taimeressursside jätkusuutlikule kasutusele.

THE HISTORY OF TWO BOTANIC GARDENS – 45 YEARS OF THE NATIONAL BOTANIC GARDEN OF LATVIA AND 40 YEARS OF THE TALLINN BOTANIC GARDEN IN ESTONIA

Ludmila Vishnevska, Heldur Sander

INTRODUCTION

The mission of a botanic garden states its overall purpose, and guides subsequent decision. At this level the likely collection type and themes should be identified. For example taxonomic versus conservation collections, and generic, geographic, or ecological themes. Development of mission should presuppose evaluation by stating a purpose that is in tune with the likely values of the landscape. These may be biological (life support, ecosystem and species conservation) or human (visual, historic, recreational, cultural and social). If botanic gardens are underfunded it will be difficult to achieve a mission that is counter to their basic characteristics (MacKay, Chalmers 1996). In Europe, most of the older botanic gardens have been established under universities, which had the required scientific potential and needed a research base. Similarly, the first botanic gardens in Estonia and its neighboring territories were connected with universities: the botanic gardens established in Turku in 1670, in Tartu in 1803, in Helsinki in 1830, in Riga and Vilnius in 1922, and in Kaunas in 1923 were institutions subordinated to the local universities. A different case was the establishment of the National Botanic Garden in Salaspils, Latvia, and the Tallinn Botanic Garden in Tallinn, Estonia. These were founded in 1956 and 1961 under the Academy of Sciences of the Latvian SSR and the Academy of Sciences of the Estonian SSR, respectively, and developed into scientific institutes. All republics of the former Soviet Union had their own Botanic Gardens (BG) of the Academies of Science (AS). Moscow BG had been conferred the status of “Main garden”, thanks to the obstinacy of leadership of Kazachstan as similar status was conferred on the garden of Alma-Ata, as they were of the opinion that they should have a Main Garden too. Where some of republics which had several BG, one of them was placed in the metropolis and called the Central (in Minsk, Kiev and other). Estonia, Latvia and Lithuania called “new

27 republics” had no such Gardens so directions to establish BG came from Moscow (Cinovskis 2001). There are currently seven botanic gardens in the Baltic countries: the Botanic Garden of the University of Tartu and the Tallinn Botanic Garden in Estonia, the Botanic Garden of the University of Latvia in Riga and the National Botanic Garden in Salaspils in Latvia, and the Botanic Garden of Klaipeda University, the Botanic Garden of the University of Vilnius and the Botanic Garden of Vytautas Magnus University in Kaunas in Lithuania. Of these, the National Botanic Garden and the Tallinn Botanic Garden are the only ones not subordinated to a university. After Latvia and Estonia regained independence, the National Botanic Garden and the Tallinn Botanic Garden developed along somewhat different lines. Below we examine the development and the current activity of these two institutions.

LOCATION

The National Botanic Garden (NBG) is located in the town of Salaspils, 18 km southeast of Riga, near the Salaspils railway station (on the Riga-Ogre- Aizkraukle railway line) and 2 km north of the Riga-Daugavpils highway. Its geographical coordinates are 56o53’ north latitude and 24o21’ east longitude. The premises of the Botanic Garden are intersected by a small stream, around which a complex of ponds and hillocks has been developed. The average yearly temperature is +5oC, with the average temperature in January being -4.6oC and in July +17.5oC. The average annual duration of soil frost is 70 days. The record low temperature is –41oC. Snow cover lasts about 90 days and the vegetation period 170 days. The annual amount of sunshine is approximately 1,840 hours. Precipitation totals 560 mm per year and 320 mm per vegetation period (Spuris 1986). The Tallinn Botanic Garden (TBG) is located in the northeast part of the city of Tallinn – the garden town of Pirita. It lies within 9.1 km from the city center and 3 km from the Pirita yachting and recreation center. The territory accommodating the Botanic Garden is known as Kloostrimetsa (Convent Forest), since it once belonged to the medieval St. Brigitte’s Convent. The bulk of the Botanic Garden is situated on the flat of the ancient Pirita River valley, within the precincts of the local landscape protection zone founded in 1957. The territory of the Botanic Garden is divided by the Pirita River and bordered by a large area of sandy pine forests. The cemeteries of Metsakalmistu (Forest

Cemetery) and Pärnamäe are situated nearby. The Tallinn TV tower is standing right next to the Botanic garden. At its height of 170 m, the TV-tower’s cafe offers a panoramic view of its surroundings. The geographical coordinates of the TBG are 59o28’ north latitude and 24o53’ east longitude. The average annual air temperature is +4.7oC. The average daily minimum temperature of the coldest month (February) is –9.2oC and the average daily maximum temperature of the warmest month (July) is +20.9oC. The record low air temperature is –34.4oC while the record high is +32.3oC. The average annual amount of precipitation is 559 mm (Paivel 1996). Another thing in common with the two botanic gardens is that they are comprehensive landscape parks attracting their visitors with diverse growth sites and sundry sights.

HISTORY

National Botanic Garden

The foundations of the Botanic Garden in Salaspils can be traced back to 1836, when a gardening company was organized by Christian Wilchelm Schoch, the owner of a seed shop in Riga and a nursery garden near Riga. As the nursery grew in size, it was transferred to Salaspils. The Schoch’s company had imported its plants from West European companies, including the famous L. Spaeth Company in Berlin. Before World War I, the Salaspils nursery had sold 50,000- 60,000 fruit-trees and a great number of ornamental trees every year to gardeners in Latvia and the European part of Russia. During Latvia’s first period of independence, the vast Russian commodity market was cut off from the Salaspils nursery; nevertheless, it continued to be the largest nursery in the Baltic States by its area and plant diversity. Before the end of World War II, the State Experimental Nursery of Fruit- Trees and Berry-Bushes was organized in the autumn of 1944 (renamed Experimental Gardening Station in 1947), where ornamental plants were also widely cultivated. The idea of creating a botanic garden on the basis of the Salaspils Experimental Gardening Station was first put forward by academician Pauls Galenieks in 1951. The realization of the idea is largely the initiative of academician Alfreds Ozolinsh (1898–1971), who had been involved in the establishment of the Moscow Main Botanic Garden and was somewhat experienced in organizing botanic gardens. He was the first director of the

Institute of Biology (1951-1965). At its session of August 2, 1956, the Presidium of the Academy of Sciences of the Latvian SSR decided to found the BG on the basis of the Salaspils Experimental Gardening Station and to apply to the Council of Ministers of the Latvian SSR for the allocation of 5 million rubles for this purpose. The Council of Ministers granted the application on August 18, after which the president of the Academy of Sciences, P. Valeskalns, decreed the founding of the BG on September 1, 1956 (Pūka, 1992). Based on the rich plant collections from the nursery (more than 2,000 taxa) and the heritage of gardening traditions, the Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Latvian SSR was founded in Salaspils on September 1, 1956. The area of the Botanic Garden comprised 198 ha (today 129 ha). Upon the establishment, the main tasks of the Botanic Garden were defined as follows: studies on botany and ornamental gardening, greenery stand formation, plant introduction, research in genetics and breeding, and, besides these, the propagation and popularization of investigation results. After Latvia regained independence in 1992, the Salaspils Botanic Garden was awarded the status of the National Botanic Garden (NBG). Thus, it was legally established as an object of national importance with regard to education, culture and science. The first director of the NBG (1956–1958) was Dr. hab. Biol. Artūrs Mauriņš, an employee of the Experimental Gardening Station since 1955. He was a dendrologist and a long-serving university professor, heading the Chair of Botany of the Faculty of Biology of the University of Latvia in 1960-1992. The subsequent directors of the National Botanic Garden were Ilmārs Zunde, M. Agr. (1958-1967), Viktors Ozoliņš (1967–1980), Andris Zvirgzds, Dr. Biol. h.c. (1980-1992) and Kārlis Buivids, Dr. Biol. (since 1992) (Pūka 1992).

Tallinn Botanic Garden

In the 1860’s, the Baltic German amateur scientists, Friedrich Alexander Georg Hoyningen-Huene (1843–1921) and his brother Alexander (1848–1924) had an idea of creating a naturalist society in Tallinn (Annuka and Sander 2000). To obtain the required permission, they drafted a letter to Czar Alexander II. The letter was dated March 1, 1868. It stated the need for naturalists to advance their knowledge and to arouse interest in nature among the public as the objectives of the society’s activity. However, the authors of the letter considered it unconceivable to found the society without a botanical and zoological garden. The garden was to become a basis for scientific research and to help enlighten

30 the public along naturalist lines. In addition, the proponents of the society promised to build the garden in such a way as to be accessible to the wider public as an ornamental garden. Even though the establishment of the botanic garden was supported by the Tallinn City Council itself and a site for it had already been proposed, it ended in failure that time. The idea was revived shortly after Estonia gained independence in 1918. Several projects were prepared and discussions held on the best location for the gardens. First raised in 1921, the issue of the establishment of the botanic garden was approved by the Tallinn City Council on February 15, 1922. The plans of the garden were prepared in March 1922 by N. P. Popov, a resident of Tartu and the former acting head of the botanic garden of the University of Tartu (in 1915– 1917). In 1922, new plans were drawn by M. Janson. The preparatory works were given another boost in the second half of the 1930s, with plans of establishing a large cultural center to accommodate a botanic garden, a zoo and an open-air museum. However, the botanic garden again failed to be founded. The establishment of the Tallinn Botanic Garden owes much to the organizational work led by academician Johan Eichfeld (1893-1989), born in Paide, Estonia. Beginning from 1918, J. Eichfeld lived outside Estonia, in the then Soviet Union, being the developer and organizer of agriculture and horticulture in polar regions. He was director of the Polar Department of the All- Union Institute of Field Crop Husbandry in 1923-1940 and director of the said Institute in 1940-1951. When the Academy of Sciences of the Estonian SSR was founded in 1946, J. Eichfeld became its active member, as well as academician- secretary of its Department of Biology and Agricultural Sciences. In 1950, J. Eichfeld was promoted to the post of the president of the Academy of Sciences of the Estonian SSR and moved to Estonia. An important factor in the establishment of the Botanic Garden was the founding of an experimental gardening farm in the district of Lilleküla in Tallinn in 1950 under the Institute of Agriculture of the Academy of Sciences of the Estonian SSR (launched in 1947). The experimental farm was established on the territory of the nursery and orchard founded in the 1930s by Otto Kramer (1883- 1972), a gardener, plant breeder and wine maker. O. Kramer, born in the village of Öötla, Järva County, Estonia, was one of the most renowned gardeners of his time. After graduating from Paide Municipal School, he studied gardening in Russia, in Žizdras Mihhailov’s gardening school in the province of Kaluga. Thereafter, O. Kramer was employed in the field of gardening in Russia, mainly in the Crimea region, until 1921, when he returned to Estonia (Tammoja 1998). In November 1951, the experimental gardening farm was renamed the Tallinn Experimental Base. On June 6, 1956 (the same year the Salaspils Botanic

Garden was founded in Latvia), a botanic garden was decided to be founded in Tallinn. On July 7, 1956, the Tallinn Experimental Base was transformed into an independent institution titled the Tallinn Experimental Base of Biology. Under the institution, a section of ornamental gardening was established on October 27 that year. The section also started to pave the way to the establishment of the above-mentioned botanic garden. In 1956, J. Eichfeld selected a location for the botanic garden in the primeval valley of the Pirita River at Kloostrimetsa, in the northeastern part of Tallinn. Under his leadership, the structure and tasks of the botanic garden were specified by 1958 (Eichfeld 1958). It was found that the Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Estonian SSR should become the scientific and cultural center for botany and ornamental gardening in the republic. The main tasks of the institution were listed as follows (Eichfeld 1958): 1) To collect specimens of the flora of Estonia and other temperate zone regions and the most important collections of cultivated varieties for the purposes of research as well as for demonstrating the flora of Estonia and the then Soviet Union and creating expositions of them; 2) To propagate information about horticulture and biology among the public; 3) To study plant acclimatization and naturalization; 4) To breed new ornamental plant varieties; 5) To identify the possibilities of actively directing plant development; 6) To collect and research plant species that are new or rare in Estonia for agricultural and silvicultural purposes as well as for enriching green areas with valuable species, forms and varieties; 7) To supply nursery gardens with the seeds and young plants of the valuable species and varieties of ornamental plants. On the basis of the Tallinn Experimental Base of Biology, the Institute of Experimental Biology of the Academy of Sciences of the Estonian SSR was created in 1957. In the same year, the compilation of Index Seminum was started; since 1962, this work has been continued at the Tallinn Botanic Garden. In 1959, the Tallinn Botanic Garden under the Institute of Experimental Biology was created. By the decree of January 8, 1959, a 126.5 ha tract of land was allocated for the establishment of the Tallinn Botanic Garden at Kloostrimetsa. The tract included the farmland owned by Konstatin Päts (1874-1956), the former President of the Republic of Estonia (1938-1940), and the surrounding plots.

The establishment of K. Päts’s farm had been started in 1918. By 1940, the size of the farm had reached 57.1 ha (including a detached plot of marshland), of which approximately seven ha were under buildings, a stone fence, roads, water bodies and a park forest. The farm had two lines of production – livestock farming and gardening. In 1939, the farm accommodated about 1,550 fruit trees, 1,000 berry bushes and 1,000 m2 of raspberries and strawberries. The farm also dealt with apiculture and ornamental gardening; to date, several specimens of foreign species have been preserved there. In 1940, K. Päts and his family were deported to Russia (Lees 1994). In the spring of 1959, the first workers of the Institute of Experimental Biology arrived at Kloostrimetsa to start the establishment of a botanic garden on K. Päts’s farmland. By the governmental decree of December 1, 1961, the Tallinn Botanic Garden under the Institute of Experimental Biology, with its sections of ornamental gardening, dendrology and introduction, was declared independent and a new scientific institution under the name of the Tallinn Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Estonian SSR was created. In the late 1980’s, the TBG consisted of a botanic garden and a nursery. As a scientific research institution, the TBG comprised the following sections: Department of Dendrology, Department of Ornamental Gardening, Department of Tropical and Subtropical Plants, Department of Applied Ecology, Department of Environmental Research, Department of Bioindication and Laboratory of Phytoimmunology. The transformations in science that started in 1989 led to changes in the structure of the TBG. The new structure called for the creation of the following 5 laboratories: The Laboratory of Collections of the Botanic Garden, Laboratory of Information Systems, Laboratory of Landscape, Laboratory of Environment, and Laboratory of Bioindication. The employees of the former Laboratory of Phytoimmunology were transferred under the Laboratory of Bioindication. Following the changes in science introduced after Estonia regained its independence in the early 1990’s, researches started to leave the Botanic Garden for other scientific institutes. The first to leave were the employees of the Laboratory of Phytoimmunology, who went over to the now Institute of Ecology. In 1991, Laboratory of Bioindication became an independent scientific institution. In 1993, the employees of the Laboratory of Landscape also left for the Institute of Ecology. The “drain of employees” did not stop in subsequent years, either; some of them had to be dismissed due to lack of work. During the scientific and educational reforms in Estonia, the Tallinn Botanic Garden was subordinated to the Tallinn City Council in June 1, 1995. The Academy of Sciences terminated the financing of research projects, which led to

a reduction in the number of employees at the TBG. Research work fell into a decline and more attention was paid to educating the visitors and maintaining the collections (Paivel 1996). The number of staff has seen drastic decrease. In 1990, it was 152; of these, 61 were employed at the nursery. Of the 91 employed at the TBG, 25 were researchers. In 1992, the number of staff had dropped to 106. In 1993, the nursery of the TBG terminated its activity and part of its employees was transferred under the TBG. In 1994, the TBG had 82 employees; in 1997, it had 63 (Annual… 1991; Tallinn Botanic Garden 1997, 1998); and at the end of 2001 it had 46. Today, the Botanic Garden consists of Accountancy Department, Administrative Department, Marketing and Sales Department, Department of Woody and Herbaceus Plants (headed by Olev Abner), Department of Tropical and Subtropical Plants (Eevi Siibak), Department of Environmental Education (PhD Siiri Liiv) and Department of Researches (researcher Jüri Elliku). The recent activity of the TBG present has also suffered from the fact that for the last 10 years the institution has lacked a spiritual leader and thus been unable to fully adapt to the transformations. Therefore, science is no longer the spiritual flagship of the TBG. In 1961, collectioning of tropical and subtropical plants were started in two hothouses (600 m²). In 1971, five new greenhouses were built, including the 9 m high palmhouse, and the total covered area under the glass expanded to 2100 m² (Paivel 1996). In 1994, the greenhouse of succulent plants was rebuilt using modern construction methods to accommodate computerized climate control. In 1998- 1999, a new palm house was completed and its surroundings cleaned, and a new boiler house and hot water pipeline were built. The new palm house is a glass structure for palms and other subtropical plants with an area of 500 m2, the maximum height of 20 m, a conference hall for 120 people, a lecture room for 25 students, a coffee shop and rooms for the staff of the departments of Environmental Education and Subtropical and Tropical Plants (Paivel 1996; Tamm 2000; Jaakson 2001). In 1997 TBG was connected with Internet, and the WWW-site of TBG was compiled (http//:www.tba.ee/TBGeng.htm) (Tallinn Botanic Garden 1998). The first director of the TBG was Arnold Pukk (1961-1978), who started work at the Institute of Experimental Biology in 1957. A. Pukk’s scientific interests included rose breeding (Pukk 1958), landscape architecture and Estonian parks.

The subsequent directors of the TBG were Jüri Martin, academician of the Academy of Sciences of the Estonia (1978–1988); Andres Tarand, PhD (1988– 1990); Agu Eensaar, PhD, acting director (1990–1991); Heiki Tamm, PhD (1991–1997); Jüri Ott (1997–2000); Kersti Lootus, acting director (2000–2001); and Veiko Lõhmus (since 2001).

PLANT COLLECTIONS

National Botanic Garden

Today, the living plant collections of the NBG total approximately 16,000 taxa. The foundations of the collections were laid through seed and plant exchange with botanic gardens, arboreta and gardening companies and through scientific expeditions to the Baltic region, the Far East, Kazakhstan, Middle Asia, the Caucasus, the Crimea, the Carpathians and Karelia. Subsequently, a number of interesting samples have been collected from the Near East. The NBG holds national collections of many genera, particularly those of ornamental plants. (Cinovskis 1983). About 60% of the territory of the NBG is under permanent plant expositions, such as an arboretum, a rosary, ornamental herbaceous perennials and annuals, medicinal and spice plants and collections for plant breeding and evaluation. Most of the territory of the expositions (45 ha) is occupied by the Arboretum. The development of the arboretum was started in 1960, and it consists of two parts: the old part, where trees and shrubs have been planted according to the phylogenetic system, and a later one, where plants are arranged according to the geographic principle. An important role in the development and maintenance of the arboretum was played by the Latvian dendrologist Dr. Raimonds Cinovskis (1930–1998). To date, the collections of trees and shrubs (together with the nursery and found-plantings) comprise about 5,000 taxa, which make them the richest dendrological stocks in the Baltic states. From the scientific perspective, the most important part of the arboretum collection are plants bred from seeds and cuttings gathered in their natural habitats during botanical expeditions. The collection of conifers embraces 1,138 taxa – species, subspecies, varieties and forms – including about 600 short ornamental forms, thus being one of the largest collections of its kind in the world. The collection of hawthorns (Crataegus) with its more than 200 taxa, including a number of specimen representing North American as well as Far Eastern species, is of worldwide importance. The collections of the species and ornamental varieties of

35 apple-tree (Malus) are extensive and multiform. Many collections of national importance have been developed at the botanic garden, such as Cotoneaster – 80 taxa, Spiraea – 70, Betula – 100, Sorbus – 130, Berberis – 150, Salix – 250, Populus – 160, Rosa species – 100 and Ericaceae 300 (including 150 dwarf shrub species and varieties). The Old Park was founded in 1935. It includes some interesting woody plants that are rare in Latvia: the drooping birch Betula pendula ‘Crispa’, the drooping forms of the elm Ulmus glabra ‘Camperdownii’, the common spruce Picea abies ‘Inversa’, the white alder Alnus incana ‘Pendula’, the rare gleditsia Gleditsia triacanthos, and others (Spuris 1986). The exposition of lilac (Syringa) comprises the old cultivars introduced in the previous century from the famous L. Spaeth’s company in Berlin, and, in particular, the varieties bred by the Latvian breeder Pēteris Upītis. On the left side of the main entrance road opposite the Thuja alley there is a great variety of juniper (Juniperus) species and forms, combined with the varieties of heath (Erica), heather (Calluna) and potentilla (Pontentilla) and the short ornamental forms of conifers, which run along both sides of the main road of the arboretum. The rosary contains 300 rose varieties, which have proved to be the most suitable ones for the Latvian climatic conditions. A separate group is made up by nine park rose varieties (Rosa rugosa) developed by Dzidra Rieksta, a breeder of the NBG. These varieties are distinguished by an unusually high degree of hardiness in the changeable circumstances of Latvian winters. In total, the collection of roses comprises 1,000 varieties, constituting a rich gene bank for breeding. The magnificently blooming shrubs provide the best view in the central area. The most favorite of them are Philadelphus, Forsythia, Spiraea, Veigela, Physocarpus opulifolius, Cerasus glandulosa ‘Alboplena’, Pentaphylloides a.o. The plants of perennial and bulbous flowers can be found in various places of the central area. Spring unfolds the colorful blooms of rich bulbous plant collections: tulips (Tulipa – 760), narcissuses (Narcissus), Juno irises (Juno – 170), ornamental onions (part of the internationally renowned collection of Allium – 700) and early-blooming rock garden plants; summer is the blooming season of irises, lilies, peonies, day-lilies (Hemerocallis), astilbe and clematis; and autumn opens the flowers of the phlox, dahlia and other collections. Every year new compositions of wonderfully blooming annual flowers are formed, mainly in the parterre of the garden. About 250 species and modern cultivars are shown annually. Passing the central parterre, the visitor comes up to the collections of medicinal and spice plants and the new fruit-bearing plants. The medicinal plants

36 are represented by 200 plant species. In the collection of berry cultures, or fruit- bearing plants, you can get acquainted with 250 taxa, including North American cranberries (Vaccinium macrocarpon), high blueberries (Vaccinium corymbosum a.o.), lingonberries (Vaccinium vitis-idaea), sea-buckthorns (Hippophaë rhamnoides), edible honeysuckles (Lonicera edulis a.o.), guelder roses (Viburnum), mountain ashes (Sorbus), outdoor grapes (Vitis) and other varieties and forms. The black currant breeding field, where long-term hybridization and selection has yielded polymorphic forms from six species of the Ribes genus, may be considered an entity in its own right. Out of the hybrids, more than 300 forms have been selected for further cultivation to create varieties fit for the Baltic conditions. Next to the black currant breeding field there are the experimental fields of turf grass collections. They contain more than 500 forms of grasses and an exposition of varieties and variety mixtures fit for various types of lawn. The effects of the various methods of lawn cultivation (mowing, watering, fertilization etc.) on the formation of turf, its hardiness and ornamentality are being tested and demonstrated there. The exposition of tropical and subtropical plants was started in 1957 and now contains about 1,500 taxa from 335 genera of 71 families. The greatest diversity can be observed among the families of Agavaceae, Araceae, Bromeliaceae, Liliaceae, Orchidaceae. More than 700 taxa are succulents (Cactaceae, Crassulaceae). Also represented are ornamental hothouse plants used for food, such as pineapples (Ananas), bananas (Musa), lemons (Citrus), and medicinal plants, such as Kalanchoë, Myrtus, Aloe and Urginea, along with more than 180 plant species and varieties used for interior decoration. The national collection of gerbera (Gerbera jamesonii) contains 150 taxa, including 32 varieties bred at the NBG. A vast collection of chrysanthemum (Dendranthema indicum) varieties, which was started in 1960, currently comprises more than 300 taxa, including 17 varieties bred at the NBG (NBG. The guide 1999). Tallinn Botanic Garden

The collections of the TBG have been created through the gathering of live plants and seeds from their natural habitats and other growth sites, such as other plant collections, parks and gardens, and through seed exchange by the medium of Index seminum. In addition to seed exchange, much attention has been paid to introduction from natural habitats. Nearly 50 expeditions have been organized to this effect, and plant material has been collected from 30 floristic regions. Other

37 botanic gardens have also been interested in obtaining seeds from natural habitats and we have tried to meet their requests. In 1962-1990, 173,235 seeds were issued and 54,150 received (Paivel 1991). A comparison of introduction sites of the plants growing in 1996 shows that most of the plants and seeds for planting these specimens (http//:www.tba.ee/Kollektsioonid/FAMA htm) have been obtained from Tallinn – 948 taxa (1,779 from the whole of Estonia), followed by Salaspils – 722 taxa, Moscow – 440 taxa, St. Petersburg – 438 taxa and Riga – 209 taxa. The total number of taxa in the living plant collections was 7,497, including the arboretum – 1,109, the rose garden – 519, the rock garden – 775, the bulb garden – 843, the succulent house – 996, the subtropical house – 440 and the tropical house – 657 (Tamm 2000). In 2000, the collection of living plants consisted of 7,979 taxa, of which 2,261 taxa were in greenhouses. In open air there were 5,718 taxa, of which 2,119 were woody plants. The latter also included 578 rose cultivars (Abner, Sander 2001). The first master plan for the Botanic Garden embraced 160 ha. It envisaged the zoning of the premises into sites for systematic collections as well as geographical and ecological collections. The open air collection – arboretum – was started on K. Päts’s farmland in the spring of 1963. In 1963-1998, that is, during 36 years, approximately 2,000 taxa were tested in the arboretum (Paivel 1999). To date, the area of the arboretum, together with its roads and water bodies, embraces 17 ha. The first plan of the arboretum was drawn up by landscape architect Aleksander Niine. The arboretum has been based on the systematic principle. The positioning on the landscape of plant families, insofar as deciduous trees and shrubs are concerned, has mainly been based on the system developed by the Soviet Russian academician A. Grossheim whereas plant genera and species have been positioned in accordance with the system of the German scientist Engler. In the process of planting, the initial plan has steadily been improved and, because of the ecological perspective, also slightly modified. The collections of woody plants have been arranged in individually designed sections, such as the Main Arboretum, the Heather Garden, the Garden of Ornamental Conifers, the Rose Garden, and the Audaku Experimental Station on the island of Saaremaa (http//:www.tba.ee /Kollektsioonid/FAMA htm). The Main Arboretum comprises 1,136 taxa from 157 genera of 54 families. Most of the taxa represent the following genera: Rosa – 71, Salix – 49, Acer – 45, Lonicera – 35, Spiraea – 35, Prunus – 31, etc. The largest number of foreign species has been introduced from the temperate zones of East Asia and North America, since many of them

acclimatize themselves well to the Estonian ecological and climatic conditions. The introduction of woody plants from other regions of the northern temperate zone has been less successful, the least effective being that of plants from the Caucasus and southern Siberian mountains. The northern part of the Arboretum has been planted with groups of conifers (Pinaceae, Cupressaceae, Taxaceae). Next to these, groups of deciduous trees and shrubs from the families Oleaceae, Ulmaceae, Fagaceae and Betulaceae have been planted. The next zone accommodates groups of woody plants from the families Rosaceae, Berberidaceae, Aceraceae, Caprifoliaceae, Juglandaceae, etc. The peripheral zone is occupied by the families Fabaceae, Celastraceae, Anacardiaceae, Cornaceae, Rhamnaceae, Salicaceae, etc. The Heather Garden (0.6 ha) is located near the conifers. It was planted in 1970 at a special site under the canopy of a pine and oak stand. It holds 79 identified taxa from the following genera: Rhododendron – 46, Vaccinium – 13, Erica – 7, etc. In 1989, a new Garden of Ornamental Conifers was founded near the office building of the TBG. The garden features 63 cultivars of ornamental conifers. The Rose Garden occupies 1 ha of land and is separated from other collections by ponds, a stonewall and the hedges of Thuja occidentalis. It consists of a historical exposition of 355 varieties from 14 variety groups as well as the tested varieties of hardy outdoor roses (43 varieties from 5 groups). Beds of climbing roses (43 varieties from 4 groups) border one side of the Rose Garden while those of shrub and park roses (47 varieties from 8 groups) line the other sides. The total number of rose cultivars amounts to 501, representing 30 variety groups. There is a collection of wild species of Rosa (71 species), planted since 1980, between the Main Arboretum and the Rose Garden. The collection of perennials consists of mountain plants, tall perennials, and the genera Astilbe, Iris and Paeonia, which cover a bed area of 4,080 m2 in their five separate expositions. To date, the collection holds 1,800 taxa. The tall perennials, representing 227 taxa, are exposed on 540 m2 of beds alongside a stonewall. The exposition of Peonies (550 m2) contains 209 taxa, the exposition of Irises (500 m2) 327 cultivars and the exposition of Astilbes (130 m2) 58 taxa. The bulbous plants of the Tallinn Botanic Garden are incorporated into eight outdoor collections, one of which being designed as an exposition. The total number of bulbous plant taxa is about 1,000. Many of the bulbs have been collected from their natural habitats, in particular those of the short plants, the collection of which embraces 175 taxa. The collection of lilies consists of 145

39 taxa, the collection of tulips of 180 taxa, the collection of daffodils of 157 taxa, the collection of crocuses of 80 taxa, the collection of hyacinths of 58 cultivars, the collection of gladioli of 134 cultivars and the collection of alliums of 56 taxa. The collection of annuals includes 382 taxa. Most of them belong to the families Asteraceae, Brassicaceae and Scrophulariaceae. Most of the annual taxa represent the following genera: Tagetes – 13, Zinnia – 8, Salvia – 7, Helichrysum – 7, Agastache – 5, Dianthus – 5, etc. The best areas of introduction for Estonia are the Mediterranean countries, South Africa (Cape Province), Central America (Mexico) and Australia. The collection of ornamental grasses and sedges was started in 1964. The collection includes 147 taxa from the families Poaceae, Cyperaceae and Juncaceae, of which 123 are annual or perennial grasses. In addition, it harbors 21 species of Carex and 3 species of Luzula. The systematic collection of mountain plants comprises in 2000 800 taxa from 253 genera of 57 families. More plentiful is representation of the species in genera Saxifraga – 32, Primula – 27, Sedum – 22, Geranium – 18 and Aster – 18 (Kirotar 2001). This collection is displayed on a regular limestone terraced mound including a pond, covering an area of 2,400 m2. It was created in 1974. The Rock Garden exhibits plants from the mountainous regions of southern and central Europe, eastern Siberia, central Asia and the Caucasus. The introduction of perennials from the mountains of Asia Minor, northern China, Japan and North America has been less successful. The collections and expositions of greenhouse plants are located in six greenhouses while the seventh is used for propagation and testing purposes. The total area under glass is 2,100 m2. The collections of tropical and subtropical plants together include 2261 taxa (Abner, Sander 2001). Therefore, the collection and exposition of plants has been focused mainly on the following: – Plant groups common in tropical and subtropical regions illustrating the diversity of the plant kingdom; – Endemic floras (Australia, Madagascar, the Canary Islands, etc.) as well as rare and endangered plants; – Useful plants well-known for their seeds or fruits but not known in Estonia as living plants (for instance, the plants of coffee, cacao, pineapple, banana, vanilla, etc.); – Exotic plants used for indoor planting or as cut flowers. At the present, 661 taxa of vascular plants have been registered outside the collections of TBG, 5 taxa are probably incorrectly determined and 29 taxa have disappeared (Abner, Laansoo 2001).

In 1963, the first 44 taxa of introduced woody plants were planted at the Audaku Experimental Station (Saaremaa Island) of the TBG. Beginning from 1994, 24 new taxa have been introduced from the southern temperate zone. In 2000, there were 221 taxa of woody plants of 40 families and of 98 genera growing on the area of 3 hectars (Paivel 2001). Inspired by advancement in introduction of woody plants from Southern Hemisphere to botanic gardens and arboreta of Nordic countries, experiments on introduction of plants of the temperate zone of this region to Estonia were made in 1994-1997 in Kloostrimetsa and Audaku. There were 49 species (93 accessions, 831 plants) planted on experimental beds in Kloostrimetsa and 26 species (61 accessions, 561 plants) in Audaku (Tamm 2001). By 1986, it had been ascertained that the TBG had introduced into Estonia 227 taxa of trees and shrubs as well as 745 taxa of annual and 962 taxa of perennial ornamental plants (Мартин 1986). A survey of woody plants introduced into TBG during 32 years (1962-1993) of its existence (2650 taxa, including 1420 cultivars of roses) was completed. Taking into account winter-hardiness, parasite-resistance, longevity and decorativity, 1260 taxa were judged to be recommendable for introduction in Estonia (Annual …. 1994) In order to find out the most suitable outdoor rose cultivars for Estonian gardens, 467 cultivars in rose collection of TBG were examined in 1986-1989. By special method, worked out in TBG, ornamental value (general development of plants, growth, blooming, foliage), hardiness (resistance to unfavourable climatic conditions, especially in winter) and degree of disease resistance (to the pwdery mildew, to the black spot and to the rose-rust) were determined. As a result of the investigations 116 cultivars of 8 rose-groups (HT, F, Pol, LCL, K, Hrug, Hspin, S) were judged to be recommentable for wide use in Estonian horticulture (Rumberg 1991). A survey of introduction of herbaceus ornamental plants (nearly 3400 taxa) studied in TBG during 33 years (1962-1994) was completed. Taking into account the horticultural value of the plants (winter and drought hardiness, parasite-resistance, decorativity, suitability for mass propagation) 461 taxa including annuals, perennials and bulbous plants were judged to be recommendable for widescale use in Estonian horticulture (Annual …. 1995).

EDUCATION

National Botanic Garden

The National Botanic Garden, together with its specialists, data and expositions, has been employed as a basis for the active teaching of university and school students in biology, particularly in plant taxonomy, physiology, dendrology, floriculture and landscape architecture. At the Botanic Garden, scientists elaborate their bachelor, master and doctor theses. Since 1967, the Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Latvian SSR has taken part in international exhibitions of ornamental gardening (IGA) in Erfurt (Germany) and later also in Czechoslovakia (Flora Olomouc), and has been awarded with medals for flowers of high value and wide assortment, cultivars of original breeding (gerbera, park roses) and collections and compositions of cactuses and other succulents. During 20 years (until 1987), it has been awarded 19 gold, 14 silver and 16 bronze medals at various exhibitions. The Latvian Breeders’ Club, the Association of Lily Breeders “Lilium Balticum” and the School of Young Gardeners have been operating on the premises of the National Botanic Garden for a long time. The exhibitions of botanic collections organized by the Botanic Garden at the time of the flowering and fruiting of different plants, such as chrysanthemums, bulbous plants, freesias, roses, lilies, hothouse plants and exotic fruit-bearing plants, are enjoying wide popularity. The garden is a wonderful place for people to have an active rest, walk in the park, the arboretum or the expositions, ride a horse or drive a couch, and fish in the ponds. Different living plants, seeds and garden tools are on sale in the garden shop. A large number of enthusiasts visit the Botanic Garden every year. In the last years, the annual number of visitors has been about 25,000. Simultaneously with the foundation of the Botanic Garden in 1957, the first seed catalogue (Index Seminum) was published. Since then, it has been issued every year, with the 45th issue being put out in 2001. Seed exchange has grown into a large-scale transaction with 700 correspondents worldwide.

Tallinn Botanic Garden

In 1961-1995, educational efforts on natural sciences were combined with acquainting the visitors with the garden, holding lectures and publishing

scientific writings aimed at the general public. Very popular were the traditional days of ornamental gardening and roses as well as the exhibitions of mushrooms, mosses and lichens. Increasing attention was paid to the publishing activity, with several publications from various years introducing the Botanic Garden and its plant collections being released. A number of conferences were held, and scientific publications on a wide range of topics were published. In 1974, the Botanic Garden participated in Expo-74, the world’s fair in Spokane (USA), (Martin et al 1974). To render work in the field of nature and environmental education more effective, the Department of Natural Education was created in 1994 (Tamm 1996). In 1999, it was renamed the Department of Environmental Education. In addition, the research and educational staff hold lectures on botany, ecology, ornamental gardening, etc. in the lecture hall of the TBG as well as in different colleges, high schools and other venues in Tallinn. The number of attendees increased to 40,158 in 1999 (Tamm 2000). In the last years, the most crowded botanic exhibitions were “Exotic Fruits”, “Irises”, “Fragrant Plants and Spices” and “Days of Orchids”. Two special courses on plant systematics and plant use in classroom design were organized at the TBG for teachers of biology and geography in Estonia. Herbarium sets of vascular plants, mosses and lichens were prepared and delivered to 16 high schools in Estonia (Tamm 2000; Liiv, Eensaar 2001). In 1995, the Society of Friends of The Tallinn Botanic Garden was started and the first volunteers engaged themselves in the education work aimed at the general public (Paivel 1996). A Finnish-Estonian joint exhibition on the Baltic Sea titled “The Same Sea in Us All” drew great crowds in the winter of 2001. Specialists of TBG participate in the activities of the Estonian Dendrological Society, the Rose Club of Estonia, the Estonian Rhododendron Society and the Orchid Protection Club of Estonia. After the collapse of the Soviet Union in 1991, many research workers and gardeners got an opportunity to participate in international research projects and training courses in botanic gardens and arboreta of the Nordic and Western European countries. In addition, the Botanic Garden has organized several conferences and international seminars. The last of them, the international seminar “Urban Forestry in the Nordic and Baltic Countries”, took place in Tallinn in December 1997 (Sander 1998).

HERBARIUM

The herbarium of the NBG includes more than 50,000 sheets. The major part of the material was botanized during the studies of the dendroflora of Latvia and the other Baltic countries. The genera most represented are as follows: Cotoneaster, Crataegus, Populus, Rosa, Salix, Spiraea, Tilia. The herbarium includes specialized parts, such as Herbarium Generale, Asia Media, Caucasus et Tauria, Oriens Extremus, Regio Kaliningradensis, which contain material gathered from expeditions. (Cinovskis 1997) The herbarium of the TBG has been shown to contain 73,500 plant specimens (Tamm 2000), even 80,500 according to one source (http//:www.tba.ee /Kollektsioonid/Ylevaat.html). Among them are approximately 9,500 sheets of vascular plants, including 6,500 sheets of woody plants and 3,000 sheets of herbaceous plants. The mushroom herbarium contains 6,000 specimens, the moss herbarium 15,000 specimens and the lichen herbarium 50,000 specimens.

LIBRARY AND MUSEUM

The library of the NBG was founded in 1957 and contains publications on botany, dendrology, forestry, floriculture, landscape architecture, fruit growing and other related areas. The files of the library held more than 20,000 printed items, including the classics of the late 19th and early 20th century. The Museum of the NBG was founded in 1994. The comprehensive information about the history of the Botanic Garden is concentrated into stands and photographs. The main lines of activity and scientific work have also been put on display. One may acquaint oneself with the descriptions of cultivars bred at the Botanic Garden or elsewhere by Latvian breeders, as well as with the results of dendrological studies performed in old rural parks and urban green areas of Latvia. Pictures from expeditions, awards, publications written by scientists of the Botanic Garden and other materials are available for viewing. The history of Latvian ornamental gardening is shown in both pictorial and textual form. The library of the TBG was founded in the first years of the botanic garden (Gailit 2001). The main objective of the library is to support the garden’s work on education and botanic research and to serve as a base for collecting and storing the publications and manuscripts of the TBG. The lists of publications of the TBG have been compiled and published. The library of the TBG cooperates with the Estonian Academic Library (the central library of natural sciences in

Estonia) and participates through the latter in the interlibrary lending system. The library has 15 exchange partners in Estonia and abroad. The primary users of the library are the staff of the TBG, specialists from other institutions and students. However, the library is open to anyone who needs literature on botany, horticulture or the related areas for research and educational purposes. The main collections hold 10,100 items, including 5,000 volumes of books and 4,200 items of periodicals and serials. In addition, it contains manuscripts and abstracts of dissertations, slides and photos. The books are arranged both in alphabetical order and systematically using the Universal Decimal Classification (UDC) system. Both alphabetical and systematical (UDC) catalogues are available on cards. The library of the Tallinn Botanic Garden belongs to the Section of Special Libraries in Estonia, which started its work in 1999. In 1997, the library joined the European Botanic and Horticultural Libraries Group (EBHL) (see http://www.ub.gu.se/Gb/ebhl/home.htm).

COOPERATION BETWEEN THE TWO BOTANIC GARDENS

Cooperation between the two botanic gardens started even before the TBG was created. As early as in the autumn of 1961, a joint expedition to Russian Far East was organized on the initiative of the then dendrologist of the Institute of Experimental Biology of the Academy of Sciences of the Estonian SSR Aleksei Paivel and the then dendrologist of the Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Latvian SSR Andris Zvirgzds. The expedition returned with large number of new plants and seeds for both botanic gardens. In 1965, the establishment of the Botanic Garden of the Academy of Sciences of Latvia and its collections were given a more detailed coverage in Estonia (Margus 1965). The establishment of the TBG drew from the experience of the NBG established 5 years previously. In addition, the NBG provided the TBG with a great number of plants and seeds. As mentioned above, a total of 722 representatives of plant taxa in 1962-1999 have been introduced from Salaspils (http//:www.tba.ee). The relations between the two botanic gardens continued to be friendly. This fact may particularly be credited to the famous dendrologists of the NBG A. Zvirgzds and Raimonds Cinovskis (1930-1998) (Tamm 1968; Aaspõllu et al 2000). While studying Baltic hawthorns, R. Cinovskis often stayed in Estonia,

45 where close ties of friendship developed between him and several Estonian dendrologists, particularly the TBG dendrologist Jüri Elliku. Thanks to R. Cinovskis, Estonian dendrologists were frequent guests in Salaspils, either to bring home new plants or work at the local comprehensive library. The closeness thus developed has not been entirely lost up to the present. From 1960 to 1990, the Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Latvian SSR was the coordinating institution for the botanic gardens of the Baltic republics and the Kaliningrad Region in scientific research on the introduction and acclimatization of plants. The Association of Baltic Botanic Gardens was founded in 1992, and since that same year, both botanic gardens are its members. Cooperation has developed with many associated institutions, particularly in east and west Europe. The National Botanic Garden and the Tallinn Botanic Garden joined the “Botanic Garden Conservation International” in 1994. Until the establishment of the “Association of the Baltic Botanic Gardens”, the Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Latvian SSR (now NBG), being its coordinating institution, launched a regional thematic publication of collected articles, “Baltic Botanic Gardens” (in Russian). It contained works by scientists from the botanic gardens of Latvia, Lithuania, Estonia and the Kaliningrad Region. Seven issues, with the total volume of about 1,800 pages, were put out in 1971-1988 (Ботанические сады Прибалтики 1971, 1977, 1980, 1982, 1987, 1988; Интродукция растений в ботанических садах Прибалтики 1974). Since 1992, Latvian, Lithuanian and Estonian botanic gardens have published a joint yearbook in English titled “Baltic Botanic Gardens”. To date, six issues of the yearbook have been released (currently, each issue is edited in rotation by one of the seven member institutions) (Baltic Botanic Gardens … 1993, 1995, 1996, 1997, 1998, 2000).

SCIENCE

National Botanic Garden

Apart from being a holder of rich plant collections, the NBG is important as a center for botanic, phytophysiological, ecological and genetical research. Scientific work is performed in three main structural units: the Dendroflora Department (headed by Dr. Biol. Ināra Bondare), the Plant Breeding Department

(Dr. Biol. Kārlis Buivids) and the Laboratory of Open air Ornamental Plants (Dr. Biol. Arnis Seisums). The primary fields of research are as follows: – The complex of dendrological studies, conifer defoliation problems, and plant databanks; – The breeding of ornamental herbaceous and berry plants, plant propagation through tissue cultures, plant banks in vitro, and turfs; – The taxonomy of the genus Allium, and the subgenus Scorpiris of the genus Iris, including karyologic and DNA studies (Buivids 2000). The first periodical publication of collected articles of the NBG, “Daiļdārzniecība” (Ornamental Gardening), was launched in 1959. It contained studies on dendrology and ornamental gardening performed by scientists of the Botanic Garden of the Latvian Academy of Sciences. Fifteen issues, with the total volume of more than 2,600 pages, were published until 1989. Another periodical publication, “Tautsaimniecībā derīgie augi” (Economically Useful Plants), was launched in 1962. It contained studies on the breeding and the agrotechnology as well as the physiology and the biochemistry of the different groups of the food, medicinal, fodder and technical plants, which were often new and unusual for Latvian agriculture. Eleven issues, with the total volume of more than 1,700 pages, were published until 1990. The following is a list of 70 most important books issued by the National Botanic Garden: Daiļdārzniecība. Augu introdukcija un zaļā celtniecība Latvijas PSR [Ornamental gardening. Plant introduction and green building in Latvian SSR]. Ozols, A., Pētersons, E., Mauriņš, A., Antipovs, V. (eds.). I, 1959, 238 p.; Zunde, I. (resp. ed). II, 1960, 342 p.; III, 1961, 352 p.; IV, 1962, 296 p.; V, 1964, 307 p. LPSR ZA izdevniecība, Rīga; VI, 1967, 370 p.; Ozoliņš, V. (resp. ed.). VII, 1968, 371p.; VIII, 1971, 218 p.; IX, 1972, 179 p.; 10, 1975, 160 p.; 11, 1977, 176 p.; 12, 1980, 168 p.; Spuris, Z. (resp. ed.) 13, 1986, 156 p.; 14, 1987, 218 p.; 15, 1989, 160 p., Zinātne, Rīga, (In Latvian). Tautsaimniecībā derīgie augi [Economically useful plants]. Zunde, I. (resp. ed.). I, 1962, 99 p.; II, 1963, 196 p., LPSR ZA izdevniecība, Rīga; Gūtmanis, K. (resp. ed.). III, 1966, 195 p.; Meļehina, A. (resp. ed.). IV, 1968, 179 p.; Ripa, A. (resp. ed.). V, 1970, 236 p., Zinātne, Rīga (In Latvian). Mauriņš, A., Morkons, M., Zvirgzds, A. 1958. Latvijas PSR koki un krūmi: Īss pārskats ar sugu noteikšanas tabulām. [Trees and shrubs of Latvian SSR. The short abstract with the key tables]. Rīga, Ed. of Acad. Sci. of Latvian SSR, 303 p. (In Latvian).

Рупайс А. А. [Rupais, A. A.] 1961. Дендрофильные тли в парках Латвии [Dendrophylous Aphioideae in Latvian parks.] Рига, Изд-во АН ЛССР. 252 p. (In Russian). Ozoliņš V. 1962. Viengadīgās puķes. [Annual flowers.] Rīga, Ed. of Acad. Sci. of Latvian SSR, 111 p. (In Latvian). Rupais A. 1962. Kokaugu kaitēkļu noteicējs pēc bojājumiem (ar apkarošanas pamatiem). [The key of the arboreal plants’ pests by damages. (With basics of desinfestation.] – Rīga, Ed. of Acad. Sci. of Latvian SSR, 200 p. (In Latvian). Latvijas PSR krāšnumaugu standartsortiments. 1963. ZA Botāniskais dārzs. [The standard assortment of recommended ornamental plants of Latvian SSR]. Rīga, Ed. of Acad.Sci. of Latvian SSR, 1963, 80 p. (In Latvian). Vilmane, M. 1963. Tulpes. [Tulips.] Rīga, LVI, 187 p. (In Latvian). Zunde, I. 1963. Uzturā lietojamie sīpolaugi. [In alimentation useable bulbous plants.] Rīga, LVI, 164 p. (In Latvian). Пука Т. Ф. [Pūka, T. F.] 1963. Древесные декоративные формы для зеленых насаждений. [Arboreal ornamental forms for the ornamental plantings.] Рига, изд-во АН ЛССР, 102 p. (In Russian). Авена, М. А. [Avena, M. A.] 1969. Математические методы и вычислительная техника в систематике растений (на примере жимолости). [Mathematical methods and computing technique in plant systematics (using honeysuckles as example)]. Рига, Зинатне, 116 p. (In Russian). Рупайс, А. А. [Rupais, A. A.] 1969. Атлас дендрофильных тлей прибалтики: Тли лиственных деревьев и кустарников. [Atlas of the dendrophylous Aphioideae of Baltics: Aphioideae of the deciduous trees and shrubs]. Рига, Зинатне. 364 p. (In Russian). Циновскис, Р. Е. [Cinovskis, R. E.] 1971. Боярышники Прибалтики [Hawthorns (Crataegus) in the Baltic States]. Rīga, Zinātne, 387 p. (In Russian). Звиргзд, А. В. [Zvirgzds, A. V.], Мауринь, А. М. [Mauriņš, A. M.], Циновскис, Р. Е. [Cinovskis, R. E.] 1972. Скриверский дендрарий [Arboretum Skriveri]. Рига, Зинатне, 171 p. (In Russian). Tautsaimniecībā derīgo augu agrotehnika un selekcija. [Agrotechnics and breeding of the economically useful plants]. 1973. Ripa, A. (resp. ed.). Zinātne, Rīga, 160 p. (In Latvian). Звиргздиня, В. Я. [Zvirgzdiņa, V. J.], 1973. Хризантемы в Латвийской ССР: Интродукция и агротехника. [Chrysanthemums in the Latvian SSR: Introduction and agrotechnics.] Рига, Зинатне. 186 p. (In Russian).

Сааков, С. Г. [Saakov S. G.], Риекста, Д. А., [Rieksta, D. A.] 1973. Розы [Roses]. Rīga, Zinātne, 359 p. (In Russian). Cinovskis, R., Janele, I., Skujeniece, I., Zvirgzds, A. 1974. Koki un krūmi Latvijas lauku parkos [Trees and shrubs in Latvian country parks]. Rīga, Zinātne, 347 p. (In Latvian). Мелехина, А. А. [Meļehina, A., A.] 1974. Межвидовые скрещивания смородины. [The intraspecific crossings of the currants.] Рига, Зинатне, 119 p. (In Russian). Tautsaimniecībā derīgo augu agrotehnika. [Agrotechnology of the Economically Useful Plants]. 1975. Meļehina, A. (resp. ed.). Rīga, Zinātne, 168 p. (In Latvian). Иевиня, С. О. [Ieviņa, S. O.], Лусиня, М. А. [Lūsiņa, M. A.] 1975. Астильбы. [Astilbes.] Рига, Зинатне, 120 p. (In Russian). Latvijas PSR ieteicamo krāšņumaugu asortiments: Lakstaugi. 1976. ZA Botāniskais dārzs. [Recommended assortment of the ornamental plants of the Latvian SSR Herbaceous plants.] Rīga, Zinātne, 156 p. (In Latvian). Lange V., Mauriņš, A., Zvirgzds, A. 1978. Dendroloģija. [Dendrology.] Rīga, Zvaigzne, 304 p. (In Latvian). Tautsaimniecībā derīgo augu selekcija un bioķīmija. [Breeding and biochemistry of the economically useful plants]. 1978. Pūka, T. (resp. ed.). Zinātne, Rīga, 150 p. (In Latvian). Cinovskis, R. (ed.). 1979. Latvijas PSR ieteicamo krāšņumaugu sortiments: Koki un krūmi [An Assortment of Ornamental Plants Suitable for the Conditions of the Latvian SSR: Trees and Shrubs]. Rīga, Zinātne, 275 p. (In Latvian). Ķišķis, A., Lasis, A., Līce, A., Veics, V., Zvirgzds, A.. 1979. Ainavu un dārzu veidošana. [Forming of landscapes and gardens]. Rīga, Zvaigzne, 270 p. (In Latvian). Ripa, A. 1980. Dzērvenes. [Cranberries.] Rīga, Avots, 98 p. (In Latvian). Tautsaimniecībā derīgo augu agrotehnika un bioķīmija. [Agrotechnics and biochemistry of the economically useful plants]. 1981. Ripa, A. (resp. ed.). Zinātne, Rīga, 130 p. (In Latvian). Meļēhina, A. 1982. Upenes un jāņogas. [Black and red currants.] Rīga, Avots, 142 p. (In Latvian). Рупайс, А. А. [Rupais, A. A.] 1981. Вредители деревьев и кустарников зеленых насаждений Латвийской ССР. [The pests of the trees and shrubs in the green plantings of the Latvian SSR.] Рига, Зинатне. 264 p. (In Russian). Ripa, A., Ranka, H., Holms, I. 1982. Zālieni. [Turfs.] Rīga, Avots, 88 p. (In Latvian).

Cinovskis, R. (edit. in chief.). 1983. The Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Latvian SSR. 1956-1981. Rīga, Zinātne, 325 p. (In Russian and English). Krastiņa, G. 1983. Biezlapji [Succulents]. Rīga, Zinātne, 160 p. (In Latvian). Rieksta, Dz., Ozols, V., Nollendorfs, V. 1983. Rozes. [Roses.] Rīga, Avots, 224 p. (In Latvian). Циновскис, Р. Е. [Cinovskis, R. E.] (Edit. in chief.) 1983. Конспект дендрофлоры Калининградской области. [Conspectus of the dendroflora of the Kaliningrad Region.] Рига, Зинатне, 162 p. (In Russian). Исаков, В. Н., [Isakov, V. N.] Висковатова, Л. И. [Viskovatova, L. I.], Лейшовник, Я. Я. [Leišovniks, J. J.] 1984. Исследование морфологии листа древесных средствами автоматизации [Research on the Leaf Morphology of Woody Plants by Means of Automation]. Rīga, Zinātne, 195 p. (In Russian). Звиргздиня, В. Я. [Zvirgzdiņa, V. J.], Гутмане, Л. Я. [Gūtmane, L. J.], Муцениеце, Г. Я. [Muceniece, G. J.] 1984. Гербера в Латвии [Gerbera in Latvia]. Rīga, Zinātne, 144 p. (In Russian). Riekstiņa, V. 1985. Mežvīteņi (Clematis L.) [Lady’s Bowers (Clematis L.)]. Rīga, Avots, 238 p. (In Latvian). Cinovskis, R., Bice, M., Knape, Dz., Šmite, D. 1986. Latvijas dendroloģiskās vērtības [The Dendrological Valuables of Latvia]. Rīga, Zinātne, 342 p. (In Latvian). Tautsaimniecībā derīgo augu agrotehnika un bioloģija. [Agrotechnics and biology of the economically useful plants]. 1986. Pūka, T. (resp. ed.). Zinātne, Rīga, 152 p. (In Latvian). Zvirgzds, A. 1986. Koks pilsētā. [The tree in the city.] Rīga, Zinātne, 1986, 95 p. Аматниек, В. Р, [Amatniece, V. R.] Иевиня, С. О. [Ieviņa, S. O.] Лусиня, М. А. [Lūsiņa, M. A.] 1986. Политомические определители сортов некоторых декоративных многолетников. [Polytomic keys of cultivars of some ornamental perennials]. Рига, Зинатне, 152 p. (In Russian). Buivids, K. (edit. in chief.) 1988. Apdzīvotu vietu meži un dārzi. [Forests and gardens of inhabited places]. Rīga, Zinātne, 181 p. (In Latvian). Dāvidsone, I. 1988. Rīgas dārzi un parki. [Gardens and parks of Riga] Rīga, Liesma, 159 p. (In Latvian). Pūka, T., Cinovskis, R. Bice, M. Ieviņa, S. 1988. Rīgas sabiedriskie apstādījumi: Īsa vēsture, koki, krūmi, ziemcietes. [Community plantings of Riga: Short story, trees, shrubs, perennials.] Rīga, Zinātne, 143 p. (In Latvian). Рупайс, А. А. [Rupais, A. A.] 1989. Тли (Aphioidea) Латвии [Plant Lice (Aphioidea) in Latvia]. Rīga, Zinātne, 331 p. (In Russian).

Tautsaimniecībā derīgo augu bioķīmija un bioloģija. [Biochemistry and biology of the economically useful plants]. 1990. Pūka, T. (resp. ed.). Zinātne, Rīga, 117 p. (In Latvian). Krastiņa, G. (edit. in chief). 1991. Latvijas PSR ieteicamo krāšņumaugu sortiments: Lakstaugi un rozes [An Assortment of Ornamental Plants Suitable for the Conditions of the Latvian SSR: Caulescent Plants and Roses]. Rīga, Zinātne, 231 p. (In Latvian). Zvirgzdiņa, V., Krisberga, M., Šiliņš, A., Jakobsone, G., Gūtmane, L. 1991. Krizantēmas [Chrysanthemums]. Rīga, Zinātne, 191 p. (In Latvian). Рипа, А. К. [Ripa, A. K.], Коломийцева, В. Ф. [Kolomijceva, V. F.], Аудриня, Б. А. [Audriņa, B. A.] 1992. Клюква крупноплодная, голубика высокая, брусника [North American Cranberry (Vaccinium macrocarpon), High Blueberry (Vaccinium corymbosum) and Lingonberry (Vaccinium vitis- idaea)]. Rīga, Zinātne, 216 p. (In Russian). Vītoliņa, A., Purne, Z., Birka, G. 1996. Telpaugi [House Plants]. Rīga, 312 p. (In Latvian).* Pūka, T. 1997. Salaspils botāniskais dārzs. 1836–1956–1996 [Salaspils Botanic Garden. 1836–1956–1996]. National Botanic Garden, Salaspils, 135 p. (In Latvian). ______* - In co-operation with the Botanic Garden of the University of Latvia.

Tallinn Botanic Garden

In 1961-1995, the TBA functioned as a highly comprehensive scientific research institute. Even after that, the more active researchers have pursued to maintain scientific research in its former place of honour. Important in this respect are works on ornamental gardening, plant introduction and acclimatization, and arboreta, parks and urban vegetation. TBG participates also in several monitoring programmes. The fields of research covered at the TBG before 1995 were very diverse; it is easier to list what was not researched than what was. During 35 years, the TBG engaged itself in the following fields: ornamental gardening; phytopathology and immunology; plant physiology; plant introduction; dendrology; park research; landscape science (research on natural, agricultural and industrial landscapes and islands); landscape architecture; soil science; land amelioration; research on the stoniness of agricultural fields; climatology; hydrology; telmatology; ecology, including urban ecology (research on land use, vegetation, greenery, forests, air pollution, etc.) ; forestry; genetics; botany

(including the flora of vascular plants, lichens and mosses); bioindication and other pollution studies; etc. The research performed at the TBG has even made a contribution to studies of the Antarctic Continent and the Arctic. In addition, the TBG has provided favourable conditions for poetry making, essay writing and the development of dissident views. It is also important to note that in 1975-1995 the TBG was the organizer of and host to many conferences encompassing Estonia as well as the then Soviet Union. The following is a list of 52 most important books with a total volume of 9,917 pages (Gailit et al. 1986; Gailit 1991, 1996, 2001). Of these, 26 are monographs and 26 compilations of various articles, including collections of conference materials. Veski, V. (ed.). 1962. Scripta Horti Botanici Tallinnensis I. Tallinn, 230 p. (In Estonian). Niine, A. 1965. Maastikuarhitektuuri probleeme Eesti NSV-s. [Some Issues of Landscape architecture in the Estonian SSR]. Tallinn, 159 p. (In Estonian). Karis, H. Rumberg, V. 1966. Jahukasteseened dekoratiivtaimedel (Erysiphaceae). [Powdery mildews (Erysiphaceae) in ornamental plants]. Tallinn, 192 p. (In Estonian). Margus, M., Tamm, Ü. 1967. Paplid Eesti NSV-s. [Poplars in the Estonian SSR]. Valgus, Tallinn, 219 p. (In Estonian). Kildema, K. 1968. Maastikulise uurimise põhisuundi Eestis. [The main trends of landscape research in Estonia]. Tallinn. 146 p. (In Estonian). Paju, V. (ed.). 1968. Scripta Horti Botanici Tallinnensis II. Taimede introduktsioonist Eesti NSV-s. [Of plant introduction in the Estonian SSR]. Valgus, Tallinn, 171 p. (In Estonian). Sarapuu, H. 1968. Bioloogiliselt aktiivsete ainete kasutamisest puu- ja põõsaliikide paljundamisel pistikutega. [Of the use of bioactive substances in the propagation of tree and shrub species using cuttings]. Tallinn, 101 p. (In Estonian). Margus, M. (ed.). 1969. Scripta Horti Botanici Tallinnensis III. Maastike kujundamine Eesti NSV-s. [The development of landscapes in the Estonian SSR]. Tallinn, 126 p. (In Estonian). Sarapuu, H. 1969. Puude ja põõsaste paljundamine. [The propagation of trees and shrubs]. Tallinn, Valgus, 286 p. (In Estonian). Kukk, Ü. 1972. Looduslikke dekoratiivtaimi. [Some wild ornamental plants]. Tallinn, Valgus, 246 p. (In Estonian). Tamm, H. 1972. Põhja-Eesti pargid. [Parks in North Estonia]. Tallinn, 88 p. (In Estonian).

Veski, V. 1972. Roosid. [Roses]. Tallinn, 168 p. (In Estonian). Roost, V. 1973. Toalilled. [House-plants]. Valgus, Talinn, 175 p. (In Estonian). Veski, E. 1973. Aretusnelgi mineraalne toitumine. [Mineral nutrition of purebred pink]. Tallinn, 119 p. (In Estonian). Kalam, J. 1974. Geneetika. [Genetics]. Tallinn, 171 p. (In Estonian). Paivel, A.-H. 1974. Madakasvulised sibullilled. [Short bulbous flowers]. Valgus, Tallinn, 160 p. (In Estonian). Sepp, U. 1974. Hiiumaa maastikuline iseloomustus. [A description of the landscape of the island of Hiiumaa]. Valgus, Tallinn, 149 p. (In Estonian). Veski, V. (comp.). 1974. Iluaianduslikke uurimusi. [Some studies of ornamental gardening]. Tallinn, Valgus, 128 p. (In Estonian). Veski, E. 1975. Lillede kasvatamine mullata. [Growing flowers without soil]. Valgus, Tallinn, 148 p. (In Estonian). Болезнеустойивость растений. [The disease resistance of plants]. 1974. Таллин, 188 p. (In Russian). Niine, A. 1976. Haljastaja käsiraamat. [A verdant area developer’s manual]. Valgus, Tallinn, 432 p. (In Estonian). Süvalepp, A., Süvalepp, M. 1976. Madalakasvulised püsililled. [Short perennial flowers]. Valgus, Tallinn, 458 p. (In Estonian). Лихеноиндикация состояния окружающей среды [Lichen indication of environmental condition]. 1978. Таллин, 198 p. (In Russian). Saar, M. 1979. Murud [Lawns]. Valgus, Tallinn, 138 p. (In Estonian). Veski, V. (comp.) 1979. Iluaiandus: Haljastuses perspektiivseid dekoratiivtaimi. [Ornamental gardening: some decorative plants suitable for verdant area development]. Tallinn, Valgus, 208 p. (In Estonian). Aasalo, L. (comp.). 1980. Põllumajandusmaastik Eestis. [The agricultural landscape in Estonia]. Valgus, Tallinn, 168 p. (In Estonian). Взаймодействие лесных экосистем и атмосферных загрязнителей. [The interaction of forest ecosystems with pollutants]. 1982. Таллин, Part I, 178 p.; Part II, 195 p. (In Russian, summaries in English). Взаймодействие между лесными экосистемами и загрязнителями. [The interaction between forest ecosystems and pollutants]. 1982. Proc. of the first Sov.-Am. symp. on the proj. 02.03-21. 1982. Таллин, 165 p. (In Russian and English). Sarapuu, H. 1983. Puud ja põõsad haljastuses. [Trees and bushes in verdant area development]. Tallinn, Valgus, 246 p. (In Estonian). Loopman, A. (comp.). 1984. Suuremate järvede morfomeetrilised andmed ja veevahetus. [The morphometric data and water exchange of the largest lakes]. Tallinn, 151 p. (In Estonian).

Адаптация организмов к условиям Крайнего Севера. [The adaptation of organisms to the circumstances of the Far North]. 1984. Таллин, 212 p. (In Russian). Карис, Х. [Karis, H.]. 1984. Распрстранение мучнисто-росяных грибов в Северо-Восточной Азии. [The spread of mildew fungi in North East Asia]. Валгус, Таллин, 162 с. (In Russian, summary in English). Флора и групировка низших растений в природных и антропогенных экстремальных условиях среды. [The flora and classification of primitive plants in naturally and anthropogenically extreme environmental conditions]. 1984. Таллин, 238 p. (In Russian, summaries in English). Rumberg, V. (comp.). 1986. Iluaiandus. [Ornamental gardening]. Valgus, Tallinn, 184 p. (In Estonian). Tarand, A. (comp.). 1986. Tallinna taimestik [The vegetation of Tallinn]. Valgus, Tallinn, 161 p. (In Estonian, summaries in English). Karis, H. 1987. Eesti jahukastelised (Erysiphaceae). [Powdery mildews (Erysiphaceae) in Estonia]. Tallinn, Valgus, 206 p. (In Estonian, summary in English). Martin, J. (ed.). 1988. Limnological studies in Queen Maud Land (East Antartica). Valgus, Tallinn, 87 p. Martin, J., Teevet, J. T., Õunapuu, E. (eds.). 1988. Isoquanta models, their architecture and application. Tallinn, 108 p. Tamm, H. (comp.). 1988. Kadriorg. Loss ja park. [Kadriorg. The palace and the park]. Valgus, Tallinn, 184 p. (In Estonian, summary in English). Вардья, Т. [Vardja, T.]. 1988. Устойчивость растений мучистой росе при их интродукции. [Plant resistance to powdery mildew upon introduction]. Валгус, Таллин, 132 с. Ратас, У. А., [Ratas, U. A.] Нилсон, Э. М. [Nilson, E. M.]. (comp.). 1988. Остров Вилсанди как эталон фонового экологического мониторинга. [The island of Vilsandi as a standard of background ecological monitoring]. Валгус, Таллин, 225 с. (In Russian, summary in English). Paivel, A.-H. 1989. Madakasvulised sibultaimed Tallinna Botaanikaaias. [Short bulb plants in Tallinn Botanic Garden]. – Preprint TBA – 11. Tallinn, 69 p. (In Estonian). Eensaar, A., (ed.). 1991. Scripta Horti Botanici Tallinnensis IV. Botaanika ja ökoloogia. [Botany and ecology]. Tallinn, 190 p. (In Estonian, summaries in English). Pihlaste, L. 1991. Liiliad. [Lilies]. Valgus, Tallinn, 224 p. (In Estonian). Eensaar, A., Sander, H. (eds.) 1993. The planning of cultivated landscapes. Dedicated to the anniversary of Kadriorg Park. Tallinn, 226 p.

Karis, H. 1995. Erysiphaceae Lév. in Eastern Europe and North Asia. Tallinn, 304 p. Seidelberg, M. 1995. Väike püsililleraamat. [A small book on perennial flowers]. Valgus, Tallinn, 288 p. (In Estonian) Eensaar, A., Sander, H. (eds.) 1996. Inimmõju Tallinna keskkonnale III. [The human impact on the environment of Tallinn. Part III]. Tallinn, 300 p. (In Estonian, summaries in English). Paivel, A. (ed.). 1996. Index plantarum. The Catalogue of plant collections. Tallinn Botanic Garden. Tallinn, 220 p. Sander, H. (ed.) 1997. Lühiülevaade Naissaare metsade 700 aastasest ajaloost. [A brief overview of the 700-Years’ History of the forest on the island of Naissaar near Tallinn]. – Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised VII. [Proceedings of the Academical Forest Society VII]. Tartu, 55 p. (In Estonian, summaries in English). Sander, H., Randrup, T.B. (eds.). 1998. Urban Forestry in the Nordic and Baltic Countries. Proceedings of a Nordic workshop on urban forestry, held in Tallinn, Estonia, December 1–3, 1997. Tallinn-Copenhagen, Danish Forest and Landscape Research Institute, Tallinn Botanic Garden, Estonian Forest Research Institute, 77 p. Eensaar, A. (ed.). 2001. Scripta Horti Botanici Tallinnensis V. Taim ja keskkond. [Plant and environment]. Akadeemia Trükk, Tallinn, 150 p. (In Estonian, summaries in English).

REFERENCES

Aaspõllu, A., Elliku, J., Erik, Ü., Sander, H. 2000. Commemorating Raimonds Cinovskis, a Latvian dendrologist (1930–1998). – Dendroloogilised uurimused Eestis II.. Tallinn, 253–254. Abner, O., Laansoo, U. 2001.Tallinna Botaanikaaia spontaanne soontaimede floora ja selle uurimine. [Vascular plants of the Tallinn Botanic Garden and research in the field]. – Scripta Horti Botanici Tallinnensis V. Taim ja keskkond. Akadeemia Trükk, Tallinn, 56–84. (In Estonian, summary in English). Abner, O., Sander, H. 2001. Tallinna Botaanikaaed 40. [Tallinn Botanic Garden 40]. – Eesti Loodus, 12, 502. (In Estonian, summary in English). Annual report of the Estonian Academy of Sciences 1993. 1994. Tallinn. Annual report of the Estonian Academy of Sciences 1994. 1995. Tallinn.

Annuka, E., Sander, H. 2000. Tallinna Botaaanikaaia rajamise aastad 1868– 1961. [The founding of the Tallinn Botanic Gardens in 1868–1961]. – Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn, pp. 219–234. (In Estonian, summary in English). Baltic Botanic Gardens in 1992. Estonia, Latvia, Lithuania. 1993. Salaspils, Latvia, 64 p. Baltic Botanic Gardens in 1993. Estonia, Latvia, Lithuania. 1995. Kaunas, Lithuania, 64 p. Baltic Botanic Gardens in 1994–1995. Estonia, Latvia, Lithuania. 1996. Salaspils, Latvia, 166 p. Baltic Botanic Gardens in 1996. Estonia, Latvia, Lithuania. 1997. Rīga, Latvia, 84 p. Baltic Botanic Gardens in 1997. 1998. Tallinn, Estonia, 73 p. Baltic Botanic Gardens in 1998/1999. Estonia, Latvia, Lithuania. 2000. Vilnius, Lithuania, 56 p. Buivids, K. (comp.), 2000. National Botanic Garden of Latvia. – Navys, E. (ed. in chief). Baltic Botanic Gardens. Vilnius, Lithuania. Vol. 4, 11–17. Cinovskis, R. (edit. in chief). 1983. The Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Latvian SSR. 1956–1981. Rīga, Zinātne, 325 p. (In Russian and English). Cinovskis, R. 1997. Dendroflora division of National Botanic Gardens. Summary of scientific researches. – Orehovs A. (edit. in chief.). Baltic Botanic Gardens in 1996. Estonia, Latvia, Lithuania. Riga, 47–49. Cinovskis, R. 2001. 25 years of dendroflora department of National Botanic Garden. – In: Bondare, I., Knape, Dz. (authors of compilation). Dendrologia Baltica. Collected articles. Salaspils, pp. 5–24. Eichfeld, J. 1958. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Tallinna Botaanikaaed [The Tallinn Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Estonian SSR]. – ENSV TA Toim. Biol., Seeria 1, 66–71. (In Estonian, summary in Russian). Gailit, K.-K. 1991. Tallinna Botaanikaaia bibliograafia 1985–1990. [The bibliography of the Tallinn Botanic Garden 1985–1990]. Tallinn. Gailit, K.-K. 1996. Tallinna Botaanikaaia bibliograafia 1991–1995. [The bibliography of the Tallinn Botanic Garden 1991–1995]. – Eensaar, A., Sander, H. (eds.). Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Tallinn, 279–300. Gailit, K.-K. 2001. Tallinna Botaanikaaia raamatukogu. [Library of Tallinn Botanic Garden]. – Scripta Horti Botanici Tallinnensis V. Taim ja keskkond. Akadeemia Trükk, Tallinn, 129–132. (In Estonian, summary in English).

Gailit, K.-K. 2001. Tallinna Botaanikaaia bibliograafia 1996–2000. [List of publications of Tallinn Botanic Garden 1996–2000]. – Scripta Horti Botanici Tallinnensis V. Taim ja keskkond. Akadeemia Trükk, Tallinn, 133–150. Gailit, K.-K., Martis, H., Tarand, A. 1986. Tallinna Botaanikaaia bibliograafia 1962-1985. [The bibliography of the Tallinn Botanic Garden 1962–1985]. Tallinn. Jaakson, A. 2001. Tallinna Botaanikaaia palmimaja. [Palmhouse of Tallinn Botanic Garden]. – Scripta Horti Botanici Tallinnensis V. Taim ja keskkond. Akadeemia Trükk, Tallinn, 23–27. (In Estonian, summary in English). Kirotar, K. 2001. Tallinna Botaanikaaia alpinaarium. [The Rock Garden of Tallinn Botanic Garden]. – Scripta Horti Botanici Tallinnensis V. Taim ja keskkond. Akadeemia Trükk, Tallinn, 28–32. (In Estonian, summary in English). Lees, E. 1994. Konstantin Päts talunikuna. [Konstantin Päts as a farmer]. – Journal Maa Pere. 9, 222–223. (In Estonian). Liiv, S., Eensaar, A. 2001. Loodusharidus Tallinna Botaanikaaias [Environmental education in Tallinn Botanic Garden]. – Scripta Horti Botanici Tallinnensis V. Taim ja keskkond. Akadeemia Trükk, Tallinn, 99– 103. (In Estonian, summary in English). MacKay, M., Chalmers, D. 1996. A management model for plant collections in arboreta and other landscapes. – Hunt, D. (ed.). Temperate trees under threat. International Dendrology Society, 185–198. Margus, M. 1965. Botaanikaaedade nõukogu istung Läti NSV TA Botaanikaaia avamise puhul [The session of the Council of Botanic Gardens on the occasion of the opening of the Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Latvian SSR]. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, 4, 630– 631. (In Estonian). Martin, L., Trass, Kh., Martin Iu. 1974. Phytoindication of atmospheric pollution. – Expo-1974, World’s Fair. Spokane. Nacionālais botāniskaiis dārzs. Ceļvedis. 1999. [The National Botanic Garden. The guide]. Rīga, apgāds “Jāņa Sēta”, 31 p. (In Latvian, English summary by K. Buivids) Paivel, A. (ed.). 1996. Index plantarum. The catalogue of plant collections. Tallinn Botanic Garden. Tallinn, 220 p. Paivel, A. 1999. Dendraariumi juht. [The arboretum guide]. Tallinn, 20 p. (In Estonian). Paivel, A. 2001. Mõnda Tallinna Botaanikaaia Audaku katsepunktist. [On the Audaku Experimental Arboretum of Tallinn Botanic Garden] – Scripta Horti

Botanici Tallinnensis V. Taim ja keskkond. Akadeemia Trükk, Tallinn, 10– 18. (In Estonian, summary in English). Paivel, A., Rumberg, V., Martin, J. 1986. ENSV TA Tallinna Botaanikaaia kollektsioonid – seisund ja arenguperspektiivid. [The collections of the Tallinn Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Estonian SSR: The current situation and development prospects]. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia 1980-1985. Tallinn, 204–210. (In Estonian). Paivel, A., Veski, V. 1973. Taimekollektsioonide rajamine ja täiendamine Tallinna Botaanikaaias. [The establishment and improvement of plant collections at the Tallinn Botanic Garden]. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia aastail 1965-1972. Tallinn, 182–185. (In Estonian). Pukk, A. 1958. Roosikasvatus [Rose breeding]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 228 p. (In Estonian). Pūka, T. 1997. Salaspils botāniskais dārzs. 1836–1956–1996. [Salaspils Botanic Garden. 1836–1956–1996]. National Botanic Garden, Salaspils, 135 p. (In Latvian). Rumberg, V. 1991. Avamaale sobivate roosisortide uurimine TBA-s. [Investigation of outdoor suitability of rose cultivars in TBG]. – Scripta Horti Botanici Tallinnensis IV. Botaanika ja ökoloogia. Tallinn, 27-35. Sander, H. 1998. Researchers of urban forestry from Nordic and Baltic Countries met in Tallinn. – Baltic Forestry. Vol. 4, No. 1, 67. Spuris, Z. (edit. in chief). 1986. Ceļvedis pa ZA Botānisko dārzu. [The guide of the Botanic Garden of the Academy of Sciences of the Latvian SSR]. Salaspils, (In Latvian). Tallinn Botanic Garden 1997. – Orehovs, A. (ed. in chief) 1997. Baltic Botanic Gardens in 1997. Estonia, Latvia, Lithuania. Rīga, 14–16. Tamm, H. 1968. Külas oli Läti dendroloog. [A visit by a Latvian dendrologist]. – Rahva Hääl, 16. veebr. (In Estonian). Tamm, H. 1996. Tallinna Botaanikaaed 1991–1995. [Tallinn Botanic Garden 1991–1995]. – Eesti Teaduste Akadeemia. Tagasivaade. Tallinn, 56–59. (In Estonian). Tamm, H. (comp.). 2000. Tallinn Botanic Garden. – Navys, E. (ed. in chief). Baltic Botanic Garden. Vilnius, Lithuania. Vol. 4, 6–10. Tamm, H. 2001. Lõunapoolkera parasvöötme taimede introduktsioonist Tallinna Botaanikaaeda. [On the introduction of plants from temperate southern hemisphere into Tallinn Botanic Garden]. – Scripta Horti Botanici Tallinnensis V. Taim ja keskkond. Akadeemia Trükk, Tallinn, 51–55. (In Estonian, summary in English).

Tammoja, N. (koost.). 1998. Eesti aianduse biograafiline leksikon. [A biographic lexicon of Estonian gardening]. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. (In Estonian). Ботанические сады Прибалтики. [The Baltic Botanical Gardens]. 1971. Озолиньш, В. (отв. ред.). [Ozoliņš, V. (resp.ed.)]. Рига, Зинатне, 471 р. (In Russian). Ботанические сады Прибалтики. Охрана растений. [Baltic Botanic Gardens. Plant protection]. 1977. – Озолиньш, В. (отв. ред.). [Ozoliņš, V (resp.ed.)]. Зинатне, Рига, 232 р. (In Russian). Ботанические сады Прибалтики. Экологические исследования. [Baltic Botanic Gardens. Ecological researches]. 1980. – Мартин, Ю. (отв. ред.). [Martin, J. (resp.ed.)]. Зинатне, Рига, 164 р. (In Russian). Ботанические сады Прибалтики. Тепличные растения. [Baltic Botanic Gardens. Hothouse plants.]. 1982. – Звиргздиня, В. (отв. ред.) [Zvirgzdiņa, V. (resp.ed.)]. Зинатне, Рига, 240 р. (In Russian). Ботанические сады Прибалтики. Оранжерейно-тепличные растения. [Baltic Botanic Gardens. Hothouse and orangery plants]. 1988. Звиргздиня, В. (отв. ред.). – [Zvirgzdiņa, V. (resp.ed.)]. Зинатне, Рига, 160 р. (In Russian). Интродукция растений в ботанических садах Прибалтики. [Plant introduction in the Baltic Botanic Gardens]. 1974. – Озолиньш, В. (отв. ред.). [Ozoliņš, V. (resp.ed.)]. Зинатне, Рига, 270 р. (In Russian). Website: http//:www.tba.ee/TBGeng.htm

KAHE BOTAANIKAAIA AJALUGU – 45 AASTAT LÄTI RAHVUSLIKKU BOTAANIKAAEDA JA 40 AASTAT TALLINNA BOTAANIKAAEDA EESTIS Kokkuvõte

Ludmila Vishnevska, Heldur Sander

Läti Rahvuslik Botaanikaaed (LRB) asub Salaspilsis, 18 km Riiast. Tänapäeval on see laialdane teadus- ja kultuuriasutus. Botaanikaaia rajamine ulatub tagasi 1836. aastasse, mil Riia lähedale rajati Christian Wilchelm Schochi poolt puukool. Puukooli kasvades viidi see üle Salaspilsi. Idee luua Salaspilsi Eksperimentaalse Aianduse Jaama baasil botaanikaaed kuulub akadeemik Pauls Galenieksile. LRB loomisele aitas palju kaasa akadeemik Alfreds Ozolinsh (1898-1971) ning 2. augustil 1956. aasta 1. septembril see loodigi. Botaanikaaia pindala oli algselt 198 ha, mis tänaseks on vähenenud 129 ha-le. LRB elustaimede kollektsioon hõlmab tänapäeval umbes 16 000 taksonit. Ainuüksi puude ja põõsaste kollektsioon on 5 000 taksonit, millest okaspuid on 1 138 taksonit. LRB herbaarum hõlmab enam kui 5000 lehte. Enamus neist on herbariseeritud Läti ja teiste Baltimaade uurimise käigus. LRB raamatukogu loodi 1957. aastal ning see sisaldab enam kui 20 000 trükist. LRB muuseum loodi 1994. aastal. Selles on eksponeeritud botaanikaaia ajalugu fotodel, teaduslik ja hariduslik tegevus. Idee rajada Tallinna botaanikaaed kerkis üles juba 1868. aastatel, realiseerus see alles 1961. aasta 1. detsembril. Tallinna Botaanikaaed (TBA) loodi Eesti NSV TA süsteemis teadusinstituudina ning rajati Kloostrimetsa, põhiliselt endise Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi talu maadele. Aja jooksul kujunes TBA-st laiahaardeline teadusasutus. Alates 1995. aastast, mil TBA läks Tallinna linna alluvusse, hakati suuremat rõhku panema keskkonnaharidusele ning kollektsioone hooldavale ja tutvustavale tegevusele. Teadusuuringud jätkuvad peamiselt iluaianduse ja kultuurtaimestiku alal ning asutus osaleb ka mitmetes seireprogrammides. TBA eluskollektsioonid (2000. aastal kokku 7979 taksonit) moodustuvad kasvuhoonete ning avamaa taimedest. Troopiliste ja subtroopiliste taimede kollektsioonid (kokku 2261 taksonit) ja ekspositsioonid paiknevad kuues kasvuhoones, seitsmendas peamiselt paljundatakse ja kasvatatakse noortaimi. Avamaal on kokku 5718 taksonit, neist 2119 puittaimed. Viimaste seas on ka 578 sorti roose. 1963. aastal rajati väiksem puittaimede kollektsioon (2000. aastal 221 taksonit) Audakule Saaremaal.

TARTU ÜLIKOOLI BOTAANIKAAIA ÕPETATUD AEDNIKUD (1803-1918)

Toivo Meikar

SISSEJUHATUS

Praktilist vajadust elusate taimede kollektsioonide järgi keskajal rahuldasid kloostrite juures loodud taimeaiad. Mõnestki neist tarbeaedadest said alguse botaanikaaiad, millest vanimaks peetakse 1309. aastal asutatud Salerno botaanikaaeda Itaalias (Trass 1963). Ülikoolide rajamisega asutati botaanikaaiad eeskätt õppe- ja uurimistöö korraldamiseks loodus- ja meditsiiniteadustes. Nii olid botaanikaaiad 16. sajandil olemas Padua, Bologna, Leideni, Leipzigi, Heidelbergi, Königsbergi jt ülikoolide juures. 1632. aastal tegevust alustanud Tartu ülikoolil oli otseseks eeskujuks Uppsala ülikool, kus botaanikaaia asutamine tõusis päevakorda 1637. aastal, tegeliku asutamiseni jõuti aga alles 1655. aastal. Tartu ülikoolis (Academia Gustaviana) tõusis botaanikaaia rajamine päevakorda esimesel perioodil 1639. aastal. Taas oli küsimus konkreetsemalt kaalumisel ülikooli teisel Tartu perioodil (Academia Gustavo- Carolina) 1691. aastal, mil selleks valiti maa-ala Tähtvere mõisa maadel ja valmis ka “akadeemia rohuaia” plaan. 1699. aastal Pärnusse siirdumisel võeti koheselt käsile ka botaanikaaiale sobiva koha leidmine (Piirimäe 1982: 84-85, 120). Taasavatava Tartu ülikooli 1799. aasta põhikirja projekt nägi ette loodusteaduste, botaanika, mineraloogia ja tehnoloogia õpetamiseks filosoofiateaduskonnas ühe professorikoha loomist, kuid botaanikaaiast veel juttu ei olnud (Statuten… 1802). 1802. aastal asutatud ülikooli esimene põhikiri (1803) fikseeris ülikooli abibaasina ka botaanikaaia. Viimane pidi seisma botaanikaprofessori juhtimisel ja järelvalvel, keda toetanuks aednik ja kaks töölist. Viimaseid ja lisaks veel hobust, pidi aednik üleval pidama oma palgast (Сборник… 1875: 165, 196). On väidetud, et botaanikaaia ellukutsumise idee selgitamisel oli oluline osa ülikooli esimesel botaanikaprofessoril ja botaanikaaia direktoril prof Gottfried Albrecht Germannil. Igatahes 12. detsembril 1802 langetati botaanikaaia loomise otsus ja 27. juunil 1803 läks selle korraldamine ametlikult üle G. Germannile. Esialgsel kohal (Aia ja Tiigi tn vahel) tegutses botaanikaaed kuni 1806. aastani, mil looduslikelt tingimustelt ebasobivast piirkonnast koliti botaanikaaia praegusele asukohale (Willkomm 1873).

Paaril korral jäi botaanikaprofessori koht pikemat aega täitmata ja siis juhatas botaanikaaia tegelikku tööd kas õpetatud aednik (1809-1911) või botaanikaaia direktori abi (1914-1917). Viimane ametikoht loodi 1833. aastal arvestades botaanikaprofessori suurt töökoormust. Siin töötanuist omas suur osa teaduskraadi ja said ülikoolis või hiljem mujal tegutsedes rahvusvaheliselt tuntuiks teadlasteks. Et Tartu ülikooli botaanikaprofessori kohale jõudmiseks oli vähe võimalusi, siis jätkas märkimisväärselt suur osa direktori abidest oma teadustegevust Venemaal. Ometi leidub botaanikaaia ajaloos ka perioode, kus abidirektoriks puudusid sobivad kandidaadid, mistõttu sellel kohal töötasid lühiajaliselt üliõpilased, koguni aednik (Bernhard Stilling). Periooditi võis abidirektori koht jääda hoopiski täitmata (tabel 1). Botaanikaprofessoreist ülikooli botaanikaaia direktorid on jätnud olulise jälje teadusajalukku ja botaanikaaia enda arengusse. Vähemalt botaanikaprofessorite ja mõnede dotsentide osas annab kuni 20. sajandi alguseni põhjalikumat informatsiooni ülikooli 1902. aasta juubeliteos (Левицкий 1902). Uuematest ja kogu käsitletavat perioodi (1803-1918) haaravaist ülevaadetest tuleb nimetada prof Hans Trassi (1982) vastavat osa Tartu ülikooli ajaloo II köites, kontsentreeritumalt leiab see kajastamist ka Toomas Kuke töös (Kukk 1999). Samas on, kui teaduslikus tegevuses silma paistnud Johann Anton Weinmann välja arvata, tähelepanuta jäänud ülikooli botaanikaaia õpetatud aednikud. Seetõttu käsitletaksegi botaanikaaia tegelikus töös siinjuures vägagi olulisel ametikohal töötanuid. Töö koostamisel toetutakse eeskätt Eesti Ajalooarhiivi (EAA) Tartu Ülikooli fondis säilitatavaile isiklikele toimikutele, samuti kirjanduses ilmunud andmeile. Sellisena peaks käesolev ülevaade haakuma varasema analoogilise tööga, mis käsitles Eesti Vabariigi aegse ülikooli botaanikaaia õpetatud aednikke (Meikar, Sander 2000).

TARTU ÜLIKOOLI ÕPETATUD AEDNIKE INSTITUTSIOONIST

Rääkides ülikooli aednikest, tuleb arvestada, et siin puudub kindel eristus nimetuste “õpetatud aednik”, “peaaednik”, “vanemaednik” ja “ülemaednik” vahel. Mitteametlikult kohtab veel “botaanika aedniku” ja teisigi nimetusi. Ülikooli esimestes põhikirjades ja koosseisudes kasutatakse selle ametikoha tähistamiseks mõistet “aednik”, 1855. aasta ülikooli koosseisudes nimetati senine aednik ülemaednikuks (EAA, f 402, n 3, s 1941, l 48). 19. sajandi lõpul räägitakse ametlikes dokumentides enam peaaednikust. Ametlikult võeti õpetatud aedniku nimetus kasutusele 1914. aastal, kuigi botaanikaprofessor

Nikolai Kuznetsov lubas 1911. aastal ilmunud botaanikaaia juhi koostajal Jan Muszyńskil seda nimetust kasutada (EAA, f 402, n 3, s 1179, l 70). Nimetusest olenemata oli siin tegu botaanikaaia praktiliste tööde vahetu juhiga ja abipersonali järelevalvajaga, sageli ka kollektsioonide koostajaga, süstematiseerijaga ja muude sügavamaid teadmisi eeldavate tööde sooritajaga. Seetõttu piirdugem edaspidi õpetatud aedniku nimetusega, seda enam, et ametinimetus oli kasutusel ka varasema Eesti Vabariigi perioodil. Õpetatud aednikult eeldati head üldharidust ja loomulikult ka erialaseid teadmisi ning praktilisi oskusi. Elus tuli aga arvestada tegelike võimalustega. Tundub, et 20. sajandi alguseni olid enam eelistatud aianduskoolides õppinud ja tuntud botaanikaaedades praktilisi kogemusi omandanud inimesed. Et Venemaal taolised ülikooli rahuldavad õppeasutused puudusid, siis püüti siin võimalusel kasutada välismaalasi. See eeldanuks aga ülikoolis makstavast kõrgemat palka. Nii oli ülikooli õpetatud aedniku aastapalk 1864. aastal 600, sajandi lõpul 1000 rbl ligidal, maailmasõja eel 1200 rbl., mis jäi aga maha Euroopa tunduvalt väiksemate botaanikaaedade palgaskaalast. Võrreldava ametikohaga välismaalastest aednike aastapalgaks oli 19. sajandi lõpul Peterburi, Moskva ja Voroneži botaanikaaedades vastavalt 1200, 1500 ja 1000 rbl (EAA f 402, n 3, s 1178, l 14-15). Ometi leidub ülikooli õpetatud aednike seas ka paar arvestatavat teadlast, Johann Anton Weinmann (aednik 1805-1813) ja Jan Muszyński (1909- 1914). Õpetatud aednikku toetasid tema töös aedniku abid, kes osalesid võimalikult paljudes praktilistes töödes ja vajadusel jälgisid ning kontrollisid tööliste tööd. M. Willkommi arvates pidanuks aedniku abiliste puhul tegu olema noormeestega, kel oli hea kooliharidus ja kuna nad olid õppinud mõnes botaanikaaias või aianduskoolis, siis omasid botaanilisi teadmisi. Oma teadmistega võinuks nad olla mõnes osas ka botaanikaprofessori abilisteks. Tegelikult vastasid Tartu Ülikooli botaanikaaias töötanud aednike abidest vaid üksikud esitatud tingimustele. Esimene aedniku abi võeti tööle juba prof Germanni ajal, 1812. aastast võis rakendada juba kaht abi, kuigi tegelikult jäi üks koht pidevalt täitmata (Willkomm 1873). Juba 19. sajandi algusest kohtab aednike abide seas ka eestlasi. Selleks oli ilmselt 1821. aastani töötanud Peter Jacobsohn Pägo ja kindlasti tema järglane (1821-1823), Uue-Põltsamaalt pärinev kõrtsmik Tõnis Reinbergi poeg Carl Reinberg. Teenistusest vallandanuna töötas ta hiljem botaanikaaias päevatöölisena (EAA, f 402, n 3, s 1431). Aedniku abina töötanud võisid teadmiste omandamisel tõusta ka õpetatud aedniku staatusse, nagu aastail 1828–1834 aedniku abina töötanud Eduard Stelling. 20. sajandi algul alustasid aedniku abina tegevust Jaan Ranna ja Ants Kingo, neist esimene töötas õpetatud aednikuna sõja aastail, mõlemad nimetatud mehed olid lühemat aega õpetatud

63 aednikuks ka Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis (Meikar, Sander 2000). Botaanikaaedadele tavapäraselt rakendati Tartuski aedniku õpilasi, kellest osa jõudis õpetatud aedniku abi, üksikjuhtudel ka õpetatud aedniku seisusse. Tööjõuna kasutati vastavalt vajadusele päevatöölisi. Ülikooli botaanikaaia spetsiifilisi vajadusi arvestades püüti vähemalt võimekaile tagada aastaringne töö ja tagada sel teel oskustega tööliskaadri kujunemine. Eriti kirev ja kiirestivahetuv oli aednike abide ja aednikuõpilaste kaader prof Carl Christian Friedrich von Ledebouri perioodil (1811-1836). Nii töötas siis aedniku õpilasena aastail 1819–1820 ilmselt keegi itaallane Pado Capellino (EAA, f 402, n 3, s 716), aastail 1822–1825 Johann Andreas Möhring. 1. märtsil 1822. aastal tema ja botaanikaaia direktori vahel sõlmitud lepingu kohaselt määrati õppeaja pikkuseks kuus aastat. Õpilane pidi täitma direktori ja oma otsese õpetaja, õpetatud aedniku korraldusi. Botaanikaaed omalt poolt kohustas ettenähtud ajaga andma õpilasele vajaliku teoreetilise ja praktilise ettevalmistuse. Esimeseks kolmeks aastaks määrati kuutöötasuks 25 rbl, hiljem võis see summa aga suureneda. Sellele lisaks oli õpilasel kasutada tasuta elamispind ja küte. Vähemalt Möhring lahkus ennetähtaegselt, tuues põhjuseks liig väikese töötasu (EAA, f 402, n 3, s 1113). Õppeaeg võis kujuneda ka üpris pikaks. Nii alustas 1837. aastal õpilasena tegevust Ludwig Jacobsohn, kes õpetatud aedniku abiks sai alles 1851. aastal ja töötas sellel kohal 1870. aastate keskpaigani (Willkomm 1873).

ÕPETATUD AEDNIKUD

Tartu Ülikooli botaanikaaia esimeseks õpetaud aednikuks (ka “botaanika aednikuks” ja “akadeemiliseks aednikuks” nimetatu) oli prof Germanni tuttav Johann Friedrich Kieser. Omades erialaseid teadmisi, sõlmis ülikool temaga 1803. aastal lepingu Toomemäel 10 000 puu (arvatavasti papli) istutamiseks (Raid 1990). Avalduse õpetatud aedniku kohale astumiseks esitas ta 24. veebruaril 1803, millele rektori nõusolek saadi sama aasta 20. mail. Õpetatud aedniku tööperiood jäi aga lühiajaliseks, kuna ülikooli valitsuse otsusega 2. veebruaril 1804 loeti ta alates maist teenistusest vabastatuks. Prof Germanni kohustati selleks ajaks leidma aga uus õpetatud aednik (EAA, f 402, n 3, s 770). Et sobivat kandidaati esialgu ei leitud, jäi koht 1805. aasta keskpaigani täitmata, kuigi M. Willkommi (1873) andmeil töötas sel ajal episoodiliselt õpetatud aednikuna keegi Buek.

Tabel 1. Tartu ülikooli botaanikaaia juhid ja õpetatud aednikud (1803-1918)* Directors and learned gardeners of the Botanic Garden of the University of Tartu (1803-1918)*

Direktor/Director Direktori abi/Assistant Õpetatud aednik/Learned director gardener Gottfried Albrecht Germann Ernst Rudolph Trautvetter Johann Friedrich Kieser (1803-1809) (1833-1835) (1803-1804) Carl Christian Friedrich von Carl Ratzleff (1835) Johann Anton Weinmann Ledebour (1811-1836) Carl Herrmann Bluhm (1835- (1805-1813) Alexander Georg von Bunge 1836) Albert Siegmund Natusch (1836-1867) Anton Bäernhoff (1836) (1813-1814) Heinrich Moritz Willkomm Friedrich Julius Seetzen Carl Neumark (1814-1816) (1868-1874) (1836-1846) Ludwig Riedel (1818-1820) Edmund August Friedrich Friedrich Kupffer (1848- Heinrich Wilhelm Gebhardt Russov (1874-1895) 1850) (1825-1832) Nikolai Kuznetsov (1895- Karl Johann Maximowicz Friedrich Wilhelm Günter 1914) (1850-1852) (1833-1834) Mihhail Tswett (1917-1918) Carl Friedrich Schmidt Wilhelm Eduard Stelling (1856-1859) (1834-1876) Theophil Bienert (1859- Carl Ludwig Gustaw 1861) Bartelsen (1876-1896) Bernhard Stelling (1862- Heinrich Siesmayer (1896- 1863) 1897) Leopold Friedrich Gruner Ants Murjan (1897-1898) (1864-1865) Michail Fedossejev (1898- Edmund August Friedrich 1900) Russow (1865-1873) Ants Murjan (1900-1903) Constantin Georg Alexander Waclaw Zaikowski (1903- Winkler (1874-1879) 1905) Johann Christoph Klinge Victor Jäger (1905-1906) (1879-1895) Arthur Michlis (1906-1908) Nikolai Busch (1895-1902) Jan Muszyński (1908-1914) Boleslav Hryniewiecki Jaan Ranna (1914-1918) (1902-1914) Nikolai Popov (1914-1918)

* Tabel ei sisalda lühemat aega kohusetäitjaina ametipostil töötanuid. * The table does not include short-term substitutes in these positions.

Botaanikaaia õpetatud aednike seast tuntumaks on saanud Viinist saabunud Johann Anton Weinmann (1782-1858), kes ülikoolis töötas aastail 1805-1813. Peale prof Germanni surma oli ta aastail 1809-1811 botaanikaaia tegelik juhataja ja üliõpilastele loengute lugeja. Tema aega kuulus botaanikaaia rajamine ning komplekteerimine uues kohas. Veelgi enam, just Weinmann koostas uue botaanikaaia rajamise detailsema kava. Vaatama suurele töökoormusele suutis ta 1810. aastal avaldada botaanikaaia taimede põhjaliku nimestiku. Weinmann

65 andus täielikult botaanikaaia kujundamisele, isegi tagasihoidlik töötasu ei pidurdanud tema indu. Esialgne 200 rublane aastapalk suurenes küll 1811. aastast 35 rublani kuus, millele lisandus tasuta korter, küte ja valgustus, kuid seegi ei korvanud tehtud tööd ja omapoolseid kulutusi. Olukord muutus väljakannatamatuks, kui botaanikaprofessoriks ja botaanikaaia direktoriks sai 1811. aastal noor, aktiivne ja andekas Carl Christian Friedrich von Ledebour, kes ei suutnud aga enda kõrval näha võrdvõimelist florist-süstemaatikut. Olles sunnitud intrigeerimise tõttu Tartust lahkuma, töötas Weinmann edasi Gatšina ja Pavlovski lossiaedade instruktorina. Ta koostas mitmed floristilised uurimused ja nimestikud, teda peetakse esimeseks mükoloogiaspetsialistiks Venemaal. Teaduslike teenete eest valiti kunagine ülikooli õpetatud aednik 1831. aastal Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks (EAA, f 402, n 3, s 287; Salupere 1997; Trass 1982). Prof Ledebouri ajal tegutses botaanikaaias arvukalt õpetatud aednikke ja nende kohusetäitjaid, kes ei suutnud aga end siia pikemaks ajaks kinnistada. Täites tavapäraseid jooksvaid ülesandeid, ei jätnud nad botaanikaaia arengusse midagi olulist. 1813. aasta suvest kuni järgmise aasta kevadeni oli õpetatud aedniku kohal Berliinist pärinev “kunstkärner” Albert Siegmund Nautsch. Peale direktori poolt vabastamist töötas sellel kohal vaevalt kuu keegi Wagner (EAA, f 402, n 1, s 1201). Sellegi karmi käega vabastatud aedniku järglaseks sai Wörlitzist pärinev Carl Neumark, kes astus 1816. aasta kevadel aga ise tagasi (EAA, f 402, n 3, 2 1210). Vahepeal vakantsel ametikohal töötas aastail 1818–1820 Berliinist pärinev Ludwig Riedel. Viimane pidi aga Tartust lahkuma koguni kohtuprotsessiga, sest botaanikaaia direktor süüdistas teda taimede kuritahtlikkus hukkumises, töökohalt eemaleolekus ja muude asjadega tegelemises, lohakuses, puudulikes teadmistes jne (EAA, f 402, n 3. s 1449). 1825. aasta aprillis ülikooli valitsusele saadetud kirjas kurtis prof Ledebour suurtest raskustest sobiva õpetatud aedniku leidmisel, mistõttu ta oli sunnitud juba mitu aastat töötama ilma abiliseta, kasutades selle asemel aedniku abilisi ja õpilasi. Sama aasta 1. juulist alustas aedniku õpilasena tööd Riiast pärinev ja varem seemneäris töötanud Heinrich Wilhelm Gebhardt. Sooritanud oktoobris prof Ledebouri juures “botaanik-aedniku” katsed, tegutses ta edaspidi juba õpetatud aednikuna. Tundub, et see noormees leidis direktori heakskiidu, kuid halvenev tervis ei võimaldanud tal täielikult tööle pühenduda. Seetõttu tuli direktoril kasutada edaspidigi ajutisi kohatäitjaid, näiteks 1830. aastal prof Ledebouri hinnanguil kuulsa ungari “botaanik-aedniku” Anton Rocheli poega. H. W. Gebhardt suri 5. mail 1832 (EAA, f 402, n 3, s 401). Olgu märgitud, et M.

Willkomm (1873) pidas Ledebouri alluvuses töötanud arvukaist aednikest esile tõstmist väärivaks vaid Gebhardtit. Ka järgmise õpetatud aedniku, Göttingenist pärineva Friedrich Wilhelm Günteri teenistusaeg jäi lühiajaliseks. Asunud tööle 1833. aasta septembris, vabastati ta teenistuslikel põhjustel 1834. aasta mais (EAA, f 402, n 3, s 556). Uueks õpetatud aednikuks sai 1828. aastal aedniku õpilasena tegutsemist alustanud ja õpetatud aedniku abina töötanud Wilhelm Eduard Stelling, 26. novembril 1813 Valmiera maakonnas sündinud möldri poeg. Alustanud 19. mail 1834 tööd õpetatud aedniku kohusetäitjana, sai ta täisõiguslikuks töötajaks 1836. aasta kevadel. Omamata küll piisavat üldharidust, tõsteti tema puhul esile just õpetatud aedniku nõuetele vastavaid erialaseid teadmisi ja tööoskusi. 1837. aastal komandeeris ülikool ta kolmeks nädalaks end täiendama Peterburi botaanikaaeda. 1855. aastal kaaluti koguni tema suunamist Karlsruhe Kunstide Akadeemiasse sooritama “akadeemilise kunstkärneri” eksameid. Eelnev praktiline väljaõpe oli kavas korraldada Riia tuntud aedniku ja dendroloogi Johann Hermann Zigra juures. Kuigi see kava ei teostunud, oldi õpetatud aedniku tegevusega vägagi rahul. Nii avaldas Tartu õpperingkonna kuraator 1851.aastal talle tänu botaanikaaias saavutatud eeskujuliku korra eest. Mitmel korral avaldati talle tänu rektori poolt, korduvalt premeeriti teda mitmesajarublaste rahasummadega. Olles ilmselt seotud ka linna haljastusega, omistati talle 1858. aastal koguni Tartu aukodaniku nimetus. Juba eaka ja tervisega kimpu jäänud mehena lahkus ta 1876. aasta septembris ülikooli teenistusest (EAA, f 402, n 3, s1941). Võiks veel lisada, et tema 1. detsembri 1840 sündinud esikpoeg Bernahard Stelling oli peale mõnekuulist töötamist ülikooli botaanikaaias aastail 1862–1863 koguni botaanikaaia direktori abi, tegeledes siin peamiselt küll majanduse juhtimisega (EAA, f. 402, n 3, s 1940). Järgmiseks õpetatud aednikuks oli üle hulga aja taas erialaspetsialist, 17. detsembril 1851 Tartus sündinud Luunja mõisa aedniku poeg Carl Bertelsen. 1869 lõpetas ta Tartu Gümnaasiumi tertia, mille järgi asus õppima Potsdami läheduses asuvasse Sanssouci kuninglikku aianduskooli, lõpetades selle 1872 aastal õpetatud aedniku kutsega. Edasi töötas ta Raadi mõisa “kunstkärnerina” ja asus 1. oktoobril 1876 ülikooli botaanikaaeda õpetatud aednikuks. Sellel ametikohal töötas ta 1. septembrini 1896, mil ta siirdus Peterburi botaanikaaeda vanem-, hiljem õpetatud aednikuks (EAA, f 402, n 3, s 59). Edasi töötas lühemat aega (1896-1897) botaanikaaia õpetatud aednikuna Peterburis sündinud Heinrich Siesmayer. Olnud Tauria lossi aias aednikuõpilane, töötas ta hiljem mitmetes Saksa-, Inglis- ja Prantsusmaa linnade ja teaduslikes botaanikaaedades. Enne Tartusse tulekut oli ta saanud Peterburi Botaanikaaia ülemaednikuks. Lühiajalisele Tartu perioodile vaatamata tõstis prof Nikolai

Kuznetsov esile tema erialaseid teadmisi ja andekust pargiarhitektuuri alal, tänu millele olevat ülikooli botaanikaaed lühikese ajaga saanud uue välisilme (EAA, f 402, n 3, s 673). 1. aprillist 1897 alustas oma tööd ülikooli õpetatud aedniku kohusetäitjana Ants Murjan. Töötanud oli ta varem Tauria lossi, 1896. aasta novembrist Tartu Ülikooli botaanikaaia nooremaednikuna. Omamata küll sügavat erialast ettevalmistust, näitas ta häid teadmisi. Prof Kuznetsov tõstis eriti esile tema tööd troopiliste taimedega, samuti direktori abi Nikolai Buschi juhendamisel koostatud heal tasemel botaanikaaia seemnete kataloogi. 15. aprillil 1898 astus ta omal soovil tagasi, kuna ülikool oli leidnud õpetatud aedniku kohale eriteadlase. Töötanud kaks ja pool aastat taas Tauria lossi aias kutsuti A. Murjan senise õpetatud aedniku lahkumisel Tartusse tagasi. Mitte vähetähtis selle otsuse langetamisel oli asjaolu, et ülikool ei suutnud pakkuda erialaspetsialistile vastuvõetavat töötasu. A. Murjani teine tööperiood ülikoolis algas 15. oktoobril 1900 ja lõppes 1. aprillil 1903 (EAA, f 402, n 3, s 1178). Vahepealsel ajal (1898-1900) töötas ülikooli õpetatud aednikuna 7. novembril 1866 Peterburis sõjaväelase perekonnas sündinud Michail Fedossejew. Viimane oli kuulanud loodusteaduslikku kursust Odessa ülikoolis ja õppinud samas linnas praktilist aiandust Nikolaevski aianduskoolis. Enne õpetatud aedniku kohale asumist oli ta juba paar kuud töötanud professor Kuznetsovi abilisena. Silma paistis Fedossejew teaduslike kogude korrastamisega, kultuuritöödega ja kaubandusliku eduga botaanikaaiast taimede müügil (EAA, f 402, n 3, s 1742). Ants Murjani lahkumisel 1903. aastal määrati uueks õpetatud aednikuks 1. aprillist 1903 Wladclaw Zaikowski. Ta oli 1890–1892 õppinud ühes Varssavi aiandis ja olnud 1892–1895 ning 1896–1899 Varssavi botaanikaaia praktikant. Peale seda täiendas ta oma praktilisi teadmisi veel Varssavi ja Görlitzi aedades ning lõpetas Kuningliku Pomoloogia Instituudi Proskaus (Pruszkow). Enne Tartusse tulekut töötas ta veel lühiajaliselt vanemaednikuna Galiitsias. Tartu botaanikaaiast lahkus ta 1905. aasta algul seoses sooviga jätkata õpinguid välismaal. Kaasa antud iseloomustes rõhutati tema oskust töötada kõigi avamaa kollektsioonidega, peale selle pööranud ta suurt tähelepanu botaanikaaia ärilise külje arengule (EAA, f 402, n 3, s 630). 15. jaanuarist 1905 kuni 1. oktoobrini 1906 töötas õpetatud aednikuna Saksamaa alam Wictor Jäger (EAA, f 402, n 3, s 617). Tema järglane Arthur Michils pärines Belgiast. Peale gümnaasiumi lõpetamist töötas ta Belgia aedades meistrina, 1901–1903 oli ta orhideedeosakonna juhataja Berliini botaanikaaias. 1903 aastal siirdus ta Peterburi botaanikaaeda, kus tegeles troopiliste taimedega, juhatades siin enne ülikooli juurde siirdumist orhideede osakonda. 1908. aasta

68 lõpul lahkus aga temagi, tuues põhjuseks perekondlikud olud Belgias (EAA, f 402, n 3, s 1141). Tartu ülikooli botaanikaaia üheks suurimaks teaduslikku potentsiaali omavaks õpetatud aednikuks oli Jan Kazimir Vladimir Muszyński. Sündis ta 21. juunil 1884. aastal Podlotski kubermangus aadlikust mõisavalitseja perekonnas. Läbinud 1900. aastal Vitebski gümnaasiumi viienda klassi, katkestas ta majanduslike raskuste tõttu õpingud, kuigi ta oma hilisemas curriculum vitae´s (1916) mainib, et omandas Varssavis keskhariduse. Edasi oli ta aastail 1900– 1902 Varssavis apteekriõpilane, aastail 1902–1905 töötas apteekri abilisena, sooritades 1903. aastal Varssavi Ülikoolis apteekriabilise eksamid. Sellest ajast sai alguse ka tema suurem huvi botaanika vastu. Nii osales ta korduvalt tuntud poola botaaniku prof Ferdinand Karo korraldatud botaanilistel ekskursioonidel. 1902. aastal sai J. Muszyński Varssavi Farmaatsia Ühingu stipendiumi ravimtaimede herbaariumi koostamiseks ja perekond Solanaceae kirjeldamiseks. Juba apteekri abina töötas ta vabal ajal Varssavi botaanikaaias ja farmaatsia ühingu laboris. 1905. aasta revolutsioonisündmuste käigus vangistati J. Muszyński lühiajaliselt, järgnes Varssavist lahkumine ja töötamine põllumajanduses ja maa-apteekrina. 28. augustil 1907 arvati J. Muszyński Tartu Ülikooli farmaatsia vabakuulajaks, kus ta sooritas 1. juunil 1909 proviisori kutseeksami (diplom 11. juunil 1909). Oma hilisemas eluloos loeb ta end sellega ülikooli lõpetanuks, mis andis võimaluse teaduskraadini ja -positsioonile jõudmiseks Ülikooli saabudes oli igati ootuspärane, et botaanikahuvilisena leidis J. Muszyński kiiresti kontakti ülikooli botaanikutega, eeskätt N. Kuznetsovi ja botaanikaaia direktori abi Boleslav Hryniewieckiga. Juba 1908. aasta 19. detsembrist on ta tööl ülikooli botaanikaaia õpetatud aedniku kohusetäitjana, täieõiguslikuks õpetatud aednikuks sai ta 1. jaanuaril 1909. Uurimistöödesse kaasatuna kujunes temast produktiivne kirjamees, millele ta pani aluse siiski juba Varssavi perioodil. Töötades üheaegselt nii botaanikaaias kui farmakoloogia instituudis, sooritas ta 23. märtsil 1912 magistrieksamid. Sõja puhkedes J. Muszyński mobiliseeriti ja saadeti Petrogradi lähedale sõjaväehospidali, kus tegutses apteegi juhataja abina ja sõjaväevelskrite kooli õpetajana. 1915. aastal suunati ta Suhhumi organiseerima ravimtaimede korjamist. J. Muszyński mobiliseerimine tõi aga ülikoolile kaasa sekeldusi. Kuna ta ei esitanud vormikohast lahkumisavaldust, siis ei saadud teda kui mobiliseeritut teenistusest vabastada. Sellega jäi aga õpetatud aedniku kohuseid täitma hakanud Jaan Ranna õiguslikult ebamäärasesse seisu. 1915. sai viimasest küll ametlikult õpetatud aednik, kuid samas jäeti ka J. Muszyński ülikooli koosseisu. Olukord lahenes alles siis, kui J. Muszyński pöördus 7. juunil 1916

ülikooli poole kirjaliku palvega vabastada ta peaaedniku kohustustest, mis talle oli jäänud seoses sõjaväkke kutsumisega. Sõjaväelaatsaretis töötades esitas ta 1915. aastal meditsiini-teaduskonnale magistritöö “Abieus precatorius и хекверитиподобныя семена с анатомической характеристикой семейства Leguminosae“ käsikirja. Selle läbivaatamiseks moodustatud komisjonis (kuhu kuulus ka botaanikaaia direktori abi, sel ajal tegelikult botaanikaaja juhataja, eradotsent Nikolai Popov) tekitas käsikiri lahkarvamusi, kuid lõpuks anti siiski luba selle publitseerimiseks ülikooli toimetistes. Väitekirja kaitsmise järgi 19. märtsil 1917 omistati J. Muszyńskile farmaatsiamagistri kraad (diplom 02. 08. 1917). Ilmselt jäi kaitsmisel osalemine J. Muszyńskile üheks viimaseks Tartus viibimiseks. Hiljem sai temast Vilniuse Ülikooli professor ja farmaatsia osakonna juhataja. Pensionile siirdumise eel pöördus ta veel 7. septembril 1932 Tartu Ülikooli tolleaegse botaanikaaia direktori prof Theodor Lippmaa poole palvega saata ärakirjad dokumentidest, mis kinnitaks tema teenistust ülikoolis (EAA, f 402, n 1, s 18380; s 13381; n 3, s 1179). Käsitletava perioodi viimane õpetatud aednik Jaan Ranna sündis 4. septembril (ukj 16. sept.) 1881 Otepääl. Õppinud peale kihelkonnakooli lõpetamist mitmetes aedades ja aiandeis ning töötanud aednikuna, sai tast 25. veebruaril 1908 ülikooli õpetatud aedniku abiline, 1. septembril 1914 õpetatud aedniku kohusetäitja, 28. mail 1915 ka ametlikult õpetatud aednik. Saksa okupatsioonivõimud vabastasid ta ülikooli teenistusest 1. juunil 1918. Töötanud lühemat aega ka iseseisvusaegse ülikooli botaanikaaias, lahkus ta siit 1923. aastal ja suri 29. juunil 1936 (EAA, f 2100, n 2, s 2243; Meikar, Sander 2000).

ÕPETATUD AEDNIKUD TEADLASENA

Tartu Ülikooli botaanikaaia õpetatud aednikest näitas end esimesena ka võimeka teadlasena Johann Anton Weinmann, kuigi otseselt Eestit puudutavana saab siin nimetada tema 1810. aastal avaldatud ülikooli botaanikaaia põhjalikku kirjeldust ühes seal kasvavate taimede nimekirjaga. Selles esitati 4360 liiki soontaimi, neist 509 olid Tartu ümbruses kasvavad liigid (Weinmann 1810). Temale laiemat kuulsust toonud tööd ilmusid aga juba Venemaal, kus tast kujunes väljapaistev florist-süstemaatik. Ta on avaldanud töö Peterburi ümbruse floorast, on koostanud Venemaa lehtsammalde ja seente nimestiku jne. Kuigi Weinmanni kontaktid Eestiga katkesid, mainib ta ometi hilisemas töös taimede leiukohti Narva ümbruses (Kukk 1999).

Järgneva saja aasta jooksul ei jätnud ülikooli õpetatud aednikud praktiliselt midagi Eesti floristika uurimise ajalukku. Selleks puudus neil vajalik ettevalmistus ja loomulikult ei vajanud tööülesannete täitmine teadustöö kogemusi. Samas võisid ülikooli botaanikaaia õpetatud aednikud saada tuntuiks ja austatud linnakodanikeks, eriti kui nad kinnitusid pikemaks ajaks oma ametikohale ning suutsid osutada teeneid Tartu linnale (nt aastail 1828-1876 botaanikaaiaga seotud olnud W. E. Stelling). Samas on aga ilmne, et enam asjatundjaid kasutati botaanikaaia Index seminum´ide koostamisel, vähemalt 19. sajandi lõpul (nt Ants Murjan). Tartu Ülikooli botaanikaaia õpetatud aednikest leiab hilisemates floristika uurimise ajaloo käsitlustes esile toomist vaid J. A. Weinmann. Esimese maailmasõja eel mainitakse ka J. Muszyńskit. Ometi pärineb tema sulest veel vähemalt üks Eesti floorat käsitlev töö, Tartu ümbruse botaaniline lühikirjeldus ja ka botaanikaaia ülevaade (Мушинский 1911a,b; Kukk 1999). Tartut puudutavana võiks siia lisada veel botaanikaaias oopiumi saamiseks tehtud tööde tulemuste tutvustamisi ajakirjas “Apotheker Zeitung” ja Tbilisi botaanikaaia väljaandes. J. Muszyński tegelik teaduslik pärand on tunduvalt suurem. Juba Poola perioodil avaldas ta poolakeelse käsiraamatu taimede korjamisest herbaariumi tarvis ja herbaariumi koostamisest, lisaks veel artikleid poolakeelseis loodus- ja farmaatsiaajakirjades. Kandidaadikraadi omamise ajaks võis ta nimetada 30 poolakeelset artiklit, siia lisandusid 3 tööd saksa ja 19 tööd vene farmaatsiaajakirjades. Tema olulisemad floristilised tööd ilmusid Tartu Ülikooli botaanikaaia ajakirjas, millele lisandus töid ka vene väljaandeis. J. Muszyński taimeanatoomilisi uuringuid kohtab eraldi välja tooduna ka prof Kuznetsovi uurimustes. Selle aja ülikooli botaanikuile iseloomulikuna oli ka J. Muszyńskile Eesti floora uurimine teisejärguline, tema uurimisobjektiks kujunes eeskätt prof Kuznetsovi õhutusel Kaukaasia ja Musta mere ümbrus, kus ta pealegi sõja aastail ravimtaimi kogus (EAA, f 402, n 1, s 18381; n 3, s 1179). Kui arvestada, et ülikooli botaanikaaias on 19. sajandi algusest peale töötanud eestlastest õpetatud aednike abilisi ja hiljem ka õpetatud aednikke, siis peaks sel olema ka vahetu mõju rahvusliku praktilise aianduse ja aiandusteaduse arengule. Ometi on Eesti aianduse biograafilises leksikonis nimetatud vaid paari (Ants Kingo, Jaan Port) ülikooli õpetatud aednikku, kelle tegevusaeg langes pealegi Eesti Vabariigi perioodi (Tammoja 1998: 56, 104). Ka Eesti aianduse ja aiandusliku hariduse arenguloolises ülevaates ei leia ülikooli botaanikaaed ja siin töötanud (v.a J. Port) ära märkimist (Kuum 1991). On siiski ilmne, et ülikooli botaanikaaia ja Eestis aianduse arengu vaheliste seoste kindlakstegemine vajaks veel selgitamist.

KIRJANDUS

Kukk, T. 1999. Eesti taimestik. Tartu-Tallinn. Kuum, J. 1991. Aianduse ja mesinduse kutsehariduse arengust Eestis (1940. aastani). Tallinn. Meikar, T., Sander, H. 2000. Tartu Ülikooli Botaanikaaia õpetatud aednikud (1919–1944). – Dendroloogia uurimused Eestis II. Tallinn, 197–218. Piirimäe, H. 1982. Ülikool 1632–1798. – Tartu ülikooli ajalugu I. 1632–1798. Valgus, Tallinn, 8–178. Raid, N. 1990. Tartu ajaloolised haljasalad. – Tartu ja kultuur. Tallinn, 42–58. Salupere, M. 1997. Tartu kahest botaanikaaiast. Esimesed ülikooli botaanikaaia rajajad. – Postimees, 6. sept. Statuten der Kaiserlichen Uiversität zu Dorpat… 1802. Dorpat. Tammoja, N. (koost.). 1998. Eesti aianduse biograafiline leksikon. Tallinn. Trass, H. (toim.). 1963. Tartu Riikliku Ülikooli botaanikaaed. Tallinn. Trass, H. 1982. Botaanika. – Tartu ülikooli ajalugu II. 1798–1918. Valgus, Tallinn, 185-190; 345–348. Weinmann, J. A. 1810. Der botanische Garten der Kaiserlichen Universität zu Dorpat im Jahre 1810. Dorpat. Willkomm, M. 1873. Der botanische Garten der Kaiserlichen Universität Dorpat. Dorpat. Левицкий Ф. В. 1902. Биографический словарь профессоров и преподавателей Императорскаго Юрьевскаго, бывшаго Дерптскаго, Университета за сто лет его существования (1802–1902). Том I, Юрьев. Мушинский Я. Я. 1911a. Путеводитель по Ботаническому Саду Императорскаго Юрьевскаго университета. Юрьев. Мушинский Я. Я. 1911b. Экскурсия в окрестностях Юрьева. – Acta Horti Botanici Universitatis Imperialis Jurjevnsis, 12 (4), 336–338. Сборник постановлений по Министерству Народнаго Просвещения. 1875. Том I, Изд. 2, Санкпетербург.

LEARNED GARDENERS AT THE BOTANIC GARDEN OF THE UNIVERSITY OF TARTU (1803-1918) Summary

Toivo Meikar

The first attempts at the establishment of a botanical garden at the University of Tartu were made in the 17th century. Ultimately, the Botanical Garden was founded in 1803, a year after the reopening of the University of Tartu. The director of the botanical garden simultaneously held the post of botany professor. In 1833, the position of assistant director was created at the botanical garden. The direct leader and supervisor of the practical works at the botanical garden was a learned gardener. The latter was expected to have a good general education apart from professional knowledge and practical skills. Graduates from a Western European gardening school were in a preferred position, particularly those who had already worked at botanical gardens. In practice, only a few learned gardeners of the botanical garden of the University of Tartu were able to meet these requirements. Since the early 20th century, this post already presupposed higher education from a college or university. In the period under study, 17 occupied the post of the learned gardener of the University of Tartu for a prolonged time. Of these, J. A. Weinmann (learned gardener in 1805-1813) and J. Muszyński (1908-1914) secured a place in the history of science. Both have written a description of botanical garden. The former rose to scientific prominence in Russia and the latter in Poland. Three learned gardeners of the University were employed at an analogous post at the Botanical Garden of St. Petersburg either before or after their tenure in Tartu. Several learned gardeners of the University of Tartu had previously worked at botanical or royal palace gardens in Russia and Western Europe. The learned gardeners of the University of Tartu have left a lasting imprint in the development of gardening in Estonia, the rather that apart from the representatives of different nationalities (Germans, Russians, Poles, Belgians and others), this post was occupied by Estonians as well.

EESTI PUITTAIMEDE KOLLEKTSIOONID

Olev Abner, Jüri Elliku, Aleksei Paivel, Heldur Sander

SISSEJUHATUS

Mitmesuguseid puittaimede kollektsioone vaadeldakse geneetiliste ressursside eluskollektsioonidena, kus toimub uute eksootiliste puittaimede sissetoomine ja katsetamine, kultivaride aretamine ning teaduslik uurimistöö ja hariduslik tegevus. Kodu- ja võõramaiseid puittaimede kollektsioone käsitletakse arboreetumite (ld. arbor – puu) või dendraariumitena (kr. dendron – puu). Kitsamas mõttes käsitleme arboreetumitena puittaimede kollektsioone, mis on teaduslikult läbi töötatud ning kus taimede päritolu on dokumenteeritud, laiemas mõttes aga kõiki kollektsioone, mis ei ole vahetult seotud elamu ja kõrvalhoone ümbrust hõlmava ilu- või dendroaiaga (Alanko 1995; Sander 1997b, 1998a). Arboreetum ongi puittaimede kollektsiooni üheks kõige laiemaks ilminguks, seda käsitletakse “grupikontseptsioonina” – “dendroloogiliselt paljumõõtmelise katseaiana” (Tigerstedt 2000). Arboreetumid võivad olla kujundatud vägagi erinevatel alustel ning nende loomise eesmärgid võivad juhinduda paljudest ideedest. Eesti parkide, iluaedade, botaanikaaedade, arboreetumite, dendroaedade ja dendroparkide ajalugu on läbi põimunud ning vaadeldav ühtse protsessina, mis on toiminud juba sajandeid. Alguse sai see protsess esimestest mõisaparkidest- iluaedadest (17. ja 18. sajandil eksisteerinud barokkpargid olid ju sisuliselt iluaiad), millest aegade jooksul kujunesid kollektsiooni- ehk botaanilised pargid. Neis oli rõhk asetatud juba võõramaiste puittaimede liigirikkusele. Sama tee tegi osaliselt läbi ka meie iluaiandus, mis sai alguse kloostri- ja hiljem linnakodanike aedadest – nii mõneski neist muutus ajapikku valitsevaks botaaniline suund. See suund kulmineerus 19. sajandil baltisakslastest linnakodanike aedades ja erineva suunitlusega aed-puukoolides või puukool-aedades. Oma osa oli ka sellel, et 19. sajandi lõpul ja 20. sajandil kujunenud aedlinnades muutus aed elukultuuri osaks – esteetilise naudingu, botaanilise huvi, jõudeoleku või füüsilise tegevuse tarbimisruumiks (Tammet 2000). Puittaimede võõrliikide introduktsiooni arengus ongi peaaegu kaks sajandit Eestis olulist rolli etendanud mitmesugused kollektsioonid. Need võivad olla botaanikaaedade koosseisus või eraldi. Esineb olukordi, kus kollektsiooni iseloomule ei saa üheselt läheneda. Kollektsiooni võib moodustada liigirikas iluaed, kus eesmärgiks on aia kaunidus ja kujundus. Kollektsioon, mille

eesmärgiks on puittaimetaksonite rohkus ning mis rahuldab looja kogumiskirge, võib olla rajatud elamut või mõnda muud eluhoonet ümbritsevale alale. Sel juhul hõlmab see enamasti tarastatud ala, mida võime käsitleda kollektsiooni- või dendroaiana. Viimased esinevad sageli linnades, kus ruumi on vähem. Samas võib kollektsioon hõlmata elamut ja teisi hooneid ümbritsevat ning ka kaugemale jäävat ala. Parke, kus kujunduse kõrval on rõhku pandud puittaimede liigirikkusele, võime käsitleda kollektsiooni või dendropargina. Kollektsioon võib hõlmata küllaltki erinevaid alasid, näiteks mitmete mõisa- ja taluparkide näol peahoone ümbruse aia- või pargilaadset ala ning kaugemat metsaparki. Osa kollektsioone kipub siiski olema segastiilis, võõramaised puittaimed paiknevad hooneid ümbritsevas iluaia joontega alal ning viljapuude- ja marjaaias ja piirnevas metsapargis või isegi metsas. Viimasel juhul on kaudselt täheldatav ka “metsaaiale” (Kaja 2001) iseloomulikke jooni. Viimane suund on tuntud “metsamaa-aiandusena” ning see on alguse saanud Inglismaa aiandusest (Tigerstedt 2000). Mitmed Eesti arboreetumid on rohkem kujundatud siiski dendropargina. Puittaimede kollektsioonide tekkimise alguseks saab lugeda 1803. aastat, mil hakati rajama Tartu Ülikooli (TÜ BA) botaanikaaeda, mis oma praeguses asukohas eksisteerib 1806. aastast. Enne 1918. aastat rajatud teistest kollektsioonidest on meil andmeid napilt. 19. sajandi teisest poolest on tuntud Saksa Aiandusseltsi aed Tartus (Kuum 1991), metsaülema ja aiandusentusiasti Wilhelm Kühnerti (1819-1891) botaanikaaiale iseloomulike joontega aed (Sander, Maikar 1995) ning Alexei Gustav von Knorringu (1846–1919) liigirikas iluaed Tallinnas (Tammoja 1998) ning Tallinna suvemõisate mitmed aiad. Viimastest tuntuma ja kaunim on ilmselt olnud kunagine Koschi suvemõisaaed Pirita jõekäärus (Miljukov 1971). 20. sajandi algusest on teada suure liigirikkusega Eestimaa Aiatööseltsi aed (nüüdne Hirvepark) Tallinnast (Kenkmaa, Vilbaste 1965; Sander 1999a). Eraviisilise botaanikaaiana on mainitud Tallinnas Basseini (nüüdsel Lossi) tn. 9 asunud kultuurientusiasti ning Tallinna fotograafi ja pedagoogi Heinrich Tiidermanni (1863–1904) aeda (Laane 1974). H. Tiidermann on teadaolevalt ka esimene eestlane Tallinnas, kelle eesmärgiks on olnud kollektsiooni loomine. Kaugele ta oma tööga jõudis, pole täpselt teada. Ants Laikmaa kirjutab 1932. aastal selle kohta: “Sel Tiidermannil oli veel rohkem hingel. Kui ta Nõmmel, Mustamäe all endale maatüki ja maja oli soetanud, millisest maatükist ilus väike vulisev oja läbi jooksis, kavatses ta sääl kodumaa floorat istutama ja harrastama hakata, et sellega, lähedal linna koolidele, alias linna noorsoole kasulik olla” (Tiik 1991: 73).

20. sajandi algul hakati rajama endist Pärnu Kommunaalameti puukool-aeda (Erik 1955) ning 1910-ndatel aastatel Georgi Karmla arboreetumit Saaremaal (Elliku, Paivel, Sander 1997). Kui talupoegade jaoks oli ülima kultuuristatuse astmeks sajandeid põld, siis hoopis uus kultuuristatuse tase iluaia-pargi näol hakkas nende arusaamadesse jõudma 18.–19. sajandil, iluaedade loomine aga sai omaseks alles 1920.–1940. aastatel. Siit sai alguse ühelt poolt puhtiluaianduslik ning teiselt poolt botaaniline suund ning nende vahepealne botaanilis-iluaianduslik suund, kus esteetiliste külgede väljatoomisel asetati rõhk ka taimede liigirikkusele. Tollest perioodist tuleks nimetada Gertrud ja August Küla ning Jaan Sassi aeda Tallinnas, Arved Gustav Kelchi puukool-aeda, Marie ja Jaan Rieti ning M. Suitsu aeda Viljandis ja mitmeid teisi (Viirok 1936; Tammoja 1998; Sander 2001a). 1936. aastal alanud kodukaunistamise hoogtöö käigus arutati uute botaanikaaedade loomise vajadust ning rajati mitu dendroparki. On märgitud, et näiteks Viljandi Maakomitee nõupidamisel 12.03.1937 tehti maavalitsusele ettepanek rajada Viljandisse botaanikaaed (Nerman 1999). Allpool võtamegi esmakordselt kokku meie kollektsioonide liigirikkuse ning analüüsime nende muidki külgi. Käsitleme nii botaanikaaedade koosseisus kui ka eraldiolevaid arboreetumeid, dendroaedu ja liigirikkaid iluaedu, mis kõik on rajatud enne 1990. aastat.

KOLLEKTSIOONIDE UURIMINE JA UURIMISTULEMUSTE PUBLITSEERIMINE

Puittaimede kollektsioonide esmauurijaks Eestis saab pidada Eduard Viirokit (1903–1937), kes alustas juba üliõpilaspõlves 1926. aastal liigirikaste dendroaedade ja parkide uurimist. Esimene dendroaed, mille E. Viirok inventeeris 1926. aastal, oli Julius Goertzi aed Valgas, järgnesid 1930. aastatel inventeeritud Kose (Kosch) suvemõisa aed Tallinnas ning Arved Gustav Kelchi, Marie ja Jaan Rieti ning M. Suitsu aed Viljandis (Viirok 1936; Sander 1993a, 1998b, 2000a,b 2001a). E. Viirok oli siis ka esimene, kes seadis oma eesmärgiks põhjaliku ülevaate tegemise võõramaisest dendrofloorast meie kollektsioonides ja parkides. Akadeemilise töökoha puudus, haigus ning varajane surm ei lasknud tal oma unistust täide viia. Järgnevalt hakkas 1950. aastate algul puittaimede kollektsioonidele tähelepanu pöörama tollane metsandusteaduskonna üliõpilane Aleksei Paivel, kes oma õpingutes pühendus dendroloogiale. Oma diplomi ja järgneva kandidaaditöö koostamise käigus külastas ta Eesti parkide jm. objektide seas ka

76 kümneid kollektsioone. Töö jätkus alates 1961. aastast Tallinna Botaanikaaias (TBA) ning kogu perioodil (1952–1973) kogutud ulatuslik materjal on see, millele saab tugineda ülevaade kollektsioonide tollasest liigilisest koosseisust. A. Paiveli poolt alustati ka kollektsioone käsitlevate materjalide publitseerimist. Eriti südamelähedaseks sai talle M. Ranna kollektsioon Saaremaal, millest on kõige rohkem kirjutatud (Paivel 1955, 1956, 1959, 1960, 1965, 1969, 1977, 1991; Sander 1999b,c jt.). 1983. aastal alustasid Eesti dendrofloora uut inventeerimist TBA dendroloogid Jüri Elliku ja Urmas Roht. Töö lõpetati põhiliselt 1989. aastal, kuid dendrofloora uuringuid on J. Elliku jätkanud ka hiljem ning tänu just temale ongi meil tänapäeval ülevaade peaaegu kõigist suurematest kollektsioonidest. 1987. aastal alustas J. Elliku koos A. Paiveliga dendrofloora koondandmete publitseerimist ning 1991. aastaks olid need ilmunud nelja maakonna kohta, hõlmates ka mitut kollektsiooni. Uus etapp kollektsioonide seniste uurimistulemuste publitseerimisel algas 1994. aastal, mil H. Sanderi eestvõttel hakati tollal TBA andmebaasi (algataja Agu Eensaar TBA-st) eeskujul koostavasse Eesti dendrofloora andmebaasi sisestama kõiki laekunud andmeid. Tööde eesmärgiks oli esmakordselt üle- eestilise puittaimede andmebaasi ja monograafilise ülevaate koostamine. Ühtlasi tekkis võimalus rikkaliku andmestiku alusel hakata arendama tol momendil asutuses olematut dendroloogilist teadustööd. Sellega oleks antud panus järeltuleva põlvkonna teadusesse ning aidatud kaasa asutuse maine, vaimsuse ja teadustegevuseks vajaliku mentaliteedi ülalhoidmisele. Kahtlemata oleks see tulevikku suunatud ettevõtmine pidanud kuuluma TBA prioriteetide hulka. Saaremaa ning Lääne- ja Ida-Virumaa keskkonnaametilt saadi nendeks töödeks samuti rahalist toetust. Kujunenud kollektiivi – Merle Vilepill (andmete sisestaja) ning Jüri Elliku ja hiljem lisandunud Aleksei Paivel – tegusa koostöö tulemusel suudeti lühikese ajaga saavutada silmapaistvat edu. Koheselt algas ka tulemuste publitseerimine. Mõlemat Virumaad hõlmavate käsikirjaliste uurimuste alusel valmisid esialgu Virumaa kollektsioonide ja parkide dendrofloora ülevaated (Elliku, Sander 1995, 1996a) ning vastav nimestik iseseisva trükisena (Elliku, Sander 1996b). Entusiasmi ja suurte lootustega alanud töö katkes pärast 1996. aasta 1. veebruari kui H. Sander asutusest koondati. Andmete sisestamine jätkus hiljem, mil H. Sander sai Keskkonnaministeeriumilt toetust looduskaitsealuste parkide uurimiseks ning ta sai projektijuhina tagasi tööle TBA-sse. 1996. aastal alustati ka juba viiendat korda Eesti parkide ja kollektsioonide uurimist (Sander 1998b, 2000b). Kollektsioonide vallas oli üheks esimeseks Harry Karise Harjumaal asuva arboreetumi inventeerimine ja ülevaate publitseerimine (Elliku, Sander 1996c).

1997. aastal hakkas ilmuma aperioodiline sari Eesti dendrofloora uuringud (Elliku, Paivel, Sander 1997; Sander 1997a), mille eesmärgiks on olnud publitseerida olulisemate puittaimede kollektsioonide ning parkide ülevaated koos puittaimede algandmete avaldamisega nimestike näol. Kahe esimese väljaande avaldamise kulud tasus Keskkonnaministeerium ning neis publitseeriti Saaremaa 6 kollektsiooni ja mitme pargi uurimise tulemused, milles kajastusid kõik pärast 1950. aastat tehtud inventeerimiste andmed. Tol perioodil lülitus töösse ka kolmas TBA dendroloog Olev Abner (Elliku, Paivel, Sander 1996; Elliku, Abner, Sander 1997a,b; Elliku, Sander 1997a,b). 1998. aastal pidi H. Sander TBA-st lahkuma, sest koosseisuliseks töötajaks teda ei võetud, kuigi vastava palve ta 1997. aasta lõpus ametipostile asunud asutuse uuele direktorile Jüri Otile esitas. Siin ei aidanud isegi see, et tollane Tallinna Keskkonnaameti juhataja Aap Mumme lubas tema uut projekti finantseerida. Mitmetel põhjustel lepinguliseks töötajaks H. Sanderil juba kolmandat aastat jääda ei tasunud ning 1994. aastal alustatud dendroloogiliste andmete sisestamine ja andmebaasi loomine luhtus lõplikult. Kuigi oleks võinud minna ka teisiti. Seoses J. Oti ametisse asumisega tagati teaduskraadiga ja parkide uurimisega kunagi silma paistnud senisele direktorile Heiki Tammele prestiižikas ja võimalusterohke teise asedirektori ametikoht ning vabadus pühenduda teadustööle. Eelnevaga mängis saatus H. Tammele kandikul kätte võimaluse tõusta teadusliidriks ning jätkata alustatud tööd. Seda enam, et tol momendil oli asutuses täiskohaga tööl kolm dendroloogi, neist kaks noored mehed. Ja toetanud oleks kahtlemata ka osalise töökoormusega vanema põlve dendroloog ning ametikohal jätkav arvutispetsialistist esimene asedirektor. Seega olid TBA-s olemas sel ajal parimad eeldused dendroloogilise teadustöö arenguks. Puittaimede kollektsioonide uurimine ja tulemuste publitseerimine (põhiliselt EPMÜ Metsandusliku uurimisinstituudi finantseerimisel) on jätkunud tänapäevani välja. Järva-, Lääne- ja Pärnumaa keskkonnaametite finantseerimisel jätkus uurimistöö ning valmisid ülevaated ka nende maakondade kollektsioonidest (Elliku, Paivel, Sander 1999a; Elliku, Sander 1998a,b 1999a,b,c; Sander 1999d; 2000c,d). Oluline on see, et kollektsioone hakati nüüd ka iseseisva uurimisobjektina esile tooma (Sander 1997b, 1998a, 2000b, 2001a,b; Laas 1998), kusjuures puittaimede kõrval analüüsiti kollektsioonide ajalugu, tutvustati nende rajajaid, käsitleti puittaimede päritolu jm. küsimusi. Suuremaks tööks kujunes 25 eraalgatusel loodud kollektsiooni ülevaade (Elliku, Sander 1999d), mis ilmus 1999. aastal soliidses väljaandes “Kodu kestab, kodu kasvab” (1999, koost. Meeli Müüripeal).

Koostati ka kollektsioone iseloomustavad ülevaated interneti tarbeks, nendega saab tutvuda aadressidel (http://www.kullamaa.edu.ee/aedtaim.htm; http://www.zbi.ee/~heldur/arbo1.htm). Mõningaid kollektsioone vaatleb ka senini ulatuslikem taimede introduktsiooni käsitlev ülevaade, mis koostati TBA kollektiivi poolt (Abner 1998). Eesti puittaimede kollektsioonide tutvustamisel ning uurimisel on kaasa löönud ka meie põhjanaabrid soomlased (Väinölä, Raisio, Alanko 1997a,b; Väre, Ryttäri, Tuulik 2000). Tänuväärset tööd puittaimede kollektsioonide uurimisel on tehtud EPMÜ metsandusteaduskonna õppejõudude Endel ja Eino-Endel Laasi eestvõttel, üliõpilasi on suunatud kollektsioonide uurimisele ja koostatud on mitmed käsikirjalised ülevaated diplomitöödena (Reisner, Reisner 2000; Põlma 1981; Lember, Sepp 1988; Belials, Pärnat 1991). Kollektsioone käsitlev kirjandus on üsna laiahaardeline, selle võib jaotada kolmeks: 1) professionaalsete teadlaste sulest ilmunud tööd; 2) asjaarmastajate poolt avaldatu, avaldajaiks arboreetumite rajajad ja hooldajad või muud isikud; 3) ajakirjanike poolt avaldatu. Omaette uurimused käsitlevad TÜ BA, TBA, Järvselja ja Luua kollektsioone. Nende kollektsioonide uuritus ja uurimistulemuste publitseerimine on üsna laiaulatuslik ja nõuab eraldi käsitlemist. Eelkõige on siin oma osa andnud nende kollektsioonide rajajad ja kuraatorid – Jaan Tänavots, Aleksei Paivel, Andres Mathiesen, Heino Kasesalu, Endel Laas, Alfred Ilves ja mitmed teised. Huviline leiab vastava materjali T. Kuke (1999), A. Kasesalu ja T. Meikari (1998) jt. töödest. Luuat käsitlev kirjandus on osaliselt ära toodud käesolevas kogumikus (vt. Ene Ilvese artiklit). Võib märkida, et erakollektsioonide puhul on suurem osatähtsus neid tutvustavatel üldise taustaga artiklitel, mille autoriteks on mitmed huvilised ja ajakirjanikud. Enam on neid ilmunud kohalikes ajalehtedes ja iluaianduslikes väljaannetes, märksa vähem üleriigilistes ajalehtedes. Kõige rohkem on tähelepanu leidnud M. Ranna arboreetum Saaremaal ja J. Rõugu arboreetum Järvamaal. Asjaolu, et kollektsioonidele ja nende rajajaile on enam kui 40 aasta jooksul osutatud sellist tähelepanu, näitab vastava huvi püsimist.

KOLLEKTSIOONIDE LEVIK JA VANUS

Toodud 62 kollektsioonist 19 paikneb 6 linnas ja 43 – 13 maakonnas. Linnadest on neid kõige enam Tallinnas – 11, järgnevad Tartu 3, Pärnu 2 ning Kunda,

Põltsamaa ja Sindi ühe kollektsiooniga. Maakondadest on kõige rohkem kollektsioone Pärnumaal – 8, järgnevad Saaremaa 7, Läänemaa ja Lääne- Virumaa 6, Harjumaa 4, Raplamaa 3, Järvamaa ja Valgamaa 2 ning Hiiumaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Tartumaa ja Võrumaa ühe kollektsiooniga. Vanuse järgi võime vaadeldavad puittaimede kollektsioonid jaotada järgmiselt: 1) rajatud enne 1918. aastat, 2) rajatud aastail 1918-1940 ja 3) rajatud aastail 1950-1990. Enamiku käesolevas töös käsitletavate kollektsioonide vanus on alla 100 aasta, erandiks on ainult TÜ Botaanikaaia puittaimede kollektsioon. Enne 1918. aastat on veel rajatud endine Pärnu Linna Kommunaalameti puukool-aed ja G. Karmla arboreetum Saaremaal. Need kolm ongi siis teadaolevalt vanimad, mis samas asupaigas on siiani eksisteerinud. Ajavahemikul 1918-1940 on alustatud siintoodud 11 kollektsiooni – Järvselja, Raadi, Tihemetsa, Põltsamaa Keskkooli, Sillaotsa talumuuseumi (A. Parnabasi), J. Alase, M. Ranna, J. Sassi, Pirgu arenduskeskuse Villevere (J. Rõugu), J. Kääri kollektsiooni ning Taebla kooliaia rajamist. Ülejäänud 48 kollektsiooni rajamine on toimunud pärast 1950. aastat, põhiliselt ajavahemikul 1960–1990. Ainsaks erandiks on 1953. aastal alustatud Luua kollektsioon (Ilves 1982a,b). Kuigi me käsitleme siin enne 1990. aastat raiatud kollektsioone, võib märkida, et nende loomine jätkub ka tänapäeval. Viimastest ettevõtmistest on teada Erik Sandströmi poolt Pärispea poolsaarele rajatud dendropark ligi 600 isendiga. On märgitud, et siin esineb 45 okas- ja 20 lehtpuuliiki (Kändler 2001).

KOLLEKTSIOONIDE RAJAJAD

Puittaimede kollektsioonide rajamisel on suurt osa etendanud paljud erineva hariduse ja huvidega isikud. Tegemist on nn. ühe- või kahemehe kollektsioonidega, kus idee autoriks, initsiaatoriks ja põhirajajaks on olnud üks või kaks isikut. Mitmesugustele asutustele kuuluvate kollektsioonide rajamisel on olulist rolli mänginud järgmised isikud: Andres Mathiesen (1890–1955) Järvselja, Raadi ja Kuusnõmme kollektsiooni rajamisel, Endel Laas ja Heino Kasesalu (hilisemal ajal) Järvselja kollektsioonide rajamisel, Aleksei Paivel ja Jüri Elliku Tallinna Botaanikaaia (TBA) ning A. Paivel TBA Audaku katsepunkti arboreetumi (Saaremaa) rajamisel, Alfred Ilves (1912–1995) Luua (Jõgevamaa), Endel Laas Tähtvere (Tartu), Ülo Erik Söe (Jõgevamaa), Tiit Rajaste Rae (Pärnumaa) ja Sindi, Raimond Erik Prentsel (1927–1994) Audru kiriku (Pärnumaa) arboreetumi ja Alfred Kannel (1916-1986) Harku-Järve (Harjumaa) kollektsiooni rajamisel. Ülalmainitud kollektsioonide puhul on

80 oluline, et need ei ole rajatud amatööride, vaid elukutseliste metsameeste- dendroloogide poolt ja mitte oma isiklike vahendite eest. Ühemehe arboreetumid on ka koolide juurde rajatud kollektsioonid. Tuntumad on Arnold-Voldemar Aadusoo (1908–1994) Pataste kooli ja oma isikliku puittaimede kollektsiooni loojana, Paul Pedoste Põltsamaa, Gustav Tarre Pärsti, Riho Võhandu Kullamaa ja Lembitu Varblane Taebla kooliaia rajajatena ning mitmed teised. Loomulikult on ainuisikuliselt rajatud kõik erakollektsioonid. Eks sellised ideed teostuvad ja suured tööd toimuvad ikka ühe või kahe isiku elutööna. Need isikud on ära toodud tabelites 1–4. Üllataval kombel on 39 erakollektsiooni loojaist ainult kolm naised – Saima Kimmer, Laine Lepp ja Made Põlluaas Tallinnast. Erakollektsioonide rajajate hulgas on olnud alg-, kesk- ja kõrgema haridusega isikuid. Agronoomilist ja metsanduslikku haridust saanute kõrval on olnud ka mitmete muude erialade esindajaid ning erinevatel ametikohtadel (aednikena, kirjanikena, kooliõpetajatena, maaparandustöölistena, teadlastena jne.) töötanud isikuid (Elliku, Sander 1999). Esile tuleb neist tõsta Arnold Hannustit, kelle vastavad huvid kujunesid välja varases nooruses, ta alustas kollektsiooni rajamist juba 14-aastasena (Elliku, Sander 2001). Kollektsioonide rajajate hulgas on ka meie aianduse järjepidevuse hoidjaid, nii näiteks töötas Lembitu Tarangu emapoolne vanaisa Villem Kulli (1863-1934) Koluvere mõisas aednikuna (Elliku, Sander 2000a). Mitmed kollektsioonide rajajad tegutsevad aktiivselt puukoolinduse alal, siin võiks neist nimetada A. Hannustit, H. Kivisaart, M. Laanet ja P. Viikholmi. M. Laane on tuntud ka paljude dendroloogiliste ja iluaianduslike artiklite autorina ning iluaianduslike raamatute koostajana (Tammoja 1998).

KOLLEKTSIOONIDE LIIGIRIKKUS

Liigirikkuse alusel võime puittaimede kollektsioonid jaotada Eesti oludes järgnevalt: 1) vähese liigirikkusega, esineb kuni 100 taksonit; 2) märkimisväärse liigirikkusega, esineb 101–200 taksonit, 3) keskmise liigirikkusega, esineb 201– 400 taksonit, 4) suure liigirikkusega, esineb 401–600 taksonit, 5) väga suure liigirikkusega, esineb 601–800 taksonit ja 6) erakordse liigirikkusega, esineb üle 800 taksoni puittaimi. Andmed on kollektsioonidest kogutud väga erinevatel aegadel, alates 1952. kuni 2001. aastani. Liigirikkuse puhul tuleb arvestada, et registreeritud ei ole enamasti meie tüüpiliste viljapuude (Malus, Prunus, Pyrus) ja marjapõõsaste (Ribes, Rubus) tarbesorte ning elulõngade (Clematis), kibuvitsadest (Rosa) rooside ning sirelite (Syringa) sorte. Samuti ei ole kollektsioone inventeerides

81 varasematel aastatel iga kord kirja pandud kõiki meil looduses esinevaid puittaimetaksoneid, samuti mitte kõiki viljapuid ja marjapõõsaid. Seega on kollektsioonide liigirikkust iseloomustavad üldarvud mõneti tinglikud. Samas ei peetud siiski otstarbekaks välja tuua üksnes introdutsente. Meie poolt registreeritud puittaimede kollektsioonidest saame ülevaate tabelitest 1–4, mis sisaldavad andmeid 62 kollektsiooni kohta. Kollektsioonid reastuvad tabelites viimaste inventeerimistulemuste alusel. Vähese liigirikkusega on 15, märkimisväärse liigirikkusega 22, keskmise liigirikkusega 17, suure liigirikkusega neli ja väga suure liigirikkusega kolm kollektsiooni ning erakordse liigirikkusega üks kollektsioon. 62 kollektsioonist 23 (37,1%) kuulub mitmesugustele institutsioonidele, kuid seejuures tuleb arvestada, et neist kaks – Pirgu arenduskeskuse Villevere (Järvamaa) ja Sillaotsa talumuuseumi (Raplamaa) arboreetum – on oma tekkelt eraarboreetumid, rajatud vastavalt Jaan Rõugu ja Aadu Parnabasi poolt. Kaks Eesti suurimat puittaimede kollektsiooni on Tallinna Botaanikaaiaias ja Tallinnas Mati Laanel, vastavalt 1244 ja 748 puittaimetaksoniga, neist 1189 ja 712 nimetust on introdutsene. Mitmesugustele institutsioonidele kuuluvatest järgnevad neile liigirikkuselt Tartu Ülikooli Botaanikaaia, Luua ja Järvselja kollektsioonid, vastavalt 635, 606 ja 477 taksoniga. Seejuures tuleb arvestada, et Järvselja all mõtleme kokkuvõtvalt kõiki neid puittaimede kasvupaiku (Lossiaed, Nuluaed, Taimeaed, Traataed, Metsaülema park ning Agali ja Rõkka arboreetum), mis paiknevad EPMÜ Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna territooriumil. Luua kollektsioone iseloomustav liigirikkus hõlmab aga sealset arboreetumi (dendroparki), nn. Vormide ja A. Ilvese aeda, kus esines vastavalt 392, 279 ja 79 taksonit puittaimi. Keskmise liigirikkusega on Audru kiriku, TBA Audaku katsepunkti, AS Tartu Puukooli ja Pirgu arenduskeskuse Villevere kollektsioon, ülejäänuis jääb taksonite arv alla 200. 39 erakollektsioonist loeme liigirikkaimateks need 20, kus taksonite arv on 161–748, sh. introdutsente ilma marjapõõsaste ja viljapuudeta 155–706 (tabel 2 ja 3). 17-s erakollektsioonis on taksonite arv üle 200 (13-s arvestamata viljapuid ja marjapõõsaid) (tabel 2), 16-s 100–200 vahemikus (tabel 3) ja 6-s alla 100 (tabel 4). Vähese liigirikkusega kollektsioonide seas tulevad oma ajaloo poolest esile Raadi ja Tihemetsa ning J. Alase ja G. Karmla arboreetumid (Elliku, Paivel, Sander 1997; Sander 2001a). Igal erakollektsioonil on oma eripära. On neid, kus osa võõrpuid paikneb eluhoone ja kõrvalhoonete ümbruses ja osa piirnevas metsas (A. Heintalu, J. Käär, viimasel juhul on võõrpuid ka viljapuuaias ), metsapargis (J. Rõuk) või

82 hoopis otse selleks eraldatud maa-alal (I. Lind). Mõni neist esineb osalt ilu- ja osalt dendroaiana (K. Merilo) või puukool-aiana (M. Laane), kuid on veel muidki variante. Eraarboreetumitest on liigirikkuselt teisel kohal Taavi Tuuliku kollektsioon Hiiumaal, kus on registreeritud 584 puittaimetaksonit (Väre, Ryttäri, Tuulik 2000). Jättes arvestamata mõned kohaliku päritoluga vormid, hariliku sireli (Syringa vulgaris) sordid ja mõningad muud taksonid, mida me üldjuhul pole käsitlenud, jääb selle kollektsiooni taksonite arvuks 567 (tabel 2), kusjuures arvestatud on siiski ka üht looduslikku liiki – harilikku jugapuud (Taxus baccata). Väärtuslikud on ka Lembitu Tarangu ja Ants Ilusa kollektsioonid, neis on registreeritud vastavalt 510 ja 501 taksonit. Kirjanduses on suuremate erakollektsioonidena käsitletud veel Tartumaal asuvat Hannes Järve arboreetumit, kus on esindatud umbes 300 taksonit (Sander, Timm 2001), Lääne-Virumaal Roelas asuvat Tõnis Nurga dendroaeda – 213 taksonit (Kurg 2000), Andi Normeti arboreetumit Põlvamaal – umbes 200 taksonit (Elliku, Sander 1999) ning Võrumaal asuvaid Malle ja Eino Peedeli ning Mare ja Kalev Muruoja kollektsioone vastavalt 205 ja üle 100 taksoniga (Malle ja Eino ….1999; Mare ja Kalev …1999). Saaremaalt Kuressaarest on veel teada Veiko Maripuu, Harjumaalt Peningilt Aksel Kurti ja Irma Tungla ning Tartumaalt Ülo Eriku kollektsioon, neis esineb puittaimi vastavalt 150, 300 ja 100 taksoni ringis (Veiko Maripuu 2001: isiklik teade; Aino Aaspõllu 2001; isiklik teade) ning Tartumaalt 1980. aastal asutatud Elle ja Enno Ahse kollektsioon ligi 350 taksoniga (Ahse 1991; Elle Ahse 2001: isiklik teade). Põlvamaal Laheda vallas Himma külas asub Andres Vaasa kollektsioon, kus esines 31.10.2001 seisuga 297 taksonit puittaimi, neist 220 taksonit okaspuid (Andres Vaasa 20001: isiklik teade). Üsna liigirikkana on tuntud ka Tartus olev Tähtvere arboreetum Emajõe lammil (Laas 1973, 1983, 1994, 1999; Nurm 1988). Arvatavasti kasvab seal üle 100 taksoni puittaimi. Eelnimetatud 11 kollektsioonist on siis ilmselt 5 märkimiväärse ja 6 keskmise liigirikkusega. Et eelnimetatud kollektsioonid on meie poolt inventeerimata siis täpsemaid andmeid nende kohta pole võimalik tuua ning meie arvestusest on need ka välja jäänud. Ka on neist mitmed rajatud pärast 1990. aastat, seega juba teistes oludes. Ka on käesolevas töös toodutest Arnold Hannusti puukool-aed Raplamaal tänapäeval oluliselt liigirikkam, selles on nüüd märgitud ligi 400 taksoni esinemist (Elliku, Sander 1999).

Võib märkida, et Eestis on aastatel 1984–1990 registreeritud (arvestades ka A. Hannusti puukool-aia uuemaid andmeid) 26 kollektsiooni, kus taksonite arv ületab 200 piiri, neist 21-s on üksnes introdutsente (viljapuid ja marjapõõsaid arvestamata) üle 200. Viimastest 7 kuulub mitmesugustele asutustele ja 14 on erakollektsioonid. Loomulikult on taksonite arv kollektsioonides ajaliselt muutuv, eks seegi peegeldu meie andmetes (tabelid 1–4). Arvestades kõiki eespool nimetatud andmeid, esineb praegu teadaolevalt Eestis vähemalt 73 kollektsiooni, millest vähese liigirikkusega on 15, märkimisväärse liigirikkusega 26, keskmise liigirikkusega 24, suure liigirikkusega neli ja väga suure liigirikkusega kolm kollektsiooni ning erakordse liigirikkusega üks kollektsioon.

TAIMMATERJALI PÄRITOLU

Kollektsioonides esindatud puittaimede päritolu on senini üsna vähe analüüsitud. Kui hästi dokumenteeritud kollektsioonides (TÜ BA-s, TBA-s ning ilmselt ka Luual ja Järvseljal) on puittaimede päritolukohad reeglina fikseeritud, siis teiste kollektsioonide puhul vastavad andmed enamasti puuduvad. Mõne erakollektsiooni kohta on siiski olemas ka täpsemaid andmeid. Kollektsioone käsitlevates töödes on puittaimede päritolu ära toodud ainult TBA kohta vastavas taimede nimestikus (Paivel 1996). Mitmete erakollektsioonide puittaimede päritolu on mainitud mitmes käsikirjalises töös (Põlma 1981; Belials, Pärnat 1991) ning publikatsioonis (Elliku, Sander 1996c; Elliku, Sander, Paivel 1997; Elliku, Sander 1999b). Esmakordselt pööratigi erakollektsioonide taimmaterjali päritolule suuremat tähelepanu J. Elliku ja H. Sanderi eelmainitud 1996. aasta kirjutises. Eestis pärast 1950. aastat levinud uued võõrliigid on kasvatatud teistest piirkondadest pärinevaist seemneist ja istikutest, mis on saadud põhiliselt TBA ja TÜ BA, Luua, Tallinna Aiandussovhoosi Harku-Järve, Suure-Jaani metsamajandi, Rakvere metsamajandi Kullenga, Kilingi-Nõmme Näidis- metsamajandi ning Metsainstituudi puukooli vahendusel (Mölder 1988). Mainituile lisanduvad veel Järvselja Õppe- ja Katsemetsametskond ning mitmed väiksemad puukoolid metsamajandite juures ja mujal. Seemnete ja istikute hankijana on tuntud Aino Aaspõllu, Jüri Elliku, Ülo Erik, Harry Karis, Heino Kasesalu, Mati Laane, Aleksei Paivel, Peeter Viikholm ja mitmed teised. Nimetatud asutuste ja isikute kaudu on võõramaised puittaimed levinud peaaegu kõigisse teistesse kollektsioonidesse, nii asutuste kui ka eraisikute omadesse.

Põhiliselt ongi taimed saadud ülalnimetatud asutuste ja eraisikute vahendusel, vähem on kollektsioonide rajajad neid väljastpoolt Eestit ise sisse toonud. K. Merilo dendroaia (Pärnu linn) puhul on teada, et läbi aegade aias esinenud 600 taksonit puittaimi on saadud 49 kohast (neist 30 Eestist), kõige rohkem Luua puukoolist – 115 (19,2%), vähem Järvseljalt – 76 (12,7%), TBA-st – 57 (9,5%) ja kunagise Metsainstituudi puukoolist Tartust – 56 taksonit. Eraldi oli veel märgitud, et Ülo Eriku käest on saadud 72 (12,0%) taksonit.Väljastpoolt Eestit (Aserbaidžaanist, Gruusiast, Lätist ja Venemaalt) oli toodud 68 taksonit (11,3%). Pärnumaal paikneva Rae arboreetumi puhul on aga teada, et istutatud 452 puittaimedetaksonist 178 (39,4%) saadi 1963. ja 1964. aastal A. Paiveli käest TBA-st (see oli läbi aegade suurim kogus puittaimi, mis sellest asutusest korraga välja on antud) ja 106 taksonit 1962. ja 1963. aastal Harku-Järve puukoolist Alfred Kanneli käest (Põlma 1981; Elliku, Sander 1999b). TBA-st on 1965. aastal 72 taksonit läinud M. Ranna arboreetumi (Elliku, Paivel, Sander 1997) ning 1970. aastate keskel hulgaliselt puittaimi ka J. Rõugu arboreetumi täienduseks (Elliku, Paivel, Sander 2001b). Kastna (Läänemaa) arboreetumi puhul on põhiliste päritolukohtadena märgitud Luuat ja Järvseljat ning Lvovi ja Moskva botaanikaaeda (Elliku, Sander 1999b). H. Karise kollektsioonis (Harjumaa) on registreeritud 205 taksonit. 162 taksoni (80%) 393 isendi kohta on teada taimede täpne päritolu. 49 taksoni 141 isendit on pärit nende looduslikust kasvukohast. Enam kui pooled taksoneist – 85 (52,6 %) – on saadud Tallinna Botaanikaaiast ning ligi veerand – 57 (24 %) – toodud Venemaa Kaug-Idast. Isendite arvust lähtudes pärineb 43% istikutest Tallinna Botaanikaaiast ja 26% Kaug-Idast. Üldse on aga 105 taksoni 233 isendit (59%) saadud Eestist ja 57 taksoni 160 isendit (41%) Venemaalt (Elliku, Sander 1996b). Võrumaal asuva Kuremäe arboreetumi 1990. aasta andmetest (Belials, Pärnat 1991) ilmneb, et 392 taksonist 230 päritolu on teada. Selgub, et puittaimi on saadud 11 kohast, sh. Luualt 185 (80,4%), Järvseljalt 23 ja Tallinna BA-st 10 taksonit.

KOLLEKTSIOONIDE LOODUS- JA KULTUURILOOLINE TÄHENDUS

Kollektsioonide loodus- ja kultuurilooline tähendus seostub nende rajajatega, puude ja põõsaste istutamisega, ajaloolise tausta ja situatsiooniga ning ajaloolise järjepidevuse hoidmisega. Meie looduse suhtelist vaesust on püütud rikastada ja eks võõramaised puittaimed oma eripärase välislaadiga paku ka silmarõõmu

Kollektsioonide rajamisel tõuseb teadusliku (puittaimede introduktsiooni ja selle ajaloo) ning haridusliku külje kõrval esile eelkõige loodusarmastus, täpsemalt armastus puude ja põõsaste vastu. Kollektsioonide ja iluaedade rajamine on loodusesse suhtumise kõrgem aste, looduse kultuuristamine sooviga muuta see kaunimaks, huvitavamaks, ligitõmbavamaks ning luua midagi sellist, mis kestab kauem kui inimiga. Kollektsioonide rajamisel on seos ka meie aianduskultuuri ja iluaiandusega. Just mitmest eraaiast sai omal ajal alguse eestlaste iluaianduslik traditsioon ning hiljem on nii mõnigi neist olnud selle suuna säilitaja ja edasiviija. Tuntuim oli ilmselt G. ja A. Küla (1885-1961) aed Tallinnas, mida aastatel 1930-1960 külastas palju ekskursioone (Tammoja 1998). See aed väärib esiletõstmist, sest selle kaudu oli Eesti Vabariigi lõpuks välja kujunenud iluaiandus edasi kandunud täiesti uutesse oludesse. Mõndagi siintooduist (nt. O. Orgmetsa aeda Läänemaal, S. Kimmeri, L. Lepa, K. Soode, G. Toovere aedu Tallinnas) võime vaadelda puhtalt iluaiana. Samas võib iluaed olla ka küllaltki liigirikas, nt. K. Soode aias on registreeritud 203 taksonit puittaimi. Ülalmainitud ja paljud teisedki iluaiad on aedade võistlustel saanud auhinnalisi kohti ning EAMS-i diplomeid. Nad on olnud iluaianduse traditsiooni edasikandjad läbi võimuvahetuse taas Eesti Vabariiki. Tallinna eraaiad on andnud uudse vaatenurga ka looduskaitsele, 1993. aastal võeti neist 8 looduskaitse alla (Sander 1993b; Sander, Timm 2001). Puittaimede kasvatamise kõrval on eraarboreetumeid hakatud ka laiemalt kasutama ka hariduslikel või muudel eesmärkidel. Selles suhtes on tuntuim Kullametsa arboreetum, kuhu on rajatud looduse õpperada ning kus arboreetumi omaniku, Lembitu Tarangu, eestvõttel on alates 1998. aastast peetud metsapäevi, mis 2001. aasta septembris toimusid juba neljandat korda.

TULEVIKUSUUNDUMUSED

Kollektsioonide eksisteerimine ei ole püsiv nähtus, see oleneb nende rajajate innustusest ja elueast ning vahenditest, mida õnnestub saada hooldustöödeks või uute taimede hankimiseks. Üht- või teistpidi on kadumisele määratud erakollektsioonid, õnnelikumas seisus on need, mis käesoleval ajal on looduskaitse all (M. Ranna, J. Alase, G. Karmla, O.-G. Schmeidti ja E. Kaljuve omad) ja eriti need, mis lisaks on mõne asutuse hoole all, nagu J. Rõugu rajatud kollektsioon, mis kuulub Pirgu arenduskeskusele ja A. Parnabase rajatud kollektsioon, mis kuulub Sillaotsa talumuuseumile. Selgusetu on Raadi arboreetumi tulevik, see kuulub praegu teadaolevalt Tartu linnale ja on looduskaitse all, kuid arvatavasti tasapisi hääbub.

Arvestades kogutud rohket andmestikku ning senini publitseeritud ülevaateid, tuleks lähiajal koostada monograafia puittaimede kollektsioonidest Eestis. Et see teostuks, on vaja veel inventeerida eespool mainitud, kuid meie poolt käsitlemata jäänud kollektsioonid. Monograafias peaks olema ära toodud kollektsioonide rajamise ajalugu, muutused puittaimestiku liigilises koosseisus jm. küsimused. Samuti ootavad publitseerimist põhjalikud ülevaated kahe botaanikaaia puude ja põõsaste introduktsiooni tulemustest ning mitme inventeeritud erakollektsiooni puittaimede nimestikud. Kollektsioonide edasine inventeerimine peab jääma Tallinna Botaanikaaia kanda, kus momendil on selleks kõige pädevamad taimetundjad ning ulatuslik herbaarium haruldastest ja raskemini määratavatest puittaimetaksoneist. Kollektsioonide uurimine, herbaarmaterjali kogumine ja uurimistulemuste publitseerimine aitab üleval hoida TBA vaimsust ja mainet ning annab oma osa dendroloogia kui teaduse järjepidevus säilitamiseks Eestis. Eelkõige tähendab see seda, et TBA taastab teadustegevuseks vajaliku mentaliteedi ning mõningase teadusliku maine, arvestades tänast situatsiooni Eesti teaduses, saab see olla ainult seotud kultuurtaimestiku uurimise ja siit lähtuva teadustööga.

Tabel 1 Table1 Suuremad asutuste kollektsioonid/ The largest institutional collections

Inventee- Taksonite arv/Number of taxa rimise Kokku Okaspuud Looduslikud Võõrtaksonid aastad All Coniferous trees Native taxa Alien taxa The years of Arv % Arv % Kokku Viljapuud ja inventory Number Number All marjapõõsad Fruit trees and berry bushes 1. Tallinna Botaanikaaed, Tallinn/Tallinn Botanic Garden, Tallinn City 2001 1244 199 16,0 55 4,4 1189 5 2. TÜ Botaanikaaed, Tartu linn/Botanic Garden of Tartu University, Tartu Town 1999 635 119 18,7 32 5,0 603 2 3. Luua kollektsioonid (Alfred Ilves), Jõgevamaa/Collections of Luua, Jõgeva County 1989 606 176 29,0 29 4,8 577 3 4. Järvselja kollektsioonid, Tartumaa/Collections of Järvselja, Tartu County 1995 477 127 26,6 30 6,3 447 -

Inventee- Taksonite arv/Number of taxa rimise Kokku Okaspuud Looduslikud Võõrtaksonid aastad All Coniferous trees Native taxa Alien taxa The years of Arv % Arv % Kokku Viljapuud ja inventory Number Number All marjapõõsad Fruit trees and berry bushes 5. Audru kiriku arboreetum (Raimond Erik Prentsel), Pärnumaa/ Arboretum of Audru Curch, Pärnu County 1996/1998 268 72 26,9 30 2,6 238 2 6. TBA Audaku arboreetum (Aleksei Paivel), Saaremaa/Arboretum of Audaku of Tallinn Botanic Garden, Saaremaa Island 1994 142 12 8,5 - - 142 5 2001 255 18 7,1 2 0,8 253 5 7. AS Tartu puukool-aed, Tartu linn/Garden of Nursery of Tartu Ltd., Tartu Town 1989 231 95 41,1 6 2,6 225 - 8. Pirgu arenduskeskuse Villevere arboreetum (Jaan Rõuk), Järvamaa/ Arboretum of Villevere, Järva County 1960 100 18 18,0 28 28,0 82 7 1979 241 34 14,1 42 17,4 199 8 1987 197 35 17,8 37 18,8 160 9 1991 193 31 16,1 39 20,2 154 9 1999 226 41 18,1 41 18,1 185 9 9. AS “Pirita Expo” dendroaed, Tallinn/ Dendrogarden of “Pirita Expo” Ltd., Tallinn City 1983 167 49 29,3 23 13,8 144 5 1996 197 60 30,5 23 11,7 174 5 10. Sillaotsa talumuuseumi (Aadu Parnabas) arboreetum, Raplamaa/ Arboretum of Sillaotsa farm museum, Rapla County 1986 126 25 19,8 8 6,3 118 1 2000 174 33 19,0 31 17,8 143 8 11. Rae arboreetum (Tiit Rajaste), Pärnumaa/Arboretum of Rae, Pärnu County 1979/80 173 20 11,6 32 18,5 141 5 1984 99 16 16,2 5 5,1 94 1 1996-1998 158 30 19,0 41 25,9 117 5 12. Harku-Järve kollektsioon (Alfred Kannel), Harjumaa/ Collection of Harku-Järve, Harju County 1991 122 35 28,7 27 22,1 95 4

Tabel 2 Table2

Suuremad erakollektsioonid/The largest private collections

Inventee- Taksonite arv/Number of taxa rimise Kokku Okaspuud Looduslikud Võõrtaksonid aastad All Coniferous trees Native taxa Alien taxa The years Number % Arv % Kokku Viljapuud ja of inventory Number All marjapõõsad Fruit trees and berry bushes 7. Kuremäe arboreetum (Alo Kurg), Võrumaa/Arboretum of Kuremäe, Võru County 1985 373 73 19,6 12 3,2 361 2 1990 392 92 23,5 30 7,7 362 6 1999 363 82 22,6 46 12,7 317 7 8. Matsi arboreetum (Olaf-Gunnar Schmeidt), Harjumaa/Arboretum of Matsi, Harju County 1991 320 52 16,3 25 7,8 295 6 9. Aleksander Heintalu arboreetum, Saaremaa/Arboretum of Aleksander Heintalu, Saaremaa Island 1993 301 104 34,6 39 13,0 262 8 10. Peeter Viikholmi arboreetum, Tallinn/Arboretum of Peeter Viikholm, Tallinn City 1997 251 109 43,4 6 2,4 245 2 11. Ilmar Linnu arboreetum, Pärnumaa/Arboretum of Ilmar Lind, Pärnu County 1984 122 26 21,3 12 9,8 110 1 1998 240 52 21,7 33 13,8 207 9 12. Kõnnu arboreetum (Endel Kaljuve), Ida-Virumaa/Arboretum of Kõnnu, Ida-Viru County 1995 215 55 25,6 8 3,7 207 2 1999 236 53 22,5 17 7,2 219 1 13. Karl Merilo dendroaed, Pärnu linn/Dendrogarden of Karl Merilo, Pärnu Town 1984 313 100 31,3 20 6,4 293 7 1997 223 69 30,9 18 8,1 205 7 14. Pataste arboreetum (Arnold-Voldemar Aadusoo), Jõgevamaa/ Arboretum of Pataste, Jõgeva County 1966 136 17 12,5 8 5,9 128 - 1985 148 25 16,9 9 6,1 139 1 1995 213 39 18,3 23 10,8 190 2 15. Harry Karise arboreetum, Harjumaa/Arboretum of Harry Karis, Harju County 1996 205 35 17,7 32 15,6 173 17

16. Kalju Soode iluaed, Tallinn/Ornamental garden of Kalju Soode, Tallinn City 1997 203 138 68,0 2 1,0 201 - 17. Mihkel Ranna arboreetum, Saaremaa/Arboretum of Mihkel Rand, Saaremaa Island 1954 136 42 30,9 28 20,6 108 8 1983 211 40 19,1 32 15,6 179 5 1987 200 37 18,5 33 16,5 167 7 1996 201 45 22,4 36 17,9 165 7

Tabel 3 Table 3 Erakollektsioonid taksonite arvuga 100-200 Private collections with 100-200 taxa

Inventee- Taksonite arv/Number of taxa rimise aastad Kokku Okaspuud Looduslikud Võõrtaksonid The years All Coniferous trees Native taxa Alien taxa of inventory Arv % Arv % Kokku Viljapuud ja Number Number All marjapõõsad Fruit trees and berry bushes 5. Juhan Saare arboreetum, Saaremaa/Arboretum of Juhan Saar, Saaremaa Island 1996 154 27 17,5 20 13,0 134 8 6. Kastna arboreetum (Omar Volmer), Pärnumaa/Arboretum of Kastna, Pärnu County 1996 143 40 28.0 18 12,6 125 8 7. Jüri Elliku arboreetum, Lääne-Virumaa/Arboreetum of Jüri Elliku, Lääne-Viru County 2001 137 41 29,9 13 9,5 124 7 8. Edkart-Martin Kivisaare puukool-aed, Lääne-Virumaa/ Nursery-garden of Edkart-Martin Kivisaar, West-Viru County 1999 132 28 21.2 19 14,4 113 9 9. Enn Keemani dendroaed, Pärnumaa/Dendrogarden of Enn Keeman, Pärnu County 1996/1997 132 37 28,0 14 10,6 118 9 10. Jaan Kääri arboreetum, Pärnumaa/Arboretum of Jaan Käär, Pärnu County 1998 122 31 25,4 35 28,7 87 8 11. Jaan Sassi dendroaed, Tallinn/Dendrogarden of Jaan Sass, Tallinn City 1988 118 40 33,9 19 16,1 99 5 12. Guido Toovere dendroaed, Tallinn/Dendrogarden of Guido Toovere, Tallinn City 1984 115 42 36,5 4 3,5 111 - 13. Arnold Hannusti dendroaed, Raplamaa/ Dendrogarden of Arnold Hannust, Rapla County 1986 113 30 26,5 1 0,9 112 - 14. Urmas Laansoo aed, Raplamaa/Garden of Urmas Laansoo, Rapla County 1987 108 33 30,6 4 3,7 104 - 15. Jundi arboreetum (Arnold Hannust)/ Arboretum of Jundi (Arnold Hannust), Valga County 1985 107 13 12,1 10 9,3 97 - 16. Heino Kiige dendroaed, Tallinn/Dendrogarden of Heino Kiik, Tallinn City 1999 102 62 60,8 10 9,8 92 6

Tabel 4 Table4 Kollektsioonid taksonite arvuga 60–100/Collections with 60-100 taxa

Inventee- Taksonite arv/Number of taxa rimise Kokku Okaspuud Looduslikud Võõrtaksonid aastad All Coniferous trees Native taxa Alien taxa The years Arv % Arv % Kokku Viljapuud ja of inventory Number Number All marjapõõsad Fruit trees and berry bushes Asutuste kollektsioonid 1. Pärnu Kommunaalameti puukool-aed, Pärnu/ Nursery-garden of Pärnu Kommunaal, Pärnu Town 1996 90 31 34,4 9 10,0 81 - 2. Tihemetsa arboreetum, Pärnumaa/Arboretum of Tihemetsa, Pärnu County 1954 101 22 21,8 3 3,0 98 - 1964 105 30 28,6 10 9,5 95 - 1984 72 17 23,6 7 9,7 65 1 1996 89 22 24,7 22 24,7 67 1 3. Kunda kooliaed, Kunda linn/School-garden of Kunda Town 1999 87 24 27,6 15 17,2 72 6 4. Pärnu-Jaagupi kooliaed, Pärnumaa/School-garden of Pärnu-Jaagupi, Pärnu County 1996 84 16 19,0 19 22,6 65 6 5. Raadi arboreetum, Tartu linn/Arboretum of Raadi, Tartu Town 1961 161 12 7,5 2 1,2 159 1 1989 82 15 18,3 3 3,7 79 1 6. Sindi linna arboretum (Tiit Rajaste), Pärnumaa/Arboretum of Sindi Town, Pärnu County 1996 78 18 23,1 20 25,6 58 3 7. Võipere kooliaed, Lääne-Virumaa/School-garden of Võipere, Lääne-Viru County 1984 77 22 28,6 2 2,6 75 - 8. Taebla kooliaed (Lembitu Varblane), Läänemaa/ School-garden of Taebla, Lääne County 1998 74 10 13,5 19 25,7 55 3 9. Virtsu kooliaed, Läänemaa/School-garden of Virtsu, Lääne County 1999 62 14 22,6 13 21,0 49 5

Eraarboreetumid/Private arboreta 10. Enn Mikkeri arboreetum, Vormsi/Arboretum of Enn Mikker, Vormsi Island 1984 82 15 18,3 3 5,2 79 1 11. Made Põlluaasa iluaed, Tallinn/Ornamental garden of Made Põlluaas, Tallinn City 1984 78 31 39,7 6 7,7 72 1 12. Rudolf Reimani iluaed, Harjumaa/Ornamental Garden of Rudolf Reiman, Harju County 1984 76 37 48,7 4 5,2 72 - 13. Georg Karmla arboreetum, Saaremaa/Arboretum of Georg Karmla, Saaremaa Island 1954 113 26 23,0 25 22,1 88 6 1983 96 17 17,7 18 18,8 78 3 1996 76 13 17,1 23 30,3 53 3 14. Juhan Alase arboreetum, Saaremaa/Arboretum of Juhan Alas, Saaremaa Island 1954 71 29 40,8 4 5,6 67 - 1983 88 22 25,0 11 12,5 77 - 1996 74 16 21,6 21 28,4 53 3 15. Saima Kimmeri iluaed, Tallinn/Ornamental garden of Saima Kimmer, Tallinn City 1984 72 49 68,1 1 1,4 71 -

KIRJANDUS

Abner, O. (koost.). 1998. Dekoratiivtaimed. – Külvik, M., Tambets, J. (koost.). Eesti bioloogilise mitmekesisuse ülevaate (country study) materjale. Tallinn- Tartu, 188-224. Aed annab elamisjõudu. – Maakodu, 10, 22–23. Ahse, E. 1991. Nartsissisibulast arboreetumini. – Kodu & Aed, Oktoober, 68-77. Alanko, P. 1995. Mihin arboretumeita tarvitaan? – Sorbifolia, 26(2), 4–5.

Belials, E., Pärnat, K. 1991. Kuremäe dendraarium. Diplomitöö. EPA Metsandusteaduskond. Tartu. Käsikiri EPMÜ Metsandusteaduskonna raamatukogus. Elliku, J., Abner, O., Sander, H. 1997a. A. Ilusa arboreetumi ülevaade ja puittaimede nimestik. – Eesti dendrofloora uuringud II. Saaremaa nelja liigirikkama arboreetumi puittaimed. Tallinn, 10–23 Elliku, J., Abner, O., Sander, H. 1997b. J. Saare arboreetumi ülevaade ja puittaimede nimestik. – Eesti dendrofloora uuringud II. Saaremaa nelja liigirikkama arboreetumi puittaimed. Tallinn, 32–36 Elliku, J., Abner, O., Sander, H. 2001. Kõnnu arboreetumi ülevaade (Ida- Virumaa). – Eesti dendrofloora uuringud VII. Eesti viiteistkümne puittaimekollektsiooni ülevaade. Tallinn, 80–92. Elliku, J., Paivel, A., Sander, H. 1997. Saaremaa looduskaitsealuste arboreetumide ja parkide dendrofloora (1952–1996). – Eesti dendrofloora uuringud I. Tallinn. Elliku, J., Paivel, A., Sander, H. 1999. J. Rõugu arboreetumi (Järvamaa) ülevaade ja puittaimede nimestik. Järva Maavalitsuse Keskkonnaosakond, Eesti Keskkonnafondi Järvamaa osafond, EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut, Tallinn. Elliku, J., Paivel, A., Sander, H. 2001b. Järva- ja Jõgevamaa kahe eraarboreetumi ülevaade. – Eesti dendrofloora uuringud VII. Eesti viiteistkümne puittaimekollektsiooni ülevaade. Tallinn, 93–139. Elliku, J., Roht, U. 1985. Võru rajooni dendroloogilisi haruldusi. Ratas, R. Põllumajandusmaastiku ökoloogia ja ökonoomika. Tallinn-Võru, 181–183. Elliku, J., Roht, U. 1986. Pargid jäävad tulevastele põlvedele. – Eesti Loodus, 3, 153–157. Elliku, J., Roht, U., Piir, E. 1987. A one man arboretum. – Estonian Panorama. Tallinn, 36–45. Elliku, J., Sander, H. 1995. Võõramaised puittaimed Virumaal. – Rahva Nädalaleht, 27. mai. Elliku, J., Sander, H. 1996a. Virumaa võõramaised puittaimed. – K. Saaber (toim.). Virumaa. Lääne-Viru Maavalitsus, Ida–Viru Maavalitsus. Tallinna Raamatutrükikoda, 176–182. Elliku, J., Sander, H. 1996b. Virumaa võõramaiste puittaimede kommenteeritud nimestik. Tallinn. Elliku, J., Sander, H. 1996c. Harju maakonna Rae arboreetumi puittaimede kommenteeritud nimestik. – A. Eensaar, H. Sander (toim.). Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Tallinn, 270–278. Elliku, J., Sander, H. 1997a. A. Heintalu arboreetumi ülevaade ja puittaimede

nimestik. – Eesti dendrofloora uuringud II. Saaremaa nelja liigirikkama arboreetumi puittaimed. Tallinn, 24–31. Elliku, J., Sander, H. 1997b. Saaremaa nelja liigirikkama arboreetumi ülevaade ja puittaimdede nimestik. – Eesti dendrofloora uuringud II. Saaremaa nelja liigirikkama arboreetumi puittaimed. Tallinn, 37–61. Elliku, J., Sander, H. 1998a. Kullametsa arboreetumi (Läänemaa) ülevaade ja puittaimede nimestik. Lääne Maavalitsuse Keskkonnaosakond, Tallinna Botaanikaaed, EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut. Tallinn. Elliku, J., Sander, H. 1998b. Pataste arboreetum. – Eesti Mets, 10, 10. Elliku, J., Sander, H. 1999a. Üheksa Pärnumaa arboreetumi ja dendroaia ülevaade. – Eesti dendrofloora uuringud IV. Pärnumaa arboreetumite ja dendroaedade puittaimed. Tallinn, 9–74 Elliku, J., Sander, H. 1999b. Kullamaa Keskkooli (Läänemaa) arboreetumi ülevaade ja puittaimede nimestik. Lääne Maavalitsuse Keskkonnaosakond, Eesti Keskkonnafondi Läänemaa osafond. Tallinn. Elliku, J., Sander, H. 1999c. Pärnu linna haruldased puud ja põõsad ning põlispuud. – Dendroloogilised uurimused Eestis I. Tallinn, 138–149. Elliku, J., Sander, H. 1999d. Eestimaa eraalgatusel rajatud arboreetumid võõramaise dendrofloora rikkuse tunnistajatena. – M. Müüripeal (koost.). Kodu kestab, kodu kasvab. Eesti Entsüklopeedia Kirjastus, Tallinn, 217–253. Elliku, J., Sander, H. 2000a. Läänemaa viie arboreetumi ülevaade. – Eesti dendrofloora uuringud VI. Läänemaa arboreetumid ja dendroaiad. Tallinn, 5– 43. Elliku, J. Sander, H. 2000b. Võõramaised puittaimed 20. sajandi Järvamaal. – Kukk, T. (toim.). XXIII Eesti Loodusuurijate Päev. Vahe-Eesti loodus. Eesti Loodusuurijate Selts Eesti Teaduste Akadeemia juures, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tartu, 24–54. Elliku, J., Sander, H. 2001. Üheteistkümne puittaimekollektsiooni ülevaade. – Eesti dendrofloora uuringud VII. Eesti viiteistkümne puittaimekollektsiooni ülevaade.Tallinn, 6–79. Elliku, J., Sander, H., Tamm, H. 1991. Haljastute puit– ja rohttaimestiku uurimine Tallinna Botaanikaaias – Tallinna Botaanikaaia uurimused IV. Botaanika ja ökoloogia. Tallinn, 43–55. Erik, A. 1955. Pärnu linna haljasalade dendroloogiline koosseis ja vastavus ülesandeile. Tartu. Diplomitöö käsikiri EPMÜ metsandusteaduskonnas. G.V. [Vilbaste, G.], N. P(Päts, N.), Kirikute ümbrus ja kalmistud iluparkideks. – Elutõde, 6, 1939, 61. Ilves, A. 1982a. Luua dendropark. – Ehitus ja Arhitektuur, 1, 42–45.

Ilves, A. 1982b. Luua dendropark. – Tamm, Ü. (toim.) Metsamajandus. Metsade majandamine, kaitse ja rekreatiivne kasutamine. Valgus, Tallinn, 168–189. Kaja, U. 2001. Metsaaed – lepitus loodusega. – Kodu & Aed, November, 50-54. Kaljuvee, E., Jürman, S. (koost.) 1995. Kõnnu dendroaed. Ida-Virumaa Keskkonnaamet ja Keskkonnafondi Ida-Virumaa osafond. Kirjameeste Kirjastuse AS. Kasesalu, A., Meikar, T. 1998. Järvselja metsanduslik valikbibliograafia. – Akadeemilise metsaseltsi toimetised VIII. Järvselja metsades III. Tartu, 142- 157. Kenkmaa, R., Vilbaste, G. 1965. Tallinna bastionid ja haljasalad. Eesti Raamat, Tallinn. Kivisild, A. 1939a. Külmakahjustuste all kannatanud ilupuid ja -põõsaid Voltvetis. – Aed, 7, 203. Kivisild, A. 1939b. Tihemetsa metsatehnikumi dendroloogia-õppeaia asutamisest ja tähtsusest. – Eesti Mets, 6, 216-217. Kivisild, A. 1940. Metsatehnikumi ümbruse korraldamine – Eesti Mets, 6, 237- 239 Klaas, N. 1965. Mihkel Ranna mälestus elab. – Kommunismiehitaja, 12. aug. Klaas, A. 1966. Mihkel Rannast ja tema dendraariumist. – Eesti Loodus, 1, 53- 54. Klaas, N. 1969. Mälestussalu [Mihkel Rannast]. – Kommunismiehitaja, 11. nov.; 13. nov.; 15. nov.; 18. nov.; 20. nov. Koger, H. 1996. Võlumäe valitseja. – Maakodu, 8, 4–5. Kriis, K. 1993. Mis saab Rõugu talupargist. – Järva Teataja, 24 juuli. Kukk, T. 1999. Eesti Taimestik. Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituut, Eesti Keskkonnaministeerium, ÜRO Keskkonna- programm, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tartu-Tallinn. Kurg, K. 1998. Arnold Hannusti taimemaailm. – Aiakiri, 8, 6–9. Kurg, K. 2000. Kaminatuli maa all. – Maakodu, Nov., 26–28. Kurg, K. 2001. Okkaline väikeaed. [K. Soode aiast Tallinnas.] – Kodukiri, November, 54–59. Kuum, J. 1991. Aianduse ja mesinduse kutsehariduse arengust Eestis (1940. aastani). Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium, Eesti Põllumajanduse Infokeskus, Tallinn. Kändler, T. 2001. Pärispea, see Eesti põhjapoolseim pea. – Päevaleht, 17. juuli. Laane, K. 1974. Tallinna kultuuriloo radadel. Eesti Raamat, Tallinn. Laas, E. 1973. Tartu saab endale uue dendropargi. – Edasi, 12. mai. Laas, E. 1983. Tartu uus dendropark. – Edasi, 22. dets. Laas, E. 1987. Dendroloogia. Tallinn. Laas, E. 1994. 20 aastat EPMÜ Metsandusteaduskonna dendroparki. – Eesti Mets, 1 (22), 5–9.

Laas, E. 1998. Puittaimede introduktsiooni ja dendroloogia areng Eestis. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XII. Metsateaduse ajaloost Eestis. Tallinn, 36-88. Laas, E. 1999. Kahest huvitavast kuuseliigist. – Eesti Mets, 8, 7-8. Lember, E., Sepp, T. 1988. Luua dendraarium. Diplomitöö. EPA Metsandus- teaduskond. Tartu. Käsikiri EPMÜ Metsandusteaduskonna raamatukogus. Malle ja Eino Peedeli kodu. 1999. – Müüripeal, M. (koost.). Kodu kestab, kodu kasvab. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 164-165. Mare ja Kalev Muruoja Puka talu. 1999. – Müüripeal, M. (koost.). Kodu kestab, kodu kasvab. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 162-164. Mihail Rand [nekroloog]. 1958. – Punalipp, 30.dets. Michelson, A. 1935. Voltveti metsakooli park. – Eesti Mets. 6, 193-196. Miljukov, A. 1971. Reis Revelisse ja Helsingforssi aastal 1849. – Issakov, S. (koost.). Põstitõllaga läbi Eestimaa. Eesti Raamat, Tallinn, 324-343. Mölder, A. Dekoratiivistikute kasvatamisest. – Ratas, R. (toim.). Kohalike loodusvarade kasutamine ja keskkonnakaitse. Tallinn-Jõgeva, 147-149. Nenn, J. 1937. Pudemeid Saaremaalt. [Mihail Ranna dendraarium] – Eesti Mets, 17(8/9), 307-308. Nerman, R. 1999. Ülevaade 1936–49 aasta kodukaunistamise hoogtööst. – M. Müüripeal (koost.). Kodu kestab, kodu kasvab. Eesti Entsüklopeedia Kirjastus, Tallinn, 170–186. Nurm, T. 1988. Mis saab dendropargist. – Edasi, 7. jaan.. Oll, S. 1995. Mees mehekõrguse aia sees. – Maaleht, 24. okt. Paivel, A. 1955. Dendroloogia entusiast Mihkel Rand ja tema aed. – ENSV TA Toimetised, 4, 671–676. Paivel, A. 1956. M. Ranna dendraarium. ENSV MN Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus. ENSV Põllumajanduse Ministeeriumi Teaduslik- Tehnilise Informatsiooni Büroo. Tallinn. Paivel, A. 1959. Mihkel (Mihail) Rand. – Eesti Loodus, 1, 62. Paivel, A. 1960. Pargid ja dendraariumid. – Kumari, E. (toim.). Looduskaitse teatmik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 191–205. Paivel, A. 1962. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Botaanikaaia katsebaas Saaremaale. – Kommunismiehitaja, 17. mai. Paivel, A. 1965. M. Ranna dendraarium. ENSV MN Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus. ENSV Põllumajanduse Ministeeriumi Teaduslik- Tehnilise Informatsiooni Büroo. Tallinn. Paivel, A. 1969. M. Ranna dendraarium. – Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium. Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Teaduslik-Tehnilise Informatsiooni Valitsus, Tallinn.

Paivel, A. 1977. M. Ranna dendraarium. Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium. Tallinn. Paivel, A. 1980. Võõrpuuliigid Saaremaal. – Ratas, R. (toim.). Põllumajandus ja keskkonnakaitse. Tallinn, 103-106. Paivel, A. 1991. Loodussõbrast Mihkel Rannast: [120 aastat sünnist]. – Saarte Hääl, 22.okt. Paivel, A. (ed.). 1996. Index plantarum. Catalogue of plant collections. Tallinn Botanic Garden. Tallinn. Piir, E. 1967. Kolme tuhande kiviga dendropark. [Jaan Rõugu arboreetumist]. – Tee Kommunismile, 6 juuni. Piir, E.1968. Loodusskulptuurid Villeveres. [Jaan Rõugu arboreetumist]. – Eesti Loodus. 6, 352–354. Piir, E. 1986. Üks mees, saja mehe töö. [Kuremäe arboreetumist]. – Eesti Loodus, 3, 158-160. Pitk, A. 1996. On suvi Neemi aiast lahkunud.… [Mihkel Ranna arboreetumist]. – Oma Saar, 31.okt. Pitk, A. 1996. Mihkel Rand – dendraariumi rajaja. – Oma Saar, 21. dets. Pitk, A. 1997. Mihkel Ranna dendraariumi külastajate arv kasvab. – Oma Saar, 21. nov.. Poll, E. 1998. Kodu tähendab aeda. Puukooli lill läheb kasvama. – Pühapäevaleht, 11 okt.. Päärsoo, I. 1966. Looduse kuningriigis. [Jaan Rõugu arboreetumist]. – Võitlev Sõna, 24 mai. Põlma, P. 1981. Pärnu rajooni pargid. Diplomitöö. EPA Metsandusteaduskond. Tartu. Käsikiri EPMÜ Metsandusteaduskonna raamatukogus. Põltsamaa üldgümnaasium 1999. Kodu kestab, kodu kasvab. – Müüripeal, M. (koost.). Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 37. Raid, L. 1963. Saaremaa dendraariumid. – Eesti Loodus, 5, 290-293. Rajaste, T. 1962. Rajasime dendroaia. – Merihein, A. (koost.). Metsamajandus. Teaduse ja tootmise eesrindlikke kogemusi, ENSV Põllumajandussaaduste Tootmise- ja Varumise Ministeeriumi Teaduslik-Tehnilise Informatsiooni Büroo, Eesti Põllumajanduse Teaduslik-Tehniline Ühing, Tallinn, 43–46. Rajaste, T. 1988. Veerandsada aastat Pärnu dendraariume. – Eesti Loodus, 7, 466-469. Rand, A. 1959. Suurt loodusesõpra Mihail Randa mälestades. – Punalipp, 17. jaan. Reila, H. 1961. Saaremaa dendraariumidest. – Kommunismi Ehitaja, 4 nov. Reisner, V., Reisner, Ü. 2000. Dendroloogilised diplomitööd EPMÜ Metsandusteaduskonnas. – Dendroloogilised uurimused Eestis I. Tallinn,

156-158. Ristkok, A. 1997. August Rõuk 24. oktoober 1920–6. juuli 1997. – Eesti Loodus, 11/12, 497. Ränk, H., Lehtsi, J. 1963. Kuusnõmme pargimets – looduslik keeluala. – Kommunismiehitaja, 9.apr. Saaremaa dendraariumidest: [vestlus dendroloog Aleksei Paiveliga] /kirja pannud Enda Naaber/. 1996. – Oma Saar, 22.nov. Sander, H. 1993a. J. Goertz – kunagine Valga silmapaistev harrastus- dendroloog. – Valgamaalane. 3. märts. Sander, H. 1993b. Conservation of parks, gardens, and trees in Tallinn – An Historical review and the present situation. – In.: A. Eensaar, H. Sander (eds.). The planning of cultivated landscapes. Tallinn, 158 – 179. Sander, H. (toim.). 1997a. Saaremaa nelja liigirikkama arboreetumi puittaimed. – Eesti dendrofloora uuringud II. Tallinn, 1-63. Sander, H. 1997b. Mõnda arboreetumidest. – Eesti dendrofloora uuringud II. Saaremaa nelja liigirikkama arboreetumi puittaimed. Tallinn, 7–9. Sander, H. 1998a. Arboreetumid Eestimaal. – Eesti Mets. 6, 11. Sander, H. 1998b. Eduard Viirok Eesti dendrofloora uurijana ja tema töö edasiviijad. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestis XII. Metsateaduse ajaloost Eestis. Tallinn, 229–248. Sander, H. 1999a. Lühiülevaade Friedrich Winkleri elust ja tegevusest. – Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised X. Töid Eesti metsanduse ajaloost II.. Tartu, 87–93 Sander, H. 1999b. Aleksei Paivel – 70. – Dendroloogilised uurimused Eestis I. Tallinn, 7–11. Sander, H. 1999c. Aleksei Paivel ja Saaremaa. – Dendroloogilised uurimused Eestis I. Tallinn, 163–165. Sander, H. (koost.). 1999d. Pärnumaa arboreetumite ja dendroaedade puittaimed. – Eesti dendrofloora uuringud IV. Tallinn. Sander, H. 2000a. Ülevaade Eduard Viiroki mõningatest töödest. – Eesti dendrofloora uuringud V. Tallinn. Sander, H. 2000b. Pilk Eesti dendroloogidele ja dendroloogiale. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XI. Eesti metsad ja metsandus aastatuhande vahetusel. Tartu, 178–192. Sander, H. (koost.). 2000c. Läänemaa arboreetumite ülevaade ja puittaimed. – Eesti dendrofloora uuringud VI. Tallinn. Sander, H. 2000d. Virtsu mõisapargi ja kooliaia ülevaade. – Eesti dendrofloora uuringud VI. Läänemaa arboreetumite ülevaade ja puittaimed. Tallinn, 44-47.

100

Sander, H. 2001a. Eesti puittaimede kollektsioonid aastail 1918-1940. – Kruus, M. (toim.). Eesti Loodusmuuseumi Töid IV. Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Loodusmuuseum, Tallinn, 58-79. Sander, H. (koost.) 2001b. Eesti viieteistkümne puittaimekollektsiooni ülevaade. – Eesti dendrofloora uuringud VII. Tallinn, 159 lk. Sander, H., Elliku, J. 1998. Pärnumaa arboreetumid ja pargid ning nende väärtus. – Kukk, T. (toim.). XXI Eesti loodusuurijate päev. Edela–Eesti loodus. Tartu–Tallinn, 50–66 Sander, H., Timm, U. 2001. Linnahaljastute, maaparkide, arboreetumite ja võõrliikide metsakultuuride looduskaitsest Eestis. – Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat. 80 kd., Tallinn, 79-107. Siimon, K. 1980. Kaitsealused pargid ja puistud. – Võitlev Sõna, 23. sept. Siimon, K. 1985. Rõugu dendropark 1885–1985. – Võitlev Sõna, 6. juuni. Siimon, K. 1990. Meie pargid. August Rõugu dendropark. – Järva Teataja, 24. juuli. Sokk, M. 1992. J. Rõugu dendraarium. Diplomitöö metsamajanduse erialal. EPMÜ, Metsandusteaduskond, Metsakasvatuse kateeder, Tartu. Käsikiri Metsandusteaduskonna raamatukogus. Tigerstedt, P. M. A. 2000. Dendroloogia uuel aastatuhandel. – Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn, 14-20. Tiik, V. (koost.). 1991. Mõeldes tagasi. Valik Ants Laikmaa autobiograafilisi artikleid. Kunst, Tallinn. Tammet, T. 2000. Pargi- ja aiaarhitektuur Eestis 1920.–30. aastatel. Magistritöö. Tallinn, Käsikiri Kunstiteaduste Instituudis. Tammoja, N. (koost.). 1998. Aianduse biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn. Vaher, E. 1980. Vana töömehe pärandus. [Mihkel Rand]. – Kommunismiehitaja, 8. juuli. Valdma, R. 1984. Kivine sümfoonia värvide sügispoeesias. [J. Rõugu dendropargist]. – Võitlev Sõna, 4. dets. Velviste, H. 1959. Dendraarium Neemi külas. – Toom, E. (toim.). Saaremaa. Kogumik materjale. Ajalehe "Kommunismi Ehitaja" väljaanne. Kingissepa, 246-248. Viirok, E. 1936. Viljandi linna puiskondadest. – Eesti Mets, 12, 418-422. Väinöla, A., Raisio, J., Alanko, P., 1997a. Kasviretkellä Saarenmaalla. – Sorbifolia, 28(1), 29-41. Väinölä, A., Raisio, J., Alanko, P. (toim). 1997b. Puistokasvien dendrologiaa ja luonnonkasvien ekologiaa Saarenmaalla 24.-30.6.1996. Matkapäiväkirja. Helsingin yliopisto, kasvibiologian laitos.

101

Väre, H., Ryttäri, T., Tuulik, T. 2000. Hiidenmaa – tervaleppien saari. – Sorbifolia, 31(1), 17–29. Õige, A. 1964. Kas dendraarium on tingimata vajalik? [Viidumäe Riiklikust Looduskaitsealast]. – Kommunismiehitaja, 16. juuli.

WOODY PLANT COLLECTIONS IN ESTONIA Summary

Olev Abner, Jüri Elliku, Aleksei Paivel, Heldur Sander

This article deals with 61 woody plant collections in Estonia that are the richest and historically the most significant. The collections were inventoried in 1954– 2001. The article addresses the research on the collections, their location and founders and the origin of their plant material, along with some aspects of natural and cultural history. Of the total of 62 collections (Tables 1–4), 19 are situated in 6 cities and 43 in 13 counties. Of cities, Tallinn plays host to the largest number of collections – 11, followed by Tartu – 3, Pärnu – 2, and Kunda, Põltsamaa and Sindi – 1. Of counties, Pärnu County hosts the largest concentration of collections – 8, followed by Saaremaa Island – 7, Lääne County and Lääne-Viru County – 6, Harju County – 4, Rapla County – 3, Järva County and Valga County – 2, and Hiiumaa Island, Ida-Viru County, Jõgeva County, Tartu County and Võru County – 1. In general, the collections owned by various institutions owe their existence to the efforts of one key person. Thus, Andres Mathiesen has laid the foundation to the Järvselja, Raadi and Kuusnõmme collections, Endel Laas and Heino Kasesalu established the later collections at Järvselja. Aleksei Paivel and Jüri Elliku founded the Tallinn Botanical Garden (TBA) and A. Paivel the Audaku Arboretum of the TBA (on Saaremaa Island). Alfred Ilves initiated the collections at Luua, Endel Laas at Tähtvere (Tartu), Ülo Erik at Söe (Jõgeva County) and Tiit Rajaste at Rae and Sindi (Pärnu County), while the arboretum of Audru Church (Pärnu County) is largely attributable to Raimond Erik Prentsel (1927–1994). The collections owned by schools have also been founded through one man’s efforts. In this category, the most renowned men are Arnold-Voldemar Aadusoo (1908–1994), the founder of a woody plant collection at Pataste School as well as on his own property; Paul Pedoste, the founder of the Põltsamaa School garden, Gustav Tarre, the founder of the Pärsti School garden, and several

102 others. Obviously, the private collections have also been founded by just one person. Surprisingly, only three of the founders of the 39 private collections are women – Saima Kimmer, Laine Lepp and Made Põlluaas in Tallinn. By age, the woody plant collections under study can be divided as follows: 1) established before 1918, 2) established in 1918-1940, 3) established in 1950- 1990. The age of the collections treated in this article is less than 100 years. The only exception is the woody plant collection incorporated into the Botanical Garden of the University of Tartu, which was launched in 1806, at the present- day location of the garden. The former nursery and garden of the Pärnu City Public Utilities Board as well as G. Karmla’s arboretum on Saaremaa Island have been founded before 1918. These three collections are known to be the oldest ones to enjoy an uninterrupted existence in their present-day locations until today. Twelve collections date from 1918-1940. The remaining 47 were established in 1950–1990, of which the oldest is the Luua collection in Jõgeva County, founded in 1953. In 1959, the TBA was launched, while its arboretum saw the laying of its foundations only years later. Thus, altogether 46 collections were established in 1960–1990. By species richness, we can divide the woody plant collections into the following groups: 1) containing a small number of species (up to 100 taxa) – 15 collections; 2) containing a moderate number of species (101–200 taxa) – 22; 3) containing a considerable number of species (201–400 taxa) – 17; containing a great number of species (401–600 taxa) – 4; containing a very great number of species (601–800 taxa) – 3; and 6) containing an extraordinary number of species (more than 800 taxa) – 1. The two largest woody plant collections in Estonia are the Tallinn botanical garden owned by the city of Tallinn, and its counterpart in Tartu owned by the University of Tartu, which hold 1,244 and 635 taxa, respectively (Table 1). Of the private collections, the richest in species is that of Mati Laane in Tallinn, with 748 woody plant taxa registered there, including 712 kinds of introduced plants. The second richest is Taavi Tuulik’s collection on Hiiumaa Island, with 584 registered woody plant taxa. However, leaving aside several forms of local origin, along with some varieties of common lilac (Syringa vulgaris) and some other taxa that are generally not taken into account, the final number of taxa in that collection shrinks to 567 (Table 2). Woody plant collections in Estonia are also significant from the perspective of woody plant introduction and its history, education, the history of nature and the history of culture.

103

JÄRVSELJA JA VÕÕRPUULIIGID

Heino Kasesalu

Järvselja Õppe- ja Katsemetskond asutati 1921. aastal. Möödunud aastakümnete jooksul on Järvselja metsad olnud praktikabaasiks metsanduse eriala üliõpilastele. Üheks oluliseks tegevusalaks kogu mainitud aja vältel on olnud ka võõrpuuliikide kasvatamine ja istutusmaterjali levitamine metskonna taimeaedadest. Allpool antakse ülevaade puittaimede võõrliikide kasvatamisest Järvseljal ning analüüsitakse mitmete puuliikide introduktsiooni tulemusi 1999–2000. aasta mõõtmisandmete alusel. Võõrpuuliikide kasvatamise algus Järvseljal ulatub tagasi 19. sajandi lõpuaastaisse. Esimene taimeaed rajati Järvseljale 1887. aastal. Kohalike puuliikide istutusmaterjali kasvatamise kõrval alustati ka mõnede võõrpuuliikide kultiveerimise katseid. Metsaülem Martin Maurach tellis välismaalt mitmesuguste võõrpuuliikide seemneid ja laskis neid külvata nii taimeaeda kui ka metsa. Taimeaias tehti siis katseid isegi niisuguste külmaõrnade liikidega nagu mammutipuu (Sequoiadendron giganteum) ja hõlmikpuu (Ginkgo biloba), millised muidugi peatselt külmusid. Metsa rajati esimene külvikultuur samuti 1887. aastal, mil värske raiestiku lappidele kvartalil 224 külvati koos hariliku kuuse ja hariliku männi seemnega ka euroopa lehise (Larix decidua) ning musta männi (Pinus nigra) seemet. Tugeva rohukasvu tõttu must mänd hukkus, euroopa lehis on aga siiani võrdlemisi heakasvuline. Säilinud puude keskmine kõrgus on 38 m ja rinnasdiameeter 50 cm, maksimaalsed mõõtmed vastavalt 41 m ja 77 cm. Järgnevatel aastatel katsetati Järvseljal mitmete võõrpuuliikide kasvatamist nii taimeaias kui ka metsas. Nüüdseks on sellest ajast säilinud võõrpuud üle saja aasta vanad ja üle elanud mitmed karmid talved. Kvartalil 308 kultiveeriti 1892. aastal endisele põllumaale 2-aastaste seemikutena euroopa ja siberi lehist (Larix russica), musta mändi ning alpi seedermändi (Pinus cembra). Mõlemad lehiseliigid kasvavad võrdlemisi hästi, tüved on sirged ja hästi laasunud. 106-aastaselt oli lehiste suurim kõrgus 37 m ja rinnasdiameeter 64 cm. Mustast männist on säilinud vaid üks puu, mille kõrgus on nüüd 26 m ja rinnasdiameeter 60 cm. Alpi seedermänd jääb teistele puuliikidele nii kõrguse kui ka diameetri kasvus tublisti alla. Säilinud suurima puu kõrgus on 21 m ja rinnasdiameeter 32 cm.

104

Lisaks eelnimetatud liikidele kultiveeriti sel ajal mitmele kvartalile ka valget mändi (Pinus strobus) nii väikese puistuna kui ka üksikpuudena. Kvartalil 229 rajati 1895. aastal endisele põllumaale valge männi kultuur, mis nüüdseks on koorepõletiku (Cronartium ribicola) ja põdrakahjustuse tagajärjel hukkunud. Suurimate mõõtmetega valge mänd kasvab nüüd kvartalil 75, selle kõrgus on 36 m ja rinnasdiameeter 86 cm. Metskonna keskuse juurde rajati 19. sajandi lõpuaastail park, mille jaoks istikud olevat toodud Kastre mõisast. Koos euroopa ja vene lehistega istutati sinna ka jaapani lehist (Larix kaempferi). Suurima jaapani lehise kõrgus on nüüd 36 m ja rinnasdiameeter 78 cm. Lisaks lehistele istutati parki ka alpi seedermändi, halli mändi (Pinus banksiana) ja valget mändi. Nüüdseks on suurima alpi seedermänni kõrgus 24 m ja rinnasdiameeter 56 cm ning halli männi kõrgus 25 m ja rinnasdiameeter 42 cm. Valged männid on koorepõletiku tagajärjel hukkunud. O. Danieli (1926) andmeil oli pargis kasvava 35-aastase valge männi rinnasdiameeter 43 cm. Nulgudest istutati parki mõned siberi (Abies sibirica), palsami- (A. balsamea) ja Fraseri (A. fraseri) nulud. Siberi nulu suurim kõrgus on nüüd 26 m ja rinnasdiameeter 50 cm ning Fraseri nulul vastavalt 24 m ja 56 cm. Vanemad palsaminulud on hävinud, praegu kasvavad pargis mõned nooremad puud. A. Mathieseni (1927) andmeil kasvas Järvseljal ligikaudu 30-aastasi nelja meetri kõrgusi euroopa nulgusid (A. alba), kuid nüüdseks ei ole need säilinud. Kuuseliikidest istutati 19. sajandi lõpul metsa kanada kuuske (Picea glauca) segamini hariliku kuusega. Kasvukiiruselt jääb kanada kuusk harilikust kuusest märgatavalt maha ja kannatab tugevasti lumemurru all. Nüüdseks on need kuused viimseni hävinud. Lehtpuudest istutati siis metsa vähesel määral pensilvaania saart (Fraxinus pennsylvanica), kuid ka need on puistu koosseisust kadunud. 19. sajandi lõpul oli võõrpuuliikide metsas kultiveerimisel ühest küljest esteetiline, teisest küljest katseotstarbeline eesmärk. Neid istutati teede äärde ja teistesse käidavamatesse kohtadesse. Võõrpuuliike kasvatati vähesel arvul ja rohkem huvi pärast. Mingisugust istikute müüki metskonnast väljapoole ei toimunud. B. Halleri (1929) andmeil oli enamus sel perioodil kultiveeritud võõrpuuliikide seemnest saadud Darmstadtis asuvast H. Kelleri seemneärist, seemne täpsem päritolu pole aga teada. Martin Maurach lahkus Järvseljalt 1897. aastal, uueks metsaülemaks tuli Gerhard Kremser, kes töötas sel ametikohal kuni 1921. aastani. Ka siis jätkus võõrpuuliikide kasvatamine taimeaias ja kultiveerimine metsa. Lisaks varem kultiveeritud okaspuudele istutati metsa nüüd niisuguseid liike nagu siberi (Picea obovata), torkav (P. pungens) ja sitka (P. sitchensis) kuusk, palsami- ja siberi

105 nulg ning ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii). Lehtpuudest kultiveeriti metsas harilikku pööki (Fagus sylvatica) ja harilikku valgepööki (Carpinus betulus). Siberi kuusk kvartalil 257 kasvab segus hariliku kuusega, kusjuures mõlema liigi kasv on peaaegu ühesugune. Siberi nulu puhtkultuur kvartalil 230 kasvab rahuldavalt. Ligikaudu saja-aastase puistu keskmine kõrgus on 24 m ja rinnasdiameeter 21 cm. Ilmselt on sealne puistu kasvukoht siberi nulu jaoks liiga kuiv. Üksikpuudena ja väiksemate gruppidena kasvab siberi nulgu veel mitmel kvartalil. Palsaminulg on metsas säilinud üksikute puudena, euroopa nulg aga külmus täielikult 1939/1940. aasta karmil talvel. Ka sel ajal kultiveeritud sitka kuusk ja torkav kuusk on puistu koosseisust täielikult kadunud. Sitka kuusk on Ida-Eestis külmaõrn, torkav kuusk aga kasvab väga aeglaselt ega talu konkurentsi kohalike liikidega. Ebatsuugat on Järvseljal kultiveeritud 1916. aastast alates. Siis kasutati seda peamiselt männi- ja kuusekultuuride täiendamiseks. B. Halleri (1929) andmeil kasvas ebatsuuga noores eas hästi ja ületas kasvukiiruselt kuuske. Kvartalil 287 on nüüd suurima ebatsuuga kõrgus 29 m ja rinnasdiameeter 41 cm. Metskonna keskuse pargis kasvava ebatsuuga kõrgus on aga 33 meetrit. Lehistest kultiveeriti sellal metsas ainult vene lehist, mida kasutati peamiselt kuuse- ja männikultuuride täiendamiseks. Nüüd on kvartalil 233 vene lehise suurim kõrgus 36 m ja rinnasdiameeter 52 cm. Puistu enamuspuuliigina kasvab vene lehis kvartalitel 17 ja 43, mõlemad paiknevad endisel põllumaal. Neist viimases oli puistu keskmine kõrgus 100-aastaselt 34 m ja rinnasdiameeter 47 cm, maksimaalsed mõõtmed vastavalt 37 m ja 67 cm. Lehtpuuliikide kultiveerimisel positiivseid tulemusti ei saadud. Nii harilik pöök kui ka harilik valgepöök on põõsakujulised ja nende kõrgus ei ületa 5–6 meetrit. Võõrpuuliikide seemned osteti tol ajal peamiselt Riia (Gögginger) ja Tartu (Daugull, Baltischer Samenverband) seemnekauplustest. Kuna nimetatud kauplused tellisid seemned omakorda välismaalt, pole nende täpsem geograafiline päritolu teada. Suur osa Järvseljal 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul rajatud võõrpuukultuuridest hävis puuduliku hooldamise või liikide vähese vastupidavuse tõttu. Püsima jäänud kultuurid on seda väärtuslikumad nii õppe- kui teadusliku uurimistöö seisukohalt. 1921. aasta kevadel anti Järvselja metsad Tartu Ülikooli valdusesse ja siin moodustati Õppemetskond. Selle juhatajaks määrati tuntud dendroloog Andres Mathiesen, kelle juhendamisel jätkus võõrpuuliikide kasvatamine Järvseljal. Kuna endised taimeaiad olid Esimese maailmasõja aastatel hävinenud, tuli alustada uute rajamisega. 1921. aastal asutati tolleaegse jahilossi juurde 0,6 ha

106 suurune taimeaed, mida hakati nimetama Lossiaiaks. Põhiliseks eesmärgiks oli tol ajal istutusmaterjali kasvatamine metsakultiveerimiseks. Selle kõrval hakati aga kasvatama ka mitmeid võõrpuuliike katsetöödeks. Võõrpuuliikide kasvatamine oli vajalik ka selleks, et soodustada dendroloogiapraktikumi läbiviimist üliõpilastele. Nende ülesannete täitmiseks püüti külvata võimalikult paljude võõrpuuliikide seemet. Vajalikku seemet asuti koguma Eestist ja tellima ka välismaalt. Mitmete võõrpuuliikide seemet saadi juba ka kohapealt, kuna siin kasvas 19. sajandi lõpul istutatud puude ja põõsaste viljuvaid eksemplare. Seemet koguti ka Eesti vanadest mõisaparkidest. Niisuguste parkidena tuleb nimetada esmajoones Raadi, Sangaste, Õisu, Polli, Vana-Antsla ja Jäneda parki. Andres Mathiesen oli seisukohal, et kõik need liigid, mille seemneid on võimalik saada kodumaalt, tuleb kasvatada kohapeal varutud seemnest. Lossiaeda ehitati kasvuhoone, kus hakati katsetama puu- ja põõsaliikide vegetatiivset paljundamist. Samuti idandati kasvuhoones õrnemaid võõrpuuliike ja tehti pookimistöid. Välismaalt osteti võõrpuuliikide seemet suuremas koguses Taani seemneärist "Joh. Rafn & Sohn", Austria seemneärist "Natlacen" ja Ameerika seemneärist "Conyers B. Fleu, Ir." Väiksemaid seemnekoguseid ja pist- ning pookoksi saadi Saksamaalt L. Späthi aiaärist, Viini ja Helsingi botaanikaaiast ning Mustila arboreetumist. Õppemetskonna esimestel aastatel täitis Järvseljal aedniku ülesandeid tolleaegne metsavahi õpilane Peeter Wärva. 1924. aastal tuli sellele kohale August Margus, kes töötas aednikuna kuni pensionile siirdumiseni 1963. aastal. A. Margus oli juba varem töötanud aianduse alal, sealhulgas ühe aasta Raadi dendroloogiaaias, ning omas seega kogemusi ka võõrpuuliikide kasvatamise alal. Andres Mathieseni juhendamisel jätkus ka võõrpuuliikide kultiveerimine metsa. Esimesed võõrpuukultuurid õppemetskonnas saadi 1923. aastal valge männi ja musta männi külvidest. Kvartalil 298 külvati raiestikule musta ja valge männi seemet kõplaga tehtud lappidele. Kvartalil 287 külvati samade liikide seemet vana metsa alla tehtud adravagudesse. Mõlemad kultuurid hukkusid tugeva rohukasvu tõttu ning edaspidi võõrpuuliike peamiselt istutati. Männi võõrliikidest kultiveeriti metsas siis keerd-, valget ja halli mändi. Paremaid tulemusi saadi keerdmänniga. Selle liigi heaks omaduseks on immuunsus pudetõve vastu. Keerdmänd kasvab noores eas suhteliselt kiiresti, hiljem kasv aeglustub. Lisaks puhtkultuuridele kasutati keerdmändi kohati hariliku männi kultuuride täiendamiseks. Üks paremakasvulisi keerdmänni kultuure kasvab kvartalil 275, kus mustika kasvukohatüübis oli 73-aastase puistu keskmine kõrgus 28 m, rinnasdiameeter 21 cm ja tagavara 458 tm/ha (Kasesalu 2000a). Valge männi kultuurid kannatasid nii metsloomade kahjustuste kui koorepõletiku läbi. Kvartalil 263 oli säilinud valgete mändide keskmine kõrgus

107

77-aastaselt 27 m ja rinnasdiameeter 30 cm (Kasesalu, 2000b). Hall mänd jääb mustika kasvukohatüübis kasvus märgatavalt maha nii harilikust kui keerdmännist. Metsa kultiveeriti vähesel määral veel mägimändi (Pinus mugo) ja läänemändi (P. monticola), kuid mõlemad katsed ebaõnnestusid. Mägimänd jäi looduslikult uuenenud hariliku männi alla ja kuivas, läänemänni kultuuri hävitas harilik männikärsakas (Hylobius abietis). Lehistest kultiveeriti sel ajal metsa peamiselt euroopa, vene ja dauuria lehise teisendit (Larix gmelinii var. japonica). Paremaid tulemusi on saadud dauuria lehise teisendiga (kuriili lehisega), mis on noores eas kiirekasvuline ja võrdlemisi vähenõudlik kasvukoha suhtes. Kvartalil 286 mustika kasvukohatüübis oli 71-aastase puistu keskmine kõrgus 28 m, rinnasdiameeter 28 cm ja tagavara 637 tm/ha. Võrdlemisi heakasvuline on ka euroopa lehise alamlligi (L. decidua ssp. sudetica) kultuur kvartalil 304. Puistu keskmine kõrgus 67-aastaselt oli 29 m, rinnasdiameeter 35 cm ja tagavara 487 tm/ha (Kasesalu 1999). Sel ajal rajatud siberi lehise kultuurid mustika kasvukohatüübis on märgatavalt halvema kasvuga. Nululiikidest kultiveeriti metsas 1920. aastail palsami- ja Fraseri nulgu, kuuseliikidest siberi, sitka, torkavat ja Engelmanni (Picea engelmannii) kuuske. Palsaminulg kasvab rahuldavalt, Fraseri nulu kultuurid on nüüdseks hukkunud. Siberi kuuse kasv ei erine oluliselt hariliku kuuse omast. Sitka kuusk on Ida- Eestis külmaõrn ja kõik tol ajal rajatud kultuurid on hukkunud. Torkav ja Engelmanni kuusk on väga aeglase kasvuga ega talu konkurentsi kohalike puuliikidega. Lehtpuudest kultiveeriti peamiselt pensilvaania saart. See liik kasvab noores eas võrdlemisi jõudsasti, kuid vanemas eas kasv aeglustub. Nüüdseks on pensilvaania saar puistu koosseisus säilinud peamiselt üksikute puudena. Vähesel määral istutati metsa veel saarvahtrat (Acer negundo) ja mitmeid papliliike, mis nüüdseks on peaaegu kadunud. Suureks takistuseks võõrpuuliikide kultiveerimisel oli metskitsede suur arvukus Järvseljal. Nii loendati 1937. aastal metskonna piires ligikaudu 1000 metskitse (Mathiesen 1939). Võõrpuukultuurid tuli ümbritseda taraga, vastasel korral rikuti noored puukesed metskitsede poolt lühikese ajaga. Ajavahemikus 1923-1940 rajati Järvseljal kokku 19,74 ha võõrpuukultuure, s.o. keskmiselt 1,1 ha aastas. 1935. aastal alustati metskonna keskuses dendropargi rajamist. Selleks raiuti kvartalil 258 asuvas eakas kasepuistus kuuse alusmets välja ja harvendati mõnevõrra ka esimest rinnet. Saadud hõreda puistu alla hakati istutama võõrpuuliikide istikuid, peamiselt okaspuid. Nii pidid noored puukesed paremini taluma karmi talve ja kohanema uute oludega. Nululiikidest kasvab dendropargis

108 peale siberi, palsami- ja Fraseri nulu mitmeid suhteliselt haruldasi liike, nagu mäginulu teisend (Abies lasiocarpa var. arizonica), hall- (A. concolor), amuuri (A. nephrolepis), sahhalini (A. sachalinensis) ja jaapani (A. veitchii) nulg. Varem kasvasid dendropargis veel hiigel- (A. grandis), kaukaasia (A. nordmanniana) ja euroopa nulg, kuid need külmusid 1978/79. aasta talvel. Nikko nulul (A. homolepis) säilis ainult lume all olev võraosa. Kuuskedest kasvab dendropargis serbia (Picea omorika), ajaani (P. jezoensis) ja ajaani kuuse teisend (P. jezoensis var. hondoensis). Männiliikidest võiks nimetada rumeelia mändi (Pinus peuce) ja korea seedermändi (P. koraiensis). Meil suhteliselt vähe esinevatest okaspuudest kasvab dendropargis veel kanada tsuuga (Tsuga canadensis), ida-jugapuu (Taxus cuspidata), mägi- ebaküpress (Chamaecyparis pisifera) ning hiigel-elupuu (Thuja plicata). Lehtpuudest võiks nimetada niisuguseid liike nagu punane tamm (Quercus rubra), tähkvaher (Acer spicatum), mandžuuria saar (Fraxinus mandshurica) ja korea pappel (Populus koreana). Dendropargi vastas üle tee asub endine taimeaed, nn. Traataed, mis sõjajärgsel perioodil jäeti seemnebaasiks. Seal kasvab nüüd rida meie oludes küllalt haruldasi võõrpuuliike. Neist võiks nimetada järgmisi: teravalehine magnoolia (Magnolia acuminata), kämmalvaher (Acer palmatum), ümaralehine vaher (A. circinatum), suhkrukask (Betula lenta), hõbe- (T. tomentosa), ameerika (Tilia americana) ja läiklehine pärn (T. × euchlora) jt. Aastatel 1921-1925 kasvatati Järvseljal võõrpuuliikide istikuid peamiselt kohapealseteks vajadusteks. Alates 1925. aastast hakati saatma väikestes kogustes istikuid ümbruskonna koolidele katseaedade rajamiseks. Peatselt avaldasid soovi istutusmaterjali saada ka paljud asutused ja eraisikud. Alates 1927. aastast muutus istikute müük Järvseljal juba regulaarseks. Selleks, et rahuldada üha suurenevat nõudlust istikute järele, rajati mitu uut taimeaeda. Et tol ajal oli kevadel ja sügisel juurdepääs Järvseljale raskendatud, toimetati istikud ostjatele kätte peamiselt raudteed mööda. Vastavalt tellimusele pakiti nõutud istutusmaterjal sisse ja veeti autoga Kiidjärve raudteejaama. Huvi ilupuude ja -põõsaste soetamise vastu väljendab pidevalt suurenev tellimuste arv. Kui 1928. aastal saadeti õppemetskonnale 50 tellimust, siis 1937. aastal ulatus tellimuste arv juba 670-le. Pidevalt suurenes ka müüdavate puu- ja põõsaliikide arv. Kui 1928. aastal oli müüdavate liikide nimekirjas 24 liiki, siis 1939. aastal ulatus see arv juba 227-ni. Järvseljal müüdi istutusmaterjali tunduvalt odavama hinnaga, kui seda tegid tolleaegsed eraaiaärid. Õppemetskonna juhataja prof. Andres Mathiesen seadis istutusmaterjali kasvatamisel ja müügil põhieesmärgiks võõrpuuliikide levitamise Eestis. Istikute

109 müügihind määrati niisugune, et see kataks seemnete hankimisel ja istikute kasvatamisel tehtud kulutused. Järvselja taimeaedades kasvatatavate liikide ja vormide arv ulatus sõjaeelsel perioodil 400-ni. Nende hulgas oli üsna haruldasi võõrpuuliike, mida teistest aiaäridest polnud võimalik saada. Nendest võiks nimetada järgmisi: kreeka (Abies cephalonica) ja hondo nulg (A. mariesii), punane (Picea rubens) ja tjan- šani (P. schrenkiana) kuusk jt. Järvseljal katsetati sel ajal ka mitmete üsna külmaõrnade liikidega, mille kasvatamiseks avamaal oli vähe väljavaateid. Nii külvati 1923. aastal lavasse niisuguste liikide seemneid nagu idaplataan (Platanus orientalis), bioota (Biota orientalis), ranniksekvoia (Sequoia sempervirens), himaalaja (Cedrus deodara) ja liibanoni seeder (C. libani) jt. Need liigid külmusid enamasti juba seemikutena. Katsete tulemusena selgitati aga välja ka niisugused liigid, mille kasvatamine Eesti tingimustes end õigustab. Järvseljalt saadud andmeid kasutas prof. A. Mathiesen ulatuslikult oma 1934. aastal ilmunud raamatu “Dendroloogia” kirjutamisel. Suurt kahju tekitas võõrpuuliikide kasvatamisele Eestis 1939/1940. aasta erakordselt külm talv. Osa õrnemaid puid ja põõsaid hukkus, teised külmusid lumepiirini. Ühtlasi oli see talv aga omapäraseks filtriks, mis eraldas meie kliima jaoks sobivad liigid mittesobivatest. Üldine liikide arv Järvselja taimeaedades vähenes tunduvalt. Sellele aitas kaasa ka taimeaedade puudulik hooldamine sõja- aastail. Kuna nõudmine istutusmaterjali järele puudus, siis ei hoolitsenud keegi ka uute külvide ega koolitamiste eest. Samasugune olukord jätkus ka esimestel sõjajärgsetel aastatel. Alates 1953. aastast suurenes uuesti nõudmine võõrpuuliikide istutusmaterjali järele. Metskonna keskuse juurde rajati uus taimeaed. Võõrpuuliikide kasvatamist Järvseljal hakkas juhendama metsandusteaduskonna õppejõud Endel Laas. Jätkati ka võõrpuuliikide istutamist metsa. Peamisteks kultiveeritavateks liikideks olid siis nulud, lehised ja paplid. Ajavahemikus 1949-1963 rajati metsas kokku ligi 6 ha võõrpuukultuure, s.o. keskmiselt 0,4 ha aastas. 1951. aasta kevadel istutati nelja aasta vanuste istikutena Apnassaare vahtkonnas kvartalil 17 endisele põllumaale üliõpilaste praktika käigus ligikaudu 0,5 ha suurune lehisekultuur. Liikidest kasvavad seal värd-, vene, jaapani ja kuriili lehis. See on praegu üks kõige ilusamatest lehisekultuuridest Järvseljal. 52-aastaselt oli puistu keskmine kõrgus 31 m, rinnasdiameeter 37 cm ja tagavara 510 tm/ha. Lehiste suurim kõrgus oli 36 m ja suurim rinnasdiameeter 54 cm. Suurimate mõõtmetega on värd- ja jaapani lehis, vene ja kuriili lehis on tagasihoidlikuma kasvuga.

110

Uuesti elavnes võõrpuuliikide metsas kultiveerimine alates 1964. aastast. Ajavahemikus 1964-1970 rajatud võõrpuukultuuride kogupindala on 17,06 ha, s.o. keskmiselt 2,4 ha aastas. Suhteliselt palju rajati sel ajal lehisekultuure, vähemal määral kultiveeriti ebatsuugat, kanada kuuske ning palsaminulgu. Enamik lehisekultuure istutati sellal endistele põllumaadele seaduga 6 × 4 m ning nad kasvavad seal võrdlemisi hästi. Aastail 1964-1966 istutati endisele põllumaale kokku 9,35 ha lehist, peamisteks liikideks olid värd-, euroopa, jaapani, kuriili, korea ja siberi lehis. Jaapani lehise puistu keskmine kõrgus 39-aastaselt oli 23 m ja rinnasdiameeter 39 cm, värdlehisel vastavalt 24 m ja 36 cm. Väikesest puude arvust sõltuvalt on puistute tagavarad suhteliselt tagasihoidlikud. Kanada kuuse kultuurid kasvavad hariliku kuusega võrreldes aeglasemalt. Kvartalil 47 oli 35-aastase kanada kuuse puistu keskmine kõrgus 9 m ja rinnasdiameeter 12 cm. Kvartalil 280 oli 33-aastase palsaminulu puistu keskmine kõrgus 14 m, rinnasdiameeter 13 cm ja tagavara 270 tm/ha. 1970-datel aastatel rajati Järvseljal suhteliselt rohkesti musta kuuse (Picea mariana) kultuure. Need paiknevad mustika, jänesekapsa ja naadi kasvukohatüübis. Seni on kultuuride kasv olnud suhteliselt hea. Kvartalil 43 oli 30-aastase musta kuuse puistu keskmine kõrgus 9 m ja rinnasdiameeter 14 cm. Pole teada, milliseks kujuneb nende puistute kasv edaspidi, kuna musta kuuse vanemad kultuurid meil puuduvad. Metskonna keskosas Agali külas alustati 1968. aastal ulatusliku võõrpuuliikide kollektsiooni – arboreetumi rajamist. Nüüd on arboreetumi pindala peaaegu 5 ha ja seal kasvab ligi 90 võõrpuuliiki. Puud on istutatud korrapärase seaduga pindalale 20 × 30 m. Igast liigist istutati ligikaudu 100 taime. Niisugune puude arv võimaldab edaspidi uurida vastava liigi kasvukäiku. Ühtlasi annab see teatud ettekujutuse ka sellest, kuidas antud võõrpuu puistuna kasvab. Arboreetumit kasutatakse võõrpuuliikide seemnebaasina. Suhteliselt rohkesti on arboreetumis lehiseliike. Peale juba eelpool nimetatud liikide kasvab seal rand- (Larix maritima), dauuria (L. gmelinii), ameerika (L. laricina) ja dauuria lehise teisend (L. gmelinii var olgensis). Kuuseliikidest kasvavad arboreetumis ida- (Picea orientalis), must, kanada, serbia, sitka, torkav, Glehni (P. glehnii), kare (P. asperata) ja punane (P. rubens) kuusk. Männiliikidest võib nimetada siberi ja korea seedermändi, keerd-, rumeelia, musta, valget ja halli mändi. Nulgudest kasvab arboreetumis peale eelpoolnimetatud liikide veel värd- (Abies × phanerolepis), Mayri (A. mayriana), mandžuuria (A. holophylla) ja õilis (A. amabilis) nulg. Lehtpuudest kasvavad arboreetumis hall (Juglans cinerea) ja mandžuuria pähklipuu (J. mandshurica), hõbe- (Acer saccharinum) ja ginnala (A. ginnala)

111

vaher, amuuri maakia (Maackia amurensis), madal jalakas (Ulmus pumila) ja amuuri sirel (Syringa amurensis). Kaskedest on esindatud kivi- (Betula ermanii), dauuria (B. davurica), mandžuuria (B. mandshurica) ja kollane (B. alleghaniensis) kask. Arvukalt leidub arboreetumis toominga ja viirpuu liike. Viimastel aastakümnetel on Järvseljal palju tähelepanu pööratud Kaug-Idast pärinevate liikide kasvatamisele, kuna sealsed kliimatingimused on üsna lähedased meie vabariigi omadele. Seega peaks suur osa Kaug-Ida puu- ja põõsaliike rahuldavalt kasvama ka meil. Teise maailmasõja eelsel ajajärgul oli sealsest piirkonnast seemnete saamine mitmel põhjusel raskendatud, seepärast kultiveeriti neid liike suhteliselt vähe. Nüüd kasvavad Järvseljal niisugused meil seni suhteliselt vähe levinud liigid nagu kääbus-seedermänd (Pinus pumila), amuuri (Acer tegmentosum), haberoodne (A. barbinerve) ja korea (A. pseudosieboldianum) vaher, südajas valgepöök (Carpinus cordata), erilehine (Corylus heterophylla) ja Sieboldi sarapuu teisend (C. sieboldiana var. mandschurica), harilik ogapaanaks (Eleutherococcus senticosus), vahtralehik (Kalopanax pictus), lepalehine pihlakas (Sorbus alnifolia), kähar (Quercus crispula) ja amuuri tamm (Q. mongolica), hiina saare teisend (Fraxinus chinensis var. rhynchophylla), amuuri pärn (Tilia amurensis) jt. Kaug-Ida päritoluga liaanidest võiks nimetada teravahambalist (Actinidia arguta) ja südajat (A. kolomikta) aktiniidiat, hiina sidrunväändikku (Schisandra chinensis) ning ronivat põõsast Regeli kolmtiivakut (Tripterygium regelii). Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast pärinevate puuliikide kasvatamine ei ole Järvseljal andnud rahuldavaid tagajärgi. Idakuusk külmub karmidel talvedel lumepiirini ega oma meil kasvatamiseks perspektiivi. Tjan-šani kuusk kasvas väga aeglaselt ja lõpuks kuivas ära. Kesk-Aasiast pärinevad kaseliigid külmusid. Üheks mõnevõrra ebameeldivaks asjaoluks võõrpuuliikide kasvatamisel kohapeal varutud seemnest on hübriidide rohkus. Nii on suur osa Järvseljal praegu kasvatatavatest lehiseistikutest hübriidse iseloomuga. Sama tuleb öelda ka nulgude kohta. Agali arboreetumis on jaapani nulu seemnest kasvatatud puude hulgas mitmeid hübriide. Seeme oli kogutud metskonna keskuse juures asuvast dendropargist, kus jaapani nulu emapuude läheduses kasvavad palsami-, Fraseri, sahhalini ja korginulg. Arboreetumis kasvavate serbia kuuskede hulgas on mõned ajaani ja serbia kuuse hübriidid. Dendropargis olevate serbia kuuse emapuude kõrval, kust seeme oli varutud, kasvab grupp ajaani kuuski. Arboreetumisse istutatud ameerika lehiste seeme oli varutud Taagepera pargis kasvavalt puult. Järglased on aga suurel määral hübriidid, kuna emapuu läheduses kasvab euroopa lehis. Hübriidse iseloomuga on ka Tartu Botaanikaaias kasvava ameerika lehise järglased.

112

Võõrpuuliikide kasvatamisega on Järvseljal tegeldud juba rohkem kui 100 aastat. Selle aja jooksul on saadud rohkesti kogemusi võõrpuuliikide kasvatamiseks Ida-Eesti tingimustes. Järvselja paikneb meie vabariigi jaoks suhteliselt karmides ilmastikutingimustes. Siinseid kasvutingimusi taluvad puud ja põõsad kasvavad üldreeglina rahuldavalt ka teistes Eesti piirkondades. Järvselja taimeaedadest on aastakümnete jooksul levitatud paljude võõrpuuliikide istikuid peaaegu kõigisse Eestimaa linnadesse ja maakondadesse. Siit on saanud istutusmaterjali arvukad linna- ja maapargid, kooli- ja koduaiad, dendropargid ja arboreetumid (dendraariumid). Järvseljal saadud kogemusi võõrpuuliikide kasvatamisel on rohkesti kasutanud prof. E. Laas oma raamatus “Dendroloogia” (1987). Sama autor on Järvseljalt kogutud andmete põhjal uurinud mitmete võõrpuuliikide (lehised, ebatsuuga, torkav kuusk, viirpuud) seemnete kvaliteeti ja istutusmaterjali kasvatamist (Laas 1959, 1984, 1998). Ei saa märkimata jätta ka Järvseljal kasvavate võõrpuuliikide tähtsust õppetöö seisukohalt. Mitu põlvkonda metsanduse eriala üliõpilasi on dendroloogia õppepraktikumi sooritanud peamiselt Järvseljal. Kuna tegemist on õppe- ja katsemetskonnaga, siis on vajalik kauaaegseid traditsioone võõrpuuliikide kasvatamisel jätkata ka edaspidi.

KIRJANDUS

Daniel, O. 1926. Metsakasvatus I. Tartu. Haller, B. 1929. Kultuurid Tartu Ülikooli õppemetskonnas Kastre-Peravallas. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused, Tartu, 13, 1–134. Kasesalu, H. 1999. Lehiste kasvatamise tulemusi Järvseljal. – Metsanduslikud uurimused XXXI. Tartu, 124–130. Kasesalu, H. 2000a. Keerdmänni (Pinus contorta Dougl. ex Loud.) Kasvatamise tulemusi Järvseljal (Tartumaa). – Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn, 113–123. Kasesalu, H. 2000b. Introdutseeritud mändide (Pinus spp.) kasvatamise tulemusi Järvseljal. – Metsanduslikud uurimused XXXII. Tartu, 63–72. Laas, E. 1959. Külviaja ja seemnete külvieelse töötlemise tähtsusest lehiste istutusmaterjali kasvatamisel. – EPA teaduslike tööde kogumik 6. Tartu, 133–143. Laas, E. 1984. Lehise seemnete kvaliteedist. – EPA teaduslike tööde kogumik 151. Tartu, 4–29. Laas, E. 1987. Dendroloogia. Tallinn.

113

Laas, E. 1998. Katsetöödest Järvselja õppe- ja katsemetsamajandi taimlais. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised VIII. Järvselja metsades III. Tartu, 49– 68. Mathiesen, A. 1927. Ülikooli õppemetskond. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused 11. Tartu, 1–111. Mathiesen, A. 1934. Dendroloogia. Tartu. Mathiesen, A. 1939. Jahinduse ja metsanduse vahekordadest. – Eesti Metsanduse Aastaraamat IX. Tartu, 225–293.

JÄRVSELJA AND FOREIGN TREE SPECIES Summary

Heino Kasesalu

80 years have passed from the establishment of the Training and Experimental Forestry District at Järvselja. One important activity of the Forestry District during that time has been the cultivation of foreign tree species at Järvselja. The first foreign tree species were introduced here in the 1880’s. At that time Martin Maurach took up the post of a forester there. Among the first foreign tree species introduced in the Järvselja forests were Larix decidua and Pinus nigra. After a few years they were followed by Pinus strobus, P. cembra and Picea glauca. At that time the cultivation of foreign tree species in a forest pursued an aesthetic goal on one hand and an experimental aim on the other. Foreign tree species were mainly cultivated in groups mixed with local species. Of the tree species cultivated that time the best results were obtained with larches. Since the beginning of 1898 a number of new foreign tree species were introduced in the Järvselja forests, such as Picea obovata, P. sitchensis, Abies sibirica A. balsamea, A. alba etc. In 1921 the Forestry Training District of Tartu University was established at Järvselja. The cultivation of foreign tree species was carried on under Prof. Andres Mathiesen’s guidance. Until 1940, about 20 hectares of cultures of foreign tree species had been established in the forests of Järvselja, experiments were being conducted with 30 foreign tree species. Pinus contorta and Larix gmelinii var. japonica planted in that period have yielded the best results. Järvselja is one of the oldest and largest bases for propagation of foreign tree species in Estonia. As many as 400 different species and forms were sold here already before World War II. Exotic transplants cultivated at Järvselja have been introduced in almost any district of the Estonian republic. In the first post-war

114 years no new cultures were established with foreign tree species since no plantation material was available. The cultivation of foreign tree species received a new impetus in the 1960’s at the initiative of Prof. Endel Laas. At that time cultures of several species of the larch were established. In the 1970’s the numerous cultures of Picea mariana were planted. In the last decades many new tree and shrub species of the Far-Eastern origin have been introduced in Järvselja. The more promising species for park management are Pinus pumila, Prunus maackii, Tilia amurensis, Ulmus pumila, Maackia amurensis, Acer barbinerve, Tripterygium regelii etc. Some species are of importance chiefly from the standpoint of a dendrological collection. The arboretum with its 5-ha- area was established on a former arable land in 1968. At present in the arboretum about 90 species of trees and shrubs grow there. Since the forests of Järvselja serve as a training centre for students of forestry, the cultivation of foreign tree species and establishment of fresh cultures will be intended to carry on.

115

LUUA ARBOREETUM – HUVIPAKKUVAIM DENDROLOOGILINE KOLLEKTSIOON KESK-EESTIS

Ene Ilves

SISSEJUHATUS

Eesti esimesed puittaimede kollektsioonid, mis rajati juba täiesti uutes oludes pärast II maailmasõda, oli Luua arboreetum (tuntud ka dendropargina) ja nn vormide aed. Viimase näol on tegemist haruldaste liikide ja liigisiseste taksonite kollektsiooniga. Luua arboreetumi rajamine kujunes oluliseks verstapostiks paljude Eesti kollektsioonide rajamisel. Siit said uute kollektsioonide rajajad omale esimesi puid ja põõsaid ning hiljem ka oma kollektsioonidele täiendust. Luua kollektsioonid paiknevad Jõgeva maakonnas Palamuse vallas Luua külas. Selle pindala on 8,5 ha, millest taimegeograafiline osa hõlmab 6.0 ha ning haruldaste liikide ja liigisiseste taksonite kollektsioon 2,5 ha. Taksonite üldarv on tänapäeval umbes 650. Pärast 1987. aastat ei ole kollektsiooni märkimisväärselt täiendatud. Ainus on 2000. aasta sügisel arboreetumi Kaug- Ida osakonda istutatud hõlmikpuu (Ginkgo biloba) heister, mille kinkis Luua puukooli omanik Madis Jürima. Looduskaitse alla võeti Luua arboreetum dendropargi nime all 1968. aastal, vormide aed 1984. aastal. Et tegemist oli ühesuunalisi funktsioone täitvate aladega, ühendati need ühtseks looduskaitseobjektiks kui “Luua dendropark” (Ilves 1961, 1988). Allpool vaatleme arboreetumi ja vormide aia kujunemist, hilisemat käekäiku ja taimede päritolu. Toetume kollektsiooni rajaja Alfred Ilvese (1912– 1995) käsikirjalistele materjalidele, puittaimede introduktsiooni päevikutele ning tema ja teistegi autorite trükis avaldatud töödele (Anton jt. 1982a,b; Eilart 1964; Haav, Keppart 1999; Ilves, A. 1960, 1961, 1962, 1966, 1968, 1979, 1982a,b, 1987, 1988, 1990; Ilves, E. 2000; Mölder 1988; Kiviste 1962; Laas 1998; Taimre 1981).

RAJAMIS- JA ARENGULUGU

1948. aastal alustas Luua mõisa hoonetes tööd metsamajanduslik õppeasutus, millega seoses tekkis dendroloogilise kollektsiooni rajamise vajadus. Asukoha

116 valiku, tööde kavandamise ja läbiviimisega hakkas tegelema tollane metsakultuuride õpetaja A. Ilves. Arboreetum rajati Luua pargist kilomeetri jagu lõunasse, Navale viiva tee äärde. Selle asukohaks valiti Luua puukooli vahetus läheduses, kvartalil 138 asuv sõjaaegne raiesmik ning selle lõunaserval asuv kitsas 0,25 ha suurune põlluriba. Algselt oli arboreetumi suurus 4,0 ha, hiljem ligi 6 ha (Ilves 1962, 1988). Metsatüpoloogiliselt kuulus suurem osa alast seljarohusalu-, väiksem osa angervaksasalutüüpi. Viljakas muld oli heaks eelduseks dendroloogilise kollektsiooni rajamiseks. Valitud ala raiesmikuosas kasvas 2–5 m kõrgune kase-, haava-, remmelga- ja lepavõsa, segus oli ka üksikuid saari ja tammesid. Põõsaliikidest kasvas sarapuu, harilik kuslapuu, mage sõstar, punane sõstar ja näsiniin. Liigirikas ja lopsakas oli ka rohurinne: kuivematel kohtadel domineerisid kõrrelised (metskastik, kerahein, saluhein, suur aruhein jt.), niiskemail aladel angervaks, nõgeslehine kellukas , seaohakas, soo-koeratubakas, koeraputk jt. Istutamisvõimaluste ja paremate valgustingimuste loomiseks harvendati võsa, raiudes nii arvuliselt kui ka biomassi järgi välja umbes 50%. Kuna võõrpuid ja -põõsaid kavatseti istutada gruppidena, siis harvendati istutuskohti rohkem kui nendevahelisi alasid. Arboreetum kavandati rajada taimegeograafilise printsiibi alusel – Euroopa, Siberi, Kesk-Aasia, Kaug-Ida ja Põhja-Ameerika osakonnaga. Taimegeograafilisse kollektsiooni istutatakse puud ja põõsad vastavalt nende geograafilisele päritolule ja võimaluste piires samas koosluses, nagu nad kasvavad kodumaal. Sellises kollektsioonis on esmatähtis dendrofloora liigirikkus ja liikide õige paiknevus geograafiliste piirkondade ning sealsete metsade liigilise koosseisu alusel. Teises järjekorras püüti lahendada kujunduslikke küsimusi arboreetumis meeldivate vaadete loomisega. Arboreetumiga lõuna-edelas piirnev vana puukool asutati 1950. aastal. Esimesel kümnel aastal kasvatati istikuid nii metsakultuuride kui ka haljasalade tarbeks. Hiljem tegeleti ilupuude ja põõsaste sordiaretuse ning istikute kasvatamisega ning võõrliikide introduktsiooniga. Puukooli kagunurgas asub väike selektsiooniaed nn Ilvese aed, kus tegeleti okaspuude sordiaretusega tuulepesade alusel. Sorte hakati istutama puukooli haljasribadele ning ajapikku kujunes seal taksonite (vormide, teisendite, kultivaride jne.) arv kõrgeks ja 1984. aastal sai vanast puukoolist Luua arboreetumi haruldaste liikide ja liigisiseste taksonite kollektsioon. 1981. aastaks oli sinna kogutud ligi 200 dekoratiivset kultivari. Puukool aga laiendati kuni Nava nõmmeni (Anton jt. 1982b). 1987. aastaks oli sinna istutatud 434 taksoni 1495 istikut, 1995. aastal tehtud inventuuris oli taksonite arv poolesaja võrra vähem.

117

Esimeste liikidena istutati 1952. (1953.) aasta kevadel arboreetumi Põhja- Ameerika osakonda saarvaher (Acer negundo) ja pensilvaania saar (Fraxinus pennsylvanica) ning Kaug-Ida osakonda dauuria lehise teisendid (Larix gmelinii var. japonica ja var. olgensis) ning jaapani lehis (L. kaempferi), sama aasta sügisel mandžuuria saar (Fraxinus mandshurica). Saarvahtra, pensilvaania saare ja mandžuuria saare istikud pärinesid kohalikust puukoolist, lehised toodi Järvselja puukoolist. Järgmistel aastatel jätkati võõrpuuliikide istutamist. Aastatel 1952-1957 istutati arboreetumisse 92 taksoni 1209 istikut ja aastatel 1958-1962 235 taksoni 1064 istikut (tabel 1). 1959. aasta sügisel oli esindatud 236 taksonit. Arvuliselt jagunesid nad taimegeograafiliste osakondade vahel järgmiselt: Euroopa osakonnas oli 45, Siberi osakonnas 25, Kaug-Ida osakonnas 92 ja Põhja- Ameerika osakonnas 74 taksonit (Ilves 1962). Tabel 1 Table 1 Istutatud taksonite ja isendite arv aastail 1952-1987 Number of taxa and specimens planted in 1952-1987 (Ilves 1988)

Osa- 1952-1962 1963-1972 1973-1982 1983-1987 Kokku kon- Takso- Isti- Takso- Isti- Takso- Isti- Takso- Isti- Takso- Isti- nad neid kuid neid kuid neid kuid neid kuid neid kuid E. 63 311 40 104 10 15 1 4 114 434 S. 25 210 7 52 2 4 3 3 37 269 K.-A. 10 29 7 17 15 26 4 6 36 78 K.-I. 106 714 96 265 66 114 11 17 279 1110 P.-A. 123 1009 117 449 40 73 5 9 285 1540 Kokku 327 2273 267 887 113 232 24 39 751 3431 Selgitus: E. – Euroopa osakond, S. – Siberi osakond, K.-A. – Kesk-Aasia osakond, K.-I. – Kaug-Ida osakond, P.-A. – Põhja-Ameerika osakond.

Edaspidi istutamise intensiivsus langes, kuna enamlevinud liigid olid juba olemas ja haruldaste liikide paljundusmaterjali oli keerulisem muretseda. 1977. aastaks oli kollektsiooni istutatud 692 taksoni 3209 istikut. Neist Põhja-Ameerika osakonda 269 taksonit ning Kaug-Ida osakonda 252 taksonit, kõige liigivaesematesse Kesk-Aasia osakonda 29 ning Siberi osakonda 33 taksonit. 1981. aastal esines arboreetumis 531 taksonit, neist Euroopa osakonnas 96, Siberi osakonnas 18, Kesk-Aasia osakonnas 24, Kaug-Ida osakonnas 201 ja Põhja-Ameerika osakonnas 192 (Anton jt. 1982). 1987. aasta lõpuks oli kollektsioonis istutatud 751 taksoni 3431 istikut. Taksonite tegelik arv oli aga tollal 619 (Ilves 1988) ja 1995. aastal 521.

118

Muidugi ei jäänud kõik istutatud liigid püsima. Taimede hävinemine toimus põhiliselt 1–3 aasta, harvem 4–5 aasta vältel pärast istutamist. Mõnel juhul hävinesid taimed veelgi hiljem (näiteks jäneste või hiirte närimise tagajärjel jne). Üheks olulisemaks puude-põõsaste väljalangemise põhjuseks olid talvised kõlekülmad aastatel 1955/56, 1959/60, 1962/63 ja 1965/66. Temperatuur langes siis 40 miinuskraadini, lumepinnal veelgi madalamale. Kõlekülmade tagajärjel hukkusid arisoona küpress (Cupressus arizonica), hõlmikpuu (Ginkgo biloba), metasekvoia (Metasequoia glyptostroboides), pigimänd (Pinus rigida), hariliku männi alamliik (Pinus sylvestris ssp. kochiana), ida-elupuu (Thuja orientalis), suurelehine vaher (Acer macrophyllum), prantsuse vaher (A. monspessulanum), itaalia vaher (A. opalus), näärmeline jumalapuu (Ailanthus altissima), itaalia lepp (Alnus cordarta), roideline kask (Betula costata), raudkask (B. schmidtii), trompetipuud (Catalpa spp.), läänetseltis (Celtis occidentalis), harilik luudpōōsas (Cytisus scoparius), ōissaar (Fraxinus ornus), kolmeastlaline glediitsia (Gleditsia triacanthos), kahevärviline lespedeetsa (Lespedeza bicolor), harilik tulbipuu (Liriodendron tulipifera), hondo magnoolia teisend (Magnolia kobus var. borealis), harilik aprikoosipuu (Prunus armeniaca), läikiv kibuvits (Rosa wichuraiana) ja aedpihlakas (Sorbus domestica). Kevadised hiliskülmad kahjustasid paljusid varapuhkevaid liike, kuid ei põhjustanud siiski nende hävimist. Niisuguste liikide hulka kuulusid mäginulg (Abies lasiocarpa) ja selle teisend var. arizonica, amuuri nulg (A. nephrolepis), sahhalini nulg (A. sachalinensis), ajaani kuusk (Picea jezoensis) ja selle teisend var. hondoensis, kämmalvaher (Acer palmatum), amuuri vaher (A. tegmentosum), händvahtra alamliik (A. caudatum ssp. ukurunduense), mandžuuria saar (Fraxinus mandshurica), hiina saare teisend (F. chinensis var. rhynchophylla), harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia), korea pappel (Populus koreana), Williamsi leeder (Sambucus williamsii), kamtšatka leeder (S. kamtschatica), hiina sidrunväändik (Schisandra chinensis), läiklehine pärn (T. × euchlora), mandžuuria pärn (Tilia mandshurica) jt. Sügisesi varakülmakahjustusi konstateeriti üksikutel robiiniatel (Robinia spp.), händvahtra alamliigil, vereval sōstral (Ribes sanguineum), kerrial (Kerria japonica) ja ebakerrial (Rhodotypos scandens). Haigustest osutusid ohtlikeks okaspuu skleroderrioos ja männi koorerooste. Mõlemad haigused kahjustasid mände. Männi skleroderrioosi (põhjustab kottseen Scleroderris lagerbergii) tagajärjel hukkusid kalju-seedermänd (Pinus flexilis), kollane mänd (P. ponderosa) ja vaigumänd (P. resinosa) ning männi- koorerooste (Peridermium pini ja Cronartium flaccidum) ja valge männi koorerooste (Cronartium ribicola) tagajärjel lääne- (P. monticola), rumeelia (P.

119 peuce) ja valge (P. strobus) mänd ning pisarmänd (P. wallichiana). Hävinute asemele istutati uusi sama liigi isendeid, kuid ka need haigestusid. Putukkahjuritest kahjustasid sagedamini kuuski väike-kuusevaablane (Pristiphora abietina), suur-pahktäi (Sacchiphantes abietis), kuuse-käbikärbes (Strobilomyia anthracina) ja käbimähkur (Cydia strobilella), lehiseid kirju lehisevaablane (Pristiphora wesmaeli) ja käbileedik (Dioryctria abietella), nulge – must-pahktäi (Aphrastasia pectinatae) ja nulu-seemnekireslane (Megastigmus strobilobius), saareliike ja sireleid – saare-kilptäi (Pseudochermes fraxini), kikkapuid – kikkapuu-võrgendikoi (Yponomeuta cognatellus), lodjapuid – lodjapuu-ehmespoi (Pyrrhalta viburni), leppi – hundpoi (Linaeidea aenea) jt. Kõigi nende kahjurite tegevuse tagajärjel vähenes tunduvalt puude-põõsaste kõrguse juurdekasv, kuid taimed ei hävinud. Küll hävitas aastatel 1968–1973 nulu-seemnekireslane nulgude seemnesaagi. Saareliikidel põhjustas tunduvat juurdekasvu vähenemist ja kiratsemist saare-kilptäi. Üksikute liikide – karoliina valgepöögi (Carpinus caroliniana) ja virgiinia humalpöögi (Ostrya virginiana) – hävimise põhjustasid hiired juurekaela lähedalt koore närimisega. Enam kui madalad temperatuurid, haigused ja kahjurid, põhjustas puuliikide hävimist umbrohustumine, halb hooldamine jt. inimesest sõltuvad tegurid. Eriti suurel hulgal langes võõrpuuliike välja suvistel põuaperioodidel. Arboreetumis kasvasid ja arenesid võõrpuuliigid üldiselt rahuldavalt. Nii olid 12 aasta vanused pensilvaania kirsipuud (Prunus pensylvanica) 7,0–8,7 m, 13- aastased dauuria lehise teisendi (Larix gmelinii var. japonica) isendid, jaapani (L. kaempferi) ja Ljubarski (L. lubarskii) lehised 8,0–8,7 m kõrged. Sama kiiresti või kiiremini kui oma kodumaal kasvasid euroopa (L. decidua) ja siberi (L. russica) lehised, siberi nulg (Abies sibirica), keerdmänd (Pinus contorta) ja korea pappel (Populus koreana). Ka seemnekandvus algas paljudel liikidel varakult: saarvahtral (Acer negundo), pensilvaania saarel (Fraxinus pennsylvanica), amuuri toomingal (Prunus maackii) ja pensilvaania kirsipuul (P. pensylvanica) 3–7-aastaselt, ameerika (Larix laricina) ja siberi lehisel (L. russica) 5–8- aastaselt, ajaani (Picea jezoensis), mustal (P. mariana) ja sitka (P. sitchensis) kuusel 10–19-aastaselt ning palsami- (Abies balsamea), Fraseri (A. fraseri) ja jaapani (A. veitchii) nulul 18–25-aastaselt. Mitmete võõrpuuliikide kogumikes olid isendid juba kaheksakümnendate aastate keskpaiku omavahel liitunud ning kujunesid võõramaised metsakooslused. Liitunud olid Põhja-Ameerika osakonna idaosas palsaminulu (Abies balsamea), pensilvaania saare (Fraxinus pennsylvanica), halli pähklipuu (Juglans cinerea) ja ameerika pärna (Tilia americana) isendid; nende all ja servades kasvavad alusmetsana karvane viirpuu (Crataegus submollis), kanada

120

kuslapuu (Lonicera canadensis) ja harilik pōisenelas (Physocarpus opulifolius). Sellise koosseisuga metsad kasvavad Põhja-Ameerika idaosas. Sama osakonna põhjaservas oli liitunud palsaminulu kogumik, piirnedes kanada (Picea glauca) ja musta (P. mariana) kuuse ning ameerika lehise (Larix laricina) isenditega, andes mulje Kanada põhjaosa metsadest. Kaug-Ida osakonnas olid liitunud dauuria lehis (L. gmelinii) ja selle teisend var. olgensis lehise ning mandžuuria pähklipuu (Juglans mandshurica) ja korea papli (Populus koreana) isendid. Nende turbe all kasvavad korea kontpuu (Cornus coreana), Maximowiczi viirpuu (Crataegus maximowiczii), harilik pihlenelas (Sorbaria sorbifolia), karvaseviljaline enelas (Spiraea trichocarpa), rohkeōieline kibuvits (Rosa multiflora) jt. Sellise koosseisuga metsad kasvavad peamiselt Koreas, kuid ka mõnes teises Kaug-Ida rannikulähedases paikkonnas. Siberi osakonnas oli välja kujunenud siberi seedermänni (Pinus sibirica) ja siberi nulu (Abies sibirica) noorendik. Niisuguseid kõrge lopsaka alustaimestikuga seedermänni-nulu puistuid leidub rohkesti Altais. Taimegeograafilistes osakondades saab võõramaiseid metsi järele aimata piiratult. Paljud liigid, mis siinses kliimas kasvavad kiratsedes, on kodumaal hiigelpuud. Nii kasvab Põhja-Ameerika lääneosas hall nulg (Abies concolor) 60– 80 m kõrguseks. Meil on sama liigi 60–80 aasta vanused isendid harva üle 20 m kõrged. Ka Kaug-Idast pärinevad, seal 30–40 m kõrgeks kasvavad ajaani kuusk (Picea jezoensis) ja korea seedermänd (Pinus koraiensis) jäävad meil ainult 10– 20 m kõrguseks. Veelgi madalamateks kääbuspuudeks või põõsakujuliseks jäävad Luual harilik pöök (Fagus sylvatica), kaukaasia nulg (Abies nordmanniana) ja idakuusk (Picea orientalis); oma kodumaal aga saavutavad nad 30–50 m kõrguse. Ent leidub ka liike, mis kasvavad sama hästi või isegi paremini kui kodumaal. Nii kasvab siberi nulg meil sama kõrgeks ja annab edukalt looduslikku uuendust nagu oma kodumaal Siberis. Ka siberi lehis võib kasvada meil kõrgemaks ja suurema puiduproduktsiooniga puuks kui Siberis. Häid eeldusi on ka dauuria lehise teisendi (Larix gmelinii var. japonica), serbia kuuse (Picea omorika), rumeelia männi (Pinus peuce) jmt. liikide kasvamiseks kõrgeteks puudeks. Kollektsiooni eksisteerimise ligi 50 aasta vältel on selgunud nii mõndagi Eestis vähelevinud liikide ja vormide aklimatiseerumise kohta. Nii osutusid meil külmakindlaiks ja rahuldava viljakandvuse ning seemnekvaliteediga liikideks haberoodne vaher (Acer barbinerve), sile vaher (A. glabrum), punane vaher (A. rubrum), lammlepp (Alnus hirsuta), lepalehine pihlakas (Sorbus alnifolia), Koehne pihlakas (S. koehneana), kaunis pihlakas (S. decora) jt. Külmakindlad ja heakasvulised on mandžuuria nulg (Abies holophylla), mäginulu teisendi kultivar (A. lasiocarpa var. arizonica ‘Argentea’), korea nulg (A. koreana), kare (Picea

121 asperata) ja Maximowiczi (P. maximowiczii) kuusk, kollane mänd (Pinus ponderosa), südajas valgepöök (Carpinus cordata), hiina saare teisend (Fraxinus chinensis var. rhynchophylla) jt. Kiirekasvulised ja heade tehniliste tüveomadustega on eurokuriili lehis (Larix × eurokurilensis), korea pappel (Populus koreana), ameerika haab (P. tremuloides) ja karvaseviljaline pappel (P. trichocarpa). Head kasvu näitavad mitmed spontaanselt tekkivad tugevakasvulised kuusevormid. Taimegeograafilist kollektsiooni on inventeeritud Alfred Ilvese poolt 1977., 1987. ja 1995. aastal. Inventuuris on toodud taimede asukohad ja päritolu ning antud hinnang nende arengule. Taimegeograafilise kollektsiooni edasisel täiendamisel uute puude ja põõsastega jääb kõige tähtsamaks eesmärgiks anda osakondadele vastavate taimegeograafiliste piirkondade metsade liigiline koosseis ja ilme.

ISTIKUTE HANKIMINE

Esimeses järjekorras püüti varuda ja arboreetumisse istutada ettekasvatatud istikuid. Esialgu oli istikuid vähe saada ja kvaliteet madal. Viiekümnendate aastate lõpul saadi mõningas koguses kvaliteetsemat istutusmaterjali Järvselja, Harku-Järve ja Suure-Jaani puukoolist ning mitmest väikesest taimlatest. 1961. aastal alustas tegevust Tallinna botaanikaaed, kuhu rajati väga liigirikas puukool. Seal kasvatati istutusmaterjali põhiliselt oma vajadusteks, kuid vahetuse korras anti korduvalt istikuid ka Luuale. Arboreetumisse istutati järgnevaist kohtadest saadud istikuid: Järvselja puukoolist – dauuria lehise teised (L. gmelinii var. olgensis) (1954), eriokkaline tsuuga (Tsuga diversifolia) (1954), korea pappel (Populus koreana) (1954), hiigel-elupuu (Thuja plicata) (1957), jaapani nulg (Abies veitchii) (1958), serbia kuusk (Picea omorika) (1958), arukase vorm (Betula pendula f. dalecarlica) (1958), kollane kask (B. alleghaniensis) (1962), amuuri nulg (A. nephrolepis) (1965), eurokuriili lehis (L. × eurokurilensis) (1965), ajaani kuuse teisend (P. jezoensis var. hondoensis) (1966), ümaralehise viirpuu teisend (Crataegus chrysocarpa var phoenicea) (1968), mägivahtra vorm (Acer pseudoplatanus f. purpureum) (1971) ja sahhalini nulg (A. sachalinensis) (1985); Tallinna botaanikaaiast – südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta) (1960), tatari kuslapuu kultivar (Lonicera tatarica ‘Punicea’) (1960), karvaseviljaline pappel (Populus trichocarpa) (1960), Douglase enelas (Spiraea douglasii) (1963), pajulehine enelas (S. salicifolia) (1964), pehme lumimari (Symphoricarpos mollis) (1964), mono vaher (Acer mono) (1965),

122 teravahambaline aktiniidia (A. arguta) (1970) ja haraline ogapaanaks (Eleutherococcus divaricatus) (1987); Salaspilsi (tollasest Läti NSV TA) botaanikaaiast – amuuri viinapuu (Vitis amurensis) (1956), soome pihlakas (Sorbus × hybrida) (1958), paberikask (Betula papyrifera) (1961), elupuu kultivarid (Thuja occidentalis ‘Aurea’, ‘Bodmeri’, ‘Lutea’, ‘Spiralis’ ja ‘Wareana’) (1962), punane aroonia (Aronia arbutifolia) (1963), korea kibuvits (Rosa koreana) (1964), Cockburni vaarikas (Rubus cockburnianus) (1964), hariliku kuuse vorm (Picea abies f. virgata) (1970) ja teine vorm (P. abies f. tuberculata) (1981). Läti uurimisasutuste teadlastelt mitmest kohast Lätimaalt (kellelt ja kust, ei ole teada) saadi kingituseks järgmised kultivarid ja vormid: 1979. aastal hariliku kuuse kultivarid (Picea abies ‘Argeteospica’ ja ‘Aurea Magnifica’) ning vormid f. conica, f. tuberculata, ja f. viminalis ning Engelmanni kuuse kultivar (P. engelmanni ‘Glauca’), 1986. aastal hariliku elupuu kultivar (Thuja occidentalis ‘Aurea’) ja 1985. aastal Riiast mägi-ebaküpressi kultivar (Chamaecyparis pisifera ‘Boulevard’), mille nõrgalt juurdunud pistik istutati esialgu puukooli järelkasvatamiseks. Vastukingituseks said lätlased Luualt Kesk- ja Lääne-Euroopa botaanikaaedadest ja dendraariumitest tellitud seemnetest kasvatatud istikuid. Alituse (Leedu) dendraariumist saadi 1961. aastal kivitamm (Quecus petraea) ja selle vorm f. muscaviensis ning samal aastal Kaliningradi botaanikaaiast mägi-ebaküpressi kultivar (Chamaecyparis pisifera ‘Plumosa Aurea’), hōbevaher (Acer saccharinum) ning Polli katsebaasist 1974. aastal magus kirsipuu (Prunus avium). Et telliti Nõukogude Liidu ja välismaa botaanikaaedadest haruldaste liikide seemneid ning kasvatati neist istikuid arboreetumisse istutamiseks, tõusis liikide arv kiiresti. Samal ajal istutati vana puukooli haljasribadele arvukalt dekoratiivaiandusele vajalikke liigisiseseid taksoneid, eriti kultivare. Tundus, et ostudega siseriigist taksonite arvu oluliselt tõsta ei õnnestu. Jäi üle võimalus osta istikuid Kesk- ja Lääne-Euroopa riikide puukoolidest valuuta eest. Korduvate taotluste peale õnnestus see vaid ühel korral. 1973. aastal eraldas tollane Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium 300 valuutarubla välismaalt ilupuude-põõsaste istikute ostmiseks. Taksonid valis ja ostu vormistas Alfred Ilves . Tellimisel tekkis mitmeid takistusi. Vormistamisel nõuti, et selleks koostatud nimekiri peab olema venekeelne. Tellida taheti kultivare, mille nimede kirjutamine vene keeles ei olnud üldreeglina võimalik. Kui seda kuidagi oleks tehtud, ei oleks välismaa puukooli isegi hea vene keele oskusega spetsialist soovidest aru saanud. Korduvate veenmiste tulemusel lubas

123

Nõukogude Liidu väliskaubanduse valitsus nimekirja lisada ühe lahtri tellitavate taksonite ladinakeelsete nimetustega. Küllap see aitaski, sest tellimus osaliselt siiski täideti. Istikud otsustati tellida Hollandist Boskoopist firma C. Esveldi puukoolist. Tellimus saadeti ära 1974. aastal. Istikud saabusid 1975. aastal Hollandi laevaga Leningradi ja sealt rongiga Saku taimekarantiiniaeda. Istikud olid Hollandis eeskujulikult pakitud. Leningradi tolliametis ja taimekarantiinikeskuses vabastati nad pakendist, pesti puhtaks ja desinfitseeriti. Vedu ja Sakus mulda istutamine toimus kiiresti ja hoolikalt. Siiski hävisid Sakus 1-4 nädala vältel kõik ebaküpressi (Chamaecyparis) taksonid, kannatada said kõik kadaka (Juniperuse) vormid ja euroopa seedermänni kultivarid (Pinus cembra ’Nana’ ja ‘Compacta Glauca’), hariliku männi kultivar (P. sylvestris ‘Watereri’), Schwerini mänd (P. × schwerinii) ning Wilsoni kuusk (Picea wilsonii). Istikud toodi Luuale 1977. aasta sügisel. Nende 1980. aasta seisundit ja koosseisu Luual näitab tabel 2. Luua puukoolis ja dendropargis kasvasid Hollandist saabunud istikud üldiselt hästi. Juba esimesel aastal kasvasid jõuliselt palsaminulu kultivar (Abies balsamea ‘Nana’), korea nulg (A. koreana), serbia kuuse kultivar (Picea omorika ‘Pendula’), mägimänni kultivar (Pinus mugo ‘Gnom’), hariliku männi vorm (P. sylvestris f. fastigiata) ja selle kultivar ‘Watereri’. Kahel viimasel hariliku männi taksonil ilmnesid sklerefomoosi (Sclerophoma pithyophila) tunnused, mis progresseerusid kiiresti ja istikud kuivasid. Samuti nakatusid okaspuu seleroderrioosi (tekitab kottseen Seleroderris lagerbergii) ning sklerofomoosi (tekitab mittetäieliku arenemisjärguga Sclerophoma pithyophila) euroopa seedermänni kultivari (Pinus cembra ‘Compacta Glauca’) isendid. Istikud kuivasid mõni aasta hiljem. Hollandist saadud istutusmaterjal osutus koosseisult ja kvaliteedilt kõige väärtuslikumaks panuseks Luua dendroloogilise kollektsiooni rajamisel ja täiendamisel. Taimegeograafilisse kollektsiooni istutati neist 2 liiki – korea nulg (Abies koreana) ja Wilsoni kuusk (Picea wilsonii). Ülejäänud istutati haruldaste liikide ja liigisiseste taksonite kollektsiooni, kus nad pakkusid suurt huvi dendroloogidele ja haljastusspetsialistidele. Ühtlasi olid nad paljunduspõõsasteks istutusmaterjali kasvatamisel.

124

Tabel 2 Table 2 Hollandist saabunud istikute koosseis ja seisund 1980. aastal The composition and condition in 1980 of transplants imported from Holland

Nr. Liik, vorm, kultivar Istikute Seisund Luuale Seisund 1980. a. No. Species, form, cultivar Arv/Numb. of saabumisel/ kevadel/ transplants Condition on Condition in arrival at Luua spring 1980 1. Abies lasiocarpa subsp. 2 Hea Rahuldav arizonica ‘Argentea’ 2. A. balsamea ‘Nana’ 2 Hea Hea 3. A. koreana 2 Hea Hea 4. A. procera ‘Glauca’ 2 Halb Halb 5. Juniperus chinensis 1 Halb Rahuldav ‘Pfitzeriana’ 6. J. horizontalis ‘Glauca’ 1 Rahuldav Hea 7. J. horizontalis ‘Prostrata’ 1 Rahuldav Hea 8. Picea abies ‘Aarburg’ 1 Hea Väga hea 9. P. abies ‘ Frohburg’ 1 Hea Hea 10. P. omorika ‘Pendula’ 2 Väga hea Väga hea 11. P. wilsonii 2/1 Halb Rahuldav 12. Pinus cembra 2 Halb Halb ‘Compacta Glauca’ 13. Pinus cembra ‘Nana’ 1 Rahuldav Hea 14. P. mugo ‘Gnom’ 2 Hea Hea 15. P. × schwerinii 1 Halb Rahuldav 16. P. sylvestris f. fastigiata 2 Rahuldav Halb 17. P. sylvestris ‘Watereri’ 1 Hea Halb

SEEMNETE HANKIMINE JA NEIST ISTUTUSMATERJALI KASVATAMINE

Esmajärjekorras varuti kohapeal või lähemas ümbruses kasvavate puude- põõsaste seemneid. Samuti anti metsakooli õpilastele metsakultuuride õppeaines seemnevarumise ülesanne. Neid suunati seemet korjama oma kodude ümbrusest – parkidest, puiesteedelt, metsakultuuridest, üksikpuudelt. Nii varuti seemet üle Eesti. Kogutud seeme külvati Luua puukooli. Selle töö tegid metsakooli õpilased, saades ühtlasi väärtuslikke kogemusi oma erialases väljaõppes. Mõne aastaga olid Luua puukoolis esindatud kõigi nende liikide istikud, mis Eestimaal kasvasid ja viljusid. Luua arboreetum vajas aga rohkemat. Selleks pakkusid võimalusi Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika botaanikaaiad ja teised dendroloogilised kollektsioonid, kust hakati seemneid tellima posti teel.

125

Esialgu ei oldud neis veel valmis seemnete saatmiseks. Euroopa botaanikaaedades tasandati mürsuauke ja otsiti sõjaajal peidetud miine, remonditi ning ehitati kasvuhooneid, laboratooriume ja administratiivhooneid; otsiti ja komplekteeriti kaadrit. Nii näiteks olid sõja lõpul lahkunud sakslased Kaliningradi botaanikaaiast kaasa võtnud või hävitanud liikide etiketid. Liike tuli uuesti määrata. 1951. aastal asuti seemnete tellimisele. See toimus botaanikaaedade ja dendroloogiliste kollektsioonide seemnenimekirjade (Index seminum) alusel. Saadi nii kohalike kui ka introdutseeritud liikide seemneid. Mõnikord asendas saatja tellitud liike teistega või jättis mõne liigi seemned saatmata. Harva jäeti tellimiskirjale vastamata. Saadetud kotikestes oli seemet 1–10 g, harva olid suureseemneliste liikide seemnekotikesed ka raskemad. Seemnete kvaliteet oli madal – idanevus 1–10 %. Sagedasti ei tärganud külvist ühtegi taime. Seemnepakid liikusid postis aeglaselt. Kesk- ja Lääne-Euroopast oli seemnepakk postis 2–4 nädalat. Märjalt pakitud seemned olid selle aja jooksul kopitanud ja kaotanud idanemisvõime. Suuremaid seemneid oli purustatud või lõigatud. Aeglast postiliikumist näis põhjustavat ametnike umbusk välismaiste postisaadetiste suhtes. Mõnel korral tuli käia Põllumajanduse Ministeeriumi eriosakonnas põhjendamas seemnete ja paljundusokste tellimise vajadust ja otstarvet. Seemnete tellimist siiski ära ei keelatud. Põhiline osa seemnepakke saadi Kesk- ning Lääne-Euroopa, Põhja-Ameerika ja Nõukogude Liidu Euroopa osa botaanikaaedadest-dendraariumitest, vähe ja juhuslikult ka Aasiast. Mandrite järgi jagunesid saadud pisipakid järgmiselt:  Euroopast 5140 pisipakki 410 liigiga  Põhja-Ameerikast 602 pisipakki 250 liigiga  Aasiast 150 pisipakki 55 liigiga Esimesed tellimused suunati Euroopa botaanikaaedadesse ja dendraariumitesse, kust seemnepakid saabusid 1951.a. Saadeti põhiliselt kergemaseemnelisi liike kukerpuude (Berberis), kaskede (Betula), kontpuude (Cornus), kuslapuude (Lonicera), ebajasmiinide (Philadelphus), pihlakate (Sorbus), enelate (Spiraea) jt. perekondadest. 1951. aastal saadi Vilniuse botaanikaaiast amuuri toominga (Prunus maackii) ja Kiievi botaanikaaiast pensilvaania kirsipuu (P. pensylvanica) seemet. Mandžuuria saare (Fraxinus mandschurica) seeme saadi 1948. aastal Leningradist. Sellest kasvatatud istikud istutati dendroparki 1953. ja 1954. aastal. Dekoratiivsete õunapuude – ida- mariōunapuu ( M. baccata ), rohkeōielise ōunapuu ( Malus floribunda ),

126

Schiedeckeri ōunapuu (M. × scheideckeri) ja mägi-ōunapuu (M. sieversii) seemet saadi – esimest 1954. ja teisi 1955. aastal – Moskva botaanikaaedu külastades. Järgnevatel aastatel Euroopas rekonstrueeriti ja asutati ka uusi botaanikaedu jt. dendroloogilisi kollektsioone. Suurenes seemne sortiment. Euroopast telliti ja saadi seemneid järgmiselt:  Moskva botaanikaaiast 1155 seemnepakki 246 liigiga  Salaspilsi botaanikaaiast 744 seemnepakki 224 liigiga  Rogowi arboreetumist 697 seemnepakki 204 liigiga  Kiievi botaanikaaiast 510 seemnepakki 141 liigiga  Sarvari botaanikaaiast 542 seemnepakki 138 liigiga  Tallinna botaanikaaiast 570 seemnepakki 142 liigiga  Tartu botaanikaaiast 268 seemnepakki 120 liigiga Tegelik liikide arv oli mitmekordselt väiksem, kui saaksime üksikute seemnesaatjate liikide arvu summeerides – seemnepakkides olid tihti ühed ja samad liigid. Euroopast, kuid ka Aasiast ja Põhja-Ameerikast saadud liikide juures oli võimalik jälgida astmelise aklimatiseerumise tulemusi. See seisnes selles, et mandrite lõunapoolsetelt laiustelt (ka kaugemalt idast ja läänest ) toodi liike esialgu Kesk- ja Lääne-Euroopa kasvuruumi ja sealt kas otse või Kaliningradi, Leedu ja Läti kaudu Eestisse. Kuna katsealuste liikide isendite arv oli väike ja ajaperiood (1950–1987) lühike, ei saa teha kindlaid järeldusi. Küll aga selgus, et Luual ei aklimatiseerunud arisoona küpress (Cupressus arizonica), pigimänd (Pinus rigida), lühiokkaline jugapuu (Taxus brevifolia), Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), karoliina tsuuga (T. caroliniana), läänetseltis (Celtis occidentalis), dipteroonia (Dipteronia sinensis), puislupiin (Lupinus arboreus), suureviljaline tamm (Quercus macrocarpa) jt. Mõnede külmaõrnade liikide, nagu hõlmikpuu (Ginkgo biloba), teravalehine magnoolia (Magnolia acuminata), harilik tulbipuu (Liriodendron tulipifera) jt. üksikud eksemplarid Eestis küll endisest ajast kasvavad, kuid ei ole selge, kas see on tingitud astmelisest aklimatiseerumisest või nende individuaalsetest geneetilis-bioloogilistest omadustest. Seda saab selgitada metoodiliselt täiuslike katsete rajamisega aastakümnete jooksul. Botaanikaaedadest saadud postipakkide suur arv ei iseloomusta kaugeltki arboreetumi täiendamise võimalusi. Nii saadi Moskvast TA Peabotaanikaaiast hulgaliselt seemnepakke, kus taksonid tihti kordusid. Põhiliselt kuulusid need taksonid kukerpuude (Berberis), kaskede (Betula), kuslapuude (Lonicera), ebajasmiinide (Philadelphus), enelate (Spiraea), kibuvitsade (Rosa) jt. perekondadesse, mis lähestikku kasvades risttolmlevad ja annavad liikidevahelisi

127 hübriide. Ristlusvanemate areaalid võisid olla erinevad, mistõttu nende hübriide ei ole õige taimegeograafilise jaotusega kollektsiooni istutada. Kaks huvitavat hübriidliiki tärkasid siiski Järvseljalt saadud seemnetest. Üks neist oli värdlehis (Larix × eurolepis), teine eurokuriili lehis (L. × eurokurilensis); esimene pärines jaapani lehiselt (L. kaempferi), teine dauuria lehise teisendilt (L. gmelinii var. japonica) saadud seemnest. Teiseks ristlusvanemaks oli mõlematel euroopa lehis (L. decidua). Nende hübriidne päritolu suudeti määrata alles vanemas eas, kui nad olid juba arboreetumisse istutatud ja kandsid käbisid. Seatud eesmärkide kohaselt tulnuks nad taimegeograafilisest kollektsioonist kõrvaldada. Seda siiski ei tehtud ja nad jäeti Kaug-Ida osakonda kui haruldased hübriidliigid, mida saab paljundada pookimisega ja kasvatada seemnepuudeks. Üheks tähtsamaks seemnebaasiks arboreetumi täiendamisel kujunes Poolas Varssavi lähedal asuv Rogowi arboreetum. Olles teise maailmasõja ajal tublisti kannatanud, kulus seal hulk aastaid sõja tagajärgede likvideerimiseks. Esimene seemnepakk saadi 1976. aastal, hiljem regulaarselt igal aastal. Seemnepakid sisaldasid arvukalt ka Kaug-Ida ja Põhja-Ameerika liike. Saadi korea nulgu (Abies koreana), mäginulu teisendi (A. lasiocarpa var. arizonica), jaapani nulu (A. veitchii), musta kuuse (Picea mariana), punase kuuse (P. rubens), sitka kuuse (P. sitchensis), musta männi (Pinus nigra), rumeelia männi (P. peuce), pigimänni (P. rigida), valgepöögilehise vahtra (Acer carpinifolium), ümaralehise vahtra (A. circinatum), tsissuselehise vahtra (A. cissifolium), Oliveri vahtra (A. oliverianum), kämmalvahtra (A. palmatum), Davidi vahtra (A. davidii), mägi- vōlupōōsa (Fothergilla major), Koehne pihlaka (Sorbus koehneana), vahtralehise pihlaka (S. torminalis) jt. liikide seemneid. Esimeste seemnepakkide seeme oli suhteliselt nõrga idanevusega, hilisematel tunduvalt parem. Vajalike liikide seemet saadi Salaspilsi botaanikaaiast jt. Läti ja Leedu dendroloogilistest kollektsioonidest. Lõuna-Euroopast tekkisid kontaktid Bologna (Itaalia) ja Bordeaux (Prantsusmaa) botaanikaaiaga. Mõlemad pakkusid oma seemnenimekirjadega põhiliselt rohtseid liike, nende hulgas rohkesti kultuurtaimi. 1974. aastal telliti Bologna botaanikaaiast hõlmikpuu (Ginkgo biloba), itaalia vahtra (Acer opalus), ida-valgepöögi (Carpinus orientalis), kollase kladrastise (Cladrastis lutea), euroopa humalpöögi (Ostrya carpinifolia) ja ameerika pärna (Tilia americana) seemet. Bordeaux’ botaanikaaiast saadi samal aastal järgmiste liikide seemet: pisarmänd (Pinus wallichiana), itaalia lepp (Alnus cordata), kahkjas budleia (Buddleia albiflora), Davidi budleia (B. davidii), läänetseltis (Celtis occidentalis), roheline forsüütia (Forsythia viridissima), harilik kuldpöörispuu

128

(Koelreuteria paniculata), harilik loorberipuu (Laurus nobilis), jaapani liguster (Ligustrum japonicum), läikiv liguster (L. lucidum), hiina liguster (L. sinense), harilik tulbipuu (Liriodendron tulipifera), verev tuliastel (Pyracantha coccinea) sindlitamm (Quercus imbricaria), karvane tamm (Quercus pubescens), sootamm (Q. palustris), Bolanderi stafülea (Staphylea bolanderi) ja korea tetraadium (Tetradium danielli). Avamaal kasvatades enamik neist liikidest enamik hävis. Mõned liigid – Davidi budleia, kollane kladrastis, harilik kuldpöörispuu ja sootamm – osutusid Luual külmaõrnemaks neist isenditest, mis olid kasvatatud Kesk- ja Põhja-Euroopast saadud seemnetest. Liikide otsinguil paelus erilist tähelepanu Ida-Aasia ja Põhja-Ameerika lääneosa. Sealsed liigid said evolutsioneeruda maismaa tingimustes kauem kui kusagil mujal. Nende fülogeneesi ja evolutsiooni ei katkestanud maismaa üleujutused, jääajad jm. Seetõttu on sealne maismaa vegetatsioon ürgselt vana, ulatudes tertsiaari. Puuliikide aklimatiseerimise praktikas selgub, et paljud neist kasvavad või võiksid edukalt kasvada põhjapoolsetel laiustel, kaasa arvatud Eesti. Puuliikide aklimatiseerimise käigus pakkus suurt huvi saada “Maa vanurite” seemet nende loodusliku areaali piirest. Nii asutigi seemet tellima Himaalajast, Kaug-Idast, Lõuna-Siberist. Tulemused olid ebarahuldavad. Väärtuslikemaks saadetiseks oli 1960. aastal Pekingi botaanikaaiast saadud, Hiinas 1947. aastal avastatud sooküpressiliste liik – metasekvoia (Metasequoia glyptostroboides). Aastail 1965 ja 1966 saadi Pekingi botaanikaaiast hiina kadaka (Juniperus chinensis) ja mongoolia pärna (Tilia mongolica) seemet. Hilisematel aastatel süvenes Hiina ja Nõukogude Liidu vaheline poliitiline kriis ning Hiina botaanikaaiad ei reageerinud enam kirjadele. Olukorda püüti parandada ingliskeelsete tellimiskirjadega (varem kirjutati vene keeles). Esialgu vastati, kuid hiljem mitte. Samaaegsetele kirjadele Korea, Vietnami, Bangladeshi, India, Pakistani jt. botaanikaaedadele ei vastatud üldse või teatati, et seemet ei ole võimalik saata. Ka Jaapani (Tokyo, Kyoto, Osaka) botaanikaaiad ei vastanud ja sealt jäi puu- ja põõsaliikide seeme saamata. Muidugi võidi tellimiskirjad ja seemnepakid kõrvaldada ka postis. Vähe saadi seemet ka Siberi ja Kaug-Ida botaanikaaedadest. Kesk-Aasia (Alma-Ata, Taškent, Frunze) ja Kaukaasia (Jerevani, Batumi) botaanikaaiad pakkusid liike, mille kasvatamine Eesti kliimas ei õnnestu. Mõned botaanikaaiad (Novosibirsk, Vladivostok, Petropavlovsk) olid sel ajal veel asutamise staadiumis ja seemet sealt ei saadud või saadi vaid piiratud koguses. Edukamaks osutus seemnete saamine Põhja-Ameerika mandrilt. Saadi nii spontaanse floora kui ka introdutseeritud liikide seemneid. Tähtsamad kollektsioonid, kust seemneid saadi, olid:

129

Harvardi ülikooli Arnoldi arboreetum Jamaika Plainis, Washingtoni ülikooli arboreetum Seattle’is, Idaho ülikooli botaanikateaduskonna arboreetum Moscow’s ja Kalifornia ülikooli botaanikaaed Los Angelesis Ameerika Ühendriikides ning Briti-Kolumbia ülikooli botaanikaaed Vancouveris, Ottawa botaanika instituudi arboreetum ja botaanikaaed Ottawas, Toronto ülikooli botaanikaaed Torontos ja Briti-Kolumbia metsanduslike uurimuste katsejaam Victorias Kanadas. Washingtoni arboreetumist ja Briti-Kolumbia ülikooli botaanikaaiast saadeti seemnenimekirju ja telliti seemneid ajavahemikul 1960–1985 igal aastal, seemnete saamine sealt kujunes statsionaarseks. Teistelt asutustelt saadi seemneid 1–3 korda igakordse tellimise järgi. Erakordselt suure koguse musta kuuse (Picea mariana) seemet saatis 1963. aastal Ottawa botaanika instituut – 40 g, tehnilise idanevusega 85%. Külvist saadi umbes 2000 seemik-istikut. Neid jätkus nii Luua arboreetumisse kui mujale vabariigi haljasaladele. Kokku saadi Põhja-Ameerika mandrilt üle 600 seemnepaki. Tõusmete staadiumis ja üheaastaste seemikutena hävisid leina-ebaküpress (Chamaecyparis funebris), lōhnav ebaküpress (C. thyoides), läänetseltis (Celtis occidentalis), Nuttalli kontpuu (Cornus nuttallii), dipteroonia (Dipteronia sinensis), harilik tulbipuu (Liriodendron tulipifera), puislupiin (Lupinus arboreus) ja harilik lōunapöök (Nothofagus antarctica). Need liigid on aga rahuldavalt aklimatiseerunud Kanada kesk- ja lõunaosas ning põhjapoolses USA-s. 2–4 – aastasteks arenesid arisoona küpressi (Cupressus arizonica), valgetüvelise seedermänni (Pinus albicaulis), suhkrumänni (P. lambertiana), Davidi (Acer davidii), suurelehise (A. macrophyllum) ja prantsuse (A. monspessulanum) vahtra ning pajulehise tuhkpuu (Cotoneaster salicifolius) istikud. 5-aastastena või vanematena hävisid kõrge nulg (Abies procera), ida- elupuu (Thuja orientalis), läänetsuuga (Tsuga heterophylla), Mertensi tsuuga (T. mertensiana), lühiokkaline jugapuu (Taxus brevifolia), tsissuselehine vaher (Acer cissifolium), valgepöögilehine vaher (A. carpinifolium), loorber-näsiniin (Daphne laureola). Rahuldavalt kasvasid hürkaania vaher (Acer hyrcanum), ümaralehine vaher (A. circinatum), amuuri vaher (A. tegmentosum), kanada piisonipōōsas (Shepherdia canadensis), karvane fotiinia (Photinia villosa), lōhnav luudpōōsas (Cytisus purgans) jt. Paljude erinevate liikide seemneid saadeti Briti-Kolumbia ülikooli botaanikaaiast ja Washingtoni arboreetumist. Rohkesti oli nende hulgas meil vähetuntud pihlakaliike – ameerika pihlakas (Sorbus americana), kaskaadi

130 pihlakas (S. cascadensis), kaunis pihlakas (S. decora), Koehne pihlakas (S. koehneana) jt. . Saabunud seemnepakid vaadati kriitiliselt läbi ja eraldati liigid, mille kasvatamine Eestimaal ei paistnud olevat võimalik. Neid ei külvatud. Paljude liikide seemneid ei idanenud kohe pärast külvi. Nad andsid nn. surnud külve, st. tõusmed ilmusid 1–2 aasta pärast. Seemikud istutati 1–2 – aastastena peenrakooli, kus neid kasvatati 1–3 aastat. Üksikud nõrga elujõuga isendid istutati veel 2–5 aastaks heistrite kooli. 2–5 – aastased istikud istutati siis juba arboreetumisse. Sellisel viisil kasvatatud istikud juurdusid hästi ja suutsid konkureerida umbrohtude ning võsaga. Pärast istutust pidurdus istikute kõrguse juurdekasv vaid minimaalselt. Seemnete tellimine ja sellele järgnev töö nõudis järjepidevust ning hoolikust. Tekkisid head võimalused võõrpuuliikide aklimatiseerumise ning naturaliseerumise jälgimiseks ja kasvuomaduste uurimiseks. Aastatel 1953–1985 arboreetumisse istutatud liikidest pärines umbes 65% tollase Nõukogude Liidu ja välismaa botaanikaaedadest pisipostipakkidena saadetud seemnetest. Istutusmaterjali kasvatamine toimus põhiliselt metsakooli ning metsamajanduse tehnikumi õpilaste õppepraktikumide raames. Sageli olid seemned valesti etiketeeritud. Nii saadi Kanadast mitmel korral Engelmanni kuusena (Picea engelmannii) märgitud seemet, mis tegelikult osutus kanada kuuse teisendiks (Picea glauca var. porsildii). Õige nimi saadi määrata alles pärast seda, kui seemnest tärganud isendid hakkasid käbisid kandma. Vaatamata mitmesugustele segadustele saadi kasvatada väga haruldasi liike. 2–10-isendilisi seemikute koguseid oli võimalik anda kollektsioonide ja koolide õppeaedade rajamiseks ning täiendamiseks. Neid viisid ehitustööline Alo Kurg Haanjamaale ja prof. Ants Ilus Saaremaale Sõrve poolsaarele arboreetumi rajamiseks. Korduvalt ja suurtes kogustes viidi istikuid Tallinna ja Tartu botaanikaaeda ning Järvselja jm. arboreetumite täiendamiseks.

VEGETATIIVSE PALJUNDUSMATERJALI HANKIMINE JA ISTIKUTE KASVATAMINE

Papli ja pajuliikide istikute saamiseks paljundati neid pistokste, vaiade ja juurvõrsikutena, mis istutati kas otse arboreetumisse või kasvatati enne juured alla puukoolis. Ka looduslikult tärganud juurevõsusid (ameerika haab) tuli mõnikord tegusa juurekava saamiseks puukoolis ette kasvatata. Enamik istutatud papli- ja pajuistikutest hävis. Paplitest hävisid hõbe- (Populus alba), kandiline (P. angulata), palsami- (P. balsamifera), berliini (P.

131

× berolinensis), euroameerika (P. × canadensis), loorber- (P. laurifolia), Maximowiczi (P. maximowiczii), must (P. nigra) pappel ja papli kultivar (Populus × jackii 'Gileadensis'); pajudest rabe remmelgas (Salix fragilis), Matsuda remmelga kultivar (S. matsudana ‘Tortuosa’) ja vesipaju (S. triandra). Hästi juurdusid läikremmelga (Salix lucida) vaiad, korea papli (Populus koreana) pistik-istikud ja ameerika haava (P. tremuloides) juurvõrsikud. Korea paplite ja ameerika haava kasv on kogu aeg olnud väga jõuline. Nad on arboreetumis praegu väga heade tüveomadustega ja kõige suuremate mõõtmetega puud. 1987. aastal oli Moskvast 1959. aastal saadud võrsetest kasvanud nelja kallaspapli (Populus deltoides) isendi keskmine rinnasdiameeter 44 cm ja kõrgus 21,5 m, Järvseljalt 1954. aastal saadud võrsetest kasvanud korea papli 2 isendi keskmine rinnasdiameeter 42 cm ja kõrgus 24 m, sama liigi Moskvast 1979. aastal saadud võrsetest kasvanud 4 isendi keskmine rinnasdiameeter 32 cm ja keskmine kõrgus 20 m, Lätist Skriverist saadud ühe ameerika haava isendi rinnasdiameeter 42 cm ja kõrgus 24 m jne. Kuigi hiljem ei ole mõõtmisi tehtud, võib öelda, et praegu on need arboreetumi suurimate mõõtmetega puud.

LIIGISISESTE TAKSONITE PALJUNDUSMATERJALI HANKIMINE JA ISTIKUTE KASVATAMINE

Ajapikku kujunes Luua puukool oluliseks Eestimaa aedadele ja haljasaladele dekoratiivistutusmaterjali kasvatamise kohaks. Kuuekümnendate aastate lõpul ja seitsmekümnendatel aastatel kattis puukool vabariigi dekoratiivistutusmaterjali vajadusest umbes 30–50%. Liikide arv, mida kasvatati, oli küll suur, kuid dekoratiivsed kultivarid kas puudusid hoopis või kasvatati neid vaid vähesel hulgal. Eriti tunti puudust madalakasvulistest okaspuudest. Kasvatati põhiliselt mägimändi, hariliku elupuu kultivare, harilikku ja sabiina kadakat. Kääbusokaspuude paljundamiseks ja istutusmaterjali kasvatamiseks otsiti vanemaid isendeid aedadest, haljasaladelt ja mujalt, kust oli võimalik varuda paljundusoksi. Kuuekümnendate aastate keskpaiku võis puukoolist saada mägi-ebaküpressi kultivaride (Chamaecyparis pisifera ‘Aurea’ ja ‘Squarrosa’), hariliku kadaka kultivari (Juniperus communis ‘Hibernica’), hiina kadaka kultivari (J. chinensis ‘Pfitzeriana’), roomava kadaka (J. horizontalis), sabiina kadaka (J. sabina), hariliku kuuse kultivaride (Picea abies ‘Barryi’, ‘Pumila Glauca’), hariliku kuuse vormi (P. abies f. lubecensis), torkava kuuse kultivari (P. pungens ‘Glauca), kanada kuuse kultivari (P. glauca ‘Conica’), hariliku elupuu kultivaride (Thuja

132 occidentalis ‘Fastigiata’, ‘Ericoides’, ‘Hoveyi’ ja ‘Spiralis’), hariliku kukerpuu kultivari (Berberis vulgaris ‘Atropurpurea’), hariliku sarapuu kultivari (Corylus avellana ‘Fuscorubra’) jt. istikuid. Paljundamisele võetud taksonite ja isendite arv oli siiski väike ja juhuslik. Tuli valida seemnete hankimisel kasutatud viis – tellida paljundusoksi posti teel. Lähtekohtadeks valiti Läti, Leedu ja Kesk-Euroopa riikide dendroloogilised kollektsioonid. Aasiast ja Põhja-Ameerikast paljundusoksi ei tellitud. Lätist Salaspilsi botaanikaaiast telliti ja saadi 1966. aastal viie taksoni paljundusoksa – kaks hariliku kuuse kutivari (Picea abies ‘Ohlendorffii’ ja ‘Barryi’) ning kolm hariliku kuuse vormi (P. abies f. inversa, f. virgata ja f. viminalis). Paljundamisel saadi igast vormist 3–8 istikut. 1979. aastal saadi Lätist kahe hariliku kuuse kultivari (Picea abies ‘Argenteospica’ ja ‘Aurea Magnifica’), kolme hariliku kuuse vormi (P. abies f. conica, f. tuberculata ja f. viminalis), Engelmanni kuuse kultivari (P. engelmannii ‘Glauca’) ning 1986. aastal hariliku elupuu kultivari (Thuja occidentalis ‘Aurea’) 3–4-aastaseid arenenud juurekavaga istikud 1985. aastal saadi Riiast haruldane, alles hiljuti selekteeritud ebaküpressi kultivari (Chamaecyparis pisifera ‘Squarrosa Boulvardii’) juurdunud pistik-istik. 1967. aastal telliti paljundusoksi Saksamaalt Hannoversch Mündeni metsabotaanikaaiast. Hariliku kuuse (Picea abies) ja hariliku jugapuu (Taxus baccata) vormide ja kultivaride tellimus täideti samal aastal ning saadud taimmaterjal oli järgmine: 1. Picea abies f. clanbrassiliana – 5 pistik-istikut 2. P. abies f. cupressina – 6 poogendistikut 3. P. abies ‘Gregoryana’ – 8 pistik-istikut 4. P. abies ‘Helene Cordes’ – 2 poogendistikut 5. P. abies ‘Maxwelli’ – 2 poogendistikut 6. P. abies f. procumbens – 2 pistik-istikut ja 2 poogend-istikut 7. P. abies ‘Tabulaeformis’ – 2 pistik-istikut ja 2 poogend-istikut 8. P. abies ‘Wills Zwerg’ – 1 pistik-istik ja 2 poogendistikut 9. Taxus baccata ‘Repandens’ – 4 pistik-istikut Järgnevatel aastatel jätkati oksapakkide tellimist teistest Kesk-Euroopa riikidest ja neid saadi järgmiselt: Poolast Rogowi arboreetumist järgmised hariliku kuuse ja hariliku jugapuu kultivarid: 1. Picea abies ‘Barryi’ 1969 – 2 poogend-istikut 2. P. abies ‘Highlandia’ 1969 – 3 poogend-istikut 3. P. abies ‘ Merkii’ 1969 – 1 poogend-istik 4. Taxus baccata ‘ Elegantissima’ 1977 – 3 pistik-istikut

133

Ungarist Sarvari botaanikaaiast järgmised hariliku kuuse ja hariliku männi (Pinus sylvestris) vormid ja kultivar: 1. Picea abies f. finedonensis 1968 – 1 poogend-istik 2. P. abies ‘Kamoni’ 1970 – 3 poogend-istikut 3. Pinus sylvestris f. argentea compacta 1968 – 1 poogend-istik Saksamaalt Bad Zwischenahnist J. Brunsi puukoolist järgmised taksonid – hariliku kuuse kultivar ja vormid, kanada kuuse (Picea glauca) kultivar, musta kuuse (P. mariana) vorm ja kultivar, serbia kuuse (Picea omorika) kultivar ja idakuuse (P. orientalis) kultivarid, purpurkuusk (P. purpurea), hariliku jugapuu vorm ning värd-jugapuu (T. × media) kultivarid: 1. Picea abies f. acrocona, 1967 – 4 poogend-istikut; 2. P. abies ‘Echiniformis’, 1970 – 3 pistik-istikut; 3. P. abies ‘Little Gem’, 1970 – 4 pistik-istikut; 4. P. abies f. parviformis, 1970 – 4 poogend-istikut; 5. P. abies f. pyramidata, 1972 – 2 pistik-istikut; 6. P. glauca ‘Echiniformis’, 1970 – 2 pistik-istikut; 7. P. mariana ’Beissneri’, 1971 – 1 poogend-istik; 8. P. mariana f. doumetii, 1970 – 2 poogend-istikut; 9. P. omorika ‘Nana’, 1970 – 8 poogend-istikut; 10. P. orientalis ‘Aurea’, 1970 – 3 poogend-istikut; 11. P. orientalis ‘Nutans’, 1970 – 3 poogend-istikut; 12. P. purpurea, 1970 – 4 poogend-istikut: 13. T. baccata ‘Dovastoniana’, 1970 – 2 pistik-istikut; 14. T. baccata f. fastigiata, 1970 – 2 pistik-istikut; 15. T. baccata ‘Nissens Corona’ 1970 – 2 pistik-istikut; 16. T. baccata ‘Nissens Präsident’, 1970 – 2 pistik-istikut; 17. T. baccata ‘Overeynderi’, 1970 – 2 pistik-istikut; 18. Taxus baccata ‘Repandens’, 1970 – 4 pistik-istikut: 19. T. baccata ‘Semperaurea’, 1970 – 3 pistik-istikut; 20. T. baccata ‘Summergold’, 1970 – 3 pistik-istikut; 21. T. × media ‘Hillii’, 1970 – 2 pistik-istikut; 22. T. × media ‘Thayerae’ 1970 – 3 pistik-istikut; Saksamaalt Oldenburgist Jeddeloh’ puukoolist 1971. aastal – mäginulu teisendi kultivari (Abies lasiocarpa var. arizonica ‘Compacta’) kaks poogend- istikut, hariliku kuuse kultivari (Picea abies ‘Gracilis’) üks pistik-istik ja ebatsuuga kultivari (Pseudotsuga menziesii ‘Fletcheri’) kaks poogend-istikut. Saksamaalt Tharandti Ülikooli botaanikaaiast 1982. aastal – hariliku kuuse kultivari ( Picea abies ‘Humilis’ ) 4 poogend-istikut, 1982. aastal ebatsuuga

134 kultivari (Pseudotsuga menziesii ‘Gracilis’ cult. nov.) üks poogend-istik ja hariliku männi kultivari (Pinus sylvestris ‘Watereri’) üks poogend-istik. Tartu Ülikooli botaanikaaiast saadi 1979. aastal mikrobioota (Microbiota decussata) kolm pistik-istikut ja Tallinna botaanikaaiast 1984. aastal hariliku lōhikhortensia (Schizophragma hydrangeoides) kaks juurevõrset. Oksi telliti ja saadi paljudest teistestki botaanikaaedadest ja dendraariumitest, kuid needd hävisid teel olles (piiri- ja tollipunktides, taimekarantiini keskustes). Pakid saadi küll kätte, kuid oksad olid kuivanud ja kopitanud. Paljundamisele võetud okste puhul juurdus või kasvas alusega kokku ainult väike osa paljundusmaterjalist. Et vältida asjatut tööd, lõpetati kaheksakümnendate aastate alguses paljundusokste tellimine välismaalt. Paljundatud ja istikuteks kasvatatud taimed istutati vana puukooli haljasaladele. Taimegeograafilisse osakonda istutati ainult spontaanse tekkega vorme, mis on võimelised paljunema ja püsivalt eksisteerima.

KORDUSLEIUD

Arvukas taksonite ja istikute arv Luual andis võimaluse kordusleidudeks, s.o. puukooli peenardelt, heistrite koolist või alalistelt kasvukohtadelt mutantide ja hübriidide leidmiseks, mis olid väliste tunnuste järgi sarnased varem mujal maailmas leitutele (tabel 3). Niisuguseid ajas ja ruumis korduvaid leide nimetatakse kordusleidudeks. Nad on tõendiks, et vaatlusalune takson on siiski vorm (forma), mis tekib ja eksisteerib ilma inimmõjutusteta, spontaanselt. Luua puukoolis ja arboreetumis avastati mitu sellist vormi ning need aitasid tõsta kollektsiooni taksonite arvu. Ühtlasi võimaldasid nad määratleda üht või teist taksonit kindlamalt vormina. Kordusleidude hulka arvati ka hübriidliikide kordusleiud (tabel 3). Tabel 3 Table 3

Kordusleiud Luua arboreetumis Repeat finds at Luua arboretum

P. abies f. interrupta Riedlinger Luua, 1973 A. Ilves (Holland), 1900

135

Vorm, hübriidliik Esmaleiu koht ja Kordusleiu koht ja Kordusleiu Form, type of hybrid aeg/Place and date aeg/Place and date avastaja/ of first find of repeat find Detector of repeat find P. abies f. lubecensis Lübeck, 1903 Palamuse, 199? A. Ilves P. abies f. minutifolia Holland, 1923 Luua, 1965 A. Ilves P. abies f. virgata Prantsusmaa, 1853 Kudina, 1954 A. Ilves P. × hurstii Harku-Järve, E. Laas Luua, 1987 P. × lutzii Lõuna-Alaska, 1950 Luua, 1987 A. Ilves P. obovata Altai, 18 saj. Norilsk, 1979 Ü. Ilves f. coerulea U. Kask Pinus pumila Baikali kallas, 1943 Luua, 1985 A. Ilves f. glauca Pseudotsuga menziesii Boskoop (Holland), Luua, 1965 A. Ilves f. argentea 1891 P. menziesii 1855 Luua, 1975 A. Ilves f. pendula

LUUAL JA LÄHIÜMBRUSES LEITUD UUED VORMID

Luua arboreetumi dendrofloora hulka kuuluvad ka mõned täiesti uued, põhiliselt aastail 1964–1980 avastatud taksonid (tabel 4). Neid kirjeldati, anti nimi, selgitati päritolu jne. ning nende kirjeldused avaldati trükiväljaannetes. Seejuures peeti kinni rahvusvaheliselt kehtestatud korrast. Tabelis 4 pälvib täiendavat märkimist hariliku kuuse kultivar (Picea abies ‘Pikasaare)’. Hariliku kuuse tuulepesa, millest see saadi, kasvas Jõmmsoos, endise Pikasaare rendikoha lähedal Vaelusaare palumännikus. Tuulepesa avastati 1967. aastal ning paljundusoksad toodi 1969. aasta hilissügisel. Okste lõikamisel murdus tuulepesaga oks nii, et edasiseks paljundusokste saamiseks ei jäänud enam võimalusi. Tuulepesa paljundati 1970. aastal nii pookimise teel kui ka pistokstega. Õnnestus ainult pistokstega paljundamine. Sort ‘Pikasaare’ ongi erakorraline selle poolest, et ta on vahetu kloon – vaheastmeks ei ole poogend- istik ega seemnest paljundatud seemik-istik. Nende taksonite pistikutega paljundus oli edukas kõigi kuuse kääbus- vormide, pookimine – hariliku kuuse kultivari (Picea abies f. rosea-spica), hariliku männi kultivari (Pinus sylvestris ‘Jõgeva’) ja õunapuu kultivari (Malus ‘Professor August Vaga’) puhul. Viimase seemik tärkas rohkeōielise ōunapuu (Malus floribunda) külvist, mille isend kasvas Eley õunapuu (Malus × eleyi) läheduses. Sookase vormi (Betula pubescens f. fruticosa) sai paljundada ainult generatiivselt – 2–5 aastaste seemikute järgneva selektsiooniga.

136

Okaspuude uusavastused olid edukad seetõttu, et aretusmaterjalina kasutati tuulepesi. Tabel 4 Table 4 Uusi taksoneid Luua arboreetumist New taxa at Luua arboretum

Nr. Vorm, autor, leiukoht ja aeg/ Päritolu/ Kasvukuju/ No. Form, author, place and time of Provenance Growth Form find 1. Picea abies ’Hiiumaa’ A. Ilves Seemik Kerajas, Hiiumaa, 1964 kääbuskasvuline 2. P. abies ‘Luua’ A. Ilves Tuulepesa Kerajas, Luua, 1973 seemik nõrgakasvuline 3. P. abies ‘Luua Pärl’ A. Ilves Tuulepesa Kuhikjas, Luua, 1980 seemik nõrgakasvuline 4. P. abies ‘Pikasaare’ A. Ilves Tuulepesa Rõhtjas, keskmiselt Luua, 1969 pistik kääbuskasvuline 5. P. abies ‘Päsmas’ A. Ilves Seemik Kuhikjas, Luua, 1965 kääbuskasvuline 6. P. abies f. rosea-spica A. Ilves Seemik Koonusjas, Luua, 1968 tugevakasvuline 7. P. abies ‘Tuulekera’ A. Ilves Tuulepesa Kerajas, nõrgakasvuline Luua, 1980 seemik 8. Pinus sylvestris ‘Jõgeva’ A. Ilves, Tuulepesa Kuhikjas, nõrga- Kurista, Jõgeva maakond 1969 poogend kasvuline, hõbejas- rohelised okkad 9. Betula pubescens f. fruticosa Seemik Kerajas, põõsakujuline, R. Pedakmäe , Varbevere 1936 nõrgakasvuline 10. Malus ‘Professor August Vaga’ Seemik Kerajas punase- A. Ilves, Luua, 1987 lehine põõsas või puu

KOKKUVÕTE

Luua kollektsioonid on kujunenud Jõgevamaa üheks huvipakkuvamaks turismi- ning looduskaitseobjektiks. Endiselt on ta kohaliku metsanduskooli, põllumajandusülikooli jt. õppeasutuste õppebaasiks. Neil on ka laiem loodus- ja kultuurilooline väärtus. On ju tegemist esimeste pärast II Maailmasõda rajatud kollektsioonidega. Lisad võiks siin ju sedagi, et 2. septembril 1967 istutasid Prossa järve suvitanud Aurora ja Johannes Semper dendropargi eesaeda kolm püramiidse võraga tamme (Q. robur ‘Fastigiata’), oma perekonna õuepuud. Luual alustas oma aednikuteed omaaegne Eesti tuntuim roosikasvataja Ferdinand Laaser. 1950. aastal tuli ta vastavatud puukooli iluaednikuks. Tollal oli õppeprogrammis ka iluaiandus, mis hiljem kaotati. Aastatel 1953-1957 tegutses

137 siin väike isemajandatav iluaiand, mis hiljem endale sobivama koha leidis ja siit Kurista Metstoale asus. See sai tuntuks Kurista Metsamajandi puukoolina ehk Kurista roosiaiana, mille väljaarendamine oli F. Laaseri elutööks (Anton jt. 1982a; Tammoja 1998). Luua metsanduskool koos Jõgevamaa Keskkonnateenistusega on taganud kollektsioonide hoolduse. Kollektsioonide täiendamisega ei ole aga enam tegeletud, mistõttu selle dendroloogiline väärtus väheneb iga aastaga. Paljud liigisisesed taksonid on jõudnud või jõudmas raugaikka ning nende dekoratiivsus on vähenenud. Puudub kollektsiooni täiendamise ja arendamise kava ning kuraator. Lähiaastatel on hooldamise kõrval vajalik tegeleda ka kollektsiooni täiendamisega, kaasates töösse vabariigi teisigi dendrolooge. Dendroloogilise väärtuse tõstmiseks on nüüdisajal palju paremad võimalused kui kollektsiooni rajamise aastatel.

KIRJANDUS

Anton, H., Ilves, A., Taimre, H. 1982a. Luua – Ebavere looduse õpperada. – Eesti Loodus, 7, 439–446. Anton, H., Ilves, A., Taimre, H. 1982b. Luua pargid. – Eesti Loodus, 7, 446–450. Eilart, J. 1964. Vooremaa maastikulisel keelualal. – Eesti Loodus, 4, 212–215. Haav, J.; Keppart, V. 1999. Põõsaskased Jõgeval. – Eesti Loodus, 9, 367. Ilves, A. 1960. Maguspihlakad. – Sotsialistlik Põllumajandus, 22, 1028-1029. Ilves, A. 1961. Metsakooli dendropark. – Sotsialistlik Põllumajandus. 19, 589– 591. Ilves, A. 1962. Jõgeva Metsamajandustehnikumi katsekultuurid, metsataimla ja dendropark. – Rebane, H. (toim.). Salumetsade majandamise küsimusi. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituut. Tartu, 164–166. Ilves, A. 1966. Sookase põõsasvorm Jõgeva rajoonis. – Eesti Loodus, 6, 362. Ilves, A. 1968. Kuldokastega kuusk. – Eesti Loodus, 12, 744–745. Ilves, A. 1979. Sookase (Betula pubescens) liigisisesed vormid. – Metsamajandus 1979. Tallinn, 27–34. Ilves, A. 1982a. Luua dendropark. – Ehitus ja Arhitektuur, 1, 42–45. Ilves, A. 1982b. Luua dendropark. – Tamm, Ü. (toim.) Metsamajandus. Metsade majandamine, kaitse ja rekreatiivne kasutamine. Valgus, Tallinn, 168–189. Ilves, A. 1987. Punaseõieline õunapuu. – Eesti Loodus, 4, 237. Ilves, A. 1988. Luua dendropark a. 1953–1988. – Ratas, R. (toim.). Kohalike loodusvarade kasutamine ja keskkonnakaitse. Tallinn-Jõgeva, 149–153. Ilves, A. 1990. Luua dendropark. – Eesti Mets, 3(11), 43–47.

138

Ilves, E. [2000]. Luua arboreetum. Vooremaa vaatamisväärsusi. Voldik. Jõgevamaa metsaselts. Kiviste, A. 1962. Vooremaal matkates – Eesti Loodus,3, 170–171. Laas, E. 1998. Puittaimede introduktsiooni ja dendroloogia areng Eestis. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XII. Metsateaduse ajaloost Eestis. Tallinn, 36–88. Mölder, A. Dekoratiivistikute kasvatamisest. – Ratas, R. (toim.). Kohalike loodusvarade kasutamine ja keskkonnakaitse. Tallinn-Jõgeva, 147–149. Taimre, H. 1981. Luua metsatüpoloogiline õpperada. ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi rotaprint väljaanne. Tammoja, N. (koost.). 1998. Aianduse biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn.

LUUA ARBORETUM – THE GREATEST DENDROLOGICAL COLLECTION IN CENTRAL ESTONIA Summary

Ene Ilves

One of the richest woody plant collections in Estonia is Luua arboretum, also known as dendropark, which also includes a so-called garden of forms, or inner- species taxa (basically, it is a garden of cultivars). It is situated at the village of Luua, Palamuse Township, Jõgeva County. The area of the arboretum is 6 ha and that of the garden of forms 2.5 ha. Both the arboretum and the garden are under governmental wildlife protection. The foundations of the arboretum were laid in 1953. Its design involved the grouping of plants along geographical lines to establish the European, Siberian, Central Asian, Far Eastern and North American divisions. In 1953-1957, 1209 young plants belonging to 92 taxa were planted in the arboretum. In 1958-1962, 1064 plants from 235 taxa were planted. Subsequently, the intensity of planting decreased, since the most common species were already represented and the material for propagating rare species was much more difficult to procure. In 1977, the collection contained 3209 plants from 692 taxa. The richest in species were the North American (269 taxa) and the Far Eastern (252 taxa) divisions. The poorest at that time, and also today, are the Central Asian (29 taxa) and Siberian (33 taxa) divisions.

139

In 1987, this geographical collection of woody plants represented 619 taxa. By 1995, the number of taxa had dropped to 521. Not all the species planted were able to survive. The death of plants mainly occurred within 1-3, occasionally 4-5, years from the time of planting. The survival rate of trees and bushes was substantially affected by the severely cold winters of 1955/56, 1959/60, 1962/63 and 1965/66. The preferred planting material for the arboretum was pre-grown plants. Most of them were grown at the local nursery from seeds obtained from Estonia as well as from several dendrological collections and botanical gardens of Europe, North America and Asia. The young plants were obtained from the botanical gardens of Järvselja, Tallinn, Kaliningrad (Köningsberg) and Salaspils, the arboretum of Alytus (Lithuania), the experimental base of Polly and the nursery belonging to C. Esfeld’s company in Boskoop, the Netherlands. The method of vegetative reproduction was used for growing young plants from several poplar and willow species, as well as from many inner-species forms. Next to the geographical collection of woody plants, a reproduction base of the nursery was started in 1951. It was established as strips of vegetation alongside the interior paths of the nursery. Over time, it developed into what is now the garden of forms. As the number of taxa (mainly cultivars) in it grew, the nursery was transformed into a collection of rare species as well as inner-species taxa in 1984. In 1987, the collection comprised 1495 plants from 434 taxa. In subsequent years, the collection lost fifty taxa, as evidenced by the inventory held in 1995. At Luua Arboretum, 12 hybrids and repeat forms have been found, and 10 new cultivars have been described. Over the approximately 50 years that the collection has existed, it has yielded important information concerning the acclimatization of many species, forms and varieties that are rare in Estonia. Luua arboretum has developed into one of the most important tourist attractions as well as wildlife preservation objects in Jõgeva County. It continues to serve as an educational base for the local school of forestry as well as the Estonian Agricultural University and other educational establishments.

140

TARTUMAA VÕÕRAMAISED PUITTAIMED VEERANDSAJANDI MUUTUSTES

Jüri Elliku, Aleksei Paivel, Heldur Sander

SISSEJUHATUS

Käesolev töö võtab kokku Tartumaal kasvavad võõramaised, Eestisse introdutseeritud puittaimed ning see põhineb materjalil, mis koguti aastail 1957- 60 ja 1985. Antud materjal on mõningas osas ja nimestikena avaldatud varem (Paivel 1960a,b; Elliku, Paivel 1989a,b,c; Elliku, Sander, Tamm 1991), siinne käsitlus analüüsib kogu andmestikku sügavamalt. Vaatleme, kuidas on muutunud uuritud objektide liigiline koosseis 25 aasta jooksul. Tartumaad käsitleme antud töös nüüdisaegseis piirides, seega endise Tartu rajooni ulatuses. Arvestades Tartu linna olulisust ja eripalgelisust, on see käesolevast ülevaatest välja jäetud. Siit tulenevalt jäävad välja ka sellised Tartu linna objektid, nagu TÜ Botaanikaaed, Karlova, Raadi, Ropka ja Tähtvere park, endise Metsainstituudi kollektsioonid ning EPMÜ metsandusteaduskonna dendropark Emajõe lammil. Samuti ei käsitle me Järvselja õppe- ja katsemetskonna puittaimede kollektsioone, mis oma ajaloo ja mitmekesisuse poolest vajavad eraldi käsitlust. Uuritud objektid hõlmavad eelkõige kunagisi mõisa- ja pastoraadiparke. Elulõngade (Clematis), rooside (Rosa) ja sirelite (Syringa) kultivare (kultuurvorme ehk sorte) antud töös ei käsitleta. Samuti jäid välja viljapuude – aed-õunapuu (Malus domestica), kirsi-, ploomi- ja kreegipuude (Prunus) ja hariliku pirnipuu (Pyrus communis) – ning marjapõõsaste – sõstarde (Ribes) ja hariliku vaarika (Rubus idaeus) – tarbesordid. Täiendavalt võeti siiski arvesse meil looduses harva esinevad liigid – harilik jugapuu (Taxus baccata), harilik näsiniin (Daphne mezereum), harilik kikkapuu (Euonymus europaea), punapaju (Salix purpurea), pooppuu (Sorbus intermedia) ja künnapuu (Ulmus laevis) ning vormidest hariliku kadaka vorm (Juniperus communis f. suecica), halli lepa vorm (Alnus incana f. laciniata) ja arukase vorm (Betula pendula f. crispa).

PUITTAIMEDE TAKSONOOMILINE KOOSSEIS

Aastail 1957-60 inventeeriti 87 mõisa- ja pastoraadiparki, neis konstateeriti 131 puittaimetaksoni (liigi ja liigisisese ühiku) olemasolu. 1985. aastal inventeeritud 59 (67,8% varasematest) punktis konstateeriti aga 199 taksoni olemasolu, seega 68 võrra rohkem. Ühiseid, mõlema inventeerimise käigus registreeritud

141 taksoneid oli 112. Selgus, et 25 aasta jooksul oli välja langenud 19 taksonit (14,5%) ja juurde tulnud 87 taksoni (66,4%) esindajaid. Kahe inventeerimise käigus registreeriti 93 punktis üldse 218 taksonit, mis kuuluvad 34 sugukonda ja 73 perekonda. Okaspuid oli nende seas 53 (24,3%) taksonit 9 perekonnast (12,3%). Väärib märkimist, et vaatamata mõnevõrra karmimatele kliimatingimustele võrreldes näiteks Lääne-Eestiga, on Tartumaa parkides esinev introdutseeritud dendrofloora kaunis liigirikas ja seda tänu eeskätt mõningatele endistele koolidele ja majanditele, kes 1970.–80. aastail hoolitsesid vanade parkide korrasoleku eest ning täiendasid neid mitmete huvitavate puu- ja põõsaliikidega. Süstemaatiliste ühikute analüüsist ilmneb, et aastail 1957–60 ja 1985 registreeritud puittaimede taksonoomilne koosseis oli mõnevõrra erinev: 1985. aastal oli liikide osatähtsus veidi väiksem ja kultivaride oma veidi suurem, kui aastail 1957–60 (tabel 1). Tabel 1 Table 1 Puittaimede taksonoomiline koosseis Taxonomic composition of woody plants

Süstemaatilised 1957–60 1985 Üldse registreeritud/ ühikud/Unit At all Arv % Arv % Arv % Liigid/Species 92 70,2 136 68,3 147 67,4 Alamliigid/ 3 2,3 3 1,5 3 1,4 Subspecies Teisendid/Varietas 5 3,8 9 4,5 10 4,6 Vormid/Forms 4 3,1 6 3,0 7 3,2 Hübriidid/Hybrids 6 4,6 8 4,1 10 4,6 Kultivarid/Cultivars 21 16,0 37 18,6 41 18,8 Kokku/All 131 100 199 100 218 100

ESINEMISSAGEDUS

Märkimisväärse esinemissagedusega (üle 25 leiukoha) olid Tartumaal aastail 1957–60 alljärgnevad 15 puittaimetaksonit, kuid rohkem kui 50-protsendilise esinemissagedusega (üle 44 leiukoha) oli siiski vaid 3 (2) taksonit (sulgudes siin ja allpool leiukohtade arv 1985. aastal). Okaspuudest oli kõige laiema levikuga (esinemissagedus 48,3%) harilik elupuu (Thuja occidentalis) – 42 (29) leiukohta, järgnevad euroopa lehis (Larix decidua) – 36 (17), siberi nulg (Abies sibirica) – 32 (24), siberi lehis (L. russica) – 29 (17) ja palsaminulg (A. balsamea) – 27 (26) leiukohta. Siit näeme, et 25 aasta jooksul on toimunud teatud muutused, hariliku elupuu kõrval on rohkem

142 esile kerkinud palsami- ja siberi nulg. Lehiseid on ilmselt kõrge ea tõttu rohkem välja langenud kui teisi okaspuuliike. Põõsastest oli kõige laiema levikuga (esinemissagedusega 90,8%) harilik sirel (Syringa vulgaris) – 79 (45) leiukohta, järgnevad suur läätspuu (Caragana arborescens) – 63 (39), harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) – 48 (26), punane leeder (Sambucus racemosa) – 42 (22) ja harilik pihlenelas (Sorbaria sorbifolia) – 37 (18) leiukohta. Mõnevõrra vähem oli levinud näärelehise kibuvitsa kultivar (Rosa spinossima 'Plena') ja taraenelas (Spiraea chamaedryfolia), mõlemaid esines 33 (16 ja 15) leiukohas ning pajulehine enelas (S. salicifolia) – 30 (6) leiukohas. Lehtpuudest olid suurima levikuga harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum) ja hõberemmelga kultivar (Salix alba 'Sericea'), vastavalt 31 (24) ja 30 (8) leiukohaga. Võrreldes aastaid 1957-60 ja 1985, selgub, et esinemissagedus oli suurenenud torkava kuuse kultivaril (Picea pungens 'Glauca') – 23,0-lt 44,1%-ni (20 leiukohalt 26-ni), tõustes 1985. aastal palsaminuluga ühele tasemele. Levinumatest okaspuudest oli osatähtsus suurenenud ka alpi seedermännil (Pinus cembra) – 23,0-lt 33,9%-ni. Mõlemal juhul esines alpi seedermändi 20 leiukohas. Esinemissagedus oli suurenenud veel ungari sirelil (Syringa josikaea) ja villasel lodjapuul (Viburnum lantana), vastavalt 14,0-lt 35,6%-ni (12 leiukohalt 21-le) ja 16,1-lt 25,4%-ni (14 leiukohalt 15-ni). Esinemissagedus oli vähenenud kõigil mainitud levinumatel põõsaliikidel, enim pajulehisel enelal – 34,5-lt 10,1%-ni, lehtpuudest aga hõberemmelga kultivaril – 34,5-lt 13,6%-ni ja palsamipaplil (Populus balsamifera) – 27,7-lt 11,9%-ni (24 leiukohalt 7-ni). Tingitud on see mõningate parkide allakäigust, puude vanusest ja osalt ka parkides tehtud korrastustöödest. Enamus puittaimetaksoneist esines väga harva, neid registreeriti vaid 1–3 leiukohas (tabel 2). Aastail 1957–60 oli selliseid 77 (58,8%) ja aastal 1985 125 nimetust (62,8%), kusjuures ainult ühes leiukohas esines vastavalt 47 ja 78 taksonit, ehk 35,9 ja 39,2%. Võrreldes aastaid 1957–60 ja 1985, on puittaimede esinemissagedus vähenenud ning kasvanud on väiksema osatähtsusega liikide arv. Sagedate ja üsna sagedate liikide arv on vähenenud 15-lt (aastail 1957–60) 6-le (aastal 1985).

143

Tabel 2 Table 2 Puittaimede esinemissagedus Frequense of woody plants

Esinemissagedus Leiukohtade 1957–60 1985 Frequense of woody plants arv/Number Arv/ % Arv/ % of site Number Number rr (rarissimo) – väga harva 1–3 77 58,8 125 62,8 r (raro) – harva 4–7 15 11,5 36 18,1 st r (sat raro) – üsna harva 8–12 11 8,4 18 9,1 p (passim) – pillatult 13–25 13 9,9 14 7,0 st fq (sat frequenter) – üsna 26–50 13 9,9 6 3,0 sage fq (frequenter) – sage 51–100 2 1,5 - - Kokku – 131 100 199 100

SILMAPAISTVAMAD PUUD JA PÕÕSAD

Siin võtame vaatluse alla mõne laiema levikuga liigi suuremate mõõtmetega isendid ning Eestis suhteliselt harva esinevad puud ja põõsad. Osa neist on ära toodud meie varasemas töös (Elliku, Sander, Tamm, 1991). Toodud puude mõõtmete juures oleme täiendavalt kasutanud ka 1998. aasta inventeerimise andmeid, mis Tartumaal hõlmasid 7 parki (Kaitsealuste parkide, puistute ja istandike ..... 1998). Allpool on edasi antud isendite kõrgused (h) ja rinnasdiameetrid (d). Suurte mõõtmetega puid on Tartumaal üsna palju. Nimetada võib siin järgmisi 14 taksoni esindajaid: siberi nulg (Abies sibirica) Suure-Kambja pargis – h=25,5 m, d=64 cm (1998), euroopa lehis (Larix decidua) Vara pargis – h = 35,5 m, d = 125 cm (1998), Mäksa pargis – h = 30,5 m, d = 112 cm (1985), h = 34,5 m, d = 112 cm (1998) ja Suure-Kambja pargis – h = 22,5 m, d = 109 cm (1957–60), h = 22,5 m, d = 138 cm (1985), siin esinevaid euroopa lehiseid on peetud Eesti vanimateks, need on istutatud umbes 1735. aastal (Paivel 1960a,b); alpi seedermänd (Pinus cembra) Alatskivi pargis – h = 24,5 m, d = 60 cm (1957- 60), h = 28,1 m, d = 66 cm (1985); siberi seedermänd (P. sibirica) Luunja pargis – h = 22,5 m, d = 55 cm (1998); valge mänd (P. strobus) Mäksa pargis – h = 22,8 m, d = 103 cm (1985), h = 26,5 m, d = 64 cm, h = 21,5 m, d = 1,75 m kõrgusel 89 ja 43 cm (1998) ning Suure-Rõngu pargis – h = 27,5 m, d = 88 cm (1985); harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) ja selle teisend (P. menziesii var. glauca) Luunja pargis vastavalt – h = 25,5 m, d = 58 cm ning h = 26,0 m, d = 63 cm (1998); hariliku vahtra kultivar (Acer platanoides 'Schwedleri') Mäksa pargis – h = 25,0 m, d = 82 cm (1985), h = 26,5 m, d = 88 cm (1998) ja Suure-

144

Rõngu pargis – h = 21,5 m, d = 68 cm (1985); hall pähklipuu (Juglans cinerea) Valguta pargis – h=18,5 m, d=102 cm (1957-60) ja h=16,2 m, d=112 cm (1985); euroameerika papli kultivar (Populus × canadensis 'Marylandica') Kambja pastoraadi pargis – h = 32,0 m, d = 129 cm (1985); loorberpappel (P. laurifolia) Mäksa pargis – h = 28,5 m, d = 77 cm (1998); punakas remmelgas (Salix × rubens) Luke pargis – h = 31,5 m, d = 181 cm (1957-60), h = 36,0 m, d = 207 cm (1985), nii kõrguse kui ka jämeduse poolest on see üks Eesti suurimaid remmelgaid; läiklehine pärn (Tilia × euchlora) Luke pargis – h = 14,5 m, d = 65 cm (1998); künnapuu (Ulmus laevis) Suure-Kambja pargis – h = 22,3 m, d = 123 cm (1985). Küllaltki tähelepanuväärne oli Tartumaal Eestis suhteliselt harva esinevate taksonite arv. Enamasti esinesid nad ainult ühes leiukohas. Ülevaate annab neist tabel 3, kus on toodud 31 taksoni esindajad. 13 taksonit registreeriti aastail 1957- 60 ja 23 taksonit aastal 1985. Ühiseid taksoneid oli kõigest 5, mis näitab, et varem registreeritutest on 8 taksoni esindajad hävinud.

Tabel 3 Table 3 Haruldased puud ja põõsad Rare trees and bushes

Taksoni nimetus Esinemise Puittaimede esinemine (+) ja Name of taxa Koht/Locality mõõtmed/Occurrence (+) and dimensions 1957-60 1985 Abies homolepis – nikko nulg Matjama puukool h=3,3 m, d=4 cm A. lasiocarpa – mäginulg Matjama puukool h=4,1 m, d=7 cm A. veitchii – jaapani nulg Ülenurme park h=1,5 m h=15,0 m, d=26 cm Larix kaempferi – jaapani lehis Kokora park h=22,0 m - S.-Kambja park + - Uderna park + h=22,0 m, d=32 cm (1998) Pinus koraiensis – korea Ulila suveaed + seedermänd P. nigra – must mänd Mäksa park + h=22,0 m, d=57 cm Pseudotsuga menziesii 'Glauca Ülenurme park h=4,0 m - Pendula' – hariliku ebatsuuga d=7 cm kultivar Thuja plicata – hiigel-elupuu Tammistu h=11,1 m, d=27 ja 16 koolipark cm Acer mandshuricum – Vorbuse park - h=7,0 m, d=18 ja 13 ja mandzuuria vaher 13 cm A. saccharinum – hõbevaher Ilmatsalu park - h=9,5 m Ulila suveaed + Betula alleghaniensis – Valguta park h=14,5 m, h=17,3 m, d=33 cm kollane kask d=29 cm

145

Taksoni nimetus Esinemise Puittaimede esinemine (+) ja Name of taxa Koht/Locality mõõtmed/Occurrence (+) and dimensions 1957-60 1985 B. ermanii – kivikask Ulila suveaed h=9,0 m, d=16 cm B. papyrifera – paberikask Ulila suveaed h=13,0 m, d=17 cm Cercidiphyllum japonicum – Ulila suveaed h=3,5 m juudapuulehik ?Chamaecytisus ruthenicus – Kurista park h=2,0 m - vene ubapõõsas Crataegus chrysocarpa – Mäksa park H=4,0 m - ümaralehine viirpuu C. dahurica – dauuria viirpuu Ulila suveaed h=7,0 m C. punctata – täpiline viirpuu Kodijärve + - Reola park + + Forsythia ovata – korea Ülenurme park - h=2,3 m forsüütia Juglans nigra – must Kammeri park h=3,5 m - pähklipuu d=3,5 cm Lonicera pileata – madal Uderna park - + kuslapuu (õitses) Populus koreana – korea Meeri park + - pappel P. nigra 'Italica' – musta papli Ropka park h=16,5 m - kultivar (Nõo khk.) d=46 cm Prunus serotina – Rõngu pastoraat - h=4,2 m, d=11 cm hilistoomingas Ulila suveaed + P. virginiana – virgiinia Tammistu h=6,6 toomingas koolipark Spiraea crenata – täkiline Luunja park + - enelas S. tomentosa – viltjas enelas Alatskivi h=0,7 m Keskkooli park S. trichocarpa – Alatskivi + karvaseviljaline enelas Keskkooli park Tilia americana – ameerika Põvvatu park - h=12,9 m, d=32 cm pärn Ulila suveaed h=10,0 m, d=20 ja 20 ja 16 ja 9 cm T. platyphyllos 'Laciniata' – Meeri park h=1,2 m - suurelehise pärna kultivar Viburnum sargentii – Sargenti Meeri park - h=1,8 m lodjapuu

146

MUUTUSED PUITTAIMESTIKU LIIGIRIKKUSES JA TÄHTSAMAD KASVUPAIGAD

Nagu eespool märgitud, on Tartumaa parkide puittaimestiku liigirikkus 25 aasta jooksul suurenenud. Liigirikkuse tõusus ilmnes ka mõningane eripära. Selgus, et aastail 1957-60 inventeeritud 87 pargi keskmine taksonite arv oli 13 ja 1985. aastal 59 pargi keskmine taksonite arv 19. Mõlemal korral inventeeritud 54 pargis ulatus taksonite arv aastail 1957-1960 4–40-ni (keskmiselt oli 15 taksonit) ning 1985. aastal 1–31-ni (keskmiselt 17 taksonit), mis samuti näitab taksonite arvu kasvu. Tuleb siiski märkida, et taksonite arv oli suurenenud 24 pargis ja vähenenud 30 pargis. Taksonite arvu kasv 24 pargis oli siiski keskmiselt suurem, kui vähenemine ülejäänud parkides. Parkides toimunud muutusi näitab ka tabel 4. Siit nähtub, et 1-10 ja 11-25 taksoniga parkide osatähtsus oli aastail 1957–1960 suhteliselt lähedane – vastavalt 48,3 ja 46,0%, 1985. aastal aga domineerisid 11-25 taksoniga pargid 47,5%-ga. Kõige enam oli taksonite arv suurenenud Põvvatu pargis – 6 taksonilt 49-ni, järgnesid Ilmatsalu ja Vana-Kuuste park, vastavalt 8-lt 29-ni ja 10-lt 31–ni ning Vorbuse park – 20-lt 37 taksonini. Vähenenud oli taksonite arv Mäksa pargis – 29-lt 15-ni, Suure-Konguta pargis – 31-lt 18-ni ja Ülenurme pargis – 40-lt 27 taksonini.

Tabel 4 Table 4 Parkide ja arboreetumite jaotus liigirikkuse alusel Distributionof arboreta and parks on the basis of the species richness

Leiukoha Leiukohtade arv/Number of sites liigirikkus 1957–60 1985 Number of species Arv % Arv % 1–10 42 48,3 20 33,9 11–25 40 46,0 28 47,5 26–50 5 5,7 10 16,9 51–100 – - 1 1,7 Kokku 87 100 59 100

Aastail 1957–60 olid liigirikkaimad Meeri ja Ülenurme park, neis esines 40 taksonit, järgnesid Kammeri ja Suure-Konguta park, vastavalt 34 ja 31 taksoniga. 1985. aastal oli liigirikkaim Ulila suveaed, kus kasvas 74 nimetust puittaimi, neist mitmed suhteliselt haruldased, nagu roomav kadakas (Juniperus horizontalis), hariliku kuuse vorm (Picea abies f. virgata), korea seedermänd

147

(Pinus koraiensis), hõbevaher (Acer saccharinum), kivikask (B. ermanii), paberikask (B. papyrifera), arukase vorm (B. pendula f. crispa), ümaralehine tselaster (Celastrus orbiculatus), juudapuulehik (Cercidiphyllum japonicum), Douglase viirpuu (Crataegus douglasii), toringo õunapuu (Malus toringo), hilistoomingas (Prunus serotina), jaapani sirel (Syringa reticulata) ja selle teisend (S. reticulata var. amurensis) ning ameerika pärn (Tilia americana). Ulila suveaia rajamisel oli suuri teeneid tollase turbatööstuse mehaanikatsehhi vanemmeistrina töötanud Sulev Nigulil. Aias oli varem 194 sorti puid ja põõsaid, 200 roosiga rosaarium ning pargis olid ka tiigid. Suveaed müüdi 1995. aastal maha, praeguseks on see peaaegu hävinud (Nuust 2000). Ulila suveaiale järgnesid liigirikkuselt Põvvatu park – 49, Rannu kooli park – 38 ja Vorbuse park – 37 taksoniga.

KOKKUVÕTE

Aastail 1957-60 ja 1985 inventeeritud Tartumaa parkidest nähtub, mil määral on 25 aasta jooksul muutunud nende liigiline koosseis enam kui sada aastat pärast rajamist. Puittaimede liigirikkus oli vähenenud parkides, kus hooldamine oli soikunud ning suurenenud neis, mida hooldati hästi ja seda eelkõige seal, kus mõisahoonetes paiknesid majandite keskused või koolid. Siit tulenevalt oli Tartumaa rikastunud paljude uute puittaimedega, mida varem ei olnud registreeritud. Samas tuleb märkida, et aastail 1957-60 oli enamik säilinud puittaimedest pärit veel mõisaaegadest ning need olid üle elanud ka 1940. aastate karmid talved.

KIRJANDUS

Elliku, J, Paivel, A. 1989a. Andmeid Tartu rajooni dendrofloorast. – Ratas, R. (toim.). Põllumajandus ja keskkonnakaitse. Tallinn-Elva, 110–115. Elliku, J, Paivel, A. 1989b. Introdutsentide esinemisest Tartu rajooni parkides ja dendroloogilistes kollektsioonides. I osa. – Ratas, R. (toim.). Põllumajandus ja keskkonnakaitse. Tallinn-Elva, 115–118. Elliku, J, Paivel, A. 1989c. Introdutsentide esinemisest Tartu rajooni parkides ja dendroloogilistes kollektsioonides. II osa. – Ratas, R. (toim.). Põllumajandus ja keskkonnakaitse. Tallinn-Elva, 118–121. Elliku, J., Sander, H., Tamm, H. 1991. Haljastute puit- ja rohttaimestiku uurimine Tallinna Botaanikaaias. – Tallinna Botaanikaaia uurimused IV. Botaanika ja ökoloogia. Tallinn, 43–55.

148

Kaitsealuste parkide, puistute ja istandike looduskaitselise olukorra hindamine ja nimistute korrastamine. 1998. Lepingulise töö lõpparuanne. Vastutav täitja H. Tamm. Tallinna Botaanikaaed, 114 lk. Käsikiri Tallinna BA-s. Nuust, V. 2000. Ulila suveaed omanikul ristiks kaelas. – Postimees, 8. juuni. Tartu esilehekülg. Paivel, A. 1960a. Mõnede maaparkide olukorrast. – Sotsialistlik Põllumajandus, 15(8), 364–366. Paivel, A. 1960b. Pargid ja dendraariumid. – Kumari, E. (toim.). Looduskaitse teatmik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 191–205.

ALIEN WOODY PLANTS IN TARTU COUNTY: TWENTY-FIVE YEARS OF CHANGES Summary

Jüri Elliku, Aleksei Paivel, Heldur Sander

This article presents an analysis of the changes in the richness of foreign woody plants in the South-East Estonian county of Tartumaa that had occurred between two periods, 1957–1960 on the one hand and 1985 on the other, as evidenced by the inventories made of the Tartumaa arboreta and parks in these years. 87 estate and parsonage parks were entered in the inventory in 1957–1960. A total of 131 taxa (specific and intraspecific units) was registered in these parks. The inventories of 1985, however, evidenced 199 taxa in 45 arboreta and parks, marking an increase by 68 taxa. The number of taxa registered during both periods of stocktaking was 112. Thus it appears that the specimens of 19 old taxa (14.5%) had disappeared from while those of 87 new taxa (66.4%) had emerged in the stock over the 25 years. In total, 218 taxa in 93 habitats were registered in these two periods. Of that number, 53 taxa (24.3%) were coniferous trees. A systematic unit analysis reveals that the taxonomical composition of the woody plants registered in 1957–1960 on the one hand and in 1985 on the other was somewhat different: in 1985 the relative importance of species was lower and that of cultivars higher than in 1957–1960 (Table 1). Of remarkable incidence in Tartumaa (25 or more habitats) were 15 taxa in 1957–1960 and 6 taxa in 1985. Three and two taxa, respectively, manifested an incidence in excess of 50% percent (more than 44 habitats). In 1957-1960 the most extensive spread among coniferous trees (incidence 48.3%) was credited with Thuja occidentalis – 42 habitats (29 in 1985), followed

149 by Larix decidua – 36 (17), Abies sibirica – 32 (24), L. russica – 29 (17) and A. balsamea – 27 (26). The most widespread species among deciduous trees in 1957–1960 was Aesculus hippocastanum – 30 habitats (8 in 1985), followed by – Salix alba 'Sericea' 31 (24). Of shrubs the most widespread (incidence 90,8%) in these years was Syringa vulgaris – 79 (45), followed by Caragana arborescens – 63 (39), Philadelphus coronarius – 48 (26) Sambucus racemosa – 42 (21) and Sorbaria sorbifolia – 37 (18). Almost all the most widespread coniferous trees mentioned above displayed a decrease in their incidence between these two periods, most markedly Picea pungens 'Glauca' – from 23.0% to 44.1%. The majority of woody plant taxa manifested an extremely low incidence, being found in only 1–3 habitats (Table 2). The number of such taxa was 77 (58.8%) in 1957–1960 and 125 (62.8%) in 1985. It appeared that the number of taxa occurring only in 1–3 habitats had decreased whereas that of taxa occurring in 4–12 habitats had increased, with the number of taxa occurring in 13–50 habitats having decreased again. An overview of rare trees is presented in Table 3. In 1957–1960 the greatest richness in species was manifested by the Meeri and Ülenurme park – 40 taxa, followed by the Kammeri park– 34, and the parks in Suure-Konguta – 31. In 1985 the list was again topped by the park in Ulila – 74 taxa, followed by the Põvvatu park – 49, the Rannu park – 38 and the Vorbuse park – 37. The changes that had occurred in the parks between the two periods are also reflected in Table 4. It appears from the table that the share of parks containing 1–10 taxa had substantially decreased by 1985 – from 48.3% to 33.9% while the number of woody plants in the parks with greater specific richness had increased. In absolute terms the largest increase in the number of taxa had taken place in the park of Põvvatu – from 6 to 49. It was followed by the park of Ilmatsalu – from 8 to 29 and that of Vana-Kuuste – from 10 to 31. The most decrease in the number of taxa had taken place in the park of Mäksa – from 29 to 15. It was followed by the park of Ülenurme – from 40 to 27, that of Suure-Konguta – from 31 to 18.

150

HARILIK EBATSUUGA (PSEUDOTSUGA MENZIESII) (MIRB.) FRANCO) MEIL JA MUJAL

Katri Ots, Ivar Sibul

LIIGI ISELOOMUSTUS

Briti laevastiku arst šotlane Archibald Menzies (1754–1842) tõi kaasa Põhja- Ameerika lääneosast Vancouveri saarelt ebatsuuga võrsed juba 1792. aastal (Taimre 1970; Kasesalu 1998). Selle okaspuuliigi seemned tõi Euroopasse 1827. aastal (kirjeldas juba 1825. aastal) ekspeditsioonilt Kanadasse Oregoni aladele šoti kiviraiuja poeg taimegeograaf ja botaanik David Douglas (1799–1834) – algul Inglismaale ja Šotimaale, hiljem levis ebatsuuga Saksamaale ja mujale (Laas 1987; Kasesalu 1998). Esimesed ebatsuuga kaheaastased taimed toodi Euroopa mandrile, Saksamaale, 1831. aastal (Paal 1989). Ebaõnnestumised ja mitmete autoriteetide eitav suhtumine põhjustas Saksamaal võõrpuuliikide introduktsiooni soikumise, mis elavnes alles XIX sajandi viimasel veerandil, mil John Booth (1836–1908) avaldas mitmed võõrpuuliikide kasvatamist käsitlevad ja propageerivad tööd, pöörates erilist tähelepanu ebatsuugale (Laas 1987; Paal 1989). Hariliku ebatsuuga areaal on väga ulatuslik, kasvades Põhja-Ameerika lääneosas Briti Columbia keskkosast Kanadas New Mexiconi lõunas ja ühtlase merelise kliimaga Vaikse ookeani rannikult idapoolsete kontinentaalse kliimaga preeria-aladeni (Laas 1987). Nii laia areaali piires muutuvad suuresti nii kliima- kui ka mullastikutingimused. Mägedes esineb harilik ebatsuuga kuni 2600 (3000) m kõrgusel. Ebatsuuga kasvab USA loodetipus parasvöötme vihmametsas, kus tuleb sademeid üle 3660 mm aastas, koos sitka kuuse (Picea sitchensis) ja läänetsuugaga (Tsuga heterophylla) (Masing 1991). Edela-Oregonis on harilik ebatsuuga üks hinnatumaid puuliike, esinedes harva puhtpuistuna (Minore 1973). Enamik sellest alast on kuiv ning valgusnõudliku ja põuda taluva ebatsuuga uuenemine on hea poolvarju tingimustes. Raieküpse puistu hektari tagavara on Oregonis mõnikord enam kui 1000 tm. Harilik ebatsuuga on USA lääneosa majanduslikult kõige tähtsam puuliik. Kogu Oregoni territooriumil domineerivad okaspuumetsad. Kokku kasvab osariigi metsades 30 kohalikku okaspuuliiki. Pindala järgi moodustab ebatsuuga 42% ning üldisest puidutoodangust annavad ebatsuuga puistud kuni 80%.

151

Ebatsuuga keskmine raievanus Oregonis on 50 aastat, olles kultuurpuistutes 30 ja 100 aasta vahel (Kasesalu 1998). Metsa kultiveerimisel kasutatakse peamiselt harilikku ebatsuugat, rajades kultuurid tavaliselt ebakorrapärase seaduga. Ebatsuuga istutatakse tavaliselt 2-aastaste seemikutena ja taimedevaheline kaugus on 2–5 m. Kultuurid on meie mõistes hõredad – kuni 1200 taime ha kohta. Tuleb aga silmas pidada, et soodsa kliima tõttu on taimede kasv väga kiire ning liitumine toimub kiiresti. Jõulupuude istandustes on peamine ebatsuuga, vähemal määral ka nulg. Kõige levinum jõulupuude kõrgus on 2 m. Ebatsuuga on jõulupuuna väiksema dekoratiivsuse tõttu 35–40% odavam kui nulg. Hariliku ebatsuuga roosakas kuni punakaspruuni lülipuiduga puit on kõva, sirgekiuline (tihedus 0,45–0,61 g/cm3), sarnaneb männi-(lehise)puidule ning nimetatakse kodumaal sageli seetõttu oregoni männiks – Oregon Pine (Paves 1974; Krüssmann 1983; Мауринь 1957). Puit, eriti aga koor sisaldavad parkaineid, mistõttu nii kännud kui ka saetud materjal tõmbuvad õhu käes pruunikaks (Kapp 1995). Kuivõrd ebatsuuga puit on heade füüsikalis- mehaaniliste omadustega, saadakse temast väärtuslikku saematerjali, millest parimat saadakse Vaikse ookeani rannikuäärsetest segametsadest. Ebatsuuga puit on eriti hinnatud vesi- ja sillaehitustes, aga kasutatakse ka tisleritöödel, telegraafipostide ja muusikariistade valmistamisel, vaguniehituses jm. (Paves 1974; Laas 1987; Мауринь 1957). Vastavalt ebatsuuga ulatusliku areaali mitmekesise reljeefi, kliima ja edaafiliste elementide muutumisele on välja kujunenud kolm teisendit ehk ökotüüpi, millele on antud ka omad nimetused: 1) Pseudotsuga var. viridis (Schwer.) Franco – roheline ebatsuuga. Kasvab Põhja-Ameerikas Vaikse ookeani rannikualadel Briti Columbia, Washingtoni ja Oregoni lääneosas ning Kalifornia loodeosas. Okkad on rohelised või mõnikord kollakasrohelised; 2) Pseudotsuga menziesii var. glauca (Beissn.) Franco – sinihall ebatsuuga. Kasvab Kaljumäestiku kesk- ja lõunaosas, Colorados. Okkad on hallid või sinakashallid; 3) Pseudotsuga menziesii var. caesia (Schwer.) Franco – hall ebatsuuga. Kasvab kaljumäestiku põhjaosas, Briti Columbias, Washingtoni idaosas, Idahos ja Montanas ning on oma morfoloogilistelt tunnustelt kahe eelmise teisendi vahepealsete tunnustega (Laas 1987). Kindlamaks eristamistunnuseks on okaste asetus võrsetel: rohelise ebatsuuga varjuokstel asuvad okkad kamjalt või valguse käes ettepoole suunatult, hallil ja sinihallil ebatsuugal on okkad harjasjalt ettepoole suunatud, varjuokstel võib okaste asetus olla õige nõrgalt kamjas (Phillips 1984; Laas 1987). Oluliseks

152 ebatsuuga teisendite eristamistunnuseks on ka käbide ehitus ja pikkus, käbideta ei ole tavaliselt võimalik teisendeid päris kindlalt eristada. Osa autoreid eristavad kahte ebatsuuga teisendit: ranniku teisend (P. menziesii var. menziesii) ja sisemaa teisend e. sinihall ebatsuuga (P. menziesii var. glauca) (Schütt u.a. 1984). Tänapäeval vaadeldakse teisendeid var. viridis ja var. caesia rohkem ranniku teisendina (Hämet-Ahti et al 1992), kuid kohati on hakatud neid jälle eristama. Hariliku ebatsuuga ranniku teisend on maailmas üks produktiivsemaid liike, esinedes leebe ja niiske kliimaga aladel (keskmine aasta temperatuur 7,2° kuni 12,8°C, maksimum 43,3° ja miinimum -34,4°C, aastane sademete summa 890– 5080 mm, millest suure osa moodustab lumi) (Williamson 1973; Williamson, Twombly 1983). Seda ebatsuugat kutsutakse nn. tuleliigiks, kuna metsapõleng aitab kaasa loodusliku uuenduse tekkele ning vanemaid puid kaitseb tules hukkumise eest paks korp. Metsatulekahju päästab seemned käbidest välja, elimineerib õhukese tüvekoorega konkurendid ja loob sobiva pinnase seemnete idanemiseks, võimaldades ebatsuuga üheealiste puistute tekkimise suurtel pindadel. Ranniku teisendi käbikandvus on ebareeglipärane: suur käbikandvus kordub 5–7 aasta tagant, aga kerge kuni keskmine saagikus kordub sagedamini, s.o. 2–3 aasta järel areaali keskosas ja harvem lõunaosas. Seemnete levimiskaugus oleneb puistu kõrgusest ja tuuletugevusest. Paljaks põlenud mineraalmuld on parim selle ebatsuuga külvikoht. See teisend on varjutaluv, kuid talub varju vähem kui tema kaaspuuliigid. Seemikud ei talu ekstreemseid valgustingimusi, vajades kasvamiseks mõõdukat temperatuuri ja niiskust (Williamson, Twombly 1983). Noored puud vajavad u. 1/3 täisvalgusest saavutamaks optimaalsetes temperatuuri- ja niiskusetingimustes maksimaalset fotosünteesi. Ranniku teisendi seemikud, mis kasvavad täisvalguse käes, võivad varakult tugevasti kahjustuda (Jones 1973). Nendes kohtades, kus puude uuendusest on umbes 50% varjutingimustes tekkinud, on isendite ellujäämise ja mõõduka kasvu võimalus kõige suurem (Williamson, Twombly 1983). Esineb ka ebaõnnestunud looduslikku uuendust ja seda eriti nendes kohtades, kus mulla ülemiste kihtide temperatuur tõuseb keskpäeval, hiliskevadel või suvel lõunanõlvadel 60°C-ni. Väetamine tõstis ebatsuuga tootlikkust 30–50% võrreldes kontrollalaga. Ranniku ebatsuuga on noores eas tavaliselt ilma kahjustusteta, kuigi mõningates piirkondades esineb okaste pruunistumist, mille põhjustajateks võivad olla erinevad imetajad: hirved, põdrad, jänesed, mitmesugused küülikud (Williamson, Twombly 1983). Valminud puistud on ergesti kahjustatavad

153 juuremädanike poolt, aga olulised on veel vanades ja tihedates ebatsuuga enamusega puistutes sageli esinev kahjur Dendroctonus pseudotsugae ning lume ja jää kahjustused (Ryker, Losensky 1983; Williamson, Twombly 1983). D. pseudotsugae on sageli tõsiseks ebatsuuga kahjustajaks suurel alal, levides kiiresti ühest puistust teise ja põhjustades ränka hävingut (Williamson 1973; Seidel, Beebe 1983). Juuremädanikest on olulisemad külmaseened (Armillaria spp.) kui peamiselt läänes kasvavate ebatsuugade haigus. Epifüüt Arcenthobium douglasii ei ole probleemiks ebatsuuga puhul, kuid kahjustab sageli selle kaaspuuliiki tsuugat. Teiste autorite andmetel võib aga A. douglasii ebatsuugat tugevalt kahjustada paljudes puistutes Lõuna- ja Põhja-Kalifornias (Minore 1973; Wellner, Ryker 1973; Ryker, Losensky 1983). Ta kahjustab puid olenemata vanusest ja kuigi suremus on väike, on põhiliseks kahjuks saematerjali kvaliteedi langus. Seal, kus kahjustus on tugev, võib puude kasv olla tugevalt pärsitud või koguni osa puudest hukkuda. Kahjur Choristoneura fumiferana põhjustab perioodiliselt tõsiseid kahjustusi puistutes, mis võib mõnikord lõppeda puude hukkumisega (Jones 1973). Harilik ebatsuuga võib kodumaal kasvada 50–75 m, isegi kuni 100 m ja Euroopas 30–55 m kõrguseks, saades mõningatel juhtudel üle 500 aasta vanaks (vanim puu on üle 1400 aasta) ja saavutades maksimaalse tüve läbimõõdu 4 m (jämedaim üle 5 m) (Eiselt 1960; Morgenthal 1964, Krüssmann 1979a,b, 1983; Schütt u.a. 1984). Kõigi aegade kõrgeimate puuliikide hulka kuulub harilik (roheline) ebatsuuga, mille kõrguseks on registreeritud 90 m (1964) USA-s Washingtonis Olympic National Park’is, 90 m (1988) Kanadas Briti Columbias Vancouver Island’il, 120 m (1895) ja 133 m (1895) Kanadas Briti Columbias (Masing 1991). M. Tkatšenko andmeil on suurima ebatsuuga kõrgus olnud 117 m, läbimõõt 4,70 m, vanus kuni 1400 aastat ning tüve maht 250 tm (Laas 1987). Vanemate puistute tagavara võib ulatuda 1500–2500 m3/ha. Hariliku ebatsuuga võra on kooniline, oksad on pikad ja kaharad ning asetsevad tüvel ebakorrapärastes männastes. Tüve koor on pruunikas-hall, noores eas sile ja vaigumuhkudega nagu nululgi ja sisaldab aromaatset õlitaolist vaiku, vanemas eas muutub korkjalt paksuks ja vaoliseks (Amann 1954; Eiselt 1960; Krüssmann 1979b, 1983; Schütt u.a. 1984; Мауринь 1957). Ebatsuugad on peamiselt sirgetüvelised, halva või keskmise laasuvusega, kusjuures elusvõra moodustab tavaliselt 60–80% puu kõrgusest. Hariliku ebatsuuga okkad kinnituvad võrsel madalale näsakesele lühikese võrsest eemale hoidva rootsuga, spiraalselt 1-kaupa. Okkad on 18–40 mm pikad ja 1–1,5 mm laiad, lamedad, tömpterava tipuga, tipust sisselõiketa, pealt rohelised, alt kahe sinakasvalge õhulõheribaga ning püsivad puul 8 ja enam aastat (Eiselt 1960; Krüssmann 1979a,b, 1983; Mitchell 1979; Laas 1987;

154

Мауринь 1957). Nad asetsevad valguse käes püstiselt ettepoole suunatult, varjus poolkamjalt. Okaste hõbehalli ja sinakat värvust peetakse kaitsevahendiks tugeva auramise vastu ja see on üldiselt iseloomulik mägedest pärinevaile teisendeile, kuigi okaste värvus ei ole alati täiesti kindel eristamistunnus (Laas 1987). Ebatsuuga noored võrsed on helekollased, vanemad oranžikaskollased kuni punakaspruunid (Eiselt 1960; Krüssmann 1979b, 1983; Schütt u.a. 1984). Pungad on piklikmunajad kuni piklikkoonilised, teravatipulised, suured (kuni 10 mm pikad), vaiguta, kastanpruunide ja heledaservaliste pungasoomustega. Harilik ebatsuuga õitseb mai esimesel poolel (varem kui harilik kuusk) (Laas 1987). Purpurpunased, roosakad, violetjad või rohelised emasõisikud (käbikesed) on 3–18 cm pikad ja asuvad eelmise aasta võrsetipus püstiselt ning küpsevad õitsemisaasta sügisel (sept.–okt.). Oranžikaskollased silinderjad isasõisikud asuvad üksikult eelmise aasta võrsete ladvaosas okaste hõlmas (Amann 1954; Eiselt 1960; Schütt u.a. 1984; Мауринь 1957). Käbid on rippuvad, piklikmunajad, 5–10 cm pikad ja 3–3,5 cm laiad (Eiselt 1960; Krüssmann 1979b, 1983). Seemnesoomused on šokolaadipruunid ning laikumera servaga. Kolmehõlmalised kattesoomuste tipud paistavad pikalt seemnesoomuste vahelt välja. Hallil ebatsuugal on käbid 5–7 cm pikad, väljaulatuvate kattesoomuste tipud ei ole tagasi käändunud, vaid liibuvad vastu seemnesoomuseid (Paves 1974). Sinihalli ebatsuuga käbid on 4–6 (7,5) pikad, kattesoomused on horisontaalselt kõrvale hoiduvad või tagasi pööratud. Käbide valmimine sõltub ilmastikutingimustest, meie oludes toimub see varasügisel septembri lõpus, oktoobri alguses (Paves 1974; Laas 1987; Taimre 1996). Kuiva suve ja sügise korral järgneb peatselt ka seemnete varisemine, mistõttu käbisid tuleb korjata juba sügisel. Kogumist tuleb alustada enne täieliku küpsuse saabumist, siis kui algab käbide pruunistumine (Taimre 1996). Käbid varisevad talvel ja järgmisel kevadel. Niiske sügise korral variseb seemneid ka talvel (Laas 1987). Seemned on ümar-kolmnurksed, mõlemast otsast teravad, 5– 7 mm pikad, värvuselt helepruunid või beežid. Seemne lennutiib on beež või valkjaspruun, (7) 13–18 mm pikk, sageli pruunide kriipsukestega ja eraldub seemnest murdes (Laas 1988). Hariliku ebatsuuga viljakandvus sõltub seemneaastate korduvusest ja seemnete kvaliteet on erinevatel aastatel erisugune ning ka puude kaupa erinev (Taimre 1996). Käbikandvus on meil kasvavatel ebatsuugadel üldiselt hea, algab üksikult kasvavatel puudel umbes 10 (15)–20-aastaselt ja kordub 2–3 aasta järel (Laas 1987). Seemnete täisteralisus (idanemisprotsent) on olnud väga varieeruv: üksikutel puudel mõnel aastal isegi kuni 80%. Rikkaliku seemnesaagiga 1954. aastal oli erinevatelt puudelt kogutud käbide seemnete täisteralisus 20–80%, seejuures üksikult kasvavatel puudel madalam kui puistus kasvavatel puudel

155

(Taimre 1996). Endel Laasi (1998) andmetel oli üksikult kasvavate puude seemnete täisteralisus madal (kuni 20%), kuid rühmiti, samuti alleena kasvamisel ulatus täisteralisus kuni 82%-ni, samuti oli absoluutne idanevus (90– 100%) kõrge. 1000 seemne mass on Eestis hallil ebatsuugal 2,8–10 grammi ja sinihallil ebatsuugal 6,5–11 grammi (Laas 1987). A. Maurini (Мауринь 1957) andmetel saavutab ebatsuuga käbikandvuse Läti tingimustes 10–25 aastaselt ja kannab seemet peaaegu igal aastal, kuid väga head seemneaastad on 2–4 aasta tagant. Seemnete idanevus on 60–80%, säilivus 2–3 aastat. Jahedas ja õhukindlalt hoituna võib aga seemne idanevus ebatsuugal säilida isegi kuni 10 aastat. Keskmine 1000 seemne kaal on 7–15 g (Мауринь 1957). Läti tingimustes alustab ebatsuuga kasvamist mai esimesel poolel, õitseb mai teisel poolel, seemned valmivad oktoobris (Мауринь 1957). Seemned, mis on korjatud puistus kasvavatelt puudelt, on märksa suurema idanevusega ja kaalult raskemad, kui üksikutel puudel kasvavad seemned. Seega on puude risttolmlemisel paremad tulemused üksteise lähedal paiknevatel puudel. Seemned idanevad kevadkülvi korral 3–4 nädala jooksul ja tõusmed on 5– 7 (10) kolmekandilise idulehega (Laas 1987). Luua taimlas 1961. aastal tehtud külvikatsed näitasid, et sügisese külvi tõusmed tärkasid ühtlasemalt ja ligi kolm nädalat varem ning andsid elujõulisemaid taimi, kui kevadkülvi puhul (Taimre 1989, 1996). Enne külvamist on soovitav seemned stratifitseerida või niisutada umbes üks nädal (Мауринь 1957). Kevadisel külvil tõstis seemnete eelnev leotamine tunduvalt nende idanemisenergiat ja tõusmed tärkasid ligi nädal aega varem (Taimre 1989, 1996). Kultuurides on soovitatav kasvatada ebatsuugat puhtpuistuna või kulissidena (Мауринь 1957). Segus kohalike liikidega ridadena rajatud puistud ei õigusta Läti tingimustes endid, kuna see viib olulisele ebatsuuga väljalangemisele. Esimesel kümnel aastal kasvab ebatsuuga aeglaselt, seepärast on oluline süsteemne hooldus ning soovitav ei ole lasta ebatsuugal seguneda kohalike kiirekasvuliste liikidega. Eestis on ebatsuugat kultiveeritud nii puht- kui ka segapuistuna koos männi, kuuse ja lehisega (Taimre 1996). Võrreldes puhtkuusikutega on ebatsuuga puhtpuistutel rohkesti eeliseid. Ebatsuugal on tugevam juurestik kui kuusel, mis võimaldab mulla toitaineid paremini kasutada. Samuti laguneb tema okaste varis paremini. Ebatsuugat võib kasvatada viljakatel kasvukohtadel ka väikesepindalaliste puhtkultuuridena, segapuistuna kasvatamisel tuleb teda kultiveerida grupiti. Üksikpuudena puistus kasvatamine pole soovitav, kuna ebatsuuga kasvukäik erineb tunduvalt teiste puuliikide omast (Taimre 1996).

156

Ebatsuuga võib soodsates tingimustes ka looduslikult uueneda (Taimre 1996). Kuusalu metskonnas esines 1961. aastal 45-aastase ebatsuugapuistu naabruses hõreda jänesekapsa-pohla männiku all heakasvuline looduslik uuendus, kõrgusega 1–2 m. Luua ebatsuugapuistu hõrenenud kohtades 1954. aastal tekkinud loodusliku uuenduse lämmatas aga mõne aastaga saarevõsa. Ebatsuuga kultiveerimisel on piisavaks algtiheduseks 2000–2500 taime hektaril ning tavaliselt kasutatakse 3–4-aastaseid istikuid, vähese rohukasvuga aladel ka 2-aastaseid seemikuid. Vanemaid ebatsuugaistikuid või heistreid võib kasutada istutamiseks haljasaladele või parki, kuid tuleb jälgida, et taimede väljakaevamisel ei vigastataks nende juuri, sest juurevigastustest paraneb ebatsuuga väga aeglaselt. Sobivamaks istutusajaks on kevad, kui on alanud märgatav pungade paisumine (tavaliselt mai esimene pool). Istutada võib ka sügisel, kuid siis sõltub tulemus suurel määral ilmastikust: kui järgneb niiske lumerikas talv, on kordaminek hea. Järgneb aga lumevaene kõledate külmadega talv, võib palju taimi hukkuda. Ebatsuugat on Eestis kasvatatud märksa vähem kui lehiseliike ja peamine põhjus on puude suurem nõudlikkus kasvukoha suhtes – kasvatamine tuleb arvesse peamiselt viljakal (I boniteedi) kasvukohal (Laas 1998). Parimaks kasvukohaks ebatsuugale on värsked, sügavapõhjalised saviliiv- või liivsavimullad (Laas 1987; Taimre 1996). Kuivad liivmullad, liigniisked ning rasked savimullad ei sobi ebatsuuga kasvatamiseks. Juurestik on ebatsuugal plastiline – alluviaalsetel setetel ja kaljudel on juurestik pindmine, kui aga põhjavesi on sügaval, tungib ka juurestik sügavale, tagades piisava tuulekindluse. Tihenenud pinnalähedaste horisontidega muldadel, eriti gleistunud muldadel areneb ebatsuugal pindmine juurestik ning juba latieas ilmnevad tormikahjustused (Taimre 1989, 1996). Ebatsuuga kasvatamisel on Eestis osutunud sobivamateks jänesekapsa, sinilille, naadi- jänesekapsa, jänesekapsa-naadi, sinilille-naadi ja pohla-jänesekapsa kasvukohatüübid. Angervaksa-naadi ja sõnajala-naadi alltüübid, kus põhjavesi on kõrgemal, pole ebatsuugale sobivad. Ebasobivates kasvukohatüüpides võib juba 40-aastastes ebatsuuga-kultuurides täheldada tormikahjustusi. Suurema lume- ja tormikindluse ning hea juurdekasvu saavutamiseks vajab ebatsuuga juba noores eas avarat kasvuruumi. Harilik ebatsuuga on enam nõudlik valgus- ja mullatingimuste suhtes kui kuusk ja nulg (Мауринь 1957), jäädes varjutaluvuselt hariliku kuuse ja hariliku männi vahele (Laas 1987) ning eelistades hea aeratsiooniga parasniiskeid viljakaid muldi, mille pH on 5–6. Ta ei talu noores eas ülavarju ning vajab küllalt avarat kasvuruumi. Laasub halvasti ning vajab elusokste laasimist

157

(Taimre 1996). Õhuniiskuse suhtes on roheline ebatsuuga nõudlik, sinihall ja hall ebatsuuga aga vähem nõudlikud, kuid kõrget põhjavett ei talu neist ükski. Hariliku ebatsuuga kultiveerimisel kasutatakse üldiselt 4–5-aastaseid istikuid, kuid Kahkva metskonnas on edukalt kasutatud ka ebatsuuga seemnete külvi (Laas 1998). Esimestel aastatel peale kultiveerimist kasvab ebatsuuga aeglaselt ja alles 6–9-aastaselt algab tema hoogne kasv (Paves 1974; Taimre 1996). Seetõttu võib (eriti viljakatel kasvukohtadel) rohttaimestik ebatsuuga kultuuri lämmatada. Põhiliseks hooldamise viisiks on esimestel aastatel umbrohu hävitamine ja ülemiste mullakihtide kobestamine. Kui istutusvigade tõttu pole ladvapung puhkenud või ladvad on kitsede poolt kärbitud, võib külgpungadest tekkinud kasvudest areneda mitmeladvasus. Selle vältimiseks tuleb noorendike hooldamisel liigsed harud kõrvaldada – ebatsuuga talub hästi elavokste lõikamist. Soovitav on seda teha kevadel enne vegetatsiooniperioodi algust. Omapäraseks nähtuseks on ebatsuuga mõningatel indiviididel suve lõpul jaanikasvu moodustumine (Taimre 1989). See on iseloomulik just noorematele, alla 10-aastastele puudele. Luua tingimustes on ebatsuuga jaanikasvu moodustumise aeg ja kasvuperioodi pikkus eri aastatel olnud küllalt erinev, enamasti algab see juulikuu viimasel dekaadil või augusti esimestel päevadel. 1963. aasta mõõtmisandmetel ulatus 5-aastastel ebatsuugadel jaanikasvu keskmine pikkus 15 sentimeetrini, maksimaalne 25 sentimeetrini (Taimre 1989). Ka Lätis on harilik ebatsuuga esimestel aastatel (8–12 aastaselt) suhteliselt aeglase kasvuga, kuigi kiirekasvulisem kui harilik kuusk, hiljem (12–15 aastaselt) kasvukiirus suureneb märgatavalt (Мауринь 1957). Kasvatamise tulemused olenevad aga suuresti seemnete päritolust. Gaasi- ja suitsutaluvuses torkava kuusega (Picea pungens) võistlev dekoratiivse võrakujuga harilik ebatsuuga (Laas 1987; Мауринь 1957) talub hästi ka suurt tsemenditolmusaastet ning leelistunud kasvukeskkonda, olles seetõttu kohane kasvatamiseks Kirde-Eesti linnades ilupuuna grupiti või üksikisenditena (Ots jt. 1995; Mandre, Ots 1995; Ots, Mandre 1997; Sander 2001). Kesk-Euroopas on ebatsuuga täiesti vastupidav talvistele külmadele, kuid kannatab hiliskülmade all (Schütt u.a. 1984). Kuna roheline ebatsuuga on võrdlemisi külmakartlik, tuleb tema kultiveerimine arvesse pehmema kliimaga paikades (Laas 1987). Rohelist ebatsuugat on edukalt kultiveeritud Taga- Karpaatias, kus ta kasvab hästi ja kasvukiiruselt suudavad teda ületada ainult papliliigid. Metsapuuna kultiveerimisel tuleb Eestis arvesse peamiselt külmakindel, küllalt kiirekasvuline ranniku teisend ning külmakindel, kuid aeglasema kasvuga sinihall ebatsuuga (Laas 1987, 1998; Kasesalu 1997). Kesk- Saksamaal kasvab paremini ranniku kui sisemaa teisend (Schütt u.a. 1984).

158

Sinihalli ebatsuuga noored isendid kannatavad kodumaal hiliskevadel ja varasügisel esinevate külmade tõttu (Ryker, Losensky 1983). Kuigi ebatsuuga on tavalistel talvedel meil külmakindlad, on erakordsed talved (1939/40, 1955/56, 1978/79) tekitanud noorematel puudel kahjustusi, kutsudes esile okaste varisemist (Laas 1987). Seepärast on otstarbekas kasvatada seda liiki nooremas eas mõõduka turbe all. Kaarepere Metsakatsejaama istutatud 0,5–1,5 m kõrgused Eesti päritoluga ebatsuugad kannatasid hiliskülma tõttu üsna vähe (Paal 1986). Kuigi neil osa noori võrseid hävis, taastusid need uinuvatest pungadest kiiresti. 1928/29. aasta talvekülm 16-aastast ebatsuugakultuuri Luual ei kahjustanud, kuigi kahe talvekuu vältel püsis temperatuur –30°C ümber (Taimre 1989, 1996). Küll aga esines märkimisväärseid kahjustusi pärast 1939/40. ja 1955/56. aasta talvekülmi, mil õhutemperatuur langes kuni –38°C-ni. Külmale talvele järgnenud suve esimesel poolel varises ebatsuugapuistus puude alumistelt okstelt enamik okkaid maha. Samal ajal saare ja ebatsuuga segapuistus grupiti teises rindes kasvanud ebatsuugadel ei olnud külmakahjustusi märgata. Kevadine hiliskülm tabab esmajoones lagedal kasvavate noorte 1–1,5 m kõrguste puude äsjapuhkenud pungi ja võrseid. Need muutuvad pruunikaspunaseks nii, nagu seda 1959. aasta kevadel võis märgata Luua vahtkonda eelmisel aastal istutatud ebatsuugadel. Hea regeneratsioonivõime tõttu taastas enamik kahjustatud puudest peagi oma esialgse kasvuhoo. Lätis on harilik ebatsuuga täiesti külmakindel liik (Мауринь 1957). Tavalisel talvel ta ei kannata külma tõttu, ainult väga karmidel talvedel 1887/88., 1928/29. ja 1939/40. aastal (temperatuur kuni -42°C) täheldati alumiste okste suremist. Kuigi harilikul ebatsuugal esineb küllalt vähe putuk- ja seenkahjustusi, on seda puuliiki kohati kahjustanud juurepess, mida täheldati Purdi metskonnas sinilille kasvukohatüübi rähkmuldadel (Taimre 1996). Ebatsuuga on juurepessu suhtes siiski vastupidavam kui kuusk. Noores eas ohustavad ebatsuugat metskitsed ja hiired, mille kahjustuste tagajärjel võivad puud isegi hukkuda.

HARILIKU EBATSUUGA KASVATAMISEST

Eesti mõisaparkidesse ja –metsadesse jõudis ebatsuuga Saksamaa kaudu 19. sajandi viimasel veerandil, mil kroonumetsades võõrpuuliikide kasvatamisega veel ei tegeletud, nende istutamine parkidesse oli aga kujunenud suurmoeks (Paal 1989). Teadaolevalt esmakordselt on ebatsuuga registreeritud J. C. Klinge (1983) töös ( Kukk 2000 ). On isegi märgitud, et Eestisse olevat esimese ebatsuuga

159 toonud 1887. aastal just J. Klinge ise, kuid täpsemad andmed selle kohta puuduvad (Kapp 1995). E. Laasi (1998) andmetel kasvatati aga tõenäoliselt juba 1870. aastatel Tartu Ülikooli Botaanikaaia kasvuhoones teiste okaspuuliikide kõrval ka harilikku ebatsuugat. H. Paali (1989) andmetel kultiveeriti esimesed ebatsuugad tõenäoliselt 1877. aasta paiku Hiiumaale. 1895. aastal tellis selleaegne Kastre- Peravalla (praegu Järvselja) metsaülem M. Maurach esmakordselt hariliku ebatsuuga seemet, kuid metsakultuuridesse viimine toimus juba G. Kremseri metsaülemaks oleku ajal aastatel 1915–1917 (Paal 1989; Laas 1998). Esialgsed mitmed katsed (Tallinna lähedal, Hiiumaal) aga ebaõnnestusid – puud hukkusid madala temperatuuri tõttu ja seda suuresti seemnete ebaõigest päritolust (Laas 1998). Seeme pärines Saksamaalt ja tõenäoliselt oli tegemist rohelise ebatsuugaga (Pseudotsuga menziesii var. viridis). Suurt huvi ebatsuuga kasvatamise vastu Eestis näitasid üles mõisnikud (Kivisild 1977). Esimesena hakkas tegema süstemaatilisi katseid ebatsuuga kasvatamisel Sangaste mõisa omanik krahv Fr. Berg (1845–1938) (Kasesalu 1995a,b). Sangaste mõisa pargis kasvavast 25. introdutseeritud okaspuuliigist arvas ta olevat metsanduslikult üheks perspektiivsemaks harilikku ebatsuugat, hinnates selle liigi juures eriti oluliseks seemnete päritolu (Laas 1995). Seemet tellis krahv Berg Ameerikast mitmel korral ja istutas taimi nii metsaparki kui ka metsamaale. 1909.–1910. aastal sai ta Ameerika Metsateenistuselt (Forest Service) ebatsuuga seemet 25 kohast kogu liigi levimisalast, mis geograafiliselt ja klimaatiliselt üksteisest suuresti erinevad (Laas 1995). 1909. aasta seeme pärineb 13 paigast Colorado, Idaho, Montana, New Mexico ja Utah’i osariigist (Paves 1995). Kahjuks oli see seeme kehva kvaliteediga ja külv ebaõnnestus. 1910. aastal saadud seemne kvaliteet oli parem ja kevadine külv õnnestus. 1909.–1910. aastal külvatud seemnetest kasvanud taimede põhjal on tehtud järeldus, et rannikualade ebatsuuga ei ole meile sobiv (Paves 1995). Paremaid tulemusi andsid Washingtoni osariigi sisemaa päritoluga taimed. Aeglasema kasvuga, kuid külmakindlad olid Idaho ja Montana puud. Kõige külmakindlamad olid taimed, mis kasvatati Washingtoni osariigi sisemaalt – Coloradost ja New Mexicost pärinevast seemnest (Laas 1995). Eriti väärtuslikuks ja kõige sobivamaks meie oludes pidas Fr. Berg Briti Columbiast saadavat seemet (Laas 1995; Kasesalu 1995a,b). Samale järeldusele tuli ka Mathiesen Järvseljal korraldatud katsetega (Laas 1987). Kuigi need puud on aeglasema kasvuga, on nad täiesti külmakindlad. 1924. aastal kirjutab Fr. Berg, et vanemad ebatsuugad on umbes 20 aastat vanad ja nende ümbermõõt rinnakõrguselt on 50 cm (d1,3 = 16 cm) (Laas 1995). Ebatsuuga perspektiivsuse kohta Eesti tingimustes kirjutab ta, et need puud, mis siinset külma ei karda, on

160

väga head metsapuud, kuid mitte päikesepaistelisel kasvukohal. Edasi märgib ta, et mägedel, kus rohkem udu ja vihma on, näiteks Pühajärve ümbruses, umbes 400 jalga kõrgemal kui tasandikul Sangastes, kasvab puu silmapaistvalt paremini. Ta hoiatas rannikualadelt pärinevat seemet kasutamast; sisemaa kohad annavad meile aga kõik kõlblikku seemet. 6. oktoobril 1923. aastal toimunud üliõpilaste ekskursiooni käigus Sangastesse näitas krahv Fr. Berg külalistele lossi ees kasvavaid mõnesid ebatsuugasid, mille ladvad olid kõverdunud (Kuuse 1995). Krahv Bergi arvates oli kõverdumise põhjuseks lämmastiku küllus ja mineraalainete puudus. Väiksematel pindadel rajati hariliku ebatsuuga kultuure veel mitmes teises mõisametsas (Taimre 1970). Kasvukoha ebaõige valiku ja korrapäratu hooldamise tõttu pole paljud puistud tänaseni tervikuna säilinud ning alles on vaid puude grupid või üksikud puud. Lisaks eelnenule on ajaloost teada veel mitmeid püüdlusi kasvatada Eestis ebatsuugat pargi- ja metsapuuna. A. Rühli poolt kirjutatud ja 1926. aastal ilmunud raamatust "Pärnumaal leiduvatest võõramaa puuseltsidest" võib lugeda järgmist: "Mitmed mõisaomanikud olid teatava rahasumma kogunud, et Ps. taxifolia seemet Kanaadast muretseda, missuguseks otstarbeks üks mees sinna saadeti. Kauplustes oli seemet ainult Oregoonis ning Kolorados. Viimane andis taimi, mis külma all kannatasid ja selle tõttu põõsasarnase kuju omandasid, nagu see ühe eksemplari juures näha on. Kanadast sai kokku 1800 naela seemet toodud, mis aga tulekahju tõttu hukkus". Nimelt puhkes Ameerikast tagasiteel Liverpooli sadamas peatunud laevadel tulekahju ja kogutud seemnekotid hävisid (Kivisild 1977). M. Laane (2000) andmetel hävis kogutud 800 kg ebatsuuga seemet ühes Ottawa lao tulekahjus, kuid samas organiseeriti seal seemnekogujate võrk, nii et edaspidi tulid regulaarselt iga-aastased ebatsuuga seemne saadetised kuni 1913. aastani. Ainult väikest osa ebatsuuga seemnetest läks korda tulekahjust päästa, kuna ühel kogujal olid taskusse jäänud mõned seemned ning need jagati üksikute osanikkude vahel ära (Rühl 1926; Kivisild 1977; Paal 1989). A. Kivisilla (1977) andmetel läks kasvama kümme puud. Üks puu istutati Voltveti mõisa parki, teine Sangaste, kolmas Taagepera ja veel mitmesse mõisaparki. E. Laasi (1998) järgi ongi Tihemetsas ebatsuuga istutatud selle sajandi algul ning on kasvatatud Ottawast M. von Siversi poolt hangitud seemnest Tõenäoliselt samasse partiisse kuuluvad ka Õisu metskonna Matuse vahtkonna ebatsuugagrupid (Paal 1989). Käesoleva sajandi algul Luual töötanud Puhtziti andmetel on sealsed ebatsuugapuistud rajatud Kanadast pärineva seemnega. Kohapealses taimlas kasvatatud taimed istutati 1916. aastal 3–4-aastaselt raiesmikule, seadus 1,3×1,4 m, ca 5500 taime hektarile. Luua vahtkonna naadi kasvukohatüübi 67-aastases

161 ebatsuuga puhtpuistus on puude arv enam-vähem sama, mis 70-aastases kuusikus, kuid puistu rinnaspindala, tagavara ja puistu üldtook on ebatsuugal tunduvalt kõrgem (Taimre 1996). Puistu koosneb põhiliselt hallist ebatsuugast ning puud olid 30 m kõrged, puistu hektari tagavara 550 tm ja üldtook 800 tm. Üksikud puud hakkasid seemet kandma 37 aasta vanuselt (Anton, Ilves, Taimre 1982). Seega võib ebatsuuga kasvatamisega Eestis saavutada märkimisväärseid tulemusi. Süstemaatilised ebatsuuga aklimatiseerumise katsed Järvseljal rajas prof. A. Mathiesen (1890–1955). 1930.–1932. aastani rajatud katsete põhjal järeldas ta, et Eesti oludesse on sobivaimad Briti Kolumbia päritoluga ebatsuugaseemned, kusjuures eriti head olid tulemused Vancouveri lähistelt saadud seemnetega (Paal 1989). 1953. aastast alates korraldati Järvseljal Endel Laasi juhendamisel teiste liikide kõrval ka ebatsuuga istutusmaterjali kasvatamise katseid, selgitades külviaega, külvisenormi, seemnete kattepaksust, külvieelset töötlemist jm. (Laas 1998). Ebatsuuga kasvatamise ulatuslikumad katsed Järvseljal jätkusid alates 1964. aastast, mil katsemajandisse asus tööle H. Kasesalu (Paal 1989). Koostöös prof. E. Laasiga on Järvseljal Viljandi linna ning Tartu linna Raadi kalmistu alleedelt ja Järvseljalt kogutud seemnetest kasvatatud taimedega H. Kasesalu initsiatiivil rajatud endisele põllumaale ja raiestikele umbes 2 ha katsekultuure. Üksikutest välismaalt saadud ebatsuuga seemnepartiidest kasvatatud taimed olid tunduvalt halvemakasvulised Eestis aklimatiseerunud puudelt pärinevatest taimedest (Paal 1989). Luual on ebatsuuga kasvatamisega aastaid tegelenud H. Taimre, kelle algatusel on metsa rajatud erinevate meetoditega kohaliku päritoluga ebatsuuga kultuure (Paal 1989). Eesti Metsainstituudis alustas ebatsuuga aklimatiseerumise katseid Ülo Erik 1976. aastal, mil Kaarepere metsakatsejaama Söe arboreetumisse istutati erineva päritoluga seemnetest 50 istikut. Luua vahtkonda on rajatud ka hariliku ebatsuuga segakultuure, kus sobivamaks kaaspuuliigiks on osutunud lehis (Taimre 1996). Luual rajati esimene ebatsuuga koridorkultuur sarapikku 1958. aasta sügisel 4-aastaste istikutega. Kultuuri hooldamisel laiendati koridore esmalt sarapuu arvel, hiljem kõrvaldati ebatsuugasid varjavad lehtpuud. Kuuse looduslik uuendus säilitati. Hiljem hakkasid kuused, tungides ebatsuugade võrastikust läbi nende kasvu takistama ja osa ebatsuugadest hukkus. Mõned ebatsuuga eksemplarid olid kitsede ja hiirte kahjustuste tõttu hukkunud juba noores eas. Suhteliselt vanemad (50–60-aastased) kultuurid kasvasid 1970. aastatel endises Purdi (1,5 ha), Tõrva (2,5 ha), Sangaste (0,7 ha) ja Kuusalu (0,3 ha) metskonna aladel (Taimre 1970).

162

Pilku püüab Tallinnast Tartu poole sõites tosin kilomeetrit enne Paidet paremat kätt Purdi metskonna Tupe vahtkonnas kasvav 2,2 ha suurune hariliku ebatsuuga puistu segus kuuskede ja üksikute lehistega (Kapp 1995). See puistu istutati 1921. aasta kevadel paar aastat seisnud kuuseraiesmikule tolleaegse metsaülema Julius Pape eestvõttel ja juhendamisel. Istikud olevat toodud Purdi mõisa puukoolist, seeme pärinenud Saksamaalt. 1989. aasta metsakorralduse andmeil oli puistu täius 0,7, keskmine hektaritagavara 330 tm (puistu üldtagavara 730 tm); puude keskmine kõrgus 26 m ja rinnasdiameeter 26 cm. Alates 1983. aastast hakkasid teeäärsetel puudel okkad pruunistuma. Põhjustajana oletati parasiteerivaid seeni või mingit viirust, mille vastu tehti tõrjet. Rohkem arvati siiski, et kahjustus tekkis happevihmade või heitgaaside toimel. Hiljem kasvanud okkad jäid roheliseks, nii et nüüdseks on kahjustuse jäljed kadunud. Sellest puistust pärit seemnest on Purdi metskonna puukoolides kasvatatud ligi 4000 järglast, millest rajati metsakultuure teistes vahtkondades (Kapp 1995). Siit läks seeme ka Türi metskonna Telga kiletaimlale, kust on saadud istikuid nii haljastuseks kui ka istanduste täienduseks. Eestis kasvatatakse harilikku ebatsuugat palju tema dekoratiivsuse tõttu parkides, koduaedades, alleedena ja mujal. Suured ebatsuugad linnades on pärit enamasti 1920.–1930. aastatest (Sander 2001). E. Viirok (1932) täheldas, et 1930. aastatel esines harilikku ebatsuugat võrdlemisi harva Tallinna eraaedades. Noored toredad käbikandvad isendid avastas ta kasvamas Saksa Aiandusseltsi aias (Wismari tn. 2/4). Süda tänaval leidis E. Viirok kasvamas rippuvate okste ja ladvaga ebatsuuga. E. Laasi (1987) andmetel kasvab Eesti üks suurem hariliku ebatsuuga teisend (Pseudotsuga menziesii var. caesia) Tihemetsa pargis: kõrgus 32 m, tüve läbimõõt 80 cm. H. Sanderi ja J. Elliku (1998) andmetel on Tihemetsas kasvav isend, mille mõõtmed on läbi ajaloo olnud järgmised: 1934 (h = 17,5 m, p = 107 cm), 1957 (h = 25,0 m, p = 201 cm), 1964 (h = 29,5 m, p = 226 cm), 1984 (h = 33,5 m, p = 278 cm) ja 1996 (h = 36,0 m, p = 313 cm), suuruselt teisel kohal Eestis. Kõrgeim on Sangastes kasvav ebatsuuga (istutatud 1900. aastal), mille kõrgus on 41,0 m ja d1,3 = 57 cm (1993) (Laas 1998; Sander, Elliku 1998). Võrdluseks võib märkida, et Soome suurimad ebatsuugad kasvavad Mustila arboreetumis. Kolme suurima puu mõõtmed olid 1992. aastal järgmised: 1) h = 33,5 m, p = 303 cm; 2) h = 32,5 m, p = 299 cm; 3) h = 31 m, p = 242 cm (Karhu 1995). Sangastesse 1915. aastal istutatud ebatsuugade kõrgus ulatub 30 m-ni ja rinnasdiameeter 50 cm-ni (Laas 1998). Türi linnapargis kasvavate ebatsuugade eluiga on loetud küllaltki vanaks (Laas 1985). Tallinnas kasvavad võimsamad

163 hariliku ebatsuuga isendid Kose (Koschi) suvemõisa territooriumil Pirita jõekäärus (h = 21,5 m), Hirvepargis (h = 22,0 ja 23,5 m) ning kunagise Tallinna linnaaedniku H. Lepa talu-puukooli alal Rocca al Mares (h = 14,7 m) (Sander 1998). Kunda linna suuremad ebatsuugad kasvavad sealse muuseumi (kunagise tehase kontorihoone) taga, kus nelja ühevanuselise puu d = 49 cm (1999) ja kõrgeima puu h = 24,5 m ning Linnapargis saadi 50 cm diameetriga ebatsuuga kõrguseks 17,5 m (Sander 2000, 2001). Hariliku ebatsuuga halli teisendit on täheldatud Põhja-Eestis asuvates Vana-Vigala, Saku, Anija, Aaspere, Salla, Toila-Oru jt. mõisaparkides (Tamm 1972). Pärnu linnas mõõdeti K. Merilo dendroaias sinihalli ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca) kõrguseks 17 m ja läbimõõduks 31 cm (Elliku, Sander 1999a). Hariliku ebatsuuga kultivar (Pseudotsuga menziesii 'Glauca Pendula', h = 6,2 m ja d = 20 cm) kasvab Pärnu linnas Mai tänaval (Elliku, Sander 1999b). Harilikku ebatsuugat kasvab Pärnumaal veel Audru pargis ja kiriku ümbruses, Kastna ja Rae arboreetumis (Sander 1999; Elliku, Sander 1999a). Paides on kolm suurt ebatsuugat (h = 19,5 m ja d = 55 cm, h = 18,5 m ja d = 52 cm, h = 10,5 m ja d = 26 cm) Suur-Aia tn. 7 ja 11 hoovis (praegune kooli maa-ala) (Sander 2001). Kõrgeid puid kasvab veel Restus, Türil, alleena Tartus Nurme tänava kalmistul, Viljandis jm. (Laas 1987). Täiesti ainulaadne on hariliku ebatsuuga allee Uuel tänaval Viljandis, mille pikkuseks on 740 m ja see on rajatud 1920. aastail tollase linnapea A. Maramaa eestvõttel (Sander 2001). Praegu kasvab seal 69 puud, välja on langenud aga 18. Puude keskmine kõrgus on 21,8 m ja keskmine diameeter 51 cm ning vigastatud puude osatähtsus on 15,9%. Mitmel korral on tehtud ettepanek võtta allee looduskaitse alla. Esimesed katsetused hariliku ebatsuugaga Lätis asuvates parkides said alguse 1870. aastatel (Мауринь 1957). Varasemad kirjalikud andmed selle puuliigi kohta Lätis puuduvad. Eelmise sajandi lõpus propageeris ebatsuugat kui perspektiivset liiki metsas kasvatamiseks Balti Metsaseltsi president Maximilian (Max) von Sivers. Ta juhtis juba 1889. aastal tähelepanu ebatsuuga õige kasvukoha valiku ja seemnete päritolu tähtsusele, soovitades kasutada Briti Columbia päritolu seemet ning pidades ebaõigeks kasutada seemneäridest ostetud (juhusliku päritoluga) seemet (Laas 1998). Seetõttu korraldas ta ulatusliku vene lehise seemne sisseveo kõrval ka ebatsuuga seemnete varumist Põhja-Ameerikast (Laas 1998; Meikar 1993). Metsapuuna hakati seda liiki esimest korda kasvatama 1890. aastate lõpus M. von Siversi Römershofi (Skrīveri) mõisas, kus 42,4 ha-st võõrpuuliikide kultuuridest kasvas ebatsuuga 2,6 ha-l (Laas 1998; Мауринь 1957). 1914. aastaks oli mõisas endistele põllumaadele rajatud 732 ha metsakultuure, millest 4,5 ha moodustasid M. von Siversi hinnanguil metsamajanduslikult tähtsad hariliku ebatsuuga puistud

164

(Meikar 1994). M. Laane (2000) andmetel võib päris kindlalt väita, et enamus ebatsuugasid jõudis Eestisse just Römershofi puukoolist. Paljudest ebatsuuga positiivsetest omadustest toodi Lätis esile kiire ja ühtlane kasv, vastupidavus koorekahjuritele, seenhaigustele ja tuuleheitele ning suurepärastele puiduomadustele (Мауринь 1957). 1920. aastate alguses hakati ebatsuugat metsa istutama mitmetes piirkondades. Praegusel ajal asuvad metsakultuurid peamiselt Läti Põllumajandusakadeemia õppe-katsemajandi aladel. Lätis on ebatsuuga üks armastatumaid puuliike pargis, taludes väga hästi linnatingimusi. Toodud andmed kinnitavad krahv Bergi arvamust selle liigi perspektiivsuse kohta Eestis. Fr. Berg on kirjutanud ebatsuuga kohta järgmist: Ma loodan kindlasti, et see puu 100 aasta pärast ka siin rohkem ja paremat tarbematerjali annab kui meie mänd ja kuusk, igatahes ainult paremal mullapinnal: kehval liivapinnal on muidugi mänd ja niiskel soopinnal kuusk temast üle (Laas 1995, 1998). H. Pavese (1974) andmetel kasvas 1970. aastatel Eestis ebatsuuga kultuure umbes 15 hektaril. 1980. aastate lõpus võeti Eesti NSV metsamajanduses suund sellele, et rajada igal aastal vähemalt 20 ha kiirekasvuliste võõrpuuliikide, eeskätt ebatsuuga ja lehise kultuure (Teder 1986). 1994. aasta metsanduse aastaraamatust võib aga lugeda, et ebatsuuga kultuure on rajatud väga väikestel pindadel. Hariliku ebatsuuga seemet varuti 1996. ja 1997. aastal üldse terves Eestis ainult Rapla maakonnas ja varutud seemne koguseks oli 0,3 kg (Odrats 1998). Ei ole kahtlust, et ebatsuuga väärib Eestis talle vastavatel kasvukohtadel kasvatamist, tähtis on seeme varuda heakasvulistelt puudelt, mida on meil rohkesti, eriti Lõuna-Eestis (Laas 1998). Üheks võimaluseks peab ta sööti jäänud põllumajanduslike kõlvikute metsastamisel otstarbekaks (eriti Lõuna-Eesti kuppelmaastikul) kasutada nende metsade alla viimisel ebatsuugat. Oluliseks punktiks peab E. Laas (1998) oma kirjutises erametsaomanike abistamist nõuande korras, et populariseerida võõrpuuliikide, sealhulgas ka ebatsuuga, kasvatamist metsapuuna. Eesti metsaomanike vähest huvi hariliku ebatsuuga vastu näitab asjaolu, et Luua puukoolis metsa istutamiseks kasvatatud ebatsuugad tuli müüa Soome, kuna Eestis puudus klientuur (Aitsam 2001). H. Paali (1989) artiklist võib aga lugeda, et 1939. aasta kevadel oli vabariigi 27 metskonnas kokku 8607 istutuskõlblikku ebatsuugaistikut, mida kasutati põhiliselt haljastustöödeks Tartus, Viljandis, Tõrvas jm., metsakultuure rajati sellel perioodil vähem. Kaasajal tuleks ehk mõningatel juhtudel kaaluda ebatsuuga leviku laiendamist, tehes rohkem selgitustööd erametsaomanike ning sööti jäänud

165 põllumaade omanike hulgas. Head eeldused korraliku metsataime kasvatamiseks on olemas kohaliku seemnebaasi ja ebatsuuga Eestis kasvatamise pikaajaliste kogemuste näol.

KIRJANDUS

Anton, H., Ilves, A., Taimre, H. 1982a. Luua – Ebavere looduse õpperada. – Eesti Loodus, 7, 439-446. Aitsam, V. 2001. Riigi riskitugi aitaks erataimlaid luua. – Metsaleht, 3, 14 (29. märts), 1. Amann, G. 1954. Bäume und Sträucher des Waldes. – Taschenbildbuch. 6. Aufl. Neumann Verlag. München. 231 S. Eiselt, M.G. 1960. Nadelgehölze. Neumann Verlag, Leipzig, 367 S. Elliku, J. ja Sander, H. 1999a. Üheksa Pärnumaa arboreetumi ja dendroaia ülevaade. – Sander, H. (koost.). Pärnumaa arboreetumite ja dendroaedade puittaimed. Eesti dendrofloora uuringud IV. Tallinn, 9–74. Elliku, J., Sander, H. 1999b. Pärnu linna haruldased puud ja põõsad ning põlispuud. – Dendroloogilised uurimused Eestis I. Tallinn, 138–149. Jones, J. R. 1973. Southwestern mixed conifers. – Agriculture Handbook 445. Silvicultural systems for the major forest types of the united states. 47–49. Kapp, V. 1995. See ainulaadne okaspuumets teeveeres. – Eesti Loodus, 2, 63– 64. Karhu, N. 1995. Vihreat jättiläiset Suomen paksuimmat puut. Dendrologian seura – Dendrologiska Sällskapet r.y. Helsinki, 221 s. Kasesalu, H. 1995a. Friedrich Georg Magnus von Berg ja mets. – Maaleht, Metsaleht, Targu talita eri. 23. märts, 12, 20. Kasesalu, H. 1995b. Krahv Fr. Berg metsanduse arendajana. – Eesti Mets, 2, 6– 12. Kasesalu, H. 1997. Okaspuid Järvselja puukoolist. – Eesti Mets, 6, 16. Kasesalu, H. 1998. Oregoni metsades. – Eesti Mets, 4, 25–27. Kivisild, A. 1977. Ebatsuugad Viljandis. – Eesti Loodus, 8, 529. Klinge, J. 1883. Die Holzgewächse von Est-, Liv- und Curland. Dorpat, 290 S. Krüssmann, G. 1979a. Die Bäume Europas. Ein Taschenbuch für Naturfreunde. 2. erw. Aufl. Verlag Paul Parey, Berlin, Hamburg, 172. Krüssmann, G. 1979b. Die Nadelgehölze. Nadelholzkunde für die Ptaxis. Verlag Paul Parey, Berlin, Hamburg, 264. Krüssmann, G. 1983. Handbuch der Nadelgehölze. Verlag Paul Parey, Berlin, Hamburg, 396.

166

Kuuse, J. 1995. Õppereis Sangastesse. – Paves, H. (toim.). Krahv Friedrich Berg ja mets. Tartu-Tallinn, 96–101. Laane, M. 2000. Balti metsateaduse ja dendroloogia suurkuju Friedrich Maximilian Oscar von Sivers ja temaga seotud isikud. – Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn, 235–244. Laas, Eino. 1988. Okas- ja lehtpuud talvel. Määraja. EPA, Tartu, 103. Laas, Endel. 1985. Mõttes läbi Eestimaa parkide. – Eesti Loodus, 8, 494–500. Laas, E. 1987. Dendroloogia. Tallinn, 824. Laas, E. 1995. Krahv Friedrich Berg võõrpuuliikide Eestisse introdutseerijana. – Paves, H. (toim.). Krahv Friedrich Berg ja mets. Tartu-Tallinn, 14–20. Laas, E. 1998. Puittaimede introduktsiooni ja dendroloogia areng Eestis. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XII. Metsateaduse ajaloost Eestis. Tallinn, 36–88. Mandre, M., Ots, K. 1995. The height growth of trees. – Mandre, M. (ed.). Dust Pollution and Forest Ecosystems. Publ. Inst. Ecol., 3, 117–119. Masing, V. 1991. Maailma kõrgeimate puude edetabel. – Eesti Loodus, 2, 79– 83. Meikar, T. 1993. Siversid Baltimaade metsanduses. – Mets ja Puu, 5, 13–18. Meikar, T. 1994. Maximilian (Max) von Sivers dendroloogina. – Botaanika ajaloost Eestis. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, X. Tallinn, 77–91. Minore, D. 1973. Mixed conifers of southwestern Oregon. – Agriculture Handbook 445. Silvicultural systems for the major forest types of the united states. 10–13. Mitchell, A. 1979. Die Wald- und Parkbäume Europas. Ein Bestimmungsbuch für Dendrologen und Naturfreunde. 2. Aufl. Verlag Paul Parey. Hamburg, Berlin, 419. Morgenthal, J. 1964. Die Nadelgehölze. 4. Aufl. Veb Gustav Fischer Verlag Jena, 337. Odrats, J. 1998. Riigimetsa seemnevarumine 1996. ja 1997. a. – Hepner, H. (toim.). Aastaraamat Mets’ 98. Tallinn, 62. Ots, K. ja Mandre, M. 1997. Tehnogeense tolmusaaste mõju erinevate okaspuuliikide okaste ja võrsete pikkuskasvule. – EPMÜ magistrantide ja doktorantide teaduslike tööde kogumik 193. Tartu, 132–139. Ots, K., Mandre, M., Pöör, M. ja Tuulmets, L. 1995. Erinevate okaspuuliikide reaktsioon õhusaastele Kirde-Eestis. – EPMÜ teadustööde kogumik 181. Tartu, 207–214. Paal, H. 1986. Erakordseid hiliskülmakahjustusi metsas. – Eesti Loodus, 7, 445– 448.

167

Paal, H. 1989. Ebatsuuga introduktsioon ja aklimatiseerumine Eestis. – Terasmaa, T. (toim.). Ökoloogiliste tegurite mõju elusloodusele. Eesti Looduseuurijate Seltsi Aastaraamat 71. Tallinn, 79–87. Paves, H. 1974. Ebatsuugad. – Valk, U. ja Eilart, J. (toim.). Eesti metsad. Tallinn, 166–167. Paves, H. 1995. Krahv Fr. Bergi rajatud park ja võõrpuukultuurid. – Paves, H. (toim.). Krahv Friedrich Berg ja mets. Tartu-Tallinn, 43–54. Phillips, R. 1984. Das Kosmosbuch der Bäume. 3. Aufl. Kosmos-Franckh Verlag. Stuttgart, 223. Rühl, A. 1926. Pärnumaal leiduvatest võõramaa puuseltsidest (Über die fremdländischen Gehölze des kreises Pernau). – Ülikooli Õppemetskonna väljaanne. Tartu. Ryker, R.A., Losensky, J. 1983. Ponderosa pine and Rocky Mountain douglas- fir. – Agriculture Handbook 445. Silvicultural systems for the major forest types of the united states. 53–56. Sander, H. 1998. Tallinna silmapaistvad puud ja nende kaitse. – Eesti dendrofloora uuringud III. Tallinn, 82 lk. Sander, H. 1999. Audru pargi ülevaade ja puittaimede nimestik. – Sander, H. (koost.). Pärnumaa arboreetumite ja dendroaedade puittaimed. Eesti dendrofloora uuringud IV. Tallinn, 75–88. Sander, H. 2000. Kunda linna päris- ja võõramaised puittaimed ning nende seisund. – Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn, 164–181. Sander, H. 2001. Linnade puittaimestiku liigiline mitmekesisus ja looduskaitse. – Tamm, H. (toim.) Linnade haljastud ja nende kaitse. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tartu-Tallinn, 54–78. Sander, H. ja Elliku, J. 1998. Pärnumaa arboreetumitest ja parkidest ning nende väärtusest. – Kukk, T. (toim.). Edela-Eesti loodus. XXI Eesti Loodusuurijate päev. Tartu-Tallinn, 50–66. Schütt, P., Lang, K. J. und Schuck, H. J. 1984. Nadelhölzer in Mitteleuropa. Bestimmung, Beschreibung, Anbaukriterien. Gustav Fischer Verlag, Stuttgart, New York, 274. Seidel, K. W., Beebe, T. 1983. Grand fir, douglas-fir and associated species (Eastern Oregon and Washington). – Agriculture Handbook 445. Silvicultural systems for the major forest types of the united states. 19–23. Taimre, H. 1970. Ebatsuuga meil ja mujal. – Eesti Loodus, 2, 71–75. Taimre, H. 1989. Ebatsuuga kasvatamise kogemusi Eesti NSV-s. – Terasmaa, T. (toim.). Ökoloogiliste tegurite mõju elusloodusele. Eesti Looduseuurijate Seltsi Aastaraamat 71. Valgus, Tallinn, 88–98. Taimre, H. 1996. Ebatsuuga kasvatamise kogemusi Eestis. – Eesti Mets, 1, 9–12.

168

Tamm, H. 1972. Põhja-Eesti pargid. Tallinn, 88 lk. Teder, H. 1986. Eesti NSV metsamajandus kaheteistkümnendal viisaastakul. – Eesti Loodus, 2, 71–75. Viirok, E. 1932. Ülevaade Tallinna linna puiestikest. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetised 22. 91 lk. Wellner, C. A., Ryker, R.A. 1973. Ponderosa pine and Rocky Mountain douglas- fir. – Agriculture Handbook 445. Silvicultural systems for the major forest types of the united states. 35–37. Williamson, R.L. 1973. Coastal douglas-fir. – Agriculture Handbook 445. Silvicultural systems for the major forest types of the united states. 8–11. Williamson, R.L., Twombly, A.D. 1983. Pacific douglas-Fir. – Agriculture Handbook 445. Silvicultural systems for the major forest types of the united states. 9–13. Мауринь, А.М. 1957. Хвойные экзоты Латвийского ССР. Изд. Акад. Наук Латвийского ССР, Рига, 120.

DOUGLAS FIR (PSEUDOTSUGA MENZIESII) (MIRB.) FRANCO) IN ESTONIA AND OTHER COUNTRIES Summary

Katri Ots, Ivar Sibul

The growth area of Douglas fir is very extensive – from the centre area of British Columbia in Canada to New Mexico in the south and from the equable maritime climate coast of the Pacific Ocean to the eastern continental prairie-areas. In its home-country the tree can grow 100 m height, in Europe 30–55 m height, in some cases growing more than 500 years old (the oldest over 1400 years old) and achieving the maximal stem diameter of 4 m. The bark of the stem is brownish-grey, even as that of fir when the tree is young and containing aromatic oil-like resin. An important feature to distinguish between the three varieties of Douglas fir: green, bluish-grey and grey Douglas fir, is the composition and length of cones, without cones it is usually not possible to tell the difference between the varieties with certainty. During the first years Douglas fir grows slowly and only when the tree is 6– 9 years old its active growth begins. In Estonia Douglas fir has been cultivated both in pure as well as mixed stands with pine, spruce and larch. Douglas fir is more demanding regarding light- and soil conditions than spruce and fir, standing between Norway spruce and Scots pine as to shade-

169 endurance. A competitor of blue spruce as to gas- and smoke endurance, Douglas fir also bears well high cement dust pollution and alkaline environment, thus being suitable for growing as ornamental tree in towns. In central Europe Douglas fir is perfectly resistant to winter frosts, but suffers from late-spring frost. By cultivation as a forest-tree in Estonia, mainly the frost-hardy, relatively fast growing grey Douglas fir and the frost-hardy but slower growing bluish-grey Douglas fir comes into consideration. The wood of Douglas fir, with its reddish-brown duramen, is hard, darkens in the air, is similar to the wood of pine (larch) and is often called the Oregon pine. The wood is especially valued in water constructions, but it is also used for carpenter’s works, by production of telegraph poles, musical instruments, carriages etc.. Douglas fir is economically the most important tree-species of western USA. By area Douglas fir covers 42%, and of general wood production Douglas fir stands form up to 80%. The main species of Christmas tree plantations is Douglas fir, to a smaller degree also fir. Due to lesser decorative quality Douglas fir is 35–40% cheaper than fir as a Christmas tree. In Estonia, landlords showed interest to grow Douglas fir. The first to systematically experiment on growing Douglas fir, was the owner of Sangaste manor, count Fr. Berg. Of the 25 introduced coniferous tree species growing in the park of Sangaste manor, he considered Douglas fir to be one of the most perspective species as regards forestry. The first experiments on Douglas fir in Latvian parks were started in the 1870-s. At the end of last century M. Sivers, president of the Baltic Forest Society propagated Douglas fir as a perspective species to be grown in the forest. The species was first grown as a forest-tree at the end of the 1890-s in Römershof (in Skriver). Of the many positive qualities of Douglas fir, fast and even growth, resistance to bark-vermin, fungal diseases and windfall, as well as excellent wood quality were pointed out.

170

SERBIA KUUSK (PICEA OMORIKA (PANČIĆ) PURKYNE) EESTIS

Heino Kasesalu

Serbia kuusk (inglise keeles Serbian spruce, saksa keeles Serbische Fichte, Omorikafichte) on tertsiaarist pärinev reliktne liik, mis nüüd kasvab väikesel maa-alal Balkani poolsaarel. See on 30 (40) m kõrgune kitsaskoonusja võraga suhteliselt peenetüveline puu. Serbia kuuse oksad algavad maapinna lähedalt, alumised oksad on rippuvad. Õhuke tumepruun koor on naastuline, hallikaspruunid võrsed karvased, pungad vaiguta. Serbia kuuse lamedad okkad meenutavad mõnevõrra nulu okkaid. Pealt läikivad tumerohelised okkad on 1-2 cm pikad, alt kahe sinakasvalge õhulõheribaga. Käbid on valminult mustjaspruunid, seemnesoomused ümardunud servaga. Eesti NSV Floora I (Vaga, Eichwald 1953) andmeil on serbia kuusk Balkani poolsaare endeemne mägipuu 950 ja 1500 m vahelises kõrgusvööndis, kus kasvab veidi üle 500 km2 suurusel alal Drissa jõe keskjooksul. Suuremate puude vanus võib ulatuda üle 300 aasta. A. Mathieseni (1934) andmeil oli serbia kuusk möödunud aastatuhandeil märksa suurema levimisalaga ja moodustas kunagi ühise areaali ajaani kuusega (Picea jezoensis). Mullastiku suhtes on serbia kuusk võrdlemisi vähenõudlik, kuid üsna nõudlik õhuniiskuse suhtes. Seenhaiguste ja putukkahjurite vastu on ta üldjoontes vastupidav. A. Mitchell (1985) märgib, et Inglismaal on serbia kuusk tundlik külmaseene (Armillaria mellea) vastu. Serbia kuuse avastas botaanikaprofessor Joseph Pančić (1814-1888) alles suhteliselt hilja. Avastamise aja osas on andmed erinevad. Kirjanduses on märgitud avastamise aastaks 1872 (Beissner 1909; Kaппeр 1954), 1875 (Mitchell 1985), 1876 (Keрн 1925), 1877 (Krüssmann 1979). Peagi hakati seda puuliiki dekoratiivsetel eesmärkidel kultiveerima mitmes Euroopa riigis. Serbia kuuse maksimaalse kõrguse osas on kirjanduses leiduvad andmed samuti lahkuminevad. Mitmed autorid märgivad selle puu suurimaks kõrguseks 30 m (Rehder 1949; Morgenthal 1964; Kremer 1998), teised 40 m (Koehne 1893; Mathiesen 1934; Schütt et al 1992). O. Kapper (Kaппeр 1954) märgib, et 137-aastase serbia kuuse kõrgus oli 42 m. E. Wolff (Вольф 1925) annab serbia kuuse suurimaks kõrguseks 45 m. Baltimaadesse introdutseeriti serbia kuusk alles 19. sajandi viimasel kümnendil. J. Klinge (1883) oma Baltimaade dendrofloora ülevaates serbia kuuske veel ei nimeta. Ka 1920-dail aastail oli see puu Eestis vähe tuntud. Nii ei ole A. Mathieseni ja K. Werbergi koostatud puude ja põõsaste määrajas (1921)

171 serbia kuuske mainitud. Ka A. Pawlovi määrajas (1925) puudub serbia kuusk. W. Huene (1912) peab seda puud sobivaks Eesti parkides kasvatamiseks. Eestis kasvasid vanimad serbia kuused teadaolevalt Taagepera pargis, Olustvere pargis ja Tartu Botaanikaaias. A. Rühl (1926) märgib Taagepera serbia kuuskede kohta, et 30-aastaste puude kõrgus on 9 m ja rinnasdiameeter 20 cm. E. Laasi (1987) andmeil oli Taagepera pargis serbia kuuse kõrgus 22 m. Nüüdseks on Taageperas serbia kuused hukkunud. Pole teada selle täpsem põhjus, kuid 2001.a. sügisel võis pargis näha rohkesti ka kuivanud siberi nulgusid (Abies sibirica). Olustvere park rekonstrueeriti 1903. aastal ja ilmselt siis istutati sinna ka serbia kuused. E. Viirok (1934) märgib, et sealsed serbia kuused on väga ilusa kasvuga, käbikandvate puude diameeter on kuni 18 cm. Z. Raskasova (1943) andmeil oli Olustvere pargis käbikandvate serbia kuuskede kõrgus 12-14 m. Ilmselt ei tuntud serbia kuuski alati ka ära. Nii ei nimeta H. Schultz (1926) Olustvere pargis kasvavate okaspuude loetlemisel serbia kuuski, kuigi viimased seal kasvasid ja kuulusid kahtlemata pargi haruldasemate puude hulka. 1967. aastal oli suurima serbia kuuse kõrgus 22 m ja rinnasdiameeter 24 cm. Nüüdseks on vanimad serbia kuused Olustvere pargist kadunud, ilmselt mõned aastad tagasi toimunud ulatusliku tormikahjustuse tagajärjel. Praegu on ainsa pargis kasvava serbia kuuse kõrgus 19 m ja rinnasdiameeter 25 cm. Tartu Botaanikaaias kasvab praegu kaks serbia kuuske, neist suurima kõrgus on 19 m, rinnasdiameeter 24 cm ja vanus ligikaudu 70 aastat. T. Lippmaa (1937) nimetab botaanikaaia kollektsioonis serbia kuuske, kuid ei märgi puu mõõtmeid. Tallinnas on tuntud mitmed serbia kuused (Sander 1998). Kahe suurima puu kõrgus ulatus 1991. aastal 19 meetrini. Huvitav on siinjuures märkida, et Tallinnas Vana-Mustamäe tee 13 aias kasvavate puude seeme oli saadud 1932. aastal Jaapanist. Enne II Maailmasõda kasvatati Eestis serbia kuuse istutusmaterjali võrdlemisi vähe. Nii ei olnud 1939. aastal serbia kuuse istikuid ühegi Eesti metskonna puukoolis (Vilbaste 1939). Tartu Ülikooli Õppe- ja Katsemetskonna puukooli 1937/38. aasta hinnakirjas esines serbia kuusk, kus 40-50 cm kõrgune istik maksis 30 senti. Samas peeti serbia kuuske väga soovitavaks liigiks haljastustöödel. J. Port (1933) nimetab seda puud ühena kolmest meie kliimas korralikult kasvavast võõrkuusest. B. Haller (1931) oma pikemas kirjutises võõrpuuliikide kasvatamisest Eestis serbia kuuske ei maini. A. Michelson (1950) märgib, et serbia kuusk esineb TRÜ Õppe- ja Katsemetskonnas, Raadi dendroloogiaaias, Tartu Botaanikaaias, Taageperas, Olustveres ja Tallinnas. Järvselja Õppe- ja Katsemetskonnas istutati esimesed serbia kuused metskonna keskuse juures asuvasse dendroparki 1930. aastail. Nüüdseks on säilinud kuus puud, kusjuures suurima puu kõrgus on 26 m ja rinnasdiameeter 44

172

cm. Käbikandvus algas sõjajärgseil aastail ja seemneaastad korduvad tihti. Nende emapuude järglasi on Järvseljal istutatud mitmesse kohta üksikpuudena ja väikeste gruppidena ning rajatud on ka mõned väikesepinnalised metsakultuurid (tabel 1). Tabel 1 Table 1 Serbia kuuse puistute takseerimise andmed Mean stand characteristics of Serbian spruce

Puistu Puistu Keskmine Keskmine Puude Rinnas- Tagavara asukoht, vanus (a) kõrgus (m) rinnasdia- arv pindala (tm/ha) 2 kvartal Age of Mean meeter (cm) hektaril (m /ha) Growing Location stand (yr) height (m) Mean DBH Number Basal area of stand, (cm) of trees (m2/ha) stock 3 Compart- per ha (m /ha) ment 337 29 12,1 16,4 1320 27,9 178 120 27 8,9 10,8 2778 25,3 126 229 18 6,0 7,1 1475 5,9 22

Kv. 337 asuvas puistus on mõned puud hübriidsete tunnustega (Picea omorika × P. jezoensis). Nende keskmine rinnasdiameeter on mõnevõrra suurem kui serbia kuusel, kõrgus on peaaegu sama. Metskonna keskuse dendropargis kasvavate serbia kuuse emapuude kõrval, kust seeme kogutud, kasvab grupp ajaani kuuski. Seega on tegemist nende kahe liigi loodusliku hübriidiga. Dekoratiivsuselt jääb see hübriid serbia kuusele alla. Serbia kuuse kasvatamisel on saadud häid tulemusi Soomes. Punkaharjul kasvava 64-aastase puistu keskmine kõrgus oli 22,7 m, rinnasdiameeter 33 cm ja tagavara 495 tm hektaril (Silander et al 2000). Tabelis 2 on toodud andmed serbia kuuse käbide mõõtmeist ja seemnete kvaliteedist. Käbid koguti Järvseljal 2000. aasta novembris neljast erinevast kohast. Kvartalilt 297 pärinevad käbid üksikult kasvavalt puult, ülejäänud kohtadelt aga väikesest puistust, kus käbid koguti 10-15 puult. Igast käbipartiist mõõdeti juhuslikult valitud 50 käbi pikkus ja läbimõõt varbsirkliga ning määrati nende mass. Seemned idandati Jakobsoni idandamisaparaadis EPMÜ metsakasvatuse instituudi laboratooriumis üldkasutatava metoodika järgi. Käbid mõõtis ja seemned idandas vanemlaborant M. Linnus. Nagu toodud andmeist selgub, on serbia kuuse seeme võrdlemisi hea kvaliteediga.

173

Üsna suurtes piirides varieeruvad aga nii 1000 seemne mass, idanemisenergia kui ka tehniline idanevus. K. Traageli (1997) andmeil oli mitme aasta jooksul kogutud materjali põhjal serbia kuuse 1000 seemne mass keskmiselt 2,8 g ja seemnete väljatuleku protsent 1,6%. Tehniline idanevus varieerus 2-98%, absoluutne idanevus oli enamasti 100%. E. Laasi (1987) järgi on serbia kuuse 1000 seemne mass 3-4 g. M. Navasaitise (Навасайтис 1975) andmeil oli Leedus serbia kuuse 1000 seemne mass keskmiselt 2,81 g, seemnete täisteralisus 51% ja absoluutne idanevus 86%. Lätis varieerus sama puuliigi 1000 seemne mass 1,24- 2,65 g ja täisteralisus 3,2-76,4% (Мауринь 1970). Oluline faktor seemnete kvaliteedi kujunemisel on nähtavasti vastava aasta ilmastik. Võrreldes mitme teise introdutseeritud kuuseliigiga on serbia kuuse seeme võrdlemisi hea kvaliteediga ja seda saab edukalt kasutada istutusmaterjali kasvatamiseks. Kokkuvõttes tuleb märkida, et serbia kuusk on Eestis kasvatamiseks perspektiivne puuliik. Ta on meie oludes täiesti külmakindel, erakordselt karmid 1939/40. ja 1978/79. aastate talved serbia kuuske ei kahjustanud. Mõningane külmakahjustus võib esineda ainult istikutel. Serbia kuusk on vähenõudlik mullastiku suhtes, vastupidav seenhaigustele ja putukkahjuritele, pole tundlik suitsu ja tolmu vastu. Välja arvatud esimesed aastad, kasvab ta küllalt kiiresti ja on väga dekoratiivse haabitusega, sügava juurestiku tõttu ei allu tormiheitele. Nende omaduste tõttu on serbia kuusk väärtuslik pargipuu. Lisaks haljastuses kasutamisele on mõeldav teda kultiveerida vähesel määral ka parkmetsades metsakultuurina. E. Laasi (1980, 1984) andmeil väärib serbia kuusk kasvatamist ka puidutootmise eesmärgil. Perspektiivseiks võivad kujuneda mõned serbia kuuse hübriidid teiste kuuseliikidega. Nii on lootustandev serbia ja sitka kuuse hübriid (P. omorika × P. sitchensis). Serbia kuuselt pärib hübriid külmakindluse ja ilusa võra, sitka kuuselt kiire kasvu (Erik 1979). Haljastuses leiab kasutamist serbia kuuse kääbussort (P. omorika ‘Nana’). Alates 1960. aastast on Järvselja puukoolist peaaegu igal aastal müüdud serbia kuuse istikuid. Nooremaid serbia kuuski võib kaasajal leida paljudes Eesti aedades, parkides ja dendraariumides. Arvestades selle puuliigi väärtuslikke omadusi tuleks tema kasvatamist edaspidi laiendada.

KIRJANDUS

Beissner, L. 1909. Handbuch der Nadelholzkunde. Berlin, 742 S. Vaga, A., Eichwald, K. (koost.). 1953. Eesti NSV Floora I. Tallinn, 244 lk. Erik, Ü. 1979. Võõrokaspuuliikide kasvatamise perspektiivid Eesti NSV-s. – Metsamajandus. Tallinn, 46–51.

175

Haller, B. 1931. Andmeid võõramaa puuliikide kasvatamisvõimaluste kohta välismail ja Eestis. – Eesti Metsanduse Aastaraamat V. Tartu, 170–198. Huene, W. 1912. Die im Park des Estländischen Gartenbauvereins angepflanzten und gut gedeihenden Bäume und Sträucher. – Zeitschrift für Gartenbau, 11, 161–165. Klinge, J. 1883. Die Holzgewächse von Est-, Liv- und Curland. Dorpat, 290 S. Koehne, E. 1893. Deutsche Dendrologie. Stuttgart, 601 S. Kremer, B. 1998. Die Bäume Mitteleuropas. Stuttgart, 256 S. Krüssmann, G. 1979. Die Nadelgehölze. Berlin und Hamburg, 264 S. Laas, E. 1980. Okaspuude introduktsioonist Eesti NSV-s. – EPA teaduslike tööde kogumik 128. Tartu, 5–26. Laas, E. 1984. Puuliikide valikust puistute liigilise koosseisu rikastamisel. – Metsamajandus. Tallinn, 54–65. Laas, E. 1987. Dendroloogia. Tallinn, 824 lk. Lippmaa, T. 1937. E.V. Tartu Ülikooli Botaanikaaia süstemaatilised ja taimegeograafilised kogud. Tartu, 372 lk. Mathiesen, A., Werberg, K. 1921. Puude ja põõsaste määraja lehtede järele. (Mimeografeeritud). Tartu, 160 lk. Mathiesen, A. 1934. Dendroloogia. Tartu, 783 lk. Michelson, A. 1950. Võõrpuuliikide kasvatamisest Eesti NSV-s. Käsikiri EPMÜ Metsandusteaduskonnas. Tartu, 127 lk. Mitchell, A. 1985. The complete guide to trees of Britain and Northern Europe. Singapore, 208 p. Morgenthal, J. 1964. Die Nadelgehölze. Jena, 337 S. Pawlov, A. 1925. Puud ja põõsad. Käsiraamat Eestis metsikult ja kultiveeritult kasvavate puude ja põõsaste määramiseks. Tartu, 157 lk. Port, J. 1933. Metsandus ja kodukaunistus. – Eesti Mets, 5,161–162. Raskasov, Z. 1943. Viljandimaa pargid ja nende dendroloogiline koosseis. Käsikiri EPMÜ Metsandusteaduskonnas. Tartu, 132 lk. Rehder, A. 1949. Manual of cultivated trees and shrubs. New York, 996 p. Rühl, A. 1926. Pärnumaal leiduvatest võõramaa puuseltsidest. – TÜ Metsaosakonna toimetused 9. Tartu, 72 lk. Sander, H. 1998. Tallinna silmapaistvad puud ja nende kaitse. – Eesti dendrofloora uuringud III. Tallinn, 82 lk. Schultz, H. 1926. Pargid ja haruldased puud Eestis. – Eesti Mets, 5,107–112. Schütt, P., Schuck, H., Stimm, B. 1992. Lexikon der Forstbotanik. München, 581 S. Silander, V., Lehtonen, J., Nikkanen, T. 2000. Ulkomaisten havupuulajien menestyminen Etelä-Suomessa. Punkaharju, 127 lk.

176

Traagel, K. 1997. Mõnede introdutseeritud kuuseliikide seemnete kvaliteedist Järvselja Õppe- ja Katsemajandis. – EPMÜ magistrantide ja doktorantide teaduslike tööde kogumik 193. Tartu, 165–168. Viirok, E. 1934. Olustvere park. – Eesti Mets, 10, 336–337. Vilbaste, G. 1939. Puude ja põõsaste aklimatisatsiooni katseid riigi metskondades. – Eesti Mets, 11, 392–396. Вольф, Э. 1925. Хвойные деревья и кустарники Европейской и Азиатской частей СССР. Ленинград, 172 c. Kaппeр, O. 1954. Хвойные породы. Москва-Ленинград, 303 с. Keрн, Э. 1925. Деревья и кустарники. Москва-Ленинград, 79 с. Мауринь, А. М. 1970. Опыт интродукции древесных растений в Латвийской ССР. Рига, 258 с. Навасайтис, M. 1975. Цветение и семеношение хвойных экзотов в Литовской ССР. – Сборник научных трудов ЭСХА. Материалы совещания о работе учебно-опытных лесхозов. Тaрту, 102–111.

SERBIAN SPRUCE (PICEA OMORIKA (PANČIĆ) PURKYNE) IN ESTONIA Summary

Heino Kasesalu

Serbian spruce is a relict of tertiary period. At present it grows in a relatively small area in the Balkan Peninsula. In the Baltic countries that species was introduced at the end of the 19th century. In Estonia the first Serbian spruces were planted in the 1890’s in the manor parks of Taagepera and Olustvere. In the 1930’s Serbian spruce was introduced in the Forestry Training District of Tartu University at Järvselja. At present the maximum height of Serbian spruce in this district is 26 m and the maximum DBH 44 cm. During some decades transplants from the seeds of these trees were cultivated in the local nursery and introduced in many districts of Estonia. At present relatively young Serbian spruces grow in many gardens, parks and arboretums of Estonia. At Järvselja Serbian spruce was also planted as a forest culture on small areas. Serbian spruce is a very ornamental tree species. It is relatively narrow-crowned, immune to fungus diseases and insect damages, frost-hardy. Being tolerant to smoke, it can be successfully cultivated in towns and industrial centres. This conifer species is indulgent to soil. Serbian spruce begins to bear fruit early and quite often produces seed. The seeds are of relatively good quality. In autumn 2000 the sizes of cones and seed quality of Serbian spruce were researched at Järvselja. This tree has perspective in green areas and park forests cultivation in Estonia.

177

MÕNDA KAREDAST KUUSEST (PICEA ASPERATA MAST.) EESTIS

Ülo Erik

Kareda kuuse (Picea asperata Mast.) kirjeldas esmakordselt 1906. aastal USA teadlane E. H. Wilson. See puuliik kasvab looduslikult põhja Hiina mägedes 1000-3500 m kõrgusel merepinnast. Areaalis on karedal kuusel 1972. aastal A. Mitchelli poolt eristatud veel viis variteeti (Schmidt-Vogt 1977). Ühes on kõik teadlased ühel meelel – see puuliik on lähedalt sugulane meie hariliku kuusega. Haabitus sarnaneb hariliku kuusega, kuid okkad on enamuses sinakasrohelised. Oma kodumaal võib kare kuusk kasvada 30–45 m kõrguseks. Esimesena teadaolevalt Tallinna Botaanikaaeda 1966. aastal (Paivel 1996). Lätis Salaspilsis Läti Rahvuslikus Botaanikaaias kasvab grupp karedaid kuuski. Sealsed puud on kasvatatud Pekingist 1958. aastal saadud seemnetest. Ei ole teada, millal algas nendel puudel käbikandvus, kuid ligikaudu 15- aastaselt oli kare kuuse seemned Index seminum’i nimekirjas (Index seminum… 1981). Tolleaegne Eesti Metsainstituut tellis neid seemneid korduvalt ja iga kord saadeti tavalisest suurem kogus ja mis kõige olulisem, seemnete idanevus oli üle 90 %. Kare kuuse nime all on neid puid kasvamas Söe arboreetumis, endises Vihterpalu metskonnas, Jäärja metskonnas, Järvseljal, Sirgala metskonnas ja mujal. On säilinud kõik andmed, kuhu karedat kuuske istutati. Salaspilsis on grupis, kus karedad kuused kasvavad, veel 15 erinevat kuuse liiki. Läti kuulsaim dendroloog, nüüd juba manalamees, Raimonds Cinovskis oli veendunud, et kare kuusk võtab, piltlikult öeldes, eriti meelsasti vastu võõra kuuse tolmu. Seega olid Salaspilsist saadud seemnetest teatud osa hübriidsed. Teatavasti enamusel kuuseliikidel on seemneaastad periooditi. Kare kuusk kandis näiteks Söe arboreetumis 1997., 1998., 1999. ja 2000. aastal rikkalikult käbisid. Seemnesaak puudus 2001. aastal. Söe arboreetumisse istutatud karedate kuuskede esimene aastaring moodustus 1978 aastal (arboreetumis on nad tähistatud numbriga 105 alumiiniumist etiketil). Vaatamata küllalt karmidele talvedele (1980. aasta talvekuudel oli õhutemperatuur alla –30ºC ja 1987. aasta 7. jaanuari ööl –32ºC) ei täheldatud puudel külmakahjustusi. 1998. aastal tehtud mõõtmistel oli karedate kuuskede keskmine kõrgus 7,8 m ja rinnasdiameeter 12,3 cm. Jäärja metskonnas oli 2001. aastal 24 aasta vanuste puude kõrgus 10,5 m ja rinnasdiameeter 22 cm. Samas grupis kasvab kolm puud, mille okaste värvus on eriti hõbedane ja puud seega väga dekoratiivsed. Nende puude võra on tihe, kõrgus 4,5 m ja rinnasdiameeter 9 cm. Arvatavasti on siin tegemist hübriidiga ( Picea asperata × P. pungens “Glauca” ). Nendelt puudelt korjatud

178 seemnega on kasvatatud hulk seemikuid. Suuremate puude okaste värvus varieerub hõbedasest kuni tumeroheliseni. Ka käbisoomuste kuju varieeruvus on “acuminata” ja ”obovata” tüüpi. Mõnedel puudel on “obovata” tüüpi käbisoomustel hele serv. Kareda kuuse käbisid on lihtne korjata. Nimelt ei kinnitu käbid puu küljes tugevasti ja seemnete valmimisel kukuvad need ise maha. Karedaid kuuski on Eestis kasvatatud veel lühikest aega. See puuliik ei oma meil metsanduslikku tähtsust, küll aga sobib teda aga kasvatada dekoratiivsetel eesmärkidel. Eriti tuleks jälgida selle hõbedaste okastega hübriidide edasist kasvu, sest need on praegu ühed ilusamad okaspuud Eestis. Samuti tekib tulevikus tõenäoliselt uusi hübriide Söe arboreetumis, kus kareda kuuse naabruses kasvavad kaunid sihvaka võraga serbia kuused (P. omorika). Kahjuks ei huvitu kareda kuuse hübriidide leidmisest ja kasvatamisest praegu küll mitte keegi.

KIRJANDUS

Index seminum anno 1981. – Hortus Botanicus Academiae Scientiarum Latviensis, XXVI. Paivel, A. (ed.). 1996. Index plantarum. Catalogue of plant collections. Tallinn Botanic Garden. Tallinn. Schmidt-Vogt, H. 1977. Die Fichte. Hamburg und Berlin

OF CHINESE SPRUCE (PICEA ASPERATA MAST.) IN ESTONIA

Ülo Erik

The article gives a brief account of the introduction to Estonia of Chinese spruce (Picea asperata Mast.) – which, according to the data available, was first conducted at the Tallinn Botanical Garden in 1966. The seed of Chinese spruce, a rough-needled tree species increasingly common in Estonia, was obtained from Salaspils National Botanical Garden in Salaspils, Latvia. In the early 1970’s, rough-needled spruce species were planted in the forest districts of Vihterpalu, Jäärja and Sirgala, among other places. In addition, this species is represented at Söe arboretum and Järvselja Educational and Experimental Forest District. The rough-needled spruce has also yielded hybrids with other spruce species in Estonia.

179

INTRODUCED TREES AND SHRUBS SUSCEPTIBLE TO THE POWDERY MILDEW IN ESTONIA

Harry Karis

In Estonia, the first scientific records about powdery mildews on foreign trees and shrubs date back to a distant past. As early as in 1856, A. H. Dietrich wrote that a powdery mildew fungus – Microsphaera lonicerae (DC.) Wint. (sub Calcoladia ehrenbergii Lév.) – was common on the leaves of Tartar honeysuckles (Lonicera tatarica L.) growing in Estonia. To date, a large number of studies have been published on powdery mildew fungi inhabiting the introduced trees and shrubs in Estonia. In this paper, the author’s pursuit was to sum up the research published to date. The direct objectives of this survey were (1) to identify the species and varieties of powdery mildew fungi parasitizing on introduced trees and shrubs in Estonia, and (2) to investigate the process of formation of powdery mildew flora on the introduced trees and shrubs by means of observations performed at the Tallinn Botanical Garden. The taxa of plants and their areas of distribution have been identified on the basis of the book “Zander Handwörterbuch der Pflanzennamen” written by F. Encke, B. Buchheim and S. Seybold (Stuttgart: Ulmer, 1984). The data about the introduced trees and shrubs in the Tallinn Botanical Garden are based on “Index plantarum. The Catalogue of Plant Collections” edited by A. Paivel (1996). The powdery mildew fungi taxa have been identified according to U. Braun (1987) and their distribution mainly according to K. Amano-Hirata (1986) and U. Braun (1987). The following abbreviations are used in this paper: For powdery mildew genera: A. = Arthrocladiella, B. = Blumeria, C. = Cystotheca, E. = Erysiphe, Md. = Medusosphaera, M. = Microsphaera, O. = Oidium, Ph. = Phyllactinia, Pl. = Pleochaeta, P. = Podosphaera, Sw. = Sawadaea, S. = Sphaerotheca, T. = Typhulochaeta, U. = Uncinula. For geographic and administrative regions: Altai Terr. = Altai Territory, Chita Prov. = Chita Province, Kam. Prov. = Kamchatka Province, Khab. Terr. = Khabarovsk Territory, Novosibirsk Prov. = Novosibirsk Province, Pr. Terr. = Primorsk Territory, Sakh. Prov. = Sakhalin Province, Tuwa Rep. = Tuwa Republic.

180

The morphological studies of the powdery mildew species and varieties treated in this paper have been supported financially by the Estonian Science Foundation.

THE LIST OF THE INTRODUCED TREES AND SHRUBS INJURED BY POWDERY MILDEW FUNGI IN ESTONIA

1. Aceraceae

1) Acer circinnatum Pursh — a powdery mildew fungus [Sawadaea bicornis (Wallr.: Fr) Homma] parasitizing on this species has only been found at the Tallinn Botanical Garden (hereinafter: TBG). It was first identified (hereinafter: FI) on September 26, 1989 (Karis, Normet 1999). 2) A. ginnala Maxim. — a powdery mildew fungus [Sawadaea tulasnei (Fuckel) Homma] parasitizing on this species is relatively frequent in Estonia. FI at the TBG on September 27, 1965 (leg. H. Karis). 3) A. glabrum Torr. — a powdery mildew fungus (Sw. spec.) has only been found at the TBG. FI on September 10, 1993 (leg. T. Normet). 4) A. macrophyllum Pursh — a powdery mildew fungus (Sw. tulasnei) was observed once (September 27, 1965) at the TBG (Karis 1987). 5) A. monspessulanum L. — a powdery mildew fungus (Sw. tulasnei) has been found repeatedly at the TBG (Karis, Normet 1986). FI on September 29, 1978 (leg. H. Karis, T. Normet). 6) A. negundo L. — a powdery mildew fungus (Sw. bicornis) on this ash-leafed maple was first identified as late as on July 27, 1983, in Kopli Park, Tallinn (Karis, Normet 1999). Since then, the pathogen has spread rapidly. Today it is very common in Estonia. 7) A. negundo var interius (Britt.) Sarg. — a powdery mildew fungus (Sw. bicornis) has been observed once (October 8, 1991, leg. T. Normet) at the TBG. 8) A. obtusatum Waldst. Et Kit. ex Willd. — a powdery mildew fungus (Sw. spec.) has only been found at the TBG. FI on September 16, 1991 (leg. T. Normet). 9) A. opalus Mill. — a powdery mildew fungus (Sw. spec.) has only been found at the TBG (Karis, Normet 1986). FI September 29, 1978, leg. H. Karis, T. Normet.

181

10) A. pseudoplatanus L. — a powdery mildew fungus (Sw. bicornis) has so far been found in Tallinn and its environs. Probably, it is spreading everywhere in Estonia where the host grows. 11) A. saccharinum L. — a powdery mildew fungus (Sw. spec.) has only been found at the TBG. FI on October 1, 1990 (leg. T. Normet). 12) A. semenovii Regel et Herder — a powdery mildew fungus (Sw. tulasnei) has only been found at the TBG. FI on September 26, 1989 (leg. T. Normet). 13) A. tataricum L. — a powdery mildew fungus on A. tataricum was observed for the first time by E. Lepik in Toila-Oru Park, Viru County, on August 12, 1939. He identified the fungus as Sw. bicornis. Later, on July 7, 1989, Sw. tulasnei was observed on Tatarian maple at the same place (leg. T. Normet). Elsewhere in Estonia, A. tataricum is only known to play host to Sw. tulasnei. 14) A. tegmentosum Maxim. — a powdery mildew fungus (O. spec.) has only been observed at the TBG (Normet, Karis 1994). Notes: In Estonia, the powdery mildew Sw. tulasnei is very common and conspicuous on native Norway maple (Acer platanoides L.). The Herbarium of the TBG alone preserves 103 specimens of Sw. tulasnei collected from Acer platanoides in Estonia. In Estonia, Sw. bicornis has only been observed on non-native maples. In Finland, Sw. bicornis is absent altogether (Alanko & Mäkinen, 1980). In Sweden, this species has been observed on introduced maples while Sw. tulasnei only occurs on native Acer platanoides (Junell, 1967). In Russian Far East, on the contrary, Sw. tulasnei is absent both on native and introduced maples (including A. platanoides) while Sw. bicornis has been observed on Norway maple (Бункина 1991). The Main Arboretum of the TBG contains several species of Acer that are susceptible to the powdery mildew Sw. bicornis in the areas of their distribution yet resistant to it at the TBG. For example, the maples from Russian Far East susceptible to Sw. bicornis in their distribution areas [Acer barbinerve Maxim., A. caudatum Wall. subsp. ukurunduense (Trautv. et C.A.Mey.) E. Murr., A. mandshuricum Maxim., A. mono Maxim. and A. pseudosieboldianum (Pax) Kom.] that were introduced at the TBG in 1961 have remained resistant to the pathogen to date. Similarly, some species of North American maples susceptible to Sw. bicornis in their natural habitats, such as Acer pensylvanicum L. (introduced in 1965), A. saccarum Marsh. (1968) and A. spicatum Lam. (1957), have so far been resistant to it at the TBG, although the pathogen occurs on its hosts in Estonia. The above-mentioned species are the so-called ‘potential hosts’ of the powdery mildew fungi in Estonia.

182

2. Anacardiaceae

15) Cotinus coggygria Scop. — a powdery mildew fungus (Oidium spec.) has been observed at the TBG on September 27, 1965, and September 8, 1967 (Karis 1987).

3. Berberidaceae

16) Berberis aggregata Schneid. — a powdery mildew fungus [Microsphaera berberidis (DC.) Lév.] has only been found at the TBG (Karis, Normet 1986). FI in September 29, 1978 (leg. H. Karis, T. Normet). 17) B. amurensis Rupr. — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has been observed spreading in gardens. FI in August 9, 1999, in the city district of Mähe, Tallinn (Karis, Elliku 2000). 18) B. canadensis Mill. — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has been observed once (July 10, 1988) in a park of the town of Räpina, Põlva District (Karis, Normet 1999). 19) B. dictyophylla French. var. approximata (Sprague) Rehd. — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has only been found at the TBG. FI on September 30, 1985 (Karis, Normet 1986, 1999). 20) B. edgeworthiana Schneid. — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has been observed once (September 16, 1968) at the TBG (Karis 1987). 21) B. heteropoda Schrenk ex Fisch. et C.A.Mey. — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has been observed once (October 8, 1999, leg. J. Elliku, H. Karis) at the TBG. 22) B. koreana Palib. — a powdery mildew fungus (M.berberidis) has been observed once (October 8, 1999, leg. J. Elliku, H. Karis) at the TBG. 23) B. nummularia Bunge — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has only been found at the TBG. FI in October 8, 1999 (leg. J. Elliku, H. Karis). 24) B. oblonga (Regel) Schneid. — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has been found only at the TBG. FI in September 29, 1978 (leg. H. Karis, T. Normet). 25) B. × ottawensis Schneid. (B. thunbergii × B. vulgaris) — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has been observed once (October 8, 1999, leg. J. Elliku, H. Karis) at the TBG. 26) B. parvifolia Sprague — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has only been found at the TBG. FI on October 8, 1999 (leg. J. Elliku, H. Karis).

183

27) B. thunbergii DC. — a powdery mildew fungus (M. berberidis) is relatively common in Estonia. FI in September 17, 1968, at the TBG. Occasionally, M. berberidis has been observed on the cultivar ‘Atropurpurea’, as well as, at the TBG, on the cultivars ‘Erecta’ and ‘Silver Beauty’ (Karis, Elliku 2000). 28) B. yunnanensis Franch — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has been observed at the Botanical Garden of the University of Tartu on September 9, 1937 (Lepik, 1942), and at the TBG on September 16, 1968 (Karis 1987). 29) Mahonia aquifolium Nutt. — a powdery mildew fungus (M. berberidis) has only been observed on the greeneries in the city district of Mustamäe, Tallinn. Notes: In Estonia, M. berberidis is very common on the leaves of native Berberis vulgaris L. It is especially conspicuous on the cultivar ‘Atropurpurea’ grown in urban greeneries and in parks. According to U. Braun (1983), M. berberidis consists of two varieties: var. berberidis and var. asiatica U. Braun. The appendages of var. berberidis are 1-3 times longer than the diameter of its cleistothecia (2 times on average), and the apex is branched very loosely and irregularly. The appendages of var. asiatica are 1-2 times longer than the cleistothecial diameter (usually 1-1.5 times), and the apex is branched rather closely and more regularly. Var. berberidis occurs on many species of Berberis and Mahonia in Europe whereas var. asiatica can only be found on Berberis amurensis, B. chinensis Poir., B. poiretii Schneid. and B. tschonoskyana Regel in China, Japan and Russian Far East. Subsequently, var. asiatica has been observed on B. koreana in Korea (Shin 2000). Table 1 shows the most important results of the study on the varieties of M. berberidis carried out at the TBG by the author of this paper. Table 1 contains the following morphological characteristics of M. berberidis: N – the number of appendages per cleistothecium, n – the average number of appendages per cleistothecium, L/D – the length of appendages in relation to the cleistothecial diameter, and l/d – the average length of appendages in relation to the cleistothecial diameter. The results given in Table 1 show that in most cases the average length of the appendages of M. berberidis in Estonia is 1.10-1.32 times greater than the cleistothecial diameter. In Estonia, therefore, M. berberidis var. asiatica (!) is distributing by the length of appendages. The exceptions are M. berberidis observed on B. thunbergii at the TBG (Table 1, specimen 3) and B. vulgaris collected from Lääne County (Table 1, specimen 4). The specimens found in these places had longer appendages, which is typical of var. berberidis.

184

Table 1 The Morphological characteristics of Microsphaera berberidis

Locality, data, collector Geographical region Host L/D l/d N n 1 2 3 4 5 Estonia Berberis amurensis 1. City district of Mähe, Tallinn, August 9, 1999, 1.0–1.5 1.32 12–22 17.0 J. Elliku Berberis canadensis 2. Räpina, Põlva District, July 10, 1988, H. Karis 0.8–1.6 1.22 8–18 12.1 Berberis thunbergii 3. Botanical Garden, Tallinn, October 8, 1999, J. 1.2–2.4 1.51 10–18 14.5 Elliku, H. Karis Berberis vulgaris 4. Pukhtu Peninsula, Haapsalu District, 1.2–2.5 1.87 5–10 7.2 September 9, 1964, H. Karis 5. Kirikuküla village, Lääne County, September 1.0–1.6 1.30 16–22 18.9 19, 1998, H. Karis, I. Lepik 6. Kloostri village, Lääne County, September 16, 1.0–1.7 1.29 14–25 18.8 1997, H. Karis, I. Lepik 7. Same plant, September 19, 1998, H. Karis 1.0–1.3 1.10 10–17 13.0 8. Keila, Harju County, September 2, 1996, H. 1.2–1.5 1.30 18–21 19.4 Karis Southern Siberia Berberis sibirica 9. Erzin, Tuwa Rep., September 7, 1985, H. 1.1–2.0 1.64 9–20 14.5 Karis 10. Malyi Yaloman, Altai Terr., September 7, 1.1–1.9 1.35 9–22 15.0 1986, J. Elliku Russian Far East Berberis amurensis 11. Lazo, Pr. Terr., September 22, 1977, H. Karis 1.2–1.7 1.43 6–11 7.6 12. Ternei, Pr. Terr., September 10, 1978, H. 1.0–1.3 1.21 5–10 7.1 Karis 13. Khabarovsk, Khab. Terr., September 16, 0.9–1.2 1.05 5–9 6.5 1975, H. Karis 14. Ol’ga, Pr. Terr., September 12, 1977, H. 1.0–1.4 1.20 5–15 8.4 Karis

In Russian Far East, the appendages of M. berberidis parasitizing on B. amurensis are 0.9–1.7 times as long as the cleistothecial diameter (1.05–1.45 times on average) (Table 1, specimens 11-14), potential hosts to var. asiatica.

185

In Southern Siberia, the appendages of M. berberidis parasitizing on Berberis sibirica Pall. (Table 1, specimen 9) are somewhat similar to those of var. asiatica (Table 1, specimen 10). A long time ago K. Brundza (1934) found that the cleistothecial diameter, the number of appendages per cleistothecium and the length of appendages of M. berberidis vary widely depending on their geographical location in Lithuania. According to J. A. Bunkina (Бункина 1991), the cleistothecial diameter and the length of appendages of M. berberidis in Russian Far East are different depending on the ecological conditions and the host species. Due to the great fluctuations, the identification of the varieties of M. berberidis on the basis of the length of appendages is incorrect. Concerning the particulars of Table 1, it is worth pointing out that var. berberidis usually has more appendages per cleistothecium than var. asiatica. Another essential feature for identifying the varieties of M. berberidis is the above-mentioned form of appendage branching. A study of the specimens of M. berberidis demonstrated that appendage branching forms differ very widely (see Fig. 1). It appeared that the forms of appendage branching differed even on the same cleistothecium. Judging by the specimens collected in Estonia, the majority of appendages were irregularly branched and the branches were diffuse (far from each other), which is typical of var. berberidis. A similar form of branching was observed on the appendages of M. berberidis parasitizing on Berberis amurensis in Estonia (Fig. 1, E). Judging by the specimens of M. berberidis collected from B. amurensis in Russian Far East, the majority of the appendages were regularly branched and the branches were relatively compact (close to each other). However, some irregularly branched appendages were also observed, with the branches being diffuse (Fig. 1, F). In the specimens collected in Southern Siberia, the branches of the appendages were diffuse (Fig. 1m H), which is typical of var. berberidis. The author of this study is of the opinion that the identification of the varieties of M. berberidis is a rather difficult task, rendering their very occurrence disputable.

4. Betulaceae

30) Betula ermanii Cham. — a powdery mildew fungus (Microsphaera ornata U. Braun) has been observed once (September 16, 1968) in the nursery of the TBG (Karis 1987).

186

31) Carpinus betulus L. — a powdery mildew fungus [Phyllactinia guttata (Wallr.: Fr.) Lév.] has been observed once (September 13, 1972, leg. P. Põldmaa) in Pootsi Park, Pärnu District. 32) Corylus cornuta Marsh. — a powdery mildew fungus (Ph. guttata) has been observed once (September 1, 1993, leg. T. Normet) at the TBG. 33) Corylus maxima Mill. — a powdery mildew fungus (Ph. guttata) has only been found at the TBG. FI in October 2, 1990 (leg. T. Normet). 34) Corylus sieboldiana Blume var. mandschurica (Maxim.) Schneid. — a powdery mildew fungus (Ph. guttata) has been observed once (October 21, 1983, leg. T. Normet) at the TBG. Notes: In Estonia, Microsphaera ornata is common on the leaves of native Betula pubescens Ehrh but rather rare on those of native Betula humilis Schrank, B. nana L. and B. pendula Roth. U. Braun (1983) divided M. ornata into two varieties: var. ornata and var. europaea U. Braun. These varieties differ by the number of appendages per cleistothecium as well as by the length of appendages. Var. ornata has 6 – 22 appendages per cleistothecium and they are 1–1.5 times longer than the cleistothecial diameter. Var. europaea has only 4–10 (-13) appendages per cleistothecium and they are usually shorter, 1.5–1.0 times longer than the diameter of the cleistothecia. According to U. Braun (1987), var. ornata is widespread in North America, Central Asia, Siberia and Russian Far East and rare in Eastern Europe (Ukraine) while var. europaea can be found nearly everywhere from Europe to Central Asia. At the TBG, eight specimens with mature ascospores collected in Estonia and five similar specimens collected in Siberia and Russian Far East were studied. Table 2 shows the most important results of the study. Table 2 reveals that M. ornata var. europaea can be found in Estonia and M. ornata var. ornata in Siberia and Russian Far East. In Estonia, the average length of the appendages of M. ornata in relation to the cleistothecial diameter (n) was 0.80–1.02 while the corresponding figure for Siberia and Russian Far East was 0.96–1.15. The number of appendages per cleistothecium in M. ornata was 4–13 in Estonia and 6–17 in Siberia and Russian Far East. In addition, specimens intermediate between var. ornata and var. europaea occur in Estonia. For example, M. ornata parasitizing on B. nana (Table 2, specimen 5) had 4 – 13 appendages per cleistothecium (var. europaea) while the length of the appendages in relation to the cleistothecial diameter (L/D) was 0.86–1.25 (1.02 on average) (var. ornata).

188

Table 2

The Morphological Characteristics of Microsphaera ornata

Locality, data, collector Geographical region Host L/D l/d N n 1 2 3 4 5 Estonia Betula pubescens 1. Near Pärnu city, Pärnu District, August 16, 0.60–0.96 0.80 4–8 5.15 1966, H. Karis 2. Tähtvere Village, Tartu County, September 7, 0.61–1.03 0.83 5–12 8.00 1931, A. Kaun 3. Tähtvere village, Tartu County, August 19, 0.70–1.00 0.88 5–9 6.55 1937, E. Lepik 4. Rae village, Harju District, August 16, 1970, 0.59–0.96 0.80 5–11 7.66 H. Karis 5. Silmsi village, Paide District, September 21, 0.76–1.02 0.83 4–10 6.05 1969, H. Karis Betula nana 6. Rae village, Harju District, August 16, 1970, 0.86–1.25 1.02 4–13 7.85 H. Karis Betula humilis 7. Silmsi village, Paide District, September 21, 0.70–1.13 0.91 5–13 10.50 1969, H. Karis Betula ermanii 8. Botanical Garden, Tallinn, September 16, 0.70–1.22 0.98 4–12 7.60 1968, H. Karis Western Siberia Betula pubescens 9. “Ob Sea” Lake, Novosibirsk Prov., September 0.91–1.26 1.08 6–15 10.00 4, 1966, H. Karis Southern Siberia Betula microphylla Bunge 10. Kaa-Khem settlement, Tuwa Rep., 0.81–1.32 0.98 7–17 12.60 September 20, 1985, H. Karis Eastern Siberia Betula platyphylla Sukacz. 11. Botanical Garden, Yakutsk, Yakutia, 0.87 – 1.24 1.07 6 – 12 7.59 September 11, 1972, H. Karis Betula fruticosa Pall. 12. Nikitikha River, Chita District, Chita Prov., 0.84–1.21 0.96 7–13 9.74 September 10, 1978, H. Karis Russian Far East Betula ermanii 13. Ayan village, Khab. Terr., August 15, 1976, 0.80–1.26 1.15 9–16 11.54 H. Karis

189

The author of this paper is of the opinion that the minimum number of appendages per cleistothecium is an essential attribute for distinguishing between the varieties of M. ornata, since var. ornata, as opposed to var. europaea, never possesses less than six appendages per cleistothecium. In Estonia, the leaves of the introduced B. ermanii were infected by M. ornata var. europaea whereas in Russian Far East, that is, in the natural habitat of the host, M. ornata var. ornata was observed.

5. Bignoniaceae

35) Catalpa bignonioides Walt. — a powdery mildew fungus (Erysiphe catalpae Simonian (sub Erysiphe knautiae Duby) has been observed once (July 30, 1963) in the nursery of the TBG (Karis, Rumberg 1966). Notes: According to K. Amano-Hirata (1986), E. catalpae is known to inhabit Catalpa bignonioides in Europe (including Lithuania), Caucasia and Asia Minor. In the natural habitat of C. bignonioides (North America), two powdery mildew species are found: Microsphaera elevata Burr. and Phyllactinia guttata.

6. Caprifoliaceae

36) Lonicera caerulea L. var. altaica (Pall. Ex DC.) Sweet — a powdery mildew fungus (M. lonicerae) has only been found at the TBG. FI in September 29, 1978 (Karis, Normet 1999). 37) L. caprifolium L. — a powdery mildew fungus (M. lonicerae) is common in the gardens. FI in August 28, 1937, at the Botanical Garden of the University of Tartu (Lepik, 1939); at the TBG, it was first identified on September 19, 1966 (Karis 1987). 38) L. caucasica Pall. — a powdery mildew fungus (M. lonicerae), has been observed once (September 19, 1966) at the TBG (Karis, Normet 1999). 39) L. iberica M. Bieb. — a powdery mildew fungus (M. lonicerae) has only been found at the TBG. FI in September 19, 1966 (Karis 1987). 40) L. korolkowii Staph. — a powdery mildew fungus (M. lonicerae) has been observed once (September 7, 1984) at the TBG (Karis, Normet 1999). 41) L. microphylla Willd. ex Roem. et Schult. — a powdery mildew fungus (M. lonicerae) has been observed once (September 29, 1978) at the TBG (Karis, Normet 1999).

190

42) L. nigra L. — a powdery mildew fungus (Microsphaera magnusii Blumer) has been observed once (July 20, 1940, leg. and det. A. Nestor) in Raadi Park, Tartu (Karis, Rumberg 1966; Karis 1987). 43) L. ruprechtiana Regel — a powdery mildew fungus has only been found at the TBG. FI in July 11, 1963 (Karis, Rumberg 1966). 44) L. tatarica — in Estonia, the powdery mildew M. lonicerae was abundant on Tatarian honeysuckle as far back as in 1856 (Dietrich, 1856). To date, the powdery mildew is common on L. tatarica and widely represented in Estonia. This fungus has also been observed on some taxa within the above-mentioned species – L. tatarica var. parvifolia Jaeger and L. tatarica var. roseo-alba Regel – at the Botanical Garden of the University of Tartu (Lepik 1942). 45) Sambucus racemosa L. — to date, a powdery mildew fungus (Microsphaera vanbruntiana Gerard) is very common on holunder and widespread in Estonia. FI on July 20, 1982, outside Tallinn (Karis, Normet 1999). 46) S. racemosa subsp. pubens (Michx.) Hult. — a powdery mildew (M. vanbruntiana) has only been found at the TBG. FI on September 10, 1990 (Karis, Normet 1999). 47) S. racemosa subsp. sibirica (Nakai) Hara — a powdery mildew fungus (M. vanbruntiana) has been observed once (August 20, 1993) at the TBG (Karis, Normet 1999). 48) Viburnum sargentii Koehne — a powdery mildew fungus (Microsphaera sparsa Howe) has been observed at the TBG (September 29, 1978, leg. T. Normet). Notes: According to J. Elliku, some hosts of M. lonicerae cultivated in Estonian botanical gardens have been misidentified. For that reason, the following hosts of M. lonicerae in Estonia mentioned in literature are not authentic: Lonicera amoena Zap. (Karis, Rumberg 1966; Karis, Normet 1986; Karis 1987), L. bella Zap. (Karis, Rumberg 1966; Karis, Normet 1985; Karis 1987), L. maximowiczii Regel (Karis 1972) and L. sempervirens L. (Karis, Rumberg 1966; Karis, Normet 1986; Karis 1987, 1991). J. Elliku supposes that the above-mentioned plant species are virtually hybrids of Lonicera tatarica. It is possible that the pathogens infecting these plant species have been identified by the author of this paper as M. lonicerae var. ehrenbergii, the typical variety of which only occurs on Lonicera tatarica. Lonicera tatarica is the most susceptible to the M. lonicerae species in Estonia. On native honeysuckles (Lonicera xylosteum L. and L. caerulea L.), M. lonicerae occurs sporadically and is often inconspicuous. According to U. Braun (1982), M. lonicerae comprises three varieties: var. lonicerae, var. ehrenbergii (Lév.) U. Braun and var. flexuosa U. Braun [later

191 named Microsphaera caprifoliacearum U. Braun var. flexuosa (U. Braun) U. Braun]. Var. lonicerae has few appendages, 6 –12 on average, which are 1–3 times longer than the diameter of cleistothecia, with their apex always loosely branched and often very diffuse and irregular. Var. ehrenbergii has a large number of appendages, 10 – 20 or more, which are 1–2 times longer than the cleistothecial diameter, with their apex being loosely to closely branched. The distribution of these varieties is somewhat obscure. According to U. Braun (1982), var. lonicerae occurs on several species of Lonicera in Europe. Var. ehrenbrgii can only be found on Lonicera tatarica. It is very common in Europe but rare in Asia and North America. Slightly afterwards, U. Braun (1984) wrote that M. lonicerae is a European species and that var. ehrenbergii had been introduced to North America together with its host. Still later, U. Braun (1987) recorded that var. ehrenbergii could be found in Europe, Asia (including Central Asia, China, Japan and Russian Far East) and was widespread in North America (USA, Canada) while var. lonicerae was found all over Europe as well as in Asia (including Central Asia and Japan). According to J.A. Bunkina (Бункина 1991), M. lonicerae can be found in Russian Far East, on the native as well as several introduced species of Lonicera, including L. tatarica. She did not distinguish between the varieties of M. lonicerae. In Korea, the exclusively East Asian powdery mildew fungus Microsphaera erlangshanensis Yu is known to occur on L. tatarica (Shin 2000). According to J.A.Bunkina, M. erlangshanensis has never been observed in Russian Far East (Бункина 1991). Studies performed at the TBG have shown that the specimens of M. lonicerae found on Lonicera tatarica and other Lonicera species introduced to Estonia are quite similar as far as the length of their appendages is concerned (Table 3). The appendages of M loniceraea found on L. tatarica were 1–2 times longer than the cleistothecial diameter, which is typical of var. lonicerae. On L. tatarica, M. lonicerae has more appendages per cleistothecium (10.3– 13.8 on average) than on other species of Lonicera (8.7–9.3). At the same time, it appeared to be very difficult to distinguish between the varieties of M. lonicerae on the basis of the forms of appendage branching. The investigators of the powdery mildew fungi differ widely in their opinions about the forms of appendage branching of M. lonicerae. Indeed, the author of this paper witnessed very different forms of appendage branching on the same host

192 species and even on the same specimen. Sometimes, different forms of appendage branching can be found randomly arrayed on the same cleistothecium. Appendages of that kind are particularly characteristic of M. lonicerae on Lonicera maximowiczii (Rupr.) Maxim. in Russian Far East. The morphological studies of M. lonicerae on L. maximowiczii demonstrate that var. lonicerae may be distinguished by the length of appendages and var. ehrenbergii by the number of appendages (Table 3, specimens 13–15). A definitive solution to this problem would require further research. In Russian Far East, M. lonicerae var. lonicerae occurs on the leaves of Lonicera caerulea L. var. edulis Regel and on L. ruprechtiana (Table 3).

Table 3 The Morphological Characteristics of Microsphaera lonicerae

Locality, data, collector Geographical region Host L/D l/d N n 1 2 3 4 5 Estonia Lonicera caprifolium 1. Nõmme Quarter, Tallinn, August 27, 1983, J. 1.2–1.9 1.47 6–12 9.3 Elliku Lonicera caucasica 2. Botanical Garden, Tallinn, September 19, 1.2–2.0 1.48 6–13 9.1 1966, H. Karis Lonicera microphylla 3. Botanical Garden, Tallinn, September 29, 1.2–2.0 1.45 6–12 9.3 1978, H. Karis, T. Normet (-15) Lonicera ruprechtiana 4. Botanical Garden, Tallinn, July 30, 1963, H. 1.1–1.5 1.26 6–12 8.7 Karis Lonicera tatarica 5. Kose village, Harju District, September 15, 1.1–1.9 1.35 8–18 13.0 1959, A.-L. Elangi 6. Botanical Garden, Tallinn, July 30, 1963, H. 1.0–1.5 1.25 8–15 13.8 Karis (-19) 7. Botanical Garden, Tallinn, September 8, 1.1–2.0 1.42 8–17 13.8 1967, T. Normet (-20) 8. Pirita district, Tallinn, August 2, 1983, T. 1.0–1.7 1.24 7–16 10.7 Normet 9. Haapsalu, September 5, 1989, T. Normet 1.1–1.9 1.39 7–14 10.3 (-19) Russian Far East Lonicera caerulea var. edulis 10. Elizovo-Koryaki, Kam. Prov., August 14, 1.2–2.6 1.94 6–11 7.2 1967, H. Karis

193

Locality, data, collector Geographical region Host L/D l/d N n 1 2 3 4 5 11. Elizovo-Koryaki, Kam. Prov., August 27, 1.0–1.9 1.37 6–12 8.1 1971, H. Karis 12. Sovetskaya Gavan’, Khab. Terr., September 1.5–2.1 1.77 6–12 8.8 5, 1976 Lonicera maximowiczii 13. Pivan, Khab. Terr., September 3, 1967, H. 1.0–1.4 1.13 8–13 9.8 Karis (-16) 14. Sortirovochnoe, Khab. Terr., September 8, 1.0–1.8 1.20 8–14 11.8 1967, H. Karis (-19) 15. Sikhote-Alin Nature Reserve, Pr. Terr., 1.0–1.5 1.18 4–10 7.2 September 12, 1979, H. Karis (-14) Lonicera ruprechtiana 16. Svetlaya, Pr. Terr., September 1, 1977, H. 1.0–2.1 1.46 6–12 8.5 Karis

Table 4 The Morphological Characteristics of Microsphaera erlangshanensis observed in Russian Far East Locality, data, collector Host N n L/D l /d 1 2 3 4 5 Lonicera maackii 1. Gornoreshchensk, Pr. Terr., 4–12 3.2 0.7–1.2 1.00 September 19, 1977, H. Karis 2. Lazo, Pr. Terr., September 22, 6–16 9.5 0.8–1.2 1.09 1977, H. Karis 3. Ol’ga, Pr. Terr., September 15, 5–17 10.0 0.7–1.2 0.90 1977, H. Karis Lonicera prostrata 4. Konstantinovka, Pr. Terr., 3–10 6.8 0.7–1.2 0.92 September 29, 1967 Lonicera ruprechtiana 5. Ekaterinovka, Pr. Terr., 6–10 8.0 0.8–1.1 0.91 September 27, 1967, H. Karis 6. Gornoreshchensk, Pr. Terr., 4–9 5.8 0.7–1.1 0.88 September 10, 1977, H. Karis 7. Lazo, Pr. Terr., September 22, 5–15 13.3 0.8–1.3 1.08 1977, H. Karis

During the morphological study of the varieties of M. lonicerae, it appeared that in Russian Far East, Microsphaaera erlangshanensis also occurred on L. ruprechtiana.

194

According to U. Braun (1987), M. erlangshanensis is characterized by 3–15 (-20) appendages per cleistothecium, which are 0.5–1.25 times longer than the cleistothecial diameter. In Russian Far East, M. erlangshanensis has also been observed on the native Lonicera maackii Rupr) Maxim. and the introduced L. prostrata Rehd. (Table 4). Today, the most common powdery mildew on the trees and shrubs of Estonia is the Microsphaera vanbruntiana infection on the naturalized Sambucus racemosa. It was first found near Tallinn as late as in 1982. U. Braun (1984) divided M. vanbruntiana into two varieties: var. vanbruntiana and var. sambuci-racemosae U. Braun. These varieties differ by the cleistothecial diameter and by the number of appendages per cleistothecium. The cleistothecia of var. vanbruntiana are (65-) 80 – 130 (-145) μm in diameter and have 5–18 appendages per cleistothecium. Var. sambuci-racemosae differs from var. vanbruntiana by the larger cleistothecia (ca 85-160 μm in diameter) and by the substantially larger number of appendages [ca (10-) 15–25 (-45)] per cleistothecium. According to U. Braun (1987), var. vanbruntiana inhabits North America and Asia (China, Japan) whereas var. sambuci-racemosae inhabits Asia (Siberia, Russian Far East, Japan) and has been introduced to Europe.

Table 5 The Morphological Characteristics of Microsphaera vanbruntiana

Locality, data, collector Geographical region Host D d N n 1 2 3 4 5 Estonia Sambucus racemosa 1. Keila-Joa, Harju District, 101–133 119.55±0.67 13–20 16.3 August 17, 1983, T. Normet 2. Keila-Joa, Harju District, 107–145 125.93±0.76 17–20 18.0 August 10, 1984, T. Normet 3. Matsalu, Lääne County, 107–153 124.96±0.90 11–24 18.3 September 18, 1996, H. Karis, I. Lepik 4. Same plant, September 18, 106–143 121.18±0.71 11–25 17.1 1997, H. Karis, I. Lepik 5. Penijõe, Lääne County, 111–148 130.28±1.44 14–28 20.1 September 16, 1998, H. Karis, I. Lepik 6. Botanical Garden, Tallinn, 114–163 134.03±0.98 15–23 17.8 September 30, 1985, H. Karis

195

Locality, data, collector Geographical region Host D d N n 1 2 3 4 5 7. Botanical Garden, Tallinn, 112–165 130.31±1.02 11–30 19.9 October 14, 1997, H. Karis Sambucus racemosa subsp. pubens 8. Botanical Garden, Tallinn, 107–145 124.53±0.71 12–27 19.6 September 1, 1993, T. Normet Sambucus racemosa subsp. sibirica 9. Botanical Garden, Tallinn, 112–155 125.43±0.76 17–28 22.1 August 20, 1993, T. Normet Eastern parts of the Russian Federation Sambucus racemosa subsp. Sibirica 10. Nikolaievsk on Amur, 109–140 124.27±0.82 10–15 14.2 Khab. Terr., September 30, 1967, H. Karis 11. Pivan, Khab. Terr., 92–127 108.36±0.61 10–18 13.8 September 3, 1967, H. Karis 12. Kyzyl, Tuwa Rep., 109–140 121.41±0.60 10–18 12.9 September 22, 1985, H. Karis Sambucus racemosa subsp. sieboldiana 13. Iturup Island, Sakh. Prov., 86–118 103.68±0.81 10–17 11.9 September 9, 1971, H. Karis

According to M. V. Gorlenko (Горленко 1983), the increased activity of the sun in 1978 or 1979 led to the development of a virulent mutant (var. sambuci- racemosae) well adapted to environmental conditions. The assumption that the new variety of M. vanbruntiana is attributable to the increased activity of the sun is purely speculative, as is the statement that var. sambuci-racemosae has spread or been introduced from Siberia or from Russian Far East to Europe. According to P. N. Golovin (Γоловин 1956), the cleistothecial diameter in M. vanbruntiana is 75–130 μm, with each cleistothecium having 6–15 appendages. Probably, he investigated specimens from Siberia, the only habitat of M. vanbruntiana known at that time in the former Soviet Union. The number of appendages per cleistothecium pointed to M. vanbruntiana var. vanbruntiana. I. A. Bunkina (Бункина 1991) suggested that in Russian Far East, the diameter of cleistothecia in M. vanbruntiana is 78–90 (-125) μm, with each cleistothecium having 9–12 appendages. The number of appendages also suggested the presence of M. vanbruntiana var. vanbruntiana. The particulars expounded in Table 5 endorse the view that M. vanbruntiana var. sambuci-racemosae is not spreading from Siberia or Russian Far East to

196

Europe (Estonia). Table 5 presents cleistothecial diameters in μm (D), average cleistothecial diameters in μm (d), the number of appendages per cleistothecium (N) and the average number of appendages per cleistothecium (n). Var. vanbruntiana occurs in Russian Far East and Siberia whereas var. sambuci- racemosae inhabits Europe. It is highly probable that a new virulent strain of M. vanbruntiana with some morphologically distinctive features has developed somewhere in Eastern Europe or Western Siberia (?). The origins of the new variety are yet unknown. It may have been caused by an increase in solar energy or by higher levels of nuclear radiation due to nuclear research or some accident in nuclear reactors.

7. Celastraceae

49) Euonymus japonica Thunb. — a powdery mildew fungus [Microsphaera euonymi-japonici Viennot-Bourgin, anamorph Oidium euonymi-japonici (Arc.) Sacc.] is relatively frequent on plants growing indoors and in greenhouses. In Estonia, it was first identified in Paide on September 16, 1935 (Lepik, 1938). E. Lepik (1938) supposed that this parasite was recently introduced from Central Europe. 50) Euonymus latifolia (L.) Mill. — a powdery mildew fungus [Microsphaera euonymii (DC.) Sacc.] has only been found twice in Estonia. FI at the TBG on September 27, 1965 (Karis 1987).

8. Fabaceae

51) Amorpha fruticosa L. — a powdery mildew fungus [Microsphaera trifolii (Grev.) U. Braun, syn. Erysiphe trifolii Grev.] has been observed once (September 27, 1965) at the TBG (Karis 1987). 52) Caragana arborescens Lam. — two species of powdery mildew fungi are known to inhabit this plant species in Estonia: M. trifolii and M. palczewskii Jaczewski. Some decades ago, M. trifolii was widespread on the leaves of C. arborescens and common in Estonia (Karis 1987). It was first identified in a garden in the city of Pärnu on July 31, 1898 (leg. F. Bucholtz). Today, M. trifolii is unusual on C. arborescens in Estonia. Currently, M. palczewskii is very common on the leaves of C. arborescens. This fungus was first identified in Löwenruh Park, Tallinn, on September 13, 1984 (Karis, Normet 1999). 53) C. frutex (L.) K. Koch — a powdery mildew fungus (M. trifolii) has been observed once at the TBG (July 15, 1987, leg. T. Normet).

197

54) Laburnum anagyroides Medik. — a powdery mildew fungus (M. guarinonii Briosi et Cavara) has been observed once at the TBG (September 27, 1965) (Karis 1987). 55) Maackia amurensis Rupr. et Maxim. — a powdery mildew fungus (O. spec.) has been observed once at the TBG (September 9, 1966) (Karis 1987). 56) Robinia neomexicana A.Gray — a powdery mildew fungus (M. trifolii) has been observed once at the TBG (September 9, 1966, leg. M. Aarma) (Karis 1987). 57) R. pseudoacacia L. — a powdery mildew fungus (M. trifolii) has been identified twice in Estonia: at the Botanical Garden of the University of Tartu on October 3, 1934 (leg. E. Lepik) and at the TBG on August 31, 1993 (leg. T. Normet). 9. Fagaceae

58) Fagus sylvatica L. — a powdery mildew fungus (M. alphitoides Griff. et Maubl. var. alphitoides) has only been found at the TBG. FI in August 29, 1990 (leg. T. Normet). 59) Quercus bicolor Willd. — a powdery mildew fungus (M. alphitoides var. alphitoides) has only been found at the TBG. FI on September 30, 1986 (leg. T. Normet). 60) Q. dentata Thunb. — a powdery mildew fungus (M. alphitoides var. alphitoides) has been found at the TBG and at the Audaku Experimental Station of the TBG on the island of Saaremaa. FI at the TBG on September 27, 1965 (Karis 1987). 61) Q. macrocarpa Michx. — a powdery mildew fungus (M. alphitoides var. alphitoides) has only been found at the TBG. FI on August 30, 1983 (leg. T. Normet). 62) Q. mongolica Fisch. ex Turcz. — a powdery mildew fungus (M. alphitoides var. alphitoides) has frequently been found at the TBG. FI on August 18, 1964 (Karis 1987). 63) Q. mongolica var. grosseserrata (Blume) Rehd. et Wils. (syn. Q. crispula Blume) — a powdery mildew fungus (M. alphitoides var. alphitoides) has frequently been found at the TBG. FI on August 18, 1964 (Karis 1987). 64) Q. petraea (Mattuschka) Liebl. — a powdery mildew fungus (M. alphitoides var. alphitoides) has only been found at the TBG. FI on August 17, 1968 (Karis 1987). 65) Q. pubescens Willd. — a powdery mildew fungus (M. alphitoides var. alphitoides) has only been found at the TBG. FI on September 1, 1993 (leg. T. Normet).

198

10. Oleaceae

66) Chionanthus virginicus L. — a powdery mildew fungus (O. spec.) has been observed once at the TBG (September 15, 1994, leg. J. Elliku). 67) Syringa josikae Jacq. Fil. ex Rchb. — a powdery mildew fungus [Microsphaera syringae (Schw.) Magn.] was found to be parasitizing on this plant species as late as in 1999. FI in Nõmme District, Tallinn, on September 25, 1999 (leg. H. Karis). To date, it is known to occur only in Tallinn; however, it has not yet been found at the TBG. 68) S. sweginzowii Koehne et Lingelsh. — a powdery mildew fungus (O. spec.) has been observed once at the TBG (September 16, 1968). Probably, it was a conidial stage of M. syringae. 69) S. vulgaris L. — currently, the powdery mildew M. syringae is rather common on this plant species; however, it has not been found at the TBG. FI near Muru Street in Pärnu City on 18 September 1998 (leg. J. Elliku) (Karis, Normet 1999). To date, M. syringae has not been observed to inhabit Syringa vulgaris at the TBG. In Estonia, the leaves of S. vulgaris have also been observed to host Phyllactinia fraxini (DC.) Fuss (sub Ph. guttata). The fungus was found in Raadi Park, Tartu, on September 21, 1942 (Lepik 1943). 70) S. wolfii Schneid. — a powdery mildew fungus (O. spec.) has been observed once at the TBG (September 16, 1968) (Karis 1987). Probably, it was a conidial stage of M. syringae.

11. Rhamnaceae

71) Frangula purshiana (DC.) J. Cooper (syn. Rhamnus purshianus DC.) — a powdery mildew fungus [Microsphaera divaricata (Wallr.) Lév.] has been observed twice at the Botanical Garden of the University of Tartu (September 7, 1934, and October 18, 1934, leg. E. Lepik) (Karis 1987). 72) Rhamnus davurica Pall. — a powdery mildew fungus (M. friesii Lév. var. friesii) has been observed once at the TBG (September 10, 1990, leg. T. Normet) (Normet, Karis 1994). s 73) Rh. saxatilis Jacq. — a powdery mildew fungus (M. friesii var. friesii) has been observed once at the TBG (August 26, 1998) (Karis, Normet 1999).

199

12. Rosaceae

74) Crataegus chlorosarca Maxim. — a powdery mildew fungus [Podosphaera clandestina (Wallr.: Fr.) Lév. var. clandestina] has only been found at the TBG. FI on September 6, 1965 (Karis 1987). 75) C. coccinea L. — a powdery mildew fungus (P. clandestina var. clandestina) has only been found in Tartu and its environs. FI on July 24, 1935 (leg. E. Lepik). 76) C. × dsungarica Zab. ex Lange — a powdery mildew fungus (P. clandestina var. clandestina) has been observed once near the Kungla Hotel, Tallinn (August 4, 1984, leg. T. Normet). 77) C. laevigata (Poir.) DC. (syn. C. oxyacantha L.) — a powdery mildew fungus (P. clandestina var. clandestina) has been observed once in Võsu village, Viru County (July 19, 1939, leg. E. Lepik) (Karis 1987). 78) C. maximowiczii Schneid. — a powdery mildew fungus (P. clandestina var. clandestina) has only been found at the TBG. FI on September 6, 1965 (leg. H. Karis). 79) C. monogyna Jacq. emend Lindm. — a powdery mildew fungus (P. clandestina var. clandestina) is a frequent parasite on this species in Estonia. FI in the suburbs of Tartu on August 28, 1933 (leg. Nõmmik, det. E. Lepik). 80) C. nigra Waldst. et Kit. — a powdery mildew fungus (P. clandestina var. clandestina) has been observed once at the TBG (September 16, 1968, leg. H. Karis). 81) C. sanguinea Pall. — a powdery mildew fungus (P. clandestina var. clandestina) has occasionally been found parasitizing on this host. FI at the TBG on July 30, 1963 (leg. H. Karis). 82) C. sanguinea var. clorocarpa (K. Koch) Schneid. — a powdery mildew fungus (P. clandestina var. clandestina) has only been found at the TBG. FI on September 3, 1993 (leg. T. Normet). 83) C. submollis Sarg. — to date, a powdery mildew fungus (P. clandestina var. clandestina) has only been found in Tallinn. FI in the park near Adamson Street on August 16, 1982 (leg. T. Normet). 84) C. turkestanica Pojark. — a powdery mildew fungus (P. clandestina var. clandestina) has been observed once at the TBG (September 3, 1993, leg. T. Normet). 85) Prunus padus L. var. pubescens Regel et Tiling (syn. Padus asiatica Kom.) — a powdery mildew fungus [P. tridactyla (Wallr.) de Bary var. tridactyla] has only been found at the TBG. FI on September 19, 1966 (Karis 1987).

200

86) P. ssiori Fr. Schmidt — a powdery mildew fungus (P. tridactyla var. tridactyla) has been observed once at the TBG (September 17, 1968) (Karis 1987). 87) Rosa acicularis Lindl. — a powdery mildew fungus [Sphaerotheca pannosa (Wallr.: Fr.) Lév.] has only been found at the TBG. FI on July 11, 1963 (Karis, Rumberg 1966). 88) R. acicularis var. nipponensis (Crép.) Koehne — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has been identified once at the TBG (October 2, 1985, leg. J. Elliku, T. Normet). 89) R. agrestis Savi — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on August 8, 1969 (Karis 1987). 90) R. × alba L. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on July 11, 1963 (Karis, Rumberg 1966). 91) R. amblyotis C.A.Mey. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on September 6, 1965 (Karis 1987). 92) R. beggeriana Schrenk — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been observed at the TBG (Karis, Normet 1986). 93) R. blanda Ait. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) parasitizing on this host was identified at the TBG on September 28, 2000 (leg. H. Karis). The previous data on the occurrence of S. pannosa on R. blanda, published by H. Karis and V. Rumberg (1966), is not correct, because the host was misidentified at the TBG. 94) R. carolina L. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been observed at the TBG. FI on September 6, 1965 (leg. H. Karis). 95) R. corymbifera Borkh. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on September 19, 1966 (leg. H. Karis). 96) R. davidi Crép. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on July 30, 1963 (Karis, Rumberg 1966). 97) R. davurica Pall. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on August 8, 1969 (Normet, Karis 1994). 98) R. elegantha Rolfe — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been observed at the TBG (Karis, Normet 1986). 99) R. gallica L. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on July 11, 1963 (Karis 1987). 100) R. girardii Crép. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on July 30, 1963 (Karis, Rumberg 1966). 101) R. hugonis Hemsl. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has been found at the TBG and the Botanical Garden of the University of Tartu. FI at the TBG on July 30, 1963 (Karis 1987).

201

102) R. laxa Retz. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been observed once at the TBG (July 30, 1963) (Karis, Rumberg 1966). 103) R. × macrantha Desp. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on October 17, 1979 (leg. T. Normet). 104) R. maximowicziana Regel — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on July 30, 1963 (Karis, Rumberg 1966). 105) R. moyesii Hemsl. et Wils. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on September 6, 1965 (Karis 1987). 106) R. multiflora Thunb. ex Murr. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has been found on this host. It is rather rare in Estonia. FI at the TBG on September 6, 1965 (Karis 1987). 107) R. nitida Willd. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been observed once at the TBG (02 October 1985, leg. J. Elliku). 108) R. nutkana K.B. Presl. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been observed once at the TBG (September 28, 2000, leg. H. Karis). 109) R. omeiensis Rolfe — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found on this host (sub Rosa sericea Lindl.) at the TBG. FI on September 16, 1965 (Karis 1987). 110) R. pendulina L. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on June 18, 1989 (leg. T. Normet). 111) R. pimpinellifolia L. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI (sub Rosa spinosissima L.) on July 30, 1963 (Karis, Rumberg 1966). 112) R. rugosa Thunb. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) is frequent everywhere this Japanese rose is growing. FI in Keemia Street 41, Tallinn, on October 20, 1959 (leg. P. Põldmaa). 113) R. serafinii Viv. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on September 19, 1966 (Karis 1987). 114) R. setigera Michx. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on September 6, 1965 (Karis 1987). 115) R. setigera var. tomentosa Torr. et A. Grey — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has been observed once at the TBG (September 6, 1965, leg. H. Karis). 116) R. setipoda Hemsl et Wils. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on August 8, 1969 (Karis 1987). 117) R. sherardii Davies — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been observed once at the TBG (October 12, 1979, leg. A. Lillep). 118) R. suffulta Greene — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been observed once at the TBG (September 28, 2000, leg. H. Karis).

202

119) R. watsoniana Crép. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on July 30, 1983 (Karis 1987). 120) R. wichuraiana Crép. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on July 30, 1963 (Karis 1987). 121) R. woodsii Lindl. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on September 3, 1969 (Karis 1987). 122) R. woodsii var. fendleri (Crép.) Rehd. — a powdery mildew fungus (S. pannosa) has only been found at the TBG. FI on October 27, 1970 (leg. H. Karis). Notes: According to J. Elliku (a dendrologist of the TBG), some of the species of Rosa stored in the collections of the TBG were misidentified. The following hosts of S. pannosa mentioned in literature are not authentic: Rosa californica and R. nuriculata (Карис, 1970), R. sertata Rolfe and R. sericea (Kарис & Румберг, 1979). In Estonia, S. pannosa has long ago been observed to be parasitizing on the hybrid cultivars of the Rosa species. A.H. Dietrich (1856) recorded that in mid- 19th century, S. pannosa was frequent on rose cultivars. He stated that this parasite was introduced to Estonia from France, together with the roses from the group Hybrid Perpetual (sub Rosa remontates). The resistance of rose cultivars to powdery mildew fungi has been fairly thoroughly studied by V. Rumberg (Румберг, 1974; Rumberg, 1986; 1991; Karis, Rumberg 1966). Today, Sphaerotheca pannosa is common on the native Rosa species in Estonia. Podosphaera clandestina var. clandestina frequently occurs on the native Crataegus species and P. tridactyla var. tridactyla on the native Prunus padus L. in Estonia. In Estonia, some species of the powdery mildew fungi are also known to inhabit the leaves of the introduced fruit-trees of the family Rosaceae. Thus, Podosphaera leucotricha (Ell. et Ev.) Salmon parasitizes on Malus domestica Borkh. and Pyrus communis L, Podosphaera tridactyla var. tridactyla on Prunus domestica L. and Prunus insititia L., and Sphaerotheca pannosa on Prunus persica (L.) Batsch. var. vulgaris Maxim. (in greenhouses).

13. Salicaceae

123) Populus × berolinensis Dipp. — according to P. Põldmaa, a powdery mildew fungus [Uncinula adunca (Wallr.: Fr.) Lév.] has very rarely been observed to accompany this host in Estonia (Пыльдмаа, 1978). This statement has not been proved by exact data.

203

124) P. trichocarpa Torr. et Gray — a powdery mildew fungus (U. adunca var. adunca) has been observed once on the roadside trees near Ähijärv Lake, Tartu District (September 13, 1959, leg. H. Karis).

14. Saxifragaceae

125) Hydrangea macrophylla (Thunb. ex Murr.) Ser. (syn. H. opuloides Koch) — according to E. Lepik (1938), a powdery mildew fungus (Oidium hortensiae Jorstad) was observed to have damaged the cultivated hydrangeas before 1938. Today, the parasite occasionally occurs on plants growing indoors. 126) Ribes aureum Pursh — a powdery mildew fungus [Sphaerotheca mors- uvae (Schw.) Berk. et Curt.] has been observed once in the nursery of the Polli Experimental Station, Viljandi District (October 18, 1979, leg. P. Põldmaa) (Karis 1987). The author of this paper established the occurrence of Sphaerotheca mors- uvae on the Ribes species in the collection of the Institute of Experimental Biology at 6 Kirsi Street, Tallinn, on September 23, 1968. Powdery mildew has been identified on the following Ribes species introduced to Estonia: 127) R. burejense Fr. Schmidt, 128) R. divaricatum Dougl., 129) R. emodense Rehd., 130) R. leptanthum (A.Gray) Cov. et Britt., 131) R. mandshuricum (Maxim.) Kom., 132) R. multiflorum Kit. ex Roem. et Schult., 133) R. petraeum Wulf and 134) R. watsonianum Koehne. Later, the above-mentioned collection was eliminated.

15. Solanaceae

135) Lycium barbarum L. (syn. Lycium halimifolium Mill.) — a powdery mildew fungus [Arthrocladiella mougeotii (Lév.) Vassilkov, syn. Microsphaera mougeotii Lév.] has only been observed once, in the nursery of the TBG (September 27, 1965) (Karis 1987).

16. Vitaceae

136) Vitis vinifera L. — a powdery mildew fungus [Uncinula necator (Schw.) Burr.] has only been found in the greenhouse of a former landed estate in Viru County. FI on August 10, 1936. According to E. Lepik (1938), this pathogen was introduced in the same year together with young plants imported from

204

Germany. The disease was only observed in one locality. It was eradicated by means of careful disinfection.

THE FORMATION OF POWDERY MILDEW FLORA ON THE INTRODUCED TREES AND SHRUBS

Where do the parasitic powdery mildew fungi come from and how do they spread to the leaves of introduced trees and shrubs to form their mycoflora? To date, these questions have virtually gone unanswered. The first attempts to describe the process of the formation of mycoflora on the introduced trees and shrubs were made by T. Normet and H. Karis as late as in 1994 (Normet, Karis 1994). The author of this paper is of the opinion that powdery mildew fungi spread to the introduced plants through spores carried 1) by humans from the introduced plants that are diseased, 2) by the wind from the diseased plants of the same host growing in the vicinity and 3) by the wind, water, insects and humans from the native plant species that are diseased by the powdery mildew species able to infect the imported plants. The most dangerous case is undoubtedly the introduction of powdery mildew species together with living plants that are new to the given geographical region. As we know, the spores of powdery mildew fungi are of very short duration and sensitive to lack of moisture. Thus, their distribution over great distances is unlikely. In literature, the classical examples of the introduction of powdery mildew are those of the importation of gooseberry (Sphaerotheca mors- uvae) and grapevine (Uncinula necator) from North America to Europe. Equally dangerous is the introduction of the new strains or biotypes of the common powdery mildew species inhabiting a given geographical location. Approximately 30 years ago, phytopathologist E. Lepik wrote: “Foreign races and biotypes of common pathogens can spread quickly in a new environment and cause dangerous epiphytotic that are difficult to control. They also can cross an recombine with existing local races and produce new races of higher pathogenicy” (Lepik, 1968, p. 58). In Estonia, there are reports of some cases when powdery mildew fungi have been introduced together with trees and shrubs. These cases include Microspharea euonymi-japonici on Euonymus japonicus (host No. 49 in this paper), Oidium hortensiae on Hydrangea macrophylla (host No. 124) and Uncinula necator on Vitis vinifera ( host No. 127 ). It also probable that

205

Sphaerotheca pannosa, a parasite on rose cultivars, was first introduced to Estonia and only then spread to the native Rosa species. The following powdery mildew species may have spread to the trees and shrubs introduced to Estonia by wind from the neighboring countries: Arthrocladiella mougeotii, which is found in Poland and Norway (Amano- Hirata, 1986), Erysiphe catalpae found in Lithuania (Amano-Hirata, 1986), Microsphaera guarinonii found in Poland and Denmark (Amano-Hirata, 1986), M. magnusii found in Sweden (Junell, 1967), M. syringae found in Finland (Alanko & Mäkinen, 1980) and Sawadeae bicornis found in Lithuania (Brundza, 1934) and Sweden (Junell 1967). The data presented in Table 6 suggest that the majority of the powdery mildew species parasitizing on the trees and shrubs introduced to Estonia have been transferred from the native plant species that were diseased. It is beyond doubt that Sawadae tulasnei parasitizing on Acer ginnala has been transferred from the native Acer platanoides L., which is severely damaged by the above- mentioned powdery mildew species all over Estonia every year. According to J.A. Bunkina, the only fungus parasitizing on maples in Russian Far East is Sw. bicornis, and Acer platanoides, which is an introduced species there, is known to have been infected only by the native Sw. bicornis. On the leaves of Alnus glutinosa (L.) Gaertn. and Fraxinus excelsior L., which were introduced to Russian Far East from Europe, Uncinula miyabei (Salm.) Sacc. et Syd. and U. fraxini Miyabe, respectively, have been identified (Бункина, 1991). The above-mentioned Uncinula species are native to East Asia. In Estonia, and in Europe in general, Alnus glutinosa plays host to Microsphaera penicillata (Wallr.: Fr.) Lév. and Phyllactinia guttata while Fraxinus excelsior is known to have been parasitized by Phyllactinia fraxini alone. According to K.-D. Shin (2000), the East Asian powdery mildew species Microsphaera erlangshanensis occurs on Lonicera tatarica, which was introduced to South Korea, while being absent in the host’s natural habitat, where Microsphaera lonicerae var. ehrenbergii can be found instead. On the other hand, only Microsphaera lonicerae var. ehrenbergii accompanied L. tatarica upon its introduction to North America while no infection with the native Microsphaera caprifoliacearum U. Braun can be observed on the host there. Russian Far East has long been an important geographical region for the introduction of trees and shrubs to the Tallinn Botanical Garden. Table 7 shows that while the majority of the trees and shrubs introduced from Russian Far East are susceptible to the powdery mildew fungi they are resistant to them at the Tallinn Botanical Garden.

206

Table 6 The Probable Origin of the Powdery Mildew Fungi Parasitizing on the Introduced Trees and Shrubs in Estonia

Host Pathogen Probable source of infection 1 2 3 1. Aceraceae Introduced species of Acer Sw. bicornis Probably invasion from abroad Sw. tulasnei Diseased Acer platanoides 2. Berberidaceae Introduced species of M. berberidis Diseased Berberis vulgaris Berberis Mahonia aquilegifolium M. berberidis Diseased Berberis vulgaris 3. Betulaceae Betula ermanii M. ornata Diseased Betula pubescens Carpinus betulus Ph. guttata Diseased Corylus avellana Introduced species of Ph. guttata Diseased Corylus avellana Corylus 4. Bignoniaceae Catalpa bignonioides E. catalpae Probably invasion from abroad 5. Caprifoliaceae Introduced species of M. lonicerae Diseased Lonicera carulea and L. Lonicera xylosteum L. Lonicera nigra M. magnusii Probably invasion from abroad Introduced species of M. vanbruntiana Pathogen spread from East Asia to Sambucus Europe Viburnum sargentii M. sparsa Diseased Viburnum opulus L. 6. Celastarceae Euonymus japonica M. euonymi-japonici Introduction from Europe together with plants (Lepik 1938) E. latifolia M. euonymi Diseased Euonumus europaea L. 7. Fabaceae Amorpha fruticosa M. trifolii Diseased native plant species of the Fabaceae family Introduced species of M. trifolii Diseased native plant species of the Caragana Fabaceae family Caragana arborescens M. palczewskii Pathogen spread from East Asia to Europe Laburnum anagyroides M. guarinonii Probably invasion from abroad Maackia amurensis Oidium spec. Probably diseased native plant species of the Fabaceae family Introduced species of M. trifolii Diseased native plant species of the Robinia Fabaceae family 8. Fagaceae Fagus sylvatica M. alphitoides Diseased Quercus robur L. Introduced species of M. alpithoides Diseased Quercus robur Quercus 9. Oleaceae Introduced species of M. syringae Probably invasion from abroad Syringa

207

Host Pathogen Probable source of infection 1 2 3 Syringa vulgaris Ph. fraxini Diseased Fraxinus excelsior L. 10. Rhamnaceae Frangula purshiana M. divaricata Diseased Frangula alnus Mill. Rhamnus saxatilis M. friesii Diseased Rhamnus cathartica L. 11. Rosaceae Introduced species of P. clandestina Diseased Crataegus rhipidophylla Crataegus Gand. Introduced species of P. tridactyla Diseased Prunus padus L. Prunus Introduced species of Rosa S. pannosa Diseased native species of Rosa 12. Salicaceae Introduced species of U. adunca Diseased Populus tremula L. Populus 13. Saxifragaceae Hydrangea macrophylla O. hortensiae Introduction together with potted plants (?) Introduced species of Ribes S. mors-uvae Cultivated and diseased Grossularia reclinata (L.) Mill. and/or species of Ribes 14. Solanaceae Lycium barbarum A. mougeotii Probably invasion from abroad 15. Vitaceae Vitis vinifera U. necator Introduction together with young plants from Germany (Lepik, 1938)

Several species of the trees and shrubs introduced to the TBG from Russian Far east are known to be free from powdery mildew fungi in their native region but diseased by them in neighboring countries. Such hosts include Acer tschonoskii Maxim. (diseased by Sawadea spec. in Japan), Celastrus flagellaris Rupr. (diseased by Uncinula sengokni Salmon in Korea), Cornus controversa Hemsl. ex Prain (diseased by M. pulchra Cooke et Peck in Japan), Euonymus hamiltoniana Wall. var. sieboldiana (Blume) Kom. (diseased by M. mayumi Y. Nomura in Japan), Juglans ailanthifolia Carr. (diseased by Ph. juglandis Tao et Quin in Japan), Ligustrum tschnoskii Drcne. (diseased by M. ligustri Homma in Japan), Morus bombycis Koidz. (diseased by U. mori Miyake and Ph. guttata in Japan, China and Korea) and Viburnum wrightii Miq. (diseased by Podosphaera viburni U. Braun in Japan). The above data, as well as those shown in Table 7 on the distribution of the powdery mildew species in East Asia, including Russian Far East, are derived from the publications of K. Amano-Hirata (1986), U. Braun (1987), J.A. Bunkina (Бункина 1991) and H. Karis (Kарис 1984).

208

Table 7 The Powdery Mildew species Parasitizing on the Trees and Shrubs Introduced from Russian Far East

Host Powdery Mildew Species In Russian Far East At the TBG 1 2 3 1. Aceraceae Acer barbinerve M. aceris A. caudatum subsp. ukurunduense Sw. bicornis A. ginnala Sw. bicornis Sw. tulasnei A. mandschuricum Sw. bicornis A. mono Sw. bicornis Sw. bifida A. pseudosieboldianum Sw. bicornis Sw. kovaliana U. ljubarskii A. tegmentosum Sw. bicornis Oidium spec. 2. Actinidiaceae Actinidia kolomikta Ph. guttata U. actinidiae 3. Araliaceae Eleutherococcus sessiliflorus (Rupr. Et Ph. guttata Maxim.) Maxim. 4. Berberidaceae Berberis amurensis M. berberidis Ph. guttata 5. Betulaceae Alnus fruticosa Rupr. M. penicillata Ph. guttata U. miyabei Alnus hirsuta (Spach) Rupr. M. penicillata Ph. guttata U. miyabei Betula costata Trautv. M. ornata U. betulae B. davurica Pall. M. ornata Ph. guttata M. betulae B. ermanii M. ornata M. ornata Ph. guttata U. betulae B. middendorffii Trautv. et L.A. Mey. Ph. guttata B. platyphylla M. ornata Ph. guttata Carpinus cordata Ph. guttata U. carpinicola Corylus heterophylla Fisch. et Trautv. M. hommae Ph. guttata

209

Host Powdery Mildew Species In Russian Far East At the TBG 1 2 3 C. sieboldiana var. mandschurica M. hommae Ph. guttata Ph. guttata 6. Caprifoliaceae Lonicera caerulea var. edulis M. lonicerae L. chamissoi Bunge M. magnusii L. crysantha Turcz. M. lonicerae L. maackii M. erlangshanensis M. lonicerae L. maximowiczii M. lonicerae L. ruprechtiana M. erlangshanensis M. lonicerae M. lonicerae Sambucus latipinna Nakai M. vanbruntiana S. racemosa L. subsp. sieboldiana (Wulf) M. vanbruntiana Hult. Viburnum sargentii M. sparsa M. sparsa 7. Celastarceae Euonymus alata (Thunb.) Sieb. subsp. M. euonymi-japonici sacrosancta (Koidz.) Worosch. Ph. guttata 8. Cornaceae

Cornus alba L. P. corni Bunk. 9. Ericaceae Rhododendron mucronulatum M. azaleae Rh. schlippenbachii Maxim. Ph. guttata 10. Fabaceae Maackia amurensis M. cladrastidis Oidium spec. 11. Fagaceae Quercus dentate M. alphitoides M. alphitoides Q. mongolica M. alphitoides M. alphitoides Ph. roboris T. japonica Q. mongolica var. grosseserrata M. alphitoides M. alphitoides 12. Oleaceae

Fraxinus chinensis Roxb. var. rhynchophylla Ph. fraxini (Hance) Hemsl. U. fraxini F. mandschurica Rupr. Ph. fraxini U. fraxini Syringa reticulata (Blume) Hara var. M. syringae mandschurica (Maxim.) Hara S. wolfii Schneid. var. hirsuta (Schneid.) M. syringae Oidium spec. Hatusima 13. Rhamnaceae

Rhamnus davurica Pall. M. friesii M. friesii

210

Host Powdery Mildew Species In Russian Far East At the TBG 1 2 3 Rh. diamantiacus Nakai M. friesii 14. Rosaceae

Crataegus chlorosarca P. clandestina P. clandestina C. dahurica Koehne ex Schneid. P. clandestina C. maximowiczii P. clandestina P. clandestina U. crataegi C. pinnatifida Bunge P. clandestina Malus baccata var. mandschurica Ph. mali P. leucotricha Prunus padus var. pubescens P. tridactyla P. tridactyla P. ssiori P. tridactyla P. tridactyla Rosa acicularis S. aphanis (Wallr., U. S. pannosa Braun S. pannosa R. amblyotis Md. rosae S. pannosa S. aphanis S. pannosa R. davurica S. aphanis S. pannosa S. pannosa R. rugosa S. aphanis S. pannosa S. pannosa Spiraea betulifolia Pall. P. clandestina S. chamaedryfolia L. emend. Jacq. var. P. clandestina pilosa (Nakai) Hara S. media Franz Schmidt P. clandestina S. spiraeae Sawada S. salicifolia L. P. clandestina S. spiraeae 15. Salicaceae

Chosenia arbutifolia (Pall.) Skvorc. U. adunca Populus koreana Rehd. U. adunca Salix gracilistyla Miq. U. adunca S. reticulata U. adunca S. schwerinii E.Wolf U. adunca S. udensis Trautv. et C.A. Mey. U. adunca 16. Saxifragaceae Deutzia parviflora var. amurensis M. deutziae Philadelphus schrenkii Rupr. et Maxim. Ph. Guttata 17. Schizandraceae Schisandra chinensis M. schizandrae Ph. guttata 18. Tiliaceae Tilia amurensis Rupr. U. oleosa T. mandschurica Rupr. ex Maxim. U. oleosa

211

Host Powdery Mildew Species In Russian Far East At the TBG 1 2 3 19. Ulmaceae Ulmus japonica P. spiralis U. clandestina (Biv.- Bern.) Schroeter 20. Vitaceae Vitis amurensis Rupr. U. necator

Russian Far East accommodates a large number of powdery mildew species so far unobserved in Estonia and in Europe. Such species, which have been introduced to the Tallinn Botanical Garden together with their hosts, are as follows: 1) Medusosphaera rosae Golovin et Gamalitzkaja on Rosa amblyotis, 2) Microsphaera aceris Bunk. on Acer barbinerve Maxim., 3) M. azaleae U. Braun on Rhododendron mucronulatum Turcz., 4) M. cladrastidis Jacz. on Maackia amurensis, 5) M. deutziae Bunk. on Deutzia parviflora Bunge var. amurensis Regel, 6) M. erlangshanensis on honeysuckles (Lonicera), 7) M. hommae U. Braun on hazel-trees (Corylus), 8) M. schizandrae Sawada on Schisandra chinensis (Turcz.) Baill., 9) Ph. mali (Duby) U. Braun on Malus baccata (L.) Borkh. var. mandschurica (Maxim.) Schneid., 10) Ph. roboris (Gachet) Blumer on Quercus mongolica, 11) P. spiralis Miyabe on Ulmus japonica (Rehd.) Sarg., 12) Sw. bifida Heluta on Acer mono Maxim., 13) Sw. kovaliana Heluta on Acer pseudosieboldianum (Pax) Kom., 14) T. japonica Ito et Hara on Quercus mongolica, 15) U. actinidiae Miyabe ex Jacz. on Actinidia kolomikta (Rupr. et Maxim.) Maxim., 16) U. betulae Homma on birches (Betula), 17) U. carpinicola (Hara) Hara on Carpinus cordata Blume, 18) U. crataegi Bunk. on Crataegus maximowiczii, 19) U. fraxini on ash-trees (Fraxinus), 20) U. ljubarskii Golovin on Acer pseudosieboldianum, 21) U. miyabei on alders (Alnus) and 22) U. oleosa Zheng et Chen on lime-trees (Tilia). The author of this study has repeatedly cautioned against the introduction from Russian Far East, together with the living plants, of the powdery mildew species so far not found in Estonia (Karis 1983, 1985, 1991, 1995). Another geographical region that is important for Estonia with regard to the introduction of trees and shrubs is North America. A large number of trees and shrubs raised from seeds imported from North America are currently growing in the Main Arboretum of the TBG. Table 8 lists the trees and shrubs of North American origin that are damaged by powdery mildew fungi in their native region and at the TBG. The data on the distribution of powdery mildew species in North America have been derived from the publications of K. Amano-Hirata (1986) and U. Braun (1984, 1987).

212

To date, no trees and shrubs have been introduced from North America to the TBG, and perhaps elsewhere in Estonia, as living plants. However, such kind of development is fully feasible in the future. At the same time, North America accommodates various species of powdery mildew that so far have not been found in Estonia or elsewhere in Europe. These include: 1) C. lanestris (Harkn.) Miyabe and 2) M. abbreviata Peck on oaks (Quercus), 3) M. caprifoliaceaerum U. Braun on honeysuckles (Lonicera), 4) M. elevata Burr. on Catalpa bignonioides, 5) M. ellisii U. Braun on Carpinus caroliniana Ait., hazel-trees (Corylus) and Ostrya virginiana (Mill.) K. Koch, 6) M. extensa Cooke et Peck on Quercus macrocarpa, 7) M. hommae on Corylus cornuta, 8) M. juglandis- nigrae U. Braun on Ulmus americana L., 10) M. pulchra Coke et Peck on cornels (Cornus), 11) M. ravenelii Berk. on Gleditsia tricanthos L., 12) M. symphoricarpi Howe on snowberries (Symphoricarpos Juss.), 13) M. vaccini (Schw.) Cooke et Peck on Rhododendron catawbiense Michx., 14) Pl. polychaeta (Berk. et Curt.) Kimbr. et Korf. and 15) S. phytophophila Kellerman et Single on Celtis occidentalis L., 16) S. shapardiae U. Braun on Shepardia argentea (Pursh) Nutt. and Shepardia canadensis (L.) Nutt., 17) U. circinata Cooke et Peck on maples (Acer), 18) U. clintonii Peck on Tilia americana L., 19) U. macrospora Peck on Ulmus americana and 20) U. parvula Cooke et Peck on Celtis occidentalis.

Table 8

The Trees and Shrubs Damaged by the Powdery Mildew Fungi in North America and in the Tallinn Botanical Garden

Host Powdery mildew species In North America At the TBG 1 2 3 1. Aceraceae Acer circinnatum Sawadaea spec. Sw. bicornis A. glabrum Sw. tulasnei Sawadaea spec. U. circinata A. macrophyllum Ph.guttata Sw. tulasnei Sw. bicornis A. negundo Ph. guttata Sw. bicornis Sw. bicornis A. pensylvanicum Sw. bocornis U. circinata A. rubrum Ph. guttata Sw. bicornis U. circinata A. saccharinum Ph. guttata Sawadaea spec. Sw. bicornis

213

Host Powdery mildew species In North America At the TBG 1 2 3 U. circinata A. saccharum Ph. guttata Sw. bicornis U. circinata A. spicatum Ph. guttata Sawadaea spec. U. circinata 2. Betulaceae Alnus crispa (Ait.) Pursh M. penicillata Ph. guttata A. sinuata (Regel) Rydb. M. penicillata Ph. guttata Betula lenta L. M. ornata Ph. guttata B. papyrifera Marsh. M. ornata Ph. guttata B. populifolia Marsh. Ph. guttata B. pumila L. M. ornata Carpinus caroliniana M. ellisii Ph. guttata Corylus americana Marsh. M. ellisii Ph. guttata C. cornuta M. hommae Ph. guttata Ph. guttata Ostrya virginiana M. ellisii Ph. guttata 3. Bignoniaceae

Catalpa bignonioides M. elevata E. catalpae Ph. guttata 4. Caprifoliaceae Lonicera galaucescens (Rydb.) M. caprifoliacearum Rydb. L. involucrata (Richards.) Bank et M. caprifolacearum Spreng. L. prolifera (Kirshner) Rehd. M. caprifoliacearum Sambucus canadensis L. M. vanbruntiana Ph. guttata S. racemosa L. subsp. pubens M. vanbruntiana M. vanbruntiana Symphoricarpos albus (L.) S.F.Blake M. symphoricarpi S. occidentalis Hook. M. symphoricarpi S. orbiculatus Moench M. symphoricarpi Viburnum trilobum Marsh. M. sparsa 5. Celastraceae

Celastrus scandens L. Microsphaera spec. Ph. guttata

214

Host Powdery mildew species In North America At the TBG 1 2 3 6. Cornaceae Cornus alternifolia L. M. pulchra Ph. guttata C. oblique Raf. Ph. guttata C. racemosa Lam. M. pulchra Ph. guttata 7. Elaegnaceae Shaphardia argentea Ph. guttata S. shephardiae S. canadensis S. shephardiae 8. Ericaceae Rhododendron catawbiense M. vaccinii 9. Fabaceae Amorpha fruticosa M. trifolii Gleditsia tricanthos M. ravenelii Robinia neomexicana Ph. guttata M. trifolii R. pseudoacacia M. robiniae M. trifolii M. trifolii 10. Fagaceae Quercus bicolor C. lanestris M. alphitoides M. abbreviata Ph. guttata Q. macrocarpa C. lanestris M. abbreviata M. extensa Ph. guttata 11. Juglandaceae Juglans nigra M. juglandis-nigrae Ph. guttata 12. Oleaceae

Chionanthus virginicus M. syringae Oidium spec. Ph. guttata (?) Fraxinus americana L. M. syringae Ph. fraxini F. latifolia Benth. Ph. fraxini F. nigra Marsh. Ph. fraxini F. pennsylvanica Marsh. Ph. fraxini 13. Rhamnaceae Rhamnus alnifolius L’Hérat. M. friesii 14. Rosaceae

Amelanchier alnifolia (Nutt.) Nutt. Ph. guttata P. clandestina Crataegus coccinea Ph. guttata P. clandestina P. clandestina C. crus-galli L. Ph. guttata

215

Host Powdery mildew species In North America At the TBG 1 2 3 P. clandestina C. submollis P. clandestina Physocarpus ovalifolius (L.) Maxim. S. aphanis Rosa blanda S. pannosa R. caroliana S. pannosa R. nitida S. pannosa R. nutkana S. pannosa S. pannosa R. setigera S. pannosa S. pannosa R. suffulta S. pannosa R. woodsii S. pannosa S. pannosa Rubus odoratus L. S. aphanis Spiraea alba Du Roi P. clandestina 15. Tiliaceae Tilia americana U. clintonii 16. Ulmaceae Celtis occidentalis Pl. polychaeta S. phytophophila U. parvula Ulmus americana M. neglecta Ph. guttata U. macrospora 17. Vitaceae Parthenocissus quinquefolia (L.) U. necator Planch. Emend. Rehd.

Some powdery mildew species found on the trees and shrubs introduced to Estonia have a worldwide (Ph. guttata, S. pannosa) or nearly worldwide (P. tridactyla, S. aphanis, U. necator) area of distribution. Most of the powdery mildew fungi common in Estonia, such as M. alphitoides, M. berberidis, M. lonicerae, M. trifolii, P. clandestina, Sw. bicornis and U. adunca, are widespread in all Eurasia. Table 7 and Table 8 show that many introduced trees and shrubs susceptible to powdery mildews in their natural habitats are not diseased in Estonia. Other introduced trees and shrubs have become infected with powdery mildew in Estonia also, but only years after their introduction (see Table 9). The earliest occurrences of powdery mildew after the introduction of the host were M. lonicerae on Lonicera iberica (2 years later), M. alphitoides on Quercus mongolica and Q. mongolica var. grosserata and S. pannosa on Rosa acicularis var. nipponensis (3 years later), M. alphitoides on Quercus dentata and Q. petraea, P. clandestina on Crataegus chlorosarca and C. maximowiczii, Sw. bicornis on Acer ginnala and S. pannosa on Rosa amblyotis (4 years later).

216

Table 9

The Formation of Powdery Mildew Flora on the Trees and Shrubs introduced to the TBG Host Year of introduction to Pathogen First time found at TBG the Seeds Plants TBG 1 2 3 4 5 1. Aceraceae Acer circinnatum 1958 Sw. bicornis 1989 A. ginnala 1961 Sw. tulasnei 1965 A. glabrum 1967 Sw. spec. 1993 A. monspessulanum 1960 Sw. tulasnei 1978 A. negundo 1959 Sw. bicornis 1986 A. negundo var. interius 1967 Sw. bicornis 1991 A. obtusatum 1965 Sw. spec. 1991 A. opalus 1965 Sw. spec. 1978 A. pseudoplatanus 1959 Sw. bicornis 1990 A. saccarinum 1976 Sw. spec. 1990 A. semenovii 1957 Sw. spec. 1989 A. tataricum 1959 Sw. tulasnei 1989 A. tegmentosum 1961 1975 O. spec. 1990 2. Berberidaceae Berberis aggregata 1957 M. berberidis 1978 B. dictyophylla var. 1958 M. berberidis 1985 approximata B. heteropoda 1994 M. berberidis 1999 B. koreana 1991 M. berberidis 1999 B. nummularia 1981 M. berberidis 1999 B. oblonga 1962 M. berberidis 1978 B. parvifolia 1957 M. berberidis 1999 B. thunbergii 1959 M. berberidis 1968 3. Betulaceae Betula ermanii 1961 1976 M. ornata 1968 Corylus cornuta 1985 Ph. guttata 1993 C. maxima 1965 Ph. guttata 1990 C. sieboldiana var. 1966 1961 Ph. guttata 1983 mandshurica 4. Caprifoliaceae Lonicera caerulea var. 1965 M. lonicerae 1978 altaica L. caucasica 1958 M. lonicerae 1966 L. iberica 1964 M. lonicerae 1966 L. microphylla 1961 M. lonicerae 1978 L. ruprechtiana 1957 M. lonicerae 1963 Sambucus racemosa 1967 M. vanbruntiana 1990 subsp. pubens Sambucus racemosa 1978 M. vanbruntiana 1993 subsp. sibirica Viburnum sargentii 1961 1977 M. sparsa 1978

217

Host Year of introduction to Pathogen First time found at TBG the Seeds Plants TBG 1 2 3 4 5 5. Fabaceae Amorpha fruticosa 1958 M. trifolii 1965 Caragana arborescens 1957 M. palczewskii 1991 C. frutex 1957 M. trifolii 1987 Maackia amurensis 1961 1977 O. spec. 1966 Robinia pseudoacacia 1965 M. trifolii 1993 6. Fagaceae Fagus sylvatica 1961 M. alphitoides 1990 Quercus bicolor 1980 M. alphitoides 1986 Q. dentata 1961 M. alphitoides 1965 Q. mongolica 1961 1975 M. alphitoides 1964 Q. mongolica var. 1961 1981 M. alphitoides 1964 grosseserrata Q. petraea 1964 M. alphitoides 1968 Q. pubescens 1987 M. alphitoides 1993 7. Oleaceae Syringa wolfii 1957 O. spec. 1968 8. Rhamnaceae Rhamnus davurica 1975 M. friesii 1990 Rh. saxatilis 1976 M. friesii 1998 9. Rosaceae Crataegus chlorosarca 1961 P. clandestina 1965 C. × dsungarica 1957 P. clandestina 1983 C. maximowiczii 1961 P. clandestina 1965 C. sanguinea var. 1957 P. clandestina 1993 clorocarpa C. turkestanica 1962 P. clandestina 1993 Prunus padus var. 1961 P. tridactyla 1966 pubescens P. ssiori 1961 P. tridactyla 1968 Rosa acicularis var. 1982 S. pannosa 1985 nipponensis R. agrestis 1957 S. pannosa 1969 R. amblyotis 1961 S. pannosa 1965 R. blanda 1983 S. pannosa 2000 R. davurica 1957 1975 S. pannosa 1969 R. × macrantha 1961 S. pannosa 1979 R. pendulina 1982 S. pannosa 1989 R. rugosa 1957 S. pannosa 1965 R. serafinii 1958 S. pannosa 1966 R. setipoda 1960 S. pannosa 1969 R. suffulta 1986 S. pannosa 2000 10. Solanaceae Lycium barbarum 1957 A. mougeotii 1965

218

Powdery mildews on the above-mentioned plants have been identified in the nursery gardens of the TBG. As evident from the information presented above in this paper, many powdery mildew species parasitizing on the trees and shrubs introduced to Estonia have only been observed at the TBG. This is due to the fact that the majority of the non-native trees and shrubs susceptible to powdery mildew fungi have only been introduced to the TBG and are absent or rare elsewhere in Estonia. For example, 36 introduced species of the genus Rosa are known in Estonia. Of these, 27 species are grown at the TBG alone while 7 species are located in 2-3 other places. Only Rosa multiflora and R. rugosa are more widely spread (Elliku 1995). Often, a powdery mildew fungus only appears once on a particular host at the TBG, and then disappears from this host altogether or re-emerges only several years later. At other times, a powdery mildew fungus infection develops on an introduced plant species and reappears every year. At the TBG, such behavior is characteristic of Microsphaera alphitoides on Quercus bicolor, Q. dentata, Q. mongolica and Q. mongolica var. grosseserrata, M. berberidis on Berberis thunbergii, Sw. tulasnei on Acer ginnala and S. pannosa on Rosa amblyotis and Rosa rugosa. The elaboration of the concept of the formation of powdery mildew flora on introduced trees and shrubs proceeds from the following premises: 1) The primary powdery mildew flora is mainly formed by the spread of the fungi from the native plant species to the introduced ones (see Table 6), 2) The powdery mildew flora on the introduced plants is formed slowly, as a result of which the introduced trees and shrubs are free from powdery mildew fungi for a long time (see Table 9), and 3) We must constantly take into consideration the enormous variability in the pathogen, the host and the environment. The genetic diversity in the obligate parasites, thus also in the powdery mildew fungi, is a well- established fact. In any particular area, the pathogen species consists of genetically different specimens. The relationship between the virulent and avirulent strains is also subject to variation. Further, the population of a plant species is genetically heterogeneous. It may just happen that each imported section of the plant population has a different degree of disease resistance. The plants, as well as the pathogens, require a certain range of temperature, humidity, light, nutrition, etc., for their life. The introduced plant species are largely unsuitable for the native powdery mildew species. The degree of disease resistance, the tissue nutrient content, etc., of the introduced plants are initially incompatible with the native powdery

219 mildew species. However, due to the great genetic diversity of the mildew flora there is ever increasing probability of the emergence of highly virulent strains of native powdery mildew fungi to infect the foreign plant species. It is well established that on a relatively disease-resistant host and/or under unfavourable environmental (weather) conditions, powdery mildew fungi are unable to form cleistothecia with mature ascospores and thus spread through the conidia. The conidia of a powdery mildew fungus, however, are sensitive to several environmental factors, particularly to lack of moisture, under which they are unable to hibernate. This is probably the main reason why powdery mildew can occur only once on introduced trees and shrubs before being absent next year or even for a number of years. Introduced plant species are like a filter that sifts out from the population of the native powdery mildew species those specimens (strains) that are able to infect the particular introduced species. If the environmental conditions on an introduced plant species are less favourable for a powdery mildew fungus than those on its native plant species, the parasite can only spread through conidia and will die out in the autumn. The host as the exclusive source of food for a powdery mildew fungus is also an environmental factor, and a very important one at that. This may be the reason why powdery mildew fungi parasitizing on introduced plant species are killed in autumn, resulting in the plants being free from mildew the next year and also manifesting different damages each year. In the nurseries and the Main Arboretum of the TBG, powdery mildew has only been observed once on 33 species and varieties of introduced trees and shrubs. Conidia, and fairly frequently also cleistothecia, are usually formed on these plants, while ascospores however, are not formed even late in the autumn, or, if they do, they are smaller in size and probably immature. On the introduced plants, powdery mildew emerges when the spores of a virulent strain of the powdery mildew species compatible with the given introduced plant species accidentally fall on the leaves of the plant and are able to grow on them and thus infect them. At this point, the conditions on the introduced plants become more favourable for the virulent strains of the powdery mildew species than those on their native plant species. There is a sort of competition for food and habitat going on between the virulent and avirulent strains of a powdery mildew fungus species, and at that point the latter are displaced.

220

Thus, the introduced plants susceptible to powdery mildew are the selectors and spreaders of the virulent strains of the corresponding powdery mildew species.

CONCLUSION

To date, 27 species of powdery mildew fungi parasitizing on 136 species, subspecies and varieties of introduced trees and shrubs have been identified in Estonia. The flora of a powdery mildew fungus species on the introduced trees and shrubs is mainly formed through the spread of the pathogen from the diseased native plant species to the introduced species. The formation of mycoflora on the introduced trees and shrubs appears to be a long process, and sometimes the introduced plants are free from powdery mildew fungi for a long time. Noteworthy is the fact that to date, the introducers have not imported powdery mildew species new to Estonia together with the plants, and thus not enriched the biological diversity of the parasitic powdery mildew fungi in Estonia.

REFERENCES

Alanko, P., Mäkinen, J. 1980. The powdery mildews of Finland, their hosts, and distribution in various provinces. Turku. Amano-Hirata, K. 1986. Host range and geographical distribution of the powdery mildew fungi. Tokyo. Braun, U. 1982. Descriptions of new species and combinations in Microsphaera and Erysiphe (II). – Mycotaxon, 15, 113–129. Braun, U. 1983. Description of new species and combinations in Microsphaera and Erysiphe (IV). – Mycotaxon, 16(1), 121–137. Braun, U. 1984a. Description of new species and combinations in Microsphaera and Erysiphe (V). – Mycotaxon, 19, 375–383. Braun, U. 1984b. A short survey of the genus Microsphaera in North America. – Nova Hedwigia, 39, 211–243. Braun, U. 1987. A monograph of the Erysiphales (powdery mildews). Berlin- Stuttgart. Brundza, K. 1934. Medžiaga Lietuvos Erysiphacejoms pazinti. – In: Z. Ū. Akad. Metraščio. Kaunas, 83–98. Encke, F. Buchheim, B., Seybold, S. 1984. Zander Handwörterbuch der Pflanzennamen. Ulmer, Stuttgart.

221

Dietrich, H. A. 1856. Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen. – Archive f.d. Naturk. Liv.-, Ehst- und Kurlands. Ser. II, Bd. 1, 261–412. Elliku, J. 1995. Introdutseeritud kibuvitsad Tallinna Botaanikaaias ja Eestis. Tallinn. Junell, L. 1967. Erysiphaceae of Sweden. – Symb. Bot. Upsalensis 19. 117 p. Karis, H. 1983. Uutest jahukastelistest dekoratiivtaimedel ja nende levimise ohust. – Aiandus ja Mesindus. Tallinn, 112–115. Karis, H. 1987. Eesti jahukastelised (Erysiphaceae Lév.) Tallinn. Karis, H. 1991. Jahukasteliste (Erysiphaceae) levik introdutseeritud taimedel. – Scripta Horti Botanici Tallinnensis IV. Botaanika ja Ökoloogia. Tallinn, 94– 102. Karis, H. 1995. Erysiphaceae Lév. In Eastern Europe and North Asia. Tallinn. Karis, H., Elliku, J. 2000. Jahukaste kukerpuude (Berberis L.) lehtedel. – Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn, 136–145. Karis, H., Normet, T. 1986. Parasiitseentest Tallinna Botaanikaaeda introdutseeritud taimedel: 1: puu- ja põõsaliikidel. – Rumberg, V. (comp.). Iluaiandus. 166–174. Karis, H., Normet, T. 1999. Puittaimedel parasiteerivate jahukasteliste uutest liikidest, teisenditest ja peremeestaimedest Eestis. – Dendroloogilised uurimused Eestis I. Tallinn, 150–154. Karis, H., Rumberg, V. 1966. Jahukasteseened dekoratiivtaimedel. Tallinn. Lepik, E. 1938. Fütopatoloogilised märkmed (10). – Loodusuurijate Seltsi Aruanded 43. 3–4, 197–225. Lepik, E. 1939. Contributions to the fungus flora of Estonia I. – Acta et Comment. Univ. Tartuensis (Dorpatensis). 34, 7, 1–38. Lepik, E. (edit.) 1942. Fungi Estonici exsiccati. – Fasc. V-VI, № 201-300. Tartu. Lepik, E. 1943. Fütopatoloogilised märkmed (11). – Loodusuurijate Seltsi Aruanded 47. 3–4, 365–397. Lepik, E. E. 1968. Introduced seed-borne pathogens endanger crop breeding and plant introduction. – FAO Plant Protection Bulletin, 16, 4, 57–63. Normet, T., Karis, H. 1994. Parasitic micromycetes on trees and shrubs introduced to the Tallinn Botanical Garden from the Russian Far East. – Proc. Estonian Acad. Biol., 43, 1, 37–44. Paivel, A. (ed.). 1996. Index plantarum. Catalogue of plant collections. Tallinn Botanic Garden. Tallinn. Rumberg, V. 1986. Avamaale sobivast peenrarooside sortimendist Eestis. – Iluaiandus. Tallinn, 147–152. Rumberg, V. 1991. Avamaale sobivate roosisortide uurimine TBA-s. – Scripta Horti Botanici Tallinnensis IV. Botaanika ja ökoloogia. Tallinn, 27–35.

222

Shin, H.-D. 2000. Erysiphaceae of Korea. Suwon. Бункина, И. А. 1991. Порядок Erysiphales Gwinne-Vaughan. – Низш. pаст., грибы и мохообразные Советского Далнего Востока. Грибы. 2. Аскомицеты. 11–142. Головин, П. Н. 1956. Материалы к монографии мучнисто-росяных грибов (сем. Erysiphaceae) в СССР. – Споровые растения. Вып. 10, 309–366. Горленко, М. В. 1983. Мучнисторосяные грибы Московской области. Москва. Карис, Х 1970. Некоторые данные об увеличении распространения мучнистой росы на культурных растениях в Эстонской ССР. – Материалы 7-20 Прибалтийского совещ. по защите раст. ч. I, Елгава, 8– 10. Kapис, Х. 1974. Heкоторые данные об уcтойчивости растений к мучнистой росе на Дальнем Востоке. – Болезнеустойчивость растений. Таллин, 121–185. Kapис, Х. 1984 Распространение мучнисто-росяных грибов в Северо- Восточной Азии. Таллин. Kapис, Х. 1991. Рискованность при интродукции дальневосточных деревьев и кустарников. – Тез. докл. pабочего совещ. руковод. cлужб защиты раст. ботан. cадов СССР. 27–28. Kapис, Х., В. Румберг. 1979. Мучнистая роса роз распространение, биология возбудителей и теоритические основы борьбы. – Изв. АН ЭССР. Биол., т. 28, № 4, 304–313. Pyмберг, В. 1974. O болезнеустойчивости сортов роз в условиях Эстонской ССР. – Болезнеустойчивость растений. Таллин, 68–120.

EESTI JAHUKASTELE VASTUVÕTLIKUKS OSUTUNUD INTRODUTSEERITUD PUUD JA PÕÕSAD Kokkuvõte

Harry Karis

Käesolev ülevaade koosneb kahest osast: 1) Eestis jahukastelistest kahjustatud introdutseeritud puude ja põõsaste nimekiri ja 2) Jahukasteliste froora formeerumine introdutseeritud puudel ja põõsastel. Esimeses osas võetakse kokku kõik teadaolevad andmed jahukaste esinemisest Eestisse introdutseeritud puu- ja põõsaliikidel.

223

Jahukasteliste (Erysiphaceae Lév.) sugukonda kuuluvate parasiitsete liikide ja teisendite määramisel lähtuti U. Brauni (1987) monograafias toodud seisukohtadest. Samas aga selgus, et esitatud kriteerimude põhjal on mõnikord raske või isegi võimatu jahukasteliste teisendeid määrata. Raskusi tekkis kukerpuudel, kaskedel, kuslapuudel ja leedritel parasiteerivate jahukasteliste teisendite kindlakstegemisel (vt. tabelid 1–5). Tabelites 1–5 on toodud andmed seente järgmiste morfoloogiliste tunnuste kohta: D – kleistoteetsiumi läbimõõt µm-des, d – keskmine kleistoteetsiumi läbimõõt µm-des, N – ripikute arv kleistoteetsiumil, n – keskmine ripikute arv kleistoteetsiumi kohta, L/D – ripikute pikkus võrreldes kleistoteetsiumi läbimõõduga ja l/d – keskmine ripiku pikkus võrreldes kleistoteetsiumi läbimõõduga. Sealhulgas on keskmised suurused saadud 50 uuritud morfoloogilise tunnuse (mõõtme) alusel. Eestis on 16-sse sugukonda kuuluvatel 136-l introdutseeritud puu- ja põõsaliigil, alamliigil või teisendil kindlaks tehtud jahukasteliste sugukonda kuuluvat 27 seeneliiki. Autori arvates tulevad jahukastelised introdutseeritud puudele ja põõsastele peamiselt samasse taimeperekonda kuuluvatelt kohalikelt liikidelt (vt. table 6). Seda kinnitavad ka Tallinna Botaanikaaias läbiviidud pikaajalised vaatlused Venemaa Kaug-Idast ja Põhja- Ameerikast sisse toodud puude ja põõsaste jahukastesse haigestumisel (vt. tabelid 7 ja 8). Samas läbiviidud vaatlustest ilmnes, et jahukasteliste floora formeerumine introdutseeritud puudel ja põõsastel on pikaajaline protsess (vt. table 9). On selge, et kohalikel taimeliikidel parasiteerivad jahukastelised ei ole kohanenud eluks uutel sissetoodud taimedel ja kulub aega kuni introdutseeritud taimedele satuvad seene sellised suure virulentsusega tüved, mis on võimelised neid nakatama. On teada, et jahukastelised väga sageli neile mittetavalistele peremeestaimedel moodustavad ainult koniide, mõnikord ka viljakehi, kus eosed tihti pole moodustunud või pole valminud. Sellises staadiumis olev jahukasteline talvel hukub ning järgneval või järgnevatel aastatel samad introdutseeritud puud ja põõsad osutuvad jahukastekindlaks. Tabelis 9 esitatud andmed näitavad ka, et seni ei ole Tallinna Botaanikaaeda koos puude ja põõsastega introdutseeritud uusi parasiitseid jahukasteliste liike ning sel teel suurendatud Eesti looduse mitmekesisust.

224

RESTORATION AND MANAGEMENT OF HISTORICAL PARKS AND GARDENS IN THE NETHERLANDS

Lucia (L.H.) Albers, Bert (N.C.M.) Maes

GOVERNMENT POLICY AND INDEPENDENT ESTATE OWNERS

The policy on historical parks and estates in the Netherlands takes the matching between park and buildings for a starting point. In 1997 the so-called Belvedere project has been started, meaning an integrated Government policy for cultural history and country planning. Regrettably the problems concerning the restoration of these parks is not dealt with in detail. On a practical level a whole set of regulations deal with parks and gardens only, or with only the buildings. A number of very valuable parks and estates are protected by their inclusion in the governmental monument list. Several more recent parks, dating from the 1850– 1940 period have been recently added to this list. Such parks are entitled to grants in case of restoration. The about 300 independent estate owners are united in an association named the Stichting tot Behoud van Historische Buitenplaatsen (Association for Historic Estate Conservation). This association gives advice, in both the culture history and ecology field. A considerable number of parks and estates are owned by provincial or national nature conservation organisations and the Dutch Forestry Commission. In general these organisations are taking the values of cultural history and ecology into account. Gardens, parks and country estates are all deliberately established sites of greenery. Therefore the values of culture history, aesthetic grounds and recreational possibilities usually prevail. This, however, does not diminish the spontaneous development of natural possibilities. The ecological value or natural value is determined by the presence of spontaneously established plant and animal species. In case of parks and gardens the natural value is only accessory and depends entirely on the possibilities created by the layout and management. Room for natural development is also largely influenced by the natural conditions: the subsoil, hydrology and relief and their changes over the years, in many instances under human influence. A number of important issues will be discussed below in greater detail. Many parks

225 and estates have been laid out in transition situations: from river valleys to hill country and on transitions from polders and dunes and so on. This has caused many natural differences in the environment suitable for the occurrence of particular indigenous plants and animal species. Since the Netherlands as a whole are intensely cultivated these old parks have become the last refuges for some organisms. Combinations of old trees, ponds and meadows are important conditions for numerous bird, bat and dragonfly species, as well as other insects.

HISTORICAL PARKS OF THE NETHERLANDS

In the Netherlands there are over 1100 historical country houses with their gardens and parks, and many historical cityparks and graveyards as well. The parks of the Dutch historical houses are often quite small, unlike the ones in the UK, France, Germany or Estonia. However, they too need to be cared for and often restored as well. For it has been forgotten for about 40 years that they are works of architecture and art and not merely parks for pleasure, playing, production and the preservation of nature. So far, about 450 of these historical parks are under the protection of the law for historical monuments. These are the most important ones. The others might be of historical interest as well. There are still unknown gardens to be discovered, some with the importance of a Rembrandt painting. For example, there are the little known princely gardens that once stood around Buren Castle. The central government has created an organisation that helps private owners in the upkeep of their properties. For about 20 years there has been quite a lot of debate in the Netherlands about how best to restore historical parks and gardens.

TO RESTORE OR NOT RESTORE

The restoration of a garden or park cannot be undertaken within fixed rules. However, some general principles can be formulated. To my knowledge this has not been done before. In this article I will try to make a start. Examples are taken both from Dutch gardens and gardens from around the world. The first question to be asked is whether it is worthwhile to restore a particular garden. Is the garden so unique that it is defensible to spend so much money on it? Ultimately every garden is unique. How many more are there in the same style? How much money is involved in the restoration and what are the

226 upkeep costs? How many visitors will it attract? One can think of many more criteria to take into consideration. One should make a multicriteria decision analysis to decide which parks are to be preserved in the first place. Once it has been decided that the garden is to be saved, restored or maintained, the question arises how best to do it. According to the dictionary, to restore means “to repair, rebuild, renew, to bring back to its former place position, something which has faded, disappeared, been lost, etc.”. However, the concept is not as simple as the dictionary suggests. Each period has its own specific concept of restoration. Conservation, repair, renovation and reconstruction are always part of the concept of restoration. Different emphases prevail in different time periods. In the following we discuss conservation, repair, renovation and reconstruction together with their application in gardens and parks.

WHAT RESTORATION IS NOT

Restoration is not a static process, but a dynamic one. The process of growth and decline is a continuing one. Attending this process and taking care that as many beauty spots as possible remain available is a labour requiring continuing attention, imagination and care. Restoration cannot be organised by a fixed set of rules because every park is different. A general recipe for restoration cannot be prescribed, but a number of principles may be u sed when restoring historical parks, gardens and graveyards. In the main, restoration does not mean the exact reconstruction of relics of the past. The discussion about what period of the past to select is a meaningless one. The historical data that indicate how to conserve or to restore are to be found in the terrain. Historical elements can be anything over 50 years old. They might be eligible for protection under the law (Monumentenwet). Knowledge of the relative importance of components and selection of what is designed specifically and what has arisen spontaneously is essential. This requires historical research that characterises the different elements in the terrain according to their period of inception or rejuvenation. When studying paths, trees, borders and built-up elements one can ask oneself when they were built and whether or not they were part of the original design. Drawing maps of present or disappeared elements per period is difficult but useful. In this way one can try to construct an image of the actual situation in the past and how it changed over the course of time. Only when one knows the terrain in all its details and knows the period and the reason for the design of all the elements is it possible to determine what has entered the

227 design unintentionally. For example, trees might have been added by nature or might have been planted intentionally but according to other criteria than those of park-design, such as shooting or forestry.

NOT EVERY HISTORICAL GARDEN IS A REMBRANDT

Next one can investigate the relative importance of the park to be restored. Not every garden was so spectacular or unique that it has to be restored. The relative importance of the garden as compared to other gardens in Dutch garden history and to gardens in other countries determines the primary significance of the garden. Is the park important in the light of garden history? Will it function as a museum? Will it be an example of a historical style or is it permitted to add modern features? Has the park already functioned for a long time as a recreational park or is it only a place of natural interest, but with a history?

PINCIPLES OF RESTORATION

1. Restoration should proceed with as little interference and as much maintenance as possible. The most beautiful parks are those that have grown in a balanced way, have been permanently well kept and have not undergone periods of severe decay. The Schonbrun Park in Vienna is a good example. The old bosketten and the high hedgerows, each consisting of many different sorts of trees, give the impression of having been continually cut while holes have been filled with new trees to complete the hedges. The continuity of history is palpably present Young trees have been planted between old lime trees. The young trees help in conserving the old forms. Thanks to the old trees, the emotional value remains present. Hollow trees with birds' nests, bats, insects and mushrooms give character to a park. Continuing maintenance helps prevent the disappearance of whole structures that otherwise would have to be replaced as a unit. 2. It follows immediately from this basic principle that all present historical elements have to be maintained. This implies, for example, that old weak trees, which are an essential visual element, should only be replaced by young trees of the same kind, and only when the old trees constitute an acute danger. It is best that the original trees are rejuvenated over time, leading to a varied age structure. A varied age structure containing a relatively large number of old trees makes many discoveries possible and leads to a more intense experience of nature. On the one hand, the old trees represent history, the presence of the ages. The young

228 trees, on the other hand, take care of the continuity of the historical picture. This continuity contributes to the enjoyment of the feeling of being part of a long historical process. When discussing restoration projects the matter of feeling is often not taken into account. However, the characteristics that make people attached to an old spot such as the quiet that emanates from such an environment contrasts sharply with overthrowing everything in order to construct a restoration of greater fidelity. This approach constitutes a reconstruction rather than a restoration. 3. If maintenance is impossible, restoration becomes a necessity. If the existence of valuable elements prevents the restoration of other elements one has to postpone this provisionally. An example is the situation in Frankendael, a park in the vicinity of Amsterdam. If one were to rebuild the historical park one would have to eliminate beautiful old trees dating from a later period. A great number of the parks’ trees would have to be destroyed and the grounds would only have a park function again for the next generation of visitors. Reproducing important structures or the main structure that was lost is a subject that is forever returning. One generally agrees that details would be of minor importance. Often a modern solution is added, such as in Herrenhausen in Hannover. Behind the palace one finds a large old garden that fails to convey a feeling of being in the presence of history. New water gardens have been added and beautiful rows of trimmed lime trees have been planted according to modern ideas. Whilst beautiful, these features are misplaced in this location because the layman thinks that this is the way it was done in the past. Intermingling old and new design ideas can lead to confusion when it is not evident what is old and what is new. Many parks in the USA can serve as an example of how to avoid this trap. Unfortunately the garden of the Dumbarton Oaks Institute, which possesses the largest garden-history library, is not one of them. It is being restored but at the same time maintained according to modern ideas. The management of Monticello at Charlottesville, Virginia, the park of President Jefferson is based on historical principles to a much larger extent. The aim here is to show how park management was done at around 1800. Although the slaves are long gone, the explanation of what kind of work they performed and how they lived is not left out. In President Jefferson's time, more than 250 different kinds of vegetables and herbs were grown at Monticello. An attempt has been made to recover the historical varieties in the collection grown there today. In Sweden there is a similar ideal, but I have never seen this. My appreciation for the American way of managing parks is not prompted by my preference for

229

historical gardens, because the most beautiful modern garden I have ever seen is Inisfree Gardens at Millbrook, New York State. Initially this large park around a lake was designed around 1930 by the proprietors Waler and Marion Beek. After 1960 the park was doubled in size by Lester Collins, Dean of Harvard University School of Landscape Architecture. Only after searching for data on the park did I realize that it was designed by a famous architect and that he considered this park to be his magnum opus.

STARTING THE RECOVERY OF LOST STRUCTURES

Most often such a recovery project is a combination of restoration and reconstruction. As an example we point to the Ruiterberg near Doorn, where the work stands halfway between reiteration and reconstruction. 4. Reconstructing the old situation is only a responsible solution when the preceding solutions prove to be impracticable. Reconstruction is also permitted if an interesting garden was situated there in the past of which now little remains visible. The reconstruction of two paths at Beeckestein, perhaps even designing them from scratch, is an example of this. However, this is not a valid argument to rebuild a garden wall from around 1920, which would prevent the laying down of the historical garden of Clingendael (The Hague) from around 1690. 5. Renovation. If rebuilding the old situation is not possible any more, or not feasible because the reconstructed element has no function any more or cannot be well maintained, renovation is a defensible alternative. Adding values is permissable, leaving out values is only allowed if important considerations point in this direction. Creating a new project is also to be recommended, when a new design or a new addition is desirable. When deciding on renovation one will often have considered reconstruction, but considered this to be undesirable because it was too expensive, not feasible, not functional or not maintainable. Listing the above principles in the correct sequence: 1. Keeping up and maintaining historical elements; 2. Minimal interference, maintenance in good time; 3. First consider the possibilities of restoration, only then reconstruction; 4. Reconstruction precedes renewal with a modern/new elements; 5. Renovation (a new design) only when no other solution is feasible.

230

CRITERIA UNDELYING THE CHOISES

The above principles are starting points on the basis of which a final decision regarding restoration can be formulated. The purpose of the object that has to be restored (whether cultural, natural, recreational or a combination of these with varying emphases) has a great influence on the method of restoration. In addition, it is necessary to consider whether the quality of the existing function, the functionality of the entire unit or parts thereof and the costs of building and maintenance play an important role. Lastly, it is important to consider the vulnerability of the object to be restored, and whether it will have any social management and supervision. Of primary importance then is formulating a plan that starts from the requirements and possibilities of the historical park. Next one tries to meet the wishes and demands of the users. The demands of the users sometimes seem to be contradictory, but one has to try to put the historical content of the terrain first and to adapt the recreative activities to the existing historical aspects.

LANES

Using lanes as an example we can list these principles once again. Protecting historical elements: Existing lanes must always be left intact as much as possible. Restoration: It might be a good procedure not to replace complete lanes but only parts of the lanes when old trees die. The lanes of oak and beech trees at the front end of Het Loo Palace are a good example of how to plant young trees in old lanes. Reconstruction: Laying out new lanes seems to be evident. Nevertheless it is not always possible to follow this principle. The presence of old trees might make planting new young trees impossible. Renovation: Sometimes one wants to plant a new lane because one desires more trees, or because it is necessary to diminish the scale or to create more possibilities for walking.

CONCLUSION

When restoring a historical park it is usually sensible to interfere as little as possible. Eliminating valuable elements is only permitted on the basis of very compelling reasons.

231

Frame 1 Often ditches and canals that were originally straight were given a winding shape. In addition, a winding path was often laid over the old straight one. Frame 2 People often planted yews (Taxus) in states for shooting purposes, because pheasants and other birds love to pass the night in them. Screens of willows were often planted along the water's edge to offer a quiet environment for the birds and to hide the hunter or angler from view. Also one sometimes planted rows of willow trees in meadows, so that the space behind it becomes invisible which does not improve on the rural scenery. Frame 3 In the park of the Rosendael castle the Bedriegertjes–waterspouts that can wet unsuspecting visitors–are still to be found, as well as a chainbridge over the water as elements for play. Formerly a Swiss bridge over a deep ravine existed. The ravine still exists but the corresponding Swiss landscape with pine trees and small winding paths has disappeared. Albers Adviezen did propose a plan in which pine trees and other trees are situated such that walking over the paths again produces surprise effects. Frame 4 Prince Frederik Hendrik ordered the laying out of a set of lanes in Buren in 1630. These lanes, originally meant for shooting parties, were originally planted with deciduous trees. In the 19th century they were replaced by apple and nut trees. These are still present in the main and are cared for and replaced by the municipality of Buren. The original deciduous trees do not play a role any more, because the fruit trees have in the meantime become historical in the conception of the inhabitants and are greatly appreciated. From an ecological point of view it is much better to maintain the old trees as long as possible.

REFERENCES

Maiste, J. 1996. Eestimaa mõisad [Manoral architectura of Estonia]. Kunst, Tallinn.

232

Picture 3: Beeckeststijn (Velsen, near Amsterdam): The Serpentine path. The pond and Ėnglish path"have been restored. The serpentine path has not been reconstructed yet.

234

AJALOOLISTE PARKIDE JA AEDADE RESTAUREERIMINE JA HOOLDAMINE HOLLANDIS*

Lucia (L.H.) Albers, Bert (N.C.M.) Maes

VALITSUSE POLIITIKA JA SÕLTUMATUD MAAOMANIKUD

Ajalooliste parkide ja mõisate alane poliitika Hollandis lähtub parkide ja hoonete võrdsustamisest. 1997. aastal käivitati nn Belvedere projekt, mis tähistas valitsuse kultuuriajaloo ja maakorralduse poliitika integreerimist. Kahjuks käsitletakse niisuguste parkide restaureerimisega seotud probleeme pealiskaudselt. Praktilisel tasandil leidub terveid eeskirjade kogumikke, mis puudutavad ainult parke ja aedu, ja teisi, mis puudutavad ainult hooneid. Mitmeid väga väärtuslikke parke või mõisaid kaitstakse sellega, et nad võetakse valitsuse poolt ajaloomälestiste nimekirja. Hiljuti lülitati sellesse nimekirja ka mõningaid nooremaid parke, mis pärinevad aastaist 1850-1940. Niisuguste parkide restaureerimiseks annab riik rahalist toetust. Umbes 300 sõltumatut maaomanikku on koondunud ühinguks nimega Stichting tot Behoud van Historische Buitenplaatsen (Ajalooliste Maaomandite Kaitse Ühing). See ühing nõustab maaomanikke nii kultuuriajaloo kui ökoloogia vallas. Märkimisväärne hulk parke ja mõisaid on maakondlike või riiklike looduskaitseorganisatsioonide ning Hollandi Metsanduskomitee omandis. Need organisatsioonid arvestavad üldiselt kultuuriajalooliste ja ökoloogiliste väärtustega. Aiad ja pargid on kõik teadlikult rajatud haljasalad. Sellepärast tõusevad nende puhul tavaliselt esile kultuuriajaloolised väärtused, esteetilised kaalutlused ja puhkamisvõimalused. See aga ei takista neis looduslike ressursside arendamist. Leiame, et ökoloogilise või loodusliku väärtuse määrab ära spontaanselt kujunenud taime- ja loomaliikide olemasolu. Parkide ja aedade puhul on looduslik väärtus ainult lisandväärtus ja sõltub täielikult pargi kujunduse ja korraldusega jäetud võimalustest. Loodusliku arengu võimalust mõjutavad suuresti ka looduslikud tingimused: mullastik, veeringe ja pinnamood ning nende muutused aastate jooksul, mis paljuski on tingitud inimtegevusest. ______* Eestis käsitleb antud teemat “Soovitusi ajalooliste parkide hooldamiseks ja taastamiseks” (Keskonnaministeerium, 2001), mis lähtub samas avaldatud Firenze hartast – võeti vast 21. mail 1981. a.

235

Mitmeid olulisi küsimusi puudutatakse allpool üksikasjalikumalt. Paljud pargid ja maaomandid on kujundatud üleminekukohtades: jõeorgudelt küngas- maastikule, samuti kohtades, mis lähtuvad poldritelt, düünidelt jne. See kõik on põhjustanud suuri looduslikke erinevusi teatud pärismaiste taime- ja loomaliikide kasvuks sobivas keskkonnas. Kuna Holland tervikuna on intensiivse maaviljelusega riik, on niisugused vanad pargid muutunud mõningate organismide jaoks viimasteks varjupaikadeks. Vanade puude, tiikide ja aasade kombinatsioonid pakuvad vajalikke tingimusi arvukate linnu, nahkhiire- ja kiililiikide, aga ka muude putukaliikide eksisteerimiseks.

RESTAUREERIMISE PÕHIMÕTTED

Hollandis on enam kui 1100 ajaloolist maamaja ühes neid ümbritsevate aedade ja parkidega, samuti palju ajaloolisi linnaparke ja kalmistuid. Hollandi ajalooliste mõisate pargid on tihtipeale üsna väikesed, erinevalt Briti, Prantsusmaa, Saksamaa või Eesti omadest. Kuid ka need vajavad hooldamist ja sageli ka restaureerimist. Seda sellepärast, et juba umbes 40 aastaks on unustusse vajunud asjaolu, et need on arhitektuuri- ja kunstiteosed, mitte aga pelgalt meelelahutuseks ja looduskaitseks loodud pargid. Nendest ajaloolistest parkidest on siiamaani ajaloomälestiste seadusega kaitse alla võetud umbes 450. Need on kõige tähtsamad. Kuid teisedki võiksid pakkuda ajaloolist huvi. Endiselt leidub tundmatuid aedu, mis alles ootavad avastamist, kusjuures mõningad neist võivad osutuda sama väärtuslikeks nagu mõni Rembrandti maal. Näiteks võiks tuua vähetuntud kuid suursugused aiad, mis kunagi ümbritsesid Bureni lossi. Keskvalitsus on loonud organisatsiooni, mis aitab eraomanikel oma maavaldusi ülal pidada. Juba umbes 20 aastat on Hollandis küllaltki agaralt vaieldud selle üle, milline on parim viis ajalooliste parkide ja aedade restaureerimiseks.

RESTAUREERIDA VÕI MITTE RESTAUREERIDA

Aia või pargi restaureerimist ei saa ette võtta rangelt paikapandud reeglite kohaselt. Ometi on võimalik välja tuua mõningaid üldiseid põhimõtteid. Näited pärinevad nii Hollandi kui kogu maailma aedadest. Kõigepealt nõuab vastust küsimus, kas antud aia restaureerimisel on üldse mõtet? Kas see aed on nii ainulaadne, et sellele tasub nii palju raha kulutada? Lõppkokkuvõttes on iga aed ainulaadne. Kui palju on veel aedu, mis oleks samas

236 stiilis? Kui palju raha kulub restaureerimisele ja kui suured saavad olema ülalpidamiskulud. Kui palju külastajaid see kohale meelitaks? Võib leida veel palju muidki kriteeriume, mida tuleks arvesse võtta. Esmajärjekorras kaitsmist nõudvate parkide väljaselgitamiseks tuleks teha paljudel kriteeriumidel põhinev analüüs. Kui on jõutud järeldusele, et antud aed tuleb säilitada, restaureerida või korras hoida, kerkib küsimus, kuidas seda paremini teha. Sõnaraamatu kohaselt on sõna “restaureerima” tähenduseks “uuesti üles ehitama, uuendama, algsel kujul või kohal taastama midagi niisugust, mis on luitunud, kadunud, kaotatud vms.”. Kuid see kontseptsioon pole nii lihtne kui sõnaraamatu põhjal võiks paista. Igal ajastul on oma lähenemine restaureerimisele. Restaureerimiskontseptsiooni lahutamatuteks osadeks on konserveerimine, renoveerimine ja rekonstrueerimine ning rajatiste remontimine. Erinevatel ajastutel pääsevad mõjule erinevad rõhuasetused.

MIDA REKONSTRUEERIMINE EI OLE

Rekonstrueerimine pole mitte staatiline, vaid dünaamiline protsess. Kasvamise ja kahanemise protsess on pidev. Selle protsessi käigushoidmine ja võimalikult paljude kaunite kohtade säilitamine on ettevõtmised, mis nõuavad pidevat tähelepanu, kujutlusvõimet ja hoolt. Restaureerimist ei saa organiseerida kindlalt paikapandud reeglite kohaselt, kuna iga park on isesugune. Ajalooliste parkide, aedade ja kalmistute restaureerimiseks pole võimalik kirjutada ette üldist retsepti, kuid on võimalik toetuda mitmetele põhimõtetele. Kõige tähtsam on põhimõte, et restaureerimine ei tähenda mineviku säilmete täpset taastamist. Arutelud selle üle, millist minevikuperioodi eelistada, on mõttetud. Konserveerimiseks või restaureerimiseks vajalikud andmed tuleb leida maastikust. Ajaloolisteks elementideks võib lugeda juba niisuguseid, mille vanus on üle 50 aasta. Nad võivad kvalifitseeruda seadusega kaitstavateks muististeks (Monumentenwet). Olulised on teadmised komponentide suhtelisest osatähtsusest ning vahetegemine teadlikult kujundatu ja iseeneslikult tekkinu vahel. See nõuab ajaloolist uurimistööd, millega selgitatakse välja maastiku erinevate elementide loomis- või uuendamisajastud. Radade, puude, piirete ja hoonestuse elementide uurimisel võib endalt küsida, milleks nad on loodud ning kas nad kuuluvad algse kujunduse juurde või mitte. Kasulik, ehkki raske ettevõtmine on mingi ajastu kohta olemasolevate või kadunud elementide kaardi koostamine. Sel kombel on võimalik üritada luua endale pilt minevikus tegelikult eksisteerinud olukorrast ning näidata selle muutumist aja jooksul.

237

Ainult siis, kui tuntakse maastiku kõiki üksikasju, samuti antud ajastut ja kõigi elementide kujunduse põhjusi, on võimalik määratleda, mis on kujundusele juhuslikult juurde lisandunud. Näiteks, täiendavad puud võivad olla lisandunud looduslikult teel, aga ka istutatud tahtlikult, kuid mitte pargikujunduslikel, vaid näiteks haljastuslikel, metsanduslikel, jahinduslikel jm. kaalutlustel.

MITTE IGA AJALOOLINE AED POLE NAGU REMBRANDTI MAAL

Järgmiseks võib uurida restaureeritatava pargi suhtelist tähtsust. Mitte iga aed ei olnud nii tähelepanuväärne või ainulaadne, et see tuleks tingimata restaureerida. Mingi aia suhteline väärtus võrreldes teiste Hollandi või teiste riikide aedadega määrab tema primaarse väärtuse. Kas see park on oluline aiandusajaloo valguses? Kas see kõlbab muuseumiks? Kas see on mingi ajaloolise stiili näide või tohib sinna lisada modernseid elemente? Kas see park on juba pikka aega funktsioneerinud puhkepargina või pakub see ainult looduslikku, ehkki ajaloolist, huvi.

RESTAUREERIMISE PÕHIMÕTTED

1. Restaureerimisel tuleks lähtuda nii vähesest vahelesegamist ja nii suurest hooldusest kui võimalik. Kõige ilusamad pargid on need, mille kasv on tasakaalustatud, mis hoitakse pidevalt korras ja mis pole kannatanud tugeva kõdunemise perioodide all. Heaks näiteks on Schönbrunni park Viinis. Vanad boskett’id ja kõrgete hekkide read, millest igaüks sisaldab paljusid eri liiki puid ja põõsaid, jätavad mulje pidevast lõikamisest ning hekiaukude sulgemisest uute puudega. Ajalooline järjepidevus on lausa käegakatsutav. Vanade pärnapuude vahele on istutatud noori puid. Noored puud aitavad säilitada vanu vorme. Tänu vanadele puudele on säilinud emotsionaalne väärtus. Seest õõnsad puud annavad pargile eripära oma linnu-, nahkhiire- ja putukapesadega ning seentega. Pidev hooldamine aitab vältida vanade struktuuride kadumist, mis muidu tuleks tervikuna välja vahetada. 2. Sellest põhiprintsiibist järeldub otseselt, et kõik olemasolevad ajaloolised elemendid tuleb säilitada. See tähendab näiteks seda, et vanad nõrgad puud, mis kujutavad endast visuaalselt olulisi elemente, tuleks asendada ainult samasse liiki kuuluvate noorte puudega, ning ainult siis, kui vanad puud kujutavad endast käegakatsutavat ohtu. Kõige parem on, kui originaalpuid noorendatakse pika aja jooksul, sest sellega tekitatakse mitmekesine ealine struktuur. Mitmekesine

238 ealine struktuur, mis kätkeb suhteliselt suurt hulka vanu puid, võimaldab mitmeid avastusi ning erksamaid loodusekogemusi. Ühelt poolt esindavad vanad puud ajalugu, ajastute kulgu. Teiselt poolt tagavad noored puud ajaloolise pildi järjepidevuse. See järjepidevus võimaldab nautida pikast ajaloolisest protsessist osasaamise tunnetust. Aruteludes restaureerimisprojektide üle ei võeta pahatihti arvesse emotsionaalset külge. Kuid omadused, mis tõmbavad inimesi vanade kohtade juurde, nagu näiteks taolisest keskkonnast õhkuv rahu ja vaikus, on tugevaks vastuargumendiks kõige pahupidipööramisele selleks, et kunagine olukord saaks taastatud nii täpselt kui võimalik. Viimane lähenemine kujutab endast mitte restauratsiooni, vaid rekonstruktsiooni. 3. Kui säilitamine on võimatu, muutub restaureerimine hädavajalikuks. Kui mingite väärtuslike elementide olemasolu takistab teiste elementide restaureerimist, tuleb see ajutiselt kõrvale jätta. Taolise olukorra näiteks on Frankendaeli park Amsterdami lähedal. Kui soovitakse rekonstrueerida mingit ajaloolist parki, tuleks kõrvaldada kauneid vanu puid, mis pärinevad hilisemast perioodist. Suur hulk pargipuid tuleks hävitada ning antud territoorium suudaks täita pargi funktsioone alles järgmise põlvkonna külastajate jaoks. Kaotsiläinud oluliste struktuuride või põhistruktuuri taastootmine on pidevalt korduv teema. Üldiselt nõustutakse sellega, et üksikasjad pole nii tähtsad. Sageli lisatakse juurde mingi modernne lahendus, nagu näiteks Herrenhausenis Hannoveris. Sealse lossi taga on suur vana aed, mis ei suuda anda edasi möödunud aegade hõngu. Juurde on lisatud uusi veeaedu ja istutatud on kenasti kärbitud pärnade ridu, nagu modernsed ideed nõuavad. Ehkki ilusad, on need lisandid antud juhul kohatud, kuna võhik võib arvata, et just selline oli olukord ka minevikus. Vanade ja uute kujundusideede kokkusegamine võib tekitada kaose, kui pole selge, mis on vana ja mis on uus. Paljud pargid USA’s kõlbavad näiteks sellest, kuidas niisugust lõksu vältida. Õnnetuseks ei kuulu nende hulka aed Dumbartoni Tammeinstituudis (Dumbarton Oaks Institute), millel juhtumisi on maailma suurim aianduslooalane raamatukogu. Ehkki seda restaureeritakse, hooldatakse teda samal ajal modernsete ideede kohaselt. President Jeffersoni nimelise Monticello pargi hooldamine Charlottesville’is Virginia osariigis põhineb palju suuremal määral ajaloolistel põhimõtetel. Siin on eesmärgiks näidata, kuidas käis pargi hooldamine umbes 1800’ndate aastate paiku. Ehkki orjad on juba ammu ajaloo hämarusse vajunud, pole jäetud välja selgitusi selle kohta, mis tööd nad tegid ja kuidas nad elasid. President Jeffersoni ajal kasvatati Monticellos enam kui 250 sorti köögivilju ja rohttaimi. Tänapäeval on sea l kasvatatavates kollektsioonides üritatud neid ajaloolisi sorte taastada.

239

Samasugune on ka Rootsi ideaal, kuid ma pole seda kordagi ellurakendatuna näinud. Minu kõrge hinnang Ameerika pargihooldusviisile ei ole tingitud sellest, nagu eelistaksin ma ajaloolisi aedu, sest kõige ilusam modernne aed, mida ma eales olen näinud, on Inisfree aed Millbrookis, New Yorgi osariigis. Selle suure, järve ümbritseva pargi projekteerisid maaomanikud Waler ja Marion Beek umbes aastal 1930. Pärast 1960. aastat tegi Lester Collins, Harvardi Ülikooli maastikuarhitektuuri teaduskonna dekaan, pargi kaks korda suuremaks. Alles pärast parki käsitlevate andmete uurimist sain ma aru, et selle on projekteerinud kuulus arhitekt, kes pidas seda parki koguni oma magnum opus’eks.

KADUNUD STRUKTUURIDE TAASTAMINE

Kõige sagedamini on taoline taastamisprojekt segu restaureerimisest ja rekonstrueerimisest. Näiteks võiks tuua Ruiterbergi Doorni lähedal, kus tehtav töö kujutab endast midagi reiteratsiooni ja rekonstruktsiooni vahepealset. 4. Endise olukorra rekonstrueerimine on õigustatud ainult siis, kui eelmised lahendused on osutunud kasutuskõlbmatuks. Rekonstrueerimine on lubatud ka siis, kui teatud kohas oli kunagi asunud mingi huvitav park, millest on aga vähe märke järele jäänud. Üheks selliseks näiteks on kahe pargiraja rekonstrueerimine, võiks isegi öelda et algusest peale uuesti projekteerimine, Beeckesteinis. Kuid seda ei kõlba rakendada näiteks Clingendaelis (Haag) 1920’test pärineva aiamüüri taasehitamiseks, mis takistaks umbes 1690’test pärineva ajaloolise aia taasrajamist. 5. Renoveerimine. Kui vana olukorra ennistamine pole enam võimalik, või pole teostatav seetõttu, et rekonstrueeritud element ei suudaks enam täita oma kunagist funktsiooni või et seda pole võimalik korralikult hooldada, on arvestatavaks alternatiiviks renoveerimine. Väärtuste lisamine on lubatav, väärtuste väljajätmine aga sallitav ainult siis, kui selle kasuks räägivad olulised kaalutlused. Uue projekti loomine on samuti soovitatav juhul, kui soovitakse luua uut kujundust või tuua sisse mingit uut lisandit. Renoveerimise kasuks otsustamisel tuleb sageli ette, et eelnevalt on kaalutud rekonstruktsiooni, kuid peetud seda ebasoovitavaks selle liigse kulukuse või mitteteostatavuse või rekonstrueeritud objekti mittefunktsionaalsuse või mittehooldatavuse tõttu. Ülaltoodud põhimõtete järjestus oleks selline: 1. Ajalooliste elementide säilitamine; 2. Minimaalne vahelesegamine, hooldamine õigel ajal;

240

3. Kõigepealt restaureerimise ja alles seejärel rekonstrueerimise võimaluse kaalumine; 4. Rekonstrueerimine peab toimuma enne uuendamist modernsete/uute elementidega; 5. Renoveerimise (uue kujunduse) rakendamine alles siis, kui ükski muu lahendus pole teostatav.

VALIKKRITEERIUMID

Ülaltoodud põhimõtted on lähtepunktideks, mille põhjal saab kujundada lõppotsuse restaureerimise suhtes. Tähtsat rolli restaureerimise meetodi valikul mängib restaureeritava objekti eesmärk (kultuuriline, looduslik, puhkeeesmärgiline või kõigi nende erinevate rõhuasetuste kombinatsioon). Lisaks sellele on see vajalik kaalumaks, kas objekti funktsiooni kvaliteet, selle kui terviku või selle üksikute osade funktsionaalsus ning ehitus- ja hoolduskulud omavad samuti tähtsust. Viimaks on oluline kaaluda restaureeritava objekti vastupidavust, samuti seda, kas tema suhtes hakatakse rakendama mingit sotsiaalset hooldust ja järelvalvet. Seega on esmatähtis koostada plaan, mis lähtub ajaloolise pargi nõuetest ja võimalustest. Seejärel tuleb üritada tulla vastu kasutajate soovidele ja nõuetele. Kasutajate nõuded võivad mõnikord näida vasturääkivad, kuid tuleks siiski üritada võtta prioriteediks maastikule selle ajaloolise sisu andmine ning kohandada puhketegevus olemasolevatele ajaloolistele aspektidele. Alleesid näiteks tuues võiksime me need põhimõtted veelkord välja tuua. Ajalooliste elementide säilitamiseks tuleb olemasolevad alleed võimaluse korral alati jätta puutumatuks. Restaureerimise heaks toimimisviisiks võiks olla mitte vahetada alleesid välja tervenisti, vaid ainult osaliselt vanade surevate puude puhul. Heaks näiteks sellest, kuidas istutada noori puid vanadesse alleedesse, on tamme- ja pöögialleed Het Loo lossi ees. Rekonstrueerimisel näib uute alleede loomine olevat loomulik. Sellegipoolest pole alati võimalik seda põhimõtet järgida. Vanade puude olemasolu võib muuta uute noorte puude istutamise võimatuks. Renoveerimisel soovitakse mõnikord istutada parki uusi alleesid, kuna soovitakse lisada puid juurde, või kuna on vajalik vähendada mõõtmeid või luua uusi jalutamisvõimalusi.

241

KOKKUVÕTE

Ajalooliste parkide restaureerimisel on tavaliselt mõistlikuks lähenemiseks võimalikult vähene vahelesegamine. Väärtuslike elementide kõrvaldamine on lubatud ainult väga mõjuvatel põhjustel. Algselt sirgetele kraavidele ja kanalitele antud sageli käänuline kuju. Lisaks sellele on sageli kunagise sirge raja peale rajatud käänuline rada. Tihti on mõisatesse jahinduse eesmärgil istutatud jugapuid (Taxus), kuna faasanitele ja muudele lindudele meeldib nende varjus ööbida. Vee äärde on sageli istutatud pajudest tõke, pakkumaks rahulikku keskkonda lindudele ja varjamaks jahimeest või õngitsejat valvsa silma eest. Samuti on mõnikord aasadele istutatud pajupuude ridasid, varjamaks vaadet teatud maalappidele nende taga, mis talumaastikku ei kaunista. Rosendaeli lossi pargis on mänguliste elementidena endiselt alles Bedriegertjes’id – vihmaveetorud, mis võivad pahaaimamatud külastajad kogemata märjaks kasta –, samuti kettsild. Varem leidus seal üks šveitsi sild, mis ulatus üle sügava kuristiku. Kuristik on endiselt alles, kuid vastav šveitsi maastik männipuude ja väikeste käänuliste radadega on kadunud. Albers Adviezen on käinud välja plaani, mille kohaselt männipuud ja muud puud paigutataks selliselt, et teistkordselt nendel radadel jalutajat võiks tabada mitmeid üllatusi. 1630. aastal andis prints Frederik Hendrik korralduse alleede rajamiseks Burenis. Need jahiseltskondade jaoks mõeldud alleed rajati algselt lehtpuudest. 19. sajandil asendati need õuna- ja pähklipuudega. Viimased on suures osas seniajani alles ja neid hooldab ning asendab Bureni omavalitsus. Esialgsed lehtpuud on jäetud välja, kuna vahepeal on juba viljapuud ise muutunud kohalike jaoks ajaloolisteks ja neid hinnatakse kõrgelt. Ökoloogilisest vaatevinklist oleks aga palju parem säilitada algseid puuliike nii kaua kui võimalik.

242

NATURAL VALUE AND MANAGEMENT OF HISTORIC PARKS AND GARDENS

Bert (N.C.M.) Maes

TREES, SHRUBS AND THE WOODLAND BIOTOPE

The woody plants, the old and majestic trees in the first place, contribute hugely to the natural values of parks and gardens. Because of the size of their crown, stem and root system these trees provide an environment where birds, bats, all kinds of invertebrates and mushrooms can thrive. Mainly the old trees include excellent spots where mushrooms, mosses, lichens and tree-dwelling fauna occur on account of their twisted shapes, crevices in the stem and rough bark. Therefore the premier point is to enable the trees to grow to the most venerable age possible. Ancient trees show much more experiencing value than young ones, exactly because of their huge size and quaint shape. In fact, they are irreplaceable. Regrettably the trees are usually felled prematurely, at a much earlier stage of their life. Many tree species can live on to great age. Oaks (Quercus), limes (Tilia), sycamores (Acer pseudoplatanus), laburnums (Laburnum) and yews (Taxus) easily reach 300 years of age, many living far longer still. Beeches (Fagus), poplars (Populus), horsechestnuts (Aesculus hippocastanum), and maples (Acer) can live up to less than that, but 100 to 200 years can be easily attained. In an old botanic garden in the Netherlands a Maidenhair tree (Ginkgo biloba) planted in 1760 and Laburnuma anagyroides planted c. 1600 are still very much alive. It is best to replace the stock of trees on any estate in a gradual way. The result of massive felling and re-planting always leads to disenchantment. Moreover, space for gradual re-planting will usually arise of itself, since over the years some trees fail to make it, creating new room. For reasons of culture history, the historical array of species and the layout of the park must be taken into account when tree species are selected for re-planting. The undergrowth of trees, park woodlands, shrubbery, wooded banks and hedges can also be of ecological interest. On major estates there will always be spots that are managed less intensely, where woodland species such as Polygonatum multiflorum, Maianthemum bifolia, Convallaria majalis, many ferns, mosses and mushrooms living on dead or decaying wood can be found in one community. A good example is the Ramswoerthe park dating from 1899, laid out in a brook valley, where the extensively managed parts include very fine

243 stands of Polygonatum multiflorum. On the more intensely managed grounds we find Anthriscus sylvestris, Alliaria petiolata, and Stachys sylvatica, species that are easier to satisfy. A characteristic element of Dutch parks is the so-called stins flora. The word “stins” derives from small castles in the North of that country. The flora we mean consists of usually extravagantly flowering plants that were introduced from other parts of Europe, but have been able to maintain themselves for centuries. Often they grow from bulbs such as Tulipa sylvestris, species of Scilla and Crocus, Arum italica, and Ornithogalum umbellatum, O. nutans, but also double-crowned Anemone nemoralis and A. ranunculoides. Stins plants often flower in spring and are much visited by early insect species. Several estates on clay soils in our river area, such as Nijenrode and Vreedenhoff on the Vecht in Utrecht province are famous for their variety of mycorrhiza mushrooms. Parks on clay soils may lead to a type of woodland allied to the hardwood forests along our major rivers, which is all but extinct in its natural form in the Netherlands. We can still see them at Amelisweerd near Utrecht and Frankendael near Amsterdam. In some cases the management selected consists of ‘doing nothing’ for financial reasons, but this generally leads to low natural value because many woodland plants depend on light to some extent. In case of too much shadow the relatively heliophilous herb species in the undergrowth disappear, and therefore thinning or coppicing is usually to be advised.

LAWN AND MEADOW

Grassy surfaces often have a supporting rule in making the scenery stand out all the more strongly. The afford a resting place for the eye and make solitary trees, flower beds and, of course, the manor or castle itself more conspicuous. But they can also contribute to the ecological value of the park or estate. Around the beds and buildings, the lawn will be clipped very often, thereby restricting the ecological value. The first cut in spring is often delayed somewhat to let stins plants such as Corydalis solida, Galanthus nivalis and Scilla bifolia. These species are important because their pollen, which feeds wild bee species. But in case of strict lawn management only extremely ground-bound plants will be able to flower and seed. Examples of this are the Bellis perennis, Prunella vulgaris and several species of Veronica. The Veronica species in particular are visited intensely by a number of flies and bees such as Colletes. This bee is specialised in collecting nectar from speedwell flowers.

244

The lawns farther away from buildings and beds can be transformed into flowering meadows. This greatly increases their ecological value. In a historical frame this is warranted as well, since in many mediaeval and more recent pictures of estates flowering meadows are depicted. They are shown on account of their beautiful flowers, these being the very reason for their presence at the old estates. At present, flowering meadows as an element in parks or at estates are scarce. Regrettably they are not easy to restore. In particular grassland that has not been fertilised (or manured) for a long time span may yield a great array of flowering plants. They attract a host of butterflies and other insects and invertebrates. Often the lawns at estates and in parks are unnaturally deplete of animal and plant species. When the superabundance of nutrients in the soil is reduced, the natural variety is given a chance to return. The richer in nutrients the soil is, the stronger the competition by only a few strongly growing grasses, and the lower the number of plant species. A grassland rich in species is easiest to attain on sandy soils, on the condition that you do not start with a heritage of many years of fertilisation. If necessary the top sod can be cut and removed in order to reach faster results. The white flowering Achillea millefolia can make its own beautiful pattern with various yellow compositae and blue Campanula rotundifolia. In case of a clay soil that contains a lot of nutrients on its own account and moreover retains the fertilizer far longer, the reduction of nutrients is less easy. The result may be a hayfield rich in species such as Chrysanthemum leucanthemum, Cichorium intybus and Daucus carotus, that makes a fine show in spring, attracting a wealth of butterflies and hoverflies. In more moist positions, especially in the more eastern IJssel area we also find Gagea spp. such as Gagea pratensis. The De Worp park at Deventer, found in the winter bed of the IJssel river and laid out in 1821 and thus the oldest extant public park in the Netherlands, is a fine example.

LAKES, PONDS AND WATERCOURSES

In many parks and at estates water is an important element in the scenery. Often the quality of the water leaves much to be desired, which usually reflects upon the communities found in it: fish, amphibians, waterbirds and water insects. In particular, species of Potamogeton, Callitriche, Nuphar lutea, Nymphoides peltatus or the rare Luronium natans may lead to a nice picture as well. Water plants offer possibilities for invertebrates such as insects and crustaceans. Overhanging branches are suitable watching posts for kingfishers

245 while hunting fish. The quality of the water can be heavily influenced by local waste dumping, but also by leaves falling from trees or sludge washed in. Often, the water of ponds and watercourses is taken from watercourses outside the park proper. This water is often contaminated and carries fertiliser from agriculture, rainwater surpluses and waste efflux from water purification plants. Many estates have deliberately been laid out in brook valleys, but sadly a brook with a high water quality is a rare jewel these days. In some cases isolating the water cycle in the park offers a good solution, in particular if groundwater is welling up from below, or rainwater can be retained. If room allows a thought can be given to deposition ponds. If all this is impracticable the best remedy is to ensure a proper water current. Regular extraction of detritus and sludge is advised, but the sludge must be removed to forestall the banks and vegetation from becoming rougher.

BANKS

Nature greatly profits by a correct type of bank vegetation, and also the transition zones from the bank to the water are important. Even in case of water rich in nutrients a wetland type of rough vegetation arises spontaneously, including Scutellaria galericulata, Mentha aquatica, Eupatoria cannabinum, Lythrum salicaria, Valeriana officinalis, and Reed (Phragmites) that make a splendid sight and can be easily maintained by mowing just once a year. These vegetations, but also those dominated by reeds and sedges are of interest to many insect species, but they also afford a nesting place for waterfowl and wetland birds. When clean water wells up from below species of the Caltha palustris, Lotus uliginosus, Ajuga reptans and Hottonia palustris.

WALLS AND BUILDINGS

Although walls are not always an integrated part of parks and gardens they can contribute to the natural values. Often garden walls are topped with bricks in soldier courses or lined with bricks on edge and deliberately built ruins and follies may be present as well. A number of plant and moss species are only found on rocks and walls, especially walls where lime mortar was used for binding. Some examples are Asplenium ruta-muraria, Asplenium trichomanes, Asplenium adianthum-nigrum, Polypodium vulgare and flowering plants such as Cymbalaria muralis and Pseudofumaria luteum. In the Netherlands 13 species of wall plant are protected and may therefore not be damaged or removed. In case

246 of work being done on walls where these plants occur, the authorities must issue a specific permit. Often these wallbound plants occur mixed with other, less specific plants such as Taraxacum, Achillea millefolia, Dryopteris filis-mas and grass species. Mosses and lichens also quickly establish themselves on walls. Wall vegetations can usually do without maintenance but it makes good sense to remove tree and shrub species. Specific wallbound plants possess thin roots and do little damage to the wall. They do however make the best of any irregularity and crack in the masonry work. Where old and monumental walls have to be restored there are now a number of useful methods to spare the vegetation, such as wholesale transplanting of the wall sections carrying the plants. A wall lining of plants can be ecologically valuable too. In this case the plants such as Parthenocissus, Hedera, Clematis and lots of other ornamental plants root in the soil and use the wall for support. Wall linings are good for many birds and insects. Some owls like to spend the day in the cover of dense ivy cladding. It is known that ice storehouses and domestic cellars are favourite haunts for bats that are protected in the Netherlands. A cellar can often be made suitable for these nocturnal animals using simple means.

CEMETERIES

Cemeteries can be compared with estates, as far as their vegetation is concerned. Of course the parcels including the graves are specific here. It is however not so well-known that a number of specific, small plants may establish themselves near the headstones when the ground is not cleared too strictly. These include Erophila verna, Arabidopsis thaliana, Arenaria serpyllifolia, Viola arvensis, Lamium amplexicaule, Cerastium arvense, Veronica ssp. and the rare Holosteum umbellatum. In part these are species that used to occur on traditionally managed arable land but have now become all but extinct. Good examples are the cemeteries in the eastern part of our river landscape, such as Zutphen cemetery. Here we find one of the most important populations of Holosteum umbellatum which is a small type of carnation (Dianthus) specific to the IJssel river valley.

AVENUES

Avenues in the strict sense only make their appearance in the late 15th and the 16th centuries. Trees planted along roads and canals, hedges, wickerwork and berceaus could be viewed as their precursors. Avenues used to have an economic

247 importance (on account of the wood) but also protect from wind (oaks, White poplar), from the sun (lime), as architectural ornaments (lime, oak, beech, Hornbeam) and serve to direct traffic, as hunting grounds and playgrounds (lime, elm). The choice of tree depended on the use it was required for. One of the oldest examples of an avenue laid out especially for the pleasure of town dwellers was the Lange Vijverberg at The Hague where the lime trees and the benches below were already present in 1481 and `the gentlemen used to sit there on a summer’s day, looking at the pleasing sight of the freshly planted lime-trees’. Their successors can still be seen there. The Lange Voorhout at The Hague was laid out in 1536 and planted with limes bought in Antwerp. The Lange Voorhout has also been preserved in all majesty. In March, this avenue is lined with flowering crocuses. It is of interest that as early as 1539 a regulation was found necessary to prevent damage to and felling of these trees. In the 17th century it had become a well established custom to plan and lay out rows of trees in various towns in the Netherlands. They were found on the town walls and along canals and streets. In this, one species or a mix of several trees was used. The Maliebaan, for example, laid out in 1637, had both elms and limes. Some avenues at De Worp, Deventer, dating from 1821-1825 partially had oaks and limes planted in turns, as a possible reference to Ovid’s Metamorphoses. A special type of avenue is called a berceau. Pears (Pyrus), limes (Tilia) and Hornbeams (Carpinus betulus) used to be employed in them. Sometimes they are real small avenues, sometimes they are found as a curio at estates. A very special berceau of cornelian cherry (yellow dogwood) can be seen in the south of Limburg where it blooms bright yellow at the end of February and start of March.

HISTORICAL ARRAY

In general the tree stock at historical parks and estates has gone down considerably. Studies have shown that often less than 10% of the originally planted stands have been preserved! Of course the growth of the individual trees makes some thinning necessary, but it is a pity when the tree stock becomes unbalanced. The culture history value is not only found in the lines of planting but also in the array of trees used. Historic avenue trees such as limes, elms, White poplars, beeches and oaks are found in many historic clones and varieties. Rune

248

Bengtsson, a dendrologist working in Sweden discovered that many limes found there had originally been imported from the Netherlands. A large number of clones dating from the 16th, 17th and 18th centuries proved to stem from very able Dutch gardeners who used to export them in large numbers. Not just to Sweden, but to England, northern Germany, the Baltic and Russia as well. There are indications that in West-Vlaanderen there have been excellent gardeners as well at a very early date. They experimented with new hybrids. Sadly it seems that a lot of this knowledge has become lost. In Sweden, gene banks of historic planting material are being set up to preserve this material for the future. Using these, old avenues can be restored in a responsible way, to maintain the typical scenery or to bring it back to life. In our country there is a special lime arboretum near Winterswijk where a number of old lime clones have been planted. That the restoration of historic avenues is carried out properly is sadly not a matter of course. Often a slapdash mix of cheap plant material is used, which eventually fails to yield the historic picture wanted. Even at the famous Versailles park near Paris the baroque lime avenues are not being restored with common lime (Tilia cordata) that would be historically right, but with a sorry lot of varieties that were never used before. Historic elm clones are hardly used nowadays for fear of Dutch elm disease. The resistant elm clones have an altogether different shape. An interesting idea would be planting historic elms and limes in turn in a row. These species used to be planted in this alternating way, which prevents contagion below ground by root contact, quite often. Of course the indigenous smooth-barked helm (Ulmus laevis) that is hardly attacked by elm disease is at our disposal. Smooth-barked helm has become nearly extinct in the Netherlands, but recently it was collected from the wild and has been reared again. Fine stands of English oak (Quercus robur) have been preserved in our country, alongside the old national high streets and canals dating from the first half of the 19th century. A number of these have made the tree races list and are being exploited to yield certified sowing stock.

ECOLOGICAL VALUE OF OLD AVENUES

Old avenues are valuable since they include majestic trees with a great experience value. Moreover old avenues are important on account of culture history and ecology. Venerable and giant trees are often very twisted, causing them to be the preferred nesting place for breeding birds, bats and a whole range of invertebrates. Hollow trees in avenues are sought out by bats as summer

249 refuges. Owls really like to spend their days snoozing in them. The stems are refuges for particular lichen species. Ancient trees live in a community including specific wood mushrooms and mycorrhiza mushrooms that do not occur on young trees, such as various species of Boletus spp., Russula and Lactarius spp. These include many species found on the red list and contribute to a high degree to the biodiversity. In view of the pressure on the environment in the Netherlands it remains to be seen whether the mycorrhiza, even in newly planted stands that reaches a certain age, will ever re-establish itself as it was. When avenues are felled wholesale these mushrooms disappear and will not easily re-establish themselves. Old trees are also a haven for wood-dwelling mushrooms. Contrary to what is often thought, most of these species are really harmless for living trees and only attack dead and decaying wood. Some exceptions to this are the parasitic Fomes fomentarius and Meripilus giganteus, often grows on the stem base and root of beeches after they have been damaged by mowing apparatus.

AVENUE TREE MANAGEMENT

Old, monumental avenues have a particular experience value hard to find elsewhere. Felling of a lime tree avenue dating from the 17th century at Haarlem in the west of the country in 1960 meant the loss, to traffic measures, of the last really old avenue in the Netherlands. At about the same time the beeches in the `Middachter allee’ avenue belonging to Middachten Castle in the middle of the country and dating from the 18th century were felled for the same reason. This was arguably the finest avenue that the Netherlands ever boasted. In Flanders there is still one (lime tree) avenue dating from the 17th century, viz. that at the Abbey of Tongerlo, a very fine avenue indeed. Sadly this avenue is restored from time to time, when old trees die, using completely alien lime clones and even altogether different lime species, which have an entirely `wrong’ look. However, old avenues can be excellently kept up by replacing dead trees with historically right plant material. Rearing from seeds or stock in good time is necessary of course. By adding young trees to the stand of very old ones the cultural history image is kept intact. A total rejuvenation cannot fail to disappoint, and centuries will have to go by before something comparable can be obtained. The loss of ecological value, including that of mycorrhiza mushrooms, has already been noted.

250

AJALOOLISTE PARKIDE JA AEDADE LOODUSVÄÄRTUS JA KORRALDUS Kokkuvõte

Bert (N.C.M.) Maes

Puud, eelkõige majesteetlikud põlispuud, tõstavad tohutult parkide ja aedade looduslikku väärtust. Nende suured võrad, tüved ja juurestikud loovad soodsa elukeskkonna lindudele, nahkhiirtele ja kõikmõeldavatele selgrootute ja seente liikidele. Põlispuudel on palju suurem tunnetuslik väärtus kui noortel puudel, seda just tänu oma tohututele mõõtmetele ja omapärasele kujule. On kahetsusväärne, et need puud langetatakse tavaliselt enneaegselt, mistõttu nende elu lõpeb palju varasemas arengustaadiumis kui looduslik ringkäik seda võimaldab. Puude asendamist on kõige mõistlikum teostada järkjärgult. Ulatuslike langetus- ja taasistutustööde tulemus on alati trööstitu. Pealegi tekib järkjärguliseks taasistutuseks vajalik ruum tavaliselt iseenesest, kuna aastate jooksul mõned puud hävivad ja jätavad endast järele vaba ruumi. Kultuuriajaloolistel põhjustel tuleb taasistutuseks puuliikide valikul arvesse võtta liikide ja pargi ruumilise paigutuse ajaloolist omapära. Hollandi parkide iseloomulik koostisosa on nn. stin-floora. Nimetus “stin” tuleneb riigi põhjaosas asuvatelt väikelossidelt. Ülalnimetatud floora koosneb tavaliselt lopsakate õitega taimedest, mis toodi sisse mujalt Euroopast, kuid on suutnud sajanditeks püsima jääda. Rohumaade otstarve on sageli maastiku iseärasusi tugevamalt esile tuua. Nad pakuvad puhkepaika silmale ja muudavad üksikpuud, lillepeenrad ja loomulikult ka mõisahoone või lossi ise palju silmatorkavamaks. Kuid nad võivad tõsta ka pargi või mõisamaade ökoloogilist väärtust. Peenarde ja hoonete ümber kärbitakse muru väga sageli, mis aga maastiku ökoloogilist väärtust vähendab. Pahatihti on parkides muru ebaloomulikult vaene loomadest ja looduslikest taimeliikidest. Toitainete ülikülluse vähenemine mullas võimaldab looduslikel liikidel tagasi pöörduda. Mida toitaineterikkam on muld, seda suurem on mitmete kiirekasvuliste rohttaimede konkurentsivõime ja väiksem taimeliikide arv. Veetaimed pakuvad eluvõimalusi selgrootutele, nagu putukad ja koorikloomad. Vee kohal rippuvad oksad on sobivaks vahipostiks kaladele jahti pidavatele lindudele. Vee kvaliteeti võivad tugevasti mõjutada kohalikud

251 prügilad, aga ka puudelt langevad lehed või sisseuhutavad setteained. Sageli on tiikide ja veesoonte vesi pärit pargist endast väljapoole jäävatest veesoontest. See vesi on pahatihti saastunud ning sisaldab põllumajanduses kasutatavaid väetisi, vihmaveesetteid ja veepuhastusjaamadest väljaimbunud jääkaineid. Paljud mõisad ja pargid on teadlikult rajatud orgudesse, kuid õnnetuseks on puhta veega vooluveekogud tänapäeval haruldus. Mõnel juhul on heaks lahenduseks pargi veeringe isoleerimine, eriti siis, kui põhjavesi on kättesaadav või vihmavett saab koguda. Piisava ruumi korral võib kaaluda settetiigi rajamist. Kui kõik see on teostamatu, on parimaks lahenduseks tagada vee piisav läbivool. Soovitav on purdmaterjali ja mudasetete regulaarne väljastamine, kuid muda tuleb ära vedada, vältimaks kallaste ja taimestiku ebaühtlaseks muutumist. Paljudes parkides on vesi maastiku oluliseks osaks. Pahatihti jätab vee kvaliteet suuresti soovida, mis tavaliselt kahjustab ka selles leiduvaid kooslusi: kalu, kahepaikseid, veelinde ja veeputukaid. Kaldahaljastuse õige tüüp annab maastikule palju juurde, aga ka üleminekutsoonid kaldalt veele on olulised. Ehkki müürid pole alati parkide ja aedade lahutamatuks osaks, võivad nad võimendada looduslikke väärtusi. Sageli on aiamüüridel püsttellistest pealiskiht või ääris. Samuti tuleb ette kunstvaremeid ja muid dekoratiivs- truktuure. Mitmeid taime- ja samblaliike võib leida ainult kividel ja müüridel, eriti niisugustel, milles on sideainena kasutatud lubjamörti. Haljastuse poolest on parkidega võrreldavad kalmistud. Siinkohal on eriliseks pinnaseks muidugi haudu sisaldavad maalapid. Kuid tegelikult polegi nii hästi tuntud tõsiasi, et mitmed spetsiifilised väiketaimed võivad end sisse seada hauakivide läheduses, kui maapinda liiga hoolikalt ei puhastata. Vanad monumentaalsed puiesteed omavad erilist tunnetuslikku väärtust, mida on raske leida mujalt. 17. sajandist pärineva pärnaallee langetamine Haarlemis, riigi lääneosas, 1960. aasta liiklustingimuste parandamise huvides tähendas viimase tõeliselt põlise puiestee kaotust Hollandis. Üldiselt on ajalooliste parkide ja mõisate puude arv tunduvalt vähenenud. Uuringud näitavad, et pahatihti on kunagi istutatud puistutest järele jäänud kõigest 10%! Muidugi nõuab puude kasv paratamatult teatavat harvendamist, kuid on kahju, kui puude vähendamine toimub tasakaalustamatult. Vanad alleed on väga olulised, kuna nad hõlmavad majesteetlikke puid. Veel enam, vanad alleed omavad tähtsust ka kultuuriajaloo ja ökoloogia seisukohalt. Auväärsed ja hiiglaslikud puud on sageli väga väänilised, mis muudab nad lindude, nahkhiirte ja terve rea selgrootute eelistatuimaks pesitsuspaigaks. Puiesteede koosseisu kuuluvad õõnsad puud pakuvad suvel varjupaika nahkhiirtele. Päevatundidel saavad nende õõntes mõnusasti tukkuda öökullid.

252

THE CANAL HOUSE GARDENS OF AMSTERDAM

Bert (N.C.M.) Maes

INTRODUCTION

The canals of Amsterdam were dug from the 13th through 17th centuries, and the streets lining them have a lot to offer where trees are concerned. The innumerable elms are conspicuous, a wealth of trees not to be expected in such a stony city. This wealth has been noted already by travellers visiting Amsterdam centuries ago. A varied stock of trees, albeit less conspicuous, is to be found in the backyards lying behind the Canal houses. Most of them cannot be seen from the street or the water, although sometimes one can get a mere glimpse from an alley or public building. It is exactly this polarity and interchange, the conspicuous street trees and the hidden gardens behind the houses, that is exciting. The great array of trees in the canal house yards has been shown from the recent inventory, a thorough and systematic undertaking, now finished for the Herengracht, Keizersgracht and Prinsengracht. This inventory has been published in three beautiful volumes by the ‘Amsterdamse Grachtentuin’ foundation. Each year there are ‘open garden’ days during which the public can visit several of these gardens. The inhabitants are often attached to their trees. There are always stories to tell. In children’s eyes trees are even larger than life and therefore they leave intense memories. And in some cases a tree can become a more or less public treasure – when it is written about, such as the white horse chestnut (Aesculus) behind Anne Frank’s house on the Prinsengracht. Anne Frank, a Jewish girl, spent several years undercover in this ‘safe house’ during World War II. During this time she kept an impressive diary, found after the war and making her and the diary world famous. The tree behind the house, then some 150 years old, is described in three different seasons, empathically so. From her safe house, the ‘Achterhuis’ Anne could see the tree well, which by the way stands in the garden next door. In her diary she wrote, dated May 13, 1944: ‘Our chestnut is in full bloom from tip to toe, it is full of leaves and looks a lot better than last year.’ In canal house gardens we can find old and majestically spread trees, usually in the middle or toward the rear, often next to the garden walls that are just as old. They give a very special atmosphere, and a sense of time. The oldest tree in Amsterdam is a Black mulberry (Morus nigra), probably dating from the 18th century. It can be full of fruit and has given off great side-shoots that have rooted themselves and grown on. The widely crowned beeches ( Fagus), sometimes

253

brown beeches, horsechestnuts (Aesculus), sycamores (Acer pseudoplatanus) and towering Italian poplars (Populus nigra ‘Italica’) are a most impressive sight. In the Herengracht, Prinsengracht and Keizersgracht gardens some 70 monumental trees are found. They include a plane of 4.4 metres’ circumference, a Brown beech (Fagus) of 3.65 meters’ circumference, a White horse chestnut (Aesculus) of 4.5 metres, a swamp cypress (Taxodium) of 4.15 metres, a Dutch elm (Ulmus × hollandica ‘Belgica’) of 2.85 metres, a sycamore with variegated leaves (Acer pseudoplatanus ‘Leopoldii’), a white mulberry (Morus alba) of 1.4 metres and an oriental plane (Platanus acerifolia ‘Digitata’) of 2.9 metres’circumference. The inventory of these Amsterdam Canal house gardens shows that these trees do not grow in a haphazard way. Often a traceable layout can be seen, in some cases historically oriented, but in others in more modern styles. More and less famous garden designers such as Mien Ruijs with her original ideas and Arend Jan van der Horst, who often worked in a historical framework, have left their marks. Older trees refer back to the historical designs, a landscape garden or even a formal garden. We often find austere geometrical gardens, usually of recent date. Trained trees alongside the garden edges are sometimes elements of an older array and a historic layout.

175 SPECIES AND VARIETIES OF TREES

In the 680 gardens that have so far been studied by the ‘Amsterdamse Grachtentuin’ foundation, on the Herengracht, Prinsengracht and Keizersgracht, some 175 tree species can be found. That is a great number, although not really very high for this number of gardens. In the survey below we indicate which species occur at which canal, and in how many of the gardens. For completeness’ sake we have encompassed the varieties of species under the same heading, as is the case with (ornamental) cherry (Prunus), holly (Ilex), sycamore (Acer pseudoplatanus), hawthorn (Crataegus) and mulberry (Morus) (Table 1). Top of the bill are nine species that occur frequently: Ornamental cherry (Prunus sp.), yew, holly, sycamore, laburnum, fruit trees, lawson cypress (Chamaecyparis lawsoniana) and magnolia species. They occur in 100 or more gardens overall. The ornamental cherry encompass a popular group of species, usually exotic, capable of flowering extravagantly. Therefore it is really the yew coming first, occurring in 207 gardens, with holly, found in 195 gardens, in second place.

254

Both species have been cultivated in gardens for a long time and are very able to propagate themselves spontaneously.

Table 1 Tree species in canal house gardens

Canals Herengracht Keizersgracht Prinsengracht Total number No. of gardens 143 335 202 680 Species name Ornamental Prunus 42 107 67 216 Yew (Taxus) 44 124 39 207 Holly (Ilex) 52 127 16 195 Sycamore (Acer 42 74 50 166 pseudoplatanus) Laburnum 29 77 49 155 Fruit trees 36 62 47 145 Chamaecyparis 28 85 26 139 lawsoniana Magnolia 17 57 26 100 Aesculus 22 38 16 76 Fagus 17 40 5 62 Betula 12 31 18 61 Tilia 15 25 14 54 Crataegus 16 22 13 51 Sorbus aucuparia 7 19 20 46 Elm (Ulmus) 14 20 11 45 Hazel (Corulos) 7 20 15 42 Ornamental apple 1 31 10 42 (Malus) Thuja occidentalis 16 10 12 38 Picea 8 22 6 36 Juniperus 12 8 15 35 Robinia 6 5 19 30 Salix 5 24 1 30 Poplar (Populus) 4 15 10 29 Rhus 2 18 6 26 Pinus 7 14 4 25 Cedar (Cedrus) 3 16 5 24 Carpinus 6 16 22 Ginkgo 9 2 9 20

255

Canals Herengracht Keizersgracht Prinsengracht Total number No. of gardens 143 335 202 680 Mulberry (Morus) 7 1 6 14 Larch (Larix) 4 4 5 13 Plane (Platanus) 2 8 10 Juglans 4 4 2 10 Bignonia 4 1 5 10 Prunus cerasifera 4 6 10 Ash (Fraxinus) 2 4 3 9 Oak (Quercus) 1 3 4 8 Elder (Alnus) 6 1 7 Gleditsia 1 5 6 Metasequoia 3 2 5 Acer negundo 3 3 Abies 1 1 1 3 Populus canescens 2 2 Pterocarya 2 2 Prunus amygdalis 2 2 Liriodendron 1 1 2 Ailanthus 1 1 Acer campestre 1 1 Pseudotsuga 1 1 Castanea 1 1 Paulownia 1 1 Prunus serotina 1 1 Tsuga 1 1

Their ornamental value is enhanced by their remaining green throughout winter. The sycamore (Acer pseudoplatanus) is present so often because of its power to propagate itself so well. After that comes laburnum, which may be considered a characteristic tree for the Amsterdam canal house gardens. In spring it produces great showers of yellow flowers. Fruit trees including apple, pear, peach, plum and cherry, occur in 145 of the gardens. These are the earliest garden trees, originally planted on account of their fruit being edible. In spring the Amsterdam gardens come to life when they start flowering. Lawson cypress (Chamaecyparis lawsoniana), really a Chamaecyparis species, and Thuja occidentalis, also called the tree of life, and juniper (Juniperus) belong to the conifer class. In most gardens they are present because of their decorative shapes and because they remain green in winter.

256

Evergreen trees and shrubs have always been chosen and are integral elements creating an atmosphere in town gardens. Last of the top category is the magnolia (Magnolia) or whiteflower tree which occurs in exactly 100 gardens. This really includes more than one species as well. The magnolia in its varieties produces some of the very best flowers found on trees. They produce many flowers in white and pale pink shades. Frequent species occurring in 50 to 100 gardens are Horse chestnut, usually the white variety, beech, birch, lime and hawthorn. Especially beeches and horse chestnuts can grow out widely in gardens, and occupy most of their room. Other species often found are Ornamental apple, robinia or false acacia (Robinia pseudoacacia), Italian poplar, Sumac tree (Rhus) and Maidenhair tree, also called Japanese nut. The Italian poplar is conspicuous on account of its slender, high shape. Many species occur in less than 20 gardens, such as mulberry, walnut (Juglans), Gleditsia triacanthos, redwood (Sequoia sempervirens), Pterocarya, Almond (Amygdalus), Bignonia, tulip tree (Tulipa), Ailanthus, European chestnut (Castanea sativa) and Paulownia, besides a lot of smaller ornamental trees. The occurrence of mulberries may point to the silk industry. It is known that in the 18th century some companies active in this field were established along the river vecht in Utrecht province. The more general tree species occurring in the canal house gardens are usually species that occurred there by nature, possibly helped by spontaneous propagation of planted specimens. Richly flowering species and evergreens were preferred. Lime and elm, which have stood alongside the canals for centuries appear regularly, but are certainly not the most common. It is of interest that species that are now common in the western Netherlands, such as ash (Fraxinus), sessile oak (Quercus petraea), slippery elm (Ulmus rubra) and black elder (Sambucus nigra) do not appear frequently. Oaks are not thought of as garden trees, contrary to beeches which are well represented, because of their feel. Beeches are more ornamental and appear in brown and mourning varieties. Oaks exist in mourning varieties ads well, but these never became popular. People feel that an oak should not mourn. Garden trees have their own particular history. They have their own descent, and introducing them has a lot to do with fashion, sensitivity and the taste of the planter and garden owner. They are subject to the sometimes strict aesthetics of nature. If necessary they will be pruned in whatever shape is wanted, such as globes, or mourning varieties can be used. Lime, horse chestnut and fruit trees are fit to train and to prune. Sycamores and robinias are fine for clipping in a globe shape. The best mourning species are beeches, but birches and weeping willow (Salix babylonica).

257

THE FUTURE OF THE TREES ALONGSIDE THE CANALS AND IN THE GARDENS

Many planted trees do not live to a great age. Gardens are apt to change quickly, depending on new fashion and new owners. The occupants will plant on account of their taste, or because of special circumstances. The oldest trees now found in Amsterdam canal house gardens usually date from the 19th or the first half of the 20th century. A few yews or pruned tree may date from the 18th century. These trees represent a relic of the old stock and are therefore worthy of preservation. Well-grown beeches and Horse chestnuts take up a lot of room and cast a large and deep shadow which may be seen as a drawback. On the other side the visual experience value and ecologic value of these enormous trees is most considerable. A list of monumental trees included in the gardens according to the division into grid squares was enumerated by Amsterdam’s municipal board. The reigning criteria were: high age or great girth, combination of age and visual impact, significance as a memorial tree and the dendrological value. The main point in preserving trees is the care for their position. The underground root system, although it cannot usually be seen, is of crucial importance for the vitality of a tree. Damage done to roots in case of soil excavations must be avoided if at all possible. In case of building activities it is necessary to screen the roots and to prevent the groundwater table from being lowered. These measures must be explicitly included in the specifications. Another threat to trees can be posed by illegally erecting buildings or laying out of parking sites. The mayor and town clerks of Amsterdam are entitled to enforce the removal or stoppage of illegal structures and uses in order to comply with the greenery regulations that obtain. These regulations are a vital element of the municipal zoning plan.

AMSTERDAMI KANALIAIAD Kokkuvõte

Bert (N.C.M.) Maes

Amsterdami kanalid kaevati 13.-17. sajandil. Neid ääristavatel tänavatel kasvavad puud pakuvad palju silmailu. Tähelepanuväärne on jalakate ohtrus, mis on üllatav niisuguse kivilinna juures. Seda jalakaterohkust täheldasid juba mitmeid sajandeid tagasi Amsterdami külastanud rännumehed. Vähem silmatorkavad on mitmesugust liiki muud puud, mis kasvavad kanalimajade

258 tagaõuedes. Enamikku neist pole näha tänavalt või kanalilt, ehkki mõnikord võib neid põgusalt silmata puiesteelt või avalikust hoonest. Just selline vastandlikkus ja vaheldusrikkus – silmatorkavad tänavapuud ja majade taha peitunud aiapuud – teebki asja põnevaks. “Amsterdamse Grachtentuin”’i sihtasutuse poolt seni läbiuuritud 680 aias Herengracht’il, Prinsengracht’il and Keizersgracht’il leidub 175 puuliiki. See on suur arv, ehkki õigupoolest mitte nii väga suur võrreldes aedade arvuga. Uurimuses on toodud ära, millised liigid esinevad millises kanalis ja kui paljude aedades. Paljud istutatud puud ei jõua soliidsesse ikka. Aiad on altid kiiretele muutustele, sõltuvalt uuest moest ja uutest omanikest. Igihaljad puud ja põõsad on alati olnud linnaaedade lahutamatuks koostisosaks, luues neile iseloomuliku õhkkonna. Eelistatuimatest liikidest levinum on magnoolia, mida leidub täpselt 100 aias. Õigupoolest on siin esindatud enam kui üks magnoolialiik. Magnoolia erinevatel sortidel puhkevad õied kuuluvad kauneimate puuõite hulka. Nende õisik on rikkalik ja koosneb valgetest ja kahvaturoosa varjundiga õitest. Kanaliaedade levinumateks puuliikideks on tavaliselt niisugused, mis tekkisid sinna looduslikul teel. Tõenäoliselt aitas nende levikule kaasa istutatud eksemplaride iseeneslik paljunemine. Eelistatumad olid rikkaliku õisikuga ja igihaljad liigid. Pärn ja jalakas, mis on seisnud kanalite ääres juba sajandeid, esinevad regulaarselt, kuid pole kindlasti kõige levinumad. Elanikud istutavad puid vastavalt oma maitsele või paikkonna iseärasustele. Vanimad Amsterdami kanaliaedades kasvavad puud pärinevad tavaliselt 19. sajandist või 20. saj. esimesest poolest. Mõned jugapuud või pügatud puud võivad pärineda koguni 18. sajandist. Need puud kujutavad endast kunagise puudevaramu jäänukeid ja väärivad seetõttu kaitse alla võtmist. Puude kaitse võtmeküsimus on nende asukoha kaitse. Maaalune juurestikul, ehkki see pole tavaliselt nähtav, on otsustav tähtsus puu elujõu säilitamisel. Juurte kahjustamist kaevamistööde käigus tuleb võimaluse korral alati vältida. Ehitustööde juures on vaja uurida juurestikku ja vältida pinnaveetaseme alanemist. Need meetmed tuleb selgesõnaliselt kirja panna tehnilistesse nõuetesse. Veel üheks ohuks puudele on ebaseaduslik hoone- või parklaehitus. Amsterdami linnapeal ja linnavalitsuse ametnikel on kehtivate haljastuseeskirjade täitmise tagamiseks õigus anda korraldus illegaalsete rajatiste ja praktikate kõrvaldamiseks ja lõpetamiseks. Need eeskirjad on linnaehitusplaanide eluliseks koostisosaks.

259

VIKTOR MASINGU DENDROLOOGILISED JA LINNAHALJASTUSLIKUD TÖÖD

Alar Läänelaid, Heldur Sander

2001. aasta kevadel lõppes Tartu Ülikooli botaanikaprofessori akadeemik Viktor Masingu elutee. Viktor Masingu teaduslike huvide ring oli lai, hõlmates mitmeid botaanika harusid ning ulatudes piirteadustesse ökoloogia, geograafia ja metsandusega. V. Masingu aktiivne loominguperiood kestis enam kui kuuskümmend aastat, selle aja jooksul jõudis ta publitseerida üle viiesaja kirjutise. Mõned V. Masingu meelisteemad olid olulisemal kohal tema loominguperioodi varasemas etapis, mõned hilisemas, mõnede teemade käsitlemise juurde pöördus ta tagasi üle paljude aastate. Selliseks temaatikaks oli ka dendroloogia ja linnahaljastus. Nüüd saab teha mõningaid kokkuvõtteid V. Masingu loomingulisest pärandist. Võtame vaatluse alla tema dendroloogilised ja linnahaljastuse alased tööd. Puud on V. Masingu huvi köitnud juba noorusajast. Esialgu kui lindude pesitsuspuud, hiljem omaette uurimisobjektina. V. Masingu uurimisvaldkonnad – taimeökoloogia, geobotaanika, sooteadus, maastikuteadus, biogeograafia, looduskaitse, teatmekirjandus – on kõik mingis ulatuses seotud ka puude uurimisega. V. Masing on oma töödes vaadelnud puid kui taimkatte struktuuri osi nii soodes kui metsades, kui olulist lüli ökosüsteemides, kui haljastuse elementi, kui kasulikke taimi või kui rekordiliste mõõtmetega eluvormi. Seepärast on mõnel puhul raske määratleda, kas mingi artikkel kuulub dendroloogiliste tööde hulka või mitte. Abiks on olnud meile V. Masingu enda koostatud bibliograafia (Masing 1985), kus autor annab ka oma seniilmunud tööde loendid teemade kaupa. Hilisemate publikatsioonide osas on andmed saadud pühendusteoses "Consortium Masingii" (1995) avaldatud loendist ning V. Masingu leselt pr. Linda Pootsilt. Selle jaotuse järgi koosneb Viktor Masingu dendroloogiliste tööde nimekiri kahekümne kolmest nimetusest (vt. Loend). Juba 1958. aastal kirjutas V. Masing matkaradadel kohatud põlispuudest. 1959. aastast on Masingu huvi köitnud maailma suurimad ja vanimad puud. Nendega tutvuda oli tollal Eestis võimalik vaid kirjanduse vahendusel. Sellest hoolimata on Masing otsinud ja leidnud järjest uuemaid andmeid maailma jämedaimate (mammutipuud) ja kõrgeimate (ranniksekvoiad) puude kohta. Aastate jooksul on V. Masing pidanud maailma teadaolevalt kõrgeimate puude edetabelit, samuti koostanud Eesti suurimate puude edetabeli. Hiljem on sellealast tegevust Eesti kohta jätkanud Hendrik Relve ja Fred Puss.

260

Harukordsete dimensioonidega puude otsimisel ei saa mööda minna ka nende vanuse-mõõtmest. Ka maailma vanimatest puudest (ohtjasoomuseline mänd) on V. Masing 1968. aastal kirjutanud eesti keeles. Aastarõngaste loendamisel põhineva puude vanuse määramise kõrval kerkis V. Masingu huviorbiiti tollal Eestis veel üsna tundmatu teadusharu – dendrokronoloogia. Ka sellest uurimisalast on V. Masing kirjutanud 1971. aastal huvitava ülevaatliku artikli ajakirjas “Eesti Loodus”. Võib arvata, et sellest artiklist algas dendrokronoloogia teadvustamine Eestis. Just umbes samal ajal alustas dendrokronoloogilisi uuringuid Eestis arhitekt Kalvi Aluve (tõsi, Moskva Arheoloogia Instituudi innustusel). Järgnevalt on dendrokronoloogilist uurimistööd Eestis jätkanud Alar Läänelaid, kelle temaatika valikut mõjutas otseselt Viktor Masing. Masing on ka ise otsinud ja uurinud rekordvanu puid Kesk-Aasias (1996). Aastakümneid tagasi oli kasvavate puude vanuse väljaselgitamine tehniliselt raske, kuivõrd puudusid puiduproovide võtmiseks sobivad pikad vanusepuurid. Sama tehniline probleem aeglustas ka ehituspuidu dendrokronoloogilise dateerimise arendamist Eestis. Mitmed V. Masingu artiklid käsitlevad mõnda huvitavat puuliiki, andes mitmekülgse ja asjatundliku, ent samas populaarses vormis esitatud ülevaate selle puu bioloogiast ja kasutamisest (hõbepuu – kaasaut. K. Kask, kuldvihm, plaatan, õlipuu jt.). Mõne puu puhul (tamm) on Masing suunanud oma monograafilise puuliigi käsitluse spetsiifiliselt noortele lugejatele, üllitades rikkalikult illustreeritud, mitmes raskusastmes tekstiga ja uurimisülesandeid sisaldava raamatu "Sinasõprus tammega" (1984). Järgmise puuliigi monograafiline käsitlus "Kase aasta" on valminud koostöös metsateadlase Harald Rebasega; see on paisunud mahukamaks kui tamme-raamat ja mõeldud ka vanematele lugejatele. Kase populaarne käsitlus nimetatud raamatus tuleb teemale siiski ainult kasuks, kuivõrd see tõstab teose atraktiivsust ning seega potentsiaalselt suurendab lugejaskonda. V. Masingult on “Eesti Looduses” aastate jooksul ilmunud arvukate puude- teemaliste artiklite selgituseks tuleb märkida, et need olid suuremalt osalt mõeldud kavandatud populaarse eestikeelse suurteose "Taimeriik" jaoks kogutud materjali "eeltrükina". Seda ideed selgitas suurteose "Taimeriik" koostaja Masing ise “Eesti Looduse” veergudel ja kutsus kaasautoreid üles avaldama "Taimeriigi" jaoks valminud lugusid kõigepealt ajakirjas. “Eesti Looduses” ongi 1980. aastatel kõrvuti V. Masingu omadega ilmunud teiste autorite sarnaseid puude pühendatud artikleid. Kui "Taimeriigi" kirjastamine hakkas mitmel põhjusel venima, siis esialgu nägi V. Masing materjali “Eesti Looduses” avaldamises võimalust tehtud suurt tööd osaliseltki avaldada. Hiljem, põhjalikult muutunud kirjastamisoludes "Taimeriigi" valminud osade avaldamine soikus ning V. Masingu lai huvidering leidis rakendust muudel teadusteemadel.

261

V. Masingu poolt kavandatud, koostatud ja osaliselt kirjutatud ning juba toimetatud "Taimeriigi" käsikirja publitseerimise takerdumine oli talle suureks tagasilöögiks (Masing 1999). Kahtlemata mõjutas see negatiivselt ka Masingu muud teadusloomingut. Viktor Masingu linnahaljastuse alaste tööde nimestikku võib arvata 34 artiklit läbi nelja ja poole aastakümne. Põline linlane, kelle muudeks uurimisobjektideks olid looduslikud sood ja metsad, pööras V. Masing oma terava pilgu ja analüüsivõimega juba 1955. aastal tähelepanu linnaloodusele. Esimesed selleteemalised artiklid ilmusid tal ajalehtedes, algselt vene ja samal aastal eesti keeles. Aastad 1955-1960 jäigi selleks perioodiks, mil V. Masing muude ettevõtmiste kõrval ühena esimestest Eestis käsitles linnahaljastust. V. Masingu tööd ja tegemised kaldusid edaspidi küll teise suunda, kuid edasine näitab, et linnahaljastu vastu tal huvi ei kadunud. Ja 20 aastat hiljem pöördus ta selle teema juurde tagasi ning ning siis juba sügavuti ja jäädavalt. V. Masing lähenes linnaloodusele ökoloogilisest vaatekohast. Alustanud 1975. aastal järjekordselt populaarsete kirjutistega ajalehtedes, jõudis ta edaspidi välja juba teaduslike üldistusteni. Lähtudes ökosüsteemsest vaatekohast, tegi V. Masing selgeks kõigepealt linna kui ökosüsteemi mõiste (EL, 1979, 1 ja 2) ning sealt edasi käsitles ta parke ja muid haljasalasid linnas eelkõige kui selle ökosüsteemi omavahel põimunud ja seotud osasid (EL, 1984, nr. 1 ja 2). Paratamatult nägi ökoloogilise maailmavaatega loodusteadlane linnahaljastuse arendamises vastuolusid, mida püüdis avalikkusele selgitada. Eelviidatud kaheosalises artiklis annab V. Masing ülevaate haljastuse struktuurist tasemete kaupa, haljastuse kvaliteedi hindamise kriteeriumidest: esteetilistest, ökonoomilistest ja ökoloogilistest. Tõelise teadlasena alustas V. Masing teema käsitlust mõistete määratlemisest ja objektide klassifitseerimisest. Autor toob ise välja ka oma artikli ühe olulisema järelduse, et haljastuse (hindamisel – AL) eri kriteeriumid annavad enamasti vastukäivaid hindamistulemusi (lk. 69). Muuseas nimetab autor, et "…puud moodustavad haljastuse kõige tegusama osa, kusjuures nende mõju on seda suurem, mida tihedam on puistu." (lk. 72). Mitmed haljastuse planeerijate, hooldajate, tarbijate ja ökoloogide sageli vastukäivad seisukohad linnahaljastuse küsimustes ongi V. Masingut inspireerinud. On loomulik, et ta teeb oma seisukohad teatavaks järjekindlalt ökoloogiliselt positsioonilt. Järgnevates linnahaljastuse alastes artiklites ja sõnavõttudes kaitseb ja selgitab V. Masing ökoloogilisi põhimõtteid ja nende rakendamise vajalikkust just haljastuse perspektiivses planeerimises, tuginedes Euroopa linnade

262 vastavatele kogemustele. Sellega satub ta passiivsesse ja ka aktiivsesse vastasseisu teistsuguste seisukohtade esindajatega. 1990. aastatel sekkub V. Masing taas aktiivselt linnapuistute kujundamisse, seekord Pärnu rannapargi juhtumi tõttu (1994). See sõnavõtt äratas laialdast tähelepanu Eesti avalikkuses, nii pooldajate kui vastaste poolel. Veel oma viimastel eluaastatel elas V. Masing väga kaasa meie linnade haljastuse seisukorrale ja saatusele. Viimatised avalikkust häirinud projektid Tallinna Kaarli puiestee ja Tartu Toomemäe pargi ümberkujundamisest sundisid teda sekkuma vähemalt kodulinna Tartu haljastuse saatuse osas (2001). V. Masingu suuremaks ja viimaseks ettevõtmiseks jäi koos kaasautorite H. Rebase ja T. Paega kirjutatud “Õppekäigud linnarohelusse”. Siin võiks lisada, et V. Masing oli ka Eestist ainuke, kes võttis linnahaljastuse teemal sõna tollastes üleliidulistel konverentsidel ja koosolekutel ning avaldas oma ideid ja vaateid vastavates väljaannetes Eestist väljapool.

Dendroloogilised tööd:

1. Põlispuud matkateedel. – Eesti Loodus, 1958, 3:178. 2. Maailma suurimad ja vanimad puud. – Eesti Loodus, 1959, 2:94-100. 3. Lõunamaised puuviljad põhjamaalase laual. – Eesti Loodus, 1963, 6:375- 379. 4. Kus kasvavad kõige kõrgemad puud? – Eesti Loodus, 1966, 6:368-369. 5. Maailma suurimad puud (mammutipuudest). – Säde, 23.03.1966, nr. 24. 6. Puude kõrguse maailmarekord jälle ületatud (rannikusekvoiad). – Eesti Loodus, 1967, 3:184. 7. Järelsõnaks eestikeelsele väljaandele. – Rmt. Ivtšenko, S. Kiinapuu mõistatused. Jutustusi puudest. Tln., 1968, :187-188 8. Vanim elusolend maailmas (männid Nevada ja Utah' osariigi piiril). – Eesti Loodus, 1968, 11:674 9. Aastarõngaste kroonika läbi aegade. – Eesti Loodus, 1971, 12:710-715 10. Õlipuuoks – rahu ja vastupidavuse sümbol (Olea europea levikust ja tähtsusest). – Eesti Loodus, 1980, 7:425-428 11. Idamaa ilusaim puu (plaatan). – Eesti Loodus, 1984, 1:44-47 12. Hõbedaste lehtedega põõsaspuid, I (hõbepuu). – Eesti Loodus, 1984, 3:168- 170 (kaasaut. K. Kask) 13. Kas saaks puid teisiti päästa? (hooletust suhtumisest Tartus). – Edasi, 20.05.1984, nr. 116 14. Kuld kobaras, mürk kaunas (kuldvihm). – Eesti Loodus, 1984, 5:316-318 15. Sinasõprus tammega. Pilte ja teadmisi, lugemist ja tegemist terveks aastaks (kellel kannatust, sellele kauemakski). Tln., Valgus, 1984, 48 lk. 16. Sulglehine kaunitar (jumalapuu). – Eesti Loodus, 1984, 9:601-602

263

17. Pitsunda pärismaised puud ja puupõimijad. – Eesti Loodus, 1987, 10:673- 678 18. Eesti suurimate puude edetabel. – Eesti Loodus, 1990, 12:806-807 19. Maailma kõrgeimate puude edetabel. – Eesti Loodus, 1991, 1/2,:79-83 20. Leegitsevad puud!? – Eesti Loodus, 1993, 3:88 21. Kesk-Aasia vanimaid kadakaid otsimas. – Eesti Loodus, 1996, 9:286-288 – Kaasaut. A. Läänelaid 22. Kase aasta. Teaberikast lugemist ja tulusat tegemist. Avita, Tallinn, 1996, 112 lk. Kaasaut. H. Rebane. 23. Kuidas Aleksei Paivelist tehti “palgamõrtsukas”. – Dendroloogilised uurimused Eestis I. Infotrükk, Tallinn, 1999, 160-162.

Linnahaljastuse-alased tööd:

1. В защиту зеленого друга. – Советская Эстония, 8.04.1955, № 83 2. Rohkem tähelepanu haljasaladele. – Noorte Hääl, 16.04.1955, nr. 90 3. Больше заботы о парках. – Советская Эстония, 22.05.1957, № 119. – Соавт.: А. Пайвель. 4. Mõtteid kodulinna haljastamisest. – Edasi, 25.12.1957, nr. 252 5. О подборе древесных и кустарниковых пород для привлечение открытогнездящихся птиц в городах. – Орнитология, 1960, 3: 425-429. 6. Haljasaladest, kus ristuvad rajad ja vaated. – Edasi, 12.12.1975, nr. 289 7. Veel kord haljasaladest. – Edasi, 12.12.1975, nr. 289 8. Kontsert akna taga (linnalooduse arendamisest). – Sirp ja Vasar, 11.11.1978, nr. 45 9. Вопросы обогащения биоценозов города. – Уч. зап. ТГУ, 1978, вып. 475. Труды по охране природы, 2: 92–96. 10. Пути обогащения городской экосистемы. – В кн.: Проблемы современной экологии. I. Исследования природнх экосистем Эстнии. Материалы республиканской конф., 11-13 декабря 1978. Тарту, 1978: 31–32. 11. Linn kui ökosüsteem. – Eesti Loodus, 1979, 1:6-11; 2:67–73. 12. Structure of green areas in Estonian towns. – In: Estonia. Selected studies on Geography. On the occasion of the 24th International Geographical Congress. Tallinn, 1980, :54-63 13. Общие черты структуры озеленения городов и критерии её оценки. – В кн.: Проблемы современной экологии. Экологические аспекты охраны окружающей среды в Эстонии. Тез. II респ. экологической конф. Тарту, 1982: 73-74 14. Jooni Tartu haljastusest. – Rmt.: Tartu ja ülikool. Tallinn, 1983,:162-174.

264

15. Проблемы экологии города. – В кн.: Международные совещание "Экологические подход и планированию городов". Тез. докл. Москва, 1983, I: 19-20 16. Linnahaljastus ökoloogi vaatekohast, I ja II. – Eesti Loodus, 1984, 1: 2-9, 2: 66-74 17. Экосистема города, её особенности и возможности оптимизации. – В кн.: Экологические аспекты городских систем. Минск, 1984: 181-191 18. Elusad puud kivises linnas. – Eesti Loodus, 1985, 3:146-153 19. Linnaökoloogia probleeme. – Rmt.: kaasaegse ökoloogia probleemid. Vabariikliku III ökoloogiakonverentsi teesid. Tartu, 11.-13. Apr., 1985: 24- 25 20. Puiesteede asemele… – Rahva Hääl, 16.02.1985, 40 21. Проблемы экологии города и оптимизации озеленения. – В кн.: Охрана окружающей среды городах. Научные труды по охране природы, 9. Уч. Зап. ТГУ, 1985, вып. 704: 13-22 22. Kuidas puud ja põõsad linnas muuta haljastuseks? – Edasi, 13.06.1986, nr. 141 Kaasaut. M. Külvik 23. Lauri Leesi artikkel hõlmikpuust… – Sirp ja Vasar, 14.02.1986, 7 24. Saurus linnas (hõlmikpuu). – Eesti Loodus, 1986, 9:564-568 25. Vanad nimed ja uus haljasala. – Edasi, 30.11.1986, nr. 274. Kaasaut. L. Poots 26. Et liiklemine ei ohustaks elamist. – Edasi, 05.02.1987, nr. 29. Kaasaut. M. Külvik ja Ü. Mander 27. Проблемы экологии города. – В кн.: Программа "Человек и биосфера" (MAB). Международное совещание по экологическому подходу к планировнию городов …. 29-30 сентября 1984 г. Суздаль, СССР, Сборник трудов, т. 1, Москва, 1987, :145-150 28. Проблемы экологии города. – В кн.: Города и экология, т. 1, Москва, 1988: 145-150 29. Puud on nagu inimesed: noorena kõik ilusad, vanana eredalt individuaalsed. Mis saab Pärnu Rannapargist? – Hommikuleht, 28.05.1994. Äratrükk: Pärnu Postimees, 21.06.1994 30. Võitlus linna vanade puude eest (ja vastu) jätkub. – Hommikuleht, 17.09.1994 31. "Võsa" on pargipuude lasteaed. – Postimees, 21.10.2000: 10 32. Kas Toomemäe parki ootab Kaarli puiestee saatus. Eesti Päevaleht, 19.02.2001. 33. Haljastud linna ökosüsteemis. – Tamm, H. (toim.). Linnade haljastud ja nende kaitse. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tartu-Tallinn, 2001, 7–14.

265

34. Õppekäigud linnarohelusse. Kirjastus Koolibri, Tallinn, 2001. Kaasautorid H. Rebane, T. Pae.

VIKTOR MASING’S WORKS ON DENDROLOGY AND URBAN VEGETATION Summary

Alar Läänelaid, Heldur Sander

In the spring of 2001, the earthly walk of Academician Viktor Masing, Professor of Botany of the University of Tartu, came to an end. The range of Masing’s scientific interests was wide, embracing various branches of botany and overlapping the adjoining sciences of ecology, geography and forestry. Masing’s creative activity lasted for more than sixty years, during which time he succeeded in publishing more than five hundred scientific papers. Masing had many favorite domains, some of which he addressed at an earlier stage of his creative period, others at a later stage, and still others at an interval of many long years. The last mentioned domains included dendrology and urban vegetation. Trees had an appeal to Masing already since his teenage years, first as nesting places for birds and later as research objects in their own rights. Masing’s fields of research – plant ecology, geographical botany, swamp science, landscape science, biological geography, wildlife preservation, and reference literature – are all to some extent related to dendrology. In his works, Masing regards trees as part of greenery, both in marshes and forests, as well as important chains in ecosystems, elements of vegetation, useful plants and forms of life of record dimensions. Therefore it is in some cases difficult to establish whether a particular article can be classified under dendrological works or not. Masing has dealt with the search, description and age measurements of trees of extraordinary dimensions. Apart from the establishment of tree age on the basis of annual ring count, Masing took an interest in a scientific discipline then relatively unknown in Estonia – dendrochronology. Several articles by Masing concern some interesting tree species, giving a comprehensive and professional yet at the same time easily understandable overview of the biology and use of the particular species. In some cases, Masing has specifically targeted his monographic approach of a particular tree species at young readers. The richly illustrated book “Familiarity with Oak” (1984) containing texts of different degree of sophistication as well as educational assignments may serve as an example in this respect.

266

Masing was also the designer, project manager and co-author of the popular Estonian-language magnum opus “The Plant Kingdom”. Unfortunately, this masterpiece, already edited and proofread, was not published owing to the radical transformations of the transition period, which also affected the printing offices. Himself a city-dweller, Masing took interest in urban vegetation as early as in 1955. His other fields of research included natural swamps and forests. Masing tackled urban vegetation from the ecological perspective, treating parks and other green areas first and foremost as ecosystems. An ecologically minded naturalist, he inevitably noticed inconsistencies in the development of urban vegetation, which he also tried to explain to the general public. In 1984, he published the article “Urban Vegetation from an Ecologist’s Perspective” in the journal “Eesti Loodus” [Estonian Nature], Nos. 1 and 2. (A more detailed treatment of this topic has also been published in English: “The Structure of Green Areas in Estonian Towns”. In: Estonia. Selected Studies on Geography. On the Occasion of the 24th International Geographical Congress. Tallinn, 1980). In the article, Masing presents an overview of the structure of vegetation by its levels, as well as of the esthetical, economical and ecological criteria for assessing the quality of vegetation. The author also highlights one of the most important conclusions of his article: that the different criteria for assessing vegetation often lead to conflicting results. Those frequently conflicting views of the planners, managers, consumers and ecologists of vegetation are the very factors that have motivated Masing. Naturally, Masing presents his views proceeding from a consistently ecological position. In his subsequent articles and speeches on urban vegetation, Masing defends and explains ecological principles and the importance of their application in the field of perspective planning of vegetation, leaning on the respective experience of European cities. On account of this, he encounters passive as well as active opposition from those who advocate different views. In the 1990’s, Masing again actively engaged himself in the design of urban stands, this time owing to an episode with Beach Park in Pärnu (1994). His speech triggered widespread response among the general public of Estonia and activated both his supporters and opponents. Even in his very last years, Masing paid close attention to the status and fate of vegetation in our towns. The last projects causing public alarm, namely the restructuring of Kaarli Avenue in Tallinn and Toome Hill Park in Tartu, forced him to interfere at least in defense of the vegetation of his hometown Tartu (2001).

267

EESTI DENDROLOOGIA SELTSI ESILEEDI AINO AASPÕLLU 60

Eesti dendroloogia meestekeskses seltskonnas on küllaltki olulist rolli edendanud mitmed naised. Üheks neist on Aino Aaspõllu (a-ni 1962 Maran). A. Aaspõllu sündis 10. detsembril 1941. aastal Harjumaal Harku vallas Järve külas hilisema lastekirjaniku Iko Marani (1915–1999) perekonnas. 1953. aastal lõpetas A. Aaspõllu Lohu algkooli ja 1960. aastal Tallinna 9. Keskkooli ning juba 1962. aastal abiellus. 1969. aastal lõpetas A. Aaspõllu tollase Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsamajanduse eriala kaugõppes. 1962. aastast läks A. Aaspõllu tööle Eesti Metsakorralduskeskusesse, kus ta aastatel 1966-1981 töötas taksaatorina. 1981–1989 töötas A. Aaspõllu Eesti Metsainstituudi Spetsiaalse Konstrueerimise Büroo vaneminsenerina, 1989–1991 Tallinna Linna Haljasalade Trusti dendroloogina, 1991–1992 Tallinna Haljastuse ja Linnakujunduse Ametis linnadendroloogina, 1992–1995 Munitsipaal Ettevõtte Linnapuu direktorina ja 1995. aastast on ta AS Ilupuu omanik. Huvi taimede vastu on A. Aaspõllul pärit lapsepõlvest ja palju aitas selleks kaasa tema isa. Metsanduslikul erialal töötades ja õppides huvitus ta dendroloogiast ning nii tema hilisem töö kui ka huvid on senini olnud seotud selle teadusharuga. Taksaatorina töötades ja hiljemgi uuris A. Aaspõllu dendroloogiliselt looduskaitsealuseid parke, aastatel 1977–1978 Haapsalu ja Jõgeva (1980 ka Luuat), 1979 Pärnu, 1979–1980 Paide, 1980–1981 Viljandi, 1981 Harju, 1982 Võru ja Põlva ning 1983 Tartu rajoonis. 1982–1985. aastal uuris ta Tartu linna (sh Toomemäe ja Raadi parki), 1986 Hiiumaa ja 1988 Saaremaa parke ning 1989–1990 Tallinnas Kadrioru parki, Hirveparki jpt. A. Aaspõllu koostas 1985–1986. aastal Eesti Ehituskomitee tellimusel Eesti puukoolide arengukava, mille käigus töötas välja Eesti haljastamiseks soovitatava dekoratiivse istutusmaterjali sortimendi. Viimase alusel õpetas ta haljastajatele Jäneda Sovhoostehnikumis aastatel 1982–1994 dendroloogiat. A. Aaspõllu on avaldanud üle 100 erialaartikli paljudes ajalehtedes ja ajakirjades – “Sotsialistlik Põllumajandus”, “Ehitus ja Arhitektuur”, ‘Kodu ja Aed’, ’Kodukiri’, “Maakodu”, “Aiakiri” jt., teatmikus “Aiatark” ning mitmes kogumikus. A. Aaspõllu on 1993. aastast Eesti Dendroloogia Seltsi president, ta on organiseerinud hulganisti huvitavaid üritusi, sealhulgas igal aastal õppereise Euroopa maadesse (Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa, Austria, Ungari jne.). A.

268

Aaspõllu on olnud kõigil nendel õppereisidel giidiks ning hankinud teadmisi paljudel isiklikel turismireisidelgi. A. Aaspõllu on ilmselt ainuke Eesti dendroloog, kes omab ülevaadet Eestis, naabrite juures ja kaugemalgi kasvavatest (näit. Vahemere regioonis), võõramaistest puudest ja põõsastest. Ta võib vabalt olla giidiks nii Kanaaridel, Madeiral kui ka Vahemere regiooni parkides ja haljasaladel. On külastanud umbes 30 riigi botaanikaaedu ja parke (Lätis, Leedus, Venemaal, Soomes, Rootsis, Taanis, Hollandis, Saksamaal, Inglismaal, Poolas, Tsehhis ja mujal). Omades häid sidemeid kolleegidega Moskva BA-st ja Lätist, on A. Aaspõllu introdutseerinud Eestisse 1980. lõpus ligi 100 uut puittaimekultivari. A. Aaspõllu on laialdaselt loengute ja ettekannetega propageerinud oma eriala ning osalenud linnahaljastuse säilitamise aktsioonides. A. Aaspõllu omab ühte Eesti rikkalikumat erialakirjanduse raamatukogu ning on tõenäoliselt suurima käbide erakollektsiooni omanik, millest suur osa oli eksponeeritud 2000. aasta detsembris Tallinna BA käbide ja viljade näitusel. Ei saa unustada sedagi, et A. Aaspõllu sünnitanud ja üles kasvatanud kolm last ning on 10 lapselapsele hoolitsev vanaema.

AINO AASPÕLLU, THE FIRST LADY OF ESTONIAN DENDROLOGICAL SOCIETY - 60

In the predominantly male company of Estonian dendrologists, several women have played a fairly weighty role. One of them is Aino Aaspõllu (Maran until 1962). A. Aaspõllu was born at Järve Village, Harku Parish, Harju County, on December 10, 1941. In 1960, A. Aaspõllu graduated from Tallinn Secondary School No. 9. In 1969, she completed extramural studies in the specialty of forest management at the Estonian Agricultural Academy. In 1962–1992, A. Aaspõllu was employed in various institutions, with the bulk of her work being related to dendrology. Since 1995, she was owner of the joint-stock company AS Ilupuu. A. Aaspõllu performed dendrological studies of many governmentally preserved parks in all the 15 counties of Estonia in 1977–1988. In 1982–1985, she conducted dendrological research on the parks of Tartu, and in 1989–1990 on the parks of Tallinn. A. Aaspõllu has drawn up the development plan of Estonian nurseries, in which she specified the range of decorative planting material recommendable for establishing verdant areas in Estonia.

269

A. Aaspõllu has published more than 100 professional articles in many newspapers and journals. She was teacher of dendrology at Jäneda Technical High School of Agriculture in 1982–1994. Since 1993, A. Aaspõllu was president of Estonian Dendrology Society. In this capacity, she organized many interesting events, including annual study trips to European countries (Germany, England, France, Austria, Hungary, etc.). On all those trips, A. Aaspõllu served as a guide. She had a voluminous library of professional literature and a rich collection of cones.

Heldur Sander

270

DENDROLOOG MARINA ŠESTAKOV 65

Tallinna Botaanikaaia rajamise ning selles asutuses kultuurtaimestiku (incl. dendroloogia) uurimisega on silma paistnud mitmed isikud. Üks neist on Marina Šestakov. M. Šestakov sündis 23. mail 1936. aastal Pärnus teenistujate perekonnas. Aastatel 1950-1954 õppis ta L. Koidula nim. Pärnu 2. Keskkoolis ning 1954- 1959 Tartu Ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonna bioloogia-osakonnas. Ta lõpetas ülikooli botaanikuna ning tema diplomitöö käsitles tollaste Abja ja Viljandi rajooni parkide dendrofloorat. Sellise temaatikaga töid oli TÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedris teadaolevalt kahe aasta jooksul kolm. Analoogsed olid veel Tiiu Saava 1958. aasta diplomitöö “Mõningate Lõuna-Eesti parkide dendrofloora” ning Mai Simsoni 1959. aasta diplmitöö “Eesti kaguosa parkide dendrofloorast”. Seega sai M. Šestakov hariduse ajal, kui kateedris tegid veel ilma botaanikud Karl Eichwald (1889-1976) ja August Vaga (1893-1960), kes oma töödes käsitlesid ka Eesti võõramaist dendrofloorat ning üliõpilasi juhendades püüdsid anda panuse Eesti dendroloogiasse. Pärast ülikooli asus M. Šestakov tööle ENSV TA Eksperimentaal-bioloogia Instituuti Vello Veski (1912-1977) juhitavasse dekoratiivaianduse sektorisse, kus ta töötas aastatel 1959-1961 laborandina. Pärast Tallinna Botaanikaaia (TBA) loomist 1. detsembril 1961 jätkus M. Šestakovi töö juba selle asutuse koosseisus. M. Šestakov osales sel perioodil ka puukooli ja hiljem juba puittaimede kollektsiooni rajamisel Kloostrimetsas. 1992. aastal läks M. Šestakov TBA-st pensionile, kuid hiljem osales ta veel Ökoloogia instituudi mitmetes projektides. M. Šestakovi teadustöö on olnud seotud dendroloogia, maanteede haljastamise ja linnahaljastuse uurimisega. Teadustööd alustas M. Šestakov dendroloogia vallas, algul ilmusid mitmed puittaimi tutvustavad lood. Tema esimeseks kirjutiseks oli “Virgiinia toomingas”, mis ilmus 1961. aastal ajakirja “Sotsialistlik Põllumajandus” 18. numbris. M. Šestakov osales 1960. aastatel ka maa- ja linnaparkide (Pärnu, Haapsalu) inventeerimisel. 1960. aastatel lõpus kujunesid M. Šestakovi huvialaks maanteede haljastamise küsimused, esimene sellealane suunaandev kirjutis “Eesti NSV maanteede ümbruse haljastamise alustest ja suundadest” (Kog. Maastike kujundamine Eesti NSV-s. Tallinn, 83-102) ilmus tal 1969. aastal. Alustatud ettevõtmine lõppes mahuka ja põhjaliku (256 lk.) venekeelse väitekirja “Функциональные и экологические основы формирования придорожного озеленения” (Тарту, 1985) koostamisega. M. Šestakovi hilisemaks põhitööks jäi 1970. aastate teisel poolel ja 1980. aastate algul Tallinna vanalinna ja selle haljasvööndi, kunagiste suvemõisate ja

271 kalmistute puittaimestiku inventeerimine (osaliselt koos töökaaslase Külli Tamme jt.-ga). Uurimistööde alusel valmisid M. Šestakovil põhjalikud käsikirjalised ülevaated ning mitmed publikatsioonid, milles on avaldatud ka vastavad puittaimede nimestikud. Kogu see ulatuslik töö on andnud Tallinna haljastuse uurimisele uue dimensiooni, haakudes varasemate uuringutega ning andes tõuke edaspidisteks uuringuteks, mis on jätkunud siiani.

DENDROLOGIST MARINA ŠESTAKOV 65

Several people have played a prominent role in the establishment of the Tallinn Botanical Garden as well as the research conducted at this institution on plant cultivation (including dendrology). One of these people is Marina Šestakov. M. Šestakov was born into a family of office workers in Pärnu on May 23, 1936. From 1954 to 1959, she studied at the Department of Biology of the Faculty of Mathematics and Natural Sciences of the University of Tartu. She completed her university studies by securing a degree in botany, with her diploma thesis focusing on the woody plants of the parks of the then Abja and Viljandi districts. After graduating from the University, M. Šestakov was employed by the Sector of Decorative Gardening of the Institute of Experimental Biology of the Academy of Sciences of the Estonian Soviet Socialist Republic, at which she worked as a laboratory assistant from 1959 to 1961. Following the establishment of the Tallinn Botanical Garden (TBG) on December 1, 1961, M. Šestakov continued her work under this institution. At the TBG, she also participated in the establishment of a woody plant collection at Kloostrimetsa. In 1992, M. Šestakov retired from the TBG. M. Šestakov’s research tackled topics of dendrology, roadside green zones and urban greeneries. By the late 1960’s, M. Šestakov’s research focused on the establishment of roadside green zones. Her scientific studies consummated by the compilation of a voluminous and comprehensive thesis in Russian titled “The Functional and Ecological Foundations of the Formation of Roadside Green Zones” (256 pages). In subsequent years, M. Šestakov was mainly engaged in the stocktaking of woody plants in Tallinn Old Town and its green belt as well as in cemeteries and the former summer manors of the landed gentry. Her scientific work in this field resulted in the completion of detailed surveys in manuscript as well as several publications.

Heldur Sander

272

TOIMETAJAD JA AUTORID

Olev Abner – *1966, kõrgema metsandusliku haridusega dendroloog, Tallinna BA avamaa kollektsioonide juhataja. On avaldanud uurimusi botaanikast (k.a. dendroloogia), iluaiandusest jm. valdkondadest. Aadress: Tallinna Botaanikaaed, Kloostrimetsa 52, 11913 Tallinn; e-mail: [email protected] Dr Lucia Henriette Albers – *1952, kunstiajaloolane. Doktorikraad ajalooliste parkide ja teiste monumentide hindamise alal. Ajalooliste parkide ja aedade uurimise ja restaureerimisega tegeleva firma asutaja. Ligi 20 rahvusliku mälestusmärgi staatuses pargi ja paljude vähemtähtsate objektide restaureerimisplaani koostaja. Pidanud loenguid Hollandi ja Itaalia ülikoolides. Aadress: Albers Adviezen, Postbox 85, 3500AB Utrecht; e-mail:[email protected] Jüri Elliku – *1947, kõrgema agronoomia haridusega dendroloog, Tallinna BA dendraariumi ja puittaimede herbaariumi hooldaja. On avaldanud uurimusi dendroloogiast, parkidest ja puittaimede kollektsioonidest ning uurinud põhjalikult perekonda kibuvits (Rosa). Aadress: Tallinna Botaanikaaed, Kloostrimetsa 52, 11913 Tallinn. PhD Ülo Erik – *1928, metsateadlane, puukooli omanik. On töötanud Metsainstituudi direktorina, avaldanud uurimusi dendroloogiast ja metsaistutusmaterjali kasvatamisest. Aadress: Muhu 5–105, 13912 Tallinn; e-mail: [email protected] Ene Ilves – *1947, on õppinud metsandust ja omab kõrgemat agronoomilist haridust. Jõgevamaa Keskkonnateenistuse spetsialist. Töötas aastatel 1969–1991 Kaarepere haljastusgrupi juhatajana ja 1993-2000 Jõgeva Maavalitsuse Keskkonnaosakonna looduskaitse spetsialistina. Ta on koostanud peaaegu 500 haljastusprojekti ning avaldanud ajakirjanduses rohkesti kirjutisi iluaianduse, dendroloogia jm. valdkondadest. On mitmete turismivoldikute autor ja kaasautor. Aadress: Aia 2, 48306 Jõgeva; e-mail:[email protected] Dr Peter Wyse Jackson – Organisatsiooni Botanic Gardens Conservation International ajakirja Botanic Gardens Conservation News toimetaja. Aadress: Descano House, 199 Kew Road, Richmond, Surrey TW 9 3BW, United Kingdom; e-mail: [email protected]

273

PhD Harry Karis – *1930, bioloog-mükoloog, pensionär. Töötanud laboratooriumi juhatajana ja teadurina Tallinna BA-s. Uurinud peamiselt jahukastelisi seeni, avaldanud monograafiaid ja teadusartikleid. Aadress: Õismäe tee 141–49, 13518 Tallinn, Estonia. PhD Heino Kasesalu – *1932, metsateadlane, Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna kauaaegne juht, EPMÜ Metsakasvatuse Instituudi vanemspetsialist. Avaldanud uurimusi dendroloogiast ja metsakasvatusest, toimetanud ja koostanud metsanduslikke raamatuid. EPMÜ metsandusteaduskond, Fr.R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu. Dr Etelka Leadlay – Organisatsiooni Botanic Gardens Conservation International ajakirja Botanic Gardens Conservation News toimetaja. Aadress: Descano House, 199 Kew Road, Richmond, Surrey TW 9 3BW, United Kingdom; e-mail: [email protected] PhD Alar Läänelaid – *1951, botaanik, taimesüstemaatika ja biogeograafia lektor Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudis. On uurinud rabamändide kasvuvorme, tegeleb puude aastarõngalaiuste uurimisega ning ehitiste vanuse määramisega dendrokronoloogilisel meetodil. Avaldanud teadusartikleid dendrokronoloogiast, populariseerinud Eesti ajakirjanduses taimi ja looduskaitset, kirjutanud ekspeditsioonidest Komi taigas, Karjalas, Soome Lapimaal, Kesk-Aasias, Lääne-Austraalias. Aadress: Botaanika ja ökoloogia instituut, Tartu Ülikool, Lai t. 40, Tartu 51005 e-mail: [email protected] Dr Bert Maes – *1944, bioloog ja ökoloog. Juhib ökoloogilise konsultatsiooni firmat. On avaldanud uurimusi pärismaiste puude ja põõsaste taksonoomiast ning metsade ja maastike ökoloogia ajaloost Madalmaades ja Saksamaal. Aadress: Achter Clarenburg 2, 3511 JJ Utrecht, Ecologisch Adviesbureau Maes, The Netherlands; e-mail: [email protected] PhD Toivo Meikar – *1947, ajaloo haridusega metsateadlane. EPMÜ Metsandusliku Uurimisinstituudi vanemteadur. Avaldanud uurimusi metsanduse ajaloost ja naaberteadustest. Koostanud ja toimetanud metsanduslikke trükiseid. EPMÜ Metsandusliku Uurimisinstituut, Fr.R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu; e-mail: [email protected] MSc Katri Ots – *1971, metsateadlane. EPMÜ Metsandusliku Uurimisinstituudi teadur. Avaldanud uurimusi metsakasvatusest ja metsa- ökoloogiast. EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut, Viljandi mnt. 18B, 11216 Tallinn; e-mail: [email protected]

274

PhD Aleksei Paivel – *1929, kõrgema metsandusliku haridusega dendroloog, Tallinna BA teadur. Tallinna BA üks rajajatest. On avaldanud uurimusi dendroloogiast, parkidest ja puittaimede kollektsioonidest. Tallinna Botaanikaaed, Kloostrimetsa 52, 11913 Tallinn. MSc Heldur Sander – *1946, loodusgeograaf, EPMÜ Metsandusliku Uurimisinstituudi teadur, EPMÜ Zooloogia ja Botaanikainstituudi doktorant. Avaldanud uurimusi dendroloogiast, linnahaljastusest, puittaimede kollektsioonidest, parkidest jne. Toimetanud ja koostanud erialaseid väljaandeid. EPMÜ Metsandusliku Uurimisinstituut, Fr.R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu; e-mail: [email protected] MSc Ivar Sibul – *1972, metsateadlane. EPMÜ Metsakasvatuse instituudi korraline dendroloogia lektor. Avaldanud uurimusi entomoloogiast ja dendroloogiast. EPMÜ Metsandusteaduskond, Metsakasvatuse Instituut, Fr. R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu; e-mail:[email protected] PhD Ülo Tamm – *1935, metsateadlane, EPMÜ emeriitprofessor, EPMÜ Metsandusliku Uurimisinstituudi direktor. Avaldanud uurimusi dendroloogia, metsaselektsiooni, -bioloogia ja -kasvatuse alal, uurinud põhjalikult paplite (Populus) perekonda. EPMÜ Metsandusliku Uurimisinstituut, Fr.R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu; e- mail: [email protected] Dr Ludmila Vishnevska – *1959, Bioloog, dendroloog. Läti Rahvusliku BA teadusliku nõukogu sekretär ja Dendroloogia osakonna andmebaaside mänedžer. Avaldanud uurimusi taimemorfoloogia ja botaaniliste andmebaaside alal. Mail address: National Botanic Garden, Miera 1, LV-2159, Salaspils-1, Latvia; e-mail: [email protected]

275

EDITORS AND AUTHORS

Olev Abner – *1966, Dendrologist, educated in forestry; Head of the Department of woody and herbaceous plants of Tallinn Botanic Garden. Publications on botany (incl. dendrology), horticulture etc. Mail address: Tallinna Botaanikaaed, Kloostrimetsa 52, 11913 Tallinn; e-mail: [email protected] Dr Lucia Henriette Albers – *1952. She is the founder of a firm that undertakes the research and restoration of historical parks and gardens. She has made plans for the restoration of about 20 parks with the status of national monument and many more of less high standards. She was trained as an art historian and took a PhD in the evaluation and selection of historic parks and other monuments. She has been lecturing at Dutch and Italian universities. Mail address: Albers Adviezen, Postbox 85, 3500AB Utrecht, e-mail: [email protected] Jüri Elliku – *1947. Dendrologist, educated in agronomy; caretaker of dendrarium and herbarium at Tallinn Botanical Gardens, one of the founders of collections of the TBG. Publications on dendrology; has thoroughly researched the brier genus (Rosa). Mail address: Tallinn Botanical Gardens, Kloostrimetsa 52, 11913, Tallinn, Estonia. PhD Ülo Erik – *1928. Silviculturist; owner of a nursery garden; former Director of Forest Institute. Publications on dendrology and breeding of forest plantation material. Mail address: Muhu 5-105, 13912 Tallinn, Estonia; e-mail: [email protected] Ene Ilves – *1947. Has studied forestry and holds a degree in agronomy. Employed as specialist at Jõgeva County Environmental Service. Worked as manager of the Kaarepere Green Zone Development Group in 1969-1991 and as wildlife protection specialist at the Division of Environment of the Jõgeva County Government in 1993-2000. Has drawn up almost 500 green zone development projects and published a multitude of journalistic writings on horticulture, dendrology and other subjects. Has authored and co-authored a number of tourist prospectuses. Mail address: Aia 2, 48306 Jõgeva, Estonia; e-mail: [email protected] Dr Peter Wyse Jackson – Editor of the magazine Botanic Gardens Conservation News of Botanic Gardens Conservation International. Aadress: Descano House, 199 Kew Road, Richmond, Surrey TW 9 3BW, United Kingdom; e-mail: [email protected]

276

PhD Harry Karis – *1930. Biologist-mycologist, retired; former Laboratory Head and Scientific Researcher at TBG; researched mildew fungi in Estonia, Russia and other countries. Has published monographs and other publications. Mail address: Õismäe tee 141–49, 13518 Tallinn, Estonia. PhD Heino Kasesalu – *1932. Silviculturist; Senior Specialist of Institute of Silvikulture (EAU), former long-serving Head of, Järvselja Training and Experimental Forest District. Publications on dendrology and silviculture; compiler and editor of forestry publications. Mail address: Estonian Agricultural University, Faculty of Forestry, Fr.R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu. Dr Etelka Leadlay – Editor of the magazine Botanic Gardens Conservation News of Botanic Gardens Conservation Internationa. Aadress: Descano House, 199 Kew Road, Richmond, Surrey TW 9 3BW, United Kingdom; e-mail: [email protected] PhD Alar Läänelaid – *1951, a botanist, lector of plant taxonomy and biogeography at Institute of Botany and Ecology of University of Tartu. Studied growth forms of Scots pine growing on bogs. Research in tree rings and determining age of buildings using dendrochronological method. Scientific papers on dendrochronology, popular papers in Estonian on plants and nature conservation, about expeditions to taiga of Komi, Karelia, Finnish Lapland, Middle Asia, and Western Australia. Mail address: Institut of Botany and Ecology, University of Tartu, Lai 40, 51005, Tartu, Estonia; e-mail: [email protected] Dr Bert (N.C.M.) Maes – *1944. Biologist and field ecologist; manager of an ecological consultancy firm; consultant on various subjects, such as urban ecology, historical gardens and parks, etc. Publications on taxonomy of indigenous trees and shrubs and ecological history of woodlands and landscape. Mail address: Achter Clarenburg 2, 3511 JJ Utrecht, Ecologisch Adviesbureau Maes, The Netherlands; e-mail: [email protected] PhD Toivo Meikar – *1947. Silviculturist, educated in history; Senior Scientific Researcher, Estonian Agricultural University, Forest Research Institute. Publications on history of forestry and adjoining sciences; compiler and editor of forestry publications. Mail address: Estonian Agricultural University, Forest Research Institute, Fr.R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu, Estonia; e-mail: [email protected]

277

MSc Katri Ots – *1971. Silviculturist; Scientific Researcher, Estonian Agricultural University, Forest Research Institute. Publications on silviculture and forest ecology. Mail address: Estonian Agricultural University, Forest Research Institute, Fr.R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu, Estonia; e-mail: [email protected] PhD Aleksei Paivel – *1929. Dendrologist, educated in silviculture; Scientific Researcher at Tallinn Botanic Garden, one of the founders of collections of TBG. Publications on dendrology. Mail address: Tallinn Botanical Gardens, Kloostrimetsa 52, 11913 Tallinn, Estonia. MSc Heldur Sander – *1946. Geographer; Scientific Researcher, Estonian Agricultural University, Forest Research Institute and Institute of Zoology and Botany. Publications on dendrology, urban vegetation, parks, etc.; editor and compiler of professional publications. Mail address: Estonian Agricultural University, Forest Research Institute, Fr.R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu; e-mail: [email protected] MSc Ivar Sibul – *1972. Silviculturist; Lecturer at the Department of Silviculture of Estonian Agricultural University. Publications on forest entomology and dendrology. Mail address: Estonian Agricultural University, Faculty of Forestry, Department of Silviculture, Fr. R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu, Estonia; e-mail: [email protected] PhD Ülo Tamm – *1935. Silviculturist; Professor Emeritus, EAU; Head of Forest Research Institute of Estonian Agricultural University. Publications on dendrology, forest selection, forest biology and silviculture; has thoroughly researched the poplar genus (Populus). Mail address: Estonian Agricultural University, Forest Research Institute, Fr.R. Kreutzwaldi 5, 51014 Tartu; e-mail: [email protected] Dr Ludmila Vishnevska – *1959. Biologist, dendrologist, database manager of the Dendrology Department and secretary of Scientific Council in the National Botanic Garden of Latvia. Publications in plant morphology using electronic equipment and computers, botanical databases. Mail address: National Botanic Garden, Miera 1, LV-2159, Salaspils-1, Latvia; e-mail: [email protected]

278