TARTU ÜLIKOOL Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut

Triinu Univer

Ökomuuseumi institutsioon: teooriast praktikasse

Magistritöö infokorralduse erialal

Juhendaja: PhD Kurmo Konsa Kaasjuhendaja: Tarmo Ladva

Tartu 2009 Sisukord

Sissejuhatus ...... 3 1. Muuseumid ja uue museoloogia teke ...... 7 1.1. Muuseumide kujunemine ja areng ...... 7 1.2. Uus museoloogia ja ökomuuseumi kontseptsioon...... 17 2. Muuseum versus ökomuuseum – rakendades pehmete süsteemide metodoloogiat ...... 29 3. Kartulimuuseumist ökomuuseumi projektini – kuidas sündis ja arenes Taheva valda hõlmav kogukonnamuuseumi idee ...... 50 3.1. Muuseumide asutamisest Eestis läbi näidete ...... 50 3.2. Ökomuuseum „Kartuli Vabariik― Taheva vallas ...... 53 3.2.1. Ökomuuseumi roll Taheva vallas ...... 54 3.2.2. Ökomuuseumi „Kartuli Vabariik― kavand ...... 57 4. Ökomuuseumi turundus ...... 61 4.1. Ökomuuseumi sihtgrupid ja turundustegevused ...... 61 4.2. Ökomuuseumi seostamine kohalike teenusepakkujate ja vaatamisväärsustega ...... 65 Kokkuvõte ...... 68 Summary ...... 71 Kasutatud kirjandus ...... 75 Lisad ...... 85 Lisa 1: Ökomuuseum: Valgamaa Kartuli Vabariik visioon ...... 85 Lisa 2: Ökomuuseumi kava ...... 88

2 Sissejuhatus

Muuseumide roll ja tähendus on muutunud ajas ning ruumis. Muuseum kui pühamu, kui kultuurikalmistu, kui ideoloogia vang, kui infokeskus, kõiki neid funktsioone on muuseum erinevates kultuurikontekstides täitnud. Muuseumid on kohad kus säilitatakse ja luuakse informatsiooni ning seostatakse seda inimeste ja kogukondadega väga mitmel viisil. Muuseumid on kultuuripärandi hoidjad, teadus– ja mäluasutused, mis pakuvad emotsionaalseid ning harivaid kogemusi. Nad aitavad luua dialoogi erinevate põlvkondade vahel, muuta ühiskonda sallivamaks, sotsiaalselt vastutustundlikumaks, eetilisemaks. Muuseumid püüavad luua kultuuridevahelisi dialooge, mis suurendaksid tolerantsi ja teineteisemõistmist. Nad säilitavad ühiskondlikku mälu, mis aitab koos hoida nii perekondi kui terveid rahvaid. Ühtlasi on tänapäeva muuseumid omamoodi elamuskeskused, mis võivad tuua konkreetsele kogukonnale ning regioonile kasu turismi ja majanduselu aktiveerimise läbi.

Käesoleva töö teoreetiliseks väljundiks on uurida uut museoloogiat ja ökomuuseumide kontseptsiooni. Annan ülevaate muuseumide arengust läbi aegade ning peatun pikemalt uue museoloogia tekkel ja kujunemisel, mille kaudu jõuan ökomuuseumi mõiste ning kontseptsiooni lahtiseletamiseni. Seejärel viin läbi ökomuuseumide ja tavamuuseumide võrdluse infoteaduslikke meetodeid kasutades. Tegemist on uue lähenemisnurgaga, mida seni pole rakendatud.

Magistritöö koostamise käigus kirjutasin töö praktilise osana plaanitava ökomuuseumi visiooni ja loomise kava (vt. Lisa 1 ja Lisa 2). Seega antud tööl on nii muuseumiteoreetiline kui ka praktiline tähtsus.

Käesoleva magistritöö „Ökomuuseumi institutsioon: teooriast praktikasse― teemavalik lähtus minu kokkupuutest väga huvitava projektiga. Tegemist on kunstnik Tarmo Ladva ideega luua Taheva valda Laanemetsa külla Kartulimuuseum. Ta pöördus Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi poole nõu ja abi saamiseks.

3

Käesoleva magistritöö juhendaja, ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivinduse õppetooli dotsent Kurmo Konsa, arendas Kartulimuuseumi mõtet edasi ja tuli ideele luua Taheva valda Eesti esimene ökomuuseum. Ta pakkus mulle võimalust kirjutada selleteemaline magistritöö. Idee tekitas minus suurt huvi, sest jälgida ühe muuseumi sündi ja aidata luua Eesti esimese ökomuuseumi visiooni tundus väga intrigeeriv ning põnev.

Magistritöö üldeesmärgiks püstitasingi ökomuuseumi kui institutsiooni teoreetilise käsitluse ja selle põhjal tegelikkuses toimiva ökomuuseumi projekti loomise. Selle üldeesmärgi täitmiseks tuli täita järgnevad ülesanded:  Anda ülevaade muuseumide kujunemisest ja ökomuuseumi idee tekkest üldisemas plaanis.  Tutvuda nn uue museoloogia arengusuundadega ja kontseptsioonidega.  Uurida nn traditsioonilise muuseumi ja ökomuuseumi erinevusi ning sarnasusi.  Uurida kuidas muuseumi kui sellist asutada.  Analüüsida kogutud informatsiooni ja luua plaanitava ökomuuseumi visioon ning detailne kava.

Magistritöö kõrvaleesmärgina võib välja tuua uue tekkiva ökomuuseumi idee sünni ja arengu jäädvustamise. Juhul kui see muuseum reaalselt olema saab, on väga oluline ja huvitav osa muuseumi tekkest dokumenteeritud. Aga ka siis, kui ökomuuseum mingil põhjusel ei realiseeru, pakub üksikasjaline kirjeldus võimaluse jälgida ühe museoloogiliselt väga huvitava idee arengulugu.

Magistritöö uurimisobjektiks on museoloogia, kitsamalt nn. uus museoloogia ja ökomuuseumide kontseptsioon. Meetoditena kasutasin uurimistöö koostamisel erialase kirjanduse analüüsi, struktureeritud intervjuusid, pehmete või paindlike süsteemide metodoloogiat (soft systems methodology). Intervjuud viisin läbi Kartulimuuseumi idee autori Tarmo Ladvaga, Eesti Maanteemuuseumi esimese juhataja Marge Rennitiga, Eesti Postimuuseumi endise juhataja Aive Küngaga ja suhtlesin meili teel Taheva valla vallavanema Monika Rogenbaumiga ning Eesti Lennundusmuuseumi asutaja Mati Meosega. Teostasin päringuid statistikaameti andmebaasist.

4 Töös kasutatud allikateks on peamiselt eesti- ja ingliskeelsed museoloogiaalsed monograafiad ja artiklid. Lisaks kasutasin ka internetis kättesaadavaid konverentside ja erialaühenduste materjale. Muuseumi kui institutsiooni praktilise funktsioneerimise alustõdedega tutvumiseks lugesin raamatuid T. Ambrose ja C. Paine „Museum Basics― ning G. Edson ja D. Dean „The Handbook for Museums―. Üks põhjalikemaid ökomuuseumeid käsitlevaid teoseid oli ettekannetekogumik „Communication and exploration: Guiyang, China, 2005―.

Järgnevalt esitan lühiülevaate käesoleva magistritöö sisust. Töö koosneb neljast peatükist.

Esimeses peatükis kirjeldan uue museoloogia kujunemist ja annan ülevaate ökomuuseumi kui kogukonnamuuseumi olemusest. Uus museoloogia näeb muuseumi mitte üksnes säilitaja ja eksponeerijana, vaid külastajaid kaasava, avatud, areneva ning interaktiivse infokeskusena. Uue museoloogia üks väljundeid – ökomuuseum, väärtustab kogukonda ja territooriumi.

Teises peatükis võrdlen ja analüüsin traditsioonilist muuseumi ning ökomuuseumi, kasutades pehmete süsteemide metodoloogiat. Loon üldpildi kahest eriilmelisest mäluasutusest. Skeemide ja tabelite abil toon välja kogukonnamuuseumi ning klassikalise koguja/säilitaja muuseumi erisused-sarnasused.

Kolmandas peatükis kirjeldan muuseumi kui institutsiooni asutamist. Kirjutan kuidas ja mis põhjustel jõuti Taheva valda ökomuuseumi asutamise ideeni, millist eesmärki ja rolli kannab loodav muuseum ning mida on ökomuuseumi asutamise projekti käigus ära tehtud ning mida aja jooksul teostada plaanitakse. Kirjeldan soovi parandada läbi kogukonnamuuseumi projekti Taheva valla majanduslikku olukorda, mis aitab vältida valda kuuluva 13 küla inimestest tühjaksvoolamist.

Neljandas peatükis pööran tähelepanu ökomuuseumi turundusvõtetele. Eesmärgiks on luua kõigile avatud, meeleolukas, atraktiivne, ise tegemist ja kaasamõtlemist pakkuv mälumaastik, mis meelitab külastajaid tagasi tulema, et üha uuesti avastada Taheva valda koos sealse pärandiga. Kirjeldan nii plaanitavaid teenuseid, kui toon ära juba olemasolevad teenusepakkujad ning pärandiobjektid.

5 Väga kokkuvõtlikult võib öelda, et käesolevas töös jälgin, kuidas suletud mäluasutusest on saanud avatud ja pidevas arengus olev ühiskonna osa. Koos sisuka ülevaatega museoloogia arengust ja põhjaliku käsitlusega ökomuuseumide olemusest, kirjeldan konkreetse uue kogukonnamuuseumi sündi, alustades ideetasandist 2007. aastal kuni 2009. aasta teise pooleni. Minu praktiline panus projekti on plaanitava ökomuuseumi visiooni ja detailse kava loomine käesoleva lõputöö raames. Kahjuks on positiivset vastukaja leidnud projekt hetkel majanduslanguse tõttu inaktiivses faasis.

6 1. Muuseumid ja uue museoloogia teke

Alljärgnevas kahes alampeatükis on käsitletud muuseumide sündi, arengut ja kujunemist läbi aastasadade. Muuseum kui kultuuripärandilise info koguja, talletajad ja eksponeerija on aja jooksul märkimisväärselt muutunud nii sisus kui vormis. Kui algselt koguti ainulaadseid, harukordseid objekte, siis tänapäeval kogutakse igapäevast eluolu iseloomustavaid esemeid. Enam pole oluline niivõrd objekti erilisus antud hetkes, kui selle väärtus tulevikus. Alljärgnevas kahes alampeatükis kirjutatakse, kuidas muuseumid muutusid aja jooksul kõigile avatud mäluasutusteks. Milliseid erinevat tüüpi muuseume on olemas, milline on nende struktuur. Ühtlasi saab lugeda, kuidas suletud, kogumisele ja talletamisele suunatud muuseumikontseptsiooni kõrvale tuleb uue museoloogia nägemus avatud ning koostööl põhinevast muuseumist. Uus museoloogia tahab pakkuda elamust, kaasata nii külastajaid kui kogukonda. Seoses uue museoloogia tekkega, mille läbi sooviti suurendata sotsiaalset sidusust, võeti muuseumimaastikul kasutusele täiesti uus termin: ökomuuseum (ecomuseum), mis kujutab endast kogukonnamuuseumi ühte vormi.

Seega järgnevas kahes alampeatükis antakse ülevaade muuseumide arengust ja kujunemisest ning uue museoloogia sünnist, koos ökomuuseumi olemuse lahtiseletamisega.

1.1. Muuseumide kujunemine ja areng

Nimetus „muuseum― tuleb kreekakeelsest sõnast museion, mis tähendab muusade templit, muusadele pühendatud paika (Luts 1979: 14). Tänapäeval käsitletakse muuseume ühena teabe- ehk mäluasutustest. Teabeasutused on organisatsioonid, mis tegelevad peamiselt info kogumise, säilitamise, töötlemise ja transmissiooniga. Klassikaliste teabeasutuste, nagu raamatukogud, arhiivid ja muuseumid kõrvale on tekkinud andmepangad, meediafirmad, meelelahutuskompaniid, uurimisasutused jne., mis kõik tegelevad ühel või

7 teisel kujul esineva informatsiooni haldamisega. Ühtlasi on oluliselt muutunud ka teabeasutuste koht ja ülesanded ühiskonnas.

Enne kui vaadelda nii keeruka institutsiooni, nagu seda on muuseum, toimimist ja käsitlemist tänapäeva infoühiskonnas, on oluline anda ülevaade muuseumide kujunemisest.

Muuseumikollektsioonide ja muuseumiinstitutsiooni eellastena käsitletakse antiikaja templites ja rikaste isikute valduses olnud kollektsioone. Tihti on väidetud, et esimeseks muuseumiks oli Aleksandriasse Ptolemaios I poolt 307. aastal eKr rajatud Museion. Tegemist oli riiklikult ülalpeetava kultuuri- ja teaduskeskusega, kuhu kutsuti kokku tuntud kirjanikke ja õpetlasi. Tegemist oli omalaadse akadeemiaga meie mõistes. Kuigi Museionis oli suur raamatukogu, siis teateid objektikogude kohta puuduvad. Nii et Aleksandria Museionit võime muuseumide eellaseks lugeda küll ainult kõige üldisemas mõttes (kui teadmiste ja teaduse edendamist soodustavat asutust). (MacGregor 2007:1-2)

Otsene näide kogumisest seostub Roomas valitsenud Kreeka kultusega. Kreekast pärit kujusid koguti ja hoiti templites, isegi kui nad ei olnud seotud seal toimuvate kultustega. Kreeka skulptuure pandi välja avalikesse kohtadesse, aga skulptuurikogusid oli ka eraisikute valduses. Lisaks skulptuuridele koguti gemme, ehteid jms. Kogumisel puudus süsteemipärasus, asju omandati individuaalse meeldivuse alusel. Sageli omandati objekte nende välise ainulaadsuse ja atraktiivsuse järgi. Tegemist ei olnud loomulikult kogudega tänapäevases mõistes (Alexander 2008: 3-5). Kogumise ja kollektsioonide näiteid on teada ka mitte-Euroopa kultuuridest Hiinas ja Babüloonias, kuid euroopalikule muuseumitraditsiooni kujunemisele need mõju ei avaldanud.

Keskajal sai kunstikollektsioonide asukohaks katoliku kirik, kuhu koguti kunsti hingeülenduse eesmärgil (Leppik 2008). Inimene tuli kirikusse mõtisklema, oma hingehädadele leevendust leidma, mitte kaunist kunsti imetlema. Kunst oli vahend, loomaks mediteerimisele sobivat keskkonda. Kiriku õpetuse toetamiseks kasutati materiaalseid objekte. Palverändurid tõid Pühalt Maalt kaasa kive, liiva, mulda jms. suveniire, mis pandi kirikutesse vaatamiseks välja. Tuntud on katoliikliku kiriku reliikviatekultus, milles võib samuti näha hilisema muuseumitraditsiooni kujunemise algeid.

8 Muuseumikogude tekke alguseks saab lugeda renessanssi. 16. sajandil tekkima hakanud kuriositeetide kabinette võib nimetada tänapäeval muuseumina defineeritavate organisatsioonide eelkäijateks (protomuuseumideks), sest nende „eesmärgiks oli olla kõikehõlmav ja entsüklopeediline, olla kogu maailma mikrokosmos, kogutuna ühe katuse alla― (Gundestrup & Wanning: 2004). Tegemist oli kogudega looduslikest ja inimese poolt loodud objektidest. Kuriositeetide kabinetid olid staatusesümbolid, mis näitasid omaniku rikkust ja haritust. Nimetatud kabinette täitsid kummalised ning imepärased esemed, nagu näiteks ükssarviku sarved, hiiglaste hambad, samuti sõjaretkede käigus vaenlastelt võetud trofeed või kaugetelt ekspeditsioonidelt kogutud esemed. Tegemist oli kontseptuaalse süsteemiga, mille läbi kollektsionäärid interpreteerisid ja uurisid maailma. Kogumise algusaegadel hinnati seega kõrgelt haruldusi ning teatud mõttes erilisi esemeid. Aja jooksul aga kogumise kriteeriumid muutusid. Hakati koguma tavalisi ja iseloomulikke esemeid, eesmärgiga luua reaalne pilt nähtustest, ajastust, maast või rahvast.

Kuriositeetide kabinettidest arenesid välja esimesed avalikud muuseumid. Esimeseks avalikuks muuseumiks oli Oxfordi ülikooli Ashmoleani muuseum. Muuseum põhines kogul, mille kinkis ülikoolile Elias Ashmole. Kogu eksponeerimiseks ehitati eraldi muuseumihoone, mis avati 1683. aastal (MacGregor 2007: 41). Tänapäevased avalikkusele suunatud muuseumid tekkisid valgustusajastu institutsioonidena 18. sajandil ning arenesid välja 19. sajandi jooksul. 18. saj. teisel poolel, kui valgustusideoloogia mõjul suurenesid arheoloogia- ja ajaloohuvi, hakati muuseume üldsusele avama. Valgustuslikud ideed suunasid inimest väärtustama iseennast ja oma minevikku ning selle kaudu liiguti ka möödaniku säilitamisele, väärtustamisele, kogumisele, näitamisele. Aja jooksul hakati üha jõulisemalt hindama teadmisi ja haridust. 19. sajandi muuseumi ambitsiooniks oligi juba olla teadusasutus, mis oma mõistuspõhise teadmistepagasiga aitab inimkonda juhtida minevikust paremasse tulevikku (Raisma 2005).

Valgustusajastule iseloomulik teadmiste väärtustamine, ratsionaalsus ja progressiihalus said ühtlasi ka muuseumimudeli aluseks. Loobuti senisest kunstikabinetlikust käsitlusest, mille puhul oluliseks valikuprintsiibiks oli objekti vanus, hinnalisus, erandlikkus (Peets 2002: 16). Oluliseks sai ajaloo lineaarne eksponeerimine, mida iseloomustab laiahaardelisus, ülevaatlikkus ja tähelepanu suunamine kronoloogiliselt järgnevatele perioodidele. Tähtsaks sai statistika, erinevad faktid, enam ei mänginud rolli objekti ainulaadsus, vaid definitsioonid, oluline oli aja kulgemise näitamine. Just nimetatud

9 valgustusajal toimus põhimõtteline liikumine üldistatud minevikukäsitluse ja kollektiivse mälu suunas. Nii nagu M. Raisma ütleb: „… oli muuseumi eesmärgiks luua totaalne ja ühtne ajaloo presentatsioon, mälupilt― (Raisma 2008: 89).

Muuseum oli teadusasutus, mis seadis endale eesmärgiks harida inimest, valgustada teda ja aidata tal leida oma juured, selgitada põlvnemist ning näidata ajaloo kulgu. Muuseum tegeles pärandiga – selle uurimise ja eksponeerimisega. Muuseumi põhiülesandeks peeti teadmiste jagamist ning inimeste õpetamist staatiliste ja süstemaatiliste ekspositsioonide abil, mis tolle aja teaduse seisukohti järgides pidid olema objektiivsed ja hinnanguvabad (Pärdi 1996). Muuseumid olid tihedalt seotud ülikoolidega, kuna „tolleaegne pedagoogiline mõte hindas kõrgelt õppetöö näitlikustamist kõigil kooliastmetel― (Leppik & Mägi 2009: 812). Seega õppetöö ilmestamiseks ja ühtlasi teadustöö käigus tekkinud kogudest moodustati esimesi muuseume. Mõneti sarnaselt kuriositeedikabinettidele sisaldasid need pigem võõramaist ja haruldast, kui kodumaist ja harjumuspärast.

19. saj. ehitati esimesed eriotstarbelised muuseumihooned ning asutati esimesed rahvusmuuseumid (Ungari Rahvusmuuseum 1802, Tšehhi Rahvusmuuseum 1818) ja rahvateaduslikud muuseumid (Kopenhaageni Etnograafiamuuseum 1849). 19. sajandi teisel poolel hakkas muuseume tekkima massiliselt. Mõnikord on nimetatud 19. sajandit ka „muuseumide sajandiks‖ (Mairesse s.a.). Seda perioodi võib „The New Encyclopædia Britannica― järgi nimetada lausa tõeliseks muuseumibuumiks. Sel perioodil loodi just rahva-, rahvus-, vabaõhu- ja tehnikamuuseume, aga ka koduloomuuseume linnadesse ning maakondadesse. Seda buumi kajastavad ilmekad näited Inglismaalt, kus ajavahemikus 1870–1880 loodi ligi 100, ning Saksamaalt, kus samal perioodil rajati nelja aasta jooksul 50 muuseumi. Järgnes muuseumide asutamine Lõuna-Ameerikas, Indias, Hiinas, Aafrikas jne. (Museums 1989: 478–486)

19. sajandi Euroopa muuseumide levinuimaks tüübiks oli laia ampluaaga universaalmuuseum, mis oli seotud konkreetse piirkonna kultuurilise, territoriaalse või etnilise identiteedi, samuti riiklike ideoloogiatega (Raisma 2009a: 783). Muuseumist sai aja tempel, mineviku konserveerija ning igaviku presenteerija, maailma korrastaja. Oma positsiooni olulisust ja rolli tähtsust tuli ka teistele eksponeerida ja üks väljapaistvamaid viise selleks oli hoone arhitektuur. Muuseumid kujunesid vormilises plaanis templiteks (Raisma 2003). Muuseumid, mis said alguse templites, lõid nüüd endale ise templeid.

10 Nendest said pseudosakraalsed keskkonnad, kandes endast paatost ja hardust. Paljudel juhtudel, kui oli tegemist tsentraalsete rahvusmuuseumidega, pidi muuseumihoone nii välis- kui sisekujundus oma imposantsuse ja antud maale iseloomulike stiilielementidega rõhutama seda ainulaadset kultuuriväärtust, mis hoones paikneb. Hoone arhitektuuri ülesandeks oli tõsta austust ja imetlust selle maa ja rahva vastu, kelle pikkade sajandite vältel loodud vaimuvarad vaatamiseks esitati (Luts 1981: 44-45). Rahvusmuuseumid olid nagu sümbolobjektid, mis läbi laiahaardelise ajaloolise materjali - kiviajast kuni lähiminevikuni – näitasid riigi heroilisi pöördepunkte ning seal elanud suurvaimude surematuid tegusid. Nad on seda tänapäevalgi. Põhinedes „suurtel narratiividel, hierarhilisel ülesehitusel, eesmärgipärasusel ning positivistlikul progressiideel― (Raisma 2006a: 5).

20. sajandil spetsialiseerusid suured universaalmuuseumid järk-järgult ümber teemamuuseumideks. Kõikehaaravuse asemel sai oluliseks teatud valdkonna spetsiifika rõhutamine ja eksponeerimine, mis omakorda tõi kaasa taas muuseumide arvukuse tõusu. Uus kasvulaine muuseumide arvus leidis aset 20. sajandi teisel poolel, kui ühtlasi püüti vabanema hakata muuseumi täielikust staatilisusest. „Tolmunud ja surnud― ruumi kontseptsioonist lahtiütlemine ei kulgenud kiirelt ja dünaamiliselt. Tõtt öelda pole see veel käesoleval 21. sajandilgi lõppenud, kuid samme selle suunas astutakse.

1960.a. hakkas kogu maailmas muuseumide arv kasvama. Otsustavalt muutus püsi- ja ajutiste näituste suhe ning ülesehitus: ajutiste näituste osa kasvas, sest need kutsusid külastajaid naasma samasse kohta, võimaldasid näidata eri nähtusi ja protsesse, laiendasid ühe kindla muuseumi profiili ja funktsiooni (Kõiva 2006: 1591). 1950. kuni 1990-ndate aastate keskpaigani suurenes muuseumide arv Euroopas neli korda (Ambrose et al. 1994: 2). Sama tendentsi võib täheldada ka Eestis – 1960. aastal tegutses meil 34 muuseumi (Rosenberg 1961: 30), 1990. aastaks oli neid 77 ja 2007. aastaks 210 (Statistika andmebaas 2008). Seega asutati siin 47 aastaga 176 muuseumi ehk igal aastal on loodud keskmiselt peaaegu neli muuseumi, mis on märkimisväärne arv nii väikse riigi kohta nagu Eesti.

Eesti muuseumitraditsioonile pani 1802. aastal aluse raeapteeker Johann Burchardt VII rariteetide kogu Mon Faible (―minu nõrkus‖), millest sai Eesti esimene eramuuseum. Eesti esimesteks avalikeks muuseumideks olid Tartu Ülikooli koosseisu kuulunud looduslookabinet (Naturalienkabinet) ning ülikooli kunstimuuseum, mille rajamine

11 sätestati 1803. aastal ülikooli põhikirjas (21. sajandi Eesti muuseumid 2006: 3).

Eespool sai mainitud, et muuseum kuulus riiklikku süsteemi. Seega võib öelda, et mäluasutus oli rakendatud riigi teenistusse ja seda hakati ajapikku ka ära kasutama. Eriti just 20. sajandi teisel poolel. 1960. aastate lõpust 1970. aastatest lisandub muuseumi tõlgenduste hulka uus tasand – muuseum kui ideoloogiline vahend, mis realiseerib valitsevate klasside võimu (Raisma 2006b). Muuseum, mille üheks peamiseks tegevusvaldkonnaks on ja oli ajaloo tõlgendamine, sai pärast Teist maailmasõda Venemaa koosseisu jäänud riikides ühtse nõukogude identiteedi kujundaja. Läbi haridustegevuse oli võimalik asutusel edastada sõnumeid, mis lähtusid võimuladviku ideoloogiatest ja seda püüti igati ära kasutada. Kuna muuseumile kuulus üldsuse silmis omaette hoidva ja neutraalse organisatsiooni imago, siis temast lähtuvad signaalid mõjusid usutavate ning veenvatena.

Kujunes välja uus sotsialistlik muuseum, erinedes tunduvalt 19. sajandi traditsioonilisest muuseumist, mis oli orienteeritud ajaloolise representatsiooni ideele. Uue muuseumi ideeks polnud esitleda esemeid, mida peeti originaalseiks, iseloomulikeks ja erilisteks kultuuriloolises võtmes, vaid pigem muutus esmajärguliseks eksponeerida seda osa pärandist, mis oli oluline didaktilisest ja dialektilisest vaatenurgast. (Raisma 2009b: 73)

Muuseumist sai Nõukogude Liidus riikliku väärtussüsteemi kandja, tegemist oli sotsiaalsete ja vaimsete väärtuste ühendaja ning säilitajaga. Kogu kontroll tema seinte vahel toimuva üle kuulus keskvõimule.

20. saj. teisel poolel ei tegeletud muuseumides üksnes ideoloogia edastamisega, vaid üha enam hakati tähelepanu pöörama pärandi säilitamistingimustele ja mäluasutuse ruumilahendustele. Oluline oli luua hoonest funktsionaalne tervik, kus tagataks objektide säilimine ning loodaks optimaalsed võimalused ennistustegevuseks. Iseloomulikuks jooneks sai „kapitalimahukate ülimoodsate muuseumide rajamine― (Kõiva 2006: 1591) ja üha olulisemaks muutus fondide säilitamise kõrval ka näituste ja neil eksponeeritavate esemete „esteetiline külg ja nauditav esitamine― (Kõiva 2006: 1591). Siit võib järeldada, et muuseum asus tegema esimesi arglikke samme turunduse vallas. Püüti läheneda tavakülastajatele, köita nende tähelepanu ja seeläbi võita endale rohkem kliente. Raskuskese liikus rikkalikelt püsiväljapanekutelt isikliku või omanäolise nurga all

12 materjalide näitamisele. Lisaks puhtakujulistele muuseumidele hakkasid laiemalt levima teaduspargid ja kombineeritud valdkonna ning ekspositsiooniga muuseumid (Kõiva 2006: 1591). Seega toimus liikumine suurtelt mastaapsetelt muuseumidelt väikeste suunas, kus eksponeeritakse mingit kindlat kitsalt piiritletud ala. Läbi detailide püüti muuseume teha osaks elavast kultuurist, näidates erinevate valdkondade arengut, kõrvutades tänapäeva ja minevikku.

1980. – 1990. aastatel hakati muuseume reformima. Lisaks üldisemale püüule ajaga kaasas käia tunnetati vajadust mitte maha jääda infotehnoloogia arengust (muuseumid on tähelepanuväärsed infopangad), meelelahutustööstuse arenedes tekkis otsustavam vajadus sellega konkureerida, aktualiseerus töö noortega, muuseumid hakkasid laiendama koolitusprogramme (Hallas-Murula 2002). Paljudes maades tunnistati sel perioodil muuseumide mahajäämust. Põhjuseid oli mitmeid: kas ülevaade oli kogudest ebaselge, näitusesaalid väikesed, hoidlaruumid amortiseerunud, säilikute dokumenteerimine ebapiisav või turvameetmed puudulikud jne. Võimaluste piires asuti kitsaskohti likvideerima. Ühtlasi hakkas aegamööda üha suuremat tähelepanu kogude kõrval saama külastaja. Liiguti tempokalt 21. sajandi suunas, kus muuseumides püütakse igati külastajate tähelepanu võita ja tema meelt lahutada. Lisaks info talletajale ning säilitajale sai muuseumist meelelahutaja.

Muuseumid on sajandite jooksul läbi teinud märkimisväärse arengu, alustades kuriositeetide kabinettidest, kui otsestest muuseumide eelkäijatest, muutudes ajapikku õppeasutuste juures olevateks teadustegevuse tulemusel tekkinud ja õppe-eesmärgil tegutsevateks institutsioonideks. Seejärel paisudes suurteks rahvusmuuseumideks ning siis vahetades suurejoonelisuse konkreetse valdkonna esitlemise vastu erialamuuseumides. Tänapäeval, vastupidiselt sajandeid tagasi valitsenud olukorrast, eksisteerivad kõrvuti väga erinevat tüüpi muuseumid. Muuseume võib klassifitseerida mitmeti. T. Ambrose ja C. Paine on raamatus „Museum Basics― (1994: 7) eristanud järgmised muuseumide tüübid:  kollektsiooni järgi (arheoloogiamuuseum, kunstimuuseum, ajaloomuuseum, etnograafiamuuseum, loodusloomuuseum, geoloogiamuuseum, teadusmuuseum, tööstusmuuseum jne.),  omaniku järgi (riiklikmuuseum, munitsipaalmuuseum, ülikoolimuuseum, sõjaväemuuseum, eramuuseum, ettevõttemuuseum),  teeninduspiirkonna järgi (rahvusmuuseum, regionaalmuuseum, kohalik muuseum),

13  teenindatavate järgi (haridusmuuseum, erialamuuseum, kohalik avalik muuseum),  kollektsiooni eksponeerimise järgi (traditsionaalne muuseum, vabaõhumuuseum, majamuuseum).

Nagu näha on võimalik muuseume väga mitmeti klassifitseerida, kuna musealiseerimisega tegeletakse väga erinevates valdkondades ja väga erineval määral ning tasemel. Vastavalt sellele on ka muuseumisisene töökorraldus erinevalt koordineeritud. Kui sajandeid tagasi oli tavaline, et muuseumis sai kõigi vajalike tegevustega hakkama üks inimene, siis tänapäeval sõltub tööjaotus sellest, kui suur ja milliste kohustustega on muuseum. Kaasaegsetes muuseumides võime leida järgmiseid ametikohti: direktor, asedirektor, finantsjuht, muuseumipoe haldur, näituste disainer, heategevuskoordinaator, programmikoordinaator, avalike suhete juht, peakuraator, kuraatorid, registraator, turvaülem, peavarahoidja, ekskursioonijuhtide koordinaator, ekskursioonijuht, personalijuhi, kommunikatsioonijuhi, projektijuhi, pearaamatupidaja, raamatupidaja, infotehnoloogia arendusjuhi, infotehnoloogia spetsialisti, teadusdirektori, teaduri, toimetaja, fotograafi, koguhoidja, arhivaari, bibliograafi, säilitus- ja konserveerimisosakonna juhtaja, konservaatori, säilitaja, kunstniku, giid- muuseumipedagoogi, müügijuhi, turundusspetsialisti, klienditeenindaja, koristaja, haljastustöölise jne. (Edson & Dean 1996: 16; ERM 2008). Seda nimekirja silmates tuleb tõdeda, et muuseumist on saanud üks keeruline masinavärk, mille käimashoidmiseks on vaja märkimisväärsel hulgal spetsialiste.

Eelpool kirjeldatust lähtudes võib öelda, et võrreldes 18. sajandiga, mil tekkisid traditsioonilised avalikud muuseumid, on nende arv oluliselt kasvanud, nende tegevus mitmekesistunud ning palju komplitseeritumaks muutunud, nõudes erinevate spetsialistide aktiivset kaasatust. Kuid vaatamata sellele, varitseb tänapäeval mitmeid muuseume oht jääda ajale jalgu, sest sageli ei suuda nad oma staatilise, tolmuse ja iganenud oleku tõttu, vastata uue, postindustriaalse ja postmodernse infoajastu nõuetele. Muuseumide ebapopulaarsuse peamiseks põhjuseks on just nende mahajäämus elust. Kaasaegne muuseum peab olema polüfunktsionaalne ning dünaamiline, avatud õpiruum.

Suhe ühiskonnaga on muuseumide jaoks tänapäeval kõige olulisem probleem. ―Teisiti öeldes: küsimus on muuseumi kui sellise olemuses ja rollis‖ (Pärdi 1996: 1933). Muuseumi roll kõige laiemas tähenduses on kultuuripärandi kogumine ja säilitamine. Kuid

14 mida kujutab endast kultuuripärand? Üldistatult on kultuuripärand kõik see, mida peetakse antud kultuuris säilitamisväärseks ja mida antakse edasi järgnevatele põlvkondadele. „Kultuuripärandi hulka kuuluvad esemed, hooned, nähtused, looduslikud kooslused, töövõtted, rahvalooming jmt.― (21.sajandi Eesti muuseumid 2006: 3). Kultuuripärand seob meid minevikuga, annab juured ja teadmise, kuidas ühe maa rahvas on kujunenud. See teadmine tuleb aga viia inimesteni, et me suudaksime paremini üksteist ja ka teisi kultuure mõista. Tänapäeva muuseumi peaülesandeks ongi saanud kommunikatsioon, suhtlemine ühiskonnaga, äratamaks huvi kultuuripärandi vastu. Kõige selle vastu, mis on meist kujundanud just need, kes me oleme.

Tänapäeva nn uus muuseum on seega avatud, suhtlusaldis ja innovaatiline. Ta on vastand nn. vanale ja staatilisele muuseumile, kus keskset rolli mängib eksponaat ja vitriin. Kaasaegne muuseum püüab näidata maailma subjektiivsust ning laseb külastajatel interaktiivsete abivahendite kaudu tajuda ja kogeda olnut ja olevat kõigi meeltega. Nn. vana muuseum on aga pühendunud tõsisele teadustegevusele ja maksimaalsele objektiivsusele.

Kõrvutades „vana― ja „uut― muuseumi saab välja tuua järgmist (Pärdi 1996: 1945): TRADITSIOONILINE MUUSEUM UUS MUUSEUM

traditsiooniline lähenemine arvestab emotsionaalse algega spetsialiseerunud näitab maailma avarust suunatud lõpptulemusele suunatud tunnetustegevusele näitab eksponaate „näitab― kontseptsiooni näitab põhiliselt minevikku peegeldab ka olevikku näitab ainult originaale näitab ka koopiaid formaalne lähenemine mitteformaalne lähenemine autoritaarne lähenemine kommunikatiivne lähenemine objektiivne, teaduslik loominguline, üldmõistetav konformistlik asutus nonkomformistlik, pidevalt uueneda püüdev asutus

Klassikaline muuseum kogus, säilitas ja näitas asju, olgu need siis õigesti või valesti dešifreeritud. Selle asemel jätab kodeerimistingimustele ning tõlgenduste paljususele

15 keskenduv uus muuseum iseenda ja oma külalised etenduse ja fantaasia hoolde. (Hein 2006: 3)

Uus muuseum on inspiratsiooniallikas, mis paneb fantaseerima, mõtlema, arutlema. Ta pöördub väga mitmepalgelise publiku poole, meelitades kogema ja nautima. Iga külastaja võtab midagi kogetust kaasa ning loob seeläbi enda maailma. Samas, nagu ütles Piret Õunapuu oma ettekandes Eesti Rahva Muuseumi 45. konverentsil „Muuseumid peavad olema väärikaks paigaks, kus inimestele ei valetata. Nad peavad tagama teadmiste turvatunnet, kindlust, et kõik ei sõltu ainult hetkepoliitikast ja pole pelgalt palagan― (2004: 84). Muuseumide tulevik seisneb piiride laiendamises, kuid seda peab tegema teadlikult ja targalt.

Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu (International Council of Museums - ICOM) poolt 2007.a. Viinis sõnastatud definitsiooni järgi „muuseum on asutus, mis ei taotle majanduslikku kasu, tegutseb pidevalt, on ühiskonna ja selle arengu teenistuses ning üldsusele avatud, kogub, säilitab, uurib, vahendab ning eksponeerib inimese ja tema elukeskkonnaga seotud materjale teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel― (ICOM 2007). Seega tegemist on asutusega, mis juba definitsiooni järgi peaks arenema ja muutuma koos ühiskonnaga. Olema avatud. Veelgi enam, toetama ühiskonna arengut. See näitab, et tegelikult eeldatakse tänapäeval igalt muuseumilt innovaatilisust ehk siis olemist nö. uus muuseum, mis õpetab ja lahutab meelt üheaegselt.

Selles peatükis sai vaadeldud, kuidas kinnistest kogudest kujunesid aja jooksul publikule avatud mälu- ja infoasutused, kuidas üksnes erilisi ja kummalisi objekte sisaldavatest kogudest said alguse kaasaegsed, pärandit väärtustavad ning eksponeerivad avatud õpiruumid. Jõuti järeldusele, et muuseum peab olema eriline ja eristuv, mitte staatiline ja muutumatu. See tähendab seda, et ta ei saa tegeleda vaid staatiliste museaalide säilitamisega, nagu ta sajandeid on teinud, vaid peab olema pidevas arengus ning avatud uutele võimalustele ja innovaatilistele ideedele. Võib öelda, et valmis muuseum on surnud muuseum ja surnud muuseum on kasutu muuseum. Ta peab elama ja hingama, et köita tähelepanu ning aidata seeläbi avardada meie maailmapilti.

16 1.2. Uus museoloogia ja ökomuuseumi kontseptsioon

19. saj. hakkas kujunema muuseumide teaduslik uurimine, tekkis museoloogia (teadus muuseumidest) (Maroević & Edson 1998). Traditsioonilise museoloogia fookus on kollektsiooni haldamisel ja uurimisel. Aastakümneid oli muuseum vaid objektikeskne ja hoolis üksnes materiaalsest kultuurist. Ta kujutas endast konservatiivset, uuringutele orienteeritud ja pigem nö. sissepoole suunatud tegevusega teadusasutust.

20. saj. teisel poolel hakkas kujutlus muuseumist kui „rikaste ja haritute vabaajakohast― (De Varine 2006a: 52) muutuma. Põhjuseks süvenev huvi väikeste kogukondade kultuuri ja sotsiaalsete väärtuste vastu. Tekkis aktiviste, keda paelus kultuuri- ja looduspärandi säilitamine ning kasutamine samaaegselt, seda nii industriaalsetes ühiskondades kui ka arengumaades. See avaldas omakorda tugevat mõju teatud hulgale noortele muuseumiprofessionaalidele, keda hakkasid üha rohkem huvitama võimalused, kuidas „muuseum võiks teenida ühiskonda, pigem identiteedi ja vabaduse taasavastamise läbi, kui puhta teadusliku uurimise kaudu― (De Varine 2006b: 57). Traditsioonilise muuseumimudeliga rahulolematud noored museoloogid soovisid muuta aegunud ja iganenud kontseptsiooni traditsioonilisest mäluasutusest. Nad tahtsid muuta muuseumi kogukonda ja keskkonda kaasavaks elavaks süsteemiks, mille kaudu avalduks piirkonna ainulaadsus ning olemus.

Selle tulemusena sai alguse spontanne liikumine, mida hiljem hakati kutsuma ―uueks museoloogiaks‖ (new museology) või isegi ―ökomuseoloogiaks‖ (ecomuseology) (De Varine 2006b: 57). Toimus muutus klassikaliselt mudelilt hoone-kollektsioon-avalikkus mudelile territoorium-pärand-populatsioon (või kogukond) (De Varine 2006b: 57). Uus museoloogia põhineb „ümberpööratud hierarhial, mis alustab ühiskonna vajadustest ning keskendub pigem kultuuripärandi sotsiaalsele tähendusele kui muuseumide organisatsioonilistele ja protseduurilistele struktuuridele― (Mensch 2004: 10).

Uue museoloogia väljakujunemisel võib eristada kolme etappi: 1. Innovatsioon – 1960. aastatel hakati üha enam tähelepanu pöörama pärandile ja oma kultuuri eksponeerimisele. Skandinaavias loodi palju vabaõhumuuseume, kohalike kogukondade identiteedi teadliku kasvu tagajärjel.

17 2. Uue kontseptsiooni formuleerimine – 1971.a. toimus Prantsusmaal ICOM-i üldkoosolek, kus võeti esmakordselt kasutusele ökomuuseumi mõiste. Eesmärgiga seostada muuseum kui institutsioon loodus- ja inimökoloogiaga. 1972.a. ICOM-i poolt organiseeritud rahvusvaheline seminar defineeris täpsemalt ökomuuseumi mõiste, sidudes selle territooriumi ja populatsiooniga või kogukonnaga, visandades muuseumi vastutuse teenida kõiki kogukonnaliikmeid, kaasaarvatud kõige marginaalsemaid. Prantsusmaal sündis esimene uut tüüpi muuseum, mida hakati hiljem kutsuma Le Creusot-Montceau ökomuuseumiks. Samal ajal oli ICOM-is väga palju neid, kes ei toetanud uut museoloogiat, vaid sõdisid ägedalt igasuguste uuenduste vastu. 3. Uute praktikate arendamine – toimus plahvatuslik kohalike eksperimenteerivate ja ebakonventsionaalsete projektide kasv. (De Varine 2006a)

Kolmandas nimetatud etapis loodi näiteks tööstusmuuseume Euroopas ja Põhja-Ameerikas (kaevandused, metallurgia, elektrijaamad), millede eestvedajateks said endised töölised, kes olid jäänud töötuks või läinud pensionile. Mehhikos loodi koolide ja kogukondade muuseume ning teiste seas püüti rajada “la casa del museo” ehk agulilinnaku muuseum Mehhiko pealinna Mexico eeslinnas (de Varine 2006a: 54).

Uus museoloogia tõi sisse kultuuri sotsiaalse aspekti ning objektimuuseumidest toimus üleminek ideemuuseumidele. Uue suunana senises muuseumipraktikas tõusis esile kohaliku kogukonna pärandi eest kollektiivse vastutamise kontseptsioon. Pärandi säilitamisest pidi saama „meie― privileeg, mitte „nende― mure. Uue museoloogia kohaselt võib iga kogukond kavandada oma enda mudeli ja leida oma enda tee, et lahendada kohalikke probleeme ning muuta kultuur elavaks (De Varine 2006b). Uus muuseum on suunatud oma tegevusega tulevikku. Ta tahab elada-areneda ja teeb seda kõike oma ainulaadsel viisil läbi kohaliku pärandi säilitamise.

1984.a. pandi alus Rahvusvahelisele Uue Museoloogia Liikumisele (MINOM - An International Movement for New Museology) (De Varine 2006a: 55).

MINOM – koosneb professionaalidest, kes töötavad kogukonnamuuseumides, ökomuuseumides, museoloogia instituutides, kultuurilist tegevust pakkuvates

18 organisatsioonides, kultuurijuhtimisega tegelevatest inimestest ja kultuuriorganisatsioonidest, mis tegutsevad kohalikes kogukondades. MINOM-i eesmärgid on teha museoloogid ja kultuuriinstitutsioonid teadlikuks tänapäeva põhilistest sotsiaalprobleemidest, organiseerida kultuuriobjektidega seotud tegevusi, osaleda vahendajana museoloogilistes debattides. (ICOM s.a.)

Nimetatud organisatsiooni lähtekohaks oli „käsitleda muuseumi kui ühiskonna sotsiaalset arengut mõjutavat, harivat asutust, kus tähtsaim pole mitte kollektsioon, vaid publik― (Hallas-Murula 2005: 2). Sooviti kaasata võimalikult suur hulk inimesi muuseumide tegevusse. Muuseumist pidi saama kõigile avatud organisatsioon.

Uus museoloogia tõi kaasa uued praktikad ja uued teoreetilised kontseptsioonid. Ta tõi kaasa kogukonna muuseumi mõiste. Hugues de Varine defineerib kogukonna muuseumi kui midagi, mis „pigem areneb altpoolt, kui on ülaltpoolt peale surutud. See tekib vastusena piirkonnas elavate ja töötavate inimeste vajadustele ja soovidele ning kaasab neid aktiivselt igal planeerimis- ja loomistasandil ning ka hiljem, kui on avatud ja töötab. See muuseum kasutab spetsialiste, kuid on oma olemuselt koostööl põhinev ettevõtmine, milles professionaalid ei ole midagi enamat kui partnerid tervet kogukonda hõlmavas tegevuses‖ (De Varine 1993). Kogukonnamuuseumi puhul pole selget vahet juhtkonna, kuraatorite ja külastajate vahel, nagu see on traditsioonilistes muuseumides, vaid nad moodustavad terviku, mis elab ja hingab üheskoos.

Ka Eestis on kogukonnamuuseume, kuid nende kaardistamisega pole märkimisväärselt tegeletud. Erandiks 2008. aasta septembris ja oktoobris kahe Eesti suurima järve, Peipsi ja Võrtsjärve, piirkonda jäävate muuseumide kaardistamine, kus vaatluse all oli 28 muuseumi/püsinäitust (Tuubel & Kruusmaa 2008: 4), milledest enamus on sündinud entusiastide või kogukonna toel. Näiteks Kolkja Vanausuliste Muuseum, MTÜ Varnja Pereselts, Põdrala valla Muuseum-tuba, Raja küla Vanausuliste Muuseum, Seto Talumuuseum. Oma kultuuri ja pärandit on kõige aktiivsemalt sealsest piirkonnast propageerinud setude kogukond. Setude unikaalsus ja suutlikkus säilitada tihe seos minevikuga, on harukordne. Setu leelo sai 2009.a. koguni UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse (Linkgreim 2009). Märkimisväärsed muuseumid nimetatud piirakonnas on veel Avinurme muuseum, kus üks eesmärke on põlistada piirkonna puutöönduse pärandit ja Iisaku Muuseum, mis tutvustab poluvernikute lugu. Kolkjal on

19 aga kujunemas vanausuliste kultuuri säilitamise ja uurimise keskus. Selliste kogukonnamuuseumide esmane kohustus on aidata kaasa oma piirkonna arengule. Areng saavutatakse läbi kohaliku pärandi elushoidmise ja eksponeerimise. Oluline on selliste muuseumide kaasabil „mõista ja mõtestada erinevaid elulaade, mis varieeruvad vastavalt ajale, kohale ja sotsiaalsetele või kultuurilistele gruppidele― (Tuubel & Kruusmaa 2008: 5).

Muuseume, millel on uuele museoloogiale omased tunnused, võib defineerida järgmiste paradigmade järgi: Identiteet – kultuuride väärtustamine ―unustati‖, kui tekkisid rahvusriigid ja rahvusidentiteet. Etniliste ja teiste vähemuste kultuur muutus uue museoloogia puhul taas oluliseks. Ökoloogia – ökoloogiline lähenemine, globaalne ja dünaamiline, inimese ja tema keskkonna vahelised suhted, koos ajaloolise ja kultuurilise dimensiooniga. Osalus – kogukonna liikmed ei võta lihtsalt passiivselt vastu ekspertide poolt edastatavat infot, vaid nad võtavad aktiivselt osa muuseumi funktsioneerimisest, dialoogis professionaalsete museoloogidega. (Maure 2006: 69)

Seoses uue museoloogia tekkega, mille läbi sooviti suurendata sotsiaalset sidusust, võeti muuseumimaastikul kasutusele täiesti uus termin: ökomuuseum (Ecomuseum), mis kujutab endast kogukonnamuuseumi ühte vormi. Nimetatud mõiste sündis Prantsusmaal, looduna 1971.a. George Henri Riviere ja Hugues de Varine poolt (Joubert 2006: 91). Tegemist oli kahe ICOM-i liikme ja uue museoloogia eestvedajaga. Muuseumi piire laiendav ökomuuseum (ecomuseum) pidi saama vahendiks, mis kannaks kohalikku identiteeti, traditsioone ning oskusi (Raisma 2007a: 9). Uut tüüpi muuseum sai uue museoloogia tunnuste ja olemuse kehastuseks.

Ökomuuseumi eesliide „öko― ei tähenda ökonoomsust ega ka ökoloogilisust nende tavatähenduses, vaid põhiliselt inim- või sotsiaalset ökoloogiat (human or social ecology) (De Varine 2006c: 60). Eesliide „öko― tähistab „keskkonda, mis seob oma vahel looduse ja inimese aspekti väga keerukaks ja vastastikku seotud süsteemiks. Võrgustik hõlmab mõlemad biofüüsikalised jooned manipuleeritud, muudetud või konstrueeritud inimese poolt ja lisaks ka mittemateriaalsed nähtused nagu ökonoomia ning inimkeskkonnaga seotud sotsiaalne, hariduslik ja poliitiline dimensioon― (Elliott 2005). Võib öelda et kogukond ja ühiskond on ökomuuseumi olemuse, tegevuse ja arengu tuum. Peegeldades

20 ühiskonnas toimuvat, hingavad ja tegutsevad nad oma kogukonnaliikmete elurütmis.

Hugues de Varine 1996.a. definitsioon võrdleb ökomuuseumi klassikalise muuseumiga: „On oma olemuselt kultuuriprotsess identifitseeritud kogukonnaga konkreetsel territooriumil, kasutades arenguks oma kultuuripärandit, vastandina klassikalisele muuseumile, kui institutsioonile, mida iseloomustab kollektsioon mingis konkreetses hoones publikust külastajale― (de Varine 1996: 23).

Georges-Henri Rivière defineerib ökomuuseumi järgmiselt: ―Ökomuuseum on instrument, loodud, kujundatud ja tegutseb sõbralikult läbi avaliku (näiteks kohaliku) võimu ja kohaliku populatsiooni…See on peegel, milles kohalik populatsioon näeb iseennast, avastamaks oma enda kuvandit, milles otsib seletust territooriumile, millega ta on seotud ja populatsioonile, mis on eelnenud … See on peegel, mida kohalik populatsioon hoiab üleval külastajatele‖ (Riviere 1985: 182-183).

2004.a. mais Itaalias Trentos rahvusvahelisel seminaril “Long Networks – Ecomuseums and Europe” välja töötatud ökomuuseumi definitsioon on järgmine: ―Ökomuuseum on dünaamiline protsess kogukondade säilitamiseks, nende pärandi interpreteerimiseks ja väärtustamiseks suhestatuna jätkusuutliku majanduskasvuga. Ökomuuseumid baseeruvad kogukonna konsensusel.‖ (Cogo 2006: 97)

Kõik eelmainitud definitsioonid on sisult sarnased. Rõhutades eeskätt pärandi, kohaliku populatsiooni ja kindla territooriumi omavahelist tihedat seost. Ökomuuseumid deklareerivad endid ise kui kogukondade jaoks kultuurilisi/hariduslikke institutsioone, mis on loodud ja hallatud kohalike poolt (Chun Yu 2006: 44). Tihe side kogukonnaga ja piiride puudumine teeb ökomuuseumist omanäolise kogukonna liikme, kes soosib koostööd, avatust ning elukestvat õppimist.

Kui traditsiooniline muuseum baseerub nö. liikuval pärandil, see tähendab, et muuseumis pakutav on konstrueeritud esemetest, mis on kaugel nii oma omanikest, kui keskkonnast, kust nad tegelikult pärinevad, siis ökomuuseum põhineb ideel, et konkreetse kogukonna kultuuriline pärand tuleb säilitada algsel asukohal (What is an ecomuseum?, s.a.). Pärandile, maastikule, hoonetele, erinevatele objektidele, traditsioonidele, mis annavad sisu konkreetsele kogukonnale, neile antakse väärtus ökomuuseumi kaudu.

21

Ökomuuseum on nagu tagatis, mis loob eeldused, et seda kultuuri ja keskkonda säilitatakse tuleviku jaoks.

Esimene ökomuuseum avati 1974.a. Prantsusmaal. Muuseum võttis enda alla 500 ruutkilomeetrit - Le Creusot tööstuslinna ja Montceau-les-Mines söekavanduslinna (De Varine 1993). Tegemist oli Burgundia ajaloolise industriaalpiirkonnaga, mida hakati kutsuma Le Creusot-Montceau ökomuuseumiks (De Varine 2006a: 54). Kõik, nii eluta kui elus objektid, moodustasid määratud alal koos ühtse muuseumi. Seni mõisteti muuseumeid paikadena, mis kogusid ja eksponeerisid, kuid nüüd olid eksponaadid kõik juba olemas ja oma õigetel kohtadel. Eksponaadid olid nii lilled, puud kui ka inimesed. Põhjus, miks Prantsusmaal taoline muuseum loodi, seisnes selles, et töötus oli nimetatud piirkonnas väga suur, millest tulenevalt valitses moraalne madalseis (De Varine 1993). Muuseumi loomisega täideti sotsiaalselt olulist rolli, andes inimeste tegutsemisele mõtte. Nii hoiti ära ühe kogukonna ja tema pärandi hävimine.

Üle 80% ökomuuseumidest on päevavalgust näinud viimase 30 aasta jooksul. Neli põhilist piirkonda, kus Euroopas ökomuuseum levima hakkas olid: „Skandinaavia, saksakeelsed riigid, prantsuse keelt kõnelevad maad ja Portugal― (Maggi & Falletti 2000: 10). Nüüdseks on nimetatud muuseumivorm levinud üle kogu maailma. Erinevates piirkondades on nad väga eriilmelised, sest ökomuuseumi eesmärgiks on täita konkreetse piirkonna omapärast tulenevaid vajadusi. Näiteks Põhja-Ameerika ökomuuseumid pööravad tähelepanu vähemuste eluviisidele ja kultuuridele, Hiinas aga spetsiifiliste etniliste gruppide kultuuripärandi konserveerimisele (Xiangguang 2006: 40). Nagu siit võib järeldada, iseloomustavad kõiki ökomuuseume sellised märksõnad nagu ainulaadsus ja kordumatus. Neil puudub fikseeritud struktuur, mis võiks põhjustada ühenäolisust. Kuid vaatamata sellele, et ökomuuseumidel puuduvad konkreetsed standardid, mida nad järgima peavad, võib nende puhul välja tuua siiski teatud aluspõhimõtted, millele nad vastavad. Samas ei pruugi muidugi ökomuuseumidele omased jooned kajastuda kõik ühes konkreetses ökomuuseumis. Järgnevas lõigus toon ära G. Corsane kirjapandud ökomuuseumidele iseloomulikud üldised aluspõhimõtted.

Ökomuuseumid on algatatud ja juhitud kohalike kogukondade poolt. Nad peavad võimaldama avalikkuse osalust kõikides otsustusprotsessides ja tegevust demokraatlikul

22 viisil. Muuseum peaks stimuleerima omanikutunnet ja ühist juhtimist läbi kohalike kogukondade, akadeemiliste nõustajate, kohalike äride, kohalike autoriteetite ja kohaliku võimu. Ökomuuseumis on rõhuasetus tavaliselt pigem pärandiga seotu haldamisel/majandamisel, kui pärandiga seotud toodete tarbimisel. Nad on heaks vahendiks mille abil tõhustada koostööd kohalike käsitöölistega, kunstnikega, kirjanikega, näitlejatega ja muusikutega. Ökomuuseum on keskendunud kohalikule identiteedile ja paiga mõistmisele, hõlmates mingit konkreetset geograafilist piirkonda, mis võib olla väga eriilmeline. Erinevalt nö. klassikalisest muuseumist on ökomuuseum enam seotud ruumilise ja ajalise aspektiga. Vaadeldakse järjepidevust ja ajas muutumist, mitte ei püüta objekte ajas seisma panna. Ta korraldab pärandi presenteerimist, konserveerimist ja kaitsmist algsel kohal. Ideaalis pööratakse võrdset tähelepanu nii kinnis- kui vallaspärandile ja vaimsele pärandile. Ökomuuseum peaks stimuleerima jätkusuutlikku arengut ja hoolivat ressursside kasutust ning võimaldama läbi muutuste ja arengu paremat tulevikku. Ta seostab pärandi säilitamise ja vastutustundliku turismi. Muuseum peab tooma kasu kohalikele kogukondadele - näiteks tekitama uhkusetunnet või aitama kaasa majanduse kasvule. (Corsane 2006: 110-111)

Kui nüüd kõike eelmainitut arvestades püüda üldistada ökomuuseumi kontseptsiooni, siis olulisim märksõna selle juures on territoorium. Kõik saab alguse kohast. Geograafiline piirkond ja tema iseärasused saavad ökomuuseumi olemusele määravaks. Koht on see, mis jääb meelde ja mis mõjub ökomuuseumi külastajale märkamatult. Nagu on öelnud P. David (2005) „iga külastaja hindab kohta omal viisil, see sõltub tema väärtustest, teadmistest ja kogemustest. Igale külastajale jääb koht meelde erinevalt, igaühele on seal midagi, mis läheb temale korda, talle midagi tähendab. Koht on väga individuaalne asi, ta on nagu kameeleon, mis muudab värvi vastavalt individuaalsele tajule ja muudab mustrit aja jooksul.― Just nimelt koht ja sellega tihedalt seotud inimesed ning nendega kaasas käiv kultuuripärand loovad selle õhustiku, mida vajab ökomuuseum. Traditsioonilised muuseumid suudavad vaid taasluua fragmente mõnest kohast, kuid see on ka kõik. Tavaline muuseum on piiratud seintega ja tal puudub see jõud ja energia, mis iseloomustab ühte kindlal geograafilisel alal paiknevat kogukonda, kes on otsustanud tegutsema hakata ökomuuseumina. Kuid lisaks kohale saab välja tuua teisigi ökomuuseumi kontseptsioonile omaseid mõisteid.

Ökomuuseumi kontseptsiooni iseloomustavate võtmesõnadena on J. A. Gjestrum (1995:

23 54) välja toonud järgmist:  territoorium,  pärand,  elanikkond,  mälu,  hariduse populariseerimine,  osalemine,  ökoloogia,  identiteet

Nimetatud märksõnad võtavad väga minimalistlikult kokku kõikide kogukonnamuuseumide olemuse ning aitavad neid defineerida ja kirjeldada. Eespool sai mainitud, et kindlad standardid ökomuuseumidel puuduvad. Seda seetõttu, kuna nende olemus on väga varieeruv ja oleks äärmiselt keeruline kokku leppida reas standardites, milledele nad kõik vastama peaksid (Davis 2006: 76). Kuid ometi on neil olemas objektikesksed tunnused, mis esinevad kõikidel ökomuuseumidel:  dokumendikeskus,  külastuskeskused koos näitustega,  õpikojad,  erinevad vaatamisväärsused,  metsarajad ja marsruudid. (What is an ecomuseum? s.a.)

Nagu näha, pole need nõuded midagi sellist, mille pärast üks ökomuuseumi idee teostamata peaks jääma. Kui on motivatsiooni säilitada kultuuri, kogudes ning talletades infot oma rahva ja inimeste kohta, siis on ökomuuseumi rajamine üks põnevamaid ülesandeid. Ühtlasi toetataks seeläbi konkreetse piirkonna jätkusuutlikku arengut. Tekiks võrgustik, mis aitaks säilitada ja taasluua pärandit. Kokkuvõtlikult võib ökomuuseumi missiooni välja tuua järgmiste punktidena:  kohaliku sotsiaalkultuuriliste traditsioonide kaitsmine ja väärtustamine;  kollektiivse mälu kaitsmine/taasavastamine;  kohalike naturaalsete, ajalooliste ja sotsiaalsete teemade tundmaõppimine, uurimine ja üldsusele avamine;

24  jätkusuutliku majanduse ja turismi arendamine, kasutades neile iseloomulikke ja ajaloolisi ressursse, sotsiaalset pärandit ja teisi kohalikke vahendeid;  sotsiaalselt vastutustundlike ettevõtete edendamine ja aktiivne osalemine jätkusuutliku majanduskasvu protsessis. (Cogo 2006: 97-98)

Nimetatud ülesannete täitmine aitab jõuda püstitatud eesmärkideni. Ökomuuseumi mõiste üks kasutuselevõtjaid Hugues de Varine sõnade järgi on ökomuuseumil neli peamist eesmärki:  kogukonna esemekogu ja andmepank;  täita nn. muutuste observatooriumi ülesandeid (aidata kogukonnal muutusi jälgida ja neile reageerida);  saada laboriks – kohtumiste, arutelude, uute algatuste koondumispaik;  väljapanek – kogukonna ja piirkonna esitlemine külastajatele. (Mensch 2005: 18)

Ühest küljest ökomuuseumi eesmärk on säilitada kogukonna tavad ja materiaalne kultuur, kuid teisest küljest nad „peavad respekteerima kogukondade õigust interpreteerida oma kultuuri― (Chun Yu 2006: 44) ja arvestama sellega, et igal ühiskonnal on õigus arengule ning paremale tulevikule. Seega ökomuuseum ei püüa kunstlikult olemas olevat säilitada, vaid aitab kaasa piirkonna aktiivsele arengule. Kõigile ökomuuseumidele on ühine see, et nad ei püüa säilitada või päästa eilset kogukonda, vaid tänast, see tähendab, ta on pidevas muutumises, selleks et säilitada olemas olevat (De Varine 1993). Niisiis „ökomuuseumi suurim väljakutse on luua side kultuuriväärtuste mõistmise, identiteedi loomise, kohaliku elustiili ja ökomuuseumi eesmärgi, kaitsta kultuuripärandit, vahel― (Chun Yu 2006: 44). Kui ta suudab seda teha, siis ta tugevdab konkreetse inimgrupi kultuurilist identiteeti ja suurendab ühtekuuluvustunnet. Temast saab ühenduslüli mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Siit järeldub, et ökomuuseumi ei looda külastajate pärast, vaid nende inimeste pärast, kes selles kogukonnas elavad. Läbi eesmärkide täitmise püüab ökomuuseum oma tegevuse tulemusena saavutada alljärgnevat:  suurendada kultuuripärandi tähtsust;  suurendada erinevate kogukondade enesekindlust;  suurendada ökoloogilise vastutuse võimekust tulevikus;

25  suurendada sotsiaalset vastutus;  suurendada pikaajalisi teaduslikke uuringuid;  suurendada muuseumi rolli hariduses;  suurendada teadmisi teistest kultuurilistest gruppidest, suurendada tolerantsust ja vastastikkust austust ning usaldust. (Gjestrum 1995: 57)

Siinkohal sobib punkthaaval välja tuua ökomuuseumide rollid, mis võtavad ilmekalt kokku tema olemuse:  strateegiline vahend, et edendada kohalikku kultuuri ja ühiskonda;  territooriumi heaks innovatiivsete ideede loomise keskus, tema sotsiaalne ja majanduslik arendamine;  dünaamilise konsensuse koht. (Cogo 2006: 101)

Selleks et oma rolle täita ja elus püsida, tuleb ökomuuseumil pöörata tähelepanu mitmele aspektile. Kõikide ökomuuseumide põhilised probleemid on sarnased: inimeste kaasamine, efektiivne juhtimine, jätkusuutlik tegutsemine (Maggi 2006: 63). Nimetatud probleemide tuumani jõudmiseks, mõistmaks nende olulisust kogukonnamuuseumi jätkusuutlikkusele, peab taolise muuseumi asutaja enne vastava projekti käivitamist, hoolikalt läbi mõtlema kogukonna kaasamise ja muuseumi juhtimisega seotud küsimused. Kohalike inimeste kaasatus peab olema iga sellise projekti algatamisel keskseks küsimuseks. Väga raske on kaasata inimesi projekti, mis on kavandatud ilma nende osavõtuta. Peab teadma, millised huvid mobiliseerivad inimesi vastavates situatsioonides ja pakkuma neile võimalusi olla seotud ökomuuseumi projektiga. Juhtimisel on vajalik püüda igal juhul säilitada tasakaal „asjadesse― ja inimestesse panustamise vahel (Maggi 2006: 65). Ökomuuseum ei ole erinevate objektide ladu, vaid kogukonna koostööl baseeruv mälumaastik. Kohaliku kogukonnaga tuleb luua väga head suhted, eriti sealsete autoriteetidega, see aitab tagada suurema koostöövalmiduse. Ja kindlasti ei tohiks sellise projekti läbiviimisel unustada konsulteerimast oma ala professionaalidega nii museoloogia kui pärandkultuuri vallas. Siit võib järeldada, et väga oluline faktor ökomuuseumi ellujäämisel on koostöö ja ühtlasi eneseharimine.

26 Eelnevast võib jääda mulje, et ökomuuseumide puhul on tegemist millegagi, mis kuulub väljapoole traditsioonilise muuseumi mõistet. Päris nii see pole. Ka ökomuuseum korraldab näituseid ja tal on omamoodi kollektsioonid, aga need asjad, mida muuseum kasutab näituste korraldamiseks, asuvad sageli kogukonna liikmete kodudes ja töökohtades. Antud juhul kogukond ongi muuseum. Ta ühendab endas erinevaid muuseume, kultuuriasutusi, kõik on omavahel seotud. Kui traditsioonilised muuseumid on objektikesksed, siis ökomuuseumid on inimesekesksed. Tema filosoofia ja reaalsus on seotud konkreetse kogukonna inimsuhetega ja nende pärandiga, mis peegelduvad nii esemetes, kui ka tavades ja kommetes. Ökomuuseumi poolt pakutavad väljapanekud ei ole üksnes permanentsed näitused muuseumides vaid ka midagi, mis toimub väljas maastikul, individuaalsed kogemused. Seal pole külastaja ainult neutraalne vaatleja, vaid osake kollektiivse identiteedi ja mälu loomisprotsessist.

Praeguste ökomuuseumide leviku ja olemuse uurimine üle maailma näitab, et nende loomise peamine tõukejõud on piirkondlik kultuuriline identiteet (s.h uhkustunne), kogukonna tunnetus, majanduse elavdamise vajadus ning ―kultuuripärandi‖ võimalik kaotsiminek. (Mensch 2005: 17)

Ökomuuseum on üks parimaid mooduseid tegemaks inimesi teadlikuks nende isiklikust vastutusest keskkonna ja looduse säilitamisel ja tasakaalustatud kasutamisel, nende kultuuripärandi eksponeerimisel, edasiandmisel ning pideval täiendamisel. Nagu ütleb ökomuuseumi mõiste kasutuselevõtja Hugues de Varine „ta paljastab inimestele, mis nad on ja mis neil on, suunab neid eeskujulikult käituma...― (De Varine 2006c: 61). Läbi enda kultuuri tundmaõppimise mõistetakse paremini võõraid kultuure ja suhtutakse neisse tolerantsemalt. Õpitakse säilitama oma ja respekteerima võõrast.

Jätkuvalt on vaja ka traditsioonilisi muuseume. Ökomuuseum annab muuseumi kontseptsioonile lihtsalt uue sotsiaalse funktsiooni. Lisaks on tema võimuses esitleda looduslikku ja kultuurilist ajalugu teisiti kui traditsioonilised muuseumid seda teevad, ta loob uut moodi elamust. Ta muudab ligipääsetavaks omanäolise kultuuriga kohad ja köidab läbi interaktiivsuse turistide tähelepanu. Avatus, osalus, omanäolisus, ainulaadsus köidavad külastajaid ja aitava tõsta turistide huvi teatud piirkonna vastu.

Kanadas näiteks võtsid majanduslikult mõtlevad inimesed kasutusele termini

27 “economuseum”, mille sõnakuju sarnaneb “ecomuseum” mõistele, kuid mille sisu ja mõte erineb ökomuuseumi omast. “Economuseum” on nimelt väga otseselt suunatud vaid turistidele ning loodud majandusliku kasumi saamise eesmärgil. Tegemist on omamoodi „turistilõksuga, mis teeb ja müüb produkte, mis on valmistatud traditsioonilisel viisil inimeste endi ees‖ (De Varine 2006a: 55). Seega uus museoloogia pakub lõputult võimalusi muuseumi mõiste interpreteerimiseks. Avardades nii museoloogilist maailmapilti ning luues uusi võimalusi elamuse saamiseks, milleta tänapäeva ühiskond oma igapäeva enam ette ei kujuta.

Uue museoloogia üks sümboleid – ökomuuseum, on mõjutanud museoloogiat nii, et tänapäeval huvitab kõiki muuseume arendus ja kohaliku kogukonna osavõtt ning pärandi mõistet nähakse palju laiemana, kui vaid esemelise objektina. Ökomuuseum tabas ära meeltega tajumatu pärandi, keele, uskumuste ja inimsuhete olulisuse. Väärtustama hakati immateriaalset ehk vaimset pärandit. Fookusesse tõusis inimese seos teda ümbritseva maailmaga, mis hõlmab üksikisikute elutsükleid, luust ja lihast inimolendeid, mis koonduvad – vaadatuna pikemas perspektiivis – perekonna, lähiümbruse, kogukonna ja paikkonna ajalooks (Rooijakkers 1999). Ökomuuseum püüab mõista ja mõtestada erinevaid elulaade, mis muutuvad vastavalt ajale, kohale ja sotsiaalsetele või kultuurilistele gruppidele.

Selles peatükis kirjeldasin uue museoloogia sündi ja kuidas koos uue ideoloogia tekkega kujunes välja kogukonnamuuseum, mille ühe vormi – ökomuuseumi, olemust püüdsin detailselt avada koos mitmete definitsioonidega. Jõudsin järeldusele, et ökomuuseumi ellujäämise tagavad omanäoline piirkond, nii geograafilises kui ka kultuurilises mõttes, suurepärane koostöö ning pidev areng. Ökomuuseumi ei looda külastajate pärast, vaid nende inimeste pärast, kes selles kogukonnas elavad, eesmärgiga tagada piirkonna jätkusuutlik funktsioneerimine. Ökomuuseum on kui kogukonna mälu, mille läbi antakse tähendus maailmale kus elatakse.

Kuna ökomuuseumid on tänapäeval kujunenud nii paljude kohalike kogukondade, kui ka museoloogia lahutamatuks osaks, on vajalik nende infoteaduslik analüüs. Sellega tegelebki järgmine peatükk.

28 2. Muuseum versus ökomuuseum – rakendades pehmete süsteemide metodoloogiat

Ökomuuseumi ja traditsioonilise muuseumi erinevusi ja sarnasusi käsitlesin ülevaatlikult eelmises peatükis. Kuna minu magistritöö praktiliseks eesmärgiks oli luua alus reaalsele ökomuuseumile, osutus vajalikuks ökomuuseumi ja klassikalise muuseumi täpsem süsteemne analüüs. Selleks otsustasin kasutada süsteemianalüüsi ühte meetodit – nn. pehmete süsteemide meetodit.

Süsteemanalüüsi all mõistetakse reeglina „niisugust käsitlusviisi, mille puhul töötatakse välja terviklikud abinõud teatavatele eesmärkidele ja eelnevalt püstitatud tingimustele vastavate tulemuste saavutamiseks― (Mereste 1987: 207). Süsteemianalüüsi kasutatakse väga erinevates valdkondades – sotsioloogias, geograafias, planeerimises, majanduses, infotehnoloogias jm. Süsteemanalüüs tegeleb süsteemide uurimise, loomise vahendite ning meetoditega. Seega nimetatud analüüsi keskseks mõisteks on süsteem. Süsteeme on aga väga erinevaid. Nende piiritlemise ja klassifitseerimise viise on samuti hulgaliselt. Ühe võimalusena saab eristada nn tugevaid (hard) ja pehmeid (soft) süsteeme. Esimese puhul on süsteem kvantitatiivne ja tema käitumine küllaltki lihtsalt ennustatav, teise puhul on seosed süsteemi elementide vahel väga keerukad, suures osas ennustamatud ja sellist süsteemi on väga raske formaliseerida (Konsa & Tiidor 1999). Vastavalt nimetatud süsteemtüpoloogiale on võimalik eristada tugevaid ja pehmeid metodoloogiaid. Tugevate süsteemide metodoloogiad lähtuvad eeldusest, et loodus või väliskeskkond, mida uuritakse, on oma olemuselt süsteemne. Uurija ülesandeks on see süsteem avastada ja kirjeldada. Pehme lähenemise korral lähtutakse aga eeldusest, et maailm oma olemuselt ei ole süsteemne. Rakendades pehmet lähenemist loodetakse saada teadmisi, mis võimaldavad süsteemituid keskkondi mingil määral juhtida ja vajadusel ümber kujundada.

Peter Checklandi poolt Lancasteri Ülikoolis 1960. aastatel välja töötatud pehmete süsteemide metodoloogiat (soft systems methodology, SSM) kasutatakse edukalt komplekssete juhtimissüsteemide uurimiseks, mis ei ole täpselt defineeritavad ja kus

29 inimkomponent mängib otsustavat rolli (Konsa & Tiidor 1999). Uurimisprotsess kui selline pole nimetatud metodoloogia puhul „kunagi lõpetatud, kuna selle läbiviimine muudab olukorda ja tekkinud uue olukorra analüüs nõuab omakorda uut uurimistsüklit― (Konsa & Tiidor 1999: 156). SSM on suunatud muudatuste läbiviimisele. Väga lühidalt öelduna oleks SSM lõpptulemuseks tegeliku ja soovitud muudatuste läbiviimine süsteemis. Teine SSM iseloomulik joon on see, et metodoloogia keskendub soovitavale olukorrale ja selle saavutamise teedele. Metodoloogia idee seisneb selles, et tuginedes reaalse situatsiooni analüüsile konstrueeritakse sellega relevantsed abstraktsed süsteemid, mida seejärel võrreldakse reaalse olukorraga (Konsa & Tiidor 1999: 156). Taolise pidevalt korratava protsessi käigus peaks selguma, milline on soovitav ja lõpuks läbiviidav muudatus reaalses probleemsituatsioonis. Antud juhul ei püüa ma, kasutades SSM-i, teha kindlaks, kas üks võrreldavatest muuseumitüüpidest peaks olema eelistatud või tuleks midagi nende juures muuta, et nad paremini funktsioneeriksid, vaid läbi võrdluse püüan näidata kahe muuseumi põhimõttelist erinevust.

SSM jaguneb 7 staadiumiks: 1. Probleemsituatsiooni esitamine – et saada paremat ülevaadet tööülesannetest ja - protsessidest lahendamaks probleeme või muutmaks organisatsiooni tegevust efektiivsemaks. 2. Probleemsituatsiooni kirjeldamine – Informatsiooni kogumine süsteemi kohta, mille põhjal tekib subjektiivne arusaam süsteemist/olukorrast, mis ühtlasi täieneb pidevalt vastavalt sellele, kuidas analüüsija(te) ettekujutused situatsioonist muutuvad. 3. Relevantsete süsteemide defineerimine – Eelnevale punktile tuginedes valitakse välja süsteem, mis peaks analüüsi läbiviijate arvates aitama probleemi mõista. Relevantsed süsteemid väljendatakse abstraktsete väidetega süsteemi kohta. Selliseid väiteid kutsutakse juurdefinitsioonideks. Juurdefinitsioon defineerib läbi tegevuste selle, kuidas relevantne süsteem töötab. Juurdefinitsiooni analüüsitakse omakorda CATWOE meetodil. 4. Kontseptuaalsete mudelite loomine – Süsteemi funktsioneerimiseks vajalikud tegevused kujutatakse graafiliselt kontseptuaalse mudeli kujul. 5. Kontseptuaalse mudeli võrdlemine reaalsusega – Võrreldakse seda, mis on kasulik/soovitav lähtudes süsteemsest ettekujutusest sellega, mis juhtub praktikas. 6. Teostatavate ja soovitatavate muudatuste kindlakstegemine – Mudelite võrdlemine reaalsusega peab aitama kindlaks määrata soovitavaid muudatusi. Võimalikud kolme

30 liiki muudatused: struktuuri, protseduuride ja/või suhtumise muutmine. 7. Tegevus muutmaks probleemsituatsiooni – Pärast võimalike ja soovitavate muudatuste kindlaksmääramist viiakse need ellu. (Konsa & Tiidor 1999)

Analüüsi käigus ei ole vaja täpselt läbida kõiki eelmainitud staadiume. Mõistlik on keskenduda nendele metodoloogia aspektidele, mida probleemsituatsioonis osalejad peavad olulisteks. (Konsa & Tiidor 1999: 160)

Antud meetodit kasutades ei ole niivõrd oluline tulemus kui protsess. Tegemist on põhimõtteliselt õppeprotsessiga, mille käigus saame ülevaate organisatsioonist, õpime teda tundma. Nagu eespool mainitud, kasutasin alljärgnevalt SSM-i analüüsimaks ja näitamaks traditsioonilise muuseumi ning ökomuuseumi erinevust. Analüüs on esitatud tabelkujul, et võrdlust oleks lihtsam jälgida.

31 STAADIUM 1: Situatsiooni esitamine

Traditsiooniline muuseum Ökomuuseum

Soovime teada, mida kujutab endast Soovime teada, mida kujutab endast traditsiooniline muuseum kui institutsioon. ökomuuseumi kontseptsioon. Kuidas ta Kuidas ta funktsioneerib, millistest funktsioneerib, millistest komponentidest komponentidest koosneb, kes ja milleks koosneb, kes ja milleks seda kasutab. seda kasutab.

STAADIUM 2 Väljendatud situatsioon – rikkalik pilt (rich picture)

Traditsiooniline muuseum Ökomuuseum

Joonis1 Joonis 2

Muuseumi elementideks on: Ökomuuseumi elementideks on:

Protsessid: Protsessid: kogumine, museaalide seisundi kindlaks kultuuripärandi talletamine, koostöö määramine, arvelevõtmine ja loomine, kogumine, museaalide seisundi dokumenteerimine, konserveerimine ja kindlaks määramine, arvelevõtmine ja restaureerimine, säilitamine, dokumenteerimine, konserveerimine ja mahakandmine, uurimine, esemete restaureerimine, säilitamine, laenutamine, info uuendamine, näituste mahakandmine, uurimine, esemete koostamine, töötajate väljaõpe laenutamine, näituste koostamine, erinevad koolitused kogukonna liikmetele, meelelahutus

Muuseumi kogud: Ökomuuseumi kogud: Museaalidest moodustuvad kogud loovad Konkreetse piirkonna looduslikud

32 muuseumi südame. Objekte on kogutud nii vaatamisväärsused (maastik), nende ilu kui väärtuse pärast. Ja territooriumile jäävad hooned/ehitised, loomulikult selle pärast, mida nad elanikkond, legendid, pärimused, tähendavad, olles seotud mineviku ja kollektiivne mälu, identiteet, tänapäeva sündmuste, tehnoloogiate käsitööoskused, traditsioonid jne. ehk nii arengu ning looduskeskkonnaga. materiaalne kui ka immateriaalne pärand teatud kindlal geograafilisel alal.

Inimesed: Inimesed: juhtiv personal, konservaatorid, kogukond, turistid, nõuandjad – oma ala peavarahoidja, erinevate kogude hoidjad, professionaalid muuseumipedagoog, kasutajad

Sisendid ja väljundid: Sisendid ja väljundid: museaalid, teadmised kogukond koos keskkonnaga

Välised mõjutajad: Välised mõjutajad: riik, kasutajad riik, külalised, teised kultuurid

Analüüs 1 Sekkumine Analüüs 1 Sekkumine

Probleemolukord: Probleemolukord: Soovime teada, mida kujutab endast Soovime teada, mida kujutab endast muuseum kui institutsioon. Kuidas ta ökomuuseumi kontseptsioon. Kuidas ta funktsioneerib, millistest komponentidest funktsioneerib, millistest komponentidest koosneb, kes ja milleks seda kasutab. koosneb, kes ja milleks seda kasutab.

Kliendid: Kliendid: käesoleva töö lugejad käesoleva töö lugejad

Klientide eesmärk: Klientide eesmärk: Omandada terviklik kujutluspilt asutusest, Omandada terviklikum kujutluspilt

33 mida nimetatakse muuseumiks. mõistest – ökomuuseum.

Eesmärgi elluviija: Eesmärgi elluviija: käesoleva töö autor käesoleva töö autor

Olemasolevad ressursid: Olemasolevad ressursid: teadmised, kogemused ja kirjandus kirjandus

Piirangud: Piirangud: Teadmiste ja kogemuste piiratus muusemi Teadmiste piiratus ja kogemuste kui institutsiooni funktsioneerimise kohta. puudumine ökomuuseumi olemusega seonduvalt.

Komponendid: Komponendid: hoone, kogud, töötajad, omavalitsus, territoorium, pärand, elanikkond, hooned, külastajad/kasutajad ettevõtted, omavalitsus, kliendid/külastajad

Miks analüüsida: Miks analüüsida: Mõistmaks ICOM-i muuseumi Mõistmaks ökomuuseumi olemust. definitsiooni tegelikku olemust. Saamaks Saamaks aru, kuidas ökomuuseum aru, kuidas funktsioneerib traditsiooniline funktsioneerib. muuseum.

Analüüsi väärtus: Analüüsi väärtus: Selgem kujutlus muuseumi olemusest ja Arusaam ökomuuseumi olemusest funktsioneerimisest võib anda ideid, kuidas võimaldaks, kõrvutades teda vajadusel asutuse tööd paremini traditsioonilise muuseumiga, leida need organiseerida ning pakkuda muid punktid, mis oleksid ühe eduka muuseumi innovaatilisi lahendusi. märksõnadeks ning seeläbi konstrueerida tulevikumuuseumi mudeli.

34 Analüüs 2 Sotsiaalne kontekst Analüüs 2 Sotsiaalne kontekst

Rollid: Rollid: Erinevate ülesannete täitmiseks vajalik Kogukond tegutseb vastavalt oma erialane ja pidevalt täiendatav igapäevastele toimingutele ja seejuures akadeemiline, tehniline ja kutsealane eksponeerib, vastavalt kokkulepetele ettevalmistus, mis võimaldaks edukalt täita ökomuuseumi keskusega, enda oma ülesandeid muuseumis. Töötajate arv elukeskkonda. Ökomuuseumi keskus ja töösuhte iseloom (alalised või ajutised koordineerib ja toetab kogukonda ning töötajad) sõltub muuseumi suurusest, selle dokumenteerib tema pärandit. kogudest ja ülesannetest.

Normid: Normid: Kogude hoidmine, avalikkuse Ökomuuseumi keskus dokumenteerib teenindamine, uurimistöö ja turvalisuse konkreetse piirkonna pärandi. Annab nõu, tagamine peavad olema korraldatud kuidas kogukondlased saaksid pärandit konkreetse muuseumi nõuetele vastavalt. säilitada. Keskuse töötajad on eetilised, Professionaalsed töötajad on lisaks kõrgele omakasupüüdmatud, koostöövalmis, kvalifikatsioonile kõrgete eetiliste teevad koostööd oma ala väärtustega ja direktor ning teised töötajad professionaalidega. peavad oma muuseumi suhtes ilmutama erialast ja akadeemilist lojaalsust ning peaksid alati käituma kooskõlas muuseumi heakskiidetud tegevuspõhimõtetega. Juhatus peab vajalikuks kõrgelt kvalifitseeritud ja ettevalmistatud personali, pakub sobivaid võimalusi täiendus- ja ümberõppeks, et töötajad tasemel püsiksid ning muuseum tulemuslikult töötaks.

35 Väärtused: Väärtused: Ühiskonna ja selle arengu teenistuses olev Kultuuripärandi säilitamine, hoidmine ja institutsioon, mis on reeglina avatud kaitsmine kohapeal. Olulised on kõigile kultuuripärandist huvitatud konkreetse kogukonna kultuuriline külastajatele. Esmaülesanne on säilitada identiteet, pärand, jätkusuutlik areng, oma kogusid tulevikule ja kasutada neid inimesed ja keskkond. teadmiste loomiseks ja levitamiseks uurimis- ja haridustöö, püsi- ja ajutiste näituste ning muu erialase tegevuse kaudu. (ICOMi muuseumide...2001)

Analüüs 3 Jõudude analüüs Analüüs 3 Jõudude analüüs

Jõu paigutus: Jõu paigutus: Muuseumi tööd juhib direktor. Eesti Ökomuuseumi keskuse tööd juhib direktor. muuseumidel on neli omandivormi Ökomuuseum võib olla vastavalt Eestis määratlust: riiklikud muuseumid, avalik- kehtivate omandivormi määratluste järgi: õigusliku juriidilise isiku muuseumid, riiklik, avalik-õigusliku juriidilise isiku, kohaliku omavalitsuse muuseumid ja kohaliku omavalitsuse või eramuuseum. eramuuseumid. Muuseumi tööd Ökomuuseumi tööd koordineerivad koordineerivad õigusaktid on õigusaktid on muuseumiseadus ja muuseumiseadus ja muuseumi ökomuuseumi põhimäärus. põhimäärus.

Jõu iseloom: Jõu iseloom: Personali määrab ametisse muuseumi Ökomuuseumi keskuse personali määrab direktor. Omandivormid määravad ära ametisse keskuse direktor. Omandivormid kelle alluvuses muuseum tegutseb: kas määravad ära kelle alluvuses muuseum riigi, konkreetse juriidilise isiku või tegutseb: kas riigi, konkreetse juriidilise kohaliku omavalitsuse alluvuses. Vastavalt isiku või kohaliku omavalitsuse alluvuses. sellele tuleb raha kas riigilt, omavalitsuselt Vastavalt sellele tuleb raha kas riigilt, või peab konkreetne isik ise suutma omavalitsuselt või peab konkreetne isik ise muuseumi majandus- ja muud kulud katta. suutma muuseumi majandus- ja muud

36 Põhimäärusega pannakse paika, konkreetse kulud katta. Põhimäärusega pannakse muuseumi eesmärgid, visioon, ülesanded, paika konkreetse muuseumi eesmärgid, mida muuseum kogub jmt. visioon, ülesanded jmt.

Joonis 1: Traditsioonilise muuseumi graafiline mudel.

37

Joonis 2. Ökomuuseumi graafiline mudel.

38 STAADIUM 3 Relevantsete süsteemide arendamine

Traditsiooniline muuseum Ökomuuseum

Muuseumi juurdefinitsioon: Ökomuuseumi juurdefinitsioon: Muuseum on asutus, mis ei taotle Eesmärgiks on luua kogukonna esemekogu majanduslikku kasu, tegutseb pidevalt, on ja andmepank, aidata kogukonnal ühiskonna ja selle arengu teenistuses ning muutustega kaasas käia, on läbi üldsusele avatud, kogub, säilitab, uurib, arutelude/kohtumiste uute innovaatiliste vahendab ning eksponeerib inimese ja ideede algataja ning kogukonna ja tema elukeskkonnaga seotud materjale piirkonna esitleja läbi väga erinevate teaduslikel, hariduslikel ja väljapanekute. meelelahutuslikel eesmärkidel.

Analüüsime toodud juurdefinitsiooni Analüüsime toodud juurdefinitsiooni CATWOE meetodil. CATWOE meetodil.

Kliendid: Kliendid: Muuseumi klientideks on kultuuri- ja Ökomuuseumi klientideks on ajaloopärandi vastu erineval tasemel ökomuuseumi moodustav kogukond ise, huvitundjad või harivat meelelahutust kultuuri- ja ajaloopärandi vastu erineval hindavad inimesed. tasemel huvitundvad piirkonda sattuvad turistid, interaktiivset ja vahetut emotsionaalset ning füüsilist kogemust hindavad külastajad.

Osalised: Osalised Muuseumi külastajad, töötajad ja kaudselt teatud piirkonna kogukond, keskuse omavalitsus või riik, kes olenevalt töötajad (kes reeglina on ka kogukonna muuseumi tüübist, finantseerib tema liikmed) ja kaudselt omavalitsus või riik, tegevust. kui nad ökomuuseumi mingil moel finantseerivad.

39 Muutus: Muutus: Muuseum püüab luua teatud valdkonda Ökomuuseum püüab luua teatud puudutavat täielikku kogu, seda säilitada, kogukonda puudutavat materiaalset ja uurida ja teha nähtavaks ning immateriaalset kultuuripärandi kogu, seda kättesaadavaks teistele asjahuvilistele. säilitada, hoida pidevas arengus ja teha nähtavaks ning kättesaadavaks teistele asjahuvilistele.

Maailmapilt: Maailmapilt: Kogumine, säilitamine, uurimine ja Ökomuuseum põhineb ideel, et konkreetse vahendamine on kõigi traditsiooniliste kogukonna kultuuripärand tuleb säilitada muuseumide üheks põhieesmärgiks. See algsel asukohal ja säilitajaks on kogukond on fikseeritud muuseumiseaduses, ICOM-i ise. Maastikule, hoonetele, erinevatele muuseumide eetikakoodeksis, muuseumide objektidele, traditsioonidele, mis annavad põhimäärustes ja seda eeldab ka avalikkus. sisu konkreetsele kogukonnale, neile antakse väärtus ökomuuseumi kaudu. Tegeldakse nii mineviku, oleviku, kui tulevikuga – hõlmates nii ruumilist kui ajalist aspekti.

Omanikud: Omanikud: Olenevalt muuseumi omandivormist Olenevalt muuseumi omandivormist kuulub ta kas Eesti Vabariigile, vastavalt muuseumiseadusele, kuulub ta omavalitsusele või avalik-õiguslikule kas Eesti Vabariigile, omavalitsusele või juriidilisele isikule. avalik-õiguslikule juriidilisele isikule.

Keskkonnapiirangud: Keskkonnapiirangud: Muuseumid on mäluasutused, mis Ökomuuseumid on sarnaselt paralleelselt raamatukogude ja arhiividega traditsioonilistele muuseumidele püüavad säilitada ning kättesaadavaks teha omamoodi mäluasutused, mis paralleelselt konkreetse piirkonna, kogukonna, raamatukogude ja arhiividega püüavad valdkonna kultuuripärandit. Nad on osa säilitada ning kättesaadavaks teha rahvusliku identiteedi kogujatest ja konkreetse piirkonna/kogukonna

40 säilitajatest. kultuuripärandit, kuid seda otse läbi pärandi sünnikoha ning koos sellega kasvades ja arenedes. Nad moodustavad ühe osa rahvusliku identiteedi kogujatest ja säilitajatest.

STAADIUM 4 Kontseptuaalsete mudelite valmistamine ja testimine

Traditsiooniline muuseum Ökomuuseum

Joonis 3 Joonis 4

Alamsüsteemid: Alamsüsteemid: on on

Seosed: Seosed: nii alamsüsteemide vahel, kui ka suurema nii alamsüsteemide vahel, kui ka suurema süsteemiga (omavalitsuse ja süsteemiga (koostöö piirkonda jäävate riigimuuseumid) muuseumide jt kultuuriasutuste ning ettevõtjate vahel)

Keskkond: Keskkond: muuseumide süsteem muuseumide süsteem

Süsteemi piir: Süsteemi piir muuseum moodustab omaette terviku ökomuuseum moodustab omaette terviku

Ressursid: Ressursid: esemed/dokumendid/info, raha ja inimesed esemed/dokumendid/info, raha ja inimesed saadaval läbi suurema süsteemi saadaval läbi kogukonna ja suurema süsteemi

41 Pidevus: Pidevus: suurema süsteemi eksisteerimise tõttu, läbi läbi kogukonna eksisteerimise suurema süsteemi eksisteerimise (omavalitsuse ja riigimuuseumid)

Muuseumide kogumise, säilitamise ja Ökomuuseumi kui konkreetse kogukonna kättesaadavaks tegemise protsessi säilitamise ja jätkusuutlikkuse tagaja kontrolliks, kehtestatakse järgmised kontrolliks, kehtestatakse järgmised kriteeriumid: kriteeriumid:

Tõhusus: Tõhusus: Kuidas uurida, kas vaadeldav süsteem Kuidas uurida, kas vaadeldav süsteem töötab õigesti? töötab õigesti? Võimalik on uurida, kuidas ja kui tõhusalt Võimalik on uurida, kuidas on muutunud toimib kogumisprotsess. Teha kindlaks kas konkreetse piirkonna majandusnäitajad museaale säilitatakse neile kõige võrreldes ökomuuseumi eelse ajaga. sobilikemates (ettenähtud) tingimustes Kuidas hindavad ökomuuseumi külastajad (temperatuur, niiskus, kahjurid, nende aktiivse kaasatuse osa laoruumi(de) mahutatavus). Näituste, külastusprotsessis. Küsitleda väljapanekute, muuseumitundide ökomuuseumi kogukonda, tegemaks kättesaadavus logistiliselt ja ajaliselt. kindlaks, millised muutused on leidnud Uurijate rahulolu museaalidele aset võrreldes ökomuuseumi eelse ajaga ja ligipääsuga. millisteks nad neid muutuseid ettemääratud skaalal hindavad.

Kasutegur: Kasutegur: Kas süsteem kasutab ressursse Kas süsteem kasutab ressursse efektiivselt? Seda kriteeriumit raske efektiivselt? Kui ökomuuseumi poolt muuseumide juures defineerida. Vaja oleks hõlmatava piirkonna elukvaliteet on võrrelda samatüüpi ja sarnaste tõusnud (majanduslikus mõttes või on kogumiskriteeriumitega muuseume. Ja tõusnud eneseväärikuse ning uhkustunne) selliselgi puhul tekivad küsitavused, siis on ressursse efektiivselt kasutatud. näiteks kas ressursse on kasutanud

42 efektiivsemalt see, kes on tükiliselt kogunud rohkem (erinevaid) museaale teatud valdkonnast või see, kellel pole tükiliselt nii palju museaale, kuid on see- eest paar väga rariteetset objekti.

Mõjusus: Mõjusus: Kas see on kõige parem meetod üldiste Kas see on kõige parem meetod üldiste eesmärkide saavutamiseks? Tuleb leida eesmärkide saavutamiseks? vastus järgmisele üldisele küsimusele – Tuleb leida vastus järgmisele üldisele Kas kogumine, säilitamine ja küsimusele – Kas ühe kogukonna kättesaadavaks tegemine tuginevad üksmeelne tegutsemine säilitamaks aspektidel, mis tagavad meie konkreetse piirkonna pärandit elavana kultuuripärandi säilimine ja tulevaste tulevastele põlvedele on parim viis põlvede huvi selle vastu. tagamaks meie kultuuripärandi säilimine.

43

Joonis 3. Traditsioonilise muuseumi kontseptuaalne mudel.

44

Joonis 4. Ökomuuseumi kontseptuaalne mudel.

45 STAADIUM 5 Kontseptuaalsete mudelite võrdlemine reaalsusega

Traditsiooniline muuseum Ökomuuseum

Põhiliste muuseumis teostatavate tegevuste Põhiliste ökomuuseumis teostatavate võrdlus kontseptuaalses mudelis ja tegevuste võrdlus kontseptuaalses mudelis tegelikkuses on toodud tabelis 1. ja tegelikkuses on toodud tabelis 2.

Tabel 1. Põhilised traditsioonilises muuseumis teostatavad tegevused.

Tegevus Kas on Kuidas tehakse? Kes teeb? Hinnang Alternatiivid olemas?

kogumine jah ostmine, annetus, kingitus peavarahoidja rahuldav ei ole alternatiive

arvelevõtt ja jah kirjalikult peavarahoidja väga hea ei ole alternatiive dokumenteerimine

seisundi jah visuaalne vaatlus peavarahoidja hea restauraator kindlaksmääramine

konserveerimine ja jah/ei keemilise ja füüsilise konserveerija hea ei ole alternatiive restaureerimine töötlusega

säilitamine jah/ei tagatakse ruumis sobiv spetsialistid hea ei ole alternatiive temperatuur, niiskus, puhtus

mahakandmine/ jah vaatlus peavarahoidja hea ei ole alternatiive inventuuri tegemine

uurimine jah vaatlus teadurid hea tudengid

esemete laenutamine jah/ei laenamine peavarahoidja rahuldav ei ole alternatiive

näituste koostamine jah ideepõhiselt kuraator hea kogu hoidja

info uuendamine jah kogude täiendamisega, varahoidja hea annetajad näitustega

töötajate väljaõpe/ jah/ei saadetakse koolitusele ülikool rahuldav loengud täiendkoolitus muuseumis

muuseumitundide jah/ei loengud, ringkäigud muuseumipedagoog hea peavarahoid korraldamine muuseumis

meelelahutamine jah/ei interaktiivsed näitused, muuseumipedagoog halb sisseostetud käsitöötunnid, temaatilised teenusepak-kuja üritused

juhtimne jah koordineerib muuseumi tööd muuseumi direktor hea ei ole alternatiive

46 Tabel 2. Põhilised ökomuuseumis teostatavad tegevused.

Tegevus Kas on Kuidas tehakse? Kes teeb? Hinnang Alternatiivid olemas?

kogumine jah ostmine, annetus, kingitus peavarahoidja rahuldav ei ole alternatiive

tänapäeva jah läbi avatud kogukonna kogukond väga hea ei ole eksponeerimine alternatiive

keskkonna jah loodusrajad, matkad jne. giid väga hea kohalik elanik eksponeerimine

arvelevõtt ja jah kirjalikult peavarahoidja väga hea ei ole dokumenteerimine alternatiive

seisundi jah visuaalne vaatlus restauraator hea ei ole kindlaksmääramine alternatiive

konserveerimine ja jah/ei keemilise ja füüsilise töötlusega konserveerija hea ei ole restaureerimine alternatiive

säilitamine jah/ei tagatakse ruumis sobiv spetsialistid hea ei ole temperatuur, niiskus, puhtus alternatiive

mahakandmine/ jah vaatlus peavarahoidja hea ei ole inventuuri tegemine alternatiive

uurimine jah/ei vaatlus teadurid, tudengid, väga hea tudengid huvilised

esemete laenutamine jah laenamine peavarahoidja hea kogukonna liikmed

näituste koostamine jah ideepõhiselt kuraator väga hea disainer

info uuendamine jah kogude täiendamisega, varahoidja hea kogukond näitustega

töötajate väljaõpe/ jah saadetakse koolitusele ülikool hea loengud täiendkoolitus muuseumis

muuseumitundide jah loengud, ekskursioonid, muuseumipedagoog väga hea oma valdkonna korraldamine mängud, ringid, koolitused jne spetsialist

meelelahutamine läbi jah interaktiivsed näitused, kohalikud aktiivsed väga hea ei ole kultuuripärandi käsitöötunnid, temaatilised kogukonnaliikmed alternatiive üritused, loodusmatkad, paadimatkad, lõkkeõhtud jne

protsesside jah aktiivne koostöö ökomuuseumi kogukond hea ei ole suunamine/ juhtkonna ja kogukonna vahel alternatiive toetamine

47 Analüüsi kokkuvõte

Analüüsi tulemusena võib öelda, et traditsioonilisel muuseumil ja ökomuuseumil on nii sarnaseid kui ka erinevaid jooni. Mõlemad püüavad talletada kultuuripärandit, kuid nad teevad seda erineval viisil. Traditsiooniline muuseum eelkõige kogub ja hoiab alles, ökomuuseum seevastu teeb kättesaadavaks ning vahendab. Esimene teeb seda seintega piiratud ruumis, teine teatud kindlal geograafilisel territooriumil, elusa kultuuri algsel sünnikohal. Kui esimene tahab traditsioonilisel viisil harida ja õpetada, siis teine soovib sisulises mõttes sama, aga ta kasutab loomingulisemaid lähenemisviise, muutes teadmiste omandamise mänguks ning meelelahutuseks. Ökomuuseumis nö eksponeeritakse märgatavalt rohkem immateriaalset pärandit (nt. näidatakse reaalselt kuidas midagi valmistatakse; elustatakse läbi mitmete tegevuste kohalikke legende, pärimusi jmt.) kui traditsioonilises mäluasutuses, kus pakutakse vaatamiseks valdavalt staatilisi objekte. Traditsiooniline muuseum jätab olemuselt individualisti mulje, kellel on omad eesmärgid, mille suunas liigutakse ja mille nimel pingutatakse. Ökomuuseum kuulub seevastu kogukonnale. Ökomuuseum elab läbi kogukonna. Ta põhineb koostööl ja on pidevas arengus ning muutumises. Kui traditsiooniline muuseum näitab seda, mis oli, siis ökomuuseum näitab seda, mis oli, on ja mis võiks kunagi olla.

Analüüsist selgub, et ökomuuseum kujutab endast omamoodi traditsioonilise muuseumi edasiarendust. Ka ökomuuseumil on eksponaadid, näitused, ametis oma ala professionaalid, kuid ta on loobunud ahistavatest piiridest. Temas teatud mõttes puuduvad aja ja ruumi mõiste. Nad on küll olemas, aga vastandina traditsioonilisele muuseumile püsivad nad liikumises ja muunduvad pidevalt. Lähtuvalt eelnenud analüüsist võib tõdeda, et ökomuuseum on traditsioonilisest muuseumist välja kasvanud kaasaegne muuseumimudel, mis läbi piiride avardamise, püüab hoida elus kultuuri ning seda atraktiivselt eksponeerida. Traditsiooniline muuseum hakkab aga oma staatilisuse ja akadeemilisusega ajale jalgu jääma ning vajab värskenduskuuri.

Analüüsi läbiviimise käigus omandasin parema ülevaate nii traditsioonilise muuseumi kui ka ökomuuseumi toimimisest, selgusid ühtlasi märksõnad, mis iseloomustavad edukat ja toimivat muuseumi. Nendeks on: avatus, innovaatilisus, koostöö. Saadud teadmised ja

48 kogemused olid aluseks reaalse ökomuuseumi kontseptsiooni loomisele.

49 3. Kartulimuuseumist ökomuuseumi projektini – kuidas sündis ja arenes Taheva valda hõlmav kogukonnamuuseumi idee

Eelnevates peatükkides käsitlemist leidnud ökomuuseumi teoreetilised põhimõtted, esimeses peatükis narratiivsel kujul ning süsteemanalüüsi näol teises peatükis, rakendasin reaalse ökomuuseumi kontseptsiooni väljatöötamisel. Kolmandas peatükis analüüsin konkreetse ökomuuseumi idee kujunemist, selle vormistamist projektiks, seoseid muuseumi ja valla vahel ning muuseumi turundust. Muuseumiinstitutsioonide loomist analüüsin tuginedes muuseumiseadusele ja intervjuudele Eesti Maanteemuuseumi esimese direktori Marge Rennitiga, Eesti Posti Muuseumi looja Aive Küngiga ja Eesti Lennundusmuuseumi looja Mati Meosega. Kirjeldan kuidas tekkis ja arenes Tarmo Ladval mõte rajada Taheva valda Laanemetsa külla omanäoline Kartulimuuseum, millest käesoleva töö käigus kujunes idee luua kogu Taheva valda kaasav Eesti esimene ökomuuseum - „Kartuli Vabariik―.

3.1. Muuseumide asutamisest Eestis läbi näidete

2009. aasta algul tegutses Eestis Kultuuriministeeriumi andmetel 296 muuseumi. Omandivormist lähtuvalt on Eestis kõige enam riiklikke ja riigiasutuste alluvuses olevaid muuseume ning munitsipaalmuuseume ehk kohalikele omavalitsustele kuuluvaid muuseume (mõlemaid on 78 ehk 26%). Arvukalt on erinevatele ühendustele ja seltsidele kuuluvaid, s.o mittetulundusühingute muuseume (kokku 55 ehk 19%) ja sihtasutustele kuuluvaid muuseume (30 ehk 10%). On ka äriettevõtetele kuuluvaid muuseume (näiteks AS Kalevi Martsipanituba), füüsilisest isikust ettevõtjatele ning juriidilistele isikutele kuuluvaid muuseume (näiteks Eesti Pangale ja kogudustele kuuluvad muuseumid; kokku 26 ehk 9%). Koolimuuseume on teadaolevalt kokku 25. (Eesti Konjunktuuriinstituut 2009)

50 Kuidas aga muuseume luuakse? Nad võivad sündida käsu korras nagu Dmitri Uljanovi majamuuseum 1982.a. Tartus, vajadusest tingituna nagu Tartu Ülikoolimuuseumid, mis tekkisid eelkõige seoses näitliku materjali puudumisega teadustöös ja õppeprotsessis (Kukk 2003), või siis entusiasmist nagu näiteks Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, mis sai alguse soovist säilitada helilooja Peeter Süda (1883-1920) mälestus (Põldmäe 2004). Sageli saavad muuseumid alguse erakogudest, näiteks Eesti Raudteemuuseum tugines algselt Oskar Nurga kollektsioonile (Tammearu 2003). Üldiselt võib eristada muuseumide loomise puhul kahte võimalust. Muuseum saab alguse kas juba moodustunud kogudest või siis ideest ning objekte hakatakse koguma alles lähtuvalt sündinud visioonist. Ideele põhinevana on loodud näiteks Varnja Elav Ajaloomuuseum, mille „rajamisega on tegelenud terve küla― (Tuubel 2002: 31). Varnjas korjati kohaliku kogukonna kaasabil küla pealt kokku muuseumieksponaate, säilitamaks piirkonna kultuurimälu. Eelmainitud muuseum on loodud mittetulundusühingu „Varnja Perekonna Selts― poolt mitmete projektide baasil (Kohler 2005). Tegemist pole klassikalise muuseumiga, kus on infosedelid eksponaatide juures, vaid omamoodi koduga, kus räägitakse ja näidatakse, kuidas on Varnja kandis elatud ja elatakse tänapäeval. Selline omamoodi muuseum sündis inimeste enda initsiatiivikusest ning huvist ajendatuna, nii saab alguse ka loodava ökomuuseumi südameks olev Kartulimuuseum. Kartulimuuseum saab olema avalik- õiguslik juriidilise isiku muuseum. Muuseumiseadusest lähtuvalt asutab avalik-õigusliku juuriidilise isiku muuseumi see isik ise vastavalt oma pädevusele (Muuseumiseadus §5 lg4). Ja sealse tegevuse korralduslik pool jääb muuseumiseadusest lähtuvalt samuti muuseumi asutaja enda kindlaks määrata. Seega otsustajaks ja erinevate projektide läbiviijaks on esialgu ainuisikuliselt Kartulimuuseumi idee autor Tarmo Ladva.

Avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseum on selle isiku struktuuriüksus (Muuseumiseadus §3 lg3). Struktuuriüksusena on loodud ka näiteks Eesti Maanteemuuseum. Nimetatud muuseumi idee algatajaks oli Aadu Lass, kes tegeles Eesti maanteeajalugu käsitlevate dokumentide, fotode ja mõningal määral ka esemete kogumisega. Muuseumi asutajaks sai Eesti Maanteeamet, kes leidis, et muuseumi loomine täidaks olulise lünga Eesti kommunikatsiooni- ja transpordiajaloo säilitamisel ja uurimisel. Muuseumi ei asutatud kui iseseisvat juriidilist üksust, ta loodi kui organisatsiooni struktuuriosa. Muuseumi käivitamise esimese sammuna kinnitati tulevase muuseumi nõukogu koosseis. 15. detsembril 2000. aastal tuli muuseumi nõukogu esimest korda kokku. Seda kuupäeva peab Eesti Maanteemuuseum oma sünnipäevaks. (Rennit 2009)

51

Kartulimuuseumi ametlikult veel ei eksisteeri. On asutatud MTÜ Kartuli Vabariik, mille eesmärgiks on luua Tarmo Ladva eestvedamisel Valgamaale Taheva valda Laanemetsa külla Kartulimuuseum. Kui nimetatud muuseum ametlikult asutatakse, siis lähtuvalt muuseumiseaduse §5 lg4 teavitatakse sellest kirjalikult Kultuuriministeeriumit. Ministeeriumile edastatakse, vastavalt mainitud paragrahvile, muuseumi nimetus, ainevaldkond, asukoht ja sidevahendite numbrid.

Muuseumi asutamisel pole väheoluline tema asukoht, eriti oluline on see ökomuuseumi korral. Maanteemuuseumi puhul langes asukoha valikul liisk Tartu-Võru postiteel asuvale väärika ja pika ajalooga Varbuse postijaamale (Muuseumi lugu s.a.). Kartulimuuseum tuleb Laanemetsa külla, vanasse, algkoolina kasutuses olnud hoonesse, kus on säilinud möödunud sajandi alguskümnendite hõngu. Ühtlasi on tegu looduskauni kohaga, kust võib leida mitmeid pärandkultuurilisi vaatamisväärsusi (vt. peatükk 4.2).

Traditsioonilist muuseumi ei kujuta keegi ette museaalideta. Muuseum on koht, kus eksponeeritakse autentseid objekte, millede vahendusel jutustatakse mingit lugu. Seega, kui jätkata muuseumi asutamise jälgimist läbi Eesti Maanteemuuseumi, siis pärast nõukogu moodustamist määrati igast maakonnast üks inimene muuseumi volinikuks, kes hakkas kaardistama vanavara. Volinikud koostasid nimekirjad objektidest, mida tuleks säilitada ja kogumistöö teostajad sõitsid läbi maakondi, vaatasid üle nimekirjas olevaid asju ning viisid sobivad objektid muuseumisse.

Sarnase skeemi järgi loodi näiteks ka nüüdseks Eesti Rahva Muuseumi alluvusse läinud Eesti Postimuuseum, kus pärast põhikirja koostamist hakati tegelema kogumistööga. Uuriti, mis oli olemas allettevõtetes ja hakati tasapisi objekte kokku korjama. Seejärel korraldati esemete arvelevõtmine ja kogude süstematiseerimine. (Küng 2009)

Kartulimuuseumi puhul pole kogude koostamisega aktiivselt tegelema hakatud (vt. peatükk 3.2.2). Uuritakse küll kust ja milliseid eksponaate oleks võimalik saada, aga kogude loomisega hetkel ei tegeleta, sest puuduvad vajalikud tingimused. Kui kogusid hakatakse looma, siis lähtutakse nende säilitamisel ja arvelevõtmisel kultuuriministeeriumi poolt välja antud "Museaalide arvelevõtmise ja säilitamise korrast―, mis on ära toodud muuseumiseaduse rakendamise määruses nr. 23 (Muuseumiseaduse rakendamine 1998).

52

Muuseumi alusdokumentide hulka kuuluvad selle põhimäärus ja arengukava. Muuseumide arengukavad koostatakse harilikult 5 kuni 10 aastaks ning need määratlevad muuseumi visiooni, missiooni ja strateegilised arengusuunad. Kartulimuuseumil esialgu põhimäärust ja arengukava ei ole, kuid muuseumi visioon koostati antud töö raames (vt. Lisa 1).

Üheks suurimaks takistuseks muuseumi asutamisel võib saada vahendite nappus. Kui riigimuuseumide ja munitsipaalmuuseumide puhul on vastavalt riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvetes ettenähtud kindlad summad, mis lähevad muuseumi käsutusse, siis avalik-õigusliku juriidilise isiku ja eramuuseumide puhul on sageli suureks takistuseks rahapuudus. Küsides Mati Meoselt, kes asutas eraisikuna Tartusse Lennundusmuuseumi, kas asutamisprotsessi juures tuli ette mingeid takistusi, siis tema vastas: "Asutamisel ei olnud mingeid raskusi. Oma maa - oma luba! Raskused tekkisid arengukava realiseerimisel kui oli vaja lisaraha.― Sellega on kõik öeldud. Riik või omavalitsus ei pruugi mõne eraisiku initsiatiivil loodud muuseumi väärtustada ja toetust anda. Kui muuseum ei ole üleriigilise tähtsusega, või ei ole tegemist omavalitsuse poolt hinnatava koduloolise muuseumiga, siis tsiteerides taas Mati Meost: ―...tuleb lugeda seda oma hobiks ja kulud ise kanda.‖ Olulist rolli hakkab sellisel juhul mängima lai suhtlusringkond, kust võib leida kaasamõtlejaid ja toetajaid, kes sponsoreeriksid ideede realiseerumist. Lisaks tuleb aktiivselt hakata raha taotlema mitmete projektide kaudu. Peab tõdema, et eraisiku initsiatiivil loodud muuseumi jätkusuutlikkuse tagamine pole lihtne, kuid mitte võimatu. Tuleb arvestada, et ideepõhist muuseumi luues peab olema lisaks kandvale mõttele, ettekujutus mida ja milleks teha, kust tulevad eksponaadid ning finantseering. Tuleb teha põhjalik taustauuring, objektiivselt saadud tulemusi hinnata ning võimalusel idee ellu viia.

3.2. Ökomuuseum „Kartuli Vabariik“ Taheva vallas

Ökomuuseum „Kartuli Vabariik― on oma olemuselt ideetekkepõhine muuseum, mis sai alguse omanäolisest visioonist luua Taheva valda kogukonda kaasav Kartulimuuseum, kus tutvustatakse eestlast kui põlluharijat ja eeskätt kui kartulikasvatajat rahvast. Idee autor, Tarmo Ladva, soovis läbi Kartulimuuseumi taaselustada Laanemetsa vana ja lagunevat koolimaja ning tolle vahetus läheduses asuvat Peeter-Pauli kirikut. Idee sai alguse 2007.

53 aastal. Mõte leidis poolehoidu Taheva valla volikogus ja nii sai Tarmo Ladvast Laanemetsa külas vana ja lagunenud endise koolimaja omanik. Aja jooksul idee arenes ning kui asuti kirjutama käesolevat tööd Taheva valda tehtavast Kartulimuuseumist, vormus sellest suurejoonelisem plaan – luua Taheva valda Eesti esimene ökomuuseum.

Kavandatav ökomuuseum on terviklik süsteem, mis hõlmab järgmised üksused: Kartulimuuseum (koosneb järgmistest osadest: Kartulikool, Kartuliköök, Kartulipood), tema tugiüksused (Laanemetsa Peeter-Pauli kirik, Kartulimuuseumi külalistemaja ja - ateljee, Kartulimets), kohalikud turismiettevõtted ja Koiva puisniidu maastikukaitseala (226 ha), Taheva valla tähtsamad looduskaitseobjektid (Koikküla, Taheva ja Laanemetsa kiriku pargid ning lisaks nimetatule Koiva jõe äärne botaaniline kaitseala - 170 ha). Loodav ökomuuseum annab läbi oma nime – Kartuli Vabariik – otsese vihje, et tegemist on teatud mõttes omamoodi riigiga, millel ka riigile omased sümbolid. Kartuli Vabariigi sümboliteks saavad: vapp – sellel kujutatakse Kartulimuuseumi; lipp - õitsev kartulitaim valgel taustal; rahvustaim – kartul. Neid sümboleid hakatakse kasutama ökomuuseumi meenetel. Lisaks on idee eestvedaja Tarmo Ladva omandanud kaks domeeninime: kartulivabariik.ee ja potatomuseum.eu. Nende vahendusel saab tulevikus kättesaadavaks ökomuuseumile loodav koduleht, mille visuaalne kujundus on valminud koostöös OÜ Maid Agentuuriga ja sisulist osa kirjutab hetkel Tarmo Ladva.

Alljärgnevas peatükis on uuritud, millist ja kui olulist rolli täidaks loodav muuseum Taheva vallas.

3.2.1. Ökomuuseumi roll Taheva vallas

Taheva vald, kogupindalaga 204,7 ruutkilomeetrit, asub Lõuna-Eestis Valga maakonnas (Foto 1). Vald omab põhjas ja idas ühist piiri Karula vallaga, kagus Mõniste vallaga ning lõunas ja läänes Läti Vabariigiga. Valla territooriumil paikneb 13 küla, elanike arv 01.01.2009.a. seisuga on 887. Tähtsaim ühendusmagistraal on valda läbiv Valga - Võru maantee. Valla keskus asub maakonna keskusest, Valgast 25 km kaugusel, naabermaakonna keskusest, Võrust 57 km kaugusel ja Tallinnast 270 km kaugusel. (Taheva valla...s.a.)

54

Foto 1. Taheva vald.

Ökomuuseumi keskus tuleks Laanemetsa külla, mis on ühtlasi Taheva valla keskuseks. Füüsilises mõttes on ökomuuseumi keskuseks Laanemetsa külla rajatav Kartulimuuseum. Taheva valla puhul on tegu Eesti äärealale jääva piirkonnaga, mille elanike arv väheneb aasta-aastalt ja majanduslik toimetulek osaliselt sellest tulenevalt, keeruline. Nagu ütleb Taheva valla vallavanem Monika Rogenbaum: „Vallaeelarve on pingeline, maksude laekumine Eesti keskmisest oluliselt madalam. Põhjuseks ääremaa staatusest tulenev madal tööhõive ja väiksed palgad. Väga suured kulud on vallal haridusele ja sotsiaalhoolekandele - põhjuseks vähene koolilaste arv ja suur sotsiaalteenuste vajajate ring. Vallaeelarve on 15 miljonit krooni. Kuna maksumaksjate arv on vähenemise teel, siis pole ette näha tulevikus vallaeelarve olulist suurenemist, suureneb see märgatavalt ja ühekordselt vaid projektitoetuste abil― (Autori intervjuu 2008).

Siit võib järeldada, et vald vajab hädasti midagi, mis aktiveeriks sealset sotsiaalset ja majanduslikku elukeskkonda. Vaja oleks luua juurde uusi töökohti, muuta keskkonda atraktiivsemaks, et meelitada sinna rohkem noori ja ka turiste.

55 Ökomuuseumi puhul, nagu eespool sai kirjutatud, on siht kohaliku kogukonna kaasamisel ja kohaliku pärandi väärtustamisel. Luuakse koos keskkond, mis aitab ellu jääda ja areneda. Seda kõike läbi sellele piirkonnale ainuomase presenteerimise. Oluline ei ole tänapäeval enam asjade tarbeväärtus, vaid erilisus, ainulaadsus, omanäolisus, nagu ütleb David Harvey (1994: 155-156): „üha olulisemaks on kujunenud hoopis sümboolne väärtus, mis muudab masstootmise ajastul tooteid, ettevõtteid, kohti jms. taas üksteisest eristatavaks ja seega müüdavaks―. Oma identiteedi leidmine ja selle presenteerimine läbi ökomuuseumi, annab Taheva vallale märkimisväärse kultuurilise kapitali, mis aitaks ühele konkreetsele kogukonnale elu taas sisse puhuda. Sealse piirkonna majanduse mitmekesistamine aitaks kogukonnal areneda, edeneda ning end elus hoida.

Ökomuuseum pakuks Taheva valla elanikele ja suuremas plaanis kogu Valgamaa elanikele kultuurilist identiteeti ja dialoogi erinevate põlvkondade vahel, looks töökohti, aktiveeriks kogukonda sotsiaalselt ning kultuuriliselt.

Ökomuuseumi rolli kogukonnas võib kokku võtta järgnevalt:  Toetavad kogukondi tagades neile põhilise eluks vajaliku.  Aitab kaasa kogukonna planeerimisele kogukonna enda sees, koos kohalike võimaluste kindlaks tegemisega.  Toetab kohalike ressursside kaitset, kaasaarvatud kultuurilist alalhoidu.  Arendab oskusi ja tagab mitmed teised ärilised infrastruktuurid, kaasa arvatud rahastamine ja kommunikatsiooni infrastruktuurid.  Äri alustamine läbi projektide.  Suureneb ettevõtlus ja tööhõive.  Toetab kogukondi tegema tarku investeeringuid ja suurendama nende majanduslikke ressursse.  Aitavad kaasa mitmete projektide teostumisele. (Galla 2002)

Ökomuuseumi rajamisega suureneb koostöö inimeste ja asutuste vahel, mis on üheks olulisemaks arengu eelduseks. Tänu ökomuuseumile hakatakse rohkem hindama kohalikku identiteeti ja ajalugu, säilib tükike Eestimaa omanäolist kultuuripärandit. Ökomuuseumina tegutsemine võimaldaks kogukonnal turustada suuremal hulgal erinevaid teenuseid, kui

56 nad seda muidu suudaksid või tahaksid teha. Piirkonnale antaks lisaväärtus läbi omanäolise ja mõneti estetiseeritud välimuse, mis tehakse läbi hea turunduse nähtavaks ja tuntuks. Lõppkokkuvõttes säilib elu ja aktiivne tegevus Eesti piirialal, mis tänapäeva linnastuvas ja majanduslikult keerulises keskkonnas oleks märkimisväärne saavutus.

3.2.2. Ökomuuseumi „Kartuli Vabariik“ kavand

Idee luua Lõuna-Eestisse Valga maakonda Taheva valda ökomuuseum ei ole kõige esimene katse luua Eestisse ökomuuseumit. 2004.a. 2. märtsi Postimehest võib lugeda M. Pau artiklit, kus kirjutatakse, et Tartumaa muuseum on käinud välja idee luua ülemaakondlik ökomuuseum, mis näitaks kultuuri-, ajaloo- ja loodushuvilisele turistile paikkondade eripära kohalikes teemaparkides ja looduskoolides (Pau 2004).

Tartumaa Omavalitsuste Liit koostas Tartumaa Muuseumi direktori Merike Toomase juhtimisel projekti „Tartumaa Ökomuuseum―, mille koosseisus nähti esialgu kümmet potentsiaalset kohta (Pau 2004). Keskuse ideeks oli kujundada aja- ja looduslooliste pajatuste abil inimeste väärtushinnanguid keskkonnasõbralikemaks. Järgnenud neljal aastal aktiivselt ökomuuseumi loomisega ei tegeletud. 2008.a. tõstsid Tartumaa muuseum ning Tartu maavalitsus teema uuesti päevakorda. Leiti, et koostöövõrgustik võimaldaks osalejatel taotleda hõlpsamini lisavahendeid muuseumi atraktiivsemaks muutmiseks (Tagamets 2008). Ainult tõdemuseks see jäigi ning käesoleval ajal on kava arendamine seiskunud.

Kas hoopis Taheva valda õnnestub luua Eesti esimene ökomuuseum, peab samuti näitama aeg, kuid eesmärk on püstitatud ja samme selle nimel ka astutud. Nagu eespool mainitud, on idee autoriks Tarmo Ladva, kunstnik ja ettevõtja, kes tuli 2007.a. alguses mõttele luua Kartulimuuseum. Mõtte põhjustas praktiline soov säilitada ja muuta taas elavaks Laanemetsa küla vana, uhke ja ilus, kuid lagunev koolimaja. Oli vaja head ideed, et elu selles hoones taas käima lükata, oli vaja midagi sellist, mis huvitaks paljusid, midagi, mis meelitaks Eesti äärealal asuvasse külla inimesi. Muuseum, kui millegi hoidja ja looja, tundus hea lahendusena. Ja kartul, kui eestlaste üks põhitoite, tundus teemana, mis võiks intrigeerida ja paeluda paljude inimeste huvi. Taustauuringutest selgus, et kartuli teemale on pühendatud ainult üks virtuaalmuuseum - www.potatomuseum.com. Teemakohast

57 materjali leidub aga nii Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Põllumajandusmuuseumi, Eesti Ajalooarhiivi, kui ka Eesti Kirjandusmuuseumi kogudes.

Loomaks võimaluse, taotleda erinevatest fondidest muuseumi asutamiseks raha, asutas Tarmo Ladva koos Taheva vallaga MTÜ Kartuli Vabariigi. Selle kohta võib lugeda 2007.a. 5. aprilli Taheva valla volikogu istungi protokollist järgmist: „Kuulati Tarmo Ladva ettekannet, milles ta rääkis, et turismi ja huvihariduse arendamiseks, koolituste ja meelelahutusürituste korraldamiseks, maaelu mitmekesistamiseks ja elukeskkonna väärtustamiseks, kartulikasvatusega seonduvate esemete ja informatsiooni kogumiseks Taheva vallas on temal, Kaia Nurgal ja Ülo Ladval kavas asutada mittetulundusühing Kartuli Vabariik. Tarmo Ladva tegi ettepaneku, et Taheva vald osaleks kõnealuses mittetulundusühingus. MTÜ asuks tegutsema endises Laanemetsa koolimajas, kuhu on plaanis luua kartulimuuseum. Hille Tamman (Taheva vallavolikogu esimees) tutvustas otsuse ―Mittetulundusühingu Kartuli Vabariik asutamises osalemine‖ eelnõud ja tegi ettepaneku selle vastuvõtmiseks‖ (Taheva vallavolikogu...2007). Ühtlasi otsustati Taheva vallas Laanemetsa külas asuv Taheva vallale kuuluv koolituskeskuse kinnistu koos vana koolimajaga müüa Tarmo Ladvale.

2007.a. 24. augustil vastu võetud Taheva valla arengukavasse aastateks 2007-2013 on investeeringuplaani kirjutatud ka MTÜ Kartuli Vabariik. Täpsemalt nähakse ette endise Laanemetsa koolimaja (Koolituskeskus) majutus-, toitlustuskohaks ja sinna Kartulimuuseumi rajamiseks vajalike uuringute, äriplaani koostamist ja seda MTÜ Kartuli Vabariigi poolt. Finantseerimisallikana märgitakse projektide kaudu raha taotlemist ja ettevõtjate omapoolset finantseerimist. (Taheva valla arengukava...2007)

Vald on vahendanud MTÜ Kartuli Vabariik ja SA Lõuna-Eesti turismi suhteid ja seeläbi on valminud „Via Hanseatica― projekti raames Kartulimuuseumi äriplaan.

Võib öelda, et Taheva vald on väga positiivselt meelestatud seoses MTÜ Kartuli Vabariigi plaaniga rajada Laanemetsa külla Kartulimuuseum. Loodetakse võita juurde töökohti ja väärtustada ühtlasi oma kultuuripärandit. Taheva vallavanema Monika Rogenbaumi sõnul pole vallal jõudu olla juhtivpartner, kuid algatustega minnakse kaasa. Ollakse nõus vajadusel täpsustama valla arengudokumente, kui see on abiks projektide esitamisel ja kui MTÜ vajab kaasfinantseeringut projekti elluviimiseks, siis taotlust arutatakse

58 vallavalitsuse ja volikogu tasanditel. Vallapoolne rahaline toetus tuleks sel juhul, kui on olemas konkreetne plaan, kuidas asja käivitada ja selge arusaam projekti majanduslikust tasuvusest.

Vallaelanike suhtumine projekti on Monika Rogenbaumi sõnul positiivne, kuigi plaanist ei tea veel väga paljud vallaelanikud. Sellega on veidi rohkem kursis kohalikud Laanemetsa küla elanikud ja vallavalitsuse töötajad ning volikogu liikmed. Hetkel on asi tööstaadiumis, kus erinevatele Kartulimuuseumis kajastust leidvatele teemadele otsitakse uurijaid, näituste kuraatoreid ja ühtlasi püütakse leida potentsiaalset projektijuhti, kes hakkaks plaanitava ökomuuseumi idee ellu viimiseks kirjutama rahataotlusprojekte.

Seega tuleks leida vaid missioonitundega inimesed, kes sooviksid ja tahaksid sekkuda ühe kogukonna ellu, eesmärgiga tagada selle jätkusuutlikkus. Neil peaks olema soov luua midagi omanäolist, midagi ebatraditsioonilist, samas kohalikku kultuuri ja keskkonda väärtustavat, mis muudaks Eesti äärealal paikneva Taheva valla külastusmagnetiks.

Kartulimuuseumi ideed tutvustas Tarmo Ladva avalikkusele 7. novembril 2008.a. Olustveres, kus leidis aset rahvusvahelise kartuliaasta tähistamine MTÜ Eesti Kartuli eestvedamisel. Tarmo suhtles erinevate põllumajandusega seotud inimestega ja ettevõtjatega ning korraldas lastele kartuliteemalise viktoriini. Ühtlasi andis ta teada, et Kartulimuuseum plaanitakse avada 2010. aastal. (Autori intervjuu 2008)

Käesoleva töö autor koostas plaanitava ökomuuseumi visiooni (vt. Lisa 1) ja struktuureeritud kava (vt. Lisa 2), eesmärgiga aidata kaasa ainulaadse projekti teostumisele. Ökomuuseumi visioonis on antud üldisemal kujul plaanitava kogukonnamuuseumi kujutluspilt, mille realiseerumisel saab ökomuuseumist tulevikus hästi välja arendatud hoonestikuga, infrastruktuuri ja museaalide koguga, aktiivselt tegutsev, atraktiivne ning omanäoline vabaajakeskus, mis on hinnatud nii välis- kui kodumaiste huviliste hulgas. Pakkudes mitmekesist ürituste programmi ja igapäevast külastusvõimalust, täidetakse olulist rolli nii kohaliku kogukonna eneseteadvuse allikana, kui kogu Lõuna-Eesti kultuuripildi olulise osana.

Struktureeritud kavas on detailselt lahti kirjutatud, millistest komponentidest hakkab ökomuuseum koosnema ning milliseid tegevusi hakkab pakkuma ökomuuseumi südameks

59 olev Kartulimuuseum.

Hetkel on aktiivne tegevus seoses Kartulimuuseumi ja laiemalt ökomuuseumi projektiga Tahevas seiskunud majanduslikel põhjustel.

60 4. Ökomuuseumi turundus

Tänapäeval pole muuseumid enam pelgalt haridus- ja teadusasutused, kaasaegne muuseum on, kas me seda tahame või mitte, osa meelelahutusmaastikust. Eesti Konjunktruuriinstituudi Eesti loomemajanduse 2009.a. uuringu järgi külastati muuseume peamiselt just meelelahutuse ja vaba aja veetmise eesmärgil - 84% külastajaist (Eesti Konjunktuuriinstituut 2009). Ka meelelahutus võib olla sisukas infovahetusprotsess, täis meeldejäävaid elamusi. See võib olla omamoodi õppeprotsess, kus läbi haarava tegevuse omandatakse uusi teadmisi. Kaasaegne muuseum pakub „hariduslikku meelelahutust, mis on tõepoolest lõbus, kuid ei anna järele tõsiseltvõetavuse, autentsuse ja muudes printsiipides‖ (Pruulmann-Vengerfeldt 2009: 7). Lisaks kõrgkvaliteetsele meelelahutusele müüb muuseum identiteeti ja isikupära. Seega ―hea muuseum müüb – ta müüb kvaliteeti ja väärtusi‖ (Raisma 2009c: 14). Nimetatu võtab oma eesmärgiks ka ökomuuseum. Selleks, et efektiivselt konkureerida Lõuna-Eesti teiste ajaveetmisteenuste pakkujatega peab ökomuuseum funktsioneerima võimalikult ühtsena ning koostööaltina. Järgnevates alapeatükkides vaadeldakse mida ja kuidas hakatakse Taheva vallas plaanitava ökomuuseumiprojekti kaudu tulevastele külastajatele pakkuma.

4.1. Ökomuuseumi sihtgrupid ja turundustegevused

Ökomuuseumi majandamine kujutab endast kogukonna planeerimist, kultuuri kaardistamist ja kultuuri planeerimist (Galla 2002). Antud töös kirjeldatud ökomuuseumi projektis osaleb kogu Taheva vald. Sinna haaratakse kõik selle piirkonna vaatamisväärsused, turismiettevõtted ja teenusepakkujad. Edu saavutamiseks on oluline koostöö ja võrgustumine. Turunduslikust aspektist saab olema esmatähtis konkreetsele kogukonnale ainuomase leidmine ja rõhutamine, et näidata oma erilisust ning ainulaadsust. Omanäolisus on kaasaegse turunduse üheks aluspõhimõtteks.

61 Tänapäeva muuseumidele, kes soovivad olla edukad, on suurimaks väljakutseks arusaamine, et nad kuuluvad inimestele, see tähendab, muuseum tegutseb kui asutus, mis pakub elamust tavalisele inimesele. Ollakse omamoodi alternatiivmaailmaks, mis pakub külastajale võimalust põgeneda argipäeva eest. Antud projekti puhul pööratakse tähelepanu sellele, et külastajad tunneksid ennast vabalt ja kaasahaaratult: neile pakutakse võimalust tutvuda kartulikasvatajate kultuuriga läbi interaktiivsete väljapanekute, looduskaunite kohtade ja mitmete vabaajategevuste, sest „muuseumipubliku moodustavad üha vähem vaatajad ja üha rohkem küsijad ning kogejad― (Soomre 2002). Huviäratava info edastamisel püütakse vältida akadeemilisi ning traditsiooniliselt staatilisi ekspositsioone. Välditakse info üleküllust ja literatuursust.

Külastajatele olulise tähtsusega on muuseumi lahtiolekuajad. Võimalus minna muuseumi siis, kui see sulle endale kõige rohkem sobib, saab loodava ökomuuseumi südames asuva Kartulimuuseumi üheks prioriteediks. „Muuseumi näitused ja teenused peaksid olema mõistlikel kellaaegadel ja kindlatel päevadel külastajatele füüsiliselt ja intellektuaalselt kättesaadavad― (ICOMi muuseumide...2001).

Vastavalt kliendi soovile saab Kartulimuuseumi ja tema tugiüksuste lahtiolekut sügis-, talve- ja kevadperioodil ette tellida. Suveperioodil (juuni, juuli, august) ollakse igapäevaselt avatud. Siinkohal tuleb arvestada, et ökomuuseum kui selline, hõlmab endas ka omanäolist loodusmaastikku, mis on külastajatele püsivalt avatud, mitmeid asutusi, turismiettevõtteid, mis tegutsevad vastavalt oma enda kehtestatud korrale ja mitmeid kohalikke majapidamisi, kes vastavalt nendega sõlmitavatele lepingutele, nõustuvad ökomuuseumisse saabunutele võimaldama juurdepääsu, enda taluhoovis või mõnes majapidamishoones asuvatele kartulikasvatusega ja põlluharimisega seotud eksponaatidele, aastaringselt.

Traditsioonilistes muuseumides on lihtne ära väsida, sest korraga tuleb omandada ja läbi töödelda väga palju informatsiooni. Ökomuuseum ei soovi oma külalisi ära väsitada, vaid hoopis toonust ja positiivset energiat lisada. Esiteks ei koormata oma näitusepindu üle esemetega, teiseks luuakse mitmeid puhkealasid koos pinkide ja laudadega, mis võimaldavad värskes õhus pidada pikniku, vestelda, vahetada muljeid ning kolmandaks läbi mitmete tegevuste antakse võimalus kogeda midagi oma igapäevategemistest erinevat. Lisaks loob Kartuliköök võimaluse saada peale vaimutoidu ka maitsev kulinaarne elamus.

62

Ühe suurima potentsiaalse klientuuri loodab ökomuuseum leida endale eeskätt lastega perede näol. Kui traditsioonilistesse muuseumidesse on lastega peredel ebamugav minna, sest neil pole kohti, kus kiiresti väsivad ja tüdinevad lapsed saaksid ennast tühjaks rabeleda ja joosta, siis ökomuuseumil on sellised kohad parkide ja loodusradade näol olemas. Ühtlasi hakatakse Kartulimuuseumis pakkuma eraldi ringkäike, uurimis- ja seiklusretki lastele, juhul kui täiskasvanud eelistavad ekskursiooni asemel viibida lihtsalt vabas õhus või Kartuliköögis ja suhelda.

Loodava ökomuuseumi klientuuri moodustavad tõenäoliselt valdavalt suuremad Valga- Võru maantee ääres olevad keskused Valga (asub 25 km kaugusel Laanemetsa külast) ja Võru (asub 57 km kaugusel Laanemetsa külast) (Taheva valla...s.a.), millede rahvaarv statistikaameti regionaalarengu andmebaasis seisuga 2008.a. 1. jaanuar oli vastavalt 13 789 Valgas ja 14 467 elanikku Võrus.

Luuakse parkla oma transpordiga kohale saabunud külastajatele ning lisaks on plaanis käiku rakendada Muuseumibuss, mis hakkaks Kartulimuuseumist endale ekskursiooni tellinud kooli õpilasi transportima ökomuuseumi ja sealt tagasi kooli.

Samuti loodetakse pälvida välisturistide tähelepanu. Kuna loodusturism on viimasel ajal muutunud populaarseks nii kodumaiste, kui ka välisturistide seas, siis oleks loodav keskkond uueks eripäraseks turismimagnetiks. Statistikaameti elektroonilise andmebaasi järgi majutati 2007.a. Eestis ligikaudu 1,3 miljonit välisturisti. Potentsiaali peaks seega olema. Loodav ökomuuseum muudaks Taheva valla ja seal asuvad turismiettevõtted atraktiivsemaks ning tooks ka välisturistid looduskaunisse keskkonda tutvuma Eesti kultuuri ja rahvaga.

Uurides andmeid statistikaameti andmebaasist turismi ja majutuse kohta, tekkis mul küsimus, kui paljud neist väliskülalistest on käinud siinsetes muuseumides. Täitsin päringuvormi statistikaameti kodulehel ja mõne päeva pärast sain vastuse e-mailile. Selgus, et 2006.a. tegid välisturistid 625 583 muuseumikülastust, mis on 33% muuseumikülastuste koguarvust. 2007.a. tegid välisturistid 705 780 muuseumikülastust, mis on 34% muuseumikülastuste koguarvust. Siseturistid seevastu tegid 2006.a. 502 961 muuseumikülastust, mis on 27% muuseumikülastuste koguarvust ja 2007.a. tegid

63 siseturistid 539 181 muuseumikülastust, mis on 26% muuseumikülastuste koguarvust. Nendest andmetest võib järeldada, et välisturistid külastavad rohkem muuseume, kui siseturistid ja külastatavus näitab nende puhul, erinevalt siseturistidest, kasvutrendi. Samas lisas Marje Asper, statistikaameti vanemkonsultant statistika levi osakonnast, et tegemist on siiski vaid ligikaudsete andmetega, sest need on saadud muuseumide ankeetidest, kus tuleb kirja panna külastuste koguarv ja hinnanguline välisturistide osakaal, seega arvud ei pruugi olla täpsed, küll aga võib teha lihtsa järeldada, et väga suure osa muuseumide külastajaskonnast moodustavad turistid. Ökomuuseumil kui ebatraditsioonilisel muuseumil on loodetavasti potentsiaali saada nimetamisväärselt külastusi lisaks kohalikele ka välisturistidelt.

Piletiraha Kartulimuuseumi külastuse eest ei võeta juhul, kui ei tellita giiditeenust. Kogu ökomuuseumis on omal käel ringiliikumine tasuta, kui tellitakse mõni olemasolevatest teenustest, siis selle eest tuleb maksta vastavalt kehtestatud hinnakirjale. Ühtlasi on soovijail võimalik annetada raha ökomuuseumi toetuseks ja seda Kartulimuuseumi esindusfuajees.

Kartulimuuseumi puhul on tegemist projektiga, mis baseerub omatulul ja projektirahadel. Omatulu soovitakse saada giiditeenuste, mitmete teenuspakettide, majutusteenuse eest, kaupade müügist, ruumide rendist, Kartuliköögi tuludest.

Järgmise sammuna on plaanis koostada tasuvusanalüüs, mis peaks näitama, kas Laanemetsa külla loodav Kartulimuuseum suudab ennast suures osas ise ära majandada.

Ökomuuseum võimaldab luua uusi töökohti ja elavdada selle piirkonna majandust. Ta tekitab, kui innovatiivne ettevõtmine, piirkonnas positiivset sünergiat, mis soodustab koostööd ja arengut. Kohalik infrastruktuur areneb ja täiustub. Oskuslik ökomuuseumi majandamine tagab selle, et erinevad huvigrupid astuvad dialoogi ja partnerlusse, mis kindlustab ühe piirkonna jätkusuutliku majandamise (Galla 2002).

Ökomuuseumi põhimõte on kasutada võimalikult palju olemasolevaid kohalikke turismiettevõtjaid (kanuumatkade korraldajaid, turismitalude pidajaid jne) ja innustada kohalikke inimesi tegelema ettevõtlusega (vitspunutiste-kartulikorvide punujaid, puuseppi, kes teeksid nii laastpunutisi kui lihtsat talumööblit jne.). Kõik käsitööga tegelevate

64 kohalike elanike töötoad oleksid vastavalt ökomuuseumi kontseptsioonile avatud töökojad, milledest ökomuuseumi külastajad võivad soovi korral läbi astuda ja endale meelepärase eseme kaasa osta.

Ökomuuseumi abil püüab Taheva vald säilitada ühte konkreetset kultuuri tema sünnikohas ning aidata kaasa selle arengule. Läbi ökomuuseumiprojekti luuakse omamoodi side maa ja linna vahel, mineviku ja oleviku vahel. Lähtudes tarbimisühiskonna ideoloogiast, tehakse seda läbi võimsate emotsioonide, elamuste ja kogemuste.

4.2. Ökomuuseumi seostamine kohalike teenusepakkujate ja vaatamisväärsustega

Kolmandas peatükis sai Tahevat kirjeldatud, kui 204,7 ruutkilomeetrilist Valga maakonnas asuvat valda, mille haldusalasse kuulub 13 küla. Nimetatud territooriumil on mitmeid teenusepakkujaid, kellega tuleks teha koostööd ja seeläbi kaasata neid ökomuuseumi projekti. Oluline on luua koostööl baseeruv tihe võrgustik, mis esiteks võimaldaks ökomuuseumi, kui kogukonnale tugineva muuseumi loomist, ja teiseks edendaks seeläbi aktiivselt piirkonna majandust.

Taheva valla kodulehel on ära toodud 2009. aasta seisuga vallas vabaaja ja puhketeenuseid pakkuvad ettevõtted ja eraisikud. Majutusteenust pakuvad Konnu-Niidu turismitalu, OÜ Nakatu turismitalu ja SA Taheva sanatooriumi külaliskorter. Kõigis majutuskohtades on ühtlasi olemas ka toitlustusteenus. Aktiivse puhkuse hindajad saavad Nakatu turismitalus tellida kanuusõite Mustjõel ja Koivajõel ning ka FIE Uno Teemägi pakub kanuusõidu võimalust. Saab harrastada jalgrattasõitu Taheva rattarajal, mis kujutab endast RMK poolt märgistatud rada, mille ääres on võimalik leida huvitavaid loodusobjekte. Alates 2009.a. talvest pakub Taheva valla Kallikülas belglane Steven Lietaer võimalust sõita kelgukoerte rakendiga (Raudvere 2009). Tellingumäe puhkekohas saab aga nautida looduskaunist ümbrust vaatetornist, kasutada lõkke- ja grillimisplatsi, selle juurde kuuluvat puukuuri ja välitualetti ning soovi korral võib platsil ka telkida.

65 Taheva vallal on mitmeid vaatamis-, kultuuri-, ajaloo- ja arhitektuuriväärtusi:  18. sajandist pärinevad maa-alused kalmistud Koikkülas (―Kalgiahju mägi‖ Koikküla mõisale kuuluva magasiaida all oleval künkal), Laanemetsa külas (Laanemetsa mõisa kohal, Valga-Võru mnt. 250 m kirdes) ja Ringiste külas (―Ristikirikumägi‖ Ringiste ja Viki talu maadel);  18. sajandi asulakoht Kallikülas (Ala-Kalli talu ja Alaküla talu vahelisel põllul 200x200 m suurusel alal)  Hargla küla vennaskalmistu (Hargla kiriku lähedal. Kalmistule on maetud Teises Maailmasõjas langenud sõjamehed)  Hargla luteriusu kirik  Hargla kalmistu kabelihoone (Kabelihoone on rekonstrueeritud. Samuti korrastatud seal olevaid muumiad)  Laanemetsa õigeusu kirik  Koikküla magasiait  Koiva puisniit (Taheva valla...s.a.)

Kõigil eelmainitud objektidel puudub infotahvel ja nende korrashoid jätab soovida. Kultuuripärandi säilitamine, hoidmine ja kaitsmine kohapeal on ühe ökomuuseumi esmaseid ülesandeid. Ta peab aktiivselt julgustama kohalikke inimesi aus hoidma ja peegeldama oma kultuurilist identiteeti. Läbi Taheva valla ökomuuseumiprojekti seda ka tehakse. Korrastatakse, märgistatakse ja varustatakse vajalike viitadega kõik kultuuriväärtuslikud objektid.

Praegu on infotahvlid olemas Hargla ja Tsirgumäe küla ohvrimändidel, samuti Tsirgumäe küla ohvrikivil. Viitade abil on leitav ka Taheva mõisa kompleks Tsirgumäe külas, kus vanad mõisahooned on lagunenud, kuid vaatamist väärivad säilinud endine jääkelder ja pumbamaja ning hästi korrastatud mõisapark. Renoveeritud hoonetes töötab praegu SA Taheva Sanatoorium.

Tähelepanu tuleb pöörata nii materiaalsele kui ka immateriaalsele pärandile ehk siis lisaks sellele, et sildistatakse ära näiteks Koiva tamm, mis on Eestis suuruselt teine tamm, ja pannakese suunavad viidad 18. sajandist pärinevate, kunagiste kalmistute juurde, tuleb

66 uurida ja elustada mitmesuguseid pärimusi, käsitööoskusi ning legende. Kindlasti tuleks uurida näiteks Koikkülas elanud imearst Suri (Taits) (Taheva valla...s.a.) kohta levivaid jutte ja lugusid. Temast oleks arvatavasti võimalik põnevat ainest saada Kartulimuuseumis aset leidvatele väljapanekutele.

Pärandkultuuri kaardistamise ja nähtavaks tegemisega on Taheva vallas, alates käesolevast aastast, tegelema hakatud. Seda läbi RMK eestvedamisel teostatava projekti ―Pärandkultuuri väärtused ühise keskkonna- ja kultuuriruumi osaks―, mille raames inventeeritakse pärandkultuur Võru-, Valga-, Tartu- ja Põlva maakonnas sõltumata maa- ja omandivormist. Projekti eesmärkideks teiste seas on:  Avalikustamise ja tutvustamise teel tõsta paikkonna mainet, kohaliku rahva enesehinnangut.  Koostada kodulooturismi ja loodusloo-turismi õpperadasid ning marsruute pärandkultuuri ja loodusväärtuste tutvustamiseks, mis tõstab metsamaastiku üldist väärtust puhkealana.  Paikkondade uuringud elu- ja töökultuuri võrdlevaks analüüsiks ning pikemas perspektiivis uurida kultuuri ja maastike muutumist ning sellega kaasnevaid protsesse. (Kusmin 2009)

Läbi pärandi saab arendada kultuuriturismi, mis on omanäoline ja kordumatu, või nagu ütleb Jürgen Kusmin: „Pärandkultuur väärtustab omandit ja lisab omanikule väärtust.― (Kusmin 2009). Loodav ökomuuseum on territooriumi väärtustav ja inimestele (nii kohalikele kui ka külalistele) fokuseeritud, sooviga kohalike kaasabil pakkuda külalistele võimalust saada elamus läbi piirkonna pärandi. Seega ökomuuseumi eluvõime tagaja on koostöö, seda nii erinevate kohalike teenusepakkujate, kes ise loovad ja ühtlasi ka kaitsevad oma pärandit, kui pärandkultuuriga tegelevate professionaalide vahel. Ja lõpetuseks - oma kultuuri eksponeerimine ja müümine läbi erinevate teenuste, ei pea olema alati halvamaiguline ja puhtalt kommertsiaalne, see võib olla ka kui enda avamine „teistele―, näitamaks kui palju huvitavat, kaasahaaravat ning omanäolist on meil pakkuda.

67 Kokkuvõte

Inimmõtte ja ühiskondlike väärtuste peegeldajana on muuseum aastasadade jooksul teinud läbi märkimisväärse arengutee. Seda teed kirjeldasin käesolevas töös sooviga näidata, kuidas suletud mäluasutusest on saanud avatud ja pidevas arengus olev ühiskonna osa. Töö lõppeesmärgiks oli koos sisuka ülevaatega museoloogia arengust, kirjeldada konkreetse uue kogukonnamuuseumi sündi, luua plaanitava ökomuuseumi visioon ja struktureeritud kava.

Esimeses peatükis jälgisin muuseumide arengulugu läbi sajandite ning jõudsin järeldusele, et muuseum peab olema eriline ja eristuv, mitte staatiline ja muutumatu, selleks et ta suudaks kommunikeeruda tänapäeva ühiskonnaga. See tähendab seda, et ei saa tegeleda vaid staatiliste museaalide säilitamisega, nagu ta sajandeid on teinud, vaid peab olema pidevas arengus ning avatud uutele võimalustele ja innovaatilistele ideedele. Üks omanäolisemaid võimalusi on selleks ökomuuseumi kontseptsioon, mille tõi endaga kaasa uue museoloogia liikumine.

Vaadeldes ökomuuseumide olemust, jõudsin järeldusele, et kogukond ja ühiskond on ökomuuseumide tegevuse ning arengu tuumaks. Ökomuuseum loob tagatise, et teatud piirkonna kultuuri ja keskkonda säilitataks tulevikule. Seega tegemist on muuseumiga, mis on loodud kogukonna enda jaoks, mitte niivõrd külastajatele. Ökomuuseumi kontseptsiooni üldistamisel jõudsin järeldusele, et olulisim märksõna selle juures on territoorium. Kõik saab alguse kohast. Geograafiline piirkond ja selle iseärasused saavad ökomuuseumi olemusele määravaks. Pärandile, maastikule, hoonetele, erinevatele objektidele, traditsioonidele, mis annavad sisu konkreetsele kogukonnale, neile antakse väärtus ökomuuseumi kaudu. Ökomuuseum tabas ära meeltega tajumatu pärandi - keele, uskumuste ja inimsuhete olulisuse, mis ühendab omavahel mineviku, oleviku ja tuleviku, muutes seeläbi kogu kohaliku kultuuripärandi elavaks. Jõudsin järeldusele, et ökomuuseumi tegutsemise aluseks on kõiki kogukonnaliikmeid kaasav koostöö, mis tagab nii muuseumi kui seeläbi ka kogu piirkonna elujõulisuse ning jätkusuutlikkuse.

68

Teises peatükis võrdlesin, kasutades pehmete süsteemide metodoloogiat, traditsioonilist muuseumi ja ökomuuseumi. Tegemist on uue lähenemisnurgaga, mida seni pole rakendatud. Analüüsi tulemusena jõudsin järeldusele, et traditsioonilisel muuseumil ja ökomuuseumil on nii sarnaseid kui ka erinevaid jooni. Mõlemad püüavad talletada kultuuripärandit, kuid nad teevad seda erineval viisil. Traditsiooniline muuseum eelkõige kogub ja hoiab alles, ökomuuseum seevastu teeb kättesaadavaks ning vahendab. Esimene teeb seda seintega piiratud ruumis, teine teatud kindlal geograafilisel territooriumil, elusa kultuuri algsel sünnikohal. Analüüsist lähtuvalt tõdesin, et ökomuuseum on traditsioonilisest muuseumist välja kasvanud kaasaegne muuseumimudel, mis läbi piiride avardamise, püüab hoida elus pärandkultuuri ning seda atraktiivselt eksponeerida. Analüüsi läbiviimise käigus omandasin ülevaate nii traditsioonilise muuseumi kui ka ökomuuseumi toimimisest. Saadud teadmised ja kogemused olid aluseks reaalse ökomuuseumi kontseptsiooni loomisele.

Töö kolmandas peatükis rakendasin eelnenud kahe peatüki teoreetilist käsitlust Taheva valda loodaval ökomuuseumi projektil. Tegemist on Tarmo Ladva algse idee, luua Taheva valda Laanemetsa külla Kartulimuuseum, edasiarendusega, mis saaks, tuleviku perspektiivis geograafiliselt kogu Taheva valda haarava projekti ökomuuseum „Kartuli Vabariik―, südameks. Koostasin loodava ökomuuseumi visiooni ja struktureeritud kava. Mõlemat on võimalik lugeda vastavalt antud töö lisadest 1 ja 2.

Oma identiteedi leidmine ja selle presenteerimine läbi ökomuuseumi, annab Taheva vallale märkimisväärse kultuurilise kapitali, mis aitab ühele konkreetsele kogukonnale elu taas sisse puhuda. Sealse piirkonna majanduse mitmekesistamine läbi ökomuuseumiprojekti aitab kogukonnal areneda, edeneda ning end elus hoida. Ökomuuseum pakub Taheva valla elanikele ja suuremas plaanis kogu Valgamaa elanikele kultuurilist identiteeti ja dialoogi erinevate põlvkondade vahel, loob töökohti, aktiveerib kogukonda sotsiaalselt ning kultuuriliselt. Tänu ökomuuseumile hakatakse rohkem hindama kohalikku ajalugu ja säilib tükike Eestimaa omanäolist kultuuripärandit. Ökomuuseumina tegutsemine võimaldab kogukonnal turustada suuremal hulgal erinevaid teenuseid, kui nad seda muidu suudaksid või tahaksid teha. Piirkonnale antakse lisaväärtus läbi omanäolise ja mõneti estetiseeritud välimuse, mis tehakse läbi hea turunduse nähtavaks ja tuntuks. Lõppkokkuvõttes säilib elu ja aktiivne tegevus Eesti piirialal, mis tänapäeva linnastuvas ja majanduslikult keerulises

69 keskkonnas on märkimisväärne saavutus.

Käesoleva töö neljandas peatükis leian, et turunduslikust aspektist saab olema esmatähtis konkreetsele kogukonnale ainuomase leidmine ja rõhutamine. Omanäolisus on kaasaegse turunduse üks aluspõhimõtteid. Läbi selle tõmmatakse turistide tähelepanu ning tehakse võimalikuks piirkonna majanduse aktiviseerimine. Lähtudes tarbimisühiskonna ideoloogiast, plaanitakse seda teha läbi võimsate emotsioonide, elamuste ja kogemuste. Jõuan järeldusele, et seejuures on oluline luua koostööl baseeruv tihe võrgustik, mis esiteks võimaldab ökomuuseumi, kui kogukonnale tugineva muuseumi loomist, ja teiseks on piirkonna aktiivse majandusarengu aluseks.

Käesoleva töö lisades sõnastan loodava ökomuuseumi visioon ning esitan detailse struktureeritud ökomuuseumi kava, kus kirjeldan selle struktuuri ja tugiüksuseid ning pakkuma hakatavaid teenuseid.

Töö lõppeesmärgiks oli koos sisuka ülevaatega museoloogia arengust, kirjeldada konkreetse Eesti uue kogukonnamuuseumi sündi. Eesmärk sai täidetud. Kahes esimeses peatükis keskendusin teoreetilisele käsitlusele museoloogia arengust ja ökomuuseumi olemusest. Lähtuvalt teoreetilistele teadmistele uuest museoloogiast ja kogukonnamuuseumidest, kujundasin kahes järgnevas peatükis ja valminud töö lisades ökomuuseum „Kartuli Vabariik― teostamisele kuuluva ideestiku ning jälgisin selle senist realiseerumist alustades ideetasandist 2007. aastal kuni 2009. aasta teise pooleni. Projekt on leidnud positiivset vastukaja, kuid hetkel valitseva majanduslanguse tõttu, pole suudetud ideed jõudsalt ellu viima hakata.

70 Summary

Museum, as a reverberator of human thought and social values, has gone through remarkable development throughout centuries. This route was described in the present master‘s thesis to show in what way a closed memory storage body has become an opened and continuously developing part of a society. The objective of this study, besides presenting comprehensive review on development of museology, was to describe dawning of a new particular community museum and to set up a vision and structured plan for intended ecomuseum.

The history of development of museums throughout centuries was dealt with in the first chapter of this paper and a conclusion has been arrived that a museum — to be able to communicate with contemporary society — has to be unique and distinguishable, not static and unchangeable. It means that museum can not confine itself only to preservation of static museals, like it has been practiced for centuries, but museum has to be in a continuous development, opened to new opportunities and to innovative ideas. One of more original opportunities for achieving this goal is a conception of an ecomuseum, which was brought along by a new museology movement.

Examining the nature of ecomuseums a conclusion has been arrived that community and society constitute a nucleus of their functioning and development. Ecomuseum creates a kind of guarantee for culture and environment to be preserved for future generations. Hence this is a museum that is created not so much for visitors as for community itself. In generalizing the conception of ecomuseum a conclusion has been arrived that the most important keyword in the conception is territory. It all starts from the location. Geographical area with its specialities shall become determinative for the nature of ecomuseum. Heritage, landscape, buildings, different objects and traditions — which provide particular community with a content — are valued via ecomuseum. In the conception of ecomuseum unperceivable heritage has been perceived — importance of language, beliefs, and human relations, that join together past, present, and future, changing thereby all local cultural heritage into living one. Besides that a conclusion has

71 been arrived that working relationship involving all members of the community forms a basis for functioning of an ecomuseum that ensures both the survivability and sustainability of a museum and thereby of all region as well.

In the second chapter of the thesis traditional museum and ecomuseum were compared applying the methodology of soft systems. This is a original approach that has not been applied until now. The study resulted in a conclusion according to which traditional museum and ecomuseum have both similar and different qualities. Both attempt to preserve cultural heritage, but do this in different ways. Traditional museum primarily collects and conserves, ecomuseum on the other hand makes available and intermediates. The first does this in a confined room, the second on a specific geographic territory, in the original birthplace of a viable culture. On the basis of analysis it has been recognised that ecomuseum represents a contemporary model of a museum that is grown out of a traditional museum, and endeavours to keep the heritage culture alive — through widening boarders — and to display the heritage culture in an attractive way. The author of this paper acquired in the course of her study a knowledge of the ways how both traditional museum and ecomuseum are functioning. Obtained knowledge and experience served as a basis for creating an actual conception of an ecomuseum.

In the third chapter of this paper theoretical approach of the first two chapters was applied on the draft project of ecomuseum that is intended to be established in the parish of Taheva. The project comprises further development of Tarmo Ladva‘s original idea — to establish a Potato museum in the Parish of Taheva in the village of Laanemetsa; in broader perspective this would constitute a heart of the project of ecomuseum ―Republic of Potato‖, which, in a broader perspective, would geographically involve the entire Parish of Taheva. The author of the present paper has compiled a vision and structured plan for intended ecomuseum. Both can be acquainted with accordingly in appendices 1 and 2 to this paper.

Finding its identity and presenting this through ecomuseum gives the parish of Taheva remarkable cultural capital that could assist in rebirth of one particular community. Diversification of economic life of this area through the project of ecomuseum would assist local community in developing, advancing, and staying alive. Ecomuseum would offer the people of the parish of Taheva — and in broader perspective, to all citizens of Valga County — cultural identity and dialogue between different generations; this would

72 create new jobs and activate the community, both socially and culturally. Thanks to ecomuseum local identity and history would be appreciated higher, tiny piece of Estonian unique cultural heritage would be preserved. By functioning as an ecomuseum local community would have opportunities to market different services, to a greater extent than they could or should do this otherwise. The region would be given additional value through unique and to some extent aestheticised appearance that should be made visible and popular through effective marketing. Consequently, life and active functioning of one particular Estonian border area would be preserved; that would constitute remarkable achievement in our modern urbanising and economically complicated environment.

In the fourth chapter of this paper it is concluded that, from marketing point of view, finding out and emphasising that what is unique for this particular community, would be of top priority. Originality is one of the basic principles of contemporary marketing. Via this tourists attention is attracted and activation of local economy is made possible. Basing on the ideology of consumption society this is intended to be accomplished via powerful emotions, experience, and cognition. The author of this thesis concluded that thereby establishing a tight network, basing on cooperation, is of great importance — firstly, this would make it possible to create an ecomuseum as a museum that is based on community museum, and secondly, this would serve as a basis for vivid economic development of the area.

A vision of intended ecomuseum is formulated in the appendices to this study and detailed structural plan of ecomuseum, describing its structure, supporting units and services to be provided, is presented too.

The objective of this thesis, besides presenting a comprehensive informative survey on development of museology, was to describe a dawn of one particular Estonian community museum. The objective has been met. Theoretical approach on development of museology and on nature of ecomuseum was addressed in the first two chapters of this paper. In two following chapters and in the appendices to this paper applicable ideology of intended ecomuseum ―Republic of Potato‖ was formed, basing on theoretical knowledge of new museology and of community museums; realisation of this ideology has been observed up till now, starting from its idea level at 2007 up till the second half of 2009, when the first evident results have been achieved. The project has met positive response; however, due to presently prevalent economic recession it has been impossible to start putting the idea

73 successfully into practice.

74 Kasutatud kirjandus

Alexander, E. & Alexander, M. (2008). Museums in Motion: An Introduction to the History and Functions of Museums. Lanham, New York, Toronto, Plymouth: Altamira Press.

Ambrose, T. & C. Paine. (1994). Museum Basics. London; New York: ICOM in conjunction with Routledge.

Arved, L. (1979). Museoloogia. 1. osa: õppevahend ajalooüliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Arved, L. (1981). Museoloogia. 2. osa: õppevahend ajalooüliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Asper, M. (2008). Statistikaameti vanemkonsultant statistika levi osakonnast – vastus päringule. Tartu, 16. detsember.

Chun Yu, H.(2006). A crucial issue for ecomuseums: the link between idealism and reality. Communication and exploration: Guiyang, China, 2005. Provincia Autonoma di Trento, 43-45.

Cogo, M.(2006). Ecomuseums of the Autonomous Provincial Authority of Trento, Italy.Communication and exploration: Guiyang, China, 2005. Provincia Autonoma di Trento, 95-102.

Corsane, G. (2006). From outreach to inreach: how ecomuseum principles encourage community participation in museum processes. Communication and exploration: Guiyang, China, 2005. Provincia Autonoma di Trento, 109-124.

75 David, P. (2005). Places, cultural touchstones and the ecomuseum. Heritage, Museums and Galleries: An Introductory Reader. G. Corsane (toim.) New York : Routledge, 365-377.

Davis, P. (2006). Standards, performance measurement and the evaluation of ecomuseum practice and ‗success‘.Communication and exploration: Guiyang, China, 2005.Provincia Autonoma di Trento, 73-79.

De Varine, H. (2006c). Ecomuseology and sustainable development.Communication and exploration: Guiyang, China, 2005. Provincia Autonoma di Trento, 59-62.

De Varine, H. (1996). Ecomuseum or community museum? 25 years of applied research in museologyand development. Nordisk Museologi Vol 2. , 21-26.

De Varine, H. (2006b). New museology and the de-Europeanization of museology.Communication and exploration: Guiyang, China, 2005. Provincia Autonoma di Trento, 57-58.

De Varine, H.(2006a). The origins of the new museology concept and of the ecomuseum word and concept, in the 1960s and the 1970s. Communication and exploration: Guiyang, China, 2005. Provincia Autonoma di Trento, 51-55.

De Varine, H. (1993). Tomorrow‘s Community Museums. Ettekenne Utrechti Ülikoolis 15. oktoobril 1993.a. Kättesaadav: http://assembly.coe.int/Museum/ForumEuroMusee/Conferences/tomorrow.htm

Edson, G. & D. Dean. (1996). The Handbook for Museums. London; New York: Routledge.

Eesti Konjunktuuriinstituut. (2009). Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus 2009 : Kultuuripärand – Muuseumid. http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/LM2009- 9_MUUSEUMID.pdf., oktoober, 2009.

76 Elliott, S. (2005).Targets for the arrows of fate: ecomuseology as a rescue mechanism in response to the threatened cultural landscapes of Southeast Turkey. Paper Presented at the Forum UNESCO University and Heritage 10th International Seminar ―Cultural Landscapes in the 21st Century‖. Kättesaadav: http://www.ncl.ac.uk/unescolandscapes/files/ELLIOTTSarah.pdf.

ERM. (2008). Eesti Rahva Muuseum. http://www.erm.ee/?lang=EST&node=831, november, 2008.

Galla, A. (2002). Culture and Heritage in Development: Ha Long Ecomuseum, a case study from Vietnam. http://rspas.anu.edu.au/papers/heritage/Galla.pdf, oktoober, 2008.

Gjestrum, J. A. (1995). How Do We Organise Museums To A Better Job In Changing Times? Yearbook of the International AssociationOf Transport Museums. Vol 22.,50-58.

Gundestrup, B. & Wanning, T. (2004). The King‘s Kunstkammer: Presenting Systems of Knowledge on the Web. Museums and the Web 2004. Kättesaadav: http://www.archimuse.com/mw2004/papers/gundestrup/gundestrup.html, november, 2008.

Hallas-Murula, K. (2002). Muuseumide reformimisest. Sirp, 15. märts.

Hallas-Murula, K. (2005). Muuseumidest anti-intellektuaalsuse pealetungi ajastul. Sirp, 18. november.

Harvey, D. (1994). The Condition of Postmodernity: An Enquiry into the Origins of Cultural Change. Oxford: Blackwell, 155-156.

Hein, H. (2006). Assuming Responsibility: Lessons from Aesthetics. - Museum Philosophy for the 21-st century. Edited by Hugh H. Genoways. Lanham, MD: AltaMira Press, 3.

Hällström, af J. (2009). Muuseumikülastust täiendab muuseumipood. Muuseum 25, 1, 24- 25.

77 ICOM. (s.a.) International Movement for a New Museology. http://icom.museum/affiliates/minom.html, august 2009.

ICOM. (2007). The International Council of Museums. http://icom.museum/statutes.html#3, detsember, 2008.

ICOMi muuseumide eetikakoodeks. (2001). http://209.85.129.132/search?q=cache:XRUk0uCffLsJ:www.muuseum.ee/uploads/files/ico m_eetikakoodeks.pdf+ICOM+eetikakoodeks&hl=et&ct=clnk&cd=1&gl=ee&client=firefo x-a, november, 2008.

Joubert, A. (2006). French Ecomuseums.Communication and exploration: Guiyang, China, 2005. Provincia Autonoma di Trento, 91-94.

21. sajandi Eesti muuseumid: arengu põhisuunad 2006 – 2015. (2006). Tallinn, 1-24.

Kannike, A. (1999). Elustiili dokumenteerimine. Kodu kui sümboolne keskkond. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XLIII. A. Leete & T. Sikka & I. Tammaru (toim.). Tartu: Sihtasutus Eesti Rahva Muuseumi kirjastus, 51-69.

Kartoffelmuseum. (s.a.). http://www.kartoffelmuseum.de/museumseite.html#, jaanuar, 2009.

Kohler, V. (2005). Kolkjas ja Varnjas peituvad põnevad kohad. Tartu Postimees, 17. oktoober.

Konsa, K. & R. Tiidor (1999). Säilitamine arhiivis – süsteemanalüütiline vaade. Ajalooline Ajakiri 106/107, 3 /4, 153-168.

Kukk, I. (2003). 200-aastane Tartu Ülikooli Kunstimuuseum. Muuseum 14, 1, 6-7.

Kuldna, V. (2002). Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum (Provintsiaalmuuseum) 1842- 1940. Mon Faible`ist ajaloomuuseumiks. A. Põldvee (toim.). Eesti Ajaloomuuseum. Töid ajaloo alalt. Nr 4. Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 9-60.

78

Kultuuritarbimise uuringu aruanne. Elanikkonna küsitlus. Kevad 2006, https://kule.kul.ee/avalik/esitlused/kultuuritarbimine/kultuuritarbimise_uuring_2006_aruan ne.doc. Detsember, 2008.

Kusmin, J. (2009). RMK kaardistamas pärandkultuuri. Ettekanne. Kättesaadav: http://www.tlu.ee/files/arts/5325/Kusmi5028796c03f67f5a2d4b987f11f654e0.pdf.

Kõiva, M. (2006). Kas ikka veel tolmunud ruum? Akadeemia 18, 7, 1588-1607.

Käos, T. (2007). Täna räägime Valgamaa kirikutest: Laanemetsa Apostliku Õigeusu kirik Valgamaalane, 10. märts.

Küng, A. (2009). Autori intervjuu. Tartu, 21. oktoober.

Ladva, T. (2008). Autori intervjuu. Tartu, 15. november.

Leppik, L. (2008). Komplekteerimine ja kasutamine teabeasutuses. Loengukonspekt.

Leppik, L. & R. Mägi (2009). Ülikoolimuuseumid – Kellele ja milleks? Akadeemia 21, 4, 89-827.

Linkgreim, I.-G. (2009). Setu leelo kantakse UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse. http://uudised.err.ee/index.php?06179196, oktoober, 2009.

MacGregor, A. (2007). Curiosity and Enlightenment: Collectors and Colelctions from the Sixteenth to the Nineteenth Century. New Haven and London: Yale University Press.

Maggi, M. (2006). Ecomuseums worldwide: converging routes among similar obstacles.Communication and exploration: Guiyang, China, 2005. Provincia Autonoma di Trento, 63-67.

Maggi, M. & V. Falletti (2000). Ecomuseums in Europe : what they are and what they can be. Working paper, no. 137.Torino: Istituto ricerche economico-sociali del Piemonte.

79

Mairesse, F. Maailma musealiseerumine. (s.a.). http://www.bms.edu.lv/resources/maailma_musealiseerumine.rtf, detsember, 2008.

Maroević, I. & G. Edson (1998). Introduction to museology: the European approach. Munich: Muller̈ -Straten.

Maure, M. (2006). Ecomuseums: a mirror, a window, or a show-case? Communication and exploration: Guiyang, China, 2005. Provincia Autonoma di Trento, 69-72.

Mensch, P. van. (2005). Annotating the Environment. Heritage and New Technologies. Nordisk Museologi 2, 17-27. Kättesaadav: http://www.nordiskmuseologi.com/Gamle%20numre/NM_mat%202-2005.pdf

Mensch, P. van (2004). Museology and management: enemies or friends?: current tendencies in theoretical museology and museum management in Europe. Mizushima, E. (ed.) Museum management in the 21st century. http://www.icom- portugal.org/multimedia/File/V%20Jornadas/rwa_publ_pvm_2004_1.pdf, november, 2009.

Meos, M. (2009). Autori intervjuu. Tartu, 23. oktoober.

Mereste, U. (1987). Süsteemkäsitlus: Süsteemsest mõtlemisviisist majandusnähtuste käsitlemisel. Tallinn : Valgus.

Muuseum. (1989). The New Encyclopædia Britannica. Vol. 24, 478–486.

Muuseumi lugu. (s.a.). http://muuseum.mnt.ee/?D=11, november, 2009.

Muuseumiseadus. (s.a.). http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=742417, november, 2008.

Muuseumiseaduse rakendamine. (1998). https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=25663, november, 2009.

Pau, M. (2004). Tartumaa muuseum tahab ehitada maakonda tutvustava ökomuuseumi.

80 Postimees, 02. märts.

Pruulmann-Vengerfeldt, P. (2009). Mida muuseum müüb? Muuseum 25, 1, 5-8.

Põldmäe, A. (2004). Muuseumist, mille sünnitas entusiasm. Muuseum 16, 1, 9-11.

Pärdi, H. (1999). Muuseum ja tänapäev. Kaasaja dokumenteerimise probleeme kultuuriloomuuseumides. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XLIII. A. Leete & T. Sikka & I. Tammaru (toim.). Tartu: Sihtasutus Eesti Rahva Muuseumi kirjastus, 71-86.

Pärdi, H. (1996). Muutuv maailm ja muuseumid. Akadeemia 8, 9, 1930-1949.

Raisma, M. (2009b). Aegruum nõukogudeaegses muuseumiekspositsioonis. Eesti Kunstiakadeemia toimetised 19. Aeg ja ruum. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 68-90.

Raisma, M. (2005). Aja mudelid muuseumis: Ekspositsioonilahendustest ajaloo- ja kunstimuuseumides.http://www.muuseum.ee/uploads/files/m._raisma_aja_mudelid_muuse umis.doc. September, 2009.

Raisma, M. (2003). Ilu tempel. Klassitsistlik muuseumi kui valgustusajastu manifest. Ehituskunst „Klassika ja klassitsism‖ 36/37, 21-24.

Raisma, M. (2006a). Kas Eesti vajab rahvusmuuseumi? Sirp, 8. detsember.

Raisma, M. (2008). Musée ideale. Unistused täiuslikust muuseumist. Kunstiteaduslikke uurimusi 17, 1-2, 87-107.

Raisma, M. (2006b). Muuseumi magus võim. detsember, 2008. http://www.muuseum.ee/uploads/files/m._raisma_muuseumi_magus_vim.doc.

Raisma, M. (2009a). Muuseumi mõte: Eesti muuseumide identiteedimuutustest 19.-20. sajandil. Akadeemia 21, 4, 774-796.

81 Raisma, M. (2009c). Muuseum müüb. Tarbimisühiskond ja mälukultuur. Muuseum 25, 1, 9-14.

Raisma, M. (2007a). Muuseumi piirid kaasaegsel mälumaastikul. Muuseum 22, 2, 9.

Raisma, M. (2007b). Muuseumiaasta - kellele ja milleks? Eesti Päevaleht, 12. november.

Raudvere, R. (2009). Belglane kasvatab Eestis kelgukoeri. Maaleht, 22. jaanuar.

Regionaalarengu andmebaas. Detsember, 2008.

Rennit, M. (2009). Autori intervjuu. Tartu, 16. oktoober.

Riviere, G.-H. (1985). The ecomuseum: an evolutive definition. Museum International vol 37, 4, 182-183.

Rogenbaum, M. (2008). Autori intervjuu. Tartu, 1. oktoober.

Rooijakkers, G. (1999). Identity factory southeast—Towards a flexible cultural leisure infrastructure. Finnica Seminar Paper. Kättesaadav: http://www.finnica.fi/seminaari/99/luennot/rooijakk.htm

Rosenberg, I. (1961). Eesti NSV muuseumid. Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus.

Seleznjov, S. (s.a.) E.A.õ.K. Laanemetsa Peeter-Pauli kirik. http://www.valgamuuseum.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=120&Itemi d =85, november, 2008.

Soomre, M.-K. (2002). Kes käib kunstimuuseumis? Sirp, 15. märts.

Statistika andmebaas. [e-andmebaas] – http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/statfile2.asp, november 2008.

82 Tagamets, E. (2008). Tartumaa muuseumid kogunevad võrku. http://www.tartumv.ee/?op=body&id=7&art=68, oktoober, 2008.

Taheva valla arengukava 2007-2013. (2007). http://www.taheva.ee/arengukava.htm, oktoober, 2008.

Taheva valla koduleht. (s.a.). http://www.taheva.ee/ , oktoober, 2008.

Taheva valla üldplaneering. Kehtestatud Taheva Vallavolikogu 30. mai 2008 määrusega nr. 10. (2008). http://www.taheva.ee/yldplaneering/Taheva_YP_seletuskiri_300508.pdf., detsember, 2008.

Taheva vallas Laanemetsa külas asuva täiskasvanute koolituskeskuse rekonstrueerimise tööprojekt. (1995). Köide I. Seletuskiri ja tööjoonised.

Taheva vallavolikogu 5. aprilli 2007.a. istungi protokoll, http://209.85.129.132/search?q=cache:e61WAHNx7nEJ:atp.valgamaa.ee/atp/failid/protoko ll_3.2007.7564.doc+taheva+valla+protokoll+2007+5.+aprill&hl=et&ct=clnk&cd=2&gl=e e&client=firefox-a, oktoober, 2008.

Tammearu, T. (2003). Muuseum keiserlikus jaamahoones. Muuseum 15, 2, 21-22.

Tartlan, L. & T. Niiberg & V. Pallum (2003). Kartul aias ja köögis. Tallinn : Maalehe Raamat.

Tuubel, V. (2002). Kas väikemuuseum on väike muuseum? Muuseum 13, 2, 30-31.

Tuubel, V. & K. Kruusmaa (2008). Projekt „Kogukonna toetamine kultuuripärandi säilitamise kaudu Peipsi ja Võrtsjärve piirkonnas―. Muuseumide kaardistamise kokkuvõte. Kättesaadav: http://www.ctc.ee/pub/Trykised/KYSK_kokkuvote.pdf.

83 Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon. (2003). http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12736412, detsember, 2008.

Vali, J. (2004). Kuidas hoida küla DNA-d? Kunst.ee 1, 76-79.

What is an ecomuseum ? (s.a.), http://www.ecomuseum.dk/english/030gb_what_is_an_ecomuseum.htm, september, 2008.

Õunapuu, P. (2004). Vaimne läbi materiaalse. Eesti Rahva Muuseumi 45. konverents "Muuseumid ja tegelikkus" : Tartu, 14.-15.04.2004 : ettekannete kokkuvõtted. T. Anepaio & T. Kaalep & T. Sikka (toim.). Tartu : Eesti Rahva Muuseum, 83-84.

Xiangguang, S. (2006). Ecomuseology and sustainable development.Communication and exploration: Guiyang, China, 2005. Provincia Autonoma di Trento, 37-42.

84 Lisad

Lisa 1: Ökomuuseum: Valgamaa Kartuli Vabariik visioon

Valgamaal Taheva vallas asuvasse endisesse koolihoonesse ja selle lähiümbrusse luuakse ainulaadne atraktiivne külastuskeskus, kus hakatakse eksponeerima erinevatel viisidel ja vormides eestlastele aastakümneid põhitoiduks olnud ning pika ajalooga kartulit. Lisaks mitmesugustele ekspositsioonidele on keskuse eesmärgiks kartuliajaloo tutvustamine, kartulikultuuri säilitamine, edasiarendamine ning kartuli kasutamise propageerimine, läbi oma erinevate allüksuste ja neis pakutavate tegevuste.

Hoone, milles hakkab paiknema keskuse süda, asub Valga–Võru maantee 25. kilomeetril, maanteest umbes 100 meetri kaugusel. Tegu on endise koolihoonega, kuhu soovitakse rajada Kartulimuuseum (eriilmeliste ja interaktiivsete lahendustega väljapanekute eksponeerimine), Muuseumipood (mitmesuguste kartulisaaduste ja kohalike käsitöömeistrite toodangu müük), Kartuliköök (omanäoline toitlustuskoht) ning Kartulikool (käsitöö- ja kunstituba, koos õppeköögiga). Endisest koolimajast umbes 50 meetri kaugusel paikneb õigeusu kirik, millest saab erinevate ürituste – kontserdid, teatrietendused, seminarid, näitused – toimumiskoht. Lisaks võimaldatakse kompleksi juures suveperioodil välimajutust ning plaanis on ehitada külalistemaja, mis loob soodsamad tingimused turismi edendamiseks ja suurendab kompleksi külastatavust märgatavalt.

Keskus asub looduslikult kaunis kohas. Tulevase muuseumihoone tagant algab RMK hooldatav 25 km pikkune jalgrattarada, mille äärde jäävad Koiva ja Mustjõgi. See loob võimaluse seiklusradade ja seiklusmatkade korraldamiseks.

Kartuli Vabariigi idee on kasutada võimalikult palju olemasolevaid kohalikke

85 turismiettevõtjaid (kanuumatkadekorraldajaid, bussitranspordi pakkujaid, matkajuhte jne.) ja innustada kohalikke inimesi tegelema ettevõtlusega. Ümbruskonna elanikud hakkavad kasvatama oma põldudel loodavale keskusele erinevaid eksootilisi kartulisorte ja teevad käsitööd (vitspunutiste-kartulikorvide punujad; puusepad, kes teevad laastpunutisi ja talumööblit), mida saab osaliselt keskuses realiseerida (pood, toitlustus, õpiköök) ja turustada Valga-Võru maantee ääres moodustataval kartulimüügi teel või igal sügisel toimuma hakkaval kartulilaadal. Läbi erinevate looduspakettide (nt. kartulite ülesvõtutalgud, seiklusmatkad metsas, kalastusretked, veretu jaht fotokaameraga jne.) tuuakse Taheva valda huvilisi, kes kasutavad/ostavad kohapeal valmistatut ja kasvatatut.

Soov on luua kompleks, mis suudab tegevustulude baasil ennast ise ära majandada. Keskuse majandamiseks on loodud mittetulundusühing MTÜ Kartuli Vabariik, kes hakkab korraldama ja oma eesmärkide täitmiseks ellu viima järgnevaid üritusi ning tegevusi:  kogub ja eksponeerib kartulikasvatusega seonduvaid esemeid ja informatsiooni;  korraldab ja organiseerib erinevaid meelelahutusüritusi ja koolitusi;  teeb koostööd erinevate haridus- ja kultuuriasutustega;  arendab turismiettevõtlust Taheva vallas ja Valgamaal;  arendab uusi töö- ja vabaaja vorme maaelu mitmekesistamiseks;  tegeleb huvihariduse arendamise ja kultuuritraditsioonide säilitamisega;  väärtustab elukeskkonda

Koostöös piirkonna turismiettevõtjatega hakatakse pakkuma ka:  giiditeenused looduses matkamiseks  jalgratta-, vesirataste ja paatide laenutust  kalapüügiretkede korraldamist  loodusmatkade korraldamist

Puhke- ja turismipaigas arendatakse välja lai valik erinevaid teenuseid, mida hakatakse potentsiaalsele klientidele ning edasimüüjatele tutvustama nii loodaval kodulehel ja erinevate turismiportaalide kui ka koostööpartnerite kaudu.

Loodav keskus tahab oma olemasoluga kohalikele ja turistidele igati näidata maaelu plusse ja voorusi ning olla eeskujuks maaettevõtluse arendamisel.

86

Valgamaa Kartuli Vabariik kujutab endast hästi välja arendatud hoonestikuga, infrastruktuuri ja museaalide koguga, aktiivselt tegutsevat, atraktiivset ning omanäolist vabaajakeskust, mis on hinnatud nii välis- kui kodumaisete huviliste hulgas. Pakkudes mitmekesist ürituste programmi ja igapäevast külastusvõimalust, täidetakse olulist rolli nii kohaliku kogukonna eneseteadvuse allikana, kui kogu Lõuna-Eesti kultuuripildi olulise osana.

87 Lisa 2: Ökomuuseumi kava

1. Kartulimuuseum

Taheva valda Laanemetsa külla endisesse koolihoonesse tuleb ökomuuseumi süda – Kartulimuuseum (Fotod 1 ja 2). Muuseumiseadusest lähtuvalt on tegu avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseumiga. Muuseumi eesmärgiks saab kartuliajaloo tutvustamine, kartulikultuuri säilitamine ning kartuli kasutamise propageerimine. Tegemist on kolme struktuuriüksust: Kartulikooli, Kartulikööki ja Muuseumipoodi hõlmava tervikliku kompleksiga.

Foto 2. Laanemetsa küla endine koolihoone, tulevane Kartulimuuseum. Pilt Tarmo Ladva erakogust 2008.a.

88

Foto 3. Laanemetsa küla endine koolihoone, tulevane Kartulimuuseum. Pilt Tarmo Ladva erakogust 2008.a.

Muuseumihoone puhul on tegu arhitektuurse lahenduse poolest ühekorruselise rõhtpalkmajaga, kus tegutses Taheva valla algkool. 1990ndatel otsustati hoone ümber ehitada Taheva Täiskasvanute Koolituskeskuseks. 1995.a. telliti „AS TEPRO―-lt rekonstrueerimise tööprojekt, mille järgi pidi hoone ärklikorrusele tulema ka väike majutuskoht (Taheva vallas …1995). Kuid projekt jäi realiseerimata, vahetus vallavalitsus ja hoone otsustati hoopis müüki panna. Maja ostis 2007.a. kunstnik ja ettevõtja Tarmo Ladva, kelle ideeks oli sellesse hoonesse rajada Kartulimuuseum. Hetkel on koolituskeskuse projekt ümber tehtud ja vallalt saadud ka ehitusluba. Järgmise sammuna tuleb ehituseks taotleda rahalist toetust. Vajaminevad finantsid soovitakse valdavalt saada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt.

Kartulimuuseumist saab ökomuuseumi keskus, kus toimub koordineerimine, planeerimine ja abi ning toetuse pakkumine Taheva valla aktiivsetele ökomuuseumi projektist osavõtjatele. Ideega kaasatulijad on juriidiliselt täiesti iseseisvad, nad on osa ökomuuseumi kontseptsioonist – aitavad luua kogukonna terviklikku ja elujõulist kultuuriprotsessi.

89 Kartulimuuseumis luuakse järgmised osakonnad: a) Juhtkond ja majandusosakond - Põhiülesanded on projektide ja erinevate tegevuste koordineerimine, käimasolevate projektide pidev jälgimine ja teostamine, meelelahutusturunduse strateegia planeerimine ja realiseerimine, koostöö kohaliku omavalitsusega, koostöö Taheva valla eraettevõtjatega, töögruppide loomine, majutuse- ja toitlustuse koordineerimine Kartulimuuseumis. b) Kultuuri-haridustöö osakond - Põhiülesanded on näituste ja muude ürituste korraldamine, olemasolevate kogude haldamine, pedagoogiline töö ning suhted avalikkusega.

Muuseumitöötajate valikul lähtutakse ICOMi muuseumide eetikakoodeksist (2001), mille järgi „Kutselised muuseumitöötajad peaksid külastajatega alati suhtlema asjatundlikult ja viisakalt ning vastama viivitamata kõigile kirjadele ja järelepärimistele―. Pakutavate teenuste ja teeninduse kvaliteet ning seeläbi kogu muuseumi nägu sõltub suurel määral just muuseumi personalist, nii et selle valik võib olla määrava tähtsusega muuseumi jätkusuutlikkusele. „Kutseline muuseumitöötaja peaks juhinduma kahest olulisest põhimõttest. Esiteks, muuseumid on avaliku usalduse objektid, mille väärtus ühiskonna jaoks on otseselt seotud pakutava teenuse kvaliteediga. Teiseks, töötamiseks muuseumialal ei piisa ainuüksi intellektuaalsest suutlikkusest ja erialateadmistest, vaid need peavad seostuma eetiliselt kõrgetasemelise käitumisega― (ICOMi muuseumide...2001).

Niisiis Kartulimuuseumisse võetakse projektipõhiselt ametisse oma ala professionaale, kes suudavad tagada külastajatele meeldiva ja meeldejääva elamuse.

Elamust pakutakse läbi mitmete tegevuste ja põnevate museaalide. Museaal on muuseumiseaduse järgi muuseumis arvele võetud kultuuriväärtusega asi. Kartulimuuseum loob kartulit ja sellega seonduvate esemete, dokumentide, filmide ning helisalvestite kultuuriväärtusliku kogu.

Traditsiooniliste muuseumide puhul on kõige aluseks originaalesemete kogumine, s.o. muuseumi põhifondi täiendamine. Kartulimuuseumi puhul pole kogude suurus prevalentse tähtsusega. Eksponaadid saavad olema suures osas deponeeritud teistest Eesti muuseumidest, kus vastava valdkonna materjale leidub. Seda lähtuvalt muuseumiseadusele, kus on öeldud, et „museaali võib ajutiseks kasutamiseks anda teistele

90 muuseumidele, asutustele, juriidilistele ja füüsilistele isikutele teadustöö, eksponeerimise ja muul eesmärgil juhul, kui muuseum on veendunud museaali nõuetekohases hoidmises ja säilitamises― (Muuseumiseadus § 20).

Materjali huvitavate ekspositsioonide loomiseks on võimalik saada Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Põllumajandusmuuseumi, Eesti Ajalooarhiivi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogudest ning www.potatomuseum.com loojatelt Tom ja Merdith Hughesilt, kellega on Kartulimuuseumi idee autor, Tarmo Ladva, eksponaatide teemal suhelnud meilitsi.

Traditsioonilisi põllutööriistu ja masinaid hakatakse eksponeerima pigem kui loodava keskkonna kujunduselemente, mis on mõningatel erandjuhtudel omandanud ka uue funktsiooni (näiteks: ader lillealusena). Sellist funktsiooni täitma hakkavad esemed ostetakse. Mahukat fondihoidlat arvukate eksponaatidega pole plaanis luua, sest selleks pole võimalusi ja ressursse, seega kogumistööga tegeletakse väga valikuliselt. Samuti pole muuseumi mõtet esemetega koormata. Liigne infotulv mõjub potentsiaalsele külastajale pigem eemalepeletavalt, kui huvi tekitavalt. Ja kuna tegu on laiemas plaanis ökomuuseumiga, mis hõlmab peale oma keskuse ehk Kartulimuuseumi ka kohalikku kogukonda ning keskkonda, siis nii mõnigi eksponaat hakkab olema hoopis kohaliku talu hoovi peal, kus seda siis külastajad võivad vaadata ja uurida või jälgida reaalselt, kuidas ning millega kartulipõllul tööd tehakse. Sest „...ükskõik kui hästi dokumenteeritud üksikesemetest on palju kõnekamad nende algupärased kooslused, kus kontekst jääb alles just tänu esemetevaheliste kasutamisseoste säilitamisele.― (Pärdi 1999: 78). Eesmärgiks on propageerida elusat kultuuri läbi tegevuste, mis leiavad aset nüüd ja praegu, ökomuuseum ei ole niivõrd institutsioon, mis ladustab esemeid, kui protsess.

„Moodne museoloogia on üha enam muutumas infoteaduseks. See mõjutab ka materjali kogumise kriteeriume. Muuseumide infoväärtus ei sõltu mitte sellest, mitu tuhat eset seal on või kui unikaalsed need on, vaid säilikute infomahukusest...Tänapäeva muuseumi eesmärk pole otseselt didaktiline, olulisemaks peetakse oskust äratada külastajates huvi ja aidata neil mõelda kultuuripärandi alternatiivsete tähenduste üle.― (Kannike 1999: 52)

Seega eksponaat ei ole enam muuseumi keskne osa. Olulised ei ole enam füüsilised mälestised, vaid ideed, mis tuleb osata viia vaatajani.

91

Kartulimuuseumi idee autor Tarmo Ladva näeb võimalust eksponeerida kartulit läbi järgmiste teemade: Kartul kui maavitsaline, Kartul ja Sõda, Kartul ja Armastus, Kartul ja Nõiad, Kartul ja Viin, Kartul ja Kunst, Kartul ja Unistus. Nende teemade taha on otsitud uurijaid ning Kartul ja Nõiad teema on leidnud käsitlust Reena Purreti poolt kirjutatud Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna bakalaureuse töös nimega „Kartulite kasutamine eesti rahvameditsiinis―. Selle töö põhjal näituse koostamisest on räägitud disainibüroo Laika, Belks & Strelkaga, kes tundis idee vastu elavat huvi ning on valmis selle ka teostama, kui muuseumihoone jõuab ehituslikult staadiumisse, kus on võimalik mõelda ekspositsiooni ülesseadmisele.

Erinevate materjalide ja kartuliga seonduva kultuuri eksponeerimisel kasutatakse ära tänapäeva kõik tehnilised võimalused. Eeskätt pööratakse tähelepanu visuaalsusele (fotod, filmid, helisalvestised) ja interaktiivsete võimaluste kasutamisele. Nagu kirjutab Mare Kõiva: „Pildid, helid ja arvuti avardavad võimalusi mitmetasandilise ning eri meeltele orienteeritud tulemuse saavutamiseks ning informatsiooni laiendamiseks.― (Kõiva 2006: 1597)

Sellist inimeste meelte äratamist ja ka nende mitmekülgset ärakasutamist hariduslikul ning meelelahutuslikul eesmärgil püüab Kartulimuuseum teostada. Sihiks on anda elamus ja unustamatu positiivne kogemus, mis paneb külastajaid tundma huvi kartuli, tema ajaloo ning seeläbi ka eestlaste ajaloo ning kultuuri vastu.

Minnes muuseumi eeldatakse tavaliselt, et tuleb lugeda pikki ja keerulisi tekste eksponaatide juures, jalutada läbi vaiksete, tolmulõhnaliste ruumide ja silmitseda vitriine või siis tellitud ekskursiooni puhul, kuulata mõnda igavat akadeemilist loengut. Loodetakse ja oodatakse aga hoopis rikastavat kogemust, soovitakse vaadata huvitavaid esemeid, teha ise midagi, katsuda ja kogeda füüsiliselt ning emotsionaalselt seeläbi uusi teadmisi hankides.

Kartulimuuseumist saab tänapäeva kaasaegne muuseum, kus näitused on midagi enamat – nad on kõrgel tasemel lavastatud ja rafineeritud. Nad ei sisalda üksnes objekte, vaid ka nende konteksti, tähendust, ajalugu, tähtsust jne., tegemist on tervikliku esitlusega. Näitusetetegijate ülesanne on luua ühendustee informatsiooni ja ideede vahel. Selleks

92 kasutatakse professionaalsete disainerite, kuraatorite ja sisearhitektide abi.

Üks ekspositsiooni elavdamise tänapäevaseid võtteid on külastaja sekkumise võimaldamine näitusesse. Üha sagedamini pakutakse võimalust lisada oma arvamus, puudutada esemeid, teha väljapanekul ise asju ja osaleda tööprotsessides. Külastajatele pakub see võimalust ennast igapäevarutiinist välja lülitada ning omandada mänguliselt uusi teadmisi. Seega meelelahutuse osakaalu, kui kommunikatsiooni vahendit, ei tohi näituse juures alahinnata. Kõike seda loodab Kartulimuuseum ja ökomuuseumi projekt tervikuna pakkuda.

Moodne muuseum peab Edson & Dean (1996) järgi olema informatiivne, professionaalne, süstemaatiline, nauditav ja sotsiaalselt aktsepteeritud institutsioon. Muuseum peab kommunikeeruma ühiskonnaga, pakkuma talle elamuse läbi infovoo, mis on konstrueeritud nauditavalt ja professionaalselt.

Kartulimuuseumi ideed tutvustas Tarmo Ladva avalikkusele 7. novembril 2008.a. Olustveres, kus leidis aset rahvusvahelise kartuliaasta tähistamine MTÜ Eesti Kartuli eestvedamisel. Tarmo suhtles erinevate põllumajandusega seotud inimestega ja ettevõtjatega ning korraldas lastele kartuliteemalise viktoriini. Eesmärgiks on avada Kartulimuuseum 2010. aastal. (Ladva 2008)

1.1. Kartulikool

Muuseumiga samas hoones hakkab paiknema Kartulikool, mis kujutab endast õpituba, kus toimuvad erinevad töötoad. Tegemist on universaalse ruumiga, milles leiavad aset käsitöö-, kunsti- ja kokandustunnid, mis on seotud väga erineval viisil kartuliga.

2006. aasta jaanuaris kiitis Eesti Vabariigi valitsus heaks UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni (21. sajandi Eesti…2006), mille kohaselt on suure tähtsusega traditsiooniliste käsitööoskuste säilitamine ning selleks vajaliku õppekeskkonna loomine. Ökomuuseum läbi Kartulimuuseumi ja tema töötubade püüab väärtustada ning taaselustada esivanemate käsitööoskusi.

93 1.2. Kartuliköök

Kartuliköögist saab väga mitmekülgset kartulist valmistatud roogade valikut pakkuv toitlustusüksus, mis koosneb ruumilise lahendusena köögist ja saaltoast, kus toitu serveeritakse. Menüü juurde tuleb info muuseumi kohta ning selle kujunduses kasutatakse mitmeid huvitavaid fakte, mis seotud kartuliga. Kuna tegu on ühe osaga Kartulimuuseumist, milles vastavalt eespool mainitule soovitakse kartulit eksponeerida läbi selliste teemade nagu sõda, armastus, nõiad, kunst, unistus, siis Kartuliköögist saab paik, kus kõik need valdkonnad ja teemad kohtuvad. Luuakse nimetatud teemadest lähtuvad seinamaalingud ja menüü.

Tegemist saab olema õdusa, miljööd ja perekesksust väärtustava toitlustusteenust pakkuva üksusega, kus rõhk pannakse kvaliteetsele kodumaisele toorainele ning professionaalsele, meeldivale teenindusele.

Kartuliköögist saab Kartulimuuseumi kõige multifunktsionaalsem ruum, mis on osa ekspositsioonist ja kus saab ühtlasi korraldada konverentse, firmapäevi, kontserte (selleks olemas ruumis väike lava) ning näidata filme.

1.3. Muuseumipood

Muuseumipood kujutab endast muuseumikuvandi ühte osa ning on seotud selle tegevuse kvaliteedi ja tervikpildiga (Hällström 2009: 25). Kartulimuuseumiga samas hoones asuvas muuseumipoes pakutakse müügiks erinevaid kohalike käsitööliste poolt valmistatud meeneid, mis on seotud ökomuuseumi ning seeläbi Taheva valla ja Kartulimuuseumiga.

Üks atraktiivsemaid kaubaartikleid loodavas poes oleks kindlasti kartulipiiritus. „Omaaegne eestimaine kartulipiiritus jõudis enda kvaliteedinäitajatega isegi Guinnessi rekordiraamatusse....esimeses eesti vabariigis toodeti väga head 98% alkoholisisaldusega kartulipiiritust, mida pole tehtud ei enne ega pärast....Kõrgekvaliteedilist piiritust tootis 1983.a. rajatud Baltimaade moodsaim Rakvere Piiritusetehas, mis aga 1944 täielikult hävis― (Tartlan & Niiberg & Pallum 2003: 97). Kas ja mis vormis oleks võimalik kohapeal piiritust toota ja turustada, näitab aeg, sest hetkel on puskariajamine ebaseaduslik.

94

Kindlasti hakatakse nii Muuseumipoes kui ka Kartuliköögis pakkuma rahvameditsiinis kasutatavat kartulimahla (maohaavad, valu ja iiveldus, gaasid, kõhulahtisus, neelupõletik) ja kartuliõieteed (kõrge vererõhk, tursed, happeline magu, gastriit) (Tartlan & Niiberg & Pallum 2003), müüma vitspunutistest korve, kartulitrükiga riideesemeid ja mitmeid muid käsitöökaupu, pakkudes kohalikele välja võimaluse oma tooteid turustada, arendades seeläbi piirkondlikku ettevõtlust. Tänu võimalusele osta kaasa Kartulimuuseumiga ja kogu Taheva vallaga seotud meeneid, jääb külastajatele tugevam personaalne side, mis suurendab võimalust, et ökomuuseumisse tullakse tagasi. Eesmärgiga külastada taas Kartulimuuseumi, mõnda loodusrada või hoopis turismitalu.

2. Eesti apostlik-õigeusu kirik: Laanemetsa Peeter-Pauli kirik

1855.a. valminud kirik (Fotod 3 ja 4) ehitati puust, vundament paekivist ja katus raudplekist. Laanemetsa kogudus suleti 1966. aastal. Kirik oli aastaid Valga koduloomuuseumi laohoone, kus hoiti osa muuseumivarast (Seleznjov s.a.). Hetkel on ta tühi ja lagunev hoone.

Foto 4. Laanemetsa kirik, pildistatud 1908. aastal. Foto Valga Muuseumi kogust.

95

Foto 5. Laanemetsa kirik, pildistatud 2009. aastal. Foto ilmunud ajalehest 14. 05. 2009 „Valgamaalane―.

Taheva vallavalitsus on püüdnud lagunenud kiriku ümbruses võsa raiuda, kuid on mures kiriku hävimise pärast. Laanemetsa kirik on ainus puukirik Valgamaal ning seda soovitakse säilitada ja restaureerida. (Käos 2007)

Taheva valla 2008.a. 30. mail vastu võetud üldplaneeringuga tehti ettepanek võtta Laanemetsa kirik arhitektuurimälestisena muinsuskaitse alla. Seni pole ettepanekut rahuldatud.

Kiriku torniosa oli Tarmo Ladval plaanis 2009.a. kevadel korda teha. Selle ettevõtmise takistuseks sai rahapuudus. Kuid kuhugi pole kadunud soov aja jooksul hoone tervenisti restaureerida ning anda endisele 19. sajandi keskpaigast pärit kirikule uus funktsioon - olla suveperioodil kontserdite, teatrietenduste ja kunstinäituste toimumise paigaks.

96 3. Kartulimuuseumi külalistemaja ja -ateljee

Külalistemaja ja -ateljee tuleb Kartulimuuseumi vahetusse lähedusse fassaadipoolsesse külge umbes 100m kaugusele muuseumist. Sobivat hoonet hetkeseisuga ei eksisteeri. Hoone on kavas projekti arenedes rajada. Sinna luuakse numbritoad, eesmärgiga võimaldada kaugemalt tulnutel veeta pikemalt aega atraktiivses ja kaunis keskkonnas. Tegemist oleks hostelilaadse lihtsa ööbimiskohaga, mille juurde kuulub avaram ruum – külalisateljee. Viimatinimetatu annab omanäolise võimaluse kunstnikel looduskaunis kohas tegeleda loometegevusega ja seda turismi kõrgajast erinevalt eelkõige sügis, talve ja kevadperioodil.

Lisaks pakutakse soovijaile võimalust ööbida ka telkides ja seda selleks spetsiaalselt märgistatud territooriumil.

Majutuse pakkumine aitab edendada turismi, mis Taheva valla arengukava 2007-2013 järgi on Taheva üks olulisemaid ja perspektiivikamaid tegevusalasid.

4. Kartulimets

Metsamaad on Taheva vallas kokku 14 180 ha, millest üle poole - 7730 ha kuulub riigile. Metsaga on valla territooriumist kaetud 67%. Mets on kujunenud ajalooliselt Taheva suurimaks loodusrikkuseks. (Taheva valla...s.a.)

Temast saab omamoodi tugiüksus ökomuuseumile. Seal hakkavad kulgema mitmed loodusrajad, korraldatakse Kartulimuuseumi eestvedamisel seene-, marja-, linnuvaatlus- ja fotoretki. Temast saab üks olulisi ökomuuseumi miljööväärtuslikke osi, kus leiavad aset mitmed Kartulimuuseumi poolt korraldatavad ettevõtmised, millest lähtuvalt hakatakse teda kutsuma Kartulimetsaks.

Hetkel on juba olemas RMK hooldatav 25 km Taheva rattarada, mis algab Kartulimuuseumi tagant ja kulgeb läbi sügiseti väga seenerikaste männikute. Raja äärde jäävad ka kolm lõkke-piknikukohta ning Koiva (52,5 ha) ja Mustjõgi (30,2 ha).

97

Loodavad jalutusrajad tuleb varustada asjakohaste viitadega. Suunavad juhised aitavad vältida eksinud olemise ebameeldivat kogemust ning annavad ökomuuseumi külastajatele võimaluse looduses turvaliselt oma vaba aega veeta. Lisaks tuleb koostöös RMK-ga välja selgitada pärandkultuurilised loodusobjektid ja need varustada infotahvlitega. Kartulimuuseumi ümbruse korrastamine, parkimisvõimaluste loomine, infostendide ja - viitade paigaldamine jpmt. kuulub külastajasõbraliku ökomuuseumi arendustegevuse juurde.

Taheva valla puhul, mille põhjaosa kuulub Karula kõrgustikku ja ülejäänud ala Hargla nõkku, on tegemist looduskauni kohaga, kust võib leida kuus järve (suurim neist Aheru järv - 234 ha), maastikukaitseala (Koiva puisniit - 226 ha), mitmeid lootuskaitseobjekte (Koikküla, Taheva, Laanemetsa kiriku pargid), kultuurimälestisi (Karula ja Taheva mõisa hooned, Laanemetsa kirik, ohvrimännid, kalmistud jt.) ning botaanilise kaitseala (170 ha) (Taheva valla...s.a.). Seda silmas pidades on ökomuuseumil võimalik välja töötada ja pakkuda mitmeid huvitavaid teenuseid, mis seotud just looduses viibimisega ning selle nautimisega.

5. Kartulimuuseumis pakutavad teenused

Edson & Dean (1996) märgivad, et hea muuseum veetleb, lahutab meelt ja äratab uudishimu, mis viib küsimusteni ja seeläbi edendab õppimist. Nii lähtub ka loodav Kartulimuuseum teadmisest, et tuleb pakkuda atraktiivseid vaba aja veetmise viise, tekitamaks endale piisava hulga kliente, kes võimaldaksid muuseumil end suures osas ise ära majandada. Ja kuna elustiil, mida muuseum propageerib, on säästlik, pärandit väärtustav ning keskkonda hoidev, siis tuleb leida nimetaud eesmärkide elluviimiseks sobilikud vabaaja sisustamise väljundid, mis ühtlasi võimaldaksid õppida midagi uut läbi huvitava kogemuse. Kartulimuuseumis hakatakse pakkuma erinevaid töötube, loengusarju, perepäevi, mitmeid üritustesarju, kontserte, etendusi jpm.

Kindlasti hakkab Kartulimuuseum koostööd tegema koolide ja õpetajatega, mis on ühtlasi muuseumi haridustegevuse aluseks. Lähtutakse ICOMi muuseumide eetikakoodeksist, mille kohaselt „Muuseumil lasub tähtis kohustus arendada haridustegevust ja haarata kaasa

98 laia üldsust kõigist ühiskonna, paikkonna või grupi kihtidest, mille teenistuses ta on―.

Kartulimuuseumi ühes tugiüksuses – Kartulikoolis – luuakse omamoodi õppekava, kus on tavakoolile sarnased tunnid. Võimalik on osaleda järgmistes tundides: Keemia: Mida kartul sisaldab ja mida temast toota saab (piiritus, kondiitritooted, sukkpüksid jne.). Ajalugu: Võtab kokku erinevad kartuliga seonduvad etapid nii Eestis kui ka mujal maailmas. Pilguheit minevikku ja tulevikku, tutvustatakse huvitavamaid fakte kartuliajaloost, kartuli seotust Eestiga, erinevaid statistikaid, huvitavad masinaid, nende leiutajaid. Tööõpetus: Kus on võimalik teha midagi käegakatsutavat, tutvustatakse erinevaid käsitöövõtteid (näiteks vits- või laastukorvi punumine, kartulipealsetest kanga kudumine, kartulitemplid, neid omakorda saab kasutada tapeedi, postkaartide, bordüüride jne. valmistamiseks) Kokandus: Tehakse kartulist erinevaid toite, mis pärast üheskoos ära süüakse. Keeleõpetus: Räägitakse erinevatest kartulinimedest ja nende saamisloost (näiteks tuhlis, kartohvel, jne.) Kehaline Mitmesugused kartuliga seotud osavus, täpsus ja kiirusvõistlused, kasvatus: näiteks kartulikoorimisvõistlused. Loodusõpetus: Räägitakse kartuli botaanilisest päritolust, vaadatakse herbaariumeid, tehakse tutvust kartulikahjuritega jne. Kirjandus: Kartulist kirjutatud kirjandusteostest, artiklitest, uurimustest. Kunstiõpetus: Kunstnikud ja skulptorid, kes on loonud taieseid seoses kartuliga (näiteks Hans-Heinrich Koch) (Kartoffelmuseum s.a.).

Eelmainitud tunde hakatakse pakkuma koolidele. Läbi aktiivse tegevuse püütakse noori harida, et „pärand nendega kõneleks, et nad oskaksid sellest aru saada ja seda hinnata― (Vali 2004: 78). Kartulimuuseum, kus pannakse rõhku vahetule kogemusele ning mille vaba ja nauditav keskkond loob soodsa eelduse õppimiseks ilma sunduseta, plaanib luua teisigi omanäolisi harivaid teenusepakette.

Näiteks hakatakse pakkuma paaripäevaseid õpipäevi. Olles tsivilisatsioonist eemal, saavad noored tundma selle piirkonna loodust ja kultuuripärandit. Õpipäevade jooksul jalutatakse läbi piiritletud territooriumi, pakkudes erinevaid harivaid tegevusi: kartuliroogade

99 valmistamine, orienteerumine Kartulimetsas, lõkke ümber istumine ja lugude vestmine, selge ilma korral võimalus vaadelda tähistaevast, käiakse metsas loomade käpa- ja sõrajälgi otsimas, korraldatakse linnuvaatlusi, kuulatakse linnulaulu, käiakse metsas seeni/marju korjamas ja pärast valmistatakse neist juhendaja kaasabil midagi maitsvat, õpitakse tundma erinevaid ravimtaimi ja ürte ning saadakse teada, milleks ja kuidas neid kasutada. Sellised õpipäevad annavad võimaluse teha midagi koos vanemate inimestega, olla traditsioonide sees, saada elamuste ja emotsioonide kaudu osa arhailistest tavadest.

Muuseumide tugevuseks traditsiooniliste haridusasutuste ees on võimalus õpetatut illustreerida esemete ja tegevustega. Head kollektsioonid, asjatundlik personal ning omanäoline keskkond võimaldavad muuseumil anda külastajaile lisaks informatsioonile ka emotsionaalse täiendhariduse.

Kartulimuuseumis hakkavad tegutsema huvialaringid, kus on võimalik pikemalt ja põhjalikumalt tundma õppida käsi- ja puutööd ning kokakunsti. Huvialaringide sidumine muuseumiga pole küll tavaline ja traditsiooniline, aga see võimaldab kohalikku rahvast aktiveerida, innustada neid ise tegelema millegagi, millest võib saada kas huvitav hobi ja meelelahutus või väga hea pealehakkamise korral ka lisa sissetulekuallikas.

Üheks teenuseks saab loomulikult võimalus külastada näituseid Kartulimuuseumis, mis ei oleks pelgalt väljapanekud – staatilised, puised, igavad. Näituseid hakkab iseloomustama isikupärasus, kaasaegse tehnoloogia (video, heli, arvutigraafika) kasutamine. Maalinäituseid hakatakse korraldama Laanemetsa Peeter-Pauli kirikus. Samas hoones toimuvad ka erinevad kontserdid ja näidendid. Suvel on võimalik korraldada vabaõhulavastusi.

Võetakse eesmärgiks arendada pakutavaid teenuseid kahes suunas – sisetingimustes pakutavad aastaringsed teenused (töötoad, rahvakalendriga seotud traditsioonid, dialektide ja kohakultuuride elamuslik õpetamine) ning välistingimustes kevadest sügiseni pakutavad teenused (õppe- ja elamusmatkad).

Koostöös piirkonna turismiettevõtjatega hakatakse pakkuma giiditeenuseid looduses matkamiseks, jalgratta-, vesirataste ja paatide laenutust, kalapüügiretkede korraldamist, loodussafarite korraldamist: nt seene- ja marjamatkad, linnuvaatlus, veretu jaht

100 harrastusfotograafidele ning professionaalidele jmt.

Kohalike poolt valmistatavad käsitöökaubad leiavad lisaks Muuseumipoele turgu igal aastal korraldama hakatavatel Kartuliõie (kevadel) ja Kartulivõtu (sügisel) festivalidel, kus peaürituseks on Kartulilaat. Sügisel kujutab laat endast Valga-Võru maantee ääres paiknevat Kartuliteed, kus lettidelt müüakse erinevaid kartulisorte talvekartuliks. Kevadisel laadal on võimalik osta seemnekartulit. Lisaks mitmeid tooteid kartulist ning kartuliga seoses. Osa laadast ja pakutavast meelelahutusest hakkab toimuma Kartulimuuseumi esisel muruväljakul.

Eksklusiivse ja aktiivse ajaveetmisvõimalusena hakatakse pakkuma kartulikasvatustraditsiooni elushoidmiseks võimalust ökomuuseumi külastajatel ise kevadel kartuleid maha panna ning sügisel üles võtta talgutöö põhimõttel. Aidates nii ühtlasi Kartulimuuseumi Kartulikööki vajaliku toormaterjaliga varustada. Läbi sellise töö on võimalik paremini aru saada elust vanasti ja selle tagasipeegeldusena nautida tänast.

Luuakse võimalus, kus soovija saab endale rentida põllulapi, millel talle kasvatatakse talvekartul. Muldamised, panekud ja võtmised saab tellida vastavalt sellele, millist tehnikat soovitakse - hobusega või traktoriga, sõnnikuga või väetisega, tullakse üksi või oma seltskonnaga kartulit maha panema – üles võtma. Kui ei soovita füüsiliselt ise kasvatusprotsessist osa võtta, siis tehakse see kõik tellija eest ära vastava hinnakirja alusel.

Kartulimuuseum tahab oma olemasoluga kohalikele ja turistidele igati näidata maaelu plusse ja voorusi ning olla eeskujuks maaettevõtluse arendamisel.

Üheks eesmärgiks teenuste loomisel on: püüd luua kvaliteetseid, traditsioonidega üritustesarju, mis oleksid ühelt poolt ökomuuseumi kaubamärgiks ja teisalt tagaksid potentsiaalsete klientide külastuse. Nendeks võivad olla nii Kartulilaat, kontserdid ja teatrietendused, kui ka mitmete kalendritähtpäevadega seotud üritused. Loodav Kartulimuuseum koos ökomuuseumikontseptsiooniga püüab tekitada keskkonna, millesse pilguheitjal „ei jää see tema viimaseks korraks, kus ta piinlikkusest ja igavusest masendatuna tunneb vaid kahetsust raisatud aja ning raha pärast (Raisma 2007b)―, vaid ta tahab ikka ja jälle sinna tagasi tulla. Saada taas millegi meelierutava osaliseks.

101