Kloogaranna Ekspertiis
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Harju maakond, Keila vald, Kloogaranna küla KLOOGARANNA SUPELRANNA KESKUS EKSPERTHINNANG Koostaja: Epp Lankots, OÜ Palimpsest Tellija: EKA Muinsuskaitse- ja restaureerimise osakond Tallinn 2012 Eesti XX sajandi (1870-1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs SISUKORD Eksperthinnang 2 Joonised 6 Fotod 7 Kasutatud allikad 12 Märkused 12 1 EKSPERDIHINNANG MÄLESTISE TUNNUSTELE VASTAVUSE KOHTA 1 ÜLDANDMED Nimetus Kloogaranna supelranna keskus Aadress ja Harju maakond, Keila Vald, Kloogaranna küla katastritunnus Autobussijaam ning selle juures asuvad müügikioskid asuvad reformimata riigimaa. Bussijaam X:6578593.7; Y:514094.1; B:59 °20`42.73``; L:24 °14`51.7``; kioskid X: 6578654.4; Y: 514086.6; B: 59 ° 20`44.63 L: 24 ° 14`51.27`` Kiosk raudteejaama juures – katastritunnus 29501:007:0808 (Ojala 2) Vetelpäästejaama varemed – katastritunnus 29501:007:0601 Koordinaadid Praegune funktsioon Mitteametlik suvitus- ja suplusrand 2 AJALOOLINE LÜHIÜLEVAADE Rajamisaeg 1960 Generaalplaan ja detailplaneerimine 1963 Generaalplaani täiendus 1971 Puhkeasula planeerimisskeem Põhilised ehitised - bussijaam, vetelpäästejaam, müügikioskid, riietushoone ja ETKVL-i restoran „Kajakas” - valmisid aastatel 1961-1963. Autor Planeering arh. Otto Keppe (RPI Eesti Projekt, 1960, 1963), 1971. aasta planeering arh. Irina Luhthein (Raud) (RPI Eesti Projekt) Bussijaam - Toivo Kallas, Raine Karp (RPI Kommunaalprojekt) Algne funktsioon Supelranna keskus Ümberehitusetapid - Muu ajalooline teave Juba 19. sajandi lõpus oli Kloogaranna tuulekaitset pakkuv liivaluiteline rand suvituskohana tuntud. Ka sõdadevahelise Eesti Vabariigi perioodil puhkasid Keila-Joa ja Klooga mereäärsetes piirkondades riigiametnikud, kunsti- ja kirjandusrahvas. Üsna varsti peale II maailmasõda alustati nn. Suur-Tallinna planeerimisprojekti raames Rannamõisa, Keila-Joa ja Lahepere lahe ranniku kavandamist peamiseks linnalähedaseks suvitus- ja puhkerajooniks, kuhu pidi rajatama aiandusasulad (hiljem siiski aiandust ei lubatud, jäid suvilakooperatiivid), puhkekodud, turismibaasid, pioneerilaagrid. Oluliseks tõusis Tallinna ja Kloogaranna vahelise kiirliikluse organiseerimise küsimus. Algselt pakuti välja idee raudteeringist, mis enne Paldiskit Klooga randa suundudes sõidab Laulasmaa, Keila-Joa ning Vääna ja Hiiu kaudu Tallinna tagasi. 1960. aasta generaalplaanis arvestati, et suvel võib Kloogaranna elanikkond küündida kuni 100 000 inimeseni, seega on vaja kavandada piirkonda klubi-kino, saun, suvised kohvikud, müügipaviljonid (ERA.T-14.4-6.8625). 1960. aastal valminud raudteeliini pikendus lõpp-peatusega Kloogarannas pani aluse suvituspiirkonna kiiremale arengule. Eraldati 140 2 krunti individuaalsete suvilate ehitamiseks. Kui 1959. aastal oli piirkonna alaliste elanike arv olnud 141, siis suvilakruntide välja ehitamisel ning pioneerilaagri kolmes vahetuses olevaid lapsi arvesse võttes, lisaks TPI spordibaasi asukad ning personal, eeldati, et suvine elanikkond on 2000 inimest, millele lisandub pühapäeviti kuni 20 000 suvitajat (oli ka päevi, mil rannarajooni saabus pea 50 000 inimest päevas). Suuremate plaanide teostumist oodates ehitati randa vetelpäästejaam, ETKVL kohvik-restoran, müügi- ja ajalehekioskid, riietusmaja 65 inimesele, sillad üle Treppoja ning Otioja, autoteed. (1963. a gen.planeering ERA.T-14.4-6.8627). 1970. aasta planeeringuskeemis hinnati kümnendi arenguid märksa realistlikuma ning ettevaatlikuma pilguga. Ühest küljest kavandati suure hulga suvitajate paremaks teenindamiseks bussijaama ning olemasoleva restorani vahele uut 1-2 korruselist teeninduskeskust, kus lisaks toitlustusele pidid tulema juuksur, med.punkt, laenutuspunktid, bussi-, rongi- ja laeva(!) piletite müügikassad jne. Teist suuremat keskust kavandati Laulasmaa maantee äärde. Teisest küljest aduti, et rannale langeb suur koormus, vahepealsetel aastatel olid lähikonnas avatud Sideministeeriumi, Teatriühingu ja Tallinna Telefonivõrgu puhkekeskused. Selleks planeeriti ühe pioneerilaagri välja viimist üle rahvastatud ajutise suvituse piirkonnast ning uusi suvilakooperatiive lubati rajada Laulasmaa maanteest sisemaa poole (ERA.T-14.4-6.34158). 3 ASUKOHA KIRJELDUS Klooga supelrand asub Lahepere lahe idapoolsel kaldal Treppoja ja Tuulna oja suubumise kohal. Rannaosa pikkus on ca 700 m. Liivaranna vahetus läheduses rannametsas on mõned vabariigiaegsed suvilad, ent peamiselt sõjajärgsetel kümnenditel rajatud suvilkooperatiivid, mis on hoonestatud algselt väikeste tüüpsete suvemajadega, hilisemate kümnendite käigus on ka piirkonna arhitektuurne ilme muutunud. Ranna ja suvilarajooni vahel paiknebki supelranna keskus: rongijaam, bussijaam, autoparklad ning müügikioskid. Rannaala eri funktsionaalseid osi eraldavad Treppoja ning Tuulna oja ja liikumistrajektoore määratlevad üle nende rajatud jalakäijate sillad. Liivarand on luidete tõttu vaheldusrikas ja pakub tuulevaikseid soppe päevitamiseks. 4 ARHITEKTUURNE VÄLIS- JA SISELAHENDUS Ansambliline ning Kloogaranna suplusala kavatis jälgib maastikku ja looduslikku mahuline ülesehitus reljeefi (liivaluited). Erinevad funktsioonid on küll asetatud lähestikku, samas vältides teenindushoonete ühte kuhjumist. Rongijaam ning autobussijaam asuvad lähestikku suvilaala piiril, müügikioskid jaama lähedal, tänaseks hävinud restoran ja riietushoone liivaranna kontakttsoonis. 1970. aastatel kavandati bussijaama ning ETKVL-i restorani vahele uut teeninduskeskust, mis jäi ehitamata.Vetelpäästehoone ehitati suplusranda luidete vahele. Vetelpäästejaam on vormilt tagasihoidlikum , aktsendiks oli funktsioonist tulenev torn. Bussijaam ning müügikioskid on 1960. aastate alguse modernismile omaselt mahuliselt ning detailide poolest pilkupüüdvad, mis on saavutatud asümmeetrilise kompositsiooni ning hoogsalt tõusva 3 katuseplaadiga. Ehitusmaterjal Bussijaam – paekivi, silikaatkivi, metallkarkass, puit Müügikioskid ranna teeninindustsoonis – metallkonstruktsioon, puit Kiosk rongijaamas – silikaatkivist seinad, metallpostid, betoonist katuseplaat Väliskujundus ja Bussijaam oli ranna teenindusehitistest arhitektuurselt iseloomulikud detailid silmapaistvaim: kompositsioon rajanes metallpostidele tõstetud hoogsalt tõusval puidust kalasabamustriga varikatusel. Avatud katusealuse ootetsooni tagumist külge piirab madal paekivist rinnatis. Varikatuse alt oli sissepääs lihtsasse kuupja vormiga suletud ootepaviljoni. Bussijaama läheduses paiknevaid kunagisi nn. ilmakaare-kioske („Põhi”, „Lääs” jne) iseloomustab samuti postidele toetuv katuseplaat, mille all on müügikiosk ning kioski ees laia räästa all ostu- ja tarbimistsoon. Rongijaama kõrval paikneva kioski lihtsat, kergelt liigendatud mahtu kujundavad lint- ning ümaraken. Hoonekehandit katab kaarduva nurgaga betoonist katuseplaat. Katust toetavad postide alused toimivad püstijala-laudadena. Vetelpäästejaam oli hea näide varasest sõjajärgsest modernismist, mis lähtus ositi 1930. aastate funktsionalismist (asümmeetriline kompositsioon nurgatorniga ning reelingrõdudega, lintakent imiteeriv akendevaheline triibutus fassaadil, illuminaatoraknad, ent kasutas tollal laialdaselt levinud skandinaavipäraseid mõjutusi: madal kahepoolse kaldega katus, silikaatkivi ning punase tellise kombineerimine. Restoran „Kajakas”, mis on tänaseks lammutatud, oli 1- korruseline pikk paviljonitüüpi hoone, väljapaistvaim fassaadielement suured klaasvitriinaknad. Plaanilahendus Kõik hooned sisaldasid peamiselt teenindusruume ning plaanilahendus seetõttu lihtne ning funktsionaalne. Hooajaline kasutuse tõttu sageli poolavatud varjualused. Sisekujundus ja Hooned olid peamiselt suviseks vabaõhukasutuseks mõeldud, iseloomulikud detailid, seega siseruumid olid eelkõige lihtsad ning ökonoomse sisustus, mööbel siselahendusega. Stiililine kirjeldus Sõjajärgne modernism 5 ÜLDSEISUKORD JA HOOLDUSASTE Olemasolevaid ehitisi ei hooldata, enamik on kas täiesti hävinud või peaaegu hävinud. Kioskid, olgugi et hüljatud, on kõige paremas seisukorras: katus on peal, ent avatäited on kadunud. Hea tahtmise korral oleks võimalik neid kasutada. 6 HINNANG ARHITEKTUURSELE SÄILIVUSELE Kunagine populaarne linnalähedane suplusrand ning selle keskus on praktiliselt hävinud. Juba varem on lammutatud riietushoone ning restoran. Viimase paari aasta jooksul on lammutatud väga halvas seisus olnud vetelpäästehoone, millest on säilinud varemeis torniosa ning bussipaviljon. Bussijaamast on säilinud vaid katust toetavad metallpostid ning paekivimüür. Kioskid rongijaama juures ning bussijaama läheduses on säilinud kõige paremini nii mahuliselt kui detailide poolest. 4 Kloogaranna ca 1970. aastatel ehitatud punastest tellistest ning klaasplokkidest rongijaama hoone seisis aastaid varemeis ning on nüüdseks lammutatud ja asendatud kaasaegse standardse varjualusega. 7 KAITSE ALLA VÕTMISE PÕHJENDUS Olemasolevas olukorras, mil Kloogaranna kasutust juba aastaid enam avalikult ei suunata ega hooldata, on praktiliselt on võimatu rääkida kunagise rannakeskuse terviklikkusest või hästi säilinud hoonetest. Ranna arendamine suplus- ja suvituskohane on küll valla arengukavas kirjas, ent selle realiseerumise tähtaeg on teadmata. On vähe tõenäoline, et alles jäänud ehitised või nende osad selleks ajaks kasutuskõlbulikud on. Tulevikus jääb siiski võimalus mõned märgilised ehitised - näiteks autobussijaam – taastada. Tulenevalt neist asjaoludest ei pea ekspert Kloogaranna supelala keskust tervikuna ega ühegi üksikehitise riiklikuks kultuurimälestiseks tunnistamist põhjendatuks. 8 MÄLESTISE TUNNUSED Mälestise tunnused puuduvad. 8 ETTEPANEK MÄLESTISE LIIGI KOHTA - 9 VÄLITÖÖDE TEOSTAMISE AEG 9. oktoober 2012. 10 Koostaja andmed: