Teadusinnovatsiooni Tee Praktikasse. Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI Teadusinnovatsiooni tee praktikasse

Tartu Ülikooli ajaloo muuseum 2013 Toimetaja: Lea Leppik

Keeletoimetaja: Sirje Toomla

Resümeede tõlked inglise keelde: Scriba tõlkebüroo, autorid (Ken Kalling, Sirje Sisask)

Resümeede tõlked saksa keelde: Elina Adamson, Liina Uudelt (toetas Tartu Saksa Kultuuri Instituut)

Kolleegium: PhD Lea Leppik, Dr iur Marju Luts-Sootak, Dr (uusaja ajalugu) Olaf Mertelsmann, PhD Erki Tammiksaar, PhD Tõnu Tannberg, DSc Tõnu Viik, PhD Seppo Zetterberg (Jyväskylä Ülikool), cand hist Jüri Kivimäe (Toronto Ülikool)

Küljendus: OÜ Intelligent Design

Autoriõigus Tartu Ülikool, 2013

ISSN 0206-2798 (trükis) ISSN 2346-5611 (võrguväljaanne) ISBN 978-9985-4-0772-1 (trükis) ISBN 978-9985-4-0773-8 (pdf) http://ojs.utlib.ee/index.php/TYAK

Kaanepilt: Fragment J. W. Krause Liivimaa Üldkasuliku ja Öko- noomilise Sotsieteedi diplomi kavandist (TÜR) Sisukord

Sisukord ...... 3

Saateks ...... 5

Artiklid Epi Tohvri Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri ning selle ideelised allikad ...... 11 The First Articles of Association of Livonian Public Welfare and Economic Society and its Ideological Sources ...... 29 Das erste Statut von Livländischen Gemeinnützigen Ökonomischen Sozietät und dessen ideelle Quellen . . . . 30

Tiit Rosenberg Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest 31 Development of a Network of Baltic German Agricultural Societies ...... 60 Entstehung des Netzwerkes der deutschbaltischen Landwirtschaftsvereine ...... 63

Märt Uustalu Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest 1792–1918 ...... 67 On the Members of the Livonian Public Welfare and Economic Society in 1792–1918 ...... 79 Mitgliedern der Livländische Gemeinnützige und Ökonomische Sozietät in den Jahren 1792–1918 80

Malle Salupere Jannseni Eesti Põllumees (1868–1880) ...... 93 Jannsen’s “Eesti Põllumees” (1868-1880) ...... 108 Jannsen‘s „Estnischer Landwirt”(1868-1880) ...... 109

3 Tiiu Oja, Lea Teedema Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga ...... 111 Livonian Public Welfare and Economic Society through the Eyes of an Archivist ...... 128

Erki Tammiksaar Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet ning teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta 19. sajandil ...... 130 The Livonian Public Welfare and Economic Society and Studies in the Estonian Relief in the 19th Century 145

Hillar Kala Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet kui innovaatiline ühistegevusorganisatsioon ...... 146 The Livonian Society as an Innovative Cooperative Organisation ...... 161

Ken Kalling Kole-härra ja Tartu teadlased. Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul 163 Research on the Drinking Water in Tartu in the Late 19th Century 180

Lea Leppik Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja . . . . 181 The Tartu Poudrette factory or Why the Water Supply System in Tartu was constructed so late ...... 203

Ell Vahtramäe Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade 204 On Agricultural Sciences through the Eyes of a Folklorist 220

4 Muuseumikogud

Emilie Savage-Smith An Arabic celestial globe in Tartu ...... 221 Araabia taevagloobus Tartus ...... 230

Tullio Ilomets Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis . . . 231 An Assaying Balance from the First Half of the 19th Century at the University of Tartu History Museum 259

Sirje Sisask Professor Dragendorffi teadustegevuse jäljed Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogudes 261 Evidence of Dragendorff’s scientific work in The University of Tartu History Museum Collections 269

Terje Lõbu Kaasavad näitused ülikooli ajaloost ...... 270

Mälestused Marika Mikelsaar Kuidas Tartu mikrobioloogid uurisid kosmonautide laktobatsille . 277

Kroonika Mariann Raisma Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi 2012. aasta aruanne . . . . 289

5 Saateks

Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste 41. number on pühendatud teadusinnovatsiooni teekonnale praktikasse. Kogumiku kaante vahele jõudis terve hulk artikleid, mille aluseks olid ettekanded Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi aastakonverentsil „Teadusinnovatsiooni jõudmine praktikasse läbi aegade”, mis toimus 6. detsembril 2012. Konverents oli pühendatud Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi 220. aastapäevale, kuna just see organisatsioon oli Vene impeeriumi Balti provintsides kõige tõhusam teadusinnovatsiooni praktikasse rakendaja 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Konverent- si korraldasid Tartu Ülikooli ajaloo muuseum koostöös Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse, Eesti Looduseuurijate Seltsi ja Saksa Kultuuri Instituudiga. Viimati nimetatu toel ja saksa filoloogia üliõpilaste tubli töö tulemusena said neli esimest artiklit kogumikus lisaks ingliskeelsele kokkuvõttele ka saksakeelse. Teadusest kui arvestatavast tootvast jõust võime rääkida alates 17. sajandist. Ülikoolide peamist ülesannet nähti siis veel õpetami- ses. Uurimistöö tegemiseks loodi teadusseltse ja akadeemiaid, mõ- ned teadlased said võimaluse töötada õukondade juures, mida täna- päeva kontekstis võiks ju omamoodi riiklikuks tellimuseks pidada. 18. sajandil tekkisid koos aktiviseeruva kodanikuühiskonnaga mitmesugused vabad, majanduslikud ja üldkasulikud seltsid. Esi- mene selletaoline Vene riigis oli 1765. aastal rajatud Peterburi vaba majanduslik ühing, mille eesmärki nähti ennekõike põllumajandu- se edendamises, sest just põllumajandus oli sel ajal põhiline majan- dusharu ja tollaste majandusteooriate järgi ainus, mis tõepoolest uut väärtust loob. Kuid valgustusajastu mõtteviisi kohaselt pidi majanduse edendamine aitama kaasa iga riigialama õnnele. Venemaa Läänemere kubermangude vanim teadusorganisatsioon – Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet – loodi eraalgatu- se korras 1792. aastal Riias. Selle põhikirjaline eesmärk oli arendada eesrindlikku majandusmõtet ja aidata sellel praktikasse jõu- da. Nii sihtides kui ka ülesehituses oli palju sarnast Peterburi vaba majandusliku ühinguga. Sotsieteedist sai peagi katusorganisatsioon, mille juhtimisel hakkas kujunema põllumajandusseltside võrgustik

6 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) Saateks

– esialgu ühinesid baltisaksa suurpõllumehed, hiljem ka eesti ja läti väikepõllumehed, kusjuures neid viimaseid enam sotsieteedi filiaa- lidesse koondada ei õnnestunud, kuigi pingutusi selleks tehti. Ees- ti ja Läti põllumeesteseltsid soovisid küll olla organisatsiooniliselt iseseisvad, kuid see ei välistanud ideede ja töövormide ülevõtmist või eeskujude järgimist. Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest 18. sajandi lõpust kuni 1917. aastani annab esimest korda ülevaate Tiit Rosenberg. Selles selgub ka, et 19. sajandi teisel poolel hoidsid eesti (ja läti) põllumeesteseltsid küll üldjuhul omaette, kuid tegid siiski sageli koostööd baltisaksa seltsidega. Töövorm, mille algidee oli kirjas juba sotsieteedi esimeses põhikirjas – eesrindlike lahenduste näidiste kogu ja sotsieteedi muuseumi loomine – sai teoks hoopis regulaarsete (põllu)majandusnäituste vormis. Just näitused tõid kokku erinevaid organisatsioone ja uuendusmeelseid majandusmehi, näitustel võis iga huviline tutvuda uusima tehnika, parima loomatõu või seemnesordiga, neist kujunes foorum, kus koh- tusid teadus, tootja ja tarbija. Sotsieteedi esimene alaline sekretär oli hiljem Tartu ülikooli rektoriks saanud Georg Friedrich Parrot, kes koostas ka sotsieteedi esimese põhikirja (1796). Selle ideelistest allikatest, füsiokraatide ja kameralistide majandusteooriatest räägib kogumikus Epi Tohvri. Kummalisel kombel on seni üsna vähe tähelepanu pööratud sotsie teedi liikmeskonnale, kelle õlul lasus kogu tegevuse organiseerimine ja nii suurtele kui väikestele ettevõtmistele finantskatte leidmine. Vastavalt sotsieteedi asutaja soovile oli seltsil 13 alalist liiget, kes pidid kuuluma Liivimaa rüütelkonda ja koosseisu täiendati koopteerimise teel. Lisaks võis valida piiramatu arvu auliikmeid. Doktorant Märt Uustalu ülevaatest saame aimu sotsieteedi alaliste liikmete geograafilisest ja hariduslikust taustast, esimest korda avaldatakse trükis ka kõigi alaliste liikmete nimekiri. 1802. aastal taasavatud Tartu ülikool ühendas algusest peale teaduse ja õpetamise, kuid ei olnud olemas mehhanismi, mis aidanuks teadlaste headel mõtetel praktikasse jõuda. Valgustuslikust parendamise mõttest innustatult rajati tehnoloogia, põllumajanduse ja arhitektuuri õppetool, mille esimene täitja oli ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause. Teaduse ja praktika sidemete tugevdamiseks toodi sotsieteet 1813. aastal Tartusse, kus ta tegutses kuni 1939. aastani.

7 Saateks

Sotsieteet muutus Liivimaal keskseks organisatsiooniks, mis toetas rahaliselt teadusliku innovatsiooni jõudmist praktikasse ja arendas omapoolsete tellimustega ka teadust. Sotsieteet toetas maaparandust, raudteede ehitamist ja ilmajaamade võrgu rajamist, looduslike tingimuste uurimist, tõuaretust ja põllumajanduslikku tootmist, kuid tegeles ka tervise-, hariduse-, panga-, krediidi- ja kindlustusas- jadega, turu- ja liiklusküsimustega, põllumajandusliku maksupolii- tikaga ja ühistegevuse toetamisega. Seltsi mitmekülgsusest annab ettekujutuse ülevaade tema arhiivist, mis paljuski ikka alles ootab uurijaid (vt Tiiu Oja ja Lea Teedema artikkel). Sotsieteet andis välja ajakirja Baltische Wochenschrift, mille lisana ilmus kord kuus sotsieteedi rahaliselt toel eestikeelne Eesti Põllu- mees. Kuidas uusimaid põllumajandusvõtteid püüti viia talupojani ja millised raskused tekkisid sellega seoses ajalehe väljaandjal Johann Voldemar Jannsenil, sellest annab ülevaate Malle Salupere. Ühtlasi juhib autor tähelepanu Jannseni läheneva juubeli puhul tema panu- se parema väärtustamise vajadusele eesti kultuuriloos. Sotsieteedi toel korraldati Liivimaa esimene triangulatsioon ja koostati aja nõuetele vastavad kaardid. 19. sajandi teisel poolel tekkis seoses raudteede ehitamise, maaparanduse, veevärkide rajamise ja muu taolisega vajadus teada senisest täpsemalt maastiku kõrgussuhteid. Kuidas sõjaväe- ja tsiviilametkondade koostöös said kaardile Eesti ala kõrgustikud ja madalikud, sellest ülevaade Erki Tammiksaarelt. Sotsieteedile pühendatud osa lõpetab Hillar Kala artikkel, mis väärtustab selle organisatsiooni tegevust avaralt mõistetud maamajanduse (st mitte kitsalt põllumajanduse) suunajana ja suurteks ettevõtmisteks võimelise ühistegevuse eeskujuna, millest oleks õppida ka tänapäeval. Ettepanek kaasata sotsieteedi ajalugu uurima ühiselt Läti, Eesti, Vene ja Saksa uurijaid ning majandusmehi eesmärgiga tähistada 225. sünnipäeva kaasaegse monograafiaga väärib kindlasti kaalumist. Kaks artiklit on pühendatud Tartu linna veemajandusele 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Ken Kalling vaatleb, miks kooleraepi- deemiate mõjul hakati tõsisemalt tegelema vee mikrobioloogiliste uuringutega, ning kuidas sellest Tartus professor Bernhard Körbe- ri juhtimisel kasvas välja terve teadusharu. Lea Leppik annab üle-

8 Saateks vaate Tartu linna sanitaaroludest 19. sajandi lõpul – jällegi suuresti professor Körberi kogutud andmete põhjal, aga ka fekaaliprobleemi lahendamiseks rajatud pudretivabrikust. Lahendus oli mõneti va- namoodne juba rajamise ajal, kuid osutus edukaks. Pudretivabriku äriedul oli oma roll selles, et Tartu sai moodsa veevärgi koos kanalisatsiooniga võrreldes paljude teiste Lääne-Euroopa linnadega suhteliselt hilja, alles 1930. aastatel. Lõpetuseks vaatleb folklorist Ell Vahtramäe tehistoitu suhtumise näitel teadusuuenduste kasutusele võtmise teele kerkivaid mentaalseid takistusi, mis osutuvad sageli määravamaks kui meie majanduslik, teaduslik või tehniline suutlikkus. Muuseumikogudele pühendatud osas on avaldatud teaduslikud kirjeldused muuseumi kahest haruldasest eksponaadist. Esimene on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi vanim ese – Araabia taevagloobus 13.–14. sajandist, mille täpse kirjelduse koostas muuseumi palvel selle ala tõeline asjatundja Emilie Savage-Smith Oxfordist. Tänu te- male teame nüüd, et tegu on haruldusega (sest nii vanu islami taevagloobusi on maailmas võrdlemisi vähe säilinud), kuigi uurimist vajab veel, kuidas see gloobus õigupoolest Tartusse sattus. Vanim konkreetne märge selle kohta on TÜ kunstimuuseumi kataloogis etnograafia alajaotuses,1 hiljem saab gloobuse käekäiku jälgida tä- hetorni inventariraamatutes ja lõpuks andis selle muuseumile üle tähetorni juures tegutsenud Maa tehiskaaslaste vaatlusjaama juhataja Märt Liigant. Tullio Ilomets on ette võtnud muuseumi kogudesse kuuluva ja le- gendi kohaselt professor Carl Schmidtile kuulunud kaalu kirjeldamise ning konteksti paigutamise. Artiklis antakse põhjalik ülevaade seda tüüpi analüütiliste kaalude ajaloost laiemalt. Lõpuks sedastab autor, et muuseumikogus on esindatud ühe kaalutüübi, väärismetallide puhtuse proovimiseks kasutatud proovikaalude arengu algus (1560. aasta Kölni kaal)2 ja lõpp (professor Schmidti kaal 19. sajandi teisest veeran- dist).

1 Vt Ingrid Sahk, „Imeasjad ja pildid imeasjadest. Teaduslike uurimisreiside jäljed Tartu ülikooli kunstimuuseumis”, Uurimisreisid ja muuseumikogud, Tartu Üli- kooli ajaloo küsimusi, XXXVI (Tartu, 2007), 108. 2 Vt Tullio Ilomets, „Ajalooline 1560. aastast pärinev Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis”, Akadeemilise pärandi mõte, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXX (Tartu, 2012), 174–200.

9 Saateks

Sirje Sisask annab ülevaate rahvusvaheliselt tuntud professor Georg Dragendorffi teadustegevuse materiaalsetest jälgedest Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis. Meil on hoiul viis võrdlemisi kompakt- set kollektsiooni, mis dokumenteerivad konkreetseid uurimistöid või -suundi. Tänu riiklikule humanitaar- ja looduskogude programmile on need saanud ka esialgse teadusliku kirjelduse ja neil on selge potentsiaal olla võrdlusmaterjaliks rahvusvahelises mastaabis. Terje Lõbu annab ülevaate kahest näitusest, mille alus ei olnud niivõrd muuseumikogu kui kogukond, kes asja vastu ise huvi tundis (näitused käsitlesid moemuutusi üliõpilasolmes ja Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevat). Seda tüüpi näitus ei sünni mitte kuraatori diktaadi all, vaid koostöös, ning kõnetab seetõttu vaatajat ehk tugevamini ja annab lõppkokkuvõttes täiendust ka muuseumikogudele. Mälestuste rubriigis toome ära professor Marika Mikelsaare mä- lestused sellest, kuidas 1960. aastatel lepinguliste tööde vormis – need said alguse kohe pärast seda, kui NLKP XX kongress (1956) oli võtnud suuna teaduse ja praktika ühendamisele – haarati Tartu Riikliku Ülikooli mikrobioloogid (laborit juhatas tol ajal Akivo Lenz- ner) nõukogude kosmoseprogrammi. Kosmonautide laktobatsillide uurimine paarikümne aasta jooksul edendas seda teadussuunda Tartus, kuid siit läks autoritunnistuse saanud bakteritüvesid ka üle- liidulisse kasutusse. Omaaegne lepinguliste tööde süsteem kui peamine teaduse ja praktika ühendamise vorm enam kui 30 aasta jooksul, mis vajus minevikku koos Nõukogude Liiduga, väärib kindlasti edaspidi põhjalikumat uurimist. Kogumiku lõpetab kroonika osas ülikooli ajaloo muuseumi aruanne 2012. aasta tegevusest.

10 Artiklid

Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri ning selle ideelised allikad*

Epi Tohvri

Artiklis tuleb vaatluse alla Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi (edaspidi LÜÖS) esimese teadussekretäri Georges Frédé- ric Parrot’ koostatud programm-põhikiri ning selle ideelised allikad. Autor väidab, et G. F. Parrot’ puhul oli tegu füsiokraadist kamera- listiga, kes suutis LÜÖS-i tegevusprogrammis ühendada Saksa üli- koolides laialt levinud kameralistika (Kameralwissenschaft) ideed

* Artikkel on valminud ETF grandi nr. 9362 raames.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 11 Epi Tohvri

Prantsuse füsiokraatide sõnastatud sotsiaalpoliitiliste eesmärkidega. 1792. aastal asutatud ja 1795. aastal sisuliselt tööd alustanud Lii- vimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet oli esimene teaduslik selts Balti kultuuriruumis. Samal aastal liitus LÜÖS-i tegevusega äsja Liivimaale saabunud noor Prantsuse päritolu teadlane Georges Frédéric Parrot, kes avaldas trükis anonüümselt kirjutise „Võimali- kust majanduslikust ühingust Liivimaal ja Liivimaa jaoks”, milles ta esimest korda tutvustas oma vaateid sotsieteedi eesmärkidele. Põl- lumajanduse edendamise kõrval rõhutas Parrot ka linnamajanduse, manufaktuuride ja kaubanduse arendamise vajalikkust. Tema näi- ted iseloomustasid majanduslikku olukorda valgustusajastu Prant- susmaa ja Inglismaa linnades. Omaette pakilise teemana tõi ta välja meditsiiniasutuste rajamise vajalikkuse, näidates, kuidas seda teed on mindud Saksa kultuuriruumi eri piirkondades. Sama otsekoheselt juhtis Parrot tähelepanu ka kohalike talupoegade rasketele elutingimustele, öeldes, et Itaalia kliima ning rikkalik loodus, prantslaste töökus ja inglaste kaubanduslikud oskused on märkimisväärsed, aga meie suur võimalus on tuua valgustusajastu sellesse regiooni enne- kõike töötegijate elu ja keskkonna parendamise kaudu. Kõige tähtsa- maks tuleb pidada talupoegi ja neid toetavat kogukondlikku elulaadi.1 Teise tegevusprogrammi esitas sotsieteedile 1795. aasta lõpus Nov- gorodi endine kindralkuberner ja Vene saadik Londonis ning Varssavis Jacob Johann von Sivers (1731–1808).2 Olles ise kursis Suurbritannia kogemusega, pakkus ta oma ettepanekutes välja 1753. aastal asutatud Londoni kuningliku põllumajanduse seltsi (Royal Society of Agricultu- re in London) tegevuskava, mis juba kümnekonna tegutsemisaasta jä- rel oli kandnud märkimisväärset edu. Samuti rõhutas J. J. von Sivers sotsieteedi üldkasulikku ning heategevuslikku aspekti. Minnes konk- reetsemaks, tõi ta eeskujuks palju näiteid Inglise ja Šoti maa-aadli elukorraldusest. Alates sellest, kuidas oli suudetud luua krediidikas- sad, kust sai toetust maavalduste parendamiseks. Nõnda oli mitme- väljasüsteemis põldude ümber rajatud ilusad kiviaiad, ehitatud suured majandushooned, sillutatud teed ning parandatud ka tööliste elu- ja töötingimusi. Šoti- ja Iirimaa põllumajandusseltsid ergutasid auhin-

1 Ueber eine mögliche ökonomische Gesellschaft in und für Liefland(Riga: Wilhelm Christian Andreas Müller, 1795), 10–31. 2 EAA, 1185-1-2, l. 4–19.

12 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri dade ja preemiate jagamisega otsima uuenduslikke meetodeid maa parendamiseks. Edinburghis Šotimaa põllumajandusseltsi (Society of Improvers in the Knowledge of Agriculture in Scotland) peamajas olid eraldi saalid, kus eksponeeriti uusi näidiseid alates seemnetest ja vil- jadest ning lõpetades arheoloogiliste leidudega. Raamatukogus leidus suurepärane valik majandusajakirju. Samuti olid välja toodud Šotimaa edusammud kommunikatsioonivõrgu väljaehitamisel. J. J. von Siever- si sõnutsi oli Suurbritannias suudetud luua eriline uuendusmeelne kogukonnavaim tänu sellele, et maa-aadel tegutses koos töösturitega ning üheskoos oli asutatud vabrikuid ja manufaktuure. Sama põhimõ- tet oli oma valdustes juba edukalt rakendanud Anhalt-Dessau vürst Franz ja krahv Ivan A. Ostermann Moskva lähistel. J. J. von Sivers rõ- hutas, et Inglise meetod on äraproovitud ja usaldusväärne, seda enam, et tegelikult tegutses Peterburi vaba majandusühing samuti Inglise mudeli järgi. Ka LÜÖS-is kavatseti avada raamatukogu ning näitu- sesaalid uute põllukultuuride ja -tehnika tutvustamiseks, samuti tuli talupoegadele jagada kasulikke õpetusi, mille tarvis pidi läti ja eesti keelde tõlkima põllumajanduse käsiraamatuid.3 1795. aasta detsembris toimunud istungil kinnitati Georges Frédéric Parrot sotsieteedi teadussekretäri kohale ning ta asus välja töötama tegevuskava. Jaanuaris 1796. aastal tutvustas Parrot oma uut programm-põhikirja4 sotsieteedi liikmetele. Tema nägemus tööd alustavast põllumajandusorganisatsioonist erines tunduvalt J. J. von Siversi jt liikmete omast. Parrot võttis süstemaatiliselt kokku kõikide üldkasulike sotsieteetide tegevuse, mille lõppeesmärk pidi olema tuua inimestele ülimat õnne ja kasu. Seda saanuks tagada vaid hariduse kättesaadavaks tegemisega kõigile ja seaduste keh- testamisega kõigi ühiskonna liikmete jaoks. Programmis on väl- ja toodud nii üksikisikule kui ka ühiskonnale kasu toovad tegurid, sest ühiskondlikult küps inimene saab kasvada vaid oma seesmiste jõudude (füüsilise-moraalse-vaimse arengu) ja loodusjõudude tund- maõppimise kaudu. Iga inimese areng algab füüsilise ja moraalse enesetäiustamisega. Siinkohal pidas Parrot silmas 18. sajandil po- pulaarseid terviseõpetusi, mis hõlmasid selliseid valdkondi nagu toitumine ja kehalised harjutused, elutingimused, riietumine ja töö-

3 EAA, 1185-1-2, l. 4–19. 4 EAA, 1185-1-4, l. 41–48.

13 Epi Tohvri

Illustratsioon 1. G. F. Parrot’ skeem LÜÖS-i programm-põhikirja välja- töötamisel harjumus, mida tuli õpetada kõigile, sealhulgas ka aadlike lastele.5 Moraalseks inimeseks kujunemine tähendas valgustusajastul ka dialoogi sotsiaalsete gruppide vahel. G. F. Parrot õhutas oma moraalse kasvatuse eesmärkides mitte järgima jutlustajate teoloogilisi dogmasid, vaid andma noortele kõlbelist kasvatust, eeskuju, süda- meheadust, mille eesmärk on arendada noores inimeses humaanseid väärtusi, eneseusaldust ja enesekindlust. Selles tugines ta oma juba 1793. aastal publitseeritud kirjutisele „Hariduse vaim”,6 milles oli kokku võtnud oma kogemused koduõpetaja aastatest Normandias. Programm-põhikirja eesmärkide järgmine suur alateema hõl- mas loodusjõudude tundmaõppimist ja nende rakendamist inimese heaks. G. F. Parrot jagas loodusteadused kaheks: ühed tegelevad teo-

5 Sarnane õppeprogramm oli juba ellu viidud Dessaus, kus tegutses 18. sajandi teisel poolel Philantropini-nimeline õppeasutus, vt Epi Tohvri, „Philantrophin’i mõju Eesti pargikunstile”, Park on paradiis looduses ja kunstis, toim Mart Külvik, Juhan Maiste (Tartu: Eesti Maaülikool, 2009), lk 60–72. 6 G. F. Parrot, Esprit de l`éducation, ou cathéchisme des pères et des instituteurs (Francfort sur le Mein, 1793).

14 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri reetiliste teadmistega ning teised praktiliste eksperimentide ja koge- mustega. Teoreetilised teadmised on üldised teadmised loodusjõudu- de toimimisest, füüsika- ja keemiaalased teadmised, matemaatika ning ajalooline astronoomia – ained, mis aitavad seletada looduse kujunemislugu. Nendele baasteadmistele saab üles ehitada praktilised teadused, nagu ökonoomia ja põllumajanduse, kus on kesksel kohal vaatlused, eksperimendid ja katsed. Ökonoomia ja põllumajanduse alla koondas Parrot kõik praktilised alad: tsiviilehituskunsti (rõhuasetus põllumajandushoonete ehitusel) ning tehnilised alad, mis jagunesid omakorda masinaõpetuseks ja tehniliste uuenduste väljatöötamiseks. Viimase näiteks tõi ta täius- tatud vesiveskid, mida sai rakendada manufaktuuri- ja vabrikutöös- tuses. Tänu geoloogia arengule hakkas uueks tulutoovaks alaks tõus- ma mäetööstus. Põllumajanduses tuli keskenduda karjakasvatuse ja maa viljakusega seotud teemadele, sealhulgas uute söödakultuuride kasvatamisele. Uued põllukultuurid ja köögiviljad andnuks hoogu aiandusele ja toiduainete turustamisele linnades. Omaette teemana oli välja toodud metsandus, mis propageeriks metsaistutust. Kõiki valdkondi pidi hõlmama ökonoomia ja kaubandus. Eduka kaubanduse toimimise eelduseks toob G. F. Parrot välja korraliku teedevõrgu, sildade ja sõiduvahendite olemasolu. Seega tuli rajada laevatatavaid kanaleid ning vajadusel süvendada jõgesid, rajada sadamakohti ja sildasid, et transportida kaupu linnadesse. Parrot’ visioonis aitavad linnades elu parendada politseiteadused ja kameralistika.7 Uute institutsioonidena hakkavad linnamajandust regu- leerima ehituspolitsei, meditsiinipolitsei8 jt üksused, kes jälgivad seadusandlike aktide täideviimist ning kehtestavad kontrolli koha-

7 Kameralistika oli peamiselt Saksa kultuuriruumis levinud riigiteadus, mis hõlmas ökonoomia, politsei ja riigivalitsemise teaduse. Esimest korda lisati kameralistika õppekavasse 1727. aastal Halle ülikoolis ning kameralistika juhtfiguuriks tõusis Halle ülikooli professor Christian Wolff. Kameralismi majanduspoliitika oli selgelt merkantilistliku suunaga, nähes peaülesandena riigikassa täitmist. Kameralistide ettekirjutused nõudsid riigi ühtse majandusruumi loomist: sisetollide kaotamist, ühtsete mõõtude ja kaalude kehtestamist, rahasüsteemi ühtlustamist. 8 Saksa kultuuriruumis valgustusajastul käibele võetud terminit Medizinpolizei, mis hõlmas haiglate rajamise, terviseõpetuse ja väikelaste hooldusega seotud probleemide lahendamist, kusjuures institutsioonil olid politseilise järelevalve volitused kontrollida ettekirjutuste täitmist kohapeal. John Pickstone, „Medicine, Society, and the State”, The Cambridge History of Medicine, ed. Roy Porter (Cambridge: Cambridge University Press, 2006), 266–261.

15 Epi Tohvri peal. Eraldi tõi Parrot sotsieteedi eesmärkides välja vajaduse rajada Liivimaal tervishoiuasutuste võrgustik. Juba samas programm-põhikirjas juhtis Georges Frédéric Parrot tähelepanu ka maa põlisrahva lätlaste rasketele elutingimustele ja nende kehalisele nõrkusele, tuues võrdluseks samasuguses kliimas elavad, kuid vabad rootslased, kes on tugeva kehaehitusega. Ta pani selle kasina toidu, riietuse ja kehvade elutingimuste arvele, vastan- dudes mõisnike seas valitsevale hoiakule, et talupojad on ise süüdi oma viletsuses, kuna nad on laisad, räpased, ebausklikud, uuenduste vastased jne. Siinkohal toonitas Parrot taas hariduse andmise vajadust kõigile ühiskonna liikmetele, sest ainult hariduse kaudu on võimalik pahesid, laiskust ja vaesust välja juurida. Rõhutades inimeste loomulikku võrdõiguslikkust, lausus G. F. Parrot: „Iga inimene sünnib füüsiliste, intellektuaalsete ja moraalsete võimetega, niihästi neenets oma lumeonnis kui Pariisi või Peterburi sübariit oma kullatud palees. Mõlemal peab olema võrdne õigus oma võimete väljaarendamiseks.”9 G. F. Parrot’ läbitöötatud programm-põhikirja sõnumi võtab kokku ringkiri, mis avaldati ajakirjanduses 21. novembril 1796. aastal.10 Selles on kirjas, et paljude Liivimaa patriootide unistus on täitunud – LÜÖS alustas oma tegevust. Sotsieteet oli üldkasulik kõigile, eden- dades nii maa- kui ka linnamajandust. Sotsieteet oli mõeldud nii õpetlastele kui ka praktikutele, maameestele kui ka käsitöölistele – kõigile, kes otsivad Tõde ja Head raamatutest ning loodusest. Ühtlasi kutsuti üles saatma ühingu väljaandele kaastöid, olgu need siis kas joonised, mudelid, vaatlused vms, mis pidi avaldatama sama aasta lõpus ilmuvas kogumikus. Sotsieteedi uues põhikirjas oli eraldi välja toodud info vahetamise vajadus ja viisid. Majandusliku mõtlemise tingimuseks on kogemuste vahetamine ja kirjavahetus sotsieteedi liikmete vahel, kuid ka välismaa korrespondentsi vahendamine Lii- vimaa lugejatele. Sotsieteet polnud mõeldud mitte asjaarmastajate seltsina (nagu seda esindas Suurbritannia mudel), vaid akadeemia- taolise teadusorganisatsioonina. Nõnda asuski LÜÖS algusest peale

9 August Traat, „G. F. Parrot ja talurahvaküsimus Liivimaal”, G. F. Parroti 200-ndale sünni-aastapäevale pühendatud teadusliku konverentsi materjale (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1967), 163–174. 10 EAA, 1185-1-5, l. 2.

16 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri täitma kommunikatiivset ja informatiivset rolli ning vahendama Eu- roopa uusimat teadusmõtet.

G. F. Parrot’ ideelised allikad sotsieteedi põhikirja väljatöötamisel 1782. aastal asus Georges Frédéric Parrot õppima Stuttgardis, Württembergi hertsogi Karl Eugeni asutatud Hohe Karlsschules kameralistika erialale. Hohe Karlsschulel oli üle Euroopa hea repu- tatsioon eelkõige meditsiini, kameralistika ja loodusteaduste alal. Ülikoolidest võisid selle õppeasutusega võistelda vaid Göttingeni ja Leipzigi ülikool. Parrot’ tunniplaan oli tihedalt täis loodusteadus- likke ja reaalaineid, nagu näiteks aritmeetikat, algebrat, analüüsi, geomeetriat, teoreetilist ja eksperimentaalfüüsikat. Samuti õpeta- ti koolis tollal väga uudseid õppeaineid, nagu aeromeetriat (õpetus õhu koostisest), elektriõpetust, magnetismi, staatikat, hüdrostaati- kat, mehaanikat, hüdraulikat, hüdrodünaamikat, vesiehitust. Siin- kohal võib esile tõsta veel 1778. aastal Hohe Karlsschule õppeprog- rammi lisatud kaasaegse arhitektuuri kursust, mis valmistas ette mitmekülgselt haritud noori, kes oskaksid uusi tehnilisi lahendusi ökonoomselt rakendada valgustusajastu reformide käigus vaja- minevate uut tüüpi ehitiste projekteerimise juures.11 G. F. Parrot’ ehituskunstialast haridust kinnitab ka tema 1792. aastal leiutatud ellipsograaf, mis oli mõeldud kasutamiseks arhitektuuris.12 Sotsi- eteedi 1802. aasta väljaandes tutvustas Parrot 18. sajandi teisel poolel Prantsuse arhitekti François Cointereaux’ poolt taas ellu ära- tatud pisé-tehnikat (tambitud mullast seintega maaehitus).13 Selle tehnika rakendamise üle Balti kubermangudes peeti tuliseid arute- lusid veel 19. sajandi alguses, et leida vahendeid Parrot’ poolt juba

11 Sarnased arhitektuurikursused avati veel Dresdenis (1763), Düsseldorfis (1780) ja Kasselis (1781) ning 1799. aastal avatud Berliini ehitusakadeemias. Neoclassicism and Romanticism: Architecture, Sculpture, Painting, Drawing: 1770–1848, ed. Rolf Toman (Ullmann & Könemann, 2008), 153–156. 12 G. F. Parrot, Der Ellipsograph, ein Instrument zur Beschreibung von Ellipsen verschiedener Ordnungen, zum Gebrauch in der Baukunst (1792). 13 G. F. Parrot, „Abhandlungen über den Bau von pisé für Landgebäude”, Abhandlungen der liefländischen gemeinnützigen ökonomischen Societät hauptsächlich die Landwirtschaft in Liefland betreffend, Erster Theil (Riga: C. J. G. Hartmann, 1802), 119–142.

17 Epi Tohvri sotsieteedi eesmärkides tõstatatud soovile parendada talupoegade elutingimusi.14 Peale selle anti Hohe Karlsschules mõningaid majandusaineid vabas looduses, näiteks põllumajanduse ja aianduse kursusel kü- lastasid õpilased ümberkaudseid farme, mis olid mõeldud ülikooli kasvandike praktikakohtadeks. Metsamajanduse ja jahinduse alused omandati hertsogi jahimaadel. Linnamajanduse ja linnapolitsei alaste õpingute praktiliseks eeskujuks oli omakorda Ludwigsburgi linnake, mille laiendamist ja heakorrastamist alustas hertsog Karl Eugen, muutes selle üheks moodsamaks linnaruumiks Kesk-Eu- roopas. Samuti toimusid kolm korda nädalas tunnid kohalikes manufaktuuritööstuse ettevõtetes. Õppekavas olid ka politsei- ja riigiteadused ning rahanduse alused. Õpetus toimus Göttingeni kameralistika ja ökonoomika professori Johann Gustav Bernhard Beckmanni õpiku järgi.15 Juba ainuüksi õppeainete loetelu aitab mõista, kui mitmekesise ja põhjaliku hariduse omandas Parrot selles koolis, sest kõik need ained olid aluseks valgustusajastu parendamise reformidele. Pärast Stuttgardi ülikooli lõpetamist avanes noorel Parrot’l või- malus minna koduõpetajaks Prantsusmaale protestantliku krahvi d’Héricy perekonda, kes elas Normandias Caenis. Enne Norman- diasse suundumist veetis ta 1786. aasta kevadel mitu kuud Pariisis, töötades Prantsuse kuningliku teaduste akadeemia raamatukogus ja teaduskabinettides.16 Aastad 1786–1788 veetis Parrot koduõpeta- jana Caenis. See piirkond oli üks Prantsuse loodusteadlaste ja füsio- kraatide katselavasid, kus rakendati ellu uusi ideid põllumajanduse ning maakogukonna elutingimuste moderniseerimisel.17

14 Epi Tohvri, „Liivimaa taluelamute parendamisest”, Johann Wilhelm Krause, 1757– 1828. Kataloog 2: Arhitektina Liivimaal, koost Juhan Maiste, Kadi Polli, Mariann Raisma (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002), 385–406. 15 Friedrich Bienemann, Der Dorpater Professor Georg Friedrich Parrot und Kaiser Aleksander I. Zum Säkulargedächtnis der alma mater Dorpatensis (Reval: Verlag von Franz Kluge, 1902), 25. J. G. B. Beckmann (1739–1811), Göttingeni ülikooli kameraalteaduste professor, 1773. aastast Erfurdi üldkasuliku ja ökonoomilise sotsieteedi liige, reisinud ka Peterburis, Rootsis ja Taanis ning tutvunud siinsete majandustingimustega. Propageeris maapiirkondades käsitööndusliku ettevõtluse arendamist. 16 Bienemann, Der Dorpater Professor, 30. 17 E. C. Spary, Utopia’s Garden. French Natural History from Old Regime to Revolution (Chicago and London: The University of Chicago Press, 2000), 82.

18 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri

Illustratsioon 2. Prantsuse füsiokraatide ajakirja Les Ephemerides du Citoyen, ou Bibliothèque Raisonée des Sciences Morales et Politiques tiitelleht

Nimetus füsiokraat tuleb kreeka keelest ja tähendab looduse või- mu. Füsiokraadid ise väitsid, et vaid põllumajandus on ainuke uute rikkuste loomise allikas, kuna kaubanduses vahetatakse ja tööstu- ses töödeldakse olemasolevat. Nad ülistasid lihtsat talupoeglikku elulaadi ja kogukonda ning halvustasid linnade kunstlikkust. Tänini üks tuntuimaid füsiokraatide maailmavaate propageerijaid oli Jean- Jacques Rousseau, kelle kirjutistest kuulsaks saanud loosungid „Ta- gasi loodusesse” ning „Sotsiaalne kokkulepe” (tõlgitud ka „Ühiskond- lik leping”, toim) toetasid tegelikkuses füsiokraatide põhimõtteid.18 18. sajandi keskpaigaks saavutas Prantsuse loodusteadus Euroopas kõrgtaseme ning teaduslik lähenemine loodusliku korra ja tasakaalu säilitamisele ärgitas ka teadlastes missioonitunnet pakkuda välja lahendusi ühiskonna parendamiseks. Ühiskonna probleemidele üritati

18 Robert Whatmore, Respublicanism and the French Revolution. An Intellectual History of Jean-Baptiste Say’s political economy (Oxford University Press, 2000), 9–10.

19 Epi Tohvri leida lahendusi põhiliselt kolme valdkonna, meditsiini, loodusteaduste ja põllumajanduse omavahelise sidumise kaudu. Usuti, et need kolm valdkonda tagaksid ka „loomuliku ühiskonnakorra ja üldise heaolu”.19 Teaduse ja põllumajanduse tiheda koostöö algatasid Pariisis tegutsenud füsiokraadid, kuna 18. sajandi teisel poolel avastasid Prantsuse loodusteadlased terve hulga väliseid faktoreid, mis mõjutavad elusloo- dust, nagu kliima, mullastiku kvaliteet, õhu koostis, temperatuur, pin- navormid, niiskus. Diskussioonid kliima üle kandusid ka kultuuri- ja poliitikasfääri, andes alust rahvaste geograafiliselt määratud karakteri teooriale (tuntuim esindaja Montesquieu teosega „Seaduste vaimust”). Samuti pöörati tähelepanu erinevate füüsikaliste nähtuste koosmõjule elukeskkonnas, näiteks õhu koostisele ja puhastamisele, mistõttu hakati propageerima puude ja põõsaste istutamist linnadesse, et tekiks looduslik õhupuhastusring. Oluliseks peeti eluruumide ventileerimist ning ökonoomsemate küttesüsteemide väljaehitamist. Populaarsust kogusid kõikvõimalikud terviseõpetused, mis tutvustasid tervisliku toi- tumise ja hügieeni aluseid. Põllumajanduses püüti aretada kliima- ja mullastiku tingimustega sobivat taimestikku jne.20 Tuleb rõhutada, et loodusteadlaste uurimistulemused viidi kiiresti praktikasse ja neist oli märkimisväärset abi inimeste tervise ja elukeskkonna parendamisel. Eelkõige Prantsuse loodusteadlaste kuldajastu valguses oli fü- siokraatide eesmärk luua vajalik infovõrgustik uusima teadusmõtte kandmiseks praktikasse ja selle ilmekas näide on Pariisi põlluma- jandusühingu (Société d’Agriculture de Paris) kauaaegne president, botaanik abee Roziers, kes avaldas mõjukaid kirjutisi agronoomiast, veterinaariast ja meditsiinist.21 Samas ei alahinnanud füsiokraadid teisi majandusharusid, vaid tulid loodusteaduste toel uutele järel- dustele, et ühiskonna majanduselu – tootmine, jaotamine, vahetamine ja tarbimine – moodustab ühtse terviku ja seda tuleb vaadata kui elusorganismi. Nad propageerisid majandustegevuses täielikku

19 The Enlightenment World, eds. Martin Fitzpatrick, Peter Jones, Christa Knellwolf, Iain McCalman (London, New York: Routledge, 2007), 602. 20 E. C. Spary, Utopia’s Garden, 100–101. 21 Mõjukaim töö, mille kaks viimas köidet kümnest ilmusid postuumselt: Cours complet d’agriculture théorique, pratique, économique, et de médecine rurale et vétérinaire, suivi d’une Méthode pour étudier l’agriculture par principes, ou Dic- tionnaire universel d’agriculture, par une société d’agriculteurs, et rédigé par M. l’abbé Rozier (Paris, 1781–1800).

20 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri laissez-faire’i ehk vaba konkurentsi kui majandusliku toimimise pea printsiipi. Füsiokraatide tähtsaim teoreetik oli François Quesnay ning nende ideid tutvustas regulaarselt ilmunud põllumajandus-, kommerts- ja finantsteavet jagav ajakiriLes Ephemerides du Citoyen, ou Bibliothèque Raisonée des Sciences Morales et Politiques, mille juhtlaused olid „Looduse juhtimine” („La règle de nature”) ja „Vaesed talupojad, vaene kuningriik” („Pauvres paysans pauvre royaume”).22 Füsiokraadid uskusid, et ühiskonna reformimise abil on võimalik saavutada üldist heaolu, mis on aluseks uue moraalse kodaniku sün- nile. Kuid peale selle rõhutasid nad, et haridus on väga efektiivne va- hend kandmaks edasi „vaba ühiskonna ideed”.23 Rõhuasetuse seadmi- ne eelkõige haridusele oli üks tähtsamaid ja originaalsemaid elemente füsiokraatide tegutsemise diskursuses. Haridus muudeti propaganda osaks, mis aitas tagada sotsiaalset stabiilsust ja majanduslikku heaolu. Üks liberaalsemaid ja nooremaid füsiokraatide liidreid Pierre-Sa- muel Dupont de Nemours nägi hariduses võimalust mõjutada laiemalt avalikkust ning kritiseerida absolutismi. Ta tõi välja, et majandusre- formide edukaks läbiviimiseks tuleb teostada terve hulk sotsiaalseid reforme, millest olulisemad on kaks: esiteks üldise, ilmaliku ja uti- litaarse koolihariduse süsteemi loomine, et anda kõigile, sealhulgas ka talupoegadele ja tütarlastele haridust, mis vastaks elu tegelikele nõuetele. Hariduse eesmärk oleks erinevate sotsiaalsete kihtide parem sotsialiseerimine, humaansuse ning kõrgema moraalsuse kasva- tamine, mis aitab nõnda kõigil inimesel kasutada täisväärtuslikult oma jõudu ühiskonna hüvanguks. Teiseks tuleb kõige selle saavutamiseks kaotada pärisorjus ja orjatöö, mis on väheproduktiivsed. Selle asemel tuleb tagada töörahvale isikuvabadused ning eraomand.24 18. sajandi teisel poolel oli Euroopa mitu monarhiat huvitatud füsio- kraatlikest ideedest ning kutsusid Prantsuse füsiokraate neid tutvusta- ma. Näiteks saabus keisrinna Katariina II kutsel 1767. aastal Peterburi

22 Marquis de Mirabeau, Les Ephemerides du Citoyen, ou Bibliothèque Raisonée des Sciences Morales et Politiques (Paris: 1767); P.-S. Dupont de Nemours, Les Ephemerides du Citoyen, ou Bibliothèque Raisonée des Sciences Morales et Politiques (Paris: Lacombe, 1768–1772). 23 T. J. Hochstrasser, „The Institutionalisation of Philosophy in Continental Europe”, The Cambridge History of Eighteenth-Century Philosophy, ed. Knud Haakonssen (Cambridge University Press, 2011), 86–87. 24 The Enlightenment World, 492–493.

21 Epi Tohvri

Pierre-Paul Le Mercier de La Rivière, kellel oli samal aastal ilmunud ka teemakohane teos „L’Ordre naturel et essentiel des sociétés politiques”. Muuseas, samal aastal asutati ka Peterburi vaba majandusühing. Pa- raku ei sobinud keisrinna Katariina II-le füsiokraatide radikaalne krii- tika absolutismi suhtes.25 Rootsi kuningas Gustav III järgis Le Mercier de La Rivière’ soovitatud haridussüsteemi (de l’instruction publique, 1775), mis aitaks stabiliseerida sotsiaalset korda ja edendada ühiskon- da.26 Poolas toimus füsiokraatlike ideede retseptsioon palju laiaulatus- likumalt. Poola kuninga Stanisław August Poniatowski algatatud riigi moderniseerimise juhtfiguuriks kutsuti S.-P. Du Pont de Nemours, kes nõustas riigis läbi viidavaid ulatuslikke liberaalsed reforme, mis hõlma- sid talupoegade pärisorjusest vabastamise küsimusi, põllumajanduse reorganiseerimist, riigivalitsemist ja hariduse ümberkorraldamist (ha- ridusinstitutsioonidest kõrvaldati jesuiidid ning uuendati haridusprogramme vastavalt sotsiaalsete reformide eesmärkidele).27 Kuid eraldi tuleb esile tõsta füsiokraatide üht tegutsemise pea- suunda – asutada kõigisse Prantsuse provintsidesse põllumajan- dusühinguid, mis tutvustaksid ka talupoegadele agronoomia- ning tehnikauuendusi. Füsiokraadid tõstsid esile põllumajanduslike seltside kultuurilist ning poliitilist rolli riigi majanduse ja sotsiaalsete protsesside tagant lükkajana.28 See suund on selgelt äratuntav ka G. F. Parrot’ sõnastatud LÜÖS-i ülesannetes.29 Omades esmast ülevaa- det Balti kubermangude ühiskondlikust seisundist 18. sajandi lõpul, nägi Parrot võimalust sotsieteedi kaudu alustada Balti kubermangudes radikaalsemate sotsiaalpoliitiliste ideede elluviimist, mis ei piirduks vaid teadushuviliste baltisaksa aadlike koondamisega, vaid

25 Elizabeth Fox-Genovese, The Origins of Physiocracy. Economic Revolution and Social Order in Eighteenth-Century France (Ithaca and London: Cornell University Press, 1976), 11–12. 26 Lars Magnusson, „Physiocracy in Sweden 1760–1780”, La Diffusion Internationale de la Physiocratie (XVIII–XIX), ed. Bernard Delmas, Therry Demals et Philippe Steiner (Presses Universitaires de Grenoble, 1995), 382–399. 27 Janina Rosicka, „Physiocracy in Poland”, La Diffusion Internationale de la Physiocratie (XVIII–XIX), ed. Bernard Delmas, Therry Demals et Philippe Steiner (Presses Universitaires de Grenoble, 1995), 401–417. 28 Elizabeth Fox-Genovese, The Origins of Physiocracy, 54. 29 Liivimaa sotsieteedi ajaloo uurijad Hans Dieter von Engelhardt ja Hubertus Neuschäffer on märkinud, et LÜÖS-i programm-põhikiri, mille G. F. Parrot välja töötas, väljendas tema enese vaateid, mis sisaldasid kameralistide ja füsiokraatide põhimõtteid. Hans Dieter von Engelhardt, Hubertus Neuschäffer, Die Livländische Gemeinnützige und Ökonomische Sozietät (1792–1939) (Köln, Wien: Böhlau Verlag, 1983), 30.

22 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri aitaks kaasa ühiskonna reformimisele ja parendamisele valgustusajastu eesmärke silmas pidades. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu G. F. Parrot’ järjekindlusele talupoegadele hariduse andmise küsimuses. Osa valgustusajastu hariduse re- formijaid pooldas seisuslikku haridust, nõudes lihtrahvale universaalset kohustuslikku algharidust, nn tegevusõpet, mis sisaldaks vaid üldist luge- misoskust ja praktilist käsitöönduslikku-põllumajanduslikku väljaõpet.30 Kuid Parrot rõhutas oma ettepanekutes eesmärgipärast kasvatustööd talurahva hulgas, mis sisaldaks ülevaadet majanduslikest õigustest ja kohustustest ning koolide asutamist. 1802. aastal kirjutas ta retsensioo- ni keiser Aleksander I käsul Braunschweigi ülikooli professorilt tellitud käsikirja „Liivimaal asutatava ülikooli projekt visand” kohta. Parrot’ krii- tilise teksti esimene osa kandis pealkirja „Pärisorjuse kohta seoses ülikooli mõjuga inimkultuurile ja ühiskondlikule hüvangule.”31 Parrot avaldas otsekoheselt oma arvamust, et orjus ei sobi inimloomusega ja seega ka tema võimete loomuliku arendamisega. See ei sobi kokku ka ühiskonna aren- guga, kuna isandal on oma orja üle õigusi, mida ei saa isegi riigil olla. Ori ei saa seega olla ei kodanik ega alam. Et seda praktikas lahendada, pole vaja muud, kui lõpetada see alavääristamine, kõrvaldada see häbiväärne eestkoste ja tõsta need kaks rahvast (lätlased ja eestlased) tagasi enamuse seisusesse, millesse loodus on nad määranud. Tehtav töö taanduks neljale peamisele punktile: valgustada talupoega tema tõeliste huvide seisukohast selles majandusharus, millega ta tegeleb; muuta stabiilseks tema senine ebakindel eksistents; taastada tema mahasurutud väärikus, andes talle tagasi inimsuse püha õiguse korraldada õigusemõistmist; ja anda Liivimaa noortele haridus, mille eesmärk oleks neist kasvatada inimesed ja riigi osalised, mitte oma kaaskodanike orjad. Talupojal on vajadus olla teadlik oma tõelistest huvidest oma tegevusalal ja seda saab teha kõige paremini rahvapäraste kirjutiste kaudu, mis tuleb talle kättesaadavaks teha, nii nagu Peterburi ja Riia majandusühistud (Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet) on juba tegema hakanud.32

30 James Bowen, A History of Western Education, Volume III: The Modern West: Europe and the New World (London and New York: Routledge, 1981), 250–252. 31 Georg Friedrich Parrot, „Considerations sur la servitude relativement a l’influence d’une universite sur la culture de l’homme et le bien public”,Latvijas Vēstures Institūta Žurnals, 1937, 2, 270–283. 32 Samas, 270–283. Siinkohal peab Parrot silmas oma sõnastatud eesmärke LÜÖS-i programm-põhikirjas.

23 Epi Tohvri

Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi sümboolika Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi diplomi kavandi väljatöötamine tehti 1795. aastal ülesandeks krahv Ludwig August Mellinile.33 Sel ajal oli L. A. Mellini mõisas koduõpetajaks Johann Wilhelm Krause. Sotsieteedi diplomil troonib Minerva, kelle vapi- kilbil on kujutatud Vene keisririigi kahepealist kotkast ning Mercu- riusele vihjab vaid tema sau ehk caduceus. „Triumfeeriva Minerva” jalgade all lebavad kaks raamatut: Columella ja Pliniuse teosed. Columella teos on vihje Antiik-Rooma kirjanikule Lucius Junius Mo- deratus Columellale, kes elas 1. sajandil Itaalias ja seadis kokku 12 raamatust koosneva põllumajandusülevaate „De re rustica”, millest 10 raamatut olid mõeldud Vergiliuse „Georgica” täienduseks. Autor käsitles süsteemselt põllundusega seotud alasid, nagu viinamarja- kasvatus, aiandus, puude pookimine, loomakasvatus jm tegevusalad maamõisas. Teos kuulub oma väärtuslike algallikate ja asjatundlik- kusega põllumajandusalase kirjanduse klassikasse.34 Vihje Pliniusele tähistab LÜÖS-i rõhuasetust loodusteadustele ja oma maa igakülgsele tundmaõppimisele. Plinius Vanema entsüklo- peedia „Naturalis historia” koondas kõiki tolleaegseid teadmisi loo- dusvaatlustest ja loodusest endast. Seetõttu ongi ümber Minerva paigutatud erinevad põllutööriistad, kalastustarbed, veinivaadid ja ehitusplokid, külluslikud puuviljakorvid ning viljavihud. Esiplaa- nil näeme veel taluvaadet, kus talupoeg künnab maad juhendatuna asjatundliku nõuandja (ehk põllumajandushuvilise aadliku) poolt, kes „paternalistlikul moel jagab põllumajandustarkusi ka oma hoo- lealustele” ja on aidanud parandada nende elujärge, millele vihjab taamal korralikult välja ehitatud talukompleks. Järgmisel kavandil istuvad jumalannad vastakuti ja nende vahel lebavad kaks teost – Montesquieu’ „De l’Esprit des Lois” ja Rayna- li „Sur la Commerce”.35 Selles variandis on oluline vihje Prantsuse

33 EAA, 1185-1-14. Krahv Mellin oli õppinud 1770.–1773. aastal Bologna teaduse ja kaunite kunstide akadeemias, seejärel saabus ta koju koos rikkaliku kunstikoguga (LVVA, 4011-1-3720, l. 17–19). 34 Tartu Ülikooli raamatukogus leidub mitu sarja Columella teoseid, millest varaseima, rariteetse trükise võib leida 1517. aastast. 35 TÜR KHO, ÜR 3974.

24 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri

Illustratsioon 3. Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi diplomi kavandi esimene variant, J. W. Krause (TÜR) valgustajatele. Montesquieu kõrval oli nende seas üks mõjukamaid jesuiit abee Guillaume-Thomas François Raynal, kes pööras selja oma ordule ning liitus Pariisi füsiokraatide ringkondadega, sealhulgas Madame Helvétiuse salongiga. Väga mõjukaks osutus tema teos „L’Histoire philosophique et politique des établissements et du commerce des Européens dans les deux Indes” (1770), mis sisaldas tera- vat kriitikat Euroopa koloniaalpoliitika ja orjakaubanduse aadressil. G.-T. F. Raynal’ teos tekitas tugeva reaktsiooni roomakatoliku kiriku institutsioonides ning tema teos keelustati ja põletati avalikult 1779. aastal. Raynal pidi minema eksiili ja teda võtsid vastu Preisi kuningas

25 Epi Tohvri

Illustratsioon 4. Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi diplomi kavandi teine variant, J. W. Krause (TÜR)

Friedrich II ning Vene keisrinna Katariina II. Orjakaubanduse teema oli (ja on tänini) suur häbiplekk Euroopa riikide ajaloos. Selles kavandis on vihje ja etteheide Euroopa valitsevatele ühiskondadele: nii koloniaalekspansioon Lääne-Euroopas kui ka pärisorjuslik seisund Ida-Euroopas olid mõlemad vastuolus valgustusajastu ideaalidega. Samas on G.-T. F. Raynal näide valgustusajastu intellektuaalide jõupingutustest mitte üksnes mõista teisi rahvaid ja tsivilisatsioone, vaid ka midagi ära teha nende raske saatuse parandamiseks.36 Need kavandid väljendavad sisuliselt kahte erinevat maailmavaa- det: LÜÖS-is võeti kasutusele antiikautoritele Columellale ja Pliniusele viitav sõnum, mis tähistas tolleaegses ühiskondlikus mõttes tagasipöör- dumist keiser Augustuse kuldse ajastu elulaadi poole. Selle maailmavaate eestkõneleja oli briti maa-aadel (gentry), kes pöördus nii oma ar- hitektuurimaitses Vitruviuse ja tema järgija Andrea Palladio eeskujude poole neopalladionismi näol kui ka ühiskonnakorralduses idealiseeri- tud Augustuse-ajastu poole, luues ettekujutuse Augustuse-ajastu pat- riitsist kui praktilisest pater’ist, kes oma teadmiste ja oskustega suudab parimal moel korraldada ühiskonna sotsiaalseid suhteid.37 Samas oli Antiik-Rooma keiser Augustuse ajastu sõnumil tugevalt eksitav pärand, millele juhtisid tähelepanu Prantsuse füsio- kraadid.38 Antiikajastul oli põllumajandus vaid üks majapidamisha-

36 Robert Darnton, George Washingtoni valehambad. Tavatu teejuht 18. sajandisse (Tallinn: Varrak, 2004), 26. 37 The 18th Century Britain. The Cambridge Cultural History of Britain, Vol. 5, ed. Boris Ford (Cambridge University Press, 1992), 35–36. 38 Richard Whatmore, Republicanism and the French Revolution. An Intellectual History of Jean-Baptiste Say`s political economy (Oxford University Press, 2000), 149–150.

26 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri ru ja esindas nn privaatset majandamise viisi, mis tootis omakasu ja oli rakendatud vaid isikliku heaolu saavutamise teenistusse. Kuna antiikajal töötasid põllul vaid orjad, siis nähti selles ideaalis varjatut soosingut pärisorjuse jätkumisele. Nõnda võib tõdeda, et LÜÖS-is kasutusele võetud diplomi kavandis jäi domineerima nn paternalistlik vaatepunkt põlisrahvustele ning Liivimaa aadelkonnas Briti maa-aadli elulaadi poole pürgiv mõtteviis. Seevastu teine kavand, millel on kujutatud viiteid Montesquieu’ ja Raynal’ peateostele, rõ- hutab ühiskonna vastutust majanduse ning kasumlikkuse ees, üldi- se heaolu saavutamist, mille sõnastasid füsiokraatide ideoloogid F. Quesnay ja V. Mirabeau kui „üldine heaolu kõikide hüvanguks”. On tõenäoline, et see kavand vastas paremini G. F. Parrot’ maailmavaa- tele ja tema ettekujutusele LÜÖS-i eesmärkidest. Liivimaa aadli orienteeritus Suurbritannia põllumajandusele ja selle edusammudele merkantilistliku majandusmudeli eeskujul ning Balti aadli huvi talupoegade vastu oli selgelt paternalistlik: soov oma- da kogu võimutäiust maa põlisrahvuste üle. Esitati küll ettepanekuid talupoegade elu parendamiseks, kuid need olid seotud praktilis-öko- noomilise eesmärgiga pöörata tähelepanu talupoegade tervishoiule ja elutingimustele, sest ka baltisaksa aadel hakkas mõistma, et nende endi heaolu sõltub talupoegade võimest efektiivselt töötada. Seega tu- lebki sotsieteedi esialgset programmi mõista baltisaksa aadli seisukohast, nagu selle sõnastas Liivimaa maamarssal parun Hamilkar von Fölkersahm: „…mitte kaastundmine läti talupoegade raskele saatuse- le ei ole seltsi liikumapanev jõud, vaid teda kui tugevalt enesekeskset idealisti ja filosoofi kihutas tagant kurnav sund kohandada ümbrit- sevat maailma omaenda ideaalidele: sotsiaalsete olude parendamise kaudu teha oma elu elamisväärseks ja leida iseendaga lepitust.”39 Paternalistlikku vaatepunkti baltisaksa mõisnike maailmavaates käsitlenud Marten Seppel toob välja, et mõisnikkonna suhtumine talupoegade eluolusse oli üldiselt halvustav, ennekõike nähti talupoegade viletsuse taga nende endi iseloomu puudujääke: laiskust, ruma- lust, toorust, hoolimatust. Seda mõtet kordasid ka 18. sajandi teise

39 Hubertus Neuschäffer, „Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet ja tema vahekord rüütelkonnaga”, Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 200. Akadeemilise Baltisaksa Kultuuri Seltsi konverentsi materjale, 25. september 1992 Tartus, toim Sirje Kivimäe (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1994), 24.

27 Epi Tohvri poole baltisaksa valgustajad ja literaadid. Peale selle sobis paterna- lism hästi õigustama talupoegade allutatust, kuna rõhutas vastasti- kust sõltuvust, kus mõlemal poolel olid oma õigused ja kohustused. Paternalistlik retoorika lõi pildi mõisnikust, kes „ennastsalgavalt hoolitseb oma talupoegade eest, sest isarolli täitmine nõuab suuri kulusid ja majandusliku ratsionaalsuse eiramist”, millest järeldus, et mõisniku ja talurahva vahel valitsevaid paternalistlikke suhteid võib lugeda pärisorjuse valgustatud astmeks ja mõlemale poolele vastastikku kasulikuks.40 Sotsieteedi põhikirja koostamisest alates asus Parrot järjekindlalt toetama eestlaste ja lätlaste õigust haridusele ning paremale elukeskkonnale, rõhutades, et talupoegi tuleb õpetada endaga toime tulema, mitte aga jätkata paternalistlikku poliitikat. Kokkuvõttes kandis Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsie teedi esimene programm-põhikiri Prantsuse füsiokraatide sõnastatud vastutusrikast eesmärki täita laiaulatuslikumat sotsiaalpoliitilist rolli, kui jääda vaid teadusalase kommunikatsiooni vahendajaks. Sot- sieteedi programm-põhikirja väljatöötaja ning esimene teadussekre- tär Georges Frédéric Parrot suutis oskuslikult siduda kameralistliku juhtimisstruktuuri füsiokraatide välja töötatud ühiskonna parendamise ideedega ning asus nende ideede elluviimisele Balti kubermangudes kaasa aitama. Seltsi diplomi visuaalne kujundus kandis mõne- ti teistmoodi sõnumit. Selts ise jõudis oma pika tegutsemisaja jooksul täita nii kitsalt majanduslikke kui ka laiemaid sotsiaalpoliitilisi rolle, ehkki vist mitte päris nii ulatuslikult, kui Parrot oli mõelnud.

   Epi Tohvri, PhD, on Tallinna Ülikooli Tartu kolledži dotsent.

40 Marten Seppel, Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni, Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis 15 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), 188.

28 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri

The First Articles of Association of Livonian Public Welfare and Economic Society and its Ideological Sources Epi Tohvri Tallinn University of Technology Tartu College

In the autumn of 1795 Georg Friedrich Parrot, a young scientist, joi- ned the Livonian Public Welfare and Economic Society (LS), and was soon appointed its secretary of science. Parrot started to develop the activity programme of the LS that evolved into the organisation’s first articles of association. Parrot’s main points included, among others, the improvement of the natives’ situation, facilitating their education and bettering their living conditions. Those proposals were worded as main purposes in the style of the French physiocrats, intended to guarantee the development of the society in its entirety, in the spirit of the Age of Enlightenment. The physiocratic principles worded by Parrot had a role in the emancipation of Estonian and Latvian peasants in the early 19th century. It is also interesting to view the visual output of the purposes set by Parrot and his fellow thinkers, realized by Johan Wilhelm Krause, who worked as a tutor in the home of Ludvig August Mellin, a founding member of LS. His designs reflect several ideological directions in creating the symbols of the future LS – one that pointed to the French enlightened thinkers, and other that relied on ancient authors and underlined the paternalistic care that the estate owner provided to the peasants. It is most likely significant that in the early 19th century the diploma of the LS was developed from the latter, which was probably not in accordance with Parrot’s programme.

29 Epi Tohvri

Das erste Statut von Livländischen Gemeinnützigen Ökonomischen Sozietät und dessen ideelle Quellen Epi Tohvri Tartuer Abteilung den Technischen Universität Tallinn

Im Herbst 1795 trat der junge Wissenschaftler Georg Friedrich Par- rot, der kurz davor in Livland angekommen war, der Livländischen Gemeinnützigen Ökonomischen Sozietät bei. Kurz danach wurde er Sekretär der Sozietät. Parrot fing an, das Grundprogramm der Livländischen Gemeinnützigen Ökonomischen Sozietät zu erarbei- ten, von dem sich später das erste Statut der LGÖS herausbildete. Das Ziel des vorliegenden Artikels ist die Erläuterung des von Par- rot verfassten Grundprogramms und dessen ideeller Quellen und Grundrichtungen. Er hat sich daran gemacht, die Lage der Stamm- bevölkerung und die allgemeinen Lebensbedingungen zu verbessern und Bildung zu ermöglichen. Diese Vorschläge sind als Hauptziele der Vertreter der französischen Physiokraten anzusehen, um die einheitliche Entwicklung der Gesellschaft im Geiste der Aufklärung zu gewährleisten. Die von Parrot formulierten Grundsätze der Phy- siokraten spielten ihre Rolle auch bei dem Emanzipationsprozess der estnischen und lettischen Bauern Anfang des 19. Jahrhunderts. Außerdem ist es auch interessant, die Visualisierungen der von Parrot und seine Gesinnungsgenossen festgestellten Ziele zu beobachten, die von Johann Wilhelm Krause, der als Hauslehrer bei einem der Gründungsmitglieder Graf Ludvig August Mellin arbeitete, verwirklicht wurden. In seinen Entwürfen widerspiegeln sich verschiedene Ideen, die bei der Ausarbeitung der künftigen Symbolik der LGÖS diskutiert wurden. Im Artikel werden auch diese Beispiele besprochen, von denen eines Anfang des 19. Jahrhunderts bei der Gestaltung des Diploms der LGÖS eingesetzt wurde.

30 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest

Tiit Rosenberg

Seltsiliikumise ajaloost Eestis on üsna palju ja mitmes kontekstis kirjutatud, kuid põhjalikumaid ja uuemaid uurimusi üksikute seltsiliikide ja tähtsamate seltside ajaloost on vähe. Üks vanemaid seltsiliike, mis siinmail jalad alla sai, olid põllumeesteseltsid. Nagu mitme muu eluala huvilisi koondanud seltside puhul, asutasid baltisakslased need esmalt mõisnike ehk nn suurpõllumeeste seltside kujul. Talupoeglikud ehk nn väikepõllumeeste seltsid tekkisid neist märksa hiljem, kuid saavutasid peagi laiema kandepinna. Põllu- majanduslike seltside, nagu mitme teisegi seltsiliigi ajaloo senises käsitluses on vähe tähelepanu pööratud baltisaksa seltside innovaa- tilisele rollile põllumajanduse edendamisel, samuti nende ja eesti seltside omavahelisele suhtele ja vastastikusele mõjule. Balti kubermangude saksa põllumajandusseltside ligi poolteise sajandi pikkune ajalugu on seni napilt uuritud. Ainus monograafiline teos on üle- vaade Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi ajaloost.1 Baltikumi suurpõllumeeste seltsiliikumise juhtorgan, 1792. aastal asutatud Liivimaa sotsieteet, pälvis tähelepanu ka tema 200. aas-

1 Hans Dietrich von Engelhardt, Hubertus Neuschäffer, Die Livländische Gemeinnützige und Ökonomische Sozietät (1792–1939), Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, Band 5 (Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1983).

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 31 Tiit Rosenberg tapäeva tähistamise puhul,2 veel on selle tegevuse üksikuid külgi käsitletud mitmes artiklis.3 Eestimaa põllumajandusajaloo tähtsu- selt teisele, 1839. aastal Tallinnas asutatud Eestimaa Põllumajan- dusseltsile (edaspidi ELV, Estländische Landwirtschaftliche Verein; eestikeelses kirjanduses ka Eestimaa Põllutöö Selts) pole pühenda- tud ühtki eriuurimust – seltsi tegevust on põgusalt käsitletud vaid seoses mõne selle juhtiva tegelasega.4 Ometi pakub selleks võima- lust nii ELV mahukas arhiiv, mida säilitatakse Tallinnas Eesti Aja- loomuuseumis,5 kui ka ELV tegevust kajastavad kirjutised (eeskätt koosolekute protokollid) omaaegses ajakirjanduses.6 Veel vähem on märkimist leidnud nimetatud suurte ülekubermanguliste, nn katusseltside, lokaalsete7 ja erialaliste tütarseltside tegevus. Tee- nimatult vähe tähelepanu ja tunnustust on leidnud ka paljud baltisaksa seltsitegelased ja nende tegevus siinse põllumajandusteaduse ja -praktika edendamisel. Artikli eesmärk on anda esmane ülevaade baltisaksa põllu majandusseltside võrgustiku kujunemisest 19. sajandil ja nende olulisematest ettevõtmistest.

2 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 200. Akadeemilise Baltisaksa Kultuuri Seltsi konverentsi materjale. 25. september 1992 Tartus, toim Sirje Kivimäe (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1994). 3 Vt nt: Tiit Rosenberg, „Tartu „saksa” näitused 1860–1913”, Tartu Linnamuuseu- mi aastaraamat, III (Tartu, 1997), 45–65; Erki Tammiksaar, „Alexander Theodor von Middendorffi tegevus Liivimaa põllumajanduse edendajana ning tema seosed eesti rahvusliku liikumisega”, Vene aeg Eestis. Uurimusi 16. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni, Eesti Ajalooarhiivi toimetised, 14(21), koost Tõnu Tannberg (Tartu, 2006), 157–211; Tiit Rosenberg, „Liivimaa Üldkasulik ja Öko- noomiline Sotsieteet”, Tartu. Ajalugu ja kultuurilugu, koost Heivi Pullerits, Tartu Linnamuuseum (Tartu: Ilmamaa, 2005), 378–380. 4 Sirje Kivimäe, „Die Keyserlings als Landwirte in Estland“, Baltische Welterlebnis. Die kulturgeschichtliche Bedeutung von Alexander, Eduard und Hermann Graf Keyserling, Beiträge eines internationalen Symposions in Tartu vom 19. bis 21. September 2003, Hrsg. von Michael Schwidtal und Jaan Undusk unter Mitwir- kung von Liina Lukas (Heidelberg: Universitätsverlag WINTER, 2007), 145–150; Tiit Rosenberg, „Vigala Uexküllid – „Läänemaa kuningad””, Läänemaa Muuseumi toimetised, VIII (Haapsalu, 2004), 20–21. 5 Eesti Ajaloomuuseum (EAM), F. 134 – Eestimaa Põllumajandusühing (1026 säilikut). 6 Vt eeskätt: Liefländische Jahrbücher der Landwirtschaft, Neue Reihenfolge (= LJL), Bd. 1–18 (1837–1865); Baltische Wochenschrift für Landwirtschaft, Gewer- befleiss und Handel (= BW), Bd. 1–53 (1863–1915). 7 Antud juhul on mõeldud eeskätt maakondlikke mõisnike põllumeesteseltse (Ku- ressaare, Pärnu-Viljandi, Võru, Läänemaa, Virumaa jmt).

32 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest

Saksa põllumeesteseltside võrgu kujunemise algusjärk

Esimene põllumajanduslik selts Venemaa Balti provintsides oli 1792. aastal Riias asutatud (keisrinna kinnitas 1794. aastal ja tegevust alustas 1796. aastal) Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sot- sieteet (edaspidi LÜÖS või sotsieteet). Valgustusideede mõjul loodud selts võttis oma töö korraldamisel eeskuju Londoni kuninglikust põl- lumajanduse seltsist (1753)8 ja Peterburi vabast majandusühingust (1765).9 Nagu viimati vaba majandusühingu rolli Vene seltsiliiku- mises kui kodanikuühiskonna kujunemise olulisima faktori ajalugu käsitlenud Ameerika ajaloolane Joseph Bradley välja on toonud,10 oli viimase loomisel algatajaks Rakveres sündinud silmapaistev Vene riigitegelane, tollane Novgorodi kuberner Jakob Johann Sievers (1731–1808).11 Vastavalt põhikirjale oli Liivimaa sotsieteedi ülesanne „kõikide provintsi seisuste – aadli, õpetlaste, linnakodanike ja talurahva üle- üldise heaolu edendamine”, mille all mõisteti nii moraalsuse ja hariduse kui ka materiaalse arengu ja eriti põllumajanduse, kaubanduse ja töönduse edendamist.12 Sotsieteedi loomise algatajad olid Liivimaa 19. sajandi alguse talurahvareformide peamisi läbiviijaid kubermangumarssal Friedrich Wilhelm von Sivers (1748–1823), Liivimaa aadli krediidiseltsi (1802) asutajaid ja juhte, Riia kreisimarssal Friedrich Wilhelm von Taube (1744–1807) ja Liivimaa õuekohtu tsiviilpalati

8 1754. aastal Inglismaal 13 patrioodi asutatud kunstide, manufaktuuride ja kaubanduse edendamise selts oli nii kiiresti õitsele puhkenud, et juba esimese tegevus- kümnendi lõpuks oli sellel 2600 liiget ja tegevuseesmärkide saavutamiseks oli välja antud 30 000 naelsterlingit. Selle seltsi eeskujul tekkis Lääne-Euroopas 18. sajandi teisel poolel ligi 80 sarnast seltsi, millest 19. sajandi keskpaigaks oli elujõulistena aga püsima jäänud vaid kümnendik. Liivimaa sotsieteet kuulus seega koos Vene vaba majandusühinguga elujõulisemate hulka. BW, 2, 12. veebruar (1863). 9 Vt: В. Орешкин, Вольное Экономическое Общество в России (1765–1917) (Москва, 1963). 10 Joseph Bradley, Voluntary Associations in Tsarist Russia. Science, Patriotism and Civil Society (Cambridge Massachusetts, London England: Harvard University Press, 2009); Джозеф Брэдли, Общественные организации в царской России. Наука, патриотизм и гражданское общество (Москва: Новый Хронограф, 2012), 109–110. 11 J. J. Sieversi kohta vt Deutsch-baltisches biographisches Lexikon 1710–1960 (Köln: Böhlau-Verlag, 1870), 732; Tiit Rosenberg, Künnivaod. Uurimusi Eesti 18.–20. sajandi agraarajaloost (Tartu Ülikooli kirjastus, 2013), 63–64. 12 Engelhardt, Neuschäffer, 182–190 (Verfassung der Societät).

33 Tiit Rosenberg president Leonhard Johann vabahärra von Budberg (1727–1796). Viimasest sai ka sotsieteedi esimene president. LÜÖS sai teoks tänu Riia suurkaupmehe ja mõisaomaniku Peter Heinrich Blanckenhage- ni (1723–1794) annetatud asutamiskapitalile (40 000 albertustaalrit). Algatajad komplekteerisid sotsieteedi uuendusmeelsematest mõisnikest ja see koosnes alati 13 tegevliikmest (neist üks Blanc- kenhagenite esindaja), kes pidid kuuluma Liivimaa pärusaadlisse ja olid enamikus põllumajanduspraktikud või tegevad rüütelkondlikus omavalitsuses.13 LÜÖS täiendas väljalangenud liikmete ridu koopteerimise teel. Ametisse võeti alaline sekretär,14 kes ei pruukinud kuuluda rüütelkonda, nagu auliikmedki.15 LÜÖS toimis akadeemia- taolise teadusorganisatsioonina. Tema tegevus oli korraldusliku ise- loomuga, selle liikmed tegutsesid auameti korras, kogunedes kahel korral aastas (jaanuaris ja algselt septembris) korralistele üldkoos-

13 Otsustavat mõju avaldasid sotsieteedi tegevliikmed ja esijoones president, kellest mõjukamad olid Raadi ja paljude teiste mõisate omanik maanõunik Reinhold Wilhelm von Liphart (1807–1828), kes tõi seltsi Riiast Tartusse, et tugevdada selle sidet ülikooliga; Vorbuse, Palupera ja Hellenurme mõisa omanik maanõunik Karl Axel Christer parun Bruiningk (1835–1846), Liivimaa Põllumajanduse ja Töönduse Edendamise Seltsi asutaja ja esimees (1844–1848); Maramaa mõisa omanik dr Karl Eduard von Liphart (1847–1862), kelle aegu eriti tihenesid seltsi sidemed Tartu õpetlastega; Hellenurme ja Pööravere mõisa omanik ja tuntud loodusteadlane akadeemik Alexander von Middendorff (1862–1882), kes andis karjakasvatuse edendamisega uue suuna Liivimaa põllumajandusele, pani aluse tõukarjaaretusele ja laialdasele näitusetegevusele, ning Kuremaa mõisa omanikud maanõunikud Eduard von Oettingen (1882–1900) ja Erich von Oettingen (1906–1927), kes eesrindlike põllumeestena seisid paljude praktiliste uuenduste eesotsas. Vt ka Uustalu artiklit. 14 Seltsi sekretäridest, kellest mitu tegi põllumajandusteadlasena otsest uuri- mistööd, oli suurem tähendus Andreas von Löwis of Menaril (1811–1839), kes pani kindla aluse sotsieteedi perioodilistele väljaannetele; Wilhelm von Hehnil (1840–1861), kes oli Liivimaa Põllumajanduse aastaraamatute väljaandja ja esimeste Tartu põllumajandusnäituste üks peakorraldaja 1857 ja 1860; dr Karl Hehnil (1861–1868), hilisemal Riia polütehnikumi ja Tartu ülikooli põllumajan- duse professoril, kelle huvialad olid Liivimaa põllumajanduse intensiivistamine ja majandus-statistilised uuringud ning kes algatas 1863 Balti Põllumajanduse, Töönduse ja Kaubanduse Nädalalehe väljaandmise; tuntud majandus- ja poliiti- kategelasel insener Hermann von Samson-Himmelstiernal (1868–1875), kes oli 1875–1887 ka Liivimaa Põllumajanduse ja Töönduse Edendamise Seltsi esimees ja Tartu näituste üks väljakujundajaid, ning kõige pikemaajaliselt tegutsenud sil- mapaistval majandusteadlasel ja agronoomil dr Gustav von Strykil (1876–1927). 15 Nii kuulusid esimeste auliikmete hulka pastorid A. W. Hupel Põltsamaalt ja F. J. Klapmeyer Kuramaalt ning Riia literaat C. W. Friebe (oli 1800–1810 ka sotsieteedi sekretär). 1912. aastaks oli auliikmete arv kasvanud 52-ni (Alexander v. Tobien, Die Livländische Ritterschaft in ihrem Verhältnis zum Zarismus und russischen Nationalismus, Bd. 2 (Berlin 1930), 66).

34 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest olekutele, mis kestsid mitu päeva, arutamaks olulisimaid probleeme ja kavandamaks abinõusid nende lahendamiseks. Kuni 1813. aastani tegutses sotsieteet Riias, sealtpeale aga kuni tegevuse lõpetamiseni seoses baltisakslaste sunnitud opteerumise- ga 1939. aastal Tartus. LÜÖSi Tartusse ületoomine tõstatati sotsie teedi sekretäri (1796–1800) ja äsja Tartu ülikooli professoriks kutsutud Georg Friedrich Parroti ettepanekul juba 1800. aastal. Kui algselt domineerisid liikmete seas Liivimaa Läti osa mõisaomani- kud ja Riia ametiasutuste (Liivimaa rüütelkonna ja õuekohtu) juh- tivtegelased, siis sotsieteedi peakorteri Tartusse toomisest alates läksid nii juhtohjad kui ka liikmete enamus kindlalt Põhja-Liivi- maalt pärit tegelaste kätte. LÜÖSi suviseid istungeid hakati välja- sõidu korras pidama mõnes Lõuna-Liivimaa linnas (1862. aastast vahetevahel ka Riias) või edumeelsemas mõisas, aga kolme- kuni neljapäevalisteks istungiteks kasvanud jaanuarikuu koosolekud toimusid ikka Tartus. Algselt kinnistele sotsieteedi istungitele kutsuti alates 1838. aastast järjest enam ka asjatundjaid mujalt. A. v. Middendorfi presidendiks saamisel muutusid sotsieteedi ja selle tütarseltside koosolekud avalikeks, kõigist seisustest asjahuviliste jaoks avatuks. Tegevusraha saadi kõigepealt põhikapitali protsen- tidest, millele tegev- ja auliikmed lisasid igal aastal teatud summa oma äranägemisel. Hiljem saadi toetust riigiasutustelt, eraettevõ- tetelt ja üksikisikuilt, nii et LÜÖS muutus üsna rikkaks organisatsiooniks, mis võis toetada nii oma tütarseltse ja nende ettevõtmisi kui ka mõningaid eesti ja läti põllumeesteseltside üritusi ja väl- jaandeid, arendada näitusetegevust, anda välja erialakirjandust, korraldada katse- ja uurimistööd, organiseerida konkursse jms. Lähtuvalt sotsieteedi finantsvõimalustest on üks selle tegevuses silmapaistvat rolli etendanud ja seltsi hästi tundev von Wolf fide suguvõsa esindaja eristanud sotsieteedi tegevuses kolme perioodi: 1) rajamisest kuni umbes 1830; 2) 1830–1892; 3) alates 1892 [kuni u 1918; neljandaks perioodiks võib lugeda kahe maailmasõja vahelist aega, mil sotsieteet jätkas tegevust Eesti Vabariigi piires ja oludes – T. R.]. Kui esimesel perioodil tugines sotsieteet vaid omavahenditele, siis teisel perioodil lisandusid sellele Liivimaa rüütelkonna toetused ja kolmandal perioodil Liivimaa aadli krediidiseltsi ning ka Vene põllumajandusministeeriumi subsiidiu-

35 Tiit Rosenberg mid. Nii sai LÜÖS 1911. aastal Liivimaa maapäevalt 2000 rubla, krediidiseltsilt 38 600 rubla ja ministeeriumilt 13 566 rubla. Tänu sellele sai sotsieteet arendada märksa laiahaardelisemat tegevust kui esimesel kahel tegevusperioodil, mil tugineti eeskätt oma liikmete initsiatiivile.16 Kooskõlas majanduselu mitmekesistumise ja 1820. aastatel ala- nud põllumajanduse agrotehnilise uuenemisega püüdis LÜÖS laiendada oma tegevuse kandepinda. Ühelt poolt taotleti olla kõigi kolme Balti provintsi analoogsete seltside tegevuse koordineerija või koguni katusorganisatsioon, teiselt poolt püüti luua piiramata liikmeskon- naga tütarseltse ja seejärel ka allasutusi kindlamate töölõikude tarvis. Nii asutati seoses meriinolammaste karjade soetamise buumiga 1825. aasta paiku Liivimaa Lambakasvatajate Selts (Verein livlän- discher Schafzüchter), mis tegi koostööd Eestimaa sarnase seltsiga.17 1830. aastate lõpul asutati ka esimesed ülekubermangulised põllumeesteseltsid naaberprovintsides. 31. oktoobril 1839 kinnitas keiser kolme põllumajandusseltsi (Kuramaa, Kuldiga ja Eestimaa)

16 Nicolas v. Wolff, Die Reichsfreiherren von Wolff in Livland 1670–1920 (Tartu, 1936), 133. 17 Ülevaade selle seltsi tegevusest seni puudub. Kirjanduses esineb viiteid ka Liivi- ja Eestimaa (Balti) Lambakasvatajate Seltsile. Seltsi üks algatajaid ja juhte oli K. A. Ch. parun Bruiningk, kelle juhatusel on toimunud ka ühiseid koosolekud. Nii on 1841. aasta koosoleku ülevaates seltsi nimena märgitud Verein für Schafzüch- ter und Landwirthe in Liv- und Ehstland. (LJL, 4, Bd. 1, H. 1841). Selts asutati eesmärgiga levitada lambakasvatuse alaseid teadmisi ja ergutada lambakasva- tajaid oma karju parandama. Liivimaa Lambakasvatajate Seltsi õiguslik alus oli 22. mail 1826 kinnitatud ministrite komitee seadus peenvillalammaste kasva- tamise edendamise kohta Läänemere kubermangudes, kuid ametliku põhikirja sai selts alles 28. juulist 1853. aastal, kui kindralkuberner A. Suvorov selle kinnitas. (EAA, 1185-1-150, l. 58–60). Kuna meriinokasvatus Balti kubermangudes 19. sajandi keskpaigast vähikäiku tegi, siis on ka lambakasvatusseltside tegevus soikunud, nende tegevuse lõpetamise aeg on teadmata. (Arhiivijuht III. Vabad ühendused. Ettevõtted. Kollektsioonid, koost Lea Teedemaa (Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2010), 126). Samuti on käsitlemata kindlustusseltside ajalugu, mille esimesed esindajad (samuti nagu lambakasvatajate seltsi LÜÖSi tütarseltsiks peetud) olid 1831. aasta paiku nii Liivi- kui ka Eestimaal tegevust alustanud rahekahjude vastu kindlustamise selts (Verein für Hagelassekuranz) ja 1861. asutatud vastastikku tulekahju vastu kindlustamise selts (Verein der livländischen gegenseitigen Feuerassekuranz), mis pakkusid maal kindlustust eeskätt mõisatele. Esimene uurimus viimaste kohta on: Lea Teedemaa, „Vastastikuse kindlustuse seltside teke ja tegevus Tartu- ja Võrumaa valdades 19. sajandi teisel poolel kuni 1906. aastani”, Eesti ajaloost 19.–20. sajandil. Uurimusi historiograafiast, allika- õpetusest ja institutsioonidest, Eesti Ajalooarhiivi toimetised 19 (26), koost Tõnu Tannberg (Tartu, 2012), 146–162.

36 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest põhikirjad, mis kohe ka kõigile kolmele Balti provintsile mõeldud ajakirjas Inland avaldati.18 Kuramaa seltsi, mis edaspidi kandis Ku- ramaa Ökonoomilise Seltsi nime, algatasid 33 Kuramaa mõisnikku ja põllumajandusasjatundjat juba 12. detsembril 1836 (nende seas oli ka tollal Kuramaal töötanud eestlasest kroonu maamõõtja Jakob Johnson), kes pöördusid Kuramaa mõisnike poole üleskutsega asutada „Verein zur Beförderung des Ackerbaues, der Gartenkultur und veredelter Viehzucht”. Jaanuaris oli valmis ka põhikiri, mille asutaja- liikmete valitud president võimudele kinnitamiseks esitas. Selle kin- nitamine aga venis instantse pidi liikudes. Erinevalt Liivimaa sotsieteedist olid Kuramaa ja kõik järgmised seltsid avatud, st piiramata liikmete arvuga ühendused, mille liikmeks võisid astuda kõigist seisustest asjast huvitatud inimesed, kes võeti liikmeks üldkoosolekul hääletamise korras. Kinnitamise ootuses oli end 1838. aasta lõpuks Kuramaa seltsi liikmeks üles andnud 63 meest ja 1841. aastaks oli seltsil juba 146 liiget ja 41 auliiget.19 Nimetatud seltsist sõltumatult sai Kuramaa teisegi põllumajan- dusseltsi – algselt koos Eestimaa seltsiga Liivimaa sotsieteedi filiaa- liks kavandatud Kuldiga selts registreeriti iseseisva seltsina – nagu seisis põhikirjas: „Kuldiga linnas Kuramaal asutatakse keisri kinnitatud eeskirjade ja statuutide põhjal põllumajandusselts, nagu on sarnased Moskvas, Odessas ja Valgevenes.” Selts (Ökonomische Gesellschaft zu Goldingen in Kurland) alustas tegevust 1840. aasta algul.20 Järgmised kolm põllumajandusseltsi asutati Kuramaal alles hulk aega hiljem: Tukumsis 1867, Dobeles 1871, Jaunjelgavas 1877 ja Talsis 1878.21 Kuna nende liikmete hulgas oli juba piisavalt palju Kuramaa Ökonoomilise Seltsi liikmeid, siis tunnistasid eespool nimetatud lokaalseltside esindajad 1879. aastal viimase keskseltsiks ja end selle haruseltsideks.22

18 Das Inland, 6 (1840), 82–86; 7 (1840), 98–102. 19 Vt: Max von Blaese, Die Kurzemes Ekonomiska Biedrība (Kurländische Ökonomi- sche Gesellschaft). Ihre Gründung, Tätigkeit und Auflösung in der Zeit vom Jahre 1836 bis zum 22. Juni 1936 (Riga, 1939), vt lk 74: Kuramaa sotsieteedi tegevuse lõpetas Läti valitsus Läti põllumajanduskoja seadusega 9. jaanuarist 1936, 8. juulil 1936 võttis valitsuse nimetatud komisjon KS varad üle. 20 LJL, Bd. 3, H. 4 (1840), 13–16. 21 Venemaa põllumajandusseltside nimekiri seisuga 1. jaanuar 1898. LVVA (Läti riiklik ajalooarhiiv), 214-1-941, l. 414. 22 BW, 41 (1878), 649–650; BW, 14 (1879), 262–264; M. v. Blaese, 9.

37 Tiit Rosenberg

Eestimaa Põllumajandusseltsi (edaspidi ELV) ellukutsumine ja registreerimine käis kiiremini. Selle põhikiri, millele kirjutasid seltsi asutajatena Tallinnas 9. märtsil 1839 alla Eduard von Fock,23 Otto von Grünewaldt24 ja dr Carl Hueck,25 kinnitati juba sama aasta lõpus. Väidetavalt oli selle seltsi eelkäijaks 1810. aastal August von Kotzebue (1761– 1819) asutatud, kuid lühikest aega tegutsenud Eestimaa Põllutööselts (Estländische Ackerbaugesellschaft).26 Väärib märkimist, et erinevalt teistest seltsidest rõhutati ELV põhikirjas (§ 2), et „seltsi eesmärk on kõigi Eestimaa põllumajandusharude ja nen- dega seotud tehniliste käsitööalade edendamine, kusjuures esijoones peetakse silmas nii Eestimaa talupoegade majanduslikku olukorda kui ka nende vahekorda mõisnikega”. Seltsi tegevuse aluseks pidi saama mitmesuguste katsete korraldamine ja nende tulemuste tutvustamine ja läbiarutamine seltsi istungitel, et seejärel omandatud teadmisi ning kogemusi ka laiemale üldsusele avaldada. Iga seltsi liige pidi kahe aasta jooksul esitama vähemalt ühe vastava ettekan- de või kirjatöö. Avaldamist väärivad teated tuli saata Liivimaa sotsieteedile, kellest ELV end sõltuvaks tunnistas. Aasta jooksul pidi selts pidama vähemalt kaks üldkoosolekut, millele kõik liikmed olid kohustatud ilmuma või siis ärajäämise põhjustest juhatust teavita- ma. Koosolekuile tohtis kaasa tuua ka võõraid, kes aga otsuste tege- misel ei osalenud. Liikmemaks oli põhikirja kohaselt 10 assignaat- rubla (Kuramaa seltsil kuus ja Kuldiga seltsil kaks hõberubla).27

23 Eduard von Fock (1798–1884), Sagadi mõisa omanik, oli õppinud õigusteadust Tartus ja Heidelbergis, oli 1820–1839 Eestimaa Rüütelkonna sekretär, 1839–1883 maanõunik (Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960 (Köln, 1970) (= DBBL), 219). 24 Otto von Grünewaldt (1801–1890), Koigi, Prandi, Laimetsa ja Vaimastvere mõisa omanik (majandas Koigi mõisat 1825–1862); oli õppinud kameralistikat Tartus ja zooloogiat Göttingenis ja Bonnis; oli Eestimaa Rüütelkonna kreisisaadik 1839– 1851, maanõunik 1857–1858, osales mõõtuandvalt Eestimaa 1856. a talurahva- reformi ettevalmistamisel ja elluviimisel. Eesrindliku põllumehena oli 1834–1863 Liivimaa sotsieteedi liige, seejärel auliige, Eestimaa Põllumajandusseltsi asutaja ja 1839–1848 esimees. 1862–1869 reisis, elas seejärel Tallinnas (DBBL, 273). 25 Carl von Hueck (1811–1889), Munalaskme mõisa omanik, põllumajandusteadlane ja genealoog. Õppis ökonoomikat Tartus ja Jenas, dr. phil. Jenas 1834, 1834–1837 Eldena (Greifswaldis) põllumajandusakadeemia dotsent, 1839–1876 majandas Munalaskmet, kus õpetas välja noori põllumehi ja mille seejärel pojale üle andis. Lükkas tagasi pakkumised põllumajanduse professori kohale Tartus (1846) ja Göttingenis. ELV kaasasutaja (DBBL, 345). 26 Neuschäffer, Engelhardt, 75. 27 Das Inland, 7 (1840), 98–102.

38 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest

Liivimaa sotsieteedi kohalikud ja erialased tütarseltsid

Liivimaa sotsieteedi algatusel tekkis 1840. aastate algul Liivimaal mitu uut põllumajandusseltsi, mis asutati sotsieteedi haru- ehk tütar- seltsina (Filialverein). Vastava ettepaneku tegi sotsieteedi 1837. aasta jaanuarikoosolekul Otto vabahärra von Wolff (1790–1838), kelle plaan avaldati sotsieteedi pöördumisena provintsi põllumeeste poole üles- kutsega asutada kohalikke põllumeesteseltse.28 Selles plaanis avaldatud põhimõtetele tuginesid nii ELV kui ka järgnevalt rajatud LÜÖS-i tütarseltside põhikirjad.29 Nagu kava ette nägi, kutsuti tütarseltsid ellu mõne LÜÖS-i liikme eestvedamisel, kes „korraldab selleks koosoleku, kutsudes kokku esimesed seltsiliikmed. Hiljem täiendavad seltsiliikmed vaba valiku teel oma liikmeskonda, mille suurus on iga seltsi jaoks vaba. Tulevikus võiks selliseid seltse moodustada ka teised haritud põllumehed, kelle valitud esimehed astuksid seejärel ühendusse sotsieteediga, kes võiks nad tihedama sideme saavutamiseks oma auliikmeks valida. Need seltsid saavad olema sotsieteedi allosakonnad ja on temaga pidevas ühenduses nii sise- kui välismaiste kogemuste levitamiseks. … Kui taolised seltsid peaks tekkima naaberprovintsides Eesti- ja Kuramaal ja nad avaldaksid soovi tütarseltside moel sotsieteediga ühendusse astuda, siis võtaks LÜÖS nad rõõmuga vastu, avaldaks nende protokolle ja astuks teisigi samme meie provintside haritud põllumeeste omavaheliste sidemete tugevdamiseks.” Tütarseltside tegevuspiirkonna kohta sotsieteet ettekirjutusi ei teinud – need võisid hõlmata kas üht või mitut kihelkonda või ka suuremat piirkonda. Seltsielu korralduslik külg jäi iga tütarseltsi enda seada, tingimusel, et nende tegevussuunad oleksid kooskõlas LÜÖS-i põhieesmärkidega. Esimestena reageerisid ülekutsele Pärnu- ja Viljandi kreisi ning Saaremaa mõisnikud. 6. novembril 1839 korraldati Pärnus koosolek, millel osales 12 Pärnu ümbruse mõisnikku,30 sh LÜÖS-i auliige ja

28 Plan zu den von der livl. ök. Societät zu stiftenden ökonomischen Filial-Vereinen. LJL, Bd. 1, H. 2 (1838), 49–56. 29 LÜÖS kirjavahetus 1840–1841 tütarseltside, Riigivarade Ministeeriumi ja teistega, EAA, 1185-3-87. 30 LJL, Bd. 3, H. 3 (1840), 52–58.

39 Tiit Rosenberg

Pärnu-Viljandi kreisisaadik Gustav Reinhold von Rennenkampff.31 Järgmiseks koosolekuks tuldi kokku aasta hiljem, et arutada Pärnu ümbruse ulatuslike turbasoode kuivendamise ja ülesharimise võima- lusi. Omaette elujõulist Pärnu kreisi seltsi selle kandi rüütlimõisate vähesuse ja mõisavõrgu hõreduse tõttu siiski ei tekkinud, vaid see liitus peagi aktiivsema Viljandi kreisi mõisnike asutatud seltsiga Pärnu-Viljandi Põllumajandusseltsiks. Viljandi Põllumajandusseltsi algatas 26. veebruaril 1840 LÜÖS-i liige kreisikohtunik Friedrich von Sivers Õisust.32 16 liikmega asutamis- koosolekul vastuvõetud põhikirjas oli seltsi eesmärgiks seatud „edendada põllumajandust oma ümbruskonnas LÜÖS püüdluste toetamiseks”. President F. v. Siversi kõrval on sellele asutajate ja juhatuse liikmetena alla kirjutanud tulevane Liivimaa 1849. aasta talurahvaseaduse ideo- loog ja läbiviija parun Hamilkar von Fölkersahm (1811–1856) ja M. von Hehn.33 Septembriks 1841 oli seltsiga ühinenud 24 mõisnikku ja moodustatud oli kaks lugemisringi põllumajandusliku kirjanduse soetami- seks ja levitamiseks, samuti asuti korraldama mõnda katset.34 Saaremaa tütarseltsi asutamise initsiaatoriks ja esimeseks esi meheks oli kindralmajor Georg Wilhelm von Dittmar.35 Tema kutsel

31 G. R. v. Rennenkampff (1784–1869) oli Helme mõisa omanik (1818–1866) ja üks Liivimaa rüütelkonna liberaalsemaid juhtpoliitikuid, kes pooldas juba talurahva vabastamise aegu teorendilt raharendile üleminekut. 1819–1827 oli ta uue talurahvaseaduse elluviimise komisjoni liige, 1827–1836 Liivimaa aadli krediidiseltsi ülemdirektsiooni nõunik, 1836 Pärnu-Viljandi kreisisaadik ja valiti 1847 maanõu- nikuks, millest ta aga loobus. Elas vahelduvalt Helmes, Riias, Tartus, Peterburis, Oldenburgis, Kreekas, Alžeerias ja Egiptuses. Oli 1833 Riia ajalooseltsi asutajalii- ge (DBBL, 619–620). 32 Fr. v. Sivers (1792–1869) pärines vabameelsuse ja talupojasõbralikkuse poolest tuntud Õisu von Siversite suguvõsast. Pärast lühikest stuudiumi Tartu ülikoo- lis ja sõjaväeteenistust tegutses alates 1816. aastast mõisapidajana Valgutas ja 1829. aastast isalt päritud Õisus, mille ta tänu arvukatele uuendustele üheks Liivimaa silmapaistvamaks majapidamiseks muutis. Rüütelkondlikes ametites oli ta 1816–1824 ja 1829–1836 kihelkonnakohtunik, 1836–1847 kreisikohtunik ning 1847–1856 maanõunik. Avaldas suurt mõju H. v. Fölkersahmile, kes kuulus tema sõprade hulka. Oli LÜÖS liige ja 1840–1850 Pärnu-Viljandi Põllumajandusseltsi president (BW, 19–20, 14. Mai (1869), 261–267). 33 Ilmselt kaardiväekapten Wilhelm Martin Theodor von Hehn (?–1860) – Tamme mõisa (Kanepi khk) omanik (1833–1860) ja kindraladjutant krahv Johann An- rep-Elmptile kuulunud Kärstna ja Murikatsi (Helme khk) ning Pahuvere (Paistu khk) mõisa ülemvalitseja või rentnik (Leonhard von Stryk, Beiträge zur Geschich- te der Rittergüter Livlands. I. Theil: Der estnische District (Dorpat, 1877), 221). 34 EAA, 1185-3-87, l. 98–102. 35 G. W. v. Ditmar (1789–1852) teenis 1807–1833 sõjaväes, läks kindralmajorina brigaadikomandöri kohalt erru (tema ema Elisabeth von Buxhoeveden Paadlast

40 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest kogunes Kuressaares 21. aprillil 1840 asutamiskoosolekule 13 isikut, enamikus mõisaomanikud ja Saaremaa ülemvaimulik (superinten- dent Alexander von Schmidt Muhust). Järgmisel korral, 30. septembril 1840 tuldi kokku arutama ristikheinakasvatuse sisseseadmist ja mandril kasutatava harkadra sobivust Saaremaa oludes.36 Ehkki Viljandi, Pärnu ja Saaremaa seltsid alustasid agaralt tegut- semist, tekkis nende teele ootamatu tõrge, kui augustis 1841 selgus, et LÜÖS on neid ellu kutsudes ületanud heauskselt oma põhikirjalisi õigusi. Sotsieteet pidi riigivarade ministrile krahv P. D. Kisseljovile esitama ettevõtmise põhjendused37 ja saatma asutatud tütarseltsi- de põhikirjad keisrilt kinnituse saamiseks. Võttis mitu aastat aega, kuni keiser mõlemad seltsid 1845. aastal kinnitas – Pärnu-Viljandi Põllumajandusselts 9. veebruaril ja Saaremaa selts Kuressaare Põllumajandusseltsi nime all 14. detsembril. Mõlema seltsi põhi- kirjad avaldati koguni Vene seaduste täielikus kogus.38 Alles põhikir- ja kinnitamise järel said seltsid kubermanguvalitsuselt korralduse asuda seltsi ellu kutsuma, ehkki seltsid olid ilmselt vahepealselgi

ja abikaasa Wilhelmine Elisabeth von Moeller Pajumõisast olid saarlased), võeti 1833 vastu Saaremaa rüütelkonda, oli Loona (Kaarma), Ohtja (Mustjala) ja Jursi (Valjala) mõisa omanik, 1842–1849 Saaremaa maamarssal (DBBL, 169). 36 EAA, 1185-3-87, l. 110–113. 37 18. septembril 1841 koostatud LÜÖS vastuskirjas ministrile põhjendati filiaalide vajalikkust sellega, et haritud põllumehed asuvad üksteisest eemal, mistõttu pole neist kõigil võimalik sotsieteedi koosolekuid külastada ja põllumajanduslik- ke küsimusi arutada. Ka valitsevat nende seas veel suur tagasihoidlikkus oma kogemuste kirjapanekul, et neid sotsieteedi kaudu suuremale publikule edastada. Ühtlasi tahaks sotsieteet teada teiste, oma liikmeskonda mittekuuluvate põllu- meeste kogemustest ja arvamustest, sh isegi ebaõnnestunud katsetest ja ettevõt- mistest, mis on tulenenud kas ettevõtmise sobimatusest või kohalikest ebasood- satest tingimustest. Seltside nimetamisel tütarseltsideks viitas LÜÖS siinsetele väikestele abikirikutele (Filialkirche), mis on asutatud suure kauguse tõttu peaki- rikust koguduseliikmete mugavuse mõttes. Need ei moodusta mitte iseseisvat kogudust, vaid tegutsevad suure koguduse juhatuse all. Väiksemas mastaabis ja väiksemate vahenditega taotlevad need samu sihte mis peakoguduski. Kavanda- tavad tütarseltsid peavad ilmselt väiksemate vahenditega opereerima ega suuda seetõttu suuremaid koosolekuid ega raamatukogusid korraldada, samuti laialdast kirjavahetust pidada. Nende tegevuspiirkond poleks kuigi suur ja nad saaksid edukamalt toimida vaid LÜÖS-i väljaantava ajakirja, raamatukogu, kogude ja kui vaja, siis ka rahaliste vahendite toel … Kuna vene keeles pole Filialvereini nimetamiseks sobivat sõna ega mõistet, siis kasutati selle vene keelde tõlkimisel sõna vspomogatelnõi kui tähenduselt lähimat. Juhul kui ministrile see sõna ei meeldi, siis ehk leitakse sobivam mõiste või rahuldutakse ka vene keeles sõnaga filiaal. EAA,1185-3-87, l. 110–113. 38 Полное Собрание Законов Российской Империи. Изд. II (= ПСЗ II), Т. XX, Отделение первое (1845), No. 18722, 20705.

41 Tiit Rosenberg ajal oma tegevust jätkanud, pidades aastas mitu põhikirjajärgset üldkoosolekut. LÜÖS-i tütarseltsidest aktiivsemaid oli kogu tegutsemisaja jooksul aga Pärnu-Viljandi Põllumajandusselts (edaspidi PVPS), mille eesotsas olid mõõtu andvateks tegelasteks Õisu ja Heimtali von Siversite ja Riidaja von Strykide suguvõsa esindajad, kes on jätnud märkimisväärse jälje Eesti põllumajanduse arengusse.39 Seltsi esimehe ametis olid Friedrich von Sivers Õisust (1792–1869; esimees 1840–1850); Peter Anton von Sivers Õisust (hiljem Räpina mõisa omanik; 1807–1893; 1850–1853); Ludwig von Rathlef Lahmuselt (1799–1873; 1853–1863); Hermann Friedrich von Sivers Heimtalist (1815–1867; 1863–1867); Heinrich von Bock Loodist (1818–1903; 1867–1872); Valentin von Bock Kaubist (1831–1911; 1872–1873); August von Sivers Õisust (1825–1876; 1873–1876); Friedrich von Stryk Riidajast (1828–1912; 1876–1901, seejärel auesimees); Fried- rich Woldemar von Sivers Heimtalist (1846–1926; alates 1901). Vii- mase kõrval etendas pikka aega tooniandvat osa ka Alfred von Sivers Õisust (1854–1911; aseesimees alates 1903). Pikka aega (1868–1904) täitis seltsi sekretäri ülesandeid Viljandi hoiu- ja laenukassa direktor ja linnavolinik J. Körber, tänu kellele on seltsi tegevus dokumen- teeritud üksikasjalikumate ülevaadete ja aastaaruannetega Balti- sche Wochenschrifti veergudel kui mõne teise seltsi tegevus. Vaatamata nimele hõlmas seltsi tegevus esimese poolsajandi väl- tel siiski vaid Viljandi kreisi mõisnikke. Nagu seltsi juubelikoosole- kul 1890. aastal ilmnes, taotlesid Pärnu kreisi mõisnikud nüüd seltsi tegevuse reaalset laiendamist Pärnumaale ja soovisid, et aastas üks koosolek peetaks Pärnus. Enne seda olid 12–15 Pärnumaa mõisnik- ku kavatsenud omaette seltsi asutamist või koguni hetkel kiratse- nud Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ülevõtmist, mis aga siiski ei õn- nestunud.40 Järgmistel aastatel ongi PVPS ühe korralise koosoleku pidanud jaanipäeva paiku Pärnus. Enamasti kaasnes sellega ka seltsi Pärnumaa liikmete tähelepanuväärsemate mõisamajapidamiste (Audru, Uulu, Tõstamaa, Sindi jt) külastamine. Viljandis peetud

39 Siversite kohta vt: Ants Hein. Õisu. Ühe Liivimaa mõisa ajalugu ja arhitektuur (Tallinn: Hattorpe, 2013). 40 Vt: J. Körber, „Kurzer Rückblick auf die Thätigkeit des Pernau-Felliner landw. Ver- eins während seines 50-jährigen Bestehens anno 1840–1890”, BW, 13 (1890), 149–158.

42 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest koosolekutel osales Pärnumaa mõisapidajaid harvem. Seltsi liikmete arv kõikus 50–60 vahel, aastas peeti kaks kuni kolm koosolekut, kus arutati üpris detailselt ja asjatundlikult kõiki aktuaalseid küsi- musi, sh seltsi enda liikmete läbiviidud katseid. Peatähelepanu päl- visid hobuse- ja veisekasvatuse küsimused, mille edendamiseks eriti talurahva hulgas oli 1850. aastate algul korraldatud ühepäevaseid veiste ülevaatusi (Kuhschauen) ja hobuste võiduajamisi. 1870. aastate algul alustas PVPS aga nagu teisedki kohalikud seltsid põllu- majandusnäituste korraldamist. Esimesed kolmepäevased näitused (Felliner Local-Ausstellung) peeti Viljandis juunis 1873 ja 1875 ning augustis 1879; edaspidi aga nende suurte näituste korraldamisest loobuti, jättes need alates 1883. aastast Viljandis oma näitusi korraldama hakanud Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi (VEPS) hooleks. Küll aga jäid PVPS-i ettevõtmiseks künnivõistlused, mida korraldati alates 11. septembrist 1882 Viljandis kümmekonna aasta vältel, osavõtjateks eeskätt mõisa- ja hiljem ka talusulased. 1888. aastast hakati vahepeal seisakumärke ilmutanud hobusekasvatuse edendamiseks korraldama igasuviseid noorhobuste ülevaatusi (viimane, XXV ülevaatus toimus 18. juulil 1913), ergutamaks eriti talunikke. VEPS-i näitusi, kus peamiste ekspertide-auhinnamõistjatena tegutsesid PVPS liikmed, hakati 1883. aastast pidama igal aastal augusti lõpul ning tänu oskuslikule korraldusele ja kaasnevatele kul- tuuriüritustele ning oma seltsihoonetele ja suurele krundile, kuhu püstitati statsionaarsed näituserajatised, saavutasid need suure populaarsuse kogu maakonnas ja üle selle piiridegi. Mis puutub as- jatundjatesse, siis tuleb siin rõhutada just PVPS-i panust. C.R. Ja- kobsoni presidendiks oleku aegu oli VEPS olnud üks saksavaenuli- kumaid väikepõllumeeste seltse, kuid alates 1893. aastast, kui selle juhtkonnas toimus põlvkondade vahetus ja eestseisuses hakkasid köstrite ja taluperemeeste asemel domineerima eesti soost suurtalu- nikud ja mõisapidajad, laabus koostöö nn suur- ja väikepõllumeeste seltside vahel sedavõrd, et PVPS-ist sai VEPS-i näituste kaaskor- raldaja ning üks PVPS-i juhttegelasi, kreisisaadik ja hilisem maa- nõunik Victor von Helmersen Karulast (1843–1910) oli 1895–1898 valitud koguni VEPS-i presidendiks.41 20. sajandi algusest aga hak-

41 Eelnevalt, 1894. aasta lõpus oli V. von Helmersen valitud VEPS-i auliikmeks, nagu enne teda oli valitud mitmeid teisigi silmapaistvamaid baltisaksa põllu

43 Tiit Rosenberg kas see ajutine kodurahu ja koguni idüll, mida võis täheldada mitme teisegi piirkonna mõisnike ja talunike seltside vahel, kaduma ja seejärel koguni pingestuma, põhjuseks nii majandusliku kui ka sotsiaal-poliitilise konkurentsi teravnemine. Siiski olid suhted suur- ja väikepõllumeeste seltside vahel hulga mitmetahulisemad ja mitte nii must-valged, nagu senise kirjanduse põhjal võib arvata.42 Selle avamine nõuab aga edasist põhjalikumat uurimistööd. Kuressaare Põllumajandusseltsi tegevuse kohta leidub paraku üpris fragmentaarseid teateid peamiselt omaaegsest ajakirjandusest. Ehkki LÜÖS tütarseltsina lasus tal tegevusülevaate esitamise kohustus emaseltsile, leiab neid näiteks Baltische Wochenschrifti veer- gudelt teiste tütarseltsidega võrreldes harva. Tema tegevus kulges üsna korrapäraselt kuni 1860. aastate keskpaigani (selleks ajaks oli peetud 50 koosolekut), soikus siis ligi paarikümneks aastaks ja elavnes taas sajandivahetuse paiku. Siiski on selts suutnud teiste eeskujul samuti mitu põllumajandusnäitust korraldada – Saaremaa põl- lumajandusnäitused (1876, 1883, 1887, 1894, 1900, 1905, 1907), mis peeti Kuressaare piiskopilossi jalamil ja kestsid kaks-kolm päeva, tõmbasid kaasa ka väikepõllumehi, kellega püüti eriti 1880.–1890. aastatel ühist keelt leida ja selleks mitu ühist koosolekutki peeti. LÜÖS maakondlikest tütarseltsidest kõige hiljem, 1877. aastal alustas tegevust Võru Põllumajandusselts. Läbirääkimised selle asutamise üle olid kestnud juba mitu aastat, kuni jõuti 28. märtsil 1877 põhikirja esitamiseni. Põhikirja kinnitas riigivarade- ja põllu- tööminister 17. augustil 1879.43 Veel enne seda jõudsid asjaosalised aga 18.–19. juunil korraldada Võrus seltsi esimese loomade ja käsi- töönäituse ning 8. novembril 1877 korralise koosoleku, kus esimeheks valiti Alexander von Möller Sõmerpalust, aseesimeheks Gregor von Sivers Kärgulast (1826–1904; esimees 1885–1889) ja sekretäriks pastor Gustav Masing Vastseliinast (aseesimees 1883–1885). Järgmistel aastakümnetel olid seltsi aktiivsemateks tegelasteks parun Reinhold Stael von Holstein Vana-Antslast (1846–1907; esi-

mehi, nagu akadeemik A.von Middendorff (1887) ja krahv Fr. von Berg (1892). 42 Otto Ibius, „Balti mõisnike katsed eesti põllumeesteseltside sõltuvuses hoidmiseks XIX sajandi teisel poolel”, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, XV köide. Ühiskonnateaduste seeria, 4 (1966), 403–415. 43 BW, 50 (1879), 886.

44 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest mees 1880–1885), Alexander von Sivers Räpinast (1843–1926; esimees 1890–1892), Richard von Sivers Kärgulast (1859–1921; esimees 1893–1898), Oskar Samson-Himmelstjerna (1844–1906) Rõugest, Gerhard Gustav von Samson-Himmelstierna Vaabinast (aseesimees 1892–1900, esimees 1900–1906), Oskar von Wahl Vana-Nursist (aseesimees aastast 1900), Bernhard Löwen Perist jt. Märkimisväärselt lõid seltsi elus mõisnike kõrval kaasa paljud pikaajalised mõisavalit- sejad, nagu von Liphartite Raadi ja Vastseliina mõisa ülemvalitseja ja Loosi mõisa rentnik Gustav Rosenpflanzer (1821–1891), Eduard Zen cker (1828–1889) Karulast ja Paul Semel (1840–1916) Kaagjärvest. Võru seltsil oli enam-vähem stabiilselt 50 liikme ringis (kõrg- hetkel sajandivahetuse paiku 70 liikme ringis) ja aastas peeti kaks kuni kolm koosolekut. Selts korraldas Võrus neli kahe- kuni kolme- päevast näitust (juunis–juulis 1877, 1878, 1886 ja 1891) ning alates 1893. aastast augusti lõpul ja septembri algul peetavaid ühepäeva- seid noorhobuste ülevaatusi koos auhindamisega. Olulisimaks LÜÖS-i tütarseltsiks ja selle otseseks käepikendu- seks sai aga Liivimaa Põllumajanduse ja Töönduse Edendami- se Selts (edaspidi LPTES, Livländischer Verein zur Förderung der Landwirtschaft und des Gewerbefleisses). Selle asutamine algatati 1841. aastal Liivimaa Lambakasvatajate Seltsi koosolekul ja selts oli mõeldud kõigi Liivi-, Eesti- ja Kuramaa põllumeeste seltside katusorganisatsiooniks. Seltsi (algsetes taotlustes nime all Verein zur Beförderung des Gewerbefleisses und der Landwirtschaft in den russischen Ostseeprovinzen) asutamise üle peeti riigivarade minis- teeriumiga pikka kirjavahetust, mis lõppes seltsi lubamisega ainult Liivimaa jaoks.44 Põhikirja, millele oli asutamist taotlevate isikutena alla kirjutanud LÜÖS president (1835–1846) maanõunik parun Karl Christer Bruiningk (1781–1848; oli ka selle esimene esimees), maa- nõunikud krahv Reinhold von Stackelberg (1797–1869) ja Alexan- der von Oettingen (1798–1846), kreisisaadik Dr. August von Sivers (1796–1868) ja dr Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850), kinnitas keiser 8. augustil 1844.45 Erinevalt Pärnu-Viljandi, Kuressaare ja mõni aasta hiljem kinnitatud Võnnu-Volmari-Valka seltside põhikirjadest, mis olid LÜÖS-i

44 EAA, 1185-3-87. 45 ПСЗ II (1844), No. 18130; LJL, Bd. 7, H. 1 (1844), 10; Bd. 8, H. 1 (1845), 3.

45 Tiit Rosenberg tütarseltsi tüüppõhikirjana praktiliselt identsed, polnud LPTES-i põ- hikirjas fikseeritud tema otsest seost sotsieteediga. Seltsi asutamis- koosolek toimus 26. jaanuaril 1845 sotsieteedi majas, kus selts sai ka alalise kontori. Seltsi eesmärgiks seati uurida põllumajanduse ja töönduse (käsitöö) arengut ja statistikat, publitseerida põllumajan- dusväljaandeid, levitada leiutisi ja uuendusi, korraldada põlluma- jandus- ja tööndusnäitusi, vahendada põllumeestele soodushinnaga põllutööinventari, sordiseemneid ja tõuloomi, anda välja preemiaid jms. Seltsi laialdasemast sotsiaalsest kandepinnast võrreldes sotsieteedi ja selle teiste tütarseltsidega annab tunnistust selle juhtimi- seks valitud direktooriumi (president, viitsepresident, sekretär, lae- kur ja neli tegevliiget) koosseis, kus aadlikest mõisaomanike kõrval olid esindatud ka kodanlikku päritolu Tartu bürgermeister, käsitöö- lisi ja literaate, sh esimeses koosseisus ka eesti päritolu arst F. R. Faehlmann.46 LPTES-i suurimaks ettevõtmiseks sai Tartus alates 1876. aastast iga-aastaste näituste korraldamine47 ja koos sotsieteediga kolme balti kubermangu jaoks mõeldud nädalalehte Baltische Wochenschrift für Landwirtschaft, Gewerbefleiss und Handel (1863–1915)48 välja- andmine, mille lisana ilmus 1869–1889 kord kuus ka ajaleht Eesti Põllumees J. V. Jannseni toimetamisel (vt Malle Salupere artikkel). Seltsi juhtidena olid pikemalt presidendi, asepresidendi, juhatuse liikme (neid nimetati direktoriks) või palgalise sekretäri rollis teenekad Eduard von Oettingen Kuremaalt (1829–1919; seltsi esimees 1857–1875, LÜÖS president 1882–1900), Hermann Samson von Himmelstiern (1826–1908; LÜÖS sekretär 1868–1874 ja hiljem auliige, LPTES-i esimees 1875–1887), Nikolai von Essen Kastrest (1839–1900; esimees 1887–1893, hiljem auesimees), Nikolai von Gro- te Kaagjärvest (1826–1911; esimees 1893–1895), Alexander Arved von Oettingen Luualt (1857–1943; esimees 1895–99 ja 1907–1910, LÜÖS-i president 1902–1903), Woldemar von Roth Tilsist (1860– 1925; esimees 1899–1904), Richard von Samson Pukast (1856–1919;

46 EAA, 1185-1-522, l. 2–3. 47 Vt lähemalt: Tiit Rosenberg, „Saksa ja eesti näitused Tartus 1857–1913”, Kün- nivaod. Uurimusi Eesti 18.–20. sajandi agraarajaloost (Tartu Ülikooli kirjastus, 2013), 309–326. 48 Sirje Kivimäe, „„Baltische Wochenschrift” Sotsieteedi väljaandena”, Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 200 (Tartu, 1994), 125–139.

46 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest esimees alates 1910), Arthur von Akerman Kodijärvelt (üle 20 aasta sekretäri ja direktori ametis, 1907 valiti auliikmeks) ja dr.phil. Har- ry von Pistohlkors Vorbuselt (1870–1947; 1897–1910 seltsi sekretär ja Baltische Wochenschrifti toimetaja). LPTES oli rikas selts – talle kuulus suur näituseväljak koos statsionaarsete hoonetega, lisaks bürooruumid LÜÖS-i majas Lossi 1/3. Seltsi liikmete arv kõikus 100–150 vahel. Et LPTES-i tegevussfäär hõlmas juba asukoha ja liikmeskonna poolest esijoones Tartu ümbrust ja Põhja-Liivimaad, siis asutasid Lii- vimaa läti osa 33 mõisnikku eesotsas August von Hagemeisteriga49 1848. aasta algul oma seltsi.50 Selts sai alguse juba 1841. aastast tegutsenud Võnnu ümbruse mõisnike põlumajanduslikust lugemisrin- gist, millega järgnevalt ühinesid teised ümbruskonna asjahuvilised. Algul kandis see Võnnu-Volmari-Valka Põllumajandusseltsi (Wenden-Wolmar-Walksche Ackerbaugesellschaft) nime. Seltsi tegevus seisneski esimestel aastakümnetel vaid ettekandekoosolekute pidamises. Tegevus elavnes järsult alates 1861. aastast, kui selle et- teotsa sai Heimtali Siversite suguvõsa üks silmapaistvamaid esindajaid, energiline põllu- ja kirjamees Jegór von Sivers (1823–1879).51 Aastail 1842–1861 peeti 16 koosolekut, kuid juba järgmisel viiel aastal toimus neid samapalju. Kuna 1865. aastal Riias toimunud I Balti kesknäituse ettevalmistamisel laienes seltsi tegevus paratamatult ka Riia kreisile, siis muudeti seltsi põhikirja ja nime (Gemeinnützi- ge und landwirtschaftliche Gesellschaft für Südlivland), mis 1866. aastal ka kõrgemalt poolt aktsepteerimist leidis.52 Lõuna-Liivimaa Üldkasuliku Põllumajandusseltsi (edaspidi LLÜPS) tegevuse raskuspunkt kalduski järk-järgult Riiga, kus tugevaks tõmbekesku- seks kujunes 1862. aastal avatud Riia polütehnikum (polütehniline instituut), mille põllumajandusosakonna paljud õppejõud ja üliõpi- lased ka seltsi tegevusse rakendusid. 1877. aasta jaanuaris peetud

49 A. v. Hagemeister (1785–1869), stud. oec. 1805 Göttingenis, Gatartase ja Jaund- rustu mõisa omanik, 1842–1844 Liivimaa maamarssal, 1844–1857 maanõunik (DBBL, 282–283). 50 LJL, Bd. 10, H. 4 (1849), 463; Nicolas v. Wolff, Die Reichsfreiherren von Wolff in Livland 1670–1920 (Tartu, 1936), 133; ПСЗ II (1848), No. 22638 (8.10.1848). 51 J. von Sivers oli nii põllumees kui ka teadlane – 1854. aastast tegutses ta mõisa- pidajana Lõuna-Liivimaal ja 1873. aastast oli Riia polütehnikumi põllumajandus- professor ja põllumajandusosakonna dekaan. 52 Seltsi 1866. aastal kinnitatud põhikiri. EAA, 1185-1-150, l. 62 jj.

47 Tiit Rosenberg seltsi 76. üldkoosolekul võis J. von Sivers nentida, et juba aasta otsa Riias asunud seltsi liikmeskond oli selle ajaga kasvanud 64-liikmelt 117-ni (lisaks 11 korrespondent- ja 4 auliiget), nende seas 12 profes- sorit ja dotsenti.53 Ka pärast J. von Siversi surma jäid seltsi juhtohjad Riia professorite kätte: 1877–1882 oli seltsi esimees Reinhold Wolff ja 1882–1903 Woldemar von Knierim (1849–1935).54 Seltsi viimaseks esimeheks jäi Akenstakase mõisa omanik Ernst von Blanckenhagen (1860–1917; aseesimees 1892–1903). Vaatamata esialgsele elevusele pärast seltsi peakorteri Riiga üle- viimist tabas 1880. aastate lõpul seltsi kriis ja liikmete arv kahanes kümnele, mistõttu tehti uus pööre ja kanti seltsi tegevuse raskuspunkt taas Võndu. 1895. aastal koliti Riiast Võndu ka seltsi büroo, mis ühendati näitusebürooga. Stabiliseerus seltsi liikmete arv (130–150). Koosolekuid peeti aastas tavaliselt viis – neist kaks Riias ja Võnnus ning üks Volmaris. Kui selts oli alates 1870. aastate lõpust korraldanud mõned väiksemad loomanäitused vaheldumisi Võnnus ja Vol- maris, siis 1892. aastast hakati neid, kolme- kuni neljapäevalisi ning täisprogrammiga (koos tõuloomade laadaga) Lõuna-Liivimaa põllu- töö- ja käsitöö näitusi korraldama ainult Võnnus, kus ehitati välja ka statsionaarsed näitusehooned ja rajatised nagu Tartus ja Tallinnas. Võnnu näitused kujunesidki Tartu ja Tallinna omade järel ulatuselt ja mitmekesisuselt kolmandaks suurürituseks Balti kubermangudes.55 Viimane, XV Võnnu näitus peeti 28. juunist 1. juulini 1913. 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul lisandus LÜÖS-i tütarseltside hulka terve hulk ülekubermangulisi (mõned ka kõiki balti kubermange hõlmavad) erialaseltse56 ja kihelkondlikke põllumees-

53 BW, 36 (1877), 581–585. 54 W. von Knierim töötas kuni 1880 õppejõuna Tartu ülikoolis ja veterinaaria instituudis, sealtpeale aga põllumajandusprofessorina Riia polütehnikumis, juhtides ka Peterhofi katsefarmi Kuramaal. LLÜPS-i esimehe kohalt taandus ta dekaa- niks saades 1903; 1906–1915 oli ta Riia polütehnikumi direktor. 55 Ülalmainitud nn provintsinäituste kõrval peeti Riias 1865., 1871., 1880. ja 1899. aastal LÜÖS, ELV ja KÖS ühisettevõttena I – IV Balti põllutöö ja käsitöönäitus (vt: A. Tobien, „Zur Geschichte der baltischen landwirtschaftlichen Ausstellung”, BW, 22 (1897), 325–328). 56 Balti Metsaselts (1867), Balti Karjakasvatajate Ühing (Verband) (1885), mis lõhenes 1902 aastal Balti Anglerikarja Kasvatajate Ühinguks (1904) ja Liivimaa Hollandi-Friisikarjakasvatajate Ühinguks (1904), Liivimaa Hobusekasvatamise Edendamise Selts (1897), Liivimaa Naistöö Edendamise Selts (1897), Liivimaa Seemnekasvatajate Ühing (1900), Liivimaa Aiandusselts (1901), Balti Sooparan- duse Selts (1908), Balti Külmavereliste Hobuste Kasvatajate Selts (1912).

48 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest teseltse.57 Neist esimeste liikmeskonna moodustasid pea eranditult baltisaksa mõisnikud ja eriteadlased, LÜÖS-i tütarseltsi staatuses asutatud kihelkonnaseltside puhul oli aga tegemist nn segaseltsidega, milles domineeriva positsiooniga mõisnike, mõisaametnike ja pasto- rite kõrval osales ka eesti või läti taluperemehi, kooliõpetajaid ja val- lakirjutajaid. Valdaval osal eesti ja läti põllumeesteseltsidel oli siiski algusest peale iseseisev staatus ja ka nimetatud segaseltsides läksid 20. sajandi alguseks juhtohjad juba väikepõllumeeste kätte. 1915. aasta seisuga oli põhikirjaliselt sotsieteedi tütarseltsi staatus 26 seltsil, millest kuue peakorter paiknes Tartus sotsieteedi majas Lossi tn 1/3.58 Nende seltside kujunemine, tegevuspiirkond ja omavahelised seosed, sh liikmeskonna ning iseäranis aktiivi kattuvus, vajavad omaette ja põhjalikumat uurimist.

Eestimaa Põllumajandusselts ja tema tütarseltsid Võrreldes aktiivse ja tiheda seltsidevõrguga Liivimaaga kulges Ees- timaa kubermangus seltside asutamine aeglasemalt ja seltse oli tunduvalt vähem, seda nii baltisaksa suurpõllumeeste kui ka eesti väi- kepõllumeeste seas.59 Esimese kolmekümne aasta jooksul ühendas Eestimaa kubermangu suurpõllumehi vaid Eestimaa Põllumajan- dusselts, mis pidas oma koosolekuid Tallinnas (aastas neli kuni viis) ja korraldas seal ka laiema kõlapinnaga põllumajanduse ja käsitöö näitusi. Esialgu korraldas selts 1850. aastatest alates oma jaanipäe- vase istungi ajal Tallinnas loomade näitusmüüke, kus ühel päeval eksponeeriti peamiselt hobuseid ja vähemal määral ka veiseid.60 Esi- mene laiema programmiga põllumajandusnäitus oli kavandatud korraldada 2.–5. juulil 1866,61 kuid sai teoks alles 22.–26. juunil 1872.

57 Liivimaa Läti osas Ruhja (asutati LÜÖS-i Ruhjas peetud suvise väljasõiduistungi ärgitusel juba 1870. aasta lõpul, kui põhikiri kinnitati alles 1877), Salatsi (1884), Pociemsi (1888), Smiltene-Palsmane-Aumeisteri-Gaujiena (1884), Vendzava (1897) ja Limbaži-Suntaži-Allaži (1904), Eesti osas Vändra (1895), Kodavere (1896), Räpina (1898) ja Laiuse (1900) põllumeesteselts ning Kanepi-Antsla Mesi- lasepidajate selts (1891). 58 EAA, 1185-1-150, l. 190–194. 59 Esimese eesti põllumeeste seltsi tekke ja tegevuse kohta vt lähemalt: Tallinna Eesti Põllumeeste Selts 1888–1938, koost Mihkel Aitsam (Tallinn, 1939). 60 Sirje Kivimäe, „Piimakarjakasvatusele spetsialiseerumine Eestis”, Eesti TA Toi- metised. Humanitaar- ja sotsiaalteadused, 43, 2 (1994), 126. 61 EAA, 291-1-14805.

49 Tiit Rosenberg

Kadriorus peetud näitusele (I Thierschau) oli toodud 63 hobust ja 150 veist, peale selle veel meiereitarbeid, tööriistu ja isegi Saku õlut. Jagus ka külastajaid, sh käis näituse läbi suurvürst Konstantin Nikolaje- vitš.62 Järgmine näitus, mis peeti samas kolm aastat hiljem, oli aga nii väljapanekute kui ka külaliste poolest palju kesisem ja lõppes seltsile 1200-rublase kahjumiga, mistõttu järgmist näitust söandati korraldada alles 10 aastat hiljem. ELV-i tagasitõmbumist näitusetegevuses mõjutas ka LÜÖS-i ja LPTES-i korraldatud Tartu augustikuu näitus- te muutumine iga-aastaseks keskseks ürituseks. 1885. aasta näituse korraldamisel võeti aluseks edukate Tartu näituste programm ning see peeti Nunne tänava äärsel platsil, mille selts hiljem ka omandas ja kuhu ehitati statsionaarsed näitusehooned ja rajatised.63 Sellest peale said näitused ELV-le tuluallikaks, nii nagu pea kõigile teistelegi näi- tusi korraldanud seltsidele, sest üldjuhul ületasid sissetulekud näitus- te korraldamiseks tehtud kulutusi. Kuni 20. sajandi alguseni jäid ELV näitused siiski veel ebaregulaarseks – alles 1901. aastast (siiski va- heajaga 1904–1906 ja 1908) omandasid Tallinna jaanipäevanäitused Tartu augustinäitustega analoogse iga-aastase suurürituse formaadi. 1913. aastast lisandus sellele veel ka tõuloomalaat koos oksjoniga. 1880. aastate lõpust hakkas seltsi tegevus laienema ja hoogustu- ma. Kasvas seltsi liikmete arv ja varandus, suurenedes varasemalt sajakonnalt liikmelt 1889. aastaks 173-le ja 1901. aastaks 253-le (lisaks kuus auliiget), kapitali ja varade väärtus aga vastavalt 10 000 rublalt 34 217 rublale. 1894. aastast moodustati liikmetega parema kontakti hoidmiseks ja tegevuse koordineerimiseks seltsi asemikeko- gu – esialgu 16- (neli liiget igast maakonnast), alates 1904. aastast 8-liikmelisena. 1895. aastast otsustas ELV hakata LÜÖS-i eeskujul korraldama ka Tallinnas laiemale publikule suunatud talviseid põllu- majanduslikke õhtuid. Need toimusid veebruaris, kuna jaanuaris osales palju seltsiliikmeid Tartus LÜÖS-i ja selle tütarseltside istungeil.64 Seltsi esimeestena avaldasid suurimat mõju Eestimaa põllumajan- duse edendamisele Otto von Grünewaldt Koigist (esimees 1839–1848), eelmise vend Alexander von Grünewaldt Esnast (1805–1886; esimees

62 BW, 31 (1872), 432–433. 63 BW, 36 (1875), 425–437; 42 (1880), 747–750; 3 (1885), 23–25; 27–28 (1885), 306–310. 64 BW, 39 (1889), 474; 2 (1895), 18–27; 41 (1901), 465; 40 (1903), 409–412.

50 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest

1857–1860), vabahärra Constantin von Ungern-Sternberg Harkust (1815–1872; 1860–1863), parun Bernhard von Uexküll Vigalast (1819– 1884; 1863–1876), krahv Alexander von Keyserling Raikkülast (1815– 1891; 1876–1879), parun Eduard von Maydell (1830–1899; 1878–1886), Georg von Grünewaldt Koigist (1835–1901; 1886–1893), krahv Leo von Keyserling Raikkülast (1849–1895; 1893–1895), Walter von Grü- newaldt Esnast (1843–1930, 1895–1904), Walter von Samson-Him- melstierna Tuulast (esimees 1904–1905), parun Otto von Budberg Va- namõisast (1850–1907; 1905–1907), parun Theodor Pilar von Pilchau Valgust (1858–1916; 1907–16), Arthur von Grünewaldt Triigist (1868– 1929; aseesimees 1904–1918 ja esimees 1918–1920) ja Eduard von Bo- disco Kasarist (1863–1940; sekretär 1894–1920, esimees 1920–1925). Suuremad muudatused ELV-i organisatsioonilises struktuuris tü- tarseltside loomise näol leidsid aset 1860.–1870. aastatel, mil ELV-i president oli parun B. von Uexküll. Piirkondlike ühenduste loomine seltsi raames on esimest korda päevakorras olnud juba 1861. aastal, kui otsustati luua sektsioonid. Seltsi septembriistungi ajaks oli neid ellu kutsutud juba kolm ja igaüks oli endale ka konkreetsed sihid seadnud: Hiiumaal (lambakasvatuse, maade ülesharimise ja põlluma- jandusmasinate kasutuselevõtu edendamiseks), Kullamaal (taluma- janduse, masinate ja mullaharimise parandamiseks) ning Virumaal (lambakasvatuse ja kodumaise tõuloomakasvatuse edendamiseks). Kullamaa sektsioon (osalejate mõisate järgi sisuliselt Läänemaa, sest esindatud olid mitmed teisedki kihelkonnad, nagu Lääne-Nigu- la (3), Noarootsi ja Ridala) oli 8.–9. augustil Liivi mõisas selle omaniku parun Ungern-Sternbergi eestvedamisel pidanud juba ka oma esimese töökoosoleku. Sellel osales 10 mõisnikku, kes katsetasid kahe päeva jooksul viie adra, külvimasina, korviga vikati, ameerika niidumasina, Garreti firma lokomobiili ja peksumasina tööomadusi, tutvusid mõisa soomaapõlluga ja arutasid talurahva jaoks põllutöö- kooli asutamise võimalusi.65 Sektsioonide edasise tegevuse kohta napib andmeid, kuid arvata võib, et selle esialgse algatuse pinnalt ongi järgnevalt välja kasvanud ELV-i Läänemaa ja Virumaa tütarseltsid. Laiemalt tuli tütarseltside asutamise küsimus jutuks seltsi is-

65 EAM, 134-1-27, l. 64 jj.

51 Tiit Rosenberg tungil 8. märtsil 1869.66 Tütarseltse puudutava päevakorrapunkti all räägiti kolmest seltsist – 1) asutamisel olevast jahindusseltsist (Estländische Wildschutzverein), millel oli rohkesti huvilisi eesotsas Eestimaa kroonupalati presidendi riiginõunik Karl von Wistinghau- seniga (1826–1883) ja mille põhikiri oli juba kinnitamisel; 2) ELV-i vast asutatud Virumaa tütarseltsist ja 3) varjusurmas olevast Eesti- maa Aiandusseltsist (Gartenbauverein). Nagu märkis ELV president Uexküll, kiratses juba aastaid eksisteerinud ja 1862. aastal kinnitatud põhikirjaga aiandusselts, selle eestseisus oli tagasi astunud ja enamik liikmeist oli väljaastumise äärel, sest puudus ergutav element. Olevat peetud küll hulk koosolekuid, mis aga vähese osavõtu tõttu pole eesmärki saavutatud. Selt- si taaselustamiseks kavatses president Tallinna jaanipäevaaegse näituse ajal aiandusseltsi üldkoosoleku kokku kutsuda, sest arvas Saksamaa näite najal, et ka Eestimaa Aiandusselts võiks leida prak- tilisema väljundi, ergutades peatselt käikumineva raudtee jaamade lähistele väiksemate aedade rajamist, uute viljapuusortide juuruta- mist ja aretamist preemiate väljapanekuga jne. Aretustöös olevat suuri edusamme tehtud, millest aga Eestimaa seni eemale jäänud.67 Virumaa Põllumajandusselts oli tegevust alustanud, võttes aluseks emaseltsi veidi muudetud põhikirja, ja valinud juba ka eest- seisuse. Seltsi esimees oli Vao mõisa omanik ja rahandusministee- riumi ametnik tegelik riiginõunik Paul Reinhold von Rennenkampff (1815–1887),68 aseesimehed Sõmeru mõisa omanik kreisikohtunik Diedrich parun von Tiesenhausen (1825–1894)69 ja Paasvere ning Päri mõisa omanik kreisisaadik Eduard parun von Maydell (1830– 1899),70 sekretäriks Lasinurme mõisa omanik Alexander parun von Stackelberg (1837–1907). Arutelul, milles ELV liikmetena osales ka mitu Virumaa tütarseltsi juhti, tõsteti esile, et taoliste kohalike selt-

66 ELV istungi protokollist, vt BW, 15 (1869), 205–206. 67 1875. aastal astus Eestimaa Aiandusselts ELV koosseisust välja (vt BW, 6 (1876), 85). 1898. aasta ülevenemaalises põllumajanduslike seltside nimekirjas on ta märgitud Tallinna Aiandusseltsi nime alla iseseisvana alates 1887. aastast (EAM, 134-1-27, l. 65–69). 68 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil Estland, Bd. III (= GH Est. III), 200. 69 GH Est. I, 405. 70 E. v. Maydell oli 1871–1878 ja 1889–1892 Eestimaa rüütelkonna peamees ning 1878–1889 ja 1896–1899 maanõunik, 1879–1886 ELV president (DBBL, 493–494).

52 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest side peamine kasu on võimalus kaasa tõmmata ka suurte kogemus- tega väiksemaid põllumehi. Viimaste all mõisteti nii mõisarentnikke kui ka valitsejaid, kellest mitu oligi Virumaa seltsi liikmeks astunud. Peeti koguni vajalikuks kaasata ka talupoegi. Kokkuvõtteks otsustati, et haruseltside istungitel peetud ettekanded ja arutelude järeldu- sed saaks edaspidi nii peaseltsi juhatusele edastatud kui ka protokollide avaldamise kaudu laiemale avalikkusele teatavaks tehtud. Etteruttavalt olgu öeldud, et viimast juhtus ELV tütarseltside puhul siiski haruharva. Kahjuks leidub Virumaa Põllumajandusseltsi edasise tegevuse kohta vaid fragmentaarseid andmeid. ELV järgmine tütarselts, mille tegevus on tänu säilinud arhiivile ainsana kõigist maakondlikest baltisaksa põllumajandusseltsidest lähemalt jälgitav, oli Läänemaa Põllumajandusselts (Wieksche Landwirtschaftliche Verein).71 Selle asutasid 28. jaanuaril 1872 Lihu lasse kokku tulnud üheksa meest: Ed. v. Rennenkampff Saastnast, J. von Hueck Tuudilt, N. parun Hoyningen-Huene Matsalust, pastor Hoerschelmann (kõik Karuse khk), M. von Bodisco ja von Segebarth Li- hulast, hr-d Hansen Vanamõisast (Kirbla), Jundalin Kassarist (Püha- lepa), Renner Mõtsust (Hanila). Nagu hilisemast selgus, oli ettevõtmi- se initsiaatoriks tulevane silmapaistev kommunaalpoliitik John (Karl Johan) von Hueck (1844–1925), tuntud põllumehe ja ELV ühe asutaja Carl von Huecki (1811–1889) poeg, kes alates 1870 kuni isalt Mu- nalaskme mõisa (Harjumaal Nissi khk) ülevõtmiseni 1876. aastal elas Tuudi mõisa omanikuna Läänemaal. Aastatel 1891–1894 oli ta ELV sekretär ja 1895–1905 Tallinna linnapea. Läbirääkimiste aluseks võeti ELV 1839. aasta põhikiri ja 1850. aasta kodukord. Lepiti kokku, et aastas peaks olema vähemalt neli koosolekut ja igal liikmel on luba endaga külalisi koosolekule kaasa võtta. Liikmemaksuks määrati 3 rbl ja valiti eestseisus: esimeheks Saastna mõisa omanik Karl Otto von Rennen- kampff (1827–1903), aseesimeesteks Hueck ja August Hoerschelmann (1842–1913), kellest viimasele said ka sekretäri ülesanded. 10. veebruaril 1872 toimunud koosolekul kujunes põhiküsimu- seks tööjõuprobleem, mis oli tekkinud talurahva väljarände ja selle mõjul põllutööliste palkade tõusmise tõttu. Eneseharimiseks otsustati soetada erialane raamatukogu ja tellitud põllumajanduslike

71 Seltsi arhiivis on viis toimikut, neist olulisim protokolliraamat 1872–1915 (EAA, 1632-1-4).

53 Tiit Rosenberg ajakirjade lugemiseks lugemisring. Suuremate ajakirjade soetamine lükati esialgu vahendite puudusel edasi, piirdudes F.W. Grahman- nilt Riiast Illustrierte landwirtschaftliche Mitteilungeniga, mida siis kindlaksmääratud marsruuti mööda (Tuudi-Vanamõisa-Saast- na-Matsalu-Massu-Kloostri-Lihula-Mihkli-Karuse) järgemööda kõigi- le liikmetele lugeda tuli saata, igaüks võis seda kaks päeva enda käes hoida. Aasta hiljem otsustati tellida veel ka Ostpreussische landwirtschaftliche Zeitung ja seejärel kodumaine Baltische Wochenschrift ning Saksamaalt Allgemeine landwirtschaftliche Zeitung. Praktilisemate küsimuste poolelt pandi alus seemnevilja ühistel- limisele seltsi liikmete jaoks. 1873. aasta veebruarikoosolekul tegi aseesimees Hueck ettepaneku moodustada tarbijate ühistu (Con- sumverein) koos Virtsus asuva depooga, et soetada rauda, naelu, laudu, õli jm. Järgmisel koosolekul asja edasi arutades leiti, et ots- tarbekas oleks liituda Tallinna emaseltsi juures loodava vastava et- tevõtmisega. Peeti silmas ka tegevuse avalikustamist, milleks otsustati teavi- tada võimalikke huvilisi seltsi koosolekutest ka Revalsche Zeitungi ja Estländische Gouvernements-Zeitungi kaudu. Eesti ajalehtedesse jõudsid teated Läänemaa mõisnike seltsist ja tema ettevõtmistest alles kümmekond aastat hiljem.72 Seltsi kõige kaalukamateks üritusteks kujunesid põllumajandus- näitused, mille regulaarsuse ja taseme poolest selts, mille liikmete arv 50 ringis kõikus, enamikule suurematelegi eeskujuks võis olla. 20. septembril 1872 toimunud koosolekul otsustati president Rennen- kampffi ettepanekul korraldada järgmisel aastal juuni algul üle ka- heaastaste taluhobuste ja veiste näitus, et tõsta hobuse- ja veisekasvatuse taset ning ergutada sellega tegelevaid talunikke. 23. augustil 1873 Lihulas korraldatud esimesest põllumajandusnäitusest kuulutati varakult Hanila, Karuse, Lihula ja Kirbla kirikus, nendele piir- kondadele näitus seltsi liikmete endi asukohta silmas pidades esialgu mõeldud oligi. Vaatamata asja uudsusele oli näitusele toodud üsna arvukalt loomi. Esimees selgitas näitusele tulnud talupoegadele ka ettevõtmise eesmärki ja kasu, parimaile talunikele jagas selts

72 „Haapsalus oli 15. mail Läänemaa Põllumeeste Seltsi koosolek”, Postimees, 57, 23. mai (1889), l. 3; „Haapsalus peeti 14. aug. LPS (mõisnike seltsi) näitust”, Posti- mees, 96, 24. august (1889), l. 1.

54 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest preemiaid. See muutis seltsi näitused Läänemaa talurahva seas populaarseks ja näitusetegevus laienes – pikenes näituse aeg ja taga- maa. Põllumajandusnäitusi korraldas selts Lihulas ka aastatel 1875, 1876, 1877, 1879, 1880. 1877. aastast otsustati korraldada seltsi istungeid kolm korda aastas – mais, augustis ja hilissügisel. 17. juunil 1880 Vanamõisas peetud koosolekul leiti, et vahepeal tavaks olnud koosolekute pidamine mõisates on liialt tülikas ja sobivam oleks neid korraldada ikka Lihula hobupostijaamas. Kuulnud, et Haapsalu kandi mõisnikel on plaan asutada teinegi Läänemaa põllumajanduslik tütarselts, otsustati teha neile ettepanek liituda juba olemasolevaga. Sel juhul arvati sobilikuks pidada aasta neljast seltsikoosolekust kaks Lihulas ja kaks Haapsalus, näitused aga korraldada vaheldumisi Lihulas ja Haapsalus. Haapsalu kandi tosin mõisnikku võetigi seltsi vastu jär- jekordse näituse ajal Lihulas 22. augustil 1880. Esimene põllumajan- dusnäitus Haapsalus peeti 22. augustil 1881 ja seltsitegelased arva- sid selle kordaläinuks. Järgmised näitused toimusid 26. juunil 1882 Lihulas, 22. juunil 1884 Haapsalus, 15. augustil 1886 Lihulas, 13. augustil 1887 Haapsalus, 6. juunil 1888 Lihulas, 14. augustil 1889 Haapsalus. Seltsi tegevuses oli mõõtuandev roll esimeestel ja juhatuse liikmetel, enamasti noorepoolsetel ja innukatel mõisapidajatel, kes andsid ka hiljem mõõtu provintsipoliitikutena. 1875. aastal valiti järgmiseks kolmeks aastaks seltsi esimeheks J. v. Hueck Tuudilt ja aseesimeheks Walter von Grünewaldt Lihulast.73 1879. aastal sai Huecki Läänemaalt lahkumise tõttu esimeheks Grünewaldt ja aseesimeheks parun Otto von Budberg74 – nemad seisid kõige pikemat aega Läänemaa Põllumajandusseltsi eesotsas ja neist said hiljem nii ELV kui ka Eestimaa rüütelkonna juhtivad tegelased. W. von Grü-

73 Walter von Grünewaldt (1843–1930) oli kuni isa Alexander v. Grünewaldti (1805– 1886: Esna mõisa (Peetri khk) omanik, 1857–1860 ELV president, 1858–82 maanõu- nik) surmani vabahärra Buxhöwdenile kuulunud Lihula mõisa rentnik, alates 1886 Esna mõisa omanik, 1895–1904 ELV president ja 1902–1918 ER maanõunik. 74 Otto parun Budberg (1850–1907) õppis 1869–1875 Tartus juurat (cand. 1876), oli põllumees, alates 1881 Vanamõisa (Lihula) ja Seira (Kirbla) omanik, tõustes järjest omavalitsusameteis, oli 1881–1893 Läänemaa kreisisaadik ja 1886–1893 talurahvaasjade komisjoni liige, 1893–1902 Eestimaa Rüütelkonna peamees ja 1902–1907 maanõunik, 1906–1907 riiginõukogu valitud saadik, tegelik riiginõu- nik ja kammerhärra.

55 Tiit Rosenberg newaldti Lihulast lahkumise järel sai 1886. aastal seltsi esimeheks parun Budberg. Tema ametiajal tabas Läänemaa seltsi, nii nagu paljusid teisigi, Baltimaile osaks saanud venestuse laines seisak, mis tulenes ka valitsuse umbusaldusest seltside vastu. Nii näiteks sedastati ELV koosolekul 7. septembril 1888, et põhi- kirja oleks vaja laiendada, sest vaatamata asjaolule, et seltsil on am- muse põhikirja alusel moodustatud mitu tütarseltsi, mis ka kõrgemalt poolt kinnitatud, on ikkagi see õigus viimasel ajal küsitavaks muutunud.75 See seletab ilmselt Läänemaa seltsi protokolliraamatu põhjal fikseeritavat murret seltsi tegevuses 1880.–1890. aastate vahetusel. 30. aprillil 1891 Vanamõisas toimunud koosolekul teatas esimees Budberg, et seltsi edasikestmine oleneb uue statuudi esitamisest. Läbirääkimisi on peetud nii keskseltsi kui ka valitsusasutuste esin- dajatega. Küsimuses, kas lõpetada seltsi tegevus või taotleda edasi- kestva seltsina uut põhikirja, oldi viimase variandi poolt ja volitati esimeest asja edasi ajama. Järgmine seltsi koosolek toimus aga alles 8. oktoobril 1895 Paliveres, kus ainult kaheksa liikme kohal olles otsustati lõpetada seni eksisteerinud seltsi tegevus ja kutsuda uue põhikirja alusel ellu uus selts. Samas toimuski endise esimehe, tol ajal juba ka Eestimaa rüütelkonna peamehe parun O. von Budbergi ettepanekul 14 asutajaliikmega uus koosolek, millel loeti ette Ungru mõisa omaniku krahv Ungern-Sternbergi koostatud põhikirja projekt (Statuten-Projeckt zu einem Filialverein des estländischen landwirtschaftlichen Verein für Wiek). Selle § 1 kõlas: „Lähtudes kuberneri kirjas 1. septembrist 1890 osutatud ja keisri poolt 31. okt 1839 kinnitatud ELV põhikirja riigivarade ministri poolsele täiendusele, astuvad allakirjutanud kokku, asutamaks ELV tütarseltsi nime all Wiekscher Verein zur Förderung des Ackerbaus und des ländlichen Gewerb fleisses”. Seega oli Läänemaa Põllumajandusselts nagu teist korda sündi- nud. Seltsi eestseisusse valiti esimehena Friedrich von Lueder Pali verest (1855-1936), aseesimeheks krahv Ewald Ungern-Sternberg Ungrust (1863-1904) ja sekretäriks parun Maydell Veliselt. Esimehe ettepanekul valiti vana seltsi auliikmed ja pikaajalised esimehed – rüütelkonna peamees Budberg ja ELV esimees W. von Grünewaldt

75 BW, 43 (1888), 441–444.

56 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest ka uue seltsi auliikmeteks. Järgmine koosolek, mida aga samuti asu- tavaks võib pidada, toimus alles poolteist aastat hiljem: 19. veebruaril 1897 Lihulas ja 26 osalisega. Esimees von Lueder teatas, et 8. oktoobril 1895 Paliveres koosol- nute väljatöötatud ja vastuvõetud ELV Läänemaa tütarseltsi põhi- kirja kinnitas riigivarade ja põllumajanduse minister 24. detsembril 1896 mõne väikese ebaolulise täiendusega. Pärast põhikirja ettelu- gemist ja läbiarutamist võeti see vastu ning seltsi asutajaliikmeteks tunnistati 15 isikut (14, kes olid Paliveres olnud, ja parun Stackelberg Kassarist). Lisaks neile võeti vastu veel 14 soovi avaldanud isikut.76 Viimastel tegevuskümnenditel juhtisid seltsi 1899–1901 krahv E. Ungern-Sternberg Ungrust, 1902–1907 parun Hermann Buxhöw- den-Lihulast (1874-1944) ja 1907–1915 parun Taube Riguldist (1864- 1917). Järgnevalt jätkas selts samadel rööbastel nagu varem, korraldades juba samal 1897. aastal pea 10-aastase vaheaja järel taas näituse, mis leidis aset 3. juunil Lihulas. Järgmised, kahepäevased näitused toimusid taas juuli lõpul või augusti algupoole – 1898, 1901, 1906, 1908 ja 1911 Haapsalus. 1913. aasta näituse asemel otsustati korraldada järgmisel kahel aastal mitu tõuhobuste ja -veiste laata koos oksjoniga. Läänemaa seltsi viimane koosolek, millel osales vaid seitse liiget, toimus protokolliraamatu andmeil 9. veebruaril 1915 ja annab tunnistust maailmasõja aastail vallandunud ametlikust saksavae- namise poliitikast, mis peatas kogu baltisaksa seltsitegevuse. Napp venekeelne protokoll konstateerib, et kuna seltsi liikmete nimekirja kontrollimisel ilmnes, et ainsaks välisriigi kodanikuks osutus endine Auaste mõisa omanik von Wedel, [alates 1906. aastast oli tegutsenud seltsi loomakasvatusinstruktorina], kes otsustati kui Saksa kodanik liikmete hulgast välja arvata.

Kokkuvõtteks Kõigile baltisaksa põllumajandusseltsidele oli omane, et tänu tiheda omavahelise sidemevõrgustiku kujunemisele tekkis hiljemalt sajan- divahetuseks tugev ühistunne. Nii sedastas ELV 1901. aasta sep-

76 EAA, 1632-1-4.

57 Tiit Rosenberg tembriistungil, et möödunud trienniumil on selts tundnud tihedamat sidet Liivi- ja Kuramaa sugulusseltsidega, millele aitas eriti kaasa ühine kesknäitus Riias 1899. aasta suvel, samuti kasvanud arusaamine ühishuvidest.77 Nagu eesti ja läti, nõnda ka baltisaksa põllumeesteseltsid püüd- sid viimasel maailmasõjaeelsel kümnendil asutada kõiki seltse koon- davat katusorganisatsiooni kubermangudeülese keskseltsi näol. Liivimaa sotsieteedi 1910. aasta jaanuariistungil võeti selleks päe- vakorda Balti Põllumajandusühingu (Baltische Landwirtschaftliche Gesellschaft) asutamise küsimus ja kutsuti märtsis asja edasiseks arutamiseks Tartusse kokku kõigi kolme provintsi esindajad.78 Seda küsimust on arutatud nii Eesti- Liivi- kui ka Kuramaa suuremates seltsides,79 kuid kavatsuse realiseerimiseni teadaolevalt ei jõutud. XIX sajandi lõpuks olid Venemaa balti kubermangud võrreldes riigi muude osadega kaetud üpris tiheda põllumajanduslike seltside võrgustikega, nagu kinnitab põllutöö ja riigivarade ministeeriumi ajakirjas (1898, nr 33 lisana) avaldatud Venemaa põllumajandus- like seltside nimekiri seisuga 1. juuli 1898.80 Üleriikliku tähtsuse- ga seltse oli nimekirjas kaks: imperaatorlik Vaba majandusühing Peterburis ja 1818-20 asutatud imperaatorlik Moskva põllumajan- dusühing.81 Kui esimesel tütarseltse ei olnud, siis teisel oli neid tol hetkel kubermanguosakondade näol juba 16 (neist 14 Euroopa Vene- maal ja 2 Siberis), lisaks veel ligi paarkümmend erialakomiteed, mis olid mõneti analoogsed Balti provintside erialaseltsidega. Ka andis Moskva ühing alates septembrist 1896 välja ülevenemaalise levi- kuga ajakirja (Сельско-хозяйственный журнал Императорского Московского Общества Сельского Хозяйства).82 Kõik teised seltsid olid liigitatud kohalike (sh LÜÖS) ja erialaseltside alla. Neist oli Kuramaal 24 seltsi eesotsas Kuramaa ÖS-ga (sh nii baltisaksa maakondlikud kui ka läti kihelkondlikud põllumeesteseltsid).

77 BW, 41 (1901), 465. 78 BW, 11 (1910), 107–108. 79 BW, 3 (1912), 19. 80 EAM 134-1-27, lk 63-69. 81 Nende seltside kohta vt: Джозеф Брэдли, Общественные организации в цар- ской России. Наука, патриотизм и гражданское общество (Москва: Новый Хронограф, 2012), 93-168. 82 EAM 134-1-27, lk 44-47 (Moskva PS 75. aastapäeva puhul avaldatud juubelitrükis).

58 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest

Liivimaalt oli nimekirjas eraldi välja toodud LÜÖS ja tema abi- seltsidena 17 üldseltsi (sh käesolevas artiklis käsitletud viis regio- naalset baltisaksa seltsi, lisaks LÜÖS-i tütarseltsi põhikirja alusel asutatud neli eesti (Vändra 1895, Kodavere 1896 ja Põlva ning Räpi- na 1898) ja kaheksa läti kihelkondlikku põllumeesteseltsi) ning neli erialaseltsi (Balti metsakasvatajate selts asukohaga Vijciema kroo- numetskonnas (1867), Balti piimandusselts Riias (1891), Liivimaa hobusekasvatuse edendamise selts Riias (1897) ja Kanepi-Antsla te- gelike mesinike selts (1891)). Neile lisandus 13 lokaalseltsi, mis olid asutatud iseseisvate põhikirjade alusel, neist kaks läti (Straupe 1893 ja Lubāna 1898) ja 11 eesti põllumeesteseltsi näol (Tartu ja Pärnu 1870, Viljandi 1871, Põltsamaa 1881, Halliste 1893, Sangaste ja Hel- me 1895, Palamuse 1896, Karula ja Võnnu 1897 ja Emujärve 1898). Eestimaalt oli nimekirjas vaid kaheksa põllumeesteseltsi – ELV koos oma Läänemaa tütarseltsi (asutamisajaks loetud 1896) ja Eesti- maa metsandusseltsiga (1882) ning eesti põllumeesteseltsid Tallinnas (1888), Koerus, Väike-Maarjas (1896), Raplas ja Viru-Nigulas (1898). Erialaseltside kirjus seltskonnas lisandus ülaltoodutele veel rida mesindus- ja aiandusseltse, millede rohkuse poolest paistis eriti silma Läti ala. Nii tegutses Kuramaal 1868. aastal asutatud Kuramaa mesindusselts hiljem lisandunud nelja osakonnaga ja sajandi viimasel kümnendil mitmel pool maal kihelkondades või valdades asutatud mesinikeseltsiga. Ka Liivimaa läti osas oli samal ajal asutatud viis analoogilist kohalikku mesinikeseltsi. Aiandusseltsid olid reegli- na linnaseltsid – need asusid Tallinnas (asutati 1862), Riias (1876), Haapsalus (1891) ja Viljandis (1893). Tegelikult oli Baltikumis sel hetkel põllumajanduslikke või nen- dega seotud seltse rohkemgi kui neid ametlikku nimekirja oli jõud- nud ning järgneva poolteise aastakümne jooksul kasvas arv tublisti, eeskätt eesti ja läti väikepõllumeeste seltside ja ühistute näol, mis- tõttu artiklis visandatud pilt põllumeesteseltside võrgustiku tekkest lubas välja tuua vaid selgroo.

   Tiit Rosenberg, cand. hist., on Tartu Ülikooli eesti ajaloo professor.

59 Tiit Rosenberg

Development of a Network of Baltic German Agricultural Societies

Tiit Rosenberg University of Tartu, Professor of Estonian history

The first agricultural society in the Baltic provinces of the Russian Empire was the Livonian Public Welfare and Economic Society (LS) established in 1792 in Riga (approved by the Empress in 1794 and started operating in 1796). Having been transferred from Riga to Tartu in 1813, the society operated here until 1939. In accordance with diversifying economic activities as well as the agrotechnical innovation of agriculture that started in the 1820s, the LS endeavou- red to extend the scope of its field of activities. On the one hand, it purported to coordinate the activities of the analogous societies in the three Baltic provinces, or, indeed, to be their umbrella organisation. On the other hand, it was attempted to create branch societies with an unlimited membership, and, thereafter, sub-institutions for per- forming specific tasks. Thus, a merino sheep purchase boom facilita- ted the establishment of the Livonian Sheep Breeders’ Association in 1825, which cooperated with a similar association in Estonia. In the late 1830s the first pan-governorate agricultural societies were established also in the neighbouring provinces. On 31st October 1839 the Emperor approved the articles of association of three agricultural societies (Courland, Kuldīga, and Estonia). Since the administration hindered the establishment of pan-governorate affiliate societies until the last decades of the 19th century, the Courland Economic Society and Estonian Agricultural Society (Estländische Landwirtschaftliche Gesellschaft) subsequently needed to perform the functions of an umbrella organisation in their provinces, similarly to the Society in Livonia. Differently from the LS which included only a limited number of members, the societies in Courland and all the three provinces were open, i.e., accepted an unlimited number of members. They accepted people interested in the subject from all classes and admitted them by voting during general assemblies. Upon the initiative of LS several agricultural societies were created in Livonia in the early 1840s; they were established as branches or

60 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest affiliates of the Society. The Livonian Society of Agriculture and Promotion of Trade (LSAPT, Livländischer Verein zur Beförderung der Landwirtschaft und des Gewerbfleisses), the articles of association of which were approved in 1844, was the most important affiliate of LS and its direct extension. The most extensive undertakings of LSAPT were the organisation of annual exhibitions in Tartu as of 1876, and the publication of the weekly newspaper Baltische Wochenschrift für Landwirtschaft, Gewerbefleiss und Handel (1863–1915) intended for the readership of the three Baltic governorates in cooperation with the Society. The Agricultural Societies of Pärnu–Viljandi and Kuressaare were approved only as late as 1845. Since the sphere of activity of LSAPT first and foremost enveloped the vicinity of Tartu and Northern Livonia in terms of its location and membership, the estate owners in the Latvian section of Livonia established their own society in early 1848. At first it bore the name of the Agricultural Society of Võnnu– Volmari–Valka; as of 1866, however, it was changed to the Southern Livonian Public Welfare and Agricultural Society and the hub of its activities transferred to Riga. The last of the LS County affiliates to be established in 1877 was the Agricultural Society of Võru. In the last quarter of the 19th century and the early 20th century a number of LS’s affiliates were established as pan-governorate specialty societies (some also as societies functioning in all the Baltic governorates): Baltic Foresters’ Society (Verein baltischer Forstwirte) in 1867; Baltic Cattle Breeders’ Society (Verband Baltischer Rindviehzüchter) in 1885—this was divided into the Baltic Angler Breeders’ Society (Verband baltischer Anglerviehzüchter) in 1904/2 and the Livonian Dutch Friesian Cattle Breeders’ Society (Verband livländischer Holländer-Friesenviehzüchter) in 1904; Livonian Society for the Promotion of Horse Breeding (Verein zur Förderung der livländischen Pferdezucht) 1897; Livonian Society for the Promotion of Women’s Works (Livländischer Verein zur Förderung der Frauenarbeit) in 1897; Livonian Seed Producers’ Society in 1900; Livonian Gardening Society in 1901; Baltic Swamp Land Improvement Society (Baltischer Moorverein) in 1908; Baltic Association of Cold- Blooded Horse Breeders (Baltischer Verein von Züchter kaltblütiger Pferde) in 1912. Agricultural Societies were also established in parishes; in the Latvian section of Livonia: Ruhja in 1877; Salatsi in

61 Tiit Rosenberg

1884; Pociemsi in 1888; Smiltene–Palsmane–Aumeisteri–Gaujiena in 1884; Vendzava in 1897 and Limbaži-Suntaži-Allaži in1904; in the Estonian section, the Agricultural Societies of Vändra in 1895, Kodavere in 1896, Räpina in 1898; and Laiuse in 1900; while Kanepi– Antsla Agricultural Society was established in 1891. The membership of the former consisted nearly exclusively of Baltic German estate owners and scientists in the specialised field concerned; while the latter, LS’s affiliates in the parishes were so-called mixed societies, which also included Estonian or Latvian farmers besides the estate owners and officials, who occupied the dominant positions. Most of the Estonian and Latvian farmers’ societies were independent from the start, while the leadership of the aforementioned mixed societies transferred to small farmers at the beginning of the 20th century. As at 1915 the status of Society affiliates had been granted to 26 societies on the basis of the articles of association; six of those housed their headquarters in the facilities of the Society in Tartu, Lossi 1-3. Compared to the active and close-knit network of societies in Livonia the establishment of societies was slower in the governorate of Estonia; there were also considerably fewer societies—both those of Baltic German great landowners as well as of Estonian small farmers. In the first thirty years of the 19th century the large scale farmers were united only by the Estonian Agricultural Society. The most fundamental changes in reorganising the Estonian agriculture took place in the 1860s and 1870s, while the county affiliates of Estonian Agricultural Society in Virumaa (1869) and Läänemaa (1872) were also founded then. The specialty societies that functioned with a fluctuating degree of activity were a hunting society (Estländische Wildschutzverein) and gardening society. After the establishment of the Courland Economic Society (CES) and the Kuldiga AS (1839), the following 4 ASs were founded considerably later—in Tukums in 1867, Dobele in 1871, Jaunjelgava in 1877, Talsi 1878. Since a sufficient number of members there were already members of the CES, the representatives of the aforementioned local societies declared CES the central society and themselves as branch societies. The most close-knit, varied and active network of Baltic German agricultural societies developed owing to the LS specifically in Livonia.

62 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest

Entstehung des Netzwerkes der deutschbaltischen Landwirtschaftsvereine

Tiit Rosenberg Professor für estnische Geschichte an der Universität Tartu

Der erste landwirtschaftliche Verein in den russischen Ostseepro- vinzen war die 1792 in Riga gegründete Livländische Gemeinnützi- ge Ökonomische Sozietät (=LS) (bestätigt von der Kaiserin 1794; die aktive Tätigkeit wurde erst 1796 aufgenommen). Nach der Übersied- lung von Riga nach Dorpat [Tartu] im Jahr 1813, war die LS hier bis 1939. Mit Rücksicht auf die zunehmende Mannigfaltigkeit des Wirt- schaftslebens und auf die im Jahr 1820 eingesetzten agrotechnischen Neuerungen der Landwirtschaft, versuchte die LS das Wirkungsfeld ihrer Tätigkeit zu erweitern. Einerseits wollte man die Tätigkeit der gleichartigen Vereine aus allen den drei baltischen Provinzen koor- dinieren oder gar deren Dachorganisation werden; andererseits versuchte man auch Filialvereine mit unbeschränkter Mitgliedschaft und dazu noch untergeordnete Behörde für konkretere Aufgaben zu gründen. So wurde wegen des Aufschwungs des Anschaffens der Herden von Merinoschafen im Jahr 1825 der Verein Livländischer Schafzüchter gegründet, der eng mit einem ähnlichen Verein in Est- land zusammengearbeitet hat. Am Ende der 1830er wurden auch in den Nachbarprovinzen landwirtschaftliche Vereine gegründet, deren Wirkung sich über das ganze Gouvernement erstreckte. Am 31. Oktober 1839 genehmigte der Kaiser die Statuten der drei landwirtschaftlichen Vereine (Kurland, Goldingen [Kuldīga] und Estland). Da die Regierung mindestens bis zu den letzten Jahrzehnten des 19. Jahrhunderts generell die Entstehung von solchen Tochtervereinen behinderte, deren Wirkung sich über das ganze Gouvernement erstreckte, waren die Kurländische Ökonomische Gesellschaft und der Estländische Landwirtschaftliche Verein in der Lage, in ihrem Gouvernement die gleiche Rolle einer Dachorganisation zu übernehmen, die sonst die Sozietät in Livland spielte. Im Gegensatz zu der LS mit einer beschränkten Mitgliedschaft waren die Vereine von Kurland und

63 Tiit Rosenberg auch alle späteren Vereine in den drei Gouvernements offene Vereine, d.h Vereine mit unbeschränkter Mitgliedschaft, denen die Interessierten aus allen Ständen beitreten konnten, wobei sie durch eine Abstimmung in der Generalversammlung aufgenommen wurden. Auf Anregung der LS hin entstanden in Livland am Anfang der 1840er etliche neue Landwirtschaftsvereine, die als Tochtervereine der Sozietät gegründet wurden. Als der wichtigste Tochterverein und als verlängerter Arm der LS erwies sich der Livländische Verein zur Förderung der Landwirtschaft und des Gewerbefleisses (=LVFLG), dessen Statut im Jahr 1844 bestätigt wurde. Das größte Unternehmen des LVFLG wurde in Dorpat seit dem Jahr 1876 die Veranstaltung von jährlichen Ausstellungen und die Herausgabe der für drei baltische Gouvernements bestimmten Baltischen Wochenschrift für Landwirtschaft, Gewerbefleiss und Handel (1863–1915) in Zusammenarbeit mit der LS. Der Pernau-Felliner [Pärnu-Viljandi] Landwirtschaftliche Verein und der Arensburger [Kuressaare] Landwirtschaftliche Verein wurden von der Regierung erst im Jahr 1845 bestätigt. Da der Wirkungsbereich des LVFLG schon wegen des Standortes und der Mitgliedschaft vor allem die Umgebung von Dorpat und Nord-Livland eingeschlossen hat, gründeten die Gutsbesitzer aus dem lettischen Teil von Livland Anfang 1848 noch ihren eigenen Verein, der zuerst Landwirtschaftlicher Verein von Wenden-Wolmar-Walk [Võnnu-Volmari-Valka] genannt wurde, 1866 aber in Südlivländischen Gemeinnützigen Landwirtschaftlichen Verein umbenannt wurde und sein Wirkungsfeld nach Riga verlagerte. Von den provinziellen Tochtervereinen wurde als letzter im Jahr 1877 der Werroer Landwirtschaftliche Verein gegründet. Ab dem letzten Viertel des 19. Jahrhunderts bis zum Beginn des 20. Jahrhunderts kamen zu den Tochtervereinen der LS eine ganze Reihe von Fachvereinen hinzu, deren Wirkung sich über das ganze Gouvernement (einige auch über alle baltischen Gouvernements) erstreckte (Baltischer Forstverein (1867), Verband Baltischer Rindviehzüchter (1885), der im Jahr 1902 in Verband baltischer Anglerviehzüchter (1904) und Verband livländischer Holländer- Friesenviehzüchter (1904) aufgespaltet wurde, Verein zur Förderung der livländischen Pferdezucht (1897), Livländischer Verein zur

64 Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest

Förderung der Frauenarbeit (1897), Livländischer Samenbauverband (1900), Livländischer Gartenbauverein (1901), Baltischer Moorverein (1908), Baltischer Verein von Züchter kaltblütiger Pferde (1912)) und innerhalb eines Pfarrbezirks wirkende Landwirtschaftsvereine (Im lettischen Teil von Livland Rujen [Ruhja/Rūjiena] (Statut bestätigt 1877), Salismünde [Salatsi/Salacgrīva] (1884), Posendorf [Pociems] (1888), Smilten-Palzmar-Hofmeisterhof-Adsel [Smiltene- Palsmane-Aumeisteri-Gaujiena] (1884), Vendzava (1897) und Lemsal-Sunyel-Allasch [Limbaži-Suntaži-Allaži] (1904), in dem estnischen Teil die Landwirtschaftsvereine von Fennern [Vändra] (1895), Koddafer [Kodavere] (1896), Rappin [Räpina] (1898) und Lais [Laiuse] (1900) und der Imkerverein von Kannapäh-Antzen [Kanepi- Antsla] (1891)). Zu den Fachvereinen gehörten fast ausschließlich deutschbaltische Gutzbesitzer und Fachwissenschaftler, aber bei den Vereinen einzelner Pfarrbezirke, die als Tochtervereine der LS gegründet wurden, handelte es sich um sogenannte Mischvereine, in denen außer Gutsbesitzern und Gutsbeamten auch estländische oder lettländische Hofbesitzer mitwirkten. Der größte Teil der estländischen und lettländischen landwirtschaftlichen Vereine waren trotzdem von Anfang an selbstständig, und auch in den obengenannten Mischvereinen hatten die Kleinbauern schon Anfang des 20. Jahrhunderts die Zügel in der Hand. Im Jahr 1915 besaßen 26 Vereine einen verfassungsmäßigen Status als Tochtervereine der Sozietät, wobei sich die Hauptquartiere von sechs Vereinen im Haus der Sozietät in Dorpat, Schloßstraße [Lossi tänav] 1/3 befanden. Im Vergleich zu Livland mit seinem aktiven und engen Netz der Vereine dauerte die Vereinsgründung im Gouvernement Estland viel länger, und es gab auch weniger Vereine sowohl unter den deutschbaltischen Großbauern als auch unter den estländischen Kleinbauern. Während der ersten dreißig Jahre waren die Großbauern aus dem Estländischen Gouvernement nur durch den Estländischen Landwirtschaftlichen Verein miteinander verbunden. Die großen Veränderungen bei der Umstellung der estländischen Landwirtschaft fanden in den Jahren 1860-1870 statt, als auch die Tochtervereine des Estnischen Landwirtschaftlichen Vereins innerhalb der Landkreise Wierland [Virumaa] (1869) und Wiek [Läänemaa] (1872) gegründet wurden. Von den Fachvereinen

65 Tiit Rosenberg waren in Estland mit wechselhaftem Erfolg tätig der Estländische Wildschutzverein und der Gartenbau-Verein. Erst eine Zeitlang nach der Gründung der Kurländischen Ökonomischen Gesellschaft (=KÖG) und des Landwirtschaftsvereins von Goldingen (1839) wurden in Kurland vier weitere Landwirtschaftsvereine gegründet: in Tuckum [Tukums] (1867), in Doblen [Dobele] (1871), in Friedrichstadt [Jaunjelgava] (1877) und in Talsen [Talsi] (1878). Da es in den Vereinen schon genug Mitglieder aus der KÖG gab, haben die Vertreter der obengenannten Lokalvereine im Jahr 1879 entschieden, sich als Zweigverein des Hauptvereins KÖG zu betrachten. Aus all dem wird ersichtlich, dass sich dank der LS gerade in Livland das dichteste, verschiedenartigste und geschäftigste Netz der deutschbaltischen landwirtschaftlichen Vereine herausgebildet hat.

66 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest 1792–1918

Märt Uustalu

Sissejuhatus Aastatel 1792–1939 eksisteerinud Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoo- milise Sotsieteedi (edaspidi sotsieteet) rolli ja mõju siinse piirkonna põllumajanduse üldisele arengule on raske alahinnata. Teema aktuaalsusele viitavad nii seni avaldatud uurimused1 kui ka 2012. aasta sügisel toimunud Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi teemakon- verents. Sotsieteedi tegevust on uuritud mitmes plaanis. Kummatigi on kirjanduses vähem tähelepanu pälvinud sotsieteedi liikmeskond. Rohkem on teada sotsieteeti juhtinud presidentide tegevusest (nimekiri vt lisa 1), mis on igati loogiline, arvestades nende mõju seltsi juhtimisele ja asjaolu, et enamasti oli nende näol tegemist ühiskon- naelu aktiivsete tegelastega. Eelnevat arvestades võtangi artiklis vaatluse alla sotsieteedi liikmeskonna.2 Eesmärk on anda ülevaade

1 Näiteks: Hans Dieter von Engelhardt, Hubertus Neuschäffer. Die Livländische Gemeinnützige und Ökonomische Sozietät (1792–1939). Ein Beitrag zur Agrargeschichte des Ostseeraums, Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, Bd. 5, hrsg. Paul Kaegbein, Gert von Pistohlkors (Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1983); Sirje Kivimäe (toim), Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 200. Akadeemilise Baltisaksa Kultuuri Seltsi konverentsi materjale. 25. september 1992 Tartus (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1994). 2 Sotsieteedi tegevliikmete loetelu 1915. aastani on artikli lõpus, vt lisa 2.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 67 Märt Uustalu liikmeskonna (iseäranis tegevliikmeskonna) struktuurist ja koosseisust. Ühe uurimisprobleemina olen püüdnud välja selgitada, milline oli sotsieteedi liikmete hulgas Põhja-Liivimaa ehk eestikeelse Liivi- maa ja Lõuna-Liivimaa ehk lätikeelse Liivimaa mõisnike osakaal. Kuna sotsieteedi näol oli tegemist igati edumeelse ühendusega, siis pakub huvi selle liikmete hariduslik taust ja ettevalmistus (kas neil oli kõrgharidus, millistes ülikoolides nad õppisid, millistel erialadel jms). See on teine suurem uurimisprobleem. Siinkohal tahan öelda, et artiklis ei uuri ma iga üksikliikme rolli sotsieteedi tegevuses. See nõuaks põhjalikke uuringuid ja ei ole praeguse uurimisseisu juures võimalik. Artikkel põhineb suures osas materjalidel, mis on hoiul ajalooarhiivis Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi fondis.3 Sel- les leidub nii sotsieteedi koostatud liikmete loetelu4 kui ka perso- naalne kartoteek,5 mida ei ole senini teadaolevalt palju kasutatud. Artiklis tuuakse need materjalid täiendatud kujul teaduskäibesse.6 Artikli ajalisteks piirideks on aastad 1792–1918 ehk ajalõik sotsieteedi esimeste liikmete vastuvõtmisest kuni ajani, mil sotsieteedi tegevus poliitiliste sündmuste taustal senisel kujul lakkas ja jätkus hoopis teistel alustel.

Sotsieteedi liikmetest üldisemalt Sotsieteedi liikmeskonna võib jagada kolme kategooriasse. Olulisi- ma grupi moodustasid korralised ehk tegevliikmed (sks k ordentliche Mitglieder). Kõige arvukamalt oli sotsieteedil auliikmeid (Ehren- mitglieder). Omaette kategooriaks olid veel korrespondent- ehk kir- javahetajaliikmed (correspondirenden Mitglieder), keda võib arvuli-

3 EAA, f 1185. 4 Sotsieteedi liikmete, presidentide, sekretäride, varahoidjate, arhivaaride ja raamatukoguhoidjate nimekiri 1792–1915 (1915?). EAA, 1185-1-1231. 5 Liivimaa ökonoomilise sotsieteedi tegevliikmete tähestikuline nimekiri 1792–1918 (1925). EAA, 1185-1-1204. 6 Muidu väga informatiivsed loendid ei ole liikmete isikuandmetes tihti kuigivõrd põhjalikud. Nii mõnegi liikme puhul on kirjas vaid eesnime initsiaal ja amet sotsieteeti astumise ajal. See on raskendanud mõne liikme isiku kindlakstegemist ja on nõudnud mahukaid lisauuringuid. Kolme tegevliikme isik ongi jäänud täpselt tuvastamata või on jäänud õhku küsitavusi. Nendeks on kapten von Engelhardt (võib-olla Virķene mõisnik Georg Karl Gustav von Engelhardt), C. von Maydell ja W. von Klot.

68 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest selt lugeda marginaalseks. Kaht viimati nimetatud gruppi käsitlen lühidalt hiljem. Sotsieteedi asutaja, Riia rikka patriitsiperekonna7 liikme Peter Heinrich Blanckenhageni (1723–1794) soov oli, et sotsieteet koosneks 13 tegevliikmest.8 Nende hulgast tuli valida president ja varahoidja (Schatzmeister).9 Kui presidenti valisid sotsieteedi liikmed igal aastal (valituks osutumiseks oli vajalik häälteenamus), siis varahoidja amet seevastu oli eluaegne.10 Viitsepresident oli samuti alati tegevliige.11 Liikmeskond pidi lisanduma koopteerimise teel. Neile lisaks

7 Blanckenhagenite kohta on esimesi teateid 16. sajandist, mil Simon Blanckenhagen oli Pärnus sealse saksa koguduse pastor. Pärit oli ta ilmselt Pommerist. Tema järeltulijad pidasid Tallinnas mitu põlve kaupmeheametit, Peter Heinrich kolis 18. sajandi keskpaiku Riiga. Suguvõsa aadeldati pärast viimase surma 1794. aastal ja immatrikuleeriti seejärel Liivimaa rüütelkonda (1795) (Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland, Bd. I (Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929), 15-16. 8 Tegevliikmete hulgas oli alati mõni Blanckenhageni suguvõsa esindaja (Engelhardt 1983, lk 22 allmärkus). 9 Varahoidjana olid ametis järgmised isikud: 1796–1806 kreisimarssal Friedrich Wilhelm von Taube, 1807–1817 Allaži (Allasch) mõisnik kolleegiuminõunik vabahärra Wilhelm von Blanckenhagen, 1818–1826 Vastse-Kuuste (Neu-Kusthof) mõisnik, Liivimaa maanõunik Otto Johann Magnus von Richter, 1827–1830 kreisisaadik vabahärra Paul Adolf Gottlieb von Ungern-Sternberg, 1831–1845 maakohtunik Georg Friedrich von Samson, 1846–1867 kreisisaadik doktor August Johann (Friedrich) von Sivers, 1868–1881 Meeri (Meyershof) mõisnik Karl Johann von Seidlitz, 1882–1892 Uue-Kastre (Kaster) mõisnik Nikolai von Essen, 1893– 1896 Karl Georg Wilhelm Maria Nikolaus (Nikolai) von Grote, 1897–1902 Kärde (Kardis) mõisnik parun Viktor August Alexander von Stackelberg, 1903–1907 Vaabina (Uelzen) mõisnik Karl Gerhard Hermann von Samson-Himmelstjerna ja a-st 1908 Vedu (Fehtenhof) mõisnik parun Otto Bruno Peter von Stackelberg (EAA, 1185-1-1231, l. 16). 10 Sotsieteedi põhikiri, § 4, 20. 11 Selles ametis olid järgmised sotsieteedi liikmed: 1796–1807 kreisimarssal Friedrich Wilhelm von Taube, 1860–1870 Kooraste (Korast) mõisnik sillakohtunik vabahärra Karl Gustav Johann von Ungern-Sternberg, 1872–1881 Karl Johann von Seidlitz, 1881–1882 Kuremaa (Jensel) mõisnik, Liivimaa maanõunik Eduard Reinhold von Oettingen, 1882–1888 Imukvere (Immofer) mõisnik Nikolai Gustav von Klot, 1888–1889 Koigu (Annenhof) mõisnik vabahärra Georg Ferdinand von Wrangell, 1889–1897 Kaagjärve (Kawershof) mõisnik rittmeister Karl Georg Wilhelm Maria Nikolaus (Nikolai) von Grote, 1897 Uue-Kastre (Kaster) mõisnik Nikolai von Essen, 1897–1901 Kärde (Kardis) mõisnik parun Viktor August Alexander von Stackleberg, 1901–1902 Luua (Ludenhof) mõisnik Alexander Arved Georg von Oettingen, 1902– 1908 Kärde (Kardis) mõisnik parun Viktor August Alexander von Stackleberg (2. kord), 1908–1913 (esimene viitsepresident) kreisisaadik Axel von Samson- Himmelstjerna, 1908–1914 (teine viitsepresident) Vedu (Fehtenhof) mõisnik parun Otto Bruno Peter von Stackelberg, a-st 1913 (esimene viitsepresident) Tilsi (Tilsit) mõisnik Woldemar Friedrich Gustav (Wolli) von Roth ja 1913–1915 Omuļi (Homeln) mõisnik Max von Anrep (EAA, 1185-1-1231, l. 15).

69 Märt Uustalu võeti ametisse alaline sekretär,12 kes aga ei pidanud olema rüütel- konna- resp. tegevliige.13 Samuti nagu varahoidja, oli ka alalise sek- retäri amet eluaegne.14 Esimene alaline sekretär valiti 1796. aastal.15 Iga tegevliige, kes sotsieteeti vastu võeti, kohustus vastavalt põ- hikirjale maksma liikmemaksu, mille ettemaks tuli õiendada igal poolaastal. Sellest reeglist olid vabastatud vaid need sotsieteedi asutaja Blanckenhageni suguvõsa liikmed, kes põlvnesid temast otselii- nis. Liikmemaksu suurust põhikirjas kindlaks ei määratud, iga liige võis tasuda vastavalt oma äranägemisele.16 Kuna sotsieteedi liikme- makse eraldi uuritud ei ole, siis ei saa praegu teha järeldusi selle kohta, kui palju liikmed oma raha panustasid. See küsimus väärib aga kindlasti uurimist. Ajavahemikul 1792–1918 valiti sotsieteeti kokku 123 tegevliiget.17 See aga ei tähenda, et liikmeid oli samapalju. Kuna kaheksa isikut sai sotsieteedi liikmeks kahel korral, saame kokku rääkida 115 erinevast täisliikmest. Neist 24 valiti ajal, mil sotsieteet paiknes Riias (1792–1813), ülejäänud 91 Tartu-ajajärgul. Sotsieteedi liikmeskond täienes uute liikmetega suhteliselt stabiilselt. Arvestades seda, et uute liikmete tegelik valimine leidis aset ajavahemikul 1792–1915, siis lisandus seltsi keskmiselt üks isik aastas. Sotsieteedi asutami- sele järgnenud kümnendil said liikmeteks kokku 17 isikut, kellest 13 olid asutajaliikmed ja kes võeti vastu korraga. Kõige arvukamalt valiti liikmeid 1860. aastatel, mil lisandus kogunisti 18 uut liiget. Sellist suurt tõusu saab ilmselt seletada põlvkondade vahetusega, mis tol kümnendil aset leidis.

12 Sotsieteedi alaliste sekretäridena olid ametis järgmised isikud: 1796–1800 Georg Friedrich Parrot, 1801–1811 Wilhelm Christian Friebe, 1812–1839 Andreas von Löwis of Menar, 1840–1859 Wilhelm von Hehn, 1860–1867 magister Carl Georg Franz Hehn, 1869–1872 Urvaste (Urbs) mõisnik Hermann Klaudius von Samson- Himmelstjerna, 1873–1876 doktor Bernhard von Bruemmer ja a-st 1876 kandidaat Gustav von Stryk (EAA, 1185-1-1231, l. 17). Sekretäridest oli sotsieteedi täieõiguslik liige vaid Samson-Himmelstjerna. Ülejäänud peale Löwis of Menari ja Bruemmeri olid auliikmed. Liivimaa rüütelkonda ei kuulunud Parrot, Friebe ja mõlemad Hehnid. 13 Hubertus Neuschäffer, „Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet ning tema vahekord rüütelkonnaga”, Sirje Kivimäe (toim), Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 200. Akadeemilise Baltisaksa Kultuuri Seltsi konverentsi materjale. 25. september 1992 Tartus (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1994), 21–31, siin 26. 14 Sotsieteedi põhikiri, § 26. 15 EAA, 1185-1-1231, l. 16. 16 Sotsieteedi põhikiri, § 42. 17 EAA, 1185-1-1231, l. 1–6.

70 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest

Blanckenhagen määras sotsieteeti rajades kindlaks, et seda hakkab kandma Liivimaa aadel, kelle all ta pidas silmas Liivimaa rüütelkon- da.18 Nii moodustasidki sotsieteedi liikmeskonna Liivimaa rüütelkonda vastuvõetud mõisnikud. Sellel reeglil oli aga üks erand.19 Nimelt valiti 1862. aastal tegevliikmeks Wassili von Zuckerbecker (1807–1869), kes küll kuulus aadliseisusse20 ja oli mõisaomanik,21 aga rüütelkonda teda kunagi siiski ei immatrikuleeritud. Mispärast tema puhul selline erand tehti, ei ole teada.22 Seega võib sotsieteeti pidada eelkõige Liivimaa aadlikke ühendavaks seltsiks. Eesti- ja Kuramaa aadlikud said üldju- hul vaid auliikmeteks. Ainus erand oli Otto Magnus von Gruenewaldt (1801–1890), kes oli tegevliikmena Eestimaa maanõunik (1857–1858) ja Järvamaal Peetri kihelkonnas Koigi (Koik)23 rüütlimõisa omanik. Et Gruenewaldt kuulus samal ajal ka Liivimaa rüütelkonda24 ja oli Liivi- maal mõisaomanik25, võib teda lugeda siiski liivimaalaseks. Blanckenhageni visioonis pidi sotsieteedist kujunema põllumees- te eliiti ühendav selts, mille liikmed on piisavalt jõukad ja edumeel-

18 Neuschäffer, 25. 19 Kirjanduses on see fakt jäänud tähelepanuta. Tavaliselt kohtab väidet, et sotsieteedi liikmeskonna moodustasid 100% Liivimaa rüütelkonna liikmed. Vt nt Neuschäffer, 21. 20 Tema isa Riia kaupmees Friedrich Wilhelm Zuckerbercker (1770-?) oli 1806. aastal omandanud Püha Rooma keisririigi aadliku tiitli ja kandis ametlikult tiitlit Zuckerbecker von Buschen (Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960, hrsg. Wilhelm Lenz (Köln-Wien, Böhlau Verlag, 1970), 901). 21 Talle kuulus Võnnu kreisis Rauna kihelkonnas Baižkalni (Friedrichshof) mõis, mille ta oli 1842. aastal pärinud oma onult (Leonhard von Stryk, Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District (Dresden: Druck von Albanus’schen Buchdruckerei, 1885), 305). Liivimaal oli vastavalt 1710. aasta kapitulatsiooni tingimustele luba mõisaid pidada ka Riia patriitskonna liikmetel. Erinevalt Eestimaa kubermangust võisid alates 1845. aastast Liivimaal mõisaid pidada kõik aadlikud, kuulusid nad siis rüütelkonda või mitte. 22 Ilmselt peeti teda piisavalt teenekaks, et täisliikmeks valida. Zuckerbeckerid ja nende majandatav Baižkalni mõis olid eesrindlikud. Mõisas asus paberivabrik ja seal tegeleti lambakasvatusega. Baižkalni Zuckerbeckerid olid nende esimeste ettevõtlike mõisnike seas, kes hakkasid tegelema meriinolammaste kasvatamisega (Das Inland, nr 25, 24. juuni 1863, veerg 397). 23 Ajalooarhiivi kinnistute register. Nr 210. Koigi. http://www.eha.ee/kinnistud/ kinnistud.php?module=65& op=1 (21.07.2013). 24 Gruenewaldtid võeti 1818. aastal kollektiivselt Liivimaa rüütelkonda vastu (Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland, Bd II (Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930), 46). 25 Ta päris 1832. aastal Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Laimetsa (Laimetz) ja Jalametsa (Jallametz) mõisad (Leonhard von Stryk, Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District (Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877), 400).

71 Märt Uustalu sed. Sellepärast rõhutaski ta, et liikmed peavad olema rüütelkonna hulgast pärit mõisnikud. Kui vaadata liikmeskonda tervikuna, siis saab tõdeda, et enamik neist olidki ettevõtlikud ja väljapaistvad põl- lumehed ning on leidnud oma koha Eesti ja Läti agraarajaloos. Tead- laste hulk tegevliikmeskonnas oli marginaalne (väljapaistvamad neist näiteks Middendorff, Seidlitz, Knieriem). Sotsieteedi liikmeid valides järgiti joont, et teadlased said pigemini auliikme staatuse. Sellist hoiakut peegeldab seegi, et tegevliikmeks ei valitud kogu aja- lõigu vältel ühtegi kõrgemat sõjaväelast (kindralit). Seltsi 115 tegevliikmest ligi kolmandik (30 isikut) olid saanud täieõiguslikuks liikmeks pärast seda, kui nad olid olnud mõnda aega auliikme staatuses. Üpris tavapärane oli ka vastupidine protsess: pärast tegevliikmeks olemist valiti märkimisväärne hulk sotsieteedi tegemistes aktiivselt kaasalöönud isikuid auliikmeks. Neid oli kokku 47 ehk ligi pool sotsieteedi liikmeskonnast. Ülejäänud tegevliikmed kuulusid sotsieteeti kuni surmani või siis astusid sellest välja (neid viimaseid oli vähemalt 23). Sotsieteedi liikmeskonda analüüsides selgub, et mõned aadlipe- rekonnad lõid seltsi töös aktiivsemalt kaasa kui teised. Kõige enam tegevliikmeid võrsus Siversite perekonnast, kelle valdused paiknesid peamiselt Tartu- ja Viljandimaal. Kokku valiti Siverseid liikmeks tervelt 13, kellest üks oli aastatel 1900–1902 sotsieteedi president. Selle perekonna Õisu liini puhul saab rääkida suisa perekondlikust traditsioonist: sotsieteedi töös osales liikmena neli põlvkonda Õisu mõisnikke.26 Kui sellele lisada veel kaheksa auliiget, siis saame ühe kõige arvukamalt esindatud suguvõsa. Igati soliidselt oli esindatud ka vabahärrade von Wolffide perekond, kes kuulusid 20. sajandi alguses Liivimaa suuremate maaomanike hulka ja kelle valdused paiknesid peamiselt Aluliina (Alūksne)-Gulbene ümbruses. Wolffide hulgast valiti liikmeks seitse perekonnaliiget.27 Sotsieteedi asuta-

26 1796. aastal valiti tegevliikmeks Õisu mõisnik August Friedrich von Sivers (1766– 1823), 1833. aastal tema poeg Friedrich von Sivers (1792–1869), seejärel (1868) poeg August Peter Alexander von Sivers (1825–1876) ja viimaks 1892. aastal viimase poeg Alfred Ferdinand Friedrich von Sivers (1854–1911). 27 Wolffide perekonna ajalugu käsitlev teos nimetab sotsieteedi tegevliikmetena küll kaheksat isikut, kuid arhiiviallikad seda seisukohta ei toeta (Nicolas Frhr. von Wolff, Die Reichsfreiherren von Wolff in Livland 1670–1920 (Tartu: K. Matthiesens Buchdruckerei, 1936), 132).

72 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest ja Blanckenhageni perekonnast pärines tegevliikmeid kokku kuus, Samson-Himmelstjernasid oli viis. Kolm liiget andsid Liphartid, Mensenkampffid, Oettingenid, Richterid ja Wrangellid. Ülejäänud perekonnad olid esindatud ühe või kahe liikmega. Väärib märkimist, et sotsieteedi liikmeskonnas ei andnud tooni baltisaksa põlisaadel (Uradel). Nii ei olnud tegevliikmete hulgas üh- tegi vanade aadlisuguvõsade Tiesenhausenite ja Uexküllide esinda- jat.28 Vaid Ungern-Sternbergid olid oma nelja liikmega soliidsemalt esindatud. Pigemini osutusid ettevõtlikumaks perekonnad, kes päri- nesid linnapatriitskonna hulgast ja olid tõusnud aadliseisusse suhteliselt hiljuti või olid teenistusaadlikud. Oli ju sotsieteedi asutaja Peter Heinrich Blanckenhagengi linnakodaniku päritolu.

Sotsieteedi tegevliikmete piirkondlikust päritolust Kui sotsieteedi presidentide29 kohta on teada, et nad pärinesid peaasjalikult Põhja-Liivimaa distriktist,30 täpsemalt öeldes Tartumaalt,31 siis vähem on analüüsitud tegevliikmete piirkondlikku kuuluvust üldisemalt. Sotsieteedi Riia-ajalõigul (1792–1813) valiti tegevliikmeteks kokku 24 Liivimaa rüütelkonna liiget. Liikmeskonnas oli siis selgelt üle- kaal mõisnikel, kelle valdused asusid Liivimaa lätikeelses distriktis või olid nad selle piirkonnaga seotud: kokku oli neid 19 (ligi 80%). 13 asutajaliikme seas oli vaid üks, kes pärines Põhja-Liivimaalt – Raadi (Ratshof) mõisnik Reinhold Wilhelm von Liphart (1750–1829). Ülejäänud neljast oli üks mõisnik samuti pärit Tartumaalt ja kolm Viljandimaalt. Arvestades sotsieteedi paiknemist Riias, saab sellist asjade seisu pidada igati ootuspäraseks. Sotsieteedi kolimisega Tartusse 1813. aastal see tugevalt Läti mõisnike poole kaldu suhe muutus. Nüüd hakati liikmeid valima peamiselt Liivimaa eestikeelse distrikti mõisaomanike seast. Sel ajal

28 Tiesenhausenid olid auliikmete hulgas esindatud kahe, Uexküllid ühe liikmega. 29 Presidentide loetelu vt lisa 1. 30 Wolff, 132. 31 Presidentide hulgas oli üheksa Tartumaalt pärit isikut. Pärnumaalt valiti presidendiks üks mõisnik. Kolm tulid Lätist: Budberg oli Ranka (Ramkau), Berg oli Ropaži (Rodenpois) ja Sivers Skrīveri (Römershof) mõisnik. Sivers oli küll pärit Siversite Õisu liinist, kuid tema mõis oli siiski Skrīveri.

73 Märt Uustalu pärinesid 49 tegevliiget Liivimaa Eesti distriktist.32 Seega moodustasid Põhja-Liivimaalt pärit mõisnikud liikmeskonna hulgas enamuse ehk neid oli ligi 54%. Protsent tõuseb veel ühe pügala võrra, kui arvata nende hulka ka Otto Magnus von Gruenewaldt, kelle peamine mõis Koigi asus Eestimaa kubermangus Järvamaal. Sellest järeldub ka, et ehkki Läti mõisaomanikest liikmed kaotasid oma varasema mäekõrguse ülekaalu, jäi nende osakaal kummatigi päris kõrgeks (46%). Kui analüüsida Liivimaa eesti distrikti kreisiti, siis leiab kinnitust hüpotees, et enamik liikmeid oli pärit Tartumaalt (48-st 22). Tugevalt olid esindatud ka Viljandimaa (13 liiget) ja Võrumaa (12 tegevliiget). Torkab silma, et äärmiselt kesiselt oli esindatud Pärnu- maa, kust valiti sajandi jooksul vaid üks liige – Liivimaa rüütelkon- na eelviimane maamarssal, Audru mõisnik parun Adolf (Alf) Kons- tantin Jakob Pilar von Pilchau (1851–1925). Kui hinnata liikmeskonna proportsionaalset jaotust kogu käsitle- tud ajajärgul (1792–1918), siis saab järeldada, et Läti ala mõisnikel oli sotsieteedi tegevliikmete seas väike ülekaal (59 isikut ehk 52%). Arvestades asjaolu, et kahe liikme kohta täpsem informatsioon puudub, siis võib anda hinnangu, et sotsieteedi liikmeskonnas oli Põhja- ja Lõuna-Liivimaa aadlike esindatus praktiliselt võrdne. Ehkki seda põhikirjas ei sätestatud, saab sellise tulemi taga näha suundumust reguleerida tegevliikmete vastuvõtmist nii, et mõlemad distrikti vahel valitseks tasakaal.

Sotsieteedi tegevliikmete hariduslikust taustast Arvestades seda, et sotsieteedist kujunes edumeelne selts, tasub kindlasti uurida selle liikmete ettevalmistust ja hariduslikku tausta. Milline oli siis sotsieteedi tegevliikmete haridus? Milliseid erialasid eelistati õppida? Vaadeldes sotsieteedi liikmeskonda aastatel 1792–1918 tervikuna, on selgelt näha, et seltsi liikmed olid saanud valdavalt väga hea ettevalmistuse. Suurem osa sotsieteeti vastuvõetuist oli lõpe- tanud mõne välismaa või kodumaise kõrgkooli. Põhjalike biograa- filiste uuringute tulemiks on, et 115 liikmest vaid 19 ei käinud ku-

32 Kahe tegevliikme päritolumõisa ei õnnestunud tuvastada.

74 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest nagi ülikoolis. Enamikul juhtudel oli põhjus see, et aadlikud tegid juba varakult valiku sõjaväelase kutse kasuks. Sellisel juhul jätkati pärast erru minemist haridusteed mõnes ülikoolis aga haruharva. Nende haridus piirdus siis kas kodus saadud väljaõppega või lõpeta- sid nad mõne gümnaasiumi. On võimalik, et mitu neist õppis mõnes Venemaa sõjakoolis, kuid andmete puudumisel on selle kohta raske hinnangut anda. Siinkohal peab kindlasti mõningase kahjutundega sedastama, et tervelt 18 tegevliikme kohta ei ole võimalik üleüldse hinnangut anda, sest teave nende haridustee kohta peaaegu puudub või on lünklik. Kuna ei saa päriselt välistada võimalust, et nende 18 hulgas oli siiski ülikoolistuudiumi lõpetanuid, siis võib see üldpilti mõningal määral mõjutada. Liikmete haridusteed uurides tasub jagada see tinglikult kaheks etapiks: Tartu ülikooli taasavamise eelseks ja järgseks. Kuni 1802. aastani oli Balti provintside elanikel võimalik kõrgemat haridust omandada peaasjalikult ainult välismaal. Ehkki 1755. aastal oli Moskvas avatud ülikool, eelistasid baltisakslased Saksamaa ülikoo- le. Moskva ülikooli lõpetanuid sotsieteedi liikmeskonnas teadaolevalt ei olnud. Enne Tartu ülikooli taasavamist 1802. aastal eelistasid tulevased sotsieteedi liikmed käia Saksamaa ülikoolides. Vaid krahv Ludwig August Mellin õppis Itaalias Bologna ülikoolis. Saksamaa ülikoolide seas figureerisid kõige enam Leipzigi ülikool ja Göttingeni ülikool. Georg Friedrich von Samson (1783–1862) sai hariduse Halles Fran cke instituudis. Mis puutub erialadesse, mida õpiti, siis selle tuvas- tamine on mõnevõrra keeruline, kuna andmeid selle kohta on napilt. Vaid kuue isiku kohta on eriala teada: valdavalt eelistati õigustea- dust. Võib eeldada, et ka ülejäänute hulgas võisid olla enamuses juurat õppinud, aga see jääb täpsete tõendite puudumisel vaid hüpotee- siks. Viis liiget jätkas õpinguid mõnes teises ülikoolis. Tartu ülikooli taasavamisele järgnenud ajast pärinevad andmed on palju mitmekesisemad ja võimaldavad teha ülevaatlikumaid jä- reldusi. Üldise trendina võib täheldada, et kõrgkoolina eelistati sel ajal Tartu ülikooli. Isegi kui hiljem täiendati oma teadmisi mõnes välismaa kõrgkoolis, oli esimeseks eelistuseks siiski Tartu ülikool. Üks esimesi, kes sotsieteedi liikmetest Tartu ülikoolis õppis, oli va- bahärra Karl Axel Christer von Bruiningk (1782–1848). Neid, kes

75 Märt Uustalu

õppisid ainult välismaal, oli käputäis. Nendeks olid vabahärrade von Wolffide kaks perekonnaliiget, Karl Eduard von Liphart (1808–1891) ja vabahärra Georg Ferdinand von Wrangell (1848–1889) (ta õppis Karlsruhe polütehnikumis). Kaks aadlikku tegid otsuse õppida küll kodumaal, aga mitte Tartu ülikoolis, vaid Riia polütehnikumis. Ve- nemaa kõrgkoolid ei olnud populaarsed ka sel ajal, vaid parun Wol- demar Friedrich Gustav von Maydell (1855–1905) oli õppinud Pe- terburis Aleksandri lütseumis. Samuti oli üsna levinud tava pärast Tartu ülikooli lõpetamist end täiendada mõnes teises kõrgkoolis. Ka nüüd eelistati Saksamaad, kus enamasti tudeeriti Berliini ülikoolis. Populaarsemate õppesihtkohtade hulka kuulusid veel Heidelberg ja München. Teisel ajavahemikul oli erialade valik tunduvalt laiem. Siiski andsid sotsieteedi liikmete erialavalikul tooni peamiselt kaks suunda: majanduslikud erialad (oec. ja oec. pol.), mis tollal tähendasid peaasjalikult maamajandust, ja õigusteadus. Esimesi õppis sotsieteedi 25 liiget, juura kasuks otsustas 23 isikut.33 Teised erialad olid tunduvalt vähem esindatud. Nii näiteks õppis ajalugu vaid üks isik. Liikmete seas ei leidunud mitte ühtegi, kes oleks tudeerinud teoloogiat.

Sotsieteedi auliikmetest ja korrespondentliikmetest Nagu juba varem nimetatud, moodustasid auliikmed kõige arvuka- ma osa sotsieteedi liikmeskonnast. Auliikmeid hakati valima 1796. aastal, viimased lisandusid 1915. aastal. Vastavalt põhikirjale ei olnud nende arvule ülempiiri kehtestatud.34 Sel ajavahemikul valiti neid kokku 316.35 Siinkohal tuleb muidugi märkida, et üpris arvesta- tav hulk neist olid kas tulevased või siis endised tegevliikmed. Erinevalt tegevliikmetest oli auliikmete sotsiaalne koosseis tunduvalt mitmekesisem. Juba põhikirjas oli sätestatud, et nende seas asetuvad esikohale Liivimaa kindralkuberner ja tsiviilkuberner.36

33 Siinkohal peab märkima, et ei olnud sugugi tavatu õppida ülikoolis mitut eriala. Näiteks sotsieteedi mitu tulevast liiget tudeeris nii majandust kui ka õigusteadust. 34 Sotsieteedi põhikiri, § 2. 35 EAA, 1185-1-1231, l. 1–12. 36 Sotsieteedi põhikiri, § 3.

76 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest

Nii leiabki auliikmete nimistust järjepidevalt Liivimaa kuberneri- de nimed. Peale nende kohtab auliikmete seas nimekaid teadlasi, mõisnikke, vaimulikke, raeliikmeid (Riia, Tartu, Tallinna) jt. On muidugi üpris märkimisväärne, et auliikmete hulka kuulus üksjagu nimekaid ja teenekaid põllumehi või ühiskonnaelu tegelasi, kellest mitte kunagi sotsieteedi tegevliikmeid ei saanudki. Neist tuntu- mad on vast Sangaste mõisnik Friedrich Georg Magnus von Berg (1845–1938) (auliige a-st 1888), professor Alexander Georg von Bun- ge (1803–1890) (sai auliikmeks 1847. aastal) ja Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel (1737–1819), kes valiti auliikmeks 1797. aastal. Sotsieteedi auliikmete sotsiaalse päritolu analüüsimine eeldaks põhjalikumat uurimustööd. Seega praeguse uurimisseisu juures pole võimalik hinnanguid anda. Kirjavahetaja- ehk korrespondentliikmed on vast sotsieteedi kõi- ge vähem tuntud liikmete kategooria. Seltsi ajaloo jooksul lisandus neid episoodiliselt ja kokku oli neid suhteliselt vähe (13 isikut). Esi- mene korrespondentliige valiti 1803. aastal. Seejärel lisandus aastatel 1807–1808 veel kuus isikut. Viimased kaks valiti vastavalt 1875. ja 1887. aastal.37 Ligi pooled neist olid vaimulikud (viis Liivimaalt ja üks Kuramaalt), ülejäänud olid mõisnikud. Üks nimekaim nende seas oli kindlasti juba nimetatud Sangaste mõisnik krahv Friedrich von Berg.

Kokkuvõte Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmeteks valiti ajavahemikul 1792–1918 kokku 115 isikut. Nad kõik, väljaarva- tud üks liige, kuulusid Liivimaa rüütelkonda. Enamasti oli nende näol tegemist igati nimekate mõisnikega, kes osutusid ettevõtlikeks põllumeesteks. Selline oli olnud ka sotsieteedi rajaja Peter Heinrich Blanckenhageni nägemus. Kui sotsieteedi algusaastatel (1792–1813) moodustasid tegevliikmeskonnas enamuse Liivimaa Läti distriktist pärit mõisnikud, siis kogu ajavahemikul olid Põhja- ja Lõuna-Liivimaa esindatud enam-vähem võrdselt. Tartu-ajal (a-st 1813) oli väike enamus Põh-

37 EAA, 1185-1-1231, l. 13.

77 Märt Uustalu ja-Liivimaalt pärit liikmetel. Eesti ala kreisidest oli kõige rohkem esindatud Tartumaa. Väärib märkimist, et Pärnumaalt valiti vaid üks liige. Sotsieteedi liikmeskonna tuumiku moodustasid perekonnad, kes põlvnesid linnapatriitskonna hulgast ja olid aadliseisuse omandanud suhteliselt hiljuti või olid teenistusaadlikud. Silma torkab baltisaksa põlisaadli vähene esindatus. Kõige rohkem tegevliikmeid andis Tartu- ja Viljandimaa mõisnikuperekond von Sivers, kelle esindajaid olid kokku 13. Vabahärrasid Wolffe, kes olid 20. sajandi alguses ühed suuremad Liivimaa maavaldajad, kuulus liikmeskonda seitse. Kuna liikmete seas pidi olema alati keegi Blanckenhagenitest, siis neid oli kogu ajavahemikul kokku kuus. Põlisaadli hulgast olid kõige arvukamalt esindatud Ungern-Sternbergid. Sotsieteedi liikmeskond oli hea haridusliku tausta ja ettevalmis- tusega. Ehkki alati ei ole andmed täielikud või mõnel juhul puuduvad sootuks, siis olemasoleva põhjal nähtub, et enamasti oli neil omandatud mõnest ülikoolist kõrgharidus. Enne Tartu ülikooli taasavamist 1802. aastal olid õppekohtadeks Saksamaa ülikoolid, millest enim olid esindatud Leipzig ja Göttingen. Ka pärast 1802. aastat tudeeriti välismaal, kuid selgeks eelistuseks kujunes nüüd Tartu ülikool. Erialadest, mida tulevased liikmed õppisid, joonistuvad välja kaks suunda: majanduserialad (tollal tähendas see ennekõike maamajandust) ja õigusteadus.

   Märt Uustalu, MA, on Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi doktorant.

78 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest

On the Members of the Livonian Public Welfare and Economic Society in 1792–1918

Märt Uustalu University of Tartu, Institute of History and Archeology, doctoral student

From 1792 to 1918 altogether 123 people were accepted as active members of the Livonian Public Welfare and Economic Society; eight members were admitted twice, thus, the organisation had altogether 115 members. The enrolment of new members can be considered quite steady: as a rule, 10 new members were admitted within a decade. It was only in the first decade after founding the Society that 17 active members were admitted, 13 of them in 1792. A remarkable number of members enrolled in the 1860s—in relation to a generational shift, 18 estate owners became members of the organisation. Peter Heinrich von Blanckenhagen, the founder of the Society, had determined that the members of the Society should be members of the Livonian gentry, i.e., the knightage. Most of the 115 members were registered in the matricles of the knightage of Livonia, except Wassili von Zuckerbecker admitted in 1862. The society can be the- refore rightfully considered to have united the gentry of Livonia. The estate owners of the neighbouring governorate were appointed honorary members, as a rule. An exception was Otto Magnus von Grue- newaldt, who was a land councillor in Estonia and had estates in both governorates. The presidents of the Society were mostly from the Estonian district of Livonia, first and foremost from Tartumaa. The members were originally from vastly varied geographic locations. After 1813 and the transferral of the Society to Tartu the membership was dominated by members from the Estonian district, while estate owners from the Latvian district composed 46% of the members. The greatest number of active members was contributed by the Sivers family (13), whose estates were mainly located in Viljandimaa and Tartumaa. One of the largest land owners of the early 20th century Livonia was the Freiherr von Wolff family, who was represented

79 Märt Uustalu with seven members. The Samson–Himmelstjernas contributed five members. The honorary members were significantly more diverse in their origins. In 1796 the first honorary members were admitted. 316 honorary members were elected until 1918. Besides estate owners; Livonian governors, renowned scientists, church ministers, etc. belonged to the ranks of honorary members. Several former active members also acquired the status of an honorary member. Several well-known agriculturalists, however, never became active members, e.g., the Sangaste estate owner Friedrich von Berg remained an honorary member.

Mitglieder der Livländischen Gemeinnützigen und Ökonomischen Sozietät in den Jahren 1792–1918

Märt Uustalu Doktorand an der Universität Tartu

Im Zeitraum 1792–1918 wurden insgesamt 123 Mitglieder in die Liv- ländische Gemeinnützige und Ökonomische Sozietät aufgenommen. Allerdings sollte erwähnt werden, dass acht von den 123 Personen zweimal Mitglied wurden. Also sind in dem genannten Zeitraum 115 Personen zum Mitglied der Livländischen Sozietät geworden. Der Zuwachs der Mitgliederzahl war relativ stabil und betrug durch schnittlich ein Mitglied pro Jahr. Als Ausnahme gilt nur das erste Jahrzehnt der Tätigkeit der Sozietät, als 17 Personen aufgenommen wurden – 13 von ihnen im Jahr 1792. In den 1860er Jahren hat die Mitgliederzahl besonders stark zugenommen – dann sind ganze 18 Gutsherren zum Mitglied geworden. Der Gründer der Sozietät, Peter Heinrich von Blanckenhagen hatte festgelegt, dass die Mitgliedschaft aus dem livländischen Adel, also aus Ritterschaft, bestehen soll. Bei den meisten Mitgliedern traf dies auch zu, eine Ausnahme war nur der 1862 Mitglied gewordene Wassili von Zuckerberg, der nicht zur Ritterschaft gehörte. Also war

80 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest die Sozietät eine Gemeinschaft, die den Adel zusammengebracht hat. Die Gutsherren von Nachbargouvernments wurden in der Regel zu Ehrenmitgliedern gewählt. Als Ausnahme gilt vielleicht Otto Ma- gnus von Gruenewaldt, der in der Zeit des Aufnehmens estnischer Landrat und Gutsherr in Koigi (Järvamaa) war. Da er ein Gutshaus auch in Livland besass, kann man ihn eher als einen Livländer betrachten. Während die Präsidenten der Sozietät zumeist aus dem estnischen Distrikt Livlands und dabei hauptsächlich aus Tartumaa stammten, war die Herkunft der Mitgliedschaft weitaus vielfältiger. Nach dem Jahr 1813, als die Sozietät nach Tartu gebracht wurde, dominierten in der Mitgliedschaft die Mitglieder aus dem estnischen Distrikt. Doch machten die Gutsherren vom Lettischen Gebiet immer noch 46% aus. Wenn man die Mitgliedschaft näher betrachtet, kann man sehen, dass einige Gutsherrenfamilien sich aktiver an den Tätigkeiten der Sozietät beteiligt haben, als die anderen. Zum Beispiel kamen aus der Familie von Sivers, die ihre Grundbesitze in Viljandi- und Tartumaa hatte, insgesamt 13 aktive Mitglieder. Eine der größten Landbesit- zerfamilien in Estland Anfang des 20. Jahrhunderts, die Familie von Wolff, war in der Sozietät mit sieben Mitgliedern vertreten. Samson- Himmelstjernas gab es unter den Mitgliedern fünf. Der Bestand von Ehrenmitgliedern war viel mannigfaltiger als der Bestand der aktiven Mitglieder. Die ersten Ehrenmitglieder wurden im Jahr 1796 aufgenommen. Bis zum Jahr 1918 wurden insgesamt 316 Personen zu Ehrenmitgliedern gewählt, was bedeutet, dass es sie fast dreimal so viel wie aktive Mitglieder gab. Außer Gutsherren gehörten zu den Ehrenmitgliedern auch livländische Gouverneure, manche Wissenschaftler, Pastoren und andere. Viele geehrte Land- wirte sind nie vom Ehrenmitglied zum aktiven Mitglied geworden, zum Beispiel der Gutsherr von Sangaste, Friedrich von Berg, der für immer Ehrenmitglied geblieben ist.

81 Märt Uustalu

Lisa 1. Liivimaa Üldkasuliku Ökonoomilise Sotsieteedi presidendid 1796–1927 (EAA, 1185-1-12, l. 14)

Nr Ametiaeg President

1. 1796 riiginõunik vabahärra Leonhard Johann von Budberg

2. 1796 - 1809 riiginõunik Friedrich Reinhold von Berg

3. 1809 - 1828 Liivimaa maanõunik Reinhold Wilhelm von Liphart

4. 1829 - 1835 Liivimaa maanõunik Konrad Siegmund von Brasch

5. 1835 - 1846 Liivimaa maanõunik vabahärra Karl Axel Christer von Bruiningk

6. 1846 - 1847 Liivimaa maanõunik Alexander von Oettingen

7. 1847 - 1862 Karl Eduard von Liphart

8. 1862 - 1882 salanõunik doktor Alexander Theodor von Middendorff

9. 1882 - 1900 Kuremaa mõisnik Liivimaa maanõunik Eduard Rein- hold von Oettingen

10. 1900 - 1902 Liivimaa maanõunik Friedrich Maximilian (Max) von Sivers

11. 1902 - 1903 Luua mõisnik Liivimaa maanõunik Alexander Arved Georg von Oettingen

12. 1903 - 1906 Audru mõisnik Liivimaa maanõunik parun Adolf (Alf) Konstantin Jakob Pilar von Pilchau

13. 1906 - 1927 kreisisaadik Erich August Arthur von Oettingen

82 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest Stuu - dium 1745 1771 1761 1762 1763 1761 1762 1759 1770 1772 1769 1763 Eri - ala jur. jur. jur. Kõrgkool Strassburgi Ülikool Göttingeni Ülikool Helmstedti Ülikool Halle Ülikool Leipzigi Ülikool Königsbergi Ülikool Leipzigi Ülikool Teadmata Strassburgi Ülikool Teadmata Göttingeni Ülikool Leipzigi Ülikool Bologna Ülikool Ei käinud Königsbergi Ülikool Berliini Ülikool Göttingeni Ülikool Teadmata Teadmata - - - Biograafilised and - med tegelik riiginõunik kolleegiuminõunik, ökonoomiadirektor tegelik riiginõunik, Lii vimaa viitsekuberner kreisimarssal kreisimarssal tegelik riiginõunik südametunnistuskohtu assessor õuenõunik assessor kubermangumarssal, polkovnik Volmari kreisimarssal ülemkonsistooriumias sessor kolleegiuminõunik assessor Sks k Ramkau Siggund Orellen Schloß Lem - burg Ratshof Schloß Rodenpois Stubbensee Neu- Kalzenau Koltzen Ranzen - Wolmarshof Meselau Allasch Mõis Ranka Sidgunda Unguri Mālpils Raadi Ropaži Ulbroka Jaun - kalsnava Biriņi Rencēni - Valmier - muiža Mēdzūla Allaži Eluaastad 1727 - 1796 1751 - 1815 1745 - 1800 1744 - 1807 1750 - 1829 1736 - 1809 Teadmata 1752 - 1824 1754 - 1835 1748 - 1823 1750 - 1833 1755 - 1833 1761 - 1840 1733 - 1794 - - - Nimi vabahärra Leonhard Johann von BUDBERG Christoph Adam von RICHTER vabahärra Balthasar von CAM - PENHAUSEN Friedrich Wilhelm von TAUBE Reinhold Wilhelm von LIP HART Friedrich Reinhold von BERG Carl Johann von ZIMMER MANN Paul Reinhold EDLER VON RENNENKAMPFF krahv Ludwig August MELLIN Friedrich Wilhelm von SIVERS Ernst Heinrich ANHORN VON HARTWISS Carl Otto von LÖWENSTERN Georg Friedrich von JAR vabahärra Wilhelm von BLANCKENHAGEN MERSTEDT Liikmeks valimine 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 18.10.1792 13.02.1796 Nr 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. Lisa 2. Liivimaa Üldkasuliku Ökonoomilise Sotsieteedi liikmed 1792–1915

83 Märt Uustalu Stuu - dium 1779 1770 1784 1796 - 1797 1797 - 1798 1802 - 1805 Eri - ala jur. jur. jur. jur. phys. chem. jur. Kõrgkool Leipzigi Ülikool Göttingeni Ülikool Leipzigi Ülikool Teadmata Ei käinud Strassburgi Ülikool Göttingeni Ülikool Ei käinud Ei käinud Ei käinud Leipzigi Ülikool Leipzigi Ülikool Leipzigi Ülikool Ei käinud Halle Franki Instituut Ei käinud Tartu Ülikool Biograafilised and - med õuenõunik Liivimaa maanõunik kammerhärra Liivimaa maanõunik salanõunik Liivimaa maanõunik kapten, Liivimaa maa - nõunik kreisimarssal doktor kreisikohtunik kihelkonnakohtunik kreisisaadik major - Sks k Euseküll Selsau - Stockman - nshof Alt-Laitzen Schloß Ma - rienburg Neu-Kust hof Kaugershof Kersel Heimthal - Alt-Dros - tenhof Tormahof Errastfer Rausenhof Mõis Õisu Dzelzava - Stukmaņi Veclaicene Alūksne Vast - se-Kuuste Kauguri Loodi Heimtali Teadmata Vecdrusti Torma Erastvere Rauza Eluaastad 1766 - 1823 1761 - 1837 1752 - 1832 ? - 1811 1756 - 1817 1767 - 1828 1755 - 1826 1765 - 1812 1771 - 1863 1760 - 1835 1784 - 1845 1783 - 1862 1773 - 1830 1787 - 1874 1779 - 1842 - Nimi August Friedrich von SIVERS Karl Otto von TRANSEHE vabahärra Wilhelm Friedrich von UNGERN-STERNBERG Andreas Georg von BAYER vabahärra Johann Gottlieb von WOLFF Burchard Christoph von VIE - TINGHOFF Otto Johann Magnus von RICHTER krahv Georg Heinrich Ludwig von MENGDEN Heinrich August von BOCK Peter Reinhold von SIVERS Otto Moritz Ludwig von EN Heinrich Gotthard Theodor von HAGEMEISTER Georg Friedrich von SAMSON vabahärra Paul Adolf Gottlieb von UNGERN-STERNBERG Alexander Johann Wilhelm von ZOECKELL GELHARDT Liikmeks valimine 07.11.1796 09.02.1797 19.12.1797 18.12.1800 18.12.1800 04.07.1807 22.06.1808 26.06.1809 15.12.1811 02.02.1813 30.09.1815 28.09.1823 28.09.1823 28.09.1823 21.01.1824 Nr 15. 16. 17. 18. 19. 20. 21. 22. 23. 24. 25. 26. 27. 28. 29.

84 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest Stuu - dium 1802 - 1803 1802 - 1805 1811 - 1812 1819 - 1821 1821 - 1822 1821 - 1822 1815 - 1818 Eri - ala jur. jur. met - sa - maj. phil. cam. phil. (zool.) jur. jur., riigi - tead. Kõrgkool Tartu Ülikool Ei käinud Tartu Ülikool Heidelbergi Ülikool Ei käinud Königsbergi Ülikool Göttingeni Ülikool Ei käinud Teadmata Teadmata Tartu Ülikool Tartu Ülikool Göttingeni Ülikool Teadmata Tartu Ülikool Tartu Ülikool Biograafilised and - med Liivimaa maanõunik maakohtunik kreisisaadik kreisisaadik maakohtunik kaardiväeleitnant direktor sillakohtunik kihelkonnakohtunik Eestimaa maanõunik assessor kihelkonnakohtunik kreisisaadik Sks k Hellenorm Ropkoy Taiwola Lettin Ratshof Alt-Schwa - neburg Ramkau Alt-Kalze - nau - Euseküll Koik Drobbusch Schloß Randen Jensel - Mõis Hellenur me Ropka Taheva Litene Raadi Vecgul - bene Ranka Veckalsna - va Teadmata Õisu Koigi Drabeši Rannu Kuremaa Eluaastad 1782 - 1848 1779 - 1835 1783 - 1844 1790 - 1838 1778 - 1853 1781 - 1859 1804 - 1830 1780 - 1862 Teadmata 1792 - 1869 1801 - 1890 1798 - 1884 1803 - 1840 1798 - 1846 - -

Nimi vabahärra Karl Axel Christer von BRUININGK Konrad Siegmund von BRASCH Bernhard Karl von WULF vabahärra Otto Heinrich Theo dor von WOLFF Carl Gottlieb von LIPHART vabahärra Johann Gottlieb von WOLFF Otto Friedrich Leonhard von RICHTER Johann Philipp von SCHULTZ C. von MAYDELL Friedrich von SIVERS Otto Magnus von GRUE NEWALDT Johann (John) von BLANCKENHAGEN Ernst Franz Gustav von GAVEL Alexander von OETTINGEN Liikmeks valimine 21.01.1824 17.01.1827 28.09.1827 11.01.1828 22.01.1829 22.01.1829 27.01.1829 08.10.1830 21.01.1831 23.01.1833 24.01.1834 28.08.1835 28.08.1835 19.01.1839 Nr 30. 31. 32. 33. 34. 35. 36. 37. 38. 39. 40. 41. 42. 43.

85 Märt Uustalu Stuu - dium 1821 - 1824 1815 - 1818 1831 - 1836 1826 - 1829 1829 - 1832 1824 - 1825 1846 1847 - 1849 1825 - 1829, 1830 Eri - ala oec. med. chir. vana - saksa kirj med. med. jur. cam. oec. jur. oec. oec. Kõrgkool Ei käinud Tartu Ülikool Königsbergi Ülikool Berliini Ülikool Berliini Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Ei käinud Tartu Ülikool Ei käinud Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Teadmata Biograafilised and - med kapten kihelkonnakohtunik doktor kreisisaadik assessor kreisisaadik kreisikohtunik kaardiväerittmeister Sks k Würken Ronne - burg-Neuhof Tormahof Alt-Kusthof Schloß Luhde Holstfershof Alt-Dros - tenhof Ropkoy Festen Korast Jensel Lauenhof Schloß Lem - burg Mõis Virkene Jaunrauna Torma Va - na-Kuuste Lugaži Holstre Vecdrusti Ropka Vestiena Kooraste Kuremaa Lõve Mālpils Eluaastad 1811 - 1887 1804 - 1859 1808 - 1891 1796 - 1868 1811 - 1891 1807 - 1893 1815 - 1890 1811 - 1867 1802 - 1872 1806 - 1874 1829 - 1919 1805 - 1877 1829 - 1917 - Nimi Georg Karl Gustav von EN GELHARDT vabahärra Otto Johann Got - tlieb (Bogdan) von WOLFF Karl Eduard von LIPHART August Johann (Friedrich) von SIVERS vabahärra Carl von WRAN - GELL Peter Anton von SIVERS Heinrich von HAGEMEISTER Karl Gustav Leonhard von BRASCH Hermann Georg Magnus von BRUEMMER vabahärra Karl Gustav Johann von UNGERN-STERNBERG Eduard Reinhold von OET - TINGEN Otto Heinrich Robert von ANREP Alexander Michael Andreas Maria von GROTE Liikmeks valimine 20.01.1841 20.01.1841 20.01.1841 22.01.1846 13.01.1847 13.01.1847 13.01.1847 14.06.1848 24.01.1851 20.01.1855 17.01.1856 21.01.1857 21.01.1857 Nr 44. 45. 46. 47. 48. 49. 50. 51. 52. 53. 54. 55. 56.

86 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest Stuu - dium 1837 - 1839 1826 - 1829 1832 - 1835 1828 - 1833 1845 - 1849 1850 - 1853 1849 - 1854 1831 - 1836 Eri - ala cam. jur. med. zool. zool. zool. zool. oec., med. nat. nat. inse - ner med. med. Kõrgkool Tartu Ülikool Berliini Ülikool Tartu Ülikool Ei käinud Tartu Ülikool Berliini Ülikool Erlangeni Ülikool Breslau Ülikool Viini Ülikool Teadmata Tartu Ülikool Teadmata Teadmata Tartu Ülikool Berliini Ülikool ja Leipzigi Ülikool École centrale des arts et manufac - ture Tartu Ülikool Tartu Ülikool Biograafilised and - med tegelik riiginõunik, doktor leitnant, sillakohtunik doktor - Sks k Semershof Neu-Suislep Alt-Dros - tenhof Hellenorm Schloß Lem - burg Friedrichs hof Praulen Heimthal Urbs Lysohn Schloß Luhde - - Mõis Ziemeris Uue-Suis lepa Vecdrusti Hellenur me Mālpils Balžkalni Prauliena Heimtali Urvaste Lizums Lugaži Eluaastad 1818 - 1892 1808 - 1866 1815 - 1890 1815 - 1894 1829 - 1917 1807 - 1869 1823 - 1907 1815 - 1867 1826 - 1908 1830 - 1892 1811 - 1891 - - - Nimi NER vabahärra Gottlieb Hugo Bern - hard von WOLFF parun Theodor von KRÜDE Heinrich von HAGEMEISTER Alexander Theodor von MID DENDORFF Alexander Michael Andreas Maria von GROTE Wassili von ZUCKERBECKER krahv Gottlob Gustav Johann von SIEVERS Hermann Friedrich Georg von SIVERS Hermann Klaudius von SAM SON-HIMMELSTJERNA vabahärra Johann Gottlieb Ferdinand von WOLFF vabahärra Carl von WRAN - GELL Liikmeks valimine 20.01.1858 20.01.1858 15.01.1859 17.01.1861 06.05.1861 16.01.1862 16.01.1862 05.11.1862 23.01.1863 23.01.1863 15.01.1864 Nr 57. 58. 59. 60. 61. 62. 63. 64. 65. 66. 67.

87 Märt Uustalu Stuu - dium 1815 - 1820 1827 - 1830 1846 - 1847 1847 - 1849 1846 - 1849 1850 - 1851 1839 - 1842 1844 - 1847 1859 - 1863 1864 - 1865 Eri - ala med. jur. nat. oec. phys., oec. jur. nat. jur. jur.

Kõrgkool Teadmata Tartu Ülikool Teadmata Teadmata Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Berliini Ülikool Tartu Ülikool Berliini Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Eldena Ülikool Tartu Ülikool Berliini Ülikool Teadmata Biograafilised and - med doktor Liivimaa maanõunik Liivimaa maanõunik

Sks k Allasch Meyershof Kawershof Ronneburg- Neuhof Schloß Tarwast Morsel- Podrigel Kerjel Turneshof Euseküll Ramkau Arras Mõis Allaži Meeri Kaagjärve Jaunrauna Tarvastu Riidaja Kärgula Turna Õisu Ranka Araksti Eluaastad 1830 - 1875 1798 - 1885 1826 - 1911 1808 - 1896 1808 - 1878 1828 - 1912 1826 - 1904 1820 - 1896 1825 - 1876 1840 - 1883 1831 - 1894 - Nimi Johann Otto Gottlieb von BLANCKENHAGEN Karl Johann von SEIDLITZ Karl Georg Wilhelm Maria Nikolaus (Nikolai) von GROTE August Joachim von PANDER Karl Justus von MENSEN KAMPFF Friedrich Heinrich Alexander von STRYK August Gregor (Gori) von SIVERS vabahärra Hermann von WRANGELL August Peter Alexander von SIVERS vabahärra Leonhard Heinrich Georg von MEYENDORFF Heinrich (Harry) Emil von STRYK Liikmeks valimine 10.01.1865 10.01.1865 10.01.1865 19.01.1866 17.01.1867 17.01.1867 17.01.1867 16.01.1868 06.06.1868 06.06.1868 19.01.1872 Nr 68. 69. 70. 71. 72. 73. 74. 75. 76. 77. 78.

88 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest Stuu - dium 1853 - 1857 1862 - 1867 1876 - 1878 1877 - 1881 1846 - 1848 1848 - 1849 1859 - 1863 1859 - 1861 Eri - ala astr., phys. jur. nat. oec. oec. pol. med. oec. jur. phys., oec. - - Kõrgkool Tartu Ülikool Dresdeni Polüteh nikum Tartu Ülikool Heidelbergi Ülikool Müncheni Ülikool Tübingeni Ülikool Tartu Ülikool Teadmata Ei käinud Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Ei käinud Tartu Ülikool Heidelbergi Ülikool Berliini Ülikool Teadmata Karlsruhe Polüteh nikum Biograafilised and - med - Sks k Adsel-Koi - küll Rauge Weissens tein Sesswegen/ Lauternsee Kaster Immofer Kawast Lahnhof Alt-Kusthof Idwen Annenhof Mõis Koikküla Rõuge Veismaņi Cesvaine/ Lautere Uue-Kast - re Imukvere Kavastu Lānmuiža Va - na-Kuuste Idus Koigu Eluaastad 1834 - 1913 1844 - 1906 1856 - 1919 Teadmata 1839 - 1900 1828 - 1903 1840 - 1887 1841 - 1902 1837 - 1896 1833 - 1913 1848 - 1889 - Nimi MERS Jakob (James) Moritz Justus von MENSENKAMPFF Hermann Claudius Oskar von SAMSON-HIMMELSTJERNA Peter Heinrich Gottlieb von BLANCKENHAGEN W. von KLOT Nikolai von ESSEN Nikolai Gustav von KLOT Ernst Adolph Wilhelm von MENSENKAMPFF Otto Karl von VEGESACK August Friedrich von SIVERS Karl Gustav Guido von NU vabahärra Georg Ferdinand von WRANGELL Liikmeks valimine 18.01.1874 18.01.1874 18.05.1874 13.06.1876 13.06.1876 13.06.1876 21.01.1881 20.06.1881 07.12.1881 18.01.1883 18.01.1884 Nr 79. 80. 81. 82. 83. 84. 85. 86. 87. 88. 89.

89 Märt Uustalu Stuu - dium 1869, 1873 - 1874 1869 - 1871 1871 - 1873 1870 - 1873 1873 - 1874 1865 - 1869 1862 - 1865 1873 - 1878 1871 - 1877 1875 - 1878 1875 - 1879 Eri - ala chem. jur., oec. jur. oec. jur., chem. jur. oec. pol., oec. oec. zool., oec. Kõrgkool Teadmata Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Heidelbergi Ülikool Tartu Ülikool Halle Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool St. Peterburgi Aleksandri lüt - seum Tartu Ülikool Teadmata Tartu Ülikool Biograafilised and - med doktor Liivimaa maanõunik Sks k Kawershof Hellenorm Peterhof Audern Ilsen Sommer - pahlen Euseküll Martzen Ludenhof Groß-Con - gota Römershof -

Mõis Kaagjärve Hellenur me Peterhof Audru Ilzene Sõmerpalu Õisu Mārciena Luua Suure- Konguta Skrīveri Eluaastad 1826 - 1911 1851 - 1916 1849 - 1935 1851 - 1925 1846 - 1906 1840 - 1894 1854 - 1911 1855 - 1905 1857 - 1943 1854 - 1928 1857 - 1919 Nimi Karl Georg Wilhelm Maria Nikolaus (Nikolai) von GROTE Ernst von MIDDENDORFF Johann Karl Woldemar von KNIERIEM parun Adolf (Alf) Konstantin Jakob PILAR VON PILCHAU vabahärra Heinrich Eduard Paul von CAMPENHAUSEN Andreas Alexander von MOEL - LER Alfred Ferdinand Friedrich von SIVERS Woldemar Friedrich Gustav von MAYDELL Alexander Arved Georg von OETTINGEN Hermann Arthur von zur MÜHLEN Friedrich Maximilian (Max) von SIVERS Liikmeks valimine 28.01.1884 13.01.1887 12.01.1888 27.08.1888 16.01.1890 16.01.1890 14.01.1892 18.01.1894 17.01.1895 17.01.1895 17.01.1895 Nr 90. 91. 92. 93. 94. 95. 96. 97. 98. 99. 100.

90 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liikmetest 1866 - 1867 1866 - 1870 1871 - 1872 1880 - 1884 1875 - 1879 1872 - 1876 1887 - 1891 1874 - 1878 1879 - 1884 Stuu - dium 1872 - 1878 jur. jur. jur. zool., oec. jur. oec. oec. pol. oec. pol, oec. Eri - ala chem. chem., jur. Teadmata Tartu Ülikool Müncheni Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Teadmata Ei käinud Kõrgkool Teadmata Tartu Ülikool Tartu Ülikool Liivimaa maanõunik Riia-Volmari kreisi - saadik kreisisaadik Biograafilised and - med Liivimaa maanõunik Judasch Schloß Fellin Jensel Römershof Hoppenhof Lindenberg Uelzen Addafer Groß-Roop Hummelshof Sks k Klingenberg Kardis Taurup Judaži Viljandi Kuremaa Skrīveri Ape Tīnūži Vaabina Adavere Lielstraupe Hummuli Mõis Akenstaka Kärde Taurupe 1858 - 1909 1847 - 1907 1862 - 1928 1857 - 1919 1851 - 1916 1868 - 1922 1855 - 1920 1860 - 1936 1870 - 1945 1861 - 1950 Eluaastad 1860 - 1917 1853 - 1945 1847 - 1918 - - - Walter von zur MÜHLEN vabahärra Oswald Paul Conrad Constantin von UN GERN-STERNBERG Erich August Arthur von OET TINGEN Friedrich Maximilian (Max) von SIVERS vabahärra Rudolf Friedrich Axel von DELWIG vabahärra Joseph Otto Karl von WOLFF Karl Gerhard Hermann von SAMSON-HIMMELSTJERNA Edward Adelhard von WAHL vabahärra Johann (Hans) Otto von ROSEN Axel von SAMSON-HIMMEL STJERNA Nimi Ernst Johann Gottlieb von BLANCKENHAGEN parun Viktor August Alexander von STACKELBERG Nikolaus Eduard von TRANSE - HE 16.01.1897 10.06.1897 14.01.1898 20.01.1900 20.01.1900 22.01.1902 17.06.1902 23.01.1903 22.01.1904 21.03.1906 Liikmeks valimine 15.01.1896 16.01.1897 16.01.1897 104. 105. 106. 107. 108. 109. 110. 111. 112. 113. Nr 101. 102. 103.

91 Märt Uustalu Stuu - dium 1888 - 1889 1889 - 1890 1875 - 1878 1883 - 1886 1887 - 1888 1881 - 1883 1884 - 1885 1881 1881 - 1884 1887 1888 1889 - 1890 alates 1887 kuni 1888 1872 - 1878 1891 - 1892 1879 - 1884 Eri - ala chem. oec. oec. chem. jur. oec. oec. jur. oec. pol. hist. jur. oec. pol. chem. oec. oec. pol, oec. Kõrgkool Riia Polütehnikum Riia Polütehnikum Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Königsbergi Ülikool Teadmata Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Tartu Ülikool Marburgi Ülikool Heidelbergi Ülikool Tartu Ülikool Riia Polütehnikum Tartu Ülikool Biograafilised and - med Liivimaa maanõunik Võnnu-Valga kreisisaadik Liivimaa maanõunik Sks k Fehtenhof Ludenhof Drobbusch Druween Lauenhof Tilsit Homeln Kardis Autzem Addafer Mõis Vedu Luua Drabeši Druviena Lõve Tilsi Omuļi Kärde Auciems Adavere Eluaastad 1867 - 1945 1857 - 1943 1863 - 1919 1861 - 1929 1865 - 1945 1860 - 1925 1870 - 1915 1853 - 1945 1871 - 1956 1860 - 1936 Nimi vabahärra Otto Bruno Peter von STACKELBERG Alexander Arved Georg von OETTINGEN Johann Heinrich William von BLANCKENHAGEN Adolf von HEHN Rudolf (Rolf) von ANREP Woldemar Friedrich Gustav (Wolli) von ROTH Max von ANREP parun Viktor August Alexander von STACKELBERG Max Otto Karl von SIVERS Edward Adelhard von WAHL Liikmeks valimine 16.06.1907 17.01.1908 17.01.1908 22.01.1909 05.06.1911 24.01.1913 24.01.1913 03.09.1915 03.09.1915 03.09.1915 Nr 114. 115. 116. 117. 118. 119. 120. 121. 122. 123.

92 Jannseni Eesti Põllumees (1868–1880)

Malle Salupere

1860.–1870. aastad olid eestlaste rahvusliku ärkamise kulminatsiooni- aeg. See oli ka aeg, mil Saksamaa ühendamine ühel poolt ja moderni- seerimisreformid Venemaal teiselt poolt asetasid uude situatsiooni kohaliku baltisakslaskonna, kes samuti kujundas välja oma identiteedi – meenutame Samarini-Schirreni poleemikat või rüütelkondade palve- kirja keisrile. Ajastu suurte kultuurimurrangute ja säravate sulesõda- de kõrval on tagantjärele mõneti varju jäänud põhjapanevad muutused majanduses. Vähemalt selle loo kangelane Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) pidas aga uuenduslike põllumajandusvõtete õpetamist ta- lupojale niisama tähtsaks kui laulupidu või vaimuharimist.

Projekt Eesti Põllumees Sotsieteedi fondis Ajalooarhiivis on toimik pika pealkirjaga „Prog- rammid, kooskõlastused ja kirjavahetus ülemustega, Tartu tsensori- ga, sotsieteedi liikmete jt Baltische Wochenschrifti eestikeelse lisalehe Eesti Põllumees väljaandmise kohta J. W. Jannseni toimetusel, samuti eesti filiaalseltside asutamise kohta”.1 Nagu allpool selgub, polnud nende kahe teema koos käsitlemine sugugi juhuslik. Toimik algab sotsieteedi alalise sekretäri Hermann v. Samson-Him- melstjerna (1826–1908) kirjavisandiga, kus ta tutvustab sotsieteedi liikmetele ideed asutada eestikeelne põllumajanduslik ajaleht ja haka-

1 EAA, 1185-1-463.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 93 Malle Salupere ta rajama eesti põllumeeste seltse. Dokumendist selgub, et uue ajalehe väljaandmise initsiatiiv tuli Jannsenilt, kes esitas ka oma tingimused Eesti Põllumehe väljaandmiseks Baltische Wochenschrifti lisana. Jannsenit on poolteist sajandit alusetult süüdistatud paljudes surmapattudes, süvenemata sealjuures sageli tema tehtusse ja kir- japandusse. Üks rängemaid süüdistusi – müüdavus, st raha saamine rüütelkondadelt – on seotud ka kõneks oleva ajalehega. Siinkohal me ei hakka süvenema süüdistuste paikapidamatuse tõestamisse, sest seda olen piisava põhjalikkusega teinud raamatus „Postipapa”.2 Loomulikult oli Jannsen pragmaatik ja kasutas pakutud võimalu- si, kuidas muidu oleks olnud võimalik kõiki üritusi korraldada ja ajalehti välja anda, mis aga mingil juhul ei pea tähendama vaadete mahamüümist. See kõrtsitoas sündinud karjapoiss-iseõppijast kös- ter-koolmeister suutis olla oma aja kõige loetum ja armastatum eesti kirjanik ning ajakirjanik, sest Villem Reimani (1861–1917) sõnul tundis ta oma lugejat läbi ja lõhki ning püüdis teda vähenõudlike juttude ja värssidega „waba elo ja selgema silmaseletuse poole juhatada”. Kuni 1875 oli kogu eestikeelne ajakirjandus (viis erinimelist väljaannet, arvestamata ametlikku Maa walla Kuulutajat) Jannseni asutatud. Neist Perno Postimees ilmus aastatel 1857–1863 ja Ees- ti Postimees Tartus 1864–1880 Jannseni toimetusel. Tema õlgadele langes ka kõigi ärkamisaja tegevuste organiseerimine ja kujunda- mine, peateemadeks eestluse rõhutamine, haridus, seltsiliikumine, laulupeod, joomise ja väljarändamise vastane agitatsioon jne. Just Jannsen valmistas ette selle pinnase ja rahva lugemisharjumuse, millele alles 1878. aastal Carl Robert Jakobsoni (1841–1882) eestvõt- tel tekkis üsna ruttu „tülileheks” ristitud Sakala. Hermann von Samsonil oli mitmekülgne haridus ning lai silma- ring (Tartu, Berliini ja Leipzigi ülikool, õpingud Pariisis), ta töötas peamiselt insenerina Tartus, projekteeris Riia-Tartu raudteetrassi ja ehitas aastail 1875–1876 Tartu-Tapa raudteed. Samson tegutses paljude seltside juhatustes, oli 1868–1874 sotsieteedi sekretär, samuti Liivimaa rüütelkonna kassakontrolör; ka oli ta Liivimaa Põl- lumajanduse, Töönduse ja Käsitöö Edendamise seltsi president ning toimetas 1863. aastast seltsi väljaantavat (põllu)majanduslikku nä-

2 Jannsenist rohkem: Malle Salupere, Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Raamat J. W. Jannsenist (1819–1890) (Tallinn: Tänapäev, 2006).

94 Jannseni Eesti Põllumees (1868–1880) dalalehte Baltische Wochenschrift; kuulus nii Käsitööliste Seltsi kui ka Balti Kalameeste Seltsi ja koguni Kammermuusikaseltsi juha- tustesse (Jannsen kutsus teda isegi II üldlaulupeo aupresidendiks). Samson oli suhteliselt edumeelne ja liberaalne publitsist, kuid pa- handuste vältimiseks kirjutas enamasti varjunimede all, eriti vane- mas eas.3 Esialgu oli Samson ka Jannseni toimetusel ilmuva Eesti Põllumehe ametlik toimetaja ja ühtlasi selle lehe sotsieteedipoolne tsensor. Kui aga eestikeelsete trükiste tsensuur viidi üle Riiga, anti väljaanne täielikult üle Jannsenile. Samsoni kiri saadeti LÜÖS-i liikmetele arvamuse saamiseks, sellele on suuliselt või kirjalikult reageerinud 13 liiget.4 Lehe suhtes oldi soosivad, kuid seltsidele tuli neli vastuhäält. Näiteks August Pander Ronneburgist oli küll lehe poolt, aga rahvuslike põllumees- te seltside vastu, kuna „praegustes oludes võidaks neid ka muudel eesmärkidel kasutada”.5 Sakste hirmud on ilmekalt välja toonud v. Grote, kes kirjutas, et ta ei saa eesti filiaalseltside sotsieteedile allu- tamist toetada, sest 1. „Sotsieteedi taoline patronaat annaks parteile, mis kogu saks- lust hävitada tahaks, uue õigustuse nende olgugi arulagedate- le (blödsinnig), kuid uskujaid leidvatele süüdistustele. 2. Kuna olen arvamusel, et meie rahvas pole veel jõudnud ha- ridustasemele, mis on vajalik taoliste seltside õitsenguks ja püsib oht, et koos majandusega hakatakse tegelema ka polii- tikaga. 3. Üht seltsi on võimalik kontrollida, aga kui neid tekib rohkem, võivad eesti seltsid saada põhjuseks, et meie niigi umbusklik maarahvas veel enam rahutuks muutub. Üldse, arvan ma, puuduvad taoliste seltside jaoks nii juhid kui liikmed.” 6 Kuna ajalehte pidasid kõik seltsi liikmed vajalikuks, ongi järgne- valt toimikus sotsieteedi presidendi Alexander Theodor v. Midden dorffi (1885–1894) ning Jannseni allkirjadega kokkulepe Eesti Põl- lumehe Baltische Wochenschrifti lisana väljaandmiseks.7 See kõlab:

3 Tema olulisemate kirjatööde ja tema kohta kirjutatu loetelu vt: DBBL, 666. 4 EAA, 1185-1-463, l. 3. 5 EAA, 1185-1-463, l. 6. 6 EAA, 1185-1-463, l. 12. 7 EAA, 1185-1-463, l. 4-4p.

95 Malle Salupere

„Allakirjutanud, Liivimaa Keiserlik Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet ühelt poolt ning härra redaktor Johann Jannsen Tartus teiselt poolt on tänase päevaga kooskõlastanud ja sõlminud alljärg- neva kokkuleppe: 1. Alates 1. jaanuarist 1869 hakkab sotsieteet avaldama eesti- keelset lisalehte Baltische Wochenschrifti juures, nimega Ees- ti Põllumees, ja hoolitseb selle korrapärase saatmise eest telli- jatele samal viisil, nagu levitatakse Baltische Wochenschrifti. 2. Härra Jannsen toimetab Eesti Põllumeest tasuta ning kohustub kogu Eesti Põllumehega seotud asjaajamist tasuta enda õlule võtma, v.a laialisaatmine, mis vastavalt p. 5 ja 7 tingimustele jääb sotsieteedi toimetada; samuti kannab hr Jannsen kõik kulud, mis uue ajakirja väljakuulutamisega, üleskutsetega tellija- tele, tellimisrahade kasseerimise ja edasisaatmisega, artiklite honoreerimisega, paberi hankimisega, ladumise, korrektuuri ning trükiga, samuti ka igakordse tiraaži saatmisega sotsieteedile ning Eesti Põllumehe pakkimise ja väljasaatmisega teki- vad. Seevastu jätab sotsieteet hr Jannsenile kõik Eesti Põllu- mehe väljaandmisest tulevad sissetulekud, nagu: tellimistulud, sissetulekud reklaami, inseraatide ja teadaannete eest, mille sissekasseerimise eest hr Jannsen siiski ise hoolt kandma peab. 3. Tellimusi Eesti Põllumehele võib hr Jannsen vastu võtta ka sõltumata Baltische Wochenschrifti tellimisest. 4. Jääb hr Jannseni otsustada, kui sageli, mis formaadis ning millise tellimishinnaga ta Eesti Põllumeest välja anda tahab. 5. Neil juhtudel, kui Eesti Põllumehe ning Baltische Wochen schrifti tellijad on samad ja eeldades, et Eesti Põllumehe lisa mine Baltische Wochenschriftile ei tekita lisakulusid, pakib sotsieteet Eesti Põllumehe ja saadab selle laiali tasuta. Kui aga osutub vajalikuks Eesti Põllumehe pakkimine ja saatmi- ne adressaatidele, kes pole Baltische Wochenschrifti tellijad, kannab hr Jannsen vastava osa väljasaatmiskuludest. Ka kõik Eesti Põllumehe saatmisega seotud postikulud on Jannseni kanda. 6. Hr Jannsen kohustub, et ei alusta Eesti Põllumehe ühegi numbri trükkimist enne, kui vastavad veerud on sotsieteedi alaliselt sekretärilt trükiloa saanud.

96 Jannseni Eesti Põllumees (1868–1880)

7. Kogu Eesti Põllumehe järjekordse numbri tiraaž antakse trü- kikojast üle sotsieteedi sekretariaadile, kus hoolitsetakse ajalehe laialisaatmise eest hr Jannseni antud aadressidele vastavalt p 5 tingimustele. Tartus jaotatavad eksemplarid antakse üle hr Jannsenile või tema määratud isikule. 8. Eesti Põllumehes käsitletavad teemad on põllumajandus, karjakasvatus, metsanduskultuur, majapidamine, rahvakooli- korraldus. Kategooriliselt välistatud on kõik poliitilise sisuga arutlused. 9. Nii hr Jannsenil kui ka sotsieteedil on igal ajal õigus leping katkestada, kusjuures sotsieteedil ei teki õigust ilma hr Jann- seni või tema pärijate loata Baltische Wochenschrifti lisana või iseseisva lehena Eesti Põllumehe nimelist väljaannet avaldada. Seevastu jääb hr Jannsenile vabadus, sellenimelist väljaannet ka sõltumatult Eesti Põllumehest ja ilma sotsieteedi nõusole- kuta välja anda, niipea kui ta on saanud selleks ametliku loa.

Tartus, 15. novembril 1868. A. v. Middendorff J. W. Jannsen”

„Eesti Põllomees kõige Eesti põllomeestele” hakkas ametlikult Bal- tische Wochenschrifti eestikeelse lisana ning Eesti Postimehe toimetaja Jannseni toimetusel ja vastutusel ilmuma 1. jaanuarist 1869. Eesti Postimees tegi uuele kuulehele reklaami ning tutvustas sisu. Ka Baltische Wochenschrift teatas uuest lisalehest ning palus Eesti Põllumehe toimetajale saata märkmeid ning arvamusi.8 Huvitaval kombel märkis sama leht, teatades esimese eesti põllumeeste seltsi ametlikust kinnitamisest ning sellele edu soovides, et selts on loodud juba pooleteise aasta eest.9 Tsensuur poleks niisuguse seaduserikku- mise avalikustamist lubada tohtinud. Meile on aga huvitav teada, et eesti põllumehed hakkasid organiseeruma juba hiljemalt 1868. aastal. Muidugi oli selle taga Jannseni väsimatu ettevõtlikkus. Põllumehe esimene number tutvustas esilehel uue ajalehe ees- märke: „Meie põllomehed ei ole mitte enam teomehed, vaid rentnikud ehk – anna Jumal tervist – suur hulk ka juba ise oma põllo pereme-

8 Baltische Wochenschrift, nr 10 (1869), vrg 136. 9 Baltische Wochenschrift, nr 14 (1869), vrg 182.

97 Malle Salupere hed ja pärismaapidajad; peale selle on kogukonna tallitus ja valitsus ka paari aasta eest meie oma kätte usaldud.10 /…/ aga vennad, nüüd peame ka ise agarad ja terased mehed olema, et kui tõstetakse, ka ise tõuseme.” Ja kolmandal lehel: „Niisugused asjad nüüd, ilma kelleta meid uuemal ajal ka raha taskus, kui seda küll oleks, mitte edasi ei aita, on „põllomeeste seltsid” ja „põllomeeste seitungid”. Nende läbi peavad põllomeeste tarvitused, nõupidamised, läbirääkimised, ka- sonõudmised, kahjo eest hoidmised ec. ühendatud saama /…/ eesti põllomeeste seltside ja „Eesti Põllomehe” programm ei või muud kui ühesugune olla.” Aastail 1869–1880, kuni rabanduseni oli lehe vastutav toimetaja J. W. Jannsen. Sellele ajavahemikule allpool keskendumegi. Pärast Jannseni taandumist hingitses Põllumees Eesti Postimehe lisalehena vahetuvate vastutavate ning tegevtoimetajate käe all (A. Grenz stein; K. A. Hermann, J. Tülk ja W. Just, P. Undrits) kuni lõpliku hääbumiseni 1889. aastal. Algul oli aastatellimuse hind 80 kopikat (Eesti Postimehel 2.20), aga see tõusis kuni ühe hõberublani. Lehe kvartformaat aastatega ei muutunud, enamasti ilmus ta kaheksal leheküljel. Need olid kuni uue kirjaviisi kasutuselevõtmiseni 1872. aastal kaheveerulised, siis mindi üle täislehekülgedele. Trükiti Põl- lumeest, nagu kõiki Jannseni väljaandeid, H. Laakmanni trükikojas Tartus (1868–1881, 1887–1889); ainult 1882–1886 oli väljaandja W. Just, kel oli oma trükikoda. Et kõik uue väljaandega seotud formaalsused polnud veel täide- tud, palus Tartu tsensor de la Croix juba 8. detsembril 1868 endale teatada, kes, kus ja millal on andnud loa Eesti Põllumehe välja- andmiseks ning milline on ajalehe programm.11 Paistab, et see jäi vastuseta, sest märtsis tegi tsensor järelpärimise, kuidas sai loata hakata ilmuma uus eestikeelne ajaleht. See kutsus esile sotsieteedi kirjavahetuse trükiasjade peavalitsusega, mis asus Peterburis, ja ametlik luba on pärit alles 7. juunist 1869. 22. septembril 1869 on kindralkubernerile trükiasjade peavalitsusest saabunud kiri, mille kohaselt LÜÖS-i ning hr Jannseni avalduse põhjal „on hr sisemi- nister kinnitanud hr Jannseni ajalehe Eesti Põllomees vastutavaks

10 Jannsen pidas silmas 1866. aasta vallaseadust, mis vallaomavalitsuse mõisniku eestkoste alt vabastas. 11 EAA, 1185-1-463, l. 14.

98 Jannseni Eesti Põllumees (1868–1880) toimetajaks senise toimetaja hr Samsoni asemele, millest mul on au teatada Teie kõrgeaususele”.12 See oli seotud eestikeelsete trükiste tsensuuri Riiga üleviimisega, mida sotsieteet püüdis Eesti Põllume- he puhul ära hoida.13 Kui see ei õnnestunud, anti väljaanne ametlikult Jannsenile üle. Numbrite 3–6 päise järgi on Jannsen redaktor, alates juulinumbrist 1869 kuni rabanduseni 1880. aasta lõpus figu- reerib ta lehepäises pidevalt kui „redaktor ja wäljaandja”, vaatamata vahepealsetele muudatustele, millest allpool.

Eesti Põllumehe väljaandmine Pool esimest ilmumisaastat 1869 oli lehe ametlik toimetaja ja tsensor sotsieteedi sekretär, Baltische Wochenschrifti toimetaja Hermann v. Samson. Eesti keelt valdas ta suurepäraselt, nagu kinnitavad mõ- ned tema kirjad. Leht on dateeritud iga kuu esimesel kuupäeval, ilmus esialgu üsna mitmekülgse sisuga ja Eduard Magnus Jakobsoni (1847–1903) (Carl Robert Jakobsoni vend) ohtrate puulõikes illust- ratsioonidega, mida sotsieteet rahasüstidega toetas. Nii ongi LÜÖS-i protokollides pidevalt juttu Eesti Põllumehe kui väga vajaliku välja- ande kahjumite katmisest. 1870. aastal on makstud 120 rubla illust- ratsioonide eest, neid oli esimesel aastal tõesti palju. Ka pärast lehe üleminekut põllumeeste seltsi omandusse 1877. aastal on sotsieteet lehte 100 rublaga aastas toetanud. Sisu, mis osalt oli pärit Baltische Wochenschriftist, muutus aja- pikku ühekülgsemaks. Tavalugejale võisid mõnedki artiklid olla raskesti arusaadavad. Seitsmekümnendate teisel poolel, pärast lehe üleminekut põllumeeste seltsi omandusse, said põhiteemaks põllu- meeste seltsid, nende protokollid ja näitused. Teise, 1870. aastakäigu artiklites räägitakse palju loodavatest põllumeeste seltsidest ja näitustest; kuuenda numbri pildil oli mees hobusega – Jaan Tammann oma ardenni täkuga Tori vallas. Jannsen kasutas sageli õpetlikke väljamõeldud eeskujusid ja dialooge. Lehes algasid eeskujuliku põllumehe Niidu Tiidu didaktilised lood: esimeses tahab tema naaber Märt oma pojale, kes aga pole iial talutööd teinud, talu osta. Tiit võtab ta sulaseks, et temast päris põllumees ja

12 EAA, 1185-1-463, l. 33. 13 Vt Middendorfi kiri ja trükiasjade peavalitsuse vastus samas, l. 28-30.

99 Malle Salupere peremees saaks. Tutvustatakse Tiidu talu ja karjalauta, mida teeb Tiit, kui lojused haigestuvad, räägitakse ka tema köögist. Dialoogi- vormis lood räägivad küll vasikate, küll hobuste kasvatamisest, põl- dude ja heinamaade harimisest jm. Iga kuu esimene kuupäev lehepäises on eksitav, tsensoriload on tihti palju hilisemad, näiteks 1. detsembri 1869 numbri trükiluba on Riias antud 20. jaanuaril 1870. Edaspidi venivad vahed ajuti mitme kuu pikkuseks, mis viitab, et Jannsenile hakkas koormus ilmselt üle jõu käima. Illustratsioonid jäävad üha napimaks. Põhiabiline Koi- dula abiellus 1873. aasta algul ja kolis Kroonlinna, noorem tütar Tal- linnasse, lootustandev poeg Julius oli õnnetult hukkunud, tema enda parem käsi oli peaaegu halvatud. Postimees püsis enam-vähem graa- fikus, aga Põllumees hakkas järjest rohkem maha jääma ja end sel- lepärast õigustama. Juba 1871 aastakäik algas vabandusega numbri (tsenseeritud 22. veebruaril) hilinemise pärast, kusjuures ei tulevat imeks panna mitte hilinemist, vaid seda, et leht üldse veel ilmuda saab. Seltsi saadiku aruanne Riia näitusest hõlmas kogu mainumbri ja jätkus septembris, oktoobrinumbris oli pikk pöördumine Eestimaa põllumeeste poole. 1871. aastakäigu 12. number on tsenseeritud 15. mail 1872, kuid selle aastakäigu esimene number on saanud trüki- loa 7. veebruaril ja sisaldab järgmise märkuse: „Et tänavused telliad liialt kaua ootama ei jääks, oleme esimest nummert siin välja annud. Mineva aasta puuduvad numbrid saavad tänavuste vahel välja tulema, nõnda et aastakäik täis ja keegi omast ilma ei pea jääma.” Sama võtet tuli kasutada edaspidigi. 1872. aastakäik sisaldab palju materjale põllumeeste seltside (Tartu, Pärnu, Võru) tegevusest, aastapäeva kõnede ja protokollide väljavõtteid, samas niitude (heinamaade) parandamisest ja abisõn- niku (komposti) valmistamisest, ka Tartu näitusest. Niidu Tiit jagab kogemusi igas numbris; aasta lõpunumbris, mille tellijad said järg- mise aasta detsembris, kirjeldatakse tema talu jõulupuud (st jõulu- pidu, toim) külaliste ning kõigile jagatud kingitustega. Viies, 1873. aastakäik algab pika eessõnaga hilinemisest (märt- si lõpp), mis oli siiski parem lõpetamisest, milleks juba valmis oldi. Toimetaja tõdeb, et Põllumees on tulnud liiga vara ja tal on liiga vähe toetajaid. Leht on teist aastat uues kirjaviisis ja 16 lk (varem 8 lk). Viies number sisaldab pika artikli mesilaste pidamisest, on jälle

100 Jannseni Eesti Põllumees (1868–1880) tõuloomade pilte, kuuendas on pildiga artikkel külvimasinatest ja seitsmendas lüpsimasina ja inglise sea pildid, seitsmendas ja kahek- sandas numbris on pikad artiklid metsakasvatamisest ja hooldami- sest ning viljapuuaedadest. Kuuenda (1874) aastakäigu eessõnas vihjab Jannsen jälle raskus- tele, mis Põllumeest laenu najal elama sunnivad, lootes, et rahvas ärkab ja põllumeeste seltsid kosuvad. Samas numbris on Mihkel Weske artikkel Eesti elumajadest ning õpetused, kuidas neid puhta- maks saada. Viiendas lehenumbris võtab ilmselt Jannsen ise samal teemal sõna, seostades puhtama eluviisi üldise haridusega. Kahek- sas sisaldab artikli „Kas linu ehk võid?”. Selles veendakse, et ainult põldu kurnava linakasvatusega kaugele ei jõua, sest neile on ka sõn- nikut vaja. Nr 11 sisaldab ilmselt tõlgitud, kuid Jannseni lisandus- tega artikli „Justus v. Liebig – põllumeeste häätegija”. Aastakäigu viimane number on tsenseeritud järgmise aasta 13. märtsil. 1875. aasta algab artikliga põllumeeste seltsidest, kus tõdetak- se muu hulgas, et Liivimaal need tegutsevad juba igas kreisis, aga Eestimaal koguni puuduvad. On ülevaade Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi külaskäigust sotsieteedi presidendi v. Middendorffi Hellenur- me mõisa. Oktoobrinumbris räägitakse järgmise aasta põllumajan- duse ja käsitöö näitusest Tartus, mis Liivimaa seltsis juba otsusta- tud. Järgmises numbris on Liivimaa seltsi 12. oktoobri pääkoosoleku ülevaade ning Tartu koduloomade näituse aupalgad. Aasta lõpuks jõuab leht graafikusse ning 1876. aastal ilmub üsna korrapäraselt kaks korda kuus, kuid poole õhemana. Aasta algul on juttu mitmest hobusetõust, kusjuures eesti hobust ardennist vastupidavamaks hin- natakse, viidates ka Baltische Wochenschriftile. Ja nr 5/6 referee- ritakse sealt prof Unterbergeri 1858. aasta artiklit eesti hobusest, mille juurde koos nende hobuste ajalooga käib ka Eesti seitsmesa- ja-aastase ajaloo ülevaade. Aastakäik lõppeb 18. numbriga oktoobris. 1877. aastal läks Põllumees üle Tartu Eesti Põllumeste Seltsile. Sotsieteedi 9. jaanuari 1877 protokolli järgi oli arutusel omaniku ka- vatsus lehe väljaandmine lõpetada, kuna see ei tasu end ära. Kuna selle säilitamist peeti siiski väga tähtsaks, otsustati end redaktoriks esitanud pastor Wilhelm Gottfried Eisenschmidtile (1839–1922), pärast lehe üleminekut Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi omandusse

101 Malle Salupere kahjud kolme aasta jooksul kuni 100 rbl ulatuses aastas hüvitada.14 1877. aasta pikas avasõnas põhjendab toimetaja uut vormi: Põllu- mees on nüüd iseseisev, seega ka veidi kallim. Selle ning järgmise aastakäigu põhiteemaks saidki põllumeeste seltsid, nende protokollid ja näitused. Märtsinumbris sisaldub Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi protokoll koosolekust, kus endine president ja nüüdne auliige Jannsen ameti maha pani (lk 34). Sel aastal on jälle rohkem illust- ratsioone, sh või- ja juustutegemisest. Leht tegeles ajuti ka loomakaitsega. Juba teise aastakäigu esimeses numbris oli artikkel „Ära kiusa varblast!”, milles jannsenlikus muhedas stiilis kõigepealt räägitakse Preisi Pritsu (Friedrich Suure) äpardusest, kui ta otsustas hävitada tema viinamarju õgivad varb- lased ning järgmisel aastal hoopis saagita jäi, edasi aga varblaste kasulikkusest kahjurite hävitamisel. Järgmistel aastatel on ilmunud veel muttide, teisal jälle kärnkonnade palvekiri ja läbi kahe numbri kalade konverents. Tuleb tõdeda, et müüdid nende loomade kohta, mida siin püüti ümber lükata, pole poolteise sajandiga rahva meelest ikka kadunud. 1878. aasta algab manitsuskõnega neile, kes end inimeste kombel ülal pidada ei mõista, järgmine sisaldab Kreutzwaldi kõne Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis koduloomade ja laste kasvatamisest, milles ta näeb palju ühist ja lõpetab: „… tarvita mõistust, tee tööd ja palve- ta abi Jumalalt, et tema mõlemaid õnnistab.” Kaksiknumber 5/6 on aastakäigu viimane. 1879. aasta jääb üldse vahele. Järgmine number ilmub 1. jaanuaril 1880 (tsensoriluba 31. dets) ja algab uue päisvinjeti ning Jannseni eeskõnega. Põllumees on isa juures tagasi ja ilmub Eesti Postime- he 8-leheküljelise lisalehena kaks korda kuus kaunis korrapäraselt. Nähtavasti jättis Jannsen põhilehe täiesti oma poja Harry hooleks, sest Põllumehe artiklid on stiili põhjal otsustades ilmselt tema enda kirjutatud. Noore haritlase kõigi baltlaste lepituspüüdelised vaated aga andsid Sakalale küllaga põhjust ägedateks ja vihasteks rünna- kuteks „Baltipapa” ning tema „lolliks läinud” poja aadressil. See propaganda kandis mürgiseid vilju, mis novembris põhjustasid Jann- seni ajurabanduse ning lahkumise ajakirjanduspõllult. Aastakäigu

14 EAA, 1185-1-360, l. 184.

102 Jannseni Eesti Põllumees (1868–1880) viimane Eesti Põllumehe kaksiknumber 24/25 ilmus tegevtoimetaja Paul Undritzi eessõnaga. Edasi ilmus Põllumees Eesti Postimehe lisalehena, ja kumbki ei saanud erinevate toimetajate käe all ning uute ajalehtede süveneva konkurentsi tingimustes enam õieti jalgu alla. Eesti Põllumehe viimane, 1888. aasta viies number ilmus 1889. aastal.

Eesti Põllumehe mõju Ma ei tea, kui palju oli Põllumehe tellijaid või kus nad paiknesid. Et Eesti Põllumees vähemalt Viljandimaal ei teinud päris tühja tööd, ja et leidus ka põllumajanduslikest uuendustest huvituvaid talunikke, seda kinnitavad mõned sotsieteedi arhiivis säilinud kirjad. 19. oktoobril 1871 on Tarvastu köstrimajas (st Hans Wühneri initsiatiivil) koostatud kiri „Auustud Liivimaa Põlloharimise ja käsi- töö edenemise Seltsile”.15 Selles palutakse, kuna „ka meil veikestel põllomeestel hea veiste, nimelt piimaelajate pidamine üks väga tarvilik jago meie maapidamises on”, abi karja tõuparanduseks. Et vahendid on piiratud, loodetakse seltsi abile, et „üht suuremad ja head seltsi sugu-pulli osta /…/ ja iseäranis palume nimetud head sugu pulli, mis meie veikeste maa lehmadele hästi kõlblik oleks, kui ial võimalik Hellenurme mõisa herra Staatsraati Dr. Middendorffi väga kiidetavast karjast”. Et taotlejad vaid 40 rbl on kokku suutnud panna, palutakse seltsilt puudujääv osa laenuks, ja ühtlasi endale järgmisel talvel samast Middendorffi karjast neli kasuvasikat müüa. Alla on kirjutanud „alandlikult veikesed põllomehed” – kaheksa nime eesotsas Wühneriga, sh ka luuletajana tuntud pärismaapidaja A. Reinvald. Kirja saatusest annab aimu tänutunnistus, mille Wühner on kirjutanud kõigi ülejäänute nimel 14. veebruaril 1872. Selgub, et kiri oli edasi saadetud sotsieteedile. Et aga lubatud pull juba müüduks osutus, palutakse nõu samaväärse hankimiseks. Veel tänatakse seltsi „väga tuloliko „Kodoloomade näituste” eest, sest seeläbi saavad veikeste põllomeeste silmad oma karjakasvatamise ja pidamise poolest lahtiminema”.16 Teise tänu-tunnistuse on Wühner samal

15 EAA, 1185-1-503, l. 35. 16 EAA, 1185-1-503, l. 37.

103 Malle Salupere päeval kirjutanud sotsieteedile, tänades 21. jaanuari kirja eest ja „julgeb allnimetud enese ja oma seltsimeeste nimel, kes Tarvastus hea karja loomadekasvatamise pärast kokko on heitnud, Keiserliko Sozietäti väga alandlikult ja südamest tänada selle lubatud armo kingituse eest, hea Anglia sugo-pulli soedamiseks ja selle asjasse puutuva hea nõu eest. Aga kui nemad valmis olid Hummuli mõisast seda sealt saadavad ja soovitud 1½ aastast Anglia seltsi sugo-pulli osta, pidid nad oma kurvastuseks valitseja Sterni läbi kuulda saama, et nimetud pull herra Fr. von Stryki läbi juba enne ära olevad müütud.”17 Niisiis palutakse jälle head nõu. Toimikust ei selgu, millega lugu lõppes, aga küllap oli lahendus positiivne, sest just neil aastail oli mõisnikele eriti oluline talurahvasõbralikkust üles näidata. Sotsieteedi püüdlused eesti põllumeesteseltse oma filiaalideks teha ei laabunud vastastikuse usaldamatuse tõttu. Iseloomulik on O. Zastrowi kiri Otepäält 12. veebruarist 1879: „Vaatamata kõigile püüdlustele pole mul korda läinud meie asutatavat seltsi sotsieteedi filiaalseltsiks teha. Inimesed on väga umbusklikud„Saksade” vastu ja usuvad, et selts jääks igal võimalikul ja võimatul moel sotsieteedi mõju alla. On kohutavalt kahju, et inimesed on nii kohutavalt lühinägelikud ega suuda mõista käegakatsutavaid eeliseid. Ühes eravestluses muidu päris mõistliku eestlasega, pärast seda kui olin talle kõike selgitanud, ütles ta mulle „parem wene pitsa all, kui sakste sabba all”. Niikaugel me siis oleme. Sel on niipalju sotsieteediga tegemist, et seal ka ainult Saksad liikmed ning juhid on. See kena projekt on niisiis vett vedama läinud.”18 (kursiivis tekst on originaalis eestikeelne). Kui kaugel talupoegade ning „saksade” huvid üksteisest seisid, seda iseloomustab episood 1872. aastast, mil riigivarade ministri poolt Middendorffile saadetud järelpärimisele anda teada kohaliku põlluma- janduse vajadustest ning probleemidest, on ühes toimikus nii Samsoni koostatud sotsieteedipoolse vastuse visand Middendorfi märkustega19 kui ka Viljandi ja Tartu eesti põllumeeste seltsides koostatud vastused põllumajanduse edenemist takistavate asjaolude kohta.20 Tartlaste lü-

17 EAA, 1185-1-503, l. 38. 18 EAA, 1185-1-584, l. 1. 19 EAA, 1185-1-515, l. 7-8p. 20 EAA, 1185-1-515, l. 14-15.

104 Jannseni Eesti Põllumees (1868–1880) hikeses saksakeelses kirjas taotleti riigivalitsuselt krunti, kuhu selts võiks rajada puukooli ning näidismajandi, abi sugutäkkude ja -pullide soodushankeks, projekteeritud raudteeühenduse kinnitamist ning ta- lumaade müügi ja teoorjuse lõpetamise konkreetsete tähtaegade mää- ramist. Viljandlastel oli probleeme rohkem. 15. juuli 1872 koosolekul, kus valiti eesti seltsi saadikuteks septembri keskel Ruhjas toimuvale sotsieteedi üldkoosolekule seltsi president J. Kapp ning seltsi liige kös- ter ja koolmeister H. Wühner, on arvatud „järelseisvaid asju põllutööle takkistamiseks ees olevat: 1. Et põllud mitmel kohal, iseäranis aga kroonu valdades nöö- ritükkides on. 2. Et liig lühike rendi aeg on, kui koht võera läbi ostetud saab, lõppeb alati rendi kontraht ühe aasta järele ära. 3. Kui peris mõisa talu rentnik oma kohta parandab, siis teeb ta seda alati oma kahjuks, sest et rendi kõrgendamine või talu ära müümine sääl varsi kannul käib. 4. On talu rentnikutel liig suur rent, sellepärast ei jää koha parandamiseks enam kapitali üle. 5. On peris ostjatel põllumeestel liig vähe raha, sellepärast et liig suured summad esimesel korral sissemaksma nõutakse. 6. Et eeskuju virthschafti ei ole. 7. Et mitme tuhande põllumehe õn ja õnnetus üheainsa maa mõetja käes seisvat. 8. Et ostmise hind mitte väga ruttu vaid pitkema aja sees makstud saaks. 9. Et talud mitte pisemaks ei peaks tehtud saama kui nad siitsaadik olnud. 10. Et talusid mitte külade kaupa ühe ainsa inimesele müütud ei võiks saada. 11. Soovida, et igal rentnikul tema talu müütud saaks. 12. Et tee tegemine, jaama maksude maksmine jne mitte üksi talude pääle arvatud ei jääks. 13. Et õige pea selle üle otsus saaks kuida siitsaadik peade päält seisvat kroonu maksud edasi pidi jäävad.” Sotsieteedi-poolses kavandis nii „tühistest” probleemidest, kui raudteeühendused välja arvata, juttu ei tehtud, kuigi pole teada, milliseks kujunes lõplik, ministrile saadetud vastus. Raudteega

105 Malle Salupere seoses meenutati isegi, et see aitaks jalule ka 60(!) Põhjasõjas purustatud, ikka veel kiratsevat linna. Maaelu häirivad tegurid jagati kolme rühma: 1. Looduslikud (kliima, soostumist kiirendav metsaraie, ühen- dusteed, mis mõjutavad konkurentsi ja kaupade liikumist). 2. Tegurid, mis on ajalooliselt tingitud sotsiaalsetest ja poliiti- listest suhetest ning otseselt ja kaudselt mõjutavad maaelu arengut. 3. Takistused, mis on seotud õigusliku ebakindlusega. Esimeses rühmas oli olulisim taotlus riigi abile melioratsioonitöö- deks, kuna kolme provintsi ühiskassa ilma maksukoormust tõstmata seda ei suudaks. Pealegi minevat sisekubermangudes 25–30% mak- sudest lokaalkasutusse, Baltikumis vaid 9%. Ajaloolistel ja poliiti- listel suhetel eriti ei peatutud, mis hiljutiste skandaalide kontekstis on mõistetav (Samarini-Schirreni vastasseis, rüütelkondade keisrit pahandanud palvekiri jne). „Õiguslik ebakindlus” vihjas Venemaal käimasolevale haldus- ja kohtureformile, mis liivimaalasi sügavalt häiris. Mainimata ei jäetud kreeka usu (st õigeusu) koolide soodusta- mist ning talurahva ässitajate kaitsmist. Et mõisnikud oma kapitali välismaale ei viiks, peeti vajalikuks kroonumõisate müüki panemist. Talurahva olukorrast ja vajadustest mitte sõnagi.

* * *

Kõige eeltoodu taga võib aimata, kui palju hingejõudu ja energiat nõudis Jannsenilt selle „lapsukese” käigushoidmine. Aga teda toetas veendumus, et eesti rahvas vajab harimist ning valgustamist kõi- gi võimalike vahenditega, ja ta oli kindel vastastikuses armastuses. Kuni Jakobsoni laimukampaaniani see nii oligi. Alles Jannseni surm pärast kümneaastast varjuelu tõi rahva tema juurde tagasi. Nimikangelase kahesajanda sünniaastapäevani 19. mail 2019 jääb praegu kõigest viis aastat. Sama kaugel on ka laulupidude poolteise sajandi juubel. Eesti järjepideva ajakirjanduse, seega ka Posti- mehe saja viiekümnendat juubelisünnipäeva tähistasime kuue aasta eest, 2014. aasta on ärkamisaja kõigi suurürituste põhiorganisaatori ja agitaatori ehk Eesti Postimehe saja viiekümnes sünnipäev. Nen- de vahel on veel hulk muid tähtpäevi: esimene eesti kultuuriselts

106 Jannseni Eesti Põllumees (1868–1880) ehk Vanemuise selts, eesti teatri algus, põllumeeste seltsid, esimene põllumeeste ajaleht, Aleksandrikooli liikumine, Eesti Kirjameeste Selts, mis viis seltsiliikumise ja eestikeelse kirjanduse ning ajakirjanduse massidesse. Jannseni rolli ei ole kuidagi võimalik üle hinnata, sest kõige ülal- loetletu juures on ta olnud juhtiv algataja ning eestvedaja, ja hiljem liitunud rahvajuhid on liidrirolli endastmõistetava tänamatusega üle võtnud, ilma et Jannsen ise seda kunagi vaidlustanud oleks. See lihtsalt ei kuulunud tema rahuarmastava ja laheda püknikutüübi juurde.

   Malle Salupere on lõpetanud Tartu Ülikoolis vene filoloogia ja psüh- holoogia, uurinud mitmes plaanis Eesti kultuurilugu.

107 Malle Salupere

Jannsen’s “Eesti Põllumees” (1868-1880)

Malle Salupere

Johan Voldemar Jannsen holds a special role in the cultural history of Estonia—until 1875 the vast majority of Estonian periodicals were founded by Jannsen. Perno Postimees (1857–1863) and Eesti Posti- mees (1864–1880) that he edited were responsible for all the expla- nation and organisation work during the national awakening. Ja- kobson’s newspaper “Sakala” did not come into circulation until only 1878, while it took over all Jannsen’s subjects but wrote of them in a sharper manner. Greatly to him do we owe the myth of his competi- tor Jannsen’s turncoat nature. Jannsen did receive support from the Estonian and Livonian knightage and Society in 1870–1879 but this was first and foremost connected to the gentry’s attempts to present themselves as a supporter of the native’s cultural endeavours in the eyes of the locals and administration. In addition to the song festival and the organisation of song and music societies Jannsen attempted to found agricultural societies for the development of farmers’ skills and knowledge, while he also established a respective journal—Eesti Põllomees—that was published as a monthly supplement to the Baltische Wochenschrift, a journal issued by the Society. Hermann v. Samson, a versatile and difficult man, who organised support for Jannsen’s publications in Livonia and Estonia, was the official editor and most likely also the censor of the journal for the first half-year (1869). The newspaper was published on the first day of every month, the content was quite versatile and the illustrations in the style of wood engraving (author: Eduard Magnus Jakobson). The Society supported the publication with both subscriptions and financial contributions. The newspaper introduced practical methods of agriculture and animal husbandry, using manure and artificial manure, tending pastures, construction of farmhouses, nature pro- tection issues, often in the form of a dialogue with the exemplary farmer Tiit from the farm of Niidu. After some time the content and regularity of publication of the newspaper began to decline. Jannsen

108 Jannseni Eesti Põllumees (1868–1880) bowed out from editing the paper in 1877, Põllumees transferred to the ownership of agricultural societies and was published regularly at first, providing accounts of the activities of the societies. However, already the next year ended with only a double issue (5/6) having been published and in 1879, no new issues came. In 1880 Jannsen commented that Põllumees had so to say returned to its father and the journal was published twice a month as a supplement of the Eesti Postimees. At the end of the year Jannsen had a stroke and both Ees- ti Postimees as well as Põllumees went into decline. The last issue of the Põllumees was published in early 1889.

Jannsen‘s „Estnischer Landwirt”(1868-1880) Malle Salupere

Johann Woldemar Jannsen ist im Laufe von anderthalb Jahrhunder- ten – meist unbegründet und konjunkturbedingt – Verkäuflichkeit und Verrat der nationalen Interessen unterstellt worden, ohne dass man sich in die Quellen vertieft hätte. Bis zum Jahre 1875 war das gesamte estnischsprachige Zeitungs- wesen von Jannsen gegründet. Die von ihm redaktierten Zeitungen Perno Postimees [Pernauer Postbote] (1857–1863) und Eesti Postimees [Estnischer Postbote] haben die ganze Aufklärungs- und organisato- rische Arbeit im Zeitalter des nationalen Erwachens verrichtet. Die Zeitung Sakala von Karl Robert Jakobson ist erst im Jahre 1878 erschienen. Dabei hat Jakobson alle von Jannsen behandelten Themen übernommen, diese aber in einer noch radikaleren Form behandelt. Im Großteil haben wir Jakobson auch für den Mythos über Verkäuf- lichkeit seines Rivalen Jannsen zu bedanken. Tatsächlich ist Jann- sen in den Jahren 1870–1879 von den estnischen und livländischen Ritterschaften und der Sozietät unterstützt worden, dies diente aber vor allem dem Ziel der Herrschaften, sich sowohl für die Regierung als auch für den Bauern als Unterstützer von kulturellen Bestre- bungen der indigenen Bevölkerung darzustellen, nachdem seine Ver- suche, eine eigene, konkurrierende Zeitung zu gründen, gescheitert

109 Malle Salupere waren. Jannsen verpflichtete sich, von Gutsherren und Pastoren geschriebene Artikel zu veröffentlichen, dabei hat er aber auf seine eigenen Meinungsäußerungen über diese Artikel nicht verzichtet. Zusätzlich zum Organisieren des Sängerfestes und der Sing- und Musikgesellschaften gründete Jannsen auch, um die Kenntnisse und Fähigkeiten der Landwirte weiterzuentwickeln, verschiedene Gesellschaften für Landwirte und die Zeitschrift Eesti Põllomees [Estnischer Landwirt], die einmal monatlich als Beilage der von der Sozietät herausgegebenen Baltischen Wochenschrift erschien. Im ersten Halbjahr (1869) wirkte als offizieller Redakteur und wahrscheinlich auch als Zensor der Zeitschrift Eesti Põllomees der Sekretär der Livländischen Gemeinnützigen und Ökonomischen So- zietät Hermann von Samson. Er war eine vielseitige und komplizier- te Person, die unter anderem die Unterstützung für Jannsens Ausga- ben sowohl in Livland als auch in Estland organisierte. Die Zeitung erschien monatlich, immer am ersten Tag des Monats. Inhaltlich war sie vielfältig, enthielt auch mehrere Illustrationen in der Holzschnitt- technik (Autor Ed. Magnus Jakobson) und wurde von der Sozietät sowohl durch Aufträge als auch finanziell unterstützt. Die Zeitung informierte über praktische Ackerbau- und Viehzuchttechniken, die Verwendung der Dünger sowie Kunstdünger, die Pflege von Wiesen, Bau von Bauernhäusern und Naturschutzprobleme. Oft wurden die Hinweise in Form eines Dialogs mit einem fortgeschrittenen Bauern Niidu Tiit weitergegeben. Auf den Bildern wurden vor allem Zucht- tiere dargestellt, aber die Bilder wurden immer seltener. Langsam begann auch das Inhaltsniveau zu sinken und die Regelmäßigkeit im Erscheinen ließ nach. Im Jahre 1877 zog Jannsen sich von der Redaktion zurück, die Zeitung Eesti Põllomees ging in den Besitz der landwirtschaftlichen Vereine über, erschien dennoch zunächst regelmäßig und gab einen Überblick über die Tätigkeit der landwirtschaftlichen Vereine. Schon der nächste Jahrgang endete aber mit einer Doppelausgabe 5/6, und im Jahre 1879 erschien die Zeitung nicht mehr.

110 Tiiu Oja, Lea Teedema

Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga

Tiiu Oja, Lea Teedema

Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet jättis oma tegevusest maha rikkaliku arhiivi ligi 3500 säilikuga.1 Sellele pakuvad lisa tema tütar- ja haruseltside arhiivid. Ajalooarhiivis hoiustatakse neist Balti Anglerikarja Kasvatajate Ühingu,2 Balti Karjakasvataja- te Ühingu,3 Balti Külmavereliste Hobuste Kasvatajate Seltsi,4 Balti Seemnekasvatajate Ühisuse,5 Balti Sooparanduse Seltsi,6 Liivimaa Hobusekasvatamise Edendamise Seltsi,7 Liivimaa Hollandi-Friisi- karja Kasvatajate Ühingu,8 Liivimaa Lambakasvatajate Seltsi,9 Lii- vimaa maakultuuri büroo,10 Liivimaa Rahekindlustusseltsi,11 Liivi- maa Naistöö Edendamise Seltsi12 ja Liivimaa Vastastikuse Kinnituse

1 Eesti Ajalooarhiiv (EAA), 1185. Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet, 3483 s, 1793–1941. 2 EAA, 2466. Balti Anglerikarja Kasvatajate Ühing, 46 s, 1901–1929. 3 EAA, 2448. Balti Karjakasvatajate Ühing, 42 s, 1885–1901. 4 EAA, 3254. Balti Külmavereliste Hobuste Kasvatajate Selts, 17 s, 1909–1920. 5 EAA, 3239. Balti Seemnekasvatajate Ühisus, 61 s, 1899–1933. 6 EAA, 3241. Balti Sooparanduse Selts, 45 s, 1908–1921. 7 EAA, 3256. Liivimaa Hobusekasvatamise Edendamise Selts, 10 s, 1895–1903. 8 EAA, 2447. Liivimaa Hollandi-Friisikarja Kasvatajate Ühing, 31 s, 1901–1924. 9 EAA, 3235. Liivimaa Lambakasvatajate Selts, 8 s, 1853–1856 10 EAA, 2069. Liivimaa maakultuuri büroo, 4006 s, 1793–1925. 11 EAA, 627. Liivimaa Vastastikune Rahekindlustusselts, 268 s, 1831–1881 12 EAA, 1578. Liivimaa Naistöö Edendamise Selts, 8 s, 1888–1916.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 111 Tiiu Oja, Lea Teedema

Seltsi13 fondi. Neile võib lisada ka Eesti Looduseuurijate Seltsi14 ja 4. Balti põllumajandusliku kesknäituse korraldava komitee fondi.15 Peale eelnimetatute on sotsieteedi tegevust valgustavaid dokumente teisteski fondides, rikkalikumalt perekond Oettingenile kuulunud Kuremaa mõisa (omanikud Eduard Reinhold von Oettingen ja tema poeg Erich August Arthur täitsid vastavalt 1882–1900 ja 1906– 1927 LÜÖS-i presidendi kohuseid)16 ja ka perekond Bergi fondis.17 Tulenevalt LÜÖS-i ja tema haruseltside laiahaardelistest sidemetest ja kirjavahetusest erinevate organisatsioonide, institutsioonide ja isikutega võib organisatsiooni tegevust kirjeldavaid üksikdokumen- te leida veel väga paljudest fondidest nii Eesti18 kui ka teiste riikide, nt Läti19 või Venemaa arhiividest. Loomulikult on uurijad nende fondide materjale ka palju kasutanud ja selle põhjal on valminud hulgaliselt artikleid. Põhjalikumalt on sotsieteedi töövaldkondadest käsitlemist leidnud tema tegevus loomakasvatuse- ja tõuaretuse, metsanduse, maaparanduse, 19. saj talurahvareformide ja maakorralduse valdkonnas. 1992. aastal toimus Tartus sotsieteedi 200. aastapäeva tähistav konverents ning 1994. aastal ilmus ettekannetel põhinev artiklikogumik. Selles on ka Hella Mooritsa artikkel,20 milles antakse ülevaate sotsieteedis kä- sitletud teemadest selle asutamisest kuni 1839. aastani. Sotsieteedi mahukast arhiivist seni ülevaadet pole avaldatud. Artikli pealkiri annab võimaluse teemat üsna vabalt tõlgendada. Algselt seadsime endale eesmärgiks võtta Hella Mooritsa tehtu eeskujuks, vaadata sotsieteedi fond süstemaatiliselt läbi ja teha põgus ülevaade sealsetes materjalides käsitletud teemadest ja küsimus-

13 EAA, 5222. Liivimaa Vastastikune Kinnituse Selts, 991 s, 1862–1939. 14 EAA, 5309. Eesti Looduseuurijate Selts, 1520 s, 1841–2003. 15 EAA, 3284. 4. Balti põllumajandusliku kesknäituse korraldav komitee, 67 s, 1897–1900. 16 EAA, 1388. Kuremaa mõis, 1632–1991. 17 EAA, 1874. Perekond Berg, 3586 s, 1346 s, 1587–1939. 18 Nt Eesti Riigiarhiiv (ERA), 3316. Liivimaa Põllumajanduse ja Tööstuse Edenda- mise Selts, 3 s, 1905–1940, sealsamas siseministeeriumi fondis (ERA, 14) hoiusta- tavad ühingute registreerimistoimikud jne. 19 Nt Läti Riikliku Ajalooarhiivi fond 214 – Liivimaa Rüütelkond, 4682 s, 1389–1998. 20 Hella Moorits, „Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi perioodilistest väljaannetest aastail 1802–1839”, Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 200. Akadeemilise Baltisaksa Kultuuri Seltsi konverentsi materjale, 25. september 1992 Tartus, toim Sirje Kivimäe (Tartu, 1994), 32–47.

112 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga test. Üsna varsti selgus, et eesmärgi täitmiseks kuluks väga palju aega. Jõudsime säilikutest põgusalt läbi vaadata vaid suhteliselt väi- kese osa, nimelt toimikud, mis kajastavad sotsieteedi tegevust alates 19. sajandi keskpaigast kuni Esimese maailmasõja lõpuni. Eelkõige püüdsime keskenduda seni kasutamata või vähe kasutust leidnud säilikutele. Olles küll teadlikud sotsieteedi tegevuse olulisusest ja tähtsu- sest, olime säilikuid läbi vaadates siiski üllatunud, mille kõigega seal küll ei tegeldud. Sotsieteedi poole pöörduti väga erinevate probleemidega ja sotsieteet ise tundis huvi väga erinevate küsimuste vastu. Seetõttu pakub fondis olev kirjavahetus nn suurte valdkondade kõrval teavet veel paljude väiksemate küsimuste kohta alates soolakeetmisest ja lõpetades guaano kasutamise ning eksporttapamaja rajamisega. Niisiis on kirjutatu vaid subjektiivne valik kahele arhivaarile silma jäänud ja huvitavana tundunud teemadest. Laias laastus võib käsitletud teemad jagada kaheks: küsimused, mille arutamise juurde aeg-ajalt tagasi pöördutakse ja n-ö üksikküsimused, mida käsitle- takse vaid korral või paaril.

Siseveeteede rajamine Üks teema, mis sotsieteedis ikka ja uuesti arutluse alla tuleb, on siseveeteede rajamine ja selle võiks sisse juhatada ühe Ants Juskelt laenatud lausega: „Eesti Ajaloo Arhiivis Tartus ootavad vesiehitu- sega seotud tuhanded leheküljed ikka veel uurijaid.”21 Paljud neist tuhandetest lehekülgedest leiab uurija sotsieteedi ja tema tütarselt- side fondidest. Kuigi osa neist lehekülgedest on juba ka üles leitud, on siseveeteede rajamise kohta veel palju lugemata lehekülgi. Sise- veeteede küsimusi arutati läbi aastate korduvalt, peale arutluste leidub nende kohta konkreetseid plaane ja kaarte. Üsna palju materjali on kavandatava Treider-Aa kanali kohta, mille rajamise kavatsused ulatuvad 18. sajandisse.22 Peale kanali enda plaanide leiab toimikust ka arvatavasti 19. saj algusest pärine-

21 Vt Ants Juske, „Emajõe, Koiva ja Väina ühendamise kavad”, Jõed ja kanalid, Eesti maaparandajate seltsi toimetised, nr 6 (Tallinn, 2005), 21–28. 22 Vt EAA, 1185-1-215, 229, 315, 517, 546, 740, 741.

113 Tiiu Oja, Lea Teedema

Illustratsioon 1. Kaart 18. sajandil juba rajatud ja kavandatavate kanalitega. Kaardi allosas on kujutatud kavandatav Treider–Aa–Düna ehk Gauja jõge Daugavaga ühendav kanal (EAA, 1185-1-229)

114 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga va kaardi, millel on kujutatud nii Venemaal 18. sajandil juba rajatud kui ka kavandatavad kanalid, kaardi allosas on kujutatud kavandatav Treider-Aa ehk Gauja jõge Daugavaga ühendav kanal (vt ill 1).23 Kanali rajamiseks kavatseti asutada aktsiaselts, toimikutest leiab vastava kirjavahetuse kõrvalt ka selle põhikirja kavandi, kuid kanali ehitamiseni siiski nii kiiresti ei jõutud. Ka Pärnu lahe ja Peipsi järve vahelise laevatee rajamine oli pidevalt tähelepanu all.24 Selle rajamise vajalikkusest räägiti samuti juba 18. sajandil. Fondis on koopia arvatavalt 1818. aastal koostatud suurejoonelisest projektist maksumusega 6,5 miljonit rubla (vt ill 2).25 Veetee pikkus oleks ulatunud 205 verstani (1 verst – 1067 m) ja see eeldas kanalite ning lüüside ehitamist. Arutelud projekti ümber kestsid pikka aega, sellega liitusid küsimused Narva jõe lae- vasõiduolude parandamisest, Peipsi järve veetaseme reguleerimisest ja veetee pikendamisest piki Velikaja jõge Pihkvani. 1907. aastal arutati projekti sotsieteedi aastakoosolekul, kui Pärnu-Emajõe veetee rajamiseks pöördus sotsieteedi poole toetuse saamiseks Pärnu aselinnapea Friedrich Rambach, kes andis edasi Pärnu Börsikomitee, Pärnu maakonna, Pärnu linna ja Pärnu kaubandus-tööstusringkondade esindajate koosolekul arutatu.26 1911. aastal toetas sotsieteet teedeministeeriumi siseveeteede ja maanteede valitsusele27 saadetud pöördumist Emajõe laevatatavuse parandamiseks.28 Pöördumises antakse lühiülevaade Peipsi järve ja Pärnu vahelise veetee ajaloost ja loodetakse toetust Emajõe ülem- jooksu puhastamiseks ja selle jälle laevatatavaks muutmiseks. Toe- tuse saamise põhjenduseks tuuakse, et 1910. aasta navigatsioonihoo- aja lõpul tehti Emajõe alamjooksul ja Kärevere silla juures kividest puhastamisega juba algust. Loodeti, et tööde jätkamiseks leitakse raha, sest muidu läheb ka juba tehtu raisku. Vastuseks saadi, et tegu

23 Kirjavahetus Treider-Aa kanali rajamise kohta, aktsiaseltsi põhikiri ja kanali rajamise plaanid, 1850–1861. EAA, 1185-1-229. 24 Vt EAA, 1185-1-720, 999, 1000. 25 Pärnu lahe ja Peipsi järve vahelise veetee projekt, 1818(?). EAA, 1185-1-720. 26 Pärnu linnapea ja börsikomitee kirjad Pärnu linna ja Peipsi järve vahelise veetee rajamise kohta, 1907. EAA, 1185-1-1000. 27 Министерство путей сообщения. Управление внутренних водных путей и шоссейных дорог. 28 Kirjavahetus Emajõe veetaseme reguleerimise kohta, 1911–1914. EAA, 1185-1- 1110.

115 Tiiu Oja, Lea Teedema

Illustratsioon 2. Koopia arvatavalt 1818. aastal koostatud Pärnu lahe ja Peipsi järve vahelise laevatee rajamise projektist (EAA, 1185-1-720) on kohaliku tähtsusega ettevõtmisega ja oleks soovitatav, et selle teostamiseks leiaksid raha asjast huvitatud isikud ise. 1914. aastal saadeti Peterburisse siseveeteede ja maanteede valitsuse ringkonna- valitsusele uus pöördumine, milles taas püüti veenda valitsust Ema- jõe Tartust Võrtsjärveni laevatatavaks muutmise vajalikkuses. 19. sajandi lõpul oli kõne all ka Narva jõe süvendamise ja jõe kogu pikkuses laevatatavaks muutmise projekt. Narva linna juures nähti ette rajada kanal ja lüüsid. Plaani toetasid nii Narva kui ka Pihkva

116 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga linn ja kubermang, kus oldi Narva jõe laevatatavuse parandamisest ja Pihkva-Narva veeteest üsna huvitatud. 1912. aastal palus veeteede ameti Peterburi ringkonnavalitsus sotsieteedilt arvamusi nende piirkonnas asuvate veeteede kohta ning täiendusi ja ettepanekuid 1912.–1916. aastatel kavandatavate pro- jektide kohta. Lisatud on ka plaanitavate tööde nimekiri.29 Sotsietee- di arvamust küsiti ka Riia-Hersoni veetee rajamise plaani kohta.30

Kindlustusküsimused Üht-teist võiks sotsieteedi arhiiv pakkuda kindlustusajaloo uurijaile. Erinevad vara kindlustamise küsimused olid kõne all juba varakult ja arutatud on neid pidevalt.31 1831. aastal jõuti Liivimaa vastastikuse rahekindlustusseltsi asutamiseni (esialgse nimetusega Vastas- tikune Rahekahjude Vastu Kindlustamise Selts Liivimaal), mis oli üks sotsieteedi esimesi filiaalseltse. 1850. aastal oli kõne all Veiste katku vastu kindlustamise seltsi asutamine.32 Koostati ka põhikir- ja projekt, kuid rohkem selle seltsi kohta andmeid ei ole. Loomade kindlustamine oli aga arutluse all hiljemgi.33 Palju on juttu hoonete, ka talumajapidamiste tule vastu kindlustamisest ja sellega seoses tulekindlamate ehitusmaterjalide kasutamisest. 1855. aastal anti ülevaade talumajapidamiste tule vastu kindlustamise olukorrast keiserlikule Moskva põllumajandusseltsile,34 1862. aastal asutati sotsieteedi tütarseltsina Liivimaa Vastastikune Kinnitusselts. Esi- algu kindlustati vaid eravalduses olevaid hooneid tulekahjude vastu, alates 1868. aastast lisandus elusa ja eluta inventari, 1871. aastast loomasööda ja teravilja, 1884. aastast liikuva vara ja 1903. aastast metsa kindlustamine. Seltsis kindlustasid peale mõisnike oma hooneid ka taluperemehed, kes tihti eelistasid seda „kroonu tulekassale” ehk kubermangu kindlustusseltsile.

29 EAA, 1185-1-999, l. 118–124. 30 Denkschrift, gedruckte Broschüren des Rigaer Börsenkomitees und des Ingenieurs K. Siwert und Zeitungsausschnitte und Auszüge über den Düna- Dnjepr (Riga-Cherson)-Kanal, 1909–1918. EAA, 1185-1-1046. 31 Vt EAA, 1185-1-60, 228, 270, 284, 294, 483, 819, 851, 955, 968, 1075, 1076. 32 Vt EAA, 1185-1-228. 33 Vt EAA, 1185-1-836. 34 EAA, 1185-1-294.

117 Tiiu Oja, Lea Teedema

Üsnagi uuendusmeelne oli selts tööliste elukindlustamise asjus. 1869. aastal ilmus väljaandes Baltische Wochenschrift ülevaa- de maatööliste elukindlustusest Mecklenburgis, millest ajendatuna pöördus sotsieteet Preisi kindlustusselts Friedrich Wilhelmi poole küsimusega, kas oleks mõeldav avada Liivimaal seltsi filiaal ja võtta siinsete maatööliste kindlustamine enda peale. Paraku ei pidanud viimane seda võimalikuks, sest ei tuntud lähemalt siinseid elutingimusi ja olusid. Maatööliste kindlustamisvõimaluste kohta küsiti ka Vene kapitali ja tulude kindlustusseltsilt.35 1901. aastal koostati maatööliste kindlustusühingu põhikiri, kuid 1904. aastal oldi sunnitud nentima, et tööandjate hulgas eriti suurt valmisolekut ühinguga liituda pole.36 Avaldati arvamust tööliskind- lustuse- ja haigekassade-alase seadusandluse kohta ja tutvuti Saksa elukindlustusseltside põhikirjade ja kindlustust puudutavate õigus- aktidega,37 ülevaate tööliskindlustusest Venemaal kirjutas sotsieteedi sekretär Gustav von Stryk.38

Trükised Arhiivist mõeldakse tavaliselt kui dokumentide hoidmise kohast. Teame sedagi, et fondides on peale dokumentide hoiul kaarte, plaane ja fotosid, kunstiteoseid ja ka esemeid. Harva teadvustatakse, et fondides on dokumentide kõrval palju erinevaid trükiseid ja et ar- hiivifondid võivad täiendust pakkuda ka meie rahvusbibliograafiale. Trükised on teema, mille uurimiseks sotsieteedi ja tema haruseltside fonde kindlasti eriti kasutatud ei ole. Ajalooarhiivi raamatukogu on endale võtnud ülesande kirjeldada ka neid trükiseid, mida leidub fondides nii säilikute kõrval kui ka nende vahel. Kuigi seda tööd ei tehta süstemaatiliselt, on senise töö käigus

35 Kirjavahetus kindlustusseltsidega, mõisaomanikega jt-ga maatööliste kindlustamise küsimustes, 1869–1870. EAA, 1185-1-483. 36 Statutenwürfe, Berichte und Briefwechsel mit dem Livländischen Landratskollegium, dem Mitglied des Deutschen Reichsversicherungsamts in Berlin u. a. über die Ver- sicherung der ländlichen Arbeiter, Aufhebung des Ordnungsgerichts-Pensionsfonds und Auflösung der Livländischen Bauernrentenbank, 1904–1911. EAA, 1185-1-955. 37 EAA, 1185-1-1075, 1076. 38 Gesetze, Kommentaren, Zeitungsausschnitte und Briefwechsel mit der Reichsdu- ma, dem Revaler Verein der Brennereibesitzer Rosen und Ko, u. a. über Arbeiter- versicherung in Russland, 1905–1911. EAA, 1185-1-968.

118 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga

Illustratsioon 3. Eestimaa põllumajanduse ühingu meierei-ühenduse põhikiri 1888. aastast (EAA, 1185-1-662) välja selgitatud palju selliseid väljaandeid, mille kohta andmed Eesti rahvusbibliograafias on seni puudunud ja mille ainueksemplar asub ainult ajalooarhiivis. Kirjeldatud trükised on leitavad raamatukogu kataloogis URRAM. Peale ainueksemplaride leidub palju ka selliseid trükiseid, mille eksemplaarsus meie raamatukogudes on väga väike. Sotsieteedi arhiivis on trükiseid rikkalikult. Nende säilikute vahelt, mida jõudsime läbi vaadata ja neid oli ehk mõnisada, on raama- tukataloogis URRAM arvele võetud ligi 300 erinevat trükist. Neist seitsmel puudus rahvusbibliograafia leidumus. Näitena võib tuua Eestimaa Põllumajanduse Ühingu meierei-ühenduse põhikirja 1888. aastast (vt ill 3), Liivimaa Mõisavalitsejate ja Rentnike abistamise seltsi 1918. aasta põhikirja (vt ill 4), Tartu Veterinaariainstituudi piimanduse laboratooriumi kursuste programmi 1905. aastast (vt ill 5). Viimane trükis leidub peale sotsieteedi fondi vaid Venemaa rah- vusraamatukogus. Haruldaste trükiste nimekirja kuuluvad ka 1905.

119 Tiiu Oja, Lea Teedema

Illustratsioon 4. Liivimaa mõisa valitsejate ja rentnike abistamise seltsi 1918. aasta põhikiri (EAA, 1185-1-663) Illustratsioon 5. Tartu veterinaariainstituudi piimanduse laboratooriumi kursuste programm 1905. aastast (EAA, 1185-1-844) aasta Tartu telefoniabonentide nimekiri (vt ill 6) ja kuulutusteleht Der Oekonom (vt ill 7). Kuna sotsieteedil olid sidemed väga paljude organisatsioonide, seltside ja institutsioonidega, on ka trükiseid väga erinevatelt elu- aladelt ja nii-öelda seinast seina. Loodetavasti on säilikute vahel pei- dus veel palju üllatusi.

Tartu Esimese maailmasõja ajal Üsna kasutamata on sotsieteedi 1914–1918. aastate toimikud, mis pakuvad huvitavat teavet Esimese maailmasõja aegse Tartu eluolu kohta. Sotsieteedi esindajad osalesid erinevate komisjonide töös. See- tõttu leiab aruannetest teavet toiduainete hankimise, Tartu linna ja

120 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga

Illustratsioon 6. 1905. aasta Tartu telefoniabonementide nimekiri (EAA 1185-1-854)

Illustratsioon 7. Kuulutusteleht Der Oekonom, 1902 (EAA, 1185-1-704)

121 Tiiu Oja, Lea Teedema maakonna teravilja ja küttega varustamise kohta, ülevaateid teravilja vabatahtlikest annetajatest mõisate kaupa, toitluskomiteede tegevuse, Riia põgenikekomitee ja Põhja-Balti Ajutise Komitee tegevuse, toiduainete hankimise jms kohta. Sotsieteet kutsus mõisaoma- nikke üles mitte müüma vilja ülesostjatele, kes selle välja veavad.39 Kuna sotsieteet võttis üle ka Esimese maailmasõja ajal suletud saksa seltside, nagu Liivimaa Saksa Seltsi ja selle Tartu grupi juures moodustatud laenu- ja säästukassa materjalid ja nende kohustused, võib nendegi organisatsioonide kohta lisainfot leida. 1920. aastal koostati ülevaade Tartu ja selle ümbruse sakslastele ja sotsieteedile 1918. aastal enamlaste okupatsiooni ajal põhjustatud kahjudest.40

Põllumajandus- ja mesindusseltsid Üsna palju võib fondist leida sotsieteedi ning eesti ja läti põlluma- jandusseltside vahelist kirjavahetust,41 mis senini pole väga suurt kasutust leidnud. Toimikutest leiab seltsiliikmete nimekirju, kirjavahetust seltside juurde raamatukogude asutamise kohta,42 teavet kohalike põllumajandusseltside korraldatud põllumajandusnäituste ja auhinnasaajate kohta, palveid, et sotsieteet osutaks auhindade väljaandmisel materiaalset abi, et nende esindaja osaleks auhinna- komisjoni töös jne. Toimikud on Karula,43 Põlva,44 Viljandi,45 Vänd- ra,46 Helme,47 Kodavere,48 Räpina,49 Võnnu,50 Antsla,51 Saarde,52 Tar- vastu,53 Talli,54 Sangaste,55 Laiuse56 põllumajandusseltsi kohta.

39 Vt EAA, 1185-1-1287, 1288, 1245, 1246. 40 EAA, 1185-1-1374. 41 EAA, 1185-1-750, 958, 960. 42 EAA, 1185-1-842. 43 EAA, 1185-1-767. 44 EAA, 1185-1-768. 45 EAA, 1185-1-789. 46 EAA, 1185-1-744. 47 EAA, 1185-1-745 48 EAA, 1185-1-746. 49 EAA, 1185-1-747. 50 EAA, 1185-1-748. 51 EAA, 1185-1-961. 52 EAA, 1185-1-962. 53 EAA, 1185-1-950, 954. 54 EAA, 1185-1-947. 55 EAA, 1185-1-727. 56 EAA, 1185-1-905.

122 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga

Täiendavat teavet pakub sotsieteedi fond ka tema filiaalseltside ja ühingute kohta. Olgu siin näitena toodud Liivimaa Hobusekasva- tamise Edendamise Selts, mille enda fondis on vaid kümme säilikut aastatest 1895–1903.57 Peaaegu teist samapalju leiab juurde sotsie teedi fondist, sh põhikirju, aastaaruandeid, liikmete nimekirju, kirjavahetust jne.58 Filiaalseltside-ühingute kõrval leidub materjali ka teiste põlluma- jandusühingute-seltside asutamise ja tegevuse kohta. Toimik 1888. aastal asutatud Tallinna Meiereiühingu (Revaler Meierei-Verein, Re- valer Meiereiverband) kohta sisaldab peale haruldusest põhikirja ka liikmete nimesid, ühenduse välja antud trükise ja kirjavahetust.59 Nimetada võiks ka toimikut Venemaa keiserliku kalakasvatuse ja kalapüügi seltsi Liivimaa haru asutamise kohta 19. sajandi lõpul.60 1905. aastal pöördus juustutootjate ühing (Verein der Käseproduzen- ten) sotsieteedi poole palvega tunnustada ühingut kui sotsieteedi filiaali. Sotsieteet lükkas ettepaneku tagasi.61 Samal 1905. aastal on sotsieteedile saadetud veterinaararstide ühingu põhikiri.62 1909. aastal algas kirjavahetus Liivimaa Piimatootjate Ühingu63 ja Balti Põllumajandusliku Keskseltsi asutamise kohta. Peale kirjavahetuse leiab säilikutest ka selle põhikirju ja protokolle. 64 Muuhulgas on 1909. aastal sotsieteedile saadetud ka Balti Ratsutajate Ühingu (Baltische Reiterverein) põhikiri.65 Ühest 1918. aasta toimikust leiame ülevaate Balti Metsameeste Seltsi (Verein baltischer Forstwirte) 50-aastasest tegevusest.66 Üht-teist pakuvad fondi materjalid ka mesinduse ja mesilasepi- damise vallas.67 1849. aastal ilmus Pärnus eesti keeles Carl Wilhelm Freundlichi raamat „Pöllomehhe ait: Öppetakse: Lojuste arstimist, Messilaste piddamist ja Wilja seemne leutamist: Löppeotsas pöllend

57 EAA, 3256 – Liivimaa Hobusekasvatamise Edendamise Selts. 58 EAA, 1185-1-728, 788, 813, 920, 924, 965, 1269. 59 EAA, 1185-1-662. 60 EAA, 1185-1-845. 61 EAA, 1185-1-966. 62 EAA, 1185-1-967. 63 EAA, 1185-1-1058. 64 EAA, 1185-1-1056. 65 EAA, 1185-1-1059. 66 EAA, 1185-1-1336. 67 EAA, 1185-1-33, 80.

123 Tiiu Oja, Lea Teedema

Illustratsioon 8. Riia firma Albert Dedeke toodetud katusekatte näidis, mida 1859. aastal seltsi eestvõttel katsetati (EAA, 1185-1-336) ja raiutud hawade parrandamist”, mille kohta avaldas arvamust ka sotsieteet.68 Juttu on ka Emil Rathlefi 1892. aastal ilmunud mesilase- pidamisele pühendatud raamatust „Ueber die Biene und deren Zucht mit besonderer Berücksichtigung unserer baltischen Verhältnisse“.69 Üsna hea ülevaate saab Kanepi-Antsla Praktiliste Mesilasepidajate Seltsi asutamisest ja tegevusest 1887–1908.70 Huvipakkuvaid andmeid sisaldab ka üks 1905–1907 aastast pärinev toimik, mis koon- dab vallavalitsuste teated mesilastarude omanike ja mesilastarude arvu kohta Liivimaal.71

Venemaa esimene eksporttapamaja Erinevalt edukast tõuaretusest veisekasvatuses oli sigade tõuaretus ja seakasvatus jäänud unarusse ja mitte nii heal järjel. Seakasvatus- se loodeti murrangut tuua eksporttapamaja rajamisega, milleks an-

68 EAA, 1185-1-232. 69 EAA, 1185-1-1689. 70 EAA, 1185-1-655. 71 Zeugnisse der Gemeindeverwaltungen über die Zahl der Bienestöcke in den Gemeinden und Briefwechsel mit der Redaktion „Mesilane” und dem Landwirt- schaftlichen Verein „Die Biene” über den Bedarf an akzisefreiem Zucker für die Bienenzüchter, 1905–1907. EAA, 1185-1-959.

124 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga dis heakskiidu ka sotsieteet. 1902. aastal kavatses rühm mõisnikke Restu mõisa omaniku Alfred von Rothi eestvõttel asutada eksporttapamaja. Ettevõte pidi tegelema liha eksportimise ja konservide toot- misega. Ettevõttele toetuse saamiseks pöörduti ka sotsieteedi poole. Viimane kiitis ettevõtmise igakülgselt heaks.72 Muu hulgas leiab fondist ülevaate 1899. aastal Riiga kavandatud eksporttapamaja rajamise kavadest73 ja Taani vastavaid ettevõtteid tutvustavaid brošüü- re.74 Paraku läks ettevõtte paari aasta pärast hingusele ja loodetud edu sigade tõuaretuses ja seakasvatuses ei tulnudki.

Ehitusmaterjalid Sotsieteet tundis huvi paremate ja uuemate ehitusmaterjalide ning katusekattematerjalide tootmise ja kasutamise vastu. Erinevate ehitusmaterjalide ja nende tootmisele pühendatud säilikute hulgas75 on üheks huvitavaks leiuks Riia firma Albert Dedeke toodetud katusekatte näidised, mis asuvad säiliku vahel (vt ill 8).76 1859. aastal korraldati sotsieteedi eestvõttel selle materjali katsetused. Toimikutes on erinevate maaehitiste, tallide ja küünide,77 lehma- lauda78 jt ehitiste plaane. Lisaks neile võib leida ka sotsieteedi maja79 ning Tartu postijaama ja selle asukoha plaani.80

Koolid Sotsieteet asutas erinevaid põllumajanduskoole ja kursusi ning toetas nende tegevust. Sellealast tegevust kajastavaid materjale on fondis hulgaliselt ja neid on ka üsna palju kasutatud.81 Põhjalik toimik on näiteks Eestimaa Põllumajandusliku Ühingu ja sotsieteedi ülalpi- damisel tegutsenud saksakeelse põllumajanduskooli tegevuse kohta,

72 EAA, 1185-1-918. 73 EAA, 1185-1-811. 74 Odense tapamaja reklaamprospekt. EAA, 1185-1-762. 75 Vt EAA, 1185-1-106, 163, 180, 197, 212, 244, 262, 274. 76 EAA, 1185-1-336. 77 EAA, 1185-1-997. 78 EAA, 1185-1-737. 79 EAA, 1185-1-253. 80 EAA, 1185-1-700. 81 Vt EAA, 1185-1-195, 265, 340, 478, 479, 726, 974, 1049, 1082, 1083.

125 Tiiu Oja, Lea Teedema sh tegevusaruanded ja kirjavahetus 1906–1918.82 Veel üks toimik 1909.–1911. aastatest sisaldab üleskutseid ja kirjavahetust maale majapidamiskoolide asutamiseks, nende põhikirju, sh ka mujal, nt Pihkva ja Kiievi kubermangus töötanud vastavate koolide põhikir- ju.83 Põllumajandushariduse arendamise ja toetamise kõrval leiab fondist materjali ka näiteks Tartu lasteaiakasvatajate seminari tegevu- se84 ja Mellini asutuse kohta. Neist viimase kohta on olemas ka kaks eraldi fondi, üks sihtasutuse ja teine õdedekooli kohta,85 kuid sotsie teedi fondis leiduvad toimikud on nende fondide materjalile heaks täienduseks. 1894. aastal aitas sotsieteet kaasa omaaegse Mellini asutuse haridusliku tegevuse jätkamisele ning Mellini haigla ja õde- dekooli avamisele. Toimikutest leiab sotsieteedi suhtumist, asutuse tegevust ja selle probleeme käsitlevat kirjavahetust ja tegevusaruandeid, asutuse haldamise küsimusi, sh haigla üleviimist Reichen- berg-Mellini pärijate majast Reinhold von Wahlile kuulunud majja Pepleri 2/4.86 20. sajandi esimesel kümnendil pöördusid eesti põllumajandus- seltside esindajad sotsieteedi poole abipalvega, et viimane toetaks neid põllumajandusinstruktorite palkamiseks vajaliku raha han- kimisel. Sotsieteet seda tegigi. Toimik annab teada, kes olid need instruktorid, milline oli nende haridus (õppimiskoht) ning sisaldab ka instruktorite tegevusaruandeid. Põllutöö- ja karjakasvatuse inst- ruktori kõrval oli ametis ka aianduse- ja kodumajanduse instruktor, kelle ametikohal oli vaadeldaval ajal Emma Mälberg.87 Samuti toetas sotsieteet instruktorite õppereisi välismaale.88 Toi- munud õppereisist marsruudil Soome-Rootsi-Taani-Saksamaa andis instruktor C. Arro sotsieteedile põhjaliku 65-leheküljelise eestikeelse ülevaate.89

82 EAA, 1185-1-981. 83 EAA, 1185-1-1050. 84 EAA, 1185-1-1051. 85 EAA, 1808 — Mellin-Reichenbergi sihtasutus, 52 s, 1832–1926 ja EAA, 3453 – Mellini haigla ja õdedekool, 96 s, 1894–1939. 86 Vt EAA, 1185-1-710, 711, 982, 1008–1010. 87 EAA, 1185-1-1023. 88 EAA, 1185-1-1039. 89 EAA, 1185-1-1048.

126 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga

Veel üksikküsimusi Huvitavamatest üksikküsimustest jäi silma toimik sotsieteedile saadetud kirjaga, kus soovitatakse metsikuid kastaneid söödaks kasutada,90 Liivimaa mõisate-mustermajapidamiste nimekiri 1895. aastast91 ja talupoegade silmahaigusi jutuks võttev toimik.92 Paar toimikut 1850. aastatest käsitleb guaano kasutusvõimalusi, häid külgi ja kasulikkust ning võimalusi seda Peruust sisse vedada.93 Ühe säiliku vahel jäi silma põllumajanduskursuste lõpetamise tunnistuse näidis94 ja teise vahel loomakasvatuses saavutatud tulemuste eest antava eestikeelse diplomi blankett.95 Eeltoodu oli vaid väike kokkuvõte arhivaaride pilgu alla jäänud säilikutest. Kindlasti pakuvad sotsieteedi ja tema haruseltside fon- did uurijaile jätkuvalt avastamisrõõmu.

   Tiiu Oja on Eesti Ajalooarhiivi arhivaar. Lea Teedema, MA, on Eesti Ajalooarhiivi arhivaar.

90 EAA, 1185-1-213. 91 EAA, 1185-1-751. 92 EAA, 1185-1-329. 93 EAA, 1185-1-271, 310, 321. 94 EAA, 1185-1-821, l. 23. 95 EAA, 1185-1-838, l. 311–312.

127 Tiiu Oja, Lea Teedema

Livonian Public Welfare and Economic Society through the Eyes of an Archivist

Tiiu Oja, Lea Teedema Estonian Historical Archives

An extensive amount of materials is kept in the Estonian Historical Archives on the activities of the Livonian Public Welfare and Econo- mic Society, its branches and affiliates; the materials have been widely used in the research on the Society. The fields of activity of the Society that have been more thoroughly researched are animal husbandry and breeding, forestry, land improvement, 19th century peasant reforms, and cartography. A number of articles and research papers on the various fields of activity of the Society have been published. At the same time, collections still retain quite a few archival documents that have not thus far engaged the attention of any researcher. Working through the Society’s correspondence systematically and thoroughly would probably take years but even a brief acquaintance with the fund documents proves to show that the material is versatile. The Society was a place where people turned to with a range of problems to receive advice, aid, and support. Thus, the surviving correspondence offers illimitable opportunities for finding material pertaining to individual questions from various walks of life, be they attempts of fertilizing fields with guano, new roofing materials, insuring animals or people, organising agricultural education, constructing waterways, and a thousand subjects more. There are subjects that are constantly present, e.g., construction of waterways or insurance issues. Some questions are discussed only once or twice, e.g. using wild chestnuts for feed, eye problems of the peasants, etc. The Society’s files from 1914–1918 are also interesting and would certainly offer more detailed information on, for example, the everyday life in Tartu during WW I. The plans and drawings in the files possess an individual value. In addition to the numerous plans on constructing waterways and

128 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet arhivaari pilguga channels, one is able to view the plan of the Tartu postal station and its location, and different example plans of domestic buildings. The archive of the Society is rich in publications. Since the Society had connections with many organisations, societies and institutions, the subjects of the publications are from very different walks of life. During the writing of this article, data on 400 publications was entered into the archive’s library catalogue URRAM while reviewing archive documents. Seven of the publications had no entry in the Estonian national bibliography.

129 Teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta

Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet ning teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta 19. sajandil1

Erki Tammiksaar

Sissejuhatus Vene impeeriumi alade kaardistamisel on kõige suuremad teened 1812. aastal esialgu sõjaministeeriumi juures ning seejärel (1816) kindralstaabi juurde üle viidud sõjaväe topograafia depool.2 On aga tähelepanuväärne, et Vene impeeriumi koosseisu kuulunud Eesti ala kaardistamises oli sõjaväe topograafia depoo kõrval sama tähtis roll Eesti- ja Liivimaal tegutsenud baltisaksa põllumajandusseltsidel. Üks selliseid seltse oli Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsi- eteet. Mujal Vene impeeriumis erainitsiatiivil koostatud kaarte, mis hõlmanuks tervet kubermangu, ei ilmunud.

1 Artikli avaldamist on toetanud IUT 02-16. Lisaks tänan Heino Mardistet käsikirja läbivaatamise eest. 2 Erik Amburger, Geschichte der Behördenorganisation Russlands von Peter dem Grossen bis 1917 (Leiden: E. J. Brill, 1966), 307–308; Kaртографическая изученность России (топографические и тематические карты). (Москва: РАН Институт географии, 1999); А. И. Лосев „Из истории Депо карт“, Известия АН СССР, Серия географическая, 5, 1999, 90–96.

130 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) Teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta

Sotsieteedi rahastatud Liivimaa trigonomeetriline mõõdistamine ning selle tähtsus Eesti ala kõrgussuhete uurimisele Sotsieteedi tähtsaim ülesanne oli üldkasulikus korras arendada Liivimaa põllumajandust. See oli aga 19. sajandi algul veel vähe arenenud põllumajandusega Liivimaal suhteliselt keeruline, kuna muu hulgas puudusid Liivimaa kohta täpsed, matemaatilisel alusel põhinevad kaardid. Aastail 1798–1810 ilmus trükist baltisaksa maapoliitiku ning kartograafi Ludwig August Mellini (1754–1835) põhjalik Liivimaa atlas, mis hõlmas kogu tänapäeva Eesti ala. Kuid kaartidel puudus geodeetiline alus ja nii ei rahuldanud atlas kau- geltki kõiki praktilisi vajadusi.3 Näiteks olid kaardile kantud mitme mäe nimed, kuid nende absoluutsete kõrguste kohta polnud midagi teada.4 Vajaduse koostada geodeetilisele alusele toetuv Liivimaa kaart võttis sotsieteedis 1813. aastal üles geoloog Moritz von Engel- hardt (1779–1842), kelle unistus oli koostada Liivimaa loodusloo- line ülevaade.5 Sotsieteet nägi ettepanekus nii teaduslikku kui ka praktilist kasu ja aastail 1816–19 korraldati Tartu ülikooli tähetorni observaatori, hilisema astronoomiaprofessori Friedrich Wilhelm Struve (1793–1864) juhtimisel Liivimaal triangulatsioo- nimõõtmised – esimesed mastaapsemad kogu Vene impeeriumis.6 Selle tulemusel said teatavaks esimesed täpsemad andmed Lii- vimaa reljeefi kohta, sest Struve määras täpselt 325 geodeetilist punkti Eesti- ja Liivimaal ning arvutas seejuures välja 232 punk-

3 Endel Varep, „L. A. Mellini Liivimaa atlas ning selle tähtsus Eesti NSV territooriumi geograafilise uurimise ajaloos”, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, 2, 1955, 300–316. 4 Taavi Pae, „Eesti mägede kõrgusest”, Akadeemia, 4 (1999), 769. 5 Carl Rathlef, Orographische Skizze von Liv-, Esth- und Kurland, ein geographischer Versuch (Reval: Lindfors Erben, 1851), 8; Эрки Таммиксаар, „Географические аспекты творчества Карла Бэра в 1830–1840 гг.”, Dissertationes geographicae Universitatis Tartuensis, 11 (Тарту: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000), 17. 6 Wilhelm Struve, Resultate der in den Jahren 1816 bis 1819 ausgeführten astronomisch-trigonometrischen Vermessung Livlands (St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 1844); vt ka Ants Torim, „Triangulatsioonitöödest Eestis”, Geodeet, 2 (26) (1992), 3–6; Ants Torim, „F. G. W. Struve and the triangulation of Livonia”, Geodeet, 6 (30) (1994), 31–34; Tõnu Viik, Jüri Randjärv, „How Struve and Tenner started the work of their life”, Baltic Astronomy, 20(2) (2011), 169–178.

131 Erki Tammiksaar ti absoluutse kõrguse (Liivimaa kohta neist 207).7 Struve mõõ- distamistulemused koondas baltisaksa kartograaf Carl Gottlieb Rücker (1778–1856) 1839. aastaks kuuelehelisele Liivimaa eri- kaardile mõõtkavas 1 : 184 275 (sellelt oli leida ligi 4600 kohani- me).8 1844. aastal ilmus Eestimaa Meriinolammaste Kasvatami- se Seltsi toetusel ka Eestimaa kubermangu kaart. Selle autor oli Johann Heinrich Schmidt (1804–?), kes kasutas oma kaardil ära need vähesed Struve triangulatsioonipunktid, mis jäid Eestimaa kubermangu. Rückeri ja Schmidti kaartidel oli väga vähe infot kõrgussuhete kohta Liivimaa eri paigus, kuigi kõrgemad mäed olid neile siiski peale kantud.9 See puudujääk oli tingitud peaasjalikult kasutatud meetodist: kõigepealt koostas Struve Liivimaal triangulat- sioonivõrgu. Seejärel arvutati välja nurkade õigenurksed koordi- naadid ja kanti need ruutarssina (1 arssin = 0,7112 m) suurustele kaardilehtedele (1 : 42 000, 10-verstane kaart), mis tuli täita kartograafilise infoga. Kõrgussuhete määramiseks võttis Struve aluseks Riia lahe veetaseme, kuid täpsemaid määramisi tehti ainult mõnes punktis. Sel moel tehti triangulatsioonimõõdistamisi ka kindralstaabi juures tegutsenud sõjatopograafia depoos eesotsas Friedrich Theodor Schubertiga (1789–1865) 1820. ja 1830. aastatel, sest toonaste Vene impeeriumi Euroopa-osa kubermangude triangulatsioonimõõdistamiste peaeesmärk (neid viis suuresti läbi eesti päritolu sõjaväekartograaf Carl Friedrich Tenner (1783–1859)) oli koostada nii täpseid kümneverstalisi triangulatsioonil põhinevaid kaarte kui võimalik. See oli aga väga kallis ja aeganõudev töö, sest ühe kubermangu triangulatsioonimõõdista- mine kestis 8–10 aastat. Tööd lõpetati pärast Schuberti surma 1844. aastal, mil triangulatsioonikäikudega oli kaardile kantud Venemaa lääneosa 37 kubermangu ja provintsi. Selle töö käigus

7 Wilhelm Struve, „Ueber Livlands Berge”, Neue Inländische Blätter, 3–4 (1817), 12–14; Carl Rahtlef, Orographische Skizze, 8; [Carl Johann von Seidlitz], General-Nivellement von Livland. Erste Lieferung: mit einer hypsometrischen Karte Esthlands und Nord-Livlands nebst Tafeln mit 20 Höhenprofilen (Dorpat: Selbstverlag der Sozietät, 1877), III. 8 Endel Varep, C. G. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaardist 1839. aastal (Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1957). 9 Carl Rahtlef, Orographische Skizze, 8; Ants Torim, „Nivelleerimistööd Eestis (1868–1943)”, Geodeet, 3(27) (1993), 5.

132 Teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta välja arvutatud absoluutkõrguste kandmist kaardile ei peetud vajalikuks.10 Seega ei andnud Struve ega ka sõjaväe topograafia depoo trian- gulatsioonimõõtmised, nagu ka Rückeri ja Schmidti kaardid, õiget ülevaadet Eesti- ja Liivimaa territooriumi kõrgussuhetest. Sellise kaardi koostamine nõudis vertikaalmõõdistamiste korraldamist. Kuigi infot Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kõrgussuhete kohta polnud piisavalt, koostas hilisem Tartu ülikooli üldajaloo professor Carl Rath- lef (1810–1895) esimese ülevaate Vene Läänemere kubermangude orograafiast ehk reljeefi omavahelistest kõrgussuhetest (1851)11 ja hiljem täiendatult ka hüdrograafiast (1852).12 Viimase raamatuga käis kaasas ka atlas, mis sisaldas kahte kaarti: üks Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hüdrograafiast ja teine orograafiast. Kaarte saatis üheksa mõlema kubermangu reljeefiprofiili.13 Rathlefi Vene Läänemere kubermangude orograafia kaart, mis toetus eelkõige Struve ja Tenneri välja arvutatud täpsetele kõrgus- andmetele ja muudele kogutud materjalidele, andis esimese ülevaat- liku pildi Eesti ala reljeefi suurvormidest. Kaart oli väga moodne, sest kõrgussuhted olid edasi antud erinevate viirutuste ja värvitoo- nidega (vt kaart 1). Rathlefil õnnestus esimest korda piiritleda Eesti maastike suurvormid (tasandike ja kõrgustike alad).14 Sellest kõigest

10 Vt: Wilhelm Struve, „Ueber den Flächeninhalt der 37 westlichen Gouvernements und Provinzen des europäischen Russlands”, Bulletin de la Classe physico- mathématique de l’Académie Impériale des Sciences de Saint-Pétersbourg, 4 (1845), 337–351; Johann von Blaramberg, „Die grosse topographischen Arbeiten des Europäischen Russlands”, Mittheilungen aus Justus Perthes’ geographischer Anstalt über wichtige neue Erforschungen auf dem Gesammtgebiete der Geographie, 4 (1858), 252; Алексей Тилло, „Орография Европейской России на основании гипсометрической карты (с приложением 3-х черных карт и списка главных гипсометрических карт европейских государств)”, Известия И. Русского Географического Общества, 26(1) (1890), 14; Endel Varep, „Jooni Eesti kartograafia ajaloost”, Eesti Geograafia Seltsi Publikatsioonid, I (Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 1960), 33; Tõnu Viik, „Carl Friedrich Tenner – Vene geodeesia rajaja”, Geodeet, 36 (2008), 50–59. 11 Carl Rahtlef. Orographische Skizze. 12 Carl Rathlef, Skizze der orographischen und hydrographischen Verhältnisse von Liv-, Ehst- und Kurland: ein geographischer Versuch (Reval: Kluge und Ströhm, 1852). 13 Carl Rathlef, Karten zur Skizze der orographischen und hydrographischen Verhältnisse Liv-, Esth- und Kurland. Ein geographischer Versuch (Reval: Franz Kluge, 1852), teine trükk 1854. 14 Vrd: Erki Tammiksaar, „C. A. Rathlef – oro- ja hüdrograafilised kaardid”, Geodeet, 4(28) (1993), 22–23.

133 Erki Tammiksaar aga ei piisanud tänapäeva Eesti ja Läti ala reljeefi täpsemaks edasiandmiseks ning seda mõistis hästi ka Rathlef.15

Kõrgusmõõdistamisest Euroopas laiemalt ja eriti Vene impeeriumis Samas praktiline vajadus täpsete reljeefi kujutavate kaartide järele üha suurenes. Seda vajasid nii kartograafid oma atlaste ja kaartide koostamisel, sõjaväelased, raudteede ehitajad kui ka põllumehed. Saksa ohvitser ja kartograaf Emil von Sydow (1812–1873) võttis 1838. aastast koolikaartidel kasutusele tänini käibivad värvid tähis- tamaks merd (sinine), tasandikku (roheline) ja mäestikke (pruunid). Seejuures kasutas ta nende värvide erinevaid toone reljeefi või siis vastavalt meresügavuste edasiandmiseks.16 Sellest ajast alates olid kartograafide seas andmed reljeefi kohta väga nõutud. Reljeefi kaardistamiseks oli aga vaja teha nivelleerimistöid ning see oli kallis. Kui Lääne-Euroopa riikidel oli oma suhteliselt väikese territooriumi kõrgussuhete kindlakstegemine võimalik, siis teiste maailmajagude sisealad olid 19. sajandi keskpaigaks alles vähe või üldse mitte tuntud. Nii olid ka toonastel kaartidel nende jõgede võrkude ning pinna- vormide esitus suuresti hüpoteetiline. Selles ei olnud erand ka Vene impeerium, mille suured Siberi alad olid 19. sajandi keskpaigaks kartograafidele täiesti tundmatud.17 Ve- nemaa Euroopa-osa sisealade kohta kaarte oli, kuid triangulatsioo- nimõõdistamisi polnud sealgi kõikjal tehtud. 1856. aastal nimetati Vene kindralstaabi sõjaväe topograafia depoo juhiks Johann von Bla- ramberg (1800–1878). Ta jätkas väga suures mahus sõjalis-topograa- filisi mõõdistamisi Vene impeeriumis. 1844. aastal kehtestatud uue korra kohaselt määrati trigonomeetriliselt ainult tähtsamad punktid (jõed, teed, külad, piirid) ja ülejäänud kanti kaardile silmamõõduli- selt. See meetod oli palju odavam kui varem Struve ja Schuberti ajal kasutatu ning mõõdistamise täpsus oli seejuures väga hea. Enam rahvastatud kubermangudes sooritati triangulatsioonimõõdistami-

15 Carl Rahtlef, Orographische Skizze, 11. 16 Gottfried Suchy, Gothaer Geographen und Kartographen: Beiträge zur Geschichte der Geographie und Kartographie (Gotha: Haack, 1985). 17 Vrd: Wilhelm Struve, Ueber den Flächeninhalt, 337–338.

134 Teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta

Kaart 1. C. Rathlefi Venemaa Liivi-, Eesti- ja Kuramaa osa orograafiline kaart 1852 sed koos kõrgussuhete kindlakstegemisega, vähe asustatud piirkondades piirduti enamasti vaid silmamõõduliste mõõdistamistega.18 Nüüd kulus ühe kubermangu kaardistamiseks kolm aastat. Kaardi mõõtkavaks valiti 1 : 126 000 (kolmeverstaline kaart). Nt Liivimaa kubermangus tehti vastavaid mõõdistamisi 1855–1857 ja Eestimaa

18 Johann von Blaramberg, Die grosse topographischen Arbeiten, 253.

135 Erki Tammiksaar kubermangus 1858–1859.19 Kuigi kaartide koostamise kulud vähe- nesid kolm korda võrreldes Struve ja Tenneri ajaga, jäi see ikkagi väga kalliks ja tööjõumahukaks tööks.20 Sõjaväe topograafia depoo eriline tähelepanu oli pööratud seejuures Venemaa Euroopa-osa kubermangude kaardistamisele, sest korralik kaardimaterjal selle Vene impeeriumi enam asustatud piirkonna kohta paljude kubermangude osas puudus. Vene geograafiaselts otsustas pöörduda kindralstaabi poole, et koostada üks korralik ad- ministratiivseid vajadusi rahuldav Vene impeeriumi Euroopa-osa atlas. Vastava pöördumise tegi Vene geograafiaselts sõjaväe topograafia depoole 1857. aastal, olles ise valmis selle töö kinni maksma. Moodustati töögrupp ja atlase mõõtkavaks valiti 1 : 1 680 000 ning kokku lepiti kindlad põhimõtted selle tegemiseks (toetus nt Gaussi projektsioonile). Atlas baseerus enamasti juba seni koostatud kolme- verstastel kaartidel, erinevatel astronoomilistel mõõdistamistel ja triangulatsioonidel ning muul sõjaväe topograafia depoosse kogutud kartograafilisel materjalil. 1862. aastal ilmuski Blarambergi juhtimisel Venemaa Euroopa-osa kaardiatlas 12 lehel + kokkuseadeleht (seal ilmusid ka Eesti- ja Liivimaa kaardid).21 Atlast kiideti nii kodu- kui ka välismaal ja õigustatult. Nt Sydow polnud oma hinnangutega atlase kvaliteedile võrreldes teiste Euroopa riikide omadega kitsi. Ainus, mida Sydow kritiseeris, oli asjaolu, et Ve- nemaa Euroopa-osa kohta polnud endiselt olemas ühtegi kõrgussuhete kaarti ning kõrgussuhted ei kajastunud ka atlases.22 Üks peamisi põh-

19 Johann von Blaramberg, Die grosse topographischen Arbeiten, Tafel 8; Emil von Sydow, „Der kartographische Standpunkt Europa’s am Schlusse des Jahres 1862 und 1863 mit besonderer Rücksicht auf den Fortschritt der topographischen Spezial-Arbeiten im J. 1860”, Mittheilungen aus Justus Perthes’ geographischer Anstalt über wichtige neue Erforschungen auf dem Gesammtgebiete der Geographie, 7 (1861), 459; Endel Varep, Jooni …, 33. 20 1864. aastal kärbiti sõjaväe topograafia depoo eelarvet. Seejärel tuli vähendada kartograafide ja graveerijate hulka. Üha enam andis tunda ka riigis leviv saksavastasus. See väljendus nt „sõjaväe topograafia depoo” nime muutmises „sõjaväe topograafia osakonnaks” jne. Kõik eelnev viis selleni, et Blaramberg läks 1867. aastal erru. 21 Johann von Blaramberg, „Die kartographische Kenntniss des Europäischen Russlands im Jahre 1862”, Mittheilungen aus Justus Perthes’ geographischer Anstalt über wichtige neue Erforschungen auf dem Gesammtgebiete der Geographie, 9 (1863), 41–47. 22 Emil von Sydow, „Der kartographische Standpunkt Europa’s am Schlusse des Jahres 1857 mit besonderer Rücksicht auf den Fortschritt der topogr. Spezial-Arbeiten”, Mittheilungen aus Justus Perthes’ geographischer Anstalt über wichtige neue

136 Teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta jusi oli selles, et kolmeverstalistele kaartidele oli reljeef peale kantud küll, kuid sealt puudusid andmed kaartide koostamise käigus mõõdis- tatud absoluutsete kõrguste kohta.23 Blaramberg reageeris kriitikale sel moel, et lasi 1863. aastal Venemaa Euroopa-osa atlase kokkuseade lehele joonestada Sydowi põhimõtteid järgides esimese, kuid kahjuks käsikirja jäänud Venemaa Euroopa-osa ja Kaukaasia kõrgussuhete kaardi (vt kaart 2).24 Selle kaardi, mis tugines sõjaväe topograafia depoos 1863. aastal väljaantud kataloogile, saatis ta oma sõbrale ning kolleegile, Saksa juhtivale kartograafile August Petermannile. Kata- loogis olid kirjas kõik kuni 1860. aastani Vene impeeriumis väljaar- vutatud geograafiliste punktide absoluutsed kõrgused.25 Blarambergi kaardil sisalduvaid andmeid kasutas Petermann terviklikult esimest korda Adolf Stieleri (1775–1836) poolt alustatud „Handatlas über alle Theile der Erde und über das Weltgebäude” neljandas (juubeli)välja- andes (1866) Ida-Euroopat käsitleval kuuel kaardilehel. Tänu sellele kaardile said ka Eesti- ja Liivimaa kõrgussuhted Euroopas laiemalt teatavaks.

Nivelleerimistööd Eestimaa kubermangus 1868–1869 Kui Blarambergi andmed rahuldasid Saksa kartograafide vajadusi, siis Eesti- ja Liivimaa põllumeestel oli sellisest kaardist vähe abi. Eestimaa kubermangu esimene detailne kõrgussuhete kaart valmis Eestimaa Põllumajandusliku ühingu initsiatiivil ja rahastamisel kolmeverstasele kaardile toetudes aastail 1868–1869. Mõõdistamis-

Erforschungen auf dem Gesammtgebiete der Geographie, 4 (1858), 136–137; Emil von Sydow, „Der kartographische Standpunkt Europa’s am Schlusse des Jahres 1862 und 1863 mit besonderer Rücksicht auf den Fortschritt der topographischen Spezial-Arbeiten”, Mittheilungen aus Justus Perthes’ geographischer Anstalt über wichtige neue Erforschungen auf dem Gesammtgebiete der Geographie, 9 (1863), 463–464. 23 Taavi Pae, „Eesti mägede kõrgusest”, 771. 24 Орографическая карта части Европейской России и Кавказскаго края, составленная в 1863 г. по тригонометрически определенным высотам (в масштабе 1 : 210 000). ― Kartensammlung Perthes, Erfurt, Nr. 547$111977312. 25 Иван Бларамберг, Каталог тригонометрических и астрономических пунктов, определенных в Российской империи и за границею по 1860-й год, Приложение к XXIV части Записок Военно-топографического депо (Санкт- Петербург: Военная Типография, 1863).

137 Erki Tammiksaar te eesmärk oli kindlaks teha soostunud piirkonnad Eestimaa kubermangus. Nende alade kuivendamiseks oligi vaja korraldada verti- kaalmõõdistamisi, sest seoses talude päriseksostmise algusega 1860. aastate teisest poolest alates, läks palju maid mõisnike kasutusest välja ja nad pidid otsima uusi võimalusi oma põllumajandusliku tootmise intensiivistamiseks, et säilitada turul konkurentsivõimet. Nivelleerimise teine eesmärk oli toetada Carl Friedrich Schmidti (1832–1908) geoloogilisi uuringuid Eestimaa kubermangus.26 Eestimaal teostas ülalnimetatud hüpsomeetrilised mõõtmised Tartu ülikooli astronoomina lõpetanud maamõõtja Ferdinand Müller (1837–1900),27 kes tegi 1869. aasta maist septembrini 1520 km ulatuses nivelleerimiskäike kokku 699 kõrgusmärgiga. Vastavate mär- kidena kasutas ta kivihooneid, verstaposte, rändrahne ja veepeegli kõrgust. Nullnivooks valis ta Tallinna reidi veepeegli pikaajalise keskmise näidu. Nivelleerimiskäikude sulgemisel tulid aga Mülleri töös esile suured vead, kusjuures keskmine ruutviga 1 km kohta maastikul ulatus peaaegu 7 cm (praegune kõige madalama täpsusastme mõõt- mise viga tohib olla 1 cm).28 Nii näiteks osutus Mülleri mõõdistamiste tulemusena Ülemiste järve pind selle põhjaosas 73 cm võrra madala- maks kui lõunakaldal. Vaatamata kõikidele esiletulnud vigadele ise- loomustas Mülleri kahes köites ja kahe kaardiga (eraldi kubermangu ida- ja lääneosa kohta) koostatud töö siiski hästi Eestimaa kõrgussuh- teid ning seda oli võimalik mõningail juhtudel kasutada ka maapa- randuses. Mis aga eriti oluline, Mülleri kaardil olid erinevad kõrgused märgitud eri värvidega, mis tegi kaardi hästi lihtsalt kasutatavaks.29

26 Ferdinand Müller, Beiträge zur Orographie und Hydrographie von Estland. West- Estland, Theil 1 (St. Petersburg: Schmitzdorff, 1869), 5. 27 Vrd: Taavi Pae „Pandivere kõrgustik ja tema nimi”, Keel ja Kirjandus, 6 (2012), 451, joonealune 2. 28 Suurtele vigadele Mülleri töös pööras esimesena tähelepanu kindralstaabi sõjaväe topograafia osakonna nivelleerimisgrupp eesotsas polkovnik Tsingeri ja Ignatjeviga, kes nivelleerisid 1871. ja 1872. aasta suvel ning sügisel Balti raudteetrassi (Цингер, польковник, „Опыт нивеллировных работ с нивеллир- теодолитом по железным дорогам Балтийской–С.-Петербургской–Варшавской от Динабурга до станции Лапы”, Записки Военно-топографического отдела Главного Штаба, 36, Отд. III (1878), 344. 29 Vrd: Ferdinand Müller, Beiträge zur Orographie und Hydrographie von Estland, Th. 1–2 (St. Petersburg: Schmitzdorff, 1869 und 1872); Lev Vassiljev, ”Esimestest ülemaalistest nivelleerimistöödest Eesti NSV territooriumil”, Eesti Geograafia Seltsi Aastaraamat 1958 (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959), 277–279; Ants Torim, Nivelleerimistööd Eestis, 5.

138 Teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta

Nivelleerimistööd sotsieteedi juhtimisel Liivimaa kubermangus 1874–1881

Sotsieteet ei saanud Eestimaa sõsarseltsist maha jääda. Liivimaa üldloodimise küsimus ja seoses sellega maa põhjalikum geoloogili- ne uurimine30 kerkis esmalt sotsieteedi haruseltsis Tartu Looduse uurijate Seltsis (asutatud 1853), mille tegevust sotsieteet igal aastal rahaliselt toetas. Arstist loodushuviline ning põllumees Carl Johann von Seidlitz (1798–1885)31 oli aastail 1862–67 olnud loodusuurijate seltsi president. Sotsieteedi liikmena oli ta delegeeritud ka looduseuurijate seltsi juhatuse koosseisu. 1872. a novembri ja 1873. a jaanuari koosolekutel andis Seidlitz seltsis põhjaliku ülevaate Eestimaa kubermangu üldloodimisest ja selle tulemustest.32 See ettekanne ära- tas loodusuurijate seltsi liikmetes elavat tähelepanu ning nad mõist- sid sellise ettevõtmise vajalikkust ka Liivimaal. Seltsi toonane president Karl Ernst von Baer (1792–1876) tegi 1873. a märtsi koosolekul juhatuse nimel ettepaneku moodustada spetsiaalne komisjon Liivi- maa üldloodimise ettevalmistamiseks. Komisjoni liikmeteks valiti Seidlitz, kuulus Ida-Siberi kaardistaja astronoom Ludwig Schwarz (1822–1894) ja geoloog Constantin Grewingk (1819–1887).33 1873. a märtsis kirjutas Tartu ülikooli botaanikaprofessor Edmund Rus- sow (1841–1897) Eestimaa põllumajandusliku ühingu presidendile Alexander von Keyserlingile (1815–1891): „Eestimaa üldloodimine tõestas siinsetele härradele, et ka väheste vahenditega on võimalik midagi ära teha, kui kindel eesmärk on silme ees. /…/ Kuivendustööd on ka Liivimaal päevakorda tõusnud.”34 Tänu komisjoni tööle pandi 1874. a alguseks paika Liivimaa nivelleerimise põhiprintsiibid ning mõõdistamisel seati ülesandeks suurema täpsuse saavutamine võr- reldes Eestimaal tehtuga.

30 [Carl Johann von Seidlitz], General-Nivellement von Livland, Erste Lieferung, III. 31 Seidlitzi tegevuse kohta vaata: Erki Tammiksaar, „Carl Johann von Seidlitz ja Liivimaa ning Saaremaa üldloodimine aastail 1874–82”, Agnes-Asta Marand (koost), Meie Meeri (Nõo: Võru Täht, 2006), 55–57. 32 Carl Johann von Seidlitz, „Das General-Nivellement Esthlands”, Sitzungsberichte der Naturforscher-Gesellschaft zu Dorpat in den Jahren 1870 bis 1874, 3 (Dorpat: Verlag der Dorpater Naturforscher-Gesellschaft, 1875), 321–338; 359–379. 33 Samas, 388–389. 34 Edmund Russow an Alexander von Keyserling, Dorpat, 06.03./18.03.1873, Hessische Landes- und Hochschulbibliothek Darmstadt, Kisten 292:15, D:Key. A.R-2.

139 Erki Tammiksaar

Kaart 2. J. Blarambergi Venemaa Euroopa osa ja Kaukaasia kõrgussuhete kaart 1863 (Perthes)

Russowi kirjast selgub veel, et üldloodimise finantseerimiseks loodeti toetust saada Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumilt ning sotsieteedi president nimekas loodusteadlane Alexander Theodor von Middendorff (1815–1894) kuulas maad Peterburis riigivarade ministri juures. Need institutsioonid ei pidanud aga võimalikuks Liivimaa üldloodimise eest maksta. Middendorff pidas Liivimaa üldloodimist hädavajalikuks ning leidis, et kui toetusi ei saa, peab sotsieteet kogu tööd ise rahastama.35 Kuigi Liivimaa üldloodimine muutus aastatega sotsieteedile rahaliselt üha koormavamaks, tuldi sellest auga välja. Liivimaa üldloodimise eest vastutas sotsieteedis Seidlitz. Reaal- se töö üldloodimisel tegid aastail 1874–81 Schwarzi ja Grewingki instruktsioonide kohaselt maamõõtjad-geodeedid A. Brock, Heinrich Hellmann ning Wilhelm Perrou. Kõigepealt tuli viia Mülleri nivellee-

35 Sitzungsberichte der Naturforscher-Gesellschaft zu Dorpat, 388–427.

140 Teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta rimiskäigud Liivimaale ja siduda Struve triangulatsiooniga. Selle- ga tegelesid Hellmann ja Brock 1874. aasta suvel.36 Töö tulemusena ilmus 1877. aastal värviline kaart, millele olid erinevate toonidega kantud Eestimaa ja Põhja-Liivimaa kõrgussuhted 50-jalase vahega samakõrgusjoontega. Osaliselt toetus see töö ka kindralstaabi sõ- javäe topograafia depoo kolmeverstalistele kaartidele.37 Järgmistel aastatel tegi nivelleerimiskäike Liivimaal Perrou. 1881. aastaks olid tal tööd lõpetatud ja nüüd soovis sotsieteet, et 1877. aastal ilmunud kaarti täiendataks ka Kesk- ja Lõuna-Liivimaa kõrgusandmetega. Sellest sündis uus värviline kogu Eesti- ja Liivimaad hõlmav kõrgus- suhete kaart sammuga 200 jalga (üks toon), kusjuures punktiiriga olid kaardile kantud kõrgussuhted iga 100 jala tagant. 38 Keskmine ruutviga kujunes Liivimaa mõõdistamistel üle poole väiksemaks, kui see oli olnud Eestimaal. Seejuures Brocki tehtud mõõdistused vastaksid peaaegu tänapäeva nõudmistele (viga maastikul kuni 1,5 cm/km). Kokku kanti kaardile 1500 alalist kõrgus- punkti ja umbes 20 000 maapinnakõrguspunkti. Nivelleerimiskäike tehti kokku 2400 km ulatuses.39 Seidlitz ei piirdunud siiski vaid Liivimaa kubermangu nivelleerimis- tööde juhtimisega. Pärast tööde lõppemist soovis Liivimaa kubermangu kuuluv Saaremaa rüütelkond oma valdusi samuti mõõdistada. 1882. aasta suvel teostaski seal Seidlitzi juhtimisel Saaremaa rüütelkonna vahenditega mõõdistamisi Perrou.40 Kokku tegi Perrou Saaremaal mõõ- distamiskäike umbes 650 km ulatuses, märkides seal 6017 seisupunk- ti, millest 250 olid püsivad märgid. Mõõtmiste keskmiseks ruutveaks kujunes 1 km kohta 1,25 cm, mis vastab peaaegu tänastele nõuetele.41 Kuigi Seidlitz unistas ka Kuramaa üldloodimisest, et seejärel koostada üldine Balti kubermangude kõrgussuhete kaart, jäi see töö

36 Heinrich Hellmann, Beiträge zur Orographie und Hydrographie des nordöstlichen Livland (Dorpat: Laakmann, 1876), IV. 37 [Carl Johann von Seidlitz], General-Nivellement von Livland. Erste Lieferung, VIII. 38 [Seidlitz, C. J. v.], General-Nivellement von Livland. Zweite, dritte und vierte (Schluss-) Lieferung: mit einer hypsometrischen Karte von Esth- und Livland (Dorpat: Kaiserliche livländische gemeinnützige und ökonomische Sozietät, 1883), 447. 39 Lev Vassiljev, Esimestest ülemaalistest nivelleerimistöödest, 279–280. 40 [Carl Johann von Seidlitz], General-Nivellement der Inseln Oesel und Moon (Dorpat: Selbstverlag [der Sozietät], 1886). 41 Georg Želnin, „Esimestest nivelleerimistöödest Muhu- ja Saaremaal”, Eesti Geograafia Seltsi Aastaraamat, 1962 (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963), 194–197.

141 Erki Tammiksaar

Kuramaa rüütelkonna vastuseisu tõttu siiski lõpule viimata.42 Kura- maa ei jäänud siiski mõõdistamata, sest sõjaväe topograafide korpus viis polkovnik Straussi juhtimisel seal 1877. aastal läbi kõrgusmõõt- misi, mille tulemusel valmis ka Seidlitzi mõõdistamisest täpsem Ku- ramaa kõrgussuhete käsikirjaline kaart.43 Kogu suuremahulist mõõdistamistööd Liivimaal koordineeris Seidlitz. Tema tegi ära mõõdistamisteks vajaliku eeltöö, koostas mõõdistamiste instruktsiooni, kandis mõõdistusandmed kaardile ja kontrollis neid. Ta koostas Liivimaa (sh Saaremaa ja Muhu) ning Eestimaa kubermangude reljeefikaardid ning lõppkokkuvõttes ka kindralstaabi sõjaväe topograafia osakonna kolmeverstalise kaardi alusel vähendatud mõõtkavas (1 : 252000) Eesti- ja Liivimaa värvili- se kõrgussuhete kaardi.44 Töö kestis kokku üksteist aastat (1874–85) ning see Liivimaa põllumajanduse ning ka teaduse arenguks ülioluli- ne töö ilmus ühtede kaante vahel 188745 (enne üksikud vihikud, 1877 ja 1883).46 1883. aasta väljaande juurde kuulus ka Seidlitzi koostatud esimene Eesti-, Liivi- ja Saaremaa kõrgussuhete kaart „Hypso- metrische Karte Esthlands und Livlands in Staffeln von 100 zu 100 Fussen entworfen nach dem von der kaiserlich Livländischen ökono- mischen und gemeinnützigen Societät in Dorpat 1877–1882 herausgegebenen Nivellement Livlands”. Selle koloreeritud kaardi teine trükk ilmus 1885. aastal. Nende materjalide avaldamine oli Seid- litzile suurim võimalik tunnustus tehtud töö eest. Õigustatult võis ta nimetada Liivimaa üldloodimist „oma tujukuse noorimaks lapseks”, sest seda tööd poleks ilma temata kunagi teostatud.47 Sotsieteet otsustas Seidlitzi panust Liivimaa üldloodimisse tunnustada sel moel,

42 Georg von Stryk, „Dr. C. J. v. Seidlitz. Nekrolog”, Baltische Wochenschrift 33(7) (1885), 55. 43 „Работы топографическия, произведенныя в непосредственном ведении военно- топографического отдела Главного Штаба”, Записки Военно-топографического отдела Главного Штаба, 36, Отд. I (1878), 8–9; Алексей Тилло, Орография Европейской России, 16. 44 [Carl Johann von Seidlitz]. General-Nivellement der Inseln Oesel, 3–4. 45 [Carl Johann von Seidlitz]. General-Nivellement von Livland der kaiserlichen, livländischen, gemeinnützigen und ökonomischen Societät. Wohlfeile Ausgabe in einem Bande (Dorpat: Laakmann, 1887). 46 [Carl Johann von Seidlitz]. General-Nivellement von Livland. Erste Lieferung…; [Seidlitz, C. J. v.] General-Nivellement von Livland. Zweite, dritte und vierte (Schluss-) Lieferung. 47 Georg von Stryk, Dr. C. J. v. Seidlitz, 55.

142 Teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta et laskis tuntud baltisaksa kunstnikul Julie Hagen-Schwarzil (1824– 1902) valmistada Seidlitzist portree. See trükiti kiviplaadile ning ilmus esimest korda 1883. aastal Liivimaa üldloodimist tutvustavas lõpparuandes. Sotsieteedi rahastatud ja Seidlitzi juhtimisel sooritatud nivellee- rimistöödele andis väga kõrge hinnangu Vene geodeet ja kartograaf Aleksei von Tillo (1839–1899). Ta koostas Vene impeeriumi Euroo- pa-osa esimese kõrgussuhete kaardi (1890), tänu millele jõudsid andmed Eesti ala kõrgussuhete kohta esimest korda sarnasele Venemaa kaardile. Tillo ütles oma tutvustavas ettekandes Vene geograafiaselt- sis järgmist: „Erilist kiitust väärivad Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoo- milise Sotsieteedi poolt välja antud Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa ning Muhu nivelleerimistulemused. Loomulikult – Kuramaa reljeef on tänu [polkovnik Straussi] topograafilistele mõõdistamistele täpsemalt teada – kuid vaatamata sellele on ülalnimetatud nivelleerimistööd väga vajalikud nii erinevate teaduslike kui ka praktiliste uuringute läbiviimiseks nendes kahes Venemaa Läänemere kubermangus.”48 Samuti hindasid Liivimaa üldloodimist kõrgelt eestlased. 1885. aastal pöördus Tartu Eesti Põllumeeste Selts sotsieteedi poole kirjaga, milles paluti luba trükkida üldloodimise tulemusel valminud Eesti- ja Liivimaa hüpsomeetriline kaart ka eestikeelsete nimedega. Tartu põllumehed leidsid oma kirjas, et „/…/ see töö [on] wäga kasulik ja tähtjas kõige Liiwimaa pinna peal elawa kodanikudele. /…/ see- läbi saaks Eesti rahwas ligemalt Teie ausa ja kasuliku püüdmistega tuttavaks ja õppiks ka seda ausad ja tähtsad tööd austama, mis tões- ti iga mõistliku inimese arusaamine austama peab.”49 Loomulikult ei olnud sotsieteedil sellise palve vastu midagi, üks tingimus aga siiski esitati ja selleks oli nõue, et eestikeelsed nimed oleks kaardile kantud korrektselt.50 Kas see kaart ka tegelikult valmis sai, ei ole teada. Aastail 1894–1913 kaardistasid Vene sõjaväe topograafid veelkord

48 Алексей Тилло, Орография Европейской России,18. 49 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, Riigivarade Ministeeriumi, Liivimaa Kuberneri jt ringkirjad, koosolekute päevakorrad, statistilised aruanded suvi- ja taliviljade olukorra kohta Tartumaal, loomade auhindamistõendid, kirjavahetus seltside, asutuste jt näituste korraldamise, linakasvatuse olukorra, põllutöökooli asutamise kavatsuse jm küsimustes, EAA (Eesti Ajalooarhiiv), 1858-1-110, l. 45–45p. 50 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet, Protokolle und Protokoll-Konzepte der Sozietät 1881–1897, EAA, 1858-1-606, l. 36p.

143 Erki Tammiksaar kogu Eesti territooriumi, välja arvatud Pihkva kubermangu kuulunud Setomaa, mõõtkavas 1 : 42 000 (1-verstane kaart). Neil kaartidel kujutati reljeefi samakõrgusjoontega lõikevahega 2 sülda (u. 4,3 m), Lõuna-Eestis 4 sülda (u 8,5 m). Järgmised kõrgusmõõdistamised Ees- ti territooriumil toimusid juba pärast Eesti iseseisvumist.

Kokkuvõte Esimene tänapäeva Eesti territooriumil toimunud triangulatsioon (1816–1819) ei hõlmanud kogu ala ning selle mõõdistamisviisi eri- pära tõttu olid siinsed kõrgussuhted vaid umbkaudselt tuntud. Võr- reldes Vene impeeriumi teiste osadega olid aga meie territooriumi kõrgussuhted juba 19. sajandi algul päris hästi teada. See polnuks võimalik ilma Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi suure panuseta. Tänu sotsieteedi rahastatud triangulatsioonile olid teadaolevad andmed Eesti ala reljeefist kajastatud nii Rathlefi kaardil (1852) kui ka Blarambergi Venemaa Euroopa-osa kõrgussuhete kaardil (1863). Kui kartograafidele oli see andmestik küllaldane, siis põllumajanduslikult üha kiiremini arenevatele Eesti- ja Liivimaa ku- bermangudele sellest ei piisanud. Maad tahtsid kuivendamist ning selleks tuli baltisaksa põllumajanduslikel seltsidel teha kulutusi, et kõrgussuhted looduses kindlaks teha. Nii Eesti- kui Liivimaa üldloo- dimised vastavalt Eestimaa Põllumajandusliku ühingu (1868–1869) ning Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi (1874–1881) initsiatiivil, aitasid tuntavalt kaasa põllumajanduse ning loodustea- duslike erialade (geoloogia, geograafia, botaanika) arengule Eesti alal. See oli oluline ka Eesti maateaduse arengule, kuna Eesti- ja Liivimaa üldloodimise andmeid kasutati Eesti alade kõrgussuhete hindamisel veel 20. sajandi 20. ja 30. aastatel.

   Erki Tammiksaar, PhD, on Eesti Maaülikooli teadusloo uurimise keskuse direktor.

144 Teadmiste areng Eesti ala kõrgussuhete kohta

The Livonian Public Welfare and Economic Society and Studies in the Estonian Relief in the 19th Century Erki Tammiksaar Centre for Science Studies of the Estonian University of Life Sciences

It is remarkable that the history of Estonian cartography is at the same time the history of Estonian agriculture, not that of military sciences with which the development of cartography is usually connected in many countries of the world. Military science did have a roll in mapping the western governorates of Russia, i.e., Estonia, Livonia and Courland, but the Estonian, Livonian and Curonian agricultural societies were more important in the early 19th century and its second half. The first detailed hypsographic map in Estonia was completed upon the initiative of the Estonian Agricultural Society in the years 1868–1869 with the purpose of determining the paludified areas in the governorate of Estonia. The Livonian Public Welfare and Economic Society did not want to fall behind its sister organisation. Carl Johann von Seidlitz, owner of the Meeri estate, physician and naturalist, was responsible for the general levelling of Livonia from the part of the Society. He headed the respective commission which determined the main principles of levelling by early 1874 and tasked that the measurements to be taken be more precise than in Estonia. They did achieve that purpose, although the work was prolonged and financially exhausting for the Society.

145 LÜÖS kui innovaatiline ühistegevusorganisatsioon

Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet kui innovaatiline ühistegevus organisatsioon

Hillar Kala

Liivimaa Üldkasulikul ja Ökonoomilisel Sotsieteedil (1792–1939) on tähelepanuväärne koht Eesti ja teiste Baltimaade majandus- loos. Kirjanduses on seda käsitletud teadusseltsina (Karl Martin- son, Sirje Kivimäe, Paavo Kuiv),1 põllumajandusseltsina (Hubertus Neuschäffer,2 Tiit Rosenberg), aadliseltsina (Neuschäffer,3 Mart Uustalu). Eelkõige tuleks Liivimaa sotsieteeti vaadelda siiski kui majandusseltsi selle avaramas tähenduses, nagu nimigi (ökonoo- miline, üldkasulik – oma majanduspoole topeltrõhutusega) märgis- tab. Majandusühendus oli ka tema Peterburis 1765. aastal asutatud prototüüp – vaba majandusühing. Iga kitsama eriala teadusmehel on loomulikult õigus fookusesse püüda talle vajalik lähenemisnurk. Sotsieteedi laiemat majanduslikku tegevusvälja on oma uurimus-

1 Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 200. Akadeemilise Baltisaksa Kultuuri Seltsi konverentsi materjale. 25. september 1992 Tartus, toim Sirje Kivimäe (Tartu, 1994), 7–10. 2 Samas, 21–22. 3 Samas, 21–28.

146 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) LÜÖS kui innovaatiline ühistegevusorganisatsioon tes rõhutanud metsandusloolane Toivo Meikar, teadusajaloolane Karl Martinson, loodusteadlane Hella Moorits jt uurijad.4 Mõningal määral on Liivimaa sotsieteedi süsteemsemat sisu takistanud mõist- mast ka ühingu saksakeelsete algdokumentide ühekülgne tõlkimine ja nendele viitamine. Saksakeelne Landwirtschaft ei tähenda mitte ainult põllumajandust, vaid maamajandust laiemas, selle tänapäe- vases mõistes, mis sisaldab põllumajanduse kõrval ka metsama- jandust, veemajandust, maaparandust, käsitööndust, põllu- ja met- sasaadusi töötlevat tööstust jms. Sotsieteedi rajaja Peter Heinrich Blanckenhageni (1723–1794) järeltulija Herbert von Blanckenhagen on sotsieteedi loomise eesmärkidest kirjutanud: „Sotsieteet taotles kõige laiemas tähenduses maamajandusliku tegevuse täiustamist ja igasuguse üldkasuliku, maa jaoks head tegeva ettevõtmise edendamist.”5 Mis oli aga sotsieteedi kui majandusseltsi kandev telg?

Ühistegevus Majandusseltsina oli sotsieteet eelkõige ühistegevusorganisatsioon. See tegevusalus pandi juba tema asutamisplaani. Prantsuse valgus- tusaja-hõnguline sotsieteet (pr société) tähendas tollases Vene-Saksa kultuuriruumis Liivimaal nii seltsi, ühingut kui ka ühistut. Termini üks kasutuselevõtjaid võis olla Friedrich Wilhelm von Taube (1744– 1807), kes juba 1789. aastal pakkus välja Liivimaa aadli krediidi-sotsieteedi idee.6 Sotsieteedi strateegiaplaani (koosneb üheksast paragrahvist),7 mida säilitatakse Eesti Ajalooarhiivis, on tõenäoliselt kirja pannud P. H. Blanckenhageni lähim sõber F. W. von Taube 1793. aastal. Liivimaa sotsieteedi asutaja, tollal juba raskesti haige Blan ckenhagen palus Taubel kooskõlastada see aktsioon Liivimaa rüütel- konnaga ja taotleda sellele Peterburist keisrikoja kinnitust.8 Taube

4 Samas, 18–20. 5 Herbert von Blanckenhagen, „Die Kaiserliche Livländische Gemeinnützige und Öconomische Societät”, Jahrbuch des baltischen Deutschtums 1973, Bd. XX (Lüneburg, 1972), 81–82. 6 Hans Dieter von Engelhart, Hubertus Neuschäffer, Die Livländische Gemeinnützige und Ökonomische Sozietät (1792 –1939), (Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1983), 1. 7 EAA, 1185-1-1. 8 Hubertus Neuschäffer, „Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet ning tema vahekord rüütelkonnaga”, Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 200, 25–26.

147 Hillar Kala ettepanekul fikseeriti põhikirjas sotsieteedi eesmärgina „… Liivimaa heaolu edendamine, niivõrd, kuivõrd seda üksikute eraisikute ühen- datud jõududega seaduse kaitse all on võimalik teha”.9 Ilmselt polnud see juhuslik mõttesähvatus, vaid Riias 18. sajandi lõpus aadli- ja kaupmeeskonna tippudest põimunud sõpruskonna ühistegevuslik seisukoht. Sellesse seltskonda kuulusid F. W. von Taube, L. A. von Mellin, L. J. von Budberg, W. Ch. Friebe, P. H. Blanckenhagen jt, kes moodustasid mõttekaaslastena ka sotsieteedi liikmeskonna esmase tuumiku (v.a Friebe, kellest hiljem sai sotsieteedi pikaajaline sekretär). Seepärast polnud sugugi juhuslik, et sotsieteedi esimeseks varahoidjaks (laekuriks) valiti aadli laenuühistu idee arendaja von Taube, kellest peagi (1796. aasta aprillis) sai ka sotsieteedi asepresi- dent, 1802. aastal aga Liivimaa Maakrediitseltsi (Livländischer Ade- liger Güter-Kredit-Sozietät10) kaasasutaja ning 1803.–1806. aastani peadirektor. Ta kaasas peatselt selle Riia kesklinnas resideerinud laenuühistu juhatusse tööle ka P. H. Blanckenhageni poja, sotsieteedi tollase tegevliikme Wilhelm von Blanckenhageni. Friebe ja Mellini kui Peterburi vaba majandusühingu teadushuviliste tegevliikmete ja teiste valgustatud isikute mõjutusel ühendati Liivimaa sotsieteedis aadli majandusliku ühistegevusega tippteadlaste ettevõtmised (seltsi auliikmetena, uuenduste algatajate ja korraldajatena, sotsieteedi üritustel esinejatena jne). Nii kujuneski sotsieteedist juba sajandi- vahetuseks teadus-majandusliku ühistegevuse teerajaja Baltikumis. Liivimaa sotsieteedi ühismajanduslik tegevus vastab pea kõigile ÜRO tunnustuse saanud klassikalise ühistegevuse seitsmele aluspõ- himõttele, välja arvatud liikmeskonna demokraatliku avatuse järgi- mine. 18. sajandi ühiskond ise polnud veel selleni jõudnud. See osa majanduslikust ühistegevusest, mida Eesti kultuuriruumis laiemalt tuntakse, on kitsama, rahanduslik-kaubandusliku sisuga ja rahvus- likust vaimust kantud algatused, nagu 1902. ja järgmistel aastatel Tartus, Sindis, Antslas jm loodud ühistud. Kuid ka nende, nagu sotsieteedigi juured viivad majandusliku ühistegevuse sünnimaale Suurbritanniasse, kus nii mägisel Šotimaal kui ka tööstuslikul Ing- lismaal tekkisid 18. sajandil eri variatsioonides esimesed ühiskon-

9 Samas, 25. 10 Võiks tõlkida ka kui mõislaenuühistu, kuid kasutame ajalooarhiivi fondiloendi ühtlustatud nimevarianti.

148 LÜÖS kui innovaatiline ühistegevusorganisatsioon da ja majandust edendavad ühistegevusorganisatsioonid. Tegelikult joonistub Liivimaa sotsieteedi pooleteisesajandi pikkuses arenguloos selgelt välja samasugune majandusliku ühistegevuse genees nagu 18.–19. sajandil Euroopas, kus üksteisele järel arenes välja lai spek- ter tegevusvaldkondi (põllu-, metsa- ja veemajandus, kaubandus, ra- handus, kindlustus) ja organisatsioonivorme (seltsid, ühistud, koope- ratiivid, artellid jm). Teaduse jõudmine mõisa- ja manufaktuurimajandusse avas 18. sajandi teisel poolel tee teadus-majandusliku ühistegevuse tekkeks Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal. Liivimaa, Eesti- maa ja Kuramaa kubermangud olid kogu tollases Läänemere-äärses majandusruumis tooniandjateks ja „moeloojateks” teadus-majandusliku ühistegevuse arendamisel. Liivimaa sotsieteedi kui ühistege- vusorganisatsiooni tugevuseks ja tunnusjooneks kujunes tema rajaja P. H. Blanckenhageni asutatud sotsieteedi fond.

Liivimaa sotsieteedi fond Liivimaa sotsieteedi fond (kapital) väärib omaette uurimist, kuna selle loomine, suurus ja toimemehhanism kindlustas sotsieteedile usalduse nii rüütelkonnas, keisrikojas kui ka kaupmeeste ja töösturite ringkonnas. Tallinnast pärit Riia rikka kaupmehe Peter Heinrich Blanckenhageni annetatud 40 000 hõbedast albertustaalrit (umbes 70 000 tollast hõberubla) oli 18. sajandi lõpus suur varandus. Selle majandusekvivalendiks oli näiteks 3250-pealine härjaka- ri. Sellist härjaväge polnudki üheski Balti mõisas. Tollaste olude uurija Wilhelm Christian Friebe kirjutab oma 1794. aastal ilmunud Liivi- ja Eestimaale pühendatud raamatus: „Hollandist tulevaid albertustaalreid tuleb käsitleda kui omaette kaubandusartiklit, mis teenib teiste kaupade vahetust. Neid albertustaalreid vermiti Hol- landis vaid Läänemere kaubanduse ja eriti Riia jaoks. Nende alusel määrati kindlaks ka hõberubla ja pangatähtede kurss.”11 Kuna P. H. Blanckenhagengi oli lõviosa oma varandusest teeninud Riia sadama dokiomaniku ja Hollandi kaudu aetava ülemerekaubandu- sega, siis võib pidada loomulikuks, et sotsieteedis arveldati esialgu

11 Wilhelm Christian Friebe, Physisch-ökonomische und statistische Bemerkungen von Lief- und Ehstland (Riga, 1794), 90.

149 Hillar Kala just albertustaalrites. Neis rahaühikuis koostas G. F. Parrot Liivi- maa sotsieteedi esimesed aastaeelarved.12 Nendes arveldati ka fondi põhikapitalilt laekuvate intresside ja suuremate väljaminekute puhul. Parroti enda aastapalk oli 1796. aastal 500 albertustaalrit ja sotsieteedile renditud maja aastaüür 250 albertustaalrit. Sotsietee- di esimesel tööaastal oli võimalik ainult sotsieteedi põhikapitalilt laekuvate poole aasta intressidega (1000 albertustaalrit) katta kõik esmased väljaminekud. Kokku laekus 18. saj lõpus sotsieteedile int- ressidena 2000 albertustaalrit aastas, mis tegi intressimääraks so- liidse 5%. Sotsieteedi tegevliikmete jooksvad sissemaksed (à 20–100 albertustaalrit) lisasid 1796. aasta eelarve tuludesse veel 565 albertustaalrit.13 Huvitava asjaoluna tuleb märkida, et sotsieteedi põhikapital oli pandud intresse teenima Blanckenhagenite Allaži (Allaschi) ja Ju- daži (Judaschi) peremõisatesse, mis asusid Sigulda lähistel (60 ja 61 km Riiast). Allaži mõisa oli P. H. Blanckenhagen ostnud 1780. aastal ja sellest kujunes tema viljakate põldude ja efektiivse majandamise tulemusena kindlam tugibaas sotsieteedi kapitalile kui mõnes hiljem loodud krediidiasutuses. See oli topelt kasulik rahapaigutus ka Blanckenhagenitele, kes teenisid ise samuti sellelt kapitalilt aren- dustulu kuni 1845. aastani. Alles 1845. aasta jaanuaris otsustas sotsieteet paigutada oma põhikapitali intresse teenima krediidiasutus- tesse.14 Tudori-stiilis Allaži mõisahäärberit ümbritses suur liigirikas park, millega omal ajal piirnes mitu innovaatilist ettevõtmist: põl- lusaaduste toortöötlemise vabrik, suhkrutehas ja klaasitehas. Blan ckenhagenite Allaži mõisa üheks firmamärgiks said seal toodetud tumerohelised klaaspudelid. Märkimisväärne on ka 1801. aastal rajatud suur vesiveski, mis töötas veel pärast Teist maailmasõda ja mille veskikivi valiti sümbolina Allaži valla vapile. Kroonikad teatavad ka, et 1823. aastal hakati Otto von Blanckenhageni initsiatiivil toot- ma kuulsat likööri Allaži kümmel, mis hiljem leidis tee ka Euroopa turule. Allaži näol polnud tegu mitte lihtsa maamõisa, vaid indust-

12 Verhandlungen der livländischen gemeinnützigen und oekonomischen Societät im Jahr 1796 (Riga, 1797), 34–35. 13 Samas, 34. 14 Livländische Jahrbuch der Landwirtschaft, 1 (1844).

150 LÜÖS kui innovaatiline ühistegevusorganisatsioon

Foto 1. Allaži mõisa peamajast (hävinud 1905. a) juhiti Liivimaa sotsie teedile intresside teenimist aastail 1796–1844. (Foto Allaži mõisapargi infostendilt) riaalajastu saabumist kuulutava maamajandusliku suurettevõttega. Samas vaimus majandati ka kõrval asuvas Judaži mõisas, millest nõukogude ajal kasvas välja Läti suurim ja mehhaniseerituim pii- matootmiskeskus. Tänini armastavad siguldalased oma kodu rajada Judaži mõisasüdamesse. Seega olnuks kuni 19. sajandi keskpaigani raske leida sotsieteedi fondile efektiivsemat ja kindlamat rahapai- gutuse kohta kui tema rajaja Blanckenhageni Lõuna-Liivimaa heal järjel, uuendustele avatud mõisad.

Liivimaa sotsieteedi uuendusmeelsete ühis tegevusaktsioonide ülevaade 18.–20. sajandini Liivimaa sotsieteediga seotud uuenduslike algatuste paljas loetle- minegi aja- ja ruumiteljel võtaks enda alla pikki lehekülgi. Palju- dele neist pole tänapäeva uurijad veel pilkugi heita jõudnud. Tartus Eesti Ajalooarhiivis, Riias Läti ajalooarhiivis, Peterburis Vene Föde- ratsiooni riiklikus ajalooarhiivis jm ootavad veel tuhanded säilikud esmaavamist ja nende rikkaliku sisuga tutvumist. Seepärast tuleb siinkohal piirduda vaid sotsieteedi teadaolevate olulisemate inno- vaatiliste tegevussuundade kindlakstegemisega ja mõningase süste- matiseerimisega. Liivimaa sotsieteedi innovaatiline pärand ulatub pea kõigisse 19. sajandi ühiskonna, majanduse, teaduse ja kultuuri olulisematesse valdkondadesse:

151 Hillar Kala

• Liivimaa ühendusteede rajamine: posti -, kiriku-, kooli- ja mõi- sateede võrgustiku arendus; Riia-Valga ja Tartu-Valga raudtee ehitus; suuremate jõgede ja järvede kanalitega ühendami- se suurprojektid; • Liivimaa loomakasvatuse ja tõuaretuse edendamine: lamba- kasvatus, karjakasvatus, hobusekasvatus, tõuaretus (Mid- dendorffi eesti punane veisetõug); • Maamajanduslike ühistegevusorganisatsioonide võrgustiku loomine Liivi- ja Eestimaal; • Liivimaa põldude viljakuse suurendamine (maaparandus, sor- diaretus, seemnekasvatus, katsejaamade võrgustiku loomine, väetiste valik jne); • Põllumajanduse mehhaniseerimine (viljapeksumasina ehita- mine, milleks sotsieteet eraldas juba oma esimesest eelarvest 1796. aastal 525 albertustaalrit, peale selle veel palju teisi tehnilisi ettevõtmisi); • Liivimaa metsanduse arendus (metsakasvatuse, -hoolduse, -raiekultuuri edendamine, metsandusseltside loomine, metsa- kuivendustööde suunamine jm); • Liivi- ja Eestimaa maaparandus (ulatuslikud nivelleerimis- tööd Liivi- ja Saaremaal 1874–1885, Liivi- ja Eestimaa Maa- kultuuri Büroo asutamine 1897 jm); • maamajandusliku ehituse arendus (mõisate ja talude hoo- netüüpide soovitused, uute ehitusmaterjalide tutvustamine, moodsamate ehitusviiside soovitamine); • maatööstuse loomine (piimatööstused, liha- ja konservitööstu- sed; villa-, lina- jm toormetööstused; käsitöönduse edendamine); • maamajandusliku kaadri koolitamine (koostöös Tartu ülikoo- liga 1830. aastal veterinaaria õppetooli rajamine, 1834. aastal Vana-Kuustes Venemaa esimese praktilise põllumajanduse instituudi rajamine); • efektiivsete majandamiskogemuste levitamine (ajakirjad, aas- taraamatud, põllmajandusnäitused, -konkursid, -koolitused); • hariduse ja tervishoiu edendamine Liivimaa külades.

152 LÜÖS kui innovaatiline ühistegevusorganisatsioon

Mellini atlas ehk Mida suudab üks valgustatud isik teistele tuginedes anda „On tähtis mis, ent kuidas tähtsam veel” – need read J. W. Goethe „Faustist” markeerivad üsna täpselt uue looja ja selle avastaja (uurija) mõttetee kulgu. L. A. Mellin oli Liivimaa sotsieteedi esimene tegevliige, kelle loo- ming jõudis laiema avalikkuse ette. 1798. aastal valmis L. A. Melli- nil Liivimaa atlase generaalkaart, mis äratas nii võimukandjate kui laiema üldsuse huvi oma varasemast oluliselt suurema täpsuse ja professionaalsusega. Sellele lisandusid 14 kreisi- ehk maakon- nakaarti, mis ilmusid 1794–1810. Katariina II väljendas Mellinile Liivimaa kaartide eest tunnustust kirjas, millele oli juurde lisatud väärtuslik kingitus.15 Mellini atlase koostamise lugu on suurepära- ne näide tollastes oludes toimunud ühistegevuslikust aktsioonist. Tuginedes oma kogemustele ja ühiskondlikule positsioonile, oskas Mellin ära kasutada ja ühitada nii era- kui ka riiklikke infobaase. Selle teemaga põhjalikult tegelenud geograafiadoktor Endel Varep resümeerib: „Mellinil õnnestus oma üritusse kaasa tõmmata paljusid tolleaegseid Liivi- ja Eestimaa juhtivaid tegelasi, mis võimaldas tal teatud määral rakendada oma töö huvides kreisimaamõõtjaid. Ühtlasi praktiseeris Mellin laialdaselt andmete kogumist kirja teel. Atlase eessõnas loetleb ta 202 nime – pastoreid, mõisaomanikke, rüütelkonna ametnikke jne, kes talle atlase koostamisel kaasabi osu- tasid; näitena olgu neist nimetatud A. W. Hupel, W. Ch. Friebe, O. W. Masing, O. R. Holz. Vajalike andmete saamiseks reisis Mellin ise kohtadele.”16 Mellini kaart oli küll täpsem kui senised, kuid sellel puudus endiselt täpne geodeetiline alusvõrgustik. Sellise alusvõrguga kaardi koostamine kujunes hilisema maailmakuulsa astronoomi F. G. Wil- helm von Struve (1793–1864), Liivimaa maamõõtja C. G. Rückeri ja Liivimaa sotsieteedi suurimaks teaduslik-praktiliseks ühisaktsioo- niks aastail 1815–1839.

15 Endel Varep, „L. A. Mellini Liivimaa atlas ning selle tähtsus Eesti NSV territooriumi geograafilise uurimise ajaloos”,Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, 2, 1955 (Tallinn, 1955), 312. 16 Samas, 308.

153 Hillar Kala

Selle sotsieteedi 19. sajandi I poole väljapaistvaima saavutuse kohta on geograafiadoktor Endel Varep kirjutanud: „Liivimaa Öko- noomilise Sotsieteedi poolt XIX sajandi esimesel poolel algatatud tea- duslikest üritusist kujuneski tähtsaimaks, kuid ühtlasi aeganõud- vaimaks ning kulukaimaks Liivimaa spetsiaalkaardi koostamine. See oli vältimatuks eelduseks maaparandustööde teostamisel, mis ei olnud mõeldavad ilma geodeetilisel alusel põhinevate kaartideta. Sellel üritusel oli ühtlasi suur teaduslik tähtsus, mis viljastavalt mõ- jutas kogu meie alal tehtavat loodusteaduslikku uurimistööd.”17 Toome alljärgnevalt selle pika ja eduka koostööloo olulisemaid sõlmpunkte. 1815 Silmapaistva geoloogi, hilisema Tartu ülikooli esimese mineraloogiaprofessori Moritz Ludwig von Engelhardti (1779–1842) ettepanekul otsustas sotsieteet võtta enda peale uue ülesande, Lii- vimaa mitmekesiseid majandusarengu vajadusi rahuldava atlase koostamise. 1816 M. Engelhardt tegi 23. jaanuaril sotsieteedi aastakoosolekul ettepaneku teostada Liivimaa trigonomeetriline mõõdistamine ja teavitas sotsieteedi liikmeid W. Struve nõusolekust võtta selle ülesande täitmine enda peale.18 W. Struve esitatud tööplaan kiideti täiskogul üksmeelselt heaks juba sama aasta 28. jaanuaril.19 16. veebruaril sõlmisid W. Struve ja Liivimaa sotsieteet pikemaajalise koostöölepingu, mille järgi Struve kohustus tegema 1816.–1818. a suvekuudel vajalikud mõõdistamistööd looduses, talviti aga neist tu- lenevad arvutused ning kandma saadud punktid Liivimaa kaardile. Sotsieteet võttis enda kanda kõik triangulatsiooniga seotud kulud ning töödeks vajalike lubade ja lisavarustuse hankimise. 21. juunil alustas Struve mõõdistamisi Lõuna-Eestis. Vaatlusi tegi Struve ise, kasutades abilistena Tartu üliõpilasi. Tööd kestsid kogu suve ja hõl- masid ka Kagu-Eestit. Järgmisel suvel tegutses Struve peamiselt Läti alal. Triangulat- siooni käigus määras Struve üle 500 punkti (läänes Muhuni, põhjas Koeruni, idas Räpinani, lõunas Jēkabpilsini Daugava ääres), nagu

17 Endel Varep, C. G. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaardist 1839. aastal (Tallinn: ENSV TA kirjastus, 1957), 4. 18 EAA, 1185-1-44, l. 68, 71. 19 EAA, 1185-1-38, l. 51–52.

154 LÜÖS kui innovaatiline ühistegevusorganisatsioon ta ise kokkuvõtvalt märgib oma päevikus.20 Eesti aladel määras W. Struve esimest korda ka 109 punkti kõrgused.21 Hiljem W. Struve teostatud Liivimaa triangulatsiooni laiendati ja sellest kasvas välja ülemaailmse tähtsusega teaduslik üritus – Tartu meridiaani mõõt- mine. Struve kaarest sai läbimurdeline etapp planeedi Maa kuju määramisel. UNESCO kandis 2005. aastal Struve meridiaanikaare, mis on ainus sellisele tasemele küündinud teadussaavutus kogu Bal- tikumi teadusloos, maailmapärandi nimekirja. 25. jaanuaril 1819 otsustas sotsieteedi koosolek sõlmida C. G. Rückeriga lepingu, millega viimane kohustus W. Struve materjalide põhjal koostama ühest üldkaardist ja kuuest spetsiaalkaardilehest koosneva Liivimaa atlase. Sotsieteet lubas muretseda kõik vajalikud materjalid, korraliku honorari ning prii korteri, toidu ja sõidud. C. G. Rückeri töö kontrollimiseks nimetas sotsieteet komisjoni, kuhu kuulusid Sievers, Engelhardt ja Struve.22 1820. aastal lasi sotsieteet trükkida üleskutse, kogumaks mõisa- omanikelt kihelkondade kaupa mõisakaarte. Kaarte hakati Tartus sotsieteedi majas vastu võtma kindlatel päevadel, iga toodud kaardi eest sai mõisahärra kviitungi, kuhu kirjutas alla keegi komisjoni liikmetest, enamasti professor Engelhardt. Kaartide säilitamiseks eraldas ülikool tulekindlad võlvitud ruumid. Samal ajal saatis sotsie teet kirikuõpetajatele trükitud ankeedid, milles paluti neid teatada igasse kihelkonda kuuluvate mõisate, külade ja talude nimed.23 G. F. Parrot konstrueeris olemasolevate mõisakaartide vähen- damiseks spetsiaalse riista pantograafi, mille ülikooli mehaanik B. Politour valmis meisterdas ja mille täpsust asjatundjate komisjon W. Struve juhtimisel põhjalikult kontrollis. See uuendus võimaldas tasandada vähendatud mõisakaartide erinevusi ning kanda omavahel konnekteeritud kaardid üle originaaljoonisele, millele Struve oli peale kandnud kindla punktide võrgu.24 Aastatel 1822–1823 laekusid mõisakaardid väga visalt. Mõisni- ke seas valitses umbusk ja hoolimatus ning sageli esitati isegi va-

20 Abschrift des während der trigonometrischen Vermessung Livlands geführten Tagebuches des Professors Dr. Wilhelm Struve EAA, 1185-1-46. 21 Varep, C. G. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaardist, 314. 22 EAA, 1185-1-38, l. 90, 93; EAA. 1185-1-49, l. 7–8. 23 EAA, 1185-1-48, lehed 29, 32–33. 24 Varep, C. G. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaardist, 13–14.

155 Hillar Kala

Foto 2. Lõuna-Mulgimaa 1832. aasta paiku C. G. Rückeri Liivimaa atlase II lehel (EAA) leandmeid. Sotsieteet pidi korduvalt välja saatma uusi tsirkulaare ja meeldetuletusi. Rückeril tuli korduvalt välja sõita mõisatesse, et kohapeal sotsieteedi volitusel kaardid vastu võtta ning need Tartus, Valgas ja Valmieras kopeerida.25 Suureks takistuseks sai ka asjaolu, et paljude mõisate, eriti riigimõisate kohta puudusid kaardid üldse. Kroonumõisate mõõdistamiseks oli sotsieteet sunnitud ametisse võt- ma veel ühe maamõõtja, kes paaril järgmisel aastal tegi ära suure töö. Tööpinge kurnas uut maamõõtjat aga sedavõrd, et ta suri juba 1825. aastal. Kulude kokkuhoidmiseks pöördus sotsieteet W. Struve soovitusel kindralstaabi kaartide depoo ülema poole abisaamiseks. Kindralstaabi kaartide depoost saabunud ohvitserid asusid kaardis- tama seni puuduolevaid kroonumõisaid. Hiljem lisandus neile veel kümme invaliidi, kellele sotsieteet maksis toiduraha.26 1828–1829 pidi sotsieteet palkama veel ühe kogenud maamõõt- ja, kuna paljud mõisad olid ikka veel mõõdistamata. Järgmise nelja aasta jooksul suutis too mõõdistada 26 mõisa. Üldse mõõdistati sot-

25 EAA, 1185-1-4, lehed 70, 128. 26 EAA, 1185-1-49, 64.

156 LÜÖS kui innovaatiline ühistegevusorganisatsioon sieteedi kulul üle 10% Liivimaa territooriumist.27 Maakonnakaartide kokkupanemisel selgus, et enam kui 2000 laekunud mõisakaardist on paljud siiski väga lünklikud, eriti nende andmed teede kohta. Rücker oli taas sunnitud ette võtma pikki kontrollreide kõikidesse Liivimaa kreisidesse. Nende reiside kestel täienes Liivimaa kaart suure hulga karjamõisate, kõrtside, tuule- ja vesiveskite ning talu- dega. Ühtlasi korrigeeris ta teede kulgu ja liigitust ning mõõdistas kaardistamata maa-alasid. 1832. aasta sai selleks ajapiiriks, mille seisuga jõudsid Rückeri kaardile Liivimaa põhilised majandus- ja infrastruktuurid.28 C. G. Rückeri koostatud uus, Liivimaa atlas (koos Eesti- ja Kuramaaga) kuuel lehel ilmus lõpuks 1839. aasta 30. mail. Liivimaa atlase koostamine oli sotsieteedi kulukaim ühistege- vusaktsioon. 1839. aastaks ulatusid sotsieteedi sellega seotud kulud tolle aja kohta väga suure summani – 83 tuhande bankorublani. Võrdluseks olgu öeldud, et samas suurusjärgus oli taasavamise järel Tartu ülikooli terve aastaeelarve. Sotsieteedi enda põhikapitaliga võrreldes ületasid Liivimaa atlase kulud selle enam kui kaks korda. Need paralleelid iseloomustavad Liivimaa sotsieteedi majanduslikku võimekust suuri asju ette võtta ja neid rahastada. Vahetevahel tuli selleks müüa ka sotsieteedi väärtpabereid. Suuremad väljami- nekud olid seotud honoraride, trüki-, graveerimis-, sõidu- ja muude kulude katmisega, näiteks W. Struve honorar triangulatsioonitööde eest oli 4500 rubla, C. Rückeri honorar kaardi koostamise eest 8000 rubla ja korrektuuritasu 1800 rubla. Kaartide graveerimine ja trük- kimine Peterburis läks maksma 7200 rubla.29

Eesti esimene ühistegevusmaja Tartus Napoleoni sõjaretke mõjutusel, Tartu ülikooli rektori G. F. Parroti kutsel ja sotsieteedi tollase presidendi R. W. von Lipharti eestvõttel tõi sotsieteet 1813. aastal oma peakorteri Riiast Tartusse. Selleks osteti praeguse Ülikooli ja Lossi tänava nurgale viilkatusega suur

27 C. G. Rücker, Zur Geschichte der Verarbeitung der Specialcharte von Livland, veerg 179. 28 Varep, C. G. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaardist, 16. 29 EAA, 1185-1-595, l. 86.

157 Hillar Kala

Foto 3. Sotsieteedi maja (keskel) enne 1880. a (C. Schulz, Tartu Linna- muuseum) kahekordne maja, millest sai ligi pooleteiseks sajandiks sotsieteedi ettevõtmiste keskus. Sisuliselt kujunes sellest ja veidi hiljem kõrva- le rajatud majast (Lossi 1/3) Eesti ajaloo esimene ühistegevusmaja, kust sajandi jooksul algatati ja rullus üle Eesti ning Läti mitu suurt ühistegevuslainet. Selleks lõi soodsa pinna ka sotsieteedi uue peakorteri strateegiline asupaik. Ülikooli tänavat pidi oldi ühel joonel, vaid paari maja kaugusel ja ka sisulisel koostöölainel tunnustatud teadusetempliga, fassaad vaatas diagonaalis otsa Tartu raekojale, ümberringi olid majad külaliste ja koostööpartnerite majutuseks (vt foto 3).30 Sotsieteedi peamajas tegutsesid ka arvukad tütarseltsid. 1825. aastal loodi esimene erialane koostööühendus – Liivimaa Lambakas- vatajate Selts, samal aastal hakati siin toimetama ja sotsieteedi kulu ja kirjadega välja andma Liivimaa põllumajanduse aastaraamatuid. 1831. aastal asutas sotsieteet ühe esimese ühistegelise kindlustus- seltsi Liivimaal – vastastikuse rahekindlustuse seltsi. 1844. aastal loodi sotsieteedi tollase presidendi Karl Axel von Bruiningki eestve-

30 TÜR, fond 3369, 3B.

158 LÜÖS kui innovaatiline ühistegevusorganisatsioon damisel sotsieteedi läbi aegade ühe suurema mõjujõuga tütarühing Liivimaa Põllumajanduse ja Töönduse Edendamise Selts, mis hakkas paiknema sotsieteedi peamajas. Parun K. A. Bruiningkist sai selle esimene esimees (1844–1848) ja tegevusstrateegia kujundaja. Järgnes Eesti Looduseuurijate Seltsi (esiti filiaalina, hiljem iseseisva organisatsioonina) asutamine. Märkimisväärselt elujõulisena jätkab Eesti Looduseuurijate Selts Tartus edukalt oma vastutusrikast üles- annet tänini. Nende koostööühenduste sündi võikski pidada Eesti ja Läti alade esimese suurema ühistegevuslaine tipuks. Teise suuremasse ühistegevuslainesse jääb arvukate eriala- ja piirkondlike seltside ning ühingute (Gesellschaften, Vereine, Verban- de) loomine üle Eesti- ja Lätimaa. Selle jõulise ärkamisaegse tipu moodustasid alates 1870. aastast tekkinud Eesti põllumeeste seltsid, millest lähemalt Tiit Rosenbergi käsitluses (nii siinses kogumikus, „Eesti ajaloo” V köites kui ka mitmes agraarajaloo uurimuses).31 Kolmanda ühistegevuslaine suutsid veerema panna juba Eesti põllumeeste seltsid Tartus ja mujal. Nende eestvõttel asutati 1902. aastast alates arvukaid hoiu-laenu, kaubandus-, piima-, muna-, liha- ja muid ühisusi üle Eesti ning neist kujunesid peatselt iseseisva Ees- ti Vabariigi ekspordipotentsiaali kandjad ja arendajad. Liivimaa sotsieteet on üks väheseid organisatsioone, kes oma mit- mekülgsete ühistegevuslike aktsioonidega on suutnud muuta (uuen- dada) Eestit.

Sotsieteedi innovaatilise pärandi jäädvustamisest Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi asutamise 225. juubeliaastaks (2017) võiks Eesti ja Läti teadlaste koostöös ette võt- ta esimese selleteemalise monograafia koostamise ja väljaandmise. Selle suure töö algatamise ja stimuleerimise vahedaks võimaluseks oleks Tartu Ülikooli ja Läti ülikooli ajaloolaste, majandusteadlaste ning sotsioloogide osalusel interdistsiplinaarse teadlaste ümarlaua „Teadus- ja majandus-innovatsioonid Liivimaa sotsieteedi tegevuses 1792–1939” organiseerimine. Partneritena oleksid teretulnud asjast huvitatud uurijaid Eesti Maaülikoolist, Läti põllumajandusülikoo-

31 Tiit Rosenberg, Künnivaod. Uurimusi Eesti 18.–20. sajandi agraarajaloost (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013), 273–334.

159 Hillar Kala list, Eesti ja Läti ajalooarhiividest ning mujalt. Soovitav oleks viia ümarlaua ja monograafia temaatika ka Saksa ja Vene kolleegideni ning teha sotsieteediga seonduvast ümarlauast ühiselt europrojekt. See võimaldaks kavandada Liivimaa sotsieteedile pühendatud raamatu ilmumist ehk juba 2017. aastaks eesti, läti, saksa, vene ja inglise keeles.

   Hillar Kala, PhD, on Majandusfoorumi Mare Balticum MTÜ president.

160 LÜÖS kui innovaatiline ühistegevusorganisatsioon

The Livonian Society as an Innovative Coopera- tive Organisation

Hillar Kala Mare Balticum Economic Forum

The Livonian Public Welfare and Economic Society evolved into a hotbed of innovative cooperative relationships between the cultural and political powers developing the territories of what are now Es- tonia and Latvia. Its joint action campaigns connected enlightened estate owners, top scientists, representatives of power, later also members of other classes. The Society became a bridgehead in integrating science, economy, education, and culture in the 19th century. Projects beneficial to public welfare in the economic sectors of Livonian agriculture, trade, in- dustry, traffic, insurance, finance, and the cooperative networks of societies promoting them arose from the manors’ need to develop. The Fund of the Society became the grounds for the scientific and economic cooperation in Livonia. The Riga merchant P. H. Blanckenhagen who had personal connections with Tallinn donated a remarkable fortune – 40,000 Albertusthalers – for establishing the Society (this was later supplemented by interests, yearly pay- ments and donations). Back then, that sum was the cash equiva- lent of more than 3,250 oxen. The election of 12 authorized persons from the ranks of the then elite for administrating the Society was equally important. It later enabled financing scientific and economic projects of personal initiative (triangulation of Livonia, compi- lation and publication of an atlas of Livonia, levelling of Saaremaa and Livonia, creation of a network of weather observation points, development of an agricultural research centre) the cost of which often exceeded the main capital of the Society several times over. Many cooperative scientific and economic projects that have las- ted in time belong to the innovative heritage of the Society – including Struve Geodetic Arc, initiated during the triangulation of Li- vonia, the only research based item in the UNESCO World Heritage List from the Baltic states.

161 Hillar Kala

On the 220th anniversary year of the Society and the International Year of Cooperatives of 2012, the historical heritage of the Society enabled one to raise the issue of the viability of such an innovative cooperative model in the 21st century market economic society full of crises. Developing forms of permanent cooperation that unite large ent- repreneurs, top scientists, leaders of big local government units has again become painfully relevant. In Latvia and Estonia, the output might be a Livonian Forum rooted in the idea of the Society.

162 Kole-härra ja Tartu teadlased. Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul

Ken Kalling

Sissejuhatus Intuitiivselt, instinktiivselt, aga ka empiiriliselt on inimkond aastatuhandeid väärtustanud puhast joogivett. Teaduslikud hügieeni- võtted kujunesid siiski alles valgustusajal. Siis, lähtuvalt eeskätt statistika- ja sotsiaalteaduste (veel mitte mikrobioloogia) arengust hakkas tekkima teaduslikult põhjendatud arusaam keskkonnatin- gimuste, sh joogivee mõjust inimpopulatsioonide epidemioloogilisele kuvandile ja eelkõige nakkushaiguste levikule. Viimane omakorda huvitas üha enam arenevat ja tugevnevat kaasaegset riiki, mis oli mõistnud rahvastiku (selle kvantiteedi ja kvaliteedi) tähtsust stra- teegilise ressursina. Eesti aladel pääses hügieeni ja rahvatervise meetmete arendamisel esiplaanile meditsiinipolitseiline lähenemine, seda lähtuvalt Saksamaa mõjust Vene riigi valitsemiskorraldusele.1 Riiklikult ha-

1 Meditsiinipolitsei tähendas riigi otsustavat sekkumist oma kodanike tervise- olude korraldamisse. Mõtteviisi juured olid humanismis, aga ka kameralismi (ratsionaalse riigivalitsemise) traditsioonis. Kontseptsiooni autor oli Johann

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 163 Ken Kalling kati hügieenile tähelepanu pöörama eeskätt linnades. Urbanistliku- le keskkonnale olulised puhta joogivee ja kanalisatsiooni küsimused hakkasid üha enam huvitama linnavõime, aga ka ülikooliprofesso- reid.2 Artikkel panustab eeskätt kohaliku akadeemilise mikrobioloogilise uurimistöö ajaloo valgustamisse, sest eeltoodu kõrval eksisteeris nimelt veel üks konkreetne tegur, mis n-ö aitas võimudel ja teadlastel joogivee puhtuse vastu huvi tõsta. Selleks oli koolera (rahvakeeli ka kole-härra tõbi, koller), täpsemalt Euroopat 19. sajandil tabanud viis koolerapuhangut (aastatel 1817–1824, 1827–1835, 1839–1856, 1863–1875, 1881–1896 ja 1899–1903), mis tekitasid taustsüsteemi, kus nakkushaiguste olemuse ja leviku küsimused äärmise aktuaal- suse saavutasid.3

Koolerakäsitlused 19. sajandil Koolera oli eriline. Seda surmavat tõbe ei teatud Euroopas varem levivat. Lisaks ei suudetud koolerat paigutada kahe peamise toona nakkushaigusi seletanud teooria raamidesse. Neist esimene, nn miasmide õpetus – mille kohaselt nakkushaiguse levikut võinuks ette kujutada teatava atmosfäärinähtusena, mis levib küllaltki ühtlaselt teatavatel territooriumitel – ei sobinud koolera hierarhi- lise levikumustriga, s.o olukorraga, kus haigus järgib kaubateid jm inimgeograafiasse puutuvat. Teisalt ei kõlvanud ka nn kontaagionide teooria, mille puhul arvati haigust „hüppavat” inimeselt inimesele mingite nn nakkusosakeste (mürkide) kujul.4 Seda seetõttu, et koolerahaigetega kokkupuutunud, nt arstid ja hooldajad, sageli ei nakatunud.

Peter Frank (1745–1821), kes lähenes teemale n-ö hällist hauani meetodil, tema idee oli, et riik ja kohalik võim peavad aktiivselt (järelevalveliselt = politseiliselt) kontrollima hügieeni ja rahvatervise valdkondi. Eesmärk oli kujundada terve ja arvukas rahvastik (et olla majanduslikult ja sõjaliselt tugev). 2 Sarnasel teemal vt käesolevas kogumikus ka Lea Leppiku artikkel. 3 Varem on samalt autorilt sarnasel teemal ilmunud käsitlus Tartu Supilinna ajaloole pühendatud kogumikus: Ken Kalling, „Koolera Emajõe kallastel. Ühe 19. sajandil Supilinnas elanud teadlase töömailt”, Actae architecturae naturalis, 2. vihik (2012), 131–144. 4 Lähtuvalt empiirilistest tähelepanekutest võis nende kahe vahel ka kompromissi luua, nimelt uskuda, et haigus saabub piirkonda miasmaatiliselt, kohale jõudnuna aga levib inimeselt inimesele kontaagionide teel.

164 Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul

Joonis 1. Kanalisatsiooni rajamine pidanuks lahendama paljud linna sa- nitaarprobleemid. Paraku Tartus ettevõtmine venis (19. sajandi joonis TÜ hügieeniinstituudi kogudest, TÜAM)

19. sajandil, mil arstiteaduses leidis aset laiaulatuslik teooriate ümberhindamine, hakkas kahele mainitud vanale kontseptsioonile nakkushaiguste seletamisel võistlejaid tekkima. Esialgu läheneti küsimusele siiski veel kaudselt, st oluliseks sai statistiline meetod, mille puhul otsiti ja leiti korrelatsioone haiguste leviku ja erinevate geograafiliste, olmeliste jm tegurite vahel (pandi nt tähele, et vaeste inimeste elu oli lühem, seda muu hulgas haigustesse suremise tõttu). Seda, kas aga seosed ka põhjuslikud on, ei osatud alati veel kindlaks teha. Nii püstitas inglane William Farr (1807–1873) 1849. aasta Londoni koolerapuhangut uurides nn samakõrgusjoon-

165 Ken Kalling te teooria, mille kohaselt pidanuks merepinnast kõrgemal asetse- vates piirkondades seda haigust vähem esinema. Farr oli nimelt teinud tähelepaneku, et jõest kaugemal asuvates Londoni linnaosades on koolerapuhangu ajal vähem haigestumisi kui jõelähe- dastes. Farr püüdis sisuliselt kaitsta miasmide teooriat. Tänapäe- val eeldame, et ilmselt oli kaevuvesi kõrgematel aladel puhtam või siis kasutati Thamesile lähemates kvartalites sootuks saastunud jõevett. Oluline edasiminek koolera leviku mehhanismide mõistmisel saabus aastal 1854, mil teine britt, John Snow (1813–1858) näitas, et tegemist on joogiveega leviva haigusega. Snow suutis 1853. aasta koolerapuhangu ajal Londoni Sohos haigestunud inimesed seostada nimelt ühe avaliku kaevuga. Linnavõimud sulgesid kaevu ning pea- tasid haiguspuhangu. Snow teooria ei olnud siiski veel lõplik läbimurre ning nii seati kõ- nesolev kaev hiljem uuesti töökorda. Ka Snow töötas (koos Farriga) koolera küsimuste kallal edasi, osutades jätkuvalt saastatud joogi- veele kui võimalikule nakkusallikale. Esindades kontaagionide teooriat, uskus Snow, et koolera ei saa levida miasmide kujul, kuivõrd patoloogilised muutused ei esine mitte koolerasse surnute kopsudes (hingamiselundkonnas), vaid seedeelundkonnas. (Selleks ajaks oli juba tekkinud arvestataval tasemel patoloogiaõpetus.) Snow otsis kaevuveest ka nakkuse tekitajat, kuid edutult. Snow lähenemine osutab, et kõnesoleval ajal hakkas kuju võtma veel üks seletus nakkushaigustele, see, mida nüüdisajal tunneme bakterioloogilise teooriana (ingl germ theory). Nimelt tegid juba 19. sajandi alguses mõned õpetlased (nt Agostino Bassi, 1773–1856) katseid mikroorganismidega eesmärgiga kindlaid haigusi esile kutsuda (antud juhul mikroseen nakatamas siidiussi), samuti oli sama küsimust käsitletud teoreetiliselt (Jakob Henle, 1809–1885). Vii- masena mainitu uskus, et nakkushaigusi põhjustavad mikroskoo- pilised elusolendid, võib-olla taimed, sarnased nendele samadele (liikuvatele „animalkulidele”), mida tolleks ajaks juba aastasadu oli mikroskoobi all nähtud. Selline mõtteviis oli tuntud ka Venemaal, muu hulgas otsis neid „infusoore“ koolerahaigete organismist toona Peterburis töötanud Nikolai Pirogov (1810–1881), põhjustades oma töö- ja tegemistega ka Emajõe kallastel väikese koolerale pü-

166 Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul hendatud diskussiooni, seda küll võhikute osavõtul ning veel küllalt- ki vanamoodsal tasemel.5

Tuleb aga mainida veel ühte, olukorda veelgi keerukamaks muutvat nüanssi 19. sajandi esimese poole ja keskpaiga nakkushaiguste kä- sitluses. Selleks oli tolleaegse keemiateaduse panus, näiteks peeti 19. sajandi keskpaigas käärimist jms mikrobioloogilisi protsesse veel valdavalt keemilisteks protsessideks, mitte eluteaduste valdkonda kuuluvaiks. Teiseks näisid toona tormiliselt arenevad füsioloogia ja eeskätt biokeemia kujundavat arusaama, mille kohaselt eluprot- sesse tuleks võrrelda keemialaboratooriumis toimuvaga. Vastava- te mõjude all arenes nt meditsiini jaoks olulise tähtsusega Rudolf Virchowi (1821–1902) rakupatoloogia kontseptsioon, mis nägi hai- guslike muutuste, sh ka nakkushaiguste põhjustatud sümptomite taga eeskätt kaasaja mõistes keemilisi mõjureid. Keemikud panustasid 19. sajandil ka koolera uuringuisse, seda tegid ka tartlased. Siin artiklis edaspidi käsitletavate teemade jaoks on tähelepanuväärne, et vastavat huvi ilmutas hiljem Tartu joogivee (küll keemilise koostise) uurimise pioneeriks olnud Tartu ülikooli hilisem keemiaprofessor Carl Schmidt (1822–1894).6 Tema 1850. aastal ilmunud käsitlus koolerast Riias, Jelgavas ja Tartus aastal 1848 on ajastutüüpiline selles mõttes, et – kuigi pühendab peatüki ka kontaagiumide teooriale ning on teadlik koolera koepatoloogilis- test leidudest soolestikus – keskendub ta eeskätt ikkagi nn „füsioloo- gilisele keemiale“, vere jm kehavedelike mitterakulisele osale. Seal toimuvatele kõikvõimalikele reaktsioonidele pidanuks tema arvates mõju avaldama miasmaatilised protsessid ümbritsevas keskkonnas, mis omakorda sõltunuksid nt atmosfääri temperatuurist. Sarnasel seisukohal tundub olevat olnud ka Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850), kes näis samuti eeldavat, et talle teadaolevad patoloogilised muutused koolerahaigete soolestikus – Faehl-

5 Vt: Ф. Б. [Faddei Bulgarin], „Фельетонъ”, Северная пчела, 160 (20. juuli 1848), 657–658; Joh. Marcusen, „Die nordische Biene und die Cholera-Infusioren”, Inland, 37 (13. september 1848). 6 Carl Schmidt, Charakteristik der epidemischen Cholera gegenüber verwandten Transsudationsanomalien: eine physiologisch-chemische Untersuchung: mit 4 graphischen Darstellungen des Ganges der Cholera und der gleichzeitigen Witterungsverhältnisse in Riga, Mitau, Dorpat (Leipzig; Mitau: Reyher, 1850).

167 Ken Kalling

Joonis 2. 19. sajandist alates mõeldi teadlasringkondades üha enam käimlakultuuri arendamisele (19. sajandi joonis TÜ hügieeniinstituudi kogudest, TÜAM) mann lahkas kooleraohvreid ja leidis haigusest põhjustatud muutusi – oleksid „kahjulikel põhjuseil tekkinud verehaiguse” tulemus.7 Faehlmann võrdles koolerat düsenteeriaga ning oli teadlik, et haigus liigub koos inimestega. Mikrobioloog Eugen Tallmeister (1916– 2006) kirjutab, et Faehlmann oli kursis nii miasmide kui ka kontaagionide teooriaga ning et ta uskus (vähemalt düsenteeria puhul, millest kirjutas pikemalt), et „parasitism” (st mikroorganismide kä- sitlemine kõnesolevate haiguste põhjustajaina) ei suuda seda küsi-

7 Henrik Normann, „Meditsiinilist Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetuses”, Eesti Arst, 5, (1930), 172–173. (Meditsiiniloolane Viktor Kalnin (1929–1992) kirjutab sama asja kohta: „Läbi naha ja hingamisteede sattunud kahjulike ainete tekitatud verehaigus” – Viktor Kalnin, „Friedrich Robert Faehlmann”, Eesti arstiteaduse ajaloost (Tartu: TÜ Kirjastus, 1996), 53.)

168 Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul must lahendada, pigem lootis tulemusi arenevast keemiateadusest. Faehlmann püsis niisiis pigem miasmide teooria raamides, rõhuta- des ka statistilist (sotsiaalset) aspekti, seda, et halvad elutingimused kindlasti soodustavad inimeste haigestumist nakkushaigustesse.8 Käsitlused nakkushaiguste olemusest hakkasid liikuma õige- matesse rööbastesse pärast seda, kui Louis Pasteur (1822–1895) tõestas 1857. aastal mikroorganismide rolli käärimisprotsessi käi- vitamisel. Pasteuril oli kombeks nimetada ka toiduainete riknemist haiguseks. Ta uuriski haigusi ning alates 1860. aastatest võib juba rääkida nakkushaiguste bakteriaalsest teooriast. Lõplikult arendas selle välja mikrobioloogia kui teadusharu rajaja, sakslane Robert Koch (1843–1910). Koch töötas 1884. aastaks välja postulaadid, mille abil on võimalik konkreetset tõbe nakkus- haiguseks kuulutada.9 On vaja märkida, et Saksa koolkond mikro- bioloogias erines Prantsuse omast (Pasteuri järgijaist) selle poolest, et nägi nakkushaiguste puhul peamise tegurina mitte mikroorganisme endid, vaid viimaste poolt eeldatavalt produtseeritud mürke (toksiine). Selline, ühelt poolt õige lähenemine hoidis aga ust lahti ka kõikvõimalikele tolleks ajaks juba minevikku vajuvatele teooriatele (kontaagionide õpetus, R. Virchowi teooriad jm). Ka kooleratekitaja mikroorganismi identifitseeris ametlikult Koch 1883. aastal.10 Kuigi Koch teatas, et kõnesolevat haigust põh- justab puhastamata vee joomine (koolera seletamisel tekkis nn joogiveeteooria), ebaselgus koolera etioloogia asjus paraku püsis. Seda muu hulgas seetõttu, et esialgu arvati nakkushaigusi põhjustavaid mikroorganisme esinevat vaid haige organismi veres, mis aga koolera ja paljude muude tõvestajate puhul nii ei ole. Ei suudetud jälgida ka kooleratekitaja elutsüklit – epideemiate vaheajal nakkuskandjad

8 Eugen Tallmeister, „Fr. R. Faehlmann koolera ja düsenteeria uurijana”, Nõukogude Eesti Tervishoid, 6 (1958), 52–54. 9 Nn Kochi postulaadid, vajalikud tõestamaks, et haigus on bakterioloogilist algupära: 1. Mikroorganism peab olema (peremees)organismis haiguse igas faasis; 2. Mikroorganism peab olema kultiveeritav kehaväliselt läbi mitmete rakukultuuri põlvkondade; 3. Kultiveeritud kultuur peab organismi viiduna seal esile kutsuma sama haiguse; 4. Nakatatud organismist peab vastav mikroorganism omakorda olema taasekstraheeritav ning edasi kultiveeritav. 10 Mõnedel andmetel avastas Vibrio cholerae itaallane Filippo Pacini (1812–1883) siiski juba 1854. aastal.

169 Ken Kalling justkui puudusid, ei leitud ka bakterispoore. Koch niisiis ei suutnud enda leitud ja õigesti määratud mikroorganismi osalust koolera tek- kes omaenda postulaatidest lähtuvalt lõplikult tõestada. Sellises olukorras seletas teine sakslane, Max Joseph v. Pet- tenkofer (1818–1901), õpetlane, kes muu hulgas rajas hügieeniuu- ringute põhilised laborimeetodid, koolera fenomeni n-ö pinnasevee nivoo teooria kaudu. Ta tunnistas mikroorganismidest koolerateki- tajate olemasolu, mis leviksid eeskätt inimeste väljaheidetega, kuid väitis, et need saavad ohtlikuks ainult teatavatel tingimustel. Vii- masel juhul pidas ta silmas maapinna geoloogilist koostist (nt poor- set või turbast pinnast) ning põhja- või pinnasevee nivoo muutusi. Pettenkofer lähtus siinjuures arutluskäigust, mille kohaselt suvel, mil kõnesoleva haiguse puhangud Euroopas esinesid, on veetase kaevudes madalam. Sisuliselt hoidis Pettenkofer elus nii miasmide teooriat kui ka neid käsitlusi, mis vaatlesid nakkushaiguste tekke juures kesksel kohal erinevaid biokeemilisi protsesse (nn kontaagione jms). Pettenkoferi teooria sobis ka Farri ning bakterioloogide ideedega, samuti toonaste hügieeni ning sanitaaria kontseptsioonidega. Pettenkoferi ettekuju- tuses paljunenuks kooleramikroobid pinnases veetaseme langedes, sest sellisel juhul tekkinuks nende arenguks sobiv niiske ning kõdu- rikas keskkond. Pinnasest kerkinuks kooleratekitajad „miasmidena“ maapinnale ning levinuks vette.11 Kõnesoleva teooria kaitsjaid nimetati lokalistideks (vastandina kontagionistidele). Tõe huvides tuleb tõdeda, et lokalistlik lähenemi- ne oli olemas olnud juba enne Pettenkoferit, mil, lähtudes miasmide teooriast, püüti seostada ka koolera puhanguid aastaaegadega (õhu- temperatuur), pinnasega jne. Sisuliselt esindas sellist lähenemist ka eespool juba mainimist leidnud C. Schmidt. Kuigi Pettenkoferi lähenemisel oli ajastu kontekstis tugevaid kül- gi – kooleratekitaja elutsüklis nimelt on tõepoolest oluline roll veere- žiimi muutustel teatavates geograafilistes piirkondades, ka sobis ta enamiku eespool mainitud teiste koolera levikut seletada püüdvate teooriatega12 – oli selle nõrkuseks väide, et seni kuni pole täidetud

11 Vt nt: Peeter Hellat. Tervise õpetus. Tartu: K. Mattiesen, 1894. Lk 297. 12 Õigupoolest polegi Pettenkoferi pinnasevee nivoo teooriat kunagi n-ö ametlikult ümber lükatud, seda seepärast, et kooleratekitaja bioloogia ning sealtkaudu ka

170 Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul vajalikud geoloogilised tingimused, ei saa epideemia puhkeda. See- ga olnuks asjatud ka karantiin, veepuhastusjaamad jms, st enamik sellest, mida tolleaegne hügieen ja sanitaaria juba nakkushaiguste leviku tõkestamiseks pruukis. Pigem soovitati inimestel nakatunud piirkondadest lahkuda. Erilise tähelepanu alla jäi ka küsimus pinna- seuuringutest veemaardlate läheduses, samuti pinnase- ja põhjavee geoloogia.

Tartu ülikooli teadlased panustamas koolera- diskussiooni Aastal 1879, mil sellised arutlused käisid, sai Tartu ülikooli riikliku arstiteaduse professoriks Bernhard Körber (1837–1915), Võnnu pastori poeg, kes oli hügieeni küsimustega tegelema hakanud aastatel 1864–1879 Kroonlinnas mereministeeriumis töötades. Körber võeti ülikooli tööle kui hea statistiliste meetodite tundja,13 hiljem sai temast aga peamine mikrobioloogia maaletooja Tartu ülikoolis.14 Körberi elulugudes mainitakse, et ta käis õppimas ka Kochi juures. 1888. aastal asutas Körber ülikooli juurde hügieeniinstituudi, seda sisuliselt omal kulul15 (instituudi ametlikku ajalugu alustatakse aastast 1895). Instituudi peamiseks töövaldkonnaks said mikrobioloogilised uuringud, kusjuures erilise tähtsuse näis omandavat töö (joogi) veega.16

haiguse etioloogia on selgunud alles üsna hiljuti. Nii kasutatakse Pettenkoferi näidet nüüdisajal epidemioloogia õppes piltlikustamaks multikausaalsetele seletustele lahenduste otsimise teid. 13 Körberit peetakse demograafia kui teadusvaldkonna üheks rajajaks siinkandis, selleks annab põhjust tema uurimus Rõngu, Rannu, Nõo ja Puhja kihelkonna rahvastiku loomuliku liikumise kohta. Selle kirjutas Körber pärast ülikooli lõpetamist, olles ülikooli teraapiakliiniku assistent ning samal ajal ka Rõngu ja Rannu kihelkonnaarst. Vt: Bernhard Körber, Biostatik der im Dörptschen Kreise gelegenen Kirchspiele Ringen, Randen, Nüggen und Kawelecht in den Jahren 1834– 1859 (Dorpat: E. J. Karow, 1864). 14 Usutavasti panustas Körber toonase mikrobioloogilise analüüsi metoodika täiustamisse, lisades protsessile tsentrifuugimise. Nii õnnestus bakterikolooniate kasvatamist kiirendada ning nende ülelugemist hõlbustada. – Иосиф Марголинъ, Бактеоріолическое изследованіе воды колодцевъ лежащихъ на возвышенной части прав. берега р. Эмбаха въ г. Юрьевъ (Юрьевъ: Шнакенбург, 1893), 20. 15 Körberi kohta põhjalikumalt vt: Viktor Kalnin, „Bernhard Körber”, Eesti arstiteaduse ajaloost (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996). 16 В. Калнин, „Деятельнoсть профессора Б. Кербера в области гигиены в Тартуском университете”, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi, 3 (Tartu, 1975), 122.

171 Ken Kalling

Körberil ja tema kolleegidel oli selles vallas olnud eelkäijaid. Esi- mene teadaolev uurimus, milles Tartu kaevude vett teadlaste poolt vaeti, avaldati 1863. aastal ning selle autor oli juba mainimist leidnud professor C. Schmidt, keda huvitas, millise Tartu piirkonna vett pidada kvaliteetseimaks (puhtaimaks). Ta jõudis sedakaudu ka kü- simusteni pinnase mõjust vee koostisele, samuti muude geoloogiliste aspektideni (pinnase- ja põhjavee liikumine, nende nivoo kõikumi- ne jne). Toetudes tervele hulgale autoriteetidele, tunnistas Schmidt joogivee puhtuse tähtsust ka epidemioloogilisest seisukohast. 1863. aastal oli ta siiski veel miasmide teooria lainel, kõneldes muu hulgas ka koolerast kui miasmaatilis-epidemioloogilisest tõvest.17 Analüüsides vees esinevate mineraalsete ja orgaaniliste ühendite sisaldust, jõudis Schmidt järeldusele, et Tartu linna puhtaim vesi oli kahes sügavas (42 ja 94 jalga) arteesia kaevus. Nende näitajaid võrdles ta teiste, valdavalt salvkaevude omaga, mille järel tõdes, et enamik kaevusid ja veevõtukohti (mis oma ehituse ja asupaiga tõttu kogusid eeskätt pinnasevett) olid ilmselgelt inimtegevuse poolt saastatud. Erinevust (eeldatavalt) puhta vee ja inimtegevusest saastunud kaevudes leiduva vee vahel nimetas Schmidt terminiga Stadt- lauge (linnaleotis), mis pidanuks iseloomustama inimtegevuse mõju põhja- ja pinnaseveele. Schmidt leidis, et devoni aluspõhjal asuvates kõrgemates linnaosades on kaevuveel parem kvaliteet kui madalamates, turbal, kruusal jm sellisel aluspõhjal asuvates linnaosades. Ta tõi välja ka põhja- ja pinnasevee liikumisteed, millest selgus, et kõrgemal asuvate linnajagude vesi liigub jõe poole, tuues madalama- tesse linnajagudesse omakorda lisakoguse saastet. Schmidti tõdemu- si – sealhulgas seda, et iga kaevu vee keemilises koostises peegeldub selle kaevu lähedal asuva köögi menüü või lauda/talli elanikkond – meenutasid tema kolleegid hiljem veel aastakümneid.18 Schmidt kirjutas oma uurimuse ajal, mil mikrobioloogiline teooria hügieenis ja meditsiinis oli lapsekingades. Huvi vee koostise vastu kasvas järsult pärast seda, kui mõisteti mikroorganismide, siinjuures vees elavate, tähtsust mitme nakkushaiguse etioloogias. Tekkis joogiveeteooria ja oletati, et koolera levik sajaprotsendiliselt ning

17 Carl Schmidt, Die Wasserversorgung Dorpats: eine hydrologische Untersuchung (Tartu: Laakmann, 1863), 196. 18 Марголинъ, 13.

172 Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul kõhutüüfuse oma 9/10 juhtudest toimub joogivee kaudu. 1885. aasta koolerakongressil Berliinis teatas R. Koch, et joogivee uuringud ei tohiks enam piirduda vaid keemilise analüüsiga, vaid tähelepanu alla tuleb võtta ka selle mikrobioloogiline koostis.19

Koolera levis Eestis esimest korda 1831.–1833. aastatel (tegemist oli Euroopa teise pandeemiaga). Tartusse jõudis koolera siiski alles kolmanda pandeemia ajal 1848. aastal. Järgmine puhang ülikoolilinnas oli 1871. ning viimane (viienda pandeemia ajal) 1893. aastal.20 1848. aasta juulist novembrini haigestus Tartus koolerasse umbes 10% linna elanikkonnast (1186 haigusjuhtu), kellest omakorda suri kolmandik. Fr. R. Faehlmanni teada olevat nakkusallikas saabunud Pihkvast laevaga. Faehlmann kurdab oma kirjas Friedrich Reinhold Kreutzwaldile (1803–1882), et vaatamata sellele, et haigus „roojastatud tagumikkudega” kohale on jõudnud, ei tee riigivõim ega mitte ka linnavalitsus midagi elanikkonna harimiseks ega arstide informeerimiseks.21 Järgmise, 1871. aasta suvel ja sügisel aset leidnud koolerapuhangu käigus haigestus Tartus 160 inimest, kellest 82 suri. Carl Victor v. Weyrich (1819–1876, Körberi eelkäija riikliku arstiteaduse professori kohal) piiritles nüüd linnas nn koolerapiirkonnad (Cholerabezirken), milline staatus jäigi kõnesolevatele linnaosadele hügienistide kõnepruugis külge.22 Weyrich oli oma koolerakäsitluses „lokalist” (küll Pettenkoferi-eelne), temalegi oli antud juhul tähtis vaadelda kõnesoleva linnaosa pinnast, lähedust jõele jms. Koolerapiirkond Tartus asus jõe vasakul kaldal Ülejõe linna- osas.23 Selle kohta on hiljem kirjutatud: „Pole ehk aluseta väita, et omaaegse Tartu räpasemaid linnaosi, tuntud kui „koolerapiirkond” Kalda, Uue ja Pärna tänavate ümbruses motiveeris Tartu ülikoolis

19 Марголинъ, 14. 20 Koolera kohta Eestis vt: Lemming Rootsmäe, Nakkushaigused surma põhjustena Eestis 1711–1850 (Tallinn: Valgus, 1987); A. Jõgiste, J. Varjas, J. Rjabinina, „Katku ja koolera levikust Eestis”, Eesti Arst, 7 (2004), 463–467. 21 Henrik Normann, „Meditsiinilist Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetuses”, Eesti Arst, 5 (1930), 170–173. 22 Carl Weyrich, „Rückblick auf die Choleraepidemie zu Dorpat v. Jahre 1871”, Dorpater medicinische Zeitschrift, IV (1871). 23 Toonase Tartu linna sanitaarolude jm asjassepuutuva kohta vt ka Lea Leppiku artiklit käesolevas kogumikus.

173 Ken Kalling terve teadusharu kujunemist.”24 Ilmselt mõeldakse siin professor B. Körberi koolkonna tegemisi, mille käigus muu hulgas intensiivselt linna veevarusid uuriti ning lähtuvalt saadud tulemustest sotsiaal- hügieeni vallas ka meetmeid soovitati (millest edaspidi). Järjekordne koolerapuhang jõudis Eesti lähipiirkondadesse 1892. aastal. 1893. aasta alguses avaldas B. Körber kirjutise, milles esitas oma arvamuse selle kohta, miks koolera, mida juba ka Tartus mu- rega oodatud oli, eelmisel aastal siiski ülikoolilinna säästis.25 Eesti- keelne ajakirjandus refereeris Körberi sõnumit, hoiatades eeloleva suve eest, millest võis karta, et see ei pruugi olla sarnane 1892. aasta külma ja vihmase suvega. Körber eeldas ees ootavat kuiva ja palavat aastaaega, millistes tingimustes pidanuks haigusidud, mida keegi varem või hiljem kohale toob, hästi levida saama.26 Tundub, et siis oli prof Körber veel teataval määral mõjutatud Pettenkoferi ideedest (hoiatus kuiva suve eest, milline ka kaevudes veenivood pidanuks langetama jms), mis toona Venemaa teadusliku eliidi hulgas tooni andsid.27 Ebaselgust koolerakäsitlustes näitab ka üks Körberi juhendamisel 1892. aastal valminud doktoritöö, milles peetakse võimalikuks veel nii Kochi kui ka Pettenkoferi teooria pai- kapidamist.28 Samas rõhutas Körber aga sedagi, et Tartus on solgivee koristus alles kehvas seisukorras, mis haiguste levikut soodustab, nii et hai- guspuhang juba maikuu lõpus võivat alata. Koolera puhkes Tartus siiski alles 1893. aasta septembris (kestis novembrini). Haigestus 128 inimest, kellest 60 suri. Tartu aguliela- nikud andsid seekord kohalikule koolera-retseptsioonile ka vürtsi juurde. Nimelt kahtlustasid nad haiguspuhangu ajal nii arste, kelle juurest haiglast inimesed eluga tagasi ei tulnud kui kaevude juurde ilmunud veeproove võtvaid arstitudengeid „koolerakülvamises”

24 Veiko Berendsen, Margus Maiste, Esimene ülevenemaaline rahvaloendus Tartus 28. jaanuaril 1897 (Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1999), 37. 25 Bernhard Körber, Warum blieb Dorpat 1892 von der Cholera verschont? Sonderabdruck aus der „Neuen Dörptschen Zeitung” (1893). Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi arhiivkogu (ÜAM 665:334 / Ar). 26 „Sõnumid Tartust”, Postimees (01. 02 1893), 3. 27 Kalnin, 1996, 112. 28 Eugen Heymann, Bacteriologische Untersuchung einiger Gebrauchswässer Dorpats, unter besonderer Berücksichtigung der im Jahre 1871 von der Cholera versucht gewesenen Bezirke (Dorpat: Schnakenburg’s Buchdruckerei, 1892), 40.

174 Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul

(analoog keskaegsete „katkukülvajatega”). Probleemi üritas linna- võim lahendada sel moel, et saatis toona linna tuntuima eesti soost arsti Henrik Koppeli (1863–1944) Peetri kirikusse jumalateenistu- se-eelset sõnavõttu pidama, milles inimestele meedikute töömeeto- deid tutvustati.29 Küsigem meiegi, mida arstiteadlased 19. sajandi viimasel küm- nendil kaevuveest otsisid.

Vee mikrobioloogilised uuringud 1880. aastate lõpul selgus, et vahepeal väga populaarseks saanud (jõe- ja järve-) vee filtreerimine linnade veevärkide tarbeks ei puhasta vett täielikult kahjulikest bakteritest (eeskätt käis jutt kõhutüüfu- sest). Samal ajal levis teooria, mille kohaselt põhja (ega ka pinnasevees) ei leidu baktereid.30 Erandeid tunnistati vaid maapinna lähe- dastes kihtides, samuti teatavate geoloogiliste tingimuste – poorne, turbane pinnas (nagu ka Tartu madalamates linnaosades) – korral. Saksamaal toimus selliste arutluste tulemusel isegi tavaliste salvkaevude vee kasutamise renessanss.31 Peamiselt aga hakati mõtlema linnade veevarustuse viimisele puurkaevudest pärit veele. Tartuski püüti kaevu- ja põhjavett uurides tekkinud teaduslikku diskussiooni panustada, ühtlasi lahendades kohalikke sanitaarprobleeme. Viima- ses vallas astuti 1888. aastal suur samm, kui avati ülikooli veevärk.32 1890. aastatel kaitsti Tartu ülikoolis terve hulk doktoritöid teemadel, mis käsitlesid vee bakterioloogilist saastatust (pinnasevees, linna erinevates kaevudes, Emajões ning ülikooli veevärgis). Üks

29 Henrik Koppel, „Mälestusi koolerast Tartus”, Eesti Arst, 2 (1938), 129–135; „Kui Tartus möllas koolerataud. Prof. H. Koppeli mälestusi viimasest koolera-aastast Tartus – 1893 „Pärmivabriku” linnaosa haiguskoldena”, Postimees (23.03.1938), 7. 30 Mõte, nagu kohe selgub, ei olnud päris õige, kuid seda levitasid mõned toonased autoriteedid mikrobioloogia vallas, Tartus tsiteeritakse (J. Margolin) vastavat teavet levitamas nt Carl Fränkelit (1861–1915). 31 Марголинъ, 7–8, 11. 32 Ülesanne töötada välja ülikooli (ja linna) veevarustuse projekt, anti Tartu ülikooli arhitekt Reinhold Guleke’le (1834–1927). Teostus ainult ülikooliga seotud osa plaanist, kusjuures vett kavatseti esialgu hankida jõe vastaskaldalt. Guleke kirjutas oma töö põhjal ka (järjekordse) käsitluse Tartu joogivee teemadel. – Vt: Reinhold Guleke, Ueber Lage, Ergiebigkeit und Güte der Brunnen Dorpats: Vortrag, gehalten am 30. September 1888 in der Dorpater Naturforscher-Gesellschaft (Dorpat: Dorpater Naturforscher-Gesellschaft, 1889).

175 Ken Kalling

Joonis 3. Korrastatud (prügitatud) tänavad pidanuks mh aitama tagada linnakaevudes puhtama joogivee (19. sajandi joonis TÜ hügieeniinstituudi kogudest, TÜAM)

Körberi õpilastest, Josif Margolin (1867–?), jagas oma kolleegide tehtud tööd kolme rühma: kõigepealt need, mis uurisid vees elavaid mikroorganisme; järgmisena tööd, millised pöörasid tähelepanu pinnaseveele ning kolmandaks kaevude vee uuringud. Margolin annab nende tulemusist ka lühikese ülevaate. Kokku ulatus paari aasta jooksul tehtud uurimuste arv 15-ni.33 Kõikide nende taga seisis B. Körber, tehes mõnede spetsiifiliste, nt keemia valdkonda puutuvate küsimuste asjus koostööd farmakoloogide jt-ga. Enda ja oma õpilaste töö hõlbustamiseks rajas B. Körber Supilin- na oma aeda ka kolm erineva sügavusega (184, 192 ja 240 cm) kae-

33 Марголинъ, 9-10.

176 Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul vu.34 Turbapinnasesse rajatud kaevud olid nii ehitatud, et läbi kaevu seina vesi sinna ei sattunud, vaid ainult altpoolt. Kaevude abil tehti kahesuunalisi uuringuid, kõigepealt otsiti vastust teoreetilistele kü- simustele, nt selle kohta, kas pinnasevees on baktereid. Tunti huvi ka selle vastu, kas kaevude bakterioloogiline olukord on seotud vee keemilise koostisega, samuti püüti mõista, kas nt koolera käsitlemi- sel tuleks eelistada Kochi või Pettenkoferi teooriat. Teisalt pakkusid kõnesolevate kaevude juures tehtava uurimistöö puhul huvi kohaliku tähtsusega kommunaal-hügieeni ja epideemiate vastase võitlusega seotud rakenduslikud küsimused. Nii uuriti kõnealuste kaevude abil pinnase võimet puhastada (filtreerida) pinnasevett. Selleks võeti veeproov kaevust enne ja pärast selle tühjaks pumpamist, kusjuures kaevu pumbati tühjaks kord kiiresti, kord aeglaselt. Kokkuvõttes tuvastati pinnasevees rikkalik mikrobioloogiline elu. See ei kadunud ka peale kaevude desinfitseerimist. Nüüd jäi veel üle välja selgitada, ega mitte Tartu jõeäärsete linnaosade pinnas ole kuidagi eriti soodus bakterite levikule. Selleks uurisid Körberi õpilased ka kõrgemal asuvate linnaosade kaevude vett.35 Selgus, et valdavas enamuses salvkaevudes, olenemata linnaosast, ületas bakterite kogus normi.36 Oli selge, et eeskätt inimtegevus saastab linnades joogivee- allikad sellisel kujul, nagu neid seni oli rajatud. Viimast kinnitas ka kaevuvee keemiline analüüs, mille läbiviimist 1890. aastatel juhendas tuntud Tartu farmaatsiaprofessor Georg Dragendorff (1836–1898), tuues esile komponendid, millised ei pidanuks vees esinema lähtuvalt vaid geoloogilise pinnase omapärast. Sellele nähtusele oli mäletata- vasti 30 aastat tagasi tähelepanu juhtinud juba C. Schmidt. Ka vee keemiline saastatus (nii nagu mikrobioloogilinegi) kasvasid jõele lähe- male liikudes.37 Vee keemilise koostise küsimust peeti oluliseks seetõt- tu, et oldi aru saadud toitainete tähtsusest mõnede mikroorganismide jaoks. Kas ka koolera jaoks, oli 1890. aastatel veel ebaselge.38

34 А. Раммулъ. Река Эмбахъ как источникъ водоснабженія населенныхъ местъ. Сборникъ Работъ Гигіенической Лабораторіи Юрьевскаго Университета, Выпуск I (Юрьевъ-Dorpat: Маттисен, 1902), 219. 35 Марголинъ, 12. 36 Раммулъ, 219–220. 37 Марголинъ, 12. 38 Марголинъ, 19.

177 Ken Kalling

Lisaks loomapidamisele ja põllumajandusele osutati süüdlaste otsimisel ka objektidele, millised paradoksaalsel moel olid rajatud just- nimelt sanitaarolude parandamiseks. J. Margolin kirjutab, et Tartu nn kanalisatsioonisüsteemi tabavad pidevad ummistused, mille käi- gus kuhjunud materjal üleujutuste korral nakkusallikana laiali kan- dub. Niisiis see nn kanalisatsioon (tegelikult tänava kõrval jooksev maapinna alune puidust kanal) pigem soodustas pinnase ja Emajõe saastumist. Ummistusi soodustas ka kanalisatsioonisüsteemi talvi- ne külmumine ning heitvete imbumine läbi torude puust seinte.39 Sageli piirdus kanalisatsioon liigvee ärajuhtimise kraavidega. Prob- leeme lisasid väljakäigukohad ja pühkmekastid, need ei olnud kanalisatsiooniga (kui seda oli) ühendatud ning asusid sageli hoovis kaevule liiga lähedal. Aleksander Rammul (1875–1949), B. Kör- beri järglane juba Eesti Vabariigi Tartu ülikooli hügieeniprofessori ametis, kurdab, et pühkme- ja lampkastid ehitati pealegi valdavalt selliselt, et võimaldasid selle sisul pinnasesse imbuda. Fekaalivedu (pudretitehasesse) puudutas sada aastat tagasi Rammuli arvates vaid umbes 30% linnas tekkivatest inimpäritolu väljaheidetest.40 Sellises olukorras tehti tähelepanek, et vastupidiselt esmapilgul loogilisele (aga ka Pettenkoferi teooriale) oli kaevuvees suurem bakterite kontsentratsioon pigem kõrgema veeseisu korral.41 Ka Emajõe puhul märgiti, et kõige saastunum oli jõe vesi just kevadise üleujutu- se ajal, muudel aastaaegadel oli mikrobioloogiliselt tegemist küllalt- ki puhta veekoguga, millele linna saaste muidugi allavoolu liikudes oma pitseri andis.42

Kokkuvõtteks Mõned Körberi kaastöölised leidsid 1893. aastal kooleratekitajaid ühest Ülejõe linnaosa (Pärna tn) kaevust, samuti Emajõest. Niisiis põhjustanuks Körberi arvates koolerasse haigestumist ikkagi mikroorganismidega saastunud vee joomine.43 See seisukoht – kuigi väl-

39 Марголинъ, 30. 40 Раммулъ, 223. 41 Марголинъ, 26. 42 Раммулъ, 237. 43 Bernhard Körber, „Die Choleraepidemie in Dorpat im Herbst 1893”, Zeitschrift für Hygiene und Infectionskrankheiten, Bd. 19 (1895), 171.

178 Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul ja toodud käsitluses, kus jätkuvalt tuntakse huvi pinnase vastu ning rõhutatakse, et ka 1893. aasta puhang toimus juba 1871. aastal nime saanud „koolerapiirkonnas” – asetab Körberi Kochi joogiveeteooria toetajate ridadesse. Pettenkoferi õpetusest lahtiütlemisel, mis ei olnud toonasel Vene- maal veel põrmugi üldine, oli ka väljund „tegelikku ellu”. Meditsiini- loolane Viktor Kalnin (1929–1992) kirjutab: „Veefaktori tunnusta- mine koolera, üldse soolenakkuste levikus ajendas Körberit osalema aktiivselt võitluses linna veevärgi rajamise eest. See jäi praktiliste tulemusteta, siiski saavutas Körber sihikindlate nõudmistega mitme arteesia kaevu ehitamise üldiseks kasutamiseks.”44 Tartu linnavalitsus ehitaski 1895., 1896. ja 1898. aastal linna erinevatesse piirkon- dadesse lisaks senistele veel kokku neli avalikku arteesia kaevu. Seda oli siiski vähe ning enamik linnaelanikest hankis oma vee isiklikest salvkaevudest. Teisalt oli ka koolera Tartuga hüvasti jät- nud – pärast 19. sajandi viimast kümnendit selle tõve puhanguid ülikoolilinnas enam ei ole olnud.

   Ken Kalling, MA, on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi projektijuht, Eesti Maaülikooli teadusloo uurimise keskuse teadur.

44 Kalnin, 1996, 112.

179 Ken Kalling

Research on the Drinking Water in Tartu in the Late 19th Century

Ken Kalling University of Tartu Department of Public Health, University of Tartu History Museum

The 19th century witnessed positive developments in the maintenance of cities. Various medical and healthcare factors had a role in this, including the understanding of drinking water as a relevant com- ponent of applied hygiene. Discussions on the quality of water turned vehement after the nature of infectious diseases was explained, i.e., it was proved that they are caused and transmitted by different microorganisms. The presence of bacteria in water and the need for clean drinking water arising from it was still, however, not immedia- tely unequivocal. The approach to cholera is an example of a model situation, where different theories collided. At the turn of the century there were two theories on the spread of the aforementioned infectious disease that also reached Tartu: the drinking water theory (created by Robert Koch) and the so-called groundwater level theory (Max v. Pettenko- fer). The first predicated that the disease spreads in drinking water via disease agents. The other theory considered that the existence of certain favourable geological circumstances is relevant. Both theories fitted the scientific context of their times, i.e., they had strengths and weaknesses. Against the backdrop of the concern for the quality of drinking water, academics got involved in the discussion in Tartu as well. The research performed by Bernhard Körber, professor of hygiene at the University of Tartu, and his students persuaded the school of science here to support the drinking water theory. This was the right direction. Körber was socially active, which, in its turn, helped to shape the environment of Tartu in view of health care, including improving the quality of drinking water.

180 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja*

Lea Leppik

Eesti ajalookirjanduses on väga levinud käsitlus eestlastest kui maa- rahvast. Seepärast on seni ka 19. sajandi moderniseerumisprotses- sist suurema tähelepanu all olnud põllumajanduslikud uuendused, talude päriseksostmine, vallaomavalitsuste kujunemine, seltsiliikumine jms, mis iseloomustab maaelu muutumist. 1897. aasta ülevene- maalise rahvaloenduse andmeil elas aga selleks ajaks juba vähemalt 1/5 eestlaskonnast linnades. Pidades silmas Oswald Spengleri (1880– 1936) mõtteavaldust „Õhtumaa allakäigus”, et kõik suured kultuurid on olnud linnakultuurid ja sarnast mõtet koduses variandis Hans Kruusi suust „Linn arendab kõik võimed märksa suuremates kaliib- rites. Geenius sünnib tihti külas, kuid leiab avaldus- ja arenemisvõi- malused alles linnas. Ja teisest küljest saab küla lambavargastki linnas osav ja julge pangalõhkuja,”1 väärivad linnaeestlased ja linnades toimunu kindlasti senisest hoopis suuremat tähelepanu. Industrialiseerimisega seotud kiire linnastumine oli 19. sajandi üks silmatorkavamaid nähtusi. See tõi paratamatult kaasa terve hulga uuendusi igapäevaelus, sest vanad lahendused lihtsalt ei toi- minud enam. Põhjamaise põlluharija jaoks funktsionaalne reheta-

* Artikkel ilmub sihtfinantseeritava teadusteema SF0180040S08 raames. 1 Hans Kruus, Linn ja küla Eestis (Tartu: Noor-Eesti, 1920), 102.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 181 Lea Leppik re ei sobinud linnamajaks, pasteldega polnud sillutisel kuigi mugav käia, vabrikukaup tõrjus välja traditsioonilised rõiva- ja tarbeese- med jne. Uued võimalused tekitasid uusi vajadusi, uute vajaduste rahuldamiseks otsiti uusi võimalusi. Kõigi teiste nähtuste hulgas tegi põhjaliku muutuse läbi, ja esmajärjekorras just linnades eestlaste sanitaarkultuur. Selle valdkonna uurimine pole kerge, sest kõik isikliku hügieeniga seonduv on justkui tabuteema, mida on välditud nii allikates kui ka uurimustes. Kommunaalhügieeni kohta võib küll üht-teist allikatest leida, kuid ka siin läbi lillede ja suurte lünkade- ga. Kui arheoloogid on keskaegsed jäätmekastid tunnistanud tõeli- seks kullaauguks, siis vähemalt Eesti uusaja uurijad ei ole selliseid teemasid pidanud piisavalt väärikaks. Kuna sanitaaroludest sõltus paljuski inimeste elu ja tervis, neist omakorda aga ka kaubanduse, käsitöö ja kultuuri edu, siis väärib see valdkond kindlasti tõsist tähe- lepanu. Siinne artikkel keskendub ühele omapärasele lahendusele, kuidas tuldi 19.–20. sajandi vahetuse Tartus, eestlaste rahvusliku liikumise tulipunktis, toime kiiresti kasvava linna fekaalimajandu- sega. Ühtki selleteemalist varasemat uurimust pole autorile kätte jää- nud, kui mitte arvestada põgusat lühiülevaadet linna pudretivabrikust koguteoses „Tartu”.2 Nõukogude ajal muutus tööstusajalugu küll üheks arvestatavaks uurimissuunaks, kuid keskendus peamiselt suurtööstusele, jättes väiketööstuse ja selle marginaalsed valdkon- nad ikka kahe silma vahele.3 Siinses kontekstis tuleb kindlasti mär- kida Ene Mäsaku uurimust elutingimustest Tallinna eeslinnades4 ja Veiko Berendseni ning Margus Maiste raamatut „Esimene ülevene- maaline rahvaloendus Tartus 28. jaanuaril 1897,”5 ehkki kummaski ei ole sanitaarküsimused kesksel kohal. Üks väheseid sanitaartee- male pühendatud uurimusi uuemas eestikeelses ajalookirjanduses Heiki Pärdilt toob välja selged vahed erinevate ühiskonnaklasside

2 „Pudretivabrik”, Tartu. Tartu linna-uurimise toimkonna korraldatud ja toimetatud (Tartu, 1927), 485–486. 3 Vt: Ott Karma, Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile Eestis. Tööstuse arenemine 1917. aastani (Tallinn, Eesti NSV TA ajaloo instituut, 1963). 4 Veiko Berendsen, Margus Maiste, Esimene ülevenemaaline rahvaloendus Tartus 28. jaanuaril 1897 (Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1999). 5 Vt: Ene Mäsak, Elutingimustest Tallinna eeslinnades 1870–1940 (Tallinn: Eesti raamat, 1981).

182 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja* sanitaarkäitumises 1920. aastate Eesti külas, kus haridustaseme tõusuga kaasnes ka suurem tähelepanu sanitaarküsimustele.6 Alla- kirjutanu on teemat varem puudutanud teise nurga alt, käsitledes meditsiiniteenuste arengut kui linna innovatsioonifaktorit.7 Enne trammide ja autotranspordi kasutuselevõtmist tähendas inimeste arvu suurenemine kasvanud transpordivajaduse tõttu ka hobuste arvu suurenemist. Nii kasvas Pariisi elanike arv 1800–1914 vahemikus viis korda, hobuste arv kolm korda. Tartu elanike arv kasvas 19. sajandi jooksul isegi 11 korda, hobuseid pole aga keegi seni kokku lugenud. Selge on, et koos elanike arvu kasvuga suurenes nii inimeste kui ka loomade toodetud fekaalide kogus. Kui maal olid need kujutanud enesest väärtuslikku põllurammu, siis linnas oli tegemist tülika jääkproduktiga, millest tuli vabaneda. Keskaja linn oli olnud tänapäeva mõistes üsna räpane, kuid sellega oldi harjunud. Ajastu kommetele vastav puhastusteenistus oli ka siis olemas. 17. sajandi Tartu linnaelanike nimekirjadest leiame selliseid (ameti)nimesid nagu „Sibbi” ja „Sita Mikk”.8 Alles valgustusajastul hakkasid roiskumislehad inimesi tõsise- malt häirima. Kõike parendada püüdes hakati vajalikuks pidama ka paremat õhku. Valgustatud monarhid, kes nägid oma eesmärki selles, et iga kodanik õnnelikuks teha, hakkasid sanitaarolude pa- randamist järjest enam vaatlema riikliku ülesandena.9 Katariina II keelustas 1772. aastal Vene impeeriumis kirikutesse matmise ja seadis alates 1775. aastast üle riigi sisse kreisiarstide ja -ämmaeman- date kohad. Sanitaarjärelevalve kuulutati riikliku politsei ülesan- deks. Teisalt tundis ka iga kodanik enesel kohustust oma elukoha heakorrale kaasa aidata. Nii juhtis näiteks Tartu kellasepp Salomon Maybaum 1772. aastal Tartu kammerkohtu tähelepanu asjaolule, et

6 Heiki Pärdi, „Kasimata talupojad ja kabedad intelligendid. Hügieeniolud 20. sajandi alguse Eesti külas”, Tuna, 4 (2002), 103–117. 7 Lea Leppik, „Der Markt für medizinische Dienstleistungen und die Modernisie- rung der Gesellschaft am Beispiel der Stadt Tartu/Dorpat/Jurjew im 19. Jahr- hundert“, Von der Geschichte zur Gegenwart und Zukunft: Wissenstransfer und Innovationen rund um das Mare Balticum (Hamburg: Wissenschaftlicher Verlag DoBu, 2007), 42–58. 8 Tartu Mihkli koguduse nimekiri: EAA, 995-2-5019, l. 1. 9 Pikemalt: Epi Tohvri, Valgustusideede mõju Tartu arhitektuurikultuurile 19. sajandi alguses. Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis, 18 (Tartu: Ülikooli Kirjastus, 2009), 60–65.

183 Lea Leppik kesklinna keldrid on kõik vett täis ja kirikus ujuvad laibad hauda- des ringi. Kellasepa initsiatiivil tehti 1773. aasta sügisel garnisoni ja päevatööliste abiga korda vanad trummid ja lampkastid ning ehitati vajalikud uued sinna, kus vanad päris lagunenud olid.10 Tõenäoliselt jäi see kanalisatsioonisüsteem funktsioneerima ka pärast 1775. aasta suurt tulekahju. Loomulikult jooksis kogu reovesi jõkke, aga selle tänavatelt ärajuhtimist peeti juba isegi suureks progressiks. Veel 20. sajandi I poolelgi ei nähtud reovee jõkke laskmises suuremat probleemi. Olulist rolli linnade sanitaarolukorra parandamiseks mõeldud meetmete väljatöötamisel ja rakendamisel mängisid 19. sajandil kooleraepideemiad. Indiast pärit koolera jõudis esimest korda epi- deemiana Euroopasse 1830 ja oli rõugete kõrval teine haigus, mille vastu võeti laialdaselt kasutusele riiklikud vahendid. Ka Vene riigis moodustati kubermangude ja maakondade koolerakomiteed, mille peamiseks ülesandeks sai korraldada karantiine ja rajada ajutisi laatsarette. Esialgu jäi aga ebaselgeks haiguse tegelik levikutee. Õi- geid oletusi nakkuse levimise kohta just saastunud joogivee kaudu tehti juba 19. sajandi keskel, kuid kooleravibriooni avastas Robert Koch (1843–1910) alles 1885. aastal.11 Arenev meditsiin tegi 19. sajandi viimasel veerandil selgeks, et fekaalidega saastatud pinnas kujutab enesest ohtu tervisele, sest just selle kaudu jõuavad haigustekitajad kaevuvette. Kuid veel enne, kui taibati fekaalide eemaldamise vajadust tervislikus mõttes, hakati Justus Liebigi (1803–1873) põllumajanduskeemia teooriate mõjul pidama moraalseks, et linn annaks maale tagasi lämmastiku, mille ta ära on võtnud, muidu kaob rahva elujõud. 19. sajandi teise poole kiiresti kasvavates linnades rakendati paljusid linnamajanduslikke uuendusi just sanitaarolude parandamiseks ja linna progressiivsuse mõõdupuuks said 19. sajandi lõpul terviseteenistuse näitajad.12 Enamikus Euroopa linnades rajati uus veevärk koos kanalisatsiooniga ja endiste lihunikupoodide asemele

10 EAA, 995-1-5363. 11 Koolerast ja mikrobioloogide selleteemalisest tööst pikemalt vt Ken Kallingu artikkel samas kogumikus. 12 Marjatta Hietala, Services and Urbanization at the Turn of the Century. The Dif- fusion of Innovations (Helsinki: SHS, 1987), 272–273.

184 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja* moodsad tapamajad. Nii oli Saksamaa kõigil üle 25 000 elanikuga lin- nadel 20. sajandi alguseks üldiselt olemas mingi veevärk.13 Enamasti rakendasid uuendusi edukamalt suuremad linnad, väikestel alevitel ei jätkunud tihti vahendeid. Lähinaabrite hulgas paistis innovaatili- susega silma ülikoolilinn Helsingi, kus juba 1838 rajati Kaivopuisto mineraalveekuurort, mille tarvis mineraalvesi valmis ülikooli labo- rites,14 1880. aastail oli olemas veevärk, ja sajandivahetusel räägiti kaasa uute lahenduste väljatöötamisel rahvusvahelises mastaabis.15

Linna teaduslik uurimine Ülikooli olemasolu lõi Tartuski head eeldused, et rakendada linna- majanduses moodsaid, teadusuuringutel rajanevaid lahendusi. Kui Tartus 1802. aastal taasavati ülikool, oli tollases meditsiinis oluline uurimissuund meditsiinitopograafia, st uuriti mingi piirkonna looduslike olude ja inimeste eluviisi seoseid selles piirkonnas esinevate haigustega. On loomulik, et Tartu ja selle lähiümbrus oli üks uurimisobjekte. Stiilinäide on kindlasti Karl Ernst von Baeri (1792– 1876) uurimus eestlaste endeemilistest haigustest.16 Linna ja selle lähiümbrust kasutasid uurimisobjektina biostaatikud, kes uurisid sündimust ja suremust.17 Keemik Carl Schmidt (1822–1894), kes oli Justus Liebigi õpilane, analüüsis 1863. aastal ilmunud töös vee kee- milist koostist Tartu linna 124 kaevus, kahes allikas, tiigis ja jões, seades enesele eesmärgiks näidata, kuidas vanema, keskmise suuru- sega linna vee kvaliteet pidevalt halveneb.18 Pisikud olid veel avasta- mata, kuid ka vee keemiline koostis – eriti selle lämmastikusisaldus – reetis tõepoolest kehva kvaliteeti linna mõnes piirkonnas. Pariisiga võrreldes aga oli Tartu siis veel suurepärases seisus.

13 Samas, 192, viites andmed 1904. aasta kohta. 14 Marjatta Bell, Marjatta Hietala, Helsinki. The innovative City. Historical Perspec- tives (Helsinki: Finnis Literature Society & City of Helsinki Urban Facts, 2002), 38–39. 15 Bell, Hietala, 217–220. 16 Karl Ernst v. Baer, Eestlaste endeemilistest haigustest, Ladina keelest tõlkinud Ülo Torpats (Tallinn: Perioodika, 1976). 17 Tartu kohta vt: Felix Huebner, Biostatik der Stadt Dorpat und ihrer Landgemein- de in den Jahren 1834–1859 (Dorpat, 1861); Ottomar Grosset, Biostatik der Stadt Dorpat und ihrer Landgemeinde in den Jahren 1860–1881. (Dorpat, 1883). 18 Carl Schmidt, Die Wasserversorgung Dorpats: eine hydrologische Untersuchung (Dorpat: Laakmann, 1863), 5, 11.

185 Lea Leppik

1884. aastal loodi ülikooli ja linna koostöös sanitaarlabor, mis tegi kohtukeemilisi analüüse ja uuris tarbekaupade ohutust (näiteks ta- peetide arseenisisaldust). Riikliku arstiteaduse professor aastail 1879–1890 Bernhard Kör- ber (1837–1915) arendas kohtumeditsiini kõrval välja hügieeni õpe- tamise (eraldi õppetool selle tarvis rajati 1895. aastal). Tal õnnes- tus tõestada, et 1893. aasta kooleraepideemia Tartus sai alguse just saastunud joogiveest.19 Arstiteaduskond oli Tartu ülikooli suurim teaduskond ja kõigist 1802–1918 kaitstud dissertatsioonidest kuulusid ¾ meditsiinivald- konda. Tartu kirurgid hakkasid esimeste hulgas maailmas raken- dama steriliseerimist ja kasutama kummikindaid. Tartu oli hästi varustatud haiglate voodikohtadega, arstide suhtarv elanike arvu kohta oli naabritega võrreldes väga suur, küllalt varakult võeti ametisse kooliarste jms. Võime öelda, et Tartu oli hästi uuritud ja ülikoo- li tugeva arstiteaduskonna olemasolu lõi kõik võimalused tartlaste elutingimuste teadlikuks parandamiseks. Milline oli aga olukord tegelikult?

Tartu sanitaarolud 19.–20. sajandi vahetusel Peamine allikas, millele me toetuda saame, on professor Bernhard Körberi põhjalik ülevaade Tartu sanitaaroludest 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses.20 Selles on jäädvustatud veel üsna troostitu pilt. Sajandivahetusel puudus Tartus nii veevärk kui ka korralik kanalisatsioon. Ülikool oli oma tarbeks rajanud küll juba 1889. aastal piiratud veevärgi, mis varustas veega peamiselt ülikooli kliinikuid, kuid see ei ulatunud isegi mitte kõigisse ülikooli hoonetesse, linnast rääkimata. Väike oma tarbeks rajatud veevärk oli Schrammi kalevivabrikul (1838) ja raudteel (1877). Kuna terviklikku kanali- satsioonilahendust polnud, oli nende veevärkide äravool lahendatud kas reovee juhtimisega olemasolevatesse rentslitesse ja nende kaudu jõkke või imbkaevudega. Tartu linna veevärk alustas tegevust alles

19 Bernhard Körber, Die Cholera-Epidemie des Jahres 1893 in Jurjew ([Jurjew: s.n., 1894]). 20 Bernhard Körber, Die Stadt Dorpat (Jurjew) in statistischer und hygienischer Beziehung (Jurjew: Mattiesen, 1902).

186 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja*

1929. Võrdluseks: Tallinna keskajast pärit veevärk sai uued malmto- rud 1843–60 ja sajandivahetusel jõudis see ka äärelinnadesse, Riias alustati veevärgi rajamist 1901. Mida mõeldi sajandivahetusel kanalisatsiooni all Tartus, saame teada professor Körberi kirjeldusest: „Kanaliseeritud linnaosades on jõe poole kaldu olevatel tänavatel suur magistraaltoru, mis linna perifeeriast jõe poole viib ja kõrvaltänavate rentslite sisu kaasa võtab. Sillutamata tänavatel on lihtsalt lahtised kraavid. Emajõe paremal kaldal suubub jõkke 22 rentslit või kraavi, vasakul 14. Kogu selle kanalitesüsteemi funktsioneerimine on talvekuudel mi- nimaalne. Rentslid on kokku löödud neljast lauast ja neid ei ole võimalik puhastada. Lampkastid on samuti laudadest, seega läbi- laskvad.”21 Kui kesklinnaga võis Körberi arvates üldiselt rahul olla, siis ää- relinnade olukorda pidas ta kohati väga halvaks. Fortuuna tänava ja Annemõisa piirkonnas puudus enamjaolt üldse igasugune kanalisatsioon, ja peaaegu igal kevadel tabas jõeäärset madalat piirkonda üle- ujutus. Siit said enamasti alguse ka kooleraepideemiad ja siit nõud- sid need suurema osa oma ohvreid. Mida kaugemale kesklinnast, seda enam oli lautu ja talle (sest linnakarjamaa oli ju lähedal!), 74% majadest olid käimlad majast eemal ja nende sisu jõudis 90% ulatuses sinnasamasse aiamaale. Kaevud olid madalad (1–2 m) ja nende vett kasutati peamiselt tarbeveena. Joogivett toodi kas vähestest puurkaevudest või 18–23% juhtudest Emajõest.22 Jõevee kasutamine joogiveena polnud kindlasti mitte parim lahendus, kui meenutada, et suurem osa Tartust asub Fortuuna tänava ja Annemõisa suhtes ülesvoolu ning kanalisatsioon jooksis otse jõkke. Üleujutuste vastu Emajõe vasakule kaldale (1880. aastatel) rajatud tamm kaitses küll jõevee eest, kuid ei lasknud ka lumesula- misvett vabalt jõkke. Rentslid, mis olid varustatud lüüsidega, võisid suurvee ajal hakata toimima tagurpidi – nii tekkisid kevaditi üleuju- tused tammist seespool – ja sellisel juhul ei olnud tegu mitte võrdle- misi puhta jõevee, vaid linna reoveega. Kanalisatsiooni puudumine võis elanikele siin isegi eeliseks olla.23

21 Körber, 1902, 238–239. 22 Körber, 1902, 227–228. 23 Körber, 1902, 240–241.

187 Lea Leppik

Illustratsioon 1. Üleujutus Pärmivabriku kandis 1899. aasta kevadel (foto N. Šatalov, TÜAM)

Körberi kirjeldustest on näha, et linna reovete ärajuhtimine kuju- tas endast tõsist probleemi ning kõiki rahuldav ja toimiv lahendus oli sajandivahetusel veel leidmata. Fortuuna tänava piirkonna perioodi- lised üleujutused jätkusid tegelikult kuni 1960. aastateni. Tüüfus oli selle piirkonna endeemiline haigus. Körberi kokkuvõttev ettepanek oli, et linn vajab savitorudega korralikku kanalisatsiooni.24 Selles polnud midagi uut – taolisi ettepanekuid oli tehtud palju varemgi. Peamiseks takistuseks on peetud rahapuudust, kuid mitte ainult. Juba 1880. aastail olevat linnapea Georg von Oettingen (1824–1916) tõrjunud linnainsener Peter Wil- de ettepaneku rajada savitorudega kanalisatsioon Ülejõe linnaossa

24 Körber, 1902, 243.

188 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja* tagasi põhjendusega: 50 000 rubla maa sisse matta? – seda ei näe ju keegi!25 Ehitati tavaline lampkastide ja rentslite süsteem, selle erine- vusega, et see oli nivelleeritud.26 Ootamatult mõjub ka P. Wilde väi- de, et korraliku kanalisatsiooni rajamist takistab triangulatsioonil rajaneva täpse linnaplaani puudumine. Linnas, mis just geodeesia ja triangulatsiooni alal on läinud maailma teadusajalukku – kui meenutame Friedrich Wilhelm Struve (1793–1864) suurt meridiaankaa- re mõõtmist aastail 1816–1855!27 Veevärgi rajamine Tartusse takerdus ennekõike selle taha, et ei suudetud leida sobivat allikat, mis linnale piisavalt vett anda suudaks ja sealjuures liiga sügaval ega kaugel ei asuks. Ülikooli arhitekt Reinhold Guleke avastas Meltsiveski veesoone ja soovitas seda kasutada ning rajada veereservuaari toomkiriku torniplatvormile ja pumbamaja Toomeorgu. Kuna sel viisil saanuks veevärgi ainult osa linlasi, siis linn kaasa lüüa ei tahtnud. Pealegi asunuks kaev, reser- vuaar ja osa veejuhtmestikku maal, mis ei kuulunud linnale (Toome- mägi kuulus ülikoolile).28 Kuna linna ja ülikooli vahel kokkulepet ei sündinud, siis rajaski ülikool oma autonoomse veevärgi ja linn pidi ootama veel 40 aastat. Anname aga uuesti sõna Körberile: „Käimlad vastavad õige harva hügieeni nõuetele. Kuna pole veevärki, ei saa olla ka vesiklosette /…/ lampkastide tühjendamist jälgides jõudsin järeldusele, et seda on võimalik teha elanikke ebameeldiva lõhnaga häirimata ja hoovi lagastamata, kui järgida täpselt kõiki härra Gustav Posti ettekirjutusi /…/ Kahjuks eksisteeris kuni 1899. aasta maini organiseeritud väljaveo kõrval ka teine, lahtistes kastides, mis ääreni täis laaditi. Seda viisi eelistavad äärelinnade vaesemad majaomanikud tänini. /…/ kuid ka kesklinnas, isegi avalikes asutustes, nagu näiteks mõ- nedes kliinikutes, tuleb lampkaste tühjendada samal meetodil, sest rohke sidematerjali tõttu ummistuksid voolikud kohe. Alates 1899.

25 Peter Wilde. Canalisation und Wasserleitung für Dorpat nebst einigen Bemerkungen über den Malzmühlenstrom unter Bezugsnahme auf die Schrift: Ueber Lage, Ergiebigkeit und Güte der Brunnen Dorpats von Reinhold Guleke 1889 (Dorpat: Laakmann, 1891). P. Wilde oli linnainsener 1880–90. 26 Wilde, 13. 27 Wilde, 14. 28 Vorlage für die Dorpater Stadtverordnetenversammlung. Antrag des Stadthaupts. Georg v. Oettingen. Dorpat, den 7. Mai 1889 (Dorpat: Mattiesen, 1889), 5–6, 9.

189 Lea Leppik aasta maist on neil kastidel vähemalt hermeetiliselt suletavad kaa- ned peal.”29 Toodud lõigud Körberi teosest räägivad enda eest ise. Steriilse kirurgiakliiniku taga tõsteti käimlate sisu hanguga lahtisele vank- rile. See näitab üsna kujukalt, kuivõrd ülikool ja linn pidasid end eri maailma kuuluvaks ega püüdnudki koostööd teha. Osa süüst langeb seisuslikule ühiskonnakorraldusele, mis ei soosinud linlaste ühis- tunde tekkimist. Eesti oludes seltsis seisuslikule eraldatusele veel rahvuslik. Hügieenilises mõttes kehvemad rajoonid olid asustatud vaesema eesti ja vene elanikkonnaga, kellel omavahendeid ei olnud. Ebameeldivamad tööd jäid samuti neile. Eraldi tähelepanu pööras Körber oma uurimuses fekaalide äraveole. Selge, et mida vähem neid linna jäi, seda parem hügieenilises mõttes. Körberi andmetel oli regulaarse fekaaliveoga haaratud erakrunte järgmiselt: I linnaosa – 59,2% II linnaosa – 56,1 % III linnaosa – 46,0 % Linnas kokku 52,3 %. Kokku veeti aastas keskmiselt (aastatel 1897–99) ära 13 268 tündrit. Ühel krundil elas keskmiselt 24,2 inimest, ühe inimese kohta on jääkprodukte arvestatud 470 kg aastas.30 Körber ei ole osanud arvata, kui palju toodavad fekaale hobused, lehmad ja sead, kuid võttes selle koguse võrdseks inimeste omaga, teeb ta järelduse, et 40 000 elanikuga linnas peaks neid kokku tulema 2 × 1880 kuup- meetrit (18 800 000 kg) ehk 3760 m3 aastas. Organiseeritud äravedu haaras 928 m3, mis tegi 26,6%.31 Osa veeti välja ka eraviisil, näiteks vastastikusel kokkuleppel mõne linnalähedase põllumehega. Körberi tabelitesse süvenedes näeme suuri erinevusi linna erinevate piirkondade ja seal elavate rahvusrühmade sanitaarkäitumises. Nii on näha, et vanalinna ja Toomemäe piirkonnas olid elanikud valdavalt ühinenud organiseeritud fekaaliveoga, Oa tänaval ja Annemõisas aga mitte.32 Madalas Emajõe orus asuvatesse äärelinnadesse olid juba

29 Körber, 1902, 244–245. 30 Körber, 1902, 246–247. 31 Körber, 1902, 251. 32 Körber, 1902, 250.

190 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja*

Illustratsioon 2. Gustav Posti raamat enne industriaalajastut koondunud need linlased, kelle elatusallikad olid seotud kas jõega, näiteks pesunaised ja saunapidajad, või aiapida- misega. Carl Schmidt kirjutas 1860. aastal, et Tartu soised piirkonnad botaanikaaia, Meltsiveski, Jaamamõisa ja Karlova kandis annavad igal aastal, eriti pärast kevadist üleujutust, polikliinikule rikkalikku materjali ja suremus on seal 3–4 korda suurem kui kõrgemal asuvates linnaosades.33 Nende piirkondade uusasukad olid valdavalt esimese põlve (eesti soost) linlased, kes püüdsid linnas jätkata maalt kaasa võetud elulaadi. Et paljud leidsid rakendust päevatöölistena, st sis- setulek ei olnud püsiv ega garanteeritud, siis olid oma kana, lehm ja peenramaa ka eluliselt vajalikud. Need inimesed keeldusid ühinemast organiseeritud fekaaliveoga, nähes fekaalides väärtuslikku väetist oma aiamaalapi tarvis või pidades seda lihtsalt tarbetuks kuluks. Körberi ettepanekud olukorra parandamiseks olid järgmised: reguleerida fekaaliveo korraldus paremini linnamäärustega ja võrd- sustada hinna poolest väljavedu kastides ja tünnides, et hügieenili- selt ebasoodsam variant ei oleks rahaliselt kasulik.34

33 Schmidt, 197. 34 Körber, 1902, 252-253.

191 Lea Leppik

Illustratsioon 3. Ülikooli veevärgi veetornina kasutati Toomkiriku põhja- torni, kuhu arhitekt R. Guleke rajas veepaagi kaitseks majakese (postkaart)

Tartu pudretivabrik Mis sai aga organiseeritult äraveetud fekaalidest edasi? Professor Körberi andmed linna käimlate kohta pärinevad valdavalt ühest al- likast, Tartu linna pudretivabriku omanikult Gustav Postilt. Lähtudes eespool mainitud moraalsetest kaalutlustest ja linna kohustustest maa ees, suudeti 19. sajandi Euroopa linnades saata umbes 20–40% fekaalidest taaskasutusse. Eespool mainitud näita- jaga 26,6% oli Tartu niisiis üsna ajastu tasemel. Mõnes kohas püüti linna käimlate sisu vedada otse põllule, kuid see võis organisatoorselt osutuda väga keeruliseks. Mõnel pool veeti jäätmed kokku, ladestati, kaeti mulla või turbaga ja veeti siis põllule, näiteks enne Esimest maailmasõda välja antud Vene Brockhausi ja Jefroni entsüklopee- dia peab seda parimaks viisiks. Kolmas üsna levinud tee oli toota käimlate sisust pudretti. 1932. aastal ilmunud Eesti Entsüklopee- dia defineeris pudretti järgmiselt: „Väetis, mis valmistatakse õhu klosettidesse kogunenud väljaheiteist neist liigse niiskuse eemaldamise teel. Kokkuveetud väljaheited lastakse seista suurtes salvedes

192 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja* või aukudes. Kogunenud vedelik lastakse pealt ära ja põhja jäänud tahke aine kuivatakse päikesepaistel. Päikese käes kuivamine toimub aeglaselt ning osa lämmastikku haihtub. Samuti lenduvad ka mitmed vastiku lõhnaga ained, mis rikuvad õhku. P. on hea väetis, pole aga sobiv pealtväetiseks. Taimetoitainete sisaldus on p-s väga muutlik.” Pariisi lähedal Montfauçoni mäel oli pudretti toodetud juba keskajast saadik: fekaalid ja laibad lihtsalt kõdunesid ja kuivasid, see- järel peenestati ja kasutati väetisena. Montfauçonil tootmine likvi- deeriti 1850. aastal põhjendusega, et ka töölised vajavad õhku. Kuid eespool mainitud eetilistel ja majanduslikel kaalutlustel toodeti 19. sajandi lõpul pudretti endiselt mitmel pool Prantsusmaal, mõnes Inglismaa linnas, seda soovitati toota Indias ja munitsipaalalluvuses pudretivabrikud tegutsesid edukalt siin-seal Saksamaal. Välismaiseid eeskujusid silmas pidades palus aukodanik Gustav Rosenpflanzer 1866. aastal anda talle rendile Tartu linna käimlate tühjendamine koos selleks vajalike hobuste, hoonete ja linnasulas- tega (Stadtbüttelei). Tema eesmärk olevat asendada senine väljaveo süsteem moodsamaga, kus kasutatakse voolikuid ja vaakumtünne.35 Ühtlasi lubas ta asutada pudretivabriku, kui linn annab talle selleks sobiva maatüki. 1. mail 1867 andiski Tartu linnavalitsus Rosen pflanzerile 36 aastaks rendile kolm vakamaad Jaama linnamõisast pudretivabriku rajamiseks.36 Gustav Rosenpflanzer oli Lipharti majoraatmõisate valitseja. Sel ajal oli Raadi mõisnikuks talupoegade heategijana tuntud Gotthard Lionel von Liphart (1804–1885), kes käendas ka Rosenpflanzeri linnale lubatud kautsjoni 1000 rubla väärtuses. Liphartitele kuuluv Raadi mõis oli tema isa ajal kujunenud kunsti- ja kultuuriinimeste populaarseks kokkusaamiskohaks, isa oli toetanud ka Tartu katoli- ku kiriku rajamist.37 Poeg on tuntud rohkem majandusmehena.

35 EAA, 995-1-5123. Rosenpflanzeri sooviavaldus 12. märtsist 1866 Tartu raele anda talle üle 12 aastaks linna käimlate puhastamine (Latrinenreinigung); toimikus EAA, 995-1-5124 on ka rendileping 27. aprillist 1866 rae ja Rosenpflanzeri vahel. 36 EAA, 995-1-5554, L 92. 37 Vt artikkel: Lea Leppik, „Lehrstühle für römisch-katholische und griechisch- katholische Religionsunterricht in der Universität Dorpat während des 19. Jahrhunderts”, Riho Altnurme (Hrsg.), Estnische Kirchengeschichte im vorigen Jahrtausend (Kiel, Friedrich Wittig Verlag, 2001), 128 (125–137).

193 Lea Leppik

Illustratsioon 4. Tartu ülikooli naistekliiniku sisevaade 20. sajandi algul, näha on kraanid (TÜAM)

Rosenpflanzeri ülesanne oli organisatsioon uutmoodi käima panna. Rendileping lubas allrentnikke, niisiis rentis Rosenpflanzer maatüki koos rajatava vabrikuga edasi. Vabriku algusajaks loeti aastat 1869.38 Selle tegelik rajaja oli ilmselt Jaama mõisa valitseja Johann Hansu poeg Post (1843 Kavastu – 1923 Tartu), kellest hiljem sai Jaama mõi- sa rentnik.39 Juba tema isa, Paistust pärit Hans Post (snd u 1818) oli olnud karjarentnik ja mõisavalitseja mitmel pool (Suure-Kongutas, Kavastus 1842–55, Pühajärvel 1855–58, Sootagal 1858–62 ja seejärel Jaama mõisas)40, ning kui otsustada tema kaheksa lapse saksapäras- te nimede järgi, oli kujunenud ilmselt tubliks kadakasaksaks. Alates 1867. aastast oli valitsejakohal Johann Post ja 1880. aastate teisel poolel võttis äri üle noorem vend Gustav Moritz (snd 1856).41

38 Atestat, 1. 39 Sünd ja surm on kantud Tartu-Maarja meetrikaraamatusse (sünd: EAA, 3148-1- 131; surm: EAA, 3148-1-185). 40 Liikumist on jälgitud hingeloendite ja ümberkirjutuslehtede järgi: Suure-Konguta EAA, 1865-2-60/1; Kavastu EAA, 1862-2-122/6; Pühajärve EAA, 1865-1-316; Jaama EAA, 1865-2-124/1. 41 Sünnikanne 21.11.1856 on Otepää kiriku meetrikas: EAA, 1260-1-156, L 282. Surma ei õnnestunud leida, pärast 1923.

194 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja*

Pudretivabriku äriedu tagas asjaolu, et linn just 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul väga kiiresti kasvas ja toorainet oli piisavalt. Äri laienes järk-järgult ja arenes suureks pereettevõt- teks: 1883 rajas Johann Post Jaama linnamõisa maale pärmi- ja vii- navabriku,42 1887 rajati vana kõrvale uus pudretivabrik. 1900. aasta Liivimaa aadressraamatu andmeil on Gustav Posti pudretivabrikule lisandunud kaltsutööstus (Jaama 54) ja 1901. aastal ilmunud rek- laambrošüüri järgi on pudretiäri laienenud ka Tallinna.43 1909. aasta Liivimaa aadressraamatust44 leiame, et Gustav Postil, kellest on saanud 2. gildi kaupmees, on veinipood turuplatsil ja pudretivabrik Jaama linnamõisas. Johann Post oli selleks ajaks juba 1. gildi kaupmees ja omas lisaks pärmi- ja viinavabrikule ka sauna Pikal tänaval. Jälgides Gustav ja Johann Posti äriedu, peab arvama, et pudre- tiäri, ja teised seotud ärid, nagu pärmi ja viina tootmine ning kalt- sutöötlemine ja saunapidamine, oli tulus. Edust räägib seegi, et mõlemad vennad olid majaomanikud ja Johann Post pärandas oma testamendiga 3000-rublase legaadi Tartu Alfred Walteri Saksa era- gümnaasiumile.45

Põllumehed pudretist Milline oli võimalik turg? Kui lugeda 19.–20. sajandi vahetusel ilmunud põlluväetamise õpetusi, siis on neis pudretti küll mainitud, aga pigem viimaste kui esimeste seas. Heiki Pärdi märgib, et inimfe- kaalid ei tasunud end väetisena ära ja seepärast pidasid talupojad nende kogumist mõttetuks.46 Päris nii see siiski polnud, eriti kontsentreeritud pudretti peeti kolm korda paremaks laudasõnnikust. Näiteks 1883. aastal ilmunud eestikeelne väetamisõpetus on lisana esitanud peatüki „Peldikutest”, milles soovitatakse rajada korralik-

42 Tartu pärmi- ja viinavabrik oligi asutatud 1883. aastal kompleksettevõttena. Analoogiline vabrik oli 1878. aastast Tallinnas, neid kahte võis pidada suurtööstuslikeks viinatootjateks, kõik teised jäid väiketööstuse mastaapi. Vt: Karma, 171. 43 Gustav Post, Kunstsõnnik Pudrett, selle headus, kulu ja tarvitus (Jurjev: Grenzstein, 1901), Tagakaas. 44 Adolf Richters Baltische Verkehrs- und Adressbücher, Bd. I. Livland (Riga, 1909), 79. 1932 on pudretivabriku aadress Räpina tee 1, juhataja F. Köster. 45 EAA, 1872-1-173. Väljavõte testamendist 1917. a. 46 Pärdi, 113.

195 Lea Leppik ke väljakäike nii maal kui ka linnas, sest muidu läheb kaotsi väär- tuslik põlluramm ja linnades saab maapind ja jõgede vesi „hirmsaste roojastatud”.47 Linnades need asutused tõesti ka rajati – võimalik, et kaalutlus oli pigem moraalne kui sanitaarne – kuid veel 1920. aastail oli ikka külasid, kus neid polnudki. Eesti Põllutöö-kirjanduse väljaandel 1913. aastal ilmunud „Väeta- mise õpetus” pühendas teemale eraldi peatüki. Selle algusest võime lugeda: „Juba õue pääl võib terav silm majaperemeest tema kokku- hoidmises ja puhtuse armastuses ära tunda. Üks kindel tundemärk selleks on inimese väljaheidetega ümberkäimine. Vaevalt tohiks praegusel ajal sellest veel juttu olla, et taludes inimeste väljaheiteid mustusena ümber majade veel näha võib. Kahjuks on lugu enamate juures ometi veel nõnda. Kui palju sellega kallist põllurammu kaduma läheb, kui vastikuks see meie kodu teeb, kuidas ilutundmine ja tervishoid selle all kannatab, seda kõike teatakse ja tuntakse, aga korda luua, parandust tuua, selleks puudub enamatel püsivus, puudub tahtejõud. Neid põllumehi kodumaal, kes põllurammu kokkuhoidmiseks väljakäigi-kohad on ehitanud, võib sõrmede pääl üles lugeda, nende hulk aga, kes puhtuse ja korra pärast seda teinud, on kaunis suur, kuna nende põllumeeste kogu, kes väljakäigu koha korraldust üle- liigseks uuenduseks peavad, mõlemad esimesed enamuse poolest üle lööb.”48 Toodud katkenditest peaks selge olema, et pudretti suhtuti veidi umbusklikult ja selle äriedu nimel tuli tööd teha. Gustav Post korraldas osava turunduskampaania – tema eesti ja saksa keeles välja antud reklaambrošüürid toovad ära põllumajandusnäitustelt saadud medalid (1890 – I auhind ja pronksmedal Põllutöö ministeeriumilt Moskvas ja sama Liivimaa Ökonoomiliselt Sotsieteedilt, 1896 – I auhind ja hõbemedal Liivimaa Ökonoomiliselt Sotsieteedilt, II auhind ja väike hõbemedal Eestimaa põllumeeste seltsilt ning I auhind Vil- jandi põllumeeste seltsilt, 1898 – I auhind ja suur hõbemedal Põllu-

47 Aleksander Rose (Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsi president), Põllu- ja heinamaa rammutamise õpetus lauda ja kunstsõnnikuga. Eesti põllumeestele tulusaks õpetuseks (Tartu: Olevik, 1883), 45–47. 48 Chr. Arro, Wäetamise õpetus. Lühike kokkuvõte tähtsamate wäetusküsimuste selgitamiseks, Teine trükk (Tartus, Eesti Põllutöökirjanduse Ühenduse kirjastus, 1913), 47.

196 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja* töö ministeeriumilt ja I auhind Viljandi põllumeeste seltsilt, 1900 II auhind ja väike hõbemedal Eestimaa põllutöö seltsilt49), mis tä- hendab, et Post pidi igasugustel näitustel väga aktiivselt osalema. On toodud ajalehekatkendeid Olevikust ja Eesti Postimehest ning pudretti kasutanud põllumeeste, nii talunike kui ka mõisnike kiit- vaid arvamusi. Pudretimajanduse üldine idee on reklaamtrükistes väljendatud järgmiselt: „Mõistlik põllupidamine peab selle pääle vaatama, et need ollused, mis viljaga põllust linnadesse ja mujale kokku veetakse, mitte kaotsi ei lähe, vaid võimalikult maale jälle tagasi antud saavad, sest muidu peab ju põllupind viimaks tingimata pankrotti jääma.”50 Niisiis on siingi näha juhtmõtet, mis Euroopas pudretivabrikuid rajama sundis. Gustav Posti reklaam 1901. aastast näitab, et ta on paari aasta eest laienenud Tallinna ja loodab Tal- linna-Viljandi raudtee vahendusel pakkuda väetist ka Viljandisse.51 Saksakeelses reklaambrošüüris on ära toodud Riia polütehniku- mi katsekeemia jaama positiivne hinnang, milles väidetakse, et see on palju parem kui laudasõnnik, lõhnatu ja peen pulber, mida on kerge laiali laotada, on müügil suhteliselt odava hinnaga ja lõpuks väärib Jaama Poudrett tähelepanu ka linnast mustuse eemaldamise vaatepunktist.52 Vanemad linnaelanikud mäletavad, et pudretti segati turbaga lahtistes aukudes ja kuivatati restidel. Jaama linnamõis on kesklinnast vaevalt kilomeetri kaugusel. Võib ette kujutada, et teatud tuule suuna puhul see päris lõhnatult siiski ei läinud.

Pudretivabrik(ud) kahe maailmasõja vahel Alates 1911. aastast loeti pudretivabrikut linna ettevõtteks, kuigi see oli 1000 rubla eest aastas renditud endisele omanikule Gustav Postile. 1919. aastal Tartu pudretivabrik munitsipaliseeriti.53 Ko- guteos „Tartu” väidab, et pudretivabrik muutus pärast seda linnale tõeliselt tasuvaks ettevõtteks. 1923 tehti küll suur väljaminek, mis

49 Gustav Post, Kunstsõnnik Pudrett, selle headus, tulu ja tarvitus (Jurjew: Grenzstein, 1901), 5. 50 Olevik, nr 28 (1894). 51 Gustav Post, Kunstsõnnik Pudrett. 52 Attestat. EAA, 2059-1-2403, 5. 53 Postimees, 2. 10 (1919), 2.

197 Lea Leppik

Illustratsioon 5. Tartu ülikooli veevärgi pumbamaja

Illustratsioon 6. Pudretivabriku tööliste maja (arhitekt A. Podšekajev, 1895) on tänaseni alles Jaama tn ja Sõpruse pst ristmiku lähedal.

198 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja* viis ettevõtte ligi kahe miljoni margaga kahjumisse – nimelt osteti seniste hobuvankrite asemele, õieti küll kõrvale, sest ka hobuveokid jäid käibele, autod, kuid tulevikku vaadati lootusrikkalt.54 Ja tõesti – kuni esimese Eesti iseseisvusaja lõpuni tõi pudretivabrik Tartule tulu. Mis sai siis vabrikandist? Selgub, et tema käsi ei käinud kuigi häs- ti. Pärast bolševistlikku pööret Venemaal püüdsid punased ka Eesti alal kanda kinnitada. 1918. aasta jaanuaris võeti Postilt tema vabrik endise raamatupidaja pealekaebuse peale käest. 22. veebruaril 1918 anti see talle pealetungivate Saksa vägede lähenemise hirmus jälle tagasi. Saksa võimudega oskas Post hästi läbi saada – tema kodu- keelgi oli saksa keel. Kui Tartu 1918. aasta lõpul jälle punaste kätte läks, oli ka Post nende hulgas, kes krediitkassa keldrisse kinni pandi ja surma mõisteti. Tal oli õnne – 14. jaanuaril 1919 oli ta vabastatute hulgas. Noores Eesti vabariigis sattus ta jälle võimuga pahuksisse: 11. juunil 1919 pandi 62-aastane Post Tartu vangimajja süüdista- tuna „Eesti Vabariigi valitsuse mittetunnistamises ja laimamises”.55 Süüdistajate seas oli toosama raamatupidaja, kes ise kameeleonina iga võimu ajal värvi vahetas. Lõpuks leiti siiski, et süü ei ole piisavalt tõestatud ja Post sai vabaks. Sellega polnud tema kannatuste rada aga veel lõppenud: pudretivabriku uus omanik Tartu linn esitas Posti vastu 47 000-margase kahjutasunõude põhjendusega, et ta ei ole täitnud kõiki kehtiva rendilepingu tingimusi. Vara arestiti. Üle- vaatuse tulemusena vähendati makstavat summat küll 17 500 mar- gale, kuid apellatsioonikaebust ei rahuldatud.56 Pudretiäri allakäik algas koos veevärgi rajamisega, sest vesiklosettide sisu enam pudretiks ei kõlvanud. Kuid kanalisatsiooni väl- jaehitamine Tartus võttis üsna palju aega. Tartu linnavalitsuse te- gevusülevaade aastate 1931–33 kohta näitas, et kanalisatsioon oli suuremalt jaolt alles planeerimise järgus, torude kogupikkus 56,6 km ja kanalisatsiooniga ühinenud krunte alla ¼ (2002 krunti 8974- st). Uhkusega väideti linnavalitsuse raportis, et kanalisatsiooniga

54 Tartu, 486. 55 ERA, 4360-1-1167, lehed nummerdamata. Tartu tähtsate asjade kohtu-uurija määrusega vabastati ta 16. juulil 1919. Toimikust selgub, et Postil on linnalt renditud pudretivabrik, maja Jaama uul 91 ja elukoht on Lille uul 1 (sellel kohal ka teine aadress – Karlova 9). Isanimi nii Hans kui ka Johan (volikiri). 56 ERA, 1947-2-574, l. 133.

199 Lea Leppik mitte-ühenduses olevate väljakäigukohtade mustus kõrvaldatakse tervishoiuliselt väga rahuldaval viisil linna oma 16 hobusest ja 2 au- tost koosneva mustuse-veovooriga Jaama mõisa maa-alal asuvasse pudretivabrikusse. Linn jälgis kiivalt, et kallis tooraine kaduma ei läheks – selleks koondati mustusevedu 1. jaanuarist 1931 täielikult linna kätte (enne olid vedajad olnud eraettevõtjad), suurendades linna voori kolme hobuse võrra. Seeläbi kasvas vabrikusse veetud mustuse hulk umbes 3000 m3 võrra. Vesiklosettide levik sundis aga linna siiski alandama nii väljaveo kui ka pudreti hinda ja hiljem ka üksikuid töötajaid koondama. 1933/34 töötas vabrikus mustuseveol 12 meestöölist ja pudretikuivatamisel 25 naistöölist. Vedajad said 40 senti vaadi pealt, naised 12 senti töötunnist. 1933/34 veeti vabrikusse autovoore 2564 ja hobusevoore 11083.57 1920.–30. aastate väetamisõpetused pühendavad rohkem tähele- panu keemilistele väetistele – Tšiili salpeeter, kaalisool jmt. Kunstsõn- nikutest oli selleks ajaks kättesaadavaks muutunud guaano, mis oli kindlasti efektiivsem kui pudrett. Spetsiaalseid katseid pudretiga ei leia ka Tartu ülikooli põllumajanduslike katsejaamade väljaannetest. Algul tsiteeritud Eesti entsüklopeedia määratlus näitab, et pudreti toiteväärtusse suhtuti 1930. aastate alguseks juba mõneti kahtlevalt. Niisiis jäi pudreti võidukäik peamiselt 20. sajandi algusse, Esimese maailmasõja eelsesse aega. Samas Tartu linnale oli pudretivabrik vä- hemalt kuni Teise maailmasõjani endiselt tasuv ettevõte. Pärast Teist maailmasõda läks mustuse vedu linna kommunaalmajanduse osakonna heakorra kontorile. Tuleb arvata, et ka nõu- kogude aja alguses oli see äri endiselt tulus, sest isemajandavate ettevõtetena tegutsesid heakorrakontori alluvuses linna aiandid, reklaambüroo ja fekaalmassi kuivatamine ja vedu ning selle turus- tamine põlluväetisena.58 Millal see vabrik lõplikult tegevuse lõpetas, ei õnnestunudki kindlaks teha. Ehkki sellest kusagil ei räägita, tuleb tunnistada, et pudrett ei olnud sanitaarses mõttes siiski parim lahendus, sest haigustekitajaid selle tootmise tehnoloogia kindlasti täielikult ei hävitanud.

57 Tartu II. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade ja statistikat 1931-1933, toim Tartu linna statistikabüroo (Tartu: Tartu linna väljaanne 1935), 52–53, 53–54. 58 Salme Elken, Kommunaalmajanduse alaste haldusorganite süsteem ja nende üles anded, Diplomitöö (Tartu: Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskond, 1952), 115.

200 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja*

Seepärast võiks lõpetuseks heita pilgu sellisele sanitaarolude ja arstiabi üldisele näitajale nagu alla üheaastaste laste suremus 1000 elussünni kohta. Vene riigis tervikuna jäi see näitaja enne Esimest maailmasõda 250 ja 300 vahele, kuid näiteks Soomes, kus veevärk ja kanalisatsioon võeti kiiresti omaks, olid näitajad juba enne Esi- mest maailmasõda 110–150 ja pärast 1920. aastat kindlalt alla 100. Varasemad andmed Tartu kohta näitavad Vene riigi keskmisest pisut väiksemat keskmist imikute suremust: ajavahemikul 1834–59 suri igast 1000 elusana sündinud lapsest enne ühe aastaseks saamist 243.59 1922. aastal oli see näitaja Eestis tervikuna veel 171, kuid omariikluse aastail jõuti tõesti lõpuks uue kvaliteedini – 1936. aastaks oli imikute suremusnäitaja langenud 92-le.60 Olukord paranes alles üldise sanitaarkultuuri tõusu ja infrastruktuuriliste meetmete rakendamisega.

* * *

Ärkav eestlaskond, needsamad inimesed, kes ehitasid 20. sajandi algul Vanemuise, Estonia ja Endla seltsimajad, tellisid Postimeest ja kogusid vanavara Eesti Rahva muuseumi tarbeks, leppisid täna- päeva kõrguselt vaadates äärmiselt tagasihoidlike sanitaarsete tingimustega. Esimese põlve linlased püüdsid jätkata maalt tuttavat elustiili. Elumaja juurde või sisse rajatud kuivkäimla näis isegi suur uuendus. Ülikooli potentsiaal Tartu linna sanitaarolude parandamiseks jäi suuresti kasutamata. Tartu polnud võibolla liiga rikas, kuid peamised takistused olid mentaalsed või peitusid ikka veel kehtivas seisuslikus ühiskonnakorralduses. Eestlane vastandas end saksla- sele, ülikool linnale, Balti provintsid Vene riigile. Pärmivabrikant Johann Post ja pudretivabrikant Gustav Moritz Post olid mõlemad kadakad, st kuulusid rahvakihti, keda tõrjusid nii eestlased kui ka sakslased. See kiht kui peamine igapäevaelu uuenduste kandja vää- rib kindlasti senisest palju suuremat tähelepanu. Kodu- ja linnakul- tuuri euroopalike mudelite sisseviimine eestlaskonna seas laiemalt sai toimuda alles omariikluse toel.

59 Felix Huebner, 18. 60 Kusta Rumma, „Imikute suremusest ja rahvaarvu juurdekasvust Eestis”, Oma- riikluse süvendamisel (Tartu: ÜS Raimla koguteos, 1938), 118, 121.

201 Lea Leppik

Tartu pudretivabriku lugu on aga väga hea näide ühe eesti pä- ritolu perekonna ettevõtlikkusest ja oskusest teha omas ajas inno- vaatilisel viisil rahaks jääkproduktid. Kogu pudretimajanduse liikumapanev jõud ei olnud mitte niivõrd sanitaarne kaalutlus kuivõrd majanduslik kasu. Tartu oli Eesti linnadest ainuke, kus suudeti see äri teha tulusaks. Teisalt oli edukas pudretivabrik ilmselt ka üks põhjusi, miks Tartus kaasaegsem kanalisatsioon ja veevärk seda- võrd hilja teoks said.

   Lea Leppik, PhD, on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi teadus direktor ja Tartu Ülikooli Ajakirjanduse, Kommunikatsiooni ja Infoteaduste instituudi dotsent.

202 Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja*

The Tartu Poudrette factory or Why the Water Supply System in Tartu was constructed so late

Lea Leppik University of Tartu History Museum

At times the sanitary problems grew quite grave in the fast growing cities of the 19th century. Technology and medicine also developed swiftly but it was not always that the different fields provided support to each other at the right time and according to necessity. The University of Tartu is known as an innovative centre of medicine. The city had been studied by chemists (e.g., the research on the wells of Tartu by Carl Schmidt), physicians (medical topography already since the early 19th century), demographers (biostatisticians), etc. Considering this, it is somewhat surprising that the sanitary conditions in Tartu were rather poor at length even for those times. The University constructed its own water supply system already in 1889 but institutions and classes were unable to reach an agreement with regard to the city water supply. The newly emergent body of active Estonians responsible for building the grand and modern Vanemuine theatre house was willing to live in quite modest conditions in view of hygiene. In order to solve the city’s issue of human waste a Poudrette factory was built on the territory of the Jaama city estate in 1866. This solution was somewhat outdated already then. The factory produced a fertilizer mix of dry night soil, which sold quite well. Gustav Post, the lessee and later owner, became a rich man. The factory was mu- nicipalized even before WW I and it developed to be a substantial source of income for the city in independent Estonia. Tartu was the only city in Estonia where this part of the city’s economy brought a profit. This is likely one of the reasons why a water supply system that covered the entire city was built only in the 1930s in Tartu.

203 Põllumajandus rahva tarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade

Ell Vahtramäe

Põllumajandus tugineb looduse seaduspärasuste mõistmisele ja otse- sele kasutamisele. Eesti põllumajandusteadlase Arvo Sirendi sõnul on põllumees ja karjakasvataja rakendanud mulla viljakandmise või kariloomade produktsioonivõime oma teenistusse ning järjekindla eesmärgipärase tööga suurendanud mulla viljakust ja karja produk- tiivsust.1 Briti ajaloolane Clive Ponting näeb mündi teist külge: „Põl- lumajandus tähendab loodusliku ökosüsteemi hävitamist eesmärgiga luua kunstlik elukeskkond, milles inimesed saavad kasvatada neid taimi ja karjatada neid loomi, mida soovivad. Sellega hävitatakse looduslik tasakaal ja algset ökosüsteemi iseloomustanud stabiilsus.”2 Mõ- lemal juhul on selge, et põllumajandusliku tegevuse mõjul keskkond muutub. Nii oli see aastatuhandeid tagasi, kui igapäevaelu kogemuste pinnalt hakati kodustama loomi ja kujundama taimi, mis annaks või- malikult head saaki ja ei pudeneks pärast küpsemist, nii on see ka tänapäeval, kui kõike sedasama tehakse teaduslikelt alustelt. Meid huvitab, kus kulgeb piir rahvatarkuse ja teaduse vahel,

1 Vt Arvo Sirendi, Eesti põllumajandus XX sajandil, 1. kd: Ülevaade Eesti põllumajanduse ajaloost omariikluse eel ja ajal. Aastad 1900–1940 (Tallinn: Põllumajandusministeerium, 2006), 358. 2 Clive Ponting, Uus maailma roheline ajalugu: Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine (Tallinn: Varrak, 2007), 85.

204 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade kui aineks on igapäevaelu põhitegevused, -oskused ja tehnoloogiad. Veel 1930. aastate keskel ülikoolis õppides tajus tulevane professor Elmar Haller (1907–1985), et põllumajandusteadust ei võta tõsiselt lihtrahvas ega ka teiste teaduskondade tudengid, aga võimalik, et ka õpetlased: „Põllumajandus, mis sääl küll õppida on!? Eks adrakäe- puud oskasid juba me esiisad hoida ja miks ei peaks oskama seda siis praeguse, 20. sajandi inimene? Kas selleks on ka veel vaja kõr- gemat instituuti – akadeemiat? [---] Kas põllumajandus võib üldse olla teadus? Isegi selle kohta on kahtlusi olemas.”3 Haller ise pidas põllumajandust teadusena akadeemilise pere võrdväärseks liikmeks ning põhjendas oma seisukohta veenvalt ja mitmekülgselt.4 Selle kirjatüki eesmärk on seada piirjooni traditsioonilise ja teadusliku põllumajanduse vahele ning mõtestada kummalegi poolele jäävat. See ei ole sugugi lihtne ülesanne, sest kuigi teadus ja pärimus puhtal kujul võiksid teineteist välistada, on nad praktikas omavahel tihedalt põimunud. Iseasi, kuivõrd üldse on vaja selget eraldusjoont tõmmata, kuna põllumees kasutab neid sageli kombineerituna, lähtu- des kindlasti enam praktilistest kaalutlustest kui teadlikust püüdest järgida kas esiisade tarkusi või teadussaavutusi. Isegi mahetootmine, mida stereotüüpselt seostatakse pigem pärimuspõhise teadmise kasutamisega, tugineb suuresti siiski teadlaste pakutava rakendamisel. Piirid paika pannud ning mõlemale poolele jäävat kiiganud, vaatame tulevikku. Olukorras, kus maailma rahvastik jätkuvalt kasvab, põllumajandusmaa pindala on piiratud ning kliimamuutused tekita- vad piirkondlikke tootmisprobleeme ja ebakindlust, kasvab teaduse osakaal, et tagada piisavalt toitu kõigile Maa elanikele. Püüame vaagida lahendusi ning jälgime internetis avaldatud reageeringuid teadustoodangule meie toidulaual.

Pärimuslik ja teaduspõhine põllumajandus Põllumajanduse algust ei ole võimalik fikseerida ning pole ka otsest teavet tollastest arusaamadest ega hinnangutest, kõnelemata teadu-

3 Elmar Halleri üliõpilasseltsis Liivika esitatud referaat „Põllumajandusteadus ja selle hinnang” (EAA, 1769-1-97), avaldatud Professor Elmar Halleri elu ja töö, koostaja Aimur Joandi (Tartu: Greif, 2007), 122–123. 4 Vt Professor Elmar Halleri, 122–127.

205 Ell Vahtramäe sest ja teaduslikkusest. Saame vaid imestada nende inimeste nutiku- se üle, kes hakkasid maad harima ja loomi kasvatama, kuigi sellisele tegevusele on raske leida põhjendust: uus elukorraldus nõudis enam energiat kui küttimine ja korilus.5 Muutused kujunesid välja mitme tuhande aasta jooksul ning vaevalt, et ükski järk-järgult sisseviidav muudatus ükskõik millise põlvkonna elu oluliselt muutis. Uurijad ni- metavad fenomeni, mis kätkeb endas põllumajandusele ülemineku ja paikse eluviisi kujunemise, linnade tekkimise, käsitööliste spetsiali- seerumise ning võimsa religioosse ja poliitilise eliidi tekkimise kombi- natsiooni, neoliitiliseks revolutsiooniks,6 kuigi muutused olid pikaajalised ning nende eesmärk ei olnud olukorda kiiresti ümber kujundada.7 Teraviljakasvatuse tekkimine oli osa neoliitilisest revolutsioonist. Metsiku teravilja kultuuristamine, mille tulemusel saab kasvatada meile praegu tuntud teravilju, oli pikk bioloogiline protsess, mille käi- gus muudeti taime geneetiliselt, et tema toiteväärtust parandada ja suurendada. Kultuuristatu varaseimaks tuntud näidiseks peetakse 11 000 aastat eKr Assüüriast Abu Hureyast pärinevat rukist; Jorda- ni orust leitud kultuurnisu ja -oder on dateeritud IX aastatuhandes- se eKr. Varaseim põllutööriist on Mesopotaamiast leitud konksader IV aastatuhandest eKr. Enamiku Vana Maailma tsivilisatsioonide aluseks peetakse just adraga maaharimist, milleta paikkonna ajaloo kulg oleks võinud kujuneda hoopis teistsuguseks.8 Taimekasvatuse algusega üsna samasse aega jääb ka kariloomade kodustamine. Kõigepealt allutati inimese kontrollile lambad ja kitsed, nende järel veised ja sead.9 Arheoloogia andmeil leidub Eestis esimesi märke maa sihipärase kasutamise kohta IV aastatuhandest eKr. Järgmisest aastatuhandest on maaviljeluse ja koduloomade pidamise kohta kindlamaid

5 Vt Seitsekümmend suurt muistset leiutist, toim Brian Murray Fagan (Tallinn: Koolibri, 2007), 91. 6 Termin pärineb Inglise arheoloogilt V. Gordon Childe’lt, vt V. Gordon Childe, The dawn of European civilization (London, 1925). Suuremas osas Euroopas seostatakse neoliitilise revolutsiooni algust üleminekuga viljelusmajandusele, aga Eestis, ka Ida- ja Põhja-Euroopas seostatakse neoliitilist revolutsiooni keraamika valmistamise algusega, vt Aivar Kriiska, „Põllumajanduse algus Eesti alal”, Ajalooline Ajakiri, 3/4 (2007), 265–266. 7 Vt Ponting, 48–49. 8 Vt Seitsekümmend suurt muistset leiutist, 91–96. 9 Daniel Zohary, Maria Hopf, Domestication of the plants in the Old World (Oxford: Clarendon Press, 1993), 228.

206 Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade tunnistusi. Vanimad viited põllumajandusele Eesti alal osutavad venekirvekultuurile. Venekirvekultuuri asulad paiknevad viljakatel maadel, kuna varasem asustus on eelistanud peamiselt liivakat pinnast. Näib, et venekirvekultuuri hõimud olid loomapidajate ja maa- viljelejatena huvitatud esmalt sellistest aladest, kus leidus sööda- maid koduloomadele ja kus oli võimalik viljelda väikesi põllulappe.10 1992.–1994. aastal avastas Valter Lang hulga uusi põllukomp- lekse mitmel pool Loode- ja Põhja-Eestis. Lähemalt on uuritud fossiilseid põlde Tallinna lähedal Saha-Lool, Proosal ja Ilmandus ning kaugemal ida pool Muuksis, Kolgakülas, Võhma Tandemäel ja Tõu- gul. Siitki leiame viiteid, et muistsed elanikud arvestasid looduslike eripäradega: õhukestel paepealsetel pindadel kasvab mets väga visalt, mistõttu aletamine ei ole siin nii tõhus kui paksema lõimisega muldadel. Pronksiajaks kinnistus tiheda asustusega piirkondades põllutegemine vaid kitsale, selleks kõige sobivamale alale.11 Samas, Lõuna-Eestis, kus on levinud viljakuselt ja teistelt omadustelt va- rieeruvad leetmullad, ei leidu selliseid põllumassiive, nagu Läti Hen- riku kirjelduste kohaselt oli Kesk- ja Põhja-Eestis. Võimalik, et see johtus tolleaegsete maaharimisviiside sobivusest just kergematele muldadele.12 Esiaja lõppjärguks olid maaviljelus ja sellega seotud loomakasvatus saavutanud üldiselt juba feodaalkorra arenguks piisava taseme. Põllumajanduse tehnoloogia jäi enam-vähem muinasaja lõpu tasemele kuni 18. sajandi teise pooleni. Varasel metalliajal kujunenud tähtsamad maakasutussüsteemid püsisid tarvitusel kuni uusajani välja.13 Teaduslik-tehniline areng põllumajanduses tugineb fundamen- taal- ja rakendusteadustel, mille kiire areng algas 18.–19. sajandil. Veel 18. sajandi esimese poole Lääne-Euroopa praktiliste põlluma- janduslike käsiraamatute tarkus seisnes peamiselt vanade kogemuste edasiandmises. Jagatavais juhtnöörides toetuti sageli päri-

10 Lembit Jaanits, „Põllumajanduse eelduste kujunemine”, Eesti talurahva ajalugu, I kd (Tallinn: Olion, 1992), 49. 11 Vt Valter Lang, Muistne Rävala 2. kd (Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1996), 482–491. 12 Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson, Eesti esiajalugu (Tallinn: Eesti Raamat, 1982), 389. 13 Lang, 498.

207 Ell Vahtramäe musele, antiikautoritele ja ka piiblile. Murrangu tõi 19. sajand, kui traditsiooniline ja teaduspõhine põllumajandus hakkasid arenema kumbki omas suunas.14

Eesti rahvatraditsioon põllumajandusest Mõneti on isegi hea, et põllumajandus seisis nii pikka aega muutumatuna nn pärimuspõhisel teadmisel. Ühelt poolt formuleerus ja kinnistus põlvest põlve edasiantav talupojatarkus, teisalt aga jõudis filosoofilise mõtte areng romantismini, millest innustujad hakkasid rahvatarkust väärtustama ning tasapisi ka talletama. Eestis püsis folkloor rahvusromantilise huvi keskmes kogu 19. sajandi, tippu jõudis see sajandi lõpukümnendil. Märgati, et peale vana rahvaluule on minevikku vajumas ka traditsiooniline talupoeglik eluviis. Jä- relikult tuli sedagi hakata tulevaste põlvkondade jaoks päästma15. Tänu neile päästetöödele on meil esinduslik rahvaluulekogu, kus talletatud rahvalaulude ja -juttude kõrval on kaalukas koht põllu- majandusega seotud uskumustel, kommetel, tarkuseteradel ja rah- vafilosoofial. On keeruline öelda, kui suure osakaalu Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutust moodustavad põllumajanduslikud tekstid. Žanriliselt sisaldavad agraarmajandusega seotud materjali uskumused ja kombed, millest osa on kätketud muistenditesse, pisut ka naljanditesse ja pajatustesse. Esivanemate tarkust võime leida veel lühivormidest, nagu vanasõnad ja mõistatused, üksjagu regivärsilistest rahvalau- ludest ja omal ajal praktilist väärtust omanud loitsudest. Materjali hulk laseb üldistada: põllumajandus oli osa elust, ta oligi elu. Ehk kasutades Mall Hiiemäe sõnu, meie talletatud pärimuskultuur „on iseloomulik rahvale, kelle põhielatusala on maaviljelus ja karjakasvatus”.16 Ebamäärasuse tasandamiseks olgu antud pisut proport- sioone: teateid põllunduse ja karjanduse kohta leidub rahvaluule arhiivis kümneid kordi enam kui jahipidamisest, kalandusse puutuv

14 Vt Aleksander Ratt, Mõnda maaviljeluse arengust Eestis läbi aegade (Tallinn: Valgus 1985), 90. 15 Rahvaluulekogumise põhimõtetest 19.–20. sajandi vahetusel annab aimu: Jakob Hurt, Mida rahvamälestustest pidada: artiklite kogumik. Koostanud Ülo Tedre (Tallinn: Eesti Raamat, 1989). 16 Mall Hiiemäe, Sõnajalg jaaniööl (Tartu: Ilmamaa, 2007), 234.

208 Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade aines aga moodustab põlluharimise ja karjakasvatuse teemalistest teadetest vaid umbes üheksandiku.17

Külviajad Järgmisena vaatleme traditsioonilise ja teaduspõhise põllumajandu- se kokkupuutepunkte ning nende vastastikuseid mõjusid külviaega- de määramise näitel. Kujutlust parimast külviajast kannavad rahvajutud, kus põllume- hel õnnestub kõige õigem aeg tabada juhuslikult või kellegi pädevust kasutades, olgu selleks siis naaber, oma küla mees või mõni juhuslik mööduja. Eelisajaks võib olla päev, päevaaeg või koguni tund. Vaja- likku informatsiooni saadakse tavaliselt juhuslikult, kuuldes võõra läbirändaja poetatud märkust või järgides edukat naabrimeest. Ma olen 31 aastat koha pidanud, rääkis keegi vana põllumees, ja tean selgeste, et üks aeg ja tund külvamiseks paremb on kui tõine, olgu sellest uskmata inimesele paar näitust. Kord külisin mina homiku vara üks ½ vakka hernid põllule maha, aga tuli seemend paar itsat veel puudus. Ma käskisin poisid külitud jao sissi seemendada ja pääle söögi tõisi nurme äestama minna ning lubasin õhtu eel, kui külast tagasi tulen, puuduvad itsmete erned ära külida; nõnda ka siis tegin. Võtsin säältsamast kotist seemne, kust ennegi võtsin, ka maa oli üks ja seesama, aga imelugu: need paar itsat, mis ma pärast õhtu eel külisin, kasvasid lihavaste ning kasvatasid kõtru, kuna homikul külitud erned lühikeseks ja kängu jäivad, et vaevalt seemne seemnele juure sain.18 Sellistes juttudes kordub juhuslikkuse motiiv: tabades kord õiget aega, kuid orientiire mitte hoomates, jääb tulemus ühekordseks ja kordumatuks. Tundub, et teadmisedki kuuluvad piiratud hüvede hulka, mida rahva kujutelmades on kogukonna peale kindel hulk ning mida võib vahetada või õnnekombel väljastpoolt juurde saada.19

17 Mall Hiiemäe, Pühad ja argised ajad rahvakalendris (Tallinn: Varrak, 2010), 44. 18 E 21499/501 (7) < Rõuge khk (1895). 19 Piiratud hüvede kujutelma mõiste sõnastas Ameerika antropoloog George Foster, otsides intuitiivseid majandusmustreid suletud talupojaühiskonnas, vt George Foster „Peasant society and the Image of Limited Good” American Anthropologist, 67:2 (1965), 296–297. Folklorist Mare Kalda rakendas seda teooriat Eesti juttu- dele peidetud varandustest, kuid teooria on laiendatav muulegi rahvapärimusele.

209 Ell Vahtramäe

Rahvapärastes ennustustes seostati külviaega fenoloogiliste näh- tustega, kuu faaside ja mitmesuguste looduse kohta tehtud tähelepa- nekutega, millest suur hulk on veel tänapäevalgi tuntud: allakasvatavad viljad külvatakse vana kuuga, latva kasvatavad noore kuuga;20 kui kuu ja päev ühe korraga taevas ollid, siis ei külvatud lina, kuu võtnud linaseemne jõu ära;21 kui haaval nii suured lehed on, et vares lehte seest välja paistab, siis on paras kaerakülvi aeg;22 keige paremb külviaeg on siis, kui põld on üles kergitud, keik urge täis, nago oleksivad pisukesed loomad neid sõmeraid maapõhjast pinnale välja mütnud;23 herneid külvatakse siis, kui auklised pilved taevas. Kui pu- hub lõunatuul külvi ajal ja noorkuu, siis keevad herned hästi pehmeks, kui aga vanakuuga külvatakse, siis ussitavad herned ära;24 tahad teada, on varane külv parem ehk hiline, lõika kolm pihlakapulka ühest oksast, igaüks ühe lõikega ja viska nad vette, kusagille järve ääre või lompi. Läheb põhja kõige tüve- poolne, on hää varane külv, läheb ladvapoolne, on hiline külv parem, keskmine – siis keskmine;25 kui mets ruttu lehte läheb, peab külvimees kärmi külima.26 Taimefenoloogilistest külviorientiiridest on eelistatud puid ja põõsaid rohttaimedele. Kõige populaarsem on toomingas, mille õit- semine on linakülvi tähis, harvemini on mainitud nisu, kaera, otra, läätse. Tähtsuselt järgmine on pihlakas, tema õitsemine on odrakül- vi orientiiriks, teisi külve on nimetatud üksikjuhtudel. Õige vähe jääb odrakülvi aja määrajana pihlakale alla õunapuu. Puu-orientiire (pihlakas, õunapuu, mänd) on kõige sagedamini välja pakutud odra puhul. Peale selle jälgitakse ka muid loodusmärke: nn maa õitse-

Vrd Mare Kalda Rahvajutud peidetud varandustest: tegude saamine lugudeks (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011). 20 RKM II 3, 526 (21) < Püha khk (1946). 21 E 28946 (7) < Saarde khk (1896). 22 E 16960 (79) < Viljandi khk (1895). 23 E 17098 (106) < Rõuge khk (1895). 24 ERA II 137, 360 (3) < Martna khk (1936). 25 E 55045/6 (1) < Kanepi khk (1924). 26 E 10082 (105) < Pilistvere khk (1894).

210 Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade mist, lindude rännet, putukate käitumist. Rikkalikumalt kui teiste teraviljade kohta on teateid rukki ja odra külviaja arvestamisest. Kartuli ja herne puhul on fenoloogilistest orientiiridest olulisimad kuufaas, tuule suund ja pilvede kuju.27 Ajamääranguid aitavad täpsustada tähtpäevasuunised. Kui fenoloogiliste nähtuste samaaegsusele rajatud külvikalender on küllaltki objektiivne ja suhteliselt iseseisev, siis tähtpäevakalender jätab põl- lumehe nii mõnigi kord hätta: kuupäev kinnitab üht, loodus aga midagi muud. Näiteks künnipäev 14. aprillil on põllutööde alustamiseks ilmselgelt liialt varajane. Võimalik, et see, kalendriuurijate väitel veel eelkristlik tärmin, kujunes välja ajal, mil meie kliima oli soojem. Konservatiivse usundi tasakaalustamiseks mööndakse arhiiviteade- tes, et sellistel puhkudel tuli tööd alustada sümboolselt; tööriistade maagilist liigutamist esineb ka reaalsest tegevusest hoopis kaugema- te pühade, näiteks aastavahetuse kombestikus. Tegemist pole niivõrd ajaarvamisega, kui just aja arvestamisega: tähtis pole aja kulg, vaid pidepunktid selles.28 Fenoloogilise ja tähtpäevakalendri piirimaile jääb külvinädalate arvestamine: kevadise külviperioodi kümme külvinädalat loendati alates jaanipäevast kevade poole. Üksikute kultuuride soovitatavad keskmised külvinädalad olid: hernes 9. ja 10. külvinädalal, suvinisu ja -rukis 8. ja 7., lipukaer ja kahetahuline oder 7., 6. ja 5., pööriskaer, lina ja kartul 5., 4. ja 3. ning neljatahuline oder 2. külvinädalal. Üldi- selt peeti soovitatavaks kõik kevadised külvid lõpetada 15. juuniks, s.o 3. külvinädalal. Viimaseks külvinädalaks loeti üks nädal pärast jaanipäeva ja sageli kippusid külvitööd selleni ka venima. Külvinädalate puhul juhinduti tavaliselt soovitatavast perioodist, kuid polnud keeldu sellest ka kõrvale kalduda. Tihti olid fenoloogili- sed näitajad olulisemadki.29 Esimesed teated kevadsuviste külvinädalate arvestamise viisi kohta Liivimaal leiduvad vanimas põllumajanduskäsiraamatus, Sa- lomon Guberti „Stratagema oeconomicum, oder Akker-Student…” (1645). Need on ka üldse varaseimaid andmeid selle kalendrifeno- meni kohta Euroopas. Üks veel varasem, 16. saj lõpust pärit teade

27 Fenoloogilise ja meteoroloogilise külvikalendri kohta vt Hiiemäe, Pühad …, 26–37. 28 Hiiemäe, Pühad… (Tallinn: Varrak, 2010), 19. 29 Vt Hiiemäe, Pühad..., 23–24.

211 Ell Vahtramäe külvinädalate arvestamisest on tuntud Sileesiast.30 Oletatavasti on külvikalendri teisendite pideval äratoomisel trükistes oma osa nende säilimises, tuntuses ja populaarsuses tänapäevalgi. Pärimusteadete sisustatistika ei peegelda adekvaatselt orientiiri- de kasutamist tegelikkuses. Tavaliselt teatakse mitmeid suuniseid, ent tegevusjuhisena eelistatakse neid, mille puhul on saadud arvatavalt positiivne tulemus; saadud kogemus jääb suust suhu vahenda- tuna teistega konkureerima. Kujundlikus vormis rahvatarkusel aitab käibel püsida teabeväärtuse kõrval ka esteetiline väärtus, kaasa mõjub orientiiri (nt kuufaasid) üldtuntus rahvausundi muudes vald- kondades, kultuurikontaktid ja esinemine trükistes (nt kanoniseeri- tud kalendri liikumatud tähtpäevad).31 18. sajandil ilmusid juba ka esimesed rahvatarkust kritiseerivad käsiraamatud: J. B. Fischer osutab „Liivimaa põllumajandusraama- tus”, et õpetused viljakasvu mõjutavate kuufaaside, tuulte, rohunä- dala ja muude ennete ja imeliste märkide kohta on muinasjutt ning soovitab selle asemel kasvatada kartulit ja ristikheina, parandada heinamaid ümberkündmise ning väetamise abil, võtta kasutusele kunstväetis, vilja puhtimine ja maade lupjamine.32

Teaduslikud katsed külviaegade kohta Kuigi põllumees teadis ammu kevadise päeva suurt väärtust, öeldes, et üks päev kevadel on enam kui nädal sügisel, oli ta veel eelmise sajandi algul niivõrd kinni traditsioonilises kalendaarses külviajas, et isegi esimestes külviaja katsetes, mida 1930. aastate algul korraldasid Tai- mekasvatuse Katsejaam Raadil ja Jõgeva Sordikasvandus, oli suviviljade kõige varasem külviaeg mai esimene pool. Katsed näitasid, et mai alguse külvid ületasid saagikuselt juuni alguse külve poole ning juuni keskel tehtud külve 2/3–7/8 võrra. Samas ei selgunud, kuidas veelgi varasemad külvid oleksid saagile mõjunud. Alles 1937.–1946. aastani Kuusiku Põllumajanduslikus Uurimisinstituudis Elmar Halleri juh-

30 Elina Öpik, „Põllumehe aasta”, Eesti talurahva ajalugu, I kd (Tallinn: Olion, 1992), 357. 31 Hiiemäe, Pühad…, 36–37. 32 Elina Öpik, „Põllumajanduse käsiraamatud 17.–18. sajandil“, Eesti talurahva ajalugu, I kd (Tallinn: Olion, 1992), 365.

212 Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade timisel tehtud külviaja katsed näitasid, et suviteraviljade optimaalne külviaeg on meie oludes senisest külviajast tunduvalt varasem. Neis katseis oli esmane külviaeg 20. aprilli paiku, teine külv 5. mai ja kolmas 25. mai paiku. Selgus, et teisel külvil, mille aeg langes ligikaudu kokku Raadi ja Jõgeva katsete varaseima külviga, on saak kõige varasema, aprilli lõpu külvi saagist 7–28% madalam. Kolmanda ehk mai lõpu külviaja saak jäi kõige varasema külvi saagist 15–42% ma- dalamaks. Niisiis oli Kuusiku katsete kõige varasema külviga tabatud aeg, millal on võimalik mullaharimise ja külviga alustada. See aeg võib ühel ja samal põllul erinevail aastail ning ühel ja samal aastal ka erinevatel põldudel kõikuda. Oma külviaja katsetega näitas prof Haller, et suviteraviljade optimaalne külviaeg meie agroklimaatilistes oludes on 3–5 nädalat selleaegsest tegelikust külviajast varasem. Need pari- mad külviajad hakkasid pikkamööda juurduma ja tänapäeval on nad saanud külviaja valiku aluseks. Kirjeldatud külviaja katsetel on meie suviviljade saagikuse arengule olnud määrav tähtsus.33 Samas, kui poleks olnud sajanditega kinnistunud arusaamu, oleks ehk tunduvalt varem selle tulemuseni jõutud. Tundub, et pärimuse enesekontrolli ehk Axel Olriku seadus,34 mille järgi kollektiiv kontrollib traditsiooni muutumatuna püsimist, takistas teadusliku mõtte arengut. Siin on ka üks võimalusi selgitada, miks kogu ajaloo vältel, läbi impeeriumide tõusu- de ja languste ning riikide tekkimise ja langemise püsisid ühiskondade aluseks olevad majanduslikud ja sotsiaalsed olud tuhandeid aastaid laias laastus muutumatuna.

Tänapäev: Maalehe nõuandelisa Targu Talita Praeguseks on teaduslik ja traditsiooniline põllumajandus teinetei- sest eemaldunud. Eriti rangelt peab vahet teaduslik pool, minnes isegi väiteni, et kõik ilmselgelt igasuguse teadusliku taustata rahva-

33 Nimetatud külvikatsetest lähemalt: Ratt, 125–126. 34 Vt Axel Olrik Principles for Oral Narrative Research. Folklore Studies in Trans- lation (Bloomington: Indiana University Press, 1992). Olriku rahvajutu eepilised seadused jõudsid folkloristide ette 19. sajandi algul. Kuigi Olrik kasutas neid muinasjuttude eepiliste vormide kirjeldamiseks ning püsivuse selgitamiseks, on teooriat rakendatud muudelegi žanritele (nt Piret Vooglaid piltmõistatuste, Risto Järv tudengipärimuse, Eleene Sammler jõuluvanale saadetavate kirjade ana- lüüsimiseks), siit ka julgus mõneti meelevaldseks laiendamiseks kogu eepilisele pärimusele, aga ka mentaalsele olemusele.

213 Ell Vahtramäe tarkused on jäänudki aegade hämarusse või väga väheste potipõllu- meeste kasutusse. Kuidas on sellega tegelikult? Olen ise rahvaluulet kogunud, ja kuigi ma ei ole kunagi oma materjalist ei žanrilist, temaatilist ega muud statistikat teinud, julgen siiski väita, et suure osa sellest moodustavad vanad põllumeeste tarkused. Sageli saadavad neid küll vabandavad-selgitavad kom- mentaarid „mu vanaema rääkis …”, „vanaisa tegi …”, „naabrid veel praegu …”, kuid sama palju kinnitatakse ka, et „vanarahvas oli tark” ning „nii ongi”. Sellegipoolest ei hakkaks praegu rahvaluule arhiivi kogudes järge ajama, mis aktiivses, mis passiivses mälus. Vaatame, milliseid soovitusi pakub Maalehe nõuandelisa Targu Talita. 2011. aastal ilmus Targu Talitat 52 numbrit. Sagedasimad rub- riigid on „Aed”, „Toataim”, „Tervis”, „Kodu”, „Köök”, „Käsitöö”, „Lem- mikloom”, on ka temaatilisi erinumbreid ja ühekordseid teemapüs- titusi. Lähtuvalt artikli teemast, võtsin vaatluse alla „Aia” rubriigi, mille sihtrühm on väikeaiapidaja-potipõllumees, ja põllumajanduse- ga tihedalt seotud toidutehnoloogia, välja arvatud retseptikogu. Üldilmelt on nõuanded ja nende keelekasutus teaduslikud, kirjutiste autorid on valdavalt tuntud teadlased, kuid on ka hobiaednikke ja toimetuse töötajaid. Eriti taimeliike, kasvutingimusi, kahjureid jm tutvustavad artiklid on kirjutatud entsüklopeedilises stiilis, samas on hoidutud liigsest terminoloogiast ja ülemäära keerulisest sõnastusest. Vähesel määral, aga siiski leidub ka nõuandeid, mis lähtuvad rahvatar- kustest. Tavalisimatel juhtudel on neid torgatud näpuotsaga muu jutu sisse. Eriti paistavad selles silma Tartu Ülikooli üldbioloogia õppejõu, biokeemiku, varalahkunud Urmas Kokassaare artiklid – üldiselt populaarteaduslikud botaanilised ülevaated, kuid lisatud on ka keelenüans- se, rahvabotaanikat ja -meditsiini, uskumusi ja kombekirjeldusi. Kõige enam ongi Targu Talita artiklites viiteid rahvameditsiinile, järgnevad rahvapärane kahjuritõrje ja väetamine. Kindlasti on selles valimis oma osa ökoloogilise ehk mahepõllunduse suureneval populaarsusel, aga ka koduaiapidajate väiksematel vajadustel ja võimalustel. Puhtalt rahvaluulele, aga ka selle nooremale vennale folklorismile35

35 Folklorism (ingl fakelore, mõiste rajaja etnoloog Hans Moser 1962) ehk sekundaarne traditsioon ehk võltspärimus – nähtus, kus loomulikust keskkonnast välja tõstetud rahvakultuuri elemendid on rakendatud kaubanduse, meedia, ideoloogia vms teenistusse, pärimust kasutatakse algupäraga võrreldes võõras kontekstis.

214 Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade toetub igakuine rahvakalendri rubriik. Leheküljel on ära toodud maavalla kalendritähtpäevad, Kuu kõvad ja pehmed ajad ning külvikalen- der. Rubriik eristub teistest artiklitest ning tekitab lugejates vastakaid mõtteid, nii et toimetus pidi oma valikut põhjendama Targu Talita 19. numbri juhtkirjas „Kalendrid ja teadus”, mis oli ühtlasi vastus tead- mamees Tiit Kuresilma lugejakirjale „Jätaks ikka ebateaduse ära!”:36 Meie lugejad peavad külvikalendrist kõvasti lugu. Kui selle ilmumine mingil põhjusel edasi lükkub, puhkeb pahamee- letorm. Mitu inimest on palunud ka, et lisaksime kalendrisse tähtkujud, kuid me pole seda siiski vajalikuks pidanud. Külvikalender jõuab meieni valmis kujul, meie seda välja ei mõtle ega lisa ka omapoolseid soovitusi. Kui aga keegi on meilt selle kohta lisanõu küsinud, oleme ikka öelnud, et enne külvi- kalendrisse vaatamist jälgige seda, milline on ilm ning kas teie taim saab piisavalt vett ja toitaineid. [---] Maavalla kalender aitab heita pilku meie minevikku. Leiame, et igaühele tuleb kasuks vahel mõtiskleda, miks meie esivanemad ühel või teisel päeval ühte või teist asja tegid või ei teinud. [---]37 Samas tundub, et praktikas antud nõuandeid järgitakse: vähe- malt külviaegade kohta küsitakse teisteski lugejakirjades, tavaliselt ebaõnnestumise korral. Vastustes hoidutakse kalendrit kritiseeri- mast, kuid rõhutatakse kasvatatava taime esmavajadustega arvestamise tähtsust.38 Targu Talitas on pärimusliku ainese hulk tagasihoidlik, kuid selle kasutamises ei ole midagi erandlikku. Rahvatarkused on viimase pooleteise sajandi vältel ikka trükisõnas kajastamist leidnud ning mingil määral on see aidanud neil ka elus püsida. Trükisõna vahendusel võib nn uuele ringile minna ka aktiivsest kasutusest väljas olev pärimus, sageli liites uusi tõlgendusi ja tähendusi. Väikeaiapi- dajate endi otsustada jääb, millist täiendmaterjali nad loevad ning mida sealt omaks võtavad. Teoreetikud võivad arutada, millistest kultuurikihtidest need pärinevad, tavakasutaja hindab nende sobivust lähtuvalt oma praktikast ja maailmavaatest.

36 Vt Tiit Kuresilma, „Jätaks ikka ebateaduse ära!”, Targu Talita, nr 19, 12. mai 2011, 293. 37 Vivika Veski, „Kalendrid ja teadus”, Targu Talita, nr 19, 12. mai 2011, 290. 38 Nt Kadrin Linna „Kas külvikalendrist on kasu ka?”, Targu Talita, nr 17, 28. aprill 2011, 258.

215 Ell Vahtramäe

Teadus katab toidulaua ilma põllumajanduseta? Põllumajanduse, nii teadusliku kui ka traditsioonilise metoodika kasu- tajate, nii suur- kui ka väiketootjate ülesanne on katta meie toidulaud. Viimase kümne aastaga on maailma rahvastik suurenenud umbes 800 miljoni inimese võrra. Esimest korda maailma ajaloos ületab linnaela- nikkond arvult maaelanikkonda. See tähendab, et toidutootjaid jääb üha vähemaks ning pidevalt suureneb toidu ostjate osakaal. Otsesest toidu- puudusest maailmas praegu rääkida ei saa, kuigi on piirkondi, kus ala- toitlus on probleem. Ekspertidel puudub kindel seisukoht, kas maailma rahvastik suudab end ära toita ka 2050. aastal, kui rahvaarv on tõusnud prognooside järgi üheksa miljardini. Selleks, et varustada juurde tulnud inimesi samasuguste toidukogustega, peaks põllumajandustoodang kasvama vähemalt kahekordseks. Toodangu sellist kasvu on võimalik saavutada vaid siis, kui võtta tootmisse rohkem maad või suurendada põl- lumajanduse tootlikkust, kasutades rohkem niisutamist, kunstväetisi, pestitsiide ja põllumajandusmasinaid.39 Samas on ajalugu näidanud, et põllumajandus ei ole suutnud toota piisavalt toitu kõigi maailmas elavate inimeste vajaduste rahuldamiseks. Kui viimased kaks sajandit välja arvata, elasid igas maailma nurgas peaaegu kõik inimesed nälja piiril.40 Kuigi Eestis on näljahädad taandunud pärimusliku ajaloo välja- le, tegelevad probleemiga näiteks Põllumajandusministeerium ja eri valdkondade teadlased, aeg-ajalt kaasatakse lahenduste otsimisele ka laiemat üldsust. Nii tõstatas Delfi Majandus 8. mail 2011 küsimuse: Suurenev inimkond, biokütus ja põllumajanduse efektii- vistamine on kõik toidu tootmist suurel määral mõjutanud. Isegi sedavõrd, et [---] kohalikud jäävad oma põldudest ilma, kuna lääne firmad rajavad uusi põlde biokütuse tegemiseks. Samuti on ennustatud, et toidu puudus saab peamiseks konf- liktide põhjuseks juba aastaks 2015. Hea lugeja, mida sina põllumajanduse ja toidu tootmise tulevikust arvad?41 Kommentaariumisse42 laekunud 67 vastusest oli näha, et valdav

39 Rahvastiku kasvu prognoosidest vt Ponting, 470–471. 40 Vt Ponting, 105 41 http://arileht.delfi.ee/news/uudised/arutle-mis-ootab-ees- toidutootmist.d?id=45528637 (06.08.2013). 42 Vt http://arileht.delfi.ee/news/uudised/arutle-mis-ootab-ees-toidutootmist.d?id=45 528637&com=1 (06.08.2013).

216 Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade enamus ilmselgelt ei adunud küsimuse tuuma ega globaalset mõõdet, samuti arvati, et arutelu on kasutu, kuna inimeste arvamustega na- gunii ei arvestata. Teemakohastes vastustes, sh neis, mis vaid Eesti võimaluste ja tingimustega arvestasid, oli ülekaalus kolm taktikat: – piirata sündimust; – harida maad mõtestatult, võtta kasutusele kõikvõimalikud põllulapid; – tehistoit. Oma iva on kõikides neis, kuid järgnevalt peatume tehistoiduga seonduval. Teoreetiliselt peaks juba praegu olema võimalik kogu toiduaine- tööstuse looduslik toore asendada sünteetilisega. Toidulisandid on eelkõige toitainete kontsentreeritud allikad, näiteks eri vitamiinide ja mineraaltoitainete preparaadid. Nii peaks olema võimalik pelgalt toidulisanditest saada organismi funktsioneerimiseks vajalikud toit- ained. Ka tühja kõhu tunde vastu on rohtu: näiteks Herbalife’i For- mula-1 kokteilid. Ainus takistus on traditsioon: aegade algusest saadik on organis- mid toitu manustanud söömise teel ning seda harjumust muuta on äärmiselt raske. Inimkultuuris on söömisel peale organismi funkt- sioneerimise tagamise veel ka rituaalne roll: meenutagem tavandiga seotud toidukordi varrudel, pulmades, matustel, aga ka „kohustuslikku” söögisedelit kalendritähtpäevadel, pidusööke sünnipäevade, kooli lõpetamise või muude tähtsate sündmuste puhul, kollektiivi si- duvaid ühiseid kohvilaudu, ärilõunaid kui koostöövormi, püüdlikult valmistatud roogasid kodustel laudadel, kui soovitakse partneriga suhteid edendada (armastus käib kõhu kaudu!) jne. Edmund Leach konstateerib, et peaaegu igal pool ja igasugune kombetalitus sisaldab mingil hetkel söömist ja/või joomist ning see söök ja jook ei ole kunagi suvaline. Eriomased tunnused, nt toores või küpsetatud, küpsetatud või riknenud, praetud või keedetud, keedetud või suitsutatud, kajastuvad koodis ning neid kasutatakse sellistena rituaalsetes toimingu- tes ja mütoloogias.43 Nii et söömine kui tegevus tundub bioloogiliselt ja kultuuriliselt vähemalt praegu üsnagi asendamatu.

43 Vt Edmund Leach, Kultuur ja kommunikatsioon: sümbolite ühendamise loogika: sissejuhatus sotsiaalantropoloogia strukturalistlikku analüüsi (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010), 128–129.

217 Ell Vahtramäe

Neile, kes söömisest kuidagi loobuda ei raatsi, pakub teadus alter- natiivi: 8. mail 2011. aastal ilmus Delfi Majanduses teade plastriisi kasutamisest Hiina restoranides,44 1. septembril aga refereeris mitu väljaannet uudist liha sünteesimisest kanalisatsiooni jõudnud välja- heidetest.45 Mõneti lõhkusid mõlemad kirjutised traditsioonilisi mõt- temalle: toidu toormeks oli miski, mis nagu süüa ei kõlba. Lugejate reaktsioonid kommentaariumides olid aga erinevad: plastriis inspi- reeris välja mõtlema muidki tehnikaimesid, näiteks paberist küpsi- seid, plastist oliive, kummist banaane ja apelsine, kasetohust leiba, mõistagi oli loetelus ka Jaan Tatika fantaasiaid. Sünteetiline liha väljaheidete baasil aga kutsus esile jälestust, isegi nalja-ilkumist oli napilt, kuigi kommentaare oli mitu korda rohkem (ka uudist kajasta- nud väljaandeid oli rohkem). Ilmselt on siin mingi eetiline piir, mida ületamata ei saa inimene täielikult astuda sündimise maailmast valmistamise maailma ega kaotada piire loodusliku ja tehisliku vahelt. Tehnika areng muudab looduse kõrval ka ühiskonda.46 Peale selle, et tehnoloogia teiseneb vastavalt inimeste ja kultuuride nõuetele, muutub ka haridus, kasvatus ja laiemalt kogu kultuur.

Teadus versus traditsioonid Esimene suur muutus inimkonna ajaloos – põllumajanduse väljaku- junemine ja selle tagajärjel püsiasustuse tekkimine – juhtis inimkonna arengu praegusele rajale. Kulus veel 10 000 aastat, enne kui sai alguse teine suur muutus, mil hakati kasutama fossiilseid kü- tuseid energiaallikana, tekkis tööstuslikul tootmisel põhinev mas- sitarbimine ning kujunesid välja linnastunud ja suure energiatar- bimisega ühiskonnad.47 Võib olla kindel, et oma arengus oleme teel järgmise olemusliku muutuse poole. Võimalik, et tulevikuinimene on

44 http://majandus.delfi.ee/news/uudised/riisi-hinnatous-on-sundinud-restorane- plastikust-riisi-kasutama.d?id=45507719 (06.08.2013). 45 Üks neist artiklitest oli avaldatud Postimehes: http://www.postimees.ee/549936/ teadlased-lubavad-tulevaks-kevadeks-sunteetilisi-viinereid (06.08.2013). 46 Metatasandi muutused jäävad pikaks ajaks märkamatuks, kuni murravad läbi ja saavad nähtavaks ning korraldavad igaveseks kogu süsteemi ümber. Vt Kurmo Konsa, Maailm 2.0: Looduse, inimese ja kultuuri tehislikustumine (Tartu: Kleio, 2009). 47 Ökoloogilisi ohte ja võimalusi nende lahendamiseks vt Ponting, 467, väljavaateid toiduga varustamiseks vt Pointing 470–472.

218 Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade tehistsivilisatsiooni osa. Omamoodi fiktsiooni sellisest ühiskonnast pakub Juliusz Machulski filmis „Seksmisja” (1984), kus inimesed elavad loodusest täielikult eraldatud tehiskeskkonnas. Nad söövad kiirelt manustatavat tehistoitu, konstrueerivad geneetiliselt järglas- te isikuomadusi vastavalt tööturu nõudlusele, kasvatavad järelkas- vu katseklaasides, arvestades demograafilisi vajadusi, ning karda- vad paaniliselt kõike looduslikku ja loomulikku. Sellises ühiskonnas on kõik teaduslikult põhjendatud, traditsioonidel seal kohta ei ole. See on ühiskond, kus kultuur on ületanud barjääri loomalihast kotle- ti ja sünteetilise viineri vahel. Praegusel arenguetapil oleme kõigeks selleks metoodiliselt suutelised, ainult mõtlemine pole tehnoloogiale veel järele jõudnud. Olemuslikud muutused inimkonna arengus ja mõttelaadis toi- muvad aegamööda. Seni kui toidutootmine pole põllumajanduselt keemiatööstusele üle läinud, jätkub see traditsiooni ja teaduse ühen- duses. Uus tehnoloogia tekitab alalhoidlikus inimloomuses umbusal- dust, millele otsitakse tuge nii traditsioonist kui ka teadusest. Mee- diat ja internetifoorumeid jälgides on märgata, et inimesed tunnevad järjest rohkem muret selle üle, kuidas tehisaineid sisaldavad tooted mõjutavad tervist. Toiduteemalised artiklid, lugejate reaktsioonid kommentaariumides, aga ka blogipostitused kinnitavad, et kõigi hir- mude taga on teadmatus: kes on toorme kasvatanud, mis tingimustes, millise metoodikaga; kuidas on toodetud; mis oludes ja kui kaua säilitatud, välistatud ei ole ka äpardused ja nende varjamine. Pea kõikides neis aruteludes on mõni folkloorivalda kuuluv jutt või ar- giuskumus. Nii kontrollib traditsioon praegugi teaduse arengut ning teaduse ülesanne on peale vastuvõetavate lahenduste leidmise ka tõestada uute toodete usaldusväärsust. Mida innovaatilisem toode, seda enam on vaja murda mentaalseid koode.

   Ell Vahtramäe, MA, on Eesti Põllumajandusmuuseumi teadus sekretär.

219 Ell Vahtramäe

On Agricultural Sciences through the Eyes of a Folklorist

Ell Vahtramäe Estonian Agricultural Museum

Agriculture is based on understanding and respecting the patterns of nature, and the direct utilisation of nature. The ecological behaviou- ral culture of a dweller of the land, which involves both communion with nature and taking responsibility for one’s part in the relation ship, is rooted deep in our subconscious. Both a farmer and cattle breeder have harnessed the fruitfulness of the soil or the reproduction of cattle for their purposes. The scientific and technological development of agriculture is supported by basic and applied sciences. The sciences that served as the basis of agricultural technology began to evolve in the 18th and 19th century. Practical agricultural guidebooks in the first half of the 18th century still imparted old experiences. The guidelines provided often originated from Ancient Roman authors and the Bible. As traditional and science-based agriculture began to develop separately, the 19th century brought along a breakthrough. The development of technology changes society as well as nature. Technology adapts to the needs and expectations of people and society, while it becomes easier to attain and operate. Education, upbringing, and culture as a whole will change in addition to the alteration of technology pursuant to the demands of people and culture. Science is becoming more important in order to provide enough food for all the inhabitants of the Earth in modernity as the population of the Earth is consistently growing, there is only a limited amount of agricultural land and climate change is causing regional production problems as well as uncertainty. Synthetic analogues are increasingly used in addition to the raw produce received from agriculture. As can be said on the basis of analysing Internet forums—it is only habit that is stopping us from switching to artificial food, technologically it is already possible.

220 muuseumikogud

An Arabic celestial globe in Tartu

Emilie Savage-Smith

An Arabic celestial globe with major stars indicated by silver points, unsigned and undated. Inv. number: ÜAM 793/Aj The height – 195 mm Diameter of the globe – 107 mm Diameter of the outside edge of the horizon ring – 130 mm Height of the horizon ring from the table top – 142 mm

This is an outstandingly precise and well-made medieval Islamic celestial globe. The nature of the Kufic script, the quality of the engraving, and the star positions all suggest an early date of the c. 1250– 1350. It is difficult to be precise in dating it, but the positions of stars

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 221 Emilie Savage-Smith

Photo 1. Arabian Celestial globe in Tartu (photo A. Tennus)

222 An Arabic celestial globe in Tartu that are on or near the ecliptic are consistent with a globe reflecting the skies during that time period. The stars nearest or on the ecliptic display a difference of 4º from those made in 1620–1680 in Lahore. Thus, depending upon the value take for the precessions of the equi- noxes (66, 70, or 100 years per degree) a date c. 1250–1350 is propo- sed. There are no factors that made a person question that date. All features appear consistent with what we know of other products of a similar age. There are, however, very few preserved examples of such an early globe. The star positions and method of engraving are strikingly similar to an undated globe now in the Musée du Louvre, Paris, sect. Islam. MA0825 (ex coll. Marcel Destombes), whose date has been estimated to be between 1309 and 1315 with a place of production suggested as Maragha, but the Paris globe differs from the present globe now in Tartu in that the one in Paris has a full set of constellation figures and about 930 stars.1 Moreover, there is a striking similarity in the style of Kufic script, as well as method of engraving and star positions, with those found on a globe by Muḥammad ibn Maḥmūd ibn ʿAli al-Ṭabarī dated 684 H (= 1285 AD) and now in the Khalili Collection (acc. no. SCI21).2

The stand and ring The stand with horizon ring may be a later replacement. The meridian ring is not missing, and would have consisted by of 180º arc attached at the two bored holes in the horizon ring. A modern replacement axis has been placed in the celestial poles of the globe; the axis of the globe would have been adjusted for different geographical latitudes by inserting the lower extension of the axis into one of the set of holes in the semi-circular under-support. This technique for making a globe with these adjustable features is found in the products of

1 For the one now in Paris, see E. Savage-Smith, Islamic Celestial Globes: Their History, Construction, and Use (Washington, D.C.: Smithsonian Institution, 1985), pp. 236–237, no. 35. 2 See Emilie Savage-Smith and Francis Maddison, Science, Tools & Magic. Part One: Body and Spirit, Mapping the Universe [The Nasser D. Khalili Collection of Islamic Art, vol. 12] (London/Oxford, 1997), pp. 212-213.

223 Emilie Savage-Smith

Jaʿfar ibn ʿUmar ibn Dawlatshāh of Kirmān and his son Muḥammad ibn Jaʿfar who produced globes in the mid-14th century as well as on some undated globes. The present globe is adjustable by 5º-intervals. On one side of one of the two semi-circular under-supports for the horizon ring there are Kufic alphanumeric numerals indicating 5-degree intervals, and a hole is drilled through the semi-circular under-support at each of these intervals. The axis of the globe can be adjusted for different latitudes by placing the end of the axis in one of these holes. On two of the four curved legs there are 90º-gnomons, each indicated by an engraved 90º-arc, carefully graduated by single degrees with every fifth indicated by a longer line and labelled (beginning at the top) in Kufic alphanumeric numerals. There are, however, problems with this stand that suggests it might be a later replacement. Stand has been re-soldered where under supports are attached to legs and possible extensively repaired or changed. While the stand and horizon ring appear roughly contemporary with the sphere, the numerals appear to have been engraved less carefully than those on the sphere, and it is quite possible that they were engraved by a different person. The numbering of the horizon ring, and the placement of the drilled holes for the (now missing) meridian ring are particularly odd. While the horizon ring has been graduated precisely in single degrees, with every fifth indicated by a longer line, and labels for the four cardinal points of the com- pass have been engraved near the outside edge, the two holes for the meridian ring have been drilled about 4º off of the north-south line. The graduated ring is numbered in Kufic alphanumeric numerals beginning at the point marked South in three sequences of 100º and one sequence of 60º; this is a most unusual pattern for a horizon ring, and two of the numerals (the second and third occurrences of the let- were incorrectly engraved and in one instance (ق ,ter-numeral for 100 then corrected; it is evident that this ring was engraved by a different person than the one engraving the sphere. Moreover, the occurrence on this globe of two 90º-arcs on the legs suggests that the base was intended to incorporate two gnomons – that is, two devices above each of the graduated arcs that would enable the altitude of the sun to be determined. These gnomons,

224 An Arabic celestial globe in Tartu

Photo 2. The stand (photo A. Tennus) however, are missing. Such a stand that can serve as an elevation dial is preserved on a globe made in 1225 (622 H) and now in Naples, and there are three other later examples where portions of such a stand are preserved.3

The sphere itself It is unsigned and undated. It is made in hemispheres; there is a clear seam along the ecliptic. Diameter: 107 mm There are ecliptic latitude-measuring circles; the ecliptic poles (where the latitude-measuring circles intersect) are encircled by two

3 See Savage-Smith, p. 72.

225 Emilie Savage-Smith

Photo 3. The ring (photo A. Tennus) engraved circles. There are holes at the celestial poles through which an axis (modern) has been passed. The names of the twelve zodiacal signs are written in elongated Kufic along the ecliptic, in counter-clockwise sequence when viewed from the North. The House of Pisces is given the less common name al-samakah rather than al-ḥūt. The ecliptic is graduated by 30º–intervals, each divided very precisely into single degrees, with every fifth degree indicated by a longer line and each 5º-interval labelled, in Kufic alphanumeric numerals (5º, 10º, 15º, 20º, 25º, 30º). The celestial equator is graduated very precisely by single degrees with every fifth degree indicated by a longer line and each 5º-interval labelled in Kufic alphanumeric numerals, beginning with 5º at the vernal equinox and proceeding in anti-clockwise direction (5º, 10º, 15º, 20º, 25º...) until reaching 360º. There are no lesser circles on the sphere. The stars and zodiacal houses are labelled in a carefully engraved Kufic script, almost always without diacritical dots. None of the great circles nor the poles, nor other features, are labelled.

226 An Arabic celestial globe in Tartu

Labels: There are 53 labelled stars or star groups: 16 north of the ecliptic, 23 near or on the ecliptic, and 14 south of the ecliptic. The stars are indicated by inlaid silver studs, each surrounded by an engraved circle. Note: some names may not have been visible in the scans and hence overlooked.

Northern stars: one of the camel-mothers’ = one of‘ (ذياوعلا نم) min al-ʿawāʾidh the four stars γξβν Draconis forming the square on the head of Draco raʾs al-ḥawwā, ‘the head of the serpent charmer’, 1 star = Ras Alhague, α Ophiuchi [qalb al-ʿaqrab, one star at 1º House of Sagittarius = Antares, α Scorpii and also Lunar Mansion 18 nasr al-ṭāʾir, 1 star at 288º equator = Altair, α Aquilae nasr al-wāqiʿ , 3 stars = usually only Vega, α Lyrae, but by some associated with three stars, α, ε, ζ Lyrae) al-ridf , ‘the follower’, 1 star = Deneb, α Cygni dhanab al-dulfīn ‘tail of the dolphin’, 1 star = ε Delphini simāk al-rāmiḥ, 1 star = Arcturus, α Boötis munīr al-fakkah, 1 star = Alphecca, α Coronae Borealis; munīr is an unusual term, but not undocumented, for it occurs on a globe made in 1144. mankib al-faras, ‘the shoulder of the horse’, 1 star = β Pegasi al-muʾakhkhar, 1 star = [?] muʾakhkhar al-sharaṭayn, which is a star in Aries (γ Arietis), or it could refer to Lunar Mansion 27, known as muʾakhkhar, though the star on the globe is a bit too far from the ecliptic to be the lunar mansion. baṭn al-ḥūt, ‘the belly of the fish’, 1 star = β Andromedae, Mirach raʾs al-ghūl, ‘head of the ghoul’, 1 star = Algol, β Persei al-kaff al-jadhmāʾ, ‘the severed hand’, 1 star = the name usually applies to six stars in the constellation of Cetus; it is here mis- placed, for it should be much further south al-kaff al-khaḍīb ‘the dyed hand’, 1 star = a single star in Cassio- peia (β Cassiopeiae). al-ʿayyūq, 1 star = Capella, α Aurigae

227 Emilie Savage-Smith

al-aʿzal, 1 star, at 15º House of Libra = simāk al-aʿzal, Spica (α Virginis)

Stars near ecliptic: min al-sharaṭayn, 2 stars = Lunar Mansion 1, placed c. 25º House of Aries surr al-buṭayn [no star] = Lunar Mansion 2 (unusual term] dabarān = Lunar Mansion 4 [al-haq]ʿah = Lunar mansion 5 al-hanʿah, 2 stars = Lunar Mansion 6 al-dhirāʿ, 2 stars = Lunar Mansion 7 al-nathrah, 1 star = Lunar Mansion 8 al-ṭarf, 2 stars = Lunar Mansion 9 al-jabhah, 2 stars = Lunar Mansion 10 al-ʿawwāʾ , 3 [?] stars at crossing of vernal equinox = Lunar Man- sion 13 al-aʿzal, 1 star at 15º House of Libra, near vernal equinox = simāk al-aʿzal, Spica, α Virgo = Lunar Mansion 14 al-ghafr, 3 stars = Lunar Mansion 15 zubānā, 2 [?] stars = Lunar Mansion 16 al-iklīl, 3 stars in Scorpio = Lunar Mansion 17 qalb al-ʿaqrab, 1 star at 1º House of Sagittarius = Antares, α Scorpii and also Lunar Mansion 18 shawlah, 2 stars, placed above al-qaws, south of title for House of Sagitarrius = Lunar Mansion 19 naʿāʾim, 1 star = Lunar Mansion 20 baldah (no stars) = Lunar Mansion 21 saʿd al-dhābiḥ, 3 stars = Lunar Mansion 22 saʿd bulaʿ , 2 stars = Lunar Mansion 23 saʿd al-suʿūd, 2 stars = Lunar Mansion 24 akhbiyah, 3 stars, though usually said to be 4 = Lunar Mansion 25 al-muqaddam, 1 star near vernal equinox = Lunar Mansion 26

Southern stars: suhayl, 1 star, near south ecliptic pole = Canopus, α Carinae akhir al-nahr ‘the end of the river’, 1 star = θ Eridani

228 An Arabic celestial globe in Tartu

-one of [the stars of] the river’, 1 star = uni‘ (رهنلا نم) min al-nahr dentified star in Eridanus rijl al-jawzāʾ , 1 star, = Rigel, β Orionis. al-yamānīyah, 1 star = [?] al-shiʿrá al-yamānīyah, ‘the southern Sirius’, i.e. Sirius (α Canis Majoris) ʿayn … [under horizon ring in photo, not readable] at 133º ecliptic – unidentified yad al-jawzāʾ, ‘the arm of the giant’, 1 star = Betelgeuse, α Orionis [?] = star between ecliptic and equator 1,(هييماسلا) al-shāmīyah al-shiʿrá al-shāmīyah, ‘the northern Sirius’, i.e. Procyon (α Canis Minoris) ʿurqūb al-rāmī , ‘the archer’s tendon’, 1 star = β Sagittarii [?] = one of [the stars] of the fish’, 1 star‘ (توحلا نم) min al-ḥūt dhanab al-ḥūt, ‘the tail of the fish’, κ Piscis Austrini al-ẓalīm ‘the male ostrich’, 1 star = α Piscis Austrini one of [the stars] of the centaur’, 1‘ (سروطنقلا نم) min al-qinṭūrus star = unidentified star in Centaurus rijl-i qinṭūrus, 1 star = Rigil Kent, α Centauri al-shujāʿ … = unidentified star in Hydra [name partially ob- scured]

Near the south pole there is an illegible inscription, in less distinct (possibly damaged or obliterated) engraving, which appears to read something like: ناوبالا ... ادودملا

   Emilie Savage-Smith, FBA, Professor of the History of Islamic Science, The Oriental Institute, University of Oxford, Senior Research Consultant

229 Emilie Savage-Smith

Araabia taevagloobus Tartus Emilie Savage-Smith Oxfordi orientaalinstituut

Tähtede asendi järgi võib Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi val- duses oleva gloobuse dateerida ajavahemikku 1250–1350. Nii varajasi islami taevagloobusi on maailmas väga vähe säilinud. Gloobuse jalg, mille töötlus on robustsem, on hilisem lisandus. Aegade jooksul on kaduma läinud gnoomonid, mis aitasid gloobuse abil määrata taevakehade asukohti. Sarnane gloobus on Louvre’is ja on arvatavasti valmistatud Maraghas (tänapäeval Põhja-Iraan) 1309–1315. Kasutatud kufa kirjastiil ja gravee- rimisviis sarnaneb Londonis erakollektsioonis oleva gloobuse omaga, mille valmistas 1285 Muhammad ibn Mahmud ibn Albi al-Tabari. Tähed on välja toodud hõbedaste märkidega ja nimeliselt on tähistatud 53 tähte või tähegruppi, sealhulgas 23 ekliptika lähedal, 16 põhja ja 14 lõuna pool. Gloobusel on näiteks järgmised tähed: Antaares, Altair, Deeneb, Arktuu- rus, Algol, Kapella, Riigel, Betelgeuse jt. Ekliptika on jaotatud 30-kraadisteks osadeks, need aga omakorda väga täpselt kraadideks (12 x 30 = 360). Taevaekvaator on samuti väga täpselt kraadideks jaotatud, kusjuures kufa kirjas on tähistatud iga viies kraad.

230 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis

Tullio Ilomets

Kaalu saabumine muuseumi Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis säilitatava, ülikooli kunagise kee- miaprofessori Carl Ernst Heinrich Apollon Schmidti (1822–1894, üli- koolis 1847–1892)1 rikkaliku pärandi hulka kuulub pärimuste kohaselt ka unikaalne proovikaal (Probierwaage).2 Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) anorgaanilise keemia kateedris 1950. aastail vanematelt õppejõududelt kuuldu põhjal olevat see kaal ja üks teine, suurem, pikaõlaline kaal, kuulunud Carl Schmid- tile. Kateedris säilitati tol ajal veel mitut Carl Schmidtile kuulunud eset, suurt mineraalide ja ainete kollektsiooni3 ning kirjalikke tea- vikuid. Aegade jooksul on kõik need materjalid kogutud-koondatud TÜ ajaloo muuseumi, ka ülalmainitud pikaõlaline lahtivõetav ja oma spetsiaalses, lukustatavas kaalukastis hoitav analüütiline kaal.

1 Vello Past, Tullio Ilomets, Hain Tankler, Chemistry and Pharmacy at the Univer- sity of Tartu/Dorpat/Yurjev 1802–1918 (Tartu, 2009). 2 Vt foto 1. 3 Sirje Sisask, „Lühiülevaade professor Carl Schmidti kivimi- ja mineraalikollekt- sioonist TÜ ajaloo muuseumis”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVIII (Tar- tu: TÜ ajaloo muuseum, 2010), 192–201; Kalju Utsal, „About the Mineral and Chemical Composition of Prof. Carl Schmidt`s Rock Collection”, Museum of Tartu University History. Annual 1996 (Tartu, 1997), 84–86.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 231 Tullio Ilomets

Foto 1. Kokkupandud kaal kaalukastil (foto A. Tennus)

232 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis

Foto 2. Kaalukasti sisevaade (foto A. Tennus)

Mainitud kaks kaalu andis TRÜ anorgaanilise keemia kateedri dotsent Lembit Suit (1921–2006) T. Ilometsa vahendusel 1982. aastal üle TRÜ ajaloo muuseumile. Ülikooli peahoonest4 1982. aastal Toomele kolinud ajaloomuuseu- mis eksponeeriti neid kahte kaalu Tartu ülikooli 350. aastapäeva puhul 1. septembril avatud näitusel ülikooli ajaloost Carl Schmidti kaalude nime all. Need kaalud on olnud sama nimetusega ka 19. sajandi teadust kajastavas näitusesaalis keemiaalase väljapaneku kauaaegsemaid eksponaate. Mõlemad kaalud olid senini täpsemalt kirjeldamata ja uurimata. C. Schmidti5 proovikaal on väikene võrdõlgne kangkaal (Bal- kenwaage), mis lahtivõetuna paigutatakse punase lakiga kaetud ka- sepuust valmistatud kaalukasti.6 Kaalu messingosad on kullatud(?). Kaalukast on suletav kasti esiküljel oleva kahe messinghaagiga. Kaal monteeritakse kaalukasti kaanele kinnitatud kahe vastavalt töödeldud messingplaadi peale.

4 TRÜ ajaloo muuseumi esimene ekspositsioon avati peahoone parempoolse tiiva keldris 1. aprillil 1981. aastal. 5 Nimetame seda kaalu edaspidi C. Schmidti proovikaaluks. 6 Nimetame seda tinglikult kastiks.

233 Tullio Ilomets

Kaalukasti välispõhi on värvi ja lakita. Põhjal on kirjad: „TRÜ 370”7 ja „Keemia muuseum”.8 Kasti põhja allääres on ajaloo muuseumi inventarinumber ÜAM 899:6Aj. Vanad, tsaariaegse ülikooli inventarinumbrid puuduvad. Kaalukastis paiknevale on ühes tükis olevasse puitu lõigatud sobiva kuju ja vajaliku sügavusega süvendid. Peale kaalu detailide mahutatakse kaalukasti veel kaks väikest messingist kaalumiskaussi, luust pikavarreline väike lusikas ja puidust, kaanega suletav vi- hikarp, milles on kuusteist vihiõnarust. Vihtidest on alles kümme suuremat milligrammvihti. Väikestest on alles ainult üks viht. Kaa- lukastis on kaks piklikku süvendit tühjad. Ilmselt on üks neist kaduma läinud vihipintsettide tarvis. Kaalukastil ja kaalu detailidel puuduvad valmistajafirma või meistri nimi ning muud valmistajat või valmistamiskohta osutavad tähised.

Kaalukasti ja vihikasti kirjeldus Kaalukasti nii alumine kui ka ülemine osa (kaas) on valmistatud täispuidust, millesse on lõigatud vajaliku suuruse ja sügavusega õnarused-süvendid. Alumises osas on süvendeid kaksteist, millest kaaluosadele kuuluvaid on seitse. Kaalu mahukamate detailide jaoks on ka kaanes vastavad süvendid. Kasti kaas on ühendatud alumise osaga kahe tasapinnalise, kokkukäiva messinghinge abil. Alu- mise osa esiküljele on kasti otstest 3,8 cm kaugusele kinnitatud kaks messingist sulgemishaaki. Kaalukasti pikkus on 24,5 cm, laius 14,0 cm, paksus 2,7 cm, millest alumise osa paksus on 1,4 cm.9 Kaane peal, esikülje pool, kaane keskjoonel on kahe väikese kruviga kinnitatud 2,5 cm pikkune ja 1,4 cm laiune ovaalse kujuga messingplaat, mille keskel on 0,5 cm läbimõõduga ümmargune avaus. Esiplaadist kaane tagaääre poole on 7,4 cm kaugusel piklik, kahe avausega 4,2 × 1,9 cm suurune, kahe väikese kruviga kaanele kinnitatud messingplaat. Eespoolse avause läbimõõt on 0,3 cm, tagumisel 0,5 cm.

7 Ilmselt oli kaal nõukogude ajal millalgi arvele võetud. 8 Oli ette nähtud muuseumile üleandmiseks, mitte utiili saatmiseks. 9 Vt foto 2 (lahtine kaalukast).

234 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis

Foto 3. Kaaluvihtide komplekti vihikast (foto A.Tennus)

Plaatides olevate avauste all on kaanes samakujulised süvendid. Ovaalse plaadi avausse paigutub kaalu tõstemehhanismi üles-alla liigutamise nööri kerimisnupp. Tagumise plaadi esimene avaus on tõstenööri ploki tarvis ning tagumisse avausse kruvitakse kaalu kan- devarras, mille külge kinnitatakse kaal, kaalu tõstemehhanism ja võnkumissummuti.10 Kaalukastis paikneb neljakandilises süvendis samast puiduliigist valmistatud kaaluvihtide karp, mille välismõõtmed on 3,6 × 6,2 × 0,8 cm. Karbi seina paksus on 0,4 cm ja sügavus 0,3 cm. Karbi põhja on lõigatud vastavalt vihtide mõõtmeile 16 süvendit. Kaane paksus on 0,5 cm. Karbi kaas liigub karbi seinas olevais kaldsoontes. Soontes liikuva kaaneosa laius on 2,8 cm, pealmise osa laius 3,0 cm, kaane pikkus on 6,0 cm. Vihikomplektis on 16 milligrammvihti, millest kõige suurem on 1000 mg ja kõige väiksem 0,1 mg. Vihtide jaotus on 1000, 500, 200, 100, 100, 50, 20, 10, 10, ilmselt 5; puuduvad vihid 5(?), 1; 1; 0,5; 0,2; 0,1. Vihid on valgest metallist (hõbe?), sissepressitud massinumbritega, v.a viimased viis vihti, mille raskus on kirjutatud tušiga vihipesa äärele.

10 Vt foto 1.

235 Tullio Ilomets

Kaalu kirjeldus Kaal koosneb neljast põhisõlmest: 1. kaalu õlad koos osuti (Zeiger, Zunge) ja kaaluõlgadega risti oleva laagriga (Schneide) ning kaalukausid koos riputusniitidega; 2. kaaluõlgade tugisüsteem (Schere) koos laagritoetuste (Pfanne) ja diopteriga; 3. kaalu tugivarras. Tõsteseade (Aufzug) kaalu üles-alla liiguta- miseks; 4. tugisüsteemi võnkumise summuti (Dämpfer).

Kaaluõlad Kaaluõlgade kogupikkus on 17,8 cm. Õlgade keskosa laius on 1,0 cm, mis otste poole väheneb ja on õla lõpus, enne ümmargust otsa 0,3 cm, õla paksus 0,2 cm. Õlgade ümarais (läbimõõduga 0,5 cm) otstes lõhe- des ripuvad väikesed konksud, mille külge riputatakse kaalukausside hoideniitide kinnitusrõngad. Kaaluõlgade keskossa on läbi ning risti õlgadega, paigutatud lihvitud pindadega terasest kolmnurga kujulise läbilõikega kandelaager, mis toetub terava servaga tugisüsteemi kül- jes olevaile väikese süvendiga terasest kandjaile. Kaaluõlad toetuvad kaalumisel laagri terava servaga neile alustele-kandjaile.11 Kaaluosuti pikkus kinnituskohast kuni väikese kaheharulise ot- sani on 8,0 cm. Kaaluõlad on messingist, osuti on valmistatud terasest. Kaalukausside läbimõõt on 3,3 cm ja sügavus 0,3 cm. Kaalukausid riputatakse üles kolme niidi abil. Niitide pikkus on kausi kinnituskohast kuni kinnitusrõngani 11,0 cm. Kaalukausside juurde kuuluvad kaks väikest messingist, kullatud kaalumiskaussi. Kaalumiskaussi- de läbimõõt on 1,8 cm, sügavus 0,6 cm.

Kaaluõlgade tugisüsteem (Schere) Tugisüsteemi üldpikkus kuni tõstesüsteemi ülemise ploki kinnituskohani on 14,7 cm, Alumise, poolmunaja osa (kaalu stabiliseeriv raskus) üldpikkus (kõrgus) kuni tugisüsteemi U-kujulise alumise osaga kinnituskohani on 2,6 cm (Schere kogupikkus on seega 12

11 Vt foto 4 ja 5.

236 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis

Foto 4. Kaalukangi laager tugi- Foto 5. Kaalukangi laager tugisüs- süsteemi laagrialustel (eestvaade). teemi laagrialustel (tagantvaade). Paremal all võnkesummuti (foto A. Vasakul tõstenööri kerimisnupp Tennus) (foto A. Tennus) cm.). U-kujulise osa kõrgus on 2,0 cm, laius 1,0 cm, paksus 0,2 cm, sisemine vahekaugus 0,75 cm. Ülal, ees- ja tagaäärel on kaaluõlgade toetusalused (Pfanne), millele toetub kaaluõlgade prismakujulise lä- bilõikega terasest laagri (Schneide) terav serv. U-kujulise osa esiküljele on kinnitatud 1,3 × 1,0 × 0,17 cm suurune terasplaat. Tugisüsteemi põhiosa, mille paksus on 0,2 cm, on kinnitatud U-kujulise detaili tagumisele küljele ning ta sirge osa pikkus on 10,8 cm. Kinnituskohal on ta laius 1,0 cm, keskosas 0,7 cm, dioptri kohal 2,0 cm ning 1,1 cm pikkuselt täisnurga all ettepoole keeratud osa laius on 1,0 cm. Sellest läbi on kinnitatud dioptri avause ette ulatuv teravik, mille ülaosa külge kinnitub tugisüsteemi tõstemehhanismi kinnitusaas. Dioptri avause läbimõõt on 2,0 cm ning see on tagaküljelt kaetud piimklaasiga. Kaalu stabiliseeriva raskuse läbimõõt kõige laiemas kohas on 2,0 cm, kõrgus 2,0 cm, kinnitusrõngaga kokku 2,6 cm.12

12 Vt foto 6.

237 Tullio Ilomets

Foto 6. Kaalu tugisüsteem. Ülal tõstemehhanismiga ühenduslüli, allpool dioptri nõel ja piimklaasist tagune. All paremal terasest, rombikujuline kaalulaagri eespoolne, õnarusega alus (foto A. Tennus)

Kaalu tugivarras ja tõstesüsteem Kaalu messingist tugivarras koosneb keer- mega ühendatavast kahest osast. Varda alumises otsas on 1,3 cm läbimõõ- duga ja 0,3 cm paksune ketas, mille all 0,9 cm pikkune keermestatud jätk varda kastikaane- le kinnitamiseks. Varda kastipealse osa kogupikkus on 27,6 cm, varda läbimõõt on 0,5 cm. Kaaluõlgade tugisüsteemi ülestõstmiseks on kaalu tugivarda ülemises osas vardal toruliidesega üles-alla liigutatav ja vajalikku kõrgusesse fikseeritav tugiliides. Selle etteulatuval osal, mille pikkus on 3,3 cm, on tõstenööri juhtavaus, ülemise plokiratta kinnitustugi pikkusega, 3,7 cm, plokirattaga (D = 0,9 cm) ja ristkülikukujulise läbilõikega 1,9 cm pikkune juhttoru, milles liigub üles-alla kaalu tõstemehhanismi 3,7 cm pikkune juht- latt. Selle ülaotsa kinnitub tõstenöör. Juhtlati alumise laiema osa külge kinnitub liides, mis võimaldab kaalu tugisüsteemil võnkuda vase- male-paremale.13 Selle küljes on omakorda liides, mis või- maldab tugisüsteemil võnkuda ette ja taha. Selle liidese külge kinnitub kaalu tugisüs- teem. Foto 7. Kaalu tõste- mehhanism (foto A. 13 Vt foto 7 ja foto 8. Tennus)

238 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis

Kaaluõlgade tugisüsteemi liigutatakse üles-alla tugeva, rohelist värvi peene siidinöö- ri abil, mille üks ots on kinnitatud kasti kaa- nel oleva messingist kerimisnupu külge. Nöör liigub üle alumise plokiratta (D = 0,9 cm), läbi ülemise juhtavause, üle ülemise plokiratta ja kinnitub tõstemehhanismi ülemise otsa külge. Nööri kerimisel liigub tugisüsteem üles, kaalukausid samuti ja kaaluõlad saavad hakata üles-alla võnkuma. Kaaluõlgade tu- gisüsteem saab võnkuda nii ette kui ka tahapoole, samuti paremale ja vasakule. Kaal seab end loodi ja laagritealused (Pfanne) võ- tavad horisontaalasendi.

Tugisüsteemi võnkumise summuti (Dämpfer) Võnkesummuti on kaalu tugivardal üles-alla liigutatava toruliidese küljes olev liigesega jätk, mille vabas otsas on püstine 1,4 cm pikkune toru, millele pannakse väikene, Foto 8. Kaalu tõs- linnusulest õõnsa varrega karvapintsel. Lii- temehhanismi kaks, gendiga saab pintsli asendit horisontaalselt kaalu tasakaalustavat liidet, tugisüsteemi muuta, toruliidesega kõrgust reguleerida. liitumispuks tõstemeh- Tugisüsteemi võnkumise summutamiseks hanismiga, dioptri nõel puudutatakse pintsliotsaga tugisüsteemi ja kaalukeele tipp (foto 14 A. Tennus) alumist munajat osa.

Proovikaalude ajaloost Proovikaalude (Probierwaage, assay balance) all mõisteti väga tund- likke, väikseid võrdõlgseid kangkaale, mis võimaldasid maagist või mündisulamist kuivanalüüsil15 kõrgel temperatuuril kuumuta-

14 Vt foto 1 ja foto 4. 15 Kuivanalüüs: uuritavat ainet ei viida enne analüüsimist lahusesse (märganalüüs) vaid lisatakse tahkele uuritavale objektile vajalikke reaktiive ja kuumutatakse kõrgel temperatuuril.

239 Tullio Ilomets mise teel saadud väikestes kogustes kulla või hõbeda hulka suure täpsusega kindlaks määrata. Proovikaale oli seega vaja nii maaki- de-mineraalide kulla ja hõbedasisalduse kvantitatiivseks kindlaks tegemiseks kui ka käibelolevate kuld- ja hõbemüntide ehtsuse kontrollimiseks, st kulla ja hõbeda sisalduse kvantitatiivseks määrami- seks mündisulamist keemilise analüüsi abil.16 Proovikaalude eelkäijaks-eeskujuks oli nn rooma väikekaal, mis tuli kasutusele teisel ja kolmandal sajandil pKr Rooma riigis ning mis võimaldas kaaluda väikseid ainehulki.17 Kaalumist sai teha kas kaalu käes hoides või statiivi külge riputatuna. Rooma kaalumeistrid täiustasid võrdõlgset kangkaalu ülesripu- tatava tugisüsteemiga (Schere) ning paigutasid kaalukangile püstise kaaluosuti, kaalukeele (Zeiger, Zunge) võimaldamaks selle abil kaalukangi tasakaalupunkti täpsemalt fikseerida. Kaaluõlgade kesk- paika risti läbiv ümarlaager (Axe) paigutus mõlemalt poolt kaalu kandesüsteemis olevaisse ümmargustesse laagripesadesse (Pfanne). Rooma väikekaalu eeskujul-põhimõttel valmistatud kaalud olid kasutusel läbi keskaja kaugele uusaega välja.13 Kaalusid ja kaalude juurde kuuluvaid vihte valmistasid Saksa aladel üldjuhul omaette tsunftides tegutsevad väljaõppinud kaalumeistrid. Varemail aegadel, 16. sajandil ja hiljemgi, valmistasid vajaliku tundlikkusega proovikaale ja täpseid vihte proovi- ehk analüü- sikunsti18 valdavad ametimehed ise. Oma tegevusvaldkonna poolest jagunesid need ametimehed kahte: ühed, kes olid tegevad mäeasjanduses ja metallurgias ning teised, kes kontrollisid müntide väärismetallide sisaldust (Feingehalt). Nen- de kontrolltegevus oli laiem kui ainult müntide analüüs. Nad kontrollisid mündimeistrite-vermijate tegevust ja mündivermimiseks kasutatavate sulamite kvaliteeti, samuti kaaluvihte. Ka kaubanduses käibel olevate väärismetallide ja väärismetallkaupade kontroll

16 Kaupmehed ja rahavahetajad kontrollisid 16.–19. saj esimese pooleni müntide ehtsust mündikaalude abil. 17 Hans Richard Jenemann, „Die Geschichte der Dämpfung an der Laboratoriums waage”, Berichte zur Wissenschaftsgeschichte, 20 (1997), 235–251, siin 238–239. 18 Proovikunst, sks Probierkunst oli analüütilise keemia eelkäija, mida kutsuti ka dokimastikaks (lad docimasia). Sõna pärineb kreeka keelest ja tähendab kõlblik- kuse määramist. Vanas Ateenas oli dokimasia toiming, millega määrati kindlaks Ateena kodaniku kõlblikkus avaliku ameti pidamiseks.

240 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis käis nende alla.19 Oma artiklis mündimetallide analüüsist märgib P. Hammer,20 et mündimetallide analüüs on proovikunsti arengus mänginud otsustava tähendusega rolli. Saksimaa hõbemüntide ana- lüüsi kohta kehtinud reegleist 16.–18. saj annab sama autor ülevaate 1966. aastal ilmunud artiklis.21 Proovikaalude esimene asjalik kirjeldus ja joonis22 pärineb 16. sajandist, nimelt Georgius Agricola23 (1494–1555) 1556. aastal ilmunud metallurgiaalases klassikalises teoses „De re metallica libri XII” on seitsmes raamat pühendatud proovikunstile16 ning seal on ana- lüüsi läbiviimiseks vajaliku kolme kaalu joonised.24 Järgmine teos, kus on proovikaalu joonis,25 kaalu valmistamise, kaalu kontrollimise ning kaalumistehnika õpetus koos proovikunsti põhjaliku esitluse- ga on 1580. aastal ilmunud Lazarus Erckeri26 (1528–1594) kuulus, dokimastika vallas põhjapanev raamat „Das grosse Probierbuch von

19 Proovikunsti valdavaid ametimehi kutsuti Wardein, ka Guardein (lad guardianus – valvur), metallurgias tegutsevate ametinimetus oli Bergwardein, mündinduses tegutsevail Münzwardein. Oma põhitöövahendit, kaalu, valmistasid ja arendasid mündi-guardeinid 16. sajandil enamasti ise. Nende kaalud pidid olema täpsemad kui kõige paremad Augsburgi või Nürnbergi kaalumeistrite valmistatud kaalud. Vt http://de.wikipedia.org/wiki/Wardein (21.10.2013). 20 Peter Hammer, Das Probieren der Münzmetalle (Technische Universität Chem- nitz, 20 November 1999), 43-51. Vt PDF http://www-user.tu-chemnitz.de/~fna/ 05hammer.pdf (21.10.2013). 21 Peter Hammer, „Probiervorschriften zur Garantie des Silberfeingehaltes säch- sischer Denare, Groschen. und Taler”, Berichte der Geologischen Bundesanstalt, ISSN 1017-8880, Band 35 (Wien, 1996), 159–163. 22 Vt foto 9. 23 Georgius Agricola (Georg Pawer, Bauer), filoloog, arst, keemik, loodusteadlane, teadusliku mineraloogia ja geoloogia ning mäeteaduste põhjendaja, tehnika teadlane, 16. s silmapaistvamaid õpetlasi. Õppis Leipzigi ülikoolis filoloogiat ja teoloogiat ning Itaalias Paduas meditsiini, filosoofiat ja loodusteadusi. Tegutses 1527–1533 hõbedakaevanduste keskpunktis Joachimstalis ja 1533-1555 Chem- nitzis ametialaselt arstina. Vt http://www.deutsche-biographie.de/sfz462.html ja http://en.wikipedia.org/wiki//Georgius_Agricola (21.10.2013). 24 Georgius Agricola, De re metallica libri XII (Basel, 1556). Saksakeelne uusvälja anne, mis on uuesti tõlgitud ja toimetatud, ilmus 1974 Agricola valitud teoste seerias: Georgius Agricola, De re metallica libri XII. Bergbau und Hüttenkunde, 12 Bücher (Berlin: VEB Deutscher Verlag der Wissenschaften, 1974). 25 Vt foto 10. 26 Lazarus Ercker von Schreckenfels õppis 1547–1548 Wittenbergi ülikoolis. Aas- tast 1554 oli Dresdenis mündiguardein, 1567-st Kuttenbergis ja Prahas mündi- meister (Münzmeister). Tema 1574. aastal ilmunud proovikunstialast raamatut Aula Subterranea (Unterirdische Hofhaltung ...) võib tõestatult pidada esimeseks dokimastika õpikuks üldse. Vt http://de.wikipedia.org/wiki/Lazarus_Ercker (21.10.2013).

241 Tullio Ilomets

1580”.27 Sellest raamatust ilmusid kordustrükid 1598 ja 1629. Ercke- ri teose „Aula subterraneae (1574) viimane kordustrükk ilmus 1736. Need raamatud olid aluseks paljudele hilisematele sellealastele väl- jaannetele.20 Veel enne kõnealust klassikaliseks saanud käsitlust oli Lazarus Erckerilt ilmunud trükis „Das kleine Probierbuch 1556” (Bochum, 1556), mille ta Saksimaa kuurvürst Augustile kui valitse- jale ja asjasthuvitatule, isiklikult oli üle andnud.28 Saksimaa kuurvürst August (1556 Freiburg – 1586 Dresden), kes oli Saksimaa valitseja aastail 1553–1586, pani suurt rõhku mäetöös- tuse, sealhulgas hõbeda tootmise arendamisele ja mündinduse kor- rastamisele.29 30 Koos oma naise Anna (1532–1585) ja õuekeemikute ning alkeemikutega tegeles ta innukalt keemia, st dokimastika ja alkeemia probleemidega. Dresdeni lossi juurde asutatud laboratooriumi kutsuti Das Goldhaus ning Annabergis olnud laboratoorium oli kaasaegsete arvamuse järgi parim Euroopas.31 Ilmselt tollest ajastust pärineb ka Tartu ülikooli raamatukogus keemiaprofessor Ferdinand Giese (1781–1821) memoriaalkogus32 olev käsikirjali- ne koopia kuurvürst Augustile kuulunud pärgamendile kirjutatud Kunst Buch’ist.33

27 Lazarus Erckeri raamatu õige pealkiri on „Beschreibung, Allerfürnehmisten Mineralischen Ertzt vnnd Bergwercks arten, wie dieselbigen, vnd eine jede in son- derheit, jerer natur vnd eigenschafft nach, auf alle -Metaln probirt,vnd im kleinen fewer sollen versucht werden, mit erklärung etlicher fürnehmer nützlicher Schmeltzwerk, im grossen fewer, auch scheidung Golds, Silbers,vnd anderer Me- taln, Sampt einem bericht dess Kupffersaigerns, Messing brennens,vnd Salpeter siedens, auch aller saltzigen Minerischen proben, vnd was denen alle anhengig, in fünff Bücher verfast, Desgleichen zuuorn niemals in Druck kommen ... Auffs newe an vielen orten mit besserer aussführung,vnd mehrern Figurn, erklert, Durch … Lazarum Erckern”. Gedruckt zu Frankfurt am Mayn M. D. LXXX. (Tartu Ülikooli raamatukogu, digiteeritud). 28 Vt Hammer, Probiervorschriften (viide 21). 29 Alates esimeste suurte hõbedaleiukohtade avastamisest 1167. aastal Freiber- gi piirkonnas ja 1470. aastal suurte hõbedaleiukohtade hõivamist Annabergi, Schneebergi ja Marienbergi aladel, kuulus Saksimaa Euroopa tähtsamate mäen- dusmaade ja hõbedatootjate hulka ja Saksimaa mäendus- ja metallurgiatehnika olid teistele maadele eeskujuks. Vt Hammer, Das Probiervorschriften (viide 21). 30 Münzstätte Dresden. http://de.wikipedia.org/wiki//Münzstätte_Dresden (21.10.2013). 31 Tullio Ilomets, „Churfürst Augusti Kunst Buch”, Tartu Riikliku Ülikooli Toimeti- sed, 325, Teadusliku Raamatukogu Töid IV (Tartu, 1974), 60–77. 32 Tullio Ilomets, „Prof. F. Giese memoriaalkogust”, TRÜ Teadusliku Raamatukogu 5. teadusliku konverentsi materjalid (Tartu, 1972), 25–28. 33 Tartu Ülikooli Raamatukogu (TÜR) Mscr. 1117. Churfürst Augusti Kunst Buch Wie mir solches von H. F. K. Churfl. Säschl. Chymico auf Pergament geschrieben communicirt worden. Käsikirja esimeses osas on peamiselt eeskirjad seoses kulla

242 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis

Dresdeni lossi juurde kuurvürst Augusti enda asutatud laboratooriumi Das Goldhaus loomise, laboratooriumi ruumide, sisustuse ning tegevuse kohta on kokkuvõtlikku teavet Tara Nummedali 2007. aastal ilmunud monograafias.34 On tõenäoline, et kuurvürst August tegeles dokimastika ja alkeemiaga juba ammu enne Saksimaa kuurvürstiks saamist ja oma kuldse laboratooriumi rajamist. Eriti oluliseks pidas ta oma valtsemisajal müntide normidele vastavuse, eheduse, analüütilist kontrollimist.35 Kulla ja hõbeda sisalduse kvantitatiivseks määramiseks nii maa- gis kui ka müntides oli vaja kolme eri tundlikkuse ja kandvusega kaalu. Agricola kirjeldatud ja joonisel esitatud kolm väikest kaalu36 peaksid olema oma ehituse poolest 16. sajandi esimesel poolel dokimastikas kasutusel olnud väikekaalude näidiseksemplarid. Esime- se kaalu lubatud koormus oli kolm untsi (1 unts on 29,2 g), sellega kaaluti analüüsil vajaminevat pliid ja teisi vajalikke lisandeid. See kaal oli kõige väiksema tundlikkusega. Teise, tundlikuma kaaluga kaaluti analüüsimiseks võetavat maaki või metalli (sulamit). Selle kaalu lubatud koormus oli 1 proovitsentner (Probierzentner) (3,6 g). Kolmas kaal oli kõige tundlikum, see oli tegelik proovikaal (Probi- erwaage); sellega kaaluti analüüsi lõpptulemusena saadud väikesi kulla- ja hõbedateri (Körner). Kaalu kutsuti ka Kornwaage.

ja hõbedaga jm. On ka alkeemiaga seonduvat. Teine osa on: Des alten Caspars Hasens Probierers Probier-Buch. Wie er es im 1541 Jahr gebrauchet hat J. N. J. Ende dieses Probir Buches 1562 S. Q. H.Von Christoph Brummeten. Selles on pea- tükk tollel ajal käigus olnud müntide analüüsi kohta: Verzeichniss etlicher gang- haftigen Münzen dieses Jahr 1544 am Schroth und Korn. Kaalanalüüsi andmed on toodud tabeli kujul. Osa Probier Buchi jääb ajaliselt kuurvürst Augusti venna kuurvürst Moritza valitsemisaega, kes valitses Saksimaad 1541–1553. Käsikirja viimane osa: Bericht von der Artolleri. Von einem aus Schweinitz der solche bei den Zeug-Meister Büchnern in Dresten erlernet, on seotud lõhkeainete ja mürsku- dega. 34 Tara Nummedal, Alchemy and Authority in the Holy Roman Empire (Chicago: The University Chicago Press, 2007), 137 märgib autor kokkuvõtlikult: „Because of the strong links between alchemy and mining in Saxony, this laboratory – known as the Goldhaus, served multiple functions as a center of smelting and assaying as well as alchemy. Signaling the importance he attributed to mining. Elector August founded the Goldhaus in 1556, three years after taking the Saxon throne. He continued to introduce new techniques there throughout his reign, probably using it as an experimental laboratory for innovation in the Saxon metallurgical industries.” Vt ka Agricola, De re metallica 1974, 819: „1555 August richtet im Schloss zu Dresden eine Schmelzhütte ein”. 35 Vt Hammer, Das Probieren (viide 20). 36 Vt Agricola, De re metallica 1974, 344–345.

243 Tullio Ilomets

Foto 9. G. Agricola väikesed proovikaalud (1556). Ees vasakul kõige vähema tundlikkusega kaal (B), plii ja vajalike reaktiivide kaalumiseks. Järgmine, paremal (A), analüüsiks võetava proovi kaalumiseks. Kolmas, keskel taga (C), kõige suurema tundlikkusega, tegelik proovikaal, proovi töötluse lõpptu- lemusena saadud kulla või hõbeda koguse kaalumiseks (Agricola 1974)

Joonisel olevate kaalude ehituse alusel otsustades pole kõige lihtsam ja vähem tundlik kaal mitte A, nagu mitu autorit väidab, kes neid kaale käsitlevad-selgitavad, vaid hoopis kaal B.37 Kõikidel kaaludel on kaalukangi tõstmiseks üle plokiratta või -rataste minev nöör, mille üks ots on kinnitatud tugisüsteemi (Klobe38) ülemise osa külge ja teine ots on pliist valmistatud nihutatava raskuse küljes.

37 Agricola ei kirjuta kaaludest joonisel olevate tähiste A, B, C alusel, vaid nimetab nende tundlikkuse alusel esimene, teine ja kolmas kaal. 38 L. Ercker kasutab oma raamatuis Schere asemel tollel ajal keelekasutuses olnud terminit Klobe.

244 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis

Kaalul B pole üldse tugisammast. Tal on eraldiolev, ülal etteulatuva osaga omapärane tugisein kaaluõlgade tõstesüsteemi osade kinnitamiseks ja ainult üks plokiratas ja tõstekang. Üks kaalukauss on õõnes, teine on tasapinnaline ja kolmnurkne. See kaal on igati eba- täiuslikuma konstruktsiooniga kui kaal A. Kaalul A on oma tugisammas ja tõstenöör läheb väljaspool tugisammast üle kolme plokiratta, kaalukausid on mõlemad õõnsad. Kaalul C on oma tugisammas, tõs- tenöör läheb ilmselt nagu kaalul A ja üle kolme (või nelja) plokiratta, kaalukausid on õõnsad. Kaal on paigutatud sahtliga, eest avatud kaalukappi. Agricola kaaludel on ümar telglaager (Axe), mis toetub ümmargustesse laagripesadesse, kaalukeel on kõigil ülespoole. Neil kaaludel puudub kaaluõlgade tasakaaluseisundi täpsemaks fikseeri- miseks vajalik diopter ja selle ees olev teravik. Lazarus Erckeri kaalujoonis on esmakordselt tema 1574. a ilmunud raamatus „Aula subterraneae” ja hiljem, 1580. aastal ilmunus „Das grosse Probierbuch von 1580”.39 Sama joonis esineb nende raa- matute kordustrükkides kuni 1734. aastani. Ercker annab küll juhi- seid, millest ja kuidas kaalu valmistada,40 kuid detailide mõõtmeid ei esita. Ütleb ainult, et osuti pikkus peab olema kaaluõla pikkune ja kaalukausside kinnitusnöörid sama pikad kui kaalukang. Kaa- lukausid on hõbedast ja lamedapõhjalised ning kaalumisel kasuta-

39 Ercker on oma 1580. aastal ilmunud raamatu, mille ta pühendab Püha Rooma Riigi keisri Maximilianile, eessõna kirjutanud juba 1574. aastal: „Dem Allerdurch- leuchtigsten Großmechtigsten vnd Unüberwindlichsten Fürsten vnd Herrn / Herrn Maximiliano dem Andern / Erwehlten Römischen Keyser … Geben Prag / nach Christi unsers Seligmachers Geburt im ein Tausent / Fünfhundert und vier vnd Siebentzigisten Jar. Den 3. Septembris. Aller Unterthenigsten vnd ghorsamester diener / Oberster Bergkmeister vnd Buchhalter im Königreich Behem. Lazarus Ercker von Sant Annen Bergk. Trükist ilmuda jõudis see raamat mitmesuguseil põhjuseil alles 1580. aastal. Seda selgitab ta lugeja poole pöördumises (An Leser). 40 Ercker mainib esimese raamatu (Das erste Buch) peatükis Wie man gute Probir Wagen machen und Einrichten soll: „ Laß dir auß einer alten Schwertklingen ein subtils Wagbälcklein schmiden oder formiren / daß auch ein breye dünn zünglein hab / vnd durchauß rein vnd gantz geschweist / vnnd nichts schifferigs daran sey”. Vana mõõga teras sobib kaalukangi ja kaalukeele valmistamiseks hästi. Järgmise peatüki Von Justirung und Einrichtung der Probir Wagen õpetab Ercker, kuidas kaalu korrasolekut kontrollida ja töökorda seada. Eelviimases peatükis Wie man die Probirgewicht von Silber oder Messing machen und abtheilen sol / vnd erstlich die Gren / Pfennig und Karat Gewicht, soovitab Ercker valmistada vihid puhtast hõbedast, sest need seisavad puhtamad ja ei muutu. Messing pole nii hea. Viima- ne peatükk Von Abtheilung deß Centnergewichts õpetab, kuidas põhiviht tsentner- viht (3,6 g) jagada 16 naelavihiks (1 tsentner on 100 naela, 1 nael on 2 marka). Vt Hammer, Das Probieren (viide 20).

245 Tullio Ilomets

Foto 10. L. Erckeri proovikaal (1580). A – kaalukang luigekaelakujulise kaaluõla otsaga (F) ja töötlemata osutiga. B – kaalu tugisüsteemi ( Klobe) töötlemata toorik. C – pooltöödeldud tugisüsteem. Vasakul U-kujuline etteulatav osa, mille vahele kaaluõlg saab paiknema. D – kokkupandud proovikaal. E – kaalukeel, mille tipul väike pärlike. Selle vastas dioptri teravik pärlikesega. G – koht, kus kaalukangi laager paikneb. K – riputus- niitide kinnitusaas. Kaalukangi tipp on keeratud konksukujuliselt ülespoo- le, joonisel – tahapoole, millede külge riputatakse. L – kaalukausid, nendel kaalumiskausikesed. M – vihtide pintsetid (Ercker 1580) takse neile paigutatavaid väikseid kaalumiskausse. Põhimuudatu- sed võrreldes Agricola C kaaluga on esiteks kaalukangi otste kujus. Need on nn luigekaela kujulised ning võimaldavad Erckeri nõuande kohaselt reguleerida kaaluõla pikkust õlgade tasakaalu viimise ees- märgil: luigekaela kas vajutatakse koomale või venitatakse laiemale. L. Niinistö41 märgib, et see leiutis-uuendus oli oluline panus kaalude ehituse arengusse. Teine oluline muutus on seotud kaalu tugisüstee- miga (Klobe). Ercker muudab oluliselt tugisüsteemi nii kaaluõlgade laagri paigutusviisis kui ka kaaluõlgade tasakaaluseisundi täpsema fikseerimise osas. Tugisüsteemi alumine osa on U-kujuliselt ettepoole keeratud ja selle vahele, laagripesadesse, paigutub kaaluõlgade

41 Lauri Niinistö, „Analytical instrumentation in the 18th century”, Fresenius J. Anal. Chem. 337 (1990), 213–217.

246 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis laager ja kuulikesega kaalukeel ulatub tugisüsteemi ülemises osas oleva dioptriavause kuulikesega nõelani. Dioptrist ülalpool on avaus kaalu ülesriputamiseks. Milline on tõstemehhanism, mille külge kaal üles seada, sellest juttu ei ole. Aga ilma kaalu tõstmata-langetamata ei olnud võimalik täpselt kaaluda. Samuti jääb selgusetuks, kuidas kaalu kaalukappi paigutada, nagu Ercker soovitab. Ilmselt ei mai- ninud ta tõstesüsteemi sellepärast, et selle konstruktsioon oli juba rahuldavalt lahendatud, nagu Agricola C kaalu jooniselt on näha. Seal kirjeldatule sai ju Erckeri täiustatud kaalu külge riputada. Niisugune kaalukangi tugisüsteemi lahendus meenutab väga meie poolt kirjeldatud 1560. aastal Kölnis valmistatud kaalu tugisüsteemi (Klobe) konstruktsiooni.42 Kölni kaalul oli juba teravikuga diopter, mida mündikaaludel ei olnud, samuti on kaalukangi laagri paigutus analoogne joonisel olevale Erckeri kaalule. Kölni kaalu õlgade kogupikkus on 19,5 cm, osuti pikkus 9,5 cm, kaalukausi rippeniidi pikkus on 17,0 cm. Kaalukausi läbimõõt on 3,0 cm ja tugisüsteemi pikkus 12,0 cm. Kölni kaalu mõõdud ühtivad praktiliselt Carl Schmidti proovikaalu omadega. Ka Erckeri kaal võis enam-vähem Kölni kaalu mõõtmetega olla. Statsionaarse kaaluna võis ta olla ka suurem. Võib oletada, et kaalumeistrid ikka jälgisid, mida kusagil mujal tehti ja mida samas valdkonnas uut oli. 17. sajandi ja 18. sajandi esimese kolmandiku keemia ja tehnoloogia areng peegeldus ka dokimastika arengus, mille kohta uue, põhja- likuma kokkuvõtteni jõuti alles 1730.–1740. aastail. 1736. aastal ilmus Leydenis Johann Andreas Crameri (1710– 1777)43 lühike ladinakeelne „Docimasia”, mis oli aluseks ta hilise-

42 Tullio Ilomets, „Ajalooline 1560. aastast pärinev Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXX (Tartu, 2012), 174–202. 43 Johann Andreas Cramer – Saksa metallurg. Cramer õppis Halle ülikoolis meditsiini ja loodusteadusi Helmstedti ülikoolis. Eriti huvitas teda keemia, mille eksperimentaalses vallas saavutas ta suure meisterlikkuse. Ta oli põhiliselt autodidakt. 1738. aastal sai ta Leydeni ülikooli füüsika ja keemia professoriks. Cramer reisis palju. Tänu oma kõneosavusele ja retoorilisele meisterlikkusele olid tema Leydenis ja Leipzigis peetud docimasia loengud väga populaarsed ja külas- tatavad. Ta oli oma aja üks silmapistvamaid dokimaatikuid ja metallurge. Alates 1743. aastast tegutses Cramer Blankenburgis, kus tal Blankenburgi lossis oli oma laboratoorium, kus tegeles ka alkeemiaga. Hiljem ta siiski loobus sellest ja tegutses „täpsete vaatluste ja põhjalike katsete” alusel. Metallurgia ala eksperdi- na reisis ta kogu Euroopas. Ta viimane elukoht oli Dresdeni lähedal Berggieshü- belis. Oma iseloomult jätnud ta aga palju soovida. Vt http://de.wikipedia.org/wiki/ Johann_Andreas_Cramer_(Metallurge) (21.10.2013).

247 Tullio Ilomets male, 1739. aastal Leydenis ilmunud ladinakeelsele, tolle aja proovikunsti taset kokkuvõtvale teosele „Elementa Artis docimaticae”. Selle raamatu teine väljaanne trükiti 1744 ning see oli aluseks 1746. aastal Stockholmis ilmunud Christlieb Ehregott Gellerti (1713– 1795)44 saksakeelsele tõlkele.45 Crameri raamatu täiendatud-parandatud väljaanne ilmus Gellerti tõlkes 1766. aastal Gellerti enda nime all.46 Sellest trükiti Leipzigis 1794. a veel viimane väljaanne, kuid raamatu teoreetilise osa oli Jena ülikooli professor Johann Friedrich August Göttling (1753–1809)47 põhjalikult ümber töötanud.48 See oli Crameri raamatu Göttlingi variant.49 Eessõnas Göttling põhjendab, miks oli raamatut täiendatud kujul vaja veel välja anda50: „Crameri raamat on siiani praktikuile ikka veel truu teenäitaja.” Crameri raamatu tõlgete ja eri väljaannete need alajaotused-pa- ragrahvid, mis seonduvad proovikaalu ja kaaluvihtide valmistamise

44 Christlieb Ehregott Gellert – Saksa metallurg ja mineraloog. Õppis 1732–1734 Leipzigi ülikoolis, magistrikraadi kaitses 1735. aastal Wittenbergi ülikoolis. Oli Peterburis akadeemilise gümnaasiumi konrektor ja hiljem Peterburi teaduste akadeemia adjunkt. 1744 tuli Gellert Saksimaale tagasi ning tegutses Saksimaal metallurgia ja mineraloogia alal. Freibergi kuurvürstliku mäeakadeemia avamisega 1765. aastal määrati Gellert metallurgilise keemia professoriks. 1782 nimetati ta mäenõunikuks (Bergrat). Vt Werner Lauterbach, Über Christlieb Ehregott Gellerts Entwicklung (Gellert Museum Hainichen, 2004). 45 Johann Andreá Cramers Anfangsgründe der Probierkunst, in zweyen Theilen abgefasset... Dem Bergwesen zum Besten aus dem Lateinischen ins Deutsche übersetzet von C. E. Gellert. Mitgliede der Kayserl. Academie der Wissenschaften zu St. Petersburg (Stockholm Verlegts Gottfried Kiesewetter, 1746). (Bayerische Staatsbibliothek München, digiteeritud). 46 C. E. Gellert, Johann Andrea Cramers Anfangsgründe der Probierkunst (Leipzig: Verlag der Heinsinßischen Buchhandlung, 1766). 47 Johann Friedrich August Göttling. Silmapaistev Saksa keemik, Jena ülikooli keemiaprofessor. Vt http://www.pharmazeutische-zeitung.de/index.php?id=3177 (2009). Vt ka Ferenc Szabadváry, Geschichte der analytischen Chemie (Budapest, 1966), 170–171. 48 Johann Andrea Cramers Anfangsgründe der Probierkunst nach den neuesten Grudsätzen der Chemie bearbeitet von Johann Friedrich August Göttling, Professor in Jena (Leipzig, bey Johann Samuel Heinsius, 1794). (Tartu Ülikooli raamatukogu, digiteeritud). 49 1794. aasta väljaandel on lisatiitelleht: Johann Friedrich August Göttlings, Professor zu Jena / Anfangsgründe der Probierkunst mit Cramers Erfahrungen verbunden (Leipzig, bey Johann Samuel Heinsius, 1794). 50 Das Cramersche Probierbuch war bisher immer der getreueste Wegweiser des praktischen Probierers, und die allgemeine Brauchbarkeit dieses Buches, haben wir größentheils dem Herrn Bergrath Gellert zu verdanken, der davon eine sehr getreue Uebersetzung aus dem Lateinischen geliefert hat, damit es auch von denen Probierern, die der lateinischen Sprache nicht mächtig waren, und diese Uebersetzung ist 1766, nach der zweyten verbesserten Ausgabe erschienen.

248 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis ja kontrolliga, püsivad praktiliselt sama sõnastusega 1739. aastast kuni 1794. aastani. Ka V tahvel proovikaalu detailide joonistega trü- kiti kõikides neis, ka tõlkeväljaannetes muutmatult.51 Võrreldes Erckeriga on kaaluga seonduv Crameril esitatud palju pikemalt, põhjalikumalt ning üksikasjalisemalt. Ka joonised ja joo- niste seletused on selgemad. Cramer on esimene, kes kaalu detailide kirjeldusele lisab juurde ka nende olulisemad mõõtmed.52 Crameri proovikaalu kaaluõlgade materjal on sobiva elastsusega teras. Proovikaalu põhinõue on ta tundlikkus, mis on seda suurem, mida pikem on kaalukang. Seetõttu, väidab ta, tuleb pikemaid õlgu lühematele eelistada. Piisab, kui kaalukangi pikkus on 10 kuni 12 tolli (seega 26 kuni 30 cm) ning kaalukangi jämedus niisugune, et kaaluõlgade otstele rakendatava, vaevalt 2 quentlein’i raskune koormus kaaluõlga ei painutaks.53 Praktikas esineb harva, et koormus oleks suurem kui 1 quentlein. Kaalukang asetatakse tugisüsteemi,54 mis on valmistatud õhuke- sest vedruterase lehest. Tugisüsteemi kaks poolt on teravikuga varustatud diopterist ülalpoolt koos ning ühenduskoha küljes on kaalu ülesriputamise konks. Alt on Schere kaks poolt lahti, ühendamata. Kaalukangi telglaager asetatakse tugisüsteemi laiemas osas olevaisse laagri avaustesse ja suletakse tugisüsteemi mõlemad pooled alt otsast kinnitusklambriga (Bandnagel). Tugisüsteemi eesmise ja tagumise poole vahe peab alt ja ülevalt olema ühesugune, nimelt 1,5 liini, seega 0,6 cm laiune. Selles vahes liigub kaaluosuti. Kaaluõlad on tasakaalus, kui osuti on dioptri nõela teravikuga kohakuti. Kaalu- õlgade otsad on luigekaelakujulised, nende külge riputatakse siidinii- tide abil õhukesest hõbeplekist ümmargused, peaaegu tasase põhjaga kaalukausid, mille läbimõõt on 1,5 tolli, seega 4,0 cm. Nende juurde kuuluvad väikesed hõbedast kaalumiskausid, mille läbimõõt on veidi vähem kui toll (2,6 cm). Riputusniidid on kaalukangi pikkused. Kaal riputatakse üles vasest või messingist valmistatud, jalast

51 Vt foto 11. 52 Viimases väljaandes on märkus, et Cramer kasutab Reinimaa pikkusmõõdu süsteemi: 1 Ruthe = 12 Schuh, 1 Schuh = 12 Zoll, 1 Zoll = 12 Linien. 1 Schuh = 31,385 cm, 1 Zoll = 2,615 cm, 1 Linie = 0,218 cm Vt H. J. v. Alberti, Mass und Gewicht (Berlin: Akademie Verlag, 1957). 53 1 Quentlein = 1 Probiercentner = 3,67–3,75 g, olenevalt maakohast-valitsusalast. 54 Cramer kasutab tugisüsteemi kohta nimetust Schere, mitte Klobe, nagu Ercker.

249 Tullio Ilomets

250 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis

(Fuß) ja sambast (Säule) koosnevale tõstesüsteemile. Samba kõrgus on ligikaudu 20 tolli, seega umbes 52 cm. Samba ülemises otsas on sambaga risti 1 tolli (2,6 cm) pikkune külgharu (Arm), mille välimi- ses otsas on plokiratas. Teine plokiratas on samba ülemises otsas ja kolmas on samba alumise osa sees. Plokirataste läbimõõt on 3 liini (0,7 cm). Teine, samba külge kinnitatud 1,5 tolli (4,0 cm) pikkune külgharu on ülemisest 1,5 tolli (4,0 cm) allpool. Sellesse on ülemise plokiratta kohale tehtud 2 liini (0,4 cm) pikkune ja 0,25 liini (0,05 cm) laiune lõhe. Lõhesse paigutatakse 1,5 tolli (4,0 cm) pikkune, lõ- hes takistuseta üles-alla liigutatav plekiriba (Blech), mille ülemis- se otsa kinnitatakse üle plokirataste kulgev tõstenöör ja alumisse otsa riputatakse kaal. Kaalu tõstetakse ja langetatakse tõstenööri alumise otsa külge kinnitatud raskema metallvihi edasi või tagasi nihutamise teel. Kaal soovitatakse paigutada avatavate klaasustega kaalukappi, võimaldamaks vältida segavaid välismõjusid. Kaalukausside alla on soovitatav paigutada kaussidest veidi suuremad alused, vältimaks kaalukausside ebasoovitavat nihkumist. Kaalukapi allosas on saht- lid vajalike esemete ja vihikasti hoidmiseks. Crameri kaal on oma mõõtmeilt küllaltki suur (kõrgus veidi üle poole meetri), mis on tingitud sellest, et ta jälgib reeglit, mille kohaselt kaalukausside rippe- niidid peavad olema kaalukangi pikkused. Cramer soovitab mehhaanikatöös kogenuile valmistada n-ö vas-

Foto 11. J. A. Crameri proovikaalud (1739). Fig. II kaalukang luigekaela taoliste otstega, konksudega ning osutiga. Fig. III kaalu tugisüsteem (Schere). Kaks kohakuti olevat tugisüsteemi poolt. Paremal riputuskonks ja dioptri nõel, vasakul laagri teravike jaoks avaused ja kinnitusklambri avaused. Fig. IV kinnitusklamber, millega tugisüsteemi alumised lahtised pooled kokku tõmmatakse, kui kaalukangi laager on oma kohale asetatud. Fig. V. kaalukausid, kaalumiskausid ja riputusnöörid-niidid. Fig. VI kaalu tõstemehhanism: a, jalg, b, sammas, d, e, f, kolm plokiratast, i tõsteliist, mille alumise otsa külge riputatakse kaal. Fig. VII kaal paigutatuna klaasustega kaalukappi. Fig. VIII kaalu vihikomplekt. Fig. IX proovinõel- te-pulkade komplekt: kahe või kolme metalli (kuld, hõbe ja vask) kindlas vahekorras sisaldusega sulamid, millede proovikivile (Fig. X) tõmmatud jälje, kriipsu, värvust võrreldakse uuritava sulami samale proovikivile tõmmatud kriipsu värvusega. Fig. XI Crameri “ümberpööratud kaal”, kaal, mille osuti on allapoole, tinalood kaalu loodi seadmiseks ja kolme plokiga tõstemehhanism. Fig. I lõõts (Cramer 1794)

251 Tullio Ilomets tupidine kaal, st kaal, millel on kaaluosuti allapoole suunatud. Ta annab ka niisuguse kaalu mõõtmed ja joonise. Seega soovitab Cra- mer juba 1739. aastal konstrueerida kaal niimoodi, et kaalukangi osuti oleks suunatud allapoole ning oleks võimalus tasakaaluseisun- dit fikseerida loomulikult ka allpool. Samuti soovitab ta kaalu külge paigutada tinakuulikesega loodinööri, et kaalu loodi seada. Need olid ettepanekud, mis alles aastate möödudes realiseeriti. Väga põhjalikult on kirjeldatud kaalude töökorda seadmist, viga- de avastamist, nende kõrvaldamist ja kaalu töökorras oleku kontrollimist,55 samuti vihtide valmistamist ja nende kontrollimist. Vihti- de materjaliks oli eelistatult hõbe. Standardne oli 16 vihist koosnev vihikomplekt. Crameri 1794. aasta Probierbuch jäi oma praktilises osas kasutusele veel 19. sajandi algkümnenditel. 18. sajandi teisel poolel hakati dokimastikas mineraalide, me- tallide ja nende sulamite analüüsis üha enam kasutama jootetoru (blowpipe, Lötrohr).56 Jootetoru kasutamisega seonduvat kvalitatiivset, sisuliselt mikroanalüüsi hakati süstemaatiliselt uurima-ra- kendama 1770. aastail, nagu märgib W. P. Jensen oma 1986. aastal ilmunud uurimuses.57 Suured teened on jootetoru analüüsi arendamisel Rootsi keemikutel, või nagu L. Niinistö märgib58: Rootsi jootetoru analüütikute koolkonnal, alates A. F. Cronstedtist (1702–1765) ja Torbern Bergmanist (1735–1784) ning lõpetades Johan Gotlieb Gahniga (1745–1818), kes õpetas seda kunsti ka Jöns Jacob Berze- liusele (1779–1848).59 Ulrich Burchard oma 1994. aastal ilmunud põhjalikus jootetoru- analüüsi ajaloo ülevaates60 toob esile, et J. A. Cramer, oma aja pa-

55 Kaaluõlgade luigekaela kujulised otsad võimaldasid kaaluõlgade pikkust reguleerida, neid tasakaalu saada, kas kõveruse kokkulükkamise või laiali tõmbamise teel. 56 Ferenc Szabadváry, Geschichte der analytischen Chemie (Budapest, 1966), 64–70. 57 William B. Jensen, „The Development of Blowpipe Analysis”, eds. J. T. Stock, M. V. Orna, The History and Preservation of Chemical Instrumentation (Dordrecht: Reindel, 1986), 123–149. 58 Vt Niinistö (viide 41). 59 J. J. Berzeliuse jootetoruanalüüsi rootsikeelne „Afhandling om blasrörets anwän- dande i kemien och mineralogien” (Stockholm, 1820) väljaanne tõlgiti kohe saksa, inglise prantsuse, itaalia ja vene keelde. Selle raamatu kolmas, saksakeelne „Die Anwendung des Löthrohrs in der Chemie und Mineralogie” ilmus 1837. aastal ja neljas, viimane, parandatud väljaanne 1844. aastal. 60 Ulrich Burchard, „The History and Apparatus of Blowpipe Analysis”, The Mineralogical Record, volume 25, July-August (1994), 251–277.

252 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis rim analüütik (mine assayer) ja metallurg, soovitas eelpool mainitud 1736. aastal ilmunud raamatus esimesena väikest kogust uuritavat maaki sulatada söe peal kokku booraksiga (tekib booraksklaas-boo- rakspärl). Hiljem sai see võte dokimastikas üheks kasutatavamaks standardmeetodiks. Samas kirjeldab ta üksikasjaliselt oma jootetoru ehitust. Selle joonis on näha ka 1794. aasta väljaande VII tahvlil. Hõbeda kvantitatiivset määramist jootetoruanalüüsi meetodil alustas esimesena Freibergi Mäeakadeemias 1827. a Eduard Har- kort (1797–1835).61 Kulla, vase, tina, koobalti, nikli, elavhõbeda ja vismuti kvantitatiivset määramist jätkas ja arendas samal meetodil Karl Friedrich Plattner (1800–1858),62 kes alustas jootetoruanalüü- siga 1826. a Eduard Harkorti käe all. Sellest kujunes uus peatükk jootetoruanalüütikas.63 Kvantanalüüsi jaoks vajaliku tundlikkusega kaalu konstrueeris Harkorti ideede alusel 1827. aastal Freibergi mäeakadeemia Berg- mechanikus Wilhelm Friedrich Lingke (1784–1875).64 U. Burchardi artiklis olevalt fotolt on näha, et kaal oli lahtivõetav ja paigutati koos analüüsiks vajalike teiste vahenditega ühtse komplektina ühisesse suletavasse kasti. Kaalukangi kuju on C. Schmidti proovikaalu omaga sarnane, samuti kaalukangi tugisüsteem. Kaalukeel on ülalpool, nõelateraviku- ga diopter on tagantpoolt kaetud piimklaasiga (on valge), kaalu tugivarras on samasugune. Tõstemehhanismi ülemine osa on C. Schmidti

61 Eduard Harkort, mäendusinsener ja ohvitser, õppis kaks aastat Saksimaal Freibergi mäeakadeemias. Lahkus 1827 Saksamaalt Ameerikasse, kus oli inglise kaevandusühingu direktor, hiljem sõjaväelane Mehhikos ja Texases. Vt http:// de.wikipedia.org/wiki/Eduard_Harkort (21.10.2013). 62 Karl Friedrich Plattner, Saksa keemik ja metallurg, õppis 1817–1820 Freibergi mäeakadeemias, kus ta õpetajad olid Wilhelm August Lampadius (1772–1842), August Breithaupt (1791–1873), Carl Friedrich Mohs (1773–1839). 1836. aastal oli Plattner õppeülesandetäitja mäeakadeemias. 1838/39 täiendas end keemia alal Berliinis Heinrich Rose (1795–1864) juures. Lampadiuse surma järele sai Plattnerist 1842. aastal Freibergi mäeakadeemia professor, õpetades seal üldist metallurgiat, jootetoruanalüütikat ja musta metallurgiat. Vt Deutsche Biographie. http://bsbndb.bsb.Irz-muenchen.de/sfz96274.html (21.10.2013). 63 Plattner märgib oma 1835. aasta raamatu eessõnas: Die Resultate von Harkorts unermüdetem Fleisse in Betreff der Anwendung des Löthrohrs für quantitative Metallproben bestanden in der Silberprobe, die er im Druck erscheinen liess und damit einen neuen Zweig der technischen Chemie, insbesondere der Dokimasie begründete. Harkorti töö ilmus trükist 1827. 64 Wilhelm Friedrich Lingke. Vt http://saebi.isgv.de/biografie/Wilhelm_Lingke_ (1784-1867) (21.10.2013); Burchard, 266.

253 Tullio Ilomets kaalu omaga pealtnäha sarnane, samuti tõstenööri kerimisnupp. Eri- nevus on aluses, mille külge kaaluvarras paigutatakse. Foto põhjal võib oletada, et kaalul on ristikujuliselt kokkumonteeritav jalg, mille küljes on plokiratas, ning jalale paigutub ka tõstenööri kerimisnupp. Erinevus on ka selles, et tugisüsteemi kinnituskonks kinnitub otse tõstesüsteemi aasaga. Tugisüsteemi stabiliseerib, seab loodi alumine poolmunajas raskem detail, mis varematel proovikaaludel puudub. Harkorti kaalul ei ole võnkumissummutit.65 1835. aasta ilmus trükist C. F. Plattneri jootetoruanalüütika monograafia,66 mis oli selle valdkonna tippteos ja pälvis kohe suure tunnustuse.67 Plattneri enda ümbertöötluses ja täiendustega ilmus 1853. aasta monograafia kolmas trükk.68 Esimeses väljaandes on proovikaalu (Hebelwage) kirjeldus ja joonis, millest nähtub, et Plattneri kaal on oma ehituselt Harkorti kaaluga sarnane.69 Välja arvatud see, et kaal on omaette kastis ja monteeritakse kokku kasti kaanele. Täiesti uudne detail on tugisüsteemi võnkumissummuti (Dämpfer). R. Jenemanni uurimuse kohaselt (vt 17 lk 240) on see kaal kaaluehituse ajaloos esimesi, millel on võn- kumissummuti.70 Kaalu tõstemehhanism on põhimõtteliselt samasugune kui Crameri kaalul: kolm plokiratast ja fikseeritud tõsteliist. Erinevalt Harkorti kaalust on Plattneri kaalul tõstemehhanismi ja

65 Sellel fotol kirjeldatud Harkorti komplekt (Harkorts original blowpipe kit) on säilinud ja säilitatakse Freibergi mäeakadeemias. 66 Die Probierkunst mit dem Löthrohre, oder Anleitung, Mineralien, Erze, Hütten- producte und verschiedene Metallverbindungen vor dem Löthrohre, mit theilweiser Anwendung des nassen Weges, qualitativ fast auf alle Bestandtheile, und quan- titativ auf Silber, Gold, Kupfer, Blei und Zinn in kurzer Zeit zu untersuchen, von Carl Friedrich Plattner, Gewerkerprobierer an der Königl. Sächs. Halsbrückner Schmelzhütte bei Freiberg. Mit 3 Kupfertafeln (Leipzig:Verlag von Johann Ambro- sius Barth, 1835). Olemas TÜ Keemia Instituudi raamatukogus. 67 Freibergi mäeakadeemias pani jootetoruanalüüsile aluse W. A. Lampadius, seda arendasid edasi Ed. Harkort ja K. Fr. Plattner, kes viis selle analüüsiliigi rahvusvaheliselt tunnustatud tipptasemele. Plattnerit kutsuti jootetoruanalüüsi paavstiks ja tema raamatut selle valdkonna piibliks. Sellest analüütilise keemia meistritööst ilmus kaheksa väljaannet, viimane 1928. aastal. Vt Burhard, 257–258. 68 Plattneri raamatu väljaanded, vt http://www.minrec.org/libdetail.asp?id`=1133 (21.10.2013). 69 Vt foto 12. 70 Probierwaage aus dem Jahre 1833 zeigt, wie man das Problem bei diesen speziel- len Waagen zu bewältigen suchte. Die Konstruktion war noch die klassische, an der Schere aufgehängte Waage, nach römischem Modus; die höhenverstellbare Aufhängevorrichtung wurde durch einen Pinsel als Massenbremse beruhigt.

254 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis tugisüsteemi vahel kaks, kaalu tasakaaluasendisse viimist soodus- tavat lisaliidest. Plattneri kaalu tundlikkus pidi olema niisugune, et 200 mg koormusel reageeriks ta selgelt 0,1 milligrammile.71 Kaalu- kangi pikkus on 17,7 cm, tugisüsteem 13,0 cm, kaalukausi riputus- nöör on 11,8 cm. Kaalukausid on veidi nõgusad ja läbimõõt 3,0 cm, kaalumiskausside läbimõõt on 1,8 cm ja sügavus 0,4 cm. Kaalukasti suurus on 23,4 × 14,2 × (1,8 + 1,2) cm. Kaalukast on suletav esihaa- gi ja otsahaakidega. Vihikomplekt koosneb grammisüsteemi vihtidest.72 Suurim viht on 1000 mg. 1853. aasta väljaandes olevalt kaalu jooniselt73 on näha, et kaalu ehitust on oluliselt muudetud. Kaalu kohta käivast tekstist seda aga ei selgu. Plattner viitab ainult meistritele, kes samasuguse tundlikkusega kaalu, nagu eelmine, valmistasid.74 Muutused seisnevad selles, et kaalukangi osuti ja diopter on paigutatud kaalukangist allapoole, diopteri nõel on suunatud ülespoole. Tugisüsteemi tasakaalustav poolmunajas raskus on diopteri küljes. Kuidas kaalukang laagrialustele paigutatakse, see jooniselt ei selgu. Summuti on liigesega, mitte jäik. Kolme plokirattaga tõstemehhanism on samasugune nagu Plattneri esimesel kaalul. Kaaluosade mõõtmed on antud juba meetersüsteemis. Kaalukangi pikkus on 18,0 cm, tugisüsteem 10,0 cm, kaalukausi nöörid, haagid kaasa arvatud, 14,0 cm. Peaaegu lamedate kaalukausside läbimõõt on 3,3 cm, kaalumiskausside läbimõõt on 1,5 cm, sügavus 0,4 cm. Võnkumiste summuti on liigesega. Puust kaalukasti suurus on 25,5 × 13,0 × (0,17 + 0,14) cm. Kaalukast on suletav kahe esiküljel oleva haagiga. Plattneri raamatust ilmus 1846. aastal teine väljaanne. Kahjuks pole meil seni õnnestunud selle väljaande ja seal oleva kaalu jooni-

71 Zu quantitativen Metallproben hat man eine feine Wage nöthig, die bei einer Belastung von 200 Milligrammen noch 0,1 Milligr. mit einem ganz deutlichen Ausschlag angiebt (S.14). Plattneri kaalu valmistasid Bergmechanikus Lingke ja Mechanikus Beschorner. Plattner annab kaalu mõõtmed Saksimaa tollides. 1 Fuss = 12 Zoll = 144 Linie = 0,283198 m; 1 Zoll = 2,35998 cm (vt Alberti). 72 Vt Die Probierkunst mit dem Lötrohre, 15: Harkort hat für die Silberprobe das Grammgewicht eingeführt, welches ich auch für andere Lötrhrohrproben beibehal- ten habe, da es am besten dazu eignet. Als Probierzentner dient hier das gewicht von 100 Milligramme, welches der 36,452ste Theil eines Quentchens oder eines Probierzentners ist. 73 Vt foto 13. 74 In Freiberg werden die zu Löthrohrproben erforderliche Instrumente aus Genauig- keit vom Herrn Lingke und Herrn Beschorner gefertigt.

255 Tullio Ilomets Foto 12. C. F. Plattneri proovikaal (1833). (Plattner 1835) Foto 13. C. F. Plattneri proovikaal (1853). (Plattner 1853)

256 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis sega tutvuda. Seetõttu jääb meil esialgu teadmata, kas kaalu konstruktsiooni muudeti enne või pärast 1846. aastat. U. Burchardi artiklis esitatud Freibergis 1870. aastail Lingke fir- mas75 valmistatud kaalude fotodelt76 on näha, et kaaludel on kaaluosuti allpool, nagu Plattneri teisel kaalul, aga diopteri teraviku asemel on jaotustega skaala. C. Schmidti ja Plattneri kaalude kaalukangid on ühepikkused – 18 cm. Seega on nad lühiõlalised kaalud, millel saab vajalikku tundlikkust tagada kaalukangi kaalu vähendamata, vähendades laagri hõõrdumist. 19. sajandi alguses oli kaaluehituses toimunud oluline muutus, kui analüütilistel kaaludel ümarlaagri (nõellaagri) asemele tuli kasutusele teravaservaline terasest laager (Schneide, steel knife-edge), mis toetus siledale tugevale pinnale (teras, ahaat) – laagrialusele.77 Pidades C. Schmidti kaalu eespool esitatud (võrdlus)andmete alusel Lingke firma toodanguks, on nii Harkorti kui Plattneri kaaludel samasugune teravaservaline terasest laagriehitus, tagamaks kaalule vajalikku tundlikkust, nagu see on C. Schmidti kaalul. Kõigil neil Lingke firma kaaludel on kaaluõlad juba valmistamise käigus väga täpselt tasakaalustatud, sest kaaluõlga ei saa muuta, nagu see oli võimalik Erckeri ja Crameri kaaludel.78 Kaaluosuti allapoole suunamine ja diopteri asendamine jaotustega skaalaga oli 19. saj keskpai-

75 Alates 1859 oli Lingke firma omanik juba tema poeg August Friedrich Lingke. Vt Burchard, 271. 76 Vt Burchard, fotod: Figure 17, Figure 24. 77 Vt Niinistö (viide 41): Another major improvement, steel-knife edges combined with agate bearings, was first introduced in the beginning of 19th century by Ramsden. 78 Crameri kaalu „eelkäijaks“ võib lugeda Dresdenis ja Halles 17. ja 18. saj vahetusel tegutsenud matemaatiku ja mehhaaniku Christian Carl Schindleri kaalu, mis asub Austrias Kremsmünsteri tähetorni muuseumis. Kaalu tõsteseade esiküljel on silt, millel on kiri: SCHINDLER M & M fecit. M ja M tähendab Mathematicus ja Mechanicus. Fotolt on näha, et kaal on paigutatud klaasustega kaalukappi ja tõsteseade osa detaile on kinnitatud kasti tagaseinale. Kaalu diopter ja kaalukeel on ülespidised. Tõstenöör on kinnitatud koonilise kujuga nihutatava messingvihi külge. Kaalukangi pikkus on 23 cm, kaalukasti mõõtmed on 38 x 28 cm, kõrgus 57 cm, sügavus 18 cm. Kasti alumises osas on kaks sahtlit. C. C. Schindleri 1697. a ilmunud raamatus Metallische Probier-Kunst mainib ta, et probireril on kõige- pealt vaja korralikku Nürnbergi, Augsburgi või Kölni korn-kaalu (Korn-Waage), Parem oleks, kui ta seda oskaks aga ise teha: …welche wohl in einem hölzernen Geheuβ mit Fenstern verwahret seyn soll, und wenn du wägest, must du den Athem ein wenig an dich halten, sonst betrügest du dich selber (Schindler 1697, 27). Vt P(ater) Amand Kraml, Objekt des Monats, Mai 2010 http://www.specula. at/adv/monat_1005.htm (11.11.2013).

257 Tullio Ilomets ku või veidi varem analüütiliste kaalude täiustamises üldine suundu- mus, seda ka Lingke firma proovikaaludel. Seetõttu võime oletada, et C. Schmidti kaal kuulub Lingke firma 19. saj esimese poole toodangusse. C. Schmidti proovikaal ja 1560. aastast pärit Kölni kaal79 on kaaluehituse ajaloo seisukohalt, suurelt osalt samu eesmärke teeninud kaalutüübi arengu algus ja lõpp. Nende kahe kaalu vahele mahub 300 aastat keemilise analüüsi, mündinduse ja proovikaalu ajalugu.

Tänu Tänan Tartu Ülikooli Raamatukogu töötajat, raamatukoguhoidjat Mare Randa ja Tartu Ülikooli Keemiainstituudi raamatukogu tööta- jaid Marju Salvet ja Helju Kõrsi vajaliku teabe ja kirjanduse muret- semisele kaasa aitamise eest.

20. oktoober 2013

   Tullio Ilomets, cand. chem., on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi konsultant.

79 Kölni kaalu saab lugeda oma aja täpsuskaaluks just teravikuga dioptri ja erilise kujuga ning täpse töötlusega laagri tõttu.

258 Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis

An Assaying Balance from the First Half of the 19th Century at the University of Tartu History Museum Tullio Ilomets University of Tartu History Museum

The University of Tartu History Museum’s collection of older analytical balances also includes an assaying balance probably from the first half of the 19th century. The balance belonged to the Tartu State University department of inorganic chemistry and was handed over to the history museum in 1982, where it was first displayed in the same year during the exhibition of science history commemorating the 350th anniversary of the University of Tartu. According to the lore of the department the assaying balance had once belonged to Carl Ernst Heinrich Schmidt (1822–1894), who was once a chemistry professor at the University of Tartu and had worked for the University in 1847–1892. The balance is placed inside a birch wood box finished with red lac- quer and with the measurements of 14.0 x 24.5 x 2.7 cm. The balance is complete and in working order. Six of the lighter weights are missing from the set of milligram weights that should consist of 16 pieces by regulation. The largest weight is 1,000 milligrams, the smallest was 0.1 mg. Two small separate and gilded balance pans have also survived. The balance is assembled on top of the box of the balance. The balance beam is 17.8 cm long, the pointer of the balance is 8.0 cm long. The steel knife-edge bearing of the balance beam is supported by the steel bearing seat. The pointer of the balance faces upward and reaches the dioptric needle. The back of the vane is covered with milk glass. The balance beam is made of brass, the pointer of steel. The diameter of the balance pans is 3.3 cm and depth 0.3 cm. The balance pans are suspended from three silk threads. The length of the silk thread from the balance pan to the fastening hook is 11.0 cm. The balance is suspended from a lifting mechanism that enables to lift the balance up for the time of weighing. The balance may be lifted and lowered with the aid of a string; one end of it is attached to the coil fastened to the top of the balance box from whence the string runs through two sheaves, while

259 Tullio Ilomets the other end is fastened to the lifting mechanism holding the balance. The balance is equipped with a damper that reduces vibration. The balance has been measured in detail so that it would be possible to compare it with other similar balances elsewhere. The forerunner of this balance type is W. F. Lingke, master at the Freiberg Mining Institute’s portable assaying balance made in 1827 (Harkort’s scale). The balance belongs to Harkort’s blowpipe kit along with other items necessary for analyses. A balance made somewhat later by the same master which is nearly identical but equipped with a balance damper is called Plattner’s scale and it is placed in a separate balance box. Both balances have a pointer and a vane with a needle facing upwards. The description and drawing of a scale with a balance damper were published in the first volume of K. F. Plattner’s monograph published in 1835 (Die Probierkunst mit dem Lötrohre). The third and complemented issue of Plattner’s monograph (1853) includes a drawing of a balance made by the same master, which shows that a significant change has been made to the construction of the balance: the scale pointer and vane with the needle are facing downwards. Balances made later by the same company (see Burchard, The History and Apparatus of Blowpipe Analysis) have downward-facing scale pointer and the needle of the vane is replaced with a scale with divisions. Proceeding from the changes in the construction of balances we may presume that our assaying balance, the pointer of which faces upwards and which has a vane, could have been made before 1853. The dimensions of our balance and Plattner’s scale practically coincide. This article provides an over- view of the developmental history of assaying balances, using a selection of contemporary overviews on that subject as well as available and more important original sources pertaining to assaying balances for that purpose. The drawings, descriptions and other information on scales are based on Georgius Agricola’s De re metallica libri XII (seventh volume of the 1974 German publication); Lazarus Ercker’s Der grosse Probier- buch von 1580 and Johann Andrea Cramer’s Anfangsgründe der Probi- erkunst published in 1746 and 1794. The article also offers a brief discussion on the golden laboratory, Das Goldhaus, of August the Kurfürst of Saxony in his castle in Dresden, as well as the ruler’s activities in the field of alchemy, assaying, coinage; and a summary of the manuscript Churfürst Augusti Kunstbuch at the University of Tartu Library.

260 Prof Dragendorffi teadustegevuse jäljed TÜ ajaloo muuseumis

Professor Dragendorffi teadustegevuse jäljed Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogudes

Sirje Sisask

Artikkel põhineb ettekandel, mis peeti 2011. aasta aprillis Tartu ülikooli farmaatsiainstituudi kauaaegse juhataja professor Georg Dragendorffi 175. sünniaastapäeva tähistaval konverentsil. Konve- rentsil olid eksponeeritud ka mõned TÜ ajaloo muuseumi kogudes leiduvad Dragendorffi kollektsioonide näidised. Töö kollektsioonide uurimisel jätkub, kuid küllalt suur osa säilinust on nüüdseks saanud esmase kirjelduse ja sisse kantud muuseumide infosüsteemi MUIS. Artikli eesmärk on anda täpsem ülevaade säilinud kollektsioonidest silmas pidades, et seda on tehtud varem kirjasõnas vaid ühel korral ja siis vaid osaliselt.1 Farmaatsia õpetamisel Tartu Ülikooli ajaloos on võimalik selgelt välja tuua nn Dragendorffi periood (töötas Tartus 1864–1894). Kui 1819. aastani piirdus farmaatsia õpetamine peamiselt loengutega, siis edaspidi hakkas kasvama ka praktiliste tööde osakaal. 1840. aastatest kuni 1880. aastateni suurendati farmaatsia instituudis, mis tegutses iseseisva osakonnana alates 1842, tunduvalt töövahen- dite, keemiliste ainete ja droogide hulka. See tegevus muutus eriti

1 Leili Kriis, „19.sajandi meditsiiniajaloo alased kollektsioonid Tartu ülikoolis”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXV (Tartu, 2006), 115–118.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 261 Sirje Sisask intensiivseks, kui Tartusse tuli tööle J. G. N. Dragendorff. 1884. aasta kataloogi järgi oli instituudil 3882 nimetust drooge ja preparaate.2 Johann Georg Noël Dragendorff (20. aprill 1836 Rostock – 26. märts 1898 Rostock) oli Saksa rohuteadlane, kes õppis Heidelbergi ja Rostocki ülikoolis loodusteadusi. 1856. aastal sooritas ta Rostocki ülikoolis apteekriabilise ja 1858. aastal apteekrieksami. 1861. aastal kaitses ta doktoriväitekirja ja asus tööle Peterburi farmaatsiaseltsi väljaande „Pharmaceutische Zeitschrift für Russland” toimetajana, sealse farmaatsiaseltsi labori juhatajana ja farmaatsiakooli õpeta- jana. Aastatel 1864–1894 oli Dragendorff Tartu ülikooli farmaatsiaprofessor, 1882–1887 ühtlasi ülikooli prorektor ning 1888–1892 arstiteaduskonna dekaan. Aastatel 1890–1893 tegutses ta Eesti Looduseuurijate Seltsi presidendina ja 1894 läks tagasi Saksamaale. TÜ ajaloo muuseumis on hoiul järgmised J. G. N. Dragendorffi kollektsioonid: 1) droogide kollektsioon; 2) mikroskoobipreparaatide kollektsioon; 3) parkainete kollektsioon; 4) tapeediproovide kollektsioon; 5) riideproovide kollektsioon.

Droogide kollektsiooni kirjeldamisega alustas 2006. aastal bio- loogiadoktor Jaak Palumets programmi „Humanitaar- ja loodus- teaduslikud kollektsioonid” toel ja tema tööd jätkas proviisor Kerly Kustavus 2007. aastal (ÜAM-1340:1-720). Eriti suure osa droogide kollektsioonist moodustavad kiinapuu perekonna liigid (ÜAM-1412: 1-578), mis on kirjeldatud Kerly Kustavuse poolt 2009. aastal.3 Kiinakoor oli pikka aega ainus malaariavastane ravim. Seda on kasutatud ka mõne teise troopikahaiguse ja palaviku ravimiseks, samuti toniseeriva vahendina ning isutuse ja kõhulahtisuse vastase ravimi- na. Kiinapuu koorel on üle maailma rohkesti erinevaid rahvapäraseid kasutusviise. Likööritööstuses kasutatakse kiinakoort mõruainena.

2 Tiina Samm, Virge Seemen, Hain Tankler, Ain Raal, „Farmaatsiaüliõpilased Tartu ülikoolis 1802–1889”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIII (Tartu, 2004), 105. 3 Prof. G. Dragendorffi ajal Farmaatsia Instituudis koostatud Droogide muuseumi kollektsiooni osa teaduslik kirjeldamine. TÜ ajaloo muuseum, 2007; 2009 (kirjelduse koostas Kerly Kustavus).

262 Prof Dragendorffi teadustegevuse jäljed TÜ ajaloo muuseumis

Foto 1. Droogide kollektsioon TÜ ajaloo muuseumis (ÜAM-1340:1-720; ÜAM-1412:1-578)

Foto 2. 19. sajandi lõpust pärit mikroskoobipreparaadid kiinapuu koorest (ÜAM-546…550 )

263 Sirje Sisask

Kiinakoort saadakse Ledgeri kiinapuult, punakooreliselt kiinapuult, kollakooreliselt kiinapuult ja veel mõnelt sama perekonna liigilt. Kiinakoor sisaldab kuni 30 alkaloidi, neist tähtsam on hiniin ehk kiniin, talle järgnevad kinidiin ja tsinhonidiin. Iseloomulik on erinevate liikide erinev kiniini sisaldus.4 Kiinapuu algsel kodumaal Lõuna-Ameerikas (Peruu, Ecuador, Colombia) 1600–2400 m kõrgusel Põhja-Andide nõlvadel sattus see taimeperekond piiramatu ja valimatu raie tõttu hävimisohtu ja al- lesjäänud levialad võeti kaitse alla. 19. sajandi keskel hankisid hol- landlased kiinapuu seemneid ja asusid selle perekonna liike kulti- veerima. Kultuuris kasvatati taime Jaava, Lõuna-India, Sri Lanka piirkondades, see levis edasi ka Lõuna-Aasiasse, Aafrikasse ja lõ- puks ka kiinapuu kodumaale Lõuna-Ameerikasse. Professor Dragendorff uuris malaaria ravimise võimalusi ja talle saadeti eri kasvualadelt kiinapuu koort, et ta malaariaraviks kõi- ge tõhusama liigi välja uuriks. Kollektsioonis (ÜAM 1412: 1-578) on kõige enam drooge märgitud ajavahemikku 1879–1889. Üksikud on pärit ka juba varasemast, Dragendorffi-eelsest ajast, näiteks 1829 Huánuco, 1846 Hamburg, 1863 Paris, 1867 Venezuela. Ligikaudu poolsada droogipurki kannab märgistust „1879 Howard”. Paarkümmend on dateeringuga 1880. aastatest, päritolu- paigaks Jaava ja London. Peale eelnimetatute leidub veel droogipur- ke Leipzigist, Peterburist, Amsterdamist, Lübeckist ja mujalt. Dra- gendorffi kiinapuu droogide kollektsioonis on eraldi ära märgitud kultuurvormid (nt Cortex Chinae cult. 1889 über London).

Mikroskoobipreparaatide kollektsioonis5 on uuritav objekt olnud samuti kiinapuu koor. Preparaadid on pärit 19. sajandi lõpust. Muuseumile andis need üle dotsent Tullio Ilomets 1987. aastal. Tema kätte sattusid need farmaatsia osakonna assistendi Luule Philipsi vahendusel. Kollektsioonist on museaalidena arvele võetud spetsiaalsetes puidust karpides olevad preparaadid (ÜAM-547; 548; 549; 550), 4 karpi kokku 574 preparaadiga, ja pappkarpides olevad preparaadid (ÜAM-546:1-623), mida on samuti 4 karpi kokku 623

4 http://mt.legaltext.ee/esterm/concept.asp?conceptID=37855&term=kiinakoor (22.10.2013). 5 Kriis, 116.

264 Prof Dragendorffi teadustegevuse jäljed TÜ ajaloo muuseumis

Foto 3. Näiteid parkainete kollektsioonist (ÜAM-1331:1-90) preparaadiga. Peale arvele võetud preparaatide on säilinud veel 12 puit- ja 4 pappkarbitäit kiinapuu koore samalaadseid preparaate, mis edaspidi kuuluvad muuseumi abikogusse kui Dragendorffi ju- hendatud uurimuste alusmaterjal.6 Ülevaate preparaatidest on koostanud 2005. aastal TÜ ajaloo muuseumis Renata Sõukand.7 Kirjelda- tud on 1147 preparaati. Kõige enam on kirjeldatute seas 1888. aasta dateeringuga preparaate (462 ühikut). Tõenäoliselt on preparaadid valmistatud seoses teadustöödega. Senine analüüs lubab oletada, et säilinud on teatud osa kahest või kolmest farmaatsia magistritööst. Kindlamate väidete jaoks on vajalik suurema hulga materjalide läbitöötamine ning aeganõudev töö arvatavate magistritöödega.

Parkainete kollektsioon koosneb korgiga suletud 90 klaasampul- list (ÜAM-1331:1-90), mis on paigutatud spetsiaalsele pappalusele/ karpi. Kollektsiooni kirjelduse on koostanud proviisor Kerly Kustavus.

6 Eugen Wilbuschewicz, Untersuchungen der gelben und roten amerikanischen und einiger cultivirter Java-Chinarinden der Sammlung des Dorpater pharmaceuti- schen Institutes (Dorpat, 1889). 7 Renata Sõukand (koost.), Prof. G. Dragendorffi ajal Farmaatsia Instituudis koos tatud mikroskoobi preparaatide kollektsiooni osad, käsikirjaline ülevaade (TÜ ajaloo muuseum, 2005).

265 Sirje Sisask

Selles kollektsioonis on uuritud seitsmest erinevast droogist ekstraheeritud parkaineid: 1) Nymphaea alba L. – valge vesiroos; 2) Nymphaea odorata Aiton – lõhnav vesiroos; 3) Nuphar lutea (L.) Sm. – kollane vesikupp; 4) Nuphar advena (Aiton) W. T. Aiton – tulnuk-vesikupp; 5) Punica granatum L. – harilik granaadipuu; 6) Caesalpinia coriaria (Jacq.) Willd. – parketsesalpiinia (dividivi); 7) Terminalia chebula Retz. – tinditerminaalia. Droogid, mida selle näidistekollektsiooni loomisel kasutati, on pärit erinevatest kohtadest üle maailma: Tartust, Pärnust, Saksa- maalt Hamburgist ja Dresdenist, Põhja-Ameerikast Detroidist ja Michiganist, St. Peterburgist (Peterburi) jne. Parkainete elementaaranalüüside abil leiti nende ainete empiiri lised valemid. Uuriti erinevate parkhapete esinemist uuritavas proo- vis, nende lagunemist erinevates tingimustes, lahustuvust, parkaine kvalitatiivset ja kvantitatiivset sisaldust. Parkainete kollektsiooni puhul võib suure tõenäosusega väita, et tegu on teadustöö, arvatavalt 1880. aastatel kaitstud Alexander Fri- dolini dissertatsiooni kaasmaterjalidega.8

Tapeedi- ja riideproovide kollektsioonid demonstreerivad konkreetsetes tapeedi- ja riideproovides sisalduvat arseeni hulka. Dragendorff tegi uurimistööd mürkide esinemise kohta ümbritsevas keskkonnas9 ja püüdis selgusele jõuda, kas esinevad mürgitusjuh- tumid võivad olla seotud arseeni esinemisega nii tapeetides kui ka riideesemetes. Olemasolevas tapeediproovide kollektsioonis on säi- linud ligikaudu seitsesada proovi (ÜAM-798:1,2,3,4). Riideproove on säilinud ligikaudu paarsada (ÜAM-798:5). Ilmselt on need 1889. aastal kaitstud Nicolai Jorbani dissertatsiooni kaasmaterjalid. Dissertatsioon käsitles võrdlevalt tähtsamaid arseenisisalduse määramise meetodeid tapeetides ja tekstiilides.10

8 Alexander Fridolin. Vergleichende Untersuchung der Gerbstoffe der Nymphaea alba und odorata, Nuphar luteum und advena, Caesalpinia coriaria, Terminalia Chebula, und Punica Granatum (St. Petersburg: E. Wienecke, [1884]). 9 Georg Dragendorff, Die gerichtlich-chemische Ermittelung von Giften (Dorpat, 1888). 10 Nicolai Jorban, Vergleichende Untersuchungen der wichtigeren zum Nachweise von Arsen in Tapeten und Gespinnsten empfohlenen Methoden (Dorpat, 1889).

266 Prof Dragendorffi teadustegevuse jäljed TÜ ajaloo muuseumis

Foto 4. Tapeediproo- vid, mille arseeni sisaldust on analüüsitud.

Dragendorffi kollektsioonide tähtsusest Meil on tegu 19. sajandi Euroopa maineka teadlase ja tema õpilaste teadustöö unikaalsete jälgedega. Need dokumenteerivad aineliselt ja tekstiliselt uuritud teemasid ja teaduslikke sidemeid. Dragendorff oli omas ajas väga laialt tuntud. Tema mürkide määramise õpetust anti välja mitu trükki ja tõlgiti paljudesse keeltesse, seda kasutasid sanitaar- ja kriminalistikalaborid üle Euroopa. Dragendorff tegi ees- liiniteadust, mis leidis kohe praktilise väljundi. Kuid temast maha jäänud kollektsioonidel on ka sekundaarne väärtus. 2006–2007 võeti Londoni botaanikaaias (Kew Gardens) ette seal- sete kiinapuukoorte põhjalik kirjeldamine. Avalikku andmebaasi jõudis enam kui 900 eksemplari ladinakeelne nimetus, koguja,

267 Sirje Sisask kogumise aasta, omaaegne või rahvalik nimetus.11 Tegijad pidasid oma tööd äärmiselt oluliseks meditsiiniajaloo seisukohalt. Kopen- haageni teadlased on analüüsinud vana kiinakoorte kollektsiooni nüüdisaegsete meetoditega.12 Nii et teema on jätkuvalt aktuaalne ja ülikooli ajaloomuuseumi kollektsioon enam kui 1000 ühikuga äärmi- selt väärtuslik potentsiaalne võrdlusmaterjal võimalike rahvusvahe- liste uuringute jaoks. Et Tartus on droogide kõrval säilinud ka arvukalt mikroskoobipreparaate, on kindlasti lisaväärtus. Tapeedi- ja riideproovid lubaksid soovi korral korrata materjali keemilise koostise uuringuid (loomulikult võib mõni kemikaal olla nii pika aja peale kadunud või muutunud), kuid neis on talletunud ka oma ajastu disaini näidised. Eestis polegi mujal nii head kollektsiooni igapäevases kasutuses olnud tapeedinäidistest. Sellest aspek- tist võiks kollektsioon pakkuda tõsist huvi disainiajaloo uurijatele, muuseumitöötajatele või teatridekoraatoritele, kellel on vaja ajastu truud õhkkonda luua. Esmase kirjelduse saanud kollektsioonid ootavad nüüd uurijaid.

   Sirje Sisask, mag (koolikorraldus), on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi museoloog.

11 Vt http://www.kew.org/collections/ecbot/collections/topic/cinchona (13.10.2013). 12 Vt A. Yilmaz, N. T. Nyberg, J. W. Jaroszewski, „Extraction of alkaloids for NMR- based profiling: exploratory analysis of an archaic Cinchona bark collection”, Planta Med, 2012 Nov;78(17):1885–90. doi: 10.1055/s-0032-1315396. Epub 2012 Oct 11. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/23059630 (13.10.2013).

268 Prof Dragendorffi teadustegevuse jäljed TÜ ajaloo muuseumis

Evidence of Dragendorff’s scientific work in The University of Tartu History Museum Collections Sirje Sisask University of Tartu History Museum

J. G. N. Dragendorff (20.04.1836 – 26.03.1898) was a Professor of Pharmacy at the University of Tartu from 1864 to 1894. The development of equipment and increase in the number of chemical and herbal substances used (3882 different substances) was significant between 1840 and 1885. Currently, there are 5 different collections of herbal and chemical substances in the University of Tartu History Museum from the Dragendorff period: Herbal substances, Microsco- pic preparations, Park substances, Wallpaper sample and Textile sample collections. The collection of herbal substances is the largest (ca 1200). Most herbal substance exhibits are from the period between 1879 and 1889. However, there are also some exhibits from earlier times (for example 1829 Huanuco, 1846 Hamburg, 1863 Paris and 1867 Venezuela). Professor Dragendorff conducted extensive research to discover the cure for malaria – he was sent Cinchona (Cinchonae cortec) from overseas to be able to prepare a pharmaceutical that helped cure malaria. The microscopic preparations are also from late 19th century – all together 1197 preparations have been de- scribed. The Park substances collection consists of 90 closed glass ampoules. Research has focused on park substances extracted from 7 different herbal substances or plants. Wallpaper sample and textile sample collections demonstrate the research focused on finding arsenic in wallpaper and textiles to possibly explain some cases of poisoning. The collection consists of approximately 700 wallpaper and 200 textile samples.

269 Kaasavad näitused ülikooli ajaloost

Terje Lõbu

Kaasav näitus – mis see on? Kas näitus, mis pakub rohkesti käed-kül- ge eksponaate, käsitleb paeluvalt teemasid, mis panevad külastaja kaasa mõtlema või annab võimaluse midagi käegakatsutavat koju kaasa võtta? Jah, kõike seda võib kaasav näitus pakkuda, kuid järg- nevas tekstis käsitleme kaasavana näitust, mille loomisel on osalenud inimesed, kes pole oma töö kaudu muuseumiga seotud ning on panustanud näitusesse oma vabast ajast ja tahtest. Avalikkuse kaasamine näituse loomisprotsessi on muutunud üha populaarsemaks nii laias ilmas kui ka Eestis.1 Kogukonna osalemine oma mäluasutuse näo kujundamisel on eriti levinud avatud suhtle- misega ühiskondades, kus muuseum pole vaid koht, kuhu satutak- se siis, kui kaugemalt saabunud külalistele on vaja midagi näidata, vaid tihe suhtlus muuseumiga kuulub paljude inimeste eluviisi juurde. Ning kes veel kui mitte kohalikud või käsitletava teemavaldkon- naga tihedalt seotud inimesed oskavad kõige paremini legendeerida fotosid, dokumente, esemeid, mis kajastavad oma linna, küla, kooli või mõne institutsiooni minevikku ja olevikku. Eestiski praktiseeritakse üha enam avatud kuraatorlust, see tä- hendab, et näituse loojad pole üksnes muuseumitöötajad, vaid töösse haaratakse inimesi väljastpoolt muuseumi. Tuntuim on selles vallas ERM-i Oma Näituse projekt.2 Kaasava näituse kasutegur on kindlas-

1 Agnes Aljas, „Kaasav muuseum. Hetkeolukord ja võimalused ICOM-i konverent- sidelt”, Muuseum, 1 (2012), 42–44. 2 http://www.erm.ee/et (10.10.2013).

270 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) Kaasavad näitused ülikooli ajaloost ti laiem kui kogukonna ja muuseumi vastastikune meeldiv koostöö, kaasamistegevusi püütakse rakendada ka üha multikultuursemaks muutuva ühiskonna keeruliste integratsiooniprotsesside teenistusse. Näiteks Kopenhaageni linnamuuseumis 2010–2012 avatud näi- tusel „At blive københavne” („Kopenhaagenlaseks saamine”) olid näituse loomisse kaasatud Kopenhaageni erineva etnilise taustaga elanikud. Näituse fookus ei olnud üksnes minevikus, rohkesti oli tä- helepanu pööratud just praegusele multikultuursele elanikkonnale ning näitusekülastajale pakuti mitmeid võimalusi oma arvamuse avaldamiseks. Kogukonna jõulist kaasamist on rakendatud Kopen- haageni Linnamuuseumi teistegi näituste puhul.3 Ka Tartu Ülikooli ajaloo muuseum on kaasanud näituste loomisse avalikkust. Märkimist väärib, et kaasamine pole lõppenud näi- tuse avamisega, vaid külastajad on saanud osaleda oma teadmiste, emotsioonide ja mälestustega ka juba avatud näituse täiendamisel ja arendamisel, milline materjal on pärast näituse mahavõtmist talletatud muuseumikogusse, et see võiks leida kasutamist nii uurijate kui ka järgmiste näituste kuraatorite poolt. Viimastel aastatel on huviliste abil, keda võib nimetada muuseumi sõpradeks, valminud TÜ ajaloo muuseumis näitused „Moodne tudeng. Oh ajad, oh kombed!”, „Fotod ellu” ning koostöös Eesti Rah- va Muuseumiga „Kellu ja kitarriga. Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva töösuved”. Tartu tudengielu 17. sajandist kuni tänapäevani kajastav näi- tus „Moodne tudeng. Oh ajad, oh kombed!” (avatud detsember 2011 kuni detsember 2012) oleks olnud mõeldamatu ilma tudengite ja ülikooli vilistlaskonna panuseta. Näitus käsitles tudengite igapäevaelu, kõike seda, mis jäi auditooriumist väljapoole – mida söödi-joodi, milliseid rõivaid kanti, kust leiti ulualust jne. Kahjuks pole tudengielu vähem akadeemilist külge arhiividokumentides kuigi palju talletatud ning kiidelda ei saa ka kirja pandud mälestuste hulgaga. Muidugi, ülikooliaastate meenutuste riiul aegamööda küll täieneb, kuid siiski – aastad jooksevad kiiremini kui sulg ning palju mäletamisväärset jääbki kadunuks. Seega andis kavandatav näitus taas põhjust kutsuda üles vilistlasi ja tudengeid mälestusi kirja pa-

3 http://www.copenhagen.dk/en/whats_on (10.10.2013).

271 Terje Lõbu

Foto 1. Nurgake näituselt „Moodne tudeng” nema. Et hõlbustada mõtete koondamist ja paberile panekut, koostas muuseum küsitluslehe, milles esitatud küsimused püüdsid selgust tuua Tartu tudengite olmesse ja elulaadi. Küsitluslehti sai täita pika aja vältel – esimesed täidetud lehed saabusid muuseumisse 11 kuud enne näituse avamist ning viimased meenutused pandi kirja koos näituse mahavõtmisega. Kirjapandud meenutusi sai rakendada „Moodsa tudengi” näituse kokkupanemisel, kuid arhiivkogus jäävad need ootama tulevasi näitusi ja ajaloouurijaid. Küsitluslehe täitmine nõudis süvenemist ja aega. Peale selle pak- kusime külastajale ka vähem aega nõudvaid võimalusi oma mäles- tuste ja emotsioonide edastamiseks. Palju järgijaid leidis algatus, kus Tartu linna kaardile sai märkida oma lemmikpaiga Tartus. Lemmikkohtade nimekiri osutus üpris mitmekesiseks, selles oli nii teada-tuntud kohti kui ka mõneti ebatraditsioonilisi: Pirogovi plats, üüritoad ja korterid Tartu erinevais linnaosades, ühiselamud, korpo- ratsioonide-seltside hooned, praegused ja endised õppehooned, koh- vikud ja baarid minevikust ja olevikust (vana kohvik, Werner, piima- saal, Illegaard, Zavood, Promenaadiviis), Toomemägi, botaanikaaed,

272 Kaasavad näitused ülikooli ajaloost raamatukogu, Emajõe kaldapealsed, Vanemuise teater, kaltsukad. Kõik need paigad on jupike 20. sajandi lõpu – 21. sajandi alguse üli- õpilasajalugu. Külastajate kaasamise kõige populaarsemaks viisiks osutusid pa- berkleepsud, kuhu sai märkida näitusel tekkinud või taasärganud muljeid ja emotsioone. Kuna paberileht oli väike, tuli info edastada lühidalt või märksõnadena. Kuid selle eest on need väga kõnekad, andes muuseumile kätte suunad, mille vastu tuntakse huvi ning millele tasub tulevikus näituseplaane koostades mõelda. Mõned näited kirjapandust: ootan tudengiaega väga; Tartu – vägev värk; elagu Päl- son; leidsin mehe!; kas üle Kaarsilla käisid?; unetud ööd sessi ajal; tudengite kevadpäevad; Tartu on parem koht maailmas; vana kohve; Humana soodusnädal; Bergmanni juures oli pink, kus sai õhtuti istu- da. Sel polnud seljatuge ja seega ei olnud konkureerivaid paare.; ek- samiks õpi ikka päev varem; võikski eluaegseks tudengiks jääda; Tii- gi 14 – elu alus; praekartulid; sügisene Toomemägi; inimesed, leidke sõprade jaoks aega; Pidu!; Pidev jooksmine ühelt loengult teise mööda Tartu linna; lahe ühikaelu. See osa tudengielu-näitusest, mis kajastas 21. sajandi algusaas- tate üliõpilaste eluolu, oli sisuliselt koostatud tudengite endi poolt. Muuseumil oli vaid koordineeriv roll, muuhulgas fotokonkursi „Tor- mijooks ühikast auditooriumi ja tagasi” korraldamise näol, milles paluti jäädvustada tudengi ühe päeva tegevused. Saabunud fotosee- riatest valmis slaidiprogramm, mis kajastas erinevate erialade tudengite toimekaid päevi, kuhu mahtus nii õppimist, toidu valmistamist kui ka meelelahutust koos sõpradega. Ka seda, mida praegune üliõpilane seljas kannab ja moekaks peab, teab tudeng ise paremini kui muuseumitöötaja. Selleks pildistati kümmekonda üliõpilast, kelle näitusel üles riputatud fotode juures sai lugeda nende endi teksti, milles pildilolija rääkis oma riietumiseelistustest. 21. sajandi üliõpilasnurgas rippus ka seinaleht, mis kopeeris raamatukogu fuajees paiknevat infostendi, kus rippusid tudengite kuulutused ning mida näitusekülastajad võisid oma kuulutustega täiendada. Arva- tavasti oli see üks viimaseid Facebooki-eelseid kuulutustestende. Ka toanurk üliõpilase maise varaga – kastid-kotid rõivaste ja muu esmavajalikuga – pärines tudengitelt. Tänu koostöömeelsetele üli- õpilastele jäid kuraatorile vaid vastuvõtja ja korrastaja ülesanded,

273 Terje Lõbu kuid ülikooli muuseum sai täiendust viimase aastakümne tuden- giolme kohta. Fotonäitus „Fotod ellu” avati TÜ ajaloo muuseumis väga külas- tajarohkel õhtul – muuseumiööl, 18. mail 2013. Näitus oli algusest peale loodudki nn poolikuna, lõplikult tuli see valmis teha külasta- jatel. Tegemist oli näitusega, kus eksponeeriti valikut muuseumi fotokogust, mille legendeerimisel loodeti külastajate, eriti ülikooli vilistlaste abile. Enamik väljapandust olid grupifotod, mis kujutasid ärevil esmakursuslasi nende esimesel koolipäeval või õnnelikke üli- koolilõpetajaid aulas. Muuseumi info fotode juures piirdus vaid tea- duskonna (või osakonna) nimetuse ja aastaarvuga, mis ei pruukinud alati õiged olla. Iga foto juures rippus märkmik ja pliiats, kuhu kü- lastaja sai oma teadmised kirja panna. Ja abi saime tõesti! Eriti rõõ- mustavad olid juhud, kui näitust juhtus külastama mõni fotol olev inimene ise, kes tundis kõiki kaaslasi ning nii sai muuseum juurde ühe korralikult legendeeritud foto. Kindlasti jätkame fotode „elusta- mise” näitustega ka edaspidi, sest külastajate kaasamine ühte muuseumi töölõiku pakkus palju elevust ja äratundmisrõõmu mõlemale osapoolele.

Koostöös Eesti Rahva Muuseumiga valmis näitus „Kellu ja kitarriga. Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva töösuved”, kuraatorid Ter- je Anepaio ja Reet Ruusmann (ERM), Terje Lõbu (TÜ AM), mis oli avatud Pärnu Muuseumis juulist septembrini 2013. aastal. Tegemist oli näitusega, millesse kaasatute arv ulatus sadadesse. Näituse initsiatiiv ei tulnud ei ERM-ist ega TÜ ajaloo muuseumist (tõsi, EÜE teemat on käsitletud ka varem – 2008. aastal TÜ ajaloo muuseumi näitusel „EÜE betoneerib Eestimaad”, mille loomisel samuti oli suur roll kogukonnal, st endistel eüekatel), vaid näituse idee ja enamik materjalidest jõudis koostajateni MTÜ EÜE Juubel vahendusel. Ka näituse rahastamisvõimaluste otsimisel oli suureks abiks endistest eüekatest koosnev MTÜ EÜE Juubel. Ehkki mõlema kureerinud muuseumi kogudesse kuulub ka EÜE-teemalist materjali, oli ekspo- neeritust – fotod, vimplid, lipud, märgid, dokumendid, malevapluu- sid jne – umbes 95% mittemuseaalid, st jõudnud näitusele inimeste kodudest. Sarnaselt „Moodsa tudengi” näitusega julgustas koos kogukonnaga loodud ja inimestele äratundmisrõõmu pakkunud näitus

274 Kaasavad näitused ülikooli ajaloost

Foto 2. Näitus „Kellu ja kitarriga” külastajaid astuma kontakti näituse kuraatoritega ning küsima, kas nad saaksid juba avatud näitusele tuua ka oma esemeid. Näituse kuraatoritelt on küsitud, kas niivõrd laiahaardelist kaasatud näitust teha oli raske või kerge. Nii ja naa. Ühelt poolt nõudis see kuraatoritelt palju suhtlemist ja süsteemi loomist, kuid teiselt poolt oli lihtsam lahendada eksponeerimisprobleeme – tegemist polnud museaa- lidega, mille käsitlemise nõuded piiravad kujundajate fantaasiat. Üks kaasav näitus, küll ainult üheks õhtuks, sai valmis TÜ ajaloo muuseumis ka teadlaste ööl, 27. septembril 2013. Muuseum korraldas töötoa, kus huvilised said valida endale mingi eseme, raamatu või foto, et muuta see „museaaliks” ning teha sellega läbi kõik muu- seumitöö etapid – vastuvõtt, kirjeldamine, puhastamine, näitusele väljapanek. Loodetavasti sai mõnigi osaleja külge muuseumipisiku, et edaspidi lüüa kaasa juba suuremates kaasamisprojektides. Kuid kui kaugele võib kaasamine minna? Kas mittemuuseumitöö- tajate aktiivne osalus näituse loomisel võib pisendada kuraatori rolli? Kindlasti mitte. Kuraatori roll võib küll teiseneda, sest meeskond suureneb inimeste võrra, kellel puuduvad muuseumitöö kogemused

275 Terje Lõbu ning kes alati ei pruugi kohe mõista muuseumi kogumispõhimõtteid, hoiustamis-, säilitamis-, eksponeerimisnõudeid ja muid spetsiifilisi muuseumitöö reegleid. Kuraatoril tuleb olla osav ja mõistev suht- leja, kes suudaks liita ja hoida muuseumi küljes kõik huvilised, kes soovivad panustada muuseumisse enam kui tavaline külastaja. Kas võtta selleks siis hoopis ametisse projektijuht, kes oleks hea suhtle- ja-administraator-eelarvestaja jne? Kui võimalik, miks mitte, kuid asjatundliku käsitletavat ainevaldkonda tundva spetsialistita – olgu tema ametinimetus kuraator, teadur või midagi muud – ei pruugi valmida professionaalne näitus. Kogukonda kaasates peab loodava näituse juures olema ekspert, kes vajadusel kontrollib, täpsustab, seob konteksti ja tunneb hästi muuseumikogu. Mida annab mitteprofessionaalide kaasamine näitusele? Kind- lasti on kaasavates näitustes rohkem elu, selles kajastuvad vaataja ootused ning selline näitus pole tehtud vaid tegijatele endile. Suure tõenäosusega on tulevikus koos kogukonnaga loodud näitusi veelgi rohkem kõikides Eesti muuseumides.

   Terje Lõbu, MA, on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kuraator.

276 mälestused

Kuidas Tartu mikrobioloogid uurisid kosmonautide laktobatsille

Marika Mikelsaar

Minu mäletamise järgi käisime me professor Akivo Lenzneriga 1966. aastal sügisel Moskvas rahvusvahelisel teaduskonverentsil; seal esines ettekandega Saksa Demokraatliku Vabariigi Potsdami Rehbrücke toitlus- ja hügieeni instituudi direktor professor Helmut Haenel. Ma olin pärast ülikooli lõpetamist asunud stažöörina oma juhendaja professor Akivo Lenzneri (1927–2012) soovitusel saksakeelse kirjanduse järgi inimese seedekulgla mikrofloorat uurima. Tahtsin väga koh- tuda professor Haeneliga, kelle töid olin imetlenud ja osa soole mik- roobigruppe määranud tema poolt publitseeritud metoodikate järgi.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 277 Marika Mikelsaar

Väike unistus oli pääseda tema laborisse mõneks ajaks stažeerima. Oskasin vabalt saksa keelt, sest olin 1944. aastal emaga Eestist ve- nelaste eest põgenedes kaks aastat Saksamaal elanud, suhelnud seal- sete lastega ja pärast tagasitulekut (külmas loomavagunis nälgides) säilitanud huvitavaid raamatuid lugedes ja eratunnis käies saksa keele oskuse. Koolis õppisin inglise keelt. Konverentsil oli professor Lenz- neril suuline ettekanne, kus ta mainis ka minu algavat tööd ja esimest publikatsiooni Venemaal. Saingi jutule saksa professoriga, kes muuseas oskas soravalt vene keelt. Hiljem kuulsin, et ta oli olnud Siberis sõjavangis ... Haenel oli minuga isalikult sõbralik, arutas minu teadusprobleemi päris huviga, aga ütles mõistatusliku lause: „Sei fleissig für ihnen Professor.” Mina tahtsin olla usin küll, aga teadusavastuste nimel! Sel konverentsil tutvusin ka omavanuse moskvalannaga, väga intelligentse kindralitütre Natalja Konstantinovna Lizkoga, kes uuris minuga sarnast teadusprobleemi mingil inimkontingendil, keda ta mulle siis ei nimetanud. Hiljem sain teada, et ta oli nn kosmosebio- loogia instituudist (ametliku nimega NSVL Meditsiiniteaduste Aka- deemia medikobioloogiliste probleemide instituut) ja neil käisid juba katsed bioloogilise isolatsiooni mõjust inimese tervisele ja vastupida- vusele stressi tingimustes.1 Need oli esimesed kosmonautide kandi- daadid, kellel Lizko uuris seedekulgla mikrofloorat. Professor Lenzneril oli sel konverentsil rida kohtumisi Venemaa teadlastega, mille järel ta mulle ütles, et õnnestub vist sõlmida koos- töö Moskva medikobioloogiliste probleemide instituudiga. Mainis, et olgu ma valmis õpetama oma uurimismetoodikat Nadkale (akro- nüüm?). Ja tõesti, poole aasta pärast saabus Nadja üheks nädalaks meie laborisse minu käest õppima nn Haeneli metoodikat. Minu poolt määratavate mikroobigruppide seas olid ka laktobatsillide üldhulgad. Lenzneri laboris olid muu hulgas Inglismaalt professor Elisabeth Sharpe’lt saadud (kingitud?) laktobatsillide tüüpkultuu-

1 Tartu Ülikooli raamatukogus hoitav varaseim selleteemaline lepingulise töö aruanne käsitleb aastail 1967–1968 läbi viidud Marsi lennu maapealset simulatsioo- ni (kolm vabatahtlikku terve aasta suletud kapslis), seega oli Lenzner juba tol- lesse töösse haaratud, vt: Изучение видового состава и свойств лактобацилл фекалий людей, находящихся на специальном рационе питания в условиях длительного пребывания их в герметично замкнутом объеме: отчет по хоздоговорной научно-исслед. работе № А-941, науч. руководитель А. Ленцнер (ТГУ, кафедра микробиологии, 1969).

278 Kuidas Tartu mikrobioloogid uurisid kosmonautide laktobatsille

Illustratsioon 1. Autoritunnistus

279 Marika Mikelsaar rid, mis võimaldasid oluliselt edendada laktofloora uurimist Tartus. Uute teadmiste ja oskuste pagasiga jõudis Lizko tagasi Moskvasse ja algas meie kateedri koostöö selle instituudiga. Nemad saatsid meile juba söötmetele väljakülvatud materjali kodeeritud isikutelt ja terve meie labor uuris neid laktobatsillide tüvesid väljatöötatud skeemide alusel. Mina tegin seda tööd oma dissertatsiooni kõrvalt lepingulise tasu eest, millist lisaraha oli tol ajal perele väga vaja. Kui õõnsa häälega raadiodiktor Levitan teatas suure kodumaa järjekordsest kosmosevõidust, olime meie nimetähti pidi kodeeritud kosmonaudi ja tema dublandi sisemaailma juba mitmeid kuid nende lendu ette- valmistavas perioodis jälginud. Uuringut korrati, kui kapsel maan- dus. Nadja Lizko käis sageli ise komandeeringus Baikonuril ja tegi seal esmaskülve. Kui Moskvas raamatukogus töötasin, sain näha ka tema laborit ja mitmeid kordi uhkes kodus külas käia. Nadjal õn- nestus teoks teha minu unistus – ta stažeeris pool aastat professor Haeneli laboris. Lahke venelanna õpetas pärast ka mulle mõningaid seal nähtud nippe. Me olime päris head sõbrad. Kahjuks suri ta juba aastaid tagasi rinnavähki. Viimati kohtusin temaga vaba Eesti ajal Roomas konverentsil, oli tore meenutada. Nii nägi sellise olulise koostöö sõlmumine välja labori väikese etturi silme läbi. Kuidas see tegelikult toimus, pole mul aimugi. Dotsent Endel Türi meenutas, et Nõukogude armees teenimise ajal külastas Lenzner sageli Leningradi Sõjaväe Akadeemiat. Üks tema rahvusest professor oli tal soovitanud hakata tegelema inimese mikrofloora ja kaitsvate laktobatsillidega nn eesseisva poliitilise tellimu- se hüveks. Võibolla saabusid seda rada pidi Tartusse ka need Inglis- maa laktobatsillide tüüptüved, millistega võrdlemisel tõusis Tartu Riikliku Ülikooli (edaspidi TRÜ) mikrobioloogia labor NSV Liidus laktobatsilloogia esirinda. Prof Haenel Potsdamist ja prof Hannelore Bernhardt Greifswaldi ülikoolist hakkasid 1970. aastate lõpus organiseerima iga kahe aasta tagant rahvusvahelisi mikroobiökoloogia teadusseminare. Neil Saksa Demokraatliku Vabariigi teadusseminaridel pälvisid Lenzneri saksa- keelsed ettekanded kosmonautide mikrofloorast suurt huvi ka Amee- rika kolleegide seas, kellele neid tõlgiti. Raudse eesriide taha aga ei pääsenud sel ajal ei professor ise ega keegi tema kaastöötajatest. Mi- nul oli õnn kõigil neil demokraatlikul Saksamaal peetud sümpoosiu-

280 Kuidas Tartu mikrobioloogid uurisid kosmonautide laktobatsille midel osaleda ja esineda kas saksa- või ingliskeelsete ettekannetega, tõlkisin ka venelastele mitmeid ettekandeid ja küsimusi. Isegi siis, kui mind ametlikku delegatsiooni ei arvatud, tegi professor Haenel mulle isikliku kutse, mäletades minu pühendumist 1966. aastal. Olin nimelt sõitnud sinna konverentsile kahekuuse pojakese juurest, keda veel imetasin. Kannatasin põrgupiina piimapaisu pärast rindades, ilmselt rääkisin sellest ka talle ... igatahes jäime uudiseid ja sooje pühadetervitusi vahetama tema surmani 1980. aastate lõpus. Kosmonautide mikrofloorat uuriti TRÜ-s ligikaudu 15 aastat. See oli tõesti unikaalne materjal, kahju ainult, et tulemusi suhteliselt vähe publitseeriti. Lenzner taotles mitmetele leitud laktobatsillide tüvedele ka autorikaitset, tol ajal oli selle nimi авторская справка. Ka mina olin kolmes tõendis autor. Eesti taasiseseisvumisel lahkusin kateedrist kolmeks aastaks Maarjamõisa kliinikusse mikrobioloogia laborit juhatama, kust mind pärast doktoritöö kaitsmist Tartus valiti tagasi mikrobioloogia kateed- risse, hiljem sai see asutus nimeks instituut. Positsiooni kaotus varase sunnitud emeriteerumise tõttu ei lasknud endise juhendaja ja minu vahel kujuneda kollegiaalsetel suhetel. Neist raskustest sain ma üle intensiivse väliskoostöö tõttu vabas Eestis. Väga kahju oli kõigil kos- monautika-alastes uuringutes osalenud teadlastel laktobatsillide kul- tuurikollektsiooni haihtumisest Eestist, samuti minu enda kogutud kollektsiooni seletamatust hävingust. Üllatavaid teadmisi sain aga 2012. a suvel Thbilisi konverentsilt. Kohtusin seal üle hulga aastate Nadja Lizko nüüdseks juba hallipäise õpilasega. Professor V. K. Iljin rääkis meile kõigile rõõmustava uudise, et Lenzner oli kosmonautide laktobatsillitüved üle andnud medikobioloogiliste probleemide instituudi kogudesse. Meie, tartlaste töö ja vaev ei lennanudki tuulde ja professor Akivo Lenzner nimetati inimese laktobatsillide teednäitava- te uurimuste ees Venemaa Tehnikateaduste Akadeemia liikmeks.

Akivo Lenzneri tähendusest Tartu mikrobioloogide teadustööle TRÜ mikrobioloogide teadustöö ja kuulsus NSV Liidus ning välis- maal kasvas professor Akivo Aronovitš Lenzneri (1927–1912) ka- teedrijuhatajaks olles aastatel 1964–1993 märkimisväärselt. A.

281 Marika Mikelsaar

Illustratsioon 2. Akivo Lenzner (keskel) kolleegidega laboris (TÜAM)

Lenzner pani Tartu ülikoolis aluse inimese mikroobiökoloogilisele uurimissuunale, rakendades seda laktobatsillaarsete profülaktika- ja ravipreparaatide väljatöötamiseks. Saadi mitmeid autoritunnistu- si, täideti lepingulisi uurimistöid, tehti ulatuslikku koostööd Moskva instituutidega, sealhulgas ülal juba mainitud kosmose biomeditsii- nis. Olles arstiteaduskonna teadusprodekaan, aitas A. Lenzner asutada TRÜ Kesklaboratooriumi, millest kujunes TRÜ Üld- ja Mole- kulaarpatoloogia Instituut (ÜMPI, 1979). ÜMPI koosseisu kuulus mikroobiökoloogia labor, mis moodustas TRÜ mikrobioloogia kateed- riga funktsionaalse terviku. Seda juhatas pikki aastaid edukalt vanemteadur meditsiinikandidaat Helga Lenzner.

282 Kuidas Tartu mikrobioloogid uurisid kosmonautide laktobatsille

Juba 1970. aastate lõpust ja 1980. aastate algusest oli TRÜ mikrobioloogia kateedri teadustöö tugeva rakendusliku aspektiga. Li- saks teaduskoostöö lepingutele oli tol ajal võimalik sõlmida ka telliva lepingupoole (näiteks mõne ettevõtte) poolt rahastatavaid lepinguid kaheks, kolmeks või viieks aastaks. Huvitaval kombel olid TRÜ mikrobioloogia kateedri esimesed lepingud üleliidulised. Tekkis intensiiv- ne teaduskoostöö NSVL keskinstituutidega, nagu Gamaleja-nimeline NSVL Teaduste Akadeemia instituut, NSVL Meditsiiniteaduste Akadeemia epidemioloogia ja mikrobioloogia instituut, Üleliiduline Antibiootikumide Instituut, NSVL Tervishoiuministeeriumi Gabrit- sevski-nimeline mikrobioloogia ja epidemioloogia keskinstituut, Läti Riikliku Ülikooli arstiteaduskond. Veidi hiljem tulid lepingud kohalike ettevõtetega. Kateedris aidati kaasa uue kodumaise desinfekt- sioonivahendi Estosteriil väljatöötamisele ja katsetamisele, mille toi- meaineks oli peroksüäädikhape (Eugen Tallmeister, 1980). Tegeldi ka farmaatsiatööstusele olulise temaatikaga, nt tablettide täiteaine mikrobioloogilise puhtuse probleemiga Tallinna Farmaatsiatehases, samuti uute leivajuuretiste koostamisega Tartu Leivakombinaadile (Helga Lenzner).2 Kateedris loodud uued laktobatsillaarsed juureti- sed tõid eesti peenleivale mitmeid auhindu. Rakendusliku kallakuga uurimistööd võimaldasid tehtava kõrval lahendada ka huvitavaid teoreetilisi probleeme ja rikastada alustea- duse saavutusi. Juba kahe maailmasõja vahel oli akadeemik Karl Schlossmanni (1885–1969) juhitava bakterioloogia instituudi tea- dustemaatika olnud tihedalt seotud praktilise väljundiga. Nii uuriti eesti ravimudade koostist Eesti kuurortidevalitsuse tellimusel ja tulemused publitseeriti rahvusvahelise monograafiana Inglismaal. Kliinilise mikrobioloogilise diagnostika parandamiseks töötas tol ajal instituudi juures bakterioloogia ja seroloogia labor. Analoogili- ne diagnostiline labor töötas aastaid dotsent Selma Laanese (1914– 2004) juhtimisel siis juba TRÜ mikrobioloogia kateedri juures. TRÜ teiste kateedrite ja kliinikutega hoidsid tihedat sidet ka dotsent En- del Türi (1930–2007) ja mikroobiökoloogia labori vanemteadur Mall

2 Varaseim juuretise-teemaline säilinud aruanne TÜ raamatukogus: Riia ja rukkileiva juuretisteks vajalike laktobatsillide tüvede otsingud: aruanne lepingulise teadusliku uurimistöö nr. A-2992 kohta, tead. juhend. A. Lenzner (Tartu Riiklik Ülikool, mikrobioloogia kateeder, 1969).

283 Marika Mikelsaar

Türi (1931–2013). Nõustati tuberkuloosi ja uroinfektsioonide diag- nostikat ning antimikroobset ravi, selgitati ravimtaimede ja nende komponentide toimemehhanisme. Professor Lenzneri ajal sõlmitud lepingulised tööd andsid lisa- võimalusi mõne vajaliku laboriseadme ostmiseks ja parandasid pal- gafondi. Oli küll kehtestatud limiit lepingute mahule vastavas ük- suses (näiteks kateedris), neid „limiite” jagas välja teadusprorektor Herbert Metsa. Mäletan oma abikaasa Raik-Hiio Mikelsaare jutte vaidlustest prorektoriga molekulide struktuuri uurimisvajaduse ja limiidi mittevastavuse üle TRÜ Kesklaboratooriumis. Tõenäoliselt leiti pärast võimu eksponeerimist siiski võimalus limiidi suurenda- miseks ülikoolis [meenub „ühe lehma limiit” kolhoosniku laudas ja range kontroll selle üle]. 1980. aastateks oli kateedri teadustöö põhisuunaks kujunenud inimese mikrofloora, sealhulgas laktofloora uurimine. Nagu ülal juba jutuks oli, algatas selle NSV Liidule olulise suuna professor Akivo Lenzner pärast armeeteenistusest Tartusse tagasi saabumist 1962. a. Kosmoselaeva suletud ruumis oli inimese normaalse mikrofloora käitumine etteaimamatu, kardeti oportunistlike bakterite esileker- kimist, düsbakteriooside teket jm raskeid terviserikkeid. Selliseid riske oli vaja tunda ja laktofloora abil loodeti leida nende ennetamise võimalusi. NSVL Meditsiiniteaduste Akadeemia medikobioloogiliste probleemide instituudiga oli TRÜ mikrobioloogia kateedril rida finantsle- pinguid kosmonautide laktofloora uurimiseks, mis andsid võimaluse intensiivsemaks teadustööks. Põhjalikult uuriti kosmonautide lak- tobatsillaarset mikrofloorat enne kosmosesse suunamist, selle muutusi ja korrigeerimisvõimalusi pikaajaliste kosmoselendude käigus. Krasnojarskis oli vastav keskus, mis simuleeris pikaaegset kosmose lendu, nn kapsel. Mikrobioloogia instituudi teadlased, mina kaasa arvatud, tegime kohapeal 10-päevaseid uuringutsükleid isoleeritud inimeste laktobatsillide kohta ja tõime Tartusse vastavaid materjale, et määrata laktobatsillide liigilist koosseisu täpsemate meetoditega. Saadud uurimistulemused kanti ette teaduskonverentsidel, kusjuures teaduskoostöö ja piisav komandeerimisraha võimaldasid kaastöötajatel vähemalt kord aastas osaleda Moskvas toimuvatel erialakonverentsidel, lisaks ka Leningradi, Kiievi, Vilniuse, Riia jt

284 Kuidas Tartu mikrobioloogid uurisid kosmonautide laktobatsille

Illustratsioon 3. Marika Mikelsaar laboris (TÜAM) teadusfoorumitel. Tollal olid põhiliseks publikatsioonivormiks kon- verentside materjalide kogumikud ja teesid. 1982–1992 avaldasid kateedri töötajad NSVL keskajakirjades ca 30, rahvusvahelistes aja- kirjades 7 teadusartiklit. Seda oli tunduvalt rohkem kui eelmise 18 aasta jooksul keskajakirjades ilmunud 9 artiklit. Tartu Ülikooli mikrobioloogide jaoks oli oluline võimalus teha katsetusi Moskva Gamaleja-nimelise instituudi gnotobioloogia laboris mikroobivabade katseloomadega. Teadurid Mall Türi ja allakirju- tanu said erakordse võimaluse töötada selle labori mikroobivabade rottidega laktobatsillide ja coli-bakterite antagonismi mehhanismide selgitamisel. Hiljem loodi sarnane laboratoorium ka Läti Riikliku Ülikooli juurde, millega tehti samuti koostööd, uurides kiiritusega

285 Marika Mikelsaar mõjustatud loomi. Riia rongiga saabusid käsikonteinerid loomadega Tartu jaama, kust need võeti vastu ja viidi kohe laborisse. Kahjuks ei ilmunud selle koostöö põhjal ühtki rahvusvahelist publikatsiooni, kuigi sooleseinaga tihedalt seostunud laktobatsillidel leiti mitmeid senitundmatuid seaduspärasusi. Kui seni oli mitmete seisundite puhul (kiiritus, soolehaigused) postuleeritud laktofloora hulgalist ja liigilist vaesumist, siis uurimused näitasid katseloomade fekaalides hoopis laktobatsillide hulga suurenemist, ilmselt soole seina limast vabanenud residentsete laktobatsillide arvelt. Hiljem õnnestus nende uuringute põhjal välja töötada düsbioosi diagnoosimise uued ar- vulised kriteeriumid.3 1978. aastal avanes mikrobioloogia kateedri töötajatele võimalus pääseda sotsialismimaadesse, eeskätt Ida-Sak- samaale. Greifswaldi ülikoolis töötas tugev gastroenteroloogiaga seotud inimese mikrofloora uurijate grupp (Hannelore Bernhardt, Manfred Knoke), kes koostöös Potsdami toitumisteaduste instituudiga (prof H. Haenel) korraldasid igal aastal rahvusvahelisi teadus- sümpoosione. Nende sümpoosionide materjalid ilmusid kas kogumi- kena või ajakirjas Die Nahrung. Tartu ülikooli teadlaste ettekanded võeti hästi vastu, sest nad esitasid sageli uudseid töötulemusi ja sei- sukohti. Unikaalsed olid A. Lenzneri andmed NSVL kosmoselaeva- de Sojuz-13, Saljut-4, Saljut-6 ja Saljut-7 ekipaažide laktofloorast.4 USA teadlased, kes tegelesid astronautide samalaadsete uurimus- tega, olid Tartu teadustulemustest väga huvitatud. Selgus, et lend kosmosesse (võimalik radiatsioon, ühekülgne toit, tihe kooslus teise inimesega suletud ruumis) ei mõjutanud inimese kaitsefunktsioo- ni kandvaid laktobatsille kuigi olulisel määral. Esines mõningane üldhulga vaesustumine, mis pikemate kosmoselendude korral aga hakkas dünaamiliselt taastuma. Seevastu lennueelne stress põh- justas sügavaid muutusi mikroflooras, kuni laktobatsillide täieliku kadumiseni kooslusest ja asendumiseni mõne teise mikroobigrupiga, nagu näiteks streptokokid. Kui raadiost veel polnud teatatud uuest kosmoselennust, ennustasime meie juba muutunud mikrofloora

3 Marika Mikelsaar, Evaluation of the gastrointestinal microbial ecosystem in health and disease (Tartu: Tartu Ülikool, 1992). 4 Näiteks: A. A. Lencner, Ch. P. Lencner, M. E. Mikelsaar, M. E. Tjuri, M. A. Toom, M. E. Väljaots, V. M. Šilov, N. N. Liz’ko, V. I. Legenkov, I. M. Reznikov, „Die quan- titavie Zusammensetzung der Lactoflora des Verdauungstrakts vor und nach kos- mischen Flügen unterschiedlicher Dauer”, Die Nahrung, 28, 6/7 (1984), 607–613.

286 Kuidas Tartu mikrobioloogid uurisid kosmonautide laktobatsille põhjal selle toimumise tõenäosust varsti-varsti. Üksikjuhtudel oleme sarnaseid seaduspärasusi täheldanud ka neil isikuil, kel ilmneb emotsionaalne stress, näiteks töökohal tekkinud arusaamatuste või teadustöö kaitsmisega seotud raskuste tõttu jne. Kirjanduses on tä- napäeval siiski veel ainult üksikuid andmeid soolehormoonide, mis peegeldava üldist hormonaalset seisundit, tihedast seosest mikro floora koostisega. Teoreetiliselt läbitöötatud seisukoht aga puudub tänini. USA teadlased on samuti kinnitanud emotsionaalse stressi kompleksset mõju inimese tervisele ja tema mikroobidele nii tavako- danikel kui astronautidel. TRÜ mikrobioloogia kateedris valiti ka välja kosmonautide jaoks sobivaid kaitsvaid laktobatsille, mida neile pikaajalise lennu jaoks veetustatud kujul kapslites kaasa anti. Igaühele anti kaasa tema enda laktobatsille, mis olid katseklaasi viidud lennueelses rahupe- rioodis. See peegeldab esimesi rakendusi nn individuaalsest ravist, millest tänapäeval ikka veel alles unistatakse. Prof Lenzneri juhitav kollektiiv sai sel perioodil arvukalt autori- tunnistusi erinevate laktobatsillide tüvede kohta. Laktofloora kohta kaitsesid lisaks allakirjutanule kandidaadikraadi veel Lev Levkov5 ning hiljem Eesti Vabariigi doktorikraadi Tõnis Karki.6 Juba 1969. aastast kasutati TRÜ mikrobioloogia kateedris isoleeritud ja uuritud laktobatsillide tüvesid (Lactobacillus plantarum 8-RA-3, isoleeritud M. Mikelsaare kandidaaditöö käigus soole mikrofloorast ja L. fermentum 90-TS-4, isoleeritud A. Lenzneri doktoritöö käigus tupe mikrofloorast) Gorkis laktobakteriini tootmiseks. Tollal nimetati niisuguseid preparaate eubiootikumideks ja kosmoselendude pikaajalise bioloogilise isolatsiooni oludes olid nad väga väär- tuslikud düsbakterioosi profülaktilised vahendid.7 Märkimisväärne on, et nagu 2007. aastal Peterburi konverentsil selgus, on nimetatud kaks laktobatsilli tüve tänini Venemaal kasutuses „kodumais-

5 Лев Левков, Адгезия лактобацилл в условиях смешанных популяций: автореферат … кандидата медицинских наук (Москва: Московский НИИ эпидемиологии и микробиологии им. Г. Н. Габричевского, 1991). 6 Tõnis Karki, Quantitative composition of the human lactoflora and method for its examination; Department of Microbiology, University of Tartu, Estonia (Tartu: University Press, 1996). 7 Акиво Ленцнер, Лактобациллы микрофлоры человека: автореферат ... доктора медицинских наук; Тартуский государственный университет, 1973.

287 Marika Mikelsaar te probiootikumidena”. Kliinilisi katsetusi nende toime uurimiseks düsbakteriooside ravis korraldasid tol ajal Venemaa teadlased ilma Tartu osavõtuta. Põhjenduseks toodi sobiva kliinilise baasi puudumine, tegelik põhjus oli aga eeskätt soovimatus töötada koos teise liiduvabariigi teadlastega. 2012. aastal näitas Peterburi teadlane uhkusega nende esimest probiootikute kohta ilmunud artiklit väliskirjanduses ja – oh imet, mikroobiks oli meie Lactobacillus plantarum 8-RA-3. Selle pärit- oluks oli märgitud üks Venemaa instituut. Võimalik, et A. Lenzner andis selle tüve üle mõne koostöölepingu käigus. Kas tol ajal tehti Material Transfer Agreement’i formulare mitmete juristide ja asutuse juhtide allkirjadega, mina tolleaegse aspirandina ei teadnud. Igatahes on selle tüve päritolu, isoleerimine ja omaduste kirjeldus minu kandidaadiväitekirjas ja autoreferaadis. Küll ei võetud sellele laktobatsillile L. plantarum 8-RA-3 autoritunnistust, mille tõttu jääb Tartu ülikoolile vaid sisemine uhkus, et siinne töö on viinud ülevenemaalise, tänini kasutusel oleva ja edasist uurimist vääriva probiootikumi loomiseni.

   Marika Mikelsaar, dr. med., on Tartu Ülikooli emeriitprofessor, meditsiinilise biotehnoloogia erakorraline professor.

288 kroonika

kroonika

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi 2012. aasta aruanne

Mariann Raisma

2012. aasta oli TÜ ajaloo muuseumi jaoks edukas. Vaatamata oma suhtelisele väiksusele paistab muuseum silma nii ülikooli tasandil kui ka laiemas avalikkuses. Aktiivselt tegeleti Toomemäe arengukava koostamisega nii hoonete kui ka terviku tasandil. Oluliselt muutus vana anatoomikumi olukord: anatoomikumist koliti välja muuseumikogud ja ülikooli kultuurivara ning CO2 kvoodiraha eest viidi ellu projekt „Tartu Ülikooli vana anatoomikumi hoone küttesüsteemi ja katuse rekonstrueerimine koos vahelae soojustamise ja välisavatäidete restaureerimisega ning fas- saadi restaureerimine”, kus muuseum samuti aktiivselt osales. Välja töötati vana anatoomikumi esialgne ekspositsioonikontseptsioon.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (2013) 289 kroonika

Näitused ja haridustegevus Aasta suurim projekt oli ülikooli varakambri loomine (avati 6. juulil, kuraatorid Terje Lõbu, Tiina Vint, Mariann Raisma), mis sai Eesti Kultuurkapitali sisekujunduse aastapreemia (KAOS Arhitektid – Margit Argus, Margit Aule). Samuti sai varakamber nominendiks nii Tartu kultuuriteo konkursil kui ka Eesti muuseumide aastaauhinda- de konkursil (püsinäituste kategoorias). Konkursi arendusprojektide kategoorias sai nominendiks TÜ ajaloo muuseumi uus kontseptsioon koos ülikooli varakambriga. Ülikooli varakamber on pühendatud ülikoolile, aga ka laiemalt Eesti vaimuloole. Varakambris eksponeeritakse vaid originaalese- meid või tänu oma väärikale legendile originaali staatusega võrd- sustatud esemeid (näiteks Rootsi-aegse ülikooli regaalide koopiad aastast 1932). Eksponeeritavad esemed pärinevad peale TÜ ajaloo muuseumi ka teistest Tartu Ülikooli asutustest ja muuseumidest ning samuti Eesti Ajalooarhiivist ja Eesti Ajaloomuuseumist. Va- rakambri esemeid eksponeeritakse teemade kaupa: ülikooli idee, ülikooli vaim, surematud suurmehed, nooruse jõud, koha vaim ning maa ja ilm. Esemeid vahetatakse korrapäraselt, kuna eksponeeri-

Foto 1. Ülikooli varakambri avamine (foto A. Tennus )

290 kroonika

Foto 2. 19. sajandi tudengikorter näitusel „Moodne tudeng. Oh ajad, oh kombed!” (foto A. Tennus)

takse väga haprast materjalist objekte. Esemete kohta leiab põhja- likumat infot ja fotomaterjali puutetundliku ekraaniga arvutist. 86 rektori ja 275 audoktori elu ja tegevusega on võimalik tutvuda ar- vutiprogrammi vahendusel. Varakambris tutvustatakse ka väikest valikut ülikooli teadlaste viimase aastakümne teadustegevuse tulemustest. Ajutise näitusena oli muuseumis väljas „Moodne tudeng. Oh ajad, oh kombed!” (6. detsember 2011 – 30.detsember 2012; kuraator Terje Lõbu, kujundajad Margot Sakson ja Andres Kull). Üliõpilane ei pü- hendu stuudiumi ajal üksnes õppimisele, vaid samavõrra oluline on elu väljaspool auditooriumi ja raamatukogu seinu. Näitus kesken- duski üliõpilaselu olmelisemale-lustlikumale küljele, püüdes näida- ta, milline on olnud Tartu tudeng läbi aegade. Näitusel tutvustati üliõpilase eluaset, sööki-jooki, riietust ja tudengite vaba aja veetmise võimalusi. Kõik neli teemat läbisid kaheksa erinevat ajastut – 17. sajand, 19. sajandi I pool kuni keskpaigani, 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus, 1920–1930. aastad, 1940–1950. aastad, 1960–1970. aastad, 1980–1990. aastad ning 2000. aastad.

291 kroonika

Näitust „Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed. Eesti rikkalikem kalmistu muinas- ja keskaja piirilt” eksponeeriti Eesti Ajaloomuu- seumis, Hiiumaal ja Võrumaa Muuseumis. 2012. aasta oli Eestis pühendatud Eesti filmi 100. aastapäevale. Sel puhul oli muuseumi Morgensterni saalis 1. maist kuni 30. detsembrini välja pandud näitus „Staatika ja dünaamika dramaatiline duell. Filmi- ja fototarbeid TÜ ajaloo muuseumi kogudest” (kuraator Terje Lõbu, kujundus Margot Sakson). Valges saalis korraldati 7.–20. maini Korp! Fraternitas Estica 105. aastapäeva näitus. Uue museaali vitriinis eksponeeriti jaanuarist septembrini maa- deuurija Hermann Walteri (1864–1902) pronksbüsti ja kiviklibu Ida-Siberist Kotelnõi saarelt, kuhu Walter maetud on, ning septembrist detsembrini rektor Georg Friedrich Parroti (1767–1852) portsi- garit, mille talle kinkis keiser Aleksander I. 2012. aasta juunis valmis TÜ ajaloo muuseumi fuajees näidatav filmiprogramm Tartu Ülikooli hoonetest (M. Truman).

Foto 3. Rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi osalised teaduslinnas Toomel 2012

292 kroonika

Haridusprogramme ja ekskursioone (sh planetaariumietendused) korraldati muuseumis 228. Toimusid populaarteaduslikud teeõhtud (8), kohviõhtud korüfeedega (5) ja kohtumisõhtud vingete vilistlas- tega (5). Jätkati mitme populaarseks kujunenud muuseumiüritu- sega: volbripäev, Teaduslinn Toomel, näitustega seotud üritused, akadeemilise pärandi päev; veel osaleti suurüritustel (muuseumiöö, teadlaste öö jt). 2012. aasta suvel koos rahvusvahelise füüsikaolüm- piaadiga toimunud suurejooneline Teaduslinn Toomemäel sai ka Eesti teaduse populariseerimise konkursil eripreemia. Tegu on Han- sapäevade raames TÜ ajaloo muuseumi organiseeritud festivaliga, mis kaasab kümneid teadusasutusi, kes pakuvad kahe-kolme päeva jooksul Toomemäel põnevat programmi. Elutöö preemia Eesti teaduse populariseerimise konkursil sai muuseumi konsultant Tullio Ilomets. Aasta kolleegipreemia – Aasta Tullio – sai Janet Laidla.

Tartu tähetorn 2012. aasta oli väga edukas ka Tartu tähetorni jaoks. Püstitatud eemärk – hoida ning kasvatada külastajate arvu – saavutati. Te- gevusi toetas Archimedese TeeMe meetme raames jätkuv projekt „Astronoomia ja teaduslik maailmapilt: videoloengud, vaatlused ja planetaariumitunnid“ (koostöös teaduskeskusega Ahhaa). Sügishoo- ajal alustati haridusprogrammidega, mis osutusid väga edukaks. Populaarne on ka tähetorni Facebooki lehekülg. Tähetorni ja tema programme külastas aastas üle 18 200 inimese, mis näitab tähetorni vajalikkust ning selle meeskonna head tööd. Tähetorni meeskond alustas ka 2013. aasta suurnäituse „Eesti jälg kosmoses – kosmose jälg Eestis” kokkupanekut koostöös Tallin- na Tehnikaülikooli muuseumiga (näitus avati 11.04.2013).

Töö kogudega Seisuga 1.01.2013 oli kogudes arvel 72 543 museaali, kogude juurde- kasv 2012. aastal oli 521 museaali. Kogudes tehti inventuure, paran- dati hoiutingimusi ning tegeleti museaalide väljalaenutamise ning deponeerimisega.

293 kroonika

Foto 4. Tähetorni haridusprogrammi teeb Janet Laidla (foto K. Tinn) Ülikooli ajaloo muuseumi ajaloolist kogu kui Eesti kultuuriloo- lise rahvuskollektsiooni osa finantseeris Haridus- ja Teadusminis- teerium, mis võimaldas jätkata kollektsioonide korrastamist ja di- giteerimist (andmebaasid Ester, DSpace, MuIS). Eesti muuseumide Infosüsteemi (MuIS) on sisestatud 15 727 museaali andmed. Eeltöö- na koostati andmebaas Tartu Riikliku Ülikooli fotolabori mahuka negatiivide kogu (1949–1998) kohta. Muuseumi kaudu korraldati ülikooli kultuurivara (peamiselt va- namööbli) restaureerimist, andmebaasi täiendamist ning kultuurivara kasutuselevõtu võimaluste tutvustamist ülikoolis.

Teadustöö Muuseum andis välja kaks numbrit Tartu Ülikooli ajaloo küsi- musi: „Tartu Ülikool ja Põhjasõda” (nr 39, 253 lk) ja „Akadeemilise pärandi mõte” (nr 40, 264 lk). 26. aprillil toimus tudengikonverents „Kuidas tudeng rappa läks”, millele eelnes allikaõpetuslik kursus arhiivis. 6. detsembril leidis aset muuseumi aastakonverents koostöös Teadusajaloo ja Teadus- filosoofia Eesti Ühenduse, Looduseuurijate Seltsi ja Saksa Kultuuri

294 kroonika

Instituudiga „Teadusinnovatsiooni jõudmine praktikasse läbi aegade” (13 ettekannet). Muuseumitöötajad avaldasid artikleid, mis olid seotud teadusajaloo, ülikoolimuuseumide ning TÜ ajaloo muuseumi kogudega ning esinesid mitmel rahvusvahelisel konverentsil ja tea- duspäevadel. Peale selle peeti loenguid Eesti ülikoolides (K. Kalling, J. Laidla, L. Leppik, M. Raisma) ning juhendati doktoritöid (L. Leppik).

Külastused TÜ ajaloo muuseumi külastatavus jäi suures plaanis samale tasemele eelmise aastaga: kokku teenindas muuseum üle 67 000 inimese (neist 43 020 muuseumikülastust; lisaks Teaduslinna külalised – umbes 8000, ning valge saali ürituste külastajad – 15695). Eriti rõõmustav on Tartu tähetorni külastuste arvu suurenemine. Samuti kasvas Toomkiriku tornide külastuste ning vastuvõttude ja ürituste arv. 2012. aastal suurenes ka muuseumi omatulu, ruumide renditulu kõrval ka toetuste abil. TÜ ajaloo muuseum sai peale Tartu Ülikoo- li toetust ka Tartu Linnavalitsuselt, Eesti Kultuurkapitalilt, Tartu Kultuurkapitalilt, Hasartmängumaksu Nõukogult, SA-lt Archime- des ning Haridus- ja Teadusministeeriumilt. Muuseumi tegevust toetas oma toodetega ka mitu firmat.

50000 45000 42483 43020 40000 35000 30000 25000 21378 20005 18789 19892 18890 20000 15357 15827 15000 13000 9500 10000 7000 5000 0 2009 2010 2011 2012

Ajaloo muuseum Kunstimuuseum Loodusmuuseum

Graafik 1. Külastuskordi TÜ muuseumides 2009–2012

295 kroonika

20000 18271 18000 15695 16000 14000 13023 11726 12000 10000 8000 6000 4000 2000 0 Toomkirik Toomkiriku tornid Tähetorn Vastuvõtud

Graafik 2. TÜ ajaloo muuseumi külastused hoonete kaupa 2012. aastal. TÜ AM külastused kokku: 58715

20000 18271 18000 15695 16000 13805 13735 14000 12818 13023 12238 11726 11640 12000

10000 9420

8000 6912 6446 6000

4000 2826

2000 0 200 0 Toomkirik Toomkiriku tornid Anatoomikum Tähetorn Vastuvõtud

2010 2011 2012

Graafik 3. Külastused TÜ ajaloo muuseumis hoonete kaupa (+ vastuvõtud) 2010-2012

   Mariann Raisma, MA, on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi direktor, Tartu Ülikooli muuseumide juhatuse esimees.

296