Naisekuju Modelleerimine XX Sajandi Alguskümnendite Eesti Kirjanduses

TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID

ELO LINDSALU

Naisekuju modelleerimine XX sajandi alguskümnendite eesti kirjanduses

Analüütiline ülevaade

DOKTORIVÄITEKIRI

Kaitsmine toimub 17. detsembril 2008. aastal kell 13.00 Tallinna Ülikooli ruumis U-649, Uus-Sadama 5, Tallinn, Eesti.

Tallinn 2008

TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID

ELO LINDSALU

Naisekuju modelleerimine XX sajandi alguskümnendite eesti kirjanduses

Analüütiline ülevaade

Dissertatsioon on lubatud kaitsmisele filoloogiadoktori kraadi taotlemiseks kirjandusteaduse alal 17. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt.

Juhendajad: Maie Kalda (dr. phil., Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur) Toomas Liiv (dr. phil., Tallinna Ülikooli lektor)

Oponendid: Arne Merilai (dr. phil., Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste ja Kunstide Instituudi kirjandusteooria dotsent) Luule Epner (dr. phil., Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste ja Kunstide Instituudi teatriteaduse era- korraline vanemteadur)

Autoriõigus: Elo Lindsalu, 2008 Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2008

ISSN 1736-3667 (analüütiline ülevaade, online PDF) ISBN 978-9985-58-598-6 (analüütiline ülevaade, online PDF)

ISSN 1736-3667 (abstract, online PDF) ISBN 978-9985-58-599-3 (abstract, online PDF)

Tallinna Ülikooli kirjastus

SISUKORD

DISSERTANDI TEEMAKOHASED PUBLIKATSIOONID...... 5

EESSÕNA ...... 6

1. SISSEJUHATUS ...... 7 1.1. Ainevaldkond ja eesmärk...... 7 1.2. Mõisted, meetodid ja teoreetilised tugipunktid...... 8 1.2.1. Mudel ja modelleerimine ...... 8 1.2.2. Diskursus ja representatsioon...... 9 1.2.2.1. Naised ja kultuuriline naine ...... 9 1.2.2.2. Naisestereotüübid versus päris-naised...... 10 1.2.3. Erinevad võimukäsitlused ...... 11 1.2.4. Sotsiaalne sugu, soosüsteem, sooleping...... 11 1.2.5. Intertekstuaalsuse analüüs...... 12 1.2.6. Isiku- ja loomingulooline vaatlus...... 14 1.3. Töö struktuur ...... 14

2. NAISE JA ESIMESTE NAISKIRJANIKE STAATUSEST EESTIS ...... 16 2.1. Naisküsimus lääne ühiskonnateoreetilises ja filosoofilises mõttevahetuses ...... 16 2.1.1. Võrdõiguslikkuse käsitlused ...... 16 2.1.2. Otto Weiningeri feminiinsuse kriitika...... 17 2.2. Naisemüütidest ja naise staatusest Eestis ja Euroopas ...... 20 2.2.1. Kuldnaise müüt ...... 20 2.2.2. Suur Jumalanna ja kristlikud naiseikoonid...... 21 2.2.3. Naise olukorrast Eestis ajalookirjutuse ja rahvaluule peegelduses...... 23 2.2.4. Eesti naise sotsiaalne staatus ja hariduspüüded XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul...... 24 2.3. Naiste tulek eesti kirjandusse...... 26

3. VILDE NAISEKUJUDE REALISM...... 27

4. NOOREESTLASTE ROMANTILISED HEIASTUSED JA MODERNNE TÜPAAŽ...... 34 4.1. Ürgnaised...... 35 4.1.1. Vambid ja vampiirid ...... 35 4.1.2. Oksa ja Visnapuu female...... 36 4.1.3. Kitzbergi Tiina-libahunt...... 37 4.1.4. Tuglase hiigelneitsi ...... 38 4.1.5. Underi sensuaalne salongidaam ...... 41 4.2. Muusad ...... 42 4.3. Androgüünne tüüp ...... 43 4.3.1. J. Randvere “Ruth” ...... 43 4.3.1.1. Ester ja Angelika...... 44 4.3.2. Tuglase androgüünsed naisekujud ...... 45 4.3.3. “Ruthi” vastutekstid...... 46 4.3.3.1. S. Sarapuu “Saul” kui “Ruthi” paroodia ...... 46 4.3.3.2. Aino Kallase vastunovell ...... 46

5. TAMMSAARE NOORED NAISHINGED...... 48

6. LUTSU SÖAKAD MAANEIUD JA NOORIKUD...... 53

7. KOIDULA JA KALLAS...... 55

KOKKUVÕTE ...... 59

MODELLING THE FEMALE CHARACTER IN ESTONIAN LITERATURE OF THE FIRST DECADES OF THE 20th CENTURY. Summary...... 63

VIITEALLIKAD ...... 66 ELULOOKIRJELDUS ...... 72

DISSERTANDI TEEMAKOHASED PUBLIKATSIOONID

I. Elo Lindsalu 2006. Vilde kui naisõiguslane. – Keel ja Kirjandus, 4, 296–309. II. Elo Lindsalu 2006. Nooreestlaste naisekujusid. – Noor-Eesti 100. Kriitilisi ja võrdlevaid tagasivaateid. Koost. ja toim. E. Lindsalu. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 112–157. III. Elo Lindsalu 2004. Tuglas, Volter Kilpi ja õnne saar. – Keel ja Kirjandus, 5, 324–335. IV. Elo Lindsalu 2005. Male and Female at the End of the World. – At the End of the World: Text, Culture, Motif. Ed. by R. Undusk. Tallinn: The Under and Tuglas Literature Centre, 142–153. V. Elo Lindsalu 2006. Randvere “Ruthi” vastutekstid: S. Sarapuu “Saul” ja Aino Kalda “Naine, kel oli aju”. – J. Randvere “Ruth” 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. Koost. M. Hinrikus, toim. Ü. Kurs. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 125–141. VI. Elo Lindsalu 2005. Naisena noores Eestis. [Saatesõna A. Kallase novellile “Naine, kel oli aju”.] – Looming, 5, 728–730. VII. Elo Lindsalu 2000. Koidula kui märk. – Keel ja Kirjandus, 8, 567–577. VIII. Elo Lindsalu 2008. Eesti esimeste naiskirjanike “oma tuba” ja vastuvõtt sünkroonkriitikas. – M. Kirme, R. Veidemann (toim). Kriitika diskursus: minevik ja tänapäev. Tallinna Ülikool, 16.–17. november 2006. Acta Universitatis Tallinnensis, A 28. Talinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 68–94.

EESSÕNA

Käesolevat uurimistööd on suunanud vajadus naisekujude süvenenuma retseptsiooni järele – eesti kirjandusteaduses on see valdkond siiani olnud alakäsitletud (muutused tulid alles kõige uuemal ajal, mil naisuuringud hakkasid meie humanitaarias oma kohta leidma). Teisalt on mu huvil naiste ja naisemantsipatsiooni kirjanduslike kajastuste vastu puhtisiklik taust: elukogemus varakapitalistlikus egoismi ja hedonismi propageerivas Eestis on tõendanud, et mehed tõrguvad aina sagedamini vastutust võtmast pere ja laste eest, mistõttu naistel jääb üle suuta enamat, kui eeldab traditsiooniline naise- ja emaroll. Kui 1960.–1970. aastail sündinud feministlik vaatenurk humanitaar- ja sotsiaalteadustes on läänes saavutanud tänaseks kanoonilise positsiooni, siis Eestis jõudsid naisuuringud feministlikust päevakriitikast akadeemilisse faasi 1990. aastate keskpaigaks. Vastavaid kursusi hakati õpetama nii Tallinna kui Tartu ülikoolis, kaitstud on doktori- ja magistritöid, ilmunud artikleid teadusajakirjades ja -kogumikes. Tallinna ülikoolis, tollal Tallinna pedagoogikaülikoolis, asutati naisuuringute keskus ametlikult 1995, Tartu ülikoolis 1996. Lisaks loodi TLÜ juurde 1996. aastal väliseesti ja välissaatkondade initsiatiivil Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT). Alates 2000. aastast ilmub ENUTi väljaandena nais- ja meesuuringute ajakiri “Ariadne Lõng”. Käesolev väitekiri on valminud magistritöö “Naise modelleerimine eesti kirjanduses: valik tekste XX sajandist” (kaitstud TPÜs 2001) edasiarendusena. Teemale truuks jääda aitasid kogemused, mida sain mitmes projektis osaledes: kursus Gender and Sexuality 1998 Valmieras, korraldaja Nordic Institute for Women’s Studies and Gender Research; Eesti kultuuriministeeriumi klassikaprogrammi projekt “Naise modelleerimine eesti klassikas” (2001–2002); Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Ungari Teaduste Akadeemia Kirjandusuurin- gute Instituudi ühisprojekt Periphery as Centre: The Limits and Power of Linguistically Peripheral Literatures (2001–2005) ning sotsiaalministeeriumi ja Phare poolt läbi viidud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise koolitusprogramm (2006–2007). Olen uurimistööd ositi rakendanud ka loengutes, seminarides ja üliõpilastööde juhendamisel. Kasutan siinkohal võimalust, et südamest tänada oma juhendajat Maie Kaldat. Samuti võlgnen tänu Toomas Liivile asjakohaste märkuste ning innustavate vestluste eest. Aitäh ka Ele Süvalepale, Õnne Kepile, Ave Mattheusele, Toomas Haugile, Tiit Hennostele ja Julia Tofantšukile, kes jagasid häid nõuandeid.

1. SISSEJUHATUS

1.1. AINEVALDKOND JA EESMÄRK

Kuigi alates XIX sajandi viimasest veerandist on naine eesti kirjanduses olulisel, sageli isegi kesksel kohal (nt Jaak Järve “Vallimäe neitsi”, Lilli Suburgi “Liina”, “Leeni”, “Linda, rahva tütar”, enamik Ernst Petersoni ja Eduard Vilde teoseid, August Kitzbergi “Tuulte pöörises” ja “Libahunt”, Friedebert Tuglase paljud novellid jne), ei ole eesti senises kirjandusteaduses naisekujudele erilist tähelepanu pööratud.1 XX sajandi alguse kirjandusklassikasse kuuluvaid naistegelasi on põhjalikumalt valgustanud üksnes Marta Sillaots esseedes “Naine meie uuemas kirjanduses” (1913)2, “A. Kitzbergi toodang” (1925) ja “Eduard Vilde naistüübid” (1925).3 Need käsitlused on aga jäänud oma aega ja autori mitmed seisukohad on tänasest vaatepunktist vaieldavad. Meie vanema kirjanduse mõjukamaid kanoniseerijaid F. Tuglas pole oma kirjandusloos “Kriitiline realism” (1947) realistide värvikatel naistegelastel peatu- nud ega nende tähtsust hinnanud.4 “Eesti kirjanduse ajaloo” III köites (1969, toim. H. Puhvel) on naiskaraktereid käsitletud põgusalt, mõne autori loomingu ülevaates aga üldse mitte. Nii on Aarne Vinkel Peterson-Särgava naistegelasi kokkuvõtlikult iseloomustanud, Villem Alttoa kirjeldab paari-kolme lausega Vilde ja Kitzbergi mõnesid naisekujusid, samas kui Heino Puhvel oma Tuglase-peatükis naistegelastest juttu ei tee (vt Puhvel 1969). Värskeimas “Eesti kirjandusloos” (2001) on küll naistegelasi mainitud meestegelastega senisest proportsio- naalsemalt, kuid süvenenud analüüse pole võimaldanud teose ülevaatelisus ja rõhuasetus kirjandusprotsessile. Käesoleva väitekirja eesmärgiks on kirjeldada ja analüüsida XX sajandi kahe esimese küm- nendi eesti kirjanduse naisekujusid, tuues välja tekstiseoseid teiste maade kirjanduse naistege- lastega. Uurimismaterjaliks on valitud teosed, mille naisekujusid võib enamasti nimetada keskseteks, intriigi juhtivateks sõlmkujudeks. Tegemist on enamikus ajaproovile vastu pidanud proosateostega; luulest olen valinud vaid üksikud esinduslikumad näited. Vaadeldav aja- vahemik (1900–1920) kujutab endast kirjanduse tõusuaega Eestis ning on täis pöördelisi ühis- kondlikke sündmusi: perioodi alguses on Eesti üks Tsaari-Venemaa kubermange, elab üle 1905. ja 1917. aasta revolutsioonid ja Vabadussõja ning hakkab pärast Tartu rahu 1920 iseseisva Eesti Vabariigina riiklust üles ehitama. Kirjanduselus etendasid tähtsat osa Eesti Kirjanduse Selts ning Noor-Eesti ja Siuru rühmitused. Muu hulgas otsin vastuseid järgmistele küsimustele. • Millised on XX sajandi alguskümnendite eesti kirjanduse mõjukamad naisekujud ja kuivõrd nad esinevad sümboli, müüdi või ikooni tähenduses?

1 Kõige uuemal ajal on vedu võtnud soouurimuslik töö. Barbi Pilvre hakkas 1990. aastate algul kirjutama feministlikku kirjandus- ja kultuurikriitikat. Tiina Kirss on feministlikust vaatenurgast uurinud eesti naiste, sh Minni Kurs-Oleski ja Marta Sillaotsa elu ja loomingut. Eve Annuk on tutvustanud feministliku kirjandusanalüüsi võimalusi ja uurinud soolisi aspekte eesti nüüdiskirjanduses oma magistritöös (TÜ, 1999). Reed Morni ja pagulaskirjanike teoseid valgustas naisuurimuslikust prismast Rutt Hinrikus, dekadendist ja lapsnaisest A. H. Tammsaare üliõpilasnovellides kaitses magistritöö Mirjam Hinrikus (TÜ, 2003). Viimase paari aasta jooksul on naisuuringute alal kaitstud ka doktoritöid: Eve Annuk, “Ilmi Kolla ja tema aeg. Biograafilise lähenemisviisi võimalusi nõukogude aja uurimise kontekstis” (TÜ, 2006); Leena Kurvet-Käosaar, Embodied Subjectivity in the diaries of Virginia Woolf, Aino Kallas and Anais Nin (TÜ, 2006); Raili Põldsaar, Critical Discourse Analysis of Anti-Feminist Rhetoric in the United States in the 1970s–1980s 2006 (TÜ, 2006); Julia Tofantšuk, Constructing of Identuty in the Fiction of Contemporary British Women Writers (Jeanette Winterson, Meera Syal and Eva Figes) (TLÜ, 2007). Liina Lukas on mh käsitlenud “uut naist” baltisaksa kirjanduses oma doktoritöös “Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918” (TÜ, 2006). 2 Ilmus Marta Reichenbachi nime all Postimehe kirjakogus “Oma maa”, III köide, toim. E. Virgo. 3 Sillaotsa põhjalikuma uurimise all on olnud ka A. H. Tammsaare (Looming, 1, 1938), Mait Metsanurga (Eesti Kirjandus, 5, 1939) ja August Gailiti (Ammukaar I, 1943) naistegelased. 4 Tuglas mainib üksnes meestegelastega suhetes olevate naiste nimesid (vt Tuglas 1947).

• Millised on nende naisekujude intertekstuaalsed seosed Euroopa levinumate naisemüütide ja nii välis- kui kodumaise kirjanduse naisekujudega ning teisalt – suhted kohalike proto- tüüpide ehk päris-naistega? • Missugust naisi puudutavat ideoloogiat väljendati käsitletava perioodi kirjanduses, milline oli “õige” naine? • Kuidas on naine kui kultuuriline konstruktsioon ja naisesuse diskursus seotud teiste oma aja diskursustega? Milline oli valitsev “tõediskursus” (Foucault’ mõistes), mille vahendusel naisekujud modelleeriti? • Millist mõju avaldas naisekujude modelleerimisele Eesti ühiskonna moderniseerumine ja diskussioonid naisemantsipatsiooni üle? • Millised olid meie esimeste naiskirjanike loomevõimalused? Kirjutamist soodustavad/või takistavad asjaolud? Kuidas õnnestus naistel kirjandusturul läbi lüüa?

1.2. MÕISTED, MEETODID JA TEOREETILISED TUGIPUNKTID

Siinse uurimuse eesmärgiks ei ole lääne feministlike teooriate tutvustamine, s.t nende kui “uudse materjali” lisandamine kodumaisesse kirjandusuurimusse. Feministide postulaatidesse olen suhtunud ettevaatlikult: eeldusel, et iga maa kirjandusele on omased tema ajaloost ja kul- tuurist tingitud iseärasused,5 ei ole mu arvates otstarbekas sobitada lääne teooriaid eesti kirjandusele otse, vaid vastupidi – püüda tuletada teoreetilised järeldused empiirilisest materjalist. Kirjandus võib teatud uurijatele olla väärtuslik materjal mingi lemmikteooria tõesta- miseks (vt Oras 2003: 239); siinkirjutajal taolist ambitsiooni ei ole. Mõningad naisuurimuslikud, psühhoanalüütilised, filosoofilised ja sotsioloogilised kontseptsioonid on siiski olnud töö jaoks tähtsad. Nii on pilku teritanud Sigmund Freudi, Virginia Woolfi, Simone de Beauvoir’, Michel Foucault’, Jacques Lacani, Pierre Bourdieu’, Hélène Cixous’, Julia Kristeva, Sandra Gilberti, Susan Gubari, Gerald Izenbergi, Bram Dijkstra, Pirjo Lyytikäineni, Hannele Koivuneni jt uurijate kontseptsioonid.

1.2.1. Mudel ja modelleerimine

Käsitlen kirjanduse naisekujusid kunstiliste mudelitena ja nende loomist modelleerimisena, toetudes ennekõike Juri Lotmani määratlusele teesides “Kunst modelleerivate süsteemide reas”; selle kõrval pean silmas ka traditsioonilist tähendusvälja.6 J. Lotmani järgi on mudel tunne- tatava objekti analoog, mis asendab objekti tunnetusprotsessis (Lotman 1990: 8). “1.3.0. Modelleeriv tegevus on inimese tegevus mudelite loomisel. Selleks et kõnesoleva tegevuse tulemusi võiks võtta objekti analoogidena, peavad need alluma teatavatele (intuitiivselt või teadlikult kehtestatud) analoogiareeglitele ja järelikult suhestuma selle või teise model- leeriva süsteemiga. 1.3.1. Modelleeriv süsteem on elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur, mis on tunnetamise, teadvustamise või korrastamise objekti koguvaldkonna fikseeritud analoogia seisundis. Seetõttu võib modelleerivat süsteemi vaadelda kui keelt” (ibid., 8–9).

5 Näiteks Haljand Udam rõhutab, et igal kultuuril on oma individuaalne ajalugu, mille loovad konkreetsed isiksused konk- reetses keskkonnas. Maailmas pole olemas kaht ühtemoodi arenenud rahvast ja riiki (Udam 2001). 6 Võõrsõnade leksikon (2000) annab modelleerima vasteks: “esemete, nähtuste ja protsesside mudeleid koostama, neid uurima, mudeldama; voolima, vormima, mingist materjalist välja töötama; kunstiteoses valguse ning varju efektidega kolmemõõtmelise eseme illusiooni looma” (Vrd: Kujur modelleerib skulptuuri).

Kunstiteosed järgivad oma ehituses ikooniliste märkide põhimõtet ning mudelitega saab võrdsustada ainult üht märgitüüpi – ikoonilisi märke (ibid., 10). Pöördudes tegevuse mudeli juurde [nt kirjandusliku stseeni juurde – E. L.], asub inimene tinglikus situatsioonis ja reali- seerib tinglikku käitumist, kusjuures see on selgelt eristatud praktilisest käitumisest. J. Lot- mani semiootikakoolkonna mõjul juurutati modelleerimise mõiste eesti kirjandusteadusse 1960. aastatest alates.7 Siinses töös tähendab modelleerimine eelkõige naisemudelitega tegele- mist: nende loomist kirjandustekstides, aga ka nende uurimist.

1.2.2. Diskursus ja representatsioon

Nagu Michel Foucault on korduvalt osutanud, saab asjadeni jõuda ainult valitsevate mõtte- ja kõneviiside ehk vahelduvate diskursuste8 vahendusel. Niisiis eeldan, et ka kirjanduse naise- mudelite väljatöötamisel on autorid olnud mõjustatud nii reaalsetest naistest, varasemate tekstide naisekujudest kui ka oma aja valitsevatest diskursustest. Foucault’ arvates on võim kõik- jal, valitsedes ka diskursiivsete praktikate üle, mis on ainult näiliselt vabad ja süütud. Tege- likult piiratakse ja kontrollitakse neid pidevalt eri tehnikate, näiteks välistamisprotseduuride abil. Foucault eristab kolme olulisemat välistamisprotseduuri: keeld, jaotus ja väljaheitmine, tõetahe (Foucault 2005a: 9–11). Esimene seostub teatud (seksuaalvähemusi ja poliitilist hereesiat puudutavate) kõnepruukide keelamisega. Avalikud keelud teostuvad tsensuuri ja represseerimise kaudu, varjatud keelud peituvad tabudes. Jaotus ja väljaheitmine tähendavad mingile nähtustepaarile antonüümilise iseloomu andmist ja ühe liikme eemaldamist valitse- vast diskursusest. Nii vastandatakse hullus ja mõistus ning esimese kõne heidetakse tühisena kõrvale. Keelu ning jaotuse ja väljaheitmise üle domineerib nüüdisajal kolmanda välistamis- protseduurina tõetahe (ibid., 17). Just tõene diskursus on valitsev ja valitsev diskursus on tõene, avaldades võimusundi kõikidele teistele diskursustele. Kuigi teaduses võidakse rääkida tõtt, ollakse “tões” vaid siis, kui kuuletutakse diskursiivse “politsei” reeglitele, mida kõnelejal tuleb reaktiveerida igas oma diskursuses. Antud ajahetkel valitsevasse tõediskursusesse sobi- matud “tõed” elimineeritakse (ibid., 28–29). Taoliste tehnikate abil jõustatud diskursiivsed piirid ei ole püsivad, vaid pidevas muutmises, sest teatud institutsioonide süsteem mitte ainult ei kehtesta, vaid ka uuendab diskursiivset korda. See, mis ühel ajastul osutus vääraks, võib olla ühiskonna järgmises arengustaadiumis kaasatud tõediskursusesse, ning vastupidi.

1.2.2.1. Naised ja kultuuriline naine

Nii ka naiseks olemist ehk naisesust ei saa käsitada väljaspool seda loovaid diskursusi: naisesust määratletakse, nimetatakse, kujutatakse, metaforiseeritakse, selgitatakse ja väärtustatakse erisugustes religioossetes, eetilistes, bioloogilistes, meditsiinilistes, juriidilistes, kirjanduslikes, pildilistes jm diskursustes (Koivunen 2003: 51; vt ka Foucault 2005a: 30–36). Teresa de Lauretise järgi tuleks kaht mõistet – naised ja naine – hoida lahus ja käsitleda eraldi. Tema sõnul on naine fiktiivne konstruktsioon ehk destillaat erisugustest, kuid ühilduvatest lääne valitsevatest diskursustest – kriitilistest ja teaduslikest, kirjanduslikest või juriidilistest –, mis toimib nii nende [diskursuste – E. L.] fookuspunkti kui ka eksistentsi eritingimusena. See kultuuriline naine on näiteks mehe “teine”: loodus ja Ema, seksuaalsuse ja meheliku iha paik,

7 1960. aastatel olid mudel ja mudeldamine moeterminid, kuna jalgu hakkas alla saama arvutiteadus, mis varustas filosoofiat uudse materjaliga (vt nt Lembit Valt’i artiklid). Omakorda filosoofia kaudu nihkus tehnikateaduste sõnavara vaimuteadlaste huvivälja ja võimaldas uudse metakeele ka kirjandusteadusele (nt Pärt Liase töödes). 8 Diskursus (pr discours) tähendab tavatähenduses kõnet, arutlust; pr strukturalistide käsitlustes enamasti teatavat üldiselt endastmõistetavaks peetavat keelekasutuse viisi. Foucault’ käsitleb diskursust laiemalt, erinevates tähendustes, kuid kõige üldisemalt mõtleb ta verbaalsete performatiivide kooslust, seda, mida märgikooslused produtseerivad (Foucault 2005b: 96).

mehe sotsiaalse vahetuskauba märk ja objekt (Lauretis 1984: 5). Teisalt, naised on reaalsed ajaloolised olendid, keda ei saa määratleda väljaspool nende diskursiivseid formatsioone, kuid kelle materiaalne eksistents on ikkagi kindel. Hegemooniliste diskursuste poolt toodetud naine ei ole naiste kui ajalooliste subjektidega otseses ja üks-üheses vastavussuhtes; tegemist pole lihtsa ülekandesuhtega. Nagu kõik muud keeles väljenduvad suhted, on ka see arbit- raarne ja sümboolne, kultuuriliselt toodetud (ibid., 5–6). Kirjandusteose naisekujude puhul ei ole seega tegemist mingil ajal päriselt elanud naiste kopeeri- misega (“nagu naised päriselt ongi”), vaid nende kultuuriliste tõlgenduste – taasesituste ehk representatsioonidega. Samas on need taasesitused seotud tõsieluga, elavate naistega. Lotmani järgi ei eksisteeri tekstid sõltumatult, vaid “osana tekstiväliste elementide kontekstist” (vt Torop 1999: 390). Kuivõrd (kultuuri)tekstides loodavad tinglikud situatsioonid, mudelid ja inimestevahelised suhted põhinevad reaalsel elul, saame sellest ammutada teavet ka ühiskonna tegelikkuse kohta teatud ajahetkel. Hoidudes muidugi kirjandustegelaste samastamisest päris-inimestega.

1.2.2.2. Naisestereotüübid versus päris-naised

Tõsielu ja kirjanduse teineteisele lähendamisega jõudis äärmuseni Ameerika ülikoolides 1970. aastate algul viljakaim feministliku kirjandusuurimise suund – naiskuju-uurimus (‘Images of Women’ criticism), mille raames keskenduti enamasti naisestereotüüpide uurimisele meesautorite teostes. Uurimissuunda võis lisaks Kate Milletti väitekirjale Sexual Politics (1969) tagant tõugata ka rahvusvaheliseks bestselleriks kujunenud Germaine Greeri teos The Female Eunuch (1970). Greer ründab selles irooniliselt igavese naiselikkuse stereotüüpi, mida tarbimis- ühiskonnas efektiivselt kasutatakse kaupade reklaamimisel: “Talle [stereotüübile] kuulub kõik, mis on ilus, isegi sõna “ilus” ise. Kõik, mis maailmas eksisteerib, on olemas vaid selleks, et Teda kaunimaks teha. (...) Ta on loodu kroon (...), nuttev, mossitav või naeratav, jooksev või lebav, on Ta ikkagi kõigest nukk” (Greer 1970). Näiteks arvustasid Susan Coppelman Cornilloni toime- tatud artiklikogumiku Images of Women in Fiction: Feminist Perspectives (1972) 21 autorit karmilt nii mees- kui naiskirjanikke “mittetõeliste” naistegelaskujude loomise eest, süüdistades kirjanikke koguni “valede” naisekujude loomises (vt Moi 1985: 42). Kirjanduse naisekuju või naiseimago (image of woman) nähti vastanduvana “tõelisele isikule”, kelle lugejale vahenda- misega ei saavat kirjandus millegipärast iial hakkama. Kunst pidi peegeldama elu täpselt, selle kõigis detailides; kirjanduse kõrgeimaks eesmärgiks oli “reaalsuse” ja “kogemuse” esitamine (ibid., 43, 45). Sääraseid etteheiteid kirjanikele on Eestiski tehtud – Tuglas kirjutas juba 1909. aastal, et Ernst Petersoni jutustuse “Elsa” (1907) peategelased on “realistliselt seisukohalt vaadates päris- põhjalikult valed” (Tuglas 1909a: 135). Marta Sillaots märkis 1913. aastal L. Onerva novelli- kogu “Murdjooned” arvustuses: “naised, keda kirjanduses tuntakse, on õige sagedaste mehe ettekujutuses sündinud naised, mitte tõsised, igapäevases elus liikuvad naisterahvad” (Reichen- bach 1913: 36). Kahtlemata võib nii “elutõde” kui ka väga elulisi tegelasi kirjandusest leida, kuid see ei tähenda, et neid peaks igalt teoselt eeldama või lausa nõudma. Siinkirjutaja on püüdnud taolist lihtsustavat, vulgariseerivat kirjandusemõistmist vältida – loominguvabadus, mäng ja fantaseerimine kuuluvad ju olemuslikult kunsti juurde. Kirjanduslike naisekujude puhul tulevad paratamatult vaatluse alla ka meestegelased, kellega naised on suhetes või muul viisil seotud ning kel on oma osa naiskarakterite kujunemises. Nii mees- kui naistegelased ütlevad midagi ka kirjaniku enda kohta. Meeskirjanik, kes kirjutab naisest ja naiselikkusest, räägib samas mehelikkusest (Lorentzen 2004: 13).

1.2.3. Erinevad võimukäsitlused

Sooliste suhete lahkamisel on üks põhilisemaid võimuküsimus. Foucault’ järgi saab võimu- suhetest rääkida siis, kui on olemas vähemalt kaks osapoolt, kelle vahel on kommunikatsioon. Suhtlusaktis domineerib üks inimene teise üle, toimub pidev üksteise kontrollimine. Võimu- suhtest erineb suhtlusakt selle poolest, et informatsioon, mida üks osapool teisele edastab, on juba ise võimu resultaat, olles leidnud ühiskondliku kokkuleppe. Võimu saab teostada vaid vabade subjektide üle; kui inimene on aheldatud, siis on tegemist omandisuhtega (Foucault 2000: 327, 337; refereeritud Kepp 2008: 13–14). Enamik feministlikke uurijaid, kes on edasi arendanud nii Foucault’ kui ka nt Karl Marxi, Friedrich Engelsi jt sotsialistide kontseptsioone, väidab, et patriarhaalses ühiskonnas ja perekonnas on naised valitsetud meeste poolt; samuti kasutavad nad sageli alistamise (ingl subordination), rõhumise (ingl oppression), diskrimi- neerimise ja marginaliseerimise mõisteid (vt nt Koivunen 2003: 35–36; Liljeström 2003: 129– 130). Püüan võimudünaamikat uurida avaramalt, pöörates tähelepanu ka neile võimuliikidele, mida naised on rakendanud meeste suhtes. Pierre Bourdieu leiab raamatus “Meeste domineerimine” (La domination masculine, 1998), et soopõhised struktuurid on erakordselt sõltumatud majandusstruktuuridest, taastootmisviisid tootmisviisidest. “Mehed domineerivad endiselt avalikus ruumis ja võimuväljal (eriti majan- duses ja tootmises), samas kui naised jäävad (üldreeglina) eraruumi (kodusesse ja soojätka- mise ruumi), kus valitseb sümboolsete kaupade majandus, või selle ruumi teatud laiendus- tesse, nagu sotsiaalteenused (eriti haigla) ja haridussüsteem, või ka sümboolse tootmise maailma (kirjandus, kunst, ajakirjandus)” (Bourdieu 2005: 107, 120). Domineerimiskavatsusest öeldakse lahti tööturusuhetele diametraalselt vastanduvates sõprus- ja armastussuhetes (ibid., 139). Eriti rõhutab Bourdieu teose Postscriptumis nn puhast armastust, mis põhineb üksteise tunnustamisel, “tipnedes täielikus ühtesulamises ja üksmeeles” (ibid., 140). Kuidas on eesti kirjanikud sümboolse võimuvõitluse katkestusele rajatud armastussuhteid kujutanud, on omaette uurimisvaldkond, millest siinses töös ka mööda minna ei saa.

1.2.4. Sotsiaalne sugu, soosüsteem, sooleping

Kuigi Simone de Beauvoir’, heisatud omal ajal progressiivne loosung “Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse” vaidlustas bioloogilise essentsialismi,9 ei tühista see siiski meile sündides kaasa antud bioloogilisi eeldusi kasvada naiseks või meheks. Sotsiaalkultuurilised erinevused – nn sotsiaalne sugu (ingl gender) – on sisestatud inimeste ülekaalukasse enamikku kaasa- sündinud bioloogilise soo põhjal, seejuures on määravat rolli tõenäoliselt mänginud nii looduslik kui sotsiaalne o t s t a r b e k u s. Ameerika antropoloog Gayle Rubin lansseeris 1975. aastal mõiste s o o s ü s t e e m (sex/gender system), millega ta soovis näidata, et naisi rõhuvad struktuurid on seotud kultuuriga. Igal ühiskonnal on soosüsteem, mille raames “bio- loogiline seksuaalsus” (paljunemisvajadus ja võime) muudetakse inimliku tegevuse toodeteks ehk sotsiaalseteks suheteks (Liljeström 2003: 113). Tihti on soosüsteemi mõistet samastatud ka patriarhaadimõistega, mis kujunes üha enam feministliku argiretoorika osaks (ibid., 134).

9 Essentsialistid leiavad, et naiste ja meeste vahelised käitumuslikud ja psüühilised erinevused on olemuslikud, universaalsed, looduslikud ja tulenevad bioloogilisest soost. Naistele on sellekohaselt omane nn naiselik põhiloomus, meestele aga mehelik. Enamik feministlikke uurijaid aga eristab bioloogilist (sex) ja sotsiaalset sugu (gender), mõistes viimase all ajalooliselt ja kultuuriliselt loodud sugu, mis hõlmab käitumisviise, mehelikkuse ja naiselikkuse norme ühis- konnas jms. Mõned prantsuse teoreetikud eitasid bioloogilise ja sotsiaalse soo vahelist binaarset opositsiooni, põhjen- dades, et kultuurilised erinevused on inimestesse sisestatud bioloogiliste paratamatuste baasil (Warhol 1996: xi). Nii võtsid näiteks prantsuse naiskirjutuse (écriture féminine) viljelejad 1970. aastail omaks naiseksolemise bioloogilised faktorid, lapsekandmise ja sünnitamise, laktatsiooni ja menstruatsiooni kui võimalikud vabastajad, julgustades naisi mehe “normist” erinemist tähistama, mitte erinevust halvustama. 1990ndatel on samuti mitmed feministid sotsiaalseks ja bioloogiliseks sooks jaotuse vaidlustanud, nt J. Butler, E. Grosz, J. Epsten, K. Straub jt.

Alates 1990. aastatest on eeskätt Põhjamaades käsitletud soosüsteemi uutmoodi. Näiteks ei toetu Rootsi ajaloolase Yvonne Hirdmani teooria soolepingust ja soosüsteemist rõhumise, vaid lepingu kontseptsioonile. Sooleping (genuskontrakt) tähendab Y. Hirdmani järgi “väga konkreetseid arusaamu […] sellest, kuidas mehed/mees ja naised/naine üheskoos tegutsevad: tööl (millised vahendid kellele kuuluvad), armastuses (kes keda võrgutab), keeles (kuidas nad peaksid rääkima, milliseid sõnu nad võivad kasutada), kujus/ välises vormis (millised riided on lubatud) […] jne kogu selles uskumatus detailide rohkuses” (Hirdman 1988: 54; tsiteeritud Liljeström 2003: 125). Hiljem on Hirdman määratlust täpsustanud, leides, et lepingut tuleb võtta “nähtamatu suhtena, kultuuriliselt päritud lepinguna”, “metafoorina, mitte traditsioonilise lepingu tähenduses, mis sõlmitakse võrdsete osapoolte vahel”. Lepingust võib rääkida kolmel tasandil. Esimesel, abstraktsel tasandil on tegemist “filosoofiliste” ehk eri ühiskondade arhetüüpsete Meest ja Naist puudutavate müütiliste, religioossete ja teaduslike arusaamadega. Teisel, konkreetsemal tasandil seostuvad lepingud töö, poliitika ja kultuuriga, ja sellel tasandil võib mõistet kasutada selleks, et esile tuua soolisustatud arusaamade ja olukordade “enesest- mõistetavusi”. Kolmandaks tasandiks on indiviidi tasand, millel (hetero)paari “leping” kehtib. Lepingud moodustavad sotsiaalse mudeli, mida võib näha igas ühiskonnas ja mida võib nimetada soosüsteemiks (Hirdman 1990: 78; Liljeström 2003: 125–126). Rootsi ajaloolane Kerstin Norlander kritiseerib Hirdmani soolepingu teooriat kui strukturalist- liku lähenemise tulemust, mille nõrkuseks on, et soosüsteemi on kirjeldatud isoleeritud nähtu- sena omaenda mustrite või seadustega (Norlander 2003). Ta rõhutab, et soolisi suhteid kujun- davad teised sotsiaalsed suhted ja struktuurid, ning esitab uue sotsiaalse soo definitsiooni: gender kui s o t s i a a l n e s u h e. Tema jaoks on indiviidi soolisustatud positsioon teistesse indiviididesse determineeritud inimese kehaga. Naised ja mehed kogevad maailma läbi oma keha. Järelikult, indiviidi tegutsemine on soolisustatud ehk märgistatud keha poolt, kes sooritab tegu. Tegu/tegevus on primaarse tähtsusega, sisaldades ka mõtteid ja kõneakte. Üksikindiviidi tegevused on suunatud teistele või objektidele. Nõnda siis on naistel ja meestel võimalused läbi oma tegevuse taastoota ja ka ületada soolisi suhteid. Näiteks võivad naised läbi emantsipatoorse tegevuse ümber kujundada oma positsiooni vis-à-vis meestele. Naiste ja meeste teineteisele suunatud tegevus leiab aset väljaspoolses sooliste suhete kontekstis, mis seda mõjutab. Seetõttu ei saa soolisi suhteid analüüsida, pööramata tähelepanu neile erilistele tingimustele, milles inimesed tegutsevad. Sellest perspektiivist vaadates tuleb mehelikku soolist võimu interpreteerida spetsiifilise ajaloolise nähtusena, mis on analüütiliselt eraldatud gender’i kontsepti definitsioonist (vrd Bourdieu’ käsitlusega eespool). Sellepärast ka sooline võim ja selle erilised väljendusvormid põimuvad sageli teist tüüpi võimusuhetega (Nor- lander 2003). Tegutsejakeskne, ajaloolist konteksti silmas pidav perspektiiv tundub ka kirjanduse naisekujude analüüsil asjakohane.

1.2.5. Intertekstuaalsuse analüüs

Analüüsi teiseks metoodiliseks liiniks kujunes tekstidevaheline ehk intertekstuaalne lähene- mine: mõjutused, paralleelid, allusioonid välismaiste kirjanike teostega pakuvad avaraid võima- lusi hindamaks maailmakirjandusest saadud mõjutusi eesti kirjandusele ning näitavad, mil määral ühtis ajastu mentaliteet muu Euroopa omaga. Virginia Woolf kirjutas juba 1929 essees “Oma tuba” (A Room of One’s Own), et “meistri- teosed pole üksikud ja üksildased linnud, vaid aastatepikkuse ühise mõtlemise vili, inim- kogumi mõttevili, nii et üksiku hääle taga on inimhulkade kogemus” (Woolf 1997: 205). Mõiste ‛intertekstuaalsus’ võttis 1966 kasutusele Julia Kristeva, tähistamaks tekstide vastas- tikust mõju resp. sõltuvust. Tema väitel on iga tekst konstrueeritud kui tsitaadimosaiik ja teise teksti “allaneelamine”. Kristeva toetus seejuures Mihhail Bahtini töödele, kelle ‘dialogismi’- termin tähendab põhimõtteliselt sama, osutades kahe või enama tähendussüsteemi või teksti

vastasmõjulisele kohtumisele (dialoogile) üksikus, näiliselt eraldiseisvas sõnas, lausungis või tekstis (Allen 2000: 21–22). Roland Barthes meenutab, et sõna ‘tekst’ algne tähendus on kudum, kootud kangas. Teksti idee ja seeläbi ka intertekstuaalsuse idee sõltub Barthes’i järgi kanga mustrist, kudumist, riidest (tekstist), mis on kootud juba kirjutatud ja loetud niitidest. Iga tekst saab tähenduse suhtes mingi muu tekstiga (Barthes 1977: 159). Intertekstuaalsusest saab rääkida nii kirjutaja kui lugeja positsioonilt: kirjutaja keelekasutuses toimivad aktiivselt nii varasemate tekstide teadlikud tähendused kui ka teadvustamata “tekstid” (Cuddon 1992: 454). Sarnane protsess leiab aset lugejaga. Tänaseks on ilmunud palju erinevaid intertekstuaalsuse teooriaid ja käsitlusi ning ka mõistet ennast – mis seisab kaasaja kunsti- ja kultuurikontseptsiooni keskmes – on defineeritud mitmeti. ‘Intertekstuaalsus’ on terminina konstruktiivne, kuna toob esile suhtelisuse, vastas- tikuse sidususe ja sõltuvuse mõisted tänapäeva moodsas kultuurielus. Teoreetikud väidavad sageli, et postmodernsel ajastul ei saa enam rääkida kunstiteose originaalsusest või unikaalsu- sest, olgu siis tegemist maali või romaaniga, kuivõrd iga kunstiline objekt on kokku pandud juba olemasoleva kunsti osakestest. Intertekstuaalsus on ja jääb oluliseks osaks kirjanduse ja kultuuri mõistmisel (Allen 2000: 4, 7). Teedrajavad teoreetikud on lisaks eelnimetatuile veel Harold Bloom, Michael Riffaterre, Jospeph Pucci, Anton Popovič, Gérard Genette, Umberto Eco jt, kelle loetlemine läheks siin pikale. Et intertekstuaalsuse teooriaid on Eestis juba piisavalt tõlgitud ja tutvustatud,10 pole dissertant väitekirjas sellele pikemalt keskendunud. Tekstiseoste analüüsil on kohati leidnud rakendust G. Genette’i hüpertekstuaalsuse kontseptsioon [III], mis lühidalt selgitades on järgmine: Genette’i järgi on olemas viit tüüpi transtekstuaalseid11 seoseid: inter-, para-, arhi-, meta- ja hüpertekstuaalsus. Hüpertekstuaalsuse all tuleb mõista teksti B (hüpertekst) suhet teksti A (hüpotekst), kusjuures tekst B ei ole teksti A kommentaar (Allen 2000: 107–108). Hüpotekst Genette’i mõistes on enamiku teiste kriitikute jaoks intertekst – tekst, mis on kindlalt tuvastatud teksti peamiseks tähenduse allikaks. Nii on Homerose “Odüsseia” hüpotekst James Joyce’i “Ulyssesele”. Hüpertekst kujutab endast teise kraadi või astme teksti, ta on tuletatud teisest, juba enne eksisteerivast tekstist (ibid., 108). Sellele viitab ka sõna palimpsest – üle kirjutatud pärgament, millelt esialgne kiri on maha hõõrutud. Hüpertekst tuletatakse mõnest eelnevast tekstist kas lihtsa või kaudse transformatsiooni (järeleaimamise) teel. Viimane näiteks eeldab, et teksti mõtet, tüüpilist maneeri, tooni, meta- foorsust jne on mõistetud, ja et mõni muu teema või süžee on esitatud samas toonis, samas võtmes. Transformatsiooniliike on palju; sõltuvalt mängulisest, satiirilisest või tõsisest suhtu- misest teise teksti võivad hüpertekstide žanrid olla vastavalt paroodia, pastišš, travestia, persi- flaaž, transpositsioon või imiteerimine (Genette 1993: 44).

1.2.6. Isiku- ja loomingulooline vaatlus

Analüüsiprotsessis ei ole siinkirjutaja mööda pääsenud ka isiku- ja loominguloolisest vaatlu- sest, eriti esimesi naiskirjanikke käsitlevas artiklis, pidades silmas eelkõige kirjaniku vaimset isikut: tema kirjanduslikke mõjutusi (lugemust), tõekspidamisi, ideoloogiaid, sotsiaalset kesk- konda jms, mis suuremal või vähemal määral sisaldub ka ta loomingus. New Criticism’i

10 Näiteks П. Toрoп, Пробльема текста. – Ю. Лотман (рeд.). Текст в тексте. Труды по знаковым системам XIV. Tartu, 1981, 33–44; P. Torop, Kultuuri tekstuaalsus. – Ü. Pärli (toim). Kultuuritekst ja traditsioonitekst. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000; M. Grishakova, M. Lehtimäki (ed-s). Intertextuality and Intersemiosis. Tartu: Tartu University Press, 2004; M. Laak, P. Viires. Eesti rahvuseepos “Kalevipoeg” – The Estonian National Epic ”Kalevipoeg”. Pilootprojekt. ; A. Mihkelev. Vihjamise poeetika. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2005. 11 Teoses “Palimpsestid” (Palimpsestes, 1982) kasutab Genette mõistet transtekstuaalsus tähistamaks kõikvõimalikke kirjandustekstide vahelisi seoseid.

kooliga Ants Orase järgi peaks kriitik huvituma autori isiksusest sedavõrd, kui see annab ilmet ta loomingule. “Sellesse valdkonda kuulub õieti kõik inimlik ja liiginimlik, sest kõik võib jätta loomingule oma kunstiliselt olulised jäljed” (Oras 2003: 252–253).

1.3. TÖÖ STRUKTUUR

Väitekirja põhiosa koosneb kaheksast teadusartiklist (ilmunud aastail 2000–2008) ja analüüti- lisest ülevaatest, milles on kirjeldatud uurimistöö taustaks olnud teoreetilisi tugipunkte, esitatud artiklite põhiseisukohad üldistatult ning kronoloogiliselt korrastatult, neid vajadusel täiendades. Ülevaateartikkel koosneb sissejuhatusest (1. ptk) ja kuuest sisupeatükist (2.–7.) ning kokkuvõttest. Sissejuhatuses avan teoste analüüsiks hädavajalikud põhimõisted ja teoreetilised kontseptsioonid ning tutvustan väitekirja eesmärke ja metodoloogiat. Töö käigus selgus, et otstarbekas on kirjutada juurde pikem peatükk, milles leiduks ülevaade naisküsi- muse eri käsitlustest lääne ühiskonnateoreetilises mõttevahetuses XIX ja XX sajandi vahetusel ning teiselt poolt eesti naise tegelikust olukorrast ehk staatusest alates muinasajast kuni käsitletava perioodi alguseni. Samas vaatlen ka Euroopa kultuuri levinumaid naisemüüte. Pea- tüki lõpuosa on pühendatud esimestele eesti naiskirjanikele, keda vaatlen põhjalikumalt artiklis [VIII]. Järgmiste peatükkide paigutus vastab artiklite I–VII järjestusele (vt allpool), eran- diteks on 5. ptk “Tammsaare noored naishinged” ja 6. ptk “Lutsu söakad maaneiud ja noorikud”, mille lisamine osutus teema terviklikkuse seisukohast vältimatuks. Artiklis “Vilde kui naisõiguslane” [I] analüüsin Vilde naisekujusid ja nendega seostuvalt naisemantsipatsiooni ideestikku peamiselt jutustuste ning romaanide “Lunastus” ja “Mäeküla piimamees” põhjal, tõmmates paralleele Skandinaavia kirjandusega. Artiklis “Nooreestlaste naisekujusid” [II] vaatlen Noor-Eesti rühmitusse kuulunud (või sellega seotud) kirjanike naisekujusid, küsides muu hulgas moodsa resp. modernse naise ilmumise järele eesti kirjanduses. Artiklis “Tuglas, Volter Kilpi ja õnne saar” [III] keskendun F. Tuglase novelli “Maailma lõpus” (1917) võrdlusele soome kirjaniku Volter Kilpi saare-ainelise lühiproosaga aastaist 1901–1903. Tähelepanu fookuses on siingi naisekujude modelleerimine. Artiklis Male and Female at the End of the World [IV] analüüsin F. Tuglase novelli “Maa- ilma lõpus” peamiselt naisuurimuslike kontseptsioonide valguses. Põhirõhk on hiigelneitsi kuju interpreteerimisel. Samas uurin novelli isiku- ja loominguloolisest (sünnilugu) ning inter- tekstuaalsest aspektist. Artiklil on mõningaid kattuvusi eelmise [III] artikliga. Artikkel “Randvere “Ruthi” vastutekstid” [V] keskendub Johannes Aaviku esseenovelli oma- aegsele retseptsioonile, analüüsides peamiselt kaht novellist inspireeritud ilukirjanduslikku teksti – S. Sarapuu paroodiat “Saul” (1911) ja Aino Kallase satiiri “Naine, kel oli aju” (1912). Eesti kirjanduse historiograafias ei ole need “Ruthile” konteksti loovad teosed varem põhja- likumat käsitlemist leidnud. Artiklis “Naisena noores Eestis” [VI] vaatlen Aino Kallase eelmainitud, Eestis esmakordselt 2005. aastal ilmunud novelli “Naine, kel oli aju” XX sajandi alguse kultuurisituatsioonis, ana- lüüsides novelli teemavaliku tagamaid ning tõmmates paralleele sajandivahetuse teiste sama- teemaliste kirjandustekstidega ning filosoofiliste ja antropoloogiliste teostega. Artikkel ilmus Kallase novelli tõlke saatesõnana. Osalt väljapoole dissertatsiooni ajaraame jääb Lydia Koidula kui esimese eesti naiskirjaniku retseptsiooni jälgimine. See algas Aino Kallase psühhologiseeritud biograafiast Tähdenlento, 1915 (“Tähelend”, 1918) ja on taas ning taas aktualiseerunud kuni viimase sajandivahetuseni. Artikkel “Koidula kui märk” [VII] vaatleb ühelt poolt Lydia Koidula isikut semiootilisest aspektist, kirjeldades tema eri tähendusi eesti kultuuris XIX sajandi teisest poolest kuni XX

sajandi lõpuni; teisalt käsitlen ta isiku ja isamaaluule sisestamist nõukogulikku diskursusse (Koidula põrmu ümbermatmise kontekstis), tuues välja tema loomingu vulgaarsotsioloogilisi tõlgendusi. Artiklis “Eesti esimeste naiskirjanike “oma tuba” ja vastuvõtt sünkroonkriitikas” [VIII] uurin Virginia Woolfi esseest A Room of One’s Own inspireerituna esimeste eesti naisautorite – nii luuletajate kui prosaistide tulekut eesti kirjandusse, nende loometingimusi, kirjutamist soodus- tavaid ja takistavaid olusuhteid, sh ka kirjandusturul läbilöömist ja omaaegset retseptsiooni (näiteks, kuidas mõjutas teose vastuvõttu autori sugu), millele ei ole meie kirjandusloos eraldi tähelepanu pööratud.

2. NAISE JA ESIMESTE NAISKIRJANIKE STAATUSEST EESTIS

2.1. NAISKÜSIMUS LÄÄNE ÜHISKONNATEOREETILISES JA FILOSOOFILISES MÕTTEVAHETUSES

Kirjandustekstide mõistmiseks on kindlasti soovitatav tunda ajastu konteksti ehk sotsiaalset, ajaloolist ja filosoofilist tausta. Kultuurimüüdid ja teaduslikud ideed ning teooriad, aga ka argi- mentaliteedis domineerivad seisukohad ulatuvad varem või hiljem kirjandusse ja vastupidi – kirjanduslikud ideed või mudelid võivad kanduda pärisellu ning kirjanikudki võivad luua müüte. Foucault võrdleb haridussüsteemi kirjandusega, nähes neis mõlemas poliitilist meedet säilitada või muuta diskursuse omastamist. “Mida muud on “kirjanike” “kirjutus” kui samasugune allutamissüsteem, mis võib küll võtta teistsuguseid vorme, ent mille üldine liigendus on ana- loogne?” (Foucault 2005: 35–36). Samas on tema järgi diskursuste piirid pidevas muutumises, sest teatud institutsioonide süsteem mitte ainult ei kehtesta, vaid ka uuendab diskursiivset korda. Alljärgnevalt tutvustan lühidalt naisküsimuse erinevaid käsitlusi XIX ja XX sajandi vahetuse mõjukate ühiskonnateoreetikute, filosoofide ja antropoloogide poolt, mis peegelduvad ka uuritava perioodi eesti kirjanduses.

2.1.1. Võrdõiguslikkuse käsitlused

XX sajandi alguse Eestis oli üheks tuntuimaks sotsialistlikuks ühiskonnakriitikuks August Bebel oma raamatuga “Naine ja sotsialism” (Die Frau und der Sozialismus, 1879). 476-lehe- küljelist suurteost kokku võttev brošüür ilmus eesti keeles esmakordselt 1905. Bebel ründas selles kodanliku abielu aluseid, meeste lodevaid elukombeid ja samas seksuaalse karskuse nõudmist naistelt, tõmmates paralleele õigusteta naiste ja töölisklassi vahele: “Mehe võimu- valitsus naise üle on umbes sarnane, nagu kodanlase hirmuvalitsus proletaarlase üle, aga suuremalt jault ilmub esimine oopis võimsamalt. [---] Naisterahva majandusline iseseisvu- setus ja vaimline valmimatus, mida mehed meelega alal püüavad hoida, teevad naisterahva kaubaks ja abielu äriks...” (Bebel 1917: 3, 8). Bebel nagu Marx ja Engelski nägi naiste vabanemise eeldusena kapitalistliku majandus- ja ühiskonnasüsteemi kukutamist ja üleminekut sotsia- lismile. Pääsemine pere juurest palgatööle pidi tagama naiste majandusliku sõltumatuse meestest. See pidi vabastama neid ka oma keha müümise alandavast rollist, kuivõrd Bebel pidas prostitutsiooni kodanliku ühiskonna olude paratamatuks tagajärjeks – samasuguseks sotsiaalseks institutsiooniks nagu politsei, sõjavägi ja kirik [I]. Pärast 1905. aasta revolutsiooni tõlgiti teisigi vasakpoolseid autoreid. Karl Kautsky käre- meelne artikkel “Naisterahvaste valimisõigus”, Klara Zetkini artikkel “Naisterahvas ja tema majanduseline seisukord” ja katkend Lily Brauni suuremast teosest “Naisküsimus, selle aja- looline areng ja majanduslik aspekt” muutsid sotsialistlikud vaated kättesaadavaks laiemale eestikeelsele lugejaskonnale. Haritlaste seas oli tuntud ka rootslanna Ellen Key feministliku häälestusega raamat “Abielu ja armastus” (e. k. 1905). Key üks sõnumeid oli, et vabaarmastus võiks ära hoida mitmeid hädasid, mille all kannatavad nii mehed kui naised. Et abiellumist peeti kõrgemates kihtides soovitavaks alles siis, kui mees on omandanud ühiskonnas mingi staatuse ning võimeline peret ülal pidama (mis aga ei sünni enamasti noorukieas), siis kasutasid mehed sageli prostituutide teenuseid. Key pakkus sellisele eluviisile alternatiiviks vabaarmastuse, s.t mehed ja naised võiksid oma tunnetele alludes elada koos ka ilma abiellumata, seltskondlikke norme ignoreerides. Samuti kritiseeris Key valitsevat abieluseadust, mis tegi naise ja lapsed mehe omandiks (naisel polnud õigust oma varale), leides, et see on ajale jalgu

jäänud ning vastuolus kaasaegse kapitalistliku ühiskonna individualismiprintsiibiga, mille kohaselt mitte päritud staatus (nii seisuslik kui sooline), vaid üksnes “ta isiklik väärtus, …ta elukombed ja ta tegevus tema väe ja tähtsuse allikaks võivad olla. Aga abielu ajab selle riigi- õiguslise põhjusõpetuse tiritammi ja seepärast jääb isikutunde põhjusmõtte õieti tarvitamine seltskondlikus elus esiotsa pääliskaudseks”12 (Key 1920: 275–276). Samas jäid eestindamata John Stuart Milli maailmakuulus essee “Naiste allasurumine” (The Subjection of Women, 1869), milles ta argumenteeris naistele hääleõiguse ja muude kodaniku- õiguste andmise poolt, ja Mary Wollstonecrafti naisõigusluse tähtteos “Naiste õiguste kaitseks” (A Vindication of the Rights of Women, 1792). Põhjalik naise ja perekonna seisundi analüüs leidub ka Friedrich Engelsi teoses “Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine: seoses Lewis H. Morgani uurimustega” (esmatrükk 1884 Zürichis). Et teos eestindati Hans Pöögelmanni poolt alles 1935, võisid eestlastest huvilised seda varem lugeda kas saksa- või venekeelsena.13 Toetudes põhiliselt Lewis Henry Morgani14 ja Johann Jakob Bachofeni15 uurimustele, väitis Engels selles, et muistne ühiskond oli algselt rahumeelne ja võrdõiguslik: selle põhiüksuseks oli kollektiivne sugulasrühm, kelle toodetud väike ülejääk pärandati lastele emade kaudu. Patriarhaalne pere (suurpere) sündis jõukuse kasvades, tänu karjakasvatuse ja metallist tööriistade kasutuselevõtule, kui kujunenud töö- jaotuse alusel hakkasid mehed vastutama toidutootmise eest ning pärandama ülejääki nimelt oma lihastele lastele. Emaõiguse kukutamist nimetab Engels “naissoo maailmaajalooliseks kaotuseks” (Engels 1980: 43). Jõukuse kasv tekitas eraomanduse ja tootmisvahendite kandu- mise suhteliselt väheste – enamasti meeste – omandisse, mis viis lõpuks klassisüsteemi ning monogaamse16 abielu tekkeni. Vana-Kreeka mütoloogiate jumalannad annavad Engelsi arvates tunnistust naiste auväärsemast ja vabamast seisundist enne nn kangelaste ajastut, mil naine mehe ülemvõimu ja naisorjade konkurentsi tõttu oli juba alandatud (ibid., 47). Engels kritiseeris nn kodanlikku abielu ning seostas naise vabanemise kapitalistlike omandisuhete kaotamisega, misjärel mehe ülemvõim abielus – tema majandusliku ülemvõimu tagajärg – pidavat kaduma (ibid., 62).

2.1.2. Otto Weiningeri feminiinsuse kriitika

XIX sajandil oli mõjukas Arthur Schopenhaueri filosoofia, kes muu hulgas alavääristas naisi: “Meeste hooldajaiks ja kasvatajaiks väikelapsepõlves sobivad naised just seetõttu, et nad ise on lapsikud, albid ja lühinägelikud, ühesõnaga eluaeg lapsed. Naised on teatav vaheaste lapse ja mehe vahel; mees on õige inimene” (Schopenhauer 2001: 4). Friedrich Nietzsche jätkas tema ideid, arendades kontseptsioone naise loomuse kohta, vt artikkel [V]. Vastuokslikku dialoogi XIX ja XX sajandi vahetuse naisliikumisega astus 23-aastane Viini ülikooli filosoofiaüliõpilane Otto Weininger oma kurikuulsas traktaadis “Sugu ja karakter” (Geschlecht und Charakter, 1903). Weininger analüüsib selles naiselikkust ja mehelikkust ning liigitab keha ja instinktidega seostuvad omadused naiselikuks ja dekadentlikuks, vaimse elutegevusega seostuvad omadused

12 E. Key raamatu tõlkijaks on märgitud Anonymus. 13 Vene keeles ilmus Engelsi raamat esimest korda 1894 Peterburis ning kuni 1917. a revolutsioonini anti seda välja kümnel korral. 14 Täpsemalt toetus Engels Marxi konspektile Morgani raamatust “Muistne ühiskond” (vt Engels 1980: 5, 140). Morgani põhjalik uurimus Ancient Society (1877) käsitleb Põhja-Ameerika indiaanlasi, kes elasid Ameerika avastamise perioodil sugukonniti emaõiguse alusel. Igal sugukonnal oli nõukogu, kuhu kuulusid kõik täisealised mees- ja naissoost sugukond- lased, kellel oli võrdne hääleõigus (Morgan 1974: 353–365). 15 Matriarhaaditeooria sai alguse šveitsi õigus- ja kultuuriloolase Bachofeni (1815–1887) uurimusest “Emaõigus. Uurimus antiikmaailma günokraatiast selle religioosse ja õigusliku olemuse alusel” (Das Mutterrecht, Stuttgart, 1861). Muistset ühis- konda nimetas ta emaõiguslikuks, sest selles anti pärimisõigust edasi naisliini pidi. 16 Tsivilisatsiooni ajaloos eelnes Morgani järgi kodanlikule abielule neli perekonnavormi: veresugulusperekond, punalua- perekond (ehk rühmaabielu), paarperekond ja monogaamne abielu koos hetärismiga (s.t meeste abieluväline suguline läbikäimine vallaliste naistega) (Engels 1980: 28–50).

aga mehelikuks ja positiivseks. Weininger kannab kõik negatiivse ja manduva feminiinse ele- mendi arvele ning kritiseerib oma kaasaja kultuuri, nähes seda ühtaegu dekadentliku ja femi- neeruvana, vaimselt ja moraalselt allakäivana. Nii väidab Weininger, et Naise (W)17 eksistents tiirleb täielikult ümber tema seksuaalelu, ümber paaritumise ja bioloogilise reproduktiivsuse, kusjuures seksuaalne erutus on kogu tema eksistentsi suurima võimendamise vahendiks. Seksuaalsfäärist väljaspoole jäävad asjad huvitavad Naist vaid selle mehe pärast, keda ta armastab (Weininger 2005: 78–79). Terviklik naine ei tunne ei loogikat ega moraaliimperatiive ning mõisted “seadus” ja “kohus enda suhtes” on talle ülimalt võõrad. Järelikult puudub naisel suprasensoorne18 isiksus ja eneseteadvus (Weininger 2005: 109), samuti huvi objektiivse tõe ja ideede vastu. Neil põhjustel pole ta tõsiseltvõetav, naiskirjanike loomingki tundub mõttevaene (ibid., 168). Eetiline suhe saab eksisteerida ainult indiviidide vahel. Emalik armastus, mis on vahettegematu ja pealetükkiv, välistab individuaalsuse. Emaarmastus on instinktiivne: see eksisteerib samavõrd inimeste kui ka loomade juures. Ainuüksi see asjaolu peaks olema piisav tõendamaks, et seda- sorti armastus ei saa olla tõeline ega moraalne (ibid., 198–199). Weininger tõstab hetääri emast ülemaks – ta seisundi tõttu väljaspool soojätkamise otstarvet. Kodutööde ja laste ning abikaasa eest hoolitsemisega täielikult hõivatud naise intellektuaalne tasand on Weiningeri järgi enamasti alati madal. Kõrgelt arenenud intellektiga naised, kõik need, kellest võivad saada meeste muusad, liigituvad lõbutüdruku kategooriasse. See on Aspasia tüüp, kuhu kuuluvad romantismi naised, kellest väljapaistvaim on Karoline Michaelis-Böhmer-Forster- Schlegel-Schelling. Ainult ilma igasuguse vaimse loometöö kalduvuseta mehed ihaldavad ema- tüüpi, fertiilset naist, kuna erakordsed individuaalsused on armastanud üksnes prostituute19 (ibid.). Naise ja inimlikkuse vahekorda lahates nendib Weininger, et Naine on kõige sügavamini alandatud seksuaalvahekorra kaudu, ja kõige kõrgemalt ülendatud armastuse läbi. Fakt, et Naine nõuab seksuaalvahekorda ja mitte armastust, tähendabki, et ta tahab olla alandatud ja mitte ülendatud. Naisemantsipatsiooni äärmine vastane on seega Naine ise (ibid., 304). Weininger nimetab seksuaalvahekorda immoraalseks, kuna mees ei suuda sel momendil Naisele omis- tada psüühilist eksistentsi, vaid ainult füüsilist. Ta soovib naiselt kas last või oma iha rahulda- mist, s.t mõlemal juhul kasutab naist vahendina, mitte eesmärgina omaette (ibid., 305). Naine omakorda tahab, et Mees oleks vahend tema lõbu või lapse saamise tarvis ja tahab ise olla Mehe poolt kasutatud kui vahend ja olla vormitud tema poolt, tema nägemuse kohaselt. Seega, seksuaalvahekord läheb igal juhul vastuollu inimlikkuse ideega; mitte selle pärast, et asketism oleks kohustus, vaid eeskätt seetõttu, et vahekorras tahab Naine olla objekt, asi, ja Mees tõesti osutab talle teene, austades teda kui asja ja mitte kui elavat inimest psüühiliste protsessidega. See on, miks Mees põlgab Naist, isegi kui ta kaks minutit varem oli teda imet- lenud (ibid., 308). Ainus, mida inimolend saab austada teises inimeses, on idee, humaansuse idee. Põlgus ja enese- põlgus, mis järgneb seksuaalvahekorrale, on kindlaim tõend, et ideed on vägistatud. On meie endi huvides, et Naist koheldaks ja austataks nagu inimest ja mitte ei alandataks, nagu seda alati on tehtud läbi seksuaalsuse. Siiski, Meest ei saa volitada Naist austama, kuni see ise ei loobu oma soovist olla objekt ja asi Mehe jaoks ja kuni ta tõesti hakkab emantsipeeruma rohkem kui ainult prostitutsioonist vabanema. Naise võlakirja tuleb otsida eelkõige Mehe ainuvalitseva fallose kummardamisest (ibid.).

17 Weininger tähistab naise ja mehe ideaaltüüpe (Weib, Mann) lühendiga (W, M). Üksikindiviid ei kattu ideaaltüübiga, kuna tal on mõlema soo elemente. Raamatu teises osas käsitleb ta absoluutset naist (W) totaalselt naiseliku ja absoluutset meest (M) totaalselt mehelikuna. 18 S.t transtsendentsivõimeline: suudab aru saada asjadest, mida ei saa meeltega tajuda, nt lõpmatus, paratamatus. 19 Loomulikult ei ole siin mõeldud tänavaprostituute.

Samas, naisliikumise seostab Weininger mehelike naistega; tema väitel tulenevad naise emantsipatsioonitarve ja tema võime emantsipeeruda eranditult maskuliinsuse (M-i) proport- sioonist temas (ibid., 57). Naisemantsipatsiooni suhtes on Weininger skeptiline, sest mõistab seda feminiinsuse ületamisena, mis ei tee Naist õnnelikuks. Ta küsib, kas Naine suudab üldse loobuda orjusest selleks, et saada õnnetuks? Naine, kes on tõesti loobunud, naine, kes otsib rahu endas, on lakanud olemast Naine (ibid., 309). Weiningeri “Sugu ja karakter”, mida feministlikus diskursuses peetakse misogüüniliseks teo- seks, põhjustas elavaid arutelusid ja vastukajasid nii Saksamaal, mujal Euroopas kui ka Eestis.20 Siinses ajakirjanduses puhkes naisküsimuse teemal mitmeid poleemikaid: üks varasemaid oli Jaan Tõnissoni artiklite seeria “Vaba armastus” (Postimees, 5.II–2.III 1905), mille tagajärjeks oli “pruunseelikute skandaal” ning nelja tütarlapse väljaheitmine Puškini-nimelisest gümnaasiu- mist. Jaak Järv avaldas koguni Weiningeriga vaidleva brošüüri “Naisterahvas süüpingis meeste ees” (1912) ning samal aastal võttis naisemantsipatsiooni teemal korduvalt sõna ka Tammsaare (vt lk 26). Weiningeri ideid rakendati ja nendega polemiseeriti ka ilukirjanduses [II, V, VI]. Seega levisid XX sajandi alguse Eestis (nagu mujalgi) kaks vastandlikku naisi puudutavat ideoloogiat: ühelt poolt marksismist lähtuv naisõiguslus, mis tõukas tagant hoogustuvat naisliikumist, ja teiselt poolt weiningeriaanlus, mis sündis selle reaktsioonina, püüdes naiste ja meeste “üheõigusluse” = võrdõiguslikkuse ideed vaidlustada. Naisemantsipatsiooni ometi peatada ei õnnestunud – selle põhjused näivad olevat nii mõtteviiside kui ka ühiskonnaelu muutumises tervikuna, eelkõige tööstuse kiires arengus ja majandussuhete uuenemises. Naiste iseseisvumise algusperioodi on põhjalikult uurinud ajaloolane Kerstin Norlander, kes käsitleb sugudevaheliste suhete muutumist Rootsi industrialiseerimise käigus 1870–1939. Traditsioonilises talumajapidamises olid naistel ja meestel erinevad, ebavõrdsed õigused ja kohustused, mis olid seotud vajadusega toetada pereliikmeid. Neil oli ka ebavõrdne juurde- pääs majanduslikele ressurssidele. Industrialisatsiooni alguses loodi tehased talumajapidamise põhimõttel, kus naistel ja meestel olid traditsioonilised positsioonid selles, mis puudutas töö- jaotust, võimustruktuuri ja töö väärtuse hindamist. Varases vabrikusüsteemis oli palgasüsteem kujundatud samal viisil nagu eelkapitalistlikus ühiskonnas – palk sõltus töölise sotsiaalsest positsioonist: seda ei makstud mitte tehtud töö eest, vaid tööliste eluvajaduste katteks, ning nimetati “elatisrahaks”. Naistele maksti vaid pool mehe palgast. Nagu talumajapidamiseski, oli naise kohus hoolitseda laste eest. Mees oli endiselt ülem, kellele kuulus võim – kes oli nn pere leivateenija. Kui abielunaine pidi töölt ära tulema, siis vallalised naised võisid tehasetüdru- kutena endale palka teenida. XX sajandi alguskümnenditel loodi uus palgasüsteem: “elatis- raha” nimetati ümber “ergutusrahaks”, mis tähendas tasu tehtud töö eest. Soolisustatud lõhe naiste ja meeste palkade vahel vähenes. Tänu koosteliinide kasutuselevõtule vähenes töö hind, mis võimaldas suurendada püsitööjõu – naiste palku, mis sõdadevahelisel perioodil tõusid kahe kolmandikuni meeste palkadest (Norlander 2003). Niisiis leidsid muudatused soolistes suhetes aset sotsiaalsete suhete survel: turujõud viisid palkade muutmiseni, uue palgakontseptsioonini, mis põhines tehtud tööl, mitte töötaja positsi- oonil perekonnas. Naised said rohkem vabadust kõrgemate palkade tõttu ja muutusid majandus- likult iseseisvamaks. See tähendas mehe võimu vähenemist perekonnas ja muutuvat võimu-

20 Näiteks esines üliõpilane Eduard Laamann Eestimaa Rahvahariduse Seltsi “Valvaja” kõneõhtul ning avaldas oma kõne teksti Tallinna Teatajas (18.–20. XI 1910, nr 231–233). Muu hulgas refereeris Laamann Weiningeri väiteid silmapaist- vate naiste kohta: Mme de Staël, George Sand, Sofia Kovalevskaja, Marie Curie polnud geeniused, vaid talendid; erandid oma soo sees ja ka väliselt ning maneeridelt mehelikud. Üldiselt on andekus naistele võõras. Referent tõi ka weiningerlikke mõtteid Tolstoilt, Strindbergilt, Ibsenilt jt, osutas Tammsaare novellidele “Pikad sammud” ja “Noored hinged” ning J. Randvere “Ruthile”. Laamann näitas Weiningeri süsteemi vildaka lätte: Weininger vaatleb vaimu ja ainet kui kaht iseseisvat algollust maailmas ja kinnitab, et maailm ei muutu. Meie tunnistame piiramata edenemismõtet ja järelikult otsustatakse ka naisküsimus tulevikus (Laamann 1910).

vahekorda naiste ja meeste vahel (ibid.). Norlanderi järgi kulges industrialisatsioon sarnaselt kogu Lääne-Euroopas, nii võib tema järeldusi sooliste suhete muutumisest vastavalt majandussuhete arengule rakendada ka Eesti oludele. XIX ja XX sajandi vahetusel Euroopas ja Põhjamaades hoogustunud naisliikumine, 1905. aasta revolutsioon Venemaal, 1906 naistele hääleõiguse andmine Soomes ja naistööjõu aina suurenev kasutamine tööstuses olid sündmused, mis koos ühiskonnakriitiliste käsitlustega mõjutasid ka eesti kirjanikke pöörduma oma loomingus naiste hariduse ja iseseisvumise temaatikale: mark- sistlikud, naisõiguslikud ja psühhoanalüütilised kontseptsioonid ja teooriad mõjutasid nii mõnegi naisekuju modelleerimist (nt Vilde jutustustes “Astla vastu”, “Koidu ajal” ja romaanis “Mäeküla piimamees”, Tuglase “Midias”, Randvere “Ruthis”, Tammsaare üliõpilasnovellides jm), võimaldades naisi kujutada analüütilisemalt kui varem ning pannes teoste tegelasi uutmoodi arutlema naisolemuse, sugupooltevaheliste suhete ja naisemantsipatsiooni üle.

2.2. NAISEMÜÜTIDEST JA NAISE STAATUSEST EESTIS JA EUROOPAS

Värskeim ajaloouurimus väidab, et naise positsioon XII sajandil Eesti ja läänemeresoome ala- del oli suhteliselt kõrge. Sellele “viitavad mõningad nähtused folklooris, mis ei sobi kokku kristliku, tugevasti patriarhaalse maailmakorraldusega ning võiks seetõttu olla jäänukid eel- kristlikust ideoloogiast” (Mägi 2003: 34). Arheoloog Marika Mägi rõhutab nähtusi, nagu tütre sünni tähtsus – naist peeti noorikuks kuni esimese tütre sünnini;21 naiste omavahelise rituaali laulud Karjala folklooris – lemmennostoloitsut, mille eesmärgiks oli abiellumisealiste tüdru- kute seksuaalsuse õhutamine; suhteliselt vabad elukombed nii vallalistel kui ka abieluini- mestel; neitsilikkuse mõiste puudumine; leebe suhtumine vallasemadesse ja sagedased abi- elud lapseootel pruudiga, isegi kui peigmees polnud tulevase lapse isa. Matmiskombestik oli meestega enam-vähem sarnane ja esemelises materjalis puudus range sooline jaotus. “Siinse- tele naistele mõnikord teispoolsusesse kaasa pandud relvades või nende matuste tähistamises relvadega võib näha viidet maetu kõrgele sotsiaalsele staatusele, mida tähistati meestega sarnaselt.” Arheoloogilised leiud on seega lubanud järeldada, et muinasaja lõpu eestlaste perekonna- mudelis oli eri sugupoolte osatähtsus rohkem tasakaalus kui indoeurooplastest naabrite juures (ibid., 35–36, 39).

2.2.1. Kuldnaise müüt

“Kuldnaise” laulutüüpi kuuluvad regilaulud22 jutustavad noormehest, kes on teinud endale kullast või puust nooriku, lootuses saada nii endale parim naine, kuid see eesmärk luhtub, sest tehisnaine ei asenda elavat (Jaago 1993: 65). Tiiu Jaago järgi kuulub kuldnaise motiiv sünni- eepikasse, muinasajast pärinevate kultuurmüütide hulka ning selle motiive võib leida kogu maailmast, eriti aga idapoolsete rahvaste pärimusest (Jaago 1993: 18–19, 65). Oskar Loorits paigutas Kuldnaise laulu tekke 2000 aasta tagusesse aega (Loorits 1945–46: 164). Aleksander Heintalu ja Karl Kello arvates on need laulud vanemad kui Kristus. Heintalu on soomesugu rahvaste (tšuudide ning hõimunaabrite) legendide põhjal kirjutanud kunsteepose “Kuldmamma!”, milles fantaseerib muistse emajärgse ühiskonna eluolust ja maailmavaatest Kalevalas23 enne ristiusustamist. Ajaliselt toimub eepose tegevus “ca 800 aastat enne Trooja sõda” ehk siis

21 Ka A. Heintalu (~Vigala Sass) väidab eeposes “Kuldmamma!”, et naist peeti neitsiks seni, kuni tal ei olnud tütreid (Heintalu 2003: 868). 22 Trükituna ja käsikirjas on neid Eestis kokku ligi 150 (Jaago 1993: 18). 23 Tegemist on maa-alaga Uuralite tagusest Obi jõest kuni Põhjamereni. “Seda maad [Kalevalat – E. L.] nimetasid slaavlased Jarilaks ja Varjaagimaaks, russakid Ilmeniks ja Lopi-Lapi maaks, germaanlased Aiidaks ja Biarmaks ning turgid Tsudjüt-maaks” (Heintalu 2003: 885).

umbes 2000 aastat eKr (Trooja vallutati umbes aastal 1200 eKr). Eepose järelsõnas loetleb Heintalu seitset eri kroonikat ja muud kirjalikku allikat, kus on mainitud Kuldnaiste kummarda- mist (Saxo Grammaticus, J. C. Petri jt). “Snorri Sturluson nimetab Hundingi saagas Põhjalat Aiidaks, Biarmaks ja hundirahva maaks, kus valitseb emavõimne24 ühiskond. [---] …sellel maal on pühaks peetavad Kuldmammad, kellel on piikidena peas küünrapikkused kullast põdrasarved…” (Heintalu 2003: 886). Alati on kuldmammad koos ühe või kahe lapsega ja iidolitena üle kuhjatud kulla, kallite esemete ning karusnahkadega (ibid.). Tuginedes rootsi arheoloogi ja filoloogi Johannes Schefferuse laplaste-uurimusele Lapponia, (1673) postuleerib K. Kello: Kuldnaine on soomeugrilaste ürgne emajumal, mütoloogilist konteksti arvestades taevajumala abikaasa ning igavesti uuestisündiva päikese ema (Kello 2000: 160). Kuldnaisest vestab ka üks eesti-soome põnevamaid müütilisi rahvalaule: “Karjala- soome ilmasepp Ilmarinen meisterdab kuldnaise taevast sadanud rauast (= päikesekullast?), teeb uue kuldse kaasa valmis nimelt Saaren maalla ja Virossa – pärast seda, kui endine eit sai huntidest-karudest kistud” (ibid., 214). Rooma IV Lateraani kirikukogul 1215 kuulutas paavst Innocentius III Eesti ala Ema maaks, nagu Palestiina oli Poja Jeesuse maa (vt Henriku Liivi- maa kroonika 1982: 167, 169). XIV sajandi keskel andis paavst Clemens palverändureile loa reisi Palestiinasse asendada reisiga Maarjamaale (Sivers 1988: 29, 30). Kello arvates on muistsete Eesti alade nimetamine Maarjamaaks seotud Kuldnaise uskumusega: Rooma katoliik- lastele, kes kummardasid jumalaema Neitsi Maarjat, oli Kuldnaine vastuvõetav sisulise sama- suse tõttu (Kello 1991). Ka Lennart Meri arvates sisaldas Läänemeremaade nimetamine Ema maaks märksa rohkemat kui lihtsat propagandistlikku võtet ristisõdijate ligimeelitamiseks: Roomast Ptolemaiose kaardilt vaadatuna võisid kauged võitlustandrid Läänemere ja Vahe- mere rannikul tunduda ideaalselt sümmeetrilistena; oma osa võis olla ka Läänemeremaid Araabiamaadega ühendanud kaubateel (Meri 1976: 412).

2.2.2. Suur Jumalanna ja kristlikud naiseikoonid

Kuldnaise müüdi võib paigutada samasse rühma Euroopa vanade naisemüütidega, mis päri- nevad iidsest usundist – viljakusjumalannade kultusest. Hannele Koivuneni sõnul tähistatakse kõikjal maailmas kummardatud naisjumalusi ühisnimetusega Suur Jumalanna. Suur Juma- lanna oli Euroopas valitsev paleoliitilisel ja neoliitilisel kiviajal, s.t vähemalt 25 000 aastat tagasi, Vahemere piirkonnas kummardati teda veel suurem osa pronksiajast. Jumalannat kujutati kõige andjana, sünni ja uue elu toojana, surma võitjana, surnute emana, uuendajana, maa viljakaks muutjana ja saagi andjana (Koivunen 2008: 26–27). Selles jumalannakeskses kunstis puuduvad täiesti sõjakäikude, võitluse ja meheliku ülemvõimu sümbolid. Prof. Marija Gimbutas, kes on uurinud Suure Jumalanna sümboolikat Euroopa arheoloogiliste leidude valguses, tõlgen- dab seda kui märki sellisest sotsiaalsest korraldusest, kus naiselik ja mehelik olid tasakaalus – gülaaniast. 4500–2800 eKr toimus Euroopas suur muutus agressiivse kurgaanide kultuuri inva- siooni tulemusena, mis tõrjus kõrvale vana Euroopa kultuuri ja uskumused. Teiseks oluliseks muutuse põhjuseks oli metallurgia leiutamine, mis viis vägivallatu ühiskonna asendumiseni autokraatilise meeste ülemvõimuga. Suure Jumalanna kummardamine kestis Kreekas ja Roomas kuni ristiusu esimeste sajanditeni, mil Egiptuse kultused ja ristiusk seal tasapisi valitsevaks said (ibid., 28–29). Vähehaaval on lisandunud uusi arheoloogilisi tõendeid matriarhaalsete ühis- kondade olemasolust. Näiteks on arheoloogilistel väljakaevamistel Karakumi piirkonnas, praeguse Turkmenistani alal, leitud linnade säilmed, mis pärinevad 3000–2000 aastat eKr ja viitavad kõrgelt arenenud tsivilisatsioonile. Leitud esemete hulgas on palju iluasju, mis osu-

24 “Kuldmamma” sõnaseletuses on emavõimne niisugune ühiskond, kus kogukondade juhid on naised ja tiitleid pärandati naisliine pidi. Emajärgne on aga niisugune ühiskonnakord, kus põlvnemist jälgitakse naisliini pidi ning lapsed kuuluvad ema suguvõsasse (Heintalu 2005: 854).

tavad mitmesugustele naudingutele, aga mitte relvi, mitte mingeid märke sõjast ega ka sõjaväe olemasolust. Selle asemel leiti suur hulk naisekujusid, nende seas ka üks elusuuruses troonil istuv naine, ilmselgelt võimukandja. Arheoloogid tuvastasid ka, et kõik väärtuslikud kaunis- tustega pitsatid leiti naiste haudadest. Sellest järeldati, et neis linlikes kultuurides kuulus võim naistele, et sealsed inimesed kummardasid emajumalannat, elasid jõukalt ja nautisid elu, jätmata mingit märki sõjast või muudest vägivallavormidest (Hochgeshurz 2007: 14). Tänaseks on matriarhaalsele kultuurile (7000–2000 aastat eKr) viitavaid arheoloogilisi leidusid avastatud järgmistes piirkondades: Põhja- ja Lõuna-Ameerikas Equadoris, Peruus, Kolumbias ja Mehhikos; Euroopas Kosovos, Serbias, Bulgaarias, Rumeenias, Ukrainas ja Kreekas; Aasias Egiptuses, Sudaanis, Türgis, Iraagis ja Turkmenistanis (ibid., 15). Egiptuse jumalanna Isis ja teised hellenistlikud jumalannad olid varjamatult seksuaalsed ja kõikvõimsad oma bioloogilises loovuses; mehe rolli viljakuse ja lapse sünni juures tollal veel ei teadvustatud. “Suur Ema oli suverään, partenogeneetiliselt, iseenesest sigiv“ (Koivunen 2008: 26–27). Jumalanna sai Kreekas Artemise, Afrodite ja Demeteri, Roomas Diana ja Veenuse, Iirimaal Birgiti ja Egiptuses Isise näo. Tänapäeva lääne kultuuris valitsevad aga taoliste võimsate naisjumaluste asemel madonna ja hoora müüdid. Koivuneni väitel peab kristlikus kultuuris naine suhestama oma sugupoole ja keha seksuaalsuse kogemuse kahe vastandliku naise- müüdi vahelisel skaalal, mille ühel poolusel seisvaks ikooniks on ebaseksuaalne, oma ema- duseski neitsilik madonna – Neitsi Maarja – ja teisel patuseks naiseks tembeldatud Maarja Magdaleena, kahetsev hoor (ibid., 21).25 Samas leiab ta, et Soomes ei ole naiskuju nii järsult kaheks polariseerunud, vaid mõlema Maarja müüdid sulanduvad teineteisesse. Ta osutab Martti Haaviole, kes on pidanud soome rahvaluules ja eriti loitsudes esinevat Maarja kultust Suure Jumalanna kultusest tuttavate neitsite ja emajumalannade kummardamise jätkuks ja kelle arvates ilmneb Maarja loitsudes katoliku usust vanem jumalannakultuse kihistus (ibid., 167). Kokku võttes, muinasajal kummardati Soome lahe lõunarannikul oletatavalt (Kello ja Hein- talu väitel) Kuldnaise kuju ning katoliku ajal XIII–XVI sajandi alguseni Neitsi Maarjat. Seega oli naistel oma kaitsepühak kuni reformatsioonini. Maarja kultuse kõiki jälgi ei suutnud reformatsioon rahva teadvusest hävitada; selle latentne edasielu kajastub nii Eesti kirikute kui taimede nimedes – maarjakask, maarjalepp, maarjalill jne (Sivers 1988: 30). Teisalt sai just katoliku ajal alguse peamiselt naiste vastu suunatud nõiajaht. Euroopa kuri- kuulsaim nõiadoktriin, Jakob Sprengeri ja Heinrich Institorise Malleus maleficarum (1487) (“Nõidade haamer”) oli peamine teos, mis toetas naistest nõiamüüdi loomist. Selles olid esitatud demonoloogia põhijooned, milles tähtsaim tegur oli leping kuradiga: kohtupinki sattusid sageli naised, keda süüdistati “kuradi armukeseks” olemises (vt Vähi 2004: 102). Kogu Euroopas toimunud inkvisitsiooni ohvriks ei olnud Liivimaal aga siiski ainult naised; näiteks XVI–XVII sajandil olid 206 süüdistatust 59 mehed (vt Madar 1987; Vähi 2004: 114). Martin Luther vabastas perekonnaõiguse kiriku alt, andes abielunaisele endisest väärikama koha, mis parandas naisesse suhtumist ka laiemalt. Katoliiklikud teoloogid teatavasti vaidlesid selle üle, kas naisel ülepea on hing; Aquino Thomase õpetuse järgi oli naise alamus mehest kolme- tasandiline: intellektuaalne, füüsiline ja moraalne; Luther käsitles aga meest ja naist sama- väärtuslike ja sama patustena ning abielulist armastust armastuse kõrgeima vormina. Samas puhastati usk naisalgest: kui katoliikluses oli levinud Neitsi Maarja madonnakultus, siis protestantism surus naiste kaitsepühaku tagaplaanile. Neitsi Maarja kultuse tembeldas Luther ebajumala kummardamiseks ning mõistis hukka kõik lood ja legendid, milles räägiti Maarjast. Tema jaoks oli Maarja vaid naine, ja naise koht oli kodus (Koivunen 2008: 145, 149).

25 Madonna ja hoora ajaloolist ikoonideks jagunemist käsitlebki uurimus “Madonna ja hoor” (vt Koivunen 2008).

2.2.3. Naise olukorrast Eestis ajalookirjutuse ja rahvaluule peegelduses

Christian Kelch kirjutab “Liivimaa ajaloos” (1695): “Mis puudutab vanade liivimaalaste iga- päevast elu, siis jutustatakse nendest, et esmalt elasid nad korralikku abielu, kuid pidasid siiski enam kui ühte naist, et ka enne sakslaste tulekut ei olnud nende hulgas kuulda abielu- rikkumisest, liiati kui nad tundsid sinatse vastu säherdust jälestust, et nad põletasid need, kes sellelt tabati, elusalt ära ja puistasid nende tuha laiali suurtele maanteedele, mistõttu abielu- rikkumist kutsutakse eestlaste seas praegusenigi tulitööks, see tähendab tööks, mis on tuld väärt” (Kelch 2004: 30). Silmas pidades Henriku kroonika teateid sõjaretkedelt kaasatoodud naiste kohtlemisest, võib arvata, et vahekorda orjataridega ei peetud abielurikkumiseks. Henrik kirjeldab, mida nägi paavsti legaat Modena Guillelmus Liivimaal meresõiduks “tuulte armu oodates”: “Ja äkki nägi ta saarlasi Rootsist saagiga ja õige paljude vangidega tagasi pöördumas. Neil on igal ajal olnud kombeks vangidega ja nõtrade naiste ja neitsidega korda saata palju hädasid ja kõlva- tusi, naerdes neid ära ja võttes teisi endale naiseks, igaüks kolm või kaks või enam, lubades endale lubamatut, sest ei ole sünnis Kristuse ühendus paharetiga ega ole sobiv pagana abielu- side kristlannaga; ka oli neil kombeks müüa neid kuralastele ja teistele paganatele” (Henriku Liivimaa kroonika 1982: 265). Henriku kroonikast selgub ka, et mitmenaisepidamine oli eriti laialdane viikingiajal 1. aastatuhandel (kõrgaeg aastatel 550–800) maa lääneosas. Tõenäoliselt valitses tollal kombeõigus, mille kohaselt peanaise ehk emanda kõrval olid kõrvalnaised ehk orjatarid. Mitut naist võisid pidada vähemalt kõige jõukamad maavanemad ja väepealikud. Nõnda ka Mait Metsanurga romaanis “Ümera jõel” kuulub Mägiste vanemale Vellole juba enne seisusekohase naise võtmist teine naine, sõjakäigult kaasa toodud Vaike. XV sajandist alates nõuti abielu vormistamist laulatusega – piiskop Henningi kirikuseadusega (1428) ja Haapsalu maapäeva (1521) otsusega (Niiberg, Ivari 2000: 41). XVII sajandil keelasid Rootsi võimud Eestis ära naiste “tõmbamise” ja tüdrukutele anti abiellumisvabadus, mis tähendas, et nad võisid siirduda ühest mõisast teise (mida muidu sunnismaistele pärisorja- dele ei lubatud). Tõmbamine ehk naiserööv oli Mattias Johann Eiseni järgi levinud enne ristiusustamist kõigi soome-sugu rahvaste, samuti slaavlaste jpt rahvaste seas. Sageli olevat noormehed tõmmatavatega enne kokku leppinud. Tõmmatud tüdruk pidi jääma ööseks tõmbaja juurde ning järgmisel hommikul otsustama, kas tahab mehe juurde jääda või koju tagasi minna (Eisen 1910: 59). Tõmbamist olevat Eestis ette tulnud kuni XIX sajandini; mälestus sellest on säilinud pulmakommetes (ibid., 62). Eisen kirjutab, küll ainult rahvajuttudele toetudes, ka ennemuistsest neidude kosimiskombest: tüdrukuil oli kolm korda aastas luba kiriku juures endale poissi valida.26 Ajaloolane Aleksander Kruusberg järeldab J. W. von Luce kombeloo- liste üleskirjutuste põhjal XVIII sajandist ja XIX sajandi algupoolelt, et eesti neiudele oli varemal ajal lubatud “kaunis laialine suguline vabadus”. Ehalkäimise komme27 oli laialt levinud nii Liivimaal kui ka mujal Euroopas ning viis sageli ka abieluni. Väljaspool abielu sündi- nud lastele ei vaadatud viltu ja lastega lesknaisi taheti nii mõnigi kord eluseltsiliseks just laste kui tööjõu pärast (Kruusberg 1920: 31–32). Märt Raud oletab Salme lugulaulu28 põhjal, milles Salme lükkab tagasi kaks esimest kosilast – kuu ja päikese, et vanade eestlaste juures olid naise õigused juba üsna hästi välja arenenud (Raud 1961: 26–27).

26 Nt pärimusteade Amblast: “Mehele minna igatsev neiu pannud tasku vööle, läinud noorte meeste sekka ja ütelnud ise: Tupele, tupele noored mehed, / Siin on tupp tusman, / Kel on väätsi, väängu sisse!” (Eisen 1910: 21). 27 Ehalkäimine (resp. hämarikul-, videvikulkäimine) tähistab üle maa tuntud noormeeste kommet käia suviti tüdrukute juures ööd veetmas. Ehal käidi harilikult laupäevaõhtuti, vähem ka neljapäeviti (Tedre 1973: 9, 11). 28 Salme lugulaul, mida Kreutzwald kasutas Linda ja Kalevi pulmade kirjeldamisel “Kalevipojas”, arvatakse tekkinud olevat 1300.–1500. aastate vahel.

Märt Raua järgi püsis patriarhaalne kord eesti perekonnas kuni teoorjuse lõpuni, kuigi oli juba tugevasti mõranenud. “Vormiliselt jäi isa perekonnapeaks ja tema käsk seaduseks. Aga oma võimu jagas mees naisega, kellega ta kõigis majanduslikes kui ka perekondlikes küsimustes aru pidas. Sisuliselt oli naine mehega peagu üheõiguslik. Leidus ka perekondi, kus valitsejaks oli naine. Kõik olenes inimeste iseloomust, temperamendist ja tahtejõust” (Raud 1961: 119). XVIII sajandil oli tavaks lükata esimese lapse sündi paar-kolm aastat edasi, et nooriku töö- jõudu talumajapidamises täiel määral kasutada. Värskel abielumehel keelati naist puutuda; sageli võtsid ämmad nooriku ka magama enda juurde (ibid., 121–123). Mõned XIX sajandil kogutud rahvalaulud, nagu “Vii vette!”, “Kuidas viin vere vesile?”, “Oh ma vaene põltud lapsi!”, “Tütar vette!”, “Tütarde hukkaja” annavad tunnistust vanade eestlaste barbaarsest lapsehukkamise tavast: vette viimisest või maha matmisest. Vette viidi soovimatu laps, enamasti tütarlaps, kui ta sündis liiga vanadele vanematele, oli väeti ja haiglane või sündis enneaegsena, nii et oli vähe lootust teda üles kasvatada. Voli otsustada juurdetulevate laste elu üle oli isal (Reiman 1910: 137, 142). Laulude tekkeaega ei ole suudetud määratleda. Vastsündi- nute surra laskmine (sh saatuse hooleks jätmine ja surnuks magamine) oli varakeskajal üldlevi- nud kogu Euroopas ja kestis sajandeid (Utrio 1984: 78–79). Vallaslastesse ja -emadesse suhtuti eesti külas vähemalt XIX sajandi lõpul paikkonniti küllalt tolerantselt.29 Eestlaste perekonnatunne on läbi sajandite tugev olnud. “Eesti rahvaluules ei leia me kuskil naise halvustamist. Eesti pulmakombeid iseloomustab pruudi ja nooriku austamine. Pulmade keskseks isikuks on pruut ja noorik, mitte peigmees…” (Raud 1961: 188). Samas on huvitav, et eesti rahvalaulus puudub armastuse mõiste, samuti õnneliku abielu motiiv. Vanema rahvalaulu viljelejateks ja traditsiooni edasikandjateks olid peamiselt külatüdrukud ja naised. Laulud ja bal- laadid on sageli feminiinse sisuga; rahvalaulude põhiaineks on see, “mis külatüdrukute ja naiste hinges peegeldus ja neid huvitas: …noorte rõõmud ja kurbused, lõbustused ja igatsused, kosjad ja pulmad, neidude müümine, leskede ja vaeslaste raske põlv...” (Aavik 1970: 138). Laulude kurvast, kaeblikust või protestivast toonist võib järeldada, et laulmine täitis naistel muu hulgas teraapilist funktsiooni.

2.2.4. Eesti naise sotsiaalne staatus ja hariduspüüded XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul

XIX sajandi Eesti talurahvaühiskonna naistest on väga vähe kirjutatud, uurimist on leidnud peamiselt naiste osa hariduselus XX sajandi algul.30 Varakapitalismi perioodil muutus naiste ja meeste vahelistes suhetes olulisemaks elu materiaalne külg. Tähtsaks said nii peigmehe rikkus kui pruudi kaasavara. Suhted vanema ja noorema põlvkonna vahel lõdvenesid. Patriar- haalse suurpere lagunemist kiirendas eriti linnastumine sajandi lõpul ja uue algul. XIX sajandi teisel poolel ilmnenud uus trend – vallaliste naiste osakaalu suurenemine elanikkonna hulgas (linnades ulatus mitteabiellunute osakaal 40–49-aastaste seas pea viiendikuni, maal moodus- tas 13%) – sundis neid piisava sissetuleku kindlustamiseks tööle asuma (Ivask 2001: 17). Vallaliste naiste põli oli raske (töökohti nappis, vanatüdrukute üle tehti õelat nalja), samas abielunaine oli oma mehest täielikult sõltuv: alates 1865. aastast kehtima hakanud Balti eraseaduse alusel oli abielunaine oma mehe isikliku ja majandusliku eestkoste all, tal ei olnud õigust oma vara kasutada ega kaasotsustada abielus soetatud vara üle, mistõttu ei saanud näiteks kinnisvara pärandada naisele ega tütrele. Poliitilised õigused said eesti naised 1917. aasta märtsis, kui

29 Vt Madde Kalda biograafilist jutustust “Seitse tähte taeva Sõelas” (Tallinn 1981: 184–185). 30 Näiteks Helmi Mäelo raamatus “Eesti naine läbi aegade” (Mäelo 1999); Aino Undla-Põldmäe artiklis “Lilli Suburgi tütarlastekool” (Undla-Põldmäe 2002) ja Sirje Kivimäe ja Sirje Tamuli artiklites kogumikus Vita academica, vita feminea. Toim. S. Tamul. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999.

Venemaa Ajutine Valitsus andis autonoomiaseadusega naistele õiguse valimistel kandideerida ja hääletada. 27.–28. mail 1917 kutsuti Tartus kokku I Eesti naiskongress, kus võeti vastu resolutsioon naiste valimiste kohta kohalikesse omavalitsustesse, linnavolikogusse, Maapäevale ja Asutavasse Kogusse (Hallik 2001: 28–29). Esimese Eesti Vabariigi ajal ei võetud vastu uut, rahvahääletusega algatatud perekonnaseaduse eelnõu, mis valmis 1935; abielunaine vabanes mehe eestkoste alt alles 1940 (Mäelo 1999: 203–204). Tütarlastele olid kõrgemate koolide uksed suletud kuni XIX sajandi teise pooleni, mil suure- matesse linnadesse asutati üksikuid kõrgemaid saksakeelseid tütarlastekoole ja -gümnaasiume, mille lõpetajad omandasid enamasti (kodu)õpetaja kutse. Valdavalt olid gümnaasiumid (nii kubermangu- kui eragümnaasiumid) poisslastele. Tolleaegne kõrgeim haridus naistele oli kodu- kooliõpetaja eksamiteks valmistumine ja nende sooritamine Tartu ülikooli juures. Seda võima- lust kasutasid esimesed eesti naiskirjanikud Lydia Koidula ja Lilli Suburg ning haridustegelane Natalie Jakobson-Pärna;31 hiljem ka Anna Haava. Enamik koduõpetaja diplomi saanud eestlannasid siirdus guvernandina Venemaa aadliperedesse, kus nad olid oodatud hea saksa keele oskuse tõttu. Lilli Suburg rajas koos oma kasutütre A. Wiegandtiga 1882 Pärnus kolmeklassilise saksa õppekeelega algkooli eesti tütarlastele; 1885 viis ta kooli üle Viljandisse, kus juhatas seda kuni 1892. aastani, mil õppekeeleks määrati vene keel ning Suburg oli sunnitud koolijuhataja kohalt lahkuma (Undla-Põldmäe 2002: 481–491). Venestusajal 1880.–1890. aastatel muudeti enamik koole, sh Töchterschule’d, ametlikult venekeelseks. Esimene eestikeelne tütarlastekool, Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium, asutati Jaan Tõnissoni ja ta mõtte- kaaslaste poolt 1906 (Karjahärm, Sirk 1997: 152). XIX sajandi viimasel kümnendil naised veel Venemaal (mille kubermang Eesti tollal oli) üli- koolis õppida ei saanud. Mitukümmend noort andekat naist – Helmi Mäelo sõnutsi “meie aka- deemilised pioneerid” – läks sajandivahetusel õppima Peterburi, Berni, Zürichi, Pariisi või Helsingi ülikoolidesse ja kõrgematesse koolidesse. XX sajandi algul leidsid vaid vähesed haritud naised kodumaal tööd, kuna paljud kutsealad olid naistele suletud. 1903. aastal olevat Rahvahariduse ministeerium siiski andnud loa naistel töötada vallakooli õpetajana. Pärast Esi- mest maailmasõda avanes naistele ka trammikonduktori koht, samuti raudtee kantselei, tele- graaf, telefon, pangad ja üldse avalikud asutused (Mäelo 1999: 70, 72, 85). 1905. aasta revolutsiooni mõjutusel võttis Tartu ülikooli nõukogu vastu otsuse, mis lubas naistel vabakuulajatena teatud tingimustel õppetöös osaleda (1906 võeti vastu esimesed 15 vabakuulajat). Aastatel 1908–1915 õppis hulk eestlannasid kõrgematel naiskursustel ja kommertskursustel Tartus; 1908–1920 ka prof. Mihhail Rostovtsevi ja Anton Jassinski eraülikoolide kursustel (Tamul 1999: 130). Haritumad ja ühiskondlikult ärksamad naised tegid kaastööd ajakirjandusele: nii astus enne 1905. aastat ajakirjanduses üles vähemalt 33 naist; aktiivsemad olid nt Natalie Johanson-Pärna, Alide Ertel ja Elisabeth Aspe (Mälk 2000: 169). Kahe revolutsiooni vahelisel ajal tegutses erinevates ajakirjandusväljaannetes kokku 22 naisajakirjanikku, neist vastutavate või tegevtoimetajatena näiteks Marie Koppel, Emma Järv, Linda Paldrock, Ebba Saral, Marie Tamman-Reisik, Alma Ostra, Linda Jürmann jt (ibid., 174–175). 1915. aastast alates said naised õppida ülikoolis täieõiguslike üliõpilastena (Reinvelt 2005: 9). Naiste suundumist kõrghariduse ja iseseisvumise teele saatsid ajakirjanduslikud diskussioonid. 1905. aasta revolutsiooni eel võttis naisküsimuses sõna Jaan Tõnisson, kelle kirju- tised Postimehes põhjustasid “pruunseelikute skandaali” ja mitme abituriendi väljaheitmise Puškini-nimelisest tütarlaste gümnaasiumist (Väljataga 1996: 95–102). Ajakirjanduses sageli avaldatud konservatiivseid arusaamu naise rollist32 vastustas mitmel korral Tammsaare,

31 Eesti Kirjameeste Seltsis peetud kõnes 1882 kutsus N. Jakobson-Pärna üles tütarlastele paremat haridust andma. “Arvatavasti on ta esimene eesti naine, kes kõnepulti on astunud” (Mäelo 1999: 34). 32 Nt Peeter Põld kirjutas ajakirjas “Naisterahva Töö ja Elu” (1912, nr 7), et naise ülesandeks hariduse vallas on “perekonna kultuurat” kõrgemaks tõsta ning kool ei tohiks tüdrukuid algusest peale väljaspool perekonda seisva elukutse poole juhtida (Väljataga 1996: 98).

märkides irooniliselt: “Emakeeleõppega koolid seisavad ringkondade käes, kes praeguseid kunstipüüdeid ainult läbi kiduvuse prillide vaatlevad ja kes igal parajal silmapilgul toonitavad, et naise ülesanne on mehele kodu armsaks ja mõnusaks teha.” Kirjanik nõudis eluõigust ka teistsugustele, kunstniku kutsumusega naistele: “Ole sa tuhat korda tervitatud, sa “mõistmata” naine, kes sa ühes kodutuga kodumaad oled julgenud otsima minna!” (Tammsaare 1986a: 176, 178). Juba 1906 oli Tammsaare avaldanud pikema, naisliikumist ja naiste õigusi mujal maailmas kirjeldava artikli “Naisterahva-liikumisest”, milles rõhutas, et naised on saavutanud kodaniku- ja poliitilised õigused ainult visa võitluse tagajärjel, mitte oodates kingitusi või annetusi, ning et üksnes mõlema soo koostöös on loota paremat tulevikku (Tammsaare 1986b: 115–116). Kuigi kirjanik pidas võrdsete õiguste saavutamist meestega loomulikuks, manitses ta artikli lõpul: “Ärgu aga arvatagu, et juba ainus õiguste kättesaamine ilma uueks võib luua. Selleks on midagi muud vaja” (ibid., 118). Naise eluvalikud ja iseseisvumispüüded jäävad keskseks käsitlusaineks ka tema üliõpilasnovellides, kus ta modelleerib mitmeid südikaid ja iseteadlikke naisekujusid (vt 5. ptk).

2.3. NAISTE TULEK EESTI KIRJANDUSSE

Eesti kirjanduse alguses seisab naine – Lydia Koidula, kes pani aluse eesti võimsate naisluule- tajate “suurele reale”. Ants Oras on märganud eesti poetesside juhtivat rolli ja oletanud: “Vahest on see tõuline joon. [---] Rohkem kui mujal on meie naistel sisemisi eeldusi vabaks omapäraseks luuleloominguks” (Oras 2003: 229, 234). Samas ei andnud XIX sajandi lõpp ega XX sajandi algus Eestis esmajärgulisi, oma põlvkonda mõjutanud naisprosaiste. Kui XIX sajandi keskpaigaks oli naiste kirjutatud, eraelu teemasid lahkav romaanižanr Inglismaal oma positsiooni niivõrd tõhusalt kindlustanud, et romaani tunti juba as a female form of writing, ning Soomeski ilmus esimene romaan naise sulest – Fredrika Wilhelmina Carstensi “Luude- rohi” (Murgrönan, 1840) (Mäkelä jt 1989: 88; Launis 2003: 41), siis esimene eestlase kirjutatud romaan – Jaak Järve “Vallimäe neitsi” – ilmus teatavasti alles 1885. Baltisakslannast Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüderneri prantsuskeelne kiriromaan “Valerie” (1803) ilmus siiski enne “Luuderohtu” ja sai Euroopas kiiresti tuntuks. Lühiproosa avaldajaina on XIX sajandi teisest poolest meeste kõrval kaanonisse jõudnud vaid kolm eesti naist: Lydia Koidula, Lilli Suburg ja Elisabeth Aspe. Kas naisi takistas suuri romaane kirjutamast rahvuslik eripära, valitsev “naiselikkuse diskursus” või ehk hoopis eba- soodsad kirjutamisolud? Tõenäoliselt oli määravam viimane. Milline oli esimeste naisautorite tulek eesti kirjandusse, nende loometingimused, kirjutamist soodustavad ja takistavad olu- suhted (ka kirjandusturul läbilöömine) – sellele ei ole meie kirjandusloos eriti tähelepanu pööratud. Uurimise käigus selgus, et enamik naisi on kirjandusareenile astunud mõne kirja- mehe õhutusel ning püsivamalt õnnestus kirjandusele pühenduda haritumatel ja majandus- likult kindlustatumatel (ehk “oma toa” omanikel) [VIII]. Jälgides Els Raudsepa, Elise Auna, Elisabeth Aspe ja Marie Heibergi eluteed – end kõrgtasemeni arendamast takistasid neid ees- kätt napp üldharidus ning materiaalse ja vaimse iseseisvuse kättesaamatus. Koduõpetaja nn suure eksami Tartu ülikooli juures sooritasid Koidula ja Suburg, XX sajandi algul loodud Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumi lõpetas tulevastest kirjanikest vaid Hella Wuolijoki; Marta Sillaots pidi piirduma venekeelse, kuid saksa vaimulaadiga Töchterschule’ga ning koduõpetajanna eksamitega Tallinna Nikolai gümnaasiumi juures. Lasterikka pere vanima tütrena oodati temalt pere leivamurede kergendamist – ülikooli minek ei tulnud kõne alla. Lisaks haridusasutustes õppimisele olid määravaiks ka kodus valitsev vaimsus ja kirjanduse kättesaadavus. Koidula, Suburgi33 ja Haava kodused raamatukogud ning vaimne atmosfäär kahtlemata soodustasid nende kirjanikuks arenemist.

33 L. Suburg võeti juba 5-aastasena Vana-Vändra mõisniku von Ditmari tütre mängukaaslaseks, kus ta sai ka saksakeelset koduõpetust. Hiljem laenas ta sageli mõisamajast raamatuid, kus suur pesukorv olnud täis oma aja parimat kirjandust, eriti Rousseau’ ja Pestalozzi teoseid (Undla-Põldmäe 2002: 464–465).

3. VILDE NAISEKUJUDE REALISM

Kui ärkamisaja ja selle järellainetuse proosa – Jannseni, Koidula, Suburgi, Pärna ja Aspe jutu- looming – kujutas endast rahvapärast biedermeierlike sugemetega kompromissi romantismi ja olustikurealismi vahel, siis 1890. aastatel toimus sotsiaalkriitilise realismi34 läbimurre eeskätt Eduard Vilde romaaniga “Külmale maale” (1896) (vt Tuglas 1947: 8–18). Vilde oli avaldanud juba 1880. aastate teisel poolel mõned realistlikud jutustused ja romaani “Kaks sõrme” (1887). Neis rakendas ta ühiskonnakriitikuna realismimeetodit kavakindlalt, analüüsides sotsi- aalseid olusid tegelaste saatust määravaina.35 Moraalse allakäigu ja omandivastaste kuritegude peapõhjusena osutab tekstuaalne autor eelkõige rahva majanduslikku viletsust. 1880. aastate kirjanduslikud poleemikad, mille keskpunktis oli enamasti Vilde, mõjutasid rohkem realismi suunda viljelema ka Juhan Liivi, August Kitzbergi, Ernst Peterson-Särgavat ja Mait Metsanurka. Liiv ja Kitzberg maalisid rusuvaid pilte vanemast, teoorjuse aegsest külaelust (Kitzbergi jutustus “Libahunt” ilmus 1891; Liivi “Vari” 1894 ja “Nõia tütar” 1895). Peterson- Särgava ühiskonnakriitilised, naturalismi sugemetega jutustused ilmusid kogumikes “Paised” I–III (1889–1901), järgnesid romaan “Rahvavalgustaja” (1904) ja naisemantsipatsiooni käsit- levad jutustused “Liisi” (1905) ja “Elsa” (1907). Nimetatud autorite olulisimad eeskujud välis- kirjandusest olid Zola, Hauptmann, Sudermann, Ibsen ja Strindberg. Metsanurk analüüsis oma naturalistlikus jutustuses “Isamaa õilmed” (1908) peategelase Luise kujunemist pealiskaud- seks armuseiklejaks, kritiseerides linnas saksa pansionis saadud kasvatust. Realismi ja romantismi sulamit kujutavad endast F. Tuglase novellid (“Suveöö armastus”, “Toome helbed”, “Inimsööjad”), milles on vaatluse all naise ja mehe suhted ning seksuaalmoraal. J. Liivi “Varjus” leidub südantlõhestav passaaž meeste vastutustundetu suhtumise kohta naistesse, mille sarnast teist on sajandivahetuse eesti kirjandusest raske leida. Villu ema Marie on armastanud mõisniku sugulast, Taanist tulnud külalist, kes lubanud teda naiseks võtta; ootamatult aga läinud too mõisnikuga tülli ja “Marie olla mõisast minema pekstud” (Liiv 1981: 28). Naise monoloog isa haual, kes kurvastusest tütre õnnetuse üle suri, laieneb lõika- vaks süüdistuseks kõigi naisepetjate aadressil: “Oh teie uhke sugu, mehed, kes te nõrku eksi- teele veate ja siis ise veel – irvitate! Oh teie variserid, kes eksinud naisterahva peale põlates vaatate, keda teie ise olete eksitanud! Oh teie kivisüdamed, kes kohut mõistate süüdlase peale, keda teie ise olete süüle avatlenud! Oh teie silmakirjateenrid, kes au sees hiilgate, kuna need, kelle õnnetuse sünnitajad te olete, põrmu sees roomavad! Teie lähete ja kiitlete veel pealegi võitudest, mis teie teinud; olete uhked selle üle, aga teie jälgedel ringutavad käed, veerevad pisarad, lõhkevad südamed! [---] Õlgede peal ja räbalates lasete oma ihusugu känguda, aga ise istute pehmete patjade peal saalides. Eksitajad!” (ibid., 29–30). Marie sureb sünnitusel ja Villut hakkab kasvatama vanaema, kellelt poiss tihti isa järele pärib. Peterson nõuab oma naisküsimust käsitlevas proosas inimlikku suhtumist vallasemadesse. Novelli “Liisi” nimijutustaja on samuti rikka peremehe poja võrgutatud ja last ootavana hülja- tud; ta põrkab kokku kõikjalt kõrvukostva hukkamõistuga (Vinkel 1969: 272). Elsa on iseseis- valt valiv ja otsustav külakooliõpetaja, kes lükkab tagasi mõisniku abieluettepaneku, astudes sel viisil vastu naise “ostmisele”, tolleaegsele nn tavalisele abielule. Ta on lapsest saadik

34 Kasutan mõistet, eristumaks nõukogudeaegsest ‘kriitilise realismi’ määratlusest. Realismi all laiemalt mõistan tunnetus- likku hoiakut ja loominguprintsiipi, mis seab eesmärgiks võimalikult ‘ t õ e ’ p ä r a s e fiktsioonimaailma loomist. Realismi rakendavad autorid väldivad romantilist fantaseerimist ja üleloomulike, müstiliste nähtuste kujutamist, kesken- dudes enamasti inimeste argielule. Realismi erikujudeks on veel 20. sajandi uusrealism, psühholoogiline realism ning realismi ja modernismi hübriidvormid maagiline realism ja hüperrealism, samuti realismi radikaalsed süvapsühholoogi- lised arendused, nagu uus romaan ja teadvuse voolu tehnika (vt Neithal 1999: 125–126). 35 Vilde on korduvalt oma loomingumeetodit selgitanud, näiteks kirjutas ta 1887. aastal Postimehes: “Ma püüan oma juttudes aega, elu ja inimesi kirjeldada, nagu nad tõesti on, mitte, nagu nad olla võiksid, olema peaksid või nagu neid paleuslik luule teha tahaks” (Vilde 1957: 18).

kokku puutunud mehe vägivallaga naise kallal. “See kõik kujundab temas paindumatu ise- seisvustarbe, õpetab teda nägema armastuses ja abielus mehe kui lõbutseva valitseja ja naise kui õigusteta orja suhet” (ibid., 273). Kitzberg modelleeris oma külajuttudes hiilgavalt kadakapreilisid ja -prouasid” (Kalda 2005: 1876). Üks õnnestunumaid on kaksikjutustuse “Veli Henn” (1901) ja “Hennu Veli” (1904) Kniks-Mariihen, kes pöörab kadakasaksikust õmbluskooli lõpetanud preilist perspektiivseks abikaasaks veli Hennule, esindades Postimehe ringkonna naiseideaali. Võib öelda, et Kitzberg jätkas temaga, humoristina, Lilli Suburgi saksikute neiude eestlaseks saamise teemat. Kirja- niku võimsad naisekujud sündisid aga draamas “Tuulte pöörises” (1906) ja “Libahunt”36 (1912). Draamas “Tuulte pöörises”, millega avati Vanemuise uus teatrimaja 13. augustil 1906,37 on Soosaare talu peretütar, uhkete ja kuumavereliste Tõõtside suguvõsasse kuuluv Leena kihlatud Tõistre perepoja Kaarliga ning valmis traditsiooniliseks naiserolliks: “...oma mehele hää naine ja lastele hää ema olla, sellest näitas minu jaoks küllalt” (Kitzberg 2006: 79), kui tallu tuleb sulaseks lapsepõlvesõber, samuti Tõõtsidest pärit Jaan, ja tekib armukolm- nurk. Tuimavõitu Kaarel ei märka Leena ahistust liiga pikaks veninud kihluse pärast, mistõttu on Jaanil – jõulisel ja kirglikul vallutajatüübil – kerge Leena võrgutada; liiati kui veri tõmbab naist Jaani poole. Nende õnn jääb aga üürikeseks, kuna Kaarli pulmaplaanidest kuuldes paiskab Jaan ärritusehoos: “sa võid ju teha, kui sa… teise mehe molu tahad” (Kitzberg 2006: 78). Leena mõistab seda nii, et ta oli Jaanile vaid vahend Soosaare talu omandamiseks ning vihatud Kaarli võitmiseks. Kirehoo rahuldamise järel ei suutnud mees teda enam võrdväärse ja väärika inimesena austada. (Sellisena vastab Jaani käitumine üheselt Weiningeri kirjeldatud Mehe omale, vt ptk 2.1.2.) Niisugust meest ei pea Leena vääriliseks oma lapse isaks saama: tema kindel seljapööramine Jaanile – armastusest loobumise hinnaga – osutab ta sisemisele emantsipeeru- misele. Kahvatu Kaarel, kes on Leenat austanud inimesena, kuid lasknud tal närbuda naisena; kel Jaani sõnul “vere asemel piim soontes voolab” ning kes polevat võimeline andma seda “mis palava verega tugev naine, looduse kroon (…) mehelt oodata võib, mille pääle tal õigus on”, suudab pingelises olukorras säilitada tasakaalu ning naisele tuge pakkuda. Kitzberg on näiden- disse põiminud naiste igavese dilemma – kas siduda end jõulise ja atraktiivse “alfaisasega”38 või nõrgema ja vähem maskuliinse, see-eest truu ja pere eest hoolitseva mehega. Nimetatud asjaolu arvestades pole Leena mingi “hingeteadusline mõistatus”, nagu kirjutas üks omaaegne anonüümne arvustaja.39 Arne Merilai on Kitzbergi külajutu “Püve Peetri riukad” (1897) ja draama “Püve talus” (1907–1910) võrdleval analüüsil juhtinud tähelepanu mentaliteedi muutusele, mis puudutab talutütarde meheleminekut. Kui külajutus teati, et “Talu kasu käib kõige ette ja kohe see armastuski tuleb…”, siis näidendis on vastupidi: “Naise õigused ja armastus käivad talu kasu ette, nii et pööre on kardinaalne” (Merilai 1999: 259, 261). Leena (“Tuulte pöörises”) näib külaelu pragmatismist juba üle kasvavat; tema otsust ei mõjuta minu meelest niivõrd Jaani sulasestaatus, kui mehe ebaeetilisus ja jõhkrus. Vilde ajaloolise triloogia näol (“Mahtra sõda”, “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja “Prohvet Maltsvet”, 1902–1908) jõudis Eestisse XIX sajandil Lääne- ja Põhja-Euroopas ning Venemaal võidukäiku alustanud realistlik suurromaan. Artiklis “Vilde kui naisõiguslane” [I] analüüsin Vilde naisekujusid ja nendega seostuvalt naisemantsipatsiooni ideestikku peamiselt jutustuste ning romaanide “Lunastus” (1909) ja “Mäeküla piimamees” (1916) põhjal.40

36 “Libahundi” Tiina analüüsi vt alaosas 4.1.3. 37 Näidendi lavastas “Vanemuise” direktor Karl Menning; tema ja Anton Jürgensteini nõuannete järgi töötas Kitzberg algkäsikirja ümber, tuues draama lõppvaatusse “kaksikmõrva laval” (Alttoa 1960: 302, 325). 38 Evolutsioonipsühholoogide mõiste. Jaan sisendab samuti biologismist lähtudes Leenale, et just tema on naisele see tõe- line ja õige mees. 39 Seda väljendit kasutas nimemärgi R. H. all esinenud arvustaja (vt Järv 2006: 101, 98). 40 Vilde loomingu analüüsimiseks kasutasin põhiliselt ta 12-köitelist valitud teoste sarja, mis ilmus aastail 1951–1957. “Prohvet Maltsvetile” ja “Lunastusele” on viidatud viimaste, 1985. ja 1988. aasta väljaannete järgi.

Vilde looming käis ühte jalga XIX ja XX sajandi vahetuse Põhja-Euroopa kirjandussuundu- mustega. Sarnaselt August Bebeliga kasvas ka tema naisõiguslik programm välja protestist parunite omavoli ja linna siirdunud naiste prostituudirolli vastu. Alates 1890. aastatest oli Vilde teoste karkassiks sotsialistlik ideestik, usk võrdsemasse ja inimväärsemasse ühiskonna- korraldusse, kui valitses tollases varakapitalistlikus Vene impeeriumi lääneprovintsis. Tööstuse areng ja sellega kaasnenud kiire linnastumine tõukas tagant ka siinse baltisaksa ühiskonna üldist moderniseerumist. Siiski jäid külas valitsevad sotsiaalsed suhted, sh meeste ja naiste vahelised suhted, maha linnaelanike kiiremini arenevast elukorraldusest. Kõrvutades Vilde linnaainelisi novelle ja jutustusi ajaloolise triloogiaga ning romaaniga “Mäeküla piimamees”, ilmneb lõhe linna- ja maaelu kujutuse vahel. Baltisaksa aadel mõjutas märksa rohkem talurahva olukorda kui linnades elavate käsitööliste oma, kellele XIX sajandi teisel poolel raken- dusid mingidki kodanikuvabadused. Vilde novaatorlikkus seisneb muu hulgas selles, et ta tõi esimesena avalikkuse ette tolleaegse tabuteema – ihunuhtluse ja eesti naiste ahistamise mõis- nike poolt, külatüdrukute sundimise härrade sohinaisteks mõisa tööle värbamise ettekäändel. Pärimusteateid on ka nn esimese öö õigusest (ius primae noctis).41 Sagedaseks naisekujuks on Vilde loomingus ohver. Need on traagilise saatusega, enamasti vaesuses virelevad ja mõisnike ihade või prostitutsiooni küüsi langevad naised, keda kohtame juba kirjaniku varasemates jutustustes “Musta mantliga mees” ja “Punane mulk”. Ajaloolise triloogia naistegelased põrkuvad parunite vägivalla eest abi otsides juriidilise kaitsetusega. Ei mõisavalitsus ega linnapolitsei reageeri naiste seksuaalsele ahistamisele, see nagu olnuks mõisahärrade loomulik “õigus”. Huntaugu Miina, Kiisa Elts ja Leena Paju esindavad kõik XIX sajandi tüüpilist külaneiut. Kirjanik toetus ajaloolise triloogia loomisel nii kunagiste sündmuste asjaosalistelt saadud suulisele materjalile kui ka arhivaalidele, käsikirjalistele memuaaridele, kirjadele ja ajaloolaste teostele (vt Alttoa 1973: 166–167). Romaanis “Külmale maale” (1896) on ohvrina kujutatud Väljaotsa Jaani ema Kaid. Viimane ei kritiseeri ega takista poja ebaeetilisi valikuid, vaid pigem toetab neid, tõugates poega tagant. Villem Alttoa põhjendab Kai teguviisi kui oludele alistunud ohvri oma: “Talunud inimvõimeid ületavat vaevadetulva, on ta kokku varisemas nii kehaliselt kui vaimselt. Kaie piinatusaste on jõudnud selleni, kus inimese käitumist ei määra enam mingid kõlblad kaalutlused, vaid selle dikteerib puhtfüüsiline elusäilitamise vajadus” (Alttoa 1973: 146). Virgu Anni, rikka valla- vanema tütar, ei ole iialgi nälga kannatanud, leiab julgust Jaani ja ta peret toetada ning oma isale vastu hakata. Truu ja andunud armastajana toob ta ilmselt kõigist Vilde teoste naistest suurima ohvri: läheb mehega Siberisse kaasa karistust kandma. Vilde järgmises, tööstustööliste trööstitut elu kujutavas romaanis “Raudsed käed” (1898) kordub sama teema, mis romaanis “Külmale maale” – äärmine vaesus ja viletsus viib inimesed moraalse murdumiseni, allaandmiseni. Tehase “raudsete käte” ohvrid on siin ühtviisi pea kõik tegelased, nii mehed kui naised. Ennastsalgavalt ohvrimeelseks kujunemas näitab Vilde siin Juuli Saart (Luike), orbu, kes kõigi hädadega võitleb, muuseas abiellub tänulikkusest endast palju vanema mehega ja viimse võimaluseni oma lähedaste eest hoolitseb; lõpuks aga ei leia ta ikkagi muud võimalust kui tänavale kerjama ja end müüma minna. Ajaloolise triloogia romaanides varieerib Vilde veenvalt talutüdrukute mõisa meelitamise või sundimise motiivi. “Prohvet Maltsveti” (1908) peatükis “Puurilind” põgeneb maltsveti usku pööranud Kiisa Mihkli tütar Elts pühapäeval kevadisse metsa puhkama, ära inetust külast, mis on “täis haisvat viletsust, rumalust, hullust, kurjust”. Mets on Eltsule pelgupaik, paradiislik koht, kus ta puhkab nädalasest türanlike vanemate orjamisest. Õitsev ja “armatsev loodus” võimendab neiu üksindustunnet ja igatsust armsama järele. Eltsu kutsuvale hüüule vastab

41 Nt L. Suburgi perekonnaloost võib lugeda, et Vana-Vändra mõisa noorhärra “ei läbenud kaardimänguta ja – libudeta elada”. [---] …toapoiss vedas härrale noori karjatüdrukuid mõisa” (Suburg 2002: 372).

metsas jalutav rätsep Aadu Vikerpuur: “Metsapiiga – uhuuu – ma tulen!” (Vilde 1985: 211). Meeleolukale looduspildile, mis on “vist küll lüürilisim, mida sajandi alguse kirjanduses leidub” (Alttoa 1973: 247), on paralleel soome kirjandusest: Johannes Linnankoski romantilise kultusromaani “Laul tulipunasest lillest”42 (1905, e. k. 1906) esimene peatükk “Metsa- neid”. Sarnasusi on poeetilises metsakirjelduses, lause rütmistuses, noormehega kohtumise ja erootiliste tunnete tekkimise episoodis. Linnankoski puuraidur Olavi kuuleb oma lapsepõlve- sõbrannat Annikit metsas lehmi huikamas. Noormees nimetab teda Metsaneiuks, öeldes: “Sul on vaiguhõngu riietes ja kaselehelõhna juustes ja sa puhud tulles vilepilli…” (Linnankoski 1994: 5) ning kutsub ta oma puudest ehitatud “metsalossi”. Mõlemas tekstis ei ole mets pelgalt taustaks noorte suhetele, vaid iseseisva kõrvaltegelase rollis, kes elab kaasa ja ka suunab inimeste tundeid ja käitumist. Kui Linnankoski kujutab noorte tundeid ja kevadist loodust emotsionaalselt ülendava ja muinasjutulisena, siis Vilde parodeerib romantilist metsa- stseeni: mets vaatab noorte suhtlemist pealt muheldes ja paljunäinud silmadega. Looduse õitsemise kirjeldus sulab kokku inimeste seksuaalsuse rõhutamisega, millest kumab läbi autori iroonia armupiinades vaevleva, veidi kergemeelse Eltsu suhtes. “Ja siis tuli mets oma tiira, kaisutava haudumisega, oma ahvatleva, võrgutava vaikusega. [---] Mets itsitas endale halli habemesse. [---] Ja mets varitses muheldes, täis kiimalust, ja vahtis põnevusega, täis õnnelikku uudishimu” (Vilde 1985: 210–211, 215). Elts kohtab oma jalutuskäigul koguni kahte “kosilast”: algul küürakat rätsep Vikerpuuri, kes soovitab tal mehele minna (“Sulle peaks keegi tõllaga järele tulema”), seejärel aga noort parun Hektor Kempenit. Puu all uinunud neiu ärkab selle peale, et noor parun teda käperdab. Hektor kiidab tema ilu, meelitab ilusate riietega ja pakub toatüdruku kohta mõisas, mille Elts rõõmuga vastu võtab, aimamata, et tööülesannete hulka kuulub ka härra seksuaalsete vajaduste rahulda- mine. Elts põgenebki usufanatismi põdevate vanemate eest mõisasse; selgub aga, et “puurilind” ei pääse mõisas vabadusse, vaid satub veelgi hullemasse põrgusse: “Noor parun lõikas ta harul- dasel osavusel kaheks inimeseks, kaheks pooleks inimeseks. Päeval oli ta tema teenija, öösi tema naine. Õigupoolest oli ta küll öösitigi ainult tema teenija, tema ori, aga Eltsele ei saanud see tunduvaks ega teatavaks, vähemalt mitte esimesel ajal” (Vilde 1985: 227). Alles kui vana parun oma poja armukese väe ja võimuga üle võtab, hakkab Elts viimaks taipama, kuhu ta on langenud. “Nüüd alles hakkas tütarlaps mülgast, millesse ta siin majas sattunud, seletama – mülgast, milles ta nii isa kui ka pojaga kordamööda püherdas (ibid., 230). Eltsul õnnestub siiski lõpuks, juba rasedana, mõisabordellist välja rabelda. Lapseootel tüdru- kul ei lasta kaua õnnetus olukorras piinelda, vaid see laheneb peagi perekonnaellu koos leid- liku rätsepa, Eltsu truu armastaja Aadu Vikerpuuriga. Viimase leebus Eltsu vastu väljendab ka tekstuaalse autori (ilmselt ka Vilde enda) mõistvat ning heatahtlikku suhtumist naistesse. Vilde teoste tegevuspaiga kandudes sajandivahetuse linnaolustikku muutub ka naisekujutus. Naised ei ole enam niivõrd objekti rollis, mehe pilgule ja tegutsemisele allutatud, vaid hakka- vad kõnelema kui subjektid. Vilde justkui avastab naises iseseisva teadvusega inimese ning asetab ta võrdväärsena meestegelase kõrvale, viimasega ka vaimselt suhestuma.

42 Soomes erakordse lugejamenu osaliseks saanud romaani eestindas 1906 A. Johannson. Teos on tõlgitud 19 keelde ning sellest on tehtud mitu filmiversiooni. Veikko Antero Koskenniemi on 1927 kirjutatud järelsõnas näinud raamatus soomlase hinge suhet Don Juani probleemi, võrgutaja teemasse, mida esimest korda selgitas Lönnrot “Kalevala” Lemminkäises, teist korda Linnakoski “Laulus”. Seikleja ei ole kirjanikule enam ainult “veiderdaja, südameid vallutav ja lauludega pärjatud kangelane, vaid midagi enamat, sügavamat. Don Juan on tema jaoks muutunud nähtusest probleemiks” (Koskenniemi 1994: 220). Matti Kuusi väitel toetub “Laul tulipunasest lillest” episood episoodilt kirjaniku tugevalt romantiseeritud nooruselamustele. Naise monogaamne ainulisusetarve ja ta armastuse vankumatus, ning teisalt mehe roomalikult hoolimatu vallutusiha on Linnankoski tuntud ja tunnustatud vastasjõud, kuid aatelisele rahvuskasvatusprogrammile vastavalt arendab ta jutustuse ülemlauluks moraalsele puhtusele ja enesedistsipliinile (Kuusi 1955: VIII–IX). Eesti kirjandusse on teos andnud ilmseid mõjutusi August Gailiti “Toomas Nipernaadile” (1928).

Taluperenaise, saunikunaise ja vabrikutöölise kõrvale ning asemele ilmub haridust ja iseseisvust, ka materiaalset sõltumatust taotlev linnanaine. Vilde modelleerib seda naisetüüpi jutustustes “Astla vastu” (1898) ja “Koidu ajal” (1904), draamades “Tabamata ime” (1912) ja “Pisuhänd” (1913) ning romaanis “Mäeküla piimamees”. Hariduse ja iseteadvuse saavutamine on neil naise- kujudel (Hedvig Lintrop, Stella Riesemann, Eeva Marland, Lilli Ellert, Laura Vestmann) osa isiksuseks küpsemise protsessist. Mari Prillup tegutseb küll külas ja mõisas, kuid temagi küpse- mine kulgeb raamatute lugemise ja linnas käikude taustal Esimesed kirjanduslikud katsetused välja arvatud, ei ole Vilde naistegelased veretud konstrukt- sioonid. Hedvig Lintrop ja Stella Riesemann väitlevad meestega kui võrdne võrdsega ega mahu enam alistatud sugupoole kategooriasse. Neil on tarmukust end lahti raputada baltisaksa konservatiivsest naisemudelist ning otsida avaramaid tegevusvälju. Enamasti on neid kujutatud arengus, nad küpsevad ettenägematute elujuhtumite, suhete ja konfliktide ning neist saadud kogemuste läbi. Vilde tüüpiline aktiivne arenev naistegelane on väga noor, vallaline ja lastetu. Tema naisekujudes peegeldub kõik ühiskonnas toimuv, ka elu tumedam pool. Üksik- emade ja vallaslaste eluraskustesse süüvib kirjanik näiteks romaanides “Lunastus” (1909) ja “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903). “Lunastuses” on üksikemast prostituudi kui ühis- konna ohvri kuju süvenenumalt välja joonistatud. Taanlanna Jensine Nielsenil pole muud võimalust – vabrikutöölise palgast ei jätku kahe inimese toiduks. Vilde kui realisti puhul tekib küsimus, kas teoste loomisajal olid tal silme ees vastavad kirjandus- välised mudelid, teoste prototüübid? Või toetus kirjanik üksnes oma välisreisidelt saadud koge- mustele ja kirjanduslikele mõjutustele? Et siinne valitsev suhtumine naiste ambitsioonidesse oli XIX ja XX sajandi vahetusel tagurlik ja konservatiivne, on Vilde mässulisi emantsipante peetud oma ajast ees olevaiks.43 Oletan siiski, et 1905. aasta revolutsiooni eel politiseerunud Puškini tütarlaste gümnaasiumi abituriendid Alma Ostra, Lilli Ibrus, Alma Ani jt ei jäänud sotsiaaldemokraatliku ühiskonnakorra eest võideldes julguse ja iseteadlikkuse poolest Hedvigile ja Stellale alla. Ka Vilde elukaaslane Linda Jürmann oli veendunud naisõiguslane. Eeva Marlandi kuju modelleerimisel toetuski kirjanik viimasele [I]. XX sajandi algusaastail leidsid ärksamad ja ühiskondlikult aktiivsemad naised juba rakendust nii ülikooliõpingutes kui ka töötades ajalehtede toimetustes või tehes ajakirjadele- ajalehtedele kaastööd (vt ptk 2.2.4.). Taotlus hariduse ja töö läbi iseseisvuda peegeldab sajandivahetuse üldist urbaniseerumisprot- sessi. Rahva liikumine linnadesse hoogustus 1870. aastatel; selleks olid võimalused loodud talupoegade mõisa eestkoste alt vabastamisega juba 1860. aastail – n-ö vabaksandmisega, mis tõi kaasa talude päriseksostmise buumi. Nikolai Köstneri andmeil oli 1867. aastal Tallinnas 29 434 elanikku, kuid 1881. aastal juba 50 488 ning endisest “patriarhal-linnakesest” oli saanud tööstuslinn. Linnaelu kasvule andis suure tõuke ka Balti raudtee ehitamine, mis tegi Tallinnast tähtsa kaubasadama (Köstner 1915: 47–49). “Mäeküla piimamehes” lahendabki Vilde naise emantsipatsiooniküsimuse linna minekuga. Prillupi Mari teeb läbi isiksuse kiire arengu ning tõuseb tollasest arenematust külaühiskonnast kõrgemale, nii et endale vastuvõetavate elutingimuste nagu ka võrdväärse meespartneri leid- miseks ei jäägi tal teist võimalust kui linna kolida. Selgub ka, et alandavast olukorrast välja rabeleval naisel pole toetuda kellelegi peale iseenda. Ainult tänu oma nutikusele, visadusele ja eneseväärikusele õnnestub Maril vabaneda mõisniku haardest ja külast lahkuda. Mari kui keerukaima naiskarakteri elulisus ja tõepärasus võlgneb kindlasti biheiviorismile, mis iseloomustab kirjaniku varasemast peenekoelisemat inimesekäsitlust selles romaanis. Prillupi Mari on võrreldav Henrik Ibseni draama “Nukumaja” kangelanna Noraga. Teatavasti oligi Ibsen üks Vilde suuri autoriteete ja lemmikuid. Kahe teose vahel on mitmeid kokkulangevusi, intertekstu-

43 L. Viitol nimetab oma artiklis “Tulnukad ajamasinast: Eduard Vilde naisõiguslased ja J. Randvere “Ruth”” mõnesid Vilde naiseprojektsioone ebareaalseteks ja tulnukalikeks (Viitol 2006: 56).

aalseid seoseid [I]. Ühine on ka teoste sõnum: naisel on õigus oma individuaalsusele ja kodaniku- õigustele; vaimselt ja moraalselt ahistavaks muutunud keskkonnast tuleb lahkuda, et saada selleks, kelleks tahetakse saada. Nora keeldus olemast igavesti nukk, Mari tegi sisuliselt sama. Meie rahvusliku realismi näidisteose naispeategelane on eesti Nora. Mariga võrreldavalt elulised ja huvitavad naisekujud on Eeva Marland ja Lilli Ellert Vilde näidendis “Tabamata ime” ning Laura Vestmann “Pisuhännas”. Eeva ja Lilli vastanduvad teineteisele nagu Piibli Eva ja apokrüüfiliste tekstide Lilit.44 Kui Lilli Ellertit võib pidada vambiks (näidendis vihjatakse ka tema vampiirlikkusele), kes oma auahne plaaniga mehe abil kuulsaks saada tõukab Leo Saalepi vaimuhaiguse piirile, siis Eeva Marland kui “päikesenaine” kujutab ülesehitavat, loovat – emalikku naisetüüpi. Mõlemas naises leidub ka paras annus muusat, suur- meeste kunstiloomele ergutajat. Lilli Ellert on ümberpööratud muusa, femme fatale, kelle ohtlikkus on nooreestlaste “halbade naistega” (nt Ridala vampiir ja Tuglase hiigelneitsi, vt 3. ptk) võrreldes tunduvalt reaalsem. Eeva Marland seevastu on justkui nooreestlaste positiivsete naisekujude summa – vaimne ja haritud, erudeeritud kriitik, elatab end ise, olles paljudele autori- teediks. Samas on ta lihtne ja heatahtlik, karjerismist vaba, toetab alati abivajajaid. Eeva kannat- likkus armastajana tõotab Leo Saalepile tervenemist, olgugi et draama lõpustseen on väliselt sünge. Kahest mainitust veel muusalikum Laura Vestmann on Tiit Piibelehe geniaalse projekti reaalne motivaator ja innustaja. Nimi Laura vihjab Petrarca sonettide südamedaamile. On huvipakkuv, et Marta Sillaots ründas raevukalt just Eeva Marlandi kuju, kes olevat “ainult naiselis-hea, kaaluv ja vooruslik, muud midagi”. Eevale olevat liiga palju häid omadusi antud, seetõttu olevat ta mingi “elutu ja kehatu olm [---] paberine ja sõnaline abstraktsioon, milles elutuld ei hõõgu” (Sillaots 1925: 33). Sillaots kaitses Lillit kui tugevat, julget ja tõeliselt vaba naist, kes on ka tegudes iseseisev. Leo Saalep kunstnikuna olevat ainuüksi Lilli teene ja eneseohverdus. Samuti kiitis ta Lilli temperamenti ja omapära: “Kui Lilli kedagi on valinud ja võtab, siis ei kaalu ega kauple ta nagu Eeva, kes voorusliku saunanaisena armuasjuski kõige- pealt k o r d a armastab” (ibid., 34, 37). Miks on kirjaniku poolehoid Eeva Marlandi päralt, küsib Sillaots, ja vastab, et põhjus peitub kirjaniku noorusaegadest pärit romantika-armastuses, mida ta pole suutnud päriselt matta ning mille riismed väljenduvad vanas romantilises naispaleuses: “Vilde armsamad naiskujud, ta naiskangelased ning igatsustepeegeldajad jäävad romantilisteks otsani. H e a naine Eeva Marland, hea naine Laura Vestmann leiab uue kehas- tuse Agnes Schönfeldtis (“Side”)” (ibid., 40). Siinkirjutaja ei jaga Sillaotsa arvamust, sest ei pea õigustatuks naiseliku (ega ka inimliku) headuse liigitamist romantiliseks või romantismist johtuvaks. Lilli Ellertis domineerivad auahnus ja destruktiivne energia, Eeva Marlandis tugev eetika ning ülesehitav jõud, mis on ka näidendist selgelt väljaloetav. Kui Vilde varasemate teoste naisohvrite kujutusviisis leidub sentimentalismi heiastusi, siis tema novaatorlikud ja vaimsel teel liikuvad naisekujud on loodud psühholoogilise realismi meetodil. Märkimist väärib, et emalik dimensioon naistegelastel enamasti puudub (v.a üksi- kutel, nt “Lunastuse” Jensine Nielsenil). Naine kui ema ei olnud vaadeldaval perioodil ka teiste meeskirjanike huviobjektiks, erandiks on vaid Tammsaare. Vildele ja Tuglasele enestele jäi isaroll tundmata, nii võib järjekordselt sedastada, et kirjaniku isiklik elu mõjutab loomingut siiski rohkem, kui seda tänapäeval sageli tunnistada tahetakse. Eespool käsitletud naistegelastest eristub oma välismaa päritoluga romaanis “Mahtra sõda” Juliette Marchand, Šveitsi prantslanna, kes on tulnud parun Heideggi perekonda guvernandiks. Võõrana, väljastpoolt tulijana näeb ta elu mõisas hoopis teisiti kui kohalikud. Eriti lahknevad ta vaated härrade omadest suhtumises talurahvasse: kristlikust eetikast lähtuvalt peab ta talupoegi samasugusteks, enda ja aadlikega võrdseteks inimesteks (Jumala ees on kõik võrdsed!) ega

44 Viimane olevat olnud Aadama esimene naine, kes loodi põrmust, võrdväärsena mehega. Naise alistamatu loomuse pärast muutus tema kooselu Aadamaga võimatuks ja ta pidi Eedeni aiast lahkuma. Nimi Lilit (Liilit) tuleb arvatavasti sumeri k sõnatüvest, mis tähendab tormi, aga seostub ka semiidi sõnaga pimeduse tähenduses. Keskaja demonoloogias omandas Lilit saatana käsilase maine.

suuda aktsepteerida mõisnike ülekohut, omakohut ning vägivalda esimeste suhtes. “Talupoeg on loom ja loomad taevasse ei pääse” – sellele teesile toetudes said baltisaksa mõisnikud koha- likku elanikkonda segamatult alistada, ekspluateerida ja karistada. Juliette’i humanistlik ja eetiline maailmavaade põrkub korduvalt siinse, Prantsusmaast ja Šveitsist tunduvalt maha jäänud feodaalse süsteemiga, mis püsis suuresti tänu nn balti erikorrale. Juliette on romaani teistest tegelastest, ka noorest parunist Herbertist, kellele ta sümpatiseerib, oma eetika ja maailmavaate poolest kaugel ees, justkui tulnukas utoopilisest õigusriigist, millest Vilde unistas – millest tal oli vähemalt ettekujutus. Sel naisel on peaaegu kõik mõelda- vad voorused – haritus ja intelligentsus, tarkus, julgus, naiselik sarm ja hoolivus, armastus- võime (lapsed kiinduvad temasse), õiglustunne ja solidaarsus ohvritega (vt ka Toulouze 1997: 131–139). Ta ei käitu konformistina, meeldimaks tööandjale, vaid vaba inimesena vabalt maalt – julgeb välja öelda oma seisukohti, kui talupoegade inimväärikust jalge alla tallatakse, ja kutsub sellega esile parunessi halvakspanu. Juliette’ist saab ka Päärna ja Miina päästja. Abivajajale sõbrakäe ulatajana kehastab ta tingimusteta headust, sarnanedes Virgu Anniga romaanist “Külmale maale” ja Eeva Marlandiga “Tabamata imest”. Nii täiendab ta Vilde “päikesenaiste” galeriid ning pakub lugejale usku, et nainegi võib kehastada humanist- likke ja demokraatlikke põhimõtteid, kõrget eetikat ja inimväärikust. Kriitikud ja kirjandusloolased on aga Vildele alatihti pahaks pannud naistegelaste idealiseerimist. Tõepoolest, tema “päikesenaistel” ei näi olevat ühtki inimlikku puudust. Gerald Izenberg tõlgendab oma uurimuses Modernism and Masculinity (2000) Thomas Manni, Frank Wede- kindi ja Wassili Kandinsky loomingus esinevat naiselikkuse idealiseerimist valitseva maskuliinsuse kriisi peegeldusena. T. Manni teostes on nn igavest naiselikkust raske leida realistlike, lihast ja verest naisekujude juures; pigem peitub see loovas jõus, mille ta leiab kas naise hinges või passiivses naiselikus ihas ja naiselikes väärtustes, mis on pühalikuna tallel jumalikus armastuses. See vastuolulisus ilmneb ka Kandinskyl, kes samastab loovuse feminiinse printsiibiga, mida ta siiski on suuteline täielikult kogema ainult oma abstraktsetes maalides, mitte elavates naistes. Ei Mann ega Kandinsky omista kodanlik-realistlikule meeskultuurile mingit uut loovat potentsiaali. Üksnes lõhed selle kultuuri sees võimaldavad neil pöörduda idealiseeritud naise kui oma mässuliselt modernistliku kunsti locuse juurde. Naiselikkuse idealiseerimine ja nende kunstnike samastumine naiselikkusega kui loovuse allikaga ja transtsendentaalsega on ühen- duses maskuliinsuse kriisiga – igaühel eraldi ja kultuuris üleüldse. Naiselikkuse idealiseerimine on siis täiesti mõistetav ja ilmneb mitte ainult ajutise valikuna, vaid ka kui maskuliinse enese- salgamise lahutamatu koostisosa, ja lõpuks kui ainus vahend meheliku mina tagasivõitmiseks (refereeritud Lorentzen 2004: 14). Ka Jørgen Lorentzen leiab XIX sajandi tähtsamaid norra kirjanikke käsitlevas uurimuses, et patriarhaalse maskuliinsuse kriitika on nende teoste olemuslik element. Henrik Ibsen, Bjørnstjerne Bjørnson, Arne Garborg, Alexander Kielland ja Jonas Lie on pidevalt problematiseerinud eksisteerivaid maskuliinsuse vorme (ibid.). Kas Vilde naisekujude idealiseerimine viitab samuti mehelikkuse kriisile XX sajandi alguse eesti kultuuris, jäägu edasise uurimise küsimuseks. Kindel aga on, et eesti sotsiaalkriitilised realistid, eriti Vilde, on nii mõneski teoses kritiseerinud valitsevaid patriarhaalseid käitumismustreid, eel- kõige kodanliku seltskonna topeltmoraali, norme ja tavasid. Eesti naisemantsipatsiooni ajalugu ei peaks seega kirjutama neid kirjanikke ja teoseid haaramata.

4. NOOREESTLASTE ROMANTILISED HEIASTUSED JA MODERNNE TÜPAAŽ

1905. aastal esimese Noor-Eesti albumiga avalikkuse ette astunud kultuuriline ühendus, mille tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert (Mihkelson) Tuglas, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala ja Bernhard Linde, koondas küllalt eripalgeliste vaadete ja loominguliste orien- tiiridega autoreid, keda ühendas soov uuendada eesti kirjandust.45 “Noor-Eesti oli eesti haritlaskonna esimene rühmitus,46 mis suutis näha, teadvustada ja analüüsida end eestlaste etnilisest territooriumist suuremas, Euroopa kultuuriareaalis ja kontekstis” (Karjahärm, Sirk 1997: 204). Enim huvituti prantsuse XIX sajandi estetismist ja sümbolismist, kuid mõjutusi saadi ka vene sümbolismilt-dekadentsilt-modernismilt ning soome ja saksa uuemast kirjandusest.47 J. Aaviku väitel oli Noor-Eestiga seotud autoritele ühine “uus vaade kirjanduse pääle. Kirjandus on kunst ja sellega omaenese otstarve” (Aavik 1910: 114–115). Uut kirjandusenägemust ise- loomustas Aavik kui “esteetilis-artistlikku”. Rühmitusse kuulunud kirjanike kunstilistes ideaali- des ja loomingus võib leida mitmeid teisigi ühisjooni; Kai Laitinen nimetab keele puhastamist ja rikastamist, vormi tähenduse pidevat rõhutamist, isikupärase nägemuse ausse tõstmist, irdu- mist kodusest külarealismist ja suundumist euroopalike ajamärkide järgi (Laitinen 1997: 98). Varasemat traditsiooni lammutati eelkõige kirjanduskriitika kaudu. Nii näiteks kritiseeris Tuglas Petersoni ja Vilde kirjutusviisi (kuna see ei olnud stiilipuhas, vaid realismi ja romantismi segu) ning eriti Petersoni tegelaskujusid, mis olevat kahvatud, iseloomuta, naiivsed, ühekülgsed, labased, šabloonsed, väljakannatamatud ja koguni valed (Tuglas 1909a: 135, 174).48 Nooreestlaste uudsust taotlevat loomingut on seostatud ka modernismiga; poolt- ja vastuargumente on esitanud nt Ele Süvalep ja Tiit Hennoste (vt Süvalep 1998a, 1998b; Hennoste 2003). Artiklis “Nooreestlaste naisekujusid” [II] uurin, missugune oli “naine” nooreestlaste peas, s.t kuidas peegeldusid nende tekstides ühelt poolt lääne kultuuris ringlevad naisemüüdid, ikoonid ja sümbolid; teisalt, kuidas modelleeriti sotsiaalsetele muutustele vastavat modernset naisekuju. Mitme Noor-Eesti autori tekstides domineerib närviline, vastakatest tunnetest nõretav ning end ülespiitsutav stiil; ei kirjeldatagi niipalju naist kui naise põhjustatud tundeid-mõtteid. Võib öelda, et naisest saab mehe hingepeegel – naise kaudu näeb mees kord enda paremat, ideaalset mina, teine kord aga oma tumedat poolt. Tähelepanuväärne on ka ambivalentne – jumaldamisest põlastamiseni – suhtumine naisesse, mida Vildel ja Petersonil veel ei olnud. Kui naise ülistamine kuulub trubaduuride lauludest saadik Euroopa kirjanduse traditsiooni, siis misogüünsed avaldused naiste aadressil said sajandivahetusel moeasjaks mitmete filosoofide ja antropoloogide (Schopenhauer, Nietzsche, Weininger, Möbius, Lombroso, Ferrero, Krafft- Ebing jt) androtsentristlikku ja soo-dihhotoomilist mõtteviisi esitavate teoste ilmumise järel (nimetatud autoritega olid tuttavad ka eesti noorharitlased, vt nt Aino Kallase päevikute sissekandeid [V, VI]. Ambivalentset naisekäsitlust representeerivad näiteks Noor-Eesti I albumis (1905) Rudolf Lesta proosapala “Ma vihkan teid, ilusad naesed”, III albumis (1909) ilmunud J. Randvere esseenovell “Ruth” ja Tuglase “Vilkuv tuli”, Jaan Oksa 1908 kirjutatud “Emased”, Kitzbergi “Libahunt” (lav 1911, ilmunud 1912), Tuglase “Felix Ormusson” (1915) ja “Maailma lõpus” (1917) ning Oskar Lutsu49 sümbolistlik näidend “Sootuluke” (1919) ja “Kirjad Maariale” (1919).

45 Eri aegadel tegid Noor-Eesti väljaannetele kaastööd ja osalesid nende ettevõtmistes veel August Kitzberg, Aino Kallas, Anton Hansen Tammsaare, Jaan Oks, Aleksander Tassa, Karl Ast-Rumor, Johannes Semper jt (Süvalep 2001: 164). 46 Noor-Eesti liikmeskonnast 95% oli akadeemilise taustaga (Karjahärm, Sirk 1997: 204). 47 Eesti kirjandusloolistes käsitlustes on neid moodsaid voole tähistatud üldnimetusega uusromantism, mida kasutasid juba juhtivad nooreestlased (vt Süvalep 2001: 167). Uusromantismi mõisteti kui reaktsiooni realismile ja naturalismile ning nendega seotud materialistlikule mõtteviisile; “kirjandus taheti taas avada fantaasiale ja unistustele” (Laitinen 1997: 101). 48 Hävitava kriitika osaliseks said ka Karl Eduard Sööt, Ernst Enno ja Tammsaare. 49 Kuigi Luts ei olnud Noor-Eestiga seotud, väljendavad nimetatud sümbolistlikud tekstid uusromantismi esteetikat, mis- tõttu vaatlen neid samuti antud peatükis.

4.1. ÜRGNAISED

Mario Praz on vaadelnud XIX sajandi esimest poolt Lääne-Euroopa kirjanduses byronlike paharet-meeste ja nende veatute naisohvrite ajana, aastasaja lõppu aga saatuslike “halbade” naiste ja nende meesohvrite ajana (Praz 1970: 216). Nähtus tuleb eesti kirjandusse mõne- kümneaastase hilinemisega, nagu üldse kogu Noor-Eesti projekt kujutab endast Euroopa XIX sajandi moodsate voolude ja maailmavaadete hilinenud maaletoomist.50 Eesti kirjanduse noorust arvestades ei ole selles hilinemises aga midagi kummalist, see on pigem loomulik. Laias laastus võib nooreestlaste naisekujud ja -heiastused jagada kaheks: traditsiooniliseks ürgnaiselikuks tüübiks (Oksa “emased” ehk female; Tuglase “lill-naine”, Lutsu Sootuluke) ja moodsaks androgüüniks (J. Randvere Ruth).

4.1.1. Vambid ja vampiirid

Kui Vilde loomingus on ülekaalus ohvrid, naisõiguslased ja päikesenaised [I], samal ajal kui pahelisi leidub vaid mõni üksik, nagu Lilli Ellert oma täitmatus kuulsuseihas, Kadaka Anni (“Västriku Aadus”) või Maarja (“Kippari unerohus”), siis nooreestlaste loomingus esineb “halbu” naisi, kes ohustavad mehe identiteeti või koguni elu. Vambilikkus ja ohtlikkus selgub enamasti pärast imetletud naises pettumist. Nii püüab Rudolf Lesta tõestada, et kõik ilusad naised on valelikud ja truudusetud. Minajutustajast Don Juan loodab, et naise “nähtavate tore- duste” varjul peitub “roosiaed” ka naise hinges, kuid tal tuleb taas pettuda. Naine süütab mehe rinnas õilmitsema punase mooni, kuid hiljem jääb rinda vaid pettumus ja “põlgav viha” (Lesta 1905: 211). Lesta pihtimus sarnaneb mõneti Volter Kilpi laastuga Don Juanin monologi (1902), kus seiklejast võrgutaja püüab mõjusa poeetikaarsenali abil tõestada naise petja- loomust ning sellest tulenevalt enda moraalitut kavatsust naisele lähenemisel [II]. Tuglase “Vilkuva tule” Eva vallutab oma eksootilise iluga Fabiani meeled ning paneb seejärel mehe armukadeduses piinlema: Evat koju ootav mees kütab end üles ning näeb naises nüüd enda hukutajat, “mürgikarika” ulatajat. Evat kirjeldab jutustaja loomavõrdluste kaudu: “Nagu hiir oli ta nüüd puuris, nagu saak lõukoera ees. [---] Ta istus särgi-väel sängi servale, nagu luurav kass teravate kõrvadega Fabiani hingamise hääli püüdes ja pääajus petmise võrkude silmi kokku visates” (Tuglas 1909: 199, 200). Mõnikord võtab ohtlik naine vampiiri, nõia või tundmatu monstrumi kuju. Nii sümboliseerib mehe rinnal verd imev vampiir naise seksuaalsust Villem Ridala laastus “Vampir”. Tuglase novellis “Maailma lõpus” moondub algul nii juma- lik hiigelneitsi lõpuks mingiks kiskja ja nõia vahepealseks olendiks. “Felix Ormussonis” jälitab minategelast unes viirastuslik olend, “saatuslik seepia oma kümnetuhande koivaga”. Oskar Lutsu allegoorilises näidendis “Sootuluke” (1919) müstifitseerib jutustaja naise seksuaalsust. Metsatallu öömajale tulnud pime kerjus räägib Sootulukesest, vaimust, kes on väge- vam kui inimene, ning naiseliku kire ohtlikust ja kõikevõitvast jõust: “Vägevad on naised, kui nad armastavad. [---] Hirmsad on naised oma vihas, kui näevad, et neilt tahetakse võtta õnne. [---] Kui naised armastavad, siis on neil tuhat kätt. Kõik panevad nad eneste teenistusse. Soo- tuluke armastab sind. Võta vastu tema armastus, pelga tema viha. Armastusest põlguseni on üksainus samm” (Luts 1967: 220). Sootuluke ilmubki näidendi lõpul noore neiu kujul, kes mingi üleloomuliku jõuga meelitab noormehe endaga laukasse – nii saab naise kirg müstilise ja hirmsa konnotatsiooni. Ka Sootulukese veripunane värv assotsieerub surmatoova kirega. Sootuluke sümboliseerib kahe armastaja suhtesse sekkuvat tugevamat jõudu, mille ees tava- lised, inimlikud sidemed jäävad nõrgaks ja katkevad. Samas assotsieerub ta Euroopa folklooris levinud veevaimude undiinidega.51

50 “Suur osa nooreestlaste toodud arusaamadest olid nimelt Euroopa veidi eelneva aja väärtused” (Hennoste 2006: 28). 51 Undiin on selgelt naissoost ja ta on tavaliselt alasti. Tal ei ole tiibu ja ehteid kannab ta haruharva. Tema keha, olgu siis ülimalt pisike või inimesesuurune, on kütkestavalt kaunis ja ta liigutused täiuslikud. Nad on võimelised häälitsema:

Eespool kirjeldatud fantastilised ja sümboolsed naiseheiastused näivad väljendavat ka meeskirjanike teadvustamatuid naisekujutlusi, hirme ja ihasid, kajades vastu psühhoanalüüsiteooria võidukäigule XX sajandi algul.

4.1.2. Oksa ja Visnapuu female

Oksa emaste-käsitlust kohtab juba novellis “Meestele vastuminek” (1908), kus sadamas kala- mehi ootavaid naisi on kujutatud räigelt naturalistlikes toonides, eemaletõukavalt seksuali- seerituna või halvustava varjundiga nimetades: lapsik-naised, töö-emased jms. Samal aastal kirjutas Oks ka proosapalad “Emased”52 ja “Ihu” ning 1909 passaaži “Nimetu elajas”, mille “puhul on tegemist kõneleja teadvuse vooluga, mis liigub küll teatud keskme ümber, aga suures fantaasiarikkuse raadiuses” (Süvalep 1998a: 122). E. Süvalepa sõnul konkretiseerub “Emastes” inimese olemisängistus soolise ahistusena. Täpsemalt näib jutustajat ahistavat inimese seksuaalsus, eriti naiste oma, kellele jutustaja ei omista mingeid vaimseid kvaliteete. Jutustaja pole “emaste” iseloomustamisel kitsi värvikate võrdluste ja metafooridega – naine on inimesesoo roomaja, närkinud ahven, haigene elajakene, emane ahv, jänus putukas, mära, lehm, kass ja kana jne (Oks 1995: passim) – ühesõnaga loomariigi esindaja. Kõneleja seab naise eksistentsi mõtte kahtluse alla, sõimates teda “tüütavaks loomaks”, kes “nagu tahaks oma sündimise põhjusetust sinust [s.t mehest – E. L.] oma lastega välja imeda, seda ilmale sündimise rumalust vabandada” (Oks 1995: 37; 2003: 255). Samas kadestab ta naist elu jätkaja rolli pärast, vihjates emase “eesõigusele” (Oks 1995: 32). Vaatamata nimetatud tekstide ründa- vale toonile sisaldavad need siiski rohkemat kui üksnes naise mõnitust; neid võib mõista kui heitlust kirjutaja enda seksuaalsusega, mis teda piinab ja tema üle valitseb, hoolimata ta “meheliku” vaimu vastuseisust: “ma tahan sugu ära uputada, saate aru – Sugu!” (ibid., 40). “Emased” peegeldab ilmekalt lääne filosoofias valitsenud keha ja vaimu hierarhilist vastanda- mist, mis ühtlasi toetas ka vaimu/mõistuse “mehelikustamist” (vt Alcoff 1996: 15). Juba Rousseau ütles: “Mees on isane aeg-ajalt, naine on alati emane… kõik tuletab talle meelde tema sugu.” Tundva keha ja teadva vaimu vahele tõmmati järsk eraldusjoon; keha käsitati üksnes kas vaimu teenindavana või tundeist, vajadustest ja ihadest pulbitsevana takistamas teadmiste omandamise – tõeni jõudmise – teel (ibid.). Oksa räiget naturalistlikku naisekujutust võisid tagant tõugata nii saksa ekspressionistlik kirjandus kui ka isiklikud kogemused “Liisadega”, vt artikkel [II]. Oksa misogüünsele naisekujutusele moodustab paralleeli Henrik Visnapuu esikkogu “Amores” (1917) osa luuletusi. Visnapuu luuletab armastusest seinast seina – naise ja armurõõmude ülista- misest kuni neis pettumise ja vihkamiseni välja. Sarnaselt nooreestlastega ilmneb ambivalentne naisesse suhtumine, mil lüüriline mina kõigub kahe äärmuse vahel. Ülistades sarnaselt Underiga kehalist armastust – puritaanlust ja seniseid luulekonventsioone trotsides –, pühendab ta teisal naistele küüniliselt mõnitavaid värsse. Jumaldades naist trubaduurlikes poeesides, nagu ““Amorese” proloog”, “Kui kuurdub armulill”, “Teisel päeval”, “Ühele naisele” I, II ja “Maria”, muutub armastus peagi rusuvaks vangistuseks, põrgulikuks painajaks (“Su armastus”, “Jumalikule armastusele”) ja naisest saab nilbe madu või lihahimuline hoor (“Mõnitus”, “Laul sest jäledast”, “Ja sina, sa jumala emä”). Olgu siinkohal tsiteeritud kahte luuletust, “Maria” ja “Mõnitus”, milles tuleb hästi esile visnapuulik kontrastne vastandamine:

laulavad vokaale, kiljuvad, hüüatavad. Kogevad inimesele tundmatut ekstaasi. Legendide järgi saab undiin hinge ainult sureliku mehega abiellumise ja lapse sünnitamise kaudu. Undiinid ergutavad fantaasiat ja nende mõju alla satuvad eriti flegmaatikud (vt Undiinid). 52 Oksa traktaat “Emased”, alapealkirjaga “Meeleolu”, avaldati esmakordselt 1995 koos Leo Lapini kubistlik-erootiliste illustratsioonidega. Seetõttu pole teost mainitud näiteks “Eesti kirjanduse ajaloo” (1969) Oksa-peatükis. August Eelmäe sõnul ei olnud Oks EKA kirjutamise ajal soositud kirjanik, tema tekste peeti rõvedaiks. (A. Eelmäe E. Lindsalule 4. XII 2000 Tallinnas.)

Maria, imeline nukrus ses nimes, püha, valukeelne. Ma palveluses julgen otsi su ilmes lohutust mu raskes mures. O, jumaline ema, neitsi süütumeelne. (Visnapuu 1919: 35)

Hüvästi! hästi! hapunahksed noored neitsid. Hüvästi! Naised lihahimulised, roojad. Hüvasti! Kahejalgsed lastetoojad, Kes leivanäljas, pordus mehe juurde heitsid Nii kaua, kunni nende kubemed veel soojad… (ibid., 65).

Visnapuu mõnitused teeb meeleliselt eemaletõukavaks maitsmis- ja kompamisaistingutele viitav sõnavara: “hapunahksed neitsid”, “soojad kubemed”, “higisjalad”, “külmad sivvud, kalad”. K. Muru seostab oma suurepärases järelsõnas tema luule koondkogule “Mu ahastus ja armastus” (1993) seesuguseid värsse poeedi äsjasele armujoobumusele järgnenud “raske tundepohme- lusega”. Visnapuu armastusluule põhiaktsent on Muru sõnul siiski mujal, näiteks esindab seda aastaaegade vahelduvale loodustaustale paigutatud kaunis ja terviklik Ingi-tsükkel “Käoorvikus” (Muru 1993: 489). Ka Virginia Woolf põhjendab naise äärmustesse polariseerimist XIX sajandil ja varasemas ilukirjanduses meeskirjaniku tundeseisundiga loomishetkel: naine pendeldab taevaliku headuse ja põrguliku pahelisuse vahel, “sest nii nägi teda armastaja, kui armastus kas tulvas või mõõnas, oli õitsev või õnnetu”. [---] “Luuletaja pidi olema kas kirglik või kibestunud, kui ta just ei valinud “naistevihkaja” hoiakut, mis kõige sagedamini tähendas seda, et ta naisi kuigivõrd ei kütkes- tanud” (Woolf 1997: 223, 224).

4.1.3. Kitzbergi Tiina-libahunt

Ambivalentne naisekuju on Kitzbergi näidendi “Libahunt” Tiina. Võrreldes kirjaniku sama- nimelise külajutu (1891) Triinuga, kelles on veel tooreid “libahuntlikke” jooni, on Tiina tunduvalt õilistatud (Alttoa 1969: 163). Ta on varjundirikka ja intensiivse hingeeluga siiras ja rikkumatu looduslaps, kes võitleb nii oma isikliku õnne kui ka üldinimliku õiguse eest jääda iseendaks, järgida oma südametunnistust ja vabaduse ideed. Sotsiaalsesse mõõtkavasse paigu- tatuna on Tiinas nähtud ka sümbolkuju, kelle alistamatus kehastab rahva paremaid püüdlusi läbi orjaaja (ibid.). Luule Epneri sõnul suhestub Kitzbergi tragöödia nooreestiliku kunstimõistmisega (Epner 1997: 30). Teatavasti oli Kitzberg Noor-Eestiga tihedalt seotud kui nende missiooni toetaja ja rühmituse laekahoidja. Seetõttu võib näidendit tõlgendada veel ühest vaatenurgast, vaadelda Tiina ja tammarulaste lahendamatut konflikti nooreestlaste ja Postimehe ringkonna vahelise vastasseisu peegeldusena. Sellele viitab eelkõige tammarulaste võõraviha, mille tõsieluliseks vasteks on Jaan Tõnissoni, Anton Jürgensteini, Villem Reimani jt rünnakud nooreestlaste vastu, kes nägid Euroopa moodsate kunstivoolude viljelemises ohtu eesti kultuurile. “Baudelaire ja Verlaine kultura hävitab meie talust tulnud mehed vaimliselt, nagu põletatud viin indiaanlased kehaliselt” (Jürgenstein 1909: 488). Nii nagu sümbolism, dekadents ja estetism olid “koduse”

kirjanduse suhtes võõrad, mõistetamatud ja ohtlikud nähtused, nii on ka mustaverd ja impul- siivse käitumisega Tiina kannatliku orjarahva kõrval teistsugune, võõras. Eriti selgelt tuleb oma-võõra vastandus välja külajutus, kus Marguse isa markeerib Triinu vastuvõetamatust miniaks kui “tundmata hulgust, kelle hällipaika keegi ei tea ega tunne ja kelle sünnitaja peale igamees põlastusega vaatas…” (Kitzberg 1955b: 116). Tiina vabadusjanuline ja oma ajast ees olev isiksus on võrreldav suurlinnadest uut vaimsust ja esteetikat ammutanud nooreestlastega, kes esitasid oma vaimu ja kunstide vabastamise programmiga väljakutse kohalikule talupoeglik- konservatiivsele vaimulaadile. Teatavasti kirjutas Kitzberg näidendile uue lõpu – mida ta ei pooldanud elu lõpuni – “Vane- muise” direktori Karl Menningu survel (Alttoa 1960: 363). Varasemas lõppvaatuses tuleb Tiina ise hundikarja saatel Tammarule surema (Margus on teda pimesi tulistanud mitte kodu- õuel, vaid külateel). Samuti puudub algvariandis vanaema lausutud surnupalve, mis osutab Tiina süütusele: “Ja võta tema patust puhas hingekene oma auriiki, issand, igavene jumal! Aamen!” (Kitzberg 1969: 57). Kuigi Tiina hundiks moondumine ei ole näidendis veenev ning osundab üksnes tammarulaste ja külarahva müütilise maailmapildi tugevusele, võib siiski spekuleerida libahundi motiivi korduva käsitlemise tagamaade üle. Võib-olla vihjas Kitzberg sellega mingile naise müstilisele, mehe jaoks mõistetamatule olemusele? Toomas Liiv kirjutab: “Kuid tundub küll, et eesti kirjanduse kolikambrisse on kogemata tõstetud ka tõeline, maasikaid mitte korjav, oravaga rääkiv, hundiga seksiv ja tõenäoliselt ka Kivesti Kaarli varsa maha murdnud mustaverd hundistunud Tammaru Tiina” (Liiv 2005). Libahunt-Tiina on naiseikoonina võrreldav XX sajandi alguse Lääne-Euroopa kultuuris levinud “halbade naistega”, kiskjalike vampiiritaoliste olenditega (vt Vogel 1991, Dijkstra 1986, Rojola 1994), aga ka Tuglase hiigelneitsi ja Lutsu Sootulukesega. Libahundilugudest lähtuvat üleloomu- likku aspekti rõhutati ka “Estonias” 2007 lavastatud, Kitzbergi näidendil põhinevas balleti- etenduses (lavastaja Marina Kesler), kus hunte kujutati külarahvast soojemate, heasüdamliku- mate ja vastutulelikumate olenditena, kes elavad otsekui teises, kõrgemas mõõtmes. Inimeste kurjusele vastanduva parema maailma motiiv esineb ka A. Gailiti “Libahundis” (1926) ja A. Kallase “Hundimõrsjas” (1928); viimases äratab peategelase sümpaatia huntide vastu just inimeste tapahimu (Aalo kuuleb Metsa ja Hundi vaimu kutset esimest korda hundijahil, kui tema mees Priidik tapab emahundi). Kitzbergi tõsieluliseks mõjutajaks antud muistendimotiivi töötlemisel võib olla aga tema esimene abikaasa, Luunja mõisa rentniku tütar Sophie Peterson, kellega ta abiellus 1879. Abielulahutuse otsus on tehtud Liivimaa konsistooriumi poolt 1886; süüdlaseks pooleks on tunnistatud Sophie. Kirjanik nimetab oma mälestustes esimese abielu lõpplahendust tragöödiaks ja mainib elutahte kaotamist, kuna arvas end olevat sattunud inimeste naerualuseks (Alttoa 1960: 77–79).

4.1.4. Tuglase hiigelneitsi

Tuglase novelli “Maailma lõpus” motiivide rahvusvahelisele müütilisele algupärale on viidanud Aino Kallas, Aira Kaal, Ilmar Talve jt. Siinkirjutaja on välja toonud veel ühe võimaliku interteksti – Soome kirjaniku Volter Kilpi novelli Onnen saarella (“Õnne saarel”) ja tema teised saare-ainelised novellid, mida Tuglas tõenäoliselt oma pagulusaastail luges (kuivõrd tekstid ilmusid albumis Nuori Suomi, ajakirjas Valvoja ja Päivälehti’s). Nii nagu Tuglaski, kirjutas Kilpi mõned proosapalad suvisel Ahvenamaal – saarestiku kaunis loodus inspireeris seega kaht Soome lahe eri kallastele kuuluvat juhtivat uusromantikut.53 Hiljem said neist ka head tuttavad. Nimelt leidub Tuglaste raamatukogus Underi ja Tuglase

53 Tuglas kirjutas 15. X 1913 Johannes Aavikule Ahvenamaast järgmised read: “Ei ole tõesti lüürilisemat, intimsemat nurka maailmas, kui need saared idülliliste elamise tingimustega: meri, lilleväljad ja metsad. Neli suvet olen ma sääl mööda saatnud. [---] ... ja miski muud maastikud ei inspireeri nii kunstilisi meeleolusid kui säälsed” (Vihma 1990: 70).

Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas kuus Kilpi teost, neist kaks autori isikliku pühen- dusega. Kilpi kirjutas oma noorusaastail 1901–1903 kümmekond lühivormi, neist saare-ainelised on neli: Onnen saarella, Lemminkäinen saarella, Suvi ja Seireenien laulu. Paladel on mõningaid alusteksti ehk hüpoteksti54 tunnuseid Tuglase novelli suhtes. Nende võrdlevast analüüsist ilmnes mitmeid kokkulangevusi kirjutamistehnikas, kompositsioonis, motiivistikus ja tegelaskujudes [III, lk 327–335]. Nii Kilpi “Õnne saarel” kui Tuglase “Maailma lõpus” algavad optimistlikult peategelase tundmatule saarele seilates ja lõpevad kurvalt: esimeses lahkuvad neiu ja noormees elust käsikäes “ülemäärase armastamise” tõttu, teises tapab laevapoiss hiigelneitsi samuti liiga suure, eluohtlikuks muutunud kire pärast. Tuglase novell on intertekstuaalsetes (Genette’i järgi hüpertekstuaalsetes) suhetes ka vanakreeka, soome ja eesti rahvuseeposte ning mitmete XIX sajandi autorite: L. Hearni, A. Rimbaud’, Ch. Baudelaire’i tekstidega55. Kui Kilpi keskendub oma novellides rohkem noormehest minajutustaja tunde- seisunditele, jättes naistegelased tagaplaanile, siis Tuglas on oma gigantse naisekuju modelleerinud detailselt ja mitmeid kultuurilisi naisekujutelmi ühendavalt. Novelli algul domineerib emaimago: jutustaja võrdleb hiigelneitsi ja enda suhet ema-lapse suhtega. Laevapoiss ärkab hiigelneitsi süles, viimane toidab teda, mängib temaga nagu lapsega, tõstab ta kõrgele üles jne. Tegemist on vihjega freudistlikule Oidipuse kompleksile (poja tugev erootiline kiindumus oma emasse), millele saab tänapäeval lisada ka uusfreudistliku tõlgenduse. J. Lacani teooria järgi võib reisi maailma lõppu tõlgendada mehe kustumatu, “algse objekti” kaotusest tingitud iha väljendusena ning hiigelneitsit preoidipaalse ema asendusobjektina [IV]. Hiigelneitsi ja laevapoisi armusuhte kujutamisel võis Tuglast inspireerida ka Baudelaire’i luuletus La Géante (“Hiidnaine”), mille lüüriline mina mängib mõttega, et ajal, kui loodus veel sünnitas hiiglasi, oleks talle meeldinud elada noore hiidnaise juures: Ma oleksin meeleldi näinud, kuidas puhkeb ta hing ja ta keha Ja kuidas nad kasvavad vabalt ta õudseis mängudes; Katsunud aimata, kas tema süda ei hau mõnd tumedat leeki Selles ähmaselt niiskes udus, mis ujub ta silmades;

Jooksnud lõbuga läbi kõik tema hiilgavad vormid, roninud mööda ta võimsate põlvede nõlvu, Ja mõnikord suvel, kui haiglased päikesed Oleksid pannud ta roidunult pikali heitma kesk põlde, Ma oleksin maganud muretult tema rindade varjus Just nagu vagune taluhütt mäekünka jalamil. (Baudelaire 2000: 61)

Et Tuglas on oma teoste sünnilugudes maininud inspiratsiooniallikana ka kujutavat kunsti, siis ei ole üleliigne järgmine kõrvalepõige. XIX ja XX sajandi vahetuse lääne kunstis kujutati naist sageli viljakuse sümbolina, ümbritsetuna lastest ja loodusest (nt Otto Greineri The Earth Goddess (Gaea), Adolphe Bouguereau’ Alma Parens, Léon Frédérici Nature jt). Bram Dijkstra väitel on nende maalide naisekujud liiga meelad ja viljakad, et olla pühad. Nad väljendavad mehe unistusi heldest, sundimatust kaasamisest; loodusest, mis oleks üheaegselt salv, viljakas muld ja trööstiv rind. Nad on oodid emale kui maa soojale passiivsuse ja õrnuse rüpele, mis tõotab puhkust. Naine kui maa ema, viljakas toitja-katja, oli küll seksuaalne, kuid peale selle kaitsev (Dijkstra 1986: 85).

54 G. Genette’i termin – hüpotekst on tekst, mis on tuvastatud teise teksti – hüperteksti peamiseks tähenduse allikaks. Vt artikkel [III]. 55 Artikli [III] lõpus nimetasin M. Gorki tekste Tuglase “Maailma lõpus” intertekstideks. Täpsustan, et Gorki “Laulul Tormilinnust” on tekstiseoseid Tuglase poeemiga “Meri”.

Teiseks hiigelneitsi kultuuriliseks arhetüübiks näibki olevat naine kui loodus – võrreldav muistsete loodusrahvaste naisjumaluste, viljakussümbolitega. Naist seostati maaga rohkem kui meest, naistele omistati nii soojätkamise kui ka puu- ja põlluviljade võrsuma panemise võime (vrd Beauvoir 1997: 65). Rännak tundmatule saarele – maailma lõppu – on tõlgendatav reisina ajas tagasi, inimkonna lapsepõlve, matriarhaati. Hiigelneitsi idealiseerimine ja kohati jumalannaks absolutiseerimine seostub niisiis ühelt poolt muinasaja naisjumaluse arhetüübiga (vrd nn Suure Jumalannaga lk 21–22), teisalt romantilise armastuskontseptsiooniga. Hiigelneitsi keha kirjeldamisel pastišeerib Tuglas Saalomoni ülemlaulu, tuues loodusvõrdlusi (võrdlused maastiku pinnavormidega, taimede ja loomadega) ning matkides laulu rütmi. Eksootiline loodus sulab ühte eksootilise kirega. Hiigelneitsi modelleerimisel üleloomuliku naisena, kelle kõrval pidi harilik mees inimmaa- ilmast paistma vaid abitu kannatajana, toetus Tuglas kontseptsioonile, mida ta on kirjeldanud oma teoste sünnilugudes: “röövtaime ja puhtnaiseliku olemuse parallelism. Tema kõrval on mees abitu ja seda kannatavam, mida rohkem ta on mõtlev olend” (Oras 1997: 31).56 Mehe kui ratsionaalse ja intellektuaalse inimese vastandamine naisele kui puhtloomalike ins- tinktide meelevallas olevale järgib mitmeid sajandivahetuse populaarseid psühholoogilisi ja filosoofilisi teooriaid [V, VI]. Soolisustatud dualismi traditsiooni kohaselt, mis on iseloomu- lik mitmetele õhtumaa filosoofidele Aristotelesest peale, näiteks Schopenhaueri, Nietzsche, Rousseau’ ja Hume’i filosoofiale, esindab naine loodust ja mees kultuuri.57 Loodus näibki olevat XIX sajandi ja XX sajandi algupoole Euroopa kultuuris (nii filosoofias, kirjanduses kui kujutavas kunstis) levinuim naise võrdkuju. Teised lääne kultuuris sajandivahetusel levinud populaarsed naiseikoonid olid ingel, muusa, sfinks ehk mõistatuslik naine, femme fatale ehk saatuslik naine, madonna, lapsnaine, hoor ja vampiir (vt Dijkstra 1986, Lyytikäinen 1997). Loomalike naiste ühendamine elajalikkuse jäänukiga mehes sünnitas inimloomad, kurjad olendid, kes tulevad kaugest minevikust tsivilisatsiooni kollitama: näljased, pool-inimlikud sfinksid, tiivulised kimäärid – verejanulised vampiirid kõik (Dijkstra 1986: 335). Eesti kirjanike, eriti nooreestlaste tekstides on need tüübid samuti enam-vähem esindatud [II]. Tuglase novelli lõpus muutub hiigelneitsigi vampiirlikuks. Hiigelneitsi ei ole pelgalt mehe iha objekt, ta otsib ka oma iha, oma olemasolu seksuaalse subjektina. Erinevalt aga Kalypsost, kes lõpuks Zeusi käsule alludes kurnatud Odüsseuse parvega varustatuna vabadusse laskis, ei taha hiigelneitsi noormehest loobuda. Novelli lõppfaasis hakkab laevapoiss hiigelneitsit nägema hirmsa kiskjana: silmad on poolkinni kui kassil; neis on üksnes “emase armuheit- matus ja piinamishimu”; sandaalidel tundmatu kiskja küüned jne. Samuti seostub naine taas maaga, nüüd aga negatiivses tähenduses: “ta oli himune nagu loodus ja täitmatu nagu maa” (Tuglas 1986: 240–241). Laevapoiss hakkab kõikjal märkama punaseid lilli jm taimi, mis ilmselgelt sümboliseerivad seksuaalsust, millest XIX ja XX sajandi vahetuse kirjanduses veel otsesõnu harilikult ei räägitud. Kui XIX sajandi keskpaiga levinuimad naise ja lillede assotsiatsioonid olid austusavaldused neitsilikule haprusele ja puhtusele, siis sajandivahetusel muundusid need Hippolyte Lucasi58 kahemõttelisteks ahvatlev-õrritavateks “tänavanurkade karikakardeks” (Dijkstra 1986: 240). Baudelaire oli juba õõnestanud sümbolismi positiivset analoogiat, vihjates naistele kui kurja lilledele, ja nüüd avanes naise ja tema lillelise tühisuse ideaali vaheline seksuaalse nälja kuristik (ibid.).

56 A. Oras on ilmselt tsiteerinud Tuglase teoste sünnilugude käsikirja, sest 1966. aasta väljaandes selline otseütlev väljend puudub. 57 Hélène Cixous osutab oma binaarsete opositsioonide dekonstruktsioonis, kuidas läänemaine mõtlemine on alati kinni olnud lõputus binaarsete opositsioonide sarjas: aktiivsus/passiivsus, päike/kuu, kultuur/loodus, päev/öö, mõistus/tunded jne, mis on taandatavad mõistepaarile mees/naine. Igat vastanditepaari saab vaadelda hierarhiana, milles naiselik pool on esitatud negatiivse ja võimutuna (Cixous 2003: 301). 58 Marie Félix Hippolyte Lucas – prantsuse realistlik maalikunstnik, elas aastail 1854–1925.

Hiigelneitsi valitseb novelli algusest kuni lõpuni mehe üle oma keha ja seksuaalsusega. Laeva- poissi on naise suhtes kujutatud pigem passiivses rollis, mis pöörab ümber traditsioonilise mees- domineerimissuhte (vrd Bourdieu 2005) ja hierarhilise binaarse vastanduse: naine – passiivne, mees – aktiivne (Cixous 2003: 301). Hiigelneitsi üliinimlik, meest ohustav seksuaalsus võimal- dab paralleeli tõmmata Lääne-Euroopa XIX sajandi lõpu kujutavas kunstis populaarse vampiir- naisega. Nimelt võib selle perioodi kunstis täheldada naise duaalset imagot: naist esitati ühelt poolt neitsilike daamide-ohvrite ja teisalt vampiirlike deklasseerunud hooradena (Vogel 1991: 46) [IV]. Ühine sajandivahetuse Lääne-Euroopa kujutava kunstiga on sotsiaalsele ja kultuurilisele kontrollile allumatu seksuaalenergia fikseerimine naisele kui ohuallikale. (Kilpil väljendub ana- loogiline hirm selgelt novellis “Sireenide laul”.)

4.1.5. Underi sensuaalne salongidaam

Noor-Eesti rühma protektsiooni all kirjandusareenile tõusnud Marie Under teostas ilmselt suurema pöörde armastustunnete kujutamisel kui ta eelkäija Anna Haava – sellele viitab ka esikkogu “Sonetid” (1917) sensatsioonilisus ja elav poleemika ajakirjanduses. “Siuru” printsessi ava- meelne, kirest ja naudinguist pakatav luule nii suures kontsentratsioonis tekitas mõneski kirja- mehes allergiat ning inspireeris looma paroodilisi ja satiirilisi vastutekste: August Gailiti “Sinises tualetis daam” (1919) ja August Kitzbergi “Tiibuse Mari ajalikud laulud” (1920); Underi retseptsiooni kohta täpsemalt vt artikkel [VIII]. Esmakordselt luuletas eesti naine oma erootilisest siseelust niivõrd avameelselt, sügavalt ja kirglikult. “Sonettide”, “Eelõitsengu” (1918) ja “Sinise purje” (1918) lüürilist mina iseloomustab armsamale avatud olek ja argipäeva ületav ekstaasipürgimus. Randvere abstraktsest Ruthist reaalsemana koorub Underi luulest intelligentne, peenenenud hingeeluga sensuaalne noor naine, kes teostab end nii erootilises kui vaimses sfääris. Niisuguse vabaduseni sai sellal jõuda üksnes haritud linnanaine, salongidaam, kes sai olla pidevas kontaktis kirjanike ja kunstnikega, ammutades inspiratsiooni ja ergutust enda loometööks. Julgelt deklareerib lüüriline mina end esteetilise subjektina: mitte muusana, vaid sellena, kes ise ilu naudib ja loob: Ah, mina olen juba seda sugu, / Et iga meel mul iga ilu joob (“Ekstaas”).59 Luuletuses “Rõõmule” püüab ta kinni rinnas rabeleva rõõmu, mille rütm on kui loodud lauluks. Luuletaja on kui flööt, mis uuesti hõiskama puhut, pärast viise nii / kurbigi (Under 1981: 18). Underi sonettides avaneb lugejale naiselik tundeskaala kogu laiuses: tütarlapselikust igatsusest küpse naiseliku iha ja joovastuseni, suure hardumuse ja õnnetundeni ning lõpuks kiivuse, vaeva ja valuni, mil süda on haavana verivalla (“Kaebelaul” kogus “Verivalla”, 1920). Religioosne hardus on sageli ühendatud erootiliste tundmustega, moodustades püha armastuse: Ja minu häbelikuis pisarates / Mu hinge harrast küllust ärdalt jood (“Hardumus”); Näen valgeil kätel kurbi sinisooni / – mind põlvili veab valus hardumus (“Sina ütled” III); Ja nagu närbuv, armus harduv naine / Kõik omad annid värisedes annab (“Aiad” IV). Impressionistlike maalidega sarnanevad dekoratsioonid – värviküllane buduaar, eksootilised aiad ja luksuslikest materjali- dest rõivad (kallistav siid, õhuke šifoon, samet, batist ja pitsivaht) olid eesti luules uudsed. “See on Juugendstiil, nagu tolleaegsel õhtusi taevarandu vaatleval Tuglaselgi, poetiseerit, neo- romantilis-impressionistlik, feminiinsemaks stiliseerit Felix Ormussoni maailm. Meenuvad ka inglise preraffaeliidid, keda Under osalt võis ehk tundagi (…)” (Oras 1963: 11–12). Erinevalt varasemaist eesti naisluuletajaist on Underi luules kohal naisekeha ja selle aistingud: mu rõõmus ihu nagu valge naer, maitsen sooja naha siidsiledust, rinde roosa-rooside buketid, mu

59 Luulenäited on toodud Underi esikkogudest “Sonetid” ja “Eelõitseng” (Under 1917, Under 1918) ning valikkogust “Mu süda laulab” (Under 1981).

ihu tuksub pillamise püüdi, mu käsivarte rõõmust tuksuv paar (Under 1917: passim). Võib nentida, et “Sonettide” ürgselt erootiline, rohkete loodusvõrdluste abil väljenduv luulemina ühi- neb Tuglase lill-naise kontseptsiooniga: Kui põõsas ammu õitest nõretan, Kui õnnistet all armupäikse läen (“Ma armastan su armastust”)

Nii minagi! Ei õitsend eile veel, Ei lõhnanud kui suviöine aid Su suudlusvihmas minu valge ihu Kuid täna – tuhatkordnenud mu meel! (“Üllatus”) Sarnaselt Tuglase ja Aaviku sooliste eksperimentidega vahetab Undergi oma vaatepunkti vastassoo omaga, kujutledes end armatseva mehena (“Sina ütled”, I–III). Artur Adson meenutab oma “Siuru-raamatus” (1949) Tartu maantee koduse kirjandusliku salongi perenaist kui ergu- tavat kuulajat, kes oma leidlike kommentaaride, vaimukate vahemärkuste ja ootamatute välk- valgustustega kannustas sõnavõtjaid huvitavamale väljendusele. Külaliste ringis istunud Under oli “säravaks vääriskiviks oma kahekordselt kroonitud peaga: seestpidi luule ja vaimuga, väljas- pidi kõrge kohevil juuste kuldkuhilaga” (Adson 2007: 39).

4.2. MUUSAD

Naine kui muusa, la femme inspiratrice, ilmub esmalt Suitsu luulesse (kogudes “Elu tuli” ja “Tuulemaa”), seejärel Randvere “Ruthisse”, Vilde näidenditesse ja Tuglase “Felix Ormus- sonisse”. Kui Ruth on meesautori fantaasiasünnitisena n-ö virtuaalne muusa, siis Marion päästab Felixi eluvõõrast esteedirollist ja tõukab ta järgmisse arengujärku. Noor-Eesti juhtfiguuri Gustav Suitsu armastusluule on pühendatud enamasti konkreetsetele naistele ja on osalt ka nende naiste nägu. Abikaasa Aino Thauvón-Suitsu sõnul on Gustav Suitsu luule tema elulugu palju suuremal määral, kui üldse kellelgi aimu on. Ühelt poolt noore Suitsu, Kevadetüdruku ja Aino kirjavahetuste, teisalt luule põhjal kujuneb pilt nooreestlaste naissoost õpingukaaslastest ja sõbrannadest. Saame aimu tollasest mentaliteedist, naisküsimu- sest, Suitsu naiseideaalist, sellest, missuguseid omadusi ta naises väärtustas ja missugused mitte [II]. Kuigi domineerib mehe vaatenurk, täiendavad ja korrigeerivad seda nägemust Suitsu abikaasa ja tütre mälestused (Thauvón-Suits 1997; Suits-Kangro 1987). “Elu tule” (1905) armastusluuletused olid enamikus inspireeritud autori noorusarmastusest Marie Seidenschnurist, keda Gustav (G.) kutsus Kevadetüdrukuks. Seitse aastat kestnud kirja- vahetusest nähtub, et nende suhe tegi läbi tõuse ja langusi, ning lõppes noormehe taganemisega: tal ei olnud vaese humanitaarina pakkuda rikkast perest pärit neiule harjumuspärast kodanlikku elustandardit; pealegi ei olnud Mariel nii palju tõsidust ja vaimseid huve, kui G. oma elukaas- laselt ootas. Tüdimust Marie romantikast ja sentimentaalsusest ning oma tunnete möödumist tunnistas Suits 1907. aasta meeleoludest sündinud luuletuses “Maikellukesed” (Suits 1992: 95). “Tuulemaa” armastusluuletuste tsükkel (“Virvendav tähtsilm”, “Liginematu”, “Koit”, “Kohta- mine”, “Ootamatused”, “Inspiratsioon”, “Rooside eleegia” I ja II ning “Kiri hallis ümbrikus”) on aga inspireeritud juba soomlannast Aino Thauvónist, kellega Suits tutvus Helsingi ülikoolis õppi- des. G. hakkas Ainot kutsuma Liiliaks (Liliaks), rõhutades neiu puhtust ja rikkumatust: “Sinu hing on ilus ja valge, kui mina või keegi teine seda ei tumesta” (Suits-Kangro 1987: 165). Täht- silm, tähtede õde, haldjas, lapselik blond, metsluige valge meel – niisugusena kujutab G. oma

luuletustes Ainot. Südamesse mineva tõotusena pühenduda tulevasele abikaasale ja Soome- kodule mõjub luuletus “Kiri hallis ümbrikus”: Hääd kallistavad käed kus palavais kätes, / sääl on mu kodu. / … Kus andmine, võtmine ühevõrra õnnis, / sääl on su kodu (Suits 1992: 153). Suitsu kirjadest nähtub, et ta suhtus nii Mariesse kui Ainosse ühelt poolt nagu sütitavasse muusasse, mis on traditsioonilisemaid kultuurilisi naisesümboleid, teiselt poolt aga nagu kunstnik oma teosesse (vrd Pygmalioni müüdiga). Tal oli pidev vajadus naist luua: suunata, modelleerida, kasvatada enda ideaali kohaseks. Kevadetüdrukut julgustas ta olema enesekindel ja uhke, tugev ja iseteadlik. G. püüdis ka Ainot kujundada, mis haavas viimast. Ta ei tahtnud olla vormitav materjal, muusa, vaid vajas oma isiksuse tunnustamist ja vabadust. Hiljem, juba abielumehe ja isana, julgustab Suits abikaasat töötama kui endaga võrdväärset vaimuinimest: “Olgu näitelava parem alternatiiv Sinule kui köök! Sul oleks palju öelda neile kahele rahvale teispool lahte!” (Suits-Kangro 1987: 192). Aino Suitsust ei saanud küll näitlejat, vaid Tartu ülikooli soome keele ja kirjanduse lektor aastatel 1924–1944.

4.3. ANDROGÜÜNNE TÜÜP

4.3.1. J. Randvere “Ruth”

J. Randvere (= Johannes Aavik) rõhutab oma esseenovellis “Ruth” (1909), et õigupoolest oleks Ruth tema ise, kui ta naine oleks (vrd Gustave Flaubert’i kommentaari: “Madam Bovary – see olen mina!”), esitledes jutustajana ennast naiseks kujutlevat meest. Kohandades kunsti sõltumatuse ideed naisele, vabastas noor frankofiil60 ja esteet Aavik Ruthi traditsioonilistest naisekohustustest (hoolitseda kodu, mehe ja laste eest) ja asendas need naise intellektuaalse emantsipatsiooniga (Ruth kui teaduslik naisterahvas), millega on seotud Ruthi kui isiksuse väärtustamine. Sellisena kujutas “Ruth” teatavat vastulööki saksamõjulisele konservatiivsele meelelaadile (Kinder, Kirche, Küche), katset külvata uue euroopaliku naisekäsituse seemet Eesti kultuuripõllule. Koondades ajajärgu aktuaalseid ideid (nt F. Nietzsche üliinimese kontseptsiooni, naisõiguslikke jt ideid), võib “Ruthi” käsitleda oma aja oluliste tekstide kontsentraadina. Mitme taustateksti hulgas tuleks olulisematena nimetada vähemalt nelja: Joris-Karl Huysmansi “Vastuoksa” (À rebours, 1884), Friedrich Schlegeli “Lucinde” (1799), Otto Weiningeri “Sugu ja karakter” (Geschlecht und Charakter, 1903) ja Ellen Key “Abielu ja armastus” (1904, e. k. 1905). Huysmansi dekadentliku romaaniga seovad “Ruthi” peamiselt vormilised ühisjooned; komposit- sioonilisele sarnasusele on osutanud nt Johannes Semper (1978: 164); peategelaste vastandlikku- sele Katrin Ennus: “Ruth on täiuslik, kõike väärtuslikku endasse koondav, kujuteldava normi absoluutne realiseering, des Esseintes aga normist viimse piirini hälbinud, ta on samavõrra äärmuslikult ebaterve, tasakaalutu, perverssustele kalduv ja pea kõigis oma ettevõtmistes äparduv … kui Ruth on terve, võimekas ja harmooniline” (Ennus 2006: 182). Ruthist naisgeeniuse modelleerimisel on inspireerivaks lähtetekstiks olnud Weiningeri traktaat Geschlecht und Charakter oma meesgeeniuse analüüsiga.61 Sarnaselt Weiningeriga nimetab Randvere muu hulgas – kirjeldades ideaalnaise vastandtüüpi: naine kui ori, ideaalne teenija – “harilike naiste” “mõistuslikku inferioriteeti” ja “pää-ajuliku energia” nõrkust juba looduse poolt ette antuks (vrd Weiningeri feminiinsuse kriitikaga ptk 2.1.).

60 Aavik kirjutas “Ruthi” algul prantsuse keeles ning seejärel eestindas Noor-Eesti III albumi tarvis (vt Mihkla 1971: 29). 61 “Ruthi” võrdleb Weiningeri teosega Mirjam Hinrikus artiklis “J. Randvere “Ruth” ja Otto Weiningeri “Geschlecht und Charakter”” (Hinrikus 2006).

F. Schlegeli Lucinde oli esimesi naiste emantsipatsiooni ja vabaarmastust kaitsvaid romaane Euroopas ning sellisena juba “Ruthile” ideeliselt lähemal (Vihma 1980: 79). Lucinde proto- tüüp Dorothea Voigt, F. Schlegeli väga haritud ja intelligentne elukaaslane, etendas sarnaselt Ruthiga peamiselt mehe inspireerija rolli: vastavalt saksa tolleaegsele mentaliteedile ei avaldanud ta ise ridagi; tema mõtted on romaanis esitatud monoloogivormis vaheldumisi Juliuse omadega. Ellen Key teose “Abielu ja armastus” (eesti keeles 1905, tõlkija Anonymus) põhi- ideega sarnaselt lubab Aavik oma Ruthile “armastuse vabadust”, jättes ta kuni kolmekümnen- date eluaastateni vallaliseks, mis ei tähenda aga kõik see aeg “kustutamata ihades vaevelda”. Ruth on irreaalne ja ambivalentne naisekujutelm, keda jutustaja modelleerib kahest vaatepunktist: nii enda ideaalmina peegeldusena kui ka erootilise objektina [V]. Ruth võis huvi pakkuda kui totaalselt teine, kui naisintellektuaal, kellega suhtlemise järele tundsid meesharit- lased vajadust, kuivõrd kõrgharitud naine oli XX sajandi alguse Eestis haruldus. Liiati et noore Aaviku naiseideaal oli ka tegelikkuses temast intellektuaalselt kõrgemal, palju lugenud ja intelligentne, nagu on selgunud G. Suitsu kirjast Kevadetüdrukule [II]. Ka Ruthi psüühika ja käitumine on modelleeritud traditsioonilisele naisele vastandlikuna: Ruth pole passiivne, vaid aktiivne, ta ei pühendu ei mehele ega lastele, vaid elab üksnes iseendale, feminiinsed jooned temas on ühendatud maskuliinsetega – eriti mehelikuks peab jutustaja tema mõistust. Aavik on kirjas Suitsule rõhutanud, et ta ei tahtnud teha Ruthist Gretchenit. Ruthi kohta ütleb ta veel: “…tal ei ole seda naisele kaasasündinud tungi peremeest, ebajumalat, türanni saada. Temas on eneses üks mehelik omadus [---]. Ja see mehelik omadus avaldab end selles natuke aktivlikus rollis, mida tal kalduvus on armastuses mängida” (Randvere 1909: 70). Naise õilistamine heade mehelike omaduste ülekandmise teel ei olnud aga nooreestlaste avastus; seda kohtab juba apokrüüfilises Tooma evangeeliumis.62 Kuigi Ruthi võib käsitleda ka Noor-Eesti kultuuri- taotluste, esteetiliste väärtuste ja vaimsete ideaalide komplekssümbolina (vt Langemets 1980: 712), on siiski oluline tema naissoolisus: tekstuaalne jutustaja loetleb kümneid naiselikuks peetavaid omadusi ja naisele esitatud ootusi; samuti on Ruthi isiksuse juures määrav roll erootikal ja sensuaalsusel.

4.3.1.1. Ester ja Angelika

Nii Ruthi kui tema vastandtüübi, ideaalse teenija arendas Aavik 1912–1913 edasi kahes käsi- kirjalises tekstis, lõpetamata jäänud romaanikatketes “Ester” ja “Angelika” (Aavik 2006a; 2006b). Estris on mehelik mõistus ühendatud “naisterahva iluduse, peensuse ja meeldi- vusega”. Ka välimuselt sarnaneb ta Ruthiga – “veidi üle keskmise kasvuga sihvaka vintsja kehaga [---], blond, lopsakate siidiste juustega ja intelligentliku, nagu spiritualiseeritud /hingestatud/ näoga…” (Aavik 2006a: 246). Erinevalt aristokraatlikust ja individualistlikust Ruthist on rahvusaatega misjonäärlik Ester tulnud üheks aastaks incognito rahva hulka, maa- kooli õpetajaks, seistes haridusliku liikumise eesotsas, korraldades ja juhtides seltsielu (ibid., 247). Kuigi ta seisab nii hariduse, vaimuannete kui rikkuse poolest ümbritsevast keskkonnast kõrgemal, ei lase ta seda välja paista ning on seetõttu oma tõelisest väärtusest madalamalt hinnatud. “Angelikas” kirjeldab minajutustaja algul rikast härrastemaja suure raamatukogu ja aiaga ning Ideaalset Tuba, mille interjööri hulka lisab ta ka naise, kes elavdaks oma “inimliku iludusega” elutut idülli. Kuna abielu oleks labane ja “kodanlik” ning abikaasa segaks liigselt, siis sobib kohatäiteks 18-aastane orvust teenijatüdruk Angelika, kes pealegi oma isandasse sügavalt kiindub (minajutustaja asemele ilmub kolmandas isikus kujutatud üliõpilane Hannes). Angelika ingellik ilu tekitab ülevust ja tema iseloomus on midagi tagasihoidlikku, allaheitlikku

62 Uku Masingu 1971. aasta tõlkes: “Ütles Jeesus: Ennäe, mina võtan teda tõmmata, et ma teen tema meheks, nii et tema ise saab üheks elusaks vaimuks, sarnanevaks teie meestega. Sest kestahes naine end võtab teha meheks, läheb sisse taevaste kuningriiki” (Tooma Evangeelium 2005: 86).

ja mahedat (ibid., 268). Et Angelika on ka väga anderikas ja sügavalt intelligentne, otsustab H. talle eesti keelt õpetada: “Haritud toaneitsit… pidada oleks õige pikant ja iseäralikult veetlev. [---] Nii oli H. ja A. vahekord sestsaadik kahelaadiline: peremehe ja teenija ning õpetaja ja õpilase oma” (Aavik 2006b: 274, 276). Nende suhe areneb samm-sammult suurema läheduse poole, kulmineerudes ühise ooperi- ja restoraniõhtuga.63 Angelika kui unistuste naine on mehe omand, kelle sõltuvus mehest on totaalne: materiaalne, vaimne ja emotsionaalne. Võib resü- meerida, et pärast emantsipeerunud ja õpetatud Ruthi ning Estrit jõudis Aavik tagasi traditsioonilise “koduhaldja” ja “mehe ripatsi” juurde, kelle rolliks on hoolitseda isanda heaolu eest jõukas ja luksuslikus majas, lisades tema mõnusale elule rohkem sära ja naudinguid.

4.3.2. Tuglase androgüünsed naisekujud

Nooreestlaste mõjustatusele Euroopa kirjanduses XIX ja XX sajandi vahetusel populaarsest androgüünsuse ehk sookaksikluse ideest juhtis tähelepanu Jaan Undusk (1996: 491). Andro- güünsusele pretendeerivad ka mõned Tuglase naisekujud: Midia samanimelises novellis (1906), Marion “Felix Ormussonis” ja muidugi Printsess novellis “Androgüüni päev” (1925). “Midia” kujutab protsessi, milles noor kujunev neiu loeb Schopenhaueri ja Nietzsche naise- käsitlusi ning hakkab selle mõjul põlgama kõike naiselikku endas. Tema kiindumusobjekt, revolutsionäär Felix, on portreteeritud väga meheliku ja positiivsena. Midia küll püüdleb vaimsele androgüünsusele – reflekteerib end ja mõistab hukka traditsioonilise naiselikkuse kui peamiselt reproduktiivsusele suunatud käitumise ja omaduste kompleksi –, kuid ei suuda veel naist/loodust endas ületada. Tähtsaimaks Midia jaoks jääb Felix: teda armastades ja koos revolutsiooniüritust teenides leiab neiu rahuldava elumõtte. Midiaga võrreldes kujutab Marion kõrgemat taset. Romaani algul oma suurt õde imetlev teismeline tütarlaps, teeb ta läbi isiksuse kiire arengu, muutub iseteadlikuks ja enesekindlaks ning tõuseb romaani lõpul nii õest kui Felixist moraalselt kõrgemale. Marioni vaimsust märgistavad epiteedid “teraskõva”, “mehelik”, “hermafrodiit”, välimus seevastu on tütarlapselik (“nii näis ta miniatürlik, abras ja noor kui kooliplika”), Ruthiga samasse tüpaaži kuuluv. Marion ei tõtta Felixit oma võrku püüdma ja abielusadamasse tüürima, vaid kavatseb minna edasi õppima. Helene ja Marioni esitatud väljakutsed osutuvad Felixile üle jõu käivateks (vrd Lutsu jutustusega “Soo” eespool) ning mees põgeneb suvituskohast, mis võimaldab siingi näha XX sajandi alguse Euroopa kirjanduses täheldatud maskuliinsuse kriisi peegeldust (vt 3. ptk). Androgüünsustemaatika kulmineerub Tuglase novellis “Androgüüni päev” (1925), kus print- sessil on võimalik elada algul naisena ja siis mehena. Tuglas teeb seekord kannapöörde oma naisekontseptsioonis: varasemate novellide ürgnaine, “lill-naine” asendub nüüd intellektu- aalist valitsejannaga, kes juhib elegantselt ja professionaalselt meestest koosnevat valitsus- kabinetti. Naine kui inimese kõrgemalt arenenud vorm – ehk just selle tõdemusega tõmbas Tuglas sedapuhku oma novellistikale joone alla. Emantsipatsiooni radikaalseim alaliik – naisrevolutsionäär – on sajandialguse kirjanduses üllatavalt minimaalselt esindatud (Midia ja Liisa Savioja), leides alles 1920.–30. aastail koha Alma Ostra-Oinase, Marta Lepa ja Alma Ast-Ani memuaarides (Ast-Ani 1932, Ostra-Oinas 1932, Lepp 1922, 1923, 1927).

63 Päriselus lõpetas 51-aastase Aaviku pikaleveninud poissmehepõlve abiellumine endise õpilase Aleksandra Kleemanniga 1929. aastal (vt Mihkla 1971: 54).

4.3.3. “Ruthi” vastutekstid

“Ruthis” võisid oma salasoove ära tunda noored neiud, kes unistasid vaimsest elust – ülikoolis õppimisest ja elukutse omandamisest, mis üksikutel suguõdedel välismaal juba korda oli läinud [II]. Ühelt poolt kunstile ja teadusele pühendumist, teisalt individualismi ja elunauti- mist rõhutav esseenovell, mis oli uudne ka naisekeha detailse naturalistliku kujutuse poolest, ärritas ootuspäraselt konservatiivset lugejat. “Ruthi” taotluslik provokatiivsus seondub ka Aaviku keeleuuendusega: mis oleks veel parem keelt propageeriv vahend kui üks kirgi ja poleemikat tekitav teos? Artiklis [V] analüüsin “Ruthi” kaht vastuteksti, V. Buki paroodiat “Saul” (Sarapuu 1911) ja Aino Kallase satiirilist traktaatnovelli “Naine, kel oli aju” (1912, vt Kallas 2005).

4.3.3.1. S. Sarapuu “Saul” kui “Ruthi” paroodia

S. Sarapuu “Saul. Vabalt J. Randvere “Ruthi” järele” ilmus vasakpoolsete autorite kogumikus “Mõtted” II 1911. aastal. Buk imiteerib “Ruthi” sisu ja stiili, Aaviku uudseid lausekonstruktsi- oone ja erilisi sõnu (nt analiseerima, nüanseerima), samuti teose esseistlikult arutlevat laadi. Naisminajutustaja, Ruthi rämedam paariline, loob oma fantaasias ideaalmehe Sauli – naise soove truult täitva paaži. Varahommikust hiljaõhtuni tööd rügav kuulekas meesterahvas on Aaviku-Randvere naisorja maskuliinne vaste. Samas on Saul modelleeritud erootilise objektina, kelle puhul rõhutatakse suurt kasvu, mehelikke kehavorme, välimust ja rõivaid. “Missugune piab see otsitav mees olema? See on käsileharjutatud mees, taltsakstehtud meesterahvas. Õigu- poolest on see mina ise, kui ma meesterahvas oleksin” (Sarapuu 1911: 116). Buk parodeerib nii ottoweiningerlikku misogüüniat, Ruthi erotiseeritud kehakujutust kui ka Aaviku aristokraatlik- individualistlikku hoiakut ning ideaalnaise modelleerimist üldisemalt. “Ruthi” meheliku seksismi parodeerimine võib näida peaaegu et feministliku kirjutusviisina (liiatigi ei viita pseudonüüm S. Sarapuu autori soole). “Sauli” lugedes tekib ajapikku siiski küsimus, kelle hääl kõlab tegelikult jutustaja maski tagant, ega pole ka raske selles teenrirolli alandatud “ideaalmehes” aimata meesautor Villem Buki irooniat naisõiguslaste aadressil. Parodist pöörab feministlikud võrdsusetaotlused pea peale, soovides Sauli vabastada kõigist traditsioonilistest “mehelikkudest teadustest”. Noor-Eesti rühmitus toetas naiste osalust ühis- konna- ja kultuurielus ning ka modernset naisekontseptsiooni. Mõistetavalt ärritas siis Ruthi- taoline peen ja haritud, individualistlik ja üksnes iseendale elav “teaduslik naisterahvas” proletaarseid kirjanikke, kes end estetistlikule ja individualistlikule Noor-Eesti seltskonnale vastandasid nii maailmavaatelt kui kunstikäsituselt. “Ruthis” kajavad vastu XX sajandi algul laineid löönud vabaarmastuse ideed, vabameelsus seksuaalsuhetes. “Ruthi” ohtlikkus seisnes ennekõike alternatiivi pakkumises traditsioonilisele naise kui ema ja perenaise rollile. Samas kritiseerisid pahempoolsed autorid õigustatult kodanluse piiratud maailma, mis keerles kolme tüüpi naudingute: söögi, joogi (alkoholi) ja naiste (seksi) ümber. Seda elustiili kirjeldab värvikalt ja naturalistlikult Eduard Vilde novellis “Kuival” samas Noor-Eesti III albumis.

4.3.3.2. Aino Kallase vastunovell

Aino Kallase satiiriline novell “Naine, kel oli aju” ilmus 1912 soomekeelsena ajakirjas Otavan Joulu. Hiljem pole A. Kallas seda novelli kusagil avaldanud. Ta oli tundnud end puudutatuna naise mõistuse alavääristamisest “Ruthi” algusosas. Teisalt rõhutas Aavik ju küll erakordse, kõrgelt arenenud mõistuse olemasolu kujutletaval ideaalnaisel, liigitades samas selle mehelike omaduste hulka (Randvere 1909: 27, 29). Ühelt poolt veendumus naise vaimses alaväärtus- likkuses mehega võrreldes, teisalt mõistuse jumaldamine laiemalt olid sajandivahetuse psühho-

loogilistes ja filosoofilistes teostes mõjuvõimsal kohal, tekitades naiskirjanikus vastakaid tundeid-mõtteid. Oma esimeses reageeringus “Ruthile” (päevikus 1909) pidas Kallas Ruthi oma hingesugulaseks; samas kritiseeris ta viljatust ja emalike vaistude puudumist. Lisaks nägi ta Ruthis renessansiaegset kurtisaani ideaali (Kallas 1994: 143). Kui ilmumisjärgselt tunnustas Kallas “Ruthi” teedrajavana moodsa, haritust ja iseseisvust taotleva naise seisukohalt (Kallas 1909), siis hilisemas essees rõhutas ta “Ruthi” kui olulist osa Noor-Eestist ning viitas ka Ruthi hingehõimlusele kõigi aegade la femme inspiratrice’i-rühma kuuluvate naistega, geniaalsete kirjanike sõbrannadega, kelle “geniaalsus on olnud täiesti passiivne, mitte loov, kuid loomiselle vaimustav” (Kallas 1921: 156). Kallas oli sellal juba nimekas kirjanik ning ilmselt hindas rohkem loomingulisi kui muusa rollis olevaid naisi. XX sajandi esikümnel juurdles Kallas intensiivselt naise olemuse üle, ta võimaluse üle kirjanikuna ja loova inimesena. Tema päevikuski on vaimutöö, intellektuaalsed võimed, ajutege- vus ja pea olulisel kohal. Kord mainib ta, et ta aju on halvasti toidetud ja liiga vähe treenitud, teinekord, et pea on liiga väike jne [VI]. Välisreisidelt (Itaaliasse, Prantsusmaale) lootis Kallas leida uusi muljeid ja impulsse oma loomingu jaoks ning võimalust pühenduda rohkem kirjuta- misele, kui kodune elu seda lubas. Aastatel 1908–1911 luges Kallas tolleaegseid kuulsaid teoseid naise mõistuse, psüühika ja üldse naise olemuse kohta, mille alavääristavad hinnangud lähtusid tõigast, et naise aju kaalub mehe omast vähem. Olgu nimetatud Otto Weiningeri “Sugu ja karakter” (Geschlecht und Charakter, 1903), Cesare Lombroso ja Guglielmo Ferrero “Naine kui kurjategija ja prostituut”64 (La donna delinquente. La prostituta e la donna normale, 1893), Richard von Krafft-Ebingi uurimuse “Seksuaalne psühhopaatia” (Psychopathia Sexualis, 1886) ja Paul Julius Möbiuse “Naise füsio- loogilisest nõrgamõistuslikkusest” (Ueber den physiologischen Schwachsinn des Weibes, 1900). Nimetatud teoste ja “Ruthi” lugemine andiski Kallasele tõuke novelli “Naine, kel oli aju” kirjutamiseks, milles kulmineerus naiselikkuse ja intellektuaalsuse ühendamise problemaatika. Kallas kirjeldab novellis naiste kolme peamist eneseteostuse võimalust: ilutööstuse edendajad rakendavad oma vaimse potentsiaali üksnes traditsioonilise naiselikkuse teenistusse (novellis mainitakse suuri uuendajaid kaunistusvahendite ja moe alal). Teiseks, end lastele ohverdavad emad, kes oma ajupotentsiaali pärandavad pojale. Kolmandasse rühma kuuluvad naised, kes soovivad oma aju ise kasutada ja töötavad vaimsel alal. Et vaimseid naisi peeti XIX sajandil ebanormaalseiks – P. Möbiuse väitel ähvardab naisi, kes soovivad oma aju ise kasutada, ebanor- maalsus, füüsiline allakäik ja lastetus –, võimendab Kallas seda alternatiivi oma novellis eriti irooniliselt, kujutades nimetu naise aju erakordselt suurena. Jutustaja võrdleb vaimset naist groteskselt verejanulise, ilge ämblikuga, kes oma “pea salasoppides püünist kududes oleks imenud iga punase verelible, kuni temast ainult pea oleks elama jäänud; närtsinud vigase keha liiga suur pea. Ta oleks koos seisnud ainuüksi ajuainest ja lämmatanud endas soovi armastada ja sünnitada lapsi” (Kallas 2005: 725). Novellis kirjeldatud naine säilitas oma aju, muutudes seega nimetatud filosoofide vaatenurgast mehelikuks, kuid jäi samas ikkagi ka naiseks. Autor ründab satiiriliselt meeste eelarvamuslikku ja alahindavat suhtumist naiste mõtlemisvõimesse ja ühe sugupoole teisest kõrgemale tõstmist. Kujundliku ajusuretamise kaudu osutab Kallas taolise mõtteviisi absurdsusele: arukat naist sunnitakse teesklema, et tal ajusid pole. Kokkuvõtteks, Noor-Eesti (ja nendega seotud) meesautorite naisekujud on ambivalentsed: ühelt poolt rõhutati naise seksuaalsust ja loomalikkust, vastandades teda mehe vaimsusele ja juma- likkusele, teisalt ülistati naist kui püha jumalannat või mehest isegi vaimselt või eetiliselt kõrgemalseisvat androgüünset ideaali. Viimane, androgüünne tüüp representeerib Eesti moderni- seeruvas linnaühiskonnas alles sündivat moodsat, haritud ja vaimsele eneseteostusele pühen- dunud naist.

64 Kallas luges teose saksakeelset tõlget Das Weib als Verbrecherin und Prostituirte (Laitinen 1997: 246).

5. TAMMSAARE NOORED NAISHINGED

Tammsaare aastatel 1909–1917 kirjutatud novellide naistegelased võib viia ühisnimetaja ‘lapsnaine’65 alla. “Pikkade sammude” Olga, “Noorte hingede” Aino, Hedvig novellist “Üle piiri”, “Varjundite” Sonja ning “Kärbse” Tiksi on kõik võluvad noored neiud, keda jutustaja võrdleb laste või lapselikkusega. Samas on nad arenevad karakterid, kes novelli lõpuks saavad “suureks”. Seega on ilmne, et AHT on neis novellides tahtnud näidata naistegelaste arenguprotsessi. “Pikad sammud” (1908) paneb XX sajandi algul deklareeritud naise ja mehe võrdõiguslikkuse proovile, uurides selle töötamist praktikas. Olgale teeb üliõpilase Heinrich Orisoo jutt meeste ja naiste võrdsusest ja naisest kui “omasugusest inimesest” valu, kuna see on vastuolus tema usuga mehesse kui tugevamasse ja targemasse, endast ülemasse jumalikku olendisse. Tütarlaste pansionist ja emalt saadud “eluõpetuse” kohaselt oli Olga peamiseks ülesandeks leida endale piisavalt edukas mees. “Iga[le] vastutulijale pidin ma silmuse kaela püüdma heita, kui ta aga mamma arvates küllalt niipalju palka saab, et ta mind toita võib” (Tammsaare 1908: 79). Nii näeb Olga mehi ja naisi erinevate, vastandlike olenditena: mees esindab tugevust ja tarkust, naine nõrkust ja alistuvust: “Mõnikord (…) arvasin: mind ei olegi, ma olen ainult väike osa sinust” (ibid., 80). Heinrichi võrdsuspropaganda ei tekita Olgas mitte soovi ülikooli astuda, vaid hoopis suure ja kõikeandestava tunde mehe vastu, mis loob eeldused siduda Olgat pigem emaduse ja peresfääri kui naisemantsipatsiooniga. Siiski on Olga võimeline muutuma, hinge- lised katsumused panevad teda järele mõtlema, reflekteerima iseend ja oma senist eluskoge- must (nt kirjeldades oma tüdrukupõlve mehekujutlust). Heinrichit köidavad Olga suured tõsi- sed lapsesilmad, lapselikult süütu naer ja eriline kõnnak, mis on “kerge, poolkõikuv, paenduv” (Tammsaare 1908: 17, 35); 1923. aasta uustrükis on Olga välimus rohkem välja joonistatud – tal on “valkjas paks juus ja selle sees säravalt helendavad kõrvad”, “mehelikud õlad”, “sale piht” ja uues kleidis “mõjuvalt nähtavale pääsevad puusad” (Tammsaare 1978: 96). Leidub nii naiselikke kui mehelikke parameetreid! Võib ka väita, et Heinrich projitseerib Olgasse alul madonna, hiljem hoora jooni. Nende tutvuse algul nimelt idealiseerib mees tugevalt Olgat kui süütut, rikkumatut neitsit, mida võib võrrelda Neitsi Maarja kultusega. Kui aga selgub, et Olgal on pooleli suhte lõpetamine Ottoga, annab see Heinrichile võimaluse naist hoorana hukka mõista ning teda järelejätmatult psüühiliselt terroriseerida. Heinrichi “uut” naisenägemust tõukab tagant ka majaproua tütar Leeni, kes ahvatleb meest alustama puhtfüüsilist suhet: nii ei näe mees “naist” enam võrdväärse sõbra ega ka jumaldatava madonnana, vaid üksnes seksi- objektina. Olgal on siiski eeldused iseseisvuda: ta ei jää mehe “küljeluuks”, kui see on talle eetiliselt vastuvõetamatu. Kui Heinrich osutub silmakirjalikuks ja sadistlikuks petiseks ning Otto on paljastanud enda sõnapidamatuse, amoraalsuse ja haiglase armukadeduse, põgeneb Olga mõlema “sõbra” juurest pikkade sammudega. Üldinimlikul väärtusskaalal tõuseb Olga oma tundesügavuse ja truudusega meestegelastest kõrgemale. “Noorte hingede” (1909) naispeategelane Aino Võsand on 21aastane, kena, veidi isekas “kevadetüdruk” ja “tuulepea”, nagu teda meeleolude muutlikkuse pärast hüütakse. Välimuse detailidestki ilmneb dünaamiline natuur: “kerge, hüplev, lendav samm”, “lõkendavad põsed”, “tuules lendlevad lokid” (Tammsaare 1909: 9–10). Enim pöörab jutustaja tähelepanu Aino pikkadele ruugetele juustele, millega mängimine saab erootilise rituaali tähenduse (abielu- mängus Artur Kulnoga). Üle kõige meeldib Ainole naerda ning ta lävib meeleldi mitme mees- üliõpilasega, kes kõik on eri tüpaažidena talle huvitavad. Vajadus olla pidevalt ihaldatud ning omada mitut meessõpra võimaldab Ainos näha “Tõe ja õiguse” Karini varast visandit. Samas suudab ta end reflekteerida, näiteks märkab oma allumatust teistele inimestele, mida võib mõista vajadusena järgida oma sisimat loomust. Ainos leidub ka emalikkuse algeid, kui ta nii

65 XIX sajandil ja XX sajandi algul Lääne-Euroopa kirjanduses levinud femme-enfant kui naiivne ja süüdimatu, vaimsetelt võimetelt lapsesarnane naine.

Karli kui Kulnoga suheldes mehes last näeb või armunud olles unistab lapse saamisest. Kulno poole tõmbab Ainot põnevus ja soov vaimselt kasvada (Aino ei väsi kuulamast, kui Kulno jutuhoogu satub – ibid., 34), huumorimeel ja mänguiha. Nende elavais ja uudishimulikes kujudes näib olevat eos kunstnikuhing. Aino suhe maailma ja Kulnosse on siiras, avatud ja positiivne nagu lapsel. Ta on armunud, januneb õnne ja rõõmu järele, küsib Kulnolt, mis on abielu. Kulno seevastu jääb kahtlejaks filosoofiks, kes ei tõtta end tütarlapsega püsivalt sidu- ma. Tema teatavale riski- ja eluargusele vihjab ka unenägu-mõistujutt vaesest tudengist, kes armastab kirglikult raamatuid, mida ta osta ei jaksa. H. Puhvel on novelli meestegelasi nimetanud väiklasteks ja ideelagedateks, millega siinkirjutaja täiel määral ei nõustu – nimelt Kulno osas, kes kolmest meestegelasest ainsana paistab silma originaalse mõtlemisega. “Nad põevad vaimset nihilismi, kõik muutub nende käes mõttetuks ja koomiliseks” (Puhvel 1969: 410). Sellistena väljendavad need noormehed aga tabavalt tollase, revolutsiooniaadetes pettunud ja resigneerunud intelligentsi mõtteviisi ja meeleolusid. “Noorte hingede” moto “Unistuste suikel P. M. T.-le pühendatud” võiks viidata prototüübile, keda ei ole eesti kirjandusuurijail siiani õnnestunud tuvastada. Lugedes aga Tammsaare kirju Lucie Nipmanile (tollal Martna), avaneb novelli paralleelne taustalugu. Tutvus Luciega algas 1903 Tallinnas Teataja toimetusemajas Niguliste 13, kuhu Anton Hansen tuli tööle uudiste- toimetajaks. Samas majas elas sotsiaaldemokraat Mihkel Martna oma perega. Tollal 15aastane Lucie armus esimesest silmapilgust; koos käidi kontsertidel ja tantsimas (Nipman 1978: 101). Mälestustes kirjutab L. Nipman, et ka aastatel 1908–1912, mil ta õppis Tartus M. Rostovtsevi eraülikoolis loodusteadust, kohtusid nad sageli, käies koos nii kontsertidel kui ka üksteisel külas (Nipman 1978: 106). Ühisjooni võib Aino Võsandil leida ka Alide Erteliga, kellega Tammsaare samuti suhtles Tartu päevil ja kellest sai hiljem proosakirjanik [VIII]. Eelmistest tihkema realistliku koega novellis “Üle piiri” (1910) jätkub armastuseetika ja naise “inimeseks saamise” temaatika. Naispeategelane Hedvig meenutab novelli algul mõneti Ainot (nõudes Robertilt alatasa tähelepanu ja soovides olla pidevalt ihaldatu rollis), kuid peagi selgub, et ta on nii Olgast kui Ainost küpsem ja iseteadlikum. Terase mõistusega näeb ta läbi tähtsa kosilase, dr. Kalamaa madalad kavatsused, annab viimasele korvi ning kasvab inimesena üle mõlemast väiklasest meespartnerist. Hedvig on võrreldes eelmistega samm edasi ka emaks saamise tõttu – riskib tollal häbistava vallasema staatusega ning võtab endale vastutuse uue elu eest. Hedvig ja teda kasvatanud tädi Anna moodustavad sarnase paari Vilde jutustuse “Astla vastu” Hedvigi ja tema ema Anna Lintropiga. Mõlemale Hedvigile on ühine kõrge intellekt, iseteadlikkus, lähtu- mine oma vabast tahtest ning loobumine seltskonna silmis väärikast, kuid pruudi jaoks väärituks osutuvast kosilasest. Mõlemad Annad on sünnitanud vallaslapse, olnud kaaskondsete põlu all ning on emaliku hoolitsuse kehastused, toetades Hedvigeid nende õige tee valikul. Tammsaare novelli Hedvig paljastab meeste topeltmoraali suhtumises prostituutidesse (dialoogis Kalamaaga) ja kaitseb südilt naiste õigust olla väärikalt koheldud. Ta on Tammsaare üliõpilasnovellide modern- seim naisekuju, Vilde Hedvigi ja Randvere Ruthi paralleel ja edasiarendus. “Varjundite” (1917) Sonja Piratova on 19aastane tuberkuloosi viimast staadiumi põdev vene tütarlaps, kellega südamehaigel noormehel Thomanderil tekib Musta mere äärses kuurordis romantiline armastus. Sonja välimus on maalitud varasemate novellide naiskujudega võrrel- des impressionistlikumalt, peenemalt ja nüansirikkamalt ning minajutustajas eri tundevarjun- deid tekitavana. Tüdrukul olid kõhnad, kahvatud palged, metalliselt läikivad, pisut lokkidesse tõmbunud juuksed, “mis vilaja palmikuna langesid ahtakeste, ettepoole surutud õlgade vahelt nääpsukesele, peaaegu muredale pihale”, marmorlikud luised käed ja pikad lõdvad sõrmed (Tammsaare 1917a: 42). Jutustaja võrdleb teda õrna, nääpsukese liiliaga, “mille elumahla imenud mingisugused kurjad vampiirid ja …mida ei tihka puutudagi” (ibid.). Surma lävel seistes – ja võib-olla just selle tõttu – on tema armastus Thomanderi vastu kantud kiirustavast ihast elada kordki täisvereliselt. Sonjat liialt erutanud füüsiline vahekord lõppeb paraku

surmaga. Kuigi välimuselt lapselik, on ta küllaltki arenenud isiksus, kes suudab ületada väiklase egoismi ja enesehaletsuse ning püüab oma armastusega anda Thomanderile (minajutustajale) impulsi tulevikus midagi suurt korda saata. Sonja eluliseks eeskujuks oli tõenäoliselt Anette Mikkelsaar, elavaloomuline brünett tütarlaps, kellega autoril olevat olnud vastastikune süm- paatia Tartus 1910. aasta paiku, kes haigestus raskekujuliselt tuberkuloosi ning kellega koos oldi samas raviasutuses Kaukaasias 1912 sügisest kuni 1913 kevadeni (Puhvel 1966: 213, 219–221; vt ka Linde 2007: 46). Neiu tervis halvenes Suhhumi tervistavast kliimast hoolimata ja ta suri (Tomson 1978: 119). Sonja kuulub ühte ritta XIX sajandi romantiliste autorite ja Prerafaeliitide Vennaskonna (asutatud 1848) maalikunstnike femme fragile’iga66 (pr ‘habras, nõrk naine’), kes on noor ja süütu, nõrk, kõhn, kahvatu ja peaaegu kehatu(statud), sõnaga – ingellik olevus, sageli lootusetult haige (Korte 1987: 366–367). Femme fragile ühendab kaht romantikute ja dekadentide poolt soositud sfääri – ilu ja surma. Surnud naine on reaalsuse ebatäiuslikkusest vabana idealiseerimiseks sobi- vam kui elav. Tõsielus olid femme fragile’i vasteteks laialt levinud haigusse – tuberkuloosi hääbuvad naised. Niisugused on näiteks Edgar Allan Poe naisekujud: leedi Madeline, Ligeia, Eleonora, Lenore ja Annabel Lee, kelle elulisteks eeskujudeks olid Poe varasurnud ema ja teismeline kaasa, Poe’ga 13-aastaselt abiellunud Virginia Clemm, kes samuti suri tuberkuloosi (ibid., 371). Ka Alexander Dumas’ noorem raius oma tiisikusse hääbunud armastatu raama- tusse: “Kameeliadaami” (1852) Marguerite Gautier (Verdi “Traviatas” Violetta Valéry). Sajandipöördel populariseerisid seda tüüpi juugendstiili viljelevad kunstnikud, nagu Aubrey Beardsley, Gustav Klimt ja Heinrich Vogeler. Prerafaeliitliku femme fragile’i visuaalset imagot hoidis kirjanduses alal ka Peter Altenberg, kujutades naisi äärmiselt passiivsete, kaitsetute ja aseksuaalsetena, kel puudub sensuaalsus ja erootiline karakteriseering (Poljakova 2005). Sonja nukker kuju taaselustub “Tõe ja õiguse” II köite Ramildas, kelle surm paneb Indreku sisemiselt mässama nagu Thomanderigi. “Kärbse” (1917) keskse tegelase Tiksi67 sisemaailma on tekstuaalne jutustaja tunduvalt rohkem esile toonud kui eelmiste novellide naistegelaste oma. Erinevalt iseseisvusele pürgivaist Ainost ja Hedvigist puudub Tiksil see dimensioon: tal ei ole (veel) vaja emantsipeeruda; teda huvitab eelkõige armastus ja perekonnaelu, ta toimetab kodus kui perenaine. Tiksi garanteerib novelli õnneliku lõpu endale õige mehe leidmisega. Ta rebib end lahti lodevast Lutveist, kellest ei saaks iial pereisa (boheemlane ja lisaks viljatu), distantseerub ka vanapoisist kirjanikust Meriheinast, kelle suured unistused on seotud ennekõike loominguga, ning valib targa ja elu põhiväärtustes otsusele jõudnud Kulno, kes oskab toredale neiule õigel hetkel abieluettepaneku teha. Hea ja väärt partner, kes ei häbista ega alanda, vaid päästab ja ülendab, on naise õnne garantii – see näib olevat kirjaniku helgeima ja optimistlikema novelli sõnum. Helde armastusvõime ja taibu- kus endale mehe ning lastele isa valikul teevad Tiksist ürgnaiseliku tüübi positiivses tähenduses. Tunnetest lähtumise poolest sarnaneb Tiksi mõneti Aino ja Olgaga. Novell lõpeb kirjanik Meri- heina poeetilise passusega, milles kevadise maa ärkamine sümboliseerib naise elu edasiviivat ehk emalikku dimensiooni: “Emake-maa saab raskejalgseks, emake-maa saab käima peale, põrmule puhub sigitav valgus elavat õhku ninna. [---] Maa kannatab, maa oigab, maa ägab, maa on suuremas valus, maa on sünnitusvaevas. Maa hõõgab õnnest, valude ja kannatuste õnnest hõõgab maa, nagu oleks ta kurjas palavikus” (Tammsaare 1917b: 183).

66 Femme fragile’i vastandati femme fatale’le (pr ‘saatuslik naine’), kes põhjustab oma armastajate hukku (nt Oscar Wilde’i Salomé ja Frank Wedekindi Lulu draamas Die Büchse der Pandora, 1904). 67 Tiksi kuju modelleerimisel on Tammsaaret inspireerinud Koitjärvel Oru metsavahitalu naabertalus elanud hea sõbratar Leeni Ploompuu-Vesterinen, kelle sõnul vajas kirjanik teda rohkem kuulaja kui vestlejana ning tahtis nagu tema kaudu leida vastuseid oma küsimustele, saada selgust oma ilmavaatele ja arvamustele. “Lahkumisõhtul rääkis Tammsaare minuga nagu Merihein lahkumisel Tiksiga, siis kui nad vaatasid sinavat metsa” (Ploompuu-Vesterinen 1978: 172).

Novellis “Kärbes” jõuab Tammsaare ringiga tagasi naise kui ema juurde, kes pole esitatud aseksu- aalse madonnana, vaid lihast ja verest noore naisena, kellele on elus tähtsaim armastus ja traditsiooniline naiseroll. Kokkuvõtteks võib öelda, et Tammsaare suhtus naise problemaatikasse pigem mõista püüd- valt ja empaatiliselt kui irooniliselt, üleolevalt või lausa misogüüniliselt, millist suhtumist kohtab Noor-Eesti autorite üksikuis tekstides (Tuglas, Randvere, Oks). Ühena vähestest XX sajandi alguse eesti meeskirjanikest käsitles ta armastusteemat ka naise vaatepunktist. Kirju- tab ta ju nii üliõpilasnovellides kui oma romaanideski tihti probleemidest, millega naine põr- kub eksistentsiaalselt olulisima eluülesande, lapse sünnitamise ja üleskasvatamise täitmisel. Naisemantsipatsiooni suhtes on kirjanik käsitletud perioodil ennemini toetaval seisukohal (hiljem, 1920.–1930. aastatel avaldab ta kriitilisi arvamusi, eriti seal, kus see näib ohustavat laste heaolu68). Siin käsitletud kolme esimese novelli naistegelased lähevad oma meespartne- rite juurest ära, õppima või töötama – liikudes vaimse ja materiaalse iseseisvuse poole. Naised arenevad isiksuse plaanis ja tõusevad meestest kõrgemale kas eetiliselt (Olga, Hedvig) või praktilise elutarkuse poolest (Aino, Tiksi).69 Nende naisekujude “minatus” ja nartsissism (vt Hinrikus 2005: 101–102) ei ole määrav ega neile üldiselt omane, vaid juhuslik ja ajutine – tingitud rohkem meeste imetlevaist komplimentidest. Nii Olga, Sonja kui Tiksi armastavad ise kogu hingest; ka Aino ja Hedvig on oma aja konservatiivseid arusaamu trotsides julgelt tegut- sejad. Kuigi Tammsaare oli lugenud nii Weiningeri kui ka ilmselt Schopenhaueri, Nietzsche jt sajandivahetuse filosoofide naisekäsitlusi, ei ole ta nende arusaamu kriitikavabalt üle võtnud ega imiteerinud.70 Võib öelda, et kirjanik modelleeris “naist” juba oma kirjanikutee alguses mitmekülgse ja ambivalentsena: lapsnaistes on ka madonna (ema), muusa või emantsipandi jooni ning nad arenevad vastavalt eri suundades. Tammsaare noored naishinged ei ole femme fragile’id (v.a Sonja), vaid elujanulised, võluvad ja sensuaalsed (vt eespool tsiteeritud välimusekirjeldusi), röövides meestelt hingerahu ja pannes neid endasse armuma. Nad pole ka mitte nukknaised, vaid arvestatavad partnerid, kes on kahe jalaga maa peal, mõtlevad oma peaga ega lase end meeste poolt ära kasutada. Tõenäoliselt tuli tutvus~sõprus neidude Martnatega kasuks meie suurklassiku edumeelse naisekontseptsiooni suhteliselt varasele väljakujunemisele.71 Novellide meeskujud seevastu – üheksast mehest osutub vaid Artur Kulno novellis “Kärbes” noorele naisele väärikaks ja usaldusväärseks partneriks – viitavad maskuliinsuse kriisile (vrd Vilde meestegelaste allakäiguga). Siiski jääb küsimus, miks pöördus Tammsaare läbi kogu oma loomingu lapsnaise kui oma lemmiktüübi juurde? Aino ja Karin, Sonja ja Ramilda, Tiksi ja Irma – paarilistest teine kujutab esimese edasiarendust. Sarnased lapselikud naisekujud esinevad ka ta hilisemas loomingus (Tiina, Erika ja Irma). Välismõjude kõrval – B. Linde sõnul leidub Bernard Shaw’, Arthur Schnitzleri ja Eduard von Keyserlingi kajastusi mitmes AHT üliõpilasnovellis ja ka hilisem aja teostes (Linde 2007: 22) – pidi olema ka midagi, mis autorit ennast sügavalt puudutas. Võimalik, et seesugune naine ühelt poolt tõmbas, teiselt poolt valmistas talle elus pettumust. Ammendava vastuse andmine sellele küsimusele eeldab põhjalikumat psühhoanalüütilist uuri- must; lubatagu siinkohal aga tõmmata järgmine paralleel. Võib-olla köitis Tammsaaret linna- novellides modelleeritud noorte naiste või neidude juures sama, mis Lewis Carrollit, kui ta

68 Näiteks 1936 ilmunud artiklites “Emadepäeva puhul” ja “Mees, naine ja laps” (Tammsaare 1990: 145–149; 172–175). 69 Kui ka Olga ja Aino veel “ei saa ega taha saada tugevamaks ja targemaks” (Hinrikus 2005: 115), siis igatahes on nad selleks lõpuks, pärast meespartnereis pettumist, sunnitud. 70 Tammsaare kursisolekut sellise filosoofiaga tõendab tema majamuuseumis leiduv kaustik väljakirjutustega Weiningeri teosest Geschlect und Charakter. Ka on tema raamatukogus mitmeid naisküsimusele pühendatud raamatuid (vt Hinrikus 2005: 90). 71 Tartu-aastail sõbrustas AHT veel Hilda Lõhmusega, tuntud õllevabrikandi Hindrik Lõhmuse tütrega, kes samal ajal kura- meeris ka Jaan Tõnissoniga. B. Linde arvates aitas Tõnissoniga abiellumisele [1910. a] kaasa “nii neiu vanemate kui ka neiu enda realistliku kallakuga mõttelaad, mis arusaadavalt pidi üliõpilasest kirjanikule eelistama ülikooli lõpetanud ja kõrge positsiooniga tegelast” (Linde 2007: 22–23).

kirjutas oma “Alice Imedemaal”: nendega saab mängida nii, et kõik tundub päris. Suudavad ju lapsed kergesti luua ja elada fantaasiamaailmades, võtta neid reaalseina, millest asisteks täis- kasvanuteks saades enamasti loobutakse. Carroll ülistas lapsepõlve ja nimetas täiskasvanuks saamist surmaks. Kulnogi – noore Tammsaare alter ego – manifesteerib, et tõeline elu peitub üksnes fiktsioonis, mitte argiaskeldustes, ning peab end teiste täiskasvanutega võrreldes lapseks. Tammsaare kirjas Lucie Martnale seisab: “Ma tahan mõnikord unistada, kuigi ma tean, et ma unistan. [---] Tõsidus ja kainus tuleb muidugi pärastpoole meie alaliseks külaliseks, asub meisse enesesse elama” (Tammsaare 1993: 142). Unistused, mäng ja armastus kuuluvad kokku ja kas pole armastavad mehedki sageli nagu suured lapsed?

6. LUTSU SÖAKAD MAANEIUD JA NOORIKUD

Iginaiselikke tüüpe leidub ka Oskar Lutsu loomingus: näiteks koolipõlve kujutavas “Kevades” (1912–1913) ja selle järjeromaanis “Suvi” (1918–1919), jutustuses “Soo” (1914 esmatrükk pealkirjaga “Kirjutatud on...”) ja autobiograafilises jutustuses “Kirjad Maariale” (1919). Realistlikku ja romantilist kujutuslaadi sünteesivas “Soos” omandab sümboolse tähenduse muinasjutt sootulukesest72 ja minajutustaja Toomas Haava painajalik unenägu soovaimust ja ta tütardest. Endasse neelav soo kujutab ähvardavat jõudu, mis mõjutab kõiki tegelasi ning paneb proovile peategelase. Sarnaselt Tuglase “Felix Ormussoniga” seatakse siingi Pariisist maale suvi- tama tulnud boheemlik kunstnik-esteet vastamisi reaalsusega, “päriseluga”, mis paneb teda nii mõnestki endisest põhimõttest loobuma ja oma väärtushinnanguid revideerima. Toomas tutvub isepäise ja trotsliku, “allasurutud ülemeelikusega” Hildaga, kel hüüdnimeks Metskass. Kirgliku ja kindlameelse Hilda innustusel suudab Toomas ületada oma arguse ja passiivsuse ning “soo- kollidega” võitlusse astuda: “…kui ka teie minu eest ei taha seista, siis seisan ise. Sest mina (…) ei lase endaga mängida. Ma ütlesin teile ennist, mis ma teen. Aga teie, mehed, olete kõik arad nagu jänesed” (Luts 1953: 53). Paralleelne suhteliin areneb Toomal intelligentse Liisiga, noorpõlvesõbranna ja kauge sugu- lasega, kelle muidu õnnelikku abielu varjutab mure – lastetus. Alevipeol mees-mehe vestluses vihjab Liisi mees Juhan sellele murele juba otsesõnu ning hiljem võlub Liis külalise oma “siniste lapsesilmade” ja “hõõguva ihaga” kindlal eesmärgil voodisse. Toomasest on huvitatud ka naabertalu “õunasarnane” peretütar preili Martinson, kes on linnas koolitatud, arvab end “aupaistuse kroonist olevat ümbritsetud” ning ei leia külast endale sama “peent” meest. Toomas peab tema rõhutatult tähtsat ja linnapreililikku hoiakut maal ilmselt naeruväärseks ning arendab kiuslikku diskussiooni naisõigusluse teemal: “Mina saan asjast nii aru ja näen naisliikumise alg- mõtet selles, et naise pisarate turuhind on viimastel aegadel märksa langenud” (Luts 1958: 119). Mustasilmne Metskass paneb Tooma omakorda mehetegusid tegema – eemaletõukavat kosilast Madjakut laukasse eksitama. Erinevalt Felix Ormussonist tuleb Lutsu meestegelane toime mõlema naise esitatud väljakutsega ning lahkub lõpuks suvituskohast – paraku ühtegi maali maalimata. Estetism taandub eetika ees – mitte kõlisevate õpetussõnade, vaid reaalsete tegude ees, sest elus on olulisemaid väärtusi kui formaalse abielutruuduse ja moraaliseaduse “Kirju- tatud on…” bukvalistlik järgimine. Toomas usub mõlemat naist, uskudes ühtlasi naisesse üldse, mis Jacques Lacani järgi on armastuse eelduseks (vt Lacan 1982: 168–170). Raja Teelega jutustuses “Kevade” (1912–1913) ja romaanis “Suvi” (1918–1919) lisab Luts veel ühe võimsa ürgnaiseliku kuju vaadeldava perioodi eesti kirjandusse. Valgepäine, atraktiivne ja särtsakas Teele on algul koolipoiste, hiljem terve alevi noormeeste ihaldusobjekt. “Kevades” veel lapselikult impulsiivne ja tahumatu, on temast “Suves” sirgunud kena ja haritud naine, kelle seltskonda otsitakse ning kellest peetakse lugu. Õieti keerlebki kogu “Suve” sündmustik Teele mehelemineku ümber. Jõuka talu peretütre staatus annab talle piisava enesekindluse mehe valikul ja nutikal intrigeerimisel. Kuigi peamiselt kirjeldab jutustaja meestegelaste ettevõtmisi, on Teele hingeelu nappide ridadega veenvalt edasi antud. Näiteks romaani teise osa IX ptk-is, kus neiu teeb hingelise lõpparve temast kaugenenud ja süngenenud Arnoga, kiskudes tükki- deks viimase pildi ja kirjad, või XII ptk-is, kus ta teiste külanoorte paariheitmist tunnistades ning Arnole adresseeritud tundmatu neiu kirja käes hoides valusalt tajub enda üksindust. Teele kehtestab end tegutseva subjektina mitmeti, nii erootilises kui ka sotsiaalses sfääris: tubli taluperenaisena, abikaasana ja emana. Teele sõna on autoriteetne, tema seisukohti ja nõuandeid arvestatakse, ta lepitab tülitsevad pooled ja manitseb koolivend Kiirt eetilisemalt

72 Muinasjutu töötas Luts ümber näidendiks “Sootuluke”, vt eespool.

käituma (“Seeläbi, et teisi laimate, ei saa te ise kellegi teise silmis paremaks” – Luts 1954: 199). Tajunud Tootsi argust ja saamatust endale lähenemisel, ei jää “kelmikate silmadega” Teele pas- siivselt alandlikuks ootajaks, vaid pakub end ise talle naiseks: “Ma ei tee sugugi nalja, minul on ainult natuke rohkem kuraasi kui mõnel teisel tüdrukul seda lausa välja ütelda, mis ma tõesti arvan” (ibid., 327). Tootsi sõtta minnes (“Sügis”) võtab Teele Ülesoo juhtimise enda kätte jne. Nii on ta heaks näiteks naise võimalikust mitte ainult erootilisest võimust meeste üle juba XX sajandi alguse eesti kirjanduses. Lutsu jutustuse põhjal vändatud, kultusfilmiks kujunenud “Kevade” (1969, režissöör Arvo Kruusement) Teele, keda mängis Riina Hein, sai tõenäoliselt eeskuju andvaks mudeliks mitme põlvkonna eesti tütarlastele, kes on matkinud temalt mitmeid käitumismustreid. Kirjeldatud naistegelaste jaoks on esmatähtis reproduktiivne eneseteostus – abieluõnn ja lapsed. Samas on nii Teele kui ka Liis ja Hilda tunduvalt elulisemad, mitmekülgsemad ja intelligentse- mad kui nooreestlaste “lillelised” ürgnaised, mida osalt seletab Lutsule omane realistlik psühho- loogiakujutus. Minajutustaja tundmustele keskenduvat jutustust “Kirjad Maariale” hakkas Luts visandama venekeelsena juba 1916 Vitebskis; eestikeelne käsikiri valmis 1918 Tartus (vt Kull 2007: 84). Kuldsete juuste ja imesiniste silmadega Maaria on temasse kiindunud noormehele ideaalnaine, keda ta kummardab kui jumalannat ja kelleta ta oma elu ette ei kujuta. Samas võrdleb minajutustaja teda salapärase sfinksiga, kelle hing jääb mõistatuslikuks ja salapäraseks – noormehele igavesti suletuks. “Seal seisad sa, nagu sfinks oma igavesti saladusliku pilguga, ja mida külme- mana tundub su pilk, seda suurema jõuga tõmbab ta mind enese poole. Mida külmem on härmatiskord su hinges, seda suurem on tung pääseda lähemale sellele hingele” (Luts 1987: 17). Hingelise ja kehalise armastuse konfliktil pole selles loos positiivset lahendust. Naise lahkumine rikkama ja seltskonnas mõjukama kavaleri juurde viib armukadeduse käes piinleva noormehe konkurendi mõrvakatseni, suitsiidimõtete ja vaimse ning füüsilise kokkuvarisemiseni. Luts on hiljem nimetanud oma armsaimaks ja südamelähedasemaks tegelaskujuks just Maariat, millel olevat sügav tõsieluline alus (Kull 2007: 86). Maaria prototüübiks on kirjaniku päeviku andmeil Veera Peršina, kellega Lutsul oli sõjapäevil armulugu ja kes kummitas kirjaniku mõtetes mitu aastat. Tagasi vaadates imestas ta: “See Veera, kelle eest siis olin valmis hinge ära andma, polnud keegi muu, kui fantaasia sünnitus” (ibid., 75).

7. KOIDULA JA KALLAS

Eesti esimese poetessi, ajakirjaniku ja näitekirjanduse rajaja Lydia Koidula rolli uus mõtesta- mine algas XX sajandi teisel kümnendil, mil naisekujusid modelleerisid reeglina eesti mees- kirjanikud. Andes kirjanduslikku ainest paljudele, sai sealtpeale alguse ka Koidula isiku domineerimine tema loomingu käsitluste üle. Koidulat on modelleeritud mitmeti ja mitmest vaatenurgast. Artiklis “Koidula kui märk” [VII] olen viidanud paljudele Koidulat ja tema loomingut käsitlevaile ilukirjanduslikele ja kirjandus- teaduslikele tekstidele. 2000-ndail lisandunud tõlgendustest tuleks nimetada Epp Annuse esseed (Annus 2005). Siinse teema alla mahub üksainus nimetatud artikli [VII] alaosa, “Koidula kui naine”, mida alljärgnevalt laiendan ja edasi arendan. Koidula psühhologiseerimine sai alguse Aino Kallase ilukirjanduslikust biograafiast “Tähelend” (Tähdenlento 1915, Tuglase eestindus 1918). Kui Koidula oli esimene eestlanna, kes kirjutades edu saavutas, siis Kallas oli esimene naine, kes eesti naiskirjaniku eluloo kirjutas. Neil kahel eri aegadel elanud naisel oli palju ühist: mõlemad olid üles kasvanud n-ö vaimse elu keskpunktis, mõlema isad olid rahvuslased ja kirjamehed, mõlemad abiellusid teisest rahvusest mehega ning asusid elama teise riiki, mõlemad sünnitasid lapsi ning olid omas ajas marginaalsed – Koidula loova naisena rahvuslike äratajate maskuliinses seltskonnas, Kallas soomlannana tegemas eesti kirjandust ja esindamas Eestit Euroopas. “Tähelendu” võib nimetada ilukirjanduslikuks biograafiaks selle romaanilikkuse ja dramaatilise kirjutusviisi tõttu. Kallase eesmärgiks oli anda Koidulast mitmekülgsem pilt, kui seda oli seni väljakujunenud “paraadpilt” (Kallas 1999: 12). Tööhüpoteesideks olid mitmed kaasajal populaarsed, Kallase lugemusse kuulunud “teaduslikud” õpetused: esiteks pärilikkusõpetus – Koidula pärinuvat ema poolt võõra, haige vere –, teiseks C. Lombroso arusaam geniaalsuse ja hulluse sugulusest ning kolmandaks arusaam armastusest kui inimese kunstilise loomingu tõukejõust (R. v. Krafft-Ebingi teose põhiväiteid oli, et seksuaalsus kujutab endast kogu isik- sust valitsevat jõudu) (Laitinen 1997: 157). Kallas ei pääsenud ligi Koidula kirjavahetusele omaste ja abikaasaga, mistõttu autoril kujunes eriti Koidula abielust ja elust Kroonlinnas nihestatud ettekujutus. “Tähelennu” 2. trükk 1929 ärgitas polemiseerivaid näidendeid kirjutama Artur Adsonit – “Lauluisa ja Kirjaneitsi” 1930 (lavastati “Estonias” ja “Vanemuises” 1931), ning Hella Wuolijoke – “Koidula. Näidend naisest, kes ei tahtnud olla nagu teised naised” (1932, lavastati “Estonias” ja Vanemuises” 1932). Adsoni näidendi keskseks sündmuseks on Koidula külaskäik Võrru Kreutzwaldi juurde 1868. aastal; Wuolijoe näidendis areneb Koidula abielu- draama Kroonlinna kasarmuoludes ja mereäärses suvilas. Lavastuste järel puhkes ajakirjanduses poleemika, Wuolijoke süüdistati Koidula ja Michelsoni isikuloolise tõepära moonuta- mises. Oskar Kruusi andmeil ilmus aastatel 1932–1933 kokku umbes 40 Wuolijoe “Koidulat” kajastavat kirjutist (Kruus 1999: 79–86). Wuolijoki võimendas oma melodraamas Aino Kallase nägemust Koidula abielust kui ebaõnnes- tunust ja luuletaja hääbumist põhjustanust ning Michelsonist kui brutaalsest kunstikaugest mehest, kes süüdistas Koidulat selles, et ta polevat õige naine ega ema. Laias lugejaskonnas jäi müüt Koidula õnnetust, teda enneaegu hauda viinud abielust pikaks ajaks püsima. Adsoni vastu- vaidlevad ja Koidula abielu positiivsena näitavad artiklid “Koidula abielu” (Adson 1936) ning “Ühe müüdi lõhkemine” (Adson 1958) ei jõudnud ju eriti suure auditooriumi ette. Kallase ühekülgse ja moonutatud nägemuse Koidulast ja tema abielust lükkasid ümber Aino Undla-Põldmäe artiklis “Koidula oma mehe kirjades” (1957), Karl Mihkla monograafias “Lydia Koidula elu ja looming” (1965) ja Mati Unt näidendis “Vaimude tund Jannseni tänaval”

(esietendus 1984 Pärnus Lydia Koidula majamuuseumis ja oli mängukavas üle kahe aasta). Lavastades kahe naise imaginaarse kohtumise, viis Unt Kallase (“Tähelennu” autori ~subjekti) samale tasandile “Tähelennus” uuritava objektiga (Koidulaga). Oma biograafiga silm silma vastu seisev Koidula-inkarnatsioon vaidlustab nii mõnedki Kallase lansseeritud seisukohad, eriti oma isiklikku ellu puutuvas.73 Näidendi algul on laval kaks tegelast: muuseumi valvur ja Aino Kallas, kelle suhtumine Koidulasse on üleolev, rahulolematu ja kriitiline. Ta räägib valvurile Lydia iseäralikkusest lapsepõlves, nimetab teda kõhklevaks, araks, kõrvalekalduvusega ja aeglaselt arenenud lapseks. “Kogu ta olemuses oli midagi varavana, midagi hootut, vales suunas arenenut. [---] Alati halvasti riides. Puudulikult hoolitsetud. Kleidid täis plekke. [---] Ebasõbra- lik. Ühtesoodu vales valguses. Eesti Tuhkatriinu” (Unt 1986: 93–94). Ilmne, et Kallas kadestab Koidulat selle au ja armastuse pärast, mis talle oma rahva poolt osaks on saanud. Koidula saabudes ütleb ta: “Lydia, sind tuntakse. Sa oled eestlane ja su rahvas tsiteerib sind. Aga mind soomlased ei tsiteeri” (Unt 1986: 97). Järgmiseks hakkab ta selgitust nõudma Koidula meessuhete kohta. Ärritust ja arusaamatust tekitab Kallases Koidula abiellumine Michelsoniga, saksastunud lätlasega, kes Koidulauliku võõrsile, kõledasse militaarlinna “röövis”. Kallas kõneleb, kui kõlbmatu oli Kroonlinn elami- seks, nimetades linna vangimajaks. “Ei, minu arust oli see abielu omal kombel täiesti teadlik enesetapp. Sest kõigilt poolt vallidega piiratud kindlusest pääses välja ainult mööda ühte teed. See tee oli kolm versta pikk, läks mööda põhjapoolset randa ja viis eesti surnuaiale” (Unt 1986: 107). Koduigatsus olevat Koidula “tarbetuks ja tummaks” muutnud – tegelikult kirjutas Koidula Kroonlinnas üle saja luuletuse, enamikus kunstiliselt küpsemad kui Tartu-perioodil loodu. Michelsoni õnnistab Kallas väljenditega “nautleja”, “toores”, “vaimselt kitsas”, “jäme nägu, õhuke pilges suu, avalikult küüniline pilk” (ibid., 106, 110). Koidula pareerib Michelsoni väli- muse maitseasjaks ja selgitab oma abiellumisotsust kurnavast ajalehetööst pääsemisega: “Aga ma olin vaba! Ma pääsesin papa orjusest!” (ibid., 110), andes sellele seigale suurema tähtsuse, kui Kallas ilmselt oskas arvata – tema kahtlustas Koidulat abiellunuvat vastu tahtmist ja eba- sobiva mehega. Koidula võis tõepoolest pidevast ületöötamisest (ja nooremate õdede-vendade kantseldamisest) surmani väsinuna soovida, et ometi kord keegi hoolitseks ka tema eest ja laseks tal end tunda naise ja emana. Seejärel heidab Kallas ette, et Koidulast sai ta nõrga iseloomu tõttu mehe ori, mitte armastav naine. Süüdistusele, et Koidula ei saanud majapidamisega hakkama, vastab viimane: “Meil oli viis teenijat! Kokk, toatüdruk, pesija, triikija ja aseperenaine.” Koidula lükkab üksteise järel ümber kõik Kallase spekulatsioonid ja süüdistused. Näidendi kulminatsiooniks kujuneb Koidula põrmu ümbermatmine ja selle fakti teatavaks tegemine Koidulale. Valvur tuletab Kallasele meelde, et just tema tegi esimesena, mälestussamba avamisel Pärnus 9. juunil 1929, ettepaneku tuua Koidula põrm kodumaale. “Sa ütlesid, et Eesti on Koidulale võlgu, võlgu sellele laulule, et eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks lahuta. Sa ütlesid, et Koidula tulisüdame peidupaik peab olema Maarjamaa mullas!” (ibid., 112). Kallas pareerib seda taas isiklikuks minnes. Samal 1929. aastal kirjutas ta oma päevikusse read: “Kolmel maal on minu kodu olnud – ja ma ei kuulu ühelegi neist. Mu tuhk tuleb viia laevaga keset Soome lahte ja seal tuulte hooleks jätta. Ma kuulun maailmale” (Kallas 1996: 145). Ajapikku jäi ta võõraks soomlastele, ja ka eestlastele ei saanud Aino Kallas kunagi päris lähedaseks, nendib Maimu Berg (1995: 83). Seda vaatamata järjekindlale ja süvenenud Eesti-temaatika käsitlemisele oma loomingus. Kaksteist Londoni- aastat (1922–1934) olid Eesti Vabariigi suursaadiku abikaasana igatahes kultuuriliselt viljas- tavaimad A. Kallase elus. Just sel ajal kirjutas ta Surmava Erose tsükli.

73 Näidend tugineb originaaltekstidele: “Tähelennule”, mõlema naise kirjavahetustele, Kallase päevikutele, K. Laitineni, K. Mihkla ja A. Undla-Põldmäe uurimustele ja kirjandusmuuseumis olevaile käsikirjadele (vt Unt 1986: 88).

Oma viimast luuletust “Enne surma Eestimaale” kommenteerib M. Undi Koidula järgmiselt: “Nagu nukumäng! Igal pool! Nad esinevad. Loevad maha oma salmid ja lõpetavad niisamuti! Vanitas vanitatum!” (Unt 1986: 114). Koidula justkui avaldaks nördimust oma läbikannatatud isamaalaulude formaalse deklameerimise üle riigipühade aktustel. Samas võib sellest välja lugeda pettumust ärkamisaja ideaalide reetmise üle mõnede kaasmaalaste, kasvõi vend Harry ja õemees Heinrich Rosenthali poolt baltluse propagandas. Madli Puhvel kinnitab intervjuus Sirje Oleskile: “Koidula oli ainus oma perekonnas, kes jäi põhimõtteliselt eestlusele truuks” (Olesk 1995: 5). Seega kandis Kallas jälle kord isikliku traagika, kodumaatuse tunde, üle luuletajale, kes end ise enam kaitsta ei saanud. Kallase ettepaneku viis ellu ENSV valitsus koos kultuuri- tegelastega, tuues Koidula põrmu Kroonlinnast Tallinna Metsakalmistule 1946. aastal. Koidula 100. sünniaastapäeva tähistamisel ning ta ümbermatmise üritustel tõlgendati poetessi elu ja isa- maaluulet vulgaarsotsioloogiliselt ning anti sellele uus nõukogulik tähendus [VII]. Viimane Kallase algatatud vaidlusteema Undi näidendis on naiseks olemise ja kunstiloome vahekord, mis oli problemaatiline eelkõige Kallase enda jaoks [vt ka VI]. Kallas: “Heinrich Mannil on õigus: naiskunstnikke on sellepärast nii vähe, et naised ei suuda elust loobuda. Meie suutsime.” Koidula: “Ma ei tahtnud suuta. Ja ma ei suutnud” (Unt 1986: 114). Veel ütleb Koidula, et “emantsipatsiooni, naise loomulikust sfäärist väljaastumisega ei saa midagi peale hakata” (ibid., 99). Naise õigust vaimsele eneseteostusele deklareeris ta aga juba esimeses kirjas Kreutzwaldile (7. XI 1867).74 16. II 1871 kirjutas Koidula Antti Almbergile soome-eesti-prantsuse-saksa segakeeles: “Naise nime on helpus mustaksi määrida, kui tahap! Savez-vous, monsieur, qu ’est-ce que c’est qu’un Blaustrumpf”, kea vielä toivovat muuta “zum p o litischen Blaustrumpf?!75 (Koidula ja Almbergi kirjavahetus 1925: 52). Sinise suka kudumist mainib Koidula oma kirjades korduvalt, tajudes enda erinevust teistest naistest, samuti polemiseerib naise mõistust alavääristavate seisukohtadega (Kreutzwaldi kirjavahetus 1962: 23). Kuid tema jaoks olid tähtsad vaimsed väärtused ja vajadused, mitte poliitiline naisõiguslus. Kokku võttes, Koidula ei tõmmanud kunstiloome ja elu vahele ranget piiri, nagu seda tegi Aino Kallas.76 Kirjaniku- ning ema- ja abikaasarollid ei vastandunud tema elus, vaid täien- dasid üksteist. “Tähelend” on kirjutatud dramaatilise sisseelamisega teise naise poolt, toeks naiselik intuitsi- oon, elukogemused. Ühelt poolt ajendas Kallast Koidula elust biograafiat kirjutama huvi särava talendiga naisluuletaja vastu, teisalt moonutasid tulemust Kallase äsja omandatud ja püüdlikult rakendatud tööhüpoteesid ning kirjutamisaja piiratud allikad. Kallase poolt esile tõstetud teemad – Lydia aeglane areng lapsena, tema hälbelisus (kleptomaania) jms ei ole hili-

74 “Mõistlikku laitust ja tarka keeldu mõistaksin ma ära kannatada. Niisugust täielikku hukkamõistmist ilma vähemagi seletamiseta, – kus naisterahva heaks laulu loomist ilma armuta hukka antakse, – austatud härra, ma tunnen oma südames, et ma seda mitte ei ole teeninud!”74 (Kreutzwaldi kirjavahetus 1962: 13). 75 “Teate, mu härra, mis on üks sinisukk, keda nad veel soovivad muuta “poliitiliseks sinisukaks”?!” Tegemist on saksa tõlkelaenuga Blaustrumpf > ‘sinisukk’. A. Saareste annab sinisuka vasteks ‘naiskirjanik’ (hlv.) (Saareste 1958: 1276). Wiedemanni sõnaraamat pakub väljendi “sinised sukad kandma” vasteks sks. stolzieren = kõrgilt sammuma. Mõiste pärineb XV sajandil Veneetsias asutatud erudeeritud meeste ja naiste klubist, mille vapil olid sinised sukad, vastandudes aristokraatsete meeste kohustuslikele valgetele või mustadele siidisukkadele. Sama ideed rakendati Pariisis 1590 asutatud klubis Bas-bleu, mille omakorda võttis üle kirjanduse ja kunsti patroon Elizabeth Montagu, kes lõi Londonis kirjandusklubi (Bluestocking Circle tegutses 1738–1785), pakkudes alternatiivi tavapärastele klubilistele seltskonna- mängudele. 76 “Aino Kallase päevik keskendub konfliktile ema- ja abikaasarolli ning intensiivsete emotsionaalsete ja intellektuaalsete vajadustega kirjanikurolli vahel” (Kurvet-Käosaar 2001: 38).

semate uurijate poolt kinnitust leidnud. Ka kandis Kallas uurimisobjektiga samastudes mõned enda elu seigad ja tõlgendused üle Koidula isikule ja elule.77 Mitmed uurijad on kinnitanud, et Kallas võimendas Koidula biograafias eelkõige seda, mis teda kõige rohkem isiklikult puudutas – elu võõra rahva seas vaimselt ebasobivas seltskonnas, koduigatsust, võimetust ühendada kooskõlaliseks kirjanikukutsumus ja perekonnaelu (Olesk 1992, Rebane 1995). “Aino Kallas näeb Koidulas eeskätt tragediénne’i… See nainegi on tema jaoks suuris, eba- harilikes mõõtmeis – nii nagu ta ise on kogu aeg olla tahtnud” (Olesk 1992: 279). Näib, nagu poleks Kallas suutnud Koidulale andestada, et viimane oli suurem kirjanik. Aino Undla-Põldmäe ja Madli Puhvel said oma uurimustes toetuda juba ka Michelsoni kirjadele Koidula sugulastele, mis said üldsusele ligipääsetavaks 1945, kui Kirjandusmuuseumis avati pitseri all olnud käsikirjalised materjalid (Undla-Põldmäe 1981: 214), ning abikaasade kirjavahetusele, mida Hedvig Michelson omal ajal pieteeditundest Kallasele lugeda ei andnud ning mis Kirjandusmuuseumi jõudsid alles 1958 (Olesk 1993: 718). M. Puhvel ei arva oma monograafias Symbol of Dawn (1995), et Koidula depressiooni põhjustas tema abielu, vaid pigem üksindustunne, mis tulenes ta intellektuaalsest üleolekust kohalikust seltskonnast. Vaimse suhtluse hindajana ei leidnud ta hiljem Kroonlinnast kedagi, kellega tahtnuks seltsida.78 Puhveli väitel oli Koidulat painanud depressioon paljude lääne naisintellektuaalide hukatus nii enne kui pärast teda. Ta küsib irooniliselt, kas nad kõik kannatasid keemilise tasakaalu puudu- mise tõttu ajus? Kas see ongi nende loovuse võti? Või vastupidi – teadlikud oma võimetest, kuid seistes silmitsi võimatusega teha märkimisväärset karjääri ja saavutada tunnustust, alis- tusid frustratsiooni ja lootusetuse tundmustele? Alles meie ajastul, XX sajandi viimasel veerandil, hakkasid lääne naised viimaks kollektiivselt võitlema selle nähtusega ja nõudma mitte ainult õiglast tunnustust oma oskuste/teenete eest, vaid õigust tegutseda oma erialal ka pärast abiellumist ja emaks saamist (Puhvel 1995: 167).

77 “Tähelennu” valmimise aegu kirjutas Kallas oma päevikusse: “Olen muide vaimselt niivõrd ühte sulanud Koidulaga, et ma iga- kord ei oska eraldada omi tundeid tema omadest, need kulgevad tihti täiesti samasuunalist rada” (Kallas 1955: 313). 78 Koidula kurdab kirjas Michelsonile: “…meie elu monotoonsus, ilma igasuguste vahelduslootusteta, see puht vegeteeri- mine ainelise olemasolu sunnil teeb hulluks” (Unt 1986: 110).

KOKKUVÕTE

Käesolev väitekiri keskendub naisekuju modelleerimisele eesti kirjanduses XX sajandi kahel esimesel aastakümnel. Uurimismeetodeina leiavad rakendust naisuurimuslikud ja intertekstu- aalse analüüsi kontseptsioonid, aga ka isiku- ja loomingulooline lähenemine. Vaatluse all on periood, mil eesti kirjandus kehtestas end täisväärt sõnakunstina – võrreldes Põhja- ja Lääne- Euroopa, vene ja Skandinaavia kirjandusega. Kirjandusprotsessi põhitoimijateks olid siis sotsiaalkriitiline realism ja nooreestlaste euroopalik uusromantism. Samasse perioodi langeb ühtlasi naisemantsipatsiooni algus Eestis, naistele kõrghariduse võimal- damine ja nende teadlikum ning aktiivsem osalemine kultuurielus. Esmalt vaatlesin naise staa- tust eesti ühiskonnas alates muinasajast kuni XX sajandi alguseni, võttes seejärel uurimise alla esimeste eesti naiskirjanike loomingulised võimalused. XIX sajandi teisel poolel valitsesid siinses baltisaksa kogukonnas hegellikud ja rahvusideoloogilised arusaamad – naiste ülesandeks oli olla koduperenaine, mehe toetaja ja laste sünnitaja-kasvataja. Sajandivahetusel levisid ka alterna- tiivsed mõttesuunad, eeskätt lääne sotsialistlike autorite tõlketeostes (Bebel, Braun, Kautsky jt), Suburgi ajakirjas “Linda” (kus rõhutati naiste hariduse ja eriala omandamise ning kutsetöö täht- sust, samuti meestega võrdsete poliitiliste õiguste taotlemise vajadust), Noor-Eesti väljaannetes ning mitmete kirjanike ilukirjanduslikus loomingus ja ka publitsistikas (Vilde, Tammsaare jt). Meie esimeste naiskirjanike elu- ja loomingulugusid uurides selgus, et püsivalt kõrgetaseme- liseks loominguks olid võimelised väga hea hariduse saanud ja vaimset arengut soodustavas keskkonnas elanud naised (Koidula, Haava, Murrik-Wuolijoki, Kallas, Under). Naisautorid, kes võisid küll sama andekad olla, ent kel need tingimused puudusid, jäid laiale avalikkusele vähe- tuntuks või jäi nende tähelend väga lühikeseks (Els Raudsepp, Elisabeth Aspe, Marie Heiberg, Elise Aun, Alide Ertel). Lydia Koidula isiku ja loomingu retseptsiooni vaatlus selgitas, et poetessi nähti eri aegadel eri- nevana, kuid alati tähenduslikuna. Aino Kallas modelleeris Koidulast oma belletristlikus biograafias “Tähelend” andeka, hälbelise ja õnnetu naise. Kallas pöördus tuge otsivalt Koidula kui eesti esimese teedrajava naiskirjaniku poole, kuid mõtestas Koidula geeniust läbi oma isiklike loomeprobleemide ja ambitsioonide prisma. Teise maailmasõja ajal ja järel paigutati aga Koidula isik ja luule stalinistlikusse diskursusesse, ta isamaaluule rakendati nõukoguliku ideo- loogiavankri ette. Uurimistulemused rõhutavad, et vaadeldava ajavahemiku vältel oli eesti kirjandus muutunud euroopalikumaks ka naisekujutuse diapasoonilt. Varasema üheülbalise ja nukuliku ingelnaise kõrvale oli lisandunud terve galerii eripalgelisi naistegelasi. Käsitletud tekstidest koorus järg- mine tüpoloogia: ürgnaine versus androgüün; ohver versus emantsipant; lapsnaine, muusa, vamp, femme fatale, jumalanna, madonna (ema) ja prostituut. Enamasti on kirjaniku meelis- kujuks olnud noor lastetu neiu või noorik; emaduse kui naisele eksistentsiaalselt olulisima rolli poole püüdlevad enim Tammsaare naisekujud. Tooniandvate realistide ja neile järgnevate uusromantikutest nooreestlaste naisekujutus erineb mõnevõrra. Byronlike paharet-meeste ja nende veatute naisohvrite aega (Mario Prazi mõistes) esindab eesti kirjanduses pigem realistide looming (Vildel mõisnikud ja opmanid ning nende ahistatavad talutüdrukud), samas kui nooreestlaste üksikuist tekstidest võib teatud reservatsi- oonidega paralleele tõmmata Lääne-Euroopas XIX sajandi teisel poolel valitsenud saatuslike “halbade” naiste ja nende meesohvrite aega (Tuglase hiigelneitsi koletiseks moondununa, Ridala vampiir, Vilde Lilli Ellert, Lutsu Sootuluke). Varasemast rohkem rõhutatakse naise bioloogilisi (loomalikke) tunge ja samastatakse ta loodusega, mis on tüüpiline dekadentsi- kirjandusele. Hiigelneitsi kuju on samas tõlgendatav ka mässava naisena, kes lõhub varasema ideaalpildi – hüvelise ingelnaise või ema – ning valitseb oma kehaga mehe üle. Passiivse alis- tuva seksuaalsuse kõrvale ilmub eesti kirjanduses esmakordselt äärmuslikult seksuaalne,

vampiirlik naisekuju. Tõelise femme fatale’ini küünib siiski alles Tammsaare Juudit – tugeva tahtega ambitsioonikas naine, kelle hingele jääb mitu meesohvrit. (Tammsaare “Juudit” (1921) jääb käsitletavast perioodist väljapoole, mistõttu ma sellele ei keskendunud.) Euroopa kirjanduse teise levinuima naisekuju femme fragile’i – nõrk, habras, aseksuaalne lapsnaine – kohalikuks vasteks võib pidada Tammsaare “Varjundite” tiisikushaiget Sonjat. Selgus, et nii realistide kui ka nooreestlaste loomingus leidub mitmeid vaimselt sõltumatuid ja (positiivses mõttes) tugevaid naiskaraktereid, kes sageli tõusevad oma meessoost kaaslastest vaimselt ja eetiliselt kõrgemale (Vildel: Hedvig novellis “Astla vastu”, Anu “Prohvet Malts- vetis”, Eeva “Tabamata imes”, Mari “Mäeküla piimamehes” jt; Kitzbergil: Tiina “Libahundis” ja Leena “Tuulte pöörises”; Peterson-Särgava jutustuste “Liisi” ja “Elsa” nimitegelased, Tuglase Marion ja Liisa Savioja “Felix Ormussonis” ning Tammsaare Hedvig novellis “Üle piiri”). Modernne tüpaaž sünnib enamasti tegevuspaiga kandudes sajandivahetuse linnaolustikku – sagedamini on just linnanaine “kõnelev subjekt”, kel on oma arvamus ja eesmärgid, oma ise- teadvus. Ta raputab end lahti baltisaksa konservatiivsest naisemudelist (Kinder, Küche, Kirche) ning otsib omale avaramaid tegevusvälju – kas linnast, ülikoolist või koguni välis- maalt. Enamasti taotleb ta haridust ja iseseisvust, ka materiaalset sõltumatust. Emantsipatsi- ooni radikaalseim alaliik – naisrevolutsionäär – on tolleaegses kirjanduses üllatavalt minimaalselt representeeritud (Tuglase Midia), ilmudes aastaid hiljem asjaosaliste endi, nt Marta Lepa ja Alma Ostra-Oinase memuaristikasse. Samas on näiteks Vilde loomingus korduvaks tegelaseks naine kui ohver. Need on traagilise saatusega, vaesuses virelevad ja mõisnike ihade või linnas prostitutsiooni küüsi langenud naised. Alamklassi kuuluvate naiste “languse” põhjuseks peab siinkirjutaja talurahva õigusetut olukorda, sotsiaalset ebavõrdsust ja kihistumist XIX sajandil ning naiste madalamat haridustaset ja iseseisvat äraelamist võimaldavate töökohtade vähesust XX sajandi algul. Talude jõukus seevastu andis tütardele enesekindluse ja julguse oma soove järgida (nt Vilde Virgu Anni, Kitz- bergi Leena, Lutsu Teele). Traditsiooniline muusa-kuju avaldub eelkõige Gustav Suitsu lembelüürikas. Suitsu luulest ja kirjavahetustest selgineb ta suhtumine naistesse: ühelt poolt nägi ta naist inspireeriva muusana, teisalt vormitava kunstiteosena. Pingeid suhetes tekitas just Suitsu ambitsioon modelleerida naist enda ideaalidele vastavaks. Osalt muusarollis on ka Laura Vestmann Vilde komöödias “Pisuhänd”, olles Tiit Piibelehe geniaalse projekti väljamõtlemisel ja elluviimisel peamine motivaator ja innustaja, ning Tiksi Tammsaare novellis “Kärbes”. Sümbolismi, estetismi ja dekadentsi viljelevad autorid on naisekujusid modelleerinud ambivalentsena: nende tundeskaala on laiem, ulatudes naise jumaldamisest mõnikord tema vihkamise ja põlgamiseni (näiteks Lesta “Ma vihkan teid, ilusad naised”, Tuglase “Vilkuv tuli”, “Felix Ormusson”, Oksa “Emased”, “Ihu” ja “Meestele vastuminek”, Visnapuu “Amorese” nn mõni- tuste tsükkel jt). Visnapuu mehelikult räige, madonnaks ja hooraks polariseeruva naisekujutelma kõrvale ilmub Marie Underi lüüriline mina – sensuaalne salongidaam, kes üllatab publikut erootiliste tundmuste julge ja avameelse, kogu naiseliku tundeskaala ulatuses poetiseerimisega. Mõnikord sulavad mitu kultuurilist naisemüüti kokku üheks tegelaseks, kelles ilmnevad nii jumalaema ja muusa kui ka sfinksi, ürgnaise, femme fatale’i ja/või vampiiri jooned. Kogu perioodi ulatuses esineb rohkem siiski naise ülistamist ja idealiseerimist, mis on äärmuseni viidud näiteks Vilde Virgu Anni, Juliette Marchandi ja Randvere Ruthi juures. Ülistav või, vastupidi, misogüünne naisekujutus osundab peamiselt kirjaniku kujutluses sündinud konstruktsioonile, mitte objekti analoogile Lotmani mõistes. Lugeja saab teada, missugused on meeskirjaniku teadlikud või teadvustamatud psüühilised naisefantaasiad, kuidas ta naisest mõtleb ja/või millisena ta tahaks naist näha, mitte aga seda, missugune oli reaalne naine, kuna kirjanduslike tegelaskujude ja naiste tegelike elude vahel on alati tühik.

Stereotüüpset naisekujutust – ingellikke kaunishingi ja magusaid nukke – esineb küll Vilde noorusloomingus (mis ei kuulu klassikasse ja mida siinses töös ei käsitleta), kuid rohkem kujutab ta naistegelasi arenevate, saadud kogemustest küpsevate ja oma teed otsivatena. Naine kui jumalanna versus mehi hävitav monstrum on pigem erandlikud, mistõttu ei saa stereotüüpse või valitseva naisemudeli juurutamist vastava perioodi kirjanikele üldiselt ette heita. Vilde puhul, kes on loonud eriti rikkaliku galerii värvikaid realistlikke naisekujusid, on sümpaatia kaldumine naistegelaste poole ilmselge, samas kui mehed esinevad sageli eemaletõukavate, vägivaldsete või ebaeetilistena. Kas naise idealiseerimine XX sajandi alguse eesti kirjanduses viitab mehelikkuse kriisile, jäägu edasise uurimise küsimuseks. Noor-Eesti perioodil tõuseb esile androgüünne tüpaaž, keda esitleb esmalt J. Randvere esseenovell “Ruth”. Potentsiaalse muusana võis Ruth meesintellektuaalile huvi pakkuda kui totaalselt teine, kui naisintellektuaal, kellega suhtlemise järele tunti vajadust. Kui Ruthi välimus on maalitud rõhutatult hapra ja naiselikuna, siis tema psüühika ja käitumine vastanduvad traditsioonilisele naiselikkusele: elab üksnes iseendale, selmet pühenduda mehele ja lastele; ta mõistus on mehelikult ratsionaalne, omab tugevat tahtejõudu, erootikavallas on mehelikult aktiivne jne. (Vaimse) androgüünsuse ideaali selgeimaks sümbolkujuks on Tuglase Printsess “Androgüüni päevas”, sellele lähenevad ka Midia samanimelises novellis, Marion “Felix Ormussonis” ja Hedvig Tammsaare novellist “Üle piiri”. Nii võib väita, et osa Noor-Eesti autoreid tajus varasemate lääne mõtlejatega sarnaselt ainult ühele soole omaste (ja lubatud) tunnuste ja stereotüüpide kompleksi piiravana ning püüdis luua täiuslikumat inimest mõlema soo omaduste liitmise teel. Väitekirjas käsitletud naisekujude puhul võib rääkida kahesugustest mõjutustest: ühelt poolt teiste maade kirjanduse eeskujud, teisalt kohalikud päris-naised. Elulistele eeskujudele suhteliselt lähedasteks võib pidada Tammsaare novellide naistegelasi, Suitsu muusasid ja Lutsu naistegelasi, kelle prototüüpidele on viidanud autorid ise või kirjandusteadlased. Mõnigi klassikaks saanud tekst on intertekstuaalsetes seostes sama või veidi varasema aja Põhjamaade kirjandusega. Nii on Vilde “Mäeküla piimamehe” alustekstiks Henrik Ibseni “Nukumaja” ja Tuglase novelli “Maailma lõpus” alustekstiks Volter Kilpi novell “Õnne saarel” (mõjutusi on Kilpi teistestki saare-ainelistest lühipaladest), millele eesti kirjandusteadus pole varem tähelepanu juhtinud. Samuti on hiigelneitsi kuju ilmselt modelleeritud Baudelaire’i luuletuse “Hiidnaine” (La Géante) eeskujul. Randvere “Ruthi” veel üheks intertekstiks (täpsemalt vastutekstiks) lisab käesolev uurimus Aino Kallase vähetuntud novelli “Naine, kel oli aju”. XX sajandi alguse eesti kirjandus soosis oma mitmekesisuses eri suundades arenevaid naistegelasi, käsitledes muu hulgas üsna novaatorlikult naisemantsipatsiooni (Vilde ja Tammsaare). XIX sajandil domineerinud talupoeglikku ja baltisaksa konservatiivset naisekäsitlust muren- dasid tõhusalt nii realistid (Kitzberg, Vilde, Peterson, Tammsaare, Luts) kui uusromantikud (Tuglas, Randvere, Under jt), tuues kirjandusse nii dekadentlikke lill-, laps- ja vampnaisi, söakaid ja oma rida ajavaid perenaisetüüpe kui ka moodsaid, nn Uuele Naisele lähenevaid haridust ja iseseisvust taotlevaid linnaneiusid. Piiratud hulga fantaasiakonstruktsioonide kõrval, mis samaaegselt ringlesid Euroopa sajandivahetuse kultuuris, sümboliseerisid mõned eesti kirjanikud naist ja naiselikkust soolise erinevuse raames uutmoodi, murdes traditsioonilisi enesest- mõistetavaks peetud naisetähendusi. Selgus, et vaadeldaval perioodil ei valitsenud eesti kirjanduses ühte kindlat “tõde” naise kohta. Laias laastus oli tegemist kolme konkureeriva “tõediskursusega” (Foucault’ mõistes). Esiteks, talupoeglik-konservatiivne diskursus. See põhineb traditsioonilisel, protestantistliku aluspõhjaga arusaamal naisest kui eelkõige emast ja (talu)perenaisest ning selles vaimus on valdavalt loodud XIX sajandi rahvapärase biedermeierliku kirjanduse ja varasema olustikurealismi (Jannseni, Koidula, Suburgi, Aspe ja Kitzbergi külajutud, samuti Vilde ja Petersoni varasem looming) naistegelased. Ideaalperenaise tüüp eksisteeris rohkem kirjanike peas abstraktsioonina kui väljatöötatud naisekujuna, etalonina, millega mõõdeti tulevasi (noori)

perenaisi või siis ka neid naisi, kes ei vastanud perenaiseseisuse nõuetele. Teiseks, naisolemuse diskursus – eeskätt nooreestlaste vahendatud dekadentlik diskursus, mis argumenteerib naise loomupärase (essentsialistliku) vaimse alaväärtuslikkuse ja loomalikkuse ning mehe vaimsuse ja jumalikkuse poolt. Mõningad tõele pretendeerivad arusaamad naise olemusest – Schopenhaueri, Nietzsche, Weiningeri, Krafft-Ebingi, Möbiuse, Freudi jt seisukohad – intri- geerisid kirjanikke loominguliselt, pannes neid psühholoogilisi ja filosoofilisi postulaate läbi mängima, edasi arendama või vaidlustama. Kolmandana konkureeris Eesti kultuuriruumis XX sajandi algul naisemantsipatsiooni diskursus, mis oli mõjustatud nii sotsialistlikust kui ka kodanlikust naisliikumisest. Viimane diskursus vastandub kahele esimesele eeskätt selle poolest, et asendab traditsioonilise naiserolli – järeltulijate taastootmise ja kodu eest hoolitse- mise – vaimse ja/või ühiskondlik-poliitilise eneseteostusega ning käsitleb naist eelkõige vaimse isiksusena. Baltisaksa konservatiivne, seisuslikult ja omade traditsioonide vaimus determineeritud, eesti talupoeglik-konservatiivse diskursusega teineteist välistaval aluspõhjal rajanev diskursus ei kuulu siinse teema raamides lähema vaatluse alla.

MODELLING THE FEMALE CHARACTER IN ESTONIAN LITERATURE OF THE FIRST DECADES OF THE 20th CENTURY

Summary

The present thesis focuses on modelling female characters in Estonian literature of the first two decades of the 20th century (1900–1920) when the main genres were Critical Realism and European-like Neo-Romanticism of Young Estonia group. It also draws textual connections with female characters in literatures of other countries. The material of the research consists of mostly classical texts, which have stood the test of time and which have women as central personages, the heart and driving force of the intrigue. The methods and theoretical foundation of research depend on concepts in women’s studies, an intertextual analysis, as well as approaches in biographical criticism. The beginning of emancipation of women in Estonia falls into the same period. Women were able to receive higher education and took a more active part in social life. Firstly, the research looks at the status of women in Estonian society, from antiquity to the beginning of the 20th century, and then it focuses on the creative possibilities of the first female Estonian authors. It appears that the majority of Estonian female writers reached the public as a result of encourage- ment from some man of letters, and even among them only the better educated and moneyed ones, or the owners of ‘a room of their own’ such as Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Under and Aino Kallas, were able to dedicate themselves to literature in any continuous way. The study of the lives of Els Raudsepp, Elise Aun, Elisabeth Aspe and Marie Heiberg revealed that it was primarily the scarcity of general education and the unattainability of both material and mental independence that prevented them from developing to a higher level. The results of the research stress that by the end of the covered period (1920), Estonian literature had become more European-like also with regard to the range of the portrayal of woman. Next to the one-sided angel-woman there appeared many multifaceted female characters. From the scrutinized texts, the following typology appeared: primeval woman vs. androgyne, victim vs. emancipist, muse, child-woman, vamp, prostitute, and mother (on rare occasions). Mostly the writers favoured a young childless lady or a married wife. The portrayal of women of the tone-setting realists and new-romantic Young Estonians following them is slightly different. The time of Byronic heroes and their innocent female victims (in the sense of Mario Praz) is mostly represented in the works of Estonian realists (e.g. E.Vilde’s landlords and peasant girls harassed by them); while the texts of Young Estonians can with reservations be paralleled with the time of fatal “bad” women and their male victims (Tuglas’s giant maiden becoming a monster, Ridala’s vampire, Luts’s Swamp-flicker) that prevailed in Western Europe in the second half of the 19th century. The animalist urges of women were stressed more than before and woman was identified with nature, which is also typical of Decadent Western literature. For the first time in Estonian literature there appears an extremely sexual, vampire-like woman figure. The first woman claiming to be femme fatale comes to Estonian literature in the shape of Lilli Ellert in Vilde’s play Intangible Miracle; the real femme fatale is, however, not reached until Tammsaare’s Judith – a strong-willed ambitious woman, whose hands are tainted with the blood of many male victims. She stays beyond the temporal framework of the present research. It became apparent in the course of the research that both in the works of Realists and Young Estonians there can be found several mentally independent and (in a positive sense) strong female characters who rise above their male counterparts also ethically. The modern type, who strives for education and independence, including financial independence, is mostly born when the setting is carried to the urban surroundings of the Turn of the Century. She shakes off the

Baltic-German model of a woman (Kinder, Küche, Kirche) and goes in search of a wider sphere of action. The most radical subspecies of emancipation – a female revolutionary – is surprisingly rarely represented in the literature of the time, finding, however, its place in memoirs years later. At the same time, in Vilde’s work, for example, the character of woman as victim occurs frequently. These are women of tragic fate, living in poverty, suffering from the desires of landlords or having become prostitutes in the city. The author of the thesis feels, however, that the indirect cause for the “fall” of these lower-class women is the lawless situation of the peasants, social inequality and stratification, not just predicable male domination in patriarchal society (the expression of feminists and Pierre Bourdieu). The authors cultivating Symbolism, Aesthetics and Decadence have modelled their female characters ambivalently: their emotional scale is wider, from worshiping the woman to some- times despising and hating of her (e.g., Lesta’s I Hate You, Beautiful Women, Tuglas’ Spark- ling Light, Felix Ormusson, Oks’s Females, Flesh, and Opposing the Men, Visnapuu’s Amores so-called mocking cycle, etc.). Next to Visnapuu’s masculinely tough set of female images, polarised as madonnas and whores, Marie Under’s lyrical voice – a sensual drawing- room lady who made a turn towards open sensuality and eroticism in Estonian poetry, singing the whole range of feminine feelings. Throughout the whole period idolising the woman is more frequent; this is taken to the extremes for example with Vilde’s novels and J. Randvere’s Ruth. Adulatory or, on the contrary, miso- gynous portrayal of woman refers mostly to the construct born in the writer’s imagination, not on the analogy of the object in Juri Lotman’s sense. The reader finds out what the male writer’s conscious or unconscious psychological fantasies of a woman are, what he thinks of a woman and/or what he would like to see in this woman, but not what the real woman is like, as there is always a gap between literary models and real lives of women. Next to a limited number of imaginary constructs that simultaneously circulated in the European Turn-of-the-Century culture, some Estonian writers symbolised femininity in the framework of gender differences in a new way, breaking thus traditional and until then self- evident meanings of women. Thus, in the Young Estonia period the androgynous type comes forth, which is first presented in J. Randvere’s essay-short-story Ruth. The clearest symbolic image of (mental) ideal androgynousness is Tuglas’s Princess in Androgyne’s Day; and also self-reflecting and analysing Midia in the short story of the same name and Marion who mentally challenges Felix in Felix Ormusson. Research has revealed that many texts that have become classics have intertextual links to Scandinavian and Western European literature of the same or slightly earlier period. Thus the base text (hypotext) of Vilde’s Milkman of Mäeküla is Henrik Ibsen’s Doll’s House, and Tuglas’s short story At the End of the World is based on Volter Kilpi’s On the Island of Happi- ness (there are influences of Kilpi’s other short pieces on island themes), which Estonian literary studies have not pointed out before. Also the character of the giant maiden is most likely constructed after Baudelaire’s poem Giant Woman. Even though there can also be found the stereotypical portrayal of women in Vilde’s works of youth, the women of Realists are mostly original, self-confident and mature as personalities. As many of the writers criticised patriarchal masculinity, first and foremost the double moral, norms and habits of the bourgeois and dealt with women’s issues in quite an innovative way, the history of Estonian women’s emancipation should not be written without taking their input into account. It has become apparent that in the studied period, no definite idea of a woman could be said to rule in Estonian literature. Broadly speaking, three rivaling “discourses of truth” (in Foucault’s terms) existed. Firstly, the peasant-conservative discourse. It is based on the traditional under-

standing of a woman as first of all a mother and a (farm)mistress, which is founded on Protestan- tism and facilitated the development of images of women in the national Biedermeier literature and earlier village prose (Jannsen’s, Koidula’s, Suburg’s, Aspe’s and Kitzberg’s village stories as well as Vilde’s and Peterson’s early writings). The ideal housewife existed in the writer’s mind as an abstraction rather than a developed image of a woman, a standard for measuring all future (young) housewives and also women who did not conform to the requirements for a housewife. Secondly, the essentialist discourse – first of all the Decadent discourse put through by the Young Estonians, which supports woman’s natural (essentialist) intellectual inferiority and animalism and man’s spiritualism and god-like qualities. Some ideas of the female entity – the truth–claiming standpoints of Schopenhauer, Nietzsche, Weininger, Krafft-Ebing, Möbius, Freud, etc., – have intrigued the writers creatively, making them play through psychological and philosophical postulates, developing and questioning them. The third rivalling discourse circu- lating in the Estonian cultural space at the beginning of the 20th century was the discourse of emancipation, influenced by both socialist and civil women’s movement. The latter discourse opposes the former two primarily in that it substitutes two traditional female roles – reproduc- tion and home caring – for an intellectual or/and socio-political self-realisation and approaches woman as first of all an intellectual personality.

VIITEALLIKAD

AAVIK, Johannes 1910. Noor-Eesti ja arvustus. – Noor-Eesti. Kirjanduse, kunsti ja teaduste ajakiri, 2, 113–119. AAVIK, Johannes 1970. Rahvalaulude keelelised iseärasused. – Eesti rahvalaule. New York. U.S.A.: Eesti Kultuurifondi Kirjastus. AAVIK, Johannes 2006a. Ester. – M. Hinrikus (koost), Ü. Kurs (toim). J. Randvere Ruth 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 245–258. AAVIK, Johannes 2006b. Angelika. – M. Hinrikus (koost), Ü. Kurs (toim). J. Randvere Ruth 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 259–298. ADSON, Artur 1936. Koidula abielu. – Looming, 9, 1036–1045. ADSON, Artur 1958. Ühe müüdi lõhkemine. – Mana, 3, 62–64. ADSON, Artur 2007. Siuru-raamat. Tänapäev. AG. (= ARENBERG, Jaan) 1911. Klassivahed ja “Noor-Eesti” kunst. – J. Lilienbach (toim). Mõtted. Teine raamat. Tallinn: J. Lilienbachi toimetusel ja kirjastusel, 89–113. ALCOFF, Linda 1996. Feminist Theory and Social Science. New knowledges, new epistemologies. – N. Duncan (ed). Bodyspace. Destabilizing geographies of gender and sexuality. London and New York: Routledge, 13–27. ALLEN, Graham 2000. Intertextuality. London–New York: Routledge. ALTTOA, Villem 1960. August Kitzberg. Elu ja looming. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. ALTTOA Villem 1969. August Kitzberg. – H. Puhvel (toim). Eesti kirjanduse ajalugu. III köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani. Tallinn: Eesti Raamat, 137–175. ALTTOA, Villem 1973. Eduard Vilde sõnameistrina. Monograafia. Tallinn: Eesti Raamat. ANNUS, Epp 2005. Puhas vaim ning tema luud ja veri: Lydia Koidula ja Mati Unt. – V. Sarapik, M. Kalda (toim). Kohanevad tekstid. Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetool. Tartu, 249–258. AST-ANI, Alma 1932. Sotsialistliku noorsoo keskel enne revolutsiooni. – H. Kruus (toim). Punased aastad: mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. BARTHES, Roland 1977. Image – music – text. Essays. Selected and translated by Stephen Heath. London: Fontana Press. BAUDELAIRE, Charles 2000. Kurja õied = Les fleurs du mal. Tõlk. Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. BEAUVOIR, Simone de 1997. Teine sugupool. Tõlk. M. Mauer ja A. Tõnnov. Tallinn: Vagabund. BEBEL, August 1917. Naisterahva olukord praeguses ühiskonnas ja sotsialistlises ilmakorras. Tallinn: Mõte. BERG, Maimu 1995. Marginaalne Aino Kallas. – J. Blomstedt, M. Lõhmus, E. Tarasti (toim). Ajalaval. Kangelane ja väärtused. Tartu–Helsinki, 80–88. BOURDIEU, Pierre 2005. Meeste domineerimine. Tõlk. Mari Amon. Tallinn: Varrak. CIXOUS, Hélène 2003. Extract from “Sorties”. – J. Culler (ed). Deconstruction: Critical Concepts in Literary and Cultural Studies. Vol. II. London–New York: Routledge, 300–307. CUDDON, John Anthony 1992. The Penguin dictionary of literary terms and literary theory. Third edition. London: Penguin Books. DIJKSTRA, Bram 1986. Idols of Perversity. Fantasies of Feminine Evil in Fin-de-Siècle Culture. New York, Oxford: Oxford University Press. EISEN, Mattias Johann 1910. Tõmbamine. – Eesti kirjandus. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne. Viies aastakäik. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 15–27; 58–70. ENGELS, Friedrich 1980. Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine: seoses Lewis H. Morgani uurimustega. Tallinn: Eesti Raamat. ENNUS, Katrin 2006. Johannes Aavik ja dekadentismus. Üks vastuvoolu mineku juhtum eesti kirjandusloos I. – M. Hinrikus (koost), Ü. Kurs (toim). J. Randvere Ruth 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 170–192. EPNER, Luule 1997. Kitzbergist Raudsepani. Eesti näitekirjandus 1906–1940. Gümnaasiumi õpik. Koolibri. EVERT, Herman 1971. Johannes Aavik noortele. – H. Vihma, K. Mihkla (koost ja toim). Üheksa aastakümmet. Pühendusteos Johannes Aavikule. Tallinn: Valgus, 267–274. FOUCAULT, Michel 2000. Power. Essential Works of Foucault 1954–1984. Vol. 3. London: Penguin Books. (Refe- reeritud Kepp, Õ. 2008 järgi.) FOUCAULT, Michel 2005a. Diskursuse kord. Tõlk. M. Tamm. Tallinn: Varrak.

FOUCAULT, Michel 2005b. Teadmiste arheoloogia. Tõlk. Kaia Sisask. Tartu Ülikooli kirjastus. GENETTE, Gérard 1993. Palimpseste. Die Literatur auf zweiter Stufe. Aus dem Französischen von Wolfram Bayer und Dieter Hornig. Frankfurt am Main: Suhrkamp. GREER, Germaine 1970. Stereotüüp. VTK-raamat [Võrguteavik] Eesti Kirjandusmuuseum, folkloristika osakond. Koost. P. Paal, R. Hiiemäe. Toim. L. Krikmann jt. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999–2004. , 21.05.2008. HALLIK, Terje 2001. Eesti naine poliitikas enne iseseisvusaega: hääleõigus ja poliitika. – Eesti naine sillakohtust võrdõiguslikkuseni. Korp! Filiae Patriae. Tartu, 20–31. HEINTALU, Aleksander 2003. Kuldmamma! Eepos. Koost. A. Heintalu ehk Vigala Sass. Männisalu. HENNOSTE, Tiit 2003. Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu Ülikooli kirjastus. HENNOSTE, Tiit 2006. Noor-Eesti kui lõpetamata enesekoloniseerimisprojekt. – E. Lindsalu (koost ja toim). Noor- Eesti 100. Kriitilisi ja võrdlevaid tagasivaateid. Tallinna Ülikool, eesti kirjanduse õppetool. Tallinn: TLÜ kirjastus. HENRIKU LIIVIMAA KROONIKA 1982. Tõlk. R. Kleis. Toim. ja komment. E. Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat. HINRIKUS, Mirjam 2005. Naisküsimuse lahendus Weiningeri moodi: Otto Weiningeri minatud naised Tammsaare loomingus. – Vikerkaar, 1–2, 87–118. HINRIKUS, Mirjam 2006. J. Randvere “Ruth” ja Otto Weiningeri “Geschlecht und Charakter”. – M. Hinrikus (koost), Ü. Kurs (toim). J. Randvere Ruth 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 145–169. HIRDMAN, Yvonne 1988. Genussystemet – teoretiska reflexioner kring kvinnors sociala underordning. – Kvinnovetens- kaplig tidskrift, 3. (Tsiteeritud Liljeström, M. 2003 järgi.) HIRDMAN, Yvonne 1990. Genussystemet. – Demokrati och makt i Sverige. Maktutredningens huvudrapport: Statens offentliga utredningar, 44. Stockholm. (Tsiteeritud Liljeström, M. 2003 järgi.) HOCHGESCHURZ, Marianne 2007. Living and Loving. A feminist Perspective on Early History. – Spiral der Zeit. Spiral of Time. Matriarchale Kulturen. Matriarchal Cultures, 1, 14–29. IBSEN, Henrik 1978. Näidendid. I. Tõlk. H. Sepamaa. Tallinn: Eesti Raamat. IZENBERG, Gerald 2000. Modernism and Masculinity: Mann, Wedekind, Kandinsky through World War I. Chicago: University of Chicago Press. (Refereeritud Lorentzen, J. 2004 järgi.) IVASK, Merike 2001. Naine 19. sajandi teise poole arhiiviallikates. – Eesti naine sillakohtust võrdõiguslikkuseni. Korp! Filiae Patriae. Tartu, 6–19. JAAGO, Tiiu 1993. Kuldnaine. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool. Tartu: Tartu Ülikool. JÄRV, Ants 2006. August Kitzbergi “Tuulte pöörises” 100. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. JÜRGENSTEIN, Anton 1909. Noor-Eesti III. 1909. – Eesti Kirjandus, 12, 480–489. KALDA, Maie 2005. Raha ja paremad riided. – Looming, 12, 1870–1878. KALLAS, Aino 1909. Noor-Eesti. III. – Postimees, 31. detsember. KALLAS, Aino 1921. Noor-Eesti. – Noor-Eesti. Näopildid ja sihtjooned. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 7–47. KALLAS, Aino 1955. Päevaraamat aastaist 1907–1915. Toronto. KALLAS, Aino 1994. Jäätunud šampanja. Päevaraamat aastaist 1907–1915. Tallinn: Eesti Raamat. KALLAS, Aino 1996. Pööripäevad. Päevaraamat aastaist 1927–1931. Tallinn: Eesti Raamat. KALLAS, Aino 1999. Tähelend. Eesti poetessi Koidula elulugu. Teine, täiendatud trükk. Tõlk. A. Paikre. Tallinn: Eesti Raamat. KALLAS, Aino 2005. Naine, kel oli aju. Tõlk. E. Lindsalu. – Looming, 5, 725–727. KARJAHÄRM, Toomas; SIRK, Väino 1997. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. KELCH, Christian 2004. Liivimaa ajalugu. Tõlk. I. Leimus. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. KELLO, Karl 1991. Miks nimelt Maarjamaa ja maarahvas? – Maaleht, 19. september. KELLO, Karl 2000. Vana aja raamat. Tallinn: Olion. KEPP, Õnne 1990. Mõningaid Marie Heibergi luule aspekte XIX ja XX sajandi vahetuse kujundisüsteemi taustal. – Keel ja Kirjandus, 9, 523–527. KEPP, Õnne 2008. Identiteedi suundumusi eesti luules. [Dissertatsioon.] Tallinn: TLÜ kirjastus. KEY, Ellen 1920. Abielu ja armastus. Eestistanud Anonymus. Tallinn: W. Ehrenpreis.

KITZBERG, August 1955. Valitud teosed II. Jutustused. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. KITZBERG, August 2006. Tuulte pöörises. – A. Järv. August Kitzbergi “Tuulte pöörises” 100. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 21–94. KOIDULA JA ALMBERGI KIRJAVAHETUS 1925. Trükki toim. A. Anni[st]. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne ja kirjastus. Tartu. KOIVUNEN, Anu 2003. Rõhumine. – A. Koivunen, M. Liljeström (toim). Võtmesõnad. 10 sammu feministliku uurimiseni. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 35–76. KOIVUNEN, Hannele 2008. Madonna ja hoor. Tõlk. K. Pai. Vagabund. KOKKO, Marja 1997. Heimosisaruutta vaiko vain uteliasuutta? – H. Roiko-Jokela (toim). Virallista politiikkaa epävirallista kanssakäymistä. Jyväskylä: Atena Kustannus OY. KORTE, Barbara 1987. The “femme fragile”. Decline and fall of a literary topos. Sonderdrucke aus der Albert- Ludwigs-Universität Freiburg. Originalbeitrag erschienen in: Anglia: Zeitschrift für Englische Philologie 105 (1987), 366–389. , 12.08.2008. KOSKENNIEMI, Veikko Antero 1994. Laul tulipunasest lillest [Järelsõna.] – J. Linnankoski, Laul tulipunasest lillest. Romaan. Paide: Stella, 219–221. KREUTZWALDI KIRJAVAHETUS. 1962. V. Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867–1873. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. KRUUS, Oskar 1999. Hella Wuolijoki. Tallinn: Virgela. KRUUSBERG, A[leksander] 1920. Esiisade enneajalooline õigus. I. Perekond. Tartu. KULL, Aivar 2007. Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest. Ilmamaa. KURVET-KÄOSAAR, Leena 2001. Enese loomine kirjanikuna Aino Kallase ja Virginia Woolfi päevikuis. – Ariadne Lõng, II aastakäik ½, 31–38. KUUSI, Matti 1955. Johdanto. – J. Linnakoski, Valitut teokset. Helsinki, Porvoo: Werner Söderström Osakeyhtiö, V–XVI. KÖSTNER, Nikolai 1915. Rahva arvu kasvamine Eestimaal. – Noor-Eesti V. Noor-Eesti Kirjastus, 26–71. LAAMANN, Eduard 1910. Naisterahvas ja Otto Weininger. – Tallinna Teataja, 18.–20. november. LACAN, Jacques 1982. Feminine Sexuality. Jacques Lacan and the école freudienne. Ed. by J. Mitchell and J. Rose. Transl. by J. Rose. Houndmills, Basingstoke, Hampshire and London: Macmillan Press. LAITINEN, Kai 1997. Aino Kallas. Uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast. Tallinn: Sinisukk. LANGEMETS, Andres 1980. Ruthi kurv. – Keel ja Kirjandus, 12, 709–714. LAUNIS, Kati 2003. Mees kirjutab siis, kui tahab, naine siis, kui saab ja jõuab. – Eesti Kirjanduse Seltsi Aastaraamat XXIX (2002). Eesti Kirjanduse Selts, Tartu. LAURETIS, Theresa de 1984. Alice doesn’t. Feminism, Semiotics, Cinema. Bloomington: Indiana University Press. LEPP, Marta 1922. 1905. aasta romantika. Mälestused I. Tartu: Noor-Eesti. LEPP, Marta 1923. 1905. aasta järellained. Mälestused II. Tallinn: Varrak. LEPP, Marta 1927. Mälestused III. 1905. aasta lõppvaatus. Tartu: Noor-Eesti. LESTA, R. 1905. Ma vihkan teid, ilusad naesed... – Noor Eesti I. Tartu: Kirjanduse Sõprade kirjastus, 209–213. LIIV, JUHAN 1981. Proosa. Tallinn: Eesti Raamat. LIIV, Toomas 2005. Kirjanduse kolikamber: Libadus, tõuküsimus ja zoofiilia. – Sirp, 19.08. LILJESTRÖM, Marianne 2003. Soosüsteem. – A. Koivunen, M. Liljeström (toim). Võtmesõnad. 10 sammu feministliku uurimiseni. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 114–138. LINDE, Bernhard 2007. A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses. Isiklike mälestuste, kirjade ja dokumentide põhjal. Ilmamaa. LINNANKOSKI, Johannes 1994. Laul tulipunasest lillest. Paide: Stella. LOORITS, Oskar 1945–46. Kultaneidon taonta Virossa ja Suomessa. – Kalevalaseuran vuosikirja, 25/26, 164–177. LORENTZEN, Jørgen 2004. Looking at Men through Literature. – NIKK-magazine (Nordic Institute for Women’s Studies and Gender Research), 3, 12–15. LOTMAN, Juri 1990. Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tõlk. P. Lias, I. Saks, R. Veidemann. Tallinn: Olion. LUTS, Oskar 1954. Suvi. I ja II. Pildikesi noorpõlvest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. LUTS, Oskar 1967. Sootuluke. Muinasjutt 3 pildis. – O. Luts. Näidendid. Tallinn: Eesti Raamat, 211–226. LUTS, Oskar 1987. Kirjad Maariale. Jutustus. – O. Luts. Kirjad Maariale. Harald teotseb. Loomingu Raamatukogu, 1⁄2. Tallinn: Perioodika, 7–46.

LYYTIKÄINEN, Pirjo 1997. Narkissos ja sfinksi. Minä ja Toinen vuosisadanvaihteen kirjallisuudessa. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 678. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. MADAR, Maia 1987. Nõiaprotsessid Eestis XVI sajandit XIX sajandini. – J. Kivimäe (koost). Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. III osa. Tallinn: Eesti Raamat, 124–145. MERI, Lennart 1976. Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest. Tallinn: Eesti Raamat. MERILAI, Arne 1999. Püve Peetri “riukad”. – M. Kalda, Õ. Kepp (toim). Mis on see ISE: tekst, tagapõhi, isikupära. Collegium litterarum 11. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 251–264. MIHKLA, Karl 1971. Johannes Aaviku elu ja tegevus. – H. Vihma, K. Mihkla (koost ja toim). Üheksa aastakümmet. Pühendusteos Johannes Aavikule. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1971, 11–70. MOI, Toril 1985. Sexual/Textual Politics: Feminist Literary Theory. London and New York: Routledge. MORGAN, Henry Lewis 1974. Ancient Society. Toim. Eleanor Burke Leacock. Massachusetts: Gloucester, Peter Smith. MURU, Karl 1993. Vaateid Henrik Visnapuu luulesse. – H. Visnapuu, Mu ahastus ja armastus. Tallinn: Eesti Raamat, 487–498. MÄELO, Helmi 1999. Eesti naine läbi aegade. Teine, täiendatud trükk. Tallinn: Varrak. MÄGI, Marika 2003. Eesti aastal 1200. Koost. M. Mägi. Tallinn: Argo. MÄKELA, Anneli et al. 1989. Muratti on murheen kukka. – Maria-Liisa Nevala (toim). “Sain roolin johon en mahdu”. Suomalaisen naiskirjallisuuden linjoja. Helsinki: Otava, 88–91. MÄLK, Maret 2000. Eesti naisajakirjanike esimesed põlvkonnad. – E. Lauk (koost). Peatükke eesti ajakirjanduse ajaloost. 1900–1940. Tartu Ülikooli kirjastus, 165–189. NIPMAN, Lucie 1978. Noorusaastate sõber. – E. Teder (koost). Mälestusi A. H. Tammsaarest. Tallinn: Eesti Raamat, 101–107. NORLANDER, Kerstin 2003. Some reflections on gender relations. [Presented at Gender and Power in the New Europe the 5th European Feminist Research Conference, August 20–24, 2003 Lund University, Sweden.] , 3.06.2008. OKS, Jaan 1995. Emased. Meeleolu. Tallinn: Penikoorem. OKS, Jaan 2003. Otsija metsas. Ilmamaa. OLESK, Sirje 1992. Aino Kallas ja Koidula. Autor ja tema kangelanna. – Keel ja Kirjandus, 5, 274–280. OLESK, Sirje 1993. Aino Undla-Põldmäe tee koos Koidulaga. – Keel ja Kirjandus, 12, 717–723. OLESK, Sirje 1995. Koidula – koidiku sümbol. – Kultuurileht, 2. juuni. ORAS, Ants 1963. Marie Under. Lühimonograafia. Eesti Kirjanike Kooperatiiv. ORAS, Ants 1997. Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming. Kriitiline etüüd. Tartu: EÜS Veljesto kirjastus. ORAS, Ants 2003. Naiskirjanikest mujal ja meil. – H. Runnel, J. Rähesoo (koost). Luulekool I. Apoloogia. Tartu: Ilmamaa. OSTRA-OINAS, Alma 1932. Jooni revolutsioonilisest tegevusest. – H. Kruus (toim). Punased aastad: mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. PLOOMPUU-VESTERINEN, Leeni 1978. Laane Leeni ja Oru Anton. – E. Teder (koost). Mälestusi A. H. Tammsaarest. Tallinn: Eesti Raamat, 161–180. POLJAKOVA, Natalja 2005. Positions of Vienna Modernism: Identity and Style Problems in Peter Altenberg's Writings. The Doctoral Thesis. Summary. Latvijas Universitāte. Moderno Valodu Fakultāte. Riga. , 10.07.2008. PRAZ, Mario (1933) 1970. The Romantic Agony. Translated from Italy Angus Davidson. London ja New York: Oxford University Press. PUHVEL, Heino 1966. A. H. Tammsaare elu ja loomingu varasem periood (1878–1922). Tallinn: Eesti Raamat. PUHVEL, Heino 1969. Anton Hansen Tammsaare. – H. Puhvel (toim). Eesti kirjanduse ajalugu. III köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani. Tallinn: Eesti Raamat, 390–418. PUHVEL, Madli 1995. Symbol of Dawn. The life and times of the 19th-century Estonian poet Lydia Koidula. Tartu: Tartu University Press. RANDVERE J. (= AAVIK, Johannes) 1909. Ruth. – Noor-Eesti III. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 18–74. RAUD, Märt 1961. Eesti perekond aegade voolus. Stockholm: Kirjastus EMP. REBANE, Hilve 1995. Koidula uus tähelend. – Kultuurileht, 7. juuli. REICHENBACH, Marta (= Sillaots, Marta) 1913. Kirjanduslik ülevaade. [L. Onerva. Murdjooned. Novellid.] – Eesti Kirjandus, Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne. Seitsmes aastakäik. 1912. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1, 36–39.

REIMAN, Villem 1910. Tütar vette! – Eesti kirjandus. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne. Viies aastakäik. Eesti Kirjan- duse Seltsi kirjastus, 135–143. REINVELT, Riina; IVASK, Merike (koost) 2005. Kuue samba kutse. Naisena ülikoolis. Korp! Filia Patriae. Tartu–Narva. RIDALA, Villem 1905. Vampir. – Noor-Eesti I. Tartu: Kirjanduse Sõprade kirjastus, 203–206. ROJOLA, Lea 1994. “Kui olen hunt, siis teen ka hundi tegusid.” Uue naise ähvardav seksuaalsus Aino Kallase “Hundimõrsjas”. – Vikerkaar, 6, 59–68. SAARESTE, Andrus (1958–1963). Eesti keele mõisteline sõnaraamat, 1–4. Vaba Eesti, Stockholm. SARAPUU, S. (= Buk, Villem) 1911. Saul. Wabalt J. Randvere Ruthi järele. – J. Lilienbach (toim). Mõtted. Teine raamat. Tallinn: J. Lilienbachi toimetusel ja kirjastusel, 114–120. SEMPER, Johannes 1978. Mälestused. Teosed XII. Tallinn: Eesti Raamat. SCHOPENHAUER, Arthur 2001. Naistest. Tartu: Mõte. SILLAOTS, Marta 1925. Eduard Vilde naistüübid. Kirjanduslikud vaatlused. Tartu: K./Ü. Loodus. SIVERS, Fanny 1988. Maarjamaa ja Maarja. – Tulimuld. Eesti kirjanduse ja kultuuri ajakiri, 1, 29–34. SUBURG, Lilli 2002. Kogutud kirjatööd. Koost. A. Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat. SUITS, Gustav 1992. Luule. Koost. N. Andresen. Tallinn: Eesti Raamat. SUITS, Gustav 1999. Eesti kirjanduslugu. Tartu: Ilmamaa. SUITS-KANGRO, Helga 1987. Aino ja Gustavi lugu (“Gustav Suitsu nooruse” järg) kirjade, luuletuste ja Aino mälestuste põhjal. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. SÜVALEP, Ele 1998a. Modernist Jaan Oks. – Traditsioon ja pluralism. Kirjanduskonverentside materjale. Eesti Kirjandusmuuseum, Tuum, 115–124. SÜVALEP, Ele 1998b. Modernismi alguse probleem eesti kirjanduses. – Traditsioon ja pluralism. Kirjanduskonve- rentside materjale. Eesti Kirjandusmuuseum, Tuum, 221–227. SÜVALEP, Ele 2001. “Noor-Eesti” rühmitus. – Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker. Eesti kirjanduslugu. Koolibri, 164–168. SÜVALEP, Ele 2004. Miks Elise Aun ei pärinud Koidula kannelt? Ettekanne seminaril Kirjutavad naised Baltimaadel 19. sajandil, 4. juunil 2004 Tartu Kirjanduse Majas. TAMMSAARE, A. H. 1909. Noored hinged. Novell. Tartu: Noor-Eesti. TAMMSAARE, A. H. 1917a. Varjundid. Novell. Tartu: Noor-Eesti kirjastus. TAMMSAARE, A. H. 1917b. Kärbes. Tallinn: Kirjastus-ühisus “Maa”. TAMMSAARE, Anton Hansen 1978. Kogutud teosed. 2. köide. Jutustused (1907–1910). Tallinn: Eesti Raamat. TAMMSAARE, Anton Hansen 1986a. Midagi naisest, kunstist, kunstnikkudest… – A. H. Tammsaare, Kogutud teosed. 15. köide. Publitsistika I. 1902–1914. Tallinn: Eesti Raamat, 174–178. TAMMSAARE, Anton Hansen 1986b. Naisterahva-liikumisest – A. H. Tammsaare, Kogutud teosed. 15. köide. Publit- sistika I. 1902–1914. Tallinn: Eesti Raamat, 91–118. TAMMSAARE, Anton Hansen 1990. Emadepäeva puhul; Mees naine ja laps. – A. H. Tammsaare, Kogutud teosed. 17. köide. Publitsistika III (1926–1940). Tallinn: Eesti Raamat, 145–149; 172–175. TAMMSAARE, Anton Hansen 1993. Kogutud teosed. 18. köide. Kirjad (1896–1940). Tallinn: Eesti Raamat. TAMSAARE, A. H. 1908. Pikad sammud. Uudisjutt. Noor-Eesti. TAMUL, Sirje 1999. Eraülikool ja kõrgemad naiskursused Tartus. – S. Tamul (koost). Vita Academica, vita feminea. Artiklite kogumik. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 127–141. TEDRE, Ülo 1973. Eesti pulmad. Lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest. Tallinn: Eesti Raamat. THAUVON-SUITS, Aino 1997. Gustav Suitsu noorus kirjade, luuletuste ja mälestuste põhjal. Tallinn: Olion. TOMSON, Voldemar 1978. Mida mäletan A. H. Tammsaarest. – E. Teder (koost). Mälestusi A. H. Tammsaarest. Tallinn: Eesti Raamat, 118–120. TOOMA EVANGEELIUM 2005. Kopti keelest tõlkinud Uku Masing. Tartu: Johannes Esto Ühing. TOROP, Peeter 1999. Semiootika piiril. – J. Lotman. Semiosfäärist. Vagabund, 387–404. TOULOUZE, Eva 1997. Une française dans un roman d'Eduard Vilde: Juliette Marchand. – France–Estonie: regards mutuels. Actes du colloque franco-estonien Tallinn-Tartu, 16–20 juin 1991. Réunis par Antoine Chalvin. Association France–Estonie. Paris, 131–139. TUGLAS, Friedebert 1909a. Eduard Wilde ja Ernst Peterson. – Noor-Eesti III. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 113–194. TUGLAS, Friedebert 1909b. Vilkuv tuli. – Noor-Eesti III. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 195–209.

TUGLAS, Friedebert 1947. Eesti kirjanduse ajalugu. 4. köide. Kriitiline realism. Toim. K. Taev. Tartu: Tartu Kommunist. TUGLAS, Friedebert 1986. Kogutud teosed 1. Novellid I. Tallinn: Eesti Raamat. TUGLAS, Friedebert 1990. Kogutud teosed 6. Noorusmälestusi. Tallinn: Eesti Raamat. UDAM, Haljand 2001. Eesti kultuuri muutumised ja paradigmad. – T. Tender (toim). Kloostrist internetini. Tartu. UNDER, Marie 1917. Sonetid. Kolmas trükk. Siuru kirjastus Tallinnas, MCMXIX. UNDER, Marie 1918. Eelõitseng. Tartu: Odamees. UNDER, Marie 1981. Mu süda laulab. Luuletusi kolmeteistkümnest kogust. Koost. P. Rummo. Eesti Raamat. UNDIINID = Elementaalid: ; Ondine (mythology): , 12.09.2008. UNDLA-PÕLDMÄE, Aino 1981. Koidulauliku valgel. Uurimusi ja artikleid. Tallinn: Eesti Raamat. UNDLA-PÕLDMÄE, Aino 2002. Lilli Suburgi tütarlastekool. – L. Suburg. Kogutud kirjatööd. Tallinn: Eesti Raamat, 481–491. UNDLA-PÕLDMÄE, Aino 2002. Järelsõna. – L. Suburg. Kogutud kirjatööd. Tallinn: Eesti Raamat, 461–480. UNDUSK, Jaan 1996. Kommentaarid. Kriitika I. – F. Tuglas. Kogutud teosed 7. Kriitika I. Kriitika II. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 458–535. UNT, Mati 1986. Vaimude tund Jannseni tänavas. – M. Unt. Räägivad ja vaikivad. Tallinn: Eesti Raamat, 87–116. VIHMA, Helgi 1980. Saateks J. Randvere “Ruthile”. – J. Randvere. Ruth. Loomingu Raamatukogu, 34/35, 62–80. VIHMA, Helgi (koost) 1990. Kultuurilugu kirjapeeglis. Johannes Aaviku ja Friedebert Tuglase kirjavahetus. Eesti Muinsuskaitse Selts. Tallinn: Valgus. VIITOL, Livia 2006. Tulnukad ajamasinast: Eduard Vilde naisõiguslased ja J. Randvere “Ruth”. – M. Hinrikus (koost), Ü. Kurs (toim). J. Randvere Ruth 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjandus- keskus, 55–70. VILDE, Eduard 1957. Kirjandusest. – E. Vilde. Artikleid ja kirju. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. VILDE, Eduard 1985. Prohvet Maltsvet. Tallinn: Eesti Raamat. VINKEL, Aarne 1969. Ernst Peterson-Särgava. – H. Puhvel (toim). Eesti kirjanduse ajalugu. III köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani. Tallinn: Eesti Raamat. VISNAPUU, Henrik 1919. Amores. Tartu: Odamees. VOGEL, Lise 1991. Fine Arts and Feminism: The Awakening Consciousness. – Feminist Art Criticism: An Anthology. Ed. A. Raven, C. L. Langer and J. Frueh. New York: Icon Editions, 21–57. VÄHI, Tiina 2004. Kuidas naistest said nõiad õhtumaade mütoloogiates, demonoloogiates ja nõiaprotsessides? – Ariadne Lõng, V aastakäik, ½, 101–116. VÄLJATAGA, Ainiki 1996. Eesti naised, moraal ja rahvuslus. Pildikesi sajandi algusest. – Vikerkaar, 11/12, 95–102. WARHOL, Robin R., PRICE HERNDL, Diana 1997. About Feminisms. – robyn r. warhol, diane price herndl (ed). Feminisms. An anthology of literary theory and criticism. Hampshire, Houndmillss, Basingstoke: Macmillan Press, ix- xvi. WEININGER, Otto 2005. Sex and Character. An Investigation of Fundamental Principles. Translated from German by Ladislaus Löb. With an introduction by Daniel Steuer. Bloomington and Indianapolis. Indiana University Press. WOOLF, Virginia 1997. Oma tuba. – V. Woolf. Esseed. Hortus Litterarum. Tõlk. M. Talvet, J. Rähesoo.

ELULOOKIRJELDUS

Nimi: Elo Lindsalu Sünniaeg ja -koht: 18.04.1968, Tallinn Kodakondsus: Eesti

Haridus 2002–2006 Tallinna Ülikool, kirjandusteaduse doktoriõpe 2001 Tallinna Pedagoogikaülikool, MA eesti filoloogias 1995–1998 Tallinna Pedagoogikaülikool, eesti filoloogia magistriõpe 1995 Tallinna Pedagoogikaülikool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja diplom 1986–1992 Tartu Ülikool, eesti filoloogia kaugõpe 1983–1986 Tallinna 20. Keskkool (Tallinna Ühisgümnaasium) 1975–1983 Tallinna 27. 8-klassiline kool (Rahumäe Põhikool)

Teenistuskäik 2008– Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi lektor 2003–2008 Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusteooria õppetooli assistent 2002–2003 TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadur 2000–2002 TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse assistent 1998–2001 SDI Media Eesti, keeletoimetaja 1997–2000 TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadussekretär 1986–1988 Õhtuleht, masinakirjutaja

TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID

TIIT LAUK. Jazz in Estonia in 1918–1945. Abstract. Tallinn: Tallinn University Press, 2008. 18 p. Tallinn University. Dissertations on Humanities Sciences. ISSN 1736-3667. ISBN 978-9985-58-595-5