MIKK Murdveeviiul STEN Lassmannklaver
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
concert.ee MIKK MURDVEE viiul STEN LASSMANN klaver 4. märts kell 17 Põltsamaa muusikakool 6. märts kell 18 Põlva muusikakool 2014 hooaja peatoetaja Artur Lemba (1885–1963) “Armastuse poeem” (“Poéme d’amour”, pühendatud Sofia Lembale,1916) Heino Eller (1887–1970) Sonaat nr 1 a-moll viiulile ja klaverile (1922) Mihkel Kerem (1981) “Moto perpetuo” (“Higiliikur”) viiulile ja klaverile (2013) Arvo Pärt (1935) “Spiegel im Spiegel” / “Peegel peeglis” (1987) Johannes Brahms (1833–1897) Sonaat viiulile ja klaverile nr 3 d-moll op. 108 (1888) I Allegro II Adagio III Un poco presto e con sentimento IV Presto agitato Fotod kaanel Mait Jüriado ja Kaupo Kikkas Eesti rahvusliku klassika sümboli Heino Elleri (1887–1970) valdavalt instrumentaalse loomingu hulka kuuluvad umbes 300 helitööd. Eller lõpetas omal ajal Peterburi konservatooriumi kompositsiooni ja muusikateooria erialal. Pärast õpinguid tuli ta tagasi Eestisse, kus töötas aastail 1920–1940 Tartu kõrgemas muusikakoolis ja 1940–1970 Tallinna konservatooriumis. Ellerist sai Eesti viljakaim kompositsioonipedagoog, kelle õpilased olid ka Eduard Tubin, Arvo Pärt ja Lepo Sumera. Loomingus oli Eller puhas instrumentalist, kelle stiil ühendas klassikalisi vormi- põhimõtteid XX saj muusika väljendusvõtete ja rahvuslike intonatsioonidega. Oluline on polüfooniline ja lineaarne mõtlemine, viimistletud faktuur ja kammerlik kõlavus. Viiulimängu õppinud heliloojana on Elleri kirjutatud tähelepanuväärne osa eesti viiuli- ja keelpillikvarteti muusikast. Romantiliselt impulsiivne ja meloodiliselt haarav üheosaline viiulisonaat nr 1 a-moll on Elleri keskmise, “romantilise” Tartu perioodi olulisemaid viiuliteoseid. Püsiva populaarsuse tagas sonaadile selle viiulipärasus, muusikalise materjali kontsentreeritus ja kompaktsus ning sihikindel temaatiline areng. Viiuldaja ja helilooja Mihkel Kerem (1981) on õppinud viiulit ja kompositsiooni Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Mirjam Keremi, Mati Kuulbergi ja Jaan Räätsa juures. Õpingud jätkusid mõlemal erialal Londonis Kuninglikus Muusikakolledžis, alates 2002. aastast elab Mihkel Kerem Inglismaal. Kerem on mitmekülgne muusik, ta on pälvinud tunnustust nii viiuldaja kui ka heliloojana. Ta on saanud mitmeid auhindu viiuldajate konkurssidelt, tegutsenud kontsertmeistrina Eesti ja välismaa orkestrites (ERSO, Brandenburg Sinfonia, Camerata Nordica jm) ning astunud üles solistina nii Eestis kui ka mitmes teises Euroopa riigis. Sten Lassmann Arvo Pärt sündis 1935. aastal Paides, heliloomingut õppis ta Tallinna konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis, mille lõpetas 1963. aastal. Aastail 1958–1967 töötas Arvo Pärt Eesti Raadios helirežissöörina ning tegutses hiljem vabakutselise heliloojana. 1980. aastal kolis ta Viini ning kahe aasta pärast edasi Berliini, kus ta elab tänaseni. Arvo Pärdi loomingut mängitakse kõikidel kontinentidel, tema teosed kõlavad sageli uue muusika festivalidel. Arvo Pärt on oma loometeel teinud läbi ebatavaliselt suuri stiilimuutusi. Olles kirjutanud teoseid mitmesugustes avangardistlikes kompositsioonitehnikates, hakkas ta alates 1970. aastate teisest poolest looma muusikat, mida iseloomustas äärmine lihtsus. Ta on ise selle kohta öelnud järgmist: “Ma olen avastanud, et piisab sellest kui mängida kaunilt ühtainsat nooti. See üks heli või vaikusehetk lohutab mind. Ma töötan väga väheste elementidega – ühe häälega, kahe häälega. Ehitan muusika üles lihtsatest materjalidest: kolmkõlast, ühest spetsiifilisest tonaalsusest. Kolmkõla kolm nooti kõlavad nagu kellad, sellepärast nimetan ma seda stiili tintinnabuliks (lad keeles väikesed kellad).” 1978. aastal kirjutatud “Spiegel im Spiegel” / “Peegel peeglis” on ilmekas näide helilooja tintinnabuli-stiili kompositsiooniesteetikast, milles Pärt vaid minimaalseid vahendeid kasutades toob esile muusika puhta ja rikkumatu ilu. Teos valmis vahetult enne helilooja ärasõitu Eestist. Pala, mille Arvo Pärt kirjutas algselt viiulile ja klaverile ja mida praeguseks on seatud mitmetele erinevatele kammeransamblitele ning kasutatud kümnetes filmides, on sügavalt liigutanud kuulajaid üle kogu maailma. Teose pealkiri “Peegel peeglis” peegeldab formaalselt vaadelduna viisi, kuidas see on üles ehitatud – peegeldusena. Kui hoida kaht peeglit teineteise vastas, tekib nende vahel lõppematu peegeldus. Nii on ka selle pala muusikaline ülesehitus protsess, mis võiks lõputult jätkuda: jär- jest laienevad fraasid nagu peegeldused ümber meloodilise keskpunkti, la-noodi. Rahvusvaheline Arvo Pärdi Keskus Kammermuusika loomine hõlmab Johannes Brahmsi tervet 41-aastast heliloojakarjääri, alates nooruslikust 1854. aastal loodud klaveritriost op. 8 kuni 1894. aastal kirjutatud klarnetisonaatideni op. 120. Sonaat nr 3 d-moll op. 108 on viimane Brahmsi kolmest sonaadist viiulile ja klaverile. Kõigi kolme sonaadi (samuti Brahmsi viiulikontserdi) puhul on Brahmsi inspireerinud nimekas ungari viiulivirtuoos Joseph Joachim, kellega teda sidus aastatepikkune sõprus. Brahms alustas kolmanda viiulisonaadi kirjutamist 1886. aasta suvel Šveitsis Thuni järve ääres, kus helilooja 1880. aastatel suvitas, ning lõpetas selle kaks aastat hiljem. Kolmas sonaat erineb oluliselt oma kahest eelkäijast, mida seob sarnasus nii karakteris kui ka struktuurilises ülesehituses (mõlemad on kolmeosalised). Viiulisonaat nr 3 on neljaosaline ning väljenduslikult mõttetihedam ja emotsionaalselt pingelisem kui lüürilise iseloomuga esimene ja teine sonaat. Õigustatult on kolmandat sonaati kirjeldatud sõnaga “sümfooniline”. Teose kandsid esmakordselt ette helilooja klaveril ja ungari viiuldaja Jenö Hubay (Joachimi soosik Budapesti konservatooriumis) 22. detsembril 1888 Budapestis. Brahms ja Joachim esitlesid teost Viinis 13. veebruaril 1889. Viiulisonaat nr 3 on pühendatud dirigendile ja pianistile Hans von Bülowile, kes tegi palju Brahmsi muusika propageerimiseks. Evelin Kõrvits Mikk Murdvee on õppinud viiulimängu Tallinna Muusikakeskkoolis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Sibeliuse Akadeemias, õpetajateks Niina Murdvee, Harald Aasa ja Mari Tampere. Aastail 2002–2007 õppis ta Sibeliuse Akadeemia dirigeerimisklassis, õppejõududeks Leif Segerstam, Atso Almila, Jorma Panula jpt. Ta on täiendanud end ka mitmetel meistrikursustel (Neeme ja Paavo Järvi, Eri Klas jt). Sügisest 2007 on ta Helsingi Ülikooli sümfooniaorkestri Ylioppilaskunnan Soittajat peadirigent ja 2011. aasta sügisest ka Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri peadirigent. Ta on juhatanud Eestis ERSOt, Tallinna Kammerorkestrit, EMTA sümfooniaorkestrit, Pärnu ja Haapsalu linnaorkestreid, Soomes Sibeliuse Akadeemia Sümfooniaorkestrit, Tampere, Turu, Oulu, Joensuu, Lappeenranta, Seinäjoki, Kemi, Vaasa ja Hämeenlinna linnaorkestreid, Pori ja Heinola sinfoniettasid, Londonis Kuningliku Muusikakolledži sümfooniaorkestrit ja South Bank Sinfoniat ning palju teisi orkestreid. Samuti on ta viinud Ylioppilaskunnan Soittajat turneedele Saksamaale, Poola, Taani, Rootsi ja Eestisse ning Pärnu Linnaorkestri ja TMKK sümfooniaorkestri esinema Helsingisse. Aastal 2011 oli ta kolmel korral Esa-Pekka Saloneni assistent Londoni Filharmoonia Orkestri projektides ning turneedel. 2007. aastal debüteeris ta Rahvusooper Estonias, samuti on ta juhatanud Pori ja Kerava ooperites ning töötanud assistendina Tampere Ooperis. Aastatel 2010–2012 juhatas ta Ilkka Kuusisto ooperi “Taipaleenjoki” maailmaesiettekandel ning kõiki väljamüüdud etendusi festivalil Ilmajoen Musiikkijuhlat. Praegusel ajal jätkab ta mitmekülgset koostööd Eesti ja Soome orkestritega. Dirigeerimise kõrval jätkab Mikk Murdvee rahvusvahelist karjääri nii viiuldaja, solisti, kammermuusiku kui ka kontsertmeistrina. Sten Lassmann on eesti noorema põlvkonna üks väljapaistvamaid pianiste, kes on suure tähelepanu osaliseks saanud nii kodu- kui ka välismaal. Ta on edukalt andnud soolo- ja kammerkontserte ning soleerinud mitmete orkestrite ees. Sten Lassmann on esinenud sellistes mainekates kontserdipaikades nagu Moskva konservatooriumi suur ning väike saal, Purcelli saal Londonis, Verdi saal Milanos, Glenn Gouldi stuudio Torontos ja Keelatud Linna kontserdisaal Pekingis. Ta on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis, kus tema õpetajateks olid Ell Saviauk, Ira Floss ja Ivari Ilja; seejärel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof Ivari Ilja klaveriklassis ning Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, juhendajaks prof Ian Fountain. Sten Lassmann on end täiendanud ka Pariisi konservatooriumis prof Brigitte Engereri käe all ning osalenud paljude tuntud muusikute, teiste hulgas ka Boris Bermani, Konstantin Lifschitzi, Michael Rolli, Alexander Satzi, Howard Shelley ning Maxim Vengerovi meistriklassides. Sten Lassmann on saavutanud auhinnalisi kohti mitmetel konkurssidel, seal- hulgas III preemia rahvusvahelisel konkursil Tallinn 2006, esikoht VI vabariiklikul pianistide konkursil Tallinnas (2002), esimese järgu diplom noorte pianistide konkursil Usti nad Labemis (1997) ning VI ja III preemia EPTA noorte pianistide konkurssidel Horvaatias (1999 ja 2001). Sten Lassmann on osa võtnud ka rahvusvahelistest kammermuusika konkurssidest, pälvides III preemia Jurma- las (2000) ning finalistidiplomi Brahmsi-nimelisel konkursil Gdanskis (2003). 2011. aastal pälvis Sten Lassmann XIV Heino Elleri nimelise muusikapreemia. Ta on esinenud solistina Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Vanemuise sümfooniaorkestri, Pärnu Linnaorkestri, Tallinna Kammerorkestri, NYYD Ensemble’i, EMTA sümfooniaorkestri ning Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri ees koostöös dirigentide Nikolai Aleksejevi, Jüri Alperteni, Lauri Sirbi, Toomas Vavilovi, Tõnu Kaljuste, Paul Mägi, Olari Eltsi,