200 Vitsahoopi, Nägin Tema Peksetud Ihu
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Kogutud mälestused Kogutud Mälestuste � � � � � � � � Jõgeva � � � � � � � � Mälestuste Jõgeva Kogutud mälestused Teose väljaandmist on toetanud: Maire Baida Jaan Kabin Kalmer Lain Helge Maripuu Aare Olgo Maie Puusepp Viktor Svjatõšev Ain ja Maimu Valdmann Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp Eesti Vabariigi Kultuuriminsteerium SEB Pank Jõgeva Linnavalitsus Betti Alveri Fond SA Kogunud ja kirja pannud Heli Järv ja Toomas Muru Toimetanud Toomas Muru Kujundanud Andres Rõhu Fotod Eesti Rahva Muuseum, Jõgeva linn ja autorite erakogud ISBN 978-9949-18-238-1 Võrguteavik Eessõna Selle raamatu kaante vahel on mälestused esimesest Eesti Vabariigist, II maailmasõjast ja nõukogude võimu tulekust Jõgevale. Kogumiku üheks ideeks on näidata tavainimese vaatepunktist ajaloo pööret – seda, kui- das ühe toreda, jõudsalt arenenud väikelinna elu pea peale pööratakse, kuidas võõrvõim kohalikke inimesi ja olusid sandistab ja miks me elame praeguses tege- likkuses. See kõik ei puuduta ainult Jõgevat, vaid ka teisi väikelinnu. Tänapäeva sotsioloogid räägivad palju ühiskonna sidususest ja jätkusuutlikkusest. Linn ja tema lugu muutub koos elanikega, ta on oma kodanike pidevalt toimiv ühislooming. Tundub, et selles mõttes elas Jõgeva esimese vabariigi ajal täisväärtuslikumat elu kui praegu. Mälestustes on peidus vastused olu- listele küsimustele. Betti Alveri Muuseumi töötajad valmistasid ette suunavad küsimused, mille alusel Jõgeva eakamad ela- nikud oma mälestusi rääkisid või kirjutasid, et hiljem oleks kergem teksti liigendada ja korrastada. Erineva pikkuse ja ka sisuga mälestusi on kirjutanud või mik- rofoni lugenud 11 inimest. Lisaks on üks varasem kirjapanek Aleksander Oraselt. See loob omalaadse üldistava panoraami. Tekstide toimetamisel järgisin 5 põhimõtet, et säiliks mälestuste keeleline isikupära, eriti mis puudutab sõnavara ja väljendeid. Seepärast võibki kirjutistes kohata keelelisi konarusi, mis aga tegelikult aitavad jutustajate isikupära esile tuua. Jõgeva on mälestustes nagu vanaaja fotoalbum, omamoodi kaleidoskoop, mis mälukildudest koos- neb ja pööramisel erinevaid mustreid loob. Lugude ja jutustajate järjekord polegi oluline, tegemist on “monoloogidega”, mida esitatakse tinglikul laval, deko- ratsiooniks mälupildid “vanast Jõgevast”. Paljus on tegemist ühe ja sama loo erinevate variatsioonidega. See on jutustus töökast, edasipüüdlikust väikelinnast, kus karskus ja kokkuhoidlik eluviis olid tavaks. Vene okupatsioon lõikab nagu noaga linna elu- tähtsad arterid läbi. Uue nõukogude võimu esindajad käituvad täiesti jultunult, valetavad, petavad ja ähvar- davad. II maailmasõja käigus hävitavad vallutajad üle 60% linnast, rääkimata purustatud inimsaatustest. Veel üks tähelepanek – võrreldes vene ajaga oli saksa aeg etem. Sakslasi mäletatakse inimlikemate ja kul- tuursematena. Mälul on komme möödaniku pilte muuta, korrigeerida vastavalt inimese isikupärale. Esimese Eesti Vabariigiga on seotud helgus ja nostalgia, pildid ja sündmused on soojades värvides. Tonaalsuse loob lapsepõlv, paljusid 6 asju tajutakse vahetult läbi lapsesilmade. Mõningase ilustamise võib andeks anda, sest ikka mäletame roh- kem häid asju ja rõõmsaid sündmusi. Kontrast tekib just seeläbi, et 1940. aasta riigipööre toob endaga kaasa jõhkra vägivalla, tegelikkus muutub absurd- selt irvitavaks grimassiks. Inimesed saavad teravalt aru, mis toimub ja võrdlevad seda möödunud aega- dega. Kõigis elulugudes on valus murdepunkt – II maailmasõda ja nõukogude okupatsioon. Seda, mis järgneb sõjale, võib kokku võtta sõnaga terror. Stalini ajal tapetakse, vangistatakse, küüditatakse, natsio- naliseeritakse ja tehakse kolhoose. Nõukogude võim tahab hirmutamisega hävitada isegi mälestuse kõigest sellest, mis kunagi oli. Ajalugu on meile näidanud ja tõestanud, et see ei õnnestunud. Just mälestus vaba- dusest ja endistest aegadest võimaldas meil taastada Eesti Vabariigi. Küsimus on selles, kas oskame seda hoida ja hinnata. Toomas Muru 7 Aleksander Oras LAPSEPÕLV MÖÖDUS WASULA MÕISA AllA KUULUVAS PÄRNA KÜLAS Olen sündinud 19. juulil 1891. aastal Tartu linnas. Lap- sepõlve asupaigaks oli Wasula mõisa alla kuuluv Pärna küla, kus vanaisa August Oras pidas kandikohta. Neljal suvel käisin seal karjas ja neljal talvel Wasula mõisa koolis. Olin 9-aastane, kui mind 1900. aasta sügisel kooli pandi, lõpetasin 1904. aasta kevadel. 1904. – 1905. aasta talve elasin Nõo asunduse lähedal Meeri mõisas tädi Miina juures, ta oli sääl oma mehe Kruus Johannesega karjatalitajaks. Kõikjal toimusid streigid, ka säälsed töölised streikisid. Hiljem pekseti streiki- jaid ja lasti ka maha. Tädi mees sai 200 vitsahoopi, nägin tema peksetud ihu. Pärna külast tuli lahkuda, sest vanaisa oli haige ega suutnud kandikohta enam pidada. Ka vend abiellus ja läks Vana Prangli valda äia juurde elama. 1905. aasta kevadel sain venna soovitusel õpipoisi töökoha sepikotta tema naise venna juurde, kus olingi lühikest aega. Säält sokutas ta mind Vana Prangli valda 9 Ääru talusse karjapoisiks, 25 rubla oli suve palgaks. Vend sai Wesneri mõisast kandikoha ja kolis Pranglist ära. 1906. aastal töötasin venna juures põllutöödel. 1907. aasta kevadel sain ema soovitusel aiapoisi töö- koha Kavastu mõisa aednik Weldmani juurde. Aasta pärast tuli lahkuda, sest aednik haigestus ja suri. 1908. aasta kevadel sain töökoha Tartu Dauguli aiaärisse puukooli osakonda, sääl töötasin lühikest aega. Soo- vituste korral sain uue töökoha Vara mõisa aednik Mart Lippu juurde, kus töötasin kaks aastat – 1908 ja 1909. Sääl käisin ka leeris. 1910. aasta kevadel sain uue töökoha Paldiski lähedale Leetsi mõisa aednik Mart Reimani juurde aiapoisiks, sääl töötasin kaks aastat – 1910 ja 1911. SOLDATINA I MAAILMASÕJAS Lehekuulutuse kaudu sain 1912. aastal uue töökoha Lätimaale Võnnu linna Hants Wintmani roosikas- vatuse ärisse, kus töötasin kuni soldatiks minekuni sügisel. Novembrikuul käisin leeris ja mind võeti nek- rutiks. Detsembrikuu algul algas sõit Siberisse, 8000 kilomeetri kaugusele Baikali järve taha, ja see kestis kuu aega. Peatuskoht oli Tšitaa linna lähistel Pesrankas. 1913. aasta algul algas soldati elu 14. Siberi kütipolgu 13. roodus. 1914. aasta kesksuvel algas esimene ilma- sõda. Algas vägede sõjaliinile saatmine, peatus oli 10 Varssavis Poolamaal. Startsino küla lähistel toimus lahing, septembri lõpupäevil sattusin sakslaste kätte sõjavangi, laagrikoht oli Magdeburgi lähedal, kus tuli olla kevadeni. 1915. aasta kevadel viidi vangid Mek- lenburgi provintsi sõjavangilaagrisse. Siit saadeti 500 vangi, mina koos nendega, Slesvig-Holsteini provintsi maaparandustöödele. Sügisel toodi meid Meklenburgi laagrisse tagasi. 1916. aasta suvel suunati osa vange talutöödele, mina sain Hagenovi linna lähistele Stroo- kirchieni külasse talutööle, peremees Bruuni talusse, kus töötasin kolm aastat. 1919. aasta suvel viibisin neli kuud Santsikis sõjavangilaagris. Juulikuul sain vabaks ja tulin laevaga Tallinna. Elasin Lohkvas venna pool. Sügisel võeti mind sõjaväeteenistusse ning suunati tagavarapataljoni Pärnus. 1920. aasta aprillikuul vabanesin sõjaväetee- nistusest. Viimane peatuskoht oli Sangaste mõisas sõjaväe loomalaatsaretis. Sõjaväest vabanedes asu- sin elama Lohkva külasse venna juurde, töökoha sain telefoniliinide parandusosakonda. Tööks oli Kure- maa – Tabivere vaheliste liinide parandus. Haiguse tõttu lahkusin sellelt töökohalt. Lohkvas olles käisin päeviti tööl taludes ja Anne mõisas. Uue töökoha sain Tartu “Euroopa”-nimelisse võõrastemajasse hoovipoi- siks. 11 1938. aastal valmis Suurel tänaval Jõgeva Ühispanga hoone MÄLESTUSKILDE HALJASALADE RAJAMISEST JÕGEVA LINNAS Käesoleval ajal linnas olevad pargitaolised haljasalad on rajatud kõik Suure Isamaasõja päevil hävinenud hoonete ja köögiviljaaedade asemele. Pääle varemete lammutamist ja maa-alade tasandamist algas kõnni- teede planeerimine. Kõik tööd ja tegemised, mis sellel alal tehti, toimusid ühiskondlikus korras. Et rohkem tööst osavõtjaid oleks, siis anti õhtuti kõigile peale tööd tasuks suhkrut. Sel puhul tuli mõni perekond välja täies koosseisus, kus oli hulgas ka poole labida- varre pikkuseid töölisi – suhkrut said nemadki. Esimesed ilupuude istutused toimusid linnas kevadel 1946 kahele poole Kingissepa tänava äär- tele (endise nimega Suur tänav), raudteest kuni kino hooneni. Istutati 150 pärna, millest suve jooksul muriti kuritahtlikult ära 130 puud. Sügisel istuta- sime nende asemele uued. Järgmiseks kevadeks 1947. aastal tuli hävinenud puude asemele 100 uut istutada. Sama aasta sügisel täiendasime istutust 50 vahtrapuuga, sest pärnasid enam ei olnud. Järgmisks kevadeks 1948. aastal oli järele jäänud veel mõni üksik puu – linna täitevkomitee ette ja Lao tänava alguse juurde. Kõik istutatud puud kas muriti või kakuti juurtega üles, paljud sõideti talvel ree või suvel vankriga mee- lega puruks. Nii hävitati kuritahtlikult üle 400 noore 13 ilupuu istiku, kordagi ei kuulnud, et mõnda oleks kuriteolt tabatud ehk karistatud. Varematel aastatel puudusid Jõgeva linnas haljasa- lad ja puude istutused avalikes kohtades, välja arvatud raudteejaama ümbruses ja samas hobupostijaama esi- sel väljakul. Tagasilanguse ajajärguks olid aiandil sõja-aas- tad, 1940 kuni 1944. Palju kurja tegi ka külm talv 1940–1941. Palju viljapuid ja noori istikuid külmu- sid puukoolis ära. Pommituste tagajärjel jäid kahest kasvuhoonest järele ainult müürid, täielikult hävi- nes vankrikuur uute lavahoonetega. Aiandi maa-alal leidus 4 lennuki- ja 12 vähemat pommiauku. Aiand hakkas uut ilmet võtma sõja lõppedes, alates 1946. aastast. Algul majandas aiandit Tartumaa heakorra kontor, asukohaga Tartus. 1949. aasta juulikuul