Enn Soosaare Tõlketegudest
Anne Lange_Layout 1 30.12.10 12:01 Page 31 ENN SOOSAARE TÕLKETEGUDEST ANNE LANGE ui arvata tõlkeloo mitmekordsest diakrooniast (Torop 1999: 42–65) väl - ja tõlkijaga seotud teemadering ja lugeda tõlkeloo keskseks tegelaseks K tõlkija, tuleb otsustada, kas uurida professiooni esindajaid in corpore (kvantitatiivselt ja sotsioloogiliselt) või valida neist välja mõni üksik. Viima - sel juhul poleks tõlkija enam pelk statistiline konstrukt, vaid luust ja lihast inimene, kes tegutseb sotsiaalses ja ajaloolises konkreetsuses. Tõlkelugu on siis sotsiaalse kausaalsuse lugu, katse selgitada, miks on mingid tõlked mil - lalgi ja kus tehtud ning missuguseid muutusi on need endaga kaasa toonud (Pym 1998: 6). Enn Soosaar, teooriatesse ja üldistustesse reservatsioonidega suhtuv mõt - leja, oli mõne aasta eest päri: kui teda peaks võetama uurida, on ta valmis selgetele küsimustele andma oma vastused ja olema osaline kirjatöös „Soo - saar”. Läks teisiti, Soosaare osalus jäi kaudseks, aga samaks jäi kokkulepi - tud küsimus tõlkija võimalustest ja motiividest omas ajas. Kas tõlkes, mis on aruandekohuslane originaali ees, saab olla tõlkija eesmärki? Kui kindlakäe - liselt sai Enn Soosaar valida, mida, kuidas ja miks tõlkida? Tõlkimise otstarbest on Soosaar kirjutanud: „Inimese mõtlemine (ka uute ideede väljapakkumisel) on saja niidiga seotud nii tema enda ajastu kui ka varasemate aegade kujutlus- ning kujundimaailmaga”, meist kaugeski ajas või ruumis kirjutatud tekstid on „oluliselt kujundanud meie argimõtlemist, käibetõdede süsteemi” (Soosaar 1985a 1). „Tõlgetega meie kirjakeel algas” (1986d). „Eesti kirjanduses pole olnud aegu, millal tõlkekirjandus pidanuks ennast sürjatuna tundma” (1996: 6), tõlked on meid kujundanud ja neid on vaja meil ka edaspidi kui „võrdlus- ja mõistmisaluseid” (1986a: 678, vrd Torop 2008). Soosaar ei arenda kultuuri, ka eesti kultuuri tõlkelisust suurteemaks, aga on ilmselge, et ta kirjutab Õhtumaa kultuuri ühtsuse aluselt.
[Show full text]