RES MUSICA — nr 1 / 2009

Eesti Muusikateaduse Seltsi ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakonna aastaraamat TOIMETUS: Urve Lippus, peatoimetaja Kerri Kotta (muusikateooria) Žanna Pärtlas (etnomusikoloogia) Jaan Ross (muusikapsühholoogia) Toomas Siitan (muusikaajalugu) Anu Sõõro, toimetaja

TOIMETUSKOLLEEGIUM: Mimi S. Daitz (New York City University, USA) Jeffers Engelhardt (Amherst College, USA) Mart Humal (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti) Diana Krull (University of Stockholm, Rootsi) Timo Leisiö (University of Tampere, Soome) Margus Pärtlas (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti) Johan Sundberg (Royal Institute of Technology, Rootsi) Avo Sõmer (University of Connecticut, USA)

Res musicale avaldamiseks esitatud artiklid retsenseeritakse anonüümselt kahe vastava valdkonna asjatundja poolt.

Keeletoimetaja Triin Kaalep Kujundus Tuuli Aule

Rävala pst 16 10101 Tallinn, Eesti Tel.: +372 6675717 e-mail: [email protected] www.muusikateadus.ee/resmusica

© 2009 EMTS, EMTA, autorid Trükitud AS Pakett trükikojas

ISSN 1736-8553

4 Sisukord: 47 — 7 Karl Traugott Goldbach — Arthur von Oettingen ja tema Toimetuselt orthotonophonium oma aja 9 kontekstis — Resümee Toomas Siitan Baltisaksa ja eesti kultuuri- 71 — ruumid 19. sajandi teise poole Seija Lappalainen Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid Fredrik Pacius ja Richard ja identiteedikujundus Faltin – kaks sakslast Soome Resümee muusikaelu ehitamas 21 Resümee — Martin Loeser 85 — Akadeemilised muusikaõpetajad Fabian Dahlström Läänemere piirkonna ülikoolides: „Piae cantionese” traditsioon ühe ametikoha loomisest ja Soomes 1616–1900 kujundamisest 19. sajandil võrdlevas perspektiivis Resümee

Resümee 101 — 29 Arvustused — Aleksander Pulver: Jaan Rossi muusika- Geiu Rohtla psühholoogilised capriccio’d. Jaan Ross, Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast Muusikaõpetaja koht Tartu (Tartu 2007) ülikoolis 1803–1807 103 Resümee — Kommentaar 39 Mart Humal: Kommentaar Oettingeni — ortotonofooniumi häälestuse kohta Andreas Waczkat Friedrich Konrad Griepenkerl 109 (1782–1849), Braunschweigi — Kroonika Collegium Carolinumi Anu Paulus: Muusikateadusliku elu professor ja Braunschweigi kroonika 2004–2008 Lauluakadeemia esimene 113 direktor —

Resümee Autorid

5

Toimetuselt

Aastaraamat Res musica tahab olla eesti muusikateadlaste jaoks kõige laiemaks foorumiks, milles avaldatakse artikleid kõigist muusika uurimisega seotud valdkondadest ja võimalikult rahvusvahelise autorkonna poolt. Ajakirja eesmärgiks on arendada eestikeelset muusikateaduslikku diskursust, kuid selle kõrval ka seostada seda nii meie enda kui väliskolleegide võõrkeelse diskursusega, mis sõltuvalt keele valikust sageli orienteerub erinevatele mõtlemis- ja kirjutamistraditsioonidele. Seega on eesmärgiks ka sünteesida praegu domineerivat ingliskeelset diskursust nii saksakeelse kui 20. sajandil Baltikumis tugevalt esindatud venekeelse muusikateaduse traditsioonidega. Planeeritud on avaldada nii üksikuid artikleid kui terviklikke numbreid eelkõige eesti keeles, kuid selle kõrval sõltuvalt teemast ka inglise ja saksa keeles, igal juhul aga ulatuslike tõlgitud resümeedega. Peale uurimuslike artiklite sisaldab aastaraamat arvustuste ja muusikateadusliku elu kroonika rubriigi.

Aastaraamatu väljaandjateks on EMTA muusikateaduse osakond ja Eesti Muusikateaduse Selts. Kõik artiklid retsenseeritakse enne ilmumist vastavalt teemale akadeemilises uurimistöös osalevate muusikateadlaste poolt ning nii kaastööde kui retsensentide leidmisel toetab toimetust rahvusvaheline kolleegium. Viimasel kahel aastakümnel on eesti keele oskus rahvusvahelise uurijaskonna hulgas laienenud, nii et ka eestikeelsetele artiklitele on võimalik saada tagasisidet kaugemalt. Samas kavatseb toimetus kasutada võimalust tõlkida ühe köite kaastööd kas eesti või võõrkeelde, kui artiklivalik moodustab temaatilise terviku ja võiks adresseerida spetsiifi lisemat lugejaskonda (nagu näiteks eesti kultuuriavalikkus laiemalt; või mõnel teisel juhul näiteks rahvusvaheline teatud teema uurijaskond).

Aastaraamatu esimene väljaanne sisaldab muusikaloo-teemalisi uurimusi. Selle artiklivaliku algtõukeks oli 2007. aastal Tartu Ülikooli Raamatukogus toimunud konverents „Ülikooli muusika- direktori amet 200” ja keskseks teemaks muusikaelu või muusika uurimine Läänemeremaade ülikoolides 19. sajandil. Lisatud on mõned selle teemaga haakuvad üldisemad artiklid.

Urve Lippus

7

rahvuslike ideede levitamisel, märgib Tuglas Baltisaksa ja ja eesti eesti kultuuri- kultuuri- ometi, et laulupeole järgnes pigem rahvusliku ruumidruum 19. 19. sajandi sajandi teise teise poole poole liikumise stagneerumine:

Eesti- jaja Liivimaal: Liivimaal: kooriseltsid kooriseltsid …legaliseerudes ja ikka laiemaid masse vallutades muutus rahvuslik liikumine ise ja identiteedikujundusidentiteedikujundus ka üldmeeleolulisemaks ning kaotas oma — agressiivse potentsi. Ta kaldus seniselt Toomas Siitan võitluspinnalt ja peaaegu samastus selle aeglase rahvavalgustustööga, mida nii menukalt oli teinud Jannsen. Ja lõpuks kuulus tema lipukandjate hulka 1990. aastate algul räägiti eesti muusikatead- igaüks, kes aga leidis isamaa ilusa ja emakeele kõlava olevat. Kuid need teisejärgulised väärtused laste hulgas palju paradigmamuutusest meie just loiutasid ja lämmatasid liikumist rahvuslik- muusikalises historiograafi as, kusjuures tookord sotsiaalse nähtusena. Seesugust rahvuslust ei uskusime end vastanduvat ajalookirjutuse kartnud selle maa senised isandad kuigi suurel nõukogudeaegsele traditsioonile, mis esindas määral, nagu nad polnud kartnud ka Jannseni meile võõrast ja vaenulikku ideoloogiat. Samas kavatsetud laulupidu (Tuglas 1932: 27). on Urve Lippus oma kirjutistes korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et mingit eriliselt 1920. ja 1930. aastate kirjutistes kritiseeriti nõukogulikku muusikalookäsitlust Eestis õieti sageli rahvusliku liikumise tegelaste alalhoid- ei tekkinudki: eesti muusikaloo jutustamine likkust ja koostöövalmidust baltisakslastega, ja kirjutamine toetus siin kogu nõukogude aja positiivse kangelasena nähti selles kontekstis sellelesamale põhiskeemile ja peaasjalikult eelkõige Carl Robert Jakobsoni ning näiteks koguni samale ideoloogiale, millest ta oli lähtunud peab Tuglas ka oluliseks rõhutada tema oma kujunemise ja kanoniseerumise ajal 1920. demonstratiivset eemalejäämist esimesest ja 1930. aastatel (Lippus 2002; Lippus 2008). laulupeost: Jakobson oli küll Tartus, kuid ei Eesti kaasaegses muusikalookirjutuses võtnud peost osa isegi mitte pealtvaatajana toimunud peamine suunamuutus on seotud (Tuglas 1932: 26). 20. sajandi esimesel kolman- kitsalt rahvusliku vaatepunktiga, mis oli talle dikul sai eesti kultuuriloo kirjutamise kaanoniks omane kuni 20. sajandi lõpukümnendini: nagu 19. sajandi teise poole rahvusliku liikumise Eesti kultuuriloo puhul üldiselt, kalduti ka kujutamine kaheks leeriks lõhenenuna: leeride muusikaloos varem piirduma üksnes eesti vastandamise peakriteeriumiks oli suhtumine kultuuriruumi puutuvate faktidega ning mööda baltisakslastesse ja nende kultuuripärandisse vaatama nii baltisaksa kultuuriruumist tervikuna ning sümbolkujudeks olid saksasõbralikule kui ka nende kahe kultuuriruumi seostest. leerile Jannsen ja rahvusradikaalidele Jakobson. Selle vaatekoha juured on juba 19. sajandi Vaieldamatult väga teenekat Jannsenit on lõpus, ent see kinnistus 1920. aastatel – Eesti sealjuures sageli otseselt süüdistatud omakasu- Vabariigi algusaegadel, mil siinsed haritlased püüdlikus koostöös baltisaksa aadlike ja vaimu- ehitasid üles Eesti rahvusriiklikku identiteeti, likega ning koguni eesti rahvuslike huvide maha- ning nagu identiteedi konstrueerimisel loomulik, müümises, süüdistuse aluseks on olnud Eesti ei keskendutud sealjuures mitte üksnes Postimehe veergude sulgemine rahvusradi- kujunevas kultuuriruumis ühiselt jagatavale kaalidele ja rüütelkonna väidetav rahaline toetus „omale”, vaid ka võõrale ehk kultuurilisele ajalehele. Jannseni tegevuse ühekülgses, kitsalt „teisele”, millele end vastandada – identiteet pole rahvuslikust vaatepunktist tõlgendamises on mõeldav alteriteedita ja iga identiteedikogemus muutus toimunud alles viimasel aastakümnel.1 sisaldab muu hulgas ka „vaenlasepilti”. Selline saksavaenulik hoiak on eriti paradok- Selline vaenlasepilt seostus 20. sajandi saalne eesti muusikalises historiograafi as, alguse haritlaste mõttemaailmas eelkõige kus sai üldiseks tavaks käsitada saksa elemente siinse baltisaksa kultuuripärandiga. Sajandi eesti muusikale olemuslikult võõrana, vaatamata esimese kolmandiku valdavaid meeleolusid sellele et siinse kodanliku muusikaelu kõik eesti kultuuriloo võtmeprobleemi suhtes esitleb struktuurielemendid on esmalt ilmunud balti- vahest kõige sisukamalt Friedebert Tuglase saksa kultuuriruumis ning et siinse rahvusliku mahukas monograafi a „Eesti Kirjameeste Selts”: muusikakultuuri tõus 19. sajandil toetub muusikaloo seisukohalt on väga huvitav näiteks eeskätt sajandi algul Saksamaal aset leidnud Tuglase ja tema põlvkonnakaaslaste suhtumine haridusreformidele (näiteks Hans Georg Nägeli eesti kooriliikumisse, laulupidude traditsiooni ja Bernhard Christoph Ludwig Natorpi ideedele). algatamisse Johann Voldemar Jannseni poolt 1869. aastal ning nende tähendusse rahvusliku 1 Eelkõige pean silmas Malle Salupere artikleid (Salupere 1999; liikumise seisukohalt. Eitamata ürituse olulisust Salupere 2001) ning tema monograafi at (Salupere 2006).

9 Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus

Sellel pinnal ilmekalt vastandlikena algatati heliloojate liedertafellikest paladest” (Vahter 1930. aastatel koguni kaks eesti muusikalugu: 1968: 61) ning eriti pidude vaimuliku repertuaari erinevate alustekstidena ilmusid Elmar Arro suhtes – tavapäraselt moodustas see poole „Geschichte der estnischen Musik” (Arro 1933) peo kavast – on see hinnang selgelt ülekohtune. ning Anton Kasemetsa „Eesti muusika arenemis- Palju objektiivsemalt käsitleb esimese laulupeo lugu” (Kasemets 1937), ning ainuüksi raamatute kava Rudolf Põldmäe: ajastu konteksti päriselt sisukordi analüüsides jääb mulje, nagu arvestamata kasutab temagi hinnanguid kirjeldataks neis kahte eri kultuuriruumi. „keskpärane” ja „vähetuntud”, ent tema lõplik Omaaegset kultuurisituatsiooni arvestades hinnang on siiski positiivne: on loomulik, et baltisaksa päritolu Elmar Arro saksakeelne muusikalugu jäi omaaegses Üldiselt on laulupeo kava üsna kõrgel muusikalisel situatsioonis suhteliselt marginaalseks tekstiks tasemel. Lihtsad, algajatele kohased palad (kavandatud teist köidet sellele ei valminudki) puuduvad sealt täiesti. Äratab imestust, kuidas ja Kasemetsa rahvusmeelne käsitlus sai aluseks säärane kava suudeti selgeks õppida, pealegi erakordselt lühikese aja kestel, ja harjumatus ka hilisematele eesti muusikalugudele, üllatavalt ühiskooris enam-vähem korralikult ette kanda. sarnaselt nii Nõukogude anneksiooni tingimustes Kahtlemata oli see noore eesti koorilaulu (Vahter 1968, 1975) kui ka emigratsioonis (Aavik maksimaalne saavutus, mis üllatas asjaosalisi 1965–69). endid ja laiemat üldsust (Põldmäe 1969: 55). Eesti muusikalugudele on rahvusliku ärkamisaja eesti kooriliikumise ja esimeste Nii nagu (balti)saksa omaaegsed laulupeod, rahvuslike laulupidude käsitlused ideoloogiliselt algasid ka eesti ja läti 19. sajandi lõpu laulupeod märgilise tähendusega. Otsides teed ajaloo- vaimuliku muusika kontserdiga ja tingimata kirjutuse eeldatava objektiivsuse ja ajastuomaste kuulusid nende kõigi kavasse tuntumate saksa ideoloogiliste hoiakute vahel, kujuneb näiteks kirikulaulude seaded. Põldmäe nimetab esimese Anton Kasemetsa käsitlus eesti kooride eesti laulupeo kavas „kolme üldtuntud koraali repertuaarist 1860. aastatel ja eriti esimese traditsioonilises seades” (Põldmäe 1969: 54) ja laulupeo repertuaarist selgelt vastuoluliseks ta eksib siin ühes detailis, mida peaks pidama (Kasemets 1937: 108–115). Kasemets alustab oluliseks ja mis heidaks ka pisut valgust kava kirjeldusega väljapeetult objektiivses laadis, „kuulekale kirikumeelsusele”, mida Jannsenile rõhutab selle tehnilist keerukust ning imetleb on rohkesti ette heidetud. Nimelt ei saanud Jannseni kirjelduste toel ka nõudliku repertuaari laulupeo komitee võtta esitatavaid koraaliseadeid head esitustaset. Seejärel annab ta aga subjek- Punscheli koraaliraamatust (1839), mis oli tiivses toonis hinnangu (mis vastas tollal laiemalt selleks ajaks saanud Eesti- ja Liivimaa koolides levinud hoiakule), kritiseerides kava üldist saksa- ja kiriklikus kasutuses ainuvalitsevaks (Siitan pärasust, vastavust kooriliikumise varasemale 2000) – sellest raamatust võetud seaded suunale, mida mõjutasid „saksasoost kiriku- olnuksid tõepoolest niihästi kohalikus kui õpetajad ja nende mõjualused köster-kool- ka protestantliku kiriku üldises kontekstis meistrid”, ning nimetab seda saksalikku ja laulu- traditsioonilised ja konservatiivsed. Kuna aga peoga veelgi kinnistatud repertuaarisuunda vajati seadeid meeskoorile, mis juba iseenesest ühemõtteliselt vääraks. Olulise kommentaarina on ebatraditsioonilised, siis võeti kavva hoopis lisab Kasemets: „Jannsen oli maailmavaatelt kunstipärasemad, esitamiseks palju keerukamad kristlik-kiriklane ja võttis rahvusküsimust ainult ja koguduselaulus harjumatud rütmiseeritud sellest, mitte aga natsionalistlikust seisukohast” koraaliseaded meeskoorile, mille autoriks oli (Kasemets 1937: 112–113). Pärast pikemat Tartu ülikooli muusikadirektor ja ülikoolikiriku arutlust Jannseni mitte piisavalt rahvusliku organist Friedrich Brenner.2 Nende julgete ja meelsuse üle tunnistab Kasemets lõpuks siiski: ebaharilike koraaliseadetega sekkus laulupeo „…mis oleks ta saanud teha? Puudus ju tollal komitee ka omal ajal väga olulisse kirikumuusika- eesti oma muusikaline looming veel täiesti…” alasesse diskussiooni koraalilaulu muusikalisest (Kasemets 1937: 114). Oma põlvkonnale tüüpilisel viisil rahvuslikult 2 eelarvamuslik on hinnang esimeste laulupidude Kavas olnud kolm koraali („Sionis köik wahhid hüüdvad”; „Kida nüüd Issandat minno südda”; „Meil tulleb abbi Jummalast”) vastavad repertuaarile ka Artur Vahteri normiloovas käsit- täpselt Brenneri koraaliraamatu (Brenner 1862) seadetele nr.106 luses nõukogudeaegses kogumikus „Eesti („Wachet auf ruft uns die Stimme”), nr. 65 („Lobe den Herren, muusika I” (Vahter 1968: 54–126): tema sõnul o meine Seele”) ja nr. 21 („Ein feste Burg ist unser Gott”). Brenneri koosnes see „peamiselt saksa teisejärguliste autorsust on seadete puhul oletanud ka Anton Kasemets (1937: 109).

10 Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus stiilist,3 eelistades rütmiliselt vaheldusrikast kaks olulisemat laulu – Lydia Koidula tekstidele laulmisviisi, vastandus kirikus üldiselt valitsevale loodud „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind laulutavale ning toetas kirikuringkondadeski surmani” – juba nagunii kavasse kinnitatud. levinud arusaama, et rütmiseeritud koraalilaul Tähelepanuväärne on Jakobsoni ulatuslik eessõna sobib oma keerukuse tõttu pigem koori- kui sellele noodiväljaandele (Jakobson 1869: 3–8) – koguduselauluks (Raitmaa 2008: 261). Varem ilukirjanduslikus stiilis teravasisuline mõistujutt pole tõstetud küsimust nende kolme koraalilaulu Vanemuise laulust ja selle kaotsiminekust tekstitõlgete päritolust: needki erinevad tolle- ning võõrast sugu sortsipiigast ja tema edevast aegseis ametlikes lauluraamatuis leiduvaist. laulmisest, millega rahvas kaasa läks. Mõistujutu Laul „Meil tulleb abbi Jummalast”4 on pärit lõpuks väljendab Jakobson lootust, et „eesti ametliku parandatud lauluraamatu prooviver- laulutalv” peatselt lõpeb ja et meil varsti pole sioonist („Eesti Ma rahwa Uus Laulo-Ramat”, enam tarvis „võõraid ehteid kandes oma enese Tartu 1864, nr. 403) ja seega on siin tegu kirikliku loomust ära salata” (Jakobson 1869: 8). lauluraamatukomisjoni poolt heaks kiidetud tõlkega; laulud „Sionis köik wahhid hüüdvad”5 ja Identiteedikujundus, kooriseltsid „Kida nüüd Issandat minno südda”6 on aga pärit ja repertuaarisuunad pietistlikust lauluraamatust, mille on avaldanud Eesti- ja Liivimaa kultuurilugu uurides on eesti soost vaimulik ja hardusraamatute tõlkija seni olnud tavaks üpris rangelt eristada saksa- Christian Friedrich (Kristjan Pridrik) Janter ja rahvuskeelset (nii eesti- kui lätikeelset) (1801–1882) raamatus (Janter 1866) vastavalt kultuuriruumi. Tänaseks on hakatud selgemalt nr. 185 ja nr. 66 (stroof 1, 5 ja 8). Need valikud nägema nende kultuuriruumide paralleelset näitavad Jannsenit kirikulaulu äärmiselt eksistentsi ja tihedat seotust, samuti ei käsitata traditsioonikeskses valdkonnas seega pigem neid enam tingimata vastasjõududena, vaid muutustemeelsena, samuti on need seotud nähakse pigem nende koostööd. Eesti ja balti- tema poolehoiuga pietistlikele usuliikumistele, saksa teguri kõrval pole eesti kultuuriloolased mis eriti selgesti väljendub tema loodud seni aga küllalt tähelepanu pööranud kolmandale, rohkearvulistes vaimulike laulude tekstitõlgetes.7 vene tegurile siinses kultuuriruumis – ilmselt Jakobsoni ja Jannseni lahkarvamused esimese on selle põhjuseks olnud veendumus, et vene laulupeo repertuaari asjus olid põhimõttelised: faktor ilmutas end peamiselt vaid võimu- Jakobson pidas seda liialt saksalikuks ning aparaadis, loomata siinmail kuigivõrd terviklikku püüdis peo lühikeseks jäänud ettevalmistusajal kultuuriruumi. Kolm põhilist tegurit – baltisaksa, teha võimalikult palju algupärase eesti koori- eesti ja vene huvid – kujundasid 19. sajandi Eesti- repertuaari hankimiseks (alternatiivina ja Liivimaal komplitseeritud pingekolmnurga. aktsepteerinuks ta ka soome repertuaari). Eesti ajalookirjutus on selle puhul tegelnud Lõpuks suutis Jakobson koostada vihiku viie eelistatult eesti-saksa ning eesti-vene suhete Aleksander Kunileid-Saebelmanni meeskoori- uurimisega ning jätnud kõrvale kolmnurga lauluga (Jakobson 1869), tsensori luba sellele kolmanda, saksa-vene külje, ent just see seoste- pärineb aga alles 28. maist 1869 ning 18. juunil liin selgitaks meile oluliselt toonase baltisaksa alanud laulupeo kava mõjutamiseks jäi see ühiskonna toimimise vastuolulisi motiive.8 lootusetult hiljaks, pealegi olid selle vihiku Kuna oleme baltisaksa ühiskonda näinud siinses ajaloos domineerivana ning eesti rahvuslikke 3 Põhjalikum uurimus sellel teemal on Pille Raitmaa magistritöö, huvisid eelkõige opositsioonis nendega, pole avaldatud (Raitmaa 2008). me piisavalt märganud asjaolusid, mis lasid 4 Orig.: Martin Luther, „Ein feste Burg ist unser Gott” (1529). ka toonasel baltisaksa ühiskonnal tunda end 5 Orig.: Philipp Nicolai, „Wachet auf ruft uns die Stimme” (1599). survestatuna ning panid baltisakslased võitlema 6 Orig.: Johann Daniel Herrnschmidt, „Lobe den Herren, o meine Seele” (1714). oma kultuurilise identiteedi eest. 7 Aastatel 1845–1860 tõlkis ja avaldas Jannsen kolmes kogumikus Baltisaksa identiteeti ehitati üles eriti alates pealkirjaga „Sioni laulo-Kannel” üle tuhande laulu, mille autoriks 1830. aastatest väga ebatavalises situatsioonis: oli saksa uuspietistlik äratusteoloog Friedrich Wilhelm Krummacher samal ajal kui ajaloolisel päritolumaal unistati (1796–1868; teose originaal: „Zionsharfe. Eine Liedersammlung rahvuse ühendamisest riigiks, toimis baltisaksa für Bibel-, Missions- und andere christliche Vereine. Nebst einer ühiskond Venemaa Balti kubermangudes mõneti Zugabe von Liedern für häusliche Feierstunden”, Elberfeld 1827). sarnaselt klassikalisele diasporaa-ühiskonnale, Krummacherit peetakse oma ajastu mõjukamaks jutlustajaks, Goethe nimetas tema jutlusi „narkootilisteks” ja need olevat kaasaegsete sõnul vallandanud „rahvasterändeid”. Kogumikust „Sioni laulo-Kannel” 8 Seda teemat on uurinud mitmed Saksa ajaloolased, vt. näiteks ilmus Tartus mitu kordustrükki. (Wittram 1954a; Wittram 1954b; Thimme 1938; Rauch 1970).

11 Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus mille puhul on ühiskondlikul organiseerumisel trooniletõusmist (1855) ja eriti pärast Krimmi eriline rõhk ja tähendus. Tsaaririigi venestamis- sõja lõppu (1856). Tallinnas oli esirinnas tendentsid hirmutasid baltisakslasi eestlastest 1849. aastal rajatud Meestelaulu Selts (Verein ja lätlastest vahest enamgi: pärast Põhjasõja für Männergesang zu Reval), mida juhtis linna lõppu oli baltisaksa aadel nautinud talle Balti eri- muusikadirektor August Krüger ja mis oli ka korraga antud privileege, ent eriti 1830. aastatel siinsete baltisaksa laulupidude korraldajaks oli neid hakatud järk-järgult kärpima. Vene-saksa 1857. ja 1866. aastal. 1850. aastatel rajati aga suhted pingestusid eriti pärast 1863.–1864. aasta veel kolm saksa kooriseltsi: meeskooriseltsid Poola ülestõusu, mille tulemuseks oli vene Revaler Liedertafel (1854) ja Eintracht (1857) šovinismi üldine tõus Venemaa läänepoolsetes ning Julius Jäckeli (Jäkeli) segakooriselts kubermangudes ning vastukaaluks natsiona- (Jäckelscher Gesangverein, 1859). Nelja saksa listlike meeleolude kasv konservatiivsemate seltsi aktiivne tegevus Tallinnas 1860. aastate baltisakslaste hulgas, millega kaasnesid taas algul andis tõuke sama laadi seltside loomiseks üleskutsed põlisrahva täielikuks saksas- ka siinses eesti ja vene kogukonnas. tamiseks.9 Vene-saksa suhete seisu Balti Saksa mudeli eeskujul rajati 1864. a. kubermangudes 1860. aastatel iseloomustab Tallinna vene kogukonnas muusikaõpetaja Poley kõige paremini slavofi ilist publitsisti Juri ja kaupmees Jepinatjevi algatusel Laulusõprade Samarini (1819–1876) ja baltisaksa ajaloolase Selts Gusli (Tšervova 2003), mis tegi algaastatel Carl Schirreni (1826–1910) ajalooalaste vaadete tihedat koostööd seltsiga Revaler Liedertafel, terav kokkupõrge omaaegses kirjasõnas: kui matkis algul suures osas saksa kooride repertu- Samarin oli 1868. aastal Balti eriõigust ja aari (venekeelsete tõlgetega; Plaesterer 1929: 68) baltisakslaste ühiskondlikku positsiooni Balti ning osales ka 1866. aasta baltisaksa laulupeol kubermangudes teravalt rünnanud (Thaden 1974) Tallinnas. Aasta varem oli analoogiline vene ja Tartu ülikooli vene ajaloo professor Schirren meestelauluselts loodud Riias (Bajan, 1863) ja asus neid baltisaksa positsioonilt kaitsma 1865. a. rajati seal ka Vene Klubi (Hackmann 2007: (Schirren 1869; Angermann 2005), ei maksnud see 300).10 Kuni 1880. aastate venestamislaine kõrg- viimasele mitte ainult professuuri Tartus, vaid ta ajani, mis algas vürst Šahhovskoi määramisega saadeti ka alatiseks maalt välja (Haltzel 1981). Eestimaa kuberneriks (1885), oli Gusli Tallinnas Kui Aleksander III 1881. aastal Venemaa keisriks siiski ainus vene kultuuriselts. Järgmise olulise tõusis, jättis ta Balti erikorra kinnitamata. vene seltsina rajati 1888. aastal Tallinna Vene Baltisakslaste identiteedi loomise ja ühis- Seltskondlik Kogu. 1860. aastatel loodi ka kondlike positsioonide kindlustamise peamiseks esimesed eesti kultuuriseltsid: Revalia (1863) instrumendiks sai 19. sajandi keskel intensiivne ja Estonia (1865) Tallinnas ning Vanemuine (1865) seltsitegevus – sajandi lõpul pidasid saksa Tartus. vaatlejad väga arenenud seltsikultuuri just Valdavalt halvustavas tähenduses kasutatud Venemaa Balti kubermangudele eriti iseloomu- omadussõnaga „liedertafellik” toovad eesti likuks (Hackmann 2007: 296), näiteks teatas muusikalood esile saksa kooriseltside muusika- 1880. aastal ajaleht Revaler Beobachter (nr. 25, lise eeskuju 19. sajandi eesti kooride repertu- 02.02.1880; vt. Jansen 1995: 22–23), et ligi 44 000 aarile. Repertuaariseostes on aga ka olulisi elanikuga Tallinnas oli 50–60 avalikes huvides tähendusvälju, millele pole piisavat tähelepanu tegutsevat kodanikuühendust, ja kuigi ligi osutatud. Nii paradoksaalne kui see praegu 13 000 sakslast olid linnaelanike hulgas selges ka tundub, leidub eestlaste toonases repertu- vähemuses, moodustasid nad siinses seltsi- aaris isamaalaule, mis mitte üksnes ei matki liikumises valdava enamuse. Nii nagu Saksamaal stiililiselt saksa koorilaule, vaid on lausa enne 1848. aasta märtsirevolutsiooni, lõi kodanlik otseselt baltisakslastelt üle võetud. Osalt seltsiliikumine ka Balti kubermangudes tõhusa püüdsid selliseid laule juurutada ka mitmed aluse uudsele kodanikuühiskonnale. Baltisaksa baltisakslastest kultuuritegelased. Ühe jõulisema identiteeditunde kindlustamise üheks olulise- katse selles vallas on teinud baltisaksa vaimulik, maks instrumendiks olid saksa kooriseltsid, Tartu-Maarja eesti koguduse pastor, konsistoo- nende asutamine ja tegevus aktiviseerus oluliselt pärast reformimeelse Aleksander II 10 Tähelepanuväärne on rahvusromantiline sümboolika paljude tollaste seltside nimedes: Bajan (Bojan) on vene muinaslaulik – 9 Näiteks Liivimaa kindralsuperintendendi Carl Ferdinand Walteri analoogiliselt Vanemuisega, kellenimeline selts loodi Tartus 1865. a.; poolt Liivimaa rüütelkonna maapäeval 9. märtsil 1864. aastal peetud gusli on vene rahvapill, läänemeresoome kandle vaste. Sama laadi jutluses (Walter 1891: 93). sümboolika on väga iseloomulik ka 19. sajandi saksa lauluseltsidele.

12 Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus riuminõunik ja esimese eesti laulupeo toimkonna sümbolina on see saksa tudengilaul teinud läbi juhataja Adalbert Hugo Willigerode (1816–1893) üllatavaid muundumisi mitmel pool maailmas. oma eesti kooridele suunatud noodiväljaannetes. Eesti lipu seadus (§3, lg. 2) sätestab selle viisi Näiteks koosneb tema segakoorikogumiku igapäevase kasutamise muusikalise signatuurina (Willigerode 1872) teine pool ainult saksa autorite riigilipu langetamisel Pika Hermanni tornis eestikeelsete isamaaliste tekstidega lauludest.11 Tallinnas, ning kui Eesti Meestelaulu Selts tegi Viljaka kirjamehena oli Willigerode ka paljude 2007. aasta detsembris Riigikogule ettepaneku Karl August Hermanni avaldatud koorilaulude asendada see sümbol Gustav Ernesaksa lauluga eesti tekstitõlgete autor. Pole lihtne selgitada, „Mu isamaa on minu arm”, kohtas nende algatus kelle ja millist isamaatunnet võinuks sellised pigem vastuseisu ja jäi ellu viimata. Vahest laulud väljendada. Ühelt poolt oleks neid laule on samuti tähelepanuväärne, et Mikroneesia võimalik tõlgendada teise kultuuriruumi poolt Liiduriigid – ajaloos mõnda aega Saksamaa pealesurutuna ning seega silmakirjalikult patri- koloniaalvõimu all elanud saarestik Vaikses ootlikena: seda laadi „vabaduselaulud”, kus ookeanis – tunnustavad alates 1991. aastast kollektiivset poliitilist unistust esitati otsekui sedasama viisi oma riigihümnina („Patriots of eksisteeriva reaalsusena, olid ju väga arvukalt Micronesia”), kusjuures laulu ingliskeelne tekst esindatud ka nõukogude ajal avaldatud koori- on üsna täpne tõlge Hans Ferdinand Massmanni kogumikes. Selle tõlgendusega kõlab hästi laulust „Ich hab’ mich ergeben”,13 mida võib pidada kokku ka Jakobsoni terav kriitika Willigerode üheks Saksamaa koloniaalvõimu muusikaliseks juhtpositsiooni suhtes eesti laulupeo komitees: sümboliks ning mis pärast Teist maailmasõda Jakobsoni meelest iseloomustas asjaolu, et (1949–1952) oli mõnda aega kasutusel Saksamaa toimkonna juhiks oli saksa rahvusest vaimulik, Liitvabariigi puuduva riigihümni asendajana.14 selgelt peo rahvuslikku hambutust ja kollaborat- See põgus ekskurss näitab, et muusikalisi sionistlikku vaimu. Siiski on võimalik ka teist- rahvussümboleid on olnud võimalik üle võtta ka sugune tõlgendus. Saksa rahvusriigi idee arenes teistest kultuuriruumidest, koguni nendest, mis ja levis väga olulisel määral saksa kooriseltsides rahvusliku või riikliku identiteedi kujundamisel ja leidis eheda väljenduse meeskooriseltside on olnud „vaenlasepildi” rollis. Väga mitmetine laulurepertuaaris. Niihästi rahvusliku iseolemise rahvuslik taust on ju ka Eesti riigihümnil, saksa ideed kui ka nende teostamise vahendid leidis päritolu soome-rootsi helilooja Fredrik (Friedrich) eesti noor haritlaskond saksa kultuuriruumist – Paciuse laulul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.15 kui see väide on õige, siis võime ka paljude Paralleelsete kultuuriruumide sümboolika eestimeelsete saksa pastorite tegevuses julgesti sai mõningal määral kokku baltisaksa kooride III näha eesti rahvusliku ideestiku ülesehitamist. laulupeol 1866. aastal Tallinnas, mida Ea Jansen On tõsi, et Willigerode ülalnimetatud laulu- on nimetanud baltisakslaste rahvusidentiteedi kogumikust pole ükski isamaalaul saavutanud ja ühtsustunde demonstratsiooniks (Jansen märkimisväärset populaarsust, ometi on aga 1994: 52–53). Peol osalesid valdavalt saksa üks samalaadse taustaga laul saanud Eestis koorid nii Balti kubermangudest kui ka kaugemalt väga kaalukaks rahvuslikuks sümboliks, nimelt saksa patriootliku tudengilauluna tuntud viis, patriootliku sümbolina ka Johannes Brahms oma „Akadeemilises millele eestikeelse teksti „Mu isamaa armas” avamängus” („Akademische Festouvertüre”, c-moll, op. 80, 1880). 13 lõi sakslasest vaimulik, Saaremaa kooriliikumise Massmann (1820): Ich hab’ mich ergeben / Mit Herz und mit edendaja Martin Körber (1817–1893).12 Patriootliku Hand, / Dir Land voll Lieb’ und Leben / Mein deutsches Vaterland!; „Patriots of Micronesia”: Tis here we are pledging, / with heart and with hand, / Full measure of devotion / to thee, our native land. 11 Iseloomuliku autorivaliku ja laulupealkirjade kõnekuse tõttu 14 Massmanni laulu „Ich hab’ mich ergeben” laulsid esimese toon siin tervikuna ära sisukorra kõnealuse osa: 13. Albert Methfessel Saksa Riigipäeva saadikud puuduva riigihümni asemel asutaval istungil „Mo ma”; 14. Ferdinand Huber, „Mo issama”; 15. Carl Häser, (07.09.1949). 1949–1952 püüdis Norddeutscher Rundfunk „Terretaminne”; 16. C. Merz, „Mo kallis wannematte ma”; 17. juurutada seda laulu riigihümnina (Hermand 2002: 263). H. Grieder, „Wabba issama”; 18. Bernhard Klein, „Roöm issama ülle”; 15 Mitmel pool on viidatud Paciuse loodud meloodia sarnasusele 17. Ignaz Heim, „Issama kindlus”; 20. B. Vogler, „Mo kallis, armas saksa tudengite joogilauluga „Papst und Sultan” („Der Papst lebt issama”; 21. Hans Georg Nägeli, „Wabbaks sanud issama”; 22. Felix herrlich in der Welt”); vt. nt. (Klemetti 1933: 159–161; Tarasti Mendelssohn, „Mo keiser”; 23. Christoph Willibald Gluck, „Roömo 1999: 114–115). Laul „Papst und Sultan” oli laialt tuntud ka meled”; 23. B. Baumgarten, „Armastus hauani”. baltisaksa ühiskonnas: näiteks oli sellele viisile luuletatud 1866. 12 Saksamaa tudengikorporatsioonides läks see rahvalik viis mitme aasta baltisaksa laulupeo kooride pidusöömingu laualaul (Tischlied erineva patriootliku tekstiga käibele sealse rahvusliku ühinemisliikumise zum Sängerfestmahl in Reval am 7. (19.) Juli 1866, Reval 1866. esimesel kõrgajal, 1819.–1820. aastal; peamiselt on ta tuntud Hans – TLÜAR, Baltika XIV-365) ja seda võib leida ka tänaseist eesti Ferdinand Massmanni tekstiga „Ich hab’ mich ergeben”. Meloodiat kasutab tudengilaulikuist.

13 Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus

Vene riigist (Peterburist, Moskvast ja Tverist), kuid Beethoven, Bortnjanski, viimased kaks mitme põhikavas laulis kaasa ka Tallinna vene kooriselts lauluga), ent üllatavalt puudus see III laulupeo Gusli ning kooride võistulaulmisel Pirita-Kosel kavast (Tallinnas, 1880) pea täielikult (ainsa osales Jüri kihelkonna eesti segakoor.16 Poliitilisi lauluna on eelmise peo kavast korratud Palestrina olusid arvestades pole üllatav, et spetsiaalselt „Oh helde Jeesus”). püstitatud peohall Kadriorus ehiti suure riigi- Eesti kooridele adresseeritud klassikalise kotkaga, põgusalt olid aga esindatud ka eesti repertuaari väärtuslikemaks väljaandeks rahvusromantilised sümbolid: laevaga Tallinnasse 19. sajandil tuleks pidada Viljandi muusikaõpetaja saabunud kooride vastuvõtuks oli püstitatud Karl Mumme ja sealse koolmeistrist luuletaja sadamasse auvärav, mille peal oli oksa- ja Friedrich Kuhlbarsi koostatud eestikeelsete lillevanikutest niššides kandlega laulujumal tekstidega kogumikku „Kuulsad waimulikud Vanemuine, kes pani iga koori lipu otsa lillepärja, segakoorid” (Tartu 1871), mille autorite hulgas ning kahel pool tema kõrval valgeis riideis Koit olid kõrvuti saksa 19. sajandi olulisemate ja Hämarik, kes puistasid läbimarssivatele vaimuliku muusika loojatega, nagu Louis Spohr, kooridele lilli.17 Eesti sümbolid tõi peole siiski Christian Heinrich Rinck, Johann Gottfried vaid omapoolse üllatusena üks korralduskomitee Schicht või Friedrich Schneider, ka 18. sajandi liige, sadamameister Karl Fählmann, klassikud Joseph Haydn, Carl Heinrich Graun ja õuenõunikuna aadliseisusse tõusnud eestlane, Johann Sebastian Bach, viimaselt on kogumikus eesti kunstmütoloogia looja Friedrich Robert rahvakoorile kergemini lauldavad lõigud tema Faehlmanni vennapoeg (Salupere 2006: 166). kõige ulatuslikumast ja kooritehniliselt väga Kõrvuti isamaalauludega on baltisaksa nõudlikust motetist „Jesu, meine Freude” ja eesti kooriseltside repertuaaris teinegi („Jeesus, minu elu”).19 Väga tähelepanuväärsed kultuurilooliselt oluline ja ühendav suund, mis on sellest ajast ka kahe klassikalise suurteose seostub 19. sajandi kodanlikes muusikaseltsides klaviirid, mille toimetajateks olid Adolf Henselt kujundatud klassikalise repertuaarikaanoniga. ja Georg Schultz-Bertram ning mis pidasid Oma „heliloojate parnassi” loomine oli Euroopa silmas eesti koore: Händeli „Messias” ilmus suurtele rahvastele 19. sajandil rahvusliku 1866. aastal Leipzigis seitsmekeelse, sealhulgas ajaloo ja rahvuse kultuurilise identiteedi ka eestikeelse tekstiga, Mozarti „Reekviem”20 aga kujundamise protsessi lahutamatu osa. Kui aga 1870. aastal Peterburis ainult eestikeelse tekstiga Balti kubermangude rahvuslikud kooriseltsid (Kasemets 1937: 122–123). tunnistasid osa sellest repertuaarikaanonist kultuuriliselt omaks, määratlesid nad seega Rahvuslik ja usuline ühtlasi oma kuuluvuse laiemasse kultuuriruumi. identiteet maaühiskonnas Juba 19. sajandi esimese poole eesti koori- Seltsiliikumine põlvneb linnaühiskonnast, kuid seltside puhul on dokumenteeritud nende huvi eriti Liivimaal laienes see kiiresti ka maal: näiteks klassikalise repertuaari vastu,18 I eesti laulupeol märkis Riia publitsist Julius Eckardt 1869. aastal esindasid klassikarepertuaari Beethoveni laul ilmunud kirjutises „Baltische und russische „Jumala vägevus” (op. 48, nr. 4, „Kõik taevad Culturstudien aus zwei Jahrhunderten”, et iga laulvad”) ja Mozarti „Tere, tere, Jeesus Kristus” jõukama maakoguduse juurde olevat selleks (motett „Ave verum corpus”), II laulupeo kavas ajaks loodud kooriselts, mida juhtis kohalik (Tartus, 1879) oli klassikavalik juba palju kirikuõpetaja või koolmeister (Hackmann 2007: rikkalikum (Palestrina, Bach, Gluck, Mozart, 296). Maal mängisid traditsioonilised kiriklikud struktuurid – kihelkonnakool tol ajal veel nende hulgas – 19. sajandil kaugelt suuremat rolli kui 16 Jüri Muusika Seltsi asutajaks oli koguduse köster Gustav Kraemann, seltsi põhikiri võeti vastu 15. jaanuaril 1866 ja linnas ning kui linnas seisis seltsiliikumise taga registreeriti Eestimaa kubermangu seltsiasjade nõukogus 24. juunil 1887 (EAA 44-1-29 (122)). Noort Jüri segakoori tervitati tohutute 19 Motetist BWV 227 on ära toodud 4–5-häälsed töötlused ovatsioonidega (Zum Revaler Sängerfest 1866. Reval 1866, Nr. 9, kirikulaulust „Jesu, meine Freude” (1., 2., 4. ja 6. stroof, taktid 1–19, S. 34) ja väga hästi võeti vastu ka nende eestikeelne laulmine (Eesti 104–122, 258–276 ja 447–465); välja on jäetud piiblitekstilised Postimees, nr. 31, 03.08.1866, lk. 246–247). lõigud ja kaks kõige keerukamat koraalifantaasiat (3. ja 5. stroof). 17 Eesti Postimees, nr. 29, 20.07.1866, lk. 229–230; Zum 20 „Mozart’i Rekwiem ehk 12 nelja healtega koori laulud viimsest Revaler Sängerfest 1866. Reval 1866, Nr. 2, S. 5–6. päävast ja õnsade hingamisest: ereli ehk klaweri-mängiga kodu, kooli 18 Näiteks kirjutas Georg Schultz-Bertram 1869. aastal ajalehes ja kiriku kasuks A. Henseltist seatud”, eestikeelne tekstitõlge Georg Dörptsche Zeitung (nr. 140, „Die musikalische Begabung der Esten”), Schultz-Bertram, Peterburi 1870. Schultz-Bertrami tõlget surnumissa et ta olevat kuulnud 1830. aastate lõpul Laiusel eesti kooliõpilaste kanoonilisest ladinakeelsest tekstist kasutas 1927. aastal ka Cyrillus esituses Bachi ja Händeli „fuugasid ja motette”. Kreek oma 1927. a. loodud Reekviemis.

14 Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus literaatide pidevalt laienev sotsiaalne kiht, kampaaniaga talupoegade hulgas, mis toetas üle- siis maal toetus see liikumine peamiselt vaid minekut vene õigeusu kirikusse – ka see vähendas vaimuliku, koolmeistri ja köstri ametile. Maa- luterliku kiriku positsiooni maarahva hulgas. ühiskonnas kattusid teineteisega selgemalt ka Luterliku ja vene õigeusu kiriku kõrval sotsiaalsed ja rahvuslikud piirid, eriti torkab see oli kõnealuse pingekolmnurga kolmandaks silma vaimulikkonna hulgas, kellest valdav osa ja väga mõjusaks teguriks vennastekogudus: olid veel 19. ja 20. sajandi vahetusel sakslased.21 selle pietistliku usuliikumise aktiivselt positiivne Eluviisid ja seltskondlik läbikäimine sidus hoiak põlisrahva suhtes erines kardinaalselt maapastoreid eelkõige aadlisoost saksa toonase luterliku kiriku omast, hernhuutlaste mõisnikega, kusjuures siduvaks polnud nende palvemajadest olid saanud maarahva vaimuelu vahel mitte üksnes keel ja rahvus, vaid ka keskused ja koguduse mõju oli maarahva hulgas korporatsioonivendlus ühisest õpinguteajast kasvanud eriti 19. sajandi esimese kolmandiku Tartu ülikoolis, millega kaasnes sinasõprus jooksul väga suureks. Eriti maarahva hulgas ja seisuslike vahede täielik unustamine: nii jäi pani vennaste tegevus aluse ka laiapõhjalisele maavaimulik rahva silmis „kirikhärraks”, seda muusikaharidusele, muuhulgas muusikalisele enam, et ta oli ka kirikumõisa valdaja. Paljudel kirjaoskusele (Siitan 2007), millega kaasnesid juhtudel siiski kahandas seda sotsiaalset lõhet laiemas plaanis ulatuslikud muutused rahva vaimuliku seotus kooliga, eriti aga maarahva „muusikalises emakeeles” ning vennastekogudust järjest laieneva muusikaharrastusega (Jansen on sellega seoses võidud mõningase õigusega 2007: 91–93). süüdistada koguni eesti rahvalaulu vanemate 19. sajandi Balti kubermangude linna- kihistuste hävitamises. kultuuri puhul kasutatud pingekolmnurga 19. sajandi esimesel kolmandikul, mil metafoor sobib mõneti ka tolleaegse maaühis- Liivimaa luterlikus kirikus valitses ratsionalistlik konna kirjeldamiseks, ent sel puhul ei kujune teoloogia, olid kiriku ja vennastekoguduse oma- see mitte eelkõige rahvuslikult piiritletud vahelised suhted võrdlemisi head: mõlemad kultuuriruumidest, vaid joonistub välja pigem olid pühendunud rahvahariduse edendamisele kiriklik-konfessionaalsel pinnal – luterliku ja ja leidsid selles koostööpinna. Ent 1832. aasta vene-õigeusu kiriku ning hernhuutliku vennaste- kirikuseadus kahjustas tugevasti ka neid suhteid, koguduse vahel. Ülaltoodust peaks selguma, kuna ta andis kõigi kirikuväliste usuühenduste miks peeti Balti kubermangudes domineerivat tegevuse ametlikult kiriku kontrolli ja vastutuse evangeelset luterlikku kirikut maarahva hulgas alla ning piiras samas oluliselt kõnepidamis- „saksa kirikuks”. Luterliku kiriku sellist vastu- õigusega isikute hulka (Harnack 1968 (1860): olulist ühiskondlikku situatsiooni kasutas 293; Thimme 1938: 84). Luterlik kirik, mis jäeti riiklik venestuspoliitika tema vastu osavalt kirikuseadusega ilma tema traditsioonilisest ära: 1832. aastal välja antud uus kirikuseadus juhtpositsioonist Balti kubermangudes, seati tühistas luterliku kiriku privilegeeritud staatuse seega n.-ö. kahe tule alla: ühel pool riigipoliitika Balti provintsides – kui seni oli luterlik kirik survestus ja teisel pool vennastekoguduse eksisteerinud vene õigeusu kiriku kõrval iseseisva ähvardavalt suur populaarsus põlisrahva hulgas, ja võrdsena, siis uue kirikuseadusega sündis poliitiliselt kavala „kompensatsioonina” anti Venemaal ühtne luterlik kirik, millel oli ortodoksse kirikule aga järelevalvekohustus tema kohalikku riigikiriku kõrval vaid teisejärguline koht. Kirikliku mainet ja populaarsust ohustava struktuuri üle. keskametina asutati kindralkonsistoorium Nii pääses valla pikaajaline konfl ikt luterliku Peterburis ning alates 1832. aastast juhiti Lääne- kiriku ja vennastekoguduse vahel: alates mere provintside kirikut ja kooli seega täienisti 1840. aastast oli võitlus vennastekoguduse Peterburist. 1832. aasta kirikuseadust võib vastu Liivimaa sinoditel pidevalt arutusel ning seega pidada venestamispoliitika esimeseks 1852. ja 1853. aasta sinodid olid koguni tervikuna tõhusaks seaduseks (Thaden 1984: 15–16; Jansen sellele pühendatud. Liivimaal oli see võitlus 2000: 1160). Järgmiseks sammuks samas suunas kaugelt ägedam kui Eestimaa kubermangus, oli usuvahetusliikumise õhutamine laialdase põhjuseks tugevamad seosed Tartu ülikooli sel ajal rõhutatult konfessionalistlikku teoloogiat esindava usuteaduskonnaga, ning kuna 21 Eriti drastiline oli rahvuslik suhe sakslastest ja eestlastest vaimulike Liivimaal omandas see kirikupoliitiline võitlus vahel Eestimaa kubermangus: veel 1914. a. oli 60 siinses koguduses kõigest kuus eestlasest vaimulikku (vt. Kiivit 1982). Liivimaa ka rahvuslikud jooned, oli sellega loodud väga eestikeelses osas oli olukord mõnevõrra parem, kuigi sakslastest soodne pinnas maarahva usuvahetusliikumisele vaimulikud moodustasid siingi suure arvulise ülekaalu. 19. sajandi keskel, samas kui vennastekoguduse

15 Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus suhtes palju sallivamas Eestimaa kubermangus 19. sajandi Euroopas toimus üleminek jäi üleminek vene õigeusku võrdlemisi loiuks seisusühiskonnalt kaasaegsele kodaniku- (Siitan 2003: 51). Pietistlike usuvoolude mõjukus ühiskonnale, laia sotsiaalse põhjaga kodanliku 19. sajandi Eestimaal ja Põhja-Liivimaal ilmneb muusikaelu kujunemine oli selle ülemineku- pietistliku lugemisvara silmatorkavas rohkuses protsessi orgaaniline osa, laulu- ja mänguseltsid, omaaegsete eestikeelsete trükiste hulgas. Kuna kooriliikumine koos üldise muusikahariduse kiire maal toetus mitmehäälne koorilaul (samuti nagu levikuga selle protsessi olulised instrumendid. ka pasunakooriliikumine) eelkõige vennaste- Baltisakslaste ebatavaliselt elav seltsitegevus koguduse tegevusele, siis pole üllatav ka pietist- selles valdkonnas ei põhinenud kindlasti mitte liku repertuaari rohkus 19. sajandi keskpaiga pelgalt nende muusikaarmastusel – pigem eesti kooride jaoks trükitud noodiväljaannetes. vormus sel viisil ühe sotsiaalse grupi vastasseis tsaaririigi poliitilisele survele, katsetele üht Kokkuvõtteks vähemusrühma poliitiliselt ja kultuuriliselt tasa- Paljudes Euroopa piirkondades saab 19. sajandi lülitada. Baltisakslaste jaoks jäid selle ajaloolise puhul rääkida erinevate kultuuriruumide protsessi tulemused negatiivseks: 19. ja 20. sajandi keerukast ja üksteist mõjutavast kooseksis- vahetuseks kaotasid nad Balti kubermangudes tentsist ning mitmel pool vastandusid sel ajal oma ajaloolised privileegid, ning kui samal ajal ka enam kui kahe nii rahvuslik-keelelistel kui mindi nii hariduses kui ka ametlikus asjaajamises ka religioossetel tunnustel eristuva ühiskonna- valdavalt üle vene keelele, nõrgenes oluliselt ka osa huvid (näiteks Sileesia, Böömimaa, Alam- nende kultuuriline positsioon siinses ühiskonnas. Austria, Balkani maad). Vaatamata rohketele Poliitilisel tasandil läks võitlus privileegide eest sarnasustele situatsiooniga tolleaegsetes Balti esmajoones korda siinsetele rüütelkondadele, kubermangudes on viimaste puhul eri kultuuri- samas oli kultuurilise identiteedi kujundamisel ruumide piiritlemine siiski paljudel põhjustel haaranud juhtrolli kiiresti kasvav literaadiseisus iseäranis komplitseeritud. Näiteks kaotas siin – sel kombel lõhestunult ei osutunud baltisaksa kultuuriliselt domineeriv ühiskonnakiht sajandi ühiskond oma positsiooni säilitamiseks küllalt jooksul oma reaalse poliitilise võimu ning jõudis tugevaks ega sidusaks. nii Saksamaalt kui Venemaalt lähtuvate muutuste Selle protsessiga paralleelselt kulges aga mõjul omalaadsesse identiteedikriisi. Pildi eestlaste ja lätlaste identiteediloome edukas muudab segaseks ka asjaolu, et kultuuriruumide protsess, mis oli aga rahvakultuuri vaatepunktist rahvuslik-keelelised piirid erinesid üpris oluliselt äärmiselt paradoksaalne. Tsiteerides Jaanus kiriklik-konfessionaalsetest piiridest, samuti Arukaevu kommentaari Ea Janseni viimaseks püüdis vene-õigeusu kirik luua siin enesele jäänud monograafi ale: soodsat pinnast ning poliitilistele vahenditele toetudes kohanduda enesele võõra keele- ja …tänases mõistes eesti rahvuskultuur põhines kultuuriruumiga. Eriti lihtsustatult on varasem traditsioonilise eesti rahvakultuuri eitamisel historiograafi a kirjeldanud religioossel pinnal (oma rahvalaulu asemel õpiti saksakeelset määratletavaid ühiskonnasuhteid Eesti- ja kiriku- ja seltskonnalaulu; traditsiooniliste muusikainstrumentide asemel telliti Saksamaalt Liivimaal, seostades kirikut või vaimuliku ametit vaskpasunad; oma regivärsi asemel hakati kasutama ühekülgselt ainult baltisakslaste ja nende klassikalise hariduse õpetatud luulevorme; rahva- poliitiliste huvidega, tegemata vahet näiteks rõiva asemel riietuti linnarätsepa kätetöösse jne.). üheaegselt eksisteerinud konfessionalistlike ja Alles pärast saksapärase „uue kultuuriviisi” oman- rahvalik-pietistlike suundade vahel kirikus ning damist hakati isaisade kultuuripärandisse suhtuma jätnud tähelepanuta luterliku kiriku ja vennaste- romantilise positiivsusega (Arukaevu 2007: 512). koguduse komplitseeritud suhted 19. sajandil ja nende vastandlikud hoiakud rahvusküsimustes. Rahvakultuuri hävitamises süüdistatakse eesti Ühelt poolt ei eristu sel viisil baltisaksa vaimulike ajalookirjutuses sageli vennastekogudust ja omal ja literaatide hulgas piisavalt põlisrahva täieliku moel on selleks ka põhjust, ent äärmuspietistide assimileerimise propageerijad ning pühendunud leppimatu võitluse puhul „patuste” rahva- estofi ilid, teisalt vaikitakse maha kahe paralleelse kommetega tõstetakse esile üksnes nende kultuuriruumi koostöö positiivsed küljed, mis kultuuriloolise rolli negatiivne aspekt ja jäetakse ilmnevad eriti baltisaksa ühiskonnas kinnistunud varju nende panus rahvaharidusse, muuhulgas seltsikultuuri ja muude ühiskondlike struktuuride, ka üldisesse muusikaharidusse, mis oli aluseks samuti muusikaelu struktuuride omaksvõtmises nii laulukooride kui ka pasunakooride laialdasele eesti ühiskonna poolt. tegevusele maal kui ka sotsiaalselt laiapõhjalisele

16 Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus muusikaharrastusele linnades. Küllaldaselt KIRJANDUS pole rõhutatud ka seda, kui suures osas kasvasid siinsed rahvuslikud ideoloogiad välja just hern- Aavik, Juhan 1965–69. Eesti muusika huutlikust ümbrusest: näiteks on ka rahvusliku ajalugu. I–IV osa, Stockholm: Eesti Lauljaskond Rootsis. liikumise dramaatilised vastandid Jannsen ja Angermann, Norbert (Hrsg.) 2005. Jakobson kumbki omal moel sellesama pinnase Carl Schirrens Vorlesungen über die viljad. Geschichte Livlands. – Ostseeprovinzen, Aastal 1905 sõnastas Gustav Suits Eesti Baltische Staaten und das Nationale noore haritlaspõlvkonna jaoks palju tsiteeritud (Festschrift für Gert von Pistohlkors zum juhtlause „Olgem eestlased, aga saagem 70. Geburtstag). Münster: LIT, S. 213–225. ka eurooplasteks!”. Ent rahvuse kujunemis- Arro, Elmar 1933. Geschichte der estnischen protsessile Balti kubermangudes võib tagant- Musik. Bd. 1, Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv. Arukaevu, Jaanus 2007. Järelsõna. – järele ette kujutada ka otse vastupidist tee- Ea Jansen, Eestlane muutuvas ajas: suunda: maarahvast rahvuseks saamisel ei Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. olnud eestlaste jaoks 19. sajandil otseteed; Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, lk. 507–513. esmalt pidid meist saama lääneeuroopaliku Brenner, Friedrich 1862. Choralbuch für kodanikuühiskonna liikmed ja alles selles vier Männerstimmen: zum Gebrauche bei keskkonnas õppisime me tundma rahvusliku Gymnasien, Seminarien und kirchlichen identiteedi ülesehitamise vahendeid. Selles Männerchören. Dorpat: E. J. Karow. mõttes on baltisaksa ja eesti (või ka läti) Giesen, Bernhard 1993. Die Intellektuellen kultuuriruumi terav eristamine rahvuslikul und die Nation. Eine deutsche Achsenzeit. Frankfurt a. M.: Suhrkamp. ärkamisajal olulisel määral hilisema ajaloo- Hackmann, Jörg 2007. Kennt Geselligkeit kirjutuse konstruktsioon ning siinne rahvuslik Grenzen? Beobachtungen zur historischen kõrgkultuur on 19. sajandi jooksul aegamisi Dynamik von Vereinskultur und Zivil- saksa kultuuriruumist emantsipeerunud. Sellele gesellschaft im multikulturellen protsessile on väga iseloomulik ka omalaadne Nordosteuropa. – Chorgesang als Medium eesti-saksa kaksikidentiteet, mille kujundas von Interkulturalität: Formen, Kanäle, endale esialgu valdav osa 19. sajandi eesti soost Diskurse. Hrg. Erik Fischer u. a., Stuttgart: intelligentsist, millega kaasnes saksa keele Steiner, S. 293–320. Haltzel, Michael H. 1981. Russo-german eelistamine omavahelises suhtluses ning mida polemics of the sixties. – Russifi cation rahvusradikaalid pilkasid „kadakasaksluseks”. in the Baltic Provinces and Finland, „Kollektiivne identiteet […] kujundatakse 1855–1914. Ed. Edward C. Thaden, Princeton sotsiaalsetes protsessides” (Giesen 1993: 28) (N. J.): Princeton Univ. Press, pp. 124–133. ning 19. sajandi Euroopas toimus see olulisel Harnack, Theodosius 1968 (1860). määral kodanlikus seltsikultuuris. Seltsitegevuse Die lutherische Kirche Livlands und die vormide ja sihtide universaalsus eri kultuuri- herrnhutische Brüdergemeinde: Ein Beitrag ruumides tuleb Balti kubermangude kultuuriloos zur Kirchengeschichte neuerer und neuester Zeit. Erlangen 1860, Nachdruck Amsterdam: väga selgelt ilmsiks, samuti asjaolu, et eriti just Rodopi. muusikaline seltsitegevus, ning võib-olla koguni Hermand, Jost 2002. On the history of ainult see, sai olla tõepoolest üldine ja kõiki the „Deutschlandlied”. – Music and German ühiskonnakihte ühendav. National Identity. Ed. Celia Applegate, Pamela Maxine Potter, Chicago: The Univ. of Chicago Press, pp. 251–268. Jansen, Ea 1994. Baltisaksa laulupeod Tallinnas. – Teater. Muusika. Kino, nr. 11, lk. 48–54. Jansen, Ea 1995. Selts ja seisus 19. sajandi teise poole Eesti ühiskonnas. – Seltsid ja ühiskonna muutumine: Talupojaühiskonnast rahvusriigini. Toim. Ea Jannsen, Jaanus Arukaevu, Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, lk. 22–43. Jansen, Ea 2000. Rahvuseks saamise raske tee. – Akadeemia, nr. 6, lk. 1155–1188. Jansen, Ea 2007. Eestlane muutuvas ajas: Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

17 Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus

Janter, Christian Friedrich , v. a. 1866. zur Geschichte des protestantischen Ärrawallitsetud Waimolikkud Laulud. Tartu. Kirchengesangs in Estland und Livland. Jakobson, Carl Robert, v. a. 1869. Sinzig: Studio. Wanemuine kandle healed: neljahealega Siitan, Toomas 2007. Eesti kooriliikumise meeste koorid Eesti laulupühaks 1869. lätetest ja selle kiriklikest seostest St. Peterburg. 19. sajandi esimesel poolel. – Meeskoor Kasemets, Anton 1937. Eesti muusika ja meestelaul. Koost. Urve Lippus (Eesti arenemislugu. Tallinn: Eesti Lauljate Liit. muusikaloo toimetised 8), Tallinn: EMTA, Kiivit, Jaan 1982. Von der Estnischen lk. 10–22. Evangelisch-Lutherischen Kirche. – Tarasti, Eero 1999. Finland among the Lutherische Begegnung im Ostseeraum. paradigms of national anthems. – Snow, Hrsg. von Wilhelm Kahle, Gütersloh: forest, silence: the Finnish tradition of Mohn, S. 129–153. semiotics. Ed. Eero Tarasti, Paul Forsell, Klemetti, Heikki 1933. Maamme-laulun Richard Littlefi eld, Bloomington: Indiana alkuperä. – Suomen musiikkilehti, nr. 8, University Press, pp. 108–125. s. 159–161. Thaden, Edward C. 1974. Samarin’s ‘Okrainy Lippus, Urve 2002. Omakultuur ja muusika: Rossii’ and Offi cial Policy in the Baltic muusika rahvuslikkuse idee Eestis I. – Provinces. – Russian Review, Vol. 33, No. 4, Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika pp. 405–415. 20. sajandi algupoolel. Koost. Urve Lippus Thaden, Edward C. 1984. Russia’s Western (Eesti Muusikaloo Toimetised 6), Tallinn: Borderlands, 1710–1870. Princeton: EMA, lk. 7–78. Princeton University Press. Lippus, Urve 2008. Modernist Trends Thimme, Heinrich 1938. Kirche und In Estonian Musicology In The 1970s–1980s nationale Frage in Livland während der And The Study Of Folk Melodies. – Journal ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts: of Baltic Studies, Vol. 39, Issue 3, 307–324. Der Pastor und Generalsuperintendent Plaesterer, Artur 1929. 75 Jahre Revaler Ferdinand Walter und seine Zeit. Diss., Liedertafel: 1854–1929. Reval: Estlandische Königsberg, Berlin: Ost-Europa-Verlag. Druckerei Aktien-Gesellschaft. Tšervova, Tatjana 2003. Lauluselts „Gusli”. Põldmäe, Rudolf 1969. Esimene Eesti – Vana Tallinn 14 (18). V.a. Raimo Pullat, üldlaulupidu 1869. Tallinn: Eesti Raamat. Tallinn: Estopol, lk. 141–148. Raitmaa, Pille 2008. Arutlused koraalilaulu Tuglas, Friedebert 1932. Eesti Kirjameeste teemal Liivimaal 19. sajandi teisel poolel Selts: tegevusolud, tegelased, tegevus. ja 20. sajandi algusaastatel. – 19. sajandi Tartu: Postimees. muusikaelu Eestis. Koost. Urve Lippus Vahter, Artur (koost.) 1968, 1975. Eesti (Eesti muusikaloo toimetised 9), Tallinn: muusika. I–II kd., Tallinn: Eesti Raamat. EMTA, lk. 207–279. Vahter, Artur 1968. Eesti muusikakultuur Rauch, Georg 1970. Die nationale Frage XIX sajandi II poolel. – Eesti muusika. I kd, in den russischen Ostseeprovinzen im koost. Artur Vahter, Tallinn: Eesti Raamat. 19. Jahrhundert. – Der Ostseeraum im Walter, Ferdinand 1891. Seine Blickfeld der deutschen Geschichte. Köln Landtagspredigten und sein Lebenslauf. [u. a.]: Böhlau, S. 165–181. Leipzig: Duncker & Humblot. Salupere, Malle 1999. J. V. Jannsen pietismi Willigerode, Adalbert Hugo 1872. Laulo- ja sotsialismi vahel. – Keel ja Kirjandus, salgokenne: Korilaulud Jummala nimmel nr. 12, lk. 851–864. Keisrile auuks rahwale roömuks Soprano, Salupere, Malle 2001. J. V. Jannseni Alto, Tenore ning Basso heältest laulda. tähendus ja tegevus tema ajas. – Keel Töine jaggo, 24 kewwade aea laulo, Adelbert ja Kirjandus, nr. 11, lk. 765–777 ja nr. 12, Hugo Willigerode armsa maarahwale lk. 853–867. sowitud, Tartu. Salupere, Malle 2006. Postipapa: mitmes Wittram, Reinhard 1954a. Kirche und peeglis, mitmes rollis. Tallinn: Tänapäev. Nationalismus in der Geschichte des Schirren, Carl 1869. Livländische Antwort deutschen Protestantismus im an Herrn Juri Samarin. Leipzig: Duncker & 19. Jahrhundert. – Das Nationale als Humblot. europäisches Problem: Beiträge zur Siitan, Toomas 2000. Koraaliraamatud Geschichte des Nationalitätsprinzips Eesti- ja Liivimaal enne 1850. aastat. – vornehmlich im 19. Jahrhundert. Göttingen: Valgeid laike eesti muusikaloost. Koost. Vandenhoeck & Ruprecht, S. 109–148, Urve Lippus (Eesti muusikaloo 224–232. toimetised 5), Tallinn: EMA, lk. 57–96. Wittram, Reinhard 1954b. Baltische Siitan, Toomas 2003. Die Choralreform Geschichte: Die Ostseelande Livland, in den Ostseeprovinzen in der ersten Estland, Kurland 1180–1918. München: Hälfte des 19. Jahrhunderts: Ein Beitrag Oldenbourg.

18 Der baltendeutsche und estnische Auch bei der bäuerlichen Kultur der Kulturraum im Estland und Livland der zweiten Ostseeprovinzen können drei verschiedene Hälfte des 19. Jahrhunderts: Gesangvereine Kulturräume in einem Spannungsdreieck und Identitätsbildung betrachtet werden, hier jedoch nicht so deutlich — ethnisch, sondern mehr kirchlich-konfessionell Toomas Siitan abgegrenzt: die dominierende evangelisch- lutherische Kirche, die meistens für eine „deutsche Kirche“ gehalten wurde, die durch Der Paradigmenwechsel in der estnischen die staatlich initiierte Konversionsbewegung Musikgeschichtsschreibung am Anfang der in der Mitte des 19. Jahrhunderts schnell 1990er Jahre hat sich nicht vornehmlich von wachsende russisch-orthodoxe Kirche und die der sowjetischen Tradition der musikalischen unter der Landbevölkerung sehr weit verbreitete Historiographie abgegrenzt, sondern von der herrnhutische Brüdergemeine. Die Brüdergemeine nationalen Ideologie, die sich schon in den Texten stand der landessprachigen Bevölkerung der der 1920er–30er Jahre herausgebildet und im Ostseeprovinzen besonders nahe und legte Wesentlichen die sowjetische Zeit überlebt hatte. unter anderem den Grundstein für eine breite Der zu enge nationale Blickwinkel der bisherigen musikalische Bildung, womit gründliche idio- kulturellen Historiographie neigte dazu, nur die matische Veränderungen im Gesang des Volkes Begebenheiten des estnischen Kulturraums zu einhergingen und die älteren Schichten der beleuchten und nicht die des baltendeutschen, Volksmusik abhanden kamen. In der früheren auch wurden die Berührungspunkte der beiden estnischen musikalischen Historiographie wurde eher übergangen. In der Anfangszeit der die Brüdergemeine zumeist der Abschaffung der Estnischen Republik um 1920 fi ng man an, die Volkstradition beschuldigt, die positiven Aspekte estnische nationale Bewegung der zweiten Hälfte ihrer Tätigkeit – der Beitrag zur Volksbildung, des 19. Jahrhunderts auf Grund der Einstellung unter anderem auch zur allgemeinen musika- zu den Baltendeutschen als gespaltene zu lischen Erziehung, welche der bäuerlichen sehen. Beispielsweise wurde dabei die Stellung Chorbewegung wie auch der weitverbreiteten des deutschfeindlichen Publizisten Carl Robert Tätigkeit der bäuerlichen Posaunenchöre Jakobson (1841–1882) positiv hervorgehoben sowie der breiten städtischen Musikpfl ege und die Tätigkeit des den Baltendeutschen und zugrunde lag – wurden aber nicht genügend der evangelisch-lutherischen Kirche freundlich verdeutlicht. Für die nationale Identitätsbildung gesinnten Johann Voldemar Jannsens (1819–1890) der Ostseeprovinzen, bei der die Bedeutung der einseitig kritisiert. Musikkultur kaum zu überschätzen ist, wurden Bei der bisherigen Forschung im Kulturleben gerade die auf der Tätigkeit der Brüdergemeine der baltischen Region des 19. Jahrhunderts, die beruhende bäuerliche Sänger- und Posaunen- hauptsächlich entlang der ethnisch-sprachlichen chor-Bewegung sowie das städtisch-bürgerliche Grenzen verlief, wurden überwiegend der Vereinswesen, insbesondere die Tätigkeit der estnische (bzw. lettische) und baltendeutsche Gesangvereine, die wichtigsten Instrumente. Kulturraum berücksichtigt, dabei meistens als gegeneinander gerichtete Kräfte. Nicht genü- gend wurde aber der dritte, russische Faktor thematisiert: Eben die Spannungen in den deutschrussischen Beziehungen in den baltis- chen Ostseeprovinzen können uns vieles über die Motive der damaligen baltendeutschen Gesellschaft erklären. Die baltendeutsche Minderheit, die im Baltikum wohl die regierende Stellung hatte, fühlte sich wegen der zuneh- menden Russifi zierungstendenzen doch stark gefährdet. In dieser gegensätzlichen kultur- politischen Situation wurde das sehr stark ausgebildete Vereinswesen der Balten- deutschen ein bedeutsames Instrument ihrer Identitätsbildung und der Bewahrung ihrer gesellschaftlichen Position. Besonders mit ihren Gesangvereinen schufen die Baltendeutschen dann das Modell für die estnische und lettische Identitätsbildung.

19 20 Ajalooline võrdlus teenib seega ühelt poolt Akadeemilised asjaolude täpsustamist tänu ilmnevatele muusikaõpetajad Läänemere kontrastidele või kattuvustele, teisalt tulevad ühes uurimistulemustega sageli vaatevälja piirkonna ülikoolides: ühe ka uued küsimused, mis võivad panna aluse ametikoha loomisest ja edasisele uurimisele. Lõpuks aitab võrdlus ka ajaloolisi küsimusi vaidlustada. Sel viisil annab kujundamisest 19. sajandil ta ka panuse käibivate seletuste või seisukohtade kriitikasse (Bloch 1994 (1928): 12jj.).2 võrdlevas perspektiivis Seoses akadeemilise muusikaõpetaja — ametikohaga Läänemere piirkonna ülikoolides Martin Loeser 19. sajandil tuleb niisiis küsida, mis on selle koha (tõlkinud Anu Sõõro) loomisel ja kujundamisel ühine teiste juhtudega ja mis erinev, jõudmaks sealt mõningate seletuste ja põhimustriteni või uute küsimuste ja impuls- Mingi muusikalise ametikoha usaldusväärseks sideni tulevaseks uurimiseks. Keskmes seisavad käsitlemiseks on tarvis võrdlusmomenti. seega järgmised küsimused, mis näivad mulle Üksikjuht näitab vähe – alles laiemas kontekstis selle ameti mõistmise ja kujunemise juures eriti tulevad esile niihästi üksikjuhule iseloomulikud olulised: jooned kui ka üldisemad struktuurid. Samuti pole muusikateaduslikes uurimustes veel sugugi 1. Millal ja milliste kavatsustega loodi enesestmõistetav vaadelda muusikalisi ameteid akadeemilise muusikaõpetaja ametikoht? ja institutsioone võrdlevas perspektiivis. Asi võib olla 2. Milliseid kohustusi tuli akadeemilisel selles, et võrdlevate uurimuste jaoks on harilikult muusikaõpetajal täita? vaja eeltöid, mille tulemustest saaks lähtuda. 3. Kuidas mõjutasid kavatsused ja ameti- Ka Läänemere piirkonna ülikoole silmas kohustused lõpuks ametikoha struktuurset pidades on akadeemilise muusikaõpetaja väljakujunemist? ameti kohta siiani olemas vaid üsna piiratud arv 4. Millises seoses on omavahel nimetused üksikuurimusi. Seetõttu keskenduvad järgnevad või ametid „akadeemiline muusikaõpetaja”, arutlused paratamatult neile ülikoolidele, mille „akadeemiline muusikadirektor” ja „ülikooli kohta sellised uurimused on olemas. Silmas muusikadirektor”? Kas tegu on ühe ja sama, pidades Läänemere piirkonda ja 19. sajandit ehk ainult erinevalt hinnatud ametiga? on need Rostock (Heller 1999; Waczkat 2009), Greifswald (Ochs 2009), Königsberg (Schiwietz 1. Ametikoha loomisest: loomise aeg ja eesmärk 2009) ja Tartu (Rohtla 2009). Ühtlasi tähendab Akadeemilise muusikaõpetaja kohtade selline lähtepunkt, et siinsete arutluste puhul rajamine Läänemere piirkonna ülikoolides saab tegu olla üksnes esmase, üldise lähene- langeb 18. sajandi viimasesse kümnendisse misega akadeemilise muusikaõpetaja ametile, ning 19. sajandi kahte esimesse kümnendisse. mida tuleks edasistes üksikuurimustes Greifswaldis pandi esimene akadeemiline süvendada ja ehk ka täpsustada. muusikaõpetaja ametisse aastal 1793, Tartu, Siiski võib ka praeguse uurimisseisu juures Königsbergi ja Rostocki ülikool järgnesid aastatel võrdlus akadeemilise muusikaõpetaja ameti 1807, 1814 ja 1821 (vt tabel 1). kohta väärtuslikku infot pakkuda. Sest nagu ajaloolane Marc Bloch oma teedrajavas artiklis Ametikoha loomise aega ja ülikoolide geograafi list „Pour une histoire comparée des sociétés asukohta arvestades on selge, et mingil juhul européennes” (Bloch 1994 (1928): 122–123) polnud siin tegemist lineaarse arenguga, umbes esile tõstis, tähendab võrdlemine nagu oleks akadeemiliste muusikaõpetajate töölevõtt levinud eesmärgipäraselt mööda valida ühest või mitmest erinevast sotsiaalsest miljööst välja kaks või enam nähtust, millel näib Läänemere rannikut läänest itta. Ja ka motivat- esmapilgul teatavaid analoogiaid olevat, kirjeldada sioon koha sisseseadmiseks võis sõltuvalt ajast nende arenguprotsessi, teha kindlaks sarnasused olla küllaltki erinev. ja erinevused ja seletada neid lahti nii palju kui võimalik.1 2 Muusikateaduslikust küljest tõstab Susanne Rode-Breymann esile, et „hõlmates kogemusi, mis ulatuvad [oma teemadest kaugemale] 1 „aus einem oder mehreren verschiedenen sozialen Milieus zwei võõrasse kultuuriruumi, [ärgitatakse] vähemasti metoodiliselt omaenda oder mehr Phänomene auszuwählen, die scheinbar auf den ersten kultuuri üle rohkem mõtisklema.” („die Einbeziehung von Erfahrungen, Blick gewisse Analogien aufweisen, den Verlauf ihrer Entwicklung zu die über [einen eigenen Gegenstand] in einen fremden kulturellen Raum beschreiben, Ähnlichkeiten und Unterschiede festzustellen und diese hinausgreifen, mindestens zur methodischen Refl exionssteigerung über soweit wie möglich zu erklären.” die eigene Kultur [anregen].”; Rode-Breymann 2000: 221).

21 Akadeemilised muusikaõpetajad Läänemere piirkonna ülikoolides: ühe ametikoha loomisest ja kujundamisest 19. sajandil võrdlevas perspektiivis

Koha sisseseadmisega seotud kavatsuste oma minevikule tagasimõtlemise käigus ühtse puhul on huvitav, et esimese Greifswaldi kultuurrahvuse ideeks. Nii väljendas näiteks akadeemilise muusikaõpetaja Balzer Christopheri fi losoof Johann Gottlieb Fichte oma kõnedes koht loodi aastal 1793 lisaks ülikoolis juba „Reden an die deutsche Nation” 1807/08 olemasolevatele joonistusmeistri ja tantsumeistri veendumust, et sakslased peaksid „ürgse, ametitele (Engel 2000: 41). Samasugused olid võltsimatu rahvana [...] kasvatuse abil asjaolud ka Tartus, kus muusika tuli joonistus- seesmiselt [...] uuenema”4 (Prignitz 2005: 467). ja vaselõikekunsti, ratsa-, tantsu- ja ujumiskunsti Ühist kogemust oma keele ja kultuuri, tavade ja kõrvale (Rohtla 2009: 209). Mõlemas ülikoolis kommete näol peeti selles protsessis tähtsaks moodustas muusika seega täienduse nende vahendiks identiteedi loomisel ja seega üksiku kunstide kaanonis, mida nähti kasulike ja integreerimisel rahvuse hulka (Prignitz 2005: 466jj.). meeldivate seltskondlike oskustena. Nii loodeti Sealjuures omistati Preisimaal juba varakult näiteks Greifswaldi muusikaõpetajakohta silmas ka muusikale tähtis roll. Iseäranis Carl Friedrich pidades, et „õppiv noorus saab seeläbi mõned Zelter, kes juhatas aastast 1800 Carl Friedrich edemused ja innustused ... ”3 (Engel 2000: 41). Faschi järglasena Berliini Lauluakadeemiat Selline võimalus kunsti õppimiseks, millest (Berliner Sing-Akademie) ja aastast 1803 täitis iga üksik „edemusi” pidi saama, oli suunatud valitsuse muusikalise nõustaja funktsiooni, suutis eelkõige aristokraatlikule elukeskkonnale. Preisimaa valitsust veenda muusika ja eriti laulu Tudengitele pidi teatud mõttes antama võimalus tähenduses rahvuslikule haridusele. Tulemuseks arendada end galant homme’iks, et olla ette oli muusika valdkonna arvamine akadeemiliste valmistatud teenistuskäiguks õukonnamiljöös kunstide hulka seoses kooli- ja kirikumuusikute või riigiametites. Sellise hariduse eesmärk polnud õpetamiseks mõeldud riiklikult rahastatavate mitte üksnes erialaste teadmiste omandamine seminaride asutamisega (Ottenberg, Sellack 2007: humanitaarse ainekaanoni mõttes, vaid samavõrd 1403; Schiwietz 2009: 241–242).5 ka heade kommete – aristokraatliku conduite’i Kui tähtis oli rahvakasvatuse või rahvusliku omandamine, mille alla kuulus kaasaegsete hariduse idee ka akadeemilise muusikaõpetaja võõrkeelte valdamine, kunsti- ja muusikaalased ameti jaoks, on näha juba sellest, et muusika- oskused (Herrmann 2005: 77–79). Et seesugune, õpetaja koha sisseseadmine Königsbergi ülikoolis pigem 17. ja 18. sajandile omane haridus- aastal 1814 johtus otseselt Zelteri algatatud traditsioon oli ka 19. sajandil veel vägagi elus Preisi kultuuripoliitikast. Kuna kirikumuusikat ega piirdunud üldsegi mitte Läänemere piir- nägi „riik [...] usulise rahvakasvatuse tähtsaima konnaga, näitab pilguheit Lõuna-Saksamaale. vahendina” (Schiwietz 2009: 241), rajati Kui näiteks Tübingeni ülikoolis seati 1817. aastal Königsbergi ülikoolis „kooliõpetajate, tulevaste sisse esimene muusikadirektori koht, väitsid ja juba töötavate, ja teoloogiatudengite”6 jaoks selle vastased, et muusika ei kujutavat endast lauluinstituut (Singe-Institut; Schiwietz 2009: tõelist akadeemilist õppeainet, vaid peaks hoopis 244). Ametlik eesmärk oli, et ükski „jutlustaja- 1589. aastast saati Tübingenis eksisteerinud ja koolikandidaat ilma tunnistuseta lauluoskuse rüütliakadeemia, niinimetatud Collegium illustre kohta”7 ülikoolist ei lahkuks (Schiwietz 2009: 244), valdkonda kuuluma (Rothmund-Gaul 1998: 26). kuna vaid hea haridusega asjatundjatelt Niisiis, kuigi ühelt poolt oli aristokraatlikule võis oodata soovitud laia kasvatuslikku mõju. elukeskkonnale orienteerumine akadeemiliste Kui arvestada, et akadeemilise muusika- muusikaõpetajakohtade sisseseadmisel tähtis õpetaja koha sisseseadmine Königsbergis oli liikumapanev ajend, näib selle ameti loomine vahetult seotud Preisi ülikoolide põhimõttelise 19. sajandi algusest saati ikka enam seonduvat ümberstruktureerimise ja reformimise uue haridusideaaliga, eesmärgiga õilistada protsessiga (vt. Turner 1987: 221jj.), siis on kombelis-moraalselt mitte ainult üksikinimest, ilmne, et neil meetmetel võis olla mõju ka juba vaid inimkonda tervikuna. eksisteeriva muusikaõpetajaameti kujunemisele Valgustuslik, põhiliselt Jean-Jacques 1815. aastast alates samuti Preisimaa alla Rousseau kujundatud ettekujutus rahva kasva- 4 tamisest „inimeseks” ja „kodanikuks” levis „als ein ursprüngliches, unverfälschtes Volk […] durch Erziehung 18. sajandi viimasel kolmandikul ja arenes innerlich […] erneuern.” 5 Koorilaulu tähenduse kohta vt. (Dahlhaus 1996 (1980): 38–39). Saksamaal romantismi ja sellega kaasneva 6 „Schullehrer, künftige und bereits angestellte, und Theologie- studierende”. 3 „der studierenden Jugend dadurch manche Vortheile und Auf 7 „Predigt- und Schulkandidat ohne Zeugnis seiner Fertigkeit munterungen [sic] zuwachsen...” im Singen”.

22 AMETI KAVATSUS ESMANE ÜLIKOOL ASUTAMINE VÕI KONTEKST AMETIKOHUS

Rostock 1821 Inimese õilistamine, Lauluõpetus rahva harimine

Greifswald 1793 Kasulik üksikinimesele, Pilliõpetus ühtlasi meeldiva mõjuga

Königsberg 1814 Inimese õilistamine, Lauluõpetus rahva harimine

Tartu 1807 Kasulik üksikinimesele, Pilliõpetus ühtlasi meeldiva mõjuga

— Tabel 1: Akadeemilise muusikaõpetaja amet asutamise hetkel. Akadeemilised muusikaõpetajad Läänemere piirkonna ülikoolides: ühe ametikoha loomisest ja kujundamisest 19. sajandil võrdlevas perspektiivis kuuluvas Greifswaldi ülikoolis. Aga ka lauluks teoloogiatudengitele” sisseviimist Mecklenburgis asuvat Rostockit ja Vene Tartut 1823, millega Greifswaldi ülikool järgis ilmselt silmas pidades on tõenäoline, et sama koha teiste Preisi ülikoolide nagu Berliini, Breslau loomist Rostockis 1821. aastal ja selle teatud ja Königsbergi arengutendentse. Ühtlasi on ümberkujundamist Tartus võib seostada sealjuures märkimisväärne, et lauluõpetust 19. sajandi esimestel kümnenditel Preisi kooli- ei jaganud mitte akadeemiline muusikaõpetaja ja kõrgkoolikorraldusest lähtunud märkimis- Abel, vaid dr. Anselm Schmidt, kes oli alates väärse eeskuju ja külgetõmbega, samuti ideega 1816. aastast linnakooli ja Püha Nikolai Toom- rahvast laulu kaudu harida. Viimast propageeris kiriku kantor. Seletus sellele võiks olla, et kõvasti hilisem Rostocki akadeemiline muusika- Schmidti peeti tema kirikumuusika-ameti tõttu õpetaja Anton Wilhelm Caspar Saal, kes oli ametis vokaalõpetuse jaoks sobivamaks kui Abelit. 1823. aastast kuni surmani jaanuaris 1859, juba Iseäranis tema sagedasi Greifswaldis korraldatud 1808. aastal oma Rostockis avaldatud kirjutises oratooriumiesitusi arvesse võttes võidi teda „Über den Werth und Nutzen des Gesanges ilmselt pidada vokaalmuusika asjatundjaks. so wie über die Vernachlässigung desselben Selles kontekstis on ka mõistetav, et pärast in Mecklenburg-Schwerin” (Waczkat 2009: 189). Schmidti surma 1833. aastal kuni sügissemestrini Ametiga seotud ettekujutuste osas üldse on 1847/48 jätkas lauluõpetust samuti kantor Peters, kõnekad eelkõige akadeemiliste muusika- Schmidti järglane gümnaasiumis ja toomkirikus õpetajate ametikohustused, kuna koha profi ili (Ochs 2009: 297). Seevastu Abelit peeti vastu- kujundamine või muutmine on ametiga seotud tavaks instrumentaalmuusika vallas. eesmärkide ja vajaduste hea indikaator. Võttes arvesse seesuguseid suundumusi ja silmas pidades, et ülikooliga seotud muusika- 2. Akadeemiliste muusikaõpetajate ülesandeid anti erinevatele isikutele, saab ametikohustest vaevalt rääkida järjepidevast akadeemilise Kui Königsbergis ja Rostockis oli juba ametikoha muusikaõpetaja ametist Greifswaldis aastatel loomisel rõhk vokaalmuusikal, moodustas 1823–1847. Olukord muutus alles 1847. aastal Greifswaldis ja Tartus esialgu akadeemilise õppinud teoloogi ja laulupedagoogi Gotthard muusikaõpetaja peamise tegevusala pilliõpetus. Wöhleri ametissekutsumisega, kelle kätte Nii tuli Greifswaldi akadeemilisel muusika- koondati esmakordselt erinevad muusikalised õpetajal Christopheril õpetada tudengeid neli ülesanded Greifswaldi ülikoolis. Wöhler, kes tundi nädalas nendega koos mängides. Mängiti tegutses akadeemilise muusikaõpetajana sümfooniaid, kontserte, kvartette, triosid ja 1855. aastani, andis soolo- ja ansamblilaulu, duosid, sealhulgas Wolfgang Amadeus Mozarti, harmoonia- ja kompositsiooniõpetust. Joseph Haydni, Ignaz Joseph Pleyeli, Venzeslaus Samuti juhatas ta akadeemilist lauluseltsi Pichli, Johann Baptist Vanhali, Adalbert Gyrowetzi ja korraldas muusikaloolisi üritusi (Ochs 2009: ja Giovanni Battista Viotti teoseid. Selline 297–299). Ühtlasi tähendas selline rõhuasetus, tegevusprofi il oli esialgu ka veel Christopheri et pilliõpetus – valdkond, mida oli ameti järglasel Andreas Abelil, kuid tema ametiaja loomise hetkel põhiliseks peetud – jäi ära. jooksul toimus mitu olulist muudatust: Abel, Selle asemel asetati nüüd silmnähtavalt rõhk kes oli ametis oletatavasti juba 1816, hiljemalt rahvahariduslikult väärtuslikule vokaalmuusikale aga 1818. aastast kuni 1846. aastani, võttis ja ametisse kutsuti vastav asjatundja. Lõpuks 1824. aastal enda peale lisaks ülikoolitegevusele laiendati varem puhtalt muusikapraktilise ka linna muusikadirektori vastloodud ameti. suunitlusega ametit nüüd esmakordselt Juba enne oli ta tervelt 13 aastat töötanud muusikateoreetilise ja -ajaloolise mõõtmega. Greifswaldi viimase linnamuusiku Avé Lallement’ Umbes samasugune ameti laiendamine assistendina (Ochs 2009: 295–296). ja ümberkujundamine toimus ka Tartus. Täiesti Kui Abeli lisategevused assistendi või linna samamoodi nagu Greifswaldis oli peatähelepanu muusikadirektorina viitavad ühest küljest sellele, esialgu pilliõpetusel. See käib nii esimese Tartu et akadeemilise muusikaõpetaja kohal oli alates ülikooli muusikaõpetaja Heinrich Wilhelm Fricke 1810. aastatest selgeid kõrvalameti jooni, siis kui ka tema 1839. aastani tegutsenud järglase erinevate muusikaliste funktsioonide viimine ühe Nikolai Thomsoni kohta, kes – nagu allikates isiku kätte tõendab samas selgelt Greifswaldi kirjas – andis „Piano-Forte-mängu” ja „keelpillide muusikaelu üldist ümberstruktureerimist mängu”8 õpetust (EAA 402–3–1687, l. 19; tsit. 19. sajandi esimesel kolmandikul. Selles kontekstis tuleb näha ka aine „Juhised kiriku- 8 „Piano-Forte-Spiel”; „im Spiel auf Streich-Instrumenten”

24 Akadeemilised muusikaõpetajad Läänemere piirkonna ülikoolides: ühe ametikoha loomisest ja kujundamisest 19. sajandil võrdlevas perspektiivis

Rohtla 2009: 211). Alles 1839–1878 ametis silma, et senistes kirjutistes Läänemere piir- olnud akadeemilise muusikadirektori Friedrich konna kohta pole nimetusi „muusikaõpetaja”, Brenneri egiidi all omandas ka vokaalmuusika „muusikadirektor” ja „ülikooli muusikadirektor” märgatava kaalukuse: Brenner asutas 1857. aastal selgelt üksteisest eristatud ning osalt on akadeemilise lauluseltsi, mida juhatas kuni neid kasutatud sünonüümidena. Seesuguse 1878. aastani. ebatäpsuse allikaks on ilmselt juba kaas- aegsete mitte alati korrektne või vähemalt 3. Ameti struktuursest asetusest mitmetähenduslik sõnakasutus, kui aeti segamini Eriti kompetentsus laulu ja koorijuhatamise tiitlid ja ametinimetused. Nii võis „akadeemilisest alal tegi akadeemilised muusikaõpetajad ka muusikaõpetajast” ja „kuninglikust muusika- väljaspool ülikooli avaliku muusikaelu nõutud direktorist” – üks on ametitähistus, teine persoonideks. Ametissepanekul järgiti seetõttu aunimetus – kaasaegses pöördumisvormis sageli kaht strateegiat, mis olid ühtmoodi kergesti saada „akadeemiline muusikadirektor”. tüüpilised Rostockile, Greifswaldile, Königsbergile Siinkohal üks näide Greifswaldi akadeemi- ja Tartule ning viisid enamasti ametite lisest muusikaõpetajast: alates 1856. aastast kuhjumiseni. Greifswaldi ülikoolis akadeemilise muusika- Akadeemilise muusikaõpetajana kutsuti õpetajana tegutsenud Gustav Bemmannile ametisse inimesi, kes olid oma võimeid vastava anti juba varem Prenzlaus tema sealse tegevuse ülikoolilinna muusikalistes ametites juba eest lauluõpetaja, kantori ja organistina tiitel tõestanud ja võtsid ülikooli muusikaõpetaja „kuninglik muusikadirektor”. Kui seepeale ameti siis sageli enda kanda lisaks oma senisele nüüd uurimustes Bemmanni „akadeemiliseks tegevusele. Nii oli näiteks esimene Rostocki muusikadirektoriks” nimetatakse (Ochs 2009: akadeemiline muusikaõpetaja Andreas Göpel juba 299–300), ei tohiks see selles mõttes vettpidav enne ametisse kutsumist 1821. aastal oma eduka olla, et Greifswaldis ilmselt seesugust ameti- tegevusega Püha Jakobi kiriku organistina ning nimetust ametlikult ei eksisteerinud. Nii pandi Rostocki lauluakadeemia dirigendi ja asutajana ka Bemmanni järglased Otto Drönewolf end kunstiliselt tõestanud (Waczkat 2009: 190). (ca. 1883–1897) ja Friedrich Reinbrecht (1898– Vahel püüti hea kvalifi katsiooniga kandidaati 1907) ametisse akadeemiliste muusikaõpetajate saada ka väljastpoolt, lootuses rikastada sellega ja mitte muusikadirektoritena, vaatamata sellele niihästi ülikooli kui ühtlasi linna muusikaelu. et vähemalt Reinbrechtile oli juba 1892. aastal Teenistuse rahalist atraktiivsust silmas pidades Quedlingburgis lauluõpetaja, organisti ja näis soovitatav siduda sageli kõrvalameti dirigendina tegutsemise ajal kuningliku muusika- iseloomuga akadeemilise muusikaõpetaja koht direktori tiitel antud. Seda tõendab ka „Instrukt- muude vabade muusikaametitega linnas, et sioon akadeemilisele muusikaõpetajale pakkuda nii kandidaatidele võrdlemisi kindlat kuninglikus Greifswaldi ülikoolis”, mille sissetulekut. Kui kooskõlastatult erinevad Reinbrecht sai 1898. aastal ametisse astudes institutsioonid sealjuures toimisid, näitab muide (Kaminski 2009: 307). Reinbrechti järglane Rudolf selgelt Friedrich Reinbrechti ametissepaneku Ewald Zingel (1907–1938) sai isegi ametlikult protsess Greifswaldis 1898. aastal. Siis pidas noomida, kuna ta oli söandanud end omavoliliselt Greifswaldi ülikooli rektor Püha Nikolai koguduse „ülikooli muusikadirektoriks” nimetada, kirikunõukoguga läbirääkimisi akadeemilise de facto aga oli ametis üksnes akadeemilise muusikaõpetaja ja organistikoha täitmise ning muusikaõpetajana (Zwerg 2001: 112; Ochs 2009: tekkivate palgakulude mõlemat poolt rahuldava 303). Seevastu nimetasid kolleegid või ka aja- jagamise üle (Kaminski 2009: 307). kirjandus akadeemilist muusikaõpetajat Reinbrechti „muusikadirektor Reinbrechtiks” 4. Akadeemiline muusikaõpetaja, akadeemiline või „kuningl. muusikadirektoriks” (Kaminski 2009: muusikadirektor ja ülikooli muusikadirektor 305, 309). Lõpuks nihkub akadeemilise muusikaõpetaja Kui tiitli „muusikadirektor” andis tõesti ametiga tegeldes vaatevälja ka ülikooli ülikool, võis tegemist olla pigem isikliku esile- muusikadirektori või akadeemilise muusika- tõstmisega, mitte niivõrd ametiprofi ili eristusega direktori positsioon. Kas oli siin tegu identsete akadeemilise muusikaõpetaja omast. Nii andis ametitega või leidus kohaprofi ilide vahel ka „muusikadirektoriks” või „ülikooli muusika- erinevusi? direktoriks” nimetamine ülikoolile võimaluse Kuigi seda küsimust saab siin parimal tiitlikandja kõrget kvalifi katsiooni esile tõsta ja juhul vaid möödaminnes puudutada, torkab tunnustada. Mingit tõusu ülikooli ametihierarhias

25 Akadeemilised muusikaõpetajad Läänemere piirkonna ülikoolides: ühe ametikoha loomisest ja kujundamisest 19. sajandil võrdlevas perspektiivis ega rahalist lisaväärtust sellega üldjuhul siiski sageli kaht strateegiat. Akadeemilise muusika- ei kaasnenud (Platen 1998: 1171–1172). Sellise õpetajana kutsuti ametisse kas inimesi, kes olid austusavalduse üks musternäidis on Läänemere oma võimeid vastava ülikoolilinna muusikalistes piirkonda silmas pidades näiteks organisti ametites juba tõestanud ja võtsid ülikooli ja õpetaja Carl Heinrich Sämanni ametisse- muusikaõpetaja ameti siis sageli enda kanda kutsumine Königsbergis. Nii pani ülikool Sämanni lisaks oma senisele tegevusele. Või püüti saada 14. juulil 1823 ametisse akadeemilise muusika- hästi kvalifi tseeritud kandidaati väljastpoolt, õpetajana ja juba 1. märtsil 1824 – niisiis isegi et anda sellega ühtlasi uusi impulsse ka linna mitte aastat hiljem ja muutumatu ametiprofi ili muusikaelule. juures – nimetas ta muusikadirektoriks Mõlemad toimimisviisid viisid enamasti (Schiwietz 2009: 245). ametite kuhjumiseni, nii et näiteks organisti-, kantori- ja õpetajaamet olid seotud akadeemilise Kokkuvõte muusikaõpetaja positsiooniga. Selline muusika- Akadeemilise muusikaõpetaja kohtade sisse- liste juhtimisülesannete koondumine ühe või seadmine Läänemere piirkonna ülikoolides väheste isikute kätte võimaldas ühest küljest langeb hilisesse 18. ja varasesse 19. sajandisse. linna, kiriku ja ülikooli muusikaliste struk- Greifswaldi ülikoolis pandi esimene muusika- tuuride head võrgustikku, teisest küljest oli õpetaja ametisse aastal 1793, Tartus aastal see koondumine aga ilmselgelt ka rahaliselt 1807. Sealsed esialgu eranditult instrumentaal- hädavajalik, et lasta teenistusel kandidaatidele muusikaga seotud ülesanded vastasid ameti- ka piisavalt atraktiivsena paista. Lõppude lõpuks profi ilile, mida paljudes teistes Saksa ülikoolides võidi vajalik raha kokku saada osalt alles tänu täitis niinimetatud „kontsertmeister” – kiriku, linna ja ülikooli institutsioonide koos- analoogselt tantsu-, vehklemis-, joonistus- kõlastatud tegevusele. Seesuguste asjaolude ja kirjutusmeistriga (Platen 1998: 1171). tulemuseks oli samas, et akadeemilistel Seevastu oli akadeemiliste muusikaõpetajate muusikaõpetajakohtadel oli sageli kõrvalameti ametissepanekul Königsbergis ja Rostockis iseloom. 1814 ja 1821 peamine vokaalmuusika. Muusika- Et akadeemilisi muusikaõpetajaid nime- õpetajaameti selline erinev suunitlus tulenes eri tatakse allikates ja sekundaarkirjanduses osalt aegadel järgitud erinevatest haridusideaalidest. ka „muusikadirektoriks” või „ülikooli muusika- Sellal kui muusikaõpetus ülikoolis oli veel direktoriks”, viitab ilmselt üksnes harva ameti 19. sajandi alguseni täiesti suunatud instrumendi teistsugusele suunitlusele või hierarhilisele valdamisele, mida peeti aristokraatliku silma- asetusele. Pigem näib, et sageli ei eristanud ringi ja conduite’i mõttes teatud määral heade juba kaasaegsed erinevaid tähistusi üksteisest kommete hulka kuuluvaks, omandasid alates selgelt ja kasutasid neid osalt sünonüümidena. 1810. aastatest eelkõige lauluõpetus ja koori- Silmatorkav on sealjuures tiitli ja ametitähistuse juhtimine oluliselt suurema kaalu ning moodus- segaminiajamine, misläbi võis siis näiteks ameti- tasid hiljemalt 1850. aasta paiku ametikohuste tähistusest „akadeemiline muusikaõpetaja” tuumiku. Määrav oli seejuures uus, valgustuslik ja aunimetusest „kuninglik muusikadirektor” haridusideaal, mille raames püüeldi inimese saada „akadeemiline muusikadirektor”. Kuigi tiitli kombelis-moraalse õilistamise poole. Muusikat „muusikadirektor” või „ülikooli muusikadirektor” peeti selles protsessis tähtsaks vahendiks andis tõepoolest ülikool, ei viidanud see üldiselt identiteedi loomisel ja seega üksikisiku integ- mitte teisele ametiprofi ilile, vaid tähendas pigem reerimisel rahvuse hulka. See muusika uus selle kandja väljapaistvat kvalifi katsiooni ja tema tähendus, mida propageeris otsustavalt ka Carl saavutuste tunnustamist. Friedrich Zelter, peegeldus ka institutsionaalsetes struktuurides, nagu akadeemiliste muusika- õpetajakohtade loomises või juba olemasolevate kohtade muutmises. Sealjuures mõjusid Preisi haridusreformid laialdaselt eeskujuna, mitte ainult Põhja-Saksamaal. Tänu laulu- ja koorijuhtimisoskustele peeti akadeemilisi muusikaõpetajaid ka väljaspool ülikooli hinnatud asjatundjateks, kelle kompe- tentsus pidi ühtlasi olema kasuks kodanlikule muusikaelule. Ametissepanekul järgiti seetõttu

26 Akadeemilised muusikaõpetajad Läänemere piirkonna ülikoolides: ühe ametikoha loomisest ja kujundamisest 19. sajandil võrdlevas perspektiivis

KIRJANDUS Wien, Köln, Weimar: Böhlau, S. 462–468. Rode-Breymann, Susanne 2000. Bloch, Marc 1994 (1928). Für eine Regionalgeschichte – eine unverzichtbare vergleichende Geschichtsbetrachtung Teildisziplin der Opernforschung? der europäischen Gesellschaften. – Überlegungen am Beispiel von Wien. – Alles Gewordene hat Geschichte. Die Schule Niedersachsen in der Musikgeschichte. der Annales in ihren Texten 1929–1992. Zur Methodologie und Organisation Hrsg. Matthias Middell und Steffen musikalischer Regionalforschung. Sammler, Leipzig: Reclam-Bibliothek, Internationales Symposium Wolfenbüttel Bd. 1479, S. 121–167 (orig. Revue de 1997. Hrsg. Arnfried Edler und Joachim synthèse historique). Kremer (= Publikationen der Hochschule Dahlhaus, Carl 1996 (1980). Die Musik des für Musik und Theater Hannover 9), 19. Jahrhunderts (= Neues Handbuch für Augsburg: Wißner, S. 221–231. Musikwissenschaft 6), Laaber: Laaber, Rohtla, Geiu 2009. Die Musikpfl ege und Sonderausgabe. der Wirkungskreis eines Musiklehrers an Engel, Hans 2000. Musik und Musikleben der Kaiserlichen Universität in Dorpat/ in Greifswalds Vergangenheit. Anläßlich Tartu (1807–1893). – Universität und des 750. Gründungsjubiläums der Stadt Musik im Ostseeraum. Hrsg. von Ekkehard Greifswald neu herausgegeben und Ochs, Peter Tenhaef, Walter Werbeck und erweitert von Ekkehard Ochs und Lutz Lutz Winkler (= Greifswalder Beiträge Winkler (= Greifswalder Beiträge zur zur Musikwissenschaft 17), Berlin: Musikwissenschaft, 9), Frankfurt am Frank&Timme, S. 207–216. Main u. a.: Lang. Rothmund-Gaul, Gabriela 1998. Zwischen Heller, Karl 1999. Die akademischen Taktstock und Hörsaal. Das Amt des Musiklehrer an der Universität Rostock Universitätsmusikdirektors in Tübingen und ihre Rolle im städtischen Musikleben. – 1817–1952 (= Quellen und Studien zur Denn in jenen Tönen lebt es. Wolfgang Musik in Baden-Württemberg 3), Stuttgart, Marggraf zum 65. Hrsg. von Helen Geyer, Weimar: Metzler. Michael Berg und Matthias Tischer, Weimar: Zwerg, Dorothea 2001. Rudolf Ewald Zingels Hochschule für Musik „Franz Liszt”, Wirken in Greifswald von 1907 bis 1942. S. 519–540. Mschr. Diplomarbeit, Universität Greifswald. Herrmann, Ulrich 2005. Familie Kindheit, Turner, R. Steven 1987. Universitäten. – Jugend. – Handbuch der deutschen Handbuch der deutschen Bildungsgeschichte, Bd. II: 18. Jahrhundert. Bildungsgeschichte, Bd. III: 1800–1870. Vom späten 17. Jahrhundert bis zur Von der Neuordnung Deutschlands bis zur Neuordnung Deutschlands um 1800. Gründung des Deutschen Reiches. Hrsg. Hrsg. von Notker Hammerstein und Ulrich von Karl-Ernst Jeismann und Peter Herrmann, München: Beck, S. 69–96. Lundgreen, München: Beck, S. 221–249. Kaminski, Holger 2009. Friedrich Schiwietz, Lucian 2009. Musikausbildung Reinbrecht als Königlicher Musikdirector für den Dienst in Kirche und Schule und akademischer Musiklehrer in an der Universität Königsberg in Greifswald (1898–1907). – Universität und ihrem bildungspolitischen und Musik im Ostseeraum. Hrsg. von Ekkehard institutionsgeschichtlichem Kontext. – Ochs, Peter Tenhaef, Walter Werbeck und Universität und Musik im Ostseeraum. Hrsg. Lutz Winkler (= Greifswalder Beiträge zur von Ekkehard Ochs, Peter Tenhaef, Walter Musikwissenschaft 17), Berlin: Frank & Werbeck und Lutz Winkler (= Greifswalder Timme, S. 305–318. Beiträge zur Musikwissenschaft 17), Berlin: Ochs, Ekkehard 2009. Eine historisch Frank&Timme, S. 241–252. verspätete Entwicklung – Musik als Waczkat, Andreas 2009. Die ersten Exercitium und akademisches Lehrfach akademischen Musiklehrer des an der Universität Greifswald im 19. und 19. Jahrhunderts an der Universität beginnenden 20. Jahrhundert. – Universität Rostock. – Universität und Musik im und Musik im Ostseeraum. Hrsg von Ostseeraum. Hrsg. von Ekkehard Ochs, Ekkehard Ochs, Peter Tenhaef, Walter Peter Tenhaef, Walter Werbeck und Werbeck und Lutz Winkler (= Greifswalder Lutz Winkler (= Greifswalder Beiträge Beiträge zur Musikwissenschaft 17), Berlin: zur Musikwissenschaft 17), Berlin: Frank & Timme, S. 293–304. Frank&Timme, S. 187–196. Ottenberg, Hans-Günter u. Ingolf Sellack 2007. Zelter, Carl Friedrich. – MGG 2, Personenteil, Bd. 17. Kassel u. a.: Bärenreiter Sp. 1401–1413. Platen, Emil 1998. Universität und Musik. – MGG 2, Sachteil Bd. 9. Kassel u. a.: Bärenreiter, Sp. 1165–1186. Prignitz, Christoph 2005. Patriotismus, Nationalgefühl. – Lexikon zum aufgeklärten Absolutismus in Europa. Herrscher – Denker – Sachbegriffe. Hrsg. von Helmut Reinalter,

27 Akademische Musiklehrer und Musikdirektoren an Universitäten des Ostseeraums: Überlegungen zur Etablierung und Ausgestaltung eines Amtes im 19. Jahrhundert — Martin Loeser

Ausgehend von den Ergebnissen der im Jahr 2006 in Greifswald veranstalteten Tagung „Universität und Musik“ wird in dem Referat der Versuch unternommen, das Amt des Akademischen Musiklehrers und Universitätsmusikdirektors mit Blick auf den Ostseeraum vergleichend zu betrachten. Anhand der Situation in Rostock, Greifswald und Dorpat/Tartu werden insbe- sondere Einführung, Aufgaben, Funktionen und Bedeutung des Amtes erörtert.

28 sorite varju jäävad. Need olid keelte, kunstide Muusikaõpetaja koht ja religiooni õpetajad, sealhulgas ka muusika- Tartu ülikoolis 1803–1807 õpetaja. — Allikad esimese muusikaõpetaja ametisse Geiu Rohtla võtmise kohta asuvad Eesti Ajalooarhiivis (EAA) Tartu ülikooli fondis ja neist olulisim on Heinrich Wilhelm Fricke dokumente sisaldav säilik (EAA 402-3-1786). Meid huvitavatest aastatest Sissejuhatus 1803–1807 leidub seal Fricke kirjutatud ameti- Käesolevas artiklis keskendutakse muusika- kohale kandideerimise taotlus, väljavõtted üli- õpetaja ametikoha täitmisele 1802. aastal kooli nõukogu valimistega seotud koosolekute taasavatud Tartu ülikoolis. Muusikaõpetaja koht protokollidest ning nõukogu liikmete hinnangud loodi ülikooli juurde juba 1803. aastal, kuid alles kõigi samale ametikohale kandideerinud 1807. aastal valiti esimene muusikaõpetaja, muusikute esitatud teoste kohta. Teine oluline kelleks sai Tartu avalikus elus tuntud muusika- allikas on ülikooli pidustustega seotud doku- tegelane Heinrich Wilhelm Fricke. Püüame mentatsioon (EAA 402-4-58), mis sisaldab selgitada, mis neil aastatel toimus: miks koha andmeid muusikast akadeemilistel sündmustel täitmisega viivitati, kuigi ülikoolile oli selleks ja ka Fricke osalemisest.1 eraldatud raha ja linnas leidus ka ametisse sobivaid muusikuid. Läänemere piirkonna Kunstide õpetus Tartu ülikoolis teiste ülikoolidega võrreldes loodi akadeemilise Pillimuusika ja lauluhääled on kuulunud tavade muusikaõpetaja ametikoht Tartus ühena esimeste järgi akadeemiliste sündmuste juurde ning seas. Sellisel kujul hakkasidki need ametikohad nendeta ei toimunud ka Tartu ülikooli pidulik tekkima 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul. taasavamine 1802. aastal. 1799. aastast Akadeemilise muusikaõpetaja ülesannetest pärinevas ülikooli asutamise plaanis ei olnud ja ametinimetustest on käesolevas kogumikus muusikaõpetust ette nähtud, tõenäoliselt kirjutanud Martin Loeser. Tema on võrrelnud arvestati algul, et vajaduse korral palgatakse muusikaõpetaja ameteid Läänemere piirkonna muusikud linnast. Esmakordselt mainitakse neljas ülikoolis – Greifswaldis alustas muusikaõpetaja ametikohta ülikooli 1803. aasta muusikaõpetaja 1793. aastal, Tartus 1807, põhikirjas, mille järgi õppetöö hakkas toimuma. Königsbergis 1814 ja Rostockis 1821. aastal. Keiserlikus Tartu ülikoolis kuulus muusika Tartu ülikooli muusikaõpetajate tegevus koos teiste kunstidega abiainete hulka, mis on aga põhjalikumalt uurimata teema. Heinrich toetasid erialast õpet. Ennekõike oli muusika- Wilhelm Fricke valimist muusikaõpetaja ametisse õpetust vaja tulevastele pastoritele, kuid nimetab põgusalt ülikooli 350. aastapäeva puhuks muusikaõpetajate tegevus puudutas tegelikult avaldatud Karl Leichteri (1902–1987) artikkel peaaegu kõike, mis ülikoolis selles vallas toimus. „Tartu muusikaelu ja ülikool enne XX sajandit” Neil tuli õpetada üliõpilastele nii teooriat kui (Leichter 1982) ja hiljem ka Terje Lõbu artikkel ka praktilist pillimängu, juhatada muusikaesitusi „Mõnda Tartu Ülikooli muusikaõpetajatest” akadeemilistel sündmustel ning esineda ka (Lõbu 2004). Ülevaatlikult olen ise sellest avalikel kontsertidel. See kõik ei piirdunud ainult kirjutanud koguteose „Tartu. Ajalugu ja kultuuri- ülikooliga, 19. sajandil ametis olnud muusika- lugu” alapeatükis „Ülikool ja muusika” (Rohtla õpetajad on mõjutanud kogu linna avalikku 2005). 1930. aastatel uuris Elmar Arro (1899–1985) muusikaelu. Tartu linnamuusikute traditsiooni varasematel Kunstide traditsioon ülikoolis ulatub aga sajanditel (aastatel 1587–1809) ning oma artikli kaugemale, sest tavapärase aadlinoorte hariduse (Arro 2003 (1932): 200–201) lõpuosas kirjeldab juurde oli kuulunud ka muusika, tantsu, joonis- ta ka muusikat ülikooli taasavamise pidustustel. tamise, vehklemise ja ratsutamise õppimine. Muusikat 19. sajandi Tartu ülikoolis on puudu- Rootsi-aegne Tartu ülikool, Academia Gustaviana tatud veel ajalookäsitlustes, mis on ilmunud (1632–1665) oli küll vana tüüpi ülikool, kus nende nii keiserliku ülikooli sajanda aastapäeva puhul alade harjutusmeistreid2 veel polnud, kuid (Petuhhov 1902) kui ka 350 aasta möödudes 17. sajandi lõpu Academia Gustavo Carolinas ülikooli asutamisest (Siilivask 1982). Muusika- (1690–1710) olid tantsu-, vehklemis-, joonistus- õpetaja ameti kohta aga leidub eriti väärtuslikke ja muusikameistrid juba ametis (vt. ka Rohtla andmeid Lea Leppiku väitekirjas, mis käsitleb 2005: 451). Hiljem levis nende kohta nimetus Tartu ülikooli teenistujaid 19. sajandist vabariigi tekkeni (Leppik 2006). Töö toob olulist selgust 1 Elmar Arro (Arro 2003 (1932): 201) viitab sellele allikale, 19. sajandi Tartu ülikoolis tegutsenud kolmanda kuid ilma viitenumbriteta. järgu õppejõudude staatuse ja tegevuse 2 Harjutusmeistriteks (Exercitienmeister) nimetati kunsti- uurimisse, kes enamasti olulisemate profes- ja keeleõpetajaid 17. sajandil (Leppik)

29 Muusikaõpetaja koht Tartu ülikoolis 1803–1807

„kunstiõpetajad”. Peale muusikaõpetaja, kellest Minister keeldus ja küsis, miks ei ole veel oli juba juttu, olid 19. sajandi keiserlikus Tartu muusikaõpetajat palgatud. Alles seejärel hakati ülikoolis 1803. aasta põhikirjaga ette nähtud mõtlema muusikaõpetaja valimise korraldamisele.3 tantsu, vehklemise, ratsutamise ja joonistamise Ülikooli nõukogu 27.11.1806. aastal toimunud õpetaja, hiljem loodi veel ujumise ja võimlemise koosoleku protokolli (EAA 402-3-1786, l. 4) järgi õpetajate kohad. Kui ülikooli professorid kuulusid kavatseti rahvahariduse ministrile selgitada, et esimese ja teise järgu õppejõudude hulka, siis muusikaõpetaja koht on jäänud täitmata ametiks kunstiõpetajad olid kolmanda järgu õppejõud. sobiva isiku puudumise tõttu ja seepärast pole Sama staatus oli ka keeleõpetajatel ning umbes kõnealust summat seni sihipäraselt kasutatud. sajandi keskpaigast luterlikul ülikoolipastoril Järgmisel sügisel 04.09.1807 toimunud ülikooli ning katoliku ja vene õigeusu usuõpetajatel. nõukogu koosoleku protokollist (EAA 402-3-1786, Kunstiõpetajate kohad täideti 19. sajandi l. 16) aga selgub, et rahvahariduse ministrile Tartu ülikoolis erinevatel aegadel. Tantsu- saadetud vastuses ei põhjendatud viivitamist ja joonistamisõpetaja valiti ametisse kohe üldsegi mitte sobiva isiku puudumisega, vaid 1803. aastal, muusikaõpetaja 1807, vehklemis- hoopis õppijate piiratud arvu ning peamiselt õpetaja alles 1812 ja ujumisõpetaja 1829. väikese palgaga. 1806. aasta detsembri alguse Liivimaa rüütelkonna soovil ja rahalisel paiku esitasid üliõpilased rektor Carl Friedrich toetusel oli Tartusse loodud ratsutamisõpetaja Meyerile (1757–1817)4 17 allkirjaga palvekirja ametikoht juba enne 1802. aastat ja see jätkus (EAA 402-3-1786, l. 6), milles palusid akadeemilise ülikooli raames. Kunstiõpetajate kohad peale muusikaõpetaja ametisse seadmist, lisades: „[…] võimlemisõpetaja kaotati ülikooli struktuurist ja kuna paljud plaanivad siin viibida veel ainult 1890. aastatel ja seda on peamiselt põhjendatud pool aastat, siis soovivad nad selle koha täitmist venestamisreformidega (Leppik 2006: 103–104, peagi näha ära korraldatuna.”5 Palvekiri andis 118–119). Nendeks tegevusteks vajalikud ülikooli soovitud tulemuse alles 1807. aasta kevadeks, nii hooned ja muud vahendid anti üle erakätesse, et lahkujad ei saanud siiski enam muusikatunde seltsidele, korporatsioonidele, ülikooli raamatu- võtta. kogule ja kunstimuuseumile. Suur osa ülikoolile 1806. aasta 10. detsembril toimunud nõukogu kuulunud ja kunstide õpetusega seotud koosolekul otsustati, et ülikooli kantseleile tuleb esemetest on hiljem jõudnud Tartu Ülikooli teha ülesandeks koostada muusikaõpetaja kandi- ajaloo muuseumi. daatide nimekiri, ja järgmisel koosolekul loodeti Kunstiõpetajate hulgas oli 19. sajandi jõuda valimiseni (EAA 402-3-1786, l. 5). Järgmisel esimesel poolel ilmselt kõige tähtsam koosolekul 24. detsembril 1806 (EAA 402-3-1786, ratsutamisõpetaja, sest tema aastapalk 800 l. 7–7p) arutatigi kandidaatide kohataotluskirju, bankorubla oli rohkem kui pool 1500-rublasest kuid nõukogu liikmed esitasid suuliselt veel professoripalgast. Ratsutamisõpetajale järgnes kolm uut kandidaati ja otsuse langetamine lükati muusikaõpetaja palgaga 400 rubla; tantsu-, edasi. Koosolekul leiti, et kandidaadid peavad joonistamise ja vehklemisõpetaja aastapalk oli 300 rubla ning ujumisõpetajal 200 rubla. 3 Rahvahariduse ministri vastus, mille õpperingkonna kuraator Sajandi teisel poolel võrdsustus muusikaõpetaja 16.11.1806 saatis ülikooli nõukogule, on ära toodud ülikooli nõukogu ja vehklemisõpetaja positsioon töötasu osas, 27.11.1806 toimunud koosoleku protokollis (EAA 402-3-1786, neist kõrgemal asusid ratsutamisõpetaja ja l. 4; vt. ka Leppik 2006: 165). 4 joonistusõpetaja, madalamal tantsuõpetaja Carl Friedrich Meyer oli Tartu ülikooli rektor õppeaastatel ja ujumisõpetaja. 1805–1808, samuti üks esimestest õigusteaduse professoritest taasavatud ülikoolis. Meyer oli pärit Saksamaalt, õppinud Braunschweigi Collegium Carolinumis ja 1776. aastast Göttingeni Ettevalmistused muusikaõpetaja ülikoolis. 1791. aastal oli ta tulnud Liivimaale koduõpetajaks. ametikoha täitmiseks Alates 1792. aastast tegutses ta Tartus, algul raehärra ja sündikusena Nagu juba mainitud, loodi muusikaõpetaja (DBBL 1970: 514). ametikoht keiserliku Tartu ülikooli juures 5 „[…] und weil mehrere sich nur nach ein halbes Jahr hier 1803. aastal, kuid esialgu seda ei täidetud. aufzuhalten gedenke so wünschen sie diese Anstellung bald befördert zu 1805. aastal hakati ülikooli nõukogus kaaluma, sehen.” Kiri on dateerimata, ülikooli nõukogu protokolli 10.12.1806 kas saaks reservkassas olevat muusikaõpetaja juures, alla olid kirjutanud üliõpilased Stillmark, Buxhoewden, Middendorff , Mickwitz, Hörschelmann, Güldenstube, L. Zoege, palgaks ettenähtud fi nantsressurssi suunata G. Hasselblatt, K. Schulz, Koletzky, Zobel, Hueck, Holst, Felicius, arstiteaduskonda kirurgiliste instrumentide Laetstern, Pichell, Rentlinger. Üliõpilaste arv Tartu ülikoolis aastatel meistri palgaks. 1806. aasta oktoobris tehti 1802–1806 oli keskmiselt 100 (Siilivask 1982: 394), seega oli rahvahariduse ministrile vastav ettepanek. allakirjutanuid ligi viiendik.

30 Muusikaõpetaja koht Tartu ülikoolis 1803–1807

esitama nõukogule ühe oma kompositsiooni ehk jaotaksid esinemised semestrite kaupa. Esile- „proovitöö” (Probearbeit, Probe-Arbeit, Probe- tõstmist väärib, et Hezel peab selles ametis Musiken, musikalisches Probestück, Probe, oluliseks kahte erinevat poolt: muusika õpetamist specimen6) ja see pidi olema kahehäälne fuuga üliõpilastele ja avalikke esinemisi. Ülikooli vabalt valitud koraali teemale. Töö esitamiseks muusikaõpetaja ülesanded võisid tollal piirduda anti aega umbes üks kuu ja otsustati, et uusi üksnes õpetamisega, teisel juhul pidi ta kandidaate enam juurde ei võeta. vastutama ka muusika eest akadeemilise elu Pärast koosolekut seadis nõukogu liige tähtsamatel sündmustel. Hezeli kirjas on nõuded, teoloogiaprofessor Johann Wilhelm Friedrich et valitud muusik oleks hea õpetaja, kellel on Hezel (1754–1824) kandidaatide muusikaliste teoreetiliste teadmiste pagas ja praktilised võimete hindamise prooviteose alusel küsimärgi oskused erinevate pillide mängus, samas näeb alla. Professor Hezeli vabas vormis kiri ülikooli ta ülikooli muusikaõpetajas ka dirigenti ja nõukogule, dateeritud vana-aastaõhtul avalikku muusikategelast, kes annab kontserte 31.12.1806, on ülikooli nõukogu protokolli juures, ning juhib üldse akadeemilist kontserdielu. Väga mis kannab kuupäeva 21. veebruar 1807 (EAA sageli olid need pooled muusikaõpetajate töös 402-3-1786, l. 10–10p). Kohalike muusikute ühendatud, kuid mitte alati. Hezeli mõttekäigust puhul ei paistnud see talle vajalik, sest nende selgub, et muusikaõpetajalt sooviti teooria, laulu oskused olid teada. Kaugemate kandidaatide ja erinevate pillide õpetamist, ise esinemist ja puhul oli proovitöö tema arvates põhjendatum, dirigeerimist, seega oli väga raske leida ühte nii kuid ta kahtlustas: „Kes kindlustab meile, et universaalset muusikut. Kandidaatidelt nõutav esitatavad proovitööd pole maha kirjutatud muusikateos tõepoolest ei saanud peegeldada või (mitte äratuntavalt) teiste tehtud tööd?”7 kõiki neid vajalikke oskusi. Professor Hezel ei usaldanud vähetuntud kaugemaid kandidaate. Arutades väljast tulnud Kandidaadid ja ametikoha muusiku võimalusi Tartus ära elada, nentis ta täitmine 1807. aastal samas, et oma ala suurtest meistritest tuleks Tartu ülikooli muusikaõpetaja kohale kandi- nagunii loobuda. Seepärast kuulus tema eelistus deerinute hulgast on nimeliselt üldse kokku kohapealsetele muusikutele Heinrich Wilhelm teada kuus muusikut: kohalikud muusikud Frickele ja Stefan Dietrich Baderile, kuna need Heinrich Wilhelm Fricke ja Stefan Dietrich Bader on nii oskuste poolest kui ka inimestena juba Tartust, tollane kreiskooli õpetaja Gottfried tuntud. Tema üheks argumendiks oli ka, et Heinrich Goedicke Pärnust, muusikud Grosse kohalik muusik jääb tõenäoliselt paigale, kuid ja Ehlig Dresdenist ning keegi Rebenstein kaugemalt tulnute puhul võib karta, et nad varsti Arhangelskist. Arvatavasti oli kandidaate rohkem, jälle lahkuvad. Ka nägi Hezel võõra puhul ohtu, sest 1806. aasta 10. detsembri koosoleku proto- et tema töö Tartus kujuneb raskeks. Kohalikud kollis mainitakse „kandidaatide nimekirja” ja muusikud tundsid kõiki linna pillimängijaid ja kuuest meile teadaolevast nimest olid vaid kaks lauljaid ning tuli arvestada, et mõne akadeemilise (Fricke ja Bader) kindlasti nende hulgas, sest suursündmuse puhul või avalike kontsertide 27.12.1806 on pöördutud nende poole seoses korraldamiseks läks vaja abijõude väljaspoolt proovitöö esitamisega (EAA 402-3-1786, l. 8). ülikooli. Hezeli põhiküsimuseks jäi, kumba Kolme kandidaadi, Goedicke, Grosse ja Ehligi nimi kohalikest muusikutest valida. Kumbki muusik on ülikooli nõukogu 1806. aasta 24. detsembri üksinda ei rahuldanud tema arvates ülikooli koosoleku protokollis (EAA 402-3-1786, l. 7), vajadusi täielikult, kuid nad oleksid moodustanud sest just neid esitasid erinevad soovitajad lisaks hea koosluse. Ta tegi ettepaneku korraldada juba olemasolevale kandidaatide nimekirjale. muusikaõpetaja töö nii, et koht oleks nende Rebensteini nimi esineb esmakordselt alles vahel jagatud ning kumbki saaks poole palgast. 1807. aasta aprillis seoses tema proovitööga, Fricke annaks klahvpillimängu ja lauluõpetust, kuid ta võis olla kandidaatide hulgas juba varem. Bader õpetaks keel- ja puhkpille. Akadeemilistel Hilisema liitumise võimalus oleks olnud vastuolus sündmustel dirigeeriksid nad kordamööda või nõukogu 1806. aasta 24. detsembri koosoleku otsusega kandidaatide nimekiri sulgeda (EAA 402-3-1786, l. 7–7p). Muusikaõpetajaks valitud 6 Lad. specimen, speciminis – tunnus(märk); proov, tõend; Fricke tegevusel peatume allpool pikemalt, näidis, eeskuju. 7 „Wer steht uns dafür, daß die Proben, welche werden eingereicht järgnevalt võtame kokku, mida on teada teistest werden, nicht abgeschrieben, oder von Andren (gegen Erkenntlichkeit) kandidaatidest. gemachte Arbeiten sind?”

31 Muusikaõpetaja koht Tartu ülikoolis 1803–1807

Stefan Dietrich Bader (1778 või 1780, Tartu – Karl Simon Morgenstern (1770–1852) ning u. 1837) oli eelkõige pillimuusik. Tugevaim oli fi losoofi aprofessor Gottlieb Benjamin Jäsche ta viiuldajana, kuid valdas ka vioolat ja tšellot, (1762–1842) (EAA 402-3-1786, l. 7). Kahjuks pole mängis kõiki vajalikke puhkpille (fl ööt, oboe, kummastki praegu rohkem andmeid. Nende kui klarnet, metsasarv ja trompet) ja veidi klaverit, kandidaatide üle on võimalik otsustada vaid Hezeli juba viidatud kirja sõnul olevat ka tuginedes sellele, mida on öelnud Tartu ülikooli „meisterlikult timpaneid” mänginud (EAA 402-3- nõukogu liikmed proovitöid hinnates, sest ka 1786, 10p). Need oskused viitavad linnamuusiku proovitöid endid pole 1807. aastast teadaolevalt ametile. Bader oli olnud Tartu linnamuusiku säilinud. Samuti jääb tundmatuks Arhangelskis Otto Johann Schultzi õpilane ja jõudnud linna- tegutsenud Rebenstein, kes proovitöö põhjal muusikuselli staatuseni, kuid otseselt linna- Fricke järel tugevaimaks kandidaadiks osutus. muusikuna teda hiljem ei kohta.8 Dörptsche Võib-olla otsustas tema väljajäämise see, et teda Zeitungi teadete järgi andis Bader edaspidi lähemalt ei tuntud ja nõukogu liikmete seas Tartus muusikaõpetajana eratunde (viimane teda eelistati kohalikke muusikuid. puudutav teade on ilmunud DZ 13.01.1837). Bader 21. veebruariks 1807. aastal olid kandi- proovitööd ei esitanud ja me ei tea, kuidas ta oleks daatide Fricke, Rebensteini, Ehligi ja Grosse konkureerinud viimaste kandidaatide hulgas koos muusikateosed saabunud ning neid hakati Frickega ja milliseid oskusi siis oleks eelistatud. koosolekul läbi vaatama (EAA 402-3-1786, l. 9). Mõlemad olid linnas tuntud heade õpetajatena, Professor Hezel tõstis saabunud komposit- mõlemad olid ka dirigeerinud avalikel kontsertidel sioonide hulgast esile Fricke oma, kuid pingerida (EAA 402-3-1786, l. 10) ja professor Hezeli veel ei koostatud. Tööde hindamine tehti üles- arvamuse kohaselt olid nad võrdväärsed rivaalid. andeks nõukogu liikmetele professor Hezelile ja samuti juba eespool mainitud professor Jäschele, Gottfried Heinrich Goedicke (ka: Gödicke; 1779 meditsiiniprofessor Christian Friedrich Deutschile Duderstadt – 1856 Peterburi) on lähipiirkonna (1768–1843) ja õigusteaduse professorile muusikaloos tuntud nii Tallinna kui ka Peterburi Christian Heinrich Gottlieb Köchyle (1769–1828). muusikategelasena. Ta oli õppinud Göttingeni Kaks kuud hiljem kutsus rektor Meyer kokku ülikoolis teoloogiat ja matemaatikat ja 1803. aastal järgmise koosoleku, et „ükskord lõpuks asutaks tulnud Pärnusse koduõpetajaks. 1805. aastast meie akadeemilise muusikadirektori valimise töötas ta Pärnu kreiskoolis ja teda soovitas juurde”10 (EAA 402-3-1786, l. 11). 25. aprilli 1806. aasta jõululaupäeva koosolekul Tartu koosoleku kutsele on alla kirjutanud 17 profes- ülikooli muusikaõpetaja kohale kameraalteaduste sorit ning lisaks ka muusik Fricke.11 Koosolekut professor Friedrich Eberhard Rambach (1767–1828) siiski ei toimunud, paljud professorid kirjutasid (EAA 402-3-1786, l. 7). Goedicke ei esitanud oma nime taha, et nad on sunnitud hilinema või nõutud proovitööd ning jäi seega valimiste puuduma. Järgmine koosolek toimus 30. aprillil lõppfaasist eemale. Ajalehe Dörptsche Zeitung 1807. aastal, kus loeti kõigepealt ette professor teateil käis ta 1820. aastail mitmel korral koos Jäsche hinnang proovitöödele (EAA 402-3-1786, pianistist tütre või vennatütre Agathega Tartus l. 13). Koosoleku liikmete arv polnud piisav ja kontserte andmas.9 muusikaõpetajat ei valitud (EAA 402-3-1786, l. 12). Dresdeni muusiku Grosse kandidatuuri Tartu ülikooli muusikaõpetaja valimine muusikaõpetaja kohale esitas ülikooli nõukogule toimus nõukogu koosolekul 27. mail 1807. aastal. varahoidja Hartwig (Kämmerier) ja teist Dresdenis Ülikooli nõukogule esitatud kandidaatide tegutsevat muusikut Ehlig’it (ka: Ehlich) soovitasid proovitöödest sai Ehlig Dresdenist küll professor retoorika, esteetika, klassikalise fi loloogia, Jäsche tunnustuse (ta oli ise teda ka kandi- kirjandus- ja kunstiajaloo professor Johann deerima soovitanud), kuid Jäsche suurim eelistus kuulus kohalikule muusikule Frickele. Samuti 8 Otto Johann Schulzi (surn. 1801) järel sai linnamuusiku kohale oli täielikult Fricke poolt professor Hezel. Profes- tema poeg Johann Ludwig Schultz (surn. 1821), kes 1809. aastal sor Deutsch hindas kõrgelt Rebensteini tööd. ametist loobus. 9 Goedicke asus peatselt elama Tallinna, hooajal 1809/10 oli ta 10 „[…] daß endlich einmal zur Wahl unsers akademischen Tallinna Teatri orkestri eesmängija, aastatel 1814–1830 Toomkiriku Musikdirectors geschritten würde.” organist, 1815. aastast lauluõpetaja, 1822–1828 Tallinna Teatri 11 Ülikooli nõukogu liikmed, kes muusikaõpetaja koha täitmise muusikadirektor, 1829. aastast repetiitor ja kapellmeister. Tallinnas küsimust arutasid, olid 1807. aastal rektor Meyer, professorid astus Goedicke üles viiulisolistina, esitades ka oma teoseid. 1831. Bieblindorff , Germann, Müthel, Jäsche, Köchy, Rambach, Werner, Styx, aastal asus ta elama Peterburi, oli Peterburi Keiserliku Saksa Teatri Pfaff , Deutsch, Parrot, Poeschmann, Igelström, Gaspari, Ewers, Elsner, muusikadirektor (EMBL 2007: 108). Kleinenberg ja muusik Fricke (Musicus) (EAA 402-3-1786, l. 11).

32 Muusikaõpetaja koht Tartu ülikoolis 1803–1807

Professor Köchy arvamus pole meile teada. 28. mail 1807 on dateeritud avalduse mustand, Koosolekul otsustati Fricke ametisse valida mille rektor Meyer ja ülikooli nõukogu saatsid keiser ja toome ära selle protokolli tervikuna: Aleksander I, et Heinrich Wilhelm Fricke määrataks Tartu ülikooli muusikaõpetaja kohale aastapalgaga Väljavõte Tartu Keiserliku Ülikooli Nõukogu 400 assignaatrubla (EAA 402-3-1786, l. 15-15p). protokollist 27. maist 1807. Heinrich Wilhelm Fricke (1763–1839) Kohal nõukogu liikmed. Keiserliku Tartu ülikooli esimest muusikaõpetajat Heinrich Wilhelm Fricket (Frick, Frikke) on Tartu Nr. 109. Sellel koosolekul tehti esiteks uuesti ettepanek juba palju kordi kõne alla tulnud, allikates esmakordselt mainitud 1797. aastal, kuid legaalsete takistuste tõttu edasi lükkunud kui ta juhatas muusikat keiser Paul I külaskäigu muusikaõpetaja valimine siinse ülikooli juurde. puhul toimunud pidulikul jumalateenistusel Jaani kirikus. Fricket nimetati 18. sajandi lõpul Seda teemat puudutavate olemasolevate ja 19. sajandi algul muusikuks, eramuusikuks ja materjalide läbivaatamisel ilmnes, et sellele kohale avalikuks muusikaõpetajaks (Musikus, privati- oli järel ainult neli kompetentset isikut, kes olid sirender Musikus, öffentlicher Lehrer der Musik) läbivaatamiseks ja hindamiseks esitanud neile (Rohtla 2000: 32). Elmar Arro väitel juhatas Fricke ülesandeks tehtud kompositsiooni, nimelt kohalik muusikat ülikooli avamisel 1802. aastal (Arro 2003 muusik Fricke, muusik Rebenstein Arhangelskist (1932): 200).13 Ülikooli muusikaõpetaja kohale ja muusikud Grosse ja Ehlig välismaalt. esitas Fricke end juba 1803. aastal. Huvitav on Seejärel loeti ette nende teoste kohta juba varem teada, mida ta tookord seda ametikohta taotledes laekunud professor Jäsche kirjalik arvamus, millest rektori ja nõukogu poole pöördudes ütles. Ühtlasi järeldub, et härra Fricke esitatud proovitöö edasist peegeldab järgnevalt tsiteeritud Fricke avaldus arutamist ta ei pea vajalikuks, kuna muusikalise kujukalt tolleaegset ametlikku pöördumise andekuse ja võimete ning eriti oma õpetamiseande stiili. Olgu veel öeldud, et selle esitamise ajal poolest vokaal- ja instrumentaalmuusikas on ta aprillikuus polnud muusikaõpetaja kohta veel enam, kui üks proov saaks küllaldaselt näidata, ametlikult olemas ja ilmselt Fricke teadis, et [Jäsche] paigutaks veel teiste ette härra Ehligi see on tulemas. Ülikooli 1803. aasta põhikirja kompositsiooni. hakati välja töötama 23. veebruaril ja märtsis Härra professor Deutsch avaldas seejärel suuliselt esitati põhikirja projekt õpperingkonna oma arvamust, et ta peab härra Rebensteini kuraatorile Klingerile. Keiser Aleksander I kinnitas proovitööd taoliseks, mis eraldub teistest sisu ja põhikirja sama aasta 23. augustil ja alles seejärel põhjalikkuse poolest. tegi rektor Friedrich Parrot 21. septembril toimunud ülikooli aktusel uue põhikirja, eelarve Pärast siinkohal tehtud märkust, et hr. Fricke üldise ja üliõpilasreeglid teatavaks (Siilivask 1982: 42). tuntuse ja usalduse juures, mille ta on võitnud, võiks võõral vähemalt alguses siin püsimisega raskeks minna, asuti järgmiseks valimise juurde ja kuna Hrn. Professor Jaesche wurde demnächst verlesen aus welchem sich häälte arvust tulenes, et härra Frickel oli 10, hr. ergab, daß er, indem es über die eingelieferte Probearbeit des Herrn Rebensteinil 5, hr. Ehligil 1 ja hr. Grossel samuti Fricke keines weitere Urtheils bedärfe, da derselbe von Seiten seiner 1 hääl, siis otsustati kinnitada muusik härra Frickele musikalischen Talente und Geschicklichkeiten und insbesondere seiner langenud valik ja anda akadeemilisele kohtule Gabe des Unterrichts in der Vokal und Instrumentalmusic aus mehr als einer Probe hinlänglich bekannt wäre, der Composition des Herrn korraldus tema ametisse vannutamiseks.” 12 Ehlig vor den noch übrigen den Vorzug einräume. // Der Herr Professor (EAA 402-3-1786, l. 14, 19p). Deutsch gab sein Gutachten mündlich dahin ab, daß er der Probe-Arbeit des Herren Rebenstein für die halte, die sich vor andere durch Gehalt 12 „Extract aus dem Protokoll des Conseils der Kaiserl. Universität und Gründlichkeit auszeichne. / Hiernächst wurde nach der hiebey zu Dorpat / vom 27ste May 1807. „/ Gegenwärtig die Glieder des gemachten Bemerkung, daß es einem Fremden bey der allgemeinen Conseils / No 109. In dieser Sitzung wurde zuvörderst die schon Bekanntschaft des Hrn. Fricke und bey dem Zutrauen, welches er sich mehrmal zur Sprache gekommene, wegen legaler Behinderungen hieselbst erwerben, wenigstens Anfangs schwer fallen mögte, sich hier aber ausgesetzte Wahl eines Musiklehrers bey der hiesigen Universität zu erhalten, zur Wahl geschritten und da aus der Stimmensammlung abermals in Vorschlag gebracht. / Es fand sich bey dem Nachsehenden hervorging, daß der Herr Fricke 10, Hr. Rebenstein 5, Hr. Ehlig 1 über diesen Gegenstand vorhandenen Acten, daß nur 4 Competenten zu und Hr. Grosse auch nur 1 Stimme für sich hatten, so wurde verfügt: / dieser Stelle, nämlich der hiesige Musikus Herr Fricke, der Musikus Herr Die auf den Musikus Herr Fricke gefallene Wahl zu bestätigen und Rebenstein zu Archangel und die Herren Musici Grosse und Ehlig im dem akademischen Gerichte die Beeidigung desselben zu demandiren.” Auslande übrig waren, welche die ihnen aufgegebenen Compositionen 13 Pole selge, millisele allikale Arro seda väites toetub, sest omaaegses zur Prüfung und Beurtheilung eingesandt hatten. / Das schon früher avamispidustuste kirjelduses (Jäsche [1802]) Fricket über diese Compositionen eingekommene schriftliche Gutachten des ega linnamuusikuid nimetatud pole.

33 Muusikaõpetaja koht Tartu ülikoolis 1803–1807

Ülikooli nõukogu protokoll nr. 321, 13. aprill 1803, Kõige rohkem köidab tähelepanu, et Fricke mainib taotluses mõnede nõukogu liikmete umbusaldust Auline rektor, kõrgestisündinud, kõrgestiõpetatud enda suhtes. Pole teada, kas kahtlus oli seotud ja kõrgestiaustatud härrad! ülikooli avamisel tehtud muusikaga, mille tase olevat olnud madal (Arro 2003 (1932): 201), või Juba pikka aega olen vaaginud end alandlikult mõne muu esinemisega. Võimalik, et just enda soovitada kõrgeaulisele akadeemilisele nõukogule nende hulgas, kes arvatavasti on juba endast tõestamiseks esines ta järgnevatel aastatel teatanud või veel teatavad seoses muusikaõpetaja suhteliselt palju avalikel kontsertidel. Kõik teada- koha täitmisega siinse ülikooli juures. Aga umbusal- olevad Fricke juhatatud kontserdid toimusid enne dus minu vastu ulatub nii kaugele tagasi, kui mul ta valimist ülikooli muusikaõpetajaks. Esimene on olnud au tunda mõningaid auväärt kolleegiumi kontsertidest toimus 1803. aasta suurel reedel liikmeid, kes ei leia ühtegi head võimalust, et ma 3. aprillil ehk vahetult enne esimest koha- võiksin tutvustada neile oma sobivust selleks taotlemist. Fricke juhatas Jaani kirikus Carl ametiks, mida taotlen. Heinrich Grauni passioon-oratooriumi „Der Tod Jesu” (1755). Sama teost juhatas ta Jaani kirikus Ehk võin loota, et see viimane soov täitub niipea, ka järgmise aasta suurel reedel, siis kõlasid nii kui ruum võimaldab. Lubatagu mul lisaks ilma 15 tagasihoidlikkuseta märkida, et ma tunnen peale „Der Tod Jesu” kui ka Grauni „Te Deum” (1757). oma alal nõutavate teoreetiliste teadmiste ning Teadaolevalt algas 1803. ja 1804. aasta suure reede kontsertidega Tartus üldse tähtsamatel peale klaveri ja viiuli, mida ma olen kõige rohkem kirikupühadel suurvormide esitamise traditsioon. mänginud, peaaegu sama hästi kõiki teisi pille ja 1807. aastal veidi enne seda, kui ta ülikooli olen võimeline jagama vajalikku õpetust; ühtlasi muusikaõpetajaks valiti, andis Fricke kontserdi ei tohiks leiduda ühtegi tõsist etteheidet minu Toomemäel aktusesaalis, kus ta dirigeeris Giovanni iseloomule. Battista Pergolesi „Stabat materit” (1736) (Rohtla 2002: 54).16 Seega on mu alandlik palve, et kõrgeauline Fricke eluloolistest andmetest on teada, akadeemiline nõukogu võtaks muusikaõpetaja 17 koha täitmisel aega mõelda ka mulle, ning jään et tal oli perekondlikke sidemeid Tallinnas. kohaseima austusega rektori ja suursuguste Kirikuraamatu andmetel on Tartu Jaani kirikus alandlikemaks teenriks 1800. aastal sõlmitud tema esimene abielu (EAA 1253-1-171, 194p). 1810. aastal abiellus ta samas Heinrich Fricke teist korda, teine abikaasa Dorothea Elisabeth, Tartus, 12. aprillil 1803 (EAA 402-3-1786, l. 2, 2p ).14 sündinud Bahr (26.12.1789 – pärast 1852) oli tartlanna ja ristitud Jaani kirikus (EAA 402-3- 14 „No 321 Prodt. in Senatus Academico. d. 13. April 1803, / 1786, l. 41, 42). Tartusse jäi Fricke 1815. aastani. Magnifi ce / Hochwohlgeborne, Hochgelerte und Hochzuverehrende Edasi asus ta elama Peterburi, kus tegutses Herren! / Schon längst habe ich es wagen wollen unter der Zahl derjenigen, welche bey Besetzung der Musik-Lehrer-Stelle bey der sõjaväemuusikuna. Nagu selgub Dorothea hiesigen Universität sich wahrscheinlich schon gemeldet haben oder Elisabeth Fricke kirjast Tartu ülikoolile 16.05.1852, noch melden werden, Einem Hochverordneten akademischen Rathe suri Fricke 1839. aastal Peterburis (EAA 402-3- auch mich gehorsamst zu empfehlen. Aber eigenes Mistrauen gegen 1786, l. 40, 40p, l. 44). mein Talent hielt mich bisher um so mehr zurück, als ich nur wenigen Fricke ametiülesannete hulka ülikooli der verehrungswürdigen Glieder dieses Collegie umher bekannt muusikaõpetajana kuulusid muusikatunnid zu seyn die Ehre hatte, und keine Gelegenheit sich fi nden wollte, üliõpilastele ja muusika juhatamine akadeemi- wodurch ich Demselben von Seiten meiner Fähigkeit zu dem Amte um welches ich mich bewerben wollte, genauer und so wie ich’s wünschte, hätte vortheilhaft bekannt werden können. // Vielleicht darf ich mir 15 „Te Deum” oli ülikooli liikmetele meelde jäänud: 1804. aasta schmeicheln, daß dieser letzte Wunsch itzt, in so fern, als das hiesige Local 9. juuli ülikooli nõukogu koosolekul kaaluti rektor Georg Daniel Balki es erlaubt, in Erfüllung gegangen ist. Und, wenn mir’s demnach, ohne ettepanekul Fricke poole pöördumist, et ta esitaks Grauni või mõnda der Bescheidenheit zu nahe zu treten, erlaubt ist, nur noch zu bemerken, teist „Te Deum’i” uuesti tänujumalateenistusel 14. juulil Jaani kirikus daß ich, außer den erforderlichen theoretischen Kenntnißen meiner või pärast seda toimuval aktusel. Nõukogu otsustas siiski, et neil Kunst, und außer dem Flügel und der Violine, den ich mit vorzüglichen pidustustel muusikat ei esitata (EAA 402-4-58, l. 15–18). Eifer cultivirt habe, so ziemlich mit allen übrigen Instrumenten bekannt, 16 Ülikooli aktused toimusid kuni peahoone valmimiseni 1809. und den nöthigen Unterricht darauf zu ertheilen im Stande bin; zugleich aastal esialgu Ülikooli 16 von Bocki majaks hüütud hoones (sh. auch von Seiten meines moralischen Charakters gewiß kein gegründeter ülikooli taasavamise pidustus; aastast 1814 tegutses siin Akadeemiline Vorwurf mich treff en wird: So wage ich die gehorsamste Bitte, daß Ein Musse), 1804–1807 aastal ehitati Toomkiriku kooriosasse ülikooli Hochverordneter Akademicher Rath bey Besetzung der Musik-Lehrer- raamatukogu, kus oli ka aktusesaal. Stelle auf mich zu refl ectiren geruhen wolle, und beharre mit schuldigster 17 1809. aastast pärineb Fricke avaldus ülikooli nõukogule ning Verehrung / Sr Magnifi cenz und Hochwohlgebohrene / gehorsamster luba sõita 28 päevaks perekondlikel põhjustel Tallinnasse (EAA 402- Diener / Heinr[ich] Fricke / Dorpat am 12ten April 1803”. 3-1786, l. 18–19).

34 Muusikaõpetaja koht Tartu ülikoolis 1803–1807

listel tähtsündmustel. Tunnid toimusid kokku- seks mõeldud raha ülikooli reservkassas sooviti lepitud ajal kaks korda nädalas ning olid viia üle arstiteaduskonda. Ametivõimud ei olnud üliõpilastele tasuta (Verzeichniss …).18 Kuni vastava ettepanekuga nõus ning ülikoolile esitati muusikaõpetaja valimiseni pidanuksid üliõpilased küsimus, miks muusikaõpetaja koht on seni tundide eest maksma ja see oli põhjus, miks täitmata. Ettetoodud põhjendused oli piiratud üliõpilased 1806. aastal muusikaõpetaja valimist üliõpilaste arv ülikoolis, muusikaõpetaja liiga tagant kiirustasid (EAA 402-3-1786, l. 6). Ka väike palk, samuti ametiks sobiva isiku puudu- rektor mainis muusikaõpetaja valimistega seotud mine. 1806. aasta lõpust alates hakati tegema pöördumises 25. aprillil 1807, et „paljud üliõpi- ettevalmistusi koha täitmiseks. Kandidaatidel lased, kes soovivad õpetust saada, kuid ei suuda paluti saata proovitöö, mis pidi olema vabalt selle eest maksta, ootavad seda igatsusega.”19 valitud koraali teemal kirjutatud fuuga. Nõutud (EAA 402-3-1786, l. 11). Akadeemiliste sündmuste töö saatsid neli kandidaati, kellest kaks tegutses muusika suhtes otsustas ülikooli nõukogu tol hetkel Saksamaal, üks Venemaal ja üks oli 1807. aasta 12. septembril, et „valitseja kohalik muusik. Proovitöid hindasid ülikooli sünnipäeval ja rektori vahetuse puhul peab nõukogu liikmed. Valituks osutunud Heinrich akadeemiline sündmus toimuma muusika saatel”, Wilhelm Fricke oli oma kandidatuuri nõukogule kus „Frickele tuleb teha kohustuseks igal aka- esitanud juba 1803. aastal, kuid siis jäi asi soiku. deemilisel pidustusel enne ja pärast kõnet Fricke ülesanneteks oli anda vabatahtlikele mängida instrumentaalmuusikat.”20 (EAA 402-3- üliõpilastele muusikatunde ning juhatada 1786, l. 17; vt. ka EAA 402-4-58, l. 38). muusikat pidulikel akadeemilistel sündmustel. Fricke ametinimetused on olnud allikates nii muusikaõpetaja (Musiklehrer bei der hiesigen Universität) kui ka muusikadirektor (Musikdirector/ Musik-Director bei der hiesigen Universität). Vahel on need nimetused esinenud ka kõrvuti, näidates mõistete mõneti erinevat tähendust ja Fricke erinevaid rolle. Tema puhul on esinenud ka veel arhailisemat nimetust „muusikameister” (Musikmeister). Aktiivse muusiku positsiooni väljendab tiitel „ülikooli muusik” (Universitäts Musikus). Frickega seondunud ametinimetused kinnitavad seega igal juhul, et ta oli nii ülikooli muusikaõpetaja, kes andis muusikatunde, kui ka muusikadirektor, kes korraldas ja juhatas muusikat akadeemilistel sündmustel.

Kokkuvõte Võtame Tartu ülikoolis loodud muusikaõpetaja koha täitmise protsessi veel lühidalt kokku. Koht loodi 1803. aastal, kuid esimene muusikaõpetaja astus ametisse 1807. aastal. Vahepealsetel aastatel vakantne ametikoht tõusis päevakorda 1806. aastal, kui muusikaõpetaja palga maksmi-

18 Ametikoha loomisest 1803. aastal kuni 1807. aasta sügissemestrini oli loengukavades muusikaõpetuse kohal märge: „muusikaõpetaja on tulekul” (“Ein Lehrer der Tonkunst wird erwartet.”) (Verzeichniss…). 19 „[…] verschiedene Studirende, die Unterricht zu haben wünschen, ihn aber nicht bezahlen können, sehnlichst demauf warten.” 20 „[...] hiefort festzusetzen, daß am Geburtstage des Monarchen und bei Gelegenheit des Rectoratswechsels die akademische Feierlichkeit mit Musik begleitet werden soll.”, „[...] dem nunmehrigen Universitäts-Musikdirector, Hr. Fricke zur Pfl icht gemacht werden möge, bei jeder akademischen Feierlichkeit vor und nach der Rede, eine Symphonie zu geben.”

35 Muusikaõpetaja koht Tartu ülikoolis 1803–1807

ALLIKAD KIRJANDUS

Eesti Ajalooarhiiv (EAA): Arro, Elmar 2003 (1932). Tartu linna- EAA 402-3-1786: Acta des Conseils und muusikud 1587–1809. – Vana aja muusikud. Direktoriums der Kaiserlichen Universität Koost. ja tlk. Heidi Heinmaa, Tartu: zu Dorpat, betreffend Heinrich Wilhelm Ilmamaa, lk. 131–220 (orig.: Elmar Arro, Fricke 1803–1852. Die Dorpater Stadt-Musici 1587–1809. – EAA 402-4-58: Acta des Konseils Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen und Direktorii die bey verschiedenen Gesellschaft 1931. Tartu 1932, S. 91–157). Gelegenheiten veranstalteten DBBL 1970 = Deutschbaltisches Feyerlichkeiten. Von 1802, 24. April – 1824, biographisches Lexikon, 1710–1960. 18. August. Vol. I [Protokoll-Extrakte und Hrsg. von Wilhelm Lenz, Köln, Wien: Böhlau. Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater EMBL 2007 = Eesti Muusika Biograafi line Lehrbezirks, dem Rat der Stadt Dorpat Leksikon. 1. kd., toim. Tiina Mattisen, Tallinn: und anderen über Veranstaltung von Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. Feierlichkeiten]. Leichter, Karl 1982. Tartu muusikaelu ja ülikool enne XX sajandit. – Teater. Muusika. Jäsche, Gottlob Benjamin [1802]. Kino, nr. 6, lk. 57–62. Geschichte und Beschreibung der Leppik, Lea 2006. Tartu Ülikooli teenistujate Feyerlichkeiten bey Gelegenheit der am sotsiaalne mobiilsus 1802–1918. 21sten und 22sten April 1802 geschehenen Dissertationes historiae Universitatis Eröfnung der neu angelegten Kayserlichen Tartuensis, kd. 11. Tartu: Tartu Ülikool. Universität zu Dorpat in Lievland. Dorpat. Lõbu, Terje 2004. Mõnda Tartu Ülikooli muusikaõpetajatest. – Teater. Muusika. Verzeichniss… = Verzeichniss der Kino, nr. 7, lk. 60–70. Vorlesungen auf der Kaiserlichen Nuorteva, Jussi 2005. Practice Masters Universität zu Dorpat [1802–1815]. Dorpat: of the Royal Academy of Turku (Academia Mattiesen. Vt. ka http://dspace.utlib.ee/ Aboensis, 1640–1829) – an International dspace/handle/10062/369. Element in the Town of Turku. – Vana Tallinn XVI (XX). Toim. Raimo Pullat, Tallinn: Estopol, Dörptsche Zeitung (DZ) 1797–1807. lk. 245–259. Petuhhov 1902 = Петухов, Евгений Вячеславович 1902. Императорский Юрьевский, бывший Дерптский университет за сто леть его существования (1802–1902). Том 1. Юрьев: [Б.и.]. Platen, Emil; Heinrich Hüschen 1998. Universität und Musik. – MGG2. Sachteil, Bd. 9. Kassel: Bärenreiter, Sp. 1166–1186. Rohtla, Geiu 2000. Tartu muusikaelu 1789– 1802. – Valgeid laike eesti muusikaloost. Eesti Muusikaloo Toimetised 5, Koost. Urve Lippus, Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, lk. 7–56. Rohtla, Geiu 2002. Tartu kontserdielu korraldus XIX sajandi esimesel veerandil. – Teater. Muusika. Kino, nr. 11, lk. 48–55. Rohtla, Geiu 2005. Tartu varasem muusikaelu. – Tartu. Ajalugu ja kultuurilugu. Koost. Heivi Pullerits, Tartu Linnamuuseum, Tartu: Ilmamaa, lk. 443–455. Rothmund-Gaul, Gabriela 1998. Zwischen Taktstock und Hörsaal. Das Amt des Universitätsmusikdirektors in Tübingen 1817–1952 (Quellen und Studien zur Musik in Baden-Württemberg 3). Stuttgart, Weimar: J. B. Melzer. Siilivask, Karl (koost.) 1982. Tartu Ülikooli ajalugu. 2. kd. [1798–1918], Tallinn: Eesti Raamat.

36 Die Stelle des Stellen der Kunstlehrer außer dem Turnlehrer an Musiklehrers an der der Universität Tartu wurden in den 1890er Jahren Universität Tartu 1803–1807 abgeschafft; als Grund sieht man hauptsächlich — Russifi zierungsreformen. Geiu Rohtla Die Tätigkeit der Musiklehrer der Universität (tõlkinud Anu Sõõro) Tartu ist ein Thema, das noch nicht gründlich erforscht wurde. Quellen zur Anstellung des ersten Musiklehrers befi nden sich im Estnischen Geschichtsarchiv (Eesti Ajalooarhiiv) im Bestand Im vorliegenden Artikel wird die Besetzung der der Universität Tartu; die wichtigste von ihnen Stelle des Musiklehrers an der 1802 wieder ist das Archivale, das Dokumente zu Heinrich eröffneten Universität Tartu behandelt. Die Wilhelm Fricke enthält (EAA 403-3-1786). Stelle des Musiklehrers wurde an der Universität Im Archivale sind die Bewerbung um die Stelle bereits 1803 eingerichtet, doch erst 1807 aus Frickes Hand, Auszüge aus den Protokollen wurde der erste Musiklehrer Heinrich Wilhelm der mit der Wahl verbundenen Sitzungen des Fricke (1763–1839), privatisierender Musikus Universitätsrats und Beurteilungen der einge- in Tartu, gewählt. Im Vergleich zu den anderen reichten Werke aller Stellenbewerber durch Universitäten des Ostseeraumes war die Stelle die Mitglieder des Universitätsrates zu fi nden. des akademischen Musiklehrers in Tartu eine Im Artikel wird versucht zu klären, was in den der ersten. Die Ausgestaltung dieser Stellen in Jahren 1803–1807 von der Einrichtung der Stelle solcher Form ereignete sich am Ende des 18. und des Musiklehrers bis zur Wahl Frickes geschah: am Anfang des 19. Jahrhunderts. Die Tradition Der gewählte Heinrich Wilhelm Fricke hatte seine der Künste an der Universität reicht aber weiter Kandidatur dem Rat bereits 1803 angemeldet, zurück. Die Universität Tartu der Schwedenzeit doch dann schlief die Sache ein. 1805 hat man Academia Gustaviana (1632–1665) war zwar eine im Universitätsrat angefangen zu überlegen, Universität vom alten Typus, an der es noch keine ob die für das Gehalt des Musiklehrers 1 Exercitienmeister gab, doch an der Academia vorgesehenen Finanzressourcen in die Gustavo Carolina vom Ende des 17. Jahrhunderts Medizinische Fakultät umgeleitet werden (1690–1710) waren Tanz-, Fecht-, Zeichen- könnten. Im Oktober des Jahres 1806 wurde dem und Musikmeister bereits eingestellt. Später Minister für Volksbildung ein entsprechender verbreitete sich die Bezeichnung „Kunstlehrer“. Vorschlag gemacht. Der Minister lehnte ihn Außer dem Musiklehrer waren an der Universität ab und fragte, warum der Musiklehrer noch Tartu im 19. Jahrhundert Lehrer für Tanz, Fechten, nicht eingestellt worden sei. Die vorgebrachten Reiten und Zeichnen vorgesehen, später wurden Begründungen umfassten die begrenzte Zahl der außerdem die Stellen der Schwimm- und Studenten an der Universität, das zu niedrige Turnlehrer eingerichtet. Während die Professoren Gehalt des Musiklehrers sowie das Fehlen der der Universität zu den Dozenten ersten und für die Stelle geeigneten Person. Am Ende des zweiten Ranges gehörten, waren Kunstlehrer Jahres 1806 begann man, Vorbereitungen für Dozenten dritten Ranges. Den gleichen Status die Besetzung der Stelle zu treffen. Die hatten auch Sprachlehrer und ungefähr seit Bewerber wurden gebeten, eine Probearbeit der Jahrhundertmitte der lutherische Universitäts- zu schicken, die eine Fuge über das Thema pastor sowie der katholische und der russisch- eines frei gewählten Chorals sein sollte. Die orthodoxe Religionslehrer. Musik mitsamt den Probearbeiten wurden von den Mitgliedern des anderen Künsten gehörte zu den Zusatzfächern, Universitätsrates beurteilt. Die verlangte Arbeit welche die fachliche Ausbildung unterstützten. haben vier Bewerber eingereicht, von denen Vor allem künftige Pastoren brauchten Musik- zwei zu der Zeit in Deutschland (die Musiker lehre, aber die Tätigkeit der Musiklehrer berührte Grosse und Ehlig aus Dresden) und einer eigentlich fast alles, was an der Universität in in Russland tätig waren (ein Rebenstein aus diesem Bereich stattfand. Musiklehrer mussten Archangelsk); Fricke war ein lokaler Musiker. Studenten sowohl Theorie als auch praktisches Unter den Bewerbern um die Musiklehrerstelle Instrumentenspiel beibringen, bei akademischen sind namentlich insgesamt sechs Musiker Feierlichkeiten Musik leiten und auch bei bekannt, zusätzlich zu den erwähnten der Stadt- öffentlichen Konzerten auftreten. All das umfasste musikusgeselle Stefan Dietrich Bader aus Tartu nicht nur die Universität; die im 19. Jahrhundert und der damalige Kreisschullehrer Gottfried tätigen Musiklehrer haben das öffentliche Heinrich Goedicke aus Pärnu. Musikleben der ganzen Stadt beeinfl usst. Die Zu den Amtspfl ichten Frickes als Musik- lehrer der Universität gehörten Musikunterricht 1 „Exercitienmeister“ wurden Kunst- und Sprachlehrer im für Studenten und die Leitung der Musik bei aka- 17. Jahrhundert genannt (Leppik 2006: 98). demischen Feierlichkeiten. Der Unterricht fand

37 zweimal wöchentlich statt und war für die Studenten kostenlos (Verzeichniss ...).2 Bis zur Wahl des Musiklehrers hätten Studenten den Unterricht selber bezahlen müssen, und das war der Grund, warum Studenten im Jahre 1806 die Wahl des Musiklehrers anregten (EAA 402-3-1786, l. 6). Auch der Rektor erwähnte in seiner mit der Wahl des Musiklehrers verbundenen Ansprache am 25. April 1807, dass „[…] verschiedene Studirende, die Unterricht zu haben wünschen, ihn aber nicht bezahlen können, sehnlichst demauf warten.“ (EAA 402-3-1786, l. 11). Hinsichtlich der Musik der akademischen Feierlichkeiten beschloss der Universitätsrat am 12. September 1807, „[...] hiefort festzusetzen, daß am Geburtstage des Monarchen und bei Gelegenheit des Rectoratswechsels die akademische Feierlichkeit mit Musik begleitet werden soll“, wobei „[...] dem nunmehrigen Universitäts-Musikdirector, Hr. Fricke zur Pfl icht gemacht werden möge, bei jeder akademischen Feierlichkeit vor und nach der Rede, eine Symphonie zu geben.“ (EAA 402-3-1786, l. 17; s. auch EAA 402-4-58, l. 38). Als Frickes Amtsbezeichnung kommen in den Quellen sowohl „Musiklehrer bei der hiesigen Universität“ als auch „Musikdirector/ Musik-Director bei der hiesigen Universität“ vor. Manchmal tauchen diese Bezeichnungen auch nebeneinander auf und deuten damit auf einen gewissen Bedeutungsunterschied dieser Begriffe und unterschiedliche Rollen Frickes hin. Bei ihm kam auch die noch archaischere Bezeichnung „Musikmeister“ vor. Die Position eines aktiven Musikers drückt die Bezeichnung „Universitäts Musikus“ aus. Fricke bekleidete das Amt bis zum Jahre 1815.

2 Seit der Einrichtung der Stelle 1803 bis zum Herbstsemester 1807 stand im Vorlesungsverzeichnis beim Musikunterricht die Anmerkung „Ein Lehrer der Tonkunst wird erwartet.“ (Verzeichniss…).

38 andmise õiguse omandas ta alles aastal 1900. Friedrich Konrad Griepenkerl Kitsamas mõttes ei saa teda seega algusaegadel (1782–1849), Braunschweigi üldse ülikooliks nimetada; tagasivaates rääkis üks endine tudeng „väiksemat mõõtu ülikoolist”,2 Collegium Carolinumi mille ülesanne oli täita lünk haridustasemes riigi professor ja Braunschweigi ladinakoolide ja Helmstedti ülikooli vahel (Kahl 1908: 624). Alles 1878 nimetati see ümber Carolo- Lauluakadeemia esimene Wilhelmina Hertsoglikuks Tehnikakõrgkooliks (Herzogliche Technische Hochschule Carolo- direktor Wilhelmina). Sinna sisseastumine eeldas aga güm- — naasiumiharidust. Seega oli Collegium Carolinum Andreas Waczkat kõrgem akadeemiline haridusasutus, praeguses (tõlkinud Anu Sõõro) mõttes (kutse-)kõrgkool. Enamik akadeemilisi õpetajaid pandi ametisse professoritena. Valgustagu Collegium Carolinumi tähendust Kõrgkoolide asutamine Braunschweigi-Lüneburgi kõrgkoolina üks tolleaegne teadlasekarjäär, hertsogiriigis varasel uusajal tähistab Saksa näiteks matemaatik Johann Christian Martin ülikooliajaloos selget pöördepunkti. 15. oktoobril Barteli oma. Bartel sündis 12. augustil 1769 1576 asutas hertsog Julius von Braunschweig- Braunschweigis, käis sealses Gymnasium Wolfenbüttel Helmstedtis ametlikult Academia Catharineumis ja sai juba 1783, seega Julia – Marburgi, Königsbergi ja Jena järel 14-aastaselt, õpetaja Büttneri abiliseks. Pärast neljanda protestantliku ülikooli Saksamaal Catharineumi lõpetamist 19-aastaselt läks (Haase 1976: 13).1 Arvukate tuntud isikute kaudu ta 1788. aasta augustis kolmeks aastaks levis kuuldus uue kõrgkooli mainest: mõnda Braunschweigi Collegium Carolinumisse, et aega oli Helmstedtis professoriks itaalia fi losoof seejärel sügissemestrist 1791/92 asuda õppima Giordano Bruno, seal õppis teoloog Johann Arndt, juba laialisaatmise äärel olevas Helmstedti samuti helilooja ja muusikateoreetik Sethus ülikoolis, ja aasta hiljem jätkas Göttingeni Calvisius. 1625. aastaks oli Helmstedti ülikool ülikoolis. Siin õppis ta eksperimentaalfüüsikat, saanud saksa keeleruumis suuruselt kolmandaks astronoomiat, meteoroloogiat ja maateadust, ülikooliks. Alles järgmiste ülikoolide rajamisega teiste hulgas ka saksa esimese eksperimen- Põhja-Saksamaale, näiteks Kieli ülikool 1652, taalfüüsika professori Georg Christoph hakkas Helmstedti külgetõmme vähenema. Lichtenbergi juures. Pärast lühiajalist tegutsemist Aastal 1795 õppis Helmstedtis veel vaid 97 noor- õpetajana Šveitsis omandas ta 1803 Jenas meest ja Prantsuse okupatsiooni ajal saadeti fi losoofi adoktori kraadi, mis oli ka matemaatiku Helmstedti ülikool 1809/1810 sügissemestri lõpul puhul tavaline tee. Sellega jõudis Barteli teise Welfi de kõrgkooli, 1737. aastal asutatud Collegium Carolinumis alanud tervelt 15-aastane Göttingeni ülikooli kasuks laiali. akadeemiline hariduskäik esialgu lõpule. Braunschweigi ülikooli seevastu võib pidada 1807. aastal sai Bartel kutse tulla hiljuti asutatud saksa keeleruumi esimeseks tehnikaülikooliks – Kaasani ülikooli matemaatika õppetooli, mille ta selle sõna kõige laiemas mõttes. Selle rajamine võttis vastu 1808. Lõpuks, aastal 1821, sai ta Tartu 1745. aastal reaktsioonina tolleaegsetele Keiserliku Ülikooli puhta ja rakendusmatemaatika üldistele hariduse reformimise püüdlustele professoriks (Semel 1971 (1918): 124) ning rajas (Hamann 1986: 40, 60–61, 71 jm.) sai alguse seal diferentsiaalgeomeetria keskuse, mida Braunschweigi õukonnajutlustaja Johann juhendas surmani 1836. aastal – pikk akadeemi- Friedrich Wilhelm Jerusalemi ärgitusel, kellest line karjäär, mis algas Braunschweigi Collegium sai hiljem Braunschweigi lähedal asuva Riddags- Carolinumis ja saavutas haripunkti Tartus. hauseni kloostri abt. Ülikooli asutajaks oli vürst Hoolimata Collegium Carolinumi kutse- Carl I; tema järgi nimetatud Collegium Carolinum omandamisele suunatud kallakust olid selle oli esmajoones mõeldud riigiametnike välja- asutamisel kesksed humanitaarained. Tajudes õpetamiseks (Albrecht 1986: VII). Kutsekolledžina igakülgse üldhariduse põhjapanevat kasvatus- polnud Braunschweigi ülikoolis ühtki klassika- likku tähtsust tõstis Jerusalem oma õppe- listest teaduskondadest, nagu fi losoofi a, kontseptsioonis esile esteetika kasvatusliku 3 teoloogia, juura või meditsiin, ning doktorikraadi väärtuse (Albrecht 1986: VIII; Schikorsky 1989). Algusest peale töötasid Collegium Carolinumis 1 Ülikooli eelkäija oli 1570 Gandersheimis asutatud pedagoogium, tehniliste erialade õpetajate kõrval ka klassika- mis viidi 1574 üle Helmstedti. Ülikooli ametlik asutamiskuupäev langeb kokku Wolfenbütteli hertsogi Juliuse (1528–1589) poja, troonipärija 2 „Universität in kleinem Maßstabe”. Heinrich Juliuse (1564–1613) 12. sünnipäevaga, kellest sai ühtlasi isa 3 Seda vaatepunkti hakati 19. sajandi keskpaiku üsna küsitavaks järgi nimetatud Academia Julia esimene rektor. pidama (Ludewig 1995: 128).

39 Friedrich Konrad Griepenkerl (1782–1849), Braunschweigi Collegium Carolinumi professor ja Braunschweigi Lauluakadeemia esimene direktor liste ja kaasaegsete keelte, kirjanduse, fi losoofi a, aastat Püha Jakobi kiriku praostina Philipp ajaloo, geograafi a ja teoloogia õpetajad (Albrecht Spitta, laulusõnade autor ja samanimelise 1986: 104–106). Mõned neist õpetajatest pandi Bachi-biograafi isa. 1796. aastast alates ametisse avalike õukonnameistritena ja neile käis Griepenkerl Braunschweigi Gymnasium anti korrapäraselt ka muid ülesandeid peale Catharineumis. Sealt pöördus ta oktoobris ameti Collegium Carolinumis. Esimene niisugune 1805 Göttingeni, kus alustas teoloogiaõpinguid õukonnameister oli kirjanik ja tõlkija Johann (Albrecht 1986: 28). Göttingenis tegi ta tutvust Arnold Ebert (1723–1795), kes õpetas Johann Nikolaus Forkeliga, ülikooli akadeemilise 1748. aastast alates inglise keelt ja kirjandust muusikaõpetajaga, kes pidas alates 1772. aastast ning teaduslugu; neis ainetes õpetas ta ka prints eraloenguid harmooniaõpetusest ja kellele Carl Wilhelm Ferdinandi (Albrecht 1986: 17; Meyen anti 1787 ilma eksamita magistrikraad. Forkeli 1962). 1753. aastal sai ta korraliseks professoriks, Göttingeni-tegevus oli vägagi tähelepanuväärne; kelle üheks ülesandeks oli pidada avalikke ajaloo- hiljemalt alates – küll väga apologeetilisest – ja kirjandusloenguid. Alates 1774. aastast pidas Heinrich Edelhofi biograafi ast nähakse temas ta veel kreeka keele ja kirjanduse loenguid. 1770 mitte päris õigustamatult muusikateaduse kui sai Eberti kolleegiks Shakespeare’i tõlkijana moodsa, kultuuriteaduslike ja ajalooliste juurtega tuntud Johann Joachim Eschenburg (1743–1820), ülikoolidistsipliini rajajat (Edelhoff 1935; Fischer kes 1773. a. nimetati ilukirjanduse ja fi losoofi a 2001: 1463). Griepenkerl õppis Forkeli juures erakorraliseks ning 1777 ka korraliseks profes- muusikateooriat ja orelit ning võttis üle ka tema soriks. Alates 1782. aastast oli ta ühtlasi hinnangu, et Johann Sebastian Bachi ja tema Collegiumi raamatukoguhoidja (Albrecht 1986: 21). aja teosed on muusikalise arengu tipp. Eberti ja Eschenburgi kaasmõjul muutusid Griepenkerl leidis 1808. aastal töökoha Braunschweig ja Collegium Carolinum vaimseks Fellenbergi instituudis Hofwylis (Šveits), mis keskuseks, millel oli arvukaid sidemeid teiste oli segu rahvakoolist ja õpetajate seminarist, keskuste ja ülikoolidega. Vägivaldset murdepunkti kus ta õpetas saksa keelt ja kirjandust ning tähendas paraku kolleegiumi faktiline sulgemine korraldas instituudi muusikaelu. 1816 naasis Prantsuse okupatsiooni ajal 1808, kui ta muudeti Griepenkerl Braunschweigi ja sai esialgu sõjaakadeemiaks. Alles 1814. aastal avati Catharineumi õpetajaks. Omandanud 1821 doctor kolleegium uuesti (Schikorsky 1995). philosophiae kraadi, kutsuti ta osalise tööajaga Muusikaharidus Collegium Carolinumis oli õppejõuna Collegium Carolinumisse fi losoofi a ja 18. sajandil Braunschweigi õukonnamuusikute esteetika (schöne Wissenschaften, belles lettres) Heinrich Anton Broyeri (1702–1771) ja Nikolaus erakorraliseks professoriks ning 1825. aastal Georg Weinholtzi hooleks. Kumbki neist töötas nimetati korraliseks professoriks (Albrecht 1986: ühe Collegium Musicumi juhatajana, samuti 28). Seega oli Griepenkerl saanud selle koha muusikaõpetajana; neil ametitel oli aga kõrvaltöö omanikuks, millel kuni 1808. aastani oli olnud iseloom. Broyer tegutses samaaegselt organistina Eschenburg. Griepenkerl jäi professoriametisse Braunschweigi Andrease, hiljem Katariina kirikus, kuni surmani aprillis 1849; tema kõrval tegutses samuti oli ta muusikalise nädalalalehe Der Patriot alates 1839. aastast ta poeg Wolfgang Robert (Schikorsky 1995: 10; Sievers 1995: 133) välja- (1810–1868), algul tasustamata dotsendina, 1844– andja. Weinholtz, kelle biograafi ast on siiani vähe 1847 aga saksa keele ja kirjanduse erakorralise teada, mängis oboed Braunschweigi õukonna- professorina (Tadday 2002: 24; Albrecht 1986: 28).6 kapellis ja esimest viiulit ooperis.4 Niisiis polnud Griepenkerl akadeemiline 1821. aastal Collegium Carolinumisse muusikaõpetaja. Seda ametit Collegium kutsutud Friedrich Konrad Griepenkerlist sai Carolinumis polnud – eelkõige sellepärast, esimene professor, kelle professionaalne et Collegiumis puudus teoloogiateaduskond. karjäär hõlmas muusikat. Griepenkerl sündis Akadeemiliste muusikaõpetajate ülesanded 10. detsembril 1872 Peines,5 väikeses, protestantlike alade ülikoolides seisnesid Braunschweigist 25 km lääne pool asuvas 19. sajandil enamjaolt tulevastele teoloogidele linnas, mis pakub muusikalises mõttes huvi laulmise ja liturgia õpetamises (Waczkat 2009a). ainult ühest aspektist: nimelt töötas siin kuus Sellegipoolest on Griepenkerli muusikaline tegevus Braunschweigi avalikkuses professorikohaga 4 Carl Weinholtzi kuni 1872. aastani eksisteerinud Braunschweigi tihedalt seotud, kuna ta jõudis avalike loengute muusikaäri võis kuuluda mõnele järeltulijale. 5 Biograafi a kohta üldiselt vt. Wiswe 1971 ja perekonnast laiemalt Tadday 2002: 23–25; vt. samuti Braunschweigisches... 1996: 6 Et Wolfgang Robert Griepenkerl olevat õpetanud kunstiajalugu, 223–224. nagu Tadday Heinrich Sieversi järgi märgib, ei vasta ilmselt tõele.

40 Friedrich Konrad Griepenkerl (1782–1849), Braunschweigi Collegium Carolinumi professor ja Braunschweigi Lauluakadeemia esimene direktor kaudu laia kunsti- ja muusikahuvilise publikuni. Kui huvitav, nauditav ja õpetlik oli mulle see Üks kaasaegne allikas mainib arvukat ja tänulikku muusikategemine lauluakadeemias! Ma laulsin publikut, kellele Griepenkerl olevat ilusa kõlava Mozarti Reekviemis kaasa, Haydni oratooriumis häälega loengut pidanud.7 [küllap on mõeldud „Loomist”], Bachi kuueteist- kümnehäälses missas, Händeli „Messiases” ja Juba oma õpetajategevuse esimestel aastatel paljudes teistes suurteostes. [...] Ma mäletan Collegiumis asutas Griepenkerl eraviisilise [ka veel] elavalt, et ühel päeval külastas laulu- muusikaringi, millest sai hiljem Braunschweigi akadeemiat ülipeene väljanägemisega härra lauluakadeemia; selles suhtes on Griepenkerli mõnede samasuguste daamide saatel ja avaldas tegevus teiste ülikoolide akadeemiliste muusika- professorile akadeemia juhatamise kohta väga õpetajate omaga üsna hästi võrreldav. Ka Forkel meelitavalt arvamust. See oli Spontini koos oli Göttingenis juhatanud eraviisilist laulu- ja kaasaga (Kroll 1933: 37). musitseerimisringi. Professoriamet, avalik loengupidamine ja muusikaharrastusele Suurte oratooriumide hulgas torkab üks teos pühendumine kokku viisid selleni, et Griepenkerli hästi ebatavaliselt silma: „Bachi kuueteist- vaadeldi Braunschweigi mõõduandva muusikalise kümnehäälne missa”. Mõeldud on h-moll missat autoriteedina, muusikaprofessorina, kes ta (BWV 232), mille esimene ettekanne pärast sugugi polnud. Braunschweigis sündinud Bachi surma toimus niisiis Griepenkerli juhatusel pianist, helilooja ja klaveriõpetaja Louis Köhler Braunschweigis. Mis puudutab selle esituse (1820–1886) (Grünbaum 1996) kirjeldab oma aega, jäävad allikad kahjuks tummaks – siiani mälestustes Griepenkerli värvikalt: pole Griepenkerli ehk rohkem eraviisilise loomuga muusikaliste ettekannete kohta teada ühtki Üks vana professor oli linnas suur muusikaline märget Braunschweigi päevalehtedes.8 Kuna autoriteet; nagu oli peaaegu elevandi mõõtu Louis Köhler laulis missas kooripoisina kaasa tema kolossaalne väline isiksus, nii oli sellele sopranis, polnud ta esituse ajal vanem kui vastav ka tema kaalukus muusikaasjades. [...] ehk 16 aastat. See tähendaks, et Griepenkerl Tema omanduses oli veel vanapärane tiibklaver esitas h-moll-missa hiljemalt 1836 – see pole ja pianistina mängis ta eranditult oma Sebastian ajaliselt kaugel Felix Mendelssohn Bartholdy Bachi. [...] Tookord olid asjad Bachiga [veel] täiesti teisiti. Bachi tookord avalikult sama hästi kui epohhiloovast Bachi „Matteuse passiooni” ei mängitud või, õigemini öelda, ei mängitud taasesitusest Berliinis 1829. aastal. Pole välis- üleüldse mitte, ta oli üksnes müüt, nimi, mis tatud, et Griepenkerl jõudis Berliini esitusest tekitas kummalist kõhedust, ta oli ja jäi hooma- koguni ette.9 Tõendatav on, et Griepenkerl toetus matuks. Eraviisiliselt ei mängitud teda niisamuti, oma ettekande puhul ühele käsikirjale, mis seda tegid kõige rohkem paar inimest, kellest müüdi pärast tema poja surma 1867 oksjonil sosistati legendi, et nad mitte ainult ei oskavat maha ja läks Braunschweigi õukonna kapell- nummerdatud bassi, vaid mängivat ka Bachi. meistri Franz Abti (1819–1885) omandusse Professor oli asutanud lauluakadeemia, mida ta (Sievers 1951: 237). Griepenkerlil oli märkimis- ise samuti vanaaegsel klaveril juhatas; kuna tema väärne hulk Bachi teoseid, kindlasti Forkeli daamid ei olnud aga küllalt kindla häälega, palus ta endale minu prefektilt mõned oma kindlaimad ulatuslikust kogust, mille too oli omakorda kooripoisid abiks. Mina kuulusin [...] nende hulka üle võtnud Carl Philipp Emanuel Bachilt (Kroll 1933: 35). perekonnapärandist. Et paljud Bachi-allikad on nüüdseks laiali või kadunud, on lõpuks ka Köhleri mälestustest nähtub niisiis, kui vähe selle edasikandumisliini süü: osa allikaid müüdi üldsus eristas Griepenkerli erinevaid rolle. juba 1849. aastal peale Griepenkerli surma Lauluakadeemia asutas professor, kelle ja nad leidsid Berliini raamatuäri Asheri kaudu muusikaline autoriteet põhines vähemasti tee ka Berliini Riigiraamatukogusse (Berliner esoteerilistel, kui mitte kabalistlikel teadmistel Staatsbibliothek). Teine osa, millele võib-olla nummerdatud bassi ja Bachi klahvpillimuusika ei leidunud 1849. aastal ostjaid, müüdi oksjonil seostest. Et Griepenkerli professoriamet alles 1868. a., pärast Robert Griepenkerli surma. Collegium Carolinumis polnud muusikaga üldse Paljudel juhtudel kaob seejärel igasugune jälg. seotud, ei mänginud välises tajus ilmselt rolli. 8 Köhler jutustab Griepenkerli muusikalisest tööst Braunschweigi linnaarhiivis on kogu „Konvolut von Materialien lauluakadeemias veel: zu Leben und Wirken Griepenkerls” (Sign. H VIII A: 1442), kus selliseid viiteid ei leidu. 9 Selgelt on liiga optimistlik Heinrich Sieversi oletus, et Griepenkerl 7 Nii kirjutab Otto Sievers luuletaja Robert Griepenkerli biograafi as olevat esitanud „Bachi kooriteoseid (arvatavasti veel enne Zelterit (tsit. Sievers 1951: 233). ja Mendelssohni)” (Sievers 1956: 908).

41 Friedrich Konrad Griepenkerl (1782–1849), Braunschweigi Collegium Carolinumi professor ja Braunschweigi Lauluakadeemia esimene direktor

Griepenkerl sai väärtuslikud Bachi-käsi- (1812–1899), kes õppis Collegium Carolinumis kirjad Forkelilt tõenäoliselt alles pärast tagasi- 1829/30 ning lõi seal Griepenkerli ja tema pere- pöördumist Šveitsist, niisiis mitte enne konnaga tihedad isiklikud sidemed (Kahl 1908: 1816. aastat. Kas usaldas Forkel need talle veel 624). Pole kindel, mil määral Gripenkerli kirjad veidi enne surma isiklikult või ostis Griepenkerl Strümpelli mõjutasid, igatahes omandas nad tema pärandist,10 pole enam võimalik Strümpell 1833. a., niisiis aasta pärast kirjade kindlaks teha. Griepenkerl kavatses aga ilmselt ilmumist, Herbarti juures Königsbergis juba pikemat aega nende teoste väljaandmist – doktorikraadi tööga „De methodo philosophica”. plaan, mida Forkel omal ajal oli tagajärjetult Pärast koduõpetajategevust Kuramaal habili- püüdnud ellu viia. Griepenkerl alustas Bachi teerus ta 1843. aastal Keiserlikus Tartu Ülikoolis klaveriteoste väljaandmist Leipzigi Petersi traktaadiga „De summi boni notione qualem kirjastuses 1837. aastal. 1844 järgnes äärmiselt proposuit Schleiermacherus dissertatio” ambitsioonikas „kriitilis-korrektne” oreliteoste (Kahl 1908: 625; EV-TAu, Diss. 62624). Ta sai väljaanne, mida Griepenkerl oli kavandanud siin 1844. aastal eradotsendiks, asutas täiesti seitsmeköitelisena, kuid mida ta ei saanud Herbarti vaimus pedagoogilise seminari enam lõpetada.11 Pärast tema surma viidi ja nimetati 1845 teoreetilise ja praktilise lõpule Ferdinand August Roitzschi (1805–1889) fi losoofi a erakorraliseks ning 1849. aastal korra- vahepeal üheksale köitele kasvanud väljaanne liseks professoriks (Kahl 1908: 625).12 1870 a. (Waczkat 2009b). Selle väljaande erilist väärtust tõsteti Strümpell koguni aadliseisusse, võib mõõta juba sellega, et ta jäi ümmarguselt tunnustamaks tema teeneid baltisaksa kooli- üheks sajandiks Bachi oreliteoste ainukeseks süsteemi edendamisel. Hoolimata keiserlikust mõõduandvaks väljaandeks ja on Petersi protektsioonist oli Strümpellil Tartu ülikoolis kirjastuses tänini oreliteoste algteksti-väljaande akadeemilises tegevuses küll pigem vähe aluseks. õnne. Siiski on Friedrich Konrad Griepenkerl, Griepenkerl kirjutas ka esteetikaõpiku Braunschweigi Collegium Carolinumi professor „Lehrbuch der Ästhetik”, mis ilmus trükis ja Braunschweigi lauluakadeemia esimene 1827 ja peegeldab kindlasti olulisel määral direktor, oma mõjuga talle jätnud teatava jälje tema õpetamistegevust Collegium Carolinumis ka Keiserlikule Tartu Ülikoolile. On ainult väike (Griepenkerl 1827). Selle õpiku teine osa iluviga, et see pole seotud muusikaga. käsitleb muusikat ja paigutab selle tunnete vormideta valdkonda; Griepenkerl asetub seega Kokkuvõte romantiliste muusikavaadete lähedusse, mida Kõrgkoolide asutamised Braunschweigi- esialgu esindas ka tema poeg Robert, näiteks Lüneburgi hertsogiriigis varasel uusajal novellis „Das Musikfest oder die Beethovener” tähistavad Saksa ülikooliajaloos selgeid pöörde- (Tadday 2002: 24–25). 1832. aastal avaldatud punkte. Kui Helmstedti ülikool oli selgelt protes- kirjadel „Briefe an einen Freund über […] tantlik asutus, võib Braunschweigi ülikooli Herbart’s Lehren” (Griepenkerl 1832) erilist seost seevastu pidada saksakeelsete alade esimeseks muusikaga polnud, lõpetuseks siiski ka neist tehnikaülikooliks – selle sõna kõige laiemas paar sõna. Griepenkerl oli fi losoofi ja pedagoogi mõttes. Ülikooli asutajaks oli vürst Carl I; tema Johann Friedrich Herbartiga tuttavaks saanud järgi nimetatud Collegium Carolinum oli oma õpingute ajal Göttingenis. Herbart oli siin esmajoones mõeldud riigiametnike väljaõpeta- vahetult pärast doktorikraadi omandamist 1802 miseks. Collegium Carolinum oli kõrgem habiliteerunud ja oli Göttingenis eradotsent, akadeemiline haridusasutus, praeguses mõttes kuni ta 1809. aastal Königsbergi kutsuti. Herbarti (kutse-)kõrgkool. peetakse pedagoogika kui ülikoolidistsipliini Hoolimata Collegium Carolinumi kutse- loojaks, temast ja tema õpilastest sai alguse omandamisele suunatud kallakust olid selle ulatuslik õpetajakoolituse ja koolisüsteemi asutamisel kesksed humanitaarained. Profes- reform 19. sajandil. Noorem sõber, Griepenkerli sorite Johann Arnold Eberti ja Johann Joachim „Briefe über Herbart’s Lehren” adressaat on Eschenburgi kaasmõjul muutusid Braunschweig teada. Nagu tõendab köite pühendus, on tegu ja Collegium Carolinum vaimseks keskuseks, Schöppenstedtis Braunschweigi lähedal 1812 millel oli arvukaid sidemeid teiste keskuste sündinud Ludwig Adolf Heinrich von Strümpelliga ja ülikoolidega. Muusikaline väljaõpe Collegium

10 Vt. oksjonikataloogi (Verzeichniß... 1819). 12 (Semel 1971 (1918): 104) dateerib korraliseks professoriks 11 Edasiste väljaandmisplaanide kohta vt. Heller 1978. nimetamise juba 1845. aastasse.

42 Friedrich Konrad Griepenkerl (1782–1849), Braunschweigi Collegium Carolinumi professor ja Braunschweigi Lauluakadeemia esimene direktor

Carolinumis oli 18. sajandil Braunschweigi Carolinumi ja Keiserliku Tartu Ülikooli vahel. õukonnamuusikute Heinrich Anton Broyeri Strümpell õppis Collegium Carolinumis 1829/30 (1702–1771) ja Nikolaus Georg Weinholtzi hooleks. ja lõi seal Griepenkerli ja tema perekonnaga Mõlemad olid siiski praktiliste muusikutena tihedad isiklikud sidemed. Pärast koduõpetaja- kirjas. Nad juhatasid Collegium Musicumi, kuid tegevust Kuramaal habiliteerus Strümpell 1843 akadeemilises õpetustegevuses ei osalenud. Tartus, sai siin 1844 eradotsendiks, asutas Aastal 1821 kutsuti Friedrich Konrad täiesti Herbarti vaimus pedagoogilise seminari ja Griepenkerli näol Collegium Carolinumisse nimetati 1845 teoreetilise ja praktilise fi losoofi a esimene professor, kelle professionaalne erakorraliseks, 1849 korraliseks professoriks. karjääar hõlmas muusikat. Griepenkerl sündis 10. detsembril 1872 Peines. 1796. aastast alates käis Griepenkerl Braunschweigi Gymnasium Catharineumis. Sealt pöördus ta oktoobris 1805 Göttingeni, kus ta alustas teoloogiaõpinguid. Griepenkerl õppis muusikateooriat ja orelit Forkeli juures ning võttis üle ka tema hinnangu, et muusikalise arengu tipuks on Johann Sebastian Bachi ja tema aja teosed. Peale vahepeatust Fellenbergi Instituudis Hofwylis (Šveits) naasis Griepenkerl 1816. aastal Braunschweigi ja sai esialgu Catharineumi õpetajaks. 1821. a. doctor philosophiae kraadi omandanud, kutsuti ta osalise tööajaga õppe- jõuna Collegium Carolinumisse fi losoofi a ja esteetika (schöne Wissenschaften, belles lettres) erakorraliseks professoriks ja 1825 nimetati korraliseks professoriks. Griepenkerl jäi profes- soriametisse kuni oma surmani aprillis 1849. Griepenkerl polnud niisiis akadeemiline muusikaõpetaja. Sellegipoolest on tema muusikaline tegevus Braunschweigi avalikkuses professorikohaga tihedalt seotud, kuna Griepenkerl jõudis avalike loengute kaudu laia kunsti- ja muusikahuvilise publikuni. Peale selle asutas Griepenkerl juba Collegiumi õpetajaks olemise esimestel aastatel eraviisilise muusikaringi, millest sai hiljem Braunschweigi lauluakadeemia – selle poolest on Griepenkerli tegevus teiste ülikoolide akadeemiliste muusikaõpetajate omaga üsna hästi võrreldav. Professoriamet, avalik loengupidamistegevus ja muusikaharrastusele pühendumine kokku viisid selleni, et Griepenkerli vaadeldi Braunschweigis mõõduandva muusikalise autoriteedina, muusika- professorina, kes ta sugugi polnud. Välises tajus ei mänginud see ilmselt rolli. Pianist Louis Köhleri autobiograafi as on dokumenteeritud Johann Sebastian Bachi ühe 16-häälse missa esitus Griepenkerli poolt. Mõeldud on h-moll missat (BWV 232), mille esimene ettekanne pärast Bachi surma toimus niisiis Griepenkerli juhatusel Braunschweigis. Griepenkerli ühe õpilase, pedagoogi ja fi losoofi Ludwig Adolf Heinrich von Strümpelli kaudu leidub isegi seos Braunschweigi Collegium

43 Friedrich Konrad Griepenkerl (1782–1849), Braunschweigi Collegium Carolinumi professor ja Braunschweigi Lauluakadeemia esimene direktor

KIRJANDUS Schikorsky, Isa 1995. Das Collegium Carolinum als Reformanstalt. Der Albrecht, Helmuth 1986. Catalogus beschwerliche Weg zwischen Lateinschule professorum der Technischen Universität und Universität. – Technische Universität Carolo-Wilhelmina zu Braunschweig. Teil 1: Braunschweig. Vom Collegium Carolinum Lehrkräfte am Collegium Carolinum 1745– zur Technischen Universität 1745–1995. 1877 (=Beiträge zur Geschichte der Carolo- Hrsg. von Walter Kertz, Hildesheim [u. a.]: Wilhelmina 8), Braunschweig: Olms, S. 3–51. Univ-Bibl. d. TU. Semel, Hugo (Hrsg.) 1971 (1918). Die Braunschweigisches ... 1996. = Universität Dorpat 1802–1918. Skizzen Braunschweigisches Biographisches zu ihrer Geschichte von Lehrern und Lexikon. 19. und 20. Jahrhundert. Hrsg. ehemaligen Schülern. Hannover-Dohren: von Horst-Rüdiger Jarck und Günter Scheel, v. Hirschheydt (Repr., orig. Dorpat 1918). Hannover: Hahn 1996. Sievers, Heinrich 1951. Friedrich Konrad Edelhoff, Heinrich 1935. Johann Nikolaus Griepenkerl und die neu aufgefundene Forkel. Ein Beitrag zur Geschichte Handschrift von Bachs h-Moll-Messe. der Musikwissenschaft. Göttingen: – Bericht über die wissenschaftliche Vandenhoeck, Ruprecht. Bachtagung der Gesellschaft für Fischer, Axel 2001. Johann Nikolaus Forkel. Musikforschung. Leipzig: Peters, S. 231–239. – MGG 2, Personenteil Bd. 6. Kassel u. a.: Sievers, Heinrich 1956. Griepenkerl, Bärenreiter, Sp. 1458–1468. Friedrich Konrad. – MGG, Bd. 5, Kassel Griepenkerl, Friedrich Conrad 1827. u. a.: Bärenreiter, Sp. 908f. Lehrbuch der Ästhetik in zwei Theilen. Sievers, Heinrich 1995. Braunschweig. Braunschweig: Vieweg. – MGG 2, Sachteil Bd. 2. Kassel u. a.: Griepenkerl, Friedrich Conrad 1832. Briefe Bärenreiter, Sp. 129–135. an einen jüngeren gelehrten Freund über Tadday, Ulrich 2002. Griepenkerl (Familie). Philosophie und besonders über Herbart’s – MGG 2, Personenteil Bd. 8, Kassel u. a.: Lehren. Braunschweig: Meyer. Bärenreiter, Sp. 23–25. Grünbaum, Renate1996. Louis Köhler. Verzeichniß... 1819. = Verzeichniß der von Talent, Pädagoge, Anreger im Schatten der dem verstorbenen Doctor und Musikdirector Großen. Diss. Hochschule der Künste Berlin. Forkel in Göttingen nachgelassenen Bücher Haase, Hans 1976. Die Universität und Musikalien welche […] meistbietend Helmstedt 1576–1810. Bremen und verkauft werden. Göttingen 1819. Wolfenbüttel: Jacobi-Verlag. Waczkat, Andreas 2009a. Die ersten Hamann, Bruno 1986. Geschichte des akademischen Musiklehrer des 19. Schulwesens. Werden und Wandel der Jahrhunderts an der Universität Rostock. – Schule im ideen- und sozialgeschichtlichen Universität und Musik im Ostseeraum. Hrsg Zusammenhang. Bad Heilbrunn: Klinkhardt. von Ekkehard Ochs, Peter Tenhaef, Walter Heller, Karl 1978. Friedrich Konrad Werbeck und Lutz Winkler (= Greifswalder Griepenkerl: Aus unveröffentlichten Briefen Beiträge zur Musikwissenschaft 17), Berlin: des Bach-Sammlers und Editors. – Bach- Frank & Timme, S. 187–196. Jahrbuch, 64, S. 211–228. Waczkat, Andreas 2009b. Friedrich Konrad Kahl, Wilhelm 1908. Ludwig Strümpell. – Griepenkerl. – Kirchenmusiklexikon. Hrsg. Allgemeine Deutsche Biographie. Bd. 54, von Daniel Glowotz, Jürgen Heidrich und Leipzig: Duncker, Humblot, S. 623–630. Günter Massenkeil, Laaber (in Vorb.). Kroll, Ervin (Hrsg.) 1933. Aus den Wiswe, Mechtild 1971. Friedrich Konrad Werdejahren der neudeutschen Musik. Griepenkerl. [Braunschweig]: [k. A.]. Louis Köhlers Erinnerungen und Schriften. In Auswahl hrsg. von Erwin Kroll, Königsberg: Königsberger Hartungsche Zeitung. Ludewig, Hans-Ulrich 1995. Die Reorganisation und Entwicklung des Collegium Carolinum nach 1835. – Technische Universität Braunschweig. Vom Collegium Carolinum zur Technischen Universität 1745–1995. Hrsg. von Walter Kertz, Hildesheim [u. a.]: Olms, S. 127–130. Meyen, Fritz 1962. Bremer Beiträger am Collegium Carolinum in Braunschweig. (=Braunschweiger Werkstücke 26). Brauschweig: Weisenhaus-Buchdr. u. Verlag. Schikorsky, Isa 1989. Gelehrsamkeit und Geselligkeit. Abt Johann Friedrich Wilhelm Jerusalem (1709–1789) in seiner Zeit. Ausstellungskatalog, Braunschweig: Waisenhaus-Druckerei.

44 Friedrich Konrad Griepenkerl (1782–1849) – Professor am Braunschweiger Collegium Carolinum und erster Direktor der Braunschweiger Singakademie — Andreas Waczkat

Das 1745 gegründete Collegium Carolinum zu Braunschweig, die jetzige Technische Universität, ist eine der ältesten technisch- naturwissenschaftlichen Universitäten im deutschsprachigen Raum. Die Anregung zur Gründung durch Fürst Karl I. von Braunschweig- Wolfenbüttel-Bevern (1713/1735–1780), dem das Collegium seinen Namen verdankt, ging auf dessen Hofprediger Johann Friedrich Wilhelm Jerusalem (1709–1789) zurück. Trotz der berufspraktischen Ausrichtung des Collegiums legte Jerusalem großen Wert auf humanistische Bildungstraditionen; die „Schönen Künste“ waren mit unterschiedlichen Schwerpunkten in der Lehre vertreten. Einer der Lehrer dieser Fächer war der 1821 auf eine außerordentliche Professur für Philosophie und schöne Wissenschaften an das Carolinum berufene Friedrich Konrad Griepenkerl (1782–1849). Griepenkerl hatte seit 1805 an der Göttinger Universität Theologie studiert und dabei auch Vorlesungen bei Johann Nikolaus Forkel (1749–1818) gehört, der Griepenkerl für die Musik Johann Sebastian Bachs begeisterte. Für Griepenkerls späteres musikwissenschaftliches und musikpraktisches Wirken bot das Collegium Carolinum jedoch kaum angemessenen Raum. Annähernd zeitgleich mit seiner Berufung auf eine ordentliche Professur 1825 gründete Griepenkerl einen privaten Musizierzirkel, der sich auf die kirchenmusikalischen Werke Bachs konzentrierte. In diesem Kreis kam es zur ersten Aufführung von Bachs h-moll-Messe im 19. Jahrhundert, nur unwesentlich später, möglicherweise aber sogar noch früher als Felix Mendelssohn Bartholdys epochemachende Aufführung der Matthäus- Passion.

45 46 kuidas Oettingen jõudis ortotonofooniumini, ja Arthur von Oettingen ja tema kirjeldan selle iseärasusi võrreldes varasemate orthotonophonium oma aja instrumentidega. Artikli lõpetavad selgitused puhta häälestusega harmooniumi rakendamisest kontekstis eksperimentaalteaduses ja antud teema edasise — uuringu väljavaadetest. Karl Traugott Goldbach (tõlkinud Anu Sõõro, toimetanud Mart Humal) Puhas häälestus ja „komma-probleemiga” seotud katsed Tänapäevane, vähemalt klahvpillidel valdavalt Juba enne teda oli ehitatud puhta häälestusega kasutatav võrdtempereeritud häälestus, mis harmooniume. Tuntuimaks sai ehk inglase jagab oktavi kaheteistkümneks võrdseks pool- Bosanquet’ konstrueeritud pill. Kui Oettingen leidis tooniks, on kompromiss. Kõik intervallid (välja Londoni maailmanäituselt 1876. aastal ühe sellise arvatud oktav) on siin „puhta” häälestusega instrumendi ja hakkas sellel mängima, tormas võrreldes natuke „mustad”, sest tõeliselt puhast ehitaja ligi, kuulas, täis imestust, ja purskas välja sõnad: „Te olete kas kurat või Arthur Oettingen”, häälestust on klahvpillidel väga raske saavutada. mispeale Oettingenil oli võimalus end esitleda.1 See on selgelt näha juba ülemhelirea tavalises (Engelhardt 1929: 512). noodipildis, kus võrdtempereeritud häälestusest eriti tugevalt hälbivad osahelid on enamasti Kindlasti ei juhtunud see ühest Arthur von eriliselt tähistatud (vt. näide 1). Seitsmes Oettingeni orthotonophonium’i (ortotonofooniumi) ülemheli on umbes 31 senti,2 üheteistkümnes kohta käivast kirjeldusest pärit anekdootlik isegi umbes 49 senti (ehk umbes veerandtoon) lugu just päris nii, nagu siin jutustatud: Tartu madalam kui vastav tempereeritud heli. füüsikaprofessor oli küll juba oma monograafi as Tegelikult erinevad ka kõik teised osahelid peale „Harmoniesystem in dualer Entwickelung” oktavi mõne sendi võrra: viies osaheli, millest (1866) propageerinud puhast häälestust, ent tuletatakse mažoorne terts, on umbes 14 senti enne Bosanquet’ Enharmonic Harmonium’i madalam ja kolmas umbes 2 senti kõrgem kui polnud ta oletatavasti puhta häälestusega pille tempereeritud häälestuses. veel kohanud. Siiski annab see looke tunnistust Keskajal häälestati klahvpille Pythagorase ortotonofooniumi suurest mõjust Arthur von järgi ehk puhastes kvintides. Siit tulenebki Oettingeni retseptsioonile tema vahetus niinimetatud Pythagorase komma. Kui võrd- lähikonnas, kuigi ta suri aastal 1920, seega tempereeritud häälestuses pole vahet, kas ainult neli aastat pärast nimetatud harmooniumi kaks heli on teineteisest seitsme oktavi või valmimist (1916). See on lühike aeg võrreldes kaheteistkümne kvindi kaugusel, siis puhaste aastatega, mis kulusid tutvumisest Bosanquet’ kvintide puhul summeeruvad need ligi 2 senti, harmooniumiga 1876 kuni Oettingeni enda mille võrra need on tempereeritust suuremad, esimese pilli ehitamiseni 1916. kaheteistkümne kvindi peale ligi 24 sendiks Ühtlasi viitab eeltoodud looke ka sellele, (täpsemalt 23,5), mistõttu lõppheli pole enam et peale Oettingeni ja Bosanquet’ konstrueerisid puhas oktav. Sel põhjusel häälestatakse puhta häälestusega harmooniume ka teised Pythagorase süsteemis ainult üksteist kvinti nende kaasaegsed. Nii on nende näitel võimalik puhtalt (702 senti), kaheteistkümnes (umbes demonstreerida, kuidas Oettingeni lähenemine 679-sendiline kvint ehk hundikvint) on muusika- muusikateooriale oli seotud oma aja üldiste liselt kasutuskõlbmatu. Kui 16. sajandil sai vooludega. Selgitamaks puhta häälestusega valdavaks kolmkõlaharmoonia, tekitas probleemi harmooniumi ehitamise ajendit, valgustan ka see, et suured tertsid olid puhta häälestusega kõigepealt mõningaid erinevusi puhta ja võrd- võrreldes liiga suured.3 Võrdtempereeritud tempereeritud häälestuse vahel ning illustreerin häälestuses noodist c nelja kvindisammu seda katsetega, mille abil Arthur von Oettingen ja kaugusel olev e2 näib olevat identne samast helist enne teda ta füüsikust kolleeg Max Planck uurisid ehitatud ülemhelirea viienda osaheliga; seega süntoonilise komma mõju. Seejärel visandan näib terts c2–e2 oma tuletusviisist sõltumatult puhta häälestusega harmooniumi ajaloo, jutustan, alati sama suurena (vt. näide 2). Tegelikult on

1 Viidatud artikli aluseks on Arved von Oettingeni kirjutis „Sechs 2 Alexander J. Ellise ettepanekul kehtib muusikalises akustikas Brüder von Oettingen. Ihr Leben und Wirken für die Livländische helikõrguste mõõduühikuna sent – sajandik pooltoonist; oktav jagatakse Heimat”, mille masinakirjas käsikiri on Marburgi Herderi Instituudi 1200 sendiks. Kuna käesoleva artikli aines on esmajoones ajalooline dokumendikogus (Dokumentesammlung des Herder-Instituts Marburg ja mitte akustika-alane, kasutan intervallide väga ümardatud suurusi. (DSHI) Sign. 190 Livland 33 [Familienarchiv v. Oettingen], Nr. 3). 3 Samas on enamik väikesi tertse (316 senti) Pythagorase häälestuses Kõnealune lugu aga on pärit masinakirjateksti visanditest (DSHI 190 294 senti ehk liiga väikesed, kuid nootidelt c, f ja b ehitatud 318- Livland 33, Nr. 12, 1 Arthur und Nachkommen, Blatt 49). sendised väikesed tertsid on peaaegu puhtad.

47 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

ülemhelireast tuletatud suur terts 386 senti, siiski kindlaks sellele dissonantsele intervalli Pythagorase suur terts aga saadakse nelja d–a häälestusele, mida ta nimetas „kõrval- puhta kvindi abil (4x702=2808), millest tuleb kvindiks” (Nebenquinte), selgub näitest 4. kaks oktavit (2400) lahutada, ja nii saame 408 Kolmanda akordi kvarti a1–d2 ei tahtnud Oettingen senti. Erinevus nende suurte tertside vahel on puhtalt intoneerida juba seetõttu, et see on pide- umbes 22 senti (täpsemalt 21,5 senti) ja see ongi kaartega seotud eelmises ja järgmises akordis süntooniline komma. olevate nootidega (vastavalt a1 ja d2; näide 4a). Selle probleemi lahendasid muusikud alates Vastasel juhul muudaks süntoonilise komma 16. sajandist nii, et häälestasid niinimetatud võrra madalamalt häälestatud d2 ülejäänud kesktoonhäälestustes osa suuri tertse puhtaks akordid komma võrra madalamaks (näide 4b). ehk 386 senti (enamasti järgmised neli topelt- 4. jaanuaril 1913 tegi Oettingen tollase Leipzigi tertsi: b–d–fi s, f–a–cis, c–e–gis ja es–g–h). Tooma kiriku kantori Gustav Schrecki „koori Enamik kvinte oma 697 sendiga hälbib siin parimatest lauljatest” koostatud topeltkvartetiga katse selgitamaks, millise variandi valivad saateta puhtast häälestusest umbes sama palju kui lauljad (Oettingen 1913: 143). Kui teine variant oleks võrdtempereeritud häälestuses, kuid „hundi- õige, oleksid lauljad pidanud järgnevuse viiekordsel kvint” gis–es on 738 senti ja muusikaliselt kordamisel lõpetama viiekordse komma võrra (st. kasutuskõlbmatu. Peale selle tekib niisuguses umbes pool tooni) madalamalt. Kuid Oettingeni häälestuses neli suurt tertsi, mis on 427 senti rahulduseks ei toimunud „mitte kõige vähematki ehk tunduvalt suuremad kui Pythagorase suured häälestuse muutust” (Oettingen 1913: 144). Samale tertsid (Vogel 1975: 226–231; Hall 1997: 422jj.). tulemusele jõudis ta ka kolme näitega Bachi Need ligi 36 senti, mille võrra „hundikvint” (Oettingen 1913: 182jj.), Mendelssohni (Oettingen 1913: 149–153) ja Beethoveni (Oettingen 1913: hälbib puhtast, püüti 18. sajandi „hästitempe- 144jj.) teostest ning omaenda selleks otstarbeks reeritud” häälestustes jagada mitme intervalli komponeeritud motetiga (Oettingen 1913: 208– vahel. Nii häälestas Bachi õpilane Johann Philipp 211). 4. aprillil järgnes veel üks katse kahe järgne- Kirnberger noodist cis üles seitse kvinti kuni vusega, kus Oettingen oli teadlikult moduleerinud noodini d. Ülejäänud helide saamiseks tuletas komma võrra üles- ja allapoole, ilma et ka sel ta noodist f puhta tertsi a, millele järgnesid jälle korral oleks toimunud häälestuse olulist tõusmist kolm puhast kvinti kuni noodini fi s. Sel viisil sai või vajumist (Oettingen 1913: 211jj.). Peale selle ta lisaks kümnele puhtale kvindile veel puhtad kordas Oettingen Leipzigi meeskoorist valitud suured tertsid nootidele f, c, g ja d. Mõistagi väikese kooriga 13. veebruaril 1913 katset näitega Beethoveni teosest (Oettingen 1913: 145). leidub veel siingi „hundikvint” d–a, mis hälbib Samasuguseid katseid oli teinud äsja Berliini puhtast süntoonilise komma võrra; seevastu teoreetilise füüsika õppejõuks kutsutud Max Planck teise ebapuhta kvindi fi s–cis hälve on ainult üks juba kaks aastakümmet varem. Kuna instituut oli „skisma”, erinevus Pythagorase ja süntoonilise just muretsenud Eitzi meetodil häälestatud puhta komma vahel (Vogel 1975: 231–235). häälestusega harmooniumi (millest tuleb juttu Kirnbergerile viitamata lähtus Arthur von allpool), sai noor professor ülesandeks uurida selle Oettingen samast eeldusest, et mažooris pilli peal loomulikku häälestust (Planck 1948: 16).4 häälestatakse kolm põhiakordi – toonika, Kõigepealt treenis Planck harmooniumil puhaste intervallide kuulmist, eristamaks kahtluseta puhast subdominant ja dominant – puhaste kvintide ja tempereeritud häälestust (Planck 1894: 421, 430). ja puhaste suurte tertsidega. Seega ehitas ta Arvukalt koorikontserte külastades tegi ta see- C-duur-helirea noodist c puhaste kvintidega g ja f, järel oma üllatuseks kindlaks, et enamik koore lisades neile kolmele helile puhtad suured tertsid intoneerib tempereeritult (Planck 1894: 431). e, h ja a (need kvinthäälestusest süntoonilise Ainult ühel juhul tunnistas Planck puhta komma võrra madalamalt häälestatud helid häälestuse mõju koorile: Berliini Muusikakõrgkooli märgistas Oettingen ülakriipsude, nn. Komma- (Berliner Musikhochschule) a cappella koor strich’ide abil) ning noodile g kvindi d. Seega vajus ühes Heinrich Schützi teoses igas proovis märkimisväärselt, kuigi üksikud akordid olid puhtalt saab lisaks C-, F- ja G-duur-kolmkõladele puhtalt intoneeritud. Planck nägi selle vajumise põhjusena intoneerida ka paralleelsete a- ja e-molli akorde, üht h-nooti, mis G-duur-akordi tertsina ja järgneva kuid nagu Kirnbergeri häälestuses, sisaldab E-duur-akordi kvindina „surub” E-duur-akordi d-moll kolmkõla „hundikvinti” (vt. näide 3). komma võrra allapoole (Planck 1894: 434–435). Nagu Oettingen ise on kirjutanud, kritiseeris seda lahendust juba mainitud füüsikust kolleeg 4 Ilmselt on tsiteeritud uuringu puhul tegu Max Plancki ainukese Bosanquet Oxfordist: „I would rather stick to publikatsiooniga, milles ta kirjutab omaenda katsetest: „Planck nagu equal temperament, than face such sounds as Clausiuski on puhas teoreetik, eksperimentidega ta ei tegelnud.” these” (Oettingen 1913: 144). Miks jäi Oettingen (Warburg 1918: 202).

48 — Näide 1. Ülemhelirida. Näide 2. Puhta ja Pythagorase suure tertsi tuletamine. Näide 3. C-duur-helirea ehitamine Arthur von Oettingeni järgi ja selles võimalikud akordid. Näide 4. Oettingeni katse süntoonilise kommaga. Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

Et kontrollida, milline mõju on puhtal häälestusel eest selle küsimuse kohta arvamust. Ta võttis selle kooriintonatsioonile, visandas Planck ühe mažoor- kokku nii: „Olen veendunud, et Helmholtz ei olnud kolmkõladest koosneva neljahäälse järgnevuse kunagi kuulnud muusikat puhtas häälestuses, (vt. näide 5): välja arvatud oma harmooniumil. Puhas häälestus, nii huvitav kui see ka ei ole, jääb ainult teooriaks. Algus ja lõpp on C-duuris, ilma et vahepeal Praktilise muusikaga pole sel mingit tegemist.”6 toimuks mingit enharmoonilist teisendust. (Schulze 1974: 19). Tempereeritud häälestusega harjunud muusikul pole niisiis põhjust kalduda ühele või teisele poole. Varased puhta Sellegipoolest on akordijärgnevused valitud nii, häälestusega harmooniumid et kui hoida väljapeetud helisid õigel kõrgusel ja Käesolevas artiklis on seni mainitud nelja puhta laulda kolmkõlasid läbinisti loomulikus häälestuses, häälestusega harmooniumi: alguses Bosanquet’ on lõppakord viie süntoonilise komma (niisiis ja Oettingeni pille, Planckiga seoses ka Helmholtzi rohkem kui tempereeritud pooltooni) võrra madalam ja Eitzi omi. Kõigil neil on oktavis rohkem kui 12 kui algusakord.5 (Planck 1894: 435–436). heli. Sellega jätkasid nad samasuguste klahv- pillide pikaajalist traditsiooni. Juba 1480. aastal Katsetel „tuttavate daamide ja härradega” olevat Lucca Püha Martini kiriku orelil olnud eraldi vajusid lauljad neis taktides tõepoolest alati klahvid helipaaridele dis/es ja gis/as, vältimaks pool tooni. Vastupidiselt konstrueeritud näide „hundikvinti”. Sarnaseid oreliklaviatuure ehitati ei põhjustanud aga ei intonatsiooni tõusu Inglismaal Bernard Smithi algatusel 17. kuni (nagu võis oletada) ega selle langemist, see jäi 19. sajandini (Vogel 1975: 231). Edasi saab üsna stabiilseks. Seda asjaolu seletas Planck lauljate lihtsalt ehitada klaviatuure, millel on kõik mustad harjumusega intonatsioonis pigem vajuda kui klahvid poolitatud ja valgete vahele lisatud veel tõusta (Planck 1894: 436–437). Füüsik jõudis üks klahv, nii et oktav sisaldab 19 heli. Oktavi järeldusele, et kaasaegne vokaalstiil kasutab jagamisel 19 võrdseks osaks tekkiv suur terts küll peaaegu alati tempereeritud häälestust, on 379 senti (erinevus puhtast seega ainult 7 ent mõningatel spetsiifi listel juhtudel saab senti, samas 12-astmelise oktavi puhul on see 14 tõestada puhta häälestuse olemasolu (Planck senti); kvint 695 senti erineb seevastu puhtast 7 1894: 439–440). Oma üle poole sajandi hiljem sendi võrra. Seega leppisid 19-astmelise oktaviga kirjutatud autobiograafi as jõudis Planck puhta „hästitempereeritud” pillide konstrueerijad sageli häälestuse suhtes veelgi negatiivsemale otsusele, mõnede intervallide puhtuse nimel teadlikult väites oma uuringute tulemusena, et „meie sellega, et mõned teised on „häälest ära”. kõrv eelistab kõigil juhtudel tempereeritud Käesoleva artikli maht ei võimalda peatuda häälestust loomulikule” (Planck 1948: 17). puhta häälestusega tšembalotel ja klaveritel, Põhjust, miks Planck puhtast häälestusest niivõrd ka puhta häälestusega orelitest tuleb juttu ainult distantseerus, selgitas hästi tema ametijärglane möödaminnes.7 Esimene mulle teadaolev puhta Max von Laue: „Muidugi oli Planck oma kuulmise häälestusega harmoonium rajanes rootsi füüsiku tookord nii peeneks treeninud, et nagu ta mulle Peter Samuel Munck af Rosenschöldi 1847. aastal kord rääkis, ei valmistanud ükski kontsert talle avaldamiseks vastu võetud teoses „Försök att enam täit naudingut. Hiljem kaotas ta oma grundlägga et nytt tonsystem” leiduval 19-astmelise rõõmuks selle ülitundlikkuse.” (Laue 1958: 223). häälestuse ideel (Munck af Rosenschöld 1849: Veelgi eitavama hinnangu puhta häälestuse 1–21). See kümne valge ja üheksa musta klahviga kohta andis Planck füüsik Gustav Schulzele: pill erineb siiski juba väljanägemiselt neist 19- Kuna ma teadsin, et Planck oli mänginud Helmholtzi helilise oktaviga pillidest, mille puhul klaviatuur ja Eitzi harmooniumil muusikat loomulikus on selgelt tuletatud 12-helilise oktaviga pillidest.8 häälestuses ja uurinud viimase tähendust muusikapraktikale, palusin temalt aastakümnete 6 „Da ich von Planck wußte, daß er auf dem Helmholtzschen und dem Eitzschen Harmonium Musik in der natürlichen Stimmung gespielt 5 „Sie beginnen mit c-Dur und endigen in c-Dur, ohne daß und deren Bedeutung für die Musikpraxis studiert hat, bat ich ihn vor dazwischen irgendeine enharmonische Vertauschung vorgenommen Jahrzehnten um Mitteilung seiner Ansicht zu dieser Frage. Er faßte sie wird. Der an die temperierte Stimmung gewöhnte Musiker wird also so zusammen: „Ich bin überzeugt, daß Helmholtz niemals Musik in keinen Grund zu einer Abweichung nach der einen oder der anderen natürlicher Stimmung gehört hat, außer auf seinem Harmonium. Seite fi nden. Dennoch sind die Akkordfolgen so eingerichtet, daß, wenn Die natürliche Stimmung, so interessant sie ist, bleibt stets Theorie. die Haltetöne auf ihrer Höhe ausgehalten und die Dreiklänge durchweg Mit der praktischen Musik hat sie nichts zu tun.”” in natürlicher Stimmung genommen werden, das Schluß-c um 5 7 Näiteid puhta häälestusega klahvpillide kohta vt. Vogel 1975: syntonische Komma, also über einen temperierten Halbton, tiefer ist 302–316; Kirnbauer, Drescher 2002. als das Anfangs-c.” 8 Vt. foto Stockholmi Muusikamuuseumis säilinud pillist:

50 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

Puhtale häälestusele saab lähemale vähenesid umbes ¼ sendi võrra (Helmholtz 1913: võrdtempereeritud häälestus, mis jagab oktavi 511). 31 heliks: suur terts 387 senti ja naturaalseptim Otto Tiersch, kes ühena esimestest lõi 968 senti on siin samahästi kui puhtad. Seevastu Helmholtzile toetuva loodusteaduslikel printsii- kvint 697 senti on natuke liiga väike.9 Selles pidel põhineva muusikateooria, kirjutas 1868. aastal: mõttes annab veel parema tulemuse häälestus, kus oktavis on 53 heli, seega on kvint ligi 702 Härra professor Helmholtz teatas mulle sõbralikult ja suur terts veidi enam kui 384 senti, naturaal- kirja teel, et oreliehitaja härra Appuni juures Hanaus septimit 974 senti aga ei saa hästi intoneerida. olevat mõõduka hinna eest saada seesuguseid pille koos täieliku varustusega, mugava klaviatuuri Häälestused, mille oktavis on 19, 31 või 53 ja väga täpse häälestusega.11 (Tiersch 1868: 35). enam-vähem võrdtempereeritud heli, andsid sageli tõuke uute klaviatuuride ehitamiseks. Kuna aga Tiersch ei saanud endale puhta Teine võimalus on lisada Pythagorase häälestuses häälestusega harmooniumi lubada, pidi ta kõige- igale kaheteistkümnele helile süntoonilise komma pealt oma klaveri ümber häälestama.12 Ka Hugo võrra madalam heli. Seda saab teha kaht klavia- Riemann, soovides 1875. aastal korrata Helmholtzi tuuri kombineerides või iga üksikut heli ümber- katseid, pidi oma harmooniumi selliselt ümber häälestava mehhanismi abil. Viimast võimalust häälestama, et ta sai kasutada noodi C kolmteist kasutas Robert Snell 1851. aastal Londonis esimest osaheli (Riemann 1875: 205; Goldbach i. maailmanäitusel esitletud pillis Bichromatic Vorb.). Samuti oleks Berliini vanemõpetaja Ernst seraphine, mille iga klahvi sai pedaali abil ümber Boehm lasknud veel aastaid hiljem näitlikustamise häälestada.10 eesmärgil meelsasti puhtalt häälestada oma kooliharmooniumi ülemise oktavi C-duur helirea Helmholtzi puhta nii, et es oleks olnud puhas väike terts ja b häälestusega harmoonium naturaalseptim (Boehm 1895: 10). Praegu ei saa kindlaks teha, kas Helmholtz teadis Ilmselt leidus teisigi, kes ei saanud endale Muncki ja Snelli pillidest või mitte. Teoses „Lehre puhta häälestusega harmooniumi lubada, von den Tonempfi ndungen” (1863) kokkuvõetud sest eelmainitud Georg Appunn kaebas veel akustiliste uuringute jaoks laskis ta Schiedmayeri 1878. aastal Oettingenile, et ta fi rmal Stuttgardis häälestada kahemanuaalisel harmooniumil „ühe alumise manuaali ja ühe kavatses juba 10–12 aasta eest ehitada sellise ülemise keelteregistri nii [...], et mõlema manuaali harmooniumi, aga kuni tänase päevani ei ole helisid kasutades saaks mängida puhtaid Saksamaal ostetud väikest puhta häälestusega mažoorakorde Fes-duurist kuni Fis-duurini” harmooniumi, rääkimata suuremast. Kahju! kahju!13 (Helmholtz 1913: 511–512; vt. ka Fricke 2002: 110). Siiski kasutas ka Helmholtz oma kvintide Erfurti füüsik ja õpetaja Gustav Schubring avaldas jaoks temperatsiooni, sest erinevus h-de vahel küll Tierschiga samal ajal mitmeid kirjutisi Georg sõltuvalt sellest, kas see on ülemine kvint e-st või Appunni puhta häälestusega harmooniumidest, suur terts g-st, võrdub süntoonilise kommaga ning toetudes sealjuures aga võib-olla üksnes pilli- erinevus h ja ces vahel kvindiringis Pythagorase ehitaja jutustusele (Schubring 1868a: 124–132; kommaga. Selle väikese, umbes 2 sendi suuruse 1868b: 455–469; 1872).14 Kahe manuaaliga erinevuse (ehk skisma) tõttu võrdsustas ta enharmooniliselt helid h (kui g ülemise tertsi) ja 11 ces, tempereerides seega skisma ehk jaotades „Herr Professor Helmholtz teilte mir freundlichst briefl ich mit, dass bei dem Orgelbauer Herrn Appun in Hanau dergleichen selle võrdselt laskuva kvindiringi helide (g–c–f– Instrumente in vollständiger Ausführung, mit bequemer Tastatur und b–es–as–des–ges–ces) vahel, mistõttu kvindid mit sehr genauer Stimmung, für einen mäßigen Preis zu haben seien.” 12 Otto Tierschi kiri Hermann von Helmholtzile 09.03.1867 (Hörz < http://stockholm.music.museum/ samlingar/detalj. 1997: 427–428). php?l=sv&iid=96&v=2005-01-12%2022:31:39&str=harmonium 13 „schon vor 10 bis 12 Jahren die Absicht hatte ein solches > (18.01.09). Harmonium zu bauen, es werden aber bis auf den heutigen Tag 9 Nii kvint kui ka suur terts vastavad seega peaaegu weder ein kleines noch viel weniger ein größeres reines Harmonium kesktoonhäälestusele. in Deutschland gekauft. Leider! leider!” ; Tartu Ülikooli Raamatukogu 10 Serafi in (Seraphine) oli harmooniumi varane kuju (vt. The (TÜR) f. 55, n. 7, s. 38 (Appunn, Georg, 4 kirja A. v. Oettingenile. London Journal of Arts, Sciences, and Manufactures, and Repertory Hanau), l. 1 (Hanau, 18.12.1878). of Patent Inventions 39 (1852), S. 390–391 []. (TÜR f. 55, n. 7, s. 38, l. 2).

51 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

puhastes kvintides häälestatud pillil oli iga klahvi häälestada dieesidest bemollideks. Seetõttu jaoks nupp, millega sai vastava heli Pythagorase sai intoneerida puhtalt häälestatud tertsidega komma võrra madalamaks häälestada.15 Lisaks mažoor- ja minoorkolmkõlasid kõigis helistikes sellele oli teine manuaal samuti Pythagorase võtmemärkidega 7 dieesist kuni 7 bemollini, komma võrra madalamalt häälestatud kui kuigi kvindid olid liiga väikesed (Ellis 1874: 41). esimene, nii et madalamalt häälestatud esimene Selle instrumendi puuduseks pidas Bosanquet manuaal vastas teise manuaali põhihäälestusele. aga asjaolu, et kangi abil ümberhäälestamine Seega oli oktavis 36 erinevat heli, kusjuures oli ebapraktiline (Bosanquet 1874: 118). Mõni suuri tertse sai intoneerida peaaegu puhtalt – aasta hiljem kirjeldas Ellis oma Harmonical’i näol nende erinevus puhastest oli üks skisma. veel üht, seekord fi rma Moore & Moore tehtud Igatahes eksisteeris Appunni töökojast pärit tavapärase klaviatuuriga puhta häälestusega puhta häälestusega harmooniumi prototüüp juba harmooniumi. Noodist c lähtuvalt häälestas ta 1871. aastal, nagu selgub Frankfurti kõrvaarsti puhtalt f, g ja d, samuti puhta tertsi e ja sai sealt Oskar Wolfi kirjutisest, kes olevat siis teinud koos edasi puhaste kvintidena h, a ja d, kusjuures pilliehitajaga konsonantside kõlakatseid ka puhta viimase heli paigutas ta ebavajaliku cis/des häälestusega harmooniumil (Wolf 1871: 15). jaoks mõeldud klahvile. Noodilt c allapoole Akustilistest uuringutest huvitatutele, kes häälestas ta puhta tertsi as ja sai sealt edasi ei saanud endale lubada rohkem kui 12-helilise puhaste kvintidena es ja b. Lisaks häälestas ta c oktaviga harmooniumi, tegi Georg Appunn naturaalseptimi b, mille ta paigutas ebavajalikule 1867. aastal „väikese, keelviledega harmooniumi fi s-klahvile. Niiviisi sai ta puhtalt häälestada meenutava [...]” ülemheliaparaadi, mis sisaldas kolmkõlad C, c, F, f, G, g, a, e ja d, samuti „peale põhiheli, kontraoktavi C (32 võnget [...] naturaal-septimi ja suure nooniga mažoorakordi sekundis), selle esimesed 64 osaheli” (Appunn noodist C.17 1868: 78–79). Helmholtz märkis selle aparaadi kohta: „Kui pole käepärast terviklikku loomuliku Puhta häälestusega pillid Teaduslike häälestusega pilli, siis on need ülemheliaparaadid Instrumentide Laenunäitusel 1876. aastal akordide uurimiseks igatahes äärmiselt Teaduslike Instrumentide Laenunäitusel kasulikud.”16 Aparaat õigustas end nii hästi, (Loan Exhibition of Scientifi c Instruments) South et samuti akustikat uuriv psühholoog Carl Stumpf Kensingtoni muuseumis Londonis 1876. aastal soovis veel 1894. aastal hankida Appunni pojalt võis näha juba rohkesti puhta häälestusega Antonilt kaks sellesarnast seadet. 23 keelvilega instrumente (Rasch 1987: 26; Bosanquet 1987 „kolmkõlaaparaat” võimaldas demonstreerida (1876): 20–23; Biedermann 1877: 191).18 Varasemat puhtaid kolmkõlasid, tuiklemisi, kombinatsioon- arengustaadiumi esindas T. Perronet Thompsoni ja osahelisid ning osalt ka puhtaid intervalle. orel, mille Thompson tellis 1834. aastal Londoni Viimast otstarvet täitis paremini 27 keelega fi rmalt J. Robson & Son. Sellel pillil oktavis olevad „intervalliaparaat”, mis võimaldas lisaks võrrelda 38 heli moodustasid osa neist 53 helist, mida ka puhast, Pythagorase ja tempereeritud tertsi (Stumpf 1894). 17 Ellise märkused tema tõlgitud Helmholtzi töös (Helmholtz 1885: Järgmisena proovisid Helmholtzi harmoo- 17, 466jj.). Naturaalseptim f noodile g (naturaalseptimi b asemel niumi levitada tema tõlkijad Georges Guéroult noodile c) oleks võimaldanud tal C-duuri dominantseptakordi puhtalt ja Alexander J. Ellis. Esimene tellis 1872. aastal häälestada. 18 Debaini fi rmalt Helmholtzi instrumendi koopia, Paroodia sellele kataloogile võib leida ajakirjast Punch, kus loobus aga Helmholtzi kirjeldatud häälestusest viide sireenidele (instrumendile, mida hakkas akustilistes uuringutes kasutama August Seebeck) sai vastuseks üleskutse korraldada kontsert, ja häälestas kvindid puhtalt (Guéroult 1872). milles osaleksid mitmed Laenunäitusel eksponeeritud akustilised pillid, Seevastu teine võttis oma Mesotonic sealhulgas Enharmonic Harmonium: „‘Siren,’ and ‘Double Siren’ (see Harmonium’i aluseks kesktoonhäälestuse, Homer’s Odyseey). Sure to draw enormous crowds. Except, perhaps, kusjuures musti klahve sai kangi abil ümber a Mermaid, the originators of the exhibition could not have sought and obtained a greater attraction. (They are perfectly harmless.) With the ample material at their disposal, the Comittee might arrange a most 15 Fricke rõhutab eriti, et Appunn häälestas Pythagorase telling concert. The Sirens, of course, would be the principal vocalists, ja mitte süntoonilise kommaga (Fricke 2002: 112–113); vt. ka the prime donne (soprano and contralto), with the accompaniment allpool toodud Arthur von Oettingeni tsitaati tööst (Oettingen 1917). in certain pieces of the ‘Tube for Singing Flames.’ The instrumental part 16 See kataloog on Braunschweigi ülikooli raamatukogus of the performance would be a safe success with the ‘Fog Horns,’ ‘Patend (Universitätsbibliothek Braunschweig) trükise „Bericht der Double Trumpet,’ ‘Marimba or Balafo,’ ‘Enharmonic Harmonium,’ Wetterauischen Gesellschaft” eksemplarile (Sign. Ha-678 and ‘Revolving Drum’.” („The Science Show, South Kensington”. – [1855/67]) külgekleebitud pabertaskus. Punch, 10. juuni 1876, lk. 234 ja 237).

52 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

hiljem kasutasid Bosanquet, Tanaka ja ka Bosanquet’ harmooniume hakkas alates Oettingen (Rasch 1987: 54). Lisaks sellele ekspo- aastaist 1872/73 ehitama Londoni fi rma neeris oma pilli ka Guéroult ([Stone] 1879: 167),19 T. A. Jennings, kes ehitas Bosanquet’le ka ühe seevastu Glasgow’ Andersoni kolledži muusika- enharmoonilise oreli. Ent kui Thompsoni orel lektori Colin Browni Voice Harmonium polnud nagu ka Browni ja Bosanquet’ harmooniumid Laenunäituse ajaks veel valmis ning selle oktav on praegu South Kensingtoni muuseumis,21 sisaldas kavatsetud 32 asemel kõigest 29 heli. siis Bosanquet’ oreli asukoht on teadmata Brown demonstreeris pilli näituse kõrval- (Rasch 1987: 55). Bosanquet’ brošüüris leiduvas programmis ([Stone] 1879: 167, 172jj., 178–181).20 kuulutuses reklaamis Jenningsi fi rma puhta Enim tähelepanu äratas Oxfordi füüsika- häälestusega 4,5-oktavilisi harmooniume, millel professori Robert Bosanquet’ aastatel 1872/73 on oktavis kas 24, 36, 48, 60, 72 või 84 heli ning ehitatud „üldistatud manuaaliga” (generalized mida Jennings pakkus nii kesktoonihäälestuses manual) harmoonium, millel oli oktavis 53 heli (mean-tone system) kui puhaste kvintidega (Bosanquet 1987 (1876): 51; Fricke 2002: 111–112). (perfect-fi fth-system), samuti mõlema süsteemi Kuigi Bosanquet tundis Helmholtzi teost „Lehre kombinatsioonis (Bosanquet 1987 (1876): 95). von den Tonempfi ndungen”, näib ta olevat oma 1875. aastal leidis Bostoni klaverihäälestaja pilli konstrueerinud sõltumatult saksa füüsikust. James Paul White juhuslikult ühe Poole’i teoreeti- Igatahes nimetas ta oma monograafi as lise kirjutise, mis inspireeris teda järgmisel „An Elementary Treatise on Musical Intervals aastal projekteerima puhta häälestusega instru- and Temperament” oma harmooniumi eelkäijana mendi klaviatuuri. See valmis tal 1878. aastal eelmainitud Thompsoni enharmoonilise oreli ja seda kasutas 1879. aastal harmooniumi kõrval eelkõige ameeriklase H. W. Poole’i ehitamisel pillimeister A. O. Alden. Seejärel, kui 1868. aastal avaldatud puhta häälestusega White oli kuulnud Poole’i ja Bosanquet’ klavia- pillidele mõeldud klaviatuuri projekti (Bosanquet tuuridest, järgnesid sellele Harmon I (1881), 1987 (1876): 45–49). Selle projekti realiseeris Harmon II (1883), tänini säilinud Harmon III, mis võib-olla juba 1868, hiljemalt aga 1877. aastal ehitati Harmon I korpusesse, ja lõpuks 1885. ja harmooniumil oreliehitaja Joseph Alley, kellega 1887. aasta vahel Harmon IV (White 1894/5; 1895).22 Poole oli 1842. aastast alates kavandanud ja ehitanud juba mitu puhta häälestusega orelit Puhta häälestusega harmooniumide (Owen 1979: 131–132, üldisemalt 118–133). Lisaks ehitamine Helmholtzi lähikonnas sellele mainis Bosanquet möödaminnes ka Ellise Ka Georg Appunn, kes oli Laenunäitusel ekspo- harmooniumi (Bosanquet 1987 (1876): 37) ja andis neerinud oma ülemheliaparaati (Biedermann mõningaid selgitusi Browni alles pärast tema 1877: 198–199), andis laenukollektsiooni käsu- enda instrumenti ehitatud Voice Harmonium’i tusse tagantjärele veel ühe harmooniumi kohta (Bosanquet 1987 (1876): 46, 48–50). ([Stone] 1879: 182). Nüüd sai ta ka uusi tellimusi. Võrreldes varasemate puhta häälestusega Oettingeni tellimusest tuleb juttu allpool. Peale pillidega seisnes Poole’i, Bosanquet’ ja Browni selle tellis lauluõpetaja Gustav Engel ühe klaviatuuride eripära selles, et nad mitte lihtsalt Schubringi kirjeldusele vastava puhta hääles- ei laiendanud tavapäraseid manuaale, vaid tusega harmooniumi, mida ta kirjeldab oma teoses konstrueerisid kitsamad pulgad, mida sai otse „Das mathematische Harmonium” (Engel 1881).23 üksteise alla paigutada.

21 Voice Harmonium’i fotod: ja ; üks enharmoonilise harmooniumi dr Stone’ile kui oma eelkõnelejale (lk. 172jj., eriti lk. 172). foto on samas ja teine leheküljel . varustatud melhiorist keeltega, selleks et temperatuuri kõikumistest Teised säilinud Voice Harmonium’id asuvad Washingtoni Riiklikus tingitud lainepikkuse muutus kõla võimalikult vähe mõjutaks” Ajaloomuuseumis (Washington State History Museum) Tacomas ja (Biedermann 1877: 192; vt. ka Guéroult 1872). Oma monograafi as Fluke’i kollektsioonis (Fluke Collection) Saltaire’is (Yorkshire). Nancy (Stone [1906?]: 53) mainib William Henry Stone samu Helmholtzi, Jacksoni (Tacoma) andmetel sisaldab muuseumi 1925. aasta kataloog Guéroult’, Perronet Thompsoni, Ellise, Poole’i, Bosanquet’ ja Browni teavet, et Voice Harmonium’e olevat ehitatud ainult 12 eksemplari. puhta häälestusega pille, millest oli juttu eelmainitud ettekandes. 22 Harmon III on säilinud Bostonis New Englandi konservatooriumis 20 Vt. ka Alexander Ellise kommentaare (Helmholtz 1885: 470jj.); (Burnett 1967: 121–122; Grinnell 1999: 36–37); tänan Maryalice Browni monograafi a „Music in Common Things” (London 1876), Perrin-Mohri Bostonist, kes andis mulle viite neile mõlemale tööle. kus leiduvat instrumendi veelgi detailsem kirjeldus, pole olnud mulle 23 Otto Tiersch mainib kirjas Helmholtzile (02.01.1868), et Engel seni kättesaadav. olevat üks väheseid kolleege, kes tema harmooniaõpetuse vastu huvi

53 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

Ühe sarnase ehitusega harmooniumi, mis aga ette ja kuidas tal olevat süda saapasäärde vajunud, sisaldas kolmel üksteisest Pythagorase komma kui too polevat tema palve peale sõnagi öelnud. võrra erinevalt häälestatud manuaalil kokku Pika järelemõtlemise peale olevat Helmholtz püsti 48 heli oktavis, tarnis Appunni poeg Anton tõusnud ja öelnud: „Lõpuks ometi midagi mõistlikku, härra Eitz – puhta häälestusega harmoonium [...] 1887. aastal Helmholtzi sõbrale itaalia füüsikule saab ehitatud!”25 (Junker 1954: 275). Pietro Blasernale.24 Umbes samasuguse süsteemi võttis oma Helmholtzil õnnestus saada tookordse Preisi leiutise aluseks ka sõjakooli õpetaja Joachim Kultuuriministeeriumi osakonnajuhatajalt Steiner Austriast, kes tellis Theophil Kotykieviczi Althoffi lt riiklik toetus Schiedmayeri fi rmalt kuninglik-keiserliku õukonna harmooniumi- harmooniumi tellimiseks (Junker 1954; Stephani vabrikult Viinis 1888. aastal harmooniumi, mille 1954). Nii võis Max Planck esitleda neli aastat oktavis on 36 heli, paigutatuna ühe „mängu- hiljem Berliini ülikooli teoreetilise füüsika klahvide” (Spieltasten) manuaali ja ühe „hääles- instituudi muretsetud Eitzi harmooniumi (Planck tusklahvide” (Stimmtasten) reana (Steiner 1891: 1958: 435–436).26 61–67), samuti ka 1890. aastal demonstreerimise Helmholtzi mõju oli ilmne ka tema otstarbeks lihtsustatud harmooniumi, mille jaapanlasest õpilasele Shohé Tanakale, kelle oktavis on kolmel normaalsel manuaalil 24 heli leiutatud enharmooniumi (Enharmonium; (Steiner 1891: 59jj.; Fricke 2002 114–115). Klavierlehrer 1889: 138; Engel 1889: 149–150) Ka Helmholtz tundis huvi kaugel Viinis oleva ehitas Johannes Kewitsch. Tanaka esitles instrumendi vastu: „Nagu kuulda, olevat meie seda esmakordselt 1889. aastal ja kirjeldas suur akustik härra professor Helmholtz sellesse 1890. aastal (Tanaka 1890: 18–34; Fricke 2002: leiutisse juba põhjalikult süvenenud.” (Kurka 113). Enam kui 22-klahvilise oktaviga pillil oli 1887/88: 307). transponeerimisseadeldise abil võimalik mängida Veel üks pedagoog, akustika valdkonda uuriv oktavis kokku 53 heli. Klahvide arvu piiramine rahvakooliõpetaja Carl Eitz Eislebenist palus võimaldas mängida võrdlemisi lihtsalt, kuid kõik oma kirjas 2. septembrist 1889 Helmholtzilt teosed tuli kõigepealt transponeerida C-duuri, abi puhta häälestusega harmooniumi ehita- mispuhul Sterni Konservatooriumi klaveriõpetaja miseks, mis „poleks kasutatav mitte ainult Gustav A. Papendick avaldas „Kogumiku väikesi muusikainstrumendina, vaid ka laialdasel muusikapalu Tanaka puhta häälestusega viisil harmooniaõpetuse ja heliridade ajaloolise harmooniumile”, mis kõik olid noodistatud arengu näitlikustamiseks”. Eelmisel sügisel C-duuris koos viitega transponeerimise ja oli ta taotlenud pilliehituse fi nantseerimiseks harmooniumi lisaseadete kasutamise kohta. Kultuuriministeeriumilt toetust, mis aga (hooli- Kogumikus leidus lisaks Schumanni „Noorte- mata tunnustavast hinnangust) liiga madala albumi” paladele ja Bachi prelüüdidele ka kuluarvestuse tõttu tagasi lükati. Kuna Eitz Mendelssohni „Ruhethal”, mille põhjal selgitas oletas, et vastu ta ootust ei olnud eksperdiks oma puhta häälestuse teooriat ka Oettingen mitte Helmholtz, vaid eelmainitud Gustav (Papendick [1891]). Engel, pöördus ta kirjaga otse Helmholtzi poole Kui tootmise võttis üle Trayseri fi rma (Hörz 1997: 311–312). Berliini Muusikakõrgkooli Stuttgardis, andis see välja reklaambrošüüri, hilisema rektori Fritz Steini tunnistuse järgi oli tulemuseks Eitzi ja Helmholtzi isiklik kohtumine: 25 „Eitz hat mir wiederholt mit tiefer Ergriff enheit erzählt, wie er, Eitz on mulle korduvalt sügavalt liigutatuna der kleine Dorfschullehrer, vor die mächtige Exzellenz (Helmholtz) jutustanud, kuidas tema, tähtsusetu külakooli- zitiert wurde, und wie ihm das Herz in die Knie gefallen sei, als õpetaja, kutsuti auväärse ekstsellentsi (Helmholtzi) diese nach seinem Vortrage kein Wort geäußert habe. Nach langem Nachdenken sei Helmholtz aufgestanden und habe gesagt: „Endlich einmal etwas Vernünftiges, Herr Eitz, das Reinharmonium [...] on tundnud (Hörz 1997: 428–432, eriti 429). Üks Georg wird gebaut!”” Appunni töökojast pärit harmoonium, millel oli oktavis 36 heli 26 Vähemalt kuni 1926. aastani oli nimetatud pill instituudis jaotatuna ühe klahv- ja kahe nuppmanuaali vahel, oli 1939. aastal (Balk 1926: 153). Arvatavasti on see sama instrument, mida mainib Berliini Muusikainstrumentide Muuseumis (Musikinstrumenten- Ganse ([Ganse] 1939: 62) Berliini Muusikainstrumentide Muuseumi Museum Berlin) ([Ganse] 1939: 62), läks aga Bernd Wittenbrinki kollektsiooni hulgas. Kui Berliinis olnud instrument läks Teises teatel sõjas kaduma. maailmasõjas kaduma, on Müncheni Saksa Muuseumis (Deutsches 24 Anton Appunn kirjas Pietro Blasernale 12. ja 21.06.1887 Museum München) üks eksemplar veel säilinud (inv.-nr. 36245; (Museo di Fisika, Università La Sapienza di Roma, viiteta; vt. teade Silke Berdux’lt). Ühe Vene keiserlikule õukonnaorkestrile tehtud (Blaserna 1889; Iannello 2006: 76–80, 84); tänan Maria instrumendi asupaiga kohta puudub täpsem informatsioon (vt. Eitz Grazia Iannellot Appunni kirjade koopia ja tema enda raamatu eest. 1911: 106).

54 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

kus oma vaimustatud eksperdiarvamusi pilli Oettingeni puhul vajaduse „kõrvalkvindi” d–a kohta avaldasid teiste seas Philipp Spitta, järele C-duuris, teiste puhul aga mažoorhelirea Hans von Bülow, Anton Bruckner ja Carl teise astme kaks erinevat helikõrgust), vaid Reinecke (Aufsätze... 1892).27 Kuigi nende toonikast ja selle naturaalseptimiga dominant- seisukohavõttudega ühinesid kompositsiooni- noonakordist (Schröder 1890: 37). ja teooriaprofessorite Franz Schulzi ja Heinrich Viimane (kui Goltsch seda mingil muul von Herzogenbergi ning viiuldaja Joseph Joachimi viisil ei tasakaalustanud) tekitab C-duuris näol ka Berliini Muusikakõrgkooli prominentsed subdominantkolmkõla, mille terts 435 senti õppejõud, kaebas Tanaka 1893. aastal ühes on Pythagorase suurest tertsist veel oluliselt kirjas Walckeri oreliehitusfi rmale, et Preisi suurem ja kvint 729 senti on samuti liialt suur. kultuuriministri von Goßleri käsul Berliini Kui Johannes Kewitsch, kes oli ehitanud Muusikakõrgkoolile eraldatud enharmoonium Tanaka enharmooniumi esimesed eksemplarid, „tõsteti kasutamata nurka”.28 Vahepeal oli Walcker pakkus kaks aastat hiljem välja kaheks jaotatud Wilhelm II tellimusel ja Tanaka plaanide järgi klaviatuuriga harmooniumi, juhindus ta ilmselt ehitanud ühe „süntooniliselt puhtalt häälestatud pigem Appunni kui Tanaka kontseptsioonist. oreli”, mis pandi 1892. aastal üles Berliini Säästmaks mängijat teiste puhta häälestusega Dorotheenstadti Reaalgümnaasiumis ja hävis harmooniumide juures hädavajalikest arvutus- Teises maailmasõjas (Vogel 1975: 319). Firma test, läks ta aga oma „harmooniaoreli” kavatses koos jaapanlase ja Herzogenbergiga (Harmonieorgel) puhul kompromissile: klaviatuuri ka ühe lihtsama demonstratsioonharmooniumi alumine pool oli häälestatud tempereeritult, massitootmist, kus 20 helile oktavis lisanduksid ülemisel poolel aga sai mängija lisada süntooni- veel helid tempereeritud väikese tertsi, lise komma võrra madalamaid helisid. See Pythagorase suure tertsi ja naturaalseptimi võimaldas mängida tavapärases tempereeritud demonstreerimiseks. See projekt nurjus liiga häälestuses üksikutele tempereeritud kvintidega väheste tellimuste tõttu (Vogel 1975: 322).29 kolmkõladele puhtaid tertse. Gustav Papendick, Pärast Tanaka naasmist Jaapanisse tootis kes oli juba enharmooniumi reklaaminud, esitles selliseid instrumente lõpuks veel 1936. aasta seda instrumenti Berliini Muusikaõpetajate paiku fi rma Yamaha.30 Seltsis (Breslauer 1892:169; 1896: 279; Krohn Tanaka enharmooniumi esimesed esitlused 1907: 76).31 olid nii muljet avaldavad, et ainukeses mulle Rudolstadti professor Johannes Müller seni teadaolevas ülevaates võrreldi H. Goltschi esitles 1892. aasta paiku puhta häälestusega 1890. aastal esitletud puhta häälestusega harmooniumi, mis nagu ka Tanaka enharmoonium harmooniumi just jaapanlase instrumendiga. oli mõeldud muusikateoste ettekandmiseks. Pilli tehnika kohta annab nimetatud ülevaade Seetõttu piirdus ta oma instrumendi puhul niisama vähe teavet kui kasutatavate helide normaalse klaviatuuriga, mida sai ümber arvu kohta. Siiski ei konstrueerinud Goltsch oma häälestada kahe põlvpedaali abil, neist üks heliridu mitte lähtuvalt toonikast, dominandist mažoorsete ja teine minoorsete akordide jaoks.32 ja subdominandist nagu enamik teisi puhta 13 mažoorhelireast (kus H-duur ja Ces-duur olid häälestusega harmooniumi leiutajaid (mis tingis eraldi helistikud) olid kuus puhtalt häälestatud, ülejäänute puhul kaldusid ainult üksikud helid sellest veidi kõrvale. Minooris sai puhtalt 27 Jaapanis tutvustas leiutist üks Tanaka füüsikust kolleege Han’ichi mängida isegi kaheksas helistikus, viie helistiku Muraoka (Mori 1989). puhul aga oli juhttoon ühe komma võrra liiga 28 Sohé Tanaka Walckerile, 16.03.1893 (Vogel 1975: 318). kõrge (Klavierlehrer 1892b: 43). Helmholtz, kes Kirjavahetus Tanaka ja Walckeri fi rma vahel asub Walckeri fi rma arhiivis, materjalidega Tanaka kohta töötab praegu Hermann Beyer instrumenti testis, tegi kindlaks, et häälestus (Hochschule für Musik Würzburg). vastab tema enda harmooniumile, kusjuures see 29 Selle üks eksemplar (prototüüp?) asub praegu Oskar Walckeri instrument lahendab „üllatavalt osaval ja lihtsal nimelises koolis (Oskar-Walcker-Schule) Ludwigsburgis (teade viisil ülesande luua kergesti mängitav, tavapärase Hermann Beyerilt). 30 Üks eksemplar on säilinud Kunitachi Muusikakolledži organoloogiakogus (Kunitachi College of Music, Collection for 31 Selle instrumendi üks eksemplar asus Berliini Muusika- Organology) (); instrumendi pilt on Robert F. Gellersi koostatud 461.641, 20.10. 1891 ( ADJUSTING_DEVICE_FOR_ORGANS.pdf?id=EtlcAAAAEBAJ&out nr. 3184. put=pdf&sig=Kpwik86-Ungh7QdT1G7gZTpgAMs>).

55 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

klaviatuuriga harmoonium, mis säilitab loomuliku helisid tempereeritud häälestusest ühe kuni kahe häälestuse kõigis helistikes” (tsit. Klavierlehrer süntoonilise komma võrra ümber häälestada, 1892a: 31–32). mistõttu oli võimalik mängida puhtas häälestuses 25 helistikus (Carl Robert Blumi kirjeldus ajakirjas Puhta häälestusega Die Musik 1914, kd. 55, lk. 237–238). Tavalisel harmooniumid 20. sajandi algul manuaalil sai peale selle võrrelda akorde ja Kooskõlas Rahvusvahelise Muusikaühingu akordijärgnevusi puhtas ja tempereeritud põhikirjaga hakati uusi puhta häälestusega häälestuses (kirjeldus ajakirjas Zeitschrift harmooniume esitlema selle ühingu kongressidel. für Instrumentenbau 1914, kd. 35, lk. 291). Teisel kongressil 1906. aastal Baselis tutvustas 20. sajandil tuleb mõistagi eristada puhta Ilmari Krohn Helsingi ülikooli „akustilist häälestusega harmooniume sellistest, mis ei paku harmooniumi”, mille oli visandanud ta ise ja tempereeritud süsteemi kõrvale „loomulikumat” ehitanud Kotykievicz. Sellel olid lähtuvalt häälestust, vaid täiendavad 12-helilist võrd- Kewitschi harmooniumi klaviatuurist ja Eitzi tempereeritud häälestust võrdtempereeritult harmooniumi helidispositsioonist omavahel häälestatud vaheastmete abil. Seejuures võis kombineeritud neli Pythagorase järgi häälestatud, ilmselt sama eesmärgiasetus anda vastupidiseid üksteisest süntoonilise komma võrra erinevat tulemusi, nagu see ilmneb kahe harmooniumi manuaali (Krohn 1907: 76–77). Kolmandal puhul, mille konstrueerijad tahtsid taasluua kongressil 1909. aastal Viinis, kus üht oma antiikset enharmoonilist helirida. Londoni ülikooli harmooniumi esitles ka Joachim Steiner, saksa keele dotsent Wilfrid Perrett demonstreeris tutvustas Engbert Brandsma Hilversumist kolme 1931. aastal Kuninglikus Muusikaühingus (Royal manuaaliga harmooniumi, millel oli lisaks puhtalt Musical Association) peetud ettekandes oma häälestatud 48-heliliste oktavitega peamanuaalile ideid harmooniumil, millel oli oktavis 19 heli veel üks manuaal võrdtempereeritud ja üks ja mille ta nimetas antiikteoreetiku Olympose Pythagorase häälestuses (Brandsma 1909: järgi Olympion’iks (Perrett 1931: 90–91). See- 353–354).33 Järgmisel kongressil Londonis kaks vastu Rooma füsioloogiaprofessor Silvestro aastat hiljem selgitas Müncheni Kuningliku Baglioni konstrueeris kümme aastat varem Helikunstiakadeemia (Königliche Akademie kreeka enharmoonilise helirea tutvustamiseks der Tonkunst) professor Melchior E. Sachs oma harmooniumi, millel ta häälestas ühe klaviatuuri eelishäälestust 19-helilise oktaviga harmooniumil tavapäraselt ja teise tempereeritud veerandtooni (Sachs 1911: 100).34 võrra kõrgemalt, kusjuures peatähelepanu oli Umbes samal ajal Oettingeni ortotono- pööratud eelkõige poolel teel tempereeritud fooniumiga valmistas Schiedmayeri fi rma ühe väikese ja suure tertsi vahel asuva „neutraalse” harmooniumi ka Berliini lähedalt Hermsdorfi st tertsiga kolmkõladele (Baglioni 1921). Baglioni pärit õpetaja Gustav Puhlmanni plaanide järgi. ei leiutanud seega mitte puhta häälestusega Ka selle instrumendi tellis ja eraldas Berliini harmooniumi, vaid arendas järjekindlalt edasi Muusikakõrgkoolile Preisi Kultuuriministeerium. oktavi jaotust 12 võrdtempereeritud heliks. Seda Manuaali kohale paigutatud 17 „helistikuklahvi” eesmärki järgisid samuti Willi Moellendorfi „bikro- (Tonarttasten) abil sai instrumendi üksikuid maatiline harmoonium” ja Jörg Mageri veerand- toonharmoonium, nagu ka Busoni kolmandiktoon- harmoonium, mille ehitas samuti Schiedmayeri 33 Kas „puhta, tempereeritud ja Pythagorase häälestusega” fi rma Berliini Muusikakõrgkooli jaoks (Kallenbach- ‘Polytechnikum’”, mida samuti sel kongressil esitleti, ka harmoonium Greller 1926: 483; Busoni 1922: 198–199). oli, pole võimalik kindlaks teha (Fricke 2002: 116). Kuid jätkati ka puhta häälestusega 34 Instrument asub praegu Saksa Muuseumis Münchenis (inv.- nr. 46091). Peale selle esitles sel kongressil portugallane José Pereira harmooniumide konstrueerimist: psühholoog da Sampaio instrumenti, millel oli oktavis seitse valget ja seitse musta Max Meyer, Stumpfi ja Plancki õpilane, leiutas klahvi ja mis võis olla ühe puhta häälestusega harmooniumi täpne harmooniumi, millel olid sagedusspektris vastand: „In the tessaradecatonic harmonium the sharp of a note is 64–1024 Hz esindatud kõik kahe, kolme, viie strictly equal to the fl at of the following note. Therin the diatonic scale ja seitsmega jaguvad sagedused (Meyer 1901: is rendered, not by the series of the white notes but by that of the black 13, 17). Hispaanlane Juan Dominguez Berrueta notes” (Pereira 1911). Ühest Pereira varasemast publikatsioonist tutvustas 1927. aastal oma 19-helilise oktaviga ilmneb, et siin on c-st (1 = 7/7) lähtuvalt häälestatud valged klahvid harmooniumi dispositsiooni (Berrueta 1927: suhetes d (8/7), e (9/7), f (10/7), g (11/7), a (12/7), h (13/7), mustad klahvid aga suhetes cis (15/14), dis (17/14), eis (19/14), 176–177). Harry Partch, kes ehitas omaenda fi s (21/14), gis (23/14), ais (25/14), his (27/14) ([Sampaio] tuletatud tempereerimata häälestuse põhjal Bruno 1903: 5). arvukalt 43-helilise oktaviga instrumente, sai

56 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

aastail 1934/35 Euroopa-reisil nähtud mitmetest koostatud aruandes 1876. aasta Laenunäitusel puhta häälestusega harmooniumidest (sealhulgas eksponeeritud teaduslike instrumentide kohta Bosanquet’ enharmoonium, Browni Voice ignoreeriti täielikult seal eksponeeritud puhta Harmonium ja Perret’ Olympion) inspiratsiooni häälestusega instrumente, kusjuures akustiliste oma Ptolemy ehitamiseks (Partch 1974: 219–220; aparaatide peatüki autor märkis, et näitus oli 392–394, 440–447),35 millele järgnesid „akustika alal [...] suhteliselt vähepakkuv” alates 1942. aastast uued ümberhäälestatud (Quintus Icilius 1881: 327). Bosanquet’ har- harmooniumid, nagu ka Chromelodeon I (1949) moonium äratas suurt huvi vähemalt Arthur ja Chromelodeon II (1950) (Partch 1974: 207–219). von Oettingenis, kes ise eksponeeris näitusel Norra helilooja Eivind Groven konstrueeris tuulemõõtjat (Neumayer, Schreiber 1881: 534–543): 1936. aastal harmooniumi, mille iga klahvi jaoks sai seadistada kolm ühe komma võrra üks- Aastal 1876 külastasin ma kuulsat maailmanäitust teisest erinevat heli. Sellele järgnesid puhta Londonis [...] ja õppisin tundma Bosanquet’ häälestusega orelid, kus valik nimetatud kolme puhta häälestusega instrumenti. Ma olin suuresti heli vahel toimus kolmkõlade mängimisel hämmingus ja rõõmus edusammude üle, mis siin ilmsiks tulid. Instrumendi ehitus oli kergesti reguleeritava „puhtalt häälestava automaadi” läbinähtav, nii et ma sain seda ilma juhendamiseta abil (Lysdahl 2004: 200; 1999).36 Kuna Ellise mängida. Mulle näis saavutatav saavutatuna. harmoonium polnud enam saadaval, võttis Ma mõtlesin nüüd sellisel instrumendil ka mängima Ameerika fi rma Stoelting 1937 oma toote- õppida, et saaksin põhjalikult uurida olulisi muusi- nimistusse ühe ameerika instrumendiehitaja kalisi küsimusi. Tuntud harmooniumiehitaja sama ehitusega instrumendi (Apparatus ... Georg Appun Hanaust oli valmis ehitama mulle 1930: 32).37 1939. aastal ilmus Lindsay Nordeni ühe sellise pilli ja aastal 1878 sain ma selle Tartu heliplaadiseeria koos loengutega, kus ta mitte Füüsikainstituudi jaoks. Kahjuks aga tahtis Appunn üksnes ei astunud välja puhta häälestuse eest luua mulle Bosanquet’ teravmeelse manuaali koorilaulus, vaid ka mängis ette näiteid puhta asemel midagi paremat. Ta paigutas viis tavalist manuaali üksteise kohale ja häälestas need nii, häälestusega harmooniumil Diatone (Norden et kui läbida alumine 12 kvindi kaudu F-st kuni 1939/40: 30). Arthur Fickenscher kirjeldas Eis-ini, siis järgneb puhta kvindi kaugusel 12 1941. aastal instrumenti Polytone, mille ta ehitas klahviga manuaal kuni C-ni. Nii olid järjestatud Virginia ülikooli (University of Virginia) juures kõik viis manuaali. Siit ilmneb, et suured tertsid ja millel oli oktavis 53 heli (Fickenscher 1941: olid tuntud skisma võrra ebapuhtad. Mängida 359jj.). Edinburghi ülikooli lektor A. R. McClure oli üsna ebamugav; kuid iseäranis kohutav oli kasutas orelite puhta häälestuse prototüübina kõlavärv; seetõttu kaotas instrument oma mõtte. 19-helilise oktaviga harmooniumi (McClure 1948: Lubadus valmistada mulle teine, õige „Bosanquet’ 32; Allan 2008). Veel 1966. aastal tellis Bonni instrument” läks koos valmistajaga hauda.38 muusikateadlane Martin Vogel Straube fi rmalt (Oettingen 1917: III). harmooniumi, millel oli oktavis 72 heli ja kus puhtalt pole häälestatud mitte ainult kvindid 38 „Im Jahre 1876 besuchte ich die berühmte Weltausstellung in ja tertsid, vaid ka naturaalseptimid (Vogel 1975: London [...] und lernte das reingestimmte Instrument von Bosanquet 330–333; Bister 1988: 12–15). Jaotamaks oktavit kennen. In hohem Grade erstaunt war ich und erfreut über den veel rohkemaks, nimelt 171 heliks, planeeris Fortschritt, der sich hier kund tat. Das Instrument hatte einen leicht Vogel mängupraktilistel põhjustel muidugi juba durchsichtigen Bau, so daß ich es ohne Unterweisung spielen konnte. elektroonilise instrumendi (Vogel 1975: 333–334). Mir schien das Erreichbare erreicht. Ich dachte nun daran, an solch einem Instrument auch das Spielen zu erlernen, um musikalisch wichtige Fragen nachhaltig prüfen zu können. Der bekannte Harmoniumbauer Arthur von Oettingeni tee ortotonofooniumini Georg Appun in Hanau war bereit, mir eins zu bauen, und im Jahre Preisi Kultuuriministeeriumi tellimusel 1878 erhielt ich es für das Dorpater physikalische Institut. Leider aber hatte Appunn statt des geistreichen Manuales von Bosanquet mir etwas 35 Varasemat artikli Ptolemy kohta „A new instrument” Besseres zu schaff en geglaubt. Er hatte fünf gewöhnliche Manuale (Partch 1935: 764–765) pole ma seni kätte saanud. übereinander gelagert und so gestimmt, daß, wenn man das unterste 36 Viimase teksti kohaselt on olemas salvestus, kus Groven saadab Spiel von F durch 12 Quinten bis Eis verfolgte, dann weiter eine reine lauljanna Aslak Brekket oma puhta häälestusega harmooniumil Quinte zum C des nächstfolgenden Manuales von 12 Tasten führte. (CD-l De første årene på radio, GRCD XXXX), vt. . die großen Terzen unrein waren um das bekannte Schisma. Das Spielen 37 Ellise harmooniumi all võib pigem olla mõeldud harmonical’i war ziemlich unbequem; vollends aber war die Klangfarbe abscheulich, kui mesotonic harmonium’i; vähemalt viitab sellele allpool mainitud und hierdurch verfehlte das Instrument seinen Zweck. Das Versprechen, Gregory Razrani eksperiment Stoeltingi harmooniumiga, mis välistas mir ein anderes, richtiges „Bosanquet-Instrument” zu liefern, ging mit ühes katses harmonical’il leiduva naturaalseptimi. dem Verfertiger ins Grab.” Ettepaneku ühe sarnase konstruktsiooniga

57 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

Oettingen kolmest tema süsteemi järgi ehitatud Mil määral Oettingen järgmistel aastatel puhta harmooniumist, millest üks asus Leipzigi ülikooli häälestusega instrumendi ehitusega tegeles, eksperimentaalpsühholoogia instituudis, teine oli pole teada; tema järgmine muusikateoreetiline Kuningliku Teaduste Seltsi omandina Oettingeni publikatsioon pärineb alles aastast 1902 (Oettingen käes, kolmas aga ootas müümist Schiedmayeri 1902, 1903/4, 1904, 1905, 1906). Kuid siiski kirjutab Jakob von Uexküll oma memuaarides Oettingeni fi rmas Stuttgardis. Sealjuures näivad need kolm katsetest puhta häälestusega klaveriga, mis võisid instrumenti olevat erineva ehitusega, sest ühes kuuluda Uexkülli õpinguaega, aastatesse 1884–89 järgmises kirjas Wundtile küsib Oettingen, kas (Uexküll 1949: 103; Goldbach 2009: 234jj.). ta peaks laskma oma instrumendile, nagu ka Ka füüsikaringkondades pidi Oettingen olema psühholoogiainstituudi omale, mootori sisse rääkinud oma edasistest plaanidest või vähemalt ehitada (oletatavasti lõõtsa jaoks).41 Tema talle Appunni poolt ehitatud harmooniumist, sest endise kaastöölise Richard Wicke sõnul oli Tanaka mainib teda 1890. aastal Thompsoni, Poole’i, Teaduste Seltsi instrumendil oktavis 72 heli, Helmholtzi ja Bosanquet’ kõrval uurijate seas, kes kuna aga eksperimentaalpsühholoogia instituudi katsetasid puhta häälestusega instrumentide ortotonofooniumil oli neid 53 (Wicke 1926b: 422). konstrueerimist (Tanaka 1890: 19). Oettingenil oli veel võimalus kasutada neid Hiljemalt 1879. aastal plaanis Oettingen instrumente koos rahvakooliõpetaja Richard ka oma harmooniaõpetuse uut väljaannet.39 Wickega oma töö „Die Grundlage der Musik- Mõlemad uusväljaanded, mis ta 20. sajandi wissenschaft und das duale Reininstrument” algul avaldas, sisaldavad ka peatüki puhta teeside kontrollimiseks (Oettingen 1917: häälestusega harmooniumi kohta (Oettingen IX),42 enne kui ta kolis pärast tervislikel 1903/04: 400–403; 1913: 254–287). Peale põhjustel emeriteerumist 1919. aastal oma selle teatas Oettingen juulis 1913 dateeritud poja Reinhardi juurde Bensheimi. Seal sai ta raamatu kolmanda väljaande eessõnas puhta Stuttgardist ühe ortotonofooniumi (kindlasti häälestusega harmooniumi ehitamisest eelmainitud kolmanda eksemplari), mis oli oma kavandite järgi, mida toetasid Kuninglik varem olnud müügil Schiedmayeri juures ja Saksi Teaduste Selts (Königlich Sächsische mida ta arvatavasti veidi hiljem ka füüsik Julius Gesellschaft der Wissenschaften) ja psühholoog Wallot’le tutvustas.43 Retsensioonis Oettingeni Wilhelm Wundt (Oettingen 1913: VII). Kirjas viimasele muusikateoreetilisele tööle märkis Wundtile Stuttgardist sama aasta 13. augustist too, et seda olevat mitte üksnes „üllatavalt jutustas ta Schiedmayeri fi rma töökojast. Tema kerge” mängida, vaid ka, et see on asendamatu suureks ehmatuseks teatati talle seal, et ta peab abivahend „harmooniaõpetusega seotud oma instrumendi klaviatuuri ise konstrueerima, eksperimentaalpsühholoogiliste uurimuste nagu seda ka Eitz oma harmooniumi jaoks oli puhul” (W[allot] 1919: 842; 1921: 160). teinud (Oettingen 1917: VII).40 24. juuniga 1916 dateeritud eessõnas Ortotonofooniumi konstruktsioon oma viimasele, täielikult ortotonofooniumile Ortotonofooniumil on teiste puhta häälestusega pühendatud muusikateoreetilisele tööle kirjutas harmooniumidega võrreldes mõningaid ise- ärasusi, millest kõige silmatorkavam põhineb instrumendi ehitamiseks, millel oleks võrdtempereeritud häälestus ja Oettingeni dualistlikul harmooniasüsteemil. oktavis 53 astet, tegi Georg Appunn ilmselt hiljemalt 1868 ühes kirjas Viimane tugineb „toonilise” ja „foonilise” printsiibi Gustav Schubringile (Schubring 1868b: 474). vastandamisel. „Tooniline”, meie mažoorkolmkõla, 39 Berliini-Brandenburgi Teaduste Akadeemia (Berlin- tuletatakse põhiheli 4., 5. ja 6. ülemhelist. Sellele Brandenburgische Akademie der Wissenschaften, BBAW), Wilhelm vastandub „fooniline”, meie minoorkolmkõla, Ostwaldi fond, 5201 Briefe an seine Braut Helene von Reyther; (masinkirjakoopiad, 5202), kiri 1. sept. 1879. Oettingen kirjutas mis tuletatakse „foonilise” ülemheli 4., 5. ja Ostwaldile sügisel 1889, et ta tahab talvel asuda harmooniaõpetuse 6. alamhelist, kusjuures Oettingen käsitleb alam- kallale ja kavatseb seejuures põhjalikult konsulteerida Riemanniga helidena kõiki helisid, millele „fooniline” ülemheli (BBAW, Ostwaldi pärand 2184 Briefe von Arthur von Oettingen on põhiheliks (vt. näide 6) (Oettingen 1866:31jj.). 1882–1920, kiri Tartu [Dorpat], 6. okt. / 24. sept. 1889 [Oettingen märgib mõnedes kirjades kuupäeva nii Gregoriuse kui ka 41 UAL, Nachlass Wundt, Briefe, Sign. 1348b, Bl. 1. Juliuse kalendri järgi]). Sügisel 1892 märkis ta, et harmooniaõpetuse 42 Oettingeni üks teine ajutine kaastöötaja, kes eksperimenteeris kallal töötamast takistab teda kohustus tegelda füüsikalise geograafi aga, hiljem Teaduste Seltsi ortotonofooniumiga, olevat olnud pime helilooja samuti üks vahepeal käsile võetud suurem töö (samas, kiri 30. sept. / Hermann Kögler. Kahjuks ei anna allikad sellest rohkem informatsiooni 12. okt. 1892). (Roese 1923: 218, 221). 40 Universitätsarchiv Leipzig (UAL), Nachlass Wundt, Briefe, Sign. 43 Arthur von Oettingen Wilhelm Wundtile 16. augustil 1919; UAL, 1348, Bl. 1. Nachlass Wundt, Briefe, Sign. 1349, Bl. 2, 3.

58 — Näide 5. Plancki katsed süntoonilise kommaga. Näide 6. Oettingeni selgitus minoorse kolmkõla kohta. Näide 7. Tooniline ja fooniline helirida. Näide 8. Tooniline ja fooniline helirida d-st. — Joonis 1. 53-astmelise häälestuse helivõrgustik (Tonnetz) Oettingeni järgi. — Joonis 2. Oktavis 59 klahviga ortotonofooniumi klaviatuuridispositsioon. Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

Kogu oma süsteemi rajas Oettingen oma 53-helilise oktaviga instrumendi aluseks eeldusele, et mažoor ja minoor on harmoonia- ligilähedaselt võrdtempereeritud häälestuse, õpetuse võrdõiguslikud ja vastandlikud koostis- teiselt poolt aga loobus tempereerimisest ja osad. C-noodist tõusvale toonilisele helireale kasutas selle asemel lähtehelist d kõige kaugemal vastandab ta peegelpildina e-noodist laskuva asuvate helide gis ja as puhul enharmoonilist foonilise helirea (vt. näide 7). samastamist, mistõttu ta vajas oktavis ainult Esmamulje, nagu oleks laskuv helirida n × 12 – 1 heli. Seda võib selgitada klaviatuuri e-früügias, on petlik. Nimelt ehitab Oettingen abil, kus oktavis on 59 klahvi ja mis leidub ka ühel minoorseid akorde ülemisest helist allapoole, tänini Berliinis sihtasutuse Stiftung Preußischer e-moll kolmkõla tähistab Oettingenil h° ja Kulturbesitz muusikainstrumentide muuseumis nii ei saa e-moll kolmkõla olla selle helirea säilinud instrumendil (vt. joonis 2; Oettingen põhiakord. Põhiakordiks on hoopis e° ehk 1917: 353). meie mõistes a-moll-kolmkõla (Oettingen Arvestamata heli gis/as, on siin 12-helilise 1917: 214). Samal põhjusel oleks selle helirea kromaatilise heliredeli iga heli esindatud alustamine a-ga „meie puhtalt foonilise helistiku viiekordselt: lisaks keskmises reas asuvale tooniline moonutamine” (Oettingen 1866: 47). helile sellest vastavalt ühe ja kahe süntoonilise Ortotonofooniumi visandades arendas Oettingen komma võrra kõrgemalt ja madalamalt. Kuna sümmeetria äärmuseni ja pakkus F-võtme Oettingen loobus tempereerimisest ja häälestas asemel D-võtme (Oettingen 1904: 246; 1913: 18; seega järjepidevalt puhastes suurtes tertsides 1917: 199), lisaks võttis ta d ka oma helisüsteemi ja puhastes kvintides, on puuduv heli as ainult keskmeks, millest lähtuvalt saab sümmeetriliselt kaks senti erinev süntoonilise komma võrra kujutada kahe võtmemärgiga toonilist ja foonilist madaldatud gis-ist, puuduv heli gis aga sama helirida (vt näide 8). palju erinev süntoonilise komma võrra kõrgen- Oma ortotonofooniumi eeskujudena nimetas datud as-ist. Selle enharmoonilise teisenduse Oettingen Bosanquet’ ja Eitzi instrumente. õigsuse üht kinnitust nägi Oettingen muuseas Bosanquet’ puhul kritiseeris ta seda, et too asjaolus, et ta poleks kummalegi puuduvale kasutas 53-helilist tempereeritud oktavit, Eitzi helile oma klahvide paigutuses ka kohta leidnud puhul (kes loobus tempereerimisest) aga seda, (Oettingen 1917: 271–272).45 et ta on oma suurte, kuni 104-helilise oktaviga Kui Bosanquet paigutas komma võrra instrumentide puhul liiga pillav (Oettingen 1913: madalamad helid oma manuaalil madalamale, 265). Oettingen kasutas küll samuti 53-astmelist asetas Oettingen need helid oma klaviatuuril häälestust, loobus aga selle tempereerimisest. kõrgemale, sest süntoonilise komma võrra Sealjuures lähtus ta oma kesksest d-noodist, madaldatud e kujutab endast c ülatertsi millelt ta häälestas neli puhast kvinti alla- ja (Oettingen 1913: 265). Seda arusaama sün- ülespoole (b–fi s). Kvindiringi lõigus c–e häälestas toonilise komma võrra madaldatud helist ta seejärel igast helist kolm puhast suurt tertsi kui ülatertsist jagas ka helide märgistamisel üles- (d puhul seega noodini cisis) ja allapoole Oettingeni eeskuju järginud Helmholtz. Kuid (d puhul seega noodini eses). Kvindiringi kui Oettingen kasutas ülatertsi märkimiseks ülejäänud helide puhul piiras ta lisatud tertside ülakriipsu noodinimetuse kohal, tähistas arvu ja asendas väljaspool neid piire olevad helid Helmholtz süntoonilise komma võrra madaldamist enharmooniliselt võrdsete helidega (vt. joonis 1; alakriipsuga (Oettingen 1913: 269–270, märkus *)). Oettingen 1913: 167).44 Selle häälestuse praktiliseks Ortotonofooniumi ja teiste puhta häälestusega rakendamiseks koostas Oettingen neli erinevat harmooniumide kasutamisest uurimistöös klaviatuuridispositsiooni, kus oktavis on 35, Puhta häälestusega instrumendi rakendamine 47, 59 ja 71 klahvi – seega vähem või rohkem akustiliste või muusikateoreetiliste probleemide kui 53-helilises helivõrgustikus helisid (Oettingen näitlikustamiseks on iseendast mõistetav. Ajal, 1917: 347–354). Nimetatud dispositsioonidele mil sonogrammanalüüse veel polnud, kasutati omane „puudulik” arv helisid võrreldes teiste puhta häälestusega instrumente lisaks sellele puhta häälestusega harmooniumidega on ka etnoloogilistel välitöödel salvestatud fono- seletatav sellega, et Oettingen ühelt poolt võttis grammide noodistamiseks. Nii olevat Benjamin Ives Gilman määranud Ellise harmooniumi abil 44 Vrd. (Oettingen 1917: 185), seal leidub ka alternatiivne helivõrgustik. Et muuta Oettingenil millioktavitena antud 45 Seal olevad millioktavites väärtused on ümber arvutatud võnkealgoritmide väärtused sentideks, tuleb neid korrutada 1,2-ga. tänapäeval kasutatavateks sentideks.

62 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

täpsed helikõrgused 14 New Yorgi hiina linnaosas muusikute ja muusikaõpetajate peal järgmisi salvestatud meloodias (Fischer 1910/11: 156).46 küsimusi: Kuigi ortotonofoonium asus Eksperimentaal- psühholoogia Instituudis, Oettingen ise muusika- 1. võime eristada erinevatel kõrgustel komma võrra psühholoogilisi katseid enam ei teinud. erinevaid astmeid; 2. mažoor- ja minoorkolmkõlade Helmholtz oli oma puhta häälestusega häälestamine (võrdlus, ettekujutus); 3. intervallide ja kolmkõlade, eriti tertside ja mažoor- ning minoor- harmooniumil teinud ka psühhoakustilisi katseid kolmkõlade äratundmine; 4. intervallide ja kolm- kombinatsioonhelidega (Helmholtz 1913: 260– kõlade gestaltkarakter (võrdlus, gestaldi täien- 261). Riemann kordas neid katseid ümber- damine); 5. mažoor- ja minoorkolmkõlade mõju häälestatud harmooniumil (Riemann 1875, torakaalsetele ja abdominaalsetele respiratsiooni- tsiteeritud Goldbach i. Vorb. järgi). Carl Stumpf sümptomitele; 6. ühtlaste koputusliigutuste kulg tegi koos Gustav Engeliga viimase harmooniumil mažoor- ja minoorkolmkõlade mõjutusel; 7. 3. jaanuaril 1885 katseid tuiklemiste mõju kohta Pythagorase ja puhtas häälestuses mažoor- ja suurest sekundist väiksematele intervallidele. minoorkolmkõlade graafi line väljendus (graafi line Seejuures tuvastasid nad paljude helide puhul žest); 8. tavapäraste sissejuhatavate väljendite kombinatsioonhelidele sarnaneva nähtuse, kõnemeloodia pärast eelnevaid mažoor- ja minoor- kolmkõlasid.48 (Wicke 1926a: 240–241). tajudes mõnede intervallide puhul kahe põhiheli vahel kolmandat heli (Stumpf 1890: 482jj.). Kahjuks avaldas Wicke ainult kaks eelaruannet, Mõni aasta hiljem kordasid seda katseseeriat lubatud „üksikasjalik kirjeldus” jäi ilmumata Helmholtzi puhta häälestusega harmooniumil (Wicke 1926a: 240, märkus 1). Seetõttu pole katse Stumpfi kaastöötaja Karl L. Schaefer ja Alfred täpset läbiviimist enam võimalik rekonstrueerida. Guttmann (Schaefer, Guttmann 1903: 97). Oma tulemused võttis Wicke kokku järgmiselt: Carl Robert Blum soovitas 1914. aastal oma kirjutises Puhlmanni harmooniumist korraldada Mažoor- ja minoorkolmkõla ei saa iseloomu ja järgmine katse (mida ilmselt kunagi läbi ei viidud), mõju suhtes taandada intervallide iseloomule kus oleks tõepoolest vaja läinud puhta hääles- ja mõjule; nad on pigem iseseisvad, lõpetatud tusega harmooniumi: ja ühemõtteliselt määratletud kõlagestaldid. Nende vorm on antud helisuhetega, kusjuures Et otsustada pro et contra „puhta” või „tempe- mažoor- ja minoorkolmkõlasid tuleb just loomulike reeritud” häälestuse üle, on minu jaoks conditio puhaste intervallisuhete alusel üksteise suhtes sine qua non ühe või teise suurem värvirikkus. sümmeetriliselt häälestada. (Harmoonilised) Ja siin on ju ilmselt „tempereeritud” häälestus intervallid, eriti suured ja väikesed tertsid pole „puhtast” kaugelt üle. Kas poleks seetõttu mažoori-minoori seisukohalt määratletavad, küll võimalik teha eksperimente värvitoone nägevate aga tekitavad (üksteisele järgnevad) suured ja (kuulvate) isikutega, et jõuda igas suhtes selgusele väikesed tertsid, sõltuvalt liikumise suunast, nii praktiliselt kui ka teoreetiliselt? Puhlmanni vajaduse mažoor- või minoorkompleksiks täien- harmooniumi abil oleks (ehk) võimalik lahendada damise järele (suunamääratus). Mažoor- ja minoor- see vana vaidlusküsimus.47 (Blum 1914: 238). kolmkõla väljendussümptomid on laadilt vastand- likud; neid tuleb vaadelda kui tundeprotsessi Seda, kuidas Oettingen ise ortotonofooniumi vastandlikkuse märke. Tundeid, mille vallandavad rakendamist muusikapsühholoogilises uurimises mažoor ja minoor, ei saa liigitada Wundti järgi ette kujutas, näitavad võib-olla Richard Wicke nende puhul eeldatava ühe tundedimensiooni alla. Erinevad väljendussümptomid kokku võimaldavad ulatuslikud katseseeriad aastatest 1920–1923. ära tunda tervikorganismi tundeelamuse ja kaasa- Ta uuris Leipzigi ülikooli ja konservatooriumi üliõpilaste, muusikateadlaste, praktiseerivate 48 „1. Die Unterscheidungsfähigkeit für Kommastufen in 46 Seal mainitud Gilmani uurimuses (Gilman 1892) ei leidu verschiedener Höhenlage, 2. die Abstimmung von Dur- und kahjuks ühtki viidet puhta häälestusega harmooniumile. Mollklängen (Vergleich, Selbsteinstellung), 3. die Erkennbarkeit 47 „Als conditio sine qua non für eine Entscheidung pro et contra von Zwei- und Dreiklängen, insbesondere von Terzen und Dur- und „rein”-„temperiert” gilt mir die größere Farbenmannigfaltigkeit des Mollklängen, 4. der Gestaltcharakter der Zwei- und Dreiklänge einen oder des anderen. Und da ist doch annerkanntermaßen die (Vergleich, Gestaltergänzung), 5. die thorakalen und abdominalen „temperierte” der „reinen” Stimmung bei weitem überlegen. Wäre es Respirationssysmptome bei Einwirkung von Dur- und Mollklängen, nicht angängig, gelegentlich Experimente dieserhalb mit Farbenton 6. der Verlauf gleichförmiger Klopfbewegungen bei Einwirkung von sehenden (hörenden) Individuen anzustellen, um in jeder Hinsicht Dur- und Mollklängen, 7. der graphische Ausdruck (graphische Geste) praktisch wie theoretisch zu einem Defi nitivum zu gelangen? Das für Dur- und Mollklänge in pythagoreischer und reiner Stimmung, 8. Puhlmannsche Harmonium hätte da Gelegenheit, die alte Streitfrage die Sprechmelodie gebräuchlicher einleitender Redewendungen nach (event.) zu schlichten.” vorausgegangenen Dur- und Mollklängen.”

63 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

elamise, mis kulgevad vastandlikult, vastavalt ning intervallide puhtus, mis pealegi võimaldasid kummagi kõlalaadile. Füsioloogilises ja psühho- uurida ka intervallide enharmooniliselt erinevaid loogilises mõttes ilmneva vastandlikkuse ja variante (näiteks c–cis ja c–des; Wellek 1939: 110). kõlamateeria enda ehituses ilmneva sümmeetria Ülejäänud katsete jaoks poleks puhta vahel valitseb lähedane seos. Muusikalise kõla häälestusega harmoonium olnud vajalik, näiteks ja tema tekitatud tundeprotsesside abil tekivad ühes katsetest, kus Stoeltingi fi rma pilli Just liikumistendentsid, mis ulatuvad pelgast seisundist tahteaktini. Erinevused täheldatavate sümptomite Harmonium kasutati stiimuliandjana klassikaliste ja hindava käitumise vahel üksikul katseisikul tingreaktsioonide uurimisel, välistas Gregory viitavad individuaalsetele struktuurierinevustele, Razran otsustavalt stiimulina sel harmooniumil mis ulatuvad pelgast musikaalsusest (kui osa- võimaliku naturaalseptimi (Razran 1949a: 355– struktuurist) kaugemale.49 (Wicke 1926a: 241–242). 357; 1949b: 821, 827).50 Ka ühes sellest ajast pärit eksperimentaalpsühholoogia õpikus on öeldud, 1930. aastate lõpul kasutas Albert Wellek orto- et Ellise puhta häälestusega harmooniumi asemel tonofooniumi oma väitekirja raames tehtud võib seal kirjeldatud katse jaoks sama hästi katseseerias „Heli sarnasuse kogemine sukses- kasutada „any piano or organ tuned in ordinary siivses võrdluses” (Tonähnlichkeitserlebnis fashion (equal temperament)” (Foster, Tinker im Sukzessivvergleich; Wellek 1939: 107–145). 1929: 312). Välistamaks liikumissuuna mõju katseisiku hinnangule näiteks helipaari c–g võrdluses, esitas Lõppsõna ta „normaalheli” c järel teise heli oktavi, antud Arthur von Oettingen kuulus nende arvukate 1 2 juhul seega g –g kujul (Wellek 1939: 108–109). 19. sajandi lõpu õpetlaste hulka, kes otsisid Puuduseks oli seejuures asjaolu, et madalam muusikateooriale eksperimentaalset tuge. heli mõjus harmooniumil valjemana mitte ainult Oluliseks instrumendiks olid siin puhta hääles- kombinatsioonihelide, vaid ka kõla enda suurema tusega harmooniumid. Sealjuures tingisid massiivsuse tõttu, mida ei saanud (nagu klaveril) erinevad eeldused mõistagi ka erineva kontsept- löögi tugevusega tasakaalustada. Peale selle oli siooniga instrumente. Käesoleva töö raames harmooniumi kõla kuulajatele ka harjumatum polnud võimalik arutleda, millistel juhtudel võib kui klaveri oma. Seda puudust tasakaalustasid Pythagorase või võrdtempereeritud häälestus siiski oluliselt ühtlasem kõlavärv ja -tugevus olla siiski puhtast häälestusest parem. Kuna Oettingeni jaoks olid need kaalutlused niikuinii 49 „Der Dur- und Mollklang lassen sich in bezug auf Charakter tarbetud, piisab siin järeldustest, mis tema ja und Wirkung nicht auf Charakter und Wirkung von Zweiklängen Planck tegid oma katsete põhjal süntoonilise zurückführen; sie sind vielmehr selbständige, abgeschlossene und kommaga. Kui Planck lähtus juba oma katsetes eindeutig bestimmte Klanggestalten. Ihre Durchformtheit ist mit puhta häälestusega harmooniumist, siis den Tonverhältnissen gegeben, und zwar sind es die natürlich reinen Oettingen sai oma ortotonofooniumi idee Tonverhältnisse, nach denen der Dur- und Mollklang, zueinander teostada alles hiljem. symmetrisch, abzustimmen sind. Den (simultanen) Zweiklängen, insbesondere den großen und kleinen Terzen kommt eine Dur- Niisiis ei olnud Oettingen oma pingutustega Mollbestimmtheit nicht zu, wohl aber leiten (sukzessive) große puhta harmooniumi nimel omas ajas üldsegi und kleine Terzschritte je nach der Richtung, in der sie erfolgen, ainus. Imestama võib panna vaid pikk ajavahemik auf eine Ergänzung entweder zum Dur- oder Mollkomplex hin 1876. aastast kuni 1916. aastani, mil ta oma (Richtungsbestimmtheit). Die Ausdruckssymptome für den Dur- plaani järgis. Kuid ka selles mõttes polnud ta und Mollklang sind gegensätzlicher Art; sie sind als Anzeichen einer ilmselt erandlik. Hermann von Helmholtz mitte Gegensätzlichkeit des Gefühlverlaufes anzusehen. Eine Einordnung ainult ei konstrueerinud ise puhta häälestusega der durch Dur und Moll ausgelösten Gefühle in eine der nach Wundt harmooniumi, vaid ka andis vahetu tõuke angenommenen Gefühlsdimensionen läßt sich nicht vornehmen. Die verschiedenen Ausdruckssymptome machen in ihrer Gesamtheit eine Appunni, Guéroult’ ja Ellise instrumentide Bewegtheit und Mitbewegtheit des Gesamtorganismus erkennbar, die, loomiseks, surus läbi Eitzi harmooniumi ehituse entsprechend den beiden Klanggeschlechtern, in Gegensätzen verläuft. ning andis hinnangu Johannes Mülleri ja võib- Zwischen der sich off enbarenden Gegensätzlichkeit auf der Seite des olla ka Steineri harmooniumile. Kindlasti jälgis Physiologischen und Psychischen und der feststellbaren Symmetrie ta ka oma õpilase Tanaka enharmooniumi auf der Gegenstandsseite besteht eine innige Zuordnung. Mit dem käekäiku. Eitzi, Mülleri ja Tanaka instrumente musikalischen Klang und in dem durch ihn bewirkten Gefühlsverlaufe ühendab hilisema Puhlmanni omaga ka asjaolu, werden Bewegungstendenzen gegeben, die über das bloß Zuständliche et vähemalt osaliselt fi nantseeris neid Preisi hinaus zur Willenshandlung drängen. Die Diff erenzen zwischen Symptombefund und wertendem Verhalten bei einzelnen Vpn. weisen auf individuelle Strukturverschiedenheiten hin, die über eine als 50 Ivan Pavlov, kelle uurimusi Razran jätkas, stimueeris oma Teilstruktur zu bezeichnende Musikalität hinausgreifen.” töös koeri harmooniumihelidega (Pavlov 1927: 337–338).

64 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

Kultuuriministeerium, määrates nad siis ülikoolile KIRJANDUS või muusikakõrgkoolile. Allan, Rob (2008). Reed Organs in England. Kuigi Oettingeni inspireeris ka Eitzi har- A comprehensive study of reed organs in moonium, lähtus ta oletatavasti Bosanquet’ England, Scotland and Wales. http://tardis. Enharmonic Harmonium’ist, mis oli Helmholtzist dl.ac.uk/FreeReed/organ_book/node16. oluliselt sõltumatu ja mis mõjutas ka Eitzi html. Apparatus … 1930 = Apparatus, Tests and ennast. Bosanquet jällegi ei jätkanud mitte Supplies for Psychology, Psychometry, ainult Perronet Thompsoni oreli traditsiooni, vaid Psychotechnology, Psychatrie, Neurology, arendas edasi ka Poole’i klaviatuuri, mis mõjutas Anthropology, Phonetics, Physiology, and ka Whitesi ja (oletatavasti) Browni instrumente. Pharmacology. C. H. Stoelting Co., Chicago. Käsikiri http://vlp.mpiwg-berlin.mpg.de/ Kas ja kuidas teised käesolevas töös kirjeldatud library/data/lit13685. puhta häälestusega harmooniumid sobivad Appunn, Georg 1868. Ueber die sellesse genealoogiasse, võib olla edasise Helmholtz’sche Lehre von den uuringu objektiks.51 Tonempfi ndungen als Grundlage für die Theorie der Musik, nebst Beschreibung einiger, zum Theil ganz neuer Apparate, welche zur Erläuterung und zum Beweis dieser Theorie geeignet sind. – Bericht der Wetterauischen Gesellschaft für die gesammte Naturkunde zu Hanau über den Zeitabschnitt vom 4. October bis 31. Dezember 1867. Hrsg. v. [Friedrich] Becker, Hanau: [k. A.], S. 73–90. Aufsätze … 1892 = Aufsätze, Gutachten etc. über das Enharmonium von Dr. Shohé Tanaka verfertigt durch Ph. J. Trayser & Cie. Harmonium-Fabrik in Stuttgart (1892). [Stuttgart]. Baglioni, S[ilvesto] 1921. Quelques observations expérimentales sur les intervalles musicaux enharmoniques également tempérés (enharmonium). – Archives Internationales de Physiologie, 17, p. 343–354. Balk, Norman 1926. Die Friedrich-Wilhelms- Universität zu Berlin. Mit einer Darstellung des Berliner Bildungswesens bis 1810. Berlin: Speyer & Peters. Berrueta, Juan Dominguez 1927. Teoria Fisica de la Música (= Memorias de la real academia de ciencias exactas fi sicas y naturales series 2/5). Madrid: Talleres Voluntad. Biedermann, Rudolf (Hrsg. v.) 1877. Bericht über die Ausstellung Wissenschaftlicher Apparate im South Kensington Museum, zu London, 1876; zugleich vollständiger und beschreibender Katalog der Ausstellung. London: Strangeways. Bister, Heribert 1988. Die Sept 7:4 in der Akkordfolge. Eine Untersuchung zu einigen harmonischen Zusammenhängen in Giuseppe Verdis Ave Maria. Scala enigmata armonizzata a 4 voci miste. – Colloquium. Festschrift Martin Vogel zum 65. Geburtstag. Hrsg. v. Heribert Schröder, Bad Honnef: Schröder, S. 11–34. Blaserna, Pietro 1889. Un harmonium colla scala matematicamente esatta. – Rendiconti della R. Accademia die Lincei, 51 Peale juba märkustes mainitute olen tänulik Geiu Rohtlale, 5, S. 342–349. Käsikiri http://vlp.mpiwg- Toomas Pungale, Torsten Andersile, Robert „Fritz” Gellermanile, Rob berlin.mpg.de/references?id=lit38218. Allanile, Clark Panaccionele, Gerhard Walcker-Meyerile, Fy Gadiot’le Blum, Carl Robert 1914. [kein Titel] – ja teistele, keda siin pole nimetatud, mitmesuguste viidete, mõtete ja abi Die Musik , 55, S. 237–238. Boehm eest (millest kõike ei olnud käesolevas tekstis võimalik kasutada). , Ernst 1895. Das Harmonium

65 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

im akustischen Unterricht. – Andreas- (= Michaelsteiner Konferenzberichte 62), Realgymnasium in Berlin. Jahresbericht Blankenburg: Stiftung Kloster Michaelstein, über das Schuljahr 1894/1895. Hrsg. v. S. 105–116. [G.] Bolze, Berlin: [k. A.]. [Ganse, Albrecht] 1939. Führer durch das Bosanquet, R[obert] H[olford] M[acdowall] Musikinstrumentenmuseum. Berlin: Staatl. 1874. Temperament; or, the division of Inst. Für Dt. Musikforschung. the octave. – Proceedings of the Musical Gilman, Benjamin Ives 1892. On Some Association, 1, p. 112–158. Psychological Aspects of the Chinese Bosanquet, R[obert] H[olford] M[acdowall] Musical System. – The Philosophical 1987 (1876). Elementary Treatise on Musical Review, 1, p. 54–78. Intervals and Temperament (London 1876). Goldbach, Karl Traugott 2009. Hrsg. v. Rudolf Rasch, Utrecht: Diapason Pr. Die musiktheoretische Lehre der Brandsma, Engbert 1909. Über die Naturwissenschaftler Arthur von Tonverhältnisse in der alten und neuen Oettingen und Wilhelm Ostwald an der Musik. – III. Kongreß der Internationalen Universität Dorpat. – Universität und Musikgesellschaft Wien, 25. bis 29. Mai Musik im Ostseeraum. Hrsg. v. Ekkehard 1909: Bericht. Hrsg. von Guido Adler, Wien Ochs u. a. (= Greifswalder Beiträge zur [u. a.]: Artaria [u. a.], S. 353–360. Musikwissenschaft 17), Berlin: Frank Breslauer, Emil 1892. Verein der Musik- & Timme, S. 217–240. Lehrer und Lehrerinnen zu Berlin. – Goldbach, Karl Traugott (i. Vorb). Mythos Der Klavierlehrer, 15, S. 169. Untertonreihe. – Mythos – Helden – Breslauer, Emil 1896. Die Musikinstrumente Symbole. Legitimation, Selbst- und der Berliner Gewerbe-Ausstellung. – Fremdwahrnehmung in der Geschichte der Der Klavierlehrer, 19, S. 278–279, 294–295. Naturwissenschaften, der Medizin und der Brown, Colin 1876. Music in common things. Technik. Hrsg. v. Siegfried Bodenmann und London, Glasgow: W. Collins & Co. Susan Splinter, München i. Vorb. Burnett, Elizabeth 1967. A Catalog of the Grinnell, Helen Dunn 1999. Collection Collection of Ancient Instruments owned of Historical Musical Instruments of by the New England Conservatory of Music. New England Conservatory. [Boston]. Master thesis New England Conservatory Guéroult, M. G[eorges] 1872. Sur un Boston. harmonium à double clavier. – Comptes Busoni, Ferrucio 1922. Dritteltonmusik. – rendus des séances de l’Académie des Melos, 3, S. 198–199. Sciences, 74, p. 1188ff. Eitz, Carl 1911. Bausteine zum Hall, Donald 1997. Musikalische Akustik. Schulgesangunterrichte im Sinne der Ein Handbuch. Hrsg. v. Johannes Goebel, Tonwortmethode. Leipzig: Breitkopf übersetzt v. Thomas A. Troge, Mainz u. a.: & Härtel. Schott. Ellis, Alexander J. 1874. Mesotonic Helmholtz, Hermann von 1885. On the Harmonium. – Proceedings of the Sensation of Sounds as a Physiological Musical Association, 1, p. 41. Basis for the Theory of Music. Transl., Engel, Gustav 1881. Das mathematische comments Alexander J. Ellis, London: Harmonium. Ein Hülfsmittel zur Longmans, Green. Veranschaulichung der reinen Helmholtz, Hermann von 1913. Die Lehre Ton-Verhältnisse. Berlin: Habel. von den Tonempfi ndungen als physiolo- Engel, Gustav 1889. Ein neues gische Grundlage für die Theorie der Musik. mathematisches Harmonium. – 6. Ausgabe, Braunschweig: Vieweg. Der Klavierlehrer, 12, S. 149–150. Hörz, Herbert 1997. Brückenschlag Engelhardt, R[oderich] (Hrsg.) 1929. Die zwischen zwei Kulturen. Helmholtz in der Gebrüder von Oettingen. – Baltisches Korrespondenz mit Geisteswissenschaftlern Geistesleben, H. 5/6, S. 347–528. und Künstlern. Marburg an der Lahn: Fickenscher, Arthur 1941. The ,Polytone’ Basilisken-Presse. and the Potentialities of a Purer Intonation. Iannello, Maria Grazia 2006. Itinerari nel – Musical Quarterly, 27, p. 356–370. Museo di Fisica della Sapienza. Guida alle Fischer, Erich 1910/1911. Beiträge zur Collezioni. Roma: [s. n.]. Erforschung der chinesischen Musik. Junker, Richard 1954. Carl Eitz – Ein (Aus dem Phonogrammarchiv des Vermächtnis. – Zeitschrift für Musik, 115, psycholog. Instituts d. Universität Berlin). S. 274–276. – Sammelbände der Internationalen Kallenbach-Greller, Lotte 1926. Die Musikgesellschaft, 12, S. 153–206. historischen Grundlagen der Vierteltöne. – Foster, William S.; Miles A. Tinker 1929. Archiv für Musikwissenschaft, 8, S. 473–485. Experiments in Psychology. New York: Holt. Kirnbauer, Martin und Thomas Drescher Fricke, Jobst P. 2002. Pitch bending und das (Hrsg.) 2002. Chromatische und Harmonium als Reininstrument. enharmonische Musik & Musikinstrumente Mit einem Verzeichnis der Reininstrumente des 16. und 17. Jahrhunderts. Kolloquium und deren Beschreibung. – Harmonium und der Schola Cantorum Basiliensis, Handharmonika. 20. Musikinstrumenten- Hochschule für Alte Musik Basel, und Symposium, Michaelstein, 19. bis 21. des Musikwissenschaftlichen Instituts November 1999. Hrsg. v. Monika Lustig der Universität Basel am 9. April 2002.

66 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

(= Schweizer Jahrbuch für Naturphilosophie, 4, S. 116–152, 301–338. Musikwissenschaft NF 22). Bern u. a.: Lang. Oettingen, Arthur von 1906. Das duale Klavierlehrer 1889 = Von hier und System der Harmonie. – Annalen der ausserhalb. – Der Klavierlehrer, 12, Naturphilosophie, 5, S. 449–503. 1889, S. 138. Oettingen, Arthur von 1913. Das duale Klavierlehrer 1892a = Von hier und Harmoniesystem. Leipzig: Siegel. ausserhalb. – Der Klavierlehrer, 15, Oettingen, Arthur von 1917. Die Grundlagen 1892, S. 30–33. der Musikwissenschaft und das duale Klavierlehrer 1892b = Professor Dr. J. Reinistrument. – Abhandlungen der Müller’s mathematisches Harmonium. – mathematisch-physikalischen Klasse Der Klavierlehrer, 15, 1892, S. 42–43. der Königlich Sächsischen Gesellschaft Krohn, Ilmari 1907. Das akustische der Wissenschaften, 34, S. 155–361. Harmonium der Universität zu Helsingfors. Owen, Barbara 1979. The Organ in New – Berict über den zweiten Kongress der England. An Account of its Use and internationalen Musikgesellschaft zu Manufacture to the End of the Nineteenth Basel vom 25.–27. September 1906. Leipzig: Century. Raleigh: Sunbury Press. Breitkopf & Härtel, S. 75–83. Papendick, G[ustav] A. (Hrsg.) [1891]. Kurka, R[udolf] W[ilhelm] 1887/1888. Zum Enharmonium. Sammlung kleiner Problem der ‚Stimmung’. – Zeitschrift für Vortragsstücke für das Tanaka’sche Instrumentenbau, 8, S. 307. reingestimmte Harmonium. Leipzig u. a.: Laue, Max von 1958. Zu Max Plancks 100. Breitkopf & Härtel. Geburtstage. – Die Naturwissenschaften, Partch, Harry 1935. A new instrument. – 45, S. 221–226. Musical Opinion, 58, p. 764–765. Lysdahl, Anne Jorunn Kydland 1999. Eivind Partch, Harry 1974. Genesis of a Music. Groven’s pure-tuned Organs. http://www. New York: Da Capo Pr. orgelhuset.org/en/ramme1. htm?4. Pavlov, Ivan 1927. Conditioned Refl exes. Lysdahl, Anne Jorunn Kydland 2004. An Investigation of the Physiological Activity Eivind Groven‘s Pure-Tuned Organ: Past of the Cerebral Cortex. Übers. und hrsg. and Future. – Fontes Artis Musicae, 51, v. G. V. Anrep, [London]: Oxford Univ. Press, p. 199–216. Milford. McClure, A. R. 1948. Studies in Keyboard Perrett, Wilfrid 1931. The Heritage of Greece Temperaments. – The Galpin Society in Music. – Proceedings of the Musical Journal, 1, p. 28–40. Association, 58, p. 85–103. Meyer, Max 1901. Contributions to a Planck, Max 1894. Die natürliche psychological Theory of Music. – The Stimmung in der modernen Vokalmusik. – University of Missouri Studies, 1, p. 1–80. Vierteljahrsschrift für Musikwissenschaft, Mori, Setsuko 1989. A Historical Survey 9, S. 418–440. of Music Periodicals in Japan. – Fontes Planck, Max 1948. Wissenschaftliche Artis Musicae, 36, p. 44–50. Selbstbiographie. Leipzig: Barth. Munck af Rosenschöld, P[eter] S[amuel] Planck, Max 1958. Physikalische 1849. Försök att grundlägga ett nytt Abhandlungen und Vorträge. Braunschweig: Tonsystem. – Kongl. vetenskapsakademiens Vieweg. handlingar för år 1847. Stockholm, s. 1–21. Quintus Icilius, G[ustav] 1881. Apparate Neumeyer, Georg, Paul Schreiber für Akustik. – Bericht über die 1881. Apparate für Meteorologie und wissenschaftlichen Apparate auf der Hydrographie. – Bericht über die Londoner internationalen Ausstellung wissenschaftlichen Apparate auf der im Jahre 1876. Hrsg. v. A. W. Hofmann, Londoner internationalen Ausstellung Braunschweig: Vieweg, S. 327–329. im Jahre 1876. Hrsg. von A. W. Hofmann, Rasch, Rudolf 1987. Introduction. – R[obert] Braunschweig: Vieweg, S. 475–581. H[olford] M[acdowall] Bosanquet, An Norden, Linday 1939/1940. Untempered Elementary Treatise on Musical Intervals Harmony. – American Music Lover, 5/6, and Temperament (London 1876). Hrsg. p. 30. v. Rudolf Rasch, Utrecht: Diapason Pr. Oettingen, Arthur von 1866. Razran, Gregory 1949a. Stimulus Harmoniesystem in dualer Entwickelung. Generalization of Conditioned Responses. – Studien zur Theorie der Musik. Dorpat Psychological Bulletin, 46, S. 337–365. und Leipzig: Gläser. Razran, Gregory 1949b. Attitudinal Oettingen, Arthur von 1902. Das duale Determinants of Conditioning and of System der Harmonie. – Annalen der Generalization of Conditioning. – Journal Naturphilosophie, 1, S. 62–75. of Experimental Psychology, 39, p. 820–829. Oettingen, Arthur von 1903/4. Das duale Riemann, Hugo 1875. Die objective Existenz System der Harmonie. – Annalen der der Untertonreihe in der Schallwelle. – Naturphilosophie, 2, S. 375–403. Allgemeine deutsche Musikzeitung 2, Oettingen, Arthur von 1904. Das duale S. 205–206, 213–215. System der Harmonie. – Annalen der Roese, Heinrich 1923. Hermann Kögler. – Naturphilosophie, 3, S. 241–269. Deutsches Musikjahrbuch, 1, S. 218–225. Oettingen, Arthur von 1905. Das duale Sachs, M[elchior] E. 1911. A System for System der Harmonie. – Annalen der dividing the octave into 19 notes, with

67 Arthur von Oettingen ja tema orthotonophonium oma aja kontekstis

appropriate notation. – ZIMG, 13, S. 100. Vogel, Martin 1975. Die Lehre von den [Sampaio] Bruno [José Pereira de] 1903. Tonbeziehungen (= Orpheus Schriftenreihe Théorie exacte et notation fi nale de la zu Grundfragen der Musik 16). Bonn-Bad musique. Porto: Schaefer. Godesberg: Verlag für Systematische Sampaio [Bruno], José Pereira de 1911. Musikwissenschaft. Tessaradecatonic Harmonium. – ZIMG, W[allot], J[ulius] 1919. A. v. Oettingen. 13, S. 100. Die Grundlage der Musikwissenschaft und Schaefer, Karl L., Alfred Guttmann 1903. das duale Reininstrument. – Beiblätter zu Über die Unterschiedsempfi ndlichkeit den Annalen der Physik, 54, S. 841–843. für gleichzeitige Töne. – Zeitschrift Wallot, Julius 1921. Bemerkungen zu für Psychologie und Physiologie der der Arbeit von J. Würschmidt über Sinnesorgane, 32, S. 87–97. „Logarithmische und graphische Schröder, Herm[ann] 1890. Berliner Darstellung der musikalischen Intervalle”. – Tonkünstler-Verein. – Der Klavierlehrer, Zeitschrift für Physik, 4, S. 157–160. 13, S. 37. Warburg, E. 1918. Über Max Plancks Schubring, Gustav 1868a. Die Tonleiter Verdienste um die Experimentalphysik. – und ihre Berechnung. – Zeitschrift für Die Naturwissenschaften, 6, S. 202–203. Mathematik und Physik, 13, Supplement, Wellek, Albert 1939. Typologie der S. 105–140. Musikbegabung im deutschen Volke. Schubring, Gustav 1868b. Theorie und Grundlegung einer psychologischen Theorie Berechnung der Tonleiter. – Zeitschrift für der Musik und Musikgeschichte mit die gesammten Naturwissenschaften, 32, allgemeinpsychologischen Beiträgen zur S. 65–96, 415–500. „Tonhöhen”-Unterschiedsempfi ndlichkeit Schubring, Gustav 1872. Die reine oder (= Arbeiten zur Entwicklungspsychologie natürliche Stimmung musikalischer 20). München: Beck. Instrumente. Entgegnung eines jungen White, James Paul 1894/95. Is Perfect Physikers auf die Bedenken eines alten Intonation Practicable? – Music. Musikers. – Musikalisches Wochenblatt, A Monthly Magazine, Vol. 7, p. 441–452, 3, S. 451ff., 465ff., 484–487. 606–612, Vol. 8 (1895), p. 65–81, 262– Schulze, Gustav E. R. 1974. Zur Rolle des 274 [Kd. 7: http://books.google.com/ Einfachheitsprinzips im physikalischen books?id=02wPAAAAYAAJ; Kd. 8 osaliselt: Weltbild (= Sitzungsberichte der http://geocities.com/threesixesinarow/ Sächsischen Akademie der Wissenschaften white.htm] zu Leipzig Bd. 110, H. 6). Leipzig: Akademie- Wicke, Richard 1926a. Untersuchungen Verlag. zur Gegensätzlichkeit von Dur und Steiner, Joachim 1891. Grundzüge einer Moll. – Bericht über den IX. Kongreß neuen Musiktheorie. Wien: Hölder. für experimentelle Psychologie 1925 in Stephani, Hermann 1954. Eitz, Carl. – München vom 21.–25. April 1925. Hrsg. MGG, Bd. 3. Kassel: Bärenreiter, Sp. 1233– von Karl Bühler, Jena: Fischer, S. 240ff. 1236. Wicke, Richard 1926b. Das Verhältnis von [Stone], William Henry 1879. On reiner und pythagoreischer Stimmung als Temperament. – Science Lectures at South psychologisches Problem. – Bericht über Kensington. Bd. 2, London, p. 157–182. den I. Musikwissenschaftlichen Kongreß der Stone, William Henry [1906?]. The Scientifi c Deutschen Musikgesellschaft in Leipzig vom Basis of Music. London, New 4. bis 8. Juni 1925. Leipzig: Breitkopf York: Novello. & Härtel, S. 421–425. Stumpf, Carl 1890. Tonpsychologie. Bd. 2, Wolf, Oskar 1871. Sprache und Ohr. Leipzig: Hirzel. Akustisch-physiologische und pathologische Stumpf, Carl 1894. Bemerkungen über Studien. Braunschweig: Vieweg. zwei akustische Apparate. – Zeitschrift für Psychologie und Physiologie der Sinnesorgane, S. 6, 33–43 [vt. http:// vlp.mpiwg-berlin.mpg.de/library/data/ lit15230?]. Tanaka, Shohé 1890. Studien im Gebiete der reinen Stimmung. – Vierteljahrsschrift für Musikwissenschaft, 6, S. 1–90. Tiersch, Otto 1868. System und Methode der Harmonielehre, gegründet auf fremde und eigene Beobachtungen mit besonderer Berücksichtigung der neuesten physikalisch-physiologischen Untersuchungen über Tonempfi ndungen. Leipzig: Breitkopf & Härtel. Uexküll, Jakob 1949. Niegeschaute Welten. Die Umwelten meiner Freunde. Ein Erinnerungsbuch. 9.–13. Aufl ., Berlin, Frankfurt a. M.: Suhrkamp.

68 Zwischen Experiment und Spekulation – Anmerkungen zum musiktheoretischen Denken von Arthur von Oettingen — Karl Traugott Goldbach

Die naturwissenschaftlichen Leistungen des Dorpater und später Leipziger Physik- professors Arthur von Oettingen sind heute weitgehend vergessen. Dagegen ist er der Musikgeschichtsschreibung heute noch als Verfasser einer etwas versponnenen Harmonie- lehre in Erinnerung, die in ihrer Zeit allerdings auf Resonanz bei zahlreichen Musiktheoretikern stieß. Im Gegensatz zu anderen Physikern des 19. Jahrhunderts, die sich mit Musiktheorie beschäftigten, scheint der naturwissen- schaftliche Anteil seiner Ausführungen sehr gering. Dieses Referat untersucht daher den naturwissenschaftlichen Zugang Arthur von Oettingens zur Musiktheorie. Im Mittelpunkt der Ausführungen stehen dabei die Konzeption des von ihm „Orthotonophonium” genannten Reinharmoniums, dessen Konstruktion ihn fast 40 Jahre beschäftigte, und seine Experimente zur reinen Stimmung, die er mit Sängern des Thomanerchors und des Leipziger Männergesangvereins durchführte.

69 70 korraldada nendega unustamatuid kontserte. Fredrik Pacius ja Richard Lihtne see siiski polnud ja meil on võimatu Faltin – kaks sakslast Soome teada saada, kuidas Paciuse omaaegsed kontserdid tegelikult kõlasid. Arvatavasti ei muusikaelu rajamas piisanud asjaarmastajate tehnilistest oskustest — nüüdisaja mõttes suurte esteetiliste naudingute Seija Lappalainen valmistamiseks. (tõlkinud Merike Vaitmaa) Fredrik Pacius puutus oma töös kokku mitmesuguste praktiliste probleemidega. Kust leida sobivaid lauljaid ja eri pillide mängijaid Soome hümni loojat, Saksamaal sündinud kontsertideks ja akadeemilisteks pidustusteks? Friedrich (Fredrik) Paciust (Hamburg 1809 – Kuidas kasvatada harrastajatest nõudlike vokaal- Helsingi 1891) on nimetatud soome muusika ja orkestriteoste esitajaid? Oleks huvitav teada, isaks. Pacius on tõepoolest seda aunime milline orkestrikoosseis oli Paciusel mingil ajal väärt, sest tema tähtsus 19. sajandi Soome kasutada. Kui instrumente jäi puudu, siis tuli muusikaelus on ainulaadne. Ülikoolilinna Turu need muidugi asendada mingite teiste pillidega muusikaelu 1640. aastatest kuni Turu suure või teos ümber orkestreerida. Pacius juhatas tulekahjuni 1827. aastal oli küll olnud väärtuslik ja nii orkestrit kui ka koore. Ta ise oli saanud rajanud vundamendi edaspidisele – meenutatagu muusikahariduse peamiselt viiuldaja ja heli- näiteks akadeemilise ringkonna varajast loojana. Orkestratsiooniõpingud olid küll pannud muusikaharrastust ja Turu pillimänguseltsi aluse eri pillide tundmisele. Et astuda asutamist 1790. aastal. 25-aastaselt orkestri- ja koorijuhi ametisse, Seevastu Helsingis sai Fredrik Paciuse oli vaja enesekindlust ja mitmekesiseid tööks täielikult ümber korraldada orkestrite ja professionaalseid oskusi. Oli ka traditsioon, kooride tegevus ja ta tegi seda professionaali et heliloojad ise juhatasid orkestrit, eriti oma erakordse energiaga. Pacius tegutses 1834–1869 teoste ettekandeid. See traditsioon kestis Helsingi ülikoolis muusikaõpetajana – tolleaegse 20. sajandi alguseni ja nii tegid ka Jean Sibelius, nimetuse järgi proovimeistrina (harjoitusmestari) Leevi Madetoja ja Toivo Kuula. –, era-muusikaõpetajana, koori- ja orkestrijuhina, Rahvuslik ärkamine oli 1830. aastail eriti kammermuusikuna ja viiulikunstnikuna. ajakohane teema. Soome rahvas otsis oma juuri Pacius oli õigupoolest ülikooli ja kogu Helsingi runolaulust (kalevala-laulust) ja püüdis oma muusikajuht, muusikadirektor (Musikdirektör). haritust demonstreerida kunstide kaudu. Paciuse koolitatud professionaalsed muusikud Paciusele langes kohustus tõsta Helsingi muusika- ja amatöörid levitasid hiljem oma oskusi kogu elu sellisele tasemele, et soomlased võiksid end Soomes. Fredrik Paciuse tööd jätkas Saksamaal pidada kultuurrahvaks. Teisalt, Pacius kui võõrsilt sündinud Richard Faltin (1835–1918), kes tulnu otsis ise oma soome identiteeti. Selle võis tegutses Helsingi ülikoolis muusikaõpetajana ta leida näiteks rahvamuusikast, mille elemente ta aastail 1871–1896. Ülikool oli see keskne kasutas oma loomingus, ehkki vähesel määral. institutsioon, mis sidus nii Paciust kui ka Faltini Tema toetus saksa muusikatraditsioonile. Soome kultuuri- ja muusikaelu laiema ringiga. Fredrik Pacius hakkas Helsingi muusikaelu Fredrik Paciuse tegevus edendama ajal, mil noore pealinna kontserdielu enne Soome-perioodi oli enamjaolt alles innukate muusikaharrastajate Friedrich (Fredrik) Pacius sündis Hamburgis õlul. Organistid, sõjaväemuusikud, kuurordi- 19. märtsil 1809 veinikaupmees Ludwig Paciuse ja linnamuusikud – ning ülikooli muusikaõpetaja perekonnas. Kodanliku eluviisi juurde kuulus – olid peaaegu ainsad kutselised muusikud. muusikaharrastus, Paciuste kodus tehti kammer- 1640. aastal asutatud Turu akadeemia oli siiski muusikat ja lauldi korrapäraselt iga nädal. juba 1747. aastal Rootsi kuninga Fredrik I käsul Isa oleks hea meelega näinud, et pojast saab palganud alalise muusikajuhi, kelle ameti ärimees, kuid muusika võitis. Friedrich Pacius põhimõtteid Pacius ja Faltin jätkasid. Turu ja tema vend August Pacius astusid 1822. aasta akadeemia esimene muusikajuht oli rootslane kevadel Johanneumi kooli (Gelehrtenschule des Carl Petter Lenning (1711–1788). Tema loodud Johanneums).1 Kooli muusikaõpetajana tegutses kantaatide tiitellehel on sageli ära toodud ta tiitel Christian Friedrich Gottlieb Schwenke (1767–1822), „Reg. Acad. Direct. Mus.” või „Direct. Mus. & Org. kes küll suri juba samal aastal. Schwenke Aboens”, niisiis Turu akadeemia muusikajuht või pojast Carl Schwenkest sai Friedrichi sõber. Turu muusikajuht ja organist (Marvia 1965: 25; Dahlström et al. 1995: 172–173). Pacius tuli raske 1 Index puerorum et invenum – Schoelae Ioanneae Hamburgensis. ülesandega toime üllatavalt hästi. Tal õnnestus 1802, nr. 1567–1568 õpilaste nimekirjas. Gelehrtenschule koondada harrastajad ja professionaalid ning Johanneums arhiiv, Hamburg.

71 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

Friedrich Pacius oli juba väikese poisina hakanud oli kontsertmeister Johan A. Beer. Stockholmis mängima viiulit ja laulnud heleda sopranihäälega. kohtas Pacius taas ka eespool juba nimetatud Muusikalised oskused arenesid Friedrich Hamburgist pärit pianisti Carl Schwencket, Wilhelm Grundi ja Jacob Steinfeldi 1819. aastal kellega koos ta andis rohkesti kontserte mitmel asutatud lauluseltsis Hamburgs Singakademie, pool Rootsis ja Norras (Jonsson 1998: 465, mille esialgne nimi oli olnud Kirikulaulu Sõprade 468). 1829. aasta sügisel toimusid Schwencke Ühing (Gesellschaft der Freunde des religiösen kontserdid ka Soomes (Åbo Tidningar (ÅT) 02.09. Gesanges). Juba sel ajal tutvus nooruk Georg ja 05.09.1829; Finlands Allmänna Tidningar Friedrich Händeli, Wolfgang Amadeus Mozarti, 17.09.1829; Tidningar ifrån Helsingfors 25.09.1829; Carl Maria von Weberi ja Louis Spohri teostega. Wiborgs Wochenblatt 10.10.1829). Schwencke 1823. aastast Hamburgis tegutsenud esines 1829. aasta sügisel ka Soomes ja tema kapellmeistri ja muusikaõpetaja Albert Gottlieb on üks, kellelt Pacius võis hiljem saada mõtte Methfesseli (1785–1869) soovitusel pääses minna Helsingisse. Nimelt reisis Schwenke koos Friedrich Pacius 1824. aasta kevadel viiulit Paciusega Helsingisse 1834. aasta augustis, õppima oma aja meistri Louis Spohri juurde kui Pacius tuli tutvuma oma uue kodulinnaga Kasselis. Muusikateooriat ja kompositsiooni (Helsingfors Tidningar (HT) 02.08.1834). Saksa õpetas Paciusele Moritz Hauptmann. pianist Carl Lüders esines samuti koos Paciusega Kompositsiooniõpingute ajal sündisid ühtlasi ja andis kontserte Soomes vähemalt 1836. paljud tema soololaulud, keelpillikvartett ja ja 1838. aastal (HT 29.10.1936; Helsingfors orkestriavamäng. Kasselis tutvus Pacius paljude Morgonbladet (HMbl) 31.10.1936; Helsingin tähelepanuväärsete õpingukaaslastega, nende soitannolinen seura (HSS) kavad 12.05.1835; hulgas viiuldaja Ferdinand David. 1826. aastast 05.07.1838). andis Pacius koos teiste noorte muusikutega Paciusel oli Stockholmis arvukalt kontserte Põhja-Saksamaa linnades.2 Nende muusikutest sõpru, kellel oli kogemusi muusikute seas olid ka Gottfried Herrmann kontsertidega Turus, Helsingis ja isegi Peterburis. ja Georg Radelfahrt. Pacius andis Hamburgis Nende innustus võis oluliselt mõjutada Paciust koguni ühise kontserdi tuntud dirigendi Karl töökoha valikul. Ehk unistas Pacius pääseda August Krebsiga. Kavas olid muu hulgas Joseph Soome kaudu viiuldajaks koguni Peterburi Maysederi „Introduktsioon ja variatsioonid” õukonnaorkestrisse, mängisid ju selles näiteks viiulile ja Spohri viiulikontsert e-moll ning orkestri Saksamaal sündinud Johan A. Beer ja mõned ettekandes Mozarti avamäng ooperile „Võlufl ööt” teisedki silmapaistvad saksa muusikud. ja Spohri avamäng ooperile „Mäevaim” (Der Pacius tundis huvi ka Uppsala ülikooli Berggeist). Krebs, kes oli ka suurepärane pianist, muusikajuhi koha vastu, kui saksa päritolu ilmselt saatis Paciust klaveril kahe esimese teose Johann Christian Friedrich Häffner 1833. aasta ettekandel (kavaleht 27.10.1827 – KK, Coll. 760; maikuus suri. Siiski valiti Häffneri järeltulijaks Collan-Beaurain 1921: 21). kogenud organist Johan Erik Nordblom (1788– Pacius soovis kontsertide abil saada koos- 1848). Kuna 1833. aasta aprillis oli lahkunud ka seisulist kohta mõnda orkestrisse (kirjavahetus, Helsingi ülikooli muusikaõpetaja Carl Wilhelm sh. Ludwig Paciuse kiri Friedrich Paciusele Salgé, oli korraga jäänud vabaks kaks olulist 19.–21.12.1827 – KK, Coll. 760). Kevadel 1828 töökohta. Haige Salgé ametit olid juba mitu kuulis noort viiuldajat ühel kontserdil Stralsundis aastat pidanud asendajad, poola päritolu Rootsi laevamaakler ja muusikaharrastaja Johann Christopher Downer ja soome viiuldaja G. C. Flygarson, kutsus ta endaga Stockholmi Erik Johan Gestrin. Fredrik Paciusel tekkis ka ja aitas saada töö kuningliku õukonnaorkestri soov Stockholmist lahkuda; kirjanduses on esiviiuldajana. Stockholmis töötas palju selle põhjusena mainitud õuekapelli solistide saksa muusikuid, Paciuse lähedaseks sõbraks rivaalitsemist ja üht armulugu (Collan-Beaurain sai õukonnaorkestri koosseisu 1829. aastal 1921: 61). kinnitatud viiuldaja Hamburgist Peter Elvers Professorite nõukogu kuulutas kohe pärast (1803–1867), kelle juures Pacius oma perega oli Salgé surma, et Helsingi ülikooli muusikaõpetaja sageli peatunud. Teine silmapaistev saksa muusik ametikoha täitjat hakatakse valima 56 päeva pärast 24. aprilli 1833 (KK, konsistorin pöytäkirjat (KP) 27.04.1833, § 5).Tähtajaks oli kohale viis 2 Affi šš 07.06.1826 ja kuulutused ajalehtedes Cassels Allgemeine Zeitung 15.06.1826 ning Hammonia 22.12.1826 on Paciuse soovijat: Turu gümnaasiumi lauluõpetaja, Miitavis käsikirjaliste materjalide kogus Soome Rahvusraamatukogus (praegu Jelgava) sündinud Johann Christopher (Kansalliskirjasto, edaspidi KK, Coll. 760). Downer, Viiburi jalaväerügemendi kapellmeister

72 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

Gotthard J. Dieberg, üliõpilane Erik Gestrin, dirigendina võis saada veel 900 rubla lisa fi losoofi amagister ja helilooja Fredrik Eimelé (Thesleffi kiri kantsleri kt. Rehbinderile 26.10.1833 ning joonistamisõpetaja Peter Adolph – KK, Kanslerinarkisto). Kruskopf (KK, KP 19.06.1833, § 6). Professorite Seejärel uuris Thesleff ülikooli kantsleri nõukogu palus kohataotlejaid iseloomustada kohusetäitja, riigisekretäri ja -nõuniku Robert füüsikaprofessor Gustaf Gabriel Hällströmil Henrik Rehbinderi (Paimio 1777 – Peterburi 1841) (1775–1844). Hällström mängis harrastajana kaudu, kas Peterburis leiduks mõni ametisse vioolat ja oli juba 1811. aastast tegutsenud sobiv isik. Thesleff kirjutas Rehbinderile: „Kuna akadeemilise kapelli inspektorina (esimehena). selle [ülikooli muusikaõpetaja ning mänguseltsi Hällström pidas täielikult pädevaks Downerit dirigendi ametite] kõrval võib loota kenakest tulu ja pädevaks Diebergi. Ka Gestrinil kui võimekal eraõpetusest ja kontsertidest, võiks ehk Teie viiuldajal oli teeneid. Eimelé oli iseõppijast Kõrguse lahke abiga nimetada kõnealusesse helilooja ja amatöörviiuldaja. Hääletuse ametisse mõne võimeka isiku Peterburist” tulemusel paigutas professorite nõukogu (Thesleffi kuupäevata memo Rehbinderile – taotlejad järjekorda: Downer, Gestrin ja Dieberg. KK, Kanslerinarkisto). Dokumendid saadeti edasi asekantsleri Peterburis elav Rehbinder ei jõudnud isegi kohusetäitjale kindral Alexander Amatus vastata, kui juba 19.01.1834 tegi Thesleff talle Thesleffi le (KK, KP 19.06.1833, § 6). Thesleff oli ettepaneku nimetada ametisse Stockholmi otsusest ka isiklikult huvitatud, sest temagi oli õukonnaorkestri viiuldaja Peter Elvers, kes oli muusikaharrastaja ja ülikooli muusikaseltsi teatanud, et ta kandideerib. Siiski kordas Thesleff juhatuse esimees. Hällströmi hinnangust ja oma kirjas küsimust, kas Peterburist leiaks sobiva professorite nõukogu pakutud kandidaatidest muusiku (Thesleffi kiri Rehbinderile 19.01.1834 – hoolimata hakkas Alexander Thesleff otsima uut KK, Kanslerinarkisto). Juba kümne päeva pärast kandidaati mujalt. Ilmselt peeti seda ametikohta vastas Rehbinder, et ta pole Peterburist sobivat ülikooli kõrval tähtsaks ka Helsingi linna ja kogu kandidaati leidnud, ja jättis Elversi valimise Soome muusikaelu arengu seisukohast. Thesleffi otsustada (Rehbinderi kiri Thesleffi le Ülikooli muusikaõpetajalt oodati mitme- 29.01.1834 – KK, Kanslerinarkisto, Toimituskirja). külgsust muusikuna ja tugevat professionaalsust. Nii Peterburist kui ka Stockholmist Juba Turu akadeemia ajal olid tema ülesannete otsides oleks tõenäoliselt kõne alla tulnud hulka kuulunud akadeemilise kapelli juhatamine, Saksamaa taustaga muusik, sest mõlemas pidulike sündmuste jaoks muusika kirjutamine linnas olid sakslased muusika alal jõuliselt ja muusikaõpetus. Nende kohustuste kõrval oleks esindatud. Tõsi, Peterburis oli ka Itaalia ja olnud hea, kui muusikaõpetaja saanuks tegutseda Prantsuse kunstirahvast, kuid Soomes, Rootsis veel Helsingi Muusikaseltsi (HSS) kontsertmeistri ja Baltimaades valitsesid üldiselt saksalikud ja solistina, mängida kvartetis ja koolitada mängi- teaduse- ja kultuuritraditsioonid. Saksa jaid. Kõne alla võis tulla viiuldaja või tšellist. traditsiooni juurde kuulus ka linna mitmekülgsete Orkestri tegevuse laiendamine eeldas erinevate oskustega muusikajuht. Viiulikunstnik Elvers pillide tundmist ja koorimuusika edendamine loobus siiski mingil põhjusel kandideerimast lauluõpetuse organiseerimist. Kindlasti loeti ja tema asemele tuli 24-aastane Pacius. Elvers üldiseks plussiks orelimänguoskust, sest aka- oli hiljuti abiellunud rootslannaga. Räägiti, deemilisi tseremooniaid korraldati sageli et abikaasa ei tahtnud Rootsist lahkuda ja kirikutes. Ülikooli muusikaõpetaja ülesannete seetõttu oli Elvers palunud kandideerida oma hulka kuulus niisiis kogu linna muusikaelu sõbral Paciusel (Andersson 1938: 82). Elversist korraldamine ja juhtimine. kuus aastat noorema Paciuse eeliseks võis Esimese ringi kandidaatide seas ei paistnud olla koorimuusika tundmine, mille juured olid leiduvat kedagi, kes olnuks küllaldaselt võimekas juba tema lapsepõlves. Pacius kinnitati ülikooli selle nõudliku ameti jaoks. Kust leida pädevaid muusikaõpetaja ametikohale 29.05.1834 ja kandidaate? Küllap arutasid seda ülikooli ja tema tööleping Stockholmis lõppes 01.07.1834 linna kõik suured muusikasõbrad. Kõigepealt (Fullmagt för Förste Kammar Musikus Pacius tuli töökoht teha professionaalsele muusikule att vara Lärare i Musiken vid Kejserliga Alexander ihaldusväärseks. Seetõttu võttis Alexander Universitetet i Finland – KK, Coll. 760; Tjenste- Thesleff esimese tööna ette muusikaõpetaja Betyg 28.06.1834 – KK, Coll. 760). palgatingimuste parandamise. Palgale lisati Nagu öeldud, käis Pacius koos oma sõbra ülikooli tantsuõpetaja töötasu, millega kokku Carl Schwenkega Helsingis 1834. aasta augustis tuli summaks 1500 rubla, ja muusikaseltsi ja ta võeti soojalt vastu kaubandusnõunik Henrik

73 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

Borgströmi kodus, mis mitu aastakümmet oli kontserdid anti siiski endiselt Seurahuones ehk Helsingi muusikat ja teisi kunste harrastavate Helsingi praeguses raekojas (KK, KP 20.10.1832, ringkondade kohtumispaigaks. Tegelikult alustas § 20; Marvia 1973: 54; Lappalainen 1994: 21–22). Pacius oma muusikalist tegevust Helsingis alles Akadeemilise Muusikaseltsi kontserdid veebruaris 1835, sest ta pöördus veel tagasi – muusikaõhtud (musikalisk soirée), nagu kodulinna Hamburgi ja Stockholmi, et oma asju neid nimetati – olid algul täiesti kinnised, korrastada. tavalised Helsingi elanikud sinna ei pääsenud. Kogu see käänuline kandideerimisprotsess Kontsertide eelregistreerimislehed olid ülikooli oli erandlik. On selge, et kasutati nii isiklikke õppejõudude ja ametnike käes. Peale nende suhteid kui ka mõjuvõimu, sest ametlikud doku- perekondade said pileteid osta ka Helsingis mendid annavad üksnes nappi teavet otsuste ja reisil viibivad meessoost isikud ja üliõpilased kirjavahetuse näol. Ametikoha hankimine erines ning linna kõige lugupeetumad naisisikud. Seltsi nüüdisaja praktikast ka muus osas. Vabu kohti ei muusikajuhtidena tegutsesid aastail 1832–1833 kuulutatud välja ajakirjanduses. Ülikooli kantsleri organist J. A. Nyberg ja vähemalt 1834. aasta kohusetäita Rehbinder sai Thesleffi lt teate sügisel F. A. Ehrström. 1834. aasta sügisel pidi Paciuse valimisest tagantjärele alles 1834. aasta Akadeemiline Muusikaselts üldsuse survel septembri algul (Thesleffi kiri Rehbinderile võimaldama oma kontsertidele pääseda ka 02.09.1834 – KK, Kanslerinarkisto). Võib-olla oli laiemal publikul. Õiguse osta abonementpileteid põhjuseks suvepuhkuste aeg, võib-olla taheti said ka need, kes polnud seotud ülikooliga, ja enne avalikkusele teatamist saada Paciuse üksikkontsertide pileteid hakati müüma enne augustikuise visiidi ajal kinnitus, et ta nõustub kontserti kohapeal, samuti Frenckelli raamatu- kolima Helsingisse. Ülikooli professorite nõukogu kaupluses (Andersson 1907: 55–56, Lappalainen sai asjast teada alles oktoobri keskel (KK, KP 1994: 23). 14.10.1834, § 5). Reegleid muudeti varsti pärast Paciuse 1834. aasta sügisel sõitis Pacius koju saabumist Helsingisse. Üsna aktiivselt Hamburgi ja andis seal veel kontserdi. tegutsenud Akadeemiline Muusikaselts suleti 27. oktoobril 1834 esines ta Hamburgi Apollo- ja selle muusikaõhtud lõpetati. Asutati uus saalis koos tšellist Cipriano Rombergiga. Muusikaselts (Musikaliska Sällskapet), kes Detsembris põikas Pacius veel ka Stockholmi. hakkas korraldama eeltellitavaid muusikaõhtuid Noorpõlveajast Saksamaal oli Paciusel häid (Musikaliska Soiréer) esmalt Seurahuones ja eeskujusid, kuidas organiseerida linnakodanike alates 1836. aasta kevadest ka ülikooli aulas ja akadeemilist muusikaelu. Paciuse õpiaastate (Lappalainen 1994: 24). Paciuse eeskujuks sõber Gottfried Herrmann oli 1833. aastal olid ilmselt Saksamaa muusikaühingud hakanud Lübeckis juhatama segakoorilaulu seltsi ja Stockholmis juba 1820. aastal rajatud (asutatud 1825) ja oratooriumiettekandeid. Harmoniska Sällskapet. Näiteks selle seltsi kooris oli algul 120 lauljat ja orkestris 40 mängijat, kõik Helsingi uus muusikaõpetaja muusikaharrastajad. Ülikooli muusikaõpetajal oli kohustus anda kaks Otto Andersson on vaadelnud uue seltsi tundi nädalas. Tema ülesannete hulka kuulusid asutamise põhjusi. Akadeemiline Muusikaselts ühis- ja individuaalõpetus, koori ja orkestri oli avalikku kontserditegevust ja linna muusika- juhatamine, kontsertide korraldamine ja piduliku harrastajate rohkust silmas pidades olnud muusika kirjutamine nii ülikooli kui ka rahvuslike ehk liiga tihedalt seotud eeskätt akadeemilise pidulike õhtute jaoks. ringkonnaga. Pacius kuulis Helsingisse saabudes 1830. aastate algul korraldasid Helsingis tõenäoliselt üsna pea, kui paljudes kodudes kontserte üksikud interpreedid ja Turu akadeemia harrastati aktiivselt muusikat ja kui palju muusikatraditsioone jätkav Akadeemiline muusikasõpru linnas tõepoolest oli. Pacius soovis Muusikaselts (Akademiska Musik-Sällskapet). oma suurte ja väikestegi muusikaprojektide Akadeemilise Muusikaseltsi esimeheks kutsuti huvides ühendada muusikategemise kõik eri- 1832. aastal ülikooli asekantsleri kohusetäitja nevad harud. Eelkõige oli Paciusel vaja aktiivselt Aleksander Thesleff. Oktoobris 1832 andis kaasata naised: oratooriume, missasid, ooperi- professorite nõukogu seltsile loa kasutada katkendeid ja muid kooriteoseid ei saanud ette Helsingi ülikooli uut aulat nii „eraharjutusteks” – kanda ilma segakoorita. Muusikaseltsi teatavat ehk proovideks – kui ka „avalikeks harjutusteks” eraldumist ülikoolist näitas seegi, et alguses – ehk kontsertideks –, seega loodi tulevastele sooviti anda seltsi kontserte ülikooli aula asemel kontsertidele suurepärased eeldused. Paljud peamiselt Seurahuones.

74 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

Fredrik Paciusel oli 1835. aasta veebruaris Viiuldajatest olid huvitavamad Ole Bull ja Prosper Helsingisse saabudes kaasas noorem vend Sainton. 1840. aastate viiulivirtuoosidest püüdsid August Pacius (Hamburg 1810 – Hamina 1867), Paciuse tähelepanu Jules Chys, Miska Hauser, kes hakkas 1840. aastal õppima Helsingi ülikoolis Wilhelm Ernst ja Henri Vieuxtemps. Tšellistidest arstiteadust ja hiljem siirdus praktiseeriva olid ehk tähelepanuväärsemad Adrien François arstina Viiburisse ja Haminasse (Åbo Tidningar Servais ja Cipriano Romberg (Lappalainen 1994: 04.02.1835; Senaatinaktit S.D. 638/108 C.E. 27–31). 187/62 1844). August Pacius sai tuntuks ka Paciust abistasid Kaivohuones ametisse muusikaharrastajana. On teada, et ta mängis võetud professionaalsed muusikud sakslaste kodustel muusikaõhtutel klaverit ja oli koguni üks Johan David Neumanni, Louis Löwe ja Carl Gottlob kandidaate saatma viiulikunstnik Johan Lindbergi Ganszauge kuurordiansamblitest, milles oli ühel kontserdil Viiburis (KK, Pacius, August, 10–12 mängijat (HT 23.08.1843, HT 09.10.1844, Tagebuch 1857–1859, D.II.52; KK, Fredrik Paciuse HMbl 14.10.1844; Tommila 1982: 51). Krimmi sõja kiri August Paciusele 19.02.1856 – Div. brev 7). ajal suurem osa kuurordimuusikuid paraku lahkus Juba 1835. aasta veebruaris andis Fredrik Soomest. Pacius tõi Helsingi kontserdikavadesse Pacius soolokontserdi ja aprillis korraldas suure Viini klassikute kõrvale selleaegseid saksa oratooriumikontserdi, kus esitati Spohri „Viimne romantismi helitöid. Tema algatusel esitati teiste kohus” (Die letzten Dinge), tõsi küll, lihtsustatud seas Spohri, Weberi, Rossini, Bellini, Schumanni ja lühendatud versioonis. Oratoorium kanti ja Mendelssohni teoseid, suuri oratooriume samal kevadel ette veel teistki korda. Koor pandi sellistelt heliloojatelt nagu Spohr, Carl Heinrich kokku seltskonnaprouadest ja üliõpilastest ning Graun ja Händel, muidugi ka Paciuse enda orkester asjaarmastajatest, sõjaväeorkestri teoseid. Soositud ooperitest esitati Rossini, mängijatest ja väiksest professionaalsete Auberi ja Héroldi avamänge. Värskendavalt muusikute rühmast (Topelius 1918–1922: mõjusid ka Saksa teatritruppide ringreisid 11.04.1835; HT 22.04.1835; HT 29.04.1835). Helsingis. Need panid aluse ooperietendustele Paciusele oli abiks saksa tšellist Ludwig Pape Soomes. ja järgmisel aastal Hamburgist pärit tšellist 1853. aasta paiku oli Pacius sellegipoolest Carl Grädener – mõlema ülesandeks oli õpetada orkestri viletsa olukorra tõttu täiesti kurnatud: üliõpilastele ja teistelegi harrastajatele Sümfooniaühing lakkas tegutsemast aastal tšellomängu. 1853 ning vähemalt osalt olid selle põhjuseks Peagi saavutas Paciuse kontserttegevus vastuolud Paciuse ja Carl Ganszauge vahel (HT korrapärasuse. Pacius juhatas sümfoonia- 12.02.1853, 23.04.1853, 27.04.1853 ja 04.05.1853; kontserte esmalt Helsingi muusikaseltsi HMbl 13.06.1853; Rosas 1952: 488; Lappalainen nimel, mõnikord ka enda vastutusel, ja lõpuks 1994: 33). Pacius oli juba 1851. aasta suvel 1844–1853 tema asutatud Sümfooniaühingu teatanud, et saadab Sümfooniaühingu orkestri nimel. Hiljemalt 1838. aastaks oli ta ülikooli laiali, kui organisatsioonile ei saada kindlamat eri osakondade kooridest ja kvartettidest ning aluspõhja (HMbl 28.08.1851; Rosas 1952: 480; üliõpilaslauljatest kokku pannud Akadeemilise Lappalainen 1994: 33). 1850. aastatel püüdis Lauluseltsi (Akademiska Sångsällskapet, alates orkestrikontsertide korraldamist jätkata 1847. aastast Akateeminen Lauluyhdistys ehk Nikolai kiriku organist Rudolf Lagi (Lappalainen Akademiska Sångföreningen). Akadeemilisele 1994: 36). 1860. aastail asendasid senise kapellille hangiti juurde instrumente ja noote. kontserdikorralduse teatriorkestrid ja lõpuks Mõni orkestriavamäng võis siiski kõlada 1882. aastal uus Robert Kajanuse orkester – seades keelpillikvartetile või mõnele teisele praegune Helsingi linnaorkester (Helsingin kammeransamblile. kaupunginorkesteri). Küllap olid Paciusele Paciuse orkestrid, mis eri aegadel olid väsitavad ka ooperi „Kuningas Karli jahiretk” vägagi erineva koosseisuga, saatsid paljusid etendused aastal 1852. Helsingis esinenud märkimisväärseid kunstnikke 1850. aastate väljapaistvaimad solistid kontsertidel ülikooli aulas, Seurahuones ja Helsingis olid viiuldajad Henryk Wieniawski, Kaivohuones. 1830. aastail esinenutest olgu Apollinaire de Kontski, Wilma Neruda ja soomlane nimetatud tšellistid Cipriano Romberg ja Johan Lindberg ning pianistid Joseph Wieniawski, J. B. Gross, klarnetist Andreas Addner, lauljanna Theodor Leschetizky ja Antoine de Kontski Johanna von Schoulta ja pianist Louise Dulcken, (Lappalainen 1994: 36–37). 1850. aastatel saadeti kes oli viiuldaja Ferdinand Davidi õde. Sageli soome noori riiklike stipendiumidega õppima ka andis Soomes kontserte pianist Theodor Stein. Leipzigi konservatooriumi. Eesmärk oli asutada

75 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

osalt professionaalne kodumaine orkester: koht ka laulmisega, aga ei mingit aluspõhja, teatriorkester. Dirigendiks valiti Filip von Schantz, ei mingit sisu, ei mingeid ehtsaid ideid, just nii kes aga kolis Stockholmi juba 1863. aastal pärast nagu peaaegu kogu uues muusikas. Ei, see pole uue teatrimaja põlengut. Peale von Schantzi õige asi.”3 Viimast korda käis Pacius Saksamaal siirdusid Leipzigisse teiste seas Johan Lindberg, koos perega aastail 1871–1874, elades osa aega Ernst Fabritius, Gabriel Linsén ja Karl Moring. Hamburgis ja osa Dresdenis. Tookord kavandas Pärast Von Schantzi juhatasid teatriorkestrit ta pere lõplikku kolimist Saksamaale. Siiski tuli August Meissner, C. G. R. Littmarck ja Nathan tal tõdeda, et aeg oli temast mööda läinud: paljud B. Emanuel. sealsed sõbrad olid juba surnud ja tema muusika Pacius hoidis orkestri tegevusest suuremalt tundmatu. jaolt eemale, kuid korraldas vahetevahel oma Paciusele sai eluajal osaks rohkesti kontserte, näiteks 06.04.1856, 10.04.1858, 27.03. tunnustust. 1856. aastal valiti ta Stockholmi ja 16.04.1860, 28.04.1866, 07.05.1866, 30.04.1867, Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks. 02.04.1868 (Lappalainen 1994: 246–249). 1869. aastal 1860. aastal sai ta professori tiitli ja 1877. aastal jäi ta ülikoolist pensionile. Kindlasti jälgis Pacius promoveeriti audoktoriks. 1882. aastal sai siiski edaspidigi hoolega kontserdielu paljude Pacius Hispaania katoliku Isabeli rüütelkonna huvitavate tippsolistega, nagu Henrik Schradiecki, komandörimärgi, mis oli seotud tema soolo- Anton Door, Julius Kummer ja Heinrich Stiehl. lauluga „Tuvikesed” (Las Colondrinas), nimelt 1860. aastail hakkas repertuaari tulema üha kirjutas Pacius selle laulu Hispaania kunin- enam muusikat sellistelt heliloojatelt nagu gannale Cristinale (KK, Coll. 760, Todistukset). Robert Volkmann, Niels Gade, Franz Liszt, Richard Wagner, Giuseppe Verdi ja Jacques Offenbach. Pacius heliloojana Ülikooli oma orkester (kapell) esines Erilist tähelepanu on väärt ühine vaim, mis 19. sajandil iseseisvalt ainult ülikooli tsere- avaldus Paciuse ooperi „Kuningas Karli jahiretk” mooniatel: promotsioonidel ja ametisseastu- (Kung Karls jakt; Kaarle-kuninkaan metsästys) mistel. Peale selle olid üliõpilasmuusikud teistes esietendusel 1852. aasta 24. märtsil. Ooperit orkestrites kaasa mängides abiks rahvuslikel mängiti üheksa korda ja see võeti vastu pidustustel. vaimustusega. See on esimene soome ooper, Elamusi pakkusid Paciusele reisid Saksa- ainelt rahvuslik ja seotud Soome ajalooga – maale ja Kesk-Euroopasse. Juuni lõpul, 26.06.– aga Saksamaal sündinud helilooja kirjutatud 28.06.1839 osales Pacius viiuldajana Lübeckis ja rootsikeelse tekstiga! Libreto autor oli Zachris esimesel Põhja-Saksamaa muusikafestivalil Topelius. Teose stiililisteks eeskujudeks on (Norddeutsches Musikfest). Festivalile oli teda olnud Weberi, Bellini, Verdi ja Donizetti ooperid. kutsunud Lübecki muusikajuht Gottfried Seevastu Paciuse teise ooperisse „Loreley” Herrmann, Paciuse noorpõlvetuttav varaste (1844/1862–87) suhtuti juba loomisajal kui stiililt kontserdireiside ajast Saksamaal ja samuti iganenusse. „Kuningas Karli jahiretk” saavutas Spohri õpilane. Kõige ulatuslikum oli poole- menu Stockholmis aastail 1856–1857 ja 1859. aastane reis Saksamaale aastal 1857, mille ajal Teos esitati Helsingis ka aastail 1875 ja 1880, Pacius kohtus taas oma õpetaja Spohriga ning soome keeles esmakordselt Viiburis 1905. aastal. paljude muusikutest sõprade ning sugulastega, Ooperit on ette kantud maakondade teatrites teiste seas tšellist Carl Grädeneriga, kes oli ja uuesti Helsingis aastail 1909, 1918 ja 1959. aidanud Paciust tema esimestel aastatel Teos on leidnud heakskiitu ka viimastel aastatel Helsingis, ja oma viiuliõpilase Otto von Helsingis ja seda moderniseeritud kujul (uusima Königslöwiga. Pacius käis Saksamaal ka aastail lavastuse esietendus oli Soome Rahvusooperis 1869–1870 (päevikud 1852, 1857, 1869 – KK, 19. jaanuaril 2007). Coll. 760). Paciuse kui viiuldaja ja helilooja loomus Pacius jälgis kontserdielu ja kommenteeris ilmneb tema viiulikontserdis (1845/1867–69), muusikat oma reisipäevikus. Richard Wagneri mis on õigupoolest tema ainus sümfooniline muusika ei äratanud temas soodsat vastukaja – suurvorm. Teos on üheosaline, kuid arendus nagu Louis Spohriski (päevik 22.08.1857– KK, Coll. 760). Reisipäevikus 15.05.1857 kirjutab Pacius, 3 „Mich im Ganzen gelangweilt. Viel Geschrei und wenig Wolle. et kuulis Kasselis „Tannhäuserit”, kirjeldades Posaunen und Geschwirre in den Violinen. Harmonien in Hülle und seda järgmiselt: „Minu jaoks tervenisti igav. Fülle, mit unter hübsche Gesangstellen, allein kein Fond, keinen inneren Palju kisa, vähe villa. Tromboonid ja viiulite vihin, Gehalt, keine wirkliche Idéen, wie fast bei aller neuen Musik. Nein, harmooniaid ilmatu hulk, vahepeal mõni kena das Rechte ist es nicht.”

76 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

sisaldab aeglase osa elemente. Kontsert on ärkamise õhustikuga. Ehkki tema helitööde vararomantilises stiilis, mida võib võrrelda stiililine lähtepunkt oli saksa romantismi helikeel, Spohri, Weberi ja Mendelssohni stiiliga. samastus ta paljudes teostes soome rahvusliku Soolopartii on tehniliselt nõudlik ja orkestrit vaimuga. Lisaks rahvalauluseadetele kasutab kasutab Pacius ilmekalt ja professionaalselt. Pacius oma teostes rahvalauluteemasid ja Tema varane avamäng Es-duur (1826) ja „Veskilaulus” (Helkan myllylaulu) muusikast üheosaliseks jäänud sümfoonia seevastu näidendile „Küprose printsess” (1860) ka runo- pole muusikaliselt kuigi huvitavad. Paciuse lauluviisi. Sellest Topeliuse kirjutatud näidendist juubeliaastal 2009 võime tutvuda tema kahe on jäänud püsima laul „Soome laps”, eesti keelde melodraamaga „Die Weihe der Töne” (1839, tõlgitult „Soome tütar” (Laps’ Suomen, algselt Carl Pfeiffer) ja „Tod im Tode” (1844/1880, Laps’ Hellaan). Lähedane sõprus oma kaasaegsete Wilhelm Hocker), mida pole ette kantud pärast soomlastest suurkujude Fredrik Cygnaeuse, 19. sajandit! Johan Vilhelm Snellmani, Johan Ludwig Runebergi Pacius kirjutas hulga teoseid ülikooli, ja Topeliusega tugevdas Paciuse sidemeid samuti rahvuslike pidulike tseremooniate rahvusliku liikumisega. Mitmed Paciuse laulud jaoks. Näiteks pühitseti 1851. aasta jaanuaris („Mu isamaa”, „Soome laul”, „Sõdurpoiss”, „Hümn kroonprintsi vürst Aleksander II 25-aastast Soomele” jt.) said isamaalisuse sümboliks. tegevust ülikooli kantslerina. Pidustustel kanti ette Mendelssohni marss muusikast Racine’i Richard Faltin Paciuse näidendile „Athalia” ja Paciuse enda Fredrik töö jätkajana Cygnaeuse tekstile loodud pidulik kantaat (HT Helsingi ülikoolil oli õnn saada Paciuse järel 15.01.1851; HMbl 13.01.1851; Marvia 1986: 20). muusikaõpetajaks samuti Saksamaal sündinud 1855. aasta aprillis mälestati tsaar Nikolai I Richard Faltin (Danzig 1835 – Helsinki 1918). surma ja esitati „Kantaat kuningliku Aleksandri Faltin oli mitmekülgne muusikainimene: ülikooli leinatseremooniaks” (Kantat vid K. pedagoog, helilooja, organist, pianist ja viiuldaja Alexanders Universitets Sorgfest den 27–28. Apr. ning koorijuht ja orkestridirigent. 1855 / Sorgmusik), samuti Cygnaeuse tekstile Faltin sai tugeva muusikalise aluspõhja („Den sista tysta kampen slutad var” / „Viimne juba lapsepõlvekodus Danzigis. Isa, ärimees vaikne võitlus oli lõppenud”) (KK, Ms. Mus. Edward Faltin oli andekas asjaarmastajast Pacius 16). 1858. aasta märtsis juhatas Pacius muusik, kes valdas fl öödi-, oboe-, viiuli-, vioola- ülikooli saalis Akademiska Sångföreningeni ja ja kitarrimängu ja kellel oli kaunis tenorihääl orkestri kontserti Uusikaarlepyy linna tulekahjus (Hans Heinrich Eduard Faltin; abikaasa kannatanute heaks. Oli müüdud üle tuhande Emma Rosette Friederike Hollatz; sünni- ja pileti. Esiettekandes kõlas Paciuse kantaat ristimistunnistus 05.02.1870 – KK, Coll. 52.1). „Kodutud” (De hemlösa; 1858), taas Cygnaeuse Õppinud kiiresti pähe kõik vanema venna dramaatilisele tekstile „Väljas puhub külm tuul, harjutatavad klaveripalad, sai Richard Faltin see puhub varemete kohal” (Derute blåser en klaveriõpetajaks kompetentse pedagoogi Benigna kylig vind, den blåser över ruiner; HT 20.03.1858; Meyeri. Kodus peeti kord kuus muusikaõhtuid, ÅT 26.03.1858; KK, Ms. Mus. Pacius 16). kus esitati koorilaule ja kammermuusikat. Noor 1860. aasta jaanuaris kirjutas Pacius kantaadi – Faltin hakkas koos isaga mängima ooperite ja või helipoeemi, nagu ta seda ise hiljem nimetas oratooriumide klaviire, millest tal hiljem dirigendi – Turu Akadeemia ajalooprofessori Henrik Gabriel ja heliloojana oli palju kasu. Porthani mälestusmärgi valmimise heaks tehtud Juba umbes kümneaastaselt hakkas Faltin korjanduse jaoks (Tondikt utförd i K. Alexanders komponeerima neljahäälseid laule Carl Löwe ja Universitetets Solennitetssal d. 16.3.1860 och Felix Mendelssohni eeskujul. Ta õppis muusika- 9.11.1861 till förmån för H. G. Porthans teooriat, kompositsiooni ning klaveri- ja oreli- minnesvärd), samuti Cygnaeuse tekstile. mängu oma kodulinna kooli muusikaõpetaja, Pidustusteks kantsleri ja kroonprintsi, tulevase Maria kiriku organisti Friedrich Wilhelm Markulli keiser Aleksander III abiellumise puhul (1816–1887) käe all. Tol ajal kirjutas ta rohkesti 1866. aastal lõi Pacius kantaadi „Kantat vid koori- ja soololaule, sonaate ja klaveriteoseid. K. Alexanders Universitetets Fest d. 10” (Fest Lisaks laulis ta kooli kooris, mis esitas suurte Cantat) Topeliuse tekstile. meistrite kooriteoseid ja isegi numbreid Paciuse ulatuslik ja kõrge tasemega ooperitest ja oratooriumidest. Faltinil tuli meeskoorilooming on lähedalt seotud katkestada keskkooliõpingud õnnetusjuhtumi Akadeemilise Lauluseltsi tegevuse ja rahvusliku tõttu lapsepõlves, mis oli põhjustanud raske-

77 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

kujulise kõnehäire kogelemise näol (Monatliches Karl Gottlieb Behm. Behm oli samal ajal Leipzigis. Zeugnis – KK, Coll 52.1). Vanemate nõusolekul 1856. aasta augustis asus Faltin tööle Viiburi pühendus ta muusikale. saksa poistekoolis (Behmsche Lehranstalt zu 1852. aastal jätkas Faltin muusikaõpinguid Wiburg). Ta õpetas 24 tundi nädalas klaveri- Dessaus Friedrich Schneideri (1786–1853), ja viiulimängu ning ühislaulmist (Zeugnis tollal juba eaka õukonna-kapellmeistri juures. 22.03.1869 – KK, Coll. 52.1). Faltin sõbrunes kooli Dessau aja suured elamused olid talle Mozarti prantsuse keele õpetaja Alexander Perret’ga „Reekviemi”, Mendelssohni oratooriumi „Paulus” ning teise muusikaõpetajaga, Viiburi rootsi- ja Schumanni klaverikvinteti ettekanded. Sel saksa kiriku organisti, saksa päritolu Heinrich ajal tutvus Faltin ka Mendelssohni ja Schumanni Wächteriga (1818–1881), kes oli Viiburisse kolinud sümfooniate ja avamängudega. Pärast Schneideri 1845. aastal Peterburist. surma läks Faltin oma pianistist nõo soovitusel Faltin alustas muusikaelu edendamist Leipzigi konservatooriumi, kus ta õppis aastail Viiburis 1850. aastatel niisama energiliselt, nagu 1854–1856 ja 1861–1862 (Wasserloos 2004: Pacius oli alustanud Helsingis 1830. aastatel. 143). Klaverit õpetasid talle Louis Plaidy ja Koduse musitseerimise kõrval olid Viiburis varem Ignaz Moscheles, orelit ja muusikateooriat andnud kontserte ja korraldanud muusikaüritusi Ernst Friedrich Richter, viiulit Friedrich Hermann, Wächteri juhitud Lauluühing ja Ferdinand Spohri kontrapunkti Moritz Hauptmann, kompositsiooni seitsmeliikmeline ansambel. Faltin pani kokku ja orkestratsiooni Julius Rietz, partituuri- ja uue koori ja orkestri, korraldas sümfoonia- ansamblimängu Ferdinand David ja muusikalugu ja koorikontserte ning kammermuusikaõhtuid. Franz Brendel. Esimene kammermuusikaõhtu oli juba Armastusest Bachi ja Händeli muusika 1856. aasta detsembris. Keelpillikvartetis vastu kõneleb see, et ta liitus juba 15-aastaselt mängisid prokurist Harthin, Heinrich 1850. aastal Leipzigi Bachi seltsiga ja Wächter, Faltin ja Peterburi keiserlikust 18-aastaselt 1858. aastal Leipzigi Händeli ooperiteatrist pensionile siirdunud tšellist seltsiga (Tjensteförteckning – KK, Coll. 52.1). Barnewitz. Faltin mängis paljudes teostes Bachi ja Händeli muusika juurde võis Faltini klaveripartiid. Sümfooniakontserdid algasid tuua Moritz Hauptmann, kes oli Bachi seltsi 1860. aasta kevadel. Faltin osales paljudel üks olulisi liikmeid ja aitas kokku panna Händeli kontsertidel võimeka saatjana klaveril ja kogutud teoste väljaannet. Richard Faltin astus orelil või orkestrijuhina. Richard Faltin oli ka ühendusse Aufschwung, mille eesmärk oli ette hinnatud instrumendiõpetaja. Tema tuntumaid kanda modernset klaveri- ja kammermuusikat, viiuliõpilasi oli Ernst Fabritius (1842–1899), kes eriti Schumanni teoseid. Lisaks täiendas 1857. aastal jätkas õpinguid edukalt Leipzigi Faltin oma haridust, kuulates visuaalsete konservatooriumis, andis viiulikontserte ja oli kunstide, kirjanduse ja ajaloo loenguid ülikoolis. ühtlasi helilooja. Organist Wächteri tütar Elise oli Konservatooriumi lõpetas Faltin 1855. aasta andekas pianist, kes pärast Faltini juhendamist sügisel ühena parimaist õpilastest. Ta elas samuti jätkas õpinguid Leipzigis. Leipzigis järgmise kevadeni. Sissetuleku sai Faltin täiendas oma teadmisi ja oskusi ta eratundidest. Õpetades jõukate ameerika reisidel 1859. aasta suvel Inglismaale ja aastail perede lastele muusikat pansionaadis, kus elas 1861–1862 Leipzigisse, kus ta õppis oktoobrist palju inglise ja ameerika üliõpilasi, omandas juulini, õpetajateks Reinecke ja Hauptmann Faltin sujuva inglise kõnekeele. (kompositsioon), Moscheles (klaver) ja Richter (orel) (Zeugnis Ferdinand Zeidler 22.03.1869 – Faltin Viiburi KK, Coll 52.1). Tõenäoliselt aitasid tal reisikulusid muusikaelu edendajana katta Viiburi kaupmeeste perekonnad. Londonis 1856. aasta kevadel avanes Faltinil võimalus kuulas ta kontserte Händeli muusikast ja nägi pääseda muusikaõpetajaks või orkestrijuhiks kolm aastat varem põlenud Covent Gardeni Jerusalemma, Coburgi või Viiburisse. Faltin ooperimaja asemele ehitatud uue hoone sisse- valis Viiburi saksa poistekooli muusikaõpetaja õnnistamist Meyerbeeri ooperi „Dinorah” ameti. Jeruusalemm oli liiga kaugel, Coburg liiga etendusega, mida dirigeeris helilooja ise. lähedal, ja nii otsustas Faltin rahvusvahelise ja Leipzigi konservatooriumis õppis Faltin osalt elava Viiburi kasuks. Viiburi tingimustest olid nendesamade õppejõudude juures, kelle juures teda informeerinud soomlasest sõber Karl Johan ta varemgi oli õppinud. Saksamaal kuulis ta Moring, kes õppis Leipzigi konservatooriumis Bachi h-moll missat ja „Matteuse passiooni” aastast 1856, ja Viiburi saksa poistekooli juhataja ning nägi laval Richard Wagneri nelja ooperit,

78 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

mis avaldasid talle suurt mõju. Weimaris kuulis Kohe oma esimese jõulupuhkuse ajal Faltin 1861. aastal helikunstnike ühenduse sõitis Faltin Peterburi, et külastada kontserte Tonkünstlerversammlung kaudu ühel pidusöögil ja ooperit ning tutvuda muusikutega. Sellised esinemas Franz Liszti. reisid kujunesid traditsiooniks. Peterburis oli Pärast Leipzigi-aega, 1863. aastal abiellus ta ammuse perekonnatuttava, Danzigi endise Faltin Viiburi linnaarsti Nils Reinhold Holstiuse teatrijuhi Gustav Ladday külaliseks. Ladday, tütre Olga Alinaga. Nils Holstius oli ka Behmi kes juhtis Peterburi saksa teatrit, hankis poistekooli arst. Aastal 1867 sündis Richard Faltinile priipääsmed nii itaalia kui ka saksa Faltini ja Olga Holstiuse abielust poeg Richard ooperite etendustele. Wilhelm Gottlieb Faltin, kellest sai tuntud Septembris 1857 tabas Faltinit traagiline kirurg ja võimekas muusikaharrastaja. Õpiajal õnnetus: kooli kõrvalhoones, kus ta elas, süttis mängis poiss Helsingi Akadeemilises orkestris tulekahju. Faltin kaotas peaaegu kogu oma vara, ja kammermuusikat, teiste seas koos Jean noorpõlveteosed, nooditrükised, õpiaja märkmed, ja Christian Sibeliusega. raamatud, päevikud, viiuli, vioola ja uue, Eriti sooja külalislahkust võis Richard Faltin Peterburist ostetud tiibklaveri. Sõbrad Viiburis Viiburis nautida saksa päritolu kaupmehe Leopold tormasid küll kiiresti appi. Krohnid laenasid Wilhelm Krohni (1806–1890) muusikalembeses Kiiskiläst toodud klaveri, laulja Adolf Brömme kodus ja suviti tema mõisamajas Kiiskiläs. kinkis vana viiuli, kooli uus direktor Ziemssen Leopold Wilhelm Krohn mängis tšellot, harrastas ja proua Behm pakkusid uue korteri, voodipesu muusikat ja teisi kunste mitmel viisil. Krohnide ja rõivaid. Peagi suutis Faltin säästa raha uue kodus korraldati laupäeviti keelpillikvartetiõhtuid tiibklaveri jaoks, mille hind oli 180 rubla. (Wächteri kirjad Faltinile 03.11.1861, 27.05.1862, Richard Faltin sai Viiburis tuttavaks ka 10.03.1862, 28.07.1863 – KK, Coll. 52.10). Perepoeg Fredrik Paciuse arstist venna August Paciusega Julius Krohn (1835–1888) – tulevane rahvalaulu- (1810–1867). August Pacius oli pärast õpinguid uurija – oli Faltini eakaaslane. Perekonda Helsingi ülikoolis kolinud 1845. aastal Viiburisse kuulusid veel saksa päritolu ema Juliana (Julie) ja tegutses lühemat aega arstina ka Muolas, Dorothea Dannenberg, poeg Leopold August Lappeenrannas ja Antreas. 1859. aastal kinnitati (1837–1892) ja tütred Emilie (1841–1922), Ottilie August Pacius Hamina ringkonnaarstiks. August Elisabeth (1844–1931) ja Adelaide Helene (s. 1846). Pacius mainib Behmi poistekooli oma päevikus Ema Julie mängis suurepäraselt klaverit ja oskas 11.01.1857, järelikult oli tal selle õppeasutusega kaheksat keelt. Leopold Wilhelm Krohn ise oli sidemeid. August Pacius oli konsul Carl August peale Viiburi tegutsenud kaupmehena Haminas. Wahli ja Bertha Paulina Holstiuse poja Alfred Uhke Kiiskilä mõis aga kuulus Dannenbergi Augustini (sündinud 26.11.1867, ristitud suguvõsale. Mõisahärra Friedrich Dannenberg 22.02.1868) ristiisa, poisi ristivanemad olid armastas samuti muusikat ja tõi oma peoõhtutele ka Richard ja Olga Faltin. muusikuid isegi Peterburist. Pärast Julius Krohni traagilist uppumissurma 1888. aastal Kiiskilä Vabad muusikute müüdi ja vanemad kolisid Peterburi. Julius Krohni kohad Helsingis pojast Ilmari Krohnist sai muusikateadlane, 1869. aasta sügisel siirdus Faltin Helsingisse. Helsingi ülikooli professor ja helilooja. Autobiograafi lises kirjutises (Anteckningar – Faltini teine huvitav kontakt Viiburis oli KK, Coll. 52) tõdeb ta, et alusepanemine Viiburi Wahli ärimeeste suguvõsa. Sealgi harrastati muusikaelule ja töö kooli muusikaõpetajana oli muusikat. Konsul Carl August Paul Wahli ja aja jooksul muutunud kurnavaks ja takistanud Bertha Holstiuse – Faltini naise sugulase – tema tööd heliloojana. Ülikooli saksa keele lektor järeltulija, kaubandusnõunik Harry August Wahl ja Rootsi teatri juhtkonna liige, saksa päritolu (1869–1940) kogus hiljem väärisviiuleid; osa Hermann Paul mõjutas otsustavalt Faltini tema maailmakuulsast kollektsioonist läks kolimiskavatsusi (Hermann Pauli kirjad Faltinille 1939. aastal Talvesõja aegu segastel asjaoludel 1868–1869 – KK, Coll. 52.9). Helsingis oli pea- kaduma. Viiburis tutvus Faltin ka lauljatar aegu korraga jäänud vabaks kolm ametikohta: Emelie Mechelini (1838–1917) ja tema venna, Uue teatri (praeguse Rootsi teatri) kapellmeistri, õukonnakohtu praktikandi Leo Mecheliniga, ülikooli muusikaõpetaja ning Nikolai kiriku kes hiljem riigimehena ja kunstisõbrana samuti (praeguse Toomkiriku) organisti kohad. Faltin mõjutas Faltini muusikalisi taotlusi. Pereisa, alustas teatri kapellmeistrina, kuid saanud riiginõunik Gustaf Mechelin oli Hamina kadeti- ülikooli muusikaõpetaja ja organisti koha, loobus kooli inspektor. ta juba aasta hiljem teatri orkestri juhatamisest.

79 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

Nimelt ei meeldinud talle mängida Kaivohuones Haydni „Aastaajad” (1872) ja „Loomine” (1882), lauamuusikat, nagu teatri kapellmeistri töö- Wolfgang Amadeus Mozarti „Reekviem” (1873, kohustused ette nägid. Ometi jõudis Faltin oma 1878), Luigi Cherubini „Reekviem” (1874), Robert ametiaja jooksul anda orkestriga esindusliku Schumanni kantaat „Roosi palverännak” (Der hulga kontserte. Rose Pilgerfahrt, 1876) ja oratoorium „Paradiis Tema võistlejateks ülikooli muusikaõpetaja ja Peri”, Felix Mendelssohni „Elias” (1877), ametikoha taotlemisel olid Turu lauluõpetaja Karl Johannes Brahmsi „Saksa reekviem” (1881) ja Gustaf Wasenius, viiuldaja Johan Lindberg, alles Franz Liszti „Püha Elisabethi legend” (1884). õppiv Lorenz Nikolai Achté, lauluõpetaja Gabriel „Matteuse passiooni” ettekandmise traditsioon Linsén ja pianist Zech (Utdrag ur Concistorii vid Soomes sündiski Faltini juhatatud esitusega Kejserliga Alexanders-Universitetet i Finland aastal 1875. Koos Martin Wegeliusega korraldas protokoll för den 6. April 1870, § 8 – KK, Coll. 52). Faltin 1870. aastail uue ja põhjamaise muusika Keisri otsusega nimetati Faltin muusikaõpetajaks kontserte. Nendega tõi ta Soome tolle aja uusimat 12./24. detsembril 1870 (Kansler för Kejserliga muusikat Kesk-Euroopast. Alexanders Universitetet i Finland 24.12.1870 – KK, Coll 52). Tegelik töö uues ametis algas Akadeemiline 1871. aasta jaanuaris. 1870–1871 oli Faltin muusikamaailm Helsingis Nikolai kiriku organisti asendajaks Ülikooli muusikaõpetajana aastail 1871–1896 (Anteckningar – KK, Coll. 52). Turu toomkapiitli vastutas Faltin paljude akadeemiliste ja piiskop Franz Ludvig Schaumann nimetas Faltini rahvuslike sündmuste muusikalise külje eest, Nikolai kiriku korraliseks organistiks 31. mail 1871 kirjutades ja seades muusikat ning juhatades (Fullmakt för Musikdirektören Richard Faltin å koore (sh. Akademiska Sångföreningen, au- organisttjensten vid Helsingfors svenska och dirigent aastast 1894) ja Akadeemilist orkestrit. fi nska församlings Nikolaikyrka. Borgå 31.5.1871 Oma elulookirjelduses mainib Faltin, et ta – KK, Coll. 52). Seoses töökoha otsimisega taotles juhatas kõikide promoveerimiste ja pidulike Faltin Soome kodakondsust ja Keiserlik Majesteet sündmuste muusikat aastail 1870–1895, välja andiski 09.06.1869 kodakondsuse nii Faltinile arvatud 1894. aasta promotsioon ja õhtu Elias endale kui ka tema perekonnale (H.K.Mt:s reso- Lönnroti (09.04.1802–19.03.1884) mälestuseks lution på Musikläraren Richard Faltin underd. 1884. aastal. Peale selle töötas ta välja ja esitas ansökning – KK, Coll. 52.1). avamuusika kõikideks riigipäevadeks 25 aasta Saksa sünnipärast hoolimata pühendus kestel ning juhatas orkestrit keisri külaskäigu Faltin oma eelkäija Fredrik Paciuse sarnaselt puhul 1876. aastal ja Aleksandri samba avamisel tervenisti soome muusikaelu arendamisele. 1894. aastal (Ansiluettelo – KK, Coll. 52). Ta oli Nikolai kiriku organist üle 40 aasta (1870– Faltini üliõpilasorkestri kontsertmeister oli 1913) ja osales kirikumuusika arendamises, noor Jean Sibelius. Faltini õpilaste hulka kuulus avaldas ühtlasi koraaliraamatu ning tegutses ka Ilmari Krohn, kes mängis orkestris timpaneid. koraalikomitee liikmena ja orelite seisukorra 1870. aastatel kuulusid Akadeemilise orkestri kontrollijana. Faltin oli Helsingi muusikakooli viiulirühma teiste seas tulevane muusikaarvustaja (musiikkiopisto) asutajaliige ja õpetas seal Karl „Bis” Wasenius, helilooja Emil Genetz, laulja orelit aastail 1882–1910. Ta andis ka oreli- ja koorijuht Taavi Hahl, tšellorühma Leopold kontserte mitmel pool Soomes, sealhulgas Krohn ja füüsik August Fredrik Sundell. Faltini Poris, Tammisaares, Helsingis, Viiburis ja Turus perioodil muutus muusikaõpetaja ülikooli teiste (Tjensteförteckning – KK, Coll. 52). Faltini huvi õpetajatega samaväärseks. Temalt nõuti niisama soome kultuuri vastu avaldub tema tegevuses kõrget taset ja kompetentsi oma alal ning sama- nii Soome ooperi dirigendina kui ka Soome Seltsi suguseid näitusid õppetöös nagu ülikooli teistelt koorijuhina. õppejõududelt nende teadusalal. Lisati ka 1871. aastal asutas Faltin Lauluühingu kohustusi: kord nädalas pidi muusikaõpetaja (Helsingfors Sångföreningen), milles jätkas harima üliõpilasi muusikateoorias. Endiselt Paciuse traditsiooni, vokaalsuurvormide oli ta kohustatud juhatama muusika esitust ettekandmist kuni 1884. aastani Ansiluettelo – akadeemilistel tseremooniatel ja tegema KK, Coll. 52). Lauluühingus aastail 1872–1882 vajalikest teostest seadeid. esitatud teoste seas olid Johann Sebastian Faltini üliõpilasorkester vajas uusi Bachi „Matteuse passioon” (1875 ja 1883), instrumente. Kohe Faltini ametiaja algul andis Georg Friedrich Händeli oratooriumid „Messias” professorite nõukogu nõusoleku hulga pillide (1874) ja „Iisrael Egiptuses” (1880), Joseph hankimiseks. Akadeemilisele orkestrile osteti

80 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

kontrabass, kaks fl ööti, pikolofl ööt, oboe, Akadeemiliste tseremooniate jaoks loodud A-, B- ja C-klarnet ning eriti suurepäraseks Faltini teostest on silmapaistvaim 1890. aasta nimetatud fagott. 19 klapiga fagott oli oma aja promoveerimiskantaat sopranile, segakoorile ja tipptase, samuti 15 klapiga klarnetid. Veel osteti orkestrile. Kaarle Krohni tekst on seotud Sampo kaks metsasarve ja kaks trompetit, kõik kolme looga „Kalevalast”. 1894. aastal kirjutas Faltin ventiiliga. Need kolmteist instrumenti maksid kantaadi Aleksander II ausamba avamiseks kokku 2650 marka (Marvia 1986: 23), mille vaste (29.04.1894), esialgne versioon oli meeskoorile tänapäeva rahas oleks umbes 11 400 eurot. ja puhkpilliorkestrile. Kantaadi teksti autor oli Orkestriproove tehti esmaspäeviti kell 19. Gabriel Lagus. Varem, 1887. aastal oli ta Topeliuse Muusikateooria õpetamisega tegeles Faltin juubeliks (14.01.1888) loonud kantaadi „Sylvia”, teisipäeviti kell 16–17. Umbkaudse arvestuse mille tekst on samuti Gabriel Laguselt. järgi oli pillimänguga tegelevaid üliõpilasi tol ajal Kogu oma elu ooperit armastanud Faltin üldse 20–30. Ülikooli aastaraamatud näitavad, oli aastatel 1873–1879 periooditi Soome ooperi et aastail 1890–1893 kõikus orkestri liikmete arv dirigent. 1876. aastal sai ta ülikooli abiraha 20 ja 30 vahel ning aastail 1893–1896 umbkaudu sõiduks esimesele Wagneri festivalile Bayreuthis 27 ja 32 vahel (Marvia 1986: 23). ja alates Richard Wagneri Seltsi asutamisest oli Faltini vastutustunnet näitab see, et alles ta selle liige. Faltin aitas ka lavale tuua Paciuse 1872. aasta maikuus andis ta esimesed avalikud ooperit „Loreley” 1887. aastal Helsingis ning tegi orkestrikontserdid Ylioppilastalos. Peateosteks ooperi „Kuningas Karli jahiretk” klaviiri ja seade olid Haydni 2. sümfoonia D-duur ja Max Bruchi segakoorile ja puhkpilliansamblile. „Rooma võidulaul” (Römischer Triumphgesang) Faltin osales Helsingi Soome Seltsi Akademiska Sångföreningeni kaastegevusel. tegevuses, juhatades aastail 1869–1870 seltsi Teine kontsert oli novembri lõpul, samuti koori, ka esitati tema teoseid seltsi pidudel. Ylioppilastalos. Orkester esitas Mozarti D-duur Sakslasena hoidus ta eemale toonastest sümfoonia ja Beethoveni marsi muusikast keeletülidest. Aastast 1875 kuulus ta ka Soome Kotzebue näidendile „Ateena varemed”. muinasmälestiste ühingusse, lisaks oli paljude Lõpuks kuulati koori ja orkestri ühise numbrina rahvuslike ühingute ja laulukooride auliige. Mendelssohni „Koori Bacchusele” muusikast 1896. aastal sai Richard Faltin professori tiitli. Sophoklese tragöödiale „Antigone”. Faltini huvitas ka soome rahvamuusika. Tema 1873. aasta sügisel kinnitas Faltin kuus rahvalauluseadeid on avaldatud mitmes kogu- kaardiväe orkestri pillimeest regulaarselt osa mikus, nagu näiteks „Det sjungande Finland” võtma Akadeemilise orkestri proovidest. Üliõpilasi (Laulev Soome, 1871), „Studentsånger” (Tudengi- ei suudetud panna mängima kõiki vaskpuhkpille, laulud, 1876), „Sävelistö”, „Kansanvalistusseuran kuid Faltin tahtis juba proovidesse ehtsat nuottivarasto” (Rahvavalgustusseltsi noodivara) orkestrikõla. Faltin tegi orkestriproove ainult kord ja „Valituita Suomalaisen Seuran lauluja” (1872). nädalas, sügissemestril kogunes neid 11–12 ja Rootsi- ja saksakeelse luule kõrval kasutas ta kevadsemestril 13–14. Seega oli proove poole laulutekstidena ka soomekeelset kunstluulet. vähem kui Paciuse ajal, mis ei saanud jätta mõju Huvitavad on tema seaded vene rahvalauludest avaldamata orkestri tasemele. Sajandi lõpu eel segakoorile ja orkestrile. Töös üliõpilastega vähenes Akadeemilise orkestri kontsertide arv. sündis hulk meeskooriteoseid ja -seadeid. 1889. aasta märtsis andis Akadeemiline Faltin kui väga hea klaverisaatja esines orkester vähemalt tulevaste põlvede seisukohalt paljude solistidega ja korraldas oma suhete abil huvitava kontserdi. Viiulisolistina esines välismaiste tippmuusikute esinemisi Helsingis. 23-aastane Jean Sibelius, kes esitas Beethoveni Nagu oli jutuks ka eespool, sõitis Faltin Viiburis romansi F-duur. Teine solist samal kontserdil oli elades igal aastal jõulude aegu Peterburi ning laulja, bass Abraham Ojanperä. Akadeemilise käis ooperis ja kontsertidel. Sel ajal tutvus ta orkestri mõningate tolleaegsete liikmete sõnul Peterburi kuulsa keelpillikvarteti liikmetega. esitas neil aastail Karl Ekman Akadeemilise Kvartett esines tihti Soomes ja külastas ka orkestri saatel Chopini klaverikontserdi e-moll Faltini kodu Helsingis. Nende seas, kellega ta ja Ernst Lindelöf Beethoveni viiulikontserdi. kirjavahetust pidas, olid viiuldaja Leopold Auer, Teiste proovidega seoses mainitud teoste seas pianistid Theodor Leschetizky, Anna Jessipova, olid muu hulgas Mozarti sümfoonia g-moll Natalia Kalinowsky, Veera Timanova, Vassili (arvatavasti KV 550), Niels Gade sümfoonia, Safonov ja Anton Rubinstein ning Peterburi Beethoveni sümfoonia nr. 2 kaks esimest osa keelpillikvarteti vioolamängija H. Weickmann. ja „Prometheuse” avamäng. Niisiis oli Richard Faltin oma aja kultuurielus

81 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

oluline ja mõjukas isiksus, kelle särav mitme- ALLIKAD külgsus on tänapäeva teadmistes ja ette- Soome Rahvusraamatukogu (KK) kujutustes kahjuks kahanenud kirikumuusiku Academiska Musikföreningens archif. nimetuse alla. Lähemat uurimist ootavad veel Academiska Orchesterns Räkenskaps- Faltini ja Paciuse rahvusvahelised suhted. Bok 1848–1853. Collan, Karl. Päiväkirjoja ja kirjeenvaihtoa. Coll. 317. Faltin, Richard. Todistuksia, kirjeenvaihtoa, sävellyksiä. Coll. 52. Ms. Mus.; Faltin, Faltinin kokoelma Coll. 52.1. – Monatliches Zeugnis [lukiotodistuksia] 1842–1850. Coll. 52.1. – Tauf.Attest [syntymä- ja kastetodistus] Wiborg 03.04.1866. Coll. 52.1. – [Syntymätodistus, myös vanhemmat] Pastor Bertling. Danzig 05.02.1870. Coll. 52.1. – Zeugnis. F. W. Markull, Danzig 30.08.1868; 03.02.1870. Coll. 52.1. – [Zeugnis, työtodistus] H. Wächter Organist, Wiborg 21.03.1869. Sinettien kera myös nimet F. Wahl, A. R. Freu, L. Krohn, Gabriel Lagus. Coll. 52.1. – Zeugnis Dr. Ferdinand Zeidler. Wiborg 22.03.1869. Coll. 52.1. – Tjensteförteckning. Coll. 52.1. – Hans Kejserliga Majeståts resolution på Musikläraren Richard Faltins underd. Ansökning [Kansalaisuushakemus.] Helsingfors 09.06.1869. Coll. 52.1. – Kansler för kejserliga Alexanders universitetet i Finland 12/24 December 1870. Coll. 52.1. – Biskopen och Domkapitlet i Borgå. Fullmakt för Musikdirektören Richard Faltin å organisttjensten vid Helsingfors svenska och fi nska församlings Nikolaikyrka. Borgå 31.05.1871. Frans Ludv. Schauman. Coll. 52.1. – My. Aleksandr Tretij [Stanislai Orden – ritarikunnan 3. luokka] 28.03.1882, 07.04.1882. Coll. 52.1. – Afskedsbref för Musikläraren Friedrich Richard Faltin 25.04./07.05.1896. V. Procopé. Coll. 52.1. – Wi Nikolai den Andre. Fullmakt för Förre Musikläraren vid Kejserliga Alexanders Universitetet F. R. Faltin å Professors namn och värdighet. Helsingfors 18.06.1896. Coll. 52.1. – Kyrkoherde embetet i Helsingfors Norra Svenska Evang.-Lutherska församling. 26.4.1910. [30.3.1910 tullut kirje n:o 522.] Förodnandet till orgelnist 15.10.1905. Ludvig Bengelsdorff. Coll. 52.1.

82 Fredrik Pacius ja Richard Faltin – kaks sakslast Soome muusikaelu rajamas

Helsingin yliopiston kanslerinarkisto: RAAMATUD Helsingin yliopiston konsistorin pöytäkirjat (KP) 1833. Andersson, Otto 1907. Inhemska Päiväämätön muistio [promemoria]. musiksträfvanden. Helsingfors: Apostol. Kirje kanslerille 26.10.1833. Andersson, Otto 1938. Den unge Pacius. Pacius, August, Tagebuch 1857–1859. Helsingfors: Holger Schildt. D.II.52. Collan-Beaurain, Maria 1921. Fredrik Pacius. Helsingfors: Söderström. Pacius, August [päiväkirja] 1863–1867. Dahlström, Fabian 1988. Akademiska Toistaiseksi luetteloimaton. Sångföreningen 1838–1988. [Helsingfors]: Pacius, Friedrich. Todistuksia, Akademiska sångföreningen. kirjeenvaihtoa, päiväkirjoja ja Dahlström, Fabian, Erkki Salmenhaara sävellyksiä. Ms. Mus. Pacius, Ms. Mus. 1995. Suomen musiikin historia I, Ruotsin 163, Coll. 609, Coll. 244, Coll. 624, Coll. vallan ajasta romantiikkaan. Porvoo: 760. Werner Söderström Oy. Elmgren-Heinonen, Tuomi 1959. Index puerorum et inventum – Schoelae Laulu Suomen soi. Helsinki: Fazerin Ioanneae Hamburgensis. 1802, musiikkikauppa. Schülerverzeichnis 1567–1568. Archiv Flodin, Karl, Otto Ehrström 1934. der Gelehrtenschule des Johanneums, Richard Faltin och hans samtid. Helsingfors: Hamburg. H. Schildt. Pacius, Friedrich Anställningslistor. Jonnson, Leif 1998. Offentlig musik i Kungliga Operans arkiv, Stockholm. Uppsala 1747–1854. Stockholm: Statens musikbibliotek. Pacius-Helenius, Olga, Dagbok. Junkkari, Olli (toim.) 1993. Mieskuorosta Åbo Akademis bibliotek. soittimeksi. Ylioppilaskunnan Laulajat Borgströmin paperit. Borgströmska papper. 1883–1993. Helsinki: [s. n.]. Sibelius-Museo. Turku. Klinge, Matti et al. 1989. Keisarillinen Marvia, Einari 1973. Akateeminen Aleksanterin yliopisto 1808–1917. Helsinki: orkesterielämä 1828–68 ja sen juuret. Otava. Lisensiaattitutkielma, Turun yliopisto. Klinge, Matti et al. 1990. Helsingin yliopisto 1917–1990. Helsinki: Otava. Mattila, Outi 1988. Fredrik Paciuksen Lappalainen, Seija 1994. Tänä iltana „Kaarle kuninkaan metsästys” suomalaisen Yliopiston juhlasalissa. Helsinki: ja saksalaisen intonaation heijastajana. Yliopistopaino. Pro gradu-tutkielma. Helsingin yliopisto. Marvia, Einari 1965. Richard Faltin. – Schmidt, Márta 2000. Kaarle kuninkaan Suomen säveltäjiä I. Toim. Einari Marvia, metsästys identiteettisymbolina. Pro gradu, Porvoo, Helsinki: Werner Söderström. Helsingin yliopisto. S. 179–189. Marvia, Einari 1986. Ylioppilaskunnan Soittajien vuosisataiset perinteet. – Ylioppilaskunnan Soittajat 1926–1986. Toim. Mika Ainola. Helsinki: Ylioppilaskunnan Soittajat. Marvia, Einari, Matti Vainio1993. Helsingin kaupunginorkesteri 1882–1982. Porvoo, Helsinki, Juva: Werner Söderström. Rosas, John 1949. Fredrik Pacius som tonsättare. Åbo: Åbo Akademi. Rosas, John 1952. Musikaliska Sällskapet och Symfoniföreningen i Helsingfors 1827–1853. Helsinki: [s. n.]. Tommila, Päiviö 1982. Helsinki kylpyläkaupunkina 1830–50-luvuilla. Huhmari: Helsinki-Seura. Topelius, Zacharias 1918–1922. Dagböcker 1832–1840. Utg. Paul Nyberg, Helsingfors: Holger Schildt. Wasserloos, Yvonne 2004. Das Leipziger Konservatorium der Musik im 19. Jahrhundert. Hildesheim, Zürich, New York: Olms.

83 Fredrik Pacius und Richard Faltin – zwei Universitätsmusikdirektoren in Helsinki — Seija Lappalainen

Fredrik (Friedrich) Pacius wurde am 19. März 1809 in Hamburg geboren. 2009 wird in Finnland mit Festbüchern und Ausstellungen das 200. Jubiläum unseres (und Estlands) Nationalhymnenkomponisten („Vårt land“, „Unser Land“) gefeiert. Aus diesem Anlass versuchen wir neue Informationen, Briefe usw. zu fi nden. Pacius war zunächst ein konzertierender Geiger in Deutschland und Schweden (dort in der Hofkapelle). Er war Schüler von Louis Spohr und Moritz Hauptmann. 1834 wurde Pacius als Universitätsmusikdirektor nach Helsinki berufen. Er gestaltete das Musikleben in Helsinki völlig neu und sehr sachkundig, organisierte Symphonie- und Oratorienkonzerte, Singvereinigungen sowie Studentenchöre und komponierte z. B. die Oper Kung Karls Jakt (Die Jagd König Carls von Schweden), ein Violinkonzert (unter dem Einfl uss von Spohr und Mendelssohn) und viele Festkompositionen für patriotische und kaiserliche Familienfeste. Seine nächsten Freunde waren die Nationalpoeten Johan Ludwig Runeberg und Zachris Topelius. War Pacius’ Musik fi nnisch oder deutsch? Wie schwer war es, sich als ein junger Immigrant in Finnland anzupassen? Wie gestalteten sich die Kontakte mit den deutschen musikalischen Kreisen und den russischen Musikern in Helsinki? Nach Pacius, der am 8. Januar 1891 starb, wurde Richard Faltin Universitätsmusikdirektor. Er wurde am 5. Januar 1835 in Danzig geboren und studierte in Dessau und Leipzig. Faltin lebte von 1856 an in Vyborg als Musiklehrer, konzertierender Musiker und Dirigent. Er hatte sehr viele Kontakte nach St. Petersburg. Nachdem Faltin 1869 nach Helsinki gezogen war und u. a. an der Universität zu arbeiten begonnen hatte, organisierte er viele Konzerte mit russischen Musikern. Er war auch Komponist (von Kirchenmusik, Promotionskantaten, Liedern) und Organist. Faltin starb am 1. Juni 1918. Ohne diese zwei deutschen Fachmänner wäre das Musikleben in Helsinki im 19. Jahrhundert arm gewesen. mõningaid meloodiaid kunstmuusikas, kusjuures „Piae cantionese” traditsioon 1582. ja 1625. aasta väljaannete laule kantakse Soomes 1616–1900 ette nii häälte kui ka pillidega. Traditsioon esitada — „Piae cantionese” laule kontsertmuusikana sai Fabian Dahlström alguse 1911. aastal, kui soome koorijuht Heikki (tõlkinud Anu Sõõro) Klemetti seadis mõned laulud kogumikust oma ajale iseloomulikul moel segakoorile. Klemetti seaded on veel praegugi Soomes käibel. Tänu Laulukogumiku „Piae cantiones” esimese trüki tema tegevusele on laiem publik tihti arvamusel, koostas aastal 1582 üliõpilane Theodoricus nagu oleks „Piae cantiones” midagi ürgsoome- Petri (Rutha) ja see trükiti Greifswaldis (pilt 1). likku. Üldiselt küll teatakse, et paljusid neist Kogumik oli mõeldud kasutamiseks Rootsi viisidest on leitud ka Saksamaal, Böömimaal ja koolides, sealhulgas ka praeguse Soome ala Taanis, kuid liiga tihti tehakse lõppjäreldus, et koolides. Theodoricus oligi pärit Soomest ülejäänud viisid on pärit Soomest. Tuleb rõhutada, Uusimaalt (Nyland), ta käis Viiburi gümnaasiumis et umbes poolte viiside päritolu on teadmata. ja oli seejärel immatrikuleeritud Rostocki ülikooli. Enne 1911. aastat lauldi kogumiku laule Kogumik „Piae cantiones” koosneb 74 ladina- Soomes ainult mõnedes ladinakoolides ja keelsest laulust, neist 12 on mitmehäälsed – võib öelda, et „Piae cantiones” oli vanemail kahele kuni neljale häälele. Umbes pooli neist aegadel laiemale publikule täiesti tundmata. lauludest tuntakse reformatsioonieelsetes Nii võib pealkirja „Piae cantiones” leida näiteks versioonides ja nende sisu tuli muidugi Soome päevalehtedes 1771–1890 ainult kaks kohandada uutele nõudmistele. Ka mõningate korda. 1853. aastal Henrik Reinholmi kirjutatud ilmalike laulude tekste „parandati” – selle esimeses ülevaatlikus soome muusikaloos pole toimetustöö autorina nimetatakse 1782. aasta seda kogumikku üldse mainitud. Nagu juba väljaande eessõnas „Turu piiskopkonna välja- öeldud, kuulus „Piae cantiones” üksikute koolide paistvat meest”, kelleks oli ilmselt Jacob Finno. traditsiooni juurde. Tõenäoliselt peegeldab „Piae cantiones” 1582. aasta väljaande tiitellehel loetakse üles ladinakoolide traditsiooni, eelkõige nii, nagu koolid „in Inclyto Regno Sueciae” ja üks neist oli see oli välja kujunenud Turus (Åbos) ja Viiburis. „Schola Aboënsis” praeguses Soomes. See kool Umbes poolte laulude puhul võib leida paralleele asutati tõenäoliselt aastal 1276 ja on olemas veel Mandri-Euroopa repertuaarist ja sealjuures praegugi, küll täiesti kaasaegse gümnaasiumina võis rolli mängida Rostocki traditsioon, sest (Katedralskolan i Åbo). 16. sajandil oli seal mõned just Rostockis kirjutas Theodoricus kogumikule aastad rektoriks preester Jacob Finno, kes oli ka eessõna. 1582. aastal trükitud versiooni mõned välismaal õppinud. Üks õpilasi Finno ajal oli Turu tekstid sisaldavad akrostihhoneid, nõnda et (Åbo) linnakodaniku poeg Hemming Henriksson värsiridade algustähed annavad kokku nime Hollo, kes samuti õppis hiljem välismaal. Alates või muud tähenduslikku – võib-olla mõne vihje 1586 tegutses Hemming Turu lähedal Masku kohalikele oludele. Oletatakse, et akrostihhon koguduse pastorina ja teda nimetatakse sageli ajaloolises laulus „Ramus virens olivarum” „Hemming Maskulainen” ehk Masku Hemming. – Ragualdus – seostub ühega Turu kahest Hemming on praegugi tuntud kui tähtis soome keskaegsest piiskopist. Mõningate meloodiate keele edendaja. 1605. aastal avaldas ta soome (nagu „In vernali tempore”) jälgi ajades võib jõuda lauluraamatu „Yxi Wähä Suomenkielinen Taani ja oletatavasti õppis väljaandja Theodoricus Wirsikirja”, ja aastal 1616 „Wanhain Suomen neid tundma oma taani vanaisa kaudu. Neli maan Piispain ja Kircon Esimiesten Latinan laulu on leitud käsikirjadest praeguse Rootsi kielised laulut”, umbkaudu tõlkides – vanade ja kaks praeguse Soome aladelt. Theodoricuse soome piiskoppide ja prelaatide ladina laulud viisikogule pole küll veel lõplikku hinnangut (pilt 2). Raamat on Stockholmis trükitud ja see antud, kuid rootsi hümnoloog Folke Bohlin käsitab on tegelikult 1582. aasta „Piae cantionese” tõlge seda kogumikku tõendina Läänemere-äärse soome keelde. Laulude valik pole aga päris sama. elanikkonna kultuurilisest kokkukuuluvusest. Kui 1582. aasta väljaanne sisaldab 74 ladina- „Piae cantionese” teine trükk järgnes aastal keelset laulu, siis Hemmingi väljaandes on 1625 ja selles olid ka noodid. Siit leiame Rostocki 75 soomekeelset laulu. 69 laulu leidub mõlemas Maarja kiriku kantori Daniel Friderici mõned väljaandes, kuid esimene laul on Hemmingil laulu sellele ajale iseloomulikud mitmehäälsed seaded, „Ave pulcerrima regina” soomekeelne tõlge, mis Rostockis raamat ka trükiti. puudub „Piae cantionese” 1582. aasta väljaandes. Tänapäeva Soomes võib „Piae cantionese” See leidub 15. sajandi lõpust pärinevas meloodiaid kuulda kahes kontekstis: esiteks „Rostocker Liederbuchis”. Ka laulude liigitus kasutatakse viise, mis on võetud ka soome on Hemmingil teine kui Theodoricusel. Soome koraaliraamatusse; teiseks kasutatakse kirikumuusika professor Erkki Tuppurainen tegi

85 „Piae cantionese” traditsioon Soomes 1616–1900

kindlaks, et Hemmingi tõlked on väga vabad. divinum” (Christe Herra hyvä). Veel leidub neis Ta püüdis järele aimata rahvalikku keelt ning tema väljaannetes üks eraldiseisev laul „Scribere tõlgetes võib leida palju algriime ja alliteratsioone Proposui” (Lah laula olen aicon), mida ei saa nagu soome rahvaluules. Hemmingi väljaande pidada jõululauluks ja Hemmingi väljaandes on eessõnas nimetatakse 1582. aasta „Piae see liigitatud rühma „Ihmisen elämän vaevoista” cantionese” väljaandjana Jacob Finnot, mitte (Inimliku elu vaevast). Theodoricus Petrit. Üldiselt on oletatud, 1701. ja 1702. aasta väljaanded on tunduvalt et põhjus oli siin poliitiline – Theodoricus oli mahukamad ja sisaldavad temaatiliselt sel ajal Rootsis persona ingrata. Hemmingi mitmekesiseid laule, kuigi pealkiri on ikka väljaannet võiks vaadelda kui soome tekstilisa „Muutamat Jumaliset Joulu Laulut”. Neis võib Theodoricuse väljaandele. Ilmselt eeldati, et leida ka ühe kannatuslaulu, kolm laulu inimelust, lauljad või vähemasti director cantus valdavad kaks kevadlaulu ja ühe laulu, mis Hemmingi repertuaari ladina keeles. Kõik laulupealkirjad 1616. aasta väljaandes on liigitatud kategooriasse on Hemmingil kirjutatud ladina keeles, kuigi „De vita scholastica”, nimelt „In stadio laboris” tekst on soomekeelne (pilt 3). Tuppuraineni (Kiistan kyll mennän juoxeman). Kokku oli laule järgi oli Hemmingi väljaande levik väga piiratud. neis väljaannetes viisteist. Huvitav on veel, et Ma oletan, et Hemmingi sihtgrupp olid sellised nende esimest laulu ei leidu ei „Piae cantioneses” preestrid, directores cantus ja köstrid, kes ega Hemmingi väljaandes. See on üks palvelaul, tegutsesid Soomes soomekeelsetes kogudustes. mille teksti kirjutas 1648. aastal Wilhelm II 1683. aastal anti välja väike tekstivihik Sachsen-Weimarist ja selle tõlkis rootsi keelde Hemmingi kaheksa tõlkega, ilmselt Turus. Identne Turu piiskop Johannes Gezelius noorem trükk järgnes 1686. Pealkiri kõlab: „Muutamat 1695. aastal. Gezelius oli Tartus sündinud Jumaliset Joulu Laulut / Suomen Kielisest ja tegutses mõned aastad Narvas praostina. Carminalest ulosprändätyt monen anomuxen Laulu nimi on „HERra JEsu Christ suas tygöm jälken” (Mõned jumalakartlikud jõululaulud, käänn”, rootsi keeles „HErre JEsu Christ tigh trükitud paljude nõudmiste peale „Carminale” til os wänd”, ja väljaandes võib leida ka viite järgi soome keeles; pilt 4). „Paljude nõudmiste meloodiale „Weisatan cuin HErre JEsu Christ” peale” on ilmselt tõend selle kohta, et Hemmingi (pilt 5). Anonüümse soome tõlke võib leida ka tõlked või vähemalt kaheksa neist olid praktikas 1701. aasta soome lauluraamatust, ja meloodia käibel. Kahjuks on „Muutamat ...” väljaandjad vastavalt 1702. aasta soome koraaliraamatust tundmatuks jäänud ja ainult kahes trükis (1681, „Yxi tarpellinen nuottikirja”. Raamatukoguhoidja 1766) on eraldi nimetatud ka trükkimise koht: Fredrik Wilhelm Pippingi andmetel, kes avaldas Turu. Ma oletan aga, et ka ülejäänud väljaanded saja viiekümne aasta eest soomekeelsete trükiste on tehtud Turus. Peaaegu iga laulu juurest võib bibliograafi a, ilmusid „Muutamat Jumaliset Joulu leida viite mõnele „Piae cantioneses” olevale Laulut” väljaanded ka 1734 ja 1738, kuid neid pole laulule: näiteks „Weisataan Cuin: Angelus kahjuks säilinud. emittitur” (lauldakse nagu „Angelus emittitur”). Niipalju kui ma tean, ilmus „Muutamat Üheks põhjuseks, miks vanemas „Piae Jumaliset Joulu Laulut” viimane väljaanne cantionese” teemalises kirjanduses „Muutamat 1766. aastal. See oli veel kord tunduvalt mahu- Jumaliset Joulu Laulut” trükke vähe on käsitletud, kam, sisaldades 30 laulu mitmest liigist, näiteks võib olla vihikute veidi eksitav katalogiseerimine ka ajaloolisi laule. Umbes samal ajal avaldati Soome rahvusraamatukogus: need võib leida Soomes „Piae cantionese” laulud uuesti ka kategooriast „Arkkiveisuja”, rootsi keeles ladina keeles, kõigepealt ilmus 1761. aastal „Skillingtryck”, umbkaudu „Rahvaraamatud”. tekstiväljaanne ja siis 1776 nootidega väljaanne. Ka nende vihikute pealkiri on eksitav. Ainult Väljaandja oli Johan Lindell, Turu (Åbo) Kate- „Muutamat Jumaliset Joulu Laulut” 1683. ja draalikooli director cantus ja ka toomkantor 1686. aasta väljaannetes on pealkiri enam- (pildid 6 ja 7). Allikatena on selles mainitud vähem korrektne. Nendes ilmunud kaheksast Greifswaldi 1582. aasta väljaannet ja 1679. aasta laulust on seitse tõelised jõululaulud, nimelt rootsi väljaannet, niinimetatud Wisingsburgeri „Angelus emittitur” (Engeli lähetetän), „Verbum väljaannet, milles koostaja Johannes Kankel caro factum” (Isän sana sai lihan), „Ecce novum kasutas 1582. aasta tekste ja lisaks olid trükitud gaudium” (Cazo cuului camala), „Puer nobis ainult tühjad noodijooned. Võib-olla oli sel nascitur” (Pilti pyhä syndynyt), „Congaudeat pedagoogiline eesmärk: võimalik, et õpilased pidid turba” (Jumalisten jouckot), „Dies est læticiæ” ise noodid kirjutama. Huvitav, et Lindell ei maini (Herran ilmestuxesta) ja „Ave maris stella üldse „Piae cantionese” 1625. aasta väljaannet,

86 „Piae cantionese” traditsioon Soomes 1616–1900

mis sisaldab mõningaid Rostocki Maarja kiriku keelde tegi Helsingi ladina keele professor Fridolf kantori Daniel Friderici koorilaule. On võimalik, Gustafsson ja ta töötas väga vabalt. Mõnedel et sel väljaandel oli vaid kohalik tähtsus Viiburis. hetkedel mõjutas Gustafssoni ilmselt uus 15 aasta jooksul trükiti Turus niisiis kolm poliitiline situatsioon Soomes. Veebruarimanifest vihikut „Piae cantionese” lauludega: Lindelli 1899 oli ju vene suurvürstkonna autonoomiat ladinakeelne tekstiväljaanne 1761, „Muutamat Soomes tugevalt kärpinud. Gustafssonil võib leida Jumaliset Joulu Laulut” soome tekstidega 1766 mõningaid tekstiridu, mida vaevalt saab seostada ja Lindelli ladinakeelne nootidega väljaanne 1776. „Piae cantionesega”, näiteks „Kui aga sinu maa Huvitav on neid kolme vihikut omavahel võrrelda sind hüüab, / ära kõhkle, sina Soome poeg, / kui (tabel 1). ohu laine käib kõrgelt, / seisa vaid rahus tormis! Lindelli kahe vihiku sisu pole niisiis päris [...] Lüüakse sind, / langed sa kaunilt / vaprate identne ja kogumiku „Muutamat...” valik on hulgas.”1 See kõlab umbes nagu rootsi luuletaja tunduvalt suurem. Ainult üksteist laulu Viktor Rydbergi „Atenarnes sång” (Ateenlaste laul), kogumikust „Muutamat...” võib leida ka Lindellil. luuletus, mille Jean Sibelius viisistas aastal 1899. Üks oletusi on, et tegu on kahe traditsiooniga: Seda laulu lauldi sel ajal kõikjal Soomes protestina venestamise vastu. Lindelli puhul Turu Katedraalikooli traditsiooniga Sibelius seadis 1898. aastal kolm jõululaulu ja kogumiku „Muutamat...” puhul soome keelt „Piae cantionesest” koolikoorile, seega pole kõnelevate köstrite ja teiste kirikutegelaste me koolitraditsiooni ja kontsertmuusika vahel traditsiooniga. jooksvast piirist kaugel (pilt 9). Oletatavasti ei Lindelli 1776. aasta väljaande esilehelt teadnud Sibelius, et need laulud võib leida „Piae leiame pildi, mis kujutab tantsu vibudega cantionesest”. Ta teadis ainult, et laule pärandati (Bogentanz; pilt 7). Ilmselt on meil tegu väga suuliselt edasi väikelinnas Loviisas ja need kirjutas vana traditsiooniga: juba Olaus Magnus avaldas üles muusikaõpetaja Elise Stenbäck. Need kolm laulu on „Ecce novum gaudium”, „Angelus emittitur” oma 1555. aastal Roomas trükitud Põhja ja „In stadio laboris”. Sibelius ei olnud oma rahvaste ajaloos sellesarnase tantsiva grupi pildi. kooriseadetega rahul. Kui Helsingi muusikakirjastaja Mõningates 19. sajandi mälestustes on sellist Karl Fredrik Waseniuse kirjastus müüs teoste tantsu kirjeldatud seoses koolide jõulupidudega. kirjastamisõigused hiljem Breitkopf & Härtelile Seesuguseid mälestusi on näiteks Oulust, Leipzigisse, kirjutas Sibelius uuele kirjastusele: Porist, Porvoost ja Turust ning alati mainitakse „Kompositsioonide hulgas on aga üks väga nõrk teos: sealjuures jõululaulu „Ecce novum gaudium” ladinakeelsed poissmeestelaulud.” Seetõttu loobus kogust „Piae cantiones”. Breitkopf & Härtel uuest väljaandest. Väga põhjaliku kirjelduse mõnedest „Piae cantionese” „Piae cantionese” lauludest, mille järgi tantsiti, väljaanded on kirjutanud Carl Ferdinand Nordlund. Tema 1582. Piae Cantiones Ecclesiasticae et Scholasticae kirjeldab ilmselt Turu Katedraalikooli 1830. aasta Veterum Episcoporum. Toim. Theodoricus Petri paiku, kui vana traditsioon oli veel puutumatu. Nylandensis. 74 laulu. Ladinakeelne tekst ja noodid. Nordlund sai hiljem Pori kooli rektoriks ja paistab, Greifswald, trükk August Ferber. Faksiimile: toim. et vana jõulutraditsioon polnud ka seal 19. sajandi Einari Marvia, Helsinki/Helsingfors: Edition Fazer lõpus veel katkenud, kuid võib-olla mõjutas seda 1967. Nordlund. Igatahes kirjeldab Johan Inberg, vana 1616. Wanhain Suomen maan Pijspain ja Kircon Esimiesten Latinan kielised laulud. Toim. Hemminki koolitraditsiooniga otseses seoses olevate „Piae Maskulainen. 75 laulu. Tekst soome keeles. cantionese” viiside viimane väljaandja, tantsu Stockholm: trükk Ignati. Faksiimile. Helsinki: Otava umbes samuti nagu Nordlund. Inberg õppis seal 1927. 1870. aasta paiku ja temast sai hiljem Helsingis 1625. Cantiones piae et antiquae, veterum episcorum klaverihäälestaja. Tema 1900. aasta väljaande et pastorum in regno Sveciae, praesertim in magno eesmärk oli edendada just vana „Piae cantionese” ducatu Finlandiae usurpatae. Toim. Henricus traditsiooni (pilt 8). Väljaanne sisaldab „Piae Fattbuur, Matthias Tolja (ja Daniel Friderici). 91 laulu. cantionese” kaheteistkümne jõululaulu teksti Ladinakeelne tekst ja noodid. Rostock. ja noote ning tema allikateks olid eessõna järgi Theodoricus Petri ja Lindelli väljaanded (vastavalt 1 „ Men om ditt land dig kallar, / tveka aldrig, Suomis son, / när 1582 ja 1776). Tekstid on ladina keeles, kuid farans bölja svallar, / stå blott lugn i stormens dån! [...] Slås du neder, lisatud on tõlked soome ja rootsi keelde. Soome / föll du skön / bland de tappres leder. Men om ditt land dig kallar, tõlked on luuletajalt August Valdemar Forsmanilt / tveka aldrig, Suomis son, / när farans bölja svallar, / stå blott lugn (Koskimies), kes võttis aga huvitaval kombel üle i stormens dån! [...] Slås du neder, / föll du skön / bland de tappres ühe Hemmingi 1616. aasta tõlke. Tõlked rootsi leder.” „Piae cantionese” traditsioon Soomes 1616–1900

1679. Piae Cantiones Ecclesiasticae et Scholasticae Toim. H. Andersén ja T. Mäkinen. 80 laulu 1582. Veterum Episcoporum. Toim. Johannes Kankel. ja 1625. aasta väljaannetest. Ladinakeelne, 74 laulu. Tekst ladina keeles, noodijooned ilma soomekeelne tõlge Samppa P. Asunta. Tekst nootideta. Wisingsborg. ja noodid. Helsinki: Musiikki Fazer. 1683. Muutamat Jumaliset Joulu Laulut Suomen 1972. Piae Cantiones. Gamla kyrko- och skolsånger. Kielisest Carminalest ulosprändätyt monen Toim. H. Andersén ja T. Mäkinen. 80 laulu 1582. anomuxen jälken. 8 laulu. Tekst soome keeles. ja 1625. aasta väljaannetest. Ladinakeelne, [Turku?] rootsikeelne tõlge Ole Torvalds. Tekst ja noodid. 1686. Muutamat Jumaliset Joulu Laulut Suomen Helsingfors: Musik Fazer. Kielisest Carminalest ulosprändätyt monen anomuxen jälken. 8 laulu. Tekst soome keeles. Turku: trükk Johan Winter. 1701. Muutamat Jumaliset Joulu Laulut Suomen Kielisest Carminalest ulosprändätyt monen anomuxen jälken. 16 laulu. Tekst soome keeles. [Turku?] 1702. Muutamat Jumaliset Joulu Laulut Suomen Kielisest Carminalest ulosprändätyt monen anomuxen jälken. 16 laulu. Tekst soome keeles. [Turku?] 1734. Muutamat Jumaliset Joulu Laulut Suomen Kielisest Carminalest ulosprändätyt monen anomuxen jälken. Pole säilinud. 1738. Muutamat Jumaliset Joulu Laulut Suomen Kielisest Carminalest ulosprändätyt monen anomuxen jälken. Pole säilinud. 1761. Cantilenæ selectiores, Ex Antiquis Cantonibus. Toim. Johan Lindell. 18 laulu. Tekst ladina keeles. Turku: trükk Joh. Christoph Frenckell. 1766. Muutamat Jumaliset Joulu Laulut. 30 laulu. Tekst soome keeles. Turku: trükk J. C. Frenckell. 1776. Cantilenarum Selectiorum Edidio Nova. Toim. Johan Lindell. 17 laulu. Ladinakeelne tekst ja noodid. [Turku]. 1853–54. Carols for Christmas and Easter-tide. Toim. J. M. Neale ja T. Helmore. Ladina, inglise keeles. Tekst ja noodid. Plain Song Medieval Music Society. 1886–87. Latinska sånger fordom använda i svenska kyrkor, kloster och skolor. Toim. G. E. Klemming. Tekst ladina keeles. Stockholm. 1888. Latinska sånger. I urval öfversatta af C. W. Skarstedt. Lund: Malmström & komp:s boktryckeri. 1899. Carminalia. Djeknevisor till dans. Toim. Elise Stenbäck, koolikoorile seadnud Jean Sibelius. 3 laulu. Ladinakeelne. Tekst ja noodid. Helsingfors: K. F. Wasenius. 1900. Carminalia Selecta. Toim. Joh. A. Inberg. 9 laulu. Ladinakeelne, rootsikeelne tõlge Fridolf Gustafsson, soomekeelne tõlge V. A. Forsman (Koskimies). Tekst ja noodid. Helsingfors: Joh. A. Inbergs förlag. 1904. „Cantiones Sueciae”. – Analecta hymnica medii aevi XLVb. Toim. Guido Maria Dreves (ja C. Blume). 16 laulu. Ladinakeelne. Ainult tekst. Leipzig: O. R. Reisland. 1910. Piae Cantiones, Collection of Church & School Song, chiefl y Ancient Swedish. Toim. G. R. Woodward. 78 laulu. Ladinakeelne, tekst ja noodid. London: Plain-song & Medieval Society. 1967. Piae Cantiones. Vanhoja kirkko- ja koululauluja.

88 (LINDELL 1761) (LINDELL 1776)

De Nativitate Christi De Nativitate Christi 1. Angelus emittitur 1. Angelus emittitur 2. Ave maris stella, Divinitatis 2. Ave maris stella, Divinitatis 3. Dies est laetitiæ 3. Dies est lætitia 4. Ecce novum gaudium 4. Ecce novum gaudium 5. Congaudeat turba fi delium 5. Personent hodie 6. Personent hodie

De fragilitate & miseriis De fragilitate & miseriis humanæ conditionis humanæ conditionis 7. Vanitatum vanitas 6. Vanitatum vanitas 8. Insignis est fi gura 7. Insignis est fi gura 9. Scribere proposui 8. Scribere proposui 10. Mars præcurrit 9. Mars præcurrit 11. Mirum si læteris 10. Cum sit omnis 11. Mirum si læteris

De vita Scholastica De Vita Scholastica 12. O Scholares discite 12. O Scholares discite 13. Scholares convenite 13. Scholares convenite 14. In stadio laboris 14. In stadio laboris 15. O Scholares, Voce pares 15. O Scholares Voce pares

De Tempore Vernali De Tempore Vernali 16. In vernali tempore 16. In vernali tempore 17. Tempus adest fl oridum 17. Tempus adest fl oridum

Accessit: 18. JEsu Benigne, A cujus

(MUUTAMAT... 1766; pealkirjad ladina keeles, tekst soome keeles) 17. Se wahwa suur (W. c. Ah Herra Christ; A dextris Dei) 1. Puhemies tuli Taiwahast (Paranymphus adiens) 18. Lah laulaa olen aicon (Scribere proposui) 2. Engeli lähetetän (Angelus emittitur) 19. Kylmän talwen Taukomaan (In vernali tempore) 3. Ajap lapsi laulamaan (Ad cantus lætitiæ) 20. Aica nyt on iloinen (Tempus adest fl oridum) 4. Isän sana sai lihan nijn (Verbum Caro factum) 5. Catzo cuului camala (Ecce novum gaudium) Ihmisen elämän wiheljäisydest / turhaudest ja lopusta 6. Piltti pyhä syndynyt (Puer nobis nascitur) 21. Turha on maailman meno (Vanitatum vanitas) 7. Jumalisten joucko (Congaudeat turba) 22. Ihme! cuings iloit woit? (Mirum si læteris) 8. HERran ilmestyxestä (Dies est lætitiæ) 23. Alus ajan ihanan (In vernali tempore, teine tekst) 9. Christe HERra hyvä (Ave maris stella, divin.) 24. Opin Poica puhele (Disciplinæ fi lius) 10. Caicki Cansat ilmas iloitcat (Omnis mundus) 25. Tuiman talwen taucomast. Eli cuin: Kylmän talwen 11. Lapset caick laulacat (Personent hodie) taucoman (Cedit hyems eminus) 12. Iloitcam ja riemuitcam (Gaudete Gaudete) 26. Jumalinen salaus (Divinum mysterium) 13. Jerusalem iloitze (Laetetur Jerusalem) 27. JEsus lunastaja mailman (JEsus Christus nostra) 14. Christe kircas tähti (Ave maris stella; lucens) 15. Terwe Cuckainen så Cunnian coitto Pyhän hengen lähettämisest (Salve fl os & decor) 28. Cuin Christus taiwasen astui (Quando Christus ascen.) 16. Cuin Dinan tyhjä kääwelemys 29. Kijttäkät colme Personat (Benedicte) (Ave funda Davidis) 30. Kijstan kyll mennän juoxeman (In stadio laboris)

— Tabel 1. „Piae cantionese” laulude kolme väljaande võrdlus (ühised laulud on alla joonitud). — Pilt 1. Laulukogumiku „Piae cantiones” esimese väljaande tiitelleht (1582). — Pilt 2. Masku Hemmingi 1616. aastal välja antud soomekeelse lauluraamatu tiitelleht. — Pilt 3. Lehekülg Hemmingi 1616. aasta lauluraamatust. — Pilt 4. Kaheksa Hemmingi tõlke väljaanne 1686. aastast „Mõned jumalakartlikud jõululaulud, trükitud paljude nõudmiste peale „Carminale” järgi soome keeles” („Muutamat ...”). — Pilt 5. 1702. aastal ilmunud „Muutamat ...” väljaande esimene laul. — Pilt 6. Johan Lindelli 1761. aasta ladinakeelse väljaande tiitelleht. — Pilt 7. Johan Lindelli 1776. aasta ladinakeelse väljaande tiitelleht, pildil on kujutatud traditsioonilist jõulutantsu vibudega (Bogentanz). — Pilt 8. Johan Inbergi „Piae cantionese” 1900. aasta väljaande tiitelleht. — Pilt 9. Jean Sibeliuse jõululaulude väljaande kaas, pildil jälle kujutatud tantsu vibudega. Die fi nnische Piae Cantiones-Tradition Theodoricus’ Notenausgabe mit Text auf Latein 1616–1900 auffassen. Offenbar wurde vorausgesetzt, dass — die Sänger, oder zumindest der Gesanglehrer, Fabian Dahlström das Repertoire auf Latein beherrschten. Wahrscheinlich war die Ausgabe für Priester und Küster gedacht, nicht für Schulknaben. „Auf viele Anforderungen“ wurde 1683 Wenn man heute in Finnland Melodien aus der und 1686 ein Heft mit acht Übersetzungen von Sammlung Piae Cantiones hört, dann geschieht Hemming als Muutamat Jumaliset Joulu Laulut dies in zweierlei Zusammenhang: Teils sind (Einige gottesfürchtige Weihnachtslieder) es Melodien, die im Choralbuch stehen, teils herausgegeben. In Neuaufl agen 1701 und 1702 auch Melodien aus einem kunstmusikalischen von Muutamat ... sind weitere Übersetzungen Kontext; namentlich Lieder aus den zwei ersten Hemmings enthalten, nicht nur Weihnachtslieder, Ausgaben von den Piae Cantiones werden sondern auch ein Passionslied, drei Lieder über vokal oder instrumental aufgeführt, auch das Menschenleben, zwei Frühlingslieder und bearbeitet. Die Tradition, die Piae Cantiones als ein Lied, das in Hemmings Ausgabe von 1616 Konzertmusik aufzuführen, nahm im Jahre 1911 der Gattung „De vita scholastica“ zugeordnet war. ihren Anfang, als der fi nnische Chorleiter Heikki Insgesamt gab es in diesen Aufl agen fünfzehn Klemetti einige Lieder aus den Piae Cantiones Lieder. Interessant ist auch, dass das erste Lied auf eine sehr romantische Weise für gemischten in den Piae Cantiones oder in Hemmings Ausgabe Chor bearbeitete. Klemettis Fassungen sind überhaupt nicht zu fi nden ist, nämlich ein Bittlied, noch heute in Finnland aktuell, und dank dessen Text im Jahre 1648 von Wilhelm II. aus seiner Tätigkeit ist das große Publikum oft der Sachsen-Weimar geschrieben und das im Jahre Auffassung, dass die Piae Cantiones etwas 1695 von dem Bischof in Turku, Johannes Gezelius Urfi nnisches seien. Man ist allerdings darauf dem Jüngeren, ins Schwedische übersetzt wurde. aufmerksam geworden, dass ungefähr die Hälfte Gezelius stammte aus Tartu und war einige Jahre der Melodien auch in Deutschland, in Böhmen als Superintendent in Narva tätig. und in Dänemark belegt ist. Die irrtümliche Die Aufl agen 1734 und 1738 von Muutamat ... Schlussfolgerung ist aber allzu oft, dass die sind nicht erhalten. Eine erheblich erweiterte andere Hälfte der Melodien aus Finnland stammt, Aufl age von Muutamat ... im Jahre 1766 umfasst obwohl man in Finnland keine entsprechenden 30 Lieder verschiedener Gattungen, also Quellen gefunden hat. auch z. B. historische Lieder. Im Jahre 1761 Vor 1911 wurden einige Lieder aus der veröffentlichte Johan Lindell, Director cantus Sammlung nur in einigen Lateinschulen gesungen, der Kathedralschule Turku, Cantilenæ selectories, und man kann sagen, dass die Sammlung für eine Auswahl (Text, 17 Lieder) aus der Ausgabe das große Publikum noch im 19. Jahrhundert 1582, und 1776 Cantilenarum Selectorium Editio vollkommen unbekannt war. So kann man in den Nova (Text und Noten, 16 Lieder). Lindells Auswahl fi nnischen Tageszeitungen vor 1890 den Titel weicht signifi kant von Muutamat ... ab. Lindell Piae Cantiones nur zwei Mal fi nden. In der ersten repräsentierte die lateinische Schultradition Darstellung der fi nnischen Musikgeschichte, die in Turku, während der anonyme Herausgeber von Henrik Reinholm im Jahre 1853 geschrieben von Muutamat ... offenbar einer Tradition in wurde, wird die Sammlung Piae Cantiones fi nnischsprachigen Gemeinden nahe stand. überhaupt nicht erwähnt. In einigen Lebenserinnerungen wird erwähnt, Die erste Ausgabe, mit 74 Liedern auf dass Lieder aus den Piae Cantiones, besonders Latein, wurde 1582 in Greifswald gedruckt. Der Ecce novum gaudium und Angelus emittitur, im Herausgeber war Theodoricus Petri Nylandensis 19. Jahrhundert in Lateinschulen u. a. in Turku, (aus Nyland, Uusimaa in Südfi nnland). Pori, Oulu und Porvoo auf dem Weihnachtsfest Eine fi nnische Textausgabe, Vanhain „zum Tanz“ gesungen wurden, gemäß uralter Suomen maan Piispain ja Kircon Esimiesten Tradition. Latinan kielised laulut, wurde 1616 von Hemming Die letzten Piae-Cantiones-Ausgaben, die von Masku herausgegeben und in Stockholm mit der alten Praxis direkt in Verbindung standen, gedruckt. Hemming, seit 1586 Priester in Masku, sind Carminalia (1899, drei Lieder für Schulchor war ein ehemaliger Schüler der Kathedralschule von Jean Sibelius) und Carminalia selecta, Turku, dessen Rektor Jacob Finno im Vorwort von neun Lieder, herausgegeben im Jahre 1900 von Hemmings Ausgabe irreführend als Herausgeber Johan A. Inberg, einem ehemaligen Schüler des der Ausgabe 1582 bezeichnet ist. Die Über- Gymnasiums Pori. schriften der Lieder in Hemmings Ausgabe sind auf Latein geschrieben. Hemmings Ausgabe könnte man als eine fi nnische Textbeilage zu

99

selgelt ja hierarhiliselt, tuues esile need olulised Arvustused faktid ja probleemid, mis on vajalikud peatükkide — lõpus olevate järeldusteni jõudmiseks. Tegemist Jaan Rossi muusikapsühholoogilised ei ole sugugi lihtsustatud esitusega, vaid asja- capriccio’d tundjale omase oskusega tõlkida teaduskeele — spetsiifi lisus arusaadavasse „inimkeelde”. Jaan Ross. Kaksteist loengut muusika- Kolmandaks. Raamat peegeldab erudeeritud psühholoogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, autori teadmisi, arusaamasid ja tähelepanekuid. 2007. 189 lk. Oleks tegelikult ütlemata kurb lugeda valdkonna — spetsialisti, kes ei suuda oma arutlustes ületada Aleksander Pulver erialaseid piire. Antud raamatus on selgelt tajutav autori kompetentsus ka psühholoogiast kaugel olevates valdkondades ja teemades, mis ei ole Üldisi tähelepanekuid tänapäevases akadeemilises maailmas sugugi Raamat „Kaksteist loengut muusikapsühho- enesestmõistetav. loogiast” on autori enda sõnul pühendatud muusikapsühholoogiale ehk muusika suhete Märkmeid loengutest uurimisele muu maailmaga. Ringkäik muusika- Esimene loeng on pühendatud muusikapsühho- psühholoogias on vormistatud kaheteistkümne loogia ajaloole, kusjuures üldtunnustatud peatükina, millest igaüks on pühendatud teaduse suurkujude kõrval ei jäeta mainimata muusikapsühholoogia eri tahule. Raamatul ka Eestis toimunut ja toimuvat. Ilmselt on see on saatesõna, lõppsõna, aine- ja nimeregister ainult autori enda tagasihoidlikkus, mis ei lase ning soovituslik kirjanduse nimekiri edasiseks muusikapsühholoogia ajalukku asetada ka Jaan tutvumiseks kõnealuse valdkonnaga. Kuigi autor Rossi. Ei maksaks häbeneda, sest Jaan Rossil iseloomustab raamatut kui loengute kogumit, on publikatsioone, mida tsiteerida ja mida sobib mis ei moodusta sidusat tervikut, on siiski akadeemilistes analüüsides kasutada. Seda pea- tervikuga tegemist juba lihtsalt sel põhjusel, tükki lugedes tekkis teemasse puutuv uitmõte, et ühendavaks ideeks on psühholoogiale omane et Wundti introspektsioon on vaatamata oma mõtteviis – otsida vasteid objektiivse ja subjek- ajaloolise päritolule mingis mõttes kasutusel ka tiivse kirjelduse vahel ning konstrueerida selles praegustes tajupsühholoogia eksperimentides, teadusele omasel viisil teatud reeglipärasusi. sest ega teisiti neid enesekohaseid ja püsivaid Tähele tasub panna sedagi, et kui jagada vastuseid etteantud stiimulile kätte saagi. Ja raamatus käsitletud mõisted ja teemad õpikule biheivioristliku lähenemise kaitseks võib öelda, omasel viisil tükkideks ja järjestada nad, et oma sügavamalt olemuselt ei saagi psühho- saamegi muusikapsühholoogia sissejuhatava loogia olla midagi muud kui mõõdetud reakt- õpiku. See, et raamat ei ole kirjutatud tava- sioonide põhjal psüühilise maailma seadus- pärases õpikustiilis, vaid on vaadeldav kui pärasuste konstrueerimine. õdusate loenguõhtute sari professor Jaan Teine loeng räägib helilooja ja kuulaja Rossiga, on minu meelest selle raamatu üks erinevast suhestumisest muusikateosega. Tõe- olulisi plusse. poolest, mida õigupoolest näiteks kuulaja tajub Muidugi, korrastatud helide maailm on juba heliteoses – kas helilooja isiksust, muusikalise oma arhetüüpiliselt olemuselt midagi niisugust, struktuuri kompositsiooni, abstraktset ideed või mis sunnib siinkohal küsima, kas autor pole äkki emotsiooni? Ilmselt ainuvõimalik järeldus, millele oma kaheteistkümnesse loengusse keskaegset Jaan Ross selles loengus jõuabki, on see, et nii tava järgides peitnud teatud salakoodi, millest helilooja, kuulaja kui muusikateadlase kirjeldus võiksid aru saada vaid pühendatud. Siiski vist muusikateosele on adekvaatsed igaüks omas mitte, sest lugejana saab ette kujutada kesk- taustsüsteemis. miselt haritumat üliõpilast, kellel on huvitav Kolmandas loengus on vaatluse all teada saada, mismoodi psühholoogia kirjeldab muusikaliste võimete kirjeldamise ja hindamise kultuurinormide, hoiakute, emotsioonide, taju, probleemid. Muusikaliste võimete testid on mälu jne. seoseid helide maailmaga. kasutusel ja kindlasti võib väita, et nad diferent- Professor Jaan Rossi raamat on nauditav seerivad inimesi ja mõõdavad midagi. Küll aga vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks. Kõik, millest on psühholoogias raskusi selle määratlemisega, raamatus juttu tehakse, toetub valdkonna pari- mis asi see on, mida nad mõõdavad. Võimekuse matele näidetele ja akadeemilisusele. See pole potentsiaali? Siinkohal võinuks argumendina ka ime, sest autor on ise oma uurimistöödega kultuuri ja võimete probleemi analüüsimisel andnud olulise panuse muusikapsühholoogia kasutada ka näiteks Gardneri modulaarse valdkonda. Teiseks. Vaatluse all olevad muusika- intelligentsuse kontseptsiooni, kus defi neeritakse psühholoogia-alased teadmised on esitatud otseselt kultuuri mõju võimetele ja näidatakse

101 Arvustus

seda, et euroopalik kultuur ei stimuleeri muusi- laulu analüüsile. Tõepoolest, miks rahvalaul kaliste võimete mooduli arengut, samas kui oma tonaalselt struktuurilt ja foneetilistelt orientaalne kultuur soosib muusikaliste võimete iseärasustelt on just selline, nagu ta on? Selles arengut. peatükis kirjeldab autor uuringute tulemusi, mis Neljandas loengus kirjeldatakse muusika näitavad, kui põnevalt on rahvalaulu tonaalne ja ja emotsioonide seoseid. Efektsete arutluste keeleline struktuur omavahel vastavusse viidud. käigus jõutakse järelduseni, mis kirjeldab Üheteistkümnes loeng kirjeldab muusika- muusikat kui emotsioonide tekitajat. Tuginedes sotsioloogia probleeme. Adorno muusika- asjaolule, et kuulaja omistab tähendusi helidele, sotsioloogiliste ideede tutvustamise ja analüüsi tähendused omakorda on aga kognitiivse käigus leiame siit peatükist nii Lääne muusika- emotsioonipsühholoogia jaoks emotsiooni tuum, kultuuri analüüsi kui ka vastuse küsimusele, saame hõlpsasti tuletada siit muusika kultuuri- milline on muusika roll Lääne kultuuriruumis. spetsiifi lise olemuse. Kaheteistkümnes loeng kirjeldab psühho- Viies loeng on pühendatud muusika ja loogia meetodeid ja uurimistöö eetilisi standar- osahelide teema tutvustamisele, mis näitab deid, millega kaasaegne psühholoogia on saavu- akustika valdkonda kuuluvate teadmiste tanud teaduste seas aktsepteeritava koha. olulisust muusikapsühholoogias. Ausalt öeldes Näeme ka seda, kuidas n.-ö. psühholoogia köögi- on hämmastav, kuidas autoril on õnnestunud poolelt vaadatuna toimub tõenäosuslike järelduste mõnele leheküljele ära mahutada mitte just kõige tegemine. lihtsama teema ülevaatlik ja ammendav esitus. Kuues loeng on pühendatud muusikale kui Lõppsõnast inspireerituna kommunikatsiooniprotsessile. Sümpaatsena Lõppsõnas toob Jaan Ross välja idee, et muusika mõjub juba seegi, et kallaletung lõputult kuuldud on see, mis ühendab ja räägib tõde. Julgen väita, kommunikatsiooniteooria triviaalsusele (sõnumi et sedasama teeb Euroopa kultuuriruumis ka saatja – sidekanal – sõnumi vastuvõtja) toimub teadus. Euroopa kollektiivne teadvus on küll suisa esimestest lehekülgedest. Koos teema vist unustanud ja tõrjunud oma kollektiivsesse analüüsi ja semiootilise dimensiooni sissetoomi- alateadvusse idee ülikoolide olemusest, asen- sega annab see loeng komplitseeritud vald- dades selle turule orienteeritud spetsialiste konnast hea ülevaate. tootva organisatsiooni ideega. Ilmselt just see Seitsmes loeng keskendub mälupsühholoogia üldisem taust tekitabki raamatut lugedes oma- ja helistruktuuride seostele. Arutluse all on üks pärase visiooni. Näen vaimusilmas professor psühholoogia jaoks oluline ja fundamentaalne Jaan Rossi pidamas loengut Saksamaa 19. sajandi probleem – kuivõrd kultuuris olevad muusika ülikoolis, mõnes amfi teatrikujulises auditoo- kirjeldamiseks kasutatavad struktuurid ja kate- riumis. Isikupäraselt artikuleerides, eruditsiooni gooriad on tingitud mälu ja taju enda protsesside ja mõttelendu eetrisse paiskav vana kooli iseärasustest. Autor demonstreeribki mitme näite professor, kes kinnitab meile muu hulgas sedagi, varal, et mälu seaduspärasused võivad vägagi et asjade olemuse teaduslik kirjeldamine pakub vabalt olla näiteks tonaalse muusika kompo- intellektuaalset naudingut. Selles mõttes on neerimise reeglite taga. see raamat otsekui ilmutus teisest asjastust. Nii kaheksas kui ka üheksas loeng on pühen- Ajastust, kus ei olnud veel Led Zeppelini, kuid datud kognitiivsele lähenemisele. Helikõrguse, juba oli Niccolò Paganini. tämbri, rütmi ja meloodia tajumise probleemid ongi olnud juba üle saja aasta psühholoogia uurimisteemaks ning seda enam on huvitav vaadata, mis on saanud Helmholtzi-aegsetest teadmistest. Muutunud on eelkõige seletused helitaju mehhanismide kohta, mis muuhulgas leiavad illustreerimist paradoksaalsete feno- menidena tajupsühholoogias. Nendes pea- tükkides on kontsentreeritud kujul esitatud just need teadmised, mis kõige paremini sobivad loodusteadusliku mõtteviisiga inimesele mõist- maks seda, milles üleüldse helide tajumise probleem on. Kümnes loeng on pühendatud eesti rahva-

102 53-helilise võrdtempereeritud helirea vastava Kommentaar heli kõrgus (kahest kaldkriipsuga eraldatud — poolrasvases kirjas numbrist märgib esimene Kommentaar Oettingeni ortotonofooniumi nagu Oettingenilgi vastava heli järjekorranumbrit häälestuse kohta laskuvasuunaliselt, teine tõusvasuunaliselt — lugedes): Mart Humal

0/0 d 0,0 (0,0), 52/1 dI 21,5 (22,6), 51/2 esesIII 41,1 (45,3), 50/3 disII 70,7 (67,9), 49/4 disI 92,2 (90,6), Käesolevas numbris ilmuvat Karl Traugott 48/5 es 111,7 (113,2), 47/6 es 133,2 (135,8), 46/7 Goldbachi artiklit „Arthur von Oettingen ja tema I II disisIII 162,8 (158,5), 45/8 eI 182,4 (181,1), 44/9 orthotonophonium oma aja kontekstis” lugedes e 203,9 (203,8), 43/10 fes 223,5 (226,4), 42/11 ja toimetades tekkis soov selgitada põhjalikumalt II fes 245,0 (249,1), 41/12 eisII 274,6 (271,7), 40/13 ühte tema artiklis toodud illustratsiooni (vt. joonis 1, III f 294,1 (294,3), 39/14 f 316,8 (317,0), 38/15 geses lk. 60). Sel joonisel on oktavis 53 klahvi sisaldava I III 335,2 (339,6), 37/16 fi sII 364,8 (362,3), 36/17 fi sI Oettingeni „ortotonofooniumi” helid paigutatud 386,3 (384,9), 35/18 fi s 407,8 (407,5), 34/19 ges nn. helivõrgustikuna (Tonnetz) seitsmele reale ja II 427,4 (430,2), 33/20 fi sisIII 457,0 (452,8), 32/21 üheksale veerule. Ridades on helid järjestatud fi sisII 478,5 (475,5), 31/22 g 498,0 (498,1), 30/23 vasakult paremale tõusvate puhaste kvintidena, g 519,5 (520,8), 29/24 ases 539,1 (543,4), 28/25 veergudes aga alt üles tõusvate loomulike suurte I III gisII 568,7 (566,0), 27/26 gisI 590,2 (588,7), 26/27 tertsidena. Eri ridades asuvad samanimelised as 609,8 (611,3), 25/28 as 631,3 (634,0), 24/29 helid on oma kõrguselt erinevad. Seda erinevust I II gisisIII 660,9 (656,6), 23/30 aI 680,4 (679,2), 22/31 märgivad kriipsud (Kommastriche) noodi- a 701,9 (701,9), 21/32 heses 721,5 (724,5), 20/33 nimetuste peal või all. Võrreldes keskmises reas II heses 743,0 (747,2), 19/34 aisII 772,6 (769,8), oleva (ilma ala- ja ülakriipsuta) samanimelise III 18/35 b 792,2 (792,5), 17/36 b 813,7 (815,2), 16/37 heliga, madaldab üks ülakriips ja tõstab üks I b 835,2 (837,7), 15/38 aisisIII 864,8 (860,4), 14/39 alakriips vastavat heli süntoonilise komma II hI 884,4 (883,0), 13/40 h 905,9 (905,7), 12/41 ces (v = 21,5 senti)1 võrra, kaks kriipsu aga kahekordse II 925,4 (928,3), 11/42 hisIII 955,0 (950,9), 10/43 hisII komma (2v = 43 senti) võrra jne., samuti 975,9 (973,6), 9/44 c 996,1 (996,2), 8/45 c 1017,6 on ülakriipsuga noot samanimelisest alakriip- I (1018,9), 7/46 deses 1037,1 (1041,5), 6/47 cisII suga noodist 2v võrra madalam. Trükitehnilistel III 1066,8 (1064,1), 5/48 cisI 1088,3 (1086,8), 4/49 põhjustel on käesolevas kommentaaris asen- des 1107,8 (1109,4), 3/50 des 1129,3 (1132,1), datud üla- ja alakriipsud nende arvust olene- I II 2/51 cisisIII 1158,9 (1154,7), 1/52 dI 1178,4 (1177,4). valt noodinimetustele lisatud roomanumbriliste üla- ja alaindeksitega I, II ja III (näiteks a = a1; a = a ). 1 Teatavasti on kaheteistkümne loomuliku puhta Joonisel (Oettingen 1913: 267; toome selle kvindi summa 23,46 sendi (Pythagorase komma; ka siin ära – vt. joonis 1) iga noodinimetuse all p) võrra suurem kui seitse oktavit (12q = 7o + p). ringides olevad kaks numbrit märgivad vastava Kui moodustada selline kvindiring neli korda heli järjekorranumbrit helireas, vasakpoolne järjest, läbides niiviisi 48 kvinti, on tulemuseks laskuvasuunaliselt, parempoolne tõusva- 28 oktavit ja 93,84 senti. Viimati nimetatud suurus suunaliselt lugedes. Kõige alumine number läheneb nn. väikesele limmale l (väike sekund näitab vastava heli kõrgust millioktavites, võnkesageduste suhtega 243:256; l = 90,2 senti). võrreldes helivõrgustiku keskel asuva algheliga Kui lisada viimasele veel viis kvinti, mis hõlmavad d (mille kõik numbrid on nullid). kaks oktavit ja suure septimi võnkesageduste Asendades Kommastrich’id üla- ja ala- suhtega 128:243 (1109,7 senti; st. oktavi ja indeksitega ning millioktavid sentidega, võib väikese limma vahe; o – l), siis oleme läbinud võrgustikus jämeda joonega ümbritsetud 53 helist 31 oktavit ja kõlab alghelist vaid 3,615 senti moodustada järgmise ühe oktavi piires tõusva kõrgem heli. Seda suurust (3,6 senti) nimetatakse helirea, kus iga heli kõrgusele on võrdluse huvides kleismaks (k). lisatud sulgudes ka järgnevalt vaadeldava Kleisma jagamisel võrdselt 53 kvindi vahel tekib 53-heliline võrdtempereeritud oktav, kus 1 Käesolevas kommentaaris on kasutatud järgmisi sümboleid: 701,89-sendine kvint q’ on ainult 0,065 senti v – süntooniline komma (21,506 senti); väiksem kui loomulik puhas kvint. Sellise kvindi p – Pythagorase komma (23,460 senti); suurust võib väljendada valemiga q’ = 31o/53 = 31 s – skisma (p – v; 1,954 senti); o – oktav (1200 senti); × o/53 = 22,64 senti; st. q’ koosneb kolmekümne q – loomulik puhas kvint (701,95 senti); ühest 22,64-sendisest osast. Kuna 53-helilise k – kleisma (53q – 31o; 3,615 senti); võrdtempereeritud häälestuse kvindiringis on l – väike limma (väike sekund võnkesagedussuhtega 243:256; selliseid osi 12 × 31 = 372, seitsmes oktavis kokku 90,225 senti). aga ainult 53 × 7 = 371, siis funktsioneerib selline

103 Kommentaar

osa siin analoogselt kaheteistkümne loomuliku vahetust. Mõlemal juhul tekivad kvindid suuru- kvindi puhul tekkiva Pythagorase kommaga (p), sega 700,0 senti: dI (21,5 senti) – hesesII (721,5 olles viimasest umbes 1 sent väiksem. senti) ja bII (853,2 senti) – gesesIII (335,2 senti). Teatavasti on (kolmeoktavilist erinevust Seetõttu on kõnealust kvindiringi lõpetav heli arvestamata) kvindirea 815,64-sendine esesIII (41,1 senti) selle algusheli dI suhtes tõusnud kaheksas loomulik puhas kvint (alghelist juba kahekordse skisma (2s) võrra vähem kui võnkesagedussuhtega 4096: 6561 võetud üksnes loomulikes kvintides häälestuse korral. suurendatud kvint) ainult 1,95 senti suurem kui Kuna v = p – s, siis on kahe kvindiringi kaugusel loomulik väike sekst (813,69 senti); see suurus paiknev heli alghelist seega (p – s) + (p – 2s) = v + (nn. skisma s) võrdub Pythagorase ja süntoonilise (v – s) = 2v – s võrra kõrgem. komma vahega (53-helilises võrdtempereeritud Ka lähtehelist 0/0 (d) kvindiringi mööda alla- häälestuses on see vahe ainult 1,53 senti). Sama poole liikudes tekivad reavahetustel kolm 700,0- palju erineb ka kaheksas loomulik puhas kvart sendist kvinti (b–disI, dI–fi sisII ja fi sII–aisisIII), (alghelist võnkesagedussuhtega 6561: 8192 mistõttu kaks laskuvat kvindiringi (d–dI ja dI–cisisIII) võetud vähendatud kvart) loomulikust suurest lõpevad oma algushelist vastavalt ühe- ja kahe- tertsist. Seetõttu on helivõrgustikus igast lähte- kordse skisma võrra madalamalt kui üksnes helist samal real vasakul ja paremal kaheksa loomulikes kvintides häälestuse korral. All kvindi kaugusel olev heli peaaegu identne lähte- paremas nurgas olev heli 42/11 fesIII (245,0 senti) helist loomuliku suure tertsi kaugusel oleva moodustab ülal vasakul nurgas oleva heliga 11/42 vastavalt ülemise ja alumise naaberhelidega. (hisIII; 955,0 senti) 710,0-sendise kvindi, mis on 8,1 Kuigi Oettingeni arvates võib 53-helilist senti suurem kui puhas. Kust tuleb see erinevus? võrdtempereeritud häälestust pidada praktiliselt Nagu eelnevast selgus, on antud häälestuses täiesti puhtaks (Oettingen1913: 256), leidis ta kvindiringi mööda tõustes alghelist (d) kahe siiski, et „selline astmete ühetaoline järjestus kvindiringi kaugusel asuv heli (esesIII) alghelist ei paku mingit teaduslikku huvi” (Oettingen 1913: 2v – s võrra kõrgem; laskuval liikumisel süm- 270). Seetõttu kasutas ta oma helivõrgustiku igas meetriliselt paiknev cisisIII aga sama palju reas ja veerus olevate naaberhelide vahel ainult madalam. Seetõttu summeeruvad need suurused puhta häälestuse loomulikke intervalle (kvinte intervalliks 2 × (2v – s) = 4v – 2s = 82,12 senti, III ja suuri tertse). Terve helisüsteemi piires aga on mis tekib helide esesIII ja cisis vahel. III nende suurused mõnevõrra erinevad. Vaatleme Jätkates helist esesIII tõusvalt ja helist cisis esmalt kvinte. laskuvalt veel kahe puhta kvindiga (vastavalt III III III Liikudes ridade kaupa vasakult paremale esesIII–hesesIII–fesIII ja cisis –fi sis –his ), jõua-

(nagu raamatu teksti lugedes), võib läbida järjest megi eelmainitud 710-sendise kvindini fesIII tõusvalt helisüsteemi kõik 53 kvinti. Alghelist (245,0 senti) – hisIII (955,0 senti). Lisades viimases 0/0 (d) kvindiringi mööda tõustes oleks üksnes sisalduvad 701,95 senti (puhta kvindi suuruse) loomulikes kvintides häälestuse korral järgmise äsja mainitud kahe topeltkvindi summale, rea viimane heli 52/1 (dI) tegelikult cisis, mis moodustub viie kvindi summana 1109,78-sendine on Pythagorase komma võrra kõrgem kui d. suur septim võnkesagedussuhtega 128:243, mis, Siis oleks samas reas eespool, algheli (d) all nagu öeldud, on oktavi ja väikese limma vahe olev bI (tegelikult küll ais) alghelist vähendatud o – l. Nüüd ilmneb, et lisades selle suuruse o – l kvardi võrra madalam (seega 815,6 senti). Kuid eelmises lõigus mainitud intervallile 4v – 2s, jääb kasutades tabeli veergudes olevate naaberhelide oktavist puudu veel 8,1 senti, mis moodustabki vahel ainult puhtaid suuri tertse, häälestas antud häälestuse spetsiifi lise kleisma k’:

Oettingen bI kõrgusega 813,7 senti, seega vähendatud kvardist skisma (s = 1,95 senti) 4v – 2s + (o – l) + k’ = o, võrra madalamalt. Seetõttu on terve see rida seega häälestatud 1,95 senti madalamalt kui üksnes k’ = l + 2s – 4v = 90,2 + 2 × 1,95 – 4 × 21,5 = 8,1. loomulikes kvintides häälestuse korral, mistõttu reavahetusel tekkiv kvint fi s (407,8 senti) – desI Kuna joonisel 1 oleva helivõrgustiku ükski rida

(1107,8 senti) on suurusega 700,0 senti ja dI pole peale keskmise pole pikem kui kaheksa veergu alghelist (d) kõrgem mitte Pythagorase komma ega sisalda seetõttu vähendatud kvarti, tekib p, vaid süntoonilise komma v (21,506 sendi) võrra ainult nimetatud rea äärmiste helide 18/35 b ja (teatavasti s = p – v, seega v = p – s). 35/18 fi s (vastavalt 792,2 ja 407,8 senti) vahel

Helidest 52/1–51/2 (dI–esesIII) moodustuv loomulikust (st. helivõrgustikus üksteise peal järgmine kvindiring kätkeb endas kaht rea- asetsevate nootide vahelisest) erinev 384,4-

104 — Joonis 1. Helivõrgustiku skeem Arthur von Oettingeni raamatust „Das duale Harmoniesystem” (Oettingen 1913: 267). Kommentaar

III II I sendine puhas terts (tegelikult vähendatud kvart); cesesIII, eisis , cisis ja ais ) ning mis erinevad jällegi võrdub see erinevus skismaga (1,9 senti; ainult skisma (1,95 senti) võrra neid asendavatest

Oettingen 1913: 270). joonisel märgitud helidest (vastavalt fi s, dI, bII, Muidugi on ortotonofooniumi helireas fi sII, dI ja g). Kõnealuse pilli klaviatuuril on viis 53-helilisest võrdtempereeritud häälestusest 12-helilise kromaatilise helirea heli – d, e, g, a ja erinevad ka naaberhelide vahelised intervallid. c esindatud viiel, ülejäänud seitse aga neljal eri Kui Bosanquet’ pillil on helirea iga naaberheli kujul (53 heli jämeda joonega piiratud alal). vahel sama intervall (22,64 senti), siis ortotono- Seevastu Karl Traugott Goldbachi artiklis fooniumil võib see olla kolme eri suurusega joonisel 2 (vt. lk. 61) kujutatud klaviatuur kuulub (Oettinen 1913: 270): pillile, mida Oettingen on nimetanud Quint- Sexten-Reininstrument ja mille klaviatuuril on 1. 21,5 senti, st. süntooniline komma v; see igas oktavis 59 klahvi. Seda pilli kirjeldab autor moodustub naaberridades nelja veeru kaugusel oma töös „Die Grundlagen der Musikwissenschaft paiknevate samanimeliste helide vahel, näiteks und das duale Reininstrument” (Oettingen 0/0–52/1 d (0,0 senti) – d (21,5 senti); I 1916: 185, joonis 15, II), kus on kujutatud ka 2. 19,55 senti (v – s); see moodustub nelja veeru sellele vastav helivõrgustik (vt. joonis 2).2 kaugusel üle ühe rea paiknevate enharmooniliselt Siin on enamikus ridades üheksa heli, ainult võrdsete helide vahel, näiteks 52/1–51/2 dI (21,5) – helivõrgustiku ülemises ja alumises reas on seitse esesIII (41,1 senti); 3. 29,6 senti (v + k ); see moodustub viie rea ja ühe heli – ülemises reas puuduvad kaks esimest ja veeru kaugusel paiknevate helide vahel, millest kõlalt alumises kaks viimast heli. Nagu näha, koosnevad madalam esindab (tonaalse helirea seisukohalt) read siin endiselt puhastest kvintidest, veerud kõrgemat astet kui kõlalt kõrgem, näiteks 51/2–50/3 aga mitte suurtest tertsidest (nagu joonisel 1), eses (41,1 senti) – disIII (70,7 senti). III vaid suurtest sekstidest. Seetõttu on juba helirea jämeda joonega piiratud 53-heliline tuumik veidi Viimati nimetatud intervalli nii suur erinevus teistsuguse koostisega kui joonisel 1: heli 46/7 kahest esimesest on tingitud asjaolust, et selles disisIII asemel on eII (160,9 senti), heli 15/38 aisisIII osaleb alati üks heli ülalt esimeselt või teiselt asemel on hII (862,8 senti), heli 32/21 fi sisII asemel realt ja üks heli alt esimeselt või teiselt realt. I on g (476,5 senti), heli 21/32 hesesII asemel on aI Seetõttu sisaldub selle helisid ühendavas kvindi- (723,5 senti), heli 38/15 geses asemel on f (337,1 ringis (näiteks helisid eses ja disIII ühendavas III II III senti) ja heli 7/46 deses asemel on c (39,1 senti). kvindiringis eses –heses –fes –hisIII...aisIII–fi sII... III II III III III 53-helilisest tuumikust väljaspool on lisandunud II dis ) alati eelmainitud 710,0-sendine, loomulikust – nüüd juba tavaliste klahvidena – joonisel 1 III 8,1 senti suurem kvint fesIII–his . Sellisest III III märgitud „nuppklahvid” (ais , eis , cesIII ja gesIII) naaberhelide kauguse kuni poolteisekordsest ning veel kaks uut klahvi – ülemises reas disIII erinevusest hoolimata on ortotonofooniumi heli- 3 (49,2 senti) ja alumises reas desIII (1150,8 senti). rida keskeltläbi siiski väga lähedane Bosanquet’ Selline 59-helilise oktavi helivõrgustik pakub pilli omale – nagu käesoleva kommentaari algul tähelepanuväärset võimalust, mida Oettingen toodud astmeloetelust ilmneb, on üksikute helide ise võib-olla ei aimanudki. Nimelt võimaldab see erinevus nende kahe häälestuse vahel maksi- kergesti tuletada eriti puhtaid intervalle sisaldava maalselt 4,4 senti, mis on peaaegu märkamatu 118-helilise võrdtempereeritud oktavi heli- suurus. võrgustiku (kus 386,44-sendine suur terts erineb Raamatu „Das duale Harmoniesystem” loomulikust ainult 0,12 sendi, 701,69-sendine arutlusaluse joonisega (Oettingen 1913: 267) kvint aga 0,26 sendi võrra). Selleks piisab, kui kirjeldab Oettingen sellist liiki ortotonofooniumi, asetada 59-helilise oktavi helivõrgustiku peale mille klaviatuuril on igas oktavis 53 tavalist klahvi või alla teine samasugune. Nii moodustub kahe- ja neli nn. nuppklahvi (Knopftasten). Viimased – osaline helivõrgustik, mille ühe osa keskmeks aisIII (751,1 senti), eisIII (253,1 senti), ces (946,9 III on d ja teise osa osa keskmeks sellest 600 sendi senti) ja gesIII (448,9 senti) – lisavad joonisel toodud skeemi ülemisele ja alumisele reale veel kaks puuduvat heli, mis erinevad 8,1 sendi võrra 2 Selle joonise ülemise ja alumise rea helid nagu ka ülalt teise rea kaks vastavalt helidest hesesIII (743,0 senti), fesIII esimest ja alt teise rea kaks viimast heli ei kuulu 59-klahvilise oktaviga pilli (245,0 senti), hisIII (955,0 senti) ja fi sisIII (457,0 heliritta, need tulevad kasutusele alles 71-klahvilise oktaviga pilli puhul. 3 senti). Lisaks on joonise vasakus ja paremas Nagu kommenteeritavas artiklis märgitud, on nimetatud pillil ääres märgitud veel kuus heli, mis jäävad jämeda kromaatilise helirea kõik helid, välja arvatud gis/as, esindatud viiel eri III III joonega piiratud 53 helist väljapoole (ges , eses , kujul. Puuduvad helid gis (467,1 senti) ja as (652,8 senti) peaksid I II asetsema vastavalt helivõrgustiku ülemisel ja alumisel real.

106 — Joonis 2. 59-astmeline häälestuse helivõrgustik (Oettingen 1916: 185). Kommentaar

kaugune identse kõrgusega enharmooniliste KIRJANDUS helide paar as/gis.4 Kummagi osa helid omaette Oettingen, Arthur von 1913. Das duale moodustavad katkematu kvindiringi, mis ühe osa Harmoniesystem. Leipzig: Siegel. lõppedes jätkub teises osas, seevastu helirea Oettingen, Arthur von 1916. Die Grundlagen naaberhelid (välja arvatud üleminekul kolme der Musikwissenschaft und das duale alakriipsuga helilt kolme ülakriipsuga helile ja Reininstrument. – Abhandlungen der mathematisch-physikalischen Klasse der vastupidi) asuvad vaheldumisi helivõrgustiku königlichen Sächsischen Gesellschaft der kummaski osas. Wissenschaften, 34, S. 155–361.

4 As/gis-keskse osa kõigis ridades võikski kolm keskmist heli märkida selliste enharmooniliste helipaaridena. Siis koosneks selle osa iga rida neist helidest, mis jäävad d-keskses osas vastava rea äärmistest helidest väljapoole (näiteks keskmine rida: fes, ces, ges, des/cis, as/gis, es/dis, ais, eis, his).

108 Kroonika — Muusikateadusliku Tartu päeva ettekannete kroonika: elu kroonika 2004–2008 3. aprillil 2004 Tartu ülikooli raamatu- — kogus: Mare Rand (TÜR), „Tartu Üli- Koostanud Anu Paulus, kooli Raamatukogu ajaloolised ja EMTSi sekretär erikogud digitaalses keskkonnas”; Geiu Rohtla (TÜR), „Tartu Ülikooli Raamatukogu noodikogust”; Mart Humal (EMTA), „Karl Ulmanni 1843. aasta lauluraamatust”; Avo Sõmer (Connecticuti ülikool), „Aaria, arabesk, hümn ja retsitatiiv Stravinski kontsertides”; Katrin Rihm (Tartu Kõrgem Kunstikool), „Diplomitöö „Sonaat” tutvustus”; Ilvi Rauna (EMTA), „Riigi ringhääling moodsa muusika levitajana 1930-ndate aastate teisel poolel”; Allan Vurma (EMTA), „Puhtalt laulmine – see polegi nii lihtne”.

16. aprillil 2005 Tartu ülikooli keeltemajas: Marju Järve (TPÜ), „Helikõrguste eristamisvõime Eesti Muusikateaduse Seltsi teoorias ja praktikas”;Hendrik (EMTS) tegevus: Saare (TÜ), „Tugevad muusikalised EMTS asutati 1992. aastal. Järgnev elamused”; Marju Lepajõe (TÜ), kroonika kajastab seega seltsi „Muusika psühhagoogilistest 13.–17. tegevusaastat. aspektidest Plotinosel ja Augustinusel”; Triin Vallaste (EMTA), Alustame siin 2004. aastast, mil Leichteri päeva „Tallinna kontserdielust aastatel EMTS assotsieerus Eesti Teaduste ettekannete kroonika: 1860–1865 ajalehe Revalsche Zeitung Akadeemiaga. 2007. aastast kaasneb 1. novembril 2004: Richard Parncutt põhjal”; Maret Tomson (VKA), sellega rahaline toetus ja seega ka (Grazi ülikool), „Perception of „Muusikakriitika institutsioonist võimalus laiendada seltsi tegevus- harmony and tonality”. 1930. aastate eestikeelsetes päeva- valdkondi. Seni tegutses selts lehtedes”; Eva Lepik (TÜ), „„Die Kunst Kultuurkapitali toetuste ja seltsi 17. oktoobril 2005: Mart Humal der Erzählung”: Ristikivi ajalooliste liikmetelt kogutud aastamaksude (EMTA), „Enn Võrgu „Valvake!” Eesti romaanide tsükkel ja Bachi „Fuuga- toel. oratooriumiloomingu taustal”. Ette- kunst””; Mart Humal (EMTA), „Mis kandele lisandus Humala raamatu puudub Beethoveni Sonaadi op. 81a 2005.–2006. aastani kuulusid seltsi „Kõigi intervallidega dodekafoonilised II osas – „Abwesenheit – L’absence””. juhatusse Toomas Siitan (esimees), seeriad ja nende teisendused” Kerri Kotta, Kaire Maimets-Volt, Ilvi esitlus. Kavas oli ka Tormise-keskuse 29. aprillil 2006 Tähtvere Rauna ja Triinu Ojamaa. 2007. aasta avamine EMTA muusikateaduse Päevakeskuses: Andres Tvauri (TÜ), sügisest on juhatuse liikmeteks osakonna juures. „Tartu plokkfl öödi leiukontekst”; Toomas Siitan (esimees), Kerri Kotta, Taavi-Mats Utt (stuudio Cantores Kaire Maimets-Volt, Ilvi Rauna ja 16. oktoobril 2006: Mart Humal Vagantes), „Tartu plokkfl ööt Kadri Steinbach. (EMTA), „Mütoloogilisest mõõtmest keskaegsete plokkfl öötide ahtas Schuberti Sümfoonia C-duur (D. 944) reas”; Ain Mäesalu (TÜ), „12.–13. 2008. aasta seisuga on seltsil teises osas”, Ivar Vinkel (TLÜ), sajandi pronkspasun Otepää linnuselt 61 liiget. „Vibro-akustilisest teraapiast”. arheoloogi pilguga”; Guldžahon Jussufi (EKM), „Pamiiri rahvaste EMTSi asutamisest alates 29. oktoobril 2007: Avo Sõmer põlistest ja laenatud pillidest ning on selle peamiste tegevuste hulka (Connecticuti ülikool), „Tubina- nende arenguloost”; Pille Raitmaa kuulunud igal aastal vähemalt kahe aegse Rootsi sümfoonilise muusika (EMTA), „Rütmiseeritud koraalilaul ettekandekoosoleku korraldamine. „modernismist””. – 19. sajandi teise poole koraalilaulu- Sügiseti on selleks olnud muusika- alaste arutluste keskne teema”; teadlase Karl Leichteri järgi nime 24. novembril 2008: Mart Humal Urve Lippus (EMTA), „Mida ootab saanud Leichteri päev Tallinnas EMTA (EMTA), „Häältejuhtimise maatriks muusikateaduselt salvestuste ruumides ja kevaditi Tartu päevana kui tonaalse kontrapunkti arhetüüp”. uurimine?”; Kadri Steinbach tuntud koosolek mõnes ülikoolilinna Kõikidele Leichteri päeva ettekanne- (EMTA), „Heino Elleri „Koidu” kuus hoones. tele järgnes seltsi aastakoosolek. ettekannet”.

109 Kroonika

EMTA muusikateaduse osakonna korraldatud konverentsid, seminarid 14. aprillil 2007 Tartu ülikooli keelte- ja sümpoosionid: majas: Holger Berg (TÜ), „Theo van 25. september 2004, seminar Leeuweni kommunikatsiooniteooria „Kultuurielust Eestis aastatel 1940– ja Eesti Raadio signatuurid”; Tiiu 1948” (uurimisprojekti „Muusikaelu Ernits (TÜ), „Relatiivsest noodi- Eestis XX sajandi algupoolel” raames). lugemismeetodist baltisaksa kultuuri- Seminaril kõnelesid Sirje Annist, Piret väljal 19. sajandil”; Maile Nairis Kruuspere, Kristin Kuutma, Anu Kõlar, (EMTA), „Eesti ainese helisalvestused Ene Lamp, Urve Lippus ja Kristel Pappel. Berliini arhiivides”; Niina Aasmäe (TÜ), „On the metric structure of Erzya”; 15.–16. oktoober 2004, etnomusiko- Janika Kronberg (EKM), „Kirjanduse loogia konverents „Soomeugrilaste süüdimatu musikaalsus”; Aleksander vokaalne mitmehäälsus slaavi ja Danilevski (TÜ), „О „Партийной balti rahvaste muusikakultuuri организации и партийной kontekstis”. Ettekannetega esinesid литературе” в „Защите Лужина” Nailja Almejeva (Peterburi), Ljudmilla Владимира Набокова”. Esitleti ka Bojarkina ja Nikolai Bojarkin Jaan Rossi raamatut „Благозвучие (Saransk), Loreta Juciute (Vilnius), объективные предпосылки Guldžahon Jussufi (Viljandi), Igor консонантности в музыке” Matsijevski (Peterburi), Irina Nurijeva (Peterburi, 2006). (Iževsk), Janika Oras (Tartu), Žanna Pärtlas (Tallinn), Daiva Raciunaite- 12. aprillil 2008 Eesti Kirjandus- Vyciniene (Vilnius), Galina Tavlai muuseumis: Anu Sõõro (EMTA), (Peterburi) ning Heikki Laitinen, „Johann Valentin Mederi dialoogist Eila Hartikainen, Maari Kallberg, Wie murren denn die Leut’ (1684)”; Anneli Kont-Rahtola, Sirkka Kosonen Kristi Viiding (TÜ), „Tartu kirjan- ja Anna-Kaisa Liedes (Helsingi). duselust 17. sajandil”; Aleksandra Konverentsi korraldasid EMTA ja Eesti Dolgopolova (EMTA), „August Wilhelm Kirjandusmuuseum, töökeeled olid Hupeli teosed eesti muusikaloo eesti ja vene keel. Hõimupäevade allikana”; Anna Dõtõna (EMTA), „Pärnu EMTSi infolehes ilmunud artiklid lõppkontserdil Matkamajas esinesid linna muusikaelu aastatel 1837–1840 ja intervjuud (toim. Ilvi Rauna, soomlaste ansambel MeNaiset, ajalehe Pernausches Wochenblatt Kerri Kotta, Toomas Siitan): komide Zilgan Turun (Kuljus), põhjal”; Sven Lepa (TÜ), „Voka mõisa nr. 14, 2005: Jaan Ross „Reisikiri vadjalaste Bestiaria, liivlaste Kõla pärisorjade kapell”; Konstantin Peterburist”, Kaire Maimets „Mõeldes (Saar), ersalaste Gaigi Moro (Helisev Tretjakov (TÜ), „Muusika kui täppis- „Mõeldes muusikast”” (ülevaade laul), setode Siidisõsarõ, tšuvaššide teadus”; Tiina Kalda (Sussexi ülikool), raamatu „Mõeldes muusikast” Palan ja ingerisoome Tallinna Ingeri „Mis kasu on muusikast?”. kajastustest meedias). soomlaste tantsurühm.

28. septembril 2007 osales EMTS nr. 15, 2006: Ilvi Rauna ja Kerri Kotta 19.–20. november 2004, konverents koostöös Eesti Teaduste Akadeemiaga „Kas muusikateaduse eriala on „Meeskoorilaul ja 20. sajandi Euroopa Komisjoni initsiatiivil perspektiivikas?” (vestlusringis Kerri muusikaelu”. Ettekannetes tutvustati toimuval üritusel „Teadlaste öö Kotta, Kristina Kõrver, Maria Mölder, Euroopa ja kitsamalt Eesti meeste- 2007” loeng-kontserdiga „Eesti Kristel Pappel, Ilvi Rauna, Viida Raag, laulutraditsiooni. Kõrvuti eesti muusika „eelajalugu”: Barokkmuusika Anneli Remme, Tiina Õun). teadlaste Urve Lippuse, Toomas Tallinnas ja Narvas” Teaduste Siitani ja Saari Tammega esinesid Akadeemia majas. Üritus toimus nr. 16, 2007: „Intervjuu Jaan konverentsil Folke Bohlin ja Ursula Teaduste Akadeemia majas ja selle Rossiga” (küsinud ja kirja pannud Geisler Rootsist ning Friedhelm viis läbi Toomas Siitan. Brigitta Davidjants), Maris Valk- Brusniak, Helmke Jan Keden, Martin Falk „Kommentaar Jaan Rossi Loeser ja Helmut Loos Saksamaalt. 26. septembril 2008 osales EMTS raamatule „Благозвучие объективные Et samal, 2004. aastal möödus sarnaselt eelmise aastaga ürituses предпосылки консонантности в RAMi asutamisest 60 aastat, võis „Teadlaste öö 2008”, mille keskseks музыке””. konverentsi ajal tutvuda EMTA fuajees teemaks oli muusika Tartu ülikoolis ka näitusega koori ajaloost, mille oli aastatel 1802–1918. Geiu Rohtla nr. 17, 2008: „Eestikeelne koostanud Marje Metsis. 2007. aastal rääkis ülikooli muusikadirektori muusikateadus ja publitseerimine” ilmus „Eesti muusikaloo toimetiste” institutsioonist 19. sajandil ning (Kerri Kotta küsimustele vastavad sarjas artiklite kogumik, mille tekstid Jaan Ross muusika uurimisest üli- Urve Lippus, Margus Pärtlas ja Jaan on kas pärit või välja kasvanud just koolis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi Ross), „Intervjuu Toomas Siitaniga konverentsi ettekannetest (vt. raama- alguses. Kõlasid 19. sajandi Tartu (ümmarguse sünnipäeva puhul)” tute loetelu allpool). Konverentsi ülikooliga seotud muusikute heli- (küsinud ja kirja pannud Brigitta korraldas EMTA koostöös Eesti teosed. Üritust juhtis Geiu Rohtla. Davidjants). Rahvusmeeskooriga.

110 Kroonika

10. mai 2005, sümpoosion „Lepo Sumera 55”. Ettekannetega esinesid Eesti teadlased esinesid kokku Eeva Konsa, Kerri Kotta, Gerhard viie ettekandega, autoriteks Jaan Lock, Kai Tamm ja Merike Vaitmaa. Ross, Vaike Kiik-Salupere, Eva Liina Ürituse korraldasid Lepo Sumera Asu-Garcia, Kadri Steinbach (koos Ühing ja EMTA. Morten Hein’iga), Taive Särg (koos Rytis Ambrazeviciusega) ja Allan 16.–17. juuni 2005, rahvusvaheline Vurma (posterettekanne). Lingvistika konverents „Eduard Tubin 100”. 15.–19. august 2007, kolmas ja kommunikatsiooni teemalist Ettekannetega esinesid Jelena rahvusvaheline interdistsiplinaarse alasektsiooni juhatas USA Ohio Gandšu, Mart Humal, Timothy L. muusikateaduse konverents (3rd osariigi ülikooli emeriitprofessor Jackson, Edward Jurkowski, Anne Conference on Interdisciplinary Ilse Lehiste. Kilstofte, Maris Kirme, Arnolds Musicology). Sarnaselt 2004. aastal Klotinš, Kerri Kotta, Urve Lippus, Grazis ja 2005. aastal Montrealis Konverentsi peakorraldajaks oli Gerhard Lock, Hans Gunter Lock, toimunud konverentsiga oli ka Jaan Ross (EMTA muusikateaduse Veijo Murtomäki, Tomi Mäkelä, seekord eesmärgiks koondada osakonna professor, Tartu ülikooli Graham H. Phipps, Margus Pärtlas, muusika-uurijaid erinevatelt kunstide osakonna professor) ja Vardo Rumessen, Eino Tubin ja Hans teadusaladelt, et edendada koostööd akadeemiliseks juhiks Richard Åstrand. Konverentsi korraldasid reaal- ja humanitaarteaduste Parncutt (Professor of Systematic EMTA ja Rahvusvaheline Eduard ning teooria ja praktika vahel. Musicology, Institut für Musik- Tubina Ühing. Konverentsi teemaks oli seekord wissenschaft, Universität Graz, laulmine. Ettekannetega esinesid Austria / Grazi ülikooli muusika- 3. veebruar 2006, mälestus- Euroopa kõrval ka USA, Kanada, teaduse instituudi süstemaatilise konverents Vaike Sarve 60. sünni- Brasiilia, Austraalia, Uus-Meremaa, muusikateaduse professor). aastapäeva tähistamiseks. Esinesid Jaapani ja Türgi teadlased kokku Konverentsi akadeemiline koordi- Margus Pärtlas, Kristi Salve, Andreas 41 ettekandega, millele lisandusid neerija oli Kaire Maimets-Volt. Kalkun, Marju Torp-Kõivupuu, Triinu sümpoosioni sõnavõtud ja Korraldustöös osalesid ka EMTA ja Ojamaa, Maris Kirme, Geiu Rohtla, posterettekanded. Seejuures oli igal EMTS, toetasid Tartu Ülikool ja Eesti Terje Potter, Tiia Järg. Korraldasid ettekandel vähemalt kaks erineva Kultuurkapital ning rahvusvahelised EMTA, Veljo Tormise Regilaulukeskus teadustaustaga autorit. Konverentsi organisatsioonid European Society ja EMTS. keel oli inglise keel. for the Cognitive Sciences of Music, International Musicological Society 28.–30. september 2006, viies Ettekandeid peeti kümnes eri ja European Seminar in Ethno- rahvusvaheline muusikateooria sektsioonis: Medicine and Health / musicology. konverents. Keskseks teemaks oli Meditsiin ja tervis, Ethnomusicology / Mozarti muusika. Avaloengu pidas Etnomusikoloogia, Intonation / 10.–12. oktoober 2008, 41. balti Ludwig Holtmeier (Musikhochschule Intonatsioon, History / Ajalugu, muusikateaduse konverents Freiburg ), sümpoosioni juhatas Performance / Esituspraktika, „Muusikaelu 19. sajandil: struktuurid Margus Pärtlas (EMTA). Ette- Linguistics and Communication / ja protsessid”. Konverents keskendus kannetega esinesid Timothy Lingvistika ja suhtlus, Voice quality / seekord Läänemere-äärsete maade L. Jackson, Stephen Slottow ja Hääle omadused ja Cultural Studies muusikaelule. Esinesid Eesti, Läti, Graham Phipps (University of North / Kultuuriuuringud. Avaloengu Leedu, Saksa, Rootsi, Soome ja Texas), Eibhlín Griffi n, Cecilia Oinas, „Singing voice and sung performance, Suurbritannia teadlased kokku 27 Anna Pulkkis, Lauri Suurpää (Sibelius- an area for interdisciplinary ettekandega. Ettekandeid pidasid Akatemia), Poundie Burstein (Hunter research” pidas Johan Sundberg Kristel Pappel, Toomas Siitan, Geiu College, City University of New York), (Rootsi), sümpoosionil Biological Rohtla, Tiiu Ernits (Eesti), Baiba William E. Caplin (Mc Gill University), foundations of singing / „Laulmise Jaunslaviete, Zane Gailıte, Lıga Ludwig Holtmeier (Musikhochschule bioloogilised alused” oli üks esinejaid Jakovicka, Inese Žune (Läti), Danute Freiburg), Julian Horton (University John Sloboda (Suurbritannia). Petrauskaite (Leedu), Albert Gier, College Dublin), Martin Kutnowski Ettekannetega esinesid veel Jonathan Martin Knust, Andreas Waczkat, (Saint Thomas University, Frederickton, Wild, Peter Schubert (Kanada), Lilli Mittner, Friedhelm Brusniak, Canada), Su Yin Mak (The Hong Kong Simone Dalla Bella (Poola), Elizabeth Michael Heinemann, Helmuth Loos Academy for Performing Arts), Janet Willis, Dianna T. Kenny (Austraalia), (Saksamaa), John Nelson, Glenda Schmalfeldt (Tufts University), Charles Karen Wise (Suurbritannia), Geoff Dawn Goss, Reijo Jyrkiäinen, Margit J. Smith (University at Buffalo), Avo Luck, Petri Toiviainen (Soome), Rytis Rahkonen, Ulla-Britta Broman- Sõmer (University of Connecticut). Ambrazevicius, Asta Leskauskaite Kananen, Helena Tyrväinen, Matti Eesti teadlastest esinesid Mart (Leedu), Ali Cenk Gedik (Türgi), Vainio (Soome), Owe Ander, Ann-Marie Humal, Kerri Kotta ja Margus Pärtlas Filipa Lã (Portugal), Michèle Nilsson (Rootsi), Elaine Kelly ja (EMTA), Mart Jaanson (TÜ) ja Gerhard Castellengo (Prantsusmaa), Jelena Annika Lindskog (Suurbritaannia). Lock (TLÜ). Konverentsi töökeel oli A. Ogorodnikova, Inna V. Koroleva Konverentsi korraldasid EMTA ja inglise keel. (Venemaa) jt. EMTS.

111 Kroonika

EMTA muusikateaduse osakonna Muusikaelu Eestis 20. sajandi raamatud 2004–2008: algupoolel (Eesti muusikaloo Mart Humal. Kõigi intervallidega toimetised 7). Koostaja Urve Lippus, dodekafoonilised seeriad ja toimetaja Kadri Steinbach, Tallinn: nende teisendused. 2. kd (Töid Eesti Muusikaakadeemia, 2005. muusikateooria alalt II), Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, 2005. Meeskoor ja meestelaul (Eesti muusikaloo toimetised 8). Mart Humal. Uuringud tonaal- Koostaja Urve Lippus, Tallinn: Eesti struktuuridest. Sissejuhatus ja neli- Muusika- ja Teatriakadeemia, 2007. teist analüütilist etüüdi. 2 kd. (Töid muusikateooria alalt III), Tallinn: Mõeldes muusikast. Sissevaateid Eesti Muusikaakadeemia, 2007. muusikateadusesse. Toim. Jaan Ross ja Kaire Maimets, Tallinn: Varrak, Proceedings of a Conference on 2004. Music Theory, Tallinn, May 16–17, 1996 (A composition as a problem Janika Oras, Viie 20. sajandi naise [I]). Ed. Mart Humal, Tallinn: Eesti regilaulumaailm: arhiivitekstid, Muusikaakadeemia, 1997. kogemused ja mälestused (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 27). Proceedings of the Second Conference Toimetaja Mall Hiiemäe, Tartu: Eesti on Music Theory, Tallinn, April 17–18, Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 1998 (A composition as a problem 2008 (kaitstud väitekirjana EMTAs). II). Ed. Mart Humal, Tallinn: Scripta Musicalia, 1999. Jaan Ross, Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast. Tartu: Proceedings of the 3rd Conference Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. on Music Theory, Tallinn, March 9–10, 2001 (A composition as a problem Allan Vurma, Voice quality and pitch III). Ed. Mart Humal, Tallinn: Scripta in singing: some aspects of perception Musicalia, 2003. and production = Häälekvaliteet ja helikõrgus laulmisel: mõningad taju Proceedings of the Fourth ja moodustusega seotud aspektid International Conference on Music (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Theory, Tallinn, April 3–5, 2003 (A väitekirjad 3). Tallinn: Eesti Muusika- composition as a problem IV/1–2). ja Teatriakadeemia, 2007. Ed. Mart Humal, Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, 2004. 19. sajandi muusikaelu Eestis (Eesti muusikaloo toimetised 9). Koostaja Proceedings of the Fifth International Urve Lippus, Tallinn: Eesti Muusika- Conference on Music Theory, Tallinn, ja Teatriakadeemia, 2008. September 28–30, 2006 (A composition as a problem V). Ed. Яан Росс, Благозвучие: объективные Mart Humal, Tallinn: Eesti Muusika- предпосылки консонантности ja Teatriakadeemia, 2008. в музыке. Санкт-Петербург: Европейский университет в Санкт- Kerri Kotta, Dmitri Šostakovitši Петербурге, 2006. tonaalstruktuurist (Eesti Muusikaakadeemia väitekirjad 2). Финно-угорское многоголосие Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, в контексте других музыкальных 2004. культур [Soome-ugri mitme- häälne muusika teiste muusika- CIM07: 3rd Conference on Inter- kultuuride kontekstis] (Töid disciplinary Musicology, Tallinn, etnomusikoloogia alalt 5). Toim. Estonia, 15–19 August 2007. Abstracts. Triinu Ojamaa, Žanna Pärtlas, Ed. Kaire Maimets-Volt, Richard Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Parncutt, Manuela Marin, and Jaan etnomusikoloogia osakond, Eesti Ross. Tallinn: Estonian Academy of Muusika- ja Teatriakadeemia Music and Theatre, 2007 muusikateaduse osakond, 2008.

112 Autorid —

FABIAN DAHLSTRÖM (1930) oli 1978–1993 Åbo Akademi muusikateaduse professor, praegu emeriitprofessor. Ta on uurinud soome muusikaelu varasemat ajalugu, oli Jean Sibeliuse teoste kriitilise väljaande peatoimetaja ja on välja andnud mitmeid muid Sibeliusega seotud materjale.

KARL TRAUGOTT GOLDBACH (1974) õppis Weimaris kompositsiooni ja elektroakustilist kompositsiooni ja omandas seal ka doktorikraadi tööga 18. sajandi saksa muusikateatri teemal.

SEIJA LAPPALAINEN (1958) on Helsingi ülikooli teadur ja on peamiselt uurinud soome muusikalugu, nt. Helsingi kontserdielu ja varasemate soome heliloojate elulugusid. Praegu kirjutab ta doktoritööd Viini klassikalise muusika retseptsioonist Põhjamaades.

MARTIN LOESER (1972) omandas doktorikraadi Hannoveris, töötab Greifswaldi ülikoolis ja tema peamine uurimis- valdkond on 19. sajandi saksa ja prantsuse muusikaajalugu žanri- ja kultuuriloolisest aspektist.

GEIU ROHTLA (1975) töötab Tartu Ülikooli raamatukogus ja on ühtlasi EMTA doktorant, tema uurimisvaldkonnaks on Tartu 19. sajandi muusikaelu, sealhulgas muusika ülikoolis.

TOOMAS SIITAN (1958) on EMTA muusikateaduse professor, tema väitekiri käsitles 19. sajandi koraalireformi Eesti- ja Liivimaal ning ta uurimis- valdkonnad on nii eesti varasem muusikaelu kui varane muusika laiemalt.

ANDREAS WACZKAT (1964) on Göttingeni ülikooli ajaloolise muusikateaduse professor; 16.–18. sajandi muusikaloo, muusikateooria, kompositsiooni ajaloo ja ajaloolise muusikateaduse kõrval tegeleb ta Baltimaade muusikalooga ning on Eesti Muusikateaduse Seltsi liige.

113 Artiklite esitamine artikli täielikud andmed: autori nimi, ilmumisaasta ja — teose pealkiri (kursiivis), samuti ilmumiskoht ja kirjastus (v. a. perioodika puhul), nt.

Arro, Elmar 1933. Geschichte der estnischen Musik. Teksti saatmine Bd. 1, Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv. Res musica võtab tekste vastu e-posti teel aadressil [email protected]. Soovime saada tekste MS Artikli või teose eraldi viidatud osa puhul tuleb ära tuua Wordi formaadis .doc- või .rtf-failina. Artiklile tuleb artikli/peatüki pealkiri ning alg- ja lõpulehekülg; artikli/ lisada resümee ja autori andmed. Resümee ei tohi peatüki ja teose pealkirjad palume eraldada punkti ja sisaldada defi neerimata lühendeid või täpsustamata mõttekriipsuga, nt. viiteid. Me eeldame, et publitseerimiseks esitatud tekste ei ole samal ajal esitatud mujal ega varem avaldatud. Oettingen, Arthur von 1902. Das duale System Artiklile tuleb lisada kõik pildid, noodinäited jne. der Harmonie. – Annalen der Naturphilosophie, 1, S. 62–75. Retsenseerimine Res musica laseb kõik artiklid anonüümselt läbi Leichter, Karl 1982. Tallinna muusikaelu XIX sajandil. – vaadata kahel retsensendil. Seetõttu palume autoritel Valik artikleid. Koost. Johannes Jürisson, Tallinn: paigutada oma nimi ja kontaktandmed eraldi lehele Eesti Raamat, lk. 157–199. ning vältida tekstis või jätta esimesest tekstiversioonist välja formuleeringud ning viited, mis osutavad Kogumiku puhul tuleb ära tuua ka väljaandja nimi, nt. autori identiteedile. Need on võimalik lisada peale retsenseerimisprotseduuri läbimist. Rink, John 2002. The profession of music. – The Cambridge History of Nineteenth-Century Music. Teksti vormistus Ed. Jim Samson, Cambridge: Cambridge University Soovime saada tekste järgmises vormistuses: Press, p. 55–86. • reavahe 1,5 • mitte poolitada Jätkväljaannete puhul palume ära tuua aastakäigu/köite • kasutada lühendite puhul punkti. number, seeria puhul ka seeria nimetus, nt.

Kursiivi palume teksti sees panna ainult eestistamata Dahlhaus, Carl 1980. Die Musik des 19. Jahrhunderts. sõnad. Palume eristada mõttekriipsu sidekriipsust (= Neues Handbuch der Musikwissenschaft 6). ja kasutada mõttekriipsu ka tähenduses ‚kuni’, näiteks Laaber: Laaber. 1999–2003, lk. 2–5. Nimede esmamainimisel palume eesnimi välja kirjutada, samuti tuleb esmakordsel Koudal, Jens Henrik 1996. Mobility of Musicians kasutamisel defi neerida ebatavalised lühendid. Pikemad in the Baltic in the 17th and 18th Century. – Musica tsitaadid palume selgelt eristada kas väiksema kirja Baltica. Interregionale musikkulturelle Beziehungen või taandega. Palume leheküljed läbivalt nummerdada. im Ostseeraum. Konferenzbericht Greifswald- Palume kasutada ainult joonealuseid märkuseid. Gdansk 28. November bis 3. Dezember 1993. Hrsg. von Ekkehard Ochs, Nico Schüler und Lutz Winkler Fotod, noodinäited, joonised, tabelid (= Deutsche Musik im Osten 8), Sankt Augustin, Noodinäited, fotod, joonised, tabelid tuleb läbivalt S. 137–147. nummerdada ja allkirjastada. Kõik allkirjad tuleb tuua ära töö lõpul. Fotodel peab olema piisav kvaliteet Palume ära tuua ka täpsustused nagu 2. väljaanne, trükkimiseks. Trükiõigused palume vajadusel välja Supplement vmt. selgitada autoritel endil. Mitme autori puhul palume esimese autori puhul kirjutada kõigepealt perekonnanimi, siis eesnimi, Viited teiste autorite puhul eesnimi, perekonnanimi, nt. Res musica kasutab tekstisisest viitamist, st. teksti sees palume tuua lühiviited, mis sisaldavad tsiteeritava Hughes, Dom Anselm, Gerald Abraham (ed.) 1960. autori nime või teose pealkirja (või pealkirja osa või The New Oxford History of Music. Vol. III: Ars Nova and the lühendit), nt. (Arro 1933: 24), (EMBL 2007: 45), (Bericht ... Renaissance (1300–1540). London: Oxford Univ. Press. 1884). Mitme autori puhul tuleb autorite nimed eraldada komaga, nt. (Hughes, Abraham 1960: 33), kolme või enama Pealkirja lühend palume kirjutada kirjanduse loetelus autori puhul tuua ära ainult üks nimi, nt. (Tamm jt. 2003: lahti võrdusmärgi abil, nt. 24). Viited erinevatele autoritele palume sulus eraldada semikooloniga, nt. (Dahlhaus 1980: 164; Rink 2002: 72). EMBL 2007 = Eesti Muusika Biograafi line Täisviited tuleb ära tuua teksti lõpus kirjanduse Leksikon. 1. kd., toim. Tiina Mattisen, Tallinn: loetelus, mitte joonealustes märkustes. Palume viidetes Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. ja kirjanduse loetelus kasutada originaali keelt (nt. eestikeelse väljaande puhul toim., lk.; ingliskeelsel Bericht ... 1884 = Bericht über die Verwaltung der ed., pp. jne.) ja kirjanduse loetelus originaali Stadt Reval für das Jahr 1883 (1884). Reval: Gedruckt kohanimekujusid. bei Lindfors Erben. Kirjanduse loetelus palume ära tuua viidatud teose/ Petuhhov 1902 = Петухов, Евгений

114 Вячеславович. 1902. Императорский Юрьевский, бывший Дерптский университет за сто леть его существования (1802–1902). То м 1, Юрьев: [Б.и.].

Viited internetis paiknevatele tekstidele peavad sisaldama aadressi ja vaatamise kuupäeva, nt.

Rosen, Charles 2002. Should we adore Adorno? – New York Review of Books, October 24. (09.02.2009).

Kui viidatakse saidile ilma autorita, palume viide tuua ära joonealuses märkuses, mitte teksti sees. Arhiiviviidete puhul palume tekstis kasutada arhiivi lühendit, nt. (TLA 230-1-38), ja tuua arhiivi täisnimi teksti lõpus allikate (mitte kirjanduse) loetelus, nt.

Tallinna Linnaarhiiv, f. 230 n. 1 B.s. 38 Stadtmusikanten und Organisten 15.–19. Jh.

Kui viidatakse sama autori mitmele ühel aastal ilmunud teosele, siis eristatakse neid järgmiselt: (Tamm 1996a: 42; Tamm 1996b: 255).

115 116