RES MUSICA — Nr 1 / 2009
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
RES MUSICA — nr 1 / 2009 Eesti Muusikateaduse Seltsi ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakonna aastaraamat TOIMETUS: Urve Lippus, peatoimetaja Kerri Kotta (muusikateooria) Žanna Pärtlas (etnomusikoloogia) Jaan Ross (muusikapsühholoogia) Toomas Siitan (muusikaajalugu) Anu Sõõro, toimetaja TOIMETUSKOLLEEGIUM: Mimi S. Daitz (New York City University, USA) Jeffers Engelhardt (Amherst College, USA) Mart Humal (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti) Diana Krull (University of Stockholm, Rootsi) Timo Leisiö (University of Tampere, Soome) Margus Pärtlas (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti) Johan Sundberg (Royal Institute of Technology, Rootsi) Avo Sõmer (University of Connecticut, USA) Res musicale avaldamiseks esitatud artiklid retsenseeritakse anonüümselt kahe vastava valdkonna asjatundja poolt. Keeletoimetaja Triin Kaalep Kujundus Tuuli Aule Rävala pst 16 10101 Tallinn, Eesti Tel.: +372 6675717 e-mail: [email protected] www.muusikateadus.ee/resmusica © 2009 EMTS, EMTA, autorid Trükitud AS Pakett trükikojas ISSN 1736-8553 4 Sisukord: 47 — 7 Karl Traugott Goldbach — Arthur von Oettingen ja tema Toimetuselt orthotonophonium oma aja 9 kontekstis — Resümee Toomas Siitan Baltisaksa ja eesti kultuuri- 71 — ruumid 19. sajandi teise poole Seija Lappalainen Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid Fredrik Pacius ja Richard ja identiteedikujundus Faltin – kaks sakslast Soome Resümee muusikaelu ehitamas 21 Resümee — Martin Loeser 85 — Akadeemilised muusikaõpetajad Fabian Dahlström Läänemere piirkonna ülikoolides: „Piae cantionese” traditsioon ühe ametikoha loomisest ja Soomes 1616–1900 kujundamisest 19. sajandil võrdlevas perspektiivis Resümee Resümee 101 — 29 Arvustused — Aleksander Pulver: Jaan Rossi muusika- Geiu Rohtla psühholoogilised capriccio’d. Jaan Ross, Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast Muusikaõpetaja koht Tartu (Tartu 2007) ülikoolis 1803–1807 103 Resümee — Kommentaar 39 Mart Humal: Kommentaar Oettingeni — ortotonofooniumi häälestuse kohta Andreas Waczkat Friedrich Konrad Griepenkerl 109 (1782–1849), Braunschweigi — Kroonika Collegium Carolinumi Anu Paulus: Muusikateadusliku elu professor ja Braunschweigi kroonika 2004–2008 Lauluakadeemia esimene 113 direktor — Resümee Autorid 5 Toimetuselt Aastaraamat Res musica tahab olla eesti muusikateadlaste jaoks kõige laiemaks foorumiks, milles avaldatakse artikleid kõigist muusika uurimisega seotud valdkondadest ja võimalikult rahvusvahelise autorkonna poolt. Ajakirja eesmärgiks on arendada eestikeelset muusikateaduslikku diskursust, kuid selle kõrval ka seostada seda nii meie enda kui väliskolleegide võõrkeelse diskursusega, mis sõltuvalt keele valikust sageli orienteerub erinevatele mõtlemis- ja kirjutamistraditsioonidele. Seega on eesmärgiks ka sünteesida praegu domineerivat ingliskeelset diskursust nii saksakeelse kui 20. sajandil Baltikumis tugevalt esindatud venekeelse muusikateaduse traditsioonidega. Planeeritud on avaldada nii üksikuid artikleid kui terviklikke numbreid eelkõige eesti keeles, kuid selle kõrval sõltuvalt teemast ka inglise ja saksa keeles, igal juhul aga ulatuslike tõlgitud resümeedega. Peale uurimuslike artiklite sisaldab aastaraamat arvustuste ja muusikateadusliku elu kroonika rubriigi. Aastaraamatu väljaandjateks on EMTA muusikateaduse osakond ja Eesti Muusikateaduse Selts. Kõik artiklid retsenseeritakse enne ilmumist vastavalt teemale akadeemilises uurimistöös osalevate muusikateadlaste poolt ning nii kaastööde kui retsensentide leidmisel toetab toimetust rahvusvaheline kolleegium. Viimasel kahel aastakümnel on eesti keele oskus rahvusvahelise uurijaskonna hulgas laienenud, nii et ka eestikeelsetele artiklitele on võimalik saada tagasisidet kaugemalt. Samas kavatseb toimetus kasutada võimalust tõlkida ühe köite kaastööd kas eesti või võõrkeelde, kui artiklivalik moodustab temaatilise terviku ja võiks adresseerida spetsiifi lisemat lugejaskonda (nagu näiteks eesti kultuuriavalikkus laiemalt; või mõnel teisel juhul näiteks rahvusvaheline teatud teema uurijaskond). Aastaraamatu esimene väljaanne sisaldab muusikaloo-teemalisi uurimusi. Selle artiklivaliku algtõukeks oli 2007. aastal Tartu Ülikooli Raamatukogus toimunud konverents „Ülikooli muusika- direktori amet 200” ja keskseks teemaks muusikaelu või muusika uurimine Läänemeremaade ülikoolides 19. sajandil. Lisatud on mõned selle teemaga haakuvad üldisemad artiklid. Urve Lippus 7 rahvuslike ideede levitamisel, märgib Tuglas Baltisaksa ja ja eesti eesti kultuuri- kultuuri- ometi, et laulupeole järgnes pigem rahvusliku ruumidruum 19. 19. sajandi sajandi teise teise poole poole liikumise stagneerumine: Eesti- jaja Liivimaal: Liivimaal: kooriseltsid kooriseltsid …legaliseerudes ja ikka laiemaid masse vallutades muutus rahvuslik liikumine ise ja identiteedikujundusidentiteedikujundus ka üldmeeleolulisemaks ning kaotas oma — agressiivse potentsi. Ta kaldus seniselt Toomas Siitan võitluspinnalt ja peaaegu samastus selle aeglase rahvavalgustustööga, mida nii menukalt oli teinud Jannsen. Ja lõpuks kuulus tema lipukandjate hulka 1990. aastate algul räägiti eesti muusikatead- igaüks, kes aga leidis isamaa ilusa ja emakeele kõlava olevat. Kuid need teisejärgulised väärtused laste hulgas palju paradigmamuutusest meie just loiutasid ja lämmatasid liikumist rahvuslik- muusikalises historiograafi as, kusjuures tookord sotsiaalse nähtusena. Seesugust rahvuslust ei uskusime end vastanduvat ajalookirjutuse kartnud selle maa senised isandad kuigi suurel nõukogudeaegsele traditsioonile, mis esindas määral, nagu nad polnud kartnud ka Jannseni meile võõrast ja vaenulikku ideoloogiat. Samas kavatsetud laulupidu (Tuglas 1932: 27). on Urve Lippus oma kirjutistes korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et mingit eriliselt 1920. ja 1930. aastate kirjutistes kritiseeriti nõukogulikku muusikalookäsitlust Eestis õieti sageli rahvusliku liikumise tegelaste alalhoid- ei tekkinudki: eesti muusikaloo jutustamine likkust ja koostöövalmidust baltisakslastega, ja kirjutamine toetus siin kogu nõukogude aja positiivse kangelasena nähti selles kontekstis sellelesamale põhiskeemile ja peaasjalikult eelkõige Carl Robert Jakobsoni ning näiteks koguni samale ideoloogiale, millest ta oli lähtunud peab Tuglas ka oluliseks rõhutada tema oma kujunemise ja kanoniseerumise ajal 1920. demonstratiivset eemalejäämist esimesest ja 1930. aastatel (Lippus 2002; Lippus 2008). laulupeost: Jakobson oli küll Tartus, kuid ei Eesti kaasaegses muusikalookirjutuses võtnud peost osa isegi mitte pealtvaatajana toimunud peamine suunamuutus on seotud (Tuglas 1932: 26). 20. sajandi esimesel kolman- kitsalt rahvusliku vaatepunktiga, mis oli talle dikul sai eesti kultuuriloo kirjutamise kaanoniks omane kuni 20. sajandi lõpukümnendini: nagu 19. sajandi teise poole rahvusliku liikumise Eesti kultuuriloo puhul üldiselt, kalduti ka kujutamine kaheks leeriks lõhenenuna: leeride muusikaloos varem piirduma üksnes eesti vastandamise peakriteeriumiks oli suhtumine kultuuriruumi puutuvate faktidega ning mööda baltisakslastesse ja nende kultuuripärandisse vaatama nii baltisaksa kultuuriruumist tervikuna ning sümbolkujudeks olid saksasõbralikule kui ka nende kahe kultuuriruumi seostest. leerile Jannsen ja rahvusradikaalidele Jakobson. Selle vaatekoha juured on juba 19. sajandi Vaieldamatult väga teenekat Jannsenit on lõpus, ent see kinnistus 1920. aastatel – Eesti sealjuures sageli otseselt süüdistatud omakasu- Vabariigi algusaegadel, mil siinsed haritlased püüdlikus koostöös baltisaksa aadlike ja vaimu- ehitasid üles Eesti rahvusriiklikku identiteeti, likega ning koguni eesti rahvuslike huvide maha- ning nagu identiteedi konstrueerimisel loomulik, müümises, süüdistuse aluseks on olnud Eesti ei keskendutud sealjuures mitte üksnes Postimehe veergude sulgemine rahvusradi- kujunevas kultuuriruumis ühiselt jagatavale kaalidele ja rüütelkonna väidetav rahaline toetus „omale”, vaid ka võõrale ehk kultuurilisele ajalehele. Jannseni tegevuse ühekülgses, kitsalt „teisele”, millele end vastandada – identiteet pole rahvuslikust vaatepunktist tõlgendamises on mõeldav alteriteedita ja iga identiteedikogemus muutus toimunud alles viimasel aastakümnel.1 sisaldab muu hulgas ka „vaenlasepilti”. Selline saksavaenulik hoiak on eriti paradok- Selline vaenlasepilt seostus 20. sajandi saalne eesti muusikalises historiograafi as, alguse haritlaste mõttemaailmas eelkõige kus sai üldiseks tavaks käsitada saksa elemente siinse baltisaksa kultuuripärandiga. Sajandi eesti muusikale olemuslikult võõrana, vaatamata esimese kolmandiku valdavaid meeleolusid sellele et siinse kodanliku muusikaelu kõik eesti kultuuriloo võtmeprobleemi suhtes esitleb struktuurielemendid on esmalt ilmunud balti- vahest kõige sisukamalt Friedebert Tuglase saksa kultuuriruumis ning et siinse rahvusliku mahukas monograafi a „Eesti Kirjameeste Selts”: muusikakultuuri tõus 19. sajandil toetub muusikaloo seisukohalt on väga huvitav näiteks eeskätt sajandi algul Saksamaal aset leidnud Tuglase ja tema põlvkonnakaaslaste suhtumine haridusreformidele (näiteks Hans Georg Nägeli eesti kooriliikumisse, laulupidude traditsiooni ja Bernhard Christoph Ludwig Natorpi ideedele). algatamisse Johann Voldemar Jannseni poolt 1869. aastal ning nende tähendusse rahvusliku 1 Eelkõige pean silmas Malle Salupere artikleid (Salupere 1999; liikumise seisukohalt. Eitamata ürituse olulisust Salupere 2001) ning tema monograafi at (Salupere 2006). 9 Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus Sellel pinnal ilmekalt vastandlikena algatati heliloojate liedertafellikest paladest” (Vahter