Eesti Geograafia Seltsi Aastaraamat 40. Kd. Tallinn, 2015. 258
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 40. köide ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY YEAR-BOOK OF THE ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY VOL. 40 Edited by Arvo Järvet TALLINN 2015 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 40. KÖIDE Toimetanud Arvo Järvet TALLINN 2015 YEAR-BOOK OF THE ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY VOL. 40 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 40. KÖIDE Edited by: Arvo Järvet Toimetaja: Arvo Järvet Aastaraamatu väljaandmist on toetanud Tartu Ülikooli geograafia osakond Autoriõigus: Eesti Geograafia Selts, 2015 ISSN 0202-1811 Eesti Geograafia Selts Kohtu 6 10130 Tallinn www.egs.ee Trükitud OÜ Vali Press Käesolev aastaraamat on pühendatud EGSi asutajaliikme ja Tartu ülikooli füüsilise geograafia professori Endel Varepi mälestusele Endel Varep (1915–1988) Vello Paluoja maal Pärnu Kuninga tänava põhikoolis SAATEKS Eesti Geograafia Seltsi aastaraamatu 40. köide on pühendatud Eesti 20. sajandi teise poole ühe tuntuima geograafi, Tartu ülikooli loodus- geograafia professori Endel Varepi mälestusele. E. Varep, kelle sünnist 3. septembril möödub 100 aastat, oli EGS-ga seotud pikka aega. Seltsi asutamisest kuni 1985. aastani oli ta seltsi aseesimees ja väljaannete toimetuskolleegiumi liige. Varep osales otseselt EGSi aastaraamatute ja publikatsioonide sarjas ilmunud artiklite toimetamisel ning oli ise viljakas autor, eriti geograafiasündmuste põhjalike ülevaadete esitamisel. Tema algatusel toimusid paljud geograafide hulgas tuntud konverentsid, semi- narid, teaduslikud nõupidamised, õppekäigud ja ekskursioonid. Endel Varepi elu ja tegevust on pärast tema surma tutvustatud pikemalt kahes Tartu ülikooli geograafia osakonna väljaandes, mis ilmusid 1995. ja 1999. aastal. Täienduseks varem ilmunud Varepianale on käesolevas aastaraamatus avaldatud tema Eesti maastike uurimise tulemusi tutvus- tavaid artikleid. Mälestusartiklid on selles aastaraamatus pühendatud selt- si kauaaegsetele liikmetele Hardo Aasmäele, Ilja Kalale ja Hella Kingule, kes lahkusid igavikujõe teisele kaldale eelmisel aastal. Esmakordselt ilmub pikem ülevaade Eesti ühest andekamast loodusgeograafist Väino Lepasepast, kelle lahkumisest on nüüdseks möödunud rohkem kui pool sajandit. Uurimuslikest töödest tuleb olulistena märkida maastikuteaduse, geo- morfoloogia ja kvaternaargeoloogia alaseid artikleid, millega taaselus- tatakse kunagine tava avaldada EGSi aastaraamatus suhteliselt palju just nende erialade kirjutisi. Arvo Järvet, aastaraamatu toimetaja Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 40. köide ENDEL VAREP JA KEILA PIIRKONNA MAASTIKUD Andres Tõnisson Kindla piirkonna uurimine, eriti esmane uurimine, on enamasti teedrajav ja töömahukas tegevus. Vahel ka tänamatu tegevus, kui midagi erilist justkui välja ei tulnud. Hoopis lihtsam on astuda esimese uurija jälgedes, mõtiskleda tema motiivide üle, leida tema töös ebakõlasid, kritiseerida jne. Kui selline „järeltöö“ ka muud olulist ei selgita, siis on selle kaudu ometi olemas võimalus taaselustada korraks ühe suure Geograafi kujunemisperioodi, mõista eeskujusid, tajuda tema võimalusi ja ümbritsevat ajastut. Eesti maastikuteaduse enam kui saja aasta pikkune praktika ja Endel Varepi ligi pool sajandit kestnud teadlasetöö kulgesid suures osas rööbiti, esimene tõsisem ristumispunkt nendel rööbastel oli Keila kihelkond. Uurimistöö algus ja raskused selle juures Endel Varep asus Keila kihelkonna maastikke uurima juba üliõpilasena. Eesti Kirjanduse Seltsi kodu-uurimise toimkonnal oli nendel aastatel pooleli maakondlike koguteoste seeria. Varepi stuudiumi keskel olid töös Läänemaa ja Viljandimaa raamatud, kavandamisel oli Tallinna ja selle järel ka Harjumaa ülevaate koostamine. Võimalik, et Varepi juhendaja, professor August Tammekann, pidades silmas suurema koguteose vajadusi, soovitaski tal pühenduda Harjumaa ühe osa – Keila kihelkonna – uurimisele (joonis 1). Tammekann oli nendel aastatel EKS-i vastava toimkonna esimees ja koguteose sarja abitoimetaja. Igatahes on Endel Varep teinud Keila piirkonnas 1936. ja 1937. aastail suviti välitöid ning kirjutanud käsikirjalise ülevaate „Keila maastikud“ (viide sellele tööle on toodud näiteks Varepi kaasüliõpilase, samuti Harjumaad uurinud, Karl 10 Andres Tõnisson Pärna 1940. aastal ilmunud pikemas artiklis). Kahjuks ei ole Varepi nimetatud käsikiri säilinud. Kas just Endel Varep on Keila piirkonda puudutanud kaudsemalt, osana Põhja-Eestist, ja seda A. Teesalu pseudonüümi all? Igatahes selline Jaan Eilarti väide esineb Varepi trükitööde nimestikus (1995). Selle oletuse täpsustamine pole praegu oluline. Teesalu artikkel on ilmselt maateadlase kirjutatud, pseudonüümi kasutamine Varepi vanemate kolleegide (Tammekann, Kents, Markus) poolt on aga vähetõenäoline. Autori, kes ta siis ka polnud, eelistusi, ei paikkondlikke ega temaatilisi, artikkel ei peegelda. Joonis 1. Endel Varepi uurimisala, endine Keila kihelkond, hõlmab üheksa tänast kohalikku omavalitsust, täielikult neist Harku valla ning Keila ja Saue linna. Nii või teisiti, Harjumaa koguteos jäi 1939. aastal uue nime saanud Eesti Kodu-uurimise seltsil poliitilise pöörde järel kokku seadmata. Harjumaa 12-st kihelkonnast läbi uurituks loeti tookord 9 (Järv 1977, lk 116), nende seas tõenäoliselt ka Keila. On avaldatud arvamust, et Harjumaa käsikiri, kus võis sisalduda ka Varepi panus, hävitati 1940. aastal (Kurs 1995). Kui Endel Varep ja Keila Piirkonna Maastikud 11 professor Tammekann põgenes juunipöörde järel Soome, kaotas Varep oma juhendaja. Ka ülikooli senine kraadide taotlemise süsteem lakkas olemast. Esimeste uue korra aegsete aspirantide seas oli nüüd ka Endel Varep, kes kinnitati geograafia ala aspirandiks 1941. aastal, tema juhen- dajaks sai geoloog, prof. Armin Öpik. Pole teada, kas kandidaaditöö osas kaaluti nüüd ka teisi teemasid (peale Keilaga seotu), igatahes lõpetas puhkenud sõda Varepi aspirandi staatuse mõne kuu pärast. Lisaks Varepile on sõjaeelsest perioodist teada ka mõned teised Harju- maal töötanud üliõpilased. Mitmel pool Lääne-Harjumaal uuris 1936. aasta suvel pinnakatte eripära ja Läänemere ranna-astangute ulatust geograafiakabineti kodu-uurimise toimkonna asjaajaja, geoloog Paul Kents (1912–2004). Tema loodimisandmeid on Varep hiljem mitmel puhul kasutanud. Ka Varepi hilisem kolleeg geoloogia kateedris Evald Möls (1905–1964) uuris samal ajal Harjumaad. Juba nimetatud Karl Pärna (1904–1966), kes lõpetas ülikooli aasta hiljem kui Endel Varep, oli koondanud originaalse materjali Tallinnamaa (Harju- maa rannikupiirkond) kohta, keskendudes eriti maa-asustuse laadile ja välisilmele. Karl Pärna uurimus – Põhja-Harjumaa maa-asulastik – pälvis 1938. aastal üliõpilastööde konkursil esimese auhinna. Tagasihoidlik ja töökas Pärna oli kujunenud Tammekannu lemmikuks, kes pidi saama võimaluse stažeerimisks ka Soomes (Eilart 1966). Pole võimatu, et Varep tundis, vähemalt neil aastail, end mõneti Pärna selja taga olevana. Varepi ajateenistusse siirdumine ilmselt lõpetas mõneks ajaks sellised mõtted. Pärna aga jäi ülikooli juurde ning varsti valmis tal uurimuse teine osa, loogilise jätkuna varemilmunud esimesele. Selle uue töö vormistas Pärna magistritööks (1940), paraku tuli võimuvahetus peale ja kaitsmised lõpetati. Kaitsmiseni mittejõudnud magistritöö esimene variant läks Pärnal 1941. aasta Tartu sõjasündmustes kaduma, kuid taastati autori poolt osa- liselt sama aasta sügisel ja Pärna sai saksa ajal töö eest magistrikraadi. Sisuliselt sama magistriöö esitati 1947. aastal uuesti ülikooli Õpetatud nõukogule, nüüd juba geograafiteaduste kandidaadi kraadi saamiseks. See sobis tookordsete reeglitega ilmselt niivõrd, et Pärnast saigi (ilma avaliku väitluseta) teaduste kandidaat. Pärna oli kursis Varepi tähelepanekutega Keila kihelkonna aladel. Nii kirjutab ta oma väitekirjas (1941, lk. 17) Tõstre küla (nüüd Illurma osa) nime päritolust (Tõstre = tõstmine), mis varasemalt tähendas vee veda- mist (tõstmist) künka otsa, kus küla hoonestus esialgu paiknes. Hiljem olevat (Varepi hinnangul) Tõstre küla asustus madalamale laskunud ja moodustas sõõri ümber künka. Pärna poolt uuritud Tallinnamaa hõlmas umbes poole Keila kihelkonnast. Varep on hiljem tunnustanud Karl Pärna uudset lähenemist asustuse uurimisele (Varep 1968). 12 Andres Tõnisson Endel Varep naasis Keila piirkonna uurimise juurde pärast sõda, töötades seal kolmel suvel 1945–1947. Ühelt fotole lisatud kuupäevalt (12. august 1945) nähtub, et ta asus piirkonda uurima praktiliselt kohe ülikooli tööle asudes (1. august 1945). Muidugi võis ta uurimistöö mõtet kanda endas varemgi. Nüüd oli tegemist juba iseseisva uurimistööga, materjali kogumisega kandidaaditöö tarvis. Jakob Kents Varepi juhendajana oli oma Kõrvemaa-uuringutes püsinud klassikalisel (kirjeldaval) tasemel ja seega võis ta (parema puudumisel) mõjutada ka Varepi arengut pigem tra- ditsioonilise kirjelduse suunas. Kentsi surm 1947. aasta sügisel jättis Varepi ilma juba kolmandast juhendajast ning kandidaaditöö lõpuni vormistamine tuli tal toimetada üksinda. Väitekirja edukas kaitsmine toimus 30. juunil 1948. aastal. Ilmselt jäi Varep kihelkonna-formaadile kindlaks seetõttu, et oli oma tööga nii juba kord (Harjumaa koguteose raames) alustanud ja kihelkonna suurune uurimisala oli kooskõlas tema eneseusu ja ajaliste võimalustega. Selgelt piiritletav Keila kihelkonna ala (605 km², joonis 1) ei eeldanud uurimise objekti kui sellise eelnevat põhjendamist, mida eeldanuks näiteks teada-tuntud maastikurajoonid (nende puhul tulnuks kriitiliselt üle vaadata kas siis Granö või Tammekannu liigestused). Terve maakond (näiteks kogu Harjumaa) võis Varepile tunduda liiga suurena. Arvestades piiratud liikumisvõimalusi, ka sõjajärgsetel aastatel,