HEAVY METAL ...... 3 NWOBHM...... 3 HEAVY METAL...... 3 GLAM VÕI HAIR METAL ...... 4 PROGRESSIIVNE HEAVY METAL...... 4 POWER METAL...... 5 EPIC METAL ...... 5 TRASH METAL...... 6 SPEED METAL...... 7 BLACK METAL...... 7 BLACK METAL EHK TRUE BLACK METAL ...... 8 MELODIC BLACK METAL ...... 8 VIKING METAL ...... 8 AMBIENT METAL ...... 8 DARKWAVE VÕI KA DARK AMBIENT ...... 9 DEATH METAL...... 9 DEATH METAL ...... 9 MELODIC DEATH METAL...... 10 GRINDCORE ...... 10 CRUSTCORE ...... 10 ...... 11 OLD-SCHOOL DOOM METAL ...... 11 DOOMDEATH ...... 11 DOOM/BLACK ...... 11 DOOM/STONER VAHEL KA MELODIC DOOM ...... 11 DOOM/HARDCORE...... 12 INDUSTRIAL METAL...... 12 INDUSTRIAL METAL ...... 12 NOISE ...... 12 GOTHIC METAL ...... 13 DEATHBEAT ...... 13 FOLK METAL ...... 13 STONER METAL...... 14 ...... 15 METALCORE...... 15 MOSHCORE...... 16 NU METAL...... 17 RAPCORE ...... 17 METALCORE/NU-METAL ...... 17 MOSHCORE/NU-METAL ...... 18 INDUSTRIAL NU-METAL ...... 18

1 POST-GRUNGE/NU-METAL...... 18 METAL RAP...... 19 LÕPETUSEKS...... 19

2 Heavy Metal

Heavy Metaliks nimetati algul Black Sabbathi hilisemat loomingut. Stiil tekkis 70. keskel ja Black Sabbathi kõrvale tõusis NWOBHM-st (New Wave Of British Heavy Metal) välja kasvanud Judas Priest, kelle muusika on isegi tänapäeval tasemel. Esialgu kasutati terminit 70. aastate blues-rock bändide juures (Steppenwolf, Led Zeppelin), hiljem, peale punk-stiili tekkimist NWOBHM kohta. Veelgi hiljem mõeldi selle all klassikalist “rasket metalli” ja kui alaliike veelgi juurde tuli, siis kogu metalžanri. Nüüdseks mõeldakse heavy metali all peamiselt Glam metalit, Power metalit, klassikalist Heavy metalit ja progesiivset heavy metalit ning ka Epic metalit. Üldžanri nimi on lihtsalt metal. Siiski kasutab asjatundmatu ajakirjandus terminit heavy metal tihti kui hard rock’i ja metalit hõlmavat “käreroki” sünonüümi.

NWOBHM

New Wave of British Heavy Metal. Alustas 1970'nendate keskel.Stiil tekkis heavy metal-muusikute vastuseisu tõttu plaadikompaniidele ning paljud bändid otsustasid nendele allumis asemel minna teist teed: Teha ise plaate ja neid iseseisvalt müüa. Sellest ka paljude tolleaegsete bändide kaheldav helikvaliteet. Mõnede arust pole siiski tegemist stiiliga vaid koolkonnaga, mis sünnitas palju sarnaseid bände, kuid mille areng nad hiljem eraldas. Tuntuim ja esimene NWOBHM bänd on Judas Priest, kuid paljud nii ei arva. Judas Priesti regioon ja muusikaline kontseptsioon on väga sarnased NWOBHMi tolleaegse stiiliga. See stiil on väga sarnane tolleaegse hard rocki vooluga. Võib öelda, et oli isegi olemuselt lihtsam kui hard rock. Vahe oli siiski olemas: agressiivsem muusika ja jõulisemad laulusõnad. Peamine NWOBHM konkurent oli tollal populaarsust koguv punk-vool eesotsas Sex Pistolsi ja The Exploitediga. N.W.O.B.H.M. hakkas hoogu kaotama 80nendate alguses ja 80nendate keskel Trash metali tulekuga suri peaaegu täielikult välja. Tuntumad NWOBHM tegijad on veel Iron Maiden oma esimes kahe albumiga (hiljem muutus), Saxon, Samson, Diamond Head, Tygers of Pan Tang, Blitzgkrieg jne. Ja ka algusaastate Def Leppard.

Heavy Metal

(1980) See on see, mida praegu nimetatakse klassikaliseks ehk puhtakujuliseks “metalliks”. Tekkis 80-ndate alguses, kui NWOBHM oli oma identiteedi kaotanud ja arenedes edasi teisteks stiilideks. Esimeseks klassikaliseks heavy metal-albumiks võiks nimetada Black Sabbathi “Heaven and Hell” (1980) ja teine väga tugev album sellest stiilist on Dio “Holy Diver” (1984). See stiil on juba tunduvalt karmim, kui seda oli NWOBHM. Sound oli massiivsem ja sõnades olid kasutusel esmakordselt eepilised sõjateemad. Samuti tulid kasutusele teemad nagu religioon ja poliitika.

3 Moodi läks eepiline lähenemine muusikale ja ka iidne sõjavarustus hakkas kuuluma esinejate aksessuaari (Manowar, Dio, Grim Reaper jne.), kuid see ei olnud valdav. Parimad esindajad on Black Sabbathi 80-ndate albumid. Veel bände: King Diamond & Mercyful Fate, hilisem Iron Maiden, Accept, DIO, isegi punkrockist välja kasvanud Motörheadi võib siia alla pista. Ja muidugi ka Manowar. Manowar'i muusika oli eriti eepiline. Hiljem hakatigi Manowari järgi sellist muusikat epic metaliks kutsuma. Ka pole tegevust lõpetanud. Rootsis tegutsev Lion's Share on ehe Heavy metal. Samuti on taasühinenud vana punt nimega Jag Panzer, mille praegune looming on vägagi arvestatav. Võttes arvesse progressi muusikas, tuleb heavy metali alla arvestada (võibolla veidi vastumeelselt) ka muudest stiilidest kujunenud heavy metalit, nagu näiteks Megadethi ja Metallica 90-ndate looming.

Glam või Hair metal

(Ca 1980) Tekkis üheaaegselt heavy metaliga koos tollal leviva glam rocki mõjul. Stiilile on omased eriti lihtsad kolme-tuurilised kitarrikäigud ja ülisuur rõhk lavashowdel. Glam metal-bändi tunneb kohe ära liikmete pikkadest juustest. Laulud on enamasti armastusest, seksist ja chillimisest. Lavashow’sid saab pidada nn. Glam rocki või siis Hair rocki karmimaks pooleks. Metalli pool on jällegi agressiivsem. Kui glam rocki tuntumad esindajad on Alice Cooper, Bon Jovi, hilisem Def Leppard ja Aerosmith siis Glam metalit esindavad W.A.S.P., Mötley Crüe (“Shout at the Devil”), Grim Reaper, Ozzy Osbourne ja L.A Guns. Tuntud veel nime all Shock rock. On veel nähtus nimega Melodic glam. Sellist muusikat on lihtne kuulata, kuid see sisaldab ka suurel hulgal ballaade ja keskmise tempoga laule. Paljud laulud on, nagu glamigi puhul, armastusest ja seksist. See ähmastab piire tavalise glami ja meloodilise glami vahel. Tuntuimad grupid on kindlasti Europe, Def Leppard ja hilisem Rainbow. Praegu tegutseb glam metal vaevaliselt. Enamus bändid on kas laiali läinud või tegutsevad teistel stiilidel. Järgi on jääänud vaid populaarsemad. (W.A.S.P.) On olemas veel rida bände, kellel on/oli glami imago, kuid kelle loomingust suur osa moodustub väga tasemel kitarri käsitlemine ja vihane heavy/speed metal. Jutt käib sellistest bändidest nagu näiteks Dokken ja Racer X, mis mõlemad aga eriti viimane on suurelt allahinnatud bändid, mis tõenaäoliselt on põhjustatud nende glami imagost.

Progressiivne Heavy Metal...

...on välja arenenud heavy metalist ja progessiivsest rockist. Muusika aga rõhub rohkem piiride ületamisele kui stiilipuhtusele. Iseloomulikud on keerulised, kuid siiski meloodilised kitarrikäigud. Sound on sarnane klassikalisele “metallile”. Uuemad progre metal bändid (Angra, Kamelot) on väga sarnased Power metalile ja moodustavad teatud mõttes hübriide. Vokaal on peaaegu et alati tavaline – heavy metalile omane. Lüürika on samuti piireületavalt vaba, jättes rohkem ruumi kuulaja enda konseptsioonile kui rõhudes omi ideid. Stiil on küll pärit 80-ndatest, kuid kogub praegu väga suurt populaarsust. Vaieldamatu stiili liider on Dream Theatre ja ka Fates Warning. Progressivset heavy metalit võib ka pidada progerocki karmimaks pooleks, mille liider on bänd nimega Rush. Progerocki juured ulatuvad 60-ndatesse, kuid sellel stiilil pole palju pistmist tänapäeva progressiivse heavy metaliga.

4

Power Metal

(ca 1987) Arenes välja klassikalisest heavy metalist, kuid teemadeks on üllad sõdalased ja võimsad lahingud. Muusika paneb rõhku üllusele ja eepilisusele, suuresti puudub viha ja agressiivsus. Lauljad on peamiselt karjujad ja kitarristid teevad kitarridega imelisi asju. Ansamblid: uuem Manowar, Hammerfall, Running Wild, Blind Guardian, Nocturnal Rites. Stiili alaliik on speed-power metal või ka melodic heavy/power metal. Peamised esindajad on Helloween, Stratovarius, Nightwish, Labyrinth st. suurel hulgal progressiivse metalli mõjutustega bändid, mis on oma olemuselt meloodilisemad ja kiiremad kui tavaline Power metal. See stiil on hetkel ülimalt populaarne ja konkureerib Euroopas popularsuselt Black Metaliga. Omakorda speed-power metali alaliigiks võiks paigutada üheksakümmnendate teisel poolel sündinud nn. Symphonic metali või Hollywood metali, mis on olemuselt peaaegu sama, mis speed-power metal, olles aga suuresti mõjutatud klassikalisest muusikast ning kus kasutatakse palju ka vastavaid instrumente. Tuntumad bändid, kes seda stiili viljelevad, on Rhapsody, Symphony X ja Rhapsodyi liidri omanimeline projekt Luca Turilli. Stiili sünnimaa ja keskus on Itaalia. Symphonic metalit nimetatakse tihtipeale ka fantasy metal või epic metal, mis kumbki tegelikult vale ei ole. Siinkohal vajab veel mainimist termin nimega teutonic metal, mille keerulise nime taga seisab tegelikult ainult Saksa Power metal ja sellega sarnane välismaine kraam. Grave Digger, Helloween jne. On veel olemas termin nimega neo-classical power metal. See on kauge ja väga väheselt mängitav stiil, mida peamiselt mängib selle looja Yngwie Malmsteen. Neo-classicali fännid on fanaatilised kidraarmastajad. Nad on tavaliselt avatud inimesed, kes käivad ringi gruppidena ja arutlevad, miks speed ja black metal on jama ning ülistavad oma iidolit. Stiil on tugeva klassikalise muusika mõju all. Eriline on ka üllatavalt kiire elektrilise kitarri muusika. Kitarrist on tavaliselt peaesineja ja ülejäänud liikmed kaovad kuskile tahaplaanile. Muusika on ehitatud klassikalisele muusikale ja omab erilist “metallilist” ilu. Teemad on alates armastusest ja lõpetades fantaasia juttudega. Paljud mõtlevad selle all enamasti taas pead tõstnud uue koolkonna Power metal bände. Parimad näited oleks Sinergy, Hammerfall, Nocturnal Rites, Primal Fear jne. Viimased kaks terminit ei ole siiski omaette stiilid vaid lihtsalt termin teatud eristuse rõhutamiseks.

Epic Metal

(ca 1983) Selle stiili saaks heal juhul eraldi välja tuua, aga kuna stiili sünnitaja on heavy metali propageerija Manowar, siis jätaks ta siiski heavy metali alaliigiks. Epic metal, nagu nimigi ütleb, on eepiline metall, tavaliselt aeglasem kui heavy metal, ning teemadeks on saagad ja muistendid. Põhineb peamiselt skandinaavia folklooril, kuid see ei ole määraja. Esindajad: “mitte-black” Bathory, varane Manowar. Tihti pretendeerivad sellele nimele ka Power metal ja osad black/viking metal bändid, kuid stiilipuhas epic on siiski kõik see, mis sarnaneb varasele Manowarile (Sign of the hammer, Hail to England, Into glory ride) ja epic Bathoryle (Blood on ice, Hammerheart, Twilight of the Gods). Eesti esindajatest tean ma ainult Metsatölli, kes laulab regivärssides (Mõned lahterdavad ta aga folk metali alla). Puhtal kujul on stiil

5 ülimalt vähelevinud ja haruldlane. Terminit epic kasutatakse ka liidesena teste stiilide määratlusel, kui tegemist on näiteks muistendist või muinasjutust inspireeritud muusikaga, näiteks Rhapsody. Kuna on selliste bändide muusika on tõepoolest eepiline, siis ilmselt saab terminit epic metal kasutada kahes kontekstis.

Trash metal

(ca 1982) Heavy metali järglane. Algselt oli selline musa pungi ja heavy vägivaldne kooslus. Taheti olla veelgi karmim ja konkreetsem kui seda oli heavy metal. Stiil oli vastukaaluks ja rajumaks pooleks 80-ndatel vohanud glamile. Tegemist oli esimese metali osaga, mis astus välja heavy metali kategooriast. Peamisteks tunnusjoonteks on kiired, minimalistlikud kitarririffid, tehniline raiumine ja enamasti poliitilised laulutekstid. Esimese trash metal albumi kohale pretendeerivad Slayer’i “Show No Mercy” (83) ja Metallica “Kill'em all” (83). Sellel ajal tegutsesid juba sellised ansamblid nagu näiteks Anvil, Anthrax ja Exciter, kellest hiljem kujundasid suurelt trash metali olemust, kuid tollel ajal ajasid mingit muud rida. Seoses trashi tulekuga läksid moest ka eepilised teemad ja riided ning Metallica loodud trend, kus teksavest oli tõmmatud üle nahktagi, muutus valdavaks, nii et isegi hiljem tekkinud death metal ei hüljanud seda riietusstiili. Slayer ja Metallica vallandasid trash metali buumi. Tekkis kaks põhilist koolkonda. Üks koolkond tekkis USA's, eriti Seattles ja LA's (n.n. Bay Area Thashers - Metallica, Slayer, Megadeth, Testament, Exodus, Viking etc.) hiljem ka mujal USA's( NY- Nuclear Assault, Overkill etc.) ja teine koolkond Saksamaal ( Kreator, Sodom, Living Death, Destruction, Angeldust, Exumer etc.). Buum kestis kuni umbes 1987. aastani. Kaheksakümmnendate lõpul oli thash metalil välja kujunendu neli liidrit, või kuningat, nagu tollal öeldi. Need olid Anthrax, Slayer, Megadeth ja Metallica. Trashil, vaatamata oma suurele populaarsusele, pole kuigi hästi läinud. 90. keskel ei tekkinud vist mitte ühtegu uut tuntud trash bändi ja vanad tegijad muutsid samuti stiili. (Anthrax, Megadeth, Metallica ning Kreator läksid pehmeks ja Testament, üllatuslikult, läks üle death metal žanrile). Enamus tolle aja suurnimedest aga on läinud laiali või kaodanud oma populaarsuse peaaegu täielikult (Death Angel, Nuclear Assault, Nasty Savage, Viking). Isegi võimas Slayer katsetas 1996. aastal pungiga, kuigi naasis hiljem võimsalt tagasi. Tagasitulijaid on veelgi, (Destruction, Artillery) ja väidetavalt on reunion albumid isegi tugevamad kui vanad aga mis puudub kahjuks ja teenimatult, on masside soe vastuvõtt... Trashi fännid käivad igal kontsertil, vihastavad inimesi nalja pärast välja ja teevad muud “pulli”. See ei tähenda, et nad on halvad, vähemalt tunned grupi ära. Nad ka tunduvad vihkavat glam metalit, kuid on death/trashis nii kinni, et ühelgi teisel metali harul ei ole nad vabad. Trash on muusika, mida lapsevanemad tõeliselt vihkavad. See on tume, raske ja kiire. Agresiivsed kompositsioonid, mis tulid välja põrgu sügavaimast katlast. Laulu mõte, sõnad, on segatud õuduse, hirmu ja satanistlike fantaasiatega. Uued trashmuusika bändid on laiadele massidele üpris tundmatud. On näiteks Seattle’i grupp Nevermore ja Rootsi black metal pundi At the Gates kõrvalprojekt The

6 Haunted. Need on tõepoolest tasemel bändid. Kohati on tunda trashi naasmist ka uues kuues nn. Industrial trashi või modern thashi tulekuga metal scene’i. Sellele stiilile on omased trashi käigud, kuid on jäetud suurem voli süntesaatoriefektidele. Tihti on muusika ülikiire, kuid samas vahelduv ja huvitav. Seda võib vabalt ka industrial metal'iks nimetada. Siis on veel olemas selline populaarsust koguv neo trash punt nagu Static X. See on aga sama hästi ka nu-metal. Samas on aga selliseid bände raske trashiga siduda, kuna osaline muusikaline sarnasus vana trashiga on ainuke mis neid stiile seob. Imago on hoopis teine. Vastupidiselt näiteks uutele heavy metal bändidele, kelle imago on otsene vana hevi asjaga uhkustamine. Industrial tharshiga seoses võiks veel mainida suht tundmatud bändi nimega Obliveon, kuid see kaldub rohkem death metali valdkonda. Raske on määrata, kes kannavad edasi trash muusikat edasi tänapäeval ja mis seda määrab - Käigud, imago või sõnad. On olemas veel selline asi nagu hardcore trash, mis ei rõhu niivõrd mitte tehnilisusele vaid lahmib ja “kirigiseb” niisama trashi kategoorias. Võib olla kohati vägagi vihane. S.O.D. on vast kõige kuulsam. Meenub veel kaks 90-ndate bändi nagu Carnal Forge ja Yellow Machinegun, mille pistaks samuti siia.

Speed Metal

(ca 1984) Sageli öeldakse speed metal bändide kohta samuti trash, kuid see ei ole päris nii. Speed metalile on iseloomulik lugude suurem varieeruvus ja mitmekesisus, suurem rõhk on meloodiatel ja viisidel, vähem tehnilisel raiumisel. Heaks näideteks on Judas Priesti “Painkiller”, Nuclear Assault'i “Game Over”, Anthrax'i “Fistful of metal”. Speed metal oli ka varajane Blind Guardian, Helloween, Rage. Kui trash või heavy metal tundub vastama sellistele kriteeriumitele, siis on see speed metal. Ka Exodus, Metallica, Megadeth jne. kasutavad selle stiili elemente tugevasti.

Black metal

(ca 1984) Paljud peavad Venom’i plaati Black Metal esimeseks tõeliseks black metal plaadiks. See ei pruugi olla päris õige. Venom oli glam’i ja trashi sugemetega heavy metal, mille omapäraks oli kurjade sõnumite edastamine. Muusikaliselt ei olnud see mingi uus stiil. Selle esimese “black metali” alla võib veel liigitada Hellhammeri, Celtic Frosti või isegi Bulldozeri, mis samuti ei ole need “õiged” black metal bändid, kuigi nendes võib leida black metali juuri. Nende bändide teene on kurjade, satanistlike tekstide kasutamine, mis hiljem sai nii death metali kui ka black metali pärusmaaks. Märkus: mitmes allikas on Celtic Frost’i peetud gothic/doom metaliks ja Hellhammerit death metaliks. Tõenäoliselt oli esimene “õige” black metal bänd Bathory. Ka Mayhem, kuid too bänd alustas death metal žanris ja kui ma ei eksi siis hiljem kui Bathory. Mayhemi teeneks ei saa siiski ka death metali alustamist lugeda, kuna nende muusika oli küll igati brutaalne kui väga primitiivne. Stiili teeb eriliseks see, et enamus tuntuid bände tuleb muidu muusikaliselt maailmatasandil üpriski

7 mitteproduktiivsest maalt – Norrast, vähemal määral ka Rootsist. Uuel mandril on stiil peaaegu et tundmatu. Veel üks omane asi black metalile on see, et ta tegutses ca 10 aastat puhtalt undeground stiilina ja murdis ennast metal muusika peavoogu alles 90-ndate keskel. Black metalil on on palju alaliike.

Black metal ehk True black metal

Alustas death metali järglasena underground-stiilina, on black metal oma puhtal kujul tänapäevaks saavutanud standardiseerunud niši muusikaks. Iseloomulikud jooned: susisev kitarrisound, kõrge kriiskav hääl. Kohati väga kiire trummitagumine. Teemaks on peaaegu alati satanism või paganausk. Seda stiili võib vabalt nimetada rohkem tumedate eluvaadete kui muusikalise kunsti edastajaks. Black metal oli algset undeground stiil, kuna oma tõelises vormis on ta üpriski primitiivne. Näited: Marduk, Dark Funeral, Darkthore jne.

Melodic Black Metal

Selle nime all võib nimetada lihtsalt teemaarendust tavalisele black metalile. Hilisemad black metal bändid olid üsnagi innovatiivsed ning erinevalt death metalist ja trashist kasutasid kohati taas vahepeal juba unustusse vajunud speed ja heavy metal struktuure laulude kirjutamisel. ( Cradle of Filth, Dimmu Borgir, Kovenant) See stiil paistab silma süntesaatori võimaluste suure ekspluateerimisega. Sageli pannakse siia alla ka mõned death/black/trash/heavy metal hübriidid nagu näiteks Children of Bodom ja Old Man’s Child.

Viking Metal

Need ansamblid üritavad murda black metal standardit, tuues žanri sisse uusi ideid. Sellele stiilile on omane iidse viikingite sõjamuusika kajastamine metal- versioonis. Kasutatakse tihti ka tavalist vokaali. Mithotyn, Einherjer, Borknagar. Sageli on viking metalis tugevaid folk ja power/klassikalise heavy metali mõjutusi. Olen kuulnud viking metaliks peetavat ansamblit Unleashed, kelle julge viikingi imago lubab seda tõepoolest oletada. Sisult on aga tegemist death metaliga.

Ambient Metal

On üks black metali alaliike. Peamiseks omaduseks on süntesaatorite /arvutitega tehtud, enamasti sõjateemalised või mütoloogilised lood. Domineerivaks on selle stiili juures on tihti süntesaator. Bal Sagoth, Raventhrone ja Therion alates “Lepaca Kliffoth’ist” jms. on selle stiili metalsem pool. Sarnaneb veidi Itaalia symphonic metali koolkonnale.

8

Darkwave või ka Dark Ambient

Süntesaatori ja arvuti muusika, mis kohati ei oma metaliga peaegu, et midagi ühist. Märksõnad sünge ja kõle iseloomustavad stiili kõige rohkem. Võib omada ka folgi mõjutusi. Eristatakse paljusi voole.Cold Meat Style - massiivse madalaid helisi esile kutsuva sündi/arvuti muusika (Mortiis, The Protagonist, Endura, Puissance, Burzumi Daudi Baldrs, uuem In Slaughter Natives) Dark Poetic - oleks teine suhteliselt levinud alaliik. See on suhteliselt ilus, poeetiline muusika sünges keskkonnas. (Ordo Equilibrio, Arcana, Ildfrost). Dark Industrial/Black Industrial- Noise - Siin on tegemist karmima ja kiireima alaliigiga. Helid on tavaliselt krutitud viimase piirini ning vokaal (kui seda on) tuleb läbi masinate. Brighter Death Now, Z412, Deutch Nepal, vanem In Slaughter Natives. Paneksin siia alla ka Burzumi mõned lood albumilt “Filosofem”. Black Ambience - Black suunitlusega ja sõnumiga arvutiga tehtud muusika. Darkness Enshroud, Nacht, Beherit. Pure Dark Ambient - See ei ole niivõrd laulud, sõnum, lüürika…Tegemist on puhtakujulise pimeda keskkonna loomisega helide kaudu. Sünged helid põrkumas peas, muserdades, puurides, kägistades ajusid, mõistust. Parimad esindajad Lustmord, Raison D’etre, Sephiroth, Hazard, Desiderii Marginis. Dark Ambienti üks suuremaid plaadifirmasi on Cold Meat Industry.

Death Metal

Death Metal

(ca 1985) Esimene death metal on madalalt rögisevate häältega ja võimalikult vihase soundiga metal, tõenäoliselt kõige vihasem metalstiil üldse. Ainuüksi vihasus oligi suurelt esimeste death metal bändide eesmärk. Näiteks varasemas death metalis oli basskitarrist ainult sellepärast, et laval rohkem inimesi oleks. (Praegu edendatakse sellist suhtumist paljudes black metal bändides) Aga oli ka erandeid. Stiili on kõige kergem ära tunda raskete vokaalide järgi. See on väga ekstreemne muusika. Kõik ülesehituse aspektid on viidud viimase piirini, et luua kõige brutaalsemaid helisid, mida iial on avaldatud. Varasema death metali sõnad keerlesid amputeerimise, vere, surma, saatana ja muu säärase ümber. Hiljem asi arenes kuni filosoofilise lähenemiseni välja (uuem Death, Cynic). Death metal on heavy metal’i kõrval üks laiemalt levinud stiile, alusepanijaks tõenäoliselt Possessed oma 1985. aasta albumiga “Seven Churches”(Kuigi mõned pakuvad ka Motörheadi ja teisi). Nemad olid ka esimesed, kes nimetasid ennast death metal bändiks. Selle death metali kohta võiks tinglikult ütelda “vana kooli” death metal. Death metali üheks kõige viljakamaks geograafiliseks punktiks on USA Florida osariik ja Tampa Bay's asuv Morrisound stuudio on paljuski süüdi klassikalise death metali soundi määramisel. Varasemad tuntumad bändid on Possessed, Obituary, Morbid Angel, Death (grindcore), Napalm Death (grindcore), Carcass (grindcore) ja Pestilence. Hiljem lisandusid sellised tegijad nagu Cannibal Corpse (grindcore), Deicide ja Entombed, kes kõik on death metali klassikud. Entombed vormis kurikuulsa "Rootsi soundi" mida kasutatakse siiani. Selline sound pärineb Sunlight Stuudiost, kust on läbi käinud sellised rootsi

9 surmaisandad nagu Dismember, Unleashed ja Grave. Paljud death metal bändid täidavad vaid žanrisisest vajadust ja on üsna ühetaolised. Death metali alla võib veel panna Sepultura “Beneath the Remains”’i ja Arise”i, kuid mõnikord nimetatakse neid speed/death metal hübriidiks. Sellise Death Metali nagu seda on vorminud Entombed, Obituary, Morbid Angel jne. populaaarsus oli lühike. Roadrunner Records, kes taoliste bändidega mehkeldas, oli 1994 aastaks oma riiulid death metalist puhtaks pühkinud. Praeguseks suudavad death’i müüa eriti tuntud bändid nagu Morbid Angel ja Obituary või siis ajaga kaasas käivad värsket death'i tootvad pundid (Death, Gorguts, Cynic, Hate Eternal jne.).

Melodic Death Metal

(ca 1995) Uut Death’i liini või N.W.O.S.D.M. - New wave of swedish death metal (Götebori death metal) - esinavad meloodilised death metal bändid nagu Arch Enemy, Gardenian ja In Flames, ning ka nn. kurba death metalit viljelev Dark Tranquility. See stiil on järgmine aste death metal konventsiooni purustamisel, kuid samas ka tõestuseks, et death metal ei ole surnud. Bändid on väga meloodilised ja kasutavad palju heavy metal kitarrikäike ja soolosid, samas on aga sound võrdselt vihane vana kooli death metaliga. Kasutatakse ka tavalist vokaali. Stiili pioneer on In Flames, mis ongi peaaegu death metal soundi ja vokaaliga mängitav heavy metal. Erilistele melodic death metali fännidele ütlevad midagi kindlasti veel bändid nagu Soilwork, Misanthrope, Eventide, Malevolence, Sacrilege, Eucharist jne.

Grindcore

Grindcore on ülikiire lahmimine, kus paljud lood on vaid mõned sekundid pikad, puuduvad tempomuutused ja meloodiad. Alusepanijaks peetkse Napalm Death’i Scum’i ja ka Deathi “Scream Bloody Gore”i. Napalm Death ongi grindcore klassikaliseim näide. Stiili omapäraks on hardcore pungi ja death metali segamine eriti karmil maneeril. Grindcore on vihaseim aste muusikas üleüldse. Grindcorei eesmärk ongi teha vihaseimat muusikat, ehkki sedasi brutaalselt lahmides võib kaduda sellest muusikaline väärtus. Enamasti puudub lugudes tempo muutus ja lood on tihtipeale lühikesed. (Napalm Deathil on ka 2-sekundilisi lugusi) Esindajaid: Napalm Death, varasem Carcass, Cannibal Corpse, Brutal Truth, Nile, varasem Death, Exit-13, Macabre, Bolt thrower. Stiil tekkis koos death metal buumiga. Mõnikord öeldakse selle stiili kohta gore metal, mille puhul peetakse silmas rohkem selliseid bände nagu Carcass ja Brutal Truth, kus mörin ja korin on grindocore’ilik, kuid lood annavad pikkuselt tavamõõdu välja.

Crustcore

Deathpunk, või ka Crustcore mille all mõeldakse pungiliku lähenemist Death metalile. Kohati on stiil sarnane hardcore trashile või isegi samastatav sellega. Bändid, kes seda stiili esindavad on Disrupt, Merauder, Destroy, Chaos UK, Discharge jne. Stiil on eriti populaarne Jaapanis.

10

Doom Metal

Old-School Doom Metal

Stiil sai alguse Black Sabbathi omanimelisest plaadist ja lugudest nagu Under the Sun ja Cornucopia. Black Sabbath tutvustas esmakordselt aeglast ja sünget metalmuusikat. Sellest ka nimi doom ehk sünge. Sellist uut asja ei lasknud unustada alles alustavad bändid ja doom metal oli sündinud. St. Vitus (1984) Pentagram (1972) Candlemass (1986). Stiili üks ehedamaid näiteid on Candlemassi debüütalbum Epicus Doomicus Metallicus. Selline muusika on sünge, aeglane ja ütleks isegi okulistlik. Vanakooli doom ei ole siiski nii massiivne kui doomdeath. Üks kõige ehdam doomi kitarriste, kes peaaegu ei oskagi midagi muud peale doomi käikude, on Black Sabbathi võimas Tony Iommi. Old-School on tegelikult väga tinglik nimetus stiilile, sest sellist muusikat tehakse praegugi edukalt (Solitude Aeternus, näiteks on vist hetkel tegutsevatest bändidest tuntuim).

Doomdeath

Üheksakümmnendate algul seoses gooti ja atmosfäärilise muusika lainega viidi kokku death metal ja doom metal. Tulemiks massiivsema soundi ja rögiseva häälega doomdeath. Doomdeath on sügava ja raske kitarri soundiga aeglane metalmuusika. Tuntumad selle stiili viljelejad on varajane Paradise Lost (Nende 1991 aasta debüüt Gothic peetaksegi stiili esmaalbumiks). Veel Anathema, My Dying Bride, Pyogenesis, vanem Amorphis, vanem The Gathering, Saturnus, Winter, Orphanage, Officium Triste,The 3rd And The Mortal. Kohati puutuksid siia justkui ka industrial fusioni tootvad Tiamat, Neurosis, Samael jt. Stiil oli eriti populaarne 90-ndate esimesel poolel.

Doom/black

Doom metal, mis on segunenud black metaliga. Stiil on pärilt samuti 90nendate esimesest poolest. Üks esimesi ja paremaid näiteid on Katatonia 1993 aasta album “Dance Of December Moon”. Varasem In The Woods, Arathorn ja Sear Bliss käivad samuti siia gruppi.

Doom/stoner vahel ka Melodic Doom

Stoner metal, mis on mängitud aeglasemalt ja süngemalt kui tavaliselt. See on niiöelda kõige "truum" doom. Robustne, räpane ja saatanlik võiks olla kolm sõna selle stiili kirjeldamiseks. Süntesaator on selles stiilis tabu. Soundid on käredad ja puhastamata. Ilu ei aja siin keegi taga. Tuntuim ja ilmselt ka parim näide on

11 Cathedral. Ka Trouble ning varasem Acrimony. Stiil on tegelikult sügav underground ja bändid nagu Electric Wizard, Church of Misery, Warhorse, Penance ja Grief ei ütle enamusele midagi. Selline doom on sügavam ja kohati on raske vahet teha, kus algab doom ja lõppeb stoner või vanakooli doom, kui soovite.

Doom/hardcore

Stiil, kus metalcore/hardcore muusikud, kes eelkõige on tuntud kiire lahmimise poolest, on lasknud tempo väga-väga alla. Samas on säilinud hardcorele omane sound ja vokaal. Stiil sa alguse 80. lõpul, 90. alguses kui otsiti uusi suundi. Trashist ja Glam Metalist üleküllastunud rock/metal muusikale. Mainimisväärt on ka bänd nimega Eyehategod. Selle stiiliga haakub lähedalt stoneri eekäijabänd samast perioodist, Corrosion of Conormity, kes hakkas segama hardcore/trash muusikat Black Sabbathi stiilis käikudega.

Industrial Metal

Industrial Metal

Arvutite ja rütmimasinatega tehtud metal. Eesti omadest on üsnagi kuulus Zorg. Stiil muutus 90. keskel populaarseks ja paljud selleaegseid metalbändid teevad nüüd tavalist tehnilist popmuusikat. Stiilil oli üllatavalt väike populaarsusaeg, samuti pole stiil kunagi saavutanud kuigi laia haaret (maailma mastaabis). Kui algselt oli stiil konkreetselt erinev ja uus, siis nüüdseks on sulandunud kokku teiste stiilidega ja paljud bändid, kes enne ei tegelenud industraliga, laenavad siit võimalusi, jäädes siiski iseendaks (Strapping Young Lad, W.A.S.P., , Samael). Tuntumad tegijad on Die Krupps, Tool, Misery Loves Co., varasem Ministry, Rammstein, Frontline Assembly, Killing Joke. Mitte segi ajada industrialiga: Front 242, Nine Inch Nails, Marilyn Manson, ning techno/industrialiga: Cubanate.

Noise

Krigisev ja sahisev raskesti mõistetv industrial metal, kus sageli puuduvad isegi rütmid ja viisid, mis on asendatud vaid korduvate mürinate ja muude raskesti talutavate helidega. Kohati on stiil aga väga keeruline. Stiil läheb kergelt üle tavalise industrialile ja seega ta päris metal ka pole. Seda stiili ei tohiks segamini ajada noiscorega, mis on täiesti omaette stiil. Noise on laiemale publikule peaaegu, et täiesti tundmatu rida. Tuntuim band on vast Whitehouse. Siis on veel selline grupp nagu Sutcliffe Jugent. Eriti on selline muusika tõestanud end Jaapanis, kus tegutsevad

12 grupeeringud nagu Merzbow, Masonna, Aube. Noisei alaliigiks võib vist nimetada ka dark ambience mida ei tohiks jällegi segi ajada darkwavega, mis on black metali alaliik. Dark ambience on küll vist rohkem industrial kui industrial metal aga mainimist väärib ikka. See on külm ja kõle tehnohäälte paraad.

Gothic Metal

See stiil on viimasel ajal hulgaliselt populaarsust võitnud. Tegemist on kurva metalmuusikaga, kus tihtipeale kasutatakse tihedalt klaverit/süntesaatorit ning ilusat naisvokaali. Võib sisaldada ka folgi elemente. Teemadeks on enamasti kauge armastuse taga nutmine ja enese haletsemine - sisuliselt. Muusika on kurb, mitte niivõrd agressiivne - sissepoole elav. Muus Gothic on vast pehmem veidi ja võib olla ka kiirem. Gooti juured ulatuvad 80nendate algusesse kus osa punk bände võtsid tumedama suuna. Seda nii USAs (Christian Death) kui Inglismaal (Bauhaus, Sisters Of Mercy, Fields Of Nephilm). Gooti rocki populaarsus püsis küllaltki undeground tasandil. Alles 90-datel tekkis alles selline stiil nagu gothic metal. Üks esimesi stiili algatajaid ja ilmselt ka tuntuim bänd žanris on oma võika iroonilise huumoriga Type O Negative USA'st. Nende esikalbum "Slow Deep Hard" ilmus 1991. aastal. Gooti voolu sees tekkis muidki bände nagu Paradise Lost, Katatonia, Anathema jt. kuid neid ei saa nimetada gooti bändideks. Gooti metal on üks stiile mida iseloomustatakse ka sõnaga Atmospheric ehk atmosfeeriline. 90-date gooti metal on küllatki mitmetahuline. Type O Negative on kindlasti tugevasti mõjutatud gooti rockist samas kui paljud euroopa grupid on suhteliselt mõjutatud gooti metali trendist. Bände nagu Lacuna Coil, uuem Sentenced ja HIM võib nimetada gooti bändideks. Paljud gooti metalit kuulavad inimesed ei ole teadlikud, et gooti metal on ainult üks gooti haru. Gooti stiil on väga mitmekesine ja paljudele mitte ainult muusikaline elamus, vaid kõikehõlmav elustiil.

Deathbeat

Deathbeat on üks gooti metalli alaharu. Selles stiilis segatakse ohtralt metalit technot trance trip-hoppi ja muid e-muusika tüüpe, aga tulemus on ikka metali sarnane. Asjatundmatu inimene võib seda seostada doomiga, kuid seal on endiselt olemas gooti elemendid. Eestis ja mujalgi maailmas on üsna tugeva kultuse loonud Forgotten Sunrise. Ainus halb asi muusika juures on see, et halvema tehnika juures jääb jõulisusest puudu.

Folk Metal

Folk metal on väga üldine nimetus väga erinevat muusikat viljelevatele gruppidele. Folk on läbi aegade toitnud rock bände nende inspiratsiooni otsingul.

13 Tuntum folk grupp on ilmselt Jethro Tull, kes koos analoogsetega alustas folgi taaspopulariseerimist. 80nendatel folk läks täiesti moest. Metali ja folgi segamise alustamise võib panna ilmselt Inglaste Skycladi õlule. Nende 1991. aasta väljalase “Waywards sons of Mother Earth” on minu teada esimene folk metali stiilis muusikaga andmekandja. Skyclad esindabki sellist folk metalit, kus viiul ja vilepill on lihtsalt traditsioonilistele metal-instrumentidele abiks. Tegelikult on Skyclad tavaline trash metal bänd. Teine stiil, mida viljeletakse on rahvalaulude töötlused metalisse ja seda kasvõi ilma rahvapillideta. Tuntuim tegia selles vallas on Norra grupp Storm, kus laulab folgi-ilmas tuntud naislaulja Kari Rueslatten. Kolmandaks võib folk metaliks kindlasti nimetada ka bände kes viljelevad keskaegset muusikat distortion kitarride abiga. Selles vallas on eriti tugevad saksa bändid. Näiteks In Extremo ja Subway to Sally. Samuti saab ehk folgi ja metali hübriidiks nimetada 'd ja Sepultura Roots'i. Teatavasti lõunamaist folkloori ja popmuusika segu nimetatakse tihti peale traditionaliks. Soulfly oleks sel juhul traditional metal, mis omakorda on viide klaasikalisele heavy metalile. Folki segatakse ka black metaliga.

Stoner Metal

Tegelt on muusika levinum nimi , aga kuna rocki on raske metali alla painutada, siis sobib ka metal stiili nimetuseks suurepäraselt. Tegemist on siis Black Sabbathi laadse aeglase rocki moodi metalmuusikaga. See stiil kaheks vähemalt ühe kriteeriumi järgi. Esimesse gruppi lähevad need, kes kopeerivad algusaastate Black Sabbathit (doomi moodi) ja teise grupi moodustavad bändid, kes segavad oma muusikasse ka 90nendate blendi (muusika stiilide segu). Kuulasamad esindajad on vast Trouble ja Kyuss ( juba laiali läinud) ning Eesti poelettidel naeratav . Iseloomlik on kergelt psühhedeelne lähenemine, kuulda on tugevaid hard rocki mõjutusi. Isegi Danzigu ja vanema Corrosion of Conformity võiks siia alla liigitada. Viimane Entombedi album oli stoner. Stoner metal ei ole kunagi kiire. Tegu on juba mõneti vana stiiliga, kuid nime poolest on stiil küllaltki uus. Tihti on muusika rohkem rock kui metal, kus otsitakse uusi lahendusi metali juurtest, psühhedeelsest rockist ja 70nendate hard rockist. Kui kuulata eelviimast ja viimast Amorphist (“Toanela” ja “Am Univesum”) ja The Gatheringi “How to measure a planet”, siis on tunda ka nendes albumites stoner metali mõjutusi. Kuigi võib otse öelda, et need albumid on saanud mõjutusi hoopis Pink Floydilt aga produktid kõlavad muusikaliselt vägagi stoneri moodi. Black Sabbath ise on ka teoreetiliselt stoner metal. Kindlasti käib selle muusika juurde ka rohke pot'i (kanepi) tarbimine. Suurelt võib ühiseid jooni tõmmata doom metaliga. (Mitte küll Eestis populaarse doomdeathiga) Osad bändid on rohkem aeglase doomi suunitlusega. Doom ja stoner langevadki kohati kokku. Näiteks Cathedral ja Trouble on kuskil doomi ja stoneri vahepeal. Osad stonerid on jällegi popimad ja kiiremad (Monster Magnet) ja näiteks viimane Queens of the Stone Age plaat on juba täielik popmuusika. Stiili rajaja ongi vist Black Sabbathi kõrval Kyss, keda võib nimetada stoner metali termini loojaks. Stiilil on veel rida teisi nimetusi, nagu desert rock, cosmic doom, riff rock ja fuzz rock. Stoneri fännid on üpris stiilikesksed. Stoneril on oma kunstistiil (idamaise mõjutusega kraam) ja fännid ei hooli eriti teistest stiilidest.

14 Stonerrock.com väidab: Asi ei ole imagos, asi ei ole moes, asi ei ole rahas ega populaarsuse testis. Asi ON Sexis, Narkotsis ning Rock'n rollis, mis röövib su südame oma ausa kirega, loovusega ja hingega. See on heavy rock'i uus revulutsioon, mis algab sealt nagu rock oli alguses enne glam metalit, post-grunge wannebe'si ning rap-metal keeras kõik p****e. Punk, grunge, doom ja sludge aitas tulel põleda "Tumedatel aegadel" ja nüüd segatud fuzzy 70-date groovyga loob uue tugeva rock'n rolli vibratsiooni. Alustada tuleks siiski Black Sabbathiga vist. Ja siis alles: Terra Firm, Nebula, Misdemeanor, Kyuss, Monster Magnet, Trouble, Acrimony, Church of Misery, Sheavy, Fu Mancu, Queens of the Stone Age ja nii edasi.

Metalcore

Metalcore

Kaks asja mis esimesena kargavad sõnaga metalcore või metallic hardcore on NY ja Punkrock. New York ja eriti Brooklyn on kogu selle stiili alus. Stiil on lihtsalt hardcore metallsem pool. Hardcore iseenesest pole muud midagi, kui punkrocki kaheksakümmnendatel kujunenud agressiivsem pool ( õrnalt trashilik punk ). Igatahes stiil sai alguse NY 80'nendate alguse hardcore liikumisest. Seda valitsesid sellised bändid nagu Agnostic Front, Cro Mags ja Crumbsuckers. Samuti ka Bad Religion, NOFX ja Black Flag. Kohati võib esimeseks metalcoreks pidada Suicidal Tendeciesit, kes segas NYHC trash metaliga, kui metalcore sündis siiski hiljem. Praegune metalcore sai alguse 90'nendate alguses. Biohazard on üks esimesi ja ka tuntumaid metalcore bände. Nende debüüt oli 1990. aastal albumiga “Biohazard”. Biohazard ei ole puhtakujuline metalcore, kuna kasutab räppi. Seega on ta samuti rap metal. Teine kõva tegija metalcore žanris on Life of Agony. Nende “River Runs Red” 1993. aastal ilmunud debüüt oli üks metalcore nurgakive. Märkimsväärsed on ka veel sellised bändid nagu , Snapcase ja Strifel, kes kõik debüteerisid 1993. aastal. Peale neid albumeid oli metalcore sündinud. 90-date keskel viljeles stiili juba palju bände. Metalcore võib kalduda muusikalises mõttes igasugusesse äärmusesse (deah/grind/punk/gooti/crust/trash jne). Kuid laias laastus võib nad jagade kaheks: Bändid mis on trash metali/hardcore mõjutustega ehk n.ö. õige metalcore (Pro Pain, Earth Crisis, Biohazard, Sick of It All, Merauder, Stigmata) ja bändid, mis on nu- metali/gothic moodi (, , , varane Type O’ Negative) mõjutustega. Viimane on uuem vool, ehk suund, kuhu metalcore praegusel hetkel areneb. Kusjuures nu-metali/gothic stiilis ehk mitte NY hardcorele sarnanevaid bände on tituleeritud ka post hardcoreks. Olgu öeldud, et see pole ka päris "õige" metalcore, vaid pikem nu-metal, kuid on väga raske teha vahet, kus asub piir. See stiil on veidi psühhedeelne ja uimane vastukaaluks pungile sarnaneval metalcorele, mida esindavad Earth Crisis ja Pro Pain. Muidugi segatakse kõike tihtpeale ka kokku ja mingit kindlat piiri kuskli ei ole. Metalcore on tegelikult suhteliselt scene’i sisene muusika. Seal, kus pole metalcore scene, pole ka seda stiili viljelevaid bände. USA's jagunvad scened linnade järgi: NY scene, Chicago scene, San Francisco scene. Euroopas võib

15 stiile riikide järgi jaotada, kuigi metalcore on esindatud peamiselt vaid lääne euroopa undegroundis. Euroopa scenest: Belgias on väga tugev metalcore scene. Tuntumad bändid on juba üheksakümnendate alguses ilma teinud Congress (Üks euroopa metalcore alustalasi) ja Liar. Palju uusi on sündimas, mida toetavad kohalikud Sobermind records, Goodlife records jt. Sakasamaalt (Hannoverist) on metalcore tugevaim tegija 1994 alustanud Veil, kelle viimane plaat on väljastatud juba Century Media poolt. Euroopa tugevaim metalcore scene on Inglismaal (UKHC). Siin tegutsevatest on tuntumad Stampi'n ground (Century Media) ja (Century Media), juba rohkem nu-metali kanti kalduv Vacant Stare, "true metalcore" Knuckledust, noiscorei mõõtmeid omandav Charger ja paljud teised. Scened on nii Londonis, Leedsis, Burninghamis ja teistes linnades. Samuti on Inglismaal oma undeground labelid nagu Blackfish and Skipworth. Veel maksab mainida bände nagu Underule ja Primate, mis on täitsa uued tegijad. Oma scene on olemas Islandil, Rootsis (Trial, Leiah,Converge, Phonetic), Hispaanias, Tsehhis, Šveitsis ja Pransusmaal. Metalcore juures vajab märkimist fakt, et suur osa metalcore bande tuleb ühe label'i alt, milleks on Victory. Aga on ka teisi, näiteks Century Media, +/- records, Sobermind jpt. Metalcore on poliitiline muusika. Selle sünnitajaks ongi Brooklyin'i undeground maailma ebaõigluse vastu, millega bändide liikemed ise kohtusid esmajoones geto tänavatel. Muide väga paljud metalcore bändid (Congress, Snapcase etc.) HC fännid nii USA's kui ka Euroopas on tugevalt seotud sellise asjaga nagu straightedge metal või lihtsalt straightedge ehk SxE, mis tähendab sisuliselt narkootikumi-vaba suhtumist, loomade kaitset jms.

Moshcore

Ka New death metal, power metal. See on olemuselt veidi “popim”, samas aga üpris karm: Skinlab, Sepultura, Fear Factory, Macine Head, Crowbar, Pissing Razors jne. Laul ei ole nii rögisev ja kasutatakse rohkem rahulike ja akustilisi vahekohti, samuti on sageli industrial metal’i mõjutusi. Seega võib tinglikult nimetada ka uue- kooli death metaliks. Samas sellist stiili pole iseensest olemas. Aga selge on ka see, et need bändid peavad kuhugi kuuluma. Tegemist ei ole ei death metali, trash metali ega ka nu-metaliga. Stiil jääb kuhugi nende kõige vahele. Siis saab veel lisada Pantera, mida ka Power metal'iks nimetatakse. Ja ka selline uuem sünnitis nagu Slipknot võiks vabalt siin istuda. Stiilile aluse panijaks on kaks tähtsat albumit. Esimene on Pantera 1992 Vulgar Display of Power ja teine Sepultura 1993 Chaos AD millest said hijem mõjutusi nii moshcore bändid kui ka nu-metal eesotsas Korniga. Tegelikult on seda stiili ühise nimetaja alla väga keeruline liigitada, sest kõikidel eespool nimetatud bändidel on oma küllaltki erinev arusaam metalist. Pantera on trashi suunitlusega (mõnes allikas ongi teda trash bändiks nimetatud) Fear Factory ja Machine Head aga on kohati vägagi sarnased death metalile. Fear Factory'i esimene album ongi puhas death metal. Muuseas kui veekord mainida terminit Power metal siis sellegagi on suuri raskusi. Ameeriklased ja inimesed, kes ei tea/kuula suurt midagi heavy metali alaliiki kuuluvast power metalist, kutsuvad moshcore stiili samuti power metaliks,

16 mida mina selguse mõttes ei soovitaks kasutada. Uue mandri rahvas kipub power metali alla paigutama ka uuemaid trash bände ja trashiliku heavy metalit, nagu näiteks Nevermore ja Mercyful Fate'i. Trash on liialt tehniline ja vähem agressiivne kui moshcore. Selline stiil oli eriti populaarne üheksakümmnendate alguses/kesekel. Aga praegugi.

Nu Metal

Kõige uuem metalstiil, mis alguse saanud peamiselt uuelt mandrilt. Stiiliks kujunes 1990-ndate esimesel poolel, mil silmapiirile ilmus esimene n.ö. nu-metal bänd KoRn omanimelise albumiga (1994). Stiil on eeskuju saanud just moshcorest ja hardcorest, eriti avaldas mõju ka Sepultura "Chaos AD"(1993) ja "Roots"(1996), Pantera "Vulgar Display of Power" ja “Far Beyond Driven" ja Machine Headi "Burn My Eyes"(1994). Paljud nu-metallerid peavad oma eeskujudeks ka selliseid bände nagu Jane´s Addiction, Faith no More, Biohazard. Võiks mainida ka trashi (Anthrax, Metallica) ja punk-rocki (, Black Flag, Misfits) mõjutusi. Nu-metal on üpriski mitmekesine ja seda saab jaotada erinevalt.

Rapcore

Praeguse ajal on valdava menu osaliseks saanud just "platinum-selling" artistid, kes segavad põhiliselt hip-hopi ja massiivseid, kuid üsna primitiivseid kitarririffe. Seda stiili saab ka pidada lihtsalt rap-metaliks või nu-metali varjandis rapcoreks. Kuulsamateks esindajateks on Powerman 5000 oma esimese kahe albumiga (kolmas album kaldub kergelt sellise electronic-techno-industrial-metali vms. kanti), , Primer55, POD, Linkin Park, Papa Roach, Incubus. USA scene selle stiili puhul on üsna üksluine, kuid ka Suurbritanniast tuleb selline originaalne rap-funk- metal bänd nagu One Minute Silence, kes suudavad ka midagi uut välja mõelda. On ka Linkin Park, kes segab vahel kokku r`n`bd ja metalit.

Metalcore/Nu-metal

Teise lahtrisse paneksin hardcore-mõjutustega bändid, mille omaduseks on röökiv/kisav vokaalmaneer. Deftonesi esimene ja teine album kalduvad post-hardcore kanti, samuti on uuematest bändidest At The Drive-In ja Glassjaw sama stiili esindajad. Will Haveni võib ka ääri-veeri siia veeretada. Inglismaa scene selles osas on ka tugev. Underground bändidest on esile tõusnud Lost Prophets, Vacant Stare. Sellist imelikku stiili nagu punk-metal viljelevad bändid System Of A Down (esmaklassiline näide Sojuz multifilmi muuusika ja metali segust), Slaves on Dope ja Snot (enam ei tegutse). Ka Coal Chamberi võiks kuhugi siia pista.

17 Moshcore/Nu-metal

Kolmandasse tüüpi kuuluksid bändid, keda võib ka pidada moshcoreks (Moshcore - Sepultura, Machine Head, Pantera, Pissing Razors jt) . Näiteks Soulfly esimene LP on just sellesse stiili kalduv ja ka teise plaadi stiili võib samaks määratleda. Karmimat liini ajavad ka SlipKnot ning MuDvAyNe (see on aga vaieldav). Ka Machine Head, kes jättis oma trashilikuma stiili ja tegi hoopiski räppivama vokaaliga "The Burning Red"´i.

Industrial Nu-metal

Industrialiga segavad nu-metalit Spineshank, Static-X, kes on mõjutust saanud Fear Factory´lt. Tegu on üsnagi brutaalse ja tehnilise stiiliga, kasutatud on rütmimasinaid ja arvuteid. Veel tasuks märkida: Apartement26, MDFMK (KMFDM’I varemetest moodustunud industrial/nu-metal grupp), Dope, Orgy. Viimased on justnagu Marilyn Mansoni ja NIN-i järgijad. Kuskil techo-metali kanti kuulub ka kuulsust koguv punt Disturbed.

Post-grunge/Nu-metal

Post-grunge ( grunge hilisem vool – Bush, Live, Creed) segamine nu-metaliga on saanud eriti viimasel ajal populaarseks. Tuntumad esindajad on Godsmack, Full Devil Jacket, Staind, Finger Eleven, Nothingface, Taproot. Tulemiks n.ö. meloodiline nu- metal. Tihti kaldub selliste bändide looming rohkem ka roki suunas, kui metali. Nu-metal tervikuna on väga popp just noorte seas. Sõnum võib olla mitmesugune, kuid üldiselt räägitakse just Ameerika alaealiste raskest elust-olust ja sellega esindatakse n.ö. tänavakultuuri, mis on üks põhjusi miks metal sulas kokku hip- hopiga. Mõned lüürikud on aga suutnud sõnumi hoopis teisele tasandile viia ja tulemus on üsnagi omapärane/boheemlaslik. Muide, kui paljud hingega metalit fännivad inimesed riietuvad mustadesse toonidesse, siis nu-metali riietuskultuur põhineb USA laiaulatuslikul trendil. See on: kottpüksid, pikad rahakotiketid, rasta patsid, hemp'ist valmistatud riietus ning muu säärane. Kuigi paljud true-metal fännid ja ka nu-metali fännid/tegijad ise väidavad, et stiil pole üldse metal jne. , on võimalik ka sellest stiilist häid asju välja noppida ja kõik muusika pole tehtud vaid kommertslikel kaalutlustel. Tihtipeale aga just raha on põhjuseks ja siis ei tule asjast midagi välja ja tulemuseks võib olla selline odav marketingi muusika nagu Limp Bizkit, Linkin Park jt. Termineid, mide veel kasutatakse seoses nu-metaliga: Core metal, Modern Metal, Modern Hardcore, Sport metal, Plastic metal, calimetal, rapcore, mallcore, Pimpcore.

18 Metal Rap

Metal, kus laulmise asemel räpitakse. Stiiliga on tänapäeval keerulised lood. Kui uurida veidike ajalugu, siis esimene metal bänd, kes selle stiiliga katsetas oli tõenäoliselt Anthrax. Nende koostööst Public Enemy'ga sündinud lugu Bring the Noise on vist igale ühele tuttav. Samuti on neil ühe EP peal ilmunud lugu nimega I am the man. Tegelikult vist pole kummalgi lool metaliga palju pistmist. Rap metalit ei saaks tegelikult võrdselt kõrvuti pannagi teiste stiilidega. Nimetaksin seda pike fusion ehk segustiiliks. Erinevad stiilid kasutvad räppi, kuid ei pruugi muutuda oma stiili väliseks. Näiteks Biohazard on ikkagi metalcore, Korn on nu-metal, samuti on olemas bände, mis segavad reggaet ja metalit (Bullyrag). Mainiksin veel ära bändid nimega Senser, Kid Rock, Dub War, Methods of Mayhem, H-Bloxx aga üksi neist pole puhtakujuline metal rap kui selline. Muidugi teatud asjde puhul tekkib ikkagi kahtlus, et tegemist on puhtakujulise metal rapiga. Näiteks viimane Cypress Hill'i üllitis, “Clawfinger” (üks esimesi metal-rap gruppe), Body Count (Ice T metal-projekt) ja muidugi Rage Against The Machine. Kuigi räppi ja metalit on segatud 90nendate algusest saadik, tegi selle stiili ikkagi kuulsaks Nu-metal.

Lõpetuseks

On selge, et see nimekiri ei saa kunagi valmis selle pärast, et alati müüb see, mis on uuenduslik, olgu see kasvõi ümbertehtud vana. Metali haru paljuneb sama kiiresti kui elektroonilise muusika haru. Peamisteks põhjusteks on raha ja seiklusjanu. Inimesed ei viitsi otsida füüsilisi seiklusi, vaid teevad seda oma peas. Olgu see kirjandus, kujutav kunst või muusika. Niimoodi “pulli tehes” tekkisid kõiksugu post- eesliitega stiilid. Pea kõikides metali harudes suureneb paari järgmise aasta jooksul elektroonika ekspluateerimine. Siis tekivad jälle uued stiilid. Juba praegu upub peavoogu kuulav noorsugu uutesse nimetustesse ja pole üldse selge mitu erinevat stiili, koos alastiilidega üldse on. Viisteist peastiili koos paljude alaosadega sai siin ette loetletud. Praegusel ajal on ainus võimalus metalit rockist eristada eriti jõuliste kitarririffidega, deathi puhul aga ülikiirete trummipartiidega. Loodan et suutsin endale ja ka teistele natuke selgitada Heavy Metalit kui väga suurt muusikaharu, kuid kuna tehnoloogia areneb, areneb ka see muusikaharu.

19

20