August Von Kotzebue Estofiilina

Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 643

AUGUST VON KOTZEBUE ESTOFIILINA

OttO-HeinricH elias

el aastal möödus 250 aastat august Friedrich Ferdinand von Kotzebue (1761–1819), unustusse vajunud suure saksakeelse literaadi, teatri- srajaja ja -juhi, näitekirjaniku, paljude romaanide autori, prantsuse val - gustusfilosoofia vahendaja, ajakirjaniku, anekdoodijutustaja, ajaloolase jne sünnist. saksamaa liitvabariigis ilmusid sel puhul õhuke biograafia (schrö - ter 2011) ja lavateoste leksikon (Birgfeld jt 2011), aga Kotzebuele pühenda - tud konverents korraldati ainult tallinnas. selleks on mitu põhjust. saksa ger - manistide silmis on Kotzebue tänapäevani ebapopulaarne Goethe kritiseeri - mise tõttu; lisaks peetakse teda tihtilugu ajaviitekirjanikuks. tallinnas kuju- tas Kotzebue endast tähtsat kohalikku suurmeest. Oma elu olulised aastad saatis ta mööda eestimaa provintsis, asutas siin esimese päristeatri ning kir - jutas suure hulga oma teoseid. siit läksid tema olulisimad teatritükid laia ilma ning tegid autorist globaalset mõõtu kuulsuse. Kotzebue austamise parim põhjus oleks tema meenutamine estofiilina, eesti rahva ja eesti keele ühe esimese eestkõneleja ning toetajana. siinkohal peetaksegi teda meeles just nende teenete eest. Kui Kotzebue nn asehalduskorra algusajal 1783. aastal tallinna jõudis, et asuda ametisse vastrajatud apellatsioonikohtu juures, ei teadnud ta arvata - vasti üldse, et selle maa põliselanikel on oma talupoeglik kultuur ja et nad räägivad oma keelt. tema tallinnas leitud sõprade seas tuleb eelkõige nime - tada parun Friedrich Gustav rosenit (1740 –1817; Wistinghausen 1996: 267), kes tegutses valitsusnõunikuna tallinna asehaldusvalitsuse ning hiljem kubermanguvalitsuse juures. ametist tingituna esindasid rosen ja Kotzebue tallinnas riiklikku reformipoliitikat, mille pädevusse oleks pidanud kuuluma ka eesti talupoegade õigusliku seisundi parandamine. talupoegadele kasuli - ku tegeliku maareformini poleks toona veel jõutud. Keisrinna ning tema põhi - korrajuristide ühiskonnamudeli järgi täitsid suurmaaomanikud endiselt riik - lust kandva ülemkihi rolli, kel tuli anda riigile haldusametnikke ning sõja - väelasi; linnakodanlust toetati tublisti kaubandusliku ning tööstuslikult tootva keskklassina, lihtsustati teenekate kodanike üleminekut aadliseisus - se. talupoegade õigusliku seisundi parandamine, nende käsitlemine riigi- kodanikena ning kaitsmine mõisnike omavoli eest oleks olnud Katariina ii reformide lukukivi. aga see kivi jäi panemata. sel pingerikkal ning vaidlushimulisel ajal, mil toimus suur Prantsuse revolutsioon, kirjutas Kotzebue oma näidendeid ja tõi need tallinna asja- armastajateteatri lavale andekate amatöörnäitlejate trupiga, mis koosnes peamiselt uute asehaldusasutuste ametnikest (rosen 1910: 91). Friedrich von rosenist sai selle teatri patroon, tema lähimasse tutvuskonda kuulusid mõned literaadid, kes huvitusid keelest ja kultuurist, üha enam aga ka koha - like talupoegade sotsiaalsest ja õiguslikust seisundist – ning keda hiljem nimetati estofiilideks. asjaolu, et estofiilide hulka arvatakse ka Kotzebue,

643 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 644

keda saksa kirjandusloos peetakse ju konservatiiviks või koguni reaktsionää - riks, põhines siiamaani eelkõige tema kahel kakskeelsel laulumängul: „isalik ootus” („Die väterliche erwartung”) ja „talgud” („Der talkus”; Hasselblatt 2006: 205 –206). siiski saab neid näidendeid, kus ta avaldab põhimõttelist arvamust seisuslike erinevuste või sotsiaalsete vastuolude kohta, antud seo - ses vaid täiendavalt kasutada, sest eestimaa olusid tuleb käsitada euroopa üldisema probleemistiku erivormina. lähemalt peab aga sellest vaatenurgast silmas pidama nii Kotzebue proosatekste ja historiograafilisi töid kui ka tema isiklikke hoiakuid.

Tallinna laulumängud

laulumäng ehk operett „isalik ootus” kanti tallinnas ette aastal 1788. näi - dend kujutab endast mõisnike voorusepeeglit, kirjaniku ja tema sõprade moraalset seisukohavõttu talurahvaküsimuses. autor esineb näidendi esilehel kui „President v. Kotzebue”, viidates sellega oma autoriteedile kõrge ametni - kuna. näidendi sisu on järgmine: härra von sonderbruck, patriarhaalse mõt - teviisiga mõisnik, tahab oma härrasmehereisilt ( Kavaliersreise ) Pariisist naasvat poega proovile panna. ta laseb pojale teatada, et isa on surnud, ning maskeerib end teenriks. Poeg saab peagi hakkama kõige sellega, mida isa on kartnud. nii tahab ta oma võlgade katteks maha müüa osa talupoegadest; üle - jäänud talupoegade teokoormisi tahab ta tõsta – kes vastu hakkab, sellele tuleb naha peale anda. Metsa plaanib ta maha võtta, et selle asemele rajada moodne park. ta üritab ligi tikkuda oma õe toaneitsile jne. Kui isa aga poja - le paar tõsist sõna ütleb, parandab too kiiresti oma meelt ning kogu lugu lõpeb hästi. näidend ei propageeri esmajoones mitte valgustatud progressi ega tule - vast õiguskorda, vaid hea mõisniku traditsioonilis-kristlikku sõbralikku suhet oma talupoegadega. Vastutusvõimetu mõisnik käitub nii, nagu poeg seda oma plaanides kavatseb, kuid siiski ellu viimata jätab. Vahele on pikitud skeptili - si märkusi prantsuse kultuuri ja vabamüürluse kohta, ehkki Kotzebue maa - ilmavaade põhines prantsuse valgustusfilosoofidel ning ta ise oli mõnda aega vabamüürlane. noorhärrat manitsetakse oma talupoegi koheldes mõtlema sellele, et need saavad tulevikus vabaks: „ta ei tohi kunagi unustada, et kord saabub hetk, mis meid kõiki võrdseks muudab! Hetk, mil rõhutud talupoja pisar hakkab rohkem maksma kui tema aadlidiplom.” selline lähenemine pakub nii religioosseid kui ka riigiõiguslikke tõlgendusvõimalusi. tähenduse kahetisus teeb konservatiivsele publikule lihtsamaks sisu omaksvõtu: talupoe - gi nähakse riigikodanike, mitte pärisorjadena. talupoegade esindajaid tutvus - tab noorhärrale tema õde selle ameti järgi, mida nad mõisas peavad – kui „härra aidameest” või kui „härra kiltrit”. Härratamine selles seoses on mida - gi enamat kui poliitiline demonstratsioon, see on provokatsioon. tulevast õigusreformi ennetatakse keele tasemel, sakslaste ja eestlaste kultuurilist võrdväärsust eeldatakse juba eksisteerivat. näidend on kirjuta - tud kakskeelsena: eesti ja saksa keel esinevad tegelaste kõigist ühiskondlikest erinevustest hoolimata võrdõiguslikena. noorhärra õde ja tema toatüdruk Madli (Madly), kes on koos temaga kasvanud – ja on seega pigem sõbranna kui kammerneitsi –, räägivad omavahel nii eesti kui ka saksa keelt, talupoe -

644 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 645

gadega eesti keelt. 1 Kahes stseenis, kus talupojad on omavahel ning Madli oma eestlasest peigmehe Jüriga (Jürri), vesteldakse ainult eesti keeles, sak - sakeelset tõlget lisatud ei ole. noorhärra eestlasest toapoissi, kes oma isanda kombel kõneleb saksa keelt segamini prantsuse väljenditega, laidetakse sel - le pärast, et ta on ära unustanud oma emakeele – mittesaksa (eesti) keele. Osa aariatest ja kooripartiidest on saksa, osa eesti keeles. Vaid lõpukoor, kus talupojad laulavad isanda kiituseks, kes kunagi ei unusta, „et me samasugu - sed inimesed oleme kui nemad!”, esitatakse kahes keeles. Operett tuli järgmisel päeval suure menu tõttu kordamisele (rosen 1910: 105). On äärmiselt kahetsusväärne, et säilinud ei ole noodid. Ka tänapäeva lugejale on selge, et kõigest õpetlikkusest hoolimata on tegu väga amüsantse tekstiga. eesti uurijad peavad seda näidendit eestikeelse teatri alguseks (Val - gemäe 1995: 225). teise näidendi („talgud”) kohta, mille Kotzebue kirjutas kahasse oma sõb - ra ja kälimehe Johann ludwig von Knorringuga (1769–1837), on seni teada vaid, et see lavastati 1816 Pärnus sealse pastori ning estofiili Johann Hein - rich rosenplänteri (1782–1846) kutsel. tekst ja noodid on kaotsi läinud. säi - linud kavaleht seevastu kinnitab üht hilisemat etendust, mis toodi lavale „järelmänguna” nikolai i teisel valitsemisaastal keisri nimepäeva (6. Xii 1826) eelõhtul. 2 Õhtu peamise tükina esitati saatustragöödiaid kirjutanud teisejärgulise saksa autori ernst von Houwaldi (1778–1845) näidendit „Vürst ja kodanlane”. 3 Kavalehelt võib lugeda, et „talgud” on kirjutatud saksa ja ees - ti keeles ning selles võib kuulda näitleja ning muusiku august ciliaxi (1775–1839) komponeeritud eestikeelset koori. rollid lasevad aimata, et sisu poolest oli tegu „isaliku ootuse” sarnase näidendiga. Kas ettekandel oli seoses keisri nimepäevaga ka mingi programmiline tähendus, jääb paraku lahtiseks.

Tallinna menutükid

Kotzebue on hiljem oma lavateoste eesmärgi kohta öelnud, et ta tahab publi - kut õpetada ja harida, ilma et publik sealjuures peaks pingutama. sellest vaa - tenurgast tuleks ka tema tekste hinnata. seega oli teoste puhul tegu meele - lahutusega, millele anti nagu muuseas kasvatuslik tendents. tegevuse kesk - mes on tihti armulugu või intriig. Vaatajaskond sai näidendeid vaadates meelt lahutada, toimuvale kaasa elada või hirmu tunda; et teda sealjuures ka poliitiliselt mõjutati, seda ei pruukinud ta endale üldse teadvustada. säära - ne kalduvus ideoloogiliselt suunatud meelelahutusse pole omane kõigile Kot - zebue näidenditele, kuid seda tuleb teada ning teostele hinnangu andmisel arvestada. Kotzebue kriitikud jätavad selle tihti kahe silma vahele.

1 Kotzebue ei vallanud eesti keelt, tõlke eest kandis hoolt Friedrich Gustav arvelius. Vennad Friedrich Gustav (1753–1806) ja Martin Heinrich arvelius (1760–1799) kuulusid roseni estofiilide ringi (rosen 1910: 93). 2 tänan Henning von Wistinghausenit kavalehe koopia eest, mille ta leidis tlÜ ar-i Baltika osakonnast. 3 Houwald oli 1820. aastail – biidermeieriaja algupoolel – saksamaal väga edukas autor ning tema teose valimine õhtu põhinäidendiks näitab lihtsalt ühe tollase menutüki eelis - tamist. F. r. Kreutzwald andis 1871 ja 1875 välja Houwaldi näidendite „tuletorn” (1821) ning „Vanne ja õnnistus” (1821) eesti tõlked (mõlema uustrükk 2003). – Toim .

645 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 646

Paljudes tallinnas kirjutatud Kotzebue näidendites on põhiteemaks eri - nevate rahvaste, religioonide või seisuste vaheline vastuolu. 4 tema põhitee - siks on: kõik erinevused ületatakse armastuse abil. armastuse loomuõigus on üle kiriklikest ja ilmalikest käskudest: „Jumala esimeseks käsuks oli tema loodud olendite õnn! see käsk on sama vana kui maailmaloomine ja käib kõi - gi natsioonide, kõikide maailmajagude, kõikide religioonide kohta.” see tsitaat pärineb 1784. aastal sõber Friedrich von rosenile kirjutatud ning 1787 tallinnas lavastatud näidendist „adelheid von Wulfingen”, milles Kotzebue vaeb oma aja probleeme keskaegse rüütlidraama rüüs. Keskmes on pahade munkade intriig tubli ja kena rüütliperekonna vastu; kõrvalliin räägib risti - retkest – pigem küll röövretkest –, mille healoomuline rüütel võtab ette paganlike vendide vastu. lugu algab sellega, kuidas kristluse nimel mõrva - takse ning tapetakse inimesi, kes sakslaste asualast ida pool rahulikult oma loodususus elavad. seal õpib rüütel tundma vendide vanemat Mistivoid, kel - lega ta peatselt sõbruneb. lõpuks märkab ta (ja teatrikülastaja võtab selle teadmise koju kaasa), et paganad on tegelikult paremad inimesed. Võib üsna kindlalt oletada, et see efektne draama, mis on kirjutatud ja lavastatud tallinnas, esitab maskeeritud kujul liivimaa ajalugu ja seab küsimuse alla baltisaksa ajaloopildi, mille kohaselt maa vägivaldne hõivamine keskajal on õigustatav põliselanike ristiusustamisega. Meie uurimuse kontekstis on olu - line, et Kotzebue võtab oma viimase eluetapi historiograafilistes töödes selle teema taas üles ning kasutab seda keskajal saksa ordurüütlite poolt allahei - detud Baltikumi rahvaid käsitledes selgesõnaliselt. selle küsimuse juurde tuleme veel tagasi. seisuslikult positsioonilt kõrgema aadlikust mehe ning kodanlase- või talupojasoost naise vahelise armastusabielu motiiv kerkib esile paljudes Kot - zebue varastes näidendites. „adelheid von Wulfingenis” saab taluneiust rüüt - liproua – juba rüütli isa tahtis omal ajal ristisõjas Hommikumaal abielluda kauni paganaga. 1790 ette kantud näidendis „armastuse laps” („Das Kind der liebe”) võtab aadlisoost mees naiseks aastate eest temalt lapse saanud talu - tüdruku. laval leiab esitamist ka vastupidine mudel: kodanikusoost kirikuõpe - taja saab naiseks aadlipreili. näidendis „Veider vend Moritz” („Bruder Moritz der sonderling”, kirjutatud 1789) abiellub ränkrikas kaupmees ja krahv (kan - gelane on korraga nimelt mõlemat) vaese teenijatüdrukuga, kellel on vallas - laps. seda sorti tegevuskäigud võivad kirjanduskriitikuile tunduda valgustus - like teoreemide eluvõõra realiseerimisena, nende ühiskonnakriitiline eesmärk on aga vaieldamatu ning ehkki lugu ei hargne üldsegi eestimaal, kehtib lava - le toodu loomulikult ka selle maa kohta. On vägagi tõenäoline, et näidend vih - jas tallinna kaupmehe Johann Friedrich Jürgensi eesseisvale abiellumisele eestlasest teenijatüdrukuga (elias 2000: 57) ja et kirjanik tahtis selle näiden - di toel filosoofiliselt kaitsta oma ärisõbra Jürgensi ebatavalist käitumist. armastus ületab ka kultuurilised ja religioossed erisused. siinkohal tuleks mainida Kotzebue lõuna-ameerikat käsitlevaid näidendeid, mille sisuks on vastuolu hispaanlastest vallutajate ning indiaanlastest põliselani - ke vahel. Kiindumus deserteerunud hispaanlase ja indiaani päikesepreestrin - na vahel, kelle jaoks armastus on tegelikult keelatud (esmaettekanne 1789), jõuab õnneliku, mõistuspärase lõpuni. loomuõigus võidab pärimuse. taas on

4 Kõiki artiklis mainitud Kotzebue näidendeid tsiteeritakse 1840. aastal ilmunud kogu - tud teoste väljaande järgi ilma edasiste viideteta.

646 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 647

ebavõrdsete partnerite vahelise abielu sõlmimine sümboliks ühendamatute - na tunduvate vastandite lepitamisel. see, mis on võimalik mehe ja naise vahel, on võimalik ka seisuste ning rahvaste vahel. neid näidendeid tuleb võt - ta sotsiaalsete utoopiatena: see, mis ajaloolises ja eksootilises miljöös tundub veenvana – esitatud publiku rõõmuks värvitoredates kostüümides püüne peal –, saab tulevikus ühiskondlikuks reaalsuseks. Kotzebue lavakangelased hoo - livad vähe seisuslikest, etnilistest ja religioossetest erinevustest. nad aga ei hukku seeläbi, nagu seda tihti tuleb ette klassikalises saksakeelses draamas (schilleri „salakavalus ja armastus” lõpeb kahekordse enesetapuga), vaid üle - tavad vastuolud ja näitavad teed paremasse tulevikku. arvestades seda, kuidas Kotzebue on dramaturgiliselt töödelnud sotsiaal - seid põhiküsimusi, on iseäranis huvitav tallinnas esmaettekandele tulnud näidend „inimvaen ja kahetsus” („Menschenhaß und reue”, kirjutatud 1788, laval 1789), mis tõlgiti arvukatesse keeltesse ning millest kujunes rahvus- vaheline menutükk. Peamiseks tegevusliiniks on liigutav lugu lahus elava aadlisoost abielupaari taasühinemisest pärast seda, kui mees on andestanud naisele selle, et too endale ühe saksa vürstiriigi õukonna ebamoraalses mil - jöös elades armukese oli soetanud. lahutatud ning uute nimede all elav paar juhtub kokku tuttava perekonna mõisas, esialgu sellest teadmatusse jäädes. teineteisest kuuldakse räägitavat ainult head ja märgatakse lõpuks, kellega on tegu, ning lepitakse ära – seda mitte ilma lahutuse üle kurvastavate las - te liigutava kaasabita. see abielulugu moodustab tegevuse põhiliini. Kuid on ka kõrvalliin. Üks aadlisoost isand, samuti mõisa külaline, on armunud õil - sasse abielurikkujast naisesse, kes väidetavalt juhib kodanikusoost madaam Müllerina mõisa majapidamist, ning tahab temaga abielluda. nõnda kaalub ta lahtiütlemist seisusliku ühiskonna survest, sest esiteks „aadel lõikab seda, mida ta külvanud pole”, teiseks aga on ta kindel, et kogu see süsteem leiab kunagi niikuinii oma otsa. selgub, et aadlikest koosnevast õukonnaringist ei tunta mõisas mingil moel puudust ja et mõisnikuproua tunneks end paremini hoopis koos „oma” talunaistega pingil istudes ja nende muresid kuulates. Kontrastsetes stseenides naeruvääristatakse koomilises võtmes lahendatud rollide kaudu teenrite praktiseeritavat pseudoseisuslikku astmestikku. teen - rid tülitsevad parema toa pärast mõisahäärberis, nii et karvad lendavad. teenrite tasandi puänteeritus tugevdab härraste pigem möödaminnes esita - tud teese, kuigi nende enesekriitiline diskussioon moodustab jällegi vaid abi - elukonflikti kõrvalliini. näidendis sisalduv sotsiaalne kriitika ei ole eriti revo - lutsiooniline. torkab silma, et autor on lugenud rousseau’d; härraste ja tee - nijaskonna vastandamisel on ta tehnilist õppust võtnud carlo Goldonilt. absolutistliku riigi militaarsüsteemi vastu suunatud kriitika on formuleeri - tud oluliselt teravamas toonis. sellest hoolimata jääb vaatajate mällu pilt koos oma talunaistega pingil istuvast mõisaprouast. ilmselt ei tulnud ei eesti- ega saksamaal säärast idülli reaalses elus ette, selleks olid seisuslikud erinevu - sed veel liialt suured. Kuid visioon, kaunis tulevikupilt oli loodud. Psühholoo - gia keeles rääkides: Kotzebue avaldas mõju oma publiku alateadvusele.

647 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 648

Orjuse mõiste poliitilise relvana

Ka kuukirjas Für Geist und Herz, mida Kotzebue aastatel 1786 ja 1787 tal - linnas välja andis, vaieldi talurahvaküsimuse üle. artiklisse „Minu isamaa fra - seoloogia” („Die Phraseologie meines Vaterlandes”), mis kujutab endast õigu - poolest kohalike keelendite etümoloogilist kogu, on auto r5 lisanud ka provokat - sioonilisi määratlusi, nagu näiteks: „talupoeg. Kahejalgne loom ilma sules- tikuta, kannab halli kuube, sööb aganaleiba, 6 näeb küll üsna inimese moodi välja, on aga tegelikult elajas, määratud saama palgaks kaera, mida muudki loomad söövad. Mõned narrid tahavad väita, et ka talupojad olla inimesed, ning nimetavad neid kogunisti jumalikust hingeõhust hingestatud ning Jeesuse verega kallilt lunastatud olevusteks, kuigi nende käitumisest kohe võib näha, et nad vastuvaidlematult lojuste klassi kuuluvad.” siin põrkame kokku posit - siooniga, mis vastandub „isaliku ootuse” kahes keeles lauldud lõpukoorile: „Meie isand [---] ei unusta kunagi, et me samamoodi inimesed oleme kui nemad!”. „Fraseoloogiast” napsatud lõigu puhul „pole tegu sääraste vaadete vastase provokatiivse liialdusega. Just kui valitsusnõunik Friedrich von rosen, 7 Kotzebue varajaste tallinna-aastate sõber ja soosija, surub 20 aastat hiljem, 1805. aastal, sõjaväe kaasabil maha Kose-Uuemõisa talurahvarahutu - sed (ning tunnistab oma kirjalikus aruandes, et „ta mõningase inimese- ja rah - vusetundmisega, mis tal vanuse ja kogemuste läbi on omandatud, [---] siinset harimatut talupoega vaid tolle inimkuju tõttu loomade hulka ei arva” (Kahk 1973: 355). Mahasurumise käigus mässu ninameestena maha lastud talupoe - gi keelduti kristlikul kombel matmast. Friedrich von rosen, kelle isiklikus tut - vuskonnas leidus palju estofiile, oli seega oma sümpaatiaid muutnud. aastal 1787 kasutas Kotzebue talle ajakirjas Für Geist und Herz isikli - kult pühendatud „Fraseoloogiat”, et selgitada oma seisukohta talurahvaküsi - muses: „Mida ma mõningase kindlustundega võin vaidlustada, see on meie talupoegade kohutav kohtlemine, millele te [luce – O.-H. E. ] tundute mõnel korral vihjavat. Võib olla, et siin ja seal leidub veel inimesi, kes unustavad, et nad on vormitud samast savist millest talupojadki! aga on’s siis õige üksik - ute erandite tõttu rünnata tervet rügementi tublisid, lugupidamist väärivaid

5 „Fraseoloogia” (jaanuar 1787, lk 3–20) autor on märgitud vaid lühendiga „-e”; auto - riks oli saaremaal elav teoloog, kooliõpetaja ja arst Johann Wilhelm ludwig von luce (1756–1842) (Hellmuth Weissi suuline arvamus 1970, Heegi (1996: 62) seisukoht on ilmselt ekslik). Mõningad täiendused on tähistatud MH-ga, mis tähendab M[artin] H[einrich] arve - liust. 6 seda väljendit selgitatakse „Fraseoloogias” samuti: „saksteleib on valmistatud püü - lijahust ja ilma aganateta, erinevalt talupojaleivast, mis on valmistatud jämedast jahust ning millele enamasti on juurde lisatud aganaid, õlgi või heksleid.” 7 Jürgen Heegi (1996: 132 –133) eksliku arvamuse kohaselt oli tegu eugène Octave von roseniga (1759–1834), Friedrich von roseni naabermõisniku, sõbra ja kolleegiga, kes vii - mase Kiikla mõisas tihti koos Kotzebuega külas viibis. eugène esitles end oma memuaari - des talupoegi hästi kohtleva patriarhi ning kultuuripessimistliku estofiilina: „Jõulised, tugevad inimesed pääsevad lõpuks välja sellest alamast klassist, kellest me kord nii vähe pidasime, kes aga nüüd mõningase hariduse ligi on jõudmas, mis võiks meie tähelepanu pälvida, ilma et me peaksime end neist paremaks pidama – ja kes hakkab meis äratama nii lugupidamist kui ka hirmu, kui me maha langenuna veel vaid oma jõuetusest kinni hoia - me.” ta ühendas selle aga kaeblemisega „igavese meelehärmi üle seoses inimklassiga, kes on raskeks tööks sündinud, kuid püüab sest meelsasti pääseda” (rosen 1877: 16, 236). eugène oli oma isa poolt käest lastud Mäetaguse mõisa alates 1786. aastast väheste aas - tatega taas tulu tooma pannud viinaköögi rajamisega, mis viis ta aga ilmselt talupoegade - ga vastuollu (elias 1998: 199 –200, 207).

648 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 649

mehi? [---] Kui te tahate ehk aga lugejale üldiselt tunda anda, et orjus on inimkonna jaoks alandav asi, siis olen ma teiega täiesti nõus: kui te aga usu - te, et seda on võimalik niisama lihtsalt kaotada, siis eksite te väga. On tar - vis sajandeid, et sellist suurt tööd ette valmistada – ja pole ka võimatu, et see kahju sünnitada võiks” (Kotzebue 1787: 212). Kotzebue võtab ajakirja välja - andjana siinkohal taktikalise positsiooni: ta nõustub põhimõtteliselt valitse - vate olude kritiseerijatega, jagab aga rünnaku alla langenud mõisnikest aad - likud heasoovlikuks enamuseks ja vääralt käituvaks vähemuseks. et ta oma vastuses talupoegade seisundit „orjuseks” nimetab – mida luce omalt poolt ei teinud –, sunnib oletama, et taktikaline oli ka tema väide, nagu saaks talu - poegade priikslaskmine alles sajandite pärast toimuda. sest orjus, mida too - na praktiseeriti lääne-india saartel, oli nähtus, mis vääris hukkamõistu ja tuli võimalikult kiiresti kaotada, ning selles suhtes oli avalikkuses kergemi - ni võimalik üksmeelt saavutada. samas Für Geist und Herzi aastakäigus 1787 ilmus Martin Heinrich arveliuse „arutlus orjusest, eriti neegerorje silmas pidades, härra raynali järele prantsuse keelest” („abhandlung über die sklaverey, besonders in rücksicht der negersklaven, nach dem Französischen des Herrn raynal”). Ka Heinrich Johann von Jannau oli 1786. aastal oma reformimeelse kirjutise „Orjuse ajalugu ning talupoegade iseloom liivi- ja eestimaal” („Geschichte der sklaverey und charakter der Bauern in liv- und ehstland”) pealkirjas tõm - manud samasuguse võrdusmärgi. Kotzebue töötles seda teemat alles mõni aasta hiljem draamas „neegerorjad” („negersklaven”, trükis 1796), viidates taas rõhutatult kolonialismi jubedusi kirjeldavale Guillaume thomas rayna - li paljuloetud süüdistuskirjale „Mõlema india filosoofiline ja poliitiline ajalugu” („Histoire philosophique et politique des établissements et du commerce des européens dans les deux indes”, 1771, saksa keeles 1783–1788), kuid seda nüüd moel, mis ei luba enam tema seisukohtades kahelda. ta kirjeldab olu - korda ühes Jamaika suhkrurooistanduses. et ta tegelikult ründab euroopas ning eriti Venemaa läänemereprovintsides väljakujunenud teravat olukorda, ilmneb näidetest, mis laval plantaatorite ebainimliku käitumise kohta tuuak - se. Paljusid neist episoodidest – kuid kui balti mõisaomanike jõletuid tegusid – mainib ka Garlieb Merkel oma süüdistuskirjas „lätlased, eriti liivimaal filo - soofilise aastasaja lõpul” („Die letten, vorzüglich in liefland am ende des phi - losophischen Jahrhunderts”, 1796; vt elias 2007: 217; 2011: 277). 8 samuti lan - gevad Merkeli poolt formuleeritutega kokku mõned näidendis ette kantavad argumendid. Kotzebue ei kirjutanud ühtegi näidendit, kus ta oleks avalikult rünnanud pärisorjust eestimaal, küll aga pani ta selle süsteemi kritiseerija - te ning kaitsjate käibivad argumendid oma näitlejate suhu. Orjapidaja John räägib „oma” neegrite kohta, et nad on „kuritegelike kal - duvustega, pahatahtlikud ja rumalad. nad tunnetavad ise meie vaimu üleole - kut ning sellest tulenevalt meie ülemvõimu õigustatust.” seepeale vastab ta abolitsionistist vend William: „nad on rumalad, sest iga orjus põrmustab hin - ge, nad on pahatahtlikud, kuid teie suhtes ebapiisavalt. nad valetavad, sest ühelegi türannile ei tule tõde välja ütelda. nad tunnetavad meie vaimu üle - olekut, sest me neid igaveses teadmatuses hoiame, tunnetavad meie võimu

8 nii Kotzebue näidend kui ka Merkeli poleemiline kirjutis ilmusid 1796. aastal leip - zigis. et Kotzebue ja Merkel tol aastal veel omavahel tuttavad polnud, tuleb oletada, et mõlemad autorid kasutasid infot, mis oli liikvel pärisorjuse vastaste seas.

649 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 650

õiglust, sest me nende nõrkust kuritarvitame. Oo, te olete teinud kõik, et neid õnnetuid alandada, ja nüüd te veel kurdate, et nad on rumalad ja pahataht - likud.” Küünikust John asub nüüd oma venna „targutuste” vastu argumendi - ga, et neegrid ei oleks ilma orjuseta kristlasteks saanud: „nad vahetavad vabaduse oma hingeõnnistuse vastu!”, mispeale William vastab: „Oo, looja! Oleksid sa ette näinud, et sinu leebete õpetuste abil kord sääraseid õudusi õigustama hakatakse! Kui usk pühitseb kuriteo, siis tuleb sellest igaveseks loobuda! Kõnelge valjult, te kiriku teenrid! Vaielge valjul häälel vastu! Äge - dus oleks siin tarkus ning vaikimine kuritegu.” alles nüüd toob plantaator oma intellektuaalist venna vastu mängu materiaalse kasu argumendi: „see kõik on tühi ilukõne, mis kaasa toodud kõrgetest koolidest. Kohvipõõsas sel - lest ei kasva ning suhkruroog sellest ei valmi. sulle kuulub kenake varandus, selleni jõudis meie isa tänu neegerorjade tööle, ning sa ju tunned sellest varandusest mõnu, kas pole?” William tajub selle etteheite õigustatust: „Häda mulle, tal on õigus! iga šilling mu taskus põletab. iga mu suutäis on mürgi - tatud kannatava inimkonna pisaraist!” siin lõi Kotzebue klassikalise draama. Konflikt seisneb selles, et orjapida - ja John tahab sundida ilusat aafriklannat endale anduma, sellal kui too on truu oma abikaasale, kes on talle vabatahtlikult orjusesse järgnenud. näidend lõpeb – nagu schilleril – armastajapaari vabasurmaga. 9 teksti keeleline jõu - lisus ning argumentatiivne veenvus räägivad enda eest. Garlieb Merkeli kait - sekõne talupoegade vabastamisele on kirjandusliku kvaliteedi poolest samal tasemel. seda loetakse ja hinnatakse veel tänapäevalgi, selle poliitilist mõju tunnustatakse. Kotzebue draama on aga unustusse vajunud.

Kotzebue mõisaomanikuna

Kirjanik august von Kotzebue ei omandanud justiitsametnikuna tallinnas mitte ainult päritavat vene teenistusaadli tiitlit, vaid sõlmis abielu ka kolme eestimaalt pärit aadlidaamiga. Peale selle kuulus talle alates 1792. aastast mitu mõisat. 10 seega oli ta ka ise orjapidaja. et kõigis tema tekstides esineb austust vääriva, inimsõbraliku mõisaomaniku kuju, sai ta iseendaga vastuollu minemata ühiskonnas ise selles rollis olla. see vastas aadlisse kuuluva estofiili positsioonile: „oma” talupoegi koheldi antud õiguslikes raamides hea - soovlikult, pooldati reformi, ei viidud seda aga oma valdustes ennetavalt sis - se. aastail, mil ta saksamaal teatrimehe, ajakirjaniku või diplomaadina ame - tis ei olnud või parasjagu Prantsusmaal, itaalias või Venemaal ei reisinud, elas ta ikka ja alati pikemalt oma mõisates. tänu ametnikupalgale, mitmete euroopa õukondade reeglipärastele toetusrahadele ja laekumistele kirjandus - likust loomingust oli Kotzebue sissetulek piisav, et toita oma arvukate laste - ga õnnistatud perekonda, ning ta ei olnud sunnitud hankima sissetulekut oma mõisatest.

9 Kotzebue kirjutas sellele näidendile ka alternatiivse õnneliku lõpu: inimsõber William ostab paari vabaks. teatridirektoritele anti vabadus valida, kumba lõppu nad etendada taht - sid. seda võib vaadelda tõendina kirjaniku kompromissivalmiduse kohta. näidendi drama - turgilist mõjuvust lepituslik lõpp igatahes ei kahjusta (elias 2011: 277). 10 Kotzebuele kuulus 1792 –1793 tallinna-lähedase Koppelmaa mõisa pandiõigus, 1793 –1820 Jõhvi mõisa juurde kuuluv Friedenthal, tallinna-lähedase Vardi mõisa pandi- õigus 1807 –1813 ja alates 1810. aastast Viljandi lähedal asuva Vooru kroonumõisa kasu - tusõigus (Wistinghausen 1996: 289; schröter 2011: 56). 650 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 651

Kotzebue proovis oma talupoegade elu võimalikult paremaks muuta. ta huvitus põllumajandusest ja uutest maaharimismeetoditest. Ka maal olles töö - tas ta reeglipäraselt kirjutuslaua taga, elas aadlikust mõisniku elu, käis jahil, suhtles igapäevaselt valitsejaga, hoidis silma peal jooksvatel töödel ning tel - lis soomest põllutööriistu. aastal 1808 mainib ta albrecht thaeri 11 ning muu erialakirjanduse lugemist, samuti oma tegevust põllumajandusseltsi sekretä - rina, mille eesmärgiks oli eestimaal sisse viia kartulikasvatus. aastal 1810 kirjutas ta: „Ma harin põldu suure agarusega ning teen oma talupoegadele head, niipalju kui mu võimuses on. Jumal tänatud, et kõik kannab vilja. [---] Mu talupoegade jõukus kasvab iga aastaga. eeskuju, seemne annetamise ning kopsakate preemiate abil on mul õnnestunud nende seas laialdaselt sis - se viia kartulikasvatust. Kõike uut vihkavad nad kirjeldamata kombel ning ei tahtnud kaua sellega tegemist teha, nüüd aga on siin Vardis – kus iga aas - ta isegi mitte 10 tündrit 12 kartulit ei kasvatatud – seda 621 tündrit saadud, ning sel aastal võib-olla see arv kahekordistub. te peaksite teadma meie pea igal aastal korduvat näljahäda, et täienisti mõista selle heateo väärtust.” Kot - zebue jutustab edasi, et ka naabruskonna talupojad ja mõisnikud olevat seemnekartulit palunud. ta ise vabastavat oma talupoegi koormistest ning kinkivat neile kariloomi. ta mõtlevat meelsasti sellelegi, „et see õnnetu rah - vas saab mind pärast mu surma veel õnnistama, ning ma tunnistan hea mee - lega, et ma oma kartulite üle uhkem olen kui kõige selle üle, mis ma eales kirjutanud, „Preisimaa ajalugu” kaasa arvatud (Briefwechsel 1987: 153–213). Mõned Kotzebue biograafidest pole tahtnud uskuda kirjaniku põllumajan - duslikke kalduvusi ega huvi oma talupoegade olukorra vastu (Kaeding 1985: 128; schröter 2011: 91). Üks parematest Kotzebue-spetsialistidest kinnitab küll ta suurt angažeeritust, kuid mitte tema edusamme. Pideva kartulikas - vatuse sisseviimine olevat Kotzebuel sama vähesel määral õnnestunud kui samalaadsed katsed ristikukasvatuse, reaskülvi- ja thaeri muldamismasina - ga (Hueck 1841: 124). Kui peaks leiduma sellekohaseid allikaid Vardi mõisa kohta, tuleks need võimalikult pea läbi töötada.

Eestlane revolutsioonilises Pariisis

Kotzebue suhetest ühe ta eestlasest teenriga kuuleme esmakordselt seoses 1790. aastal toimunud reisiga saksamaale ja Prantsusmaale. see teener 13 saa - tis teda tol reisil esmalt Weimarisse (kus Kotzebue esimene naine suri), siis spontaansel Pariisi-külastusel revolutsiooni algfaasis. Oma reisipäevikus (Kotzebue 1791) kiidab kirjanik noormeest – kelle nime me teada ei saa – sel - le eest, et tollel õnnestus kolme ja poole tunniga Weimarist Jenasse ratsuta - da, seal ühele arstile teade edasi anda ning jälle tagasi pöörduda. edasisel sõi - dul Pariisi lähenevad isand ja teener teineteisele niivõrd, kuivõrd sotsiaalne distants seda võimaldab. nad istuvad postitõllas teineteise vastas ning söö - vad võõrastemajas sama laua ääres. „lasin tal selle reisi ajal tihti endaga sama laua ääres süüa ja leidsin, et sedasorti usalduslikkus – või armulikkus,

11 albrecht Daniel thaer (1752–1826), põllumajandusteaduste rajaja. 12 Üks tallinna tünder võrdus 119 liitriga. 13 tol ajal ei kuulunud Kotzebuele veel ühtegi mõisat. Milline oli mainitud noormehe õiguslik seisund – kas ta oli vaba või veel pärisorine eestlane –, see ei selgu.

651 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 652

kui te seda nii soovite nimetada – küll teenijate armastust oma härra suhtes suurendab, neile teatud eneseväärtustunde annab, kuid seetõttu mingil moel ei nõrgesta nõutavat aukartust, kui vaid asju sel moel ajada.” Kotzebue tea - tab oma lugejatele taas möödaminnes, et ta oma alamaid inimlikult kohtleb ning seetõttu nende suurema lojaalsusega võib arvestada. see on psühholoo - giliselt informatiivne äratundmine – keset revolutsioonilist Prantsusmaad, kus parasjagu on kõik sotsiaalsed erinevused põhimõtteliselt küsimuse alla seatud. Pariisis oli teenril, kes sõnagi prantsuse keelt ei rääkinud, vähe teha. Kui ta oli olnud pärisori, siis sai temast vaba mees, sest Prantsusmaa pinnal olid seadusega kaotatud kõik pärisorjuse vormid. Praktikas polnud tal selle vaba - dusega aga midagi peale hakata, ning on küsitav, kas ta oma õigusliku sei - sundi üldse teatavaks võttis. tema härra, kes pea igal õhtul mõnes paljudest teatritest käis, võttis ta ühe korra kaasa ooperisse ja teise korra suurejoone - list balletti vaatama. noor mees pidas proovile eeskujulikult vastu. ta jälgis toimuvat ja see jättis talle sügava mulje, seega mõistis ta etenduse kohta järel - dusi teha ka sellest keeleliselt aru saamata. teatrispetsialist Kotzebue tegi sellest kindlasti omakorda järeldusi. Kuigi seda reisipäevikus kirjas pole, pöördus teener ilmselt koos oma härraga taas kodumaale tagasi. selle reisi marsruuti kasutas kirjanik algmaterjalina oma amüsantse romaani „Pikk-Hans” („Der lange Hans”, 1793) jaoks, kus ta parodeerib maa - ilmakirjanduse üht kuulsaimat teost, nimelt Voltaire’i „candide’i”, millega see suur prantslane 1759. aastal piiritles oma maailmanägemise saksa filosoofia suhtes. teose alguses otsib teener Pikk-Hans uut isandat. Miljööd, kust ta pärineb, kirjeldatakse järgmiselt: „Balti mere rannal asub väike maa, mida põhiliselt asustavad kolleegiumiassessorid. Poisipõnnid sünnivad seal kaardi - väeseersantidena, nad kasvavad ning arenevad, saavad sama tublideks mees - teks kui nende isad, võtavad endale oma emade moodi naised, külvavad ja lõi - kavad, kuni nad uneldes teise, paremasse maailma jõuavad, kus rukis tuhan - dekordselt pead kannab ning ukraina härgi lavendliga nuumatakse. tüdrukud on pisikesed, kenad, head ja edevad olevused, kasvavad rõõmsalt ning lopsakalt kui metsik spargel, armuvad takkajärgi oma meestesse ning elavad rõõmsal meelel, teadmata kuidas, ning surevad rahus, teadmata miks” (Kotzebue 1793: 235 –236). edasi saadetakse üks üheksateistkümneaastane junkur – kelle nime ei mainita – silmaringi arendamiseks reisile, tema kodu - õpetaja vallandatakse ning Pikk-Hans määratakse sellel reisil tema saatjaks. Hansu päritolu kirjeldatakse järgmiselt: „ta oli pärit nukratest jäänustest, mis olid säilinud ühest kord vabast rahvast, kes tšuudide nime all lääneme - re randu asustas ning 600 aasta eest Mõõgavendade poolt ikestati. ehk oli ta koguni üks nende vürstide järeltulijaist, nüüd igatahes oli ta aga ori ning varaseimast lapsepõlvest peale oma noorele armulisele härrale mängukaas - laseks antud. see tähendab: ta pidi andma oma selja toeks, kui junkur puu otsa ronida tahtis; ta pidi olema märklauaks, kui junkur lumepalle loopis, ning kannatama hoope, kui junkur tassi lõhkus. nii kasvasid nad üheskoos üles. Mänguseltsilisest muutus Pikk-Hans kammerteenriks, kes junkrule laua juures taldrikuid ulatas” (Kotzebue 1793: 239 jj). Ja nüüd läheb reis lahti. Junkur huvitub teel olles peaasjalikult heast söö - gist. Königsbergis külastab ta Kanti ja Wielandi, kuid ta ei mõista nende suur - te meestega vestelda. Hans ei kanna mitte ainult oma uut livreed, vaid ka

652 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 653

juukseid „kahes ilusas lokis, lumivalgeks puuderdatuna ning jäigas patsis, mis ninatargalt vasakule ja paremale vastu õlgu lõi” (Kotzebue 1793: 247). strass - burgis on uus ajastu juba loitma löönud. Hans läheb kakluses appi ühele eest - lasest parukategijale, kelles ta kaasmaalase tänu sõimusõnale „kurat” ära tunneb, ning kuuleb temalt selle uue ajastu põhimõtet: „Vabadus! Vabadus, vennike! Me ujume siin kesk vabadust nagu pardid lombis.” Parukategija soovitab tal inimõigusi lugeda, kuid Hans ei oska lugeda. ta vastab küll, et härra laseb ta pärast eestimaale tagasi jõudmist vabaks, kuid uus sõber vee - nab teda sellega mitte nii kaua ootama. Hans paneb oma härra tagant pihta sinise fraki ning läheb oma teed. Hans otsustab rännata Pariisi, kuid et ta peale liberté ühtki sõna prant - suse keelt ei oska, näeb ta palju vett ja vilet. ta mõtleb: „Kui ma veel ori olin, oli mul külluses süüa ja juua ja soe voodi ning terved jalad ning värske süda. siin maal tähendab vaba olla nälgimist ja janu talumist. Kuid kannatust! Pariisis on vabadus ehitanud pirukatest templi, tänavad on sillutatud raba - kanadega ning keset linna voolab lai šampanjajõgi.” châlons’is vahetab ta ühe soldatiga oma sinise fraki mundrikuue ning mõnede kullatükkide vastu, kuid et tegu on kuningale truude kaardiväelaste mundriga, vahistatakse Hans kii - resti ning viiakse Pariisi. Kui siis tema juurest leitakse veel üks kahtlane kiri, tahab Pariisi pööbel ta kohemaid oksa tõmmata. „„liberté!” soigus Hans nut - tes. „Jaa, jaa, liberté !” vastati talle naerdes, „sa sured vabaduse eest. ”” Juhus - likult mööda jalutav Pariisi linnakomandant, liivimaalt pärit härra von Vie - tinghoff, 14 kes tema eestikeelseid vandesõnu mõistab, päästab ta seejärel laternaposti otsa poomisest. Vabaduse maas pettununa asub Hans tagasitee - le. et ta sarnaneb Prantsuse kuningaga, arreteeritakse ta st. Ménehould’s uuesti ning tahetakse taas Pariisi viia. 15 Pärast seda, kui eksitus on selgu - nud, õnnestub tal viimaks lahkuda maalt, kus teda vastutahtsi kuningaks taheti teha. „suur lõhe näib lahutavat trooni kerjusehütist, kuid tihti on see vaid üksainus samm, samasugune, mis lahutab trooni hauast. seal siis seisab me kangelane piiril, veriste päkkade, väsinud jalgade ja tühjade taskutega, kuid iseendana! Kuningas Hans ei oleks vahetanud kohta kuningas louis’ga. tih - ti pikutas ta täissöönud sõnnina aasal ning mäletses oma vabadust. Kui ta rändas, tundus tema läheduses viibivat kaitseingel, päeval nägi ta teda igas pääsukeses, öösel igas nahkhiires” (Kotzebue 1793: 269 –270). Frankfurdi lähedal kohtab Hans oma junkru reisitõlda ning tolle uut teenrit ja ennäe – selleks on strassburgi parukategija. nüüd ei saa Hans enam peitu pugeda. Õnnelikul kombel kohtab ta ka taas meest, kellele ta müüs oma sinise fraki ja päästis sel moel ta elu. see tänulik emigrant hangib talle asekeldrimeistri koha Fulda vürstabti juures. „nüüd õppis ta vaikuses ja rahus vabaduse põhi - mõtteid ning muutus üha usinamaks oma ameti väärikas pidamises, see tähendab: iga päevaga õppis ta erinevaid veine ning aastakäike paremini eristama” (Kotzebue 1793: 280). Kuid joomine pole ju ometi ka õige sisu enda eest vastutavale elule. Hans rändab nüüd läbi tüüringi vürstiriikide ning magab maha võima -

14 sellenimelist Pariisi linnakomandanti pole kunagi olnud. 15 Vihje 22. juunil 1792 st. Ménehould’s aset leidnud sündmustele, kus postmeister tun - dis ära salaja põgeneva louis XVi, mis viis kuninga ja ta perekonna kinnivõtmiseni ning nende põgenemiskatse ebaõnnestumiseni.

653 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 654

luse Gothas inglasena ning Weimaris võõramaalasest geeniusena edu saavu - tada. Ühe magistri juures õpib ta retsensioonide kirjutamist, kuid sapp, mida ta selles ametis pritsima peab, ei maitse talle. Böömimaa piiril satub ta Hurr - lebuschi mõisa, mis kuulub vanaldasele preili adelaide von Huschissewecki - le, kes austab prantslasi, kuid ei mõista prantsuse keelt. Hans esineb prant - suse markiina ning räägib oma eesti emakeelt prantsuse keele pähe, abiellub kõõrdsilmse preiliga, saab ruttu poja isaks ning on nüüd Hurrlebuschi pärus-, lääni- ja kohtuhärra. Kuid ka värske aadlikuna tunneb ta vajadust tegutse - da vabadusapostlina. see tähendab: ta keeldub makse maksmast. Ühele vih - mast läbiligunenud pehmeservalist kübarat, püstoleid ning vööl suurt jahi- nuga kandvale võõrale, kes hilisel tunnil mõisas varju otsib, selgitab ta oma põhimõtteid: „Me kõik sünnime võrdsetena!” hüüdis ta, tinakruus käes, „meil kõigil on võrdsed õigused looduse rikkustele. Kus juhus ühele mu vendadest seda jagas, mida ta mulle andmata jättis, on mulle lubatud juhusele kaasa aidata. sest algus ja ots, sünd ja surm on inimestel ühesugused, miks siis mit - te ka see, mis nende vahele jääb ?”” (Kotzebue 1793: 296). Kuid enne kui kei - serlikud maksukogujad kohale jõuavad, on röövlipealik oma võõrustaja näpu - näited juba realiseerinud ning lossi oma bandega täielikult rüüstanud. Oma rännuteel kohtab Hans noort kena tüdrukut, kelle nimi on Marga - rethe Hopsmann – öövahi tütart, kes aeti teenistuskohalt minema, sest ta oli minetanud oma neitsilikkuse. nad hakkavad koos rändama ning peatselt on Gretchenil võimalus oma ihuga hoida Hansu sattumast vanglasse, kuhu üks saksa tragun teda tahab pista. Hans nimelt jutlustas külakõrtsis talupoega - dele võõrandamatutest inimõigustest ning riigipöörde hädavajalikkusest. „nii päästis kord Katariina Pruti jõel Peeter suure oma kalleima varaga” (Kotze - bue 1793: 312). 16 riigilinnas Hinzepunzis astub noorpaar arsti ja alkeemiku doktor satur - ni teenistusse, kes tahab leiutada universaalset ravimit ning valmistab muu - hulgas ka kulda. Hans aitab teda laboratooriumis ning Gretchen, keda Hans on esitlenud oma õena, teenib doktorit isiklikult, saades seepeale poja, kes ris - titakse theophrastus Paracelsuseks. 17 Kuid esialgne harmoonia on petlik. Majaliste hulka kuuluvad mitte enam esimeses nooruses majapidajanna, doktori prullakas nõbu ning kärner; linnakirjutaja, „kaelasidemeta geenius”, tiirleb samuti majas. „Kurat amor on kuri vaim, kes pistab kuninga rasva ja kerjuse konte, asub elama hüttidesse ja paleedesse, sealjuures tervituseks hüüdes: tülid olgu teiega! Kui ta aga astub liitu vabadusekuradiga, ei jää tema eest kaitstuks ükski laboratoorium, ükski eremiidikong” (Kotzebue 1793: 322). Dr saturnist saab kõigi tema majaliste ühise rollivahetuse tahtmatu tunnistaja ning teda tabab rabandus. seega ei kuule ta enam, kui Hans talle „väga sõnaohtralt demonstreerib, et inimene olla vaba olevus, et kellelgi polevat õigust teist tolle vabaduses segada ning et see olevat sulasel - ge sekkumine võõrandamatutesse inimõigustesse, kui udusel sügisõhtul kol - me armupaari pimestava laternaga valgustatakse” (Kotzebue 1793: 332). seksuaalrevolutsioon ei osutu aga pikaajaliselt praktiseeritavaks. Pärast se-

16 legendi kohaselt saavutati 1711. aastal soodne rahuleping, millega Pruti jõel türgi vägede poolt sissepiiratud Vene väed pääsesid seeläbi, et tsaar Peeter i abikaasa ostis oma ehetega ära türgi suurvesiiri. et selline madalavõitu vihje hilisema tsaarinna Katariina i kohta trükki pääses, tõendab, et Vene tsensuur ei tegutsenud toona eriti karmilt. 17 theophrastus Bombastus von Hohenheim, Paracelsuseks hüütud (1493–1541), arst, alkeemik, astroloog ja filosoof.

654 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 655

da kui doktorile on korraldatud peied – „saturnaalid” –, peab Hans võõra rahu - rikkujana oma koli kokku korjama. Gretchen võtab endale vabaduse jääda kärneri juurde. Dr saturni pärandi, tema universaalravimi ja muude rohtude toel saab Hansust nüüd otsitud tohter ning ta teenib palju raha. residentsilinnas koh - tab ta taas kord oma junkrut, kes on endale lõbutüdruku käest, kes vastas - majas toas number 9 ametit peab, fataalse kuluga haiguse hankinud. Peagi selgub, et tegu on Gretchen Hopsmanniga, kes on samuti riigilinna Hinzepun - zi maha jätnud ning tulnud residentsi endale elatist otsima. ta jutustab: „siis ärkas minus järsku vabaduse õilis tunne, mis sa mu rinda olid istutanud. asu - sin majja, kust sa mu leidsid. seal nautisin ma oma vabadust selles, et ma teistega elunaudingut jagasin” (Kotzebue 1793: 345). Hans ravitseb edukalt junkrut ja nende ühist sõbratari, kes talle nüüd poeg Pelagiuse kingib. 18 Kuid õnn ei kesta kaua. Kui mõned tema ravikuuridest on ebaõnnestunud, saade - takse Hans „privilegeerimata mõrtsukana” residentsilinnast välja; naise ja lapse jätab ta sinna maha. Hansust saab nüüd rändav talurahvaarst, sest kui talupoegi surnuks ravitakse, ei juhtu arstiga midagi. Ühel päeval ei kohta ta kedagi muud kui eestlast Martinit, kes ongi strassburgi parukategija ja tema junkru endine kutsariasemik, nüüd aga teeröövli ametit peab. „sa näed minus, ütles Hans, vabaduseapostlit, saa mu jüngriks ning järgne mulle. – Vastupidi, kaasmaa - lane, järgne mulle, või ma kihutan sul kuuli läbi punase revolutsioonimütsi. – Pigem pähe, ütles Hans. – Ära ole narr, vastas Martin. siin paremat kätt viib tee läbi tiheda võsa vabaduse maa-alusesse templisse. sealt leiad sa vabaduse preestri ning temast sõltub, kas sind ohverdatakse või pühitsetak - se” (Kotzebue 1793: 355). Hoides püstolit Hansul ribide vahel, juhatab Mar - tin oma vangi röövlikoopasse, kus ta kohtab sedasama röövlipealikku, kes ta Hurrlebuschi lossis korra juba paljaks röövis. Ka röövlipealiku pruut on tal - le tuttav. see on Gretchen Hopsmann. sellega lõpeb loo esimene osa. nende juhtumuste õpetusiva kõlab järgmi - selt: vabadusel pole abstraktse kategooriana inimese jaoks mingit väärtust, seda saab realiseerida vaid nende sotsiaalsete tingimuste raames, mis kind - lustavad talle töö ja leiva. ning seda on Pikk-Hansu jaoks tema eesti kodu - maa. Kotzebue satiirilist romaani ei suudetud mõista ning kritiseeriti tera - valt, nii et kirjanik loobus juba valminud teise osa avaldamisest; selle käsikiri pole säilinud.

Kotzebue seisukohad ajalookirjutajana

Historiograafina käsitles Kotzebue eestlaste ajalugu uuesti. tema teos „Prei - simaa vanem ajalugu” („Preußens ältere Geschichte”, 1808) kujutab endast kriitilist seisukohavõttu saksa Ordu suhtes. teatud määral kirjutab Kotze - bue sotsiaalajalugu, tema hinnangute mõõdupuuks ei ole mitte valitseja saavutatud sõjaline kuulsus, vaid teened oma alamate hea käekäigu eest hoo - litsemisel. sellest aspektist vaadelduna hindab ta positiivselt üksikuid ordu esindajaid, nagu kõrgmeister Winrich von Knieprode, ordut ennast peab aga despootlikuks organisatsiooniks ja võrdleb teda oma kaasaegse vastase,

18 Pelagius (360–420), briti munk ja askeet, Püha augustinuse vastane.

655 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 656

türann napoleoniga. „seda kohutavat vaatemängu, mis hilisemail päevil kogu euroopa on veriseid pisaraid nutma pannud, etendati kuue ja poole sajandi eest vaid selle ilusa maailmajao põhjaosas. Pisarad ja needmissõnad, mida hilisematel aegadel sageli üks isik, jumalate kohta pilkesõnu tarvitades, on oma pea kohale kogunud, jäid toona kõigi orduvendade vahel jagatud omandiks; need nimetasid end tollest ajast peale kangelasteks. nagu talle, nii ei saanud ka ordule verisest võimust küllalt seni, kuni veel kas või üks paik ahelatest prii oli.” ristiusustamises nägi Kotzebue, nagu enamik valgustuse vaimus kirjutavaid ajaloolasi, vallutuse ettekäänet. Kotzebue käsitluses tuleb Preisimaal elanud paganlike preislaste asjatut võitlust ordu vastu näha sama positiivses võtmes kui šveitslaste vastupanu Habsburgidele, ning samamoodi tuleb vaadelda ka eestlaste vabadusvõitlust. „eestimaa, kus elas soome sugu rahvas, kelle vallutused – kui nad veel mit - te siin mail ei olnud – jäävad vanade, kirjavaeste aegade hämarusse, oli pää - senud mõõgavendade ikke alt vaid selleks, et ohates kannatada taanimaa ase - haldurite oma. tihti muutus see ohkamine väljakannatamatu rõhumise all valjuks nurinaks, lõpuks ahastuseks, ja mõeldes oma esivanemate vaprusele, haarasid eestlased relvade järele. talupoegade vandenõu, mille salajas pida - mine annab tunnistust vandenõulaste üksmeelest, puhkes 1343. aasta Püha Jüri ööl.” tallinna piiras 10 000 talupoega, tapeti palju sakslasi – „nende türanliku upsakuse eest”, (saksa) aadlile, nii seletasid talupojad, ei taha nad enam allutatud olla, pigem valivad nad surma. Kui piiramisrõngas linn ordu - vägede poolt vabastati, „surid nad kõik tallinna müüride all, puruks lööduna võiduka ordumõõga poolt, mis nüüd paljastati kogu maa, ka mässust haara - tud saaremaa kohal”. eestlaste alistamine oli seega lõpule viidud.

Lõpetuseks

lõpetuseks tuleb konstateerida, et august von Kotzebue mõjutas lääneme - reprovintsides vastu võetud seadusreforme. aastal 1805 kritiseeris ta enda asutatud ja Berliinis koos Garlieb Merkeliga välja antud ajalehes Der Frey - müthige (Vabameelne) eestimaa uut, 1804. aasta talurahvaseadust 21 punk - tis – ja seda võrdluses tema arvates talurahvasõbralikuma liivimaa seadu - sevariandiga. Pärast seda, kui ta veel märtsis 1806 oli oma argumente põhi - mõtteliselt õigeteks pidanud, loobus ta vaid veidi aega hiljem, pärast vestlust endise rüütelkonna peamehe Gustav Heinrich von rosenthaliga (1753–1829), täiesti oma seisukohtadest. seni on seda peetud tõendiks Kotzebue puuduli - kust kindlameelsusest (Heeg 1996: 105 –106; Kahk 1999: 127 –128). siiski tuleb meeles pidada, et vastupidisel juhul oleks ta aleksander i allakirjuta - tud seadust avalikult kritiseerides – ja Vene riigiametnik olles – riskinud dist - siplinaarkaristusega (elias 2007: 217; 2011: 277 –278). tema argumendid võt - tis omaks ning esindas neid avalikult hilisem tartu ülikooli rektor Johann Philipp Gustav ewers (1779–1830). tundub, et lõpuks avaldasid need valit - susele ka muljet, sest novembris 1808 konstateeris Kotzebue rahuloluga, et keiser oli eestimaa talurahvaseadust läänemereprovintside uue kindral- kuberneri, prints Georg von Oldenburgi (1784–1812) ärgitusel just selles suu - nas muutnud, nagu ta ajalehes Der Freymüthige seda oli ette pannud: „need mõtteavaldused tekitasid tookord palju kisa, mind taheti kividega surnuks loo -

656 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 657

pida, ja nüüd – kuna keiser ise on need mõtted adopteerinud – nüüd ollakse vait” (Briefwechsel 1987: 173). see oli lõppeks ka tema teene, et reforme ei vaadeldud mitte lõpetatutena, vaid mõttevahetus nende üle jätkus. Kotzebue koges veel reformide teist faasi, mis tõi eestimaa talupoegadele aastal 1816 pärisorjusest vabastamise, paraku aga ka 1804 kirjalikult kinnitatud maa osa - lise omandiõiguse kaotamise, ent teadaolevalt ta selle kohta enam seisukohta ei võtnud. Mitte ainult kirjaniku ja ajaloolasena, vaid ka ajakirjanikuna vahendas Kotzebue positiivset kuvandit eestlastest ja eesti rahvast, ilmutades osavõt - likkust nende saatuse suhtes. Ka selles seoses kattub tema loomingu üldsuu - nitlus nende kirjatööde laadiga, mis on pühendatud eestlastele. Kuigi eestlas - te teema ei hõlma mahuliselt just suurt osa Kotzebue kirjanduslikust ja his - toriograafilisest pärandist, võimaldavad toodud näited Kotzebued siiski estofiiliks nimetada. ta ei olnud mitte üksnes saksakeelne literaat, kes enam- vähem juhuslikult osa oma eluaastaist eestimaal veetis, vaid ka mees, kes siin kodunes ning maa sotsiaalpoliitiliste probleemide kohta korduvalt kriiti - liselt sõna võttis. Kotzebue 250. sünniaastapäev annab põhjust seda kõike meelde tuletada.

saksa keelest tõlkinud reet BenDe r

Kirjandus

Birgfel d, Johannes, Bohnenge l, Julia, Kosenin a, alexander 2011. Kot - zebues Dramen. ein lexikon. Hannover: Wehrhahn. Briefwechsel 1987 = Der Briefwechsel zwischen august von Kotzebue und carl august Böttiger. toim B. Maurach. Bern: Peter lang. elia s, Otto-Heinrich 1998. aufklärungsbedingte Wandlungen des wirtschaftli - chen Denkens in estland. – nordost-archiv. Zeitschrift für regionalgeschichte. neue Folge, Bd. 7/1998, Heft 1. lüneburg: institut nordostdeutsches Kultur - werk, lk 195–218. elia s, Otto-Heinrich 2000. Johann Friedrich Jürgens (1755–1829). aufstieg und Fall eines revaler Kaufmanns. – Vana tallinn X (XiV). toim r. Pullat. tallinn: estopol, lk 4 –66. elia s, Otto-Heinrich 2007. august von Kotzebue kui poliitiline kirjanik. tlk J. Undusk. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 203–221. elia s, Otto-Heinrich 2011. august von Kotzebue als politischer Dichter. – Balti - sche literaturen in der Goethezeit. toim H. Bosse, O.-H. elias, t. taterka. Würzburg: Königshausen & neumann, lk 255–289. Hasselblat t, cornelius 2006. Geschichte der estnischen literatur. Von den anfängen bis zur Gegenwart. Berlin –new York: Walter de Gruyter. Hee g, Jürgen 1996. Garlieb Merkel als Kritiker der livländischen ständegesell - schaft. Zur politischen Publizistik der napoleonischen Zeit in den Ostseeprovin - zen rußlands. Frankfurt am Main: Peter lang. [Huec k, alexander von] 1841. Darstellung der landwirthschaftlichen Verhältnis - se in esth-, liv- und curland. leipzig: Wigand. Kaedin g, Peter 1985. august von Kotzebue. auch ein deutsches Dichterleben. Berlin: Union. Kah k, Juhan 1973. Der Bauer in der literatur und im wirklichen leben. Die 657 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 658

progressiven baltischen Publizisten an der Grenzscheide des 18. und 19. Jahr - hunderts und ihr Held. – Der Bauer Mittel- und Osteuropas im sozio-ökonomi - schen Wandel des 18. und 19. Jahrhunderts. toim D. Berindei jt. Köln–Wien: Böhlau Verlag, lk 351–365. Kah k, Juhan 1999. Bauer und Baron im Baltikum. Versuch einer historisch-phä - nomenologischen studie zum thema „Gutsherrschaft in den Ostseeprovinzen”. tallinn: tallinna raamatutrükikoda. Kotzebu e, august von 1787. schreiben des Herausgebers an den Verfasser der Phraseologie für estland. – Geist und Herz, Bd. 3. reval: Glehn, lk 207–213. Kotzebu e, august von 1789. Die väterliche erwartung. eine ländliche Fami - lien scene in ehstland, mit untermischten Gesängen vom Präsidenten v. Kot - zebue in Musik gesezt von Herrn Professor [ernst august Wilhelm] Hoerschel - mann. reval: iversen und Fehmer. Kotzebu e, august von 1791. Meine Flucht nach Paris im Winter 1790. Für bekannte und unbekannte Freunde geschrieben. leipzig: Kummer. Kotzebu e, august von 1793. Der lange Hans oder die rechte des Menschen. ein Freyheits-roman. – a. von Kotzebue, Die jüngsten Kinder meiner laune. erster theil. leipzig: Kummer, lk 235–357. Kotzebu e, august von 1808. Preußens ältere Geschichte. 1–4. riga: Hartmann. Kotzebu e, august von 1840. theater. 1 –40. Wien: Klang, leipzig: Kummer. Merke l, Garlieb Helwig 1998. Die letten vorzüglich in liefland am ende des philosophischen Jahrhunderts. toim thomas taterka. Wedemark: Hirschheydt. rose n, elisabet [1910]. rückblicke auf die Pflege der schauspielkunst in reval. Festschrift zur eröffnung des neuen theaters in reval im september 1910. reval –Melle (Hannover): F. e. Haag (revaler Deutscher theaterverein). rose n, eugenius Baron 1877. Die sechs Decennien meines lebens. riga: Kym - mel. schröte r, axel 2011. august von Kotzebue. erfolgsautor zwischen aufklärung, Klassik und Frühromantik. Weimar: Weimarer Verlagsgesellschaft. Valgemä e, Mardi 1995. language as action. the Beginnings of estonian Drama in the context of Baltic-German theater. – Bevölkerungsverschiebun - gen und sozialer Wandel in den baltischen Provinzen russlands 1850–1914. (schriften der Baltischen Historischen Kommission 6). lüneburg: Verlag nord - ostdeutsches Kulturwerk, lk 225–237. Wistinghause n, Henning von 1996. Die Kotzebue-Zeit in reval im spiegel des romans „Dorothee und ihr Dichter” von theophile von Bodisco. – aufklä - rung in den baltischen Provinzen russlands. ideologie und soziale Wirklichkeit. toim O.-H. elias jt. (Quellen und studien zur baltischen Geschichte 15.) Köln –Weimar –Wien: Böhlau, lk 255–304.

658 Otto-Heinrich Elias_Layout 1 02.09.11 15:24 Page 659

August von Kotzebue als Estophiler

stichworte: literatur der aufklärung, Geschichtsbild der aufklärung, estophilie, Voltaire, Bauernbefreiung, Französische revolution

Der theaterdichter, Journalist und Historiker august von Kotzebue (1761 –1819) hat immer wieder für längere Zeit in estland gelebt, erst als Verwaltungsjurist in reval, dann als Privatmann und Gutsbesitzer auf dem land. Die Frage, wie er zu den esten, der Urbevölkerung des landes, und zu deren rechtlicher stellung stand, wurde bisher nur unvollkommen beantwortet. es war bekannt, dass er in der Operette „Die väterliche erwartung” zum ersten Mal estnische Bauern auf die Bühne gestellt und sie in ihrer Muttersprache hatte reden und singen lassen. Man wusste auch, dass er sich publizistisch mehrfach als sympathisant der Bauern - befreiung geäußert hatte. Man kann noch andere seiner dramatischen Werke mit den sozialen Verhältnissen in den russischen Ostseeprovinzen in Verbindung bringen, etwa das stück „Die negersklaven”, das zwar in der Karibik spielt, in vielen Details aber auf Garlieb Merkels standardwerk „Die letten” anspielt. Völ - lig unbeachtet blieb bisher, dass Kotzebue auf seine reise in das revolutionäre Frankreich von 1790/91 einen Diener mitnahm und dass er diesen jungen esten zur Hauptfigur des – leider nur teilweise veröffentlichten – satirischen Zeitromans „Der lange Hans” machte, der als Parodie eines der berühmtesten texte der Welt - literatur, nämlich des romans „candide” von Voltaire, angesehen werden kann. Kotzebues historische arbeiten sind heute in Vergessenheit geraten. Darin ver - trat er die ansicht, die Urbevölkerung estlands sei im Mittelalter von den deut - schen Ordensrittern unterjocht worden; die christianisierung der esten könne die - se tatsache nicht rechtfertigen. seine Briefe zeigen, dass der Dichter ein wohl - wollender Gutsbesitzer war, der den Bauern seiner landgüter das leben möglichst zu erleichtern suchte. Betrachtet man die angeführten Äußerungen Kotzebues in seinem literarischen und autobiographischen Gesamtwerk, so recht - fertigen diese es durchaus, den Dichter als einen estophilen zu bezeichnen.

Otto-Heinrich Elias (geb. 1932 ), Dr. phil., Geschäftsführer der Kommission für geschichtliche Landeskunde in Baden-Württemberg i. R., [email protected]

659