Eesti Imetajad 1 Liikide Tundmaõppimise Teejuht

Home , Soprano pipistrelle

Jaanus Remm, Oliver Kalda, Harri Valdmann, Epp Moks

Eesti imetajad 1 Liikide tundmaõppimise teejuht

Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut Tartu 2015 2

Eesti imetajad. Liikide tundmaõppimise teejuht

ISBN 978-9985-4-0905-3 (pdf) ISBN 978-9985-4-0906-0 (epub)

Retsensendid: Andrei Miljutin, Tiit Maran Keeletoimetaja: Monika Salo Kujundaja: Kerti Alev, Digitar Interactive OÜ

Õpik on koostatud programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine 2008–2012“ raames

Koostamist ja väljaandmist on toetanud

Eessõna

Kuigi ulukeid ja imetajaid käsitlevaid raama- tehtud uurimuste tulemused, kuid neid on tuid on viimasel ajal ilmunud omajagu, on võrdlemisi vähe. Seega oleme kasutanud ka peamiselt tegemist tõlkekirjandusega, üksnes meie lähialade, s.o Venemaa, Läti, Poola ja vähestes neist on mõne lausega kokku võetud Skandinaavia maade andmeid. Õpikus esi- info Eesti kohta. Viimane põhjalik raamat Eesti tatud levikukaardid on illustratiivsed: ehkki imetajate kohta ilmus ligi kuuskümmend aas- autorid on need kaardid koostanud uuemate tat tagasi ning mõnevõrra uuem, Anne Kirgi andmete alusel, on mitme loomaliigi puhul koostatud õppevahend Tartu Ülikooli üliõpi- siiski tegemist oletusliku levilaga. Ühtlasi on 3 lastele on samuti kakskümmend aastat vana. selleks, et hõlbustada õppimist ja ülevaate Ehkki tundub, et imetajad on juba ammu läbi saamist, eraldi esile toodud tekstis leiduvad uuritud loomarühm, avastatakse ka siin uusi mõisted ning kõigi Eestis elavate imetajaliiki- aspekte ning aja jooksul on muutunud mit- de kohta on tabelina esitatud valik olulisi bio- me loomapopulatsiooni seisund. Samuti on loogilisi andmeid. uuemate, molekulaarsete meetodite kasutu- selevõtt võimaldanud täiendada varasemat, Meie eesmärk oli koondada andmed meil esi- morfoloogilistel tunnustel põhinevat süste- nevate imetajaliikide bioloogia ja nende po- maatikat. Seega on juba pikemat aega olnud pulatsioonide seisundi kohta ühte allikasse. vajadus Eesti imetajaliike puudutava asjako- Kirjutamisel proovisime jagada loomarühmad hase allika järele ning selle lünga täitmiseks nii, et iga autor käsitleks seda rühma, mida ongi see õpik koostatud. ta kõige paremini tunneb: Jaanus Remm on kirjutanud näriliste ning putuktoiduliste osa, Õpik „Eesti imetajad“ on ajendatud Tartu Üli- Oliver Kalda käsitiivaliste, Harri Valdmann sõ- kooli õppekursustest ja mõeldud eelkõige raliste osa ning aidanud kirjutada kiskjaliste bioloogia- ning ökoloogia- ja elustiku kaitse osa. Ülejäänud osad on kokku pannud Epp üliõpilastele, kuid siit leiavad kindlasti infot ka Moks. Käsitiivaliste osa joonised on teinud teiste erialade ja ülikoolide õppurid, õpeta- Elge Aas, ülejäänud aga vastava osa autorid. jad, keskkonnaspetsialistid, õpilased, jahime- hed ja kõik need, kes tunnevad huvi imetajate Mõistagi ei saanud õpikut koostada spetsia- või mõne konkreetse imetajaliigi vastu. Kuna listide nõu ega abita. Autorid tänavad käsikir- õpiku eesmärk on anda ülevaade tänapäeva ja parandamise, täiendamise ja märkuste eest imetajafaunast, on siin käsitletud liike, kes Andrei Miljutinit ja Tiit Maranit, samuti Uudo elavad Eestis või keda on meil kohatud alates Timmi (närilised ja putuktoidulised), Peep 20. sajandist, varasemaid leide on küll maini- Männilit ja Raido Konti (maismaakiskjad), Ivar tud, kuid neid ei ole siin kirjeldatud. Jüssit (mereimetajad), Rauno Kaldat (käsitii- valised), Tiit Randveeri (sõralised) ja Martin Õpikus kasutatud imetajate süstemaatika põ- Kärnerit (anatoomia ja mõisted). hineb raamatul „Handbook of the Mammals of the World“ (Wilson ja Mittermeier, 2009). Liike käsitledes oleme lähtunud konkreetse looma bioloogiast ja praegustest andmetest, seetõttu ei ole eri alapeatükid kõigil liikidel võrdselt kajastatud. Võimaluse korral oleme eraldi esile toonud Eesti andmed ning meil Sisukord

1. Sissejuhatus 4 5.2.3. Laane-karihiir (Sorex caecutiens) 61 2. Eesti imetajate süstemaatiline nimestik 10 5.2.4. Kääbus-karihiir (Sorex minutissimus) 62 3. Selts närilised (Rodentia) 11 5.2.5. Vesimutt (Neomys fodiens) 63 3.1. Sugukond oravlased (Sciuridae) 11 5.3. Sugukond mutlased (Talpidae) 64 4 3.1.1. Harilik orav (Sciurus vulgaris) 12 5.3.1. Mutt (Talpa europaea) 64 3.1.2. Lendorav (Pteromys volans) 14 6. Selts käsitiivalised (Chiroptera) 66 3.2. Sugukond unilased (Gliridae) 16 6.1. Sugukond nahkhiirlased (Vespertilionidae) 67 3.2.1. Lagrits (Eliomys quercinus) 16 6.1.1. Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) 68 3.2.2. Pähklinäpp (Muscardinus avellanarius) 18 6.1.2. Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus) 70 3.3. Sugukond kobraslased (Castoridae) 20 6.1.3. Veelendlane (Myotis daubentonii) 72 3.3.1. Harilik kobras (Castor fiber) 20 6.1.4. Tiigilendlane (Myotis dasycneme) 74 3.4. Sugukond hüpiklased (Dipodidae) 22 6.1.5. Tõmmulendlane (Myotis brandtii) 76 3.4.1. Kasetriibik (Sicista betulina) 22 6.1.6. Habelendlane (Myotis mystacinus) 78 3.5. Sugukond hamsterlased (Cricetidae) 24 6.1.7. Nattereri lendlane (Myotis nattererii) 80 3.5.1. Niidu-uruhiir (Microtus agrestis) 24 6.1.8. Hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus) 82 3.5.2. Põld-uruhiir (Microtus arvalis) 26 6.1.9. Suurvidevlane (Nyctalus noctula) 84 3.5.3. Kuhja-uruhiir (Microtus levis) 27 6.1.10. Pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii) 86 3.5.4. Võsa-uruhiir (Microtus subterraneus) 28 6.1.11. Kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus) 88 3.5.5. Soo-uruhiir (Microtus oeconomus) 29 6.1.12. Pügmee-nahkhiir (Pipistrellus pygmaeus) 90 3.5.6. Leethiir (Myodes glareolus) 30 7. Selts kiskjalised (Carnivora) 92 3.5.7. Mügri (Arvicola amphibius) 32 7.1. Sugukond kaslased (Felidae) 93 3.5.8. Ondatra (Ondatra zibethicus) 34 7.1.1. Harilik ilves (Lynx lynx) 94 3.6. Sugukond hiirlased (Muridae) 36 7.2. Sugukond koerlased (Canidae) 96 3.6.1. Pisihiir (Micromys minutus) 36 7.2.1. Hunt (Canis lupus) 97 3.6.2. Kaelushiir (Apodemus flavicollis) 38 7.2.2. Harilik šaakal (Canis aureus) 99 3.6.3. Väike-metshiir (Apodemus uralensis) 40 7.2.3. Punarebane (Vulpes vulpes) 100 3.6.4. Juttselg-hiir (Apodemus agrarius) 41 7.2.4. Kährikkoer (Nyctereutes procyonoides) 102 3.6.5. Koduhiir (Mus musculus) 42 7.3. Sugukond karulased (Ursidae) 103 3.6.6. Rändrott (Rattus norvegicus) 44 7.3.1. Pruunkaru (Ursus arctos) 104 3.6.7. Kodurott (Rattus rattus) 46 7.4. Sugukond kärplased (Mustelidae) 106 4. Selts jäneselised (Lagomorpha) 48 7.4.1. Metsnugis (Martes martes) 107 4.1. Sugukond jäneslased (Leporidae) 49 7.4.2. Kivinugis (Martes foina) 109 4.1.1. Valgejänes (Lepus timidus) 50 7.4.3. Metstuhkur (Mustela putorius) 110 4.1.2. Halljänes (Lepus europaeus) 52 7.4.4. Euroopa naarits (Mustela lutreola) 112 5. Selts putuktoidulised (Eulipotyphla) 54 7.4.5. Kärp (Mustela erminea) 114 5.1. Sugukond siillased (Erinaceidae) 54 7.4.6. Nirk (Mustela nivalis) 116 5.1.1. Siil (Erinaceus europaeus) 55 7.4.7. Mink ehk ameerika naarits 5.1.2. Kaelussiil (Erinaceus roumanicus) 57 (Neovison vison) 117 5.2. Sugukond karihiirlased (Soricidae) 58 7.4.8. Mäger (Meles meles) 119 5.2.1. Mets-karihiir (Sorex araneus) 58 7.4.9. Saarmas (Lutra lutra) 121 5.2.2. Väike-karihiir (Sorex minutus) 60 7.4.10. Ahm (Gulo gulo) 122 7.5. Sugukond hülglased (Phocidae) 124 7.5.1. Hallhüljes (Halichoerus grypus) 124 7.5.2. Viigerhüljes (Pusa hispida) 126 8. Selts sõralised (Artiodactyla) 128 8.1. Sugukond sealised (Suidae) 128 5 8.1.1. Metssiga (Sus scrofa) 129 8.2. Sugukond hirvlased (Cervidae) 132 8.2.1. Põder (Alces alces) 132 8.2.2. Euroopa metskits (Capreolus capreolus) 134 8.2.3. Punahirv (Cervus elaphus) 136 8.2.4. Tähnikhirv (Cervus nippon) 138 8.2.5. Kabehirv (Dama dama) 139 9. Selts vaalalised (Cetacea) 140 9.1 Sugukond pringellased (Phocoenidae) 141 9.1.1. Harilik pringel (Phocoena phocoena) 141 9.2. Sugukond delfiinilised (Delphinidae) 142 9.2.1. Valgekoon-delfiin (Lagenorhynchus albirostris) 143 9.3. Sugukond narvallased (Monodontidae) 144 9.3.1. Valgevaal (Delphinapterus leucas) 144 10. Mõisted 146 11. Imetajate võrdlevad tabelid 148 12. Kasutatud allikad 152 1. Sissejuhatus

Imetajad (klass Mammalia) kuuluvad keelik- Imetajate evolutsioonis olid määravad muu- loomade (Chordata) hõimkonda. Süstemaati- tused, mis toimusid ligikaudu 350 miljonit liselt jaotatakse imetajad kaheks alamklassiks: aastat tagasi Karboni ajastul, kui tekkisid esi- ürgimetajad (Prototheria) ja eluspoegijad ehk mesed amnioodid – selgroogsed loomad, teeriad (Theria), viimasesse kuulub enamik lii- kes olid kohastunud elama maismaal. Peale ke. Tänapäeval eristatakse maailmas ligikaudu teiste muutuste amniootide anatoomias oli 5400 imetajaliiki, mis jagunevad 28 seltsi; Ees- väga oluline lootekestade ja muna teke: ko- 6 tis elutseb 68 liiki 7 seltsist, kuid arvestades, hastumus, mis võimaldas sigida maismaal. et osa on meil olnud eksikülalised (vaalalised, Õige varsti jagunes amniootide rühm kaheks: ahm) või pole liigi esinemise kohta kinnitatud Sauropsida ja Synapsida rühmaks; esimesest andmeid (unilased, kääbus-karihiir), võib see on kujunenud tänapäeva roomajad ja linnud arv olla väiksem: Eestis elavaid liike on teada- ning teisest imetajad. olevalt vaid 61. 7

Imetajate evolutsiooni olulisemad sündmused. Numbrid tähistavad aega miljonites aastates

Esimesed loomad Synapsida rühmast ilmu- Pangaea lagunemine, mis avaldas mõju palju- sid juba Karboni ajastul umbes 320 miljonit de loomarühmade evolutsioonile: isoleeritud aastat tagasi, kuid nüüdisimetajatega sarna- loomarühmad ja nende populatsioonid ko- nevad loomad tekkisid alles Triiase ajastul üle hastusid erisuguste keskkonnatingimustega 250 miljoni aasta tagasi. Esimesed imetajad ning loomade levik ühelt mandrilt või saarelt olid väikesed, nende kehakaal oli arvatavasti teisele polnud enam võimalik või oli piiratud. umbes 20–30 g, putuktoidulised ja tõenäo- Kriidi-ajastu lõpul toimunud elukeskkonna liselt endotermsed loomad. Triiases algas ka muutused tingisid suure osa varasemate lii- Kainosoikum ehk Uusaegkond, geokronoloogiline skaala Aegkond Ajastu Ajastik Olulised sündmused Algus mln a Kvaternaar Holotseen Viimasest jääajast tänapäevani 0,0117 Pleistotseen Jäätumised ja jäävaheajad 2,5 Neogeen Pliotseen 5,3 Miotseen 23 Kainosoikum Paleogeen Oligotseen 34 Eotseen Tänapäevaste imetajarühmade 56 Paleotseen teke ja imetajate laialdasem 66 levik kide väljasuremise, kuid uued olud osutusid 8 sobivaks imetajatele, kelle laialdasem levik Weichseli jäätumise ajal tekkinud liustikud ja uute liikide plahvatuslik teke algas Pa- hakkasid Eesti aladelt taanduma umbes leogeenis. Fossiilide põhjal on selgunud, et 12 000 aastat tagasi, s.o Pleistotseeni lõpus. Mesosoikumi ehk Keskaegkonna lõpuks olid Loomade migratsiooni määravad ära kliima- imetajad levinud arvatavasti kõigil mandritel, tingimused ja seetõttu käsitletakse fauna te- sh Antarktises. Kainosoikumis ehk Uusaeg- ket kliimaperioodide kaupa. Eesti aladel on konnas jätkus imetajate kiire levik ja areng, olnud seitse kliimaperioodi: üks Pleistotseeni enamik tänapäevaste imetajate eellasi tekkis lõpus, arktiline periood ja kuus ajajärku Ho- Paleogeeni ajastul Paleotseenis ja Eotseenis, lotseenis. s.o 56–34 miljonit aastat tagasi. Valitsenud kliimast ja selle muutustest saa- Praegu kestev ajastu – Kvaternaar – on oma dakse aimu vanu setteid uurides: settekihti- jääaegade ning jäävaheaegadega tunduvalt des talletunud õietolm kajastab taimestiku mõjutanud paljude põhjapoolkeral elanud liigilist koosseisu ja üksiti kliima muutumist loomade levikumustrit ja liikide püsimajää- ajas. Ainsad kindlad tõendid loomade leviku mist. Pleistotseenis oli Euroopas neli suu- kohta on luuleiud, kuid neid on võrdlemisi remat jäätumist, mille vahel olid soojemad vähe; väikeste loomade luud enamasti pikalt perioodid – jäävaheajad. Pleistotseeni lõpuks pinnases ei säili. Seega on loomade jääaja- peetakse kokkuleppeliselt viimase jäätumise järgne migratsioon suures osas oletuslik. lõppu 11 700 aastat tagasi. Pleistotseen. Arktilisel kliimaperioodil Loomade levik Eesti alale algas pärast viimast (ca 13 000 – 11 800 a tagasi) hakkas jääva- jääaega. Viimane, Weichseli (meie piirkon- badel aladel kasvama tundrataimestik; ava- nas kasutatakse rööpnime Valdai) jäätumi- tud maastik sobis mammutile, põhjapõdrale, ne, mis kestis ajavahemikul 110 000 – 12 000 ulukhobusele ja piisonile. Peale puhmarinde aastat tagasi, jättis alles vähe infot varase- taimede hakkasid levima kased. ma loomastiku ja taimestiku kohta. Sellegi- poolest on teada, et enne viimast jääaega, Holotseen. Subarktilise perioodi (ca 130 000 – 110 000 aastat tagasi (Eemi jää- 11 800 – 10 200 a tagasi) alguses keskmised vaheajal), oli Eestis ilmselt soojem kui praegu temperatuurid tõusid, juuli keskmine oli ar- ning ka Weichseli jäätumise ajal oli sooje pe- vatavasti +12 °C, soojemat kliimat kinnitavad rioode, kui meie ala oli jäävaba ning siin lii- muutused taimestikus: subarktilise perioodi kusid ringi nn megafauna esindajad: karvane alguses olid ülekaalus kased ja männid. Ole- mammut (Mammuthus primigenius), karvane tatakse, et lisaks arktilisel perioodil siia jõud- ninasarvik (Coelodonta antiquitatis) ja ürgpii- nud liikidele võisid sel ajal Eesti aladele jõuda son (Bison priscus), kes jääaja külmematel jär- pruunkaru, hunt, kobras, põder, valgejänes ja kudel liikusid jälle lõuna poole. rebane. Jääserva ees olevates järvedes võis elada magevett taluv viigerhüljes. Subark- Subboreaalsel kliimaperioodil (ca 5200– tilise perioodi lõpus toimus jahenemine ja 2500 a tagasi) muutus kliima kontinentaal- siia saabunud loomad taandusid jälle lõuna semaks, aasta keskmised temperatuurid olid poole. Harvad metsad asendusid taas tundra- jahedamad kui eelmisel perioodil, suved soo- taimestikuga ning jahe periood tõi meie ala- jemad ja talved külmemad. Metsades olid dele tagasi mammuti. Jääsulaveest tekkinud ülekaalus tammed, kuused ja sarapuud. Sel Balti jääpaisjärvel tekkis Kesk-Rootsi kohal kliimaperioodil muutus soolase veega Lito- ühendus Atlandi ookeaniga, veetase langes riinameri vähem soolasemaks, tekkis Limnea- maailmamere tasemeni. Tekkinud sisemerd meri, mis on Läänemere praeguse staadiumi nimetatakse Joldiamereks, kuid soolase vee nimi. Meie aladele saabusid randalhüljes ja sissetung polnud piisav mereliikide levikuks. lendorav, arvatavasti ka ahm. Teada on esimeste koduloomade luuleide – sel ajal vä- Preboreaalsel kliimaperioodil (ca 10 200 – henes inimese huvi metsloomade küttimise 9300 a tagasi) algas taas soojenemine, kuid vastu. 9 kliima oli endiselt jahe ja niiske. Tundramaas- tik hakkas asenduma algul kase- ja hiljem Subatlantilise kliimaperioodi (algas ca 2500 männimetsadega. Tundraloomad – mammut a tagasi) esimesel poolel jätkus jahenemine, ja põhjapõder – liikusid põhja poole, taga- metsade üldilme muutus tänapäevasemaks: si tulid subarktilise perioodi lõpul lahkunud liikidest domineerisid kuusk ja kask. Talved loomad. Preboreaalsel perioodil katkes Jol- olid lumerohked ning soojemat kliimat eelis- diamere ühendus ookeaniga ja tekkis mage- tavad liigid, nt tarvas, metskass ja punahirv, veeline Antsülusjärv. Kliimaperoodi lõpul ja lahkusid meie aladelt. boreaalsel kliimaperioodil (ca 9300–8200 a tagasi) muutus kliima soojemaks ja kuive- Perioodi teisel poolel muutus kliima pehme- maks, metsade põhilised puud olid mänd ja maks, merelisemaks, mis sobis lõunapoolse- lepp. Siia saabusid laialehiste metsade liigid, tele liikidele, nagu metssiga, punahirv, mets- nagu tarvas, punahirv, metskits ja metssiga, kits ja euroopa piison. Piison ei jäänud meie kelle jäänuseid on leitud ka Pulli asulast. Öko- aladele siiski kauaks, sest luuleide on teada loogiliste tingimuste poolest oli see aeg sobiv kuni keskajani. Laialdaselt rajatud kiviehitised paljudele väikestele imetajatele, näiteks ora- võimaldasid elupaiku kivinugisele ja käsitii- vale, mutile, kaelushiirele ja pähklinäpile, aga valistele, mitu pisinäriliste liiki muutus inim- ka neist toituvatele liikidele, nagu metsnugis, kaaslejaks. Kaubateede kaudu levisid meile tuhkur ja metskass. koduhiir ja kodurott, hiljem ka rändrott. Ilm- selt põllumajanduse leviku tõttu saabus meie Atlantilise kliimaperioodi (ca 8200–5200 aladele halljänes. Eestist, nagu ka enamikust a tagasi) alguses tekkis Antsülusjärvel Taani Euroopast, kütiti välja kobras. väinade kohal ühendus Atlandi ookeaniga – tekkis soolane Litoriinameri. Soolase vee sis- Umbes 1500. aastast kuni 19. sajandi kesk- setung võimaldas levida mereliikidel, nagu paigani olid sagedased külmad ja lumeroh- grööni hüljes, pringel ja hallhüljes. Atlantilise ked talved, seetõttu tuntakse seda ajajärku perioodi kliima oli soe ja niiske, algas soode ka „väikese jääajana“. Valitsevate külmade ja ja rabade teke. Aasta keskmine temperatuur huntide suure arvukuse tõttu ei elanud tol oli kõrgem kui praegu; metsades olid valda- ajal Eestis punahirvi, metskitsi ega -sigu. Kaks vad laialehised puud, nagu jalakas, sarapuu, viimast liiki saabusid meie aladele tagasi alles pärn ja saar. See periood sobis hästi poolvee- 19. sajandi lõpul, kui kliima oli taas pehmem lise eluviisiga imetajatele: saarmale, vesimuti- ning kiskjate arvukus küttimise tõttu vähene- le, euroopa naaritsale ja mügrile. nud. 20. sajandil on Eestisse sihilikult introdutseeritud mitmeid liike. 2. Eesti imetajate süstemaatiline nimestik

Selts närilised (Rodentia) Tiigilendlane (Myotis dasycneme) Sugukond oravlased (Sciuridae) Tõmmulendlane (Myotis brandtii) Orav (Sciurus vulgaris) Habelendlane (Myotis mystacinus) Lendorav (Pteromys volans) Nattereri lendlane (Myotis nattererii) Sugukond unilased (Gliridae) Hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus) Lagrits (Eliomys quercinus) Suurvidevlane (Nyctalus noctula) Pähklinäpp (Muscardinus avellanarius) Pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii) Sugukond kobraslased (Castoridae) Kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus) Harilik kobras (Castor fiber) Pügmee-nahkhiir (Pipistrellus pygmaeus) Sugukond hüpiklased (Dipodidae) Selts kiskjalised (Carnivora) Kasetriibik (Sicista betulina) Sugukond kaslased (Felidae) 10 Sugukond hamsterlased (Cricetidae) Harilik ilves (Lynx lynx) Niidu-uruhiir (Microtus agrestis) Sugukond koerlased (Canidae) Põld-uruhiir (Microtus arvalis) Hunt (Canis lupus) Kuhja-uruhiir (Microtus levis) Harilik šaakal (Canis aureus) Võsa-uruhiir (Microtus subterraneus) Punarebane (Vulpes vulpes) Soo-uruhiir (Microtus oeconomus) Kährikkoer (Nyctereutes procyonoides) Leethiir (Myodes glareolus) Sugukond karulased (Ursidae) Mügri (Arvicola amphibius) Pruunkaru (Ursus arctos) Ondatra (Ondatra zibethicus) Sugukond kärplased (Mustelidae) Sugukond hiirlased (Muridae) Metsnugis (Martes martes) Pisihiir (Micromys minutus) Kivinugis (Martes foina) Kaelushiir (Apodemus flavicollis) Metstuhkur (Mustela putorius) Väike-metshiir (Apodemus uralensis) Euroopa naarits (Mustela lutreola) Juttselg-hiir (Apodemus agrarius) Kärp (Mustela erminea) Koduhiir (Mus musculus) Nirk (Mustela nivalis) Rändrott (Rattus norvegicus) Mink e ameerika naarits (Neovison vison) Kodurott (Rattus rattus) Mäger (Meles meles) Selts jäneselised (Lagomorpha) Saarmas (Lutra lutra) Sugukond jäneslased (Leporidae) Ahm (Gulo gulo) Valgejänes (Lepus timidus) Sugukond hülglased (Phocidae) Halljänes (Lepus europaeus) Hallhüljes (Halichoerus grypus) Selts putuktoidulised (Eulipotyphla) Viigerhüljes (Pusa hispida) Sugukond siillased (Erinaceidae) Selts sõralised (Artiodactyla) Siil (Erinaceus europaeus) Sugukond sealised (Suidae) Kaelussiil (Erinaceus roumanicus) Metssiga (Sus scrofa) Sugukond karihiirlased (Soricidae) Sugukond hirvlased (Cervidae) Mets-karihiir (Sorex araneus) Põder (Alces alces) Väike-karihiir (Sorex minutus) Euroopa metskits (Capreolus capreolus) Laane-karihiir (Sorex caecutiens) Punahirv (Cervus elaphus) Kääbus-karihiir (Sorex minutissimus) Tähnikhirv (Cervus nippon) Vesimutt (Neomys fodiens) Kabehirv (Dama dama) Sugukond mutlased (Talpidae) Selts vaalalised (Cetacea) Mutt (Talpa europaea) Sugukond pringellased (Phocoenidae) Selts käsitiivalised (Chiroptera) Harilik pringel (Phocoena phocoena) Sugukond nahkhiirlased (Vespertilioniidae) Sugukond delfiinilised (Delphinidae) Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) Valgekoon-delfiin(Lagenorhynchus albirostris) Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus) Sugukond narvallased (Monodontidae) Veelendlane (Myotis daubentonii) Valgevaal (Delphinapterus leucas) Närilised - Rodentia

3. Selts närilised (Rodentia)

Selts närilised (Rodentia) Tiigilendlane (Myotis dasycneme) Nüüdisaegsete imetajate kõige liigirohkem ja siia tõenäoliselt subboreaalsel kliimaperioo- Sugukond oravlased (Sciuridae) Tõmmulendlane (Myotis brandtii) arvukam selts, mis hõlmab umbes 42% (2277 dil, kui haava-kuusemetsad laienesid. Inim- Orav (Sciurus vulgaris) Habelendlane (Myotis mystacinus) liiki) maailma imetajaliikidest, mis jagunevad kaaslejad koduhiir ja rotid on Eestisse jõud- Lendorav (Pteromys volans) Nattereri lendlane (Myotis nattererii) 33 sugukonna vahel. Närilised on enamas- nud viimasel aastatuhandel. Sugukond unilased (Gliridae) Hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus) ti väikese kehaga (kehakaal 5 g kuni 50 kg) Lagrits (Eliomys quercinus) Suurvidevlane (Nyctalus noctula) põhiliselt taimedest toituvad maismaa- või Eesti närilised on põhiliselt taimtoidulised, Pähklinäpp (Muscardinus avellanarius) Pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii) poolveelised loomad, kes asustavad väga kuid enamik liike võib osaliselt tarbida ka Sugukond kobraslased (Castoridae) Kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus) mitmekesiseid elupaiku. Närilised on suhteli- loomset toitu. Taimtoidulisusega on seotud Harilik kobras (Castor fiber) Pügmee-nahkhiir (Pipistrellus pygmaeus) selt vanapärane rühm, mis pärineb Lauraasia hambumuse omapärad: närilistele on iseloo- Sugukond hüpiklased (Dipodidae) Selts kiskjalised (Carnivora) (Põhja-Ameerika ja Euraasia) Paleotseenist. mulik ainult üks paar alumisi ja ülemisi suuri Kasetriibik (Sicista betulina) Sugukond kaslased (Felidae) Vanima teadaoleva eellase vanuseks on da- lõikehambaid, mis on peiteljalt teritunud ning Sugukond hamsterlased (Cricetidae) Harilik ilves (Lynx lynx) 11 Niidu-uruhiir (Microtus agrestis) Sugukond koerlased (Canidae) teeritud 57 miljonit aastat. Fülogeograafiline kasvavad kogu elu; kihvhambad puuduvad Põld-uruhiir (Microtus arvalis) Hunt (Canis lupus) päritolu ja areng on olnud keeruline, liikide ja olemas on lai diasteem (lõikehammaste ja Kuhja-uruhiir (Microtus levis) Harilik šaakal (Canis aureus) radiaalseid lahknemisi on hiljem toimunud purihammaste vaheline hammasteta ala lõua- Võsa-uruhiir (Microtus subterraneus) Punarebane (Vulpes vulpes) mitmel pool. Praegusajal on näriliste levik luus); purihambad on paljudel liikidel lameda Soo-uruhiir (Microtus oeconomus) Kährikkoer (Nyctereutes procyonoides) peaaegu kosmopoliitne: nad on levinud kõigil mälumispinnaga ja osal liikidel kasvavad kogu Leethiir (Myodes glareolus) Sugukond karulased (Ursidae) mandritel peale Antarktise. Fülogeneetiliselt elu (nt uruhiirtel); mälumislihased on tugevad Mügri (Arvicola amphibius) Pruunkaru (Ursus arctos) lähim rühm on jäneselised (Lagomorpha). ja hästi arenenud. Kuna näriliste hambad kas- Ondatra (Ondatra zibethicus) Sugukond kärplased (Mustelidae) vavad pidevalt, vajavad nad koredat toitu, mis Sugukond hiirlased (Muridae) Metsnugis (Martes martes) Eesti alale levis enamik tänapäeval elavaid kulutaks hambaid ega laseks neil liiga pikaks Pisihiir (Micromys minutus) Kivinugis (Martes foina) närilisi arvatavasti boreaalsel kliimaperioodil kasvada. Ülemised ja alumised purihambad Kaelushiir (Apodemus flavicollis) Metstuhkur (Mustela putorius) koos laialehiste puistute levikuga: seetõttu kuluvad ka vastastikku hõõrdudes. Et lõike- Väike-metshiir (Apodemus uralensis) Euroopa naarits (Mustela lutreola) paranes ja mitmekesistus taimne toidubaas. hammaste eesmine külg on kõvem (kaetud Juttselg-hiir (Apodemus agrarius) Kärp (Mustela erminea) Vähemal määral elas närilisi Eesti alal ka selle- emailiga) kui tagumine (dentiidist), hoiab Koduhiir (Mus musculus) Nirk (Mustela nivalis) Rändrott (Rattus norvegicus) Mink e ameerika naarits (Neovison vison) le eelnenud subarktilisel perioodil. Mitme hii- hammaste kulumine need pidevalt teravana. Kodurott (Rattus rattus) Mäger (Meles meles) reliigi, unilaste ja orava levimine on tõenäoli- Eluviisilt on nad enamasti maapinnal tegut- Selts jäneselised (Lagomorpha) Saarmas (Lutra lutra) selt seotud sarapuupähklite ja tammetõrude sevad loomad, kuid on ka poolveelisi, maa all Sugukond jäneslased (Leporidae) Ahm (Gulo gulo) kättesaadavusega. Poolveelised liigid, nagu ja puudel elavaid liike. Eestis on praegusajal Valgejänes (Lepus timidus) Sugukond hülglased (Phocidae) kobras ja mügri, saabusid niiskemal ja sooje- levinud 21 liiki närilisi, kes jagunevad 6 sugu- Halljänes (Lepus europaeus) Hallhüljes (Halichoerus grypus) mal atlantilisel kliimaperioodil. Lendorav levis konda. Selts putuktoidulised (Eulipotyphla) Viigerhüljes (Pusa hispida) Sugukond siillased (Erinaceidae) Selts sõralised (Artiodactyla) Siil (Erinaceus europaeus) Sugukond sealised (Suidae) Kaelussiil (Erinaceus roumanicus) Metssiga (Sus scrofa) Sugukond karihiirlased (Soricidae) Sugukond hirvlased (Cervidae) 3.1. Sugukond oravlased (Sciuridae) Mets-karihiir (Sorex araneus) Põder (Alces alces) Väike-karihiir (Sorex minutus) Euroopa metskits (Capreolus capreolus) Maailmas on tänapäeval teada 278 liiki orav- lendorava taolised: keha külgedel, ees- ja ta- Laane-karihiir (Sorex caecutiens) Punahirv (Cervus elaphus) lasi, kes on looduslikult levinud Euraasias, gajäsemete vahel arenenud lennunaha ehk Kääbus-karihiir (Sorex minutissimus) Tähnikhirv (Cervus nippon) Aafrikas, Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas lennusega loomad, kes tegutsevad peaaegu Vesimutt (Neomys fodiens) Kabehirv (Dama dama) Sugukond mutlased (Talpidae) Selts vaalalised (Cetacea) ning inimese asustatuna ka Austraalias. Orav- eranditult puudel, olles võimelised sooritama Mutt (Talpa europaea) Sugukond pringellased (Phocoenidae) lased on näriliste hulgas keskmist kasvu või pikki liugelende, ning ümisejataolised töntsa- Selts käsitiivalised (Chiroptera) Harilik pringel (Phocoena phocoena) suured, enamasti koheva karvase sabaga loo- ka kehaga loomad, kes tegutsevad maapinnal Sugukond nahkhiirlased (Vespertilioniidae) Sugukond delfiinilised (Delphinidae) mad. Oravlased jagunevad eluviisilt ja selle ja urgudes. Eesti oravlased on arborikoolid Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) Valgekoon-delfiin(Lagenorhynchus albirostris) tõttu ka välimuselt kolmeks rühmaks: hariliku (tegutsevad peamiselt puudel), neil on hästi Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus) Sugukond narvallased (Monodontidae) orava taolised nõtke kehaga vilkad loomad, arenenud nägemine. Eestis on levinud kaks Veelendlane (Myotis daubentonii) Valgevaal (Delphinapterus leucas) kes liiguvad, toituvad ja pesitsevad sage- liiki oravlasi: harilik orav ja lendorav. li puudel, kuid liiguvad vabalt ka maapinnal; Närilised - Rodentia

3.1.1. Harilik orav Sciurus vulgaris

Kasutusel ka orav ja punaorav

Ingl Eurasian Red Squirrel Tegevusjäljed. Iseloomulikud tegevusjäljed on suurte kuuskede all seemnetest tühjaks Mõõtmed. Kehakaal 250–340 g söödud rohked käbirootsud ja -soomused. (maailmas teada kuni 480 g), tüvepikkus Sööb ka männi- jt seemneid. Jalajälgede tun- 19–23 cm, saba 15–20 cm, tagakäpp nusjoon: tagakäppade jäljed on tunduvalt 4,9–6,3 cm. suuremad kui eeskäppade omad ja paikne- 12 vad neist eespool. Tagakäpal on 5, eeskäpal Välimus. Rotisuurune saleda keha ja 4 varvast. koheva sabaga loom. Vahetab karvkatet kaks korda aastas: suvel on seljapool ja Levik. Asustab kogu Põhja-Euraasia met- küljed punakaspruunid ja talvel pruu- savööndit. Eestis laialt levinud nii mandril kui nikashallid, kuid kõhualune on alati ka suurematel saartel. kreemjasvalge. Saare- ja Hiiumaal leidub mustakarvalist vormi (üksikuid on leitud Elupaik. Eestis asustab peamiselt kuuse-se- ka Mandri-Eestist). Pikkade karvadega gametsi, kuid võib elada ka teistes puistutes, kaetud saba kasutab hüpetel tüürina sh linnaparkides ja aedlinnades. Pesa rajab ja magamise ajal tekina: see on tähtis vanasse musträhni (Dryocopus martius) pesa- kehasoojuse hoidmiseks. Iseloomulikud õõnde, suurde oksaauku, vanasse linnupessa, on kõrvadel pikkadest karvadest kännualusesse õnarusse või ehitab ise peen- moodustuvad pintslid (eriti talvel). Pikad test okstest 25–40 cm läbimõõduga kerape- teravad konksus küünised võimaldavad sa puuvõrasse tüve lähedale. Asustab ka lin- haarata ka suhteliselt siledast puukorbast nupesakaste. Pesa vooderdab sambla, rohu, ja ronida suurte puude tüvedel. Hambaid puulehtede ja puukoorega ning võib kasuta- on 22 (I 1/1, C 0/0, P 2/1, M 3/3), nisasid 8. da vaheldumisi mitut pesa.

Eluviis ja käitumine. Päevase, peamiselt hommikuse ja õhtuse aktiivsusega, enamasti üksikeluviisiga loom. Enamjaolt arborikool, st liigub valdavalt puuvõrades ja tüvedel, kuid sageli ka maapinnal; on võimeline hästi ujuma. Väga hea päevase nägemisega. Ei ole rangelt territoriaalne, eri isendite kodupiirkonnad võivad kattuda. Levila ulatuses on kodupiirkonna suurus 2–10 ha, levila põhja- osas, sh Eestis, on see keskmisest suurem. Tal- vel külma ilmaga võib mitu isendit kasutada sama pesaõõnt.

Toit. Segatoiduline, kuid põhiliselt sööb taimset toitu, valdavalt kuuseseemneid, ent ka männiseemneid, tammetõrusid ja sara- puupähkleid, marju, võrseid ja seeni. Vähesel määral võib süüa linnupoegi, -mune ja selg- Närilised - Rodentia Oravlased - Sciuridae

rootuid. Toidurohkuse korral kogub puuõõn- Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased tesse ja varjulistesse kohtadesse toiduvarusid. on metsnugis, suured kakud, aga ka hiireviu Päevane toidukogus hõlmab umbes 5% ke- ja kanakull. Inimasulates ohustab teda kodu- hakaalust. kass ja autoliiklus. Arvukus ja talvine suremus oleneb suurel määral kuuskede käbirohku- Sigimine ja areng. Aastas sünnib 1–2 pe- sest. Täisealiseks elab 15–25% isenditest. sakonda. Peamine jooksuaeg on hilistalvel Inimtekkelised ohutegurid võivad olla elu- veebruaris-märtsis; heade toidutingimus- paikade kvaliteedi vähenemine toitumistin- 13 te korral võib olla teine jooksuaeg kesksu- gimuste halvenemise tõttu, elupaikade killus- vel juunis-juulis. Emaslooma innaaeg kestab tumine (avatud alad ja suured maanteed) ja vaid ühe päeva. Tiinus vältab 35–40 päeva konkurents võõrliikidega (nt Suurbritannias ja ning pesakonnas on 3–4 (kuni 10) poega, kes Itaalias halloravaga, Sciurus carolinensis). Glo- kaaluvad vastsündinuna 7–10 g. Silmad ava- baalselt arvukus kahaneb. nevad poegadel ühekuuselt, pesast väljuvad kahekuuselt, imetamine kestab 2–2,5 kuud Staatus. Kuulub Berni konventsiooni III lisas- ning iseseisvuvad 2,5–3-kuuselt. Poegade se, kuid Eestis ei ole kaitse all. Ajalooliselt on eest hoolitseb vaid emasloom. Sigima hakka- olnud karusnaha-jahiuluk, aga Eestis on oravad tavaliselt teisel eluaastal. Eluiga keskmi- vajahitraditsioon hääbunud. Venemaal küti- selt 3 aastat, kuid looduses võivad elada kuni takse rohkesti ka tänapäeval. 7-aastaseks, tehisoludes kuni 10-aastaseks. Närilised - Rodentia

3.1.2. Lendorav Pteromys volans

Ingl Siberian Flying Squirrel, Russian Flying Squirrel Tegevusjäljed. Iseloomulikud tegevusjäljed Mõõtmed. Kehakaal 100–150 g, tüve- ja parim elupaiga asustatuse tuvastusviis on pikkus 13–20 cm; saba 9–14 cm, taga- riisiterast veidi suuremad väljaheited, mis va- käpp 3,2–3,9 cm. Isasloomad on emas- rakevaditi on rohekaskollased kuni oranžid, test mõnevõrra väiksemad. muul ajal pruunid või mustjad. Väljaheiteid on kõige tõenäolisem leida suurte haabade 14 Välimus. Lendorava keha on hari- jalamitelt. liku orava omast mõnevõrra väiksem. Seljapoolel on karv haavakoore värvi Levik. Levinud segametsavööndis Lääne- hall, kõhupool valkjashall. Suvel on karv merest (Eesti, Soome) kuni Vaikse ookeani- pruunikama varjundiga, talvel hõbehall. ni. Euroopa ja Põhja-Aasia mandriosa ainuke Iseloomulikud on suured silmad, tömp lendoravaliik. nina, ees- ja tagajäsemete vahel olev lennunahk ehk lennus ning horisontaal- Eestis on tänapäeval levinud Virumaa kesk- selt veidi lapik ja kohevalt karvane saba. osa metsades. Populatsioon on viimase saja Hambaid on 20–22 (I 1/1, C 0/0, P 1–2/1, aasta jooksul pidevalt vähenenud. 20. sajandi M 3/3), nisasid 8. viimastel kümnenditel on üksikuid lokaalseid leide ka Soomaalt, Raplamaalt, Harjumaalt ja Lõuna-Pärnumaalt (selle lähedalt ka Põh- ja-Lätist); varem oli levinud ka Valga-, Võru- ja Tartumaal.

Elupaik. Asustab vanu, 60–120-aastasi haava-kuusesegametsi, kus enamasti leidub rohkelt teise rinde kuuski. Pesa rajab enamasti vanasse rähniõõnde, kuid võib asustada ka oravate maha jäetud risupesi ja pesakaste. Pesa vooderdab puudelt kogutud habesamb- like ja lehtedega, ent ka sambla ja/või kuluga. Vahetab lähestikku paiknevaid pesaõõnsusi iga paari nädala kuni paari kuu tagant. Sama pesapaika võib korraga kasutada mitu isendit. Ei ole otseselt inimpelglik, Soomest on teada pesitsemisi hoonete pööningutel.

Eluviis ja käitumine. Öise eluviisiga, kuid tegutseb ka videvikus. Kesksuvel tegutsevad emasloomad väljaspool pesa mõnikord ka keset päeva, arvatavasti on see seotud suurenenud energiavajadusega imetamisperioodil. Arborikool (tegutseb valdavalt puudel), kasutab ees- ja tagakäppade vahel olevat lennust tiivana, võimeline sooritama kuni 100-meetri- Närilised - Rodentia Oravlased - Sciuridae

si liuglende (enamasti 10–30 m). Liuglendude Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased jooksul on võimeline muutma lennusuunda, on metsnugis ja kakud; inimasulate läheduses kasutades tüürina saba. Maapinnal liikumist ka kodukass. lennus segab ja seetõttu tegutseb maas väga harva. Kodupiirkonna aktiivselt kasutatava Globaalselt arvukus väheneb, kuid väljasu- osa suurus on emastel keskmiselt umbes 6 ha, remisohus liik ei ole, seevastu Eesti popu- isastel keskmiselt umbes 16 ha. Emaslooma- latsioon on tõenäoliselt väljasuremisohus. de territooriumid üldjuhul ei kattu omavahel. Põhilised ohutegurid on metsamajandusest 15 Juhtudel, kui kattuvad, siis agressiivsust ei tulenev elupaikade (vanade haavikute) kadu- esine. Isasloomade kodupiirkonnad kattuvad mine ja killustumine. Värsked lageraielangid nii omavahel kui ka emasloomade omadega. on liikumisbarjäärid, vähendades kohalike asurkondade sidusust. Väikesi asurkondi võib Toit. Eestis ja Soomes teadaolevalt vaid taim- mõjutada kisklus. Varjulise eluviisi tõttu on toiduline, kuid Venemaalt on teateid vähesel arvukust keeruline hinnata. Arvukuse eksper- määral linnumunade ja noorlindude söömi- dihinnangud Virumaa populatsiooni kohta se kohta. Põhilised toiduobjektid on haava on vahemikus mõnekümnest kuni mõnesaja lehed, pungad, urvad ja noorte okste koor. isendini. Seireandmete järgi on arvukus ol- Võib toiduks kasutada ka teiste lehtpuude, nud viimasel aastakümnel suhteliselt stabiil- nagu lepa, kase ja paju lehti ja võrseid ning ne, kuid pigem kahaneva trendiga; on olnud süüa okaspuude käbisid ja noori võrseid ning lokaalseid väljasuremisi. seemneid ja pähkleid. Hooajati võib puuõõn- tesse koguda toiduvarusid, mis koosnevad Staatus. Kuulub Euroopa loodusdirektiivi II kase- ja lepaurbadest. ja IV lisasse ja Berni konventsiooni II lisasse. Varem (20. saj I pool) oli Eestis jahiuluk, nüüd Sigimine ja areng. Eestis on jooksuaeg märt- kuulub I kaitsekategooriasse, Venemaal küti- sis-aprillis. Tiinus kestab 5–6 nädalat ning po- takse lendoravaid väheses koguses karusna- jad sünnivad mais-juunis. Aastas võib sündi- ha pärast, kuid hapra naha tõttu on nende da 1–2 pesakonda, üksikud loomad võivad karusnahk väheväärtuslik. sigida tüüpilisest sigimishooajast hiljem. See- tõttu võib pesakondi esineda kuni suve lõpu- ni. Pesakonnas enamasti 2–3 (1–6) poega, kes kaaluvad sündides umbes 5 g ja on esimesed kaks elunädalat pimedad. Imetamine kestab 1 kuu. Pojad iseseisvuvad 2-kuuselt, misjärel enamasti lahkuvad ema kodupiirkonnast. Elu- iga on looduses kuni 7 aastat. Närilised - Rodentia

3.2. Sugukond unilased (Gliridae) Maailmas on tänapäeval teada 28 liiki unilasi, Välimuselt meenutavad hiiri või rotte, kuid kes on Vana Maailma (Euraasia ja Aafrika) en- enamiku unilaste iseloomulik erinevus on ti- deemid. Enamik liike on levinud Kesk- ja Lõu- hedalt karvane saba. Tunnuslik on talveuni, na-Euroopas. Unilased sarnanevad eluviisilt millele võib jaheda kliimaga aladel kuluda üle mõnevõrra oravatega: nad liiguvad, toituvad poole looma elueast. Eestist on teada kaks ja pesitsevad sageli puittaimedel. liiki unilasi, kelle tänapäevane levik Eestis vii- 16 mastel kümnenditel ei ole kinnitatud.

3.2.1. Lagrits Eliomys quercinus

Ingl Garden Dormouse

Mõõtmed. Kehakaal 45–120 (kuni 140) g, tüvepikkus 100–170 mm, saba 90–150 mm, tagakäpp 22–32 mm.

Välimus. Rotisuurune unilane, kelle seljapool on hallikaspruun ning kõht, kurgualune ja käpad on valged; värvuse üle- minek on järsk. Iseloomulikud on suured kõrvad ja koonu külgedelt üle silmade kõrvade taha ulatuvad mustad laigud. Saba on kohevalt karvane, otsa pool pealt must, alt valge ja pintseljalt laienev. Levik. Levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopas Tunnuslik on must-valge sabaots. Oma- Ibeeria poolsaarest Uuralite ja Lõuna-Soome- ne on saba autotoomia: saba eraldub, kui ni. Levila idaosas on hajus ja valdavalt vähe- sellest haaratakse. Eeskäppadel on 4 var- arvukas liik. Lõuna-Euroopas kohati tavaline. vast, tagakäppadel aga 5 varvast. Ham- Levila idaosas on arvukus viimase 30 aastaga baid on 20 (I 1/1, C 0/0, P 1/1, M 3/3), vähenenud 50%, levila lääneosas on populat- nisasid 8. sioonid suhteliselt stabiilsed.

Mõnevõrra sarnased on Eestis mittelei- Eestis ei ole liigi esinemine viimastel aasta- duvad (küll aga Lätis ja Leedus) lagritsast kümnetel kinnitust leidnud. Viimased leiud suurem kunel (Glis glis), kellel tumedad on teada Kesk- ja Põhja-Eestist (viimane 1986 silmalaigud puuduvad, ning lagritsast Raplamaalt), kuid varasemast on teateid kogu väiksem metsunel (Dryomys nitedula), Mandri-Eestist. Lätis oli liik veel 1950. aastatel kelle silmalaigud ei ulatu kõrvade taha. suhteliselt tavaline. Samal ajal oli liik võrdle- Lagritsa silmad on suuremad kui kunelil. misi tavaline ka Kagu-Eestis. Varjulise eluviisi ja vähese tuntuse tõttu kohatakse lagrit- Närilised - Rodentia Unilased - Gliridae

sat harva ning liigi leidumine Eestis on siiski Sigimine ja areng. Enamasti 1, kuid võib olla tõenäoline. 1990. aastatest on teada lagritsa ka 2 pesakonda aastas. Jooksuaeg kestab ap- asurkond Soome lahes Suur-Tütarsaarel (Ve- rillist juunini, mil emasloom signaliseerib oma nemaa). paarumisvalmidusest valju kriuksuva häälitsu- sega. Tiinus kestab 21–23 päeva, pojad sünni- Elupaik. Asustab põhiliselt mitmesuguseid vad enamasti mais-juunis. Pesakonnas on 4–6 metsi, kuid ka põõsastikke, puhmastikke ja (2–9) poega, kelle silmad avanevad 18-päeva- aedu. Sageli seotud valgusrohkete elupaikade selt ja keda imetatakse kuu aega. Pesakonnad 17 ning kivikülvide ja kiviaedadega. Puittaimedel lagunevad enamasti umbes kaks kuud pärast liikudes eelistab kasutada 2–6 meetri kõrgu- poegade sündi, aga võivad koos püsida ka sel asuvaid oksi. Kõrtest, lehtedest, samblast talvitudes. Suguküpsuse saavutavad noored ja karvadest pesa rajab puuõõnsusesse; oksa- pärast talvitumist. Eluiga looduses 2–3 aastat, harude, juurte või kivide vahele; vanasse ora- vangistuses kuni 6 aastat. va- või linnupessa; isegi hoonetesse. Kasutab suve jooksul 2–5 pesa. Talvitub maa-alustes Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased urgudes, maapinnalähedastes õnarustes või on väikesed kärplased, rotid ja kakud. ehitiste keldrites, kuid on teada talvitumist ka linnupesakastides. Ohustatuse põhjused Euroopas ei ole tuntud, kuid selleks võivad olla elupaigamuutused. Eluviis ja käitumine. Üksikeluviisiga loom, On pakutud ka konkurentsi rändrotiga, ent aktiivne öösiti. Kodupiirkonna ulatus on um- see on vähetõenäoline, kuna nende liikide bes 150 meetrit, selle asupaika lagrits eri aas- elupaigad kattuvad harva. Eestis on väike ar- tatel ei vaheta. Ida-Euroopa unilastest kõige vukus tõenäoliselt seotud talvitumiseks eba- rohkem maapinnal tegutsev liik. Magab tal- soodsate kliimaoludega. veund, mis kestab oktoobrist kuni aprillini, kui välistemperatuur on alla 5 °C. Suhteliselt Staatus. Eestis III kaitsekategooria liik; kuu- soojade ilmade korral võib keset talve unest lub Berni konventsiooni III lisasse, IUCN pu- ärgata. nases nimistus märgitud ohulähedasena (NT). Globaalselt arvukus kahaneb. Toit. Segatoiduline, ent enamjaolt sööb loomseid toiduobjekte: putukaid, tigusid, ämblikke ja isegi väikesi selgroogseid, nagu sisalikke, hiiri, linnupoegi ja mune. Taimse toidu hulka kuuluvad seemned, marjad, pähklid, pungad ja õied (ka noore puu koor ja võrsed). Kogub toiduvarusid. On teada juhtumeid, kui talveunest ärkamise järel on esinenud kannibalismi: varem ärganud isendid võivad murda veel uinunud liigikaaslasi. Samuti võivad ohvriks langeda nõrgemad paarumiskonku- rentidest liigikaaslased. Närilised - Rodentia

3.2.2. Pähklinäpp Muscardinus avellanarius

Ingl Hazel Dormouse, Common Dormou- Tegevusjäljed. Iseloomulikud on heinast se ja puulehtedest kerapesad ning ümmargu- se avaga sarapuupähklikoored, millel on ava Mõõtmed. Kehakaal 15–25 g (enne tal- välisserval diagonaalsed hambajäljed. Kera- veund kuni 40 g), tüvepikkus 50–90 mm, pesad sarnanevad pisihiire omadega, kuid saba 50–82 mm, tagakäpp 15,3–16,4 mm. pähklinäpi omi eristab värsketest puulehte- 18 dest või samblast sisevooderdus ja pikuti lõ- Välimus. Hiiresuurune unilane; tunnusli- hestamata heinalehtedest väliskest. Pähklinä- kud on kollakaspruun karvkate ja hele- pi pesa asub enamasti puittaimedel, pisihiirel dam (kreemjas) kõhu- ja kurgualune, tipu rohttaimedel. poolt laienev karvane saba ning suured mustad silmad. Omane on saba autotoo- Levik. Euroopas levinud laialdaselt, välja ar- mia: saba eraldub, kui sellest haaratakse. vatud Ibeeria poolsaarel ning Kesk- ja Põh- Eeskäppadel on 4 varvast, tagakäppadel ja-Fennoskandias. 5 varvast. Hambaid on 20 (I 1/1, C 0/0, P 1/1, M 3/3), nisasid 8. Eesti jääb levila põhjapiirile, tema esinemine siin ei ole viimastel aastakümnetel kinnitatud. Sarnaneb pisihiirega, kes on sama värvi, Viimased teated on pärit Lääne- ja Kesk-Ees- kuid pähklinäpp on umbes poole suurem tist (viimane 1990 Raplamaalt), kuid varase- ja tema saba on tihe-karvane. mast on teateid ka Ida- ja Lõuna-Eestist. Eesti saari pähklinäpp teadaolevalt asustanud ei ole. Kõige põhjapoolsemad tõestatud leiu- paigad Baltikumis viimasest kümnendist piir- nevad Lätis Daugava jõega. Lõuna-Lätis ja Leedus on liik tavaline. Varjatud eluviisi tõttu ei saa liigi leidumist Eestis siiski välistada.

Elupaik. Asustab metsaservi, looduslikult uuenenud raiesmikke, põõsastikke ja hekke. Tähtis on tihe võrastik, mis võimaldab liikuda mööda oksi ilma maapinnale laskumata ja pakub varju vaenlaste eest. Puistu vertikaal- sest struktuurist on kõige olulisem sobiva võ- rastiku olemasolu umbes 4 meetri kõrgusel. Eelistab sooja mikrokliimaga kohti. Rajab pesi puuõõntesse ja pesakastidesse ning põõsaste ja puude okste vahele, kuhu punub 5–15 cm läbimõõduga kerapesasid, mille sissepääs avaneb küljele. Talvituspesa on väiksem ja asub urus, sambla, varisenud lehtede kihi või kännu all, kus mikrokliima on stabiilne. Sageli asub talvituspesa külmumispiirist allpool. Närilised - Rodentia Unilased - Gliridae

Hiiresarnane kehaehitus

Kohevalt karvane saba

Eluviis ja käitumine. Peaaegu täielikult arbo- Sigimine ja areng. Sigivus ja suremus on rikool, kes liigub puude ja põõsaste oksalt ok- tugevalt seotud ilmaoludega. Aastas sünnib sale ning väldib maapinnale laskumist. See- 1–2, erandlikult 3 pesakonda. Sigimisperiood tõttu on liigi levimisvõime piiratud. Puuokstel kestab kogu suvise aktiivsushooaja. Tiinus ja põõsastel võib ööpäevas läbida sadu meet- vältab 22–24 päeva, esimene pesakond sün- reid, nt Suurbritannia puistutes keskmiselt nib mais-juunis. Pesakonnas on 3–6 poega, 156 m. Tegutseb põhiliselt öösel, kuid võib keda imetatakse 1–2 kuud ja kes iseseisvuvad olla aktiivne ka päevaajal. Kodupiirkonna lä- 1,5–2,5 kuu vanuselt. Sigima hakkavad pärast bimõõt on isastel kuni 1600 m ja emastel kuni talvitumist. Eluiga on looduses kuni 4 aastat, 700 m. Jaheda kliimaga aladel veedab ena- vangistuses kuni 6 aastat. miku elust magades. Levila põhjaosas kestab talveuni oktoobrist aprillini, külma kevade ja Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased sügise korral isegi septembrist maini. Jaheda- on kakud ja väikekiskjad (nt kärplased). Suur te ilmadega, kui temperatuur langeb alla 9 °C, suremus võib olla tingitud ka kestvalt jaheda- ja toidupuuduse korral on liigutused aegla- test ja niisketest suveilmadest ning toidupuu- sed ning loom võib langeda tardumusse ka dusest, samuti ebasoodsatest talvitustingi- suvel. Sel ajal ei suuda pähklinäpp öö jooksul mustest: kui talv on erakordselt pikk, ei jätku toiduvajadust rahuldada ning on aktiivne ka loomadel kevadeni elamiseks energiavarusid. päeval, eriti õhtupoolikul, kui temperatuur on ööpäeva kõrgeim. Ohutegurid ei ole hästi teada, ent selleks võib olla toidupuudus, kui taimedel on eba- Toit. Toitub peamiselt puittaimedelt kättesaa- soodsate ilmastikuolude või inimtegevuse (nt davatest marjadest, seemnetest, õitest, aga ka põõsaste pügamine) tõttu vähe vilju; samuti putukatest ja nende vastsetest. Loomset toi- elupaikade puu- ja põõsaliikide väike mitme- tu kasutab peamiselt taimse toidu puuduse kesisus, mille tõttu muutuvad toiduolud eri korral. Võib süüa putukaid ning linnumune ja aastaaegadel kesiseks. -poegi. Suve lõpus on eelistatud toiduobjek- tiks sarapuupähklid, mis võimaldavad pähkli- Staatus. Kuulub Eesti kaitsealuste liikide näpil koguda talveuneks piisava rasvavaru, nii III kategooriasse ja Euroopa loodusdirektiivi et kehakaal suureneb kevadisega võrreldes IV ja Berni konventsiooni III lisasse. kaks korda. Närilised - Rodentia

3.3. Sugukond kobraslased (Castoridae)

Sellest sugukonnast on maailmas kaks liiki: kõrvaavad ning võime pikaks ajaks sukeldu- harilik kobras (Castor fiber) Euraasias ning ka- da. Kobraste suuõõne ehituse omapära või- nada kobras (C. canadensis) Põhja-Ameerikas maldab neil närida ja haarata puudest vee all, ja introdutseerituna Euroopas. Kobraslased ilma et vesi satuks kopsudesse. Kobrastele on näriliste hulgas suurt kasvu poolveelise on tunnuslik oskus langetada suuri puid ja eluviisiga peaaegu eranditult taimtoidulised paisutada väiksemaid vooluveekogusid. See- loomad. Neile on iseloomulik töntsakas keha tõttu on nad ökosüsteemis võtmeliigid, kuid 20 ja mitu poolveelise eluviisiga seotud kohastu- võivad olla ka konfliktliigid. Eestis on levinud must: horisontaalselt lapik saba, mida kasuta- üks kobraslaseliik – harilik kobras. takse ujumisel aeruna; ujulestad tagajalgadel, vettpidav karvkate, vee all suletavad nina- ja

3.3.1. Harilik kobras Castor fiber

Ingl Eurasian Beaver, European Beaver

Mõõtmed. Kehakaal 11–30 (kuni 40) kg, tüvepikkus 80–100 cm, saba 25–50 cm, tagakäpp 16–18 cm.

Välimus. Jässaka keha ja tumepruuni karvkattega idapoolkera suurim näriline. Iseloomulik on horisontaalselt lapik soomustega kaetud saba ja suured oranžid lõikehambad. Eesjäsemed on suhteliselt väikesed, tagajäsemed tugevad ja varba- vaheliste ujulestadega. Tagajala teise varba küüs on lõhestunud ja seda kasutatak- Sarnase välimusega liik on Loode-Venemaal se karvkatte hooldamiseks. Arenenud on ja Lõuna-Soomes võõrliigina levinud Kanada nii anaal- kui ka lõhnanäärmed; lõhna- kobras (C. canadensis), kellest harilik kobras näärmete tugevalõhnalise nõrega (kop- eristub piklikuma pea ja pikema koonu, kitsa- ranõre ehk kastooreum) märgistab loom ma saba ning lühema sääreluu poolest. Need territooriumi ning sellega võides muudab kaks liiki erinevad geneetiliselt suurel mää- oma karvkatte vettpidavaks. Hambaid on ral, mistõttu hübridiseerumine levilate kattu- 20 (I 1/1, C 0/0, P 1/1, M 3/3), nisasid 4. misalal on väga vähetõenäoline.

Tegevusjäljed. Iseloomulikud tegevusjäljed on suured langetatud puud, väiksemate veekogude paisutused ja okstest pesakuhilad, mille kõrgus võib ulatuda 2 meetrini. Närilised - Rodentia Kobraslased - Castoridae

Levik. Kobras on levinud Skandinaavias, langetab suuremaid lehtpuid, et pääseda ligi Kesk- ja Ida-Euroopas ning paiguti Siberis, peenematele ladvaokstele. Arenenud on kop- Mongoolias ja Hiinas. rofaagia (oma väljaheidete söömine).

Eestis on levinud kõikjal, sh saartel, kuid eriti Sigimine ja areng. Jooksuaeg on talvel, ena- arvukas on Kagu- ja Ida-Eestis. Eestis on päris- masti veebruari lõpus ja märtsis. Tiinus kestab maine liik, kuid 19. sajandi keskpaigaks (1841) 3,5 kuud. Aastas sünnib 1 pesakond, milles on suri Eestist ja enamikust Euroopast ülekütti- tavaliselt 1–4 (kuni 6) poega. Imetamine kes- 21 mise tagajärjel välja. 1957. aastal taasasus- tab 1,2–2 kuud. Järglased elavad koos vane- tati Eestisse: Valgevene populatsioonist pärit matega 2 aastat ning lahkuvad pere juurest isendid toodi Jägala jõgikonda. Levis lõuna varakevadel. Suguküpseks saavad enamasti ja ida poolt peatselt ka ise Ida-Eestisse, kust 3-aastaselt, kuid viiendik emastest juba 2-aas- püüti ja asustati edasi üle mandriala. Sellest taselt. Erinevalt enamikust teistest närilistest alates on populatsiooni arvukus pidevalt suu- on monogaamne, moodustades hulk aastaid renenud kuni 2000. esimeste aastateni, mil koos elavaid paare. Eluiga on enamasti 7–8 arvukus stabiliseerus. aastat, kuid võib küündida 25 aastani.

Elupaik. Asustab aeglase vooluga jõgesid, Koht ökosüsteemis. Kobras on ökosüsteemi suuremaid kraave ja järvi. Eelistab rohke kal- võtmeliik, kelle paisutused loovad looduslikke dataimestiku ja puistutega piiratud veekogu- märgala- ja kaldaelupaiku ning parandavad sid. Paisutab väiksemaid vooluveekogusid, veekvaliteeti, suurendades seeläbi koosluse millega tõstab pesapaigas veetaset ning loob elurikkust. Veelise eluviisi tõttu on looduslikke ulatuslikke üleujutusalasid. Pesa ehitab uru- vaenlasi vähe, kuid maismaal ohustavad teda na veekogu kaldasse või rajab iseloomulikke kõik suurkiskjad. Poegi võib ohustada saar- okstest ja peenematest puutüvedest pesaku- mas, rebane, tuhkur, mink, suured röövkalad hilaid, mille sissepääs jääb veetasemest alla- ja kotkad. Surma põhjuseks võib olla talvine poole. toidunappus ja haigused, nagu tulareemia ja paratüüfus. Inimese põhjustatud surma- Eluviis ja käitumine. Poolveelise eluviisiga juhtumid on jaht, uppumine kalapüünistes videviku- ja ööloom. Koprad võivad sukel- ja maanteedel kokkupõrked autoga. Ajaloo- duda kuni 20 minutiks. Elab perekondadena, liselt on väärtustatud kopra karusnahka, liha kuhu võivad kuuluda järglased mitmest pesa- ja kopranõret, aga tänapäeval jahitakse neid konnast. Arenenud on perekondadevaheline peamiselt veekogude paisutamise tõttu, mis territoriaalne käitumine: territooriumi märgis- tingib konflikti metsamajandusega. tavad anaalnäärmete nõredega nii isas- kui ka emasloomad. Toitumistingimuste tõttu va- Staatus. Eestis kaitsealune ei ole, kuulub Ees- rieerub kodupiirkonna suurus tugevasti: võib tis, Soomes ja Rootsis Euroopa loodusdirek- hõlmata mõnesaja meetri kuni mõne kilo- tiivi V lisasse, mujal Euroopas II ja IV lisasse, meetri pikkuse kaldariba veekogu ääres. ning Berni konventsiooni III lisasse. Alates 1980. aastast on Eestis jahiuluk. Toit. Toitub veetaimedest, lehtpuude koorest (paju, haab, kask, lepp), aga ka maismaa rohttaimedest. Talveks varub toidutagavarasid ja Närilised - Rodentia

3.4 .Sugukond hüpiklased (Dipodidae)

Maailmas on tänapäeval teada 51 liiki hüpik- hüpiklastest ei ole Eestis levinud kasetriibik lasi, kes on levinud põhjapoolkeral Euraasias, (Sicista betulina) bipeedne. Tegutsevad maa- Põhja-Ameerikas ja Aafrikas. Hüpiklased on pinnal ning on vilka liikumisega kiired jooks- väikesed hiiresarnased loomad, kelle iseloo- jad ja head hüppajad. Põhjapoolsetel aladel mulik tunnus on lõhestumata ülahuul, ena- (sh Eestis) on neile omane talveuni, millele mikul ka bipeedsus: liikumine kahel tagajalal. võib kuluda kuni pool looma elueast. Eestis 22 Hüpiklastel on hästi arenenud, hüppamisega on levinud üks hüpiklaseliik – kasetriibik. kohastunud tagajalad. Erinevalt enamikust

3.4.1. Kasetriibik Sicista betulina

Ingl Northern Birch Mouse Mõõtmed. Kehakaal 4,5–13 g, tüvepik- kus 50–80 mm, saba 76–110 mm, taga- käpp 14–18 mm. Kehakaal on suurim sü- gisel enne talveund ja väikseim kevadel pärast ärkamist. Välimus. Hiiresarnane pruunikaskollase karvkatte, musta seljajoone ja pika sabaga loom. Vaenlaste eest põgenedes teeb iseloomulikke pikki, kuni 1-meetrisi hüp- peid. Kasetriibikul on Eesti imetajatest Levik. Levinud Euraasia põhjaosa metsavöön- kõige tugevama haaramisvõimega saba, dis Lääne-Euroopast Kesk-Siberini. Levila ula- kuid looma kehakaalu see siiski kanda ei tuses enamjaolt vähe tuntud ja vähearvukas suuda. Hambaid on 16–18 (I 1/1, C 0/0, liik. P 0–1/0, M 3/3), nisasid 8. Eestis harva kohatav, tõenäoliselt suhteliselt Sarnaneb juttselg-hiirega, ent kasetriibik tavaline, kuid vähearvukas liik. Levinud haju- on umbes poole väiksem, ülahuul on lõ- salt üle Mandri-Eesti, saartelt teateid ei ole. hestumata, saba on pikem kui tüvi, seljatriip ulatub üle pealae silmade vahele ja kõrvad on suhteliselt suuremad. Närilised - Rodentia Hüpiklased - Dipodidae

Elupaik. Asustab mitmesuguseid ökotone hakaalust. Jahedate ilmade korral (alla 10 °C) ehk üleminekulisi elupaiku, sh metsaservi ja võib langeda tardumusse ka suvel. Kodupiir- -lagendikke, tiheda rohurindega metsi, puis- konna suurus on 0,4–1,3 ha. niite, niite ja aedu. Suvel seotud rohkem niitu- Toit. Segatoiduline, sööb seemneid, marju, de ja märgaladega, kust liigub talveks metsa- õisi ja pungi ning putukaid ja nende vastseid, desse. Liigub maapinnal, kuid ronib meelsasti tigusid ja nälkjaid, ämblikke ja vihmausse. puuokstel, põõsastel ja tugevatel rohttaimedel. Keraja pesa ehitab kuivanud taimsest Sigimine ja areng. Üks pesakond aastas. 23 materjalist varjatud kohta, kuhu ligipääs ava- Viljastumine toimub enamasti mais-juunis, neb maa alt. tiinus kestab umbes 1 kuu ning selle vältus oleneb temperatuurist. Pojad sünnivad suve Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, keskel või teisel poolel, pesakonnas on 3–8 kes tegutseb maapinnal ja taimedel ronides. (kuni 11) poega. Silmad avanevad ühe kuu Magab talveund; talvitub maa-alustes urgu- vanuselt, pesakond laguneb enamasti augus- des ja pehkinud kändudes. Levila põhjaosas tis. Suguküpsus saabub järgmisel kevadel. kestab talveuni oktoobrist aprilli-maini, mille Eluiga kuni 3 aastat, aga enamasti elavad ühe jooksul kaotab loom umbes poole oma ke- sigimisperioodi.

Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased on röövlinnud ja väikekiskjad, nt väikesed Kasetriibik Juttselg-hiir kärplased. Suremus võib olla tingitud ka ebasoodsatest talvitumistingimustest.

Ülahuul Inimtekkeliste ohutegurite kohta on teave vä- ei ole hene, selleks võib olla niiduelupaikade raada- lõhestunud mine põldudeks ja metsaraie. Metsaraiel võib siiski olla ka soodne mõju, sest elupaika tekib juurde kände ja põõsaid. Üldiselt ei peeta Seljatriip tugevalt ohustatud liigiks, kuid napib teavet, ulatub üle määramaks ohustatust täpsemalt. pealae Staatus. Kuulub Euroopa loodusdirektiivi IV ja Berni konventsiooni II lisasse; Eestis III kaitsekategooria liik.

Saba on pikem kui tüvepikkus Närilised - Rodentia

3.5. Sugukond hamsterlased (Cricetidae)

Maailmas on tänapäeval teada 681 liiki hams- seda ei esine. Eesti asub nende kahe arvukuse terlasi, kes on levinud Euraasias ning Põhja- ja dünaamika tüübi üleminekualal: võib esineda Lõuna-Ameerikas. Eesti hamsterlased on tömbi 3–4-aastase intervalliga tsükkel, kuid see ei nina, lühikese saba ja töntsakapoolse kehaga pruugi regulaarselt avalduda. Kuna leet- ja loomad. Kõik on suhteliselt head kaevajad uruhiired on laialt levinud ja arvukad liigid, ja ujujad, võivad tegutseda maapinnal ja on neil tähtis koht loomses toiduahelas ning urgudes (leet- ja uruhiired) või poolveeliselt nad võivad mõjutada ka taimestiku koosseisu 24 mageveekogude kallastel (mügri ja ondatra). ja ohtrust. Toiduahelas kõrgemal paiknevate Valdavalt toituvad taimede rohelistest osadest röövtoiduliste imetajate ja lindude sigimis- või isegi puukoorest. Põhjapoolsetel aladel on edukus ja arvukus sõltub nende arvukusest. leet- ja uruhiirtele iseloomulik arvukuse tsük- Eestis leidub 8 liiki hamsterlasi. liline kõikumine, kuid lõunapoolsetel aladel

3.5.1. Niidu-uruhiir Microtus agrestis

Ingl Field Vole

Mõõtmed. Kehakaal 14–50 g, tüvepik- kus 78–135 mm, saba 18–49 mm, taga- käpp 16–20,5 mm. Põhjapoolsete populatsioonide isendid on lõunapoolsetest keskmiselt suuremad.

Välimus. Seljalt ruuge-pruuni karvkattega, kõhupool hallikam ja heledam. Ise- loomulik on lühike saba, mille pikkus on alla 30% tüvepikkusest (Eesti närilistest tüvepikkusega võrrelduna kõige lühem). Levik. Levila ulatub Ibeeria poolsaarest ja Saba ots ei ulatu väljasirutatud tagakä- Suurbritanniast Ida-Siberini. Põhjas ulatub pa varbaotsteni. Hambaid on 16 (I 1/1, levila Põhja-Skandinaaviani, lõunas Portugalini. C 0/0, P 0/0, M 3/3), nisasid 8. Eestis on levinud arvukalt üle maa, sh väikestel saartel. Sarnaneb põld- ja kuhja-uruhiirega, kuid niidu-uruhiirtele on tunnuslikud eba- Elupaik. Asustab väga mitmekesiseid elupai- võrdse pikkusega pikad harvad karvad ku. Eelistab niiskeid, tiheda ja kõrge rohuga kõrvalestade servas. Eeskäppadel on 4 luhtasid ja niite ning noori metsi. Puistuid ül- varvast, tagakäppadel 5. diselt väldib. Hea levimisvõime tõttu on sage pioneerliik uutes elupaikades. Kaevavad urge, kuid ehitavad pesa ka maa peale. Närilised - Rodentia Hamsterlased - Cricetidae

Eluviis ja käitumine. Peamiselt öise aktiivsu- poega, kelle eest hoolitseb vaid emasloom. sega, aga tegutseb suhteliselt sageli ka päe- Imetamine kestab 2 nädalat ning selle jook- vaajal. Maismaal on tema levimisvõime suur, sul võib emasloom juba tiinestuda. Sugu- aga suudab ületada ka veetakistusi. Ujub küpsus saabub emastel umbes 1-kuuselt ja hästi isegi mitmesajameetriseid vahemaid ja isastel 1,5-kuuselt. Eluiga kuni 2 aastat, ent suudab seetõttu hõlpsasti asustada ranniku- üle aasta vanuseks elab väga väike osa po- lähedasi saari. Isased on territoriaalsed, ema- pulatsioonist. sed mitte ning elavad sageli mitmekesi koos. 25 Kodupiirkonna suurus on 100–1000 m². Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased on kullilised ja kakud, kelle toidubaasist võib Toit. Taimtoiduline, sööb peamiselt taime- hooajati hõlmata enamiku, ning väikekiskjad de rohelisi osi, kuid ka roht- ja puittaimede ja metssiga. seemneid ning puukoort. Ööpäevane toidukogus on ligikaudu võrdne looma kehakaa- Hinnanguliselt on Eesti ja Euroopa arvukaim luga. imetaja. Loomse toiduahela tähtis lüli. Suure arvukuse korral võib kahjustada vilja ja met- Sigimine ja areng. Võib sigida läbi aasta, sa järelkasvu. Iseloomulikud on 3–4-aastased kuid enamik pesakondi sünnib suvel (aprillist arvukuse tsüklid. septembrini). Aastas sünnib tavaliselt 3, kõi- ge rohkem 7 pesakonda. Tiinus kestab 18–20 Staatus. Ei ole kaitsealune liik ei Eestis ega päeva. Pesakonnas on üldjuhul 4–6 (kuni 9) rahvusvaheliste konventsioonide alusel.

Põld-uruhiir Niidu-uruhiir

Lühikesed tihedad karvad

Ebaühtlase pikkusega hõredad karvad Närilised - Rodentia

Eluviis ja käitumine. Elab enamasti väikeste gruppidena, mis hoiavad mõnesajaruutmeet- 3.5.2. Põld-uruhiir risi territooriume, kuid võib elada ka üksikult. Microtus arvalis Tegutseb valdavalt maapinnal, kus liikudes kasutab väljakujunenud käiguradade süstee- Ingl Common Vole me. Käigurajad ulatuvad üle kodupiirkonna ning aitavad orienteeruda ja kiiremini liikuda. Mõõtmed. Kehakaal 14–50 g, tüvepik- Kodupiirkonna suurus on kuni 0,15 ha. Tegut- kus 85–128 mm, saba 30–52, tagakäpp seb ööpäev läbi, kuid põhiline aktiivsusaeg 15–18,5 mm. on öö ja hämarik. Ujub hästi.

Välimus. Selg roheka või hallika tooniga Toit. Valdavalt taimtoiduline, sööb peamiselt helepruun, kõrvalestad tumedad. rohttaimede rohelisi osi, aga ka seemneid, vil- 26 Väga sarnane kuhja-uruhiirega, kellest ju ja juuri; võib süüa puukoort ning vähesel saab eristadaeristada koljutunnustekoljutunnuste järgi. järgi. Sarna Sar- määral putukaid. Teraviljaseemnete kättesaa- nanebneb ka kaniidu-uruhiirega, niidu-uruhiirega, kellest kellest eristub eris- miseks võib kõrred läbi närida või need maha tubkõrvalestade kõrvalestade servas servaspaiknevate paiknevate ühtlase painutada. Uuristab urge, et saada kätte tai- ühtlasepikkusega pikkusega lühikeste lühikeste tihedate tihedate karvade kar- mede maa-aluseid osi. Teravilja valmimise ajal vadepoolest poolest (vt joonist (vt joonist peatükis peatükis 3.5.1). 3.5.1). Ees- võib koguda viljateri ajutiste toiduvarudena. Eeskäppadelkäppadel on on4 varvast, 4 varvast, tagakäppadel tagakäppadel 5. 5.Hambaid Hambaid on 16on (I16 1/1, (I C1/1, 0/0, C P 0/0, M3/3),P 0/0, Sigimine ja areng. Sigimisperiood kestab M3/3),nisasid nisasid8. 8. märtsist kuni oktoobrini. Aastas tavaliselt 3 pesakonda. Tiinus kestab 19–21 päeva. Pe- sakonnas on keskmiselt 5 (2–12) poega, kes kaaluvad vastsündinuna umbes 2 g ja keda imetatakse umbes 20 päeva. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Suguküp- sus võib emastel saabuda juba 13-päevasena, kuid enamasti siiski 50–60-päevaselt. Vilja- põldudel on sigivus suurem kui looduslikes ja poollooduslikes biotoopides. Keskmine eluiga looduses on 4,5 kuud, seega üle talve elavad valdavalt sigimisperioodi viimases pesakonnas sündinud pojad. Territooriume hoiavad emased; isased liiguvad mitme emaslooma vahel, kopuleerudes võimalikult sageli.

Koht ökosüsteemis. Põld-uruhiir on loomse toiduahela tähtis lüli. Looduslikud vaenlased on näiteks kullilised, kakud, väikekiskjad ja Levik. Levila ulatub Ibeeria poolsaarelt metssiga. Noorloomade suremus on suurem Kesk-Aasiani. Eestis asub levila põhjapiiril, le- isastel, mistõttu täiskasvanud loomadest võib vinud üle maa, sh saartel. emaseid olla kuni 4 korda rohkem. Võib olla põllumajanduskahjur, kahjustades vilja. Elupaik. Asustab pigem kuivemapoolseid niite, põlde ja looduslikke avatud elupaiku, Staatus. Ei kuulu Eestis ega maailmas kaitset väldib tihedaid puistuid. Pesad rajab maasse vajavate liikide hulka. mõnekümne sentimeetri sügavustesse urgudesse, kus hoiab ka toiduvarusid. Närilised - Rodentia Hamsterlased - Cricetidae

3.5.3. Kuhja-uruhiir Microtus levis Ingl Southern Vole Levik. Levinud Ida-Euroopas Lõuna-Soomest Balkani poolsaareni ning idas Kesk-Siberini. Mõõtmed. Kehakaal 14–50 g, tüvepik- kus 85–128 mm, saba 30–52, tagakäpp Eestis levinud üle mandriala, kuid suure sar- 15–18,5 mm. nasuse tõttu põld-uruhiirega on teave leviku kohta ebaselge. Välimus. Selg roheka või hallika tooniga pruun, kõrvalestad tumedad. Eeskäppa- Eluviis ja käitumine. Tegutseb peamiselt öö- 27 del on 4 varvast, tagakäppadel 5. Ham- sel ja hämarikus. baid on 16 (I 1/1, C 0/0, P 0/0, M 3/3), nisasid 8. Elupaik. Asustab põlde, niite ja hõredaid puistuid. Väga sarnane põld-uruhiirega, kellest saab teda eristada koljutunnuste Toit. Sarnane põld-uruhiire omaga, valdavalt ja kromosoomide arvu järgi (2n = 54, taimtoiduline. põld-uruhiirel 2n = 46). Sarnaneb ka niidu-uruhiirega, kellest eristub kõrvalesta- Sigimine ja areng. Sarnane põld-uruhiire de servas paiknevate ühtlase pikkusega omaga. Sigimisperiood kestab märtsist kuni lühikeste tihedate karvade poolest (nagu oktoobrini ja selle jooksul sünnib kuni 3 pe- põld-uruhiir, vt joonist peatükis 3.5.1). sakonda.

Koht ökosüsteemis. Samalaadne kui põld-uruhiirel. Looduslikud vaenlased on samad mis teistel uruhiirtel: röövlinnud ja rööv- toidulised imetajad.

Staatus. Ei ole kaitsealune liik ei Eestis ega rahvusvaheliste konventsioonide alusel. Närilised - Rodentia

3.5.4. Võsa-uruhiir Microtus subterraneus

Ingl European Pine Vole Levik. Levinud Euroopas Lääne-Prantsus- maast kuni Balkani, Ukraina ja Lõuna-Karja- Mõõtmed. Kehakaal 12–27 g, tüvepik- lani. kus 75–106 mm, saba 25–43 mm, taga- käpp 13–16 mm. Eestis tehti liik kindlaks 1983. aastal, tema olemasolu on teada mandriala ida- ja lõuna- Välimus. Eripäraselt hästi väikeste silma- poolsetes piirkondades. Eesti ja Loode-Vene- 28 dega uruhiir, seljapool on roheka või hal- maa populatsiooni peetakse ülejäänud Eu- lika tooniga pruunikashall, kõhupool he- roopa populatsioonist eraldatuks. lehall, kõrvalestad on väiksed. Maa-aluse eluviisi tõttu on karv sametjasem kui Elupaik. Asustab väga mitmekesiseid elupai- teistel hiirtel. Eeskäppadel on 4 varvast, ku, muu hulgas leht- ja okasmetsi, niite ja kar- tagakäppadel 5. Hambaid on 16 (I 1/1, jamaid. C 0/0, P 0/0, M 3/3), nisasid 4. Eluviis ja käitumine. Valdavalt tegutseb maa Päkkade (näsakeste) arv tagakäpa tallal all urgudes, kuid osaliselt ka maapinnal. Ak- erineb teiste uruhiirte omast: võsa-uru- tiivne peamiselt öösel. hiirel on 5, ülejäänutel aga 6 päkka. Toit. Taimtoiduline, sööb põhiliselt taimede juuri ja muid maa-aluseid osi. Kogub toiduvarusid.

Sigimine ja areng. Sigib aasta käbi. Tiinus kestab 21 päeva. Pesakonnas on 2–3 poega.

Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased on samad mis teistel uruhiirtel: röövlinnud ja röövtoidulised imetajad.

Staatus. Ei ole kaitsealune liik ei Eestis ega rahvusvaheliste konventsioonide alusel. Närilised - Rodentia Hamsterlased - Cricetidae

3.5.5. Soo-uruhiir Microtus oeconomus

Ingl Tundra Vole, Root Vole Levik. Levinud Euraasia põhjaosas Kesk-Eu- roopast ja Skandinaaviast Vaikse ookeanini Mõõtmed. Kehakaal 25–62 g, tüvepik- ning Põhja-Ameerika loodeosas Alaskal ja kus 85–161 mm, saba 24–77 mm, taga- Kanadas. Levila põhjapiir ulatub Põhja-Jää- käpp 17–22 mm. mereni.

Välimus. Kollakaspruuni karvaga suhte- Eestis seni kinnitatud vaid üks leid Tartumaalt, liselt suur ja võrdlemisi pikasabaline uru- kuid arvatavasti on vähearvukalt levinud mu- 29 hiir. Kõhupool on seljapoolest heledam. jalgi. Eeskäppadel on 4 varvast, tagakäppadel 5. Hambaid on 16 (I 1/1, C 0/0, P 0/0, Eluviis ja käitumine. Suvel liigub maapinnal, M 3/3), nisasid 8. talvel tegutseb lumealustes urgudes. Ujub ja sukeldub hästi. Sarnane niidu-uruhiirega, kuid soo-uruhiir on mõnevõrra suurem ning tema Elupaik. Asustab niiskeid ja veekogudelähe- saba on pikem (35–45% tüvepikkusest), dasi alasid, peamiselt rohumaid. Pesapaigaks ulatudes väljasirutatud tagakäpa varvas- rajab maasse lühikese uru. test kaugemale. Toit. Taimtoiduline, sööb nii taimede rohelisi osi kui ka seemneid. Võib sukelduda, et saada kätte taimede veealuseid osi. Kogub talvevarusid, mida talletab maa-alustes urgudes.

Sigimine ja areng. Sigimishooaeg kestab aprillist-maist kuni septembri-oktoobrini. Aastas sünnib 2–6 pesakonda. Tiinus kestab 3 näda- lat. Pesakonnas on 3–9 poega.

Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased on samad mis teistel uruhiirtel: peamiselt röövlinnud ja röövtoidulised imetajad.

Staatus. Liigi arvukus on globaalselt stabiilne, kuid mitmel pool Euroopas on arvukus vähe- nenud. Kuulub Berni konventsiooni III lisasse, Hollandis Euroopa loodusdirektiivi II lisasse ning Austrias, Ungaris ja Slovakkias IV lisasse. Eestis on populatsiooni seisund ebaselge. Närilised - Rodentia

3.5.6. Leethiir Myodes glareolus

Kasutusel ka harilik leethiir, tava-leethiir Ld varem kasutatud Clethrionomys glareolus

Ingl Bank Vole 30 Mõõtmed. Kehakaal 18–37 g, tüvepikkus 80–109 mm, saba 40–58 mm, tagakäpp 16–18 mm. Kehamõõtude varieeruvus on seotud populatsiooni tsüklitega: mõõt- med on suurimad arvukuse kõrgfaasis.

Välimus. Enamiku uruhiirlastega võrrel- des väikese kehaga. Iseloomulik on sel- Levik. Levinud Lääne-Euroopas Briti saar- japoole punakaspruun värvus, kõhupool test Lääne-Siberini. Põhjas ulatub levila Põh- hallikas. Saba on pikem kui umbes nii- ja-Skandinaaviani, lõunas Vahemereni. Üks sama suurtel uruhiirtel (Microtus spp.): Eesti arvukamaid imetajaid, kes on levinud leethiire saba on umbes 50% tüvepik- üle maa, sh saartel. kusest. Eriomane tunnus on kõrvade taga olevad valged või helehallid karvad. Elupaik. Asustab puistuid, raiesmikke, põõ- Eeskäppadel on 4 varvast, tagakäppadel sastikke, metsaservi ja risuseid alasid ning 5. Hambaid on 16 (I 1/1, C 0/0, P 0/0, väldib rohumaid. Kuna toitub suurel määral M 3/3), nisasid 8. taimede rohelistest osadest, oleneb puistu sobivus elupaigaks rohurinde olemasolust. Sarnaneb ida- ja põhjapoolsema levi- Pesa rajab maa-alustesse urgudesse, mis kuga puna-leethiirega (Myodes rutilus), keda eristab punasem karvkate seljal ja lühem saba (umbes 30% tüvepikkusest); Eestist ei ole puna-leethiirt seni leitud.

Kõrva taga on heledad karvad Närilised - Rodentia Hamsterlased - Cricetidae

asuvad enamasti üle 20 cm sügavusel. Seega Sigimine ja areng. Poegade sündimise aeg jääb pesa talvel enamiku ajast allapoole kül- jääb vahemikku aprillist-maist kuni augus- mumispiiri. Pesakambri vooderdab sambla, ti-septembrini. Sigimishooaja algus oleneb rohu ja sulgedega. Hea ronimisvõime tõttu kevadistest ilmaoludest; suhteliselt soojadel võib peale maa-aluste urgude asustada ka talvedel võib sigimine alata juba enne lume linnupesakaste. sulamist. Aastas sünnib 4–5 pesakonda. Tiinus kestab 16–18 päeva. Pesakonnas on 1–7 (kuni Eluviis ja käitumine. Tegutseb valda- 10) poega, keda imetatakse 2 nädalat ja kelle 31 valt maapinnal, kuid kasutab meelsasti ka eest hoolitseb vaid emasloom. Suguküpsus maa-aluseid käike, näiteks muti omi. Erinevalt saabub populatsioonitsükli langusaastatel uruhiirtest on leethiir hea ronija ja võib pärast talvitumist ja tõusuaastatel sünniga liikuda puhmastel, põõsastel ja madalatel samal suvel. Täisealiseks elanud isendite puuokstel. Aktiivne põhiliselt pimedal ajal, eluiga looduses on enamasti 1,5 (kuni 3) aktiivsuse kõrgaeg jääb pigem öö õhtu- aastat. poolsesse ossa. Kodupiirkonna suurus on 0,05–0,73 ha, emastel mõnevõrra väiksem kui Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased isastel. Leethiirele on iseloomulik arvukuse on kullilised ja kakud, kelle toidubaasist tsükliline kõikumine 3–4 aasta tagant; suvine võivad hooajati hõlmata põhilise osa, ning arvukus võib aastati erineda ligi 10 korda. väikekiskjad ja metssiga. Euroopa ühe Vanaloomade väikese arvukuse korral saabub arvukaima imetajana on loomse toiduahela noorloomade suguküpsus varem ning sellega tähtis lüli. Leethiir on oluline zoonooside on seotud arvukuse järsk kasv. levitaja ja looduslik reservuaar, kandes Eestis näiteks puukentsefaliiti ja hantaviiruse Toit. Valdavalt taimtoiduline, sööb põhiliselt eri tüvesid. Suure arvukuse ning noorest taimede rohelisi osi, seemneid, marju, puukoorest ja seemnetest toitumise tõttu on tammetõrusid ja seeni, kuid ka putukaid ja peetud metsakahjuriks, kuid negatiivne mõju teisi selgrootuid. Olenevalt veesisaldusest on üldjuhul siiski tagasihoidlik. võib ööpäevane toidukogus hõlmata kuni 80% looma kehakaalust. Toidutarbe Staatus. Ei ole kaitsealune liik. rahuldamiseks toitub 10–12 korda ööpäevas. Kogub toiduvarusid maa-alustesse urgudesse. Närilised - Rodentia

3.5.7. Mügri Arvicola amphibius

Kasutusel ka vesirott Tegevusjäljed. Iseloomulikud tegevusjäljed Ld varem kasutatud A. terrestris on pesaurgude lähedal veekogude kallastesse Ingl European Water Vole, Northern Wa- rajatud käimlakohad. Nende põhjal on tänu ter Vole liigi territoriaalsele eluviisile võimalik teha arvukuse loendusi veekogu kaldavööndis. Mõõtmed. Kehakaal 160–180 (kuni 350) g, Mügri urgude avaustele on sageli kuhjatud tüvepikkus 120–235 mm, saba 40–70 mullahunnik, mis sarnaneb muti mullahun- 32 (146) mm, tagakäpp 27–37 mm. nikutega, kuid mügri omad on üldjuhul veidi väljavenitatud üldplaaniga ning uru ava Välimus. Hallikaspruuni kuni mus- paikneb hunniku servas. ta karvkattega rotisuurune uruhiirlane. Uruhiirlase kohta suhteliselt pika sabaga, Levik. Levinud Põhja-Euraasias mille pikkus on 55–75% tüvepikkusest. Suurbritanniast Kesk-Siberini. Leviku põhjapiir Eeskäppadel on 4 varvast, tagakäppa- on Põhja-Skandinaavia ja lõunapiir Anatoolia del 5. Hambaid on 16 (I 1/1, C 0/0, P 0/0, poolsaar. Mandri-Euroopas puudub Ibeeria M 3/3), nisasid 8. poolsaarel. Eestis levinud kogu maal, sh kõigil suurtel ja osal väikestel saartel.

Elupaik. Esineb kaks ökotüüpi, millest üks asustab üldjuhul seisva veega aeglasevooluliste mageveekogude lopsaka taimestikuga kaldaalasid ning teine mitmesuguseid niiskeid elupaikasid (peamiselt niite). Lääne-Eestis asustab rannikualasid, sh roostikke. Talveks võib veekogude lähedusest liikuda suhteliselt kaugele puistutesse, põldudele ja aedadesse. Pesa jaoks kaevab veekogude kallastesse urge, mille vooderdab rohu ja mudaga.

Eluviis ja käitumine. Tegutseb ööpäev läbi, kuid põhiliselt on aktiivne päeval. Poolveelise ja kaevuva eluviisiga loom, kes ujub ja sukeldub väga hästi. Esineb kaks vormi, millest ühe eluviis on seotud rohkem veekogudega ja teine tegutseb valdavalt maismaal. Talvel tegutseb aktiivselt lumikatte all urgudes. Elab üksikult või väikeste gruppidena. Täiskasvanud loomad on territoriaalsed, märgistavad kodupiirkonda väljaheidete ja lõhnanäärmete eritisega ning võivad liigikaaslaste suhtes olla agressiivsed. Veekogu kaldaid asustava ökotüübi kodupiirkond on isastel emaste omast mõnevõrra suurem, ja Närilised - Rodentia Hamsterlased - Cricetidae

see on umbes 100-meetrine veekogu kalda- Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased riba. Veekogudest eemal elava ökotüübi on väikesed kärplased, poolveelised kiskjad kodupiirkonna suuruse kohta on teave mink ja saarmas, koerlased ning röövlinnud. puudulik. Levila põhjapoolsetel aladel, arvatavasti ka Eestis, esinevad populatsiooni arvukuse Toit. Taimtoiduline, sööb veetaimede rohelisi tsüklid. osi ja nende juuri, kuid ka aedvilju. Talvel võib olla segatoiduline, süües peale juurte vähesel Staatus. Globaalpopulatsiooni peetakse 33 määral limuseid, putukaid ja väikseid selg- stabiilseks, kuid mõnedes piirkondades roogseid. Kogub talvevarusid. Lääne- ja Lõuna-Euroopas on arvukus tunduvalt vähenenud. Selle põhjuseks peetakse Sigimine ja areng. Sigimisperiood kestab mingi ja ondatra leviku laienemist, elupaikade märtsist oktoobrini ja selle jooksul sünnib 2–3 hävimist märgalade kuivendamise tagajärjel pesakonda. Tiinus vältab keskmiselt 21 päeva. ja veekogude reostumist. Briti saartel välja- Pesakonnas on 2–10 poega, kes sündides suremisohus liik ja paljude liigikaitseprojek- kaaluvad 10 g ja keda imetatakse 12 päeva. tide objekt. Eestis ei kuulu kaitsealuste liikide Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. hulka, kuid arvukus võib olla kahanenud. Ujuma hakkavad noorloomad 10-päevaselt ja Talvevarusid kogudes või suure arvukuse iseseisvuvad 3-nädalaselt. Suguküpsus võib korral võib muutuda kahjuriks, kahjustades saabuda pärast talvitumist, kuid ka esimesel põlde ja aedviljapeenraid, süües ära taimed elusuvel. Keskmine eluiga looduses on umbes ning kaevates maasse rohkelt urge. pool aastat, kuid vangistuses on elanud ka 5-aastaseks. Närilised - Rodentia

3.5.8. Ondatra Ondatra zibethicus

Kasutusel ka piisamrott Tegevusjäljed. Iseloomulik tegevusjälg on Ld varem kasutatud O. zibethica lapiku saba jäetud liikumisvaod, rohtsetest Ingl Muskrat veetaimedest kuni mõnemeetrise läbimõõ- duga ja meetrikõrgused pesakuhilad ja taim- Mõõtmed. Kehakaal 0,6–1,8 kg, tüvepik- sest materjalist toitumisplatvormid. kus 24–40 cm, saba 19–28 cm, tagakäpp 6,5–8 cm. Levik. Algupäralt Põhja-Ameerika liik, kes 34 nüüdisajal on introdutseerimise tõttu laialt Välimus. Rotist suurem jässaka keha ja levinud ka Euraasia parasvöötmes ja Lõu- töntsaka kerega poolveelise eluviisiga na-Ameerika lõunaosas. Levila põhjapiir loom. Karvkate on pruun kuni must, kuid ulatub tundravööndini. Euroopasse esimest vanade isendite karvastikus võib osaliselt korda introdutseeritud karusnahaloomana leiduda halli värvi. Saba on vertikaalselt 1905. a esmalt Tšehhisse ning hiljem palju- lapik, kaetud soomustega ja nendevahe- desse teistesse riikidesse. liste hõredate karvadega. Mõlemal sugu- Eestisse asustati liik 1947. a, kui vabasta- poolel on arenenud muskusnäärmed. Ta- ti 195 Laadoga järvest püütud looma nelja gajäsemed on suuremad kui esijäsemed Vooremaa järve ning Emajõkke ja Ulila jõk- ning varvaste vahel on väikeste ujulesta- ke. Seejärel levis peamiselt jõgesid mööda de sarnased karvaäärised. Eeskäppadel kümmekonna aastaga üle enamiku mandriala on 4 varvast, tagakäppadel 5. Hambaid ning jõudis 21. sajandi alguseks ka Saare- ja on 16 (I 1/1, C 0/0, P 0/0, M 3/3), nisasid Hiiumaale. Praeguseks on arvukus tunduvalt 10. vähenenud ja leviku endine ulatus peaaegu täielikult taandunud: jäänud on üksikud asur- konnad Peipsi järve vesikonnas.

Elupaik. Asustab taimestikurikkaid magevee- kogusid ja märgalasid. Pesitsemiseks kaevab kõrgesse veekogu kaldasse urusüsteeme, madala kalda korral ehitab pesakuhilaid, mille sissepääs jääb vee alla. Toiduvarusid ei kogu, kuid kasutab kindlaid söömiskohti, kuhu kan- takse toiduobjektid ja kuhu kogunevad söö- mise jäänused. Neisse kohtadesse kujunevad nn söömisplatvormid. Närilised - Rodentia Hamsterlased - Cricetidae

Eluviis ja käitumine. Hämariku- ja ööloom. Sigimine ja areng. Eestis on enamasti 2–3 Poolveelise eluviisiga, hea ujuja ja sukeldu- pesakonda aastas. Jooksuaeg on tavaliselt ja. Ujudes tekitab tõukejõu põhiliselt saba- aprilli teisel poolel, kuid selle aeg oleneb ga, vähem tagajalgadega. Võib vee all viibida veekogude vabanemisest jääkattest. Tiinus kuni 20 minutit; enamikust imetajatest vähem kestab 28–30 päeva; 10–20 päeva pärast poe- tundlik organismi suurenenud süsihappegaa- gade sündi võib emasloom uuesti viljastuda. sitaseme suhtes. Territoriaalse käitumisega Pesakonnas on tavaliselt 6–8 (2–13) poega, monogaamne loom. Märgistab territooriumi kes kaaluvad vastsündinuna 22 g, nende eest 35 muskusnäärmete eritisega; võitlused territoo- hoolitseb vaid emasloom. Silmad avanevad riumide pärast võivad olla üsna agressiivsed. 10-päevaselt ja imetamine kestab kuu aega, Kodupiirkond on paarisajameetrine veekogu kuid võivad hakata taimset toitu tarbima juba kaldariba. 3-nädalaselt. Suguküpsus saabub 5-kuuselt. Võib hakata sigima samal aastal, kui sündis, Toit. Põhiliselt taimtoiduline: sööb veetai- aga enamasti siiski pärast esimest talvitumist. mi, näiteks järvekõrkjat, pilliroogu, vesiroosi, vesikuppu ja nende risoome. Toidu kogumi- Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased seks sukeldub, närib läbi veetaimede varred on saarmas ja mink, ent ka teised kärpla- ja toob toiduobjektid kaldale või kalda lähe- sed, rebane, kährikkoer, röövlinnud ja suured dusse söömiseks. Üldjuhul sööb vaid taimede röövkalad (nt haug). Rohkelt taimi süües võib alumisi osi, jättes enamiku söömiskohta too- avaldada olulist mõju veekogude ja märgala- dud taimsest materjalist söömata. Osaliselt de ökosüsteemidele. sööb ka loomset toitu: peamiselt karpe, kuid ka tigusid, konni, kalu, vähke jm. Loomse toi- Staatus. Eestis võõrliik; jahiulukina on väär- du tähtsus on suurem talvel, ent Eestis suhte- tustatud ondatra karusnahka ja liha. liselt oluline ka suvel. Närilised - Rodentia

3.6. Sugukond hiirlased (Muridae)

Kõige liigirohkem imetajate sugukond. Maa- vastuvõtlikud ekstreemsete ilmastikuolude ilmas on praegusajal teada 730 liiki hiirlasi, suhtes. Jaheda kliimaga aladel võivad huku- kelle looduslik levila on Euraasias, Aafrikas tavateks loodusjõududeks olla sagedased ja Austraalias. Inimese abiga on hiirlaste tä- tugevad vihmad ja varajased öökülmad. Laia napäevane levik kosmopoliitne. Hiirlased on leviku ja suure arvukuse tõttu võivad mõned saledapoolse kehaga peamiselt maapinnal hiirlased (Eestis nt kaelushiir ja juttselg-hiir) tegutsevad vilkad loomad, kes enamjaolt olla tähtsal kohal ökosüsteemis. Hulk hiirlasi 36 ronivad ja ujuvad hästi. Termoregulatsiooni- (nt koduhiir ja rotid) on Eesti aladel inimkaas- võime on neil vähe arenenud, seetõttu võib lejad ning võivad levitada ohtlikke parasiite ja nende kehatemperatuur kõikuda üle 10 °C. haigustekitajaid. Eestis leidub 7 liiki hiirlasi. Väikeste kehamõõtmete ja suure energiatar- be tõttu võivad väiksema kehaga liigid olla

3.6.1. Pisihiir Micromys minutus

Ingl Eurasian Harvest Mouse

Mõõtmed. Kehakaal 4–11 g, tüvepikkus 46–80 mm (enamasti alla 75 mm), saba 40–75 mm, tagakäpp 12–16 mm.

Välimus. Euroopa pisim näriline; seljapool on punakaspruun või hallikaspruun, kõhu- ja kurgualune valge või kreemjas, nina tömp. Pisihiirel on haardevõimeli- ne saba, kuid looma kehakaalu see siiski kanda ei suuda. Hambaid on 16 (I 1/1, C 0/0, P 0/0, M 3/3), nisasid 4. Tegevusjäljed. Iseloomulikud tegevusjäljed Sarnaneb pähklinäpiga, aga pisihiir on on kõrtele riputatud kerapesad, mis sarnane- väiksem ja tema saba on väheste karvad pähklinäpi omadega, ent pisihiire omad vadega või paljas. Tömbi nina poolest on väiksemad, ei sisalda värskeid puulehti meenutab uruhiiri, kuid pisihiire saba on ning põhilise materjalina kasutatud heinale- peaaegu niisama pikk kui tüvi. Iseloomu- hed on sageli pikuti lõhestatud. likud on karvadest veidi välja ulatuvad kõrvalestad. Närilised - Rodentia Hiirlased - Muridae

Levik. Levinud kogu Põhja-Euraasias Atlan- Eluviis ja käitumine. Aktiivne ööpäev läbi, di ookeanist Vaikse ookeanini. Levila põhja- kuid põhilselt tegutseb öösel. Veedab suure piir Euroopas on Kesk-Soome. Skandinaavias osa ajast maapinnast kõrgemal rohttaimedel, väga lokaalse levikuga ja tõenäoliselt inimese kus ronib hästi nii käppade kui ka haardsaba sisse toodud. toel. Kodupiirkonna suurus on 400–600 m².

Eestis mandriosas kõikjal tavaline, kuid vähe- Toit. Segatoiduline, sööb seemneid, marju ja arvukas; saartel haruldane, Hiiumaalt teateid nektarit ning putukate noorjärke ja valmikuid. 37 ei ole. Kuna liik on raskesti tabatav, on tema Toidupuuduse korral võib ette tulla kanniba- kohta vähe teada. lismi.

Elupaik. Asustab tiheda kõrge rohttaimesti- Sigimine ja areng. Sigimishooaeg kestab kuga alasid, näiteks niite, põlde, roostikke ja aprillist septembrini. Aastas sünnib 2–6 pe- metsaservasid. Kerakujulise suvepesa ehitab sakonda. Tiinus kestab 19 päeva. Pesakonnas enamasti maast 30–60 cm kõrgusele roht- on tavaliselt 2–6 (kuni 8) poega, kelle silmad taimede tugevatele vartele või okstele, har- avanevad nädalaselt. Imetamine kestab kuni vem ka maapinnale ning võib rajada ka urge 16 päeva, suguküpsus saabub 4–5-nädalaselt. (põhiliselt talvel). 5–10 cm läbimõõduga pesa Eluiga on keskmiselt 1,5 aastat, kuid võib ela- koosneb kuivanud kõrtest ja heinalehtedest. da kuni 3 aastat. Võib kasutada ja ümber ehitada mahajäetud linnupesi. Talvepesad asuvad varjulisemates Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased kohtades, maa all või puuõõntes. on väikekiskjad ja röövtoidulised linnud.

Staatus. Ei ole kaitsealune liik. Närilised - Rodentia

3.6.2. Kaelushiir Apodemus flavicollis

Ingl Yellow-necked Mouse

Mõõtmed. Kehakaal 10–68 g, tüvepik- kus 88–130 mm, saba 90–135 mm, taga- käpp 23–27 mm.

Välimus. Kollakaspruuni seljapoole ning valge kõhu- ja kurgualusega, suurte kõr- vade ja pika sabaga hiirlane. Iseloomulik 38 on kollane kaelus või laik kurgu all, mis ulatub sageli eesjalgadele. Noorloomad on üleni hallid ning kaelus võib puudu- da. Tugevate tagajalgadega, mis võimal- davad teha pikki hüppeid. Hambaid on 16 (I 1/1, C 0/0, P 0/0, M 3/3), nisasid 6. Levik. Levinud peaaegu kõikjal Euroopas ja Sarnaneb Eestist seni leidmata hariliku Lähis-Idas Lõuna-Fennoskandiast kuni Vahe- metshiirega (A. sylvaticus), kuid kaelushiir mereni, lõunapoolsetes piirkondades pea- on üldjuhul suurem ja kurgualune kollast miselt mägialadel. Eestis kõikjal tavaline, sh värvi laik on ulatuslikum. Nende liikide suurtel ja väikestel saartel. eristamiseks ei ole teada üheseid morfo- loogilisi tunnuseid. Noored kaelushiired Elupaik. Asustab väga mitmekesiseid elupai- võivad sarnaneda ka väike-metshiirega, ku, mille hulgas on leht- ja segametsad, met- eriti juhul, kui nende kurgulaik ei ole veel saservad, pargid, põõsastikud, põllud. Sageli selgelt eristunud. Eristamaks liike morfo- asustab asulaid ja võib talvituda hoonetes. loogia järgi, võetakse aluseks paljudest Eestis eelistab lehtpuistuid (eriti laialehiseid), omadustest koosnevad komplekstunnu- metsaservasid ja puisniite ning väldib suuri sed ja nendevahelised seosed. avatud alasid.

Eluviis ja käitumine. Semiarborikool: liigub sageli puudel ja põõsastel; vilgas loom, kes ronib hästi ja võib sooritada kuni 50 cm kõr- gusi hüppeid. Põhiliselt on aktiivne pimedal ajal, aktiivsuse kõrgaeg jääb pigem öö õhtu- poolsesse ossa. Vähemal määral tegutseb ka päeval. Kodupiirkonna suurus oleneb toitu- mistingimustest ja võib olla kuni paari hektari suurune.

Toit. Segatoiduline, loomse osa toidust hõl- mavad enamjaolt selgrootud, kuid võib murda ka väikseid selgroogseid, nagu konni, sisalikke, hiiri, linnupoegi. Taimtoidu hõlmavad peamiselt seemned ja viljad. Suve algul sööb rohkem ka taimede rohelisi osi. Kogub talve- Närilised - Rodentia Hiirlased - Muridae

varusid, näiteks täidab sügiseti linnupesakas- Koht ökosüsteemis. Arvuka liigina on täht- te tammetõrude, pähklite ja pärnaseemne- sal kohal loomses toiduahelas. Looduslikud tega. Toiduvarud võivad asuda ka urgudes, vaenlased on kullid, kakud ning imetajatest puuõõntes ja vanades kändudes. Hoonetes kiskjad, nt rebane ja kärplased. Puukentsefa- võib süüa inimese toitu. liitviiruse tähtis looduslik reservuaar ja edasi- kandja. Suure arvukuse ja seemnetoidulisuse Sigimine ja areng. Sigimisperiood kestab tõttu on peetud metsa- ja põllukahjuriks, kuid looduses aprillist kuni septembrini, kuid hoo- negatiivne mõju on valdavalt siiski tagasi- 39 netes võib sigida aasta läbi. Aastas enamasti hoidlik. 2 (kuni 4) pesakonda. Tiinus kestab umbes 3 nädalat. Pesakonnas tavaliselt 2–8 (kuni 10) Staatus. Ei peeta globaalselt ohustatuks, ei poega, keda imetatakse 3 nädalat. Silmad ole kaitse all. avanevad 2-nädalaselt. Suguküpsus saabub 2-kuuselt. Kevadised pojad võivad hakata sigima samal hooajal. Eluiga kuni 4 aastat. Sageli on populatsioonis isaseid rohkem kui emaseid. Närilised - Rodentia

3.6.3. Väike-metshiir Apodemus uralensis

Kasutusel ka kääbus-metshiir. Varem ka Sarnaneb kaelushiirega (eriti noorloomade- metshiir (nüüdisajal kasutatakse sama ga), kuid väike-metshiir on väiksem ja kur- nime teise liigi kohta, A. sylvaticus) gualune kaelus puudub; võib olla siiski väike Ld varem kasutatud A. microps kollane täpp. Rohkem sarnaneb Eestist seni Ingl Ural Field Mouse, Pygmy Field Mouse, leidmata metshiirega (A. sylvaticus), kellest Herb Field Mouse väike-metshiir eristub põhiliselt mõnevõrra 40 väiksema kehasuuruse ja valdava kurgulaigu Mõõtmed. Kehakaal 17 g, tüvepikkus puudumise tõttu. Eristamaks liike keha mor- 70–96 mm, saba 65–95 mm, tagakäpp foloogia järgi, võetakse aluseks paljudest 17–20,5 mm. Globaalselt on põhjapool- omadustest koosnevad komplekstunnused ja sete asurkondade esindajad suuremad nendevahelised seosed. kui lõuna pool. Levik. Asustab lehtmetsa- ja stepivööndit Välimus. Suurte kõrvade ja pika sabaga Kesk-Euroopast Kesk-Aasiani (Lääne-Hiinani). hiir. Seljapoolelt hallika tooniga pruu- Eestis on seni teada mõniteist leidu Võru- ja nikaskollane, kõhupoolelt helehall või Põlvamaalt. valge. Kõhu- ja seljapoole värvuse üleminek on suhteliselt terav. Hambaid Elupaik. Asustab mitmesuguseid metsi, met- on 16 (I 1/1, C 0/0, P 0/0, M 3/3), nisasid saservi ja metsalähedasi avatud elupaiku, nt 6. põlde ja niite.

Eluviis ja käitumine. Sarnane kaelushiire omaga.

Toit. Segatoiduline, sööb taimede seemneid, vilju ja õisi ning putukaid ja nende vastseid.

Sigimine ja areng. Sigimisperiood tõenäoli- selt aprillist septembrini. Aastas 3–4 pesakonda. Tiinus kestab umbes 3 nädalat. Pesakon- nas 2–8 poega, keda imetatakse 3 nädalat. Silmad avanevad 2-nädalaselt. Suguküpsus saabub 2-kuuselt. Kevadised pojad võivad hakata sigima samal hooajal. Eluiga kuni 4 aastat.

Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased on väikekiskjad ja röövlinnud.

Staatus. Liiki ei peeta globaalselt ohustatuks, ei ole kaitse all. Eesti jääb levila piirile, see- tõttu on arvukus väike. Kaitsestaatust ei ole antud. Närilised - Rodentia Hiirlased - Muridae

hoonetesse. Eelistab pigem lagedaid tüseda 3.6.4. Juttselg-hiir varisekihiga alasid, vähem arvukas suletud elupaikades. Pesaks kaevab maasse lühikesi Apodemus agrarius urge.

Ingl Striped Field Mouse Eluviis ja käitumine. Suvel aktiivne peamiselt öösel, kuid erineb teistest hiirlastest päevase Mõõtmed. Kehakaal 16–40 g, tüvepikkus aktiivsuse poolest talvel. Liigub peamiselt 73–126 mm, saba 70–90 mm, tagakäpp maapinnal, on võimeline sooritama kuni 17–21 mm. Lõunapoolsetes piirkonda- 40 cm kõrguseid hüppeid, aga ronib viletsalt. des on liigi kehamõõtmed suuremad kui põhja pool. Toit. Segatoiduline, põhiosa toidust hõlmavad seemned, sööb ka pähkleid, marju, taimede Välimus. Hallikas- kuni pruunikaskolla- rohelisi osi, putukaid ja nende vastsed ning 41 se seljapoole ning hallikasvalge kõhu- ja teisi selgrootuid. Võib süüa raipeid ja inimese lõuaalusega keskmist kasvu hiir. Iseloo- toiduvarusid. Kogub talvevarusid. mulik on seljal pealaest sabani jooksev must triip. Hambaid on 16 (I 1/1, C 0/0, Sigimine ja areng. Sigimisperiood aprillist P 0/0, M 3/3), nisasid 8. kuni oktoobrini, mille jooksul sünnib 3–5 Seljatriibu poolest sarnaneb kasetriibiku- pesakonda. Tiinus kestab umbes 3 nädalat. ga, kuid juttselg-hiir on suurem, seljatriip Pesakonnas tavaliselt 2–8 (kuni 9) poega, kelle ei ulatu silmade vahele, ülahuul on lõ- silmad avanevad 10–12-päevaselt ja keda hestunud ning saba on lühem kui tüve- imetatakse 3 nädalat. Suguküpsus saabub pikkus (60–75%) ja selgete rõngastega. 2-kuuselt. Kevadised pojad võivad hakata sigima samal hooajal.

Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased on väikesed kärplased, rebane, kullilised, kakud. Eluiga kuni 4 aastat. Üks tavalisemaid põllumajanduskahjureid. Levitab haigustekitajaid, nt on Eestis hantaviiruse looduslik reservuaar (sagedus on suurim Saaremaal) ning puukentsefaliidi reservuaar ja oluline kandja looduses.

Staatus. Arvuka liigina ei kuulu kaitsealuste liikide hulka. Kasetriibik juttselg-hiir Levik. Arvukas liik, kes on laialt levinud: Eu- raasias Kesk-Euroopast Vaikse ookeanini. Ülahuul ei Mongoolia ja Lääne-Hiina kohal on levila ja- ole lõhestunud gunenud kaheks teineteisest eraldatud osaks. Eestis on tavaline nii mandril kui ka suurema- Seljatriip tel ja osal väikestel saartel, kuid teadaolevalt ulatub üle puudub Hiiumaal. pealae

Elupaik. Asustab mitmesuguseid elupaiku, nagu põlde, roostikke, metsaservi, metsi, Saba on pikem parke ja aedu. Talvepoolaastal siseneb sageli kui tüvepikkus Närilised - Rodentia

3.6.5. Koduhiir Mus musculus

Ingl House Mouse Levik. Kosmopoliitse levikuga inimkaasleja. Liik on pärit Lõuna- ja Kagu-Aasiast, kust Mõõtmed. Kehakaal 10–25 g, tüvepik- levis viljakasvatuse arenedes 8000 a eKr kus 72–103 (enamasti umbes 80) mm, Vahemere maadesse. Euroopa põhjapoolse- saba 70–95 mm, tagakäpp 16–19 mm. matele aladele laienes levik kiiresti 1000 a eKr. Ülemaailmse leviku saavutas koos eurooplas- 42 Välimus. Halli värvi, seljapool tumedam test maadeavastajate ja kolonistidega. Eestis kui kõht ja kurgualune; erijuhtudel võib levinud üle maa, sh saartel, ning on kõikjal varieeruda mustast pruuni ja valgeni. Ko- seotud inimasustusega. duhiirel on iseloomulik uriini ja muskus- näärmete eritise lehk – hiirelehk. Ham- Elupaik. Globaalselt asustab looduslikest baid on 16 (I 1/1, C 0/0, P 0/0, M 3/3), elupaikadest enamasti rohtlaid, kuid täna- nisasid 10. päevase levila jaheda kliimaga piirkondades (sh Eestis) elab tavaliselt asulates inimese Sarnaneb väike-metshiire ja pisihiirega, toiduvarude läheduses. Võib asustada ka kuid on esimesest väiksem ja teisest sel- põlde. Üldiselt väldib metsi ja muid loodus- gelt suurem. Koduhiirele on iseloomulik likke elupaiku. Jaheda kliimaga aladel suudab ülemise lõikehamba sakk, millesse sobi- väljaspool hooneid elada vaid suvel. Pesa tub alumise lõikehamba tipp, ning karv- ehitab varjulisse kohta mitmesugustest katte hall põhitoon, mis võib olla kollaka pehmetest materjalidest, sh kasutab sageli alatooniga. tehismaterjale.

Ülemisel lõikehambal on iseloomulik sakk Närilised - Rodentia Hiirlased - Muridae

Eluviis ja käitumine. Inimkaasleja, jääb Ees- isasloom emaste meelitamiseks keerukaid ti oludes vabas looduses teistele looduslikele ultrahelihäälitsusi. Tiinus kestab 19–21 päeva. närilistele konkurentsis alla. Öö- ja hämari- Pesakonnas on tavaliselt 6–8 (3–14) poega, kuloom, kellele ere valgus on vastumeelne. kes on sündides karvadeta ja pimedad ning Liigub enamasti joostes, kuid võib teha kuni kaaluvad 0,8–1,5 g. Põhjapoolsetel aladel 45 cm pikkusi hüppeid. Samuti ujub, ronib ja on pesakonnad suuremad kui lõuna pool. kaevab hästi. Ühiseluline loom, kellel on are- Poegade eest hoolitseb peamiselt emasloom. nenud territoriaalne käitumine. Territooriumi Silmad avanevad 2-nädalaselt. Imetamine 43 märgistab isasloom uriini lõhnamärgiste- kestab 18–20 päeva. Suguküpsuse saavutavad ga. Isastevaheline agressiivne käitumine on isased 8- ja emased 6-nädalaselt. Eluiga 2–3 erandlik. Domineeriv isane elab koos mitme aastat, kuid vabas looduses elatakse enamasti emase ja noorloomadega. Tavaliselt on rüh- alla aasta. mas ka mitu subdominantset isast. Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased Toit. Segatoiduline, toitub peamiselt seem- on väikekiskjad ja röövlinnud, inimasulates netest, kuid võimaluse korral sööb ka inimese kodukass ja rotid. Inimasulates surevad tih- toitu ja toidujäätmeid, sh liha. Võib süüa ka ti mürgitamise tagajärjel, looduses on sage taimede rohelisi osi ja putukaid. Kui toitu ei surma põhjus peale kiskjate ka külm ja niis- ole külluses, siis kogub toiduvarusid. Esineb ke ilm. Noorloomade surma põhjustena on koprofaagiat (sööb oma väljaheiteid), mis teada emapoolne hülgamine ja kannibalism. võimaldab omandada seedetrakti bakterite Kahjustab vilja- ja toiduladusid ning levitab toodetud toitaineid ja vitamiine. mitmeid haigusi. Nakkusohtlikud võivad olla ka hiirte väljaheited ja uriin. Koduhiire inim- Sigimine. Soodsates oludes võib sigida kaaslust peetakse peamiseks kassi kodusta- aasta ringi, andes 5–10 pesakonda aastas. mise põhjuseks. Ühte sigimisrühma kuuluvad emased on sageli omavahel lähedased sugulased ning Staatus. Koduhiir on üks bioloogia ja medit- imetavad järglasi ühiselt. Innatsükli pikkus siini tähtsamaid mudelorganisme: laborihiir on 4–6 päeva. Sigimisperioodil kasutab on aretatud koduhiirest. Närilised - Rodentia

3.6.6. Rändrott Rattus norvegicus

Kasutusel ka võhr Levik. Kosmopoliitse levikuga inimkaas- Ingl Brown Rat, Common Rat, Norway leja, üks laialdasemalt levinud loomaliike Rat maailmas. Levinud peaaegu kõikjal, v.a lagetundras ja külmakõrbetes. Liik on pärit Mõõtmed. Kehakaal 275–550 (kuni Ida-Aasiast (Venemaa Kaug-Ida, Mongoolia 900) g, tüvepikkus 214–290 mm, saba ja Põhja-Hiina), kust levis keskajal koos inime- 170–230 mm, tagakäpp 33–45 mm. sega kaubateid mööda mujale. Hiljemalt 44 16. sajandiks oli jõudnud Euroopasse, kust Välimus. Enamasti pruunikashalli värvi, levis tööstusrevolutsiooni ajal üle maailma, kuid värvus võib varieeruda. Emased on seejärel hakkas mitmel pool välja tõrjuma isastest umbes kolmandiku kergemad. kodurotti. Eesti aladele levis 18. sajandil ning Tagajala varvaste vahel on väikesed on praegusajal levinud kõikjal üle maa, sh ujulestasarnased naharibad. Hambaid on suurtel ja väiksematel saartel. 16 (I 1/1, C 0/0, P 0/0, M 3/3), nisasid 12. Elupaik. Elab valdavalt hoonetes ja mujal Sarnaneb kodurotiga, kuid rändrott on inimasulates, sageli urgudes või maa-alustes keskmiselt suurem, saba on alati tüvest kohtades, nt keldrites ning kanalisatsioonikäi- lühem ning silmad ja kõrvad on suhte- kudes ja torustikes. Rändrotid võivad kaevata liselt väikesed – ette painutades ei ulatu ulatuslikke urusüsteeme, mida kasutavad nii kõrvalestad silmadele. pesapaigana kui ka toiduvarude hoidlana. Looduses eelistab niiskeid elupaiku, nagu veekogude kaldad. Närilised - Rodentia Hiirlased - Muridae

Eluviis ja käitumine. Inimkaasleja, elab Sigimine ja areng. Soodsates oludes võib peaaegu kõikjal kus inimenegi. Ujub ja sigida aasta ringi, andes kuni 5 pesakonda sukeldub hästi, kuid ronib suhteliselt viletsalt. aastas. Tiinus kestab umbes 3 nädalat, pesa- Rändrotil on väga hästi arenenud haistmis- ja konnas keskmiselt 7 (kuni 20) poega, kelle kuulmismeel, kuuleb ja kasutab suhtlemiseks silmad avanevad 2-nädalaselt. Imetamine ka ultraheli. Elab suurte sotsiaalsete gruppi- kestab 3 nädalat, suguküpsus saabub 5-näda- dena, millel on selge hierarhiline struktuur. laselt. Eluiga harva üle 3 aasta. Liigikaaslastega suhtleb ultrahelihäälitsuste 45 vahendusel, puhastavad vastastikku karvkatet Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased ja magavad koos. Karja hierarhia pannakse on rebane, kärplased, kakud. Inimkaaslejana paika mänguliste võitluste käigus, kuid suure on surma põhjustajateks ka kodukass, koer ja arvukuse korral esineb agressiivsust, mis võib inimene. Kisklusest ja konkurentsist tingitud põhjustada nõrgema isendi surma. aastane suremus võib olla kuni 95%. Tekitab inimesele majanduslikku kahju. Levitab Toit. Segatoiduline, taimtoit hõlmab üldiselt mitmeid patogeene ning on haigustekitajate enamjao, kuid liha osakaal on suhteliselt suur; looduslik reservuaar. sööb ka raipeid ja inimtekkelise päritoluga toiduobjekte. Toidu koostis oleneb suuresti Staatus. Labori- ja lemmikrott on rändroti keskkonnast ja eri toiduobjektide kättesaada- kodustatud vorm. vusest. Võib esineda kannibalismi. Närilised - Rodentia

3.6.7. Kodurott Rattus rattus

Ingl Black Rat, Ship Rat, Roof Rat, House Levik. Kosmopoliitne inimkaasleja liik, kes on Rat pärit Indiast ja Kagu-Aasiast. Dokumenteeri- tult oli viimane suurem Euroopa koloniseeri- Mõõtmed. Kehakaal 110–340 g, tüve- mine seotud kaubavedudega läbi Lähis-Ida pikkus 150–240 mm, saba 115–260 mm, 1. sajandil, seejärel on liigi levila laienenud üle tagakäpp 30–38 mm. maailma. Luuleidude põhjal on teada, et ko- 46 durott asustas Vahemere maid ka eelajalooli- Välimus. Seljal enamasti mustjashall sel ajal pärast viimast jääaega. Praegusajal on karvastik, kõhualune heledam kui selg. rändrott paljudes parasvöötme piirkondades Värvus võib suurel määral varieeruda, tõrjunud koduroti välja. esineb kaks värvusvariatsiooni: must ja pruunikashall. Eestis kõige sagedamini Eesti aladele jõudis arvatavasti 13. sajan- mustjad, harvem pruunikashallid dil. Nüüdisajal on levinud peamiselt Ida- ja loomad. Hambaid on 16 (I 1/1, C 0/0, Kagu-Eestis, Jõhvi – Karksi-Nuia joonest ida P 0/0, M 3/3), nisasid 10. pool. Ülejäänud Eesti aladelt on rändrott liigi välja tõrjunud. Sarnaneb rändrotiga, kuid kodurott on veidi väiksem, tema saba on üldjuhul Elupaik. Inimkaaslejana asustab hooneid, tüvest pikem ja kõrvad on suhteli- asulaid, viljapõlde ja asulatelähedasi roheala- selt suured, ulatudes ettepainutatult sid. Hea ronija, eelistab tegutseda hoonete silmadeni. kõrgematel korrustel ja katusealustes.

Eluviis ja käitumine. Öise eluviisiga inimkaasleja. Loob sotsiaalseid gruppe, kuhu võib kuuluda kuni 60 isendit. Seltsingulise eluviisi ja iseloomuliku sabaehituse tõttu tuleb kodu- rotil ette harva esinevat nähtust „rotikuningas“, mis koosneb mitmest sabapidi seotud rotist. Rotikuninga tekkimise põhjused ei ole teada, kuid arvatavasti kleepuvad või külmu- vad kõigepealt mitme koos magava roti sabad kokku ning seejärel seovad rotid teineteisest kaootiliselt üle liikudes sabad tugevaks sõlmeks. Rotikuningaks seotud loomad on määratud hukkuma. Suurim maailmas leitud rotikuningas koosnes 32 rotist. Eestist on teada 3 rotikuninga leidu, millest suurimas oli 18 rotti (1971; Rõika, Viljandimaa). Närilised - Rodentia Hiirlased - Muridae

Toit. Väga paindliku käitumisega kõigesöö- Koht ökosüsteemis. Väljaspool hooneid on ja, ent eelistab taimtoitu: mahlakaid vilju, vaenlasteks rebane, kärplased, kodukass ja pähkleid ja seemneid, millele lisaks võib süüa kakud, kuid roti hea liikuvuse, erksate meelte loomset toitu. Võib murda väiksemaid selg- ja suure sigivuse tõttu on teada, et kiskjad ei roogseid. Sageli toitub koduloomadele mõel- suuda koduroti populatsioone üldjuhul tuge- dud söödast või inimese toiduvarudest. Kui valt mõjutada. Aastane suremus võib olla ligi toitu ei saa selle leidmise kohas kiiresti süüa, 90%. siis kannab selle varjulisse kohta ja sööb hil- 47 jem. Sööb ööpäevas umbes 15 g toitu ning Inimkaasleja, põhjustab majanduslikku kahju, joob 15 ml vett. seetõttu peetakse kahjuriks. Kodurott on paljude inimese ja kariloomade nakkushaiguste Sigimine ja areng. Põhiline sigimisperiood (sh katku, tüüfuse, toksoplasmoosi) looduslik on märtsist oktoobrini. Aastas sünnib 2–5 reservuaar ja levitaja. Globaallevila piirkon- pesakonda. Tiinus kestab umbes 3 nädalat. dades, kus arvukus on erakordselt suur, võib Pesakonnas tavaliselt 7 (kuni 10) poega, kes mõjutada looduslikke ökosüsteeme süües kaaluvad sündides 4,5 g ja kelle silmad ava- putukaid ning murdes linde ja rüüstates nen- nevad 2-nädalaselt. Imetamine kestab 3 nä- de pesi. Sellised olukorrad on võimalikud saa- dalat ning suguküpsus saabub 2–4-kuuselt. relistes ökosüsteemides. Täisealiseks elavate isendite tüüpiline eluiga on 1–2 aastat. Staatus. Eesti aladel peetakse arvukust kaha- nevaks, kuid kaitset vajavate liikide hulka ei ole arvatud. Jäneselised- Lagomorpha

4. Selts jäneselised (Lagomorpha)

Jäneseliste selts jaguneb kaheks sugu- Antarktis, kuid praeguseks on jäneselisi intro- konnaks: jäneslased (Leporidae) ja viiksjä- dutseeritud mitmesse piirkonda, kus neid neslased (Ochotonidae), kokku ligi 90 liiki. varem ei leidunud. Jäneselised on taimtoidu- Fülogeneetiliselt on jäneselised näriliste lised loomad, nende hambad on ilma juurteta sõsarrühm; osas allikates on närilised ja jäne- ja kasvavad pidevalt. Erinevalt närilistest on selised paigutatud ühte ülemseltsi Glires. jäneseliste ülalõuas kaks paari lõikehambaid. Teine, ülemiste lõikehammaste paar (I2) on 48 Esimesed jäneselistele iseloomulike tunnus- väike, pulgataoline ning paikneb esimese tega fossiilid pärinevad Hiinast ning on hambapaari taga. umbes 40 miljonit aastat vanad; Aasiat peetakse ka nende väljakujunemiskohaks. Jäneselistel on lõike- ja purihammaste Teadaolevalt levisid jäneseliste eellased oma vahel diasteem, ees- ja tagapurihambad on esialgselt territooriumilt väga kiiresti laiali üle sarnased, nende mälumispinna servades on Aasia ja Beringia maasilla kaudu ka Põhja- sõõrjas emailikurd. Alalõug liigub, erinevalt Ameerikasse. Seal kujunesid välja jäneste näriliste omast, närimisel külje suunas. Kõva (Lepus) eellased, kes hiljem samuti Beringia suulagi on kitsas, vahemaa ülemiste puri- maasilda kasutades Aasiasse levisid. hammaste vahel on laiem kui alumiste vahel, nii et toidu peenestamisel lähevad korraga Jäneseliste seltsi liigid on kohastunud eluks kokku vaid ühe poole hambad. Jäneseliste mitmesugustel maastikel. Looduslikult olid kolju on kõrge ja kitsas, iseloomulik tunnus nad levinud kõigil mandritel, v.a Austraalia ja on mulgustunud luud (luud, milles on Jäneselised- Lagomorpha Jäneslased - Leporidae

õhukambrid). Imetajate seas ainulaadne on kuid teiste, sh B12-vitamiini omandamiseks ka kolju tagaosas, kuklaluu ees olev õmblus, tuleb esmased väljaheited, pehmed ja limased mis ümbritseb rõngana jäneseliste koljut. pabulad, uuesti sisse süüa. Väljaheited Selline ehitus võimaldab vähest liikumist süüakse otse pärakust, maos segunevad need kolju eesmise ja tagumise osa luude vahel, ülejäänud toiduga ning läbivad seedekulgla kuid seni pole teada, miks. teist korda. Pärast toitainete imendumist peensooles tekivad sekundaarsed väljaheited, Jäneste keha, pikad tagajalad ja külgedelt need on kõvad ja neid enam ei sööda. 49 lamenenud keha on kohastunud kiiresti liikuma. Sugutiluu, mis on olemas närilistel, Jäneselistel on suguteede ning pärasoole puudub. Tallad on kaetud karvadega, saba vahel vaid väike nahakurd, mistõttu on väljas- on lühike või rudimentne. Ninasõõrmed on pool sigimisaega eri sugupooli väga raske pilujad ning neid saab sõõrmete kohal asuva eristada. nahavoldiga avada ja sulgeda. Juhtivad meeled on kuulmine ja haistmine. Jäneseliste seedekulgla on kohastunud Nägemine on kehv, kuigi silmade külg- omandama toitaineid tselluloosirikkast mise asetuse tõttu on nägemisväli lai, hästi toidust. Seedimine maos toimub nii bakterite märkavad nad liikuvaid objekte. kui ka pepsiini abiga, peale selle on neil hästi Pojad sünnivad maapinnal pesitsejatel hästi arenenud umbsool, milles olevad bakterid arenenutena, suluspesitsejatel (viiksjänesed, aitavad tselluloosi lagundada. Osale liikidele küülikud) on pojad sündides paljad ja on omane koprofaagia: mõned toitained pimedad. omandatakse toidu esmase seedimise käigus,

4.1. Sugukond jäneslased (Leporidae)

Jäneslased on praeguseks levinud kõigil neslasi pikad kõrvad, mis hõlmavad pea pik- mandritel, v.a Antarktis. Lõuna-Ameerika lõu- kusest 50% või rohkem. Jäsemed, eriti tagajä- naossa, Austraaliasse ja paljudele väiksema- semed, on võrreldes viiksjänestega pikemad. tele saartele on nad levinud inimese abiga. Jäneslaste rangluu on rudimentne või puu- Jäneslaste liike on kokku 61, nad on adaptee- dub hoopis; küünarliigese ehitus võimaldab runud mitmesuguste maastikega alates ark- jäsemel liikuda vaid ette ja taha – see võimal- tilisest tundrast kuni troopilise metsani ning dab teha kiireid sööste. Euroopas elab kolm kohanevad kiiresti uute oludega. jäneslaste sugukonna esindajat, peale Eestis elutseva kahe liigi ka küülik (Oryctolagus cu- Siia sugukonda kuuluvad ka jäneseliste seltsi niculus). suuremad liigid. Väliselt iseloomustavad jä- Jäneselised- Lagomorpha

4.1.1. Valgejänes Lepus timidus

Kasutusel ka lumejänes, metsajänes Ingl Arctic Hare, Mountain Hare

Mõõtmed. Kaal 3–5 kg, tüvepikkus 45–63 cm 50 Välimus. Suvekarvas on selg, küljed, pea ja jäsemete välisküljed hallikaspruunid, rind ja kõhualune hall kuni hallikasvalge. Talvekarv on valge, kuid kõrvalesta- de tipud on nii suve- kui ka talvekarvas tumeda värvusega. Paiguti, ka näiteks Lääne-Eestis, on tulnud ette talvekarva sinakashalli värvusvarianti. Karvavahetus toimub kaks korda aastas, talvekarvastik kasvab oktoobris-novembris, suvekar- vastik märtsis-aprillis. Karvavahetus on seotud valguspäeva pikkusega ja vanu- Levik. Seni pole veel selge, kas Euraasias sega: esimesena vahetavad karva suvel elutsev valgejänes ja Põhja-Ameerikas ning sündinud pojad ning viimasena vanad Gröönimaal elav L. arcticus kuuluvad ühte lii- jänesed. Valgejänes on meil elavast ka- ki või mitte. Euraasias on valgejänes levinud hest jäneseliigist veidi väiksem, tema selle põhjaosas, levila lääneosa piirneb Skan- keha ja pea on ümaramad, kõrvad, jalad dinaavia ja Poolaga, kuid isoleeritud popu- ning saba on lühemad. Hea tunnus, eris- latsioone on ka Iirimaal, Šotimaal ja Alpides. tamaks valge- ja halljänest, on kõrvade Idas hõlmab levila Mongoolia, Põhja-Hiina, pikkus. Valgejänese kõrvad on lühemad, Kamtšatka poolsaare ja Sahhalini ning Hok- vastu pead ettepoole surutuna ulatuvad kaido saared. Valgejänest on introdutseeritud need kuni ninaotsani. Valgejänese käpad Taani ja Põhja-Inglismaale. Valgejänes võib on laiemad kui halljänesel, seetõttu on anda hübriide halljänesega, seda on peami- valgejänese jäljed ümaramad. Saba on selt dokumenteeritud halljänese levila pii- lühike, ümar ja valge ka suvel. Hambaid rialadel; Eestist ei ole hübriidide leidumise on 28 (I 2/1, C 0/0, P 3/2, M 3/3), nisa- kohta andmeid. Meile levis valgejänes pärast sid 2. viimast jääaega: ta oli üks esimesi liike, kes siinsetele aladele jõudis. Praegu asustab val- gejänes kogu Eesti ala, sh suuremaid saari.

Elupaik. Kuigi levinud üle kogu Eesti, on ta peamiselt metsade ja soodega seotud liik. Valgejänes eelistab elupaikadena kuuse alusmetsaga metsi ja segametsi, lagedatel aladel on teda väga vähe või puudub hoopis. Lää- ne-Eestis ja saartel elutseb valgejänes kadas- tikes. Magamisase on mätta või põõsa varjus, Jäneselised- Lagomorpha Jäneslased - Leporidae

külma ilma korral kasutab lumme kaevatud tembris sündida kolmas pesakond. Tiinus urge. kestab 50 päeva, Eestis on poegi pesa- Kodupiirkonna suurus varieerub kõvasti, see konnas harilikult 3–4, pojad on sündides võib ulatuda paarist hektarist mitmesajani hästi arenenud ja kaaluvad keskmiselt 100 g. ning oleneb toidu ja varjevõimaluste olemas- Emasloomad lahkuvad poegade juurest varsti olust, kuid üldiselt on isaste kodupiirkond pärast sünnitamist, kuid käivad neid 1–2 korda emaste omast suurem. päeva jooksul imetamas, tavaliselt hämarikus, hommikul enne või õhtul pärast päikeseloo- 51 Eluviis ja käitumine. Valgejänes on üksikelu- jangut. Pojad lahkuvad sünnikohast näda- viisiga loom, ent jooksuajal võivad tekkida laselt, kuid koonduvad sinna imetamisajaks väikesed grupid; võivad koonduda ka headel ning toituvad piimast kuni 3-nädalaseks toitumisaladel. Tegutseb peamiselt häma- saamiseni. Taimset toitu hakkavad sööma rikus ja öösel, kuid jooksuajal ja halbade il- 9–10 päeva vanuselt, suguküpseks saavad mastikuolude sunnil ka päeval. Päeval varjub 8–9-kuuselt. Eluiga ei ületa looduses tavali- põõsastes, mätaste vahel või noorendikes. selt paari aastat ning oleneb suuresti kiskjate Imetamisperioodil jäävad emased poega- arvukusest. de lähedusse. Emasloomad hoiatavad poegi klõpsiva heliga, mida teevad arvatavasti ham- Koht ökosüsteemis. Valgejänesest, pojana mastega, mõnikord kaitsevad poegi ohu eest. või täiskasvanuna, toituvad suuremal või Hädaolukorras enamasti kisendab. vähemal määral peaaegu kõik Eesti kiskjalised ja suuremad röövlinnud. Noorloomade Toit. Oleneb aastaajast. Talvel sööb peamiselt esimese aasta suremus on suur, samamoodi puude ja põõsaste koort ning oksi, peamiselt kui teistes riikides on see Eestis ligi 80%. kasutab toidutaimedena pajusid, kaski, haa- Valgejänest ohustab suur kiskjate arvukus, bu ja pihlakaid, harvem tammesid, kadaka- ja põllumajanduskeemia kasutamine ja haigused. männivõrseid ja sarapuid. Oksadest toitudes valib peenemaid, kuna neis on rohkem toit- Staatus. Eestis jahiuluk. aineid ja mineraale, üle 6 mm läbimõõduga võrseid pigem koorib. Talvel kraabib lume alt välja kanarbiku-, mustika- ja pohlavõrseid. Suvel sööb mitmesuguseid rohttaimi, eriti kõrrelisi ja liblikõielisi. Esineb koprofaagia.

Sigimine ja areng. Sigimisperiood vältab märtsist augusti, vahel septembrini; aastas on tavaliselt 2 pesakonda. Jooksuaeg algab märtsis, esimene pesakond sünnib aprilli lõpus – mai algul. Esineb sigimisjärgne östrum (innafaas) ja osa tõendite järgi ka superovulatsioon (mitme munaraku üheaegne vabanemine). Emane võib paarituda kohe pärast sünnitust. Teine jooksuaeg on mais- juunis. Headel aastatel võib augustis-sep- Jäneselised- Lagomorpha

4.1.2. Halljänes Lepus europaeus

Kasutusel ka põllujänes Ingl Brown Hare, Common Hare, European Hare

Mõõtmed. Tüvepikkus 48–70 cm, kaal 2,5–5,5 kg. Isased on emastest kuni 5% 52 raskemad. Välimus. Suve- ja talvekarvastik võrdle- misi sarnane: selg pruun musta säbruga, selja tagaosa heledam, talvel hallikas ja suvel pruunikas. Küljed, kurgu- ja lõuaalune, esijäsemed ja tagajäsemete väliskülg on heledamad punakaspruunid; kõhupool, sabaümbrus ja tagajäsemete sisekülg kreemikasvalged. Pea on kehast veidi tumedam, põsed ja silma-nina vahe heledamad. Kõrvaotsad ja saba Levik. Looduslikult ulatub halljänese levila ülaosa on tumedad, kõrva eeskülg on Atlandi ookeanist Lääne-Siberini ja Soomest kollakaspruun, tagakülg valge. Talvel on Vahemereni. Teda on introdutseeritud seljaosa karvastik paks ja tihe. Alus- ja Suurbritanniasse, Iirimaale ja Lõuna-Rootsisse, pealiskarvade alaosa on talvel valge, kus nüüdseks on püsivad populatsioonid. suvel punakaspruun. Karvavahetus Introdutseeritud ka Euroopast väljapoole, toimub kaks korda aastas: kevadel aprillis sh Argentinasse, Tšiilisse, Austraaliasse, ja sügisel oktoobris. Võrreldes valge- Uus-Meremaale, Tasmaaniasse, Kanadasse jänesega on halljänese keha suurem ja USAsse. Halljänes on pärit lõunapoolsetelt ja jäsemed pikemad. Kõrvad on samuti stepialadelt; tema levik põhja poole oli arva- pikemad kui valgejänesel: ettepainuta- tavasti seotud põllunduse levikuga. Levila misel ulatuvad need üle nina. Saba ülaosa piirialadel annab hübriide valgejänesega, on tume; jooksu ajal hoiab halljänes Eestis ei ole andmeid hübriidide leidumise saba kehast eemale. Käpad on kitsamad kohta. Esimesed teated jäneste kohta, kes kui valgejänesel, seetõttu on halljänese talveks valgeks ei lähe, pärinevad Eesti aladelt jäljed piklikumad. Hambaid on 28 (I 2/1, 16. sajandist; praegu levinud üle kogu Eesti. C 0/0, P 3/2, M 3/3), nisasid 2. Elupaik. Eelistab avamaastikku, on tavaline liik teraviljapõldudel ja heinamaadel, kuid ka võsastikes ja metsaservades, suuremaid metsalaamu väldib. Hilissügisel ja talvel koonduvad aladele, kus toit on hästi kättesaadav ja elutingimused sobivamad. Päevased puhke- paigad on põõsastikud ja kõrgema taimestikuga põlluservad; jänese pesa on pigem magamisase, see on maapinnas olev või Jäneselised- Lagomorpha Jäneslased - Leporidae

looma enda kraabitud lohk. Vanaloomadel Halbade keskkonnatingimuste mõjul võivad on oma kodupiirkond, kuid see võib kattuda looted resorbeeruda: tiinuse esimesel mitme liigikaaslase omaga. Halljänes on kolmandikul peatub loodete areng emas- paikne loom, liigub oma sünnikohast vaid loomas ning looted lagundatakse emasorga- paari kilomeetri kaugusele. nismi kahjustamata. Loodete resorbeerumist jahedal kevadel ja suuremates pesakondades Eluviis ja käitumine. Üksikeluviisiga, ent on registreeritud ka Eestis. sigimisajal liiguvad paaride või gruppidena. Peamiselt tegutseb hämarikus ja öösel, kuid Tiinus kestab 40–44 päeva. Poegade arv võib ringi liikuda ka päeval. Sigimisajal võib pesakonnas on suurem suvel ning mõne- tulla ette tagaajamisi, kus mitu isasjänest võrra väiksem kevadises ja sügiseses pesa- jälitab emaslooma, ning isaste vahel võib konnas. Eestis sünnib enamik esimese puhkeda kaklusi; sigimises mitteosalevad pesakonna jänesepoegi aprilli teisel poolel. emased tõrjuvad isaseid esikäppadega Pojad sünnivad hästi arenenud karvastikuga 53 „poksides“. Külmal ja toiduvaesel ajal koon- ja nende silmad on avanenud. Sündides duvad toitumisseltsingutesse, kus valitseb kaaluvad jänesepojad keskmiselt 100 g. kindel hierarhia. Üldjuhul ei häälitse, kuid Pärast poegimist lahkub emajänes poegade hädaolukorras kisendab, liigikaaslastega juurest ja käib neid 1–2 korda ööpäevas suheldakse lõhnamärkide: anaal-, kubeme- ja imetamas, imetamise vaheaegadel hajuvad alalõuanäärmete nõre abil. Jänestele iseloo- pojad laiali. Imetamine kestab ligi 23 päeva, mulikku lõhna eritavad kubemenäärmed. viimase pesakonna poegade puhul ka kauem. Pojad hakkavad rohttaimi sööma paari nädala Toit. Põhitoit on rohttaimed; omastamaks vanusena ja iseseisvuvad 1–1,5-kuusena. toidust vitamiine ja valke, on välja kujunenud Suguküpseks saavad Eestis aastaselt, kuid koprofaagia. Oksi süüakse samuti aasta ringi, soojemates piirkondades osalevad kevadised kuid suvel on okste/puukoore osakaal toidus pojad sügiseses sigimises ja sigimisperiood väga väike. Talvel sööb halljänes puupungi, võib kesta aasta läbi. oksi, puukoort, kõrrelisi ja talivilja orast. Kevadel ja suvel toitub peamiselt rohttaime- Poegade suremus on suur, paljud neist surevad dest, sügisel suureneb teravilja ja seemnete enne aastaseks saamist. Eesti kohta ei ole osakaal toidus. praegu andmeid, kuid 1960.–1970. aastatel, kui halljäneste arvukus oli praegusest suurem, Sigimine ja areng. Sigimisaeg on pikk ja oli poegade keskmine suremus 77% ja täis- oleneb ilmastikust, Eestis algab jooksuaeg kasvanutel 34%. Eluiga ei ületa looduses tava- tavaliselt veebruari teisel poolel, aga harva liselt paari aastat ning sõltub suuresti kiskjate või soojadel aastatel ka jaanuaris, ja lõpeb arvukusest. oktoobris. Kogu sigimisperioodi jooksul emajänese piimanäärmed ei taandarene ning Koht ökosüsteemis. Halljänestest toituvad munarakkude valmimine ei peatu. Halljänes peale suur- ja väikekiskjate ka röövlinnud. võib tiinestuda kohe pärast poegimist, aga Haigustest suurendavad suremust koktsidoos, ka enne sünnitust. Viimasel juhul on tegemist pseudotuberkuloos ja mõnes piirkonnas superfetatsiooniga: jänesel on kaheosaline ka EBHS (european brown hare syndrome). emakas, mille kummaski harus on eri arengu- Halljänesed on tundlikud põllumajandusmür- tasemega looted, kes sünnivad eri aegadel. kide suhtes. Superfetatsioon on siiski pigem erand ning arvatakse, et seda esineb rohkem vangistuses Staatus. Eestis jahiuluk. peetavatel halljänestel. Sigimisajal on halljä- nesel 2, soodsatel aastatel harva 3 pesakonda. Putuktoidulised - Eulipotyphla

5. Selts putuktoidulised (Eulipotyphla) Ld kasutusel ka Insectivora

Seltsi kuuluvad algelise kehaehitusega plat- Eesti putuktoidulistele on tunnuslik pikk kärss sentaalid. Nüüdisaegsed liigid jagunevad ja hästi arenenud haistmine, kuid vähe are- neljaks sugukonnaks: siillased (Erinaceidae), nenud nägemine. Kõik putuktoidulised on karihiirlased (Soricidae), mutlased (Talpidae) kohastunud toituma peamiselt või eranditult ja pilukoonlased (Solenodontidae). On pa- selgrootutest loomadest. Mõnede putuktoi- kutud ka süsteem, mille alusel jagunevad duliste sülg on mürgine. Kesknärvisüsteemile siillased ja ülejäänud putuktoidulised kah- mõjuv mürk on nii tugev, et see toimib ise- 54 te seltsi: Erinaceomorpha ja Soricomorpha. gi endast suurematele selgroogsetele, nagu Putuktoidulised on fülogeograafiliselt pärit väikesed kalad, konnad ja hiired. Inimesele Põhja-Ameerikast, kus varaseimad leiud pä- nende mürk siiski ohtlik ei ole. Mürgist sülge rinevad Paleotseenist (umbes 50 miljonit aas- kasutatakse kas saakloomade surmamiseks tat tagasi). Praegusajal on need liigid levinud või nende paralüüsimiseks. Viimane võimal- kõigil mandritel peale Austraalia, Antarktise ja dab näiteks muttidel koguda vihmaussidest enamiku Lõuna-Ameerika. elustoiduvarusid. Putuktoidulistele on iseloomulikud sabaalused muskusnäärmed, mille Eesti alale levisid putuktoidulised pärast vii- eritisega märgistatakse territooriumi ning mis mast jääaega arvatavasti boreaalsel kliima- annab neile teiste röövtoiduliste imetajate perioodil kliima soojenemise ja laialehiste jaoks ebameeldiva maitse. Eestis on levinud puistute leviku laienemise tõttu. Poolveelise 8 liiki putuktoidulisi, kes jagunevad 3 sugu- eluviisiga vesimutt levis siia tõenäoliselt niis- konda. kemal ja soojemal atlantilisel kliimaperioodil.

5.1. Sugukond siillased (Erinaceidae)

Maailmas on tänapäeval teada 24 liiki siillasi, segatoitu. Paljudele siillastele on iseloomulik kes on looduslikult levinud Euraasias ja Aaf- talve- või suveuni (lõunapoolsetel liikidel), et rikas. Siillased on töntsaka kehaga loomad. elada üle ebasoodsate ilma- ja toiduoludega Kõige silmatorkavam tunnus on seljapoole aegu (nt talv või põud). Siilid on tõenäoliselt ja külgede tihedate okastega karvkate, mis heterotermse termoregulatsiooniga: nad suu- kaitseb neid kiskjate eest. Siillastel on putuk- davad kehatemperatuuri küll füsioloogiliselt toiduliste kohta suhteliselt madalad puriham- reguleerida, kuid temperatuur ei püsi kindlal maste tipud, mis näitab kohastumust tarbida tasemel. Eestis on levinud kaks liiki siillasi. Putuktoidulised - Eulipotyphla Siillased - Erinaceidae

5.1.1. Siil Erinaceus europaeus

Kasutusel ka harilik siil, tavasiil, läänesiil Levik. Euroopas endeemne liik. Levinud Ingl European Hedgehog Lääne- ja Põhja-Euroopas, sh Briti saartel ning madalamatel aladel Fennoskandias, Põhja- Mõõtmed. Kehakaal 0,4–1,2 (kuni 2) kg, Baltikumis ja Loode-Venemaal. Levila ulatub tüvepikkus 20–30 cm, saba 1,5–3 cm. Ke- polaarjoonest põhja poole. Eestis on tavaline hakaal on suurim sügisel enne talveund liik, levinud üle maa, sh saartel. ja väikseim kevadel pärast talveunest är- kamist. Isased on emastest mõnevõrra Elupaik. Elab meelsasti inimtekkelistes 55 suuremad. elupaikades, nt parkides, aedlinnades ja vilja- puuaedades, kuid asustab ka lehtpuistuid ja Välimus. Seljapoolelt pruunika põhi- metsaserva-elupaikasid. tooniga, kõht helehall, näol tume vööt silmadest ninani. Selg, küljed ja kukal Eluviis ja käitumine. Aktiivne öösel ja on kaetud kuni 6000 okkaga, mis on ke- hämarikus. Tegutseb maapinnal, kus liikudes hapoolses osas helepruunid, keskel tu- peatub sageli, et haista ümbrust; on võimeline mepruunid ja otsas valkjat värvi. Väga edukalt ujuma. Peamine kaitsevahend kisk- harva esineb kreemja värvusega blondi jate vastu on okaskate. Ohu korral tõmbub (ent mitte albiino) vormi, kuid Eestist ei kerra, et puuduks ligipääs okastega katmata ole sellise isendite leide teada. Sarna- kõhupoole kehaosadele. Magab talveund, neb kaelussiiliga, aga harilik siil kaldub mis Eestis kestab oktoobrist-novembrist kuni olema suurem, seljapoolelt heledam ja märtsi-aprillini; sel ajal langeb keha tempe- kõhupoolelt mõnevõrra tumedam, val- ratuur 4–6 °C-ni. Lõunapoolsetel aladel ei ged laigud rinna- ja kurgualusel puudu- jää talveunne. Üksikeluviisiga, isasloomad vad. Täiskasvanud loomal on hambaid 36 võivad üksteise suhtes olla agressiivsed, kuid (I 3/2, C 1/1, P 3/2, M 3/3), piimahambaid talveune ajaks võivad siilid koguneda väikes- 24 (I 3/2, C 1/1, P 3/2, M 0/0), nisasid 10. tesse gruppidesse. Kodupiirkonna suurus on isastel 15–40 ha, emastel 5–12 ha.

Toit. Valdavalt loomtoiduline, sööb tuhatjalg- seid, putukaid ja nende vastseid, vihmausse, nälkjaid, konni, sisalikke, madusid, hiiri ja isegi väikseid kalu. Võib rüüstata maas pesitsevate lindude pesi, süües nii mune kui ka linnupoegi. Sööb ka raipeid, ent ka taimset toitu, nagu puuvilju, marju ja seemneid. Putuktoidulised - Eulipotyphla

Sigimine ja areng. Jooksuaeg algab kohe Koht ökosüsteemis. Olulisemad looduslikud pärast talveunest ärkamist, enamasti april- vaenlased on mäger, rebane, nugised ning lis. Tiinus kestab 30–40 päeva. Suve jooksul kakud ja kotkad. Sagedaim loodusliku surma sünnib 2 pesakonda, millest esimene sün- põhjus on külmumine talveune ajal. Sage on nib enamasti mais ja teine juulis-augustis. hukkumine teedel, kuid üldiselt ei peeta sel- Pesakonnas on enamasti 5–7 (2–10) poega, le mõju populatsioone ohustavaks. Üle poole 56 kes kaaluvad sündides 11–25 g ja kelle eest isenditest sureb esimesel eluaastal. hoolitseb vaid emasloom. Vastsündinud poegade okkad on väikesed, valged ja pehmed, Arvukuse trend arvatakse olevat kahanev. muutuvad jäigaks teisel elupäeval, kui areneb Eesti punases nimestikus on märgitud ohulä- välja okaste välimine kest. 1,5-nädalaselt on hedasena. Põhilised ohutegurid on hukkumi- noorloomad võimelised end kerra tõmbama. ne teedel ja ehitustegevusest tingitud elupai- Silmad avanevad 2-nädalaselt, pesast välju- kade hävimine. vad 3-nädalaselt, imetamine kestab umbes 1,5 kuud. Suguküpsus saabub pärast esimest Staatus. Ei peeta ohustatuks, Eestis ei kuulu talvitumist. Esimene pesakond lahkub ema kaitstavate liikide hulka. Kuulub Berni kon- juurest suve keskel, teine pesakond talvitub ventsiooni III lisasse. koos emaga. Eluiga kuni 10 aastat, keskmiselt umbes 3 aastat. Putuktoidulised - Eulipotyphla Siillased - Erinaceidae

5.1.2. Kaelussiil Erinaceus roumanicus

Kasutusel ka lõunasiil Levik. Levinud Ida-Euroopast kuni Kesk-Sibe- Ld varem kasutatud E. concolor, mis on rini. Levila lõunapiir ulatub Balkani poolsaare jagatud kaheks liigiks, E. roumanicus ja lõunatipuni. E. concolor. Viimane on lõunapoolse levikuga, Eestis ei ole levinud. Eesti on levila põhjapiiril – senised suhteliselt Ingl Northern White-breasted Hedgehog vähesed leiud on Eesti lõunapoolsetelt aladelt. Mõõtmed. Kehakaal 0,4–1,2 kg, tüvepik- 57 kus 20–30 cm, saba 1,5–3 cm. Elupaik. Sarnaneb hariliku siiliga, asustab peamiselt inimtekkelisi elupaiku, nagu pargid Välimus. Sarnaneb hariliku siiliga, kuid ja aedlinnad, kuid ka metsaservi ja põõsas- kaelussiil on seljalt tumepruunim ja tikke. kõhualune on heledam. Iseloomulik tunnus on kõhupiirkonnast heledam rin- Eluviis ja käitumine. Sarnane hariliku siili na- ja kurgualune, mis võib olla eristatav omaga: hämariku- ja ööloom. valge laigu või laikudena. Okka otsad on valged nagu harilikul siililgi. Hambaid on Toit. Sarnane hariliku siili omaga. Loomtoidu- 36 (I 3/2, C 1/1, P 3/2, M 3/3), nisasid 10. line, sööb peamiselt mitmesuguseid selgroo- Venemaalt Moskva piirkonnast on teada tuid ja väiksemaid selgroogseid. kaelussiili ja hariliku siili hübridiseeru- mist. Eestist seda laadi info puudub. Sigimine ja areng. Sarnane hariliku siili omaga.

Koht ökosüsteemis. Sarnane hariliku siili omaga. Arvestades, et tegu on liigiga, kes on kohastunud eluks pigem lõunapoolsetel aladel, on talvitumistingimuste suhtes tõenäoli- selt tundlikum kui harilik siil.

Staatus. Eestis on info liigi leviku ja seisundi kohta puudulik; ei ole kaitse all. Ei ole rahvusvaheliste konventsioonidega kaitstav. Putuktoidulised - Eulipotyphla

5.2. Sugukond karihiirlased (Soricidae)

Maailmas on tänapäeval teada 376 liiki ka- tiivsed nii öösel kui ka päeval; ööpäevas söö- rihiirlasi, kes on levinud Euraasias, Aafrikas, dav toidukogus on mitu korda suurem kui ke- Põhja- ja Kesk-Ameerikas ning Lõuna-Amee- hakaal. Kiiret ainevahetust näitab ka vere suur rika põhjaosas. Karihiirlased on ühed maailma hapnikusidumisvõime (palju punaliblesid) ja väikseimate kehamõõtmetega imetajad, kel- kiire pulss, mis võib mõnel liigil ulatuda 1400 le kehakaal varieerub vahemikus 2,5–180 g. löögini minutis. Mitmed karihiirlased kasuta- Neile on iseloomulik piklik pea, terava otsa- vad toidu otsinguil algelist kajalokatsiooni: 58 ga liikuv kärss ja väikesed silmad. Käppadel emiteerivad heliimpulsse lähiultraheli sage- on 5 varvast. Karihiirlaste koljule on tunnuslik dusel 30–60 kHz. Eestis levinud karihiirlastele sarnakaare puudumine. Oma väikeste mõõt- (alamsugukond Soricinae, karihiired ja vesi- mete tõttu on paljudel karihiirlastel iseloo- mutt) on iseloomulikud ruugelt pigmentee- mulik toitumiskäitumine: putukaid püütakse runud hambatipud. Teistes alamsugukonda- maapinnal kindlatel patrullradadel varjulistes des, mis on levinud enamasti lõuna pool, on kohtades rohu ja varisekihi sees ja kitsastes hambad ühte värvi valged. Karihiirtel esineb kohtades, näiteks kaljupragudes. Dehneli nähtus: kolju ja selgroo mõõtmed vähenevad isendi eluea jooksul ebasoodsal Mitmed karihiirlased on poolveelise eluviisi- aastaajal (nt talvel). Karihiirlastel ei ole teada ga: nad on võimelised hästi ujuma ja sukeldu- talve- või suveune esinemist. Eestis on kinni- ma. Väikeste kehamõõtmete, suure soojuskao tatud andmetel levinud 4 liiki karihiirlasi, kuid (keha pinna ja ruumala suure suhte) ja kiire vähese uurituse tõttu on tõenäoline, et Eesti ainevahetuse tõttu on enamik karihiirlasi ak- alal elab suurem arv liike.

5.2.1. Mets-karihiir Sorex araneus

Ingl Common Shrew

Mõõtmed. Kehakaal 6–12 , tüvepikkus 54–87 mm, saba 32–56 mm, tagakäpp 10–15 (enamasti 12) mm. Dehneli näh- tuse tõttu varieerub kolju ja peaaju ning osa teiste siseelundite suurus aastaajati, olles väikseim talve teisel poolel ja suurim kevade lõpus.

Välimus. Mets-karihiire seljapool on Sarnaneb laane-karihiirega, kuid mets-karihiir mustjaspruun, kõhupool on hall; küljel on suurem, tema karvkate on kolmevärviline on eristatav vahepealset värvi, pruunikas ja tema kõrvad on karvade sees peidus. Üks vööt. Hambaid on 32 (I 3/1, C 1/1, P 3/1, paremaid koljutunnuseid nende liikide erista- M 3/3), nisasid 6. miseks on alalõualuu kõrgus, mis mets-karihiirel on > 4 mm. Putuktoidulised - Eulipotyphla Karihiirlased - Soricidae

Levik. Levinud Euroopas Suurbritanniast ja Toit. Valdavalt loomtoiduline, sööb putu- Balkani poolsaare keskosast kuni Põhja-Skan- kaid, ämblikke, vihmausse, tigusid ja väikseid dinaaviani. Levila idapiir ulatub Kesk-Siberis selgroogseid. Vähesel määral võib tarbida ka Baikali järveni. Mets-karihiir on üks Põhja-Eu- taimset toitu. Nägemine on vähe arenenud, raasia arvukamaid imetajaid. Eesti kõige ta- seetõttu juhindub toiduotsingutel peamiselt valisem karihiir, levinud üle maa, sh suurtel ja hästi arenenud haistmis- ja kuulmismeelest – väikestel saartel. võib kasutada kajalokatsiooni. Suudab toiduobjekti tuvastada kuni 12 cm sügavuselt maa Elupaik. Asustab peamiselt niiskeid lopsaka alt. Kiire metabolismi ja energiakulu tõttu taimestikuga puistuid ja poolavatud elupai- sööb päevas kehakaaluga võrreldes 2–3 kor- ku, aga tegutseb ka niitudel. Pesa rajab maa da rohkem toitu. Ilma söömata suudab elada alla urgu või tiheda rohttaimestiku vahele va- kuni 5 tundi. risekihi alla. Leedus on asustustihedus noortes segametsas olnud keskmiselt 18,6 isendit Sigimine ja areng. Sigimisperiood kestab ap- 59 hektaril. Eestis ei ole vastav näitaja teada, kuid rillist kuni septembrini, aastas sünnib 2–4 pe- tõenäoliselt võib see olla sama suur. sakonda. Tiinus vältab 24–25 päeva. Pesakon- nas on 5–7 poega, kelle eest hoolitseb vaid Eluviis ja käitumine. Aktiivne ööpäev läbi, emasloom. Imetamine kestab 22–25 päeva, kuid enamasti tegutseb öösiti. Liigub valda- misjärel pojad iseseisvuvad. Suguküpsus saa- valt maapinnal ja urgudes, kuid on võimeli- bub enamasti pärast esimest talvitumist, kuid ne hästi ujuma. Suure toiduvajaduse tõttu on varajaste pesakondade pojad võivad sigida peaaegu pidevalt liikvel, tehes vaid mõnemi- juba esimese elusuve lõpus. nutilisi puhkepause. Üksikeluviisiga ja territoriaalse käitumisega, kodupiirkonna suurus on Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenla- umbes 500 m². Kodupiirkonda kaitseb aktiivsed on kakud ja teised röövlinnud. Suremuse selt, olles liigikaaslastest sissetungijate vastu põhjus on ka imetajatest kiskjad, kes neid küll agressiivne. Oma kodupiirkonnast välja liigu- murravad, kuid nahanäärmete eritise eba- vad üldjuhul vaid isasloomad jooksuajal. See meeldiva maitse tõttu jätavad sageli sööma- on ainus periood, mil mets-karihiir ei eelista ta. Umbes pooled isendid surevad esimese elada üksikult. Omavahel suhtlemiseks kasu- kahe elukuu jooksul. Eluiga umbes 2 aastat. tavad ultrahelihäälitsusi ja muskusnäärme- Ohuteguriks võib olla elupaikade hävimine te lõhnasignaale. Ringi liikudes moodustab metsaraie tõttu ning keskkonna saastus ja pesakond karavane, mida juhib emasloom; toksiliste ainete kogunemine toiduahela kau- teineteisele järgnevad pojad hoiavad suuga du. Eestis ei ole ohustatud. kinni eesliikuja sabajuure piirkonnast. Staatus. Kuulub Berni konventsiooni III lisasse, kuid populatsioone peetakse üldiselt ohu- välisteks ja stabiilseteks. Putuktoidulised - Eulipotyphla

Levik. Väike-karihiir on levinud peaaegu kõikjal Euroopas Vahemerest kuni Põhja- Skandinaaviani. Levila idapiir ulatub Kesk-Siberis 5.2.2. Väike-karihiir Baikali järveni. Eestis levinud üle maa, sh saartel, Sorex minutus kuid ei ole teada Hiiumaalt. Elupaik. Asustab põhiliselt puistuid, ent ka Ingl Eurasian Pygmy Shrew rohumaid ja poolavatud elupaiku. Eelistab tiheda rohurindega kohti. Pesa rajab maa-alus- Mõõtmed. Kehakaal 2,5–7,5 g, tüvepik- tesse urgudesse. Leedus on asustustihedus kus 38–64 mm, saba 30–46 mm, taga- noortes segametsades olnud keskmiselt 5,6 käpp 9,5–12 (enamasti < 11) mm. isendit hektaril. Eestis ei ole vastav näitaja teada, kuid tõenäoliselt on see umbes sama suur. 60 Välimus. Kere kahevärviline selgepiirilise üleminekuga: selg tumepruun, kõht hall. Eluviis ja käitumine. Aktiivne nii päeval kui Iseloomulik tunnus on kergelt harali sa- ka öösel. Tegutseb enamasti maapinnal, aga bakarvad. Hambaid on 32 (I 3/1, C 1/1, kasutab ka teiste liikide urge ning ujub ja ronib P 3/1, M 3/3), nisasid 6. hästi. On üksikeluviisiga. Väljaspool jooksuaega on rangelt territoriaalse käitumisega ja Sarnaneb laane-karihiirega, kuid väi- liigikaaslaste suhtes agressiivne. Kodupiirkond ke-karihiir on väiksem ja ümara sabatü- 500–2000 m². Suhtlemiseks ja toiduotsinguteks vega, küljel on kõhu- ja seljapoole värvi- kasutab ultrahelihäälitsusi. üleminek järsem. Koljutunnustest aitavad neid liike kõige paremini eristada ülalõua Toit. Loomtoiduline, sööb peamiselt putukaid, kuid vahehambad, millest väike-karihiirel on ka teisi selgrootuid. Ühe maailma kiirema aineva- kõige suurem keskmine, ning alalõualuu hetusega imetajana peab sööma väga sageli. Ilma kõrgus, mis on üldjuhul < 3,3 mm. Vii- söömata ei suuda elada üle kahe tunni. mane tunnus ei võimalda neid liike siiski täiesti üheselt eristada. Sarnaneb ka kää- Sigimine ja areng. Sigimisperiood kestab bus-karihiirega (S. minutissimus), kes on aprillist augustini, mille jooksul sünnib kuni väike-karihiirest veel pisem ja kelle leidu- 5 pesakonda. Tiinus kestab umbes 3 nädalat. mine Eestis ei ole kindel (seni on üks kin- Pesakonnas on 4–7 poega, kelle eest hoolitseb nitamata leid Jõgevamaalt). ainult emasloom. Pesakonnad lagunevad umbes kolm nädalat pärast sünnitust. Suguküpsus saabub enamasti sünniga samal aastal. Eluiga on keskmiselt umbes 15 kuud.

Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased on põhiliselt röövlinnud. Nahanäärmete eritise tõttu on väike-karihiirtel ebameeldiv maitse, seetõttu imetajad küll murravad neid, kuid ei söö. Väikese keha ja suure energiavajaduse tõttu on eriti vastuvõtlik juhuslike keskkonnaohtude suhtes, nagu vilets ilm. Põhilisteks ohuteguriteks peetakse elupaikade hävimist ja putukate arvukuse (toidubaasi) vähenemist.

Staatus. Eestis ei peeta ohustatuks ja kaitsealune ei ole. Kuulub Berni konventsiooni III lisasse. Putuktoidulised - Eulipotyphla Karihiirlased - Soricidae

Tagajala kand 5.2.3. Laane-karihiir on tume Sorex caecutiens

Ingl Laxmann’s Shrew Levik. Levinud kogu Euraasias Põhja-Skandi- naaviast kuni Vaikse ookeanini. Arvatavasti on Mõõtmed. Kehakaal 3–8 (kuni 11) g, levila varem olnud ulatuslikum ning praegus- tüvepikkus 44–70 (kuni 78) mm, saba ajal osaliselt killustunud. 31–45 (kuni 52) mm, tagakäpp 10,5–12 (enamasti 11) mm. Eesti asub levila läänepiiril: liigi leiud on peamiselt Lõuna- ja Ida-Eestist, kuid on kohatud Välimus. Laane-karihiire selg on pruun, ka Põhja-Eestis. Saartelt teateid ei ole. Liik 61 sageli tumepruun, ja kõhualune helehall. tuvastati Eestis esimest korda 1980. aastatel Iseloomulikud on neljakandiline saba Järvseljalt. Vähem arvukas kui mets-karihiir ja tüveosa ja tagakäpa värvus: üldine hele väike-karihiir. toon, kuid tume kand. Hambaid on 32 (I 3/1, C 1/1, P 3/1, M 3/3). Elupaik. Asustab peamiselt metsi, aga ka looduslikke poolavatud puistuid. Eelistab Sarnaneb mets-karihiirega, kuid laa- niiskeid alasid. Kuna ainevahetus on aeglane-karihiir on väiksem, tema karvkate sem ja energiatarve väiksem kui mets-karihii- on kahevärviline, küljel sujuva ülemine- rel, suudab asustada ka vähem produktiivseid kuga, kõrvad paistavad karvadest välja elupaiku. ning saba tüvi on neljakandiline. Selg on sageli pruunim (heledam) kui mets-ka- Eluviis ja käitumine. Tegutseb ööpäev läbi, rihiirel. Üks paremaid tunnuseid nende kuid põhiliselt aktiivne öösel. Liigub peami- liikide eristamiseks on alalõualuu kõrgus, selt maapinnal. mis laane-karihiirel on < 4 mm. Sarnaneb ka väike-karihiirega, kellest on mõnevõr- Toit. Loomtoiduline, sööb põhiliselt putukaid ra suurem ja tumedama seljavärvusega. ja teisi selgrootuid.

Sigimine ja areng. Sigimisperiood kestab maist augustini, selle jooksul sünnib kuni 4 pesakonda. Pesakonnas on enamasti 7–8 (2–11) poega. Suguküpsus võib saabuda sün- niga samal suvel.

Koht ökosüsteemis. Sarnane mets- ja väi- ke-karihiire omaga. Peamisteks ohuteguriteks peetakse ulatuslik- ku metsaraiet, kuid globaalselt on liigi arvukus stabiilne.

Staatus. Kuulub Berni konventsiooni III lisasse. Eestis on vähearvukas, kuid andmete vähesuse tõttu ei ole kaitsekategooriat mää- ratud. Putuktoidulised - Eulipotyphla

5.2.4. Kääbus-karihiir Sorex minutissimus

Ingl Eurasian Least Shrew, Lesser Pygmy Levik. Levila ulatub Ida-Euroopast ja Fennos- Shrew kandiast läbi taigavööndi kuni Vaikse ookeanini. Mõõtmed. Kehakaal 1,2–4 g, tüvepikkus 33–53 mm, saba 20–31 mm, tagakäpp Eesti on levila läänepiiril. Raskesti tabatavuse 7–9 mm. Eesti kõige väiksem imetaja; üks tõttu on siinse asurkonna olemasolu ebasel- maailma väiksemaid imetajaid. ge. Seni on teada üks kinnitamata leid Jõge- 62 vamaalt, kuid hinnanguliselt võib olla levinud Välimus. Kääbus-karihiire seljapool on vähearvukalt üle mandriala. pruunikasmust ja kõhualune helehall. Värvuse üleminek küljel on üpris selge- Elupaik. Asustab enamasti niiskeid sambla- piiriline. Hambaid on 32 (I 3/1, C 1/1, seid kuusikuid ja segametsi, aga võib elada P 3/1, M 3/3). ka mitmesugustes kuivemates puistutes ja avatud looduslikes ja poollooduslikes elupai- Sarnaneb väike-karihiirega, kuid kää- kades. bus-karihiir on mõnevõrra väiksem ning saba on tüvega võrreldes suhteliselt lü- Eluviis ja käitumine. Väikese kehasuuruse hem. ja erakordselt kiire ainevahetuse tõttu peab pidevalt sööma. Seetõttu on aktiivne ööpäev läbi. Ujub ja ronib väga hästi. Nägemismeel on vähe arenenud, kuid kuuleb hästi. Suhtle- miseks kasutab ultrahelihäälitsusi.

Toit. Loomtoiduline, sööb peamiselt putukaid ja nende vastseid, ämblikke ja tigusid, kuid võib süüa ka raipeid. Päevane toidukogus on kehakaalust 2–5 korda suurem.

Sigimine ja areng. Aastas sünnib 1–2 pesakonda, milles on 3–7 poega.

Koht ökosüsteemis. Sarnane mets-karihiire ja väike-karihiire omaga. Võib elada kuni 2,5- aastaseks.

Staatus. Kuulub Berni konventsiooni III lisasse, kuid võimalikke ohutegureid ei tunta. Ees- tis ei ole kaitse all. Putuktoidulised - Eulipotyphla Karihiirlased - Soricidae

Tagakäpa külgedel on iseloomulikud 5.2.5. Vesimutt harjased Neomys fodiens

Ingl Eurasian Water Shrew ulatusliku tunnelisüsteemi, kus vooderdab pesakambri taimse materjaliga. Mõõtmed. Kehakaal 8–23 g, tüvepikkus 63–96 mm, saba 47–82 mm, tagakäpp Eluviis ja käitumine. Poolveelise eluviisiga 16–20 mm. loom, kes on aktiivne peamiselt öösel. Sukel- dudes jäävad karvkattesse väikesed õhumul- Välimus. Mustja selja ja valkjashalli kõhu- lid, mis parandavad looma ujuvust, kuid pike- poolega karihiiresarnane loom. Selja- ja 63 malt vee all viibides tekitavad vajaduse haarata kõhualuse värvuse üleminek on kontrast- põhja kinnitunud objektidest. Üksikeluviisiga; ne – selle poolest erineb mets-karihiirest. tugevalt territoriaalne. Territooriumi piire üle- Mets-karihiirest mõnevõrra suurem. Tu- tavad vaid täiskasvanud isasloomad jooksu- leb ette melanootilist vormi, kellel on ka ajal. Territooriumid võivad paikneda kobaras, kõhualune mustjas või pruun. Karvkate mitmekaupa teineteise lähedal. Kodupiirkond on sametjas ja vett tõrjuv. Iseloomulikud jääb enamasti veekogu kaldaalale, hõlmates on saba alaküljel karvadest (harjastest) kuni paarsada meetrit. kiil, mis toimib ujudes tüürina, ning ta- gakäpa külgedel ja varvaste vahel olevad Toit. Loomtoiduline, sööb peamiselt vees ela- harjased, mis toimivad ujumisel lestade- vaid, kuid ka maas liikuvaid putukaid, tigusid, na. Hambaid on 30 (I 3/1, C 1/1, P 2/1, karpe ning väikseid kahepaikseid, kalu ja nen- M 3/3), nisasid 10. de noorjärke. Ühena vähestest imetajatest on vesimuti sülg mürgine (ka teistel putuktoidu- listel), millega halvab suuremõõdulised saakloomad. Ööpäevane toidutarve on umbes 50% tema kehakaalust.

Sigimine ja areng. Sigimisperiood kestab aprillist kuni septembrini, selle jooksul sünnib vähemalt 2 pesakonda. Tiinus vältab 14–21 päeva. Pesakonnas on 3–15 poega, kes kaaluvad sündides umbes 1 g. Poegade eest hoolitseb vaid emasloom. Imetamine kestab 27–28 päeva, pesakonnad lagunevad umbes 40-päevaselt. Suguküpsus saabub enamasti pärast talvitumist. Eluiga 14–19 kuud. Levik. Levinud peaaegu kõikjal Euroopas (v.a Portugal ja Iirimaa), Vahemerest Põhja-Skan- Koht ökosüsteemis. Ohustavaks teguriks dinaaviani ning Aasias Lääne- ja Lõuna-Sibe- võib olla märgalade kuivendamine, mille ta- ris. Eestis levinud üle maa, sh saartel. gajärjel hävivad elupaigad, ja veekogude reostus, mis mõjutab toidubaasi. Globaalselt Elupaik. Asustab peamiselt mageveekogu- peetakse liigi arvukust siiski stabiilseks. de kaldaalasid, niiskeid niite ja metsi. Ajutiselt võib liikuda veekogudest mitme kilomeetri Staatus. Kuulub Berni konventsiooni III lisas- kaugusele. Pesa jaoks rajab veekogu kaldasse se. Eestis ei peeta ohustatuks. Putuktoidulised - Eulipotyphla

5.3. Sugukond mutlased (Talpidae)

Maailmas on tänapäeval teada 39 liiki mutlasi, tahapoole suunatud. See soodustab urgudes kes on levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas. takistusteta tagurpidi liikumist. Elupaigavali- Enamikule mutlastest on iseloomulik kaevuv kul on määravaks mulla sobivus tunnelisüs- eluviis ning sellega seotud kohastumused: teemide rajamiseks ja maa-aluste toiduobjek- silinderjas keha ja kooniline pea, erakordselt tide rohkus. Et leida tunnelites toitu, kasutab tugevad ja hästi arenenud tahapoole suu- mutt selleks kohastunud kärssa, nn Eimeri natud taldadega eesjäsemed ning nende- elundit, mille nahapapillides on kümneid tu- 64 ga seotud luustik ja lihastik, pikk ja painduv handeid puuteretseptoreid. Teadaolevalt ei kärss, hästi arenenud kompimismeel, ent maga mutlased talve- või suveund. Eestis on taandarenenud nägemine ja kuulmine. Mut- levinud üks mutlaseliik. laste koljule on tunnuslik peenike sarnakaar. Karvkate on sametjas ja lühike; karvad ei ole

5.3.1. Mutt Talpa europaea

Kasutusel ka euroopa mutt Ingl European Mole

Mõõtmed. Kehakaal on 65–130 g, tüve- pikkus 110–160 mm, emased on isastest väiksemad, saba 20–40 mm, tagakäpp 17–19,5 mm.

Välimus. Silinderja kehaga rotisuurune loom, keda esmapilgul iseloomustab silmade ja väliskõrvade puudumine. Karvkate on tihe ja sametjas – on vaid aluskarv, pealiskarv ei ole välja arene- taandarenenud ja varjatud karvadega, kuid nud. Värvus on valdavalt must, kuid võib täiesti pimedad mutid siiski ei ole: nad suu- olla ka valgeid, halle või pruune isen- davad eristada nii valguse intensiivsust kui deid. Et rajada mullas käike, on eesjä- ka liikuvaid objekte. Samuti on mandunud semed arenenud suurteks, kühveljateks kõrvalestad. Kõrvalestade puudumise ja sise- ja väljapoole pööratuks. Pikaks veninud kõrva ehituse omapära tõttu kuulevad mutid randmekõhr (nn kuues varbaluu) muu- peamiselt madalsagedushelisid. Hambaid on dab eesjala veel laiemaks. Eesjäsemed 44 (I 3/3, C 1/1, P 4/4, M 3/3), nisasid 8. suudavad tekitada looma kehakaalust 24 korda suuremat jõudu. Silmad on Putuktoidulised - Eulipotyphla Mutlased - Talpidae

Tegevusjäljed. Iseloomulikud tegevusjäljed Samuti on sunnitud maapinnal liikuma suurte on urusüsteemidest välja lükatud mulla- vihmade korral, kui käigud on üle ujutatud. hunnikud. Muti mullahunnikud sarnanevad Päikese käes hukkub ülekuumenemise taga- mügri omadega, kuid maapinnani viiv käik järjel poole tunniga. Vette sattudes ujub hästi. on enamasti vertikaalne ja avaus paikneb üldjuhul mullahunniku keskel (mügri käik on Toit. Loomtoiduline, sööb peamiselt vihma- kaldu ja ava hunniku servas). usse, kuid ka putukaid ja nende vastseid, tigusid ja väikseid selgroogseid. Kogub toidu- 65 Levik. Euroopas endeemne liik, levinud varusid, peamiselt vihmausse, kelle para- Suurbritanniast Uuraliteni. Levila põhjapiir on lüüsib oma toksilise süljega. Kiire ainevahetus Kesk-Soomes, lõunapiir Pürenee mäestik ja ja suur energiakulu sunnivad peaaegu kogu Kesk-Balkan. aja pühendama toiduotsingutele. Ööpäevane toidutarve on 50–100% tema kehakaalust. Eestis on tavaline kõikjal üle mandriala. Kinnitatud leide Eesti saartelt teada ei ole, Sigimine ja areng. Sigib ühe korra aastas. võimalikud teated muti leviku kohta saartel Jooksuaeg on aprilli lõpus või mai alguses, võivad olla tingitud sellest, et Saare- ja tiinus kestab 30–40 päeva. Pesakonnas tava- Hiiumaal nimetatakse mügrit mutiks. liselt 2–7 (kuni 12) poega, kes on esimesel kahel elunädalal karvutud ja kelle silmad Elupaik. Asustab aedu, parke, heinamaid ja avanevad 3-nädalaselt. Poegade eest karjamaid, vähemal määral ka metsi. Tähtis on hoolitseb vaid emasloom. Imetamine kestab mulla mõõdukas niiskustase. Ei asusta üleuju- 4–5 nädalat, seejärel noorloomad lahkuvad tusalasid ega läbikuivava mullaga piirkondi. ema tunnelisüsteemist peatselt. Suguküpsus Peamine elupaigavalikut mõjutav tegur on saabub sünnijärgsel kevadel. Eluiga tavaliselt vihmausside (toidubaasi) rohkus. Teadaolevalt 3–5 (kuni 7) aastat. ei avalda mutid vihmausside arvukusele siiski olulist negatiivset mõju. Enamik muti Koht ökosüsteemis. Looduslikud vaenlased toitumiskäike asub 1–5 cm sügavusel, neid on rebane, kärplased, metssiga ja röövlinnud. uuendatakse pidevalt. Talvel tegutseb süga- Kõige ohtlikum on noorloomade hajumisaeg, vamates tunnelites ja suvel pinnalähedase- kui nad viibivad palju maapinnal ja on kait- mates. 12–25 cm läbimõõduga pesakambri setud. Suurt suremust võib põhjustada ka rajab 10–70 cm sügavusele ning vooderdab põuast tingitud toidunappus ja üleujutused. selle maapinnalt kogutud kuivanud rohu, Varem on mutti kütitud karusnaha pärast, lehtede ja samblaga. Pesakambrist väljub kuid praegusajal ei ole tal jahimajanduslikku mitu käiku, pesakambrit ümbritseb ring- ja tähtsust. Sageli peetakse mutti mullahunni- radiaalkäikude süsteem. kute tekitamise pärast põldude ja murualade kahjuriks. Eluviis ja käitumine. Maa-aluse eluviisiga, kaevab pikki tunnelisüsteeme, aktiivne ööpäev Staatus. Eestis on populatsiooni seisund läbi. Kodupiirkonna suurus on kuni 0,2 ha. stabiilne, kaitsealune ei ole. Üldjuhul väldib maapinnal liikumist, kuid seda teevad sageli pesakondade lagunemise järel uut territooriumi otsivad noorloomad. Käsitiivalised - Chiroptera

6. Selts käsitiivalised (Chiroptera)

Traditsiooniliselt on käsitiivalised jagatud ka- Käsitiivalistel on eesjäsemete luud pikenenud: heks morfoloogiliselt hästi eristuvaks alam- see on vajalik lennuse pindala suurendami- seltsiks: suurkäsitiivalised (Megachiroptera) seks, eriti silmapaistev on pikenemine kämb- ühe taimtoiduliste käsitiivaliste sugukonnaga la- ja sõrmeluude puhul. Enamik nahkhiiri tiiburlased (Pteropodidae) ja väikekäsitiivali- on võimelised vähemalt lühikest maad üsna sed (Microchiroptera), kelle hulka arvati kõik kiiresti liikuma ka vertikaalsetel pindadel või ülejäänud 17 sugukonda. Fülogeneetilised maapinnal, seda hõlbustab teiste imetajatega uuringud on aga näidanud, et suurkäsitiiva- võrreldes 180° võrra pöördunud reieluu, mis- Käsitiivalise kehaehitus 66 lised on lähedalt seotud mitme väikekäsitii- tõttu on neil kõhuli olles ja rippudes tald n-ö A. Miljutin Kuzjakini (1950) järgi. valiste sugukonnaga. Kuigi asjaomaseid uuri- vastu maad. Tagajalgadel paiknevad käsitii- I–V sõrmed, T – traagus, K – kannus, E – epibleem musi on vähe ja nende tulemused mõnevõrra valistel hästi arenenud küünised, mis võimal- erinevad, on praeguseks selge, et käsitiivalis- davad saaki püüda või pea alaspidi rippuda, te selts jaguneb kahte suurde rühma, mida kusjuures rippudes ei rakendata enda kinni- on käsitletud ka Yinpterochiroptera ja Yan- hoidmiseks lihasjõudu. Haakumise tagab eri- gochiroptera alamseltsidena. Esimesse neist line kõõluste paiknemine. kuuluvad tiiburlaste, odaninaliste (Megader- matidae), Craseonycteridae, klappninaliste Meeleelundite arengu järgi jagunevad käsitii- (Rhinopomatidae), ümarninaliste (Hipposide- valised kaheks. „Väikekäsitiivalised“ püüavad ridae) ning ka Euroopas leiduv sagarninaliste saaki peamiselt kajalokatsiooni kasutades, (Rhinolophidae) sugukond. Teise rühma aga seetõttu on neil hästi arenenud kuulmine; sil- kõik ülejäänud sugukonnad, kaasa arvatud mad on neil väikesed. „Suurkäsitiivalised“ toi- Eestis leiduvad nahkhiirlased (Vespertilioni- tuvad taimedest; nad leiavad saagi ja orien- dae). teeruvad peamiselt nägemismeele abil, hästi on arenenud ka haistmismeel. Kajalokatsioo- Esimesed käsitiivaliste esindajad on teada va- nivõime on „suurkäsitiivaliste“ seas levinud rajasest Eotseenist ning tänapäeval on nad vähestel liikidel ning neilgi on see üsna alge- levinud kõikidel mandritel peale Antarktise. line. Suurem osa neist toitub putukatest ja teistest lülijalgsetest, kuid on ka liike, kes toituvad Enamik käsitiivalisi on öise aktiivsusega loo- kaladest, konnadest, verest, puuviljadest või mad, kes varjuvad päevaks mitmesugustesse nektarist. Euroopas elavad nahkhiired söövad varjepaikadesse. Parasvöötme käsitiivalised peamiselt mitmesuguseid lülijalgseid. Neile jäävad külmaks poolaastaks talveunne. Sa- on omane hästi arenenud hammastik, mis on mamoodi kui paljudel imetajatel on ka pa- kohastunud saaki haarama. rasvöötme käsitiivalistel paaritumise ja poegimise vahel pikk ajaline nihe, kuid see ei ole Käsitiivalised on ainus imetajate rühm, kes on tingitud hilinenenud implantatsioonist, vaid kohastunud lendama. Lennates püüavad nad sperma hoitakse ületalve emaslooma sugu- saaki ning osa liike sooritab ka pikki rändeid teedes ning ovulatsioon ja viljastumine toi- suviste ja talviste elualade vahel. Lendamise mub alles kevadel. Vastsündinud on paljad, otstarbel on käsitiivalistel arenenud eesjäse- pimedad ja abitud, kuid arenevad kiiresti. metest tagajäsemeteni kulgev membraan, mida nimetatakse lennuseks; suurel osal liiki- Eestist on teada 12 liiki nahkhiiri, kes kõik dest ühendab lennus ka tagajäsemeid ja saba kuuluvad sugukonda nahkhiirlased (Vesperti- ning seda nimetatakse sabalennuseks. lionidae); võimalik on veel mõne naaberala- del levinud liigi leidumine või siia levimine. Nahkhiirlased - Vespertilionidae

Traditsiooniliselt on käsitiivalised jagatud kaheks morfoloogiliselt hästi eristuvaks alamseltsiks: suurkäsitiivalised (Megachiroptera) ühe taimtoiduliste käsitiivaliste sugukonnaga tiiburlased (Pteropodidae) ja väikekäsitiivali- sed (Microchiroptera), kelle hulka arvati kõik ülejäänud 17 sugukonda. Fülogeneetilised uuringud on aga näidanud, et suurkäsitiiva- Käsitiivalise kehaehitus lised on lähedalt seotud mitme väikekäsitii- A. Miljutin Kuzjakini (1950) järgi. 67 valiste sugukonnaga. Kuigi asjaomaseid uuri- I–V sõrmed, T – traagus, K – kannus, E – epibleem musi on vähe ja nende tulemused mõnevõrra erinevad, on praeguseks selge, et käsitiivalis- te selts jaguneb kahte suurde rühma, mida on käsitletud ka Yinpterochiroptera ja Yan- gochiroptera alamseltsidena. Esimesse neist 6.1. Sugukond nahkhiirlased (Vespertilionidae) kuuluvad tiiburlaste, odaninaliste (Megader- matidae), Craseonycteridae, klappninaliste Nahkhiirlased on levinud üle maailma troo- või talvituspaikades. Tiinus kestab tavaliselt (Rhinopomatidae), ümarninaliste (Hipposide- pikast parasvöötme põhjapiirini. Nõnda on 40–70 päeva, kuid selle pikkust mõjutab il- ridae) ning ka Euroopas leiduv sagarninaliste nad käsitiivaliste hulgas kõige laiema leviku- mastik. Nisasid on 1 paar, järglasi tavaliselt (Rhinolophidae) sugukond. Teise rühma aga ga, ühtlasi suurim käsitiivaliste sugukond, mis 1–2, harva 3, järglaste eest hoolitsemises isas- kõik ülejäänud sugukonnad, kaasa arvatud hõlmab 407 liiki. Sellesse sugukonda kuulu- loomad ei osale. Eestis leiduvad nahkhiirlased (Vespertilioni- vad 4–50 g kaaluvad suhteliselt väikesed ena- dae). masti tumeda, hallika või pruunika värvusega Looduslikke vaenlasi on nahkhiirlastel vähe. käsitiivalised, kellel puuduvad paljudele käsi- Euroopas puuduvad kiskjad, kelle menüüs Esimesed käsitiivaliste esindajad on teada va- tiivalistele iseloomulikud jätked ninal, ent esi- oleksid nahkhiired olulisel kohal, kuid üksi- rajasest Eotseenist ning tänapäeval on nad neb traagus. Algne hambavalem: 2/3 lõike-, kuid isendeid võivad murda kakulised, väike- levinud kõikidel mandritel peale Antarktise. 1/1 kihvhammast, 3/3 premolaari ja 3/3 mo- kiskjad ja kodukassid. Suurem osa neist toitub putukatest ja teistest laari; ent paljudel liikidel on hammaste arv re- lülijalgsetest, kuid on ka liike, kes toituvad dutseerunud. Valdavalt on nahkhiirlased öise Nahkhiired on paljude viiruste reservuaar. kaladest, konnadest, verest, puuviljadest või eluviisiga; pimedas orienteerumiseks ja saagi Euroopas elavad nahkhiirlased võivad kanda nektarist. Euroopas elavad nahkhiired söövad püüdmiseks kasutavad kajalokatsiooni. ka marutaudiviirusega (RABV) samasse pe- peamiselt mitmesuguseid lülijalgseid. Neile rekonda kuuluvat Euroopa nahkhiirte lüssa- on omane hästi arenenud hammastik, mis on Kõik sugukonna liigid on loomtoidulised ning viirust (EBLV), mis võib looma hammustuse kohastunud saaki haarama. toituvad, üksikute eranditega, putukatest ja korral kanduda ka teistele imetajatele. Teada teistest lülijalgsetest. Päevaks kogunetakse on juhtumeid, kus EBLV-sse on nakatunud Käsitiivalised on ainus imetajate rühm, kes on varjepaikadesse, mis võivad asuda koobastes lambad, kodukassid, kivinugised ja inimesed, kohastunud lendama. Lennates püüavad nad ja inimtekkelistes maa-alustes käikudes, hoo- ent viiruse ülekandumine nahkhiirtelt teistele saaki ning osa liike sooritab ka pikki rändeid netes, puuõõntes ja mitmesugustes muudes rühmadele on siiski harv. Viirus ei ole kõikide suviste ja talviste elualade vahel. Lendamise varjulistes kohtades. Suur osa liike elab ko- nahkhiireliikide seas ühtlaselt levinud; pea- otstarbel on käsitiivalistel arenenud eesjäse- looniatena, kuid on ka liike, kes elavad paa- miste viirusekandjatena on teada hilis-nahk- metest tagajäsemeteni kulgev membraan, ridena või üksikult. Isasloomad elavad emas- hiir ja vee- ning tiigilendlane, kuid see võib mida nimetatakse lennuseks; suurel osal liiki- test tavaliselt eraldi. Olenevalt nahkhiireliigist esineda ka teistel liikidel. Nahkhiiri käsitsedes dest ühendab lennus ka tagajäsemeid ja saba võib Eestis paaritumine toimuda isasloomade tuleks kasutada kindaid, et vältida hammus- ning seda nimetatakse sabalennuseks. varjepaikades, sügisestes parvlemispaikades tusi. Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.1. Põhja-nahkhiir Eptesicus nilssonii

Ingl Northern Bat

Mõõtmed. Kehakaal 9–13 g, tüvepikkus 48–70 mm, küünarvarre pikkus 37–44 mm, tiibade siruulatus 250–280 mm.

Välimus. Keskmise suurusega, 68 tumepruuni kuni mustjaspruuni selgmise karvaga nahkhiir. Seljal ja kaela- Levik. Palearktilise levikuga nahkhiireliik, piirkonnas leidub tavaliselt kollakate kelle levila ulatub Prantsusmaast Aasia ning tippudega karvu. Kõhtmine pool on Põhja-Jaapanini. Euroopas on liik levinud kollakaspruun või beež, värvustevaheline Kesk- ja Põhja-Euroopas. Levila läänepiir üleminek kaelapiirkonnas on selgepii- ulatub Ida-Prantsusmaani, lõunas on leviku riline. Noorloomadel puudub selg- piiriks Põhja-Itaalia. Põhja-Euroopas hõlmab miste karvade tippudel täiskasvanutele liigi levila Norra, Soome ja Rootsi ning iseloomulik kollakas värvus, karvatipud ulatub Põhja-Jäämereni. Liigi levila tuumikala on hallikad, seetõttu võivad nad sarna- Euroopas paikneb Põhja-Euroopas. Eestis on neda hõbe-nahkhiirega. Nägu, kõrvad levinud üle kogu maa; teda võib pidada siin ja lennus on tumepruunid. Kõrvad on domineerivaks nahkhiireliigiks. Peale suure- suhteliselt lühikesed ja ümara tipuga, mate saarte asustab ka väikesaari, kus leidub traagus on lühike, lai ja ümara, veidi puid. sissepoole pööratud otsaga. Hambaid on 32 (I 2/3, C 1/1, P 1/2, M 3/3). Elupaik. Eestis asustab eriilmelisi elupaikasid. Ta on tavaline nii inimasulates kui ka neist Eestis levinud liikidest võib põhja-nahk- väljas. Toitumisalad paiknevad tihti mitmesu- hiirt segamini ajada hõbe-nahkhiirega, gustes puistutes: parkides ja metsades, kus kelle selgmiste karvade tipud on tava- kasutab lendamiseks lagendikke ja puistu liselt hõbedast värvi ja kõht heledam. servi. Sageli näeb lendamas hoovides ning Samuti on hõbe-nahkhiirel erinevalt veekogude ümbruses ja kohal. Peale pool- põhja-nahkhiirest lai epibleem. Emastel suletud biotoopide ja puistuservade kohtab hõbe-nahkhiirtel on 2 paari nisasid teda ka avatud biotoopides, nt lagedate (põhja-nahkhiirel 1 paar) ning isas- rohumaade või põldude kohal. Eestis on loomade peenis on kitsas (erinevalt põhja-nahkhiir registreeritud ka mere kohal, põhja-nahkhiirest, kelle peenis on lai). kusjuures kaugeim registreering on teada 13,6 km kaugusel lähimast saarest või mais- maast. Sageli toitub ka tänavavalgustite lähedal, püüdes sinna kogunenud putukaid.

Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, kes varjub päevaks varjepaikadesse. Need asuvad peamiselt hoonete katusealustes, voodrilaudade taga või muudes hoonetes leiduvates õõnsustes. Loomad võivad Nahkhiirlased - Vespertilionidae

asustada ka puuõõsi; üksikuid isendeid on Sigimine ja areng. Paarituvad alates hilissu- leitud lahtise puukoore alt ja puuriitadest. vest parvlemispaikades ja talvituspaikades. Ühte varjepaika võib korraga asustada kuni Viljastuvad kevadel pärast talveune lõppu. 50 isendist koosnev poegimiskoloonia. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogu- Isasloomad elavad suvel üksikult. Varjepaiku nevad emasloomad poegimiskolooniatesse, võidakse jagada habelendlase, kääbus-nahk- mis asuvad tavaliselt hoonete katusealustes hiire ja hilis-nahkhiirega. Toitumisaladel või voodrilaudade tagustes tühimikes. võivad käituda territoriaalselt ning ajada Kolooniad kogunevad mais ning koosnevad eemale ka samasse kolooniasse kuuluvaid 20–50 isendist. Järglased sünnivad juuni teisel 69 loomi. poolel või juuli algul. Tiinuse kestust mõjutab tugevasti ilmastik; poegimine võib ebasood- Põhja-nahkhiir on aktiivne vaid soojal sates tingimustes kuni kuu edasi lükkuda. poolaastal. Talv elatakse üle talveunes, Järglasi on tavaliselt 1–2. Pojad lennuvõimes- mis algab Eestis oktoobris ja kestab aprilli- tuvad ja iseseisvuvad 2.–4. elunädalal, sugu- maini. Soojadel kevadetel võib esimesi küpsus saabub ilmselt 2. eluaastal. loomi lendamas kohata juba märtsi lõpus. Talvituspaikadena kasutavad mitmesugu- Koht ökosüsteemis. Põhja-nahkhiir elab seid maa-aluseid ruume, millest olulisema- Eestis oma levila tuumikalal; meil arvukas liik tena on Eestis teada mahajäetud kaevan- ning teda võib pidada mitteohustatud liigiks. duskäigud, maa-alused kaitserajatised ja Kolooniaid võivad ohustada peamiselt mitme- keldrid. Talvitumisel talub põhja-nahkhiir sugused inimtegevusega seotud tegurid. teistest meie liikidest madalamat tempera- Kuna varjepaigad asuvad sageli hoonetes, tuuri, mistõttu võib teda sagedasti kohata on suur ohutegur häirimine varjepaikades talvitumas väikestes maakeldrites. Soojadel (eriti poegimiskolooniate ajal). Oluline tegur talvedel talvitub suur osa isendeid ilmselt ka on ka häiringud talvituspaikades ja nende mitmesugustes maapealsetes varjepaikades. hävinemine.

Põhja-nahkhiirt peetakse paikseks liigiks; Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseaduse enamik rõngastatud loomade taasleide järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodus- pärineb Euroopas mõnekümne kilomeetri direktiivi IV lisasse, Berni konventsiooni kauguselt rõngastuspaigast, vaid üksikuid II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. isendeid on leitud kuni 450 km kauguselt Peale selle on kaitstud Euroopa nahkhiirte rõngastuskohast. Nahkhiirte rändevaatlused kaitse lepinguga (EUROBATS). Kabli linnujaamas on näidanud, et Kablit läbib rändehooajal suurel hulgal ka põhja-nahkhiiri. Seega võib oletada, et osa populatsioonist sooritab siiski rändeid. Eesti populatsiooni rände ulatus ja suund on seni siiski teadmata. Pikim rõngastatud isendi läbitud vahemaa on olnud 41 km (Ülgaselt Humalale).

Toitumine. Ligikaudu poole saakputukatest hõlmavad väikesed kahetiivalised, kellest suurem osa on sääselised. Teine pool on peamiselt ööliblikad ja mardikad. Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.2. Pruun-suurkõrv Plecotus auritus

Ingl Brown Long-eared Bat Levik. Peamiselt Euroopas levinud liik. Levila ulatub Hispaaniast ja Iirimaast Uuralite ning Mõõtmed. Kehakaal 6–9 g, tüvepikkus Kaukasuseni. Lõunas on levinud Vahemere 37–53 mm, küünarvarre pikkus 35–43 mm, ja Gruusiani, põhjas Kesk-Soome, -Rootsi ja tiibade siruulatus 240–285 mm. -Norrani. Eestis on sageli kohatav ning arvatavasti kogu mandriosas levinud nahkhiireliik, Välimus. Keskmise suurusega nahkhiir. teda on leitud ka Saaremaalt ja Hiiumaalt 70 Selgmine karv on helepruun, kõhtmine ning mõnelt väiksemalt saarelt. beežikas. Nägu on hele ning punaka varjundiga, kõrvad ja lennus pruunid. Elupaik. Suvised elualad paiknevad peamiselt Kõrvade pikkus ulatub 3/4 keha pikku- metsades ja parkides, kuid teda võib kohata sest, seetõttu on ta teistest Eestis leitud ka hoovides, kus leidub puid, ja mitmesu- nahkhiireliikidest kergesti eristatav. guste lineaarsete maastikuobjektide (hekid, Puhkeasendis on kõrvad tahapoole puuderivid, alleed) ümbruses. Üldjuhul väldib kõverdunud ja jätavad väiksema mulje. suuri avatud alasid, nagu põllud või muud Talvitudes on kõrvad tavaliselt tiibade suured lagendikud, kuid võib neid vahel siiski alla peidetud ning näha on ainult tera- ületada. Eelistab pimedaid varjulisi lennu- vatipulised traagused, kust valgus läbi paiku ja hoidub valgustatud aladest eemale. kumab. Hambaid on 36 (I 2/3, C 1/1, Asulates elab aedlinnades ja parkides. P 2/3, C 3/3). Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades, mis asuvad tavaliselt hoonete pööningutel ja puuõõntes. Eestis on leitud ka linnupesakastidest ja üksikuid isendeid puuriitadest. Ühte varjepaika võib asustada kuni 50 isendist koosnev koloonia, aga Eestis leitud kolooniad ei ole tavaliselt suuremad kui 10 isendit. Emas- ja isasloomad võivad moodustada segakoloo- niaid ning varjepaiku võidakse jagada nattereri lendlasega.

Aktiivne vaid soojal poolaastal. Talve elab üle talveunes, mis algab Eestis septembris-oktoobris ja kestab aprilli-maini. Talvituspaikadena kasutatakse mitmesuguseid maa-aluseid ruume; olulisematena on Eestis teada mahajäetud kaevanduskäigud, maa-alused kaitserajatised ja keldrid. Talub talvitumisel suhteliselt madalat õhutempe- ratuuri, mistõttu kohatakse teda sageli ka väikestes maakeldrites. Nahkhiirlased - Vespertilionidae

Pruun-suurkõrv on paikne nahkhiireliik, kelle Koht ökosüsteemis. Laialdase leviku tõttu maksimaalne teadaolev liikumisulatus on võib suurkõrva pidada Eestis vähe ohustatud 90 km. Pikim Eestis registreeritud vahemaa nahkhiireliigiks. Peamised ohutegurid on on olnud 66 km (Sigastest Veltsale). poegimiskolooniate häirimine ehitustööde käigus ja nahkhiirte häirimine talvituspai- Toitumine. Suure hulga saagist hõlmavad kades ning talvituspaikade hävinemine. ööliblikad, mardikad ja ehmestiivalised. Kajalokatsiooni kõrval kasutab saaki püüdes Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseaduse 71 passiivset kuulamist ja nägemismeelt, järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodus- seetõttu on võimeline saaki püüdma ka direktiivi IV lisasse, Berni konventsiooni seda pindadelt noppides. Peale öösel lenda- II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. vate putukate leidub saagis puulehtedel või Peale selle on kaitstud Euroopa nahkhiirte tüvedel varjuvaid päevase aktiivsusega putu- kaitse lepinguga (EUROBATS). kaid ja ämblikke.

Sigimine ja areng. Paarituvad alates hilissu- vest parvlemispaikades ja talvel talvituspaikades. Viljastuvad kevadel pärast talveune lõppu. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt puuõõntes ja hoonete pööninguil, Eestis on kolooniaid leitud ka linnupesakastidest. Kolooniatesse kogunetakse mais; need koosnevad Eestis tavaliselt 5–10 isendist. Pärast 60–70 päeva pikkust tiinust sünnivad juuni teisel poolel või juuli algul järglased, keda on tavaliselt 1, kuid võib olla ka 2. Pojad lennu- võimestuvad ja iseseisvuvad 6 nädala vanuselt. Pärast poegade iseseisvumist kolooniad hajuvad. Väike osa loomi (5–10%) saavutab suguküpsuse juba esimesel eluaastal, ülejäänud teisel. Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.3. Veelendlane Myotis daubentonii

Ingl Daubenton`s Bat

Mõõtmed. Kehakaal 6–10 g, tüve- pikkus 45–55 mm, küünarvarre pikkus 33–42 mm, tiibade siruulatus 230–275 mm.

72 Välimus. Väike kuni keskmise suurusega nahkhiir. Selgmine karv pruun või hallikaspruun, kõhtmine pool helehall või valkjas. Selgmise ja kõhtmise poole Levik. Levinud Atlandi ookeanist Vaikse värvuste üleminek on selgepiiriline. ookeanini. Lõunas on levinud Vahemereni Nägu on roosakas või punakaspruun, ning põhjas peetakse levikupiiriks 63. laius- kuid noortel isenditel on nägu vanadest kraadi, kuid Soomes on teada veelendlase tumedam. Kõrvad ja lennus on pruunid, kohtamisi ka polaarjoonest põhja pool. aga kõrvade sisemine külg on enamasti Euroopas üks tavalisemaid ja laiema levikuga välimisest märgatavalt heledam. Kõrvad nahkhiireliike, ent levila lõunaosa Vahemere on lendlase kohta ebaharilikult lühikesed ääres on asustatud ebaühtlaselt. Eestis on ja ümara otsaga. Traagus on lühem kui levinud üle maa ning sageli kohatav liik, keda pool kõrvalesta ning kergelt ettepoole leidub ka suurematel saartel. kõverdunud. Noortel loomadel (kuni aasta) esineb alumisel huulel selgepii- Elupaik. Veelendlast kohtab sageli mitmesu- riline mustjassinine laik, mis muutub guste veekogude kohal ja nende läheduses aastatega heledamaks ning 4–5 eluaas- asuvates puistutes, suuri lagedaid alasid tava- taks kaob. Jalalabad on suured ja hõre- liselt väldib. Harilikult eelistab varjulisi, tasase date jäikade karvadega. Nende järgi on vooluga või seisuveekogusid. Saaki püüab teda kerge eristada enamikust Eestis enamasti madalal veepinna kohal lennates leiduvatest lendlaseliikidest (v.a tiigilend- ning selle pinnalt putukaid noppides. Tihti lane). Hambaid on 38 (I 2/3, C 1/1, P 3/3, võib toitumas kohata ka metsa-, hekkide või M 3/3). alleede servades. Lennates piki servaalasid, hoidub neist tavaliselt mõne meetri kaugu- Värvuselt sarnaneb tiigilendlase ja natte- sele. Tugevalt valgustatud aladest hoiab tava- reri lendlasega. Tiigilendlasel on samuti liselt eemale. suured karvadega jalad, kuid mõõtme- telt on ta tunduvalt suurem. Nattereri Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, lendlasel karvad jalalabadel puuduvad kes veedab päeva varjepaikades. Need asuvad ning kõrvad on veelendlasega võrreldes puuõõntes, harvem ka nahkhiirte varjekas- pikemad (ulatuvad ettepainutamisel üle tides, sildades olevates pragudes ja hoonetes. ninaotsa), sabalennuse serval paikneb Ühte varjepaika võib koguneda mitmeküm- karvade rida ja kannus on s-kujuline. nest isendist koosnev koloonia. Isasloomad elavad suvel emasloomadest eraldi, kuid võivad moodustada ka omaette kolooniaid. Varjepaiku võidakse jagada suurvidevlasega. Nahkhiirlased - Vespertilionidae

Veelendlane on aktiivne vaid soojal poolaastal. Sigimine ja areng. Paarituvad suve lõpul ja Talv elatakse üle talveunes, mis algab Eestis sügisel parvlemispaikades ning talvel talvi- septembris-oktoobris ja kestab aprilli-maini. tuspaikades, kuid viljastuvad kevadel pärast Osa loomi võib talvituspaikadesse koguneda talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade juba augustis. Talvituspaikadena kasutatakse kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad mitmesuguseid maa-aluseid ruume, millest poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt olulisematena on Eestis teada mahajäetud puuõõntes. 20–50 isendist koosnevatesse kaevanduskäigud ja maa-alused kaitseraja- kolooniatesse kogunevad mais. Järglased 73 tised; võivad talvituda ka suurtes mõisakeld- sünnivad juuni lõpus või juuli alguses ning rites, kuid väikestes maakeldrites kohtab neid neid on tavaliselt 1. Noorloomad lennu- harva. võimestuvad 3–4 nädala vanuselt, seejärel kolooniad tavaliselt hajuvad. Suguküpsus Paikne liik, aga võib sooritada lühemaid võib saabuda juba esimesel sügisel. rändeid suviste ja talviste elupaikade vahel. Suurem osa rõngastatud isendite taasleide Koht ökosüsteemis. Laialdase leviku tõttu on jäänud 100–150 km piiridesse. Pikim Eestis võib veelendlast pidada Eestis väheohustatud rõngastatud veelendlase läbitud vahemaa on nahkhiireliigiks. Peamisteks ohuteguriteks olnud 101 km (Piusalt Baltinavasse Lätis). võib pidada varjepaikadeks sobivate õõntega puude hävimist, loomade häirimist talvitus- Toitumine. Enamjao toidust hõlmavad paikades ja talvituspaikade hävimist. veekogudega seotud putukad. Suur osa on surusääsklastel, sääriksääsklastel ja teistel Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseaduse kahetiivalistel. Muudest putukarühmadest on järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodus- saagis leitud võrktiivalisi, kiletiivalisi, ehmes- direktiivi IV lisasse, Berni konventsiooni tiivalisi ja ööliblikaid. Laborioludes on kind- II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. laks tehtud, et veelendlased on võimelised Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse haarama ka väikseid kalu. lepinguga (EUROBATS). Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.4. Tiigilendlane Myotis dasycneme Levik. Levila ulatub Madalmaadest Kesk-Si- Ingl Pond Bat berini. Lõunapoolsed leiukohad asuvad Ser- bias ja Montenegros ning Ukrainas. Põhja Mõõtmed. Kehakaal 13–18 g, tüvepikkus pool on levinud Taanis ja Lõuna Rootsis. Soo- 55–67 mm, küünarvarre pikkus 43–49 mm, mes on väga haruldane. Levila tuumikaladeks tiibade siruulatus 200–320 mm. peetakse Madalmaid ja Baltikumi. Eestis paiguti levinud üle kogu maa, peale mandri on Välimus. Eestis leiduvatest lendlastest leitud ka Saaremaalt. 74 suurim. Selgmine karv on pruun või hallikaspruun ning kõhtmine külg valge või Elupaik. Elualad paiknevad veekogurohketes hallikasvalge. Värvustevaheline üleminek piirkondades. Saagi püüdmiseks eelistab sa- on selgepiiriline. Nägu punakaspruun, mamoodi kui veelendlane peamiselt vaikse noorloomadel tumedam kui vanadel vooluga või seisva veega veekogusid. Peale isenditel. Noortel, kuni aasta vanustel veekogude võib saaki püüda niitude ja roos- loomadel esineb alumisel huulel selge- tike kohal ning metsaservades. Tiigilendlase piiriline mustjassinine laik, mis muutub lend on kiirem ja sirgjoonelisem kui veelend- aastatega tuhmimaks ning 4.–5. eluaas- lasel ning enamasti lendab tiigilendlane vee- taks kaob. Kõrvad ja lennus on pruunikad. pinnast kõrgemal kui veelendlane. Kõrvad on suhteliselt suured, kuid traagus on lendlase kohta ebaharilikult lühike: Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, lühem kui pool kõrvalesta. Labajalad väga kes veedab päeva varjepaikades. Need asuvad suured ja pikkade hõredalt paiknevate tavaliselt hoonetes, kuid kasutada võidakse harjastega. Nende järgi eristub kergesti ka puuõõsi. Lätis on kolooniaid sageli leitud teistest Eesti lendlastest (v.a veelendlane). ka kirikutornidest. Eestist on kolooniaid tea- Hambaid on 38 (I 2/3, C 1/1, P 3/3, M 3/3). da hoonetes ja sildades. Ühte varjepaika võib koguneda kuni mitmesajast isendist koosnev Tiigilendlane sarnaneb välimuselt koloonia. Suurimat Eestis teada olevat koloo- veelendlasega, kuid on selgelt eristatav niat asustab igal aastal ca 300 isendit. Emas- suuremate mõõtmete poolest. loomade ja isasloomade kolooniad paiknevad eraldi. Varjepaikasid võidakse jagada nattereri lendlase, kääbus- ja pargi-nahkhiirega.

Aktiivne vaid soojal poolaastal. Talv elatakse üle talveunes, mis algab Eestis septembris-oktoobris ja kestab aprilli-maini. Sügisel võivad loomad talvituspaikadesse koguneda juba augustis. Talvituspaikadena kasutatakse mitmesuguseid maa-aluseid ruume, millest olulisematena on Eestis teada mahajäetud kaevanduskäigud ja maa-alused kaitserajatised. Üksikuid isendeid võib leida ka suur- test mõisakeldritest. Talvitumisel võivad tiigi- lendlased koguneda mitmekümnest isendist koosnevatesse kobaratesse. Nahkhiirlased - Vespertilionidae

Tiigilendlane on paikne nahkhiireliik, kuid Koht ökosüsteemis. Eestis võib seisundit teada on ka mitmesaja kilomeetri pikkusi rän- pidada stabiilseks, kuid spetsiifilise elupai- deid. Pikim Eestis rõngastatud isendi läbitud ga tõttu tuleb liigi seisundit kindlasti jälgida. vahemaa on olnud 124 km (Palmsest Palu- Kuna kolooniad paiknevad hoonetes ja seal põhja). viibib koos suur hulk isendeid, on tiigilendlase puhul eriti suur ohutegur suvised ehitustööd Toitumine. Toitub peamiselt veega seotud hoonetes. Peale selle võivad neid ohustada putukatest, keda püüab sageli tagajalgade- häiringud talvituspaikades ja talvituspaikade 75 ga otse veepinnalt. Põhiosa saagist hõlmavad hävinemine. ehmestiivalised ja sääselised. Veega mitte seotud putukatest leidub toidu hulgas mardi- Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseaduse kalisi ja ööliblikaid. järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi II ja IV lisasse, Berni konventsiooni Sigimine ja areng. Paaritumine algab augus- II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. ti keskpaigast. Sel ajal hõivavad isasloomad Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse hoonetes, puuõõntes ja mujal spetsiaalseid lepinguga (EUROBATS). paaritumisvarjepaiku ning meelitavad sinna emasloomi. Võivad paarituda ka parvlemispaikades ja talvel talvituspaikades. Viljastu- mine toimub kevadel pärast talveunest ärka- mist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis paiknevad hoonete katusealustes ja seinapragudes. Kolooniasse kogunetakse mais ning nende suurus ulatub kahekümnest kuni mitmesaja isendini. Järglased sünnivad vahemikus juuni keskpaik kuni juuli algus; tavaliselt on poegi vaid üks. Noorloomad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 4 nädala vanuselt, seejärel kolooniad hajuvad. Sugu- küpsus saabub arvatavasti 2. eluaastal. Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.5. Tõmmulendlane e Brandti lendlane Myotis brandtii

Ingl Brandt’s Bat

Enne 1980. aastat nimetati tõmmulend- laseks ka habelendlast, M. Mystacinus

Mõõtmed. Kehakaal 5–7 g, tüvepikkus 37–51 mm, küünarvarre pikkus 33–38 mm, 76 tiibade siruulatus 190–250 mm. Levik. Levila katab enamjao Euroopast ning Välimus. Väike nahkhiir, kelle selgmine ulatub ida poole, vahepeal katkedes, Oh- karv on pruun või hallikaspruun. Karvade hoota mereni. Läänes ulatub levila Kirde- tipud sageli kollaka läikega. Kõhtmine Prantsusmaa ning Suurbritanniani, üksikuid külg selgmisest heledam, hallikaspruuni leide on teada ka Iirimaalt. Vahemere piirkon- või beežika värvusega. Üleminek kõht- nas on ta haruldane, teada on vaid üksikuid mise ja selgmise värvuse vahel on hajus. leide, põhjas on levinud Kesk-Soome ning Nägu, kõrvad ja lennus on pruunid, kuid -Rootsini. Eestis on sobilikes biotoopides ilmselt noortel loomadel on need peaaegu levinud üle maa; leitud ka Hiiumaalt ja Saa- mustad. Kõrvad pikad ja ahenenud remaalt. tipuga, traagus on pikk ja peenike ning selle tagumine serv veidi kumer. Kõrva seesmise poole ja traaguse alumine osa on ülejäänust selgelt heledam. Peenis on otsast jämenenud (nuiakujuline). Ülalõug Hambaid on 38 (I 2/3, C 1/1, P 3/3, M 3/3).

Tõmmulendlane on väga sarnane meil samuti esineva habelendlasega. Neid kahte liiki on teineteisest võimalik usal- dusväärselt eristada vaid hammastiku järgi. Hambatunnuseid tuleb vaadata Eesserva kühm külje pealt ja soovitatavalt luubiga. Erinevalt habelendlasest on tõmmulend- lasel ülemise eespurihamba P4 eesmisel küljel leiduv köber tugevasti arenenud ja ulatub eespurihamba P3 tipust tavaliselt kõrgemale ning P3 ja P2 on peaaegu sama suurusega. Alalõuas on eespu-

rihammas P3 peaaegu sama suur kui

P2. Habelendlasel on alalõuas eespuri-

hammas P3 märgatavalt väiksem kui P2. Alalõug Nahkhiirlased - Vespertilionidae

Elupaik. Elualad on nii meil kui ka mujal seo- Sigimine ja areng. Paarituvad sügisel parvle- tud metsade ning veekogudega. Teda võib mispaikades ja talvel talvituspaikades. Viljas- kohata nii sega-, okas- kui ka lehtmetsades, tumine toimub kevadel pärast talveunest är- toitumisalad võivad paikneda ka väljaspool kamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks metsa; sageli kasutavad nad toitumiseks met- kogunevad emasloomad poegimiskoloo- sade, hekkide, alleede ja muude puistute ser- niatesse, mis asustavad tavaliselt puuõõsi ja vi. Piki servaalasid lennates hoidub tavaliselt metsa läheduses paiknevaid hooneid. Eestis puude lähedale. Eestis on teda kohatud ka on poegimiskolooniaid leitud peamiselt met- parkides, Kesk- ja Lääne-Euroopas asustab ka sade läheduses paiknevatest hoonetest. Tava- 77 hoove. liselt 20–60 isendist koosnevad kolooniad kogunevad mais. Järglased sünnivad juunis või Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, juuli alguses ning neid on tavaliselt 1. Pojad kes läheb päevaks varjepaikadesse. Need lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 3–4-näda- asuvad tavaliselt hoonetes, puuõõntes, lahti- laselt, seejärel kolooniad hajuvad. Suguküp- se koore all või nahkhiirte varjekastides. Ees- sus saabub 2. eluaastal. tis on kolooniaid leitud metsade läheduses asuvate maamajade voodrilaudade tagant Koht ökosüsteemis. Mitmel pool Euroo- ja katusepragudest. Ühte varjepaika võib ko- pas tavaline liik; Eestis vajab tema ohustatus guneda 20–200 isendist koosnev poegimis- täpsustamist. Ohuteguritena võib esile tuua koloonia, isasloomad veedavad suve üksikult. poegimiskolooniate häirimise ehitustööde Varjepaiku võidakse jagada kääbus- ja par- käigus, loomade häirimise talvituspaikades ja gi-nahkhiirega. talvituspaikade hävinemise.

Aktiivne ainult soojal ajal. Talve elab üle tal- Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseadu- veunes, mis algab Eestis septembris-oktoob- se järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loo- ris ja lõpeb aprillis-mais. Talvituspaigad on dusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni mitmesugused maa-alused ruumid, millest II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. olulisematena on Eestis teada mahajäetud Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse kaevanduskäigud ja maa-alused kaitserajati- lepinguga (EUROBATS). sed, vahel võib talvituda suurtes mõisakeld- rites.

Tõmmulendlane on paikne liik, tema aastased liikumised jäävad tavaliselt mõne kuni mõne- kümne kilomeetri piiridesse. Eestis on pikim teadaolev läbitud vahemaa 30 km (Ülgaselt Pillapalusse).

Toitumine. Saakputukatest hõlmavad suurema osa ööliblikad, kahetiivalised ja ämbli- kud. Suudab saaki püüda ka seda pindadelt noppides; paiguti võivad suurema osa saagist hõlmata mittelendavad lülijalgsed, nagu koi- bikud, ämblikud ja nahktiivalised. Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.6. Habelendlane Myotis mystacinus

Ingl Whiskered Bat Enne 1980. aastat nimetati tõmmu- lendlaseks.

Mõõtmed. Kehakaal 4–7 g, tüvepikkus 35–48 mm, küünarvarre pikkus 32–36 78 mm, tiibade siruulatus 190–225 mm. Välimus. Kuulub Euroopa väiksemate Levik. Habelendlase levila ulatub Iirimaast ja nahkhiireliikide hulka. Selgmine karv Hispaaniast Uuraliteni. Lõunas ulatub levila on tume- või hallikaspruun, kuid karva- Vahemere ja Türgini; liiki leidub ka Marokos. tipud võivad olla punakalt või kuldselt Põhjas on levikupiiriks Kesk-Soome ja Lõuna- värvunud. Kõhtmine pool on hallikas, ent Rootsi. Eestis on habelendlase leviku kohta selgmisest heledam, üleminek kõhtmise vähe teada, teda võib pidada haruldaseks. ja selgmise värvuse vahel on hajus. Nägu Suurem osa leide pärineb Hiiumaalt, mõned ja kõrvad on tumedad kuni mustad. leiud on teada mandril asuvatest talvituspai- Kõrvad ja traagus on pikad, traaguse kadest Piusas ja Narvas. tagumine (selgmine) serv on sirge või pisut nõgus. Peenis on ühtlaselt peenike. Hambaid on 38 (I 2/3, C 1/1, P 3/3, M 3/3). Ülalõug Habelendlane on väga sarnane meil samuti leiduva, kuid sagedasema tõmmulendlasega. Neid kahte liiki saab teineteisest usaldusväärselt eristada vaid hammastiku järgi. Hambatunnuseid tuleb vaadata külje pealt ja soovitatavalt luubiga. Habelendlasel on ülemise eespurihamba P4 eesmisel küljel paiknev köber nõrgalt arenenud: see jääb P3 tipust kühmu pole tunduvalt madalamale või puudub üldse ning ülemine eespurihammas P3 ulatub vaid pooleni P2 kõrgusest. Alalõuas on

eespurihammas P3 märgatavalt väiksem

kui P2.

Alalõug Nahkhiirlased - Vespertilionidae

Elupaik. Areaali eri osades võib asustada üsna Toitumine. Suure osa habelendlase toidust erinevaid biotoope. Kesk-Euroopas asustab hõlmavad kahetiivalised: sääriksääsklased, peamiselt avatud ja poolavatud elupaiku, surusääsklased ja teised rühmad. Väljaheidetes mis on liigendatud väikeste metsatukkade ja on kindlaks tehtud ka ööliblikate, kiletiivaliste puuderividega. Teda võib kohata ka väikeste ja võrktiivaliste jäänuseid. Peale lendavate asulate ümbruses, puuviljaaedades ja veeko- putukate leidub saagi hulgas ämblikke ja gude läheduses. Lõuna-Euroopas on olulised putukavastseid. Paiguti võivad toidus olulisel elupaigad metsad, kuid võrreldes oma teisik- kohal olla ka muud putukarühmad. 79 liigi tõmmulendlasega on ta metsaga vähem seotud. Eestis on habelendlase elupaiga- Sigimine ja areng. Paarituvad sügisel isas- eelistuse kohta vähe teada. Vähesed leiud loomade varjepaikades ja parvlemispaikades pärinevad enamjaolt rannikulähedastelt ning talvel ka talvituspaikades. Viljastumine aladelt ja metsarohketest piirkondadest, toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. samas on habelendlast leitud talvitumas ka Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogu- sisemaal (Piusas). nevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis enamjaolt paiknevad hoonetes olevates Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, õõnsustes. 20–60 isendist koosnevad koloo- kes varjub päevaks varjepaikadesse. Need niad kogunevad mais. Pojad sünnivad vahe- asuvad hoonetes leiduvates õõnsustes või mikus juuni teisest poolest juuli alguseni, aknaluukide taga. Loomi on leitud ka lahtise järglasi on tavaliselt 1, harva 2. Noorloomad puukoore alt ja harva puuõõntest. Ühte varje- lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad umbes 4 paika võib koguneda 20–60 isendist koosnev nädala vanuselt. Poegimiskolooniad hajuvad poegimiskoloonia, isasloomad veedavad hiljemalt augustis. Suguküpsus saabub vara- suve üksikult. Varjepaikasid võidakse jagada kult, paaritumisel võivad osaleda ka samal kääbus-nahkhiire ja põhja-nahkhiirega. aastal sündinud loomad.

Aktiivne vaid soojal poolaastal. Talv elatakse Koht ökosüsteemis. Leidumise kohta Eestis üle talveunes, mis algab Eestis arvatavasti on vähe andmeid, seega ei ole võimalik tema nagu teistelgi lendlastel septembris-oktoobris ohustatust määrata. ja lõpeb aprillis-mais, väheste leidude tõttu täpsed andmed Eestist puuduvad. Talvituvaid Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseaduse loomi on leitud vaid üksikuid, kuid talvitus- järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodus- kohti on teada nii Hiiumaal, Ida-Virumaal direktiivi IV lisasse, Berni konventsiooni kui ka Põlvamaal. Talvituspaigad on asunud II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. mahajäetud kaevanduskäikudes, kaitseraja- Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse tistes ja mõisakeldrites. lepinguga (EUROBATS).

Habelendlast peetakse paikseks nahkhiireliigiks, kuid teada on ka 100–200 km pikkused ränded. Eestist ei ole andmeid liigi liikumis- ulatuse kohta. Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.7. Nattereri lendlane Myotis nattereri

Ingl Natterer’s Bat

Mõõtmed. Kehakaal 7–10 g, tüve- pikkus 42–50 mm, küünarvarre pikkus 34–44 mm, tiibade siruulatus 245–300 mm.

80 Välimus. Keskmise suurusega nahkhiir. Levik. Levinud Euroopas, Lähis-Idas ja Loode- Selgmine karv on hallikaspruun, kõht- Aafrikas. Levila lõunapiir kulgeb Alžeerias mine aga hallikasvalge. Üleminek kõht- ning Marokos, põhjapiir Lõuna-Soomes ja mise ja selgmise värvuse vahel on selge- -Rootsis. Euroopas on liik laialt levinud ning piiriline. Nägu on roosakas ja harilikult levila hõlmab tervet Mandri-Euroopat, karvadeta. Kõrvad ja lennus on hallikas- Suurbritanniat ja Iirimaad. Eestis on nattereri pruunid ning üsna heledad. Kõrvad on lendlane haruldane nahkhiireliik, kelle leiu- pikad, ette painutatuna ulatuvad koonu kohtasid on teada vähe. Korduvalt on teda tipust kaugemale. Traagus on pikem leitud Ida- ja Lääne-Virumaalt, peale selle kui pool kõrvalesta pikkust ning kergelt Tartumaalt ja Raplamaalt. kõverdunud. Teistest lendlaseliikidest kindlalt eristav tunnus on kaks lühikeste Elupaik. Levila ulatuses väga varieeruva karvade rida sabalennuse serval. Hea elupaigaga liik. Põhja- ja Kesk-Euroopas määramistunnus on ka sabamembraani on elupaikadena eelistatud metsad ning toetav s-kujuline kannus. Hambaid on 38 avatud puistud, nagu pargid ning istandused. (I 2/3, C 1/1, P 3/3, M 3/3). Elupaikade seas leidub nii leht- kui ka okasmetsi. Lisaks võib ta toituda ka veekogude Eestis leiduvatest liikidest võib nattereri kohal või piki servaalasid lennates. Servaaladel lendlane värvuselt sarnaneda veelendlase hoidub puudele väga lähedale, avamaastikku ja tiigilendlasega, kuid erinevalt nattereri enamasti väldib, kuid vahel võib teda sealgi lendlasest on neil liikidel labajalgadel kohata. Eestis on nattereri lendlast leitud karvad, puudub karvarida sabalennuse peamiselt metsadest ja parkidest. servas ning kannus ei ole s-kujuline. Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades. Need asuvad peamiselt puuõõntes, nahkhiirte varjekastides ning hoonetes, nt Saksamaal on teada nattereri lendlase kolooniad karjalautades. Ühte varjepaika võib asustada 20–50 isendist koosnev poegimiskoloonia. Isasloomad moodustavad samal ajal eraldi kolooniaid. Varjepaiku võidakse jagada pruun-suurkõrva ja tiigilendlasega. Nahkhiirlased - Vespertilionidae

Aktiivne vaid soojal poolaastal. Talv elatakse Koht ökosüsteemis. Eestis haruldane nahk- üle talveunes, mis algab Eestis arvatavasti hiireliik, tema ohustatuse hindamiseks on nagu teistelgi lendlastel septembris-ok- andmeid liiga vähe. toobris ja kestab aprilli-maini. Nattereri lendlase talvituspaikadena on Eestis teada peami- Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseaduse selt suured mõisakeldrid, kus loomi leidub järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodus- enamasti vaid sügisel. Harva on talvituvaid direktiivi IV lisasse, Berni konventsiooni loomi leitud ka vanadest kaevanduskäikudest II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. 81 ja kaitserajatistest. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS). Paikne nahkhiireliik, kelle enamik registreeritud liikumisi jääb mõne kuni mõnekümne kilomeetri piiridesse. Teada on siiski ka mõned üle 100 km pikkused ränded. Pikim Eestis rõngastatud isendi läbitud vahemaa on 102 km (Eestist Lätisse).

Toitumine. Suure osa saagist püüab puuleh- tedelt noppides. Seetõttu hõlmavad arves- tatava osa saagist mittelendavad lülijalgsed, sh ämblikulaadsed. Lendavatest saakobjek- tidest on toidus leitud mardikalisi, öölibli- kaid ja mitmesuguseid veekogudega seotud putukarühmi.

Sigimine ja areng. Paarituvad suve lõpul ja sügisel parvlemis- ning talvel talvituspaikades, viljastumine leiab aset kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt puuõõntes, kuid neid võib leida ka hoonetest. Eestis on poegimiskolooniaid leitud ka linnupesakastidest. Kolooniatesse kogunetakse mais ning nende suurus ulatub Eestis 5–20 isendini. Poegimiskolooniates võib leiduda ka üksikuid isasloomi. Pojad sünnivad juuni algusest juuli alguseni ning tavaliselt on järglasi üks. Noorloomad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 3–4 nädala vanuselt. Sügisel võivad paaritumises osaleda ka samal aastal sündinud emasloomad. Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.8. Hõbe-nahkhiir Vespertilio murinus

Ingl Parti-coloured Bat Enne 2002. aastat nimetati suur- nahkhiireks

Mõõtmed. Kehakaal 10–15 g, tüve- pikkus 48–66 mm, küünarvarre pikkus 41–50 mm, tiibade siruulatus 82 260–330 mm.

Välimus. Keskmise suurusega nahkhiir. Selgmine karv on suhteliselt pikk, alusel Levik. Levinud Euraasia põhjaosas mustjaspruun, kuid hallikalt värvunud Madalmaadest Jaapani mereni ning Lõuna- karvatippude tõttu jätab selg hõbe- Rootsist ja -Soomest Vahemere ja Pärsia dase mulje. Kõhtmine külg on ühtlaselt laheni. Euroopas on hõbe-nahkhiir geograa- valkjas või kollakaspruun ning selgmise filiselt laia levilaga liik, ent areaali piires on ja kõhtmise poole värvuste üleminek on levik ebaühtlane. Lätis ja Leedus peetakse selgepiiriline. Nägu ja kõrvad on mustjas- haruldaseks, kuid sügisrände ajal rannikul pruunid, lennus hallikas. Kõrvad on lühi- sageli kohatavaks liigiks. Eestis on tegu kesed ja laiad, traagus samuti lühike ning paiguti levinud liigiga, kelle leiukohtadest lai. Kõrva välimisel serval esineb lai volt, suurem osa paikneb Eesti idaosas, kuid teada mis ulatub suu nurgani. Emasloomadel on ka liigi leidumine Pärnu jõgikonnas. Leide on ainsana meie nahkhiireliikidest 4 on ka lääne- ja põhjarannikult. nisa. Isasloomade peenis on peenike ja pikk. Hambaid on 32 (I 2/3, C 1/1, P 1/2, Elupaik. Eestis asuvad elualad peamiselt M 3/3). metsade, parkide ning märgalade läheduses. Hõbe-nahkhiirt on toitumas kohatud metsa- Eestis levinud liikidest võib hõbe-nahk- lagendikel, parkides, metsade lähedaste hiir sarnaneda põhja-nahkhiirega, kellest veekogude kohal ning märgaladel. Kohati on eristatav hõbedase selgmise külje võib liik esineda ka avatud põllumajandus- poolest, kuid liikide kindlaks eristamiseks maastikus. Vaatlusandmete vähesusse tõttu tuleks peale värvuse vaadata ka muid võib tegelik elupaikade nimekiri olla pikem. tunnuseid. Erinevalt põhja-nahkhiirest Mujal Euroopas on levinud liik ka asulates, on hõbe-nahkhiire epibleem lai ning kus ta toitub sageli tänavavalgustuse ümber. peenis kitsas. Emastel põhja-nahkhiirtel on nisasid kaks. Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, kes on päeval varjepaikades, mis asuvad mitmesugustes hoonetes leiduvates õõnsustes. Varjekohti on leitud ka aknaluukide tagant ning linnupesakastidest. Ühte varjepaika võib koguneda 20–70 emasloomast koosnev poegimiskoloonia. Isasloomad võivad samal ajal moodustada kuni 300 loomast koosnevaid kolooniaid. Nahkhiirlased - Vespertilionidae

Aktiivne vaid soojal poolaastal, talv elatakse ning toovad seejuures kuuldavale valjusid üle talveunes. Tegu on pikamaaränduriga, inimkõrvaga kuuldavaid „laule“, mille eesmärk kelle talvitusalad võivad asuda rohkem kui on ligi meelitada emasloomi. Selliseid 1000 km kaugusel suvistest elualadest. Ränded mängulende on täheldatud ka Eestis. Tiinuse kulgevad peamiselt kirde-edela suunal ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad ning pikim teadaolev läbitud vahemaa on emasloomad poegimiskolooniatesse, mis 1780 km. Eestis rõngastatud hõbe-nahkhiire asustavad tavaliselt hoonete katusealuseid kaugeim taasleid on teada 1440 km kaugu- ja seinapragusid. Kolooniatesse kogunetakse 83 selt Austriast Steyri linnast. Kabli linnujaamas ilmselt mais ning nende suurus ulatub tavali- tehtud rändevaatluste põhjal jääb 90% regist- selt 20–70 isendini. Pojad sünnivad juunis või reeringutest 29. juuli ja 27. septembri vahele. juuli algul. Järglasi on tavaliselt 2, mõnikord Esimesi loomi võime Eestis taas kohata mai 3, harva sünnib vaid 1 järglane. Noorloomad alguses. Peale rändsete populatsioonide on iseseisvuvad ja lennuvõimestuvad 3–4 nädala Euroopas teada ka paikseid hõbe-nahkhiire vanuselt. populatsioone. Talvitub peamiselt suurtes kivihoonetes. Koht ökosüsteemis. Kuna kasutavad varjepaikadena sageli hooneid, on oluline Hoolimata dokumenteeritud pikkadest ohutegur suvised ehitustööd hoonetes, kus rännetest on viimasel ajal kinnitust leidnud asuvad poegimiskolooniad. Rändliike võivad ka hõbe-nahkhiire talvitumine põhja pool ohustada ka muutused rändeteedel, kuid ning oletatakse, et liigi talvitumisala on nahkhiirte rändeteede kohta on senini vähe viimastel aastakümnetel laienenud põhja teada. suunas. Talveunest ärganud ja siseruumidesse sattunud isendeid on leitud nii Leedust kui ka Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseaduse Lätist (Gunars Petersonsi suulised andmed). järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodus- Eestis on teada kaks talvist hõbe-nahkhiire direktiivi IV lisasse, Berni konventsiooni leidu 2010/2011. a talvest ning 2013. aastast II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. pärinev hilissügisene talvituva hõbe-nahkhiire Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse leid (Lauri Lutsari suulised andmed). Seega lepinguga (EUROBATS). võib vähemalt osa populatsioonist pidada paikseks.

Toitumine. Saagiks on peamiselt väikesed kahetiivalised, kellest suurema osa hõlmavad mitmesugused sääsed (surusääsed, sääriksääsed jm). Vähemal määral leidub saagis ka mardikaid, liblikaid ja ehmestiivalisi.

Sigimine ja areng. Paarituvad augustist talve alguseni, kuid viljastuvad kevadel pärast talveunest ärkamist. Sügisel sooritavad isased hõbe-nahkhiired kõrgete hoonete (kirikud, paneelelamud jm) läheduses peibutuslende Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.9. Suurvidevlane Nyctalus noctula

Ingl Noctule Levik. Levinud Euroopas ning paiguti Aasias. Levila ulatub Suurbritannia keskosast läänes Mõõtmed. Kehakaal 21–30 g, tüve- kuni Indo-Hiina poolsaareni idas. Euroopas pikkus 60–82 mm, küünarvarre on suurvidevlane tavaline nahkhiireliik, kelle pikkus 47–59 mm, tiibade siruulatus levila katab enamiku Euroopa mandriosast 320–400 mm. kuni Uuraliteni idas, kuid puudub Pürenee poolsaarel. Skandinaavias ulatub levila 84 Välimus. Eestis leiduvatest nahkhiirelii- põhjapiir 60–61 laiuskraadini. Ta on levinud kidest suurim. Selgmine karv on puna- Norra kaguosas, Lõuna- Rootsis ning piki kaspruun ning iseloomuliku läikega, Botnia lahte ulatub levila üsna kaugele põhja. kõhtmine pool seljast pisut heledam Soomes asustab maa lõunaosa. Eestis on ja läiketa. Nägu, kõrvad ja lennus on leiukohti hajusalt üle terve mandriosa, kuid tumepruunid. Kõrvad on lühikesed, laiad teda on kohatud ka Saaremaal ja Hiiumaal. ja ümaratipulised, traagus „seenekuju- line“ (lühike ja otsast laienenud). Tiivad Elupaik. Võib kohata parkides, veekogude on pikad ja kitsad. Hambaid on 34 (I 2/3, kohal, metsaservades ning raiesmikel, samuti C 1/1, P 2/2, M 3/3). rohumaade ja põldude kohal. Elualad võivad asuda ka linnades, kui seal leidub veekogusid Sarnaseid liike ei ole Eestis kindlaks või suuri parke. Sageli võib neid kohata täna- tehtud, kuid lähialadel leiduvatest liiki- vavalgustuse lähedale kogunenud putukaid dest võib suurvidevlane sarnaneda püüdmas. Rootsis tehtud uurimuses leiti, väikevidevlase (Nyctalus leisleri) ja et suurvidevlased lendavad toiduotsinguil hilis-nahkhiirega (Eptesicus serotinus). sageli ka kaldast mitme kilomeetri kaugusel Väikevidevlane on mõõtmetelt väiksem, mere kohal. küünarvarre pikkus 38–47 mm. Hilis- nahkhiir on sarnane mõõtmetelt, kuid Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, välimuse poolest sarnaneb ta pigem kes veedab päeva varjepaikades, mis paik- põhja-nahkhiirega. Mõlema liigi lähimad nevad peamiselt kõrgel asuvates puuõõntes, leiualad asuvad Kesk-Lätis. kuid sageli leiavad kasutust ka nahkhiirte varjekastid. Mitmel pool on neid leitud ka hoonete ventilatsiooniavadest ja korterela- mute voodri tagant. Ühte varjepaika võib koguneda mitmekümnest isendist koosnev koloonia. Isas- ja emasloomade kolooniad on lahus, varjepaiku võidakse jagada veelendlase ja pargi-nahkhiirega.

Suurvidevlane on pikamaarändur, kelle talvitusalad paiknevad Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuid mõnel pool on teada ka paikseid populatsioone. Ränded võivad ulatuda 1600 kilomeetrini. Eestis võib liiki kohata maist septembrini. Kabli linnujaamas tehtud Nahkhiirlased - Vespertilionidae

nahkhiirte rändevaatluste andmetel jääb 90% Kolooniatesse kogunevad mais ning need iga-aastastest registreeringutest ajavahe- koosnevad 20–60 isendist. Järglased sünnivad mikku 9. juuli kuni 21. september. Igal aastal juuni keskpaigast juuli alguseni ning tavali- registreeritavate suurvidevlaste väikse arvu selt on neid 1 või 2, harva ka 3. Noorloomad tõttu võivad rände ajalised piirid olla siiski lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 4 näda- erinevad. laga. Osa emasloomi saavutab suguküp- suse 1. eluaastal ning poegivad juba pärast Toitumine. Toitub eri suurusega putuka- esimest talve. Isastel suurvidevlastel saabub 85 test. Saakputukate hulgas leidub kahetiiva- suguküpsus ilmselt alles 2. eluaastal. lisi, ehmestiivalisi, mardikaid ja ööliblikaid, kuid saakloomade osakaal ja rühmad toidus Koht ökosüsteemis. Kuna suurvidevlased olenevad peamiselt nende ohtrusest konk- kasutavad varjepaikadena peamiselt puuõõsi, reetses elupaigas. võib peamiseks ohuteguriks pidada puude langetamist sobivates biotoopides. Seda Sigimine ja areng. Paarituvad augustis-sep- ennekõike nahkhiirte aktiivsusperioodil, kui tembris. Paaritumise ajaks hõivavad isas- õõnsusi võivad asustada poegimiskolooniad. loomad spetsiaalsed sigimisvarjepaigad, mille Rändliike võivad ohustada ka muutused ava märgistatakse näopiirkonnas paiknevate rändeteedel, kuid nahkhiirte rändeteede näärmete nõrega. Et meelitada emasloomi kohta on senini vähe teada. varjepaika, teevad isasloomad selle ava juures oodates kriiskavat häält, mida kuuleb ka Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseaduse inimkõrvaga. Teiste isasloomade eest varje- järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodus- paika kaitstakse. Viljastumine toimub kevadel direktiivi IV lisasse, Berni konventsiooni pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavali- lepinguga (EUROBATS). selt puuõõntes või nahkhiirte varjekastides. Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.10. Pargi-nahkhiir Pipistrellus nathusii

Ingl Nathusius’ Pipistrelle

Mõõtmed. Kehakaal 6–10 g, tüve- pikkus 44–58 mm, küünarvarre pikkus 32–37 mm, tiibade siruulatus 220–250 mm.

86 Välimus. Väike, tumeda värvusega nahkhiir. Karvastik on punakas- või kastanpruun, kõht on seljast vaid veidi heledam. Nägu, kõrvad ning lennus on tumepruunid. Kõrvad on lühikesed, ümara tipuga ja kujult kolmnurksed. Traagus on lühike, tömbi ning pisut sisse- Levik. Levila piirdub Euroopa ning Venemaa poole pööratud tipuga. Kannus ulatub Euroopa-osaga. Ida-lääne sihis ulatub levila 1/3-ni sabalennuse pikkusest ning on Lääne-Prantsusmaalt Uuralite ja Kaukasuseni. selgelt nähtava epibleemiga risti oleva Põhja-lõuna sihis ulatub levila Kesk-Rootsist T-kujulise kõhrest toega. Sabalennuse ja Lõuna-Soomest Vahemereni. Euroopas pealmine külg on kuni poole pikkuseni puudub vaid enamikul Pürenee poolsaa- karvane ning lennuse alumisel poolel rest. Peamiseks sigimisalaks peetakse levila kasvavad karvad piki jalgu. Hambaid on kirdeosa. Eestis on üle kogu maa levinud ja 34 (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3). Hea määra- sagedasti kohatav nahkhiireliik, kuid põhja mistunnus on Pipistrellus-nahkhiirte pool liigi esinemissagedus mõnevõrra puhul viienda sõrme ja küünarvarre vahel väheneb. Pargi-nahkhiirt on kohatud ka oleval lennunahal soontest moodustuv suurematel saartel ning rände ajal on regist- muster (joonis). reeritud ka Keri saare kohal (Lauri Lutsari andmed).

Elupaik. Eestis elutseb sageli parkides, kuid sellega tema elualad ei piirdu. Sageli võib teda kohata ka leht-, sega- ja okasmetsades, kus toitub peamiselt raiesmikel ning metsaservades. Hea manööverdamisvõime tõttu on ta võimeline lendama ka puistu sees. Eelistatud toitumisalad on ka veekogude kaldakooslused. Võib elutseda ka linnades, kui seal on sobivaid elualasid, näiteks suuremaid parke või veekogusid. Avamaastikus kasutab sageli vanu alleesid.

Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, kes liigub päevaks varjepaikadesse, milleks kasutab sageli hooneid, kuid loomi võib leida Nahkhiirlased - Vespertilionidae

ka puuõõntest ja lahtise koore alt. Sageli Pojad sünnivad tavaliselt mai lõpus või juuni kasutab nahkhiirte varjekaste, Eestis on rände alguses. Poegi on enamasti 2, harva ka 3. ajal leitud ka linnupesakastidest. Ühte varje- Pojad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 3–4 paika võib koguneda 20–200 isendist koosnev nädala vanuselt ning pärast seda kolooniad poegimiskoloonia; isasloomad veedavad hajuvad. Suguküpsus saabub vähemalt osal suve üksikult. Varjepaiku võidakse jagada emasloomadel juba esimesel sügisel. kääbus-nahkhiire, suurvidevlase, tõmmu- ja tiigilendlasega. Koht ökosüsteemis. Eestis võib pidada vähe 87 ohustatud nahkhiireliigiks, kelle peamised Pargi-nahkhiir on pikamaarändur, kelle talvi- ohutegurid on häiringud varjepaikades. Kuna tusalad paiknevad Kesk- ja Lääne-Euroopas. tegu on rändliigiga, võivad mõju avaldada ka Ränded võivad küündida üle 1900 km, muutused rändeteedel, kuid selle kohta on kaugeim Eestis rõngastatud isendi taasleid siiani vähe teada. pärineb 1530 km kauguselt Rotterdamist. Eestis võib liiki kohata maist septembri-ok- Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseaduse toobrini, vahel ka hiljem. Sügisene ränne järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodus- algab suve teisel poolel, Kabli linnujaamas direktiivi IV lisasse, Berni konventsiooni tehtud rändevaatluste põhjal jääb 90% II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. iga-aastastest registreeringutest 29. juuli Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse ja 5. septembri vahele. Hiliseim teadaolev lepinguga (EUROBATS). vaatlus Eestis pärineb 8. novembrist (Matti Masingu suulised andmed).

Toitumine. Toitub lendavatest putukatest, kellest suurema osa hõlmavad kahetiivalised: suru- ja pistesääsed ning kihulased. Vähemal hulgal leidub saagis ehmestiivalisi, lehetäisid ja teisi väikseid putukaid.

Sigimine ja areng. Paarituvad suve lõpul augustis-septembris. Selleks hõivavad isasloomad poegimiskolooniate või rände- teede läheduses paaritumisvarjepaigad. Peibutushäälitsusi tehes meelitatakse varjepaika kuni 10 emasloomast koosnev haarem, mida teiste isasloomade eest kaitstakse. Viljastumine toimub kevadel, pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ning järglaste kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asustavad hooneid, puuõõsi, koorealuseid ja nahkhiirte varjekaste. Kolooniatesse kogunevad mais ning need koosnevad 20–200 isendist. Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.11. Kääbus-nahkhiir Pipistrellus pipistrellus

Ingl Common Pipistrelle

Mõõtmed. Kehakaal 4–7 g, tüvepikkus 36–51 mm, küünarvarre pikkus 28–32 mm, tiibade siruulatus 180–240 mm.

Välimus. Kääbus-nahkhiir kuulub koos 88 sama mõõtu pügmee-nahkhiirega Euroopa väiksemate nahkhiireliikide hulka. Selgmine pool tume- või punakaspruun, kõhtmine pool on selgemi- sest vaid pisut heledam ning värvuselt Levik. Levila ulatub Hispaaniast ja Iirimaast kollakas- või hallikaspruun. Nägu, kõrvad Ida-Hiinani, kuigi Aasias on levila katkendlik. ja traagus on tumepruunid. Kõrvad on Lõunapiir ulatub Põhja-Aafrika, Süüria ja kolmnurksed, lühikesed ja ümara otsaga, Iraanini, põhjapiir Lõuna-Soome ja -Rootsini; traagus lühike, ümara otsaga ning pisut levinud ka Põhja-Šotimaal. Euroopas tavali- sissepoole pööratud. Sabalennus on semaid ning arvukamaid nahkhiireliike, keda erinevalt pargi-nahkhiirest karvane vaid leidub üle kogu Mandri-Euroopa ning Briti kehale lähedal. Hambaid on 34 (I 2/3, saartel. Kääbus-nahkhiir eristati teisikliigist C 1/1, P 2/2, M 3/3). Hea määramistunnus pügmee-nahkhiirest alles 1990. aastate lõpul on Pipistrellus-nahkhiirte puhul viienda ning seetõttu ei pruugi tema levila ulatus veel sõrme ja küünarvarre vahel oleval lennu- täielikult teada olla. Eestis on kääbus-nahk- nahal soontest moodustuv muster. hiir haruldane liik ning asub siin oma levila põhjaservas. Enamik leiualasid paikneb Ida- ja Lõuna-Eestis, kuid teda on kohatud ka Põhja- Eestis, läänerannikul ja Saaremaal.

Elupaik. Elupaiga poolest väga paindlik liik. Võimaluse korral eelistab puude- ja veekogu- rohkeid alasid, kuid Kesk- ja Lääne-Euroopas leidub peaaegu igat tüüpi elupaikades kesklinnast metsadeni. Tavaliselt lendab piki lineaarseid objekte (hekid, metsaservad jm), ent võib ületada ka avatud alasid. Eestis on kääbus-nahkhiir elualade suhtes valivam: teda on leitud peamiselt veekogude läheduses paiknevate metsade ümbrusest ja parkidest, sobiva elupaiga leidumisel võib teda siiski kohata ka linnades. Nahkhiirlased - Vespertilionidae

Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, Sigimine ja areng. Paarituvad augustis-sep- kes veedab päeva varjepaikades. Nendena tembris. Sellel ajal hõivavad isasloomad paari- kasutab mitmesuguseid hoonetes leiduvaid tumisvarjepaiku, kuhu meelitatakse mängu- tühimikke ja nahkhiirte varjekaste. Ühte varje- lennul spetsiaalseid häälitsusi tehes kuni 10 paika võib asustada 50–250 isendist koosnev emasloomast koosnev haarem. Viljastumine poegimiskoloonia. Isasloomad veedavad toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. suve üksikult. Varjepaiku võidakse jagada Tiinuse ja järglaste kasvatamise ajaks kogu- põhja-nahkhiire, pargi-nahkhiire, tiigi-, nevad emasloomad poegimiskolooniatesse, 89 tõmmu- ja habelendlasega. mis asuvad tavaliselt hoonete pragudes. Kolooniad kogunevad mais ning koosnevad Kääbus-nahkhiir on rändliik, kelle talvitus- 50–250 isendist. Järglased sünnivad juunis- alad asuvad ilmselt Kesk- ja Lääne-Euroopas. juulis, neid on tavaliselt 1 või 2. Noorloomad Eestis ja lähialadel rõngastatud kääbus-nahk- arenevad kiiresti ning iseseisvuvad 3–4 nädala hiirte taasleide ei ole teada. Mujal Euroopas vanuselt. Pärast poegade lennuvõimestumist kogutud andmed näitavad, et suurem osa kolooniad hajuvad. Enamik loomi saavutab isendeid ei rända kaugemale kui 10–20 km, suguküpsuse esimeseks sügiseks. kuid teada on ka üle 1000 km pikkusi rändeid. Eestis võib kääbus-nahkhiirt kohata maist Koht ökosüsteemis. Eestis vähearvukas; kuna septembrini. Kabli linnujaamas tehtud nahk- ta elab siin oma levila põhjapiiril, ei pruugi hiirte rändevaatluste põhjal jääb 90% regist- väike arvukus olla põhjustatud liigi halvast reeringutest 20. juuli ja 30. augusti vahele. seisundist. Ohustavateks teguriteks võib siiski Igal aastal registreeritavate kääbus-nahkhiirte ilmselt pidada häiringuid varjepaikades. Kuna väikse arvu tõttu võivad rände ajalised piirid tegu on rändliigiga, võivad mõju avaldada olla siiski erinevad. Lähim teadaolev talvitus- ka muutused rändeteedel, kuid nende mõju koht asub Leedus Klaipedas, kus seda liiki on kohta on siiani vähe teavet. registreeritud ühel korral. Staatus. Kuulub Eesti looduskaitseseaduse Toitumine. Põhilise osa toidust hõlmavad järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodus- väikesed kahetiivalised, oluline osa on suru- direktiivi IV lisasse, Berni konventsiooni ja pistesääsklastel. Väiksemal hulgal võib III lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. toidus leida ka mitmesuguseid muid väikseid Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse putukaid. lepinguga (EUROBATS). Käsitiivalised - Chiroptera

6.1.12. Pügmee-nahkhiir Pipistrellus pygmaeus

Ingl Soprano Pipistrelle

Mõõtmed. Kehakaal 4–7 g, tüvepikkus 36–51 mm, küünarvarre pikkus 28–32 mm, tiibade siruulatus 180–240 mm.

Välimus. Pügmee-nahkhiir kuulub sama 90 mõõtu kääbus-nahkhiirega Euroopa väiksemate nahkhiireliikide hulka. Värvuselt punakaspruun või liivakarva Levik. Levila piirdub peamiselt Euroopaga, ning kõhtmine pool on selgmisest pisut kuid teadaolevalt leidub liiki ka Kaspia mere heledam. Nägu, kõrvad ja traagus on piirkonnas. Ida-lääne sihis ulatub liigi levila heledad ning koon lühike. Kõrvad kolm- Iirimaast Aserbaidžaanini, põhja-lõuna sihis nurksed, lühikesed ja ümara tipuga. aga Vahemerest Lõuna-Norra ja -Rootsini; Traagus on lühike, ümara ja pisut sisse- Soomes liik puudub. Levila on asustatud poole pööratud tipuga. Hambaid on 34 ebaühtlaselt. Pügmee-nahkhiir asustab (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3). Võrreldes enamikku Kesk-Euroopast, Suurbritanniast kääbus-nahkhiirega on pügmee-nahk- ja Iirimaast, kuid puudub suurel osal hiire nägu ja kõrvad märksa heledamad. Saksamaast, Prantsusmaast ja Vahemere piir- Pipistrellus-nahkhiirte määramisel on konnast. Pügmee-nahkhiir eristati teisikliigist hea tunnus viienda sõrme ja küünarvarre kääbus-nahkhiirest alles 1990. aastate lõpul vahel oleva lennunaha soontemuster ning seetõttu ei pruugi tema levila ulatus veel (joonis). täielikult teada olla. Eestis on pügmee-nahkhiir haruldane liik, kelle esimene leid pärineb 2000. aastast. Üksikuid leiupaiku on teada Eesti eri osadest: teda on leitud lääneranni- kult, Saaremaalt, Peipsiäärsetelt aladelt ning ka põhjarannikult. Püsiv eluala tundub olevat Alatskivi ja selle ümbrus, kus liiki on kohatud korduvalt.

Elupaik. Pügmee-nahkhiir on oma teisikliigist kääbus-nahkhiirest enam seotud veeko- gurohkete aladega. Olulised toitumisalad on veekogude kaldakooslused ja puistute servad, kuid teda võib kohata ka mitmesugustes metsades. Eestis on kohatud ka ranniku lähedal.

Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades. Nendena kasutab peamiselt hoonetes leiduvaid tühi- mikke, kuid neid võib leida ka varjekastidest Nahkhiirlased - Vespertilionidae

ja puuõõntest. Ühte varjepaika võib asustada hajuvad. Osal emasloomadest saabub sugu- kuni mitmesajast isendist koosnev poegimis- küpsus juba esimesel sügisel. koloonia. Isasloomad veedavad suve üksinda. Varjekohti võidakse jagada tõmmulendlasega. Koht ökosüsteemis. Eestis vähearvukas; kuna ta elab siin oma levila põhjapiiril, ei pruugi Samamoodi kui teised Eestis leiduvad väike arvukus olla põhjustatud populatsiooni perekonna Pipistrellus nahkhiired on ka halvast seisundist. Ohustavateks teguriteks pügmee-nahkhiir ilmselt rändliik, kuid Eestis võib pidada häiringuid varjepaikades. Kuna 91 ei ole rõngastatud ega leitud ühtegi mujal tegu on rändliigiga, võivad mõju avaldada rõngastatud isendit. Sügisene ränne algab ka muutused rändeteedel, kuid nende mõju suve lõpul, Kabli linnujaamas tehtud rände- kohta on siiani vähe teavet. vaatluste põhjal jääb 90% iga-aastastest registreeringutest 29. juuli ja 29. septembri Staatus. Eesti looduskaitseseaduse järgi vahele. Kuna pügmee-nahkhiir eristati arvatud II kaitsekategooriasse. Kuulub kääbus-nahkhiirest üsna hiljuti, on andmeid Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse. Ühtlasi on tema rändeulatuse kohta vähe ka mujal kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga Euroopas. Taaspüügil on loomi enamasti (EUROBATS). leitud rõngastuspaigast mõne kilomeetri kauguselt.

Toitumine. Toitub väikestest putukatest, kellest põhiosa hõlmavad kahetiivalised, kile- tiivalised, ühepäevikulised ja võrktiivalised.

Sigimine ja areng. Paarituvad juulist septembrini. Sel ajal hõivavad isasloomad paaritumisvarjepaiku, kuhu meelitavad emasloomi: isasloomad lendavad varjepaiga läheduses ja toovad kuuldavale peibutushää- litsusi. Paaritumisvarjepaikades moodustuvad kuni 12 isendist koosnevaid haaremeid, mida teiste isaste eest kaitstakse. Viljastumine toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja järglaste kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis paiknevad hoonetes, puuõõntes ja nahkhiirte varjekastides. Kolooniatesse kogunevad mais ning need võivad koosneda viieteist- kümnest kuni mitmesajast isendist. Järglased sünnivad juunis-juulis ning neid on tavaliselt 2. Pojad iseseisvuvad ja lennuvõimestuvad 3–4 nädala vanuselt, pärast seda kolooniad Kiskjalised - Carnivora

7. Selts kiskjalised (Carnivora) Süstemaatiliselt jaguneb kiskjaliste selts hilises Eotseenis või varajases Oligotseenis, kaheks alamseltsiks: Feliformia ja Caniformia. kuid praeguseks ei ole veel selge, kas Feliformia alamseltsi kuuluvad liigid on nende eellased olid kärplased või karulased. peamiselt spetsialiseerunud loomsele toidule; Tänapäevaste kiskjaliste lähim sõsarrühm on neil on kiskjaliste morfoloogilised tunnused soomusloomalised (Pholidota). selgelt eristunud. Caniformia alamseltsi esindajad on morfoloogiliselt ja ökoloogiliselt Kiskjalised on looduslikult levinud kõigil 92 varieeruvamad, sinna kuulub nii liha,- sega- mandritel, v.a Austraalia ja Antarktis. Seltsi kui ka taimtoidulisi loomi, osa liike on kohas- kuuluvad peamiselt röövloomad, erand on tunud veelise eluviisiga. vähesed liigid, kes toituvad peamiselt ainult putukatest või taimedest, kuid paljud kiskja- Üleminek putuktoiduliselt eluviisilt kiskelu- lised on vähem või rohkem segatoidulised. viisile leidis imetajatel aset Paleotseenis, kui Kiskeluviisi tõttu on tekkinud omapärane ühel ajal tekkis kaks kiskjaterühma, millest üks hammastik: saagi surmamiseks ja liha rebimi- on tänapäevaste kiskjaliste eellane. Feliformia seks on neil hästi arenenud kihvad (Canini – ja Caniformia alamseltsile omased tunnused C) ja kiskhambad (ülemine 4. eespurihammas 4 kujunesid samuti välja Paleotseenis, ligi 59 (P ) ning alumine 1. tagapurihammas (M1). miljonit aastat tagasi, loomarühma varajases Kiskhambad on hästi arenenud peamiselt arengus. Caniformia alamseltsi kuuluvad ka loomtoidulistel liikidel, nagu näiteks kaslastel, vee-eluviisiga kohastunud kiskjalised, varem ning võrdlemisi halvemini sega- ja taim- loivaliste (Pinnipedia) seltsi arvatud hülg- toidulistel loomadel, nagu karu ja mäger. laste (Phocidae), kõrvukhülglaste (Otariidae) Veelise eluviisiga kiskjalistel on samuti hästi ja morsklaste (Odobenidae) sugukonda arenenud kihvhambad, kuid nende lõike- kuuluvad liigid. Loivalised arenesid välja hambad on sageli redutseerunud ning purihambad lihtsad ja ühetaolised: hammastikul on saagi haaramise ja kinnihoidmise otstarve, toitu ei närita. Kaslased - Felidae

Kiskjaliste kolju on massiivne ja lõualuud Kiskjalised tarbivad kergesti seeduvat toitu, tugevad, veelistel või poolveelistel liikidel ka nende seedekulgla on lihtsa ehitusega: lamenenud. Karnivooride alalõualuu liigub magu on väike, umbsool on vähe arenenud peamiselt vertikaaltasapinnas; horisontaalne või puudub. Erinevalt teistest kiskjalistest on liikumine on piiratud. Enamik maismaakisk- loivalistel pikk peensool; maismaaloomadel jaid on digitigraadid ehk varvulkõndijad: on see pigem taimtoidulisi iseloomustav liikumisel toetuvad vaid varvastele, kanda tunnus. maha ei pane. Jäsemetel on peale liikumise ka Kiskjaliste meeleelundid ja kesknärvisüs- 93 saagi haaramise funktsioon. Veelise eluviisiga teem on hästi arenenud, juhtivad meeled on liikide jäsemetest ulatub kehapinnale üksnes kuulmine, nägemine ja maismaaloomadel ka distaalne osa, varbad on seotud ujunahaga, haistmine. Paljudel liikidel on anaalnäärmed. moodustades loiva. Morsklased ja kõrvuk- Osal liikidel on ovulatsioon indutseeritud, hülged kasutavad maal või jääl liikudes esineb hilinenud implantatsiooni. Pojad on eesloibade abi, hülglased mitte. sündides abitud, maismaakiskjatel kinniste, veelistel liikidel lahtiste silmadega. Sündides Kiskjaliste seltsi liikidel puudub rangluu või on kiskjad enamasti karvased, kuid mõnede on see nõrgalt arenenud. Jäsemetel on 4–5 liikide pojad on paljad (karud). varvast, millel on hästi arenenud küünised (ka veelistel liikidel). Kõigil, v.a Feliformia alam- Eestis on 5 kiskjaliste sugukonda: Feliformia seltsi kuuluval hüäänlaste (Hyaenidae) sugu- alamseltsis 1 (kaslased) ning Caniformia konna liikidel, esineb sugutiluu (os penis). alamseltsis 4 sugukonda (koerlased, karulased, kärplased ja hülglased).

7.1. Sugukond kaslased (Felidae)

Kaslaste sugukonna esindajad on looduslikult kiskjalistega on kaslaste näokolju lühenenud ja levinud kõigil mandritel, v.a Antarktis ja Aust- osa hambaid redutseerunud. raalia, nad asustavad väga mitmekesiseid elupaiku kõrbetest vihmametsadeni, kuid enamik Kaslased tavaliselt ei jälita oma saaki, vaid va- sugukonna liike elab metsastel aladel. Kuigi sel- ritsevad seda. Enamasti on nad üksikeluviisi- les sugukonnas on väga erineva suurusega liike ga loomad. Värvus oleneb elupaigast ning on (1–300 kg), on kõigil 32 liigil kiskjatele iseloomu- varjefunktsiooniga: enamasti kollakas, sageli likud tunnused selgelt välja kujunenud ning ül- täppide või triipudega. Väiksemad ja keskmise dine kehaehitus sarnane, olenemata suurusest. suurusega kaslased võivad hingamisel tekitada iseloomulikku heli – nurrumist; suured kaslased Kaslaste küünised on sissetõmmatavad, jäsemed (nt lõvi, tiiger) möirgavad. Juhtivad meeled on tugevad ning tagajalgade ehitus võimaldab kii- nägemine ja kuulmine. resti söösta toitu püüdma. Saagi surmamisel on olulised tugevad lõualuud ja mälumislihased ja Eestis on levinud üks kaslane, kuid Euroopas lei- hästi arenenud kihvad. Paljude kaslaste silma- dub veel kaks liiki: ibeeria ilves (Lynx pardinus) ja koopad ja silmad on peaga võrreldes suured, metskass (Felis silvestris). see viitab nende öisele eluviisile. Võrreldes teiste Kiskjalised - Carnivora

7.1.1. Harilik ilves Lynx lynx

Kasutusel ka ilves, Euroopa ilves Tegevusjäljed. Üksikjälg nagu kassil, aga Ld varem Felis lynx suurem (pikkus täiskasvanud isendil keskmi- Ingl European Lynx selt 8–10 cm), jäljerida siksakiline või sirge. Sageli peidab oma väljaheited nagu kodukass. Mõõtmed. Eestis varieerub tüvepikkus vahemikus 90–115 cm. Täiskasvanud Levik. Levinud Põhja-Euraasia metsades ja emased kaaluvad keskmiselt 17 kg ja mägialadel, lõunas kuni Alpide, Väike-Aasia 94 isased 22 kg, kuid üksikute isasloomade ja Tiibetini. Euroopas on levinud peamiselt kaal võib ületada 30 kg. põhjaosas. Skandinaavia, Baltimaade, Poola ja Ukraina ilvesepopulatsioonid on seotud Välimus. Pikajalgne ja tugeva kehaehitu- Venemaa populatsiooniga, kuid Euroopa sega kaslane. Keha alakülg on valge, kuid kesk- ja lõunaosas paiknevad väiksemad selja, pea ja jalgade värvus on varieeruv ilvesepopulatsioonid on isoleeritud. ning oleneb aastaajast: talvel enamasti heledam hallikam, suvel kollakashallist Ilves oli üks esimesi loomaliike, kes pärast punakaspruunini, üldisest värvusest eris- jääaega Eesti alale levis. Kuigi ajalooliselt on tuvad tumedamad tähnid. Pea on ümar, Eesti aladel elanud ka metskass, on ilves meil näokolju lühike, kõrvad püstised ning praegu ainus looduslik kaslane. Eestis on ilves 4–5 cm pikkuste karvatuttidega. Näo levinud kogu mandril ja suurematel saartel. ümber olevad pikad karvad moodustavad põskhabeme. Saba on lühike ja Elupaik. Seotud loodusmaastikega: leviala musta otsaga. Hambaid on 28 (I 3/3, põhjaosas okas- või segametsade, lõunaosas C 1/1, P 2/2, M 1/1), nisasid 6. ka mägiste aladega.

Eluviis ja käitumine. Üksikeluviisiga, aktiivne peamiselt öösel või hämarikus, kuid sigimisajal ning järglaste eest hoolitsedes ka päeval. Tegutseb maapinnal ja kuigi on hea ronija, ei varitse saaki kunagi puu otsas. Saakloomad surmab, hammustades neid kaelast, ja lohistab tavaliselt tabamiskohast eemale. Saakloomade söömata osad peidab sageli lume või risu alla. Territoriaalne loom. Üldjuhul on isaste kodupiirkond suurem kui emastel. Pesa kasutavad vaid sigimisajal, see on lihtne varje tuulemurrus, tihnikus või puujuurtealuses õõnes. Kaslased - Felidae

Toit. Lihatoiduline, Eestis on peamine Koht ökosüsteemis. Looduses võivad ilvest saakobjekt metskits. Vähemal määral sööb murda või püütud saagi juurest minema ajada jäneseid, kobrast, rebast, kährikkoera, kana- hunt ja mõnes piirkonnas ahm. Haigustest lisi ja närilisi. Täiskasvanud isased toituvad ka on ohtlikumad marutaud ja kärntõbi, samuti suurematest saakloomadest, nagu punahirv. esineb neil trihhinelloosi ja toksoplasmoosi. Sööb päevas ca 1,5 kg liha. Läbikülmunud liha ja raibet enamasti ei söö. Kuigi lihatoiduline, Staatus. Euroopas kaitsealune liik, kuulub EL sööb kõrrelisi, nagu ka kodukass, arvatavasti loodusdirektiivi II ja IV lisasse. Eesti liitu- 95 soolestiku puhastamiseks parasiitussidest. misel Euroopa Liiduga tuldi vastu taotlusele arvata ilves V lisasse (kasutatavad looma- Sigimine ja areng. Aastas üks pesakond, liigid), seega on ilves Eestis jahiuluk, kelle kuid täiskasvanud emased ei pruugi sigida küttimine on reguleeritud; see on lubatud igal aastal, eriti toidubaasi vähesuse korral. populatsiooni suhteliselt hea seisundi tõttu. Jooksuaeg on märtsis, sel ajal kräunuvad Eesti suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevus- ilvesed kiledalt. Tiinus kestab 63–74 päeva, kava järgi on aastateks 2012–2021 püstitatud pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 2–3 eesmärk hoida igal aastal alles 100–130 ilvese (kõige rohkem 5) poega, kes sünnivad pesakonda, nii et asurkonna üldsuurus oleks pimedate ja abitutena, kaaludes 200–300 g. ca 600–780 isendit. Väga oluline on tagada Poegade eest hoolitseb vaid emasloom. saakloomade asurkondade hea seisund. Silmad avanevad 16.–17. päeval, imetamine kestab 3 kuud, 2 esimest kuud toituvad pojad ainult emapiimast. Pojad lahkuvad pesast 4-kuuselt, kuid nad jäävad ema juurde umbes aastaks, suguküpsus saabub 2. eluaastal. Noored isased osalevad enamasti sigimises alles 3. eluaastal. Viimastel aastatel on vanim Eestis kütitud loom olnud 10-aastane emasloom, kuid täiskasvanud kütitud loomade keskmine vanus on 3,5 aastat. Noored, alla aastased kutsikad hõlmavad kütitud loomadest ligi 30%; kõigi kütitud ilveste (täiskas- vanud ja pojad) keskmine vanus on 2,5 aastat (Keskkonnaagentuur, avaldamata andmed). Kiskjalised - Carnivora

7.2. Sugukond koerlased (Canidae)

Koerlased on levinud kõigil mandritel, v.a An- loomtoidulised, ent võimaluse korral tarbivad tarktis; Austraaliasse levis hallhundi alamliik ka taimset toitu. Näokolju on pikenenud, ni- dingo (Canis lupus dingo) inimese abiga ar- naõõs võrdlemisi suur ja haistmine seetõttu vatavasti 4000 aastat tagasi. Koerlased on ko- hästi arenenud. Koerlased elavad nii üksikult, hastunud väga mitmesuguste elupaikadega: paaride kui ka karjadena, eluviis on seotud neid elab tundrates, metsades, rohtlates, kõr- kehasuuruse ja toiduobjektidega: väiksemad betes ja savannides. Nad on keskmise suuru- koerlased, kes püüavad väiksemaid saakloo- 96 sega kuni väikesed loomad. Sugukonnas on mi, on üksikelulised, ning suuremad elavad eristatud 35 liiki. karjades.

Koerlaste jäsemed on suhteliselt pikad, ena- Eestis elab 4 liiki koerlasi: hunt, harilik šaakal, masti on eesjäsemel 5 ja tagajäsemel 4 var- punarebane ja sissetoodud liigina kährikkoer. vast. Kiskhambad on hästi arenenud, kuid Euroopas on peale eelnimetatute levinud ka koerlaste purihambad pole nii tervavatipu- polaarrebane (Alopex lagopus). lised kui kaslastel – enamjaolt on koerlased Koerlased - Canidae

7.2.1. Hunt (Canis lupus)

Kasutusel ka hallhunt Tegevusjäljed. Täiskasvanud hundi eeskäpa Ingl Wolf jälje pikkus on tavaliselt 9–11 cm, tagakäpa jälg on pisut lühem. Hundi jälgi võib olla ras- Mõõtmed. Eestis jääb täiskasvanud hun- ke eristada koera omadest, kuid üldjuhul on di tüvepikkus vahemikku 110–140 cm; hundi jäljerida nöörsirge ja käpajäljed pikliku- kehakaal on tavaliselt 30–45 kg. Isased mad kui koeral. Liikudes astuvad karja liikmed on suuremad kui emased. sageli üksteise jälgedesse, kari hargneb mär- gistamise või küttimise eesmärgil. Territooriu- 97 Välimus. Suurim metsik koerlane, kes mi märgistavad uriiniga, pärast märgistamist üldise kehaehituse poolest meenutab kaabivad tagajäsemetega lund või maapinda. saksa lambakoera, kuid hundi pea, rind ja kael on laiemad ning jalad tugevamad. Levik. Tänapäeval levinud Põhja-Ameerikas Karvastiku värvus on enamasti hall, va- ja Euraasias, tundravööndist kuni USA põh- rieerudes helehallist kollakas- või pruu- jaosani Ameerikas ning Araabia poolsaare ja nikashallini. Seljakarvad on musta tipuga Indiani Aasias. Umbes 300 aastat tagasi ula- ning seetõttu on seljaosa tumedam; põ- tas hundi levikuala Ameerikas Mehhiko ja Eu- sed, kõhualune ja jalgade siseküljed on roopas Põhja-Aafrikani. Tänapäeval Kesk- ja valkjashallid. Talvekarvastik on heledam, Lääne-Euroopas suures osas inimtegevuse sel ajal on hundil iseloomulik põskhabe. tõttu välja surnud, on jäänud eraldatud po- Karvavahetus on kaks korda aastas: keva- pulatsioonid peamiselt mägistel aladel. Prae- del mais ja sügisel septembris-oktoobris. gusajal on Lääne-Euroopas siiski oma levilat Kõrvad on suured, püstised ja kolmnurk- laiendamas. Eestis levinud kogu mandril ja sed, kõrvade servades on mustad kar- suurematel saartel (Saaremaa, Hiiumaa). vad. Saba on pikk, ulatub hüppeliigeseni ja on sirge. Hundi kehahoid on rahulikus Elupaik. Eelistavad vähese inimmõjuga ala- olekus võrdlemisi rõhtne, pea on veidi sid: metsi, rabasid, soid; saavad edukalt hak- kõrgemal kui selg. Hambaid on 42 (I 3/3, kama ka suure inimasustuse ja -mõjuga piir- C 1/1, P 4/4, M 2/3), nisasid 10. kondades. Eestis on hunt loodusmaastiku liik, kes eelistab elupaigana metsi või alasid, kus kultuurmaastiku osakaal on vähene. Si- gimisajal seotud urgude või pesadega, mis asuvad kohtades, kus inimene käib harva, nagu rabasaared või tuulemurrud. Pesa võib olla puujuurte all, kohandatud teiste loomade mahajäetud urust või lihtsalt maapinnal. Ko- dupiirkonna suurus oleneb peamiselt saakloomade ja huntide endi arvukusest, Eestis keskeltläbi 250–500 km².

Eluviis ja käitumine. Öise eluviisiga; elavad karjadena, millele on omane hierarhia. Kari koosneb domineerivast paarist (nn alfaema- ne ja -isane), nende järglastest ja nendega lii- Kiskjalised - Carnivora

tunud üksikisenditest; karjasisene positsioon sikad sünnivad mais ning kaaluvad sündides pannakse paika kutsikaeas poegade omava- 300–500 g. Pesakonnas on keskmiselt 3–7 heliste mängudega ning täiskasvanuna kakel- poega, kes võõrduvad emapiimast ca 2-kuudes. Suuremates karjades liiguvad ringi sügi- selt. Vanemad tassivad poegadele liha oma sest jooksuajani jaanuaris-veebruaris. Pärast maos pesa juurde, kus see välja oksendatak- jooksuaega elavad paaride, väikeste karjade se. Pojad jäävad vanemate juurde vähemalt või üksikisenditena. Karjade lagunemine ke- aastaks, suguküpseks saavad aastavanuselt. 98 vadel on seotud intensiivse küttimise, jook- Viimastel aastatel Eestis kütitud loomadest suaja ning noorloomade hajumise algusega. on kõige vanemad olnud 14-aastased, kuid Kui keskmise suurusega saakloomi on kül- keskmiselt on täiskasvanud kütitud loomade luses, liiguvad hundid väiksemas karjas; kui vanus 3,4 aastat. Samas on noori, alla aastasi toitutakse peamiselt suurematest saakloo- kutsikaid kütitud loomade hulgas 55% ning madest (nt põder), jäävad karjad kokku kogu kõigi kütitud huntide (täiskasvanud ja pojad) aastaks. Eestis koosneb hundikari keskmiselt keskmine vanus on vaid 1,9 aastat (Keskkon- 4–5 loomast: vanemisenditest ja nende suvis- naagentuur, avaldamata andmed). test järglastest; korduvsigijate karjades on ka sinna eelmisest sigimisest jäänud poegi. Koht ökosüsteemis. Peale inimese ei ole hundil vaenlasi, arvukust mõjutab enim küt- Territoriaalsed loomad, kari patrullib regu- timine. Kuna mõnes piirkonnas vähendavad laarselt oma territooriumi piirialadel ning hundid sealset uluksõraliste ja mõnikord ka märgistab seda väljaheidete ja uriiniga. koduloomade arvukust, võib salaküttimisest kujuneda probleem hundi kaitsel. Üksikud hundid on tavaliselt karjast ajutiselt või jäädavalt lahkunud noorloomad, kuid ka Staatus. Kuulub EL loodusdirektiivi II ja IV li- vanad või vigastada saanud loomad. Kuna sasse, kuid Eesti puhul tuldi vastu taotlusele nad on karja toidukonkurendid, siis neid karja arvata hunt V lisasse (kasutatavad looma- territooriumil enamasti ei sallita. liigid). Eesti suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava järgi on aastateks 2012–2021 Toit. Väga paindlik kiskja, kes kiiresti kohaneb püstitud eesmärk hoida hundiasurkonna üld- muutunud elutingimustega. Talvel on Eestis suurus 150–250 isendi piires; et tagada selline peamised toiduobjektid sõralised: metskits, arvukus, peaks igal aastal hoidma alles 15–25 metssiga ja põder, kuid küllaltki suur osa on kutsikatega hundikarja. ka pisiimetajatel. Võimaluse korral toitub hunt ka teistest selgroogsetest, sh koprast, jänes- test, kährikkoertest, rebastest, lindudest, ka- hepaiksetest ja roomajatest, ent ka selgrootutest (putukad, limused). Sööb ka raipeid.

Sigimine ja areng. Jooksuaeg on veebruaris, mõnikord ka jaanuari lõpus. Hundikarjas paaritub ja saab järglasi vaid domineeriv paar, karja teised liikmed võtavad osa poegade hooldamisest. Tiinus kestab ca 2 kuud, kut- Koerlased - Canidae

7.2.2. Harilik šaakal Canis aureus

Ingl Golden Jackal kuuldud ulgumas 2010. aastast alates. Peale Ullaste on šaakaleid tabatud ja kuuldud ka Mõõtmed. Isased on emastest umbes mujal Eestis, esialgsetel andmetel on nende 12% suuremad. Isased kaaluvad 8–14 kg levik meil seotud ranniku ja saartega. 2014 ja nende tüvepikkus on 76–87 cm. kütiti esimesed šaakalid ka Lätis ja Valgeve- Täiskasvanud emaste kaal on 7–12 kg ja nes. tüvepikkus 74–80 cm. Elupaik. Eelistab tiheda taimestikuga alasid, 99 Tunnused. Keskmise suuruse ja võrdle- võsa, põõsastikke ja roostikke. Sageli elab misi pikkade saledate jalgadega koerlane. soisel maastikul, levila lõunaosas poolkõrbe- Välimuselt meenutab väheldast hunti, tes. Eestis on senised kinnitust leidnud elu- kuid karvastiku põhitoon on kollakas- paigad seotud roostikega rannikul, sisemaalt punane ning kõrvad on peaga võrreldes seni tõendatud leiud puuduvad. suuremad. Hambaid on 42 (I 3/3, C 1/1, P 4/4, M 2/3), nisasid 8. Eluviis ja käitumine. Peamiselt öise eluviisiga seltsinguline kiskja. Enamasti elavad pe- rerühmades, kuid vahel moodustavad suuremaid karju. Häälitsevad haukudes, klähvides ja ulgudes. Šaakalid on territoriaalsed, mär- gistavad oma kodupiirkonda uriini ja välja- heidetega. Sigimisperioodil seotud lihtsate urgudega.

Sigimine ja areng. Jooksuaeg on veebruaris-märtsis, kuid paaritumises osaleb vaid domineeriv paar. Tiinus kestab 63 päeva, poegi on pesakonnas 2–4, nad sünnivad mais-juunis. Sündides kaaluvad 200–250 g. Pojad hakkavad urust väljas käima 3-nädalaselt, selle ajani on emasloom koos poegadega urus. Imetamine kestab 7 nädalat, järglaste eest hoolitsevad kõik grupi liikmed. Suguküpseks saavad 11-kuuselt. Eluiga on looduses 8–9 aastat. Levik. Levinud Põhja-Aafrikas, Ida-, Kesk- ja Lääne-Aafrika põhjaosas, samuti Lääne-, Staatus. Aastal 2013, pärast esimesi leide, Lõuna- ja Kagu-Aasias, Lõuna- ja Kesk-Eu- kuuluti võõrliigiks, kuna toona ei olnud tea- roopas. Euroopas on šaakal levinud Balkani vet šaakali leidumise kohta meie lähialadel. poolsaarelt Põhja-Itaaliani läänes ning Ukrai- Hilisemad andmed viitavad pigem sellele, et na ja Valgeveneni põhjas, kuid levik võib olla šaakal on Euroopas levinud laiemalt, kui arva- laialdasem. Esimene šaakal tabati Eestis 2013. ti, ning tõenäoliselt on ta viimasel aastaküm- aastal Läänemaal Ullastes. Tegemist oli noore, nel edukalt laiendanud oma areaali Ida- ja alla aasta vanuse loomaga; kohalike andmetel Põhja-Euroopas. on sarnase välimusega loomi seal nähtud ja Kiskjalised - Carnivora

7.2.3. Punarebane Vulpes vulpes

Kasutusel ka rebane Tegevusjäljed. Rebase jäljerida on sammu Ingl Red Fox käies sirge; jälgedel on näha 4 varvast. Üksikjälg on 5–7 cm pikk ja 3–4 cm lai. Mõõtmed. Täiskasvanud punarebase ke- Üksikjälg sarnaneb koera omaga, kuid koera hakaal on 4–10 kg, tüvepikkus 50–90 cm. jäljerida ei ole sirge. Territooriumi märgis- tavad väljaheidete ja uriiniga, mille jätavad 100 Välimus. Pika saleda keha, suhteliselt lühi- silmatorkavatesse kohtadesse. keste jalgade ja koheva sabaga koerlane. Karvastiku värvus on väga varieeruv, kuid Levik. Laialt levinud peaaegu kogu Euraasias enamasti punaka varjundiga, harva on lei- ja Põhja-Ameerikas; elutseb ka Aafrika tud pruune ja albinootilisi isendeid. Küljed põhjaosas. Rebast on introdutseeritud on seljast heledamad, kõhupool hallikas Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Tavaline või hallikasvalge. Koonu küljed, alalõug ja üle kogu Eesti; meie aladele jõudis esimeste lõuaalune on valged. Pea ja nägu on selja- loomade seas jääaja järel preboreaalsel ga sama värvi, s.o tumedam punakaspruun; kliimaperioodil, kui olid kujunenud sobivad kõrvad kolmnurksed püstised, üleni või üle- keskkonnatingimused. mises otsas mustad, kuid kõrvade servades on heledamad karvad. Saba hõlmab tüve- Elupaik. Kohaneb kiiresti mitmesuguste pikkusest rohkem kui poole; pealtpoolt on elupaikadega, kuid eelistab põõsastikke, metsi saba punakaspruunide, alt hallikate karva- ja põllumajandusmaid hõlmavaid mosaiikseid dega, sabaots on enamasti valge. Jalgade maastikke. Euroopas ja ka Eestis on levinud alumine osa on must. Täielik karvavahetus linnadesse, mida seostatakse üldise rebaste toimub vaid üks kord aastas, kevadel. Sügi- arvukuse suurenemisega marutõvevastase sel muutub karvastik tihedamaks: osa kar- vaktsineerimise järel. Pesa asub urus, mille vu kasvab juurde ja aluskarvad kasvavad pi- kraabib ise või kasutab vanu mägraurge. Urul kemaks. Hambaid on 42 (I 3/3, C 1/1, P 4/4, on sageli mitu väljapääsu, kuid üldjuhul on M 2/3), nisasid 6. rebase tehtud urg lihtsam kui mägra oma. Pesa võib olla ka kivivaredes või -aedades, ka kasutatavate hoonete läheduses. Urgudega on seotud vaid poegade üleskasvatamise perioodil, muul ajal kasutavad nad neid juhuslikult varjamiseks või põgenemiseks.

Eluviis ja käitumine. Enamasti öö- ja häma- rikuloom, ent kui teda ei häirita, tegutseb ka päeval. Väljaspool sigimisperioodi ja poegade üleskasvatamise ajal on üksikeluvii- siga. Territoriaalsed loomad, kes märgistavad oma elupaiga piire uriini ja väljaheidetega. Lõhnamärkidena jätavad maha anaalnäär- mete, sabaaluse ja näopiirkonna nõret, hõõrudes neid kehaosi objektide vastu. Lõhnanäärmed paiknevad ka päkkade vahel. Koerlased - Canidae

Toit. Eestis toitub sügisel ja talvel kõige sage- Pesakonda ähvardava ohu korral tassib ema damini pisinärilistest, peamiselt uruhiirtest ja kutsikad teise urgu. Silmad avanevad 2-näda- leethiirest. Teine põhiline toidukategooria on laselt, emapiimast võõrduvad 6-nädalaselt. raibe, peamiselt kütitavate sõraliste jäänused, Emarebane tassib poegadele pesa juurde kuid tähtsal kohal on ka taimne toit: teravili ja toitu, mille jäänuseid võib pesitsusajal seal õunad. Harvemini toitub lindudest ja kalast, näha. Pojad iseseisvuvad suve teisel poolel, ent nende toiduobjektide kättesaadavus võib suguküpsuse saavutavad aastavanuselt. veekogude läheduses ning kevadel ja suvel Eluiga on looduses tavaliselt 2–4 aastat. 101 olla suurem. Toitub ka selgrootutest, kahe- paiksetest, jänestest ja nende poegadest. Koht ökosüsteemis. Rebast murravad hundid Kuna rebase jalad on üsna lühikesed, pole ja ilvesed, sügiseti hukkub palju noorloomi ta hea jooksja – saagi püüdmiseks ta pigem liikluses. Kuni 2006. aastani piiras arvukust hiilib lähedale ja sooritab seejärel kiire hüppe. marutaud, pärast üle-eestilise marutaudi- Soodsa võimaluse korral (nt kanalas) võib vastase vaktsineerimiskava elluviimist piirab lühikese ajaga tappa rohkem loomi, kui jõuab siin rebase arvukust peamiselt kärntõbi, aga süüa. ka toidupuudus sügava lumega talvedel. On alveokokk-paelussi looduslik lõpp-peremees; Sigimine ja areng. Jooksuaeg on jaanua- selle parasiidi hiline avastamine või ravi- ris-veebruaris; sel ajal häälitsevad kiledalt mata jätmine põhjustab vaheperemehe (ka ja läbilõikavalt kiljudes. Tiinus kestab ca 2 inimese) surma. kuud, pojad sünnivad märtsis-aprillis suletud silmade ja kuulmeavadega. Poegi on pesa- Staatus. Jahiuluk. konnas 4–5, nende karvkate on tumepruun. Kiskjalised - Carnivora

7.2.4. Kährikkoer Nyctereutes procyonoides

Kasutusel ka kährik Tegevusjäljed. Üksikjälg on 4–5 cm pikk ja Ingl Raccoon Dog 3,5–4 cm lai, jälje päkaosa on ümar, üksik- jälgede vahekaugus ca 15 cm. Jäljerida on Mõõtmed. Täiskasvanu kaal on 3–10 kg aeglasel käigul siksakiline, kiirel jooksul jätab (kevaditi 3–5 kg), tüvepikkus 50–90 cm. paarisjälgi. Väljaheited jäetakse käimlatesse, mida ühes kodupiirkonnas on mitu, ning näh- 102 Välimus. Väikese tüseda keha, koheva tavatele kohtadele metsateedele. saba ja lühikeste jalgadega loom. Selja- karv on kollaka ja tumepruunisäbrune, Levik. Looduslik levila Ida-Aasias, hõlmates kõhupool kollakaspruun. Saba on lühi- Jaapanit, Korea poolsaart, Venemaa kaguosa, ke ja seljaosaga ühte värvi. Piki selga, Mongoolia lääne- ning Hiina kirdeosa. Intro- kurgu all ja rinnal on tumedamad alad, dutseeritud ja levinud Põhja-, Ida- ja Kesk-Eu- küljed on seljapoolest heledamad. Kar- roopa riikides; levikupiiriks põhjas on po- vastik on väga tihe, pealiskarvad pikad ja laarjoon, lõunas piirneb levik Austria, Šveitsi karedad. Pea on väike, silmade ümbrus ja Prantsusmaaga. Eestisse toodi kährikkoer must ning silmadest kõrvadeni ulatub 1950. a jahifauna täiendamise eesmärgil: 86 hele vööt. Kõrvad on väikesed; pea kül- isendit lasti lahti kolmes kohas (Pikknurme, gedel moodustavad pikad karvad põsk- Põlula ja Lihula metskond). Sellele järgnes habeme. Karva vahetab üks kord aastas: kährikute kiire levik üle Eesti. Üksikuid isen- mais-juunis; sügisel kasvab selga tihe deid oli meie aladelt siiski tabatud varemgi: aluskarv. Hambaid on 42 (I 3/3, C 1/1, Venemaa Euroopa-osas oli kährik tavaline P 4/4, M 2/3), nisasid 10. juba 1930. aastate lõpus.

Elupaik. Eelistab niiskeid alasid: veekogude lähedust, roostikke, puisniite, võsastunud heinamaid, soid, leht- ja segametsi. Sageli kasutab teiste loomade mahajäetud urgusid, elab ka puujuurte all või kividevahelistes tühimi- kes, tihedais põõsastikes jm.

Eluviis ja käitumine. Moodustavad püsivaid paare, talvituvad samuti paaridena. Valdavalt öise eluviisiga loomad. Ainsa koerlasena magab talvel taliuinakut. Talvituvad sageli samas urus, kus kasvatatakse üles pojad, kuid ka puujuurte all, puhmastes ja roostikus. Eestis pole taliuinak pidev: soojemate ilmade ajal liiguvad toitu otsides ringi ja vahetavad sageli magamiskohti. Soojal talvel ja lõunapoolsetes populatsioonides taliuinakut ei esine. Koos elavatel paaridel on oma kodupiirkond, mis võib perifeersetes osades naabritega kattuda. Kährikkoerad ei ole kuigi territoriaalsed, kuid Karulased - Ursidae

kaitsevad pesa ümbrust sel ajal, kui pesas on keskmiselt 5–6 poega, kuid maksimaalne pojad. Eestis ei ületa ühe paari kodupiirkond poegade arv ühes pesakonnas on Eestis tea- 100 ha. daolevalt 18, kirjanduse andmetel 24. Poega- Lühikeste jalgade ja tüsedavõitu keha tõttu de eest hoolitsevad mõlemad vanemad, ime- on liikudes kohmakas ja aeglane. tamine kestab 2 kuud. Pesakonnad lagunevad suve teisel poolel, kui pojad on 4–6 kuu vanu- Toit. Segatoiduline, Eestis hõlmab ligi poo- sed. Suguküpseks saavad kährikkoerad aasta- le sügisest varakevadeni tarbitavast toidust selt, eluiga on looduses 2–4 aastat. 103 antropogeenne taimne materjal, peamiselt teravili ja õunad. Looduses kättesaadavast Koht ökosüsteemis. Kährikkoeri murravad ja toidust sööb sügisel selgrootuid, metsamarju söövad hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. ning raipeid, talvel ja varakevadel raipeid ning Sügiseti hukkub palju poegi liikluses. Levitab pisiimetajaid: putuktoidulisi ja uruhiiri. ohtlikke haigusi, peamiselt marutaudi, kärn- tõbe ja alveokokk-paelussi. Sigimine ja areng. Jooksuaeg on veebruaris-märtsis, tiinus kestab ca 2 kuud; pojad Staatus. Jahiuluk ja võõrliik. sünnivad aprillis-mais. Ühes pesakonnas on

7.3. Sugukond karulased (Ursidae)

Karulased on, v.a üks erand, levinud põhja- nenud, võrdlemisi lamedad purihambad on poolkeral Euraasias ja Põhja-Ameerikas, vaid iseloomulikud segatoidulistele. Toitumistüüp üks liik elab Lõuna-Ameerikas. Enamik liike varieerub lihatoidulisusest (jääkaru) taim- on oma levikul seotud metsaga, kuid näiteks toidulisuseni (bambuskaru), enamik karulasi baribalid ja pruunkarud elavad ka lagedatel on siiski pigem loomtoidulised, kes tarbivad tundra- või mägialadel ning jääkaru asustab vähem või rohkem ka taimset toitu. Karulas- erandlikult vaid lagedaid tsirkumpolaarseid tel on hästi arenenud haistmismeel, toiduot- alasid. Siia sugukonda kuulub 8 liiki. singuil lähtuvad nad pigem lõhnatajust kui nägemisest. Väljaspool sigimisperioodi ja Selle sugukonna liigid on keskmise suuruse- poegade üleskasvatamise aega on karulased ga kuni suured loomad, nende keha ja pea üksikeluviisiga, kõigil liikidel esineb sigimises on massiivsed ning jäsemed tugevad. Kõigil hilinenud implantatsioon. Jaheda kliimaga karulastel on väikesed kõrvad ja silmad ning piirkondades on talve üleelamiseks taliuinak, peapiirkonnas puuduvad neil kompekarvad kuid see pole obligatoorne: soojematel ala- (vibrissid). Karulased on tallulkõndijad, nii del taliuinakusse ei jääda. Eestis elab üks liik ees- kui ka tagajäsemel on 5 varvast. Lõua- – pruunkaru. luud on tugevad ja kihvhambad hästi are- Kiskjalised - Carnivora

7.3.1. Pruunkaru Ursus arctos

Ingl Brown Bear Tegevusjäljed. Käies toetab karu maha eesjä- semest vaid varbad ja pool kämblapäkast, Mõõtmed. Isased on suuremad kui tagajäse toetub maapinnale kogu ulatuses emased, kaaludes 100–315 kg, emaste varvastest kannani. Eesjäseme kämblapäka kehakaal jääb vahemikku 60–200 kg, tü- jälje laiuse järgi saab umbkaudu hinnata karu vepikkus on 150–280 cm. vanust: 5–9 cm laiuse jälje jätab sama aasta karupoeg, 9–11 cm jälje 1,5-aastane karu, 104 Välimus. Tugeva kehaehituse, lühikese 11–13 cm laiad on täiskasvanud emakaru jämeda kaela ja massiivse peaga loom, ja alates 14 cm täiskasvanud isakaru jäljed. meie kiskjalistest on ta suurim. Keha põ- Territooriumi märgistab küüntega puid kraa- hivärvus varieerub mustjaspruunist pu- pides, murdes või hammustades; samuti nakaspruunini, karvastik on pikk ja tihe. uriiniga, püherdades selles ning hõõrudes Karvavahetus on üks kord aastas, algab kehaga puutüvesid. aprillis ja lõpeb sügisel. Sügisel, Eesti oludes augustis-septembris, pakseneb Levik. Levinud põhjapoolkeral: Põhja- karvkate talvekasukaks. Saba on lühike Ameerika loodeosas, Euraasia metsavööndis ning väliselt vaevalt nähtav. Hambaid on Skandinaavia poolsaarest Vaikse ookeanini 42 (I 3/3, C 1/1, P 4/4, M 2/3), nisasid 6. ning Kaukasuses ja Kesk-Aasia mägedes. Põhiosa pruunkaru levilast jääb Venemaa territooriumile. Venemaa karupopulat- sioon on seotud Valgevene, Eesti, Soome ja Skandinaavia maade omadega, kuid Kesk- Euroopa ning paljud Aasia mägedes elavad karupopulatsioonid on isoleeritud. Eesti aladele jõudis karu jääaja järel preboreaalsel kliimaperioodil esimeste loomade hulgas; tänapäeval on levinud kogu mandril.

Elupaik. Metsased alad, suviti varjab end tihe- damas taimestikus. Taliuinakut magab selleks ette valmistatud maapinnalohus, tuulemurrus või tihedas noorendikus.

Eluviis ja käitumine. Öise eluviisiga loom, päevast aktiivsust on rohkem jooksuajal, sügisel marjadest toitumise ajal ning häiri- mise puhul. Üldiselt üksikeluviisiga loom, kuid toidukülluse korral, ka hooajati, võib palju karusid koguneda ühte piirkonda. Eestis magavad karud talvel taliuinakut. Enne taliuinakut, tavaliselt novembri esimesel poolel, valmistab endale ette talipesa. Eestis on pesa vaiksemates varjulistes kohtades, nt Karulased - Ursidae

tuule murtud puude all või tihedas kuuse- territooriumile või selle lähedusse jäävad noorendikus. Karu kraabib pinnasesse lohu, emakarud. Implantatsioon hilineb 4,5–7 mille põhja tassib veidi puuoksi, lehti, rohtu kuud: loote areng kestab ainult 60 päeva. või sammalt, kuid magamisase võib olla Pojad sünnivad jaanuaris vähearenenutena, ka vooderdamata. Taliuinak kestab Eestis nende silmad ja kuulmeavad on suletud, märtsi-aprillini, poegadega emased väljuvad nad kaaluvad 350–400 g. Pesakonnas on 1–4 pesadest hiljem (aprilli lõpus, mai algul). (Eestis enamasti 2–3, kuid mõnikord kuni 5) Sündimisjärgsel talvel talvituvad pojad veel poega; emakaru jääb poegadega pessa 4 105 koos emaga, kolmandal aga emast eraldi. kuuks. Karud ei sigi igal aastal: pojad võõr- duvad emapiimast 4–5-kuuselt. Eestis jäävad Karud on territoriaalsed loomad, vanade pojad ema hoole alla umbes 1,5-aastaks, isaste territooriumid kattuvad mitme emase pesakond laguneb ema järgmisel jooksuajal. omadega. Karud saavad suguküpseks 3-aastaselt. Kui võtta arvesse viimased aastad, kütiti vanim, Toit. Segatoiduline loom, kelle toit oleneb 16-aastane loom Eestis 2012. a, kuid kütitud aastaajast. Isotoopanalüüsiga on kindlaks karude keskmine vanus on meil 4,7 aastat tehtud, et meie karud omastavad taimseid (Keskkonnaagentuur, avaldamata andmed). ja loomseid toiduobjekte võrdselt, vastavalt 49 ja 51%. Kuna taimse toidu omastatavus Koht ökosüsteemis. Täiskasvanud karul ei on väike, peab karu seda sööma (mahuli- ole looduslikke vaenlasi. Karude arvukust selt) tunduvalt rohkem. Eestis söövad karud võib mõjutada salaküttimine ja häirimine kevadel peamiselt mitmesuguseid õistaimi, talvituspaikades. Poegi ja kuni 2-aastasi noori eelkõige sarikalisi ja korvõielisi (harilik naat, karusid ohustavad isased täiskasvanud karud, mets-harakputk, takjas, seaohakas, võilill), kes võimaluse korral neid tapavad. Poegade mis hõlmavad tarbitud toidust ligi 60%; tapmist tuleb ette neis piirkondades, kus vähemal määral söövad nad kõrrelisi ja territoriaalne isasloom vahetub, kas küttimise imetajaid, kuid imetajad hõlmavad ligi poole või karude omavaheliste võitluste tõttu. toidu energeetilisest väärtusest. Suvel on õistaimede proportsioon toidus kahanenud Staatus. Euroopas kaitsealune liik, kuulub EL ning põhirõhk on loomsetel toiduobjek- loodusdirektiivi II ja IV lisasse. Eesti kuulub tidel: peamiselt sipelgad ja imetajad. Sügisel nende riikide hulka, kus karude küttimine on seevastu saab karu üle poole vajaminevast erandina lubatud (meil direktiivi IV lisa liik), energiast süsivesinikerikastest taimedest. et vähendada kahjustusi ning säilitada karude Ligi 80% tarbitud toidust on teravili, marjad inimpelglikkus. Eestis on suurkiskjate kaitse ja ja õunad. Võimaluse korral sööb mett ja ohjamise tegevuskava järgi püstitatud aasta- mesilaste noorjärke, kuid see on juhuslik teks 2012–2021 eesmärk hoida igal aastal toit; mesilased leiab karu hääle (sumina) alles vähemalt 60 karu pesakonda, nii et asur- järgi, seetõttu saavad karud mõnikord surma konna üldsuurus oleks ca 600 isendit. kõrgepinge alajaamades. Karud teevad kahju, toitudes teraviljapõldudel ja mesilates.

Sigimine ja areng. Jooksuaeg on maist juulini, enamasti viljastab domineeriv isasloom tema Kiskjalised - Carnivora

7.4. Sugukond kärplased (Mustelidae)

Kärplased on laia levikuga mitmekesine sugu- on maismaaloomadel hästi arenenud haist- kond, nad on levinud kõigil mandritel, v.a mine ja kuulmine, veelise eluviisiga liikidel Austraalia ja Antarktis. Kärplased on väikesed aga nägemine ja kompimine. Haisunäärmed kuni keskmise suurusega loomad, kes asus- on hästi arenenud, lõhnamärke jätavad maha tavad metsaseid alasid, rohtlaid ja tundrat, mõlema sugupoole isendid. Kärplased on kuid nende seas on ka poolveelisi ja veelisi loom- ja segatoidulised ning valdavalt üksi- liike. Praegu on eristatud 57 liiki, aga number keluviisiga loomad, osal liikidel esineb hili- 106 võib edasiste taksonoomiliste tööde käigus nenud implantatsioon. Euroopas elab 12 liiki muutuda. kärplasi, kellest Eestis on 9 liiki. Peale selle on 20. sajandil Eestis eksikülalisena kohatud Enamikule kärplastele on iseloomulik pikk ahma, kelle looduslik levila jääb meist põhja sale keha ja lühikesed jalad. Pea on väike ja poole. Arvestades ahma arvukuse langust võrdlemisi lame, kõrvad on enamikul liikidel viimasel ajal, pole selle loomaliigi Eestisse pisikesed. Näos, s.o põskedel, ülahuulel ja sattumine enam kuigi tõenäoline. silmade kohal, on vibrissid. Juhtivad meeled olenevad liigist ja tema eluviisist, enamasti Kärplased - Mustelidae

7.4.1. Metsnugis Martes martes

Ingl Pine Marten

Mõõtmed. Isased on emastest keskmiselt 12% raskemad ning veidi suuremad, keskmine kehakaal on 0,5–2 kg ja tüve- pikkus 36–56 cm.

Välimus. Pika saleda kehaga kärplane. 107 Kivinugisest, Eesti teisest nugiseliigist, on metsnugis pisut suurem. Karvastiku värvus varieerub kollakas- või hallikaspruunist tumepruunini. Kivinugisest aitab teda hästi eristada kurgu all ja Karvavahetus toimub kaks korda aastas; tal- kaelal olev laik, mis metsnugisel on vekarvastikus on karvad ka jalataldadel. Tal- enamasti kollakas või oranž ning alaosas vel on see hea tunnus, eristamaks mets- ja ahenev (kivinugisel on valge laik, mis kivinugise jälgi, kuna kivinugise tallapäkad hargneb esikäppadele). Kõhupool on jäävad talvel paljaks. Hambaid on 38 (I 3/3, seljapoolest veidi heledam. Saba on C /1, P 4/4, M 1/2), nisasid 4. kehaga sama värvi, pikk ja kohev ning hõlmab kehapikkusest üle poole. Kõrvad Tegevusjäljed. Üksikjälg on 3,5–4,5 cm pikk on peaga võrreldes suured, püstised ja ja 3–3,5 cm lai, tavalisel liikumisel tekivad kolmnurksed, ninaots on tavaliselt must paarisjäljed, hüppe pikkus on 50–80 cm. Tal- või tumepruun. lapäkkade karvasuse tõttu on talvel kohevas lumes jäljed ligi 2 korda suuremad kui kõval pinnasel.

Levik. Metsnugis on levinud Euroopas, Väi- ke-Aasia poolsaarel ja Lääne-Aasia mägedes. Euroopas hõlmab tema levila peaaegu kogu mandriosa. Metsnugis puudub vaid Norra, Soome ja Venemaa põhjaosas ning Suurbri- tannia, Pürenee ja Balkani poolsaare lõuna- osast. Esineb ka Vahemere suurematel saartel. Aasias hõlmab levik suuremat osa Türgist ja Gruusiast, kuid ta on levinud ka Aserbaid- žaanis, Iraagis, Iraanis ja Süürias. Metsnu- gis levis meie aladele arvatavasti boreaalsel kliimaperioodil, kui soojemad temperatuurid viimase jääaja järel võimaldasid metsade, s.o männikute ja laialehiste puistute ning üksi- ti mitmete pisinäriliste ja orava levikut meie aladele. Praegu leidub metsnugist kogu Eesti mandriosas ja suurematel saartel. Kiskjalised - Carnivora

Elupaik. Peamine elupaik on metsad, kuid Sigimine ja areng. Jooksuaeg on juunis- nende vähesusel elab ka kivisel ja kaljusel juulis, emasloom võib paarituda mitme maastikul. Ei eelista kindlat metsatüüpi, isasega. Tiinus kestab kokku 8–10 kuud, kuid olenevalt piirkonnast võib ta elada nii okas-, implantatsioon hilineb ning tegelik tiinus leht- kui ka segametsades, kuid väldib kestab 28–30 päeva. Pojad sünnivad aprillis, lagedaid alasid, sh suuremaid lagendikke ühes pesakonnas on 3–4 poega, kes kaaluvad metsades. Võib elutseda ka majade ja talu- sündides 30 g ning on pimedad ja abitud. hoonete läheduses. Kodupiirkonnas võib Sündides on poegade karvkate hall või valge, metsnugisel olla mitu pesa, mida kasutab 3-nädalaselt muutub karvastik hallikaspruu- regulaarselt varje- ja puhkepaigana. Pesad on niks. Emapiima saavad 2,5 kuud ning täie- puujuurte all, vanades kändudes, kivihunni- likult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks kutes ja puuõõnsustes, aga kasutab ka endisi saavad aastaselt, noored isased osalevad röövlinnu- ja oravapesi. sigimises 2-aastaselt. Noorloomade karvastik 108 on helepruun, see muutub tumedaks alles Eluviis ja käitumine. Üksikeluviisiga, peami- aastavanuselt – esimese kevadise karvavahe- selt öise aktiivsusega kiskjad, kuid suviti ja tusega. Eluiga ei ületa looduses enamasti 3–4 sügiseti võib näha emaseid ja poegi liikumas aastat. päevasel ajal. Nugised pole kuigi territoriaalsed, kuid neil on oma kodupiirkonnad, mis Koht ökosüsteemis. Võimaluse korral võivad emastel ja isastel kattuda. Sagedamini toituvad metsnugisest suuremad kiskjad kasutatavate pesade ümbruses võivad olla ja röövlinnud, kuid pesakondade hajumise käimlad, aga ekskremente jäetakse kodu- perioodil ja jooksuajal saab sageli hukka liik- piirkonnas lõhnamärkidena maha ka mujale luses. Arvukus oleneb peamise toiduobjekti, hästi märgatavatesse kohtadesse: metsara- s.o pisinäriliste arvukusest. dadele, kändude ja kivide peale. Territooriumi märgistamisel kasutavad ka anaalnäärmete Staatus. Kuulub EL loodusdirektiivi V lisa nõret. Sigimisajal lõhnanäärmed suurenevad liikide hulka. Eestis on jahiuluk. ja aktiveeruvad ning lõhnamärke jätavad mõlemast soost loomad oma kodupiirkonna piirialadele. Kuigi muul ajal metsnugis eriti ei häälitse, kräunuvad nad jooksuajal nagu kassid.

Toit. Lihatoidulised, kuid söövad palju taimset toitu (marju, võimaluse korral puuvilju) ja seeni. Toit oleneb aastaajast, kuid põhiosa toidust hõlmavad närilised, peamiselt leethiir, suviti ka oravad ja linnud ning talvel raiped. Eestis hõlmavad imetajad ligi 40% metsnugise toidust, 20% toidust on taimne ning veidi vähemal määral söövad metsnugised selgrootuid ja linde. Võimaluse korral sööb mett, kraapides lahti kimalasepesi ja mesitarusid. Ka Eestis rüüstavad nugised sageli mesitarusid. Toidurohkuse korral soetab varusid. Kärplased - Mustelidae

7.4.2. Kivinugis Martes foina

Kasutusel ka kodunugis Ingl Beech Marten, Stone Marten

Mõõtmed. Kehakaal on 1,3–2,3 kg, tüve- pikkus jääb tavaliselt 42–48 cm vahele.

Välimus. Sarnaneb metsnugisega, kuid on temast veidi väiksem. Karvastiku 109 värvus on varieeruv, ent enamasti tumepruun, vahel hallika alatooniga. Kõrvad on kolmnurksed, aga väiksemad ja kitsamad kui metsnugisel; nina on tavaliselt heledam pruunikas. Kivinugise rinnalaik on valge või kollakasvalge ning see hargneb allosas kaheks, ulatudes tavaliselt esijäsemetele. Erinevalt metsnugisest ei kasva talikarvas tallapäkka- dele karvu. Hambaid on 38 (I 3/3, C 1/1, P 4/4, M 1/2), nisasid 4. Tegevusjäljed. Üksikjälg on veidi väiksem kui metsnugisel. Eesjala jälg on 3,5–4 cm pikk ja ca 3 cm lai. Väljaheited on enamasti käimlates.

Levik. Euroopa, Väike-Aasia poolsaar ning Lõuna-, Kesk- ja Ida-Aasia mägised alad. Euroopas on levila lõunapiiriks Vahemeri ning põhjapiiriks Läänemeri – kivinugised puuduvad Skandinaavias ja Soomes. Eestis on kivinugis oma levila põhjapiiril, olles levinud Mandri-Eestis. Kivinugis levis meie aladele hiljem kui metsnugis, arvatavasti seoses põllumajanduse laienemise ja kivirajatiste ehitamisega praegugi kestval subatlantilisel kliimaperioodil. Kuigi kivinugis leidus meie imetajate nimestikes juba 19. sajandil, pärineb esimene tõestusmaterjal aastast 1989, kui Viljandi linnas auto alla jäänud isend määrati hiljem kivinugiseks.

Elupaik. Eelistab väiksemaid leht- ja segametsi ning erinevalt metsnugisest pigem lagedaid alasid, sh kultuurmaastikke. Sageli elutseb elamutes või nende läheduses, kiviae- dades ning -varedes, mõnedes piirkondades Kiskjalised - Carnivora

ka inimasulates. Pesad on puuõõnsustes ja -juurte vahel, kivihunnikutes, lagunenud 7.4.3. Metstuhkur vundamentides, hoonetes, varjepaigana võib kasutada ka autode mootoriruume. Osa Mustela putorius uuringuid toetab hüpoteesi, et metsnugis kui suurem liik tõrjub kivinugise metsast Kasutusel ka tuhkur, tõhk välja: kohtades, kus mets- ja kivinugis elavad Ingl Western Polecat sümpatriliselt, on nende elupaigad erinevad. Piirkondades, kus elutseb vaid kivinugis, Mõõtmed. Kehakaal on isastel 600– eelistab ta metsa, kuid levila põhjaosas käitub 1300 g, emastel 310–600 g, tüvepikkus sageli inimkaaslejana. isastel 36–43 cm, emastel 29–36 cm.

Eluviis ja käitumine. Kivinugised on öise Välimus. Pika saleda keha, koheva kar- 110 aktiivsusega üksikeluviisiga loomad, kuid vastiku ja lühikeste jäsemetega loom. asulates võivad koonduda väikestesse, 4–5-liik- Seljapoole värvus on tumepruun või melistesse pererühmadesse. Erinevalt mets- mustjas ning selle alt paistab välja he- nugisest, kes kasutab käimlaid harva, on lekollakas aluskarv. Kõhupool on tume- kivinugise väljaheited üldjuhul käimlates. dam kui selg, kurgualune on valge ning Jooksuaegsed häälitsused sarnanevad mets- pea on kirju: tumeda, seljapoolega sama nugise omadega, kuid omavahelises suht- värvuse kõrval on näos valged laigud sil- luses, nt pesakonna sees, kasutavad häälitsusi made ning kõrvalesta vahelisel alal ja ni- sagedamini kui metsnugised. namikul. Karvavahetus toimub kaks korda aastas. Kõrvad on väikesed ja ümarad, Toit. Tarbib rohkem taimset toitu kui mets- kõrvalesta välisserva piiravad samuti val- nugis, loomsest toidust sööb palju pisinärilisi, ged karvad. Looduses võib esineda nii peamiselt uruhiiri ja leethiirt. Osa uurimistööde heledaid kui ka tumedaid vorme. Saba põhjal sööb kivinugis rohkem selgrootuid kui on tume ja kaetud koheva karvastiku- metsnugis. ga, võrreldes nugistega on saba lühike, hõlmates vähem kui ühe kolmandiku Sigimine ja areng. Jooksuaeg on juunis- tüvepikkusest. Varbaid on nii ees- kui juulis, munaraku arengus, nagu ka metsnu- ka tagajalgadel 5, varvaste vahel on uju- gisel, esineb latentne periood. Implantatsioon nahk, mis ulatub pooleni varvaste pikku- toimub 230–270 päeva pärast paaritumist. sest. Hambaid on 34 (I 3/3, C 1/1, P 3/3, Tiinus kestab 30 päeva, pesakonnas on tava- M 1/2), nisasid 8. liselt 3–4 poega. Emapiimast võõrduvad 2-kuuselt, misjärel, 8–10-nädalaselt, lahkuvad pesast. Suguküpseks saavad nagu metsnugi- sedki 1-aastaselt. Eluiga ei ületa looduses 3–4 aastat.

Koht ökosüsteemis. Peamine surma põhjus on inimtegevus, sh liiklus.

Staatus. Praegu vähearvukas jahiuluk. Eestis oli kivinugis algul kantud kaitstavate liikide III kategooriasse, kuid 2003. aastal arvati ta sealt välja. Kärplased - Mustelidae

Tegevusjäljed. Jäljed on ümaramad kui varjes: puuriitades, põhukuhjades, põranda naaritsal või mingil ning küüniste jäljed on all, pööningul. Kodupiirkonna suurus oleneb tugevamad ja küünised on rohkem kaar- elupaigast ja toidurohkusest. Kodupiirkonna dunud. Üksikjälg on 2,5–3,5 cm pikk ja ca märgistamisel, kuid ka enesekaitseks, kasutab 2,5 cm lai, hüpete vahe on 40–60 cm. Tuhkru anaalnäärmete nõret. jäljerida varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti: loomad võivad jätta mõnemeetrise Toit. Söövad kõiki loomi, kellest jõud üle lõigu peale nii kaksik-, kolmik- kui ka nelikjälgi. käib: roomajaid, kahepaikseid, pisinärilisi, 111 jäneselisi, kanalisi, putukaid, usse, limuseid. Levik. Levik piirneb peamiselt Euroopaga, Tähtsaim toiduobjekt on närilised ja kahe- kuid esineb ka Maroko põhjaosas Aafrikas. paiksed, varakevadel ka raiped. Toidurohkuse Levinud enamikus Euroopa riikides, ent korral kogub varusid. puudub suures osas Kreekast ning Rootsis ja Norras esineb vaid lõunaosas. Kesk-Soomes Sigimine ja areng. Jooksuaeg on märt- on oma levila põhjapiiril, idas ulatub areaal sis-aprillis, sel ajal võivad isasloomade vahel Uuraliteni. Eestisse levis arvatavasti pärast toimuda raevukad võitlused. Paaritumisel viimast jääaega boreaalsel kliimaperioodil, haarab isane emasel kaelast ning veab teda kuid luuleide on teada alles subboreaal- nii ringi, kopulatsioon võib kesta kuni tunni. sest perioodist. Praegusajal on levinud Eesti Tiinus kestab ca 1,5 kuud, pojad sünnivad mandriosas. mais, kaaludes 9–10 g. Pesakonnas on 4–6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks, noorloo- Elupaik. Sageli on elupaigaks kultuurmaas- made suremus esimese eluaasta sügisel on tikud, mitmesuguste biotoopide servaalad suur. Suguküpseks saavad aastaselt. Looduses (ökotonid). Eelistab väiksemate veekogude, ei ületa eluiga 4 aastat. nt kraavide, ojade ja tiikide lähedust ning niiskemaid metsi. Inimese lähedust ei pelga, Koht ökosüsteemis. Tuhkrut võivad murda võib elada taluhoonete ümbruses, asulates ja kõik suuremad kiskjad ja röövlinnud. linnades. Staatus. EL loodusdirektiivi V lisa liik; Eestis Eluviis ja käitumine. Üksikeluviisiga hämaras kuulub kütitavate loomade hulka. ja öösel tegutsev kiskja, kes ujub ja sukeldub hästi. Elab teiste loomade urgudes või lihtsas Kiskjalised - Carnivora

7.4.4. Euroopa naarits Mustela lutreola

Ingl European Mink Tegevusjäljed. Jäljed sarnanevad mingi ja tuhkru jälgedega, üksikjälg on 3–4,4 cm pikk Mõõtmed. Isased on emastest raskemad ja 2–2,6 cm lai. Küünised on väiksemad ja ja suuremad, kaaludes 650–1100 g, ning vähem kõverdunud kui tuhkrul, kuid euroopa nende tüvepikkus on 35–41 cm. Emased naaritsa jälgi pole looduses mingi jälge- vastavalt 450–600 g ja 31–35 cm. dest võimalik eristada. Jäljereas on tavaliselt paarisjäljed, harvem kolmik- või nelikjäljed. 112 Välimus. Naaritsa keha on pikk ja sale, jäsemed on lühikesed ning jalgadel on Levik. Kunagisest areaalist on alles jäänud varvaste vahel ujulestad. Karvastik on vaid üksikud isoleeritud populatsioonid ühtlaselt tumepruun, sile ja läikiv. Üla- ja Prantsusmaa ja Hispaania piiril, Rumeenias, alahuul on valged, mõnikord võib rinnal Ukrainas ning Venemaal. Eestisse levis arva- või kõhu all esineda valgeid laike. Saba tavasti atlantilisel kliimaperioodil, kui ökoloo- hõlmab kuni 40% kehapikkusest; sabaots gilised tingimused olid poolveeliste imeta- on tömp, erinevalt mingi omast. Ham- jate levikuks kõige sobivamad: temperatuur baid on 34 (I 3/3, C 1/1, P 3/3, M 1/2), kõrgem kui praegu, palju niiskust ning lühi- nisasid 8. kesed pehmed talved. Eesti naaritsapopulat- sioon hakkas arvatavasti kahanema juba 20. sajandi keskel, kuid täpseid andmeid hakati koguma alles 1980. aastatest; meie loodusest kadus euroopa naarits arvatavasti 1990. aastate keskpaigaks. Tallinna Loomaaia eest- vedamisel ja mitmeaastase eeltöö tulemusena alustati 2000. aastal euroopa naaritsa taasasustamist Hiiumaale. Saaremaale lasti esimesed loomad lahti 2012. a, kuid need ei jäänud loodusesse püsima.

Elupaik. Väikesed kiirevoolulised metsajõed ja ojad, kus on palju varjevõimalusi: tihedad kõrkjad vm rohttaimed, võsastunud kaldad. Erinevalt mingist ei ela euroopa naarits mere ääres. Pesa paikneb puuõõnes, juurte vahel või kaldanõlvas ning on vooderdatud pehme materjaliga, tavaliselt saakloomade jäänuste, sambla või heinaga; pesi võib olla rohkem kui üks. Kärplased - Mustelidae

Eluviis ja käitumine. Valdavalt öise aktiiv- Koht ökosüsteemis. Euroopa naarits on välja susega üksikeluviisiga poolveeline loom, kes surnud peaaegu kõikjal oma ajaloolise areaali on eluviisilt aasta ringi urgudega seotud. piires, peamised põhjused euroopa naaritsa Kodupiirkonna suurus oleneb toiduküllusest, taandumisel loodusest on elupaikade kadu- hõlmates tavaliselt mõne kilomeetri kuni 10 mine maaparandsue tõttu, üleküttimine ja kilomeetrit veekogu kaldajoont. võõrliigi mingi mõju. Talvine suremus populatsioonis on 35%. Naaritsat murravad teised Toit. Toitub peamiselt konnadest, kaladest, suuremad kiskjalised, nagu rebane, koer, ilves, 113 vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, kass ja mitmed röövlinnud. Peamine toidu- ja pisinärilistest ja lindudest. Toit oleneb selle elupaigakonkurent on mink, kuid toidukon- kättesaadavusest ning varieerub aastaajati, kurentideks võivad olla ka tuhkur ja saarmas. nii on kahepaiksed ja pisiimetajad saakob- jektid peamiselt sügisel ja talvel ning kalad Staatus. Kuulub EL loodusdirektiivi II ja ja vähid suvel. Saaki püüab vees või veekogu IV lisasse. Eestis on arvatud I kaitsekategooria läheduses. liikide hulka. IUCN punase raamatu järgi äärmiselt ohustatud liik. Sigimine ja areng. Jooksuaeg on märt- sis-aprillis, pojad sünnivad mai lõpus või juuni alguses. Poegi on pesakonnas 4–5, nad sünnivad pimedate ja abitutena, kaaludes 7–15 g. Silmad avanevad umbes 1-kuuselt, seni toituvad pojad vaid emapiimast. Pojad iseseisvuvad sügisel. Suguküpseks saavad aastaselt. Naaritsa eluiga looduses on keskmiselt 3 aastat. Kiskjalised - Carnivora

7.4.5 Kärp Mustela erminea

Kasutusel ka suurnirk, hermeliin, lahits Tegevusjäljed. Üksikjälg 1,5–2 cm pikk. Ingl Stoat Jäljereas domineerivad paarisjäljed. Talvel liiguvad sageli lume all, mille pinnale jäävad Mõõtmed. Kehakaal 150–250 g, tüve- sinna minekust või sealt tulekust augud. pikkus 16–31 cm, isased on emastest suuremad ning enamasti kaaluvad poole Levik. Holarktilise levikuga, asustades rohkem kui emased. Gröönimaad ning Põhja-Ameerika ja Euraasia 114 mandri põhjaosa. Kärpi on introdutseeritud Välimus. Keha on pikk ja sale, jäsemed Uus-Meremaale. Eestisse levis pärast viimast lühikesed, saba hõlmab umbes kolman- jääaega, arvatavasti juba boreaalsel kliimape- diku tüvepikkusest. Suvekarvas on selja- rioodil. Praegu on levinud üle kogu Eesti. pool ja saba, v.a must sabaots, punakaspruunid, kõhupool ja kõrvade servad on Elupaik. Kärp on ökotoniliik. Elutseb nii kollakasvalged. Talvekarvastik on valge, hoonete läheduses kui ka metsalaamades, kuid sabaots jääb mustaks. Karvavahe- sage veekogude kallastel. tus on kaks korda aastas, kevadel aprillis-mais, sügisel oktoobris-novembris. Eluviis ja käitumine. Üksikeluviisiga loom, Karvavahetuse ajal on kärbid pruuni-val- kellel on ööpäevas mitu puhke- ja aktiivsus- gelaigulised. Kärp on suurem kui nirk, perioodi. Hea ronija, liigub ka urgudes ja kuid üksikisenditel on looduses suuruse käikudes. Kodupiirkonna suurus oleneb nagu järgi tihti raske vahet teha. Hea tunnus teistegi kärplaste puhul looma soost ja saak- on kärbi saba, mis on alati (nii suvel kui loomade rohkusest, olles isastel suurem kui ka talvel) musta otsaga. Hambaid on 34 emastel; väljaspool jooksuaega on nii emas- (I 3/3, C 1/1, P 3/3, M 1/2), nisasid 8. kui ka isasloomad territoriaalsed. Nägemine, haistmine ja kuulmine on hästi arenenud, saaki otsides juhindub peamiselt haistmisest.

Toit. Peamiselt toitub pisinärilistest, kuid sööb ka linde, nende mune ja poegi, putukaid, limuseid, kahepaikseid, võimaluse korral jänesepoegi. Päevane toidukogus hõlmab kehakaalust ca 25%. Toidukülluse korral koguvad varusid.

Sigimine ja areng. Jooksuaeg on mais-juunis, kuid implantatsioon viibib ligi 280 päeva (10 kuud) ning loote areng algab alles märtsis. Tiinus kestab 21–28 päeva, pesakonnad sünnivad aprillis-mais. Sigimisse on kaasatud ka veel pimedad, piimast võõrdumata emased pojad, kelle viljastavad täiskasvanud isased ringihulkuvad kärbid pesas. Seega on emased tiined juba enne pesakonna hajumist, Kärplased - Mustelidae

ent hilinenud implantatsiooni tõttu sünnivad suguküpseks enne 5. elunädalat (võõrdu- pojad pärast emase täiskasvanuks saamist miseelne indutseeritud ovulatsioon), isased järgmisel kevadel. Ühes pesakonnas on alles aastaselt. Kärbi keskmine eluiga ei ületa enamasti 3–7 poega, kes kaaluvad sündides 2 aastat. 2,5–4 g. Pojad sünnivad pimedate ja abitutena, nende karvastik on hall ning turjal on Koht ökosüsteemis. Kärpe murravad kõik pikemad tumedad karvad, millest ema neid suuremad kiskjad ja röövlinnud. kandes kinni hoiab. Silmad avanevad ca 1 kuu 115 vanuselt; pojad võõrduvad piimast 5-nädala- Staatus. Ei ole kaitse all, jahiulukite hulka ei selt, iseseisvuvad 3. elukuul. Emased saavad kuulu. Kiskjalised - Carnivora

Levik. Holarktilise levikuga liik, elutseb Põh- ja-Ameerikas, Euraasias ja Aafrika põhjaranni- kul. Levinud üle kogu Eesti; meie aladele jõudis 7.4.6. Nirk arvatavasti samal ajal kui kärpki – boreaalsel Mustela nivalis kliimaperioodil. Elupaik. Kindlat elupaigaeelistust ei ole, elab Ingl Weasel mitmesugustes biotoopides, kus on piisavalt varjet ja toitu: metsades, põllumajandusmaas- Mõõtmed. Maailma väikseim kiskja- tikes veekogude ning hoonete läheduses. Pe- line, kaalub 60–100 g, tüvepikkus on sad on urgudes, kivivaredes ja puuriitades ning 11–26 cm. Isasloomad on emastest vooderdatud saakloomade karvadega. Talvel suuremad. võivad urud olla lumes. 116 Välimus. Pika saleda keha ja lühikeste Eluviis ja käitumine. Üksikeluviisiga, aktiivne jäsemetega loom. Pea ja keha on peaaegu ööpäev läbi, puhkeperioodid vahelduvad ak- ühejämedused, saba ja kõrvad on lühi- tiivsusaegadega. On kindlad kodupiirkonnad, kesed. Suvekarvastikus on selg, küljed ja mis isastel on suuremad kui emastel; isase ko- saba punakaspruunid, kuid kurgualune, dupiirkond võib kattuda mitme emase omaga. rind, kõht ja käppade siseküljed valged. Pruuni ja valge värvuse üleminekujoon on Toit. Toitub peamiselt pisinärilistest, valdavalt selgelt eristuv. Talvekarvas on nirk üleni uruhiirtest. Hiiri tabab sageli nende käikudes. valge. Kevadine karvavahetus toimub Sööb ka selgrootuid, murrab linde. Toidukül- märtsis-aprillis, sügisene oktoobris-no- luse korral kogub varusid. Isaste nirkide päeva- vembris, sel ajal on looma ülapool pruune toidukogus vastab 33% nende kehakaalust; ni-valgelaiguline. Hambaid on 34 (I 3/3, näljasurma vältimiseks peavad nad sööma iga C 1/1, P 3/3, M 1/2), nisasid 8. 24 tunni järel.

Sigimine ja areng. Toidurohkuse korral on aastas kaks jooksuaega, esimene veebruaris-märtsis, teine mais-juunis. Tiinus kestab 34–37 päeva, esimene pesakond sünnib aprillis-mais, teine juulis-augustis. Poegi on pesakonnas 3–7, sünnivad pimedate ja abitutena, kaaluvad vaid paar grammi; silmad avanevad esimese elukuu lõpul, emapiimast võõrduvad umbes kuuvanustena. Iseseisvalt oskavad saaki surmata umbes 2 kuu vanuselt; pesakonnad lagunevad 9.–12. nädalal pärast sündimist. Saagirohkuse korral osalevad kevadel sündi- nud emased suvises sigimises. Eluiga on looduses kuni 2 aastat.

Koht ökosüsteemis. Nirki murravad võimalu- se korral kõik suuremad kiskjad: kärp, tuhkur, Tegevusjäljed. Üksikjälg on 1–1,5 cm pikk. Jäl- rebane; ta on röövlindude toit. jereas domineerivad paaris- ja nelikjäljed. Tal- vel liigub sageli lume all, mille pinnale jäävad Staatus. Ei ole kaitse all, jahiulukite hulka ei sinna minekust või sealt tulekust augud. kuulu. Kärplased - Mustelidae

7.4.7. Mink e ameerika naarits (Neovison vison)

Ld varem Mustela vison Ingl American Mink

Mõõtmed. Kehasuuruses avaldub sooline dimorfism: isased on emastest kuni poole raskemad, kaaludes 500–1580 g, emased seevastu vaid 400–780 g. Isaste tüvepikkus on 34–45, emastel 31–37 cm. Tegevusjäljed. Üksikjälg sarnaneb naaritsa 117 omaga, jäljereas domineerivad nelikjäljed, vä- Välimus. Mink ehk ameerika naarits sar- hem on paarisjälgi. naneb välimuselt euroopa naaritsaga, karvastiku värvus varieerub tumepruu- Levik. Mingi looduslik leviala on Põhja-Amee- nist mustani, kuid mingil on valge vaid rikas, ulatudes mandri põhjaosast USA kesk- alamokk, harva on heledaid karvu ka üla- ossa. Euroopasse toodi mink farmiloomana mokal. Valgete laikude esinemine kur- 20. sajandi algul, loodusesse on pääsenud gualusel, rinnal ja kõhupoolel varieerub farmidest põgenedes, aga ka sihilikult lahti isenditi. Farmide läheduses võib kohata lastes. Praeguseks on mink levinud suuremas ka farmiloomade värvusvariatsioone. osas Põhja- ja Ida-Euroopast ning Islandil ja Saba hõlmab veidi üle 40% kehapikku- Briti saartel, samuti Siberis. Minki leidub ka sest ning on teravneva otsaga, erinevalt enamikus Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides, euroopa naaritsast. Varvaste vahel on kuid pole teada, mil määral ta seal on levinud. ujulestad. Hambaid on 34 (I 3/3, C 1/1, Eesti loodusesse minki teadaolevalt sihilikult P 3/3, M 1/2), nisasid 8. vabastatud ei ole, meie asurkond on tekkinud karusloomafarmidest põgenenud loomadest. Minki kasvatati meil karusloomafarmides juba enne II maailmasõda; põgenenud loomadel toimub 1–2 põlvkonna jooksul tagasi- valik loodusliku värvusega vormile.

Elupaik. Kasutavad samu biotoope, mida euroopa naaritsadki, s.o rohke taimestikuga veekogusid, kuid mingid ei ole nii valivad: nad saavad hästi hakkama ka aeglasevooluliste ja seisuveekogude ääres ning mererannikul jõ- gede suudmetes.

Eluviis ja käitumine. Valdavalt üksikeluviisi- ga, enamasti öise aktiivsusega loomad, kuid mõnikord võivad tegutseda ka päeval. Ter- ritoriaalsed, nende kodupiirkond on nagu naaritsalgi seotud veekogude kaldajoonega, nii emas- kui ka isasloomad liiguvad toiduotsingutel veekogudest kuni 2 km kaugusele. Kiskjalised - Carnivora

Territooriumi märgistamisel kasutavad anaal- euroopa naarits. Pesakonnas on 4–9 poega, näärmete nõret; emaste ja isaste territooriu- imetamine kestab 5–6 nädalat; pesakonnad mid võivad kattuda. Nagu euroopa naarits hajuvad septembris. Suguküpseks saavad on ka mink aasta läbi seotud urgudega, mida 10–11-kuuselt. Looduses elab 3–4-aastaseks. vajab varjeks. Koht ökosüsteemis. Looduses on toidu- Toit. Põhiosa toidust hõlmavad kalad ja kahe- konkurendid euroopa naarits ja saarmas. 118 paiksed, kuid olulisel kohal on ka pisinäri- Minke murrab rebane. On teiste väiksemate lised. Sööb ka vähilaadseid, linde, putukaid ja kärplaste, nt euroopa naaritsa ja tuhkru toidu- nende vastseid, limuseid. Isaste saakloomad konkurent ning kahjustab veelindude popu- on enamasti suuremad kui emastel. latsioone. Mink on kehamõõtmetelt suurem kui euroopa naarits ning seetõttu võime- Sigimine ja areng. Jooksuaeg on veebruari line naaritsa tema elupaigast välja tõrjuma. lõpust kuni aprillini. Tegelik tiinus kestab Mink saavutas Eestis arvukuse maksimumi 30–32 päeva, kuid implantatsioon hilineb 1970.–1980. aastatel, mis langeb ajaliselt 13–50 päeva ning pojad sünnivad maikuus. kokku ondatra arvukuse tõusu ja euroopa Poegade sünnikaal on 6–11 g. Kuna mingi naaritsa arvukuse langusega. pojad sünnivad hilinenud implantatsiooni tõttu hiljem, kui toitu on juba piisavalt, on Staatus. Jahiuluk ja võõrliik. mink pesakonna üleskasvatamisel edukam kui Kärplased - Mustelidae

7.4.8. Mäger Meles meles

Kasutusel ka kähr, määr Ingl European Badger Tegevusjäljed. Mägraurud on küngastesse Mõõtmed. Täiskasvanud mägra keha- või kõrgendike kallastesse kraabitud urud; kaal oleneb aastaajast: kevadel, märt- urusuudme ees paiknevad liivavallid, mille sist kuni maini, kaalub keskmiselt 8,8 kg, keskel on uru puhastamise käigus materjali kuid sügiseks on kogunud rasvavaru, mis väljavedamisel tekkinud vagu. Mägra käim- võib hõlmata 50–60% tema kehakaalust. latest asub osa urusuudmete läheduses, osa Tüvepikkus on 58–89 cm, aga isased on märgistab territooriumi piire; peale ekskre- 119 emastest veidi suuremad: emaste tüve- mentide märgistavad mägrad oma radasid ja pikkus jääb alla 80 cm. territooriume anaalnäärmete nõrega. Mägra jäljed on hästi äratuntavad: eeskäpa jälge- Välimus. Jässaka kiilukujulise kehaga del on varbapadjandid suunaga otse ette ja kärplane. Karvastik on seljapoolelt halli- küünise otsa jäljed on (täiskasvanud looma kas, mustjas või tumepruun, millest ula- puhul) mitu sentimeetrit varbapadjandite tuvad välja heledad ogakarvad. Küljed servast eespool. Üksikjälje pikkus koos küü- on seljaosast heledamad ning kõht, kur- nistega on ees 7–11 cm; taga 5–7 cm. Jäljeri- gualune, rind ja jäsemed mustad. Silmad da on aeglasel liikumisel siksak, kiirel liikumi- on väikesed, koon pikk, pea üldvärvus sel jätab nelikjälgi. on valge, kuid üle pea, nina juurest üle silmade kõrvade taha, ulatub kaks tume- Levik. Levinud Euroopas ning Lääne- ja Lõu- dat vööti. Kõrvad on väikesed ja ümarad, na-Aasia mägistel aladel kuni Tadžikistanini. nende servades on valged karvad. Saba Põhjas puudub mäger külmades regioonides on lühem kui pea; selga ja saba katvad Soome, Rootsi, Norra ja Venemaa põhjaosas. karvad on pikemad kui mujal kehal. Kar- Asustab Briti saari, lõunas piirneb levila Va- vavahetus toimub järk-järgult: kevadel hemerega. Eestisse levis mäger arvatavasti langeb aluskarv välja, suvel aluskarv jääajajärgsel preboreaalsel kliimaperioodil peaaegu puudub, septembris-oktoobris laialehiste metsade leviku tõttu. Praegusajal kasvab uus karvastik. Jäsemed on lühike- on levinud kogu mandril, kuid sagedasem on sed, tugevad ja pikkade küünistega, mis ta Lõuna-Eestis. Saaremaale on mägra viinud on eriti hästi arenenud eesjäsemel. Ham- inimene 1960. aastal; ta on seal hästi koha- baid on 38 (I 3/3, C 1/1, P 4/4, M 1/2), nenud ja muutunud nuhtlusliigiks, uuristades nisasid 6. käike suvilate vundamentide alla. Hiiumaal puudub. Kiskjalised - Carnivora

Elupaik. Eelistab mosaiikset maastikku ja taliuinakusse jääda. Mäger on territoriaalne kuiva hästi kaevatavat pinnast. Väldib suure- loom, territooriumi piirialasid märgistab ta maid metsalaamu; elupaigavalikul peetakse väljaheidete (käimlad) ja lõhnamärkidega. oluliseks reljeefi ja pinnase tüüpi. Eestis elutseb mäger nii leht-, sega- kui ka okas- Toit. Segatoiduline. Olles võrdlemisi aeglane metsades ning väiksemates metsatukkades ja ja kohmakas, ei jälita ega varitse ta oma saaki, puudesaludes kultuurmaastike sees. Enamik vaid sööb taimi ja loomi, kes toiduotsingutel mägralinnakuid asub meil keskealises ja ette satuvad. Eri piirkondades tehtud uurin- vanas metsas ning peaaegu pooltel juhtudel gute järgi hõlmavad põhiosa mägra toidust liivases pinnases. Reljeefi kaldenurk jääb vihmaussid, kuid ta sööb ka putukaid, tõuke, enamiku linnakute puhul vahemikku 0–10 pisinärilisi, lindude mune ja poegi, konni, kraadi, seega paiknevad need meil küllaltki tigusid, rüüstab herilaste ning mesilaste pesi. lauskjal maastikul. Mäger võib Eestis pesit- Oluline osa mägra toidust on taimed: teravili, 120 seda ka rabasaartel ning vanade mahajäetud marjad, pähklid, taimede juured ja mugulad, hoonete vundamentides. Elupaiga valikul on kuid sööb ka seeni. Taimse toidu osakaal on olulisim urgude ehitamise võimalus, kuna eriti oluline sügiseti, kui loomad koguvad mägrad on urgudega seotud aasta ringi. talve üleelamiseks rasvavarusid. Mägralinnakud koosnevad harilikult ühest peaurust, millest lähtub mitu väiksemat urgu. Sigimine ja areng. Üldjuhul sigivad üle aasta. Tavaliselt on urgudesüsteemil mitu sisse- Paarituvad enamasti aprillist juunini, kuid see käiku ja pesakambrit, tihti on mägralinnaku võib toimuda ka muudel aegadel aasta ringi. läheduses umbseid käike, mida kasutatakse Hilinenud implantatsiooni tõttu sünnivad varjumiseks ohu korral. Eestis on mägralinna- pojad alles märtsis-aprillis. Pesakonnas on kutel keskmiselt 12 urusuuet ning keskmine keskmiselt 3–4 poega, kes sündides kaaluvad läbimõõt (mõõdetuna ilmakaarte suhtes) 70–130 g, imetamine kestab 2–3 kuud 21 m. Pesakambrid on vooderdatud kuiva ning esimese talve veedab pesakond koos. heina, lehtede ja samblaga, mida mäger, Looduses elavad 3–6 aastat. selg ees, esikäppade ja pea abil tunnelisse veab. Uruavadest viivad välja selged sissetal- Koht ökosüsteemis. Väljaspool urusüsteeme latud rajad, mis ühendavad urusuudmeid ja võivad mägrad langeda suuremate kiskjate, käimlaid – madalaid lohke maapinnas, kuhu nagu hundi ja ilvese saagiks. Mäkrade arvu- jäetakse väljaheited. Kui neid ei häirita, võivad kust on lihtne mõjutada. Arvatakse, et Eestis mägrad ühte urusüsteemi kasutada paljude kahanes mägra arvukus tunduvalt 1970. põlvkondade jooksul: kümneid ja isegi sadu aastatel küttimise ja urusüsteemide rikkumise aastaid. Suvel võivad mägrad kasutada ka tõttu, kui pärast urujahti jäeti lahtikaevatud lihtsamaid, 1–2 sissekäiguga urgusid. linnakud kinni ajamata. Mägralinnakute inventeerimine Eestis aastail 2010–2011 on Eluviis ja käitumine. Öö- ja hämariku- näidanud, et urgude mahajätmise peapõhjus loom, ainus seltsinguline kärplane Euroopas. on urusüsteemi läheduses tehtav lageraie. Suuremates urusüsteemides elavad mägrad sotsiaalsete rühmade, nn klannidena; ühes Staatus. Vähearvukas jahiuluk. mägralinnakus võib elada mitu pesakonda, lihtsamates urgudes elavad paaridena. Mägral on anaalnäärmed ja sabaalune näär- mepaunake, mille nõret kasutavad klanni liikmed üksteise märgistamiseks. Taliuinak kestab Eestis novembrist-detsembrist veebruari-märtsini. Soojade ilmadega võivad mägrad aeg-ajalt väljaspool urge ringi liikuda; lõuna pool elavad mägrad ei pruugi üldse Kärplased - Mustelidae

7.4.9. Harilik saarmas Lutra lutra

Ingl Otter Tegevusjäljed. Saarma ekskremendid on kergesti äratuntavad: need on värskena mustad Mõõtmed. Nagu enamikule kärplastele kuni rohelised ja vormitud, vananedes muu- on saarmale omane suguline dimorfism: tuvad hallikaks ja haisevad tugevasti kala isased on emastest suuremad. Isaste ke- järele. Nagu enamik kärplasi jätab saarmas hakaal on keskmiselt 10 kg ja tüvepikkus väljaheited nähtavale kohale: tavaliselt veest 60–120 cm, emaste kehakaal on keskmi- väljatuleku kohtadel kõrgematele objektide- selt 7 kg ja tüvepikkus 58–109 cm. le, nagu truupide servad, puutüved ja kivid. 121 Üksikjälg: ees 6,5 cm pikk ja 5,5 cm lai; taga Välimus. Poolveelise eluviisi tõttu on 8,5 cm pikk ja 6 cm lai. Saarma pikk ja jäme saarmal mitmeid kohastumusi: keha on saba jätab maha selge lohisemisjälje. pikk, sale ja voolujooneline, jäsemed aga lühikesed, saba on jäme, ahenev ja Levik. Laialt levinud Euraasias ja Põhja-Aafri- hõlmab kehapikkusest üle poole. Keha kas. Euroopas kohtab teda kõigis Mandri-Eu- värvus on pruun: seljapool tumedam, roopa riikides ning Briti saartel. Eestis on le- kõhupool heledam. Pea küljed, mokad vinud mandriosas ja suurematel saartel, meie ja kurgualune on valged. Aastas on üks aladele levis ta preboreaalsel kliimaperioodil. karvavahetus, mis kestab kevadest sü- giseni; talvekarv on suvekarvast pikem. Elupaik. Mitmesugused veekogud: ojad, Pea on lai ja madal ning läheb sujuvalt kraavid, jõed, järved. Eestis on saarmaid toi- üle kehaks. Nii ees- kui ka tagajalgadel tumas nähtud ka meres kaldalähedases vees, on 5 varvast, mille vahel on ujulestad. kuid pesa mereranda arvatavasti siiski ei raja. Ujumisel ulatuvad veest välja vaid nina Eestis võivad elupaigaks sobida jõgede suud- ja silmad, sukeldub vaikselt. Hambaid on mealad mererannikul, tõenäoliselt Läänemere 36 (I 3/3, C 1/1, P 4/3 M 1/2), nisasid 6. väikese soolsuse tõttu. Urud paiknevad enamasti kaldas, urusuu avaneb sageli vee alla (sellisel juhul on pesakambri laes õhuauk). Enamasti on ühel saarmal mitu puhke- ja varjepaika. Võib elada ka kopra elupaigas, kuna saarmas ja kobras pole toidukonkurendid.

Eluviis ja käitumine. Poolveeline, üksikelu- viisiga imetaja, aktiivne enamasti öösiti või hämaras, kuid ka keset ööd on üks puhkepe- riood. Ühe öö jahiretked võivad olla 3–10 km pikad, kuid talvel võib veekogude külmudes teha ka pikemaid rännakuid, otsides kinnijää- tumata veekogusid. Kodupiirkonnad paiknevad piki veekogude kaldajoont.

Toit. Loomne: esikohal on kahepaiksed ja kalad, sööb ka pisiimetajaid (hiired, ondatra, mügri), veelindude poegi, vähilaadseid, vee- Kiskjalised - Carnivora

putukaid, limuseid. Talvel võib toiduotsinguil Saarma arvukus oleneb veetaseme muutus- liikuda kümneid kilomeetreid. test: kuivadel aastatel väheneb arvukus oluliselt. Teine tegur on talve karmus: karmidel Sigimine ja areng. Paaritumine võib toimuda talvedel külmuvad vooluveekogud kinni ning igal aastaajal, Eestis siiski enamasti vaid vara- saarmas ei saa veekogust toitu kätte. Talvel kevadel. Implantatsioon ei hiline ning tiinus teevad saarmad pikki rännakuid vabade kestab 61–63 päeva. Emasloom poegib üle veekogude otsinguil ning kurnatud loomad 1–2 aasta; korraga on pesakonnas 1–3 poega, on kerge saak kiskjatele. Peale talvise toidu- kelle sünnikaal on 130 g. Imetamine kestab 2 nappuse ohustab saarmate arvukust reostus, kuud ning pesakond jääb esimeseks talveks elupaikade vähenemine ja veekogude süven- emaga kokku. Isasloom poegade hooldami- dustööd. Saarma kaaspüük koprajahil (rauda- sest osa ei võta, kuid kaitseb territooriumi, dega) on Eestis aktsepteeritud, kui jahimees elades eraldi urus pesakonna lähedal. Noored teatab püünisesse sattunud saarmast koha- 122 saavad suguküpseks 2. eluaastal. Looduses likku keskkonnateenistusse. elavad keskmiselt 4-aastaseks. Staatus. Kuulub EL loodusdirektiivi II ja Koht ökosüsteemis. Täiskasvanud saarmal IV lisasse. Eestis on saarma küttimine keelatud, looduslikke vaenlasi ei ole, kuid talvel võivad ta on kantud II kategooria kaitsealuste liikide kurnatud loomi murda näiteks hunt ja ilves. nimistusse. Poegi võivad murda ka väiksemad kiskjad.

7.4.10. Ahm Gulo gulo

Kasutusel ka kaljukass Ingl Wolverine

Mõõtmed. Kehakaal 10–25 kg, tüve- pikkus 65–85 cm; isased on emastest ca 30% suuremad.

Välimus. Kärplaste sugukonnas suurim maismaal elav liik, kes kehahoiaku, lii- kumisviisi ja värvuse poolest sarnaneb karuga, kuid mõõtmete poolest pigem suurema mägraga. Ahm on jässaka keha, Tegevusjäljed. Eeskäpa jälje pikkus tavaliselt suhteliselt pika ja koheva saba, tugeva- 11–14 cm, tagakäpa jälg on pisut lühem. Kiirel te jalgade ning suurte käppadega loom. liikumisel tekivad paaris- või kolmikjäljed, Karvastiku põhivärvus on pruun, ent vär- millel on näha 5 varvast. Kohevasse lumme vus varieerub helepruunist mustjaspruu- jätab nelikjälgi, jälgede kaugus hüpetel nini, selg ja jäsemed on tumedamad, 60–90 cm. keha külgedel on hele valkjas või kollakas triip. Pea on väike, kõrvad ümarad, Levik. Levinud Põhja-Ameerika ning Euraasia ääristatud heledate karvadega; üle näo, tundra- ja taigavööndis. Euroopas elab püsi- silmade ning otsmiku kulgeb heledam valt Skandinaavia, Soome ning Venemaa ristitriip. Hambaid on 38 (I 3/3, C 1/1, põhjaosas. Eesti aladel elutses tõenäoliselt P 4/4, M 1/2), nisasid 4. Kärplased - Mustelidae

subboreaalsel kliimaperioodil, mil soe ja niiske Sigimine ja areng. Jooksuaeg maist augus- kliima asendus kontinentaalsemaga. Kuid tini, emased võivad paarituda ühe, piirkonnas kliima soojenedes nihkus ahma levila põhja dominantse isasloomaga mitmel järjestikusel poole ning hiljem on teda Eestis kohatud vaid aastal. Tiinus kestab kokku 215–270 päeva, eksikülalisena: 20. sajandi jooksul teadaole- kuid implantatsioon hilineb: looted kinnituvad valt 5 korda ja kahel korral ka kütitud. emakasse novembris ning pojad, keda on pesakonnas 2–4, sünnivad veebruaris-märtsis. Eluviis ja käitumine. Üksikeluviisiga, aktiivne Pojad kaaluvad sündides 84 g. Imetamine 123 peamiselt öösiti, aga võib ringi liikuda ka kestab 7–8 nädalat; täiskasvanu kaalu saavu- päevasel ajal. Ahm on aktiivne kogu talve – tavad novembriks, kui pesakonnad hajuvad. paks lumi ja madalad temperatuurid tema Suguküpseks saavad 2–3-aastaselt. aktiivsust ei muuda. Kodupiirkonna suurus oleneb toidubaasist, selle puudusel võib ette Koht ökosüsteemis. Peale inimese võib ahmi võtta pikki otsinguid. Enamasti kattub ühe tappa veel hunt, arvukuse langust 1970.-1980. isase territoorium mitme emase omaga. aastatel on seostatud huntide hävitamiseks kasutatud mürgitatud korjuste söömisega. Ka Toit. Talvel sööb enamasti raipeid, kuid kliimamuutuse mõju võib olla oluline. võimaluse korral murrab metskitsi, põtru ja rebaseid. Lumevabadel perioodidel sööb Staatus. EL loodusdirektiivi II ja IV lisa liik. palju taimset toitu. Eestis kuulub III kaitsekategooria loomade hulka. Kiskjalised - Carnivora

7.5. Sugukond hülglased (Phocidae)

Enamik hülglasi elab polaaralade või paras- tahapoole; ettepoole nad ei paindu ning vöötme vetes, nad on levinud nii põhja- kui maismaal liikumiseks ei saa neid kasutada. ka lõunapoolkeral Atlandi ja Vaikses ookeanis ning Põhja-Jäämeres. Hülglased on kohas- Puhkeajal on hülglased sageli koondunud tunud veelise eluviisiga; sugukonnas erista- suurematesse või väiksematesse seltsin- takse 19 liiki. gutesse mererannikul, väikesaartel või jääl. Sigimisajal on selle sugukonna liigid seotud 124 Hülglastele iseloomulikud jooned tulenevad maismaa või jääga, nende pojad on sündides nende veelisest eluviisist: nende pea on hästi arenenud, kaetud villataolise valkja kehaga võrreldes suhteliselt väike, kõrva- lootekarva – lanuugoga – ja kasvavad kiiresti. lestad puuduvad ning kõrva- ja ninaavaused on suletavad. Kael on lühike ja jäme ning Eestis elutseb kaks liiki hülglasi, hall- ja viiger- läheb sujuvalt üle kehaks. Saba on rudi- hüljes, kuid meie rannikuvees on varem elanud mentne. Karvkate on hõre ning nahaalune ka grööni hüljes (Pagophilus groenlandicus), rasvakiht paks, selle ülesanne on nii looma kelle levila piirneb praegu Atlandi ookeani erikaalu vähendamine kui ka termoregulat- põhjaosaga, ja randalhüljes (Phoca vitulina), sioon. Välised suguelundid on kaetud naha- keda Läänemeres leidub vaid Lõuna-Rootsi voldiga. Hülglaste tagajäsemed on suunatud rannikuvees ja Taani väinade piirkonnas.

7.5.1. Hallhüljes Halichoerus grypus Välimus. Hallhüljes on meil elavast ka- hest hülgeliigist suurem. Tema keha on Ingl Grey Seal sigarikujuline, pea on kolmnurkne; pika ja sirge koonu poolest on ta viigerhül- Mõõtmed. Isasloomad on emastest suu- gest kergesti eristatav (nn koeranäoga remad, kaaluvad 250–290 kg, emasloo- hüljes). Karvkatte põhivärvus on hallikas, made kaal jääb vahemikku 180–250 kg. heledamate või tumedamate laikude ja Isaste tüvepikkus on 250–270 cm (Ivar säbruga. Kõhupool on heledam kui sel- Jüssi andmed). jaosa. Isased on emastest üldjuhul tumedamad ning karvastiku värvus on neil ühtlasem (laigud ja täpid pole nii selgelt eristunud). Vananedes laiguline muster kaob ja karvastik muutub tumedamaks. Täiskasvanud suurtel isastel on kaelapiirkonnas nahavoldid. Hambaid on 34–36 (I 3/2, C 1/1, P+M 5-6/5). Hambavalemis märgitakse eespurihambad ja purihambad koos, kuna nad on sarnased ning neid pole võimalik üksteisest eristada. Hülglased - Phocidae

Levik. Populatsioon on levinud vaid Atlandi ning võib toituda ranniku lähedal ja sadamates. ookeani põhjaosas ning jagunenud kolme piir- Teevad rändeid toitumis- ja sigimisalade vahel, konna vahel. Esimene neist paikneb Kanada ja ka Läänemeres. USA rannikul. Teise populatsiooni levila ulatub Koola poolsaarest Venemaal Prantsusmaa Toit. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest, rannikuni. Kolmas populatsioon elutseb kuid kalade kõrval sööb mereselgrootuid. Läänemeres. Läänemeres on hallhülge arvukus Toiduspekter varieerub laialt aastaajati ja viimastel aastakümnetel märkimisväärselt piirkonniti, hallhüljes on paindliku toitumis- 125 suurenenud. Eestis on elupaigaks läänesaarte strateegiaga liik. Võimaluse korral toitub ja laidude ümbrus, põhjarannikul on hülged kalapüünistes ning võib selle käigus võrke kasutanud puhkealadena Uhtju, Malusi ja lõhkuda. Hülged võivad end võrku mässida ja Krassi (Krassgrund) saart. Hallhüljes levis meie uppuda. aladele tõenäoliselt preboreaalsel kliimaperioodil, kui jääsulamisest tekkinud magevee- Sigimine ja areng. Innaaeg on märtsis. lisel Balti jääpaisjärvel tekkis ühendus Atlandi Implantatsioon hilineb 3,5 kuud ning tegelik ookeaniga. tiinus kestab 8,5 kuud. Pojad sünnivad veebruaris-märtsis poegimiskolooniates, tava- Elupaik. Puhkealadena eelistab lagedaid või liselt on 1 poeg. Pojad kaaluvad sündides kiviseid (kaljuseid) saari, rahusid ja liivarandu. 10–12 kg, on kaetud hallikasvalge lanuugoga. Läänemeres sigivad ajujää ja kinnisjää piirialal, Karvavahetus algab 3-nädalaselt, imetamine jää puududes aga väiksematel, vähese taimes- kestab keskmiselt 3 nädalat, sel ajal võtavad tikuga või lagedatel saartel ja rahudel (asuvad pojad kaalus juurde 30–40 kg. Pojad võivad piirkondades, kus tavaliselt tekib poegimiseks pärast piimast võõrutamist mõneks ajaks sobiv jää). Peale sigimisalade saab hüljestel kaldale jääda, kuid lähevad siis vette toituma. eristada veel lesilaid, puhkealasid väljaspool Eluiga on looduses 15–25 aastat. sigimisaega, ning toitumisalasid. Puhkealadeks on Eestis väikesed avamarelised saared või Koht ökosüsteemis. Peamine inimtekkelise veepinnani ulatuvad madalikud. Kui puhkealad surma põhjus on hukkumine kalapüünistes, ulatuvad üle veepinna, võidakse neid kasutada enamik loomi sureb mõrdades, teistes ka sigimiseks. Puhke- ja sigimisala valikul on püügivahendites vähem. Hallhüljest ohustab oluline häirimise puudumine ja madal taim- elukeskkonna reostumine: toiduahela lõpplü- kate, mis ei piira hüljeste vaatevälja. Uurimuste lina kuhjuvad temasse õigupoolest kõik järgi võivad hallhülged Läänemeres teha elukeskkonna mürgid. Hülged põgenevad ulatuslikke rändeid, jõudmaks eelistatud lesilate läheduses tekkiva müra, sh paadi- toitumis- ja sigimisaladele. mootori hääle eest, seega on häirimine üks hallhüljest ohustav tegur. Eluviis ja käitumine. Päevase eluviisiga sotsiaalsed loomad, kes kogunevad aasta ringi Staatus. Kuulub EL elupaigadirektiivi ja Bonni karjadesse. Suurimad, mitmesajast isendist konventsiooni II lisasse ja Berni konventsiooni koosnevad lesilad tekivad Eestis karvavahe- III lisasse. Eestis on ta arvukam kui viiger- tuse ajal. On vähem inimpelglik kui viigerhüljes hüljes, arvatud III kaitsekategooriasse. Kiskjalised - Carnivora

7.5.2. Viigerhüljes Pusa hispida

Kasutusel ka viiger Levik. Põhjapoolkera meredes laialt levinud. Ld varem Phoca hispida Teda leidub Põhja-Jäämeres, Atlandi ja Vaikse Ingl Ringed Seal, Common Seal ookeani põhjaosas; lõunas määrab levikupiiri peamiselt jää olemasolu ja püsimise aeg. Elab Mõõtmed. Hallhülgest tunduvalt väik- ka Läänemeres ning Saima ja Laadoga järve- sem, kehakaal jääb keskmiselt 50–60 kg des, kuhu on jäänud viimase jääaja reliktina: vahele (Ivar Jüssi andmed). Kaal oleneb need järved olid jääaja lõpus seotud praegu- 126 aastaajast, tõustes sügiseti koguni 100 ki- se Läänemerega. Kuna on teada viigerhülge loni. Tüvepikkus on Läänemeres vahemi- mageveelised populatsioonid, võis ta jõgede kus 130–150 cm. Emas- ja isasloomade kaudu jõuda Balti jääpaisjärve juba subarktili- kehasuuruses ei ole suurt erinevust. sel kliimaperioodil, kuid tõenäolisem on siiski viiger- ja hallhülge saabumine preboreaalsel Välimus. Viigerhüljes on väiksem kui perioodil, kui Balti jääpaisjärvel tekkis ühen- hallhüljes, pea on ümar ja näokolju lü- dus Atlandi ookeaniga. hike (nn kassinäoga hüljes). Selja ja kül- gede värvus tumepruun, mille peal joo- Elupaik. Läänemeres on viigerhüljes levinud nistuvad välja, sageli omavahel liitudes, põhiliselt Põhjalahes; elupaigana eelistab heledad rõngaslaigud. Kõht on tavaliselt saarte ja rannikujoone hästi liigendatud ran- heledam, hallikas. Karvavahetus kestab nikumerd. Suvel võivad moodustada suurtel märtsi lõpust mai keskpaigani, enamiku kividel või klibustel laidudel väikesi lesilaid. ajast veedab siis jääl või kividel. Pojad on Elupaiga valikul nõudlik, Eestis sobivaid elu- sündides valged, tiheda ja koheva kar- paiku palju ei ole, põhiline asuala on olnud vastikuga. Hambaid on 26–38 (I 2-3/1-2, Väinameres ja Kihnu madaliku piirkonnas, C 1/1, P 4/4 M 0-2/0-2), nisasid 2. kust teevad toitumisretki sügavamatesse me- reosadesse Liivi lahes (Ivar Jüssi andmed). Talvel on levik seotud jää levikuga. Külmadel talvedel liiguvad mandrist eemale, enamasti Liivi lahe piirkonda, jäävähestel aastatel on rannikule lähemal. Sigimine toimub jääl; nii emas- kui ka isasloomad kasutavad puhkamiseks ning emasloomad poegimiseks lume- koopaid või jäärüsivalle. Merejääs on tavaliselt mitu hingamisauku, mida hoitakse lahti ka mitme meetri paksuse jää korral. Hülglased - Phocidae

Eluviis ja käitumine. Päevase eluviisiga selt- poeg üheks kuuks, imetamine kestab 6 nä- singuline loom. Seltsingud on väikesed, koos- dalat ning teise elukuu lõpuks on valge kar- nevad mõnest kuni kümmekonnast isendist. vastik asendunud hallikaga. Vees hakkavad Eelistab jahedat vett, seetõttu hoidub suvel hülgepojad käima paari nädala vanustena. jahedatesse ja Läänemere sügavamatesse Poegade eest hoolitseb vaid emasloom, kes piirkondadesse. Karvavahetuse aja, mis algab jääb poja juurde kuni piimast võõrdumiseni, Läänemeres aprilli alguses, veedab jääl; kui selleks ajaks kaaluvad pojad 25 kg. Suguküp- jääd ei ole, siis üksikutel väikesaartel või kari- seks saavad noored hülged tavaliselt 5-aas- 127 del. Neid kasutatakse ka puhkamiseks. taselt. Eluiga on looduses 20–25 (30) aastat.

Toit. Toitub peamiselt väiksematest kaladest. Koht ökosüsteemis. Eestis väljasuremise pii- Läänemeres on põhiline saakobjekt parveka- ril, arvukust mõjutavad enim talvised jääolud. lad (nt räim, ogalik, meritint) ja merikilk. Hülged on tundlikud keskkonnareostuse suhtes. Looduslikke vaenlasi täiskasvanud viiger- Sigimine ja areng. Läänemeres paarituvad hülgel Läänemeres ei ole, kuid peamine sur- märtsi lõpus või aprilli alguses, kuid implan- ma põhjus on uppumine kalapüünistes. Poegi tatsioon hilineb 14 nädalat. Pärast 9–10-kuu- võivad ohustada suuremad kajakad, merikot- list tiinust poegivad veebruari lõpus või märt- kad ning jääl liikuvad kiskjad. sis jää peal olevas lumekoopas või mõnes muus varjatud kohas. Tavaliselt on viigerhül- Staatus. Kuulub EL loodusdirektiivi V lisasse. gel korraga 1 poeg, kes on kaetud lanuugoga. Eestis on kaitsealune loomaliik, kuulub II kait- Poeg kaalub sündides 4,5 kg. Koopasse jääb sekategooriasse. Sõralised - Artiodactyla

8. Selts sõralised (Artiodactyla)

Hoolimata erimeelsustest sõraliste süstemaatikas vertikaalne sümmeetriatasapind kolmanda ja paigutab enamik nüüdisaegseid teriolooge vaala- neljanda varba vahel, mis peamiselt kannavadki liste Cetacea ja sõraliste seltsi ühte Cetartiodactyla keha raskust. Esimene varvas üldjuhul puudub, klaadi, kuid päris lõplikku seisukohta ei ole veel teine ja viies varvas on vähem või rohkem redut- kujunenud. seerunud. Neli täielikku ja funktsioneerivat varvast on iseloomulikud sigalaste (Suidae), jõehobulaste Esimesi sõralistele omaste tunnuste ja küüliku (Hippopotamidae) ja kääbushirvlaste (Tragulidae) mõõtmetega fossiile praeguseks välja surnud sugukonna esindajatele, sugukonna nabasigalased 128 sugukonnast Diacodexidae on leitud varasest (Tayassuidae) esindajate puhul ainult esijäsemetele. Eotseenist Põhja-Ameerika territooriumilt. Hiljem Varvaste viimastel lülidel on sõrad. on sama sugukonna esindajaid leitud ka Euroopast ja Aasiast. Hilisematest fossiilidest arvatakse näiteks Jäsemete liikumine külgedele on piiratud. Mitmes Indohyus mitmete kõrva ja hammastiku tunnuste sugukonnas võib täheldada kolmanda ja neljanda põhjal kuuluvat vaalaliste eellaste hulka. kämbla- ja pöialuu pikenemist ning liitumist koot- luuks; rangluu tavaliselt puudub. Sõralistega näiliselt sarnased kabjalised (Perissodactyla) on evolutsiooniliselt vanemad ning Seedeelundkond on enamasti kohastunud tsellu- kuuluvad omaette seltsi. Erinevalt kabjalistest, kelle loosirikka, kuid proteiinivaese toidu töötlemiseks, mitmekesisus oli kõige suurem Eotseenis, algas magu võib olla kuni neljaosaline. Hambaid on sõraliste laiem levik hiljem, Miotseenis. Kabjaliste 30–44, need on brahhüodontsed või hüpso- mitmekesisus on kõnesolevast perioodist alates dontsed, krooniosa kas seleno- või bunodontne. tunduvalt vähenenud, 14 sugukonnalt 3 sugu- Sarved, kui need leiduvad, kinnituvad tavaliselt konnani, sõralised seevastu oma 10 nüüdisaegse laubaluudele. sugukonnaga on tänini jäänud edukaks ja mitme- kesiseks rühmaks. Euroopas elab looduslikult 12 liiki sõralisi, kuid paljudesse riikidesse on introdutseeritud mujalt, Morfoloogiliselt on sõralistele iseloomulik peamiselt Aasiast pärit liike. Eesti fauna sõralised kahe- või neljavarbaline paraksooniline jäse- kuuluvad sugukonda sealised (Suidae) ja hirvlased metüüp. Sellise jäsemetüübi puhul paikneb (Cervidae). 8.1. Sugukond sealised (Suidae) Sealiste looduslik levikuala on Euraasia, kaasa arva- ninast on moodustunud kärss. Sealiste karvastik tud Tseilon ja Malaisia, Aafrika ja Madagaskar. Neid on üldjuhul hõre ja harjaseline, saba on võrdlemisi on aga introdutseeritud ka Põhja- ja Lõuna-Amee- lühike. Kolju on kõrge kuklaosa ja sirge või nõgusa rikasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale, Tasmaa- profiiliga. Kihvhambad on sealiste sugukonna esin- niasse ja Uus-Guineasse. Sugukonnas eristatakse dajatel hästi arenenud ning need kasvavad kogu 18 liiki, kelle elupaigad on tavaliselt rohumaad ja elu, purihambad on bunodontsed. Jäsemed on lü- tihedamad metsad. henenud, sarved puuduvad. Selle sugukonna liigid on mittemäletsejad, toitumistüübilt segatoidulised Enamik liike sugukonnas sarnaneb väliselt kodu- ning nende magu on lihtsa ehitusega. Nad on kar- seaga, nad on väikese kuni keskmise kehasuuru- jalise eluviisiga loomad, ainsad sõralised, kellel on sega loomad, kellele on iseloomulik suur pea, pi- suur pesakond. kenenud näokolju, suured kõrvad ja kihvhambad, Sealised - Suidae

8.1.1. Metssiga Sus scrofa

Kasutusel ka metspahr Ingl Wild Boar

Mõõtmed. Eestis on kultide (täis- kasvanud isaste) keskmine kehakaal 100–150 kg, tüvepikkuseks keskmiselt 118 cm. Täiskasvanud emiste keskmi- 129 ne kehakaal on 80–100 kg ja tüvepikkus Levik. Looduslik levila on Euraasia ja Põh- keskmiselt 116 cm. Põrsaste (kuni 1 aasta ja-Aafrika, kuid metssiga on introdutseeritud vanuste metssigade) kehakaal sügisel on Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraa- 20–30 kg, tüvepikkus keskmiselt 78 cm. liasse. Kohati väga arvukas ja võib oluliselt Kesikute (1–2 aasta vanused) kaal algab transformeerida elupaiga kooslusi. Lisasööt- keskmiselt 40 kilogrammist. Teadaolevalt mise tõttu võib arvukus olla suur ka aladel, suurim Eestist kütitud kult on kaalunud kus kliima on karm ja looduslikku toitu napib. 350 kg; emise piirkaaluks on märgitud Levikupiir ulatub põhjas Kesk-Soomeni; Eestis 300 kg. Tavaliselt jääb Eestis kütitud isen- on metssiga oma levila põhjaosas, meil elab dite kaal 50–150 kg vahemikku. Kõigis nii mandriosas kui ka saartel. vanuserühmades on isasloomade keha- mõõtmed suuremad kui emastel, nad Metssiga saabus Eesti aladele arvatavasti pre- kasvavad kiiremini ja erinevalt emistest boreaalsel kliimaperioodil laialehiste puistute jätkub nende kasv kogu isendi elu jook- leviku tõttu, kuid jahedamatel perioodidel on sul, kuigi vanemas eas kasv aeglustub. ta siit taandunud lõuna poole.

Välimus. Keha on kiilukujuline, kolju hõl- Elupaik. Varjumiseks sobivad metsseale kõige mab peaaegu kolmandiku kogu keha paremini tihedad kuusenoorendikud ja tiheda pikkusest. Pea ja keha eesosa on suhte- kuuse alusmetsaga segametsad; eelistatud liselt enam arenenud. Karvkatte põhivär- on ka pillirootihnikud, kusjuures pilliroojuu- vus varieerub hallikaspruunist mustani; red on metsseale ühtlasi toiduks. Üksikud karvavahetus toimub kevadel mais-juu- kuldid võivad valida oma päevasteks puhke- nis ja sügisel oktoobris; talvekarvastikul kohtadeks ka lagedamaid metsaaluseid. Tihti on heledam aluskarvastik. Põrsad on magavad kuldid sipelgapesades. Hea päeva- esimesed 4–5 kuud triibulised. Suvekar- ne puhkepaik on tihedad tuulemurrud. Suvel, vastik koosneb ainult pealiskarvast. Kih- kui taimkate on tihe, suureneb metssigade vad kasvavad kogu elu ja on kultidel eriti kohtamissagedus ka kuuse-segametsades hästi arenenud, igemest välja ulatuv osa ja segametsades. Suvel ja sügisel on oluline hõlmab ligikaudu 1/3 kihva pikkusest. veekogude ja kraavide lähedus, kus võetakse Hambaid on 44 (I 3/3, C 1/1, P 4/4, M 3/3), porivanne. nisasid 4–5 paari. Eluviis ja käitumine. Karjalise eluviisiga nomaadne või paikne loom. Eestis on valdavalt videviku- ja ööloom, katsete põhjal looma- aias on aga kindlaks tehtud, et jälitamise puudumisel (eeskätt muidugi inimese poolt) Sõralised - Artiodactyla

eelistab metssiga päevast eluviisi. Metsseal on toidus mõjub seedimisprotsessile pärssivalt. hästi välja kujunenud rühmasisene hierarhia. Seepärast domineerivad tema toidus suure Rühmad on üsna stabiilsed ja isenditevahe- tärklise- ja valgusisaldusega hästi omasta- lised suhted selles tugevad. Karja tuumik on tavad toiduobjektid: mitmesugused viljad, perekond, emasloom põrsastega või ka eriva- pähklid, põllukultuurid; ent ka loomne toit nuste järglastega. Aasta jooksul pere koos- (mitmesugustes arengustaadiumites putukad, seis muutub; jooksuajal liituvad karjadega kahepaiksed, pisinärilised ja suuremate imeta- 130 kuldid, noored kuldid tõrjutakse karjast välja; jate korjused). Seda laadi toitumistüübi tõttu moodustuvad nn sigimiskarjad. Ka poegimise on tema levik põhja poole olnud seotud inim- ajaks emis eraldub, pärast võib aga jällegi kaaslevusega: looduslikud nuumtoidud on koos põrsastega liituda suurema karjaga. põhjapoolsetel aladel suures osas asendunud Suguküpsete emaste rühmad võivad ühineda inimese viljeldud põllukultuuridega. nn matriarhaalseteks rühmadeks või liitrüh- madeks. Omakorda nende liitumisel võivad Sigimine ja areng. Eestis viljastatakse emised kujuneda kõrgema astme karjad, s.o liitkarjad. tavaliselt novembris-detsembris, jooksuaja Need moodustuvad ainult kevadsuvel; juhtiv kulminatsioon on üldjuhul detsembri keskel. loom on sellistes karjades liiderkult. Tavaliselt Jooksuajal moodustuvad erilised nn sigi- on hierarhias vanem emis alati kõrgemal miskarjad, mis koosnevad 1 kuldist ja 2–3 pulgal ja tema järglastel on suurem võimalus emisest. Sigimiskarjades esineb emistel inna- ellu jääda. sünkronisatsioon: kõik karja emised hakkavad indlema korraga. Loomad on sel ajal erksad, Intensiivse küttimise korral suuri liitkarju ei liiguvad alatasa, ei toitu ega hooli ümberringi moodustu, kuid näiteks Ussuurimaal on teada toimuvast. Kuldid levitavad sel ajal spetsiifilist 100-pealisi metsseakarju. Eestis on kohatud vänget haisu, mida eritab ligikaudu 20–25 cm3 ligemale 50-pealisi metsseakarju (Harri mahuga kotikujuline preputsiaalnääre, mis Valdmanni avaldamata andmed). asub peenise otsa juures; kuldid urineerivad sel ajal tihti, hõõruvad end puude vastu (peamiselt Peale eelnimetatute leidub veel üheealiste ja okaspuude) ja lõhuvad neid kihvadega, vahel ühesooliste metssigade rühmi, tavaliselt koos- kuni 1,5 m kõrguseni, märgistades nii oma nevad need kesikutest või põrsasteta emistest. territooriumi. Kultidel areneb sigimisperioodil Kuldid elavad väljaspool jooksuaega üksikult. keha rinnaosas sidekoeline nn kilp, mis kaitseb neid võitluses teise isase kihvalöökide eest. Metssea aastase elutsükli võib jagada neljaks perioodiks: jooksuaeg novembris-detsembris, Metssea tiinus kestab 120–140 päeva. 5–7 talvitumine jaanuarist märtsini, gruppide lagu- päeva enne sünnitust eraldub tiine emis nemine aprillist maini ja karjade moodustu- karjast ja valmistab endale poegimiseks mine juunist oktoobrini. Enamiku asjatundjate pesa. See vooderdatakse pillirooga, mets- arvates oleneb karjade suurus ka asustustihe- kastikuga vms materjaliga; vahel on tal ka dusest. Eestis on karjad suurimad juunikuus. katus. Pesa pindala on 2–6 m2. Mida külmem kliima, seda hoolikamalt pesa valmistatakse, Toitumine. Toitumistüübilt on metssiga sega- sest vastsündinud põrsaste termoregulat- toiduline; tema seedekulgla ei ole võimeline sioon on ebatäiuslik ja madal välistempera- lagundama tselluloosi ja selle suur sisaldus tuur poegimise ajal võib oluliselt suurendada Sealised - Suidae

põrsaste suremust. Pojad sünnivad märt- arvukus. Madala temperatuuri mõju sis-aprillis. Emise viljakus oleneb eeskätt suurendas nähtavasti pikk lumikatteperiood. emise vanusest ja konditsioonist. Kirjanduse Sügavalt külmunud maapind raskendab andmetel on kõige viljakamad 6-aastased metsseal tunduvalt toidu kättesaamist. emised. Teadaolevalt on minimaalne loodete arv metsseal 3, maksimaalne aga 9, mõnin- Inimesele ohtlikest haigustest esineb mets- gatel andmetel isegi 12. Vastsündinud sigadel Eestis trihhinelloosi, kuid nad võivad põrsas kaalub keskmiselt 1,2–1,4 kg; esimese nakatuda ka kodusigade haigustesse. Toitudes 131 10 elupäeva jooksul kaotavad nad kaalus põllukultuuridest, võivad metssead tekitada 150–400 g ja alles siis hakkavad jälle kaalus põllumajanduskahjustusi. Ühtlasi mõjutavad juurde võtma. Metsseapõrsaste postnataalne nad oluliselt oma elukoosluste fauna ja floora (sünnijärgne) suremus võib ulatuda 50%-ni. kvantitatiivset ja kvalitatiivset koosseisu.

Poegadega emised liituvad umbes 2 nädalat Staatus. Eestis jahiuluk, kantud EL loodus- pärast sünnitust uuesti suuremateks karja- direktiivi V lisasse (kasutatavad loomaliigid). deks. Imetamine kestab 3 kuud, pojad jäävad ema jurde kuni jooksuaja alguseni sügisel. Mis puutub suguküpsuse saabumisse, siis Eestis osaleb osa kesikkulte juba sigimises, ka teatav osa emispõrsaid viljastatakse (oleneb põrsa konditsioonist). Mõnede autorite hinnangul on metssea piirvanus 20–30 aastat; Eestist ei ole kütitud metssigade hulgas teada ühtegi üle 10 aasta vanust isendit.

Koht ökosüsteemis. Metssea arvukust reaal- selt piiravatest kiskjatest elab Eestis ainult hunt, ka mõned suuremad isasilvesed võivad murda metsseapõrsaid. Karu kiskluse mõju ei ole märkimisväärne. Praegusel ajal sõltub metssea arvukus Eestis eelkõige talve karmu- sest ja lisasöötmisest, hundi suure arvukuse korral ka hundi kiskluse mõjust.

Arvukust piiravate teguritena tulevad Eestis peamiselt kõne alla kliimaolud ja kiskjad. Karmid talved on Eestis osutunud piiravaks teguriks, mis võivad tingida metssea arvukuse järsu languse. Selline oli Baltikumis 1976/77. a, 1977/78. a ja eriti 1978/79. a talv, kus talvekuude keskmiste miinustempera- tuuride summa oli 31,4 °C. Nende kolme karmi talve mõjul vähenes Eestis metssigade Sõralised - Artiodactyla

8.2. Sugukond hirvlased (Cervidae) Looduslikult on hirvlased levinud Euraasia, lühike. Purihambad on brahhüodontsed ja Põhja- ja Lõuna-Ameerika mandril, Kagu-Aa- selenodontsed. Selle sugukonna liigid on vä- sia saartel ning Gröönimaal. Üks liik, puna- hemasti osa aastast karjalise eluviisiga, elavad hirv, on levinud väikese asurkonnana ka Põh- enamasti metsastel aladel, aga ka rohtlates ja ja-Aafrikas. Liigirikas sugukond jaguneb 18 tundras. Peale Eestis levinud liikide on siin perekonnaks, milles eristatakse kokku 53 liiki. eksikülalisena kohatud kahte liiki: kabehirve Hirvlased on väikesed kuni suured mälet- (Dama dama) ja tähnikhirve (Cervus nippon). sejalised. Sugukonna iseloomulik tunnus on Kuigi Euroopas laialdaselt introdutseeritud, sarved, mis kinnituvad laubaluu jätketele. ei sattunud need liigid Eestisse looduslikult, 132 Üldjuhul sarved harunevad ja vahetuvad igal vaid eksikülalistena naaberriikide Venemaa ja aastal, valdavalt ainult isasloomadel. Hirvlaste Läti hirveaedadest. kolju on pikenenud, jalad kõrged ning saba

8.2.1. Põder Alces alces

Ingl Moose Inglise keeles kasutatakse ka sõna elk, kuid zooloogilises kirjanduses on see vapiti sü- nonüüm; vapiti on Põhja-Ameerikas elav hirveliik Cervus canadensis.

Mõõtmed. Täiskasvanud isasloomade kehakaal on 300–500 kg, emased on väik- semad, nende kehakaal on 250–350 kg. Tüvepikkus on 230–290 cm, õlakõrgus 189–190 cm. Vasikad kaaluvad keskmiselt 100 kg ning mullikad (1–1,5-aastased loo- Levik. Levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika mad) 200–300 kg. metsa- ja metsatundraaladel. Põdral eristatakse 7–8 alamliiki. Eestis on levinud nii mandril Välimus. Peale kehasuuruse (suurim hirvla- kui ka saartel. Praegusel ajal on põdra asus- ne) eristub põder teistest hirvlastest suhte- tustihedus Eesti aladel keskmiselt 4–5 isen- liselt kõrgete jalgade ja lühikese keha poo- dit/1000 ha (arvukus ulatub üle 10 000 isendi). lest. Pea on võrdlemisi suur, sel on küüruga Rootsis oli see 1980. aastatel kohati suurem kui ninamik. Karvkate on jäik, värvuselt pruu- kusagil mujal: 20 isendit/1000 ha kohta. Eesti nikasmust, jalgade karvastik helehall kuni aladele levis põder arvatavasti preboreaalsel valge, saba lühike. Isastel on massiivsed kliimaperioodil, kui tundramaastik asendus tugevasti harunenud sarved. Sarved hei- metsadega ning valdav puuliik oli kask. detakse novembris-detsembris, uued sarved hakkavad kasvama kevadel ning need Elupaik. Eelistab madalamaid ja liigniiskeid luustuvad augustiks. Hambaid on 32 (I 0/3 metsaelupaiku, ka metsastuvaid raielanke ja C 0/1 P 3/3 M 3/3), nisasid 4. põlendikke, kus leidub rohkelt sobivat toitu. Mägistes piirkondades ulatub levila kuni 2500 Hirvlased - Cervidae meetri kõrgusele, s.o alpiaasadeni. Peamiselt tulemusena hakkavad jäljed lõhnama. Võib tä- toiduobjektide sesoonse dünaamika tõttu va- heldada suurenenud häälekust. Olenevalt soo- hetab elupaika, oluline on ilmselt ka mitmete lisest koosseisust võib üks isaspõder paarituda verd imevate putukaliikide mõju. kas ühe või mitme emaspõdraga, äärmusli- kel juhtudel võiva kujuneda väikesed „haare- Eluviis ja käitumine. Eluviisilt solitaarsed või mid“ (kuni 7 lehma). Emastel on polütsükliline moodustavad väikseid rühmi, toitumiskohta- östrus, tsüklite intervall on 18–21 päeva. des on täheldatud 25–50 isendist koosnevaid rühmi. Aktiivne päevasel ajal või hämarikus. Tiinus kestab 215–243 päeva (8 kuud), looteid on tavaliselt 1–4, väga harva rohkem, kesk- Toitumine. Toitumistüübilt kuulub dendro- miselt 1,1–1,6 ühe emaslooma kohta, maksi- faagide hulka: tema põhitoit on aasta ringi maalne viljakus on vanuses 4–12 aastat. Pojad puittaimede võrsed, suve esimesel poolel ka sünnivad mais, kaaludes 6–16 kg. Noorloomad mitmesugused rohttaimed. Lehtpuudest on iseseisvuvad aastaselt, kuid suguküpsus saa- 133 peamised toidutaimed paju, haab, pihlakas bub üldjuhul 2,5-aastaselt, lehmad võivad si- jt, okaspuudest männi koor, okkad ja võrsed. gimises osaleda ka juba 1,5-aastaselt. Sigimis- Toiduks tarvitatakse ka puhmarinde taimi. Mõ- võime säilib 15–17 eluaastani; eluiga looduses nel juhul süüakse keskealiste kuuskede koort. ei ületa 18 aastat. Puhmarinde taimed ja puu-, eriti kuusekoor, on nn üleminekutoit, mida tarbitakse põhiliselt Koht ökosüsteemis. Looduslikus suremuses kevadel ja sügisel. Suvel võib tema toidus olla on olulised hundi ja pruunkaru kisklus ning kuni 150 liiki taimi, kuid talve lõpuks kahaneb uppumine, eriti nõrga jääga talvedel. Eestis see arv 5–19 taimeliigini. Toiduks tarvitatakse oleneb põdra esinemissagedus hundi toidus ka seeni. Põllukultuuridest kasutab põder toi- teiste saakliikide kättesaadavusest, keskmiselt duks lutserni, ristikut, tatart, kaera, maisi, kap- on see talveperioodil 12%. Esimesel eluaas- sast ja rapsi. Veekogude ääres toitutakse ka tal hukkub tavaliselt 40–50% vasikatest, pea- veetaimedest, mille kättesaamiseks on põder miselt kiskjate tõttu, kuid surmapõhjustena võimeline kuni 2 minutiks vee alla sukelduma. on märgitud ka traumasid ja kopsupõletikku. Ööpäevas toitub 4–12 korda, kulutades selleks Ehkki põtradel on registreeritud hulk haigusi, 9–13 tundi. Veebruaris-märtsis on toitumise on nende osakaal looduslikus suremuses ena- aktiivsus väikseim. Täiskasvanud põdra päeva- masti väike. Võivad esineda nina- ja nahakiinid, ne toidutarve suvel-sügisel on kuni 33–34 kg põdrakärbsed, konditsiooni võivad halvenda- ja aastane toidutarve kuni 7 t haljasmassi. On da ka verd imevad lülijalgsed. Antropogeenne arvatud, et päevane ekskrementide mass on suremuse põhjus on peale küttimise ka hukku- 3–8 kg. Põdral on küllaltki suur mineraalide- mine liiklusõnnetustes. Olenevalt asustustihe- vajadus, eeskätt naatriumivajadus. Palju mine- dusest avaldab põder märkimisväärset mõju raalaineid leidub veetaimedes, Eestis võivad oma elupaiga taimestikule. Uuringute järgi on mere ääres kasutada joogiks merevett ja käia ilmnenud, et kui asustustihedus on 3–5 isendit nii looduslikes kui ka tehissoolakutes. 1000 ha kohta, tarbitakse ca 1–10% kättesaa- davast toidust, mis ei avalda metsauuenemise- Sigimine ja areng. Sigimisperiood algab ta- le suurt mõju. Kui aga asustustihedus on 9 ja valiselt augusti lõpus või septembri algul. Sel- rohkem isendit 1000 ha kohta, tarbitakse ära lega kaasnevad nii morfofüsioloogilised kui 27–66% kättesaadavast toidust, mis peatab ka käitumise muutused: sugunäärmete mass mitme puuliigi loodusliku uuenemise. suureneb, isastel suurenevad kaelalihased ja pakseneb nahk kaelal, sarved kaotavad nahk- Staatus. Eestis jahiuluk, kantud EL loodus- se katte. Isased vigastavad sarvedega metsas direktiivi V lisasse (kasutatavad loomaliigid). puid ning kraabivad pinnasesse lohud ja urineerivad sinna (nn kiimalohud). Aktiveeruvad lõhnanäärmed, sh interdigitaalnäärmed, mille Sõralised - Artiodactyla

8.2.2. Euroopa metskits Capreolus capreolus

Ingl Roedeer Levik. Levinud Lääne- ja Ida Euroopas, põh- jas ulatub levikupiir Norrani, idas, arvukuse Mõõtmed. Eestis jääb täiskasvanud kõrgperioodidel, ligikaudu Volgani. Arvukuse isendite kehakaal vahemikku 25–35 kg. hindamine on problemaatiline, ametlikel and- Täiskasvanud metskitse tüvepikkus on metel on arvukus Eestis ulatunud üle 60 000 meil 100–120 cm, õlakõrgus 65–80 cm. isendi, arvatavasti on see aga märgatavalt 134 suurem. Metskits on levinud üle kogu Eesti, Välimus. Eesti väikseim, sale hirvlaseliik. sh suurematel saartel. Karvkatte värvus on suvel punakas, talvel hallikas. Harva tuleb ette albinootilisi Elupaik. Euroopas elutseb peaaegu kõiki- ja melanootilisi isendeid. Saba on väike, des metsatüüpides, eelistades mosaiiksemat vähe silmatorkav; saba all on hele, valkjas avatud maastikku. Tavaline elupaik on sega- kuni kollakas ala, nn sabapeegel. Sokku- metsad, talvel eelistab avatumaid okasmetsi, sid aitavad eristada sarved ja kõhualune mille puhmarindes kasvab rikkalikult mustikat „pintsel“. Harvadel juhtudel võivad ka ja pohla. Areaali piires elab ka metsastepis ja kitsedel olla sarved. Kolju on väike, kesk- mägedes, liigub suviti kuni 3500 m kõrgusele. miselt 190–200 mm pikk. Pojad on esimesel elukuul valgetäpilised. Hambaid Eluviis ja käitumine. Sotsiaalne struktuur on 32–34 (I 0/3 C 0-1/1 P 3/3 M 3/3), oleneb aastaajast: suvel on eluviis kas soli- nisasid 4. taarne või perekondlik, sügisel ja talvel karja- line; karjades võib olla mitukümmend isendit.

Toitumine. Küllaltki laia toiduspektriga hirvlane, mõnes piirkonnas on toidutaimede arv ulatunud 150 liigini. Plusstemperatuuride korral toitutakse peamiselt rohttaimedest, talvel madala lumikatte korral peamiselt puhmarinde taimedest, raskemate lumeolude ajal kõige enam puude ja põõsaste võrsetest. Ööpäeva- ne toidutarve on suvel 3–3,5 kg haljasmassi, talvel umbes poole vähem. Põllukultuuridest eelistab ristikut, kaera, teraviljakultuuridest orast, peale selle kapsast ja rapsi. Ööpäevane veetarve ulatub 3–4 liitrini; talvel, eriti kuiv- toidu tarvitamisel, võib esineda veepuudust. Käivad nii looduslikel kui ka tehissoolakutel. Hirvlased - Cervidae

Sigimine ja areng. Sigimisajal, juulis-augus- Koht ökosüsteemis. Suremus võib 1. eluaas- tis, aktiveeruvad tagajalgade sõrgade vahel tal ebasoodsa ilmastiku korral olla 50% või olevad lõhnanäärmed. Emasloomal kestab isegi rohkem. Eestis on nii hundi kui ka ilvese innaaeg vaid paar päeva ning esineb indut- peamine saakliik, eriti talvel, hõlmates nende seeritud ovulatsioon, mille vallandab tagaaja- toidust ligikaudu poole, tallesid ohustab ka re- mine. Tagaajamine võib kesta tunde, lõpuks base kisklus. Metskitse suure asustustiheduse joostakse ringiratast, nii et rohtu ja pinna- korral võib metsa looduslik uuenemine olla sesse jäävad ringi- või kaheksakujulised ra- häiritud. Okaspuudest võivad kärpida kuuski, 135 jad. Sokk võib sigimisperioodil, mis Eestis süües noori kasve. Eestis on metskitsel tehtud on tavaliselt juulis, viljastada mitu emasloo- kindlaks 28 parasiidiliiki, nad võivad nakatuda ma. Metskits on ainus Euroopa sõraline, kel- ka suu- ja sõrataudi, siberi katku, brutselloosi le arengus esineb hilinenud implantatsioon. jne. Väga tihti esineb metskitsel ninakiini. Munaraku areng kestab enamasti ca 160–170 päeva, kogu tiinuse kestus on 290–300 päeva. Staatus. Eestis jahiuluk, kantud EL loodus- Mõningatel juhtudel võib jooksuaeg olla tal- direktiivi V lisasse (kasutatavad loomaliigid). vel, sel juhul loote arengus soikeperioodi ei esine. Pojad, tavaliselt 1–3, harva 4, sünnivad mais-juunis, kaaludes 800–1900 g. Imetamine vältab 4 kuud, pojad jäävad emaga aastaks, kuni järgmise talle sündimiseni. Suguküpsus saavutatakse juba 2. eluaastal, kuigi isased osalevad sigimises tavaliselt 3. eluaastal. Elu- iga looduses on ulatunud 10–15 aastani. Sõralised - Artiodactyla

8.2.3. Punahirv Cervus elaphus

Ingl European Red Deer Levik. Levinud Euroopas, põhjapoolne levikupiir läbib Kesk-Norrat, -Rootsit ning Eestit, Mõõtmed. Euroopas suuruselt teine väiksemad populatsioonid jäävad Aasiasse ja hirvlane. LätiLäti uurijate uurijate andmetel andmetel on täison- Põhja-Aafrikasse. Euroopas levinud sporaa- täiskasvanudkasvanud hirvede hirvede (üle (üle 2,5 2,5 aasta) aasta) keha ke- diliselt, tihti mäestikuladel, kus võivad levida hakaalkaal isastel isastel keskmiselt keskmiselt 208 208 kg,kg, emastel kuni 2500 m kõrgusele. 123 kg,kg, seegaseega onon kehakaalulekehakaalule tunnuslik tunnus- 136 likmärkimisväärne märkimisväärne sooline sooline dimorfism dimorfism. Täis-. Eesti aladele jõudis punahirv preboreaalse Täiskasvanudkasvanud punahirve punahirve tüvepikkus tüvepikkus on Lätion kliimaperioodi lõpus, kuid taandus siit jahe- Lätiandmete andmete põhjal põhjal 165–230 165–230 cm, cm, õlakõrgus õlakõr- damal ajal; praegune punahirvepopulatsioon gusisastel isastel Valgevene Valgevene andmetel andmetel keskmiselt keskmi- on tekkinud introdutseeritud loomadest. selt136 136cm, cm,emastel emastel 121 121cm. cm. Eestisse on punahirve 20. sajandil korduvalt sisse toodud, näiteks toodi 1965. aastal Välimus. KarvkatteKarvkatte värvus värvus on onsuvel suvel pu- Voronežist 16 hirve Vigala parki, 1970. aastal punakaspruun,nakaspruun, talvel talvel hallikas. hallikas. Karvavahetus Karva- oli seal 25 hirve. Vigalast viidi neid omakorda vahetustoimub kakstoimub korda kaksaastas. korda Isasloomadel aastas. Hiiumaale, Abrukale ja Saaremaale. Isasloomadelon sarved, mis onvõivad sarved, varieeruda mis võivadpulka- Saaremaale hakati hirvi introdutseerima 1968. varieerudadest mitmeharulisteni, pulkadest mitmeharulisteni,sarvedel esineb aastal, mil toodi 5 hirve ühest Läti jahimajan- sarvedelnn kroon. esinebVasikad nn on kroon.sündides Vasikad täpilised, on dist. 1974–1975 toodi Lätist (Gauja rahvuspar- sündidessügisese karvavahetusegatäpilised, sügisese enamasti karvavahet täpi- gist) veel 10 hirve. 2011. aasta kevadel hinnati usegamuster enamasti kaob. Hambaid täpimuster on 34 kaob. (I 0/3 HamC 1/1- koguarvukuseks ca 3290 isendit. Saaremaal baidP 3/3 on M 343/3), (I 0/3nisasid C 1/1 4. P 3/3 M 3/3), ni- loendati 1700, Hiiumaal 840 ja Mandri-Eestis sasid 4. 750 isendit.

Elupaik. Areaali piires on levinud pigem mägisemal maastikul, kus reljeef võimaldab paremat kaitset kiskjate eest. Üldiselt eelistab tihedama alusmetsaga metsi, eriti laialehiseid metsi, aga ka okasmetsi, kus leidub raiesmikke.

Eluviis ja käitumine. Aktiivne peamiselt õhtul ja hommikuhämarikus. Hirvede sotsiaalne struktuur, mis põhineb perekondlikel rühmadel, oleneb suuresti aastaajast. Isased võivad moodustada 12–14 isendist koosnevaid karju, mis jooksuaja alguses lagunevad ja pärast jooksuaega võivad uuesti formeeruda. Tiined lehmad eralduvad karjast enne poegimist. Seega on karjalisus suurim talvekuudel ja väikseim suvekuudel. Hirvlased - Cervidae

137

Punahirve levik Eestis 2011. aastal

Toitumine. Toiduspekter on lai, suvel eelis- Kuigi suguküpsus saabub juba 1,5 aasta tatakse rohttaimi, talvel puude ja põõsaste vanuselt, algab aktiivne osavõtt sigimisest võrseid, tammetõrusid ja põllukultuure. isastel alles 2,5-aastaselt. Eluiga on ulatunud Toiduks tarvitatakse puude koort kuni 2 15–20 aastani. meetri kõrguseni, võrseid kuni 2,5 meetri kõrguseni. Lätis on registreeritud kuni 221 Koht ökosüsteemis. Looduslik suremus võib taimeliigi kasutamine toiduks. Täiskasvanud ebasoodsa ilmastiku korral olla märkimisväär- hirve ööpäevane toidutarve võib ulatuda ne, kusjuures enim on ohustatud vasikad ja kuni 40 kilogrammini. Intensiivselt kasutavad jooksuajal kurnatud pullid, suremus võib mõ- ka lisasöötmiskohti, eriti talvel. Punahirvel on nel juhul ulatuda 50% populatsioonist või olla suur mineraalainetevajadus, seetõttu käivad isegi suurem. Pullid võivad jooksuajal saada nad nii tehislikes kui ka looduslikes soolakutes. võitlustes traumasid. Võib esineda troofilist konkurentsi teiste hirvlastega. Hirv on hundi Sigimine ja areng. Jooksuaeg on tavali- oluline saakloom; Lätis oli hirve ja metskitse selt septembris-oktoobris, sellega kaasneb esinemissagedus hundi toidus ligikaudu 44%. intensiivne vokalisatsioon, isased võitlevad Ka ilves murrab hirvi, eriti hirvevasikaid. Seega omavahel. Polügaamne liik, „haaremis“ on võib kiskjate mõju olla selle liigi puhul mär- tavaliselt 3–20 lehma, mõnikord koos vasi- kimisväärne. Parasiite on teada kogu areaali katega. Tiinus kestab 230–258 päeva, pojad piires 89 liiki, kuid suremuses need enamasti sünnivad mais või juuni algul, sündides kaalub suurt rolli ei etenda. vasikas 8–13 kg, tavaliselt on emasloomal 1 vasikas. Imetamine kestab 6 kuud, vahel Staatus. Eestis jahiuluk, kantud EL loodus- kauem; pojad jäävad ema juurde 2 aastaks. direktiivi V lisasse (kasutatavad loomaliigid). Poegimisintervall on 1 aasta. Sõralised - Artiodactyla

alasid. Hirvlastest suurim erisurve pinna- sele takistab paksema lumikattega alade (40–50 cm) koloniseerimist, seetõttu on 8.2.4. Tähnikhirv nendel aladel kiskjatele kergesti tabatav saak. Ka introdutseeritud aladel eelistab tiheda Cervus nippon alusmetsaga laialehiseid metsi.

Ingl Sika Deer Eluviis ja käitumine. Aktiivne peamiselt õhtu- ja hommikuhämarikus, hirveparkides võivad Mõõtmed. Keskmise suurusega olla aktiivsed ka valgel ajal. Samamoodi kui hirv, täiskasvanud loomade kehakaal punahirvel perekondlikel rühmadel põhinev on 60–120 kg, isaste tüvepikkus on sotsiaalne struktuur oleneb tugevasti aasta- 138–149 cm, emased on isastest väik- ajast. Looduslikul levialal on suure arvukuse 138 semad (tüvepikkus 134–145 cm ). korral täheldatud kuni 60-isendilisi rühmi.

Välimus. Üks väheseid hirvlasi, kellel Toitumine. Ka selle hirveliigi toiduspekter on tähniline karvkate säilib ka suguküp- lai, suvel eelistatakse samuti rohttaimi, talvel suse saabudes. Saarte populatsioonides puude ja põõsaste võrseid, tammetõrusid ja on tähnilisus üldjuhul vähem märgatav. põllukultuure. Aklimatiseerimispiirkondades Karvkatte üldtoon varieerub mahagonist on toiduks tarvitatavate taimeliikide hulk kuni peaaegu musta värvuseni, esineb suvel ulatunud 400 liigini. Merega piirnevatel ka valgeid isendeid. Sarvede pikkus on aladel tarvitavad toiduks ka merikapsast. tavaliselt alla meetri; enamasti ei ole ühel sarvel üle nelja sarveharu. Sigimine ja areng. Looduslikul levialal algab jooksuaeg tavaliselt septembri keskel ja kestab oktoobri lõpuni. Introdutseeritud populatsioonides võib jooksuaeg kesta kauem: kuni novembri lõpuni. Vile, mis väljaspool jooksuaega on hädaohusignaal, võib jooksuajal olla kutsehüüd. „Haaremites“ on 3–12 lehma, mõnikord koos vasikatega. Tiinuse kestuseks on märgitud 220–241 päeva, vasikas kaalub sündides 5–6 kilogrammi. Lehm imetab vasikat 8–10 kuud. Eluiga on tehistingimustes tavaliselt 15–18 aastat.

Koht ökosüsteemis. Looduslik suremus võib ebasoodsa ilmastiku korral olla suur, enim on ohustatud vasikad, kelle suremus Levik. Looduslik levila on Kagu-Aasia: võib ulatuda 60%-ni. Võib ette tulla troofilist Venemaa Ussuurimaalt kuni Põhja- konkurentsi teiste hirvlastega. Tähnikhirv on Vietnamini. Elab ka Ida-Hiinas, Korea pool- hundi ja ilvese oluline saakloom, seega võib saarel, Jaapanis ja Taivanil. Laialdaselt aklima- kiskjate mõju olla samuti märkimisväärne, tiseeritud Euroopas, USA-s ja Madagaskaril. eriti karmidel talvedel. Eestile lähimad populatsioonid elavad Loode-Venemaal. Staatus. Praegu eksikülaline, kuid kantud Eestis looduslikku tasakaalu ohustavate võõr- Elupaik. Laialehiste metsade piirkonnad, kus liikide nimekirja. on tihe alusmets; eelistab muutliku reljeefiga Hirvlased - Cervidae

8.2.5. Kabehirv Dama dama

Ingl Fallow Deer Eluviis ja käitumine. Aktiivne peamiselt õhtu- ja hommikuhämarikus, hirveparkides võivad Mõõtmed. Täiskasvanud pullide keha- olla aktiivsed ka valgel ajal. Samamoodi kui kaal on üldjuhul 60–100 kg, tüvepikkus teistel hirvlastel perekondlikel rühmadel põ- jääb vahemikku 140–160 cm, õlakõrgus hinev sotsiaalne struktuur oleneb tugevasti on 85–95 cm. Täiskasvanud lehmade ke- aastaajast. Emas- ja isasloomade karjad üld- hakaal on tavaliselt 30–50 kg ja tüvepik- juhul väljaspool jooksuaega ei segune, erand 139 kus 130–150 cm, õlakõrgus 75–85 cm. on avatud maastik, kus võivad moodustuda kuni 150-isendilised suured segakarjad. Välimus. Karvastiku värvuses eristatakse 4 põhitüüpi: roostekarva, pruunid, valged Toitumine. Toiduspekter on lai, suvel eelis- (aga mitte albiinod) ja peaaegu mustad tatakse rohttaimi, talvel puude ja põõsaste isendid. Saba on must, küllaltki pikk (ca võrseid, tammetõrusid ja põllukultuure. Eriti 30 cm) ja erinevalt teistest hirvedest on talvel tarvitavad toiduks ka puukoort. sabapeegel ääristatud musta äärega. Lii- gile on iseloomulikud kühvliga sarved. Sigimine ja areng. Jooksuaeg kestab septembri keskpaigast novembrini. Pullide jook- suaegne käitumine oleneb märgatavalt elupaigast ja populatsiooni asustustihedusest. Tiinus vältab 7,5 kuud. Aastas sünnib 1 vasikas, keda lehm imetab kuni 12 kuud. Sugu- küpseks saavad 1,5-aastaselt. Eluiga tehistingimustes on ulatunud kuni 25 aastani, looduses ei ületa see tavaliselt 11–15 aastat.

Koht ökosüsteemis. Reintrodutseeritud aladel enamjaolt puuduvad suuremad kiskjalii- gid, kuid kabehirv võib olla hundi ja ilvese oluline saakliik aladel, kus nad koos eksistee- rivad.

Staatus. Praegu eksikülaline, kuid kantud Levik. Algne looduslik levikuala on Lõuna-Eu- Eestis looduslikku tasakaalu ohustavate võõr- roopa ja Väike-Aasia (Anatoolia ja Mesopo- liikide nimekirja. taamia). Praegusajaks on liik introdutseeritud kõikidele kontinentidele, v.a Antarktika, ja teda võib pidada üheks suurema levikuga hirvlaseks maailmas. Eestile lähemad hirve- aiad, kus peetakse kabehirvi, asuvad Lätis.

Elupaik. Rohumaadega vahelduvad laialehised metsad. Vaalalised - Cetacea

9. Selts vaalalised (Cetacea)

Vaalalised jagunevad kahte alamseltsi: kius- enamasti on säilinud vaid vaagna- (pelvis), vaalalised (Mysticeti) ja hammasvaalalised reie- või sääreluu (femur ja tibia) rudimendid (Odonoceti). Vaalade eellased, tõenäoliselt tagakehas; tagajäseme luud pole selgrooga poolveelise eluviisiga lihatoidulised nelja- seotud ega väliselt näha. Sabaosas luud jalgsed pika sabaga imetajad, on teada vara- puuduvad, edasiliikumiseks kasutavad nad jasest Eotseenist, mil nad olid levinud prae- saba ja selgroo üles-alla liigutusi. guse India ja Pakistani aladel laiuva Tethyse ookeani kallastel. Eotseeni lõpuks, umbes 40 Vaalalised saavad sõõrmeid vajadust mööda miljonit aastat tagasi, oli välja kujunenud hulk avada või sulgeda. Hammasvaalalistel on 140 vee-eluviisiga seotud kohastumisi: pikk voolu- ninaavad liitunud üheks avaks, nende kolju jooneline keha, väikesed tagajalad ja horison- kõripiirkond on asümmeetriline: arvatavasti taalne sabauim. Sellest ajajärgust pärineb ka võimaldab nihkumine vasakule neelata suure- tänapäevaste kius-ja hammasvaalaliste ühine maid saakloomi. Kiusvaalalistel avanevad eellane Basilosaurus. Esimesed kiusvaala- ninaavad kahe eraldi avana. Vaalalised lised on teada varajasest Oligotseenist, kuid hingavad õhuhapnikku, kuid peale normaalse erinevalt nüüdisliikidest olid neil hambad. hingamise on neil perioodid, mil õhk hinga- Hammasvaalalised kujunesid välja arvatavasti misteedes ei liigu (apnoe), aga loomad säili- hilises Eotseenis. Tänapäevaste tunnustega tavad oma aktiivsuse. Seda võimaldavad kius- ja hammasvaalalised kujunesid välja mitmed kohastumused: sissehingatavast Miotseeni keskel. Fülogeneetiliselt on vaala- õhust kasutatakse ära 12% hapnikku (mais- dele lähim loomarühm jõehobud. maaloomad kasutavad vaid 4%), neil on kaks korda rohkem erütrotsüüte kui maismaaloo- Vaalalised on suure kehaga imetajad, kes madel samas vereühikus, sukeldumisel süda- on täielikult kohastunud veelise eluviisiga. metegevus aeglustub ning veri juhitakse osast Nende keha on voolujooneline, ninasõõrmed lihastest mööda, et tagada aju verevarustus. nihkunud tahapoole, kolju ülaossa, eesjä- Väga oluline on siinjuures kudede suur piim-

semed on muutunud loibadeks, tagajäsemed happe- ja CO2-taluvus. Liigiti erineb apnoe- ja kõrvalestad puuduvad ning vees liikumi- periood suuresti, ulatudes paarist minutist 70 seks on neil horisontaalne sabauim. Vaalaliste minutini. nahk on sile, karvadest on mõnedel liikidel säilinud üksikud kompekarvad peapiirkonnas. Meeleelunditest on hästi arenenud kuulmine: Nahanäärmetest on säilinud vaid piima- hästi arenenud sisekõrv püüab helisid pika näärmed, nisasid on kaks ning need avanevad distantsi tagant. Saagi tabamiseks ja omava- nahakurdude vahel (nisataskutes) urogenitaal- heliseks suhtluseks kasutavad vaalalised ava läheduses. Nahaalune paks rasvakiht on kajalokatsiooni ning on ilmnenud, et liikumisel oluline termoregulatsioonis ja keha erikaalu lähtuvad nad maa magnetväljast. Nägemine vähendamisel. Vaalaliste kolju on lamenenud, ja haistmine on võrdlemisi halvasti arenenud. lõualuud on pikad. Hammasvaalalistel on palju homodontseid (ühetaolisi) hambaid, kiusvaa- Eesti vetes kohatud vaalalistest on pringel lalistel on hammaste asemel suulaes kamjad Läänemere aborigeenliik, eksikülalisena on sarvplaadid – kiused. Rangluu puudub, eesjä- nähtud valgekoon-delfiini (2008 Tallinna semed on muutunud loibadeks ning kuigi lahes) ja valgevaala (1986 Käsmu poolsaare osal sõrmedel on rohkem lülisid kui imetajatel lähedal). 19. sajandist on teateid küürvaala tavaliselt, ei esine loivast välja ulatuvaid sõrmi (Megaptera novaeangliae) ja silmikdelfiini ehk või küüniseid. Tagajäsemed on redutseerunud, alafiini (Tursiops truncatus) leidumise kohta meie vetes. Pringellased- Phocoenidae

9.1. Sugukond pringellased (Phocoenidae)

Pringellased on levinud kõigi ookeanide ran- nusjatest hammastest on pringellaste hambad nikuvees, neid võib sageli kohata riimveelistes labidakujulised. Nagu kõik hammasvaalalised sisemeredes ja estuaarides ning isegi jõgedes. on ka pringellased röövtoidulised, toitudes pea- Praegu on sugukonnas eristatud 6 liiki. miselt väiksematest parvekaladest. Vees liiguvad nad väikeste salkadena, kus enamasti ei ole üle 5 Pringellased on väiksemad kui delfiinlased, nen- isendi; paatide ja laevade kiiluvees nad tavaliselt de pikkus on 1,5–2 m ning nad kaaluvad har- ei uju. va üle 100 kg. Selle sugukonna liikidel puudub 141 esileulatuv nokis, pea on lühike, küljelt vaadates Euroopa rannikul elutseb üks liik – harilik prin- ümar. Loivad on väikesed ja tömbi otsaga, sel- gel, kes on levinud ka Läänemeres. Eesti vetes jauim on väiksem kui delfiinidel ja kolmnurkne, on pringel siiski pigem harva kohatav liik. ühel liigil ka puudub. Erinevalt delfiinlaste koo-

9.1.1. Harilik pringel Phocoena phocoena

Ingl Harbour Porpoise, Common Porpoise

Mõõtmed. Harilik pringel on üks maailma väiksemaid hammasvaalalisi. Keha- kaal on ligikaudu 50 kg (45–65 kg), tü- vepikkus keskmiselt 155 cm (1,3–1,9 m), emased on isastest üldjuhul pisut suuremad.

Välimus. Keha on voolujooneline, pea- osa on ümar, näokolju lühike ning koo- nuosa seetõttu kehast väheeristuv. Keha keskosas asub madal kolmnurkne sel- Levik. Levinud põhjapoolkera rannikuvetes, jauim, mille tagaserv on kergelt nõgus. moodustades kaks populatsiooni, ühe Atlandi Keha tagaosa on külgedelt kitsam kui ja teise Vaikses ookeanis. Sisemeredest on esiosa; seljapool ja küljed on mustad, ro- levinud peale Läänemere veel Marmara, heka või violetse helgiga ning kõhupool Mustas ja Aasovi meres. Vahemeres on on valge. Lühikesed, tumedad ja terava pringel eksikülaline. Läänemeres on maailma tipuga loivad paiknevad keha kõhtmisel väikseim pringlite populatsioon; siia levis heledamal osal. Hambaid on igas lõua- pringel tõenäoliselt atlantilisel kliimaperioodil luupooles 22–24 (kokku 88–96), need on Limneamere tekke tõttu. eristumata (ühetaolised) ja iseloomuliku labidataolise kujuga. Vaalalised - Cetacea

Elupaik. Elab kaldalähedases madalas ranni- Koht ökosüsteemis. Traditsiooniliselt kütitud kuvees, merelahtedes ja suuremate jõgede vaalaline, kuid tänapäeval enam kommerts- suudmealadel. püügi objekt ei ole. Peamine antropogeenne surmapõhjus on hukkumine kalapüünistes, Eluviis ja käitumine. Loomult pelglik ning kuid ka reostuse mõju võib mõnes piirkonnas hoidub paatidest eemale. Elab kas üksi olla märgatav. Kalatoidulise loomana mõjutab või väikestes, 2–10 isendist koosnevates pringli arvukust kalavarude ülepüük. rühmades. Erinevalt delfiinidest ei moodusta pringlid seltsinguid teiste hammasvaalalis- Staatus. Läänemere pringliasurkond on tega. Toitu hankides sukeldub tavaliselt 20–60 ülimalt ohustatud. Eestis eksikülaline. EL meetri sügavusele, kuid on võimeline sukel- loodusdirektiivi II ja IV lisa liik, Eestis III kaitse- duma ka kuni 200 meetri sügavusele. kategooria imetajaliik.

142 Toit. Läänemeres sööb peamiselt räime, kuid tema toit on ka kilu, tursk, angerjas ja lest. Ööpäeva jooksul sööb umbes 3 kg kala. Pringli hambad Sigimine ja areng. Läänemeres paarituvad augustis; emane kannab poega 10–11 kuud. Imetamine kestab 8 kuud. Poeg võib ema juurest lahkuda isegi alles pärast järgmise poja sündi. Suguküpseks saab 3–4-aastaselt ning poegib igal aastal või üle aasta. Pringli eluiga ulatub 12–13 aastani, kuid Läänemeres on nende keskmine eluiga umbes 10 aastat.

9.2. Sugukond delfiinlased (Delphinidae)

Delfiinlaste liigid on levinud kõigis meredes, koonusjad hambad, mis eristavad neid prin- kuid eelistavad madalamaid mereosi ja ran- gellastest, kellele on omased lamenenud niku lähedust. Sellesse mereimetajate suu- hambad. Delfiinlased on seltsingulised loo- rimasse sugukonda kuulub 34 liiki. Delfiin- mad, kes sageli liiguvad suurtes, mitmeküm- laste hulka kuuluvate liikide kehamõõtmed nest kuni sajast isendist koosnevates rühma- varieeruvad suuresti. Üldjuhul on neil sirpjas des. Tihti liiguvad paatide ja laevade kiiluvees seljauim, selgelt eristunud nokis ning lauba- ning teevad hüppeid. padjand. Selle sugukonna liikidel on teravad Delfiinlased - Delphinidae

9.2.1. Valgekoon-delfiin Lagenorhynchus albirostris

Ingl White-beaked dolphin Levik. Levinud Atlandi ookeani põhjaosas ja Põhjameres, siseneb Läänemerre ning pole Mõõtmed. Kehakaal 180–350 kg, isased haruldane Taani väinade ümbruses, kuid Ees- on emastest 10% raskemad, tüvepikkus ti vetesse satub siiski eksikülalisena. Viimati 2,3–3,1 m. nähtud Tallinna lahes 2008. aastal.

Välimus. Seljapool must, kõhtmine osa Elupaik. Eelistab rannikuvett, väinasid, fjor- ja nokis valge. Seljauim asub keha keskel de ja lahtesid; oma perekonnas kõige põhja- 143 ja on sirpjalt kõverdunud. Uime taga sel- poolsema levikuga liik. jal asub valge laik. Noored isendid on tumedamad ning osal loomadel võib nokis Eluviis ja käitumine. Sotsiaalse eluviisiga olla must. Igas lõualuupooles on 22–28 vaalaline. Liiguvad ringi paarikümnest isen- hammast. dist koosnevates rühmades, Inglismaa rannikul väiksemate, 4–5-isendiliste rühmadena. Võivad liituda ka teiste delfiiniliikidega. Tee- vad rändeid, mis tõenäoliselt on seotud saakloomade kättesaadavusega. Kalade püüdmi- sel teevad rühma liikmed koostööd.

Toit. Peamiselt sööb heeringat ja turksa, kuid ka teisi kalu ja vähilaadseid.

Sigimine ja areng. Sigimisperiood on juulis ja augustis, tiinus kestab 11 kuud ning pojad sünnivad mais-juunis. Pojad on sündides 1,1–1,2 m pikad ja kaaluvad umbes 40 kg. Imetamine kestab aasta, suguküpseks saavad 8. eluaastal; eluiga pole teada.

Koht ökosüsteemis. Traditsiooniliselt kütitud vaalaline Norras, Fääri saartel, Gröönimaal ja Kanadas Labradori poolsaarel; neid satub ka kalapüünistesse. Samamoodi kui teisi mere- loomi mõjutab ka valgekoon-delfiini mere reostumine taimekaitsevahendite ja raskme- tallidega.

Staatus. Kantud CITESi II lisasse, Põhja- ja Läänemere populatsioonid ka Bonni konventsiooni (CMS – Convention on Migratory Species) II lisasse. Vaalalised - Cetacea

9.3. Sugukond narvallased (Monodontidae)

Narvallased on levinud põhjapoolkera arkti- redutseerunud. Pojad on sündides tumedad, listes vetes, nii Põhja-Jäämeres kui ka Atlandi sinakashallid, kuid muutuvad kasvades hele- ja Vaikses ookeanis. Sugukonda kuulub kaks halliks, täiskasvanu põhivärvus on valge või liiki: valgevaal ja narval (Monodon monoceros). kollakasvalge. Enamasti elavad väikestes karjades, tekitavad peale kajalokatsiooni ka Nad on keskmise suurusega hammas- helisignaale, mille abil omavahel suhtlevad. vaalalised, kellel on väike nokis. Kolmnurkse 144 seljauime asemel paikneb seljal nahakurd, hambad on lihtsad, ühetaolised, osa neist on

9.3.1. Valgevaal Delphinapterus leucas

Kasutusel ka beluuga Ingl white whale, beluga

Mõõtmed. Kehakaal 500–1500 kg, tüve- pikkus 3,5–5 m, isased on emastest 25% pikemad.

Välimus. Täiskasvanud valgevaal on, nagu nimigi ütleb, valkjas, profiilis on hästi märgatav nokise kohal olev lauba- padjand. Noorloomad on hallikassinised. Kaelalülid on liitumata, mis võimaldab pead külgede suunas pöörata. Levik. Levinud Põhja-Jäämeres ning Vaikse ja Atlandi ookeani arktilistes osades, eelistab madalat rannikuvett, mõnikord elab jõesuud- metes.

Elupaik. Suve veedavad enamasti ranniku lähedal, kuid talvel, kui rannikualad on kül- munud, liiguvad avavette ning võivad teha tuhandete kilomeetrite pikkusi rännakuid. Uurimuste järgi on mõned valgevaala populatsioonid paiksed. Narvallased - Monodontidae

Eluviis ja käitumine. Sotsiaalse eluviisiga sündides 1,5 m pikad ja kaaluvad 80 kg. Ena- vaalaline. Liiguvad ringi paaride või kuni mõ- masti toimub sigimine üle aasta, kuid võivad nekümnest isendist koosnevate rühmadena. paarituda ka igal aastal. Imetamine kestab Väljaspool sigimisaega moodustavad emas- 1 aasta, selle lõpuks on poegadel kasvanud loomad ja pojad ning isased eraldi seltsin- hambad; vahel imetatakse poegi ka kauem. guid, valdavalt on isastest koosnevad rühmad Noored iseseisvuvad 1- või 2-aastaselt. Eluiga suuremad. looduses on 25–30 aastat. 145 Toit. Põhilised saakloomad on heeringas, Koht ökosüsteemis. Läänemeres on kohatud tursk ja lestalised, ent söövad ka selgrootuid: vaid eksikülalisena; varem oli üks peamisi kü- limuseid ja vähilaadseid. Saagi püüdmiseks titavaid vaalaliike, praegu levinud loom okea- sukelduvad 300–500 m sügavusele. naariumides.

Sigimine ja areng. Sigimisperiood on suve- Staatus. CITESi ja Bonni konventsiooni II lisa kuudel: juunis, juulis ja augustis. Tiinus vältab liik. 15,8 kuud, misjärel sünnib 1 poeg. Pojad on Mõisted

10. Mõisted amnioot (kr amnion ’veekest’), selgroogne loom, kelle epibleem, käsitiivalistel kannuse servas paiknev kitsas looteid ümbritseb veekest; amnioodid on kohastunud nahariba sigima maismaal; tänapäeval hõlmab roomajaid, kahepaikseid, linde ja imetajaid hambavalem, funktsionaalsed hambaliigid ja nende arv loomaliigi (või loomarühma) ühes suupooles. anaalnääre, päraku lähedal paiknev lõhnanääre Hambad märgitakse hambavalemisse nende paiknemise järgi lõualuus, alates lõikehammastest arborikool, puuline, s.o põhiliselt puudel, nende tüvel (incicivi) ja lõpetades purihammastega (molares). ja võras elutsev ja toituv liik Märkimisel kasutatakse enamasti murrujoont, nii et 146 joone kohale jääb hammate arv ülemises ning alla autotoomia, üksikute kehaosade äraheitmine alumises lõuapooles olevate hammaste arv; üksikuid hädaohu korra hambaid ülalõuas tähistatakse ülaindeksiga (I2 on

ülemine 2. lõikehammas), alalõuas alaindeksiga (I2 on brahhüdontsed hambad (kr brachys ’madal’), mada- alumine 2. lõikehammas) lakroonilised hambad (igemest välja ulatuv hambaosa on madal); sellised on nt kiskjate ja sigalaste hambad heterotermsus/heterotermne termoregulat- sioon, võime oma kehatemperatuuri reguleerida, bunodontne ehk nüriköbruline, hambaemail kuid temperatuur ei pruugi olla määratud kindlale moodustab hamba pinnal mitu nüri tippu ehk köpru tasemele

C, dentes canini, kihvhambad ehk kihvad hüpsodontsed hambad (kr hypsos ’kõrge’), kõrgekroonilised hambad (igemest välja Dehneli nähtus, kolju ja selgroo mõõtmete vähe- ulatuv hambaosa on kõrge); sageli kasvavad nemine ebasoodsal aastaajal (nt talvel) isendi eluea kõrgekroonilised hambad kogu looma eluaja, neil jooksul; iseloomulik karihiirtele hammastel on väikesed juured või puuduvad need hoopis; nt näriliste lõikehambad ja mitmete rohusöö- dendrofaag, puude ja põõsaste koorest, võrsetest ja jate purihambad lehtedest/okastest toituv loom I, dentes incisivi, lõikehambad diasteem ehk hambalaie, eri hambatüüpide vahele jääv lünk, tekkinud osa hammaste redutseerumise või implantatsioon, munaraku kinnitumine emakas lõualuude pikenemise tõttu indutseeritud (esilekutsutud) ovulatsioon, digitigraad ehk varvulkõndija, loom, kes liikumisel munaraku vabanemise munasarjast kutsub esile toetub vaid varvastele (nt kiskjalised, sõralised) paaritumiskäitumine

dominantne, teistest füüsiliselt üle olev, juhtiv loom; innasünkronisatsioon, ühes karjas olevatel loomadel pererühmas või haaremis viljastab dominantne isane algab ovulatsioon ühel ajal sellesse rühma kuuluvad emasloomad kannus, nahkhiirtel tagakäpa juures olev sidekoeline endeem, liik, mis on välja kujunenud ja levinud vaid jätke, mille abil saab reguleerida sabalennuse pinget ühes geograafilises piirkonnas või alal kihvad ehk kihvhambad, hambatüüp (inimesel endotermne, püsisoojane; loom, kes suudab oma silmahambad); kihvad paiknevad lõikehammaste taga, kehatemperatuuri kontrollida ja hoida on lihtsa ehitusega ja eriti hästi arenenud kiskjalistel Vrd. kiskhambad Mõisted kiskhambad, lihatoidulistel loomadel suurenenud subdominantne, rühmahierarhias dominantsele ülemine 4. eespurihammas ja alumine 1. taga- loomale alluv, kuid teistest rühma liikmetest purihammas; neid kasutatakse saagi küljest tükkide tugevam loom. Iseloomulik suurtele pererüh- rebimisel ning luude purustamiseks. Vrd. kihvad madele või (liit)karjadele koprofaagia, väljaheidete söömine. Siin õpikus superfetatsioon, emakas arenevad ühel ajal eri kasutatud vaid refektsiooni ehk autokoprofaagia arengutasemega looted tähenduses, s.o loomadel, kelle seedesüsteem pole võimeline toidu ühekordsel seedekulgla läbimisel superovulatsioon, munasarjast vabaneb korraga omastama kõiki organismile vajalikke toitaineid, mitu munarakku seetõttu süüakse osaliselt seeditud, nn primaarsed väljaheited veel kord sisse taliuinak, talvine inaktiivsuse periood, mil looma elutegevuse aktiivsus ja kehatemperatuur oluliselt lanuugo, lootekarv; sünnieelne karvkate, mis nt ei lange; soodsate tingimuste saabudes või ärritaja 147 hülgepoegadel jääb selga mõneks ajaks ka pärast korral võivad loomad ringi liikuda ja vajaduse sündi korral uue sobiva puhkekoha otsida loodete resorbeerimine, arenema hakanud loodete talveuni, talvine inaktiivne periood ebasoodsate lagundamine emasorganismi kahjustamata tiinuse tingimuste üleelamiseks; loomale iseloomulikud esimesel kolmandikul füsioloogilised protsessid on aeglustunud, kehatemperatuur langenud ümbritseva keskkonna M, dentes molares, purihambad tasemele mulgustunud luud, luutüüp, mida morfoloogiliselt traagus (kõrvakaas), nahkhiirtel kõrvalesta ees olev iseloomustab sõeljas struktuur nahajätke

P, dentes praemolares, eespurihambad ehk tüvepikkus, mõõdetakse looma kõhupoolt ninaot- premolaarid sast pärakuni

Palearktis, maismaa zoogeograafiline regioon, vahehambad, väikesed ühetaolised hambad, hõlmab enamiku Euraasiast (v.a Himaalaja mäestikust mille tüüpe pole võimalik välimuse järgi eristada, lõuna poole jäävad alad) ja Põhja-Aafrika paiknevad selgelt eristunud hammaste vahel nt karihiirlastel paraksooniline jäse, jäseme sümmeetriatasapind läheb läbi 3. ja 4. varba vahelt „väike jääaeg“, jahe periood Euroopa ja Põhja- Ameerika kliimas; hinnanguliselt vältas aastatel plantigraad ehk tallulkõndija, loom, kes liikumisel 1550–1850 toetab maha kogu talla varvastest kannani östrus, inna- ehk östraaltsükli faas, kui emasloom polütsükliline östrus, viljastamata jäämisel vaba- muutub indlevaks; periood, mil toimub munarak- nevad munarakud munasarjast kindla intervalli tagant kude valmimine ja ovulatsioon (munaraku vabanemine munasarjast); munaraku vabanemine võib preputsiaalnääre, suguti lõpuossa avanev nahaalune olla spontaanne või indutseeritud nääre üldpikkus, mõõdetakse mööda looma selga selenodontne ehk kaarharjaline, hambaemail ülahuule eesservast sabaotsani või vaalalistel moodustab mälumispinnal kaarekujulisi harju sabauime sälguni semiarborikool, pooleldi puuline, s.o loom, kes liigub nii puudel kui ka maapinnal Imetajate võrdlevad tabelid 11. Imetajate võrdlevad tabelid Poegade arv Närilised Kaal (g) Tüvepik- Pesakondi Paaritumine/ Tiinus Poegimine keskm (min- Iseseis- Suguküpsus kus (cm) aastas sigimisperiood (päevades) max) vumine 19–23 1. veebruar–märts 1. aprill Harilik orav 250–340 1 (2 ) 2. juuni–juuli 35–40 2. juuli 3–4 (1–10) 2,5–3 kuud 10–12 (6) kuud 13–20 1. märts–aprill 1. mai–juuni 148 Lendorav 100–150 1 (2) 2. juuni–juuli 35–42 2. juuli–august 2–3 (1–6) 2 kuud 10–12 kuud 45–120 Lagrits (140 #) 10–17 1–2 aprill–juuni 21–23 mai-juuni 4–6 (2–9) 2 kuud pärast talvitumist 15–25 juuni – Pähklinäpp (40 #) 5–9 1–2 (3) mai–september 22–24 september 3–6 2 kuud pärast talvitumist 11–30 Kobras kg 80–100 1 veebruar–märts 105 mai–juuni 3–4 (1–6) 2 a 3 a Kasetriibik 4,5–13 5–8 1 mai–juuni 30 juuni–august 3–8 (11) 1,5 kuud pärast talvitumist Niidu-uruhiir 14–50 7,8–13,5 3 (7) aprill–september 18–20 aprill–oktoober 4–6 (9) 1 kuu 1–1,5 kuud Põld-uruhiir/ Kuhja-uruhiir 14–50 8,5–12,8 3 märts–oktoober 19–21 märts–oktoober 5 (2–12) 3 nädalat 2 kuud Võsa-uruhiir 12–27 7,5–10,6 3–4 (7) märts–oktoober 21 märts–oktoober 2–3 2 kuud Soo-uruhiir 25–62 8,5–16,1 2–6 aprill–oktoober 20–21 aprill–november 3–9 20 päeva 3 nädalat aprill–septem- 1 kuu või pärast Leethiir 18–37 8–10,9 4–5 aprill–september 16–18 ber 1–7 (10) 20 päeva talvitumist Mügri 160–180 12–23,5 2–3 märts–oktoober 21 aprill–oktoober 2–10 3 nädalat 0,5–1 a 600– Ondatra 1800 24–40 2–3 aprill–september 28–30 mai–oktoober 6–8 (2–13) 1 kuu 5 kuud aprill-septem- Pisihiir 4–11 4,6–8 2–6 aprill–september 19 ber 1–8 1 kuu 1 kuu Kaelushiir 10–68 8,8–13 2 (4) aprill–september 21–23 mai–september 5 (1–10) 1 kuu 2 kuud Väike- metshiir 17 7–9,6 4–3 aprill–september 21–23 mai–september 2–8 1 kuu 2 kuud Juttselg-hiir 16–40 7,3–12,6 3–5 aprill–oktoober 21–23 mai–oktoober 2–8 (9) 1 kuu 2 kuud Koduhiir 10–25 7,2–10,3 5–10 läbi aasta 19–21 läbi aasta 6–8 (3–14) 1 kuu 6–8 nädalat Rändrott 275–550 21,4–29 Kuni 5 läbi aasta 22–24 läbi aasta 7 (20) 1 kuu 5 nädalat Kodurott 110–340 15–24 2–5 märts–oktoober 21–29 märts–oktoober 7 (10) 1 kuu 2–4 kuud

# kaal enne talveund/taliuinakut * tiinuse kestus koos hilinenud implantatsiooniga Imetajate võrdlevad tabelid

Kaal Tüvepik- Pesakon- Paaritumine/ Tiinus Poegade arv keskm Iseseis- Jäneselised (kg) kus (cm) di aastas sigimisperiood (päevades) Poegimine (min-max) vumine Suguküpsus 1. aprill-mai 149 Valgejänes 3–5 45–63 2 (1–3) märts–august 50 2. juuni 3–4 (1–5) 1 kuu 8–9 kuud 3. august-september 1. märts-aprill Halljänes 2,5–5,5 48–70 2–3 veebruar– 40–44 2. mail-juuli 3–4 (2–5) 1 kuu pärast talve oktoober 3. august-september

Pesa- Putuk- Kaal (g) Tüvepik- kondi Paaritumine/ Tiinus Poegimine Poegade arv ke- Iseseis- Suguküpsus toidulised kus (cm) aastas sigimisperiood (päevades) skm (min-max) vumine Siil 1. aprill 1. mai pärast Kaelussiil 400–1200 20–30 1–2 2. juuni 30–40 2. juuli–august 5–7 (2–10) 1,5 kuud talvitumist 4 kuud või Mets-karihiir 6–12 5,4–8,7 2–4 aprill– 24–25 mai–september 5–7 1 kuu pärast september talvitumist Väike-karihiir 2,5–7,5 3,8–6,4 kuni 5 aprill–august ca 20 mai–august 4–7 3 nädalat 1–2 kuud Laane- karihiir 3–8 (11) 4,4–7 kuni 4 mai–august ca 20 mai–august 7–8 (2–11) 3 nädalat 2 kuud Kääbus- karihiir aprill– pärast Vesimutt 8–23 6,3–9,6 2–3 september 14–21 mai–september 3–15 1,5 kuu talvitumist Mutt 65–130 11–16 1 aprill–mai 30–40 mai–juuni 2–7 (12) 1–1,5 kuud 11 kuud Imetajate võrdlevad tabelid

Tüvepikkus Paaritumine/ Tiinus Pesakondi Poegade arv keskm Käsitiivalised (mm) Kaal (g) sigimisperiood (päevades) Poegimine aastas (min-max) Iseseisvumine Suguküpsus Põhja-nahkhiir 48–70 9–13 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1–2 3 nädalat 1 a? Pruun-suurkõrv 37–53 6–9 august–oktoober 60–70 juuni-juuli 1 1–2 6 nädalat 1. või 2. sügisel Veelendlane 45–55 6–10 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1 4 nädalat 1. sügisel Tiigilendlane 55–67 13–18 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1 3–4 nädalat 2. sügisel Tõmmulendlane 37–51 5–7 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1 4 nädalat 2. sügisel Habelendlane 35–48 4–7 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1 (2) 3–4 nädalat 1. sügisel 150 Nattereri lendlane 42–50 7–10 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1 4 nädalat 1. sügisel Hõbe-nahkhiir 48–66 10–15 august–oktoober - juuni-juuli 1 2 (1–3) 3–4 nädalat - e: 1. sügisel Suurvidevlane 60–82 21–30 august–september - juuni-juuli 1 1–2 (3) 4 nädalat i: 2. sügisel mai-juuni Pargi-nahkhiir 44–58 6–10 august–september - (juuli) 1 2 (1–3) 3–4 nädalat 1. sügisel Kääbus-nahkhiir 36–51 4–7 august–september - juuni-juuli 1 1–2 3–4 nädalat 1. sügisel Pügmee-nahkhiir 36–51 4–7 juuli–september - juuni-juuli 1 2 (1–2) 3–4 nädalat 1. sügisel

Tüvepikkus Paaritumine/ Tiinus Poegi- Pesakondi Poegade arv kes- Iseseis- Suguküp- Sõralised (cm) Kaal (kg) sigimisperiood (kuudes) mine aastas km (min-max) vumine sus e: 118 e: 80–100 november- 4,5–5 märts- 1 a (emistel Metssiga i: 116 i: 100–150 detsember (120–140 p) aprill 1 4–7 (3–12) 1 a 6 kuud) e: 250–350 8 noortel 1 Põder 230–290 i: 300–500 september (215–243 p) mai 1 vanematel 2–3 (4) 1 a 2,5 a 4-4,5 (144 p) Metskits 110–120 25–35 juuli-august *10 (290–300 p) mai-juuni 1 1–2 1 a 14 kuud e:100–150 september- 8 Punahirv 165–230 i: 160–200 oktoober (225–245 p) mai-juuni 1 1 (2) 2 a 1,5 a august– Tähnikhirv 135–145 60–120 oktoober 8 (220–241 p) mai-juuni 1 1 1 a 1,5 a e: 130–150 e: 30–50 september– Kabehirv i: 140–160 i: 60–100 november 7,5 (230 p) mai-juuni 1 1 1 a 1,5 a

Tüvepikkus Paaritumine/ Tiinus Poegi- Pesakondi Poegade arv kes- Iseseis- Suguküp- Vaalalised (cm) Kaal (kg) sigimisperiood (kuudes) mine aastas km (min-max) vumine sus Harilik pringel 130–190 54–65 juuni-september 11 mai-juuli 1 1 1 a 3–4 a Valgekoon- 230–310 180–350 juuli-august 11 mai-juuni 1 1 2 a 8 a delfiin juuni- 1 või sigib üle Valgevaal 350–500 500–1500 juuni-august 11–12 august aasta 1 1–2 a 8,5 a Imetajate võrdlevad tabelid

Käsitiivalised Tüvepikkus Kaal (g) Paaritumine/ Tiinus Poegimine Pesakondi Poegade arv keskm Iseseisvumine Suguküpsus (mm) sigimisperiood (päevades) aastas (min-max) Tüvepikkus Paaritumine/ Tiinus Pesakon- Poegade arv kes- Iseseis- Põhja-nahkhiir 48–70 9–13 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1–2 3 nädalat 1 a? Kiskjalised (cm) Kaal (kg) sigimisperiood (päevades) Poegimine di aastas km (min-max) vumine Suguküpsus Pruun-suurkõrv 37–53 6–9 august–oktoober 60–70 juuni-juuli 1 1–2 6 nädalat 1. või 2. sügisel Ilves 90–115 e: 17 märts 63–74 mai 1 2–3 (1–5) 1 a 2 a Veelendlane 45–55 6–10 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1 4 nädalat 1. sügisel i: 22 Tiigilendlane 55–67 13–18 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1 3–4 nädalat 2. sügisel Hunt 110–140 30–45 veebruar 63 mai 1 3–7 1 a 1 a 151 Tõmmulendlane 37–51 5–7 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1 4 nädalat 2. sügisel Harilik šaakal i: 76–87 i: 8–14 veebruar-märts 63 mai-juuni 1 2–4 1 a 1 a Habelendlane 35–48 4–7 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1 (2) 3–4 nädalat 1. sügisel e: 74–80 e: 7–12 Nattereri Punarebane 50–90 3–10 veebruar 52–53 märts-aprill 1 4–5 4-5 kuud 1 a lendlane 42–50 7–10 august–oktoober (talv) - juuni-juuli 1 1 4 nädalat 1. sügisel 4–10 (–13 Kährikkoer 50–80 #) veebruar-märts 59–64 aprill-mai 1 6 (2–18) 4-5 kuud 1 a Hõbe-nahkhiir 48–66 10–15 august–oktoober - juuni-juuli 1 2 (1–3) 3–4 nädalat - e: 60–200 60 sigib üle e: 1. sügisel Pruunkaru 150–280 i: 100–315 mai-juuli *195–225 jaanuar aasta 2–3 (5) 1,5 a 3 a Suurvidevlane 60–82 21–30 august–september - juuni-juuli 1 1–2 (3) 4 nädalat i: 2. sügisel Metsnugis 36–56 0,5–2 juuni-juuli 28–30 aprill-mai 1 3–4 (1–8) 3 kuud 1 a Pargi-nahkhiir 44–58 6–10 august–september - mai-juuni 1 2 (1–3) 3–4 nädalat 1. sügisel *260–300 (juuli) 30 Kääbus-nahkhiir 36–51 4–7 august–september - juuni-juuli 1 1–2 3–4 nädalat 1. sügisel Kivinugis 42–48 1,3–2,3 juuni-juuli *260–300 aprill-mai 1 3–4 (1–8) 3 kuud 1 a Pügmee-nahkhiir 36–51 4–7 juuli–september - juuni-juuli 1 2 (1–2) 3–4 nädalat 1. sügisel e: 29–36 e: 0,3–0,6 Metstuhkur i: 36–43 i: 0,6–1,3 märts-aprill 40–43 mai 1 4–6 (2–12) 3,5 kuud 1 a e: 31–35 e: 0,45–0,6 Euroopa naarits i: 35–41 i: 0,65–1,1 märts-aprill 40–43 mai-juuni 1 4–5 3,5 kuud 1 a 21–28 Kärp 16–28 150–250 g mai-juuni *390 aprill-mai 1 5–12 3 kuud 1 a 1. aprill-mai Nirk 11–26 60–100 g märts-aprill; 34–37 2. juuli- 2 4–6 (1–16) 2 kuud 3–4 kuud juuni august Mink e ameerika e: 31–37 e: 0,4–0,78 30–35 naarits i: 34–45 i: 0,5–1,58 veebruar–aprill *40–90 mai 1 4–9 3,5 kuud 10–11 kuud 98 1 a; sigib Mäger 58–89 8,8 aprill–juuni *304–335 märts-aprill 1 3–4 1 (2) a alates 2 a e: 58–109 sigib üle Saarmas i: 60–120 7 aasta läbi (kevad) 61–63 1–2 a 1–3 (1–5) 1 a 2 a veebruar- Ahm 65–85 10–25 mai–august 60 märts 1 2–4 1 a 1 a e: 180–250 e: 180–250 veebruar- Hallhüljes i: 250–270 i: 260–290 märts 8,5 aprill 1 1 1 kuu 5–6 a veebruar- Viigerhüljes 130–150 36–113 märts-aprill 8,5 märts 1 1 (2) 2,5 kuud 5 a

# kaal enne talveund/taliuinakut * tiinuse kestus koos hilinenud implantatsiooniga Kasutatud allikad

Drikkir, R. 1951. Andmeid hiirlaste-põllukah- 12. Kasutatud allikad jurite ökoloogiast Tartu rajoonis „Rahvaste sõpruse“ kolhoosis 1950. a. suve vaatlusand- Läbivalt kasutatud meil. Tartu Riiklik Ülikool. Diplomitöö, käsikiri Tartu Ülikooli zooloogiaosakonnas. Aul, J., Ling, H. 1969. Selgroogsete zooloogia. Tallinn. Valgus. Golovljova, I., Sjölander, K. B., Lindegren, G., Vene, S., Vasilenko, V., Plyusnin, A., Lundkvist, Aul, J., Ling, H., Paaver, K. 1957. Eesti NSV ime- Å. 2002. Hantaviruses in Estonia. Journal of tajad. Eesti Riiklik Kirjastus. Medical Virology, 68: 589–598.

McDonald, D., Barrett, P. 2002. Euroopa ime- Golovljova, I., Vene, S., Sjölander, K. B., Vasi- tajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lenko, V., Plyusnin, A., Lundkvist, Å. 2004. Cha- 152 racterization of tick-borne encephalitis virus Kirk, A. 1990. Eesti imetajad. Õppevahend from Estonia. Journal of Medical Virology, 74: bioloogiaosakonna üliõpilastele. TÜ trüki- 580–588. koda. Kiisel, E. 1950. Oravhiire ökoloogiast. Tartu Lõugas, L., Maldre. L. 2000. The history of Riiklik Ülikool. Diplomitöö, käsikiri Tartu Üli- theriofauna in the eastern Baltic region. Folia kooli zooloogiaosakonnas. Theriologica Estonica, 5: 86–100. Klein, L. 1992. Kaelushiirest Eestis. Tartu Üli- Randveer, T. 2003. Jahiraamat. Eesti Entsüklo- kool. Diplomitöö, käsikiri Tartu Ülikooli zoo- peediakirjastus. loogiaosakonnas.

Vaughan, T. A., Ryan, J. M., Czaplewski, Laakkonen, J., Sukura, A., Oksanen, A., Hent- N. J. 2011. Mammology 5ed. Sudbury, tonen, H., Soveri, T. 2001. Haemogregarines Massachusetts Jones and Bartlett publishers. of the genus Hepatozoon (Apicomplexa: Adeleina) in rodents from northern Europe. The IUCN Red List of Threatened Species, Folia Parasitologica, 48: 263–267. http://www.iucnredlist.org/. Laanetu, N. 1997. Kobras ja saarmas Eestis. Närilised Tartu Ülikool. Magistritöö, käsikiri Tartu Üli- kooli zooloogiaosakonnas. Absalon, M. 2013. Lendorava (Pteromys volans) ruumikasutus ja populatsiooni sidusus Lekk, U. 1985. Leethiire populatsiooni vanu- Virumaa metsamassiivis. Tartu Ülikool. Ma- selisest ja soolisest struktuurist. Tartu Riiklik gistritöö, käsikiri Tartu Ülikooli zooloogiaosa- Ülikool. Diplomitöö, käsikiri Tartu Ülikooli konnas. zooloogiaosakonnas.

Arro, M. 1993. „Metshiired“ Eestis ja lähiala- Ling, H. 1952. Ondatra (Ondatra zibethica L.) del: levik, süstemaatika, morfoloogia. Tartu Eesti NSV-s. Tartu Riiklik Ülikool. Diplomitöö, Ülikool. Lõputöö, käsikiri Tartu Ülikooli zoo- käsikiri Tartu Ülikooli zooloogiaosakonnas. loogiaosakonnas. Lõhmus, A. 1999. Vole-induced regular fluc- Bright, P. W., Morris, P. A. 1991. Ranging and tuations in the Estonian owl populations. An- nesting behavior of the dormouse, Muscar- nales Zoologici Fennici, 36: 167–178. dinus avellanarius, in diverse low-growing woodland. Journal of Zoology, 224: 177–190. Lõhmus, A. 2011. Three-year periodicity in historical raptor-persecution data: an indica- Kasutatud allikad tion of vole cycles? Estonian Journa of Ecolo- Jäneselised gy, 60: 155–164. Bisi, F., Nodari, M., Dos Santos Oliviera, N., Miljutin, A. 2007. Rat kings in Estonia. Proce- Masseroni, E., Preatoni, D. G., Wauters, L. A., dings of the Estonian Academy of Sciences: Tosi, G., Martinoli, A. 2011. Space use patter- Biology, Ecology, 56: 77–81. ns of mountain hare (Lepus timidus) on the Alps. European Journal of Wildlife Research, Naaber, J. 1974. Kääbus-karihiire leid Jõgeva 57: 305–312. rajoonist. Eesti Loodus, 17: 288. Douzery, E. J. P., Huchon, D. 2004. Rabbits, if Nemirov, K., Vapalahti, O., Lundkvist, Å., Vasi- anything, are like Glires. Molecular Phyloge- lenko, V., Golovljova, I., Plyusnina, A., Niemi- netics and Evolution, 33: 922–35. maa, J., Laakkonen, J., Henttonen, H., Vaheri, A., Plyusnin, A. 1999. Isolation and characte- Ge, D., Wen, Z., Xia, L., Zhang, Z., Erbajeva, M., 153 rization of Dobrava hantavirus carried by the Huang, C.,Yang, Q. 2013. Evolutionary History striped field mouse (Apodemus agrarius) in of Lagomorphs in Response to Global En- Estonia. Journal of General Virology, 80: 371– vironmental Change. PLoS One, 8: e59668. 379. Kirk, A. 1977. Jänesed. Miniteatmik. Eesti uluk- Olsson, G. E., Leirs, H., Henttonen, H. 2010. imetajad. Tallinn, AS Infotrükk. Hantaviruses and their hosts in Europe: Re- servoirs here and there, but not everywhe- Misiorowska, M., Wasiliewski, M. 2008. Spatial re? Vector-Borne and Zoonotic Diseases, 10: organisation and moratality of related hares 549–561. – preliminary results. Annales Zoologici Fen- nici, 45: 286-290. Paaver, K. 1951. Hiirlaste-metsakahjurite, kaelushiire (Apodemus flavicollis Melch.) ja Thulin C-G., 2009. The distribution of moun- leethiire (Clethrionomys glareolus Schreb.) tain hares Lepus timidus in Europe: a challen- biotoobilisest levikust ja toitumisökoloogiast ge from brown hares L. europaeus? Mammal Eesti NSV-s. Tartu Riiklik Ülikool. Diplomitöö, Review, 33: 29-42. käsikiri Tartu Ülikooli zooloogiaosakonnas. Waltari, E., Cook. J. A. 2005. Hares on ice: phy- Rannap, V. 1992. Leethiire (Clethrionomys gla- logeography and historical demographics of reolus) morfomeetriliste parameetrite seos Lepus arcticus, L. othus, and L. timidus (Mam- arvukusega. Tartu Ülikool. Diplomitöö, käsiki- malia: Lagomorpha). Molecular ecology, 14: ri Tartu Ülikooli zooloogiaosakonnas. 3005–3016.

Scott, D. M., Joyce, C. B., Burnside, N. G. 2008. Wu, D., Wu, J., Bunch, T. D., Li, Q., Wang, Y., The influence of habitat and landscape on Zhang, Y. 2005. Molecular phylogenetics and small mammals in Estonian coastal wetlands. biogeography of Lepus in Eastern Asia based Estonian Journal of Ecology, 57: 279–295. on mitochondrial DNA sequences. Molecular Phylogenetics and Evolution, 37: 46–61. Väli, U. 2012. Factors limiting reproductive performance and nestling sex ratio in the lesser spotted eagle Aquila pomarina at the northern limit of its range: The impact of weather and prey abundance. Acta Ornitho- logica, 47: 157–168. Kasutatud allikad

Putuktoidulised morphology back in line. Proceedings of the Royal Society B, 277: 1065–1070. Bogdanov, A. S., Bannikova, A. A., Pirusskii, Yu. M., Formozov, N. A. 2009. The first gene- Jõgisalu, I. 2011. Mägralinnakute inventeeri- tic evidence of hybridization between West mine: Ida-Viru-, Lääne-, Lääne-Viru- ja Valga- European and Northern white-breasted hed- maa mägralinnakud. 2101. aasta rakendus- gehogs (Erinaceus europaeus and E. rouma- uuringu aruanne. Keskkonnateabe keskus. nicus) in Moscow region. Biology Bulletin, 36: 647–651. Jüssi, I., Jüssi, M. 2000. Tegevuskava hallhül- jeste kaitse korraldamiseks Eestis. Kuuse, S. 1985. Eesti NSVs levinud karihiirte (Sorex, Insectivora) muutlikkusest ja diagnos- Jüssi, M., Jüssi, I., Müür, R. 2004. Tegevuskava tilistest tunnustest. Tartu Riiklik Ülikool. Dip- Läänemere viigerhülge (Phoca hispida bot- 154 lomitöö, käsikiri Tartu Ülikooli zooloogiaosa- nica) kaitseks Eesti rannikul aastatel 2006– konnas. 2010.

Mažeikyte, J. R. 2009. Population dynamics of Jüssi, M. 2012. Living on an edge: land-locked the common shrew and pygmy shrew (Sorico- seals in changing climat. Doktoriväitekiri, Tar- morpha: Soricidae) in a clear-cut of a mixed tu Ülikool. forest in eastern Lithuania. Estonian Journal of Ecology, 58: 205–215. Kübarsepp, M., Valdmann, H. 2003. Winter diet and movements of wolf (Canis lupus) Kiskjalised in Alam-Pedja Nature Reserve, Estonia. Acta Zoologica Lituanica, 13: 21–26. Anijalg, P. 2009. Metsnugise (Martes martes) ja kivinugise (Martes foina) toitumine, elupai- Laanetu, N. 1997. Kobras ja saarmas Eestis. gavalik ja elupaigakasutus. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. Magistritöö, Tartu Ülikool. Tartu Ülikool. Laanetu, N., Veenpere, R. 1971. Metsnugis ja Arnason, U., Gullberg, A., Janke, A., Kullberg, saarmas Eestis ning nende küttimisviisid. Tal- M. 2007. Mitogenomic analyses of caniform linn. Valgus. relationships. Molecular Phylogenetics and Evolution, 45: 863–874. Laanetu, N. 2000. On the status of the otter (Lutra lutra) population in Estonia. Folia The- Branquart, E. 2013. Risk analysis of the Ame- riologica Estonica, 5: 75–85. rican mink, Neovison vison, Risk analysis report of non-native organisms in Belgium. Maran, T., Põdra, M. 2009. Euroopa naaritsa Cellule interdépartementale sur les Espèces Mustela lutreola tegevuskava (2010–2014). invasives (CiEi), DGO3, SPW/Editions. Maran, T., Põdra, M., Põlma, M., Macdonald, D. Delisle, I., Strobeck, C. 2005. A phylogeny of 2009. The survival of captive-born animals in the Caniformia (order Carnivora) based on 12 restoration programmes – Case study of the complete protein-coding mitochondrial ge- endangered European mink Mustela lutreola. nes. Molecular Phylogenetics and Evolution, Biological Conservation, 142: 1685–1692. 37: 192–201. Männil, P., Jõgisalu, I. 2011. Ulukite jäljevihik. Fulton, T. L., Strobeck, C. 2010. Multiple mar- Keskkonnateabe Keskus. Tallinn. Vaba Maa. kers and multiple individuals refine true seal phylogeny and bring molecules and Männil, P., Raido, K. 2012. Suurkiskjate (hunt Kasutatud allikad

Canis lupus, ilves Lynx lynx, pruunkaru Ursus Wilson, D. E., Mittermeier, R. 2009. Handbook arctos) kaitse- ja ohjamise tegevuskava aasta- of the Mammals of the World. Vol. 1. Carnivo- teks 2012–2021. Keskkonnaministeerium. res. Barcelona. Lynx Edicons.

Naaber, J. 1974. Rebane ja kährikkoer meie Yonezawa, T., Kohno, N., Hasegawa, M. 2009. looduses. Jaht ja Ulukid. Eesti NSV Jahimeeste The monophyletic origin of sea lions and fur Seltsi aastaraamat 1969-1972. Tallinn, Valgus. seals (Carnivora; Otariidae) in the Southern Hemisphere. Gene 441: 89-99. Põdra, M., Maran, T., Sidorovich, V. E., John- son, P. J., Macdonald, D. W. 2012. Restoration Käsitiivalised programmes and the development of a na- tural diet: a case study of captive-bred Euro- Ahlén, I., Bach, L., Baagøe, H. J., Pettersen, J. pean mink. European Journal of Wildlife Re- 2007. Bats & offshore wind turbines studied search, 59: 93–104. in southern Scandinavia. Report 5571 155 Swedish Environmental Protection Agency. Rätsepp, M. 2005. Kährikkoera (Nyctereutes Stockholm. procyonoides) ja punarebase (Vulpes vulpes) talvine toitumine Eestis. Bakalaureusetöö, Altringham, J. D. 2011. Bats: From Evolution to Tartu Ülikool. Conservation. 2nd ed. New York: Oxford Uni- versity Press. Süld, K., Valdmann, H., Laurimaa, L., Soe, E., Davison, J., Saarma, U. 2014. An Invasive Vec- Ancillotto, L., Serangeli, M. T., Russo, D. 2013. tor of Zoonotic Disease Sustained by Anthro- Curiosity killed the bat: Domestic cats as bat pogenic Resources: The Raccoon Dog in predators. Mammalian Biology – Zeitschrift Northern Europe. PLoS One, 9: e96358. für Säugetierkunde, 78: no. 5: 369–373.

Valdmann, H., Andersone, Z., Koppa, O., Ozo- Baranauskas, K., Grikienienė, J., Masing, M. lins, J., Bagrade, G. 2005. Analyses of winter 2006. Particoloured Bat Vespertilio Murinus diets of wolf Canis lupus and lynx Lynx lynx (Chiroptera) Found Hibernating in Lithuania in Estonia and Latvia. Acta Theriologica, 50: for the First Time. Ekologija, 4: 31–33. 521–527. Barratt, E. M., Deaville, R., Burland, T. M., Bru- Valdmann, H., Koppa, O., Looga, A. 1998. Diet ford, M. W., Jones, G., Racey, P. A., Wayne, R. K. and prey selectivity of wolf Canis lupus in 1997. DNA Answers the Call of Pipistrelle Bat middle-and south-eastern Estonia. Baltic Fo- Species. Nature, 387: 138–139. restry, 4: 42–46. Buckley, D. J., Lundy, M. G., Boston, E. S. M., Valdmann, H., Laanetu, N., Korsten, M. 2004. Scott, D. D., Gager, Y., Prodöhl, P., Marnell, F., Group size changes and age/sex composition Montgomery, W. I., Teeling, E. C. 2013. The of harvested wolves (Canis lupus) in Estonia. Spatial Ecology of the Whiskered Bat (Myo- Baltic Forestry, 10: 83–86. tis mystacinus) at the Western Extreme of Its Range Provides Evidence of Regional Adap- Vulla, E., Hobson, K. A., Korsten, M., Leht, M., tation. Mammalian Biology – Zeitschrift für Martin, J. A., Lind, A., Männil, P., Valdmann, Säugetierkunde, 78: 198–204. H., Saarma, U. 2009. Carnivory is positively correlated with latitude among omnivorous Dietz, C., Nill, D., von Helversen, O. 2009. mammals: evidence from brown bears, bad- Bats of Britain, Europe & Northwest Africa. gers and pine martens. Annales Zoologici London: A & C Black. Fennici, 46: 395–415. Kasutatud allikad Kasutatud allikad

Entwistle, A. C., Racey, P. A., Speakman, J. konnas 2012. aasta augustis ja septembris. R. 2000. Social & Population Structure of Tallinn. a Gleaning Bat, Plecotus Auritus. Journal of Zoology: Proceedings of the Zoological Masing, M., Keppart, V., Lutsar, L. 2008. Tege- Society of London, 252: 11–17. vuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aas- taiks 2005–2009. Fooks, A. R, Brookes, S. M, Johnson, S, et al. 2003. European bat lyssaviruses: an emerging Masing, M., Lutsar, L. 2007. Hibernation Tem- zoonosis. Epidemiology & Infection. 3: 1029– peratures in Seven Species of Sedentary Bats 1039. (Chiroptera) in Northeastern Europe. Acta Zoologica Lituanica 17: 47–55. Godlevska, L. 2013. Urbanization, Two Bat Species & Their Winter Range. In Bats in the Masing, M., Poots, L., Randla, T., Lutsar, L. 156 Anthropocene. Berlin: Leibniz Institute for 1999. 50 years of bat-ringing in Estonia: met- Zoo & Wildlife Research. hods and the main results. Plecotus et. al. 2: 22–35. Hanák, V. 1970. Notes on the distribution and systematics of Myotis mystacinus Kuhl, 1819. Masing, M. 1983. Nahkhiirte leiukohad ja var- Bijdragen tot de Dierkunde, 40: 40–44. jepaigad Eestis. Eesti Ulukid, 2: 71–82.

Hillen, J., Veith, M. 2013. Resource Partitio- Masing, M. 1989. A Long-distance Flight of ning in Three Syntopic Forest-dwelling Euro- Vespertilio Murinus from Estonia. Myotis, 27: pean Bat Species (Chiroptera: Vespertilioni- 147–150. dae). Mammalia: International Journal of the Systematics, Biology & Ecology of Mammals, Masing, M. 2006. Perekonna Pipistrellus 77: 71–80. hääldiagnostika Põhja-Euroopas ja pügmee- nahkhiire (Pipistrellus pygmaeus Leach) leiud Hutterer, R., Ivanova, T., Meyer-Cords, C., Eestis. Looduseuurijate Seltsi aastaraamat. Rodrigues, L. 2005. Bat Migrations in Euro- Looduseuurijate Seltsi aastaraamat: 185–206. pe: a Review of Banding Data & Literature. Naturschutz Und Biologische Vielfalt H. 28. Masing, M. 1987. Bat Research & Bat Protec- Bonn: Federal Agency for Nature Conserva- tion in Estonia. European Bat Research: 343– tion. 347.

Jakava-Viljanen, M., Lilley, T., KyheröInen, E.- Pauza, D. H., Pauziene, N. 1998. Bats of Lithu- M., Huovilainen, A. 2010. First encounter of ania: Distribution, Status & Protection. Mam- European bat lyssavirus type 2 (EBLV-2) in a mal Review, 28: 53–68. bat in Finland. Epidemiology and Infection. 11: 1581–1585. Petersons, G., Vintulis, V. 1998. Distribution & Status of Bats in Latvia. Proceedings of the Kunz, T. H., Braun de Torrez, E., Bauer, D., Lo- Latvian Academy of Sciences. Section B: na- bova, T., Fleming, T. H. 2011. Ecosystem Ser- tural, exact and applied sciences, 52: 37–43. vices Provided by Bats. Annals of the New York Academy of Sciences, 1223: 1–38. Randla, T. 1969. Nahkhiirte talvitumisest Põh- ja-Eestis. Loodusuurijate Seltsi aastaraamat Kuzjakin, A. P. 1950. Nahkhiired. Sovetskaja 60. Nauka, Moskva. Russ, J. 1999. The Bats of Britain & Ireland – Lutsar, L. 2013. Nahkhiirte uuring Uusmadala, Echolocation Calls, Sound Analysis, & Species Kuradimuna madala ja Tallinna madala piir- Identification. Powys, Alana Books. Kasutatud allikad

Rydell, J., Baagoe, H. J. 1994. Vespertilio muri- Vaalalised nus. Mammalian species, 467: 1–6. Hooker, S. K., Fahlman, A., Moore, M. J., de Rydell, J. 1989. Food Habits of Northern (Ep- Soto, N. A., de Quirós, Y. B., Brubakk, A. O., tesicus nilssoni) & Brown Long-eared (Pleco- Costa, D. P., Costidis, A. M., Dennison, S., Fal- tus auritus) Bats in Sweden. Ecography, 12: ke, K. J., Fernandez, A., Ferrigno, M., Fitz-Clar- 16–20. ke, J. R., Garner, M. M., Houser, D. S., Jepson, P. D., Ketten, D. R., Kvadsheim, P. H., Madsen, Rydell, J. 1992. The Diet of the Parti-Coloured P. T., Pollock, N. W., Rotstein, D. S., Rowles, T. Bat Vespertilio Murinus in Sweden. Ecography, K., Simmons, S. E., Van Bonn, W., Weathersby, 15: 195–198. P. K., Weise, M. J., Williams, T. M., Tyack, P. L. 2012. Deadly diving? Physiological and beha- Rydell, J. 1993. Eptesicus Nilssonii. Mamma- vioural management of decompression stress lian species, 430: 1–7. in diving mammals. Proceedings of the Royal 157 Society B: Biological Sciences, 22: 1041–50. Siivonen, Y., Wermundsen, T. 2003. First Records of Myotis Dasycneme & Pipistrellus Macleod, C. D., Reidenberg, J. S., Weller, M., Pipistrellus in Finland. Vespertilio, 7: 177–179. Santos, M. B., Herman, J., Goold, J., Pierce, G. J. 2000. Breaking symmetry: the marine en- Siivonen, Y., Wermundsen, T. 2008. Distribu- vironment, prey size, and the evolution of tion & Foraging Habitats of Bats in Northern asymmetry in cetacean skulls. Anatomical Finland: Myotis Daubentonii Occurs North of Record, 290: 539–545. the Arctic Circle. Vespertilio, 12: 41–48. Culik, B. M. 2011. Odontocetes The Toothed Teeling, E., Springer, M., Madsen, O., et. al. Whales: CMS Technical Series No. 24. Bonn. 2005. A Molecular Phylogeny for Bats Illumi- UNEP/CMS Secretariat. nates Biogeography and the Fossil Record. Science, 5709: 580–584. Wilson, D. E.,Mittermeier, R. 2014. Handbook of the Mammals of the World. Vol. 4. Sea Šuba, J., Vietniece, D., Pētersons, G. 2012. The Mammals. Barcelona. Lynx Edicons. Parti-coloured Bat Vespertilio Murinus in Rīga (Latvia) During Autumn & Winter. Environ- mental and Experimental Biology 8: 93–96.

Vos, A., Kaipf, I., Denzinger, A., et al. 2007. Eu- ropean bat lyssaviruses – an ecological enig- ma. Acta Chiropterologica. 9: 283–296.

Wermundsen, T., Siivonen, Y. 2008. Foraging Habitats of Bats in Southern Finland. Acta Theriologica, 53: 229–240.

Kabli linnujaama koduleht (kabli.nigula.ee). Viimati vaadatud 10.02.2015.