ISSN 0207—6535 reorer-muusiko-kin)0

Eesti Kultuuri* ministeeriumi, Eesti Heliloojate

Eesli Kinoliidu ja Eesti Teatriliidu ajakiri

12 detsember IX aastakäik

Esikaanel: Eesti poiss kaameliga (Rein Oja). A. Koluvere foto Tagakaanel: Kaadrid režissäöride Riho Undi ja Hardi Volmeri animaifilmist «Jack pot» «.Tallinnfilm», 1990).

TOIMETUSE KOLLEEGIUM

JAAK ALLIK AVO HIRVESOO ARVO IHO TÕNU KALJUSTE ARNE MIKK MARK SOOSAAR PRIIT PEDAJAS LINNAR PRIIMÄGI ÜLO VILIMAA

PEATOIMETAJA MIHKEL TIKS, tel 44 04 72

TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress 200090, postkast 3200

Peatoimetaja asetäitja Peeter Tooma, tel 66 61 62 Vastutav sekretär ggH^ Helju Tüksammel, tel 44 54 68 Teatriiosakond Reet Neimar ja Margot Vismap, tel 44 40 80 Muusikaosakond Mare Põldmäe ja Mart Siimer, tel 44 Sl 09 Filmiosa kjond Sulev Teinemaa ja Jaak Lõhmus, tel 43 77 56 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 44 54 68 Fotokorrespondent Toomas Huik, tel 44 47 87

KUJUNDUS: MAI EINER, tel 44 47 87

83 «Teater. Muusika. Kino», 1990 SISUKORD TEATER Piret Kruuspere EESTI NÄITEKIRJANIKUD BERNARD KANGRO JA ILMAR KÜLVET

Jaak Allik ZOKIILI1KMENA QUE3ECI TEATRIFESTIVALIL

German Schutting FARSI VÕITLUS KOMÖÖDIAGA VABADUSE PLATSI ÄÄKES (Vene teatri hooaeg 1989/90) 51

MUUSIKA VASTAB ILMAR LAABAN — MUUSIK 3

Vaike Sarv SOVETLIKU SAMAANI RASKE ROLL К

Maris Männik JEAN SIBELIUS JA EESTI

Toomas Siitan JOHANN VALENTIN MEDER. MATTEUSE PASSIOON 63

UUEST AASTAST TAAS «MUUSIKALEHT» 68

EESTI NOORED MAAILMA NOORTE KOORIS

Mart Siimer EESTI NOORTEST HELILOOJATEST 73

Tiina Lõhmuste ÜHE PILLIMEHE LUGU (Fiöödimängija Anton Schutinsky) 83

19901 AASTA RAHVUSVAHELISI FILMIAUHINDU (40. Lääne-Berliini, 43. Canaes"i,.47. Venezia ja 62. «Oscarvd*) 20

Mart Kivastik HINGETAUD — MULJE FILMIST (Sulev Keeduse filmist «Ainus pühapäev»)

JUMALA VIHA LANGES MAA PEALE (Lühivestlus Jüri SilBartiga; 27

Aleksandr Solženitsõn FILM RUBLJOVIST (Andrei Tarkovski filmist «Andrei Rubljiov») 44

Villu Känd ÜLESKEERATAV PLUMBUM: (Stanley Kubricki filmist «Üleskeeratav apelsin» ja Väetim Abdraširovi filmist «Piumbum ehk Ohtlik mäng») 58

Kärt Hellerma GAME OVER, MÄNG ON LÄBI (Riho Undi ja Hardi Volmeri ammafilmist «Jack pot*)

19&0. a TMK LAUREAADID

1990. a TMK AASTA SISUKORD

SELTSKONNAKROONIKAT

PERSONA GRATA. JAAN REKKOR

Sirje Helme EESTI ESPLANAAD \Ш

Ilmar Laa bait VASTAB ILMAR LAABAN — MUUSIK

Teie üle-eelmisel aastal Stockholmis ilmunud teostekogus (I Poesi, II Om litteratur, III Om konst, IV Om musik) on üks 150-leheküljeline köide muusikaartikleid. 35 lühiesseed väga mitmesugustel teemadel ja ainetel: mitu artiklit on pühendatud uusviinlastele Schoenbergile ja Webernile, samuti Marcel Duchamp'ile kui heliloo­ jale (üks neist on tõlgitud eesti keelde, vt TMK 1989, nr 12): kommenteerite Henri Michaux' ja Jean-Francois Lyotard'i tähendust moodsale muusikale, instrumen­ tal) Iteatri probleeme, rootsi nüüdisheliloojate Siegfried Naumanni, Karl-Erik Welini ja Bo Nilssoni loomingut jpm. Kuivõrd täielikult katab see artiklite­ kogu teie muusikahuvi ja -vaateid? Uks ja teine asi on kindlasti veel kirjutamata. Näiteks erootilisest temaa­ tikast Arnold Schoenbergil. Ma lähtuksin esimesest orkestrilaulust op 22, mis on tal minu meelest väga keskne kompositsioon. Ja sealt põikaksin tahapoole ja ka ettepoole. Erootiline hõivatus on Schoenbergil väga lõhes­ tatud, mitte ainult intensiivne ja dramaatiline, vaid ka traagiline, kui lõpuks suubub peaaegu vanatestamentlikesse prohvetisajatustesse naise, naissoo aadressil nendes moodsates psalmides, mille tekstid tal tekkisid, aga millele ta ei jõudnud enam muusikat kirjutada. Ja nüüd äkki, päris hiljuti, ma mõistatasin lahti tema vahekorra «Pierrot lunaire» tekstidega Kuujumalanna lummuses mehest. Siingi on näha, kuidas Schoenbergi muusika kvaliteet tõuseb otsekohe koos tugevama hõivatusega tekstidest ja kuivõrd ta projitseerib muusika kaudu tekstisse oma isiklikke kinnismõtteid ja kirgi. Nendestki näidetest, nagu muusikaäriiklite kogust üleni, võib järeldada, et teid kui muusikakirjanikku huvitavad pigem filosoofilis-esteetilised, loomingupsühholoo- gilised, biograafilised taustad ja seosed kui teose puhtanalüütiline vivisektsioon? Mitte ainult. Näiteks, kui olen kirjutanud Skrjabinist, siis suurel määral lähtudes tema väga tugevatest filosoofilistest alltekstidest; aga tehnilis- kompositoorset analüüsi tegin siiski ka. Usun muide, et osutasin teatava teene Skrjabini harrastusele Rootsis. Hiline Skrjabin oli tol hetkel siin veel terra incognita. Pärast rääkis mulle Karl-Erik Welin, et oli natu­ kene minu kehutusel või mahitusel ära õppinud 9. ja 10. sonaadi. Olen meeleldi poleemikasse tõtanud ja endale vaenlasi muretsenud, kui muusikaarvustajad on minu arvates mõnele heliloojale toorest teinud. Näiteks kui Johnny Granderti väga huvitavat sümfooniat maha tehti ühe mitte andetu, aga psüühiliselt, õrnalt öeldes, labiilse arvustaja poolt. Nüüd äsja, kümmekond aastat hiljem, lõbustas mind lugeda sama arvustaja sulest teise noore andeka helilooja Lars Sandbergi keelpillide trio maha- materdamist; taktikalised knihvid, millega ta juhatas sisse oma tagurliku turmtule, andis selget tunnistust, et meie omaaegne poleemika oli jäänud talle meelde. See et olete pidevalt kirjutav muusik, tundub paljudele kindlasti üllatava kõrval­ harrastusena — teid tuntakse vähemalt Kodu-Eestis põhiliselt kui ekstravagantset literaati. Csna vähesed teavad, et valmistusite professionaalse muusiku karjääriks, kusjuures Eesti parimate asjatundjate käe all. .. < Oli mu isa südamesoov, et minust saaks muusik. Tema enda elu sisu oli muusika, nimelt laul. Mind pandi klaverit harjutama juba lapsest peale, aga mul oli teatav vastumeelsus selle suhtes. Ja õieti alles kui ma keskteis- metes tutvusin ühelt poolt moodsa klaverimuusikaga, teiselt poolt džässiga, siis tekkis mul ka lõbutunne klaverimängust, varem mitte. Kui õpetajaid nimetada . . . Minu klaveriõpetajad olid Peeter-Paul Lüdig, Mihkel Lüdigi poeg, Theodor Lemba, kes pidas mind küll üsna laisaks õpilaseks, ega ma usin harjutaja olnud. Ja viimasena Viktor Lemba. Güm­ naasiumi lõpuaastatel õppisin Eugen Kapi juures kontrapunkti. Konserva- 3 tooriumis olin kompositsioonis Heino Elleri juures. Paar fugaatot jõudsin ära teha isegi vanale Artur Kapile, kes asendas oma poega. Karl Leichter õpetas mulle teooriat, Adolf Vedro instrumentatsiooni. Kui siirdusin Rootsi, siis ma enam edasi ei õppinud. Asi leidis endale loomuliku lõpu. Need on nüüd välised faktid, mis õieti palju ei ütle minu suunitluse kohta. Ma õppisin ikkagi omal kael ära igasuguseid asju, nagu näiteks Stravinsky «Piano Rag Music». See pala mängis isegi väikest rolli ühes mässulises virvenduses Tallinna koolinoorsoo elus 1939. Kui koolinoortele keelati jalutamiseks Harju ja Viru tänav, avasime pidulikult uue jalutus­ teena Vabaduse puiestee. Pidulik avaja oli Ivar Paulson. Sellega ühenduses toimus kirjanduslik-kunstiline õhtu, kus — Orvo Ast, Kalju Oja, Ilmar Mikiver ja mina — pilasime vaikivat olekut ja üldse fašistoidseid ten­ dentse tollases ametlikus vaimsuses. Ado Anderkop junior pidas lausa mäs­ sulise kõne, aga rohkem epateerida tahtjana ja tagatipus provokaatorina. Siis õnnestus minul just selle Stravinsky tükiga õhtu niigi kõrgpingele vii­ dud meeleolu emotsionaalselt veelgi üles kütta. Nägin, mida selline muusika võib teha. Arvestage muidugi ka minu tagasihoidlikku esituskvaliteeti. Nii et alles uus muusika pani mind päriselt muusikast vaimustuma. «Esto-Muusikast», Tallinna juhtivast noodikauplusest, võis lisaks Stravins- kyle leida Henri Cowelli, Schoenbergi ja Hindemithi uuemaid klaveri- lugusid. Huvitav on märkida, et «Esto-Muusika» kaudu oli veel Saksa okupatsiooni ajal, kui moodsama muusika esitamine oli rangelt keelatud, võimalik Viinist «Universal Editionilt» välja tellida näiteks Webernit. Kuigi Webern ise tahtis saada Kolmanda riigi võimu poolt tunnustatud ja oli sügavalt pettunud, kui see aset ei leidnud. Aga see on omaette lugu. Olen ikka olnud natuke kõigesööja moodsas muusikas, aga teatavad eelistused hakkasid mul juba tollal välja kujunema. Näiteks võtsin kriiti­ lise, lausa eitava hoiaku Hindemithi hilisema arengu suhtes. «Unterweisung im Tonsatz» oli huvitav, aga näiteks tema kriitiline analüüs Schoenbergi klaveripaladest op 33a pani mind jahmatama oma kitsarinnalisusega. Hakkasin ka märkama, kuidas ta oma varasemaid helindeid ümber tegi, et need sobiksid tema teooriaga, neid sellega vesisemaks muutes. Ka tolleaegsesse eesti muusikasse hakkas mu suhtumine selguma. Mind vaimustas väga Eduard Tubina Teine, «Legendaarne» sümfoonia. Ja ma sõna tõsises mõttes jälestasin, lausa irvitasin tema Kolmanda sümfoonia üle. Seisin selle esiettekande aegu rõdul, mäletan täpselt järgnenud jutu­ ajamist Karl Leichteriga. OUme täiesti ühel nõul, et Tubin on teinud stiililt vähikäiku, taganenud nendelt positsioonidelt, mida liiga julgeks peeti. Tema Teise sümfoonia vastu toimus ju terve pressikampaania, kus juhtivat rolli mängis Eduard Visnapuu. Ka hiljem jäi mu hinnang Tubina arengule samaks. Näiteks «Concertino», mille Tubin kirjutas pärast Rootsi jõudmist, on täiesti ebahuvitav asi. Aga «Virmaliste» sonaat — seal leiab pärast Teist sümfooniat katkenud ots endale uue jätku. Ja teie džässiharrastus? Džässi hindasin tol ajal muusikavooludest võib-olla kõige rohkem, vähem ehk muusikaliselt kuivõrd temperamendi, ürgse humoristliku vitaalsuse pärast, džässis tegutsevate tervikisiksuste poolest. Fats Waller, Duke Ellington, viiuldaja Stuff Smith. Muidugi boogie-woogie klassikud nagu Mead Lux Lewis. Mängisin ka ise paaris orkestrikeses. Kooli džässiorkestris, «Metronoomis» ja ühes Tartu pundis «Sinimandria» ruumes. Olen mänginud koos Emil Laansooga, tema puhus tenorsaksofoni, koos Jossif Sagaliga, kes mängis nii viiulit kui ka tenorsaksofoni. Olin just lubanud talle kirjutada tenorisoolo «Caravani» jaoks, kui puhkes sõda ja meie teed läksid lahku. Nii et olite improviseeriv džässimees? Igaüks ju pole. Enda arust improviseerisin küll. Võib-olla terane kuulaja märganuks * seal klišeesid — stampe, nagu siinmail öeldakse — respektiive laenusid ühe või teise pianisti stiilist. Erroll Garner'it öeldi mu mäng meenutavat, enne kui olin teda õieti kuulnud: võib-olla kübeke valikhõimlust? Aga alles bop, eriti Thelonius Monk andis mulle võime täielikuks eneseväl­ jenduseks improvisatsioonis. Mäletan tollest ajast vaid ühte tõepoolest vaieldamatult loovat improviseerijat — see oli tenorsaksofonist Evald Vain. Tema toon, ülitugeva vibraatoga, polnud ometi mitte sentimen­ taalne — nimetaksin pigem tema mängu barokseks, vohav-fantastiliseks. Kuigi Vainul oli vastuseisu,öeldi: Vain sojub! Tõsi küll, tol ajal, kui tooni- andvaks hakkas kujunema Lester Youngi mängulaad, ujus ta kahtlemata vastuvett. Praegu elektriseerib noori juba uus nähtus — rock. Kuidas sellesse suhtute? Natuke kurb, et džäss, mille areng oli pärast Teist maailmasõda nii huvitav, on nüüd nii suurel määral tagasi tõrjutud rocki poolt, mis on ju vormiliselt tasemelt hoopis madalam. Kuid arhailisem, rituaalseni, loovam! Seda küll, aga pigem halvas mõttes, põimides barbarismi tehnoloogilise primitivismiga. Kuid on rockmuusikuid, kes mind tõsiselt huvitavad. Näi­ teks prantsuse grupp «Etron fuo». Ja Nina Hageiiit pean väga silmapaist­ vaks kunstnikuks. Keda hindate tänapäeva muusikalistest modernistidest? Kui hästi jõuate kursis olla uues muusikas praegu toimuvaga? Liiga juhuslikult siiski, selleks peab tegema pikki välisreise, rohkem kui saan. Näiteks pean väga lugu Mauricio Kagelist, aga tema peateost, «Staatstheatrit» ma laval näinud ei ole. Ja ma tean, et see on mul suur lünk, kuigi olen näinud paari tosinat tema asja laval või filmilinal. György Ligetil on hulk teoseid, mida väga kõrgelt hindan. Näiteks • Avantures» ja «Nouvelles Aventures» kuuluvad moodsa muusika-draama tõeliselt teedrajavate teoste hulka. Tal on küll ka asju, mis mind just ei vaimusta, nagu «Atmospheres», kust kiirgab mingit habsburglikku hääbumismelanhooliat. Aga viimasel ajal on tema areng sundinud vaikima minu mitmeid reservatsioone. Ta on hakanud uuesti viljelema impulsse oma kunagisest n-ö Bartõki perioodist ja leidnud üllatavalt tugeva rütmilise närvi ja pulsiga stiili. Näiteks Stockhauseniga on vastupidi, tema hilisem areng mulle enam ei meeldi. Liiga ülbeks läinud? Ülbeks? Mõtlen kõikvõimalikku tähetarga-butafooriat tema viimase aja loomingu ümber. Ülespuhutud oleks ehk õigem sõna? Ülespuhutud jah! Võtame kas või selle kolmveerandtunnise soolo- klarneti tüki ooperist «Licht». Voolab nagu kraanist, täiesti võrreldavalt Hindemithi tüütute katkematute voolavate meloodiatega. Pean siiski ütle­ ma, Stockhausenil on teos, mis mind väga tugevalt haarab, nimelt «Hym- nen». See on elektroonilise muusika absoluutseid suurteoseid, võrdväärne nii mõnegi kuulsa sümfooniaga. No seal on kolossaalsed kontekstid. Jaa, aga muusika on võimeline neid kontekste kandma. Üks mu lemmi­ kuid on ka Toru Takemitsu. Oleksin arvanud, et Takemitsu kohatine küll peen, aga siiski sensuaalne ilutse­ mine, isegi magusus teid väga ei ahvatle? Eks ta ole mitmesuguseid asju kirjutanud. Eriti armastan tema «Eelip- se'i» šakuhatšile ja biwale, traditsioonilistele jaapani pillidele. Valisin just selle loo, kui mind paluti kord Rootsi raadios oma isiklikest favoriitidest kava kokku seada. Seal pole midagi magusat, sama vähe kui tema saate- 5 muusika filmile «Seppuku», sama laadi piltidele, elektroakustiliselt töö­ deldud; mitte viimases järjekorras tänu selle muusika kohutavale, lausa julmale löögijõule on too üks mjnu kõigi aegade lemmikfilme. Võib-olla Takemitsu mõnikord on patustanud, nagu ka Pierre Boulez on vahepeal mõne magusavõitu asja teinud, aga puhkpillikvintett «Explosante fixe» on pannud mind kõike andestama. Kas olete ka minimalistide, Steve Reieni, Philip Glassi, John Adamsi, kirevate nihkumiste suhtes sama salliv? Adams kuulub minu suuremate vihkamisobjektide hulka, pean teda kõige halvemaks heliloojaks nende seas, keda praegu tihti kuulda. Reich on oma­ moodi põnev, aga nipp, millele ta kõik ehitab, on kohutavalt piiratud. Glass on lihtsalt teise järgu helilooja, ma ei ole viitsinud temaga õieti tegeldagi. Aga on ju häid Ladina-Ameerika ja Euroopa minimaliste. Näiteks Luca Giordani. Stockholmis mängiti tema kontserte kahele klaverile ja^^ orkestrile, mis on tõesti intelligentne ja täis ideid. \ Arvo Pärdi üle on vaieldud, kas teda saab minimalismi raamidesse paigutada? \ Mitte tehniliselt, küll aga suunitluselt. Tema muusika püüab, umbes nagu Mondriani kunst, totaalse pingelõõgastamise, kvietismi poole. Oma­ pärane segu kristlusest ja budismist, ja mitte seda sorti budismist, tantris- mist, mis mind huvitab. Võib-olla nimetada seda nirvaana taotlemiseks kristlikus taustsüsteemis, kristliku keskaja igatsuses? Kusjuures Pardil näib see olevat kloostrivõlvide, trapisti keskaeg, minule meeldib aga rohkem keskaja elav, rõõmsameelne poolus. Mui on väikene teooria, et Parti on vaimselt mõjutanud tema õigeusk, õigeusu hesihastlik varjund, kus on ju mõndagi ühist joogaga, nagu hingamisharjutused jm taolist. Millised vaidlusküsimused praegu uue muusika ümber teid rohkem angažeerivad? Põnevaimaid momente on olnud avangardismi — kitsamas mõttes Darm­ stadti koolkonna — kriis. Ühelt poolt ma sain aru, et kriis on põhjendatud ja paratamatu, teiselt poolt aga nägin, et see toob kaasa suuri ohte. On muusi­ kuid, kellele see kriis kujunes saatuslikuks, kel olulisem produktsioon piir­ duski kriisieelse ajaga. Kas või juba mainitud Stockhausen, kelle küsi­ tav faas algab minu arust juba «Stimmungiga». Praegu on paljud heliloojad langenud retrosse, peaaegu paaniliselt taganenud hilisromantismi, ja meie sajandi muusikalise kogemuse üle parda visanud. See on minu meelest kurb, ja lihtsalt tagurlik. Samal ajal sain väga huvitava elamuse, kui Franco Donatoni esitas Stockholmis oma hilisemat loomingut. Oli väga põnev näha, kuidas üks mees on Darmstadti kriisi oma nahal ekstreemselt valuliselt läbi põdenud, aga suutnud jälle tõusta. Üksvahe ta ju ei kirju­ tanud enam oma muusikat, vaid võttis näiteks ühe Weberni takti ja konstrueeris sellest terve teose, muutudes komponistist transformeerijaks. Ja siis äkki sai mingisugusest lihtsast Venezia rahvaviisist inspiratsiooni, et suutis taas spontaanselt kirjutada. Aga selle asemel, et hakata nüüd tegema niisugust natuke odavat folkloorimomentidega muusikat, pooleldi levi- ja salongimuusika vahemaadel nagu mõnikord isegi Luciano Berio, leidis Donatoni kohutavalt produktiivse stiili, milles sisaldub midagi ka sellest, mida taotleb Stockhausen, põneva seiklusena — dimensioon, mis on säilinud heäl moodsal muusikal. Näib, et «põnev», «seiklus» on teie jaoks võtmesõnad neilt õige mitmelt alalt huviobjektide otsinguil? On küll, kahtlemata. Minu meelest on teie kaalutused niisugune iseäranis seikluslik ettevõtmine muusika ja luule ühendamisel. Asi on lihtsalt niimoodi, et Stockholmi elektronmuusikastuudio juures hakati viljelema text sound composition'it, see ärgitas ka mind. Kuigi, 6 täpsem nimi sellele, mida minaf- teen, on sound poem. Tegelikult moodustavad kõlaliste korduvuste ja suguluste mustrid ka luules ise­ eneses omalaadse verbaalse muusika. Kas teie komponistiharidusest ei ole imbunud teie luulesse tehnilisi võtteid, vorme, struktuure? Raske on iseenda üle otsustada, need asjad toimuvad tavaliselt mitte­ teadvuslikult, intuitiivselt. Kindlasti on muusikakogemus väga tugevasti teritanud nii mu rütmilist kui ka n-ö eufoonilist kõrva. Luulet tõlkides olen märganud, et värsimuusika kriteerium on minu jaoks äärmiselt oluline. Kas asetate mitmesugused kunstiliigid teatud hierarhiasse? Tundub, et teie laiade huvide seas ei ole teater ja film kuigi tähtsal kohal? Siiski, ainult et olen teatri- ja kinokülastajana natuke interminentne. On aegu, kus käin üsna vähe teatris, ja vahel käin tihti. Kinoga on sama lugu, ehkki on mõned kineastid, kelle iga filmi püüan vaadata, kust iganes saan, nagu Marco Ferrari ja Fellini. Üldiselt ma ei ole kõrges arvamises praegusest Rootsi ja eriti Stockholmi teatrist. Viiks pikale, kui rääkida, miks, aga ta on alla käinud paari viimase aastakümne jooksul. Seetõttu mõtlen üsna põhjalikult järele, enne kui teatrisse lähen, et mahavisatud aja tunne ei kipuks pärast liiga domineerima. Maailmateatris on minu jaoks muidugi palju põnevat, näiteks Pina Bauschi tantsuteater. Või Patrick Chereau' ooperilavastused. Tema «Hoffmanni lood» on mulle suure­ maid teatrielamusi, ehkki ma sinnamaani ei arvanud Offenbachi teost oma lemmikooperite hulka.

Teie ettevaatlikkust teatri-, iseäranis aga kinokunsti suhtes võiks ehk seletada ka sellega, et olete esmajoones puutumatute alade avastaja ja misjonär, nood popu­ laarsed kunstiliigid on aga igast küljest massi hingusest uhutud? Aga siiski, just seetõttu tõuseb neis väga huvitaval viisil esile kollek­ tiivne mitte-teadvuslik (ma küll ei armasta kasutada seda Jungi mõistet) ja loob kunstiliselt mõjuvaid sümboleid. Üks mu lemmikfilme on ammust ajast Billy Wilderi «Some like it hot» Marylin Monroega, kuna sel on nii tugevad ja mõttekad alltekstid. Samal põhjusel hindan teise suhteliselt populaarsesse žanri kuuluvat filmi «Alien». Teatavad fantastilised jubedusfilmid on nagu head sorti džässmuusika — «Carnival of Souls» või «The Night of the Living Dead». Ka Hitchcocki filmid on esteetiliselt ülipeenelt läbi töötatud. Paljud nendest tõepoolest. Minu isiklik lemmik on «Strangers on a Train», seal on ta kõige rikkam. Pean muide meie sajandi üheks suuri­ maks loovvaimuks filmitegijat — eksperimentaalfilmide autorit Stan Brakhage'it, kes on suhteliselt vähe tuntud siinmail. Võtaksin veel kord kinni varem pillatud sõnast «seiklus». Usun, et teie tegevuse ja loomingu isandaks on suurel määral uudishimu. Jaa, seda küll. Ütlesite kuskil, et veidi kadestate «üksisilmi loojat», st vist kunstnikku, kes harib kitsast lappi, aga pikalt ja sügavalt. See kadestus pole vist aga veel kahetsus? Siiski mitte. Meid on rohkesti, kes on suutnud luua mõjuvaid asju minust suuremas kvaliteedis sel Uhtsal põhjusel, et nende töötamisvõime on suurem olnud kui minu oma. Mina olen alati armastanud teatavat vagabundeerimist, ringi uitamist ja mitte sihiteadlikku oma päeva orga­ niseerimist. Näiteks mu sõber Endre Nemes oli kohutav tööinimene, ei ütle küll, et väga üksisilmne — ta oli tõeliselt entsüklopeediline ja tegi läbi väga mitmesuguseid arengufaase. Mutatis mutandis võiksin sama öelda ka oma teise sõbra öyvind Fahlströmi kohta. Ehkki Fahlströmi metsik tööind võib-olla natukene kiirendas tema enneaegset surma. Ja tema ambitsioonid viisid ta massiteabe kommertsvõrkudesse, mis tema loomingut möödamine­ valt kahjustas. Aga muidugi üks kunsnik, kes maalib aina ühesuguseid pilte, või üks luuletaja, kes jälgib ja natuke varieerib aina sama värsimudelit, ei ole mulle absoluutselt mingi huvi või kadeduse objekt. 7 Arvan, et tihtipeale on põhjus riskihirmus: kui oled teatud laadiga läbi löönud, siis ei julge sellest nii kergesti lahti lasta. Kui räägime maalijatest, siis tunneb hirmu esmajoones tema kaupmees. Kui turg ei ole teatud hästi minevast toodanguliigist veel küllastunud, kunstniku uus laad aga publikule ei meeldi, on väga tulutoov afäär läinud vett vedama. Paljud kunstnikud on sunnitud seetõttu ennast kordama. See on kohutav! Näen siiski selgelt, et pean natuke muutma ka enda tööviisi, eelkõige vahekorda oma plaanide ja nende teostamisrütmi vahel. Pean looma endale raami, kus mu töö laabuks hoopis suurema keskendumisega ja ilma pide­ vate, tihti aastakümnetesse küündivate edasilükkamisteta. Nüüd, kus olen 68 aastat vana, olen jõudnud ikka, kus kõik, mis oled plaanitsenud, tuleb realiseerida. Teist võimalust ei ole. Mind aitab seejuures, et minu varasem looming on nüüd, suurel määral tänu Aino Tammjärvele, nendes neljas köites ühte kogutud. On teil loomingutööks mingeid väliseid stimulante? Kõige lihtsamal tasandil on selleks pikad jalutuskäigud, eelistatavalt Stockholmi ümbritsevatel haljasaladel, mida on ju õnneks üsna rohkesti. Aga ka jalutuskäigud linnas, kus ma linnamiljööle tugevasti kaasa elan. See on vana sürrealistlik traditsioon: teatavat sorti jalutuskäik keset linna, olla seejuures elevil ja näha kõiges peidetud märke või erakordse kohtumise võimalust. Tajuda ümbrust, oma elukeskkonda millegi elavana, kooditud läkitusena, on väga põnev asi. Kui Eesti 1940. aasta katastroof oleks ära jäänud, koos sellega ka massiline emigratsioon, oleksite teiegi pääsenud pagulase elust — ja sel kombel võib-olla saanud hoopis vähem kogeda Euroopa kultuurielu rikkusi? Kujutlen siiski, et oleksin katsunud esimesel võimalusel kombineerida enesele stipendiumi kuhugi Euroopa ülikooli. Aga muidugi oleks saanud siis Eestiga normaalselt kontakti hoida. Totaalne irdumine oma algmiljööst võib tekitada igasuguseid lõbusaid lugusid. Näiteks Tristan Tzara: paar aastakümmet ilma suheteta Rumeeniaga, seejärel muutus ta äkki stalinis­ tiks, võeti Rumeenias isegi sõjaväeparaadiga vastu, aga õigel ajal hüppas ära, muutus titoistiks ja päästis enda. Igal juhul on päris kindel, et varastes kahekümnendates eluaastates oleksin läinud välismale. Esinemistel Eestis on teid nüüd lausa juubeldamisi vastu võetud. Üllatusite? Natuke küll. Mõtlesin, et ehk väike kildkond, kes mind tunneb ja kellega on ühiseid harrastusi, aga et see tähelepanu on laiem ja ulatub ka nooremate põlvkondade hulka, see on päris positiivne üllatus. Vahendas MADIS KOLK

V

8 PIRET KRUUSPERE EESTI NÄITEKIRJANIKUD BERNARD KANGRO JA ILMAR KÜLVET

Väliseesti teatritegevus on olnud küllaltki elav, seda «MEIE eriti paguluse algaegadel. Näitemängutruppe loodi KULTUURITEADVUSES juba põgenikelaagreis nii Saksamaal kui Rootsis. Neist ON HAKANUD TAASTUMA EESTI tuntuima, 1945—1949 tegutsenud Geislingeni Eesti KIRJANDUSE, KUJUTAVA Teatri tegevusest on andnud põhjaliku ülevaate Mardi KUNSTI, MUUSIKA JA Valgemäe.* Rootsis langes intensiivseim tegevusaeg TEISTE KAUNITE aastaisse 1946—1955, mil näitemängu harrastati paari­ KUNSTIDE TERVIKPILT. kümnes eestlaste asumispaigas. Hiljem koondus pea­ USUN, ET NÜÜDSEKS mine teatritegevus Stockholmi ning Göteborgi. Root­ OLLAKSE ÜHA ENAM sis on näitemängu hoitud pidevalt elavana ka eesti VABAKS SAAMAS koolides. Ameerika mandril on n-ö pagulasteatri ESMASEST HARDALT keskusteks pärast 1960. aastaid jäänud New York ja IMETLEVAST HOIAKUST Toronto ning Austraalias Sydney, Melbourne ja EESTI PAGULASKULTUURI Adelaide. ILMINGUTE SUHTES. Eksiilteatri repertuaaripilt näitab silmatorkavalt TEADVUSTADES eesti autorite eelistust. Õn truppe, kus niisugust ENESELE VIIMASE repertuaarivalikut on rõhutatud kui taotluslikku (Pin­ OLEMASOLU TERVIKU na Stuudio, Lundi Eesti Noorte Näitering). Klassikast OSANA, HINNATES on enim lavastatud E. Vilde, A. Kitzbergi, O. Lutsu ja EKSIILIS TEGUTSENUD JA TEGUTSEVATE H. Raudsepa loomingut. Populaarsemad on olnud KUNSTIINIMESTE Arvo Mägi ja August Mälgu näidendid, samuti A. H. MISSIOONITUNNET, Tammsaare, O. Lutsu, A. Mälgu, A. Gailiti jt proosa­ VÕIME EMOTSIOONIDEST teoste dramatiseeringud. Ka kodueesti autorite (R. VABANENUNA Kaugveri, E. Vetemaa, P.-E. Rummo, Я. Männi, SUHTUDA VÄLIS-EESTIS M. Talvesti) draamateosed on eksiilis lavale jõudnud. LOODUSSE Osutades omakeelse teatri funktsioonidele pagulu­ NORMAALSELT, ESTEETILISTEST ses, on sobiv tsiteerida Ilmar Mikiveri, kelle väidet PRINTSIIPIDEST mööda «vaid teater võib täita erinevate põlvkondade - LÄHTUDES,» kultuurivälise kokkusulatamise suurt ülesannet ja olla ÜTLEB pagulasavalikkusele mitte üksnes lõbustuspaigaks, KIRJANDUSTEADLANE vaid ka rahvaülikooliks, parlamendiks ja palvema­ JA -KRIITIK jaks»!** Teatri eesmärgina on nähtud ka sideme säilita­ PIRET KRUUSPERE. mist senise kultuurikeskkonnaga ning eesti keele puh­ tuse ja elujõu alalhoidmist. Paraku võib väita, et truppide üha suurenev amatöörsus 7— tõeliselt profes­ sionaalseid teatriinimesi jääb paguluses ju aina vähe­ maks — on tinginud sagedasi kompromisse publiku- maitsega. Esmajoones tähendab see meelelahutuslike näidendite eelistamist. Ja nõnda taandub rahvaülikooli, parlamendi ning palvemaja funktsioon lõbustuspaiga oma ees. See tundub läbi aegade olevat pagulasteatri valusamaid probleeme. Ja kas ainult seal? Kutselise teatri puudumine osutab vaieldamatult pärssivat tagasimõju väliseesti näitekirjandusele, kujundades nii selle taset kui temaatikat. Juba puht mahu poolest jääb nimetatud žanr luule ning proosa varju. Teisalt näib ta samal põhjusel olevat kõige kergemini hõlmatav, kui eespool kõneks olnud eesti

* M. Valgemäe. Geislingeni teatrikevad. Mana 1985, nr 54, lk 42—51. ** I. Mikiver. Ideaalne pagulasteatel-. Mana 1965, nr 3, lk 47 9 teiste seas ka nii Bernard Kangro kui Ilmar Külveti nime nimetades. Mõlemad kuuluvad A. Mägi ning Agnes Lepp- Kaasiku kõrval trükki jõudnud näidendi­ raamatute autorite hulka, kerkides juba kas või selle välise-vormilise tunnuse põhjal eksiildraama üldisest taustast esile. Ometigi tundub määratlus «näite­ kirjanik» Külveti puhul enam kehtivat, tema žanrivalikus näib rohkem teadlik­ kust ning keskendatust olevat. Kangrost kõneldes võib oletada pigem spontaanset enese proovilepanekut selleski žanris muude kõrval. Ajutine vahemäng — ütleb Karl Ristikivi Kangro monograa­ fias.* Oma näidendikogumiku «Merre vajunud saar» (Lund, 1968) eessõnas nimetab Kangro raamatus sisalduvat viit näidendit nende sünnilugu valgus­ tades «hooga pidutsenud fantaasia» saadusteks. Edasi kõneleb ta üsnagi enesekriitilises toonis arglikust katsest kinnistada draamavormis «ühe pagu­ lase ööpoolseid mõtteid» ja tituleerib oma näidendikogumiku ajadokumendiks. Viimane väide väärib tähelepanu selles mõttes, et peidab endas laiemat üldistus- võimalust. Ilmar Külvet avaldab nimelt «Näitemänguraamatu» (Washington, 1982) saatesõnas oma kahtlusi näidendite trükkimise tulemuslikkuse üle ning otsu­ se seda siiski teha «kas või ainult selleks, et jätta järele mingit dokumenti Bernard Kangro. võimalikele eesti pagulaselu uurijaile kunagi tulevikus». Suhtudes kirjanike kirjanduse tervikpilti silmas pidada. eelnenud pihtimustesse, nende siirusesse Aga... enamik näidendeid on jäänud ka teatava kahtlusevarjundiga, peab käsikirja. See on muidugi mõistetav — ometigi tõdema, et rahvusliku ajastu- palju neid näidendeid ülepea trükitakse dokumendi väärtus tõuseb hinnangu ning loetakse, nii seal kui siin! ? Pagulu­ kriteeriumina pagulasdraama retsept­ ses on seni ilmunud neli näidendikogu- sioonis märgatavalt esile. Eriti kehtib mikku ja paarteistkümmend üksikteost, see lähiminevikuainelise näitekirjanduse neist mitmed autorite eneste kirjasta­ kohta. Käsitleb ju oluline osa eesti misel. Mõned näidendid on trükitud ka pagulasdraamast (nagu proosast ja luu­ kirjanike proosakogumikes ja perioo­ lestki) eesti rahvale saatuslikke sündmu­ dikas. si aastail 1939—1944, sealhulgas 1944. Draama autorkond on paguluses üsna aasta põgenemist. 1944. aasta kajastub kirju. Rohkesti leidub n-ö harrastus- näiteks sellistes draamateostes nagu näitekirjanikke, kes ise mõne trupi tege­ R. Kõva mehe «Piiga rannateel», A. vusest osavõtjana vaid selle repertuaari Mägi «Mees hämarusest», Lembit Koo­ eest hoolitsevad. Seegi seik määrab oluli­ ritsa «Saadiku tütar», B. Kangro sel määral ära žanri üldtaseme. Üldse «Eelpost» ja «Merre vajunud saar». võib pagulasnäidendite kirjutajatena Allegoorilisele üldistustasandile tõuseb üles lugeda umbes viis-kuuskümmend põgenemisteema Helga Nõu «Põgeneja­ autorinime. Ja nagu kogu eesti kirjan­ tes». Paguluse-kodumaa keerulised suh­ dusele iseloomulik, ei saa eksiiliski ted sõlmuvad L. Kooritsa («Külaline kõnelda ainuüksi draamale pühendunud Eestist»), K. Eerme («Kuid kõik läks kirjanikest. Näidendeid kirjutatakse teisiti», «Mu isamaa on minu arm») ja ikkagi luule ja/või proosa kõrvalt. Üks Ilmar Külveti näidendeis. Kui Kangro erand noorema põlvkonna hulgas siiski draamad sündisid 1947. aastal veel kodu- on, nimelt Elmar Maripuu. maalt lahkumise vahetu mõju all, siis Retoorilisena näivale küsimusele, kes * K. Ristikivi. Bernard Kangro. Lühimono­ 10 on eesti näitekirjanik, võiks vastata graafia. Lund, 1967, lk 53. Külveti kui järgmise generatsiooni esin­ Haiglamiljöös toimuv, perekonna­ daja näidendid keskenduvad juba pagu­ draama sugemetega «Linnuaiad» sobib lasühiskonna enese seesmistele problee­ iseloomustama laiemat suunda väliseesti midele ja lahkhelidele. Olevikku mõjuta­ näitekirjanduses. Abielu-, armastus- ja vatest minevikukajadest ei pääse aga. perekonnasuhteid käsitlevad veel näi­ mõistagi ka Külveti tegelased. teks S. Ekbaum, L. Koorits, A. Lepp- Kaasik, A. Mägi, K. Saarsen, A. Vesilo. Just selleainelistes näidendites kummi­ ISEGI DRAAMAVORMIS JÄÄB tab alatine sentimentaalsuse, skematis­ BERNARD KANGRO mi, melodraamatsemise oht. Viimasele ENNEKÕIKE IKKAGI LUULETAJAKS on osutanud ning selle ilminguid kurjalt hurjutanud M. Valgemäe. Ka Külveti Tema näidendeis kas puudub otsene näidendeis «Lamp ei tohi kustuda» ja konflikt või on tegemist varjundatud «Sild üle mere» põimuvad domineeri­ vastuoluga. Dominandiks on atmosfäär. vate ühiskondlike probleemidega pere­ Fataalsust, aja tumemeelset painet, kondlikud suhted, kuid põhirõhk lasub unenäolisust võimendavad nii remark- siiski esimestel. tekstis kui ka tegelaskõnes sellised motii­ Kangro olustikurealistiik lühinäidend vid nagu ootus, pimedus, udu. Kangro «Eelpost» esitab pildi 1944. aasta rindelt, eelistab näidendeid üles ehitada sõnalis- tuues vaataja ette rea visandlikke sõduri- tele metafooridele (mustad hobused, kui­ tüüpe. Kaugemasse minevikku, XIX sa­ vanud puu, linnuaiad, saar silmapiiril). jandi algusesse, pöördub Kangro näiden­ Teda huvitavad näilisuse -tõelisuse vastu­ dis «Hunt», puudutades libahundimotii­ olu, eetilise valiku küsimused, vastuseis vi kaudu ebausu ning reetlikkuse prob­ isegi lootusetuna näivale olukorrale. leeme. Selles teoses peegeldub Kangrole Näidendite aegruum kaldub üldjuhul omane folklooxilembus. Kauksi "Olle suletusele, kammerlikkusele, tegelaskond Eestis tehtud tõlge võru murrakusse on on väikesearvuline. Ärevat meeleolu, teosele andnud uudse huvitava värviagu. teadmatust rõhutavad lühikesed, tihti Erandlikuna Kangro realistliku põhi­ elliptilised laused tegelaskõnes. koega näidendikogumikus, aga ka kogu

Ilmar Kalvet.

11 väliseesti näitekirjanduse kontekstis seisab dramaatiline visand «Üle jõe», milles aimub paralleele F. Tuglase novelliga «Inimese vari». «Üle jõe» on välja peetud läbinisti sümbolistlikus stiilis ning seondub seeläbi ühtlasi Kangro varasema, nägemusliku luule­ ga. Kriitika on siin näinud heiastumas tükikest «kahekümnendale sajandile omast metamaailma».* Kogumiku niminäidendi, eesti publi­ kule juba tuttava teose «Merre vajunud saar» tegevus hõlmab ajavahemikku 1943. aasta sügisest 1944. aasta sügiseni, päädides kahe tegelase Eestist lahkumi­ sega. Diskreetseis pooltoonides kujutatud armastuskolmnurga raames põrkuvad või pigem satuvad kõrvuti kaks maail­ makäsitluse võimalust. Ühtaegu saab ilmsiks nii tegutsemise kui mõtete- tunnete ummikseis toonases ajas, nii lahkumise kui ka jäämise traagika. Temaatika, väljendusvahendite vaos­ hoituse ning kujutusviisi nappuse poo­ lest võib «Merre vajunud saare» asetada

B. Kangro, tule jõe». Ema — Lydia Yiidas-Tiitso, Maria — Silvi Kriisa. Stockholmi Eesti Teater. 1970. B. Kangro, «Üle jõe». Ema — Lydia Viidas-Tiitso, Võõras — Edmar Kuus, Maria — Silvi Kriisa. Stockholmi Eesti Teater, 1970.

J. Kruusvalli «Pilvede värvide» kõrvale. vormis vastanduvad Kangro ja Kruus­ Loomisaegu arvestades muidugi vastu­ valli draamad kui rahva ühismälu pee­ pidi. Nii saab Kangro näidendist oma­ geldused. Nii «Merre vajunud saares» laadne ühenduslüli aastakümnete vahel, kui ka dramaatilises visandis «Üle jõe» eriti kui meenutada eesti teatrite reper­ annab Kangro tegelastele sümboli väär­ tuaari 40. aastate lõpul, Kangro näidendi tuse, kuid tema teistes näidendites võib loomisajal. Toonasele, ideoloogilisest mü­ esineda üsnagi üheplaanilist must­ rast varjutatud ajakajastustele kuiysti- valget tegelasknjutust. * M. Valgemäe (B. Kangro. Merre vajunud Trükis ilmunu kõrval pärineb Kangro 12 saar) Mana 1969, nr 2 (36), lk 106. sulest veel käsikirjaline komöödia «Kurb В. Kangro, »Merre vajunud saar». Rasmus Selling — Ain Lutsepp, Mirjam Carmen Uibokant, üliõpilane Matt — Sulev Teppart. Eesti Draamateater, 1989. P. Lauritsa foto ahv», mille tegevus toimub teatrimaail­ on kirjanik peaaegu alati selle eesmärgi mas. Esto-80 näidendivõistlusel pälvis ka saavutanud. Külveti draamalooming auhinna Heisvald Iiepuu pseudonüümi hõlmab eelkõige Teise maailmasõja järg­ all kirjutatud «Kohtumine vanas majas», se eesti pagulaspõlvkonna eluvaateid, mis toob vaataja ette pagulase külas­ põhimõtteid, hingelaadi. See on polee­ käigu isatallu ning kujutlusliku kokku­ miline pilk pagulasühiskonnale seest­ saamise surnud perekonnaliikmetega. poolt, seejuures vaba siinpoolsest sarkas­ Lavale on toodud ka Kangro dramati­ tiliselt halvustavast hoiakust (R. Parve seeritud A. Kallase «Reig: õpetaja». «õndsuse labürint»). Avameelsuse ning Kui Kangro draamaloomingust ku­ kompromissitu autorihoiaku läbi on mab varjamatult läbi tema luuletaja- Külvet saavutanud tähelepandava koha mina, siis väliseesti näitekirjanduse üldfoonil. Kä­ sikirja jäänud «Trooja hobuses» kritisee­ rib kirjanik variserlikku eluhoiakut. Pagulasühiskonnas ilmnevaid naeru- ILMAR KÜLVET väärsusi eritleb ta vemmalvärsilises JÄÄB KA NÄITEKIRJANIKUNA satiiris «Paradiisi pärisperemees» ja TEADLIKULT PUBLITSISTIKS. allegoorilises narrimängus «Suletud Külveti kokkupuuted teatriga algasid aken». Esimeses pilatakse eluvõõraid ajakirjanikuna, sh teatriarvustaja tööst. ideaaliotsijaid, teises mõnede pagulas- (Meenutatagu siinkohal Kangro kontak­ ringkondade suhtumuslikke hoiakuid, te kutselise teatriga — «Vanemuise» dra­ eriti paaniliselt eitavat positsiooni kon­ maturgina 1943. а — vt «Teater. Muusi­ taktide suhtes kodumaaga. Neis kahes ka. Kino» 1988, nr 6.) Mardi Valgemäe teoses avab Külvet end kui rõhutatult kõrval on nimelt Külvet olnud üks pagu- teatraalset vormi harrastav kirjanik.* lasteatri repertuaariprobleemide käsit­ Tema näidenditesse kätketud ning esma­ lejaid. Esmatähtsaks on ta pidanud pagu- joones remarktekstis avalduv omapoolne lasteatri kui foorumi funktsiooni. Teater lavastustõlgendus on eriti ilmekas «Sule­ ja ühtlasi ka selle repertuaar olgu päe- tud aknas» (uperpallitav sõnamängu- vaprobleemide teadvustaja ja avalikkuse ette tooja ning andku alust ka diskus­ * Lähemalt vt L. E s p n e г i, Ilmar Külvet näi­ dendite poeetikast. Välismaise eesti kirjanduse II sioonidele ja poleemikale, leiab Külvet. konverents. Eesti kirjandus kahes ruumis. Teesid. Tuleb tunnistada, et oma näidenditega Tallinn, 1989, lk 12—13. 13 line dialoog, publiku mõtteline kaasa­ helilooja Johannes Kappeli üht eluseika mine tinglikku mänguruumi, pantomii­ valgustav «Viibinud vastus» («Oleksin milised vahestseenid). «Suletud akna» laululind»). Paraku on «Menning» juures võib täheldada A. H. Tammsaare nagu mitmed teised enam professio­ näidendi «Kuningal on külm» teatud naalset või keerukamat lavalist tõlgen­ kompositsioonilisi mõjutusi. dust nõudvad näidendid jäänud pagulas- Kodumaaga suhtlemise probleem teatrites mängimata. kerkib esile ka Külveti realistlikult la­ Eksiildraama taustal võime Kangrot hendatud draamades «Lamp ei tohi ja Külyetit pidada piisavalt omapäras- kustuda» ja «Sild üle mere», mille tee teks autoriteks, ühe loomingut kandmas lavale pole isegi pagulasühiskonnas ol­ lüüriline, teise oma publitsistlik hoovus. nud tõrkevaba. Näidendis «Lamp ei Kangro hoiab eelkõige alal sidet 30.—40. tohi kustuda» keskendub tähelepanu aastate traditsiooniga, astudes paradok­ loovisiku suhetele ümbritseva tõusikliku saalsel moel ühendusse ka 80. aastate

Ilmar Kalvet, *Lamp ei tohi kustuda». Stock­ holmi Eesti Teater, 1968. Stseen lavastusest.

keskkonnaga ja ka okupeeritud kodu­ maaga. (Vahemärkuse korras viidatagu ka kunstniku, looja kuju sagedusele eksiildraama tegelaskonnas, — Leonid Treti «Eesti sonaat» jt.) «Sillas üle mere» pingestuvad suhted paralleelselt nii ühe perekonna raames kui ka pagu­ lasühiskonna hierarhias, lisaks mõjutab olevikusündmusi kahekümne aasta eest Eestist lahkumisel tegelaste vahel juh­ tunu. «Menning» kujutab eesti kutselise teatri rajaja tegevust aastail 1906—1914. Kiiresti vahelduvad stseenid esitavad galerii selleaegseid kultuuri-, eelkõige teatriinimesi suhetes nimitegelasega. Viimane väärtustub oma kompromissitu­ /. Külvet, tSild üle mere». Helga — Signe Pinna, ses ja tunda on autori ilmset sümpaatiat Meerend — Jussi Homot Stockholmi Södra tea­ tema vastu. Ometigi jääb see näidend ter, 1968. pigem kultuurilooliseks pildireaks kui nimitegelase arengulooks. Samas sobitub näitekirjandusega. Külvet demonstreerib «Menning» loomulikult eesti näitekirjan­ pagulasdraama tipptaset nii oma teoste duse kultuurilooliste draamade kõrvale. sotsiaalse teemaasetuse probleemikäsit- Väliseesti näitekirjandusest sekundeeri­ luse kui ka professionaalse draamateh- vad talle Gert Helbemäe Juhan Liivi nikaga. Mõlema kirjaniku näidendeid on 14 elu kujutav «Üleliigne inimene» ja tõlgitud inglise keelde. Külveti «Sild puu proosa dramatiseeringud. Mainitagu E. Maripuu näidendi «Pöörded» lavale- jõudmist Noorsooteatris (ja TV lavas­ tusi). «Vanemuises» cn lavale jõudnud «Menning», Rakvere teatris H. Nõu «Põgenejad» ning ootel on B. Kangro näidend «Kohtumine vanas majas». On's pagulasdraama nüüd koju jõud­ nud?

I. Kalvet, «Suletud aken*. Kuninganna Anna — Krista Allik, Hooviülem — Peeter Ristsoo, Printsess — Lilian Ennist, Kuningas — Margus Jukkum. Toronto noorteteater «Savi» 1971.

Ilmar Kalvet (keskel pärjaga) koos noorsooteatri «Savi» «Suletud akna» näitetrupiga.

üle mere» on Hilja Pikati tõlgituna Illinoisi ülikooli professori Alfred Strau- manise väljaantud balti näidendiantoloo- gia sarja kolmanda köite «Bridge Across the Sea» niminäidend. Köites, milles kajastatakse balti emigrantide kohanemisprobleeme, leidub eesti pagu- lasdraamast veel R. Kõvamehe värss­ näidend «Piiga rannateel». (Antoloogia- sarjas esindavad eesti näitekirjandust ka P.-E. Rummo «Tuhkatriinumäng» ja A. Alliksaare «Nimetu saar».) Kangro komöödia «Kurb ahv» tõlge on olnud eestlasest teatritegelase Rein Andre juhitud ingliskeelse «New Canadian Theatre» mängukavas. Ja lõpuks ühendab Kangrot ja Kül- vetit kui näitekirjanikke veel see asjaolu, et nad olid esimeste Kodu-Eesti lavale tulnud pagulasautorite hulgas*. Külvet, tõsi küll, veel mitte kutselise teatri lavastuses. 1988. aasta Tartu muinsus­ kaitse päevade ajal mängisid «Valhalla» ja «Vanemuise» stuudio trupid kompo­ sitsiooni tema «Menningu» põhjal. 1989. aasta märtsis etendus Draamateatris Kangro «Merre vajunud saar» (lavas­ taja L. Peterson). Kümnendivahetus lisas teatripilti veel kompositsiooni «Maarjamaa» väliseesti autorite loomin­ gust ja A. Kivika, A. Kalmuse ja V. Uibo­ 15 VAIKE SARV SOVETLIKU SAMAANI RASKE ROLL

Oleme kriisiaja lapsed. Suurem osa Eesti praegusest elanikkonnast pole iialgi näinud rahu, sest Teine maailmasõda Baltimaades pole lõppenud. Riigi valitsus on ametlikult tunnistanud poliitilist ja majanduslikku kriisi ning valitsusele ootamatusena ka tugevat moraalset kriisi. Kultuurielu tähelepanelikumalt jälginule pole moraalne kriis kaugeltki ootamatu. Vastu­ pidi, kunstnikud on seda ammu mõistnud ning loomingu kaudu sellele ka korduvalt tähelepanu juhtinud. Kriis rahva elus nõuab lahendust. Üks variant on surm, eriti kui arvesse võtta veel meie elu neljandat ja kõige raskemat, ökoloogilist kriisi. Kuid iga rahva kogemuste pagasis on tegutsemisvariante, mis aitavad ellu jääda. Meile oleks huvitav ja võib-olla kogunisti eluliselt vajalik teada, millised olid varasemad lahendusvõtted. Selleks tuleb heita pilk ajas tagasi, et õppida aastatuhandete kogemustest. Probleem on selles, kas me suudame muutunud vormi tagant ära tunda tuttava sisu. Teisiti öeldes, kas oskame regivärsist, muinasjutust või kombetalitusest üles leida vajaliku iva. Rahvad, kel on läinud korda oma rahvakultuuri pinnalt üles kasvatada oma professionaalne kultuur, on selles suhtes kerge­ mas olukorras. Väga paljud, isegi enamik rahvaid maailmas on aga praegu lõhestunud vähemalt kahe erineva suuna, etnilise kultuuri ja maailma­ kultuuri vahel. Meie ametlik kultuuripoliitika propageeris kõige viimase ajani nõukogude massikultuuri. Tegelikku rahvakultuuri uuris kultuuri­ antropoloogiaks nimetatud teadusharu. Folkloristid ja etnograafid on vii­ mase 150 aasta jooksul kogunud hulganisti andmeid kriisisituatsioonide kohta eri rahvastel. Ühendavaks jooneks nii Euraasiale kui Ameerikale, aga ka ülejäänud mandrite kultuuridele on selgepiiriliste kriisirituaa- lide olemasolu rahvapärimuses. See tähendab, et loodus­ rahvad pidasid maailma põhijoontes korrastatud ilminguks. Igal sündmusel oli oma põhjus ning põhjuse ja tagajärje seoseid tuli teada. Kui rikuti põhjuslikkuse ahela mõnda lüli, oli tulemuseks häire üldiselt harmoonilises tervikus. Väljalangemine tasakaalust oli ohtlik ning seda ei saanud elu ja ühiskonna säilimist soovivad inimesed endale lubada. Tuli otsida abi, ja seda leiti — tehnoloogilise arengu kõrval usust ja maagiast. Kriisirituaalid on seega iseloomulikud ühiskonnale, milles valitseb usk mingisse üleloomulikku jõudu. See inimesest kõrgemalseisev jõud ei tarvitse olla jumal. On kultuure, milles üleloomulikku võimet omistatakse Maa-emale või Piksele, Tammele või Draakonile. Sageli on põimunud usk loodusesse kui varasem nähtus inimkonna ajaloos usuga tootemloomadesse või kõnelevatesse puudesse. Praegu pole see tähtis, kel­ lesse või millesse usuti. Olulisem on teadvustada usu koht väga erinevate kultuuride põhialusena. Usk üleloomulikku jõudu on aluseks igasugusele rituaalile. Varasemad rahvausundid on aga lisaks sellele seotud maagilise tegevusega, mille abil püüti kõrgemate jõududega mitte ainult alandlikult kontakti astuda, vaid neilt ka otsest abi nõutada. Põuase perioodi piksepalved, vihmase ilma päikeseloitsud, mardi- või jaanilaulud — need eesti folklooris tuntud rahvaluuleliigid kuuluvad tegelikult maagilise sisuga rituaalide hulka. Peab aga vahet tegema tõelises kriisiolukorras ettevõetud maagilise tegevuse ja ettevaatusest toimepandava maagilise tegevuse vahel. Nii jäävad aasta-aastalt kalendrilistel tähtpäevadel korduvad rituaalid välja­ poole kriisirituaale. Näljahäda või riigi kokkuvarisemine aga peaks kaasa tooma huvi tõusu usu ja maagia vastu nii teoreetilises kui ka praktilises plaanis. Ja me ei saa öelda, et Eesti näide siia ei sobiks. Kunstnikel ja teistel kultuuritegelastel on sageli tulnud enda kanda 16 võtta maagi või arbuja roll, sest rahvas on nõnda soovinud. Miks just kunstiinimesed on määratud meie ühiskonnas seda rasket ja ohtlikku rolli kandma? Küllap seepärast, et ajaloos välja kujunenud usutarkade kiht meie ühiskonnas on osalt hävitatud, osalt kõrvale tõrjutud, kuid nende ülesanne pole saanud täitmata jääda. Inimene on kõigist materiaalsetest raskustest hoolimata vajanud hoolt ka hingearengu eest ning kunst on seisnud pikki aastakümneid lähedal kõrvaletõrjutud usule. Kunstniku roll pole seetõttu mitte kahanenud, vaid pigem kasvanud ja ühinenud hingeharija rolliga. Nii on mitmed muusikudki sisenenud teadja­ mehe osasse kas või seetõttu, et nad on tajunud sõnades väljaütlemata

XX sajandi teise poole nganassaani samaani peaehe. • H. Relve foto

ühiskondlikku nõudlust. Muidugi toob uus sotsiaalne roll kaasa tagasimõju ning pikkamööda võib kunstnikust kujuneda rahva kollektiivsete vaimsete väärtuste kandja ja edasiviija ka siis, kui ta ise ei oska end nendes ambitsioonides kahtlustadagi. Tundub, et tahes-taratmata on sovetlike samaanide ritta sattunud Runnel ja Kaplinski kirjanduses, Arrak ja Põllu kujutavas kunstis, Eespere ja Tormis muusikas. 17 Kes õieti on šamaan ja millist ülesannet ta ühiskonnas täidab? Rahvausunditeadlased on samaani olemust määratlenud eri aegadel ja eri koolkondades isemoodi. Algselt tähistati selle tunguusikeelse sõnaga siberi nõidasid, kes olid vahemeesteks inimeste ja teiepoolsete maailma vahel. Üldiselt arvati, et maailm on kolmekihiline. Inimesed elasid keskmises maailmas. Neist ülalpool asusid heledad, head hinged ja allpool tumedad, halvad hinged. Mõlema poolega tuli inimesel tegemist teha, sest hea ja kurja tundmine on olnud probleemiks kõikidele kultuuridele. Pole olnud aga rahvast, kes oleks olnud tervikuna tark ja tugev. Vastupidi, enamus rahvast on ikka olnud allaheitlik neile üksikuile, kes teda juhivad. Ainult et need üksikud on olnud hoolega valitud. Muide, valijaks ei peetud rahvast piisavalt mõistlikuks. Samaani valisid välja need kõrgemad jõud ise, kellega oli tarvis kontaktis olla. Selleks kasutasid nad rafineeritud piinamisvõt- teid: väljavalitu seati kas füüsiliselt või materiaalselt raskesse olukorda ning nõuti temalt sedakaudu nõustumist koostööks hingede maailmaga. Neile katsumustele järgnes omamoodi salajane abielu kõrgema hingega, kes sai edaspidi tema kaitsjaks ja abiliseks. Eks siit võib leida analoogiat ka kunstnike loomepiinadega, kes mõnikord lausa vastu oma tahtmist allusid sisemisele käsule maalida, luuletada või komponeerida helitöid ning anda oma looming seejärel ühiskonna käsutusse. Samaaniks ei õpitud, selleks pidi sündima. Alles seejärel, kui ümbruskond oli noores algajas ära tundnud tema teistest kõrgemale ulatuvad võimed, anti talle võimalus pühenduda kutsumusele. Samaan pühitseti sisse, tema tegevust aktsepteeriti. Samas jäi ta siiski erilise tähelepanu alla, sest hingede maailm pole ohutu. Tuntakse «musti» ja «valgeid» samaane. Kuid piirid pole iialgi selged ja tavalised inimesed on samaanidesse suhtunud alati mitte ainult suure lugupidamise, vaid ka suure ette va atlikkusega. Kui samaani hing oli valmis suhtlemiseks võõraste ja võimsate hingedega, pidi ta leidma konkreetse võimaluse kontakti saavutamiseks. Siin oli välja kujunenud terve rida vahendeid ja võtteid, mida anti suulises tradit­ sioonis põlvest põlve edasi. Kõigepealt pidi šamaan välimuselt erinema keskmisest inimesest, seetõttu riietus ta suhtlemise ajaks ebatavalisel kom­ bel ning pani pähe maagilisi märke sisaldava peakatte. Sageli kasutas šamaan ka trummi, millele oli joonistatud vaid talle mõistetav taevakaart orienteerumiseks hingede ilmas. Mõjusaks teguriks samaanide transi- seisundi saavutamisel olid ka psühhotroopsed ained, mille manustamine võimaldab kergemini välja jõuda teadvuse raamidest mitteteadvuse ja unenägude mängumaile. (Ka alkohol kuulub hallutsinogeenide hulka.) Samaan asus tegutsema avalikult, mitme kaasosalise juuresolekul. Pik­ kade aastasadade kestel väljakujunenud šamaanirituaal oli toeks isiklikele kogemustele. Selles oli oluline koht ka tantsul ja muusikal, mis rütmide, helikõrguste, tämbrite ja liigutuste abil aitasid mõjutada inimese tundeid. Ja just tunded, aga mitte mõistus on see, mis aitab ületada barjääri oma eelteadvuseni ja sealtkaudu teiste hingedeni. Selles mõttes on rituaalid kunsti lätteks, sealt on alguse saanud tänapäevane esteetiline hinge- teraapida. Ka nüüdiskunst püüab ju siduda reaalsuse materiaalset ja vaim­ set poolt üheks tervikuks ning saavutada inimeses tasakaalu. Samaanirituaali ülesanded olid väga mitmesugused. Kui tuuled puhusid kaua ebasobivast suunast ning peletasid eemale jahisaagi, tuli samaanil laulda ilmaloitsusid. Kui põdrad ei andnud end katte, pidid aitama teadjamehe sõnad. Haigest inimesest pidi välja ajama kurjad vaimud, Surnud inimeste hinged tuli saata esivanemate pühakodadesse, siis olid nad ka edaspidi oma hõimule raskel hetkel toeks. Üheks tähtsamaks üles­ andeks oli elujõu lisamine inimesse, sest sellest sõltus kõik muu. Kuidas see kõik toimus, on raske ja praegu ehk veel võimatugi seletada. Selge on aga see, et šamaanirituaal kriisiolukorras toimis, ta oli mõjuv ja efektiivne ning teda ei heidetud kõrvale kui tarbetut. Rituaali jõudu suurendas selle piiratus ajas ja ruumis, mistõttu kogu tegevus kontsentree­ rus ühte punkti. Rituaalis osalevate inimeste tunded ja mõtted ühinesid ning võimendusid. Siit leiame lähtepunkti hilisematele näitemängu ja kontserdivormidele. On loomulik, et kriisirituaalid erinesid üksteisest sõltuvalt tegevusajast 18 ja kohast. Leidub kirjeldusi XVIII sajandi Siberist või XVI sajandi Lapi- maalt, mida me nimetame leebelt rahvaluuleks. Kas ei peaks me aga omaks võtma käsitlust šamanismist kui ühest maailmavaatelisest süsteemist, mis eksisteerib veel tänapäevalgi? Meile on koolis õpetatud, et materiaalne on primaarne, et teadvus on mateeria produkt ning seda kõike positivistliku filosoofia kitsastes raamides, mis peab tõelisi teadmisi käegakatsutavaks. Samanistlik maailmavaade peaks aga lähtuma inimese eriti raskesti tabatavast olemusest ja tema suures osas ebateadlikust mõtteviisist. Ja üldse pole vist mõtet vastandada teadlikku ja eelteadlikku mõtlemist. Mõlemad, nii loogiline kui ka intuitiivne mõtlemine võiksid olla võrdsed. Kui me räägime šamanismi taassünnist nüüdisühiskonnas, siis on tegemist mõneks aastasajaks kõrvalesurutud intuitiivse mõtte õiguste taastamisega. See, et N Liidus on paari viimase aasta jooksul nii plahvatuslikult suurenenud huvi kõikvõimalike üleloomulike nähtuste vastu, on loomulik vastureaktsioon pikale surveajale. Šamanismi taasteke tema kõige laiemas mõttes on täiesti seaduspärane ning paratamatu on ka see, et esile kerkib ausate tõeotsijate kõrval ka šarlatane ja äritegijaid. Viimaste üle naerdes või neid põlates pole aga vaja koos pesuveega last välja visata ning hoiduda kõrvale šamanismist kui ühiskonna vaimse kultuuri ühest arenguastmest. Pole vaja eitada samaani kui kõrgema hingelise kogemuse vastuvõtjat ning edastajat oma sõna ja teo kaudu vastavalt sellele, kuidas konkreetses olu­ korras on vajalik ja võimalik. Praegu on võimatu tõestada, et eesti kultuuri suurmehed otseselt nüüdisaja samaanide ringi kuuluvad. Võib-olla on siin tegemist rahvus­ romantismi järellainetusega, mis rahvusliku eneseteadvuse tugevdamiseks soovib näha Väinämöises samaani ja Lönnrotis tema lähemat abilist? Võib-olla ka iga rahva ihaluses omada kangelasi, kelle üleloomulik jõud ja vaimuvalgus on kehastunud oma rahva hulka kuuluvas mehes? Sel juhul on võimalus temaga mõttes samastuda, teda kõrgemaks ideaaliks seada ning tema ideaalide suunas liikuda. Kokku võttes ongi tähtis see, millised eesmärgid ühe rahva ees seisavad ja on eriti hea, kui neid eesmärke püstitavad mitte äri- ja ka mitte riigimehed, vaid aatemehed, oma rahva hingehoidjad. Kui me nimetame neid samaanideks, siis teeme seda lugupidamise ja lootusega. Neošamanismi ees­ märgid on kogu maailmas sarnased: päästa oma kultuur ja inimese eluks vajalik keskkond. Pole kahtlust, et Veljo Tormis on ammu tunnetanud meie ühiskonna kriisiseisundit ja sellega aktiivselt võidelnud. Tema töövahendiks on olnud muusika, oma eesmärgile on ta liikunud kunstireeglite järgi. Kultuurilist salakoodi kannavad kitsa ulatusega lühikesed rahvaviisid, mis kontekstist eraldi erilist huvi muusikule ei tarvitse pakkuda. Mõistagi pole rahvalaulude tekstid juhuslikult valitud. Neidki tuleb vaadelda kui sümbo­ lite keeles loodud luulet, mille tõlgendamine suurt süvenemist nõuab. Viiteid ja võimalusi sümbolid avada pakub Tormis ise rahvalaulutöötluste vormi, faktuuri, harmoonia jne kaudu. Kontserdid, kus on ette kantud Tormise rahvaluulet õlgendusi, on viimase paarikümne aasta jooksul toiminud kui muusikalised kriisirituaalid lagunevas industriaalühiskonnas. Sovetliku samaani rasket rolli on neis kandnud helilooja Tormis.

1! 1990. AASTA RAHVUSVAHELISI FILMIAUHINDU

40. LÄÄNE-BERLIINI 62. «OSCARID» rahvusvaheline filmifestival toimus 9.—21. tehti teatavaks 27. märtsil. veebruarini (vt ka «Reede» 2., 7. ja 16. III Parim film: «Sõidutades Miss Daisyt» (re­ 1990). Festivalil võistlesid omavahel 30 män­ žissöör Bruce Beresford). gufilmi, 16 lühifilmi ja 22 lastefilmi. Ava- Parim võõrkeelne film: «Uus kino «Paradi- filmiks oli Herbert Rossi kommertsteos so»» (Itaalia—Prantsusmaa, 1988). «Terasest magnooliad». Tutvustatud filmide Parim režissöör: Oliver Stone («Sündinud seas oli Nijole Adomenaite ja Boriss Gorlovi 4. juulil»). «Kooma», Pedro Almodõvari «Ahelda mind! Võta mind!», Frank Beyeri «Jäljed kivil» «Sündinud 4. juulil». Režissöör Oliver Stone. Tom (1966), Heiner Carow' «Corning Out», Jacques Cruise ja Willem Dafoe. D kiloni «Ühe naise kättemaks», Roland Joffe «\arjutegijad», Pekka Parikka «Talvesõda», Volker Schlöndorffi «Naisteenija lugu», Fred Wisemani kuuetunnine «Surma ligi» jpt. Festivali põhižürii tööd juhtis USA operaator Michael Ballhaus. «Kuldkaru» ex aequo: «Mängutoos» (režis- söör Costa-Gavras; USA) ja «Lõokesed traa­ dil» (Jiri Menzel; Tšehhoslovakkia, 1969). «Hõbekaru»: «Must lumi» (Xie Fei; Hiina). «Hõbekaru» (žürii eriauhind): « Asteeni a- sündroom» (Kira Muratova; NSV Liit). «Hõbekaru» (parim režissöör): Michael Ver- hoeven («Kohutav tüdruk»; Saksamaa LV). «Hõbekaru» (parim näitle j aansambel): Jes­ sica Tandy ja Morgan Freeman («Sõidutades Miss Daisyt», Bruce Beresford; USA). «Hõbekaru» (parim meesnäitleja): Iain Glen («Hääletu karje», David Hayman; Inglismaa). «Kuldkaru» lühifilmile: »Mist era to» (Bruno Bozzeto; Itaalia). «Hõbekaru» lühifilmile: «Lillede saar» (Jorge Furtado; Brasiilia). FIPRESa auhind: «Karauul» (Aleksandr Rogoškin; NSV Liit). Alfred Baueri nimeline auhind: «Karauul».

«M-ihu vasak jalg» Režissöör Jim Sheridan. Daniel Day Lewis. 1 »Mängutoos». Režissöõr Costa-Gavras. Jessica Lange ja Armin Müller^Stahl.

»Unenäod» Režissöõr Akira Kurosawa. «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud*. Režissöör Tom Stoppard. Tim Roth ja Gary Oldman.

Parim naisnäitleja: Jessica Tandy («Sõiduta­ Parim grimm: Manlio Rocchetti («Sõidutades des Miss Daisyt»). Miss Daisyt»). Parim meesnäitleja: Daniel Day Lewis к Minu Parimad pildiefektid: John Bruno, Dennis vasak jalg»; Jim Sheridan). Muren, Hoyt Yeatman j a Dennis Skotak Parim nais kõrvalosatäitja: Brenda Fricker («Sügavik»; James Cameron). («Minu vasak jalg»). Parim originaallaul: Alan Menken ja Howard Parim meeskõrvalosatäitja: Denzel Washing­ Ashman laulu «Under the Sea» eest («Väike ton («Ausära»; Edward Zwick). merineitsi»). Parim originaalkäsikiri: Tom Schulman Parim dokumentaalfilm: «Common Threads: («Surnud poeetide ühing»; Peter Weir). Stories from the Quilt» (Robert Epstein ja Parim ekraniseeringu käsikiri: Alfred Uhry Bill Couturie). («Sõidutades Miss Daisyt»). Parim lühidokumentaalfilm: «Johnstowni üle­ Parim operaatoritöö: Freddie Francis («Au­ ujutus» (Charles Guggenheim). sära»). Parim lühimultifilm: «Tasakaal» (Christoph Parim kunstnikutöö: Anton Furst ja Peter ja Wolfgang Lauenstein). Young («Batman»; Tim Burton). Parim lühifilm: «Töökogemus» (James Hend- Parim originaalmuusika: Alan Menken («Väi­ rie). ke merineitsi»; John Musker ja Ron Clements). Au-«Oscar»: Akira Kurosawa. Parim montaaž: David Brenner ja Joe Huts- hing («Sündinud 4. juulil»). Parim helikujundus: Donald 0. Mitchell, 43. CANNES'i Gregg С. Rudloff, Elliot Tyson ja Russell rahvusvaheline filmifestival peeti 10.—21. Williams III («Ausära»). maini (vt ka «Reede» 17. ja 24. VIII 1990). Ava- Parimad heliefektid: Ben Burtt ja Richard filmina demonstreeriti jaapani vanameistri Hymns («Indiana Jones ja viimane ristikäik»; Akira Kurosawa linateost «Unenäod». Festi- Steven Spielberg). valifilmideks olid Axel Corti «Kuninga libu», Parim kostüümikujundus: Phyllis Dalton Raymond Depardoni «Kõrbe vang», Clint 22 («Henry V»; Kenneth Branagh). East woodi «Valge kütt, must süda», Jean- Luc Godard'i «Uus laine», Karpo Godina retrospektiivi Nõukogude пшпкшюм tueui «Kunstlik paradiis», Karel Kachyna «Kõrv» ajast (pärit aastaist 1929—1935). Filmipidu (1969/90), Ken McMulleni «1871», Alan Par- avati USA näitleja ja produtsendi Warren keri «Tule, vaata paradiisi», Paolo ja Vittorio Beatty tänavuse kassafilmiga «Dick Tracy». Taviani «Paistku sulle päike ka öösiti», Demonstreeritud linateoste hulgas olid ka Giuseppe Tornatore «Kõigil läheb hästi» jpt. Werner Herzogi «Bokassa: kajad pimeduse Zürii esimees oli itaalia kineast Bernardo riigist», Juzo Itami «Kuldse geiša lood», Bertolucci. James Ivory «Mr ja Mrs Bridge», Juraj «Kuldne palmioks»: «Loomu poolest metsi­ Jakubisko «Kohtumiseni põrgus, sõbrad», kud» (režissöör David Lynch; USA). Alejandro Jodorowsky «Vikerkaare varas», Zürii grand prix ex aequo: «Seadus» (Idrissa Philip Kaufmani «Henry ja June», Aki Kau­ Ouedraogo; Burkina Faso) ja «Surma astel» rismäki «Ma palkasin palgamõrtsuka», Mike (Kohei Oguri; Jaapan). Ockrenti «Danein' thru the Dark», Margarethe Zürii auhind: «Peidetud märkmik» (Ken von Trotta «Aafriklanna», Jiri Weissi «Marta Loach; Inglismaa). ja mina» jpt. Zürii eesotsas oli USA kirjanik Parim režii: Pavel Lungin («Taksobluus»; Gore Vidal. NSV Liit—Prantsusmaa). «Kuldlõvi»: «Rosencrantz ja Guildenstern on Parim naisosatäitja: Krystyna Janda («Üle­ surnud» (režissöör Tom Stoppard; Inglismaa). kuulamine», Ryszard Bugajski; Poola, 1982/ Zürii eriauhind: «Ingel minu lauas» (Jane 90). Campion; Uus-Meremaa). Parim meesosatäitja: Gerard Depardieu «Hõbelõvi» (parim režii): Martin Scorsese («Cyrano de Bergerac», Jean-Paul Rappeneau; («Arukad sellid»; USA). Prantsusmaa). «Hõbelõvi» (parim stsenaarium): Helle Rys- Tehnikapreemia: «Ema» (Gleb Panfilov; NSV linge («Siirup», Helle Ryslinge; Taani). Liit). Colpi karikas (parim naisnäitleja): Gloria Tehnikakomisjoni auhind: Pierre Lhomme Munchmeyer («Kuu peeglis», Silvio Caiozzi; (kaameratöö eest filmis «Cyrano de Berge­ Tšiili). rac»). Colpi karikas (parim meesnäitleja): Oleg «Kuldkaamera»: «Peatu, sure ja ärka» (Vi­ Borissov («Ainus tunnistaja», Mihail Pandur- tali Kanevski; NSV Liit). ski; Bulgaaria). FIPRESCI auhind: «Surma astel» ja (väljas­ Parim operaator: Mauro Marchetti («Nooru­ pool konkurssi) «Luikede järv — Tsoon» kid väljas», Marco Risi; Itaalia). (Juri Iljenko; NSV Liit). Parim muusika: Valeri Milovanski («Ainus «Kuldne palmioks» lühifilmile: «Kohtumine tunnistaja»). lantšil» (Adam Davidson; USA). Parim montaaž: Dominique Auvray («Keri Luis Bunueli nimeline auhind: «Judon» põrgu, surm!», Claire Denis; Prantsusmaa). (ka «Salajane armastus, kaetud näod», Senati presidendi kuldmedal: «Lagunemine» Zhang Zimou ja Yang Fengliang; Hiina). (Mihhail Belikov; NSV Liit). FIPRESCI auhind: «Jaam» (Sergio Rubini; 47. VENEZIA Itaalia) ja «Müürid» (Adoor Gopalakrishna; rahvusvaheline filmifestival toimus 4.—15. India). septembrini. Põhikonkursile esitati 21 mängu­ «Kuldlõvi» «kogu elutöö eest»: Federico filmi. Oli võimalik näha 24 filmist koosnevat Fellini, Marcello Mastroianni. AARE ERMEL «Ema». Režissöör Gleb Panfilov. Inna Tšurikova peaosatäitjana. MART KIVASTIK HINGETAUD — MULJE FILMIST

vaga nooremast vennast «ka inimest» teha. Aleksil on olnud nutti «kuldsed parastsõja- aastad» enda kasuks pöörata, ta on haistnud konjunktuuri, see ehtne väikemees, armas piima­ habe, nii viga sarnane oma valge autoga. Vanem vend näeb vilja negu noorem, noorem nagu vanem. Rollid on vahetatud, väli­ selt. Ilmar ei olegi saanud täiskasvanuks, ta on end morniks mässanud habetunud teen-ager. Mingis teadmata räpases hoovis on teda ootamas kingitus — nuga endiselt kongikaaslaselt. Kui ta ei ole nii nagu nemad, ei vägista, ei tapa. Aleks mõistab elada võimaluste piires, kõi­ gest ja kõigist hoolimata. Hetketi on ta seda­ võrd veendunud oma olemise õigsuses, et see ehmatab. Nii ootamatult vastuolus on selline sihikindlus tema helge pioneeri näoga. «Ainus pühapäev», t990. Reiissöõr Selev Keedus. Elmo Nüganen ja Erik Ruus on oma rollid Erik Ruus (Ilmar). lõpuni välja mänginud. Ei ole asi vaid selles, et mõlemad on ka väliselt huvitavad, nad on usu­ tavad inimestena, mitte tüüpide või skeemidena, «AINUS PQHAPXEV». Reiissöör Sulev Keedus, stsenarist Vaiko Jürisson, operaator Tõnis Lepik, millistes on täpselt välja rehkendatud mingid kunstnik Andrus Rõuk, helilooja Erkkt-Sven Tüür, helioperaator Mati Jaska, monteerija Kale-Ene Rauk. Osades: Elmo Nüganen (Aleks), Kadri Ota (Helgi), Erik Ruus (Ilmar), Mari LUI (ema), Evald Aavik (isa), Liina Orlova (Senni), Paul Poom (Valter) jt. 1942,9 m (7 osa), värviline, «Tallinnfilm», 1990.

Sulev Keedusele meeldivad kellad. «Ainsa pühapäeva» elutoa sein on neid otsast otsani tais. Suured ja väikesed, kullatud ja kagudega kellad, pommid jõuetult tilpnemas, selg surutud vastu närust kollast tapeeti — kõik seisavad, seierid tardunud numbritele, milleni igal neist võhma oli jätkunud. Aeg on ju lootusetult vilets — isa ja ema olemisest annavad marku vaid tõved, selles mõttes nad elavad. SURNUD El SAA OLLA HAIGED. Neil on kaks poega. Aleks ja Ilmar. Noorem «Ainus pühapäev». Elmo Nüganen (Aleks), Paul maalis kunagi pilte, mis nüüd on juba ammugi Poom (Valter) Ja Mari LUI (ema). müüdud. Ta olevat igatsenud kunstnikuks saada, selle asemel aga istus vanglas, on parast seda virelnud ei tea kus mülkas litside ja röövlite kunstikavatsuslikud vastuolud, alates välimuse ja hulgas ning on ehk õige pea türmis tagasi. Ta olemuse vastuoksusest kuni rolli lõpetamiseni on pikka kasvu, habetunud ja morn — noorem reiissööri soovitud tulemuses. Erik Kuusi tööd vend Ilmar. saab võrrelda tema eelmise osaga Arvo Iho Vanemal vennal on valge limusiin. Ta sõidab «Vaatlejas». Selles mõttes, et raske on esialgu 24 kohutavalt porfstel külavaheteedel ja tahaks nii kaht» nii erinevat rolli ühest Erik Rüüsist uskuda. Samavõrd kui vendade osad on näitlejate päris läbipaistvalt ära öelda mingisuguste suhete kehastatud, on need Tõnis Lepiku tehtud. Mitte tagamaid. See võiks häirida, kui oletada, et nii, et ilma operaatori tööta oleks osad olemata, väga hea stsenaariumi puhul oleksid igasugused vaid et mõlemad on teinud väga hästi. Eriti seosed inimeste vahel mõistetavad mingil kava­ «töötab» pilt Aleksi puhul. Operaator on filmi­ lamal moel. Või lihtsalt tuleneda situatsioonist, nud vajalikud vahetoonid Aleksille. Nägu ei ole mis põhjendaks kas vihkamist või armastust või võetud juhuslikult, kaadrid on tähenduslikud. aina ennast pealesuruvat ängi. Veiko Jürissoni Meelde jäi pilt, millele mahtusid korraga isa, lugu jääb mingil hetkel toppama, sest lahendus ema ja poeg — perekonnapilt. saabub alles filmi lõpus. Tubli kolmveerand filmi aga kõnnib aina ühte ja sama tuttavat ringi Filmi vaatamise ajal oli küll korraks tunne, et mööda, kus loo lõpu suhtes palju uut ei lisandu, Aleks võibki jääda pahupidipööratud must­ valgeks tüübiks, halva kunsti puhtaks esindajaks, kus välimus on pöördvõrdeline sisemusega, ei rohkem. Kuid siis ilmub märkamatult nähtavale kahekümneaastane poiss, kes on lihtsalt pea kaotanud, poiss, kes on liiga nõrk selleks, et kõigest aru saada või julgeda arj saada. Temas on palju head, siis, kui ta täie veendumusega Ilmarit õpetab. Siis, kui ta pruudiga ringi kihutab, kui ta armastab. Armastus on hea. Aleks kargab välja oma valgest autost külmal talvehommikul, jookseb staadionil ringi ja vihub võimelda — siiras noormees aastast 195... Oldine masendus väsitab. Vennad teevad aina üksteisele etteheiteid. Millegipärast — sest põhjus ei ole veel täiesti aimatav. Ei löö lokku, irisevad ja vihjavad millelegi, mis oli kunagi olnud ja ei tea kelle süü pärast jääb nendele aina risti jalgu. Olevat olnud tüdruk, kes oli surnud Ilmari «Ainus pühapäev». Elmo Nüganen (Aleks). pärast? Või seetõttu, et ta oodanud last. Midagi jäi üsna segaseks ning dialoog püüab aeg-ajalt «Ainus pühapäev». Evald Aavik (isa) ja Mari Lill (ema).

25 kõike korratakse variatsioonidena. Dramaturgia kasutada stereoheli, võiks efekt olla mitmekord­ on staatiline. ne. Auto jõurab, käiguvahetused ja pidurdused, Kui mingi film tahab huvitav olla, siis peab silme ees autolaternatest valgustatud mülkane aeg-ajalt loo rütmi muutma, pingestama. Oota­ tee. matud jõnksud, mii väljuvad sisseharjunud mee­ Aleks ja Ilmar lähevad kaklema. Kaklust leolust, sunnivad! vaatama. Ilmar istub Aleksiga on väga raske usutavalt lavastada. Vennad tui­ kõrtsis. Kui viinapitsi seirva näpuga pikemat gerdavad autokapotil. Rasked mütsatused auto- aega hõõruda, hakkab see vilisema. Tekib kile plekil ja õrn muusika. Dissonants — vennad läbitungiv heli, mis ärritab — kuni pits lõpuks kaklevad. See on kujund muusikas. Ka pildis on kildudeks lendab. Ehmatab tõesti. Hiljem on kujundid huvitavad, ei tüüta, on värsked. Sel sama vilinat korduvalt kasutatud analoogina. ajal, ses kohas puhub vaike tüdruk täis suure Kujund viitab õtse Ilmarile, sellele, mida ta tun­ punase õhupalli. neb, kuid kujundi pidev tarvitamine kulutab Viimases kaadris jääb Ilmar karjääri üksi ta. Filmi lõpus Aleksi tüdruk oletatavasti vägis­ hulkuma. Tüdruk on juba vägistatud, Aleks vede­ tatakse. Või tapetakse' See toimub vendade leb poolsegasena jalgratta all ja tilistab kella. silma all ja Aleks hoiab kõigest väest Ilmarit Aleks on katki läinud. Ilmar viskab Aleksile tagasi, et too ei läheks — ära mine, nad tapavad suhkrutükid, mida talle endale varem oli jagatud. su. Samas kostab Aleksi autost meeletult võigas Nagu koerale? Siis läheb ta ära, käed taskus, (liiga teatraalne?) hädakisa. Kuid vennad püher­ kühmus ja ei vaata tagasi. Ta jõuab veeni ja davad maas. Karjumise tähendus just selle stsee­ astub ikka edasi. Kui õhupalli puhul on kujundi ni puhul ei ole mingil juhul laiem lihtsalt sisu konkreetne, siis viimane seos on lahtisem, karjumisest. Reis, kes märkamatu näpuliigutu­ ilma nii kindla tähenduseta, kuid on filmi ilusa­ sega müksas Aleksi poolsurnuks, suutnuks ju maid kaadreid. On poeetiline. On hea. mingi tüdruku muretult ära vaigistada. Kui nüüd Pärastsõjaaegne Eesti võis olla üks viletsa­ oleksid karjed sumbunud klaasi purunemise vili­ maid paiku maailmas. Kas filmi läbiv põhitoon nasse, ilma et seda enne üldsegi oleks korratud? tuleneb ajast või on aeg vajalik masenduse Taustheli ja Tõnis Lepiku subjektiivne kaame­ põhjendamiseks? Masendus on ühtaegu tüütu, ra (mitmeid kordi jälgib kaamera ümbrust kuid samas seob see filmi lugu ja vormi. See on tegelase silmade kaudu — keldris, toas, autoga kunstikavatsuslik masendus, mõtlemisviis, mille sõites, need on rõhutatult pikad kaadrid) suuda­ põhjendus ei ole väljaspool seda, vaid selle vad äratada veel kord. Aleks kihutab öisel teel. sees. Selletaoline mõtlemine lihtsalt võib huvi­ Sõit on filmitud läbi esiklaasi. Kui meil oleks tada või mitte. Vendade traagiline olek ei tulene neist endist, vaid see on väljaspool neid, «Ainus pühapäev». Erik Ruus (Ilmar). režissööris ja vormis, millega ta selle nähtavaks M. Raude fofod teeb. I

26 Aleks ja Ilmar elavad päris põhjalikult lagu­ nenud majas. Kui Aleks oma kodu trepist üles astub, vaatab ta hetkeks ülesviivat treppi. Sein on olnud kunagi roheline. Meenutab kasarmut JUMALA VIHA või midagi erilise hoolimatusega hoitut. Rohe­ line on kõige ebameeldivamalt intensiivse too­ LANGES niga, seinast on hulganisti värvi maha tulnud. Tulemuseks on rohekasvalge, lapiline, tige at­ mosfäär. MAA PEALE Kui Aleks käib venda majas taga otsimas, LÜHIVESTLUS JÜRI SILLARTIGA hulgub ta keldris, taskulamp valgustab lõputuid, pimedaid, veest tilkuvaid tellisepugerikke. Kivid on punakaskollased. Lambivalgus liigub tükk aega kongi seintel. Kuid seal ei ole kedagi. On tühjus. Retsid tulevad vendasid karistama. Must ma­ sin tõkestab Aleksi valge auto tee ja sunnib peatuma. Autod jäävad kõrvuti seisma. Must, saladuslik, hirmutav, ja hele, mis hoolimata pikast sõidust karjääris on plekkideta, valge. Peet Vallakul on novelle, kus tigedusele, julmusele ja totaalsele lootusetusele ei ole muud põhjendust kui nad ise ja nende vorm. Vallak on kirjutav kunstnik, Keedus on režissöör, kes mõtleb kui kujutav kunstnik. Olulised on värvid ja meeleolu. Tema film on samas maal. Ma oletan, et tavaliselt valmib film algusest lõpu poole, sest alustatakse stsenaariumiga. «Ainus pühapäev» tundub olevat tehtud lõpust alguseni. Domineerivad värv ja vorm ning interjöör, mis ei ole stsenaariumi täiesti adekvaatne vorm, kuid on huvitav iseenesest. Mida teha pealkirjaga? «Ainus pühapäev» (algstsenaariumis «Elu ainus pühapäev») — tundub, et see polegi nii tähtis ja on filmi endaga vaid servapidi seotud. Aga ta kõlab nii hästi! Jüri Sillart. V. Menduneni foto.

Hr Jüri Sillart, teie lavastajadebüüt «Ära­ tus» on juba olnud õige mitmel rahvus­ vahelisel ülevaatusel ning saanud ka auhindu. Mõne päeva pärast, 1. oktoobril, algab Riia avangardfilmi festival ja sealgi näidatakse «Äratust». Kriitika on olnud küllalt ebalev, on ette heidetud liigset ekspressiivsust ja stili- seeritust meie jaoks nii sünge ning igati maise ja ajaliku ülekohtu — küüditamise — kujutamisel. Esimestes arvustustes oli «Äratuse» suhtes heatahtlik üksnes Evald Laasi. Alles tunduvalt hiljem tulid Tõnu Karro ja Peeter Toropi artiklid, kus minu arvates on filmi olemust väga täpselt tabatud. Varakevadel korraldas Ago Ruus Pärnus operaatorite seminari. Seal oli üks noor daam, väliseestlasest kunstiteadlane Ing­ lismaalt ja ta ütles, et teda «Äratuse» stiliseeritus ei sega, see isegi meeldib talle. Ja ta võrdles teie filmi Peter Greena­ way ning Derek Jarmani teostega. Meile enamikule ütlevad need inglise uuema filmikunsti kõlavad nimed väga vähe. Võtame kas või P. Greenaway filmi «Uppumised järgemööda». Film räägib 27 sellest, kuidas kolm eri vanuses daami kahe müüri vahel, ühel pool Kremli uputavad järgemööda oma mehed, sest punane ja teisel Berliini hall müür ning olid neist surmani tüdinenud. Seejärel vaid tolles kitsas koridoris, mida nimeta­ asuvad aga koos sedasama tegema ühise takse Ida-Euroopaks, mõistetakse meid. tuttava, uurijaga, kes tundis õnnetus­ juhtumite vastu huvi, kuid eelkõige selle­ Kartsin teistelgi festivalidel sama kü­ pärast, et nendega olid seotud veetlevad simust ja olin ette valmistatud, kuid naised. Vägivaldne surm on Greenawayle tundus, et neil saadi filmist peaaegu võrratult põnev ning esteetiline sündmus. aru. Inglise ajalehearvustused olid püüd­ See musta huumoriga tänapäevane lugu nud küll filmi pisut ülepolitiseerida, on kujunduslikult stiliseeritud hollandi soomlased mõistavad muidugi «Äratust» vanade meistrite laadis. kõige rohkem. Või paar näidet meie kinodes demonst- reeritust. Poolaka Kazimierz Kutzi film Kaugel on lood «Äratuse» näitamisega ida «Krooni pärl» jutustab söekaevurite pool? streigist 1930. aastatel: igava ja üks­ luise sündmuse edastamisel on aga kasu­ Film dubleeriti vene keelde juba ke­ tatud äärmiselt värvirikast ning maalilist vadtalvel, seda tegi «Lenfilmis» endine kujundust. Eklektika, eri stiilide polüfoo­ poliitvang Boriss Pustõntsev. Omal ajal nia samas teoses on taotluslik Sergei ei saanud ta Leningradis tööd ning «Tal- Solovjevi viimases töös «Must roos — linnfilmi» tollane direktor Kaljo Võsa kurbuse märk, punane roos — armastuse võttis ta meile ametisse. Pustõntsev on märk». praegu aktiivselt tegev demokraatlikus Olete ka ise viibinud kõigil festivalidel, liikumises ja ta lubas hakata «Äratust» kus «Äratust» näidati. Iseloomustage neid oma sidemeid kasutades levitama. Kui üritusi. Ja üldse, kuidas teie filmi Läänes vastu võeti? kaugel asjalood täpselt on, ei teagi prae­ gu. Pean kohe ütlema, et «Äratus» ei ole olnud esmaklassiliste] festivalidel. Üle­ Kuuldavasti on teil käsil «Äratuse» järg? vaatusi on maailmas tohutult, iga päev Olen vist tõesti kuskil nimetanud tule­ leiab aset mõni konkurss. Kevadel, vast filmi «Äratuse» järjeks. Süžeeliselt aprillis toimus Sanremo festival, see on ta seda muidugi ei ole, vahest üksnes kõige nimekam neist, kus «Äratust» probleemi asetuselt. Kui lihtsalt väljen­ näidatud. Sel korral anti välja ainult dada, siis «Äratuses» näitasin aega, mil kaks auhinda: peapreemia sai leedulase Jumala viha oli Maa peale langenud. Algimantas Puipa töö ning «Äratus» Uues filmis on tegemist juba Jumalast tunnistati žürii eriauhinna vääriliseks. ilma jäetud Maaga. Augustis Edinburgh's oli minu film On viiekümnendate keskpaik. Põhi- konkursiväline. Teda näidati teatud mää­ sündmustik koondub ühe alevi lõpuklassi ral retrospektiivses programmis, mis õpilaste ümber, kes tõstavad stiihilist kandis kõlavat nime «Võidutsev tõde». mässu sõjalise kasvatuse õpetaja vastu. Edinburgh's toimus samal ajal hulganis­ Ütlen veel kord, see pole poliitiline ti mitmesuguseid üritusi, nimelt peetakse ülestõus, mässu kutsuvad esile tegelikult neil kuu aja jooksul ära muusika-, teatri-, naised. See oleks nagu tants ümber fal­ filmi- jm festivalid, samas korraldatakse lose. veel rohkeid kunstinäitusi. «Äratust» Tahan näidata aega, mil kõik on klo- näidati ka Glasgow's. rofüll. On küll mateeria, kuid puudub . Hiljutine Espoo festival oli üldse vaim. Vaimsuse hävitamist näitasin ju esmakordne. Nemad alles otsivad oma «Äratuses». nägu, kuid tundub, et sellel üritusel Ja kes on teised tegijad, kaugel on töö- on perspektiivi. Kõige labasemalt öeldes järg? võib Espood kui linna iseloomustada Stsenaariumi kirjutas taas Rein Salu- kohana, kus lausa haiseb raha järele. ri, operaatoriks on jälle Mait Mäekivi. Festivalil konkurssi ei toimunud, anti Ülejäänud töögrupp ja näitlejad on veel välja üks stipendium (10 000 marka), otsustamata. Need tuleb alles leida. mille saigi «Äratus». Praegu otsime võttepaiku ja kõige täht­ Tulles tagasi algusesse, Sanremos oli samat — raha. Filmivõtted algavad ar­ sel korral põhirõhk asetatud nn sots­ vatavasti tuleva aasta aprillis. maade filmidele, nii toimus seal näiteks Lana Gogoberidze tööde retrospektiiv. «Äratuses» oli üsna palju tegevusliine Üldiselt «Äratust» mõisteti. Küsiti vaid, ning tegelasi. Kas jätkate samas suunas? miks on venelasi nii halvas valguses Ei, uus film keskendub rohkem paari näidatud, et umbes niimoodi kujutati süžeeliini ümber. «Äratuse» polüfoonili- pärast sõda sakslasi. Sama küsimus esi­ sus, paljuhäälsus selles puudub. tati muide ka Moskvas, kui filmi vastu 26. septembril 1990 28 võeti. Sanremos tundus küll, et oleme Vestles SULEV TEINEMAA JAAK ALLIK ZÜRIILIIKMENA QUEBECI TEATRIFESTIVALIL PRANTSUSE KANADA PEALINNAS QUEBECIS TOIMUS SELLE AASTA MAIKUUL NELJANDAT KORDA RAHVUSVAHELINE TEATRIFESTIVAL. ISE KUTSUVAD NAD SEDA ÜLE AASTA TOIMUVAT TEATRIPIDU SÕNAGA «QUINZAINE» — MEIE KEELI SIIS KAKS NÄDALAT. POOLE KUU VÄLTEL TOIMUS IGAL ÕHTUL UUS ETENDUS JA 150 000 ELANIKUGA MAALILISES LINNAKESES LEIDUS ÜHEKSA MITMESUGUST TEATRISAALI NENDE MÄNGIMISEKS.

Moskva Puškini-nimelise teatri Tšehhovi-aineline «Palat nr 6» kutsus esile festivalil suurima furoori — mängiti äärelinnas endises autokooli garaažis, mis oma pikkade betoonkoridoride ja tühjade latritega meenutas mahajäetud loomalauta.

QUEBECI FESTIVAL, nagu paljud te- sed, sõlmib lepingud ja võtab lõpuks mataolised maailmas, on teatud mõttes kodus kõiki lahkelt vastu nagu oma häid «personaalfestival». Ürituse perenaine tuttavaid ja kauaoodatud külalisi. Lisaks madame Rachel Lortie sõidab kahe aasta truppidele on välismaalt palutud ka jooksul moode maailma, valib lavastu- auvõõraid, kriitikuid ja ajakirjanikke. 29 Festivali tase ja esinduslikkus peegeldab tanud neile tugevasti, kogunesime siis seega perenaise kunstimaitset, temale omakeskis lantšile ja leidsime nii mõ­ langevad kõik rahulolematusenoodid, nigi kord, et tegemist oli ju täieliku kogu vastutus ja ka au. Küsitud miljoni jamaga. Kõigi osaliste hea meeleolu ja asemel eraldas riik seekord 500 000 Ka­ sõprus oli sellega igatahes säilitatud, nada dollarit, mis tegi eelarve üsna pin­ erinevalt meie festivalidest, kus kriitikud geliseks ja sundis valima väiksemakoos- õhtustele rõõmustajatele hommikuti tih­ seisulisi külalistruppe. Abikäe ulatasid ti kuuma vett kaela kallavad. arvukad sponsorid, nende hulgas ka ho­ tellid, restoranid ning tele- ja raadio- kompaniid. Peale maailma teatrielu tut­ vustamise on Quebeci festivali eesmär­ TEATER — giks ka Kanada prantsuskeelsete teatri­ NAISELIK VÕI MEHELIK NÄHTUS? truppide koondamine ja stimuleerimine, Festivali avaetenduseks oli rootsi kelle elushoidmine Kanada ingliskeelseis naiskirjaniku Margareta Garpe näidend provintsides on küllalt vaevanõudev. «JULIALE» Quebeci suveteat- See varjatud eesmärk määraski festivali r i esituses, kelle direktrissiks ongi valikupõhimõtte — pool truppidest mu­ festivali peakorraldaja Rachel Lortie. jalt maailmast ja pool Kanadast. Maini­ 1987. aastal toimus selle näidendi maa- tud asjaolu tegi festivali kunstitasemelt ilmaesietendus Stockholmi Dramaten'is üsnagi ebaühtlaseks. Külalistest olid Bibi Anderssoniga peaosas. Seekordse saabunud näitetrupid Ateenast, Belgra­ lavastusega jõudis näidend esmakordselt dist, Düsseldorfist, Genfist, Madridist, ka Ameerika mandrile. Nii autor kui ka Münchenist, Pariisist ja kolm teatrit lavastaja Michele Magny väidavad oma Nõukogude Liidust — Taganka ja Puš- loomingu olevat pühendatud põhiliselt kini-nimeline teater Moskvast ning Eks­ feminismi probleemidele. Kolme tegela­ perimentaalne noorsooteater Ašhabadist. sega teos — ema, 17-aastane tütar (Julia) Parimale Kanada trupile oli välja pan­ ning armuke — kõneleb vist kõigile dud auhind — gastroll Nõukogude Liitu. naisnäitlejaile lähedasest ja valusast See kokkulepe seletabki Nõukogude teat­ probleemist: lavatähe ja ema rolli ühen- rite nii arvukat osalemist ja Vladimir damisest-ühendamatusest. Naisdrama- Võssotski pildi paigutamist festivali turg on suutnud luua kahele näitlejan­ koondkavale. Kuna Üleliiduline Teatriliit nale paeluvad ja psühholoogiliselt pin­ pidas Moskva kõrval Kanada trupi või­ gestatud mängu võimaldavad osad, mis­ maliku esinemispaigana silmas ka Tal­ tõttu võib eeldada näidendi edukäiku linna, siis tekkis neil idee saata palutud maailmas. Publik naeris ja nuttis vahel­ žüriiliikmena festivalile Eestimaa esin­ dumisi ning tervitas palavalt oma lemmi­ daja. kut Andree Lachapelle'i. Traditsioonili­ ses laadis lavastus jättis mulje, et näi­ Meie žürii väike, kuid töökas kollek­ dend ise peaks võimaldama keerulisemat tiiv valis oma esinaiseks Montreali näit­ ja psühholoogilisemat, allhoovusterik- lejanna ja filmiprodutsendi Francoise kamat tõlgendust. Arutelul väitis lavas­ Berdi, kes oma olekult ja välimuselt mee­ taja end olevat mõtisklenud mehest kui nutas üsna tugevasti kadunud Lisl naismaailma lõhkuvast tegurist. Jutu Lindaud. Züriisse kuulusid veel Quebeci ajal tõmmati paralleele teatri kui samuti teatrikooli näitlejameisterlikkuse õppe­ naiselikku turvalisust lõhkuva nähtu­ jõud Paule Savard, kohalik dramaturg sega. Andre Ricard ning teise välisliikmena Pariisi ajalehe «Liberation» teatrivaat- Sellisele käsitlusele oponeeris järgmi­ leja Jean-Jagques Samary. Zürii tegevu­ sel õhtul AllaDemidova oma targa se üksmeel ja hinnangute küllalt suur ja emotsionaalse jutustusega VLADI­ kokkulangevus kinnitasid minus arusaa­ MIR VÕSSOTSKIST, kelle mälestusele ma, et hea kunst tõestab ennast kõikjal oli seekordne festival teatud mõttes pü­ ise, musta valgeks rääkimine on võimalik hendatud. Väljaspool programmi toimu­ vaid kohalikul tasemel, kui kaasa kõne­ nud Võssotski õhtu, mille Demidova levad kunsti välised asjaolud. Vaidlesime mõne tunni jooksul video- ja helilintide põhiliselt näitlejate üle, lavastuste pinge­ abil improviseeris, kujunes minule kahe reas kõhklusi ei olnud. Igal hommikul teatrinädala üheks suuremaks elamu­ peeti ka eelmisel õhtul nähtud etenduse seks. Mulje Demidovast kui Venemaa avalik arutelu, mis kujunes tegelikult nüüdisaja ühest vaimsemast näitlejan­ trupi pressikonverentsiks, hinnangud nast oli tema raamatu («Teine reaalsus», olid sõbralikult uudishimutsevad, žürii ek 1984) ning filmi- (Nele «Thylis», hea tooni hulka kuulus avalikkuse ees Spiridonova «Kuuendas juulis» jne) ja 30 vaikimine. Tänanud esinejaid ja plaksu­ Taganka rollide põhjal küll juba varem tekkinud. Jutustus Võssotskist, mis ku­ vad märksõnad: Grotowski ja Cieslak junes targa ja väga isikupärase lava­ (kogemus loomulikult videolintide va­ tähe monoetenduseks, tõi enesega vahe­ hendusel), Eugenio Barba, idateatri tu arusaama, et vene teatriloo sellised mõjud, mõttekaaslus, algteksti puudu­ jumaldatud nimed nagu Jermolova, mine, isiklikel minevikukogemustel põhi­ Savina, Komissarževskaja, Babanova, nev eneseväljendus jne. Meie praegusele Ranevskaja võisid tõesti olla oma ajastu teatrisituatsioonile pani mõtlema trupi eetiliseks südametunnistuseks ja vaim­ kategooriline eitus lepingusüsteemil ra­ seks alustalaks. Demidova jätkab seda janeva teatri suhtes, sest see koondavat rida, kummutades ühtlasi meie praktikas lavastust looma juhuslikke inimesi ja on levinud labase arusaama, et andekas seetõttu võimeline sünnitama vaid kom­ näitlejanna peab üldjuhul olema rumal ja mertsi, mitte kunsti, mille teke vajab asotsiaalne. Ma ei kavatse ümber jutusta­ mõttekaaslust ja kauast koostööd. Nel­ da Võssotski ühe kõige lähedasema lava- jast noormehest ja ühest neiust koos­ partneri ausat ja valulist kõnelust suur­ neva trupi naishingeks osutus 25-aastane vaimust, aga olen päris kindel, et pärast eestlanna Kaarin Randoja. Vestlusest seda õhtut muutus Venemaa seisakuaja temaga selgus mõndagi iseloomulikku. protestilaulik osaks ka saalis viibinud Neiu Kaarin, kes meenutab veidi Anne paarisaja kanadalase vaimsest maail­ Reemanni, on professionaalse haridusega mast. Võssotski autorikesksed pihtimu­ näitleja, kes lõpetanud 1987. aastal sed muutusid Demidova esituses näitle­ Montreali teatrikooli (vastu võetakse janna isiklikeks pöördumisteks hukku­ igal aastal 15 inimest, õppima pürgijaid nud sõbra poole ja näitasid äkki, kui sü­ umbes 600). «Primuse» trupp koosneb gav ja ajast aega püsima jääv poeet pei­ tema koolikaaslastest ja sai alguse teat­ tus tegelikult selle rämeda tänavalauliku rikooli külastanud taanimaalase Richard rüü all. Rääkides Võssotskist kui näitle­ Fowleri (E. Barba õpilase) üleskutsest jast, ütles Demidova, et olles laulikuna kirjutada talle neist oma eluprobleemi­ alati näitleja, jäi Võssotski laval poeediks. dest ja hingehädadest, millest keegi soo­ Vastupidiselt mõttelaadile, mida esindas vib teatrit teha. Kuus inimest vastasidki näidend «Juliale», väitis Demidova teat­ sellele kutsele, nad kohtusid ja sõitsid ri olevat naiseliku nähtuse, mis röövib Taani, kus Fowleri juhendamisel valmis­ pahatihti meesnäitlejailt nende mehelik­ ki stuudiotööna «Puhkepäev». Lavastaja kuse. Oma sisemaailma pidev kompa­ osaks jäi seejuurs igaühe kaasatoodud mine, soov kõigile meeldida ja hirm oma materjali mosaiigiks liitmine ning erine­ «väljanägemise» ning mõju pärast on ju vate loogikate ühendamine. Valitsuse ja tüüpiliselt naiselikud jooned. Võssotski sponsorite toetusel on seni koos püsitud olnud ainus Demidova partner, kelle soo- ja antud Ugi 20 etendust. Praegu on tunnused laval kunagi ei kadunud, kelle­ sama meetodi abil ja sama juhendajaga ga kõrvu olles ei tekkinud kordagi tun­ valmimas teine, seekord tänavateatri net, et käsi läheb partnerist läbi. Vastu­ lavastus. Trupi praegune juht Donald pidi, vastas oli sein, mille vastu võis Kitt arvas, et ta jääb kogu eluks just ennast valusalt ära lüüa ning mis sünni­ sellises vormis teatrit tegema. Annaks tas samas naispartneris nii vajaliku jumal neile noortele usku, meisterlikkust malbuse- ja kaitstusetunde. ja raha, et püüda veel kord tõestada just sellise teatri eluõigust, mille kestvust nende eelkäijad Poolas ja Eestiski pole Festivali järgmiseks etenduseks juha­ seni tagada suutnud. tati meid istuma Quebeci teatrikooli (igal aastal 8 õpilast, õpiaeg 3 aastat) vaatesaali põrandale. Hämaras ja üsna Järgmisel õhtul nägime Kenneth suitsuses ruumis nägime kummalise vä­ Browni mononäidendit «ELU LÄBI limusega poolalasti näitlejaid. Ruumiku­ HOKI». Edmontonis olevat prantsuskeel­ junduse põhielemendiks olid tühjad se teatri tegemine juba ise kodaniku- õllevaadid. Winnipegi näite­ aktiks ja et ka näidendi kangelase lem­ trupp «Primus» esitas rühmatööna mikklubiks olid just Montreali hoki- valminud etenduse «PUHKEPÄEV», mis tagujad, siis andvat kohapeal teost naeruvääristas abielu kui rituaali ja elu­ esitada ja mõista kui prantsuse keele ja vormi. Noorte näitlejate energiakulu meele kangelaslikku kaitsmist (mis sest, pantomiimi, hüpete ja karjete peale oli et autor on ingliskeelne). Sestap siis võt­ märkimisväärne. Kuuekümnendate aas­ tiski TV lasteprogrammide toimetaja tate teatrikogemustega vaatajale oli toi­ Andre Roy, kes omal ajal nii teatriõpin- muv küllaltki tuttav ja sellevõrra ka gud kui ka hokimängu katki jätnud, enda mõneti igav, sest esitatava täpset mõtet kanda olulise rahvusmissiooni ning leidis leida tundus võimatu. Järgmisel hommi­ ka Quebeci mõttekaaslaste sõbraliku toe­ kul kõlasidki kohtumisel trupiga tutta­ tuse. Lavakujundus meenutas poolikut 31 hokiväljakut, mäng toimus rulluiskudel, Festivali suurüllatuseks kujunes Turkmeenia kuid tasemest (ei hoki- ega teatrimängu) Noorsooteatri esituses A. Platonovi *Džan* pole suurt mõtet rääkida. Kanadian Aširovi instseneeringus ja lavastuses.

TURKMEENLASTE TÄHELEND KANADAS dessegi. Ainsa kollektiivina said turk- meenlased festivali üheksast preemiast Festivali suurüllatuseks kujunes rohkem kui ühe. Parimaks naiskõrval- Turkmeenia Noorsooteatri osatäitjaks peeti Gulnabat Aširovat. A. Platonovi «DZAN» Kahadžan Aši­ Nii oma lavastuse kui ka esinemisega rovi instseneeringus ja lavastuses. Plato­ pressikonverentsil ja festivali kuluaari­ nova huvitas moraalselt ja füüsiliselt des näitas režissöör K. Aširov end väga allakäinud rahva taassünni võimalus ja omapäraselt mõtleva ning sügava sise­ just Turkmeenia reisidelt leidis ta ainet mise kultuuriga meistrina. R. Sturua ja selle teema väljendamiseks. Nähtud E. Nekrošiuse kõrval on nüüd ka turk­ etenduse järgi pole liialdus öelda, meeni teatrikunstil oma rahvuslik «eks­ et geniaalse kirjaniku looming on noore portartikkel», mida võib edukalt näidata ja mõttekaaslastest koosneva teatrikol- ükskõik millises maailma paigas. Piibli lektiivi töös leidnud adekvaatse lavalise Moosese-müüti meenutav lugu on võrd­ väljenduse. Etendust ei saa kirjeldada, selt mõistetav kõigis kultuurides ning sest ta mõjub tervikliku traagilise ora­ talle sai osaks ka Kanada teatraalide tooriumina läbi kõige raskemate katsu­ vaimustatud vastuvõtt. Võib vaid nuk­ muste taas tõusvale inimvaimule. Lava­ ralt tõdeda, et eesti teatril praegu midagi kujunduseks on põrandat ja seinu kattev võrdväärset välja pakkuda pole. lillakashall riie ja liiv, kostüümideks Samavõrd kui turkmeenid pakkusid räbalad. Värv, valgus ja näitlejad loo­ positiivse üllatuse, oli negatiivseks mul­ vad sellest kasinusest aga niivõrd mõju­ jeks kuulsa Taganka teatri va lavaruumi, et festivali kunstnikupree- «PHAIDRA» Roman Viktjuki lavastu­ mia andmine Berdikuli Amansakhatovile ses. Tallinna Vene Draamateatri «Väike­ ei tekitanud mingeid vaidlusi. Danata se saatana» ja Viadukti Stuudio «Meistri Hudõrovi spetsiaalselt etenduse jaoks ja Margarita» lavastajana meile mõne­ loodud muusika on sümfoonilise poee­ võrra tuttavale Vitjukile andis Tagankal mina asunud elama ka iseseisvat elu töövõimaluse kadunud Anatoli Ef ros. Ta­ ning jõudnud juba USA kontserdisaali- gasipöördunud Juri Ljubimov ei hinda kuuldavasti seda lavastust kõrgelt ja oli tusid eskimote maale helikopteriõnnetu- «Phaidra» välismaale viimise vastu. se jälgi otsima. Folkloori ekspluateeri­ Pärast etenduse nägemist jääb üle Lju- mine selles «pioneeritükis» mõjus võlt­ bimoviga nõustuda. Viktjuk, keda osa sina ning kogu lavastuses oli lasteeten­ Moskva teatraalidest praegu jumaldab, duse jaoks liiga palju juttu ja vähe näitas end järjekordse ambitsioonika ja mängulisust ning liikumist. sisutühja lavastajana. Etenduse juurde Elamuslikuks kujunes Montreali näit­ räägitus väitis ta end huvituvat kunst­ lejannade Francoise Faucher' ja niku ja ühiskonna vastuoludest ning Louise Marleau esitatud Stefan poeedi traagilisest saatusest totalitaar- Zweigi novell «24 TUNDI ÜHE NAISE süsteemis. Sestap ka just Marina Tsveta- ELUST», instseneerijaks ja lavastajaks jeva «Phaidra» ning poetessi kirjade ja Jean Salvy. Lavastus oK lahendatud päevikute kasutamine lavatuses. Tegeli­ vana daami tagasivaatena oma noorus- kult toimus aga laval kolme poolalasti päevade tormilisele armuloole, ainsale noormehe atleediilu ja akrobaadivõimete kõrghetkele tema rahulikus elus. Nägin demonstratsioon. Lavastaja ja liikumis- esmakordselt etendust, milles kaks näit­ juht V. Gladõšev olid igatahes teinud lejat kehastavad üht inimest erinevatel kõik, et takistada Alla Demidovat kõne­ eluperioodidel, kõlavad süüdistused mi­ lemast Marina Tsvetajeva traagikast. nevikust tulevikku ja vastupidi. Kuna me Niivõrd pretensioonikas ja ideevaene kõik tegeleme aeg-ajalt iseenda tagantjä­ etendus ei mahu tõepoolest Ljubimovi rele süüdistamisega, loob selline lavas- teatri firmamärgi alla. tuvsorm võimaluse huvitavaks psühho­ loogiliseks eneseanalüüsiks, mida võime­ Pidades silmas laiema publiku mait­ kad näitlejad ka maksimaalselt kasuta­ set, aga ka festivali finantskülge, oli sid. Etendus toimus väikesel kohvik- madame Lortie palunud kohale kuulsa teatri laval ja oli hea näide psühholoo­ Pariisi teatri «Les Bouffes Pari­ gilise teatri võimalustest. si e n s», kes mängis Sacha Guitry näidendit «ILLUSIONIST». Lisaks tun­ tud komödiograafist autorile olid menu tagatiseks teatri praegune omanik ja «WOYZECK» TSIRKUSEAREENIL kunstiline juht, nimekas filminäitleja Jean-Claude Brialy peaosalise ja Jean- Tõeliselt totaalset teatrit demonstree­ Luc Moreau lavastajana. Tüüpiline sa­ ris Genfi Linnateater G. Büch- longikomöödia vananeva mustkunstniku neri «WOYZECKIGA». Teatri vaatesaa­ armuseiklustest andis võimaluse mõista, list olid kõrvaldatud istmed, sisse veetud mis laadi teater Pariisi Broadwayl — l\iv ja ehitatud sinna tõeline tsirkuse- Champs-Elysies'1 loorbereid lõikab. Pea­ areen, kuhu kitsast käiku pidi juhiti eten­ osaline oli šarmantne ning õppinud ära duse algul kogu publik. Mürtsus orkester ka rea trikke, nii et enne näidendi ja meie hulgas sõelusid klounid, žong- tegelikku algust võisime kahekümne löörid ja ahvid. Kui rahvast juba väga minuti jooksul jälgida tõelist must- tihedalt koos oli, sõitis inimmassi Kapten kunstistseeni. Eino Baskin ja «Vanalin­ mustal täkul. Algas proloog. Langes nastuudio» esitaksid kõike, mis järgnes, areeni ümbritsenud tsirkusetelk. Publiku sama tüki raames ilmselt säravamalt. pilgule avanesid amfiteatrina paiguta­ Nähtu arutelu kujunes lisaetenduseks, tud istepinkide read. Klounide proloogi sest Brialyl paluti provintsirahvale ajal köitis publiku tähelepanu esireas is­ rääkida lugusid oma kohtumisest maail­ tuv pikka suudlusse vajunud paarike, kes makuulsustega. Ta klatšis meisterlikult osutus peatselt Mariaks ja Woyzeckiks. ja saal rõkkas naerust. Taset näitab Publiku hulgast ilmusid ka peategelast lugu Guitry abielu karilejooksmisest: mõnitavad ohvitserid. Nii algas lugA lahkudes ähvardanud dramaturg püsti­ tavalisest sõdurpoisist, kellest solvangud tada oma i naisele pärast tema surma ja alandus tegid mõrvari. Kogu etendus hauasamba kirjaga «Lõpuks ometi möödus tõelise tsirkusetempo ja -säraga. külm». Abikaasa, kes oli Guitry vaheta­ Stseenid vaheldusid kaleidoskoopilise nud majasõbra vastu, lubanud Sacha kiirusega, tegevuskohtade märgistami­ hauale raiuda kirja «Lõpuks ometi värs­ seks kandsid tsirkuseteenrid lavalt ja la­ ke». vale dekoratsioonidetaile. Toimuv oli fantaasiarohke ja heäl tehnilisel tasemel. ^Ainsa lastelavastusena kuulus festi­ Nõrgemaks jäi peaosaliste mäng või vali kavva kohaliku teatritrupi «A z i- õigemini, neile polnudki selleks aega mut 96°» etendus «PÕHJAMAINE jäetud. Nimiosalist kehastanud Jean- AARE». Tekst oli sündinud proovide Marc Morel tundus oma osa jaoks ehk käigus, tegelasteks isa ja poeg, kes sat­ liiga vana ning ka liiga tavaline (või 3. G. Büchneri tWoyzeck» Genfi Linnateatri esituses pakkus toeliseH totaalset teatrit tstrkuseareenii.

segas mind mälestus omal ajal «Uga­ kule sarmile midagi nimetamisväärset. las» seda rolli mänginud Sulev Luigest?). Kõige rafineerituma ja endassesule- Lõppkokkuvõttes nägime etendamisteat­ tuma teatriõhtu pakkusid meile kreeka ri laadis kirevat vaatemängu Büchneri näitlejad Ateena teatrist «A t- «Woyzecki» ainetel, mille eest noor re- t i s», kes Theodoros Terzopouluse juhen­ žissöör Bernard Meister sai õigusega damisel olid töötanud idasaksa festivali lavastajapreemia. Etenduse lõ­ antori Heiner Mülleri näidendiga pul, pärast parad-allez'd, lükati juba «KVARTETT». Näidendi aines on am­ saalist väljuma hakanud publiku ette mutatud XVIII sajandi prantsuse kir­ puuris seisev Woyzeck, ööpott väljasiru­ janiku Laclos' romaanist «Ohtlikud suh­ tatud käes. Ta võttis meilt nukralt vastu ted». Esitus toimus lavapinaast kõrge­ münte ja kaastundeavalduse male tõstetud ja alt valgustatud kald- Heade rollide puudumine vanadele plaadil, mile kohal lasus teine sama­ näitlejatele on probleemiks kõikjal. Que- sugune, murdumiskohal mõlemal punane becki originaaldramaturgia üks rajajaid, vürg kui verejälg. Näitlejate grimmis oli kaheksakümneaastane näitleja, kirjanik jaapanipärase teatrimaski jooni, tegevus ja lavastaja Gratien Gelinas kirjutas en­ kujutas teineteise poole tõmbuvate ja dale ja oma abikaasale mängimiseks sel­ samas ka tõukuvate kehade üksteiseks lise loo ise. Näidend pealkirjaga «NAR- saamise, muundumise ja lahutamise CISSE MONDOUX' KIRG» kujutab kahe püüdu, seejuures ilma mingi erootilise elatanud inimese teineteise leidmise lugu varjundita. Teksti, mida tundus olevat ja tahab autori sõnade kohaselt tõestada, väga palju, anti erakordse kiirusega ning et «sügis pole veel talv». Gelinase kui häält moduleerides. Oli ilmne, et sõna oli näitleja ja dramaturgi come back sündis vaid fooniks laval aset leidvale psühho­ pärast kahekümneaastast vaheaega, mil­ füüsilisele toimingule. Nähtu oli ilus ja le jcoksul ta tegutses filmistsenaristina omamoodi mõjuvgi, kuid teost tundmata ja Quebeci filmielu ühe juhina. «Džinni- oli üsna raske taibata osaliste taotlusi. mängu» tasemele see näidend siiski ei Trupiga kohtumisel saime teada, et tege­ küüni, klassikast rääkimata, ja ka lavas- mist on erakordselt intellektuaalse teat­ 34 tus ei lisanud kahe vana näitleja isikli­ ritekstiga, mida proovide ajal spetsiaalse «Wouzeck*. Stseen tavastusesi dramaturgi kaasabil veelgi intellektuali- meelitav. Arutelul pidasid kohalikud seeriti. Proovid kestsid kaheksa kuud, asjatundjad «Diivanit aias» tüüpiliseks otsingute eesmärgiks inimese ürgse iden­ näitlejaisetegevuse väljenduseks, mis titeedi tabamine, sootu algmolekuli avas­ kultiveerivat vaid stampe ning käivat tamine. Romaani ja näidendi tekst, publikumaitse sabas. Seda kuuldes pidin milles toimub armastajate soorollide va­ «häbiga» tunnistama, et mulle nähtu hetamine, andis materjali just sellisteks siiski meeldis. Vähemalt valitud laadis otsinguteks. Lavastaja tunnistas end ja seatud eesmärgi piires töötati korra­ olevat noorukieast peale Hölderlini mõju likult. all. Ta võttis õigeks, et näitlejad annavad Baieri Rahvusteater Mün­ teksti kui muusikat, mitte kui mõttejada, chenist oli Quebeci sõitnud vähem­ oma eesmärgiks pidas ta inimeses (näit­ tuntud saksa autori Heinrich Lauten- lejas) olevate energiaressursside otsi­ sacki näidendiga «PASTORAADIKO- mist, mis eksisteerivad ja kiirgavad n-ö MÖÖDIA». Meie jumalakartlikuks muu­ pea tasandist allpool. Huvitavate otsin­ tunud ühiskonnas oleks selline reper­ gute eest kuulus kreeka lavastajale tuaarivalik kutsunud ilmselt esile skan­ žürii eripreemia. daali. Lugu räägib küreest, kes on oma Ainsaks tänast argipäeva peegelda­ majapidajannale lapse teinud, tolle ase­ vaks lavastuseks sellel festivalil oli mele võetud uus toatüdruk aga võrgutab Quebeci teatritrupi«Niveau vikaari ja jääb temast käima peale. Parking» hüperrealistlik rühmatöö Külajandi stiilis tehtud lavastuses män­ «DIIVAN AIAS». Kolmeteistaastase gisid head näitlejad ning Krista Posh Charlotte! pilgu läbi nägime tema vane­ võitiski toatüdruku rolli eest parima mate elu. Probleemideks tarbimisühis­ naisnäitleja auhinna. Säärane teos on konna argivaevad: TV-maania, rahajaht repertuaariteatris kindlasti omal kohal, ja ümbruskonna reostatus. Näidendi iseasi, kas tasub teda teispoole maakera tekst sündis proovidel. Esituses eelistati vedada. näitamist sõnale, mängulaad oli stilisee­ Kolmas Nõukogude lavastus, Mosk­ ritult groteskne, kogu teatriõhtu meele­ va Puškin i-n imelise teatri olukas ja just nooremat publikut saali Tšehhovi-aineline «PALAT NR 6», kut- м sus festivalil esile suurima furoori, ka idealist doktor Krõnkin, kelle ta alluvad olid piletid sellele kõige kallimad (30 — sanitaridest vangivalvurid — lõpuks dollarit). Mängiti äärelinnas asuvas en­ tapavad, meenutas ühele Kanada retsen­ dises autokooli garaažis, mis oma pikka­ sendile Gorbatšovi, sama pilguga vaata­ de betoonkoridoride ja tühjade latritega sin toimuvat ka mina. Igatahes olid inim­ meenutas mahajäetud loomalauta. Palat tüübid vapustavalt paika pandud ja ise kujutas endast hööveldamata lauda­ nende mäng nii tõetruu, et paljusid vaa­ dest kokkulöödud sõrestikpuuri, mille tajaid haaras ehtne hirm ning loo kõigis külgedes istusid laudade vahelt lõppedes põgeneti sõnagi lausutama ja kongi piiluvad vaatajad. Lavastaja N. tagasi vaatamata vabadusse nii kiiresti Jerjomini sõnade kohaselt oli see katse kui jalad võtsid. Kansdalased ütlesid taastada Stanislavski kuulus «neljas end pärast nähtut veelgi enam hindavat sein» seekord materiaalsel kujul. Alates oma vaba ühiskonda, mind aga haaras publiku mängutuppa ajamisest läbi rä­ ängistus peatse koju tagasipöördumise pase maja jõhkra venekeelse sõimu saa­ ees. «Palat nr 6» kui etendustervik sai tel, oli kõik toimunu äärmiselt natu­ žürii eripreemia, mis sisuliselt on festi­ ralistlik. Loo peategelane, õilishingest vali teine auhind. b^i

^^

Madriici La Tar tana teater näitas \ festivalil. kuidas saab kuningas Leani loo ära rrawgida tünn. ajt-ga. p-eategeli-s. — Leari ftt berma koime tübart — kujutasud elusuuruseta marianztiä.

«MADAME LOUIS XIV» test ja kolmandiku osas nende inter­ KA TALLINNA? pretatsioonist Lorraine Pinteli poolt. Lisaks kaasakiskuvale mängule, milles Parimaks Kanada lavastuseks festi­ oli rida ea- ja rollivahetusi, aitas lavas­ valil oli kahtlemata mononäidend tuse edule oluliselt kaasa elegantne liht­ «MADAME LOUIS XIV», mille kirju­ ne kujundus ja nõiduslikult mõjuv muu­ tamise, lavastamise ja ka mängimise oli sika, mille näitlejanna etenduse käigus ette võtnud üllatavalt meie Meeli Sööti laval olevaist kummalistest klaasist meenutav Montreali näitlejanna Lor­ mängutoosidest nagu ise välja võluks. raine Pintel. Loo kangelanna Francoise Tegelikult tekib muusika keerulise kom­ d'Aubigne, markiis de Maintenon oli pu utersüsteemi abil, mis olevat tõepoo­ Louis XIV morganaatiline abikaasa Ugi lest ühenduses näitleja energiaväljaga 40 aasta vältel, ta hävitas kogu kirjava­ ning millele pidavat kuuluma tuleviku­ hetuse Päikesekuningaga, kuid jättis tee lavamuusikas. Kujunduse põhiele- endast maha memuaarid. Näidendi tekst mendiks oli kaldu paigutatud peegel- koosneb 2/3 ulatuses markiisi enda mõte­ tagasein, milles vahetusid valgele põran- dale projitseeritud erinevad parketifak- asendas näitlejate endi loodud helirütm tuurid. Arvan, et kui see töö peaks tõe­ ja laulud. Teostus oli kaheldamatult poolest Tallinna jõudma (meenutame, et andekas ja mõjuv. Nukk-Leari juhtinud parim Kanada lavastus pidi saama pree­ näitleja suutis nappide liigutuste ja pea- miareisi meie kanti), on teda lisaks meie pööretega edasi anda niisuguseid psühho­ publikule õpetlik vaadata nii meie näit­ loogilisi nüansse, et žürii arutas päris lejannadel kui ka heli- ja valgustus- tõsiselt sellele näitleja ja nuku sünteesile meistritel. parima meesosalise auhinna andmist, mis oleks olnud ühtlasi ka hinnang Belgradi Rahvusteater oli meeldejäävate meesrollide puudumisele oma «IDIOODI»-tõlgenduse aluseks võt­ festivalil. nud Andrzej Wajda instseneeringu «Nastasja Filippovna», mis kujutab endast Rogožini ja Mõškini vahelist pin­ gelist eetilist-filosoofilist duelliööd, pärast Nastasja Filippovna mõrvamist. TÕELINE GRAND-TEATER • A. Wajda kunagi Krakõwi Stary Teatr'is SAKSLASTELT loodud lavastust vaadanuna, oli mul võimalus võrrelda kahe lavastaja maail­ Tõenäoliselt peaauhinnale pretendee­ manägemise ja ka andejõu vahet. Nais­ riva etenduse oli madame Lortie jät­ lavastaja Mira Ertseg näitas meile nud festivali viimasele õhtule. Düssel­ kahjuks üsna halvamaitselist ja vulgaar­ dorfi Schauspielhausja Wer­ ner Schroeder tulid kordama oma võitu set teatrit, kus meestevahelist 1988. aasta festivalil. Nende «MEDEIA» maadejagamist oli kutsutud «ilmesta­ oli tõeline grand-teater. Ainsana kõigist ma» Nastasja Filippovna «inkarnat- vajas ta oma mängupaigaks Quebeci sioon» — punaste juuste ja paljaste Suure Teatri tohutut (saalimõõtmetega) tissidega daam, kes esitas mõned peale­ lava. Linna suurim kontserdi- ja ooperi- tükkivad tantsud. Lõpuks läks aga asi mängupaik oma 1750-kohalise saaliga on nii hulluks, et vihased mehed hakkasid ehitatud 70. aastate keskel ning sarnaneb teineteist Nastasja Filippovna surnuke­ üllatavalt oma eakaaslastega Venemaa haga loopima, nende fantaasiakujutlus- oblastikeskustes. Viljandist tulnut häm­ tes keksiv daam tõi aga lavale verise mastas ka see, et helitehniku pult asub lihatüki, milles üks žürii liige arvas sellises monstrumis lahtiselt saali vii­ nägevat Nastasja Filippovna südant, maste ridade keskel, küllap kindlustab teine aga (daam!) tema suguorganit. see aga helimeistri pideva kontorolli Mõškin suudles seda jälkust, Rogožin sai detsibellide taseme üle. aga sellega vastu vahtimist. Loo epiloo­ gis laskis lavastaja kõlada seni nn fašis- Mängupaiga mastaapsusele vastas ka tide teemana tuntud lõiku Sostakovitši etenduse algus — üksiku valge mära 7. sümfooniast ning komissari nahkkuues jooks läbi publiku lavale. Sinna jäigi ta kaks pool tundi kestnud etenduse ja punase mütsitärniga Rogožin ilmus lõpuni, kusjuures Quebecis pidi peremees purpurses kleidis Nastasja Filippovna teda siiski lavaservas talitsema, Düssel­ saatel lavale selleks, et Mõškin revolvri- dorfis käivat aga dresseeritud hobune valanguga maha lasta. Järgmisel päeval lihtsalt omapäi näitlejate vahel ringi ja esines Jugoslaavia naislavastaja loen­ tegevat, mida tahab. Kuna näitlejad esi­ guga Dostojevski mõistmisest tänapäeva nevad enamjaolt ihualasti, siis ei mõju teatris, mida ma otsustasin mitte külas­ hobu sugugi võõrkehana, tema laval- tada. oleku põhjus peituvat aga Kreeka müto­ Madriidi La T a r t a na tea­ loogia hobuse-kultuses. «Medeia» oli ter näitas meile, kuidas saab KUNIN­ esimene festivalietendus, mille puhul oli GAS LEARI loo ära mängida tunni tõeliselt kahju, et tekst polnud mõistetav. ajaga. Peategelasi — Leari ja tema kolme H. H. Jahni näidend tundus olevat tütart — kujutasid elusuuruses mario­ väga huvitav ning lavastuse trumbiks netid, mida juhtisid mustade peakotti- oli teksti tähendusrikkuse ja ekspres­ dega näitlejad. Ülejäänud tegelased päri­ siivsuse, kõige pöörasemaid mänguva- nesid maskiteatrist, nende pappmaskid hendeid kasutava mängulaadi mõjuv olid teostatud samas tehnoloogias kui ühendamine. Jahni Medeia-müüdi tõl­ marionettidelgi. Rahva ja sõjaväena gendus on kuulsaist eelkäijaist vabam, kasutati veel hulka papjeemašeest päka- aga ka julmem. Autor rõhutab Medeia pikumehikesi. Mängiti tegelikult Leari ja korintoslaste rassierinevust. Jahni müüti, ilma väimeeste, Kenti, Gloucesteri järgi peaks Medeia olema neeger, laval ning narrita. Sestap torgati silmad peast nägime aga kiilaspäist ja üleni rohekas­ 38 siis Learil enesel. Teksti oli vähe, seda sinise tätoveeringuga kaetud naist. Nii tekkis alasti kehast kumminaise mulje. küsimuseks fanaatikust korraldaja leid­ Konflikti uuelaadse alusena on Jahn mine. Väljakuulutatud üle aasta pla­ andnud Medeiale võluvõimu, millega ta neeritav rahvusvaheline väikelavade fes­ peatab Jasoni vananemise. Tekib pinge tival soikus vist esimese korraga. Pole üha vananeva naise ja tema igavesti ka ime, kui selle festivali peakorraldajad noore armastatu vahel. Kuid ka Jasoni nii Kultuuriministeeriumist kui ka Teat­ vaimne areng on peatunud nooruki riliidust pidasid ise paremaks just festi­ tasemel. Kreeka vabaarmastuse tradit­ vali päevil oma järjekordsed välisreisid siooni kohaselt hakkab Jason huvituma ette võtta. Suvel Pärnus toimunud «Bal- poegadest, kellest on saanud temavanu- toscandali» edu põhines suures osas Pee­ sed noorukid. Homoseksuaalne teema ter Jalaka tahtmisel ja organisaatori- tundus kogu lavastuses üldse olevat talendil. Eeloleval kevadel tuleb meil võimendatud. Samas olid intiimsuhted läbi viia järjekordne «Balti teatrikevad». alasti kehade vahel antud sellise disk­ Ammu oleks aeg olnud leida sellele festi­ reetsuse ja puhtusega, et pornograafiast valile kunstiline juht ja määrata tema oli asi kaugel. Medeia kättemaks val­ käsutada rahasumma, ainult nii saaks as­ landub hetkel, kui Jason, kes läks oma jast asja. Ning viimaste aastate kombe pojale naiseks küsima kuningas Kreoni kohaselt tuleb meil leida ka külalisesine­ tütart, võtab oma lapsearu ja nooruki- jaid raja tagant. Selle kõige asemel on himudega ise nii Kreoni tütre kui ka kostnud asjaomastest ringkondadest aga oma poja. Näidend lõpeb maavärisemi­ soov üritus hoopistükkis ära jätta. Ka sega, ilmselt on selles Soodoma huku- teatrimaailmas on vanad struktuurid la­ motiiv, igatahes laseb lavastaja põrandal gunemas, uusi ei viitsi aga keegi luua. roomavaile näitlejaile lavatornist kaela Igatahes oleks häbi, kui teatriinimesed sadada suure hulga rasket turbamulda. tähistanuks tärkavat Balti ühtsust selle Kirjeldustes võib see kõik tunduda üsna stagnaajal raskelt käima tõmmatud tra­ veider, vaatemäng oli aga sugestiivne ja ditsioonilise ühisürituse likvideerimise­ tõestas veel kord, et laval võib kõike ga. Loodame, et palgasaajail siiski süda­ teha, kui on olemas sisuline õigustus ja metunnistust jätkub ja praeguste palju sünnib esteetiline tervik. Paljad kehad, avaramate võimaluste juures teatripidu loomad ja vägivald on saanud peibu­ Tallinnas ikkagi aset leiab. Kogemusi tisteks ka meie kodumaistes lavastustes. selliste asjade korralikult tegemiseks on Ent just piiri peäl asuvate stseenide ju nüüd kogutud küllaldaselt. lahendus näitab kõige paremini, kes on kunstnik ja kes epigoonist käpard, sest see, mis ühe lavastaja käes viib katarsi­ seni, jääb teisel lihtsalt kassatrikiks. Schroeder leidis valitud vahenditele õigustuse ja üksmeelselt andis žürii pea­ auhinna jällegi Düsseldorfile.

MIS SAAB KODUSTEST FESTIVALIDEST?

Kui tõmmata paralleele festivalil nähtu ja kodumaise teatrielu vahel, siis tuleb tõdeda, et festivali keskmist taset saab võrrelda meie paremikuga, kuid tipud, mis võiksid rahvusvaheliselt praegu huvi pakkuda on Eestimaal vii­ masel ajal visad kerkima. Võrdluse kannaks ehk välja Mati Undi lavastatud «Tango» Noorsooteatris. Midagi lausa ennenägematut ja rabavat Kanadas see­ kord näha ei saanud, iseloomulik tundus olevat nn kaasaegse teema ja publitsis­ tika vähesus, otseselt poliitiline teater paistab kõikjal taanduvat. Sellisel üritusel viibides läheb mõte paratamatult rahvusvahelise teatrifes­ tivali võimalikkuse juurde Eestis. Lisaks igavesele rahaprobleemile jääb võtme­ JEAN SIBELIUS (1865—1957; MARIS MÄNNIK JEAN SIBELIUS JA EESTI Ettekanne esimesel rahvusvahelisel Jean Sibeliuse konverentsil' Helsingis 23.—25. augustil 1990.

Oma geograafilise asendi tõttu on Ees­ sikat. Nimelt toimus siis VI eesti ti olnud avatud paljudele kultuuridele. üldlaulupidu, millest külalisena võttis Eesti rahvuslik muusikakultuur, mille osa Helsingi Työväenyhdistys'^ laulu­ vanus ei ulatu veel 150 aastanigi, on koor. Koori kavas oli ka Sibeliuse «Ve- võtnud vastu mõjutusi nii idast, läänest, nesõit» («Venematka»). Külaliste esine­ põhjast kui ka lõunast. misele eelnenud reklaamis märgiti, et Kui palju ja mida üks või teine kul­ iseäranis on Sibeliuse Kalevala-ainelised tuur mujalt omaks võtab, määrab suu­ laulud tähelepanu äratanud ja «teda resti vastuvõtva rahvuse psüühiline loo­ arvatakse uuele omapärasele Soome mus. Rohkem võetakse vastu seda, mis muusikale otsekui teerajajaks» («Olevik» vastava rahvuse hingelaadiga paremini 28. V 1896). sobib. Seoses Eesti kuulumisega Põhja­ Niisiis algas Sibeliuse heliloomingu maade kultuuripiirkonda on loomulik, et tutvustamine Eestis koorilauludest. See meile on lähedane olnud just selle paik­ žanr — olles helilooja loomingus küll konna rahvaste kultuur, sealhulgas ka mitte kõige olulisem — on Eestis olnud muusika. Soome kultuuri on teinud Ees­ üks populaarsemaid. Sibeliuse koorilaule tile lähedaseks veel kuulumine ühisesse on Eestis tutvustanud väga mitmed Soo­ Soome-Ugri hõimkonda. me ja ka Eesti koorid. Nende nimetamine Soome helilooming ja ka interpretat- läheks siin pikale. Helilooja kooriteosed sioonikunst on olnud tihedalt seotud eesti on (väheste eranditega) ka praktiliselt rahvusliku muusikakultuuri arenguga ainukesed, mida tema loomingust Eestis juba alates XIX sajandi viimasest vee­ on trükitud. Loetlegem siinkohal vaid randist. Eriti populaarne oli soome muu­ tuntumaid trükis ilmunuid: «Mu südame sika 1920.—1930. aastatel, suveräänses laul» («Sydämeni laulu»), «Isamaale» Eesti Vabariigis, kui muusikakontakte («Isänmaalle*), «Venesõit» («Venemat­ arendati vabalt, ilma keeldude ja käsku­ ka»), «Murdunud hääl» («Sortunut deta. Sel ajal oli Eestis välismaa muu­ ääni»), «Saarel on suitsu» («Saarella sikast kui mitte kõige, siis üks populaar­ palaa») jt. «Venesõit» oli neist esimene, semaid soome helilooming, mis on aga mis 1901. aastal Eestis välja anti («Ka­ lahutamatu Jean Sibeliuse nimest. levala kontserdi laulud» II anne. Tartu, Teada olevail andmeil ilmus esimene 1901). Paljud helilooja kooriteosed, nende kirjalik sõnum Sibeliuse kohta Eestis seas ka suuremad, nagu ballaad «Vangis­ 1892. aastal, mil ajaleht «Postimees» tatud kuninganna» («Vapautettu kunin­ (10. X, nr 228) teatas, et Helsingi gatar»), improvisatsioon segakoorile, orkestrikooli on võetud kaks uut õpeta­ deklamaatorile ja orkestrile «Snöfrid» jat, kellest üks on kuulus soome heli­ on Eestis levinud käsikirja õigustes looja J. Sibelius, kes seal muusikateoo­ paljundustena. Heliplaadile Eesti kooride riat õpetavat. esituses (pean siinjuures silmas vaid fir­ 1895. aastal ilmus ajakirja «Laulu ja ma «Melodija» väljaandeid) on seni jõud­ Mängu Leht» neljas numbris (6., 7., 8., nud küll vaid üks: «Südame laul» Eesti 9.) artikkel pealkirjaga «Soomemaa Teaduste Akadeemia meeskoori laulduna muusik», kus Sibeliusest kirjutatakse Arvo Ratassepa juhatusel. juba pikemalt. Teda iseloomustatakse he­ Helilooja loomingu teisedki žanrid, or­ liloojana, kes jätkas Kajanuse katset kestri-, instrumentaalkammermuusika ja toetuda oma loomingus rahvamuusikale. soololaulud, on Eestis tuntud juba käes­ Märkigem siinkohal, et nimetatud artik­ oleva sajandi esimestest aastatest peale. kel on kokkuvõte aasta varem Soomes Suure töö Sibeliuse teoste tutvustamisel, ilmunud raamatu «Soomemaa XIX aas­ just sajandi kahel esimesel aastaküm­ tasajal» muusika osast. nel, tegid ära soome interpreedid. Esi­ Aastal 1896 avanes aga Eestis esma­ nemistel Eestis oli nende kavades palju kordne võimalus kuulata Sibeliuse muu­ soome, sealhulgas ka Sibeliuse muusikat. 41 Soomlaste ettekannetest innustatuna tatud. Pigem tuleb tunnistada kammer- hakkasid ka eesti interpreedid Sibeliuse žanrite väiksemat populaarsust meil. Mi­ teoseid oma kavadesse võtma juba XX tu Sibeliuse soololaulu on eesti lauljad sajandi esimesel kümnendil, iseäranis koguni plaadistanud, nagu näiteks «Lau­ puudutab see orkestriteoseid. lis põllul neiuke» («Im Feld ein Mädchen Eriline koht Sibeliuse loomingu tut­ singt») (J. Lükki, klaveril H. Kangro), vustamise algperioodil Eestis kuulub soo­ «Mustad roosid» («Svarta rosor») (E. me dirigendile Georg Schneevoigtile*, Laidre, E. Avesson), «Teemant lu­ kes aastatel 1901—1905 juhatas Tallinnas mel» («Demanten pä marssnön»), «Tuli Kadrioru supelsalongis suvitushooajal kohtamiselt väike neiu» («Flickan hõrn sümfooniakontserte. Tema initsiatiivil ifrän sin älsklings mõte») (U. Tauts, toimusid ka 1903. ja 1904. aasta mais V. Vahi) jt. Jällegi on silmas peetud Tallinnas Sibeliuse autorikontserdid he­ vaid firma «Melodija» plaadistusi. lilooja enda juhatusel. «Finlandia» ja Eesti ajakirjandus on üsna rikas Si­ «Valse triste» suutsid juba Schneevoigt beliuse kohta käivast teabest. Peale ja helilooja ise siinmail armastatuks jooksva kontserdikriitika leiame siit ka mängida. Edaspidi nende teoste, samuti pikemaid ja põhjalikumaid helilooja loo­ kui «Lemminkäise süidi» populaarsus mingu käsitlusi, mis on ilmunud põhili­ Eestis aina kasvas. selt seoses tema juubelisünnipävadega, Sibeliuse II sümfoonia, mis esmakord­ s.0 1915.; 1925.; 1935. jne aastal. Sisu­ selt kõlas Eestis 1904. aastal autori ju­ kamad kirjutised pärinevad J. Aaviku, hatusel, on muutunud aga üheks enam K. Leichteri, L. Normeti sulest. Siin­ mängitavaks omas žanris. kohal mõned olulisemana näivad välja­ Piisavat tähelepanu Eestis on leidnud võtted Sibeliuse kohta kirjutatust. Mõne­ ka Sibeliuse Viiulikontsert. Seda on ti küsitav, aga sealjuures julge on J. esitatud nii klaveri kui ka orkestri Aaviku hinnang Sibeliuse sümfooniatele. saatel, kusjuures selle esmatutvustajaks Ta väidab, et vaatamata helilooja vil­ Eestis oli Schneevoigti orkestri kontsert­ jakusele sümfoonilisel alal, on puhtsüm- meister Hermann Grevesmühl. 1906. aas­ fooniline vorm tema loojafantaasiale vä­ tal mängis ta Tallinnas Börsi saalis hem sobiv kui teised žanrid. J. Aavi­ kontserdist kaks esimest osa. Klaveril kule tundub, et sümfoonia traditsiooni­ saatis Oscar Springfeld. Koos orkestriga line vorm nagu kammitseks helilooja kõlas see esmakordselt Eestis 1925. aastal vabadust ihkavat vaimulendu, «sellepä­ Arvo Hannikaise esituses, dirigeeris rast ka kõik ta sümfooniad ei arvesta Robert Kajanus. Eesti interpreetidest selle kindlakujulisi raame, vaid paiguti on seda iseäranis menukalt mänginud leidub neis pigemini rohkem vabafan- Vladimir Alumäe. taasialisi tunde- ja jõulisi koloriidipu- hanguid kui puhtkõlaehituse suurejoone­ 1965. aasta oli ka Eestis nn Sibeliuse list arhitektoonikat» (J. Aavik. «Jean aasta, mil tema elu ja looming paljude Sibelius heliloojana ja isikuna». ML 1935, artiklite ja ettekannete kaudu tõsteti nr 12). Siia tahaks lisada, et J. Aavik rahva tähelepanu keskpunkti. Selle kont­ dirigendina on Sibeliuse teoseid suhteli­ serdihooaja jooksul kanti abonemendi selt palju esitanud. Talle näisid imponee­ «Jean Sibeliuse valitud teosed» sarjas rivat eriti lavamuusika aineil loodud süi­ ette tema I, II, III, IV, V ja VI süm­ did, nagu «Kuningas Christian II», foonia ning hulgaliselt teisi orkestriteo­ «Pelleas et Melisande», «Belsatsari võõ- seid. Ka helilooja loomingu ülejäänud ruspeod» («Belsazars gästabud») jt, mida žanrid pälvisid sellel aastal Eestis tava­ ta sageli juhatas. Pole aga teada, et lisest suuremat tähelepanu. Austusaval­ J. Aavik Sibeliuse sümfooniaid oleks dusena suure helilooja loomingu vastu ette kandnud. ja tähistamaks tema 100. sünniaastapäe­ va kõlas 1965. aasta suvel, järjekord­ Vastupidiselt J. Aavikule eelistas diri­ sel eesti üldlaulupeol ühendatud keel- gent O. Roots Sibeliuse orkestriteostest pilliorkestrite esituses Neeme Järvi juha­ eelkõige tema sümfooniaid. Teise maail­ tusel Sibeliuse «Andante festive». masõja aastatel juhatas ta Tallinnas kõi­ Kõneldes helilooja instrumentaal- ki Sibeliuse sümfooniaid, välja arvatud kammermuusikast ja soololauludest, VII, sealjuures II sümfooniat korduvalt. märkigem kõigepealt, et neil ei ole olnud O. Rootsi tõlgitsused olid sisukad ja päl­ Eestis orkestri- ning kooriteostega võrd­ visid kriitikute kiidusõnu. Enamasti set menu. See aga ei tähenda, et neid kontsertidest saadud muljete ajendil on- oleks Eestis märkimisväärselt vähem esi- sündinud paljud K. Leichteri kirjutised Sibeliusest, mis ilmusid ajalehes «Eesti Vt lähemalt M. Männik. Georg Schneevoigt ja Sõna» 1940. aastate algul. Need artiklid « Eesti. TMK 1982, nr 8. kajastavad ennekõike Sibeliuse loomin- gu filosoofilis-esteetilist külge ja on L. vitas näiteks baltisaksa muusikakriitik Normeti, meie juhtiva Sibeliuse muusika С Hunnius A. Lättel ja R. Tobiasel uurija kirjutiste kõrval kahtlemata tähe­ õppida just otseselt J. Sibeliuselt, kuidas lepanuväärsemad. K. Leichterilt pärineb kirjutada rahvuslikku muusikat (Vt ka uurimus «Jean Sibeliuse teoste esi­ Hunnius, С Sprenk-Läte helitööde tamisest Eestis» («Sibeliuksen teosten kontserdiõhtu «Vanemuise» saalis. esitämisestä Eestissä»), mis ilmus Soome «Elu» 22. XII 1907.) 1910. aastal leiti muusikaajakirja «Rondo» 1965. aasta aga juba ajalehes «Rigasche Rund­ kuuendas numbris. schau», et eesti nooremad heliloojad K. Leichter hindas J. Sibeliuse loomin­ on liiga palju vene meistrite mõju all. gut väga kõrgelt. Ta pidas teda üheks Sellele lisanduvat ka soome meistrite geniaalsemaks XX sajandi esimese poole mõju ja et mitte asjata ei ole Sibelius heliloojaks ja kõigi aegade originaalse­ üks kõige populaarsematest autoritest maks helipoeediks (K. L. /Karl Leichter/. Eesti kontsertidel. Artikli autor märkis Sibeliuse IV sümfoonia. «Eesti Sõna» veel, et moodsa saksa muusika vastu eesti 25. X 1942). heliloojad nii suurt huvi ei tunne. («Päe­ Kuna nendel aastatel mängiti palju valehe» 18. VII 1910 järgi.) Selgituseks just Sibeliuse II sümfooniat, siis andis lisagem nii palju, et XIX sajandil are­ see K. Leichterile põhjust sellest ka mit­ nes eesti muusikakultuur saksa ja balti­ mel korral kirjutada. Ta nimetab II saksa kultuuri mõju all. Vastukaaluks sümfooniat traagilis-pateetiliseks. «Sel­ sellele, selle alt vabanemiseks hakati ees­ les ei võidutse aga pessimism, vaid kujusid otsima mujalt, iseäranis soome iseteadvus ja sangarlik võitluspinge ja vene kultuurist. ning jõud. See on masendava seesmise Ja juba 1913. aastal deklareeris R. To­ surutuse ja sellest vabanemise tee kujut­ bias, et eesti muusika peab saama ise­ lemine.» (K. L. III sümfooniakontsert. endaks, ta peab vabanema igasugustest, «Eesti Sõna» 23. II 1943.) Ja ühest teisest sealhulgas ka soome mõjudest. (Vt Leichteri artiklist sama sümfoonia koh­ Tobias, R. Eesti muusika iseloomulik ta: «Selles /II sümfoonias/ kajastub ilmend. Eesti kultura II. Tartu, 1913, lk ainulaadsena omaette seisnev põhjamai­ 190.) Vaevalt aga ükski kultuur, liiati ne elutunnetus, elutahe ja elujõud. See veel väike saab areneda isoleeritult, ilma muusika sisendab täiel määral tunde teistest kultuuridest midagi üle võtmata. soome rahva vaimusuurusest ja püüd­ Oluline on aga see, kuivõrd orgaanili­ lustest, ta sügavast tõsidusest.» (K. L. selt ülevõetu uude kultuuri sulandub. 3. sümfooniakontsert. «Eesti Sõna» 13. H. Elleri loomingu silmapaistvaim uuri­ XII 1942.) ja M. Humal leiab helilooja mõnes tee­ Viimane tsitaat viitab kõige otsese­ mas teatavat sarnasust Sibeliuse teoste malt Sibeliuse loomingu tihedale seo­ teemadega. Näiteks H. Elleri I sümfoo­ sele oma maa ja rahvaga. Sellest tema nia teise osa repriisi üks fraasidest muusika rahvuslikkus. Rahvuslikkuse meenutavat Sibeliuse «Toonela luige» momenti rõhutatakse väga paljudes Ees­ peateemat, kolmeosalise «Tantsusüidi» tis ilmunud kirjutistes. Rahvuslikkuse teise osa episoodi lühiteema aga Sibeliuse teadlikku taotlemist peeti ülimalt oluli­ «Kullervo sümfoonia» teise osa mängle­ seks areneva eesti muusikakultuuri sei­ vaid puupillisoolosid (Vt Heino Eller sukohalt, sellepärast ka selle sage­ oma aja peeglis. Koostanud M. Humal. dane väljatoomine Sibeliuse kohta käi­ Tallinn, 1987, vastavalt lk 47—48 ja vates artiklites. Sibeliuse muusika­ 57). Selliseid sarnasusi leiab ta veelgi, le iseloomulike joontena nimetatud rääkimata teatavate ühiste komposit- tõsidust, tumedat kõla, varjatud kur­ sioonitehniliste võtete rakendamisest bust, kaldumist müstikasse, tugevaid mõlema helilooja poolt. Kuigi H. Eller on kontraste, nüansside rikkust, teatud öelnud, et teda võlus J. Sibeliuse põhja­ rapsoodilisust jne on rõhutatud ka maine tüsedus, ei tohiks arvata, et tege­ selle sajandi esimese poole eesti he­ mist on ülevõtmistega põhjanaabri loo­ liloojate (M. Saare, H. Elleri jt) loo­ mingust. Ja kui ka nii oleks, kas vähen­ mingus. Siit ka küsimus, kas võtta nime­ daks see siis Elleri teoste väärtust? Loo­ tatud jooni kui mõjutusi Sibeliuse loo­ detavasti kinnitaks see vaid teadmist Si­ mingust või kui ühe kultuuripiirkonna, beliuse loomingu mõjust oma kaasaegse­ veelgi enam kahe sugulasrahva teatud tele ja järeltulijatele, samuti sedagi, et ühiste tunnusjoontena. Tõenäoliselt on mõlemad mehed pärinevad ühest kul­ siin nii ühte kui teist. Vaieldamatult tuuripiirkonnast ja et nad on vaid ühe oli ja on soome, eelkõige aga Sibeliuse suure puu erinevad võrsed. Sama võime looming veidi nooremale eesti muusika­ öelda kogu soome ja eesti muusikakul­ kultuurile autoriteediks. 1907. aastal soo­ tuuri kohta. rmotrevorormu

ALEKSANDR SOLZENITSÕN FILM RUBLJOVIST

See film oli kuulus nii N Liidus kui ka piiri taga juba hulk aega enne ekraanile jõudmist, sest Nõukogude tsensuur oli selle näitamise keelustanud. 1966. aastal valminud filmi näidati esmakordselt vä­ lismaal 1969. Alles seejärel imbus ta vähehaaval Nõukogude ekraanidele — valitud, suletud või siis provintsikolka ekraanidele, kus võimul polnud karta vaenulikku tõlgendamist. Nii nägingi filmi juhuslikult 1972 Tambovis. (Pime­ das saalis tuhmi taskulambi valgel põlve peäl märkmeid tehes kuulsin kohalike naeru, proteste ja hüüdeid: «Spioon! Võtke kinni!» Arvestades nõukogude olusid, miks tõesti mitte kinni võtta?) Halva heli tõttu ei saanud ma esmakord­ sel vaatamisel paljustki aru, seepärast otsisin võimalust filmi uuesti vaadata. Säärane võimalus avanes alles 1983 Vermontis, ameeriklastest vaatajate kes­ kel. See viimane asjaolu rõhutas veelgi enam filmi õnnetut saatust; kättesaama­ tu kaasmaalastele, saadeti see nõukogude propaganda valuutajanus Lääne ekraa­ nidele. Lääne pressis juba ette ära kiide­ tud film venib kolm tundi kauge eksooti­ kana kohmetute vaatajate ees (kes va­ heajal üksteiselt pärivad: «Saad sa millestki aru?»); seda enam mõistmatu, et filmi elav kõnekeel Vladimirimaa «o»-tamisega (kohati ka nõukoguliku järsu dialoogiga) on asendunud kitšide, ebatäpsete ja ajakohatute, võõrapäraselt ilmetute ingliskeelsete tiitritega. Vaata­ Aleksandr Solženitsõn. jad jälgisid filmi silmapaistva mõistma­ tusega. Vaid ühe kindla järelduse suutsid nad teha: milline kohutavalt julm maa PÖÖRDUMINE AJALOO POOLE ON NII see igipõline Venemaa ja kui madalad on MEIE ÕIGUS KUI KA KOHUSTUS; ta instinktid! SEE ONGI MEID PÄÄSTVA MÄLU KINNISTAMINE. RUID KAS VÕIB Nõukogude Venemaagi vähesed filmi- PÖÖRDUDA AJALOO POOLE, SOOVIMATA KINDLAT PERIOODI vaatajad rikastusid sama järjekindluse­ TÕSISELT UURIDA, VAID SELLEKS, ga: «Venemaal on a 1 a t i nõnda olnud.» ET LEIDA ANALOOGE, VÕTIT OMA Stsenaariumi autorid (Tarkovski ja MÕTETE KINNITUSEKS, OMA Kontšalovski) ning režissöör Tarkovski TÄNASE EESMÄRGI TARVIS? oleksid pidanud seda järeldust ette nägema juba kavandades oma tsensuuri- 44 alust (mitte nende poolt välja mõeldud ja mitte ainult nende kasutatud) katset vike hakklihamasina läbinud Venemaa pursata välja rahulolematust nõukogude ajaloo puhul viib see tee mineviku eda­ tegelikkuse üle kaudselt, Venemaa vane­ sisele moonutamisele, mõistmatusele mat ajalugu või selle sümboleid kasuta­ mitte üksnes välismaalaste, vaid ka kaas­ des. maalaste seas. Viimase kahe aastakümne jooksul on Samad tingimused kehtivad ka kir­ nimetatud võte kujunenud lausa nõuko­ jandusklassika kasutamise puhul. gude kunstivooluks; ei julgeta kritisee­ Valinud kaheseerialise ja kolmetun­ rida režiimi õtse, vaid minnakse kaugelt- nise filmi peategelaseks ikoonimaalija, kaugelt ringi läbi Vene ajaloo sügavuste õigeuskliku munga Rubljovi, pidid auto­ või interpreteeritakse vene klassikat rid juba enne stsenaariumi kirjutamist omapidi, tendentslikult rohke asetades, mõistma, et neil ei lasta ei õigeusu proportsioone ümber jagades, isegi moo­ olemust, ei ikoonimaalimise sügavamat nutades, kuid seeläbi paremini esile tõs­ sisu võrreldes tavamaalimisega ega eel­ tes tänast tegelikkust. Selline meetod ei kõige Kristuse hingust ning kristluse ole mitte ainult vääritu, ebaaus ajaloo ja mõtet kujutada. Et kõigi kolme tunni kirjanduse vastu. Säärane meetod on pa­ jooksul ei lubata ühelgi õigeusklikul har­ heline kunsti olemuse suhtes. dalt ja täielikult nelja puutega risti ette Pöördumine ajaloo poole on nii meie lüüa. Ei hirmuäratava piiramise ajal pee­ õigus kui ka kohustus; see ongi meid tud teenistusel (filmi parimaid kohti), päästva mälu kinnistamine. Kuid kas ei kirikukellade sissepühitsemise tagasi­ võib pöörduda ajaloo poole, soovimata hoidlikul palvusel. Vaid korra lööb narr kindlat perioodi tõsiselt uurida, vaid sel­ risti täielikult ette — kuid tehes seda leks, et leida analooge, võtit oma mõtete sibulaga, viimast peale haugates, ta otse­ kinnituseks, oma tänase eesmärgi tarvis? kui sülitab riituse peale. Esimeses seerias Arvan, et ei või. Aga juhul, kui suhtume on veel üks peaaegu täielik risti ette- ajaloosse nagu looduskaitsealasse, mida löömine — ning jällegi irooniline. Reetu­ ei tohi tallata ja mille hingust (isegi rist vürst suudleb ristikuju sellise näoga, kui see on meile võõras, ebameeldiv), millist ta poleks julgenud metropoliidi sisemisi porportsioone ja koestikku ei või juuresolekul kuidagi väänata, vaata­ moonutada? (Kas ei käituta meiegagi mata oma hinge kogu saastale. (Eisen­ kord samuti?) Me võime ajaloole viga stein läks «Aleksandr Nevskis» sama teha, mitte midagi õppida, püüdes teda teed kergelt ja loomulikult — ei enne la­ pressida tänapäeva jalapakku. Poolteist hingut ega kirikukellade piduliku helina sajandit kestnud radikaalsete revolut­ alates ei löönud Novgorodimaa elanikud siooniliste demokraatide, seejärel bolše- ega vürst risti ette, kuid tema täitis ju ot- tAndrei Rubljov», 1966. Reiissöör Andrei Tarkovski. Kadedusvihast meeletu Kirill (Ivan Laplkov) on rännuteedel taltunud ning tuleb kloostrisse tagasi ja palub andestust. seselt režiimi sotsiaalset tellimust.) Sa­ pimedate (kuid kaasaegsete), lihtsate ja muti ei tohi kujutada munki pühade toi­ isegi banaalsste moraalitõdede otsingute mingute — vande andmise, ahnitsemisest vastu, mis see-eest on mõistetavad nõu­ ja auahnusest loobumise juures. Neid ei kogude aja kah-intelligentsele vaatajale. tohikski kujutada — kui, siis vaid süües, Millised lamedad (kuid vihjavad) sen­ skandaalitsedes; üks kord laotakse oska­ tentsid: oh, Venemaa! «Ikka ta kanna­ matult puuriita ja õrritatakse mageda tab ja kõik ta välja kannatab... Kaua naljaga narri; ühest mungast on tehtud see nii kestab?» «Igavesti.» pealekaebaja. Seega valisid autorid ise Muudetud on ka nelisada aastat vene endile tee: kaotades peategelase ja aja rahval settinud kristluse atmosfäär ter­ hinge tõelise keskme, leiti väliste tun­ vikuna, õilsa headuse, elukogemuse at­ nuste lootusetu jada. Kuid mille nimel mosfäär, mida kasvatas rahvasse kristlus säärane ohver? koledate vallutuste, süütamiste, hävita- Kui mitte selleks, et salvavalt viidata miste, nälja, katku kaudu ning terav­ kaasajale, siis jääb arvata, et selline dades seeläbi maise kaduvuse tunnet, ongi autorite arusaam vene minevikust. rõhutades jäämise reaalsust teises il­ Me oleme nõukogude poolt visatud nii mas. (Sealpoolse elu hingustki pole fil­ põhjatusse kaevu, et võime aastaid uker- mis tunda; ei Rubljovis ega Theopha- dada ülespoole mööda järske libedaid nes Kreeklase suremise stseenis.) Selle seinu ning meile ja teistelegi tundub see asemel venib värdjalike julmuste ahel... vabanemisena, kuid tegelikult püsime Kui iseloomustada filmi ühe sõnaga, endiselt sama sügaval, samas kuristikus. võiks selleks olla «südametus». Võtnud omaks jäigad piirangud, tei­ Kujutades suurt kunstnikku filmi nud järeleandmisi juba ette, määras peategelasena, peaks teda ju avama, näi­ Tarkovski ennast ise mitte tõusma vali­ tama tunnetuse kõrghetkedel, loomise tud isiku ja XV sajandi hinguse kõrge pingelistel momentidel. Kuid selle filmi kuplini ning vahetas Rubljovi hingesü- Rubljov on tänapäevane, ümberriietatud, gavuse, kristliku rahu, maailma mõist­ massist eraldunud ja pettunud «loome- mise helge kaemuse kodukootud tömp- intelligent». Rubljovi maailmavaade on

Andrei Tarkovski filmi «Andrei Rubljov» võtete aegu 1966. aastal. lihtsustatud tänapäeva humanitaarintel- leme vestlust loomise teemadel — kuidas ligendi tasemeni: «ma lõin inimeste maalida Viimsepäeva Kohut? (Seda väl­ jaoks», aga nemad, tänamatud, ei mõist­ jamõeldud stseenis, kus mitu nädalat nud mind. See on vale, sest loomult kestev suutmatus maalida kiriku lääne- ikoonimaalija lõi peamiselt Jumala seina segab maalimast kogu pühakojas.) heaks; ikoon on uskumise märk ja ini­ Theophanes Kreeklast on filmis kuju­ meste suhtumine ei tohtinuks Rubljovile tatud vaid sümpaatselt igapäevasena. korda minna. (Mõistmatust aga polnud­ Ta on väga maine. Tema mõttedki on ki; teda hindasid ja mõistsid nii kiriku lamedad (näiteks jutt apostlite reetlik­ hierarhia kui ka lihtsad palvetajad, juba kusest) ning ühtivad kogu filmi tase­ oma eluajal sai temast legend, teda mega. kaitses õndsa oreool.) Film XV sajandi Venemaast on mõel­ Rubljovi ikoonimaalimise loominguli­ damatu ilma Pühakirja lugemiseta. Seda ne palang on filmist täielikult välja loetaksegi korduvalt. Ei kunagi kirikli­ jäetud. Režissöör-kunstnik otsustas oma kul teenistusel ega palves, vaid tavaliselt peategelase-kunstniku olemusega mitte mingi tegevuse käigus; loetakse kaadri tegelda. Loomulikult ei või me nõuda, et taga, kaadris jookseb aga mingi virgu­ filmis arutletaks loomise üle teadusli­ tav pildike. Näiteks Koguja raamatu kust seisukohast, kuid me tahaksime lugemist saadab kurgi söömine. Tekstid siiski tajuda, et Rubljovi otsingud läbi­ on valitud lähtumata nende seosest tege­ vad seletamatuid sfääre, kui ikoonimaa- vusega, tegelaste sisetunde või Venemaa­ lijal õnnestub luua XV sajandi kunsti ga tervikuna, samuti ei loeta hinge ülen­ kõrguselt igaviku kõrgusele jõudev teos. da vaid kauneid kohti. Rubljovile raskel Luua nii ootamatult rõõmsates toonides hetkel (jällegi väljamõeldud episood) muretut hellust, kõiksuse rahutunnet, loetakse «umbes» avatud kohta kirjast headuse ja armastuse valgust ning ühen­ korintlastele, mille sisuks välised kirikli­ dada meid sel teel maailmaga, mida me kud soovitused, mis tänapäeva vaatajale näinud ei ole. Kõike seda edasi andmata kõlavad formaalsetena ning on eriti sobi­ jätab režissöör oma kangelase otsekui matud just sel hetkel (kas režissööri peata. Tõsi, filmi lõpus näidatakse juba eesmärgiks on kogu teksti väljanaermi­ valmis ikoone nagu muuseumis, hooli­ ne, alandamine?). Edasi on veidi lehitse­ kalt ja üksikasjalikult. Vaid korra kuu­ tud apostel Paulust, võetud samast kir-

Andrei Tarkovski oma elu lõpuaastatel.

47 jast mõtted armastusest ning esitatud tegelane, peame vaatlema lähedalt ja neid vabalt, humanistlikult tõlgenda­ konkreetselt. Filmis kirjeldatud aasta­ des Rubljovi mõtete pähe ning otsekui kümned kulgevad pärast Kulikovo lahin­ vaieldes apostliga. gut. Aeg, mil Rubljov elas, alates Kuid aitab! Kas kujutatu on XV sa­ ta mehistumisest (lahingu ajal oli ta jand? Seda ei saa millestki järeldada. 20—25 aastane), oli rahva sisemise üht­ Meile esitatakse «üldist Vana-Venet», suse (mis alati eelneb välisele) kujune­ igavesti pimedat Venemaad, miskit mise aeg — kulminatsiooni aeg ka kul­ enne Peeter [ — ja see on ka kõik. tuuris, õitsengu aeg, rahvuse tõusmise Jaanipäeva agressiivne tähistamine vii­ pingeline aeg —, kuid kus on selle pee­ tab aga hoopis X sajandi kanti. «Üldise geldused ja tunnused filmis? Ei kusagil. Vana-Vene» kujutamine ongi tänapäeva Rõõmutu, lootusetult nukker, kättemak­ nõukogude kah-haritlasest vaatajale te­ sus ja julmuses kalgistunud elu veniv ma radikaalsuses arusaadavam; rääki­ aeg, milles autorit huvitavad vaid natu­ mata kuuldustest tulvil Lääne vaata­ ralistlikud stseenid ning ekraanile suru­ jast. Tulemuseks on mitte reaalne Vana- takse see, mida seal üldsegi ei peaks ole­ Vene, vaid vale-vene «stiilis» kõikvõima­ ma. On kujutatud nii vaenlase vallutus­ likele spekulatsioonidele alluv ajastute retkedega kaasneda võinud julmusi kui sasipundar, täielik jant. Nagu teistegi ka autori poolt meelevaldselt välja mõel­ rahvaste ja hõimude puhul erines ka meie dud metsikusi. Talle oli vähe peksmiste, aastatuhandel iga aastakümme teisest — piinamiste, põletamiste, sulametalli suhu lähemal uurimisel ongi erinevused silma­ valamise, hobuse järel lohistamise ja torkavad. Ajajärku, mil elas meie valitud piinapingi näitamisest; veel oli vaja ku-

* Andrei Rueljov». Filmi peategelane Andrei Rubljov (Anatoli Solonitsõn) jutada üle maailma uitavat süžeed kunst­ endas «sisemine vaikus», tõusta ümbrit­ nike silmade väljatorkamisest, mille toi­ sevast keskpärasusest kõrgemale. See oli mumist Venemaal pole kinnitanud ükski katkematu palve kangelastegu. Vaiki­ kroonika. Õtse vastupidi, autor peaks mise traditsioonile olid lähedal Sergius teadma, et nii Theophanese kui ka Rubl- Radonežski ja tema asemik Nikon, And- jovi kunstnike salgad liikusid vabalt ronikovi kloostri asutajad — keskkond, ühest kirikust teise, kirikust vürsti manu kust Rubljov võrsus. Vaikija sai ka või raamatuid kaunistama, ja mitte keegi Andrei õpetajast ja eluaegsest sõbrast ei torganud neil seejuures silmi peast. Daniilist. Rubljovi vaikimine ei olnud Kui Venemaal oleks sedaviisi käitutud, tagasitõmbumine ikoonimaalimisest, kes siis sellisel hulgal kirikuid ehitanud nagu filmist võib aru saada, vaid ülim ja kaunistanud oleks? Miks see siis filmi . keskendumus Valguse otsimisele, loomin­ võetud on? Et tihendada Venemaa mää­ guprotsessi südamik. Vaid tänapäeva ratust hukule, tema jäledust? Või, mis haritlaskonnale tundub säärane vaikimi­ vahest õigem, et vihjata kunstnike taga­ ne tavatuna ja Tarkovski kujutabki kesk­ kiusamisele tänapäeva N Liidus? Vaat konna vaenulikku suhtumist sellesse; sedaviisi ajalugu tallata ei tohi! kristlastest kaasaegsetele oli aga antud Stsenaariumi autorid ei sidunud end tõotus täiesti arusaadav. (Sama kerge­ peaaegu üldse Rubljovi reaalsete elu- käeliselt vabastab autor Rubljovi filmi faktidega ning see jättis neile mõõtma­ lõpus tõotusest — jällegi väljamõeldis.) tud avarused teemade, süžeede, olukor­ Kas režissööri tähelepanu keskpunktis dade valikul. Kuid suur valikuvabadus oli ikka Rubljov? Või soovis ta vaid on kunstnikule koorem, mis mitmekord­ omamoodi kujutada ajajärku, vändata selt suurendab ta maitse ja südame­ pildijada ajatust Venemaast sellisena, tunnistuse kohustusi. Arvesse võttes nagu seda tänapäeva haritlased ette elulooliste andmete vähesust, oleks ol­ kujutavad? Ning autor loob ülemäära nud õigem ennast ise kitsendada, ahen­ pika, kõrvaliste, ajakohatute episoodide­ dada avarust poole võrra ja keskenduda ga täidetud filmi, mis võtavad enda Rubljovi hingeelu loole, omakasupüüd­ alla poole ekraaniajast. Daniil Tšornõid matu munga elukäigule kui hingejanu pole üldse kujutatud, on jäetud täiesti väljendusele, ikoonimaalimise «püha tähistamata. See-eest on leiutatud kade- ameti» omaksvõtule. Muidugi on autoril meelne Kirill — motiiv, mis maailma õigus kõike seda mitte puudutada. Püü­ kunstis ammugi ära leierdatud. Milleks des seletada vaikimistõotuse andmise see siin? Ja veel kui rohmakalt: au põhjust, tuuakse filmi hoopiski mitte eest «teenida sind nagu koera» ilma kristlik motiiv: solvumine patuse tege­ palgata (kas selline on siis ikoonimaalija­ likkuse ja ebatäiuslike inimeste peale — te salk?). Mis palka tahavad autorid «mul pole inimestega millestki rääki­ keskaegset munka-ikoonimaalijat maks­ da». See solvumine oleva peale pisendab ma panna? Nad maalisid ikoone aland­ igati filmi Rubljovi. Režissöör teeb julge, likkusest ja kogu teenistus anti kloost­ kuid tahumatult materiaalse, peategela­ rile. Kirill nimetab oma kloostrit «rööv- se hingesügavusi sugugi mitte seletava liurkaks», siunab kloostri elu, lennu­ võtte, paigutades Rubljovi 1410. aasta tab nooli standardsest antiklerikaalsest vallutusretke ajaks Vladimirisse, kus nooletupest ning keegi vendadest ei teda tegelikult ei olnud, sunnib teda vaidle talle vastu, Kirilli sõna on vii­ mane. . . (Kui ta aastate pärast naaseb seal tapma inimese ning saama sellest kloostrisse, siis on ta kahetsus võlts, tõuget vaikimiseks. Väljamõeldis on juhitud soovist «rahulikult elada».) liiga võõras, vastuolus Rubljovi tagasi­ hoidliku, vaikse, heatahtliku iseloomuga, Kogu stseen narriga on võetud kau­ nagu me teda tunneme pärimuste kaudu. nistuseks, nalja pärast. On suuresti Kuidas üldsegi võis välja mõelda sellist kaheldav, kas narre jälitatigi — narride olematut episoodi ning ühendada sellega teema läbib kogu vene folkloori kui tähtsat hingelist otsust? (Vastuolu seis­ tavaline reaalsus. Kahtlust äratab ka neb veel selleski, et tapja ei oleks enam hüsteerilise stseeni põhjus — «ma istusin tohtinud ikoone maalida.) kümme aastat» vaat selle lurjuse pärast. Rubljovi pikk vaikimine (üks vähes­ Säärased repliigid (veel: «saadetakse test tema kohta täpselt teada olevatest põhja ikoone parandama») loovad filmis faktidest) ei olnud ainus vaikimine XIV pinnapealse opositsioonimängu ning la­ sajandi Venemaal. See oli üks tähtsama­ gundavad filmi kudet. test kangelastegudest puhastamaks ja Jaaniöö. Kas kasulike välivõtete jaht, ülendamaks hinge, et «tõsta mõistus ja lihtsalt pildikesed? Fileetükid? Ehk veel mõtlemine immateriaalsusesse», ühen­ üks katse kujutada Venemaa lootusetut dada harmooniliselt keha ja hing, luua metsikust? (Uskumatu, et Moskva—Suz- 49 dali Venemaa tihedalt asustatud paika­ põhiosast on selge. Esimesel vaatamise] des oleks XV sajandil veel midagi otsisin sidet, seda leidmata — mille sellesarnast säilinud. Däli sõnaraama­ kohta see käis? Miks? Kes lendas? Kuhu tuski, kus palju vanade kommete kir­ kiirustati? Missugused tatarlased neid jeldusi, jutustatakse vaid varanduse, seekord ründasid?) Kuid tuli välja, et lukke-riive lõhkuva taime jm otsimi­ see on hoopis sümbolite sümbol — sest.) Ning jällegi tähelepanu kõrvale katkist kirikutorni (nagu nõukogude ajal juhtiv episood (koos järjekordse mageda ja ristita) kasutatakse hüppetornina. naljaga ristilöömise ja ülestõusmise tee­ õhupall on haltuura korras tehtud (nagu madel). Selliste episoodide rohkus kur- kirikutorngi). Meie õhkutõusmiste saa­ distab seostamatusega, filmi mõtte kadu­ tus on koheselt potsatada vastu maad — misega. sellele rahvale pole saatuse poolt antud Veelgi pikem, veelgi venivam on kiri­ tõusta. kukellade valamise lugu. See lõik — Sümboolne on ka vihm; ja veel episoodiks ei saa seda kuidagi nimetada milline vihm: uputuseelne, ennenägema­ — on jällegi nihestatud nõukogulikul tu; on aeg Noa laev ehitada. See vihm spasmilisel moel. Algul ebaveenvalt on puruks peksnud kogu elu, kõik tehtud laokil saviotsingud («augustini», eelne­ panused enda alla matnud, Rubljovi nud episoodis aga «juunini» — jälle freskod ära uhtunud — kõik on läi­ keeleline valskus, nii Venemaal ei kõ­ nud. .. neldud; ajaarvestus ja tähtajad käisid kas paastude, tähtpäevade või pühakute Oktoober, 1983 nimepäevade järgi), seejärel sama eba­ Tõlkinud ARVO PESTI veenev savi leidmine ning tüüpiline nõukogude kiirustamine ja avraal: valu- vorme mitte tugevdada! Kuidas nii! Vanad valajad kuulavad alandlikult ke­ set haltuurat isehakanud poisikest; kostab südantlõhestav kisa, täpselt nagu nõukogude ehitusel. Milles siis moraal ja autorimõte? Et tähtsa asja jaoks pole teadmisi vajagi? Jätkuks vaid nahaal­ sust ning kõik saab korda? Selliselt siis toimubki Venemaa taassünd? See­ järel tuleb poolik palvus, kogu sisse- pühitsemine on poolik. Ning Rubljov — see juba ilmalikuski elus «veider õnnis vanake», «kõiki tarkuses üle­ tav» terveneb ja innustub hüsteeriliselt nutva petturpoisi rinnal. Kus on siin tungimine Venemaa minevikku? Seda polegi. Autorile on vaja ainult sümbolit. Ta tahab filmi muuta sümboli­ te jadaks; sümbolite, mis niigi juba rõhuvad oma hulgaga. Meile ei öeldud mitte midagi õtse, vaid sümbolitesse surutult. Tähtsaim, äärmuseni kokkusurutud sümbol on järgmine: nõdrameelne, lol­ like-Venemaa pani tüki hobuseliha eest vabatahtlikult pähe tatari mütsikese, läks tatarlasele naiseks ning ravis end sellega vene rumalusest terveks. Ei saa kuidagi öelda, et too lollike sündinuks Rubljovi suletuks jäänud eluloost. Mis see siis on — vaatajale kasulik akses- suaar? Tolleaegse vene käitumise parim selgitus? Või hoopis meie sajandi tõlgendamine? Ja veel üks sümbol — sümboolne proloog õhupalliga. (Kohe ei saagi aru, so on see proloog või mis, ehkki eraldatus GERMAN SCHUTTING FARSI VÕITLUS KOMÖÖDIAGA VABADUSE PLATSI ÄÄRES VENE TEATRI HOOAEG 1989/90

TUNDUB, ET MÖÖDUNUD HOOAJAL KUULUTAS VENE DRAAMA­ TEATER PIISAVA SELGUSEGA KÕIGILE, KES SOOVISID KUULATA JA KUULDA, MIDA TA SUUDAB, MIDA TAHAB NING MIDA TALT ON PAREM MITTE NÕUDA. NÜÜD ON AGA SÕNA TEATRI KUNSTILISE JUHI G. MIHHAILOVI PÄRALT: KAS TA ARVESTAB KÄESOLEVAT HOOAEGA PLANEERIDES 89/90 KOGEMUST? VOI ON TAL HOOPIS OMAD PLAANID? . ..

Sellele, kes on võtnud vaevaks tähele­ ütlemise tee. Nagu Werther nii peab ka panelikumalt silmitseda Vene Draama­ tema päevikut, milles näeb ainsat või­ teatri möödunud hooaja repertuaarileh- malust rebida endalt mask ja välja ela­ te, ei saanud jääda märkamatuks tolle da oma alalisest teesklusest kogunenud üpris intrigeeriv sisu. Siin on näiteks negatiivsed emotsioonid. Kuid just see V. Nabokovi «Lolita» E. Albee lavatööt- wertherlik «nõrkus» saabki talle saatus­ luses — avantüürimaiguline publikupei- likuks ... butis. Või siis tandem Voinovitš-Gorin Mis aga puudutab žanrimääratlust, — nimed, mis ütlevad isegi midagi siis on Ostrovski näidendite mängimisel neile, kelle jaoks parim raamat on tele­ farsina ka oma ajalooline traditsioon. viisor. Teatraalidele aga Moliere ja Mari- Eisenšteini «Pärast tarku palju» ja vaux ... Meierholdi «Mets» on vahest kaks Kuid neile, kes armastavad afišilt kõige krestomaatilisemat näidet «hooli­ pealkirju lugeda, sai vahest kõige pilku­ matust suhtumisest klassikasse». püüdvamaks järgmine rida: «Noore Glu- Kõne all oleva näidendi puhul on movi kannatused», kaheosaline farss aga juba autor ise võtnud suuna farsile: — kollaaž A. N. Ostrovski komöödia nimi Glumov tuleneb venekeelsest ver­ «Pärast tarku palju» järgi. Kõige selle bist «глумиться» (narrima, irvitama, põhjal võib julgelt oletada, et lavas­ tögama). Sellega on Ostrovski ühemõtte­ taja, Leningradi Teatriinstituudi diplo­ liselt osutanud peategelase ampluaale. mand A. Suhhotšev, on vähemasti palju Glumov on traditsioonilisest farsist päri­ lugenud inimene, kes oma eruditsiooni nev petis ja kavalpea, kes veab lihtsa­ ka vaka all ei hoia. Pealkirja moderni­ meelseid armutult ninapidi, kuid jääb seeritud variant peaks meile assotsieeru­ lõpuks siiski ka ise vahele. Peale tema ma just nagu Goethe Wertheri-romaa- on näidendis veel ka terve hulk teisi niga, alapealkiri teeb aga kõik, et seda farsile iseloomulikke maske. assotsiatsiooni lõhkuda: kui juba farss, mis puutuvad siia siis kannatused? Niisiis on lavastuse väljapakkumises Niisiis jääb ainult üle tõdeda, et tege­ farsina oma kindel loogika. Kahjuks mist on iroonilise riimiga, sest kui pole aga ei vihjetel Goethele ega ka maailm Wertheri ümber on ainult tema afišil märgitud žanril midagi pistmist subjektiivse sisetunde peegeldus, siis tegelikult laval toimuvaga. Lavastaja on Glumovit ümbritsev on objektiivsus, mil­ teinud vaid ühe argliku sammu farsi lega tal tuleb leppida, mille järele end suunas (ekstsentrilise E. Tomani peaossa kohandada, kui ta üldse tahab selles määramisega), riskimata ülejäänud osas reaalsuses ellu jääda või veelgi enam — aga kuidagimoodi mängu teravdada. ka mingit edu saavutada. Glumov valib­ Ning lõppude lõpuks vajub ka Toman ki oma individuaalsusest täieliku lahti­ monotoonse rütmi ning ara režissuuri 51 sohu.. . Lühidalt, pealkiri jäigi noore la­ mängu piiridest väljapoole. «Appi! Ma vastaja kõige huvitavamaks leiuks, meile jooksen jõhvikamahlast tühjaks! » kisab annab see aga põhjust mõningateks Pajats A. Bloki «Palaganis», provot­ mõttemõlgutusteks farsi teemal, millel seerides publikus farsile sobilikku reakt­ on ka otsene seos kõigi teiste Vene siooni. Draamateatri läinud hooaja uuslavastus­ Keha ilma elava ihuta on loomulikult tega. nukk, marionett. Ega asjata pöördunud «Farsi teater — see on inimkeha sajandialguse režissuur uue postnatura- teater,» kirjutab Eric Bentley ning lisab listliku näitlejatehmka otsinguil mario- samas: «See on sürrealistliku keha tea­ neti kui ideaalse jäljendamisobjekti poo­ ter.» Täpsustagem omalt poolt: li hatu le. Henrik Jurkovski kirjutab nukuteatri keha teater. Farsi hüpostaasideks on erootikale pühendatud artiklis: vägivald ja erootika, kuid siin pole «Nukk... vähendab pildi sündsusetust, peksasaanust kahju ning lahtiriietumine loob distantsi, muudab ilmselge koomi­ ei tekita ebamugavustunnet. Farsilik liseks.» tegevus on tinglik ning seisab lahus Seadnud oma töökohtades üles üle­ tema füsioloogilistest tagajärgedest: muse topisnuku, mida alluv võib süda­ valu, häbi, haledus — see kõik jääb mest klohmida, leidsid jaapanlased puht- olmelise rakenduse nii farsi põhiteesile V. Voinovitš—G. Gorin, f Keskmiselt karvane «keha ilma elava ihuta* kui ka farsili- kodukass» (lav G. Mihhailov). Stseen lavastusest. kule moodusele vabaneda negatiivsetest emotsioonidest. Farsis on lubatud see, millest solvatu võib igapäevases elus ainult unistada: füüsiline arveteõienda­ mine solavajaga, nõrga võit tugeva üle. E. Bentley: «Melodraamas me väriseme hirmust vaenlase ees, farsis aga maksa­ me talle selle eest kätte.» Farssi eitav teater arvab, et utoopia karistatud solvajast juhib meid kõrvale reaalsete probleemide juurest. Osav ko­ mödiant, kes nopib keelatud vilju ning pääseb siiski peksust, ei mahu tema süžeeklišeede hulka, mille järgi üks on jõuetu hulga vastu. Vene teatril farsi- likku maailmatunnetust pole, see on tema realistliku ideoloogia tagajärg. Ja kui Suhhotševil oligi idee lavastada farsi- likku Ostrovskit, siis mängis teater (ka omamoodi hulk) sellele otsustavalt vastu. Ta surus farsiliku peategelase nurka ning uputas ta ammu enne lõppu, seades sellega jalule (vastu lavastaja tahtmist) normi, klišee. Seevastu situatsioone, kus tugev pek­ sab nõrgemat, mängib teater ülima ker­ gusega, nagu noodist, täielikult soli- dariseerudes režissuuriga. «Keskmiselt karvane kodukass» ja «Lakeide mängud» räägivad just sellest: grupi, hulga, õigu­ setu Süsteemi poolt solvatud väikesest inimesest. Need on omamoodi antifarsid. Siin on tõesti valus, kui lüüakse. Glumov püüab varjata oma tõelist «mina» paljude maskide taha, võttes mängu­ reeglid omaks. Voinovitši ja Braginski kangelased püüavad aga Süsteemi sise­ E. Bragmski, «Lakeide mängud* (lav M. Moreido). neda katmata näo ja sirge seljaga. Asja — Marika Tammaru, Georgi Nikititš — Neid pekstakse selle eest — katse eest Oleg Rogalšov. oma põhimõtetest taganemata siiski hü­ vede juurde trügida. Selle teema teine variatsioon on ette­ Tagasihoidlik nõukogude juudist lite­ kandja Asja, kes, sattunud suurte üle­ raat Jefim Rahiin pärineks nagu otse­ muste puhkekodu teenijaskonna hulka, joones Gogoli «Sinelist» ning teda piina­ saab oma kolleegidelt teada, et ka tema vad probleemidki on täpselt samad mis on nüüd lakei. Asja püüab kogu hin­ Akaki Akakievitšil. Ainult et sineli gest vastu vaielda. Ilmselt lõpetanuks asemel on siin mängus prestiižsest karus­ ka tema oma tee samamoodi kui Rahim. nahast müts, mis on üks nendest hüve­ Kui just mitte infarkt, siis midagi muud. dest, mille jaotamisega tegeleb kirjanike Kuid Asja ei lähe lõpuni, heidab põhi­ organisatsioon. Kõigile jagus hinnalisi mõtted kõrvale ja tunnistab lakeide loomi, Rahiin pidi aga leppima kodu­ mängureeglid omaks. kassiga, mis pealegi vaid keskmiselt karvane. Nii määrati see aste hierarhias, Mui on nii hea meel, et võin oma eluga kinnitada kellegi teoormt. millest ülespoole Rahlinile teed ei ole. M. Zvanetski. Miniatuur. Too aga vaidleb, nõuab võrdseid õigusi. Ning solvumine kasvab nagu veerev Glumov, Rahiin ja Asja on sugulas­ lumepall, viies literaadi lõpuks infark­ hinged. Igaüks neist kinnitab omal moel tini, millesse ta ka sureb. loomuliku valiku teooria sotsiaalset ver- 53 siooni: ellu jääb see, kes ütleb lahti oma seerimiseks, tegutseb aga üsna primi­ isiksusest ning allub grupi seadustele. tiivselt — materialiseerib oponendi, See aga, kes oma isiksuse siiski säili­ tuues ta saalist õtse lavale. Nüüd vaid­ tab või ei suuda sellest lõpuni vaba­ leb Humbert juba kellegi äärmiselt alal­ neda, langeb mängust välja. Kui mitte hoidlike vaadetega džentelmeniga, kes lavastaja, siis teatri tahtel kindlasti. mängureeglite kohaselt esindab ka vaa­ Humbert Humbert, kelle suust kõlab tajaid saalis. Loomulikult on kehastu­ Nabokovi mina-vormis romaan, liitub nud ühiskondliku süüdistajaga palju samuti peksasaanud kangelaste grupiga. raskem vaielda, kui oma isikliku fan­ Pole kahtlust, et see toimub vastu­ taasiaga: esimese repliigid kõlavad veen­ pidiselt kirjaniku ideele, mis vastandab vamalt kui pooltargumendid, mis lähtu­ ühiskondlikule moraalile individuaalse, vad puhtindividuaalsetest, ainult tege­ prokurörile advokaadi ning seab kaht­ lasele, mitte aga publikule olulistest luse alla grupi õiguse anda hinnang kaalutlustest. Ning loomulikult võidab indiviidi tegevusele, mille loogikat väl­ selle näidisprotsessi süüdistaja, saavu­ jastpoolt tajuda on võimatu. Kompe­ tades ka surmaotsuse sellega, et hääles­ tentne on ainult seesmine kohtunik. tab publiku pealetükkivalt oma intiim­ Mida näitab meile aga teater? Alus­ elu üksikasjadest lobiseva Humberti tagem instseneeringust. Vaieldes kuju­ (B. Troškin) vastu. teldava oponendiga, oma pihtimuse ole­ Lavastaja (M. Moreido) reageerib täp­ tatava lugejaga, esitab Humbert ro­ selt saali antipaatia kasvule peategelase maanis pidevalt nii poolt- kui ka vastu­ vastu. Finaali mõrvastseenis rüütab ta argumente. Kasutades dostojevskilikke Humberti punasesse mantlis» ning nüüd võtteid, dialogiseerib Nabokov tema pole õigusemõistmise härjal enam kuhu­ monoloogid ning tõmbab ka lugeja pro­ gi pääsu. Kõigi juuresolijate suureks kuröri ja advokaadi vahelisse mängu. kergenduseks lömastatakse Humbert sel­ Romaani instseneeringu autor E. Albee, lel corridal nagu jälk putukas. Sot­ nähes siin head võimalust dramati- siaalses sfääris kasutab sellist efekti edukalt Leningradi TV populaarne info­ V. Nabokovi tLolita» E. Albee töötluses (lav saade «600 sekundit». Seejuures jääb M. Moreido). Stseen lavastusest.

54 aga hoopiski arusaamatuks, mis puutub Keha või kehalise demonstratsioon siia irooniline hr Nabokov, kes oleks teatris on üldse üks riskantne ette­ kindlasti eelistanud Sokratest ja O. Wil­ võtmine. N. Jevreinov esitab ühes oma de! nende üle noorsoo kõlbelise rikku­ artiklis küsimuse: millisel juhul võib mise eest kohut mõistnud rahvahulgale. öelda, et näitleja on alasti ja millisel Vaieldamatu farsipotentsiaaliga — et ta on lihtsalt paljas? Ning Humbert käitub üpris riskantselt, ta tuleb järeldusele, et plastilise joonise pöörab pea peale banaalseid tõdesid, ebatäpsus, kontrollimatu žest, väiksemgi ärritades sellega väikekodanlast. Ro­ kohmakus või vormiaps võivad alastuse maanis lepitab teda lugejaga teatud muuta paljastuseks, s.o millekski eba­ määral Lolita kuju. Kirjeldades neiut esteetiliseks. entomoloogi täpsusega, intrigeerib ta ise­ A. Tairov: «Kui enamik näitlejaid gi oma oponenti, sunnib teda huvituma suudab vaid läbi häda kanda kaas­ oma kireobjektist ning sellega ka ennast aegset kostüümi, teatraalset kostüümi ja oma loogikat mõistma. Keel on ju kannab aga äärmiselt halvasti, siis oma teadagi paindlik ja kirjeldada võib mida isiklikku keha ei oska nad üldse tahes. Keel on ka tinglik — lugeja «kanda».» kujutlusvõime joonistab ise kirjaniku Nii nagu Jevreinov nii vaatleb ka visandatud kuju lõpuni. Teater on see­ Tairov alastust kui omamoodi teatraal­ vastu halastamatult konkreetne, ta set kostüümi. Ühissaunas pole keegi surub vaatajale peäle om tege­ alasti, siin on kõik vaid paljad. «Ühis- lase välimuse) versiooni, mis võib aga ka sauna efekti» eest kaitseb teater end veenda. Lolita puhul ongi see prak­ lavalise, olustikukauge plastikaga, mis tiliselt võimatu. Ja nii jätabki lava nõuab näitlejalt erilist väljaõpet keha­ Humbert) ilma tema põhilisest lise materjali võõrandatud esitamiseks, milleta aga ülejäänu on lihtsalt mille kaudu saabki inimesest lavaini­ ja demagoogia. mene, inimese märk, sümbol. Tairovi Loomulikult on paljudel näitlejanna­ trupp, mida ta treenis oma isikliku del suuri kogemusi kooliplikade, Karls­ meetodi järgi, ilmutas selget suundu­ oni noorte sõprade .ins mängimisel. must sõnateatrist balletti. Selles oli Lapsed, kes laval toimuva tinglikkusega vaieldamatult oma ajalooline loogika: lati meelsasti nõustuvad, on harili- oli ju balletižanril meie sajandi esimes­ valmis neis oma eakaaslasi tunnis­ tel kümnenditel juba olemas üsna tõhus eima. Täiskasvanuid petta on aga ras­ oma keha «kandmise» kogemus (A. kem, seda enam, et vananeva intel­ Duncan, Djagilevi vene ballett). lektuaali kaheteistaastase armukese rol­ «Puudutustes ja ühteliitmistes», slo­ li esitav näitlejanna ilmub ühtelugu vaki režissööri R. Polaki lavastuses lavale supelkostüümis (või hoopis ilma Marivaux' «Vaidluse» järgi, seda koge­ selleta). Nii mõistatavadki teatrisõbrad must aga tarvis ei läinud. Alastust ei vaheajal suitsunurgas: «Ja mis siin siis tule siin mõista mitte teatraalse kostüü­ nii erilist on? Miks räägitakse kogu mina, vaid just nimelt selle alterna­ aeg mingist kõlbelisest rikutusest? See tiivina, s.o paljastatud ihuna. on ju täiesti tavaline variant. . .» Tea­ Näidendi süžeeliseks teljeks on eks­ ter on end ise asetanud olukorda, periment. Keegi rikas härra kasvatas kus vaataja on lihtsalt sunnitud teda täielikus isolatsioonis (üksteisest ja kogu võltsingult tabama. ülejäänud maailmast) üles neli last: Siseneb tütarlaps.. . ta ronib just kaks poissi ja kaks tüdrukut, et teada minu kohal üle pea; ronides on saada, mis inimeses pärineb loodusest näha tema täiesti paljas selg, ja mis kasvatusest, ühiskonnast. Pärast nahk pole just päris puhas, vasa­ härrasmehe surma viivad eksperimendi kul puusal on näha verele- lõpule tema mustanahalised teenrid, s.o kraabitud uksekella nupu suu­ inimesed, kes XVIII sajandi (ja ka hili­ rune laik. Kuid jõudnud lavale ning pööranud saali poole oma sema aja) mõistes on looduslähedasemad puhta näo, hakkab ta suurepära­ kui valged eurooplased. Marivaux' intel­ selt mängima. lektuaalses draamas saavad aga just F. Kafka. Päevik. 19.11.1911. nemad euroopalike vaadete ja kostüü­ (unenäo üleskirjutus) mide kandjaks. Ning vastupidi, väljas- 55 pool kultuun üleskasvanud eurooplased mentaarseid kooseksisteerimise problee­ on siin primitiivrahva rollis. me, ajavad teenrid nad nagu looma­ Polak näib kasutavat teadlikult näit­ karja tarasse, taastades sellega kultuuri­ lejate oskamatust oma keha «kanda», väärtuste prioriteedi. Norm, olgu ta siis vastandades kostüümi selle puudumisele, halb või hea, pühitseb jällegi oma võitu. teatri mitte-teatrile. Teenrid uhkeldavad Teenreid on ainult kaks, kuid esinedes elegantsetes mustades kuubedes ja kolm- normi kaitsjatena, on nad siin enamuse nurkkübaratega. Nende käed on kaetud rollis. Noorukeid on aga neli, kuid kinnastega, näod aga maskidega. Koik nende egoism ja kooseluncrmide mitte­ ihuline on täiesti varjatud. Nad kehas­ tundmine muudavad nad hulga poolt tavad teatrit laitmatut vormi. jälitatavaiks üksikuiks. «Metslastena» kasvanud noorukid on aga seevastu lühikestes särkides, mis ei Leningradlase Julius Dvorkini «Tar­ ahista liigutusi ega varja ihu (loomu­ tuffe» sai üpris järjekindlaks Marivaux' likult elementaarsete viisakusnormide arenduseks, võttes tollelt üle nii tema piires). Vormiprobleemid on neile tund­ problemaatika ja selle lavalise väljendu­ matud, nad peavad end ülal loomu­ se põhimõtted kui ka suure osa seal esi­ likult ning isegi teatava lodevusega. nenud näitlejaist. Ilmselt otsustas lavas­ Tairov poleks nendega rahule jäänud, taja, et «kaunite kostüümide epohhi» kuid selles kontekstis on niisugune juba sisseelanud näitlejatega on tal plastiline lahendus täiesti omal kohal. kergem siseneda ka Moliere'i maailma. Veendunud loomulike inimeste täie­ Tõlgendades Moliere'i Marivaux' kaudu likus suutmatuses lahendada ka ele- tõmbas Dvorkin ka prantsuse komöödia­ kuninga vaidlusesse, mille algatajaiks Marivaux, tPuudutused ja ühteliiimised» (lav said alles järgmise sajandi valgustajad. R. Polak). Azorre — Aleksandr Ivaškevitš, Mes- rine — Oleg Rogatiov. Keha ja kostüümi konflikt lavastu­ E. Gaitšuki fotod ses haakub ka farsiprobleemiga ja nii saabki «Tartuffe'ist» hooaja efektne lavastaja on silmakirjatseja põrmusta­ ning veenev resümee, mis koondab en­ nud Ohvitserist teinud absoluutvõimu dasse nii eelnenud esietenduste saavu­ kandja enda. Meie ees troonil on kahtle­ tused kui ka nende möödalaskmised. mata Louis ise, sundides meid meenu­ tama traditsioonilist karnevallikku si­ «Komöödia omistab suurt tuatsiooni narride kuningaga, kellele tõe­ tähtsust välisele vormile. Veelgi line monarh ajutiliselt oma võimu loo­ enam, ta on spetsialiseerunud vutab, et seejärel isehakanu alandami­ väliste viisakuskommete järgi­ sega taastada status quo. misele. » Sulgedes Tartuffe'i nimega peksa­ E. Bentley saanud kangelaste nimekirja, lisagem talle siiski ka üks teatraalsetest funkt­ Farsi kui normide ja reeglite lõh­ sioonidest — ja nimelt Lavastaja oma, kuja alternatiiviks on komöödia, mis kes saab trupi (hulga) käest peksa ju­ seab normi jalule ning naeruvääristab hul, kui ta oma oopust planeerides ebanormaalsust, kõrvalekallet. Vene ei lähtu mitte teatrist kui objektiivsu­ Draamateatrile on komöödiažanr maa­ sest, vaid oma subjektiivsest ideest. ilmavaateliselt lähedane. Dvorkini «Tar­ Parandustega Ostrovski ning korrigeeri­ tuffe» kujutabki endast farsi kahevõit­ tud Nabokov — need on jäljed Teatri lust komöödiaga. tungimisest lavastussfääri kaasautori õi­ Rafineeritus on selle ringkonna elu­ gustes. Võiks öelda, et oma «Tartüffe'- norm, kuhu Tartuffe end sisse suruda iga» lahendas Dvorkin lavaliste vahen­ püüab. Välise täielik vastavus sise­ dite abil üksikisiku konflikti hulgaga, misele, kostüümi ilu vastavus mõtete taastades isehakanu karistamisega Re- ilule on siin kreedo, printsiip. Ilu­ žissuuri õigused. Kas see tähendab kar­ kõnet harjutav Cleante lihvib paralleel­ nevali lõppu?.. . selt ka oma kummarduste tehnikat. Tundub, et möödunud hooajal kuulu­ Valere ja Marianne väljendavad oma tas Vene Draamateater piisava selgu­ tundeid tantsu kaudu. Siin minnakse sega kõigile, kes soovisid kuulata ja peenelt riidu ning peenelt ka lepitakse, kuulda, mida ta suudab, mida tahab vajutakse peenelt minestusse, kannata­ ning mida talt on parem mitte nõuda. takse ja juubeldatakse peenelt. Nüüd on aga sõna teatri kunstilise V. Laptevi Tartuffe (vastupidiselt juhi G. Mihhailovi päralt: kas ta ar­ Glumovile) ei kiirusta oma käitumis­ vestab käesolevat hooaega planeerides norme ümbritseva stiili järgi kohanda­ 89/90 kogemust? Või on tal hoopis ma. Tema stiihiaks on farss. Ta on eba­ omad plaanid?... viisakas ja printsipiaalselt vulgaarne: tal pole mõtteski oma paljast ihu häbe­ neda. Rasputinlik särp libiseb ühtelugu õlult või siis heidetakse tihtipeale hoo­ piski seljast. Lihasuretamist imiteeri­ des piitsutab ta end jämeda köiega, kuid samas omandavad ta liigutused varjamatult erootilise tähenduse. See trikk köiega kuulub vaieldamatult farsi klassikalisse arsenali. Farsi vaidlus komöödiaga on teatraal­ ne, esteetilist laadi konflikt. Eetilised probleemid kerkivad siin üles kui taga­ järg väitele: «komöödia on moraalne, farss aga amoraalne». Lõpuni oma žanri- list identsust säilitav ning seetõttu ka aktiivselt destruktiivne Tartuffe tunneb ennast komöödias nagu kärp kanalas — ning ainult deus ex machina tungi­ mine süžeesse on võimeline teda pea­ tama. Seepärast pole vist juhuslik, et tKellaoärgiga apelsin», 1971. Reiisspõr Stanley Kubrick. Filmi peategelane Alex •'Malcolm McDawelll.

VILLU KÄND ÜLESKEERATAV PLUMBUM tavateks apelsinideks». Nimeiuse pärit- «KELLAVÄRGIGA APELSIN» («A Clockwork Orange»), Hežissöör Stanley Kubrick, stsenarist oiu oli kommeHtaaridetagi selge neile. S. Kubrick Anthony Burgeäsi samanimelise ro­ kas olid näinud Stanley Kubricki 1971. maani ainetel, operaator Jchn Alzctt. muusika aastal lavastatud filmi «Kellavärgiga Waiter Carlos, Beethoven. Kossini, Elgar Arthur Freed, Naeio Herb Brown, Terry Tucker ja apelsin», milles sisalduvad naturaalsed, Erika Eige^i, kunstnikud Russell Hagg ja Peter kuid ühtlasi äärmuseni stiliseeritud vä­ Sheilds. (teades: Malcolm McDowell, Patrick givallastseenid võisid tõepoolest vastu­ Magee, Michael Bates, Warren Clarse. Adrienne võtlikele vaata.aile kujuneda saatusli Corri jt. Värviline. 136 min. ÜSA, 1B71. kaks. «PLUMBUM EHK OHTLIK WANG. '«Плюмбум, Siiski pole «Kellavärgiga apelsin s или Опаснея игра»). Režissöõr Vadfeai Abdrašitov. pelgalt taandatav vägivalla trilleri jäika­ stsenarist Aleksandr Mindadee. Geor­ desse raamidesse, vaic sellele võib lähe­ gi Rerberg, kunstnik Aleksandr Tolkatšev, helilooja Vladimir Daškevitš. Osades: Anton neda ka kui sotsiaalpsühholoogilisele Androsov, Jelena Dmitrijeva Jelena Jakovleva, uurimusele, kus käiakse läbi kogu vägi­ Zoja Lirova, Aleksandr Feklistov j6. Värviline, valla skaala üksikisikust ühiskonnani 2646 m (10 osa). «Mosfilm», I98fi. tervikuna. Režissöõr naib muu hulgas rõ­ hutavat — kurjus ja agressiivsus on Ei olnudki eriline üllatus kunagi inimese iidsed ;a fundamentaalsed oma­ kuuldud uudis, et kuskil (visit Itaalias) dused, nad on püsivad mis tahes arengu­ olevat arreteeritud kuritegelik jõuk, kel- tasemel ning nende avaldumine on sageli 8 le liikmed nimetasid endid «üleskeera­ seletamatu ja arusaamatu. Kubricki film baseerub Anthony Bur- kes püüab hulkureid ja salakütte ning gessi samanimelisel teosel ning on seda­ meelitab võrku suuremakaliibrilise- võrd utoopiline, kuivõrd tegevus toimub maidki sulisid. Kõhedust tekitab üksnes tulevikus, «sotsialistlike» tunnusjoon­ äratundmine, et peategelane on Timuri tega totalitaarses ühiskonnas, kusjuures ja Pavlik Morozovi mantlipärija, mitte sugugi tähtsusetu pole ilmselt tegelik pimedusega löödud ideejünger, vaid vene laenudest kubisev kõnepruuk. märksa komplitseeritum kuju, oma tege­ «Kellavärgiga apelsini» or. huvitav ja vusest rahuldust tundev salapärane män- intrigeeriv kõrvutada 1986. aastal nõu­ gur-kättemaksja, kes ainult juhuslikult kogude režissööri Vadim Abdrašitovi ei kuulu Alexiga ühte seisusesse. Noo­ vändatud mängufilmiga «Plumbum ehk rukit ekspluateerivad operatiivtöötajad Ohtlik mäng». Erinevalt esimesest ei si­ mõistavad oma teguviisi ebaeetilisust, salda «Plumbum» verd tarretama pa­ kuid ei hülga teda ometi, sest riigile on nevat vägivalda, peksmisi ja vägistamisi. Plumbumit tarvis. Samal ajal on poisile Seal leiduv kurjus on kaugelt subtiilsem, tarvis ohvreid, et kätte maksta temale varjatum. Filmi tegevus lähtub vahe­ endale kord tehtud ülekohtu eest. tust kaasajast ja on seda masendavam, Peab tunnistama, et mõlemas tege­ sest kujutatav on väga reaalne. Totalita- laskujus peitub teatav lummus. Alexi nsmist võime siin kõnelda airiult tingli­ Beethoveni-fanatism perversses kombi­ kult, küll aga annab tulevikuinimese natsioonis tema julmusega ja Plumbumi mõõdu välja filmi peategelane, kelleks on motiveerimatu askeldamine teevad mõle­ tavaline Moskva koolipoiss Ruslan Tšut- mast deemonid, keda vaadates tekivad ko, veidra hüüdnimega Plumbum. vastakad tunded. Pealtnäha mõjub juba Kui «Apelsini» juhtfiguur, kuritege­ noorukite vanus ebamääraselt. Jättes liku jõugu liider Alex au küüniline kõrvale füüsilise vanuse, on mõlema kurjategija, siis tema eakaaslane Vene­ puhul tegemist mentaalselt varaküpse­ maalt on eeskujulik õpilane, ühiskondlik nud kujudega (kui me üldse võime rää­ aktivist, miilitsa vabatahtlik abimees, kida hingest). Eriti rõhutab seda Plum- 59 «Kellavärgiga apelsin*. Rivi on korra alus. Pare­ õnnetul mannekeenil, kelle armastatu on mal äärmine on Alex (Malcolm McDowell). segatud kuritegelikku afääri, endaga lin­ nast välja sõita ... ning eksitab ta. See­ järel sunnib aga lootuse kaotanud tüd­ bumi vastaseid relvituks tegev väide, et rukut lahti riietuma. Kuid alateadlikult ta on neljakümnene. oodatud erootilise stseeni asemel näeb Üheaegselt esinevad täiskasvanulik rabatud vaataja unustamatut vaatepilti halastamatus ja lapselik tegevuslust sähvivate välkude taustal toimuvast kindlustavad nii Alexile kui ka Plum- ujumistunnist. bumile moraalse üleoleku ohvrist. Alex Alexi stiliseeritud vägivald, mis oma terroriseerib füüsiliselt, Plumbum psüü­ teatraalsusega jõuab kohati paroodiani, hiliselt, kuid ka esimese puhul pole viitab tema mehaanilisele loomusele, taunitavad mitte üksnes kuriteod, vaid kunstlikkusele. Sama kehtib ka Pium- nendega kaasnev hingeline seisund, jo- bumi kohta, kes sisaldab liialt vastu­ viaalsus, mis masendava siirusega pee­ olusid, et olla usutav lihast ja luust geldub jõhkardi näos. Alex on julm, kuid nooruk. Plumbumi nägu on segu hinge­ ta oskab tunda rõõmu. Me näeme saa­ tusest, julmusest, kavalusest ja ka kaas­ tanat ennast, kui Alex vägistades laulab tundest ning meil on raske taibata, mis lõbusat laulukest «Singin' in the rain*. mängu ta mängib. Irriteerivalt mõjub koolipoiss Plum- Kubrick ja Abdrašitov on võrdselt bumi totter kuju, kes odavas palitus, kiuslikud, mitte võimaldades meil väljen­ portfell järele lohisemas, sebib ohvreid dada «korrektselt» oma puhtaid tundeid otsides talvistel Moskva tänavatel, raud­ — kaastunnet, hukkamõistu, jälestust. teejaamades ja tagahoovides. Tema käi­ Plumbumi terroriseeritav mannekeen tumine on etteaimamatu. Joostes oma äratab põlgust «kurjategija» vastu, kunagise paljaksröövija järel, kaotab kaastunnet hüljatu vastu, ta veetleb oma Plumbum korraga varga silmist, kuid iluga ning kallab üle ematundega — ja ta ei katkesta oma jooksu, vaid lülitub kõike seda üheaegselt. Sellise lõhkirebi­ 60 sujuvalt laste jalgpallimatsi. Või laseb tud tundega marsib šokeeritud publik ülevoolavalt bravuurse klassikalise heli- pala saatel Alexi kamraadidega koos kaklusse, mis on jõhker, kuid sarnaneb pigem balleti kui võitlusega. Vastuolud teevad nende filmide jälgimise pingeli­ seks. Autorid sorivad vaataja psüühikas ja näikse küsivat — kas julmus, kui seda estetiseerida, ongi inimesele nii väga vas­ tuvõtmatu? Nii Alexi kui ka Plumbumi ühis­ kond toetub kurjusele. Riik, mis puhas­ tab vanglaid kriminaalvangidest, et teha ruumi poliitilistele, ning riik, mis soosib pavlikmorozovlust, asetsevad ilmselt sa­ mades piirides. Mõlemad noorukid on oma valitsemishimus väga riigi nägu. Alexi ja tema kaaslaste riietus ja butafooria on justkui kaootiliselt lae­ * natud politseinikelt, tehnikutelt ja polii­ tikutelt, kes teda ümbritsevad. On ka iseloomulik, et Plumbum ei tunne valu. Valitsedes imehästi iseennast, püüab ta allutada endale kõiki teisi. Kubricki Alex ja Abdrašitovi Plum­ bum on kurjuse kaks erinevat väljendus­ vormi, kurjust soosiva ühiskonna näh­ tused, omamoodi sümbolid. Alexit ja Plumbumit ei iseloomusta üksnes see, mis nad kaasinimestele teevad, vaid ka see, kuidas nendega käitub riik. Poiste tegevus on riigi tegevus kitsamas mõttes. Ohvrite galerii mõlemas filmis kuulub »Plumbum». Tavaline Moskva koolipoiss Ruslan Tšutko (Anton Androsov). f Kellavärgiga apelsin». Filmi režissöör Stanley Kubrick ja peaosatäitja Malcolm McDowell. ühte ja samasse seisusse, kohati isegi Kui me loobume inimesele paratama­ kattub (kodutud). Need inimesed on tõr­ tult omase kurjuse presumptsioonist, jutud, ühiskonnaga vastasseisus. Tra­ indiviidi põhjendamatust tarvidusest göödia peitub selles, et nende kaitsetus on olla agressiivne, vajadusest omada või­ täielik, sest sarnaste subjektide repres­ mu, avaneb meil «Apelsini» ja «Plumbu­ seerimisel kasutavad peategelased läbi­ mi» kõrvutamisel võimalus mõlema fil­ nisti erinevaid võtteid — Alexil on sel­ mi peategelase agressiivset käitumist leks füüsiline jõud, Plumbumil seadus. motiveerida veel ühest aspektist. Kum­ Ei ole raske kujutleda Plumbumit vastu­ maski on episoodid ilmsete vihjetega Oi- pidises rollis, külmaverelise kurjategija­ dipuse kompleksile, mis teatavasti on na, nagu polnud imekspandav Alexi psühhoneurooside aluseks. Alex ründab nüride kambajõmmide metamorfoos po­ rfroog'idega radikaalsele kirjanikule kuu­ litseinikeks. luvat maja, mille uksel ripub pretensioo­ Kes ei ole sellises ühiskonnas agressor, nikas silt «Kodu». Sissetungijad tümita- on ohver, ja kui ta ei ole kumbki, on vad kõigepealt vigaseks kirjaniku enda' ta Alexi või Plumbumi naiivne lapse­ (kättemaks isale), seejärel vägistavad te­ vanem, infantiilne idealist, kes päevast ma naise (vahekord emaga). Selle näite päeva konutab oma korterisse kapseldu- valguses pole Plumbumi juures, kes on nult teleri ees ning keeldub vastu võt­ röövpüügi eest arreteerinud oma isa ning mast talle ebameeldivat informatsiooni, talle jaoskonnas protokolli teeb, raske märkamata, et saadana sigidik võrsub näha freudistlikult tõlgendatavaid te­ õtse perekonna keskelt. Kogu kujutatav gutsemismotiive. maailm on, nagu süsteem ise, moonuta­ Kurjusest ei saa me mööda minna ei tud, võõrandunud. See on mugavate tugi­ ameerika ega nõukogude režissööri tei­ toolide, tehnika, plastmassi ja televi­ sigi filme vaadates. Kubrick näitab ag­ siooni maailm, milles liiguvad viirastus­ ressiivsust erinevais, ajastule kohastes likud inimesed. «Ma õpetan sind, kuidas vormides kahes «Apelsini» ajaliselt raa- tõeliste inimeste kodudesse sisse tungi­ mivas filmis. See on olemas filmi «2001: da! » kriiskab naiskunstnik Alexile, kuid kosmoseodüsseia» (1969) algusepisoodis ta eksib rängalt: ta ei ole rohkem tõe­ ahvide võitluses ürgajal, aga ka inim­ line kui Alex, kes ta mõrvab. Plum­ bumi insenerist isa ei suuda kuidagi konna arengu tipus, olles peitunud üli- rahuneda sellest, et teda on jaoskonda täiuslikus raalis, mis juhib kosmose­ viinud omaenda poeg: «Oled see sina, laeva. «Barry Lyndonis» (1975) on tar­ Ruska? Või viirastub mulle?» «Plumbu- betu vägivalla suurepäraseks sümboliks mis» pole inimestel korralikke nimesidki. rituaalsed duellid. Inimese hing puudub nii «Apelsinis» kui Sisemise tigeduse püsivusele vihjab ka «Plumbumis». Abdrašitov «Rebasejahis» (1980). Filmis «Rong jääb seisma» (1982) taluvad te­ Alexile ja Plumbumile tuleb au anda gelased pigem kuritegevust, muret, teiste — väga varakult on nad teinud valiku surma, kui tõtt enda puudustest. vastavalt sellele, mida ühiskond nõuab, Paraku on Kubricki pessimistlikul tu- terroriseerides kaaskondlasi kas füüsili­ selt või moraalselt. Nad on riigiala­ levikukujutelmal ja Abdrašitovi anti­ mate elujõulisemad esindajad, kes on kangelase visioonil ammu ka reaalne ka­ hästi kohanenud oma rolliga. (Võimalust te. Mööda Inglismaa tänavaid hulkuva­ valida ei tohi inimeselt ju ometi ära tes jõhkrates skinheed'ides ei ole ju raske võtta!) Tõsi küll, me ei saa mööda minna ära tunda Alexi järelkäijaid (õigemini tõsiasjast, et rollid on kergelt vahetata­ eelkäijaid), samas on Plumbumi aatekaas- vad. Arreteerituna mõrva eest hüüab lasteks Moskva lähistel omaalgatuslikult Alex irooniliselt seaduse järele, täpselt korda valvavad ljuuberid, kes «normi­ nii nagu jõugu küüsis olev kodutu filmi dest kõrvalekaldujate» suhtes ei kõhkle alguses. kasutamast füüsilist vägivalda. Alex ja Alexis ja Plumbumis peituvaid kurju­ Plumbum muutuvad üha enam ühte se lätteid otsida on tulutu, kuid samas nägu. just Alexi võimalused ühiskonnas toime Nii ei jäägi muud üle kui nukralt tulla sõltuvad tema võimest agressiivselt nõustuda Vassili Grossmani teose «Koik käituda. Nn Ludovico-eksperimendi läbi, voolab» ühe episoodilise tegelasega, kes mis sooritatakse Alexile vanglas, vabas­ vanglanaril tõdeb: «Vägivald on iga­ tatakse poiss võimest teha kurja, kuid ta vene, ükskõik mida ka tehtaks selle muutub seetõttu niivõrd abituks, et jala­ likvideerimiseks, see ei kao, ei vähene, maid muutuvad endised ohvrid tema pii­ ainult muundub, [ ] vägivalla kogus najateks. aga jääb maa peäl alati samaks.» TOOMAS SIITAN JOHANN VALENTIN MEDER. MATTEUSE PASSIOON

XVII sajandi protestantlikus kirikumuusikas on kaks selgelt eristunud arengusuunda. Itaalias tekkinud kontserdistiil oli sajandi algul ka Saksa­ maal kiiresti kodunenud, ent laostav Kolmekümneaastane sõda pani sellele virtuoose ja suuri kapelle nõudvale muusikale piiri. Kiriklik tarbemuusika jäi konservatiivseks ja seda hoiakut toetas ka valitsev ortodoksne teoloo­ gia. Jumalateenistuste muusikas oli peamine lihtne koguduselaul (Kantio- nallied) ja askeetlikus polüfooniatehnikas piiblitekstide aineline motett (Spruchmotette). Teine suund sai alguse 1580—1620 Lasso koolkonnas ja Itaalias õppinud meistritest. Ooperi- ja kontserdistiili mõjudega kunstmuu- sika arenes peamiselt rikkamate õukondade kapellides ja linnakodanike kodudes. Kokkupuuteala nende kahe suuna vahel oli võrdlemisi kitsas. Uus liikumine algas Põhja-(Kirde-)Saksamaa linnades XVII sajandi II poolel. Siin ei püütud ühendada mitte ainult kaht muusikalist stiili, vaid ka erinevaid religioonikontseptsioone. Luterlik kirik muutus pärast sõda ikka enam riigikirikuks ja kõiki inimesi ühendava koguduse idee jäi tagaplaanile. Ühelt poolt ortodoksse dogmaatika ja teiselt poolt luterliku müstika, nn unio mystica õpetuse alusel kujunes uus müstitsistlik suund, Einwohnungslehre. See seadis kõige olulisemaks Mina ja Jumala uue suhte, isikliku religioosse elamuse. Ortodoksse luterluse vaim avaldus kõige enam jutlustajate lihvitud kõnekunstis, luterlik müstitsism väljendus aga selgei- 63 malt vaimulikus lüürikas, mille kõrgaeg oli XVII sajand. Need kaks vastandlikku vaimu otsisid ühtsust saksa hilisbaroki kirikumuusikas, XVII sajandi lõpul kujunenud uutes žanrites — kirikukantaadis ja oratoorses passioonis. Varem sisu keskpunktis seisnud piiblitekstile on siin liidetud subjektiivsed kommentaarid ja muusika taotluseks pole enam piibliteksti kujutamine, vaid tõlgendamine. See on eksegeetiline muusika, oma sihilt väga lähedane jutlusele. Kõige selgemalt näeme neid muutusi saksa passioonis. Kui veel Heinrich Schützi loodud kolm passiooni (1665/66) esindavad nn responsoor- set passioonitüüpi, kus evangeeliumi lugu esitatakse niisama hästi kui täiendusteta (v. a ava- ja lõpukoor), peamiselt solistidega, pillisaateta ning kus koor loo sees esitab vaid rahvahulga repliike, siis sajandi keskel selle kõrval tekkinud oratoorne passioon täiendab evangeeliumi teksti juba rohkete lüüriliste mõtisklustega, mille tekstid pärinevad peamiselt Kanna­ tusaja lauludest. Vahemikust 1640—1700 on vähemalt tiitlite põhjal teada ligi 20 sellist teost. Esimeseks peetakse Thomas Selle 1643. aastal Hamburgis loodud Johannese passiooni. Edaspidi on kuni sajandi lõpuni enamik oratoorsetest passioonidest loodud Matteuse järgi. Tähtsamad neist on loonud: 1663 — Johann Sebastiani (Königsberg); 1664 — Thomas Strutius (Danzig); 1667 — Christian Flor (Lüneburg); 1673 — Johann Theile (Lübeck); 1683 — Friedrich Funcke (Lüneburg); 1693 — Christian Cajus (Halberstadt); 1697 — J. С Rothe (Sondershausen); 1700 — Johann Valentin Meder (Riia). Huvitav on jägida selle žanri geograafiat: praktiliselt kõik teosed on pärit vanadest kaubalinnadest (endistest hansalinnadest). Loetletud linnadest ei kuulunud Hansa Liitu ainult Sondershausen, ent ometi on see vürstiresi- dents vana turulinn ja asub kahe hansalinna, Nordhauseni ja Mühlhauseni vahelisel teel. Kaubalinnade suuremad rahalised võimalused, veel enam aga traditsiooniline avatus maailmale tegid võimalikuks moodsa kontsertliku kirikumuusika. Seda ei võetud sugugi kõikjal meelsasti vastu. Pikka aega salliti oratoorseid passioone vaid kõrvalkirikutes, peakirikutesse lubati neid visalt. Kaubalinnade avatusele vastandub sageli ülikoolilinnade konserva­ tiivsus. Ka oma teemast leiame sellele illustreeriva fakti — vaid üks meile tuntud oratoorsetest passioonidest, Königsbergis 1663. aastal loodud Johann Sebastiani Matteuse passioon, on pärit ülikoolilinnast. Königs­ berg oli muidugi ühtaegu ka tähtis hansasadam.

Johann Valentin Meder (1649—1719) sündis Wasungenis Tüüringimaal kantori pojana ning on nooruses õppinud ja lauljana tegutsenud Leipzigis, Jenas, Eisenachis ja Gothas. Võime öelda, et muusikuna on ta pärit kesk- saksa kantoraaditraditsioonist. 1674. aastal näeme teda aga Lübeckis, kus ta on seotud Buxtehudega. Siitpeale töötas ta ainult Läänemere- äärsetes suurtes kaubalinnades, mis on kultuuriliselt lähedased. Ta on olnud Lübeckis, Tallinnas, Danzigis, Riias ja lühemat aega Königsbergis ning tegutsenud kirikumuusikuna ja ooperiheliloojana. Ühena esimestest on ta saksa muusikas suutnud need kaks valdkonda loovalt ühendada ja nii valmistab ta ette saksa hilisbarokki. Mederi Matteuse passioon (1700 või 1701, Riia) seisab poolel teel esimeste oraatoorsete passioonide ja saksa hilisbaro'ki suurteoste vahel. Ta sisaldab kommenteerivaid aariaid, nagu kõik seda tüüpi teosed, need kaunistamata või lihtsalt parafraseeritud koraalimeloodiatega vahepalad ei sisalda aga midagi oluliselt uut. Kõige huvitavam on Mederi passioonis liikuv, nõtke ja piltlikult väljenduslik evangeeliumi-retsitatiiv, mis on kaugel varasemast pseudoliturgilisest melodeklamatsioonist. Just siin ühendab Meder passiooniloo didaktilise ja lüürilise aspekti. 64 Oma ajastus on ebatavaline retsitatiivi tonaalne vaheldusrikkus ja samuti liigendatus instrumentaalsete passažidega. Siin on selgelt aluseks ooperi- kogemus. Ooperist on pärit ka kohati väga ekspressiivne ja piltlik kujutus­ viis, nagu näiteks Jeesuse surmale järgnevas stseenis, kus meloodiakujundid maalivad templivaheriide rebenemist, maavärinat ja kaljude lõhenemist. Nagu hiljem Bachi Matteuse passioonis on ka Mederil Jeesuse repliigid keelpillisaatega eriliselt esile tõstetud. Üleminek recitative secco'lt acom- pagnato'le on iseloomulik ka ooperis ja itaalia kammerkantaadis sisu­ liselt kesksetes lõikudes. Keelpillisaade ei anna siin mitte ainult harmoo­ niat, vaid ka efekti. Eriliselt afekteeritud kõlakujundina kirjutab Meder mõnede Jeesuse ütluste juures ette keelpillides tremolo. See väljendab kurbust lausetes «Meine Seele ist betrübet bis an den Tod...» (Mt 26, 38) või «Mein Vater, ist's möglich, so gehe dieser Kelch von mir. . .» (26, 39), pettumust lauses «Ach! wollt ihr nur schlafen und ruhen?» (26, 45) ja lõpuks surmaahastust viimases hüüdes «Eli, Eli, lama asabthani» (27, 46). Mederi passioon on kirjutatud lihtsas ja piltlikus stiilis, mida saksakeelses kirjanduses on nimetatud Popularbarock. Ta püüab erineda varasemate saksa passioonide impersonaalsest väljenduslaadist ja ühendada intellek­ tuaalset, õpetuslikku elementi otsese mõjuga inimesele emotsioonide kaudu. Selleks kasutab Meder rohkesti oma aja muusikalisi tüüpväljendeid, mis pidid kuulajale vahendama teatud kindlaid tundeseisundeid. Seoses Bachiga on palju kirjutatud ristifiguurist. See on hästi tuntud läbi terve barokiajastu ning seostub eriti Kannatusaja muusikaga. Passiooniloos võiks ristimotiivil olla puhtillustratiivne tähendus. Praktikas on figuuride taotluseks aga enamasti kommentaar, mõiste tähenduse laiendamine. Nii näeme juba Schützi passioonidest alates ristilöömisekujundi juures muusi­ kas sageli hoopis ülenduse figuuri: tõusvat täistoonilist tetrahordi. Nii on see päris Matteuse passiooni algul: tekstis «Ihr wisset, dafi nach zwei Tagen Ostern wird und des Menschen Sohn wird über antwortet werden, das er gekreuzigt werde» (26, 2) saadab Schützil sõna «gekreuzigt» kaunistusfiguur f-g-a-b. Samas kohas on Mederil see figuur generaal- bassis: g-a-h-c.

Schütz er gekreu - •" ziget werde.

Meder .daper gekreu - ziget wer - de. J J i J- ьЛ m i j m 7 b

Geniaalselt lahendab selle kujundi aga Bach. Temal kõlab selle sõna juures generaalbassis kromaatiliselt tõusev figuur: see on ümberpööratud kanna­ tuse ja pisarate kujund.

Bach

See kannatuse ja ülenduse seos on sõnades kaunilt väljendatud Bachi kantaadi «Weinen, Klagen, Sorgen, Zagen» (BWV 12) aldiaarias: «Kreuz und Krone sind verbunden». Ülendusfiguuri kuuleme Mederil ka koorides tekstil «Lafi ihn kreuzigen! » ja mitmes retsitatiivis, näiteks sõnade juures «Da sie ihn aber gekreuziget hatten» (27, 35). Ülendusfiguuri vastand on laskuv tetrahord, mis vastab «alandusele», passiooniloos aga ennekõike «reetmisele». Puhtal kujul väljendub see vastandus Schützi Matteuse passioonis sõnade juures «doch wehe dem Menschen, durch welchen des Menschen Sohn verraten wird» (26, 24): 65 ... durch welchen des Menschen Sohn ver-ra-ten wird Koos meloodiakujundiga saab Mederil sellest figuurist lausa Juuda juht­ motiiv.

Evang 8 Da graghinderZwbl-Jen einer,mitKair/enJudas Isca-ri-oth

Tudas Was woUtihrmirgeben? Ich wtnihneuoh verra ten

Kui nüüd Meder kasutab seda figuuri sõnadel «.. .durch welchen des Menschen Sohn verraten wird», siis ei tähenda see enam mitte lihtsalt «reetmist», vaid märgistab ka reeturi. Bach arendas ka seda figuuri edasi: Matteuse passioonis, kui Juudas on ülempreestrite ees, kõlab sõnadel «Was wollt ihr mir geben? Ich wiil ihn euch verraten» (26, 15) generaal- bassis figuur d-c-h-eis; algkuju d-c-b-a on lõpetatud laskuva tritoonihüppe- ga, pattulangemise figuuriga. Mederi passioon on hea näide saksa passioonitraditsiooni ühtsusest. Kõige enam varieerub oratoorsetes passioonides evangeeliumiretsitatiivi stiil, seevastu koorid näivad olevat võrdlemisi tüpiseeritud — Sehützist Bachini kohtame samadel tekstidel tihti sama muusikalisi väljendust. Juba kirjeldatud ühendusfiguur ehk Gloria-topos esineb tihti ka koorides. Kooris «Wahrlich, dieser ist Gottes Sohn gewesen» (27, 54) on ta sõnadel «Gottes Sohn» nii Schützil, Mederil kui Bachil.

Meder

Schii

Bach Wahrlich dfeserist Gottes Sohn ge- we - sen.

Samuti järgmises kooris, «Herr, wir haben gedacht» (27, 63) sõnadel «Ich wiil nach dreien Tagen wieder auferstehen», kus ta seostub ka ruumi­ lise kujundiga «ülestõusmine».

Sehütyjfbrb >--•••' J | ,}, J | J -1 P \ '1 '*'""' : Ich wiil nach drei-en Га •- gen

MederjjES ""°* f | ff ff ff *^f' H 1 1?" D Г* ^ .*.»—- Ich' eh dreien Ta - gen auf er-ste-hen.

Bach seob selle veel ka arvuga kolm:

Bach 66 Ich wüLnach dreim Tagen wieder auf erste hen. Mitmel puhul pole sarnasus seotud ühegi tüüpfiguuriga, see lähtub pigem teksti prosoodiast. Näiteks koorides «Herr, bin ich's» (26, 22), «Was gehet uns das an?» (27, 4) ja «Gegrüfiet seist du» (27, 29) on Schützil, Mederil ja Bachil aluseks väga sarnased põhimotiivid:

Johann Valentin Mederit pole tavaliselt arvatud saksa barokkmuusika esimese suurusjärgu tähtede hulka. Peale mõnede varem tundmata teoste, eriti ooperi «Die beständige Argenia»1 («Südi Argenia») avastamist hinna­ takse aga tema tähtsust nüüd palju kõrgemalt. Meder on ühe esimesena suutnud ühendada saksa kirikumuusika ja itaalia ooperi mõneti vastandli­ kud traditsioonid, ent mitte nii nagu tehti väga itaaliameelses Hamburgis, vaid toetudes tugevasti saksa kantoraatide tavadele. Eriti oluline isik on ta aga Läänemeremaade kultuuriajaloos. Tema kunst on hea näide suurte Läänemere sadamate kultuurilisest lähedusest ja samuti selgelt esileküündi- vast asendist enne Põhjasõda.

Loodud aastal 1680 ilmselt Tallinnas.

67 UUEST AASTAST TAAS «MUUSIKALEHT»

Kas kilbiga? Loomulikult! * С Orffi muusikalise kasvatuse süsteemi Lühike tagasipilk. 1990. aasta alguses asu­ propageerimine Eestis. tasid mitu noort inimest Tallinna Konserva­ * Põnevaid lugusid maailma muusikutest. tooriumist väljaande, mille nimeks sai * Maailma, N Liidu, Baltimaade ja Eesti «Scripta Musicalia». Trükis oli mõeldud ees­ muusikauudised, nii pikemad kirjutised kätt muusikute kitsamale ringile. Mõned näi­ kui ka lühiveerud, viimane igas numbris. ted seal avaldatud artiklitest: Leo Semleki * Album, kus lisaks eesti rahvalikele vii­ «Muusika perioodisüsteem», F. E. Spahrsotti sidele ja klassikalise muusika teemadele «Muusikaesteetikast», Jaan Räätsa «Nüüdis- hakkab ilmuma ka džässiteemasid, muu­ notatsioonist». Muidugi ei puudunud ka sikaliste terminite eestikeelseid vasteid kriitika, seda lõviosas konservatooriumi kont­ jm. sertide kohta. * Naljanurk, mis hõlmab terve lehekülje. Toimetuses oli algusest peale esindatud * Muusikaalased kuulutused ja reklaam. kaks suunda, mis pidid lõpuks ka polarisee- * Raadio- ja teleprogrammi valikkava ruma. N-ö rahvalik tiib, mille põhiesindajaks muusikaseadetest, ka Soome Raadio ja on allakirjutanu, haaras alates 15. lehenumb­ TV muusikasaated. rist (oktoobrist) väljaande ilma suurema Loetelu võiks jätkata, kuid midagi peab vastupanuta oma valdusse. Elitaarse, teoreeti­ jääma ka tellijaile üllatuseks. lise kallaku pooldajad (esindajaks Andrus Muidugi oleme huvitatud püsilugejas- Kallastu) jäid ootama uut aastat. Miks nii? konna tekkimisest, seepärast teeme neile ka Võiks öelda, et tegemist oli «salaprotokolliga», privileege. Näiteks juba tavaks saanud kus jaotati mõjusfäärid. Niisiis, uuest aastast rahasääst tellimisel või võimalus osaleda aasta on Eestimaal firma «Fratres» organiseerimisel keskel ja lõpul toimuval loosimisel, kus võib korraga ilmumas kaks eestikeelset muusika- omandada mõne hinnalise raamatu, heli­ väljaannet: teoreetiline «Scripta Musicalia» plaadi või kompaktdiski. Iga 200. tellimus ilmub kolm-neli korda aastas umbes 80-lehe- on tasuta — leht saadab teile raha tagasi, küljelisena ja «Muusikaleht» kaks korda lisades esimesele numbrile toimetajate auto­ kuus 20-leheküljelisena. grammid. Tellimishind üheks kuuks on 0.85, Kuna uudse «Scripta Musicalia» sihid kolmeks kuuks 2.60, kuueks kuuks 490, pole veel lõplikult kristalliseerunud, on siin­ aastaks 8.90, viieks aastaks 38.90. Üksik­ kohal pikemalt juttu «Muusikalehest», mida number maksab 45 kopikat. Rahakaardid veel «Scripta Musicalia» nime all antakse palume saata aadressil: Tallinn 200009, sel aastal välja 20 numbrit, neist n-ö populaar­ Vabaduse pst 130, «Muusikaleht». Arvestades semat tüüpi on viimased viis. «Muusikalehel» seda, et käesolev kirjutis ilmub alles detsemb­ tuleb kaks telge: klassikaline muusika ja kogu ris ning seoses esimese ilmumisaastaga võtame Eesti muusikaelu. See ei tähenda, et ülejää­ tellimusi vastu kuni 15. jaanuarini. nud muusikaharusid pole kavas käsitleda. Kui džässis või levimuusikas on midagi põnevat, MART VAINU, mis meie arvates pole Eesti pressis piisavalt «Muusikalehe toimetaja vastukaja leidnud, miks mitte sellest rääkida. Muusika on ju ikkagi üks tervik. TÄHELE PANNA! Toon valiku teemasid ja rubriike, millega Loomisel on muusikafirma «Fratres», mis kavatseme järgmisel aastal lehte täita: annab välja nii «Muusikalehte» kui ka «Scrip­ * Kuidas organiseerida muusikakoolitust, ta Musicaliat» ning millel vastavalt põhikir­ vanusest hoolimata. jale on lubatud teha järgmist: kirjastada; * Kuidas kohandada lastemuusikakoole teha heli- ja videosalvestusi; korraldada ümber nn kunstide koolideks, kus õpila­ üritusi, seminare, workshop'e ja kontserte; sel oleks võimalik tegelda mis tahes valmistada muusikariistu; muusikaraamatu- kunstiga. kogundusealane tegevus; kaubastamine, kus­ * Muusikaelu väljaspool Tallinna, eelkõige juures turustamisele tuleb ka teiste firmade i8 Tartus, aga ka maakondades. toodangut. TMK LAUREAADID 1990

JAAK ALLIK Aprilliteesid (nr 4), Kui majandusminister riiki pööras (nr 8), Züriiliikmena Quebeci teatrifestivalil (nr 12)

MADIS KOLK Veljo Tormis ei vasta (nr 9), Vastab Ilmar Laaban (nr 12) JAAN RUUS Soosaare seeravid (nr 2) ja lühipublitsistika Eesti Kinoliidu perspektiividest (nr 8) JÜRI TALVET Hispaania film 1980. aastatel, lähedalt ja eemalt (nr 10) LILIAN VELLERAND Mis juhtus R-i ja G-ga? (nr 2), Müüt ja elu (nr 4), Mis toimub Vijlandis? (nr 9) PEETER VÄHI Sari «Orientaaltund» (1989, nr 8, 10 ja 1990, nr 2, 5, 9)

To imetuse fotopreemia otsustati anda HENDRIK REL VELE hõimurahvaid jäädvustava sarja eest (nr 8). EESTI NOORED MAAILMA NOORTE KOORIS (WORLD YOUTH CHOIR)

Esmalt mõni sõna taustaks. Iga kolme aasta järel korraldab kooride ühendus 1989. aastal oUd dirigendid THOMAS • Europa Cantat» festivali noortekoori­ CAPLIN (Rootsi), STEFAN SKÖLD dele. Esimene toimus 1961. aastal ja (Rootsi), PER ODDVAR HILDRE (Norra) järgmine (ehk 11.) on tuleval aastal ja ERIC ERICSON (Rootsi); 1990. aastal — Hispaanias Baskimaal. Ühel niisugusel FRIEDER BERNIUS (SLV), WARD festivalil tekkiski idee luua rahvusvahe­ SWINGLE (USA), ROBERT SHAW (USA), line noorte segakoor. Möödunud aastal DENIS MENIER (Belgia), ROBERT kogunes Rootsi Rahvusvahelise Koori­ JANSSENS (Belgia). muusika Föderatsiooni kutsel üle 100 noore, kes üldjuhul olid läbinud eelneva MAAILMA NOORTE KOORI konkursi kodumaal. Eestis valisid Tõnu kava 1989. aastal: Kaljuste ja Venno Laul paarisaja noore hulgast välja 11 inimest, kelle vanus ei J. RUTTER — «GLORIA» (3 osa). ületanud 23 aastat (konkurss oli meil A. SCHÖNBERG — «FRIEDE AUF ERDEN», ajakirjanduses avaldatud kõigile teadmi­ B. ANDRESON/B. ULVAEUS — «THE seks). CONDUKTOR», I. NIKOLAEV — «PLASTIC PEOPLE, SOME Esimese aasta plaanid olid suured, aga PEOPLE, YOUNG SOLDIERS», organisaatorid ei tulnud nendega toime; Trad/arr H. FÖRDE — «AMAZING esineti vaid Rootsis ja lindistati kava GRAZE», stuudios laserplaadile. P. SIMON/ arr A. SKÖLD — «GONE AT Käesoleval aastal koguneti Belgias, LASTI», üheks põhjuseks ehk see, et föderatsiooni Trad/arr J. FÖRDE — «SOMETIMES I FEEL majandusmehed asuvad seal. Kontserte LIKE A MORTHERLESS CHILD», anti Belgias, Hollandis, Taanis ja Root­ Trad/arr J. FÖRDE — «GO DONN», sis, kokku 13. P. HARREY — «ALL UP TO YOU»; Kooris olid esindatud 22 maa noored: Belgia, Colombia, Taani, Ecuador, Soome, ja 1990. aastal: Prantsusmaa, Suurbritannia, Ungari, V. TORMIS — «RAUA NEEDMINE», Iisrael, Iirimaa, Norra, Holland, Peruu, C. PENDERECKI — «ST AB AT MATER», Filipiinid, Poola, SLV, Rootsi, Šveits, A. BOYD — «AS I CROSSED A BRIDGE Tšehhi ja Slovaki Liitvabariik, USA, OF DREAMS», Jugoslaavia ja Eesti. Eestist laulsid A. SCHÖNBERG — «FRIEDE AUF ERDEN», kooris Riina Joller, Katrin Kern, J. BRAHMS — «SAKSA REEKVIEM», Helge Kõrvits, Kadri Mitt, Önne-Ann J. S. BACH/arr SWINGLE — FUUGA Roosvee, Meeli Tammu, Mihkel Kütson, ORELILE (578), Tiit Ojaveski, Mikk Üleoja, Andrus Spirit/LUBOFF — «WADE IN THE WA­ Kallastu ja Ranno Linde. TER», Vestluses osalevad Riina, Ranno, And­ Spirit/DAWSON — «AIN't THAT GOOD rus, Katrin ja Tiit. NEWS», Kuidas esimesel aastal Rootsis töö oli E. WOLFF — «TRADITIONAL TUNES», korraldatud? PUERLING — «A NIGHTINGALE SANG IN RIINA: Pinge oli palju suurem kui sel BARKLEY SQUARE», aastal. Siis töötas meiega kolm diri­ SHAKESPEARE/SWINGLE — « IT WAS A genti korraga, kui üks lõpetas, tuli teine LOVER AND HIS LASS», kohe asemele — meie aina istusime. HAMMERSTEIN/KERN/SWINGLE — «ALL Programm oli ka kirju, nagu meie oma­ THE THINGS YOU ARE», aegsed Moskva galakontserdid — iga­ J. S. BACH/SWINGLE — «ARIA». ühele natuke. Kunstiliselt ei pakkunud see aga palju. RANNO: Esimesel korraldamisel ei osata veel igasuguseid hääli tegema, see on veel karisid karta. Suveaeg oli muidugi kaunis keeruline ülesanne! miinus — tühjad saalid! RIINA: Esimeses proovis nägime üsna ANDRUS: Rootsis võis kuulda väga palju krimpsus nägusid, aga mida aeg häid, lausa imeilusaid hääli. Hamburgi edasi, seda rohkem rahvale meeldis ja ooperis töötav taanlane Jens lausa võlus eriti just Stockholmis viimastel kontser­ oma baritoniga. Oli sopraneid, kellele 3. tidel oli kohe näha, et pingutati kõigest oktavi do ei olnud mingi probleem. Ja jõust, eriti kui teati, et Tormis istub tenorid — teise oktavi do! Kogu koor oli saalis. Koik elasid kaasa ja küsisid komplekteeritud väga proportsionaal­ pärast, et mis ta ütles... Ei, ikka selt, ükski häälerühm ei olnud domi­ väga meeldis neile see lugu. Katrin tõlkis neeriv ja ükski ei jäänud ka alla. Näiteks selle neile ära ka, aga see muusika on tenorid. Eriti paistis see silma suurteoste iseenesest juba selline, et kui öeldakse, esitamisel, näiteks Schönbergi «Friede millest seal juttu on, siis suurt prob­ auf Erden» oli nagu sellele koorile leemi ei ole. Mis puutub lemmikutesse kirjutatud. või edetabelitesse, siis ma arvan, et TIIT: Kui esimesel aastal oli meid 120 kuna Bernius ise oli tohutu Schönbergi inimese ümber, siis sellel aastal oli fanaatik, siis tema töö viis ilmselt sel­ natuke üle 80, kusjuures peaaegu pooled leni, et kogu koor seda Schönbergi olid juba uued. Õn ju kooris olemise «Friede auf Erdenit» vahest kõige aeg küllalt pikk osa suvest ja töö on meelsamini laulis. Aga Veljo Tormise mahukas. Enamikus maades oli kas väike lugu oli sellele üsna lähedal. Pärast konkurss või käis komplekteerimine tut­ esimest kontserti, kui me lugu lindilt vuse kaudu. Võeti näiteks ühendust kuulasine, oli kuulda — «fantastic»... mõne dirigendiga Lõuna-Ameerikast ja Dirigent oli seda kunagi vaid korra kuul­ see soovitas. Just sellel aastal oli palju nud, aga oli kohutavalt tahtnud seda sääraseid juhuseid. teha. Me kinkisime talle plaadi sellega, ta kuulas ja — tempo läks kaks korda KATRIN: Võib-olla esimesel aastal pin­ kiiremaks ning lõpus mõjus juba tõesti gutati proovidega pisut üle, nii et kui asi müstiliselt. Ülejäänud lugudega ei tekki­ kontsertideni jõudis, oli pooltel inimestel nud niisugust erilist õhustikku nagu hääl ära. Schönbergi ja Tormisega. Mui läks süda RIINA: Esimesel aastal me ei otsinudki kohe soojaks! Kui lõpuks linti kuulata, kontakti teiste lauljatega. Ma olin sellest siis sain aru, et see on eesti keel ja siin ei ingliskeelsest tööst nii väsinud, et ei ole mingit virisemist — ilus eesti keel! tahtnud enam kuuldagi ingliskeelset ANDRUS: Mulle tundus, et repertuaarilt juttu... oodati enamat. Need noodid, mis kätte Aga teisel aastal, Belgias? tulid, ei olnud mitte kogu repertuaar, KATRIN: Repertuaari valik oli tundu­ seetõttu ei olnud ka eelnevat pilti. Tun­ valt parem. Ma ei saa öelda, et esimese dus, et respekteeriti tõsisemat poolust. aasta dirigendid poleks olnud asjatund­ Väga hästi läks Schönberg, hea meelega jad, aga ilmselt olid sellel aastal kohal lauldi ka Rutteri «Gloriat» ja üpris hal­ oma ala tipud; kes võiks veel paremini vasti võeti vastu Nikolajev. Spirituaale juhatada džässiseadeid, kui Ward Swing­ lauldi päris meelsasti. Võib-olla tegid le ja tõsist poolt, kui Frieder Bernius? korraldajad väikese vea, et püüdsid kavaga kõigile midagi anda; liiga kon- Tuleb küll tunnistada, et paljud koori­ junktuursetel kaalutlustel. Ja mindi sel­ juhid olid meile varem tundmatud, aga lega alt. Rootsis oli viga veel see, et kont­ usun, et maailmas on nad tuntud mehed. sert tehti jäähallis, «Globenis», mis on Bernius kujunes meie üldiseks lemmi­ niivõrd suur, et ei ole võimalik laulda kuks. Töö oli asjalik ja tihe — üks osa ilma võimenduseta, mis koori kõla halve­ kavast natuke kergemat sorti ja teine maks muudab. Koor oli jagatud neljaks väga tõsine. Kummagi osa harjutamiseks — vaataks nagu nelja suunda, dirigenti läks kolm päeva. Kui oli näha, et ini­ nägi monitoril. mesed hakkavad väsima, korraldati ekskursioon naaberlinna. Kava «pa­ Mida kujutas endast see Nikolajev? randamine» käis aga kuni turnee lõ­ ANDRUS: Ma ei oska öelda, ei ole puni. popmuusika alal asjatundja, n-ö vene Veidi kavast. Kuidas mõjus Veljo Tormise estraad. Kui oli juba rosoljekava, siis «Raua needmine»?» võis seal ka niisugune Nikolajev olla, KATRIN: Inimesed, kellel ei ole aimu­ aga see oli viimane piir või äärmus. gi, et on õ ja ä ja ö, ja panna seda Kas meie noorte taset andis teistega võr­ kõike vapralt hüüdma kiires tempos ja relda? 71 KII JN A: Teised on väga mitmekülgsed, publiku enda järel järgmisse saali, kus meie oleme rohkem ühte suunda. Mõned kontsert jätkus. Initsiatiiv! võimsad hääled ei pidanud vastu ja olid Kõige väärtuslikum kogemus? kohutavalt haiged, keskpärasem hääl pi­ das kauem vastu. Penderecki «Stabat RIINA: Et saad näha, kuidas tehakse Mater» oli ikka üsna raske... tööd, millise tasemega on sealsed noored, RANNO: Pidime hakkama saama! Kes ma mõtlen just muusikalist haridust: rohkem jagas, see seletas ka teistele. Kui et nad olid väga mitmekülgselt haritud, hakata laulukooli vaatama, siis leidub et oli hea professionaalne tase ja... meil palju ühiseid jooni Euroopa noor­ väga huvitav. tega. Klass omaette olid ameerika tüd­ * rukud, nad laulsid nii üht kui teist ja kui oli soolojuppe, siis valiti ikka nemad. Mis saab edasi? Lubati edasi tegutseda TIIT: Initsiatiivi võtmisest tuleb meil ja noodid järgmise aasta repertuaariga õppida. Näiteks, enne töö algust istusime varsti välja saata. ja püsisime nootides. Selles grupis oli Alguses mainitud bülletään lubab palju inimesi, kes on tegelnud dirigeeri­ koorile 1991. aastaks turneed kas Koreas­ misega ja oleks võinud initsiatiivi enda se või Iisraeli, ehkki kohapeal räägiti peale võtta, aga... mis nüüd meie... rohkem Kesk-Euroopast. Siis tuli üks Colombia poiss, kes õpib 1992. aastaks on aga planeeritud esine­ praegu Rootsis ja hakkas hääli andma mised Barcelona olümpiamängude kul­ ja õpetama. tuuriprogrammis, koos Maailma Noorte Sümfooniaorkestiga. Jääme lootma! RIINA: Oli igasuguseid võsaneegrite laule, aga ka professionaalsust; üks Vahendas TOIVO OJAVESKI belglane laulis džässi ja mängis vapus­ tavalt trompetit. KATRIN: Oli päris kohe tunne, et nii palju talente on ümberringi. Meie lõime ikka Tormisega, me laulsime «Ingerimaa õhtuid», mis on nagu üks viimase aja levitükke tõsises muusikas ja võib öelda, et äratasime tähelepanu. Ikkagi äratun­ tavalt soomeugrilik. Ma arvan, saime inimestele tuttavamaks, kui selle ära tegime. TIIT: Mingil määral muutusime popi­ maks. Uks jänki hakkas õppima eesti ОПП1Ш! keelt ja kasutas väga tihti juba selgeks saanud eesti sõnu. Sellepeale hakkasid isegi soomlased asja vastu huvi tund­ 7. detsember — MARTIN LEVALD, ma. .. tšellist — 80 ANDRUS: Meie kammitsetus tuleneb sellest, et meil on vähe valikuvõimalusi 8. detsember — ARNO KALLIKORM, ja seetõttu jäävad meie kontaktid teatud koorijuht — 75 mõttes ühekülgseks. Praegu on mõningat 13. detsember — VOLLI KÄRO, initsiatiivi ilmutanud koorid. Samuti on Rakvere teatri näitleja — vastuvõtjad koorid. See võis tore olla — 50 mõni aasta tagasi, aga mitte enam prae­ 13. detsember — ARVO RAIMO, gu. Kui õnnestuks sõita kuhugi, kus «Ugala» teatri näitleja saab olla ise, kus maksab see raha, mis « — 50 taskus, kus oled oma aja, oma kontaktide ja tegevuse peremees, siis oleksid need 16. detsember — LAINE LEPIK, kontaktid eredamad ja rikkamad. eluaegne «Vanemuise» TIIT: Veel initsiatiivist. Stockholmis oli teatri administraator meil üks ja seesama kontsert kahes — 70 kontserdisaalis. Esimene pool kavast oli 17. detsember — HALJA KLAAR, klassika, mis nõudis vaikset saali. Meie filmikunstnik — 60 pidime aga esinema hoones, kus kõrval- saal oli üüritud sünnipäeva pidamiseks! 25. detsember — HEINO PEHK, Lõpuks nägi kontsert välja nii: algul koorijuht — 50 laulsime Akadeemia saalis, siis tulid kaks 26. detsember — HARRI REHE, 72 inimest lavale, rääkisid koorist ja palusid filmioperaator — 60 MART SIIMER

EESTI NOORTEST HELILOOJATEST

Eesti noored heliloojad on viimastel faalselt ei vähene. Muidugi on olemas aastatel hakanud liikuma suurema va- kaua vaikinud ja seejärel uuesti (ja uues rieerituse, suurema avatuse ning võib­ kuues) õitsema puhkenud heliloojaid. olla ka vabama käsitluse poole. Mis suu­ Kui palju üldse Eestis on noori heli­ nas me praegu läheme, on veel ebaselge loojaid? Loomulikult on piiri tõmbamine — nii ühiskonna kui ka muusika ja väga küsitav; aga võib-olla 10—15 oleks -kirjutamise tasandil. umbkaudselt see suurusjärk, mis vastaks Meie muusikaelus ei ole veel päriselt tegelikkusele. Teine küsimus: millisest toimunud spetsialiseerumist, seda spet­ vanusepiirist loetakse veel nooreks heli­ sialiseerumist, mis on vähemalt Euroopa loojaks? Sellele võiks anda erinevaid vas­ maades küllalt selge: et kaasaegsel tuseid, kuid üldiselt on rahvusvaheliselt (kunst)muusikal on oma kuulajaskond. üsna juurdunud lugeda selleks vanuse­ Sellel kuulajaskonnal ei pruugi küll olla piiriks u kolmkümmend aastat, Eestis jäiku piire, aga teatud spetsialiseerumine mõnevõrra rohkem, võib-olla kuni 35 aas­ on tõsiasi, mida polegi võib-olla mõtet tat. kahetseda. Kuigi, nagu norra helilooja Kusagil noore helilooja piiri peäl Olav Anton Thomessen oma kõnes Põhja­ on Erkki-Sven Tüür; ta on võib­ maade muusikapreemia kätteandmisel olla kõige tuntum eesti noortest heli­ (1990. aasta veebruaris) ütles: «Kultuur loojatest. E.-Sven Tüüri «In Spe» perioo­ on (Ida-Euroopas ja Nõukogude Liidus) di muusika leidis ulatuslikku vastukaja funktsioneerinud turvavööna, mis lee­ noortelt kuulajatelt. Nüüd, mil E.-S. vendab ühiskonnas toimuvate sündmuste Tüür kirjutab kammer-, sümfoonilist ja koormat, ning samal ajal tulevikulootus­ vokaalsümfoonilist muusikat, on tema te sõnumitoojana . . . Üle neljakümne austajate hulk võib-olla küll vähenenud, aasta on inimesed neis maades olnud kuid mitte mingil juhul kokku kuivanud. tunnistajaks kultuuri võimsusele.» Kas Ja kuna see muusika on professionaalne me, olles ju harjunud sellega, et kümned ning mitut tehnikat kasutav ja elegant­ tuhanded inimesed Eestis on kuulnud ne, pole ka kartust, et Tüüri võiks ooda­ Tormise, Pärdi, Eespere muusikat, oleme ta hetk, mil ühiskond teda kui heliloojat valmis vastu võtma seda aega, kus ühe ei vaja. Teostest peaks nimetama «Ante helilooja muusikat armastab tema kodu­ finem saeculit» (oratoorium), kaht süm­ maal vaid võib-olla mõnisada muusika- fooniat, «Arhitektoonikat» — see on kuulajat, ja mujal mõned lisaks? Ometigi kammermuusika seeria või sari, st «Ar­ on see mitmetele headele heliloojatele hitektoonika I», «A II», «A III», «A maailmas reaalsus, kuigi pole välistatud, IV»; «Insula deserta» — keelpilliorkest­ et nende kuulsus kunagi tõuseb. rile (selle tellis Soome Keski-Pohjanmaa Eesti noored heliloojad on praegu kammerorkester), missa «Lumen et can- väga mobiilsed, kas just vaimselt, aga tust» — see on kontsertmissa, seetõttu igal juhul füüsiliselt. Sõlmimas kontak­ vabama teksti- ja osadekäsitlusega. te, reisimas Euroopas, otsimas uusi kom­ Tüürist palju askeetlikum natuur või positsioonitehnikaid oma teostes kasu­ isiksus või helilooja on Urmas Sisask. tamiseks. Samal ajal on siiski ka kirju­ Tema maailmad on suletumad, aga tatud lugusid, vaatamata neile raskus­ täidetumad. Muusikalised seosed on ka tele, mida teatav embrüonaalsus uute maailmas olevate mitmete fenomenide impulsside või ideede realiseerimisel en­ seosed, nagu tähistaevas või aatomid või daga paratamatult tavaliselt kaasa toob. üldse universaalne (universumi)harmoo- Produktsioon ei ole olnud võib-olla väga nia. Urmas Sisaskit tuntakse laiemalt suur, aga ta eksisteerib, ning tuleb loota, põhiliselt koorile kirjutava autorina. et ta eneseotsimisega lausa katastro- Tema tsüklit «Gloria Patri» (24 vaimu- 73 Jüri Tamverk, Urmas Sisask, ja Märgo Kõlar. likku laulu segakoorile a capella) lau­ vähemalt kaks silmapaistvat klaveri- lavad vitmasel ajal paljud koorid. See tebst: «Tähistaeva tsükkel» — palju- on teatui pentatoonilisel laadil — Cis, osaline tsükkel 2—3 minutistest kla­ D, Fis, Gis, A põhinev muusika, kus kasu­ veripaladest, ning «Linnutee» («Galak­ tatakse laadilisele limiteeritusele vastu­ tika»), sonaat neljale käele. U. Sisask kaaluks uskumatult varieeritud rütmi, on produktiivne autor. faktuuri, meloodiaid. U. Sisaskil on Toivo Tulev on helilooja, kes, kuigi ta samuti kaks missat, millest viimasel on ei ole veel väga palju teoseid kirjutanud, šansse saada laulupeomissaks (paradok­ on tähelepanuväärne muusikaline isik­ saalne ühendus); tsükkel Neitsi Maarjale sus. Teda võiks stiililt iseloomustada kui ja koorilaule. Kuid ta on kirjutanud ka muusikalist traditsiooni austavat ja hin­ davat, samal ajal tänapäeva helikee­ les hästi orienteeruvat, kasutades seda vajaduse korral. T. Tulev on kirjutanud «Recollectio» kahele klaverile (mida on meil mänginud muidugi Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske), 3 laulu saksakeelsetele tekstidele kammeran­ sambliga, sümfoonilise teose «Signum», «3 väikest triod» klaverile ja löökpilli­ dele, trio «Fit brevis pausa silentii» («Peale väikest vaikusepausi»). T. Tulev esindab ühe kõige tugevama ja veendu­ numa eesti heliloojana puhta muusika eest seisvaid muusikuid, st mitte muu­ sika kui poliitika, mitte muusika kui sürrealism, mitte muusika kui posimine. See viimane võib-olla eriti. Peeter Vähi otsib muusikast põnevaid võimalusi, millega ta mõnikord püüab väljendada kontseptsioone, teatavaid ideid või seoseid, mida ta peab vajalikuks või oluliseks. Tema viimased (siiamaani) suuremat kõlapinda leidnud lood on «Tema Majesteet Salvador D.-le» (viiu­ lile, flöödile ja kitarrile) ja «1990 aastat pärast Kristuse sündimist» vanamuusi­ kaansamblile ja kammerorkestrile. Pee- Peeter Vähi.

ter Vähi muusika peegeldab ka tema palju (praegune lindistus on kahjuks tegelemist süntesaatorite ja levimuusi­ natuke ülejala, kuna harjutus- ja lin- kaga; kohati on see kasuks, kohati kah­ distusaeg olid väga lühikesed). juks — mis on täiesti loomulik. Konservatooriumis õpib viimasel kur­ Märgo Kõlar on küllaltki laia haar­ susel kolm noort muusikut, kes on sal­ dega muusik: ta on helilooja, on heli- vestanud mitu linti nn kollektiivseid režissöör Eesti Raadios, laulja vana­ mänge, st happening'! või improvisat­ muusikaansamblis. Muusikaline erudit­ siooniga seotud muusikapalu — Rauno sioon on asi, mis sellega heäl juhul kaas­ Remme, Erik Semlek ja Toomas Trass. neb, ja Märgo Kõlari puhul on see teos­ Mõningatel juhtudel on need lindistused tunud. Ideedest on tal harva puudu. tehtud koos Märgo Kõlariga. (Viimasel See, mis niisugustel juhtudel võib-olla ajal on osalenud veel ka klarnetist Sal­ mõnikord kõigub või on ebastabiilne, vadore Rähni.) Üks eredamaid näiteid on võimalus ja võime ideid teosteks sellest loomingutüübist on u 4-minutine vormistada. Üleüldse on kunsti tegemise pala «Stagnatsioon Valgas», kus on ka- juures üks igavesi vastuolusid vastuolu idee-täiuslikkuse mingi kehastuse ja selle Erkki-Sven Tüür realiseerumise vahel, mis on peaaegu alati teatud mõttes ebatäiuslik. M. Kõlari teostest tuntakse Muusikat sümfooniaorkestrile (ka Sümfoniett), «Kolme kala» sümfooniaorkestrile, «Soo­ ja toa sõjalaule» (kantaat solistidele, koorile ja instrumentidele), Sonaati gon- gilöögiga, koorilaule, eriti kolme nende hulgast, viimati Torupillikontserti (ka­ nada orkestri tellimus). Urmas Lattikas tegeleb põhiliselt džässmuusikaga, kuigi tal on ka orkestri- ja kooriteoseid; levimuusika (ja džäss- muusika) tõsisemaid vorme teevad heäl tasemel Taavo Remmel ja Kaido Suss. Mari Vihmand lõpetas kevadel kon­ servatooriumi (samal ajal lõpetasid veel Toivo Tulev ja Mart Siimer). Tema teos­ test siiamaani on tähtsam Sümfoonia. See on kaheosaline, tõsise vormi ja elava sisuga lugu, mis heas esituses võidaks Tamara on muuhulgas huvitatud muusi­ kaelu avardavatest suundadest, näiteks puhkpilliorkestrite professionaalsemaks tegemisest ja neile normaalsema (kunsti­ lisema) repertuaari kirjutamisest, folk- looriansamblite hõlmamisest kunstiteo­ sesse («Laulud karjastest ja karjastele»), üleüldse paremast ja professionaalse­ mast kõlavusest. A. Kallastu on ener­ giline inimene, kes otsib oma suunda ja taotleb tugevat põhja kompositsiooni tehnilistele külgedele. Konservatooriumi üliõpilased Mart Jaanson ja Helena Eensaar on potentsiaalselt väga tugevad heliloojad. Helena Eensaarel on muusiku­ te hulgas tugevat vastukaja leidnud teos: «Phainomenon» klaverile, marim- bale, tšelestale, tamtamile ja magneto­ fonile.

Löökriistade mängija Toomas Rull ja Taavo Ariel Lagle on põhiliselt kirjutanud Remmel. süntesaatorimuusikat, millest enam tea­ takse performance''ite muusikat Siim- sutatud palju võtteid (mitu korda peale- Tanel Annusele. Süntesaatorit on ta ar­ mängimine ja laulmine, erinevate lintide mastanud (sõprade jutu järgi) lapsest kokkumiksimine jm). Ühistegevus on aga peale. ainult üks tahk nimetatud kolme noo­ Alo Mattiisen, Ville Kell, Igor Garš­ re muusiku tegevusest. nek, Anto Pett — kõik muusikud on Tornio Tamra ja Andrus Kaüastu õpi­ oma profiiliga, omade väärtustega. Ja vad samuti veel konservatooriumis. T. kindlasti jäi mõni tähelepanu vääriv noor helilooja ka nimetamata; see on vaid käesoleva väikese meeliskluse autori Igor Garšnek. inimUk puudujääk. AASTA SISUKORD 1990

AVAVEERG Jaan REKKOR 12 lk 91 8 lk 93 Baltoscandal! 5 lk 2 Kristjan SVIRGSDEN 11 lk 92 Eesti Heliloojate Liidu kongressilt 2 lk 2 Arvo VOLMER HERBERT, Z. Vene muinasjutt 4 lk 3 TEATRIGLOOBUS McDONELL, B. Neile, kes areenil 9 lk 3 Ameerika 9 lk 91 FILMIGLOOBUS 10 lk 44 Ballett 9 lk 87 Muutustest Mari teatris 10 lk 71 KULTUURISÜNDMUSED Prantsusmaa 1 lk 68 5 lk 49 Aastapreemiad 6 lk 89 Aunimetused 1989 3 lk 90 TEATRITARGUTUSI Muusikaalased aastapreemiad 1988 3 lk 91 TMK laureaadid 1990 12 lk 69 HAAN, K. 3 lk 84 Interpreedielu kroonika HERKÜL, K. (VII «Balti teatrikevadest» Orel ja Hugo Lepnurm 9 lk 88 Riias) 7 lk 80 Viiuldaja Lemmo Erendy 2 lk 90 TORMIS, L. 1 lk 55 Kroonika VISNAP, M. 2 lk 76 II poolaasta 89. a. 3 lk 88 Seltskonnakroonikat VADEMECUM Eesti teatrijuhid Stockholmis 5 lk 88 SIHVONEN, J. «Elokuvateorian Eesti teatrirahvas Mongoolias 12 lk 88 historia» 9 lk 71 Eino Baskin — 60 1 lk 92 Eino Tamberg — 60 8 lk 90 VASTAB 100. number ajakirja «Teater. Vastas Olev ESKOLA 8 lk 3 Muusika. Kino» lk 90 Madis KALMET 2 lk 5 Mikiverid lk 92 Tõnu KARK 7 lk 3 TMK laureaadid toimetuse jõulu­ Ilmar LAABAN — muusik 12 lk 3 peol 3 lk 85 Kalle Aldis LAAR 3 lk 3 Teatri(elu)kroonikat Tatjana PEVTSOVA 10 lk 3 Vabariiklikud teatri aastapreemiad Peeter SIMM 11 lk 3 1989 7 lk 89 Lydia STYX-AGOSTI 5 lk 5 TMK lugejaankeet 4 lk 15 Hagi SEIN 1 lk 3 TMK lugejaankeet 9 lk 81 Eino TAMBERG 6 lk 3 Veljo TORMIS ei vasta 9 lk 4 KUNSTILEHEKOLG Mati UNT 4 lk 5, 76 Grand prix Rao Heidmetsa ja Jaak Arro «Papa Carlo teatrile» Espinho TEATER multifilmifestivalil Portugalis lk 96 AIMLA, P. Kuidas näitlejana on? HELME S. Eesti Esplanaad lk 92 HERMAKULA, E. Aga piltide peäl on («Ütleme veel» Noorsooteatris) 5 lk 90 Ajaloolis-dokumentaalne ballett kõik teistmoodi . . . 10 lk 96 «Vanemuise» laval (intervjuu KARTNA, A. Lavakujunduse Balti «Tartu rahu» autori Kaarel triennaal lk 92 Kilvetiga) KOMISSAROV, E. Hans Förtsch 7 lk 75 lk 96 ALLIK, J. Aprilliteesid («Dantoni KUSPIT, D. B. Ooper on lõppemas, surm» Eesti Draamateatris) tulemas kammermuusika 4 lk 63 8 lk 96 ALLIK, J. Kui majandusminister riiki PÜÜMAN, K.-A. Ahvatlused öösel!!! Ralf pööras («Salongis ja kongis» Forströmi võrgutused 1 lk 96 «Vanalinnastuudios») PÜÜMAN, K.-A. Kui hing ihkab teatrisse 9 lk 96 8 lk 80 ALLIK, J. Züriiliikmena Quebeci teat­ SCHUTTING, G. Pildid näituselt 96 3 lk rifestivalil VARBLANE, H. Kirjutades teatri­ 12 lk 29 BROOK, P. Teater — sügavam kogemus kunstnik Serebrovskist 1 lk 96 elust (Katkendeid P. Brooki kõne­ VARBLANE, R. Paul Klee ja teater 6 lk 96 lustest Moskvas) VARBLANE, R. Teatrikujundus Kazimir 1 lk 26 LÕHMUSTE, T. Kolm päeva Peter Malevitši moodi ehk futuristlik Brookiga etendus «Voit päikese üle» lk 92 1 lk 24 5 C'est la vie! WARNACH, W. J. Maritaini kunstifilo 5 lk 87 EESTI TEATRIKOOL soofiast 9 lk 35 XIV lend läheb, probleemid jäävad (Vas­ tavad teatrikooli pedagoogid M. PERSONA GRATA Karusoo, E. Hermaküla, R. Agur, Rao HEIDMETS 0 lk 95 M. Unt, R. Baskin, K. Komissarov) 6 lk 58 Henri LAKS 6 lk 93 «Ei tahax ma vist olla Ivika Sillar» la­ Anu LAMP 7 lk 93 vakunstikateedrist (L. Tormis, K. Herbert MURD 9 lk 93 Komissarov, A. Üksküla, M. Jääger) 9 lk 64 77 Mida teha teisiti? (Intervjuu P. Mehis­ Olen tulnud Eestisse õppima (Intervjuu tega) 10 lk 62 E. Maripuuga) 10 lk 35 NORMET, I. 16. lend alustab 10 lk 70 OTSAKOVSKAJA, M. Jaht naistesaalis Intervjuu K. Komissaroviga 11 lk 40 («Naistelaud «Jahisaalis»» «Vana­ Ühe öö jutud (Voldemar Panso — 70) linnastuudios») 8 lk 73 (J. Eilart, H. Tohvelman, A. Üksküla, PURJE, P.-R. Kas on kerge(m) olla nor­ L. Tormis, M. Karusoo, J. Tooming) 11 lk -17 maalne? («Lollid», 14. lennu diplomi- |Endel Pärn]21. VI 1914 — 24. IV 1990 7 lk 49 lavastus «Vanalinnastuudios») 6 lk 68 HAMON, Ch. Mängu tõlgendusest 7 lk 36 PURJE, P.-R. Kolm vahvat rolli, mõr­ KASK, K. P. Brooki «Kirsiaiast» 7 lk 35 vast rääkimata («Mõrv jõuluööl» HANSEN, A. Otsides muud (Stuudio­ Noorsooteatris) 9 lk 58 teatrite festivalist ja stuudioetendus Rahvusvahelised teatrifestivalid 1990 5 lk 80 test Soomee ja Rootsis) 3 lk 75 Rakvere teatrimaja avamiseks 2 lk 39 HEINAPUU, A. Ah, kui juba mürgel. . . SCHUTTING, G. Autoportreed maskidega 4 lk 49 («Hirmsad vanemad» Rakvere Teat­ SCHUTTING, G. Farsi võitlus komöö­ ris) 8 lk 23 diaga Vabaduse platsi ääres (Vene HEINSALU, R. Ka poolakad peavad teatri hooaeg 1989/90) 12 lk 51 küsima, kuidas kuningas Hamlet SIIMER, E. Silvi Vrait Pärnu teatris suri (A. Wajda «Hamleti» tõlgen­ («Zorbas» «Endlas») 4 lk 73 dusest Krakõwi Stary Teatr'is) 8 lk 23 S UUMAN, T. Kui püüame teatrit defi­ HEINSALU, R. Publiku sõber («Presi­ neerima hakata, paneme ise endi käed dendi sõber» «Vanalinnastuudios») 8 lk 77 raudu (Põhjamaade teatrilavastajate, HERKÜL, K. Elust ja teatrist Moliereale seminarist Norras) 7 lk 61 mõeldes («Kodanlasest aadlimees» Teatriankeet 1988/89 (Ü. Aaloe, M. Bal- Eesti Draamateatris) 11 lk 85 bat, R. Heinsalu, A. Laasik, M. Mutt, HERKÜL, K. Kummalised lood New- R. Neimar, M. Otšakovskaja.L. Prii­ Mexico söögimajas — tuttavlik Her- mägi, P.-R. Purje, E. Siimer, M. Stein, maküla! («Red Ryder» Eesti Draa­ M. Tiks, Ü. Tõnts, L. Tormis, K. Va­ mateatris) 3 lk 71 naveski, L. Vellerana, M. Visnap, Inimesed tuleb endale võita (Intervjuu A. Üprus) 1 lk 69 «Vanemuise» tulevikuteemadet Lin- TIKS, M. Kas Vedelvorst saab Augeiase nar Priimäega) 8 lk 66 tallid puhtaks? («Augeiase tallid» JUROVSKI, H. Traditsioonidest ja nen- Nukuteatris ja «Vedel vorst» Noor­ devahelistest suhetest (Ettekanne sooteatris) 4 lk 58 Balti vabariikide nukuteatri festi­ TÕNTS, Ü. Mispärast me seda teeme (• Sur valilt) lk 47 nuparv» «Vanemuises») 2 lk 50 JÜRISSON, V. Teisiti olemise rõõm TRALLMANN, A. Hirmus palagan («Ulguv mölder» «Endlas») lk 67 («Hirmsad vanemad» Rakvere KASK, K. Ajahetki (Mälestusi Liina Teatris) 2 lk 42 Reimanist ja tema kirjad kodumaa­ VALGEMÄE, M. Eesti teater Ameerika le) lk 63 mandril (Ameerika kriitik Eesti KASK, K. Ajasündmused teatrimänguna Draamateatrist ja Pirgu näite­ («Tartu rahu» «Vanemuises») lk 75 trupist) 2 lk 25 KASTERPALU, M. Henrik Visnapuu VANAVESKI, K. Igale näitlejale oma suhetest teatriga lk 40 Unt! (H. Pinteri «Sünnipäevapidu», KRUUSPERE, P. Eesti näitekirjanikud Lavakunstikateedri 14. lennu dip- Bernard Kangro ja Ilmar Külvet 12 lk 9 lomilavastus Noorsooteatris) 6 lk 66 KUBO, M. Dubceki uus ülikond, Eelmäe VANAVESKI, K. Igasuguseid mõtteid järjekordselt Vanapagan (Mõtisklusi tuleb pähe («Saatan inimese nahas» «Vanemuise» «Magamistubade» Eesti Draamateatris) 3 lk 69 taustal) 5 lk 71 VANAVESKI, K. Kes see keelab . .. LAASIK, A. Nukuteatri traditsionaal- («Klaasist loomaaed» Rakvere suse ühest mudelist (Eesti nukuteatri Teatris) 2 lk 44 ajaloo kogemusel) 3 lk 43 VASSILJEV, A. Purustada vaasi (Mõt­ LAASIK, A. Pöörab, ei pööra («Pöör­ teid teatripedagoogikast) 6 lk 53 ded» Noorsooteatris) VELLERAND, L. Mis juhtus R-i ja G-ga? 10 lk 35 LOTMAN, M. Hilisõhtune kuninglik («Rosencrantz ja Guildenstern on comelopard («Südaöö» Eesti Draa­ surnud» Noorsooteatris) 2 lk 52 mateatris) VELLERAND, L. Mis toimub Vijlandias 9 lk 21 10 lk 78 Mari Möldre — 100 VELLERAND, L. Müüt ja elu («Saatuse „ «Sellel plikal on annet» (Koostanud heidikute kuu» «Endlas») 4 lk 71 L. Kirepe) lk 47 VIHMA, U. Ma käisin ka (ASSITEJ'i 10 Elupärg (Katkendeid M. Möldre maailmakongress Stockholmis) 9 lk 55 avaldamata mälestustest) 10 lk 51 VISNAP, M. Kui näitlejal on oma eten­ MIKIVER M.IRein Are"nl(25. XII 1927— dus (P. Süskindi «Kontrabass» «Va­ 16. V 1990) lk 31 nalinnastuudios». W. Luce'i «Am- MUTT, M. Hambad ei ole ristis («Silme hersti kaunitar» ja J.Kilty «Armas ees läheb mustaks» Eesti Draama­ luiskaja» Noorsooteatris) 6 lk 33 teatris) lk 54 VISNAP, M. Meie festivalidest ühe Noorsooteatril uus direktor (Intervjuu skandaalse festivali taustal («Bal- 78 Märt Kuboga) lk 75 toscandal 90» Pärnus) 9 lk 83 VISNAP, M. Mis suunas laguneb Eesti LÕHMUSTE, T. Veel kord Peeter Südast, Draamateater? («Siis kui jalgu puh­ August Pulstist ja PSMJÜ-st kab hobu» Eesti Draamateatris) 3 lk 73 P. Süda 70. surmaaastapäeval 9 lk 73 ÜKSIP, A. Lauldes . . . (Alfred Säilik — LÕHMUSTE, T. Ühe pillimehe lugu (flõö- 100) 7 lk 96 dimängija Anton Schutinsky) 12 lk 83 ÜPRUS, A. Hommik kärbsega 3 lk 50 Muusika trükisõnas («Scripta Musicalia»))4 lk 33 Yes, something was good, but. .. (Inter­ MÄNNIK, M. Jean Sibelius ja Eesti 12 lk 41 vjuu norra-rootsi teatrijuhi Kalle OJA, E. Inspiratsioon 1 lk 88 Solgärdiga) 5 lk 50 PALM, K. IDRIART-i järelkajadest 10 lk 56 Peter Kowald — Mees kontrabassiga 11 lk 65 PÕLDMÄE, M. Kaks laulupidu, 1947 ja 1950 3 lk 32 PÕLDMÄE, R. Neljas üldlaulupidu 3 lk 23 PÕLDMÄE, R. Viies üldlaulupidu 4 lk 34 MUUSIKA Rahvusvahelisest meeskooride võistu- laulmisest Soomes ja laulmisest Adolf Vedro — 100 11 lk' 71 üldse 2 lk 71 AVARSOO, E. Ühe muusikutee krooni­ RANDALU, I. Suvemuusikad 1 lk 78 kast (Raimond Valgrest) 5 lk 78 ROHLIN, A. Ood Palestrinale 10 lk 12 Eduard Tubina diskograafia 7 lk 14 RÜÜTEL, I. Eesti rahvamuusika etno- Eduard Tubina loomingu kajastusi maa­ loogilise uurimise võimalustest ja ilma ajakirjanduses в lk 40 raskustest в lk 44 Eesti noored Maailma Noorte Kooris 12 lk 70 SARV, V. Sovetliku samaani raske roll 12 lk 16 SIIMER, M. Eesti noortest heliloojatest 12 «Esto-Muusika». Mis ta on? 9 lk 63 12 lk 73 SIIMER, M. Rahvuslikud sümbolid eesti Gary Graden. Dirigendijutt 10 lk 28 GRINDEA, C. Pinged esinemisel 7 lk 31 muusikas в lk 81 György Ligeti Helsingis 6 lk 15 SIITAN, T. Johann Valentin Meder. Helirežissöõr: Enn TOMSON («Kaas­ Matteuse passioon 12 lk 63 autor») 2 lk 46 TOIVI, E. Eesti rahvusliku orkestri se­ HIRVESOO, A. Eesti muusikast tähe- nisest ja edasisest 4 lk 38 lipu all TOOMA, P. Piimamees Tevje õnnelikult (I) 5 lk 35 Eestis («Viiuldaja katusel» (И) 6 lk 72 «Estonias») 1 lk 59 TRANSTROMER, T. Kolm luuletust lk 12 (III) 7 lk 63 6 TRASS, T. Meie ja hispaania oreli- HIRVESOO, A. Välis-Eesti kooriliiku- misest 3 lk 36 kultuurist 10 lk 30 Hooajal 1990/91 selgroog. «Eesti kont­ Uuest aastast taas «Muusikaleht»! 12 lk 68 serdi» sümfoonilise muusika abo­ VALGEMÄE, M. Mozart Peter Sellarsi nemendid 9 lk 12 moodi 3 lk 65 HUMAL, M. Lisandusi «Suurgamma Vestlus inglise ja rootsi muusika­ lk 46 stiilist» (Eduard Oja) 1 lk 10 haridusest Peter Lyne'iga 7 Intervjuu Gernot Schulziga 5 lk 59 Ühe ooperi lugu («Lunastatud vande» Intervjuu Erkki-Sven Tüüriga 9 lk 53 kajastusi trükisõnas) 1 lk 13 ISHII, M. Jaapani «kokkupuutemuusi- Üks väga vana selts (laulu- ja mängu­ ka», selle ajalooline tagapõhi ja osa selts «Estonia» — 125) 10 lk 72 nüüdisajal 2 lk 29 VAHI, P. Orientaaltund: 25 Jutuajamised Vigalas 11 lk 24 India klassikaline tants 5 lk KALAM, T. Ludvig Juht ja Endel Ka- Sissejuhatus mongoli muusikasse 2 lk 33 - lam: kaks elukäiku eesti muusikas 4 lk 26 Tiibeti kultusemuusika 9 lk 3 KANGRO, B. Puhu tuul ja tõuka paati VÄRK, M. Rahvusvahelistel konkurssi­ (Eduard Oja ooperist «Lunastatud del 1990 • 10 lk 87 vanne») 1 lk 19 Keelesugulaste muusikast 8 lk 35 BOJARKIN, N. Mordvalased 8 lk 43 KRASNOPOLSKAJA, T. Karjala­ KINO sed 8 lk 61 Liivlased 8 lk 46 ANASKIN, S. Armasta oma ligimest. .. MAZUR, O. Handid • 8 lk 35 (Krzysztof Kiešlowski filmidest) 11 lk 20 OJAMAA, T. Samojeedid 8 lk 51 Andy Warhol, nagu mina teda tundsin RÜÜTEL, I. Vepslased 8 lk 63 (Katkendeid Andy Warholi päe­ SOLDATOVA, G. Mansid 8 lk 37 vikust) 7 lk 81 TSURAKOVA, R. Udmurdid 8 lk 57 ECO, U. Do your movie yourself 4 lk 17 VIIDANG, E. Saamid 8 lk 45 ELLING, J. Äkki alustakski kuskilt KLOTINS, A. Laulupidu kui probleem 3 lk 19 siit. . .? (Sõnavõtt Kinoliidu üld­ Koloratuuri kiituseks (Anu Kaal) 11 lk 28 kogul) 8 lk 29 KOLOSKOVA, T. Tormis, rahvalaul ja ERMEL, A. Peotäis Ameerikat (Sergio aja tajumise vormid 7 lk 17 Leone ja tema «Ükskord Ameeri­ KUUSK, P. Muusikamaailm. Hooaeg kas») 5 lk 11 1988/89 4 lk 78 FÄBER, A. Kunstnik kaksikrollis (Alain KÕLAR, L. Astudes mööda musta ja val­ Robbe-Grillet, kirjanik ja filmire- get 11 lk 14 žissöör) 3 lk 7 HELLERMA, К. Game over, mäng on PAAVLE, J. Hingepuur. Ja kuidas sellest läbi (Riho Undi ja Hardi Volmeri pääseda (Avo Paistiku joonisfilmist animafilmist «Jack pot») 12 lk 81 «Silmus») 7 lk 29 Jumala viha langes maa peale (Lühi- PAAVLE, J. Teine valgus (Dorian Supini vestlus Jüri Sillartiga) 12 lk 27 film Arvo Pardist «Siis sai õhtu ja JÕUSSE, T. Kuu hääl (Federico Fellini sai hommik») 10 lk 82 samanimelisest filmist) 11 lk 32 PESONEN, S. Dick ja Doff — optimistli­ JUSKE, A. Ilusate kaadritega mättalt kud oinapead (Stan Laureli ja Oli­ mättale (Ettekanne seminaril «Ima­ ver Hardy filmidest) 11 lk 60 ge '90») 5 lk 22 PESONEN, S. Kuidas läheb, animat- JUSSI, F. Eesti merikotkas (Peep Puksi sioonifilm? (Ajaloolise ülevaate katse) ja Arvo Viiu samanimelisest 3 lk 52 filmist) lk 83 PESTI, A. Põikpead, kes ei tahtnud mut­ KANGRO, R. Eesti filmimuusika lk 33 rikesed olla (Andres Söödi ja Jaak KARRO, T. Tänasesse suunatud küsi­ Lõhmuse tõsielufilmidest) 7 lk 26 mused (Jüri Sillarti «Äratus» ja REDOVICS, A. Tõsielufilm uuenevas Peeter Simmi «Inimene, keda ajas (1989. aasta Eesti dokumentaal­ polnud») 8 lk 84 filmidest) 6 lk 25 KAUGEMA, T, «Kihnu kuulikindel» RUUS, A., Iho A. Koik on võimalik. Uus Saaremaa missi seljas (Mark Soo­ ja vana pildikultuuris (Kahekõne saare filmidest «Kihnu mees» ja operaatorikunstist) 5 lk 42 «Miss Saaremaa») 2 lk 87 RUUS, J. Raha ja südamelaiskus (Sõna­ KAUGEMA, T. Lindpriid I: «Estofilm» 5 lk 60 võtt Kinoliidu üldkogul) 8 lk 27 KAUGEMA, T. Lindpriid II: ERF Video RUUS, J. Ristteil (Eesti Kinoliidu VII «Maurum» 6 lk 88 üldkogu) 8 lk 26 KAUGEMA, T. Lindpriid III: «Eesti RUUS, J. Soosaare seeravid (Mark Soo­ Aeg» 8 lk 72 saare looming enne «Jõule Vigalas») 2 lk 78 KAUGEMA, T. Lindpriid IV: «Eesti S AMUELI, A. Intervjuu Roberto Benig- Kultuurfilm» 1 lk 88 niga 11 lk 33 KINISJARVI, R. Kui vaatajat haarab SELGLAID, H. Minu esimene «helifilm» õudus (Pilk õudusfilmi ajaloole) 4 lk 41 (Meenutusi läbielatud sündmustest) 11 lk 77 KIUR, K. Kuidas Cannes'is edu saavu­ SOLZENITSÖN, A. Film Rubljovist tada? (Pavel Lungini mängufilmist (Andrei Tarkovski filmist «Andrei «Taxi Blues») 9 lk 80 Rubljov») 12 lk 44 KIVASTIK, M. Hingetaud — mulje fil­ SONTAG, S. Film ja teater («Mõtte- mist (Sulev Keeduse filmist «Ainus varamu») 2 lk 14 pühapäev») 12 lk 24 TALVET, J. Hispaania film 1980. aasta­ KRULL, H. Filmi kiri ja kõne Alain tel, lähedalt ja eemalt 10 lk 17 Robbe-Grillet'1 lk 14 TEINEMAA, S. Iga hetk on kordumatu KUUSIK, K. «Surmatantsu» võtted on (Eesti mullustest dokumentaalfilmi­ algamas (Tõnu Virve tulevasest dest) 6 lk 28 mängufilmist) 6 lk 90 TEINEMAA, S. «Image '90» (Filmiope­ KÄND, V. Üleskeeratav Plumbum raatorite seminar Pärnus) 5 lk 13 (Stanley Kubricki filmist «Üles­ TEINEMAA, S. IV Eesti filmifestival 7 lk 24 keeratav apelsin» ja Vadim Abdra- THALBERG, J., PLUTSER-SARNO, A. šitovi filmist «Plumbum ehk Ohtlik Vene ja eesti keel Arvo Iho «Vaat­ mäng») 12 lk 58 lejas» 3 lk 60 KANDLER, T. Pakub maitsta viker TOBIAS, R. B. Dokumentalistika oku­ kaart (Mati Küti joonisfilmist «La­ patsiooni tingimustes (Eelmise aasta bürint») 9 lk 61 Eesti tõsielufilmidest) 6 lk 23 LINNAP, P. Muretsemiseks on põhjust TOROP, P. Stockmann näidendis ja fil­ (Peeter Toominga autorifilmidest mis (Mikk Mikiveri mängufilmist «Hetked», «Fotorondo», «Fotomure»)10 lk 42 («Doktor Stockmann») 1 lk 51 LOTMAN, M. Canninchen, ehk mõned TRAMBERG, M. Moskva—Tallinn või tähendussõnad Eesti filmi visuaal­ Toompea—Harju (Eesti filmimajan- sest küljest diletandi mätta otsast duse perspektiividest) 1 lk 74 vaadates (Ettekanne seminaril 1989. aasta rahvusvahelisi filmiau­ «Image '90») 5 lk 14 hindu (42. Cannes'i, 39. Lääne- MARTIN, E. J. Mälestusi filmitööst Berliini, 61. «Oscarid» ja 46. Ve- («Eesti Kultuurfilmi» kunagise äri­ nezia) 1 lk 85 juhi meenutusi) lk 50 1990. aasta rahvusvahelisi filmiauhindu «Mis see siis nüüd kõik oli?» (Intervjuu (43. Cannes'i, 40. Lääne-Berliini Marlon Brandoga) lk 41 62. «Oscarid» ja 47. Venezia) 12 lk 20 «New Yorgi lood» filmioperaatorite pil­ UNT, A. Ballaad eestiaegsest mehest guga (Sven Nykvisti, Vittorio Sto- (R. ja H. Lintropi dokumentaalfil­ raro ja Nestor Almendrose mõtteid) lk 81 mist «Cogito, ergo sum») NOU, E. Viis mustvalget dokumentaal­ WERNER, A. Mis ootab meid käänaku filmi eesti kirjanikest lk 63 taga? (Poola uuema filmi suundu­ mustest) 8 lk 15 KÄRT HELLERMA

GAME OVER, MÄNG ON LÄBI

«JACK POT». Stsenaristid, režissöörid ja kunstnikud Riho Unt ja Hardi Volmer, operaa­ \ tor Arvo Nuut, helilooja Riho Sibul, heliope­ #i j raator Olo Saar, nukujuht Tõnis Sahkai, montee­ rija Irja Müür, näitleja Rein Oja. 261, 4 m (1 osa), värviline. «Tallinnfilm», 1990.

Hardi Volmeri ja Riho Undi uue filmi «Jack pot» kujundit lahti mõtestada on tegelikult lihtne. Ehk isegi liiga lihtne. Mõnikord võib otsejoonelisus lausa vihale ajada. Pealesuruvat r publitsistlikkust on ju ümberringi niigi palju. i •Я 1ВИ Н №& I Arusaamatuks jäi esiotsa üksnes pealkiri, tuli pöörduda hasartmängude tundjate poole. Neile, r kes ka ei tea, mis tähendab jack pot: selle tari .-\HIÜ' terminiga tähistatakse igasuguses hasartmängus erilist vedamist, hetke ja olukorda, kus kõik õhus olevad võimalused ühekorraga realiseeru­ «Jack pot», 1990. Režissöörid Riho Unt ja Hardi vad. Igatahes on kõnesoleva filmi sellises peal­ Volmer, näitleja Rein Oja. Kaadrid animafilmisf. kirjas peidus sünge iroonia. Oh, oleks see vaid must huumor, kui proletariaadi väärt esindajaks maskeeritud elav näitleja (Rein Oja ) — tuttav Ei tahaks siiski teha järeldusi filmi läbiva võte nukuteatris ja ka -filmis — end filmi slaavivaenulikkuse kohta. Hoolimata sündmustiku lõpuks leiab sellesama mänguautomaadi seest, peadpööritavast kirevusest ja detailide kollaaž- milles toimuvat ta alles äsja ennastunustavalt likust põimumisest — «konsultandi» rollis näikse «kaifis». Kuid autorid on oma peategelase taoti vilksatavat koguni Ilja Glazunov — on suhtes kaugel igasugusest kaastundest, olles ta toimuv väga kavakindlalt disponeeritud. Tähele­ jõhkralt paisanud mitte halba unenäkku, vaid panu väärib autorite taotlus jääda sellise, tege­ suisa selgesse tegelikkusse. Paraku ei pääse filmi likult väga ilmeka ja suhtumist kultiveeriva ainuke elav hing kurvast ja illustratiivsest lõpust etenduse juures neutraalseks ja eemalolevaks. juhuslikus (?) kanalisatsiooniaugus. Justkui oleks Selles mõttes on film mõneti lahendatud lääne puänt ja ei ole ka — tegelikult asetus pea­ eeskujude järgi. Kas tahetakse vaatajat hüpno­ tegelane niimoodi just oma õigesse konteksti. tiseerida, tedagi kujutluslikult mänguautomaati Või kuidas seda teistmoodi ikka nimetada. sulgeda? Ei lähe läbi. Vähemasti siinse vaataja jaoks oleks tarvis teistsugust mänguautomaati — Niisiis, traagiline «väikese inimese» lugu. pakutav, kuigi rafineeritud kujul, on liiga iga­ Kuid mitte ainult. Vaatleksime nüüd protsessi, päevane. Selle mudeli sisu ei haara, muutub pika­ misläbi lumpenist mängur oma mängu ohvriks peale koguni tüütavaks. Kisub ringutama, sest muutub. Selleks peab tähelepanelikult jälgima tahaks midagi uut. mänguautomaadis toimuvat. Juba esimene ele­ Vahest on autorid kollaažile kui võttele pan­ ment — pilkuvate silmadega Brežnevi nägu —, nud liiga suuri lootusi ja seda natuke üle hinna­ mis jõuab ekraanile enne, kui mees mündi peibu­ tes enda loodud raamidesse takerdunud. Aga tava kasti pilusse paneb, annab miniatuursele võib-olla on kollaaž tehnika, mille õitseng siin­ sündmuste ahelale võtme. Siis läheb saatuslik mail alles ees seisab, pakkudes suurejoonelisi kuul käima ja masin hakkab värviliselt punkides tööle. Proletariaat on niisugusest asjast mõistagi dünaamilisi võimalusi ja visuaalset lopsakust. Ei tohutus vaimustuses — ja miks ta ei peakski usu millegipärast — ei saa ju ühe ja sama seman­ olema. Siinkohal võiksime teha mõne üleoleva tilise kaaluga kujundiga lõpmatuseni manipulee­ märkuse tema vähese tsiviliseerituse kohta, rida. Siiski imponeeris «Jack poti» muusikaline kuid olgem halastavamad. Kuul aga veereb kujundus (Riho Sibul), muusika vastu kuulme- mänguplatsil omasoodu. Tema teekonda palis­ nahka taguv, monotoonne rütm. See tõesti hüp­ tavad Lenini ja Marxi nägu, kolhoositar, kiriku­ notiseeris, andis edasi üha süvenevat kaose- teid, paljas naisterahvas, sitikad potiässa emb­ ähvarduse tunnet, hoidis destruktiivset pinget ja leemiga jne. Kas ongi tarvidust ümber jutustada, kummatigi silus pisut plakatlikke kohti. Emotsio­ mille vastu kuul oma pöördumatul veeremisel naalselt mõjuv kaastöö. põrkab ja seletada metamorfoose, mida ta põh­ Isegi žanrilt pole film invariantne. Poliitilist justab? Oluline on tuvastada apokalüptiline mee­ paroodiat vürtsitavad õudusfilmi sugemed. Fi­ leolu, mis mänguautomaadis selle töötamisajal naali tontlik ja rusudes õhkkond, kus proletaarla­ valitseb. Detailid on ju niigi ilmekad. Ja higista­ sest saab õnnetu paranoik, on eriliselt suges­ vale mängurile tulevad neist paljud hiiglama tiivne. Ohe mehe mäng on lihtsalt läbi. Game tuttavad ette. Ta vaeseke peab puhuti justkui over. häbenema. Et kas see pole nagu tema ise, keda seal demonstreeritakse ja paika pannakse. Kes siis tahab mutrike olla. Ikka valitseja, ikka valit­ seja. Pealegi on mehele ilmast ilma sisendatud, et riigis, kus ta elab, on just tema see, kes aina keelab, käsib, poob ja laseb. Ning viimasele kui ühele potentsiaalsele ekspluataatorile tema koha valusasti katte näitab. See ei saa ju ometi olla illusioon või midagi veel hullemat.

Aga mänguautomaadis kuul üha veereb ja haamer aina taob. Kiretu masin näib vormistavat totalitaarse süsteemi järjekordset mudelit, püü­ des seda hõlmata ja tervikuks painutada. Mõneti see ka õnnestub. On häid ja raputavaid kohti — näiteks see, kus rahvamass äkki kihisevaks vang- lapesaks muutub. Tuttava teooria alustalakont- septsioon. Või see, kus vasar rahvariides nukke ühtseks nõukogude inimeseks stantsib. Väga ühemõtteline on ka pilt, kus kuul purustab matr- jona — sellise priske, punapõsise ja puust — ning sealt ilmub nähtavale tinasõdur. Kas Trooja hobuse uus modifikatsioon või Volmeri-Undi 82 sihilik õelus? TIINA LÕHMUSTE

ÜHE PILLIMEHE LUGU

Anton Schutinsky — rahvuselt poola­ koolis, mis aga pooleli jäi süveneva kas, sündinud Riias 21. septembril 1890, muusikahuvi tõttu. surnud Tartus 2. mail 1976. 1938. aastast Muusika juurde jõudis A. Schutin­ kandis eestistatud nime Sulgar; Läti­ sky iseenesest mõistetavalt juba enne maal kasutas ka nime Sutinis. Vanemate reaalkooli. Kuulus ju tol ajal korraliku kohta pole teada muud, kui et isa nimi koolihariduse juurde ka korralik muusi­ samuti Anton oli ja nad oma pojale kor­ kaõpetus ning poisid-tüdrukud, kellel raliku hariduse anda püüdsid või jõud­ muusikale vähegi kõrva oli, ikka mõnd sid: õpingutele Riia reaalkoolis järgnes pilli õppisid ja kooli orkestris kaasa maalistuudium Riia Kõrgemas Kunsti­ lõid. Рига. ЛлоксшгдровогсШ бу.и.п и Сзборъ. Riga. Alexanderboulevarc u. Cathedrale.

Riia XX sajandi alguses. Vaade Aleksandri puiesteele ja katedraalile. a^Ä^Jss^ftua^^gj-j Schutinskyl oli esimeseks pilliks viiul. Reaalkoolis proovis ta algul metsasarve, siis klarnetit, kuni viimaks flöödini jõu­ dis ja selles oma õige pilli ära tundis. Katkenud kunstiõpingutele järgnes tõsine stuudium aastail 1907—1909 Riia Keiserlikus Kõrgemas Muusikakoolis Riia Ooperiteatri esimese flöödimängija hr Jungi juures. Et õpingud edu­ kalt läksid, sellest annavad tunnis­ tust lepingud, mille järgi A. Schu- tinsky juba 1909. aasta suvel Riia Muusikaseltsi orkestris teist flööti ja pikolot mängis, dirigendiks Euroopa kuulsusega Guido von Samson Himmel- stjerna; järgmisel kahel suvel mängis aga Riias ja sealsete kuurortide süm- fooniaorkestreis juba esimest flööti sama mehe taktikepi all. Esimene leping Eestis on hooajast 1911—1921 — esimene flööt Tallinna Saksa Teatri orkestris. Järgneb aasta teenistust vastavatud «Estonia» uues teatrimajas esimese flöödimängijana ja 1912. aasta suvi kuulsas Pavlovski süm­ fooniaorkestris kolmanda flöödi- ja pi- kolomängijana. Esimene maailmasõda pani piiri pilli­ meeste teenistusele Eestis. Koos klarne- tistist kolleegi Bernhard Lükiga mindi Venemaale paremaid teenistuspaiku otsi­ ma, ja kuhu mujale kui maailmalinna Peterburgi, tol ajal juba õieti Petro­ gradi; hooajal 1915/16 Soomes Abo (Turu) Keiserliku Muusikaühingu Süm­ fooniaorkestris esimene flööt. Suvist teenistust näitavad lepingud orkestri­ tega Kaukaasia kuurortites: 1915 Kislo- vodski sümfooniaorkestris esimene flööt ja solist, 1916 A. Orlovi orkestris Jaltas Anton Schutinsky esimene flööt. aasta, nii nagu see kogu elu iseseisvas 1918. aastast tuleb ta tagasi Eestisse Eestis seiskas. ja koos Bernhard Lükiga on nad samast Siia aega jääb aga ka 15 aastat (1920— aastast taas «Estonia» orkestris, olles 1935) teenistust õppejõuna Tallinna selle kandvaiks jõududeks kogu iseseis­ Konservatooriumis. Nende aastatega vusaja. 1938. aastal täitus mõlemal mehel jõudis Schutinsky rajada Eestis silma­ 25 aastat teenistust «Estonias», mille paistva flöödimängijate koolkonna: kohta 1938. aasta novembrikuu «Muusi­ Arnold Sepp — L927. aastast kaleht» kirjutab: «Möödunud kuul tähis­ Ringhäälingu orkestri, hiljem ERSO esi­ tasid kaks üldtuntud ja tunnustatud mene flööt kuni 1967. aastani; lõpetas «Estonia» ooperiorkestri tüsedamat tala, Tallinna Konservatooriumi A. Schutin­ Bernhard Lukk ja Anton Schutinsky, sky õpilasena 1927. aastal; oma 25. aastast tegevus juubelit «Esto­ Heino Reemet — 1944—1949 nia» teatri teenistuses. «Estonia» juha­ flöödiõpetaja Tartu Muusikakoolis; 1940 tus, hinnates kõrgelt nende suuri tee­ —1945 töötas «Vanemuise» orkestris, neid, nimetas mõlemad tublid töömehed 1950—1952 ERSO-s, 1952—1965 ER est­ «Estonia» teenelisteks orkestrantideks. raadiorkestris; lõpetas Tallinna Konser­ Seda tiitlit kannavad «Estonia» orkestris vatooriumi A. Schutinsky õpilasena ainult üksikud, mis tõstab eriti selle 1928. aastal; väärtust. 25 aastat on ikkagi inimese Evald Brauer — flötist ja heli­ eluea kohta pikk, võiks ütelda hiiglapikk looja; õpetas pärast Schutinsky lahku­ aeg.» mist Tallinna Konservatooriumis flööti Teenistuse «Estonias» katkestas 1940. 1935—1944, 1944—1961 ERSOs; lõpetas FW ч

\ Xy \ 00 g со

О с Ш

miKU -l e ,» \ш^ -Л - 1

СТДч] . ** нВашшш •» JppHBBH"^s i -«. *

' "i Jaeülv- \Л-£/ ШшУ

км, t..

iff n

g^«»w

- JHL: fcžl. «Estonia» sümfooniaorkester 20. jaanuaril 1922 A. Glazunovi autorikontserdi puhul. Esireas vasakult: 5. Johannes Paulsen, 6. Zinaida Jurjevskaja, 7. Nikolai Orlov, 8. Aleksander Glazunov, 9. Jaan Tamm, 10. Raimund Kull, 11. Mihkel Lüdig, 12. Zinaida Bogdanovskaja (harf), 13. Arvid Miilen (orkestri kontsertmeister). Teises reas: 2. Johannes Muda-Helila (tuuba), 4. Julius Vaks (trompet), 13. Adolf Vedro (kontrabass). Kolmandas reas 12. Eero Liives (viiul). Neljandas reas: 1. Anton Schutinsky (flööt), 2. August Mill (viiul), 12. Kustav Normann (oboe), 13. Mihhail Prokofjev (oboe). Tallinna Konservatooriumi flöödi erialal Schutinsky erilist virtuoossust. Kuidas A. Schutinsky õpilasena 1931. aastal tema mäng tegelikult kõlas, mäletab ehk (kompositsiooni alal A. Kapi juures 1933. tollane kontserdipublik. Igatahes kirju­ aastal); tab härra «K» 9. märtsil 1912 Tallinnas Elmar Peäske — 1956—1962 Börsi saalis Otto Hermanni juhatusel toi­ «Estonia» teatri orkestri flöödirühma munud sümfooniakontserdist: «Meeldi­ kontsertmeister; 1941. ja 1944. kuni täna­ vat vaheldust pakkusivad Rubinsteini seni Tallinna Konservatooriumi õppe­ õhulik-õrn ja unistamisele meelitav jõud; A. Schutinsky ja E. Braueri õpila­ «Sphärenmusik», Thomas' «Mignoni» ne, lõpetas Tallinna Konservatooriumi vahemäng oma õtse salongiliku kerguse 1940. aastal. ja lõbusa pizzicatoga ning hr. Schu­ 1920.—1930. aastatel on A. Schu­ tinsky flöte solona, Doppleri Ungari tinsky ka sagedaseks solistiks «Estonia» pastoralne (karjase muusika) fantaasia. orkestri rahvakontsertidel, kavas peami­ Hr. Schutinsky oli omane eelarvamist, selt küll romantilised heliloojad, kelle mis selle pilli vastu üleüldiselt valitseb, nimed nüüdseks kontserdiafiššidelt ka­ märksal määral kaotamas. Flöte healel ei dunud. Lugu, mida tema kavades kordu­ ole teatavaste suurt paenduvust ja soo­ valt kohtab, on J. Demmersemanni Tre- just, mille poolest viiul võrdluseta on; molokontsert flöödile. 1930. aasta märt­ tema mõjuvuse vahendid seisavad nobe­ sis oli ta kaastegev solistina Moskva dates käikudes, ilustustes, kadentsides, Suure Teatri primadonna, koloratuur­ trillerites ja üleüldse tehnikas ning sel­ sopran Valeria Barsova lahkumiskont- lega avaldaski hr. Schutinsky kuulajate serdil «Estonias», 1935 solist koos Hugo peale kõrvukõdistavat mõju.» (TMM M Schütsi ja I. Dobroweniga (klaver) 64:1/12:11.) Bachi-Regeri Brandenburgi kontserdi nr 1940. aastal läks Schutinsky tagasi 5 ettekandel, 1931. aastal on ta kaasa sünnilinna Riiga ja mängis sealses teinud kontserdil Tallinna Saksa Kam­ ooperis flööti kuni 1964. aastani, mil ta mermuusika Seltsis, kus koosseisus pensionile saadeti. Kas tundis ta Eestis A. Schutinsky, A. Papmehl, J. Paulsen end rohkem kodus? Igatahes tuli ta veel ja E. Klas-Glass kanti ette W. A. Mozarti vanuigi siia tagasi. Seekord Tartu, kus Kvartett A-duur flöödile, viiulile, aldile ta töötas 1967.—1969. aastani muusika­ ja tšellole. koolis flöödiõpetajana ja veetis oma elu Tolleaegsed arvustused kiidavad viimased päevad. SELTSKONNA­ KROONIKAT

var«uLEeS" teatriinimesi tegi sel suvel üsna loogika- vastase samma, võttes oma turismireisi sihiks puhtakspestud heaoluriigi asemel alles vee hUjnti vab' ГЙТн'!"^ °lnud "«eooll. Rahva- vabrugi üksikud kaadrid suudavad vaevalt edasi anda seie ääretu maa võlu, mille avi* amet!mame teatrirah™ Järgnevatel piltMe, *„

Kunagiste maailmavalitsejate järeltulijast on saanud eksootiline detail valgete turistide fotomäletuete tarbeks — seekord poseerib ta Mari Urbsoole A. Särevi Majamuuseumist,

fon^umbe? ^smi" •"•» ?»«' *» "»• Wigu pealt Piid ii. ".„ •-- ! — «Dinosauruste surnuaeda» Pmiile on laanud teatriinimesed Noorsooteamst аЙЛЕЙЕ^. 'VanaIinna8*«»niost., Teatril,'-' oust, leatnmnnseumist, ETV-st jm.

Я. Kalda, A. Koluvere, Л, Oya ja M. Visnapi fotod Kolm põhjamaist graatsiat Gobi liivadüünides: teatrikunstnikud Aime Unt, Liina Pihlak ja näitleja Milvi Jürgenson.

Andrus Vaarik näitlejatöö saladuste jälil — tõeline kunst saab toetuda vaid läbielatud kogemusele!

Gobi-Altai mäestiku jalamil ei olnud vaja diplomaatilist keelt, et astuda maailmariikide kõrvale oma EESTI-ga: eestlased katmas järjekordset valget laiku — seekord maailmakaardil.

Carpe dieml Andrus Vaarik püüdmas oma pihkudesse võimatut — kahekordset vikerkaart, haruldast loodusnähtust Mongooliaski. Joan Rekkor *Endla* teatri ees. Oktoober 1990. P. Pedajase fotod SIRJE HELME

EESTI ESPLANAAD Igal aastal augustikuu lõpul toimub Helsingis kultuuriürituste nädal, Helsingin Juhlaviikot, mis kulmineerib ja lõpeb viimasel augustiööl • Kunstide ööga», siis on lahti kesklinna galeriid, toimuvad kontserdid ja etendused. Kultuurielus lõpeb üks hooaeg ja algab teine. See on rahvaüritus, kuid mitte hinnaalandusega kunsti suhtes ning sellepärast on suur asi, kui üritus nimetusega «Eesti Esplanaad» (algselt küll «Eesti maastikud») teoks sai ning ka suurejooneliselt kulges. Paar aastat tagasi eesti kunstnikele tehtud ettepanek võtta osa Helsingin Juhlaviikot'e üritusest realiseerus minu arvates võimalikest variantidest efektseimas — kuue objekti ja kahe performance'! kujul. Puistata selleks ajaks mööda galeriisid laiali eesti kunstnike näitusi (olgugi häid) poleks kindlasti sellist tähelepanu pälvinud, kui Helsingi ühele populaarsemale paigale, Esplanaadile, ülesseatud arhitek- toonid ja installatsioonid. Ma ei tea, kui palju oli Soome-poolsetes kiidusõna­ des viisakust, kuid eesti kunstil polnud vaja «Esplanaadi» pärast küll häbe­ neda. Koos esinesid kaks põlvkonda — kiidetud ja kogenud Vilen Künnapu, Leonhard Lapin ning Jaan Ollik ja uued säravad ning oma image'i luua jõudnud Eero Jürgenson, Andres Siim/Hanno Kreis ja Toivo Raidmets. Kavandeid vaadates tundusid teise laine tööd rohkem löögivõimelised, kuid kohapeal jäi taas üle vaid imetleda Künnapu ja Lapini intuitsiooni ja os­ kust anda oma töödele ainuõige mõõt, täita nad vajaliku energiaga, punuda sinna ümber vajalik legend ja kokkuvõttes usaldada siiski vaid iseenda silma ja ruumitunnet. Lapini legend on lihtne — punane teraskarkass roheliste puude seas. Künnapu «Põhjamaine püramiid» oli autori tahte kohaselt palju filosoofili­ sem, kokku pidid saama Egiptuse püramiid ja põhjamaise püstkoja vor­ mid. Künnapu fantaseeris ja mängis seekord rohkem, aga kõik see ei tähen­ daks kuigi palju, kui seljataga poleks professionaalsust ja meisterlikkust. Nii Lapini, Künnapu kui ka Olliku esteetiline lähtekoht on tänu konfrontat­ sioonile omaaegse valitseva maitsega läbi teinud sellise karmi kooli (vrd meie kunstikultuuri pehmet pluralismi), et eksimusi nende kunstnike poolt karta ei ole. See aga ei tähenda, et nimetatud kolm kunstnikku oleksid domineerinud. Jürgenson, Raidmets ja Siim/Kreis on teistsuguse kunsti­ mentaliteediga, teistsuguse vabadusega kunstnikud, nende lähtekohad pole kujunenud alternatiivsuses ja konfrontatsioonis, nad ei pea emotsionaalseid pingeid vormistama puritaanlikus keeles. T. Raidmetsa «põlev» lauakoorem oli öisel Esplanaadil kõige lummavam objekt. See on praegune, vahetult osasaamisele ja aistingule orienteerunud kunst, mille pingevälja astub inimene kui heasse teatrisse. Väiksema visuaalse efekti, kuid keeruli­ sema ja süngema kontseptsiooni esitasid Siim/Kreis «Eesti maastikuga», kus kahe musta seina vahele jäetud avadest võis näha mõnd eesti maastikule omast elementi — kadakat ja kivi, mis olid oma keskkonnast eraldatud ja võõrandatud nagu loomad loomaaias, ning E. Jürgensoni «Foon». Viimati nimetatu segmentkaarelist plekkseina läbilõikav tala oli ainus, mis nõudis avaramat ja askeetsemat ümbruskonda kui Esplanaad seda oma saginas pakkus. «Kunstide öö» performance'id olid usaldatud kahe kogenud kunstniku Siim-Tanel Annuse ja Raoul Kurvitsa hooleks. Annuse paremad etendused on ehitatud mõjukale visuaalsele kujundile, ta tegutseb kui esineja ja mõtleb kui kunstnik. Seekordne performace oli rajatud aga nii helilise kui ka visuaalse emotsiooni koostööle — lamava ja punaste värvipritsmetega kaetud S. T. Annuse võimendatud südamelöögid täitsid Katariina Galeriid ligi kaks tundi. Inimkeha funktsioneerimise haprus ja käsiteldamatus, alasti füsioloogia tegi ka vaatajad ülitundlikuks. Kurvits mõtleb kui dramaturg, tema sümbolikeel on kaugel lihtsusest ja kindlasti üledramatiseeritudki. Alateadvus ja sellele visuaalse vaste leid- Järg lk 96 PERSONA GRATA JAAN REKKOR

Esimene reaktsioon: ««See mees ei Esimene tõsisem terviserike mäleta midagi» — nii panegi loo pealkirjaks.» ilmnes sõjaväekomisjoni ees. Kõrge vererõhk. Elu esimene päev: 3. aprill 1958. Mängis vist nii veenvalt, et jäi ka ise uskuma. Esimesed viis eluaastat möödusid Nüüd ongi hädas. Rapla rajoonis Juuru kandis Hõreda mõisas. Esimesed pedagoogid teatri­ Veel üks lagunev mõis Eestimaal. koolis: Üksküla õpetas vaikima, tema Esimesed 6 klassi: Päärdu 8-kl koolis. diskreetsus kosutas — vähem rääkida, roh­ 80 õpilasega maakool. Hiljem kool kaotati kem teha. Karusoo õpetas rääkima. Pihtimu­ nagu paljud temataolised. sed — «Meie elulood». Alguses muidugi vale­ Esimene meelsusakt: keeldumine tati. Ka iseendale. Tegeliku tõeni jõudis pioneeriks astumisest. Kakelda tuli koolis kursus alles publiku ees. «Asjas oli rohkem sellegipoolest — isa ju kommunist. tõde, kui siis oskasime ise näha.» Rollid kooli­ Esimese omakirjutatud näiden- töödes «Draakon» (I. Normet), «Meie elu­ d i pealkirja ei mäleta. Ideoloogiliselt tugev: lood», «Kui ruumid on täis» (M. Karusoo), ühe laisa ja lohaka koolipoisi ümberkasvamise «Jumalate noorus» (K. Orro), lavakõnetund lugu. Ise lavastas, mängis ka kaasa. erialaeksamiks (J. Viiding). Esimene kokkupuutumine näit­ X lennu esimene kaotus. Maanus lejaga: sõit Salme Reegi põlvedel Abru- Valentini haigus ja surm. Tema perekonna kalt Saaremaale. Ise mäletab ainult, et tädil lugu ka eesti rahva lugu. Vanatädi Gerda olid punased dressipüksid ja süda oli paha. Murre ja vanemad — Siberisse ja tagasi. Esimesed ja ka viimased luu­ Nüüd seda perekonda enam ei ole. letused pole säilinud. Kirjutas lapsena. Esimene teater: Pärnu teater. Ise ar­ Viskas ahju, teades, et käitub täpselt nagu vas, et ei jõua üal ühegi peaosani. Aga tulid: Juhan Liiv. Ilmselt olid head luuletused, kui «Lood Viini metsadest», «Superdiskor», ära põletas. «Metskass». Kui Pedajas poleks Pärnusse tulnud, siis ei julgeks vist praegu endaga Esimesest teatrielamusest («Tuh­ rahul olla. Rollid Pedajase lavastustes: «Tõl­ katriinu» «Estonias») on meeles vaid Tuhka­ kijad», «Soo». «Minek», «Saatuse heidikute triinu kingalugu ja nitrovärvi lõhn. Oli eel­ kuu», «Erik XIV». misel päeval oma tuliuued kingad jõe äärde mutta ligunema unustanud, nii et tuli õhtul Esimesed suured preemiad: 1989. pealinna sõiduks üle värvida. a vabariiklik teatripreemia — parim meesnäit­ leja, A. Lauteri nim näitlejapreemia (1990) Esimesed к ü p s u s t u n n i s t u s e d rollide eest «Tõlkijates», «Soos», «Minekus», (8. ja 11. kl) sai Lauteri-nim Märjamaa «Ulguvas mödris». Keskkoolist, kust tulnud kolm kuulsat nime: Lurich, Lauter, Rekkor. Esimene filmiroll «Nipernaadis». Meeldib proovilepanek neis absurdsetes tingi­ Esimesed uitmõtted näitleja mustes. Üldse 3—4 kaadrit, millega rahule elukutsest tekkisid õpilasmalevas: Tõnu jäänud. («Saja aasta pärast mais», «Ära­ Oja ja Mati Rebase maleva show'd. Poisid tus».) olnud nii tõsiselt asja juures ja tahtnud nii väga näitlejaks saada, et viisid järeldusele: Esimene workshop 1990. a Lääne- minust küll näitlejat ei saa. Berlünis jaapanlase Nakamura käe all rahvus­ vahelises seltskonnas. Kujunes jaapanlase Esimesed kokkupuuted aja­ üheks lemmikõpilaseks! Kommentaar: Helmi kirjandusega — 2 aastat õpinguid Tohvelman pani oma liikumistundidega teatri­ (1976—1978) TRÜ žurnalistika osakonna esi­ koolis põhja alla. meses lennus. Peegel, Lauristin, Vihalemm, Esimene ennustus mustlaseidelt, kui Sein, Allik, Käsik, Saar, Uus. Aga vägev oli 23: Poiss, pane tähele, neid numbreid sa pedagoogide kaader ei suutnud meest kinni enam ei näe! Ei julgenud 32-seks saades hoida, sest tegelikus ajakirjanduses oli veel sünnipäeval viinagi võtta. palju võltsi ja valet. Muid andmeid. Ristitud ja komnoor. Esimene kindel otsus teatri­ Metsajooksu ei tee, hommikuvõimlemist ka kooli kasuks küpses kursusevend Tõnu mitte. Küll aga teeb näo, et mängib korv­ Karro taganttorkimistel, Toominga ja Herma- palli. Armastab toalilli (kogub ja kastab). küla lavastuste õhkkonnas ja ülikooli näite­ Lemmikraamatuid ei ole. Lemmikkirjanik ringi töös (juhendaja Reet Mändmets). Salinger. Miks? Ei mäleta, peaks üle lugema. Esimesed kokkupuuted julgete Kolm välisreisi. Reisida ei armasta. Meeldib meestega: üliõpilasrahutused Tartus kodus. Abielus. Hüüdnimi Siim. Kriitikutest (1976). Kursuseõe karjatus ühiselamukori- arvab, et nad peaksid lähtuma rohkem doris: «Mis te magate, riik vangub savi­ konkreetsest etendusest, mitte oma kujutluses jalgadel!» Läks ka tänavale, lõpuks sattus valminud lavastusest. Unistab koosmängust esimestesse ridadessegi. Väljakutsed, jutuaja­ Andrus Vääriku ja Hannes Kaljujärvega mised, ettepanekud. Eestimaa keskpunktis, seega siis Paides. Vilen Künnapu objekt «Põhjamaine püramiid* V. Künnapu foto THEATRE. MUSIC. CINEMA. DECEMBER 1990 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED MONTHLY BY «PERIOO­ DIKA». EDITOR-IN-CHIEF: MIHKEL TIKS. ASSISTANT EDITOR: PEETER TOOMA. THEATRE EDITORS: REET NEIMAR, MARGOT VISNAP, MUSIC EDITORS: MARE PÕLDMÄE, MART SIIMER. CINEMA EDITORS: SULEV TEINEMAA, JAAK LÕHMUS. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN 200090, ESTONIA

THEATRE which he gleaned from it. Ilmar Laaban talks about Schoenberg, Skriabin, his own musical P. KRUUSPERE. Estonian dramatists Bernard career and how it ended, jazz and rock music Kangro and Ilmar Kiilvet (9) and a host of other things, including what is According to literary scholar and critic Piret extravagance, ritual, surrealism, etc. Laaban is Kruuspere a picture of Estonian culture as a whole best-known in Estonia for his surrealist poetry. is gradually being restored to our consciousness The current interview broadens our picture of and we are getting rid of the feeling of devout this versatile creative personality, presents Laa- admiration, our first reaction to the acquaintance ban's vision of contemporary music and its deve­ with the phenomenon of the Estonian culture in lopments. exile. Not forgetting the sense of mission of the exiled Estonians who have been, or increasingly V. SARV. The difficult role of a Soviet shaman are, active in different fields of culture, we (16) have to give a fair evaluation to their work The article analyses four crisis situations in relying on aesthetical principles. With this in our daily life: political, economic, moral and mind, the reviewer analyses the work of two dra­ ecological, while the author focuses on the latter. matists in exile, Bernard Kangro, resident of As rituals, dealing with the crisis situations, Sweden, and Ilmar Kiilvet, from the USA. The first are included in folk heritage, the author has remained a poet even in his dramatic work (the draws paralells between the work of Estonian best part of Kangro's work is poetry, but he has contemporary top-level artists in different cul­ also written fiction, etc.), the latter is a conscious tural fields (composer Tormis, artists J. Arrak and publicist throughout his work (journalism has been K. Põllu, etc.), the shaman rituals and the modern Kulvet's major field of activity). perception of crisis.

J. ALLIK At the Quebec theatre festival as a M. MÄNNIK. Jean Sibelius and Estonia (41) member of the jury (29). Finnish music and Finnish art of interpretation In May, this year the Fourth International Theatre have been closely linked with the development Festival was held in Quebec, the capital of the of Estonian national musical culture as far back province of the French-speaking Canada. The festi­ as the late 19th century. Finnish music enjoyed val, which is organized every other year, is called most popularity in Estonia in the 1920-s—1930s. 'quinzaine' ('a fortnightly') by the locals. Jaak The first written record of Sibelius in Estonia Allik, who participated in the festival jury, appeared in the newspaper Postimees in 1892. gives a survey of the festival productions and, In 1895 a longer introductory article followed. against the Quebec background, discusses the or­ In 1896 the Estonian audiences got their firsl ganization of our festivals at home, reaching taste of Sibelius' choral music, essential for the conclusin that ours leaves a lot to be desired Estonia because of our orientation to choral mu­ in comparison. sic. Symhonic music by Sibelius did not spread widely until our symhony orchestras had attained G. SCHUTTING. Farce competes comedy (51) an adequate standard of performance, that is, Theatre critic German Schutting reviews the re­ beginning in the 1930s. pertoire of the Russian Drama Theatre during the last season. The titles seem to be intriguing T. SIITAN. Johann Valentin Meder. Matthäus- enough: V. Nabokov's Lolita dramatized by E. Passion (63) Albee, Moliere's Tartuffe, Marivaux's Les Dis- J. V. Meder (1649—1719), a representative of cussiones, A. Ostrovsky's Lots Are Wise After Middle German precentorial tradition, worked in the Event, etc. It is a strange thing that all Luebeck in 1674 (links with Buxtehude), there­ the productions were conducted in a farcical or after in Tallinn, Danzig, Riga and Koeningsberg. comical vein, which, in some cases, even changed He was active as church musician and opera to a competition between farce and comedy. In composer, both of these sides being united in his most of the cases the potentialities which the Matthäus-Passion (1700 or 1701) which stands dramas offered were not realized. The only produ­ somewhere in the middle of the first oratorial ction which had some kind of genre identity as passions and large-scale works of German late a comedy was Tartuffe directed by Dvorkin Baroque. He was one of the first to blend the from Leningrad. somewhat contradictory traditions of German church music and Italian opera. Meder's Passion was written in a simple and figurative language which in German-language music literature has MUSIC been termed "populärbaroc*. ILMAR LAABAN, a musician answers (3) Ilmar Laaban, a poet of Eestonian origin, now Т. OJAVESKI. Estonian young singers in the living in Stockholm, the composer of sound-and- World Youth Choir (70) text pieces, a thinker (on all art problems), a For the second year running young singers (age critic. Among other things he has published a limit — 23) from different countries have been four-volume collection:I On Poetry, II On Litera­ admitted into the World Youth Choir organized ture, III On Art, IV On Music. After browsing by the Europa Cantat. This summer the rehearsals through the fourth volume, Madis Kolk asks took place in Belgium, and the concerts were '4 Laaban about the information and impressions given in Denmark, Holland, Sweden and Belgium, 13 in all. Eleven singers from Estonia sang in the festivals. The director talks about his festival choir. Toivo Ojaveski interviews them and they impressions and his future plans. recount their impressions, inculuding those of the presentation of the Curse of Iron (by Veljo Tormis) A. SOLZHENITSYN. A film about Rublev. on the choir programme. The activity of the (The treasury of thought) (44) choir is expected to continue on a regular basis. Turning to history is both a duty and a right for us, it is the fixation of our memory which A, SIIMER. On Estonian young composers (73) saves us. But is it possible to turn to history This article gives an overview of contemporary without seriously studyng it, simply for finding Estonian young composers, Each of them is being analogues, for searching a clue to confirm one's commented on (and since the reviewer himself is own ideas, for furthering today's needs? To the a young composer, the comments tend to reflect last question Aleksandr Solzhenitsyn gives a nega­ his subjective views), together with the works tive reply, and resorting to historical truth, to their credit. There are about fifteen composers he analyses Andrei Tarkovsky's film Andrei in Estonia today who pass as young (not older Rublev (1966). In this article written in Vermont, than 30). USA in Oct. 1983 Solzhenitsyn is rather critical T. LÕHMUSTE. The story of a musician (83) of the film. Anton Schutinsky (1890—1976), a flute player V. KAND. A clockwork Plumbum (58) and teacher from Riga, played the first flute in The article draws comparisons between two the Tallinn German Theatre (1911/12), in several films released in different periods: Stanley resort towns of Russia, and in the Estonia theatre Kubrick's A Clockwork Orange (1971) and Vadim symphony orcestra (1913—1940). Between 1920 Abdrashitov's Plumbum or A Dangerous Game and 1935 he taught the flute in the Tallinn (1986). The reviewer finds that Kubrick's Alex Conservatory. and Abdrashitov's Plumbum are two different shapes of evil, the manifestations of a society breeding evil or even symbols of a kind. But to CINEMA seek the sources of evil in them is vain, because their only possibility to cope with the society A. ERMEL. International film awards 1990 (20) is their aggressiveness. Some Freudian aspects The awards given at the 40th West-Berlin, 43th of their behaviour have also been pointed out. Cannes and 47th Venice film festivals, the 62nd Oscar winners. K. HELLERMA. Game over (81) A brief review of the animated film Jackpot by M. KIVASTIK. A malaise- an impression of a Riho Unt and Hardi Volmer (the Tallinnfilm film (24) studio, 1990). The reviewer states that, while The reviewer looks at The Only Sunday, the first recounting the story of a tragic "little man", full-length feature by the young director Sulev the directors have staked too high on collage as Keedus (the Tallinnf ilm studio, 1990). The reviewer a technique and got stuck in the framework of claims that the dramatic structure of the story their own creation. Moreover, as to the genre the of two brothers (scripted by Veiko Jürisson) re­ film is not invariant. It claims to be a political mains too static, while the subjective camera of parody, at times, however, it bears close resemb­ Tõnu Lepik has contributed towards its pictures- lance to a horror film. queness. Colour, form and interior dominate the film which is not an adequate rendering of the screenplay, although offering some interes­ ting insights in itself. The wrath of God fell upon the earth. A short MISCELLANEUS talk with JÜRI SILLART (27) Persona grata — JAAN REKKOR (91) The directing debut of the renowned Tallinnfilm The magazine presents Jaan Rekkor, a young cinematographer Jüri Sillart with the film Avake- actor from the Endla Theatre in Pärnu. ning has found recognition at several international S. HELME. The Estonian Esplanade (92)

ÕIENDUS Toimetus vabandab, et ajakirja oktoobrinumbris avaldatud intervjuus «Vastab Tatjana Pevtsova» on märkimata jäänud autor Marina Otšakovskaja.

«TEATEP. МУУЗИКА. КИНО.» («Театр. Музыка. Кино») Laduda antud 15. 10. 1990. Trükkida antud 14. 11. 1990. Журнал министерства культуры, Союза композиторов, Formaat 70X100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trüki­ Союза кинематографистов и Союза театральных деяте­ poognaid 6,0. Tingtrükipoognaid 7,8. Arvestuspoognaid лей ЭССР. На эстонском языке. Выходит один раз в 11,4. Trükiarv 14 000. Tellimuse nr. 4582. EKP Kesk­ месяц. Редакция: 200090 Таллинн, п/я 3200. Нарвское komitee Kirjastuse trükikoda, 200090 Tallinn, Pärnu шоссе 5. Издательство «Периодика», 200001 Таллинн, mnt 67-a. Hind 75 kop. Пярнуское шоссе 8. Типография Издательства ЦК КПЭ. 200090 Таллинн, Пярнуское шоссе 67-а. Toimetus: 200090 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5 Kirjastus: «Perioodika», 200001 Tallinn, Pärnu mnt 8. Algus lk 92 mine ja esitamine, arhetüüpsed sümbolid (antud juhul kalad) ja nendega manipuleerimine, Salmon Rushdie tekstid ja araabialik muusika lõid läbi­ segi erootilise, vägivaldse ja rituaalse õhkkonna. Ilmselt vajab Kurvits siiski kinnist ruumi, sest üks tähtsamaid elemente, millega ta etendust täidab, on tema ise ja tema isiku mõju kontsentratsioon. «Eesti Esplanaadiga» seoses tekkis kaks momenti, mis meile siiani uued olid. Esiteks, raha küsimus. Üle 40 000 rubla maksvaid objekte ei saa Kunst­ nike Liit endale ka suurima heatahtlikkuse korral lubada, ka siis, kui tegu on suurejoonelise eesti kunsti reklaamiga. Püüti leida sponsoreid* ja osa­ liselt see ka õnnestus, kuigi raha maksnud asutused ei saa sellest mingit kasu. Olen ennegi tähele pannud, et praegusel vastikul ja segasel ajal jõuab kapitalism kultuuris enne kätte kui majanduses. Teine, sama tõsine küsi­ mus on eesti kunsti ekspansioon läände. Praeguseks on enam-vähem selge, et seda on kasulikum teha, suuremate rahvusvaheliste ürituste, projektide, suurte programmiliste näituste kaudu, nagu muide ka Esplanaad oli. «Eesti Esplanaad» oli uhke üritus ja vaieldamatult heäl kunstilisel ta­ semel,kuid vaatamata sellele lõhuti ja rikuti Esplanaadi objekte, ja mitte ainult kohalike joodikute poolt, Esplanaadil kanti ka plakatit kirjaga, et eestlaste koht pole siin. Eeskätt on see kindlasti tasandite segiajamine — sagedased piinlikud vahejuhtumid eestlaste hulgast pärit sulidega olme- kultuuri tasandil kanti üle teisele, kultuuritasandile. Sama olmetasandit esindab ju ka eesti kunsti salakaubana väljavedu ja odav müük Soomes. Iga­ tahes tuleb häbistavad tasandid asendada kultuuritasandiga, mida Espla­ naadi üritus, teine pärast eesti kunsti näitust «Struktuur ja metafüüsika», mis siiani Põhjamaadel ringleb, kindlasti esindas. Mõlemad suurejoonelised eesti kunsti tutvustused maksid esimestena nii mineviku kui ka tõenäoliselt tuleviku eest. Eesti kunstil nagu muulgi kultuuril, on kindlasti ees rasked ajad. Mõni lööb läbi, mõni mitte, kunsti ja kunstnike kihistumine on juba alanud, õiglane on, et parem lööb läbi — nii nagu oli Esplanaadil. Sponsorid olid «Finest Hotel Group», «EKE-Sadolin», «Tall-Mac», «Norma», «Eesti Tööstus», Kirjastus «Kunst», Tallinna linn. Jaan Ollika objekt «Põhjarannik*. J. Kermiku foto #ёЖ>

IHRMVWI

г Г-Я Hk^fl f' н *ЩшЬп^ №J 1* Jä^WB*U- f|^ ,^ди nn>ы ЯГ

•

Kaacfe Esplanaadile, vasakul Andres Siimu/Hanno Kreisi «Eesti maastik», keskel Vilen Künnapu »Põhjamaine püramiid» ja paremal on L. Lapini «Puu». V. Künnapu foto 75 kop 7822J