Multimeedium kodus
Tehnoloogiad, millel põhineb kodune multimeedium
Kodune multimeedium sai alguse tavalistest CD-DA (aasta 1980) plaatidest, digifotodest (esimene müügile jõudnud digifotoaparaat oli Dycam Model 1 aastast 1988). Video lisandus QuickTime (aastast 1991) ning Windows Media (algselt Video for Windows, aastast 1992) videoklippidena, mida oma koduarvutil enam-vähem kuulata/vaadata õnnestus. Tänu meedia- kompressiooni arengule (mp3, mpg, aac, ogg jms) on digitaalne meedia muutunud jõukohaseks ka kodusele arvutivõrgule ning tekkinud on hulk seadmeid, mis seda kõike jagada/kasutada suudavad. Praeguses mõistes on kodune multimeedium eelkõige oma meedia jagamine erinevate seadmete vahel. Järgnevalt lühiülevaade olulisematest tehnoloogiatest, mis selle võimalikuks teevad.
Taskuhääling ehk podcast podcastMõiste „podcasting“ võeti kasutusele aastal 2004 ja see kombineerib sõnu „iPod“ ning „broadcast“. Podcasti avaldamine kannab nimetust podcasting, omaniku (avaldaja) nimetuseks podcaster, kasutamine podcatching ja vastavat tarkvara podcatcher. Eestikeelse mõiste „taskuhääling“ pakkus välja Valli Voor (tõlkefirmast Tilde) paralleeliks mõistele „ringhääling“. Taskuhäälingust räägitakse sageli ka kui asünkroonsest raadiost või nõuderaadiost (ondemand radio) kuid nende vahel on teatav erinevus – taskuhäälingu puhul ei pea kasutaja ise kontrollimas käima, kas on uusi saateid lisandunud. Eesti taskuhäälingu näitena võib nimetada KUKU taskuhäälingut: http://podcast.kuku.ee/ Taskuhääling põhineb RSS (Really Simple Syndication) tehnoloogial ning esmakordselt demonstreeriti seda aastal 2001 jaanuaris. Sama tehnoloogiat kasutatakse ka video edastamiseks ning sellisel juhul on kasutusel ka mõiste „vidcast“ või „vodcast“. RSS tehnoloogia on kasutusel ka mitmesuguste teiste teenuste juures, näiteks võimaldab see digitaalsetel pildiraamidel (digital photoframe) internetist pilte tõmmata.
Voogedastus
Voogedastus ehk striiming (streaming) on andmevoogude ülekanne serverist, nii et andmete kasutamiseks ei pea ootama edastuse lõppu. Voogedastusena toimub näiteks internetiraadio kuulamine. Voogedastusena saab üle kanda nii reaalajas kui ka varem salvestatud heli või videot. Eraldi voogedastuse liik on mitmikedastus ehk multiedastus (multicast), mille puhul samad andmepaketid jõuavad korraga mitmesse sihtkohta. Multiedastust kasutatakse näiteks IPTV (Internet Protocol TeleVision) puhul. Tuntumad voogaudio (streaming audio) formaadid on RealAudio, MP3, MP4, AAC, Windows Media Audio. Voogaudio kasutamise näideteks võib tuua Eesti raadiojaamade kuulamise üle interneti.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 1 Multimeedium kodus
Tuntumad voogvideo (streaming video) formaadid on: RealVideo, Windows Media Video, QuickTime, MPEG-4 (H.264) ja Flash Video. Voogvideo tuntud näiteks on YouTube videote vaatamine.
RTSP
RTSP (Real Time Streaming Protocol) on meelelahutus- ja kommunikatsioonisüsteemide jaoks voogmeedia serverite juhtimiseks loodud võrguprotokoll. RTSP protokolli kasutatakse süsteemi osade (otspunktide) vahel meediasessioonide loomiseks ja juhtimiseks. Meediaserverite kliendid väljastavad selle protokolli alusel korraldusi reaalajalise esituse juhtimiseks (play, pause, record jne). Enamus RTSP servereid kasutab meediavoo edastamiseks RTP (Real-time Transport Protocol) protokolli. RTSP on mõneti sarnane HTTP protokollile ning kasutab TCP võrguprotokolli, vaikimisi kasutatav pordi number on 554. RTSP protokolli lõi interneti standarditega tegeleva organisatsiooni IETF (Internet Engineering Task Force) töögrupp MMUSIC WG (Multiparty Multimedia Session Control Working Group). Tuntumate RTSP serverite hulka kuuluvad näiteks: • QuickTime Streaming Server (Apple); • Darwin Streaming Server (Apple poolt arendatav avatud lähtekoodiga QuickTime Streaming Server); • Helix Universal Server (RealNetworks, kommertstoode RTSP, RTMP, iPhone OS, Silverlight ja HTTP streaming Media klientide jaoks); • Helix DNA Server (RealNetworks, olemas ka avatud lähtekoodiga versioon); • Live555 (avatud lähtekoodiga, klientideks VLC ja mplayer); • VideoLAN (avatud lähtekoodiga).
RTMP
RTMP (Real Time Messaging Protocol) on Macromedia poolt loodud protokoll heli, video ja andmete voogedastuseks üle interneti (serveri ja flash player’i vahel). RTMP protokollil on kolm varianti: • Lisanditeta, tavaprotokoll – töötab TCP võrgus ja kasutab vaikimisi porti 1935. • RTMPT – kapseldatud HTTP päringutega, tulemüüride läbimiseks. • RTMPS – RTMPT, mis kasutab SSL (Secure Sockets Layer) ühendusi kasutades HTTPS protokolli. Selle protokolli loomisel oli peamiseks eesmärgiks Flash video esitus. Tuntuimaks klientprogrammiks ongi Flash Player, kasutada saab veel ka näiteks MPlayer’it. Tuntuimaks RTMP serveriks on Adobe Flash Media Server. YouTube põhineb sellel tehnoloogial.
RTP
RTP (Real-time Transport Protocol) defineerib heli ja video ülekande IP võrkudes. Seda protokolli kasutatakse voogmeedia rakendustes (VoIP telefonisüsteemid, videokonverentsi- süsteemid jne).
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 2 Multimeedium kodus
Teenuste avastus - Service Discovery
Teenuste avastus (service discovery) protokollid on sellised võrguprotokollid, mis võimalda- vad automaatselt leida võrku ühendatud seadmeid ja nende pakutavaid teenuseid. Olemas on hulk erinevaid protokolle, sealhulgas: • DNS Service Discovery (DNS-SD) – osa Apple Bonjour tehnoloogiast; • Service Location Protocol (SLP) – lokaalvõrkudes kasutamiseks; • Simple Service Discovery Protocol (SSDP) – kasutusel koduvõrkudele mõeldud universaalse isehäälestumise (UPnP ehk Universal Plug and Play) protokollis; • DHCP – Dynamic Host Configuration Protocol; • jpt. Koduse multimeediumisüsteemi jaoks on olulisemad UPnP ja Bonjour (Apple).
UPnP
Universaalse isehäälestumise protokoll UPnP (Universal Plug and Play) laiendab personaalarvutite välisseadmete installeerimist lihtsustavat Plug and Play kontseptsiooni koduvõrkudele. UPnP võimaldab koduvõrkudes seadmetel (personaalarvutid, printerid, interneti lüüsid (gateway), Wi-Fi pääsupunktid (access point) ja mobiilseadmed) üksteist võrgus avastada ning kasutusele võtta nende poolt pakutavaid teenuseid. UPnP võib toimida mitmesugustel IP protokollistikku toetavatel meediatel nagu ethernet, FireWire, IrDA (Infrared Data Association), Bluetooth, Wi-Fi jt. Mingeid eraldi seadme- draivereid pole vaja. UPnP arhitektuur võimaldab veebipõhist kasutajaliidest. Toetatakse kõiki operatsioonisüstee- me ja programmeerimiskeeli. UPnP seade peab võrku ühendumisel saama DHCP serverilt IP-aadressi, misjärel ta teavitab võrku oma pakutavatest teenustest ning edastab ka oma teenuste URL-i. Multimeediumi jaoks on välja töötatud eraldi UPnP audio-video laiendus – UPnP AV. Selle kohustuslikeks osadeks on: • UPnP MediaServer – peaseade, jagab võrku ühendatud klientidele infot meedia teegi kohta ja jagab meedia andmevoogusid; • UPnP Media Server ControlPoint – klientseade, mis avastab automaatselt UPnP-servereid, et sealt meediasisu laadida; • UPnP MediaRenderer DCP – klientseade, mis suudab sisu esitada (play); • UPnP RenderingControl DCP – seab MediaRenderer seadme sätteid (helitugevus, kontrast jms); • UPnP Remote User Interface (RUI) client/server – saadab ja võtab vastu juhtsõnumeid UPnP kliendi ja UPnP serveri vahel. UPnP probleemiks loetakse autentimise puudumist. Seega peab iga seadme rakendus sisaldama oma autentimismehhanismi. Kahjuks aga sageli sellised mehhanismid puuduvad kuna kohalikus võrgus loetakse kõiki kasutajaid vaikimisi täiesti usaldusväärseteks! See seab ohtu need lokaalvõrgud kus on UPnP protokolli kasutavad ruuterid kuna ruuterit on võimalik kahtlaste veebilehtede kaudu kontrolli alla võtta!
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 3 Multimeedium kodus
BONJOUR
Bonjour on Apple’i loodud teenuse avastusprotokolli (service discovery protocol) rakendus. Bonjour tarkvara on kaasas Mac OS X operatsioonisüsteemiga ning iOS-iga (iPhone, iPod Touch, iPad) ning seda saab installeerida ka Microsoft Windows keskkonnas.
Joonis 1 Apple Bonjour logo
DRM
Digital Rights Management on süsteem autoriõiguste kaitseks. Eesmärgiks on takistada digitaalse meedia (muusika, filmid jms) kopeerimist või kodeerimist teise formaati. DRM tehnoloogiaga kaitstud meediafaile saab kasutaja reeglina oma koduvõrgus ühest seadmest teise tõsta, teha isiklikuks kasutamiseks koopiaid ning taasesitada nii palju kui soovib. Koduvõrgu seadmetest väljapoole aga pole kopeerimine lubatud. DRM võimaldab piirata ka meediafaili taasesituste arvu, näiteks võib lubada vaid ühte taasesitust. Suurimad DRM toetaja/kasutajad on Sony, Amazon, Apple Inc., Microsoft, AOL ja BBC. Paljud artistid ja firmad hakanud oma tooteid reklaamima märgiga „DRM-Free“!
Transkodeerimine
Erinevad meediaseadmed ei pruugi toetada kõiki meediaformaate, mida neile edastatakse. Enamasti suudetakse sellest probleemist üle saada transkodeerimise abil. Transkodeerimine (transcoding) on protsess, mille käigus süsteem teisendab mingis vormin- gus meedia teise vormingusse. Seda kasutatakse tavaliselt kui sihtseade (target device) ei toeta originaalvormingut või on tarvis väiksemat failimahtu (või ka bitikiirust). Transkodeerimine on reeglina kadudega protsess (lossy process) välja arvatud juhul kui transkodeeritakse kadudeta vormingust teise kadudeta vormingusse. Transkodeerimise käigus ei toimu bitivoo (bitstream) täielikku dekodeerimis ja kodeerimis- protsessi, mis on võimalik kui originaalvorming on sihtvorminguga sarnane. Kõige tavalisema definitsiooni järgi on transkodeerimine kahe-etapiline protsess, kus bitivoog dekodeeritakse mingisugusesse kompressioonita vormingusse (näiteks heli puhul PCM ja video puhul YUV), mis siis omakorda kodeeritakse sihtvormingusse. Transkodeerimise puuduseks on reeglina kvaliteedikadu. Kuna kompressioonil tekkivad moonutused, artefaktid on kumulatiivsed, siis iga järgmise transkodeerimisega tekivad progresseeruvad kvaliteedikaod. NB! Oma meediast on soovitatav säilitada ka ilma kompressioonita koopiaid! Koduse multimeediumisüsteemi osad
Kui multimeediumisüsteem piirdub vaid arvutitega, siis on süsteemi olulisteks osadeks näiteks meediaserver ja meediakeskus. Samas võib süsteem olla hoopis lihtsam, koosneda
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 4 Multimeedium kodus arvutist ja juhtmevabadest kõlaritest vms või siis keerukam, ühendades väga erinevaid seadmeid.
Heli edastamine juhtmevabalt, traditsioonilised võimalused
Heli edastamiseks arvutist teistesse seadmetesse (kõlarid, võimendi vms) ei pea ilmtingimata kaabelühendusi kasutama. Saadaval on ka USB-liidesesse ühendatavad 2,4 GHz raadiosaatjad (Audio Transmitter), mis võimaldavad signaali edastada kuni 30 meetri kaugusele (ideaaltingimustes). Reeglina on sellistel saatjatel ka 3,5 mm ühenduspesa, mis võimaldab lisaks arvutile kasutada mõnda teist heliallikat. USB toiteallika olemasolu korral pole arvutit üldse tarvis. Signaali vastuvõtmiseks on spetsiaalne vastuvõtja (Receiver), millel reeglina samuti olemas 3,5 mmm väljund. Selliseid komplekte pakuvad näiteks Creative Labs ja AudioPro. Creative Sound Blaster Wireless Transmitter with Wireless Receiver komplekti hinnaks on 150$. Komplekti kuuluvad saatja, vastuvõtja, kaugjuhtimispult ning tarkvara, mille vahendusel saab muusika mängimist arvutis juhtida. Vastuvõtjat on võimalik ka eraldi osta.
Joonis 2 Creative Sound Blaster Wireless Audio Pro WF100 Wireless Transmitter on samuti saadaval hinnaga suurusjärgus 150$.
Joonis 3 Audio Pro WF100 Wireless Transmitter Sarnased vahendid on saadaval ka kaasaskantavate meediamängijate jaoks, mis edastavad mängitavat muusikat paarikümne meetri raadiuses raadiosagedustel ning võimaldavad nii muusikat autoraadio vahendusel kuulata. Eraldi kategooria moodustavad juhtmevabad kõlarid (wireless speakers). Nende komplektid sisaldavad reeglina saatjat ning vastuvõtjana toimivaid kõlareid. Saada on erinevad komplektid alates lihtsatest stereokõlaritest korralike kodukino jaoks sobivate 5.1 ruumilise heliga komplektideni (näiteks Logitech Speaker System Z906).
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 5 Multimeedium kodus
Joonis 4 Logitech Speaker System Z906 Selliseid kõlareid toodavad väga paljud firmad, tuntuimad on kindlasti Logitech ja Creative Labs kuid ka näiteks Sony ja JBL jpt.
Kaasaskantava meediamängija dokk
Kaasaskantavad meediamängijad (enamasti MP3 mängijad) on muutunud paljude inimeste jaoks lahutamatuks kaaslaseks. Et meediamängija mälusse salvestatud muusikat ja ka videoid taasesitada mugavalt ka kodustes tingimustes on nende jaoks loodud spetsiaalsed dokid, mis sisaldavad kõlareid ja/või võimaldavad meediamängijat teiste koduste seadmetega ühendada. Kõige enam toodetakse neid loomulikult meediamängija sünonüümiks kujunenud iPod-i jaoks (iPod dock). Lihtsamad dokid toimivad vaid kõlaritena, paremad võimaldavad ka meediamängija akusid laadida ning sea ühendada teiste koduvõrgu seadmetega näiteks kasvõi uute meediafailide laadimiseks mängijasse. Selliseid dokke toodavad paljud firmad.
Joonis 5 iHome dokk iPod'ile
Meediaserver
Meediaserver (media server) on spetsialiseeritud arvuti või rakendus (võimsatest spetsiaalseadmetest tavaarvutite ja NAS-ideni), mis on mõeldud digitaalse meedia talletamiseks. Definitsiooni järgi meediaserver lihtsalt talletab ja jagab meediafaile. Selline definitsioon on ebamäärane ning sellele vastavad tavalised võrku ühendatud kõvakettad (NAS), HTPC (Home Theatre PC) vms, veebiserver, mängukonsool jne. Ainsateks nõueteks meediaserverile on meedia salvestusvõimalus ja piisava ribalaiusega võrguühendus. Infot, võrdluseid jms meediaserverite kohta leiab näiteks: http://mediaserverreviews.com/
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 6 Multimeedium kodus
NAS
NAS (Network-attached storage) ehk võrgumälu on oma võrguaadressi omav mäluseade, mis pakub teistele võrku ühendatud seadmetele failipõhist andmete talletamist. Üldistades võiks NAS-i nimetada väliseks kettaseadmeks, mis ühendatakse otse arvutivõrku (enamasti kaabliga kuid mõnel juhul ka WiFi vahendusel). Võrgumälu koosseisu võib kuuluda hulk kõvakettaid, kasutusel võib olla RAID süsteem. NAS tarkvara suudab reeglina kasutada mitmeid võrguprotokolle, nende konfigureerimine käib veebipõhise kasutajaliidese kaudu. Võrreldes tavapäraste failiserveritega pakuvad NAS-id kiiremat juurdepääsu andmetele, lihtsamat administreerimist.
Joonis 6 iomega 4 kõvakettaga NAS Joonis 7 iomega 4 kõvakettaga NAS tagantvaates
Netiraadio
Netiraadiod (network music players, WiFi music players) on spetsiaalsed seadmed arvuti- võrgus kättesaadava muusika kuulamiseks ilma arvutita (põhimõtteliselt spetsialiseeritud arvuti muusika kuulamiseks). Netiraadio ühendatakse võrku kaabli või WiFi kaudu ja see võimaldab kuulata muusikat kõigist koduvõrgus leiduvatest meediaserveritest. Lisaks võimaldavad need seadmed kuulata muusikat ka internetiraadiotest. Paljud internetiraadiod on tasulised ning mitmete kasutamine on piiratud ka geograafiliselt (näiteks Pandora internet radio – vaid USA kuulajatele). Palju erinevaid tasuta internetiraadioid leiab Shoutcast’i kodulehel (http://www.shoutcast.com/). Netiraadiote hulka kuuluvad näiteks Logitech’i Squeezebox seeria tooted, millede jaoks on olemas lausa spetsiaalne Squeezebox™ Controller App, mis võimaldab iPhone või Android telefoni abil muusikamängimist juhtida.
Joonis 8 Logitech Squeezebox™ Touch Joonis 9 Logitech Squeezebox™ Touch tagantvaates Tuntud on ka Sonos’e tooted Zoneplayer seeriast.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 7 Multimeedium kodus
Joonis 10 Sonos Zoneplayer 120 eest ja tagantvaates
Meediakeskus
Meediakeskus (Media Center) võib viidata väga mitmetele asjadele: • HTPC (Home Theatre PC) – elutoas kasutamiseks disainitud meedia arvuti (media computer); • kodukino (home cinema või ka home theatre või home media room); • Windows Media Center – Microsofti tarkvara HTPC jaoks, lisatud Windows Vista ja Windows 7 koosseisu; • tarkvarale; Siinkohal vaatame selle tähendust tarkvarana. Media Center on multimeediumitarkvara, mis võimaldab kasutajal esitada ja organiseerida erinevat tüüpi meediat. Tegemist on plaadimasina (jukebox) tüüpi tarkvaraga, kus suur osa programmiaknast kasutatakse meediafailide teekide (library) kuvamiseks. Kasutada, luua jne saab esitusloendeid (playlist).
Meedia teegid
Meedia teegid (media library) on andmebaasid, kuhu on kantud info meediafailide kohta. Teek sisaldab meta-andmeid (metadata) (autor, esitaja, stiil, kogumik, esitusaeg jne) ning failiteed (path). Meediafailid ise ei ole andmebaasi salvestatud. Meedia teekide kasutamine võimaldab luua kogumikke meediafailides, mis on talletatud erinevatesse kohtadesse, isegi mitte sama arvuti ketastele. Windows arvutitel on vaikimisi olemas Music, Videos, Pictures ja Recorded TV teegid. Teekidesse saab lisada meediat failide aga ka tervete kataloogide kaupa.
Esitusloendid
Esitusloendid on kõige üldisemalt väljendudes lihtsalt lugude nimekirjad. Arvutiprogrammide puhul saab esitusloendeid luua, salvestada ning lugusid esitada kas etteantud järjestuses või ka juhuslikus (random) järjestuses. On olemas ka online esitusloendite loomise ja esitamise keskkonnad, näiteks http://www.playlist.com/; http://plurn.com/ ja teised. Esitusloendeid saab reeglina failina salvestada, et neid siis hiljem uuesti kasutada või neid ka teistele jagada. Kasutusel on hulk erinevaid failivorminguid, millistest kõige tuntumad on ehk: • .asx – Advanced Stream Redirector, XML põhine esitusloend, võimaldab lugude kohta palju infot talletada, loodud Microsofti poolt Windows Media failide jaoks; Näide asx failist:
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 8 Multimeedium kodus
#EXTINF:205,Sample Artist - Sample title C:\Documents and Settings\I\My Music\Sample.mp3
#EXTINF:321,Example Artist - Example title C:\Documents and Settings\I\My Music\Greatest Hits\Example.ogg NB! 205 ja 321 on meediafailide kestused sekundites • .pls – oma formaadilt .ini failidele sarnane esitusloend, kus on kirjas meediafailide asukohad aga ka lugude pealkirjad ning kestused, seda toetavad iTunes, QuickTime Player, Real Player, Winamp, XBMC, VLC media player, Rhytmbox ja foobar2000; Näide pls failist [playlist]
File1=http://streamexample.com:80 Title1=My Favorite Online Radio Length1=-1
File2=http://example.com/song.mp3 Title2=Remote MP3 Length2=286
File3=/home/myaccount/album.flac Title3=Local album Length3=3487
NumberOfEntries=3
Version=2 • .vlc – VLC media player’i kasutatav esitusloend; • .wpl -- Windows Media Player Playlist, XML formaadis salvestatud esitusloend, mis on kasutusel Windows Media Player’il, kogu loend sisaldub elemendis
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 9 Multimeedium kodus
Näide wpl failist:
HTPC
HTPC (Home Theatre PC) või meediakeskus (media center) on seade, mis kombineerib personaalarvuti võimalusi tarkvaraga, mis pakub fotode, muusika ja video taasesitust ning sageli ka salvestusvõimalust. Tegemist võib olla tavalise personaalarvutiga, näiteks Mac mini (millel on kaugjuhtimispult ja HDMI väljund). Sageli on neil spetsiaalsete meedianuppudega klaviatuurid.
Joonis 11 Mac mini Joonis 12 meedianuppudega klaviatuur HTPC võib olla spetsialiseeritud seade nagu näiteks ASRock ION 330-BD, millel on Blu-ray ja HD-video (1080p) tugi.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 10 Multimeedium kodus
Joonis 13 ASRock ION 330-BD Praegusel ajal on neid võimalusi hakanud pakkuma ka mängukonsoolid ja teised koduelektroonika seadmed, näiteks Microsoft Xbox 360 ja Sony PlayStation 3.
Joonis 14 MS Xbox 360 Joonis 15 Sony PlayStation 3
Meediakeskus (media center) viitab ka personaalarvuti spetsialiseeritud tarkvarale. Erinevalt tavalisest personaalarvutist on HTPC tavaliselt veel järgmised omadused: • Ühenduvus televiisoriga – kõigil HTPC-del on TV-out võimalus, mis on realiseeritud HDMI, DVI, DisplayPort, Component Video, S-Video või Composite Video väljundi abil. • Vaikus – HTPC ei vaja reeglina võimsat protsessorit ning neil on seega tavaliselt passiivne jahutus, väikese kiirusega ventilaatorid jne. Kui meediasisu ennest säilitatakse serveris HTPC-st eemal, siis on võimalik pääseda ka kõvakettamürast. • Väline ja/või võrku ühendatud salvestusmeedia – kuna meedia vajab tohutult salvestusruumi, siis HTPC-d kasutavad reeglina väliseid salvestusseadmeid mida on lihtne vahetada ja/või lisada. • TV-tüüner – HTPC-l on sageli ka TV-tüüner (TV tuner) kaart, mis võimaldab sageli ka vastuvõetava signaali salvestamist (capture). • Distantsjuhtimispult – kuna HTPC paigutatakse enamasti elutuppa vms, siis nende juhtimiseks on tavapärase klaviatuuri/hiire asemel palju mugavam kasutada pulti (remote control). • Sarnasus tavalise koduelektroonikaga – sageli on HTPC jaoks ehitatud korpused sarnased tavapäraste DVD-mängijate jms seadmetega.
Microlink 310 Media
• MicroLink 310 Media Center • Intel Celeron 2,8 GHz, 512 MB mälu, • 160 MB kõvaketas, 128 MB ATI Radeon • X300 videokaart, võrk, mälukaardilugejad, • DVD-kirjutaja, S-Video väljund,
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 11 Multimeedium kodus
• DVI-väljund, TV-sisend, FM-antenni • pesa, 6 USB-pesa (2 esipaneelil, 4 • taga), 2 FireWire pesa, integreeritud • helikaart, RCA-väljundid • Kaasas pult ja juhtmeta klaviatuur • 3DMark 03: 1972 • PCMark 04: 3372; CPU 3691; mälu • 3774; graafika 1234; HDD 4058 • Hind 13950 krooni. Tutvustati ajakirjas Digi, septembris 2005.
Joonis 16 Microlink 310 Media arvuti
Microlink 510 Media
• kahetuumaline Intel® Pentium® D Protsessor 930 • Mälu: 1 GB DDR2 533 MHz • 250GB kõvaketas, mahutab rohkelt videomaterjali, 50 000 muusikalugu või 80 000 digifotot • LightScribe DVD kirjutaja, FM/TV-kaart, juhtpult • 256MB GeForce NX6600 seeria graafikakaart mängimiseks, S-video väljund, DVI- ja VGA-väljund • võrgukaart • 6x USB • 2x Firewire • 5.1 heliväljund • 9-in-1 mälukaardilugeja • tele- ja raadiokaart • stiilse välimusega ja vaikne alumiiniumkorpus (must või hõbedane, Zalman) • Microsoft® Windows®XP Media Center Edition 2005 tarkvara • Hind 20700 krooni Tutvustati ajakirjas Digi, mais 2006.
HTPC tarkvara
HTPC võimalused on olemas pea iga peamise platvormi jaoks: MS Windows, Mac OS X ja Linux. Vastavat tarkvara nimetatakse reeglina „Media Center Software“.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 12 Multimeedium kodus
Windows
Windowsi puhul installeeritakse reeglina versioon, mis sisaldab Windows Media Center tarkvara (Windows 7 Home Premium, Professional või Ultimate; Windows Vista Home Premium või Ultimate või vanem Windows XP Media Center Edition).
Joonis 17 Windows Media Center peamenüü Windows Media Center sisaldab lisatarkvarana PVR (Personal Video Recorder) funktsionaalsust. Kahjuks ei toeta Windows XP MCE otse MPEG2 koodekit, selle võib eraldi osta või koos InterVideo WinDVD tarkvaraga. Alternatiividena võib PVR jaoks kasutada ka teiste tootjate tarkvara, näiteks SageTV ja GB-PVR.
Linux
Linuxi jaoks on samuti olemas mõned valikud. Näiteks on olemas spetsiaalne tuletis Ubuntu Desktop Edition-ist – Mythbuntu, mis kasutab MythTV tarkvara. Samuti XBMC Live – Ubuntu Mobile Editioni tuletis, mis kasutab XBMC Media Center tarkvara. Olemas on veel LinuxMCE, mis kombineerib MythTV ja Kubuntu; KnoppMyth, mis kombineerib Knoppix distributsiooni ja MythTV; Mythdora, mis kombineerib MythTV ja Fedora.
Joonis 18 MythTV peamenüü Linuxi jaoks on olemas veel ka populaarne PVR tarkvara – VDR, mis toetab ka HDTV-d.
Mac OS X
Mac OS X puhul on osa HTPC funktsionaalsusest juba operatsioonisüsteemi endasse sisse- ehitatud. Programmid Front Row ja Cover Flow, mis koos Apple Remote tarkvaraga võimaldavad kasutajatel nende Mac-idesse talletatud multimeediumisisu vaadata.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 13 Multimeedium kodus
Joonis 19 Front Row peamenüü Lisaks on teiste tootjate rakendused nagu näiteks Plex (Plexapp või Plex Media Center – avatud lähtekoodiga vabavaraline meediumipleier Intel protsessoritega Mac arvutitele, integreerib iTunes’i ja iPhoto sisu, arvutisse talletatud sisu ning ka võrgust leitava, kasutab 10-foot user interface nimelist kasutajaliidest).
Joonis 20 Plex logo
Kolmandate osapoolt tarkvara
HTPC tarkvara on loodud erinevatele platvormidele ka teiste tootjate poolt. Näiteks: • Boxee – cross-platform vabavaraline HTPC tarkvara, kasutab 10-foot user interface nimelist kasutajaliidest.
Joonis 21 Boxee logo Joonis 22 Boxee aken
• XBMC – varasema nimega Xbox Media Center, vabavaraline, avatud lähtekoodiga cross-platform meediumipleier ja koduse meelelahutussüsteemi tarkvara, kasutab 10- foot user interface nimelist kasutajaliidest.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 14 Multimeedium kodus
Joonis 23 XBMC logo Joonis 24 XBMC aken
10-foot user interface
10-foot User interface (10-foot-UI või 10-foot interface või ka 10-foot experience) on tarkvara kasutajaliides, mis on kujundatud kasutamiseks suurel ekraanil (näiteks televiisor) kasutades tavapärast televiisori stiilis kaugjuhtimispulti. Nimetus tuleb sellest, et kasutajaliidese elemendid (menüüd, nupud, tekstid jms) on piisavalt suured, et neid lugeda 10 jala ehk 3 meetri kauguselt. Sellisel kasutajaliidesel on segaduste vältimiseks ka minimaalne hulk nuppe. Tüüpilised tooted, milledel sellist kasutajaliidest tarvitatakse, on erinevad meediakeskused Boxee, XBMC, Windows Media Center ja Front Row/Apple TV.
Joonis 25 Apple TV 10-foot UI
Smart TV
Smart TV (mõnikord ka Connected TV või Hybrid TV) on termin, mis tähistab interneti ja Web 2.0 võimaluste integratsiooni telerite ja digiboksidega.
Joonis 26 Philips Smart TV logo Joonis 27 Samsung Smart TV logo Joonis 28 LG Smart TV logo
Aasta 2000 paiku hakati teleritele lisama USB-liideseid, et saaks vaadata digifotosid ja kuulata MP3 muusikat. Aastal 2009 lisandus telerile esmakordselt võrguliides ning hakati pakkuma kolme sisuteenust: Yotube video vaatamine, Picasa pildialbumi sirvimine ja ilmateade. Lisaks võimaldab võrguliidese olemasolu telerit kodusesse multimeediumivõrku ühendada (DLNA). Tõsine panustamine Smart TV-sse algas teleritootjate poolt 2011 aasta alguses.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 15 Multimeedium kodus
Kõik Smart TV telerid on võrguliidesega, osadel on ka sisseehitatud WiFi, mis võib toetada ka WPA-krüpteeringut (näiteks Samsung D6500). Telerid pakuvad sotsiaalmeedia kasutamisvõimalust – Facebook, Twitter, Google Talk, Skype. Seejuures suudavad osa telereid jagada ekraanipinda telepildi ja sotsiaalmeedia vahel (näiteks 2/3 telepildile, 1/3 sotsiaalmeediale). Skype’i kasutamiseks on osadel teleritel isegi veebikaamera sisse ehitatud (näiteks Samsung D9000). Pakutakse ka Google Maps kasutamist võimaldades ka teekonna planeerimist jms. Loomulikult saab veebilehti sirvida. Varasemalt võimaldati paljude telerite puhul külastada vaid tootja valitud veebilehti, nüüd on see piirang enamasti kõrvaldatud. Ka mängimine on võimalik kuid pakutavad mängud on lihtsakoelised, kuna hakkama peab saama tavalise teleripuldiga. Loomulikult suudavad telerid USB seadmetele salvestatud videoklippe mängida, toetatakse näiteks AVI, MKV, ASF, MPEG4, WMV, AVCHD ja DivX formaate. Uudse võimalusena suudavad mitmed telerid saateid ise USB kõvakettale salvestada kusjuures toimig ka Timeshift funktsioon. Piiranguks siinjuures võimalus salvestatut vaadata vaid sama teleriga. Mitmeid Smart TV logo kandvaid telereid saab juhtida ka iPhone või Android nutitelefoni abil. Osa Smart TV teenuseid on kahjuks seotud asukohaga. Suureks puuduseks kõigi Smart TV toodete juures on hetkel standardiseerimatus – ühe tootja rakendused teise tootja teleril ei tööta. DLNA
DLNA (Digital Living Network Alliance) on enam kui 240 liikmega mittetulunduslik organisatsioon, mille liikmed on seadnud endale eesmärgiks muuta kasutajatele digifotode, muusika ja videote jagamine ning esitamine standardseid tehnoloogiaid kasutades võimalikult lihtsaks. DLNA liikmeteks on erinevad arvuti-, mobiili-, tarbeelektroonika ja tarkvaratootjad.
Joonis 29 DLNA logo DLNA loodi Sony Electronics’i algatusel juunis 2003, asutajaliikmeteks 26 ettevõtet (näiteks Access, AT&T, AwoX, Broadcom, Cisco, Comcast, DirecTV, DTS, Dolby Laboratories, Ericsson jt). Alguses kandis see nime Digital Home Working Group kuid muutis juba 12 kuu pärast nime. 2005. aastal kinnitati DLNA Certified Logo programm, mis annab elektroonikaseadme ostjale kindluse toote vastavusest standardile.
Joonis 30 DLNA Certified logo Praeguseks on jõutud DLNA versioonini 1.5, mis kehtib juba märtsist 2006, tõsi sama aasta oktoobris täiendati seda mobiiltelefonide ja printerite osaga ning lisati ka NCF (Near Communicatiuon Field) ehk „lähivälja“ tugi. DLNA kohta leiab infot organisatsiooni kodulehel http://www.dlna.org Samsungil on oma toodete jaoks sarnane standard nimega Allshare kusjuures enamasti sobivad selle standardi seadmed DLNA standardi seadmetega kenasti kokku.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 16 Multimeedium kodus
Joonis 31 Samsungi Allshare logo
DLNA seadmete klassid
DLNA seadmeid klassifitseeritakse järgmisel moel:
Kodused võrguseadmed
Koduste võrguseadmete (Home Network Devices) alla kuuluvad: • Digital Media Server (DMS) – Digitaalne meediaserver: seadmed, mis talletavad meediafaile ning muudavad selle võrku ühendatud meediumimängijatele ja meediaedastajatele (DMP ehk networked digital media players ja DMR ehk digital media renderers). Osa meediaservereid suudavad talletatud sisu ka kaitsta. Selliste seadmete alla kuuluvad tavaarvutid, võrku ühendatud salvestusseadmed (NAS ehk network attached storage) ja ka nutitelefonid oma sisemälu ja/või mälukaardiga. • Digital Media Player (DMP) – Digitaalne meediamängija: seadmed, mis leiavad meediaserverist sisu ning võimaldavad seda taasesitada. Selliste seadmete hulka kuuluvad televiisorid, stereokomplektid, kodukinosüsteemid, juhtmevabad monitorid, mobiiltelefonid ja mängukonsoolid. • Digital Media Renderer (DMR) – Digitaalne meediaedastaja: seadmed, mis esitavad sisu, mida nad võtavad vastu digitaalsetelt meediakontrolleritelt (DMC ehk digital media controller), mis saavad sisu meediaserverilt (DMS) aga ise meedia taasesitust ei juhi. Selliste seadmete hulka kuuluvad televiisorid, audio/video vastuvõtjad, videoekraanid, juhtmeta kõlarid, juhtmevabad digitaalsed pildiraamid jms. • Digital Media Controller (DMC) – Digitaalne meediakontroller: seadmed, mis leiavad meediaserveritest (DMS) sisu ja mängivad seda digitaalsetel meediaedastajatel (DMR). Selliste seadmete näideteks on tahvelarvutid, Wi-FI ühendusega digitaalsed kaamerad ja pihuarvutid. • Digital Media Printer (DMPr) – Digitaalne meediaprinter: seadmed, mis pakuvad DLNA koduvõrgus printimisteenust. Üldiselt suudavad printimist võimaldavad digitaalsed meediumipleierid (DMP) ja digitaalsed meediakontrollerid (DMC) nende seadmete teenuseid kasutada. Selliste seadmete hulka kuuluvad võrku ühendatavad fotoprinterid ja kõik-ühes printerid.
Mobiilsed seadmed
Mobiilsete seadmete (Mobile Handheld Devices) alla kuuluvad: • Mobile Digital Media Server (M-DMS) – Mobiilne meediaserver: juhtmevabad meediaserverid, mis talletavad sisu ning jagavad seda juhtmega/juhtmeta võrku ühendatud mobiilsetele digitaalsetele meediamängijatele ja meediaedastajatele (M- DMP ehk mobile digital media players, DMR ehk digital media renderers ja DMPr ehk digital media printers). Selliste seadmete hulka kuuluvad mobiiltelefonid ja kaasaskantavad meediamängijad.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 17 Multimeedium kodus
• Mobile Digital Media Player (M-DMP) – Mobiilne meediamängija: seadmed, mis leiavad ja esitavad digitaalsetes meediaserverites (DMS või M-DMS) talletatud sisu. Selliste seadmete hulka kuuluvad mobiiltelefonid ja tahvelarvutid (mobile media tablets). • Mobile Digital Media Uploader (M-DMU) – Mobiilne meediaüleslaadija: seadmed, mis saadavad sisu digitaalsele meediaserverile (DMS või M-DMS). Selliste seadmete näiteks on mobiiltelefonid ja digitaalsed kaamerad. • Mobile Digital Media Downloader (M-DMD) – Mobiilne meedia allalaadija: seadmed, mis leiavad ja salvestavad sisu digitaalsest meediaserverist (DMS või M- DMS). Näideteks sobivad kaasaskantavad meediamängijad ja mobiiltelefonid. • Mobile Digital Media Controller (M-DMC) – Mobiilne meediakontroller: seadmed, mis leiavad sisu mobiilsest digitaalsest meediaserverist (M-DMS) ja saadavad seda meediaedastajatele (DMR). Selliste seadmete näideteks on pihuarvutid ja mobiiltelefonid.
Koduse infrastruktuuri seadmed
• Mobile Network Connectivity Function (M-NCF) – Mobiilse võrgu ühenduvuse funktsioon: seadmed, mis võimaldavad ühendust koduste võrguseadmete ja mobiilsete seadmete vahel. • Media Interoperability Unit (MIU) – Meedia formaadimuundur: seadmed, mis tegelevad sisu teisendamisega erinevatesse meediaformaatidesse, mida kasutavad kodused võrguseadmed ja mobiilsed seadmed.
Kasutatav võrguprotokoll
DLNA seadmed kasutavad autorikaitsega kommertsmaterjali edastamisel DTCP/IP protokollistikku, mille loojateks on . Hitachi, Intel, Matsushita, Sony ja Toshiba. DTCP (Digital Transmission Content Protection) on DRM (digital rights management) tehnoloogia, mille eesmärgiks on takistada meedia loata kopeerimist kuid võimaldades samal ajal ikkagi selle vaatamist ja ülekandmist ühelt koduselt võrguseadmelt teisele. DTCP laseb audiovisuaalset materjali edastada krüpteeritud kujul ning vaid neile seadmetele, mis on ametlikult DTCP-ühilduvad. DTCP lubab: • Taasesitada meedia sisu mistahes seadmel kodus – sisu saab seadmete vahel jagada. • Salvestada sisu isiklikuks tarbeks – tavapäraseid telekanaleid võib salvestada kuid enamasti pole võimalik teha koopiat sellest salvestusest. Tasulistele saadetele võib seada ka salvestuskeelu. • Salvestatud sisu ühest seadmest teise liigutada. DLNA poolt toetatavad meediaformaadid
DLNA seadmed peavad lisaks omavahelisele suhtlemisele suutma kõik ka üksteisega jagatavat meediat esitada/salvestada. Kokku on lepitud kohustuslikud formaadid erinevate meedialiikide jaoks ning ka valikulised, mida seadmed võiksid toetada.
Tabel 1 DLNA koduseadmete meediaformaadid Koduseadmed kohustuslik valikuline
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 18 Multimeedium kodus pildid JPEG GIF, PNG, TIFF audio PCM (kompressioonita heli) MP3, WMA (versioon 9), AC3, AAC video MPEG2 MPEG1, MPEG4, WMV (versioon 9)
Tabel 2 DLNA mobiilseadmete meediaformaadid Mobiilseadmed kohustuslik valikuline pildid JPEG GIF, PNG, TIFF audio MP3, MPEG4A, AAC PCM, WMA, ARM video MPEG4 AVC MPEG2, WMV, H.263
DLNA sertifitseeritud seadmed ja tarkvara
Kõik uued tooted, millele soovitakse kinnitada DLNA Certified logo peavad vastama DLNA, UPnP ja WiFi standarditele ning läbima DLNA-testi. Aastal 2009 oli turul 14 DLNA printerit, 2010 lisandus 40 uut ning 2011 prognoosiks on juba 80 uut mudelit. Mais 2010 oli kokku üle 8000 erineva elektroonikaseadme saanud märke „DLNA Certified“. 2010 aasta lõpuks oli olemas 3000 DLNA standardile vastavat telerit, 2011 aasta esimese kvartalis lisandus neid 1000. DLNA Certified logo võib leida väga mitmesugustel digitaalseadmetel. Suur osa neist kannab tänapäeval ühist nimetust NMD (Network Media devices). Praegu kuuluvad DLNA seadmete hulka: • televiisorid; • digitaalsed videosalvestid ehk DVR (Digital Video Recorder); • mobiiltelefonid; • võrgumälu ehk NAS (Network-attached Storage), DLNA sertifitseeritud NAS töötab reeglina ka meediaserverina; • audio-videosüsteemid ja Hi-Fi stereoseadmed; • personaalarvutid; • pihuarvutid ehk PDA (Personal Digital Assistant); • printerid; • digitaalsed meediaadaptrid ehk DMA (Digital Media Adapter) – seadmed, mis suudavad erinevate seadmete meediasisu kasutada; • mängukonsoolid; • digitaalsed kaamerad (võrguühendusega); • juhtmeta kõlarid; • DVD ja Blu-Ray mängijad; • ruuterid; • digitaalsed fotoraamid (digital photoframe); • digiboksid Sellele nimekirjale lisandub pidevalt uusi liikmeid. Vahva näitena võiks siinkohal tuua Samsungi Zipel külmkapid!
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 19 Multimeedium kodus
Joonis 32 Samsung Zipel külmkapp ekraaniga Erinevaid DLNA sertifitseeritud seadmeid saab otsida või oma seadmete vastava sertifikaadi olemasolu saab kontrollida aadressil: http://www.dlna.org/products/ 2010 aasta alguses kuulutas DLNA, et plaanib hakata sertifitseerima ka tarkvara, millist seni nimetati vaid DLNA ühilduvaks. DLNA ühilduva tarkvara näideteks on: • MythTV – avatud lähtekoodiga meediaserver ja -klient Linux ja Mac OS X platvormil; • PS3 Media Server; • XBMC – avatud lähtekoodiga meediakeskus Linux, Mac OS X ja Windows platvormil, kasutusel ka originaalsel Xbox mängukonsoolil; • TVMOBiLi – vabavaraline meediaserver Windows, Mac OS ja Linux platvormile (2011 septembris saadaval alles beeta-versioonina); • Windows Media Player 12. Alates aastast 2011 väljastataksegi sertifikaate ka tarkvarale. Esimesena sertifitseeriti Qualcom Labs’i Skifta for Android (27.01.2011). Microsofti toodangut pole DLNA sertifitseeritud, kuid mitmed tooted on DLNA ühilduvad. Tehnoloogiaid juhtmevabaks meedia jagamiseks
Praegusel ajal luuakse üha uusi tehnoloogiaid meedia jagamiseks koduses võrgus ning loomulikult on esmatähtsad just juhtmevabad (wireless) võimalused.
AirPlay
AirPlay (algselt, kui toetati vaid heli edastust, AirTunes) on Apple loodud juhtmevaba tehnoloogia muusika, fotode ja videote jagamiseks koduste seadmete vahel. Tehnoloogia kuulutati esmakordselt välja 7. juunil 2004 ning alates 1. septembrist 2010 kannab see praegust nime AirPlay.
Joonis 33 Airplay logo AirPlay tehnoloogiat toetavad loomulikult praktiliselt kõik Apple toodetud seadmed kuid näiteks ka mitmete tuntud tootjate helisüsteemid (näiteks Denon, Bowers & Wilkins, Pioneer, JBL). AirPlay seadmete juhtimiseks on reeglina olemas vastavad rakendused iPhone jaoks, mis muudab nende kasutamise Apple toodete austajatele eriti mugavaks.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 20 Multimeedium kodus
AirPlay seadmed jagatakse kahte kategooriasse: • AirPlay saatjad (sender device) – arvutid, milledel töötab iTunes ja i-seadmed (iPhone, iPod ja iPad operatsioonisüsteemiga iOS 4.2 või uuem; • AirPlay vastuvõtjad (receiver devices) – Airport Express, Apple TV ja teiste tootjate kõlarid. Lisandunud on rida kolmandate osapoolte rakendusi, mis võimaldavad meediat AirPlay vastuvõtjatele saata ning ka vastuvõtjaid. Selleks, et muuta Windows arvutit AirPlay vastuvõtjaks, on saadaval näiteks vabavaraline programm Shairport4w (http://shairport4w.sourceforge.net/). Sarnane utiliit AirBubble on olemas ka Android seadmete jaoks. Kui kasutate PC arvutil XBMC, Boxee või Plex meediakeskust, siis saab selle AirPlay seadmeks muuta AirPlayer (https://github.com/PascalW/Airplayer) skripti abil. Windows 7 saab AirPlay vastuvõtjaks muuta ka AirStream media player’i (http://code.google.com/p/airstream-media-player/) abil, mis nõuab arvutilt veel .NET Framework 3.5 SP1, Bonjour for Windows ja QuickTime for Windows olemasolu. Olemas on ka beeta-versioon tasuta lisamoodulist Windows 7 Windows Media Center’i jaoks: AirPlay for Windows Media Center – Beta 1 (http://thomaspleasance.com/2011/05/23/airplay- for-windows-media-center-beta-1/), mis samuti vajab Bonjour for Windows’i olemasolu.~
WirelessHD
WirelessHD spetsifikatsioon oli üks esimesi, milles seati eesmärgiks koduse videovõrgu (WVAN) loomine, milles oleks tagatud ka pakkimata FullHD video edastamine.
Joonis 34 WirelessHD logo WirelessHD arendamise eest hoolitseb konsortsium, mis loodi 2007. aastal selliste firmade nagu Intel, LG, Panasonic, Philips, Samsung, Silicon Image, Sony ja Toshiba poolt Praeguseks on selle konsortsiumiga liitunud veel mitukümmend koduelektroonika tootjat. Esimene spetsifikatsioon valmis jaanuaris 2008 ja lubas 60GHz sagedusalas edastuskiirust 4GB/s, praeguseks kiirus kuni 28GB/s. Edastuskaugus on kuni 10 meetrit kuid läbi seinte ühest toast teise saatmine ei õnnestu. Standard arvestab ka kaasaskantavate seadmete video voogesituse voolutarbega ja piirab nende seadmete ühenduskiiruse aku säästmiseks 1GB/s. Spetsifikatsiooni on uuendatud, lisatud on 3D filmide tugi, 13.1 heli ja isegi 4K (dubleeritud FullHD) resolutsiooni tugi. Kasutusel on loomulikult ka digitaalse õiguskaitse (Digital Rights Management) vahendid, siinkohal HDCP (High-bandwidth Digital Content Protection) ja DTCP (Digital Transmission Content Protection). Võrku kuuluvad kahte klassi kuuluvad seadmed: • koordinaatorid – telerid, projektorid; • jaamad – kõik kodused seadmed, mis salvestavad või taasesitavad videot ja heli (digiboksid, mängukonsoolid, meediamängijad, kaamerad, arvutid jms). Võrku ühendamine ja juhtimine käib koordinaatori puldiga
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 21 Multimeedium kodus
WHDI
Aastal 2006 esitas Naom Geri (Israeli firma Amimom asepresident) küsimuse: kuidas on parem FullHD videot juhtmevabalt edastada – pakitult või pakkimata. Vastust küsimusele pakub Amimomi poolt 2007. aastal kokku kutsutud WHDI (Wireless High-Defination Interface) grupp, kuhu kuuluvad algusest peale veel Hitatchi, LG, Motorola, Samsung, Sharp ja Sony.
Joonis 35 WHDI logo Edastuseks valiti 5GHz sagedusala ning levikauguseks lubati kuni 30 meetrit. Aastal 2011 peaks valmima spetsifikatsioon 2.0, siis loodetakse tehnoloogiale hoogsamat levikut. Praeguseks on olemas vaid mõned WHDI-pulgad ja Galaxytech videokaart lauaarvutitele.
WiDi
Intel pani kokku oma Intel HD Graphics videokaardi ning Intel Centrino Wireless WiFi mooduli ning sai kokku lahenduse WiDi (Wireless Display).
Joonis 36 WiDi logo WiDi toetab praegu FullHD videot koos 5.1 heliga. Toetatakse ka 3D videot aga vaid poole resolutsiooniga. Arvutitel oli WiDi olemas juba 2010, aastast 2011 on müügil ka esimesed selle tehnoloogia toega telerid (kuid mitte tuntud tootjatelt). Windows7 meedia võimalusi
Windows 7 rakendab muuhulgas ka DLNA standardit, mis tähendab, et meedia jagamine Windows platvormil töötavate personaalarvutite, Windows Home Server’i, NMD-de (Networked Media Device) ja Windows Media Center’i laiendused (nagu näiteks Xbox 360) on lihtne. Varasemate Windows’i versioonide puhul oli voogmeedia sätete määramine tavakasutajale sageli keerukas, Windows 7 puhul on voogmeedia integreeritud HomeGroup funktsionaal- susega ning selle kasutamisel on voogmeedia vaikimisi juba seadistatud. Konfigureerimine käib stsenaariumipõhiselt (Windows Media Player 12 valikus Stream): • oma personaalarvuti meediateekidele interneti vahendusel juurdepääsu võimaldamine – Allow Internet access to home media … • võimaldada teistel Windows 7 arvutitel saata (push) meediat oma Windows Media Player’ile – Allow remote control of my Player …
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 22 Multimeedium kodus
• oma meediafailidele juurdepääsu võimaldamine teistele kodustele arvutitele ja meediaseadmetele – Automatically allow devices to play my media.
Meediafailidele juurdepääsu lubamine
Windows Explorer avastab HomeGroup liikmeks olevate arvutite meediateegid. Lisaks suudavad Windows Media Player ja Windows Media Center automaatselt leida meediateeke järgmistest allikatest: • Windows Media Player 11 ja 12; • Windows Home Server; • DLNA ühilduvad meediaserverid. HomeGroup liikmetele saab jagatavat meediat valida, näiteks jagada vaid muusikat või videoid. Seadeid saab muuta nii HomeGroup sätete all või otse Windows Media Player’is.
Joonis 37 HomeGroup settings Loomulikult saab määrata ka seda, millised seadmed omavad juurdepääsu meedifailidele, selleks tuleb Windows Media Player’i menüüst Stream valida more streaming options!
Joonis 38 HomeGroup arvutitele meediafailidele juurdepääsu määramine
Meedia saatmine teistele seadmetele
Windows 7 võib toimida ka omamoodi kaugjuhtimispuldina. Selleks on Windows Media Player’isse lisatud „Play To“ funktsioon, mis võimaldab meediasisu saata esitamiseks teistele Windows 7 arvutitele ja DLNA-ühilduvatele seadmetele. Igale „Play To“ sessioonile avatakse oma juhtaken. Kasutada saab standardseid funktsioone (play, pause, stop, skip, volume jne). Teisele Windows 7 arvutile meedia saatmiseks peab sellel olema lubatud Windows Media Player’i kaugjuhtimine. Selleks tuleb pleieri stream menüüs valida Allow remote control of my Player!
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 23 Multimeedium kodus
Joonis 39 Windows Media Player, Play To funktsioon NB! Et saata meediat mängimiseks teisele Windows 7 arvutile, peab sellel Windows Media Player olema käivitatud! Kõik DLNA-ühilduvad seadmed ei pruugi siiski „Play To“ funktsiooni toetada, kindel saab olla „Compatible with Windows 7“ logo kandvate seadmete puhul.
Joonis 40 „Compatible with Windows 7“ logo
Juurdepääs kodusele meediale interneti kaudu
Windows 7 võimaldab oma meediafaile jagada üle interneti ka kodust väljapoole. Turvalisuse, avastamise ja privaatsuse (security, discovery, privacy) tagamiseks kasutatakse Online ID provider’i teenust. Windows 7 kasutajakonto seotakse mõne võrguteenuse kontoga, näiteks live.com kontoga. Selline linkimine tuleb sooritada nii koduarvutis kui ka teises arvutis. Selleks, et koduse arvuti meediateekidele ligi pääseda, peab kodune (server) arvuti olema ühendatud võrku, mille tüübiks on „Home“. Klientideks olevad arvutid võivad olla nii „Home“, „Work“ kui ka „Public“ võrgus. Probleeme võib tekitada „peer-to-peer“ ühenduse loomine klientarvuti ja koduse arvuti vahel. Siinkohal soovitatakse taas kasutada ruuterit, mis kannab „Compatible with Windows 7“ logo. Sellise meedia jagamise jaoks on vaja kahel arvutil oma kasutajanimi ühe ja sama võrguteenuse ID-ga siduda. Selleks tuleb Windows Media Player’i aknas stream menüüs klõpsama valikul Allow Internet access to home media.
Joonis 41 Windows 7 kasutajakonto sidumine online ID-ga Kasutada saab Live ID-d või siis lisada mõne teise online ID teenuse.
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 24 Multimeedium kodus
Oma koduse arvuti meediateegid leiab Windows Media Player’i aknas Other Librarys kategooriast! NB! Võib juhtuda, et koduses ruuteris on tarvis käsitsi porte suunata (port forwarding). Et teada saada, milliseid porte on vaja suunata, tuleb Windows Media Player’i aknas stream menüüs klõpsata valikul Allow Internet access to home media ning avanevas aknas klõpsata valikul Diagnose Connections! avanevas aknas tuleb klõpsata lingil Port forwarding information.
TV ja Windows Media Center
Loomulikult võimaldab arvuti TV-tüüneri olemasolu korral ka televisiooni jälgida. Igal TV- tüüneril on reeglina olemas ka oma originaaltarkvara aga üheks mugavamaks tuleb siiski lugeda Windows Media Center’it NB! USB vms TV-tüüneri esmakordsel ühendamisel on mõistlik omada aktiivset ja toimivat internetiühendust! Nii saadakse uusimad draiverid. Kõigepealt tuleb loomulikult TV tüüner arvuti külge ühendada (kui arvutil pole sisse-ehitatud tüünerit! Seejärel käivitada Windows Media Center ja valida TV! Järgnevalt klõpsata valikul “live TV setup”. Käivitub tüüpiline viisard.
Joonis 42 Windows Media Center Live TV setup algus, tüünerit ei leitud Ülatoodud pildil on näha, et antud juhul ei leitud üles TV-tüünerit, antud juhul ei kasutatud kaasa pandud originaaldraivereid vaid internetist laetuid ning vea kõrvaldamiseks tuli TV tüüner arvuti küljest eemaldada ning uuesti ühendada! Kui tüüner paigaldatud, järgneb regiooni määramine, mille teisel sammul küsitakse ka posti- indeksit, mis Eesti suuruses riigis tegelikult tähtsust ei oma. Järgneb litsentsitingimustega nõustumise küsimus, millele tuleb loomulikult jaatavad vastused anda. Järjest paigaldatakse tarkvarakomponente (näiteks PlayReady) ja jõutakse kanalite häälestamiseni, mis võtab mõned minutid aega.
Joonis 43 Telekanalite häälestamine
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 25 Multimeedium kodus
Pärast häälestamist ongi võimalik käivitada Live TV ja asuda telepilti vaatama.
Joonis 44 Live TV käivitamine Tööle seatud Live TV võimaldab vaadata telekavasid ning soovitud saateid salvestada. Xbox 360 kasutamine koduse meediaseadmena
Xbox360 integreerimisel on Windows platvormil parimaks lahenduseks Windows 7 kuid see õnnestub edukalt ka Windows XP-ga. Xbox saab meediavoogu Windows 7 arvutist kahel võimalikul moel: • extender mode – Xbox 360 toimib Windows Media Center’i laiendusena, on nähtav ka arvutis, toetab ka “Play To” funktsiooni; • dashboard mode – Xbox 360 toimib lihtsa meediumipleierina ning saab Windows 7 arvuti meediateeke ning sealt meediafaile esitamiseks tõmmata. Xbox 360 ja arvuti ühendamiseks tuleb läbida järgmised sammud: 1. Ühendada Xbox ja arvuti ühte “koduvõrku”. 2. XBOX-I menüüs “System settings” valida “Network settings”, sealt on kasulik kontrollida ühendusvõimalust “Test PC connection”. Kuna soovime ühenduda meediakeskusega, siis valime “Test Windows Media Center”. Saame teada, et ühendus puudub (kuna seda pole veel loodud). 3. “Set Up Windows Media Center”, genereeritakse ühendusvõti, mis on ühenduse loomiseks vajalik. Xbox-i ekraanil kuvatakse veebiaadress, mis tuleks edasiste juhiste saamiseks Windows XP arvutis avada: http://www.xbox.com/pcsetup Windows7 arvutis tuleks lihtsalt käivitada “Windows Media Center”. Kohe kui tuvastatakse ühendus võrku ühendatud Xbox 360-ga, kuvatakse teade: “Media Center Extender Detected” ning pakutakse konfigureerimist. Loomulikult võib konfigureerimist alustada ka käsitsi, selleks tuleb Windows Media Center’i peamenüüs valida Tasks, edasi Settings ja siis Extender!
Joonis 45 Windows Media Center on avastanud Xbox 360 seadme
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 26 Multimeedium kodus
Konfigureerimine toimub tavapärase viisardi abil. Esialgu antakse kasutajale teada, millised võimalused on ootamas ning seejärel tuleb ühenduse loomiseks sisestada Xbox 360-ne poolt varem genereeritud ühendusvõti!
Joonis 46 Xbox 360 ühendusvõtme sisestamine Konfigureerimisprotsessi järel on arvuti seadmete ja printerite (Devices and Printers) hulka lisatud uue seadmena Xbox 360 Media Center Extender.
Joonis 47 Xbox 360 Media Center Extender arvuti seadmete ja printerite loetelus Nüüd saab ühendatud arvuti meediakeskust juhtida/kasutada Xboxi kaudu, Xboxi ekraanil (extender mode). Esimese asjana vaadatakse üle meediateegid (library). Pärast konfigureerimist on võimalik ka Xbox-i oma tarkvaraga ühendatud arvuti ketastel talletatud meediale ligi pääseda (dashboard mode). Siinjuures on erinevuseks, et meediakeskuse kasutamisel mängitakse meediafaile tegelikult arvutis ja Xboxile edastatakse vaid sobivalt kodeeritud meediavoog. Xboxi oma tarkvara (oma meediumipleier) kasutamisel tõmmatakse meediafailid andmevoona arvutist Xbox-i ja mängitakse neid seal ette. Seetõttu ei saa selliselt ette mängida kõiki meediafaile, mida arvutis saab, näiteks DV AVI vormingus videot. Elioni ruuter koduse meediaserverina
Elioni digiTV kliendid, kellel on Thomson TG784 ruuter, saavad seda ka meediaserverina kasutada. Sellel ruuteril on küljel USB pesa, mis on mõeldud just välise kõvaketta või USB mälupulga ühendamiseks või siis ka printeri (toetatud printerite nimekiri on vägagi piiratud).
Joonis 48 Thomson TG784 ruuter USB mälupulgaga
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 27 Multimeedium kodus
NB! Toetatakse vaid FAT failisüsteemi! Oma ruuteri administreerimisliideses tuleb pärast salvestusseadme ühendamist konfigureerida sisu jagamise (content sharing) teenus. Selleks tuleb ruuteri veebilehel peamenüüst valida „Toolbox“ ning selle valikutest „Content Sharing“. Valida „Configure“ ja märkida soovitud teenused. Et saaks mugavalt meediafaile oma uude „meediaserverisse“ kopeerida“, tasub ühendatud ketaste loendis (List of connected disks) märkida leitud partitsioon hallatavaks (managed), nii näidatakse selle salvestusseadme katalooge nagu tavalisi jagatud ressursse (shared). NB! Jälgige, et kasutaksite sama töögruppi (workgroup), mis oma arvutitelgi!
Joonis 49 Thomson TG784 sisu jagamise konfigureerimine Salvestusseadmele tekitatakse automaatselt järgmised kataloogid: • Media o Movies o Pictures o Music • Settings • Shared Vaadates nüüd võrguseadmeid (Windows Explorer’i vms sellise abil), leiate, et uue seadmena on lisandunud Thomson MedaiGateway, millel topeltklõpsamisel avatakse Windows Media Player.
Joonis 50 Thomson MediaGateway ikoon Nüüd peaksite saama oma Windows Media Player’i abil esitada muusikat, videoid ja pilte, mis on talletatud ruuteri külge ühendatud salvestusseadmele!
Joonis 51 Thomson ruuteri meediateegid Windows Media Player'i teekide (library) paneelil Kahjuks peab käesoleva materjali koostaja tõdema, et meedia lisamine koheselt ei õnnestu! Kopeerimisel ja kõikide teiste võimalike failioperatsioonide puhul antakse veateade puudulike õiguste kohta! Lahenduse toob salvestusseadme eemaldamine (eelnevalt administreerimis- liideses klõpsata linki unmount) ning uuesti ühendamine!
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 28 Multimeedium kodus
Uue hädana ilmusid kõik meediafailid loendisse mitmekordselt ja igast nimetusest vaid üks õnnestus reaalselt mängima panna! Siinkohal aitab esitusloendi loomine faile otse meediumipleieri esitusloendisse lohistades!
Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli informaatika instituut 29