1 ISSN 0131—1441 '993

KEEL JA KIRJANDUS SISUKORD

A. Merilai. Kivikõueköha. Ilmar Laabani luule psüh­ hoanalüüs 257 P. Päll. Rahvusvaheline nimekorraldus ja Eesti (I) . 264 P. Alvre. Eduard Ahrens grammatikuna ja keeleuuen- dajana (Järg) 277 V. Sarv. Setu itkuvärsi meetrikast 282 E. Jansen. Veel kord ärkamisaja kultuurimurrangust . 293 M. Graf. Legend ja selle uurija 304 M. Sibul. Algupärase ilukirjanduse ning keele- ja kir­ jandusteaduse väljaanded Eestis 1992. aastal . . . 309

RAAMATUID

L. Tavel. Pilk kõverpeegli taha 314 J. Viikberg. Kakskeelseks kohe algusest peale . . . 315

RINGVAADE

R. Mirov. ES-i rahvaluulesektsioonis 320

Kaanel: Arkadio Laigo. Illustratsioon luuleantoloogiale KOLLEEGIUM: «Arbujad» (puugravüür, 1938). I. liiste, E. Jansen, R. Kull, V. Pall, R. Parve, H. Peep, H. Rätsep, T. Seilenthal, A. Tamm, 0. Tedre, U. Uibo, J. Undusk, T.-R. Viitso, A. Vinkel.

TOIMETUS:

A. Tamm (peatoimetaja),

E. Ross (tegevtoimetaja),

V. Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja),

P. Lias (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja),

H. Niit (kirjandusajaloo ja rahva­ luule osakonna toimetaja),

I. Pärnapuu (toimetaja).

Toimetuse aadress: EE-0100 Tallinn, Roosikrantsi 6. Telefonid 449-228, 449-126.

Laduda antud 18. III 1993. Trükkida antud 29. IV 1993. Trükiarv 1450. Tellimus nr. 762. OO «Greif» trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19, II. Klišeed valmistanud trükikoda «Ühiselu». © «Keel ja Kirjandus» 1993 KEEL JA KIRJANDUS 5J1993

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXVI AASTAKÄIK

Kivikõueköha Ilmar Laabani luule psühhoanalüüs* ARNE MERILAI

Rrose Selavy trouve qu'un incesticide doit coucher avec sa mere avant de la tuer; les punaises sont de rigueur. Litanie des Saints. Marcel Duchamp, «Rrose Selavy»

ogumikus «Oma luulet ja võõrast» (1990) avaldab Ilmar Laaban K tsükli «Loomingut käsikirjadest», kust leiame ka luuletuse «Ning äkki seisad sa alasti minu ees», milles esitatud psühhoanalüütilistes raa­ mides on toimunud kogu tema sürrealistlik looming: Ning äkki seisad sa alasti minu ees ema Ma põrutan jalaga vastu põrandat väga kõvasti Raginal hakkab ahel liikuma aeg veel enam kui aeg ise Sa heidad mulle viimase pilgu Kauss trükimustaga minu ees ma niisutan oma sõrmeotsi nuusutan neid Aknast mu kukla taga hakkab nõrguma aoeelset lima Ma karjatan

* Tänan Jaan Malinit varustamast mind ülidefitsiitse Laabani-teabega nagu ka Vaino Vahingut psühhoanalüütilise konsultatsiooni eest. 17 Keel ja Kirjandus nr. 5. 1993. 257 Ilmar Laabani käsitlus peab lähtuma psühhoanalüüsist, kui see ka hiljem teistele radadele siirdub. Vajadus selle järele on ilmne, sest tradit­ siooniline esteetika murrab Laabani kallal oma hambad, kuid katakreesi- dest ja oksüümoronidest kaugemale ei jõua. Laaban ise on kriitikuid eluaeg provotseerinud — enne, kui te ei valda psühhoanalüüsi, ärge ligi tikkuge. Tema «nimekaim nimekaim» Mikiver on seda pea ainsana üri­ tanud, kuid talle omase pinnapealsusega. Ainult freudismi abil võib lahti mõtestada Laabani poeetika tegeliku sõnumi, samamoodi nagu tõlgiksime eesti keelde poeemi «Kaberneeme» motoks võetud Paul Eluard'i lause «Et c'est aux foules de comprendre / La faiblesse des meurtriers». Teist­ sugune lähenemine jääb ainult tühjade fraasidega žongleerimiseks, oma­ moodi tõeväärtuseta sürrealismiks. Vastavalt sellele, kas inimene on tsentreeritud mitteteadvusele, minale või üliminale, eristab S. Freud kolme põhitüüpi: erootilist, nart- sissistlikku ja sunnitüüpi. Harva esinevad need puhtal kujul, küll aga moodustavad kombinatsioone, kusjuures Freud arvab, et ideaal oleks erootilis-nartsissistlik-sunnitüüp. Põgusamgi analüüs näitab, et Laaban on suhteliselt puhas nartsissist, kuid tänu oma võimsale intellektile tuge­ vasti kaldu sunnitüübi poole. Freudi arvates on see aga eriti väärtuslik kultuuriinimese tüpoloogia. Nartsissist on väheerootiline, sest objekti asemel hõivatakse libidinoosselt iseennast, millega kaasneb deseksuali- seerimine kui sublimatsiooni üks alaliike. Mõiste aluseks on muidugi antiikne müüt jaunist jõejumala pojast Narkissosest, kes põlgas ära nümf Echo armastuse ja pidi karistuseks armuma iseenese peegelpilti vees. Nii kurnas ta ennast välja ja muutus lilleks. Südamevalust vaevatud Echost jäi järele ainult hääl, tema luud aga muutusid kaljudeks. [Võrd­ luseks «Rroosi Selviste» (1957—1958) «Mitte-teri»: «Kontrapunkt jätab vaikides endast järele puntra konte» või «— Millega pühkida Rroosi Selaviste kalmu? / — Palun — siin on tema luud» jm.] Müüditeisendi järgi aga rebisid Echo puruks hullumeelsed karjased: ta ei vastanud Paani kutsele, sest «Kes soostub, see soostub», ja et «korjused karjusid, kuna karjused korjusid», siis «Mõrvarite märatsemine on vaid kõrvaline käratsemine» ete. Temast jäi järele ainult unelev hääl kajana — häälu- tus: «Kommunisti kummutis unistab kummitus onist», kus «Penide sosi­ nas sonisid kõik senised penised». Oo lill! Oo kastraat! Nartsissist on inimene, kelle psüühikas valitseb ego, keda ei rõhu liig­ sed erootilised vajadused nagu ka pinged ülimina suhtes. Ta on aktiivne, atraktiivne, agressiivne. Ta on imponeeriv, vallutav isiksus, kellele meel­ dib juhiroll, kes edukalt kahjustab vana ja lavab uusi suundumusi kul­ tuurielus. Nartsissist sõltub vähe välismaailmast ja kaldub megalomaa- niasse — siit kalduvus psühhoosi, s. o. tegelikkuse moonutatud tajusse. Freud kirjeldab nartsissismi tekkemehhanismi järgmiselt: see on regres­ sioon emale suunatud objektihõivelt varasema emaidentsuse juurde tagasi, kui midagi selles objektis egole ei sobinud. Ego võtab endale objekti meeldivad jooned introjektsiooni kaudu üle, «sööb ta ära», eba­ meeldivad aga projitseerib vihaga välja, eemaldab organismist. Kisku­ des objektilt väärtusi vähemaks, teeb ego Freudi sõnul libiidole kavalat propagandat, justkui üteldes: «Vaata, sa võid ka mind armastada, ma olen objektile ju nii sarnane!» See on normaalne infantiilne nartsissism, mis areneb patoloogiaks ainult mingil põhjusel toimunud fiksatsiooni tõttu sellel arenguastmel, mille arvel kannatab ülimina terviklikkus. Kui libiido on ratsu ja ego on musketär, siis superego on kardinal, kelle musketär on osava riukaga äkki kannupoisiks teinud. Vanemate instants jääb nartsissisti puhul nõrgaks, muutub kergesti parodeeritavaks: «Meie ei saa! Kes sa oled taevas? Pühitsetud Saag? Usin Nimi?», isegi ebatead­ likult vihatavaks: «Istus kirstus ja karastus Kristuse karistus»; «Prob­ leemi: mis on loogika? ainsaks loogiliseks lahenduseks on misoloogia». Kultuuriviha tekitab nartsissistis ühelt poolt füüreri-, teiselt poolt süü-

258 tunde, mis ilmneb aktiivses seniste väärtuste ühe käega lõhkumises ja teise käega ehitamises — isikliku alternatiivi pakkumises. «Absoluutne lõhe» on A. Bretoni Fourier'lt laenatud sürrealistlik loosung, mida Laa- ban korduvalt kasutab oma veendunud vasakpoolsust deklareerides. Laa- ban ei ole aga tavaline esirinda trügija, tema puhul sirname tugevasti masohhistlikku enesetaandamise vajadust erandliku juhi positsioonile (peenetundeline Trotski Stalini asemel — «Ood 1. maiks»), eksklusiiv­ sete tendentside harrastust. Nartsissistlik laps on «His Majesty the Baby» perekonnas. Millised aga olid vanemad? Tulevane luuletaja oli oma vanemate Eduard ja Berta Auguste Laabani (sünd. Widuz) ainuke laps. Nagu Ivaskil, oli ka Laabani ema lätlanna. Ema oli oma vanemate kümnes laps, mistõttu see lastele kuuluv energia, millega ta oma poega ümbritses, võis olla suur. Võõras keskkonnas — Tallinnas — arenes paratamatult välja tema enese nartsissism, millesse ta haaras kaasa ka oma poja. Üsna sageli juhtub, et vanemad kanaliseerivad ju oma ainsasse järeltulijasse kõik oma pari­ mad lootused, ise taandudes, hoolitsedes tema eest üle vajaduse, seda enam, kui laps on andekas. Ilmari koduseks keeleks oli saksa keel. On kujuteldav, kuidas Freudi poolt seksuaalseks mänguasjaks nimetatud last keeleliselt pingutama ergutati, segamini saksa, eesti või isegi läti keelt kasutama, teda heatahtliku naeruga premeerides nagu tulevane publik, kui midagi kentsakat välja tuli. Kuid pealispindse lõbu all võis varjus olla tugev lingvistiline frustratsioon ja pingelahenduse vajadus. Võib mõista, et kestva tähelepanuga keelelisele tegevusele pikendati oraalset sattumust järgmiste arenguetappide arvel. Oma osa on siin kindlasti traagilisel sündmusel: kui poiss oli 12-aastane, ema suri (samal päeval «sotsialismi patriarhi» Mihkel Martnaga, Tallinnas möllanud difteeria ajal, mis viis hauda ka poisi lähedasimaid sõpru). Regressiooni emaident- susele oli vajalik ka murdeea mullistuste hirmus. Põgenemine reaalsuse julma ülemvõimu okeaanilise tunde eest tagasi kaotatud paradiisi on üldinimlik pürgimus, mis võis nüüd saada võimenduse. Tänapäeva freudism on tõestanud, et nartsissism ei peegelda hoo­ piski nii süütut lapsepõlve heaolu, kui pealt paistab. Selles nähakse hoo­ pis kaitsereaktsiooni inimese ilmselt kõige primitiivsemale konfliktile maailmas, mida nimetatakse oral rage, orale Wiit — suuline raev ja kadedus. «Ma karjatan,» nähes objekti-ema. Juba E. Erikson kir­ jeldab seda arhailist oraalset probleemi, mis ilmneb siis, kui esialgne ühtne energiaimpulss lööb äkki kaheks — elu- ja surmatungiks, mis kord eralduvad, kord põimuvad. Imiku rahulolunaeratus või röögatu parok- süsm on selle ilmingud — normaalselt sünteesi taotlev metafoor, sümbol või katakrees, patoloogiliselt aga (infantiilne) skisofreenia. Põhjalikult on seda konflikti nr. 1 kirjeldanud USA juhtivaid psühhiaatreid O. Kim­ berg. Etioloogia on selline: laps ei suuda emaga sisse seada normaalset objektihõivet, sest ema on kas liiga külm, liiga hell voi mõlemad. Kui ema on liiga hoolimatu, on raev arusaadav, kui aga liiga hoolitsev, on raev isegi suurem, sest lapse kiindumus ületab oma piirid ja ta ei suuda enam taluda olukorda, et allikas, kust voolab nii palju hüvesid, ei kuulu temale, ei ole tema ise. Vallandub agressiivsus selle teise vastu, mida enam teda vajatakse. Et, ennast kaitsta paranoia eest, korjab imik objekti- sideme iseendasse ja liidab ideaalmina, ideaalobjekti ja reaalmina sise- esindajad uuesti ühtseks tervikuks, nagu see oli identsuse perioodil — nüüd juba «suur-minaks» (teisiti öeldes ka grandioosne mina voi omni- potentne hullumeelne mina mujal). Varasemat regressiooni psüühikas olla ei saagi. Laaban mängib oma luules inimpsüühika kõige sügavamate kihtidega. Selline oraal-agressiivne fiksatsioon aga kahjustab ülimina arengut — purustatud objektisuhted viivad varjatud inimvihkamisele, tühjusetundele efektse välise fassaadi taga, suurusluuludele. Nartsissist kaldub kaasinimeste sisu «ära sööma» ja siluette järele jätma. Mis egole

17* 259 ei allu, see projitseeritakse vihaga välja ja alaväärtustatakse, olgugi väli­ selt ikülmalt naeratades. Enese eraldamise soov on sama vastupandamatu nagu vajadus olla imeteldud; kõikjal kaldub nartsissist nägema enesele suunatud tähendusrikkaid vihjeid ja märke — teda! iseloomustab vajadus kontrollida oma ümbrust ja lähikondlasi, mida ta ju kaldub pidama enese osaks. Kõige vähem siin ilmas suudab ta taluda sõltuvussuhet kellestki — kõik peab olema vastupidi, või teisiti ta ihukkub, hävib, muutudes abi­ tuks imikuks. «Elada vabana või surra» on Laabani kuulsaim hümn kogust «Ank­ ruketi lõpp on laulu algus» (1946). Laaban on vabaduse laulik. Psühho­ analüütilisest skeemist lähtudes võib pealkirja kujundit tõlgendada mitmeti: 1) kui sublimatsiooni anaalsest tegevusest, 2) üldisemalt kui sublimatsiooni kunstis, mis on vabanenud alateadvuse ahelaist, 3) Laa­ bani tegelikku orienteeritust arvestades oleks aga ehk õigemgi näha ankruketis tsensori ahelaid, millest alateadvuse ulmariiki sisenev sür­ realistlik luule vabaneb, sukeldudes okeaanilise tunde eest osavasti peitu ookeani enese põhja mitteteadvust eelteadvusse tassima. See on oma­ moodi pürgimus teisele poole head ja kurja, mida kunagi juba katsetas Nietzsche A ja О vaimus «Elu tule» autor «konksnina» G. Suits — Laa­ bani luulekogu teravamaid oponente eksiilis ja varjatud isa-imaago (nii nagu M. Underi «kraanavinnades» tunneme ära ema või B. Alveri «mul­ likas» kujuteldava õe). «Ankruketi lõpp on laulu algus / valguskiire, lõpp on tantsu algus / teiselpool vett teiselpool tuld / ootab virmaliste määratu leib.» Aastakümnete kaupa on Laaban pidanud seda «virmaliste määratut leiba» teiselpool valguskiire lõppu peaaegu üksinda sööma, vaid omal kael edasi liikudes ja olles — selles on Zarathustra kõrgmäestiku hoia­ kut, kui ta ainult ei eelistaks stalaktiidirohkeid kaevandusi ja tumedaid märgi koopaid. Või sobibki see trollidemaa asukale paremini? Vaid kunsti tehes ja taotelles on Laaban elanud «pimedas isolatsioo­ nis» enda vastu suunatud intriigide suhtes, on olnud alati oma arvamuse avalik väljaütleja, loomult romantik. Pime isolatsioon, nartsissismi tun­ nus, on iseloomulik enamikule eksiilkirjanikest; see on üldse eurooplase maailmas-olemise viis, mida jätkuvalt kirjeldab Ristikivi. Peame seega tõdema, et Berta Auguste Laaban oli hea ema, kes sundis intuitiivselt oma pojale peale mehhanismi, mis teda hilisemas elus on aidanud ellu jaada või vaimset tervist säilitada. Mis puutub realiteediprintsiipi, siis kui inimene on väga andekas, saab tema ebaadekvaatne enesehinnang just nimelt realistlikuks ja õigustatuks ja see neutraliseerib megalomaa- nia. Lõpuks säilib ainult «misoloogiline» suhtumine ülimina «loogelise loogika» vastu. Edasine areng lõheneb kaheks: ühelt poolt unistab nart­ sissist alati sellest, et taastada täisväärtuslikud, objektisidemed ja vabas­ tada, orjastatud ülimina, teiselt poolt sunnib aga oraalne raev igale prog- ressiunelmale peale regressiooni, vastab modernismile konservatismiga. Ühelt poolt liigub Laaban kunstnikuna üha rafineeritumale postmodernist­ likule väljendusele, teiselt poolt tähendab see samaaegselt üha arhaili­ sema ühtsuse taotlemist Echoga. Sattumus oraalsele astmele teeb tema ettevõtmised publiku silmis alati ütlemata originaalseiks, sest tavaline täiskasvanu on selle sfääri oma hinges juba ammu unustanud ja kõik mõjub talle üllatavalt, kui seda meenutatakse. Ehk teisisõnu: «Sendises teisendis elab Rroosi Selaviste teis endis.» Ilmar Laabani tekstide lähem analüüs toimub kolmes (neljas) kont- sentris. Esimene periood algab gümnaasiumi lõppklassidest 1938. aas­ tast sürrealismi avastamise, trakteerimise ja praktiseerimisega, mis kul­ mineerub Laabani enda geni(t)aalse niudeluulekoguga «Ankruketi lõpp on laulu algus». See luuletuskogu oli esimesi eksiilis ja andis eksiilkir­ jandusele otsemaid siiani kestva modernistliku ja vabadusaatelise ilme. Milline eesti luuleraamat on veel olnud sedavõrd šokeeerivalt novaator­ lik? Psühhoanalüütiliselt saab seda kõigepealt käsitleda kui ema ja poja 260 identsus- ja objcktisuhte nartsissistlikku väljendust, kuigi ka libiido hili­ semad arenguastmed mängivad tugevasti kaasa. Laabani teksti on raske lugeda — sümbolite rägastik on tihe ja raskesti läbitungitav ning üld­ inimliku kõrval alati ka väga individuaalne ja selles osas lugejale tume. Tekst on heteroloogiline, sünteesib teadvust ja mitteteadvust. Laaban rakendab üheaegselt nii teadvuse- kui ka teadusevoolu, sest ühelt poolt toimib küll erootilisi kujundeid tulvata laskev automatism, teiselt poolt aga illustreeritakse pidevalt teksti teoreetilisi freudistlikke aluseid, kuna «Ankruketi» luule loomine oleks kujutlematu psühhoanalüüsi kui teaduse hea tundmiseta. Me ei leia raamatus tavalist mehe ja naise suhte erooti­ list ülistust, mida esmapilgul oletaksime, sest inimese biseksuaalsuse tõttu on tavaerootika neljahäälne. Laabani tekst on aga kahehäälne, koguni ühehäälne — see on üksiklase oma. Häälutustes muuseas aga kasutab Laaban just neljakanalilist .kontrapunkti. «Ankruketi» tegelane on tugeva motoorse mäluga falliline mina, kes end embrüonaalsesse olekusse tagasi sugereerinuna («Ma olen tigude müstiline selgroog», «. . . must lipp ahvi peos» ja «. . . leinava ema rõve tants». — «Autoportree») reflek­ teerib end teleskoopilisclt suurendatud emauniversumi taustalt. See on klassikaline nartsissism ja võiks lisada, et Laabani luules kohtame üht kõige originaalsemalt jäädvustatud ema kuju eesti kirjanduses, kuigi optiliselt muudetuna ja fragmenditi esitatult. Vabaneb inimkonna eroo­ tiline ürgaeg, instinktide-dinosauruste maailm, mis on oma mõõtmetelt kolossaalne, võrreldes kultuuri õhukese kirmega selle ümber. Võib vaiel­ da, kas see maailm sisaldab ikka tõepoolest ilu või mingit uut ilu, kuid tunnetuslikult pioneerlik on ta küll. Laaban on astronaut elu- ja surma­ tungidest kriiskavas psüühilises mikrokosmoses, baudelaire'likult sealpool ilu ja inetust, tuleviku üldinimesena ei kristlane ega muhameedlane.

Gaseel Erootiline võim on antud õnnetuile õdangul rusika ta tõstab tõukab tulle poolkuu Laulma ta ümber väljuvad siis raalid peakohal tal kui hulle täppe tiirleb kulle Sõnul midaja poetab suust on pehmed sarved keeb veres tõuseb ajju üles jutumulle Kes teda armastavad pimedaks neil silme eest lööb ja numbreil nende täos on palju nulle Tunneliks nullid nihkuvad üksteise ette õnn kaasa sosin õhkub uidab valgeid pulle Vaikselt nad ummistavad tunneli kas näed mind üks sahin kostab vaid ja kriiksub aerutulle Teise etapi moodustab neurootiline maskuliinne tekst «Rroosi Sela- viste» (Selaviste nagu Niguliste mehelik alge, määratletud neurootilises kontekstis: vrd. r-roosi, uus-roosi «kõigi neuroosis oidude neid!»). Ema- identsust väljendab seegi personaaž, kuid varasemaga võrreldes toimib nüüd psühhoanalüütiline säästuprogramm. Varasem poeetiline energia on tihendatud aforismideks oma koomika ja kahemõttelisusega, materjali mitmekordse ekspluateerimisega, eesmärgiks vabastada mitteteadvus neu­ rootilistest pingetest. Freudi järgi on nalja olemuseks vajadus iseendale tõkkeid püstitada, et neid siis energiasäästu mehhanismide abil lahen­ dada, kusjuures vabanenud psüühiline laeng kutsub esile leevenduse ja naeru. Freudi sõnul justkui lohutaks vaevatud egole appi tulev ülimina teda, öeldes: «Ära muretse ja karda, poeg, sa vaata õige, kui naljakad on teised ja kogu maailm kokku!» Ülimina tuleb appi, kuid samas on ego tänamatu, destruktiivne, «misoloogiline» ülimina vastu, Talle jätkub 261 mõtlemisest tema enese — objektkeele tasandil, metakeelt vältides. Selle eesmärgi nimel, mis tõotab uut kunstiliselt originaalset efekti ja eksperi­ menti, rakendab Laaban tööle oma väljapaistva intellekti, kuid muidugi ego sulasena. Raamatu eessõna kõlab sellise manifestina: «Ta elab dis­ kreetselt, ilma silmnähtava tuluta teistele või iseendale, ja kõneleb veelgi diskreetsemalt, kuid ühe ausa ambitsiooniga: mõelda oma keelega rangemalt, loogilisemalt, pahatahtlikumalt kui tavaliselt mõeldakse aju­ dega. Tema jõudetundide — ainsad, mida ta tunneb — unistuseks on murda läbi mõtete peeglist ja käivitada ühe keele masinavärk, kus sõnade hammasrattaid asendaksid hambad ilma ratasteta.» Rroosi Selaviste on kosmopoliitne pagulaseestlanna, andekas, kuid oma päritolu peale üht­ lasi nii uhke kui ka kuri. «Kuu luus, kuul suus on su kuulsus.» «Rroosi Selaviste mõtete külmuse põhjuseks on tema ajujää, nende kuivuse põh­ juseks tema ajuliiv; tapalavust ammutab ta palavust,» sest tema «. . . löö- givead öögivad sängides lund». Eufoonia või kakofoonia dirigeerimises, kalambuurides ja välteuperpallides, kiasmide kondimurdmises («Tuleb jäämeri, jääb tulemeri.»), kõlakorduste provotseerimises ja silpide «pere­ stroikas» võib Laabanit võrrelda pisut A. Alliksaarega, eriti aga A. Ehi- niga. «Mahub luulet, mahub usse Rroosi Selaviste luuletusse.» «Esst ethische Pasteten in estnischen Nischen!» Omapärane on ka Laabani poeetilise «kannibalismi» harrastus ana- grammimeistrina. «Inimsöömine» on just inimese oraalse staadiumi ja raevu probleem, see põlistab inimeses tungi lõigata teine (sublimeeritult tema nimi) tükkideks, keeta pudruks ja «süüa» see ära nagu emapiim (tühja kesta järele jättes). Freud ütleb, et tegelikult sööb kannibal just neid, keda ta armastab või kellelt ta häid omadusi soovib ammutada. Mõistagi on Laabani anagrammid just sõbralikud luulešaržid ja humoo­ rikas peitemäng eesti parimate luuletajate kohta: К. E. Sööt, Juhan Liiv, G. Suits, M. Under, V. Ridala, H. Visnapuu, H. Talvik, B. Alver, U. Ma­ sing, K- Lepik, R. Kolk, I. Grünthal ja I. Mikiver. Olgu näiteks ana­ gramm Uku Masingust, kes poeedina on tugev I. Laabani analoog: Kunagi mus nugis kuma, kuna mugis munka siug. Nartsissistile on loomulik, et mitut moodi on katsetatud ka järgmiste silpidega: Arla mai bina Iabila maran: lam bua anar mina bal-alar. Loomulikult see ei ole araabia keel, või siiski? Lõpuks jõuame päris Echo juurde häälutustega, mida on nimetatud ka akustiliseks pantomiimiks või häälepoeemiks. Magneetilise kaja ja ringmoduleeringu abil produtseeritud helid peavad kuulajais esile kut­ suma assotsiatsioone ilma füüsilist tegevust esitamata, pilti näitamata, seotud teksti esitamata. Tegemist on muusika, luule, teatri ja elektroteh­ nika sünteesiga psühhoanalüütilises võtmes. Häälutajate grupp tegut­ ses Rootsi raadio juures 1960-ndate aastate lõpust saati — korraldas fes­ tivale ja andis välja heliplaate, olles ajale iseloomulikult väga vasak­ poolselt ja radikaaldemokraatlikult meelestatud. Kui ülejäänud hääluta- jad, tihti tehniliselt meisterlikud, on siiski psühhoanalüütiliselt «alga­ jad», kes tunnevad huvi eeskätt varjatud erootika vastu inimese suulises tegevuses ja kollektiivses läbikäimises, siis Laabanile on see etapp ammu läbitunnetatud, liiga «hiline». Teda huvitab primaarne oraalsus, desek- suaalne tegevus, oraalse raevu mitteteadliku tagamaa mõistuslik reflek- 262 teerimine, taas läbielamine täiskasvanuna. Laabani kunstiline modernism on samal ajal sügavaim hingeline regressioon. Väliselt lihtsal neljahääl- suseni töödeldud abstraktsel letrismil on tegelikkuses sügav psüühi­ line tähendus viitega oraalsele musklilisele-näärmelisele universumile, milles inimolend kunagi viibis ning tajus ja himustas. Mõistagi on ena­ mik Laabani häälutusi inter- ja multilingvistilised, aga palju on ka ees­ tikeelseid ja eesti pikantne aktsent säilib tal ka võõrkeelsetes töödes; kuid see rahvusvahelisus on ju samas ka kojutulek. «Võõrsilt oma otsi­ mas, omas võõrast leidmas» — see on Laabani kultuuriprogramm. Üks Laabani esimesi häälutusi on «Stentorian Groan — Stentors- stön» («Kivikõueohe» või «Kivikõueköha»), mis hästi iseloomustab oma aluseks olevat primaarset libidonoosset konflikti tumedas mitteteadvuses ja selle impulsi väljumist oraalse tegevuse kaudu teadvusse. Edasi võiks nimetada teada olevaid: «Tre brev iran den döve — Three letters from the deep-mouthed one» («Sügavasuulise kolm kirja»?), «Ciel(s) inam- putable(s)» ja «In the snow of revolution» («Kastreerimatu taevas» ? ja «Revolutsiooni lumes»), «Manitou — toutou» («Krunts—Roosi­ krants»?), «Des dalles et de dcs» («Kõnniteeplaatidest ja täringutest»?). Eestlase kõrvale on parimaid kahtlemata «Vesi ise», mis postmodernist­ liku maailmatunnetuse kõrguselt loitsib esile muistseid esiisade-esiemade vesiveski jahvatamise sahinaid, kulminatsiooniks vaba improvisatsiooni teel välja paiskunud hüüatus: «Ime ema sisse!» Meenub tegelane J. Krossi «Wikmani poistest» — Ilmar Imilaps, kes ainsana Tallinna gümnasistidest tundis psühhoanalüüsi . . . Laabani poeetika sisemine liikumine on ringi­ kujuline, nagu nietzschelik madu, kes sööb oma saba. Siiski, on tähele­ panuväärne, et häälutajate juures, kes on orienteeritud regressioonile, kostab küll feminiinseid ja maskuliinseid erootilisi helisid («sand-sand- sand-sand . . .» või «chiacchere-chiacchere . . .») või isegi animaalseid hääli, imiku süütut lalinat aga mitte kunagi (on küll hällilaulu armuohete taustana). Kas tuumakatastroofi ja maailmalõpu ootel olevate suurrii­ kide totalitaarne paabelilärm kurdistab ka kunstnike kõrvad? Või kan­ nab inimkonda tema lõpu poole «vale-Eva — Lilithi» paratamatu päris­ patt aia «igiigritseva vee igaveses» kulus? Milline on Laabani edasine arengutee, n.-ö. neljas etapp? Seda me täpselt veel ei tea, kuid emaidentsuse kajastamise võimalused kunstis ei näi olevat veel ammendatud. Eemaldumine luulest kui niisugusest näib aga olevat ilmne, võib oletada, et «oraalse raevuga» ollakse lõpu juures. Luule ei ole Laabanile ka kunagi olnud iseväärtuseks, vaid seda on kunst üldse — inimvaimu lõpmatu odüsseia ja avant-garde. Pisut ker­ gitab saladuskatet tuleviku suhtes autori ootamatu avameelsus H. Liiv­ rannale: «Lubage mul olla veidikese ebausklik ja mitte kergitada oma poeetilise leemepaja kaant rohkem kui ütlemisega, et kõrvale määratud häälutuse silmale määratud vaste — kas nimetada seda tüpogrammiks? — väljaarendamine on mul vee] teoksil. Ja et aastakümneid tagasi ühes Stockholmi eesti üliõpilaskonna paljundatud üllitises ilmunud luuletus «Südamepoolte füüsika» oli mul ning on jätkuvalt mõeldud ühe poeeti­ lise projekti koagulatsioonikeskmena. [ ] Võib-olla ka mõni sõna sekka Eestis praegu toimuva kohta — ja eriti pagulasühiskonna rolli kohta selles, millise rolli puhul mul on nii mõndagi kriitilist öelda.» Jõujaama hool rakendub vaim. J-ylita vool! («Hymn vabadusele».)

263 Rahvusvaheline nimekorraldus ja Eesti (I) PEETER PÄLL

asta 1992 oli Eestile tähtis muu hulgas ka seetõttu, et esmakordselt A võidi rahvusvahelisele avalikkusele laiemalt tutvustada Eesti nime- korraldust ja eeskätt seda, kuidas Eesti kohanimesid üldse kirjutada. 25. augustist 3. septembrini 1992 toimus New Yorgis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni VI kohanimekorralduskonverents (ingl Sixth United Nations Conference on the Standardization of Geographical Names), kus osales ka Eesti delegatsioon koosseisus Keeleameti peadirektor Mart Ran­ nut ning Eesti ÜRO-esinduse diplomaadid Heino Ainso ja Aarand Roos. 1

Ent enne, kui tulla New Yorgi konverentsi juurde, peaks rääkima eel­ loost: mida rahvusvaheline nimekorraldus endast kujutab ja kuidas ta on välja kujunenud l. Kohanimekorraldus on välja kasvanud praktilisest vajadusest. Esime­ sena võtsid selle teema üles kartograafid. Saksa geograaf Albrecht Penck esitas 1891. a. Bernis V rahvusvahelisel geograafiakongressil ettepaneku koostada maailmakaart mõõtkavas 1 : 1000 000, millega seoses oleks tul­ nud kokku leppida kaardiprojektsiooni, tingmärkide ja kujunduse kõrval ka kohanimede normitud kirjaviisis. Probleemid, mis kartograafe nimede kirjutamisel on pead murdma pannud, tulenevad nii poliitikast kui ka keelte kirevusest. Näiteks võib ühel kohal olla eri keeltes mitu nime: Jeruusalemm on araabia keeles Л1- Quds, heebrea keeles Yerushalayim. Kui keel kasutab muud kirja kui ladina, siis on raskusi selle keele nimede märkimisel ladina tähtedega. Üht araabia nime võib kirjutada näit. Wadi al-Jabal, Ouadi ei Djebel, Ouadi el Gabal. On keeli, kus kasutatakse mõistekirja (hieroglüüfe) või puudub kirjakeel hoopiski. Erikeelsed nimed võivad tähistada samu või lähedasi objekte, kuid nende ulatus ei kattu, eeskätt merede, lahtede või mäestike puhul. Poliitilistest probleemidest mainitagu seda, et on objekte, mis ei kuulu ühegi riigi suveräänsuse alla (mered, ookeanid) või on jagatud mitme riigi vahel (suured jõed, mäestikud). Rahvusvahelise kaardi koostamisel tuleb sellistest probleemidest mõistlikult jagu saada. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomisega avanesid võimalused rahvusvaheliseks diskussiooniks nimede normimise teemal. 1949. a. olid kohanimed esmakordselt arutusel ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogus (ECOSOC). 1953. я. saatis ÜRO oma liikmesriikidele ringkirja, milles palus arvamusi nimede rahvusvahelise normimise vajaduse kohta. Tugi­ nedes neile vastustele ja mitmele ettepanekule, võttis ECOSOC järg­ nevalt vastu resolutsioone, kus konkretiseeriti rahvusvahelise nimekor-

1 Rahvusvahelise nimekorralduse põhimõtteid on eesti keeles ka varem tutvustatud: V. Pall, Üks rahvusvaheline tõsiasi. «Keel ja Kirjandus» 1969, nr. 2, lk. 106—107; H. Saari, Uus Haack ja meie. Koos ohkega Eesti NSV uue kaardi ees. «Keel ja Kirjan­ dus» 1969, nr. 11, lk. 686—690; H. Saari, Keelehääling. Tallinn, 1976, lk. 138—145; H. Saari, Nimeerandeid vähemale. «Keel ja Kirjandus» 1975, nr. 7, lk. 427—429; Nime­ kirjutusraamat (käsikiri, on aastaid oodanud kirjastamist «Valguses»). Ajaloo käsitlemi­ sel olen tuginenud põhiliselt ORO kohanimeekspertide rühma endise sekretäri Max С de Henseleri poolt VI kohanimekonverentsiks ettevalmistatud ülevaatele (dokument E/CONF.85/CRP.3). Taustateavet pakuvad ka: V. Nissilä, Ensimmäinen kansainvälinen paikannimien normaalistamiskonferenssi. «Virittäjä» 1968, nr. 1, lk. 58—72; P. Aalto, Toinen kansainvälinen maantieteellisten nimien normaalistamiskonferenssi. «Virittäjä» 1972, nr. 4, lk. 451—455; E. M. Närhi, Kolmas kansainvälinen paikannimien normaa­ listamiskonferenssi. «Virittäjä» 1978, nr. 3, lk. 289—295; E. M. Närhi, YK:n viides nimistönhuoltokonferenssi 1987. «Kieliposti» 1988, nr. 1, lk. 4—12.

264 ralduse põhimõtteid ja ülesandeid. Juba siis jõuti üksmeelele selles, et kogu nimekorralduses on kaks põhitegurit: a) rahvuslik nimekorraldus, mida juhib iga maa iseseisvalt; b) rahvusvaheline kokkulepe rahvuslikult normitud nimekujude teis­ tesse keeltesse ülekandmise standardmeetodite kohta. Ühine arusaam saa­ vutati selles, et ladinatähelistes keeltes kasutatavad kohanimed jäävad rahvusvahelises tarvituses muutmata (oli olnud ettepanekuid rakendada kõikjal näiteks nimede inglispärast transkriptsiooni). ECOSOC-i 1959. a. resolutsiooni põhjal kutsus ÜRO peasekretär 1960. a. esimest korda kokku kohanimeekspertide rühma. Rühma esi­ meheks oli dr. Meredith F. Burrill USA-st, liikmed olid Prantsusmaalt, Inglismaalt, Iraanist, Guatemalast ja Hiinast. Rühm koostas kohanime- probleemistiku kohta üksikasjaliku raporti, milles soovitas teema arutami­ seks kokku kutsuda rahvusvahelise konverentsi. 4.—22. septembril 1967 toimuski Genfis esimene ÜRO kohanimekor­ ralduskonverents, kus oli 111 esindajat 54 maalt. Konverentsi resolut­ sioonid kinnistasid ekspertrühma varasema töö tulemusi ja panid aluse rahvusvahelise nimekoostöö arengule. 1968. a. tunnustas ECOSOC nime­ korralduse tähtsust ja soovitas ekspertide rühmal jätkata sidepidamist eri maadega ning valmistada ette küsimusi järgmiseks konverentsiks. ÜRO kohanimekorralduskonverentsid on toimunud iga viie aasta järel (vt. tabel 1). Peale riikide valitsuste määratud esindajate osalevad konverentsidel vaatlejatena ÜRO allorganisatsioonid, valitsus­ välised ja rahvusvahelised teadusorganisatsioonid. Vastavalt varem tea­ tatud päevakorra projektile võivad osalejad esitada konverentsile käsitle­ miseks informatsiooni oma maa nimekorralduse tulemuste kohta ja reso­ lutsioonide ettepanekuid. Tavaliselt esitavad maad aruande viimase viie aasta jooksul tehtust ja sellest, kuidas on järgitud varasemate konverent­ side otsuseid. Seejuures konverentsil endal ettekandeid ei peeta, vaid käsitletakse varem ettevalmistatud kirjalikke dokumente. Olulisemates küsimustes püütakse vastu võtta resolutsioone, mis — nagu sellistel rah­ vusvahelistel üritustel ikka — ei ole otseselt kohustavad, vaid on soovi­ tusliku iseloomuga.

Tabel 1 ÜRO kohanimekorralduskonverentsid

, , _, . ' , , .. , Vastuvõetud Jrk. Toimumiskoht Aeg resolutsioone I Genf 04,—22. 09. 1967 20 II London 10.—31. 05. 1972 39 III Ateena 17. 08.—07. 09. 1977 27 IV Genf 24. 08.—14. 09. 1982 26 V Montreal 18.—31. 08. 1987 26 VI New York 25. 08—03. 09. 1992 15 Konverentside vaheajal on põhiline rahvusvaheline nimekoostöö organ ÜRO kohanimeekspertide rühm (ingl UNGEGN — United Nations Group of Experts on Geographical Names), mis oma praeguse nimetuse sai 1972. a. ja mis on üks ECOSOC-i alalisi ekspertrühmi UNGEGN koguneb tavaliselt iga kahe aasta tagant ning vahetult iga konverentsi eel ja järel. Praeguseks on peetud 16 istungit. UNGEGN on põhikirja kohaselt kollegiaalne konsultatiivne organ, kelle otsused on soovituslikud. Rühma eesmärgid sõnastati uuesti VI konverentsil ja need on järgmised: a) rõhutada rahvusliku ja rahvusvahelise kohanimede normimise tähtsust ja sellest saadavat praktilist kasu, b) koguda rahvuslike ja rahvusvaheliste organite selleteemalise töö tulemusi ja levitada neid kõigile liikmesriikidele, 265 c) uurida nimekorralduse põhimõtteid, poliitikat ja meetodeid ning teha selle põhjal ettepanekuid, d) vahendada teaduslikku ja tehnilist abi nimekorralduse arendami­ seks eeskätt arengumaades, e) olla sidepidajaks liikmesriikide ja rahvusvaheliste organisatsioo­ nide va'hel nimekorraldusküsimustes, f) täita ÜRO kohanimekonverentside antud ülesandeid. Rühma otsused tehakse konsensuse alusel. Arutusele ei võeta küsi­ musi, mis riivavad riikide suveräänsust. Lisaks ÜRO hartale juhindub ekspertruhm veel kahest põhimõttest: 1) nimekorraldus peab rajanema teadussaavutuste! nii keelekorralduse kui ka andmetöötluse tehniliste vahendite osas; 2) nimede rahvusvahelise normimise aluseks on rahvus­ lik normimine. UNGEGN koosneb põhikirja järgi keelelis-geograafiliste jaotiste (ingl linguistic/geographical divisions) ekspertidest. Jaotised on mõeldud piir­ kondliku mmekoostöö edendamiseks. Iga riik võib ise otsustada milli­ sesse jaotisse ta tahab kuuluda, kuid see ei tohi moonutada jaotise «kee- Iehs-geograafihst iseloomu» (teisisõnu, Eesti ilmselt ei saaks ennast arvata nait. Ladina-Ameerikasse). Lisaks võib riik osaleda veel ühes jao­ tises ja saata vaatlejaid osalema muude jaotiste koosolekutele Jaotise riigid valivad UNGEGN-isse ühe oma esindaja (eksperdi) ja selle ase­ täitja. J Enne VI konverentsi oli 19 jaotist: 1) Ameerika Ühendriikide/Kanada- 2) araabia; 3) Edela-Aasia (peale araabia); 4) Hiina; 5) hollandi- ja saksakeelne; 6) Ida-Aafnka; 7) Ida-Aasia (peale Hiina); 8) Ida-Vahe- mere peäle araabia); 9) India; 10) Kagu-Aasia ja Vaikse ookeani edela- ?^: I^,-keIdi; 12) Kesk-Aafrika; 13) Kesk-Ida Euroopa ja Kagu-Euroopa; i,\ La.a!na-Ameerika; 15) Lääne-Aafrika; 16) Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Ludu; 17) Põhjala; 18) romaani-kreeka ja 19) Ühendkuning- nigi (Inglismaa) jaotis. VI konverentsil loodi lisaks Balti ja Lõuni- Aafnka jaotis ning senine NSV Liidu oma nimetati ümber Ida-Euroopa Pohja- ja Kesk-Aasia jaotiseks. ' ' Üksikküsimuste lahendamiseks on UNGEGN-i raames loodud töörüh­ mad mis too lõpetamise järel laiali saadetakse. Enne VI konverentsi tegutses viis töörühma, mis käsitlesid toponüümilisi andmekogusid topo- nuumikakursusi, ühtset latinisatsiooni, UNGEGN-i töö tulemuslikkust ja terminoloogiat. J

Kohanimekonverentsidel käsitletav temaatika on lai, sellest kõigest ülevaadet anda ei olegi nii kerge. Järgnevas on toetutud konverentside resolutsioonidele (neile viitamisel on rooma numbriga märgitud konve­ rentsi, araabia numbriga resolutsiooni number, näit. H/2) ja paari vii­ mase konverentsi töödokumentidele.

Rahvuslik nimekorraldus Rahvusvahelise nimekoostöö aluspõhimõtteid on rahvusliku (omariik- Iiku) nimekorralduse esmasus. Juba 1966. a. ekspertrühma koosolekul sõnastati üheks kokkukutsutava konverentsi eesmärgiks hajutada mis tahes kahtlusi selles, et rahvuslikult normitud nimed on rahvusvahelise normimise oige lähtealus ja kinnitada, et rahvusvaheline tähestik ei ole teostatav.2 Rahvusvahelise tähestiku all mõeldi varem ajuti esitatud motet rakendada kõigi maailma kohanimede kirjutamiseks ühtset kirju-

,2 United Nations activities in the field of standardization of geographical names VI konverentsi dokument E/CONF.85/CRP.3, lk, 10, Т'ЧЧЦ names. 266 tusviisi, mis oleks nähtavasti rajanenud ühel maailmakeeltest (inglise, prantsuse, hispaania jne.). Kuna see oleks utoopiline, siis asuti algusest peale seisukohale, et rahvusvahelises tarvituses tuleb järgida neid amet­ likke nimekujusid, mida maa ise kasutab. Iga maa suveräänne õigus on ise määrata oma maa-alal asuvate kohtade nimed ja samuti viis, kuidas neid kirjutada. Kui selle maa ametikeel kasutab ladina kirja, siis loe­ takse tema ladinatähelised kohanimed automaatselt rahvusvaheliseks. Ladina alustähestikku kuulub 26 tähte. Paljud keeled kasutavad oma häälikute märkimiseks veel lisamärke (diakriitikuid) tähe all, peäl või keskel, samuti erikujulisi tähti. Eesti tähestikku kuuluvad näiteks veel õ, äj ö, ü, š ja ž. Levinuimad diakriitikud on akuut (näit. e), graavis (e), tsirkumfleks (e), treema e. täpid (и), sedii (c) ja haak (c). Erikujulistest tähemärkidest mainitagu islandi 8 ja P. saksa fi (= ss) või türgi / (punktita i). Diakriitikutel on keeles oluline tähendus ja nende ärajät­ mine võib tuntavalt segada nimest arusaamist (võrreldagu kas või eesti kohanimesid Oru ja Oru, Äksi ja Äksi, Tauka ja Tauka). Seepärast on resolutsioonis I/10 soovitatud, et rahvusvahelises tarvituses säilitataks ka diakriitikud, isegi juhul, kui kasutatakse suurtähti (mõnes, näit. prant­ suse keeles, on komme need siis ära jätta). Kui vahepeal tundus, et trü- kitehnilised probleemid diakriitikutega tähtede märkimisel vähenevad (vrd. raskusi eesti õ trükkimisel), siis arvutiajastul on need taas päeva­ korral, kuna kasutatavad kooditabelid on tähemärkide valikul piiratud ja vahel isegi eesti ortograafiat kahjustavad (s ja ž asendamine sh ja z/i-ga). Seega on siin Eestis üksnes meie otsustada, kuidas ja milliseid Eesti kohanimesid tarvitada, ning teised maad respekteerivad meie otsustusi. Väärib märkimist, et 1989. a. vastuvõetud keeleseadusesse lisati eraldi peatükk nimede kohta ja selle § 29 sätestab: «Eesti NSV koha- ia isiku­ nimede rahvusvaheline ladinatähcline 'kuju on identne Eesti NSV-s kasu­ tatavaga.» Nagu hilisemad kogemused näitavad, ei olnud selle sisuliselt enesestmõistetava põhimõtte kirjapanek üldsegi ülearune, sest ka eest­ laste seas leidub «rahvusvahelise tähestiku» (põhiliselt inglise) teadlikke või ebateadlikke pooldajaid. Ega muidu korduks keelenouandlas saereli küsimus, kuidas üht või teist eesti nime «inglise keeles» kirjutada. Põhi­ liselt muretsetakse täppidega tähtede üle ja näiteks selle pärast, kas inglane hääldab korrektselt, kui kirjutada Jüri Jõeäär. Inglased miski­ pärast ei muretse, kui õigesti eestlased loevad nime John Major ... Ees­ tikeelsed nimed kirjutatakse rahvusvahelises kontekstis, sealhulgas inglis-, prantsus- või muus ladinatäheliskeelses kontekstis täpselt nii nagu eesti keeles. See põhimõte väärib ülekordamist, sest kõik ametiasu­ tused seda ei tea. «Eesti Telekom» avastas alles hiljaaegu, et rahvusvahe­ lises postiagentuuride nimestikus olid Tallin ja muud säärased, eesti kohanimede ä oli muutunud ya"ks, jne. Et nendest lahti saada, pöördusid nad põhjenduste saamiseks keeleinimeste poole. See, et viimase viiekümne aasta jooksul paljud rahvusvahelised välja­ anded, sealhulgas atlased, sõiduplaanid, statistilised nimestikud, ei tun­ nistanud Eesti kohanimesid eestikeelsel kujul, on kahtlemata seotud olnud Eesti poliitilise staatusega. Eestit vaadeldi kui venekeelse super­ riigi provintsi, millel puudus oma keel. Kohanimede kirjutamise aluseks sai kirillitsa. Nii ilmusidki ingliskeelsetele kaartidele Pyarnu. Kokhtla- Yarve. Kha(a)psalu, Khiuma jts. Seda, et need kohanimed olid eelnevalt vene tähestikku eesti nimekujust transkribeeritud ja mingeid erilisi vene­ keelseid kohanimesid Eestis ei olnud, oli rahvusvaheliselt üsna tülikas selgitada. Oli ju ka erandeid, näiteks Tallinn kirjutati varem vene tähte­ dega Таллин. Nüüd peaks olukord olema muutunud, kuid peab tunnistama, et see rahvusvaheline masinavärk on hirmus inertne, Veel 1992. a, anti välja 267 Euroopa autoteede atlas, kus Eesti ja teised Balti riigid olid küll eralda­ tud iseseisvateks riikideks, kuid nimekirjutuse järgi otsustades olid nad ikka veel venekeelsed maad. On pisut ka meie teha, et sellised arusaa­ matused kaoksid, ja eelkõige saame sellele kaasa aidata meie oma kaar- ditoodangu ja nimeinformatsiooni levitamisega, samuti osa võttes vasta­ vatest rahvusvahelistest üritustest. Et suund ametlike rahvuslike nimekujude tunnustamisel on väära­ matu, seda võib näha 1992. a. detsembrikuu «National Geographic Maga- zine'ile» lisatud uuelt Euroopa kaardilt. Peale uute piirijoonte tõmbamise on selle kaardi koostajad piisavat tähelepanu pööranud ka nimekirjutu- sele. Baltimaade kohanimed on seal esitatud ülipüüdlikult (erandiks on vaid lätikeelse Riga asemel Riga), koguni nii, et ka teispool Eesti-Vene puri asuv endine Jamburg on Kuressaares tehtud. Kuid põhiline on see et Euroopa kaardil on esmakordselt esitatud teiste endiste liiduvabarii­ kide kohanimed nendekeelsel kujul. Kohati pole andmeid olnud piisavalt (osaliselt on algkeelsed näiteks kaardile jäävate Kesk-Aasia vabariikide kohanimed), kuid Valgevene, Ukraina, Armeenia, Moldova ja Aserbaid- zaam kohanimed on 100%-liselt omakeelsed, kaks viimast ladinatähelises kirjaviisis, ülejäänud inglispärases transkriptsioonis. Siin on ka meile mõtlemisainet, sest ukraina Lviv, Harkiv, Zaporižžja (pro Lvov Harkov Zaporozje) jts. peaksid eestikeelseski kontekstis kasutusele tulema (mol­ dova Unenäu juba on). Ukraina teataski kuuendal konverentsil et soo­ vib ukramakeelsete nimekujude rahvusvahelist tunnustamist ning asub välja töötama latinisatsiooni.

Latin isatsioon Siit jõuamegi järgmise olulise teema juurde: mida teha siis kui keel kasutab mingit muud kirja peale ladina. Maailmas on palju erinevaid kirju, mis jagunevad kolme suurde kirjutussüsteemi: alfabeetiline (täht- kiri) süllaabiline (silpkiri) ja ideo- ehk logograafiline (mõistekiri). Täht- kirjade näiteks olgu vene kirillitsa, kreeka, araabia, heebrea; silpkirja­ dest võib nimetada amhaarat ja jiaapani katakana't, mõistekirja tüüpilise­ mad näited on hiina ja jaapani kanji. Kuna valdav enamik maid kasutab ladina kirja, sus ollakse enim huvitatud muukirjaliste nimede latinisat- sioonist ehk ladina tähtedega kirjutamisest (vältimaks seost ladina kee­ lega, on seda mõistet nimetatud ka romanisatsiooniks). Konverentsidel on kull käsitletud ka muid konversioone, näiteks on NSV Liit esitlenud nimede vene transkriptsiooni ja Iisrael heebrea transkriptsiooni põhimõt­ teid. K Põhimõtteliselt on kokku lepitud (resolutsioon 1/9), et iga keele jaoks eraldi peaks välja töötatama ühtne rahvusvaheline lati- f uatsn-u-n' ^ida kõIbaks sellisena kasutada kõigis ladinatähelistes keeltes Põhimõtte rakendamine peaks kaotama olukorra kus mõne keele (vene, hiina) jaoks on sõltuvalt otstarbest ja vahendajakeelest kasutusel mitu erinevat latinisatsiooni. Vene nimede "transkriptsioone on loodud ja kasutusel mitmeid, alates n.-ö. rahvusvahelistest (ISO ja GOST-i stan­ dardid) kuni rahvuslikeni (inglise, prantsuse, ühisskandinaavia eesti) Ladinatähelises maailmas rändavad nimed hõlpsasti ühekeelsest'tekstist leiskeelsesse. Eri latinisatsioonide vastuolulisuse tõttu on aga tagantjä­ rele võimatu kindlaks teha, kas näiteks keegi venelane Chalterin on tege­ likkuses ХалтерШ (kui nimi oli saksapäraselt), Шалтерин (prantsuspä­ raselt), Чалтерин (inglispäraselt kirjutatud) või koguni Цхалтерин (rah­ vusvahelise tabeli järgi). Ühtse rahvusvahelise latinisatsiooni põhimõtet on lihtsam deklaree­ rida kui praktiliselt ellu viia. Vaidlused selle üle, millist süsteemi raken­ dada, millised on lähtekeele (source language) ja sihtkeelte (target lan­ guages) õigused, on olnud pikad ja kohati ägedad, seepärast pole tule­ musi nn palju, kui sooviks. ' 268 Nimede konversiooniks (tähestikuvahetuseks) on kaks põhilist meeto­ dit: transkriptsioon ja transliteratsioon. Transkriptsioon on UNGEGN-i järgi «keeltevahelise nimekonversiooni meetod, kus lähtekeele fonoloogilisi elemente (s. t. häälikuid) märgitakse mingi sihtkeele vahen­ ditega ja selle kirjas, kasutamata tavaliselt lisamärke».3 Määratlus on parasjagu lai, sinna mahuvad ka ladinatäheliste keelte omavahelised kon­ versioonid, näit. inglise Chichester -#» saksa Tschitschester, saksa Stutt­ gart -> inglise Shtootgart, mille järele muidugi mingit vajadust ei ole. Transkriptsiooni ladinatähelistest keeltest kasutavad grammatilistel põh­ justel siiski läti ja osaliselt leedu keel. Transkriptsioon ei ole tavaliselt pööratav, arvuti abil võiks tagasitranskriptsioon anda toodud näidetes tulemuseks inglise Tshitshester'i või saksa Schtutgart'i. Transliteratsioon, sõna-sõnalt ümbertähtimine, on «täht- ja silpkirjadevahelise nimekonversiooni meetod, kus lähtekirja igale mär­ gile vastab sihtkirjas põhimõtteliselt üks märk, kaksik- või kolmikmärk, diakriitik või nende kombinatsioon. Transliteratsioon taotleb erinevalt transkriptsioonist täielikku pööratavust ja ta on esitatav tabelina».4 Seni ÜRO poolt heakskiidetud latinisatsioonid on põhinenud nii transkriptsioonil (tai, hiina) kui ka transliteratsioonil (enamik). Ideaal­ seks peetakse olukorda, kus vastav maa ise on kehtestanud ametliku lati- nisatsiooni ja kasutab seda laialt oma väljaannetes, hõlbustades seega teistel maadel ametliku ainese kasutamist. Sellised omaladinad on loonud näiteks Bulgaaria (res. 111/10), Hiina (III/8) ja Kreeka (V/19). Nende latinisatsioonide rahvusvahelise aktsepteerimisega pole raskusi tulnud, kuigi hiina keele puhul oli varem laialt levinud muid transkriptsioone ja kreeka nimede puhul on probleemiks vanakreeka nimede kirjutus. Kuid Kreeka ise on möönnud, et sobivas kontekstis on aktsepteeritavad ka klas­ sikalised nimekujud. Kreeka latinisatsioon sobib ühtlasi näiteks, kuidas on ühendatud transkriptsioon ja transliteratsioon, üks n.-ö. massitarbeks, teine teaduslikum ja täpsem. Transliteratiivsus, s. o. pööratavus, saavu­ tatakse mõne lisamärgi, põhiliselt allkriipsu abil. Kreeka i ja t], mis tran­ skriptsioonis on ühtviisi i, on transliteratsioonis eristatud: i ja i; samuti on о ja ,co vasteks о ja o, transkriptsioonis aga mõlemad o. Pikemaid vaidlusi ja ägedat vastuseisu põhjustas vene nimede latini- seerimine, kus vastamisi oli NSV Liidu poolt kehtestatud lääne- ja lõuna­ slaavi (tšehhi, horvaadi) keelte ortograafiale lähedane latinisatsioon ning põhiliselt ingliskeelsetes maades käibiv transkriptsioon. Alles 1987. a. Montrealis õnnestus vastu võtta resolutsioon (V/18), mis soovi­ tas venelaste omaladinat. Kuid selle rakendamine teistes maades tundub võtvat märksa enam aega kui hiina latinisatsiooni puhul. Osalt on ehk põhjuseks see, et venelased ise ei ole seda ulatuslikumalt tarvitama haka­ nud, peale kohanimede seni riiklikult väljaantavatel kaartidel. Lisaks mainitutele on rahvusvahelised latinisatsioonid vastu võetud amhaara (II/7), heebrea (111/13), India keelte (11/11, 111/12, IV/17), khmeeri (11/10), makedoonia (III/ll), pärsia (1/13), serbia-horvaadi kirillitsa (III/ll) ja tai (1/14) keele kohta. Puuduvad aga näiteks jaa­ pani, korea ja araabia ühtsed latinisatsioonid. Kui korea keele puhul on takistuseks olnud maa jagunemine kaheks vastandlikuks riigiks, siis Jaa­ panis on tekkinud olukord, kus enam-vähem kogu ladinatäheline maailm kasutab nn. Hepburni transkriptsiooni, jaapanlased ise on aga riiklikult kehtestanud teistsuguse latinisatsiooni (kunrei-shiki), mille erinevused pole küll ületamatud. Et aga rahvusvahelise süsteemi kehtestamiseks on vaja nii lähtekeele kui ka sihtkeelte enamiku esindajate nõusolekut, siis pole seni jaapani latinisatsioonis kokku lepitud.

3 Glossary of toponymic terminology. VI konverentsi dokument E/CONF.85/CRP.1, lk. 26. 4 Glossary of toponymic terminology ..., lk. 27. 269 Araabia nimede ühtne iatinisatsioon on takerdunud riikide paljuse taha, kes on osalt orienteerunud inglise, osalt prantsuse vm. keeltele. Araabia kirjakeele ja kohapeal kõneldavate murrete/allkeelte erinevused on suured, mis samuti raskendab nimede normimist. Põhiliselt inglise ortograafiale lähedast nn. 1971. a. Beiruti parandatud süsteemi (res. II/8) on seni aktsepteerinud mitu idapoolset araabia riiki alates Liibüast, samas kui Maroko, Alžeeria ja Tuneesia on kindlaks jäänud prantsus­ pärasele latinisatsioonile. Rahvusvaheliselt heakskiidetud latinisatsioone tuleb rakendada ka Eestis, muidugi pärast mõningast kaalutlemist, õigekeelsuskomisjon on 1977. a. soovitanud bulgaaria ja serbia-horvaadi omaladinat, viimane on õieti selle keele Horvaatias kasutatav ladinatäheline paralleelkirjaviis. Hiina nimede Iatinisatsioon (pinyin) tuli aga meil kasutusele juba 1960-ndatel aastatel, ammu enne selle rahvusvahelist levikut, kui hiinla­ sed isegi ei olnud oma kirjaviisi rakendamisel järjekindlad. Kahtlemata on meie jaoks oluline otsustada lähemal ajal, mida teha vene ja kreeka nimedega, mille mõlema kohta on meil kasutusel oma transkriptsioon. õnneks ei ole kummagi keele rahvusvaheline Iatinisatsioon meil kasuta­ tavast radikaalselt erinev. Vene keele puhul on siiski takistuseks see, et üleminek uuele latinisatsioonile eeldab ümberkorraldusi ka meie ametli­ kus asjaajamises (isikunimed!). Võiks veel märkida, et Eestis on 1970-ndatel aastatel kehtestatud transkriptsioonitabelid tollaste liiduvabariikide keeltest pärinevate nimede märkimiseks. Nüüd, tõsi küll, on mõned neist oma tähtsust kaotamas seo­ ses keelte endi üleminekuga ladina kirjale (aserbaidžaani) või nende ametliku omaladina ootel (ukraina).

Eksonüümid Hoolimata rahvuslike nimekujude rahvusvahelise tunnustamise üld- põhimõttest on paljudes keeltes siiski traditsioonilisi nimesid välisalade kohta, mis erinevad kohalikest ametlikest. Tunnuslik oli juba I kohanime­ konverentsi toimumise koha nimi. Eesti keeles nimetame seda Genfiks, mis on saksakeelne nimi, kohalik ametlik prantsuse nimi on Geneve, itaalia nimi Ginevra, inglise Geneva, hispaania Ginebra jne. Arusaadav, et mitmenimelisus on rahvusvahelises suhtluses häiriv tegur. Kui oli otsustatud tunnustada rahvusvaheliselt üksnes kohapeal tarvitatavat ametlikku nime, siis tulenes sealt loogiline nõue, et sellest erinevate nime­ kujude tarvitamist tuleks piirata. Neid traditsioonilisi, konventsionaalseid nimekujusid nimetatakse eksonü urnideks. Eestikeelsed eksonüümid on näit. Turu (Turku/Äbo), Varssavi (Warszawa) ja Viin (Wien). Samuti on Warsaw Warszawa ingliskeelne, Londres Londoni prantsuskeelne ja Mailand Milano saksakeelne eksonüüm. Eksonüümi vastandumiste on e n d o n ü ü m, s. o. kohalik ametlik nimi. Eksonüümi täpne definitsioon on «mingis keeles kasutatav nimi objekti kohta väljaspool maa-ala, kus seda keelt tunnustatakse ametikeelena. Eksonüüm erineb endonüümist enam kui ainult diakriitiliste märkide või konversiooni poolest».5 Seega on eksonüüm määratletud eelkõige poliiti­ liste piiride põhjal, arvestamata nimede keelelist päritolu (eesti Ruhja võib olla küll vanem ja algsem, ent lätikeelse Rüjiena suhtes on ta siiski eksonüüm). Definitsioon võimaldab eksonüümideks pidada ka paljurahvu­ selises riigis kasutatavaid omakeelseid nimesid, kui need jäävad välja­ poole oma ametlikku keelepiiri. Nii võiks Luik'i Belgias pidada prant­ suse Liege'i flaamikeelseks eksonüümiks. Konverentside resolutsioonides (11/28, 11/29, UI/18, UI/19, IV/20) on

5 Glossary of toponymic terminology...., lk. 12—13. 270 korduvalt kutsutud vähendama eksonüümide tarvitust ja võimaluse kor­ ral üle minema kohalikele ametlikele nimedele. Kuivõrd eksonüümide täielik väljajuurimine on mõeldamatu, siis soovitatakse iga keele kohta koostada nende ammendav loetelu, mis on teistele maadele informatsioo­ niks ja mida enam ei täiendata. Kui alguses, eriti 1972. a., oldi eksonüümide vastu väga sõjakalt mee­ lestatud, siis viimastel aastatel on tuldud arusaamisele, et eksonüümidele tuleb läheneda diferentseeritult, arvestades nende päritolu, kasutusula- tust ja võimalike arusaamatuste ohtu. On selge, et mingis keeles hästi juurdunud ja üldiselt tuntud eksonüümid — eesti keeles näiteks paljud Euroopa maade nimed — ei tekita tekstide tõlkimisel mingit probleemi. Samas on nimesid, mille erinevus endonüümist on väike ja vaevu taju­ tav, mistõttu neid ei osata eksonüümideks pidadagi. Eesti keeles sobivad näideteks Antverpen — Antwerpen, Krakov — Krakõw, Upsala — Uppsala, Taivan — Taiwan. Selliste kärpimine ei tohiks olla raske. Lisaks tundub, et eksonüümide vähendamisel on otsustav kaal suurkeeltel, mida rahvus­ vahelises suhtluses kasutatakse märksa rohkem kui näiteks eesti keelt. Eksonüümide päritolust nii palju, et kahtlemata on ebameeldivamad need, millel nii või teisiti on kolonisaatorlik minevik — näit. inglis- ja prantsuskeelsed nimed Aafrikas —, ja talutavamad need, mis kajastavad üksnes rahvaste naabrussuhteid ja pikemaajalist läbikäimist. Seepärast suhtuksin pisut erinevalt näiteks Eesti kohtade sa'ksa- või venekeelsetesse (Reval ja Ревель Tallinn', Fellin 'Viljandi') ja lätikeelsetesse (Pernava 'Pärnu', Terbata 'Tartu') eksonüümidesse. Eestis on täies kooskõlas rahvusvaheliste põhimõtetega püütud kär­ pida eksonüümide tarvitust. Eriti tähtis oli selles osas õigekeelsuskomis­ joni 1983. a. otsus 6, mis käsitles maade ja pealinnade nimesid. Eelkõige püüti tollal kõrvaldada hilistekkelisi, 1950. — 1960-ndate aastate mugan- deid, mille erinevus originaalist ei olnud suur (Stokholm ->- Stockholm, Madriid -+ Madrid). Nüüd võib nentida, et põhiosa komisjoni soovitus- nimestikust on keeletarvituses juurdunud, ära on langenud või vähest tarvitust leidnud aga need nimekujud, kus ekso- ja endonüümi erinevused on olnud liiga suured (Kopenhaagen ja Kebenhavn, Lissabon ja Lisboa, Bukarest ja Bucure$ti). Kui ühest küljest on kuulutatud, et «rahvuslikke nimekujusid ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohast transkriptsiooni võõr­ tähestikku kasutavatest keeltest ei tule lugeda eksimuseks eesti õigekeel­ suse vastu» 7, s. t. kõik endonüümid on eesti tekstis õiged, siis teisest kül­ jest on märgitud, et eksonüümide kärpimine ei ole eesmärk omaette. Mõnda eksonüümi võib pidada oluliseks keeleajaloo mälestiseks. Eriti on seda naaberkohtade eestikeelsed nimed (Riia, Pihkva, Viiburi, Ojamaa), mis kajastavad meie põliseid suhteid nende aladega. Naabrusnimede kao­ tamine ei oleks mingil juhul vajalik ega otstarbekohanegi. Muide kuulub sellesse hulka ka taaselustatud Peterburi, mida tuleks lahus hoida vene­ keelsest ja germaanilähtesest Sankt-Peterburg'ist, sest ajakirjanduses kohtab viimasel ajal sageli hübriide («St. Peterburi» jms.). Kuigi sallivus eksonüümide suhtes on mõnevõrra kasvanud, on siiski peetud vajalikuks, et eksonüümide rahvusvahelisel tarvitamisel kasutataks neid koos endonüümiga ja et rahvuslik ametlik nimekuju oleks alati esikohal (res. V/13). Nimekogumine Selleks, et omariiklik nimekorraldus saaks funktsioneerida vähegi edukalt, on vaja kõigepealt kohanimed kirja panna. Nimede kogumine

6 Kirjakeele teataja 1979—1983. Õigekeelsuskomisjoni otsused. Tallinn, 1985, lk. 73—87. 7 Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn, 1976, lk. 829. 271 rahvasuust on keskne ülesanne paljudes maades. Võimalused ja tööde ulatus on maiti erinevad. Soomes, mida võib eeskujuks seada, on pea­ aegu kaotatud «valged laigud», kust nimesid pole kogutud. Kohanimed on Helsingis Kodumaiste Keelte Uurimiskeskuses korralikult fikseeri­ tud, sealhulgas nende asukoht kaardil. Kohanimeküsimuste lahendamisel on see kõik väga oluline, sest esmajoones tugineb nimekorraldus põlis­ tele rahvapärastele nimedele. Nimekogujate põhimure on mitmel pool maapiirkondade tühjenemine ja põlisasukate vähesus — pole, kellelt nimesid küsida. Ka nimekogujate endi ettevalmistus nõuab tähelepanu, sest neil peab olema aimu koha­ pealsest keelest/murdest, nad peavad oskama kaarti lugeda jne. Rahvus­ vahelisel toetusel korraldatakse arengumaades nimekogujatele sageli väl­ jaõpet. Lingvistiline haridus on tarvilik eriti maades, kus kõneldavaid keeli on mitu ning paljudel neist puudub kirjakeel. Kohanimede märkimiseks on siis tarvis leida mingi provisoorne kirjaviis. Kanadas on katsetatud eskimo ja indiaani nimede ametlikku fikseerimist, kuigi ladina tähtede sobitamine kõigi häälikutega nõuab peamurdmist. Konverentside resolut­ sioonides (1/16, 1/18, 1/20) on toonitatud kirjakeeleta keelte kohanimede kogumise tähtsust ja antud üksikasjalikke tegevusjuhiseid. Kui vähegi võimalik, tuleks algupärased nimed fikseerida ka ametlikult, sealhulgas kaartidel. Kanadas on näiteks põhjaalade kohanimesid viimasel ajal ametlikult revideeritud just põlisasukate nimesid kasutusele võttes. VI konverentsil esitles Prantsusmaa Uus-Kaledoonia uut kaarti, kus oli vara­ semast märksa enam aborigeenseid nimesid. Eestis alustati kohanimede süstemaatilist kogumist 1920-ndatel aasta­ tel ja nüüdseks on Keele ja Kirjanduse Instituudi kohanimekartoteegi se­ delite arv jõudnud poole miljoni lähedale. Kogud on korraldatud kihel­ kondade kaupa, lisaks on alfabeetiline üldkartoteek. Kahjuks on nimesid kogutud ebaühtlaselt, seda nii maa-alade kui ka kogumise kvaliteedi mõttes. Nõukogude ajal ei olnud võimalik fikseerida nimede asukohta kaar­ dil, sest need olid salastatud või äärmuseni moonutatud. Ennesõjaaegne kaardikogu hävis sõjakeerises. Nüüd on asutud kaardikogu uuesti looma, esialgu põhiliselt kaardikoopiatena, ent on ka Maa-ametilt saadud origi- naalkaarte. Uuem nimekogumine käib käsikäes nimede kaardile kandmi­ sega. 1992. a. suvel tegid sellist tööd Poides Pedagoogikaülikooli üliõpi­ lased Ellen Niidi juhendamisel. Varem põhiliselt filoloogiliseks tarbeks kogutud kohanimede karto­ teek omandab nüüdsest enam praktilist väärtust, sest taassündimas on eestikeelne kartograafia ja suuremõõtkavalised kaardid tuleb täita eht­ sate, normitud kohanimedega. Keele ja Kirjanduse Instituut osaleb Maa­ ameti kaardiprogrammis, aidates leida ja fikseerida koostatavatele kaar­ tidele rahvapäraseid kohanimesid. Praegu on käsil Rapla, Juuru ja Türi kihelkonna kaardilehed mõõtkavas 1 : 10 000. Töö tähendust järeltuleva­ tele põlvedele on vaevalt võimalik üle hinnata. Oluline on taas hoogustada Eesti kohanimede kogumist, eriti «val­ gete laikude» täitmist. KKI kohanimekogusid on inventeeritud, et teada saada, kus on suurimad lüngad. Nimekogumise kampaania tuleb eelne­ valt läbi mõtelda. Vahest õnnestub taaselustada üliõpilastest stipendiaa­ tide kasutamist nimekogumisel. Ametlik nimekorraldus Kui varasem kohanimistu on kujunenud rahvalikest nimedest pikema aja jooksul, siis tänapäeva vajadused eeldavad läbimõeldud ja sihikindla nimekorralduse olemasolu. Muu hulgas tuleb riigis ära jagada ka «nime- võim», s. o. määrata, kellel ja millistel tingimustel on õigus ametlikke 272 TAHVEL XVII

Aleksander Looring. TAHVEL XVHI

Ilmar Laaban (1991; Endel Veliste foto). kohanimesid panna. ÜRO kohanimekonverentside korduvalt esitatud soovitus on, et maad määraksid kindlaks nimekorraldusorganid (names authorities), kes oma kohanimesid fikseeriksid ja kogu nimekorraldust suunaksid (res. 1/15, 111/16, V/15). Need organid edastaksid ühtlasi infor­ matsiooni normitud nimede kohta nii riigisisesi kui ka rahvusvaheliselt. Vanimaid sellelaadseid organeid on Ühendriikide kohanimenõukogu (ingl United States Board on Geographic Names), mis on asutatud 1890. a. Selle ülesanne on normida USA enda kohanimesid ja koguda informatsiooni välisriikide kohanimede kohta. Nõukogu ei moodusta ise­ seisvat asutust, tema tööd aitavad korraldada siseministeeriumi geoloo­ giatalitus (US Geological Survey; kodumaised nimed) ja kaitseminis­ teeriumi kaardistusagentuur (Defense Mapping Agency; välismaa ni­ med). Esindajad on ka teistest USA föderaalasutustest. Igal aastal saab nõukogu sadu nimeettepanekuid seni nimeta objektide kohta. Nimede kaa­ lumisel arvestatakse kindlaid põhimõtteid: nimed peavad olema loovad ja selgesti teistest eristatavad, eelistatakse objekte kirjeldavaid, kohaliku ajaloo, rahvatavade, sündmuste või loodusega seotud nimesid. Juurdu­ nud nimede muutmist püütakse vältida. Nimeotsused avaldatakse eraldi sarjas, lisaks koostatakse ja ajakohastatakse osariikide kohanimeloen­ deid. Kuigi nõukogu ei normi välisriikide kohanimesid, kogub ta nende kohta informatsiooni ja määrab, millisel kujul neid tarvitada USA riigi­ asutuste väljaannetes. Kaardistusagentuur on välja andnud paljude välis­ riikide kohanimeloendeid kokku u. 5 miljoni nimega, endise NSV Liidu loend 400 000 nimega ilmus 7 köites.8 Soomes seevastu on nimevõim jagatud: nimeotsuseid teevad eri amet­ konnad oma pädevuse piires, näit. vallanimed otsustab valitsus, küla­ nimed maamõõduamet, postiagentuuride nimed sideamet, uute projek­ teeritavate alade põhinimed valla-(linna-)volikogu. Soome parlament on 1957. a. esitanud nõude, et enne nimede otsustamist kuulaksid ametkon­ nad ära nimeasjatundjate arvamuse. Ekspertasutuse ülesannet täidab soomekeelsete nimede osas Kodumaiste Keelte Uurimiskeskuse nimebüroo, rootsikeelsete nimede osas sama keskuse rootsi keele büroo. Eestis ametlik nimekorraldusorgan praegu puudub, samuti on lünki nimevõimu jagamisel. Seni kehtinud korra kohaselt (ÜN presiidiumi 1981. a. seadlus) otsustasid tänavate, parkide ja avalike kohtade nimed linna, alevi või külanõukogu täitevorganid. Neile abiks loodi mitmel pool (Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Kuressaares jm.) nõuandvad nimekomis- jonid. Maa-asulate, alevite, linnade ja rajoonide nimed määras ülem­ nõukogu presiidium. Pärast viimase likvideerimist 1992. a. uue põhisea­ duse alusel ongi tekkinud õiguslik tühik, sest seda õigust ei ole kellelegi üle antud. Onomastilise usaldusasutuse ülesannet võiks praegu täita Keele ja Kir­ janduse Instituut, ehkki ka seda pole ametlikult otsustatud. 1991. a. tegi Keeleamet katset ellu kutsuda riigiasutuste esindajatest ja nimeasja- tundjatest koosnevat kohanimenõukogu, kes oleks hakanud täitma üle­ riigilise nimekorraldusorgani ülesandeid. Eeskujuks võeti seejuures 1938.—1939. aastal Siseministeeriumi juures tegutsenud Kohanimede Nõu­ kogu, kes alustas Eesti kohanimede korrastamist ja ka eestistamist, kuid jõudis lõpetada ainult vallanimede käsitluse 1938. a. vallareformiga seo­ ses. Kahjuks takerdus uuem kohanimenõukogu loomise katse erimeelsus­ tesse nõukogu staatuse üle, ehkki vajadust sellise organi järele tunnis­ tati. Lõpuks läks hingusele ka ülemnõukogu presiidium, kelle juurde voi kellega seotuks seda nõukogu kavandati. Nüüd tuleb arutelu ilmselt otsast alustada.

8 United States Board on Geographic Names. VI konverentsi dokument WP. 17.

18 Keel Ja Kirjandus nr. 5. 1993. 273 Nimeloendid ja -andmebaasid Nimekorraldusorgani töö jääks vähetõhusaks, kui normitud nimesid ei avaldataks kõigile kättesaadavates väljaannetes. Riigi normitud kohanimistu avaldamine on seepärast tähtsal kohal kõigis nimekonve- rentside soovitustes (res. 1/14, 11/35, III/2, IV/18, V/16). Nimeloendid peaksid normitud nimede kõrval sisaldama teisi kasuta­ tud nimekujusid (nimed varasemates allikates, rööpnimed, murdekujud jne.), nimetatava eseme asukoha viite (koordinaadid, halduskuuluvus) ja eseme esmase kirjelduse (liik, ulatus, seos teiste esemetega). Väga paljud maad (USA, Kanada, Iiri, Saksamaa, NSV Liit) on välja andnud oma maa ja selle haldusüksuste normitud kohanimede loendeid, USA ja end. NSV Liit ka teiste riikide nimeloendeid. Uuemal ajal on loendeid lisaks paberväljaannetele saadaval arvutidisketil. Koik see peaks hõlbustama informatsiooni levikut. Nimeloenditega on otseselt seotud automatiseeritud andmetöötlus, sest nimede sisestamine arvutisse võimaldab märksa kiiremini loendeid aval­ dada ja kergendab kogu nimekorraldustööd. Kui I konverentsi ajal 1967. a. oli arvutitöötlus veel uudis (res. 1/3), siis järgnevalt süveneti ka selles valdkonnas tekkinud probleemidesse. Oluliseks peetakse, et arvutitöötluses ei moonutataks nimesid diakriitiliste märkide ärajätu või nime lühendamise teel, et eristataks suur- ja väiketähti jne. (res. 11/30). Tahetakse saavutada andmebaaside rahvusvahelist ühitatust (III/3, IV/19, V/19), mistõttu VI konverentsi eel koguti informatsiooni eri maades kasu­ tusel olevate kohanimeandmebaaside kohta. Levinuimad andmebaasid rajanevad kaardinimedel ja neid haldavad kaardistusettevõtted, ühitades nimeloendid sageli digitaalkaartide koos­ tamisega. Rootsis on maamõõduamet koostanud 1 : 50 000-liste ja 1 : 100 000-liste kaartide nimede andmebaasi ning kevadel 1991 muretse­ tud digitaalkaardistusprogrammi «PC-Mapperi» abil töödeldakse ka suu- remamõotkavaliste kaartide kohanimesid.9 Analoogiline töö toimub teistes Põhjamaades. USA-s on geoloogiatalituse kasutada andmebaas GNIS (Geographic Names Information System) kõigi Ühendriikide kaartidel olevate kohanimedega. GNIS koosneb riiklikust kohanimede andmebaa­ sist (u. 2 milj. nime: asulad, koolid, veehoidlad, pargid, orud, allikad jne.), topokaardinimede andmebaasist (nimed väljaantavate kaardilehtede kaupa) ja viitebaasist (sisaldab u. 2000 liigisõna ja allikate loetelu).10 Kohanimede andmebaase luuakse ka lingvistiliste, ajalooliste jm. uuringute tarvis. Soome Kodumaiste Keelte Uurimiskeskuse nimebüroos on asutud arvutisse viima osa suurtest nimekogudest. Esmaeesmärk on sisestada umbes 10% kõigist nimedest, võttes aluseks valiku Soome val­ dadest, mis kõige paremini esindab Soome kohanimevara.11 Austria Ida- ja Kagu-Euroopa Uuringute Instituut on koostöös Austria Rahvusraama­ tukoguga asunud koostama Kesk-, Ida- ja Kagu-Euroopa kohanimede mit­ mekeelset andmebaasi, kuhu tahetakse hõlmata kõik XX sajandil kasutu­ sel olnud nimekujud, samuti naaberalade eksonüümid. Andmebaas on selgesti ajalookallakuga, sest tahetakse muu hulgas teada asulate elanike arvu ja halduskuuluvust enne Esimest maailmasõda. Andmebaas peaks hõlmama Eesti kohanimesid ja pakkuma mitmekülgset ja kasulikku infot, arvestades Ida-Euroopa kirevat keelelist ja poliitilist ajalugu.12 Eeltööna

9 Toponymic data bases and editing of text. Prepared by Anki Mattisson. VI kon­ verentsi dokument WP. 37. 10 US GeoData: the Geographic Names Information System (GNIS). VI konverentsi dokument E/CONF.85/L.25. 11 Report of Finland. VI konverentsi dokument E/CONF.85/L.68. 12 A data file on toponyms of Central, Eastern and Southeastern Europe at the Austrian Institute of East and South-East European Studies. VI konverentsi dokument

274 oil juba olemas Doonau-maade mitmekeelne kohanimeloend (1989, auto­ rid Josef Breu ja Elisabeth Tomasi). Eestis võiks normitud kohanimede loendiks pidada vaid 1978. a. väl­ jaantud haldusjaotuse ja maa-asulate teatmikku 13, samuti on ametlikult kinnitatud jõgede jm. vooluvete nimestik14. Mõlemad vajavad siiski parandamist ja täiendamist, eriti maa-asulate loend, sest viimase alu­ seks oli 1975.—1977. a. reform, millega kunstlikult kärbiti maa-asulate arvu 7400-lt 3500-le. Praegu on tekkinud omapärane olukord, kus mit­ med kohalikud omavalitsused (Saaremaal, Ida-Virumaal) on omal alga­ tusel taastanud paljud endised külanimed, kuid üleriigiline kinnitus neil otsustel puudub (ega ole enam kinnitajatki). Viimase aja haldusmuuda- tused ja endiste nimede taastamise probleemid tõstavad uue normitud asulanimede loendi koostamise jälle esile. Loomisel on kohanimede andmebaasid. Maa-ameti kaardiprogrammi raames on alustatud põhikaardi (1:20000) kirjade andmebaasi välja­ arendamist, töörühma juhib Meeri Lakson. Keele ja Kirjanduse Insti­ tuudis on arvutisse viidud nimesid ametlikest allikatest (maa-asulate ioend, Eesti tänavanimed), vanematelt eestikeelsetelt kaartidelt (1930. aastate sarjast 1 : 50 000) jms., kokku u. 47 000 kirjet. Vähemusrahvuste kohanimed

Tõsine ja delikaatne probleem on vähemusrahvuste kohanimed. Kui mõnes riigis on rahvuste ja keelte positsioon, sh. nimekasutus rangelt ja enam-vähem õiglaselt reglementeeritud (Soome, Belgia, Šveits, Kanada), siis on küllalt riike, kus vähemusi ei tunnustata (näit. kurde Türgis) või püütakse piirata nende õigust omakeelsetele kohanimedele (ungarlastel Rumeenias). Põhjamaade algatusel võeti vastu resolutsioon (H/36), kus soovitatakse mitme maa vahel jagatud vähemuse (näit. laplaste) puhul tarvitada nimedes ühesugust kirjaviisi. V konverentsi resolutsioon 22 pöörab tähelepanu aborigeenide/põlisrahvaste kohanimedele, soovitades neid koguda, kirjalikult fikseerida ja ametlikku tarvitusse võtta. Viimase aja nihked toimuvadki positiivses suunas. Nii on Hispaanias tunnustatud baski, katalaani jt. rahvaste nimesid, Austrias on ametlikult käibele võe­ tud sloveeni nimed Kärntenis. Kaartidele ilmub üha enam vähemus- keelseid nimesid ka maades, kus on üks ametikeel, nt. on Rootsi põhja­ osas revideeritud saami nimede ortograafiat ja käibele toodud soome kohanimesid. Vähemuskeelsete nimede tunnustamist on vähehaaval haka­ tud pidama riigi demokraatlikkuse mõõdupuuks. Vähemuste nimedest rääkimine on kõigutanud algset põhimõtet «üks koht — üks nimi», sest rahvakirevates paikkondades ei õnnestu seda 'põhi­ mõtet õiglaselt teostada. VI konverentsi materjalidest nähtub, et näiteks ameeriklasedki on hakanud tunnustama tõsiasja, et ühel kohal võib olla rohkem kui üks ametlik nimi. Vähemustest rääkides ei tuleks unustada, et ka Eestis on piirkondi, kus on põliselt või küllalt kaua elanud vähemad rahvakillud, nt. ranna- rootslased või Peipsi-äärsed venelased. Meie kohus on hoolitseda nende nimede kogumise ja säilimise eest. Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kait­ seala Läänemaa regionaalkeskuse soovil arutati 1992. a. detsembris KKI-s näiteks Vormsi kohanimede kirjutamist. Eestirootsi kohanimedes teeb olukorra keeruliseks see, et rootslased ise on neilt aladelt põhiliselt lahkunud ning eestirootsi murrakud erinevad märgatavalt kirjakeelest. Instituudi töörühm pooldas Henn Saari esitatud põhimõtet, et vähemus­ keelsete kohanimede fikseerimisel/normimisel võetaks aluseks 1939. a. asustuspilt, arvestamata seega selle hilisemat vägivaldset muutmist.

13 Eesti NSV territooriumi administratiivne jaotus ja maa-asulad. Tallinn, 1978. 14 Eesti NSV jõgede, ojade ja kraavide ametlik nimestik. Tallinn, 1986.

18* 275 Rootsi külanimede puhul toetas töörühm kirjanduses juurdunud, kirja­ keelele lähedasi nimekujusid (näit. Vormsil Borrby, Norrby, Diby, Kärr- slätt), loodusnimede puhul aga eestirootsi hääldusele vastavaid rootsi kirjaviisis nimesid (näit. Austurgrurine, mitte östergrundet, Prästvike, mitte Prästviken või Prestviik).

Mitmesugust Kõigest rahvusvahelistel konverentsidel arutatust ülevaadet anda on võimatu. Seepärast piirdugem veel mõne tähelepanekuga. Eeskätt ÜRO töö huvides on arutatud mitmekeelse maailma maade nimestiku koostamist (III/6, IV/10, IV/11). Uute tekkivate riikide nimetamisel soovitatakse vältida eksonüümide teket (res. IH/17). Korraga mitme maa suveräänsuse alla jäävate kohtade nimetamisel soovitatakse kõigepealt asjaosalistel riikidel enestel kokku leppida ühele kohale üks ametlik nimi. Kui see aga ei õnnestu, siis tuleb rahvusvahelistes väljaannetes kasutada kõiki vasta­ vate riikide normitud nimesid (res. 111/20). Rahvusvahelist kokkulepet soovitatakse riikide suveräänsusest väljapoole jäävate kohtade puhul (mered, veealused objektid, Antarktika; res. 11/23, 11/26). Arutatud on isegi Maa-väliste kohtade nimesid (res. 11/21, 111/23), kuid on lepitud sellega, et põhivastutus nende nimede pane­ kul jääb Rahvusvahelisele Astronoomiaunioonile (IAU, res. IV/13). Nimekonverentsidel on ühe teemana arutatud nimekorralduse termi­ noloogiat, sest mitte kõiki termineid (ka eksonüüm, transkriptsioon) ei mõisteta alati ühtmoodi. UNGEGN-i töörühma pikaajalise töö tulemu­ sena valmis VI konverentsi eel Iisraeli Heebrea Ülikooli professori Naf­ tali Kadmoni koostatud ingliskeelne toponüümiliste terminite sõnastik.16 Selles on defineeritud u. 300 nimekorralduse oskussõna, mis hõlmavad keeleteadust, kartograafiat ja arvutiteadust. Konverentsidel on antud soovitusi näit. turismikaartide koostamiseks (11/38), nõutud kaartidel märget nimede ametlikkuse või usaldusväärsuse kohta (IH/4) ja toponüümide eristamist muust kaarditekstist (V/11). Riigid on huvitatud sellest, et informatsioon normitud nimede ja nimekorralduse põhimõtete kohta leviks võimalikult laiemalt. Sel eesmär­ gil soovitatakse pidada regionaalseid nimekorraldusnõupidamisi, anda välja nimekorralduskäsiraamatuid, abistamaks arengumaid sellealase töö alguses. Resolutsioon V/6 soovitab, et riigid tunnustaksid nimekorraldust oma rahvusvahelise koostöö ja tehnilise abi programmide tähtsa osana. Alates IV konverentsist on leitud, et iga maa nimekorralduse põhi­ mõtted ja peamised faktid võiks kokku võtta ühte dokumenti, mida pide­ valt ajatasa hoitakse. Sellised kohanimetarvituse juhtnöö­ rid kaartide ja muude väljaannete toimetajatele (ingl toponymic guide­ lines for map and other editors) avaldas kõigepealt Austria, seejärel tegid seda paljud teised riigid. Juhtnöörid on mõeldud eeskätt selleks, et õpetada mingi maa nimesid korrektselt käsitlema. Juhtnööride sisu ja vor­ mistus on määratletud resolutsioonis IV/4. 15 Glossary of toponymic terminology. VI konverentsi dokument E/CONF.85/CRP.1.

276 Eduard Ahrens grammatikuna ja keeleuuendajana (Algus „Keeles ja Kirjanduses" nr. 4) PAUL ALVRE

esti grammatikakirjandus astus E. Ahrensiga suure sammu edasi E ka lauseõpetuse liinis. Varasemate hajusate ja pinnaliste tähelepanekute asemel ilmus nüüd raamatuna esimene süstemaatiline eesti keele süntaks.74 Raamatus on viis peatükki: subjekt, predikaat, .atri­ buut, objekt ja liitlause («Satzverbindung»). Eri peatükina pole välja toodud lisandit, öeldistäidet ega mitmesuguseid määruseliike, kuid needki leiduvad koos rikkaliku näitestikuga atribuudi ja objekti peatükis. E. Ahrensi süntaksikäsitluselc tugineb oma grammatikas hiljem F. J. Wiedemann, jäädes aga muulasena paljuski E. Ahrensile alla.75 E. Ahrensi ja F. J. Wiedemanni grammatikate süntaks on käesolevagi sajandi alguskümnendeil olnud eeskujuks peaaegu kõigile eesti keele lau­ seõpetuse koostajaile. Paljudes süntaksi üksikküsimusi käsitlevates töö­ des võib alatasa märgata viiteid ka E. Ahrensile, kes asjaomast prob­ leemi on esimesena vaadelnud, näit. koopulat, verbaalset ja nominaalset predikaati, lisandit, totaal- ja partsiaalsubjekti, ligistuslauset jm. Ara märkida on tulnud ka seda, et E. Ahrens jättis oma grammatikast esi­ mesena välja sihitise käände akusatiivi, jne.76 Subjekti põhireegel on E. Ahrensil klassikaline: täissubjekt nime­ tavas, osasubjekt osastavas käändes. Eituse korral ähvardab oht kasutada vale käänet, kuigi mõlemaid tuleb silmas pidada, näit. peremeest ennast ei ole kodu ja peremees ise ei ole veel koju tulnud. Sama lugu on ees­ sõnaga, näit. eks sul ole silmad peas? ja eks sul silmi olegi?, mis E. Ah­ rensi järgi mõlemad on küsivad. Esimene on tänapäeval küll selgelt möönev, teine aga võrdne £as-küsimusega, mida eitussõnaga lauseis varem ei viljeldud.77 Ütet E. Ahrens veel omaette lauseliikmeks ei eralda, ta käsitleb seda subjektina, näit. olge waid, lapsed! Predi kaadi peatükist selgub eesti liitaegade vormistik, nn. peri- frastiline konjugatsioon abiverbidega olema ja saama, millest vormiõpe­ tuses polnud juttu. Verbiga saama moodustatud konstruktsioone on tihti peetud germanismideks, neist on püütud lahti saada või vähemalt nende tarvitamist piirata. E. Ahrensi rikkalik eri kõneviiside näitestik aktiivis ja passiivis osutab aga saa/na-tarindite sügavat juurdumist rahvakeelde. Näitepaar saaks mind valitud ja saaksin mina valitud osutab, et umb- isikuliste (impersonaalsete) vormide kõrval eksisteerib ka personaalne passiiv, mis juba meie esimeses grammatikas pole jäänud tähelepanuta.78 Lausetüüp kui ma saan natuke kõndinud, siis mut hakkab rinnust pistma sisaldab kaks tulevikuaega, millest esimene (saan kõndinud) viitab varem toimuvale tegevusele. Tegemist on seega futurum exactum'iga, millist nimetust ka E. Ahrens täiesti paikapidavalt kasutab.79

74 E. A h r e n s, Grammatik der Bhstntschen Sprache Revalschen Dialektes II. Reval, 1853. 75 Vt. P. A 1 v r e, Sada aastat Wiedemanni eesti keele grammatikast. «Keel ja Kir­ jandus», 1975, nr. 12, lk. 726. 76 «Keeles ja Kirjanduses» avaldatud kirjutisist vt. näiteks K. M i h к 1 a, öeldis ja selle ühildumine alusega tänapäeva eesti kirjakeeles, 1962, nr. 12, lk. 723 jj.; A. Laa­ nest, Keeleteaduse väitekirjad, 1974, nr. 1, lk. 61; P. N e m v а 11 s, Täis- ja osaalus eesti ja soome süntaksis, 1976, nr. 7, lk. 410; K M i h к 1 a, Eesti ligistuslausest, 1971, nr. 7, lk. 402; P. A 1 v r e, Kahest väljasurnud käändest, 1964, nr. 9, lk. 545. 77 Vt. P. Alvre, Vana kirjakeele küsisõnu. «Keel ja Kirjandus» 1976, nr. 6, lk. 345; P. А1 v r e, veelaks-tüüp kirjakeeles ja murdeis. «Keel ja Kirjandus» 1981, nr. 1, lk. 24 jj. 78 Vt. H. Stahl, Anführung zu der Ehstnischen Sprach. Revall, 1637, lk. 22 jj. 7? E, Ahrens, Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes II, lk. 14. 277 Kaudse kõneviisi (konjunktiivi) olevikku väljendatakse üldiselt da- tegevusnimega (lõppvokaal -a või -e), näit. ütles, see olla 'olevat' tema käes; kaebavad, et mina pekse 'peksvat' neid. Ent üksiknäidetega on E. Ahrensil esindatud ka kaudse kõneviisi va-, ma- ja pidama-iüüp: sa oled ennast öelnud lese olewa või olema; sa oled öelnud, et sa pidid lesk olema. Kaudse kõneviisi preteeritumi kohta on ainult abiverbita näited: eile kõige pääwa ajanud wõõraid juttusid, ja Ohta wõetud keel suust ära (või jäänud keeletumaks). Perifrastiline ütlemisviis olevat ajanud või olla ajanud näib üldse olevat hilisemat päritolu kui puhtkesksõnaline aja­ nud, kuigi on oletatud ka vastupidist.80 Atribuudi näitestikust selgub, et ^u-sõnadel võib mitm. omastava te-\õpu kõrval olla ka -ride, näit. rammutunde lastega. Asesõna mitmuse omastav muunde on sama nde-tüüpi kui nende, nonde. Kompareerimisel oli elatiivse kõrval kasutusel veel soomepärane partitiiviga konstrukt­ sioon: naene on targem meest. Arvsõnade varasemast tüübist üks kolmat '21' oli juttu juba eespool, kuid omaaegse arvuloogika lahtimõtestamiseks lisatagu siia veel mõned näited: neljandamal pühapääwal kolmat küm- mend '24. pühapäeval', pool kolmat sada 'kaks ja pool sada', kolm neljät osa 'kolm neljandikku', üheksa wiet teist kümnet osa 'üheksa viieteistküm- nendikku'. Küsimusele mitmekesi? (quoteni?) vastab E. Ahrensi arvates ainsuse omastav, mis tegelikult on vana viisiütlev, näit. olime kahe kümne wie mehe 'olime kahekümne viie mehega, kahekümneviiekesi', nelja leiwa olime ühes peres 'nelja leibkonnaga olime ühes peres'. Objekti kasutamine on E. Ahrensi esituses üldjoontes sama kui tänapäeval, kuid esineb ka mõningaid erinevusi. Verb nägema eeldab täisobjekti, näit. nägin poole leiba tema käes. Tegusõna minema transi­ tiivset kasutamist tuntakse ju praegugi, kuid ütlus läksin seda umbet lund tundub võõras. Käskiva kõneviisi 3. isiku puhul on E. Ahrensil soome­ pärane genitiivne täisobjekt, näit. Jumal andku selle patu andeks. Parti- tiivsele mul on sind waaga hale vastab tänapäeva üldkeeles elatiivne (sinust hale). H. Rajandi on osutanud asjaolule» et E. Ahrensil puudub impersonaali lütaegadel täisobjekt, milline lahendus on ebarahul­ dav. Impersonaalile paremaid tõlgendusi otsides esitab H. Rajandi oma, nn. modifitseeritud Ahrensi lahenduse (subjekt + personaalne tud-lüt- aeg).81 Objekti peatükk од kõige mahukam (53 lk.), sest sellesse on E. Ahrens kuhjanud ka ülejäänud käänete kasutamise, samuti prepositsioonid (s. o. ees- ja tagasõnad), infinitiivid, partitsiibid ja adverbid. Essiiv on sageli võrdväärne ablatiiviga, näit. haigena (haigelt) wiidi sinna. Vormi vanuna kohta lauses kuulasin, kas ta veel wanana (wanalt) wõtab wiina väidab E. Ahrens teravapilguliselt, et see pole adjektiiv, vaid substantiiv. Nii see on, sest selle juured ulatuvad arhailise omadussõnalise ekvatiivini. Praeguse minu vanune asemel võidi varem öelda minu vanus. Sellest siis ka essiiv (minu) vanuna '(minu) vanusena', mis tasapisi võrdsustus tähendusega 'vanana'.82 Translatiivi («Factiv») tarvitamist iseloomusta­ vad ka sellised iidsed ^ma&s-lõpulised karitiivid nagu jõin tilgatumaks ära, ega need süütumaks otsasi ole, jätan ma oma kraami sinna pulgatu- maks 'bis auf den letzten Pflock'. Sisekohakäändelise tarindi käia karjas, (kala)püis, kiwi-weus alla mahuvad ka loomad-linnud: käib haris, seus, lambais, hanis 's. o. härja-, sea-, lamba-, hanekarjas'. Ütlused riided on puhtal 'an reinem Orte' ja kui peremehel on heinu, siis on lehm lüpsikul

80 Vt. O. Ikola, Viron ja liivin modus obliquuksen historiaa. Suomi 106:4. Hel­ sinki, 1953, lk. 56 jj.; A. Künnap, Elanud kord... «Keel ja Kirjandus» 1992, nr. 4, lk. 214 jj. 81 H. R a j a n d i, Arutlusi eesti impersonaali üle. «Keel ja Kirjandus» 1966, nr. 9, lk. 545 jj.; E. Ahrens, Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes II, lk. 13. 82 Vt. ligemalt: P. A1 v r e, Ekvatiivtarindeist (eriti eesti keeles). «Keel ia Kirjan­ dus» 1992, nr. 1, lk. 26 jj. ' J V 278 'giebt die Kuh Milch' on vähemalt üldkeelest taandunud. Sõnaühend оЫа kaukses tundub soomepärane (vrd. olla kadoksissa), sama tüüpi on õlut on teukses 'in der Mache'. Tarindis mul on hobusest vaja on elatiiv asendu­ nud partitiiviga hobust. Ka allatiivsele ma olen teda mitmele korrale palu­ nud asemel öeldakse tänapäeval mitmel korral. Üldkeelde ei küüni ka enam väljendid on ooduksel 'oodata' ja on teaduksel 'on teäda'. Possessiivsufiksiliste lasa-, /dasa-vormide tarvitussfäär pole varemgi eriti ulatuslik olnud. E. Ahrensil on näited saab ajatasa, wiisilasa tehtud, teeksin veel oma rammulasa tööd, oleksin meeletdasa (meeleldi) toonud. Näeme siin 3. isiku omastusliite -sa üldistumist.83 Et E. Ahrens (nagu hiljem F. J. Wiedemanngi) ei arvanud kaasaütle­ vat eesti käänete hulka, siis peeti selliseid vorme kunstlikult prepositsioo­ nideks, näit. ühe silmaga mees, hammastega haige 'an dem Zähnen lei- dend'. Ka rajava käände vormid on paigutatud prepositsioonide hulka, näit. istus poole ööni, hommikuni. E. Ahrensil leidub ka esimene teada olev seletus terminatiivi päritolu kohta. Ta peab ekslikult sufiksit -ni pärine­ vaks soome keelest, «sest see on tekkinud soome illatiivist, mis -ni mõistet väljendab».84 Eesti ш-terminatiivile on küll eelnenud illatiivne tüüp kleit on poolde säärde 'noole sääreni', kuid lähtekohaks on siiski pigem olev kääne ja sellele lähedased nna-. nne-moodustised (sinna, sm sinne, kun­ ne > kun[n]i, kunls jt.).85 Siinkirjutaja lootis leida E. Ahrensi gram­ matikast selliseid vanu konstruktsioone nagu vesi on põlve ~ võlvi, poolde reide, rindu jms., kuid neid seal pole. Hädapärast võiks selliseks arvata ka teda maeti Kuusalusse, poole mulda (vrd. eespool poolde säärde), kuigi tavaline kuhu-hüslmus näib siin olevat tõesem. Tagasõna saadik ~ saati on sobinud tarindi kust — kuhu mõlemasse õtsa, näit. ta on meie juures Jüri pääwast saati — ta jääb meie juure 'Jüri pääwast saati. Sama näide saadik-sõnapa leidub ka Wiedemanni grammatikas. ma-tegevusnime ilmaütlev kääne on kippunud asendama ^и-karitiive, näit. suremata lesk. Käänamisel moodustub kahekordne käändelõpp: lojus iääb jaksamataks: ega ma nõnda joo, et ma häbemataks jään. Tegijanime kasutamine u-kesksõna funktsioonis on varem olnud üldine, nagu osuta­ vad E. Ahrensi rikkalikud näited: leikaja kirves, minijad ohrad 'keimende Gerste', wastupidaia raamat karastatud lehtedega jt. Sihitislik lauselühend baseerub u-kesksõna genitiivil nagu soome kee­ les, näit. ma arvasin wee tulise olewa, kohus ei usu seda tõe olewa. Ent alati on võimalik asendada u-kesksõna ma-tegevusnimega: ma kuulsin tema heale hüüdwa ~ hüüdma. Adverbidest viljeldi E. Ahrensi päevil selliseid instruktiive nagu palus mind wesitse silmi, palus küpsi küüsi 'inständigst', kes seda oskab juuri ääri rääkida, sa pead kaksi kalli maksma 'doppelt so theuer be- zahlen' jt. Omapärased on tänapäeva keelest täielikult taandunud k-\õ- puga väljendid sedak sedak wiisi käskis teha, lubas setlak sellak ajal tulla jt. Siin on tegemist kunagi üldisemalt kasutusel olnud kopulatiiv- konstruktsiooni rudimendiga, mille najal seletuvad vaevata nii vana kir­ jakeele meieisapalve erra satack kui ka Henrikit Liivimaa kroonika magetac 'magada'.86

83 Vt. ligemalt: P. A1 v r e, Omastusliitelistest määrsõnadest eesti kirjakeeles ja murdeis. «Keel ja Kirjandus» 1968. nr. 11, lk. 658 ji. 84 E. Ahrens, Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes I, 1853, lk. 118; II, 1853, lk. 92. 85 Vt. ligemalt: P. A 1 v r e, Terminatiivseist konstruktsioonidest terminatiivini. Termi­ natiivi tulek. «Keel ja Kirjandus» 1974, nr. 6, lk. 352 ji. Vt. ka: P. A 1 v r e, Terminatiiv­ seist konstruktsioonidest terminatiivini. Terminatiivne illatiiv. «Keel ja Kirjandus» 1971, nr. 6, lk. 345 jj. 86 Vt. ligemalt: P. A 1 v г e. Ühest kopulatiivkonstruktsioonist eesti murdeis. Rnit.: Emakeele Seltsi aastaraamat 28. Läänemeresoome keeltest. Tallinn, 1984, lk. 54 jj.; P. Alvre, Meieisapalve mõistatuslik eila satack ~ erra satack. «Keel ja Kirjandus» 1991, nrr 6, lk, 341 jj. 279 Sidesõnade kohta mainib E. Ahrens, et neil on eesti keeles teise­ järguline roll («untergeordnete Rolle»). Eestlane väldib pikki perioode, kasutab meelsasti lühikesi lauseid, mil loogiline seos ometi et puudu, kuid esineb sisemiselt peidetult («innerlich verborgen»).87 Sidesõnal ehk oli ka tähendus 'või', näit. olgu ta tulnud ehk tulemata. Keelendi eks asemele sobis küsilauseilmelisse mööndusesse ka või ep, näit. wõi ep (wöip) ta tule 'er wird sohon kornmen'. Omapärane oli kui-sõna asenda­ mine /jas-vormiga: kas wana 'kui vana' sa oled? või kas sa wana oled? Mõnikord kaotab küsisõna kas? oma otsese tähenduse, näit. kas ma seda ei nutnud wähä! Grammatika 2. osa lõppu on lisatud paarileheküljeline register. Publikatsioonidele eelnes keelematerjali kogumine rahvasuust, mis oli pidev ja aastakümneid kestnud töö. E. Ahrens oli nobeda sulega. Aktiivne dateeritav loomeperiood paigutub ajavahemikku 1843—1853, kui ilmusid kuus raamatut (resp. brošüüri). Need on kõik (nagu ka «Inland'is» avaldatud kirjutised) saksakeelsed. Pole teada, et E. Ahrens, oma aja sil­ mapaistvamaid keelemehi, oleks midagi eesti keeles kirjutanud. Koos grammatikatega jõudsime eespool läbi vaadata ka E. Ahrensi keeleuuenduspüüdlusi toetava «Declinationslehre». Keeleparandusees- märke teenis samuti J. Hornungi keelealast tegevust tutvustav brošüür (1845) ja piibli keelevigade analüüs (1853).88 Esimeses neist annab E. Ahrens 27 leheküljel detailse ülevaate seni­ seist keeleõpetusist. Esimese eesti keele grammatika, H. Stahli «Anfüh- rung'i» ilmumisest oli jõudnud 'kuluda juba kakssada aastat, kuid kirja­ keele aluseks polnud ikka veel saanud rahvapärane keelepruuk. E. Ah­ rensi hinnang H. Stahli abitule eesti keelele on läbinisti hukkamõistev. H. Stahl pole eesti keele vastu patustanud teadmatusest, vaid ta on meelega ja metoodiliselt («absichtlich und methodisch») sellega jõhkralt ümber käinud, seda rängalt rikkunud ja laostanud.89 H. Stahl ei mõist­ nud eesti keele olemust ja selle iseärasusi. Tal tuli pähe hull mõte hakata eesti keelt reformima, sellesse omatahtsi korda looma. Kuigi H. Stahl asendas tihti talle tundmatud eesti sõnad saksakeelsetega, on see kahju, mida ta tegi leksika valdkonnas, suhteliselt väike, «väärib pisut laitust», kuna aga grammatika suhtes langeb talle kaela kogu kriitikakoorem. Leksika suhtes väärib H. Stahli keel võrrelduna piibli omaga isegi mõni­ kord kiitust. Temal rahvapäraselt morsija, mörru awwama, römustaja, ahtokene, temma issus jt. (piiblis trööstija, waewalinne, temmale tulli nälg kätte jt.), õnnestunud uudisvormina võib leida H. Stahlil sõna tõrwa künal (piiblis luht). Kannibali julmusega («mit kannibalischer Graumsamkeit») on aga H. Stahl hävitanud keele elavat organismi, et seda asendada «surnud mehhanismiga».90 H. Stahl ignoreeris astmevaheldust kui otsest õudust («ais einen undeutschen Gräusel»).91 Nõrgaastmeliste vormide asemel on tal «tuge­ vad»: ains. omastav keseko, lauda, mulda, nachka, rinda, uscko, wenda jt., 3. pööre piddap, sündip, kesekip, hoidap. Verbide pöördelõppudega eitav kõne on H. Stahlil saksapärane: se arm ep teep kurja, temma ep nouwap kahjo. Saksapärane on artikli (se, needt) viljelemine ning kum­ maline genitiivitüüp needt tegkut sest pimmedussest. H. Stahl on igal sammul püüdnud vältida ka osastavat käänet ja asendanud selle omasta­ vaga, näit. woimusse sama, hohle piddama jt.

87 E. A h г e n s, Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes II, lk. 133. 88 E. A h r e n s, Johann Hornung, der Schöpfer unserer Ehstnischen Kirchensprache. Reval, 1845; E. Ahrens, Sprachfehler der Ehstnischen Bibel. Reval, 1853. 89 E. Ahrens, Johann Hornung, der Schöpfer unserer Ehstnischen Kirchensprache, lk. 3. 90 E. A h r e n s, Johann Hornung, der Schöpfer unserer Ehstnischen Kirchensprache, lk. 5. 91 E. Ahren§, Johann Hornung, der Schöpfer unserer Ehstnischen Kirchensprache, lk. 5. 280 H. Stahli vigane, keelepruuk, .mida E. Ahrens illustreerib tekstinäide­ tega «Hand und HauBbuch'ist», kujunes kiiresti kirikukeele normiks. Mida pidi küll mõtlema vaene talupoeg jumala ülistamisest sõnadega «Mei' Jummal on üks kindel lind»?! Edasi peatub E. Ahrens J. Hornungi aastal 1693 ilmunud keeleõpetu­ sel «Grammatica Estonica» ja tema teistel töödel, tuues brošüüri lõpus tekstinäiteid nii «Ma kele Koddo ning Kirgo Ramatust» kui ka kõrvutavalt uue lauluraamatu 1693., 1695., 1700. aasta trükist. Hornungi 1693. a. trü­ kise keelest lähtub E. Ahrens võrdlustes ka teiste XVII ja XVIII sajandil ilmunud tallinnakeelsete lauluraamatutega. Need 44 lk. kõrvutavat teksti on tore, kuid seni ammendamata allikmaterjal vana kirjakeele uurijaile. Teatavasti algas hoogne üleminek nn. vanale kirjaviisile B. G. Forse- liuse ja J. Hornungi innuka tegevuse tulemusel just XVII sajandi lõpul. E. Ahrens peab oma kirjutises silmas ennekõike keele grammatilist külge. Võrreldes J. Hornungi grammatikat 1695. a. nimetu autori «Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramatuga», osutab ta veenvalt, et see on J. Hornungi töö. Ilmselt oli tal üheaegselt käsikirjas valmis ka 1694. a. ilmunud katekis­ mus. Nende kolme teose keelelises kokkulangevuses pole mingit kahtlust. Võrreldes A. Thor Helle tõlgitud piibli keelt Hornungi omaga, konsta­ teerib E. Ahrens teatavat tagasiminekut. J. Hornung on tema meelest Ko­ lumbus, «kes on avastanud eesti keele uue maailma».92 Näib, et õigus on neil, kes arvavad, et solvununa sinodi tagasilükkavast suhtumisest oma keeleuuendusettepanekutesse kirjutaski E. Ahrens selle rõhutu au jaluleseadmise loo (alapealkirjaga «Ehrenrettung des Unterdrückten»). Seejuures samastas ta end nii geniaalse J. Hornungiga kui ka selle võrd­ kujuga, maadeavastaja Kolumbusega. E. Ahrensi viimane suurem töö «Sprachfehler der Ehstnischen Bibel» (1853) on piiblikeele vigadest. Sissejuhatavalt märgib E. Ahrens, et A. Thor Helle ei tundnud end eesti keeles põrmugi kindlalt, mida näitavad ta sagedased vead vormi- ja lauseõpetuses. Mõned eksimused korduvad kümneid või isegi sadu kordi. E. Ahrens on igast peatükist välja märkinud vaid esimesena ettetuleva vea uue või vana testamendi tekstis. E. Ahrensi oma grammatika para­ grahvide järgi rühmitatult jätkub selliseid vigu 75 leheküljele. Nende hulgas on muidugi palju otseseid eksimusi rahvakeele vastu, kuid terve rida vorme tunduvad ehtsatena, kajastades vaid teise paikkonna keele­ pruuki. Nii näiteks arvab E. Ahrens vigasteks w-tüvede г'-mitmuse vormid alandlikuist, salalikuist, usklikuile jt., mil tema grammatika järgi võib olla ainult de-mitmus. Ta ei lepi ika reeglipärase t'-mitmusega sõnus mõlemist, wäetimile, wärawis jt. Keeleuurijale pakuvad aga just sellised arhailised sõnavormid erilist huvi. Nii näitavad piiblikeele «vigased» üle• wel ja ülewelt järgsilbi vokaali reduktsiooni (ä > e), sõnas üleültsa on omastusliide -sa paremini äratuntav kui vormis üldse. Mõlema lähte­ kohaks on aga *ü/ö-tüve possessiivsufiksiline ablatiiv *ültä-(n)sä jne. Iidsete, keelest tänapäevaks taandunud tarindite hulka kuulub näit. sa pead pääna tema ümber tegema kämbla laius. E. Ahrensi arvates on õige vaid laiuse, mis on hoopis hilisema paralleeltüübi laiune käändevorm. Raamatu lõpposas on E. Ahrens teinud parandusi ka mõne algselt J. Hornungilt pärineva, kuid hiljem vigaseks redigeeritud kirikulaulu teksti. E. Ahrens edestas oma eelkäijaid nii tööde mahult kui ka analüüsi sügavuselt. Hinnatav on tema tegevus grammatikuna ja (kiriku)keele- uuendajana. Enne F. J. Wiedemanni võib teda pidada kõige silmapaist­ vamaks keelemeheks. Tema tööd olid tolleaegse eesti keele uurimise suursaavutused. Tänu E. Ahrensi algatusele toimus lõpuks ka üleminek soome ortograafiale. E. Ahrensi elu ja töö väärib kindlasti omaette uuri- must. 92 E. Ahrens, Johann Hornung, (Jer Schöpfer imserer Ehstnischen Kirchensprache, lk. 23, 281 Setu itkuvärsi meetrikast VAIKE SARV

1. Setu värsi varasemaid käsitlusi akob Hurt märkis «Vana Kandle» I köite eessõnas, et on tähelepanu­ J väärne erinevus dikteerimise või laulmise järgi üleskirjutatud rahva- laulutekstide vahel — viimasel juhul tulevad keelevormid ja meetrum palju täpsemalt esile.1 Mitmed uurijad on hiljem osutanud, et erinevused loetud ja lauldud värsside vahel on erakordselt suured setu rahvalaulu­ des. H. Tampere leidis tavapärases ettekandes eelsilpe (ja muid eeltoc- tuse nähtusi), ühe- või kahesilbilisi lisasõnu värsi keskel (mis sageli reeglipäraselt korduvad), sõnakordusi, siirdevokaale häälduse hõlbusta­ miseks, silbijaotusi, silpide väljajätmisi, lõpukadu jms. Setu värsi keeru­ kamate vormide põhjustajaks peab ta eeskätt vene laulu, kuid mitte otsese laenajana, vaid ajendajana juba olemasolevate tendentside välja­ arendamisel.2 Setu laulus näeb Tampere ladestusi nii ühisest eesti-soome (ingeri) kui ka läti laulmistraditsioonist.3 Sarnasuse otsimine läti dai­ nadest näib põhinevat K. Krohni oletusel, et eesti-soome rahvalaul on tekkinud alliteratsioonilise, parallelismiga varustatud, kuid kindla värsi­ mõõduta «ühis-soome» laulu ja mõõdulise läti laulu ühendusest, mis on rõhu ning välte mõttes edasi arenenud.4 Setu rahvalaule sai lähemalt jälgima hakata alles mehaaniliste heli- salvestusaparaatide ilmumise järel, sest ühekordse kuulamisega pole ei viis ega sõnad täpselt tabatavad. Esimesi katseid sel alal tegi soome folklorist A. O. Väisänen pärast kogumismatka Setumaale 1912. aasta suvel. Ta märkis, et viiside rütm on väga vaheldusrikas ja ühtib suurel määral kõnerütmiga.5 Hiljem leidis ta, et eesti ja soome rahvalaulud on sõnaseadmise poolest sarnased ning koosnevad valdavalt neljast värsi­ jalast. «Tost saadusest kül' Seto laulja piä-äi' alati kinni, a siiski' om tuu kord olõmah».6 Väisäneni kogutud rikkaliku setu ainese töötas süste­ maatiliselt läbi H. Tampere, kes leidis setu värsis siiski «tavalise troh­ heuse asemel mitmesuguste mõõtude kompleksi».7 Missugune see täpselt on, Tampere ei selgita. Ta toob vaid esile, et eestlaste üldisesse regi- lauluvaramusse kuuluvate setu laulude sisuline külg on jäänud muuda­ tustest peaaegu puutumata, kuid suure murrangu on üle elanud ette- kandmisvorm. Seetõttu on uurijad setu lauludega eriti hädas: «Siin ei leita mingisugust süsteemi ja minnakse neist sellepärast harilikult täiesti mööda.» 8 Setu, nagu lõunaeesti rahvalaulu värss üldse, on jäänud pikaks ajaks väljapoole uurijate huviringi. Näiteks W. Anderson ei võtnud eesti regi­ laulu silbistatistika aluseks mitte «Vana Kandle» Põlva laule, vaid võttis Kolga-Jaani omad. Valiku põhjusena toob ta muu hulgas esile asjaolu, et «teada olevalt erinevad Lõuna-Eesti rahvalaulud Põhja-Eesti ja Soome omadest õige tugevasti — sealhulgas eriti setu laulud, millede meetrika

1 J. Hurt, Vana Kannel I. Tartu, 1886, lk. XVIII. 2 H. Tampere, Tekstimuutusi eesti rahvalaulude ettekandmisel. Rmt.: Kaleviste mailt. Õpetatud Eesti Seltsi kirjad III. Tartu, 1935, lk. 99. 3 H. Tampere, Eeslaulja ja koor setu rahvalaulude ettekandmisel. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat IX. Tartu, 1934, lk. 74. * K. Krohn, Soome-Eesti vanast rahvalaulust. Tartu, 1924, lk 50 5 EÜS IX, 1964. * A. O. Väisänen, Kodotulõ'. Rmt.: Seto Iugõmik II. Tartu, 1924, lk 36 "•Tampere, Eeslaulja ja koor setu rahvalaulude ettekandmisel, lk. 71. 1QS TamPere> Eesti vana rahvalaulu rütmiprobleemist. «Looming» 1937, nr. 2,

282 on tänaseni lahendamata probleem».9 Setu rahvalaulu soovitab nii eesti kui ka soome «tavalisest» regivärsist lahus hoida ka J. Põldmäe, sest setu värss on sageli pikem ja ilmutab tendentsi säilitada neljarõhulist rõhulise (seega mitte kvantiteeriva) süsteemi meetrumit.10 Nõnda ongi elav setu värss jäänud eesti folkloristikas tänaseni taga­ plaanile — ühelt poolt ülesande keerukuse, teiselt poolt nii värsi- kui ka viisiehituse uurijate vähesuse tõttu. 2. Lähtematerjal Allpool on käsitletud setu värssi itkužanri piirides. Puudutatud pole itkutekstide fonoloogia, morfoloogia ja süntaksiga seotud küsimusi, mis peaksid olema eri uurimuse objektiks. Keskendutud on surnuitku — setu ühe vanema ja stabiilsema laululiigi — värsside meetrikale. Eesmärgiks on seatud avada itkuvärsside korrastamise üldised printsiibid ja ühe vär­ simõõdu piirides ettetulevad rütmi varieerimise võtted. Käsitlus põhineb eeskätt väljaande «Setu surnuitkud» I vihiku (lüh. SSI I) materjalil, kus on 30 sooloitku emale.11 «Setu surnuitkudes» I—II on avaldatud kogu Eesti arhiivides leiduv materjal, milles on esindatud itkud Setumaa eri osadest, üles kirjutatud aastail 1937—1978. Sellele väl­ jaandele on iseloomulik, et kõik värsiread (I vihikus 1147) on avaldatud koos viisiga (varem oli avaldatud koos viisiga 31 värsirida üheksast sur- nuitkust12). Noodistuste aluseks on setu surnuitkude heliülesvõtted, mis küll valdavas osas salvestatud väljaspool tavandilist situatsiooni ja kus seetõttu tuleb suhteliselt vähe ette itkudele liigipäraselt omaseid ohkeid, nuukseid, häälekatkemisi ja muid erutatud kõne elemente. Tegemist on pigem itkulauluga, milles traditsiooniline element valitseb improvisatsioo­ nilise üle ja püüd korrapärasusele juhusliku üle. Värsiehituse uurimiseks on see tänuväärt aines. Võrdlusmaterjaliks on viiekümne setu mõrsja- itku 1522 värssi (eeslaulja partii ulatuses), mis pärinevad Kirjandus­ muuseumi rahvaluule osakonna heliarhiivist.13 Koik käsitletavad itkud on helilintidelt noodistanud ja suures osas ka litereerinud siinse töö autor 1987. a. Itkuvärsid on seejärel sisestatud arvutisse silpide kaupa, kusjuures määratud on rõhulised ja rõhutud sil­ bid ning lühikesed ja pikad silbid. 3. Setu itku liigendus Üksi esitatavate setu itkude poeetilised tekstid on lähemal proosa­ tekstile kui muud setu rahvalaulud. Sooloitku vorm annab itkejale sõnade ja sõnaühendite valimisel suurema vabaduse kui lauludes, mida esitavad eeslaulja ja koor vaheldumisi. Ometi alluvad ka üksi esitatud surnu­ itkude tekstid meetrilisele korrastatusele ning kuuluvad vaieldamatult rahvalaulude hulka. Setu itkude kuulamisel eralduvad kindlapiiriliselt tervikliku into­ natsiooniga itkuteksti segmendid — värsid, mis on teistest samasugus­ test segmentidest eraldatud pausiga (hingamisega). Need pausid määra- vadki itku värsimõõdu otsingutel lähtepunktiks keskmiselt 3—5 sekundit kestvad itkuvärsid, millele võib eelneda või millesse võib olla kiilutud 1—2 pöördumissõna. Värsisisesed pöördumissõnad määravad ära ka vär- sisisese pausi, mis jagab itkuvärsi analoogiliselt regivärsiga kaheks

9 W. Anderson, Studien zur Wortsilbenstatistik der älteren estnischen Volks- lieder. Tartu, 1935, lk. 19. 10 J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn, 1978, lk. 154. 11 V Pino, V. Sarv, Setu surnuitkud I. Tallinn, 1981. 12 Vt. H. Tampere, Eesti rahvalaule viisidega II. Tallinn, 1960, lk. 384—394. 13 В. С a p в, Причитания невесты у сету. Rmt.: Музыка в свадебном обряде фин- но-угров и соседних народов. Таллин, 1986, lk. 272—284, 283 poolvärsiks (tähis ab)- Pöördumissõnadeta itkuvärsis määrab pausi samale kohale eeskätt sõnarõhkude paigutus koos viisikontuuriga. Pöördumisvormel on setu itkudele iseloomulik struktuuri­ üksus, millega on seotud rohkem kui kolmveerand sooloitku värssidest. Pöördumisvormel tuleb ette kolmel erineval kujul. Ühesõnaline vormel on tavaliselt neljasilbiline deminutiivne nimisõna (tähis R). SSI I ma­ terjalis leidub ühesõnalist pöördumist 473 värsis, neist 86 juhul paikneb ta värsi alguses, 387 juhul värsi keskel: Maamakõnõ, sinnoaks oma hallo hauda panda (R ab — 86) Mitte no^ks saaj, maamakõnõ, ma midagi tettä (a R b — 387) Kahesõnaline pöördumine on tavaline värsi alguses (333 juhtu), õige harva ka värsi sees (6 juhtu). Ühes itkus on kahesõnaline pöördumine paigutatud värsi lõppu.1* Seesugust liigendust põhjendab esitaja tugi­ nemine refrääniga laulule, kus hingamised (ja vastavad pausid) on poordumisvormeli lõpus. Kahesõnalises pöördumisvormelis on neljasilbi­ lisele nimisõnale lisatud kahesilbiline omadussõna (tähis r): Kuku maamakõnõ, sino tulijcs ma hani havva mano (rR ab — 333) '""^E, F»31™1*. k^ku maamakõnõ.,, ma hammõ hauda (a rR b — 6) Mullo wks no ütle sa üt's sõnakõnõ, kuku maamakõnõ (ab rR — 35) Pöördumisvormelite omaette nähtuse moodustavad pöördumisvärsid milles kaks voi kolm korda korratud pöördumissõna koos paari lisa- sonaga võtab enda alla terve värsi: Maamakõnõ^ks mu kuku maamakõnõ! MaamaJ

14 V. Pino, V, Sarv, Setu surnuitkud I, lk. 9 (35 värssi), 284 tabel 2

Itkuvärsi struktuurivariar idid Itku number % värsside kogu­ ühe itku ulatuses väljaandes SSI I hulgast

1: ab 2, 17 33,3% R ab 1, 18 rR ab 4, 6, 7, 8 a R b 22, 29

2: ab / R ab 3, 13, 16 50,0% ab / ab rR 5, 9 ab / a R b 14, 15, 20, 21 a R b / a rR b 11 R ab / a R b 19, 24, 25, 26, 30

3: rR ab / a rR b / ab 10 16,7% R ab / ab / a R b 12 R ab / a R b / ab 23, 27, 28 tüüpiline. H. Tampere on osutanud refräänide väljakasvamisele hüüd­ sõnadest («lõpele!» või «üles!» lõikuslauludes jms.) ning näidanud, et Kagu-Eestis on neid asetatud mitte ainult värsi lõppu, kus on nende tavaline koht, vaid ka keskele ja mõnel puhul on nendega koguni laulu alustatud.15 Setumaal on kasutatud seesuguse refrääni kohta rahvapä­ rast terminit alostussõna.ie Ka setu muinasjuttudes paiknevaid laule alustatakse väga sageli hüüdelise pöördumisvormeliga («imeni!», «sossõnü», «velekene!» jne.), kuid edaspidi liidetakse see värsi lõppu.17 Värsi keskele kiilutud pöördumissõnu tuleb lauludes harva ette ja nende erandlikkus ilmneb ka setu itkuvärsis — enamasti pole vorm a R b või a rR b kogu teksti läbivaks võtteks, vaid esineb ikka kõrvuti värsi alguses paikneva pöördumissõnaga või pöördumissõnata värsiga. Tavaliselt sisaldab pöördumissõnu setu itkude esimene värss, mis on kogu itku alustussõnadeks ka siis, kui itkus üldiselt pöördumisvormelit ei kasutata. «Surnuitk on hõige üle piiri, kontaktiotsimine teispoolse maa­ ilmaga,» väidab V. Pino.18 See surnuitku funktsioon teeb ilmselt kohus­ tuslikuks pöördumisvormeli olemasolu itku alguses. Silp. Eesti rahvalaulu värsi traditsiooniline analüüs on toetunud silbile: silpe on loendatud, on määratletud silpide pikkus- ja rõhusuhteid. Viimase aja põhjalikem eesti värsiteoreetik J. Põldmäe on kokkuvõtlikult märkinud, et eesti keele prosoodia võimaldab eesti kvantiteeriva värsi silbivältuste korrapärastamist ühendada kas rõhuvahelduse või silbiarvu või mõlema korrapärastamisega. Seega on ta pidanud regivärssi osalise rõhuregulatsiooniga silbilis-välteliseks süsteemiks.19 Silp, mida on pikka aega käsitletud kui väikseimat kõne üksust, kui ühe hingamistõukega hääldatud sõnaosa, on foneetikute tänaste uurimis­ tulemuste põhjal osutunud raskesti määratletavaks mõisteks. On näida­ tud, et silbi kohustuslikuks koostisosaks on vokaalne silbituum ning et ta võib sisaldada konsonantset algust ja lõppu.20 Keerukaks ülesandeks on aga osutunud silbipiiri määramine. A. Eek on pidanud kõige üldisemaks silbipiiri kriteeriumiks suuremale sonoorsusele liikumise alghetke arves­ tamist, kusjuures oma osa on määrangus morfoloogial.21

15 H. Tampere, Eesti rahvalaule viisidega I. Tallinn, 1956, lk. 46 jj. 16 H. Tampere, Tekstimuutusi eesti rahvalaulude ettekandmisel, lk. 97. 17 K. Salve, V. Sarv, Setu lauludega muinasjutud. Tallinn, 1987. i8 V. P i n о, V. S а г v, Setu surnuitkud I, lk. 22. 19 J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus, 1-k. 150—152. 20 M. Hint, Häälikutest sõnadeni. Emakeele häälikusüsteem üldkeeleteaduslikul taustal. Tallinn, 1978, lk. 88. 21 A. Eek, Kvantiteet ja rõhk eesti keeles (II). Seisukohavõtt. «Keel ja Kirjan­ dus» 1987, nr. 4, lk. 207.

285 Ka foneetilistelt tunnustelt ebamäärane silp on varsianalüüsiks siiski vajalik mõiste. Empiiriliselt määratud silbi kasutamiskõlblikkus toetub esiteks foneetikute poolt rõhutatud asjaolule, et kõnevoolus jadastuvate häälikute kuuldava artikuleeritavuse nõue tekitab püsiva häälerütmi. Nimelt häälerütm liigendab häälikujada kuuldeliselt tajutavateks sil­ pideks, milles eristuvad mittesonoorsed ja sonoorsed faasid. Teiseks tuleb arvesse võtta asjaolu, et hääliku kuulumist ühte või teise faasi ei määra vahetult tema segmentaalne kvaliteet, vaid suhe naaberhäälikutcga.22 Setu kõnelähedastes itkuvärssides aitab silpe loendada muusikaline rütm, mis ei ole siin kunagi häälerütmiga vastuolus (nagu mõnedes setu tantsulauludes, kus rohke nende loomulikelt kohtadelt nihutatakse). Muu­ sikaline rütm itkus kriipsutab alla häälerütmi seaduspärasusi, sest itkeja ülesandeks on võimalikult täpselt edastada poeetilises tekstis sisalduvat sõnumit ning seetõttu ei tohi ta teksti moonutada. Teiselt poolt aitab sil- bimäärangus kaasa kõnest täpsemini fikseeritud helikõrgus, mis toetab rõhkude tajumist. Setu sooloitkude vaatlemisel ilmneb, et sama värss võib olla silpide arvu poolest interpreteeritud erinevalt: Mul-lõ säält an-na sa kä-si 'kää-päst/kä-ä-päs-tä (10/12 silpi) Rist / ri(-i)st om õks sul ras-sõ rin-do pääl (9/10 silpi) Silbiarv värsis sõltub seega igast konkreetsest ettekandest. Isegi sama sõna võib laululises esituses oma silbiarvu muuta: sageli jagune­ vad kaheks silbiks pikad vokaalid (su-ur, vi-il, tü-üh), samuti diftongid (eeskätt ku-a, le-o-nu, a-ol, aga ka ku-i, hü-ä). Mõnikord lisatakse sõna lõppu või keskele lisavokaal, mis annab lisasilbi [koo-lu-lõ(-õ), ke(-e)td- re]. Heaks silbiregulaatoriks on lisasilbid sõna lõpul, mida saab vaja­ duse korral kasutada ilma vokaalita {ka-pu-da-jaks / ka-pu-da jks). Paralleelselt tuleb ette vanemaid ja uuemaid vorme (avitõllõs / avitõti). Mitmed silbiarvu regulaatorid keeles on võimaldanud improvisat- sioonirikaste setu sooloitkude silbiarvul värsis püsida üsna ühtlasena, mis annab tunnistust kindlatest seaduspärasustest värsiehituses. Kui jätta kõrvale vabalt liikuv pöördumisvormel, on värsis 9 (8,9%), 10 (17,4%), 11 (68,8%) või 12 (4,4%) silpi. Ette tuleb ka üksikuid 7—8-silbrlisi värsse. Itkuvärsis, mis sisaldab pöördumisvormelit, võib silpide arv tõusta 18-ni. Kogu materjalis valitsevad 11 -silbiliste (pöördumisvorme- lita) värsside kõrval 15-silbikud (11-silbiline värss + 4-silbiline pöör- dumissõna R) ja 17-silbikud (11-silbiline värss + 6-silbiline pöördumis­ vormel rR), mida on kokku 69,6% värssidest. Tabel Silbiarv setu itkuvärsis

Silbi­ arv 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 Värssi­ de arv 1 2 28 41 211 8 50 94 302 113 282 8 hulgalt"" °Л °'2 2>5 3-6 18'5 °'7 4^4 8-4 26'4 9.9 24,7 0,7 Silpide edasine seostumine sõltub eeskätt kõne füsioloogiast. Kõne koosneb rütmiliselt liigendatud häälikute jadast, milles rakendub kaks energeetilist rütmi. Näitasime eespool, et häälerütmi tulemusel eristuvad kuulmise abil tajutavad silbid. Häälikute artikuleerimisega seotud lihaste ja närvide töö nõuab rõhurütmi rakendamist, et nad võiksid tegutseda vähima jõukuluga ning liigendaksid selle tulemusel häälikujada kõne­ taktideks (värsijalgadeks e. rõhurühmadeks). Rõhurütmi väikseim periood, värsijalg, koosneb rõhulisest ja rõhutust faasist ning on ajali­ selt pikem häälerütmi väikseimast üksusest, silbist. 22 A. Eek, Kvantiteet ja rõhk eesti keeles (II), lk. 205. 286 Ühes värsijalas võib olla üks, kaks või kolm silpi, kusjuures kõige enam levinud on kahesilbilised värsijalad (neljasilbilised sõnad jagune­ vad kaheks kahesilbiliseks värsijalaks). Värsijalad võivad rütmiüksustena kasutusel olla seetõttu, et neis leidub tendents isokrooniale (samapikkus- likkusele). Foneetikud on juhtinud tähelepanu asjaolule, et rõhulisuse- rõhutuse vaheldumine võrdsete ajavahemike järel on psühhofüsio- loogiline nähtus ja samapikkuslikkus ei pea olema täpses vastavuses kõnelaine mõõdetava samakestuslikkusega.23 Kõnetaktide isokroonia taotlus ilmneb selgesti ka setu itkuvärssides, kus rõhulised ja rõhutud faasid on itkeja poolt selgesti esile toodud ja käibivad värsiehituses konstandina. Mõõtmistulemused näitavad, et eri­ neva kestusega ei ole mitte ainult silbid (täpsemalt mõõdetavana küll ainult silbituumad), mis on kvantiteerivas värsis ootuspärane.24 Ka kõne­ taktidele kulunud aeg võib kohati olla erineva pikkusega, sest ta sõltub nii silbiarvust värsijalas kui ka värsijala positsioonist värsis ja isegi esitaja individuaalsest ettekandeviisist. Laulikud tajuvad kõnetakte siiski võrdväärsete üksustena ja isokrooniataotlus püsib mõningatele kõrvale­ kalletele vaatamata. Rõhuline ja rõhutu silp. Nagu nägime, määrab kõnetakti alguse rõhuline faas, mille kandjaks peame rõhulist silpi. See on kuulde- liselt suhteliselt kergesti määratav, samuti kui talle järgnev rõhutu silp. Setu itkuvärsis on enamasti viis (74,2%), harvemini neli (25,8%) kõnetakti. Esimeses poolvärsis on alati, kaks kõnetakti, teises poolvärsis võib neid olla kolm või kaks: Sinno / ommõ mul // hallo / hauda / panda, Sinno / hallo om // hauda / panda Setu itkuvärssides leiame 12 erinevat kõnetakti täitmise kombinat­ siooni, mis koosnevad kahest põhielemendist: rõhulisest (x') ja rõhutust (x) silbist. Lisaks neile eraldame siin meetriliselt neutraalse ühesilbilise sõna (x1), mis itkudes esineb alati kõnetakti lõpul ja mis allub eelneva kahesilbilise sõna rõhule. Hellä / hüda sa // sõna / hirre / pääle x' x, / x' x, x1, // x' x, / x' x, / x' x Erandjuhtudel on värsijalas meetriliselt neutraalseid ühesilbilisi sõnu kaks, mis alluvad eelnenud ühesilbilise sõna rõhule. Kääbas / om õks sul // rassõ / rindo / pä-äl x' x, / x' x1, x1, // x' x, / x' x, / x' x Kui meetriliselt neutraalse ühesilbilise sõna positsiooni on paigutatud kahesilbiline sõna (x2 x2,) või kaks ühesilbilist sõna (x2, x2,) esitatakse nad sedavõrd kiiremini, et nad mahuvad ära ühte samapikkuslikkust taot­ levasse ajaühikusse (üks kaheksandiknoot võrdub kaks kuueteistkümnen­ diknoot!). Rütmiühikute arv lauldud värsis seega ei kasva, silpide arvu suurenemisel neljani ei teki kaasrõhku ega uut kõnetakti, vaid muutub muusikaline rütm (kolme kaheksandiknoodi asemel teises kõnetaktis kaks kaheksandiknooti ja kaks kuueteistkümnendiknoot!). Hiusõ / saaj inäp // tuulõ /ihel'o-/ tõlla x' x, / x' x, x2 x2,// x' x, / x' x j/ x' x Järgmises tabelis on esitatud kõik erinevad rõhuliste ja rõhutute sil­ pide kombinatsioonid ühe kõnetakti piirides. Sõna lõpp on tähistatud komaga. Kui seda pole, jätkub sõna järgmises kõnetaktis.

23 A. Eek, T. Help, Rütminihked eesti keele kujunemisloos. (Preprint KKI-45.) Tallinn, 1986, lk. 8. 24 В. С а p в, Причитания невесты у сету, 1к. 280. 287 fabei 4 Kõnetakti struktuur Rütmiühikute Muusikaline Silpide arv rütm arv 2: x' x, Л 2 2-silbiline sõna x' X n 2 2 silpi 4—5-silbilisest sõnast X, X1, n 2 1 +1 -silbiline sõna x', X2 X2, ni 3 1+2-silbiline sõna x', X2, X2, rn 3 1 + 1 + 1 -silbiline sõna

3: x' x x, m 3 3-silbiline sõna x' X X m 3 3 silpi 4—5-silbilisest sõnast x' X X1 m 3 2 silpi 4—5-silbilisest sõnast + 1 -silbiline kiilsõna x' X, X1, m 3 2+1-silbiline sõna 1 1 x', X , X , m 3 1 +1 + 1 -silbiline sõna 2 2 x' X, X X , nn 4 2+2-silbiline sõna Z 2 x' X, X , X , n n 4 2+1 + 1-sübiline sõna

Kõnetaktide täitmises silpidega võib leida mitmeid üldisi seadus­ pärasusi. 1) Setu itkuvärssi ei sobi ühesilbilised kõnetaktid. Ühesilbilise jala puhul on tegemist ebaloomuliku rõhu- ja häälerütmi sidumisega, nimelt peaks üleminek jala rõhuliselt faasilt rõhutule toimuma silbi sees.25 See­ tõttu on setu laulikud teinud kõnekeeles ühesilbilistest sõnadest kahe­ silbilised, et jala rõhutu faas oleks selgelt omaette üksusena esile toodud. Kõnetakti rõhutu osa on sellistel juhtudel moodustatud nii, nagu eespool osutatud (vokaalide jagamised, lisavokaalid jne.). Noo„oks / lä-ät sa // ko-o-tost / mi-ne- / mä-he x', x, / x' x, x1, // x' x x, / x' x / x' x, Ka-at's / ko-lõm ma // sul-lõ / kõ-nõ-lõ x' x, / x' x, x1, // x' x, / x' x x, Sageli on värsiehituse reeglite sunnil kombineeritud kakssilbikud kõnetaktis siiski lühemad kui loomulikud kahesilbilised kõnetaktid ning ka silbipiirid on sellistel puhkudel hägusamad. Erandina on võimalikud ka kahe pika, järsu aktsendiga silbi kõrvutipäiknemised, kuid ka üksikud pikad silbid jäävad tegelikus esituses tavapärasest kõnetaktist lühemaks. Sis' / kää-nü^s joht // mi-no / käe-e- / kes x', / x' x, x1, // x' x, / x' x / x' 2) Setu itkuvärsis võib mõnikord olla kasutamata esimene (1,5%) või viies (25,8%) kõnetakt. Küsimuse sellest, kuidas määrata kõnetaktide järjestust, lahendab teise kõnetakti spetsiifiline ülesehitus (vt. punkt 4). Ka neis värssides, kus on pöördumissõna, leidub täitmata kõnetakte. I/II// III /IV /V o/ Kah-jowks om // kal-mo / vii-ä / о о/ N.ak-sijks (maamakõnõ) ma // essi / eh-ti-/ mä-he 3) Kolmesilbiline kõnetakt on setu itkus üsna tavaline. Erandiks on esimene kõnetakt, milles on reeglipäraselt kaks silpi (kahesilbiline sõna). 25 A. Eek, T. Help, Rütminihked eesti keele kujunemisloos, lk. 7. 288 TAHVEL XIX

Ly Seppel (Ilmar Malin, õli, 1964). TAHVEL XX

its шя *$*? и^

Mälestuskivi Rudolf ja Oskar Kalda sünnikohas Käär­ mal, avatud 22. X 1988 Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi poolt (J. Koppeli feto). Kui selles positsioonis kasutatakse kolme silpi (kolmesilbilist sõna), surutakse viimased silbid muusikalises esituses nõnda kokku, et kolmel silbil on ainult kahe silbi kestus (teine kaheksandiknoot on asendatud kahe kuueteistkümnendiknoodiga). Kui maj

Tabel 5 Kõnetaktid Silbikombinatsioonid I II III IV V x' x, / x' x, xi x' x, I x' x, I — 2+3+2+2 (9 silpi) x' x x,/ x' x, / — 2+3+3+2 (10 silpi) x' x, / x' x, / x' x, 2+3+2+2+2 (11 silpi)

Kogu materjalis jagunevad silbid nelja või viide kõnetakti (puududa võib kas I või V) järgmiselt:

Tabel 6 Silbiarv kõnetaktides %

I II III IV V

Puudub 1,5% — — - 25,8% 2 silpi 93,0% 2,6% 82,2% 98,5% 74,2% 3 silpi 5% 94,5% 17,8% 1,5% - 4 silpi — 3% —

19 Keel ja Kirjandus nr. 5. 1993. 289 Pikk ja lühike silp. Eesti kvantiteerivas, normaalkujul 8-silbi- lises värsis on peetud kõige tähtsamaks värsimõõdu tunnusmärgiks silbi pikkust ja ainult mõnevõrra arvestatud sõnarõhku. Kuigi eesti keeles võib häälikute kestuses eraldada paljusid erinevaid astmeid (vokaalidel seitse tasandit vahemikus 60—300 msek, konsonan­ tidel neli tasandit vahemikus 60—180 msek), leidub siin vaid kaks fono­ loogiliselt olulist segmentaalkeskuse astet.26 Seega pole ka värsianalüü- šis tarvidust kõnelda täpsemalt šilbiväldetest, vaid võib piirduda kahe Vastandi, pika ja lühikese silbi kuuldelise määranguga. Rahvalaulu viiside uurijate hulgas on silbi pikkuse määramine tõsta­ tanud enam küsimusi. H. Tampere on märkinud, et laululises esituses, mis ort enamasti kõnest aeglasem, tasanduvad silpide pikkussuhted tun­ duvalt, eriti kooriosades. Ühtlasi rõhutab ta, et paljude retsitatiivide rubatoTises esitusstiilis pääseb silpide kvantiteet selgesti mõjule.27 Ka U. Lippuse mõõtmistulemuste põhjal toimus laulu võrdsetest üksustest koosneva muusikalise rütmi mõjul tunduv kvantiteedisuhete tasandumine.28 Samal ajal märgib ta, et teksti arusaadavuse nõue ei lase siiski regivärsis tekkida sõnu moonutavaid rütme. Teiselt poolt nõuab rahvalaulu spetsiifika selget vastandumist kõneldud rahvaluulele ning muusikaliste seaduspärasuste selget esiletoomist. Seega toimub regivärsi laulmisel silbipikkuste ja viisi rütmiühikute vahel pidev kompromisside otsimine, mida võib lahendada mitmeti — sõltuvalt laulu žanrist, ette- kandmistavadest, lauliku isiklikest omadustest jne. Setu sooloitkud kuuluvad nende regiviiside hulka, mis jälgivad või­ malikult täpselt regivärsi kõnerütmi nii sõnarõhkude kui ka silbipikkuste osas. Sellele vaatamata on muusikalises ettekandes ka siin silp-nootide pikkussuhted kõnega võrreldes muutunud korrapärasemaks. Pikkadest ja lühikestest silp-nootidest koosnevad kõnetaktid jagunevad kahte rühma, kahe- ja kolmeosalisteks, kusjuures need omakorda võivad olla kas pika või lühikese algussilbiga. Kolmeosalistes kõnetaktides võib viimane silp- noot — nagu eespool osutatud — jaguneda kaheks. Sel juhul sisaldab kõnetakt sama aja piirides nelja silp-nooti. Tabel 7

Silpide arv Muusikaliste rütmi- Pika algussilbiga Lühikese algussilbiga kõnetaktis ühikute arv kõne- kõnetaktid kõnetaktid taktis

2 3 3 4 im nn

Setu sooloitkudel on iseloomulikud kõnetaktid, mis algavad pika silp- noodiga (sisaldavad ligikaudselt kaks rütmiühikut). Selliseid on ligi­ kaudu 3A nii kahe- kui ka kohnesilbilistest kõnetaktidest (tabel 8). Pika algussilbiga värsid ei tarvitse koosneda viiest kõnetaktist, nagu see on üldine lühikese silbiga algavate värsside puhul. Siin võib mõnikord puududa esimene kõnetakt ja küllalt sageli (neljandikul juhtudest) viies kõnetakt.

2f> A. Eek, Kvantiteet ja rõhk eesti keeles (II). «Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 3, lk. 153. 27 H. Tampere, Eesti rahvalaule viisidega I, lk. 14. 28 У. Липпус, К вопросу о взаимодействии речевой и музыкальной интонации в родной народно-песенной традиции. Rmt.: Финно-угорский музыкальный фольклор и взаимосвязи с соседними культурами. Таллинн, 1980, lk 168. 290 Tabel 8 Pika (P) ja lühikese (L) silbi kombinatsioonide jaotus kõnetaktides

I II III IV V P L 74,9% 2,5% 62,2% 75,2% 65,5% P LL 5,2% 73,3% 8,0% 0,5% 0,1% Summa I 80,1% 75,8% 70,2% 75,7% 65,6% L P 18,7% 0,3% 19,6% 23,4% 34,1% LPL 1,2% 23,4% 10,3% 0,9% 0,1% Summa II 19,9% 23,7% 29,9% 24,3% 34,2% Analüüsinud setu itkuvärssi sellisena, nagu see tegelikkuses esineb — laulduna —, leidsime neis suuri erinevusi nn. normaalkujulisest regi­ värsist. Ometi on lauldud itkuvärsside meetrikas ilmne tendents regivär­ silise korrapära poole. Selle sarnasuse selgitamiseks võrdleme saadud tulemusi viie statistilise kvantiteedireegliga, mis varasemate uurimistule­ muste põhjal iseloomustavad soome-eesti rahvalaulu värsiehitust. 1) Värsijala tõusus paikneb reeglipärane pikk pearõhuline silp ligi­ kaudu 3U osas materjalist (tabel 8, summa I). Lühike pearõhuline silp värsijala tõusus on setu itkuvärsis küllalt levinud nähtus, mida ei saa pidada ainult veaks või erandiks (tabel 8, summa II). On avaldatud arvamust, et lühike pearõhuline silp võib moonutada sõna tähendust või rikkuda värsi esteetilist ilmet. P. Leino näitab kalevalavärsi najal, et vokaalkvantiteedi osatähtsus värsiehituses on kõvasti liialdatud. «Keele­ lise konteksti ja arvuka parallelismi tõttu ei sünni tõenäoliselt kunagi valetõlgendusi.» 29 Värsi kunstipärase välisilme eest kannab ilmselt kül­ lalt hästi hoolt ettekande muusikaline külg, mis tasandab vajadusel silbi- pikkusi. Sageli on setu itkuvärsside tõusudes enam kui üks lühike pea­ rõhuline silp, mis ometi paigutatakse sujuvalt üldiselt valitsevasse rüt- miskeemi: 2) Nõue, et värsijala langu­ ses ei või olla pikka pearõhulist silpi, on setu itkuvärsis täieli- A-gu/om õks tah/hav-vah/ha-lov/e-lo kult täidetud. Värsijala langu­ le r—I—"I ?—"j Ь I J1 I ses paiknevad alati rõhutud sil- i * iii ii iiii bid, sest lauldud värsireas jää­ vad nii kahe- kui ka kolmesilbi­ lised sõnad ühe kõnetakti piiri- E-ga/o-lõ-i mul /ha-mõh-ta/hal-lõ desse ning vastuolu värsijala ja ^ 7 9 sõna rõhkude vahel setu itku­ ja J ГУ"] JJ J JJ des ei teki. 3) Kvantiteedireegel lubab vabalt täita ainult esimest vär- sijalga. Setu itkudes on vaba ehitusega ka teised värsijalad. Nii kolman­ das kui neljandas kõnetaktis leidub 3-silbilisi sõnu ning teine kõnetakt koosnebki enamasti kolmest silbist (vt. tabel 5). Samuti nägime, et värsi­ jalgade pikkussuhetes on võimalikud muudki kombinatsioonid peale pika ja lühikese silbi ühenduse (vt. tabel 4). 4) Reegel, mis keelab ühesilbilise sõna paigutamise värsi lõppu, on täidetud, kuid mõnede varjamisvõtete abil. Tõepoolest, ühesilbilist sõna selles positsioonis ei paikne, küll aga tekitavad probleeme 4-silbilised sõnad, mille viimane silp on redutseerunud. Nagu eespool osutasime, jagavad laulikud 4-silbilised sõnad kahte kõnetakti, mis alluvad iseseis­ vate üksustena värsijala ülesehituse seadustele. Kui sellisel puhul on

29 P. Leino, Kalevalamitan ongelma. Kalevalaseuran vuosikirja 54. Porvoo- Helsinki, 1974, lk. 250. 291 äšet leidnud lõpukadu, leiamegi viimasest, enamasti viiendast värsijalast ühe silbi. Tavaliselt on siin tegemist parallelismirühma teise värsiga: Ku-i / lätsiks mi / kodo / kulla- / kõsõ, ku-i / lätsiks mi / majja / mar'a- / kõs. Laulikud on tegelikus ettekandes lahendanud vastuolu meetrumi ja konkreetse värsirütmi vahel selliselt, et on pikendanud silbi kestvust või lisanud värsi lõppu pausi, mis ühel või teisel viisil katab puudujääva ajaühiku. 5) Viimane kvantiteedireegel väidab, et kui värsis tuleb ette nelja­ silbiline sõna, ei paikne ta värsi keskel (2.+3. värsijalg), vaid kas algu­ ses või lõpus. Sama seaduspära on kehtiv setu itkuvärsis. Kõigis värssi­ des kokku leidus neljasilbiline sõna 1.+2. värsijalas (12,8%) või 3.+4. värsijalas (2,4%). Eriti sageli kasutatakse pikka sõna 4.-4-5. värsijalas (56,9% materjalist). Ülejäänud värssides neljasilbilist sõna pole. Küll aga on võimalikud värsid, kus leidub kaks neljasilbilist sõna: Maamakõnõjks mu meeli mar'akõnõ

4. Kokkuvõtteks Lauldes esitatud setu itkuvärsi meetrika tugineb olulisel määral rõhu­ lise süsteemi meetrumile. Silbiarv itkuvärsis on regivärsiga võrreldes suurem (keskmiselt 9—11 silpi regivärsi 8 silbi asemel), mistõttu on sageli suurenenud ka rõhurühmade hulk (5 rõhurühma regivärsi 4 ase­ mel). Rõhurühmades (kõnetaktides e. värsijalgades) leidub setu itku­ värsis 2—3 silpi, millede kasutusprintsiip vastab värsiõpetuses tuntud liuguri ehitusskeemile (üldvalem 0/1/2 x' 1/2/3 ... x' 0/1/2). Setu mõrs­ jaitkudes on ülekaalus Mugur tüüpi värss, mis jagab 9—11-silbilised vär­ sid üldskeemi kohaselt: x' 1 / x' 2 / x' 1 või 2 / x' 1 või 2 või 3 (viimasel juhul eraldub viies värsijalg).30 Setu surnuitkudes valitseb sama värsi­ ehituse põhimõte, kusjuures itkejal on sooloitkus veidi suurem vabadus tema käsutuses olevaid rütmiskeeme varieerida. Setu itkuvärsi rütmi organiseerib poeetilise värsskõne reeglite kõr­ val ka muusikaline rõhk. Aluseks on siin korduvate rütmivormelite kasu­ tamise printsiip, mis realiseerub isokroonsusele püüdlevate värsijalga- dena. Rõhurühmades on arvestatud ka silpide kvantiteeti, sest värsi tekst peab jääma arusaadavaks. Setu itkuvärssi iseloomustab nimetatud üldiste värsisüsteemireeglite taustal veel kaks olulist tunnust: pöördumisvormeli sagedane olemasolu ja teise kõnetakti spetsiifiline ehitus, kuhu pöördumisvormel enamasti pai­ gutatakse. Arvestades itkužanri vanust ja itkude pidevat kasutamist setu rahva­ kultuuris kuni kõige viimase ajani, on raske arvata, et itkuvärss võis mingil varasemal etapil olla oluliselt teistsuguse ülesehitusega, näiteks lähemal regivärsile või siis meetriliselt korrastamata kõnele. Pigem on siin tegemist regivärsieelse värsimõõduga, täpsemalt — regi­ värsi mõnede elementide paralleelarenguga eeskätt balti ja slaavi kõrval­ mõjude piirkonnas, milles värsside silbiarv, pikkus- ja rõhusuhted on läh­ tudes keelereeglitest erinevalt normeeritud. Ilmselt pole regivärsile oma­ sed ranged reeglid kehtivad ka teistes setu rahvalauludes. Pigem on suur osa setu töö- ja tavandilauludest ning lüroeepikast regivärsi vor­ mist veel kaugemal (mõnikord ka laenuliste meloodiate mõjul). Tõenäo­ liselt ilmneb kõnest lähtuvas, võõra meloodia- ja rütmivormi poolt suh­ teliselt vähe mõjustatud itkude värssides setu värsiehituse üks kõige varasemaid etappe, mis koos teiste arhailiste laululiikidega peaks aitama selgust tuua regivärsi arenemise väljaselgitamisse läbi aegade.

30 В. С а p в, Причитания невесты у сету, 1к. 278 jj. 292 Veel kord ärkamisaja kultuurxmurrangust EA JANSEN

1. Sissejuhatuseks ui tahes vanaks me oma eesti kultuuri ka kuulutaksime, meie K tänase vaimse olemise peajuur on ikkagi ärkamisaja, s. o. möödu­ nud sajandi teise poole kultuurimurrangus. Selle üle ajendas taas mõt­ lema Mart Kivimäe hiljutine kriitiline sõnavõtt S. õispuu koostatud vastse «Eesti ajaloo» puhul. Arvustaja ütleb: «Kultuuri lokaalajaloo ase­ mel leiame raamatust lugulaulu eesti rahva pimedus- ja valgusaegadest, mis lõppkokkuvõttes jätab üsna halli mulje....»1 Tõepoolest võib küsida: kas me ikkagi oskame määratleda eesti kultuuri kohta Euroopa vaimse arengu üldpildis, kas meil on kujutlus tema sündi määranud tegurite ja protsesside koosmängust, sellest mitmekesisusest ning kirevu­ sest, mida kätkevad sõnad «rahvuskultuur» või «eesti kiriakultuur»? Siinkirjutaja on kaugel sellest, et pretendeerida sellistele küsimustele ammendavalt vastama. Ka pole veel tehtud piisavalt eeltöid mainitud kultuurimuutuse igakülgseks vaagimiseks. Toimunut on raske hinnata seetõttu, et ehkki meil on rikkalikult väärt uurimusi folkloori ja etno­ graafia üksikvaldkondades, pole neid materjale veel küllaldaselt kasuta­ tud sotsiaalkultuuriliste järelduste tegemiseks.2 Püüdes näiteks jälgida mentaliteedimuutust, ei tea me õieti, millest lähtuda. Ärkamisaja «kriiti­ lised» aastad, I860.—1870-ndad, on meil tõesti mitmestki aspektist üsna hästi läbi uuritud, kusjuures on ikka silmas peetud ka sotsiaalseid aspekte, kas või rahva rahvuslikku ärkamist. Ent varju on jäänud järg­ nenud venestamise aastakümned. Teiselt poolt põrkame kokku mitmesuguste metodoloogiliste raskus­ tega. Teatavasti on mõisteid kultuur ja ka rahvus ülimalt raske kui mitte võimatu defineerida, ehkki seda on ikka jälle katsetatud. Võib uppuda abstraktsete spekulatsioonide rägastikku, ja ometi on «praktilisel» kul­ tuuriloolasel vaja leida lähtekohad, millest kultuuriprotsessidesse süüvi­ misel alustada. Et tunnetada inimtegevuse abil loodud «teise maailma» olemust, on kultuuri mõiste lähem piiritlemine hädavajalik. Koik kasuta­ vad seda mõistet ja jätkavad kultuuri uurimist, misjuures see, mida keegi kultuuri mõistesse paigutab, jääb tihtipeale vägagi suvaliseks. Ja ikka on juletud ja juletakse kirjutada üldistavaid kultuuriajalugusid ning kolossaalse mahuga käsiraamatuid küll eri maade ja regioonide kaupa, küll inimkonna kohta tervikuna. Metodoloogia, struktuur ja laad on seal­ juures erinevad, leidub pigem entsüklopeedilisi ja esseistlikke käsitlusi. Üldiselt võib maailma kultuuriajaloolises kirjanduses siiski märgata nihet vaimulooliselt käsitluslaadilt (põhiliselt kõrgvaimsusega tegelev saksa Geistesgeschichte, inglise-ameerika history of ideas või intellectual history) sotsiaalajaloo suunas, kusjuures piiri tõmbamine sotsiaal- ja kultuuriajaloo vahele on küllaltki tinglik. Ilmne on prantsuse annaalide- koolkonna, inglise sotsiaalantropoloogia ning ameerika kultuuriantropo­ loogia mõju. Kindleri 22-köitelise «Õhtumaa kultuuriajaloo» sissejuhatu­ ses ütleb F. Heer, et selles teoses ei kavatseta kultuuri käsitleda vanas saksa laadis pelgalt vaimukultuurina, vaid eesmärgiks on kujutada ühis-

1 M. К i v i m ä e, Kultuur, mida meile omistatakse. «Sirp» 10. VII 1992, nr. 27. 2 Märkigem järgmisi üldistavat laadi artikleid: A. Viires, A great change of Estonian folk culture Rmt.: National movements in the Baltic countries during the 19th century. Studia Baltica Stockholmiensia 2. Stockholm, 1985, lk. 543—556; E. M ä s a k, Vastastikuseid mõjutusi Eesti linna- ja maaolmes kapitalismi perioodil, (Käsikiri; esita­ tud avaldamiseks kogumikus «Muunduv rahvakultuur»,) 293 konna vaimset elu tervikuna — vastavalt epohhile.3 See peaks tõesti olema kultuuriloolase põhieesmärk. Terviklikkusele pretendeeriv lähene­ mine aga eeldab mitte üksnes vaimsuse rahvalike, mitteprofessionaalsete kihistuste, vaid ka materiaal-esemelise keskkonna, eri inimgruppide dis­ positsioonide ja igasuguste kultuuri kandvate institutsioonide käsitle­ mist. Dilemma — ideeajalugu või sotsiaalkultuuriline ajalugu — on jää­ nud püsima, ehkki ideeajalool endal on ilmne kalduvus sotsiologisee- ruda. Kultuuriloolast painab veel üks vastuolu — üldise ja üksiku, univer­ saalse iseloomuga, inimloomuse seesmisest olemusest tingitud ja lokaal­ sete etniliste protsesside vahekord. See põimub kultuuri difusiooni, «kul- tuurinakkuse» ning autohtoonsete nähtuste suhete keeruka probleemiga. XIX sajandi teise poole eesti kultuuri põhimise iseloomuliku joonena on ikka käsitatud tema rahvuslikkust, vastandumist lokaalsele saksa kultuurile. Tõepoolest, eestlaste emantsipeerumisega ja astumisega avalikku ellu 1860-ndail aastail kaasnes kohe rahvuslik agitatsioon aktiiv­ sete patriootide poolt, mis rahva seas üsna ruttu vastukõla leidis. Selleks ajaks olid ammugi rahvuslikult meelestatud baltisakslased, keda inspi­ reeris Saksamaa ühendamine ja seal leviv «kultuurinatsionalism». Pead tõsfev vene natsionalism, mis kuulutas ette tsaaririigi muutumist dünas- tilisest ühendusest rahvusriigiks, kutsus oma saksavaenulikkusega omalt poolt esile tugeva reaktsiooni Balti kõrgkihtides. Rahvuslikkus või rahvuslus polnud eestlastele ainuomane, vaid kõi­ gile Euroopa rahvastele XIX sajandil tüüpiline kultuuri- ja poliitikaelu tunnus. Tsiteerigem Hans Kohni, üht rahvusküsimuse klassikut: «Natsio­ nalism on olnud Lääne-Euroopa ja lääne hemisfääri poliitika-, kultuuri- ja majanduselu idee force XVIII sajandi lõpust peale. 1848. aastast levis see Kesk-Euroopasse, XIX sajandi lõpupoole Ida-Euroopasse ja Aasiasse.» Rahvusluse leviku Kesk- ja Ida-Euroopas asetab Kõhn liiga hilisesse aega, aga põhimõtteliselt on tal õigus. Ta näeb rahvusluses liikuma­ panevat jõudu, mille ajel toimus indiviidide osalemine avalikus elus ja mille tõttu rahvad lakkasid olemast vaid ajaloo passiivsed objektid.4 Rah­ vusluse säärast toimet näeme ka XIX sajandi teise poole Eesti kultuuri­ elus. Ent selleks oli vaja teatavaid tingimusi. Natsionalism ise oli paljude põimuvate tegurite tulemus, mis omakorda hakkas toimima ühiskonna ja tema kultuuri arengut forsseeriva jõuna. Neid tegureid tulekski püüda eritleda, selgitades ühtlasi üldeuroopalike kultuuriprotsesside avaldumist siinsetes oludes, samuti otseseid laene ning mõjutusi. Baltikumi on sageli käsitatud Euroopa kolkana 5 ja eesti intelligents on vähemasti XX sajandi algusest peale hädas olnud sellega, et me pole küllalt euroopalikud. Tegelikult on Baltikumi kõrgkultuur, kas või kirik, alati olnud Euroopa kultuuri koostisosa, ja ka eesti talurahvakul- tuur, mille muutumine oli küll aeglane, võttis linna ja mõisa kaudu pide­ valt vastu selle mõjutusi. Pietismi ja valgustusideoloogia leviku, trüki­ sõna mõjujõu tõusu ja peamiselt Saksamaalt tulnud haritlaste arvu kas­ vuga XVIII sajandi teisest poolest peale tihenes märgatavalt kontakt Saksamaaga, aga ühtlasi kogu Kesk- ja Põhja-Euroopa kommunikat- sioonisfääriga.6 Elavate kultuurikontaktide üheks tõendiks on XIX sajandi algul taasrajatud Tartu ülikool, mis edukalt osales loodustea-

3 F. Heer, Geleitwort zum Gesamtwerk. Rmt.: Kindlers Kulturgeschichte des Abendlandes. Bd. I. München, 1979, llk. 16. 4 H. Kõhn, Nationalism. Rmt.: Dictionary of the history of ideas III. Peatoim. Ph. D. Wiener. New York, 1973, lk. 324. 5 Eestlasi, lätlasi ja leedulasi nimetatakse näiteks Kindleri «Õhtumaa kultuuriaja­ loos» (XX kd., lk. 505) talupojarahvusteks, kes alles hiljuti on jõudnud kirjandusliku renessansi kaudu oma rahvusliku eksistentsi tunnetamiseni. 6 Vrd. I. Jürjo, Lesegesellschaften in den baltisohen Provinzen im Zeitalter der Aufklärung. Mit besonderer Berücksichtigung der Lesegesellschaft von Hupel in Qber- pahlen. «Zeitschrift für Ostforsehung» 1990, Heft 4, lk. 543—545 294 duste tähetunni-aja, XIX sajandi teaduselus. Kohalik alma mater andis tõuke haritlaskonna kiireks kasvuks. Seejuures ei lakanud haritlaste juurdevool Saksamaalt. Samuti oli tavaks, et Tartu ülikooli lõpetanud, kes enamasti pärinesid aadlist ja jõukamast kodanluskihist, täiendasid end mitmes Saksamaa õppeasutuses. Baltimaade vaimse nivoo näitajaks on seegi, et siinsed haritlased suutsid möödunud sajandil edukalt täita vahendajafunktsiooni Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel. Venemaale olid Baltimaad Euroopa, Euroopale siiski pigem Venemaa, aga see just huvi­ taski: parajasti euroopastuv suur idariik oli irriteeriv, müstiline, suurus. Teave tema kohta ühes Euroopa keeles oli teretulnud. Baltisakslased etendasid Venemaal teatavasti olulist osa tsaariadministratsioonis, dip­ lomaatilises korpuses ja sõjaväes ning haritlaskonnas (kodukooliõpe- tajatena, arstidena, apteekritena).7 Ka edukas tegevus bürokraadina eel­ das teatavat kultuuritaset. Kontrastid Baltimaade kultuurielus XVIII sajandi lõpul ja XIX sa­ jandi esimesel poolel olid muidugi küllalt tugevad. Torkab silma vaimu­ kultuuri (sealjuures muide ka Lääne-Euroopale orienteeruva põlluma- janduskultuuri) eesrindlikkus, samal ajal aga agraarsuhete ning kehtiva seisusliku süsteemi mahajäämus Euroopa üldarengust. Seisussüsteem, seejuures ka sellele tuginev aadellik-korporatiivne provintside omavalit­ sus, pidas siin visalt vastu, mõjutades — Reinhard Wittrami sõnul — kõiki inimsuhteid.8 Mis puutub Baltimaade põliselanikesse, siis iseloomustab nende sei­ sundit haritud rahvaste silmis ehk piisavalt J. G. Herderi mõttemõlgutus, et eestlased on Euroopa viimased metslased. Sellele muljele vaidleb A. W. Hupel küll vastu,9 ent ka tema enda, nagu ka teiste tollaste rahva­ elu uurijate-vaatlejate ning läbireisijate kirjeldused osundavad sellele, et eestlastes nähti ikkagi suuresti vaid instinktide-elu elavat inimkarja ega mõistetud tollast talurahvakultuuri kui süsteemi, selle oma mängureeg­ leid. See oli vähemasti Hobbesi aegadest peale täielikus kooskõlas euroo­ paliku mõtteviisiga, mis käsitas loodusrahvaid lapseealiste inimestena ja inimkonna arenguteed kulgemisena metsikusest tsivilisatsiooni, pimedu­ sest valgusesse. Kanti järgi tähendas ju valgustusaeg inimeste üldist vabanemist eestkostest, seega astumist täisikka. Põimudes seisuslike või majanduslike grupihuvidega, determineeris selline — sisult üldeuroopalik — hoiak balti ülemkihtide suhtumist põlis- rahvastesse veel kaua. See määras ka paljude väga liberaalsete, eesti talurahva olukorra parandamisest tõsiselt huvitatud inimeste suhtumise. Ent samal ajal levis ka teine, Herderile ja saksa romantismile tuginev mõtteviis, mille järgi iga rahva etniline omapära oli väärtus omaette. Umbes 40 aastat pärast Hupeli tuntud eestlaste-kirjelduse trükkijõud­ mist tõusid Tartu üliõpilaskonnas esile mehed, kes tunnistasid oma eesti päritolu. Nad lülitusid saksa haritlaste estofiilsesse valgustustöösse, mis valmistas ette eesti kirjakultuuri sündi, ja andsid sellele tugevamalt rah­ vusromantilise suuna (F. R. Faehlmann, F. R. Kreutzwald). Siiski kuu­ lusid nad veel üsna kindlalt kohaliku saksa haritlaskonna sekka. Osa eestlaste seast tõusnud haritlasi valis sakslaste eeskujul karjääritee Venemaal (Ph. Karell, J. J. Johnson, J. Köler jt.). Esimesed estofiilid uurisid eestlaste kultuuri kui huvitavat ilmingut ja püüdsid harida eesti talurahvast tema seisusele vajalike teadmiste jagamisega, niisiis seisuslikes raames ja loomulikult eesti keeles, sest see 7 Vrd. R. Wit tr am, Drei Generationen. Deutschland—Livland—Russland. Göttin­ gen, 1949; E. Amburger, Geschichte der Behördeorganisation Russlands von Peter dem Grossen bis 1917. Leiden, 1966. 8 R. Wittram, Das ständische Gefüge und die Nationalität. Rmt.: Das Natio­ nale ais europäisches Problem. Beiträge zur Geschichte des Nationalitätsprinzips, vor- nehmlich im 19. Jahrhundert. Göttingen, 1954, lk. 149, 154. 9 A. W. Hupel, Topographische Nachrichten von Ljef- und Ehstland. Zweyter Band. Riga, 1777, lk. 167, 295 keel oli ju talurahvaseisuse tunnus. Kuid talurahva vabastamisel päris­ orjusest XIX sajandi algul tekkis siiski probleem, mis keeles eestlasi või lätlasi tuleb õpetada, et nad jõuaksid euroopalikku tsivilisatsiooni. Saksa haritlasi hakkas vaevama küsimus, kas Balti põlisrahvad astuvad nn. kul­ tuurrahvaste sekka assimileerumise teel sakslastega või on ehk siiski võimalik etniliselt omanäoliste kultuuride teke nende oma keelte alusel. See dilemma kutsus esile mitmeid debatte saksa teadusseltsides ja aja­ kirjanduse veergudel.10 Mitmete vägagi vabameelsete ja talurahva olu­ korra radikaalsest parandamisest huvitatud meeste kujutlus oli, et võrd- sustumise ainus tee on üleminek saksa keelele.11 J. H. Rosenplänteriga alates leidus aga küllalt ka neid, kes herderiaanlikest ideedest lähtudes olid veendunud eestlaste ja lätlaste kirjakultuuri võimalikkuses ja pida­ sid sakslaste kohuseks selle sünnile kaasa aidata. Koos agraarproblee- mide ja eestlase karakteri ning olemuse küsimusega — eestlase image'iga 12 — oli eestluse perspektiiv agraarreformide ja talurahvakääri- miste ajajärgul üks saksa avalikkust irriteerivaid teemasid. Huvitava­ maid episoode on ses suhtes poleemika nädalalehe «Das Inland» veer­ gudel aastal 1845, mil С Ch. Ulmann püüdis Tallinna kooliõpetajale E. Meyerile tõestada, et ajalugu võib viia (isegi) eestlased oma rahvus­ liku kultuurini; ei oleks kristlik, inimlik ega poliitiliselt mõistlik asuda nende keele surmamisele — ja kas see üldse võimalik olekski? Ulmann leidis, et saksa hariduse saanud eestlased ja lätlased võivad väga hästi oma rahva juurde tagasi pöörduda ning teda harima hakata.13 Ja nii ju sel ajal Faehlmann ja Kreutzwald juba tegidki. Ent veel sajandi keskpaiku oli raske uskuda eestlaste ja lätlaste «tsiviliseerumist». Eestlaste seisundi, karakteri ja perspektiivide arutlus läks nüüd üle Riia liberaalide poolt rajatud ajakirjale «Baltische Monats- schrift» ja suurtele päevalehtedele, nagu radikaalne «Revalsche Zeitung», 1861. aastast peale politiseeruv ja liberaliseeruv «Rigasche Zeitung», Tartu «Neue Dörptsche Zeitung» jm. Oma vabameelse põhisuuna pärast laineid löönud artiklis «Baltische Monatsschrift'i» veergudel eesti talurahva «proletaarse karakteri» kohta kirjutas anonüümne autor (väidetavalt H. Krümmer, kes muide toetas talurahva maaomandi väljakujundamist), et kui eestlasest või lätlasest saab haritlane, on see saksa haritlane, kui kaupmees, siis saksa kaupmees, jne. Nimetatud rahvad polevat olnud suutelised välja kujun­ dama korralikku talupojaseisustki, muudest kihtidest rääkimata. Siiski seisab ka neile rahvastele tee lahti sotsiaalsele tõusule ja haritusele, ent see saab toimuda vaid oma rahvuse minetamise hinnaga. Assimileerudes ei kaota eestlased ja lätlased midagi, vaid ainult võidavad.14 Sellistel arvamustel oli ka reaalne põhi, sest tol ajal, mil sajandi keskpaiga agraarreformide tulemused polnud veel ilmnenud ja rahvusliku agitat­ siooni märgid olid nõrgad, suurem osa sotsiaalset karjääri teinud eest-

10 Vrd. näiteks: H. Thimme, Kirche und nationale Frage in Livland während der ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts. (Der Pastor und Qeneralsuperintendent Ferdi­ nand Walter und seine Zeit.) Königsberg—Berlin, 1938, lk. 34—66 jm. 11 Nii isegi Merkel — vrd. L. Anvelt, Zschokke «Goldmacherdorfi» teest eesti lugejani. «Keel ja Kirjandus» 1970, nr. 12, lk. 729—736. Tüüpilisi näiteid on ka Liivi­ maa kindralsuperintendent Ferdinand Walter, vt. R. W i 11 r a m, Politische Land- tagspredigten. Stellungsnahmen livländischer Generalsuperintendenten in Landesangele- genheiten, vornehmlich in 19. Jahrhundert. Rmt.: Bleibendes im Wandel der Kirchen- geschichte. Kirchenhistorische Studien. Tübingen, 1956, lk. 346—357. 12 Vrd. T. Talv, Käsitus ajaloolise mõjurina. 2. Eestlase-käsitus baltisaksa näda­ lakirjas «Das «Inland»» 1836—1936. «Vikerkaar» 1992, nr. 11, lk. 59—64; nr 12, lk. 57—62. 13 С Ch. Ulmann, Fragen, welche bei Lesung der Bemerkungen über die jüngst erschienene Schrift des Herm Pastor's Ahrens «Johann Hornung» ee. ee. (Inland Nr. 28, Sp. 470) sich aufgedrängt haben. «Inland» 1845, nr. 34—35, vg. 601—604, 609—613. 14 Der Proletarier-Charakter der bäuerlichen Ackerbau-Industrie in Liv- und Esth- land. «Baltische Monatsschrift» I860, lk. 104—133, 296 lasi tegelikult saksastuski — nii nagu see oli toimunud sajandeid. See­ tõttu domineeris ka veel järgmistel aastakümnetel saksa avalikus arva­ muses veendumus, et eesti ja läti kujunev eliit saksastub niikuinii. Tei­ seks võimaluseks peeti venestumist, mille oht näis üsna reaalsena juba Nikolai I aegadest saadik. Eestlaste ja lätlaste venestamist nõudsid vene natsionalistlikud publitsistid otseselt ja avalikult. Ent samal ajal hakkas baltisaksa haritlaste seas liikuma ka teistsugu­ seid mõtteid. G. Schultz-Bertram, muutliku meelega mees, kes aga tund­ likult peegeldas oma aega, kirjutas 1867. aastal oma emale Tormasse, et tema juures olid lõunal olnud keisri ihuarst eestlane Philipp Karell ja mõned teised härrad; olevat vesteldud prantsuse, itaalia, saksa, vene ja eesti keeles. «Kas pole tähelepanuväärne, et istutakse lauas eestlastega, kes vabalt vestlevad itaalia ja prantsuse keeles?» küsis Schultz-Bertram. «Kes oleks võinud seda 30 aastat tagasi kujutleda?» 15 Ja ehkki Schultz- Bertram oli mõneti imestunud, kuuldes Peterburi pastorilt С Laalandilt mõnede nooreestlaste julgest lootusest, et saksa haritlased Eestis võivat ka eestistuda, nentis ta pärast esimest üldlaulupidu, et kui eestlaste emantsipatsioon samasuguses progressioonis edasi läheb, «pole võimatu, et viiekümne aasta pärast on professuurid eestlastega täidetud. Praegu kõlab see küll muinasjutuna . . . .» 16. Täpselt nii aga läkski. Eesti lokaalkultuuri, s. t. eestlaste kultuuri arengu iseloomulikke jooni oligi tegelikult väga kiire üleminek talupojakultuurilt euroopalikule kirjakultuurile. Et murrang teoks oli saanud, oli üsna selge juba XX sa­ jandi algul, mil tekkis «Noor-Eesti» kui euroopalikku kõrgvaimsust kulti- veeriv ühendus. Aino Kallas nimetas seda hiljem näiliselt ilma «otse­ koheste eeldusteta» sündinud liikumiseks, mis sihib «ülikultuuri ja vai- mupeensusse» ja mille hüüdsõnadel — eurooplus, individualism, estetism — oli «nii võõras ja üksildane kaja esimese põlve tõusikühiskonna kes­ kel». Kultuurihüpe, mis «Noor-Eestile» eelnes, oli A. Kalda arvates kul­ tuuriline salto moriale rahva poolt, kelle edenemist olid piiranud tema sõnul «kunstlikud ja välised surveabinõud». Ent Kallas möönis, et sajan­ dialguse vaimsusambitsioonid kasvasid siiski välja Eesti maapinnast, mil­ les selleks ajaks leidus juba kaks kultuurikihti: ärkamisaegne, A. Kalda sõnutsi «köster-koolmeisterlik», ja venestamisaja saeculum obscurum'Ue järgnenud Tartu renessansi aeg Jaan Tõnissoniga keskmes.17 Aino Kalda emotsionaalselt esitatud tähelepanekud ärgitavad omalt poolt soovi eritleda, mis siis tegelikult juhtus ja mida seniuuritu selle mõistmiseks pakub. Alljärgnevate mõttemõlgutuste aluseks on võetud kultuurimurrangu kolm aspekti: 1) tingimuste muutumine sotsiaalstruk- tuuri ja elukeskkonna teisenemise tõttu; 2) kommunikatsioonivõimaluste, -vahendite ja -viiside areng ning 3) vaimsuse enda palgejooned. 2. Sotsiaalstruktuuri nihked ja elukeskkonna muutumine XIX sajandi Euroopale mõeldes kerkivad teadvusse mitmed märk­ sõnad, seejuures vist küll kõigil esmajoones «industrialiseerimine», «tööstusrevolutsioon», «aur», «teras», «betoon» jne. Protsessid, mida need terminid sümboliseerivad, tõid ka Eestis — koos rahamajanduse algu­ sega — XIX sajandi teisel poolel kaasa nii sotsiaalstruktuuri kui ka ini­ meste elukeskkonna muutumise. Missugust mõju see inimeste teadvusele, seega ka kogu meie kultuurilisele arengule avaldas, selle üle võib otsus­ tada allikate põhjal, nagu mälestused, kirjavahetused, ajakirjandus, bel- letristika, kus peegelduvad inimeste vahetud muljed, õnneks on niisugu-

15 G. Schultz-Bertram emale 12. II 1867. Breife eines baltischen Idealisten an seine Mutter 1833—1875. Leipzig, 1934, lk. 206. 16 G. Schultz-Bertram emale 2. IX 1869. Briefe eines baltischen Idealisten an seine Mutter 1833—1875, lk. 227. 17 Л, Kallas, Noor-Eesti, Näopildid ja sihtjooned, Tartu, 1921, lk, 10 jj. 297 seid allikaid selle aja kohta külluses. Nende süstemaatiline uurimine aga on alles ees. Nii baltisakslaste kui ka eestlaste puhul on eelkõige luulele ja mälestustele tuginedes nenditud nende erilist kiindumust kodupaika ja selle loodusesse 18, märgatud on mõlematele omast usku loodus- ja saatusejõudude ühtelangevusse, milles arvatakse kajastuvat mingi «eht- baltilik eksistentsielamus» 19. Kui nii, siis tekib küsimus, missuguse reakt­ siooni tekitas sellise vaimse dispositsiooni puhul tööstuse ja linna peale­ tung? Kuidas mõjutas materiaalne aurujõud eestlase või siinse sakslase suhet loodusjõusse — või ka kristlikku jumalasse? Eesti jäi ka sel perioodil siiski agraarmaaks — üle 80% inimestest elas industriaalsajandi lõpul veel maal. Aga siingi muutus asustuspilt ning kõikjale tungis ja hakkas kõike määrama kõikvõimas raha, kujun­ dades inimeste suhteid ja seega ka eluhoiakuid. Algas põlluharimisvii- side ja -vahendite, niisiis põllumajanduskultuuri muutumine. See andis end kõigepealt tunda suurmaapidamistes — mõisates. Juba XVIII sajandi lõpust, kuulsa Liivimaa Üldkasuliku ja ökonoomilise Sot- sieteedi asutamisaegadest peale, püüdsid siinsed mõisnikud oma maja­ pidamiste ratsionaliseerimisel järgida Inglismaa, Madalmaade ja Saksa eeskujusid. Esialgu oli takistuseks pärisorjus, talurahva vabastamise järel teotöö-teorent. Terava sisepoliitilise võitluse järel möödunud sajandi keskpaiku kehtestatud agraarseadused andsid vabad käed mõisnikele (ja vabamad käed talupoegadele). Siitpeale tegi suurmaapidamisel baseeruv pollunduskultuur Baltimail kiire hüppe ülespoole, aluseks Euroopa agro- noomiateadus, masinad, eelkõige aga üleminek uuele ja Eestis perspektiiv­ sele tootmisharule — karjakasvatusele, mille toodangut sai edukalt turustada Peterburis ja mujal Venemaal. Vana kujutlus mõisnikust kui jahile, hobustele, koertele ja kaardimängule orienteeritud härrasmehest pidi taanduma haritud suurpõllumehe image'i ees. Selliste meeste seast on terve hulk nimesid jäänud Eesti põllumajanduskultuuri ajalukku- A. v. Middendorf Hellenurmest, N. v. Essen Kastrest, G. v. Grünewald! Kõigist, krahv A. v. Keyserling Raikkülast, G. v. Rathleff Tammistust jt/» Uuemeelseid ja haritud suurpõllumehi toetasid vastavad seltsid enalakirjandus, Tartus ilmuv nädalaleht «Baltische Wochenschrift». Rahaliste sissetulekute suurenemine võimaldas kultuurihuvilistel aad­ likel end välismaal mitmekülgselt täiendada, järgida oma teaduslikke filosoofilisi voi kunstialaseid kalduvusi. Paljudest said neil aladel välja­ paistvad professionaalid: ülikooli õppejõud, kunstikogujad, kunstnikud kirjanikud, muusikud. Nende seas leiame ka nii mõnegi aadlidaami! Seega: haritlase ja aadliku mõiste sulandusid järjest enam. Samaaegselt muutus senine vastasseis mõisnik—talupoeg üha rohkem vastasseisuks suurpõllumees—väikepõllumees, missugust terminoloogiat seisuste võrdsust taotlevad eesti kirjamehed-patrioodid, kõigepealt C. R. Jakobson, ka agaralt propageerisid. Pärisperemehest või rentnikust eesti talupoeg oli nüüd nagu suurmaapidajagi individuaalset vastutust kandev ettevõtja, keda aeg samuti sundis üle minema kaasaja agronoo- miateadust arvestavale ratsionaalsemale majandamisele. Individualismi ja isiklikku vastutustunnet soodustas seni külakogukonda kuulunud talude kruntiajamine (ehkki Eestis polnud kogukond majandus- ja inim­ suhetes kunagi nii suurt rolli etendanud kui Venemaal). Kruntimisega muutus asustuspilt, mis mõjutas ka suhtlemistraditsioone. Ostuvõlgade, intresside ja kõrge rendi tõttu ei olnud haljale oksale jõudmine kerge, kuM^a peremees, kellel oli «oma tuba ja oma luba», oli valmis majandama 18 Sakslastel «Heimatverbundenheit, Bodenständigkeib jm Vrd H v Rimscha Die Balten und ihre Heimat. «Baltische Hefte» 1958, Heft 2, lk. 75 jj. J. Undusk, Saksa-eesti kirjandussuhete tüpoloogia. «Keel ia Kirjandus» 1992 nr. 11, lk. 652—656, nr. 12, lk. 717. JJ _ 20 Suurpõllumajanduse areng on meil praktiliselt uurimata. Huvitava pildi ühe mõisa pollunduskultuurist annab Tiit Rosenberg (T. Rosenberg, Ühe mõisa viimased 60 aastat. Gustav von Rathleff ja Tammistu. «KJeio» 1992, nr. 5/6, lk. 31—39) 29a «teaduse põhja peäl», nagu teda eesti kirjamehed õpetasid. Teiselt poolt oli aga takistuseks traditsionaalne mõtteviis, mis eelistas, nagu eesti aja­ kirjanduses kurdeti, «vana harjunud viisi». Traditsioonilise ja uuendus­ liku vahekord on ikka keeruline. Sajandivahetusest algas ühistegevuse najal põllunduskultuuri tõusuaeg ka väikemajapidamistes. Üldiselt oli eesti talu ikkagi küllalt vastuvõtlik linlik-väikekodanliku argikultuuri mõjutusele, iseäranis riidemoele, mööblivormidele, kommetele ja tavadele, mis põimusid traditsiooniliste kujutelmade ning suhtlemisviisidega. See oli nakkus, mis ei levinud üksnes selle tõttu, et uus oli otstarbekam, vaid sageli ka seetõttu, et uus oli prestiižikam; arusaamad prestiižikusest kujunesid aga eeskujude ja trükisõna najal. Mõnes valdkonnas püsisid traditsioonilised tavad ja kujutelmad kauem — kas või näiteks pere­ suhetes, ehkki nüüd asendas suurperet tuumperekond. Pereliikmete rolle dikteerisid talu majanduslikud vajadused, millest oma eksistentsi huvi­ des ei saadud kõrvale kalduda. Talu käiguspidamine ning võlgade ja rendi katteks raha hankimine nõudis ränka tööd, seejuures ranget tööjao­ tust, naise ja mehe, noorte ja vanade suhete reglementeerimist, laste töö­ kasvatust, oma kohustuste tundmist ning täitmist kõigi pereliikmete poolt. Eesti talu peremees oli seejuures «direktor», mitte isevalitseja Ida mõttes, perenaine tema «asetäitja» oma piiritletud kohustuste ja õigus­ tega, seda nii perenaisena kui ka abielupoolena. Omaette probleemiks oli muidugi peremeeste—maatute—kehvikute suhe, mis nüüd nihkus «rahalistele alustele». Eesti ärkamisaegne kir­ jandus osutab «seisustevahe» probleemile ka Eesti külaühiskonnas ja sellele, et rahvusvahelise rahvakirjanduse stampe — vastuolud pahade rikaste ja vooruslike, töökate vaeste vahel, misjuures vooruslik vaene jõuab lõpuks siiski haljale oksale; seisusevastase armastuse draama rikka peretütre ja vaese sulase vahel, jne. — oli nüüd lihtne paigutada Eesti oludesse. Kui ka Eesti oli agraarmaa, andsid tema arengule XIX sajandi teisel poolel ajastuomase ilme ikkagi tööstus, kaubandus ja linn. Nende vald­ kondade ning administratsiooni ja hariduselu arenguga tekkis arvukalt uusi tööalasid ja töökohti, mis enamasti haarati põliselanike, eestlaste poolt. Tsunftisunduse kaotamine ja suurenev vajadus mitmesuguste tee­ nuste järele (näit. ehitusalal, rõivaõmbluses) tõid kaasa ka käsitöö ees- tistumise. Nii osutus just eestlastest elanikkond väga mobiilseks. Kii­ resti kasvasid eesti keskkihid, ent nad takerdusid kuskil sotsiaalse redeli keskpaigas. Tegu oli enamasti vaid alamate keskkihtidega — eestlased olid väikeettevõtjad, väikekaupmehed, väikemajaomanikud, käsitöölised, alamad ametnikud jne. Elades linnades või alevites, olid nad valmis kohanduma sealse miljööga, jäljendama jõukamate elulaadi ja tavasid ning rääkima kõrgemate kihtidega sama keelt. Linna- ja aleviväikekodan- lus oli kadakluse taimelava j;a paljud assimileerusid täielikult. Samal ajal jäi nende positsioon siiski kahemõtteliseks: eneseteostus saksa keskkon­ nas ei olnud kerge. Seetõttu olid eesti keskkihid ühtlasi altid ka rahvus­ likule agitatsioonile. Mida enam linnade elanikkond kasvas ja eestistus, seda enam laienes ka eestikeelne keskkond linnades — tänavatel, poodi­ des ja töökodades kõlas ikka rohkem eesti keelt. Samal ajal polnud harulduseks töösturite ja suurettevõtjate esilekerki­ mine aadli seast. Nii oli näiteks Balti raudtee ehitamise initsiaatoriks ja vastava aktsiaseltsi esimeheks Alexander von der Pahlen, ühe iidseima Baltimaade aadlisuguvõsa liige; Tallinna tuntuimaid ettevõtjaid, kaup­ mehi ja börsitegelasi sajandi teisel poolel oli veel Girard de Soucanto- nide perekond jt. Seisussüsteem Baltimaadel oli visa püsima, kuid XIX saj. vältel said inimese saatuse kujundamisel ikka määravamaks tema isiklikud võimed, kutseoskus ja haridus. Haritlaskonna kasv ja sulandumine teiste kihti- 299 dega oli peamine struktuurimuutus saksa elanikkonnas, kuid sama prot­ sess leidis aset eestlastegi seas. Haridus tasandas vaheseinu mitte üks­ nes saksa seisuste, vaid ka eestlaste ja sakslaste vahel (vt. näiteks E. Vilde «Kannud ja käbid»). Üsna reaalne oli võimalus, et eesti ja saksa haritlaskond sulavad kokku. Sajandi keskpaiku viitas sellele — vähemasti kõrgharitlaste puhul — koostöö teadusseltsides ja osalemine samades üliõpilaskorporatsioonides. Isiklikele muljetele toetudes rõhuta­ vad paljud baltisaksa memuaristid ja publitsistid just Tartu korporat­ sioonide olulist rolli eri seisustest ja ka eri rahvusest intellektuaalide lähenemisel. Eduard von Ungern-Sternberg, nooruses üsna vabameelsete vaadetega mees, leidis korporatsioonidest ideaalse võrdsuse, mida ta hili­ sema elu vältel polevat enam kuskil kohanud.21 Varasemad eesti haritla­ sed olid aktiivsed korporatsioonitegelased — nii estoonused Karell ja Kreutzwald, livoonus Hurt jt. Näib aga, et eestlaste arvu kasvuga Tartu tudengite seas — 1880- ndate aastate algul oli neid ainult paarkümmend, sajandi lõpuks Tartus, Peterburis ja Riias kokku paarsada 22 — kokkusulamise tendents taandus. Algas rahvuslik agitatsioon ja kord ärganud tõmbasid loomulikult kaasa teisi. Lisaks polnud hoopis vaesemast miljööst tulnud eestlastel kerge sammu pidada jõukamate õpingukaaslastega. Rätsepmeistri poeg Hein­ rich Rosenthal kirjutab oma mälestustes sellest, kuivõrd raske oli kodani- kuseisusest noorel «õpingute ajal elu nautida ja paremini situeeritud seisuste ringkondadega suhelda».23 Vahepeal tungisid küll saksa haritlaste sekka, kes paratamatult olid eestlaste suhtes üleolevad, kosmopoliitlikud tendentsid; ka eestlaste seas leidis teatavat toetust ühise balti rahva idee (Harry Jannsen). Kuid see idee ei osutunud elujõuliseks. Kokkusulamine oleks saksa haritlaste (või vähemasti nende suure enamuse) arvates võinud toimuda ikkagi vaid saksa keele alusel, rahvuslikult ärkavale eesti haritlaskonnale aga — kui nad ka rääkisid kodus oma saksa naistega saksa keelt ja kasutasid seda omavahelises seltskondlikus suhtlemises — muutus emakeel üha enam üheks tunnustatumaks väärtuseks. Uue sajandi algul toimus ka haritlas- perede seesmine eestistumine. Sakslaste suhtumise näiteks võiks olla E. B. artikkel ajakirjas «Baltische Monatsschrift» 1871: «Kui tänapäeval vene või eesti kultuur oleks saksa omast kõrgem, oleksime me niisama loomulikult valmis venestuma või eestistuma, kui vaene on valmis rik­ kaks saama.»24 Siinsete sotsiaalsete barjääride ja mentaliteedi puhul oli võimatu Soome situatsiooni kordumine, kus rootsi haritlased võisid soo- mestuda. See ei välistanud koostööd mitmes kultuurivaldkonnas (näit. eesti keeleteadlaste osalemine õpetatud Eesti Seltsi töös). Eesti üliõpila­ sed Tartu ülikoolis aga hakkasid juba 1870-ndail aastail rajama oma organisatsiooni, mis 1880-ndate aastate algul ka legaliseeriti. Eesti intelligents koosnes möödunud sajandi lõpuni kahest kihistu­ sest: väike kõrgharitlaste grupp ning maakooliõpetajate lai «armee». Viimane kasutas põhiliselt ainult eesti keelt ja oli ülialdis rahvuslikule agitatsioonile. Sellel kihil puudusid tegelikult eeldused saksastumiseks. Niisiis lõhkusid eestlaste mobiilsus ja hariduse levi senist seisussüs- teemi, mida tollal — õieti ju 1917. aastani — garanteeris nii Venemaa seadusandlus kui ka Balti Provintsiaalõigus. Uueks elemendiks senises sotsiaalstruktuuris olid aga ka omaalgatuslikud ühendused ja seltsid sakslaste ning eestlaste seas, mis tekkisid seniste seisuslike korporatsioo­ nide, rüütelkondade, tsunftide ja gildide kõrvale ning asemele. Osalt 21 E. Ungern-Sternberg, Ühe vana eestimaaiase mälestused. Rmt.: Mäles­ tusi Tartu ülikoolist (17.—19. sajand). Koost. S. Issakov. Tallinn, 1986, lk. 225. T. Karjahärm, Eesti rahvusliku haritlaskonna kujunemisest möödunud sajandi lõpul ja praeguse algul. «Keel ja Kirjandus» 1973, nr. 10, lk. 626—627. 23 H. Rosenthal, Kulturbestrebungen des estnischen Volkes während eines Menschenalters (1869—1900). Reval, 1912, lk. 21. 24 E. В., Unsere bäuerliche Verhältnisse. «Baltische Monatsschrift» 1871, lk, 6QJ, 300 nendega kohanedes olid uued organisatsioonid —• mis põhimõtteliselt ei arvestanud ei inimeste päritolu ega juriidilist staatust — eri seisusi ühendavaks teguriks ja tungisid moderniseerumise viirustena ühiskonna senisesse hierarhiasse. See aitas kaasa uue sotsiaalpsühholoogilise kliima loomisele ja kultuuriretseptsiooni tingimuste muutumisele. 3. Linn Uue ametikoha ja tegevuse leidmine tähendas kümnetele ja kümnetele tuhandetele eestlastele seda, et nad asusid elama linnakeskkonda ja et nende lapsed sündisid linlastena. Linn on üks XIX sajandi märksõnu ja ka XIX sajandi teise poole Eestit iseloomustas küllaltki kiire urbaniseeru­ mine. Tõsi, suurtest tööstusmaadest jäi ta veel kaugele maha — 1890-ndail aastail, mil Inglismaal moodustasid linnaelanikud juba umbes 70% rahvastikust, Prantsusmaal ca 50% ja Saksamaal 40% ümber, oli see protsent Eestis üle 19. Siiski oli Eesti peaaegu võrdsel tasemel Rootsiga, mida ei tavatseta pidada eriti mahajäänud maaks, ja Soomest oli ta ees.25 Linnastumise protsess kulges Eestis küllalt kiiresti: 1862/63. aasta kohta käivate arvestuste järgi oli see veel 8,7%. Kasv oli seega rohkem kui kahekordne. Tõeliselt suuri linnu väikeses Eestis aru­ saadavail põhjustel polnud, alles 1913. aastaks jõudis Tallinn 100 000- lise elanikkonnaga suurlinna tasandile.26 Linn on kultuurisümbol. O. Spengler on väitnud, et kõik suured kul­ tuurid on olnud linnakultuurid, et inimene on «linna ehitav loom» ja maailma ajalugu on tegelikult linnainimese ajalugu.27 Ent vaevalt on üldse võimalik võrrelda antiigi ja keskaja linnu XIX sajandi tööstus- ja kaubanduskeskustega, kuhu koondusid tohutud inimmassid ning lugema­ tul arvul igasuguseid administratiiv- ning kultuuriasutusi, tehaseid, kau- bandusettevõtteid jm. Kesklinn, villade rajoonid ja aina kasvavad agulid olid üksteisele teravaks kontrastiks. Spengleri tsitaat viitab kõrgkultuu­ rile; XIX sajandi Lääne-Euroopa tööstuslinnades sündis aga ka uus rah­ vakultuur, mis vastandus arhailisele maakultuurile.28 Eestis vastab XIX sajandi linnatüübile kõige enam Tallinn. Linnal olid oma hüved ja pahed. Laiuvate räpaste agulite kõrval, mis ehk möödunud sajandi linnaga kõigepealt assotsieeruvad, iseloomustas neid tehnikaprogressile ja omavalitsuse demokratiseerimisele tuginev hea­ korra tõus ja Tinna infrastruktuuri kuuluvate teenuste pidev rohkene­ mine.29 Veevärk, kanalisatsioon ja gaasivalgustus, trammid, sillutatud tänavad, kultuuriasutused, arstiabi ning meelelahutusvõimalused muutsid linnaelaniku elu aina kergemaks ja meeldivamaks. XIX sajandisse kuu­ lub mugavuse ja hügieeni mõistete sünd, selle aja tehnikaimedeks olid ka kraanist voolav vesi, vannituba ja WC. Tallinnas ehitati (õigemini •— rekonstrueeriti) veevärki 1860-ndate aastate lõpust peale ja laiendati samm-sammult ka eeslinnadele; tänavaid valgustati nüüd gaasilaterna- tega ning Narva ja Tartu maanteel oli hoburaudtee. Sajandilõpul lõid Balti jaamas ja vabrikusaalides särama elektrituled, mis küll korteritesse veel ei jõudnud. Ka ärilinn Tallinn, Tartust rääkimata, pakkus ohtralt või­ malusi kultuuriharrastusteks ja meeldivaks ajaviiteks. Mitmesuguseid saksa seltse leidus arvukalt, eestlaste jaoks olid «Estonia» ja «Lootus». Omaette teaduste akadeemiana tegutses Tallinnas haritlaskonda ühendav Eestimaa Kirjanduse Ühing, Provintsiaalmuuseum oli kunstielu baasiks.

25 H. Palli, Rahvastik ja ajalugu. Tallinn, 1973, lk. 163—164. 26 R. Pullat, Eesti linnad ja linlased XVIII sajandi lõpust 19-17. aastani. Tal­ linn, 1972, lk. 38. 27 O. S p e n g 1 e r, Der Untergang des Abendlandes. Umrisse einer Morphologie der Weltgeschichte. Bd. 2. München, 1924, lk. 106. 28 Vrd. R. Williams, The press and popular culture. Rmt.: Newspapers history from the 17th century to the present. London, 1978, Ik. 42—48. 29 Vrd. M. Hietala, Services and urbanization at the turn of the century. The diffusion of innovations. Helsinki, 1987. 301 juba Kotzebue aegadest peale teotses Tallinnas kutseline saksa teater, mis kujunes nii linlaste kui ka aadli lemmiklapseks. Teater on rahvalikke kunste, millel on eriline võlu väga erinevate inimeste jaoks. Inglismaal kujunes näiteks teater XIX sajandi linnarahvakultuuri üheks tähtsamaks komponendiks.30 Ka Tallinna saksa elanikkond kandis oma teatri eest innukalt hoolt; selle jaoks palgati kutselised näitlejad Saksa­ maalt. Saksa kooliõpilaste ja täiskasvanute seas levis aga ka isetege­ vuslik näitemäng.31 Väärib meenutamist, et eestlastegi jaoks kujunes teatriharrastus ülipopulaarseks tegevusalaks — 1880-ndaist aastaist peale levis näitemäng kõikidesse nii linna- kui ka maaseltsidesse, kus sageli puudusid igasugused tingimused teatritegemiseks (etendused toi­ musid vabas õhus, küünides ning talutubades). Sellega võrreldes oli Tallinna saksa teater suurepärastes tingimustes, sest tal oli oma spet­ siaalne hoone Laial tänaval (mis küll kippus tihti põlema minema). Saks­ laste teatrilembus oli kindlasti eestlastele eeskujuks, nagu seda oli ka saksa koorilaul (J. V. Jannsengi oli laulnud saksa meeskooris). Tallinnas oli XIX sajandi teisel poolel mitu meestelaulu seltsi ja segakoori. Muu­ sika nautimise võimalusi oli linnaelanike jaoks piisavalt: nõudlikuma­ tele läbisõitvate mainekate interpreetide, oma organistide ja isetegevus­ liku kammerorkestri kontserdid, vähem nõudlikele kohvikontserdid või õhtumuusika kohvikutes, restoranides ja klubides, Vene sõjaväeorkestrite esinemised väravatetagustel Anlage'deL Ajaviidet pakkusid külalistsirku- sed ja -loomaaiad, illumineeritud liuväljad jms. Klubides ja seltsides oli võimalik end harida või seltskondlikult aega veeta. Linnaelu tumedateks külgedeks olid pori, pimedus ja kitsad korteri­ olud aina kasvavates eeslinnades, kus aga eestlased peamiselt elasidki.32 Tihe asustus tekitas haigusteohu, mis hirmutas nii vaeseid kui ka rikkaid. Pidevalt esines düsenteeriat, rõugeid, tuberkuloosi, laste kurguhaigusi, influentsat ja muid sellal fataalseid tõbesid. Kõige enam kohutasid ini­ mesi siiski kooleraepideemiad: Tallinna ründas koolera 1871. aastal ja ähvardas Venemaa poolt uuesti saabuda aastail 1892—1893. Lihtrahvas rääkis koolerakülvajatest ja arstidest, kes puistavat kaevudesse mürki, haritud avalik arvamus aga, nagu seda tunnistab nii eesti 'kui ka saksa ajakirjandus, hakkas tõsiselt mõtlema hügieeni, linna heakorra ja puh­ tuse probleemidele. Juba sellal tärkas keskkonnateadvus. 1892. aastal «Valgus» kirjutas reostusest ja mustusest, Ülemiste vee saastatusest (puudusid filtrid), sellest, kuidas rahvas võtab joogivett haisvast Härja­ pea jõest, mis viib merre Narva ja Tartu maanteed piiravate eeslinnade heitmeid, jne.33 Ohtu nähti ka tööstuse pidurdamatus kasvus. Ilmekaks näiteks selle kohta võiksid olla Vilde impressioonid Narva ja Tallinna tehasemiljööst. «Raudsetes kätes» on ta maalinud õudse, kuid ka aukar­ tust ja imetlust sisendava pildi masinavärkide mässavast käigust vabise­ vatest Kreenholmi töölossidest, täis peene villatolmu ning õlilõhnaga tnnestatud leitsakut.34 Oma artiklites on ta muret tundnud sajandivahe­ tuse Tallinna pärast, mis tööstusliku tõusu aastail sattus ikka enam suurte tehaste raudsesse haardesse. Linn võib varsti olla, kirjutas Vilde, «mustavate, mürisevate, tuld ja suitsu sülgavate vabrikukindluste, töö- kantside ja korstnapatareide läbi ümber piiratud». Vana Tallinna au­ väärt kodanikku ootab varahommikul vabrikuvilede kõrvulukustav koor.35 Keskkonnamurele lisandusid sotsiaalsed probleemid. Linnaelanikud

R. Williams, The press and popular culture, lk. 44. E. Rosen, Rückblicke auf die Pflege der Schauspielkunst in Reval. Reval, Vrd. E. Mäsak, Elutingimustest Tallinna eeslinnades 1870—1940. Tallinn, «Valgus» 24. III 1892, nr. 14; 21. VII 1892, nr. 31; 11. VIII 1892 nr 34 jm E. Vilde, Raudsed -käed. Tallinn, 1960, lk. 49. E. Vilde, Artikleid ja kirju. Tallinn, 1957, lk. 134—135 302 olid migrandid, kes uutes tingimustes minetasid senised traditsioonid. Sotsiaalne kontroll linnas oli nõrgem kui maal. Kuritegevus, prostitut­ sioon ja kerjamine olid siin hoopis levinumad. Ent hoolimata raudsete käte haardest säilitas linn eesti maarahva jaoks oma külgetõmbejõu: linnaelanikkonna täienemine toimus eelkõige eestlaste arvel. Nende arv ja proportsioon suurenes jõudsalt; Tallin­ nas saavutasid eestlased enamuse 1871. aastal, kui Jakobson tuli siia oma ajalehte asutama. Majanduslike põhjuste kõrval tuleb linnade ahvatlevust seletada sellega, et traditsiooniliselt peeti linnatööd mitte üksnes kerge­ maks, _vaid ka «peenemaks». Sakslased Eestis olid sajandite vältel pida­ nud põllutööd endale häbistavaks, välja arvatud muidugi suurmajapida- miste juhtimine. Ka nn. «väikesed sakslased» (Kleindeutsche), kelle arv XIX^sajandi kuludes vähenes, olid ikka ametimehed või käsitöölised. Lin­ natöö eelistamine oli seisusmentaliteedi jäänus, mida ei suutnud täieli­ kult väärata eesti kirjameeste-patriootide kinnitused, et põllumehe-talu- poja amet on tähtsaim ja auväärseim tegevusala, riikide põhi ja tugi. Loomulikult oli oluline ka see, et linn pakkus paremaid võimalusi hari­ duse saamiseks ja oma kultuurijanu rahuldamiseks. 1860-ndaist aastaist peale muutusid Tartu ja Tallinn ikka enam ja enam kultuuritsentrumiteks ka eestlaste jaoks, lisandusid veel Viljandi, Pärnu ja Rakvere. Eesti kul­ tuurimaastik muutus: linnade näol oli tegu kompaktsete suurte keskus­ tega, mis kiirgasid oma mõju lähemasse ja kaugemasse ümbruskonda. Positiivset suhtumist linnaellu võis kinnitada seegi, et Masingu ja Kreutzwaldi aegadest peale imetlesid eesti kirjamehed — kuidas nad põllumehe tööd ka ei idealiseerinud — tehnika ja tööstuse edusamme kui inimvaimu vägevuse tunnistust. Ka sotsiaalkriitiline Vilde möönis, et vabrikulinnadel on ka «vähem tahmased küljed» ja et «soetav töö jagab oma loomulikku õnnistust ikka ka üleüldsusele välja».36 Väga ergas saksa publitsist Leopold von Pezold kirjutas tootvast tööst kui inimese juma­ likust kohusest ja Tallinna vabrikutest kui «meie aja õitsvatest lemmik- lastest».37 1897. aastal mõtiskles Ado Grenzstein: linlane on palju enam kui maaelanik «uue aja muutuste nõudmiste all», teda puudutavad palju rohkem «uued ülesleidused, tehnika edenemine, raudteede ehitamine, seltskonna südametuksumine politika elu liikumine » 38 Teoreetilise tunnustuse leidis linna kultuuriroll XX sajandi algul noor­ eestlaste vaadetes, seejuures just eesti kõrgkultuuri arenemise aspektist. Peeter Ruubel märkis 1918. aastal: «Kui talupojalik-väikekodanliku mineviku-Eesti elujuured põhjenesid maa mullas, siis põhjenevad intelli­ gentliku tuIeviku-Eesti elujuured kahtlemata moodsas linnakultuuris.» Ruubel lisas Tuglase tsitaadi «Noor-Eesti» IV albumist: «Linnad kasva­ vad, linnad hakkavad iseseisvat vaimlist elu elama, eneses kõiki rahvus­ vahelisi mõjusid assimileerides, rahvusvahelisi teaduse ja kunsti saavu­ tusi vastu võttes, neid ümber sulatades ning ise nende järgi ümber sula­ des.» 39 Seda kõike valmistas ette XIX sajandi teise poole eestistuv linn. Kuid eestlane jäi tollal siiski eelkõige agulielanikuks, kes — osalt küll saksa kultuurielust osa saades — arendas uut rahvakultuuri, kõrgemate kihtide elulaadi jäljendades ning luues endale võimalusi eneseavaldus- teks eesti keeles. Agul vajutas oma pitseri sajandilõpu rahvakultuurile; mitte asjata pole agulil oluline osa eesti kirjanduses. Siiski ei kujunenud Eestis sellist kontrasti linnakultuuri ja maakultuuri vahel kui Lääne- Euroopa maades, sest maa ja linna seosed olid kas või üksnes väikeste vahemaade, ent ka elanike sugulus- ja kaubasidemete tõttu tihedad ning maarahva vastuvõtlikkus linnakultuurile suur. (Järgneb) 36 E. V i 1 d e, Artikleid ja kirju, lk. 134. 37 L. v. Pezold, Schattenrisse aus Revals Vergangenheit. Reval, 1901, lk. 384— 386. 38 A. Grenzstein, Linna puud ja puiestikud. Jurjev, 1897, lik. 2. 39 P. Ruubel, Noor-Eesti ja poliitika. Rmt.: Kümme aastat. Tartu, 1918, lk. 60.

303 Legend ja selle uurija MATI GRAF

Ma usun, et see oli aastal 1987, kui tuntud Soome ajaloolane ja suur estofiil Seppo Zetterberg istus Tallinnas minu vastas laua taga ja jutustas — minu arvates ehk asja ülemäära tähtsustadeski — oma suurprojektist. Nimelt olevat tal käsil uurimus Jüri Viimsist. Ei, ta ei võta seda ette üksinda, projekt saab teoks koos Jaan Krossiga. Kir­ janik kujutab märtrit ilukirjanduslikus, tema aga rangelt teaduslikus vormis. Polevat välistatud, et mainitud tööd ilmuvad isegi ühiste kaante vahel, lisaks sellele üheaegselt mõlemal pool Soome lahte. Olin kade. Miks pidi tuntud kirjanik tõttama ühte heitma hõimuvellest ajaloola­ sega, temaga intellektuaalset ühisfirmat looma, kui partnereid leiduks ka siinpool lahte, suguvendade eneste seas. Viimaste hulka arvasin ma tollal enesekindlalt ka ennast. Olin alles mõned aastad tagasi Eesti ajaloo tolle perioodiga intensiivselt tegelenud, end doktoriks väidelnud. Jaan Krossile ei saanud see kõik olla päris teadmata. Tagantjärele vaatan asjale kainemalt. Seppo Zetterbergile poleks ma suutnud kon­ kurentsi pakkuda. Oli ju Viimsi hukkumise asjaolude uurimisega seonduv rikkalik mater­ jal nii või teisiti seotud Soomega — osalt asubki tõenäoliselt sealpool lahte. Kirjanik on mõistagi täiesti suveräänne aine valikul, kuid minu alateadvusest ei kao siiski mõte, et oma osa Jaan Krossi «Tabamatuse» kangelase valikul etendas Seppo Zetterbergi veenmisjõud — Viimsi puudutava materjali intrigeeriv väljapakkumine. Vae­ valt hakkas Kross kirjutama romaani Viimsist ainuüksi soovist pühendada see Eesti Vabariigi 75. aastapäevale. Jüri Viimsi fenomen on vaevanud paljusid. Kas glorifitseeritl teda esimese Eesti Vabariigi ajal poliitilistel põhjustel või oli tõepoolest tegemist rahvusliku liikumise suure tegelasega, hiilgava poliitikuga, suisa geniaalse inimesega? Kus on piir ajaloolise tõe ja märtrilegendi vahel? Ons üldse moraalne, sulepea ja märkmik käes, suurmehe hauda taas lahti kaevata, temast loodud legendidele uusi sõnu ja viise teha? Esimese EV lõppaastail tõttas üks noor mees, kes meile Krossi romaani kaudu üsnagi omaseks saab, koostama Jüri Viimsile pühendatud mälestuskogumikku. Ta tüli­ tas ka A. H. Tammsaaret, Viimsi ülikoolikaaslast. Tammsaare asuski palvet täitma, kuid varsti mingi sisetõrke tõttu ei viinud tööd lõpuni ega andnud ka tehtut käest. Ta sõnas ainult, et tal pole midagi tõsist mäletada ega ka öelda. Toon siin siiski täielikult ära tolle käsikirja jäänud Tammsaare mälestuskillu oma legendiks muutunud ülikoolikaas­ lasest Jüri Viimsist.

Midagi Jüri Viimsist Inimene, kelle elukutseks on ilukirjandus, see luule ja tõelikkuse segu, ei peaks sõnadega puutuma ajaloolist isikut, sest muidu võib seegi kergesti muutuda luule ja tõelikkuse seguks. Aga kuna paljudele on luule ja kujutelm olulisem ning tähtsam kui tõsiasjad, siis polekski ehk nii väga kahju, kui mõnesse ajaloolisse isikusse või sünd• musse imbuks pisut luuletki. Pealegi, kui kirjutada ükskõik kellest või millest mälestuse järgi, on ikka ennem tegemist luule kui tõelikkusega: aeg muudab mõõdud ja kontuu­ rid tundmatuseni. Lisaks: kuidas kirjutada sellest, mis sa ise kunagi pole olnud? Kuidas kirjutada J. V-st kui avalikust tegelasest, kui see kutsumus on sulle võõras? Nõnda puuduvad otsesed muljed ja mälestused ning tõelikkuse tuule võib moonduda kuulujuttude fan­ tastikaks.

Jüri Viimsi nägin esimest korda Tartus üliõpilasseltsis «Ühendus» a. 1907. Teiste kaaslaste seast torkas ta silma oma kogu ja hakkavusega. Kõneõhtuil oli ta üks aga­ ramaid sõnavõtjaid ja ikka rääkis ta suure hoo, kindla veendumuse ja otsustavusega, sageli lööksõnaliselt. Seejuures ilmnes teatud vastuolu: atleedi keha ja kõnnakuga oli ühendatud nagu ebamehelikult kõrge ja hele hääl. Aga J. V. kõnehoogsuses ja otsustavuses polnud selle ajastu kohta midagi iseära-

304 likku, sest me kõik tulime ju 1905-st ja 1906-st aastaist. Kes oli kuulnud tolleaegseid kõnelejaid, eriti neid, kes olid tulnud põranda alt, see ei pääsnud muljest, et ka J. V. võlgnes vähemalt osaliseltki oma sõna löögijõu eest tänu põrandaalusele. Hiljem sel­ guski, et J. V-l oli juba ülikooli astudes avaliku tegelasena teatud karjäär selja taga. Olime veel ajajärgus, kus avalik tegelane pidi kõiki häid asju tundma ja {arendama ning, kui vaja, neist ka kõnelema. Majandus ja poliitika, pangandus ja rahvuseküsimus, teadus ja ilukirjandus, luule ja tants, muusika ja kunstväetis, alkohol ja karskus — kõik pidi mahtuma ühe mehe pähe ja kõik pidi voolama ühe mehe suust, kül rahvakasu seda nõudis. Üliõpilane ei saanud ega võinud jäljendamata jätta seda kõrget eeskuju, tegut­ ses ta põranda peäl või all: temagi pidi rääkima kõigest, mis erutas meeli. Pealegi, miks ei võinud seda teha üliõpilane, kui kõiketeadjaina kõnelesid siis patju vähemagi hari­ dusega ja arenemisega noored. Nii paljud neist uskusid siis, et asjust arusaamiseks, nende korraldamiseks ja juhti­ miseks on kõigepealt vaja kindlaid põhimõtteid ja seisukohti, mitte vastupidi — et asjast arusaamine loob põhimõtted ja seisukohad. Meie usk oli vististi põhjendatud elu endaga: põhimõtteid on kergem omandada kui asjadest arusaamist. Jüri Vilms oli üks neid, kel olid kindlad põhimõtted, millede üle võis suurepära• selt vaielda. Ajalooline materialism pidi olema kõige mõistmise alus ja mõõdupuu — muukraud vaimse, majanduslise ja ühiskondlise elu salavedrude avastamiseks. Pole täh• tis, kui põhjalikult seda imemuukrauda tunti, peaasi, et olime veendunud oma tund­ mises. Nõnda võisime ikka ja jälle teda tarvitada, kui püüdsime mõista inimest ja tema loomingut teaduses, kirjanduses, kunstis.

Tammsaare ei mõista Viimsi üldsegi mitte hukka. Samas võib hoomata tema varja­ tud etteheiteid ülikoolikaaslasele ülemäärase poliitikaga rahmeldamise pärast ajal ja oludes, mil oli vajalik ja võimalik anduda õppetööle — püüelda inimvaimu suurte saa­ vutuste poole. Georg Eduard Luiga olevat pidanud Jüri Viimsi poliitiliseks geeniuseks (Krossi romaanis lastakse Luiga sõnu korrata August Hankol). Kas märtrisurma sattunud rah­ vuslane või tõepoolest geenius? See mõte on vaevanud mitut eestlaste põlvkonda. Inim­ konna suurmehe avastamine meie endi keskelt paneks lausa hõiskama — see kergitaks- kohendaks rahvuslikku eneseteadvust. Pärast õpinguid Tartu ülikoolis (1907—1911) järgnenud juristipraktikast ei võlvu Viimsi puhul ette- ega ülespoole midagi silmapaistvat. Aastaist 1911—1918 ei pärine tema sulest silmapaistvaid erialakirjutusi; ei meenutata ka tema sädelevaid advokaadi- filipikaid kohtuprotsessidel. Selles vallas Vilms ajalukku end ei jäädvustanud, tõenäoli­ selt ei püüdnudki ta seda teha. Vabadusliikumise ja poliitikaga oli asi teisiti. Need lausa tõmbasid Viimsi endasse, ta tõttas sinna heameelega, suure energiaga — sekkus kogu oma teadliku elu vältel kõigisse olulisematesse ühiskondlik-poliitilise elu asjadesse; suisa toppis oma nina igale poole. Esimese maailmasõja aastail noomis ta Konstantin Pätsi, kes üritas leida kompromissi baltisaksa mõisnikega omavalitsuse asjades. Vilms uskus Venemaa uuenemisse, võimu juurde pääsevasse demokraatiasse. Ta osutas oma kaasmaalastele: orienteerugem Venemaa demokraatidele, mitte eilsetele peremeestele — mõisnikele. Vilms oli läbi ja lõhki sotsialistlike sugemetega radikaal. Ta koostas aastail 1915— 1916 «Eesti autonoomia eelkavatsuse», milles projekteeris Vene impeeriumi koosseisus Eestile laiad, Soomega sarnased õigused. Ta oli üks väheseid, kes söandas ka avalikel kõnekoosolekutel kõnelda autonoomsest Eestist. Isevalitsuse kokkuvarisemise järel 1917. a. veebruaris pani Vilms oma advokaadipraksise maha (jättes selle oma abi õlga­ dele) ja hakkas elukutseliseks poliitikuks — kogu eesti rahva advokaadiks. Koos Jaan Tõnissoni, Heinrich Koppeli, Otto Strandman! ja Jaan Raamotiga paneb ta paberile Eesti omavalitsusprojekti, mis esitati 18. märtsil 1917 Ajutisele Valitsusele ja sai lähte­ aluseks viimase tuntud 30. märtsi määrusele. Vilms käib Tallinna ja Peterburi vahet, ärgitab oma tuttavat, kohtuministriks tõusnud advokaati Aleksandr Kernskit tegema midagigi nii eesti rahva kui ka Venemaa demokraatia heaks. Viimsi poliitikuande üheks suurimaks ilminguks pean ma radikaalsotsialistliku par­ tei asutamist 1917. aasta kevadel, mis peatselt Eesti Tööerakonnaks transformeeriti ning selle nime all ka tuntuks sai. Selle partei asutamise juures olid ka Viimsi aatekaaslased

20 Keel ja Kirjandus nr. 5. 1993. 305 Änts Piip, Julius Seljamaa, Otto Strandman ja Eduard Laaman, kuid prioriteedi, idee genereerimise ja materialiseerimise au võib rahumeeli omistada Viimsile. Koos oma võit­ luskaaslastega rajas Vilms partei, millel polnud tol ajal analoogi ei Soomes ega Lätis. Venelastel olid küll trudovikud ja rahvasotsialistid (enessid), kuid tuult tiibadesse need 1917. a. ei saanudki. Viimsi enda sõnul komponeeris ta tööerakonna ideoloogia kolmest allikast. Ta mai­ nib prantsuse radikaale, saksa revisioniste ja vene trudovikke. Lisaks partei üldisele filo­ soofiale sünteesis Vilms sellest kõigest Eestile ainuomast, eestlaste enamuse mõttemaa­ ilma sobivat ning enam vastuvõetavat. Radikalismi ja sotsialismi liitekohal sündis Eesti tarvis 1917. aasta suvel intrigeeriva ideoloogiaga partei, kes esitas kohe ka suurt vastu­ kaja sünnitanud loosungi: mõisamajapidamised tuleb Eestis likvideerida, riigi kätte võe­ tud maa aga anda tasuta eesti talupojale (põlisrendi alusel). Vasakpoolsed soovisid anda mõisad töörahva kätte ühisharimiseks, parempoolsed aga ei lubanud tõsta kätt omandi vastu — mis sest, et see kuulus baltisaksa mõisnikele. Tööerakonna ideoloogial oli Eestis aastail 1917—1919 suur menu. Valitseva bolše- vike partei järel tõusis erakond mõjult teisele kohale, kusjuures kasvutendents jätkus. (Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel 12.—14. novembril 1917. aastal sai Tööerakond 20%, 1918. aasta jaanuaris Eesti Asutava Kogu valimistel 30% häältest.) Viimsi Tööerakond oli esimene Eesti partei, kes avalikult tõstatas oma konverent­ sil 11. detsembril 1917 iseseisva Eesti riigi väljakuulutamise nõude. Iseloomustamaks lähemalt Viimsi tegevust aastail 1917—1918, tuleks üles lugeda kõik tolleaegsed vähegi tähtsamad poliitilised sündmused, sest neid, kus ta poleks kaasa rääkinud, praktiliselt polegi. Vilms ründas vasakäärmuslasi — bolševikke, kes ei armasta demokraatiat ja tahavad teostada oma õpetust proletariaadi diktatuurist. Sa­ muti said oma osa kodanlikud parteid, sealhulgas suguvendade omad. Nood tahtvat rahva elu rahakoti huvides ära sättida — ei taha tööd tegeva rahva soove arvesse võtta. Püsivalt kuumaks teemaks oli rahvusküsimus ja rahvusriiklus. Nii sõnas kui kir­ jas nüpeldas Vilms isegi kubermangu komissari Jaan Poskat. Too käskis suure täpsu­ sega Vene seadusi täita, isegi eesti keelt ei lasknud ta Eestis kõikjal käibele võtta. 1918. aasta veebruaris käis Vilms Poskalt oma üliteravat kriitikat andeks palumas. Sellele sammule innustasid teda ilmselt K. Päts ja J. Raamot. Alles pärast Vilms! vabandamist soostus Poska vastu võtma välisministri koha Eesti Ajutises Valitsuses. (See oli Päästekomitee poolt 25. veebruaril 1918 moodustatud valitsus.) Viimsi positsiooni Eesti poliitilise eliidi tipus iseloomustab kõige paremini see, et temast sai 24.-25. veebruaril Eestimaa Päästekomitee liige, Ajutise Valitsuse asepeami­ nister — tähtsuselt teine mees riigis Pätsi järel. Viimsi soov lahkuda Eestist Läände pärast maa okupeerimist Saksa vägede poolt oli tingitud mitmest asjaolust ning pole nähtavat põhjust neist üht või teist üle tähtsus­ tada. Tõukejõududeks olid kiivas rahvusaade, kirglik mõisnikevastasus, lausa avalik viha baltisakslaste vastu, mis välistas kompromissi. Mingit erakordset riiklikku tarvidust, mis oleks sundinud Viimsi alustama tee­ konda Läände 1918. a. märtsi lõpul, ma ei näe. Tema iseloom lihtsalt ei lubanud tal jääda, käed rüpes, istuma — ootama ära sündmuste edasist arengut, poliitilise atmosfääri selginemist. Viimsi teekond koos kaaslastega Tallinnast Käsmu ning sealt üle lahe Soome, selle seltskonna hukkamine Helsingis — see kõik on Eesti Vabariigi algaastail mitme uuri­ miskomisjoni poolt detailselt talletatud. See on tõesti fantastiliselt huvitav materjal, kus põimub isiklik tragöödia ja suur poliitika — põrkavad kokku valged ja punased, eestla­ sed ja sakslased, soomlased ja venelased. Nende toimikute sisu erutab. Seal on palju kujundeid ja värve. On huvitav ja põnev. Pole ime, et Krosski sealt nii palju on ammu­ tanud oma romaani — tsitaatide ja refereeringutena. Jüri Vilms kui märter? Jüri Vilms kui müüt? Miks tõttas Tartu ülikooli õigusteadus­ konna lõpetanud stipendiaat Aleksander Looring aastal 1938 pühakuseisusesse kergita­ tud Jüri Viimsist uusi andmeid koguma, koguteost välja andma, üle-eestilisi ettevõtmisi korraldama? Kõrvalepõikena väike hännakergitus: 1960-ndate aastate lõpupoole tõttasin minagi noore muuseumitöötajana, fotoaparaat kaelas ning (propaganda)brošüürid käes, mate- 306 fialiseerima tollast kroonu poolt sünnitatud militaarset müüti — Jevgeni Nikonovi sure­ matut kangelastegu. Alles mõned aastad hiljem tajusin müüdinduse mehhanismi tege­ likke vedrusid ja hakkasin nägema nende üleskeerajaid. Kuid müütidel on siiski oma salapärane võlu — ennekõike lummab see romantikuid, kelle hulka ma päris kindlasti asetaksin Aleksander Looringu. Jaan Kross pole päris kindlalt väitnud, et Viimsi uuriv Alo on Aleksander Loo­ ring. Kuid ta pole üritanud seda ka varjata. Ma nõustun kirjaniku lähenemisvariandiga. Romaani süžee arendamiseks, situatsioonide kujundamiseks annab see autorile vajaliku vabaduse. See aga, et Aleksander Looring (A. L.) on minajutustaja prototüüp, on siiski päris selge, selle tõestamiseks pole mõtet vaeva näha. 18. mail 1940. a. saabus koguteose «Eesti avalikud tegelased» 2. trüki jaoks Loo- ringult oma käega täidetud ankeet elukäigu, tähtsamate tööde ja tegemiste kohta. Järe­ likult peeti äsja kolmekümneseks saanud A. Looringut (kuu aega enne juunipööret) Eesti Vabariigi avaliku elu selliste tegelaste hulka kuuluvaks, kelle eksistents ja elukäik arvati avalikkusele tutvustamise vääriliseks. A. Looring sündis 28. aprillil 1910. a. Velise vallas Uhja külas Kivi talus talupoja perekonnas (isa — Jüri Looring, ema — Mari Pedajas, surn. 1929. a.). Aastail 1919— 1926 õppis ta Velise algkoolis, seejärel Läänemaa Õpetajate Seminaris, 1933—1937 aga Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Seejärel oli A. Looring 1938. aastal I semestril dip­ lomeeritud edasiõppija Eesti õigusloo, õiguse üldõpetuse ja õigusteaduse metodoloogia alal. Alates 1. aprillist 1939 oli ta J. Viimsi nimelise stipendiumi teaduslik stipendiaat. 1939. aasta II semestril väitles A. Looring end magister iuris'eks. Tema uurimisteema oli «Eesti riigi sünd». Ankeedis kergitab A. Looring oma saavutustena ametialases-kutselises tegevuses esile tegevust ajakirjanduspõllul (ajalehti ja ajakirju, millele ta on kaastööd teinud, on tõepoolest palju) ning seda, et ta on «uurinud ja kogunud ülemaaliselt materjale 1905. aasta revolutsiooni kohta, saanud selleks otstarbeks ka 1938. a. kultuurkapitali toe­ tust». A. Looring tõdeb, et ta pole abielus, et tal pole lapsi, et ta on õpilaspõlvest olnud aktiivne karskustegelane (on Eesti Noorsoo Karskusliidu juhatuse liige). Välisriikidest on ta külastanud Soomet, Rootsit ja Lätit. Rubriigis «Muu tegevus» märgib ta, et 1937. a. oli ta akadeemilise Ühiskonnatea­ duste Klubi asutaja ja selle esimene esimees, 1938. a. J. Viimsi Mälestamise Komitee asutaja ja selle sekretär (oli seda ka kevadel 1940). Ta kinnitab, et pole kuulunud ühtegi parteisse ega ka «Isamaaliitu». 1938—1940 oli A. Looring Viimsi Mälestamise Komitee praktiliselt ainus tööjõud: teised — professorid A. Piip, F. Laja ja P. Tarvel nagu ka E. Laaman — ainult kau­ nistasid oma nimedega komisjoni, andsid talle kaalu. Tolle organi peaülesandeks oli «Viimsi elu ja võitlust käsitleva koguteose väljaandmine, mälestusmärkide püstitamine, üleriigiliselt Viimsi mälestusaktuste korraldamine». 18. märtsil 1939. a. peab A. Looring ülikooli aulas Viimsi mälestusaktusel ettekande «Jüri Viimsi võitlusrikas ja saatuslik elutee» (see ilmus «Akadeemias» ja läkitati ära- trükina koolidele jne.). Ta nimetab Viimsi «Eesti Vabariigi sünniaja suurimaks sanga­ riks ja selle võitluse esimeseks märtriks». Koolidele mõeldud Viimsi mälestusaktuste tarvis 1939/40 talvel koostab ta pateetilise avasõna, kus on juttu vankumatu enesekind­ luse vajadusest rasketel aegadel, «eriti nüüd, mil ümberringi käib sõjamöll...... A. Loo­ ring kinnitab: rasketest aegadest on välja tuldud seetõttu, et «meil on olnud julgeid ja arukaid tunglakandjaid, kes on juhtinud meie võitlusi välja karidest ja ohtudest. Jüri Vilms kuulub Eesti suurimate tunglakandjate hulka!» (KM KO, f. 210, m. 3:2, 1. 1.) Tema arvates võivad uued keerised tuua raskusi, nõuda uusi ohvreid ja märtreid. Oma kolmekümnendaks sünnipäevaks 28. IV 1940 oli A. Looring jõudnud teha nii mõndagi. Heatasemelised olid tema magistritöö, ning teaduslikud artiklid ja esialgu veel õblukesed raamatud. Viimsile pühendatud koguteos oli praktiliselt valmis. See võinuks ilmuda 1940. a., nagu oli plaanitud, kuid... enne ilmusid Vene tankid Emajõe luhale ja punane lipp raekoja torni. Polnud tunglakandjaid ei Toompeal ega Kadriorus, ei sün­ dinud märtreid ei Tartus ega Tallinnas. Oli totaalne varing ja masendus. Inimestega toimusid suured metamorfoosid. Areenile trügisid kõigeks valmis olevad küünikud. Töö­ rahva õnne eest tõttasid hea seisma ausa-, ka lihtsameelsed punaidealistid. Midagi

20* 307 Varises kokku ka Ä. Looringus. Või libastus ta vaid, Üma et reetnuks rahvusaadet? Mõned pidasid teda nüüdsest «tõeliseks bolševikuks», mõned ainult usinaks uute või­ mude ees pugejaks. Kuid on tõsi, et ta kirjutas heldinult Eesti Vabariigis represseeritud kommunistidest. Ta oli nõus (osalise töökoormusega) vastu võtma ametikohta Tallinnas asutatavasse Revolutsioonimuuseumi. Alustanud enne juunipööret artiklit A. H. Tammsaare mälestuseks, lõpetab A. Loo­ ring selle juba uutes oludes. Oma käega lülitab ta sinna terminid, nagu «plutokraatlik režiim», «Pätsi diktatuur» jm. Marksistlikku ideoloogiat sokutatakse ka Tammsaare enda suhu. Ta liugleb poliitilise konjunktuuri muutumise lainetel ja püüab oma artikleis meeldida uuele võimule. Ootuspäraselt tuli kutse tulla pidama lektoriametit uutele röö­ bastele seatavas ülikoolis. 1941. aasta detsembri algul arreteerib poliitiline politsei A. Looringu. Huvipakkuv on Saksa Julgeolekupolitsei toimik, mis sisaldab inimeste erisuguseid arvamusi tema kohta. (Toimikus leiduvat on refereeritud brošüüris «Mineviku varjud», Tallinn, 1986, lk. 100—102.) Siin on 8. maist 1942 pärinev Tartu ülikooli haldusõiguse kateedri õppe­ jõu Rein Eliaseri kiri Tartu poliitilise politsei komissarile, mille autor resümeerib: «Tun­ nen magister Aleksander Looringut kui ajaloolisele uurimisele ja arhiivindustööle era­ kordselt andunud noort teadusejüngrit, kelle töötulemustest tema haruldase püüdlikkuse ja kindlasti üle keskpärase ulatuva töövõime tõttu võiks loota väärtuslikku lisandit Eesti ajalooteaduse senistele saavutustele.» See kiri hilines. 27. aprillil 1942 oli A. Looring surma mõistetud ja otsus samal päeval ka täide viidud. Pärast surma pole A. Looringut keegi enda hulka soovinud. Rahvuslastele on ta jäänud punaste poolele ülejooksikuks, viimaseid aga häiris omakorda A. Looringu vara­ sem rahvusromantism, Viimsi ülistavad kirjutised ja sõnavõtud. Niipaljukest siis Jüri Viimsi ja A. Looringu kohta, kes Krossi romaanis kesksete tegelastena figureerivad. Ons too raamat ajalooline romaan? Kahtlemata. Selles on aja­ loolised tegelased (loomulikult mitte kõik!) ja sündmused, ning mis eriti tähtis, pole eksitud ajaloolise tõe ega ka respekteeritavate kontseptsioonide vastu. Ajalooline romaan ei peagi olema puhas ajalugu. «Tabamatus» on autori sõnumit kandvate ajaloosünd­ muste ja isikute kunstiline kujutamine, kus autori kujutlusjõul on õigusega suur voli. (Ainult tänu kirjaniku loovale kujutlusele hakkab aine lugeja jaoks elama.) Loomult on «Tabamatus» uurimusliku iseloomuga romaan, mis kohati läheneb dokumentalistikale. Siilj ajaloolise autentsuse tunne, mis sunnib ka ajaloolast teost respekteerima. Praegune aeg tundub olevat seda laadi ajalooliste romaanide ilmumiseks iseäranis soodne. Polii­ tiliste käänakute järel üritab inimene mõista ja mõtestada toimunut — nii riigiisade ku,i nendesse siiralt uskuvate alamate mõttemaailma ja käitumist. Tavaliselt aga nõua­ vad pärast poliitilisi vapustusi võimu oma kätte saanud isikud teisitimõtlejate ja -tegut- senute karmi karistamist. Varem või hiljem lastakse voolata verelgi. Kirjaniku missioon on teine. Krossil õnnestub mahendada poliitikute pimedat vihkamiskirge, vastaste mater­ damise ekstaasi, hullunud aatearmastust. Kross osutab vajadusele jääda inimeseks — näha inimese jõudu ja nõrkusi, ühiskonna aatemaailma voorusi ja puudusi. 19. veebruari «Sirbis» arvab 0. Kruus, et «mõne aasta pärast saavadki noored Jüri Viimsist teada kooliraamatutes «Tabamatuse» katkendite kaudu». Ma natuke kahtlen selles. Ehk läheb õpikutesse romaani hiilgavalt kirjutatud lõppstseen, mis aga ei tähenda, et seda peaks just ajalootunnis käsitletama. Jaan Kross on romaani alapealkirjaks pannud «Jüri Viimsi romaan». Mulle aga sööbis mällu too A. L. — elu ja müüt, legend ja tegelikkus.

308 Algupärase ilukirjanduse ning keele- ja kirjandusteaduse väljaanded Eestis 1992. aastal

Sfinne nimestik on kokku pandud toimetuse soovil. See hõlmab möödunud aastal Eestis ilmunud algupärase ilukirjanduse (ka lastekirjanduse), publitsistika, keele- ja kir­ jandusteaduse ning folkloristika väljaannete esi- ja kordustrükke, et informeerida asjast huvitatuid varem, kui avaldatakse «Eesti trükitoodangu statistika» aastaraamat, kui üldse avaldatakse. Nimestikku on võetud kõik need raamatud ja brošüürid, mille sund­ eksemplar saabus Eesti Rahvusraamatukokku 31. detsembrini 1992. Raamatud, mis jõudsid pärale uue aasta esimestel päevadel, lähevad statistika arvestuses 1993. aas­ tasse, olenemata sellest, et tiitellehel on ilmumisaastaks 1992. Kirjes on aastaarv märgitud ainult sellisel juhul, kui see tiitellehel on varasem — näit. 1991 [1992]. Nurksulgudesse on asetatud väljaspoolt tiitellehte võetud andmed, iseloomustamaks väljaannet. Tiraaž on näidatud ainult siis, kui see on trükitud raama­ tusse. Vastasel korral puudub raamatukogul õigus tiraaži andmeid esitada, nagu see on fikseeritud Eesti Vabariigi valitsuse määruses 8. maist 1992. a. nr. 142 «Trükiste sund­ eksemplaride saatmise ajutise korra kohta», mis jõustus sama aasta 1. juunist. Määruse kohaselt on sundeksemplari kohustatud saatma kõik juriidilised ja füüsilised isikud: 1) kellel on Eesti Vabariigis trüki- või paljundusseadmed ja kes val­ mistavad (tiražeerivad) trükiseid; 2) kelle tellimisel teistes riikides valmistatud trüki­ seid levitatakse EV-s; 3) kes toovad EV-s levitamiseks sisse teistes riikides ilmunud trükiseid. Sundeksemplari saatmise kohustus tekib siis, kui trükist on valmistatud (tiražeeritud) või Eestisse sisse toodud üle 50 eksemplari. Ometi on praegu tõsiseid probleeme sundeksemplaride kättesaamisega meie vaba ettevõtluse tingimustes, kus isegi aastaid trükikojana tegutsenud ettevõtted, nagu Võru Trükikoda ja Põllumajandusülikooli rotaprindi järglane a/s «Paar», keelduvad kategoo­ riliselt sundeksemplaride saatmisest. Valitsuse määruse täitmisega on raskusi ka Kohtla- Järve «Infoprindil», Majandusministeeriumi Infokeskusel ja paljudel teistel. Siiski peaks sundeksemplari saatmine olema riigi poolt ettenähtud kohustuse kõrval ka kirjastuse prestiiži küsimus. Seetõttu oleksime väga tänulikud nii puuduva või täiendava informat­ siooni kui >ka raamatute eest. Ühtlasi palume informatsiooni selle kohta, kas ja kui palju kasutatakse «Eesti trükitoodangu statistika» aastaraamatuid, otsustamaks selle raama­ tukese väljaandmise vajalikkuse ja otstarbekuse üle. Vastukaja ootame aadressil: Eesti Rahvusraamatukogu. Eesti trükise statistika sektor. Tõnismägi 2, EE-0106 Tallinn. Tel. 451—752. Mari Sibul

ESITRÜKID Selts, 1991 [1992]. — 96 lk. 4000 eks. Proosa Kaugver, Raimond. Peotäis tolmu : [Ro­ maan]. — Tln. : Kupar. — 207 lk. Aas, Raimo. Süldiasendaja : Raimo Aasa [Kül, Arnold]. Murulaugu Madise mõtte- huumori- ja satiiripalade kogumik mõlgutusi. — Pärnu : Pärnu Posti­ (1983—1990). — Tln. : Autori Wrj. — mees. — 100 lk. 32 lk. 500 eks. Kostabi, Eha. Prooviloom [Jutud] — Airik-Priuhka, Silvia. Vanaisa hingeke : Võru : Helipilt. — 32 lk. «Meelejahu­ [Mälestusteraamat]. — Tln. : Ollu. — taja raamatukogu» nr. 11. 136 lk. Kärner, Siim. Salaküti märkmed : [Afo­ Berg, Maimu. On läinud : Lugusid ja rismid ja epigrammid]. — Viljandi : kunstmuinasjutte. — Tln. : Eesti Raa­ Maarja. — 46 lk. mat, 1991 [1992]. — 184 lk. : iil. Laipaik, Herta. Angara ääres. Anno 1950 : [Isikuromaan]. — Tln. : Eesti Raamat. Ednat, M. Prunt ette .. . August! : (Kol­ — 240 lk. : iil. lane romaan). — Tln. : Aurelia. — 128 Mesilane, Riho. Peaaegu vabas Euroopas. lk. — Võru : Helipilt. — 32 lk. : iil. Esop, Erika. Magamata ööd : [Romaan]. «Meelejahutaja raamatukogu» nr. 10. — Tln. : Aleksandra. — 208 lk. 7300 Mikelsaar, Henn, Mikelsaar, Ustav. Isa! : eks. [Romaan]. — Trt. : Greif. — 128 lk. Kaplinski, Jaan. Tükk elatud elu : Teks­ Murutar, Kati. Naisena sündinud. — Pär­ te 1986—1989. — Trt. Eesti Kostabi nu : Perona, — 216 lk, 309 Mutt, Mihkel. Pingviin & raisakass. — Allan, Andres. Urjamišed. — Tln. : Ku­ Tln. : Kupar. — 96 lk. par. — 112 lk. 2000 eks. Mänd, Heljo. Surnute mäss : [Kolm jut­ Alo, Ulo. Eestimaa valge lumi. — Viljandi tu]. — Tim. : Kupar. 1991 [1992]. — : Sakala. — 57 lk. : iil. 191 lk. Hansen, Aime. Teekond madude saarele. Naljakogu : Kuritöö ja karistus. / Koost. — Trt. : Eesti Kostabi Selts, 1990 Guido Ilves. — Tln. : Heerold, 1991 [1992]. — 82 lk. : iil. 1500 eks. [1992]. — 48 lk. : iil. Hellat, Henn-Kaarel. Mälulehed : Kolme Paju, Aili. Betti, kibuvits õitseb : (Dia­ kümnendi tekste. — Tln. : Faatum. looge Betti Alveriga). — Trt. : Autori — 160 lk. 3000 eks. kirj. — 104 lk. Hirv, Indrek. Kuu vari. — Tln. : Vaga­ Paju, Juhan. Kagu-passaat : «Räimekujli» bund. — 125 lk. : iil. seiklusjutud. — Haapsalu : Velle, 1991 Hirv, Indrek. Võhumõõk. — Tln. : Perioo­ [1992.] — 134 lk. 10 000 eks. dika. — 48 lk. 7700 eks. «Loomingu Pilvistu, Karl. Herilasepesa : Huumorivali- Raamatukogu» nr. 44. mik I : Humoreske, vesteid, följetone ja tõestisündinud lugusid. II : Estraadi- Isak, Asta. Kesalill. — Pärnu : Perona, palu. — Võru : Võru Teataja. — 46 lk. 1991 [1992]. — 98 lk. 1000 eks. Promet, Lilli. lisabel : Romaan. — Tln. : Jürissaar, Ottniell. Sada sonetti. — Tln. : Eesti Raamat. — 192 lk. Autori kirj. — 132 lk. : iil. Kaplinski, Jaan. Hinge tagasitulek : Poeem. Põder, Rein. Jahedad varjud : Romaan. — — Tln. : Eesti Raamat, 1990 [1992]. — Tln. : Eesti Raamat. — 272 lk. 80 lk. Burroughs, Edgar Rice. Raudam, Toomas. Tarzani seiklused Tallinnas : [Romaan]. Kareva, Doris. Maailma asemel. — Tln. : — Tln. : Fööniks, 1991 [1992]. — 144 Perioodika. — 48 lk. «Loomingu Raa­ lk. matukogu» nr. 9. Raudsepp, Sulev. Väikeste alatuste sum­ Karuks, Urve. Laotusse lendama laukast : ma. — Pärnu : Perona, 1991 [1992]. — Valitud luuletused. — Tln. : Eesti 104 lk. Raamat. — 160 lk. : iil. Remsu, Olev. Tartu- & Praha-mälestu- Laks, Henry. Ilmaratas : Laule ja luulet. sed. II : [Mõlgutusnovellide kogumik]. — Tln. : Autori kirj., 1991 [1992]. — Haapsalu—Tartu : Wellesto. — 48 lk. 75 lk. : iil. 5000 eks. Lepik, Kalju. Öötüdruk : Kaheteistkümnes Sergo, Herman. Viis aastat võõra nime all kogu luuletusi. — Tln. : Eesti Raamat. : [Jutustus]. — Tln. : Eesti Raamat. — — 96 lk. : iil. 159 lk. Malin, Jaan. Padi südamel. — Trt. : Eesti Teiverlaur, Maria. Mõtteveski : Aforisme. — Tln. : Perioodika : Scientia. — 48 lk. Kostabi Selts, 1990 [19921. — 48 lk. : Tootmaa, Rein. Seal, selle laia välja taga. iil. 1100 eks. — Tln. : Eesti Raamat, 1991 [1992]. — Merenäkk, Tiit. Raha lugemise õpetus : 144 lk. Muigeid ja grimasse 1988—1991. — Kabli : Autori kirj. — 32 lk. Tootsen, Toivo. Ajaviidet : Pila- ja pula- lood ehk valimata teosed romaanist Miilen, Ülle. «Rumal päike» : Luuletused rahvajutuni. — Võru : Helipilt. — 32 aastaist 1981—1990. — Rapla : Autori l'k. «Meelejahutaja raamatukogu» nr. 12. 'kirj. — 64 lk. 2000 eks. Trubetsky, Tõnu ja Pathique, Anti. Inglid Noormets, Andres. Siesta oktoobris. — Vil­ ja kangelased. — Tln. : Vennaskond. — jandi : Autori kirj. — 72 lk. 40 lk. Novod, Peeter. On naine alati ime : [Lem­ Trull, Ilmar, Juur, Mart. Kuumad käkid kül­ beluulet 1978—19911. — Tln. : Autori mas öös : [Huumori.kogumik]. — Tln. kirj. — 80 lk. 1000 eks. : Pikker, 1991 [19921. —111 lk. : iil. Novod, Peeter. Valguse paadis pole mul 22 500 eks. ruttu : Vaimulikku luulet 1986—1992. — Unt, Mati. Tere, kollane kass! — Tln. : Tln. : Põlevik. — 200 lk. «Põleviku» Kupar. — 144 lk. 6000 eks. Raamatukogu nr. 1. Vallist, Tarmo. Napoleon, Tsontson ja tei­ Osi, Mare. Elu on kingitus. — Viljandi : sed : [Huumorikogu]. — Pärnu : Pe­ Sakala. — 56 lk. : iil. Sari : «Saka­ rona, 1991 [1992]. — 64 lk. la». Valton, Arvo. Kuninglik lõbu : [Lühiju­ Pettäi, Elmar. Rändaja kojuminek : Vali­ tud]. — Tln. : Eesti Raamat, 1991 tud luuletusi (ilmunud ja uusi). — [19921. — 296 lk. : iil. Tln. : Ollu. — 144 lk. : iil. 700 eks. Vanapa, Andres. Surnutele on ladu ava­ Runnel, Hando. Oli kevad, oli suvi. — tud : [Lühijutud]. — Tln. : Eesti Raa­ Tln. : Eesti Raamat. — 160 lk. : iil. mat. — 160 lk. Saadik, Aino. Linnuteelt eksinu. — Tln. : Vetemaa, Enn. Pomm Eesti peaministrile : Autori kirj. — 63 lk. : iil. Uudisjutt. — Tln. : Kupar. — 127 lk. Sang, Joel. Loomariik : Lastelaule alamale ja ülemale astmele. — Tln. : Vagabund, Luule 1991 [1992]. — 48 lk. : iil. Sinijärv, Karl Martin. SürWay. — Tln. Aimla, Priit, Valk, Heinz. Imelised aas­ Autori kirj. — 94 lk. : iil. 1000 eks. tad : 30 kuud 1987—1990 : Värsi- ja Sinijärv, Kari Martin. Vari ja viisnurk. — šaržiraamat. — Tln. ; OHon, — 144 lk, Trt. : Eesti Kostabi Selts, 1991 [1992], : Ш. — 80 lk. 2000 eks. 310 Suits, Gustav. Luule. / Koost. N. Andre- Vint, Maara. Kiri : [Nooremale kooliealel. sen. — Tln. : Eesti Raamat. — 448 lk. — Tln. : Tiritamm. — 40 lk. : iil. .Simman, Aleksander. Viru viirus. — Tln. Vool, Kurti. Suur must : [Keskmisele koo­ — Rakvere : Virumaa Fond. — 84 lk. liealel. — Tln. : Autori kirj. — 18 lk. : iil. 2000 eks. Sari: Virumaa Fondi : iil. toimetised 4. Sõnarine : Eesti luule antoloogia. 2. kd. Võõrkeelsed — Tln. : Eesti Raamat. — 800 lk. : iil. Mänd, Heljo. Egemaljuna Eterno : [Kesk­ Tamme, Villu. Tuvi oli tihane : Laulu­ misele ja vanemale koolieale]. — Tln. tekste «Velikije Luki» ja «J.M.K-E.» re­ : Eesti Õppekirjanduse Keskus. — 36 pertuaarist. — Tln. : Tiritamm — 80 lk. : iil. tk. : iil. Rannap, Jaan. The elk that walked on Tungal, Leelo. Ainus kangelastegu on nae­ tiptoe : [Keskmisele koolieale]. — Tln. ratus : Luulet 1980—1989. — Tln. : : Perioodika. — 48 lk. : iil. Eesti Raamat, 1991 [19921. — 96 lk. : Хайнсалу, Лехте. 10 блинчиков : [для iil. дошк. возр.1. — Таллинн : Периодика, Udam, Mark. Pabermaja. — Tln. — 72 lk. 1991 [19921. - 25 Ik. : ill. Valge, Eha. Mõnikord mõttesse jäädes . . . : Luulet 1972—1992. — Trt. : Autori Luule kirj. — 64 lk. Valton, Arvo. Seniks : Luulet 1990. a. su­ Ema abilised : [Eelkoolieale] / Värsid kir­ vest. — Tln. : Estonia Selts. — 124 lk. jutanud Leelo Tungal, joonistanud Viive Veetamm, Muia. Tunamull'ne : Luuletusi. Noor. — Tln. : Tiritamm, 1991 [19921 — Tln. : Eesti Raamat. — 64 lk. : iil. — 16 lk. : iil. Viiu, Jarek. Apokalypsis : Luuletusi 1983— Hainsalu, Lehte. Vanasonamäng : Luulet 1989. — Tln. : Autori kirj. 1990 [19921. poistele : [Nooremale koolieale]. — Tln — 48 lk. : iil. 500 eks. : Tiritamm. — 33 lk. : iil. Viru vanne : [Luulekogul. — Tln. : Esto­ Saar, Olivia. Nööbilugejad : [Nooremale nia Selts. — 49 tk. Sari : Virumaa Fon­ koolieale]. — Tln. : Karp. — 46 lk. : di toimetised 8. iil. Stern, Eda. Minu mini-zoo : [Värsid koo­ Lastekirjandus. Proosa lieelikutele]. — Tln. : Tiritamm, 1991 [1992]. — 16 lk. : iil. Haamer, Harri. Naatani lood [Noore­ male koolieale]. — Tln. : Varrak. — Eri žanride kogumikud 34 lk. : iil. Helme, Mart. Langevarjurid : [Keskmise­ Johann Köleri nimelise Viljandi Keskkooli le kooliealel. — Tln. : Karp, 1991 almanahh : Aastad 1988—1992. — Vil­ [1992]. — 30 lk. : iil. jandi. — ]60 lk. : iil. 3000 eks. Jogi, Sirje. Võlukivi valguses : [Keskmise­ Juured ja võrsed : Kadrina kool 1902— le kooliealel. — Tln. : Min. — 128 lk. : 1992, 1957—1992. — Kadrina. — 52 lk. iil. 4900 eks. : iil. Kändler, Tiit. Asi susiseb : Jutte lastele : Tartu 7. Keskkooli almanahh : Läbi lapse­ [Nooremale kooliealel. — Tln : Mix. silmade. — Trt. — 80 lk. : iil. 1000 eks. — 48 lk. : iil. Vara : [Kooli almanahh]. — Vara. — 56 Lant, Sander. Vanaema Viima jutud lk. : iil. 150 eks. [Nooremale kooliealel. — Tln. : Tiri­ Voore 9-kl. kooli almanahh I. 1991. — tamm. — 64 lk. : iil. Trt. — 63 lk. 250 eks. Muhel, Imbi. MINA teiste seas : Raamat viieaastastele lastele. — Tln. : Koolibri. Olukirjeldused. Publitsistika. Mälestused. — 56 lk. : iil. Reisikirjad Muinasjutud ja muud jutud. Nr. 1. — Rapla : Lehtline. — 18 lk. Arder, Arpäd. Kus on Arpädi kuningas? Mõista, moista ... : Eesti rahva mõistatu­ : Elu eesmärgi otsingud. — Tln. : Lo­ si. — Tln. : Tiritamm. — 80 lk. : iil. gos. — 144 lk. : iil. Mänd, Heljo. Mängupalju : [Lastejutud Imelik, Olaf. Tõde — kõige kaunim oled eelkoolieale]. — Tln. : Oktoober. — 48 sa alasti : Ilmunud ja ilmumata artik­ lk. : iil. lid, mõned kõned ja pisut muud. — Tln. : Mats. — 256 lk. Pervik, Aino. Kallis härra Q : [Keskmi­ Kangro, Bernard. See on Bernard Kangro sele kooliealel. — Tln. : Kupar. — 96 ajalik elukäik ta enese poolt kokku lk. : iil. Sari: «Kupra» lasteraamat. pandud ... Trt. : Eesti TA Fr. R. Kreutz­ Rekkaro, Anne. Mustrite võlumaailmas : waldi nim. Kirjandusmuuseum. — 45 [Nooremale kooliealel. — Tln. : Koo­ lk. : iil. 500 eks. libri. — 64 lk. : iil. Kaplinski, Jaan. Poliitika ja antipoliitika : Roos, Sten. Steni muinasjutud : [Keskmi­ [Artiklite kogumik]. — Tln. : Olion. sele kooliealel. Haapsalu : Autori kirj. — 176 lk. — 17 lk. : iil. Kirjutamata memuaare VI : Katkendeid Tungal, Leelo. Barbara ja suvekoerad : kaasaegsete elukroonikast helilindil. Ko­ [Jutustus nooremale kooliealel. — Tln. gunud ja paberile pannud Lembit Lau­ : Eesti Muusikafond. — 64 lk, ; iil. ri. — Tln. : Perioodika, 1991 [1992]. 20 000 eks, — 192 lk. : iil. 311 Kolk, Raimond. Võrumaalt Stokholmi. Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituut. «Tuulisui» ja teised : .Märkmeid ja mä­ — 192 lk. lestusi kodumaalt ja pagulusest. — Tln. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. II kd. 2. : Faatum — 160 lk. : 8 1. iil. vihik : keelutoll—kollisioon. — Tln. : Kroll, Kalju. Kohvrist kohvrisse. — Tln. : Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Autori kirj., 1991 [1992]. — 264 lk. : — 401 lk. iil. Eesti rahvaluule käsitlusi : Töid eesti filo­ Kuldne kroon Eesti lipul : Intervjuuderaa- loogia alalt. — Trt. : Tartu Ülikool. — mat / Intervjueerinud Ingvar Luhaäär. 128 lk. 250 eks. TÜ toimetised 943. — Tln. : Olion. — 144 lk. Kiik, Heino. Aasta 1985 Ülemineku Kuusik, Tiit. Elu ja peegeldused : T. Kuu­ algus. — Tln : Ollu. — 79 lk. 2000 eks. siku mälestused kirja pannud E. Pilli­ Kiik, Heino, «Kupra» lõhenemine (Aasta roog. — Tln. : Eesti Teatriliit. — 208 1989). — Tln. : Ollu. — 95 lk. lk. : iil. Kirjanduse jaosmaa '88 : Kolmeteistküm­ Laar, Hans. Inimese ja jumala muundumi­ nes aastakäik. — Tln. : Eesti Raamat. sed : Reisikiri Moosesest ja meist — 244 lk. : iil. endist. — Tln. : Olion. — 96 lk. Langemets, Andres. Post librum : Kirjan- Lindmäe, Herbert. 1941. aasta sõjasuvi dusmõtisklusi 1972—1987. — Tln. : Tartumaal. — Trt. : Tartu Ülikool. — Ollu. — 320 lk. 132 lk. 1000 eks. Moora, A. Eesti talurahva vanem toit. II Mesilane, Riho. Vabas Euroopas : Ajalike osa : Joogid, leib, leivakõrvane. — Tln. aastate lugu : [Publitsistikal. — Vil­ : Valgus, 1991 [19921. — 416 lk. jandi : KTK. — 48 lk. 30 000 eks. Naerge kaasa. / Naljad kogunud Ivar Kal­ Naaber, Enda. Aastate vikerkaar : [Publit­ lion. — Tln. : Olion. — 240 lk. : il!. sistika]. — Kuressaare : Autori kirj. — Peep, Harald. Hajamõtteid huumorist. — 88 lk. : ill. Tln. : Eesti Raamat. — 304 lk. Nabakirjad. / Koost. T. Kaivo, E. Kaup. — Rahvaluule : Noorteadlaste konverentsi tee­ Tln. : Olion. — 256 lk. : iil. Sari «Maa­ sid. — Trt. : Eesti TA. — 28 lk. ilm ja mõnda». Tomusk, Voldemar. Kognitiivne stiil, tekst, Peets, Peeter (-Vello). Sügavad haavad : mõistmine. — Tln. : Tallinna Pedagoo­ [Mälestusteraamat]. — Tln. : Olion. — gikaülikool, 1991 [19921. — 157 !k. 300 208 lk. : iii. 5000 eks. eks. Pinn, Voldemar. Läänlased GULAGi Arhi­ Vahtre, Lauri. Eestlase aeg : Uurimus ees­ pelaagis ja asumisel : Punane terror ti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. — ja Läänemaa V. — Haapsalu : Autori Tln. : Eesti TA Ajaloo Instituut, 1991 kirj. — 80 lk. : iil. 7500 eks. [19921. — 152 lk. 1000 eks. Pinn, Voldemar. Totalitarismi põrgus. I Viks, Ülle. Väike vormisõnastik I : Sisse­ osa : Punane terror ja Läänemaa VI. — juhatus ja grammatika. — Tln. : Eesti Haapsalu : Autori kirj. — 52 lk. : iil. TA Keele ja Kirjanduse Instituut. — Pinn, Voldemar. 25. märts 1949 : Punane 72 lk. terror ja Läänemaa VII. — Haapsalu : Viks, Uile. Väike vormisõnastik II : Sõnas­ Autori kirj. — 40 lk. : iil. 6000 eks. tik & lisad. — Tln. : Eesti TA Keele Pinn, Voldemar. Täiendusi ja täpsustusi ja Kirjanduse Instituut. — 864 lk. seniavaldatule : Punane terror ja Lää­ Vissel, Anu. Eesti karjaselaulud IV : Põh­ nemaa VIII. — Haapsalu : Autori kirj. ja- ja Lääne-Eesti karjaselaulud. — Tln. — 100 lk. : iil. 5000 eks. : Eesti TA Keele ja Kirjanduse Insti­ Salum, Madis-llmar. Sensatsioon! / I; Hir­ tuut. — 136 lk. 500 eks.' vepargist Kremlisse : [Diktofoniiindid] Сборник статей к 70-летию проф. / Üles kirjut, ja viimistlenud Henn-Kaa- Ю. М. Лотмана. — Trt. : Tartu Ülikool. rel Hellat. — Pärnu : Perona. — 68 lk. — 568 lk. Sievers, Fanny de. Mateeriasse kootud pal­ ve : Esseid. — Tln. : Perioodika. — 96 lk. 8200 eks. «Loomingu Raamatu­ KORDUSTRÜKID kogu» nr. 1/2. Eliaser, Rutt. Passita ja pajata : [Mäles­ Talvet, Jüri. Hispaaniast Ameerikasse : tused]. — 2. tr. — Tln. : Abe. — 160 Reisid / Mõtted. — Tln. : Eesti Raa­ lk. mat. — 272 lk. : iil. Helbemäe, Gert. Ohvrilaev : Romaan. — Traks, Eldor. Sõjakeerises ja vangilaagris 2. tr. — Tln. : Eesti Raamat. — 168 lk. : [Mälestusteraamat]. — Tln. : Olion. Hindrey, Karl August. Lembitu : Romaan. — 159 lk. : portree. 5000 eks. — 2. tr. — Tln. : Monokkel. — 198 lk. Urm, Reino. «Aftonbladeti» jooksupoiss ju­ : iil. tustab : [Mälestused]. — Paide : Mi- Hindrey, Karl August. Urmas ja Merike : dest. — 232 lk. : 8 lk. iil. Lugu aasta 1000 ümber : Romaan. — Vahtre, Lauri. Teekond läbi aja : Suge­ 2. tr. — Tln. : Eesti Raamat, 1991 meid eestlaste kultuuri ajaloost. — Tln. [1992]. — 384 lk. : iil. : Sõltumatu Infokeskus. — 110 lk. : Jakobi, Katrin [Livia Oras]. Suvekodumaa iil. : Novelle. — 2. tr. — Tln. : Perioodi­ ka. — 143 lk. «Loomingu Raamatu­ Keele- ja kirjandusteadus. Folkloristika kogu» nr. 24/26. Kangro, Bernard. Emajõgi : Romaan. — 2. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. II kd. tr. — Tln. : Eesti Raamat. — 240 lk. 1. vihik ; К — keelustama. -» Tln, ; Kiik, Heino. Mind armastab jaapanlanna ; 312 [Romaan]. — 2. trükk. — Tln. : Ollu. [Romaan]. — 2. tr. — Tln. : Eesti Raa­ — 336 lk. mat. — 144 lk. : iil. Kippel, Enn. Suure nutu ajal. I. : Romaan Uibopuu, Valev. Keegi ei kuule meid : Vene-Liivi sõjast. — 2. tr. — Tln. : [Romaan]. — 3. tr. — Tln. : Eesti Raa­ Eesti Raamat. — 224 lk. mat. — 424 lk. Kippel, Enn. Suure nutu ajal. II : Romaan. Viirlaid, Arved. Ristideta hauad : Romaan — 2. tr. — Tln. : Eesti Raamat. — 228 П. _ 2. tr. — Tln. : Perioodika, 1991 lk. [19921. — 256 lk. Kreutzwald, Friedrich Reinhold. Kalevipoeg : Üks ennemuistne jutt kahekümnes Võõrkeelsed laulus. — 18. tr. — Tln. : Roto. — 276 lk. : iil. The devil's wedding and other legends Krusten, Pedro. Laul kõrgel kaldal : [Tri­ about Tallinn. — 2. tr. — Tln. : Perioo­ loogia teine raamatj. — 2. tr. — Tln. : dika. — 47 lk. Eesti Raamat. — 208 lk. Tallinner Legenden. — 2. tr. — Tin. : Krusten, Pedro. Neiuke läks roosiaeda : Perioodika. — 56 lk. [Triloogia lõpuköide]. — 2. tr. — Tln. : Eesti Raamat. — 192 lk. Lastekirjandus Krusten, Pedro. Torn üle metsa [Ro­ maan]. — 2. tr. — Tln. : Eesti Raa­ mat. — 208 lk. [Enno, Ernst]. Loomad : [Luulet väike­ Laidsaar, Eerik. Ingeri kuningatar ehk lastele]. — 2 tr. — Tln. : Inge Krju- GPU võrgus : Kriminaalromaan. — 3. kov. — 15 lk. : iil. 30 000 eks. tr. — Tln. : Faatum. — 96 lk. Kamsen, Reinhold. Kodukoppel : [Luuletu­ Laretei, Heinrich. Saatuse mängukanniks : sed nooremale koolieale]. — 2. tr. — Mällu jäänud märkmeid. — 2. tr. — Tln. : Tiritamm. — 64 lk. : iil. Tln. : Äbe. — 224 lk. Laste joulu-album : Jõulu-jutud, pildid ja Loorits, Oskar. Eestluse elujõud. — Kor- laulud. — 2. tr. — Tln. : Raamatu­ dustr — Tln. : Eesti Kultuurfilm. —- ühing. — 32 lk. : iil. 111 lk. Merilaas, Kersti. Munapühad : [Luule noo­ Mulkide almanak. — 2. tr. — Viljandi : remale koolieale]. — 2. tr. — Tln. : Eesti Mulkide Selts. — 68 lk. : iil. Raamatuühing. — 8 lk. : iil. 7000 eks. Raatma, Salme. Minu karu : Lastejutte Pusta, Kaarel R. Saadiku päevik. — 2. tr. [nooremale koolieale]. — 3. tr. — Tln. — Tln. : Olion. — 232 lk. : iil. 10 000 : Raamatuühing. — 64 lk. : iil. eks. Reinuvader Rebane ja hunt kalapüügil. / Reiman, Liina. Rambivalgus süttib : Mä­ E. Petersoni järgi. V. Aleksejevi pildid. lestusi minu lavateekonnalt. — 2. tr. — — [Kordustr.]. — Võru : Viruskundra. Tln. : Eesti Teatriliit : Reet, 1991 — 20 lk. : iil. Faksiimile. [1992]. — 256 lk. + 32 I. iil. Sillaots, Marta. Tähekeste juures : [Eel- Ristikivi, Karl. Mõrsjalinik : Romaan. — kooliealel. — 2. tr. — Tln. : Perioodi­ 2. tr. — Tln. : Eesti Raamat. — 240 ka. — 33 lk. : iil. lk. Vahtra, Jaan. öngitsemas : Noorsoojutt. Saagpakk, Paul. Eesti-inglise sõnaraamat. — 2. tr. — Tln. : Oktoober. — 32 ik. : — 2. tr. — Tln. : Koolibri. — 1182 lk. iil. Sanden, Einar. Loojangul lahkume Tallin­ nast : Romaan. — 2. tr. — Tln. : Ku­ Võõrkeelsed par. — 192 lk. Susi, Heino. Sarviku sulased : Tõsielu ro­ Raud, Eno. Katz und Maus : [Eelkooli- maan. — 2. tr. — Tln. : Faatum. — ealel. — 2. tr. — Tln. : Perioodika. — 318 lk. 32 lk : iil. Tomingas, William. Mälestused. Vaikiv Raud, Eno. Raggie. — 2. tr. — Tln. : ajastu Eestis. — Tln. : Olion. — 800 Perioodika. — 96 lk. : iil. lk. : Ш. Raud, Eno. Cats and mice. — 2. tr. — Toona, Elin. Kaleviküla viimne tütar : Tln. : Perioodika. — 32 lk. : iil.

313 RAAMATUID

PILK KÖVERPEEGLI TAHA

Harald Peep. Hajamõtteid huumorist. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, [1992]. 302 lk.

Äraseletatud nali lakkab olemast nali, ka ja kirjandusteooria poleemilistesse kõrval­ lausub H. Peep oma raamatu avalehekül­ käikudesse. Eruditsiooni doseeritakse mõõ­ jel ja lisab, et seletajat ennast varitsevat oht dutundeliselt, võimalikult välditakse «aka­ naljakaks osutuda. Teadlane joonlauaga deemilisust». Huumori- ja satiirinähtuste naerusuu laiust mõõtmas — nõnda on klassifitseerimise ja süstematiseerimise ta­ subjekti-objekti vahekorda koomilise uuri­ valistest vastuoludest on sujuvalt üle libi­ misel kujutanud üks poola šaržist. Ka setud. Ka autori enda hinnangulised eelis­ värskest lektüürist leiame tõsiselt mõeldud tused on enamasti sordiini all. Rohkete kirjakoha, mis muigama paneb: «... pä­ näidetega vürtsitatud tüpoloogilist ülevaa­ rast nii paljusid viljatuid katseid on siin det saadab väike klassikaline konversat- antud koomilise tõeline teooria ja leid­ sioonileksikon kirjandusliku koomika võt­ nud lõpliku lahenduse probleem, mille testikust, sõna-, kõne- ja lausekujunditest. püstitas juba Cicero » («Looming» Esitatud on ka tululikke näpunäiteid prak­ 1992, nr. 12, lk. 1667; siinne sõrendus — tilise stiilihügieeni kohta. L. T.) Ei, seda ei deklareerinud muidugi mitte H. Peep, vaid A. Schopenhauer pool­ Soovi korral võib ju vaieldavusi noppi­ teist sajandit tagasi. Koomilise vahepeal­ da, näiteks küsides, kas burlesk pole mitte sete tõlgendajate ja tõlgenduste süstema­ liiga laiaks venitatud mõiste ja kas tiseerijate leegionist võiks mainida kas või meie jant pole kohasem farsi vasteks mõnda nime lõppeva sajandi künniselt: (posse etendusse kuulusid laulud). Aga Th. Lipps, H. Bergson, S. Freud . .. selle üksikjuhtumi puhul tõuseks laiem probleem eri kultuuritraditsioonist pärit Aga eestikeelses kirjavaras, väliseesti terminite tolgitavusest ja suhestamisest. oma kaasa arvatud, on H. Peebul huumo­ Mõnegi esitatud märksõna tähendusala ei ri käsitlejana õigupoolest pioneeriroll. Mee­ mahu koomilise valdustesse. Nii on mad­ nub veel H. Siimisker, kes oma Tammsaa- rigal (lk. 159) tänapäeval tuntud eeskätt re-analüüsi sisse juhatades esitas sõna­ vokaalmuusikas. Ja üks naljakauge akros- koomika teooria tiheda lühitutvustuse (H. tihhon (lk. 162) tõi autorile tõsiseid taga­ Siimisker, Koomilisest A. H. Tammsaa­ järgi ka 1981. aastal. (Pean silmas And­ re varasemas loomingus. Rmt.: Paar rus Rõugu isamaaluuletust tolle aastakäi­ sammukest.... II, Tartu, 1961, lk. 107— gu «Loomingus» nr. 9.) Puudust võib tun­ 234). Aga sellest on möödas üle kolme­ da sügavamast sissevaatest XX sajandi kümne aasta. M_. Kagani ja J. Borevi väi­ «musta huumori», absurdi ja groteski maa­ kesed esteetikaopikud vastava peatükiga ilma. Aga need on pigem maitseküsimu- olid juba eestikeelse tõlke ilmumise ajaks sed. On ju omaette kunst esitada keerukat vananenud ka autorite endi silmis. Mui­ ja abstraktset lihtsalt ning konkreetselt, dugi on praktilises uurimistöös nii mõnigi saavutada vestelise argikõne ja teaduskeele kirjandus-, ajakirjandus-, kunsti- või filmi- elementide hübriid, mida võiks pidada po­ Ioolane silmitsi seisnud ka koomilise, nii pulaarteaduslikuks stiiliks. Jääb üle imet­ «heleda» kui «musta» huumori problee­ leda, et professor Peep kateedrist alla as­ mistikuga ja esitanud oma ad hoc lahen­ tudes on suutnud ka laiema koguduse ees dusi. Kuid asjakohasest teoreetilisest süve­ nii sundimatu hoiaku võtta. Raamatu pre­ nemisest leidub meie trükisõnas vähe jäl­ tensioonitu pealkirjaga kehtestatud män­ gi. Nimetada võib arutlust groteski üle gureegleid tuleb arvustajal silmas pidada. 1970-ndate algul H. Peebu enda, P. Liase Mis puutub nüüd raamatu teise osasse ja leedu kirjandusteadlase V. Kubiliuse pealkirjaga «Koltunud naljanurgast», siis osavõtul. Mõne aasta eest jõudis eesti see on rohke kultuuriloolise materjali põh­ keelde paarkümmend lehekülge M. Bahtini jal antud originaalne ülevaade eesti kir­ fundamentaalsest Rabelais' uurimusest jandusliku ja ajakirjandusliku nalja aja­ («Valitud töid», 1987). loost 1940. aastani. Pilk on heidetud rah- Niisugusel nukravõitu taustal kujunes vanaljandeile, G. Mülleri jutlustele, XVII H. Peebu huumoriraamatu ilmumine isegi sajandi juhuluulele ning järgneva ajastu sündmuseks, nagu on näidanud kriitikute valgustuslikele rahvaraamatuile. J. V. sonavõtlikkus sel puhul (V. Vaher J Ha- Jannseni humoristivõimed saavad teenitud bicht, H.-K. Hellat, O. Remsu ja postpunk- tunnustuse, tasandamaks meie äsjase likult põrpiv H. Haavaja). ametliku ajalootõlgendusega juurutatud Raamatu esimene osa «Naer ei tunne trafaretti tema ja С R. Jakobsoni vastan­ piire» annab kokkuvõtliku ülevaate koomi­ damisel. Unustatud pole kalendrite nalja­ lise teooriast, hoides fookuses küsimust, lisasid ega spetsiaalseid nalia- ning pilke- kuidas sõnast sünnib koomiline. Autori lehti: pikemaealiste «Meie Matsi». «Säde­ partnerlus oma mitteprofessionaalse luge­ mete» ja «Krati» kõrval on leidnud tähele­ jaga on püüdlik. Teda ei püüta eksitada panu ka enne Esimest maailmasõda vaid tunnetusteooria labürintidesse ega esteeti­ paar aastat ilmunud «Kilk». Edasi on vaat^ 314 luse all vähem poliitiline, rohkem kirjan­ mõistva leplikkusega suhtuda! Kasutamata duslik följeton, veste ja paroodia oma au­ on jäänud illustreerimise võimalus teksti- torite ning ainetega. Ulatuslikumalt tut­ kohaste pilkupüüdvate karikatuuride ning vustatakse satiirikute sõnasõdu kirjandus- šaržidega, mis «Pikri» redaktsioonis olid rühmituste ning «Loomingu» ümber. Nime­ leitud peamiselt E. Laugaste raamatust tatud on tuntuimad humoristid või nende «Eesti kirjandus karikatuuris» (1939). vestelised alter ego'd ka väljastpoolt pä­ «Hajamõtete ....» raamatu- ja ajaikjirja- riskirjanike seltskonda — niisiis Tiibuse variandis ei ole suuri erinevusi, küll aga Jaagu, Miili Mallika ja Hoia Ronga kõr­ on käsikirja teisest osast välja jäetud tub­ val ka Käo Jaan, Eesav Puuslik, Toslem jt. li kolmandik sisukat teksti — koomiline Huumorisõbrad võiksid mäletada, et H. personalia ning ringivaatamine silmapaist­ Peebu «Hajamõtete» esimene osa hakkas vamate humoristide «loomingulises köögis». ilmuma järjejutuna ajakirjas «Pikker» juba Kirjutamisel oli autori jaoks adressaadiks 1984. aastal. Teise osa (toona pealkirjaga ilmselt «Pikri» tollane arvukas lugejas­ «Lehekülgi eesti huumoripärandist») ilmu­ kond ja teksti omapäraks loetavus jupp­ mine lõppes sealsamas 1988. a. 21. numbris haaval. Kui nüüd sama tekst raamatuna autori mõnusa intervjuuga. Viimasest sel­ alustab oma teist iseelu, oleks kasutaja gub, et ülevaade on valminud aastate jook­ seisukohast soovitav olnud mingi liigen­ sul justnagu ülikooli teooria- ja stiili- dus alapealkirjade abil, samuti vähemalt kursuste kõrvalsaadusena. Ilmneb ka see, isikuregister, miks mitte ka kirjanduse et raamatu käsikiri oli kirjastusele üle loend teejuhiks süvenemishuvilisele. Seda antud juba 1987. aastal. Niisiis nn enam tahan ühineda O. Remsuga. kes soo­ «Eesti Raamatul» kirjastamiseks ja vib raamatule iärge või siis uut, ümber- OÜ «Greif» trükikojas trükkimiseks kulu­ töötatud-laiendatud varianti (vt. «Loo­ nud ligemale viis aastat. Kontekst on selle ming» 1992, nr. 11). Välismaisele feadus- ajaga põhjalikult muutunud. Sellise valmi- turule kippumise pingeis ei iää küll hõre­ misloo puhul pole imeks panna, et 1992. daks emakeelne lugemislaud, humaniora aastal ilmunud raamatul on küljes pere­ eest hoolitsevad oma teoreetiliste järeleai- stroika- e. üleminekuaastate märgid, seda tamistundidega — tõlkeartikleid vahenda­ nii näitetekstide valikus kui selles, millest des — tänuväärselt «Vikerkaar» ja «Aka­ juttu ei tehta. Ootamatult osutub teisal, deemia». Et teatavat humanitaarset ette­ kuidas läinud aegade pilkeline kirjasõna valmistust ia mõistmisoinget nõudvad väl­ sellestsamast «koltunud napanurgast» on jaanded ei jääks varsti kurvalt eksklusiiv- olude mõneti samastudes («Eesti tuleb ta­ seiks saarekesteks lobedasti pealevalguva gasi!») uuesti omandanud ajakohase tera­ massikultuuri hoovustes, ei tohi alahinnata vuse. ka heäl tasemel rahvavalgustuslikku Iuge- Kaua tehtud, kaunikene? Paraku mitte. jakoolitust. populaarteadust. Raamatu kaanepilti (E. Palmiste) eemalt Et eesti rahva naljameel on vastuvõt­ vaadates peibutavad huumorikuradikese lik ja vajadus naeruteraapia järele tõsine, kollased silmad iküll ostma, raamatut le­ seda näitas kuningriiklaste mullune vali­ hitsedes aga osutub, et paber on osalt hall misedu. Ei jää ilmumata ka huumoriraa- ja rabeõhuke, osalt kollakas ja paks, köi- matud ja küllap anekdoodivalimikudki, degi lohakalt liimitud. Ei ole iu tegemist mille asjatundlikumaks koostamiseks võib põranda all põlve otsas tehtud trükitoote H. Peebu raamatust samuti tuge leida. või allahinnatud kaubaga, et sellesse Lehte Tavel

KAKSKEELSEKS KOHE ALGUSEST PEALE Leena Marjatta Huss. Simultan tväspräkighet i svensk-finsk kontext. Studia Uralica Upsaliensia 21. Uppsala, 1991. 186 lk.

Leena Hussi väitekiri (kaitstud Uppsa­ tionen). Uurimisteema «Soome-Ugri keele­ las 8. XI 1991) ei ole Rootsi keeleteadu­ kontaktid Rootsis» (FUSKIS = Finsk- ses erandlik nähtus, vaid järjekordne ugrisk spräkkontakt i Sverige, 1978—1986) saavutus keelesuhete ja kakskeelsuse uuri­ andis tulemuseks 2 väitekirja: Raimo Raa­ mise alalt. Rootsi liberaalne poliitika sisse­ gi «Lexical characteristics in Swedish rändajate suhtes on aja jooksul põhjusta­ Estonian» (1982) ning Anne Nesseri ««Se nud olukorra, et 1988. a. arvestati riigis oli kurja kava koulusa.» Bruket av inre juba 160 rahvuse ja 150 eri keele olemas­ oeh yttre lokalkasus i sverigefinska skol- oluga. Alates 1968. aastast, kui Stockhol­ barns sprak» (1986). Projekt «Soome mur­ mi ülikoolis alustati uurimisprojektiga dekeele areng rootsi tööstuslinnas» (FIDUS «Soome keel koolis» (FISK = Finsk i = Finsk dialektutveckling i en svensk skolan), on rootsi keele omandamise kõr­ industristad, 1980—1989) lõppes Jarmo Lainio väitekirjaga «Spoken Finnish in ur­ val pööratud tõsisemat tähelepanu ka sis­ ban Sweden» (1989). Peäle mainitute on serändajate endi. eelkõige soomlaste ema­ FUSKIS/FIDUS-e juba lõpetatud sarjas keelele. 1978. aastast peale on oluliseks ilmunud teisigi huvitavaid uurimusi soome, kakskeelsuse uurimiskeskuseks kujunenud eesti või ungari keele kohta Rootsis, näi­ ka Uppsala ülikool, täpsemalt selle Soome- teks Erling Wande «Finskan i Sverige» Ugri keelte .kateeder (Fimsjk-.ugrisika institu- 315 (1982), Raimo Raagi «Estniskan i Sveri­ kumbki omas keeles. Lindistamine toimus ge» (1983.) või Maria Dugäntsy «Ungerska laste kodudes. Magnetofon käivitati, üks i Sverige» (1983). Seejärel on niisiis val­ vanem tegeles ja vestles lapsega pool minud Leena Hussi dissertatsioon eelkooli- tundi, seejärel omakorda pool tundi teine ealiste laste rootsi-soome simultaansest vanem. Lindistaja istus eemal, vaatles ja kakskeelsusest Rootsis. tegi märkmeid. Püüti kõik teha selleks, et Uurimus on väga aktuaalne. 1989. a. lindistamine tavapärast kodust õhkkonda seisuga oli Rootsis umbes 300 000 last ei häiriks, et situatsioon oleks võimalikult (ehk iga kuues), kelle üks või mõlemad loomulik. Hiljem järgnesid vestlused vane­ vanemad on pärit teisest riigist. See ei matega ja nende küsitlemine. Ohe kirjaliku tähenda üksnes kakskeelseid kodusid, vaid küsimustiku täitsid vanemad lindistuste ka seda, et tähelepandav hulk lapsi kas­ lõppjärgus ja viimase veel aasta hiljem. vab mitmekeelses keskkonnas. Soome ta­ Helilindistusi (enamasti iga teine kuu) gapõhi on umbes 64 000 lapsel, kusjuures kogunes kahe aasta vältel 116 tundi, sel­ üks rootsi vanem on veidi üle pooltel. Kee- lest 135 vestlust rootsi ja 136 soome kee­ lestatistilist üldtausta. on kirjeldatud teose les. Eeskujutöödega võrreldes on L. Hussi sissejuhatuses. uurimuses erinevat ja iseloomulikku juba Simultaanne ehk sünnijärgne ehk sünni- selles, et: a) vaatlusaluste laste hulk on lähtene kakskeelsus (simultaneous tähelepanuväärselt suur, b) soome ja root­ bllinguallsm) kujuneb siis, kui laps hak­ si keel pole sugulaskeeled, c) soomlasi on kab omandama kaht keelt enne 3-aasta- Rootsis suhteliselt arvukalt (juba tradit­ seks saamist, s. t. kohe algusest peale. siooniliselt) ning nende kodumaa paikneb Teine võimalus on järgnev ehk lisanduv lähedal. kakskeelsus (successive bilingualism), Uurimuse üks põhieesmärke, nagu mai­ mille puhul teine keel lisandub hiljem, nitud, oli lähemalt jälgida laste keelevali- sageli siis, kui esimene on juba suus. Au­ kut (kui laps kõneleb eraldi kummagi va­ torit on huvitanud eelkõige sünnijärg­ nemaga) ning seejuures esinevat keelte selt kakskeelseks kujunenud lapsed. Eri­ segunemist. See osa on puhtalt lingvistiline list tähelepanu on ta pööranud keelevali- Kakskeelse lapse keelevalik sõltub otseselt kule (language choise, spräkval) ja keel­ kakskeelse perekonna igapäevasest käitu­ te segunemisele (language mixing, spräk- misest. Juba varem on korduvalt tähelda­ blandlng) lapse suhtlemisel kummagi va­ tud, et vanematele tekitab raskusi võimal­ nemaga, võttes hoolikalt arvesse ka kõne­ dada lastel spontaanset kõnelemist keeles, situatsiooni ning vanematepoolset suht- millel on ühiskonnas nõrgem positsioon lemisstrateegiat. Mitmeid varasemate (s. o. vähemuskeeles), kuna ühiskonnas do­ uurijate (näit. J. Ronjat, W. Leopold, R. mineerivat keelt kõneldakse ka kodus. L Burling) töid, kus uurija on, päevik käes, Arnbergi töödele viidates toob L. Huss esi­ jälginud ja fikseerinud oma laste kaks­ le 4 võimalikku käitumisstrateegiat, mida keelsuse arengut oma kakskeelses peres, on vanemad võivad kasutada, et laste keele- kritiseeritud n.-ö. keeleliste soodustingi- valikut suunata ja toetada: muste loomise pärast ning neid positiiv­ seid tulemusi pole peetud üldistusjõuliseks a) mõlemad vanemad kõnelevad nii ena­ (lk. 17). 1960-ndaist aastaist alates on mus- kui vähemuskeelt; uurimistöödes võetud vaatluse alla oma või b) kumbki vanem räägib lapsega oma võõraid lapsi pikema aja vältel, kasutades keelt; lindistamist, videofilmimist ning lisaks või­ c) vanemad räägivad algul vähemuskee­ malikult kogu taustinformatsiooni. Uuema­ les ja laps ise hakkab kõnelema ena- test uurimustest simultaanse kakskeelsuse muskeelt; alal on L. Hussil silma ees seisnud Nor­ d) mõlemad vanemad kõnelevad üksnes rast E. Lanza, Austraaliast S. Döpke ja vähemuskeelt. Saksamaalt J. Meiseli publikatsioonid, Kõige sagedamini on andnud häid tule­ vastavalt norra-inglise, inglise-saksa ja musi meetod (b), kus laps kasutab ühe saksa-prantsuse bilingvaalsete laste kohta ja sama inimesega suheldes üht ja sama (lk. 18—19). Lähemaks eeskujuks on aga keelt (põhimõttel üks isik — üks keel ehk sama isikuga sama olnud kaasmaalase L. Arnbergi arvukad keelt). Lapse kakskeelsuse algperioodil kirjutised rootsi-inglise kakskeelsusest on üpriski tavaline nähtus keelte segiaja­ (lk. 19—22). Sellistele tõsistele uurimus­ mine resp. segamine. Näiteks pole soome tele on L. Hussi väitekiri heaks täiendu­ lapsel peale pikka päeva rootsi lasteaias seks ning jätkuks. kuigi hõlpus kodus kohe soome keelele Uurimistöö on läbi viidud autori elu­ siirduda, vaid ta kasutab seda rootsi kee­ kohas Uppsalas 1986—1989. Materjali ko­ lega segi, kuni vähehaaval soome keel gumiseks sobiski Uppsala hästi — elanike taas «suuga harjub». Ka segakeelesse võib arvult oli see maakond 1980-ndail aastail suhtuda 4 kombel: Rootsis 4. kohal, olles samas ka n.-ö. siird- a) last ei parandata, vaid laensõna või laste piirkondi (7% immigrante, enamasti -fraasi korratakse samas keeles; Soomest). Vaadeldavad 23 last leidis uuri­ b) last parandamata korratakse laenu tei­ ja päevakodude, lasteaedade ja osalt soome ses keeles; organisatsioonide kaudu, valides nad väl­ c) vanem teeb, et ta ei saa aru, kordab ja järgmiste kriteeriumide alusel: a) laps küsimust ja vastab ise teises keeles; oli 2- kuni 4-aastane, b) üks vanem oli d) vanem küsib lapselt õtse, kuidas see soomlane ja teine rootslane, c) vanemad oleks teises keeles. soovisid, et laps kasvaks kakskeelseks, Keelte segamist esineb lastel erineval d) vanemad suhtlesid lapsega pidevalt määral, sõltuvalt sellest, kuidgs osatakse 316 keeli lahus hoida. Lapsel pole veel prag­ toimunud muutuste tõttu ei tähenda sega­ maatilisi kogemusi ühiskonna seaduspära­ abielu enam ilmtingimata monolingvaal- suste kohta, millele (tema endagi) keele­ selt venekeelseid lapsi, kes ei tea midagi kasutus allub. Kui teised lapse ümber (ja oma näit. komi, tšuvašši või rumeenia va­ eriti vanemad kodus) kasutavad keeli se­ nema keelest. Erakordselt oluline on ka giläbi, teeb laps sedasama. Kui aga keeled Eesti edasises keelepoliitikas vähemuskeel- hoitakse rangelt lahus, harjub sellega ka tegä arvestamine ja nende toetamine, nii laps. L. Hussi uurimus kinnitab varase­ et vähemusrahvusest või segaperekonnast maid kogemusi, et laste segakeeleperioodist pärinevad lapsed võiksid säilitada ja välja ei maksaks üleliia heituda. Kui vanemad arendada kõik oma keeled. Selleks peaksi­ aktsepteerivad lapse segakeelt, aga hoia­ me aga paremini teadma, mis sõltub siin vad kindlalt oma joont, oskab laps keeled vanemaist ja lastest endist ning mis rii­ edaspidi paremini lahus hoida. gist või keelekeskkonnast. Selles suhtes Keelematerjali otsene analüüs hõlmab ongi L. Hussi monograafia sobiv teos, mil­ leheküljed 57—133, kus iga last on keele­ lesse süveneda ning mille tulemustega ar­ liselt eraldi iseloomustatud. 23-st lapsest vestades edaspidi Eestis talitada. olid 17 poisid ja 6 tüdrukud, noorim oli Mõlema vanema keele säilitamine lapse 1 aasta 8 kuud ja vanim 5 a. 7 k. vana. kakskeelsuse kaudu ei ole Rootsiski kuigi Põhitähelepanu oli pööratud sellele, kui tavaline. Teise põlvkonna siirdlasnoorte palju lindistatud kõnest moodustab sega­ uurimine on osutanud, et kakskeelsetes mata soome või rootsi keel, kui palju kee- kodudes kasutatakse vähemuskeelt oluliselt lesegu ja milline on nende suhe. Laste vähem kui enamuskeelt. Vähemuskeele säi­ vestlused rootsikeelse vanemaga olid kau­ litamine ongi komplitseeritud, kui teine va­ nis ühtlased, soomekeelseid lausungeid ja nem esindab enamuskeelt, ja see on raske segakeelt esines vähe (v. a. esimene lindis­ isegi juhul, kui mõlemad vanemad on tus ühe väikelapsega). Soomekeelse vane­ kakskeelsuse suhtes positiivselt häälesta­ maga vesteldes tuli lastel rootsi lausun­ tud. Nagu näitasid uuringud, soovis 1980- geid ja segamisi ette rohkem, kusjuures ndail aastail Stockholmis 89% küsitletud erinevuste skaala oli väga lai: soome lau­ siirdlasvanematest õpetada oma lastele sungid moodustasid kõnes 2 kuni 100%• rohkem kui üht keelt. Kui aga hiljem kõ- Ilmnesid suured tasemeerinevused, mis tun­ neldigi kodus kaht keelt, saavutas rootsi dusid kohati isegi keelevahetusena (lan­ keel monopoolse seisundi juba enne kooli- guage shift). Soome ja rootsi keele pro­ iga. L. Hussi uurimistöö Uppsalas on sel­ portsioonid olid kõige kõikuvamad noori­ les mõttes erandlik, et mõlemad vanemad matel lastel vestluses soome vanemaga. pidasid vastu kogu katseaja (1986—1989) Nendel oli ka suurim segakeele esinemus ning kodud püsisid kakskeelsena. Tavali­ — 17%, mis vähenes vanuse lisandudes. sim tõke siinjuures on, et üks abikaasa tei­ Täheldada võis ka n.-ö. ootamatut soome se keelt ei oska. Ka antud juhul tutvusid keele oskuse järsku paranemist, mille põh­ peaaegu kõik rootsi vanemad soome justas kas lapse soome lasteaeda panemi­ keelega alles oma partneri kaudu. Nad ne või (pikem) viibimine Soomes. õppisid soome keelt ka ise, mis oli vaeva­ Keelte segiajamist jälgides ilmnes nii­ rikas, kuid oma abikaasa ja lapse huvides siis soome keele kui vähemuskeele nõrgem oldi selleks valmis. Nad pidasid seejuures asend. Kui nooremad lapsed kasutasid väga oluliseks, et laps suhtleks oma soo­ soomekeelses vestluses pikemaid rootsi lau­ me sugulastega ning kakskeelsus tähendas sungeid ja fraase, siis vanemad lapsed tar­ nende arvates enamaid võimalusi ja avara­ vitasid üksiksõnu resp. sõnalaene. Rootsi­ mat silmapiiri pakkuvat rikkust. Üksnes keelses vestluses tuli noorematel ette üksi­ mõni tundis end peres keele tõttu mõnevõr­ kuid soome sõnu ja ka vanematel lastel ra kõrvalisemaks jäänuvat, mõni koges üksiksõnu, kuid hoopis harvemini. Keelte ümbruskonna negatiivset hoiakut. Koik olid segamisel oli seega rootsi keele «panus» aga seda meelt, et kui antaks uus võima­ märgatavalt suurem. lus alustada, teeksid nad läbi sama tee. Mis puutub leksikaalsete laenude sõna­ Soome vanemaile oli oma keele lapsele liikidesse, siis vestluses soome vanemaga edasiandmine eriti tähtis (juba tunde- esines noorematel lastel nii täistähendus- sidemete seisukohast). Nad pidasid suht­ likke sõnu kui ka abisõnu võrdsel määral, lemist soome sugulastega lapsele loomu­ kusjuures kasutatavaim sõnaliik oli ad­ likuks ja kakskeelsust vaimseks rikkuseks, verb. Aga noorematel lastel oma rootsi va­ hoolimata sellest, et umbes veerand oli nemaga ja vanemail lastel kummagi va­ saanud tunda ümbruskonna halvustavat nemaga vesteldes seisid esiplaanil täis­ suhtumist. tähenduslikud sõnad ja kõige kasutatavam L. Huss rõhutab, et kakskeelsuse saatus sõnaliik oli substantiiv. perekonnas sõltub peaasjalikult rootsi va­ Eesti lugejale pakub lingvistilisest ana­ nema huvist ja kannatlikkusest. Nõuab to­ lüüsist ehk suurematki huvi see, kuidas on lerantsust ja püsivat tahet, et omandada autor vaadelnud laste keelekasutust sotsio- teist keelt ning kohaneda olukorraga oma lingvistilisest aspektist, jälgides laste kee- pere keelesfääris. Ja muidugi peab olema levaliku, koduse keelesituatsiooni ning va­ soov toetada oma last ning abikaasat. nemate keelelise käitumise strateegiate va­ Olgugi suurem vastutus soomekeelse va­ helisi tihedaid seoseid. Keelte segamise po- nema õlul, sest tema peab olema keele- hilätteks on keelekeskkonna mõjud, sest teadlikum ning otsustusvõimeliseni, isegi domineeriva keele sõnavara on rohkem eks­ (olulisel määral) isepäisem, ületatakse poneeritud, lapsele kättesaadavam ja isegi suurimad raskused nimelt enamuskeelse hõlpsamini omandatav. Eesti ühiskonnas vanema nõul ja jõul. Seda enam, et kui 317 laps ei taha soome keelt kõnelda või ilm­ jäi soome keel rootsi keelele siiski tundu­ neb negatiivseid hoiakuid perekonna keele- valt alla, v. a. vahetult peale puhkusereise plaanide suhtes, tähendab see soome va­ Soome. Hilisemad küsitlused osutasidki, et nemale tegelikult isiklikku fiaskot. (Lisaks kui laps vastas spontaanselt soome vane­ selle kohta vt.: L. H uss, Arkinen aher­ male soome keeles ja rootsi vanemale rus on rikkaampaa kahdella kielellä. Van­ rootsi keeles, siis olid need lapsed kõik hempien ajatuksia lastensa kaksikielisyy­ peredest, kus kasutati strateegiat üks isik destä. — Frän Pohjolas pörten tili kogni- — üks keel. L. Huss järeldab, et ilmselt tiv kontakt. Vänskrift tili Erling Wande on kindel seos vanemate valitud keele­ den 9 maj 1990. Stockholm Studies in strateegia ning lapse spontaanse keele- Finnish Language and Literature 6. valiku vahel. Printsiip üks isik — üks keel Stockholm, 1990, lik. 43—60.) tähendab lapsele selgemaid juhiseid keele­ Võrreldes vanemate reageerimisi ja suh­ kasutuses (millist keelt kellega) ja suu­ tumisi laste segakeele puhul, eristab L. remal määral kokkupuudet soome keele­ Huss kolm võimalust: ga, julgustades soome keele spontaanset a) segakeelt peetakse mittelubatavaks; kasutamist. b) suhtutakse neutraalselt; Soome vanemad, rääkides järjekindlalt c) suhtutakse liberaalselt. lapsega soome keelt, saavad hakkama väi­ Kõige rohkem esines liberaalset suhtumist kese keelesaare loomisega perekonnas, kus (c), mida kasutati seda rohkem, mida va­ rootsi keel katab lapse kõik muud kom- nemaks laps sai. L. Huss järeldab, et sel­ munikatsioonitarbed. Soome keel on vaja­ lel, kuidas vanem reageerib lapse sega­ lik kui keel, milles laps suhtleb algusest keelele, ei olegi päris otsest seost sellega, peäle oma soome vanemaga. Harjumuse millise keele laps spontaanselt valib vest­ jõul jätkab laps vanemaga soome keeles luseks soome vanemaga. Nõudlikum suh­ suhtlemist ka siis, kui soome vanem val­ tumine tuli ette siis, kui lapsel ilmnesid dab perfektselt rootsi keelt. Kui aga soome nõrgema keele (enamasti soome) kasuta­ misel negatiivsed emotsioonid ning last vanem suhtleb lapsega aeg-ajalt rootsi ärgitati rohkem kasutama just nõrgemat keeles, siis sellist harjumust ei kujune, vaid keelt. Nõudlikum suhtumine tekitas eba­ see isegi soodustab lapse üleminekut root­ kõlasid lapse ja vanemate vahel. Lapsed si keelele, kui laps on juba vanem ning solvusid ja ärritusid, kui vanemad paran­ keskkonna surve tugevam. dasid nende hääldust või keelevalikut. In­ L. Arnbergi eeskujul määratleb L. Huss tervjuudest tuleb välja, et enam kui pool­ ka laste keeleoskuse taset: tel lastest tekib perioodiline vastumeelsus a) passiivne kakskeelsus: laps saab vähe- teise keele vastu. Seda põhjustavad nii muskeelest aru, kuid ise ei räägi; ühe keele ülekaal kui ka (võimalik et) b) aktiivne kakskeelsus: laps saab vähe- trots vanemliku autoriteedi vastu. Et väl­ muskeelest aru ning räägib ise mingil tida keelekonflikti tekkimist (või süvene­ määral; mist), jätkavad vanemad rahulikult oma strateegiat, piirdudes hoiatuse ning selgi­ c) absoluutne kakskeelsus: laps räägib ise tusega. mõlemat keelt. Siinkohal oleks võimalik arvestada muidu­ Mittekeeleline materjal, s. o. intervjuud gi ka teiste terminite ja definitsioonidega, vanematega, vastused küsimustele ja mit­ näit. H. B. Beardsmore kasutab mõisteid mesugused vaatlusandmed, annab lähema retseptiivne (vastuvõtjaliik) ning produk­ sissevaate faktorite paljususele, mis mõjus­ tiivne (loov) 'kakskeelsus. tavad kakskeelses peres lapse keelekasu­ tust. Olulisim tegur paistabki olevat vane­ Olulisel määral on L. Huss jälginud ka mate keelelise käitumise strateegia, mil­ laste metakeelset teadlikkust. Kakskeelsed lest sõltub, kui palju on laps ühe või tejse lapsed oskavad rohkem tähele panna keelega seotud. Uurimuses osalenud pere­ enese ja teiste keelt kui ükskeelsed, nad konnad kasutasid peamiselt kaht stratee­ on võimelised varem vahet tegema sõna giat: häälikulise kuju ja tähendussisu vahel. Nad on hoomanud, et kuna igal mõistel on a) üks isik — üks keel, mis tähendab, et kaks keelelist sümbolit, siis on olulisem kumbki vanem rääkis lapsega vaid oma arvestada sisu kui vahelduvat vormi. Pä­ keelt; ris algul ei oska laps kaht keelt veel eris­ b) koodivahetus, mille puhul rootsi vanem tada, eri keelte sõnad tunduvad talle pi­ rääkis lapsega rootsi keelt ja soome gem sünonüümidena. Segakeele periood vanem kord soome, kord rootsi keelt. kestab umbes aasta. Oma 3. eluaastal hak­ Koodivahetuse ehk keelte vaheldamise kor­ kab laps teadvustama kahe eri keele ole­ ral kõneles soome vanem lapsega soome masolu, kusjuures vajaduse korral laena­ keelt siis, kui polnud juures rootsi keele takse sõnu keelest teise. Tühiku puhul kõnelejaid. Seni, kuni laps oli väike ja on uks tüüpilisi käitumisi tähendada laen­ enamasti emaga kodus, kuulis ta soome sõna ette: «isa ütleb» või «ema ütleb». keelt sama palju kui laps sellises peres, Selles eas hakatakse ümbritsevat jagama kus kasutati põhimõtet üks isik — üks keele järgi (näit. naised räägivad soome, keel. Olukord muutus, kui laps kasvas ja mehed rootsi keelt, lapsed räägivad root­ puutus kokku teiste lastega väljaspool ko­ si, täiskasvanud soome keelt, Soomes rää­ du. Soome keele osa vähenes tunduvalt, givad kõik soome keelt, Rootsis rootsi vanematel laste! isegi miinimumini. Seejä­ keelt, v. a. ema, jne.). Kakskeelsed lapsed rel hakkasid vanemad lapse kontakte soo­ oskavad koodivahetuse korral pöörata eri­ me keelega laiendama (suhtlemine soome list tähelepanu kõnesituatsioonile. Nad jäl­ sõpradega, sugulastega). Sellistes peredes givad keelekeskkonda, et rääkida õiget 318 keeli õige isikuga, et olla arusaadav. Sel­ konna kakskeelsusest, kui olnuks võimalik line laps oskab varakult jälgida žcsle, il­ uuesti alustada. Viis rootsi ja 8 soome pe­ meid, hääletooni, et arvestada vestluspart­ rekonda oleksid uuesti alustamise võimaluse nerit. Mõni laps ei taha kasutada mõlemat korral rohkendanud lapse kokkupuuteid keelesüsteemi, ta tahab keskenduda ühele soome keelega. See tõendab, et keelestra­ keelele. Tal on raske kaht keelt aktsep­ teegia valik on suurimal määral isiklik ot­ teerida ja tavaliselt puikleb ta soome keele sustus, mille vanemad teevad vastavalt puhul. (Lisaks selle kohta vt.: L. H u s s, oma elusituatsioonile. Kakskeelsuse ees­ «Se on semmone, semmone, isä sanoo märk võib küll eri vanemail olla erinev. uggla.» Huomioita kaksikielisten alle kou­ Väga keeleteadlike vanemate meelest pidi luikäisten lasten metakielisestä tietoisuu­ laps omandama võrdse või peaaegu võrd­ desta. — Nägra finsk-ugriska fäglar tili se taseme mõlemas keeles. Teiste meelest Lars-Gunnar Larsson den 9 december oli pohikeel siiski rootsi ja soome keele 1987. Uppsala, 1987, lk. 121—140.) oskust peeti küllaldaseks, kui laps oli suu­ 3—4-aastane laps hakkab oma kõnet teline suhtlema oma soome sõprade ja juba ise korrigeerima. Ta oskab keelt va­ sugulastega. heldada, näiteks nukuga mängides räägib Üheks uurimuse tähenduslikuks tule­ isa rollis rootsi keeles ning vastab siis museks oli seegi, et vanemad, kelle initsia­ nuku häälega soome keeles, soomekeelse tiivil laste kakskeelsust nõutati, olid ise emana jälle vastupidi. Lapsed oskavad siirdunud ühelt maalt teisele ja enamasti oma kaht keelt hästi ära kasutada. Vahe­ olid need emad. Vähemuskeele edasiandmi­ tades koodi (keelt) rõhutavad nad oma ne ongi kergem juhul, kui vähemuse esin­ sõnumit, varieerivad seda, teevad (keele-) daja on ema. Lapse keelevalik on aga igal nalja või osutavad meelt. Juba 3—4-aas- juhul vastastikku seotud paljude psühho­ tased lapsed oskavad kasutada keelt kui loogiliste ja sotsiaalsete faktoritega. relva, keeldudes rääkimast isa või ema Eestis on seni kakskeelsuse probleeme keeles. Taibates keele olulisust vanematele, käsitletud peaasjalikult (mitteroosasid) oskab laps neid valusasti ähvardada. Sel­ keelepoliitilisi prille kasutades ning teada­ line käitumine on väga iseloomulik ja levi­ gi ei olnud keeleteaduslikud seisukohad nud. Vahemärkusena lisatagu, et kui näi­ poliitilises võitluses alati need kõige tõhu­ teks rootsi laps on kodus trotsi täis ning samad. Ometi tuli eesti keele staatust ning protestiks lõhub jalgratast, siis Rootsi ees­ kasutussfääre kaitsta ja tagasi tõrjuda ot­ ti laps reageerib sel puhul nii, et räägib seseid venestamislaineid, end eksitavatest vanematega nimme rootsi keelt. Samavõrd bilingvismi-eufemismidest eksitada laskma­ oluline on lapse võime nalja teha. öeldak­ ta. Nüüd, mil meie Kremli-meelsed kerge- se näiteks soome emale «head ööd!» rootsi või tõsiusklikud, näit. N. Karotarmm, V. Maa­ keeles ning jäädakse põnevil ootama, mis mägi, J. Rebane jpt., on lõpuks oma vaa­ järgneb. Kui ema läheb mänguga kaasa, detega pankrotti ja aplaagrisse jõudnud, on lõbu laialt. Kakskeelsed lapsed oska­ oleks juba ammu aeg neid probleeme tea­ vad juba 2-aastaselt olla tõlgiks isale, ema­ duslikus plaanis lähemalt uurida. On ju le ja eriti soome sugulastele. kakskeelsus lingvistilises mõttes igati ta­ valine ja normaalne nähtus ning keelte Probleem, mis L. Hussi uurimuses hei­ kooselu demokraatlikus ühiskonnas ka või­ dab varju üle kõige, on enamiku perede malik. Pealegi, kui arvestada, et vähemalt puhul puhtpraktilist laadi: kuidas luua pooled Eesti muulastest (s. o. 300 000 ini­ lapsele kcelekeskkond, et vähemuskeel mest) on meelestatud jäämisele ning seni saaks rahuldava stimulatsiooni, kui elatak­ on lahkunud vaid 42 000 inimest (7%), se keskkonnas, kus domineerib enamus- tähendab see meil edaspidi hoopis suure­ keel. Hilisemad küsitlused (1990) kinnita­ mat hulka kakskeelseid lapsi ja perekondi sid uurimistöö positiivseid tulemusi. Ühel­ kui Rootsis või mõnes teises immigranti- gi katses osalenud lapsel polnud problee­ dele meelepärases riigis ongi. See tähen­ me rootsi keelega, 11 last jätkas spontaan­ dab mahukat praktilist tööd eelkõige ha­ selt soome keeles oma soome vanemaga, 4 ridussüsteemis, millega peaksid kaasnema vastasid spontaanselt soome ja rootsi kee­ ka teaduslikud uurimused nii lingvistilisest les, 8 vastasid soome vanemale rootsi kee­ kui sotsioloogilisest vaatevinklist. Sest olu­ les, kuid said soome keelest aru. Koik va­ kord, kus vähemuslapsed kipuvad vägisi nemad (v. a. 2) pidasid oma ettevõtmist eestistuma ning simultaanse kakskeelsuse edukaks, see vastas nende ootustele. Koik puhul eesti keelekeskkond vähemuskeeli (v. a. 1) olid rahul lapse kakskeelsuse ahistama, võiks meil kõne alla tulla arva­ tasemega. Ükski vanem ei oleks tahtnud tavasti alles kaugemas tulevikus. oma strateegiat muuta ega loobuda pere­ Jüri Viikberg

319 klNGVAADE

ES-i rahvaluulesektsioonis

li. novembril 1992 toimus ES-i rahva- üles ehitatud nii, et Põhjamaade tuntud luulesektsiooni koosolek Tallinnas Keele ja teadlased tutvustasid põhjalikes ettekanne­ Kirjanduse Instituudi saalis. Kavas olid tes uuemaid uurimissuundi ja metodoloo­ ülevaated mõnest aasta jooksul «suures giat, Baltikumi esindajad aga oma uuri­ maailmas» toimunud folklooriüritusest, misteemasid ja -tulemusi. Väärib märki­ millest ka eesti folkloristid osa võtsid. mist, et NIF on hiljuti alustanud projekti Vaike Sarv rääkis kõigepealt 13.—17. «Regionaalne ja rahvuslik identiteet euroo- juunini Saranskis toimunud III rahvusva­ pastumisprotsessis». helisest soome-ugri rahvaluule festivalist, _ Mare Kõiva rääkis 5.—10. augustini millele järgnes sümpoosium teemal «Tradit­ Soktõvkaris toimunud rahvusvahelisest siooniliste kultuuride ökoloogia». Festiva­ usundiuurimise seminarist, kus meie tead­ lil esindasid Eestit «Hellero» ja Tartu setu lastest osalesid Mare Kõiva ja Ulo Valk. ansambel «Helmekaala». Sümpoosiumi ette­ Komis on loodud head tingimused folklo­ kandeid oli meilt kolm: Anu Vissel rääkis ristlikuks teadustööks (arvutid, videoapa­ lastefolkloorist, Kristi Salve rahvalaulude ratuur jms.) ning sealsed rahvaluuletead­ žanrilisest jaotumiset ja Vaike Sarv setu lased on seadnud eesmärgiks uurida ka. rahvalaulu olukorrast tänapäeval. Edasi neid Soome-Ugri rahvaid, kellel selliseid tutvustas Vaike Sarv 9.—11. septembrini võimalusi pole (handid, mansid jt.). Sep­ Joškar-Olas korraldatud konverentsi «Soo­ tembrikuus käisid Mare Kõiva ja Mare me-Ugri rahvaste kultuur», kus temal oli Janneste koos kahe rahvaarstiga (Laine ettekanne «Kujutlused teispoolsusest setu surnuitkudes». Veel käis Vaike Sarv koos Roht Kaikast ja Gunnar Äärma Pärnust) Värska laulukooriga Prantsusmaal Nan- Kaustises sealse rahvameditsiini keskuse tes'is toimunud rahvusvahelisel folkloori­ korraldatud seminaril, mille eesmärgiks festivalil, kus endisest Nõukogude Liidust oligi rahvaarstide ja nende töömeetodite olid esindatud sellised äärmused nagu tutvustamine. setu laulikud ja autentne folkloor ühelt Koosoleku teises pooles demonstreeris poolt, teiselt poolt Ukraina «Kalinka» — Kristi Salve Vepsa ekspeditsioonil Aado folkloorisugemetega estraad. Lintropi poolt tehtud videofilmi ühe mets- haldjamuistendi jutustamisest ning jaani- Eha Viluoja andis ülevaate 12.—16. au­ päevaaegsctest puhastus- ja ravitoimelis- gustini NIF-i poolt Turus korraldatud test veeprotseduuridest. Rohket teavet vep­ Põhjamaade ja Baltikumi ühisseminarist, sa uskumuste ja kommete kohta saadi kus Eestist oli 13 osavõtjat. Seminar oli Kristi Salve põhjalikest kommentaaridest. Ruth Mirov

320 I N HALT

A. Merilai. Eine Psychoanalyse der Gedichte von Ilmar Laaban 257 P. Päll. Internationale Namenregelung und Estland (I) . . . 264 P. Alvre. Eduard Ahrens ais Grammatiker und Sprachneuerer (Fortsetzung) 277 V. Sarv. Über die Metrik der setukesischen Trauerlieder . . 282 E. Jansen. Nochmals über den kulturellen Aufschwung während der Zeit des nationalen Erwachens 293 M. Graf. Die Legende und ihr Erforscher 304 M. Sibul. Belletristik sowie sprach- und literaturwissenschaftliche Ausgaben in Estland im Jahre 1992 309

REZENSIONEN L. Tavel. Blick hinter den Vexierspiegel (Harald Peep. Hajamõtteid huumorist. Tallinn, 1992) 314 J. Viikberg. Zweisprachig von klein auf (Leena Marjatta Huss. Simultan tvaspräkighet i svensk-finsk kontext. Studia Uralica Upsaliensia 21. Uppsala, 1991) 315

RUNDSCHAU 32°

Käesoleva numbri honorarifondi on toetanud akt­ siaselts «AJARATAS» 3 kr.

TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID ti,=Äele Selts; EÜS = Eesti Üliõpilaste Seltsi f л Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas- f = lond; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; Км' КО = Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond- I = leht- m. = mapp; NIF = Nordic Institute of Folklore. Keeled: ingl = inglise; sm = soome.

JÄRGMISTES NUMBRITES:

• Teateid Johannes Robertuse katekis­ musest ® Kes keelas C. R. Jakobsoni lu­ gemisraamatu? • Ilona Laamani luule • Pagulasprobleem Pedro Krusteni loo­ mingus • Sõnamoodustuse mõisteid- teooria ja termineid

Lugupeetud lugeja! Kui teie kodukogus on puudu «Keele ja Kirjanduse» varasemate aastakäikude voi 1993. aasta numbreid, saate neid osta ajakirja toimetusest (Tallinn, Roosi­ krantsi 6, tel. 449-228 või 449-126)